Ajalugu.
Ajalugu tähendab nii minevikku kui ka teadmisi minevikust ehk mineviku käsitlust.
Eri elualad kasutavad terminit "ajalugu" erinevalt, mistõttu mõistel pole ühte rahuldavat määratlust. Ajalugu on mõistena erineva tähendusega ka eri teadusvaldkondades. Universumi või looduse ajalugu on teine teadusvaldkond kui inimese või ühiskonna ajalugu.
Ajalugu kui iseseisev teadus uurib inimesi ja ühiskondi. Nende kahe uurimisobjekti tõttu, olenevalt rõhuasetusest, on ajalooteadust liigitatud humanitaarteaduste või sotsiaalteaduste hulka.
Ajalooteadus uurib inimühiskonna minevikus toimunud sündmusi ja protsesse. Selleks kasutab ta allikaid, mida käsitleb eri meetodite abil.
Ajalugu hõlmab aga ka ajalookäsitlusi, mis pole teaduslikud, nagu pärimus või ajalooline dokumentaalfilm.
Liigitus.
Ajalooteadus on üks kõige laiahaardelisemaid teadusi. See on tingitud sellest, et igal ühiskonnaelu valdkonnal on ajalugu, mida saab ajalooteaduse meetoditega uurida.
Etümoloogia.
Eestikeelne termin "ajalugu" on neologism, mis on kasutusel alates 19. sajandi teisest poolest. Selle kasutuselevõtjaks peetakse Jaan Jungi. Enamikus Euroopa keeltes on selle termini vasteks laensõna, mis pärineb kreekakeelsest sõnast "historia". See sõna tuleb verbist "historein", mis tähendab järeleuurimist.
Eestikeelses sõnas on esil pigem lugu kui sündmus.
Vaata ka.
Esiaeg - Kiviaeg - Paleoliitikum - Mesoliitikum - Neoliitikum - Eneoliitikum - Pronksiaeg - Rauaaeg - Ajalooline aeg - Vanaaeg - Antiikaeg - Keskaeg - Uusaeg - Uusim aeg - Ajaarvamine - Kristlik ajaarvamine - Kronoloogia
Diplomaatia - Dünastiad - Muuseum


Ajakirjandus.
Ajakirjandus on aktuaalsete sündmuste kohta informatsiooni kogumine, kontrollimine, analüüsimine ja esitamine. Ajakirjandusega tegeleja on ajakirjanik.


Afganistan.
Afganistan (puštu keeles افغانستان ("Afghānistān"), dari keeles افغانستان ("Afghānestān") on paljurahvuseline merepiirita riik Aasia sisemaal. Teda võidakse arvata nii Kesk-Aasia, Lõuna-Aasia kui ka Lähis-Ida alla.
Tal on ühist piiri Hiina, Pakistani, Iraani, Türkmenistani, Usbekistani ja Tadžikistaniga.
Afganistani kohta puuduvad täpsed, usaldatavad statistilised andmed.
Pindala on 652 225 või 645 806,56 või 647 500 km².
Elanike arv on 33 609 900 (2009) või 28 150 000 (2009).
Nimi.
"Afganistan" tähendab 'afgaanide maa'. Kuni 19. sajandini kasutati seda nime üksnes puštude traditsiooniliste alade nimetamiseks.
Sümbolid ja tähised.
Afganistanil on lipp ja vapp.
Afganistani riigihümn on 2006. aastast "De waţan Afghānistān day".
Piir.
Afganistan piirneb põhjast Türkmenistani (744 km piiri), Usbekistani (137 km) ja Tadžikistani (1206 km), kirdes Hiina, idas ja lõunas Pakistani (pikkus 2430 km) ning läänes Iraaniga (936 km).
Hiinaga ühendab Afganistani pikk ja kitsas Vākhāni koridor.
Lähimast merest (Araabia merest) lahutab Afganistani 480 km Pakistani territooriumi.
Enamiku naabritega on Afganistanil usulised, rahvuslikud, keelelised ja geograafilised sidemed.
Geoloogiline ehitus.
Suurt osa riigist katvad Hindukuši ja Safīd Kūhi mäestik on tekkinud Alpi kurrutusel.
Pinnamood.
Afganistani pinnamood on ebatasane. Kaks kolmandikku kuni neli viiendikku pindalast on kaetud mägedega. Suure osa Afganistanist katavad Hindukuši ja Safīd Kūhi mäestik. Üle poole riigi territooriumist asetseb üle 2000 meetri kõrgusel merepinnast. Vähem kui 10% territooriumist on madalamal kui 600 m. Tasast maad leidub ainult põhja-, lääne- ja lõunapiiri lähedal.
Suurem osa Afganistanist kuulub Iraani kiltmaa idaossa.
Afganistan jaguneb kolmeks erineva pinnamoega piirkonnaks: põhjas Amudarja ääres asuvad tasandikud, riigi keskosas mäestikud ning lõuna- ja edelaosas kõrbelised madalikud ja kõrged lavamaad (Rīgestāni kõrb Helmandi jõest idas, Dasht-e-Mārgow, peamiselt purdmaterjali ja saviga kaetud ala Helmandi jõest läänes). Hindukuš ja tema kõrvalharud ulatuvad riigi loodeosast kirdeosani (kus ta piirneb Pamiiriga), jagades Afganistani osadeks. Mäekurud on 3000...4000 m kõrgusel, mistõttu ühendus üle mägede on raskendatud. Kabuli nõgu ja riigi põhjaosa ühendab 1964. aastast talvekindel maantee üle Sālangi kuru. Tee läbib 3 km pikkuse tunneli.
Hindukuš on kõige kõrgem Vākhāni koridoris, kus riigi kõrgeim mäetipp Nowshāk ulatub 7485 või 7482 meetrini. Teised mäetipud on 4500...6000 m kõrgused.
Afganistani madalaim punkt (285 m) asub Amudarja orus Türkmenistani piiri ääres.
Kitsad jõeorud ja laiad tasandikud ulatuvad riigi keskosa mägismaadelt Lääne-Afganistani kõrbedeni.
Kliima.
Afganistanis on mandriline kuiv lähistroopiline kliima.
Afganistan asub lähistroopilises kliimavöötmes.
Afganistani kliima on iseloomulik kuiva ja poolkuiva stepi kliimale, eelkõige oma külmade talvede ja kuivade suvede tõttu. Riigi erinevate osade vahel esineb palju klimaatilisi muutusi. Näiteks mäestike piirkonnas, mis asuvad idas, on lähisarktiline kliima kuivade ja külmade talvedega. Mäestikulist piirkonda Pakistani piiril mõjutavad aga India mussoonid, mis tavaliselt saabuvad juuli ja septembri vahel ning toovad mereäärseid troopilisi õhumasse, tuues kaasa niiskust ja vihmasid. Suvel puhuvad riigi edelaosas tugevad tuuled peaaegu iga päev. Talvel ja varakevadel on ilm kõvasti mõjutatud külmadest õhumassidest, mis tulevad põhjast ja Atlandi miinimumist, mis tuleb loodest. Need kaks õhumassi toovad kaasa lumesaju ja karmi pakase mägismaal ning vihma madalamatel kõrgendikel.
Suur osa riigist kannatab põua käes ning puhta vee kättesaadavus on raskendatud. Vihma sajab peamisest oktoobri ja aprilli vahemikus, mil iga aasta langeb maha kuni 300 mm sademeid.
Sademed.
Sademeid on vähe ning nad langevad peamiselt talve (lumi) ja kevadesse (vihm).
Kõrbes on aasta keskmine sademete hulk alla 100 mm (kõrbetasandikel 40...50 mm), riigi keskosa kiltmaal 200...250 mm, riigi kaguosas kuni 800 mm ning kõrgmägedes üle 1000 mm (suuremalt jaolt lumena).
Õhutemperatuur.
Tuulistes mägedes langeb temperatuur talvel alla –18 kraadi; madalamal on talved pehmemad.
Suvel võib temperatuur kõrbes tõusta üle 46 kraadi.
Juuli keskmine temperatuur on 24...32 kraadi, jaanuari keskmine temperatuur 0...8 kraadi.
Kabulis ulatub temperatuur –30°C-st talvel + 40°C-ni suvel.
Et kliima on mandriline ja kõrguste vahed on suured, siis on temperatuuride kõikumine väga suur. Seda hinnatakse maailma suurimaks.
Tuuled.
Läänetuuled võivad tuua suuri liiva- ja tolmutorme.
Jõed.
Afganistani jõed saavad toitu lumesulamisveest ning liustikest. Enamik jõgesid toitub mäestikes alguse saavatest ojadest. Põuaperioodil muutub enamik jõgesid väikesteks jõekesteks. Kevadisel lumesulamisajal aga on jõgedes rohkelt vett ning suurtel jõgedel on suurvesi.
Enamik jõgesid lõpeb soolasoodes, vähesed suubuvad järvedesse. Riigi põhjaosa jõed suubuvad Amudarjasse, Kabuli jõgi aga Indusesse.
Riigi tähtsamad jõed on Amudarja, Kabuli jõgi, Helmandi jõgi, Morghāb ja Harī Rūd.
Riigi põhjaosa jõed suubuvad Amudarjasse, mis moodustab riigi põhjapiiri ning on ühtlasi Afganistani veerikkaim jõgi. See jõgi on laevatatav. Tema tähtsamad lisajõed on Pandži jõgi ja Vahši jõgi.
Riigi pikim on Helmandi jõgi riigi edelaosas. Ta saab oma vee Hindukušist ning saab alguse riigi idaosast Kabuli lähedal. See jõgi voolab läbi riigi edelapiirkonna, olles selle kõrbede ja poolkõrbede ainuke jõgi ning suubub Iraani piiril olevasse Helmandi järve ning muudesse soolajärvedesse Sīstānis. Jõge kasutatakse ulatuslikult niisutamiseks.
Kabuli jõgi toob vett Kabuli ja Jalālābādi ümbruse viljakatele orgudele ja jõeorgudele. Erinevalt teistest jõgedest on ta aastaringi veerohke. Ta jõuab välja Iraani ning suubub Indusesse.
Harī Rūdi jõgi saab alguse Afganistani keskosas ning voolab lääne suunas, Iraani piiri juurde. Selle jõe vett kasutatakse Herāti piirkonnas ulatuslikult niisutamiseks.
Laevatatav on Afganistani jõgedest ainult Amudarja, ehkki väiksemad laevad ja praamid saavad sõita ka teistel jõgedel, kus sügavus on piisav.
Järved.
Afganistanis on vähe järvi ja needki on väikesed. Tähtsamad järved on Zarkol, mis asetseb piki Tadžikistani piiri, Shivehi järv Badakhshānis ning soolase veega Istadehye Moqori järv.
Riigi edelaosas Iraani piiril on väljavooluta tasandikul Helmandi järv, kuhu suubub Helmandi jõgi.
Padurad.
Iraani piiri lähedal on kaks soolapadurat.
Veevarud.
Hindukušist (suurimad on Amudarja, Helmandi, Harī Rūdi ja Kabuli jõgikond), 8% allikatest, 7% annavad maa-alused niisutussüsteemid ning 0,5% puurkaevud.
Põllumajandussektor on riigi suurim veetarbija. Niisutamiseks vajalik vesi saadakse suuremalt jaolt jõgedest ja kanalitest, ülejäänu kaevudest ja puuraukudest.
Väga väikesest aastasest sademetehulgast tingitud pikaajaline põud ning sõda on alandanud kanalite veetaset kuni 70% võrra, põhjustades veega niisutatavate alade 60-protsendilise vähenemise. Üle 36% kaevudest ja puuraukudest on ära kuivanud ning kaevude veevarud on vähenenud kuni 83%.
Põllumajanduse tootlikkus ning puhta joogivee kättesaadavus on vähenenud sedavõrd, et on tekkinud humanitaarkatastroofi oht, sest 85% riigi elanikkonnast elatub põllumajandusest.
Puhast, joogiveena tarvitatavat vett on Afganistanis väga vähe, ligi 20%. Veevärgi ning vee puhtuse kontrolli puudumise tõttu vee puhtuse probleem järjest süveneb. Lähemal ajal pole ette näha, et riik selle lahendamiseks midagi ette võtaks.
Veehoidlad ja tammid.
Tähtsad tammid ja veehoidlad Afganistanis on Kajaki veehoidla Helmandi jõel, Kelagay tamm Amudarja lisajõel, Sardehi tamm Ghaznī jõel ning Arghandabi tamm Helmandi jõe kõrvalharul.
Riigi 12 veehoidlast, mis on ehitatud 1920ndatel kuni 1940ndatel, vajab enamik põhjalikku remonti.
Üleujutused.
Viimastel aastatel on Afganistanis igal kevadel inimohvritega üleujutused, mida põhjustab mägedest alla voolav rohke lumesulamisvesi pärast karmi ja lumerikast talve. Üleujutusi soodustab ka kevadine vihmaperiood, mille jooksul võib sadada päevade kaupa.
Kõige rohkem üleujutusi esineb Helmandi jõel.
Mullad.
Kõige viljakamad piirkonnad on maa põhjaosas, kus on ka kõige suurem rahvastiku tihedus.
Taimed.
Lõuna- ja Edela-Afganistanis on kõrged lavamaad, võsarohtlad ning kõrbed ja poolkõrbed. Kõrbetes on puid vähe. Kevadise vihma ajal võivad rohttaimed õitseda.
Riigi keskosas on taimkate lõunaosaga võrreldes rikkalikum, mägedes võib ta olla koguni lopsakas. Esineb muu hulgas kaameliastel, hundihammas, astel-jooksjarohi, mimoos ja estragonpuju.
Mägedes on kuni 2500 m kõrgusel stepirohustepp ja pujustepp, mägipruunmullal kasvab hõredalt pistaatsia ja artša. Kõrgemal on tamme- ja okasmets, veel kõrgemal alpiniidud.
Hindukušist lõunasse jääb Nūrestān, kus on veel säilinud okasmetsi. Peale okaspuude kasvavad Afganistani keskosas puudest metsikult veel muu hulgas pähklipuu, tamm, haab, sarapuu ja harilik virsikupuu.
Hindukušist põhja pool kasvab harilik pistaatsia, millest saadakse ekspordiks pistaatsiapähkleid.
Loomad.
Afganistanis on kohatud üle saja imetajaliigi, viimastel andmetel on neid 57. Loomastikku on kahjustanud sõda ja jahipidamine. Ohustatud on muu hulgas leopard, lumeleopard, džeiraan, keerdsarvkits, buhhaara punahirv ja mägilammas. Lähistroopikas elavad veel hundid, rebased, hüäänid, šaakalid ja mangustid, samuti kaljukitsed, metskitsed ja lambad, pruunkarud, metssead, hüpiklased, karihiirlased, manulid, tolai jänesed, viiksjänesed, nahkhiired ja mitmesugused närilised, näiteks punaümiseja.
Teada on üle 380 linnuliigi, kellest 200 pesitsevad Afganistanis. Lindudele peetakse laialdaselt jahti. Mõned liigid (näiteks valgekurg) jäävad haruldasteks. Palju on pistrikuliseliike.
Tavalised on maod, sisalikud, salamandrid ja konnad.
Siseveekogudes on palju kalu, tüüpiline on forell.
Loodusõnnetused.
Peale üleujutuste esineb Afganistanis maavärinaid. 3. ja 25. märtsil 2002 olid Hindukuši maavärinad, milles hukkus üle 5000 inimese ja üle 600 000 inimese jäi peavarjuta.
Maavarad.
Afganistan on rikas maavarade poolest. Seal leidub ulatuslikke loodusliku klaasi leiukohti, maagaasi, naftat, kivisütt, vaske, kromiitliiva, steatiiti, väävlit, pliid, tsinki, rauamaaki ning väärtuslikke ja vähem väärtuslikke vääriskive.
2010. aastal avaldas USA päevaleht The New York Times kirjutise viitega kõrgetasemelisele allikale Ameerika Ühendriikide valitsuses, et siiani kestva kodusõja tallermaaks olevast riigist on leitud vase, kulla, koobalti ja elektroonikatööstuse jaoks ülitähtsa metalli liitiumi leiukohti, mis on niivõrd rikkalikud, et võivad muuta Afganistani üheks olulisemaks elektroonikatööstuse jaoks vajalikuks toorme eksportööriks maailmas.
Maavarade kaevandamine on vähearenenud infrastruktuuri ja teevõrgustiku tõttu raskendatud.
Keeled.
Levinumad keeled on puštu keel ja dari keel (riigikeeled); peale selle veel umbes 30 keelt ja murret.
Religioon.
Riigiusk on islam. Enamik rahvastikust on sunniidid, kes praktiseerivad islami traditsioonilist vormi, milles mehed ja naised on eraldatud.
Asustus.
Rahvastiku tihedus oli 2009. aastal 51,9 in/km².
Kõige tihedamalt asustatud on riigi viljakas põhjaosa.
Riigi poliitilise ja majandusliku keskme moodustavad alad pealinna Kabuli ning Pakistani piiri äärse Khyberi kuru vahel.
Afganistani lääneosa asustuse kese on Herāti linn.
Asulate loend.
Anār Darreh - Andkhvoy - Āqchah - As‘adābād - Asmar - Aybak - Baghlān - Bagrām - Bālā Murghāb - Balkh - Bāmiān - Barākī Barak - Bāsawul - Bust - Chagcharān - Chāh Āb - Chārīkār - Darwāzahgêy - Delārām - Dīshū - Dowlatābād - Emām Şāheb - Eshkāshem - Farāh - Fārsi - Feyẕābād - Gardēz - Ghaznī - Ghowr - Girishk - Ghōryān - Gizāb - Herāt - Jabal os-Sarāj - Jalālābād - Jorm - Kabul - Kajaki - Kalā-i Now - Kalāt - Kāmdīsh - Kandahār - Kang - Karrukh - Khānābād - Kholm - Khowst - Khvājeh ‘Alī Soflá - Kondūz - Koshk-e Kohneh - Kūchnay Darwishān - Langar - Lashkargāh - Mahmūd-e Rāqī - Mazār-e Sharīf - Maydān Shahr - Mehtarlām - Meymaneh - Mīr Bachcheh Kūt - Moshūray - Muqur - Naghlū - Orgūn - Owbeh - Paghmān - Panjāb - Pol-e Khomrī - Pul-i ‘Alam - Rostāq - Rūdbār - Qarqin - Sang Chārak - Sang-e Māsheh - Sarowbī - Sheberghān - Shindand - Shīnkāy - Shīr Khān - Shūlgareh - Surkhāb - Zaranj - Zareh Sharan - Zendeh Jān - Zībāk - Tagāb - Tāloqān - Teywarah - Towr Kham - Towraghondī - Tūlak - Uruzgān - Wāzah Khwāh
Ränne.
1970ndatele järgnenud sõdade perioodil lahkus riigist põgenikena umbes kolmandik rahvastikust.
Põhiseadus.
2004. aastal jõustus uus põhiseadus (2004. aasta Afganistani põhiseadus), mis vahetas välja 1964. aasta põhiseaduse, mida polnud tegelikult rakendatud alates monarhia kukutamisest 1973.
2002. aastal asutati põhiseaduse kogu Lowyah Jirgah ning põhiseaduskomisjon, mis novembris 2003 esitas uue põhiseaduse eelnõu. Lowyah Jirgah võttis selle vastu jaanuaris 2004.
Riigikord.
Aastatel 1978–1987 oli Afganistan Nõukogude stiilis "rahvavabariik", 1992. aastast islami vabariik Ţālebāni poliitilise juhtimise all. Pärast Nõukogude sissetungi 1979 puudus riigil efektiivne keskvõim.
2004. aasta põhiseaduse järgi on Afganistan presidentaalne islamivabariik.
President ja kaks asepresidenti valitakse otsevalimistel viieks aastaks. Neid saab ühe korra tagasi valida.
President on ühtlasi valitsusjuht. Ta nimetab 25 ministrit, kelle peab heaks kiitma parlament Rahvuskogu.
Rahvuskogu koosneb kahest kojast – Vanematekojast ja Rahvakojast. Rahvakoda valitakse viieks aastaks. Pärast 2005. aasta valimisi on seal 249 liiget. 68 kohta on reserveeritud naistele. Vanematekogul on 102 liiget, kellest üks kolmandik on provintside esindajad (4-aastase tähtajaga), üks kolmandik provintsiringkondade esindajad (3-aastase tähtajaga) ning üks kolmandik presidendi nimetatud (5-aastase tähtajaga). Pooled presidendi nimetatutest peavad olema naised.
Provintside ja provintsiringkondade kubernerid ja Rahvuskogu liikmed moodustavad Lowyah Jirgah', mille valitsus võib vajadusel kokku kutsuda rahvusliku iseseisvuse ja suveräänsuse põhiküsimuste arutamiseks. See organ täidab ka riigikohtu ülesandeid.
Afganistanis on tugev kohaliku omavalitsuse traditsioon, mis põhineb perekonnadünastiatel, hõimujuhtidel ning vastuseisul keskvõimule.
Põhiseaduse järgi ei tohi ükski seadus olla vastuolus islamiga, kuid ei anna õigusliku alust šariaadile.
Kohtukorraldus on kolmetasandiline. Kõrgeim kohus on 9 kohtunikust koosnev Ülemkohus, mille liikmed nimetab president ja kinnitab Rahvakoda. Nende volitused kestavad 10 aastat. Põhiseaduse järgi on kohtud nii seadusandlikust kui ka täidesaatvast võimust sõltumatud. Surmanuhtluse peab heaks kiitma president.
Haldusjaotus.
1. järgu haldusüksus on provints, mille eesotsas on kuberner ("waali"), kelle üldiselt nimetab või kinnitab keskvalitsus. Ent kõik kubernerikohad ei ole täidetud ning mõnikord kohalikud hõimujuhid ei aktsepteeri nimetatud kuberneri. Keskvõim ei kontrolli kogu riiki.
Provintsi valitseb nõukogu (volikogu), mille liikmed valitakse 4 aastaks.
Provintsid on jaotatud 329 distriktiks ("woluswali"). Peale selle on veel 10 distrikti, mis on loodud mudžaheedide või taliibide režiimi poolt ja mille legitiimsus on küsitav.
Igal kohalikul omavalitsusel on linna- või vallanõukogu, mis valitakse 3 aastaks.
Majandus.
Suurem osa rahvastikust elatub lihtsast maaharimisest ja karjakasvatusest.
Afganistan on üks maailma vaesemaid maid. Ta oli seda juba 1970ndatel aastatel. Järgnenud sõjad hävitasid suurema osa majanduslikust infrastruktuurist. Pärast Ţālebāni režiimi kukutamist 2001 alustati rahvusvahelise abi varal majanduse taastamist. Seda pidurdavad Ţālebāni mässulised ja korruptsioon.
Maakasutus.
Maa on mägine. Suurem osa maast on viljatu. Maast on 12% põllumaad, 3% metsa ja 46% püsikarjamaid.
Teed.
Kabuli nõgu ja riigi põhjaosa ühendab 1964. aastast talvekindel maantee üle Sālangi kuru. Tee läbib 3 km pikkuse tunneli.
Esiajalugu.
Afganistanis algas tõsine arheoloogiline uurimistöö pärast Teist maailmasõda ning kestis kuni Afganistani sõja alguseni detsembris 1979.
Leiti paleoliitikumile, mesoliitikumile, neoliitikumile, pronksiajale ja rauaajale iseloomulikke esemeid. Pole aga veel selge, kui suurel määral on nad sünkroonis teiste piirkondade analoogiliste staadiumidega. Afganistani ala oli nähtavasti, nagu hiljemgi, tihedas kontaktis idapoolsete, läänepoolsete ja põhjapoolsete naaberaladega.
Linnatsivilisatsioon Iraani kiltmaal, mis hõlmab suurema osa Iraanist ja Afganistanist, võis saada alguse juba 3000 kuni 2000 eKr (vaata ka Baktria-Margiana arheoloogiline kompleks).
Arvatavasti 2. aastatuhande keskpaigas eKr jõudis Iraani kiltmaa idaossa nähtavasti indoeuroopa keelt kõnelev rahvas, kuid sellest piirkonnast on vähe teada kuni 1. aastatuhande keskpaigani eKr, kui Ahhemeniidie riigi ajal hakati ajalugu kirja panema.
Ajalugu.
Vana- ja keskajal oli kuulus tänapäeva Afganistani territoorium eri riikide koosseisu ning seda läbisid rahvad ja sõjaväed, kes olid teel Indiasse. Seal elanud rahvaste ajalugu on tihedas seoses Kesk-Aasia, Iraani ja India rahvaste ajalooga. Kuni keskajani koosnes Afganistan peamiselt kohalikest dünastiatest, mida mõjutasid Pärsia riik ning India naabrus.
Islamieelne periood.
7. ja 6. sajandil eKr tekkisid Kesk-Aasias suured riigid, millest suurim oli Baktria keskusega Balkhis.
Ahhemeniidide võimu all umbes 550 eKr kuni 331 eKr.
Alates 530. aastatest eKr kuulusid Balkhi, Kabuli, Kandahāri ja Herāti piirkond Ahhemeniidide riiki. Baktriast (mille keskus oli praegune Balkh, olevat pärit olnud zoroastrismi rajaja Zarathuštra.
4. sajandiks eKr oli Ahhemeniidide impeerium nõrgenenud. Olgugi et Baktria-taolised äärealad olid Ahhemeniidide valitsemise ajal alati rahutud olnud, võtsid otsustavast Gaugamela lahingust (330 ekr) Pärsia poolel osa ka Baktria väed. Aleksander Suurelt saadi lüüa.
330–329 eKr vallutas need alad Aleksander Suur. Pärast tema surma läksid nad Seleukiidide riigi koosseisu. Pärast edutut sõjakäiku India vastu pidi Seleukos I nad 305. aasta paiku eKr loovutama India Maurjade riigi rajajale Tšandraguptale.
Alates 3. sajandist eKr kuni 140 eKr.–130. aastani eKr kuulus Afganistani territoorium Kreeka-Baktria riigi koosseisu.
Ajaarvamise vahetuse paiku moodustus Kesk-Aasias Kušaani riik. See oli vanaaja Afganistani õitseaeg. 3. sajandil pKr purustasid Kušaani riigi Sassaniidid, kelle võimu alla langesid Merv (praegu Mary), Seistan ja Harī Rūd.
Teel Põhja-Indiasse vallutasid Afganistani territooriumi 5. sajandi esimesel poolel heftaliidid.
Araabia kaliifide mõju algas 664. Islam pääses selles piirkonnas maksvusele suhteliselt hilja.
Siiski Ghasnaviidide ja Ghuriidide ajal poliitiline, majanduslik ja kultuuriline õitseng islami tähe all.
Sellele linnakultuurile andis 13. sajandil ränga hoobi mongolite sissetung.
Järgnenud Kartiidide võimu ajal oli maal teatav iseseisvus.
Pärast Timuri laastamist langes Afganistan 16. sajandil Suurmogulite riigi alla.
Afšariidide (Nadir-šahhi vallutused (1736–1747) tõid Afganistani ajutiselt jälle Pärsia võimu alla. Pärast Nadir-šahhi mõrvamist võttis tema vägedes võidelnud Durranide hõim iseseisvalt võimu. Selle juht, puštu Ahmed-khaan Durrani rajas 1747 iseseisva afgaani riigi ning teda peetakse Afganistani rajajaks. Hõimutülide tõttu riik 19. sajandi algul killunes ning leidsid aset välissekkumised.
Suurriikide huvisfääris.
19. sajandil viis koloniaalvõimude Venemaa ja Suurbritannia konflikt ("The Great Game", "suur mäng") selleni, et britid sekkusid Afganistani pärilussõtta ja puhkes esimene Inglise-Afgaani sõda 1838–1842. Brittidel ei õnnestunud Afganistani hõivata ning Indiaga liidendada.
Teine Inglise-Afgaani sõda (1878–1881) ei muutnud "status quod.
1898. aastal määrati Afganistan Buhhaara emiraadi lõunaosa. Sellega kujunes Afganistani tänini kehtiv põhjapiir.
20. sajand.
Rawalpindi rahuga 1919 lõppenud kolmas Inglise-Afgaani sõda viis Kabuli lepinguni (1921), millega Venemaa ja Suurbritannia tunnustasid Afganistani täielikku sõltumatust.
Alates 1925. aastast oli Afganistan konstitutsiooniline monarhia.
Afganistani Demokraatlik Vabariik.
17. juulil 1973 kehtestati vabariik, mille presidendiks sai Moḩammad Dā'ūd Khān, kes tapeti Nõukogude Liidu poolt mahitatud kommunistide riigipöörde käigus 1978. aastal. Külma sõja ajal sai Afganistanist asendussõja (vaata Nõukogude-Afganistani sõda) ohver. Alates 1973. aasta riigipöördest (padišahh oli eksiilis) võitlesid võimu pärast traditsioonilised hõimud ja kommunistid.
Nõukogude-Afganistani sõda.
Külma sõja haripunktil viis Nõukogude Liit 27. detsembril 1979 Afganistani oma sõjaväe "piiratud väekontingendi", nagu Nõukogude propagana kinnitas, ning pani Afganistani Demokraatliku Vabariigi presidendiks Nõukogude Liidust sõltuva Babrak Karmali. Hoolimata üleolekust relvastuses ja 100 000-mehelisest väest ei õnnestunud Nõukogude Liidul Afganistani oma kontrolli alla saada, kuna läbiviidav sõjategevus ei vastanud Nõukogude Armeele omasele suurte väeüksuste lahingutaktikale ning uuel võimul puudus täielik kohaliku elanikkonna toetus. Viimased Nõukogude väeüksused lahkusid 14. veebruaril 1989.
Afgaani vastupanuvõitlejad (mudžaheedid) võitsid lõpuks konflikti samasuguse sissitaktika abil (avatud välilahingute vältimine) nagu Inglise-Afganistani sõdades. Peale selle said nad abi Pakistanist, Saudi Araabiast ja USA-st. Ortodokssetest islamimaadest, nagu Saudi Araabiast, värvati palgasõdureid, kes pärast sõja lõppu omandasid riigis suure mõjuvõimu ja kehtestasid 1996. aasta lõpuks Ţālebāni süsteemi (Ţālebān oli poliitiliselt aktiivne alates 1994. aastast).
Afganistani islamivabariik.
Ka Ţālebāni võimu ajal jätkus kodusõda.
Afganistani sõda.
Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid USA-s alustas USA 7. oktoobril Afganistani sõda, et kukutada alates 1996. aastast Afganistanis valitsenud Talibani süsteem ning ning purustada seal USA andmetel tegutsenud terroriorganisatsiooni Al-Qā‘idah ja selle juht Usāmah ibn Lādin massiivsete õhurünnakutega.
NATO riigid olid ühel meelel sõjalise löögi õigustatuses, ent islamimaades, sealhulgas naabermaal Pakistanis, olid sõjavastased meeleavaldused.
13. novembril 2001 langes pealinn Kabul. Mõni nädal pärast esimesi rünnakuid õnnestus Põhjaalliansil, mis seni oli kontrollinud umbes 10% riigist, hõivata peaaegu kogu Afganistan.
Pärast esimest rahvusvahelist Afganistani konverentsi Bonnis määrati 2002 üleminekupresidendiks Hamid Karzai ning saadeti Afganistani rahvusvahelised korratagamisjõud ISAF Suurbritannia, hiljem Türgi, Saksamaa ja Hollandi juhtimisel. Praegu on seal NATO jõud Kanada juhtimisel.
21. märtsil 2004 langes atentaadi ohvriks Afganistani lennundusminister Mirwais Sadeq. Sadeq oli kolmas atentaadis hukkunud minister pärast Talibani kukutamist.
Aastal 2004 sai Afganistan uue põhiseaduse (2004. aasta Afganistani põhiseadus).
Kultuur.
UNESCO maailmapärandi nimistus on 2002. aastast Jami minarett ja arheoloogilised mälestised ning 2003. aastast Bāmīāni oru kultuurmaastik ja arheoloogilised mälestised.


Albaania.
Albaania Vabariik ("Republika e Shqipërisë") paikneb Euroopas Balkani poolsaare lääneosas. Riik piirneb idast Kreeka (282 km piiri) ja Makedooniaga (151 km), idast ja põhjast Serbia (Kosovo; 114 km) ning põhjast Montenegroga (173 km). Maismaapiiri kogupikkus on 720 km. Lääne poole jääb Aadria meri ja edela poole Joonia meri. Rannajoone pikkus on 362 km. Territoriaalmere laius on 12 meremiili.
Lääne-Albaania madalikud piirnevad Aadria mere ja strateegiliselt tähtsa Otranto väinaga, mis jätab alla 100 km vett Albaania ning Itaalia saapa "kanna" vahele. Otranto väin ühendab Aadria merd Joonia mere ja Vahemerega.
Suurus.
Albaania pindala on 28 748 km² (27 398 km² maad, 1350 km² (4,7%) vett). Albaania on maailma riikide seas pindalalt 139. Albaania maksimaalne pikkus põhja-lõuna suunas on umbes 340 km ja maksimaalne laius ida-lääne suunal umbes 145 km.
Piirid.
Peale rannikujoone on kõik Albaania piirid kunstlikud. Need määrati põhimõtteliselt kindlaks suursaadikute konverentsil Londonis 1912–1913. Esimese maailmasõja ajal okupeerisid Albaania Itaalia, Serbia, Kreeka ja Prantsuse väed, kuid võitjariigid kinnitasid 1921 uuesti enam-vähem 1913. aasta piire. Algne põhimõte oli määrata piirid vastavalt albaania rahva ja naaberrahvaste huvidele. Põhja- ja idapiir pidid, nii palju kui võimalik, eraldama albaanlased serblastest ja montenegrolastest; kagupiir pidi eraldama albaanlased ja kreeklased. Väärtuslik Lääne-Makedoonia järvede piirkond tuli jaotada vastavalt seal elavale kolmele rahvale Albaania, Kreeka ja Jugoslaavia vahel. Kui ei olnud teisi kompromissi nõudvaid tegureid, valiti piirid nii, et rahvad oleksid kõige paremini eraldatud, kasutades looduslikke piire.
Võeti arvesse kohalikku majandusliku olukorda, et mitte näiteks lõigata ära küla oma karjamaadest ja turgudest. Poliitiline surve lähtus jõudude tasakaalu kaalutlustest, mitte majanduslikest huvidest.
Järvede piirkonna jagamine kolme riigi vahel nõudis, et igal riigil oleks osa järveäärsetest madalmikest. See jaotus mõjutas ka piire põhja ja lõuna pool. Piir, mis kulgeb üldiselt järvedest põhja poole, kuigi järgib idapoolsete mägismaade mäeahelikke, jääb veelahkmest 16 kuni 32 km lääne poole. Et Londoni konverentsi läbirääkijad kaldusid kasutama Albaania riigi piiride määramisel veelahet, siis jäi suur osa albaanlastest Kosovos Serbia territooriumile.
Albaania kaugetest põhja- ja kirdepoolsetest mägedes ühendab piire kõrgeid tippe ning järgib mäeahelikke suurelt jaolt ligipääsmatutes Põhja-Albaania Alpides ("Bjeshkët e Namunës"). Mägismaast Aadria mereni looduslikku piiri ei ole, kuigi Albaania loodepiiri märkimiseks kasutati Shkodëri järve ja osa Bunë jõest. Järvede piirkonnast Joonia mereni lähen Albaania edelapiir risti mitmete mäeahelikega.
Ajavöönd.
Albaania aeg on maailmaajast kaks tundi ees. Seega on kasutusel Ida-Euroopa aeg nagu Eestiski.
Nimi.
Albaania nimi on tuletatud illüüria hõimu albaanide (kreeka keeles "Albanoi") järgi, keda peetakse albaanlaste esivanemateks. See nimetus kerkib 11. sajandil esile Durrëses ja selle ümbruses elava illüüria hõimu kohta. Albaania albaaniakeelne nimetus on "Shqipëria". Seda nime seostatakse rahvusteadvuses sõnaga "shqiponja" ('kotkas'; kahe peaga kotkas on ka Albaania rahvuslik sümbol; Albaania lipp; albaanlaste omanimetust "shqiptarë" tõlgendatakse 'kotkaste pojad'), kuid etümoloogiliselt on ta seotud sõnaga "shqiptoj" 'kõnelema', märkides ühe ja sama keele kõnelejate maad.
Pinnamood.
Umbes kaks kolmandikku Albaaniast on mägine (üle 200 m üle merepinna). Albaania on Balkani poolsaare kõige mägisem maa. Keskmine kõrgus merepinnast on 700 m. Kõrgeim mägi on Korab (2764 m; Kesk-Albaanias), kipsirahn Makedoonia piiri ääres. Mäeahelikud kulgevad enamasti põhja-lõuna suunas. Ainsasse ida-lääne suunas kulgevasse ahelikku kuulub Tomorr (2480 m) Lõuna-Albaanias. Mäed teevad Albaanias liikluse väga vaevaliseks. Mägede orud on väga tihedalt asustatud.
Kõige mägisem on Põhja-Albaania, mida katavad Põhja-Albaania Alpid, mis on osa Dinaari mägedest. Kõrgeim tipp on Jezercë (2692 m). Piirkond on väga metsane ja hõredalt asustatud. Elanikud tegelevad metsanduse ja karjakasvatusega.
Kesk-Albaania mäed Drini jõest kuni Devolli jõe keskjooksuni ja Osumi jõe alamjooksuni on tihedamalt asustatud ning on tasasem. Seal on palju kroomi, rauda, niklit ja vaske. Elatusallikad on metsandus, karjakasvatus, mäendus ja põllundus.
Lõuna-Albaanias on kirde-edelasuunalised mäeahelikud, mis koosnevad lubjakivist. Nende vahel on laiad orud. Erinevalt põhjapoolsetest mägedest on nad kas paljad või on kaetud hõreda vahemerelise põõsastiku (makja), tammede ja vahemere mändidega. Mäenõlvu kasutatakse karjamaadena.
Ainult rannikul on väikesed tasandikud (umbes veerand Albaania pindalast). Seal elab umbes pool Albaania elanikest. Looduslikke sadamaid on vähe. Tasandikud on enamasti liivased. Liiva sidumiseks on istutatud palju männimetsa. Aadria mere rannikul on suurepärased rannad ja ka muu maastik.
Tasandike ja mägede vahele jääb kuni 400 m kõrguste küngaste piirkond.
Geoloogia.
Albaania on mägine maa ning moodustab ühenduse helleniidide (lõunas) ja dinariidide (põhjas) orogeensete vööndite vahel. Albaania jagatakse idast läände järgmisteks tektoonilisteks üksusteks: Korabi vöönd, Mirdita vöönd, Krasta vöönd, Cukali vöönd, Albaania Alpid, Kruja vöönd, Joonia vöönd ja Sazani vöönd.
Tektooniline areng.
Albaania on struktuurselt keeruka geoloogilise ehitusega. Mäeteke on seotud hertsüünia ja alpi orogeneesiga.
Vanemad Paleosoikumi aegsed hertsüünia orogeneesi kivimid avanevad vaid Korabi vööndis (valdavalt rohekivimilise moondefaatsiese kurrutatud terrigeensed setted ja vulkaniidid).
Triiase olulisemaks sündmuseks on riftistumine ning ookeanibasseini teke. Juura ajastust on säilinud ookeanilise maakoore fragmendid (ofioliitne kompleks Mirdita vööndis) ning mandrilava karbonaatsed meresetted. Juura ajastu lõpul ja Kriidi ajastu alul saabus järjekordne kokkusurvefaas ning ookeanibasseini sulgumine. Sellest ajast on toimunud mitmeid kompressiooniepisoode, mille käigus lükati idapoolsed kivimplokid läänepoolsete peale.
Maavarad.
Albaania on pindala poolest võrdlemisi väike maa, kuid maavarade poolest üsna rikas. Kokku pakuvad majanduslikku huvi 35 erinevat maavara, mis jaotatakse tekke järgi viide gruppi: magmalised, hüdrotermaalsed, moondelised, jääk- ja settelised.
Peamiseks magmalise tekkega maavaraks on ultraaluselistes ofioliitsetes kivimites sisalduv kromiit (Fe, Mg)Cr2O4. 1980. aastail toodeti Albaanias peaaegu miljon tonni kroomi aastas, mis tegi Albaaniast ühe olulisema kroomitootja maailmas. Kroomi kõrval esineb ultraaluselistes ja aluselistes kivimeis ka niklit, titaani ja plaatina rühma metalle.
Hüdrotermaalse tekkega maakidest on olulisemad vase- ja rauasulfiidid. Triiase vulkaanilis-settelise tekkega kivimeis esinevad massiivsed kulda, hõbedat, niklit ja koobaltit sisaldavad püriidi, kalkopüriidi ja borniidi kehad. Oluline hüdrotermaalne maagistumine on seotud ka ofioliitidega. Vase sisaldus on neis üldiselt madalam (0,5...2%) kui Triiase kivimeis (2...10%), kuid see-eest sisaldavad nad ka seleeni, telluuri, hõbedat, pliid, tsinki, kulda ja arseeni.
Hüdrotermaalse tegevusega seotud moondemineraalidest pakuvad majanduslikku huvi eelkõige talk, asbest ja magnesiit.
Jääkmaavaradest on olulisemad rauda ja niklit sisaldavad lateriidid, boksiidid ning kaoliniit. Lateriidid on tekkinud peamiselt ultraaluseliste ofioliitsete kivimite murenemisel. Boksiiti leidub Mesosoikumiaegse tekkega Kruja ja Albaania Alpide vööndeis. Kaoliniit on tekkinud peamiselt gabro ja anortosiidi murenemise tulemusena.
Settelistest maavaradest on olulised fosforiit ja süsivesinikud. Fosforiiti leidub läätsede ja kihtidena peamiselt Joonia vööndi Juura- ja Kriidiajastu karbonaatkivimites. Kaevandamistegevuseks on P2O5 sisaldus (3...11%) liiga väike. Pruunsütt leidub peamiselt Joonia vööndis ning mägedevahelistes orgudes. Joonia vööndi Kriidiajastu lubjakivid ja liivakivid sisaldavad ka naftat ja maagaasi.
Kliima.
Tiranas on lähistroopiline vahemereline kliima
Kliima poolest jaguneb Albaania kaheks piirkonnaks.
Rannikul on lähistroopiline vahemereline kliima. Suved on kuumad ja kuivad, talved mahedad ja sajused. Näiteks Sarandës on ööpäeva keskmine õhutemperatuur juulis 24° C ja jaanuaris 9° C.
Sisemaal on lähistroopiline mandriline kliima. Kõige külmem kuu on jaanuar ja kõige soojem juuli. Mägedes võib õhutemperatuur langeda −26 kraadini. Mägedes sajab talvel väga palju vihma ja lund. Näiteks Peshkopis on keskmine õhutemperatuur juulis 23° C ja jaanuaris −1° C.
Albaanias sajab palju vihma, kuid aasta lõikes ebaühtlaselt. Keskmine aastane sademete hulk on Põhja-Albaania Alpides üle 2500 millimeetri, idapiiri ääres alla 750 mm. Umbes 40% sademetest langeb talvele. Edela-Albaania kannatab suviti põua all.
Tiranas on keskmine õhutemperatuur augustis 23,8° C ja jaanuaris 6,7° C. Sademeid on oktoobris keskmiselt 157 mm ja juulis 28 mm.
Jõed.
Jõed on talvel kärestikulised ja ujutavad üle, suvel jäävad neist järele vaid nired. Pikim jõgi on Drin ("Drini i Zi", "Sorte Drin"), mis saab alguse Kosovos ning voolab 280 km pikkuselt läbi Põhja-Albaania, suubudes Aadria merre. Suur jõgi on ka Seman Kesk-Albaanias. Lõuna-Albaania suuremad jõed on Shkumbin, Mat ja Vijosë. Drin ja Shkumbin on uuristanud lubjakivisse suuri orge.
Järved.
Montenegro piiri ääres osaliselt Albaania territooriumil on Shkodëri järv (albaania keeles "Liqeni i Shkodrës", serbia keeles "Skadarsko jezero"), mille ümbrus on soine. Idapiiri ääres on Ohridi ja Prespa järv.
Mullad.
Mullad on isegi tasandikel väheviljakad. Põllumajanduslikku maad on ainult 20%.
Taimestik.
Suur osa Albaaniast oli kunagi metsane. Sajanditepikkuse raie ja karjatamise tagajärjel on algsest taimkattest vähe järele jäänud. Paljudes kohtades on vaid põõsad ja võsa. Umbes 48% Albaaniast on kaetud metsaga. Põhiliselt on tegu männimetsaga, kuid Põhja-Albaanias ja mägede nõlvadel on ka pisut lehtmetsa (tamm, pöök). Kõige metsasemad piirkonnad on Kesk- ja Põhja-Albaania mägedes. Metsade pindala väheneb, sest puitu kasutatakse massiliselt kütteks. Ebaseaduslik raie on väga levinud. Metsapiirist kõrgemal on mägiaasad. Riik püüab metsi taastada. Täiesti taimkatteta kohti on vähe.
Rannikumadalmikel on vahemerelised põõsad, nagu näiteks loorberipuu ja mürt. Lõunarannikul kasvatatakse tsitrusvilju, piisava niisutuse korral viigipuud ja õlipuud. Kõrgemal domineerivad tammemetsad. Seal kasvatatakse viljapuudest õunapuud, ploomipuud ja viinapuud ning kreeka pähklipuud ja kastanipuud. Tammemetsadest kõrgemal on pöögid ja männid ning veel kõrgemal alpikarjamaad.
Loomastik.
Et jahipiirangud puuduvad, on kõikjal peale kaugete metsade metsloomi vähe. Albaanias eluneb hunte, šaakaleid, hirvi ja rebaseid. Haruldasemad on metssead, karud ja mägikitsed. On loodud looduskaitsealasid.
Jahikeeluseadused metsloomade kaitseks ei ole jõustunud. Vana tava on kanda relva ja piiramatult tulistada.
Metslinde on palju. Mahe rannikukliima meelitab kohale palju rändlinde, näiteks pääsukesi, toonekurgi, parte, hanesid ja pelikane.
Rannikuvetes on sardiine ja meriärne. Mägijõgedes ja -järvedes on forelle.
Looduslikud ohud.
Looduslikeks ohtudeks on eelkõige maavärinad.
Keskkonnaohud.
Keskkonnaohtudeks on metsade maharaiumine, mulla erosioon ja vee reostumine jäätmete ja reovete ebapiisava töötluse tõttu.
Pealinn.
Albaania pealinn ja suurim linn on Tirana.
Riigikeel.
Albaania riigikeel on albaania keel.
Rahvuspüha.
Albaania rahvuspüha on 28. november, iseseisvuspäev ("Dita e Pavarësisë"); vabanemine Türgi võimu alt 1912. Selle kuulutas välja Ismail Qemali, kes asutas ka esimese valitsuse. Iseseisvust tunnustati alates juulist 1913.
Riigikord.
1946–1990 oli võim täielikult Albaania Tööpartei käes. Partei tegi kõik otsused sotsiaalsetes, majanduslikes, poliitilistes ja usulistes küsimustes.
Pärast sotsialismi kokkuvarisemist mujal Euroopas tühistati 1976. aasta põhiseadus ning võeti 1991 vastu üleminekupõhiseadus, mis võimaldas mitmeparteisüsteemi ja nägi ette presidentaalse vabariigi. Uue põhiseaduse projekt lükati 1994 referendumil tagasi. Praegu kehtib uus põhiseadus, mis võeti vastu referendumil 28. novembril 1998 (opositsiooniline Demokraatlik Partei boikoteeris referendumit).
Kõrgeim seadusandlik organ on ühekojaline 140-liikmeline Rahvakogu ("Kuvendi Popullor"). See valitakse iga 4 aasta tagant. Valimisõigus saadakse 18-aastaselt. Riigipea valib iga 4 aasta tagant parlament. Kõrgeim täitevvõimuorgan oli kuni põhiseadusreformini presidendi nõukogu.
Hümn.
Albaania riigihümn on "Hymni i Flamurit".
Maakood.
Albaania kood telefonides on 355.
Haldusjaotus.
Albaania jaguneb 36 ringkonnaks ("rreth", mitmus "rrethe") ja eristaatusega pealinnaks. Ringkonnad on rühmitatud 12 maakonnaks (ametlik "qark"/"qarku", aga tihti "prefekturë"/"prefektura"). Ringkonnad jagunevad 361 vallaks ("komunë" ja "bashki").
Demograafilised näitajad.
Albaania rahvaarv oli 2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel 2 831 741. Varasematel hinnangutel oli rahvaarv 3 582 205 (hinnang, juuli 2003), ÜRO andmetel 3,2 miljonit (2003). Rahvaarv on väheneud emigratsiooni tõttu, põhiliselt Kreekasse ja Itaaliasse. Maailma riikide seas on Albaania rahvaarvult 140. Rahvastiku tihedus on 98,5 inimest ruutkilomeetri kohta (2011). Albaania on Euroopas rahvaarvult 32. ja rahvastiku tiheduselt 18. 2025. aasta rahvaarvuks prognoositakse 3,8 miljonit.
Aastatel 1945–1990 Albaania rahvaarv peaaegu kolmekordistus, kuid väheneva sündimuse ja kasvava väljarände tõttu 1990. aastatel rahvaarvu kasv aeglustus. 2000 oli rahvaarv 3 544 841. Albaania rahvastik on väga noor (keskmine vanus 28 aastat). Üle 65-aastaste osakaal on 6,3%. Alla 15-aastaste osakaal on 30%. Sotsialismiajal oli ränne maalt linna seadustega piiratud. Need seadused tühistati 1994, kuid linnastumine algas päris 1990. aastate alguses. Linnarahvastiku osakaal on 53,7% (2011).
Loomulik iive on 2,2% (Euroopa suurim). Naise kohta on 2,1 sündi. Iive on 0,63%. Mehi on 51%, naisi 49%. Keskmine eluiga on 73,5 aastat, naistel 77 ja meestel 70 või 71 aastat. Laste suremus on 4,3%.
Rahvad.
Pärast Balkani sõda 1913 jäi uute piiride järgi üle 40% albaanlasi Kosovosse. Seetõttu elab praegu rohkem albaanlasi teistes riikides kui Albaanias. Albaania ja Kosovo albaanlased peavad end üheks rahvaks. Albaanlased jagunevad hõimudesse. Türgi valitsuse ajal oli albaanlaste elulaad, riietus, arhitektuur ja kunst türgipärased, eriti moslemitel. Kahekümnenda sajandi lõpus on elulaad muutunud euroopalikumaks. Albaanlaste osakaal on ametlikel andmetel 95%.
Suurim vähemusrahvus on kreeklased, kes elavad suuremalt jaolt Lõuna-Albaanias Kreeka piiri lähedal. Ametlikult loetakse Albaania kreeklaste arvuks 59 000, kuid kreeklased ise hindavad oma arvu 300 tuhandele. Kreeklaste osakaal on ametlikel andmetel 3%.
Albaanias on ka palju mustlasi (Sinti). Nende täpne arv pole teada, kuid neid arvatakse olevat 10% rahvaarvust. Vähemusrahvus on ka aromaanid. Nende arv on 50 – 100 000. Serblasi oli 1994 umbes 1000–3000. On ka bulgaarlasi. Albaanias elavad üksikud juudid, kes on segaabielus (vaata Albaania juudid).
Albaanlased kõnelevad albaania keelt. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli albaaniakeelne kooliõpetus Türgi võimude poolt keelatud. Kaks kolmandikku Albaania albaanlastest räägib geegi murret, üks kolmandik toski murret. 1972 loodi ühtne kirjakeel, millel on mõlema murde jooni.
Umbes 2 miljonit albaanlast elab endises Jugoslaavias (90% Kosovo elanikest on albaanlased), 400 000 Makedoonias ja 600 000 Ameerika Ühendriikides.
Religioon.
Rooma ajal Albaania ristiusustati. Türgi valitsuse all (1468–1912) võttis enamik albaanlasi vastu islamiusu.
1930-ndatel aastatel oli moslemeid 70% (sunniite ning palju Bektashi moslemeid). Õigeusulisi kristlasi oli 20%, katoliiklasi 10%. Viimaste statistiliste andmete järgi (1942) oli 2/3 elanikkonnast moslemid.
Ka praegu on moslemid, bektashid,katoliiklased ja õigeusklikud. Albaania kuulub 14 kõige vähem religioossema maailma riigi hulka – vaid 39% albaanlastest on usklikud.
Enver Hoxha keelas 1967 kõik religioonid ja kuulutas Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks. Konstitutsiooni järgi oli Albaania "ilmalik riik". Kõik kirikud ja mošeed suleti või muudeti kinodeks, spordihallideks või ladudeks. Välismaa vaimulikud saadeti maalt välja või vangistati, kohalikud vaimulikud arreteeriti, saadeti sunnitööle või saadeti asumisele religioosse tegevuse keeluga. Paljud tapeti, kirikud lammutati või võeti kasutusele muul otstarbel (ühest kirikust sai kontserdisaal, teisest võimla).
Usklik olemine oli kriminaalkuritegu. Söögilaua õnnistamise eest võis saada 7 aastat vabadusekaotust. Ametnik võis tulla ja küsida kuue-kaheksa-aastaste laste käest, kes tunneb ristimärki, ning jaatava vastuse korral vanemad represseeriti.
Aastast 1990 on Albaanias usuvabadus. Sellest ajast saadik on ilmunud palju usulahke.
22. oktoobril 1991 nimetati esimene apostellik nuntsius Ivan Dias. Katoliku preestreid oli järel 33 ja nunni 45, kõik vanad ja haiged. Välismaalt, eriti Itaaliast ja Kosovost, samuti Bosniast ja Hertsegoviinast, Horvaatiast, Saksamaalt, Austriast, Sloveeniast, Maltalt, Indiast ja Filipiinidelt hakkas tulema materiaalset abi ja vaimulikke. Praegu on Albaanias 20 katoliku mungakloostrit ja 70 nunnakloostrit. Katoliku preestreid on 110, nunni umbes 300 ja pühakodasid 150.
25. aprillil 1993 käis paavst Johannes Paulus II pastoraalvisiidil Shkodëris ja Tiranas, mille käigus ta pühitses 4 esimest piiskoppi pärast tagakiusamist kommunistide poolt.
Majandus.
Albaania majandus on üks vaesemaid Euroopas. Ta tugineb suurelt jaolt põllumajandusele. Pool majanduslikult aktiivsest elanikkonnast on veel hõivatud põllumajandusest ja üks viiendik (600 000 inimest) arvatakse töötavat välismaal, neist 40 000 prostituudina. Kommunistid olid kaotanud maa eraomanduse. Umbes 80% põllumajanduslikku maad läks kooperatiivide kätte ja ülejäänud maad viljeles otseselt riik.
Riigi suurimad majanduslikud probleemid on kõrge tööpuudus, korruptsioon, mis ulatub kõrgete ametnikeni, ja organiseeritud kuritegevus (sealhulgas inim- ja uimastikaubandus; uimastite transiit Aasiast Euroopasse; naiste vahendamine prostituutideks ja alaealiste vahendamine orjadeks keskusega Vlorës).
Albaania saab finantsabi välismaalt, eriti Kreekast ja Itaaliast.
Albaania ei ekspordi suurt midagi (peamised eksporttooted on kroom ja kroomitooted ning toiduainetetööstuse tooted, kuid impordib palju Kreekast ja Itaaliast. Raha impordiks tuleb finantsabist ja välismaal töötavate põgenike toodavast rahast.
Keskmine aastasissetulek on Maailmapanga andmetel 1340 USA dollarit.
Põllumajandus.
Albaanlased on traditsiooniliselt olnud karjakasvatajad, kes viisid oma lamba- ja kitsekarjad suveks mägikarjamaadele. Karjakasvatus on ka praegu tähtis, kuid 2/3 põllumajandustoodangust tuleb põlluviljadest. Peamine teravili on nisu, millest ei jää palju maha mais. Tähtsad on ka riis, puuvill, suhkrupeet, kartul, juurvili ja söödavili. Soojad suved võimaldavad kasvatada oliive, viinamarja, tubakat ja tsitrusvilju.
Maavarad.
Albaanial on suuri maavarade varusid. Naftat jätkub sisetarbimiseks ning jääb pisut üle ka ekspordiks. Torujuhe viib Kuçova naftaväljadelt Vlorë sadamasse. On ka mitu naftatöötlemistehast. Toodetakse maagaasi. Leidub pruunsütt, mida saab kasutada elektri tootmisel. Enamik toodetavast elektrist tuleb siiski hüdroelektrijaamadest. Metallimaakidest on kõige tähtsam kromiit. Leidub ka vaske ja niklit.
Eksport ja import.
Ekspordi kogumaht on 256 miljonit USA dollarit aastas. Sellest moodustab tekstiil 32,7%, nahk ja nahktooted 19,5% ja maagid 10,4%. Märkimisväärselt eksporditakse kromiiti. Eksporditakse ka vaske, rauamaaki, asfalti, tubakat, puu- ja juurvilju ning veini. Põhilised ekspordimaad on Itaalia (60%), Kreeka (5,7%) ja Saksamaa (5,7%).
Impordi kogumaht on 1,07 miljardit USA dollarit. Sellest moodustavad poolfabrikaadid 29,3%, toiduained 22% ning masinad ja transpordiseadmed 16,3%. Põhilised tarnijad on Itaalia (42,2%), Kreeka (27,5%) ja Türgi (3,3%).
Väliskaubanduse puudujääk on 814 miljonit USA dollarit.
Tööstus.
Tööstuse, eriti nafta- ja keemiatööstuse arendamisele pööratakse Albaanias suurt tähelepanu. Elbasanis avati 1976 väike raua- ja terasetehas. On ka väikesi keemiatehaseid. Tiranas ja Beratis on suured tekstiilikombinaadid.
Transport.
Esimene raudtee ehitati 1948. See ühendas Tiranat Durrëse ja Elbasaniga. Raudteede kogupikkus on 447 km. Algselt ehitati raudtee rahvusvahelise raudtee jätkuna Montenegrost Han i Hotiti kaudu.
Maanteede kogupikkus on 18 000 km, neist kõvakattega 39%.
1000 elaniku kohta tuleb 44 autot.
Peamised sadamad on Durrës, Vlorë, Shëngjin ja Sarandë. Siselaevaliinide kogupikkus on 43 km.
Tiranas on rahvusvaheline lennujaam. Lennukompaniid on Albanian Airline ja Ada Air.
Side.
Telefonivõrk on piiratud. Raadio on laialt levinud. Televisioonisaated algasid 1971.
1000 elaniku kohta on 243 raadiot, 123 televiisorit, 49,7 telefoniühendust, 88,2 mobiiltelefoni ja 7,6 personaalarvutit.
Rahaühik.
Albaania rahaühik on Albaania lekk.
Riigieelarve.
Riik kulutab riigikaitsele 7%, haridusele 2%, tervishoiule 6% eelarvest.
Ajakirjandus.
Suurim sõltumatu päevaleht on "Koha Jonë", mille tiraaž on 400 000 eksemplari. Teadeteagentuur on Albanian Telegraphic Agency (ATA).
Riikliku Albaania Raadio ja Televisiooniga (RTSh) võistleb 75 eratelevisioonikanalit ja 30 eraraadiojaama (2001. Neid on massiliselt tekkinud alates 1990. aastate. Parteid, usuühingud ja riigiasutused ei tohi omada eratelevisiooni- ja raadiojaamu. Paljud elanikud saavad ilma satelliidita vaadata Itaalia ja Kreeka televisiooni.
Albaaniakeelseid saateid edastavad ultralühilainel või kesklainel BBC, Deutsche Welle, Radio France Internationale, Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl.
Trükiajakirjandus on sensatsioonijanuline. Parteidel, ametiühingutel ja mitmesugustel ühiskondlikel organisatsioonidel on oma ajalehed.
Haridus.
Tiranas on riiklik ülikool. Ülikool on ka Shkodëris.
Sõjavägi.
Ajateenistus kestab 12 kuud. Isikkoosseisus on 27 000 meest, sellest 20 000 maaväelast, 4500 lennuväelast ja 2500 merejalaväelast. Kaitsekulutused moodustavad 1,3% SKP-st.
1. aprillil 2009 sai Albaania NATO täisliikmeks.
Saatkonnad.
Ameerika Ühendriikides: 2100 S St NW, Washington, DC 20008
Rootsis: Capellavägen 7, S-181 32 Lidingö
Saksamaal: Friedrichstraße 231, D-10969 Berlin
Venemaal: Ulitsa Mõtnaja, dom 3, kvartira 8, Moskva 119049
Ajaloo lühikokkuvõte.
1. aastatuhandel eKr elasid Albaania territooriumil illüürlased. Alates 627 eKr leidub kreeka kolooniaid. Alates 167 eKr oli Albaania "Illyricum"i provintsina Rooma võimu all.
Asukoha tõttu Aadria mere rannikul on Albaania pikka aega olnud vallutuste sillapeaks.
Albaania kuulus alates 4. sajandi lõpust Ida-Rooma keisririigi (Bütsantsi) alla. Vallutajatena käisid Albaaniast üle läänegoodid, hunnid ja bulgaarid. Albaanlasi mainiti esmakordselt 1078. 1085 toimus normannide vallutus. 1282 vallutas ranniku
Anjou krahv Charles. 1345 paiku oli Albaania mitu aastat Serbia ülemvõimu all.
Savra lahinguga 18. septembril 1385 algas Türgi ülemvõim. Skanderbegi ülestõus türklaste vastu kestis 1443–1468. 1444 moodustati Lezhë liiga. Skanderbeg suri 17. jaanuaril 1468. 1478 liideti Albaania Türgi impeeriumiga. Alates 1501 oli kogu Albaania Türgi võimu all. Paljud albaanlased põgenesid Itaaliasse, teised võtsid vastu islami.
Türgi võim lõikas Albaania rohkem kui 4 sajandiks lääne tsivilisatsioonist ära, kuid 19. sajandi lõpus hakkas Albaania taasavastama oma lähedust läänele.
1788–1822 valitses Ali Paša Tepelena Ipirost, allumata Konstantinoopoli kontrollile. Alates 1830 toimus "Rilindja" (rahvuslik ärkamine). 10. juunil 1878 moodustati Prizreni liiga, mis esindas albaanlaste huve Berliini kongressil, mis Balkani poolsaarel piirid ümber korraldas. 1899/1900 moodustati Pejë liiga. 1912 toimus Esimene Balkani sõda Türgi vastu.
28. novembril 1912 kuulutati Vlorës välja Albaania iseseisvus. 31. juulil 1913 otsustas Londoni konverents teha Albaaniast iseseisva vürstiriigi. Albaania piirid määrati suurriikide poolt kindlaks nii, et umbes kolmandik albaanlasi jäi võõrvõimu alla. 1914 sai Albaania vürstiks prints Wilhelm zu Wied.
Esimeses maailmasõjas okupeerisid Albaania Austria-Ungari, Itaalia, Serbia, Montenegro, Kreeka ja Prantsuse väed.
28.-31. jaanuaril toimus Albaania jagamise plaanide vastane Lushnjë kongress. Moodustati valitsus ja Tirana nimetati pealinnaks. Juunis 1920 aeti Itaalia väed Vlorëst välja. 17. detsembril võeti Albaania vastu Rahvasteliitu.
Sõdadevaheline aeg algas valitsuste kiire vaheldumise, riigipöörete ja võõrvägede sissemarssimistega. Lõpuks tuli võimule Ahmed Zogu, kes 31. jaanuaril 1925 sai presidendiks. Majanduslikult sattus Albaania tugevasse sõltuvusse Itaaliast. 1. septembril 1928 sai Zogu albaanlaste kuningaks. 27. aprillil 1938 abiellus ta ungari krahvinna Geraldine Apponyiga. 7. ja 8. aprillil 1939 okupeeris Itaalia Albaania praktiliselt vastupanuta. Zogu ning tema abikaasa ja paaripäevane poeg põgenesid. 12. aprillil 1939 otsustati astuda personaaluniooni Itaaliaga, 16. aprillil sai Itaalia kuningast Vittorio Emmanuele III-st Albaania kuningas.
Pärast okupatsiooni haaras võimu peamiselt kommunistidest koosnev vastupanuliikumine, mida juhtis Enver Hoxha.
Kuni aastani 1990 (5 aastat pärast Hoxha surma) oli Albaania isolatsionistlik sotsialistlik riik. Praegu on tekkimas mitmeparteiline demokraatlik riik, kuid Albaania kannatab majandusprobleemide, organiseeritud kuritegevuse ning rohkearvuliste Kosovo põgenike all.
Lähiajaloo kokkuvõte.
Teise maailmasõja ajal võitlesid Albaania kommunistid ja natsionalistid nii teineteisega kui ka Itaalia ja Saksa okupatsioonivägedega. Jugoslaavia ning liitlasvägede abiga saavutasid kommunistid võidu.
Pärast sõda sai kommunismist järgmiseks 45 aastaks valitsev ideoloogia. Kommunistide juhid Enver Hoxha ja Mehmet Shehu likvideerisid oma rivaalid partei sees ning likvideerisid antikommunistliku opositsiooni. Nad korraldasid majanduse ümber rangelt stalinistlikel põhimõtetel, toetudes algul Jugoslaaviale, seejärel Nõukogude Liidule ja lõpuks Hiinale. Neid eesmärke ellu viies allutasid kommunistid Albaania rahva isolatsioonile, propagandale ja julmadele poliitilistele meetmetele. Kui Hiina 1970. aastatel avanes Läänele, pöörasid Albaania juhid Pekingile selja ning viisid ellu range autarkia poliitikat, mis laostas riigi majanduse.
Kui Hoxha 1985 suri, võimule tuli Ramiz Alia ja sotsialistlikud režiimid kogu piirkonnas langesid, toimusid Albaaniaski ulatuslikud muutused. Albaania valitsus hakkas olude parandamiseks sõlmima sidemeid Läänega. Algasid demokraatlikud reformid, mis viisid mitmeparteiliste valimisteni 1991. Vastavalt 1991. aasta ajutisele põhiseadusele kiitsid albaanlased 1998 heaks konstitutsiooni, mis seadis sisse õigusel põhineva demokraatliku valitsemissüsteemi ning tagas põhilised inimõigused. Kuigi Albaania on kiiresti liikunud demokraatia ja õigusriigi suunas, on valimiseeskirjades veel tõsiseid puudusi.


Andorra.
Andorra ("Andorra Vürstiriik") on merepiirita riik Lääne-Euroopas Hispaania (Kataloonia autonoomse piirkonna) ja Prantsusmaa (Pyrénées-Orientalesi ja Ariège'i departemang) piiril Püreneede mägedes.
Andorra pindala on 468 km². Ta on kuuest Euroopa kääbusriigist pindalalt suurim.
Rahvaarv on 85 082 (2012. aasta juuli hinnang).
Andorra Vürstiriik rajati 8. septembril 1278.
Andorra on ainus riik maailmas, kus riigipea funktsiooni täidavad kaks välismaa ametikandjat (need on Urgelli piiskop ja Prantsusmaa president). Tegemist on düarhiaga.
Andorrat peetakse talispordi- ja maksuparadiisiks.
Piir.
Piir Prantsusmaaga on 56,6 km pikkune ja piir Hispaaniaga on 63,7 km pikkune.
Nimi.
Nime "Andorra" päritolu on teadmata; selle kohta on erinevaid teooriaid.
Ühe teooria järgi on see tuletatud araabia sõnast "ad-darrah" ('mets'). Kui araablased vallutasid Pürenee poolsaare, olid Püreneede orud väga metsased. Teised araablaste võimu all olevad rahvad võtsid selle nime omaks.
Teine teooria lähtub navarra sõnast "andurrial" ('põõsastega kaetud maa').
Andorra Orud ("les Valls d'Andorra") on Andorra ajalooline nimi.
Pinnamood.
Andorra paikneb ühes Püreneede kõrgorus.
Org on tekkinud jääajal, mil liustikud laiendasid algselt kitsaid orge ning tekitasid kaasaviidud rusumaterjalist moreene.
Andorra on väga mägine. Üle 2000 m kõrgusi mäetippe on 65. Kõrgeim mägi on Coma Pedrosa (2946 m). Madalaim koht on 840 kõrgusel Sant Julià de Lòria lähedal Hispaania piiri ääres.
Kliima.
Asendi tõttu valitseb Andorras suhteliselt jahe mäestikukliima.
Jaanuari keskmine temperatuur on −7 °C. Suvel ulatub temperatuur +26 kraadini.
Kõrgete kaljumägedega ümbritsetud kõrgorgude tõttu on Andorras niisked ja jahedad suved ning mahedad talved.
Veestik.
Umbes Andorra keskpaigas ühinevad Valira del Nord ja Valira d'Orient Valira jõest, mis voolab edasi Hispaaniasse. Tähtsamate jõgede seas on veel Arinsal ja Riu Madríu.
Taimed.
Rohkem kui kolmandik Andorrast on metsapiirist kõrgemal. Madalamates osades vahelduvad enamasti männimetsad aasade ja karjamaadega.
Madalamates kohtades on vahemereline mõju: neid iseloomustavad igihaljad tammepuistud ning vahelduv kõnnu- ja karjamaa.
Kõrgemal on tamme- ja piiniametsade vöönd. Varjus kasvavad nulud.
Subalpiinses vööndis 1600–2000 m kõrgusel valitsevad mändide ja harilike kuuskedega metsad, üksikult kasvavad seal ka kased, harilikud pukspuud, kadakad ja kanarbik.
Ülalpool metsapiiri on alpiinsed mägikarjamaad.
Loomad.
Loomastik on põhiliselt samasugune nagu Kesk-Euroopas: seal elavad siilid, mutid, oravad, paljud linnud, rebased, kärplased, metssead ja jänesed, kellele peetakse ka jahti.
Ojakallastel võib kohata muti sugulast pürenee piisammutti ehk pürenee desmanit, kes käib selges vees toitu otsimas.
Kõrgemal leidub mägikitsi, ümisejaid ja metsiseid, samuti kaljukotkaid, kaeluskotkaid, raipekotkaid ja habekotkaid.
Rahvaarv.
Andorras elas 1. jaanuaril 2006. aastal arvestuslikult 67 313 inimest. Seisuga 31. detsember 2007 oli elanikke 83 137. 2012. aasta seisuga oli rahvaarv 85 082.
Rahvuslik koosseis.
36% on andorralased, 58,5% hispaanlased, 22,5% portugallased ja 10,1% prantslased (1. jaanuar 2006). Seisuga 31.12.2007 oli elanikkonna seas Andorra kodanikke 30 441 (36,6%), Hispaania kodanikke 27 476 (33,0%), Portugali kodanikke 13 519 (16,3%) ja Prantsusmaa kodanikke 5200 (6,3%).
Demograafilised näitajad.
Rahvaarvu kasv on 0,274% (2012 hinnang).
Keskmine eluiga on 83,5, mis on kõige kõrgem näitaja maailmas..
Imikute suremus on 3,76 surma 1000 sünni kohta, laste suremus 0,7%.
Vanuseline struktuur.
Rahvastiku keskmine vanus on 36–40 aastat (2004. aassta seisuga 40,34 aastat).
Välismaalased.
Viimase 25 aasta jooksul on välismaalaste arv kahekordistunud. Selleks et saada Andorra kodakondsus, peab olema kas abielus andorralasega või olema Andorras alaliselt elanud vähemalt 20 aastat või omada selleks sünnijärgset õigust.
Seisuga 31. detsember 2007 oli elanikest Andorra kodanikke ainult 36,6% (30 441).
Keeled.
Ametlik keel on katalaani keel. Kasutusel on ka hispaania keel ja prantsuse keel.
Katalaani keelt kõneleb 58%, hispaania keelt 35% ja prantsuse keelt 20% elanikkonnast.
Religioon.
Riigiusund on katoliiklus. Umbes 90% andorralasi (umbes 60 000) kuulub katoliku kirikusse. Andorras ei ole kunagi olnud eraldi piiskopkonda, vaid ta on kuulunud Urgelli piiskopkonda. Andorra evangeliseeriti 6. sajandi keskel püha Justi ajal.
Umbes 1% elanikest on Jehoova tunnistajad. On mitmesuguseid protestantlikke kogudusi ning üks judaistlik kogudus.
Asustus.
Andorra rahvastik koondub suuremalt jaolt vürstiriigi suurimasse orgu, millest voolab läbi Valira (Grand Valira) jõgi ja kus paikneb kaks valda, sealhulgas pealinn Andorra la Vella.
Riigikord.
Vürstiriiki valitsevad kaks kaasvalitsejat, kelleks on – episkopaalse kaasvalitsejana Urgelli piiskop Joan Enric Vives i Sicília ja Prantsuse kaasvalitsejana president François Hollande. Valitsusjuht ehk peaminister valitakse Orgude Peanõukogu poolt ning kinnitatakse kaasvalitseja poolt. Praegune peaminister on Albert Pintat Santolària. Peaminister nimetab ametisse valitsuse.
Majandus.
Varem oli põhiliseks tegevusalaks lamba- ja tubakakasvatus, tänapäeval aga kaubandus ja turism.
Aastatel 1997–2004 oli keskmine majanduskasv 4,5%. SKT oli 2005. aastal 2 miljardit eurot. Standard & Poors’i poolt antud riigireiting on 2A. Riigi majanduse peamised mootorid on kaubandus, turism ja finantssektor, mis ühtlasi on ka suurimad tööandjad (52, 63%). Inflatsiooni oli 2005. aastal 3,1%. Keskmine kuupalk oli 2006. aasta alguses 1630 € ja miinimumpalk 839 €.
Turismisektor hakkas arenema 1960. aastatel. Teenustesektor asendas kiiresti põllumajanduse, kus praegu on hõivatud vaid 0,32% elanikkonnast. Kõige rohkem on tööealisest elanikkonnast hõivatud kaubanduses (26,9%), ehituses (15,9%) ja hotellinduses (13,3%).
Andorra väliskaubanduses domineerib import. 2004. aastal moodustas import 1412 miljonit eurot ja eksport 98 miljonit eurot. Peamiseks kaubanduspartneriks on Euroopa Liit – 2005. a. moodustas 88% impordist Euroopa Liidust tulev kaup ja praktiliselt kogu eksport läks Euroopa Liitu. Peamised importkaubad on masinad ja seadmed (20,9% koguimpordist), valmistoidukaubad (12,1%), transpordivahendid (11,3%), keemiatooted (10,1%) ning puit ja puidutooted (8,6%).
Andorras puudub nii üksikisiku kui ka ettevõtte tulumaks, mistõttu Andorra on atraktiivne riik ettevõtluseks. Euroopa Liiduga sõlmitud kokkuleppe täitmiseks on siiski kavas kehtestada mõõdukas ettevõttemaks. Ka käibemaks on madal. Riigi maksutulu laekub peamiselt tollimaksudest, pärandi- ja vara ülekannete/siirdamise maksustamisest, teenuste osutamise maksustamisest, tootmise maksustamisest ja Andorra territooriumil toimuvast kaupade töötlemisest. Kohalik omavalitsus kogub otseseid makse varalt, majandustegevuselt ja rendilt.
Lühidalt areneb kaudne maksustamine prantsuse ja hispaania käibemaksusüsteemi põhimõtete suunas, jääb aga oma proportsioonidelt neist madalamaks.
Avaliku sektori poolt osutatud teenused on maksuvabad (meditsiin, sotsiaalteenused, sotsiaalkindlustus, haridus, sport).
Ettevõtlusseadus – kaasajastab ettevõtete juhtimist, mille läbi suureneb õiguskindlus. Seadus loob eelduse ettevõtte asutamise protsessi kiirenemiseks. Samuti muutub kontroll ettevõtete üle läbipaistvamaks, modernsemaks ning ettevõtte juhtimise põhimõtted harmoniseeritakse EL-ga.
Välisinvesteeringute seadus – avab Andorra ettevõtluse väliskapitalile. Ettevõtted, va põllumajandus, võivad uue seaduse kohaselt olla 100% väliskapitalil põhinevad (kehtiva seaduse järgi on lubatud maksimaalselt 33% osalus). Kaubanduses, ehituses, hotellinduses ja kinnisvarasektoris avatakse ettevõtted väliskapitalile 49,9% ulatuses (kehtiva seaduse järgi lubatud osalus on samuti 33%), ning järkjärguliselt toimub edasine liberaliseerimine.
Raamatupidamise seadus – kohustab kõiki ettevõtteid pidama arvestust Euroopa ja rahvusvaheliste standardite järgi.
2007. aastal on kavas võtta vastu ettevõttemaksu seadus ja auditeerimisseadus. Lisaks plaanib valitsus uut patendiseadust, et tagada intellektuaalomandi parem kaitse.
Ettevõtluse Uuendamise Büroo (OIE – Oficina per a la Innovació Empresarial) loodi 2006. aastal eesmärgiga toetada ettevõtete loomist Andorras. Samuti aitab OIE välisfirmasid kohaneda ja toime tulla Andorra ettevõtluskliimas, st. abistatakse ettevõtte asutamisel ja arendamisel. Sel eesmärgil on loodud nõunike/konsultantide (advokaatide, juristide, ökonomistide ja maksuekspertide jne) võrgustik. OIE ülesanneteks on mh. ettevõtluse mitmekesistamine, ettevõtete toetamine rahvusvahelistumisel, nende konkurentsivõime parandamisel innovatsiooni ja teadusuuringute rakendamise kaudu, uute finantseerimisallikate leidmisel ja uute strateegiate arendamisel.
Energeetika.
Osa Andorra energiavajadusest katab hüdroelektrijaam Valira jõel.
Ajalugu.
Andorra vürstiriik loodi 1278. aastal ja tema põhiseadus kiideti heaks 1993. aasta referendumil.


Angola.
Angola (eesti keeles varem Angoola) on riik Aafrika edelaosas Atlandi ookeani kaldal. Ta piirneb Namiibiaga lõunas, Kongo Demokraatliku Vabariigiga põhjas ja kirdes, Sambiaga idas. Angola eksklaav Cabinda piirneb Kongo Vabariigiga põhjas ja Kongo Demokraatliku Vabariigiga lõunas.
Geograafia.
Suuremad jõed on Kongo, Kasai, Zambezi, Okavango ja Cunene.
Kõrgeim tipp on Bié platool asuv Môco.
Majandus.
Pika kodusõja ajal (1974-2002 august) oli Angola majandus madalseisus ning praktiliselt mingit kasvu ei toimunud. Sõjas sai rängalt kannatada ka infrastruktuur. Pärast kodusõda on majandus aga kiiresti kasvanud. Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta, mis aastal 2005 oli 2800 dollarit, on madal, kuid siiski kõrgem kui enamikul Aafrika riikidel.
2004. aastal sai Angola 2 miljardit dollarit laenu Hiinast, millega parandati sõja ajal hävinud infrastruktuure.
Angolas on peale kodusõja lõppu tõusnud naftatootmine. Kui 2005. aasta lõpus toodeti 1,4 miljonit barrelit naftat päevas, siis 2007. aasta algul juba 2 miljonit barrelit päevas. Naftatootmist kontrollib firma nimega "Sonangol Group", mis kuulub Angola valitsusele. 2006. aasta detsembris sai Angola OPEC-i täisliikmeks. 2005. aastal kasvas Angola majandus 18% ning 2006 aastal 26%. Samas suurusjärgus kasvu oodatakse ka 2007. aastal. Nende näitajatega on Angola üks kiireimini kasvavaid majandusi maailmas.
Riigil on märkimisväärsed teemandi- ja uraanimaagivarud.
Rahvastik.
Angolas toimus viimane rahvaloendus 1970. aastal. Siis saadi rahvaarvuks 5 646 166. Kodusõja tõttu ei olnud võimalik hiljem rahvaloendusi korraldada ja seetõttu lahknevad hinnangud Angola rahvaarvule suurel määral. Eri hinnanguil on see 12 263 596 (CIA Factbook, juuli 2007); 16 329 000 (Rahvusvaheline valuutafond 2007); 13 313 553 (World Gazetteer, 2007), 16 853 679 (2008,); 16 300 000 (, 2007). Kavas on korraldada rahvaloendus 2013. aastal.
Suuremad rahvusrühmad on umbundud (37%), kimbundud (25%) ja kikongod (13%). Väiksemad rühmad on ovambod, hererod, lundad, bušmanid ja pügmeed.
Ajalugu.
Angola esimesteks asukateks olid khoisani hõimud, kelle bantu keeli rääkivad hõimud kõrbealadele tõrjusid. 1483 hakkasid portugallased Angola rannikule rajama tugiposte. 19. sajandil algas Angola ala süstemaatiline allutamine Portugali võimule, mis jõudis lõpule 1920. aastateks. 1975. aastani oli Angola Portugali asumaa. 1950. aastatel alanud vabastusliikumine muutus 1961. aastal relvastatud vastupanuks. 1974. aastal algasid relvastatud kokkupõrked FNLA, UNITA ja MPLA vahel. Kaht esimest toetasid Ameerika Ühendriigid ja LAV, marksistlikku MPLAd toetasid Kuuba ja Nõukogude Liit. 1975 kuulutas MPLA Cabinda eksklaavis välja iseseisvuse. 1994 sõlmiti vaherahu. Kodusõda lõppes 2002. aastal pärast UNITA juhi Jonas Savimbi surma lahingutes. UNITA muudeti parteiks.


Anguilla.
Anguilla on Suurbritannia meretagune ala, millel on omavalitsus. Ta hõlmab Anguilla saare, Sombrero ning hulga teisi saarekesi, mis moodustavad kõige põhjapoolsema osa Väikeste Antillide Tuulepealsetest saartest Kariibi mere ja Atlandi ookeani vahel.
Anguilla kuulub ajavööndisse maailmaaeg –4.
Anguilla on Suurbritannia meretagune ala. Riigipeaks on Suurbritannia monarh (praegu Elizabeth II), keda esindab saarel kuberner.
Valitsusjuht on kohapeal valitav "Chief Minister".
Ametlik keel on inglise keel.
Deviis.
Anguilla deviis on "Each Endeavouring, All Achieving".
Raha.
Rahaühik on Ida-Kariibi dollar (XCD).


Argentina.
Argentina (ka "Argentiina") on hispaaniakeelne riik Lõuna-Ameerika lõunaosas Andide ja Atlandi ookeani vahel. Ta piirneb Uruguay, Brasiilia, Paraguay, Boliivia ja Tšiiliga.
Pindala.
Argentina pindala on 2 766 890 km², sealhulgas vett 1,1%. Ta on maailma riikide seas pindalalt 8. kohal.
Argentina pretendeerib lisaks veel ligi 1 000 000 km² alale Antarktisel ja Falklandi saartele.
Riigikord.
Argentina iseseisvus Hispaania alt 9. juulil 1816.
Moto.
Argentina moto on "En Unión y Libertad" – 'liidus ja vabaduses'.
Nimi.
Argentina nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast "argentum" ('hõbe'), sest see väärismetall ajendas Argentina koloniseerimist.
Lõuna-Ameerika iseseisvussõdade ajal kandis riik erinevaid nimesid, peamiselt küll Río de la Plata Ühendprovintsid ("Provincias Unidas del Río de la Plata") ja Lõuna-Ameerika Ühendprovintsid ("Provincias Unidas en Sudamérica" või "Provincias Unidas de Sud América"), mida kasutati tänapäeva mõistes Argentina ja Uruguay (tollal üks provintsidest) liidu tähistamiseks. Seda nimetust kasutati Mairevolutsioonist umbes aastani 1836. 1826. aasta konstitutsiooniga tuli küll kuueks kuuks kasutusele ka nimi Argentina Vabariik ("República Argentina"). 1832. aastal sai riigi nimeks Argentina Konföderatsioon ("Confederación Argentina", kasutati küll ka veel nimesid "República de la Confederación Argentina", "Federación Argentina" ja "Nación Argentina"). 1860. aastast on riigi nimeks ametlikult Argentina Vabariik.
Haldusjaotus.
Argentina provintsid. Kaardil ei ole näha Tulemaa provintsi alla arvatud nõudlusalasid (Argentina Antarktika ja Lõuna-Atlandi saared).
Majandus.
Kolmandik kuni pool Argentina ekspordituludest tuleb põllumajandusest.
Argentina on maailma suurim sojatootja. Kasutatakse valdavalt geneetiliselt muundatud organisme. Saadus müüakse USA firmadele.
Argentina on maailma 5. veinitootja. Tänapäevane veinitööstus sai seal alguse 19. sajandi teisel poolel.
Esiajalugu.
Enne koloniseerimist eurooplaste poolt olid Argentina alad suhteliselt hõredalt asustatud rändrahvaste poolt. Loode-Argentinas elanud Diaguitá-indiaanlased olid laienevale inkade riigile vastupanu osutanud. Nad tegelesid põlluharimise, metallitöötlemise ja kudumisega. Guaraniid elasid rohkem ida pool. Teiste rahvaste seas olid "Tapes", "Chanás", "Charrúas", "Querandí", araukaanid ja patagoonlased. Maa keskosa indiaanlased alistati lõplikult alles 19. sajandi lõpus.
Koloniaalaeg.
Eurooplased saabusid Argentiina piirkonda 1502 Amerigo Vespucci reisiga. Esimesena maabus Argentina alal veebruaris 1516 Hispaania meresõitja Juan Díaz de Solís, kes oli otsimas Lääne-mereteed, pärast Lõuna-Ameerika ranniku läbisõitmist. Ta leidis La Plata lahe ja sõitis sinna sisse.
1520/1521 avastas Fernão de Magalhães Magalhãesi väina.
1526 võttis Sebastiano Caboto väärismetalle otsides ette teise ekspeditsioon mööda de Solise avastatud teed ning jõudis toitu otsides La Plata lahe kaudu Uruguay ja Paraná jõeni praeguse Rosario kohale. Ta rajas Sancti Spiritu fordi, millest sai esimene koloonia piirkonnas ning jõudsid praeguse Paraguayni. Caboto jäi sellele territooriumile neljaks aastaks ning sai pärismaalastelt suurel hulgal hõbedat (hispaania keeles "la plata"), mis andis piirkonnale nime.
Tegelik koloniseerimine algas veebruaris 1536, mil saabus esimene Hispaania sõjaväeline kuberner piirkonnas Pedro de Mendoza, kes samal aastal rajas Santa María del Buen Aire sadama, millest hiljem sai Buenos Aires. 1541 tegid sõjakad indiaanlased selle maatasa.
Hispaanlased, kes olid end juba sisse seadnud Paraguays ja Peruus, hakkasid asustama Paraná ja Paraguay jõe vahelist piirkonda. Samal ajal hakkas levima karjakasvatus, mis pani aluse stabiilsele põllumajandusele.
1537 rajasid hispaanlased Asuncióni linna (praegune Paraguay pealinn), millest sai baas edasiseks ekspansiooniks La Plata piirkonnas.
Koloniseerimine lähtus ka Boliiviast (Ülem-Peruu) ja Tšiilist. Rajati Mendoza (1560), Tucumán (1565), Córdoba, Santa Fé (1775) ja Salta (1585).
Juan de Garay rajas alalise Hispaania koloonia Buenos Airese ümbrusse 1580, kuigi algsed asukad olid tulnud maitsi Peruust. Sellega rajati Buenos Aires uuesti.
1613 asutati Córdoba ülikool.
Kui Hispaania oli umbes 1540 oma mõjuvõimu Ameerikas kindlustanud, haldas ta endale kuuluvat Ladina-Ameerikat kahe asekuningriigi kaudu. Need olid Uus-Hispaania asekuningriik, mis hõlmas USA alasid, Kesk-Ameerika ja Lääne-India, ning Peruu asekuningriik, mis hõlmas Lõuna-Ameerika, välja arvatud Portugali mõjusfäär.
Peruu asekuningriigist eraldusid 1717 Uus-Grenada asekuningriik Lõuna-Ameerika põhjaosas ja 1776 Río de la Plata asekuningriik Lõuna-Ameerika lõunaosas. Río de la Plata asekuningriigi eraldumise tingis piirkonna kasvav majanduslik osatähtsus ning vajadus sõjaliseks kaitseks Portugalile kuuluva Brasiilia vastu. Asekuningriik hõlmas peale Argentina veel praeguse Boliivia (Ülem-Peruu), Paraguay ja Uruguay (Banda Oriental) alad. Asekuningriigi pealinnaks sai majanduslikult ja sadamana aktiivne Buenos Aires, millest sai õitsev sadamalinn. Linn oli saanud õitsvaks salakaubanduse keskuseks ning 18. sajandi keskpaigaks oli selle rahvaarv ulatunud 20 000-ni. Esimene asekuningas oli Pedro de Cevallos.
1726 asutati praegune Uruguay pealinn Montevideo, mis pidi Uruguayd (Banda Oriental) portugallaste eest kaitsma.
1778 toimus Buenos Airese piirkonnas esimene rahvaloendus. 1801 hakkas Buenos Aireses ilmuma esimene ajaleht El Telégrafo Mercantil.
Alates 17. sajandist sai juhtivaks majandusharuks karjakasvatus. Arenesid välja hiiglaslikud mõisad ("estancia"d). Tihedamalt asustatud, viinamarjakasvatuse, tekstiilitootmise ja muulakasvatusega tegelevates sisemaaprovintsides indiaanlased pärisorjastati ("encomienda"). Alates 18. sajandi algusest hakati sisse tooma suuremal hulgal neegerorje.
Vabadusvõitlus.
Majanduse pideva tõusuga (nahkade ja soolaliha ekspordi kasv) kasvas kreoolidest suurmaaomanike ja kaupmeeste vastupanu koloniaalrežiimile. Prantsuse revolutsioon ja Ameerika Ühendriikide Iseseisvussõda tõid liberaalsed ideed ka Ladina-Ameerikasse. Tekkis kolonialismivastane opositsioon (prantslaste vandenõu Buenos Aireses 1795).
Pärast Hispaania-Prantsuse sõjalaevastiku purustamist Trafalgari lahingus 1805 püüdsid britid 1806 hõivata La Plata lahte, ent kreoolidest, mulattidest ja neegritest moodustatud maakaitsevägi Santiago de Liniersi ja Juan Martín de Pueyrredóni juhtimisel kaitsesid 1807. aastaks edukalt Buenos Airest, mida rünnati juunis 1806. Võit Briti ekspeditsioonikorpuse üle tõstis kreoolide eneseteadvust ja nende püüdu nõrgendada Hispaania ülemvõimu.
Pärast Napoleon I kallaletungi Hispaaniale 1808 tekkis avalik iseseisvusliikumine.
25. mail 1810 kukutasid Buenos Airese elanikud asevalitseja (mairevolutsioon) ning võim läks üle huntale. Hispaanlaste vasturünnak nurjus Suipacha lahingus 7. novembril 1810. Sissetungivate rojalistide üle saavutati hiilgavaid võite, eriti 1812 ja 1813. Aastal 1813 jaotati asekuningriigi alt vabanenud piirkonnad 14 provintsiks. Pärast aastatepikkust võitlust saavutati lõplik võit Hispaania vägede üle Manuel Belgrano ja "Lõuna vabastaja" José de San Martíni juhtimisel. Argentiinlased austavad oma riikliku sõltumatuse kangelasena kindral José de San Martíni, kes tegi sõjakäike Argentinas, Tšiilis ja Peruus. Tema ja Simón de Bolívari võidud 1814–1817 muutsid olukorda. Belgrano ja San Martín esindasid mõõdukaid liberaale, kuid vabadusvõitluse revolutsioonilis-demokraatliku tiiba juhtis Mariano Moreno.
9. juulil 1816 kuulutati Tucamáni kongressil ametlikult välja Lõuna-Ameerika Ühendprovintside (hiljem La Plata Ühendprovintsid) sõltumatus Hispaaniast. Selle deklaratsiooni mõju jäi kohalikuks. Paljud asekuningriigi piirkonnad otsisid oma teid. 1811 eraldus Paraguay.
1817 ületas San Martíni armee Andid ("Paso de los Andes") ning aitas otsustavalt kaasa Tšiili ja Peruu vabanemisele.
Iseseisvuse algusajad.
Järgnesid tormilised sisepoliitiliste konfliktide (föderalistide ja unitaarriigi pooldajate vahel, konservatiivide ja liberaalide vahel) aastad, mille käigus eraldusid 1825 Boliivia ja 1828 Uruguay.
Buenos Airese elanikud ("porteño"d, unitaarlased) soovisid põhiliselt kodanluse huvides unitaarriiki. Sisemaalased ("caudillo"d, föderalistid) eelistasid põhiliselt suurmaaomanike huvides föderatsiooni, mille puhul provintsidel oleks laialdane autonoomia. 1819. aastaks kujunes sellest konfliktist kodusõda. 1820 sõlmiti rahu, kuid stabiilne valitsus jäi tekkimata. Järgnes anarhia, mida raskendas sõda Brasiiliaga 1825–1828 Uruguay (Banda Oriental) pärast.
1819 võeti vastu Argentina liitriigi põhiseadus.
1829 sai Buenos Airese provintsi kuberneriks rikas "caudillo" Juan Manuel de Rosas. Rahva toetusel laiendas ta oma võimu Ühendprovintsidele, mida hakati nimetama Argentina Konföderatsiooniks (1826. aastast Argentina Vabariik). Endiselt föderalismi jutlustades jäi ta diktaatoriks 1852. aastani. Sel ajal sunniti liberaalsed poliitikud (Domingo Sarmiento, Esteban Echeverría) eksiili minema. 1833 hõivas Suurbritannia Argentina sisekriisi ära kasutades Falklandi saared. Rosase ajal anti taas luba tegutseda jesuiitide ordule. Kuigi Rosas oli föderalist, tegi ta oma võimu kindlustamiseks lõpu provintside separatismile. Samal ajal kasvas provintside ühtsus võitluses diktatuuri vastu. 1837 toimus konflikt Peruu ja Boliiviaga ning Suurbritannia ja Prantsusmaaga (Buenos Airese blokaad 1845–1850.
1837 asutati opositsiooniline organisatsioon Noor-Argentina ("Asociación de Mayo").
Rosase diktatuurile tegi lõpu riigipööre, mida juhtis endine Entre Ríose provintsi kuberner kindral Justo Urquiza, keda toetasid Uruguay ja Brasiilia. Võit Rosase üle saavutati 3. veebruaril 1852 Monte Caserose lahingus. 1853 võtsid provintsid vastu vabariikliku põhiseaduse, mida Buenos Aires ei tunnistanud. Urquiza sai Argentina Vabariigi esimeseks presidendiks.
Buenos Aires kuulutas 1854 end iseseisvaks. 17. septembril 1861 saavutasid mässajad Pavóni lahingus kindral Bartolomé Mitre juhtimisel võidu riigi vägede üle ning Argentina president astus 5. novembril tagasi. Mais 1862 valis Rahvuskogu presidendiks Mitre. Nii saavutas Buenos Airese linn riigi üle ajutise kontrolli. 1880 lahutati linn Buenos Airese provintsist ning sellest sai föderaaldistrikt ja pealinn.
Areng.
Järgmised presidendid olid Domingo Sarmiento (1868–1874) ja Nicolás Avellaneda (1874–1880). Mende reformid soodustasid majanduse ja kultuuri arengut.
Sellesse aega jääb verine Kolmikliidu sõda (1865–1870), milles võidukad Argentina, Brasiilia ja Uruguay sõdisid Paraguayga.
1872 asutati Esimese Internatsionaali Argentina sektsioon. 1878 asutati trükitööliste liit, mis oli esimene ametiühing. 1890 tähistati Buenos Aireses esimest korda esimest maid.
Riigi ühendamisega uuenes majandus. Peale selle hakkas valitsus Kõrbesõjas (1879–1880), mida juhtis kindral Julio Argentino Roca, vallutama indiaanlastelt maid lõuna pool Rio Negrot. Sellega pagendati või hävitati Patagoonia indiaanlased. Kindral Roca valiti 1880 presidendiks.
Nii võitis Argentina põlluharimiseks ja karjakasvatuseks palju uusi maid. Samal ajal soodustati immigratsiooni. Miljonid immigrandid kogu Euroopast, peamiselt itaallased, võimaldasid Argentina loodusvarade, eriti Lääne-Argentina pampasid paremini kasutada. 1857–1939 rändas sisse 6,6 miljonit inimest. Otsustavaks sai ka raudteede areng 19. sajandi lõpus. 19. sajandi lõpus võeti kasutusele moodne põllumajandustehnika ja Argentina integreerus maailmamajandussse, saades üheks maailma tähtsamatest liha ja teravilja eksportijatest. Aastad 1880–1929 tõid Argentinale majandusliku tõusu. Majandusrevolutsioonile aitasid kaasa välisinvesteeringud ja immigratsioon Euroopast. Investeeringud tulid põhiliselt Suurbritanniast ning olid suunatud raudteedesse ja sadamatesse. Majandus oli tugevalt orienteeritud toorainete ekspordile ja tööstustoodete impordile. See periood lõppes ülemaailmse majanduskriisiga 1929.
20. sajandi alguseks oli Argentinast saanud üks Lõuna-Ameerika tähtsamaid riike. Ta hakkas omandama domineerivat asendit ning aitas 1914 lahendada tõsist lahkheli Ameerika Ühendriikide ja Mehhiko vahel.
Roca valitsus ja järgnevad valitsused olid oligarhilise suunitlusega. Nad olid suurmaaomanike tugeva mõju all. Hoolimata kapitalismi väljakujunemisest, säilis suurmaaomanike hegemoonia, suurmaavaldused laienesid ja tekkis Briti majanduslik ülemvõim.
Alates 1900. aastast said populaarseks natsionalistlikud ideed orientatsiooniga pigem Euroopale kui USA-le.
1891 tekkis immigrantide arvel täienenud kodanlusele tuginev liberaalne partei Radikaalne Kodanikuliit ("Unión Cívica Radical"; UCR). Saksa emigrantide olulisel osalusel asutati 1896 Argentina Sotsialistlik Partei. Ametiühinguliikumises oli juhtiv koht algul anarhistidel. 1901 asutati anarhistlik ametiühingute liit FORA. 1903 tekkis sotsialistliku suunitlusega UGT (Üldine Töölisliikumine). Venemaa 1905. aasta revolutsiooni mõjul hoogustus töölisliikumine. Aastatel 1905, 1907 ja 1909 ("mainädal") olid üldstreigid.
President Luis Sáenz Peña (1910–1913) ajal said mehed 1912 üldise valimisõiguse. See lõi tingimused liberaalide võimule tulekuks.
Argentina poliitikas domineerisid 1916. aastani konservatiivid. Seejärel tulid võimule nende traditsioonilised rivaalid Radikaalsest Kodanikuliidust (liberaalid) Hipólito Yrigoyeni juhtimisel. Radikaalid panid rõhku õiglastele valimistele ja demokraatlikele institutsioonidele ning avasid oma uksed laienevale keskklassile ning eliidile, millel varem juurdepääs võimule oli puudunud.
Esimese maailmasõja ajal jäi Argentina neutraalseks ning sai suuri kasumeid liha- ja nisutarnetelt liitlasriikidele.
Pärast sõda elavnes sõjajärgse kriisi ja Oktoobrirevolutsiooni mõjul töölisliikumine. Sotsialistidest eraldus 1918 marksistlik Rahvusvaheline Sotsialistlik Partei ("Partido Internacional Socialista"; 1920. aastast Argentina Kommunistlik Partei). Tööliste massilised streigid suruti vägivallaga maha (Buenos Airese verine nädal jaanuaris 1919). 1929 toimus Buenos Aireses Ladina-Ameerika kommunistlike parteide konverents. 1918. aastal Córdobast alguse saanud üliõpilaste reformiliikumine levis kogu Ladina-Ameerikas. Hipólito Yrigoyen ja järgmine president Marcelo de Alvear (1922–1928) kehtestasid piiratud tööseadusandluse, piirasid meelevaldset rendisüsteemi ning viisid läbi ülikoolireformi.
Pärast sõda kasvasid järsult USA investeeringud (1913 40 miljonit USA dollarit, 1929 332 miljonit dollarit).
1928 sai uuesti presidendiks Hipólito Yrigoyen.
Kriis.
Rahvusvahelise kaubanduse kokkuvarisemine 1929 kutsus esile nn. impordiasendusindustrialiseerimise. Ülemaailmse majanduskriisi mõju raskendasid majanduse ühekülgne orienteeritus liha ja nisu tootmisele ning majanduslik sõltuvus Suurbritanniast ja USA-st. Ehitati üles tööstus ja majanduslik sõltumatus kasvas. Samal ajal kestis konflikt parempoolsete, fašistlike ja vasakpoolsete, radikaalsete parteide vahel. Kasvasid töötus ja elukallidus. Vaesunud inimesed hakkasid maalt linna valguma.
1930 sundisid sõjaväelased kindral José Uriburu juhtimisel eaka radikaalist presidendi Hipólito Yrigoyeni võimult lahkuma. Sellest sai alguse pikk sõjaväeliste riigipöörete seeria.
1932 sai presidendiks Agustín Justo. Tema ajal tugevnes Saksamaa mõju Argentinas.
1938. aasta presidendivalimiste lävel muutusid fašistlikud organisatsioonid üha aktiivsemaks. 1936. aasta mais ühinesid parempoolsed parteid vasakpoolse Rahvaliidu eeskujul parempoolseks Rahvusliiduks. See organisatsioon nõudis avalikult diktatuuri ning toetas edukalt rahandusministrit ja tulevast presidenti Roberto Ortizi. Ent oma toetajate ootuste kiuste astus 1938 presidendiks valitud Ortiz jõulisi samme demokraatia tugevdamiseks.
1930. aastate valitsused püüdsid majanduslikke ja poliitilisi muutusi ohjeldada, kasutades ka pettust ja jõudu. See viis lõpuks Juan Domingo Peróni võimuletulekuni. Poliitilist võimu taotlesid uued sotsiaalsed ja poliitilised jõud, sealhulgas moodne sõjavägi ning kasvavast linnatöölisklassist võrsunud ametiühinguliikumised.
Argentina poliitika Teise maailmasõja ajal provotseeris otseselt sõjaväe naasmise võimule. Argentina oli küll ametlikult neutraalne, kuid varustas mõlemaid sõdivaid pooli toiduainetega. Algul toetas Argentina rohkem teljeriike, sõja lõpu poole liitlasriike.
Ameerika välisministrite konverentsil Rio de Janeiros 1942 kuulus Argentina vähemuse hulka, keeldudes katkestamast diplomaatilisi suhteid teljeriikidega.
Peróni tõus ja valitsemine.
President Ramón Castillo (1942–1943) kõrvaldati sõjaväelise riigipöördega võimult. Riigipööret juhtis kindral Arturo Rawson. Kolonel Juan Perón kuulus riigipöörde juhtide hulka. Varsti sai temast tööministrina valitsuse juhttegelane.
Kartes vältimatut sõda Saksamaaga, asus Perón 24. veebruaril 1944 sõjaväehunta etteotsa, et kukutada president Pedro Ramírez. Valitsus, mis ametlikult toetas Liitlasriike, jätkas demokraatia jalge alla tallamist ja pakkus Saksa agentidele varjupaika. 26. jaanuaril katkestas Argentina suhted Saksamaaga. 27. märtsil 1945, kui liitlasriikide võit Euroopas oli ilmne, kuulutas Argentina Saksamaale ja Jaapanile sõja. Aprillis 1945 kirjutas valitsus alla Chapultepeci aktile, mis nägi ette Ameerika riikide vastastikuse abi agressiooni korral. Juunis 1945 kirjutas Argentina alla ÜRO põhikirjale.
Massilised protestid 1945 viisid vabade valimisteni 24. veebruaril 1946. Juan Perón tegi kampaaniat kõige õigusematuma kihi "descamisado"de 'särgitute' seas. Ta lubas maa jagamist, kõrgemat palka ja sotsiaalkindlustuse kehtestamist. Juan Perón võitis valimised 56% häältega ja domineeris koos oma abikaasa María Eva Peróniga, keda hüüti Evitaks (oli töö- ja sotsiaalminister), poliitilises elus kuni 1955. aastani (Evita suri 1952).
Peróni doktriin peronism ehk justitsialism ("justicialismo") ühendas repressioonid, populismi, katoliikluse, reformismi, neutralismi ja natsionalismi. Peronistlik poliitika nägi muuhulgas ette tähtsate majandusharude natsionaliseerimise. Esimestel aastatel oli Perón väga populaarme. Ta ajas agressiivselt poliitikat, mille eesmärgiks oli anda töölisklassile majanduslik ja poliitiline hääleõigus, ning suurendas oluliselt ametiühingutesse kuuluvate tööliste arvu. 1947 kuulutas Perón välja esimese viie aasta plaani, mis põhines natsionaliseeritud tööstusettevõtete kasvul. Ta aitas rajada võimsat ametiühingut Üldine Töökonföderatsioon (CGT). Eva Perón aitas oma mehel võita populaarsust tööliste ja naiste seas. Naised said valimisõiguse 1947.
Ta surus märtsis 1949 läbi põhiseaduse muudatuse, mis võimaldas talle teise ametiaja presidendina. Valimiskampaania ajal rakendati Peróni-vastaste parteide suhtes suuri kitsendusi. Perón võitis valimised 1951. aasta novembris suure häälteenamusega ja Saadikutekojas said peronistid 135 kohta 149-st.
Opositsioonilised parteid ja ajakirjandus muutusid üha kriitilisemaks, sest valitsus orienteerus üha enam totalitaarsele ja repressiivsele võimule, sedamööda kuidas majanduslik olukord halvenes. Paljud Peróni poliitilised vastased vangistati ning opositsiooniline ajakirjandus keelustati.
1953 sõlmis Argentina majandus- ja kaubanduslepinguid paljude riikidega, sealhulgas Suurbritannia, Nõukogude Liidu ja Tšiiliga. Tänu sellele muutus väliskaubanduse bilanss esimest korda pärast 1950. aastat positiivseks. Poliitiline surve Perónile muutus see-eest üha tugevamaks. Ameerika Ühendriigid ei tunnustanud tema režiimi. Argentina sõjavägi ja kirik (kummmalegi ei meeldinud muuhulgas 1954. aasta abielulahutuse seadus) pöördusid tema vastu.
Peróni-järgne aeg.
Sõjaväelased Eduardo Lonardi juhtimisel kõrvaldasid 1955 Peróni võimult. See riigipööre tõi kaasa unbes 4000 inimese hukkumise. Perón läks eksiili algul Paraguaysse ja lõpuks Hispaaniasse. Ka eksiilis jäi Perón masside poolt armastatuks ja säilitas oma mõjuvõimu.
Varsti järgnes Lonardile Pedro Aramburu, kes taastas 1853. aasta põhiseaduse. 1956. aasta valimistel võitis häälteenamusega Ricardo Balbin (Radikaalne Partei). 25% valimissedeleid olid keelatud peronistliku partei üleskutset järgides tühjaks jäetud. Uus parlament kinnitas taasjõustatud 1853. aasta põhiseaduse. Veebruaris 1958 peetud valimised tõid peronistide ja kommunistide toetusel võimule Arturo Frondizi Vasakradikaalsest Parteist.
Frondizi valitsemise lõpetas 1962 sõjavägi, heites talle ette peronistlikke sümpaatiaid. Uueks presidendiks määrati Senati eesistuja Jose Maria Guido. Järgmistel valimistel juulis 1963, millest peronistid ja kommmunistid ei tohtinud osa võtta, võitis Arturo Illia Radikaalsest Rahvaparteist. Peronistide edu regionaalsetel valimistel ja 1965. aasta järelvalimistel ning töölisrajutused viisid uue sõjaväelise riigipöördeni juunis 1966.
Viimane sõjaväelaste poolt nimetatud president Alejandro Lanusse valmistas alates ametisse astumisest 1971 ette demokraatia taastamist. Aastatel 1972 ja 1973 oli palju proteste ja vägivalda.
1950. ja 1960. aastate valitsused püüdsid vähese eduga kiirendada aeglustunud majanduskasvu ning vastata sotsiaalsetele nõudmistele. Kui sõjaväelistel valitsustel 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses ei õnnestunud majandust elavdada ega jagu saada eskaleeruvast terrorismist (Montoneros), oli tee Peróni tagasitulekuks lahti.
11. märtsil 1973 toimusid Argentinas üldvalimised esimest korda 10 aasta jooksul. Perónil kandideerida ei lastud, kuid presidendiks valiti tema asendaja peronist Héctor Cámpora. Peróni pooldajatel oli ka suur enamus Kongressi mõlemas kojas. Pärast eskaleeruvat terrorit vasakult ja paremalt astus Cámpora juulis 1973 tagasi, sillutades teed uuteks valimisteks. Perón võitis ning sai oktoobris 1973 uuesti presidendiks. Asepresidendiks sai tema kolmas abikaasa Maria Estela Isabel Martínez de Perón. Sel ajal panid vasak- ja paremäärmuslased nii sageli toime terroriakte, et see ohustas avalikku korda. Valitsus andis välja rea erakorralisi dekreete, seades muuhulgas sisse spetsiaalse täidesaatva võimu vägivallaga võitlemiseks. See võimaldas valitsusel inimesi määramata aja ilma süüdistuseta kinni pidada.
1. juulil 1974 Perón suri. Järgmiseks presidendiks sai tema lesk Isabel Perón. Tema valitsemisaega iseloomustasid majandusprobleemid, peronistide partei sisene võimuvõitlus ja kasvav terrorism. 24. märtsil 1976 kõrvaldati ta sõjaväelise riigipöördega ametist. Võimul oli hunta, mida üksteise järel juhtisid Jorge Rafael Videla, Roberto Eduardo Viola (märtsist 1981), Leopoldo Fortunato Galtieri (detsembrist 1981) ja Reynaldo Bignone. Sõjavägi rakendas karme abinõusid terroristide (eriti Montonerose) ning paljude suhtes, keda kahtlustati terroristidele kaasatundmises. Kord taastati, kuid selle nimel peetud "räpane sõda" nõudis palju inimelusid ja tõi kaasa elementaarsete inimõiguste rikkumise. Tagasihoidlikel hinnangutel "kadus" 1976–1983 üle 10 000 inimese. Argentina inimõiguste komisjoni andmetel on tõestatud üle 2300 inimese mõrvamine ja 10 000 arreteerimine. Jäljetult kadunute ("desaparecidos") arvuks nimetatakse 20 000 kuni 30 000.
Roberto Viola ja Leopoldo Galtieri ei suutnud Argentinat raskest majanduskriisist välja viia. Katse Argentinat mobiliseeerida Falklandi saarte vallutamisega Suurbritannialt aprillis 1982 (Falklandi sõda) ebaõnnestus. Seepeale sai hunta juhiks Galtieri asemel Reynaldo Bignone. Tugeva avaliku surve all tühistas hunta parteide keelustamise ning taastas järkjärgult põhilised poliitilised vabadused.
30. oktoobril 1983 toimusid presidendi-, asepresidendi- ja teiste üleriiklike, provintsi- ja kohalike ametiisikute valimised. Rahvusvaheliste vaatlejate hinnangul olid valimised õiglased ja ausad. Suurtes võlgades ja majanduslikult kurnatud Argentina rahvas valis presidendiks Radikaalse Kodanikuliidu (Radikaalse Partei) kandidaadi Raúl Alfonsíni, kes sai 52% häältest. Tema 6-aastane ametiaeg algas 10. detsembril 1983.
Aastatel 1985 ja 1987 näitas kõrge osalus vahevalimistel rahva jätkuvat toetust tugevale ja jõulisele demokraatlikule süsteemile. Radikaalse Kodanikuliidu valitsus astus samme kõige pakilisemate probleemide lahendamiseks (sõjaväerežiimi ajal kaotsiläinute saatuse väljaselgitamine, tsiviilkontrolli sisseseadmine relvajõudude üle, demokraatlike institutsioonide kindlustamine). Ent pidev hõõrumine sõjaväega ning suutmatus lahendada majandusprobleeme ja säilitada rahva usaldust muutis Alfonsíni valitsemise ebatõhusaks. Alfonsín astus tagasi kuus kuud enne oma ametiaja lõppu. Mais 1989 võitsid valimised peronistid eesotsas Carlos Menemiga.
Menem uuendas Argentina sisepoliitikat oluliselt. Ulatuslike struktuurireformidega vähendati riigi osa majanduses. Kui Kongress ei jõudnud Menemi reformiettepanekute asjus konsensusele, andis president välja presidendidekreete. Opositsioonilise Radikaalse Parteiga sõlmiti Olivose lepe, mille põhjal konstitutsioonireformiga 1994 kärbiti presidendi võimu, lühendati tema ametiaega 6 aastalt 4-le ning lubati teist ametiaega. See andis Menemile võimaluse uuesti kandideerida ning ta võitis 14. mail 1995 valimised 50 protsendiga häältest.
Riigiettevõtete erastamine ja riigivõlgade ümberstruktureerimine tõid kaasa vaid lühikese hingetõmbeaja.
1995. aasta valimistel kerkis esile vasakmõõdukas liit FREPASO. See alternatiiv kahele traditsioonilisele parteile Argentinas on eriti tugev Buenos Aireses, kuid tal ei ole veel üleriigilist infrastruktuuri nagu peronistidel ja radikaalidel. 1999. aasta presidendivalimistel pooldasid kõik kolm suuremat parteid vabaturumajandust.
Oktoobris 1999 võitis radikaalide ja FREPASO liidu presidendikandidaat Fernando de la Rúa peronistide kandidaati Eduardo Duhaldet. De la Rúa astus ametisse detsembris 1999. Ta jätkas eelmise valitsuse vabaturumajanduspoliitikat ning järgis IMF-i programmi föderaaleelarve defitsiidi kontrolli alla saamiseks (riiklike kulutuste vähendamine, tulude suurendamine ja provintside eelarvetulude reform). De la Rúa reformis ka tööseadusandluse ja edendas ettevõtlust, et majandust stimuleerida ja töötust vähendada. Hoolimata sellest jäi Argentina majanduskasv 2000. aastal nulli lähedale ning 14. novembril 2002 jättis Argentina Maailmapangale maksmata 805 miljoni USA dollari suuruse makse.
2001. aasta lõpust on Argentina sügavas deflatsioonilises majanduskriisis vahelduvate presidentidega. Rahulolematus olukorraga on esile kutsunud vähekindlustatud kihtide (töötute) ja keskklassi sagedasi demonstratsioone. Need algasid detsembris 2001 pärast karmide säästumeetmete väljakuulutamist. Vaesemad elanikkonnakihid jäid nälga. Kriis tõi kaasa väliskapitali väljavoolu, mida valitsus pidurdas pangaarvete külmutamise ja hoiuste väljavõtmise piirangutega. See omakorda kutsus esile keskklassi protestidemonstratsioonid. Osale töötajatest ei maksnud enam töötasu, mistõttu tekkisid toimetulekuraskused. Rahutustes sai surma 31 inimest. Rahandusminister tagandati, president De la Rúa astus lõpuks tagasi ning loovutas presidendiameti Eduardo Duhaldele.
6. jaanuaril 2002 devalveeris uus valitsus peesot USA dollari suhtes 28% võrra.
25. mail 2003 astus ametisse president Néstor Kirchner. Tema esimeste reformide seas oli diktatuuriaegsete kurjategijate immuniteedi kaotamine. Majandusraskused jätkusid: 20 miljonit inimest elas allpool vaesusepiiri, riik ägas tohutu välisvõla koorma all.
Tekkis elanikkonna iseorganiseerumine "piqueterode nime all. Nad hankisid riigist sõltumatult ise toitu ning korraldasid haridust, keeldudes riigi abist.
Kirchneri valitsus astus samme välisvõlast vabanemiseks. Saavutati kokkulepe, millega võlga vähendati 70% võrra ning koostati 42 aasta pikkune maksegraafik.
28. oktoobril 2007 toimunud presidendivalimised võitis Néstor Kirchneri abikaasa Cristina Fernández de Kirchner, kes astus ametisse 10. detsembril.


Armeenia.
Armeenia (armeenia keeles: Հայաստան ("Hajastan" [hɑjɑsˈtɑn]), ametlikult Armeenia Vabariik (Հայաստանի Հանրապետություն ("Hajastani Hanrapetuthjun", [hɑjɑstɑˈni hɑnɾɑpɛtuˈtʰjun])), on merepiirita riik Ees-Aasias Lõuna-Kaukaasias. Armeenia piirneb Gruusia, Aserbaidžaani, Türgi ja Iraaniga, hõlmates ajaloolisest Armeeniast vaid idaosa.
Armeenia iseseisvus Nõukogude Liidust 1991. aastal. Siiski ei ole üks ÜRO liige, Pakistan, Armeeniat tänini tunnustanud, kuna Pakistan toetab Mägi-Karabahhi konfliktis Aserbaidžaani.
Asend ja suurus.
Armeenia paikneb Väike-Aasia ja Taga-Kaukaasia piirialal põhjalaiuste 38°51' ja 41°16' ning idapikkuste 43° 29' ja 46° 37' vahel Armeenia mägismaa kirdeosas Väike-Kaukasuse lõunaserval. Riik jääb Euroopa ja Aasia piiriks olevast Suur-Kaukasuse peaahelikust lõunasse.
Riigipiiri kogupikkus on 1254 km. Armeenia piirneb põhjas Gruusiaga (164 km), idas Aserbaidžaaniga (566 km), kagus Iraaniga (35 km), lõunas Aserbaidžaani eksklaavi Nahhitševaniga (221 km) ning edelas ja läänes Türgiga (268 km).
Armeenia pindala on 29 800 km². (Eesti Entsüklopeedia andmeil 29 743 km².)
Pinnamood.
Armeenia on väga mägine. Umbes 90% riigi pindalast on üle 1000 m üle merepinna. Keskmine kõrgus on 1800 m üle merepinna.
Põhja poolt ulatuvad Armeeniasse Väike-Kaukasuse üle 3000 m kõrgused harud.
Kõrgeim tipp on kustunud vulkaan Aragats (4090 m) Ararati lähedal. Madalaim punkt (umbes 380 m) paikneb Araksi jõe ääres Iraani ja Aserbaidžaani piiril. Need kohad paiknevad teineteisest umbes 80 km kaugusel.
Geoloogiline ehitus.
Armeenia paikneb kurdmäestikus Euraasia laama ja Araabia laama kokkupõrkekohal. Seetõttu on ta väga maavärinaohtlik.
Kivimid on sageli vulkaanilised.
Veestik.
Armeenia mägismaal Jerevanist idas paiknev Sevani järv on maailmas suuruselt teine järv oma kõrgusel – umbes 1900 m üle merepinna. Sevan on Armeenia suurim järv pindalaga 940 km². Järve pindala on veekasutuse tõttu märgatavalt vähenenud (1984. aastal 1262 km²).
Pikimad jõed on Araks, Vorotan, Khasahh, Hrazdan ja Debed.
Kliima.
Kuigi Armeenia paikneb subtroopikas, on kliima suurte kõrgusvahede ja pinnamoe liigestatuse tõttu eri paigus väga erinev. Merede lähedus on tasakaalustav, kuid ümbruse kõrgmäestikud kutsuvad esile suuri kõikumisi. Kaukasuse kõrged tipud takistavad külma õhu juurdepääsu põhjast.
Armeenia kliima on orgudes ja madalikel tugevalt kontinentaalne. Suved on kuivad ja päikselised ning kestavad juunist septembri keskpaigani. Õhutemperatuur kõigub 22–36 °C vahel. Madal õhuniiskus leevendab siiski kõrge temperatuuri mõju. Õhtuti puhub mägedest alla jahe tuul, mis toob palavusele leevendust. Kevaded on lühikesed, sügised seevastu pikad. Armeenia sügis on tuntud puude ereda ja kireva lehestiku poolest. Talved on suhteliselt külmad ja ohtra lumega, õhutemperatuur jääb −10 ja −5 °C vahele. Talispordihuvilised naudivad suusatamist Tsakhkadzori mägedes, milleni on Jerevanist poole tunni tee.
Mägedes on kliima jahedam, Iraani piiri ääres subtrooopiline ja väga kuiv.
Elusloodus.
Armeenia territoorium on liigirikas. On palju endeeme.
Taimed.
Kuni 1400 m kõrgusel on väga levinud pujud.
Mägedes kasvab palju okaspõõsaid ja teisi ogadega taimi. Kõrgmäestikus on palju kserofiilseid taimi.
1900. aasta paiku oli puude ja põõsastega kaetud umbes 25% Armeenia pindalast, aastal 1964 umbes 15%, aastal 2005 veel ainult 8...10%.
Maa lõunaosas Sangesuris on puudepiir 2400 m. Kõrgemal on taimkate sarnane Alpide omale.
Hariliku aprikoosipuu ladinakeelne teaduslik nimetus "Prunus armeniaca" tähendab 'armeenia ploomipuu'. Aprikoos on üks Armeenia sümboleid, mistõttu ka Armeenia lipu alumine laid on aprikoosi värvi.
Loomad.
Roomajaid on palju, sealhulgas kaljusisalik "Darevskia armeniaca" ning mürkmaod, näiteks rästiklased.
Armeenia selgrootuid on vähe uuritud. Näiteks ämblikulisi on seni kindlaks tehtud vaid 150 liiki. Ämblikulaadsete seas on ka skorpionid.
Loodusvarad.
Tõestatud maavarade seas on tähtsaimad mitmesugused vase oksiidid, millega käivad kaasas ka molübdeen, raud ja kuld, ning uraan, mitmesugused poolmetallid, vääriskivid, tuff, basalt ja marmor.
Riik.
Armeenia on presidentaalne esindusdemokraatlik vabariik. Armeenia konstitutsiooni järgi on president valitsusjuht, ta valitakse 5 aastaks ning võib olla ametis kuni 2 ametiaega järjest. Täidesaatvat võimu kehastab valitsus, seadusandlik võim jaguneb valitsuse ja parlamendi vahel.
Ühekojalist parlamenti (ka "Azgajin Žoghov" ehk Rahvusassamblee) kontrollib nelja partei koalitsioon, millesse kuuluvad konservatiivne Armeenia Vabariiklik Partei ("Hajastani Hanrapetakan Kusaktsutjun"), Õitsva Armeenia Partei, Seaduse Võimu Partei (Seaduslikkuse Partei, "Orinatsh Jerkir") ja Armeenia Revolutsiooniline Liit ("Hai Heghapokhakan Dašnaktsuthjun"). Suurim opositsioonipartei on Raffi Hovannisjani Pärandipartei, mis toetab Armeenia tulevast liikmestaatust Euroopa Liidus ja NATO-s.
Armeenia valitsuse eesmärk on ehitada üles läänelik parlamentaarne demokraatia. Alates 18. eluaastast on kõigil hääleõigus.
Kohtusüsteem on kolmeastmeline: esmane, teisene ja apellatsioonikohus, president juhib Justiitsnõukogu tööd. Põhiseaduslikkuse järelevalvega tegeleb Konstitutsioonikohus, mille liikmed määratakse eluajaks.
Haldusjaotus.
Halduslikult jaguneb Armeenia 10 maakonnaks ("marz") ja üheks keskalluvusega linnaks ("khaghakh"). Maakonnad jagunevad omakorda rajoonideks ("šrdžan") ja nendega võrdsustatud linnadeks.
Rahvastik.
Armeenia Riikliku Statistikaameti andmetel oli rahvaarv 1. juuli 2007 seisuga 3 223 700 inimest, sealhulgas linnaelanikke 2 066 000 inimest ja maaelanikke 1 157 700 inimest. 2006. aastal oli elanikke Eesti Entsüklopeedia endmeil 2 967 000.
Rahvuslik koosseis.
Rahvastiku valdava enamiku moodustavad armeenlased (97,9% rahvastikust). Kurde on 1,3%, venelasi 0,5%, kreeklasi ja teisi kokku 0,3% (2001. aasta seisuga). 2007. aastal ilmunud "Eesti Entsüklopeedia" andmeil on armeenlasi 96%.
Armeenia kurdidest suur osa on jeziidid. Nad kõnelevad üht kurdi keele kurmandži murde haru, mida ise peavad enamasti siiski iseseisvaks jeziidi keeleks.
Religioon.
Valdav religioon on kristlus: 90% rahvastikust loetakse kuuluvaks Armeenia Apostlikku Kirikusse. Armeenia venelased ja kreeklased on õigeusklikud.
Majandus.
Pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist kahanes Armeenia SKT ligi 60% võrra. Majanduskasvu näitaja on juba hulk aastaid kahekohaline. Ajakirja Forbes andmeil oli Armeenias 2011. aastal maailma halvemuselt teine majandus: "Armenia majandus kahanes 2009. aastal 15%, kuna välisarmeenlaste rahastatud ehitusbuum haihtus koos ülemaailmse majanduslangusega. Järgnevate aastate kasvuennustused on kesised. See merepiirita endine Nõukogude vabariik, mis sõltub oma energiavarustuses pea täielikult Venemaast ja Iraanist, püüab pidada sammu ülejäänud maailmaga. SKP inimese kohta on Armeenias 3000 USA dollarit ehk vähem kui kolmandik naaberriigi Türgi omast ja inflatsioon 7%. Kõigele lisaks piiras Venemaa teemandivarusid, lüües valusalt Armeenia kunagi õitsenud teemanditöötlemistööstust."
Armeenia majandusele on halvasti mõjunud suletud piir Türgi ja Aserbaidžaaniga. Suurem osa kaubavahetusest käib Gruusia kaudu. Majandus sõltub tugevalt välisarmeenlaste saadetavast abist.
Enamik energiatootmisest sõltub Venemaalt imporditud kütustest (maagaas ja tuumakütus). Armeenia ainus tuumajaam on 1980. aastal tööd alustanud Metsamori tuumaelektrijaam, mis asub Jerevanist 30 kilomeetri kaugusel seismiliselt aktiivses piirkonnas ja toodab umbes 40% riigis tarbitavast elektrienergiast. 2017. aastaks loodetakse see asendada uue jaamaga. Oluline osakaal on ka hüdroenergeetikal.
Ajalugu.
Nime "Armeenia" esimene säilinud kuju pärineb Behistuni raidkirjast (515 eKr), kus see on "Armina". Kreekakeelset nime "Armenia" (Αρμενια) mainis esmakordselt Hekataios Mileetosest. Armeenia omakeelne nimi on "Hayk (Հայք). V sajandi ajaloolase Movses Khorenatsi järgi andis selle Armeenia legendaarne patriarh Hayk, kelle järglase Arami nimest sündis omakorda nimi "Armeenia".
Armeenia aladel oli arenenud tsivilisatsioon juba pronksiajal. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud maailma vanim nahkkking, seelik ja veinikoda, mis on dateeritud ligikaudu 4000 eKr. Suur-Armeeniasse ulatus mitme suurriigi võim, nende seas olid Hetiidi impeerium, Mitanni ja Hayasa-Azzi (1500–1200 eKr). Armeenia mägismaal asusid 12.-9. sajandil eKr Nairi ja 1000–600 eKr Urartu riik. Tänapäeva Armeenia pealinna Jerevani rajas 782 eKr kuningas Argišti I.
600. aasta paiku lõi Orontiidide (armeenia keeles Ervanduni) dünastia Armeenia kuningriigi. Pärast Aleksander Suure surma aastal 323 eKr muutus Armeenia Suur-Süüria Seleukiidide riigi vasalliks. Kui viimased said lüüa roomlastelt Magnesi lahingus (190 eKr), tekkis korraga kolm armeenia riiki – Väike-Armeenia Eufrati jõe läänekaldal, Sophena sama jõe idapoolsel kaldal ja Suur-Armeenia keskusega Ararati tasandikul. Artašesiidide dünastia valitsemisajal laiendas Suur-Armeenia oma territooriumi vahetult kuni Kaspia mereni. Armeenia kuningriigi õitseaeg oli Tigran II Suure valitsusajal 95-66 eKr, mil see oli piirkonna üks võimsamaid kuningriike, alistades Sophena ning kasutades ära pikka sõda Rooma ja Partia vahel. Sellal ulatus Armeenia võim Väike-Kaukasusest Palestiina piirini. Järgnenud sajandeil kuulus Armeenia peamiselt Pärsiale. Ajaloos vaheldusid Armeenia iseseisvusajad autonoomiaga suurriikide võimu all. Armeenia strateegilise asendi tõttu kahe kontinendi piiril tungisid sinna paljud rahvad, nende seas assüürlased, kreeklased, roomlased, bütsantslased, araablased, mongolid, pärslased, türklased ja venelased.
Ajalooliselt valitses Armeenias masdaistlik zoroastrism (vastandina Pärsia zurvanistlikule Sassaniidide dünastiale), mille kultuse keskmes oli Mihr (avesta Mithra). Kristlus jõudis maale vähemalt 40 pKr. Kuningas Tiridates III (238–314) kuulutas kristluse 301. aastal riigiusuks. Sellega sai Armeeniast maailma esimene ametlikult kristlik riik, 10 aastat enne kristlusele sallivuse kehtestamist Roomas Galeriuse ajal ning 36 aastat enne Constantinus Suure ristimist.
Aastal 387 jagasid Rooma ja Pärsia omavahel Suur-Armeenia. Pärast Armeenia kuningriigi langemist 428. aastal liideti enamus Armeeniast Sassaniidide riigiga. Pärast Armeenia ülestõusu 451. aastal jäeti kristlikele armeenlastele usuvabadus ja Armeeniale autonoomia. 640. aastal tungisid maale araablased, kes muutsid selle vasalliriigiks, kus valitsesid araablastest asevalitsejad.
Keskaeg.
Seoses araabia Kalifaadi nõrgenemisega tekkis Armeenias mitu kuningriiki (9.-11. sajandil). Neist kõige võimsam oli Bagratiidide riik, mille pealinn oli Ani (884–1045). Ajapikku Bagratiidide riik lõhenes, sellest lõid lahku mitu riiki, mis siiski tunnistasid Bagrationi dünastia ülevõimu. Üks selline kuningriik asus Ararati mäe lääneküljel keskusega Karsas (962–1064) ja teine Armeenia põhjaosas keskusega Loris (982–1090). Samal ajal tekkis ka Vaspurakani kuningriik Vani järve orus, Sjunikhid aga asutasid kuningriigi tänapäevases Sjunikhi maakonnas Sevani järvest lõuna pool (970–1166).
1045. aastal vallutas Bagratiidide Armeenia Bütsants, kes alistas peatselt teisedki Armeenia riigid. Bütsantsi keisrite võim jäi siiski lühikeseks, kuna juba 1071. aastal tungisid Armeeniasse seldžukid, kes Manzikerti lahingu järel rajasid Seldžuki suurriigi. Türklaste võimu alt põgenes Tarsusesse Kiliikias hulk armeenlasi. Nende eesotsas oli Roupen, kelle sugulane oli tapetud Ani kuningas Gagik II. Põgenikele andis varju Bütsantsi kuberner, ajapikku tekkis Kiliikias uus Armeenia riik. See oli ristisõdijate tugev toetaja ning nägi end kristluse kantsina Idas. Kiliikia Armeenia püsis 1375. aastani, mil selle alistasid Egiptuse mamelukid.
1230. aastail vallutasid Armeenia mongolid, neile järgnesid teised Kesk-Aasia hõimud. 14. sajandil vallutasid ja rüüstasid Armeenia Tamerlani (Timuri) hordid. 16. sajandil jagasid Armeenia omavahel Ottomani impeerium ja Safaviidide Pärsia. Kui Türgi võimu all anti armeenlastele ulatuslik autonoomia ning nad elasid suhteliselt rahumeelselt oma enklaavides, siis ‘Abbās I Suur rakendas 1604. aastast oma riigi loodepiiril põletatud maa taktikat, mis viis paljude armeenlaste küüditamiseni kodumaalt.
Rahvusliku ärkamise ajajärk.
Vene-Pärsia sõja lõpetanud Gulistani rahulepingu järgi ühendas Venemaa endaga 1813. aastal Karabahhia alad, aga Turkmeenia lepingu alusel 1828. aastal Jerevani ja Nahhitševani khaaniriigid. Vene-Türgi sõja tulemusena 1877–1878 vallutas Venemaa Türgi võimu all olnud Armeenia alad.
Kristlastena olid armeenlased Ottomani riigis diskrimineeritud. Kui nad hakkasid taotlema senisest suuremaid õigusi, korraldas sultan ‘Abdu’l-Hamid II 1894–96 vastuseks armeenlaste vastased pogrommid. Eri allikate andmeil hukkus neis 80 000 kuni 300 000 inimest. Veresauna tõttu pälvis valitseja välismaal hüüdnimed "Verine sultan" ja "Punane sultan". Pärast noortürklaste revolutsiooni lootsid armeenlased olukorra paranemist, ent kuna Vene armees oli hulgaliselt armeenia vabatahtlikke, suhtus ka uus valitsus neisse umbusuga.
Kui Esimene maailmasõda oli alanud, asusid türklased peagi lahendama nn armeenia küsimust, pagendades armeenlased Väike-Aasiast. 24. aprillil 1915 arreteeriti armeenia intellektuaalid. Armeenlastest sõdurid, kes olid teeninud Türgi sõjaväes, kutsuti sõjaväkke tagasi ja lasti maha. Naised, lapsed ja vanurid pagendati Süüria kõrbesse. 1915–17 toimunud armeenia genotsiidis hukkus 600 000 kuni 1 000 000 inimest. Paljud armeenlastest, kes jäid ellu tänu türklaste ja kurdide abile, põgenesid Venemaa Armeenia aladele või teistesse Lähis-Ida maadesse.
Venemaa Armeenia kuulutati avalikult iseseisvaks Armeenia Demokraatlikuks Vabariigiks 28. mail 1918. aastal. Septembris 1920 alustas Türgi sõjategevust Armeenia vastu ja vallutas Armeenia territooriumist kaks kolmandikku. Novembris tungisid Armeeniasse aga Punaarmee väeosad ja 29. novembril 1920 kuulutati avalikult välja Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
Nõukogude Armeenia.
12. märtsil 1922. aastal sõlmis Armeenia Aserbaidžaani ja Gruusiaga lepingu, mille kohaselt loodi Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit, millest moodustati omakorda Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderaalne Nõukogude Vabariik 13. detsembril 1922. aastal. Seejuures säilitas iga vabariik oma iseseisvuse. Föderatsioon astus NSV Liidu koosseisu 30. detsembril.
Stalini valitsusajal oli riigis kehtestatud diktatuur, millega kaasnes põllumajanduse kollektiviseerimine, industrialiseerimine (suunaga rasketööstusele ja sõjatööstusele), urbaniseerumine, religiooni tagakiusamine ja "parteilise liini" ametlik kehtestamine kõigis eluvaldkondades.
Aastal 1936 deporteeriti Kesk-Aasiasse umbes 25 000 armeenlast, kes võitlesid kollektiviseerimispoliitika vastu. Stalinistlike puhastustööde käigus hukkusid Armeenia kompartei esimene sekretär Agasi Handžjan, katoolikos Horen Muradbekjan, rida valitsuse ministreid, silmapaistvad armeenia kirjanikud ja poeedid (Jeghiše Tšarents, Axel Bakunts ja teised). Aastal 1936 likvideeriti Taga-Kaukaasia SFNV, aga selle koosseisu kuulunud Armeenia, Gruusia ja Aserbaidžaan kuulutati iseseisvateks liiduvabariikideks NSV Liidu kooseisus.
Sõja lõppedes tegi Stalin katoolikosele ettepaneku pöörduda välismaal elavate armeenlaste poole kutsega pöörduda tagasi kodumaale Nõukogude Armeeniasse, võttes arvesse, et Armeenia diasporaas välismaal on palju raha ja kvalifitseeritud spetsialiste.
1945–1948 pöördus kodumaale tagasi umbes 150 000 armeenlast, enamik neist Lähis-Ida riikidest. Selle tulemusena paljud neist represseeriti. Juulis 1949 küüditati armeenia intelligents koos peredega Kesk-Aasia maadesse, kus enamik neist hukkus.
Iseseisev Armeenia.
1990. aasta mais toimusid Armeenia Ülemnõukogu (ÜN) valimised, mille koosseisu said nii kommunistid kui ka opositsiooni esindajad – Armeenia üldrahvusliku liikumise (AÜRL) liikmed. Augustis valiti Ülemnõukogu esimeheks AÜRL-i esimees Levon Ter-Petrosjan.
23. augustil 1990. aastal võeti Ülemnõukogu esimesel istungil vastu Armeenia iseseisvusdeklaratsioon, mille alusel likvideeriti Armeenia NSV ja moodustati iseseisev Armeenia Vabariik.
Kultuur.
Armeenia kultuuri ja identiteedi tähtis osa on armeenia tähestik, mille lõi Mesrop Maštotsh umbes 4. sajandil pKr.
Kultuuris on olulised ka vanaarmeenia panteon ja vanaarmeenia kalender.


Aruba.
Aruba on saar ja maa Kariibi meres, kõige läänepoolsem Tuulealustest saartest, Venezuelale kuuluvast Paraguaná poolsaarest põhjas.
Ta moodustab Hollandi, Curaçao ja Sint-Maarteni kõrval ühe Madalmaade Kuningriiki kuuluvatest maadest.
Aruba on üks niinimetatud ABC saartest (Aruba, Bonaire ja Curaçao) ning on neist kõige läänepoolsem ja kõige väiksem.
Saare pindala on 180 km². Maksimaalne pikkus on 30 km ja maksimaalne laius on 9 km.
Rahvaarv on 2010. aasta rahvaloenduse seisuga umbes 101 484. Rahvastiku tihedus on 567 in/km².
Aruba pealinn on Oranjestad.
Reljeef.
Saar on valdavalt tasane. Kõrgeim mägi on Jamamota (188 m).
Lääne pool on liivarannad. Ida pool on kohati kaljurand, mille kaljudele tuul ja vesi on andnud veidra kuju.
Kliima.
Saar on väga kuiv. Ta asub väljaspool orkaanide vööndit. Aasta läbi paistab päike ja puhuvad jahutavad passaadid. Aruuba asub väljaspool orkaanide liikumispiirkonda.
Taimestik.
Kariibi mere saartele iseloomulikku troopikataimestikku on seal vähe.
Maastikku ilmestavad lopsakad kaktused, aaloed ja puud "Caesalpinia coriaria". Arikoki rahvuspark võimaldab heita pilgu saare taimestikku.
Staatus.
1. jaanuaril 1986 eraldus Aruba ülejäänud Hollandi Antiilidest ja ta sai maa staatuse ("status aparte") Madalmaade Kuningriigi koosseisus.
Halduskord.
Riigipea on Hollandi monarh, kes määrab ennast esindama kuberneri. Kuberneri ametiaeg on 6 aastat. Kuberner seisab hea kuningriigi üldiste huvide eest ja valvab, et Aruba seadusandlikud ja valitsusorganid ei teeks otsuseid, mis võivad kuningriigi ühtsust kahjustada või on vastuolus Madalmaade Kuningriigi statuudi sätetega või rahvusvahelise õigusega. Täidesaatvat võimu teostab kuberner koos ministrite nõukoguga. Kuberneri aitab nõukogu ("Raad van Advies"), mis koosneb vähemalt 5 tema poolt nimetatud liikmest ning annab nõu kõikide Aruba normatiivaktide ja kuningriigi seaduste asjus. Kuberner nimetab ministrid.
Tegelik poliitiline võim on parlamendil ja ministrite nõukogul ehk Aruba kabinetil.
Aruba parlament koosneb ühest kojast, staatidest, millel on 21 liiget, kelle valib rahvas 4 aastaks.
Täitesaatev võim on ministrite nõukogul, mida juhib peaminister ("minister-president"). Valitsus koosneb kubernerist ja ministrite nõukogust. Valitsuse residents on Oranjestad.
Rahvaesindusel on eelnõude parandamise ning arupärimise õigus ning ka seadusandliku algatuse õigus. Ta peab maaeelarve heaks kiitma.
Ametikandjad.
2009. aasta seisuga on riigipea kuninganna Beatrix, kuberner Fredis Refunjol ja peaminister Mike Eman. Eelmine peaminister oli Nelson Oduber (Rahva Valimisliikumine).
Parteipoliitika.
1994. aasta valimistel sai Aruba Rahvapartei/Kristlik Demokraatia 10 kohta, Rahva Valimisliikumine 9 kohta ja Aruba Liberaalne Organisatsioon 2 kohta.
Pärast lõhet valitseva Aruba Rahvapartei ja Aruba Liberaalse Organisatsiooni koalitsioonis toimusid detsembris 1997 ennetähtaegsed valimised (tähtaeg oli juuli 1998). Hääled jagunesid võrdselt Rahva Valimisliikumise, Rahvapartei ja Liberaalse Organisatsiooni vahel. Kui läbirääkimised Valimisliikumise ja Rahvapartei ühendamiseks nurjusid, moodustati uus koalitsioon Rahvapartei ja Liberaalse Organisatsiooni vahel, nii et Rahva Valimisliikumine jäi opositsiooni. Septembris 2001 saavutas Rahva Valimisliikumine otsustava võidu, saades 21 kohast 12 ja moodustades Aruba esimese üheparteivalitsuse. Et enamus on napp, jättis partei lahti võimaluse moodustada tulevikus koalitsioon.
Parlamendivalimistel 23. septembril 2005 sai valitsev partei Rahva Valimisliikumine (MEP) uuesti absoluutse enamuse 11 kohaga 21-st.
Pealinn.
Aruba pealinn ja valitsuse residents on Oranjestad.
Ametlikud keeled.
Ametlikud keeled on hollandi keel ja 2004. aastast papiamento keel.
Rahvuspüha.
18. märts on Aruba rahvuspüha lipu- ja hümnipäev. 18. märtsil 1948 algatati petitsiooniga liikumine Aruba iseseisvuse poole. Seda päeva tähistati esimest korda 1976. Siis võeti ka esimest korda kasutusele hümn (Aruba Dushi Tera) ja lipp.
Sümbolid ja tähised.
Aruba lipp võeti kasutusele 18. märtsil 1976. See on helesinine kangas, millel on kaks horisontaalset kollast kitsast triipu ja vardapoolses ülanurgas on neljaharuline punane täht valge äärisega. Lipu proportsioonid on 2:3.
Aruba hümn on Aruba Dushi Tera.
Maa deviis on "One Happy Island" ('üks õnnelik saar').
ISO 3166-3 kood on ABW. ROK-i maakood on ARU.
Telefoni maakood on 297.
Demograafilised näitajad.
Rahvaarv on 2010. aasta seisuga umbes 100 000, mis annab rahvastiku tiheduseks 567 in/km². 2003. aasta andmetel oli rahvaarv 70 000.
Asustus.
Peale Oranjestadi on tähtsamad asulad Barcadera, Druif, Noord, Sabaneta, Santa Cruz ja Sint Nicolaas.
Rahvuslik koosseis.
Suur osa elanikke on Lõuna-Ameerika või indiaani päritolu. On inimesi Euroopast, Kaug-Idast ja teistelt Kariibi mere saartelt.
Keeled.
Laialt kõneldakse papiamento keelt, mis on alates 2004. aastast hollandi keele kõrval ametlik keel. Papiamento on portugali keele põhjal tekkinud kreoolkeel.
Majandus.
Aruba on suhteliselt jõukas maa. Töötus on madal ja sissetulek ühe elaniku kohta on peaaegu kõige kõrgem Kariibi mere saartel.
Põllumajandus.
Põllumajandus ei mängi Arubal suurt rolli, sest päikselise kliima, kõrgete troopiliste temperatuuride ja vähese vihma tõttu on muld halb.
Mäendus.
Alates 1825. aastast kuni umbes 1915. aastani oli Aruba suurim majandusharu kulla otsimine. Praegune suuruselt teine linn Sint Nicolaas sai nii suureks just kullapalaviku ajal.
Tööstus.
Kuni 1980ndate keskpaigani oli Aruba tähtsaim majandusharu naftatöötlemine. Sel ajal naftatöötlemistehas suleti.
Praegu piirdub tööstus peamiselt tubaka ja jookide tootmisega.
Turism.
Pärast naftatöötlemise lõpetamist on saare majanduses kesksel kohal turism. Et saar on orkaanide eest kaitstud ja seal valitseb ideaalne troopikakliima, on Aruba turistide seas hinnatud. Aastas käib Arubal umbes 600 000 turisti, sealhulgas väga palju ameeriklasi. Turism on suunatud peamiselt mererandadele pealinnast lääne pool. Head tingimused on seal ka surfamiseks.
Veel säilinud "looduslik sild", tagaplaanil koht, kus vana looduslik sild sisse varises.
Tuntud vaatamisväärsus on Natural Bridge, pikim looduslik sild Kariibi mere saartel. 2. septembril 2005 varises see sisse, põhjuseks merevee ja tuule pikaajaline erodeeriv toime. Sissevarisenud silla kõrval on veel säilinud väiksem looduslik sild.
Maksuparadiis.
Arubal on palju "offshore"-panku ja andmetöötlusfirmasid. OECD peab Arubat maksuparadiisks, sest Aruba rahandusstruktuurid võimaldavad ulatuslikku maksudest kõrvalehoidmist ja rahapesu. Valitsus on astunud samme sellest staatusest vabanemiseks.
Väliskaubandus.
Tähtsaimad kaubanduspartnerid on Holland, USA, Colombia ja Venezuela.
Hollandi arenguabi.
Holland annab Arubale igal aastal arenguabi. Seda kasutatakse õiguslikus järelevalves, hariduses, halduse arendamises, tervishoius ja investeeringuteks majanduse arendamisse.
Rahaühik.
Aruba Rahaühik on Aruba floriin (AWG). Selle kurss on seotud USA dollariga.
Sageli võetakse Arubal vastu ka USA dollareid.
Ajalugu.
Saare algasukad olid aravakkide hulka kuuluvad "Caquetios". Kõige varasemate teadaolevate indiaani asulate jäänused pärinevad umbes aastast 1000.
Aruba avastasid ja asustasid 1499 hispaanlased. Esimeseks eurooplaseks, kes saarele jõudis, peetakse hispaania maadeavastajat Alonso de Ojedat.
Aastal 1636 omandasid saare hollandlased. Aastal 1805, Napoleoni sõdade ajal, hõivasid saare ajutiselt inglased. Aastal 1816 läks ta Hollandi võimu alla tagasi.
Rahvusvaheline majanduslik huvi Aruba vastu tekkis 19. sajandil kullapalaviku tõttu.
Aastal 1924 avati naftatöötlemistehas, mis tõi kaasa majandusliku õitsengu.
20. sajand viimastel kümnenditel aitas saare arengule kaasa turismibuum.
Aastal 1986 eraldus Aruba ametlikult Hollandi Antillidest ning sai maaks Madalmaade Kuningriigi koosseisus. Lepiti kokku, et Aruba iseseisvub pärast rahvahääletust 1996.
Saare iseseisvuspüüdlused külmutati aastal 1990 Aruba palvel, sest saare majanduslik olukord halvenes.


Austraalia.
Austraalia (Austraalia Ühendus) on föderatiivne riik Austraalia mandril, Tasmaania saarel ja nende lähisaartel. Austraalia on pindalalt kuues riik maailmas ning asub lõunapoolkeral Uus-Meremaast loodes ja Indoneesiast lõunas. Riigile kuuluvad India ookeanis Ashmore ja Cartier, Jõulusaar ja Kookossaared, Vaikses ookeanis Norfolk ja Korallimere saared ning Heard ja McDonald Antarktikas. Austraalia on Kaug-Lõuna riik.
Rannajoon.
Austraalia rannajoone pikkus on 25 761 kilomeetrit.
Pinnamood.
Riigi madalaim punkt on Eyre'i järv, mis asub 15 m merepinnast madalamal. Austraalia mandri kõrgeim mägi on Kosciuszko (2228 m) Uus-Lõuna-Walesi lõunapiiril ja Austraalia riigi kõrgeim mägi on Big Beni vulkaan (2745 m) Heardi saarel.
Veestik.
Austraalia pindalast 68 920 km² moodustavad veekogud. Enamik järvedest asub riigi kuivas ja tasase pinnamoega siseosas, kus nende pindala sõltub sademete hulgast.
Kliima.
Suurem osa Austraaliast asub troopikavöötmes. Lähisekvatoriaalne kliima valitseb Queenslandi põhjaosas ning troopiline mussoonkliima valitseb Lääne-Austraalia ja Põhjaterritooriumi põhjaosas ning Queenslandi loodeosas. Lähistroopilisse kliimavöötemesse jäävad Lõuna-Austraalia lõunaosa, Lääne-Austraalia edelaosa ja Uus-Lõuna-Wales. Parasvöötmeline kliima valitseb Victoria lõunaosas ja Tasmaanias.
Sisemaal ning lääne- ja lõunaosas on väga kuiv. Maa põhjaosas Arnhemi maa ja Cape Yorki poolsaare piirkonnas on kogu aasta palav, suvemussoonide ajal ka niiske. Mõõdukas kliima valitseb ainult ida- ja kaguosa 400 km laiusel rannikuribal ja edelaosas Perthi ümbruses.
Rahvastik.
Austraalia rahvastiku koosseis peegeldab sisserännet. Umbes 91% rahvastikust on Euroopa, 6% Aasia päritolu ning 2,2% on pärismaalased. 85% valgetest on Briti või iiri päritolu, palju sisserändajaid on ka endistest Jugoslaavia maadest (näiteks Horvaatiast 800 000), Kreekast (600 000), Itaaliast (600 000) ja Poolast (200 000). Enim räägitud keel on austraalia inglise keel, mida räägib umbes 79% elanikest. Veel räägitakse hiina dialekte ja itaalia keelt.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli 24,6% Austraalia elanikest sündinud välismaal ja 43,1% protsendil elanikest oli vähemalt üks vanematest sündinud välismaal.
Ajalugu.
Esimesed asukad protoaustraallased tulid Austraaliasse hiljemalt Kagu-Aasiast, mida Austraaliast lahutab saarterohke väin. Vanimast leiukohast on saadud algelisi veerkiviriistu, pihukirveid, kõõvitsaid ja teravikke. Eriti ida- ja kaguranniku ning sisemaa vahel ilmneb kultuurierinevusi.
V-III aastatuhandeni enne meie ajaarvamist arenes kivitöötlemine, valmistati korrapärase kujuga odaotsi, nuge ja talbu, kasutati heitepuud ja bumerangi. II-I aastatuhandel enne meie ajaarvamist võeti kasutusele lihvitud kivikirved, luust õngekonksud ja ahingud. Paljudes kohtades on leitud koopa- ja kaljujooniseid. Küttimisest, korilusest ja kalastamisest elatuvate tõmmunahaliste aborigeenide kultuur püsis kiviaja tasemel eurooplaste tulekuni. Siiski olid nende hõimudel väga hästi välja kujunenud tavad ja kombed. Mõned aborigeenid elavad tänaseni Austraalia inimasustusest puutumatutes piirkondades ja järgivad oma esiisade tuhandete aastate vanuseid tavu.
1611. aastal randusid esimesed hollandi meremehed Austraalia põhjarannikul ning viisid koju tagasi teate, et maa on kasutu ja elamiskõlbmatu, kuna Austraalia läänerannik on kaetud peamiselt suurte kõrbetega ja põhjaranniku kuum ja niiske kliima oli nende jaoks talumatu.
Esimene inglane, kes Austraaliasse jõudis, oli William Dampier, kuid James Cooki uurimisretked lõunarannikule 1770. aastal olid tunduvalt suurema tähtsusega. Cook leidis seal mõnusa kliima ja imeilusad metsad veidrate taimedega. Teda hämmastasid suured kummipuud ja rohtpuud, mille õied meelitasid ligi tillukesi nektarist toituvaid papagoisid, ja erivärviliste õitega põõsad. Oma maabumiskoha nimetas ta sealse rikkaliku taimestiku järgi Botany Bayks. Varsti pärast seda, 1788. aastal, saabusid Botany Baysse 700 sunnitööle mõistetud vangi ja 200 meremeest ning tasandikele tänapäeva Sydney kohal rajati esimesed asulad.
1811. aastal trükiti Pariisis esimest korda täielik Austraalia kaart, mille oli koostanud Louis de Freycinet(1779–1842), prantsuse meremees ja maadeavastaja.
Britid olid huvitatud Austraalia koloniseerimisest Põhja-Ameerika kolooniate kaotamise tõttu. Umbes 20% asumaastajatest olid naised ja üks kolmandik iirlased. Peaaegu keegi asumisele saadetutest ei osanud lugeda ega kirjutada. Uue ühiskonda loomine sellise inimrühma alusel oli keeruline. 1852. aastal lõpetati sunnitööliste saatmine Austraaliasse, kuid selleks ajaks oli neid seal juba 150 000.
Arenguhüpe Austraalia ajaloos kaasnes kulla avastamisega Bay Hurstis 1851. aastal. Paljud kullaotsijad rajasid endale Austraaliasse uue kodu. Ajavahemikul 1829–1859 sai 4 kolooniat Austraalia osariikideks. See tõi kaasa kiire lamba- ja karjakasvatuse kasvu ning kaevandustööstuse ja transpordi arengu.
Kõikide osariikide ühendamise ideele tuli Earl Grey juba 1847. aastal. Briti parlament tunnustats Austraalia Ühendust ja Austraalia iseseisvus 1. jaanuaril 1901. Kuna Sydney ega Melbourne polnud ühenduse pealinnana vastuvõetavad, asutati 1911. aastal Austraaliasse Canberra, mis on tänapäevani Austraalia pealinn.
Majandus.
Austraalia ekspordi sihtkohad ja suurused 2006. aastal
Austraalia majandus on segamajandus, mida järjest rohkem erastatakse. 1980. aastatel hakkas Austraalia Tööpartei peaministri Bob Hawke'i ja rahandusministri Paul Keatingi juhtimisel riigi majandust ajakohastama. Pärast sellele järgnenud majanduse kokkukukkumist on Austraalia suutnud sellest kiiresti üle saada ja 1990. aastatest alates on ta üks paremal järjel oleva majandusega OECD riikidest. Töötus on sellest ajast peale järsult langenud ja ettevõtete konkurentsivõime suurenenud. 1996. aastast hakati Austraalia peaminister John Howardi juhtimisel ellu viima liberaalset majanduspoliitikat.
Austraalias on tööjõulisi 11,45 miljonit. 2009. aasta seisuga on töötus 5,6%.
Eksport.
Austraalia tähtsaimad ekspordipartnerid on Hiina 21,81%, Jaapan 19,19%, Lõuna-Korea 7,88%, India 7,51%, Ameerika Ühendriigid 4,95%, Suurbritannia 4,37%, Uus-Meremaa 4,1% (2009).
Import.
Austraalia tähtsaimad impordipartnerid on Hiina 17,94%, Ameerika Ühendriigid 11,26%, Jaapan 8,36%, Tai 5,81%, Singapur 5,54%, Saksamaa 5,3% (2009).
Mäetööstus.
Austraalia on üks maailma tähtsaimaid mäetööstusmaid. Ta on maailmas esikohal kivisöe, kulla, boksiidi, vase ja rauamaagi väljaveo poolest. Maavarad annavad peaegu kümnendiku Austraalia sisemajanduse kogutoodangust ja üle poole koguväljaveost.
Relvajõud.
Kaitsepoliitikas on tähtsal kohal sidemed Ameerika Ühendriikidega. Austraalial on kaitsealased lepped Filipiinide, Brunei, Taiga, Eestiga ja
Turism.
Alates 1970. aastatest on Austraalias aina enam turiste käinud. 2003 külastas riiki 4,3 miljonit turisti. Külastajate peamised sihtkohad on lisaks Sydneyle aborigeenide püha mägi Uluru ja Kakadu rahvuspark.


Austria.
Austria Vabariik (saksa keeles "Republik Österreich") on merepiirita riik Kesk-Euroopas, 9 liidumaast koosnev föderatsioon. Austria piirneb läänest Liechtensteini ja Šveitsiga, lõunast Itaalia ja Sloveeniaga, idast Ungari ja Slovakkiaga ning põhjast Saksamaa ja Tšehhi Vabariigiga. Alates 1995. aastast kuulub Austria Euroopa Liitu.
Majandus.
Kaart Austria liidumaadest
Austria on turumajanduslik arenenud tööstusriik. 1. jaanuaril 2002 võeti kasutusele euro, mis vahetas välja Austria šillingi.
Pärast Teist maailmasõda riigistati Saksamaale kuulunud ettevõtted. Riigi valduses on rasketööstuse põhiharud (energeetika, metallurgia, naftatööstus) ja suured pangad. Haldusfirma Österreichische Industrieverwaltungs-Aktiengesellschaft kontrollitavais riigiettevõtteis valmib veerand Austria tööstustoodangust. Riigistatud tööstus on suuremalt jaolt erastatud (OMV AG, Voestalpine AG, VA Technologie AG, Steyr Daimler Puch AG, Austria Metall AG). Steyr-Daimler-Puch müüdi kontsernile Magna International, VA Tech Siemens AG-le, Jenbacher Werke General Electricule.
Austria majandusse on paigutatud rohkesti väliskapitali, millest kolmandik pärineb Saksamaalt. Et Austria välispoliitika põhineb neutraalsusel, on sõjalised kulutused piiratud. See on soodustanud Austria majanduse ühtlasemat arengut võrreldes Lääne-Euroopa tööstusmaadega.
Austrias on tööjõulisi 3,68 miljonit ja töötus 4,8%. 6% elanikkonnast elab alla vaesuspiiri.
Eksport.
Austria tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 30,96%, Itaalia 8,17%, Šveits 4,99%, Ameerika Ühendriigid 3,99% (2009).
Import.
Austria tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 45,07%, Šveits 6,76%, Itaalia 6,66%, Holland 4,03% (2009).
Tööjõud ja tööhõive.
2008. aasta esimeses kvartalis oli Austrias registreeritud töötuid 175 000, millele vastab Austria arvutusmetoodika järgi töötus 6,7% (Euroopa Liidu metoodika järgi 4,2%). Kõige suurem töötus on teeninduses, eriti turismimajanduses. Koos koolitatavate inimestega on tööta umbes 296 800 inimest. Töötutest oli 2008. aasta esimeses kvartalis mehi 93 600 ja naisi 81 600 ning alla 25-aastasi noori umbes 48 000. Töötuse näitajad on Euroopa Liidu keskmisega võrreldes head.
55–64-aastastest töötab 40,7%. See on Euroopa võrdluses madal näitaja. Varase pensionilemineku levik on seotud koondamistega riigiettevõtetes ja osaliselt või täielikult riigile kuuluvates eraettevõtetes.
Börsid.
Austria suurim börs on Viini Börs, mille tähtsaim börsiindeks on Austrian Traded Index (ATX).
Põllumajandus.
1988. aasta andmetel on umbes 45% Austria pindalast kasutusel põllumajanduses.
Austria põllumajandus põhineb väikemajanditel. Püütakse spetsialiseeruda kvaliteettoodetele, sest Euroopa Liidu laienemine teravdab konkurentsi. 10% majandeist tegeleb mahepõllundusega. Austrias on mahepõllunduse osakaal Euroopa Liidu suurim.
Tähtsaim põllukultuuride kasvatamise piirkond on Marchfeld Viini lähedal.
Tähtsaim põllumajanduslik eksporttoode on vein, mida viiakse peamiselt Saksamaale (2/3 ekspordist), Šveitsi ja USA-sse. Veini eksporti kahjustas 1985. aasta glükoolveiniskandaal, ent vahepeal on Austria kvaliteetveinid nii palju paremaks läinud, et eksport on suurem kui enne skandaali.
Metsamajandus.
1988. aasta andmetel on umbes 40% Austriast kasutusel metsamajanduses.
Suurte metsade tõttu on metsamajandus oluline majandusharu. Toorainega varustatakse kohalikku puidutööstust ja paberitööstust. Toorpuitu eksporditakse peamiselt Lõuna-Euroopasse.
Jahimajandus ja kalandus on väikese mahuga ning orienteeruvad enamjaolt kodumaisele turule.
Mäetööstus.
Mäetööstuse tähtsus on viimastel kümnenditel vähenenud. Näiteks plii kaevandamine Bad Bleibergis on lõpetatud. Suletud on ka suurem osa rauamaagi- ja pruunsöekaevandusi.
Olulised on veel soola, rauamaagi (koos raudläigiga 2 091 995 tonni, peaaegu kõik Erzbergilt), magnesiidi (769 188 tonni) ja volframimaagi (400 000 tonni) kaevandamine ning nafta (856 270 tonni) ja maagaasi (1,76 miljardit kuupmeetrit). Suurim soolatootja Salinen Austria tootis 2006. aastal 764 189 tonni keedusoola ja 1336 tonni kivisoola. Pruunsöekaevandusi on jäänud ainult üks (7854 tonni 2006, 3,7 miljonit tonni 1970).
Mäetööstuses on umbes 5000 töötajat, kellest enamik töötab kivimurdudes ning kruusa- ja liivakarjäärides.
Töötlev tööstus.
Tööstuses on esikohal rasketööstus. Musta metallurgia (Linz, Leoben, Kapfenberg) toodang ületab omamaised vajadused. Värvilistest metallidest toodetakse kõige rohkem alumiiniumi (Ranshofenis), vaske (Brixleggis) ja pliid (Gailitzis). Üle poole elektrienergiast annavad hüdroelektrijaamad. Masinatööstus (Viin, Graz, Sankt Pölten, Steyr) toodab kerge-, toiduaine- ja naftatööstuse ning energeetikaseadmeid, elektriaparaate, vedureid, mootorrattaid ja jõelaevu. Keemiatööstuse põhitoodangusse kuuluvad lämmastikväetised (Linz), kunstkiud (Gmunden) ja plastmassid.
Teenindus.
Teenused moodustavad Austrias üle poole hüvistest. Peamised valdkonnad on turism, kaubandus ja pangandus.
Austria pangad lõikavad tänini kasu rangest pangasaladusest. Pärast Euroopa Liitu astumist kaotati küll pangakontode anonüümsus, kuid võimud pääsevad neile ligi üksnes kohtuniku korraldusega.
Turism on Austrias oluline majandusharu. Umbes 5% sisemajanduse kogutoodangust on otseselt või kaudselt seotud talispordiga.
Ajalugu.
Austria on olnud Rooma riigi, hunnide, langobardide, idagootide, bajuvaaride ja Frangi riigi võimu all, viimast Idamargina aastail 955–996. Iseseivaks sai Austria Babenbergide dünastia valitsejate all 10. sajandil Austria hertsogiriigina Heinrich II juhtimisel pärast eraldumist Baierist. Babenbergide dünastia oli Austrias võimul kuni 13. sajandini, mil valitsema hakkas Habsburgide dünastia, kes (hiljem Habsburgide-Lotringite nime all) valitses riiki kuni monarhia kukutamiseni 1918. aasta novembris.
Pärast Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi lagunemist moodustus Habsburgide valdustest esialgu Austria keisririik, kes 13. sajandil vallutas Tšehhimaa. Pärast 1453. aastat moodustati Austria ertshertsogkond. 1867 reorganiseeriti see kaksikmonarhiaks Ungariga Austria-Ungari nime all; valitseja oli Austria keiser ja ühtlasi Ungari kuningas.
Pärast kaotust Esimeses maailmasõjas Austria-Ungari lagunes. Tekkinud saksa Austria Vabariigi ühinemise Saksamaaga keelas Saint-Germaini rahu. Austria-Ungari kooseisu kuulunud Ungari ja Tšehhoslovakkia iseseisvusid.
Enne Teist maailmasõda pidi Austria 1938. aastal esimese Euroopa riigina loovutama oma iseseisvuse natsionaalsotsialistlikule Suursaksa Riigile "Anschluss"i (okupatsiooni ja annektsiooni) tulemusena.
Teise maailmasõja lõppedes okupeerisid Austria liitlasväed. Austria jagati neljaks okupatsioonitsooniks. Pärast iseseisvuse täielikku taastamist Austria riigilepinguga 1955 oli Austria demokraatlik riik "raudse eesriide" ja Lääne-Euroopa vahel. Austria liitus Euroopa Liiduga 1995 ja euroalaga 1999.


Arvo Valton.
Arvo Valton (kodanikunimega Arvo Vallikivi; sündinud 14. detsembril 1935 Märjamaal) on eesti proosa- ja näitekirjanik, luuletaja, stsenarist, tõlkija ja publitsist.
Elulugu.
Arvo Valton sündis 14. detsembril 1935 Märjamaa alevis Hiiumaalt pärit ettevõtja Jakobson-Waltoni pojana.
Haridusteed alustas ta Märjamaa algkoolis, kus õppis aastatel 1943–1949. Koos vanematega väljasaadetuna jätkas ta õpinguid 1949–1951 Novosibirski oblasti Tsanovski sovhoosi 7-klassilises koolis, 1951–1953 Tsanõ Keskkoolis. 1954 lõpetas Magadani oblasti Susumani keskkooli ja tuli tagasi Eestisse. 1954–1959 õppis TPI keemia- ja mäeteaduskonnas, mille lõpetas mäeinsenerina. Seejärel töötas ta 1959–1961 Maardu Keemiakombinaadis vahetusülemana karjääris ja rikastusvabriku tehnilise juhatajana. 1961–1967 jätkas haridusteed, õppis Üleliidulise Kinoinstituudi kaugõppes ning lõpetas selle filmidramaturgina. Töötas aastatel 1961–1968 Tallinna Mõõduriistade Tehases inseneri, konstruktori ja patendiosakonna juhatajana.
Aastatel 1968–1975 oli Arvo Valton kutseline kirjanik. Ta on töötanud Tallinnfilmi stuudios toimetuskolleegiumi liikmena. 1965. aastast on Kirjanike Liidu liige. Valton on Kirjanike Liidu juhatuse liige 1971. aastast, ta oli juhatuse presiidiumi liige aastail 1981–1989 ning liidu esimehe asetäitja aastail 1990–1992. Tegutsenud Tallinna kirjandusklubi Pegasus esimehena. Eesti Kinoliidu liige 1979.
a>iga kirjandusfestivalil HeadRead 29. mail 2011
Valton oli üks mõttevahetuse algatajaid fosforiidimaardlate üle aastal 1987. 1980. aastal osales 40 kirja aktsioonis, olles üks selle organiseerijaid. Oli aktiivselt tegev taasiseseisvumisüritustes: Loomeliitude Kultuurinõukogu liige, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee 1. koosseisu liige. 1992–1995 oli Valton VII Riigikogu koosseisu liige. Kuulub 1994. aastast Isamaaliitu (praegu Isamaa ja Res Publica Liit).
Rahvuslasena on Valton sõna võtnud eesti keele ja kultuuri küsimustes, ta on lülitunud taasiseseisvumisjärgsesse poliitika- ja vaimuellu tõsiisamaalises vaimus. Valton on osalenud soome-ugri rahvaste hõimuliikumises. Valton valiti Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni aseesimeheks aastal 1993, esimeheks aastal 1996. Alates aastast 1998 on Valton assotsiatsiooni president. Ta on reisinud paljudes Euroopa riikides, kõigis endise Nõukogude Liidu vabariikides, Ameerikas ja Austraalias.
Looming.
Esimese trükiproovina ilmus novellett "Lauad" ("Noorus", 1960, 4). Varasemale lühiproosale on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine. Esikkogu "Veider soov" (1963) äratas elavat huvi: köitis värske nägemine ja leebe huumor. Novellikogus "Rataste vahel" (1966) ilmutas Valton varasemast suuremat tüpiseerimise oskust. Iseloomulik on inimese soovide kokkupõrge nende täitmist takistavate asjaoludega ja inimese jäämine argielu rataste vahele.
1960. aastate teisel poolel toimus Valtoni loomingus murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuenduses tooniandvaks. Keskne on inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimeste süsteemi, kus tegevus muutub absurdseks.
Aastal 1968 ilmunud kogud "Kaheksa jaapanlannat" (LR) ja "Luikede soo. Karussell" kutsusid esile poleemika: Valtoni loomingust otsiti eksistentsialismi mõjusid. Võõrandumisele vastandas Valton inimeksistentsi kui subjektiivse olemise, resp. teisitiolemise.
Novellikogus "Sõnumitooja" (1972) vaatleb ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise haardes, Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi kallutas kirjanikku käsitama ajalugu inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus "Õukondlik mäng" (ilmunud Loomingu Raamatukogus aastal 1972) aktualiseerib Valton ajaloonäidetel inimliku negatiivsuse avaldumisvorme. Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton uute väljendusvahendite otsingule.
Novellikogude "Pööriöö külaskäik" (LR 1974) ja "Läbi unemaastike" (1975) unenäo- ja müüdiloogika lisandas individuaalse ja kollektiivse alateadvuse analüüsi, müüdiloogika tõi esile subjektiivse olemise teise erikuju. 1970. aastate keskel muutus Valtoni looming žanride poolest mitmekülgseks: novellide kõrval ilmusid romaanid, aforismid, luuletused ja lasteraamatud. Novellivalikkogudes "Mustamäe armastus" (1978) ja "Võõras linnas" (1981) kujutab Valton elu ja inimest subjektiivse olemise vaatekohast; paiguti tugevnenud publistsistlik allhoovus on paigutatud mängu paradoksaalsusele, mis tagab maailmapildi ambivalentsi.
Valtoni esimene romaan "Tee lõpmatuse teise otsa" (1978) on ajalooline, jutustatakse mongoli valitsejast Tšingis-khaanist ning taoistlikust mungast Chang Chunist. Kõiki romaani kompositsioonireegleid lammutab loogikast loobuv sürrealistlik raamat armastusmotiivide variatsioonidega "Arvid Silberi maailmareis" (1984, lühem variant 1981), kus autor esitab subjektiivseid kujutlusi rännakutena järjest avarduvas aegruumis. Kahe raamatuna "Üksildased ajas" (I - 1983; II - 1985) ilmunud kuues jutus on keskendatud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest.
Valton on avaldanud aforismikogud "Uksed kriuksuvad öösiti" (1977), "Märklaud kilbiks" (1980) ja "Tagasi tulevikku" (1985) ning kaks luulekogu "Kollasteks laikudeks laguneb" (1978) ja "Seniks" (1992).
Arvo Vallikivi nimega raamatuist "Retk ooboluste riiki" (1978) jutustab maavarade tekkest, "Ajaprintsess" (1981) on lastele kirjutatud kunstmuinasjuttude kogu, "Põhjanaela paine" (1983) tugineb hüperboreilise folkloori motiividele, müüdiloogikale omased võtted avalduvad siin eriti ehedalt.
Mütoloogia kõrval on Valton ilmutanud huvi europotsentrismi lagunemist tinginud mõttevoolude vastu (näiteks zen-budism ja taoism). 1979. aasta romaanivõistlusel kõrvalelükatud romaan "Rauakolina etüüdid" koos tsensuuri tõketesse jäänud poliitiliste novellide kui ka uuema lühiproosaga ilmusid koguna "Rännak giidi saatel" (1988, Juhan Smuuli nimeline preemia 1989), milles poliitilised realiteedid on seostatud eetikaga. Autor juhib tähelepanu vägivallale poliitikas, arendades reaalelu episoode absurdini, selles kasutab idamaade motiive "Pildid filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust" (1992).
Märtsiküüditamisele järgnenud väljasaadetute elu Siberis kujutab autobiograafiliste sugemetega romaan "Masendus ja lootus" (1989). Friedebert Tuglase novelliauhinna on saanud 1973. aastal avaldatud novell "Ohtlik leiutis" ja 1979. aastal avaldatud novell "Mustamäe armastus", Eduard Vilde nimelise kolhoosi auhinna 1984. aastal avaldatud jutustuste kogu "Üksildased ajas" I. Ülevaate Valtoni proosast annavad "Valitud teosed" I–II (1984).
Publitsistina on Valton sõna võtnud rahvuskeele ja -kultuuri ning keskkonnakaitse kohta; 1986 algatas ta diskussiooni fosforiidimaardlate üle.
Filmid, näidendid.
Valton on kirjutanud stsenaariumid mängufilmidele "Viimne reliikvia" (1969, Eduard Bornhöhe "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel), "Hundiseaduse aegu" (1984) ja Herman Sergo "Näkimadalate" ainetel ning telemängufilmidele "Minu naine sai vanaemaks" (1976) ja "Ringhoov" (1988, novelli "Mustamäe armastus" motiividel, lavastaja T. Virve).
Kogutuna on avaldatud filmistsenaariumid "Kohtunikud ja kohtualused. Erapooletu. Hundiseaduse aegu" (1990), stsenaariume ja libretosid koos memuaaridega teatrist ja filmindusest leidub kogus "Proovipildid" (1990). Ka kaks näidendit on avaldatud raamatuna "Vägede valitsejad. Pealkiri" (1988), neist esimene sai "Ugala" teatrimaja avamisnäidendite võistlusel II auhinna ja lavastati 1986 Pärnu teatris. "Vanemuises" lavastati 1966 Paul-Eerik Rummo koostatud montaaž Valtoni proosast "Lugusid argielust ehk Valtoniana". Valton on kirjutanud libreto Eino Tambergi ooperile "Lend" ("Estonia" 1980). Valton on tõlkinud kirjandust vene, mari, udmurdi, mokša, bulgaaria, poola ja ungari keelest.


Astronoomia.
Astronoomia ehk täheteadus on teadusharu, mis uurib kosmilisi objekte ja universumit tervikuna.
Astronoomia ja astroloogia.
Erinevalt paljudest teistest teadustest ei ole astronoomia nimetuse lõpus "-loogia", vaid "-noomia" kreeka sõnast "nomos" 'seadus'. Nimetuse esimene osa tuleb vanakreeka sõnast "astēr" 'täht, taevakeha'. Astroloogiat peetakse pseudoteaduseks.
Astronoomia ja astrofüüsika.
Astrofüüsikaks nimetatakse tavaliselt astronoomilisi uuringuid, mis on seotud füüsikaga. Tänapäeval on aga valdav osa astronoomiast füüsikaga seotud ning seetõttu astronoomiat ja astrofüüsikat sageli samastatakse.
Astronoomia ja teised teadused.
Astronoomiaga on tihedalt seotud füüsika ja matemaatika. Need kolm teadust on üksteist oluliselt mõjutanud. Füüsikateooriaid saab paljudel juhtudel kontrollida ainult kosmilistes mastaapides või kosmilistel energiarikastel objektidel. Astronoomiale vajalikud arvutused on olnud arvutusmatemaatika ja andmetöötluse arengu oluliseks motiiviks.
Traditsiooniline on olnud astronoomia koostöö geodeesiaga (astrogeodeesia, koha määramine, aja määramine, taustsüsteemid, navigatsioon), ajaarvamisega ja kalendriarvutusega (astronoomiline kronoloogia) ning optikaga (astronoomiliste instrumentide ja sensorite areng). Astronoomilised instrumendid ja meetodid on tihedalt seotud ka tehnika, kosmonautika ja matemaatikaga (mõõteriistad, satelliiditehnika, taevakehade trajektooride modelleerimine). Geodeetilisi meetodeid on rakendatud ka peale Maa ka teiste taevakehade gravitatsioonivälja ning kuju kindlakstegemiseks.
Viimastel kümnenditel on üha tähtsamaks muutunud ka koostöö geoloogia ja geofüüsikaga, sest maateaduse uurimisala kattub osalt planetoloogia omaga. Mineraloogia analüüsib Maa mineraale sarnaste meetoditega nagu teiste taevakehade omi. Kosmosekeemia on keemia haru, mis uurib keemiliste elementide ja keemiliste ühendite jaotust universumis ja keemilist evolutsiooni. Eksobioloogia uurib maavälise elu tekke ja olemasolu asjaolusid.
Interdistsiplinarsed uuringud toimuvad ka astronoomia ja humanitaarteaduste koostöös. Astronoomiaajalugu kui ajalooteaduse oda uurib astronoomia ajalugu. Esi- ja varajase ajaloo arheoloogilisi leide tõlgendab astronoomia valguses paleoastronoomia. Et astronoomia tegeleb kosmoloogia raames ka universumi tekke, ajaloo ja lõpu küsimustega, on ta seotud teoloogia ning filosoofiaga.
Astronoomia ajalugu.
Hiina astronoomi kujutav maaling 1675. aastast
Algul tähendas astronoomia üksnes palja silmaga nähtavate taevakehade liikumise vaatlusi ja ennustusi nende liikumise kohta.
Vana-Kreekas leiutati tähesuuruste süsteem ning määratleti kaheteistkümnest tähtkujust koosnev sodiaak.
Keskajal viisid astronoomiat edasi üksnes mõned araabia astronoomid.
Renessansiajal esitas Kopernik Päikesesüsteemi heliotsentrilise mudeli, mida kaitsesid, arendasid edasi ja korrigeerisid Galilei ja Kepler. Viimane rajas esimesena süsteemi, mis kirjeldas õigesti planeetide tiirlemist ümber Päikese. Planeetide liikumise põhjuse avastas Newton, kellelt pärineb gravitatsiooniseadus ja taevamehhaanika. See oli esimene samm astrofüüsikas, mis põhineb eeldusel, et füüsikaseadused on ühesugused nii Maal kui ka kosmoses.
Avastati, et tähed on väga kauged taevakehad. Spektroskoopia abil tõestati, et tähed sarnanevad Päikesega, kuid nende temperatuurid, massid ja mõõtmed võivad olla väga erinevad.
20. sajandil tõestati, et meie Galaktika (Linnutee) on vaid üks paljudest galaktikatest ning et Universumi paisumise tõttu enamik galaktikaid eemaldub meist.
20. sajandil arenes tormiliselt kosmoloogia. Suure Paugu mudel on astronoomias kinnitust leidnud reliktkiirguse ja Hubble'i seaduse põhjal.


Araabia keel.
Araabia keel (اللغة العربية ehk عربي) on afroaasia keelkonna semiidi keelerühma lõunakesksemiidi keelte hulka kuuluv keel.
Araabia keel on suurima kõnelejate arvuga semiidi keel.
Seda kõneleb 422 miljonit inimest Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.
Araabia keelt kõnelesid algselt beduiinid Araabia poolsaarel.
7. sajandil kujunes araabia kirjakeel. Kui tekkis Araabia kalifaat, levis araabia keel koos islamiga ja araabia kultuuriga naabermaadele.
Vanast kirjakeelest lähtunud araabia ühiskeel on tänapäeval araabia maade riigikeel. Selles keeles toimub kooliõpetus, ilmuvad ajalehed ja raamatud. Rahvakeel on eri maades erinev.
Araabia kiri koosneb 28 peamiselt kaashäälikumärgist.
Euroopa keeltesse on araabia keelest laenatud palju sõnu, näiteks "alkohol", "algebra", "asimuut", "kuup", "kohv", "tariif", "talisman".


Arheoloogia.
Arheoloogia ehk muinasteadus on ajalooteaduse haru, mis käsitleb aineliste ajalooallikate ehk muististe põhjal ühiskonna minevikku.
Muistised on rajatiste, eriti hoonete jäänused, esemelised leiud ja muu väljakaevamistel saadud materjal, välja arvatud kirjalikud allikad, mis kuuluvad filoloogia, epigraafika ja numismaatika valdkonda.
Muistiseid õpitakse tundma arheoloogilistel väljakaevamistel. Selleks eemaldatakse muistiselt pinnasekiht ja uuritakse üksikasjalikult läbi kultuurkiht. Muististe laadi ja leviku järgi selgitatakse asjaomase ajajärgu majanduse ja kultuuri iseloomulikud jooned.
Eriti tähtis on arheoloogia esiajaloo uurimises.
Arheoloogia alged ulatuvad renessansiaega, kui uuriti Vana-Roomast ja Itaaliast pärit muistiseid. Arheoloogia kui teadus tekkis alles 19. sajandil; tollal jaotati muinasaeg kivi-, pronksi- ja rauaajaks.
Sõna "arheoloogia" tähistas algselt, näiteks Thukydidesel, minevikuõpetust.
Tänapäeva arheoloogia alguseks loetakse Trooja linna väljakaevamisi Heinrich Schliemann ja Frank Calverti juhtimisel 1871. aastast alates.


Axel Julius De la Gardie.
Krahv Axel Julius De la Gardie (12. veebruar 1637 — 28. mai (17. mai) 1710 Stockholm) oli Rootsi väejuht ja riigitegelane, feldmarssal (1675), Läckö ja Kuressaare krahv ja Ekholmeni vabahärra; Hiiumaa, Tarvastu, "Friberg"-i, Kokemäki, "Autis"-e ja Tullgarni härra.
Ta oli aastast 1674 Rootsi riiginõunik.
Eestimaa kindralkubernerina 1687–1704 ajas ta kohalikku aadlit soosivat poliitikat, kehtestas Põhjasõja ajal sõjamajanduskorra ja organiseeris Rootsi sõjajõude Eestis.
Perekond.
Isa: Jakob De la Gardie (1583–1652), Rootsi väejuht ja riigitegelane
Ema: Ebba Brahe (1596–1674)
Välislink.
Axel Julius


Aegna.
Aegna (ka "Äigna", saksa keeles "Wulf", rootsi keeles "Ulfsö") on Tallinna lahe kirdeküljel, Viimsi poolsaare tipust (Rohuneemest) loodes asuv saar Tallinnast 14 km kaugusel. Saar suleb Tallinna lahe.
Geograafia.
Aegna pindala on 2,93 ruutkilomeetrit. Geograafilised koordinaadid on 59°35' N, 24°45' E.
Viimsi poolsaare ja Aegna saare vahele jäävad Kräsuli ja Kumbli saar, mida Aegnaga ühendav väin on Suursalm. Aegnast loode poole jäävad Sillikrunn ja Vullikrunn. Saarest lääne pool on Punakivi kari.
Aegna kirdeosas on kitsas poolsaar, mis lõpeb Lemmiku ninaga. Saare põhiosa põhjatipp on Eerikneem. Eerikneeme ja Lemmiku nina vahele jääb laht. Läänerannikul on Kurikneem ning lõunarannikul Talneem, kus asub jahisadam.
Loodus.
70% saarest on kaetud metsaga. Saarel on rändrahne. Aegnal pesitseb merikotkas.
Aegna on maastikukaitseala. Korraga ei tohi Aegnal viibida üle 3000 inimese.
Rohke metsa ja liivaranna pärast on saar saanud puhke- ja väljasõidukohaks.
Tallinna-Helsingi liinil varem kurseerinud Copterline´i kopterid sõitsid ringiga ümber Aegna saare.
Infrastruktuur.
Aegna avati turistidele 1960ndate algul ning tihe liiniliiklus "Koplirand"-tüüpi laevadega võimaldas suviti saart külastada sadadel inimestel päevas. 1990ndail liiniliiklus soikus.
Tallinna Linnavalitsuse tellimusel alustas kevadel 2001 üsna hõredat liiniliiklust reisilaev Monica, mis sõitis ka Naissaarele. Järgmistel aastatel otsiti odavamat laeva, mistõttu üheks suveks laevaliiklus katkes hoopiski.
Alates 2006. aasta suvest sõitis Tallinna Linnavalitsuse tellimusel Piritalt Aegnale Eesti Mereakadeemia Merekooli õppelaev Juku, esimesel kahel aastal merekooli opereerimisel. Aastail 2008-2009 väljus Juku Lindaliini ASi opereerimisel Patareisadamast. 2010. aasta suvel sai Juku operaatorfirmaks Kihnu Veeteed ning laev väljus Kalasadamast.
Aegna kai on Talneeme kaldal, kuid lainemurdja puudumise tõttu sobib vaid lühiajaliseks peatumiseks.
Saarel oli kitsarööpmeline raudtee. Raudtee pikkus oli 3 km ning see töötas aastail 1914–1944. Praegu on raudteetammidel teed, millest mõni on kohati kinni kasvamas, mõni aga autodest lõhutud.
Saarel on veevärk, kuid ei ole tsentraalset kanalisatsiooni.
Aegna saab elektrit 10 kV pingega merekaabelliini kaudu Viimsi poolsaarel asuvast alajaamast. Sügisel 2011 asendati kogu saarel õhuliinid maakaabliga.
Haldamine.
Saar kuulub Tallinna Kesklinna linnaosa haldusalasse. See on ainuke meresaar, mis on Tallinna territooriumil. 2003. aastal kaaluti Aegna ja Naissaare vahetust Tallinna ja Viimsi valla vahel. Aastal 2004 algatas Tallinna linnavalitsus ideevõistluse saare muutmiseks vabaajakeskuseks. Toomas Vitsut leidis, et saarel võiks olla kasiinod. Jutt oli isegi silla ehitamisest Viimsi poolsaarelt Armuneemelt.
Ajalugu.
Saart on esmakordselt mainitud 1297 (Wluesøø). Inimasustusest (kaluritest) on teateid alates 1460. aastast.
20. sajandi alguses sunniti 5 talu elanikud sõjaväe eest taanduma. 1911 hakati Aegnale rajama kaitsepatareisid, mis kuulusid Peeter Suure merekindluse juurde. Neid ehitati ja täiustati Teise maailmasõjani. Praegu on nad varemetes.
Muud.
Valgevenes või Moskvas on trükitud fiktiivseid Aegna postmarke.
Aegna nime kandis ka üks nõukogudeaegne sigaretimark.


Antsla.
Antsla on vallasisene linn Antsla vallas Võru maakonnas.
Ajalugu.
Antsla nime on väikeste variatsioonidega esmakordselt mainitud 14. sajandi algul – "Antzeni" vasall-linnuse nime all.
1601 vallutasid rootslased terve rea linnuste hulgas ka Antsla.
18. sajandil ehitati linnuse asemele Vana-Antsla mõis, mille kõrvale rajati 12 ha suurune liigirikas park.
Tugeva tõuke piirkonna arengule andis 1889 aastal valminud Valga–Petseri raudtee. Jaam sai nime kahelt lähedal asuvalt rüütlimõisalt ("Alt-Anzen-Schloß" ja "Neu-Anzen") ja ühelt kirikumõisalt (Pastorat "Anzen"). Koht aga, kus raudteejaam asus, kandis siinse renditalu järgi nime Hauka. Linn kasvaski raudteejaama juures asunud kauplemiskoha ümber. Hauka alevikust sai 1920 Antsla alev ning 1. mail 1938 linn.
Elanikke oli 1926. aastal 1295 ja 1939. aastal 1564.
Teises maailmasõjas hävis 55% elamispinnast ning kauplused ja laod.
Aastatel 1950-1959 oli linn Antsla rajooni keskus. Sellel ajal ehitati kultuurimaja, alustati haigla ehitust ning valmis administratiivhoone.
Alates 1960. aastatest ehitati vähe (nii tootmisettevõtteid kui ka elamuid).
1994. aastast saadik on Antsla elanike arv pidevalt vähenenud.
Antslas peetakse igal aastal Hauka Laat, mis on pika traditsiooniga Eesti suurim erinevate kaupmeeste ja klientide kokkutulek Eestis.
Loodus.
Antslat läbib Lambahanna oja, millel asub Nässmõisa paisjärv.


Aatom.
Aatomiks (vanakreeka sõnast "ἄτομος" ("átomos") 'jagamatu') nimetatakse väikseimat osakest, mis säilitab talle vastava keemilise elemendi keemilised omadused. Aatomid võivad aines esineda üksikuna või molekulideks liitununa.
Keemia seisukohast on aatom jagamatu, füüsikaliste vahenditega aga saab teda lahutada elementaarosakesteks. Aatomi ehitust võivad muuta looduslikud radioaktiivsed protsessid ja aatomite pommitamine elementaarosakestega.
Aatomite puhul ei kehti klassikalise mehaanika seadused; nende kirjeldamiseks tuleb kasutada kvantmehaanika mõisteid.
Aatom koosneb positiivse elektrilaenguga tuumast ning seda ümbritsevast sama suure negatiivse elektrilaenguga elektonkattest. Tema summaarne elektrilaeng on null. Niiviisi mõistetud aatomit nimetatakse neutraalseks aatomiks ehk ioniseerimata aatomiks. Laiemas mõttes nimetatakse aatomiteks ka ioniseeritud aatomeid; need erinevad ioniseerimata aatomitest selle poolest, et nende elektronkatte elektrilaengu absoluutväärtus erineb tuuma elektronkatte omast; nende summaarne elektrilaeng erineb nullist ja nad kuuluvad ioonide hulka.
Aatomi ehitus.
Aatom koosneb positiivse elektrilaenguga aatomituumast, mida ümbritseb negatiivselt laetud elektronkate ehk elektronkest. Viimane jaguneb elektronkihtideks, mis omakorda koosnevad negatiivse elementaarlaenguga elektronidest. Aatomi tuum annab 99,9% kogu aatomi massist; aatomi elektronkate määrab ära aatomi läbimõõdu. Vähima aatomi mass on suurusjärgus 10−27 kg ja läbimõõt suurusjärgus 10−10 m (ehk üks ongström).
Aatomituum.
Aatomituum koosneb lähestikku asetsevatest nukleonidest – positiivse elektrilaenguga prootonitest ja elektrilaenguta (neutraalsetest) neutronitest. Prootoni ja neutroni mass on ligikaudu võrdsed. Sõltuvalt tuuma koostisest ja energiatasemest jagunevad tuumad erinevateks nukliidideks. Prootoneid ja neutroneid hoiab tuumas koos tuumajõud, mis on positiivselt laetud prootonite omavahelisest elektrostaatilisest tõukejõust umbes 100 korda suurem. Et tuumajõudude mõjuulatus on väga väike (efektiivselt mõjub see vaid kõrvuti asetsevate nukleonide vahel), siis ülisuurtes aatomituumades ei suuda tuumajõud tuuma enam koos hoida ning tuum võib laguneda.
Nii prootonid kui ka neutronid on fermionid, mis tähendab, et nende kohta kehtib Pauli keeluprintsiip – kaks samas ruumiosas asuvat sama tüüpi fermioni ei saa korraga olla samas kvantolekus. Prootonite ja neutronite olekud on määratud tuuma kvantarvudega ning neid nimetatakse ka tuumaorbitaalideks. Et prootonid ja neutronid on erinevad osakesed, siis nemad üksteist Pauli keeluprintsiibi kaudu ei mõjuta.
Prootonite arv tuumas (laenguarv ehk aatomnumber Z) määrab, millise keemilise elemendi aatomiga on tegemist. Et prootonite arv tuumas võrdub ka elektronide arvuga elektronkattes (ioniseerimata aatomi korral), on erineva prootonite arvuga aatomitel erinevad keemilised omadused ja optilised omadused.
Sama prootonite arvu, kuid erineva neutronite arvuga (N) aatomid on teineteise isotoobid. Eri isotoopide keemilised omadused on reeglina väga sarnased (välja arvatud vesiniku puhul), mis muudab isotoopide eristamise keeruliseks. Et eri isotoopide aatomitel on erinev nukleonide arv (massiarv A), on eri isotoopide füüsikalised omadused erinevad. Isotoopi massiarvuga A ja laenguarvuga Z tähistatakse formula_1, kus X on keemilise elemendi sümbol. Kui neutronite arv aatomis erineb oluliselt energeetiliselt kõige soodsamast (kõige madalama seoseenergiaga) neutronite arvust, on tuum ebastabiilne; sel juhul on tegu radioaktiivse isotoobiga. Viimane võib laguneda võib laguneda, kiirates radioaktiivset kiirgust.
Olgugi et aatomituuma mass moodustab valdava osa aatomi massist, on tuuma läbimõõt umbes 100 000 korda väiksem kui aatomil tervikuna, st suurusjärgus 10−15 m.
Elektronkate, ioonid ja spektrid.
Aatomi elektronkate koosneb elektronidest, millel on negatiivne elektrilaeng. Elektronid ei tiirle ümber aatomi selle sõna klassikalises mõistes, vaid moodustavad elektronpilve. Elektronpilve läbimõõt on mitu suurusjärku suurem aatomituuma läbimõõdust, seega määrab elektronpilve läbimõõt ära aatomi mõõtmed.
Kui aatomis on elektrone rohkem või vähem kui prootoneid, siis on tegemist iooniga. Liigse elektroniga on negatiivne ioon (anioon), puuduv elektron on aga positiivsel ioonil (katioon). Kui aatomis ei ole ühtegi elektroni, siis on tegemist täielikult ioniseeritud aatomiga. Elektronide aatomist lahtirebimine või juurdelisamine on aatomi ioniseerimine. Kõige kergemini on aatomist lahti rebitavad need elektronid, mis on aatomiga kõige nõrgemini seotud. Ioonidel on elektrilaeng, mille määrab neutraalsest aatomist välja rebitud või sellele lisandunud elektronide arv; seetõttu reageerivad ioonid ümbritsevate aatomitega palju tugevamalt kui neutraalsed aatomid.
Kui aatom on molekuli koosseisus, tekib tal selle molekuli teiste aatomitega ühine, uute omadustega elektronkate. Keemiliste elementide keemilised omadused sõltuvad elektronide arvust ja nende energeetilisest jaotusest; aatomituum mõjutab neid ainult elektronide arvu kaudu neutraalses aatomis (erandiks on vesinik).
Elektronid on (nagu prootonid ja neutronidki) fermionid, seega kehtib ka nende kohta Pauli keeluprintsiip, mis ei luba kahel elektronil olla samas ruumiosas samas energeetilises olekus (kvantolekus). Iga elektron, mis lisandub aatomi elektronkattesse, peab valima endale teistest elektronidest erineva energiatasemega aatomorbitaali; aatomorbitaalid on määratud elektronkatte kvantarvudega.
Elektronkatte peakvantarv (n) määrab ära elektronkihi, millel elektron asub. Täpse orbitaali määramiseks tuleb arvestada veel asimuudi kvantarvu (l), magnetilise kvantarvu (ml) ja elektroni spinniga.
Kui kõik aatomi elektronid asuvad madalaimates (vähima energiaga) lubatud kvantolekutes, siis on aatom põhiolekus. Kui mõni elektron neelab footoni (saab endale footoni energia), siis tõuseb ta mõnele kõrgemale vabale energiatasemele ja aatom läheb ergastatud olekusse. Tagasi põhiolekusse minnes kiirgab aatom footoni; sellega naaseb elektron vähima võimaliku energiaga kvantolekusse.
Sellisel moel kiiratud footon omab energiat, mis võrdub elektroni algse ja kiirgamisjärgse energeetilise taseme energia vahega. Et erinevates aatomites on erinevate kvantolekute energiatasemete vahed erinevad, siis iga aatom kiirgab ergastatud olekust põhiolekusse naastes erineva energiaga (st lainepikkusega) footoneid. Sellest tuleneb erinevate aatomite erinev spekter (kiirgusspekter). Sama efekti võib täheldada ka valguse neeldumist uurides. Täielikult neelduvad ainult need footonid, mille energia (lainepikkus) vastab täpselt aatomi põhioleku ja mõne ergastatud oleku energiatasemete vahele. Sellisel moel tekib neeldumisspekter.
Aatomi mass, isotoobid ja massidefekt.
Peaaegu kogu aatomi mass on koondunud tuuma. Elektronide mass moodustab aatomi massist alla ühe promilli.
Aatomi mass on suurusjärgus 10−27 kg kuni 10−25 kg. Et nii väikeste arvudega on tülikas opereerida, siis väljendatakse aatomi massi suhtena teatud kindla aatomi massiga. Seetõttu väljendatakse aatomi massi dimensioonita arvuga, mida nimetatakse aatommassiks. Võrdlusalusena on varem kasutatud vesiniku ja hapniku aatomit; aastal 1961 lepiti kokku kasutada isotoobi süsinik-12 aatomit. Selle aatomi aatommassiks on definitsiooni järgi 12, nii et aatommassiühikuks (amü) on 1/12 süsinik-12 aatomi massist.
Enamik keemilisi elemente esineb looduses mitme isotoobina, mistõttu antud keemilise elemendi aatommass antakse isotoopide loodusliku segu keskmisena. Enamasti isotoopide looduslikud proportsioonid ei varieeru, kuid näiteks väävli puhul on see siiski eri leiukohtades erinev.
Heelium esineb ainult isotoobina formula_2. Heeliumiaatomi tuum koosneb kahest prootonist ja kahest neutronist, mille summaarne mass on 4,034 amü; heeliumi aatomi mass on aga kõigest 4,003 amü. See masside erinevus, mida nimetatakse massidefektist, läheb seoseenergia arvele. Termotuumareaktsioonis, milles vesinikuaatomi tuumade liitumisel moodustub heeliumiaatomi tuum, see energia vabaneb.
Aatomite (ja isotoopide) ning molekulide massi määramiseks kasutatakse tänapäeval massispektroskoopiat.
Aatomi mõõtmed.
Aatomi läbimõõdu suurusjärk on 10−10 m.
Ühte sentimeetrisse mahuks ritta asetatuna umbes 100 miljonit aatomit.
Antiikaja atomistika.
Atomistika pärineb vanakreeka filosoofiast. Aine ehitust püüti kindlaks teha arutluste teel. Näiteks Anaxagoras pidas ainet lõputult jagatavaks.
Leukippos ja tema õpilane Demokritos aga leidsid, et see on loogiliselt võimatu. Seetõttu nad oletasid, et aine koosneb väikestest jagamatutest osadest, mida nad hakkasid nimetama aatomiteks ning mida nad eristasid neid ümbritsevast tühjusest. Leukippos lähtus tõsiasjast, et liikumine on olemas. Järelikult peab olema koht, milles liigutakse, ja see peabki olema tühjus. Aine osad peavad aga tühjusest erinema. Kui aine oleks lõputult jagatav, peaks aine osakeste vahel olema tühjus ning osakesed ise oleksid lõpmata väikesed, mis ei ole võimalik.
Kuigi aatomid on füüsiliselt jagamatud, on nad matemaatiliselt jagatavad ja neil on kuju. Leukippose järgi koosnevad kõik aatomid ühest ja samast ainest ning erinevad ainult kuju poolest.
Demokritose järgi erinevad aatomid peale kuju ka mõõtmete pooles.
Demokritose õpetuse võtsid osalt üle epikuurlased. Seda esitab muu hulgas Lucretius oma poeemis "De rerum naturae".
Aristoteles atomistikat ei pooldanud. Seetõttu ei olnud atomistika antiikajal väga mõjukas ning vajus keskajal kristlikus maailmas (kuid mitte islamimaailmas) hoopis unustusse.
Uusaja atomistika.
Atomistika juurde pöördusid tagasi 17. sajandi õpetlased Pierre Gassendi ja Joachim Jungius. Aatomi mõistet kasutasid ka Robert Boyle ja Isaac Newton.
Moodsale aatomiteooriale pani 1807 aluse John Dalton. Daltoni järgi koosnevad kõik keemilised elemendid aatomitest. Ühe ja sama elemendi aatomitel on sama kaal, samad mõõtmed ja sama kuju ning eri elementide aatomitel on erinev kaal, mõõtmed ja kuju. Aatomid ei ole jagatavad väiksemateks osadeks. Elementide aatomit ühinevad "liitaatomiteks" (molekulideks). Edasine keemia areng lähtus nendest postulaatideks. Daltoni aatomiteooria seletas muu hulgas, miks elemendid osalevad keemilistes reaktsioonides kindlates proportsioonides. Juba Dalton püüdis määrata aatomite massi, kuid esialgu ei õnnestunud seda õigesti teha muu hulgas sellepärast, et molekulide koostis ei olnud täpselt teada.
Aastal 1811 esitas Amadeo Avogadro hüpoteesi, et ühe ja sama ruumalaga gaasid ühe ja sama rõhu juures sisaldavad ühepalju molekule. See aitas kaasa molekulide koostise ning aatomite ja molekulide massi õigele määramisele.
Esialgu käsitati aatomeid struktuurita kõvade keradena.
Aatomifüüsika.
Aastatel 1833–1834 leidis Michael Faraday elektrolüüsi uurides, et elektrivoolu lahustes peavad põhjustama elektrilaenguga aatomid ning peab eksisteerima vähim elektrilaeng (elementaarlaeng). Aastal 1897 näitas Joseph John Thomson, et gaasis võivad esineda ühe ja sama negatiivse elektrilaenguga osakesed, ning oletas, et see ongi vähim elektrilaeng. Neid osakesi hakati nimetama elektronideks. Aastal 1898 näitas Wilhelm Wien, et peavad eksisteerima ka positiivse elektrilaenguga osakesed. Neid hakati nimetama prootoniteks.
Pommitades aatomeid radioaktiivsetest ainetest pärinevate osakestega, leidis Ernest Rutherford, et alfaosakesed tungivad aatomi sisemusse ning aatomisisesed jõud kallutavad neid kõrvale. Ta mõõtis alfakiirguse kõrvalekaldumist õhukese ainekihi läbimisel ning jõudis 1911 järeldusele, et aatomid peavad koosnema raskest positiivse elektrilaenguga tuumast, mida ümbritsevad kerged negatiivse elektrilaenguga elektronid (ainsad tollal tuntud negatiivse elektrilaengu kandjad), mis tiirlevad ümber tuuma sellest suhteliselt väga kaugel. Nõnda meenutab aatom Päikesesüsteemi: aatomituum vastab Päikesele ja elektronid planeetidele. Aatomit hoiab koos elektriline külgetõmbejõud. See nn Rutherfordi aatomimudel oli vastuolus elektrodünaamikaga, mille järgi kiirust või liikumissuunda muutev elektron peab emiteerima elektromagnetkiirgust ning sellega energiat ära andma, nii et elektron peab lõpuks langema tuumale.
Rutherfordi aatomimudelit modifitseeris 1913 Niels Bohr (Bohri aatomimudel). Bohr võttis aluseks hüpoteesi, et aatomitel on statsionaarsed olekud ning elektrodünaamika ei ole nende puhul rakendatav. Elektronide stabiilsus peab tulenema tundmatutest loodusseadustest. Bohri esimese postulaadi järgi saab aatom eksisteerida üksnes ühes või mitmes kindlas statsionaarses olekus. Igale olekule on iseloomulik teatud energianivoo. Bohri teise postulaadi järgi saab aatom üle minna ühelt energianivoolt teisele ning selle ülemineku käigus vabaneb aatomist või seotakse aatomiga energiahulk, mis võrdub energianivoode vahega. Energia vabaneb elektromagnetkiirgusena, footonitena; see toimub kindlate annustena (kvantidena); sageduse määrab Einsteini sagedustingimus. Sel alusel õnnestus Bohril arvutada vesiniku spektrijoontele vastavad sagedused; seda peeti tema teooria tugevaks tõendiks. Bohri teooriat püüti rakendada ka teiste elementide aatomitele, kuid rakendatavaid tulemusi ei saadud. Küll aga õnnestus rahuldavalt seletada aatomite järjestust keemiliste elementide perioodilisussüsteemis.
Aastal 1919 tekitas Rutherford esmakordselt kunstliku tuumareaktsiooni, pommitades lämmastikku alfaosakestega.
Neutroni avastas alles 1932 James Chadwick. Alles siis jõuti aatomimudelini, mille järgi aatomituum koosneb prootonitest ja neutronitest.


Aerosool.
Aerosool on gaasi ja väikeste tahkete osakeste või vedeliku piiskade dispersne segu. Aerosoolid on olulised atmosfäärikeemia, nähtavuse, pilvede moodustumise, atmosfääri kiirguse ja elektri seisukohalt.
Aerosooliks nimetatakse ka koos gaasiga rõhu all olevat täiteainet, mis täidab aerosooliballoone. Sellised aerosooltooted on deodorandid, putukamürgid, juukselakid, värvid jms.
Väljenditega "aerosool" ja "aerosooli osake" viidatakse enamasti vedela või tahke aine osakestele, mille väljastamisel gaasi tekib dispersne segu.
Dispersseks süsteemiks nimetatakse vähemalt kahest komponendist koosnevat süsteemi. Üks komponentidest on väikeste osakestena jaotatud teises. Ülekaalus olevat komponenti nimetatakse dispersioonikeskkonnaks ning vähemuses olevat komponenti dispersseks faasiks.
Aerosoolide dispersioonikeskkonnaks on gaas ning dispersseks faasiks tahked osakesed või vedeliku piisad. Dispergeeritud faasi agregaatoleku järgi jagunevad aerosoolid uduks (vedel dispergeeritud faas) ja suitsuks (tahke dispergeeritud faas).
Jaotus tekkeviisi alusel.
Tekkeviisi alusel jagunevad aerosoolid primaarseteks ja sekundaarseteks. Aerosoolid kas emiteeritakse otse tekkeallikast valmiskujul või tekivad keskkonnas füüsikaliste ja keemiliste protsesside käigus. Primaarseteks on otse allikatest paiskuvad osakesed, nagu vulkaaniline tuhk, meresool, tuule-erosiooni tolm, kaevandamisel ja lõhkamistöödel tekkiv tolm, autotranspordi tolm. Sekundaarsed aerosoolide tekivad erinevate atmosfäärigaaside reageerimisel ja kondenseerumisel või jahtuva gaasi kondenseerumisel. Tekkimisel võivad osaleda nii looduslikud gaasid kui ka inimtegevuse poolt õhku paisatud lisandgaasid (SO2, NH3, lämmastikoksiidid|NOx, joodi oksiidid, gaasilised orgaanilised ained). Nii tekivad näiteks pilvepiisad ja sudu.
Aerosooli osakeste suurus.
Aerosoolide hulgas on väga erineva tekke ja suurusega osakesi. Diagrammil on toodud bioloogiliste aerosoolide, tolmude, tahkete ja gaasiliste saasteainete näiteid ning nende suurusvahemikud mikromeetrites (10-6m) väljendatul
Õhu gaasiliste komponentide molekulide diameetrid jäävad alla 1 nm (10-9m). Aerosooliosakeste mõõtmed on enamasti suuremad, kuid väga varieeruvad, alates mõnest nanomeetrist (10-9m) kuni kümnete mikromeetriteni (10-6m). Suuruse järgi eristatakse PM10, PM2,5, PM1 osakesi. Need vastavad 10, 2,5 ja 1 mikromeetristele diameetritele. Täpsemalt näitab see jaotus aerodünaamilist diameetrit, mille puhul läbivad osakesed mõõtmisprotsessis 50%-lise efektiivsusega vastava selektiivse sisendi.
Aerosoolide kadu.
Aerosooliosakesed ei saa atmosfääris igavesti püsida. Õhus viibimise aeg on mõnest päevast kuni mõne nädalani. Osakese eluiga oleneb asukohast ning osakese suurusest. Eemaldumisprotsesse mõjutavad gravitatsioon ja kondenseerumispinnad.
Neelud.
Eraldumisteed ehk neelud jagunevad märgväljasadestumiseks, kus osaleb vesi, ja kuivväljasadestumiseks.
Märgdepositsioon jaguneb omakorda lihtsalt väljapesemiseks ("washout"), kus osake ühineb olemasoleva pilvetilgaga, vihmaga väljapesemiseks ("rainout"), kus osake on kondensatsioonituum, ja väljapühkimiseks ("sweepout"), kus osake haaratakse kaasa saju käigus.
Kuivdepositsioon jaguneb omakorda gravitatsiooniliseks ja turbulentseks väljasadestumiseks.
Mõju keskkonnale.
Atmosfääri aerosooli osakestel on mitmeid olulisi rolle, näiteks põhjustavad atmosfääri hägususe, hajutavad ja neelavad päikesekiirgust, on pilvede ja udude tekkel kondensatsioonituumadeks, seovad kergeid ioone, vähendades oluliselt nende elektrilist liikuvust, muundades sellega laengu jaotust ruumis ja elektrivälja, omavad olulist rolli atmosfäärikeemias, mõjutavad kliimat.
Mõju tervisele.
Aerosoolide mõju inimese tervisele on väga tugev. Peened aerosoolid võivad põhjustada südame- ja kopsuhaigusi, astmahooge ja mitmeid teisi terviserikkeid. Eriti ohtlikud on väga väikesed saasteosakesed, need läbivad membraane ning kanduvad vereringega organitesse laiali, kahjustades kogu organismi. Kuna aerosoolid sisaldavad erinevaid ohtlike saastegaaside komponente, on kahjulikke mõjusid veel. Näiteks soodustab hingamisteede haigusi SO2, mis on ohtlik ka taimedele, kuna lagundab kattekudesid ning pidurdab taime arengut. Ohtlik on ka gaasiliste NOx sisaldus, mis mõjutab hemoglobiini kaudu organismi vereringet. Aerosoolide toime on väga keeruline, kuna on raske eristada ühe aine mõju teise omast. Seega on tegemist olulise uurimisvaldkonnaga. Praeguseks on näiteks tõestatud kahjulik toime epidemioloogilistes ja ka diiselmootori ülipeenete heitgaasiosakeste lühiajalise eksponeerimise mõju uurivas eksperimendis.
Londoni-tüüpi sudu on näide aerosoolide kahjulikkusest. Algselt pärineb nimetus 1905. aastast, mil Londonis söega kütmise tagajärjel eraldus korstnatest palju suitsu (tahma) ning vääveldioksiidi. Tahma aerosooli osakesed on kondenseerumistuumadeks õhuniiskuse ja udupiiskade jaoks.
4FeS2 + 11 O2 => 8 SO2 + 2Fe2O3
Tekkiv SO2 on vees hästi lahustuv ning kogub selle tõttu enda ümber kondenseeruvat vett. Tahmas sisaldub ka metallijääke, mille katalüüsi abil muudetakse SO2 edasi väävelhappeks. Tulemuseks on tervist kahjustav aerosool.
Aerosoolide mõõtmine.
Aerosooli kontsentratsiooni väljendamiseks kasutatakse kas ruumalaühikus leiduvate osakeste arvu ehk arvkontsentratsiooni või ruumalaühikus leiduvate osakeste massi ehk masskontsentratsiooni. Need näitajad on omavahel seotud ning üksteiseks teisendatavad osakeste kuju ja tiheduse kaudu. Suuruse erinevustest tingitult on väikestel osakestel võrreldes jämedate osakestega masskontsentratsioon väiksem ning arvkontsentratsioon suurem. Aerosooli mõõtmisi tehakse tuginedes osakeste erinevale massile.
Suurusjaotuse spektrites eristuvad selgelt eri suurustega osakeste kogumikud (moodid).
Proovide võtmise meetodid.
Proovikogumise variantideks on isokineetiline proovivõtt, kus õhku imetakse läbi avause mõõteaparaati ning mõõtmised on seotud osakeste liikumisinertsiga, ja filtreerimine, kus osakesed kogutakse filtrile sellest õhku läbi imedes ning mõõtmised on seotud filtripaberi omaduste muutumisega.


Alkoholid.
Alkoholid on ainete klass orgaanilises keemias, mille molekulis on hüdroksüülrühm(ad) (–OH) seotud süsinikuaatomiga, millel seejuures pole teisi sidemeid hapnikega, küll aga teiste süsinike ning vesinikega.
Teisiti sõnastatuna on alkohol süsivesinik, milles üks (või mitu) vesiniku aatom(it) on asendunud hüdroksüülrühma(de)ga.
Alkoholide nomenklatuursed nimetused lõpevad sufiksiga '-ool'.
Nimetused.
-OH rühmaga ühendite nimetuste lõpus on "-ool". Sõna esimese poole saab tuletada temale vastavast alkaanist.
–OH rühm ei pruugi paikneda süsinikuahela lõpus, vaid võib olla ahela mis tahes osas.
Keemilised omadused.
2CH3OH + 2Li -> 2CH3OLi + H2
Alkoholid reageerivad orgaaniliste hapetega, moodustades estreid.
Alkoholid reageerivad halogeenhapetega, moodustades alküülhalogeniide.
CH3CH2OH + HBr -> CH3CH2Br + H2O


Alus.
Sõnal alus on mitu tähendust. Tavaliselt on alus millegi all, kannab midagi. Viimasel tähendusel rajanevad enamasti ka muud aluse mõisted.


Aristoteles.
Aristoteles (384 eKr Stageira – 7. märts 322 eKr Chalkis) oli vanakreeka filosoof, Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja. Ta on Platoni kõrval mõjukaim lääne filosoof.
Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele.
Aristotelese filosoofia on filosoofia ajaloos pika aja kestel etendanud alustrajavat rolli. Aristotelese loogika oli 19. sajandi keskpaigani ainus läänemaine loogika. Aristotelese on suured teened ka bioloogias (loomade anatoomia ja süstemaatika, esteetikas (eriti katarsise teooria), eetikas, riigiõpetuses (politoloogias) ja kosmoloogias.
Elulugu.
Aristoteles sündis Makedoonias Chalkidike poolsaarel Stageiras 384 eKr.
Tema isa Nikomachos oli Makedoonia kuninga Amyntase õukonnaarst. On alust arvata, et õukonnaarsti koht oli perekonnas pärandatav. Aristotelese varajast haridust pidi see mõjutama, nii et kui Aristoteles 18-aastaselt Ateenasse läks, oli tal juba kalduvus loodusteaduslikule uurimistööle.
18.–37. eluaastal elas Aristoteles Platoni õpilasena Ateenas ning paistis Akadeemiasse kogunenud õpilaste seas silma. Kuigi Aristotelesel tekkisid filosoofilised lahkarvamused Platoni ja paljude tema õpilastega, jäi nende vahekord sõbralikuks.
Pärast Platoni surma 347 eKr läks Aristoteles koos Platoni õpilase Xenokratesega Väike-Aasias asuva Atarneuse valitseja Hermiase õukonda. Aristoteles abiellus Hermiase kasutütre Pythiasega. Hermias mõrvati 344 eKr mässu käigus. Aristoteles läks perekonnaga Mytilenesse. 342 eKr kutsus kuningas Philippos II ta kodulinna Stageirasse tulevase Aleksander Suure õpetajaks. Aleksander oli 12-aastane. Umbes 335 eKr läks Aleksander Aasia-sõjaretkele. Aristoteles, kes oli pärast õpilase troonile asumist olnud mitteametlik nõuandja, läks tagasi Ateenasse ja avas seal oma filosoofiakooli Apollon Lykeiosele pühendatud salu kõrval paiknenud gümnaasiumis, mida kutsuti Lykeioniks. Selle nimega hakati kutsuma ka kooli. Kooli hakati nimetama ka peripateetikute kooliks: Aristotelesel olevat olnud kombeks arutada õpilastega filosoofiat gümnaasiumit ümbritsevates sammaskäikudes ("peripatos") edasi-tagasi jalutades ("peripateō").
Aristoteles õpetas Lykeionis 335–322 eKr. Sellesse aega jääb suurem osa tema kirjutisi. Nagu Platongi, kirjutas ta dialooge, kus ta esitas oma õpetust ilukirjanduslikus ja arusaadavas vormis. Samal ajal kirjutas ta traktaate, mille lugemine nõuab suuremat ettevalmistust. Vahendeid oma uurimistööks sai Aristoteles Aleksander Suurelt. Aristotelese viimastel eluaastatel tema suhted Aleksandriga pingestusid, sest Aristoteles oli kuningale soovitanud Kallisthenest, kes aga langes ebasoosingusse ja karistuse alla. Ometi pidasid ateenlased teda Aleksandri sõbraks ja Makedoonia ülemvõimu esindajaks. Pärast Aleksandri surma esitati Aristotelesele süüdistus jumalateotuses, nagu enne teda ka Anaxagorasele ja Sokratesele. Aristoteles lahkus Ateenast, öeldes, et ei taha anda ateenlastele võimalust kolmandat korda filosoofia vastu patustada. Ta asus elama oma maamajja Chalkises Euboial. Seal ta suri varsti, 322 eKr. Surma põhjuseks oli pikaajaline haigus.
Aristoteles oli keskmisest väiksemat kasvu. Ta oli õilis ja heasüdamlik mees, kes armastas oma perekonda ja sõpru, kohtles oma orje hästi, oli oma vastaste suhtes aus ja õiglane ning oli tänulik oma heategijatele.
Sissejuhatus.
Vanakreeka filosoofia kolm suurkuju olid Aristoteles, tema õpetaja Platon, ning Sokrates, kes Platonit sügavalt mõjutas. Nemad muundasid Sokratese-eelse filosoofia lääne filosoofiaks tänapäeval tuntud kujul. Sokrates ei kirjutanud midagi ning tema mõtted on meieni jõudnud Platoni ja paari teise antiikautori vahendusel. Platoni ja Aristotelese kirjutised moodustavad antiikfilosoofia tuuma.
Kuigi Platoni ja Aristotelese tööd on omavahel sügavalt seotud, on nad nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad. Platon kirjutas mitukümmend filosoofilist dialoogi (vestluse vormis arutlust) ja mõned kirjad. Kuigi varajased dialoogid tegelevad peamiselt teadmiseni jõudmise meetodiga ning hilisemad põhiliselt õiglusega ja praktilise eetikaga, väljenduvad neis seisukohad eetika, metafüüsika, mõistuse, teadmise ja inimelu küsimustes. Meelte kaudu saadakse Platoni järgi ainult arvamusi, mis on segased ja ebapuhtad, teadmiseni aga jõuab üksnes kontemplatiivne hing, mis pöördub füüsilisest maailmast ära. Ainult hingel saavad olla teadmised "eidostest ehk ideedest ehk vormidest, mille ebatäiuslik jäljendus on nähtav maailm. Sellisel teadmisel on nii eetiline kui ka teaduslik tähtsus. Tänapäeva terminites saab Platoni õpetust teatud reservatsioonidega nimetada idealistlikuks ja ratsionalistlikuks.
Seevastu Aristoteles tähtsustas palju rohkem meelte rolli tunnetuses, mistõttu ta on lähedasem tänapäeva mõistes materialismile ja empirismile. Aristotelese meetod lõi eeldused hilisema teadusliku meetodi tekkele. Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist loengukonspektidega ning peaaegu kindlasti ei ole nad meieni jõudnud päris algsel kujul. Seetõttu kipuvad nad olema eklektilised, kokkusurutud esituslaadiga ja raskesti loetavad. Aristotelese tähtsamate teoste seas on "Füüsika", "Metafüüsika", "Nikomachose eetika", "Poliitika", "De Anima" ("Hingest"), "Poeetika", "Kategooriad", "De Interpretatione", "Esimene analüütika" ja "Teine analüütika".
Ülevaade Aristotelese õpetusest.
Aristotelese õpetus modifitseerib Platoni õpetust.
Mateeria ja vorm.
Üldjuhul vaatleb Aristoteles erinevalt Platonist vormi ("eidost) füüsilises maailmas eneses kätkevana. Igal füüsilisel asjal on vorm (ehitus) ja mateeria, mis on vastavuses aktuaalsuse (tegelikkuse) ja potentsiaalsuse (võimalikkusega). Mateerial on potents võtta vorme. Mateeria ei saa eksisteerida ilma elementide vormideta. Elemendid on tuli, õhk, vesi ja maa. Need elemendid kujutavad endast algmateeriat (vormita mateeriat), mille vormiks on üks alg-kvaliteedivormide kombinatsioonidest (vastavalt kuum-kuiv, kuum-niiske, külm-niiske ja külm-kuiv). Asjal kui mateeria ja vormi kombinatsioonil on võime (potents) võtta omakorda teatud vorme. Et see teoks saaks, on tarvis mõnd asja, millel see vorm juba tegelikult (aktuaalselt) on. (Tõsi küll, see ei ole päris alati nii. Erandiks on näiteks alamate loomade isetärkamine.) Põhjus meenutab alati tagajärge; tagajärg eeldab sama vormiga põhjuse toimet.
Põhjuslikkus.
Aristotelese põhjuslikkuseprintsiibil on kaks alust. Esiteks leidis Aristoteles koos varasemate vanakreeka filosoofidega, et miski ei saa sündida mittemillestki ("ex nihilo nihil fit"). Eelnevalt olemasolev materiaalne substraat (mateeria) muutub. Kõik neli muutumise liiki (kvalitatiivne muutumine, kvantitatiivne muutumine (kasvamine ja kahanemine), kohavahetus ning tekkimine ja hävimine) nõuavad mateeriat, mis jääb muutumatuks. Vormid, mille mateeria võtab, peavad aga tulenema asjadest, millel selline vorm juba on. Elusolenditel eristas Aristoteles kahesugust tegelikkust (aktuaalsust): vorm on esimene tegelikkus ja toimimine on teine tegelikkus. Toimimine järgneb vormile (on vormi suhtes sekundaarne). Teiseks lähtus Aristoteles analoogiast sellega, kuidas käsitööline loob mingist materjalist mingi eseme. Vorm, mille käsitööline materjalile annab, peab tema arus juba eelnevalt olemas olema. Looduse toimimine on samamoodi teleoloogiline: alati kui põhjused toimivad, realiseeruvad kavandid.
Jumal.
Aristotelese üldine kontseptsioon ei jäta kohta loovale ega kavandavale jumalusele. Loomulike liikide fikseeritus ja füüsilise maailma igavene olemasolu tulenevad tema põhjuslikkuseprintsiibist ning mateeria ja vormi lahutamatust ühtsusest. Kui mateeria ei saa kunagi eksisteerida nii, et tal poleks mingit vormi, ning vormid on mateeria staatilised ja dünaamilised tunnused ning kui mateeria omandab vormi üksnes tänu materiaalsele asjale, millel juba on see vorm, siis ei saa olla loomist ega esimest antud liiki vormi. Seega peavad maailm ja liikumised maailmas olema igavesed.
Kuigi asjadel ei ole algust ajas, peab samaaegselt toimivate põhjuste jadal olema esimene liige, millel ei ole põhjust. Et iga tagajärg nõuab põhjust, mis on temast numeeriliselt erinev ning antud tagajärje põhjuste lõputu regress seda tagajärge esile ei kutsuks, siis peab olema põhjuseta algpõhjus ehk liikumatu liikumapanija. Sellel ei saa olla mingit võimalikkust (potentsiaalsust), mistõttu see peab olema mateeriavaba vorm. Ta kutsub esile liikumist, olles ise liikumatu. Aristotelese järgi on see võimalik üksnes juhul, kui algpõhjus iha objektina tõmbab asju külge, ilma et ta ise muutuks. See seletab taeva ja kõikide Maa elanike eesmärgipärast liikumist. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Elusolendid paljunevad, et nende liik oleks surematu, ja ka teised asjad jäljendavad Jumala elu. Jumal (Esmane Liikumapanija) naudib igavest õnne, mõeldes kõige väärilisemast mõtlemise objektist – omaenda mõtlemisest. Aristotelese universum on suletud süsteem, mis koosneb taevastest ja maistest substantsidest, mis igavesti liiguvad ja muutuvad vastavalt oma ihale jäljendada Jumalat.
Tunnetus.
Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni "eidos'"ed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid. Kui asjade loomust ja toimimist määravad struktuurid ei ole asjadest lahutatavad, siis on võimalik teadus füüsilisest maailmast. Kuigi on olemas juhuslikkus ning organismid ei pruugi iga kord täiuseni välja areneda ja toimed ei ole takistuste või muude sekkumiste tõttu alati seaduspärased, tuleneb looduslike protsesside üldine ühetaolisus mateerias immanentselt kätkevatest vormidest. Kui inimese psüühiline toimimine on korras, siis on tal võimalik tunnetada füüsilist maailma ja selles ühetaoliselt toimivaid loomusi. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi tajumustest saab niiviisi ühtlustada, et välised asjad jäävad teadvusse püsima.
Inimarul on kaks poolt. Aktiivse aruna (aktiivne intellekt) suudab ta konkreetsetest üksikutest asjadest vormid välja abstraheerida ning mõelda väliste asjade vorme ilma nende asjade materiaalse aspektita. Mateeriast ei ole võimalik otseselt mõelda (aru saada), sest teadvuses ei saa tekitada selle teisikut. Aristotelese järgi on see teada analoogia põhjal. Tõepoolest, substraat (mateeria) peab olema, sest
Et inimaru suudab neid vorme asjadest abstraheerida ning passiivse aruna (passiivse intellektina) neid säilitada, siis puudub vajadus meenutamise ("anamnesis"e) ja hinge eeleksistentsi teooria järele.
Hing.
Hing on kõikidel elusolenditel lihtsalt keha vorm ehk esimene tegelikkus (aktuaalsus). Sellisena ta pärast taime, looma või inimese surma ei säili. Ent aktiivne intellekt on kehalisusest vaba ning seetõttu kehalised muutused teda ei mõjuta, nii et ta on hinge ainus osa, mis on igavene. Ilma aktiivse intellektita ei ole mõtlemine võimalik. Nii et mõtlemisvõime sõltub hinge osast, mis elab keha üle. Aktiivne intellekt peab olema kas Jumal või mõni muu mittemateriaalne Jumala-taoline olend. Aristoteles ei ütle kuskil, nagu oleks igal inimesel isiklik aktiivne intellekt, mis tema keha üle elab.
Inimesele iseloomulik täiuslikkus.
Inimesele iseloomulik täiuslikkus ja inimese elu eesmärk on teoreetiline elu – maailma loomuse ja maailma Algpõhjuse kontempleerimine. Selle tegevusega jäljendab inimene Jumalat täiuslikemal talle kättesaadaval viisil.
Teadus.
Abstraheerimise ja induktsiooni teel jõutakse lõpuks teaduse baaseelduste teadmiseni. Tõelise teadmise omandamine printsiipide ja baaseelduste kohta on sageli uurimistöö staadium, milleni jõutakse kõige viimasena. See, mis on eelnev loomuse või olemasolu järjekorras, on järgnev nii muutuste järjekorras kui ka teadmise järjekorras. Me alustame sellest, mis on meile ilmsem tajus, ja kui teaduslik uurimistöö on lõppenud, jõuame lõpuks selleni, mis on paremini teada iseenesest. Seega on avastamine regressiivne. Me alustame segastest tajumuste massidest, analüüsime need osadeks ning jõuame lõpuks nende kogemusmasside koostisosade ja põhjusteni, millest me alustasime. Siis saab teaduse täielikult esitada tõestavate süllogismidena, mis esitavad meeltega tajutavate faktide põhjused. Nii et avastuseni jõutakse kogemuse, induktsiooni ja dialektika abil, asjade põhjuste mõistuspärane esitus kasutab aga tõestusi. Tõestus on Aristotelese järgi kehtiv arutlus, mille eeldused on tõesed, paratamatud ja paremini teada kui järeldus. Sellisele ideaalile on kõige lähedasem matemaatika.
Maailm.
Maailm on Aristotelese järgi Maa kui fikseeritud keskme ümber tiirlevate taevakehade suletud süsteem. Taevakehade liikumised leiavad aset paratamatute printsiipide kohaselt, kuid meie teadmine nendest liikumistest ei ole täpne, sest nad on meist liiga kaugel. Kuualused sündmused aga on teataval määral muutlikud (pole selge, kas mängus on ka objektiivne juhuslikkus), kuid meie teadmine neist on täpsem, sest nad on meile lähedal. Seetõttu saame substantside arengust ja käitumisest aru, kui vaatleme, kuidas asjad enamasti on. Kuualuste asjade kohta on võimalik mingi objektiivne teadmine.
Universumi keskmes on liikumatu Maa, mida ümbritseb vee, õhu ja tule kiht. Taevakehad asuvad kontsentrilistes sfäärides ning liiguvad koos nende sfääride liikumisega. Ka Maa ise on sfäär, seda tõestas see, et laevad kadusid horisondi taha. Kuu, päike, planeedid ja kinnistähed on tehtud viiendast elemendist, millel erinevalt õhust, maast, tulest ja veest ei ole muud muutumist peale kohavahetuse. Kõige välimine sfäär sisaldab kinnistähti. Väljaspool universumit ei ole midagi, ei tühja ruumi ega täidetud ruumi, kuid kogu universum on täidetud mingi mateeriaga, nii et tühja ruumi ta ei sisalda. Igal elemendil on oma loomulik koht. Maiste asjade koht on maakera keskmes, mispärast kõik kehad kukuvad sinnapoole. Vee loomulik koht on maapinna peal, õhul ümber maa ja tule loomulik koht on kõrgel õhus, sellepärast põleb ta alati ülespoole. Asjad universumis moodustavad hierarhia, mis algab elementidest, mille loomulik liikumine viib neid kas alla (vett ja maad) või üles (õhku ja tuld). Edasi tulevad elementide segud, siis elusolendid. Taevasfääride liikumise põhjustavad vaimsed substantsid. Nende liikumise põhjus on lõppkokkuvõttes nende vaimsete substantside iha olla nii sarnane Esmaliigutajale kui võimalik.


Anatole France.
Jacques Anatole François Thibault (16. aprill 1844 Pariis – 12. oktoober 1924 Tours) oli prantsuse kirjanik.
1921 sai France Nobeli kirjandusauhinna.
Aastast 1921 kuulus Prantsuse Kommunistlikusse Parteisse.
Looming.
France oli oma aja teravaimaid ühiskonnakriitikuid. Tema iroonilise põhitooniga loomingus väljendub kõiges kahtlev elutarkus.
Seitsmeköiteline teostevalimik.
Aastatel 1968–88 ilmus eesti keeles kirjastuse Eesti Raamat väljaandel Anatole France'i seitsmeköiteline teostevalimik. Kõik köited on varustatud Ott Ojamaa põhjalike märkuste ja kommentaaridega.


A. H. Tammsaare.
A. H. Tammsaare ebatäpselt ka "Anton Hansen Tammsaare", "Anton-Hansen Tammsaare", "Anton Hansen-Tammsaare" või "Anton Tammsaare"; kodanikunimi Anton Hansen; 30. jaanuar 1878 Albu vald – 1. märts 1940 Tallinn) oli eesti kirjanik.
Elukäik.
Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. Esimesed teadmised omandas Sääsküla koolis, kuhu ta läks 1886. aastal, hiljem õppis Prümli vallakoolis ja pärast seda Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu tuli õpetajaks tuntud luuletaja Jakob Tamm, kes pani rõhku õpilaste loomingule väljendusoskusele. Seal alustas Anton ka ise luuletuste kirjutamist. Peale selle õpetati kihelkonnakoolis muusikat. Anton sai siit algoskuse viiulimängus.
Väike-Maarja kihelkonnakoolis käis ta aastatel 1892–1894 ning 1896–1897. 1894–1896 oli ta isal abiks põllutöödel.
1898–1903 õppis Anton Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja töötas samal ajal ka Teataja toimetuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas Hansen õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Ülikooliaastatel kirjutas jutustused "Pikad sammud", "Üle piiri", "Noored hinged" jts. Juristidiplom jäi Hansenil saamata, kuna ta haigestus tuberkuloosi.
Looming.
Kirjandusse tuli Tammsaare 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas", "Mäetaguse vanad", "Käbe-Kaarli noor naine", "Kaks paari ja üksainus" (1902), "Tähtis päev", "Vanad ja noored" (1903), "Raha-auk" (1907)).
Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist "Juudit" (1921) ja romaanist "Kõrboja peremees" (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan "Tõde ja õigus" (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939) ja näidend "Kuningal on külm" (1936).
Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.
Esimesed tööd avaldas ta A. Hanseni nime all, kirjanikunime A. H. Tammsaare võttis kasutusele 1902. aastast.
Tunnustus.
1936 püstitati Tammsaarele ausammas Albu vallamaja juurde. Tammsaare sünnipaigas Põhja-Tammsaare talus ja Tallinnas on A. H. Tammsaare muuseum. Tema 100. sünniaastapäeval 1978 püstitati Tallinna A. H. Tammsaare mälestusmärk. Tammsaaret on kujutatud Eesti kahekümne viie kroonisel pangatähel.
Ka aastakümneid pärast surma on Tammsaare üks kõige loetumaid eesti kirjanikke. Näiteks kuulus Tammsaare 2004. aastal 10 kõige enam autorihüvitist saanud kirjaniku hulka: 8. koht ja 14 892 Eesti krooni, kusjuures esikümnes oli ainult kaks surnud kirjanikku (Tammsaare ja Eno Raud). Seesama kehtib ka 2006. aasta andmete kohta, üksnes autorihüvitis oli 12 431 krooni.
2010. aastal möödus Tammsaare surmast 70 aastat. Seetõttu läksid Tammsaare teosed avalikku omandisse ning nende ostmise ja laenutamise eest enam autorihüvitist ei maksta.
Isiklikku.
Ta oli Peeter ja Ann Hanseni neljas laps. Tal olid vennad Jürri (Jüri), Jaan, August, Otto ja kaksikud Hans ja Paul ning õed Maria, Anna, Anette ja Martha.
Kirjandust Tammsaare kohta.
Tammsaare grafitil Tartu Vabadussilla all, 2011.


Arhitektuur.
Arhitektuur (ladina keeles "architectura"; kreeka sõnast "architektōn" 'ehitusmeister') ehk ehituskunst on hoonete ja neid ümbritseva keskkonna kujundamine. Arhitektuuriliste rajatiste kavandajat nimetatakse arhitektiks.
Arhitektuuri mõiste hõlmab nii üksikute ruumide kui ka tervete asulate kujundamist. Hoonete sisemuse kujundamisega tegeleb sisearhitektuur. Arhitektuurse keskkonna kujundamisele eelneb reeglina ruumiline planeerimine. Planeeringuga määratakse ehitusõigus.
Arhitektuur kuulub ainelisse kultuuri ja kunsti, mistõttu arhitektuur sõltub oluliselt nii ajastu ehitustehnikast (eriti ehitusmaterjalidest ja konstruktsioonitüüpidest) ning otstarbenõudeist aga ka ilupõhimõtteist ja kunstivaadetest.
Hoonete liike.
ait - buleuteerion - bussijaam - elamu - eramu - haigla - hotell - kastell - kastell-linnus - katedraal - kino - kirik - klooster - klubi - kool - kortermaja - kreml - kultuurikeskus - küün - laut - loss - linnus - magasiait - mošee - mõisahoone - noortekeskus - onn - palee - raudteejaam - rehielamu - saun - staadion - sünagoog - talumaja - teater - tehas - tempel - tuletorn - velodroom - villa
Arhitektuuristiile.
barokk - blobism - dooria stiil - funktsionalism - gooti stiil - historitsism (neorenessanss, neogootika, neobarokk) - heimatstiil - hilisbarokk - joonia stiil - juugend - klassitsism - korintose stiil - Lombardia romaani stiil - modernism - Nõukogude arhitektuur - postmodernism - renessanss - rokokoo - romantism - sakraalarhitektuur - varaklassitsism
Eesti arhitektuuriteoseid.
Emajõe Ärikeskus - Pääsküla raamatukogu - Sakala keskus - Tallinna Linnahall - Tallinna Olümpiapurjespordikeskus - Tallinna vanalinn - Tartu Kaubahoov - Tartu Ülikooli peahoone - Tigutorn
Välisriikide arhitektuuriteoseid.
1 Canada Square - Austria parlamendihoone - Burj Khalīfah - Colosseum - Commerzbank Tower - Doodžide palee - Eiffeli torn - "Empire State Building" - Erechtheion - Euroopa torn - Hagia Sophia - Heraion - Jin Mao Tower – Kapitoolium - Kapitoolium (Washington) - Lõunatorn - Parthenon - Petronas Towers – Rundetårn - Saint-Sulpice - Schönbrunni loss - Sears Tower - Shanghai World Financial Center - Sydney ooperiteater - Tadž Mahal - Taipei 101 - Talvepalee - The Shard - Torre Agbar - Tour Montparnasse - Umeda Sky Building - Yokohama Landmark Tower


August Gailit.
August Gailit (9. jaanuar 1891 Sangaste lähistel – 5. november 1960 Örebro, Rootsi) oli eesti kirjanik. Ta kirjutas fantaasiaküllaseid romaane, novelle ja följetone.
Elukäik.
August Gailit elas 1934–1944 Kaupmehe tänava majas number 8 Tallinnas, mis ehitati 1912. aastal
Gailit sündis Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal. Üles kasvas ta Laatre mõisas.
Alates 1899. aastast õppis ta Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, aastatel 1905–1907 Tartu linnakoolis.
Aastatel 1911–1914 töötas ta ajakirjanikuna Lätis, 1916–1918 Eestis.
Ta võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana.
Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru".
Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas.
Aastatel 1932–1934 oli ta "Vanemuise" direktor.
Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga (1898-1981). Ainsa lapsena sündis 1933 tütar Aili.
Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi, kus ta elukohaks sai Örebro lähistel olev Ormesta mõis. Suri 5. novembril 1960 ja tuhastatud põrm on maetud Örebro põhjakalmistule. Matusetalitus toimus 13. novembril Örebro Olaus Petri kirikus. Hauakivi (kus leegitseva Tallinna silueti alla on kirjutatud "Üks leegitsev süda / üle rahutu vee") kujustas E. Raudsepp.
Looming.
Gailiti varane, rohke erootilise ainega proosa on fantaasiaküllane, selle situatsiooni- ja karakterikujunduses liituvad drastiline ja naljakas; valdab uusromantiline laad (romaanid "Muinasmaa" (1918) ja "Purpurne surm" (1924) ning novellikogud "Saatana karussell" (1917) ja "Rändavad rüütlid" (1919)). Samast ajast pärinevad vaimukad kultuurikajalised följetonid (kogu "Klounid ja faunid" (1919)).
1920. aastatest pärinevad novellikogud "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927).
Romantilistes novellides "Toomas Nipernaadi" (1928; film "Nipernaadi" (1983)) on tegelaskujud senisest realistlikumad ja lüürilisemad, Gailiti loomingule tunnuslik grotesksus on neis mahenenud.
Romaan "Isade maa" (1935) kujutab Vabadussõda.
Romantilise ja realistliku kujutusviisi ühendamise süvenevat isikupärastumist tunnistavad romaanid "Karge meri" (1938; film 1981), "Ekke Moor" (1941) ja "Leegitsev süda" (Vadstena 1945).
Romaanis "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) ja mitut proosažanri ühendavas teoses "Kas mäletad, mu arm?" (3 köidet; Lund 1951–1959) kajastub kodumaa kaotamise traagika.


August Kitzberg.
August Kitzberg (kuni 1863 August Kits, vestekirjanikuna kasutas varjunime Tiibuse Jaak; 29. detsember 1855 Laatre vald, Halliste kihelkond – 10. oktoober 1927 Tartu) oli eesti kirjanik.
Lapsepõlv.
August Kitzberg elas lapsena (1857–1871) Penuja külas Niitsaadul, kus ta vend Jaan oli koolmeister. Penuja kirjutas Kitzberg kuulsaks oma raamatus "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused". Nende perekonnanimi oli Kits. Kui aga koolmeister Jaan valmistas õppevahendite konkursile esimese eestikeelse gloobuse ja sai selle eest auhinnalise koha, siis Halliste pastorile ei meeldinud, et eesti mats sellise au osaliseks saab, pani Kitse nimele "berg" lõppu ja muutis s-i z-ks. Kuid Jaan Kitzberg oli rahul: ega nimi meest riku.
Vastuolude tõttu Penuja mõisniku Peeter Widriksiga, samuti majanduslikel põhjustel kolisid Kitzbergid Karksi valda Pöögle-Maiele, kus praegu asub Kitzbergi muuseum.
Ta töötas Viljandimaal, Lätis ja Tartus ametnikuna. Mulgimaa tüübid ja olud on andnud ainet tema humoristlikele külajuttudele.
Looming.
Näitekirjanikuna kirjutas Kitzberg algul külalavade jaoks vähenõudlikke naljamänge, tuntumad neist on "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894) ja
"Rätsep Õhk" (1903; aluseks külajutt "Rätsep Õhk ja tema õnneloos", 1892). Pärast kutseliste teatrite tekkimist sai temast üks eesti kunstiväärtusliku draamakirjanduse rajajaid. Vanemuise kutselise teatri avaetenduseks sai 1906. aastal Kitzbergi draama "Tuulte pöörises", järgnesid tragöödia "Libahunt" (1911, ka filmitud) ja draama "Kauka jumal" (1915).
Kitzberg on kirjutanud ka lastejutte ja -näidendeid, mälestusi ning vesteid (vestekirjanikuna kasutas ta varjunime Tiibuse Jaak Tiibus).
Mälestuse jäädvustamine.
August Kitzbergi monument asub Karksi-Nuias. Karksi vallas asub ka August Kitzbergi tubamuuseum, mis on ainus Kitzbergile pühendatud muuseum. Endise nimega Karksi-Nuia Gümnaasium on saanud oma nime kirjaniku järgi, nüüdseks kannab kool nime August Kitzbergi nimeline Gümnaasium.
Mitmes Eesti asulas on Kitzbergi järgi nimetatud tänav.


Arv.
Arv on üks matemaatika algmõisteid, mis hõlmab loendamisel ehk lõplike hulkade võrdlemisel saadava naturaalarvu mõistet, kui ka selle mitmesuguseid üldistusi, nagu täisarv, ratsionaalarv ja kompleksarv.
Naturaalarvud.
Kõige tuntumad arvud on naturaalarvud 0, 1, 2..., mida kasutatakse loendamiseks ja mis moodustavad hulga formula_1 (mõnikord jäetakse 0 naturaalarvude hulgast välja).
Täisarvud.
Kui naturaalarvudele lisada negatiivsed arvud, saadakse täisarvud, mis moodustavad hulga formula_2.
Ratsionaalarvud.
Täisarvude jagatisi nimetatakse ratsionaalarvudeks, mis moodustavad hulga formula_3.
Reaalarvud.
Kui lisada mitteperioodilised lõpmatud kümnendmurrud, saadakse reaalarvud, mis moodustavad hulga formula_4. Reaalarvud jagunevad ratsionaal ja irratsionaalarvudeks.
Kompleksarvud.
Kui lisada reaalarvudele kõikide reaalarvuliste koefitsientidega algebraliste võrrandite lahendid, saame kompleksarvud, mis moodustavad hulga formula_5.
Üldistused.
Üldistades võib arve käsitelda kui abstraktseid objekte, mida seostatakse mingi konkreetse kvantiteediga.
Hüperkompleksarvud.
Üheks arvu mõiste üldistuseks on hüperkompleksarv, mis kuulub mõnda ühikelemendiga lõplikumõõtmelisse algebrasse üle reaa
larvude korpuse formula_4.
Kardinaalarvud.
Kardinaalarv mõõdab hulkade võimsust.
Aritmeetika.
Aritmeetilisi tehteid arvudega, nagu näiteks liitmist ja korrutamist, üldistab abstraktne algebra, mis tegeleb algebraliste struktuuridega, näiteks rühmade, ringide ja korpustega.
Ajalugu.
Arvu mõiste on arenenud koos matemaatikaga. Naturaalarvu mõiste tekkis vajadusest esemeid loendada. Kõik rahvad, kes on tundnud kirja, on vallanud naturaalarvu mõistet ning kasutanud mingit arvutamissüsteemi. Ratsionaalarvude kasutamise kohta on andmeid perioodist enam kui 3000 aastat tagasi.
Negatiivsete arvude kasutamise kohta on teateid II sajandist ekr. Hiina matemaatikute töödest. Euroopasse jõudsid negatiivsed arvud nähtavasti araablaste vahendusel Indiast. Neid hakati Euroopa matemaatikute hulgas laialdaselt kasutama alles pärast prantsuse matemaatiku R. Descartesi (1596–1650) tööde ilmumist. Üksikuid irrratsionaalarve tunti ja kasutati juba antiikajal. Seda mitmetest geomeetrilistest ülesannetest lähtudes. Reaalarvude matemaatiliselt korrektse käsitluse andsid 19. sajandi teisel poolel R. Dedekind (1831–1916), G. Cantor (1845–1918) ja K. Weierstrass (1815–1897).
Esimesed teated imaginaararvu kasutamisest ulatuvad 16. sajandisse. On teada, et 1545. aastal avaldas Itaalia matemaatik G. Cardano (1501–1576) töö, milles vaadeldi võrrandit x3-12x+16=0. Lahendamisel kasutas ta avaldist formula_7 ning leidis selle abil lahendid formula_8, formula_9. Laialdaselt kasutas kompleksarve Peterburi Teaduste akadeemia akadeemik L. Euler (1707–1783), kes muuhulgas võttis kasutusele sümboli i imagnaarühiku tähisena. Alles 18. sajandi lõpus anti kompleksarvude geomeetriline tõlgendus.


Arvukorpus.
Arvukorpus on kompleksarvude korpuse C mis tahes alamkorpus. Arvukorpused on näiteks C, ratsionaalarvude korpus Q (kõige kitsam), reaalarvude korpus R, algebralised arvukorpused Q("µ") ja transtsendentsed arvukorpused, nagu näiteks Q("π").


Algriim.
Algriim on sõnade algushäälikute kooskõla, mida kasutatakse poeetilise võttena.
Algriim jaotub alliteratsiooniks, mispuhul korduvad kaashäälikud ("Siniseida sugrusida..."), ja assonantsiks, kus korduvad täishäälikud koosesinemisel ("Oleks minu olemine..."; "Kalevite kangem poega...").
Algriim on levinud Põhja-Euroopa rahvalaulus ja vanemas luules. Näiteks on see iseloomulik anglosaksi ("Beowulf"), skandinaavia ("Vanem Edda") ja läänemeresoome ("Kalevala") traditsioonile, sealhulgas eesti regivärsile ("Kalevipoeg").


Alliteratsioon.
Alliteratsioon on sõna alguskaashääliku kordumine samas värsis või lauses, nt: "Millal maksan memme vaeva..." (rahvalaul).
Alliteratsioon on eesti regivärsi tuntuim kujundusvõte, sageli kaasneb sellega assonants.
Alliteratsiooni kasutatakse ka vanasõnades, mõistatustes, kõnekäändudes ja kunstluules.


Assonants.
Assonants on keeleteaduses sõna esimese silbi täishääliku kordumine samas värsis või lauses, nt: "Ostsin Otilt ma hobuse" (rahvalaul). Assonants on eesti regivärsi kujundusvõte, seda leidub ka vanasõnades, kõnekäändudes jm, sageli koos alliteratsiooniga.


Albaania keel.
Albaania keel ("gjuha shqipe", "shqip") kuulub indoeuroopa keelkonda, moodustades selles omaette keelerühma. Ta on satem-keel.
Aastal 1854 tõestati, et albaania keel on indoeuroopa keel. Albaania keelt peetakse kunagise illüüria keele ainsaks järglaseks. Lähemat sugulust teiste indoeuroopa keelerühmadega ei ole leitud. Mõnede uurijate põlvneb albaania keel traakia keelest või on tekkinud keelte keeruka kokkusulamise tulemusena.
Levik.
Albaanias (3,3 miljonit kõnelejat) ja Kosovos (2 miljonit kõnelejat) on albaania keel riigikeeleks.
Märkimisväärne hulk kõnelejaid elab ka Montenegros ja Serbias (kokku ligi 1 miljon), Makedoonias (700 000), Kreekas (Atikas, Boiootias, Lõuna-Euboial ja Salamisel ning Ipeiroses ja Ateenas kokku 140 000), Türgis (300 000) ja Itaalias (90 000).
Kõnelejate koguarv on umbes 6 miljonit, teistel andmetel 7 või 8 miljonit.
Murded.
Kaks suurt murderühma on toski ("toskë") ehk lõuna- ja geegi ("gegë") ehk põhjarühm.
Tänapäeva kirjakeel kujunes 19. sajandil vastavalt kahes variandis. Albaanias domineerib praegu toski kirjakeel, kuid kuni Teise maailmasõjani oli kirjakeelena kasutusel üks lõunageegi dialekt. Albaania keele geegi variant on rikas sajanditepikkuste kultuuritraditsioonide poolest, selles on välja antud palju ilu- ja teaduskirjandust ning kuni 1960. aastateni oli ta Põhja-Albaanias suhtluskeeleks. Kuid pärast Teist maailmasõda on ülemaaliselt hakanud ajakirjandus-, haridus- ja teaduskeelena levima albaania keele toski variant. Aastal 1972 toimus Tiranas Albaania keeleteadlaste kongress, kus kinnitati lõplikult tänapäeva albaania keele ühtse kirjakeele norm toski variandi alusel. Selle on omaks võtnud ka Kosovo albaanlased.
Toski murdeid kõneldakse Lõuna-Albaanias (Shkumbini jõest lõuna pool), Kreekas (Kreeka albaanlased: Ipeirose albaanlased ja arvaniidid) ja albaania keelesaartel Sitsiilias ja Kalaabrias (Itaalia; Itaalia albaanlased ehk "Arbëreshët"), samuti väikestes albaania immigrantide kogukondades Ukrainas, Türgis, Egiptuses ja Ameerika Ühendriikides.
Geegi murdeid kõneldakse endises Põhja-Albaanias, Montenegro ja Serbia albaaniakeelsetes piirkondades ning Põhja- ja Lääne-Makedoonias.
Albaanias kõneleb 2/3 kõnelejaist geegi murret, üks kolmandik toski murret.
Geegi ja toski murrete kõnelejad saavad enamasti üksteisest aru.
On ka teisi murdeid, millest arusaamine võib enamikule albaanlastele olla võimatu.
Erinevused kirjakeele geegi ja toski variandi vahel avalduvad foneetikas, mõnes grammatilises vormis ja käibesõnavara iseärasustes.
Üksikutes kohtades Bulgaarias ja Dalmaatsias kõneldakse väga arhailisi murrakuid.
Keeleliit.
Keel kuulub koos rumeenia, bulgaaria ja kreeka keelega Balkani keeleliitu (nendel keeltel on rida ühiseid tunnuseid, kuigi nad ei ole omavahel lähedases suguluses). Bulgaaria ja rumeenia keelega on ühine määrava artikli paiknemine sõna lõpus ("mik", "miku" 'sõber'; "qen", "qeni" 'koer'). Teine ühine tunnus (uuskreeka ja bulgaaria keelega) on tuleviku moodustamine muutumatu sõna 'tahab' (albaania "do", uuskreeka "tha", bulgaaria ще ("šte")) abil, mis kõikide tegusõnavormide ette lisatakse. Oletatakse, et need ühisjooned tulenevad illüüria keele mõjust.
Hääldus ja kirjutamine.
Rõhk on enamasti eelviimasel silbil. Vokaalid on rõhulistes silpides pikad, rõhututes silpides lühikesed. Kinniste ja lahtiste vokaalide vahel fonoloogilist opositsiooni ei ole. Pikkadel häälikutel [e] ja [o] on tendents kinnisusele.
Tähed "b", "d" ja "g" häälduvad heliliselt, kuid sõna lõpus helitult.
Aastal 1908 võeti kasutusele ladina tähestik. Tähestikus ("alfabet") on 36 märki, mis enam-vähem vastavad foneemidele. Nendest 29 on konsonandid ja 7 vokaalid.
Morfoloogia.
Morfoloogia on suhteliselt keeruline, eriti tegusõnal (2 aspekti, 8 aega, 6 kõneviisi). Käändsõnadel on 5 käänet. Genitiivi, daativi ja ablatiivi käändelõpud langevad enamasti kokku. sugusid on kaks.
Asesõnavormide küllus annab albaania keelele paindlikkuse ja ühtlasi täpsuse, mis valmistab tõlkimisel raskusi.
Nimisõnal ("emri") on neli kategooriat: definiitsus/indefiniitsus, sugu, kääne ja arv.
Süntaks.
Sõnajärg on suhteliselt vaba, enamasti SVO. Omadussõnalised täiendid paiknevad põhisõna järel.
Sõnavara.
Albaania keeles on palju ladina, itaalia, kreeka, türgi ja slaavi laene.
Ladina laenud on näiteks "mik" (< "amicus") 'sõber', "shok" (< "socius") 'sõber', "qytet" (< "civitas") "linn', "pushtet" (< "potestas") 'võim'.
Slaavi laenud on näiteks "grusht" 'rusikas', "prag" 'lävi', "çekiç" 'haamer', zakon 'traditsioon'.
Türgi laenud on näiteks "çarçaf" 'lina', "perde" 'kardin', "sahat" 'kell', "tepsi" 'kandik'.
Ajalugu.
Musa Ahmeti väidab, et on leidnud albaaniakeelse käsikirja aastast 1210, mille autoriks on Teodor Shkodrani.
Albaania keelt on mainitud Dubrovnikust leitud ürikus, mis on dateeritud 14. juuliga 1284. Seal on öeldud: "Ja kuulsin häält, mis hüüdis mägedes albaania keeles" ("Et audiui unam uocem clamantem in monte in lingua albanesesca").
Prantsuse dominiiklane isa Brocardus, tollane Tivari peapiiskop, kirjutas ühes ladinakeelses kirjas aastast 1332: "Kuigi arbëritel (albaanlastel) on ladina keelest erinev keel, on neil siiski igapäevases kasutuses, nagu ka kõigis oma raamatutes ladina tähed." Seega pidi hiljemalt 14. sajandi alguses eksisteerima albaaniakeelne kirjakultuur.
Esimeseks keelemälestiseks on seni peetud ristimisvormelit, mis pärineb 1462. aastast. Esimene raamat (Gjon Buzuku missaraamat) trükiti 1555. Kuueteistkümnendast sajandist pärineb ka äripabereid ja sõnastikke.
Kirjandust hakkas märkimisväärsemas mahus ilmuma ärkamisajal (Rilindja kombëtare) 19. sajandil.
Keelekoodid.
Keelekood on standardi ISO 639 järgi sq või siis sqi või alb.
Albaania keele uurimine.
Albaania keele tähtsamad uurijad on olnud Johann Georg von Hahn, Franz Bopp, Gustav Meyer, Norbert Jokl, Eqrem Çabej, Stuart Edward Mann, Carlo Tagliavini, Wacław Cimochowski, Eric Pratt Hamp ja Agnia Desnitskaja.


Amhara keel.
Amhara keel ehk amhari keel (varasemas kirjanduses "amhaara keel") kuulub semi keelte hulka. On levinud Etioopias, põhiliselt Abessiinia mägismaal (Addis Abeba lähedal ja sellest põhja pool). Kõnelejaid on umbes 20 miljonit (umbes veerand Etioopia elanikkonnast). On Etioopia riigikeel.
Koos mõne väiksema keelega moodustab semi keelte etioopia rühma (etiosemi keeled). Semi keeled jõudsid Araabia poolsaarelt Etioopiasse ilmselt esimesel aastatuhandel eKr.
Esimesed teadaolevad amhara keele mälestised pärinevad 14. sajandist.
Amhari keel kasutab etioopia kirja. Seda kirjutati algul paremalt vasakule, hiljem hakati kreeka keele mõjul kirjutama vasakult paremale. Etioopia kirjas kirjutatakse iga kahe sõna vahele kaks punkti.


Armeenia keel.
Armeenia keel (Հայերեն լեզու 'hajeren lesu') moodustab omaette rühma indoeuroopa keelte seas. Peale Armeenia kõneldakse seda Venemaal, Gruusias ja Aserbaidžaanis ning ka Süürias, Liibanonis, Ameerika Ühendriikides, Iraanis ja Prantsusmaal.
Armeenia kirjakeele ajaloos eristatakse kolme perioodi.
Vanaarmeenia keel on teada alates 5. sajandist, mil loodi armeenia tähestik. Vanaarmeenia kirjakeelt nimetatakse grabariks. Vanaarmeenia keelt lakati kõnelemast 11. sajandil, kuid grabar käibis uue kirjakeelega võisteldes 19. sajandi lõpuni ning on kultusekeelena säilinud tänini.
Keskarmeenia periood hõlmab 12.–16. sajandi.
Uusarmeenia kirjakeel kujunes alates 17. sajandist kahes variandis. Idaarmeenia kirjakeel on kasutusel Armeenia (ajaloolise Armeenia idaosa) ja osaliselt Iraani armeenlaste seas. Läänearmeenia kirjakeel on kasutusel Liibanoni, Süüria, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Itaalia ja teiste maade armeenlaste seas, kelle esivanemad on pärit ajaloolise Armeenia lääneosast (praeguse Türgi territooriumil). Osaliselt läänearmeenia keeles toimub õppetöö armeenia õppeasutustes Venezias, Küprosel, Beirutis ja mujal. Idaarmeenia kirjakeel on grabarile lähemal kui läänearmeenia kirjakeel. Nende erinevused ei takista arusaamist.
Armeenia tähestik.
Armeenia tähestiku lõi mõningasel kreeka tähestiku eeskujul Mesrop Maštots.
Tabeli esimeses reas on toodud suurtähed, teises väiketähed ja kolmandas latinisatsioon. Armeenia nimede kirjutamiseks kehtivad eraldi transkriptsioonireeglid, mida siinkohal hetkel toodud ei ole. Neljandana reana on tabelis latinisatsioonile ligikaudu vastavad eesti tähed.
NB! Seda tabelit ei saa kasutada armeenia nimede eesti keeles kirjutamisel.
Armeenia nimede kasutamine eesti keeles.
Armeenia kohanimed tuleb eesti tekstis esitada armeenia kujul, vahetades armeenia tähed eesti tähtedega transkriptsioonitabeli järgi. Armeenia nimede transkribeerimise juhised võeti vastu 1975. aastal, need koostasid Mart Remmel ja Henn Saari. Tänapäeval kasutatav transkriptsioon erineb sellest mõnevõrra. Uued kohanimede latiniseerimise reeglid ja nende vahekord vanade reeglitega on kirjeldatud Eesti Keele Instituudi kohanimede andmebaasis.
Eesti ümberkirjutussüsteem rahvusvahelistega ei kattu. ISO süsteemis kehtib armeenia keele kohta standard ISO 9985:1986. ÜRO kohanimede latiniseerimise süsteemi ega omaladinat armeenia keele jaoks pole.
Hääldus (idaarmeenia variant).
Täht ը annab edasi eesti "ö"- või "õ"-taolist redutseeritud vokaali (ebamäärast täishäälikut), mida võib tähistada märgiga ә. Sõna keskel kaashäälikute vahel jäetakse see häälik kirjas märkimata.
Tähed թ, փ ja ք annavad edasi tugevalt aspireeritud (tugeva hõngusega) sulghäälikuid, mis kõlavad umbes nagu "th", "ph" ja "kh".
Täht հ annab edasi häälikut, mida eesti keeles märgib täht "h".
Tähed ձ, ծ, ջ ja ճ märgivad afrikaate, mida eesti tähtedega saab edasi anda nii: "dz", "ts", "dž" ja "tš". Nendes häälikutes on d või t ja järgnev z, ž, s või š liitunud üheks häälikuks.
Täht խ märgib helitut häälikut, mis tekib keele tagumise osa hõõrdumisel vastu pehmet suulage. Sarnane häälik on olemas ka vene keeles, kus seda märgib täht х.
Häälik ղ erineb häälikust խ ainult selle poolest, et ղ on heliline: selle hääldamisel on häälepaelad pingul.
Täht ե annab sõna algul ja täishääliku järel edasi häälikukombinatsiooni "je", teistes positsioonides häälikut "e".
Täht և annab sõna algul, täishääliku järel või eraldi edasi häälikukombinatsiooni "jev", teistes positsioonides häälikukomninatsiooni "ev".
Täht või tähekombinatsioon ու märgib häälikut "u".
Täht ո annab sõna alguses edasi häälikukombinatsiooni "vo", teistes positsioonides häälikut "o".
Tähed է ja օ annavad edasi vastavalt häälikuid "e" ja "o" ning neid kasutatakse ainult sõna alguses.
Täht ր märgib palataliseeritud (peenendatud) häälikut "r", täht ռ ilma palatalisatsioonita käälikut "r", mis on eriti põrisev.
Tähte լ ("l") hääldatakse palataliseeritult ainult tähtede ե ja ի ees.
Sõnarõhk on viimasel silbil.


Aserbaidžaani keel.
Aserbaidžaani keel kuulub turgi keelte hulka. Peale Aserbaidžaani kõneldakse seda Gruusias, Armeenias, Iraanis, Iraagis ja Türgis.
Aserbaidžaani keel kuulub oguusi keelte hulka, kuid tal on ka kõptšaki keeltele omaseid jooni.
Aserbaidžaani keeles on suhteliselt palju pärsia ja araabia laensõnu.
Aserbaidžaani kirjakeel, mis pärineb 13. sajandist, rajanes 1929. aastani araabia kirjal, seejärel võeti kasutusele ladina kiri ning 1939 vene tähestikul põhinev tähestik. Aastal 1991 mindi üle ladina kirjale. Iraanis kasutatakse araabia kirja.
g - peenendatud ehk palataliseeritud g
ğ - [γ] (g sarnane frikatiiv)


Albaania lipp.
Albaania lipp on Albaania Vabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Riigi- ja rahvuslippu praegune kuju võeti ametlikult kasutusele 7. aprillil 1992, see on punasel põhjal must kahe peaga kotkas. Must kotkas on Albaania ametlik sümbol. Kahe peaga kotkas pärineb Bütsantsist. Seda kasutas Albaania rahvuskangelane Skanderbeg oma pitserina. Kotka kahepealisust tõlgendatakse Põhja- ja Lõuna-Albaania ühendamise sümbolina. Kui Albaania sai 1912 iseseisvaks, võeti see kasutusele riigilipuna.
Albaania ajaloolised lipud.
Albaania Kuningriigi ajal oli lipul kotka kohal "Skanderbegi kiiver". Kui 1946 Albaania kuulutati rahvavabariigiks, asendati see kollase servaga punase tähega, mis eemaldati 1989.


Alfred Moisiu.
Alfred Spiro Moisiu (sündis 1. detsembril 1929 Shkodëris) on Albaania poliitik, Albaania Vabariigi president 24. juulist 2002 kuni 24. juulini 2007. Ta on Spiro Moisiu poeg.
Osales 1943–1945 kooliõpilasena Albaania partisaniliikumises Saksa okupatsiooni vastu. Saadeti 1946 Nõukogude Liitu õppima. Lõpetas 1948 Leningradis inseneriväekooli. Seejärel teenis Tiranas Ühendatud Ohvitseridekooli rühmakomandörina (1948–1949) ja Sõjaväeakadeemia õppejõuna (1949–1951). Astus 1952 Moskvas inseneriväeakadeemiasse ning lõpetas selle 1958 kuldmedaliga. Albaanias jätkas Moisiu oma sõjaväelist karjääri Kaitseministeeriumi inseneride osakonnas. Kuulas 1967–1968 Tirana Kaitseakadeemias kindralstaabi kõrgemaid kursusi, juhatades samal ajal pontoonibrigaadi Kavajës (1966–1971). Sai 1971 Kaitseministeeriumi inseneriasjanduse ja kindlustuste büroo juhatajaks (Enver Hoxha ajal rajati Albaanias tuhandeid betoonkasematte kaitseks paljude vaenulikeks peetavate riikide vastu). Omandas 1979 sõjateaduste doktori kraadi. Sai 1981 aseministriks ning teenis sel ametikohal ministrite Beqir Balluku, Mehmet Shehu ja Kadri Hasbiu alluvuses kuni oktoobrini 1982 (peaminister Shehu suri detsembris 1982). Teenis 1982–1984 Burreli insenerikompanii komandörina.
Tegevteenistusest kindrali aukraadis lahkunud Moisiu tuli avalikku ellu tagasi detsembris 1991, kui ta nimetati Vilson Ahmeti spetsialistide valitsuse kaitseministriks. Ta jäi sellele ametikohale aprillini 1992, kui moodustati Demokraatliku Partei valitsus eesotsas Aleksander Meksiga. Uus täitevvõim kutsus Moisiu tööle Kaitseministeeriumi nõunikuks ning 1994 nimetas Safet Zhulali ta aseministriks, kelle ülesandeks oli riigikaitsepoliitika väljatöötamine. Moisiu soovitas suunata jõupingutused halvas seisukorras olevate relvajõudude ümberkorraldamisele, võttes suuna NATO-ga ühinemisele. Asutas 1994 Albaania Atlandi Assotsiatsiooni ja valiti selle presidendiks. Kirjutas 24. jaanuaril 1995 alla individuaalsele assotsiatsioonileppele, mis sidus Albaania NATO assotsiatsiooniga rahu nimel. Osales 1995. aastast NATO kolledžis Roomas VIP-ide kursustel.
Kui juulis 1997 tulid võimule sotsialistid, kaotas Moisiu oma ametikoha ministeeriumis. Järgnevatel aastatel osales Moisiu aktiivselt valitsusvälises tegevuses, korraldades rahvusvahelisi ja üleriiklike kaitseteemalisi konverentse, kus arutati regiooni julgeoleku ja kaitse küsimusi, relvastuskontrolli ja relvade ärakorjamist tsiviilisikutelt. Moisiu sai 2002 peamiste parteide konsensuslikuks kandidaadiks Albaania Vabariigi presidendi ametikohale pärast Rexhep Meidani mandaadi lõppemist. Ta sobis sellele kohale, sest ta oli teadlane, apoliitiline, lepitajaomadustega (see omadus on sisetülidele kalduvas Albaanias väga hinnatud) ning otsustavalt Läänele ja NATOle orienteeritud.
Valiti 24. juunil 2002 viieks aastaks Albaania Vabariigi presidendiks. Ta sai Kogus 97 poolt- ja 19 vastuhäält. 14 saadikut jäid erapooletuks.
Ajakirjandus tõstis esile peaaegu erakordset koostöövaimu Sotsialistliku ja Demokraatliku Partei vahel, mis lubas esitada ühiskandidaadiks Moisiu, keda kiitsid nii Sali Berisha kui ka Fatos Nano. Parteide juhtkonnad püüdsid leida neljandaks demokraatlikult valitud presidendiks inimest, kes saaks kaks kolmandikku häältest. Seepärast loobus Fatos Nano kandideerimisest. Senine president Meidani loobus kandideerimast teiseks ametiajaks, sest konservatiivsed saadikud ei oleks teda toetanud tema läheduse tõttu sotsialistidele.
24. juulil 2002 vannutati Moisiu viieks aastaks Albaania Vabariigi presidendiks. Pärast 1998. aasta novembri põhiseadusreformi on poliitika jäänud põhiliselt valitsuse hooleks. Moisiu lubas kaasa aidata parlamentaarse demokraatia tugevdamisele ja õigussüsteemi stabiliseerimisele ning Albaania integreerimisele euroatlantilistesse struktuuridessse. Järgmisel päeval pärast ametisse astumist astus sotsialistist peaminister Pandeli Majko tagasi ning president nimetas peaministriks Sotsialistliku Partei juhi Fatos Nano. See muutus demonstreeris parteisiseseid lahkhelisid ning oli Nanole kompensatsiooniks presidendikohast loobumise eest.
Hiljem on ta Nanot teravalt kritiseerinud võimu liigse koondamise ja reformide aegluse eest.
Valdab vene, itaalia ja inglise keelt. On kirjutanud palju artikleid ja uurimusi sõjateadusest ning kaitse- ja julgeolekuküsimustest.
Välislingid.
Moisiu, Alfred
Moisiu, Alfred


Albaania linnade loend.
"Siin on loetletud Albaania linnu. Üldise ülevaate Albaania linnadest annab artikkel Albaania linnad.
B.
Berat - Burrel
K.
Kavajë - Korçë - Kukës
V.
Albaania linnade loend


Albaania vapp.
Albaania vapp alates 2004. aastast
Albaania vapp on Albaania Vabariigi ametlik vapp.
Vapiks on punane kuldse äärisega kilp, millel must kahe peaga kotkas. Kotka kohal kuldsete kontuuridega Skanderbegi kiiver.
Praegusel kujul võeti vapp kasutusele 8. juulil 2004.
Vapi ajalugu.
Kui Albaania 1912. aastal iseseisvus, kehtestati riigivapiks kahe peaga kotkas ilma kõrvalmärkideta. Kahe peaga kotkas pärineb Albaania rahvuskangelase Skanderbegi pitserist (Albaania lipp).
1914 sai Albaania vürstiks Saksa prints Wilhelm zu Wied, kes asetas kotka rinnale Wiedide perekonnavapi kotka ning kotka küünistele neli kuldset välku, need kujutasid Epeirost, millest osa olid saanud Albaania osaks.
Veel samal aastal sai Albaania vabariigiks ja Wiedide vapp kõrvaldati jälle. Septembris 1914 asetati kotka peade kohale valge täht, kuid 1920. aastal tuldi tagasi ilma kõrvalmärkideta kahe peaga kotka juurde.
1925. aastal sai Albaania presidendiks Ahmed Zogu, ning asetas kotka rinnale Skanderbegi kiivri, rahvuskangelase embleemi.
Aastal 1929 võttis kuningaks kroonitud Zogu kasutusele uue vapi. Must kahe peaga kotkas asetati punasele kilbile. Kilp lebas vapimantlil, mis tuli Skanderbegi kiivrist.
Kui Itaalia 1939 Albaania okupeeris, muudeti vappi taas. Kotkas jäi punasele kilbile, kuid Skanderbegi kiiver hõljus nüüd kotka kohal ja kilpi ääristasid kaks liktorikimpu, mis olid ülaltpoolt seotud Savoi sõlmedega ning altpoolt kirjalindiga, millel oli deviis FERT.
1943. aastal okupeeris Saksamaa Albaania ning taastati 1925. aasta vapp.
Pärast Albaania vabastamist tuldi algul tagasi musta kotka juurde punasel kilbil, kuid kui 1946. aastal kuulutati välja rahvavabariik, eemaldati punane kilp ning kotka ümber asetati viljapeadest pärg. Viljapeade otste vahel oli kollase äärtega punane viisnurkne täht ning alt hoidis viljapäid koos punane lint, millel oli kuupäev 24. mai 1944. Sel kuupäeval toimus Permetis tolleaegse riigi asutamiskongress.
Pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist 1992 kõrvaldati kõigepealt täht ja kirjalint ning 22. mail 1993 paigutati must kahe peaga kotkas taas punasele kilbile. 2004. aastal lisati vapile ka Skanderbegi kiiver.


Zog I.
Ahmed (Ahmet) Bey Zogu (8. november 1895 – 9. aprill 1961) oli Albaania peaminister ja president ning albaanlaste kuningas 1928–1939 Zog I nime all.
Ahmed Bey Zogu sündis Albaanias Burgajeti lossis. Tema vanemad olid Xhemal Pasha Zogu (Albaania Zogu; 1860–1911) ja Sadije Toptani (albaanlaste kuningannaema; 28. august 1876 – 25. november 1934). Vanemad abiellusid 1891.
Tema algne perekonnanimi "Zogolli" on slaavi päritolu ja tähendab 'pistrik'. "Zogu" tähendab 'lind'.
Kaheteistkümneaastasena saadeti Ahmed Konstantinoopolisse kooli. Kuueteistkümneaastasena pidi ta 1911 koju tagasi tulema, et saada pärast isa surma ühe geegi klanni pealikuks Mati piirkonnas Põhja-Kesk-Albaanias. Tema vanem vend ei olnud ilmselt päris normaalne.
Ülestõusude ajal võitles Zogolli oma hõimuga vürst Wilhelmi eest.
Esimese maailmasõja ajal oli Albaania vormiliselt neutraalne, kuid teda okupeerisid Itaalia, Kreeka, Montenegro ja Serbia väed. Zogolli võitles nende vastu. Seejärel okupeeris Austria-Ungari kogu Põhja- ja Kesk-Albaania. Zogolli osales katses iseseisvust taastada ja see andis talle võimu juurde. Varsti tegi ta koostööd austerlastega, kes määrasid ta itaallaste vastu võitlema saadetud albaania vabatahtlike koloneliks. Tegelikult taotles ta endiselt Albaania iseseisvust. Kui austerlased sellest teada said, "kutsusid" nad ta Viini, et mitte teda Albaanias vangina hoida.
Esmakordselt lääne suurlinna sattunud noor albaanlane nautis meeldivat elu. Kiiresti tutvus ta lääne kultuuriga, õppis saksa keelt ja poliitikat ning oli Viini daamide seas hinnas. Viinis viibimine andis talle eelise võitluses ülemvõimu pärast Albaanias.
Alles pärast Esimese maailmasõja lõppu 1919 läks ta Albaaniasse tagasi. Albaania oli ikka veel okupeeritud ning Kreeka, Serbia ja Itaalia kavatsesid selle omavahel ära jagada. Et seda ära hoida, kutsus grupp Albaania vürste kokku Lushnjë kongressi. Ahmed Bej Zogolli, kes oli kongressi üks juhte, sai uues valitsuskabinetis, mis pidi tooma Albaaniale iseseisvuse, siseministriks ning hakkas selle ameti tõttu juhatama väikest armeed. Seeläbi omandas ka kiiresti poliitilist ning lahingutes Vlorë ja Shkodëri pärast ka sõjalist kogemust ning tema positsioon tõusis.
Zogu täitis Albaania valitsuses mitmut ministrikohta (1920 siseminister, 1921 sõjaminister). Tema toetusbaasi moodustasid Lõuna-Albaania maaomanikud (beid ja Põhja-Albaamia hõimujuhid ("bajraktarid). Zogu asus juhtima reformistlikku Rahvaerakonda ning sai 1922 peaministriks. 1923 teda tulistati parlamendis ning ta sai haavata.
Zogu peamine rivaal oli Ameerika Ühendriikides õppinud piiskop Fan Noli (Theofan Stilian Noli), õigeusuliste albaanlaste liider. Mäss, mille eesotsas oli Noli, sundis juunis 1924 Zogu eksiili minema. Noli valitsus, mis püüdis läbi viia maareformi, ei saavutanud rahvusvahelist toetust. Jugoslaavias baseeruvate Tsaari-Venemaa vägede abiga tuli Zogu detsembris tagasi. Need väed võitlesid Noli vastu, sest ta oli tunnustanud Nõukogude Liitu.
1. veebruaril 1925 sai Zogu vastväljakuulutatud Albaania Vabariigi presidendiks. Tema režiim oli algusest peale sõjaväeline diktatuur. Ta tugines oma Mati klannist pärit sandarmitele, nuhkidele ja võitlejatele ning sundis hõimupealikud koostööle vihjelise ähvardusega nad vaikselt hukata. Zogu mängis sotsiaalseid ja etnilisi gruppe üksteise vastu välja, mille tulemusena ta sai veritasu ja atentaatide märklauaks.
Et tagada Itaalialt laenude saamist, hakkas ta selle riigiga suhteid tugevdama. Tirana leping (1926) andis Itaalia laenude vastu Albaania kontsessioonid. Aastal 1927 sõlmis ta Itaaliaga sõpruslepingu ning seejärel kaitseiseloomuga sõjalise liidu 20 aastaks.
1. septembril 1928 kuulutas Zogu välja monarhia ning kuulutas ennast kuningas Zogiks. Kroonimisel kandis ta roosasid põlvpükse ja kuldkannuseid. Kuldkroon kaalus 75 naela. Algselt oli ta kroonimiseks tahtnud osta Viini muuseumis säilitatavat Skanderbegi krooni, kuid see ost ebaõnnestus. (Ahmed Zogu otsib krooni ja pruuti. Vaba Maa, 8. jaanuar 1929, nr. 6, lk. 4.)
Formaalselt oli tegemist konstitutsioonilise monarhiaga, kuid faktiliselt jäi ta sõjaväeliseks diktaatoriks. Zogi režiim oma tugeva politsei ja keeruka, kuid ebatõhusa bürokraatiaga sarnanes Itaalia režiimiga.
Zogistlik tervitus oli ettepoole suunatud väljasirutatud peopesa südame kohal. Zog kuulutas end Skanderbegi järglaseks. Ta kogus inimestelt kuldmünte ja kalliskive ning maksis nende eest paberraha või müntidega, kehtestades esimese ametliku Albaania valuuta. Kuninga majapidamise kulud moodustasid 2% riigieelarvest, mis ei olnud võrreldes Euroopa õukondadega siiski väga palju. Teised Euroopa monarhid peamiselt eirasid teda.
Zogu režiim tõi Albaaniasse näilise stabiilsuse. Ta püüdis jagu saada teeröövlitest ja rajada haridussüsteemi. Ühtlasi suurenes riigi sõltuvus Mussolini Itaaliast. Albaaniast sai Itaalia tugipunkt Balkani poolsaarel. Itaalia sai enda kätte kontrolli Albaania rahanduse ja sõjaväe üle. 1932 püüdis Zog edutult Mussolini mõjule vastu hakata. Majanduskriisi ajal pidi Albaania vilja importima. Paljud albaanlased emigreerisid.
1934, kui Zog püüdis Itaalia mõju suurenemist takistada, ilmusid Durrëse alla Itaalia sõjalaevad, nii et Zog oli sunnitud itaallastele alluma.
Zogi valitsemise ajal Albaania majandus edenes ja võeti kasutusele moodne õigussüsteem.
Troonil olles oli Zogil palju tegemist atentaatidest hoidumisega. 1931 oleksid kaks püssimeest Zogi Viini ooperiteatrist "Pajatsite" etenduselt väljumisel äärepealt mõrvanud. Tema ema valvas kuninga kööki, et toitu ei mürgitataks. Ema kinnitusel oli toit üks kord mürgitatud.
Aprillis 1938 abiellus moslemist Zog orvuks jäänud katoliiklasest Ungari krahvinna Geraldine Apponyi von Nagy-Appony'iga (sündinud 1915), kelle ema oli ameeriklane. 5. aprillil 1939 sündis kroonprints Leka.
25. märtsil 1939 esitas Rooma Tiranale ultimaatumi, nõudes, et see nõustuks Albaania minemisega Itaalia protektoraadi alla. Ettekäändeks oli see, et Albaania kuritarvitab Itaalia raha. Kuningas Zogu keeldus vastutasuks Albaania täieliku ülevõtmise ja koloniseerimise eest itaallaste poolt raha vastu võtmast. Teise variandi järgi pakuti talle ühe Itaalia kindrali poolt formaalse kuningliku staatuse säilimist. Varem oli Zog keeldunud legaliseerimast fašistlikku parteid.
Kuningas püüdis aega võita. Aprilli alguses algas Albaanias mobilisatsioon. Zog esitas 5. aprillil abipalve demokraatlikele riikidele ja 6. aprillil Balkani Antandile.
7. aprillil 1939 sisenesid Albaaniasse Itaalia väed. Riigist sai protektoraat Itaalia kuninga Vittorio Emmanuele III võimu all.
Kohe pärast Itaalia vägede sisenemist saatis kuningas Zog oma abikaasa ja vastsündinud poja kiirabiautoga Kreekasse. Kui perekond oli kindlas kohas, edastas kuningas peaministri residentsist raadio teel üleskutse "võidelda viimse veretilgani meie iseseisvuse kaitseks". Seejärel võttis ta kaasa suure osa riigikassast (10 kasti Albaania kullavarusid) ning põgenes ratsa Kreekasse. Kuninga enda suur varandus oli hoiul Šveitsi ja Inglismaa pankades. Kuningale järgnes 115 õukondlast, kes kandsid kullakaste.
Kreekasse ei tahtnud nad jääda, et Mussolini Kreeka kuningale, kes neid oli võõrustanud, etteheiteid ei teeks. Kreekast Londonisse "Ritzi" hotelli jõudmiseks tuli läbida Türgi, Rumeenia, kus kuningas Carol neid vastu võttis, Poola, Baltikum, Rootsi, Holland, Belgia ja Prantsusmaa. Nad seadsid end sisse Pariisi piirkonnas Maye' lossis ja Mesnil-Saint-Denis' lossis, kuid olid sunnitud põgenema sakslaste eest, kes olid selleks ajaks juba tunginud Belgiasse. Kuninglik perekond ja õukond hakkasid hakkasid kolme limusiiniga lõuna poole liikuma, liitudes teiste põgenike aeglase vooriga. Pärast Saksa pommituslennukite tule alla sattumist hargneti ning taasühineti Bordeaux's, kust 1940. aasta hilissuvel saadi ümberpiiratud sadamast viimase laevaga Liverpooli ja sealt rongiga Londonisse.
Londonis kuulus kuninga kaaskonda 30 inimest, sealhulgas tema kuus õde. Kogu sõja ajaks jäid nad Inglismaale. "Ritzi" hotellist kolisid nad "Parmoor Housei, maamajja, mille nad rentisid Buckinghamshire'is Chilternsis.
Teise maailmasõja ajal olid eriti Põhja-Albaania vastupanurühmad ametlikult rojalistlikud. Pärast 1942. aastat jätsid vabariiklikud vastupanurühmad need varju. Zog püüdis Winston Churchilli veenda, et see teda Balkani rindele saadaks. Ent Briti valitsus toetas kommunistlikke partisane.
Pärast sõda püüdis Zog troonile tagasi tulla, kuid kommunistid Enver Hoxha juhtimisel kuulutasid välja rahvavabariigi. 2. jaanuaril 1946 loobus Zog ametlikult troonist, kuigi ta tegelikult trooninõudlusest ei loobunud.
Kui sai selgeks, et USA ja Briti abi puudumise tõttu Albaaniasse naasta ei õnnestu, asus perekond Egiptuse õukonna ametlikul kutsel elama Egiptusesse. Algul elati ühes Giza hotellis püramiidide lähedal, hiljem asuti elama villasse Aleksandria moodsas Ramlehi linnaosas. Aleksandrias elas teisigi endisi monarhe juurde, kellele kuningas Faruk oli varjupaika pakkunud. Läviti Bulgaaria kuninga Simeon II ja Itaalia kuninga Vittorio Emmanuele III perekonnaga.
Kuningas palkas lisaks sekretärile õukonnaministri, kes tegeles protokolliga. Majas oli palju teenijaid, ihukaitsja ja autojuht. Tegeldi Albaania vabastamise plaanidega ning mängiti tinglike panuste peale kaarte. Kuningas Faruki igakuiste külaskäikude ajal mängiti raha peale.
Briti valitsus võttis lõpuks ette operatsiooni Enver Hoxha kukutamiseks, mis aga ebaõnnestus Kim Philby reetmise tõttu.
Kui Gamal Abdel Nasser Faruki juulis 1952 sõjaväelise riigipöördega troonilt tõukas ja viimane Egiptusest lahkus (kuninganna vaatas Aleksandrias binoklist Faruki tema jahi pardal), kolis Zog, kelle tervis oli halb, oma perekonna ja kaaskonnaga Prantsusmaale Prantsuse Rivierasse.
Zogi püüti kokku 55 korda mõrvata. Ta suri pärast 10 aasta pikkust rasket haigust Prantsusmaal Suresnes'is 9. aprillil 1961 vähktõppe. Enne surma määras ta oma järglaseks poja Leka.
Matustel oli sadu Albaania pagulasi. Kuningale pandi hauda kaasa kotike kodumaa mullaga, mida Geraldine oli kaasas kandnud. Ta maeti Thiais' surnuaia islami ossa.
Pärast sotsialistliku režiimi kokkuvarisemist tuli Zogi poeg Leka 1997 Albaaniasse tagasi. Referendumil lükkas rahvas monarhia tagasi.
Isiklikku.
Enne abiellumist olevat kuningas tegelnud põhiliselt pokkerimänguga ja suitsetanud 150 lõhnasigaretti päevas.
Geraldine'i sõnul oli Zog nende esimese kohtumise ajal 1937. aasta lõpus nägus mees, kellel olid läbitungivad sinised silmad ning kes kandis laitmatut valget aukoloneli mundrit. Tal olid väikesed pigimustad vuntsid, mille üle ta oli väga uhke.
Kui kuninglikku perekonda sõja ajal Inglismaal külastas suure Albaania sõbra Aubrey Herberti poeg Auberon Herbert, jäi talle mulje, et kuningas Zog, keda Aubrey Herbert oli kunagi nimetanud Shakespeare'i lugejaks ja tubliks võitlejaks, ei teinud midagi peale oma majesteetlikkuse hellitamise ja pisikeste Pariisi stiilis jalutuskäikude.


Albaanlased.
Albaanlased (endanimetus "shqiptarë") on rahvas Balkani poolsaare lääneosas, kelle üldarv on umbes 8 miljonit.
Albaanlaste nime päritolu kohta vt Albaania.
Arvatakse, et albaanlased põlvnevad illüürlastest, kes elasid Albaania territooriumil antiikajal (alates pronksiaja lõpust). Teatav osa albaanlaste etnogeneesis võis olla ka traaklastel ja Balkani poolsaare romaniseeritud elanikel. Türgi võimu ajal (15. sajand - 1912) sai peamiseks usundiks kristluse asemel islam, kuigi on ka õigeusulisi kristlasi (Lõuna-Albaanias) ja katoliiklasi (Põhja-Albaanias). Albaanlased on üks vaesemaid rahvaid Euroopas. 20. sajandi esimesel poolel oli albaanlastel suurim loomulik iive Euroopa suuremate kohalike rahvaste seas. Rahvaarv tõusis 1,5 miljonilt 1900. aasta paiku alla 2,5 miljonile 1950.
Albaanlased räägivad albaania keelt. Albaanlased jagunevad kaheks rühmaks: geegideks põhjas ja toskideks lõunas.
Albaania natsionalism.
Nii Kosovos (mis on formaalselt Serbia provints, kuid on alates juunist 1999 rahvusvaheliste vägede kontrolli all) kui ka Lääne-Makedoonias on viimastel aastatel tegutsenud relvastatud liikumised, mille eesmärgiks on iseseisva albaania riigi loomine või ühinemine Albaaniaga.
Kosovo albaanlaste enamik ei ole nõus Serbia võimu taastamisega, aga ÜRO ja NATO ei soovi Kosovot lõplikult Serbiast eraldada.
Makedoonias anti sealsetele albaanlastele suurem autonoomia ning õigus kasutada albaania keelt hariduses ja halduses. Sellega paistab probleem olevat lahendatud.
Albaanlaste identiteet.
Albaanlased on kogu ajaloo vältel elanud suhteluses isolatsioonis, mida on soodustanud mägine maastik.
Albaanlased pärinevad tõenäoliselt illüürlastest, kes elasid Balkani poolsaare kesk- ja idaosas. Kreeka ja rooma kultuur ja hiljem Bütsantsi impeerium tõrjusid illüüria tsivilisatsiooni välja. Kui Rooma riigi ajal läbis Albaaniat Ida ja Läänt ühendav tee Via Egnatia, siis hiljem muutus Albaania ääremaaks, olles kordamööda Bütsantsi, Serbia ja Bulgaaria võimu all.
Esimesed keskaegsed albaania vürstiriigid olid sõltuvad Veneziast, Napolist või Serbiast. Ühtset albaania riiki ei tekkinud. Alles Türgi vallutuse vastu võitleval Skanderbegil (1405-1468) õnnestus Lezhë liiga (1444) näol moodustada albaania vürstide lõtv liit, mis aga lagunes juba tema eluajal. Järgnes pikk Türgi võimu aeg. Kui Osmanite riik hakkas lagunema, tekkis rahvuslik liikumine Rilindja Kombetarë. Selleks ajaks olid teised Balkani maad juba iseseisvuse saavutanud (Kreeka 1829, Serbia, Montenegro, Bulgaaria ja Rumeenia 1878).
Albaanlased olid uhked selle üle, et nad on üks Balkani poolsaare vanemaid rahvaid, kuid pikaajaline võõrvõim, eriti Türgi võim, oli kultuurilise järjepidevuse hävitanud.
Albaanlased on pidanud valima mõne Euroopa suurriigi eestkoste või naabritepoolse allaneelamise vahel. Kultuurilisi võõrmõjusid ei võetud kuigi suurel määral vastu, sest need tulid vaenlastelt. Albaanlased kui nõrgemad pidid laveerima eri riikide huvide ja pretensioonide vahel. Oma olukorda ise parandada tundus lootusetu; lootusetusemeeleolule aitas kaasa islami fatalism. See pidurdas rahvuslikku võitlust. Esiplaanil olid individuaalsed ja kohalikud huvid. Albaania koosnes stagneerunud isoleeritud kogukondadest. Poliitilise teadvuse kujunemist takistas kodanliku eliidi puudumine.
Albaania rahvustunne kujunes välja saatuseühtsuse tundena. Usk ühistesse juurtesse sidus albaanlasi eeskätt minevikuga.
Albaanlaste identiteeti on mõjutanud sotsiaalne, majanduslik ja rahvuskultuuriline nahajäämus ja iseseisvuse puudumine ning ühiskondliku arengu moonutused (kodanluse arengu lühiajalisus ja pealesunnitud kommunism).
Ajaloopildid on olnud erinevad. Tavaliselt on domineerinud ühekülgsed kujutlused, mis ei võta arvesse koostööd kreeklaste ja slaavlastega türklaste vastu ega albaanlaste valmidust olla türklaste liitlased teiste Balkani rahvaste vastu.
Müüdid ja legendid albaanlaste päritolust on suunatud eelkõige naabrite eelarvamuste vastu. Rilindja kombetarë ajal kasutati identiteedi kujundamisel müüte kangelaslaulude ("Kënget kreshnike") kujul.
Müüt, mille kohaselt albaanlased on "Kagu-Euroopa vanim tõug", mis põlvneb otseselt pelasgidest, lasti käiku Rilindja teerajajate poolt. Hilisemad autorid on koguni väitnud, et Philippos, tema poeg Aleksander Suur ja teised makedoonlased ei olnud kreeklased, vaid albaanlaste esivanemad.
Teise müüdi järgi on albaanlased pidevalt võõrvõimude vastu võidelnud, olles 3000 aasta jooksul suutnud ellu jääda. Enver Hoxha on öelnud: "Albaania rahvas on endale, mõõk käes, läbi ajaloo teed rajanud." Jäetakse tähelepanuta, et on olnud pikki perioode, mil rahvusteadvus on puudunud, ning et albaanlased on ka kuulekalt Türgi sõjaväes teeninud.
Ka müüdil albaanlaste rahvuslikust puhtusest puudub alus.
Kõikide albaanlaste keskne kangelane on Skanderbeg, kellega on seotud ka albaania rahvuslik sümboolika - punane lipp kahe peaga musta kotkaga ning kitsepeaga kiiver. Skanderbeg on olnud rahvuslik juhtkuju nii Rilindja tegelastele, 1930. aastate kuningavõimule kui Teise maailmasõja aegsele SS-diviisile Skanderbeg. Kommunistlik propaganda kasutas Skanderbegi albaanlaste võitlejanatuuri tõendusena. Albaania olevat olnud kindlus, mis pani vastu "lääne imperialistlikule ja ida revisionistlikule vaenlasele", nagu kunagi Skanderbeg Türgi sultani vägedele. Siiski peeti Enver Hoxhat suurimaks meheks, kes albaania pinnasest on kasvanud. Teda peeti eksimatuks kõigeteadjaks.
Fatos Nano laskis 1997 käiku vormeli "555 kaotatud aastat": 500 aastat Türgi võimu all, 50 aastat kommunismi ja 5 aastat Sali Berisha võimu all. Radikaalset muutust ei ole siiski toimunud.
Berisha loosung oli: "Meie valitseme - maailm aitab meid" ("Ne qeverisin - bota na ndihmon"). See tähendas tegelikult omapoolsetest pingutustest loobumist.
Albaania keelt on peetud teistest keeltest paremaks, sest see olevat üks maailma vanemaid keeli. Näiteks Ismail Kadare leiab, et albaanlased tunnevad alaväärsust Albaania väiksuse pärast, kuigi albaanlased on "inimkonna ühe peamise keele loojad ja kandjad" ning lõid "ühena esimestest kristluse kantsidest Euroopas toitepinnase Lääne-Euroopa tsivilisatsioonile".
Pärast kommunismi kukutamist ei ole albaanlased horvaatide ja serblaste kombel rahvuslikest müütidest kinni hakanud. Nad on tundnud pidetust. Rahvuslikku ühtsust näib raske saavutada. Tuleb ette sedagi, et albaanlased oma päritolu salgavad. Siin mängivad oma osa poliitilised ja majanduslikud raskused.
Rahvuslik iseloom.
1875. aasta Briti entsüklopeedia ütleb albaanlaste kohta, et nad on "raevukas ja suureline rahvas", kelle hoiak on "sedavõrd sirge ja majesteetlik, et rabab alati rändajat."... "Albaanias on vähe tööstureid ja need on tähtsusetud, piirdudes peaaegu ainult tikitud mantlite, vähesel määral noakaupade ning laskeriistade, püsso- ja püstolilaadide valmistamisele vaid kodumaiseks tarbimiseks (...) Albaanlane on alati relvastatud (...) ning kogu tema rõõm koosneb relvadest ja röövimistest." "
Eriti iseloomustab mägilaslik uhkus geege. Toskid on alati olnud välismõjudele avatumad.
Allikas.
Geoffrey Hindley. "Euroopa kuninglikud perekonnad", Tallinn 2002.


The Star-Spangled Banner.
"The Star-Spangled Banner" on Ameerika Ühendriikide riigihümn.
Hümni viis on "To Anacreon in Heaven" ning sõnad on loonud Francis Scott Key.
Sõnad (inglise keeles).
O say, can you see, by the dawn's early light,
What so proudly we hailed at the twilight's last gleaming?
Whose broad stripes and bright stars, through the perilous fight,
O'er the ramparts we watched, were so gallantly streaming!
And the rockets' red glare, the bombs bursting in air,
O say, does that star-spangled banner yet wave
O'er the land of the free and the home of the brave?
On the shore, dimly seen through the mists of the deep,
Where the foe's haughty host in dread silence reposes,
What is that which the breeze, o'er the towering steep,
As it fitfully blows, now conceals, now discloses?
Now it catches the gleam of the morning's first beam,
'Tis the star-spangled banner! O long may it wave
O'er the land of the free and the home of the brave!
And where is that band who so vauntingly swore
That the havoc of war and the battle's confusion
A home and a country should leave us no more?
Their blood has washed out their foul footsteps' pollution.
No refuge could save the hireling and slave
And the star-spangled banner in triumph doth wave
O'er the land of the free and the home of the brave!
Oh! thus be it ever, when freemen shall stand
Between their loved homes and the war's desolation!
Blest with victory and peace, may the Heaven-rescued land
Praise the Power that hath made and preserved us a nation.
Then conquer we must, for our cause it is just,
And this be our motto: "In God is our trust."
And the star-spangled banner in triumph shall wave
O'er the land of the free and the home of the brave!


Alpid.
Alpid on Euroopa kõrgeim mäestik. See ulatub kaarekujulisena Liguuria merest Kesk-Doonau madalikuni; suurim kõrgus 4808 m (Mont Blanc).
Alpides asuvad järgmiste riikide kõrgeimad tipud: Prantsusmaa ja Itaalia (Mont Blanc, 4808 m), Šveits (Monte Rosa, 4634 m), Austria (Groglockner, 3798 m), Saksamaa (Zugspitze, 2962 m), Sloveenia (Triglav, 2864 m), Liechtenstein (Grauspitz, 2599 m) ja Monako (Chemin des Révoires, 161 m).
Etümoloogia.
Sõna "Alpid" on pärit ladina keelest ("Alpes"). Minevikus arvati, et see tuleneb ladina sõnast "albus" ('valge'). Tänapäeva õpetlased seda üldiselt ei usu. Saksa sõnad "Albe, Alpe" ja "Alp", ülemsaksa sõna "alpä", oksitaani sõna "Alp"/"Aup" ja prantsuse sõnad "alpage" ja "alpe" tähendavad ainsuses alpikarjamaad ja üksnes mitmuses mäestikku tervikuna.
Teise teooria järgi on see sõnatüvi mitteindoeuroopa päritolu. Vahemeremaades on see kõrgete mägede ja mäeahelike juures tavapärane. Oletatavasti oli sõna algkuju *"alb" ja see tähendas 'mägi'. Sellest sõnast on tuletatud ka Albaania nimi. Albaanlased pole indoeurooplased, kuid nendegi jaoks on see võõrast päritolu sõna ja enda maa kohta nad seda ei kasuta. Läbi aegade on nimetust "Albaania" kasutatud paljude piirkondade kohta Euroopas ja selle läheduses, mis kõik on olnud mägised. Antiikajal kutsuti Kaukasuse idaosa Albaaniaks ja inglise keeles on nime "Albania" või "Albany" kasutatud Briti saarte kõige mägisema ala Šotimaa kohta.
Geoloogia.
Alpid on tüüpiline noor kurdmäestik. Bodeni ja Como järve vaheline org jaotab mäestiku Lääne- ja Ida-Alpideks. Palju on liustikke, mis hõlmavad mäestikust 4140 ruutkilomeetrit.
Alpid on tekkinud Aafrika ja Euroopa laama kokkupõrkel. Selle käigus kadus Tethyse ookeani lääneosa, mis neid laamasid minevikus eraldas. Aafrika laam liikus põhja poole, Euroopa laam seisis paigal. Kokkupõrge toimus põhiliselt oligotseenis ja miotseenis. Kokkupõrke käigus rakendus ookeani põhjas olevatele settekivimitele määratu surve. Need settekivimid olid moodustunud põhiliselt keskaegkonnas ja varases uusaegkonnas. Kokkupõrke käigus suruti maapind ja merepõhi kortsu ja seda nimetatakse kurrutuseks. Kurdusid surus surve samuti põhja poole, tihti kurrud murdusid või libisesid üksteise peale, moodustades hiiglaslikke kerkemurranguid. Alpides keskosas paljanduvad kristalse aluskorra kivimid ja nendest on moodustunud ka Alpide kõrgeimad tipud.
Seevastu Vahemeri on tekkinud suhteliselt hiljuti. Vahemeri ei ole Aafrika laama põhjaserv.
Alpid on Lääne-Euroopa peamine veelahe. Suurimad järved paiknevad eelmäestiku nõgudes. Kuigi Alpid on teravate tippude ja sügavate orgudega mäestik, on ta kurude ja tunnelite (Mont Blanci, Simploni ja Mont Cenis' tunneli) kaudu kergesti läbitav. Ala on tähtis turismi-, talispordi- ja puhkepiirkond.
Ajalugu.
Antiikajal tundsid kreeklased ja roomlased Alpide vastu vähe huvi. Nad ei käinud seal ja Alpidega pole seotud antiikseid legende.
Teise Puunia sõja ajal ületas Kartaago väejuht Hannibal 218 eKr edukalt Alpid 38 tuhande mehelise jalaväe, 8 tuhande mehelise ratsaväe ja 37 sõjaelevandiga. See oli antiikse sõjaajaloo üks kõige väljapaistvamaid saavutusi. Alles pärast seda sattusid Alpid kreeklaste ja roomlaste vaatevälja.
Antiikajal Alpe kui loodusnähtust ei uuritud. Inimesed huvitusid üksnes nende majanduslikust küljest. Sealt saadi puitu, piima, kulda ja rauda. Rahulduti maanteede ehitamisega, mis muutusid aktuaalseks Caesari peetud Gallia sõja ajal, aga maanteed sai rajada alles pärast seda, kui Augustus oli Alpides elanud rahvad alistanud.
Peamised Alpe läbivad maanteed antiikajal olid Liguuria rannikutee ehk Via Augusta, Mont-Genvre ehk Alpis Cottia, Väike Sankt Bernhard ehk Alpis Graia, Suur Sankt Bernhard ehk Alpis Poenina, Splügen, Septimer, Julier, Reschen ehk Via Claudia Augusta, Brenner, Plöcken, Saifnitzi kuru ja Birnbaumerwald ehk Alpis Julia.
6.–13. sajandil asusid Alpidesse elama germaani hõimud (langobardid, alemannid ja bajuvaarid). Kohalikku ajalugu ei saa Alpides üldjuhul viia ajas tagasi kaugemale kui Karolingide riigi lagunemiseni 10. ja 11. sajandil.


Ajaloolised piirkonnad.
Abhaasia - Akad - Armeenia NSV - Aserbaidžaani NSV - Anatoolia
Buhhaara NSV
Eesti NSV - Elis - Etruuria
Galiitsia - Galilea - Gallia - Gruusia NSV
Hiiumaa rajoon - Hiina Turkestan - Hollandi India - Hollandi Uus-Guinea
Ida-Rooma keisririik - Ingerimaa
Kaanan - Karjala-Soome NSV - Kasahhi NSV - Kaukaasia - Kharthli - Kingissepa rajoon - Kirgiisi NSV - Königsbergi oblast - Kuramaa
Leedu NSV - Lõuna-Schleswig - Läti NSV - Lääne-Rooma keisririik
Mandžuuria - Mesopotaamia - Messeenia - Moldaavia NSV - Montenegro
Narva kihelkond - Noricum - Numiidia - Nõukogude Liit
Ordžonikidze krai - Orissaare rajoon
Peruu asekuningriik - Petserimaa - Preisimaa - Põhja-Kaukaasia krai - Põhja-Schleswig - Pärnu oblast
Savo maakond - Savoia - Sinear - Skåne maakond - Sumer - Svanethi
Tadžiki ANSV - Tadžiki NSV - Taga-Kaukaasia - Tallinna oblast - Tartu oblast - Tartu piiskopkond - Tiibet - Tšernogooria - Turkestani ANSV - Turkmeeni NSV - Turaan -
Ukraina NSV - Usbeki NSV - Uus-Hispaania asekuningriik
Valgevene NSV - Vana-Egiptus - Vana-Hiina - Vana-Rooma - Vene NFSV - Väike-Leedu


Afgaani rebane.
Afgaani rebane ("Vulpes cana") on loomaliik koerlaste sugukonnast rebase perekonnast. Afgaani rebase lähimaks sugulaseks peetakse fennekrebast. Nad lahknesid 3–4 miljonit aastat tagasi. Seetõttu on võimalik, et afgaani rebast hakatakse arvama koos fennekrebasega omaette perekonda.
Afgaani rebastest on vähe teada, sest nende elupaik on inimesele ebasõbralik ja nende eluviis on öine.
Nimetus.
Ladinakeelne nimetus koosneb rebase perekonna nimetusest "Vulpes", mis on naissoost sõna, ja sellega ühilduvast sõnast "cāna", mis on naissoo vorm sõnast "cānus" ('tuhkhall').
Afgaani rebase nimetus on inglise keeles "Blanford’s fox" ('Blanfordi rebane'), "Afghan fox" ('afgaani rebane'), "hoary fox" ('hall rebane') või 'cana fox', saksa keeles "Afghanfuchs" ('afgaani rebane') või "Canafuchs", prantsuse keeles "renard de Blanford" ('Blanfordi rebane') või "renard d'Afghanistan" ('Afganistani rebane'), itaalia keeles "volpe di Blanford" ('Blanfordi rebane'), portugali keeles "raposa de Blanford" ('Blanfordi rebane'), taani keeles "Blanfords ræv", soome keeles "blanfordinkettu", vene keeles Лисица афганская, rootsi keeles "blanfordräv", poola keeles "lis afgański", pärsia keeles "siah rubah" ja heebrea keeles "shual tzukim".
Areaal.
Veel hiljuti arvati, et afgaani rebane eluneb üksnes Afganistanis, Lõuna-Türkmenistanis, Lõuna-Usbekistanis, Kirde-Iraanis (Kermami ja Farsi mägedes) ning Edela-Pakistanis. Nüüd on teda leitud ka Iisraelis (esimest korda 1982) Juuda kõrbes ning Negevi kõrbe kesk- ja lõunaosas. 1987 leiti, et ta pole seal haruldane. Afgaani rebane on ka leitud lõksust Omaanis Dhofaris 1984. Seetõttu on tõenäoline, et afgaani rebase areaali kuuluvad ka Omaan, Jeemen ja Saudi Araabia lääneosa. Nüüd paistab, et Araabia Ühendemiraatides on afgaani rebane kohati tavaline. Afgaani rebast on hiljuti leitud ka Jordaaniast ning Siinai poolsaarelt ja mujalt Kirde-Egiptusest.
Kuigi afgaani rebase areaal on lai, on teda teada vaid vähestest kohtadest.
Kehaehitus.
Afgaani rebane on väike rebane väga suurte kõrvade (mis aitavad soojust hajutada) ning pika ja väga koheva tumeda sabaga. Kaugelt vaadates paistab saba peaaegu sama suur nagu loom ise (võrreldes punarebasega on saba silmatorkavam). Koon on lühike ja terava otsaga. Silmad on suured, ühtlaselt tumepruunid. Keha on sale. Ta näeb üsna kassi moodi välja ning ka oma kõnnakult ja käitumiselt meenutab ta kassi.
Värv võib olla erinev, üldiselt hele (kollane või pruun). Punarebasega võrreldes on värv tagasihoidlikum. Mõnes paikkonnas on ta roostepruun või peaaegu pruun. Karvastik on kohastunud ühtesulamiseks kaljudega. Tavaliselt koosneb afgaani rebase karvastik mustadest, hallidest ja valgetest laikudest. Sabaots on sageli tume, mõnikord ka valge. Sabanäärme kohal on tume laik. Selja keskel on peaaegu must triip, mis jookseb kuklast kuni sabani välja. Tagajalad võivad olla tumedad (kastanpruunid). Jalgade alumised osad on peaaegu valged. Kõrvad on hallid. Silmade juurest ülahuuleni läheb must triip. Kõht ja kurgualune on peaaegu valged, et vari ei torkaks silma. Iisraeli afgaani rebased on helepruunid, hallid ja kollased ning seljatriip mõnikord puudub.
Kasukas on talvel väga paks ja pehme. Karv on üldse väga pehme.
Afgaani rebase küünisepadjandid ei ole karvadega kaetud nagu fennekrebasel.
Kaal: 0,9–1,5 kg (Iisraelis). On leitud ka 0,7 kg kaaluv isend. Ta on rebastest väiksuse poolest fennekrebase järel teisel kohal. (Mõnedel andmetel kaalub kuni 3 või 4 kg.)
Toitumine.
Afgaani rebane on kõigesööja. Võrreldes teiste Pakistani rebastega sööb ta rohkem puuvilja. Kultuurtaimedest eelistab ta küpseid meloneid, seemneteta viinamarju ja vene murulauku. Ta sööb ka putukaid, sealhulgas rändrohutirtse. Iisraelis söövad afgaani rebased peamiselt lülijalgseid (mardikaid, rohutirtse, sipelgaid ja termiite) ja puuvilja. Uuritud isendid armastasid eriti kapparit ("Capparis cartilaginea" 'd ja torkavat kapparit). Araabias toituvad nad raipest, selgrootutest ja puuviljadest (datlitest ja õuntest ("zidr")). Afgaani rebased söövad ka oliive ja väikesi närilisi. Selgroogsetest söövad nad eelkõige väikseid hiiri ja teisi närilisi, samuti sisalikke, väikseid madusid ja linnupoegi, kuid need moodustavad väga väikese osa toidust.
Afgaani rebane kasutab erinevaid jahitehnikaid. Kõigepealt nuusib ta kogu aeg ringi. Aeg-ajalt peatub ta püstiste kõrvadega mõne põõsa või kaljuõõnsuse ees ning kuulab tähelepanelikult kahtlasi helisid. Kui ta on saaklooma leidnud, ründab ta ühe hästi sihitud hüppega, surub saagi esikäppadega vastu maad ning hammustab ta kohe surnuks. Mõnikord ta jälitab väledalt mõnda ülespeletatud putukat või närilist.
Afgaani rebane ei pea tingimata vett jooma. Tarviliku vee saab ta toidust, eriti mahlastest puuviljadest ja putukate vastsetest. Võib-olla väldib ta veekaotust ka sellega, et hoidub päeval kuumaga jahedasse kohta.
Paljunemine.
Paaritumise aeg on detsember kuni veebruar (Iisraelis jaanuar ja veebruar), vangistuses isegi aprill. Tiinus kestab 50–60 päeva.
Kutsikad sünnivad enamasti kaljurahnude aluses õõnsuses. Pesakonna suurus on 1–3, mõnedel andmetel kuni 6 kutsikat. Kutsikad kaaluvad sündides umbes 50–100 g ning on kaetud pehme musta karvaga. Vanemad ei võta toitu urgu kaasa, seetõttu puudub seal lõhn. Umbes 2-kuiselt hakkavad ühe vanema saatel ja järelvalve all ise uru ümbrusest toitu otsima saades samal ajal veel piima. Kolme- neljakuiselt, kaaludes umbes 800 g, suudavad nad juba ise enda eest hoolitseda ning hakkavad omaette elama, kuid jäävad algul vanemate territooriumile. Tavaliselt oktoobris või novembris siirduvad nad otsima oma territooriumi.
Suguküpsus saabub 8–12 kuu vanuselt. Esimene paaritumine toimub umbes aastaselt.
Käitumine.
Afgaani rebane on rangelt monogaamne. Jahti peab ta üksinda. Eluviis on eranditult öine. Natuke aega pärast päikeseloojangut tuleb ta välja toitu otsima. Iisraelis kulutab ta toitu otsides 8–9 tundi. Selle ajaga otsib ta läbi umbes 1 ruutkilomeetri suuruse ala ning läbib umbes 10 km. Päikesetõusu ajal poeb ta urgu.
Afgaani rebased elavad paarikaupa. Naaberpaaride territooriumid kattuvad väga vähe. Sageli otsivad isane ja emane toitu eri maa-aladelt. See välistab konkurentsi ning muudab jahi tõhusamaks. Territoorium on väike (0,5–2,0 km²).
Araabias veedavad nad suurema osa ajast kruusases kuivanud jõesängis.
Territooriumil on arvukalt peidukohti (urgusid), mis asuvad kruusastel mäenõlvadel ja kuhjunud kaljurahnude all. Nad ei kaeva urgusid ise, vaid kasutavad looduslikke kaljulõhesid ja koopaid. Isase ja emase urud on talvel ja kevadel kutsikate kasvatamise ajal kõrvuti või isegi koos, muul ajal (suvel ja sügisel) on päevapuhkepaigad teineteisest eemal.
Afgaani rebasel on hämmastav hüppevõime: ta võib mööda kaljusid üles liikuda, tõugates end ühelt vertikaalselt seinalt teisele.
Eluiga.
Eluiga on Iisraeli afgaani rebastel 4–5 aastat. Vangistuses elavad rebased kuni 6-aastaseks, teistel andmetel ka kuni 10-aastaseks.
Elupaigad.
Afgaani rebase elupaigana on nimetatud mägisteppi. Ta eelistab kuivi kaljuseid mägesid. Edela-Turkestanis ja Iraanis on afgaani rebast kohatud viljatutes mägisteppides ja kaljumägedes, mis piirnevad madalate orgude ja tasandikkudega. Kõrguspiiriks on umbes 2 kilomeetrit. Varem arvati, et afgaani rebane väldib kuumi madalmikke, ent Iisraelis on afgaani rebast leitud Surnumere lähedalt, mis on maailma madalaim org. Seal on suvel äärmuslik temperatuuride ööpäevane kõikumine.
Negevi kõrbes sisaldab afgaani rebase elupaik peamiselt kaljuseinu, veerisnõlvasid, kiviseid ja liivaseid nõlvakuid ning kuivanud ojasänge.
Arvukus.
Afgaani rebane on enamikus kohtades haruldane. Iisraelis on teda kohati arvukalt.
Kasutamine.
Afgaani rebase nahk on hinnatud. Loomale peetakse palju jahti.
Ohud.
Afgaani rebast on kerge lõksu püüda. Lõksude abil on võimalik nende populatsiooni kiiresti tunduvalt vähendada.
Vähese arvukuse tõttu on afgaani rebase populatsioonid haavatavad. Peale inimese on ohtudeks haigused (ka marutõbi) ja punarebase konkurents. Siiski elutseb afgaani rebane erinevalt punarebasest kõrbemägedes, mis piirab nende konkurentsi. Punarebastele on afgaani rebased ka saakloomadeks. Kinnitamata andmetel kütivad afgaani rebaseid veel leopardid, kassikakud ja kaljukotkad.
Looduskaitse.
Iisraelis on afgaani rebane täieliku kaitse all. Ta elab muuhulgas Ein Gedi rahvuspargis (2,0 isendit ruutkilomeetri kohta (1990); reservaadi pindala 28 km²) ja Elati mägede rahvuspargis (0,5 isendit ruutkilomeetri kohta (1990); reservaadi pindala 400 km²). Negevi kõrbes on umbes 1000 isendit (1990).
Ein Gedis on afgaani rebaseid võimalik videvikus näha. Et Ha'atakimi kalju on kaitse all, siis on lootust, et nende populatsioon säilib.
Afgaani rebane on kantud CITES-i II lisasse.
Afgaani rebast kaitseb suhteliselt suur areaal, inimestele ebasõbralik elupaik ning varjatud eluviis.
Uurimine.
Afgaani rebase uurimisel on suured teened Iisraeli bioloogil Eli Geffenil Tel Avivi Ülikoolist. Tänu tema väliuuringutele on meil üksikasjalikke andmeid afgaani rebase eluviisist Iisraelis.


Aleksander Suuman.
Aleksander Suuman (õieti Aleksander Suumann; ka Sass Suuman, Suumani Sass; 25. aprill 1927 Metsaküla, Avanduse vald (täna Käru, Väike-Maarja vald) – 19. aprill 2003 Tallinn) oli eesti luuletaja ja maalikunstnik.
Lõpetas 1958 ENSV Riikliku Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia). Töötas õpetajana Rakveres ning aastast 1958 Tartu Kunstikoolis.
Suuman debüteeris 1963 teises luulekassetis koguga "Oh seda inimest!", aga 1966 ilmunud "Krähmukirjad" tegid temast ühe nende aastate armastatuima luuletaja.
Alates kogust "Kui seda metsa ees oleks" (1989) muutis Suuman oma luuletamise stiili. Luuletused kasutavad graafilisi efekte ning sisaldavad argielulisi tähelepanekuid.
Suumani loomingut on tõlgitud vene, soome, läti, leedu, kasahhi, usbeki, moldova, armeenia, gruusia ja tšehhi keelde.
Isiklikku.
Oli Toomas Suumani, Imat Suumanni ja Aapo Puki isa.


Arhont.
Arhont ehk arhon (vanakreeka keeles ἄρχων "arkhōn" 'juht, valitseja') oli kõrgem ametnik mitmes Vana-Kreeka linnriigis.
Ateena arhondid.
Ateenas oli arhonte korraga üheksa ja nad valiti üheks aastaks.
Pärast Ateena kuningriigi kaotamist 1068 eKr hakkas riiki valitsema kuninglikust soost arhont, kes valitses elu aja. Aastal 753 eKr piirati arhondi valitsusaeg 10 aastale. Aastal 714 eKr avati juurdepääs arhondiametile kõikidele eupatriididele. Aastal 683 eKr vähendati arhondi ametiaeg ühele aastale ning võim jaotati 9 arhondi vahel.
Aastat hakati nimetama esimese arhondi ehk eponüümi ("arkhôn eponymos") järgi. Esimene arhont oli riigiasjade peaülevaataja ning kohtunik perekonna- ja pärimisasjades. Ta oli ka eesistuja suurtel dionüüsiatel. Selles funktsioonis pani ta Ateena rikastele kodanikele kohustuse finantseerida koore ja tragöödiaetendusi.
Teist arhonti nimetati basileuseks 'kuningaks'. Tal olid religioossed kohustused, mis kunagi olid kuulunud pärilikele kuningatele: ohvriteenistuste ja religioossete pidustuste juhtimine ning templite ja pühamute ülevaatamine.
Kolmas arhont ("polemarkhos") juhtis sõjalisi asju.
Ülejäänud kuut arhonti nimetati tesmoteetideks 'seaduseandjateks'. Nad olid kollegiaalselt seaduste eeskirjadekohase kohaldamise ülevaatajad ja kohtumõistjad. Nad juhtisid ka hääletusi rahvakoosolekul ja teiste riikidega sõlmitud lepingute ratifitseerimist.
Kolmel esimesel arhondil oli õigus valida endale kolm kaasistujat ("paredroi"). Kuue ülejäänud arhondi kõrval olid kaasnõunikud ("symbuloi").
Soloni konstitutsioon (594) kaotas osalt arhontide varasema tähtsuse, sest nad pidid hakkama jagama oma seadusandlikku ja täidesaatvat võimu neljasaja nõukoguga ja rahvakoosolekuga. Kuuendal sajandil olid arhondid veel Ateena kõrgeimad ametnikud, ent viienda sajandi jooksul minetasid nad oma mõju.
Arhondiks võisid saada üksnes esimese klassi kodanikud, ent Kreeka-Pärsia sõdade ajal tehti Aristeidese ettepanekul arhondiamet kättesaadavaks kõikidele kodanikele sõltumata seisusest ja varandusest. Juba varem oli Kleisthenes 487–486 ära kaotanud arhondiks valimise ning kasutusele võtnud loosimise kandidaatide hulgast. Kandidaatideks valiti sada meest füülide poolt. Hiljem viienda sajandi jooksul hakati ka neid kandidaate välja loosima. See tingis arhondiameti tähtsuse kadumise. Peale selle anti mitmed arhontide funktsioonid üle teistele institutsioonidele. Näiteks riigivalitsemise kõrgem järelevalve läks üle nõukogule. Sõjaväe juhtimise võtsid kolmandalt arhondilt üle kümme strateegi. Kohtumõistmise võtsid üle kümme strateegi. Tesmoteetidele jäi volitus olla kohtuprotsessidel eesistujaks ja juhtida eeluurimist.
Kui Ateena kaotas oma vabaduse, minetasid arhondid oma mõjuvõimu, kuid amet säilis veel sajandeid.
55....[Tänapäeval üheksat niinimetatud "arhonti" enam ei valita nagu Ateena konstitutsiooni algaegadel, vaid] loositakse, kuus tesmoteeti koos oma sekretäriga ning nõndasamuti eponüümne arhont [esimene arhont], kuningas [basileus], ja väejuht ["polemarkhos"], järjekorras igast füülist. (2) Need kiidetakse kõigepealt heaks viiesaja nõukogus, välja arvatud sekretär; viimane kiidetakse heaks üksnes kohtu ees nagu ülejäänud ametikandjadki – kõik väljaloositud ja valitud ametnikud kiidetakse enne ametisse astumist heaks –, üheksa arhonti aga nõukogu ees ja kohtu ees. Varem ei saadud ametisse astuda, kui oldi nõukogu poolt tagasi lükatud, nüüd aga on olemas apelleerimine kohtule, ja viimane on läbikatsumisel otsustav. (3) Läbikatsumisel esitatakse kõigepealt küsimus: "Kes on sinu isa ja millistest kogukondadest on ta pärit, kes on vanaisa, kes ema ja kes ema isa ja millistest kogukondadest on nad pärit?" Seejärel seda, kas ta peab korras mõnda Apollon Patroose või Zeus Herkeiose pühamut ja kus nad asuvad; siis, kas tal on perekonnahauad ja kus nad asuvad, kas ta kohtleb oma vanemaid hästi, kas ta maksab makse ja kas ta on sõjakäikudest osa võtnud. Sellele küsitlusele järgneb käsk: "Nimeta selle tunnistajaid!" (4) Kui ta on tunnistajad nimetanud, siis tuleb küsimus: "Kas keegi tahab tema peale kaevata?" Kui leidub kaebaja, siis järgnevad süüdistus ja kaitse, seejärel hääletatakse nõukogus käetõstmise teel, kohtus hääletuskivide abil. Varem andis hääle ainult üks kohtunik, praegu aga peavad kõik hääletama, et juhul kui kuritegelik kandidaat on oma süüdistajad kõrvaldanud, oleks kohtunikel ikkagi võimalik teda tagasi lükata. (5) Kui kandidaadid on sel viisil heaks kiidetud, astuvad nad kivi juurde, millel on ohvritükid, mille juures ka vahekohtunikud vannet annavad, enne kui nad annavad oma otsused vaidlusküsimustes, nagu ka tunnistajad, kui nad oma ütlusi kinnitavad. Selle kivi juurde üles astuvad nüüd üheksa arhonti ning vannuvad valitseda õiglaselt ja seaduste kohaselt, mitte vastu võtta kingitusi oma ametikoha pärast ja kui nad seda siiski teevad, pühendada kullast raidkuju. Kui nad on seal vande andnud, sammuvad nad akropoli juurde ja annavad seal uuesti sama vande. Seejärel astuvad nad ametisse.
56. Arhont, kuningas ja väejuht võtavad endale omal valikul kaks kaasistujat. Ka nemad katsutakse enne ametisse astumist kohtu ees läbi ja nad peavad aru andma, kui nad on ameti ära pidanud. (2) Niipea kui arhont ametisse astub, laseb ta kõigepealt teada anda, et igaüks säilitab omandi, mida ta enne arhondi ametisseastumist käsutas, ning tal on kuni arhondi valitsusaja lõpuni selle üle täielik käsutusvõim. (3) Siis ta määrab tragöödiate jaoks kolm koorijuhti, kõige rikkamad kõikide ateenlaste seas. Varem määras ta ka viis koorijuhti komöödiate jaoks, nüüd aga määratakse need füülide poolt. Siis võtab ta vastu füülide poolt määratud dionüüsiate koorijuhid meeste ja poiste jaoks ning koomiliste kooride jaoks ja targeeliate koorijuhid meeste ja poiste jaoks (dionüüsiate jaoks on üks koorijuht igast füülist, targeeliate jaoks üks igast kahest füülist; füülid määravad neid kordamööda). Nende jaoks algatab ta varandusevahetuse ja viib kohtu ette kõrvalepuiked, kui keegi väidab, et on seda riigiteenistust juba varem sooritanud või on sellest teenistusest vaba, sest on enda peale võtnud mõne muu avaliku teenistuse ning tema vabastuse aeg ei ole veel otsa saanud, või ta ei ole veel ettenähtud ikka jõudnud. Nimelt peavad poiste koorijuhid olema üle 40 aasta vanad. Ta määrab ka koorijuhid Delosele sõiduks ja püha saatkonna juhid kolmekümneaerulaevadele, millega noorukid sinna sõidavad. (4) Ta korraldab ka pidulikud rongkäigud, nimelt rongkäigu Asklepiose auks, kui müsteeriumidesse pühendatud jäävad koju, ja suurte dionüüsiate rongkäigu koos kümne korraldajaga, kes varem valiti rahva poolt ja pidid oma vahenditest kandma rongkäigu kulud, kes aga nüüd, üks igast füülist, loositakse välja ja saavad varustuseks 100 miini. (5) Arhont korraldab ka targeeliate rongkäigu ja rongkäigu Päästja Zeusi auks. Samuti korraldab ta võistlust dionüüsiatel ja targeeliatel. Need on siis pidustused, mille eest ta peab hoolt kandma. (6) Talle langevad ka loosiga osaks pealekaebused ja kohtuasjad, mida ta uurib ja kohtusse viib, ja nimelt vanemate halva kohtlemise pärast (niisuguseid kohtuasju saab algatada igaüks ilma riskita endale), orbude halva kohtlemise pärast (niisuguseid kohtuasju algatatakse eestkostjate vastu), pärivate tütarde halva kohtlemise vastu (neid peetakse eestkostjate ja nendega koos elavate sugulaste vastu), orbude varanduse kuritarvitamise pärast (ka selliseid protsesse peetakse eestkostjate vastu), hullumeelsuse pärast, kui keegi kedagi süüdistab, et ta sõgeduses tema varandust pillab, kohtuasju jaotajate valimiseks, kui ei taheta lasta ühisomandit jaotada, eestkoste sisseseadmiseks, eestkoste eelisjärjekorra kindlakstegemiseks, tõendamiseks, kui keegi on end registreerinud eestkostjana, kohtuasju pärandite ja pärivate tütarde asjus. (7) Ta hoolitseb ka orbude ja pärivate tütarde eest, samuti naiste eest, kes pärast mehe surma teatavad, et on rasedad. Neid, kes nendele ülekohut teevad, võib ta karistada või kohtu ette tuua. Ta annab ka üürile orbude ja pärivate tütarde maju, kuni nad on jõudnud 14. eluaastasse, kasseerib üüri sisse ja nõuab eestkostjatelt, kes oma laste eest ei hoolitse, sisse kostiraha.
57. Eponüümne arhont hoolitseb niisiis kõige selle eest. Kuningas aga korraldab kõigepealt müsteeriume koos korraldajatega, kelle valib rahvas, kaks kõikide ateenlaste poolt: ühe eumolpiidide ja teise kerüükide poolt. Peale selle lenaia dionüüsiad: need koosnevad rongkäigust ja võistlusest. Rongkäigu korraldavad kuningas ja korraldajad ühiselt, võistluse aga korraldab kuningas üksinda. Ta korraldab ka kõik tõrvikutega rongkäigud ja tal on ka kaitsevalitsus kõikide niinimetatud traditsiooniliste ohvripidustuste üle. (2) Temale lähevad loosiga pealekaebused jumalateotuse pärast ja siis, kui tekib vaidlus preestriameti ümber. Ta otsustab kõik tülid sugukondade ja preestrite vahel sakraalsetes asjades. Ka mõrvakohtuasjad lähevad loosiga temale, ja tema kuulutab välja erandid religioossetest tavadest. (3) Mõrva- ja haavamiseprotsessid, kui keegi mõrvab või haavab meelega, toimuvad areopaagi ees; ka siis, kui keegi mõrvab mürgi või süütamisega. Ainult selle üle mõistab kohut nõukogu. Tahtmatu tapmise või mõrvakavatsuse üle või kui keegi tapab orja, asuniku või võõramaalase, kohtunikud pallaadionis. Kui keegi tunnistab mõrva üles, kuid väidab, et sooritas selle õigusega, näiteks abielurikkuja tabamisel või ettekavatsemata sõjas või spordiõnnetuse läbi, siis peetakse selle üle kohut delfiinionis. Kui keegi on pagendatud kuriteo pärast, mille puhul on võimalik amnestia, ning teda süüdistatakse selles, et ta on kellegi teise tapnud või on kedagi teist haavanud, siis peetakse selle üle kohut freatoses, (4) ja ta kaitseb end läheduses ankrusse heitnud laevast. Kohtunikeks on väljaloositud kriminaalkohtunikud, välja arvatud asjade puhul, mis kuuluvad areopaagi ette. Kohtuasja algatab kuningas; kohtuistung leiab aset pühamus lageda taeva all. Kuningas võtab pärja ära, kui ta õigust mõistab. Süüdistatav peab ülejäänud aja pühamutest eemale hoidma ning seaduse järgi ei tohi ta isegi mitte turule minna. Siis aga astub ta pühamusse, et end kaitsta. Kui kuningas kurjategijat ei tea, alustab ta kohtuasja tundmatu kurjategija vastu; nii mõistavad kohut kuningas ja füülide kuningad, ka surnud ja kõikide teiste elusolendite üle.
58. Arhont-väejuht korraldab ohvripidustusi Artemis Agrotera ja Enyaliose auks, korraldab võistlust surnute austamiseks, annab surnuteohvrid sõjas langenute auks ja Harmodiose ja Aristogeitoni auks. (2) Temale langevad osaks eraprotsessid, mida peavad asunikud, võrdselt maksustatud asunikud ja riigi külalised. Ta peab võtma nad enda peale, jaotama kümneks osaks ja laskma igale füülile loosiga osaks saada, mille peale füüli kohtunikud annavad kohtuasjad üle vahekohtunikele. (3) Tema ise algatab protsesse patrooni kuritahtliku mahajätmise pärast ja patronaadikohustuste täitmata jätmise pärast, pärandite ja pärivate tütarde asjus asunikel, ja ka muus osas korraldab väejuht kõik asjad asunikel, kelle asju ta ajab täiskodanike ees.
59. Tesmoteetidel on kõigepealt ülesanne kirjutada kohtutele ette, millistel päevadel nad peavad õigust mõistma, seejärel jagada nad ametnikele välja. Nimelt nii nagu nad on selle määranud, peavad ametnikud selle enda peale võtma. (2) Peale selle toovad nad pealekaebusi rahvakoosoleku ette ja algatavad ka süüdimõistmisi rahva poolt ja kõiki esialgseid süüdistusi rahvale arutamiseks, samuti süüdistusi seadusvastasuste ja kasutute seaduseelnõude pärast, komisjoniliikmete ja eesistujate vastu ning strateegide aruande vastu. (3) Nendele lähevad ka süüdistused, mille eest makstakse kautsjonit, nagu kodanikuõiguse usurpeerimise pärast ja kodanikuõigusest pistise abil kõrvalehiilimise pärast – kui keegi pistise abil hoiab ära kaebuse kodanikuõigusest kõrvalehiilimise pärast –, valekaebuse pärast, pistise pärast, nimekirjadesse valesti sissekandmise pärast, kohtukutse vale tõendamise pärast kohtu ees, võla vale tühistamise pärast ja abielurikkumise pärast. (4) Nad algatavad läbikatsumisi kõikideks ametiteks, ka kogukonnaliikmete poolt tagasilükatud kandidaatide ja nõukogupoolsete tagasilükkamiste puhul. (5) Nad algatavad eraprotsesse, mis on seotud impordiasjandusega ja mäekaevandustega, ja orjade vastu, kes solvavad vabana sündinut. Nad jagavad ka loosiga era- ja avalikke kohtuid ametiasutustele, (6) teevad lepinguid teiste linnadega õigusjõulisteks ja algatavad protsesse, mis tekivad lepingutest, samuti protsesse valetunnistuse pärast areopaagi ees. (7) Kõik üheksa arhonti, kümnendana tesmoteetide sekretär, loosivad välja kohtunikke, igaüks oma füülis.
60. Nii on seega lood üheksa arhondiga. Loositakse välja ka kümme võistlusekorraldajat, üks igast füülist. Nemad on pärast heakskiitmist ametis neljaks aastaks ning korraldavad haldustöö panatenaiade rongkäiguks, muusaliseks ja spordivõistluseks ja hobuste võiduajamiseks, lasevad valmistada püha rüü ning koos nõukoguga amforad; võistlejatele jagavad nad õli. (2) Õli kogutakse pühadelt õlipuudelt. Arhont nõuab selle sisse nendelt, kellel on kohad, kus pühad õlipuud kasvavad, ja nimelt poolteist kotüüli igalt puult; varem müüs linn vilju. Kui keegi püha õlipuu välja kaevas või maha raius, mõistis nõukogu areopaagilt tema üle kohut, ja kui ta süüdi mõisteti, sai ta surmanuhtluse. Sest ajast aga, kui koha omanik peab õli tarnima, on nimelt veel seadus, kui kohtuasjamenetlust enam ei ole; sest õli nõutakse linna heaks sisse omandi suuruse, mitte puude arvu järgi. (3) Kui arhont on siis kogunud tema all majandatava saagi, annab ta selle üle haldajatele akropolil, ja ta ei tohi areopaagi enne siseneda, kui ta on haldajatele kõik üle andnud. Haldajad säilitavad seda ülejäänud aja akropolil, panatenaiadel aga jagavad selle välja võistlusekorraldajatele, kes annavad selle siis võistlejatele võidu eest. Võiduauhinnad seisnevad muusalistel võistlustel hõbedas ja kullas, atleetilistel mängudel kilpides, gümnastilisel võistlusel ja hobuste võiduajamisel õlis.
61. Kõik sõjalise tähtsusega ametid täidetakse valimistega, ja nimelt kümme strateegi, varem igast füülist üks, praegu aga kõikidest korraga. Nad kinnistatakse valimistega ka oma ametivaldkondade külge, üks, kes juhib raskelt relvastatuid rindele minemisel, üks, kes valvab maad ja siis, kui sõda levib maale, juhib sõjapidamist; kaks Pireuse jaoks, üks munihhia ja üks aktide jaoks – nad hoolitsevad Pireuse rajatiste valvamise eest; üks sõjalaevade varustamise väesalkade jaoks, kes määrab sõjalaevade komandantide nimekirja, võtab ette varandusevahetuse selle jaoks ning toob ka kohtu ette prioriteedivaidlused selle asjus. Ülejäänud strateege kasutatakse eriülesanneteks. (2) Nende üle hääletatakse igas prütaanias, kas nad paistavad oma ametit hästi pidavat. Kui hääletatakse kellegi vastu, siis oleneb otsus kohtust, ja kui ta mõistetakse süüdi, siis määravad kohtunikud karistuse, mille ta peab ära kandma või maksma; õigeksmõistmise korral astub ta uuesti ametisse. Strateegidel on ka volitus omal äranägemisel vahistada niisuguseid inimesi, kes rikuvad korda, neid põlu alla panna või rahatrahviga karistada; kuid seda nad tavaliselt ei tee.


Albaania kirjandus.
Albaania kirjandus on albaania keeles kirjutatud kirjandus.
Albaania kirjandusteosed on kirjutatud geegi ja toski murdes.
Albaania kirjanduse arengut on takistanud Türgi võim (suurema osa ajast ei tohtinud Türgi võimu ajal albaaniakeelset kirjandust välja anda) ning regionaalne ja usuline killustatus.
Albaanlastel on rikkalik rahvaluule. Türgi võimu ajal välja kujunenud eepilised rahvalaulud räägivad võitlusest slaavlastega. Nad on inspireeritud Homerose eepostest ja keskaegsetest rüütliromaanidest. Bosnias on väga sarnased serbia rahvalaulud, kus vaenlasteks on albaanlased. Rahvajuttudes on tunda seost kreeka mütoloogiaga.
Prantsuse dominiiklane Brocardus, tollane Tivari peapiiskop, kirjutas ühes ladinakeelses kirjas aastast 1332: "Kuigi arbëritel (albaanlastel) on ladina keelest erinev keel, on neil siiski igapäevases kasutuses, nagu ka kõigis oma raamatutes ladina tähed." Seega pidi hiljemalt 14. sajandi alguses eksisteerima albaaniakeelne kirjakultuur.
Vanim säilinud albaaniakeelne tekst on katoliiklik ristimisvormel 1462. aastast: "Unte' paghesont peremerit Atit et birit et spertit senit". Selle pani kirja Durrëse peapiiskop Pal Engjëlli ning kiitis heaks nimetatud aastal Mati linnas koos olnud sinod.
Umbes samast ajast on säilinud katkend Uuest Testamendist, mida mõned teadlased dateerivad koguni 14. sajandiga.
Albaania päritoluga humanist Marin Barleti andis hiljemalt 1510 Roomas ladina keeles välja Skanderbegi loo ("Epeiroslaste vürsti Skanderbegi elu ja tegude lugu"). Sellele eelnes tema teine ladinakeelne raamat "Shkodëri piiramisest" (mitte enne 1504). Need tekstid tõlgiti kiiresti mitmesse Euroopa keelde.
Raamatus "Shkodëri piiramisest" kirjutas Barleti: "Mul olid hiljuti käes ühed annaalid – pigem fragmendid kui annaalid – mis legendile tuginedes ei räägi mitte linna ehitamisest, vaid taasehitamisest. Neist on kodukeeles lugeda, et "keegi Roza ja tema õde olid Shkodëri linna asutajad". Jutt on niisiis albaania keelest. Albaaniakeelsed raamatud on kaotsi läinud tõenäoliselt süstemaatilise hävitustöö tulemusena. Selles on südi kas Stefan Dušan, kes püüdis oma õigeusulisest riigist katoliiklust välja juurida, või türklased, kes tahtsid hävitada tõendeid albaania kultuurist. Albaaniakeelseid kirjutisi on säilinud välismaa arhiivides ja raamatukogudes.
16. kuni 18. sajandi albaaniakeelsed raamatud on enamasti usuline või tarbekirjandus, näiteks grammatikad ja sõnastikud, milles teiseks keeleks on ladina keel. Neid trükiti Itaalias.
Albaaniakeelset usulist kirjandust anti 16. ja 17. sajandil välja geegi murdealal. Katoliku misjonärid nõutasid Türgi võimudelt loa raamatuid välja anda. Gjon Buzuku andis 1555 välja missaraamatu ("Meshari"). See on vanim säilinud albaaniakeelne raamat. See sisaldab põhilised osad katoliku liturgiast: suuremate pühade teenistused, kommentaare palveraamatust, osi Piiblist ja katekismusest. Raamat on kirjutatud geegi murdes ladina kirjas, millele on lisatud täiendavaid tähti. Sõnavara on suhteliselt rikas. Ortograafia ja morfoloogia on järjekindlad, mis viitab varasema kirjatraditsiooni olemasolule.
1635 trükiti ladina-albaania sõnaraamat.
Kõige varasemad toskimurdelised raamatud olid õigeusulise sisuga ning koostati Sitsiilia albaanlaste poolt.
Itaalia albaanlaste preester Lekë Matrenga andis 1592 välja 28-leheküljelise katekismuse "E mbesuame e krishterë" ("Ristiusk"). See oli tõlge ühest hispaania päritoluga katekismusest. Raamat on kirjutatud toski murdes. Kasutatud on lisatähtedega ladina tähestikku.
Lekë Matrenga avaldas 1592 ka esimese albaaniakeelse kirjandusteose, poeemi "Õhkamiste laul".
Kristlikke usulisi teoseid kirjutasid 16. ja 17. sajandil ka Pjetër Budi, Frang Bardhi ja Pjetër Bogdani.
18. sajandil kirjutati pikki poeeme ("bejtexhinj"; türgi sõnast "bejt" 'värss') algul türgi, hiljem pärsia ja lõpuks albaania keeles araabia kirjas.
Alates 1870. aastatest keskendus albaania rahvuslus kirjandusele. Tekkis uus, rahvuslik kirjanduslik liikumine, mis sai inspiratsiooni suuremat osa Euroopast haaranud rahvuslusest. Türgi võimu all ei olnud lubatud albaaniakeelsed koolid ega raamatud, nii et kirjanduslik tegevus leidis aset põhiliselt väljaspool Albaaniat. Tähtsad kultuurikeskused olid Itaalias, kus elas palju albaanlasi Calabrias ja Sitsiilias. Sealt kasvas välja mitmeid õpetlasi ja toski murdes kirjutavaid poeete. Kõige mõjukamad neist olid Jeronim de Rada (1814–1903) ja D. Kamarda (1821–1882). De rada kogus elu aja rahvaluulet ning põimis seda oma eepilistesse poeemidesse, millest üks jutustas Albaania rahvuskangelasest Skanderbegist. De Rada andis välja ka esimest albaaniakeelset ajakirja Fjamuri ('Albaania lipp'; 1883–1887), mida salaja viidi ka Albaaniasse. De Rada oli albaania rahvusliku eneseteadvuse tulihingeline propageerija. Kamarda oli albaania keele ja rahvaluule uurimise teerajaja. Ajakirjadele, mida need kaks meest välja andsid, tegid kaastööd ka teised isamaalised literaadid. Nende seas olid rafineeritud lüürilised poeedid Zef Serembe (1843–1891) ja Zef Skiro (1865–1927).
Teine tähtis albaania kultuuri ja kirjanduse keskus oli 19. sajandi kahel viimasel kümnendil Konstantinoopol, kus aastaid elas ja töötas suur romantiline isamaaluuletaja Naim Frashëri (1846–1900). Konstantinoopolis ja Balkani pealinnades asutati albaania seltse, mis andsid välja albaania kirjanike teoseid ning toimetasid neid salaja Albaaniasse. Nii näiteks asutasid kolm venda Frashëri't – näitekirjanik Sami, nostalgiline luuletaja Naim ja poliitiline aktivist Abdyl – 1878 Prizrenis vabastuskomitee ning pühendusid Albaania vabastamisele Türgi võimu alt ning raamatute levitamisele.
Türgi võimud ajasid selle seltsi laiali, kuid seltsi juhid jätkasid kirjanduslikku tegevust eksiilis Egiptuses ja Bukarestis. Abdyli poeg Midhat Frashëri hakkas 1897 välja andma taskuformaadis kirjandusajakirja, mida suures tiraažis salaja toimetati Albaaniasse.
Iseseisvuse-eelne kirjandus oli võitlevalt isamaaline ning andis Albaania ajalugu ja albaania rahvaluulet edasi romantilistes värvides.
Ortograafianormi ladina tähestikus töötas välja frantsisklasest luuletaja Gjergj Fishta (1871–1940) ning see võeti vastu albaania intellektuaalide kongressil Bitolas (praegu Makedoonias). Fishta tuntuim teos on eepiline poeem "Mägede lauto", mis kasutab rahvalaulu kaheksasilbilist värsimõõtu ning mille paljud osad on saanud rahvaluuleks.
Iseseisvusaja kirjanike Mihal Grameno, Foqion Postoli ja Mehdi Frashëri romaanid ja värssdraamad rääkisid kohalikest kommetest, veritasust, intriigidest, reetmistest ja rivaliteedist Albaania mägilaste seas iseseisvusvõitluse ajal. Midhat Frashëri kirjutas esimese albaaniakeelse lühijuttude kogu " Hi dhe shpuzë" (1915; "Tuhk ja süsi"), milles oli juttu veritasust ja külade põletamisest.
20. sajandi alguse albaania luule väljapaistvamad esindajad on romantiliste rahvaluulel põhinevate ballaadide kirjutaja Gjergj Fishta, klassitsismi jäljendav Ndre Mjeda ja mitmekülgne luuletaja Aleksander Stavre Drenova (varjunimi Asdren).
Olulise panuse sõdadevahelise perioodi albaania kirjandusse andsid Bostoni pagulaskirjanikud Kristo Floqi ja Faik Konica, kes mõlemad andsid välja albaaniakeelseid kirjandusajakirju, ja õigeusu piiskop Fan Noli. Viimane tõlkis Shakespeare'i, Ibseni ja teiste väliskirjanike teoseid. Tema tõlked rikastasid oluliselt albaania keelt ning neid kasutatakse Albaania teatrites tänini.
1930. aastate oluline kirjanik oli ka Ernest Koliqi, kes kirjutas lühijutte Shkodëri piirkonnast, kust ta pärit oli. Sel ajal kirjutas lühijutte ka rumeeniaalbaanlane Mitrush Khuteli (õieti Dhimitër Pasko). Näitekirjanduses domineeris viljakas, kuid ebaühtlase tasemega Kristo Floqi. Luules tõusis esile rumeenia mõjuga müstik Lasgush Poradeci.
Kommunistliku režiimi ajal albaania kirjandus tardus rangete ideoloogiliste nõuete tõttu.
Erandina tõusis esile Ismail Kadare, kelle romaan "Gjenerali i ushtërisë së vdekur" (1963; "Surnud armee kindral") tõlgiti tähtsamatesse Euroopa keeltesse ning on jäänud ainsaks rahvusvaheliselt tunnustatud albaania kirjandusteoseks.


Andres Ehin.
Andres Ehin esinemas kirjandusfestivalil HeadRead 29. mail 2011
Andres Ehin (13. märts 1940 Tallinn – 10. detsember 2011) oli eesti kirjanik ja tõlkija.
Poliitiline tegevus.
Andres Ehin oli aastail 1968–1989 NLKP liige. 1990. aastal astus ta Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse.Samal aastal oli Ehin Raplamaa Rahvarinde esimees. Ta kandideeris 1995 Eesti Roheliste ja Eesti Rojalistliku Partei (valimisliidu Neljas Jõud) nimekirjas Riigikokku (kandidaat nr 1366), aga ei osutunud valituks.
Looming.
Andres Ehin esinemas Tallinnas Suurel Prõmmil 8. mail 2010
Eesti luuletajatest mõjutasid Andres Ehinit enim Artur Alliksaar, Ilmar Laaban ja Jaan Kaplinski. Sõprus viimasega avardas tunduvalt Ehini silmaringi. Inspireeriv oli ka kokkupuude sölkuppidega. Ehinit peetakse Ilmar Laabani kõrval teiseks eesti sürrealistlikuks luuletajaks. Peale sürrealismi on tema luulele impulsse andnud hispaania modernism, ekspressionism, imažinism ja vanaida luule.
Andres Ehin esines korduvalt rahvusvahelistel luulefestivalidel, sealhulgas Lõuna-Ameerikas. 24. oktoobril 2001 esines ta luulekavaga Tallinnas Kirjanike majas.
Andres Ehin tõlkis proosat ja luulet inglise, vene, soome, prantsuse, saksa, hispaania, iiri, itaalia, rootsi, sloveeni ja sölkupi keelest ning Ly Seppeli abiga ka türgi keelest, ungari keelest ja vanausbeki keelest ja Amiran Kaladze abiga gruusia keelest ja Knut Skujenieksi abiga läti keelest. Tema luuletõlkemeetodiks on "hingemaastiku" edasiandmine.
Ehini luuletusi on tõlgitud vene, läti, leedu, islandi, soome, rootsi, inglise, saksa, taani, galeegi, prantsuse, ungari, gruusia, hollandi, jaapani, makedoonia, norra, tšehhi, shetlandi, slovaki, sloveeni, ukraina ja hispaania keelde.
Veljo Tormis, Aleksander Müller, Rein Rannap, Kaarel Kilvet ja Vaiko Eplik on kirjutanud Andres Ehini tekstidele laule.
Ekraniseeringud.
2007. aasta mais valmis filmikassett "Must lagi", milles 7 eesti joonisfilmitegijat olid animeerinud ühe eesti kirjaniku luuletuse, igaüks erineva luuletaja oma. Igaüks valmistas sedasi kaheminutilise joonisfilmi. Priit Tender oli animeerinud Andres Ehini luuletuse "Taimne direktor", mida esitab autor.
Isiklikku.
Andres Ehini vanemad olid Venemaal sündinud ning seal saksa luterlikus gümnaasiumis hariduse saanud eestlased, kes olid 1921 opteerunud Eestisse. Nad valdasid vene ja saksa keelt sama hästi kui eesti keelt. Kodus valitses kosmopoliitlik õhkkond. Isa oli maksuameti asedirektor ja ema oli välisministeeriumi tõlk. Nad tundsid hästi vene, saksa ja prantsuse luulet. Andres Ehini ema õde oli Ida Käsper (Ida Keerdo), Paul Keerdo abikaasa.
Andres Ehini sugulane Kalev Ehin (USA-s vahel Charles Ehin) oli USA-s kõrge sõjaväetegelane, kelle ülesandeks oli kontrollida, et USA presidendi tuumakohvri ja tuumarakettide väljalaskeplatsdarmi vahel oleks alati olemas elektrooniline side. Vietnami sõjas oli Kalev Ehin USA õhuluure ülem, USA sõjaväebaasi asejuhataja Taivanil ja Iraani šahhi lendurite (nii hävitus- kui ka luurelendurite) väljaõppe ülem. Hiljem oli ta "managementi professor Utah' ülikooli Westminster College'is.
Andres Ehin oli 3. oktoobrist 1975 abielus Ly Seppeliga. Neil on tütred Piret, Kristiina ja Eliisa. Esimesest abielust komiga on Ehinil poeg Ivar ja tütar Anne. Alates 1974 elas ta Ly Seppeli isalt päritud majas Raplas.


Albaania keele nimisõna definiitsus ja indefiniitsus.
Albaania keele nimisõna definiitsus ja indefiniitsus
Definiitsuse väljendamiseks lisatakse albaania keele nimisõna lõppu flektiivne sufiks (postpositiivne artikkel). Saadud vormi nimetatakse definiitvormiks ning ilma postpositiivse artiklita vormi nimetatakse indefiniitvormiks ehk üldvormiks. Viimane on nimisõna sõnastikuvorm.
Indefiniitsust väljendatakse umbmäärase artikliga "njё", mis on eraldi sõna nimisõna ees.
Peale selle on albaania keeles veel prokliitiline ehk prepositiivne artikkel, mis on definiitse loomuga, kuid millel on spetsiifilised funktsioonid.
Postpositiivne sufigeeritud artikkel ("nyja e prapsme") on asesõnalise päritoluga.
Mõnedel rõhulise -"a"-ga lõppeva tüvega sõnadel (põhiliselt türgi laenudel) liitub otse -"i", näiteks "baba>babai" 'isa', "vёlla>vёllai" 'vend', "mulla>mullai" 'mulla', "usta>ustai" 'oma ala meister'.
Kui meessoost mimisõna tüvi lõpeb rõhulise "i"-ga, sealhulgas sufiksiga -"çi" või -"xhi", võib lisanduda -"u", näiteks "ari>ariu" 'karu', "shi>shiu" 'vihm', "thi>thiu" 'siga', "dori>doriu" 'kõrb hobune', "sahatçi>sahatçiu" 'kellassepp', "simitçi>simitçiu" 'pagar', "hallvaxhi>hallvaxhiu" 'kondiiter', "shakaxhi>shakaxhiu" 'naljahammas'.


Aiandus.
Aiandus ehk hortonoomia on taimede kasvatamine aia välimuse kujundamise eesmärgiga (iluaiandus) või köögivilja, puuvilja ja marjade kasvatamine toiduks.


Aeg.
Ajaks nimetatakse nii sündmuste järgnevuslikku korrastatust kui ka sündmuste omavahelist kaugust selles korrastatuses.
Sündmused leiavad aset üksteise järel ehk varem ja hiljem. On ka võimalik mõõta, kui palju varem või hiljem teisest sündmusest mingi sündmus aset leiab. Sel juhul mõõdetakse, kui palju aega on möödunud ühest sündmusest teiseni. Üks võimalus määratleda mõisteid 'varem' ja 'hiljem' põhineb põhjuslikkusel: kui mingi sündmus põhjustab teise sündmuse, siis ta leiab aset teisest sündmusest varem. Püüd aega filosoofiliselt lahti mõtestada tekitab palju raskusi ja lahkarvamusi.
Aja mõõtmise täiustamine kalendrite ja kellade väljatöötamise teel on edendanud teaduse arengut. See oli algselt üks astronoomia põhiülesandeid.
Ajal on ka suur ühiskondlik tähtsus: tal on majanduslik väärtus ("aeg on raha") ning inimesed tajuvad aega kui piiratud ressurssi.
Sündmuste kestuse ja nendevaheliste ajavahemike mõõtmiseks on kasutusele võetud ajaühikud. Aluseks on võetud perioodilised protsessid, nagu päikese näiv liikumine taevas, kuu faasid ja pendli võnkumine. SI-süsteemis on aja mõõtühikuks sekund, mille kaudu defineeritakse suuremad ühikud minut, tund, ööpäev, nädal, kuu, aasta, aastakümme, sajand ja aastatuhat.
Aja mõõtmise vahendid on kellad. Väga täpseid kelli nimetatakse sageli kronomeetriteks. Tänapäeval on kõige täpsemateks kelladeks aatomkellad.
Käibel on mitmed järjepidevad ajaskaalad: maailmaaeg, rahvusvaheline aatomiaeg, millel põhinevad teised ajaskaalad, koordineeritud maailmaaeg, mis on tsiviilaja standard, Maa-aeg jne.
Ööpäevade, nädalate, kuude ja aastate möödumise jälgimiseks on leiutatud kalendrid.
Filosoofia.
Zenoni apooriad esitasid väljakutse antiikaja ajamõistele, mis eeldas aja lõputut jagatavust, ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Parmenides, keda Zenon järgis, oli seisukohal, et aeg, liikumine ja muutumine on illusoorsed. Hiljem on sarnane seisukoht olnud John McTaggart Ellis McTaggartil ("The Unreality of Time").
Isaac Newton ja Gottfried Wilhelm Leibniz olid eri seisukohtadel absoluutse aja küsimuses. Newton pidas aega, nagu ruumigi, reaalseks sündmuste mahutiks. Leibniz pidas aega, nagu ruumigi, mõisteliseks vahendiks sündmustevaheliste seoste kirjeldamiseks. Ta pidas aega koos ruumi ja arvuga fundamentaalseks osaks abstraktsest mõistestikust, mille abil me sündmusi järjestame, mõõdame nende kestust ning võrdleme objektide liikumist. Seega ei olnud aeg Leibnizi jaoks mingi "voolav" entiteet, millest objektid "läbi liiguvad", ega sündmuste "mahuti". Leibnizi kontseptsioon põrkus pangeargumendile, kuid selle rehabiliteeris Machi printsiip. Tänapäeva füüsikas on aegruumi kõverus samasugune objekti omadus nagu mass ja ruumala.
Immanuel Kanti "Puhta mõistuse kriitika" järgi on aeg koos ruumiga kogemuse aprioorne arv, mis teeb kogemuse võimalikuks. Need ei ole substantsid, vaid vahendid, mille abil me oma kogemust struktureerime.
Nietzsche väitis raamatus "Nõnda kõneles Zarathustra", et aeg on tsirkulaarne ("igavene taastulek").
Martin Heideggeri filosoofias on aeg seotud olemisega.
Füüsika.
Enne Albert Einsteini relatiivsusteooriat käsitati aega ja ruumi eraldi mõõtmetena. Einsteini erirelatiivsusteooria sidus aja ja ruumi ühtseks aegruumiks: aega saab mõista üksnes aegruumi osana, aegruumi neljanda mõõtmena, millel on mitmeid ruumimõõtmetega ühiseid omadusi. Absoluutset aega ei ole olemas.
Relativistlikus füüsikas defineeritakse aeg kui sündmustevaheline kaugus piki aegruumimuutkonna neljandat telge. Sündmustevaheline kaugus sõltub sündmuste vaatlejate suhtelisest kiirusest. Eri kiirusega liikuvate objektide jaoks on aeg erisugune: igal objektil on omaaeg. Eri kiirusega liikuvad inimesed mõõdavad sündmuste toimumise aega ja objektidevahelisi kaugusi erinevate tulemustega. Tõsi küll, need erinevused on väikesed, kui liikumine ei toimu valguse kiirusele lähedasel kiirusel. Iga vaatleja jaoks käiks mööda lendava kosmoselaeva kell aeglasemalt kui oma kell (ja mööda lendavas kosmoselaevas asuva vaatleja jaoks käiks tema kell kiiremini). Paljud elementaarosakesed eksisteerivad laboris väikese kiirusega liikudes murdosa sekundist, kuid mõned osakesed, mis liiguvad valguse kiiruse lähedase kiirusega, jõuavad küllaltki kaugele ja nende eluiga on küllaltki suur. Erirelatiivsusteooria järgi eksisteerib osake kiiresti liikuva osakese inertsiaalsüsteemis tavalise aja ning läbib selles kiirusele vastava aja. Ent paigalseisva taustsüsteemi seisukohast paistab aeg osakese jaoks aeglustuvat.
Peale selle on aeg seotud gravitatsiooniga: täpsed aatomikellad näitavad, et gravitatsiooniväli aeglustab aja kulgu.
Tavaliselt peetakse aja kulgu pidevaks, nii et iga ajavahemikku saab jagada väiksemateks osadeks. Ent ühtsustavates füüsikateooriates (kvantgravitatsioon, suur ühtsusteooria, M-teooria) on kaalutlusi, mille kohaselt võiks olla olemas Plancki aeg, millest väiksemaid ajaühikuid ei ole mõtet kasutada, sest aeg ise kulgeb hüppeliselt.
Seniajani ei ole päriselt mõistetud, miks aeg on pöördumatu: ajas saab liikuda ainult ühes suunas, nimelt minevikust oleviku kaudu tulevikku. Oletatakse, et on olemas sügavam seos aja pöördumatuse ja termodünaamika teise printsiibi vahel, mille kohaselt kinnises süsteemis ei saa entroopia aja jooksul kahaneda.
Aeg on üks vähestest fundamentaalsetest suurustest: seda ei saa defineerida teiste suuruste kaudu. Nagu ruumi ja massi, nii defineeritakse ka aega mõõtmise kaudu. Ajaühik sekund defineeritakse praegu ajavahemikuna, mille võtavad Cs-133 aatomi teatud ülemineku 9 192 631 770 võnget.
Psühholoogia.
Inimese ajakogemus avaldub inimese võimes teha vahet varasematel ja hilisematel sündmustel.
Inimene elab läbi, kuidas minevik olevikku läbides suubub tulevikku.
Ajakogemuse olemasolu inimesel lubab oletada, et aeg ei taandu füüsikalisele reaalsusele.


Aarne Üksküla.
Aarne-Mati Üksküla (sündinud 21. september 1937 Tallinn) on eesti näitleja ja teatripedagoog. Ta on lavastanud teatritükke ja mänginud telelavastustes ("Truu naine"), telesarjades ("Wikmani poisid", "V.E.R.I.", "M Klubi", "Õnne 13"), filmides ("Ühe suve akvarellid", "Pisuhänd", "Peata ratsanik") ja kuuldemängudes. 2009. aastal riigi kultuuripreemia saades oli Üksküla mänginud enam kui 130 teatri- ja ekraanirollis.
Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.
Elukäik.
Aastatel 1956–1957 õppis Üksküla Tallinna Pedagoogilises lnstituudis. 1961. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi näitleja erialal.
Aastatel 1961–1968 töötas ta Rakvere Teatris, 1968–1978 Lydia Koidula nimeline Pärnu Draamateatris, 1985–1988 Eesti Draamateatris, 1988–1993 Vanalinnastuudios ja 1993–2002 Eesti Draamateatris. Üksküla on mänginud ka stuudioteatris "Theatrum".
Vaheaegadega on Üksküla töötanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis, kus ta oli aastatel 1978–1982 kateedri juhataja ja on 1998. aastast professor. Lisaks oli ta 1997. aastast Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppejõud.
Isiklikku.
Esimesest abielust Siina Ükskülaga on Aarne Ükskülal
kellel on täisealised tütar ja poeg.
Pärast esimese abielu lagunemist 1978. aastal
on Aarne Üksküla elukaaslane Maria Klenskaja. Koos on nad täisealiseks kasvatanud ühise tütre
Mari-Leen Üksküla, kellel on poeg ja tütar.


Aja mõõtmine.
Aja mõõtmine on ajavahemikkude kestuste mõõtmine.
Tehnikaeelsel ajastul on looduslike tsüklite (öö ja päeva vaheldumine, Kuu faasid, aastaaegade vaheldumine) põhjal kujunenud ajaühikud ööpäev, kuu, ja aasta. Kui võeti kasutusele kellad ja hakati tegema süstemaatilisi astronoomilisi vaatlusi, hakati ööpäeva jagama tundideks, minutiteks ja sekunditeks.
Igasugune aja mõõtmine põhineb mingi regulaarselt korduva nähtuse tsüklite loendamisel ja selle murdosade täpsel mõõtmisel. Sobivaks regulaarseks nähtuseks on osutunud Maa ööpäevane pöörlemine ümber oma telje, mille kiirus on väga püsiv. Ööpäevatsüklit saab vaadelda taevakehade näivate asendite kaudu, mida saab astronoomiliste vaatluste teel üsna täpselt määrata.
Maa pöörlemisperiood kinnistähtede suhtes (tegelik pöörlemisperiood) on täheööpäev, millel põhineb täheaeg. Täheööpäevad on ühepikkused.
Maa pöörlemisperiood Päikese suhtes (järjestikuste keskpäevade vaheline ajavahemik) on päikeseööpäev, millel põhineb päikeseaeg. Et Maa tiirleb mööda oma orbiiti ümber Päikesse, siis Päike liigub näiliselt kinnistähtede suhtes ida poole ning selleks, et Päike jõuaks tagasi vaatleja taevameridiaanile, peab Maa tegema pisut rohkem kui ühe täispöörde. (Taevameridiaan on taevasfääri suurringjoon, mis läbib maailma põhjapooluse ja vaatleja seniidi; Päike ületab taevameridiaani tõelisel keskpäeval.) Ent Maa liikumine orbiidil ei ole ühtlane ning tiirlemisorbiidi tasand on taevaekvaatori suhtes 23,12 ° võrra kaldu. Seetõttu ei ole Päikese liikumine kinnistähtede suhtes ida poole ühtlane ning tõelise päikeseööpäeva kestus oleneb aastaajast, kuid päikeseööpäev on täheööpäevast nelja minuti võrra pikem. Tõeline päikeseaeg, mida saab mõõta päikesekellaga, ei kulge ühtlase kiirusega. Seetõttu on keskmise päikeseaja põhjal kasutusele võetud keskmine päikeseööpäev, mis võrdub tegeliku päikeseööpäeva aastakeskmisega.
Keskmine päikeseaeg kulgeb ühtlase kiirusega ning selle alusel arvestatakse tsiviilaega, mida näitavad kellad. Tegelikult ei ole ka keskmine päikeseaeg täpselt ühtlane, sest Maa pöörlemist pidutdavad vähesel määral looded ja muud tegurid.
Gravitatsiooniseadus võimaldab ennustada Kuu asendit orbiidil igal antud ajahetkel. Teiselt poolt, Kuu täpne asend võimaldab usaldatavalt aega määrata, sest Kuu liikumine ei aeglustu. Kuu asendi põhjal arvestatavat aega nimetatakse efemeriidiajaks. See kulgeb üsna ühtlaselt. 20. sajandi jooksul kogunenud erinevus keskmise päikeseaja ja efemeriidiaja vahel on üle poole minuti.
Kõige täpsema ajastandardi annavad aatomite ja molekulide võnkesagedused. Aatomkellad, milles kasutatakse masereid ja lasereid, eksivad ainult umbes 3 millisekundit 1000 aasta kohta.
Aja mõõtmine on tehniliselt väga komplitseeritud ülesanne.


Argo Moor.
Argo Moor (sündis 18. juulil 1966 Tartus) on eesti maasotsioloog ja kultuurantropoloog.
Argo Moor propageerib maalähedast ja traditsiooniteadlikku eluhoiakut ning maailmavaadet. Uurib eesti põlistraditsiooni.
Ta on kirjutanud arhailisest maailmatunnetusest, arhailistest uskumustest ja tavadest.
Õpetab õppejõuna kultuurantropoloogiat ja eetikat.
Sotsioloogina on ta osalenud Paide ja Käru valla, Põltsamaa regiooni ja Võru maakonna elanike küsitlustel (1992–1995).
Välislingid.
Moor, Argo


Anna Levandi.
Anna Levandi (neiuna Anna Kondrašova, sündinud 30. juunil 1965 Moskvas) on vene päritoluga Eesti iluuisutamistreener, endine iluuisutaja.
Karjäär.
Ta õppis Moskvas Armee Keskspordiklubi koolis ja lõpetas Moskva Kehakultuuriinstituudi.
Anna Kondrašova võitis 18-aastasena 1983. aasta sügisel Tallinnas peetud NSV Liidu ametiühingute meistrivõistlused ja kuulus hiljem Nõukogude Liidu iluuisutamiskoondisse naiste üksiksõidus.
Tema suurim saavutus oli maailmameistrivõistluste hõbemedal 1984. aastal.
Sarajevo olümpiamängudel sai ta 5., Calgary olümpiamängudel 8. koha. Euroopa meistrivõistlustelt võitis ta 1984, 1986, 1987 ja 1988 pronksmedali. 5 korda tuli ta Nõukogude Liidu meistriks.
Tema treeneriteks on olnud Eduard Pliner ja Stanislav Žuk.
Anna Levandi on töötanud iluuisutamistreenerina Norras, Soomes, Rootsis ja Eestis. Alates 1999 on Tallinna Jääspordikooli treener ja õppealajuhataja ning Anna Levandi Iluuisutamisklubi peatreener. Ta on Rocca al Mare uisukooli direktor ja treener.
2000 sai ta Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia.
17. detsembril 2002 avati Premia jäähall, mis valmis Anna ja Allar Levandi eestvedamisel.
Poliitiline ja ühiskondlik tegevus.
Anna Levandi kuulub Isamaaliitu ja kandideeris 2002 kohalikel valimistel Tallinnas Haabersti ringkonnas.
Alates 21. juunist 2007 on Anna Levandi ka Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse nõukogu liige.
a> ja Anna Levandi 2012. aastal.
Isiklikku.
Ta on abielus Allar Levandiga, kellega tutvus Calgary olümpiamängude ajal. Neil on lapsed Anders, kes lõpetas Vanalinna Hariduskolleegiumi, Armand, kes õpib Vanalinna Hariduskolleegiumis, ja Arlet.
Anna Levandi valdab eesti, vene, inglise, norra ja soome keelt.


Andrei Amalrik.
Andrei Aleksejevitš Amalrik (Андрей Алексеевич Амальрик; 12. mai 1938 Moskva – 12. november 1980 Hispaania) oli ajaloolane, publitsist, dramaturg ja dissident.
Sündis 12. mail 1938 Moskvas tuntud ajaloolase ja arheoloogi perekonnas.
1962 asus õppima Moskva Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas. Heideti 1963 sealt välja kursusetöö eest, mis kaitses normannide teooriat, mida Nõukogude ajalooteadus ei tunnustanud.
Amalrik sai tuntuks avangardkunstnike kollektsionäärina. Kirjutas absurditeatri laadis näidendeid. Ta sõlmis tutvusi Moskvas töötavate välismaa ajakirjanike ja diplomaatidega.
Selle eest arreteeriti ta mais 1965 ning mõisteti kaheks aastaks ja kuueks kuusks asumisele (ametlikult süüdistati teda mittetöötamises). Viibis asumisel Siberis. Juunis 1966 ta vabastati ning ta läks Moskvasse tagasi. Töötas Pressiagentuuri "Novosti" mittekooseisulise töötajana.
Amalrik oli õiguskaitsjate esimene alaline ja 1966-1969 peaaegu ainuke sidepidaja Läänega (ajakirjanikega). Tema kaudu liikusid nii kohtuprotsesside üleskirjutused kui ka samizdati ilukirjandus ja publitsistika.
Koos Pavel Litvinoviga töötas ta kogumiku "Процесс четырех" ("Nelja protsess") kallal, kus oli juttu Aleksandr Ginzburgi, Juri Galanski jt protsessist. Pärast Litvinovi arreteerimist viis ta kogumiku lõpule ning andis oktoobris 1968 selle välismaa korrespondentidele üle.
Amalrik oli ka nende seas, kes aitasid Läände edasi anda Andrei Sahharovi käsikirja "Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest".
1968. aasta lõpus Amalrik vallandati ning ta asus tööle postiljonina.
Aprillis–juunis 1968 kirjutas Amalrik väikese traktaadi "Просуществует ли Советский Союз до 1984 года?" ("Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?"). Ta oli skeptiline Nõukogude Liidu stabiilsuse suhtes, kuid suhtus ka oletatavasse Nõukogude-järgsesse tulevikku väga pessimistlikult. Oma arutluste kinnituseks analüüsis ta 1968 seoses "nelja protsessiga" vallandunud protestikampaanias osalejate arvu, sotsiaalset koosseisu ja vaadete skaalat.
See kirjutis, mis avaldati välismaal 1969. aasta lõpus ning tõlgiti paljudesse keeltesse, tegi Amalriki maailmakuulsaks. Ta erines tolle aja samizdati publitsistikast analüütilise, rõhutatult akadeemilise stiili poolest, mis jäljendas sovetoloogide esituslaadi. Töö kutsus esile hulga vastukajasid välismaa ajakirjanduses ning tormilise poleemika samizdatis.
Välismaal ja samizdatis äratasid tähelepanu ka teised tema kirjutised, näiteks "Открытое письмо Анатолию Кузнецову" ("Avalik kiri Anatoli Kuznetsovile").
1968–1970 peeti Amalrikki mitu korda kinni ja tehti läbiotsimisi. 21. mail 1970 ta arreteeriti ning viidi tapiga Sverdlovskisse, kus toimus uurimine ja kohus. Kohtuistungil 11. novembril ja 12.novembril 1970 pandi talle süüks tema teoseid ja intervjuusid. Teist kohtualust, Sverdlovski inseneri Lev Ubožkot süüdistati Amalriki tööde levitamises.
Amalrik ei tunnistanud end süüdi ja keeldus kohtulikul arutelul osalemast. Oma viimases sõnas lausus ta: "...Ei režiimi poolt peetav "nõiajaht" ega selle konkreetne näide – praegune kohtupidamine – ei tekita minus vähimatki austust ega isegi mitte hirmu. Ma saan muide aru, et selletaolised kohtupidamised on mõeldud paljude hirmutamiseks, ja paljud kohkuvadki ära – ja ometi ma arvan, et alanud ideelise vabanemise protsess on pöördumatu!"
Kohus mõistis ta kolmeks aastaks laagrisse "nõukogude korda laimavate väljamõeldiste levitamise" eest (Vene NFSV Kriminaalkodeksi § 190, lõige 1). Karistuse kandis ta Novosibirski ja Magadani oblastis. Kui karistus 21. mail 1973 lõppes, algatati Amalriki vastu uus kriminaalasi sama paragrahvi alusel ning juulis 1973 mõisteti ta veel kolmeks aastaks laagrisse. Pärast neljakuist näljastreiki asendati see karistus kolme aastaga asumisel.
Amalrik jõudis Magadanist Moskvasse tagasi mais 1973.
Juulis 1976 emigreeris Amalrik Nõukogude Liidust. Emigratsioonis tegeles ta ühiskondlik-poliitilise tegevusega ning avaldas palju. Muuhulgas kirjutas ta teise mälestusteraamatu "Записки диссидента" ("Dissidendi märkmed"), mis anti välja postuumselt 1982.
Andrei Amalrik hukkus autoavariis 12. novembril 1980 Hispaanias Guadalajara lähedal. Ta maeti Pariisi Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistule.
Alates 1990. aastast hakati Amalriki raamatuid ja artikleid Venemaal välja andma.


Aed-lõosilm.
Aed-lõosilm ehk meelislill ehk meelespea ("Myosotis alpestris") on kaheaastane taim kareleheliste sugukonnast lõosilma perekonnast.
Nimi.
Ladinakeelne nimi pärineb F. W. Schmidtilt (1794). Alternatiivne ladinakeelne nimi on "Myosotis sylvatica ssp. alpestris" Gams (bonnier, 1926).
Kirjeldus.
Kasvab 5 kuni 25 cm kõrguseks, Jaapanis 30 kuni 50 cm kõrguseks. Sageli kasvab tihedate põõsastena. Lehed on ovaalsed ja mõlajad, alumine pool on karvane. Õiekroon on ratasjas, läbimõõt 6-9 mm. Õied on tasased. Õied on intensiivselt eresinised, mõnikord valkjad. Võivad olla ka valged, punakasvioletsed või roosad. Õitseb kevadel ja suvel (aprill kuni september).
Levila ja kasvukoht.
Euroopas kasvab looduslikult Alpides, Apenniinides, Stara planinal ja Püreneedes (alpiinne kasvukoht), Väike-Aasias rohumaal ja metsas. Kasvab ka Alaskal, Jaapanis kõikjal sage. Mägedes kasvab 1500–2800 m kõrgusel.
Kasutamine.
Aianduses loetakse aed-lõosilma püsikuks või kaheaastaseks taimeks. Kevadise aia kaunistamiseks pannakse aed-lõosilmad kokku kirikakarde, aedkannikeste, nurmenukkude ja sibullilledega. Kasvab varjus või poolvarjus, niiskuselembene, eelistab viljakat mulda. Külmakindluse klass on 3A kuni 9A.
Külvatakse kevadel või juunist augustini poolvarju, jaotatakse pärast õitsemist. Raske lõimisega muldadel istutatakse kevadel, mujal võib istutada ka sügisel. Isutamisel peaks taimevahe olema 15 cm. Hooldamine seisneb äraõitsenud õite eemaldamises.
Kultuur.
Aed-lõosilm on Alaska osariigi sümbol.


Aa.
Aa on küla Soome lahe ääres Ida-Viru maakonnas Lüganuse valla idaosas 10 km kaugusel Lüganusest. Osa külast, sealhulgas Aa mõisakompleks, asub Põhja-Eesti paekaldal. Küla läbib Tallinna–Narva maantee.
pisi
Küla asub ajaloolise Virumaa Lüganuse kihelkonna territooriumil.
Külas on Aa Hooldekodu (asub kunagise Aa mõisa härrastemajas, millel on ka kolmekorruseline juurdeehitis), liivarannaga supelrand (Aa rand) ja Eesti Metodisti Kirikule kuuluv laager Giideon (varem Aa pioneerilaager).
Aas on olnud ka Aa algkool. Nõukogude ajal asus Aa küla kolhoosi Ühisjõud, aastast 1969 Lüganuse kolhoosi territooriumil.
Mõisa härrastemaja juurde kuuluvad ka kabeliks restaureeritud paviljon (Aa mõisa kabel) ja looduskaitsealune Aa park (6,5 hektarit). Pargist kirde pool on 8 ha suurune looduskaitsealune Aa männik.
Aa küla territooriumil (endise Aa mõisa piiril, härrastemajast 2 km lõuna pool) Tallinna–Narva maanteest ligikaudu kilomeeter lõunas asub soosaarel Alulinna linnamägi. See on künkake soisel heinamaal vaevumärgatavate vallijäänustega.
Aa külavanem on alates maist 2008 Helmi Sibrits. Eelmine külavanem oli Ilona Lepsalu.
Ajalugu.
a> on iseloomulikud liivarannal paiknevad kivirahnud
Aast on leitud tarandkalme. Aa ümbruses on mitmed kaitsealused kivikalmed ja kultusekivid.
Vanim kirjalik allikas, mis Aa ("Hazæ" [k'aaza] või [k'aaze]) küla mainib, on Taani hindamisraamat (1241). Küla suuruseks märgitakse 13 adramaad ja omanikuna nimetatakse preester Eilardust, kellele Taani kuningas läänistas veel kolm lähedal asuvat küla. Arvatakse, et algul oli plaanis rajada sellesse piirkonda klooster. Igatahes pärandas või kinkis Eilardus need külad hiljem Valkena kloostrile, millele Aa küla kuulus 1426. aastani, mil klooster vahetas nad välja lähemal asuvate külade vastu. Külade vahel ühenduse pidamiseks rajasid mungad tee läbi Aa ja Kohtla vahele jääva soise ala. Keskajal tunti seda Mungateena.
Hiljem on küla nimetatud "Hacke", "Häcke", "Haka", "Hakala" ja "Haakülla". Nimesid võib ehk seostada soome keele sõnaga "haka" ('koppel' või 'haak'). Nimi võib olla pärit põlispõllundusele ülemineku ajast, mil sööti jäetud alepõlde hakati ümbritsema taraga, muutes need ajutiselt kopliteks.
15. sajandil (ajavahemikul 1426–1497) rajati Aa mõis. Enne Liivi sõda oli Aa üks Narva foogtkonna keskusi.
Adam Oleariuse järgi oli Aa ümbruses palju karusid, kes kimbutasid teekäijaid ja kraapisid isegi surnuid haudadest välja.
1930. aastatel oli Aa rannas vaid mõni hoone praeguse asemel. Seal asus piirivalveohvitseride kasiino, hiljem keemiatööstusele kuuluv puhkekodu.
Teise maailmasõja ajal olid Aa rannas Saksa sõjaväe allüksused. Sinna taheti ehitada väikekaatrite sadamat, kasutades Nõukogude sõjavange. Ehitus jäi Nõukogude vägede pealetungi tõttu lõpetamata.
Aastal 1975 liideti Aa asundus ja Aa küla.
Varasemad külad.
Enne 1975. aastat oli praeguse Aa küla struktuur järgmine.
Aluküla algas Küti taluga ja kulges piki Tallinna–Narva maanteed umbes 2 km. Edasi minnes Jõhvi poole oli Reite küla, mis sai nime kunagisest mõisa rehest. Kui pöörata Tallinna–Narva maanteelt mere poole (praegu näitab silt Saka mõisale), siis mõlemale poole teed jäi Nehatu küla. Aa männikus paiknes Männiku küla.
Legendid.
Aa külas asub üks lohuga ohvrikivi, mille kohta rahvasuu räägib, et mölder hakanud sellest veskikivi valmistama.
Muiste olnud Aa rannas sadam, kuhu mõisahoonest läinud salakäik. Kord tahtnud parunipreili seda käiku pidi oma välismaalasest kallimaga ära põgeneda, kuid vana parun sattunud peale ja müürinud tütre karistuseks elusalt maa-alusesse kongi. Sügisöödel olevat neiu kuju mõisa akendel näha.
Mõisa moonamees leidnud Aa männikus sõjaaegse varakambri ukse. Kui mõisnik sellest teada saanud, andnud ta moonamehele suure summa raha ja saatnud ta Saksamaale, et varandust endale saada.
Pärimuse järgi olevat Aa küla mitu korda mõisnike tahtel ümber paigutatud. Esmalt asunud küla päris mererannas, sealt veetud ta Voorepere küla kõrvale Aa mäele. Siis olnud ta Nehatu küla nime all Aa mõisast ida pool. Siin asunud ka muistne Nehatu hiis. 1860. aastatel lammutatud seegi küla, moonakate ja vabadike majad veetud Varjale.


A.
A (a) on eesti tähestiku ja ladina tähestiku ning paljude teiste ladina kirja kasutavate keelte tähestike esimene täht.
Ladina tähestiku täht A tuleneb kreeka tähestiku esimesest tähest alfa.
Hääldus.
Nii eesti ja ladina tähestiku A kui ka kreeka tähestiku alfa annavad edasi häälikut a (eesti keeles ümardamata madal tagavokaal).
Eesti keeles märgitakse pikka a-häälikut kahekordse a-tähega (aa), vanakreeka ja ladina keeles märgiti vastavalt tähega alfa ja A nii lühikest kui ka pikka a-häälikut, mis vastasid foneemidele /a/ ja /a:/.
"A" kõlab eri keeltes erinevalt. A-täht ei pruugi tähistada sama häälikut mis kreeka alfa ning võib ka ühes ja samas keeles tähistada mitut erinevat häälikut. Näiteks inglise keeles võib see tähistada umbes 12 eri häälikut.
A-tähe kõige levinumad häälikulised vasted on ümardamata madal tagavokaal (/ɑ/) ja ümardamata madal keskvokaal (/a/).
Inglise keel.
A-täht märgib inglise keeles tavaliselt ümardamata vaegmadalat eesvokaali [æ] (nagu sõnas "pad"), ümardamata madalat tagavokaali [ɑː] (nagu sõnas "father") või diftongi [eɪ] (nagu sõnades "ace" ja "major"; hääldus võib murdeti olla erinev). Viimane hääldus on tekkinud Suure Vokaalinihke tagajärjel.
Prantsuse keel.
Prantsuse keeles hääldub kinnise või lahtise "a"-häälikuna.
Foneetilised tähestikud.
Tähestikus IPA tähistavad A-tähe variandid mitmesuguseid täishäälikuid.
Tähestikus X-SAMPA tähistab suurtäht A ümardamata madalat tagavokaali ja väiketäht a ümardamata madalat eesvokaali.
Ajalugu.
Täht alfa pärineb semi (foiniikia) tähest " 'âlep" (heebrea "aleph" (alef; 'härg'), mis märkis larüngaalklusiili ja oli tähestiku esimene täht. Foiniikia täht on teada umbes aastast 1200 eKr, vastav aramea täht on teada 8. sajandist eKr ning alfa on teada 8. või 7. sajandist eKr. Need tähed olid algselt pikali. Hilisem alfa meenutas praegust suurtähte A, kuid paljudes kohalikes variantides oli tal üks jalg lühem ning põikjoon oli erinevate nurkade all kaldu.
Nimi tuleb algselt sellest, et tähemärk oli härja pea kujuline, nagu vastav egiptuse kirja märk ning Siinai poolsaarel umbes 1500 eKr ühe semi keele üleskirjutamisel kasutatud vastav märk. Ka tähe alfa nimi (ka "alpsa") on sealt pärit. Kõige varasem allikas alfa ja teiste kreeka tähtede nimede kohta on Euripidese vanema kaasaegse Kalliase grammatiline draama, millest on Athenaiosel (x. 453 d) säilinud kolm trimeetrit, mis sisaldavad kõikide kreeka tähtede nimed.
Lineaarse kuju sai see märk umbes 1000 eKr Bybloses ja teistes Foiniikia ja Kaanani keskustes.
Et vanakreeka keeles häälikut, mida see täht tähistas, ei olnud, võtsid muinaskreeklased selle kasutusele hääliku "a" tähistamiseks (foiniikia kirjas täishäälikuid ei märgitud).
Läänes elavatelt muinaskreeklastelt laenasid tähestiku (võib-olla etruski kirja ning teiste Itaalias kasutatud kirjade vahendusel) muinasroomlased ja nendelt võtsid selle üle hilisemad Euroopa rahvad. Kõige varasematel Rooma raidkirjadel on tähtede kuju samasugune nagu kreeklastel.
Väiketähe "a" vorm tuleneb kreeka kirjutuskirjas kasutusel olnud vormist, mis oli algul nurgeline. Ümara vormi sai väiketäht umbes 4. sajandil pKr.
Teistesse itali keeltesse, välja arvatud võib-olla faliski keel, ei võetud tähestikku lääne kreeklastelt üle otse, vaid etruski tähestiku vahendusel.
Ka kirillitsas on sama kujuga täht А (varasem nimi az), mis on üle võetud kreeka tähestikust.
Koodid.
Tähe "A" ASCII-kood on 65 ja tähe "a" ASCII-kood on 97.
Unicode'is on tähe A kood U+0061 ja tähe a kood U+0041.
Sagedus.
Eestikeelses tekstis on "a"-täht kõige sagedasem.
Inglise keeles on a-täht sageduselt kolmandal kohal, hispaania ja prantsuse keeles 2. kohal.
Kultuur.
Voltaire'i sõnul on "a"-tähest peaaegu kõigil rahvastel saanud püha täht, sest ta on esimene.
Tähistused ja lühendid.
Süllogismide puhul kasutatakse tähte A sümbolina, mis tähistab üldjaatavat otsustust üldkujuga "kõik "x" on "y"." Tähti I, E ja O kasutatakse vastavalt osajaatavate otsustuste ("mõned "x" on "y"), üldeitavate otsustuste ("ükski "x" ei ole "y") ja osajaatavate otsustuste "mõned "x" ei ole "y") tähistamiseks. Nende tähtede kasutamise põhjendamiseks viidatakse tavaliselt vokaalidele ladina keele tegusõnades "affirmo" 'jaatan' ja "nego" 'eitan'. Nende sümbolite kasutamine ulatub tagasi 13. sajandisse, mõne uurija arvates koguni kreeka loogikuteni.
Matemaatikas ja loogikas kasutatakse üldisuskvantori ülesmärkimiseks pea peale pööratud A-tähte ∀ (lühend inglise keele sõnast "all" 'kõik'; selle võttis 1913 kasutusele Bertrand Russell). Seda loetakse "kõikide... puhul". Näiteks ∀"x x+x=2x" tähendab 'kõikide "x" puhul "x+x=2x" '.
Matemaatilistes võrrandites kasutatakse tähte "a" tavaliselt esimese konstandi (tuntud arvu), näiteks koefitsiendi märkimiseks. Järgmised konstandid on sel juhul "b" ja "c". Muutujaid (tundmatuid) tähistatakse selles seoses tähtedega "x", "y" ja "z".
Tähti a, b, c jne kasutatakse ka loeteludes järjekorranumbrite 1, 2, 3 jne asemel, tavaliselt kujul a), b), c) jne.
Suurtähte "A" kasutatakse geomeetrias esimese punkti tähistamiseks joonisel. Järgmisi punkte tähistatakse "B", "C" jne.
Loogikas kasutatakse tähte "A" ka esimese termini tähistamiseks.
Kuueteistkümnendsüsteemis on A või a number väärtusega 10.
A tähistab voolutugevuse mõõtühikut amprit.
a tähistab pindala mõõtühikut aari ja aja mõõtühikut aastat (ladina keeles "annus").
a- tähistab ka SI-süsteemi eesliidet ato- ehk 10-18.
A oli 1957. aastani argooni tähiseks.
Muusikas tähistab a nooti la.
A on ettevõtte Agilent Technologies Incorporated börsisümbol.
Daatumites tähendab A. või a. "anno" (ladina keeles 'aastal').
Kella reguleerimispaneelil tähendab lühend A "avancer" (prantsuse keeles 'kiiremaks panna') ja lühend R. "retarder" (prantsuse keeles 'aeglasemaks panna').
Müntidel tähendab A riigi peamist rahapaja (Körmöc, Viin, Pariis, Berliin).
A on Austria mootorsõidukite eraldustunnus.


Aa jõgi (Prantsusmaa).
Aa on jõgi Prantsusmaal, mis jääb kogu ulatuses Prantsusmaa pinnale ning suubub Põhjamerre.
Aa jõe pikkus on 89 km (55,7 km ulatuses voolab vabalt ja 33 km ulatuses on kanaliseeritud). Valgala on 1215 km².
Keskmine vooluhulk on 10 m³/s.
Ta voolab põhiliselt Pas-de-Calais' departemangu territooriumil. Jõgi saab alguse 200 m kõrgustelt küngastelt umbes 120 m kõrguselt merepinnast Bourthesi vallas (lähte geograafilised koordinaadid 50°36′41" N, 01°55′54" E), voolab põhiliselt kirde suunas ja läbib Saint-Omeri linna ning pöördub kirdesse. Sealtmaalt muutub (29 km ulatuses, kuni Arquesini) laevatatavaks. Seal on ta hiigellüüsi kaudu seotud Neufossé kanaliga. Lüüs võimaldab ületada 13-meetrise kõrguste vahe. Kuni 1967. aastani oli lüüsi asemel Les Fontinettesi laevatõstuk.
24 km ulatuses on Aa jõgi Pas-de Calais' ja Nordi departemangu piiriks, kusjuures vasak kallas jääb Pas-de-Calais' departemangu ja parem kallas jääb Nordi departemangu.
Saint-Omerist allpool on Aa jõgi kanaliseeritud ning läbib endise soo, mis on tammide võrgustikuga muudetud väga viljakandvaks, kuigi alati niiskeks oruks. Seal on ta osa Dunkerque'i-Escaut' suurlaevateest. Jõgi on ühendatud La Colme'i kanaliga, Calais' kanaliga ja Bourbourgi kanaliga.
Aa jõgi suubub merre Gravelinesi linnast kirdes. Suudme geograafilised koordinaadid on 51°00′21″ N, 02°06′17″ E.
Aa jõkke suubuvad paremalt Moerelak ning vasakult Bléquin, Houlle ja Oye.
Jõe ääres asuvad Bourthes, Verchocq, Fauquembergues, Wavrans-sur-l'Aa, Lumbres, Esquerdes, Hallines, Wizernes, Blendecques, Arques, Saint-Omer, Watten, Holque, Gravelines ja Grand-Fort-Philippe.


Aa jõgi.
Jõgesid ja ojasid, mille nimi on Aa jõgi, on Euroopas palju, peamiselt saksakeelse elanikkonnaga maades ja nende naabermaades.
Nimi "Aa" pärineb vanaülemsaksa keelsest sõnast "aha" '(voolav) vesi' või alemannikeelsest sama tähendusega sõnast "aa", mis on suguluses ladina sõnaga "aqua" 'vesi'. Samast sõnast pärineb ka saksakeelsete jõenimede lõpud "-ach" ja "-a" (näiteks Fulda (>Fuldaha), Salzach (>Salzaha), Nidda (>Nidaha). Sama tähendusega on saksakeelsed sõnad "Au" ja "Aue" ning skandinaavia keelte sõna "å".


Aabach.
Aabach ehk Aa on jõgi Šveitsis, mis saab alguse Hallwili järvest, voolab 15 km ulatuses läbi järveoru ning suubub Wildeggis Aare jõkke.
Aabachi ääres on Usteri linn ja Ermensee küla, Seengen, Seon, Lenzburg, Niederlenz ja Wildegg.


Altamira.
Altamira (hispaania 'kõrge vaade') on koobas Hispaanias, kus asuvad noorema paleoliitikumi aegsed koopamaalid (Altamira koopamaalid'").
Asukoht.
Altamira koobas asub Hispaanias Kantaabrias Santillana del Mari vallas Kantaabria keskusest Santanderi linnast 30 km lääne pool, Kantaabria ranniku keskosas.
Santanderist pääseb autoga Altamirale kõige paremini ligi Astuuriasse viivat maanteed mööda, keerates ära Santillana del Mari peale, et sõita läbi linna, või Puente San Migueli peale. Viimane tee on pisut pikem, kuid võimaldab jõuda suurt maanteed mööda 6 km kaugusele koopast.
Altamira koobas kuulub Vispierese mäe juurde. Santillana del Mari linn asub orus, mida ääristavad laugjad lubjakõrgendikud, millest ühe tipus on Altamira koobas. Koopa ainus avaus on suunatud põhja poole ning on merepinnast 156 m kõrgusel, 5 km kaugusel merest (Biskaia lahest) ja pisut üle 2 km Saja jõest põhja pool, 7 km kaugusel Saja ja Besaya jõe suudmest.
Viimase jääaja kõige külmematel aegadel (umbes 18 000 aastat tagasi, mil algas Altamira kasutamine inimese poolt) oli meri umbes 120 m praegusest tasemest allpool, jättes katmata 5–6 km laiuse maariba. Altamira koopa elanikud said seega kontrollida territooriumi, mis peale maismaa ökosüsteemide hõlmas randa, jõge ja jõesuuet.
Altamira muuseumist põhja pool on rohelised aasad laugjate nõlvade ja oruga, kus asub Santillana del Mari linn. Lõuna pool paistavad selge ilmaga mäetipp Picos de Europa ja Kantaabria Kordiljeerid.
Muuseumi juures on taastatud 15 000 aasta tagune taimestik. "Uue koopa" lähedal on kase- ja sarapuusalu. Teistes kohtades kasvavad männid, tammed ja saared ning kanarbik, kõrrelised ja teised rohttaimed, moodustades tolleaegset tüüpi avamaastiku.
Altamira koopamaalide avastamislugu.
Altamira koopa avastas 1868. aastal eraõpetlase Marcelino Sanz de Sautuola rentnik Modesto Cubillas, kes oli Santillana del Mari lähedal koeraga rebasejahil. Koer sattus juhuslikult kitsa avausega koopasse, kust ta tuli välja päästa. Kuigi koopaid oli sealkandis palju, teatas Cubillas Sautuolale igaks juhuks oma leiust. Vahepeal sai Altamira koobas karjuste ja jahimeeste seas tuntuks.
Peremees läks seda vaatama 1875 ning leidis, et koobas on palju suurem, kui ta oli arvanud. Entomoloogiast, ajaloost, geoloogiast ja botaanikast huvituv peremees nägi seal luid ja joonistusi. Ta oli teadlik Euroopa ajaloolaste esimestest esiajaloo alastest töödest ning tundis Hispaania geoloogi Juan de Vilanova töid. Sautuola hakkas regulaarselt koobast külastama ning kogus kolme aasta jooksul mitmeid arheoloogilisi esemeid. 1878. aastal nägi ta Pariisi maailmanäitusel esiajalooliste esemete kollektsioone, mis innustasid teda veetma kogu vaba aja Altamiras.
1879. aastal leidis koopasse kaasavõetud tütar María Justina koopamaalid. Ta oli avastanud kõrvalkäigu, mis laienes väikseks ruumiks, niinimetatud Polükroomide saaliks. Sautuola kirjeldas 1880. aastal oma töös "Breves apuntes sobre algunos objetos prehistóricos de la provincia de Santander" ("Lühikesed märkmed mõningatest eelajaloolistest objektidest Santanderi provintsis") koopamaale ning esitas argumente nende esiaegse päritolu kasuks. Muuhulgas sarnanesid need maalid paleoliitiliste väikevormidega ("art mobilier"), millel olid kujutatud piisonid. Sautuolal ei olnud kahtlust, et maalid kuuluvad paleoliitikumi, kuid enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks. Võltsingute eesmärgiks peeti esiajaloo uurimise naeruvääristamist. Prantsuse arheoloogiaseltsi president kirjutas oma sõbrale Émile Cartailhacile: "See on Hispaania jesuiitide fookus. Nad tahavad esiaja uurijaid kompromiteerida." Paljud arheoloogid ja antropoloogid polnud nõus koopamaale vaatamagi minema. 1881. aastal käis kaks korda Prantsusmaalt kohal ekspert, insener Edouard Harlé, kes kinnitas, et tegemist ei ole esiajalooliste maalidega. Tema meelest olid maalid tehtud ajavahemikul 1875–1879. Tolle aja kujutelmad esiajaloolistest inimestest (neid peeti poolahvideks) välistasid, et nad oleksid võinud olla nende maalide autorid. Arvati, et kiviaja inimene, kes tundis ainult primitiivseid tööriistu, ei saanud (darvinismi seisukohast) sihitult maalida kuskil koopas, ja veel niisugusel kunstilisel tasemel, mis ei jää alla tänapäeva omale. See tundus imena, mis kinnitas inimese mitteevolutsioonilist päritolu. Kahtlust äratas ka see, et maalid olid väga hästi säilinud. Cartailhac ja Gabriel de Mortillet tunnistasid küll koopast leitud esemete, kuid mitte maalide paleoliitilist päritolu. Ka hispaanlaste hulgas oli koopamaalide esiajaloolisuse oponente. Eugenio Lemus pidas neid võltsituks. Loodusloo Seltsi koosolekul 3. novembril 1886 ütles ta: «(...) ma tundsin rohkem kui pettumuse muljet, kui nägin neid maale, mida ta pidas esiajaloolisteks. End petetuna tundva inimese tuimus oli tunne, mida ma neid nähes tundsin." Pärast jutustas ta, et koopast väljudes ja kohtudes ühe sõbraga, kes saatis Vilanovat tema visiidil Altamirasse, tekkis tal kahtlus, kui ta sellelt teejuhilt küsis, kas ta mäletab, et koopa avastamise ajal oli sealkandis üks tumm maalikunstnik, mille peale too kinnitas, et kunstnik viibis teatava aja Sautuola lossis Puente San Miguelis. See oli prantsuse kunstnik, kellele omistati maalide reprodutseerimine Sautuola raamatu kolmandale tahvlile. Lemus arvas siis, et Ratier pidi maalima ka koopa laemaalid. See arvamus levis.
Sautuola teooriat ja tema ausust kaitses mitmel rahvusvahelisel kongressil kuni 1889. aastani geoloogiaprofessor Juan de Vilanova. Kuningliku Ajalooakadeemia avakõnes ütles ta: «Tõepoolest, tahumatutel piltidel ning ookriga tehtud maalidel, mida seal näha saab ja mida ma olen uurinud rohkem kui üks ja kümme korda, on samad tunnused nagu neil, mis on leitud elevandiluutükkidel ja hirvesarvedel mitmetes Prantsusmaa koobastes...». Sautuolat toetas ka bioloogiaprofessor Augusto González de Linares. Koobast külastas ka kuningas Alfonso XII.
Sautuola suri 1888 57-aastasena. Pärast koopamaalide avastamist Prantsusmaal (Pair-non-Pair, Font de Gaume, Les Combarelles, neid oli hõlpsam dateerida, sest nad olid kultuurkihiga kaetud) tekkis jälle huvi Altamira maalide vastu ning 1902. aastal tunnistati nende esiajaloolisust. Kirjutises "Les cavernes ornées de dessins, la Grotte d'Altamira (Espagne): Mea-culpa d'un sceptique" 'Joonistustega kaunistatud koopad, Altamira grott: Ühe skeptiku "mea culpa tunnistas Émile Cartailhac oma 20 aasta tagust viga ja ebaõiglust Sautuola vastu. Ka Edouard Harlé tunnistas oma viga. Hiljem kirjutasid Cartailhac ja Henri Breuil Sautuola kohta: «Võimatu on jätta avaldamata austust hispaania vaatlejale: ta toimib metoodiliselt, arukalt ja kogu vajaliku rahuga; ta oli asjadega väga kursis ja tema töös ei ole ühtki viga.»
Tekkis koopamaalide avastamise ja uurimise buum algul üksikisikute seas (Hermilio Alcalde del Río, Lorenzo Sierra, Henri Breuil ja Cartailhac ise), hiljem organisatsioonides ("Institut de Paléontologie Humaine", "Comisión de Investigaciones Paleontológicas y Prehistóricas"). Praeguseks on Kantaabrias leitud ligi 100 kaunistatud koobast.
1906 ilmus Cartailhaci ja Henri Breuil' (kes tegi maalidest koopiaid) töö "La caverne d'Altamira, a Santillane, prés Santander (Espagne)" ('Altamira koobas Santillanas Santanderi lähedal (Hispaanias)'). Aastal 1935 ilmus "Hispanic Society" ja "Junta de las Cuevas Altamira" väljaandel hispaania ja inglise keeles Henri Breuil' ja Hugo Obermaieri töö "La Cueva de Altamira, en Santillana del Mar, España" ("The Cave of Altamira at Santillana del Mar, Spain"; 'Altamira koobas Hispaanias Santillana del Maris'). Paljud hilisemad käsitlused põhinevad ainult nendel töödel, lisamata olulist informatsiooni.
Koopa vestibüüli arheoloogiat uurisid algul Sautuola (1876–1880) ja Edouard Harlé (1881). Hiljem toimusid väljakaevamised Herminio Alcalde del Río (1904) ja Hugo Obermaieri (1924 ja 1925) juhtimisel. Esiajaloolist asustust hakati uuesti uurima alles 1980–l981 Joaquín González Echegaray ja L. G. Freemani juhtimisel. On leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse.
Koobas.
Koobas on kokku 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2 kuni 12 meetrini, laius 6 kuni 20 meetrini. Keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit.
Koobas on paleoliitilise asustuse ajast muutunud nii looduslike protsesside kui ka inimtegevuse tagajärjel: koopasuu on sisse varisenud ja sulgunud, mitmes galeriis on olnud varingud, on ehitatud eraldus- ja kindlustusseinu ning tehtud väljakaevamisi.
Koopas on säilinud tööriistu, tulekoldeid ja toidujäänuseid. Altamira on ainuke koopamaalide koht, kus elamise märgid ulatuvad esimesse koopaosasse, kus asuvad maalid. Altamira koopa seintel ja lael puudub tahmakiht, mis leidub teistes sarnastes koobastes. See võib tähendada, et Altamiras oli pisut arenenum valgustamistehnika, mis andis vähem suitsu ja tahma kui tõrvikud ja rasvalambid, mida paleoliitikumis arvatavalt kasutati.
Vestibüülis elasid küttide ja korilaste rühmad. Asustus piirneski vestibüüliga. Koopasuu laius (umbes 15 m) võimaldas kasutada välisvalgust.
On leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse.
Koopa lähedal asuvat territooriumi kasutati aastaringselt. Mõlemast ajastust on leitud tapetud hirvekarjade jäänuseid ning tõendeid, et on jahti peetud mitut liiki sõralistele (suurtele veislastele, hobusele, kitsele ja mägikitsele) ning püütud kala jõest ja jõesuudmest. Madeleine'i ajastust on jälgi ka karploomadest (liudkodalased).
Altamira Madeleine'i kultuuri asustuse kohta on saadud kaks dateeringut tavalisel C14-meetodil. Mõõdeti sütt, mis saadi 1980. aastate väljakaevamistel. Tulemuseks saadi 15 500±700 aastat tagasi ja 15 910±230 aastat tagasi. Hilisem kiirendi-massispektromeetria andis samade proovide kohta tulemused 14 520±260 aastat tagasi ja 14 480±250 aastat tagasi. Solutré kultuuri proovi (luust kunstiese) kohta andis kiirendi-massispektromeetria vanusehinnanguks 18 450±320 aastat tagasi.
Kaljukunsti ja väikeste kunstiesemete vahel on stiililisi paralleele. Mõnele emahirve abaluule on graveeritud sama looma kujutised, kelle pead on samas tehnikas ja stiilis kujutatud ka kaljujoonisel. Kiirendi-massispektroskoopia on dateerinud ühe niisuguse Madeleine'i kultuuri luugraveeringu vanuseks 14 480±250 aastat.
Koopamaalid.
Mõned uurijad nimetavad Altamira koopa Polükroomide saali (galerii I) esiaja kunsti Sixtuse kabeliks. See on üks Pleistotseeni-aja kunsti kauneimaid näiteid. Polükroomide saal asub koopasuu lähedal, vestibüüli kõrval, moodustades õieti osa vestibüülist. Pablo Picasso on öelnud: "Mitte keegi meist ei suuda midagi niisugust maalida."
Enne kui koopa sissepääs sisse varises ja enne kui ehitati piirdeseinad, mis eraldavad vestibüüli esimesest galeriist, oli see saal elamispaiga loomulik pikendus, kuhu paistis ka välist valgust.
Lagi, kus asuvad maalid, on kergelt kaldu (10 kraadi lõuna suunas) ning madal. Galerii pikkus on 18 m ja laius on 9 m.
Tegemist on esimese koopaga, millest leiti maalid. Altamira jäi esiaegse kunsti tähtsaimaks leiukohaks kuni Lascaux' koobaste avastamiseni. Altamira maalid kuuluvad nooremasse paleoliitikumi ja nende vanus on 15 000 aastat.
Maalid on säilinud tänu jahedale ja niiskele koopakliimale ning tänu sellele, et koopasuu noorema paleoliitikumi lõpus kokku varises.
Polükroomide saali laes paiknevad korratult maalid jääaegsetest loomadest. Seal on kujutatud põhiliselt piisonid, samuti hobune ja emahirved. Piisoneid on kujutatud söövatena, jooksvatena, lamavatena ja haavatutena. Loomafiguure on umbes 20. Figuuride pikkus ulatub kahe meetrini. On ka abstraktseid märke.
See, et maaliti põhiliselt piisoneid, näitab piisoni tähtsust jahiloomana. Piisonitele peeti jahti põhiliselt toidu pärast, kuid neilt saadi ka nahka, luud ja karvu. Arvatakse, et loomi maalisid kütid, lootes jahiõnne. Nende kujutiste juures võidi läbi viia jahieelseid rituaale. On arvatud, et Altamira võis olla küttide ja korilaste rituaalne keskus.
Figuurid on maalitud eri aegadel ja eri tehnikaid kasutades. Kõige vanemad figuurid selles laes on ilmselt punased maalid, millele hiljem on lisatud mitmeid musti maale, seejärel mitmevärvilisi ja lõpuks jälle mõned mustad figuurid.
Pildid on maalitud pruunide, kollakate ja punaste ookervärvidega, musta mangaanoksiidiga ja musta söega, samuti mergli ja raudkarbonaadiga, osalt ka (kivist tööriistadega) graveeritud. Värvid on säilinud, sest nad põhinevad mineraalsetel pigmentidel, mis ei lagune. Et värvid peale jääksid, segati neid verega, loomarasvaga, uriiniga, kalaliimiga, munavalgega või taimemahlaga.
Eriti piisonite puhul on värvidel palju toonivarjundeid, mille tõttu loomad mõjuvad hämmastavalt loomutruult, plastiliselt ja realistlikult. Seinu on ühtlasi graveeritud, radeeritud ja pestud. Lamavad piisonid on maalitud looduslikele kaljukühmudele, mistõttu nad paistavad ühtlasi reljeefidena. Mitme värvi kasutamine ja kalju reljeefi ärakasutamine annavad tunnistust Altamira maalide kõrgemast tehnilisest tasemest võrreldes enamiku teiste koopamaalidega. Tehnilistest oskustest annavad tunnistust ka kujutatud loomade õiged proportsioonid.
Koopa ülejäänud osas on veel üheksa galeriid. Keskmistes galeriides leidub mustaga värvitud või graveeritud piisoneid, kitsi, tarvaid, hobuseid, hirvi ja metssigu. Peale loomafiguuride võib mainida ristkülikukujulisi, koonusekujulisi, võtmekujulisi ja trepikujulisi märke, negatiivkäelabasid ja "makarone". Viimased kujutavad endast savisele seinale käega (viie sõrmega) veetud jooni. Need on võib-olla Altamira koopa vanimaks kaunistuseks.
Nendes galeriides paikneb enamik maale karniisides, mis on tekkinud lubjakivikihtide äärte lahtimurdumisel.
Lagedes olevaid maale on kohati parem vaadata lamades.
Viimane galerii on tuntud "Hobusesaba" ("Cola de Caballo"; galerii X) nime all. See on väga kitsas 50 meetri pikkune koridor, mille seintel ja laes on kõikvõimalikud märgid, selged mustad jooned ning graveeritud või mustaga maalitud loomad (hobused, kitsed, hirved, piisonid ja maskid), mis sarnanevad Castillo ja La Garma koopamaalidele.
Mõnel juhul paistab tegemist olevat kompositsiooniga, mis ühendab erinevaid "maske". "Maskide" puhul on kunstiline sekkumine toetunud looduslikele moodustistele.
Loomad on kujutatud isoleeritult, ilma maastikuta ja maapinnata.
Figuure ja märke on kogu koopas ligikaudu ühepalju. Figuuride seas on 66 hirve (20 emahirve ja 46 isahirve), 40 hobust, 40 piisonit, 8 tarvast, 16 kitse, 2 metssiga ja kaks mägikitse, millele lisandub vähesel määral inimfiguure ja "maske". Märkidest paistavad Polükroomide saalis silma võtmekujulised märgid, käed ja "onnid" ning teistes galeriides ristkülikukujulised ja trepikujulised märgid.
Maalide dateering.
Maalide vanust on uuritud C14-meetodil ja kiirendi-massispektromeetria abil. 1991 võeti pigmendiproovid kolmelt mitmevärviliselt figuurilt ning nende vanuseks saadi C14-meetodil 14 330±190 ja 13 570±190 aastat. See kinnitas, et tegemist on Madeleine'i ajastuga, kuid näitas, et need maalid pärinevad eri aegadest. Mõõtmistes leiti siiski metoodilisi küsitavusi ning 1996 tehti samade proovidega kiirendi-massispektromeetria abil uued mõõtmised. Nüüd saadi tulemuseks 13 130±120, 14 800±150 ja 14 820±130 aastat tagasi.
Uuriti ka sisemiste galeriide musti maale. Ühe musta joone puhul graveeritud emahirve all saadi vanuseks 14 650±140 aastat ja teise, mustade joontega emahirve vanuseks saadi 15 050±180 aastat. Ühe neljakandilise märgi puhul saadi dateering 15 440±200 aastat tagasi.
Osutus, et suur osa kujutistest pärineb ajast 14 800 kuni 14 400 aastat tagasi, seega keskmisest Madeleine'i ajastust, kuid koopas on ka vanemaid ja nooremaid kujutisi. Koobast on kaunistatud Solutré ajastust kuni Madeleine'i ajastu lõpuni, mil koopasuu sisse varises.
Muinsuskaitse ja muuseum.
1910 moodustas Santillana del Mari linnanõukogu Altamira koopa konserveerimis- ja kaitsenõukogu ning määras 1911 ametisse koopa giidi.
1924 tundis Altamira koopa vastu huvi kuningas Alfonso XIII ja koobas kuulutati rahvuslikuks mälestiseks. 1925 loodi Altamira koopa haldamise ja uurimise komisjon. Rajati kohalikus stiilis hoone koopast leitud esemete eksponeerimiseks ja konserveerimiseks, mis oli ühtlasi valvuri eluase.
1955. aastal käis koopas umbes 50 000 külastajat. Ilmnesid esimesed märgid, et maalide värvid hakkavad tuhmuma. Kunstlik valgustus ja inimeste hingeõhk mõjusid maalidele halvasti.
Et külastajate arv kasvas, rajati 1960. aastatel kolm uut paviljoni.
Tekkis oht, et koopa mikrokliima muutub, ja vajadus piirata külastusi. 1973 ulatus külastuste arv 174 000-ni. Koopa sisetemperatuur tõusis, niiskus vähenes ja tekkis mikrobioloogiline saaste.
1977 koobas suleti turistidele, sest tuhandete külastajate hingamisest oli koopaseintele tekkinud valge hallitus. Koopa endine sissepääs on kinni pandud.
1979 asutas kultuuriministeerium koopa haldamiseks ja konserveerimiseks Altamira Rahvusliku Muuseumi ja Uurimiskeskuse. Santanderi ülikool hakkas tegema uurimistööd koopa säilitamiseks.
1982 määrati kindlaks, et aastane turistide arv ei tohi ületada 8500 (päevas umbes 20). Sellest ajast peale tekkis vajadus koopakülastust asendava imitatsiooni järele.
Imitatsioon, mis asub tõelisest koopast mõnesaja meetri kaugusel, võtab aastas vastu 200 000 inimest.
Tõelise koopa külastamine.
Tõelise koopa külastamiseks tuleb eelnevalt registreeruda. Ooteaeg on umbes neli aastat. Tulla tuleb täpselt ettenähtud päeval. Külastustaotlused tuleb saata kirjalikult aadressil Museo de Altamira, Santillana del Mar, 39330 Cantabria, España või Hispaania faksinumbril 942 84 01 57.
UNESCO kultuuripärand.
1985. aastast kuulub Altamira koobas UNESCO kultuuripärandi nimekirja.
Ekspositsioon.
Muuseumi ekspositsioon koosneb kahest osast. "Uues koopas" ("Neocueva") on imiteeritud elu koopas 15 000 aastat tagasi, arheoloogilist väljakaevamist, maalija töökoda, karukoobast ja koopamaale. Teises osas on ulatuslik ekspositsioon Altamira-aegsest igapäevaelust.
Polükroomide saali imitatsioon leidub ka Saksa Muuseumis (Deutsches Museum) Münchenis ja Madridi Arheoloogiamuuseumis. Mõlemas kohas on tehtud täpsed koopiad Saksa Muuseumi poolt.
Novembris 1993 avati Altamira maalide imitatsioon Jaapanis Hispaaniale pühendatud muuseumis.
Õpikojad.
Muuseumi õpikodades saab õppida odaotsa valmistamist ja harjutada piisonijahti ning õppida tule saamist puupulkade hõõrumise teel ja kivist tule välja löömist ning luuüdilambi valmistamist.
Muuseumihoone.
Minimalistliku muuseumihoone on projekteerinud Juan Navarro Baldeweg.
Väljakaevamised Kantaabrias.
Altamira muuseum valmistab ette uurimisprojekti "Altamira aeg" uute teadmiste kogumiseks Solutré ja Madeleine'i kultuuri kohta Kantaabrias. Et Altamira koopas konserveerimise tõttu väljakaevamisi teha ei saa, siis kaevatakse sarnase kronoloogiaga koobastes 2 kuni 5 km kaugusel Altamirast: El Linari koopas (La Busta), Las Aguase koopas (Novales) ja Cualventi koopas (Oreña), mis kõik asuvad Alfoz de Lloredo valla territooriumil.


Arheoloog.
Arheoloog on inimene, kelle kutseala on arheoloogia või kes tegeleb produktiivselt arheoloogiaga vabal ajal.


Aach.
Aach ehk Aach im Hegau on linn Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal Badenis Hegaus Konstanzi kreisis Stockachi lähedal.
Linna nime täpsustatakse asukohaga Hegaus, et eristada seda teistest samanimelistest kohtadest. Linn võib olla nime saanud Aachi allika järgi, kuid kohanimi võib olla ka vanem. Nime kohta vaata ka: Aa jõgi.
Linn on merepinnast 474 m kõrgusel.
Pindala on 1069 hektarit. Aach koosneb kolmest linnaosast: Stadt, Dorf ja Oberdorf. Linn asub järsu mäe otsas, seda kaitsevad müürid ja väravatorn.
Aachi allikas ("Aachquelle") on Saksamaa suurim allikas.
Läheduses on Hegau mäed, Bodeni järv, Steißlingeni järv ja Böhringeni järv. Langensteini lossis on vastlamuuseum.
Aachil on bussiühendus Singeni (6,69 km), Engeni (12,13 km) ja Stockachiga. Naaberlinnad on veel Volkertshausen (3,00 km), Mühlhausen-Ehinge (5,87 km), Emmingen-Liptinge (7,47 km), Orsingen-Nenzinge (9,24 km), Steißlingen (9,42 km), Hilzingen (10,19 km), Rielasingen-Worbl (11,91 km) ja Radolfzell am Bod (14,82 km).
Linnapea on Severin Graf. Sihtnumber on 78267.
Vaatamisväärsused.
Martini kabeli (St.Martinskapelle) ehitas 1596 ehitusmeister Peter Müller. Napoleoni sõdades kabel hävis 1796. Aachi kodanikud ehitasid selle "eestpalvekabelina" uuesti üles. Kabeli lõunaküljel asunud kivirist, mis oli kokku varisenud, asendati 1951 massiivse tammeristiga. Üleriikliku tähtsusega maantee ehitamise käigus 1966 kabel lammutati, kuid ehitati 1984 Aachi kodanike aktiivsel kaasabil uuesti üles.
Alumine värav. 1150 on mainitud kindlustatud kohta "Vesti ze Ahe", millel oli müür, värav, välisõu ja eellinnus. Linna värav oli ühtlasi vangla. Linnamüüris oli väravamajake, kus elas väravavaht. 1525 avati alumine värav ülestõusnud talupoegadele vabatahtlikult. 1559 otsustas magistraat, et värava võtit hoiab linnapea. 1668 ja 1978 väravat renoveeriti. 1987 Stadtstrasse (tänav) sillutati.
Ülemise väravaga lõppes lossiõu. Lääneseina juures asus oletatavasti linna ainuke kaev. 1494. aastast asus seal juudi kool. Lossiõuel olid kütimajakesed ja maakaitseväe harjutusväljak. 1945 sai värav pommi läbi rängalt vigastada.
Vana raekoda on 16. sajandist pärinev renessanss-stiilis astmelise viiluga ehitis. Raadi mainitakse esmakordselt 1306 ("Consules civitatis in Ahe"). Vanim linnapitsat pärineb 14. sajandist. 1461 nimetati Aachi raetuba, kus foogt kohut pidas. Aachi linnapead mainitakse ürikutes esmakordselt 1467. 1673 olid ametis prefekt ja linnakirjutaja. 18. sajandist oli hoones raekoda ning kool koos õpetaja eluasemega. 1924 ehitati Dorfi linnaossa uus raekoda. Vanasse hoonesse paigutati 1933 noortekodu. Pärast 1945. aastat oli see vahepeal elumaja.
Püha Nikolaose kirik'". 1150 oli kindluses kabel. 1184/89 on mainitud ilmikpreestrit Plebanus de Hahet. Esimese kirikhärrana ("Rector ecclesiae") on 1261 mainitud Heinrichi Meßkirchist. 1340. aastast on teada õigustüli Remigiuse ja Nikolaose kiriku vahel surnuaia kabeli pärast. 1424 allutati Aachi kogudus Konstanzi toompraostile. 1565 sai kirikust Hegau aadli matmispaik. 1622 mainitakse kiriku orelit. Remigiuse kiriku õigused anti 1727 üle Nikolaose kirikule. 1736/38 kujundati gooti lööv barokkstiilis (välja arvatud torn). 1885 barokne kujundus kõrvaldati. 1930/31 tehti sisemaalingud. 1970 kirik renoveeriti ja sisemaalingud kõrvaldati. 1998 renoveeriti kirik väljastpoolt.
Esimene koolimaja pärineb 1540. aastast. 1700 kurtsid Aachi foogtid ebakorrapärase kooliskäimise üle. Esimene teadaolev õpetaja oli Franz Thurner (1763). 1902/03 ehitati uus koolimaja. Aastani 1973 asus hoones lasteaed.
Preestrimaja. Kiriku juures olevat preestrimaja koos küüniga mainitakse esmakordselt 1581. Praegune hoone ehitati 1614. Sissekäigu kohal on ehitaja vapikivi. See on Marcus Sittich von Hohenems, Salzburgi vürstpiiskop, Konstanzi toompraost. Hoone juurde kuulusid küün ja kelder.
Ajalugu.
Aachi on ürikutes esimest korda mainitud 1100. aastal. 1150 on juttu kindlustatud kohast ("Oppidum Ach in Hegovia").
1283 sai Aach kuningas Rudolf von Habsburgilt linnaõigused.
1488 viibis Aachis keiser Friedrich III.
1499 käis linnast üle Švaabi sõda.
1525 otsis Hegau aadel Aachi linnast varju ülestõusnud talupoegade eest. Talupojad vallutasid linna.
1559 andis keiser Ferdinand I Aachile linnaraamatu kõikide privileegidega.
1632 hõivas linna 5000 Rootsi ratsaväelast.
1750 kinnitas keisrinna Maria Theresia linna privileege.
1770 sõitsid linnast läbi ertshertsoginna Marie Antoinette ja tema tulevane abikaasa Louis XVI.
1799 peatusid linnas Prantsuse okupatsiooniväed. 25. märtsil toimus Aachi lähedal Prantsusmaa ja Austria vägede vaheline lahing.
1805 läks linn Württembergi alla, mõni aasta hiljem Badeni alla.
1884 hävis suures tulekahjus 14 hoonet.
1945 Aachi pommitati ja linna okupeerisid Prantsuse väed.
1985 hakati kogu vanalinna saneerima. Tööd lõppesid 1997.
2000 tähistati linna 900. aastapäeva.


Alussõna.
Alussõna (saksa keeles "Grundwort") on Martin Buberi raamatu "Mina ja Sina" järgi üks kahest sõnapaarist (Mina-Sina ja Mina-See), mida inimene saab lausuda, konstitueerides oma Mina ja osaledes Jumala kaasloojana oma maailma konstitueerimises.


Athenaios.
Athenaios (ladina keeles "Athenaeus") Naukratisest oli vanakreeka retoorik ja grammatik, kes oli pärit Vana-Egiptusest Naukratise linnast.
Ta õppis Aleksandrias, kus ta elas 170–230 pKr.
Hiljem ta elas Roomas, kus ta kirjutas teose "Deipnosophistai" ("Õpetatud meeste pidusöök"), mis koosneb 15 raamatust. Neist 1., 2. ja 3. raamat on säilinud üksnes 11. sajandil tehtud valikuna. Ülejäänud raamatud on säilinud enam-vähem terviklikuna.
Raamat peab olema kirjutatud pärast keiser Commoduse surma 192 pKr, sest ta sisaldab kohti, mis pole Commoduse suhtes aupaklikud.
Teos sisaldab palju andmeid, mis muidu oleksid kaotsi läinud. Seal on tsiteeritud üle 1500 enamasti kaotsiläinud teose üle 700 autorilt.
Teoses on kujutatud lõunasööki, mille aastal 228 pKr annab rikas roomlane Larensius, kuulsa antikvaari Varro järeltulija. Külaliste seas on oma aja õpetatumad mehed, nende seas arst Galenos ja jurist Ulpianus.
Vestlus puudutab paljusid teemasid, mis on seotud koduse ja ühiskondliku eluga, kommete ja tavadega, kaubanduse, kunsti ja teadusega.
Kõige väärtuslikemate asjade seas on arvukad katkendid proosakirjanikelt ja poeetidelt, sealhulgas keskmise komöödia meistritelt.


Ali Kelmendi.
Ali Kelmendi (1900 Peć, Kosovo – 11. veebruar 1939 Prantsusmaa) oli Albaania kommunist, üks kommunistliku liikumise organiseerijaid Albaanias.
Ali Kelmendi sündis vaeses talupoja perekonnas.
Juunis 1924 võttis ta võitlejana osa Fan Noli juhitud ülestõusust Albaanias. Pärast Noli režiimi kukutamist emigreeris ta detsembris 1924 Itaaliasse, seejärel Austriasse ja seejärel Nõukogude Liitu, kus ta ühines albaania kommunistliku grupiga Kommunistlikku Internatsionaali kuuluva Kommunistlike Parteide Balkani Konföderatsiooni koosseisus.
1930 lähetas Kommunistlik Internatsionaal Kelmendi Albaaniasse kommunistlikku liikumist organiseerima. Ta püüdis kommunistlikku liikumist organiseerida ka Kosovos. Kelmendi organiseerimistöö ei kandnud erilist vilja, sest marksism ei leidnud Albaanias sobivat pinnast ning põrandaalune töö oli salapolitsei aktiivse tegevuse tõttu väga raske. Teda arreteeriti korduvalt. 1936 saadeti Kelmendi Albaaniast välja.
Ali Kelmendi osales Hispaania kodusõjas Garibaldi-nimelise rahvusvahelise brigaadi koosseisus.
1939 andis Prantsusmaal koos teiste Albaania kommunistidega välja propagandistlikku ajalehte.
Ali Kelmendi suri Prantsusmaal 11. veebruaril 1939.
Kelmendi, Ali
Kelmendi, Ali
Kelmendi, Ali


Aadam.
Aadam (heebrea keeles אָדָם "Adam" [ad'am]) oli Piibli (1. Moosese raamatu) järgi esimene inimene, kelle Jumal lõi.
"Aadam" tähendab 'punane muld', 'põllult' (heebrea keeles אדמה "adama" [adam'a]) võetud' (Jumal lõi ta põllumaa savist).
Enamiku Piibli-tõlgenduste järgi olid Aadam ja Eeva kogu inimsoo esivanemad. Pärast Eedeni aiast väljaajamist sündis nende esiklaps Kain. Nimepidi on teada veel Aadama pojad Aabel ja Sett.
Piibli järgi elas Aadam 930 aastat (1Ms 4:1, 2, 25; 1Ms 5:5).
Aadama loomine.
"Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!" Ja Jumal lõi inimese" (heebrea keeles tähendab sõna "adam" 'inimene') "oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!" Ja Jumal ütles: "Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles nende seeme on; need olgu teile roaks! Ja kõigile loomadele maa peal ja kõikidele lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks." Ja nõnda sündis. Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea. Siis sai õhtu ja sai hommik – kuues päev."
Kirjeldust "ta lõi tema meheks ja naiseks" on tõlgendatud nii, et Jumal lõi Aadama kõigepealt hermafrodiitsena, nii mehe kui ka naise tunnustega; et Jumal lõi Aadama oma näo järgi, annab see alust arvata, et ka Jumal ise on mõlemasooline. Müüt jumalast-hermafrodiidist on võrdlemisi levinud.
"Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks."
"Ja Jumal ütles: "Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles on nende seeme; need olgu teile roaks! Ja kõigile loomadele maa peal ja kõigile lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks." Ja nõnda sündis."
Aadam Eedeni aias.
"Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle Ta oli valmistanud. (...) Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma." (1Ms 2:8, 15)
"Ja Jehoova Jumal keelas inimest ja ütles: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" (1Ms 2:16, 17)
Seda otsust on Piibli kriitikud sageli arvustanud. Juba Vana-Rooma keiser Julianus Apostata kirjutas: "Tundub, et Issand Jumal oleks vastupidi pidanud käskima tema poolt loodud inimesel süüa võimalikult palju hea ja kurja tundmise puu vilja, sest kui jumal kord juba andis talle mõtleva pea, siis oli ka vaja teda õpetada ja veel rohkem oleks olnud vaja sundida teda tunnetama head ja kurja, et ta hästi täidaks oma kohustusi. Keeld oli mõttetu ja julm...".
"Ja Issand Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene iga elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema. Ja inimene pani nimed kõigile kariloomadele ja lindudele taeva all ja kõigile metsloomadele..." (1Ms 2:19, 20)
Seda on peetud vastuolus olevaks Esimese Moosese raamatu 1. peatüki salmidega 20–25, mille järgi Jumal lõi linnud-loomad enne inimest.
Lähemalt ei selgitata, kas nime andmine käis ka nende loomade kohta, kes Lähis-Idas ei ela, näiteks pingviinid, kängurud ja vaalad, samuti silmaga nähtamatute ainuraksete kohta.
"Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!" (...) aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks. Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga. Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde. Ja Aadam ütles: "See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!" Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!" (1Ms 2:18, 20–24)
See on vastuolus Esimese Moosese raamatu 1. peatüki 27. salmiga, mille järgi Aadam ja Eeva loodi samal ajal. Sellepärast on arvatud, et Eeva loodi pärast Aadamat, tema küljeluust, kuid Aadamaga samal ajal loodi Lilith, kes oli Aadama esimene naine. On ka arvatud, et kui Aadam oli loodud mõlemasoolisena, ei loodud Eevat tema küljeluust, vaid tema naissuguorganitest.
"Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud. Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?" Ja naine vastas maole: "Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!" Ja madu ütles naisele: "Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja." Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled. Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?" Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!" Siis ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?" Ja Aadam vastas: "Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin." Ja Issand Jumal küsis naiselt: "Miks sa seda tegid?" Ja naine vastas: "Madu pettis mind, ja ma sõin." Siis Issand Jumal ütles maole: "Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja! Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad." Naisele ta ütles: "Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle." Aga Aadamale ta ütles: "Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!" Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta sai kõigi elavate emaks. Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga. Ja Issand Jumal ütles: "Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!" Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud. Ja Ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed." (1Ms 2:25, 3:1–24)
Kui oletada, et Jumal on kõiketeadja, kes suudab ka tulevikku ette näha, siis järeldub sellest, et Jumal pidi ette nägema, et Aadam ja Eeva tema keeldu rikuvad, järelikult pidi see olema Jumala soov. Selle vastu on väidetud, et Jumal ei ole kõiketeadja ning et ta esitas suhteliselt tühise piirangu, et näha, kas Aadam on talle kuulekas, aga Aadamal ja Eeval oli vaba tahe otsustada, kas Jumala keeldu järgida või mitte.
Väidetud on, et Eeva viis kiusatusse Saatan, kes oli endale mao kuju võtnud, ehkki Piibli tekst ei anna selleks alust. Kui Eevat oleks kiusatusse ajanud saatan, oleks ülimalt kummaline, et Jumal karistab selle eest mitte milleski süüdi olevaid madusid ja mitte saatanat, leiab Léo Taxil.
Taxili kommentaari järgi selgus kohe, et Jumala ennustus selle kohta, et Aadam ja Eeva surevad samal päeval mil nad hea ja kurja tundmise puust söövad, ei lähe täide. Mõlemad elasid pärast seda veel kaua aega. Ühtlasi ei läinud täide Jumala sajatus, et maod peavad põrmu sööma. Maailmas on küll loomi, kes toituvad pinnasest, näiteks vihmauss, aga maod nende hulka ei kuulu. Küll karistati madusid sellisel moel, mida Piiblis kirjas pole: nad kaotasid kõnevõime.
Jumal kuulutas Aadamale: "Ja põllutaimed olgu sulle toiduks!", kinnitades teist korda, et inimene peab olema taimetoitlane. Kuid juba järgmises salmis valmistas Jumal mõlemale nahkrõivad, tappes selleks loomi. Pole teada, mis sai lihast, mis pärast nende naha mahavõtmist järele jäi. Siiski pole Piiblis kusagil kirjas, et kedagi oleks karistatud liha söömise eest. Vastupidi, edaspidi andis ka Jumal ise välja liha söömist reguleerivaid seadusi.
Peamine põhjus, miks Jumal Aadama ja Eeva Eedeni aiast välja ajas, oli kartus, et nad söövad ka elupuust ja muutuvad selle tulemusel surematuks. Sealjuures elupuust söömine polnud neile keelatud. Põhjus, miks Aadam ja Eeva polnud elupuust söönud, ei ole selge.
Aadam pärast pattulangemist.
Pärast Aadama ja Eeva väljaajamist Eedeni aiast sündis neile poeg Kain, hiljem teine poeg Aabel. Pärast seda, kui Kain oli Aabeli tapnud, sündis Aadamale ja Eevale veel poeg Sett. Seti sünni ajal oli Aadam 130 aastat vana (1 Ms 5:3). Neil oli veel poegi ja tütreid (1Ms 5:4).
Millal toimus inimeste esimene suguline vahekord, on teadmata. Lähtudes sellest, et 1Ms 1:28 järgi ütles Jumal inimestele: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele...", on võimalik, et see toimus juba Eedeni aias. See pole siiski ilmne. On ka oletatud, et see toimus pärast nende väljaajamist Eedeni aiast ja mitte tingimata esimesel aastal, vaid võib-olla koguni sadakond aastat hiljem. Samuti pole teada, kui kaua inimesed Eedeni aias viibisid.
Õigeusu pärimuse järgi võeti Jeesuse sündimise ajast tuleleegina sähviv mõõk Eedeni aia eest ära, nii et inimestel on võimalik paradiisi tagasi pääseda.
Judaismis saab pattulangemine erilise tähenduse. Nõnda on Philoni järgi kaks loomist: üks on taevase inimese loomine ja teine on maise (põrmust loodud) ja mööduvusele allutatud inimese loomine. Aadam tähendab mõistust, Eeva meelelisust, madu himu. Pattulangemine toimub seeläbi, et vaatlevat mõistust segatakse, kusjuures madu on kiusatuse vahendiks. See tõlgitsus on judaismis maksvusele pääsenud, kuigi mitte ainukehtivana.
Kristlus arendab judaistlikust arusaamast pärispatu mõiste ning mõistab Aadamat inimese algkujuna, kellega ta intiimselt samastub. Nagu apostel Paulus Kirjas roomlastele (Ro. 5:12–21) kirjeldab, allub ta surmale ja mööduvusele. Sellele "vanale Aadamale" vastandub Kristus kui "uus Aadam", kelle samuti algkujuline, samastamist võimaldav lugu viib eluni väljaspool surma haardeulatust.
Pärimuse järgi, mida Piiblis ei ole, oli keelatud viljaks õun. Kõrisõlme on hakatud kutsuma aadamaõunaks, sest arvati, et selle on tekitanud Aadamale kurku kinni jäänud õun. Hiljem on geograafilistel kaalutlustel leitud, et keelatud viljaks pidi olema granaatõun. Mõne islami pärimuse järgi oli keelatud viljaks nisu.
Aadam islamis.
Islamis on Aadam esimene inimene ja ka prohvet. Koraanis loob Allah (Jumal) Aadama savist. Koraanis ei ole öeldud, et Jumal oleks Aadama loonud oma näo järgi. Muslimid usuvad lihtsalt, et Jumal lõi Aadama mudast ja puhus oma vaimu talle sisse, andes neile elu.
Kui Jumal käskis Iblīst (Saatanat) Aadama ees kummarduda, siis oma uhkuse tõttu ta ei tahtnud seda teha ning ta pagendati taevast. Iblīs lubas Jumalale, et viib nii palju inimesi eksiteele kui suudab, mispeale Jumal vastas, et kes tahab, järgib Saatanat, ja kes tahab, järgib Jumalat.
Aadam saadeti Eedeni aeda ja peagi liitus temaga Eeva. Neil lubati seal elada, nagu tahavad, kuid nad ei tohtinud süüa teatavast puust ega maitsta selle vilja. Lõpuks aga andsid mõlemad järele Saatana kiusatusele ning nad saadeti maa peale. See ei olnud karistus: Jumal tahtis levitada oma sõna kogu maa peal ning ta hoiatas neid Saatana järgimise eest. Ta tõotas neile, et kui nad elavad Jumala seaduste järgi, tulevad nad kord tema juurde tagasi.
Et Aadamale anti ülesanne levitada Jumala sõna, siis teda peetaksegi islami esimeseks prohvetiks.
Islami pärimuse kohaselt on Aadama mäel (Adam's Peak) Sri Lankal tohutu Aadama jalajälg. Sri Lanka ja India vahel olevat saareahelat nimetatakse Aadama Sillaks.
Kunst.
Keskaegsed ja vararenessansi kunstnikud kasutasid Aadama ja Eeva motiivi alasti mehe ja naise kujutamiseks moraalselt aktsepteeritaval moel. Mõnikord kattis nende suguelundeid viigileht.


Austria lipp.
Austria lipp on Austria riigi ametlik lipp.
Rahvuslipp.
Rahvuslippu aluseks on võetud 13. sajandist pärinev Habsburgide puna-valge-punane vapikilp, ka Austria lipp on samade värvidega horisontaalsete laidudega trikoloor. Lipp võeti kasutusele 1. mail 1945.
Valge laid sümboliseerib Doonau jõge.
Punased (PMS 186C) laiud õitsvat Austriat.
Pärimuse järgi tekkis sümbol Kolmanda ristisõja ajal, kui 1191 Pühal Maal peetud Acra lahingus värvus Austria hertsogi Leopold V valge keep verest punaseks peale ühe riba, mis asetses keskpaigas ja jäi laia mõõgavöö alla. Sellelt keebilt saigi Austria oma värvid ja vapi.
Riigilipp.
Austria riigilipp on sarnane rahvuslipuga, kuid lipu keskele on paigutatud Austria vapp. Ka lipu proportsioonid on samad, 2:3. Lipp võeti kasutusele 25. aprillil 1984.
Austria ajaloolised lipud.
Aastatel 1867–1918 kasutati Austria-Ungari Keisririigi lippu, 1918–1938 praegust lippu, aga 1938–1945 Kolmanda Riigi haakristiga lippu.


Aida (muusikal).
Aida on muusikal, mille muusika on kirjutanud Elton John ja laulusõnad Tim Rice.
"Aidat" on mängitud Atlantas (1998), Chicagos (1999), Broadwayl (2000), Amsterdamis (2002) ja Tartus (2003).
Etendamislugu.
"Aidat" esitati esimest korda 1. aprillil 1996 Disney kompanii juhtidele New Yorgi teatris "New Amsterdam Theatre", mille Disney kompanii ostis ja renoveeris. Lauludest tehti demoülesvõte Elton Johni esituses. 16. novembril 1996 oli uus kuulamine teiste esitajatega.
Tantsijaid "Aida" lavastuseks valiti 8. ja 9. detsembril 1997 ning lauljaid 11. ja 12. septembril. Valimine jätkus 1. aprillil ja mai esimesel nädalal 1998.
Lavastuse esialgne eelarve oli 15 miljonit USA dollarit.
Disney kompanii juhid ei olnud muusikali nimega rahul. 1998. aasta alguseks leiti uus nimi "Elaborate Lives". Lavastajaks oli määratud Robert Jess Roth ja koreograafiks Matt West.
Muusikal "Elaborate Lives" kuulutati välja 12. veebruaril 1998. Esietendus pidi toimuma Atlantas "Alliance Theatre" 'is. Mitteametlikud esitused algasid septembri alguses, ametlikud eelesietendused 17. septembril ning esietendus 7. oktoobril 1998.
Aidat mängis Heather Headley ja Amnerist Sherie Rene Scott. Radamese osa täitis Hank Stratton.
Lavakujundaja oli Stanley A. Meyer, valguskunstnik Natasha Katz ja kostüümikunstnik Ann Hould-Ward.
Proovid algasid 21. juulil 1998 New Yorgis ja lõppesid 22. augustil. Seejärel algasid Atlantas lavaproovid.
Pärast Atlanta etendusi vahetati lavastaja, koreograaf ja kunstnikud välja. 4. detsembril 1998 teatati, et uus lavastaja on Robert Falls. Kunstnikuks valiti Bob Crowley ja koreograafiks Wayne Cilento. Muusikali nimeks võeti jälle "Aida".
Aida Chicagos.
Uues lavastuses jäid peaosasid mängima Heather Headleyle ja Sherie Scottile, Radamesi osa sai aga Adam Pascal.
Enne Broadwayl näitamist otsustati ümber tehtud Aidat näidata kõigepealt Chicagos.
Laulvaid tantsijaid valiti 23. ja 24. veebruaril New Yorgis.
Proovid algasid 20. septembril 1999 New Yorgis ja jätkusid 23. oktoobril Chicagos.
Eelesietendused algasid 12. novembril ning esietendus toimus 9. detsembril 1999. Chicago etendused kestsid 2000. aasta 9. jaanuarini.
Aida Broadwayl.
Broadway eelesietendused algasid 25. veebruaril 2000 ja esietendus oli 23. märtsil 2000. 17. augustil 2002 mängiti "Aidat" Broadwayl "Palace Theatre" 'is 1000. korda. Broadway etenduse plaat ilmus 13. juunil 2000 ja see võitis 2001. aasta 21. veebruaril parima muusikaliplaadi Grammy auhinna.
Auhinnad.
Amnerise osatäitja Sherie Rene Scott sai auhinna "Clarence Derwent Award", mida "Actors' Equity" annab välja kõige lootustandvamatele näitlejatele New Yorgis.
Heather Headley (Aida) kandideeris ühingu "Outer Critics Circle" auhinnale väljapaistvale muusikalinäitlejannale.
Bob Crowley kandideeris parima kostüümikujunduse Tony auhinnale ja võitis parima lavakujunduse Tony auhinna.
Natasha Katz võitis parima valguskujunduse Tony auhinna.
Heather Headley valiti parimaks muusikalinäitlejannaks ning tõotas eluaja Disney kompanii heaks töötada.
Tim Rice ja Elton John võitsid parima originaal-muusikalipartituuri Tony auhinna, kuid ei saanud autasustamisel viibida. "Aidaga" seotud võitjate lavaleastumisel mängiti motiivi "Written In The Stars".
Ameerika Ühendriikide ringreis.
Ameerika Ühendriikide ringreisil laulis Aidat Simone, Amnerist Kelli Fournier ja Radamest Patrick Cassidy. Ringreisi eelesietendused algasid 27. märtsil 2001 Minneapolises ja esietendus oli 6. aprillil 2001. Etendused Minneapolises kestsid 22. aprillini 2001. Ringreis kestis augustini 2002.
"Aida" ringreisilavastus kandideeris 2002 auhinnale "National Broadway Theatre Award" 9 kategoorias: parimale muusikalile, parimale partituurile, parimale muusikalilaulule ("I Know The Truth"), parimale muusikali meespeaosatäitjale (Patrick Cassidy Radamese osas), parimale muusikali-naispeaosatäitjale (Simone Aida osas ja Kelli Fournier Amnerise osas), parimale lavastajale (Robert Falls), parimale kujundusele (Bob Crowley lavakujunduse eest ja Natasha Katz valguskujunduse eest) ja parimatele kostüümidele (Bob Crowley). Auhinnad jagati 20. mail 2002. "Aidale" langesid parima muusikali, parima lavastuse, parima naispeaosatäitja (Simone), parima naispeaosatäitja ja parima kujunduse auhind.
2002/2003 Ameerika Ühendriikide ringreis jätkus. Osades olid Paulette Ivory (Aida), Jeremy Kushnier (Radames), Lisa Brescia (Amneris), Robert Neary (Zoser) ja Eric L. Christian (Mereb).
Ringreis peatus ka Torontos. Etendused kestsid 7. maist 31. maini 2003. Zoserit laulis Micky Dolenz.
Aida Hollandis.
21. augustil 2001 esietendus hollandikeelne "Aida" Scheveningenis. Aida osas olid Chaira Borderslee, Carolina Dijkhulzen ja Leona Philippo. Radamest mängis Bastiaan Ragas, Amnerist Antje Monteiro, Zoserit Frans van Deursen ja Merebit Marlon David Henry. Detsembri lõpus 2001 ilmus plaat.
Lavastus kandideeris viiele John Kraaijkampi muusikaliauhinnale: parimale muusikalile, parimale naispeaosatäitjale (Antje Monteiro), parimale naispeaosatäitjale (Bastiaan Ragas), kõige lootustandvamale meestalendile (Marlon David Henry) ja parimale tõlkele (Martine Bijl). Auhinnad jagati 22. aprillil 2002. "Aida" võitis parima meespeaosatäitja, parima tõlke ja parima muusikali auhinna. Tim Rice sai elutööauhinna.
Aida Eestis.
Eestis esietendus Aida Vanemuise teatri lavastusena 6. juunil Tartu Lauluväljakul. Produtsent oli Paavo Nõgene ja lavastaja Mati Unt, muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnik Liina Keevallik, kostüümikunstnik Reet Ulfsak, Valguskunstnik Palle Palmé, koreograaf oli Marge Ehrenbusch. Loo tõlkisid eesti keelde Hannes Villemson ja Peeter Volkonski. Peaosades laulsid Janika Sillamaa (Aida), Liisi Koikson (Amneris) ja Lauri Liiv (Radames). Zoserit mängis Tõnis Mägi. Koos koori ja orkestriga (Vanemuise orkester, ooperikoor, ballett ning Toomas Lunge ansambel) oli laval 200 inimest. Kokku anti 5 etendust.
Lavastuse eelarve oli ligikaudu kolm miljonit krooni.
Esietendusel oli 7500 vaatajat, sealhulgas Tim Rice isiklikult, kes pidas etendust suurepäraseks. Lauljatest tõstis ta esile Lauri Liivi, pidades teda Broadway osatäitjast paremaks.
Esimene vaatus.
Esimese vaatuse tegevus algab tänapäeval New Yorgi "Metropolitan Museumi Vana-Egiptuse ekspositsiooni juures. Välja on pandud ka suur kandiline kast, kuhu inimesi elusalt maeti. Seal on säilinud Vana-Egiptuse printsess Amneris. Kaks muuseumikülastajat; keda mängivad Aida ja Radamese osatäitja, lähevad haua juurde. Amneris astub vitriinist välja ja laulab, et kõik lood räägivad inimeste ekslikkusest ja armastusest.
Lavapilt vahetub. Muuseum on kadunud, laval on ainult taust. Amneris teatab publikule, et see armastuslugu leidis aset Vana-Egiptuses. Muinasegiptlaste jaoks oli Niilus jõu allikas ning see tohtis kuuluda ainult neile. Sellepärast nad laastasid Nuubiat ning orjastasid sealsed sõjavangid. Taustal toimub rüüsteretk Nuubiasse.
Egiptuse kapten Radames on oma laeval, saabudes tagasi rüüsteretkelt Nuubiasse ning olles ühtlasi kaardistamisretkel. Kaardistamine on Radamese jaoks kõige tähtsam asi.
Nuubia kuninga tütart printsess Aidat tuuakse koos teiste naisvangidega Radamese laeval Egiptusse. Vangivõtjad ei tea, kes ta on. Püüdes vabastada oma kaasmaalannasid ja iseennast, ründab Aida ühte valvurit. Tema mäss lämmatatakse kiiresti. Radames viib ta laeva sisse oma ruumidesse. Radames hoiatab Aidat, et kui too tahab ellu jääda, on tal parem käituda nagu ori. Aida ütleb, et Radames ei saa temast ega tema rahvast midagi aru. Radames ütleb, et kui Aida põgeneb, tuleb Radames ise talle järele. Aida vastab, et ta poleks arvanud, et Radames on sedasorti mees, kes jookseb iga naise järele.
Kui laev on Egiptusesse jõudnud, käsib Zoser, Radamese isa, vaarao järel teine mees riigis, viia vastsed orjad vasekaevandustesse, kus nad sureksid. Aida pilgu mõjul Radames sekkub ega lase vange kaevandusse saata, sest nad on naised ega peaks seal päevagi vastu. Radamest tervitab tema teener, nuubialasest nooruk Mereb. Radamese äraolekul oli ta müünud oma peremehe veini ja raha endale võtnud. Ta ütleb Radamesele, et vein läks halvaks, kuid peremees ei taha teda uskuda. Zoser ütleb Radamesele, et vaarao on suremas. Kui Radames on lahkunud, kutsub Zoser oma käsilased kokku, ning selgub, et Zoser on vaaraod mürgitanud.
Radames otsustab kinkida Aida printsess Amnerisele toatüdrukuks, kuid mitte teda isiklikult külastada. Aidat printsessi juurde viies tunnistab Mereb, et tunneb Aidas ära Nuubia printsessi. Enne kui Mereb aastaid tagasi vangi võeti, oli tema isa kuninga nõuandja. Aida vannutab Merebit saladust hoidma ning varjama seda isegi teiste nuubialaste eest.
Amneris on pettunud nii selle pärast, et kingituseks on veel üks toatüdruk, kui ka sellepärast, et Radames käib külas kõikide teiste, ainult mitte tema juures. Kuid Aida võidab moehullu Amnerise enda poole, väites, et teab salajast riiete värvimise viisi.
Radamese tagasituleku auks korraldatud peol kuulutab vaarao, et Radames ja Amneris lõpuks abielluvad mõne päeva pärast, mis on Radamesele üllatuseks ja kohkumuseks. Ta tahtis jälle ekspeditsioonile minna, ent see abielu poleks lubanud teda enam kunagi Egiptusest lahkuda. Haigel vaaraol tuleb köhahoog peale ja ta kantakse ära. Kui kõik teised on lahkunud, vahetavad Radames ja Aida mõned sõnad ning avavad end teineteisele. Radames hakkab ennast haletsema. See on Aida meelest absurdne: Radames ei ole ori; kui saatus talle ei meeldi, peab ta seda muutma. Aida kõnnib minema, kuigi Radames käsib teda jääda.
Amnerise ruumides pihib Amneris Aidale, kui raske on printsess olla. Ta peab inimeste ees teesklema ega saa olla tema ise ning elada, nagu ta soovib. Ta on mures isa läheneva surma pärast. Aida lohutab teda. Nad käituvad nagu sõbrannad. Radames astub äkki sisse, tuues ettekäändeks, et tahab Amnerisega öö veeta. Amneris ruttab voodisse. Radames jääb Aidaga jutlema. Ta palub sisuliselt andeks ning püüab välja uurida Aida päritolu. Amneris tuleb vihasena tagasi ja karjub Radamese peale. Radames hiilib uksest välja. Amneris on nõutu, küsides endalt, miks Radames, kes lapsena oli talle nii lähedane, on nüüd võõraks jäänud.
Mereb veenab lõpuks Aidat külastama nuubialaste laagrit. Ta ei ole oma tõotust pidanud. Kõik nuubialased teavad, et printsess on Egiptuses. Aida ei julge minna, sest ta ei suuda nuubialasi aidata. Nuubialased tervitavad Aidat ning kingivad talle riidetükkidest kokku õmmeldud kuningliku rüü. Aida tõotab nende heaks midagi teha ja laseb end printsessina kohelda.
Radames otsustab anda kogu oma varanduse Nuubiast pärit orjadele, sest kui ta küsis Aidalt, mida ta saab tema heaks teha, soovitas Aida aidata tema kaasmaalasi. Aida on Radamese sammust rabatud. Ka Mereb on rabatud. Amneris arvab, et tegemist on ettevalmistustega nende pulmadeks: Radames ei vaja enam oma varandust, sest ta hakkab elama vaarao palees. Ta palub, et Aida paluks tema nimel Radameselt vabandust. Aida ei taha seda teha, kuid Amneris palub tal teha seda kui sõber. Aida läheb Radamese juurde ning proovibki lihtsalt Amnerise palve täita, kuid nad ei suuda teineteisest lahkuda. Nad armastavad. Üks sõdur teatab Radamesele, et Nuubia kuningas on vangi võetud. Aida on vapustatud. Radames püüab teda lohutada, öeldes, et nende riigid on sõjas. Radames ütleb, et Aida peab lahkuma, ent annab talle oma amuleti, mis tagab talle läbipääsu, kui valvurid peaksid teda kinni pidama.
Kui nuubialased saavad teada, et kuningas on vangi võetud, on nad lohutamatud. Aida kinnitab meile, et jumalad armastavad Nuubiat ning neid ei hävitata.
Teine vaatus.
Teine vaatus algab lauluga "A Step Too Far", mis võtab kokku kolme peategelase tunded.
Mereb viib Aida vangistatud isa juurde. Isa ei kiida mingil tingimusel heaks tütre suhteid Radamesega. Nad otsustavad kolmekesi, et lähevad amuleti abiga sadamasse, varastavad paadi ja lähevad Radamese ja Amnerise pulmade ajal Nuubiasse tagasi. Mõnest valvurist pääsevad nad mööda amuleti abiga, mõnele annab Mereb pistist, kasutades raha, mis ta on oma isanda tagant varastanud. Aidal on südametunnistuse konflikt, kuid ta otsustab, et kohus oma rahva ees on tähtsam.
Amneris otsib ärevusega Radamest. Kuni ta Radamest ootab, selgitab Zoser talle sõjaplaane. Amnerisele ei meeldi, et Egiptus peab enda õiguseks teiste maade vallitamist. Kui Radames tuleb, tahab Zoser temaga rääkida. Radames laidab maha Amnerise plaani, et see teda saadaks, kui ta järgmine kord rahva ette ilmub, ning annab talle uurida mõned plaanid, et tal oleks pärast Amnerisega millestki rääkida. Amneris on heitunud sellest, et nad peavad jututeemasid leiutama. Zoser püüab Radamesele nõu anda, öeldes, et ta võib oma suhet Aidaga jätkata alles pärast abiellumist. Radames teatab, et mingit abielu ei tule ning et ta armastab Aidat. Zoser on endast väljas, sest Radames ei taha osaleda vandenõus, mis peab Zoseti troonile viima. Kui Radames on välja tormanud, käsib Zoser oma meestel Aida üles otsida ja tappa. Miibialased peidavad Aida vastu tema tahtmist ära. Üks teine tüdruk esitab end Aidana ja ta võetakse kaasa, et teda tappa.
Kui Aida läheb palee juurde Radamesega kohtuma, kohtab ta Merebit. Mereb on vapistatud sellest, et tema printsess laseb Egiptuse kaptenil ennast kasutada. Radames näeb kergendusega, et Aida ei olegi tapetud. Aida ütleb talle, et nad ei tohi enam kohtuda ja Radames peab abielluma Amnerisega. Egiptuse juhina saab Radames nuubialasi aidata ning võib-olla ainult sellepärast viisidki jumalad nad kokku. Radames ei rahuldu sellega, vaid tahab ka Aidat. Amneris kuulas jutuajamist salaja pealt. Ta ei tea, mida edasi teha: Radames ei armasta teda, Aida on reetnud tema usalduse ja sõpruse ning tema armastab ikka veel Radamest. Abiellumise katkestab uudis, et Nuubia kuningas on vangist põgenenud ja sadamasse teel. Radames ei luba kellelgi enne teda sadamasse minna ning kihutab paleest välja.
Radames jõuab sadamasse parajasti siis, kui Mereb, Aida ja Nuubia kuningas paati astuvad. Alles nüüd saab Radames aru, et Aida on Nuubia printsess. Ta arvab, et Aida armastus oli teeseldud. Aida püüab meeleheitlikult selgitada, et tema armastus on ehtne, samal ajal kui isa kutsub teda paati. Saabub Zoser, kes on Radamese olukorrast kohkunud. Võitluse käigus tapetakse Mereb, ent Radames jõuab paadi kinnitusköied mõõgaga läbi raiuda, nii et Aida isa on väljaspool ohtu. Zoser põgeneb, kartes, et ta peab vastutama Radamese tegude eest ning et tema vandenõu avastatakse. Aida ja Radames võetakse vangi.
Amneris läheb Radamest ja Aidat vanglasse vaatama. Radames ütleb talle, et on teda alati armastanud. Amneris palub tal oma tegusid kahetseda, lootes, et see hoiab ära surmanuhtluse. Radames keeldub. Aida palub Amneriselt vabandust, et ta varjas, kes ta on. Aida ütleb Amnerisele, et ta ei karda surma, mis tähendab vaid olla pimeduses elusalt maetud. Kui vaarao hakkab reeturite üle kohut mõistma, katkestab Amneris isa, nõudes, et temal oleks selles asjas voli otsustada, sest isa sureb varsti ning kõiki otsuseid hakkab tegema tema. Vaarao annab talle loa seda teha. Amneris ütleb, et ta teab, et oma kuritegude eest Egiptuse vastu peavad Aida ja Radames surema elusalt matmise läbi, aga ta otsustab, et nad tuleb panna ühte ja samasse hauda. Nii tehaksegi.
Amneris selgitab publikule, et Radamese ja Aida eeskuju oli talle abiks, kui ta sai Egiptuse valitsejaks. Ta tegi lõpu Egiptuse ja Nuubia vahelisele sõjale. Lavale tuleb esimese pildi kujundus, muuseumisaal. Amneris läheb oma vitriini tagasi. Aida ja Radamese osatäitjad uurivad hauda. Kui eesriie langeb, siis nende pilgud kohtuvad.
Muusika.
Plaat jõudis Billboardi edetabelis 41. kohale.
Esimest singlit "Written In The Stars" Elton Johni ja LeAnn Rimesi esituses hakati raadios mängima 25. detsembril 1998. Laul tõusis Billboardi "Adult Contemporary" edetabelis 22. kohalt 2. kohale, jäädes sinna neljaks nädalaks ja tabelis püsis laul ühtekokku 26 nädalat. Singel ilmus 22. veebruaril 1999 Suurbritannias ja 23. veebruaril Ameerika Ühendriikides. Laul ilmus Billboardi edetabelisse "Hot 100" 37-ndana ja püsis seal 10 nädalat; tabelisse "Hot 100 Singles Sales" ilmus see 18-ndana ning jäi sinna 14 nädalaks.
Teise singlina ilmus USAs "A Step Too Far" ainult raadios mängimiseks. Laul ilmus Billboardi "Adult Contemporary" edetabelisse 12. juunil 1999 25-ndana ning jäi tabelisse 10 nädalaks.
Varia.
Novembri lõpus 2000 ilmus Michael Lasselli raamat "Elton John's & Tim Rice's AIDA: The Making of The Broadway Musical".
Ajakirja Time 2000. aasta teatrietenduste 10 parema edetabelis oli "Aida" kolmandal kohal ning oli üks kahest muusikalist.


Albaania lähiajalugu.
"See artikkel käsitleb kommunistliku liikumise algust Albaanias ning Albaania ajalugu alates 1939. aastast."
Kommunistliku liikumise alg-ajad.
Sõdadevahelisel perioodil leidis kommunistlik liikumine Albaanias vähe pooldajaid, sest ühiskond oli kirjaoskamatu, talupoeglik ja islamiusuline ning salapolitsei poolt jälgitud. Kommunistlik partei tekkis alles Teise maailmasõja ajal.
Kui Fan Noli 1924 põgenes Itaaliasse ja hiljem USA-sse, siis mõned tema vasakpoolsed pooldajad suundusid Moskvasse, kus nad ühinesid Kommunistlike Parteide Balkani Konföderatsiooniga ning seega ühtlasi Kommunistliku Internatsionaaliga (Kominterniga). 1930 lähetas Komintern Ali Kelmendi Albaaniasse kommunistlikke rakukesi organiseerima. Et aga Albaanias puudus nimetamisväärne töölisklass, leidis marksism väga vähe pooldajaid. Nendeks olid mõned riiakad läänemeelsed peamiselt toski intellektuaalid ning maata talupojad, kaevurid ja mõned teised Albaania mahajäänud ühiskonna ja majandusega rahulolematud inimesed. Kelmendi oli sunnitud Albaaniast põgenema. Hispaania kodusõja ajal võitles ta Garibaldi-nimelises rahvusvahelises brigaadis. Hiljem andis ta Prantsusmaal välja propagandistlikku ajalehte. Albaania kommunistide keskuseks jäi Pariis, kuni pärast Prantsusmaa langemist 1940 nad välja saadeti.
Itaalia okupatsioon.
Kui Saksamaa annekteeris Austria ja ähvardas Tšehhoslovakkiat, leidis Itaalia, et ta on muutumas teljeriikide seas teisejärguliseks. Et Albaania kuningale oli sündinud troonipärija, tekkis oht, et tekib dünastia. Kui Hitler 15. märtsil 1939 tungis Mussolinit eelnevalt informeerimata Tšehhoslovakkiasse, otsustas Itaalia diktaator annekteerida Albaania. 17. märtsil teatas Saksamaa suursaadik Roomas Mussolinile, et Saksamaa on valmis Albaania annekteerimist toetama. Itaalia kuningas Vittore Emmanuele III kritiseeris seda plaani, sest pidas seda tarbetult riskantseks.
Ent 25. märtsil 1939 esitas Rooma Tiranale ultimaatumi, nõudes, et see nõustuks Albaania minemisega Itaalia protektoraadi alla. Ettekäändeks oli see, et Albaania kuritarvitab Itaalia raha. Kuningas Zog keeldus vastutasuks Albaania täieliku ülevõtmise ja koloniseerimise eest itaallaste poolt raha vastu võtmast. Teise versiooni järgi pakuti talle ühe Itaalia kindrali poolt formaalse kuningliku staatuse säilimist. Varem oli Zog keeldunud legaliseerimast fašistlikku parteid.
Kuningas püüdis aega võita. Aprilli alguses algas Albaanias mobilisatsioon. Zog esitas 5. aprillil abipalve demokraatlikele riikidele ja 6. aprillil Balkani Antandile.
6. aprillil evakueerusid Tiranast itaallased eesotsas saatkonnaga.
7. aprillil 1939 tungisid Mussolini väed Albaaniasse. 50 000 Itaalia dessantväelast maabus Albaania sadamalinnades Durrëses, Vlorës, Shëngjinis ja Sarandës, samal ajal kui linnu sõjalaevadest pommitati. Hoolimata visast vastupanust mõnel pool, eriti Durrëses, said itaallased Albaaniast kiiresti jagu. Itaallaste rünnak oli siiski halvasti korraldatud ning õnnestus ainult tänu albaanlaste vastupanu kaootilisusele.
Kuigi kuningas Zog oli püüdnud vähendada Itaalia kontrolli relvajõudude üle, ei suutnud Albaania väed osutada Itaaliale olulist vastupanu. Reservväelasi, kes olid saanud väljaõppe ajateenistuses, oli küll vähemalt 50 000, kuid Albaania valitsus ei jõudnud neid mobiliseerida. Itaalial oli 40 000 meest Albaania 14 000 vastu, ning Albaania okupeeriti ja annekteeriti nädala ajaga.
Tahtmata muutuda Itaalia marionetiks, põgenes kuningas Zog koos oma abikaasa kuninganna Geraldine Apponyi ja 5. aprillil sündinud väikese poja Lekaga Kreekasse ja lõpuks Londonisse. Ta saatis kõigepealt autoga teele naise ja lapse, ja kui need olid kindlas kohas, läks ta peaministri residentsi ja edastas sealt üleskutse Albaania rahvale võidelda okupantide vastu viimse veretilgani. Seejärel põgenes ta Kreekasse, väidetavalt ratsa. Ta olevat kaasa võtnud ka suure osa riigikassast.
8. aprilli hommikul kell 9.30 hõivasid Itaalia väed Tirana. Pärastlõuna jooksul jõudsid motoriseeritud kolonnid Shkodërisse ja Elbasani. Itaalia komandör kindral Alfredo Guzzoni maandus Tiranas ning veidi hiljem saabus samuti lennukiga Itaalia välisminister krahv Ciano ning teatas teda vastu võtnud Albaania delegatsioonile, et Itaalia väed on tulnud tagama korda, õitsengut ja progressi, sekkumata Albaania kui natsiooni olemasolusse.
Albaanlastest moodustati Ajutine Administratiivkomitee, mis täitis 9. aprillist 12. aprillini valitsuse kohustusi. Selle eesotsas oli Xhafer Ypi, kes selles ametis oli ühtlasi riigipea kohusetäitja. Ajutine Administratiivkomitee kutsus 12. aprilliks Tiranas kokku Asutava Kogu, mis kiitis heaks personaaluniooni Itaaliaga: Albaania kuningaks pidi saama Itaalia kuningas Vittorio Emmanuele III. Samuti seadis Asutav Kogu itaallaste dirigeerimisel ametisse valitsuse, mida juhtis Shefqet Verlaci. Välisminister oli Xhemil Dino, rahandusminister Fejzi Alizoti, justiitsminister Xhafer Ypi, majandusminister Andon Beça ja haridusminister Ernest Koliqi.
Kuni Itaalia kuninga troonileastumiseni oli riigipea kohusetäitjaks Shefqet Verlaci. 16. aprillil saabus Rooma Albaania delegatsioon, mis tegi Quirinales Itaalia kuningale ametliku ettepaneku võtta vastu Albaania kroon. Kuningas nõustus. 22. aprillil määrati Albaania asekuningaks Francesco Jacomoni di San Savino.
Varsti sulatati Albaania sõjavägi ja diplomaatiline teenistus kokku Itaalia omaga.
Kreeka avantüür.
Kui Saksa väed olid alistanud Poola, Taani ja Prantsusmaa, otsustas Mussolini teha Albaaniast hüppelaua Kreekase. Rünnak algas 28. oktoobril 1940. Kahe diktaatori kohtumisel Firenzes hämmastas Mussolini Hitlerit teatega sissetungist Kreekasse. Mussolini arvestas kiire võiduga, ent Kreeka vastupanuvõitlejad peatasid Itaalia armee ja jõudsid varsti Albaaniasse. Kreeklased vallutasid Korçë ja Gjirokastëri ning ähvardasid itaallased Vlorë sadamalinnast välja ajada.
1939. aasta jooksul olid itaallased allutanud osa Albaania relvajõududest oma üksustele. Ent Albaania sõduritest oli itaallastel vähe kasu, sest nad ei tahtnud okupeeriva riigi eest võidelda, isegi mitte traditsioonilise vaenlase Kreeka vastu. Nad deserteerusid massiliselt.
Et albaanlased kartsid, et kreeklastel on nende maaga jälle omad plaanid, ei tulnud neil tõhusast koostööst Kreeka vägedega midagi välja ning Mussolini väed stabiliseerisid varsti rinde Kesk-Albaanias. Saksamaa kartis, et Balkani poolsaar hakkab ohustama tema ülemvõimu Euroopas, ning sekkus 6. aprillil 1941 koos Bulgaaria ja Ungariga, et purustada nii Kreeka kui ka Jugoslaavia. Kuu aega hiljem liitsid teljeriigid Itaalia poolt valitsetava Albaaniaga ka Kosovo. Nõnda täitus iroonilisel kombel albaania rahvuslaste unistus enamiku albaanlastega asustatud maa-alade poliitilisest ühendamisest siis, kui teljeriigid olid Albaania okupeerinud.
Kommunistliku partei asutamine.
Sõjajärgse Albaania mõjuvõimsamateks isikuteks said Enver Hoxha ja Hispaania kodusõja veteran Mehmet Shehu.
Albaania lähiajaloo tähtsaim tegelane Enver Hoxha tõusis tundmatusest Albaania kõige pikemaajaliseks valitsejaks. Ta sündis 1908. Tema isa oli moslemist toski maaomanik Gjirokastërist, kes pärast USA-s töötamist tuli Albaaniasse tagasi. Enver õppis Korçës Rahvuslütseumis, mis oli Albaania parim keskkool. 1930 õppis ta Prantsusmaal Montpellier' ülikoolis, kuid kaotas Albaania riigi stipendiumi, sest ta jättis õpingud hooletusse. Hiljem elas ta Pariisis ja Brüsselis. 1936 tuli ta ülikooli lõpetamata Albaaniasse tagasi. Ta õpetas oma endises lütseumis prantsuse keelt ja osales Korçës tegutsenud kommunistlikus rakukeses. Sõja ajal ühines Hoxha Albaania partisanidega.
Ka Mehmet Shehu oli moslemi tosk. Ta õppis Tirana Ameerika Kutsekoolis. Shehu jätkas õpinguid Napolis kõrgemas sõjakoolis, kuid vasakpoolse poliitilise tegevuse pärast heideti ta sealt välja. Hispaanias võitles ta Garibaldi-nimelise rahvusvahelise brigaadi koosseisus. 1942. aastani oli ta Prantsusmaal interneeritud, seejärel läks ta Albaaniasse tagasi. Ta võitles partisanide poolel ja sai tuntuks oma julmuse poolest.
Oktoobris 1941 saatis Jugoslaavia Kommunistliku Partei juht Josip Broz Tito Albaaniasse agente, et nad paneksid sealsetest hajutatud kommunistlikest kildkondadest kokku monoliitse partei. Kuu ajaga jõudsid nad rajada Jugoslaavia mõju all oleva Albaania Kommunistliku Partei, mida juhtis Enver Hoxha ning millel oli 130 liiget ja 11-liikmeline Keskkomitee. Parteil puudus esialgu ligitõmbavus masside jaoks ning isegi selle noorsoo-organisatsioon ei värvanud palju liikmeid. Ent 1942. aasta keskel tõstsid partei juhid oma populaarsust, järgides Tito korraldust panna marksistlik-leninliku propaganda asemel rõhk rahvusliku vabanemise loosingile.
Vastupanu Itaalia okupatsioonile.
Septembris 1942 organiseeris kommunistlik partei rahvarindeorganisatsiooni Rahvuslik Vabastusliikumine, kuhu kaasati mitmeid vastupanurühmitusi, sealhulgas rangelt antikommunistlikke. Sõja ajal ei hoolinud Rahvusliku Vabastusliikumise partisanid kommunistide juhtimisel Itaalia okupantide hoiatustest, et sissirünnakutele vastatakse survevahenditega. Partisanide juhid kasutasid nende survevahendite poolt esile kutsutud kättemaksuiha just ära nekrutite värbamiseks.
Natsionalistlik vastupanu Itaalia okupantidele tekkis oktoobris 1942. Ali Klissura ja Midhat Frashëri moodustasid läänemeelse ja antikommunistliku Rahvusliku Liidu ("Balli Kombëtar"). Seda liikumist pooldasid nii suurmaaomanikud kui ka talupojad. "Balli Kombëtar" oli vastu kuningas Zogi tagasitulekule ning nõudis vabariigi sisseseadmist ning mõningaid majanduslikke ja sotsiaalseid reforme. "Balli Kombëtar"geegi hõimupealikud ja toski suurmaaomanikud püüdsid sageli itaallastega (ja hiljem sakslastega) kokkuleppele jõuda, et hoida ära oma rikkuse ja võimu kaotamist.
Kommunistide ja rahvuslaste konflikt.
Kui 1943 Benito Mussolini fašistlik režiim kukutati ja Itaalia alistus, siis Itaalia sõjavägi ja politsei kukkus kokku. Albaania võitlejad alistasid viis Itaalia diviisi. Sissivägedesse voolas kokku entusiastlikke nekruteid. Kommunistid saavutasid kontrolli enamikku Lõuna-Albaania linnade üle, välja arvatud Vlorë, mis oli "Balli Kombëtar" 'i kants. Rahvusliku Vabastusliikumisega ühinenud natsionalistid said kontrolli suure osa Põhja-Albaania üle. Sõja ajal Albaanias töötanud Briti agendid informeerisid vabadusvõitlejaid, et liitlasväed kavandavad suurt sissetungi Balkani poolsaarele, ja kutsusid Albaania killustatud rühmitusi üles oma jõud ühendama. Augustis 1943 veensid liitlased kommuniste ja "Balli Kombëtari juhte kohtuma Mukaj' külas Tirana lähedal ning moodustama Albaania Päästekomitee, mis nende sissitegevust koordineeriks. Ent need kaks rühmitust katkestasid lõpuks igasuguse koostöö, sest neil puudus üksmeel Kosovo sõjajärgse staatuse suhtes. Kommunistid, kes olid Jugoslaavia mõju all, toetasid Kosovo tagasiandmist Jugoslaaviale, kuna aga natsionalistlik "Balli Kombëtar" pooldas Kosovo jätmist Albaaniale. Mukaj' delegaadid leppisid kokku, et Kosovos tuleb selle küsimuse otsustamiseks korraldada rahvahääletus, kuid kommunistid taganesid peagi Jugoslaavia survel sellest kokkuleppest. Kuu aega hiljem kommunistid ründasid "Balli Kombëtari vägesid, alustades kodusõda, mis kestis terve järgneva aasta, peamiselt Lõuna-Albaanias.
Saksa okupatsioon.
Saksamaa okupeeris Albaania septembris 1943, heites langevarjurid Tiranase, enne kui Albaania sissid jõudsid pealinna vallutada. Varsti tõrjus Saksa armee sissid mägedesse ja lõunasse. Berliin teatas, et ta tunnustaks neutraalse Albaania sõltumatust ning organiseeriks Albaania valitsuse, politsei ja sõjaväe. Sakslased ei püüdnud Albaania haldamist kohmakalt kontrollida, vaid taotlesid rahva poolehoidu, toetades Albaania rahva püüdlusi, eriti Kosovo annekteerimist. Mõned "Balli Kombëtari üksused tegid koostööd sakslastega kommunistide vastu ja mõned "Balli Kombëtar'"i juhid võtsid vastu ametikohad sakslaste poolt sisse seatud administratsioonis. Albaania kollaborandid, eriti SS-diviis Skanderbeg, ajasid ka välja ja tapsid Kosovos elavaid serblasi. Detsembris 1943 formeerus Albaania põhjapoolsetes mägedes veel üks vastupanuorganisatsioon, antikommunistlik ja Saksa-vastane rojalistlik rühmitus nimega Seaduslikkus ("Legalitate"). See rühmitus, mida juhtis Abaz Kupi, koosnes suurelt jaolt geegi sissidest, kes ei toetanud enam rahvuslikku vabastusliikumist, kui kommunistid ütlesid lahti Albaania pretensioonidest Kosovole.
Kommunistide võimuletulek.
Kommunistlikud partisanid grupeerisid ümber ning saavutasid jaanuaris 1944 äsja saadud Briti relvi kasutades kontrolli Lõuna-Albaania üle. Mais kutsusid nad Përmetis kokku Rahvusliku Vabastusrinde (see oli Rahvusliku Vabastusliikumise uus nimi) liikmete kongressi, mis valis Rahvusliku Vabastuse Antifašistliku Nõukogu, mis pidi toimima Albaania valitsus- ja seadusandliku organina. Enver Hoxha sai selle Nõukogu täitevkomitee esimeheks ning Rahvusliku Vabastusarmee ülemjuhatajaks. Kommunistlikud partisanid said viimastest "Balli Kombëtari vägedest Lõuna-Albaanias jagu südasuveks 1944 ning juuli lõpuks kohtasid Kesk- ja Põhja-Albaaniasse sisenedes "Balli Kombëtari ja Seaduslikkuse poolt veel üksnes hajusat vastupanu. Briti sõjaväemissioon kutsus rahvuslasi üles kommunistide pealetungile mitte vastupanu osutama ning liitlased evakueerisid Abaz Kupi Itaaliasse. Enne novembri lõppu olid sakslased Tiranast taganenud ning kommunistidel, keda toetas liitlaste õhukate, polnud pealinna hõivamisega mingeid raskusi. Albaania vabastati lõplikult Saksa okupatsioonist 29. novembril 1944. Albaaniat haldas ajutine valitsus eesotsas peaminister Enver Hoxhaga, mille kommunistid olid Beratis oktoobris moodustanud. 1944. aasta lõpus saatis Hoxha Albaania partisanid Tito vägedele appi Albaania rahvuslasi Kosovost välja ajama.
Kokkuvõte sõjaajast ja sõja tagajärjed.
Pärast Teist maailmasõda ei olnud Albaania seisund kadestamisväärne. Kreeka ja Jugoslaavia noolisid Albaania maid, mis nad olid kaotanud või millele nad pretendeerisid. Rahvusliku Vabastusrinde tugevad sidemed Jugoslaavia kommunistidega, kellel samuti oli Suurbritannia sõjaline ja diplomaatiline toetus, tõid kaasa Belgradi võtmerolli Albaania sõjajärgses korralduses. Liitlased ei olnud kunagi tunnustanud Albaania eksiilvalitsust ega kuningas Zogi ega tõstatanud Albaania piiride küsimust ühelgi suuremal sõjaaegsel nõupidamisel. Albaania sõjaaegsete kaotuste kohta ei ole usaldatavat statistikat, kuid ÜRO hinnangul hukkus sõjas umbes 30 000 inimest, hävitati 200 küla, lõhuti 18 000 maja ning umbes 100 000 inimest jäi kodutuks. Albaania ametliku statistika järgi on kaotused suuremad.
Teise maailmasõja ajal oli Albaania Saksa ja Itaalia okupatsiooni all (1941–1944). Kommunistlikud partisanid ja natsionalistlikud sissid võitlesid okupatsioonivägede vastu ja veel rohkem üksteisega. Jugoslaavia kommunistide toetusel ning Briti ja Ameerika Ühendriikide relvade abil saavutasid partisanid pärast Itaalia kapitulatsioon|kapituleerumist septembris 1943 natsionalistide üle võidu. Pärast sakslaste taganemist 1944. aasta lõpus sai valitsusjuhiks kommunistliku vabastusliikumise juht Enver Hoxha.
Albaania kommunistid tõusid esile tänu sõjalisele võidule, mitte tänu kommunismi ahvatlevusele. Albaania autorid on rõhutanud, et kommunistid "vabastasid" Albaania, ilma et ükski Nõukogude sõdur oleks oma jalga Albaania pinnale tõstnud, ent on sageli mainimata jätnud, et kommunistlikud väed Albaanias organiseeriti jugoslaavlaste poolt ning relvastati Lääne poolt ning et itaallased ja sakslased taandusid Albaaniast sõjaliste kaotuste tõttu väljaspool Albaaniat.
Võimu kindlustamine ja esimesed reformid.
Käputäis võitlevaid kommuniste surus pärast Teist maailmasõda lühikese ajaga alla kõik potentsiaalsed poliitilised vaenlased Albaanias, murdis suurmaaomanikud ja väikesearvulise keskklassi ning isoleeris Albaania mittekommunistlikust maailmast. 1945. aasta alguseks olid kommunistid sõdadevahelise perioodi eliidi likvideerinud, diskrediteerinud või riigist välja saatnud. Siseminister Koçi Xoxe, Jugoslaavia-meelne endine plekksepp, juhtis tuhandete sõjakurjategijateks kuulutatud opositsioonipoliitikute, hõimujuhtide ning Albaania varasemate valitsuste liikmete üle peetud protsesse ning nende hukkamist. Tuhanded nende perekonnaliikmed pidid veetma aastaid töölaagrites ja vanglates ning hiljem pagendati nad aastakümneteks viletsas seisukorras riigimajanditesse, mis olid rajatud kuivendatud maadele. Kommunistide võimu kindlustumisega kaasnes ka poliitilise võimu üleminek Põhja-Albaania geegidelt Lõuna-Albaania toskidele. Enamik kommunistide juhte olid keskklassi toskid ning partei värbas uusi liikmeid peamiselt toskide aladelt, kuna aga geegid, kellel oli sajanditevanune võimudele vastuhakkamise traditsioon, ei usaldanud Albaania uusi valitsejaid ega marksistlikku teooriat.
Detsembris 1945 valisid albaanlased uue Rahvakogu, end valimissedelitel figureerisid üksnes Demokraatliku Rinde (varasem Rahvuslik Vabastusliikumine ja Rahvuslik Vabastusrinne) kandidaadid. Kommunistid kasutasid opositsiooni vaigistamiseks propagandat ja terrorit. Ametlikel andmetel osales hääletusel 92% valijatest ja 93% valijatest andis hääle Demokraatliku Rinde kandidaadi poolt.
Rahvakogu tuli kokku jaanuaris 1946, tühistas monarhia ning muutis Albaania "rahvavabariigiks". Pärast kuid kestnud ägedaid vaidlusi võeti vastu konstitutsioon, mis jäljendas Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia konstitutsiooni. Kevadel valisid Rahvakogu liikmed uue valitsuse. Albaania Kommunistliku Partei esimene sekretär Enver Hoxha sai peaministriks, välisministriks, kaitseministriks ja sõjaväe ülemjuhatajaks. Koçi Xoxe jäi nii siseministriks kui ka partei organisatsiooniliseks sekretäriks. 1945. aasta lõpus ja 1946. aasta alguses puhastasid Xoxe ja teised range liini pooldajad välja mõõdukaid, kes olid pooldanud lähedasi kontakte Läänega, väikeses annuses poliitilist pluralismi ning rangelt kommunistlike meetmete edasilükkamist, kuni majandus jõuab areneda. Hoxha sõna jäi peale, kuigi ta kunagi oli pooldanud Itaaliaga sidemete taastamist ning isegi albaanlastel Itaalias õppida võimaldamist.
Kommunistid võtsid oma võimu laiendamiseks ka majanduslikke meetmeid. Detsembris 1944 võttis ajutine valitsus vastu seadused, mis lubasid riigil reguleerida välis- ja sisekaubandust, äriettevõtteid ning riigis leiduvaid väheseid tööstusettevõtteid. Need seadused võimaldasid konfiskeerida poliitiliste pagulaste ja "rahvavaenlaste" varanduse. Riik eksproprieeris ka kogu sakslastele ja itaallastele kuulunud omandi, natsionaliseeris transpordiettevõtted ja tühistas kõik kontsessioonid, mis eelmised valitsused olid välismaa kompaniidele andnud.
Valitsus astus pikki samme stalinlikule plaanimajandusele üleminekuks 1946. aastal. Kõik tööstusettevõtted natsionaliseeriti, väliskaubandus muudeti riigi monopoliks, peaaegu kogu turumajandus toodi riigi kontrolli alla ning maa müük ja üleandmine keelati. Vastasutatud Plaanikomisjoni planeerijad panid rõhku tööstuse arengule ning 1947 võttis valitsus kasutusele Nõukogude Liidus kasutatud kulupõhise arvestuse süsteemi.
Augustis 1945 tegi ajutine valitsus esimesed suured maareformid Albaania ajaloos. Riigi 100 suuremat maaomanikku, kelle käes oli ligi kolmandik Albaania haritavast maast, olid enne sõda nurjanud kõik maareformikavad. Kommunistide reformide eesmärk oli ajada suured maaomanikud pankrotti, võita talupoegade poolehoid ja tõsta talude tootlikkust, et hoida ära näljahäda. Valitsus tühistas talude võlad, võimaldas talupoegadele juurdepääsu odavale niisutusveele ning natsionaliseeris metsa ja karjamaad. Maareformiseadusega, mis jaotas ümber umbes poole Albaania haritavast maast, konfiskeeris valitsus eemalviibivate peremeeste ning põllumajandusest mitte elatuvate isikute maaomandi. Nendel vähestel talupoegadel, kellel oli põllumajandusmasinaid, lubati omada kuni 40 hektarit maad. Usuorganisatsioonidel ja ilma masinateta talupoegadel lubati omada kuni 20 hektarit maad. Maata ja vähese maaga talupoegadele anti kuni 5 hektarit, kuigi nad pidid tasuma sümboolse kompensatsiooni. Nii asendusid kogu Albaanias suured eramõisad pisitaludega. 1946. aasta keskel harisid Albaania talupojad rohkem maad ja nende maisi- ja nisusaak oli suurem kui kunagi varem.
Pinged Albaania ja Jugoslaavia vahel.
Kuni Jugoslaavia väljaheitmiseni Kominformist 1948 oli Albaania Jugoslaavia satelliitriik ja Tito kavatses kasutada oma kontrolli Albaania partei üle kogu riigi inkorporeerimiseks Jugoslaavia koosseisu. Kui Saksamaa oli 1944. aasta lõpus Kosovost taandunud, haarasid Jugoslaavia kommunistlikud partisanid selle provintsi oma valdusse ning korraldasid albaanlaste kallal kättemaksuveresaunu. Enne Teist maailmasõda oli Jugoslaavia Kommunistlik Partei toetanud Kosovo üleandmist Albaaniale, kuid Jugoslaavia sõjajärgne kommunistlik režiim nõudis riigi sõjaeelsete piiride säilitamist. Öeldes jugoslaavlaste survel lahti 1943. aasta Mukaj' kokkuleppest, olid Albaania kommunistid nõustunud pärast sõda Kosovo jugoslaavlastele tagasi andma. Jaanuaris 1945 kirjutasid mõlemad valitsused alla kokkuleppele, mis liidendas Kosovo autonoomse provintsina uuesti Jugoslaaviaga. Varsti pärast seda tunnustas Jugoslaavia esimese riigina Albaania ajutist valitsust.
Juulis 1946 kirjutasid Jugoslaavia ja Albaania alla sõpruse ja koostöö lepingule, millele varsti järgnes rida tehnilise ja majanduslikke leppeid, mis panid aluse Jugoslaavia ja Albaania majanduse integreerimisele. Paktid nägid ette kahe riigi majandusplaanide koordineerimist, rahasüsteemide standardiseerimist ning ühise hinnasüsteemi ja tolliliidu loomist. Jugoslaavia ja Albaania suhted olid nii lähedased, et serbia-horvaadi keel sai Albaania koolides kohustuslikuks õppeaineks. Jugoslaavia kirjutas alla sarnasele sõpruslepingule Bulgaariaga ning marssal Tito ja Bulgaaria juht Georgi Dimitrov rääkisid plaanist luua Balkani föderatsioon, kuhu kuuluksid Albaania, Jugoslaavia ja Bulgaaria. Albaania riigiasutused ja sõjaväestaabid kubisesid Jugoslaavia nõuandjatest. Tirana vajas hädasti välisabi ja umbes 20 000 tonni Jugoslaavia teravilja aitas näljahäda ära hoida. Albaania sai kohe pärast sõda ka 26,3 miljonit USA dollarit ÜRO hädaabi ja rehabilitatsiooni administratsioonilt, kuid investeerimis- ja arenguabi osas oli ta sõltuv Jugoslaaviast.
Jugoslaavia valitsus pidas ilmselt Albaaniasse investeerimist Jugoslaavia enda tulevikusse investeerimiseks. Asutati Albaania-Jugoslaavia ühisettevõtteid mäenduse, raudtee-ehituse, nafta- ja elektritootmise ning väliskaubanduse alal. Jugoslaavia investeeringute najal ehitati suhkrutöötlemisvabrik Korçës, toiduainete töötlemise tehas Elbasanis, kanepivabrik Rrogozhinës, kalakonservivabrik Vlorës ning trükikoda, telefonikeskjaam ja tekstiilivabrik Tiranas. Jugoslaavlased toetasid Albaania majandust ka sellega, et nad maksid Albaania vase ja teiste toorainete eest maailmaturuhinnast kolm korda kõrgemat hinda.
Albaania ja Jugoslaavia vahelised suhted hakkasid aga alla käima, kui albaanlased hakkasid kurtma, et jugoslaavlased maksavad Albaania toorainete eest liiga vähe ning ekspluateerivad Albaaniat ühisettevõtete kaudu. Peale selle ootasid albaanlased investeeringuid kergetööstuse ja naftatöötlemise arendamiseks, ent jugoslaavlased tahtsid, et albaanlased keskenduksid põllumajandusele ja mäendusele. Jugoslaavia katseid Albaania majandust allutada kritiseeris kõige rohkem Plaanikomisjoni esimees Nako Spiru, kes kuulus Hoxha liitlaste hulka. Tito umbusaldas Hoxhat ja teisi intellektuaale Albaania parteis ning püüdis Xoxe ja temale ustavate isikute kaudu neid võimult kõrvaldada.
1947 korraldasid Jugoslaavia juhid otsustava rünnaku Jugoslaavia-vastaste Albaania kommunistide, sealhulgas Hoxha ja Spiru vastu. Mais teatas Tirana 9 Jugoslaavia-vastastena tuntud Rahvakogu liikme arreteerimisest ja riigivastases tegevuses süüdi mõistmisest. Kuu aega hiljem süüdistas Jugoslaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee Hoxhat "sõltumatu" poliitika järgimises ja Albaania rahva pööramises Jugoslaavia vastu. Püüdes nähtavasti osta toetust Albaania Kommunistliku Partei liikmete seas pakkus Belgrad Tiranale 40 miljoni USA dollari ulatuses krediiti, mis moodustas 58% Albaania 1947. aasta riigieelarvest. 1948 põhines ligi pool riigieelarvest Jugoslaavia krediitidel. Suhted halvenesid sügisel, kui Spiru komisjon koostas plaani, mis rõhutas majanduslikku sõltumatust, kergetööstust ja põllumajandust. Jugoslaavlased ilmutasid suurt rahulolematust. Kui Spiru sattus kriitika alla ja keegi Albaania parteijuhtkonnast teda ei toetanud, sooritas ta enesetapu.
Albaania väga madal positsioon kommunistlikus maailmas ilmnes selgelt, kui Albaania parteid ei kutsutud Kominformi asutamiskoosolekule septembris 1947, vaid Albaaniat esindas Jugoslaavia. Kuigi Nõukogude Liit lubas ehitada Albaaniasse tekstiili-, suhkru- ja muid vabrikuid ning varustada Albaaniat põllumajandus- ja tööstusmasinatega, ütles Stalin Milovan Djilasile, kes oli tollal Jugoslaavias kõrge parteiametnik, et Jugoslaavia peaks Albaania "alla neelama".
Jugoslaavia-meelsel kildkonnal oli otsustav poliitiline mõjuvõim Albaanias kuni 1948. aastani välja. Partei Keskkomitee pleenumil veebruaris ja märtsis otsustas kommunistlik juhtkond Albaania ja Jugoslaavia majanduse ja sõjaväe ühendada. Hoxha, kes oli üdini oportunist, isegi häbimärgistas Spirut katse eest Albaania ja Jugoslaavia suhteid laostada. Ühel Poliitbüroo istungil kuu aega hiljem tegi Xoxe ettepaneku pöörduda Belgradi poole taotlusega võtta Albaania vastu Jugoslaavia seitsmendaks liiduvabariigiks. Kui aga Kominform 28. juunil Jugoslaavia välja heitis, tegi Albaania oma Jugoslaavia-poliitikas kiire kannapöörde. See käik päästis Hoxha hukkamisest ning määras Xoxe surmale. Kolm päeva hiljem andis Tirana Jugoslaavia nõuandjatele 48 tundi aega riigist lahkumiseks, tühistas kõik kahepoolsed majanduslepped oma naabriga ning vallandas mürgise Jugoslaavia-vastase propagandarünnaku, mis tegi Stalinist Jugoslaavia rahvuskangelase, Hoxhast välisagressiooni vastu võitleja ja Titost imperialistliku monstrumi.
Albaania sattus Nõukogude Liidu lähedasele orbiidile ning septembris 1948 kompenseeris Moskva Jugoslaavialt saamata jääva välisabi. Moskval oli palju rohkem pakkuda kui Belgradil. Albaania režiimile oli meeltmööda ka see, et Nõukogude Liidul ei olnud ühist piiri Albaaniaga, sest see tegi Moskvale palju raskemaks Tiranale survet avaldada. Albaania Tööpartei (Stalini soovitusel sai see Albaania Kommunistliku Partei uueks nimeks) süüdistas Hoxha riigi hädades Jugoslaaviat ja Xoxet. Hoxha oli lasknud Xoxe siseministri kohalt maha võtta, asendades ta Shehuga. Pärast salajast kohtuprotsessi mais 1949 Xexu hukati. Järgneva titoismivastase puhastuse käigus likvideeriti 31-liikmelisest Keskkomiteest 14 isikut ja 109 Rahvakogu liikmest 32. Partei heitis välja 25% oma liikmetest. Jugoslaavia vastas propaganda-vasturünnakuga, tühistas sõpruslepingu Albaaniaga ja 1950 tõi Tiranast ära oma diplomaatilise esinduse.
Suhete halvenemine Läänega.
Albaania suhted Läänega halvenesid, kui Albaania detsembris 1945 ei võimaldanud vabu valimisi. Albaania piiras USA ja Briti personali liikumist riigis süüdistades neid selles, et nad olid ässitanud kommunismivastaseid mässe Põhja-Albaania mägedes. Suurbritannia teatas aprillis, et ei saada Tiranasse diplomaatilist esindust. Ameerika Ühendriigid tõid novembris oma esinduse ära. Nii USA kui ka Suurbritannia olid vastu Albaania vastuvõtmisele ÜRO-sse. Albaania režiim kartis, et USA ja Suurbritannia, mis toetasid Kreeka kodusõjas kommunismivastaseid jõude, toetavad Kreeka pretensioone Lõuna-Albaaniale. Kartused suurenesid juulis, kui USA Senati resolutsioon toetas Kreeka pretensioone.
Suurem intsident Albaania ja Suurbritannia vahel tekkis 1946, kui Tirana oli kuulutanud oma jurisdiktsiooni alla kuuluvaks kanali Albaania mandri ning Kreekale kuuluva Kérkyra saare vahel. Suurbritannia esitas Albaaniale väljakutse, saates kanalile neli destroierit. Nendest kaks sattusid 22. oktoobril miini otsa ja 44 meeskonnaliiget hukkus. Suurbritannia esitas kaebuse ÜRO-le ja Rahvusvahelisele Kohtule. Viimasele oli see üldse esimene kohtuasi. Ta otsustas Tirana kahjuks.
Pärast 1946. aastat hakkasid Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia välja töötama detailset salaplaani Albaania kommunistliku režiimi kukutamiseks toetades riigis leiduvaid kommunismivastaseid ja rojalistlikke jõude. 1949. aastaks olid USA ja Briti luure töötamas kuningas Zogi ja fanaatiliste mägilastega tema ihukaitsest. Nad värbasid Albaania põgenikke ja emigrante Egiptusest, Itaaliast ja Kreekast ning õpetasid neid välja Küprosel, Maltal ja Lääne-Saksamaal. Neid infiltreeriti Albaaniasse. Sissiüksused sisenesid Albaaniasse 1950 ja 1952, kuid Albaania julgeolekujõud tapsid või vangistasid nad kõik. Nõukogude topeltagent Kim Philby, kes töötas sideohvitserina Briti luure ja CIA vahel, oli lekitanud infiltratsiooniplaani üksikasjad Moskvale. Julgeolekulünk nõudis umbes 300 infiltreeruja elu.
Õõnestustegevuse laine, sealhulgas ebaõnnestunud infiltreerumine ja Tirana Nõukogude saatkonna pommitamine märtsis 1951 julgustas Albaania režiimi võtma karme sisejulgeolekualaseid meetmeid. Septembris 1952 kehtestas Rahvakogu kriminaalkoodeksi, mis nägi ette surmanuhtluse igale üle 11 aastasele isikule, kes mõistetakse süüdi riigivastases vandenõus, riigi omandi kahjustamises või majandussabotaažis.
Hoxha ja Shehu duumviraat.
Pärast viieaastast parteisisest võitlust ja hävituskampaaniaid kommunismivastase opositsiooni vastu said Enver Hoxhast ja Mehmet Shehust riigi juhtivad tegelased. See duumviraat keskendus esmajoones oma võimubaasi tagamisele ja kindlustamisele ning teises järjekorras Albaania sõltumatuse säilitamisele ja riigi ümberkujundamisele ortodokkse stalinismi vaimus. Nende eesmärkide nimel pani kommunistlik eliit kogu elanikkonna pimedalt kuuletuma, koondades neid sunduslikesse "rindeorganisatsioonidesse", pommitades neid propagandaga ning distsiplineerides neid politseiga, mis ei tunnistanud midagi juriidiliste, eetiliste, religioossete ja poliitiliste normide taolist. Hoxha ja Shehu valitsesid Albaania üle ega võimaldanud Albaania rahvale kõige põhilisemaid inim- ja kodanikuõigusi, esitades ennast ning kommunistlikku parteid ja riikliku julgeoleku aparaati, mis oli nende kontrolli all, riigi sõltumatuse valvsate kaitsjatena. Kui Albaania oli 1948. aasta lõpus Jugoslaaviaga suhted katkestanud, sai temast Nõukogude Liidu sõltlane. Kui Nõukogude Liit pärast Stalini surma Titole lähenes, pööras Albaania Moskvale selja ning leidis uue heategija Hiina Rahvavabariigi näol. Kui Hiina isolatsioon 1970. aastate lõpus lõppes, pööras Albaania selja ka Hiinale ning hakkas ajama range autarkia poliitikat, mis viis riigi majandusliku laoseni. Hoolimata kõigest sellest hoidis Hoxha ülal viimistletud isikukultust, mis tõstis tema isiku jumalinimese staatusesse. Kui Hoxha 1985 suri, oli vähe albaanlasi, kes poleks nutnud.
Albaania ja Nõukogude Liit.
Pärast suhete katkestamist Jugoslaaviaga muutus Albaania sõltuvaks Nõukogude abist ja oskusteabest. Veebruaris 1949 sai Albaania Vastastikuse Majandusliku Abistamise Nõukogu liikmeks. Varsti sõlmis Tirana kaubanduslepped Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ja Nõukogude Liiduga. Albaaniasse asusid Nõukogude ja Ida-Euroopa tehnilised nõuandjad ning Nõukogude Liit saatis Albaaniasse sõjalisi nõuandjaid ja ehitas Sazani saarele allveelaevade baasi. Pärast Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia vahelist lõhet olid Albaania ja Bulgaaria ainsad maad, mida Nõukogude Liit sai kasutada Kreekas võitlevatele kommunistidele sõjavarustuse muretsemiseks. See väike strateegiline tähtsus, mis Albaanial Nõukogude Liidule oli, kahanes koos tuumarelvastuse arenguga.
Stalini auks võtsid Albaania valitsejad kasutusele stalinistliku majandussüsteemi uued elemendid. 1949 võttis Albaania kasutusele Nõukogude rahandussüsteemi põhielemendid: riigiettevõtted maksid oma kasumi otse riigikassasse, jättes endale ainult osa, mis oli ette nähtud investeeringuteks omavahendite arvel ja muuks otstarbeks. 1951 kuulutas Albaania valitsus välja esimese viisaastakuplaani, mis nägi ette Albaania nafta, kromiidi, vase, nikli, asfaldi ja söe kasutamist, elektritootmise ja põhivõrgu laiendamist, põllumajandustoodangu kasvu ja transpordi parandamist. Valitsus tegi algust kiire industrialiseerimise programmiga pärast Albaania Tööpartei 2. kongressi ja talumaade kollektiviseerimise kampaaniat 1955. Sel ajal tootsid talud veel umbes 87% Albaania põllumajandustoodangust, 1960. aastaks aga tuli sama protsent kollektiiv- ja riigimajanditelt.
Stalini eluajal jäid Nõukogude-Albaania suhted soojaks, kuigi Nõukogude Liidule tõi Albaania ainult väljaminekuid. 1949, 1950 ja 1951 moodustas Albaania kogu väliskaubanduse kauplemine Nõukogude bloki maadega, üle poole sellest Nõukogude Liidu endaga. Koos oma satelliitriikidega kattis Nõukogude Liit Albaania maksebilansi puudujääki pikaajaliste dotatsioonidega.
Kuigi tervishoid ja haridus jäid Läänest tunduvalt maha, paranesid need Albaania 1,2 miljoni elaniku jaoks 1950. aastate alguses tunduvalt. Arstide arv kasvas kolmandiku võrra 150-le kümnendi alguses (kuigi patsientide arv ühe arsti kohta jäi enamiku standardite järgi vastuvõetamatuks). Riik avas uusi arstiteaduslikke õppeasutusi. Voodikohtade arv tõusis 1765-lt 1945. aastal umbes 5500-ni 1953. aastal. Parem arstiabi ja elutingimused alandasid Albaania masendavat väikelaste suremust 112,2-lt surmalt 1000 elussünni kohta (1945) 99,5 surmani 1953. Ka haridussüsteem, milles nähti vahendit kommunismi propageerimiseks ning sotsialistliku riigi ja ühiskonna ehitamiseks vajaliku akadeemilise ja tehnilise kaadri koolitamiseks, paranes tunduvalt. Koolide, õpetajate ja õpilaste arv kahekordistus aastate 1945 ja 1950 vahel. Kirjaoskamatus kahanes hinnanguliselt 85%-lt (1946) 31%-ni 1950. Nõukogude Liit jagas Albaania üliõpilastele stipendiume ning pakkus hariduse parandamiseks Albaanias spetsialiste ja õppematerjale. Tirana ülikool asutati 1957 ning 1973 rajati Albaania Teaduste Akadeemia. Hoolimata neist edusammudest kannatas haridus mõttevabaduse piirangute all. Näiteks said haridusasutustel vähe kaasa rääkida oma õppekava, õpetamismeetodite ja juhtimisviiside asjus.
Stalin suri märtsis 1953, ning ei Hoxha ega Shehu ei läinud Moskvasse tema matusele, nähtavasti kartes, et Nõukogude juhi surm võib julgustada nende parteikaaslastest rivaale. Nõukogude Liidu järgnev lähenemine Jugoslaaviale valmistas Albaania juhtidele kibedust. Varsti oli Tirana Moskva surve all sunnitud vähemalt formaalselt jäljendama Nõukogude Liidu uut, kollektiivse juhtimise mudelit. Juulis 1953 andis Hoxha välis- ja kaitseministeeriumi portfelli üle lojaalsetele jüngritele, kuid jättis nii parteijuhi- kui ka peaministri koha endale, kuni 1954 sai peaministriks Shehu. Nõukogude Liit tõstis vastuseks oma diplomaatilise esinduse suursaatkonna tasemele.
Hoolimata mõningatest esialgsetest vaimustusavaldustest umbusaldasid Hoxha ja Shehu Nikita Hruštšovi "rahuliku kooseksisteerimise" ja "sotsialismini viivate eri teede" progranni, sest need paistsid ähvardavat sellega, et Jugoslaavia võib uuesti püüda Albaaniat oma võimu alla saada. Hoxhat ja Shehut tegi ärevaks ka väljavaade, et Moskva võib Albaanias eelistada vähem dogmaatilisi valitsejaid. Tirana ja Belgrad taastasid detsembris 1953 diplomaatilised suhted, kuid Hoxha lükkas tagasi Hruštšovi korduvad üleskutsed žestina Tito suunas rehabiliteerida Jugoslaavia-meelne Xoxe. Selleasemel tugevdasid Hoxha ja Shehu haaret riigi siseelu ümber ning jätkasid propagandasõda Jugoslaaviaga. 1955 sai Albaania Varssavi Lepingu Organisatsiooni asutajaliikmeks. See oli ainus sõjaline liit, millesse Albaania kunagi on astunud. Kuigi Varssavi leping esitas esimese lubaduse Albaania piire kaitsta, mille Albaania kommunistlikelt riikidelt sai, ei teinud see leping midagi selleks, et leevendada Albaania juhtide sügavat umbusku Jugoslaavia suhtes.
Kokkuvõte Albaania sõjajärgsest arengust.
11. jaanuaril 1946 kuulutas Enver Hoxha välja rahvavabariigi ja sai ise selle juhiks. Eramaad konfiskeeriti ja tööstus natsionaliseeriti. Et Jugoslaavia kommunistid olid kaasa aidanud Albaania Kommunistliku Partei (1948. aastast Albaania Tööpartei) loomisele novembris 1941, jäi Albaania kuni Tito ja Stalini lõheni 1948 tegelikult Jugoslaavia kontrolli alla. Kui Jugoslaavia 1948 Nõukogude blokist lahkus, katkestas Albaania selle riigiga sidemed ning sai Nõukogude Liidu liitlaseks, astudes 1955 Varssavi pakti liikmeks.
Suhete katkemine Nõukogude Liiduga.
Albaania stalinistlik ideoloogia tekitas järjest suuremaid probleeme Albaania suhetes Nõukogude Liiduga. 1961 mõistsid Nõukogude juhid parteikongressil Albaania avalikult hukka. Albaania katkestas samal aastal diplomaatilised suhted Nõukogude Liiduga ning jäi Varssavi paktist faktiliselt eemale, säilitades siiski formaalse liikmelisuse selles aastani 1968, kui toimus sissetung Tšehhoslovakkiasse.
Albaania ja Hiina liit.
1960. aastatel sai Hiinast Albaania liitlane ning majandusliku ja sõjalise abi peamine allikas. Sidemed Hiinaga takerdusid 1970. aastatel, kui Hiina otsustas kasutusele võtta turumajanduse elemente ning läheneda Ameerika Ühendriikidele. Lõhe sai avalikuks 1978, kui Hiina valitsus lõpetas abiprogrammi Albaaniale ja katkestas kaubavahetuse.
Isolatsionism.
Hoxha, kes oli endiselt võimul, võttis isolatsionistliku kursi, mille tagajärjel Albaaniast sai kõige vaesem riik Euroopas (nüüd on Moldova Albaaniast ette jõudnud).
Isolatsiooni lõpp.
Enver Hoxha suri 1985. aastal kõige pikema staažiga kommunistliku riigijuhina. Võimule tuli Ramiz Alia, kes hakkas tasapisi vähendama Albaania isolatsiooni muust maailmast. Seati sisse diplomaatilised suhted paljude riikidega ning hakati Balkani asjades aktiivselt osalema.
Muutused teistes kommunistlikes riikides hakkasid mõjutama ka Albaaniat. Valitsus püüdis riigi majanduslikku olukorda parandada tihedamate sidemete kaudu Läänega.
Demokratiseerumine ja kommunismi langus.
Sügisel 1989 toimus poliitiline murrang ja algas demokratiseerumine. Septembris 1990 asutati Demokraatlik Partei. Märtsis 1991 peeti esimesed mitmeparteilised valimised pärast paljusid aastaid. Aprillis kiitis Rahvakogu heaks ajutise põhiseaduse. Juunis 1991 tuli streigi tulemusena võimule mittekommunistlik mitmeparteiline režiim, mis aga toidunappuse tõttu detsembris 1991 langes. Augustis 1991 põgenesid tuhanded albaanlased Itaaliasse, kuid ainult vähestel lubati sinna jääda. 1991. aasta jooksul alustati demokraatlike reformidega. Aprillis 1992 valiti Albaania esimeseks sõjajärgseks mittekommunistist presidendiks südamekirurg Sali Berisha. Tema ajal algas läbimõeldum programm turumajanduse sisseviimiseks ja demokraatia kehtestamiseks. Kuid 1995 progress takerdus. Majandus oli kriisis ja rahva usaldus valitsuse vastu kahanes.
1997. aasta anarhia ja sõjaseisukord.
Jaanuaris 1997 algas tormiline poliitiliste intriigide ja rahvarahutuste periood, kui mitme püramiid-investeerimisskeemi kokkukukkumisest raevunud protestijad põrkasid Tiranas kokku politseiga. Umbes pool Albaania elanikest olid investeerinud osa või kõik oma säästudest nendesse nurjunud püramiidskeemidesse, ning märatsemine ja anarhia levisid järgnevatel kuudel kogu Albaanias. Et paljud albaanlased süüdistasid oma rahalistes kaotustes otseselt Berisha valitsust, kes oli julgustanud albaanlasi investeerima nendesse riskantsetesse skeemidesse, siis avaldati presidendile peaaegu pidevalt survet, et ta tagasi astuks. Kodusõja ärahoidmiseks relvastas Berisha kodanikke, keda peeti valitsusele lojaalseks. Mitme linna tänavad vallutasid isehakanud maakaitseväelastest röövlid ning tuli ette lahinguid valitsusvägede, mässajate ja maakaitseväelaste vahel. Vägivald ja kaos jõudsid haripunkti märtsis. Mitmed Euroopa riigid saatsid Albaaniasse rahuvalvajaid, et taastada kord kuni valimisteni.
Kuigi Berisha Demokraatlik Partei kaotas 1997. aasta juuni parlamendivalimistel veenvalt sotsialistidele, ei tahtnud president algul tagasi astuda, et uus parlament, kus olid enamuses kommunistid, saaks valida uue presidendi, nagu Albaania põhiseadus ette näeb. Enne valimistulemuste kinnitamist käskis Berisha armeel pealinna ümber piirata ning ajada laiali opositsiooni toetajate meeleavaldused. Sotsialistide juhid süüdistasid Berishat katses demokraatiat lämmatada. Berisha vastas, et ta ei astu tagasi enne valimistulemuste kinnitamist. Ta astus tagasi 23. juulil, peaaegu kuu aega pärast valimisi. Järgmisel päeval valis parlament presidendiks Rexhep Mejdani, Sotsialistliku Partei peasekretäri. Meidani nimetas peaministriks Sotsialistliku Partei juhi Fatos Nano ning kuulutas pärast kodusõja mahasurumist välja kuulutatud sõjaseisukorra lõppenuks.
Ilir Meta valitsus.
Sotsialistist peaministri Ilir Meta (1999–2002) Albaania poliitiline olukord rahunes. Majandus kasvas 7% aastas. Makedoonlaste ja albaanlaste vaheline tüli Makedoonias lahendati. 2001. aasta suvel toimunud valimistel saavutas Sotsialistlik Partei selge enamuse. Demokraatlik Partei vaidlustas valimistulemused ja boikoteeris parlamenti. 2001 alustati amortiseerunud maanteede ja raudteede moderniseerimist. 2005. aastaks on kavas taastada kõik raudteeühendused välismaaga. Politsei hakkas inimkaubandusega võitlema. Albaania ametlikel andmetel müüdi 1993–2001 välismaale umbes 4000 last; umbes 8000 Albaania naist on Läänes prostituudiks. Võitlema hakati ka heroiinikaubandusega, sigarettide salakaubaveoga ja varastatud autode äriga. Majanduses on endiselt probleemiks suur väliskaubandusbilansi puudujääk ja raskused elektrienergiaga varustamisel. Külma talve tõttu oli 2002. aasta alguses Tiranas vahepeal kuni 20 tundi ööpäevas voolukatkestus.
Pandeli Majko valitsus.
Seoses 2002. juuli presidendivalimistega ilmnesid Sotsialistliku Partei sees vastuolud. Meta soovis senise presidendi Mejdani jätkamist, kuid partei esimees Nano soovis ise presidendiks saada. Korruptsioonisüüdistuste abil mitme ministri vastu saavutas Nano valitsuse kukkumise. Läänes reageeriti Meta kukkumisele murelikult, sest teda peeti usaldatavaks. Uueks peaministriks sai Pandeli Majko, kes nagu Meta'gi kuulus partei pragmaatilis-reformistlikku tiiba. Riigi poliitilise ebastabiilsuse tõttu külmutasid IMF ja Maailmapank oma projektid 100 miljoni USA dollari mahus. Ka Euroopa Liit ähvardas samal põhjusel assotsiatsioonilepingu Albaaniaga edasi lükata.
Albaanlased olid sunnitud kompromissile minema. Demokraatliku Partei arvatavaid rikkumisi 2001. aasta parlamendivalimiste ajal hakati uurima. Sotsialistliku Partei kaks tiiba leppisid omavahel ära. Päev enne presidendivalimisi leppisid kõik parteid kokku ühises kandidaadis. Selge enamusega määrati uueks riigipeaks ja vannutati 24. juulil ametisse 72-aastane erukindral Alfred Moisiu. Vahepeal oli Nano läbi surunud, et partei esimees tohib olla ühtlasi peaminister. Majko astus peaministrikohalt tagasi ning Nano moodustas uue valitsuse.
Fatos Nano valitsus.
28. juunil 2002 tuli Albaania kuningaperekond pärast 63-aastast eksiili Tiranasse tagasi.


Albaania ajalugu.
Albaania ajalugu on inimasustuse ajalugu praegusel Albaania territooriumil.
Albaanias on asustuse jälgi alates neoliitikumist.
Albaania territooriumil elasid vanaajal ühte indoeuroopa keelt kõnelevad illüürlased, tõenäolised albaanlaste esivanemad. Vanad illüüria linnad nagu Amantia ja Byllis annavad tunnistust nende tähelepanuväärsest majanduslikust ja ühiskondlikust arengust. 4.–3. sajandil eKr moodustasid taulantlaste ja ardiaanide hõimud riike, millel olid sidemed Kreeka kolooniate Epidamnose (Dyrrhachioni) ja Apolloniaga. 260–250 eKr tekkis praeguse Albaania territooriumil Lõuna-Illüüria Skodra riik, mis 168 eKr vallutati roomlaste poolt. Alates 167. aastast eKr oli Albaania Illyricumi provintsina Rooma võimu all. 158 eKr tekkis seal dalmaatide hõimuliit. Dalmaadid tunnistasid 155 eKr Rooma ülevõimu ning nende ala läks Illyricumi provintsi koosseisu. See ala sai 9 pKr Rooma provintsiks "Dalmatia", mis Rooma riigi jagamisel 395 jäi Ida-Rooma riigile.
Aastast 535 kuulus "Dalmatia" Bütsantsile (rannik kuulus Bütsantsi mõjupiirkonda 395–1204). 4.-5. sajandil tungisid Albaaniasse gootid ja avaarid. 6. sajandi lõpul tungisid Balkani poolsaarele (sealhulgas Albaania sisemaale) slaavi hõimud ning vallutasid 7. sajandil suured osad "Dalmatia"st. Umbes 809 seati Bütsantsi riigi haldusreformi käigus sisse haldusüksus Dyrrachion (Durrës). 11. sajandi lõpul tungisid Albaaniasse normannid.
Alates 11. sajandist nimetatakse illüürlasi albaanlasteks. Samal ajal algas nende asuala laienemine lõuna ja kagu suunas. Patriarhaalne hõimukord hakkas lagunema. Alates 11. sajandist hakkasid peamiselt Lõuna-Albaanias kujunema varafeodaalsed omandivormid. Umbes 1190 tekkis Albaanias esimene sõltumatu vürstiriik Progoni ja hiljem Gjini võimu all, mis langes 1208. 13. ja 14. sajandil oli Albaania ala ajuti Bulgaaria, Veneetsia ja Serbia võimu all. 14. sajandil tekkisid Topiaj ja Balshani vürstiriik. 14. sajandi lõpu poole hakkasid kujunema albaania hõimud.
Lahingus Kosovo väljal 1389 lõid Türgi väed hävitavalt serblasi. Türklased tungisid ka feodaaltülidest nõrgestatud Albaaniasse. Aastast 1443 õnnestus Albaania rahvuskangelasel Skanderbegil hoida ala oma kindluse Krujë ümber türklastest sõltumatuna ning võidelda Albaania vabastamise eest. Periood 1443–78 (Krujë langemiseni) oli albaanlaste ainuke sõltumatuse aeg enne 20. sajandit. Pärast Skanderbegi surma 1468 vallutasid türklased 1468–1506 kogu albaanlaste asuala. Albaania jäi Türgi võimu alla peaaegu 500 aastaks.
16.–17. sajandil Albaania islamiusustati. Maa areng aeglustus. Mõnedel vürstidel, nagu 1788–1822 Ioanninas valitsenud Ali-pašal õnnestus saavutada ajutine faktiline sõltumatus. Aastatel 1831–69 leidsid aset talurahvarahutused. Prizreni liiga nõudis 1878 Albaaniale autonoomiat. Rahvuslik liikumine aktiviseerus aastast 1905. 1909 algasid albaanlaste ülestõusud Türgi võimu vastu, mida lõpuks oktoobris 1912 puhkeva Esimese Balkani sõja tõttu ei saanud enam maha suruda.
Albaania sõltumatus kuulutati välja 28. novembril 1912 Vlorës. Loodi ajutine valitsus. Albaania allutati kuue Euroopa suurriigi protektoraadile. Euroopa suurriigid otsustasid määrata prints Wilhelm von Wiedi Albaania vürstiks. Ta asuski ametisse 21. veebruaril 1914, kuid pidi juba 4. septembril 1914 maalt lahkuma. Esimese maailmasõja alguses okupeerisid riigi Itaalia, Serbia ja Kreeka, 1915 teljeriigid. Aastal 1919 anti osa Albaaniast mandaadina Itaaliale. Ülestõus Vlorës, mis ajas Itaalia okupatsioonivõimu välja, sundis Itaaliat 1920 mandaadist loobuma.
Jaanuaris 1920 kuulutas Albaania prefektuuride kongress Lushnjës uuesti välja riigi sõltumatuse ja nimetas Tirana pealinnaks. Aastal 1921 tunnustati rahvusvaheliselt Albaania sõltumatust 1913.-14. aasta piirides. Albaania iseseisvuse säilimine pärast Esimest maailmasõda sai võimalikuks suurelt jaolt tänu Aneerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni eestkostele Pariisi Rahukonverentsil. Aastal 1923 fikseeriti piir Kreekaga. 21. jaanuaril 1925 kuulutati välja vabariik ja presidendiks valiti Ahmed Bey Zogu (oli 1921. aastast peaminister), kes laskis 1928 end Zog I nime all kuningaks kroonida. Pärast Itaalia vägede uut sissetungi 7. aprillil 1939 Zog põgenes riigist. 12. aprillil "otsustas" Rahvuskogu ühinemise Itaaliaga personaalunioonis. Pärast Italia üleminekut liitlaste leeri Teises maailmasõjas 1943 tühistas rahvuskogu personaaluniooni. Septembris 1943 vallutasid Albaania Saksa väed. Pärast Saksa vägede lahkumist novembris 1944 läks võim partisanirühmade kätte, kelle seas domineeris kommunistide poolt juhitud Rahvuslik Vabastusrinne. 5. jaanuaril 1945 moodustas kommunistide juht Enver Hoxha rahvarindevalitsuse, mis kuulutas 11. jaanuaril 1946 välja rahvavabariigi.
Enver Hoxha suri 1985. aastal kõige pikema staažiga kommunistliku riigijuhina. Võimule tuli Ramiz Alia, kes hakkas tasapisi vähendama Albaania isolatsiooni muust maailmast. Seati sisse diplomaatilised suhted paljude riikidega ning hakati Balkani asjades aktiivselt osalema. Sügisel 1989 toimus poliitiline murrang ja algas demokratiseerumine. Märtsis 1991 peeti esimesed mitmeparteilised valimised pärast paljusid aastaid. Aprillis kiitis Rahvakogu heaks ajutise põhiseaduse. Juunis 1991 tuli streigi tulemusena võimule mittekommunistlik mitmeparteiline režiim, mis aga toidunappuse tõttu detsembris 1991 langes. Aprillis 1992 valiti Albaania esimeseks sõjajärgseks mittekommunistist presidendiks südamekirurg Sali Berisha. Tema ajal algas läbimõeldum programm turumajanduse sisseviimiseks ja demokraatia kehtestamiseks. Kuid 1995 progress takerdus. Majandus oli kriisis ja rahva usaldus valitsuse vastu kahanes.


Andon Beça.
Andon Beça oli Albaania poliitik.
Ta oli Itaalia okupatsiooni ajal majandusminister Shefqet Verlaci 1939. aasta valitsuses ja rahandusminister 1943.
Beça, Andon


Ameerika.
Ameerika on maailmajagu Maa läänepoolkeral.
Maailmajakku kuuluvad Põhja-Ameerika manner ja Lõuna-Ameerika manner ning neid ümbritsevad saared.
Rahvaarv.
2007. aasta seisuga 895 929 378 inimest.
Kõrgeim koht.
Ameerika kõrgeim koht on Aconcagua mägi, mis on 6959 meetrit üle merepinna.
Madalaim koht.
Ameerika madalaim koht on Surmaorg, mis on 86 meetrit alla merepinna.
Pikim Jõgi.
Amazonas, mille pikkuseks on 6400 km.
Suurim kõrb.
Sonora, mille suurus on 310 000 ruutkilomeetrit.
Suurim järv.
Ülemjärv, mille suuruseks on 84 131 ruutkilomeetrit.
Suurima pindalaga riik.
Kanada on suurima pindalaga riik.


Ameerika Ühendriigid.
Ameerika Ühendriigid ehk Ühendriigid (ingl "United States of America", USA; vanemas eesti keeles ka Põhja-Ameerika Ühendriigid) on riik, mille põhiosa paikneb Põhja-Ameerika mandri keskosas. Ta piirneb idas Atlandi ookeani ja läänes Vaikse ookeaniga. Põhjas on Ühendriikidel maismaapiir Kanada ja lõunas Mehhikoga. Põhja-Ameerika mandri loodeosas asub Alaska osariik, millel on kagus maismaapiir Kanadaga ja loodes merepiir Venemaaga. USAle kuuluvaid alasid on veel mitmel pool maailmas, sealhulgas Hawaii osariik Vaikses ookeanis.
USA koosneb 50 osariigist, millel vastavalt riigi föderalistlikule süsteemile on osaline autonoomia. Osariikidel on õigus luua iseseisvalt majandus- ja kultuurialaseid kontakte teiste riikidega või välisorganisatsioonidega tingimusel, et need registreeritakse vastavas föderaalasutuses. Kaitsealased ja välispoliitilised küsimused otsustab ning lepingud tehakse ainult riiklikul tasandil vastavas ministeeriumis.
Ameerika Ühendriigid said alguse 13 Suurbritannia asumaa iseseisvusdeklaratsioonist, millega nad kuulutasid end vabadeks ja iseseisvateks riikideks.
20. sajandi keskpaigas sai Ühendriikidest majandusliku, poliitilise, sõjalise ja kultuurilise mõju poolest kõige võimsam riik maailmas.
Riigivalitsemine.
Ameerika Ühendriikide kõrgemaks seadusandlikuks võimuks on Ameerika Ühendriikide Kongress, mis koosneb kahest kojast: ülemkojast ehk Senat ja alamkojast ehk Esindajatekojast. Mõlemad kojad peavad istungeid pealinnas Washingtonis asuvas Kapitooliumis.
Riigi juhiks on President, täidesaatvaks võimuks on Ameerika Ühendriikide Presidendi kabinet ehk valitsuskabinet, mille liikmeks olevad ministrid teostavad riigijuhtimisülesandeid läbi neile alluvate ministeeriumite. Riigi välispoliitikat teostatakse läbi välisministri ehk Ameerika Ühendriikide riigisekretäri.
2008. aastast on Ameerika Ühendriikide President Demokraatliku Partei esindaja Barack Obama, asepresident on Joe Biden,
ja "Ameerika Ühendriikide riigiasutused"
Haldusjaotus.
Ameerika Ühendriigid jaotatakse 50 osariigiks ja üheks ringkonnaks (Columbia ringkond).
Ühendriikidel on viis suuremat ülemereterritooriumit: Puerto Rico, USA Neitsisaared, Ameerika Samoa, Guam ja Põhja-Mariaanid.
Pinnamood ja maastikuline liigendus.
USA-s domineerivad vanade mägede ja platoode ahelik Apalatšid, mis kulgevad põhja-lõuna suunas piki Põhja-Ameerika mandri idarannikut, ning kõrgete noorte mägede ahelikud Kaljumäestik, Kaskaadid ja Sierra Nevada, mis kulgevad põhja-lõunasuunas mandri lääneosas. Kanada kilbist Mehhiko laheni laiub suur sisemaamadalik.
Atlandi ja Mehhiko lahe rannikumadalik.
Atlandi ja Mehhiko lahe rannikumadalik laiuvad 3540 km ulatuses Codi neemest Rio Grandeni. Läänes piirneb madalik Apalatšide Piedmontiga, kuid osa madalikust ulatub laia kaarega mööda Mississippi jõe alamjooksu orgu Mehhiko lahest Caironi Illinoisi osariigis ning lääne poole Balconese astanguni Texases.
Kalda lähedal on ulatuslik mandrilava.
Kõrgus merepinnast on väike ja pinnavorme on minimaalselt.
Idarannikul on liustikumoreenist moodustunud Long Islandi saar, lehtersuudmed New Yorgi, Delaware'i ja Chesapeake'i laht ning Albemarle'i ja Pamlico väin ning meresaared Georgia ranniku lähedal.
Cairost kuni Mehhiko laheni moodustab Mississippi jõe keskmine langus üksnes umbes 12...13 cm/km, lahe lähedal alla 10 cm/km. Jõgi lookleb ning moodustab palju järvi. New Orleansist lõuna pool on hiiglaslik ja kasvav delta.
Geograafiline asend, riigikuju.
Ameerika Ühendriigid asuvad eemal Euroopast ja Aasiast ning seal sageli laastanud sõjad pole Ühendriike otseselt puudutanud. Naaberriigid Põhja-Ameerika mandril – Kanada ja Mehhiko – on majanduslikult ja sõjaliselt palju nõrgemad ega ole kunagi olnud Ameerika Ühendriikidele ohtlikud. Vastupidi, USA on ise laienenud naabrite arvel. Ka on naaberriigid varustanud USA-d mitme loodusvara ja odava tööjõuga, olnud tema majandusele turuks ja kapitalile tegevusväljaks, aidanud niiviisi kaasa USA õitsengule.
Olgugi, et USA asub muust maailmast eemal, pole ta sellest eraldatud. Üle ookeanide kulgevad head ja mõõduka pikkusega ühendusteed.
Kõigile merepiiridele pääseb hästi või vähemalt rahuldavalt ligi ka riigi siseosadest. Idas asuva Atlandi ookeani kaudu on peetud sidet Euroopa, Vahemeremaade ja Musta Aafrikaga. Euroopa-sidemed olid varem ülitähtsad – tuli ju sealt suurem osa Ameerika Ühendriikide rahvastikust, seal asusid peamised kaubanduspartnerid. Need sidemed on praegugi olulised, kuid jäävad üha enam muude sidemete varju.
Varem suheldi Euroopaga peamiselt põhjapoolsete sadamate kaudu, mis on lõunapoolsega võrreldes Euroopale märksa lähemal ja ka loodusoludelt soodsamad. Kahjuks jäävad need sadamad riigi siseosadest mõnevõrra eemale. Pärast rekonstrueerimistöid Saint Lawrence’i jõel ja mitme kanali ümberehitust pääsesid ookeanilaevad Suurele järvistule ja sealsed sadamad muutusid meresadamateks. Talveks see meretee, aga kahjuks külmub.
Lõunas saavad Ameerika Ühendriigid üle Mehhiko lahe soodsalt kaupu vahetada. Kariibi mere istandusriikide ja mitme Ladina-Ameerika maaga. Pärast panama kanali valmimist 1914. aastal viib siit otsetee ka Lõuna-Ameerika lääneranniku riikidesse.
Järjest tähtsamaks muutuvad lääneranniku sadamad, mille kaudu peetakse ühendust paljude Vaikse ja India ookeani maadega. Küll on aga läänerannikul vähe häid looduslikke sadamaid. Rannik ise asub enamikust USA osariikidest võrdlemisi kaugel ja partneriteni teisel pool Vaikset ookeani, nagu näiteks Jaapan ja Hiina, on palju maad.
Riik koosneb kahest suurest osast, põhiosast ja Alaska osariigist. Enamus põhiosa piirist Kanadaga on praktiliselt sirge ning annab riigile ristkülikukujulise vormi. Ainult kirdes ja kagus on riigi maa-ala nagu „välja veninud“. Kirdes ja edelas on väljaulatuvad osad. Riigil on ka saari, näiteks Hawaii saared.
Riigi põhiosa (välja jäävad Alaska ja Hawaii) asub vahemikus 125 – 68W ja 50 – 25N. Pealinna Washingtoni geograafilised koordinaadid on 78W ja 39N.
Pinnamood.
Umbes poole USA territooriumist moodustavad tasandikud ja madalad mäestikud, kõrgmäestikke on ainult lääne- ja loodeosas. Idaosas paikneb vana ja tugevasti kulunud Apalatši mäestik (kõrgeim Mount Mitchell 2037m.).
Lääneosas on Kordiljeerid, mille kõrgeima osa moodustab alpiinne Alaska ahelik (USA ja kogu Põhja-Ameerika kõrgeim tipp Mount McKinley 6193 m).
Alaskast lõuna pool on põhja-lõuna-suunaline mäestikuvööde, kuhu kuuluvad Ranniku-Kordiljeerid, Kaskaadid ja Sierra Nevada (Mount Whitney 4418 m) ning idas Kaljumäestik. Nende teke võib olla seotud laamtektoonikaga. (Põhja-Ameerika ja Vaikse ookeani laama mõjul).
Pinnamoe mõju.
Üheks peamiseks teguriks on mäestikud. Ääremäestikud takistavad niiske õhu pääsu sisemaale. Külm arktiline õhk tungib ida-läänesuunaliste mäestike puudumise tõttu kaugele lõunasse, seepärast on USA siseosades talvel temperatuur Ligi 10 °C madalam kui samadel laiustel Euroopas. Kliimat kujundavad soojad ja külmad hoovused, frondid, tsüklonid, päikesekiirgus.
Mägised järsunõlvalised alad asuvad peamiselt lääneosariikides, idaosas on tasandikud ja madalad mäestikud. Kliima takistab maakasutust oluliselt vaid külmas Alaska osariigis ja mõningal määral mitmes kuivas lääneosariigis.
Loodusvarad ja nende majandamine.
Loodusvarade poolest on Ameerika Ühendriigid palju rikkamad kui enamik teisi kõrgelt arenenud maid. Loodusvarade majandamine on seni jätnud aga mõneti soovida.
Territooriumi suurus ilma Suure järvistuta on 936 miljonit hektarit, seega umbes korda väiksem kui Venemaa ning veidi väiksem kui Kanada ja Hiina. Majanduslikult väärtuslikku territooriumi, mis on küllalt tasane ja asub võrdlemisi soodsas kliimas, on USAl rohkem kui ühelgi teisel riigil maailmas – umbes 700 miljonit hektarit ehk peaaeg 3 hektarit inimese kohta.
Üle kolmandiku pindalast ehk umbes 350 miljonit hektarit on riigimaa. Enamasti on see kehv või päris kõlbmatu. Suur hulk maid on parandatud või taastatud.
Maakasutuse poolest on erandlik suurim osariik Alaska. Sealsest 152 miljonist hektarist on metsa all umbes 50 miljonit hektarit, ülejäänu on aga peaaegu kõik kõlbmatu maa.
Metsavarad.
Ameerika Ühendriigid on metsarikas maa. Metsad on tootlikud ja liigirikkad. kaks kolmandikku puidust annavad okaspuud ja kolmandiku kõvad lehtpuud. Väheväärtuslikke puid tuleb harva ette.
USAs kasvab mitmesuguseid metsi. Alaska sisealadel on tüüpilised vähetootlikud okasmetsad. Neid ürgseid metsi peaaegu ei kasutata.
Lääneosa kuivemas kliimas kasvavad peamiselt männimetsad. Kliimast olenevalt on need kidurad, keskmise või üle keskmise tootlikkusega metsad.
Kirdeosariikide segametsad olid varem samuti üsna tootlikud. Kahjuks laastati need metsad juba 19. sajandil. Sooja parasvöötme lehtmetsi on säilinud vaid mägedes lootuskaitse-, vee- või mullakaitsemetsadena.
Varasematel aegadel oli palju niiskeid lähistroopilisi metsi riigi edelaosas. Eriti väärtuslikud olid männi- ja küpressimetsad. Lähistroopilisi metsi laastati tugevasti 20. sajandi algupoolel. Seetõttu on lääneosariikide metsad praegu paremas seisukorras ja seal on valdavalt okaspuud. Lehtpuitu saab peamiselt idaosariikide laastatud metsadest.
Kalavarud.
Vanasti olid Ühendriikide kalavarud rikkalikud. Palju kalu oli sisevetes, eriti Suures järvistus. Juba XV sajandist tuntud heeringa- ja tursapüügi piirkonnad olid Atlandi ookeani põhjaosa rannikuvetes. Heeringat, turska, sardiine, eriti lõhelisi oli väga rikkalikult ka Vaikse ookeani rannikuvetes, kõige rohkem Alaska lõuna- ja läänerannikul. Kalarikas oli Mehhiko laht, kuhu Mississippi ja teised jõed tõid tohutul hulgal toitained. Ent kalavarade majandamine oli kaua aega väga halb: territoriaalvete laius ainult 5 kilomeetrit, kaugemates vetes levis röövpüük, millega tegelesid enamasti välismaalased. Oluliselt kahjustas kalavarasid rannikumere ja suure järvistu saastamine. Niisugustes tingimustes vähenesid kalarikkused tohutult.
Alles viimase paarikümne aasta jooksul on tehtud tõsiseid pingutusi kalavarude kaitseks ja taastamiseks. Vaikses ookeanis ja Mehhiko lahes on olukorra edasine halvenemine peatatud ning Suurde järvistusse kalajuurde tulnud. Atlandi ookeani veed USA rannikul on kalast aga peaaegu tühjad.
Veevarud.
Ameerika Ühendriigid oma enamasti niiske kliima, suurte jõgede ja tohutute põhjaveevarudega on veega väga hästi varustatud. Sellised jõed nagu Mississippi, Yukon ja Columbia kuuluvad maailma 25 veerikkama jõe hulka. USA jõgede aastane äravool kokku on 2345 km3 (viies koht maailmas). Sellele tuleb lisada 125 000 km3 taastumatut põhjavett. Ometi on Ameerika Ühendriikides olnud viimasel aastakümnetel veega palju probleeme, peamiselt kahel põhjusel: vee tarbimine on liiga suur ja veevarad osariikide vahel ebaühtlaselt jaotunud.
Mineraalsed varad.
Suure pindala ja mitmekesise geoloogilise ehituse tõttu on Ühendriikides mineraalseid varasid palju. Mitme tooraine paremad varud on aga kestva kaevandamisega ammendatud ja alles on jäänud vaid halvema kvaliteediga osa. Siiski on Ameerika Ühendriigid mineraalsetelt varadelt palju rikkamad kui Jaapan või Lääne-Euroopa riigid. Neid mineraalseid varasid, mida endal pole, saab tihti hõlpsasti hankida naaberriikidest.
Rauamaagi ülisuured varud paiknevad Ülemjärve ääres, kust neid on lihtne vedada mistahes suunas. Nüüdseks on järele jäänud ainult madala kvaliteediga maak, mida üha enam asendavad Kanadast ja teistest riikidest sisseveetavad rikkad maagid. Mujal USAs leidub rauamaaki suhteliselt vähe.
Ameerika Ühendriikidel on vähe nende metallide maake, mida lisatakse terasele selle omaduste parandamiseks. Täiesti puudub nikkel, seda saadakse Kanadast. Näiteks mangaani aga peab ostma kaugematest maadest.
Alumiiniumimaaki ehk boksiiti leidub USAs ainult ühes keskpärases leiukohas Arkansase osariigis. Seda maaki on otstarbekas sisse vedada Kariibi mere istandusriikidest.
Vase, plii, tsingi, hõbeda ja teiste värviliste metallide maake leidub mitmel pool lääneosariikides üsna palju. Ka nende maakide paremad varud on ammendatud ja järele jäänud maakide metalli sisaldus on võrdlemisi väike. Rikkamaid maake veetakse sisse Mehhikost.
Ameerika Ühendriikides on palju kulda, eriti Californias ja Alaskas. Nende alade asustamisel oli kullapalavikul tähtis osa. Väga palju on fosforiiti, kaalisoola, väävlit.
Energiavarad.
Ka energiavarade poolest kuulub USA maailma rikkaimate riikide hulka. Et energiat tarbitakse aga tohutult palju, on suur osa energiavaradest ammendatud.
Ameerika Ühendriikides on mitmeid nafta- ja maagaasi leiukohti. Vanimad leiukohad Ühendriikide kirdeosas ja Californias on ammendunud või ammendumas. Üsna tühjad on ka praegusajal tähtsaimad Mehhiko lahe ja mandri keskosa basseinid Texase, Oklahoma ja Louisiana osariigist. Perspektiivsed on uued leiukohad Wyomingi osariigis. Väga palju leidub naftat ka Alaska põhjarannikul, kuid sealt on seda suure kauguse ja karmi kliima tõttu raske kätte saade. Suurem osa maailma söevarudest kuulub USAle, Venemaale ja Hiinale. Vanemad, kuulsamad ja kvaliteetsema söega leiukohad asuvad idas, Apalatši mäetikus. Sealsed varud on aga ammendumas. Hiigelmaardlad keskosariikides on seni peaaegu kasutamata – süsi on madala kvaliteediga ja kõlbab üksnes elektrijaamade kütteks.
Uraanimaaki tuumakütuse valmistamiseks on piisavalt, kuid seda tarvitatakse perspektiivitundega ja imporditakse ka mujalt, näiteks Kanadast.
Laamtektoonika.
USA paikneb Põhja-Ameerika laam, võttes enda alla 60% laamast. Ta on vanaaegkonna, keskaegkonna ja uusaegkonna kurrutuse piirkonnas ja eelkambriumi pealiskorral.
Maavärinad ja vulkaanipursked.
Riigis on aktiivseid vulkaane ja seismiliselt aktiivseid piirkondi. Kõige aktiivsemateks aladeks loetakse lääne kurdmäestikega kaetud ala.
Suurimaid purustusi põhjustanud maavärinad on olnud San Francisco maavärin aastal 1906, Anchorage'i maavärin 1964. ja Los Angelesi maavärin 1994. aastal. Vulkaanidest on purustusi toonud Saint Helensi pursked 1980. aastal. Yellowstone'i platool tegutseb ka geisreid.
Kliima.
USA põhiosa asub parasvöötmes ja lähistroopikas, Florida lõunaosa ulatub troopikavöötmesse, Alaskas valitseb lähisarktiline kliima. Ääremäestikud takistavad niiske õhu pääsu sisemaale. Külm arktiline õhk tungib ida-läänesuunaliste mäestike puudumise tõttu kaugele lõunasse, seepärast on USA siseosadest talvel õhutemperatuur ligi 10 °C madalam kui samadel laiustel Euroopas. Jaanuari keskmine temperatuur on Yukoni platool −30 °C, Ülemjärve ääres Duluthis −13,9 °C, Vaikse ookeani rannikul Juneau’s −1,6 °C ja Los Angeleses 12,3 °C. Juuli keskmine temperatuur on siseosades valdavalt üle 18 °C, jahedam on rannikul; kõige kõrgem temperatuur on mõõdetud Surmaorus (56,7 °C; läänepoolkera kõrgeim).
Sademeid on kõige enam Kordiljeeride läänenõlval: 3000–4000 mm, Kaskaadides kohati kuni 6000 mm aastas. Rohkesti sajab ka riigi ida- ja kaugosas (1000–1200 mm aastas). Tasandikel väheneb sademete hulk lääne suunas: Kesktasandiku idaosas on see kuni 1000 mm, Kaljumäestiku idajalamil 300 mm aastas. Riigi keskosas sajab aastas keskmiselt 250…500 mm ning lääne- ja idarannikutel 1000…3000 mm.
Veevarad.
Ameerika Ühendriikide kliima on enamasti niiske, suurte jõgede ja tohutute põhjaveevarudega on veega väga hästi varustatud. Ometi on viimastel aastakümnetel olnud veega palju probleeme, sest vee tarbimine on liiga suur ja veevarud osariikide vahel ebaühtlaselt jaotunud. Veenappus on üleriigilises ulatuses ilmne. Umbes veerand USA veevarudest asub Alaskal, kus neid kuigivõrd ei vajata. Suhteliselt hea on olukord niiskes idaosas – seal teeb muret hoopis vee ajutine üleküllus ehk üleujutused.
Veestik.
Valdav osa USA territooriumist kuulub Atlandi vesikonda, ainult läänepoolsete mäestike jõed voolavad vaiksesse ookeani. USA keskosas hõlmab Mississippi jõestik. Idapoolsed lisajõed nagu Ohio on veerohked ja laevatavad, läänepoolsed nagu Arkansas ja Red River jäävad suvel palju madalamaks, sest vett kasutatakse niisutuseks. Apalatšidest algavad lühikesed veerohked jõed, mis Piedmonti platoolt lasuvad kõrgete jugadena. Vaikse ookeani vesikonna jõed voolavad osalt kanjonites ja on energiarikkad (Columbia, Colorado). Suures nõos on perioodilised või lühiaegsed jõed. USA põhjapiiril asub Suur järvistu. Kordiljeerides ja Apalatšide keskosas on palju väikesi liustikujärvi, lääneosa platoodel ja nõgudes leidub jäänukjärvi nagu Suur Soolajärv.
Jõed saavad oma vee põhjaveest, sadametest ja lumesulamisveest. Alaskas on toitumisallikaks ka liustikud. Veetase kõrge, kui on palju sademeid. Esineb põudasid, mis langetavad veetaset. Jõgedel esineb üleujutusi, põhjustajaks liigsed sademed, orkaanid.
Suuremad jõed.
Jõed saavad oma vee põhjaveest, sadametest ja lumesulamisveest. Alaskas on toitumisallikaks ka liustikud. Veetase kõrge, kui on palju sademeid. Esineb põudasid, mis langetavad veetaset. Jõgedel esineb üleujutusi, põhjustajaks liigsed sademed, orkaanid.
Maailma viiekümne pikima jõe nimistusse mahuvad sellised USA territooriumil voolavad jõed nagu Mississippi (algab Itsasca järvest Minnesotas ja suubub Mehhiko lahte; pikkus 3779 km), Missouri (algab väikejõgede liitumisega ja suubub Mississippisse; pikkus 3726 km), Ohio-Allegheny (algab Pennsylvania osariigis ja suubub Mississippi jõkke; pikkus 2102 km), Colorado jõgi (algab Grandi maakonnas USA-s ja suubub California lahte; pikkus 2333 km).
Võrdluseks võib tuua Eesti pikima Võhandu jõe, mille algus paikneb Otepää kõrgustikul ja mis suubub Lämmijärve läbides kokku 156 kilomeetrit.
Suuremad järved.
Maailma neljakümne suurema järve nimistusse mahuvad järgmised osaliselt või täielikult USA territooriumil asuvad järved: Ülemjärv (82 414 km2; suurim sügavus 406 m), Huroni järv (59 596 km2; suurim sügavus 229 m), Michigani järv (58 016 km2; suurim sügavus 281 m), Erie järv (25 821 km2; suurim sügavus 64 m), Ontario järv (19 477 km2; suurim sügavus 237 m) ja Suur Soolajärv (4662 km2; suurim sügavus 7 m).
Laevatavad veekogud.
Siseveetransport on tähtis eelkõige Suurel järvistul maagi ja söe veoks. Teine piirkond on Mississippi koos lisajõgede, eelkõige Ohioga. Kanalite kasutamine on viimasel ajal vähenenud. Tähtsuse on säilitanud piki Mehhiko lahe rannikut kulgev kanal, eriti naftaveoks Texase ja Mississippi vahel.
Ameerika Ühendriikide riigikaitse.
Ameerika Ühendriikide riigikaitse aluseks on Ameerika Ühendriikide relvajõud, kuhu kuuluvad: maaväed ("US Army"), sõjalaevastik ("US Navy"), merejalavägi ("US Marine Corps"), õhujõud ("US Air Force") ja rannakaitse ("US Coast Guard"). Relvajõudude üle teostab tsiviiljuhtimist Ameerika Ühendriikide Kaitseministeerium ning sõjaväe operatiivjuhtimisorganiks on Staabiülemate ühendkomitee, mis ühendab eri väeliikide staabiülemaid.
Ameerika Ühendriikide eraldatuse tõttu potentsiaalsetest vaenlastest Vaikse ja Atlandi ookeaniga ning ainsaks reaalseks ootamatuks rünnakuohuks Ameerikale on mandritevaheliste- või avakosmoses paiknevate raketikomplekside rünnak, mille ärahoidmiseks ning õigeaegseks eelhoiatusprogrammiks on NORAD (Ameerika Ühendriikide ja Kanada Põhja-Ameerika õhukaitsesüsteem), keskus algselt Colorado Springsis ja hiljem 1962. aastast Colorados Cheyenne mäes.
Ameerika Ühendriikide sisejulgeolek.
Ameerika Ühendriikide sisejulgeoleksüsteemi ehk luurekogukonna moodustavad pärast 11 terrorirünnakut reorganiseeritud sisejulgeolekuasutused, mille juhiks on riiklik julgeolekudirektor ("ameerikapäraselt Director of National Intelligence") James R. Clapper Jr, kelle üldalluvuses on Sisejulgeolekuministeerium, Föderaalne Juurdlusbüroo
Rahvastik.
a>il, see on siiski aeglasem kui vähearenenud maades.
USA on rahvaarvu poolest kolmas riik maailmas. 17. oktoobril 2006 ületas rahvaarv 300 miljoni piiri. Oktoobris 2012 on rahvaarv 314,6 miljonit. Tänu sisserändele on elanikkond alati kiiresti kasvanud, kiire kasv jätkub ka praegu ning seniste trendide jätkudes ületab USA rahvaarv peale aastat 2050 praeguse Euroopa Liidu rahvastiku.
Ameerika Ühendriigid on etniliselt väga mitmekesine maa. Rahvastiku üle peetakse arvestust rassitunnuste ja etnilise päritolu järgi. 2010. aasta rahvaloenduse järgi on rahvastikust 72,4% valgenahalised, 12,6% afroameeriklased, 4,8% Aasia päritolu ameeriklased, 0,9% põlisameeriklased (indiaanlased ja eskimod), 0,2% Hawaii ja teiste Vaikse ookeani saarte põliselanikud, 6,2% teistest rassidest ning 2,9% kahest või enamast rassist.
Keel.
Ameerika Ühendriikidel ei ole riigikeelt, kuid "de facto" on ametlik keel inglise keel. 27 osariigis on inglise keelel ametlik staatus. Lisaks on ametlik staatus hispaania keelel New Mexico osariigis, prantsuse keelel Louisianas ja havai keelel Hawaii osariigis.
Ainult inglise keelt rääkis 2003. aastal kodus 214,8 miljonit inimest (81,6%), hispaania keelt 29,7 miljonit, hiina keelt 2,2 miljonit, prantsuse keelt 1,4 miljonit, tagalogi keelt 1,3 miljonit, vietnami keelt 1,1 miljonit ja saksa keelt 1,1 miljonit ameeriklast.
Religioon.
USAs domineerivad protestantlikud kristlikud kirikud.
17. ja 18. sajandil oli suurem osa uusasunikest Suurbritannia kolooniates religiooni suhtes ükskõiksed. Sisserändajad olid erineva taustaga, erinevalt Euroopast puudus asumaadel ka keskne religioosne institutsioon. Nii valitses noores USA-s ühtaegu suur usuline segadus kui ka liberaalne suhtumine piibli erinevatesse tõlgendustesse.
Ajalugu.
Põhja-Ameerika esmaasukad jõudsid tänapäeva Ameerika Ühendriikide ja Kanada territooriumile vähemalt 15 000 aastat tagasi Aasiast Alaska kaudu. Eurooplaste tuleku ajaks 16. sajandil olid indiaanlased hõivanud peaaegu kogu Ameerika maailmajao. Indiaanlaste hõime oli palju ja nende elulaad oli erinev. Mehhikost põhja poole jäävatel aladel elasid (enamasti väikestes külades) algonkinid, irokeesid, siuud, atapaskid jpt indiaanlaste hõimud, kes tegelesid põllumajanduse, küttimise ja korilusega.
Eurooplaste asustus Ameerikas.
16. sajandi algul siirdusid Mehhiko ala hõivanud hispaanlased Floridasse ja sealt põhja poole, 1565. aastal rajasid nad San Augustine'i, tänapäeva USA territooriumi esimese eurooplaste püsiasunduse. 16. sajandil hakkasid Ameerikasse rändama ka prantslased ja inglased. Esialgu tuli Euroopast vaid maadeuurijaid ja karusnahakaupmehi, aga 17. sajandi algul hakati rajama püsiasustust. Uus-Prantsusmaa koloonia, mis rajati 1604. aastal, ulatus 1680. aastatel Suurest järvistust lõunasse.
Esimese katse kolooniat asutada tegid inglased 1585. aastal Virginias Walter Raleigh' juhtimisel, kuid see ebaõnnestus. 1607. aastal rajas sadakond Inglismaalt pärit kolonisti Chesapeake'i lahe äärde Jamestowni – Põhja-Ameerika esimese püsiva inglaste asunduse (sellest kasvas välja Virginia koloonia). Järgmise 150 aasta jooksul jätkus kolonistide saabumine ning asustati peaaegu kogu rannikuala. Kolonistide enamiku moodustasid inglased, ent oli ka Hollandi (aastast 1613) ja Rootsi asundusi (aastast 1632), tuli prantslasi, sakslasi, iirlasi jt. 18. sajandi keskpaigaks oli suurem osa inglaste asundusi jagunenud 13 koloonia vahel. Igaühel neist oli oma kuberner ja seadusandlus, ent Suurbritannia kuningriigi valitsuse all. 13 kolooniat moodustasid kolm suurt rühma: Uus-Inglismaa (Massachusetts, Connecticut, Rhode Island, New Hampshire); Kesk- (New York, New Jersey, Pennsylvania, Delaware) ja Lõuna kolooniad (Virginia, Maryland, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina, Georgia, kus kolonistid olid inglismaa katoliiklased). Marylandi ja Virginia koloonia ja teistes Lõuna kolooniates tegeleti tubakakasvatusega, mille toodang veeti Euroopasse, nendesse piirkondadesse hakati ka 17. sajandi II poolel tooma Aafrika orje.
Uus-Inglismaa kolooniad rajasid Inglismaa ametlikule kirikule vastanduvad puritaanid. Esimesena asutasid nad 1620 Plymouthi (ümberasujate tuntuim laev on "Mayflower"). Uus-Inglismaa majandus tugines eeskätt enda tarbeks mõeldud põllundusele, ent tegeldi ka laevaehituse, kalanduse ja metsamaterjali tootmisega; aafriklastest orje oli neis kolooniais vähe. Keskkolooniad tekkisid, kui Briti kolonistid võtsid hollandlaste ja rootslaste rajatud asundused üle; õitsvaimaks kolooniaks kujunes neist kveeker William Penni juhitud Pennsylvania.
Eurooplaste asunduste laienemine indiaanlastele kuulunud aladele tõi paratamatult kaasa kokkupõrked indiaanlastega (Indiaanisõjad). Esimene suurem sõda toimus 1622–36 Virginias, alguses suhteliselt edukad olnud indiaanlased said lõpuks kehvema relvastuse ja hõimudevahelise üksmeele puudumise tõttu lüüa.
Ameerika kolooniate iseseisvumine.
Suurbritannia kuningriigi ja Ameerika kolooniate suhted teravnesid pärast Seitsmeaastast sõda. 1763. a Pariisi rahu lõpetas kolooniais prantslastega sõdimise, Suurbritannia oli saanud aga enda võimu alla peaaegu kogu Põhja-Ameerika, ent kuna Euroopas toimunud sõda oli olnud Suurbritanniale kurnav, võttis Suurbritannia parlament vastu mitu seadust, mis suurendasid kolonistide maksukoormat ja piirasid nende majanduslikku arengut ja nende õigusi. Tekkis mitu Suurbritannia vastast ja iseseisvust toetavat võitlusühingut (tuntuim Vabaduse Pojad), boikoteeriti Briti kaupu (Bostoni teejoomine).
1774. aasta 5. septembril tuli Philadelphias kokku I Kontinentaalkongress, kus kinnitati lojaalsust Suurbritannia kuningriigile, ent samas kutsuti boikoteerima kõiki Briti päritolu kaupu, kuni pole tühistatud kolooniate arengut piiravad seadused. Suurbritannia valitsus üritas kolonistidelt relvi ära võtta ja vahistada nende juhte. 19. aprillil 1775. aastal tehti selline katse Massachusettsis, mis ajendas iseseisvussõja (Ameerika Ühendriikide Iseseisvussõda) puhkemise.
10. mail 1775. aastal kogunes II Kontinentaalkongress, mis valis loodava ameerika kolonistide armee etteotsa Virginiast pärit George Washingtoni. 4. juulil 1776 võttis II Kontinentaalkongress vastu Thomas Jeffersoni koostatud Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni, millega kuulutati 13 Põhja-Ameerika kolooniat iseseisvaks ja loodi Ameerika Ühendriigid.
Ameerika kolooniate iseseisvumiseks Suurbritannia kuningriigist toimunud Iseseisvussõja lõpetas Pariisis 3. septembril 1783. aastal sõlmitud Pariisi rahu, millega Suurbritannia tunnustas seniste Suurbritannia kolooniate iseseisvust.
Ameerika Ühendriikide laienemine.
1803. aastal ostsid Ameerika Ühendriigid Prantsusmaalt Louisiana ning selle ostuga kasvas USA territoorium peaaegu kahekordseks.
Laieneval ning majanduslikult kiiresti areneval Ameerika Ühendriikidel tekkis merekaubanduse pinnal konflikt Suurbritanniaga ning 1812 kuulutati endisele emamaale sõda, mille käigus 1814 vallutasid inglased küll Washingtoni linna, ent ameeriklased suutsid oma iseseisvust kaitsta. Sõja lõpetanud 1814. aasta Genti rahulepinguga taastati sõjaeelne seisukord. Põhja- Ameerika mandril asuv Kanada jäi endiselt Suurbritannia kolooniaks.
1823. aastal kuulutas president James Monroe USA välispoliitika alusena välja Ameerika laienemise strateegilisi huve kaitsva seisukoha, mille järgi Ühendriigid vastustasid Euroopa mõju laienemist Ameerikas (Monroe doktriin). USA ise oli sel ajal üha laienemas läände: 1845. aastal annekteeriti algselt Mehhiko valduses olnud ja 1836 iseseisvunud Texas, 1846. aastal sunniti Suurbritannia loobuma Oregonist. Mehhiko alasid liidendati ka Ameerika Ühendriikide ‒ Mehhiko sõjaga. Seejärel ulatus USA ühest ookeanist teiseni. 1853. aastal ostis USA Mehhikolt veel väikese maariba Arizona ja New Mexico lõunaosas ning sellega oli saavutatud riigi tänapäevane ulatus (hiljem lisandusid veel 1867. aastal Venemaalt ostetud Alaska ning 1898. aastal annekteeritud Hawaii. 1898 puhkes Hispaania-Ameerika sõda, mille tulemusena sai USA Hispaanialt Guami, Puerto Rico ja Filipiinid ning kehtestas protektoraadi Kuuba üle.
Ameerika Ühendriigid ja indiaanlased.
Asunike ja kolonistide läände liikudes hõivati üha enam indiaanlaste maid. 1830. aastal võttis Kongress Demokraatliku Partei juhi president Andrew Jacksoni vastu seaduse, millega kõik USA idaosas elavad indiaani hõimud pidid loovutama oma maad ning vastutasuks saama territooriumid läänes. USA kaguosas elanud hõimud eesotsas tšerokiidega üritasid kõiki seaduslikke vahendeid kasutades oma maid säilitada, ent ehkki USA Ülemkohtule esitatud protesti lahend oli neile soodne, keeldus president Andrew Jackson seda aktsepteerimast. Umbes 4000 tšerokiid (neljandik ümberasustatuid) suri 1838–39 küüditamisteekonnal (Pisarate rada). Järgmistel aastatel asustas valitsus ümber ka teisi indiaani hõime.
1862. aastal vastu võetud Homestead Actiga lubati tasuta või väikese raha eest anda maatükk igaühele, kes sellel elab ja seda harib. Selle seaduse tulemusena omandasid tuhanded ameeriklased ja immigrandid farmid läänes, indiaani hõimude aladel. Läände liikudes hävitasid farmerid piisonikarjad, kelle olemasolust sõltus sealsete indiaanlaste ellujäämine. Selline tegevus põhjustas loomulikult kokkupõrkeid, mis lõppesid sõjaväe sekkumisega ning indiaanlaste asustamisega vähe viljakatele aladele rajatud reservaatidesse.
Kodusõda.
Farmerite tööle ja tööstusele tuginevate ja kaitsetolle pooldavate põhjaosariikide ning suuristandustele tuginevate ja vabakaubandust toetavate lõunaosariikide vastuolud kasvasid, ning põhiliseks pingeallikaks oli jätkuvalt orjanduse küsimus. 1854. aastal asutasid orjusevastased põhjaosariiklased Vabariiklik Partei, mille kandidaat Abraham Lincoln võitis 1860. aasta presidendivalimised. 1861. aastal lõid Ühendriikidest lahku 7 lõunaosariiki (hiljem veel 4), kes moodustanud Konföderatsiooni. 12. aprillil 1861. aastal puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis lõppes 9. aprillil 1865 põhjaosariikide võiduga. Sõja käigus 1. jaanuaril 1863. aastal kehtestatud proklamatsiooni kohaselt kuulutati kõik orjad vabaks.
Majandus.
Ameerika Ühendriigid on maailma suurima majandusega riik. Riigi nominaalne SKP oli 2010. aastal 14,7 triljonit dollarit, mis moodustab umbes veerandi kogu maailma majandusest. SKP ostujõu pariteedi alusel inimese kohta oli 47 284 dollarit. SKP-st moodustab tööstus 21,9%, teenused 76,9% ja põllumajandus 1,2%. Suurimad kaubanduspartnerid on Hiina, Mehhiko ja Kanada.
Töötute osakaal oli juunis 2011 9,2%.
Riigivõlg on septembris 2011 14,7 triljonit dollarit, mis moodustab 100% riigi SKPst.


Arnold von Harff.
Rüütel Arnold von Harff (1471 Harffi linnus – jaanuar 1505 Harffi linnus) oli Saksa rändur ja reisikirjanik, kes käis 1496–1499 palverännakul Roomas, Jeruusalemmas ja Santiago de Compostelas.
Arnold von Harff oli Alam-Reinimaa põlisaadlik (rüütel), kes elas Kölnis. Ta sündis 1471. aastal Harffi linnuses Erfti jõe ääres Jülichi hertsogiriigis.
Palverännak.
Arnold von Harffi järgi peab palveränduril kaasas olema kolm rahakotti: ühes olgu raha, teises ettevaatus ja kolmandas tarkus.
Ta asus Kölnist teele 7. novembril 1496 ja rändas läbi Saksamaa.
Dubrovnikus pani ta kirja 1496 või 1497 kirja 56 horvaadikeelset sõna.
1496 (või 1497) rändas ta läbi Albaania, külastades Ulcinjit (praegune Montenegro), Durrëst ja Sazanit. Durrëses koostas ta albaania keele sõnaloendi saksakeelsete vastetega, mis sisaldab 8 lauset, 12 arvsõna (1 kuni 10, 100 ja 1000) ja 21 või 26 muud sõna. See on albaania keele mälestis, mis Albaanias on tuntud "Fjalorthi" nime all.
Venezia.
"Venezias viisid kaupmehed mu Saksa majja, mida lombardia keeles nimetatakse "Fondigo Tudisco" ["Fondaco dei Tedeschi"], praegu Kölnis Maarja kiriku taga elava Anton Paffendorfi arvemajja. Ta hankis seal mulle austava vastuvõtu ning saatis mind igal pool, näidates linna."
"Kirjeldan kõigepealt seda kauplemismaja. Et ma seal mõnda aega peatusin, sain ma seal iga päev näha suurt vürtside, siidi ja muude kaupade käivet. Need pakiti ja saadeti kõikidesse kaubalinnadesse, sest igal kaupmehel on seal oma arvemaja – Kölnist, Strassburgist, Nürnbergist, Augsburgist, Lübeckist ja teistest [Püha Rooma] Riigi Saksa linnadest. Kaupmehed ütlesid, et maksavad Venezia isandatele [maksudena] iga päev sada tukatit vaba raha, peale selle ostavad nad kogu kauba seal [Venezia]s ja maksavad selle eest kallilt."
"Sellest Saksa majast minnakse üle pika puusilla paremal. Siis jõutakse väiksele väljakule, mille nimi on Rialto. Siia kogunevad kaupmehed kauplema iga päev kell 9 või 10, nii et igaüht neist võib sealt ruttu leida."
"See väljak on ümmargune ja umbes sama suur nagu Durenis. Väljaku lähedal istuvad rahavahetajad, kes hoolitsevad kaupmeeste sularaha eest, mida need hoiavad rahavahetajate käes, et neil oleks vähem raha käes. Kui üks kaupmees ostab teise käest, siis ta juhatab ta pamkurite juurde, nii et kaupmeeste vahel liigub vähe raha."
"Rialtolt väljuvad pikad tänavad, kus kaupmeestel on poed, nagu näiteks kullasseppadel ja juveliiridel, kes müüvad pärleid ja kalliskive."
"Ühel tänaval on rätsepad, kingsepad, köiemüüjad, lina- ja rõivamüüjad ja teised, keda kauples seal lugematul arvul."
"Poodide peal on kloostri maganisruumi taoline koht, nii et igal kaupmehel Venezias on oma kauplus, mis on täis kaupa, vürtse, haruldasi rõivaid, siidrõivaid ja palju teisi kaupu, nii et võib öelda, et Venezia rikkus on sellel väljakul."
"Siit [Rialtolt] läksime San Marco peakiriku juurde läbi paljude kitsaste tänavate, millest mõnel olid apteekrid, mõnel raamatuköitjad, teistel igasugused kaupmehed, kes ajasid õitsvat äri."
"San Marco on väga ilus, kuid madal kirik, mille kohal on palju ümmargusi, seatinaga kaetud võlve."
"See kirik on alt ja ülalt ja mõlemalt poolt kaetud marmorkividega, ja peale selle on ta ülalt ja mõlemalt poolt kaetud kullaga."
"Kui siseneda kirikusse väljakult, siis vasakul on altar, mis on tarastatud käsipuuha vastu poolarit, millel on puust krutsifiks, mille on tagunud üks pettunud hasartmämgija ning mis on teinud palju imesid."
"Kui minna koori poole, siis paremal võlvi sees on Venezia aare, mis pühade ajal pannakse välja kõrgele altarile, nagu näiteks 12 krooni ja 12 pihiku esilappi, mis on tehtud kullast, pärlitest, safiiridest, rubiinidest ja smaragdidest. Samuti kuus haruldast kalliskividega kuldristi. Samuti Venezia doodži kübar, mis on tallele pandud kui hindamatu väärtusega ese. Samuti kaks suurt kuldlühtrit, mille peal on kolm suurt rubiini. Samuti suur ja pikk ükssarvikusarv [(narvalivõhk)], mis on üliväga taga otsitud, ning palju väärtuslikke juveele, mida kõiki kokku kutsutakse Venezia aardeks."
Veneziast edasi.
Veebruaris 1497 läks ta Venezias laeva peale ja sõitis Aleksandria ein. Egiptuses külastas ta Kairot ning püha Katariina hauda Siinai mäel ja teisi pühapaiku Siinai poolsaarel.
Tõenäoliselt sealt suundus ta Palestiinasse. Ta teatab, et juudid olevat seak kõnelnud heebrea keelt.
Edasi rändas Damaskuse ja Ḩalabi kaudu Antiookiasse ning seejärel läbi kogu Väike-Aasia. Väike-Aasiast siirdus ta Venezia kaudu Santiago de Compostelasse ning sealt Prantsusmaa ja Hollandi kaudu tagasi koju.
10. oktoobril 1499 jõudis ta Heinsbergis jälle Jülichi hertsogiriigi territooriumile.
Pärast palverännakut.
Hiljem sai ta Gelderni hertsogiriigi pärusvarahoidjaks, kuid suri juba jaanuaris 1505 oma pärusmõisas.
Reisikiri.
Oma palverännakust kirjutas ta üksikasjaliku reisikirja. Osa jutustusest on väljamõeldis. Nimelt jutustab ta oma olematutest reisidest Indiasse, Nicobari saartele, Madagaskarile ja Niiluse lätetele.
Reisikiri sisaldab üheksa keele (sealhulgas albaania, baski, bretooni, horvaadi ja ungari keele ning Palestiinas ja Abessiinias kõneldava keele) lühikese sõnaloendi koos mõnede fraasidega. Need on kirja pandud kuulmise järgi.
Reisikirja avaldas 1860 Kölnis Eberhard von Groote pealkirja all "Die Pilgerfahrt des Ritters Arnold von Harff von Cöln durch Italien, Syrien, Aegypten, Arabien, Aethiopien, Nubien, Palästina, die Türkei, Frankreich und Spanien, wie er sie in den Jahren 1496 bis 1499 vollendet, beschrieben und durch Zeichnungen erläutert hat" ("Rüütel Arnold von Harffi palverännak Kölnist läbi Itaalia, Süüria, Egiptuse, Araabia, Etioopia, Nuubia, Türgi, Prantsusmaa ja Hispaania, nagu ta selle aastatel 1496 kuni 1499 teoks tegi, kirjeldas ja joonistustega selgitas").
Reisikirjast on säilinud 12 käsikirja ning teist sama palju on kaotsi läinud.


Aa mõis.
Aa mõis (ka "Aamõisa mõis"; saksa keeles "Haakhof") oli rüütlimõis Virumaal Lüganuse kihelkonnas Aa külas, mis nüüdisajal jääb Ida-Viru maakonna Lüganuse valla territooriumile. Härrastemaja asub Põhja-Eesti paekaldal.
Ajalugu.
Mõis rajati arvatavasti 15. sajandil, ajavahemikul 1426–1497. Enne Liivi sõda oli see Narva foogtile alluva orduametkonna keskus.
Suvel 1630 kinnistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf valduse Tallinna bürgermeistrile Georg von Wangersheimile. Wangersheimide perekonna kasutusse jäi mõis kuni 1787. aastani.
Algul elasid mõisaomanikud tagasihoidlikus palkmajas. Aastatel 1696–1698, mil Aa mõisnikuks oli Georg Bogislaus von Wangersheim, ehitati Tallinna ehitusmeistri Peter Jonase juhtimisel kiviloss, mis palladianistlikult põhiplaanilt sarnanes umbes samal ajal ehitatud Palmse mõisahoonega ja paarkümmend aastat vanema Maardu mõisaga. Tegemist on ühega vähestest säilinud rootsiaegsetest mõisatest Eestis. Sellest ajast on säilinud kahekorruseline keskosa. Nagu Palmse mõisalgi, olid hoonel tiibosad, mis fassaadil eendusid ja tagaküljel taandusid. See oli üks esimesi lossilikult kujundatud mõisasüdameid Eestis.
Arvatavasti samal ajal rajati iluaed hoone tagant laskuvatele terrassidele, mis klindiveere all lõppesid tiikidega.
Põhjasõjas mõisahoone rüüstati ja põletati maha, nii et järele jäid ainult müürid.
Kindralleitnant Axel von Wangersheim, kes oli vahepeal Riia komandant, sai 1720. aastatel mõisa enam-vähem endisesse korda. Umbes 1723 seati peahoonesse üles väga ilusad koobaltiga kirjatud kahhelahjud, millest üks on praegu Kadriorus endises "Lustihoones". Tislermeistritena töötasid mõisas näiteks Tobias Schamer ja J. G. Borchardt ning 1753 Johann Ulrich Rumber Saksamaalt.
18. sajandi lõpul jäi vana härrastemaja kitsaks. Seda laiendati meister Christian Gottlieb Waltheri juhtimisel mahukate ühekorruseliste tiibosadega. Fassaad muudeti klassitsistlikuks. Keskosa, mis varem oli taandunud, ehitati kinni ning selle otsa pandi barokne frontoon. Sellest ajast pärinevad ka kurekujuline tuulelipp hoone frontoonil (umbes samasugune nagu Narva Raekojal) ning varaklassitsistliku nikerd-dekooriga peauks.
1782 oli mõisas 66 teenijat. Mõisale kuulus väike sadam. Nii mõnelgi vaiksel suveõhtul sõudis seltskond merele paberlaternate ja tammepärgadega ehitud paatides.
Aastatel 1787–1841 kuulus mõis Nasackinitele.
19. sajandist pärinevad moonakate majad, kus praegu on hooldekodule kuuluvad korterid, ning (sajandi teisest poolest) härrastemaja historitsistlikud puitpitsilised varikatustega verandad fassaadi sissekäigu ees.
Viimased kümnendid enne natsionaliseerimist (alates 1889. aastast) kuulus mõis Grünewaldtidele. Viimane omanik oli kirjanik ja vene klassikalise kirjanduse saksa keelde tõlkija Otto von Grünewaldt.
1919 mõis natsionaliseeriti. Mõni aasta hiljem jagati mõisa maad asundustaludeks.
Alates 1924. aastast tegutseb mõisahoones hoolekandeasutus. Esimesed hoolealused toodi sisse juba detsembris 1923, ametlik avapidu toimus jaanuaris 1924.
Aa mõisaansambel on 1979. aastast arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.
Puuliikide rohke Aa park on looduskaitse all.
Restaureerimist alustati 1987–1988 pargi lääneservas paiknevast 18. sajandi lõpust pärinevast paviljonist, mis oli kõige viletsamas seisundis: krohv oli varisenud ja võlvid tillkusid. Töö valmis suvel 1988 (restaureerimise projekti autor Ü. Saar, sisekujundaja K. Roosi). Hoone võeti kasutusele kabelina.
Mõisaansambel.
Peahoone on barokkstiilis kivihoone, mille keskosa on kahekorruseline ja tiibosad on ühekorruselised.
Hoonest ida pool asus tall, lääne pool varaklassitsistlik kuppelkatusega kaheksanurkne kabel. Edela pool asus suur karjaõu paljude hoonetega ümber hoovi. Kaugemal läänes oli vesiveski ja selle lähedal põllul kuivati ja rehi, mis tuleohutuse huvides paigutati mõisakompleksist kaugemale.
Seisukord.
Peahoone väliskuju on pärit 19. sajandist. Et sees töötab hooldekodu, on maja heas korras. Maalitud kahlitega jalgadel ahi 18. sajandi algusest on viidud Eesti Kunstimuuseumi. Vasakule tiivale ehitati 1970. aastate lõpus suur kolmekorruseline hooldekodu juurdeehitus.
Mitmed kõrvalhooned on säilinud, kuigi osalt ümberehitatuna. Kabel on 1980. aastate lõpul restaureeritud. Karjaõu on varemetes, vesiveski on maatasa. Varemetes on ka endine viinavabrik, kus piiritust aeti veel isegi pärast Teist maailmasõda.
Muuseum.
Mõisahoone esimesel korrusel on sisustatud muuseum. Praegu saab seal näha mõisaaegses stiilis sisustatud kabinetti ja saali. Fuajees on näitus vanaaegsetest esemetest.
Muistend.
Aa mõis olla vanasti olnud mereröövli loss. Ümberringi olnud männimets ning ümbrust kutsutud Människõrbeks. Mere poolt olnud lahtine vaade merele, maa poolt aga paks männimets. Mereröövlid eksitanud öösiti tuledega laevu ja riisunud varandusi.


Ahmat Kadõrov.
Hadži Ahmat (variant: Ahmad) Abdulhamidovitš Kadõrov (vene keeles Ахмат (variant: Ахмад) Абдулхамидович Кадыров; 23. august 1951 Kasahstan, Karagandõ – 9. mai 2004 Tšetšeenia, Groznõi) oli Venemaa föderaalvõimude poolt määratud Tšetšeenia administratsiooni juht ning 5. oktoobril 2003 presidendivalimised (vaata Tšetšeenia valimised) võitnud president. Kadõrov kuulus sufi tarikaati "kadiriyah".
Varasem elu.
Aprillis 1957 naasis Kadõrovite perekond Kasahstanist, kuhu nad olid küüditatud, Tšetšeeniasse Šalini rajooni Tsentoroi külla.
1994–1996 osales tšetšeenide poolel sissikomandörina föderaalvalitsuse vastases sõjas. Teda autasustati Itškeeria ordeniga "Rahvuse au". 1995 määras Džohhar Dudajev ta välikomandöride kokkutulekul Vedeno külas Tšetšeenia ülemmuftiks. Muftina kuulutas ta Venemaale džihaadi. Seejuures olevat ta sõhaväe-amiiriks valida, taotledes ilmaliku presidendi Mashadovi kukutamist.
Kadõrov olevat olnud üks šariaadikohtute loomise algatajaid Tšetšeenias.
1996 osales Kadõrov Aleksandr Lebedi ja Aslan Mashadovi läbirääkimisel, millega sõda lõpetati.
Sügisel 1996 sai ta vast moodustatud Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi muftiaadi juhiks.
1997–1998 tekkisid Kadõrovil Mashadoviga lahkarvamused: Kadõrov vastustas Mashadovi poolt toetatavat vahhabismi. Kadõrov nõudis Itškeeria juhtkonnalt vahhabiitide relvastatud rühmituste laialisaatmist ning jutlustajate väljasaatmist.
25. mail 1999 hukkus atentaadis Kadõrovile Groznõis viis tema ihukaitsjat, kellest kolm olid tema lähedased sugulased.
Pärast Bassajevi ja Hattabi rühmade tungimist Dagestani territooriumile augustis 1999 astus Kadõrov avalikult välja uue Venemaa-vastase sõja vastu, kuulutades Tšetšeenia Gudermessi, Kurtšaloi ja Nožajurti rajooni "vahhabismivabaks tsooniks".
10. oktoobril 1999 kõrvaldas Aslan Mashadov oma seadlusega Kadõrovi Tšetšeenia ülemmufti ametist ning kuulutas ta "tšetšeeni rahva vaenlaseks", kes "kuulub hävitamisele". Mashadov kuulutas Kadõrovi kui reeturi tagaotsitavaks. Aprilli alguses 2004 kuulutas vahepeal Tšetšeeni Vabariigi presidendiks saanud Kadõrov, et Mashadovile tagatakse elu, kui ta vabatahtlikult alistub. Mashadov vastas et Kadõrovi elu ei päästaks isegi vabatahtlik alistumine Tšetšeenia šariaadikohtule: "Kadõrovil on vaid üks tulevik: koera surm, reeturi surm ja tšetšeeni rahva needus nii temale kui ka tema järeltulijatele alati ja igavesti."
Novembris 1999 sisenesid föderaalväed mufti Kadõrovi ja tema pooldaja välikomandör Sulim Jamadajevi toetust kasutades praktiliselt ilma kaotusteta Gudermessi. Jamadajevi mehed ei lasknud linna siseneda Šamil Bassajevi ja Ruslan Gelajevi meestel.
Tšetšeeni Vabariigi administratsiooni juht.
12. juunil 2000 määrati Kadõrov Venemaa presidendi Vladimir Putini seadlusega Tšetšeeni Vabariigi administratsiooni juhiks. Pärast määramist loobus Kadõrov Tšetšeenia ülemmufti volitustest.
Algul nimetati seda administratsiooni ajutiseks, jaanuaris 2001 Venemaa presidendi seadlusega see täiend kõrvaldati. Kadõrov sai õiguse määrata ja ametist vabastada valitsuse esimeest. Pärast 2003. aasta märtsi referendumit (vaata Tšetšeenia valimised), millel võeti vastu Tšetšeeni vabariigi konstitutsioon ja Tšetšeeni vabariigi presidendi valimise seadus, sai Kadõrov lisaks administratsiooni juhi nimetusele ka Tšetšeeni vabariigi presidendi kohusetäitja nimetuse.
Raamatus "Kaevikukindrali Tšetšeenia päevik" väidab kindral Gennadi Trošev, et tema märkas Kadõrovit esimesena ning esitas tema kandidatuuri Tšetšeeni vabariigi presidendi ametikohale.
Kui Kadõrov määrati Tšetšeenia juhiks, siis arvati, et ta ei jää sellesse ametisse kauaks ning kindlasti ta tapetakse Bassajevi, Hattabi või Mashadovi meeste poolt. Samuti arvati, et nagu esimese Tšetšeenia sõja ajal Moskva poolt määratud juht Doku Zavgajev, hakkab ta resideerima Moskvas või Groznõi lähedal asuvas Vene õhujõudude baasis ning ta on vaid marionett kindral Kazantsevi või kindral Troševi kätes.
Kadõrov elas terveks jäädes üle hulga atentaate, milles sai surma kümneid inimesi. Viimase atentaadi enne tema hukkumist panid toime 2003. aasta mais kaks surmaminejast naist. Mashadovi pooldajad on kord öelnud, et nad ei püüagi enam Kadõrovit tappa, sest tal on palju teisigi surmavaenlsasi.
Kadõrovil oli tõhus ja äraostmatu ihukaitse, mis koosnes tema sugulastest ja tema Benoi taibi liikmetest. Moskvas käis Kadõrov sageli, kuid ka Tšetšeenias oli tema tegevus märgatav, ja ta ei jäänud kindralite varju.
Mõned vaatlejad pidasid Kadõrovit ajutiseks tegelaseks, kes varsti vahetatakse välja mõne tuntud ja väga rikka Moskva tšetšeeniga. Ilmnes aga, et Kadõrovil on Tšetšeenias palju suurem mõju. Ka 2003. aasta valimistel ei kandideerinud ükski Moskva tšetšeen.
Kolme aasta jooksul suutis Kadõrov oma võimu kindlustada. 2000. aastal arvati, et Tšetšeenia tegelik peremees on peaminister Stanislav Iljassov, kes kontrollib Moskva finantsabi. Ent Kadõrov täitis ametkonnad oma inimestega ning ühendas administratsiooni juhi ja valitsusjuhi aparaadi. Hiljem edutati Iljassov Moskvasse ning Kadõrov ei lasknud enam esile kerkida ühelgi konkurendil.
Ivanovo oblastist pärit Mihhail Babitš pidas peaministrina vastu vaid paar kuud, suutmata Kadõrovi survele vastu seista. Valitsushoone plahvatuse ajal detsembris 2002 jäi Babitš õnnekombel ellu, ent kui Kadõrov vastu tema tahtmist vahetas välja rahandusministri, kes oli parajasti haavatuna haiglas, esitas peaminister lahkumisavalduse.
Järmine peaminister oli Anatoli Popov. Juunis 2003 saatis Kadõrov ootamatult erru kogu valitsuse ja kõigi rajoonide administratsioonide juhid. Selles nähti konkurentide kõrvaldamist presidendivalimistel.
Jaanuaris 2001 sai Kadõrov riikliku naftakompanii Rosneft Tšetšeenia filiaali direktorite nõukogu esimeheks. Varem mängis ta tähtsat rolli Tšetšeenia naftasaaduste salakaubaveos Dagestani.
2001 sai Kadõrov Sõpruse ordeni.
Presidendivalimised ja presidentuur.
2003 kuulutas Venemaa president Vladimir Putin välja Tšetšeeni Vabariigi presidendi valimised, püüdes iseseisvuse pärast tekkinud konflikti summutada. Viis, kuidas valimised korraldati, aitas kaasa pigem konflikti teravnemisele: Putin saavutas, et kõik kandidaadid, kes olid arvamusküsitluste järgi Kadõrovist populaarsemad, võtsid oma kandidatuuri tagasi.
2. septembril 2003 võttis Kadõrovi Sotšis vastu Vladimir Putin. Enne seda eemaldati valimistelt Kadõrovi kaks peamist konkurenti Aslambek Aslahhanov ja Malik Saidullajev. Riigiduuma saadikule Aslahhanovile tehti ettepanek hakata president Putini abiks Lõuna-Venemaa ja eriti Tšetšeenia küsimustes; Saidullajevi registreerimise kandidaadiks tühistas Tšetšeenia ülemkohus. Aslahhanov otsustas oma kandidatuuri maha võtta juba enne kõnelust presidendiga, sest Tšetšeenia ülemkohtus oli juba hagi tema kandidatuuri tühistamiseks, sest valimiskomiteesse sisse antud dokumentides polnud näidatud tema kodakondsus ning elukoht ja puudus tulude deklaratsioon. Saidullajevi registreerimine tühistati presidendikandidaar Nikolai Paizulajevi hagi põhjal, sest osa allkirju Saidullajevi kandidatuuri toetuseks olid tühised.
3.septembril 2003 kaitses Kadõrov Venemaa Teaduste Akadeemias politoloogiakandidaadi kraadi väitekirjaga viimase aja poliitilistest protsessidest Tšetšeenias.
Kadõrovi kandidatuuri toetasid parteide Ühtne Venemaa ja Rahvapartei kohalikud organisatsioonid. Kadõrov kuulutas, et tahab esineda sõltumatu kandidaadina, et vältida kohustuste tekkimist parteide vastu.
5. oktoobril 2003 valiti Tšetšeenia presidendiks. Ta kogus 81,1% (või 80,84%) häältest. Osalus oli 87,7%. Tulemus oli hämmastav, sest nii palju ei kogunud isegi Aslan Mashadov 1997. aastal, kes oli populaarsem kui Kadõrov valimiste ajal. Nähtavasti oli asi selles, et alternatiive ei olnud ning loodeti, et Kadõrov aitab ikkagi kaasa konflikti lahendamisele. Aslan Mashadov ning paljud lääne poliitikud ja inimõigusteorganisatsioonid nimetasid neid valimisi farsiks. Mashadov kutsus üles relvastatud vastupanule Vene vägedele. Rahvusvahelised vaatlejad on valimisi kritiseerinud pluralismi puudumise tõttu. Venemaa valitsuse hinnangul oli tegemist olulise sammuga edasi korra taastamisel Tšetšeenias.
Kadõrovit süüdistati selles, et ta on loonud omaenda relvastatud jõud. Ta on väljendanud kavatsust oma vastaseid karmilt kohelda. Tema poeg Ramzan Kadõrov juhatab ihukaitset, mis ametlikult koosneb umbes 60 inimesest, tegelikult aga mitmest tuhandest inimesest, kes on formaalselt muude üksuste koosseisus. Paljud tšetšeenid kartvat seda ihukaitset rohkem kui venelasi. Seda julgeolekuorganit süüdistatakse tsiviilisikute kadumises. Kadusid need, kes keeldusid selles organis teenimast.
Teiselt poolt heideti talle ette, et ta ei võtnud meetmeid, mis takistaksid tšetšeeni mässajate spioonide imbumist tema lähikonda.
Tšetšeeni mässajate juhid pidasid Kadõrovit Venemaa keskvõimu marionetiks. Ta ei kiitnud siiski Moskvale takka, vaid kritiseeris Venemaa võimetust Tšetšeeniat jalule aidata ja süüdistas Vene vägesid Tšetšeenia tsiviilisikute metsikus kohtlemises.
Kadõrov tegi ammu vahet "sõdurite" ja "kurjategijate" vahel Tšetšeenia vastupanuliikumises. Esimeste sekka arvas ta näiteks Ruslan Gelajevi viimaste hulka eriti Šamil Bsssajevi ning ka Mashadovi. Ta andis selgelt mõista, et on valmis esimestega läbi rääkima, Mashadoviga saavat ta aga rääkida üksnes tema lahkumise üle Tšetšeeniast.
Surm.
Kadõrov hukkus 9. mail 2004 kell 11.35 kohaliku aja järgi Groznõis Dünamo staadionil võidupüha tähistamiseks korraldatud kontserdi ajal kohaliku populaarse laulja esinemise ajal toimunud atentaadi (plahvatuse) tagajärjel. Kadõrov istus VIP-loožis. Pärast plahvatust nähti teda verise peaga teadvusel olekul. Ta sai peast, õlgadest ja jalgadest vigastada. Julgeolekuautod viisid ta haiglasse, kus ta. umbes pool tundi pärast plahvatust suri.
Plahvatuses hukkus kokku vähemalt 40 inimest (teiste seas Tšetšeeni Vabariigi Riiginõukogu esimees Hussein Issajev, rahandusminister Eli Issajev ja Reutersi fotograaf Adlan Hassanov). Vähemalt 56 sai viga, teiste seas Venemaa väegrupeeringu juht Tšetšeenias kindralpolkovnik Valeri Baranov, kelle jalad amputeeriti, Groznõi komandant Grigori Fomenko, siseminister Allu Alhanov, majandusminister, presidendi pressisekretär ning laval olnud laulja. Peale valitsustegelaste ja sõjaväejuhtide said kannatada sõjaveteranid, esinejad ja mõned kooliõpilased.
Plahvatuse põhjustas nähtavasti aukülaliste tribüüni alla peidetud maamiin. Pomm oli tehtud 152-millimeetrisest suurtükimürsust. See oli paigutatud tsementpõranda alla betooni sisse ning detoneeriti tõenäoliselt juhtme abil. Pärast staadioni evakueerimist leiti veel kaks lõhkekeha. Ühel neist oli taimer, mis oli sätitud 12.03-ks. Tribüün oli enne üritust kaks korda läbi otsitud. Nähtavasti monteeriti pomm tribüüni sisse kolm kuud enne plahvatust toimunud tribüünide ümberehituse käigus. Mai algul oli Kadõrov andnud intervjuu ITAR-TASSile, milles ta väitis, et Bassajev ja Mashadov valmistavad tema vastu ette atentaati.
Plahvatuse korraldamises kahtlustati Tšetšeenia separatiste. Oletati, et kaasosaliste seas võis olla julgeolekujõudude töötajaid. Plahvatusega seotuses kahtlustatuna peeti samal päeval kinni viis inimest, kes on 1974–1979 sündinud Tšetšeenia elanikud.
17. mail võttis vastutuse Kadõrovi ja Hussein Issajevi tapmise eest välikomandör Šamil Bassajev. Tšetšeeni iseseisvuslaste võrguleheküljel tehtud avalduses ütles ta: "Meie modžaheedid viisid operatsiooni "Kättemaks" raames läbi erioperatsiooni ning täitsid reeturite Kadõrovi ja Issajevi suhtes šariaadikohtu otsuse."
Hiljem on Ahmat Kadõrovi poeg Ramzan esinenud kahtlustusega, et tema isa tapmise korraldas hoopis Sulim Jamadajev.
Venemaa president Vladimir Putin ütles pärast Kadõrovi hukkumist: "Kadõrov lahkus meie rahvuspühal ja ta lahkus võitmatuna. Ta oli tõeliselt kangelaslik inimene. Oma tegudega näitas ta veenvalt, et bandiite ja rahvast ei saa ühe pulga peale seada."
Kadõrov maeti 10. mail kodukohta Tsentoroisse.
Gudermessi keskväljakule, mis Nõukogude ajal kandis Lenini nime ning vahepeal oli ilma nimeta, anti Ahmat Kadõrovi nimi.
Isiklikku.
Seisuga 14. september 2001 oli ta abielus, tal oli 4 last ja 13 lapselast.
Tema vanem poeg Zelimhan sai 2003. aastal autoavariis kannatada. 31. mail 2004 leiti ta 29-aastasena oma kodus magamistoas Tsentoroi külas surnuna. Vägivalla tunnuseid ei olnud.
Kadõrov armastas kanda traditsioonilist lambanahast peakatet.
Kadõrov ei olnud tavaliste tšetšeenide poolt eriti armastatud või oli koguni üks vihatumatest meestest.
Teda peeti Vladimir Putini heaks sõbraks.
Välislingid.
Kadõrov, Ahmat
Kadõrov, Ahmat
Kadõrov, Ahmat


Aurora Selts.
Aurora Selts oli Soome 18. sajandi teise poole haritlastest koosnev sõpruskond. Seltsi “südameks” oli Henrik Gabriel Porthan. Aurora Selts hakkas välja andma esimest Soome ajalehte Tidningar utgifne af ett Sällskap i Åbo (tihti kasutatakse lühemat nimetust Åbo Tidningar). Esimesed avalikud orkestrikontsertid olid organiseeritud Aurora Seltsi poolt. Seltsi liikmete hulka kuulusid maadeuurijana tuntuks saanud Pehr Kalm, loodusteadlane ja keemik Pehr Adrian Gadd, jurist Matthias Calonius, luuletaja ja ajakirjanik Johan Henrik Kellgren, teatri- ja muuseumijuhataja Abraham Niclas Edelcrantz, õuekohtunik Johan Lilius, teoloog Magnus Jacob Alopaeus, muuseumitegelane Carl Fredrik Fredenheim jt. Aurora Selts oli salaühing ja koosnes Soome rahvuslikust kirjanduskogukonnast, mis baseerus Turu Kuningliku Akadeemia ümber. See oli tüüpiline valgustusajastu ilming: üheltpoolt salaühing ja teiseltpoolt kultuuriline ja hariduslik.ühingusse kuulusid mitmed Soome kultuurisfääri tegelased ja seltsi keskseteks teemadeks oil luule, Soome ajalugu, maateadus ning keele- ja majandusuurimused.


Anoomia.
Anoomia on sotsioloogia mõiste, mida tõlgendatakse erinevalt, kuid mis üldiselt tähendab normide puudumist.
Émile Durkheimi järgi on anoomia "normituse" seisund ühiskonnas: väheneb toimimisega seotud normide järgimine, kaovad üldtunnustatud normid.
Robert Mertoni järgi on anoomia normide konflikt – olukord, milles ühiskonna poolt väärtustatavad eesmärgid pole saavutatavad üldtunnustatud vahenditega.


Andrei Tarkovski.
Andrei Arsenjevitš Tarkovski (vene keeles "Андрей Арсеньевич Тарковский", 4. aprill 1932 – 29. detsember 1986) oli vene filmilavastaja.
Biograafia.
Sündis 1932. aastal Ivanovo oblastis Volga ääres Zavražjes. Isa Arseni Tarkovski (oli poeet ja tõlkija), jättis aastal 1935 naise, poja ja tütre maha. Ema töötas kuni pensioniikka jõudmiseni Moskva Näidistrükikojas.
Sõja ajal olid lapsed sugulaste juures Volga ääres. Pärast sõda naasid nad Moskvasse, Andrei Tarkovski klassivend oli Andrei Voznessenski. Tarkovski käis nii muusika- kui ka kunstikoolis.
1951 astus Idamaade instituuti. Õnnetusjuhtumi tagajärjel sai ajuvapustuse ja tervise taastamise vältel osales Kaug-Ida ekspeditsioonides.
Aastal 1954 astus õppima Üleliidulisse Kinematograafia Instituuti. Õppis Mihhail Rommi käe all.
Õpinguaastail lavastas ta lühifilmid "Mõrvarid" (Убийцы, 1958), "Kontsentraat" (1958) ja "Täna veel ei vallandata" (Сегодня увольнения не будет, 1959).
Tarkovskile avaldasid õpiaastatel mõju Luis Buñuel ja Ingmar Bergman, hiljem Akira Kurosawa, Robert Bresson ja Federico Fellini.
Hiljem hindas kõrgelt Michelangelo Antonioni ja Sergei Paradzhanovi loomingut.
Üleliidulises Kinematograafia Instituudi leidis Tarkovski endale mõttekaaslase – režiiüliõpilase Andrei Mihhalkov-Kontšalovski.
1960 lõpetas instituudi kiitusega. Diplomitööna valmis lastefilm "Teerull ja viiul".
Märtsis 1982 sõitis Itaaliasse filmi "Nostalgia" võtetele ja 1984 otsustas Nõukogude Liitu mitte enam tagasi pöörduda.
Suri 1986. aastal Pariisis kopsuvähki.
Filmid.
Lavastas Moskva Leninliku Komsomoli nimelises teatris William Shakespeare'i tragöödia "Hamlet" (1977) ja Londonis Covent Gardenis Nikolai Rimski-Korsakovi ooperi "Boriss Godunov" (1984).
Tema sulest on ilmunud kaks raamatut: "Pitseeritud aeg" (Zapetshatljonnoje vremja, 1984), mis käsitleb Tarkovski nägemust filmikunstist ja kunstist üldse, ning "Martüroloogia" (Martõrolog, 1989), päevik 1970–81.
Tarkovskist on tehtud hulk dokumentaalfilme, sealhulgas tema poja Andrei Tarkovski juuniori film "Venemaa" (1996).
Välislingid.
Tarkovski, Andrei
Tarkovski, Andrei
Tarkovski, Andrei


Alvin Kraenzlein.
Alvin Christian Kraenzlein (12. detsember 1876 Milwaukee – 6. jaanuar 1928 oli USA kergejõustiklane, kes võitis 1900. aasta suveolümpiamängudel neli individuaalset esikohta (selle eest anti hõbemedalid): 60 meetri jooksus (7,0; maailmarekord), kaugushüppes (7.185; 15. juuli; olümpiarekord; hooaja 3. tulemus) ning 110 (15,4; olümpiarekord) ja 200 meetri tõkkejooksus (25,4; 16. juuli).
See on seniajani jäänud kergejõustiklaste rekordsaavutuseks ühtede olümpiamängude raames. Kõik võidud leidsid aset kolme päeva sees. Kraenzlein on tänapäevase tõkkejooksutehnika isa.
Kraenzleini vanemad emigreerisid Austriast USA-sse ja asusid elama Milwaukeesse. Mõnedel andmetel sündis Kraenzlein Austrias.
Juba poisina paistis ta ümbruskonnas silma kiire jooksga.
Ta oli mitmekülgne sportlane. Keskkoolis võitis ta kord ühel võistlusel seitse ala. Esimesel Wusconsini osariigi keskkoolide vahelisel kergejõustikuvõistlusel 1895 võitis Kraenzlein ("Milwaukee East Division") 100 meetri jooksu, kõrgete tõketega tõkkejooksu, madalate tõketega tõkkejooksu, kaugushüppe ja kuulitõuke.
Kraenzlein astus 1895 Wisconsini ülikooli. Tema esimene suurem tiitlivõistlus oli Ameerika Ülikoolide Assotsiatsiooni (AAU) rahvuslike meistrivõistluste 220 jardi tõkkejooks 1897, mille ta võitis (25,0; sirge rada). Sama aasta septembris läks ta üle Pennsylvania ülikooli hambaarstiks õppima.
Ta võitis AAU rahvuslikel meistrivõistlustel 1898. ja 1899. aastal 120 (15,6 ja 15,8) ja 220 jardi tõkkejooksu (25,6 ja 26,2) ning 1899. aasta meistrivõistlustel ka kaugushüppe (23–5). Pennsylvania ülikooli eest võisteldes võitis ta IC4A ("Intercollegiate Association of Amateur Athletes of America") meistrivõistlused mõlemas tõkkejooksus kolmel järjestikusel aastal 1898–1900. Ta võitis 1898 IC4A meistrivõistlused kaugushüppes ning sai 1899. aasta võistlustel 26. mail rekordilised 18 punkti, võites ka 100 jardi jooksu ja tulles kaugushüppes teiseks, mis tõi Pennsylvania ülikooli võistkonnale võidu. Ta võitis 7 USA tiitlivõistlust.
1900 Kraenzlein AAU võistlustel ei osalenud, sest ta valmistus Inglismaal Pariisi olümpiamängudeks. Ta võitis Suurbritannia meistrivõistlused 120 jardi tõkkejooksus ja kaugushüppes. Edasi läks ta olümpiamängudele, kus ta võitis oma neli esikohta.
Kraenzlein kasutas tõkkejooksus uudset sirgete jalgade tehnikat. Enne teda lihtsalt hüpati üle tõkete, kuidas osati. Tema töötas välja praeguse tehnika alused: esimene jalg on sirge (see „visatakse“ üle tõkke) ja teine jalg on alla kägardatud, kahe tõkke vahele jääb kolm sammu.
Ta püstitas kaks maailmarekordit (120 jardi 15,2 Chicagos 18. juunil 1898) tõkkejooksus ja viis maailmarekordit kaugushüppes. 220 jardi maailmarekord jäi ületamata 26 aastaks. Kõik kaugushüpperekordid pärinevad aastast 1899: kolm võistlustelt "Penn Relays" aprillis (7.40 Philadelphias 29. aprillil, 7.42 ja 7.43 (24-4,50) New Yorgis 26. mail ja kaks IC4A meistrivõistlustelt mais. Kaugushüpperekord jäi 33 aastaks Pennsylvania ülikooli rekordiks.
Kraenzleini suur konkurent oli Syracuse’i sportlane Meyer Prinstein (või Myer Prinstein). 1900. aasta Pariisi olümpiamängudel oli tollane maailmarekordiomanik Prinstein pärast kvalifikatsioonivõistlust (tõenäoliselt reedel, (13. juulil) kaugushüppes juhtimas, ent temale kui metodistliku Syracuse'i ülikooli üliõpilasele, nagu ka paljudele teistele USA üliõpilassportlastele anti korraldus pühapäeval mitte võistelda. Ta nõustus sellega, kuigi ta ei olnud kristlane, vaid pigem judaism ja tema sabat oli hoopis laupäeval, mil toimusid kvalifikatsioonivõistlused. Kaugushüppe finaal oli pühapäeval (15. juulil; see kanti viimasel hetkel üle pühapäevale, sest 14. juuli oli Prantsusmaa rahvuspüha. Kraenzlein võitis kaugushüppe, hüpates finaalis Prinsteini kvalifikatsioonivõistluste tulemustest ühe sentimeetri võrra kaugemale. Prinstein, kes sai kvalifikatsioonivõistluste tulemuse põhjal teise koha, olevat olnud Kraenzleinile finaalis võistlemise pärast nii vihane, et hammustas teda näkku. See toimus ilmselt järgmisel päeval pärast finaali (esmaspäeval), kui Prinstein (kes ilmselt eeldas, et ka Kraenzlein ei võistle, sest Kraenzlein olevat seda lubanud) asjast teada said ja nad omavahel rusikavõitluse pidasid. Kumb peale jäi, pole teada.
Kui Kraenzlein oma sportlasekarjääri lõpetas, oli ta maailmarekordiomanik 60 meetri jooksus, 110 meetri (15,6 ja 15,4 Pariisi olümpiamängudel 14. juunil 1900) ja 120 jardi kõrgete tõketega tõkkejooksus (1901. asastal 15,4), 200 meetri ja 220 jardi madalate tõketega tõkkejooksus ning endine maailmarekordiomanik kaugushüppes. Tema 220 jardi tõkkejooksu rekord 23,6 sekundit püsis 26 aastat.
Kraenzleini kõnnak olevat olnud voolav, kuid jõuline. Ta olevat tundnud end joostes sama mugavalt kui teised inimesed magades.
Pärast Pennsylvania ülikooli lõpetamist 1901 töötas Kraenzlein viis aastat hambaarstina ning pärast seda tegeles põhiliselt treeneritööga. 1910 kuni 1913 treenis ta Michigani ülikooli jooksjaid (ja ka jalgpallureid). Seejärel palgati ta 1913 treenima Saksamaa võistkonda 1916. aasta olümpiamängudeks. Mängud lükati sõja tõttu edasi ja Kraenzlein läks USA-sse tagasi. Pärast sõjaväeteenistust oli Kraenzlein 1922. aastani Pennsylvania ülikoolis abitreeneriks. Mõnedel andmetel on ta treeninud ka Kuuba ja õppeasutuse "Mercersberg Academy" võistkonda.
Alvin Kraenzlein suri 1928 südame isheemiatõppe.
Ta kanti 1974 USA kergejõustiku auraamatusse ("Hall of Fame") ja 1985 USA olümpiamängude auraamatusse.


A (häälik).
"A" on maailma keeltes tavaliselt kõige loomulikuma keeleasendiga moodustatud vokaal.
Eesti keel.
A on eesti keeles ümardamata madal tagavokaal. Keel on jõudeasendist õige vähe tagapool. Keeleselja tagaosa (postdorsum) on üsna pisut tõusnud pehme suulae poole. Huuled on mõnevõrra ettepoole liikunud ja ümardunud.
"A" on eesti keeles kõige sagedasem täishäälik.
Eesti "a" omapära.
Eesti "a"-d iseloomustab üpris tagapoolne asend ja kerge labialiseeritus. Võrreldes prantsuse ja saksa keelega on "a" nii labialiseeritud, et prantslasele või sakslasele võib eesti "a" tunduda "o"-na, eestlasele aga prantsuse ja saksa "a" "ä"-na. Vene "a" on eesti omale sarnane.
Eesti "a" varjundid.
"J"-i või peenendatud konsonandi järel on "a"-l "ä"-varjund, mis on tugevam läänepoolsetes murretes. Paljudes murretes ongi "a" nendes positsioonides asendunud "ä"-ga: "jaksama">"jäksama", "jagama">"jägama", "jagu">"jägu", isegi "jalg">"jälg".
Variandid.
"A" võib olla lühike või pikk. Pikka "a"-d märgitakse tavaliselt "aa".
Diftongid.
"A" esineb ka diftongides "ae", "ai", "ao", "au", "ea", "oa" ja "öa".
Häälikumuutused.
Tavalisemad häälikumuutused, mis "a"-häälikuga eri keeltes aset leiavad, on labialiseerumine (labialiseeritud vokaaliks muutumine) ja eespoolsemaks muutumine (tagavokaalist keskvokaaliks või keskvokaalist tagavokaaliks muutumine).
Labialiseerumine.
Labialiseerumise põhjustab sageli naabrus labiaalidega (näiteks inglise keele sõnades "was" ja "wall").
Inglise keeles on "a" labialiseerumise põhjustanud ka järgnev "l" (näiteks sõnades "fall", "small", "bald").
Ungari keeles on lühike "a" kõigis positsioonides labialiseerunud (välja arvatud mõned murded; seekelitel jääb "a" labialiseerumata pikale "a"-le (á) eelnevates silpides. Murretes esineb ka pika "a" labialiseerumist.
Rootsi, taani ja norra keeles tähistab labialiseeritud "a"-d å (varem aa).
Eespoolsemaks muutumine.
Eespoolsemaks muutumine on aset leidnud näiteks vanakreeka keele joonia ja atika dialektis. Hiljem muutus see häälik kreeka keeles üha kinnisemaks, kuni sellest sai "i". Ka inglise kirjakeeles sai pikast "a"-st "e", mis omakorda muutus diftongiks "ei", välja arvatud enne "r"-häälikut (näiteks "r").
Prantsuse keel.
Prantsuse keeles eristatakse kinnist ja lahtist "a"-d.
Saksa keel.
A on ümardamata madal eesvokaal. Selle moodustamiseks avatakse huuled laialt ning keel pannakse lamedasse asendisse.
Saksa keeles on kaks a-foneemi: lühike a nagu sõnas "satt" ning pikk vokaal, mis moodustatakse tagapool (nagu sõnas "Rat"). Võõrsõnades ja naisenimede lõpus esineb lühike a, mis on tämbrilt nagu pikk a (poolpikk a).
Hääliku pikkust tähistatakse kirjas mitut moodi. Pikk a on näiteks sõnades "Rat", "Aar", "Haar", "Aachen", "Bahre", "Bratsche", lühike a näiteks sõnades "hat", "Matte", "Matsch".
Erinevalt saksa ühiskeelest on pikal ja lühikesel a-tähel piirkondliku värvinguga kõnekeeles enamasti erinevusi, mis võivad olla piirkonniti lausa vastupidised. Lõuna-Saksamaal ning algselt ka Reinimaal on pikk a lahtine ja lühike kõrge nagu ungari ja hollandi keeles. Põhja-Saksamaal aga on pikk a kinnine nagu briti inglise standardkeeles, lühike lahtine. Tänapäeva Reinimaal on nii lühike kui ka pikk a madalad nagu Westfalenis, tüüringi-ülemsaksi murdes on mõlemad kinnised, kuid kvaliteedierinevusega.
Teatud juhtudel moodustub a-st umlaut ä: ("hat" → "hätte", "Haus" → "Häuser"). Viimasel juhul on tegemist diftongidega "au" ja "äu".
Vanakreeka keel.
Vanakreeka keele lühike "a" oli ümardamata madal keskvokaal. See häälik on kreeka keeles jäänud praktiliselt muutumata. Pikk "a" on aga atika ja joonia dialektis muutunud lahtiseks "e"-ks, mida joonia tähestikus tähistati samamoodi nagu algset "e"-d. Näiteks meedlaste algne nimetus "Madoi" (mis säilis Küprose kreeka keeles) sai kuju "Medoi" lahtise "e"-ga "a" asemel.


Annie Dillard.
Annie Dillard (sündinud 30. aprillil 1945) on USA naiskirjanik.
Ta sai 1975 Pulitzeri auhinna mitteilukirjanduse eest. Auhinnati raamatut "Pilgrim at Tinker Creek", mis on meditatsioon tema loodusvaatlustest Tinker Creeki ääres. Raamatu kohta on kasutatud sõnu "müstika" ja "teoloogia". Samasugune loodusvaatluste ja filosoofia ühitamine on omane mitmele teisele tema teosele, näiteks "For the Time Being" ja "Holy the Firm".


Anne Tyler.
Anne Tyler (sündis 25. oktoobril 1941 Minneapolises) on USA naiskirjanik.
Tema tuntumad raamatud on "The Accidental Tourist" (1985), millest on tehtud menukas film, "Saint Maybe" (1991), mis on andnud ainet samanimelise telefilmile ning Pulitzeri auhinna saanud "Breathing Lessons" (1988).
Tyler, Anne
Tyler, Anne


Ants Piip.
Ants Piip 1 (28. veebruar 1884 Viljandimaa, Tuhalaane – 1. oktoober 1942 Nõroblag, Permi oblast, Venemaa) oli Eesti poliitik, diplomaat ja õigusteadlane. Eesti Vabariigi esimene riigivanem (20. detsembrist 1920 25. jaanuarini 1921).
Ta oli Eesti Vabariigi peaminister 26. oktoobrist 20. detsembrini 1920.
Elukäik.
a>a mälestustahvel Tartu Ülikooli peahoones, september 2011.jpg
Ants Piip õppis Tuhalaane õigeusu kihelkonnakoolis ja lõpetas 1903. aastal Kuldīga Õpetajate Seminari. 1903–1905 oli ta köster-kooliõpetaja Alūksnes, 1905–1906 õpetaja Kuressaare Nikolai õigeusu kihelkonnakoolis, 1906–1912 Kuressaare merekoolis, 1913–1915 Peterburi Jansoni kaubanduskoolis. Ta lõpetas eksternina Kuressaare gümnaasiumi, 1908–1913 õppis Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas, täiendas end 1912 Berliini Ülikoolis, 1913–1916 oli Peterburi Ülikooli teaduslik stipendiaat. 1917 oli ta Peterburi Ülikooli eradotsent ja Vene siseministeeriumi rahvuste departemangu ametnik, 1916–1917 sõjaväeametnikuna Vene kohtuministeeriumi kohtu peavalitsuse teenistuses.
1917–1919 oli Ants Piip Eesti välisdelegatsiooni liige Peterburis ja Londonis, osales Pariisi rahukonverentsil. 1919 oli ta välisministri abi, 1919–1920 Eesti delegatsiooni liige Tartu rahu rahuläbirääkimistel, 1920 Eesti esindaja Suurbritannias, 1920–1921 riigivanemana Ants Piibu valitsuses ka sõjaminister, 1921–1922, 1925–1926, 1933 ja 1939–1940 välisminister, 1923–1925 Eesti saadik Ameerika Ühendriikides. 1917–1918 oli ta Maanõukogu, 1919–1920 Asutava Kogu, 1920–1923 I Riigikogu ja 1938–1940 I Riigivolikogu liige.
1906–1907 oli ta Kuressaare ajalehe “Hääl” toimetaja, 1923 “Vaba Maa” peatoimetaja. 1914–1923 oli ta vandeadvokaadi abi, 1923–1940 vandeadvokaat, 1919–1924 Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professori kohusetäitja, 1924–1940 korraline professor, 1930–1939 ülikooli akadeemilise kohtu esimees, 1932 California Ülikooli külalisõppejõud, 1930–1940 Tartu linnavolikogu liige (1939. aasta valimistel sai ta kandidaatidest enim hääli), 1935–1938 juhataja.
Ta oli Kuressaare Laenu ja Hoiu Ühisuse asutajaid, Saaremaa Õpetajate Liidu ja Eesti Lastekaitse Ühingu esimees, 1922–1940 Rahvasteliidu Eesti Ühingu (1937–1940 Välissuhete Ühing) esimees, 1929–1940 Tartu Prantsuse Teadusliku Instituudi president, 1929–1940 Paneuroopa Ühingu esimees, 1930–1938 Noorte Kotkaste peavanema abi, 1932–1940 Eesti–Läti Ühingu, 1932–1940 Akadeemilise Õigusteaduse Ühingu, 1935–1937 Balti Riikide Koostööbüroo, 1937–1940 Rahvusvahelise Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti Komitee esimees, 1929–1940 Soome–Põhja-Ameerika Ühendriikide, 1930–1940 Eesti–Põhja-Ameerika Ühendriikide lepituskomisjonide liige, 1938–1940 Kreeka–Põhja-Ameerika Ühendriikide lepituskomisjoni esimees. Olnud OÜ “Vaba Maa” ja Tartu Panga juhatuse liige, 1935– 5. mai 1938 Töötülide lahendamise komisjoni esimees.
1939 Tuhalaane valla aukodanik. Töid põhiseadus-, rahvusvahelise ja kaubandusõiguse alalt.
NKVD vangistas Ants Piibu 30. juunil 1941. Piip suri vangilaagris.


August Rei.
August Rei VR III/1 (22. märts 1886 Viljandimaa, Pilistvere kihelkond, Kurla – 29. märts 1963 Stockholm) oli Eesti poliitik ja diplomaat.
August Rei oli 4. detsembrist 1928 kuni 9. juulini 1929 Eesti Vabariigi riigivanem (August Rei valitsus) ja 9. jaanuarist 1945 kuni 29. märtsini 1963 Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis eksiilis.
Elulugu.
August Rei õppis Tartu Aleksandri (endises kubermangu-) gümnaasiumis, lõpetas Novgorodi gümnaasiumi, aastatel 1904–1905 ja 1907–1911 õppis ta Peterburi Ülikoolis õigusteadust.
Aastatel 1905–1907 osales Rei 1905. aasta revolutsioonis, aastast 1906 toimetas ta Tallinnas sotsiaaldemokraatliku suunitlusega põrandaalust ajalehte “Sotsiaaldemokraat”.
Aastetel 1912–1913 teenis ta sõjaväes sundaega ja aastatel 1913–1914 oli ta advokaat Viljandis.
Esimeses maailmasõja ajal aastatel 1914–1917 oli Rei suurtükiväeohvitser Tallinnas, Peeter Suure merekindluses ja osales 1917–1918 Eesti rahvusväeosade organiseerimises, olles seejuures Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees.
Aastatel 1917 ja 1919 oli ta ajalehe “Sotsiaaldemokraat” peatoimetaja ja 1927–1928 “Rahva Sõna” peatoimetaja.
Aastani 1936 oli Rei vandeadvokaat, muu hulgas Ado Birk’i kaitsja 1927. aastal. 1930–1934 oli August Rei Tallinna linnavolikogu juhataja.
August Rei matusetalituse pidas 20. aprillil 1963 Stockholmis Gustaf Vasa kirikus piiskop Johannes Oskar Lauri.
Poliitiline tegevus.
1940. aastal Eesti saadikuna Nõukogude Liidus pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist ning annekteerimist põgenes ta Riia kaudu Rootsi.
Ühiskondlik tegevus.
August Rei on olnud Eesti Töölismuusika Liidu ja Tallinna Töölismuusika Ühingu, osaühingu “Rahva Sõna”, kirjastusosaühingu “Täht”, sihtasutuse “Tallinna Rahvamaja”, Tallinna Töölisteatri, Tallinna Töölisspordi Ühingu ja muude ühenduste esimees.
1946–1949 oli A. Rei Eesti Rahvusfondi ja aastatel 1947–1963 ka Eesti Rahvusnõukogu esimees.
August Rei on kirjutanud ja tõlkinud sotsialistlikke raamatuid, avaldanud mälestused.
August Rei stipendium.
Alates 2008. aastast annab Riigikogu Kantselei välja August Rei parlamendiuuringu stipendiumit.


Arnold Rüütel.
Arnold Rüütel (sündis 10. mail 1928 Saaremaal Laimjala vallas) on Eesti poliitik ja põllumajandusteadlane, Eesti Vabariigi president aastatel 2001–2006.
Elulugu.
Arnold Rüütel on sündinud 10. mail 1928 Laimjala vallas Saaremaal õigeusuliste eestlaste Feodor ja Juuli Rüütli perekonnas.
1946–1949 õppis ta Jäneda põllumajandustehnikumis, kus kirjutas 17. oktoobril 1946 avalduse Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu liikmeks astumiseks. Pärast põllumajandustehnikumi lõpetamist töötas ta Saaremaa TSN Täitevkomitee põllumajandusosakonna vanemagronoomina. Hiljem oli Arnold Rüütel Tartu Põllumajanduse Mehhaniseerimise Kooli õpetaja.
Seejärel sai temast Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi katsebaasi peazootehnik ja seejärel direktor. Tartu Näidissovhoosi direktori ametis olles lõpetas Rüütel töö kõrvalt 1964. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomia erialal.
Aastal 1969 valiti Arnold Rüütel Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektoriks, kellena ta lisaks teadusjuhi igapäevaste kohustuste täitmisele tegeles aktiivselt ka teadustööga.
Pingelise töö kõrval on Arnold Rüütel tuntud ka avaliku elu tegelasena, olles aastaid olnud loodushoidu ja -kasvatust propageeriva Eesti Looduskaitse Seltsi esimees ning hariduselu edendava Forseliuse Seltsi esimees. Arnold Rüütel asutas ühiskondlikel alustel tegutseva Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi, mis on oma eesmärgiks seadnud Eesti peamiste arengufaktorite uurimise.
Arnold Rüütel on ka ülemaailmse Rohelise Risti Eesti rahvusliku organisatsiooni president. See organisatsioon on eelkõige hea seisnud selle eest, et puhastada Eesti territoorium Nõukogude armee reostusest ja selle tagajärgedest ning hoida Eesti järeltulevatele põlvedele puhta ning loodussõbralikuna. Arnold Rüütel on olnud ka liikumise Hoia Eesti Merd esimees. See ühendus on oma hoole alla võtnud Eesti enam kui 3,5 tuhande kilomeetri pikkuse rannajoone korrastamise ning pühendunud väikesadamate taastamisele ja rajamisele.
Arnold Rüütel abiellus Ingrid Ruusiga 1959. aastal.
Proua Ingrid Rüütel on humanitaarteaduste doktor ning rahvusvaheliselt tuntud folklorist ja folklooriassotsiatsiooni Baltica president. Peres on tütred Maris (1958) ja Anneli (1965) ning kuus lapselast.
Arnold Rüütel kuulub 1999. aastal valitud 20. sajandi saja suurkuju hulka ja ta on valitud aasta inimeseks (2001).
Teadustegevus.
Eesti Põllumajandusakadeemia rektorina töötades tegeles Rüütel intensiivselt teadustööga. Ta on uurinud piimakarja suurfarmide tehnoloogiat ja ökonoomikat.
Riigijuhtimisega paralleelselt jätkas Arnold Rüütel teadustööd, kaitstes 1991. aastal põllumajandusdoktori kraadi. Ta on USA Bentley College'i audoktor, Eesti Põllumajandusülikooli emeriitprofessor, Helsingi Ülikooli audoktor, Ukraina Põllumajandusteaduste Akadeemia välisliige, Napoli II ülikooli audoktor, Kasahstani L. N. Gumiljovi nimelise Euraasia Riikliku Ülikooli audoktor ja Ungari Püha Istvani Ülikooli audoktor.
Tema sulest on Eestis ja välismaal ilmunud üle saja teadusliku töö.
1991. aastal esines Arnold Rüütel Eesti riigijuhina ÜRO Peaassambleel. 1992 tegi ta ettekande Rio de Janeiros ÜRO keskkonnakonverentsil. See konverents pani kogu maailmas aluse loodushoiu uuele etapile.


Arcadius.
Arcadius (Imperator Caesar Divi Theodosii Flavius "Arcadius" Augustus) (377 – 1. mai 408 Konstantinoopol) oli Ida-Rooma keiser 19. jaanuarist 383 1. maini 408. Ta oli Honoriuse vend ja kaasvalitseja, kes valitses Rooma impeeriumi idaosas.


Aleksander VIII.
Aleksander VIII, ladinapäraselt Alexander VIII (Pietro Vito Ottoboni, 22. aprill 1610 – 1. veebruar 1691) oli paavst 1689–1691. Ta oli 241. paavst.
Pietro Vito Ottoboni sündis Venezias kantsler Marco Ottoboni ja Vittoria Tornielli 9-lapselises peres noorima lapsena. Ta õppis Padova ülikoolis õigusteadust. Andeka õpilasena omandas ta 17-aastaselt 1627 doktorikraadi. Hiljem sai ta kohtunikuna tuntuks õiglaste otsuste langetajana. 1655–1689 osales kardinal Ottoboni 5 konklaavil, kuuludes Squadrone volante fraktsiooni ja Zelanti fraktsiooni.
1689. aasta konklaav.
Aleksander VIII valiti paavstiks 6. oktoobril 1689 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. Oktoobril kardinal Francesco Maidalchini poolt. Ta võttis paavstiks saades nime Aleksander III järgi. Aleksander VIII oli paavstiks saades 79-aastaselt vanim paavst pärast Clemens X-t. Hiljem pole ükski paavst nii kõrges eas valituks osutunud.
23. augustist 6. oktoobrini 1689 toimunud konklaavi viimases voorus osales 51 kardinali. Esmakordselt ajaloos saatsid Saksa-Rooma keiser ja Prantsusmaa kuningas konklaavile erakorralised suursaadikud. Hispaania pani kardinal Francesco Lorenzo Branciati di Lauro valimisele paavstiks veto.
Suhted Prantsusmaaga.
Aleksander VIII ajal jätkus vaidlus Prantsusmaa kuningaga regaaliõiguse ja asüüliõiguse üle. Louis XIV tagastas paavstile 1688 vallutatud Avignoni ja Venaissini, Aleksander VIII tunnustas omakorda markii Henri Charles de Lavardini Prantsusmaa suursaadikuna ja pühitses kardinaliks piiskop Toussaint de Forbin Jansoni, kes oli 1682 osalenud assambleel, kus võeti vastu gallikaani artiklid. Aleksander VIII omistas kuningale õiguse nimetada isikuid piiskoppideks Metzi, Touli, Verduni, Arras' ja Perpignani piiskopkondades. Samas ei kinnitanud paavst ametisse kuninga nimetatud piiskoppe ja soovis kuningat mõjutada Maintenoni läbi meelt muutma, kuid tulemusteta. 4. augustil 1690 koostatud ja 31. jaanuaril 1691 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Inter multiplices' ei kinnitanud Aleksander VIII Prantsusmaa kuninga regaaliõigust 4 Prantsusmaa piiskopkonnas ja tunnistas õigustühiseks gallikaani artiklid.
Suhted teiste riikidega.
Saksa-Rooma keiser Leopold I kutsus oma suursaadiku Roomast tagasi. Aleksander VIII ei pühitsenud kardinaliks ühtki keisri soovitatud isikut ega toetanud keisri võitlust türklastega. See-eest toetas ta Venezia vabariigi võitlust türklastega Albaanias. Ta saatis doodžile "stocco" ja "berrettone".
Portugal saatis Rooma suursaadikuks Daniel O'Daly.
Sisepoliitika.
Aleksander VIII vähendas Kirikuriigis makse. Tema ajal odavnes toiduainete import Kirikuriiki.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Aleksander VIII taastas Innocentius XI poolt likvideeritud kuuriaametid.
1690 reguleeris ta piaristide (Sch.P.) ordu reegleid, kohustades neid liikuma jalanõudes (kaltsediidid).
29. novembril 1690 avaldatud otsusega reguleeris ta kardinalide finantsilisi kulutusi konklaavil.
Ta kinnitas 1690 Silvestro Gozzolini rajatud silvesteriinide ordu konstitutsiooni.
Teoloogilised otsused.
Aleksander VIII mõistis 24. augustil 1690 hukka 2 laksistlikku teesi ja 7. detsembril 1690 31 jansenistlikku teesi.
Ta lasi vangistada Miguel de Molinose poolehoidjad ja mõistis 1690 hukka teoloogi Martin de Barcose vaated.
Ta kinnitas Innocentius XI otsuse María de Ágreda teose lugemise kohta.
Lootes suhete paranemist Prantsusmaaga, kohustas Aleksander VIII jesuiite kõrvaldama ringlusest jesuiitide ülemkindrali Tirso González de Santalla koostatud traktaadi paavsti ilmeksimatusest.
Misjon.
Aleksander VIII avaldas 30. märtsil 1690 bulla 'Animarum saluti', milles kinnitas neofüütide õigused Kagu-Aasias.
Uued piiskopkonnad.
Aleksander VIII rajas 1690 Hiinas Pekingi ja Nankingi piiskopkonnad.
Kanoniseerimised.
Ta kuulutas 11. juunil 1690 õndsaks Ungari Kunigunde (Zinga, Kinga).
Onupojapoliitika.
Aleksander VIII venna Agostino Ottoboni poeg Antonio Ottoboni sai paavstivägede kindraliks. Antonio Ottoboni poeg Pietro Ottoboni sai 1689 kardinaliks ja temast sai viimane isik, kes pidas "cardinal nipote" ametit.
Antonio Ottoboni poeg Marco Ottoboni abiellus 1. oktoobril 1690 Isabella Colonnaga, kes oli Carbognano vürsti Egidio Colonna ja Anna Vittoria Altieri tütar. Isabella Colonna suguvõsast pärinesid paavstid Martinus V ja Clemens X.
Aleksander VIII õde Cristina abiellus Giambattista Rubiniga. Nende poeg Giambattista Rubini sai 1690 kardinaliks.
Kardinalide pühitsemised.
Aleksander VIII pühitses kardinaliks 14 isikut 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens XI. Ainsa mitte-itaallasena sai kardinaliks prantslane Toussaint de Forbin Janson.
Aleksander VIII kultuuriloos.
Aleksander VIII andis Vatikani raamatukogule üle Rootsi kuninganna Kristiina manuskriptid.
Ta oli Francesco Bianchini patroon.
Aleksander VIII soovitusel avati 1691 Tor di Nonas Kirikuriigi esimene teatrihoone.
Lorenzo Ottoni tegi temast büsti.
Surm.
Aleksander VIII suri 1. veebruaril 1691 Roomas, olles valitsenud 1 aasta 3 kuud ja 26 päeva. See oli lühim valitsemisaeg pärast Leo XI-t, hiljem on veel vähem valitsenud ainult Johannes Paulus I. Ta maeti Vatikani basiilikasse.


Aleksander VII.
Aleksander VII, ladinapäraselt Alexander VII (Fabio Chigi, 13. veebruar 1599 – 22. mai 1667) oli paavst 1655–1667. Ta oli 237. paavst.
Fabio Chigi sündis Sienas Ardengesca krahvi Flavio Chigi ja Laura Marsigli 11-lapselises peres seitsmenda lapsena. Tema isa oli Paulus V õepoeg. Kuna Chigi oli viletsa tervisega ja saanud lapsepõlves ajurabanduse, ei saadetud teda gümnaasiumi, vaid ta omandas esimesed haridusalased teadmised emalt ja mainekatelt koduõpetajatelt, nagu Andrea Cardilt, Giovanni Battista Borgheselt ja Celsio Cittadinilt. Ta õppis Siena ülikoolis filosoofiat, õigusteadust ja teoloogiat. 1626 omandas ta doktorikraadi. Detsembris 1626 saabus Chigi Rooma, kus määrati Püha Stefanuse rüütliordu kavaleriks. Ferrara aselegaadina teenis ta legaatide ja kardinalide Giulio Cesare Sacchetti ja Giovanni Battista Maria Pallotta alluvuses. Detsembris 1534 ordineeriti ta preestriks. Nuntsiusena Kölnis vahendas Chigi Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahu sõlmimist Münsteris. Tema luuletuste kogu 'Philomati musae iuveniles' ilmus 1656 Pariisis. Kardinalina toetas ta sulpitsiaanide tegevust.
1655. aasta konklaav.
Aleksander VII valiti paavstiks 7. aprillil 1655 Vatikani paavstipalees ja krooniti 18. aprillil kardinal Giangiacomo Teodoro Trivulzio poolt. Ta võttis arvatavasti Francesco Barberini soovitusel oma nime paavst Aleksander III järgi.
18. jaanuarist 7. aprillini 1655 toimunud konklaavi viimases voorus osales 64 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1559 toimunud konklaavi, millel valiti Pius IV. Konklaavil moodustasid kardinalid 4 fraktsiooni. Francesco Barberini juhitav fraktsioon moodustus Urbanus VIII määratud kardinalidest, Hispaania fraktsiooni juhtis Carlo de' Medici ja prantslaste fraktsiooni Rinaldo d'Este. Sõltumatud kardinalid moodustasid kardinal Decio Azzolini soovitusel oma fraktsiooni "Squadrone volante", millest 17. sajandi lõpus kujunes Zelanti fraktsioon. Chigi oli sellel konklaavil algusest saadik üks soosikuid, kuid teisi kardinale heidutas tema vastuseis Jules Mazarini plaanidele Münsteris, mistõttu kaaluti kardinal Giulio Cesare Sacchetti valimist. Sacchetti vastu esitas veto Hispaania, KUID Saccheti nõudel võttis Mazarin tagasi kavandatud veto Chigi vastu. 15. veebruaril suri kardinal Pier Luigi Carafa. 21. jaanuaril saabus konklaavile Ascanio Filomarino, 25. jaanuaril Stefano Durazzo, 27. jaanuaril Friedrich von Hessen-Darmstadt ja 7. veebruaril Ernst Adalbert von Harrach. Aleksander VII valiti paavstiks "Squadrone volante" mõjul.
Suhted Prantsusmaaga.
Aleksander VII ajal jätkus vaidlus jansenismi üle.
Paavsti suhted Prantsusmaa mõjuvõimsa kardinali Jules Mazariniga olid keerulised, kuna sel ajal, kui Chigi teenis veel Kölnis, oli ta vastu Mazarini plaanidele rahulepingute sobitamisel. Mazarin toetas seetõttu Farnese ja Este suguvõsade territoriaalseid pretensioone Kirikuriigi vastu. 7. novembril 1659 Hispaania ja Prantsusmaa vahel sõlmitud Püreneede rahulepingus ei arvestatud paavsti nõudmistega. Samuti halvendas paavsti suhteid Prantsusmaaga Mazariniga tülli läinud ja 15. veebruaril 1662 Pariisi peapiiskopi ametist loobunud kardinali Jean-François-Paul de Gondi de Retzi viibimine Roomas paguluses. 1655. aasta konklaavil oli Retz Chigi innukamaid toetajaid, kuid pärast konklaavi süüdistati teda vandenõu kavandamises.
9. märtsil 1661 suri Mazarin ja Louis XIV sai Prantsusmaa ainuvalitsejaks. Ta määras 1662 suursaadikuks Rooma hertsog Charles III de Créquy. Kui Rooma miilits kavatses arreteerida Prantsusmaa-meelse kardinali Rinaldo D'Este palees elava käsitöölise, keda kardinali teenrite vahelesekkumise tõttu kätte ei saadud, käskis Mario Chigi paavsti teenistuses oleval Korsika väeosal miilitsaga liituda ja vahistada lisaks tagaotsitavale veel kardinali teenrid. Kardinali palee juures läks lööminguks ja Roomas puhkes mäss.
Vaevalt oli mäss vaibunud, kui 12. augustil 1662 puhkes Korsika väeosa sõdurite ja Créquy meeste vahel sõnelus, mis laienes kakluseks. Mehi rahustama tulnud hertsogi suunas tulistati lask, mis hertsogit ei tabanud, kuid sellega oli rikutud tema saadikupuutumatust. Ööl vastu 22. augusti rünnati suursaadiku abikaasa tõlda ja tapeti tema paaž. Pärast neid vahejuhtumeid kutsuti saadik tagasi Pariisi ja nuntsius Celio Piccolomini aeti Pariisist välja. Prantsusmaa väed okupeerisid kardinal Retzi soovitusel Avignoni ja Venaissini. Louis XIV nõudis süüdi olevate Korsika sõdurite karistamist ja pidas juhtunus vastutavaks Rooma kuberneri Lorenzo Imperialit, kuid Créquy hertsog teatas isiklikult, et Imperiali polnud juhtunus süüdi. Paavst saatis Prantsusmaale saadikuks Cesare Maria Antonio Rasponi, kuid teda ei võetud seal vastu. 12. veebruaril 1664 sõlmiti Pisa rahuleping, mille järgi pidi Aleksander VII laskma Korsika sõdurite kasarmu ette püstitada tänupüramiidi. Paavsti vabandust käisid Prantsusmaale edasi andmas Flavio I Chigi ja kuberner Imperiali. Vahepealsel ajal ei kinnitanud paavst Prantsusmaal ametisse määratud piiskoppe nende ametipostidele, kuningas omakorda ei toetanud paavsti võitlust türklastega.
Suhted Saksamaaga.
Ferdinand III surma järel toetas Aleksander VII Leopold I Habsburgi valimist Saksa-Rooma keisriks.
Suhted Hispaaniaga.
Hispaania keeldus tunnustamast paavsti nuntsiusena Camillo Massimot, kes pidi asendama senist nuntsiust Francesco Caetanit. Massimo võeti Hispaanias pidulikult vastu, kuid teda koheldi külalisena.
Suhted Portugaliga.
Aleksander VII keeldus tunnustamast João IV-t Portugali kuningana. Samuti ei määranud paavst ametisse kuninga nimetatud piiskoppe, mistõttu kavatseti Portugalis moodustada rahvuskirik.
Suhted Poolaga.
Aleksander VII vahendas Poola kuninga Jan II ja ülestõusnute vahelisi läbirääkimisi.
Suhted Rootsiga.
6. juunil 1654 troonist loobunud kuninganna Kristiina sai 24. detsembril 1654 ametlikult katoliku kiriku liikmeks. Kristiina saabus 1655 Rooma, kus paavst võttis ta suurejooneliselt vastu, andis talle elukoha ja määras Kristiinale kulutuste tarbeks kindla sissetuleku. 25. detsembril 1655 konfirmeeris paavst Kristiina ja tema ristinimeks sai Alexandra. Järgmisel päeval andis paavst selle sündmuse auks dinee.
Suhted Itaalia riikidega.
Venezia lubas 23. detsembril 1656 jesuiitidel pöörduda tagasi linnriiki. Vastukaaluks said veneetslased paavstilt finantsilist toetust võitluseks türklastega.
Aleksander VII vahendas Bologna ja Ferrara vahel Reno ja Po jõgedel laevatamisõiguse pärast puhkenud tüli. Bologna saatis paavsti juurde läbirääkimistele Giovanni Domenico Cassini.
Kiriku institutsioonide reformid.
Aleksander VII reguleeris 1659 abtide "pontifikaalide" privileegi.
11. juunil 1659 avaldatud apostellikus konstitutsioonis sätestas ta prelatuuride tingimused.
1662 sätestas ta, et vikaarideks määratavatel tuleb eelnevalt läbida vastav teadmiste kontroll kolme eksamineerija juuresolekul.
1655 määras ta Rota Romana audiitorid "Magister Sacri Palatii" ametisse.
Ta tühistas 26. oktoobril 1655 akolüütide kogu ja andis nende volitused üle "Signatura gratiae" 12 prelaadile.
Ta käskis barnabiitide kapiitlil koguneda Roomas, mitte Milanos.
Ta kinnitas Vincenzo Caraffa soovitusel rajatud Bona Mors'i vennaskonna privileegid.
Ta tühistas 1. jaanuaril 1658 Innocentius X otsuse, mille alusel tohtisid jesuiidid pidada ameteid ainult 3 aastat.
Ta saatis 1656 karmeliidid Süüriasse misjoneerima.
22. septembril 1655 avaldatud bullas 'Ex commissa' määras Aleksander VII Vincent de Pauli rajatud lazaristidele kongregatsiooni staatuse.
1656 tühistas ta Gregorius XV poolt piaristidele ("Sch.P.") annetatud privileegi vandeandmiseks perseverantsil.
1656 saatis ta laiali ristivendade ordu ("fratres cruciferi").
Ta kinnitas 1665 Aleksander VI poolt Püha Haua rüütliordule sätestatud privileegi, mille alusel võis ordu määrata rüütliseisusesse väärikaid isikuid.
1665 tunnustas ta Raymond Bonali rajatud kongregatsiooni (bonaliste).
1666 tunnustas ta Marie de la Ferre rajatud Püha Joosepi hospitaliite ("Religieuses Hospitalières de Saint-Joseph").
2. jaanuaril 1666 tunnustas ta Jean Eudes' rajatud kongregatsiooni ("Congregatio Iesu et Mariae", CIM).
Liturgilised reformid.
Aleksander VII avaldas 23. märtsil 1656 dekreedi, milles tunnustas Matteo Ricci arvamust vaidluses hiina riituse kasutamise üle. 17. augustil 1658 määras ta Hiina misjonärideks François Pallu ja Pierre de la Motte Lamberti. 9. septembril 1659 kohustas ta hiinlastest vaimulikke pidama missat ladina keeles.
Ta tunnustas tsistertslaste riitust. Tsistertslaste ordus abstinentsi pärast tekkinud vaidluses kinnitas Aleksander VII novembris 1657 Prièresi tsistertslaste kloostri abtile Sixtus IV otsuse toore liha kasutamise kohta. Vaidluse jätkudes kutsus paavst 26. jaanuaril 1662 tsistertslasi probleemi arutamiseks Rooma. Ühisobservandid saatsid Rooma Claude Vaussini, ranged observandid Val-Richeri abti ja La Trappe'i klooster Armand Jean de Rancé. 19. aprillil 1666 avaldatud bullas 'In suprema' lõpetas Aleksander VII vaidluse ja moodustas mõnest tsistertslaste kloostrist ühisobservandid, kuid ranged observandid jäid Cîteaux' abti jurisdiktsiooni alla. Paavst sätestas, et visitatsioonid peavad olema regulaarsed, tsistertslased peavad elama kloostrites, kloostrites tuleb kinni pidada öörahust ja ta kohustas tsistertslasi kasutama tonsuuri.
25. oktoobril 1660 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Inter Cetera'.
Ta keelas 1661 missaali tõlkimise prantsuse keelde.
Ta käskis 1662 Lucas Holsteniuse koostatud 'Liber diurnuse' kasutusest kõrvaldada.
1664 keelas ta litaaniate tekstidesse lisada juurdekirjutusi.
24. septembril 1665 sätestas ta, et surmapatuna käsitletakse paastu rikkumist vaid siis, kui seda tehakse mittekuuletumisest ja põlgusest kanoonilise õiguse vastu. Seoses vaidlusega paastumise üle avaldas ta 18. märtsil 1666 ka teise bulla.
6. mail 1667 avaldas ta dekreedi atritsiooni kohta.
Jansenism.
Innocentius X hukkamõistva otsuse järel 1653 väitsid jansenistid, et vaidlusalused 5 lauset ei sisaldu Cornelius Janseniuse 'Augustinuses', mille tõttu kinnitas Aleksander VII 16. oktoobril 1656 avaldatud bullas 'Ad sanctam', et need laused selles teoses ikkagi sisalduvad. 15. veebruaril 1665 avaldas Aleksander VII apostelliku konstitutsiooni 'Regiminis apostolici', milles ta kohustas Prantsusmaa vaimulikkonda tunnustama 5 lause hukkamõistmist erilise vormeliga. 18. jaanuaril 1667 mõistis ta hukka 4 prantsuse piiskoppi, kes ei tunnustanud tema otsust 5 lause suhtes.
Probabilism.
Aleksander VII ajal teravnesid vaidlused probabilismi ja laksismi üle. 1657 mõistis ta hukka Blaise Pascali 'Provintsiaalkirjad', kuid nende mõjul mõistis ta 24. septembril 1665 pärast Willem Herincxi tööde avaldamist ekskommunitseerimise ähvardusel hukka 28 situatsiooni. 18. märtsil 1666 lisas ta veel 17 situatsiooni, mis on ekskommunitseeritavad.
Paavsti ilmeksimatus.
Aleksander VII saatis 1656 tunnustava kirja Pierre de Marcale, kes ei soovinud avaldada teost paavsti ilmeksimatuse vastu. 1665 ja 1666 Sorbonne'is ägenenud vaidlustes ilmeksimatuse üle sattus Aleksander VII vastuollu kardinal Retzi ideedega.
Neitsi Maarja pärispatuta saamine.
8. detsembril 1661 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Sollicitudo omnium' kaitses ta vaidluses Neitsi Maarja pärispatuta saamisest Gregorius XV sätestatud "conceptio" kasutamist dominiiklaste eelistatud "sanctificatio" asemel ja rõhutas, et Neitsi Maarja pärispatuta saamine on kogu kristlaskonna vana usk. Tema palvel kirjutas Giovanni Battista Marini traktaadi 'Tractatus de Conceptione B. M. Virginis'.
Misjon.
Aleksander VII saatis 1656 karmeliidid Süüriasse misjoneerima.
Ta tunnustas Pariisi rajatud välismisjoni seminari.
Ta rõhutas kirjas Pärsia valitsejale, et Kaldea patriarh Simeon peab jääma ametisse; patriarh saatis talle oma usutunnistuse, millega ta tunnustas paavsti ülemkarjasena.
Suhted juutidega.
Aleksander VII avaldas 1. detsembril 1657 bulla 'Verbi aeterni', milles nõudis juudi rahvusest neofüütidele "ius gasaga" õigust. Seda nõuet kordas ta ka 15. novembril 1658 avaldatud bullas 'Ad ea per quae'. 23. mail 1662 avaldatud bullas 'Ad apostolicae dignitatis' kinnitas ta konkordaadi juudi rahvusest neofüütide kolleegiumi ja germaani kolleegiumi vahel. 6. märtsil 1663 sätestas ta privileegid juudi rahvusest neofüütide vanematele.
Kanoniseerimised.
Ta sätestas 27. mail 1659 õndsakskuulutatute austamise reeglid ja kinnitas, et õndsakskuulutatute pilte ei tohiks kirikus eksponeerida ilma paavsti nõusolekuta. Ta lubas 22. mail 1662 Aloysius Gonzaga austamist Castiglione linnas tähistada terve aasta jooksul ja laiendas selle privileegi mõne aja pärast jesuiitidele. 4. augustil 1657 kinnitas ta Raymond Nonnatuse austamise ("venerabilis").
Onupojapoliitika.
Aleksander VII keeldus paavstiks saades oma sugulasi Rooma lubamast ja oma teenistusse võtmast, kuid 24. aprillil 1656 tühistas ta varasema otsuse ja lubas neil tulla Rooma.
Aleksander VII vend Mario Chigi sai paavsti vägede kindraliks ja 1663 Magliano Pecoreccio markiiks. Tema poeg Flavio I Chigi sai 1657 kardinaliks.
Aleksander VII venna Augusto Chigi teine abikaasa oli Francesca Piccolomini, kelle suguvõsast pärinesid paavstid Pius II ja Pius III. Nende poeg Agostino Chigi oli diplomaat, kes sai riigivürstiks, 1661 Formello hertsogiks, 1662 Campagnano vürstiks, 1665 Magliano Pecoreccio markiiks ja Sant'Angelo kindluse kastellaaniks.
Kardinalide pühitsemised.
Aleksander VII pühitses 38 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens IX. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 1 sakslane, 1 austerlane ja 1 prantslane. Aleksander VII kaotas 8. jaanuaril 1661 Santa Maria Nuova kardinaldiakoni tiitli. Ta rajas 26. juunil 1662 Santa Maria in Portico Octaviae kardinaldiakoni tiitli asemele Santa Maria in Portico Campitelli kardinaldiakoni tiitli. 14. jaanuaril 1664 rajas ta Santa Maria della Scala kardinaldiakoni tiitli.
Aleksander VII kultuuriloos.
Tema ajal ehitas Gian Lorenzo Bernini Vatikanis asuvat Püha Peetruse väljakut ümbritseva kolonnaadi. Tema ajal lõpetati Rooma ülikooli hoonete ehitus ja rajati raamatukogu, renoveeriti Santa Maria del Popolo kirik ja Scala Regia. Roomas rajati Strada del Corso ja laiendati Castel Gandolfot. Ta lasi 1665 Püha Peetruse basiilika võlvkaarele kinnitada Rooma keisrimündi kujutise. Aleksander VII oli Pietro Berrettini, Claude de Lorraini, Christian Lupuse, Carlo Maratta, Giovanni Francesco Grimaldi, Pierre Mignardi ja Ferdinando Ughelli patroon. Bartolomeo Mastrio pühendas talle oma teose.
Ta sätestas Capranica kolleegiumi rektori määramise protektorite poolt.
Ta kohustas Urbanuse kolleegiumi ("Collegio Urbano") tudengeid jääma Usupropaganda kongregatsiooni alluvusse.
18. jaanuaril 1666 esitleti avalikult traditsiooni järgi Peetrusele kuulunud tooli, mida keskajal kasutati paavstide kroonimistseremoonial. Aleksander VII ettepanekul ümbritseti tool pronksist kaitsekihiga ja asetati Püha Peetruse basiilikasse.
Ta saatis laiali Innocentius X poolt Ravennasse rajatud maroniidi kolleegiumi.
Domenico Guidi tegi temast büsti ja Gian Battista Gaulli il Baciccio on temast teinud portree.
Surm.
Aleksander VII-l oli alates märtsist 1667 tõsiseid terviseprobleeme ja ta suri 22. mail 1667 Roomas neerukivide tagajärjel tekkinud tüsistustesse. Ta maeti Vatikani basiilikasse.


Anastasius I (keiser).
Anastasius I (Imperator Caesar Flavius "Anastasius" Augustus) oli Ida-Rooma keiser 11. aprillist 491 - 9. juulini 518.


Augustus.
pisi
Augustus (Imperator Caesar Divi filius "Augustus"; sünninimi Gaius Octavius (Thurinus); varem Octavianus; 23. september 63 eKr – 19. august 14 pKr) oli Vana-Rooma keiser 16. jaanuarist 27 eKr 19. augustini 14 pKr. Augustus oli esimene Rooma keiser. Ta suri 75-aastasena aastal 14. Augustus võis surra loomulikel põhjustel, kuid on kinnitamata kuulujutte, et tema naine Livia mürgitas ta. Augustuse järeltulijaks sai tema lapsendatud poeg Tiberius.
Kuigi Augustus säilitas Rooma vabariigi välised vormid, valitses ta autokraadina üle 40 aasta. Ta tegi lõpu sajandi kestnud kodusõdadele ning tõi Rooma riigile rahu, õitsengu ja suurriikliku hiilguse ajastu. Lisanime "Augustus" 'auväärne', mille järgi teda tänapäeval põhiliselt tuntakse, sai ta 27 eKr.
Augustus sündis Roomas nimega Gaius Octavius Thurinus. Tema isa, kelle nimi oli samuti Gaius Octavius, pärines auväärsest, kuid silmapaistmatust ratsanikuseisusest perekonnast ning oli enne oma surma 58 eKr Makedoonia haldur. Augustuse ema Atia oli Julius Caesari venna- või õetütar. 46 eKr võttis Caesar Hispaanias sõduriks olnud noormehe ning adopteeris ta oma pärijaks. Gaius Octavius võttis siis nimeks Gaius Julius Caesar Octavianus.
Kui Caesar märtsis 44 eKr mõrvati, viibis tema noor pärija Apollonias (praeguses Albaanias). Ta läks Itaaliasse ja värbas Caesari veteranidest sõjaväe. Roomat kontrollisid Caesari vabariiklastest mõrtsukad Marcus Junius Brutus ja Gaius Cassius. Octavianus sõlmis liidu Marcus Antoniuse ja Marcus Lepidusega. Need kolm moodustasid teise triumviraadi nimelise hunta ning käivitasid puhastuse mõrtsukate liitlaste seas.
Seejärel läksid Antonius ja Octavianus võitlusse Brutuse ja Cassiusega, kes olid põgenenud itta. Makedoonias Philippis oli Caesari armee võidukas ning Brutus ja Cassius sooritasid enesetapu (42 eKr). Octavianus läks seejärel Rooma tagasi, Antonius aga siirdus Egiptusesse. Seal liitus ta Egiptuse kuninganna Kleopatraga, kes oli Julius Caesari endine abikaasa ja Caesari väikese poja Caesarioni (Kaisarioni) ema. Nüüd olid Rooma valdused jagatud Octavianuse (läänes) ja Antoniuse (idas) vahel. Aktioni merelahingus (Kreekas) 31 eKr lõi Octavianus oma rivaale, kes siis põgenesid Egiptusesse. Ta järgnes neile, ja pärast veel üht kaotust sooritasid nad enesetapu.
Aastaks 29 eKr oli 34-aastane Octavianus Rooma ainuvalitseja, ja Rooma Senat andis talle rea tiitleid, sealhulgas tribuun, konsul, "pontifex maximus" (ülempreester) ja Augustus. Viimase all sai ta üldtuntuks. Ta oli ka "princeps" (esikodanik) ja imperaator (ülemjuhataja). Selle viimase tiitli järgi hakati Augustuse valitsemist nimetama impeeriumiks. Tõsi küll, tiitel ei olnud pärandatav ning Augustus püüdis hoolikalt säilitada vabariiklikke väliseid vorme.
Aastal 27 eKr andis Augustus välja seaduse nimega Pax Romana ehk 'rooma rahu,' tänu millele valitses impeeriumis üle 200 aasta rahu. Pax Romana kehtis kuni keiser Marcus Aureliuse surmani aastal 180.
Augustus, kes oli tulnud võimule tänu suurele julgusele, valitses väga targalt. Vastutasuks peaaegu absoluutse võimu eest andis ta Roomale 40 aastat kodurahu ja kasvavat õitsengut. Ta lõi esimese alalise sõjaväe Roomas ning paigutas leegionid impeeriumi piiridele, kus nad ei saanud poliitikasse sekkuda. Rooma garnisoniks olid pretoriaanid, keisri ihukaitsjad.
Augustus ei pidanud suuri sõdu, ta ainult nihutas Rooma põhjapiiri loomulikule piirile Doonau jõel. Kaugemal läänes lõppes katse tungida Germaaniasse kaotusega Teutoburgi metsas 9 pKr. Pärast seda aktsepteeris Augustus impeeriumi põhjapiirina Reini jõge. Idas rahuldus ta sellega, et allutas Rooma võimule Armeenia ja Taga-Kaukaasia. Partia jättis ta rahule.
Rooma suubuvat tohutut rikkust kasutas Augustus selleks, et sõjaväele hästi tasuda ning neid rahulolevatena hoida, ning pealinna kaunistamisega ja suurejooneliste mängude korraldamisega, et roomlased oleksid rahul. Ta kiitles, et leidis Rooma eest tellistest ehitistega, kuid jättis selle maha marmorist ehitistega. Ta ehitas Senatile uue maja ("Curia") ning rajas Apollo ja Jumaliku Juliuse templi. Samuti rajas ta pühamu "Circus Maximus" 'e juurde. Ta olevat Pompeis rajanud nii Capitoliumi templi kui ka teatri, panemata nende peale oma nime.
Rooma valitsejad, sealhulgas Augustus, taipasid majandusest vähe. Nagu kõik keisrid, maksustas ta kõrgelt põllumajandust ning kulutas tulud sõjaväele, templitele ja mängudele. Kui impeerium enam ei laienenud ja vallutustelt enam sõjasaaki ei toodud, hakkas impeeriumi majandus stagneeruma ja lõpuks alla käima. Augustuse valitsemisaega peetakse selles mõttes Rooma vägevuse ja õitsengu kulminatsiooniks. Et põllumajandust elavdada, pani Augustus erru läinud sõdurid maale elama, kuid pealinn jäi sõltuvaks Egiptusest toodavast teraviljast.


Abhaasia.
Abhaasia (abhaasi keeles Аҧсны ("Aphsnõ"), gruusia keeles აფხაზეთი ("Aphhazethi"), vene keeles Абхазия ("Abhazija")) on maa Taga-Kaukaasia lääneosas Musta mere (lõunas) ja Suur-Kaukasuse (põhjas) vahel.
Elanike arv oli 2011. aastal 240 705.
Abhaasia ISO 3166 kood on GE-AB.
Poliitiline staatus.
Valdav enamik maailma riike peab Abhaasiat "de iure" autonoomseks vabariigiks Gruusia koosseisus (Abhaasia Autonoomne Vabariik (gruusia keeles აფხაზეთის ავტონომიური რესპუბლიკა ("Aphhazethis Avtonomiuri Respublika")). Augustis 2008 kuulutas Gruusia parlament Abhaasia Venemaa poolt okupeeritud territooriumiks.
"De facto" kontrollib alates 2008. aastast kogu Abhaasia territooriumi end sõltumatuks kuulutanud osaliselt tunnustatud Abhaasia Vabariik. 2008. aasta augustini oli umbes 17% Abhaasia territooriumist (Ülem-Abhaasia) Gruusia kontrolli all.
Abhaasias paikneb 1700-liikmeline Venemaa väekontingent peakorteriga Gudautas paiknevas Venemaa 7. sõjaväebaasis. Gruusia Vabariigi valitsus tegutseb selle nimel, et rahvusvaheline üldsus tunnustaks Abhaasia Venemaa poolt okupeerituks territooriumiks. 2011. aasta juuli lõpus võttis USA Senat vastu resolutsiooni, mis tunnistab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia Venemaa poolt okupeeritud aladeks.
ÜRO liikmesriikidest on Abhaasia iseseisvust tunnustanud Venemaa (26. augustil 2008) ning hiljem Nicaragua, Venezuela, Nauru, Vanuatu ja Tuvalu. Venemaa on lisaks vabariigi iseseisvuse tunnustamisele sõlminud Abhaasiaga diplomaatilised suhted ning abi- ja koostöölepingu.
Abhaaside ning Venemaa juhtkonna arvamuse kohaselt on Abhaasia Vabariik Gruusiast sõltumatu ja eraldiseisev riik. Abhaasia Vabariigi valitsus on seisukohal, et tänasel päeval omatakse kõiki tunnuseid ja hallatakse kõigi atribuute, mis on omased rahvusvahelise kogukonna poolt tunnustatud suveräänsele riigile. Abhaasia seisukohast vaadatuna paikneb Venemaa väekontingent Abhaasias preventiivse eesmärgiga, hoidmaks ära Gruusia võimalik sõjaline rünne Abhaasia Vabariigi vastu (Lõuna-Osseetias 2008 aasta augustis toimunu näitel on selline rünne täiesti võimalik) või võimalik Gruusia poolne riigi territoriaalse terviklikkuse taastamise katse kasutades sõjalisi meetmeid. Venemaa relvajõud on kutsutud Abhaasiasse Abhaasia Vabariigi valitsuse ametlikul palvel, vastastiku üksteist tunnustanud riikide vahel sõlmitud lepingute alusel, rahuvalve eesmärgiga hoidmaks ära relvakokkupõrkeid ja säästmaks inimelusid. Abhaasia Vabariigi valitsus ja Venemaa lükkavad ümber Gruusia poolse väite, mille kohaselt Venemaa on Gruusiale kuuluva piirkonna (Abhaasia) okupeerinud. Ühtlasi lükkab Venemaa ümber väite nagu oleks tema poolt rikutud 6 – punktilist Medvedev – Sarkozy 12. augustil 2008 sõlmitud rahuplaani. Venemaa on oma väed tõmmanud välja "de facto" Gruusia piiridest ja Venemaa jaoks (kuna Venemaa on Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat rahvusvahelise õiguse subjektina tunnustanud) ka "de jure" Gruusia piiridest. Venemaa juhtkond on seisukohal, et kui Abhaasia ei oleks Venemaa poolt tunnustatud, lasuks Venemaal kohustus paigutada oma väed Venemaa territooriumile. Kuivõrd aga Venemaa on Abhaasiat rahvusvahelise õiguse subjektina tunnustanud ja Venemaa reageeris Abhaasia Vabariigi juhtkonna ametlikule palvele paigutada rahuvalve ja piirkonnas stabiilsuse tagamise garandina Abhaasiasse oma väed, loeb Venemaa juhtkond oma sõjaväe kontingendi paiknemist Abhaasia Vabariigi territooriumil vastavaks rahvusvahelisele õigusele. Ühtlasi täidab Venemaa sõjaväe kontingent vastavalt Medvedev – Sarkozy 12. augustil 2008 sõlmitud rahuplaanile piirkonnas rahuvalve eesmärki ja rakendab täiendavaid julgeolekumeetmeid.
Seevastu enamik maailma riikidest, sealhulgas EL ja NATO peavad Vene vägede viibimist Abhaasias rahuplaani selgeks rikkumiseks, sest Vene väed ei ole taandunud sõjaeelsetele positsioonidele.
Mõnede rahvusvaheliste ekspertide arvamuse kohaselt on Abhaasial erinevalt Lõuna-Osseetiast oluliselt suurem võimalus saavutada tulevikus laiem rahvusvaheline tunnustatus.
Abhaasia kuulub koos Transnistria ja Lõuna-Osseetiaga organisatsiooni Tunnustamata Riikide Ühendus, mille peakorter asub Suhhumis. Abhaasia on ka Esindamata Rahvaste Organisatsiooni liige.
Loodus.
Abhaasia füüsiline kaartAbhaasia füüsiline kaart
Abhaasia on mägine maa, Suur-Kaukasus läbib kogu territooriumi ja Ritsa järv on Suur-Kaukasuse lääneharude vahel 120 km kaugusel Suhhumist.
Kaukasuse mäestik eraldab põhjast ja kirdest Abhaasiat ja Venemaad. Idast ja kagust piirneb Abhaasia Gruusia maakonna Samegrelo–Zemo Svanethiga ning läänest ja loodest Musta merega. Abhaasia jääb loode – kagu suunalt Psou ja Inguri jõgede vahele. Suur-Kaukasuse peaaheliku harud – Gagra, Bžõbi, Abhaasia ja Kodori ahelikud – jagavad Abhaasia sügavateks ja viljakateks orgudeks. Abhaasia kõrgemad tipud paiknevad Abhaasia kirde või ida piirkonnas, ületades 4000 meetrit üle mere pinna (Dombai-Ulgen – 4046 m). Musta mere ranniku, mis tihti on kiviklibune, pikkuseks on 210 km. Mere avarused, subtroopiline taimestik, kiirevoolulised mägijõed ja Kaukasuse mäetipud annavad Abhaasiale erilise võlu. Üle Suur-Kaukasuse peaaheliku ehitatud 2 teed on käesoleval ajahetkel suletud, kuna 1990-ndate aastate sõjategevuse perioodil need mineeriti. Käesoleval ajahetkel on kaalumisel erinevad lahendused nende teede taastamise või tunneli rajamise osas, kasutades avaliku ja erasektori partnerlust.
Taimestiku spekter Abhaasias on lai. Alustada võib rannikuäärsetest subtroopilistest laialehistest metsadest ja tsitruseliste kasvandustest ning lõpetada igilume ja liustikega mägises Abhaasia põhjaosas. Vaatamata sellele, et mägine pinnamood on kaitsnud inimese tegevuse eest enamust Abhaasia territooriumist, kasvatatakse Abhaasia kultuuristatud viljakatel aladel teed, tubakat, viinamarju, tsitruselisi ja erinevaid puuvilju, mis on kohalike elanike põhitegevus.
President.
Abhaasia president on täitevvõimu pea. President valitakse üldrahvalikul referendumil viieks aastaks ning üks president ei tohi olla selles ametis rohkem kui kaks ametiaega järjest.
Abhaasia presidendiks valiti 1994 Vladislav Ardzinba. 1999 valiti ta tagasi teiseks ametiajaks.
3. oktoobril 2004 toimusid Abhaasia presidendivalimised. Valimiste võitjaks kuulutati Sergei Bagapš. Tema vastaskandidaat Raul Hadžimba vaidlustas Bagapši võidu, kuid Ülemkohus kinnitas 28. oktoobril võitjaks taas Sergei Bagapši, kuid muutis järgiseks hommikuks oma otsust kaks korda. Seepeale kuulutas ametisolev president Vladislav Ardzinba välja uued valimised.
12. detsembril 2009 peetud presidendivalimistel valiti Sergei Bagapš ametisse tagasi. Ta suri 29. mail 2011.
2011. aasta 26. augustil peetud ennetähtaegsed presidendivalimised võitis Aleksandr Ankvab, kes sai ligi 55% häältest.
Valitsus.
Abhaasia valitsust juhib peaminister. Valitsuses on üks esimene asepeaminister ja kaks asepeaministrit.
Veebruarist 2005 veebruarini 2010 oli peaminister Aleksandr Ankvab, seejärel Sergei Šamba.
Ministeeriume on kokku 12, riiklikke komiteesid 5.
Alates 27. septembrist 2011 on peaminister Leonid Lakerbaia.
Parlament.
Abhaasia parlamendiks on Rahvakogu, kuhu kuulub 35 saadikut.
Haldusjaotus.
Thbilisi alluvuses jagunes Abhaasia halduslikult viieks rajooniks ning kolmeks rajooni staatuses linnaks.
Rahvastik.
Rahvastik on koondunud rannikutasandikule. Põhilised rahvad on abhaasid, armeenlased, grusiinid ja venelased.
Rahvastiku koosseisu kujunemist 20. sajandil kirjeldab järgnev tabel.
2003. aasta rahvaloendust Gruusia võimud ei tunnusta. Abhaasia iseseisvumissoovi kriitikud osutavad abhaaside tühisele osale Abhaasia rahvastikus 1989. aasta rahvaloendusel. Abhaaside väitel jäid nad vähemusse võõrvõimude koloniseerimispoliitika tagajärjel.
Seni viimane rahvaloendus viidi läbi veebruaris 2011, selle tulemused avalikustati detsembris 2011.
Abhaasias on viis eesti (eestlaste poolt asutatud) küla: Sulevi, Salme, Linda (Ülem-Linda), Alam-Linda ja Estonia.
Keeled.
Riigikeel on abhaasi.
Vene keelt on samuti õigus kasutada neil isikutel kes ei valda abhaasi keelt, riiklikes ja teistes asutustes asjaajamiskeelena. Vene keel ei ole tunnistatud Abhaasias riigikeeleks.
Religioon.
75% elanikest on nimetavad end õigeusklikeks, ligi 10% elanikest sunniitideks. Enamik neist pole siiski usuliselt aktiivsed. Kohalikud armeenlased on enamasti Armeenia Apostliku Kiriku liikmed.
Majandus.
Tähtsad põllumajandussaadused on tubakas, teepõõsa lehed, mais, tsitruselised, siid ja puuvili.
Musta mere äärsed kuurordid ja Ritsa järv on toonud Abhaasiasse rohkesti puhkajaid.
Lühikokkuvõte.
Abhaasia kuulus 9.-6. sajandil e.m.a. Kolchise riigi alla, mis 63 aastal enne meie aja arvamist liideti Egrisi riigi alla. Aastal 107 eKr läks ta Pontose ja 63 eKr Rooma riigi koosseisu. 780. aastatel moodustati Abhaasia kuningriik dünastiate liitmisega saadud Egrise riigist, mis oma tipphetkel hõivas Ida-Gruusia, sealhulgas Tbilisi. 11. sajandiks läks Abhaasia Gruusia ühendatud kuningriigi koosseisu. 1570. aastatel sai Abhaasiast Osmanite riigiga lõdvalt seotud piirkond. 1810 aastal protektoraadina, alates 1864. aastast inkorporeeritult sai maast Venemaa keisririigi osa. Nõukogude võimu ajal kuulutati Abhaasia autonoomseks 1919, 1921. aastal sai sellest nõukogude vabariik, 1931. aastal sai sellest Gruusia NSV kooseisus olev autonoomne vabariik. Aastatel 1989–1991 leidsid aset kokkupõrked abhaaside ja grusiinide vahel. Aastal 1992 kuulutas Abhaasia välja iseseisvuse. Puhkes sõda Gruusia keskvalitsusega, mille tagajärjel enamik grusiine põgenes Abhaasiast. 1994. aasta relvarahuga jäi Abhaasiale faktiline kontroll suurema osa üle oma territooriumist, augustis 2008 hõivati ka ülejäänud osa (Kodori oru piirkond). Venemaa ja mõned teised riigid tunnustasid seejärel Abhaasia Vabariigi iseseisvust.
Esiaeg.
Esimesed teadaolevad asulad Abhaasia territooriumil on vanema paleoliitikumi küttide-korilaste laagrid. Kõige vanemad leiud pärinevad Iašhthvast (Iaštuhhist), Gumistast, Kelasurist ja Otšamtširast.
Nooremas paleoliitikumis elati põhiliselt mere ääres.
Mesoliitikumis ja neoliitikumis ilmusid suuremad püsiasulad ning said alguse maaharimine, loomakasvatus ja keraamika. 4. aastatuhandel eKr olid arenenud maaharimine ja karjakasvatus, kangakudumine, keraamika, kivi, vase ja pronksi töötlemine. Arenes vahetus.
Varaseimad megaliitide leiud pärinevad 3. aastatuhande algusest eKr ning jätkuvad pronksiajal (2. aastatuhandel eKr) nn Abhaasia dolmenitena, mis tavaliselt koosnevad neljast püstkivist ja ühest kattekivist, millest mõned kaaluvad 50 tonni. Kõige uuritum seda tüüpi dolmen pärineb Ešera leiukohast. Arvatakse, et umbes sel ajal asendas patriarhaat matriarhaadi ja majandus hakkas põhinema maaharimisel.
Nooremal pronksiajal ilmusid arenenumad pronksist tööriistad.
Rauaajast pärinevad Kolchise kultuuri leiud.
1. aastatuhandel eKr hakkasid tekkima klassiühiskonna alged. Ilmusid esimesed linnalised asulad Musta mere idarannikul.
Antiikaeg.
9.–6. sajandil eKr kuulus Abhaasia ala Kolchise riigi koosseisu. Kolchisele kuulus suur osa svanide ja sanide alasid.
Piirkonna kirjapandud ajalugu algab Mileetose kreeklaste saabumisega Kolchise rannikule 6.–5. sajandil eKr. Nad rajasid sadamakolooniaid Musta mere idarannikule, mille seast Dioskurias kohal sai ümberkaudsete hõimudega kauplemise, sealhulgas orjakaubanduse tähtsaks keskuseks. Seda dioskuuride järgi nimetatud linna peetakse Suhhumi eellaseks. Teised tähtsad kolooniad olid Gyenos, Triglitis ja hiljem Pityus vastavalt praeguste rannikulinnade Otšamtšira, Gagra ja Pitsunda lähedal.
Strabon kirjutas oma "Geograafias": "Lakoonlased asusid elama Heniohhiasse; viimaste eestvedajad olid Krekassos ja Amphistratos, Dioskuuride vankrijuhid; nähtavasti nende järgi saidki heniohhid nime." See nimi on tuletatud kreeka sõnast, mis tähendab vankrijuhti.
Juba 6. sajandil eKr sattusid kreeklaste kontrolli alla ka mäekurud, mille kaudu veeti Ioonia importesemeid (Tsebelda, Tkuartšal). 5.–4. sajandil jõudsid neid teid mööda Põhja-Kaukaasiasse pronkskiivrid ning teised esemed ja materjalid. Samal ajal tulid Abhaasia alal tarvitusele ka esimesed hõbemündid; neid vermiti mereäärsetes kreeka linnades.
Samast ajast leidub kreeka linnade territooriumilt ja ümbrusest arvukaid ratsamatuseid ratsmekomplektidega, mis on iseloomulikud Kubanimaa sküüdi kultuurile. Otšamtšira ja Ešera asulate väljakaevamised on näidanud, et kreeklased elasid seal algselt palkmajades, mille kuju oli laenatud kohalikelt elanikelt. Peale sisse veetud nõude kasutasid hellenid olmes laialdaselt ka kohalikke voolitud ja pottsepanõusid, mille tõid endaga kaasa naised, keda kreeklased meeleldi võtsid kohalike rahvaste seast.
Abhaasia kreeka kolooniate õitseaeg oli 3.–1. sajandil eKr. Dioskuriases töötas laevatehas, vermiti münte.
Alates 653. aastast eKr pidid Kolchis ja Ibeeria tagasi lööma Pärsia vallutuskatseid. Aleksander Suur Abhaasia ala ei vallutanud. Hellenismi mõjul sai ametlikuks keeleks kreeka keel.
Piirkonna rahvaid nimetatakse klassikalistes allikates märkimisväärselt paljudeks ja erinevateks. Herodotos, Strabon ja Plinius Vanem ütlevad, et Dioskuriases ja teistes linnades kõneldi paljusid keeli. Mäed lahutasid ja eraldasid rahvaid ning soodustasid keelte ja murrete mitmekesisust ning etnilist kirevust. Kõige informeeritumadki kaasaegsed allikad annavad piirkonna rahvaste nimedest ja elupaikadest segase pildi ning räägivad vähe sisemaa geograafiast ja rahvastikust. Mõned antiikaegsed rahvanimed olid koondnimed. Arvatakse, et tol ajal leidsid Abhaasia alal ja selle ümbruses aset ulatuslikud rahvaste rändamised. On tehtud mitu katset ära tunda mõnd rahvast, keda antiikallikad kirjeldavad. Plinius Vanema "Apsilae" 1. sajandil pKr ja Arrianose "Abasgoi" 2. sajandil eKr on samastatud vastavalt abhaaside ja abasiinide esivanematega, teiste uurijate arvates aga on tegu kartvelite hõimude nimedega. Sama vaidlusalused on teiste antiikallikates mainitud rahvaste (sealhulgas "Heniochi" ja "Sanigae") identiteet ja päritolu. Arheoloogial on harva õnnestunud leida materiaalsete kultuuride ning ebaselgete rahvanimede vahelist seost.
"Kharthlis Tshovreba" järgi olid Abhaasia ala ja kogu Lääne-Gruusia algasukad Arian-Kharthlist tulnud Toogarma (Jaafeti, Noa poja pojapoja) poja Egrose järglased.
2. ja 1. sajandi vahetusel rajas Pontose kuningas Mithridates VI Eupator, kes oli Rooma-vastases liidus Suur-Armeeniaga, Dioskuriadesesse oma tugipunkti. Ta vallutas 107 eKr (või umbes 110 eKr) koos ülejäänud Kolchisega Abhaasia ala. Aastal 65 eKr võitis Pontose Rooma riik. See kaotus tõi kaasa linnaelu languse Abhaasia alal ja ümbritseva ala tühjenemise.
Pompeius võitis Kolchises 63 eKr pärast ägedaid lahinguid Abhaasias kohalikku pealikku ("sceptuchus") Olthacest ning seadis valitsema dünast Aristarchuse, kes jäi võimule 47. aastani eKr. Pärast Pompeiuse langemist kasutas Mithridatese poeg, Bosporuse riigi ja Pontose kuningas, ära, et Caesar oli läinud Egiptusesse, ning vallutas Kolchise, Armeenia ja osa Kapadookiast ning võitis Rooma väejuhti Domitius Calvinust.
Pharnakese pojapoja Polemon II sundis Nero võimust loobuma ning Pontos ja Kolchis inkorporeeriti 63 pKr Rooma provintsi Galatiasse ja 81 pKr Cappadociasse.
Ajaarvamise vahetusest saadik kindlustusid roomlased Abhaasia rannikualadel. Dioskuriasesse rajasid nad kindluse. Aastal 65 sai Dioskurias nimeks Sebastopolis.
Kuigi kõik suuremad mereäärsed kindlused olid roomlaste käes, oli Rooma võim piirkonna üle nõrk. Aastal 69 toimus Kolchises ja Pontoses Anicetuse juhtimisel ülestõus, mis suruti maha. Tasandikku ja rannikut laastasid sageli mägirahvad, kelle seas kõige vägevamad olid "soanes" (svanid) ja "heniochi". Nad allusid nominaalselt Roomale, kuid rajasid oma riigid ning neil oli suur iseseisvus.
2. sajandil asus Rooma garnison Pityusesse (praegu Pitsunda).
Lazicas jätkus helleniseerumine. Hoolimata Rooma riigi võitlusest Partiasse säilis Lazicas suhteline rahu, kuigi partlased korduvalt ida poolt ründasid.
Kristlus hakkas piirkonnas levima 1. sajandil. Pärimuse järgi tegutsesid Kolchises apostlid Andreas ja Siimon Kananaios, kes suri Suaniri lähedal mägedes märtrisurma. Hellenistlik usund, mitraism ja kohalikud usundid olid siiski levinud vähemalt 4. sajandini.
Rooma riigi nõrgenedes said kohalikud hõimud rohkem omavalitsusõigust: nad said ise nimetada oma valitsejaid, kuid Rooma pidi nad heaks kiitma. 130. aastatel koosnes Kolchis lõunast põhja järgmistest riikidest: Machelons, Heniochi, Lazica, Apsilia, Abazgia ja Sanigia. Abhaasia rahvaste (apsiilide, abasgide, misimiaanide ja saniigide) vürstiriigid (need hõimuliidud hakkasid kujunema ajaarvamise vahetuse paiku) olid läänest itta Saniigia (Väike-Abhaasia piirkonnas, pealinn Tsandrõpš, Tsanba dünastia), Abazgia (pealinn Anakopia (Novõi Afon), Anosiidide dünastia), Apsiilia (pealinn Sebastopolis (Suhhumi), Julianiidide dünastia), Misiminia (pealinn Tsahhare).
Apsiile mainib esimesena Plinius Vanem 1. sajandil pKr. Põhjalikud andmed on Arrianosel, kes külastas Sebastopolist 137. Siis valitses apsiile Julianus, kes oli saanud valitsemisõiguse kinnituse 98 Trajanuselt. 1.–2. sajandil asusid apsiilid suures osas Lääne-Kolchisest Rioni jõest põhja poole Sebastopoliseni. Kõige selgemad andmed selle kohta on Prokopiosel, kelle järgi apsiilid 6. sajandil elasid Musta mere ääres sellest kohast, kus rannik teeb järsu pöörde läände (tänapäeva Otšamtširast kagus), kuni abasgide kindluse Tracheiani (tänapäeva Novõi Afon), ja mägedes olid nende naabriks alaanid alates Suur-Kaukasuse kurudest.
Apsiilidel kujunes võrdlemisi varakult poliitiline ja kultuuriline Rooma-orientatsioon, mis teostus eeskätt mereäärse Sebastopolise kaudu. Pole juhuslik, et Apsiilide peamised keskused koondusid Tsebelda orgu, teel Kluhhori kuruteeni, mis huvitas roomlasi sest ajast saadik, kui nad rannikule saabusid.
3. sajandil hakkas Lazica (Egrisi), mida valitses läänegruusia hõim "lazoi" (lazid), domineerima suuremas osas Kolchisest. Prokopiose järgi olid isegi "abasgoi" pealikud allutatud "lazoi" kuningatele.
Krimmis elanud goodid (Krimmi goodid) tegid 253 röövretke Kolchisesse, kuid Pityuse Rooma garnison lõi nad tagasi. Rooma okupatsioon kestis 4. sajandini.
Bütsantsi periood.
Pärast Rooma riigi jagamist oli Abhaasia Bütsantsi huvisfääris. Seal toimus võimuvõitlus Bütsantsi ning Sassaniidide Pärsia vahel, mis kulmineerus Lazi sõjaga 542–562. Sõda tõi kaasa Lazica allakäigu. Sügaval metsades elavad "abasgoi" saavutasid teatud autonoomia Bütsantsi võimu all. Nende maa, mida Bütsantsis tunti Abazgia nime all, oli tähtis eunuhhide allikas. Kuigi Nikaia kirikukogul 325 viibis kohal ka Pityuse metropoliit, kristianiseeriti Abhaasia rahvas osaliselt alles 6. sajandiks, mil keiser Justinianus saatis sinna misjonärid.
Bütsants rajas kaitsekindlustused, mille jäänus võib-olla tänini säilinud Kelasuri müür.
Sedamööda, kuidas "abasgoi" tugevnesid, hakati Abazgia all mõistma suuremat piirkonda, kus elasid ka megrelid ja svanid.
7. sajandil sai Abhaasiast autonoomne vürstiriik, mille vürstid (kreeka keeles "archōn", gruusia keeles "eristavi") määras Bütsants. Vürstide residents oli Anakopia (Novõi Afon). Arvatakse, et need vürstid vahendasid Bütsantsi poliitilist ja kultuurilist mõju Lääne-Kaukaasias.
Araablased jõudsid piirkonda 730ndatel, kuid neil ei õnnestunud seda vallutada. Sel ajal jõudis Gruusia annaalidesse esimest korda nimi "Abhazethi" ('abhaaside maa'), millest pärineb Abhaasia nimi enamikus keeltes.
Abhaasia kuningriik.
Dünastiliste abieludega ning liitudega teiste Gruusia vürstidega omandas Abazgia valitsev dünastia suurema osa Lazicast. 780ndatel kuulutas Leon II end abhaaside kuningaks. Kasaaride abiga õnnestus kuningas Leonil Bütsantsi ülemvõimust vabaneda. Nii rajas kuningas Leon II iseseisva Abhaasia kuningriigi.
Kasaaride abiga laiendas kuningas Leon riiki tunduvalt, hõivates muu hulgas Imerethi, misjärel pealinn viidi üle Khuthaisisse. a>. a m.a.j.
Enamik ajaloolasi on nõus, võttes aluseks Gruusia ajaloolaste arvamuse, et Abhaasia kuningad olid kunigriigi hilisemal perioodil juba gruusiakeelsed ja kunigriigis domineeris kartvelirahvuste kultuur. Et teha lõpp Bütsantsi kiriklikule mõjule, allutati kohalik piiskopkond Gruusia kiriku Mtsheta katolikaadile.
Seda riiki nimetatakse uuemas ajalookirjutuses sageli Egrisi-Abhaasia riigiks, sest keskaegsed allikad pidasid uut kuningriiki Egrisi (Lazica) järeltulijaks ning kasutasid vaheldumisi mõlemat nime.
Abhaasia kuningriigi hiilgeaeg oli ajavahemikus 850–950, kui ta valitses kogu Lääne-Gruusiat ning pretendeeris ka Ida-Gruusiale.
Nimesid "Abhaasia" ja "abhaasid" kasutati tol ajal kogu kuningriigi ja selle elanike kohta hoolimata etnilisest kuuluvusest.
Ühendatud Gruusia koosseisus.
Aastal 989 tuli Abhaasias võimule Bagrat III Bagratiidide dünastiast, kes oli Abhaasia pärinud oma emalt. Aastal 1008 päris ta oma isalt ka Gruusia (Kharthli) ning ühendas Abhaasia kuningriigi ja Gruusia kuningriigi ühtseks Gruusia feodaalriigiks, mille hiilgeaeg oli kuninganna Thamari ajal [1184–1213]. Seega toimus Gruusia ja Abhaasia ühinemine ühtseks Gruusia kuningriigiks dünastilise abielu teel.
Kaasaegsed Gruusia kuningad mainivad sageli rahvast nimega "apsar", kelle keelest olevat võetud Thamari poja prints Georgi lisanimi Laša, mis tähendab 'valgustus'. Seda nime on mõned keeleteadlased võrrelnud abhaasi sõnadega "a-laša" 'selge' ja "a-lašara" 'valgus' ning oletanud, et tegu oli abhaaside esivanematega.
Gruusia kroonikate järgi andis Thamar osa Abhaasiast valitseda Šervašidze (abhaasipäraselt Tšatšba, hiljem Tšatšibaia) vürstisuguvõsale. Pärimuse järgi oli tegu "Shīrwān Shāhide järeltulijatega, mis seletab ka gruusiakeelset nime. Šervašidze dünastia valitses Abhaasiat kuni Venemaa võimu alla minekuni 1860ndatel.
Abhaasia säilitas ühendatud Gruusia riigis laialdase autonoomia.
Genova riik rajas 14. sajandil Abhaasia rannikule kaubandusfaktooriaid, kuid need jäid püsima üksnes lühikeseks ajaks.
Mongolite riigi ja Timuri vallutuste ajal piirkond palju kannatada ei saanud, kuid need tegid Gruusia kuldajale lõpu. Kuningriik lagunes 15. sajandi lõpuks mitmeks iseseisvaks või suure autonoomiaga vürstiriigiks.
Imerethi ülemvõimu all ja iseseisva vürstiriigina.
Aastal 1463 sai Abhaasia vürstiriik Gruusia kuningriigist sõltumatuks, kuigi ta jäi Imerethi ülemvõimu alla, olles viimase vasall. Aastal 1491 kadus Abhaasia vürstiriigil, Gurial, Samegrelol ja Svanethil formaalne sõltuvus Imerethist, mis oli nõrgenenud.
Abhaasia vürstid pidasid mõnda aega lakkamatut sõda oma nominaalsete süseräänide megreli vürstidega, mistõttu riigi piirid pidevalt muutusid. Aastast 1491 kuni 16. sajandi keskpaigani oli Abhaasia vürstiriik periooditi, sõltuvalt vastastikkuste sõjaretkede tulemustest, teatud määral sõltuvuses megreli Dadiani vürstidest. XVII sajandi lõpul õnnestus Abhaasia vürstiriigil paika panna kagupiir Inguri jõel, mis on tänini Abhaasia lõunapiir.
Mõned vanema aja ajaloolased, sealhulgas Vahhušti, ning mõned uuema aja ajaloolased väidavad, et Kelasuri müüri rajas Samegrelo vürst Levan II Dadiani kaitseks abhaaside vastu.
Osmanite riigi ülemvõimu all.
Osmanite riigi sõjalaevastik okupeeris 1451 ajutiselt Tshumi (praegune Suhhumi) fordi. 1570ndatel vallutati linn püsivamalt ning muudeti Türgi tugipunktiks nimega Suhum-Kale (sellest Suhhumi nimi).
Aastal 1555 jagati Gruusia ning ülejäänud Lõuna-Kaukaasia Osmanite riigi ja Safaviidide Pärsia riigi vahel. Abhaasia koos ülejäänud Lääne-Gruusiaga läks Osmanite riigi võimkonda. Abhaasia vürstiriik oli Osmanite riigist vasallsõltuvuses ja pidi türklastele tribuuti maksma. Et paikneti impeeriumi äärealadel ja tegemist oli äsja liidetud piirkonnaga, oli sõltuvus Türgi sultanist esialgu suhteliselt väike.
Nii sattus Abhaasia islami ning türgi kultuuri mõju alla, mistõttu aja jooksul nõrgenesid tema kultuurilised ja kiriklikud sidemeid Gruusiaga. Alates 17. sajandist läksid paljud abhaasid islamiusku. Nõukogude ajaloolaste väitel püüdis Türgi pärast vallutust hävitada abhaasi rahva materiaalset ja vaimset kultuuri ning pöörata elanikkonda vägivaldselt islamiusku, mis viis relvastatud ülestõusudeni (sealhulgas 1725, 1728, 1733, 1771, 1806).
17. sajandi lõpupoole killunes Abhaasia mitmeks läänivalduseks nii, et suur ala jäi ilma keskvõimuta. Piirkonnas õitses orjakaubandus ja piraatlus.
Mitme Gruusia ajaloolase sõnul muutus piirkonna rahvastik sel ajal tunduvalt, sest põhjakaukaasia hõimud, sealhulgas adõgeed ja tšerkessid rändasid teiselt poolt Suur-Kaukasust sisse ning segunesid peamiselt grusiinidest koosneva kohaliku rahvaga; nii olevatki tekkinud abhaasi rahvas. Selline teooria abhaaside väljakujunemisest on teravas vastuolus Abhaasia ajaloolaste teaduslike uuringute ja arvamusega.
18. sajandi keskel tõstsid abhaasid Osmanite riigi vastu mässu ning vallutasid Suhhumi. Türklased võtsid siiski varsti linna tagasi ning panid seda valitsema ühe lojaalse vürsti Šervašidze (Tšatšba) suguvõsast.
Abhaasias ei ole kunagi tuntud pärisorjust selle traditsioonilises mõistes. Feodaalkord sellisel kujul, nagu seda tunti Euroopas, sealhulgas Venemaal ja Gruusias, Abhaasiasse ei levinud. Kaasaegsete kirjelduste kohaselt puudus Abhaasias sunnismaisus ning maaomandus ja elanikkonna enamiku moodustasid eri taipidesse (klannidesse) koondunud isiklikult vabad kogukondlased ("anhaju"). Taibijuhi, ülikkonna ja ülejäänud taibiliikmete suhted põhinesid vastastikusel austusel ja aktsepteerimisel. Oma ühiskonnakorralduselt olid abhaasid tunduvalt lähemal Loode-Kaukaasia isiklikult vabadest kogukondlastest koosnevale ubõhhi-tšerkessi maailmale kui Gruusias 13.–14. sajandil kehtestatud feodaalkorrale. Abhaasia ühiskonna alus oli maapiirkonna kogukond ("akõt"). Selline ühiskonnakorraldus ühendas kõik elanikkonnakihid. Peale selle oli tegemist "sugulusega" ülikute ja lihtrahva vahel, mis oli "immutatud emapiimaga" ("atalõga"). Vürstid ja ülikud andsid oma lapsi kasvatamiseks vabade kogukondlaste peredesse; laste üleskasvatajaid loeti lähedasteks sugulasteks. Niinimetatud "mägifeodalismis" olid tugevalt juurdunud sugulus- ja hõimusuhted. Vürsti ja ülikute võim toetus vabadest kogukondlastest sõjameestele (džigittidele) ja kirikule. Algselt oli põllumaa ühiskasutuses. Kuid põllumajanduse arenedes ja intensiivistudes, ei olnud põllumaa enam ühiskasutuses, vaid kuulus kindlale perele või talule. Kõigile ühiseks kasutamiseks jäid endiselt karja- ja metsamaad ning veekogud.,
Abhaaside ühiskond koosnes seega n.n "demokraatlikest" vabadest (mägilaste) kogukondadest. Kuivõrd ka abhaaside madalamad elanikkonnakihid olid maaomanikud, ei olnud nad otseses sõltuvuses ülikkonnast ja rikkamast elanikkonnakihist. Vastastikune majanduslik abi ja toetus soodustas heaolu atmosfääri ning välistas võimaliku puuduse tekke. Abhaaside hulgas sisuliselt puudusid vaesed, mis kõneleb sellest, et nende ühiskond oli üles ehitatud suhtelisele õiglusele. Mis puudutab aga abhaaside majandust, siis omas see naturaalmajanduslikku iseloomu. Abhaasid tegelesid metallide, naha ja puidu töötlemisega, keraamika – ja sadulsepatoodete valmistamisega, kudumisega ning püssirohu valmistamisega. Kuid tegemist oli kodutöönduslike toodetega ja seda käsitööd ei müüdud vaid vahetati. Abhaasidele olid vastumeelsed igasugused kaup – raha suhete ilmingud. Kaubandusega linnades tegelesid välismaalastest türklased, armeenlased, kreeklased ja megrelid, kes maksid selle eest Abhaasia valitsejale ja teistele feodaalidele makse. Kuni aastani 1866 püsis kirjeldatud ühiskonnakorraldus vaid väheste muutustega.
Abhaasia vürstiriik Venemaa keisririigi protektoraadina.
Kui Venemaa oli 18. sajandil Türgit sõjaliselt võitnud ning liidendanud Krimmi khaaniriigi, kasvas tema mõju piirkonnas. Kaukaasia rahvaste ja venelaste vahel puhkesid väikesed, kuid pidevad konfliktid. See viis lõpuks Kaukaasia sõjani, milles Venemaa vallutas Põhja- ja Lääne-Kaukaasia. Kaks suuremat Gruusia kuningriiki liidendati 1801–1810, mis kergendas Venemaa tungimist sügavamale Kaukaasiasse. Enamik teisi vürstiriike inkorporeeriti järk-järgult aastaks 1864.
18. sajandi lõpul püüdis Türgi Abhaasia üle täielikku kontrolli kehtestada ning osa abhaaside ülikuid palus Abhaasia sisemise verise võimuvõitluse käigus abi Venemaa keisrilt. Vene-Türgi sõja (1806–1812) ajal vallutasid venelased 1810 Suhhumi. Pärast seda asus Türki ümber esimene abhaasidest põgenike laine 19. sajandil (5000 inimest). Valitsema seati Venemaa kaitsealune Sefer Ali-Bei Šervašidze(Tšatšba), kes nõustus Abhaasia saamisega Venemaa vasallriigiks. 1810. aastal kuulutas Aleksander I Abhaasia Venemaa protektoraadiks. Pärast seda pöördus Sefer Ali-Bei Šervašidze(Tšatšba) islamist kristlusse ning võttis endale nimeks Giorgi.
Venemaa ülemvõim ei ulatunud esialgu palju kaugemale Suhhumi ja Bzõbi ümbrusest ning ülejäänud osa jäi türgisõbralike islamiusuliste aadlike kätte, mistõttu ei muudetud kohalikku elukorraldust ja kuulumine Venemaa koosseisu Abhaasia aadlit ega kogukondlasi ei häirinud. Nii jäi Abhaasiale ka sel perioodil küllalt suur autonoomia. Abhaasia vürst oli oma valduste seesmistes küsimuste otsustamisel sõltumatu ja allus eranditult Venemaa keisrile, mitte Venemaa võimude poolt määratud Kaukaasia asevalitsejale.
Kaukaasia 1856. aastal. Joonestanud ja koostanud von J. Grassl, 1856.
Osmanite riigi ja põhjakaukaasia hõimude vaheliste konfliktide taustal õnnestus venelastel 1829–1842 järk-järgult saada oma kontrolli alla kogu Abhaasia.
Lüüasaamine Krimmi sõjas (1853–1856) sundis Venemaad Abhaasiast Türgi kasuks loobuma. Ent nüüdki jäi valitsev Šervašidze(Tšatšba) dünastia vähemalt nominaalselt Abhaasias võimule. Olukord muutus uuesti, kui Venemaa Aleksander II valitsemise ajal pärast pikki ja veriseid võitlusi 1864. aastal alistas kogu Põhja-Kaukaasia. Viimast vastupanu Venemaa vägedele Kaukaasias osutasid abhaasi-adõgee keeli kõnelevad sadzide mägikogukonnad, Mzõmta jõe ülemjooksul (Medoveide hõimuliitu kuulunud ahtšipsoud või ahtšipsid Kbaadas) ning Pshu (Bzõbi ülemjooksul) ja Aibga (Psou ja Bzõbi jõgede vahelisel alal, Hašupse jõe ülemjooksul) piirkondades. Viimaste Abhaasia mägilaste vastupanukollete mahasurumisel mängisid olulist rolli grusiinide, suurriigi ustavate teenrite, väed. Koos Venemaa vägedega võtsid nad osa pidulikust võiduparaadist Kbaadas,(Krasnaja Poljanas, Punase Lagedal) 21 mail 1864. a.
Abhaasiat, kui senist puhverriiki, Venemaa ja Türgi vahel, polnud enam vaja ning Šervašidze(Tšatšba) dünastia pidi oma võimu täielikult Venemaa keisrile üle andma. Viimane Abhaasia vürst Mihhail Šervašidze(Tšatšba) 1864 esialgselt vangistati. Seejärel viidi ta juba raskelt haigena Venemaale, kuhu sunniti jääma pagendusse(Stavropol, Rostov, Voronež). M. Šervašidze(Tšatšba) suri Voronežis 1866. a. Nii püsistus Venemaa võim alles 1866.
Venemaa keisririigi võimu all.
1864. aastal tühistas keiser Abhaasiale antud laialdase autonoomia ja eristaatuse Venemaa keisririigis. Abhaaside ülestõus 1866. aastal elanikkonna maksustamise ja solvamise tõttu (Abhaasia vabadele kogukondlastele esitati uute Venemaa võimurite poolt üleskutse vabaneda makstava maksu eest oma senistest juhtidest. Nii vabad kogukondlased kui ka Abhaasia ülikkond käsitlesid sellist ettepanekut räige solvanguna kuna oli tegemist vabade üksteisest lugupidavate kogukondlastega, mitte orjapidajate ja orjadega. Ühtlasi solvas abhaase hingepõhjani Venemaa võimurite kõrk, üleolev ja neile ülalt alla suunatud suhtlushoiak ning robustne esinemisstiil, kuivõrd omavahel, ka erinevast seisusest abhaaside vahel, toimis ilma erandideta vastastikune lugupidamine.) suruti veriselt maha ja arvukalt abhaase põgenes Türki. Maha suruti ka teine ülestõus 1877, mis oli seotud Türgi vägede maabumisega ja abhaaside asumisega järjekordses Vene-Türgi sõjas türklaste poolele.
Ülestõusude mahasurumine tõi kaasa suure muutuse rahvastikus. Venelaste karmide repressioonide tõttu emigreerus või sunniti emigreeruma aastatel 1864–1878 Türki suur osa islamiusulisi abhaase, kes moodustasid abhaasi rahvastikust väidetavalt 60% ehk umbes 200 000 inimest (kaasaegsed rahvaloendusandmed ei ole päris usaldatavad) koos teiste Kaukaasia muslimitega (neid väljasaadetuid nimetatakse muhaadžiriteks).
Kujunenud situatsioonis Gruusia intelligents entusiasmiga arutas tühjaks jäänud maade koloniseerimist. Thbilisi intelligents veenis Venemaa juhtkonda Abhaasia ainult megrelitega koloniseerimise kasulikkuses ja edukuses. Selle eesmärgi saavutamiseks väljendas Gruusia intelligents Venemaa Keisririigi ametnikele igal sammul oma lojaalsust, üritades saada selliselt erandlikku õigust Abhaasiale. Näiteks kirjutas kuulus Gruusia publitsist Jakob Kogebašvili oma programmilises artiklis 1877 a:"Ümberasumine on, ilma igasuguse kahtluseta, mitte ajutine vaid alatiseks. Abhaasia ei näe enam kunagi oma poegi", märkides veel,"...kitsikus ja maa puudujääk Megreelias...teevad paljude megrelite asumise Abhaasiasse eriti nende poolt soovitavaks". Muuhulgas toodi artiklis ära, et "...megrelid peavad esimesena asuma väljasaadetud abhaaside asemele...". Ka teised allikad märgivad, et Abhaasia asustamine Megreelia elanikega oli edukas. Megrelid mängisid Abhaasias sama rolli, mis kasakad Venemaa keisririigi Põhja – Kaukaasia piirkonnas, olles saavutanud priviligeeritud positsiooni, tänu osalusele Venemaa keisririigi poolel sõjas Kaukaasia rahvaste, s.h Abhaaside, vastu (1817 – 1864. a). Tahtmine hallata „verest tühjaks jooksvat“ Abhaasiat oli sedavõrd suur, et J. Kogebašvili sõnade kohaselt oli Abhaasia tühjaks jäänud regioonide asustamine megrelitega lausa riikliku tähtsusega ülesanne. Tulemuseks oli megrelite massiline asumine Abhaasiasse. 1879. a asutati Abhaasia keskosas Merkheul`i küla, 1881. a Besletka, 1882. a Akapa, 1883. a Kelasur ja Pshap külad, jne.
Kartveli kolonisatsioon Abhaasias oli sedavõrd tormiline, et tekitas ärevust Venemaa Tsaaririigi võimudes. Venemaa huvid põrkusid otseselt grusiinide huvidega. Aastal 1881 hinnati abhaaside arvuks Venemaa keisririigis 20 000. Need abhaasid, kes jäid paigale ega pöördunud kristlusse, kuulutati jooksikuteks ning neilt võeti õigus elada rannikupiirkonnas ja linnades. Kolmkümmend aastat, s.o aastast 1877 kuni aastani 1907, loeti Venemaa Keisririigis abhaase "süüdiolevaks rahvuseks". "Süüdioleva rahvuse" staatus võeti maha Venemaa Keisririigi valitsusjuhi Pjotr Stolõpini ettepanekul 1907 aastal seoses sellega, et abhaasid ei osalenud 1905 aastal revolutsioonilises tegevuses, mida ei saa öelda grusiinide kohta.
Pärast 1877. a abhaaside ülestõusu "verre uputamist" Venemaa ja Megreelia ühendväe poolt (megrelid ärgitasid abhaase megrelite poolt alustatud ülestõusuga liituma kuid jõudude vahekorra muutudes, ülestõusu keskfaasis, vahetasid poolt ja asusid tegutsema koos Venemaa vägedega abhaaside vastu), suunasid Venemaa Keisririigi võimud piirkonda immigrantide tulva, mille käigus rajati muuhulgas Kaukaasia Musta mere ranniku lähedusse või eelmäestikku, s.h Abhaasiasse Suhhumi ümbrusse ja Psou jõe lähedale, viis eestlaste küla. 20-nda sajandi alul parandasid tervist ning puhkasid Kaukaasia mägedes ja Musta mere ääres s.h Abhaasias kohalike eestlaste külalisena Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare.
1897. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid abhaasid 60–65% Suhhumi maakonna rahvastikust ning ülejäänud olid peamiselt grusiinid. Suhhumi maakonnas oli umbes 100 000 elanikku ning selle territoorium kattus enam-vähem praeguse Abhaasia omaga. 1904. aasta hinnangul oli aga abhaase Venemaa territooriumil veel ainult 25–30 tuhat ning 1911. aasta hinnangul elas Suhhumi maakonnas (see oli siis praegusest Abhaasiast väiksem, sest osa territooriumist oli Khuthaisi kubermangust üle viidud Kubani kubermangu) 43 000 inimest, kellest kaks kolmandikku olid megrelid ja üks kolmandik abhaasid.
Tänapäeva Abhaasia ajaloolased väidavad, et suured alad jäid inimtühjaks ning, et kristlastest grusiinid, armeenlased ja venelased asusid sinna elama alles hiljem. Gali piirkonnas (Samurzakan) on megrelitel õnnestunud varem seal enamuses elanud abhaasid "grusiniseerida". Veel 20. sajandi alul seal elanud abhaasid on pidevalt Inguri jõe teiselt kaldalt Samegrelost sisse rännanud megrelite poolt assimileeritud.,
Kodori orgu (Tsebelda ja/või Dal – Tsabal piirkond) asustas 19 sajandi keskel abhaasihõim tsabaldid. Pärast peaaegu 100%-list muslimitest tsabaldide, kes olid Venemaa võimudele meeleheitlikku vastupanu osutanud, Türki küüditamist ajavahemikus 1865 – 1878 a sai võimalikuks Svanethist svanideasumine Kodori orgu.
Eeltoodu vaidlustavad gruusia ajaloolased, kes väidavad, et kohalikud gruusia hõimud megrelid ja svanid olid piirkonnas pidevalt elanud Kolchise riigi eksisteerimisest alates.
Nõukogude võimu all.
Aastal 1919 kuulutati Abhaasia autonoomseks piirkonnaks, 4. märtsil 1921 Abhaasi Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (Abhaasi NSV-ks). Detsembris 1922 kirjutasid Abhaasi NSV ja Gruusia NSV kui rahvusvahelise õiguse subjektid alla erilisele Liidulepingule, mille järgi toimus ühinemine Gruusia NSV-ga föderatiivsetel lepingulistel alustel. Gruusia NSV kaudu kuulus Abhaasi NSV Taga-Kaukaasia Sotsialistlikku Föderatiivsesesse Nõukogude Vabariiki (Taga-Kaukaasia SFNV), milles vastavalt lepingule omas Abhaasi NSV 1/3 Gruusia NSV kohtadest. Vastavalt sõlmitud Liidulepingule astuti vastastikku sõjalisse, poliitilisse ja finants-majanduslikku liitu. Abhaasi NSV ja Gruusia NSV riiklik–õiguslikud suhted olid seega lepingulisel alusel, mille kohaselt säilis lepingupoolte võrdõiguslik staatus. Vaatamata sellele, et rea volitusi andis Abhaasi NSV üle Gruusia NSV-le, säilis Abhaasi NSV suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus. Abhaasi NSV põhiseaduses oli rõhutatud Abhaasi NSV unikaalset staatust NSVL-s.
1931. aastal taandas NSVL grusiinist diktaator Jossif Stalin Abhaasia unikaalse staatuse ja tühistas Gruusia NSV-ga sõlmitud erilise liidulepingu ning kuni 1991. aastani oli piirkond Abhaasi ANSV-na Gruusia NSV koosseisus. Kuni aastani 1931 õnnestus abhaasidel suures osas Abhaasias ise püsida vabariigi juhtorganites ja kohalikku elu juhtida, kuid siis muutus olukord selles osas drastiliselt. J. Stalini poolt oli tegemist meelevaldse otsusega, kusjuures abhaaside arvamust ei küsitud.
ANSV staatusesse taandatud Abhaasias asusid Gruusia võimud abhaase taga kiusama eesmärgiga abhaasid assimileerida ja liita Abhaasia lõplikult ning ilma autonoomiata Gruusia põhiterritooriumiga. Peale Abhaasia selle ajajärgu poliitilise liidri Nestor Lakoba mürgitamist Thbilisis Gruusia Kommunistliku Partei Keskkomitee 1 sekretäri Lavrenti Beria poolt 1936. aaastal algas grusiinide senisest veelgi massilisem asumine Abhaasia aladele. Rahvusliku lõhestamise ning jaga-ja-valitse-mängu eriliseks meistriks Kaukaasias oligi Abhaasia päritolu megrel Lavrenti Beria, kes igati soodustas grusiinide ümberasumist Abhaasiasse.
Mõningate eranditega tõrjuti abhaasid peaaegu täielikult Abhaasia autonoomse piirkonna ja kohaliku elu juhtimisest kõrvale ning abhaasid muudeti järjest kahanevaks vähemuseks oma ajaloolisel asualal. Olulist rolli hakkasid etendama Abhaasia juhtimisel, poliitilises nomenklatuuris ja teistel võimupositsioonidel eelkõige massiliselt sisserännanud megrelid.
Abhaasia tähestik viidi üle ladina tähestikult gruusia tähestikule, jättes arvestamata, et gruusia tähestiku alusel ei olnud võimalik paljusid abhaasikeelseid sõnu grammatiliselt õigesti kirjutada. Koolides hakkas õpetus toimuma gruusia keeles, abhaasi keelt kuni 1950. aastani eraldi õppeainena ei õpetatud, sihikindlalt teostati assimilatsiooni, abhaaside grusiniseerimise ja "uusümberasunike poliitikat". Massiliselt nimetati ümber koha- ja tänavanimesid, asendades abhaasiapärased nimed gruusiapärastega, jne. 1937–1953.a asustati Gruusia siserajoonidest Abhaasiasse ümber kümneid tuhandeid grusiine, mis suurendas oluliselt grusiinide osakaalu Abhaasia elanikkonnas. Nn demograafiline ekspansioon kestis edasi ka Stalini-järgsel perioodil. Lõpptulemus oli, et kui 1886. a grusiinid moodustasid Abhaasia elanikkonnast vaid 6%, siis 1989 oli neid juba 45,7%. Grusiinidest asustuskolonistide ümberasumist korraldati juba alates 1937. aastast, vaatamata sellele, et vaba maad Abhaasias praktiliselt enam ei olnud. Ümberasumise korraldajad olid jätnud tähelepanuta asjaolu, et 2/3 Abhaasiast hõlmasid mäed. Abhaaside grusiniseerimisvastased meeleavaldused aastatel 1957, 1967 ja 1978 reaalseid soovitavaid tulemusi abhaasidele ei toonud.
Nende teesidega loodi ideoloogiline baas võimalikuks abhaaside väljasaatmiseks ja selliselt esitati abhaase kui „tänamatuid külalisi“ ning ajutisi elanikke grusiinide maal.
Hiljem, peale P. Ingorokva teose, „Georgi Mertšule – Gruusia kirjanik X sajandist“ (Thbilisi, 1954) väljaandmist, ilmus pressis seeria tuntud Gruusia ja Abhaasia ajaloolaste ning lingvistide (Z. Antšabadze, N. Berdzenišvili, H. Bgažba, K. Lomtatidze, jt.) artikleid, kes lükkasid ümber P. Ingorokva poolt esitatud müüdi ja tõendasid tema poolt faktide jõhkra moonutamise., Sellise teooria alusel üritasid grusiinid, abhaaside kõige intensiivsema survestamise ja grusiniseerimise perioodil, võtta neilt nende minevik, ajalugu ja õigus Abhaasiale. Üritati leida põhjedus väitele, et neil kui grusiinidel ja Abhaasia piirkonnas abhaasidest justkui varem kohalolnuile, on Abhaasiale abhaasidest rohkem õigust. Abhaasia ajaloolaste arvamuse kohaselt päästis neid vägagi tõenäolise Abhaasiast väljasaatmise eest L. Beria võimult taandamine 1953. a.
Pärast diktaator Jossif Stalini surma 1953. aastal olukord abhaaside jaoks mõnevõrra leevendus. Järgnevatel aastatel muutis Moskva oma suhtumist. Seati koguni sisse rahvuslikud kvoodid, mille kohaselt abhaasid, kes 1959. aastal moodustasid vaid 15,9% Abhaasia rahvastikust, said endale ebaproportsionaalselt suure mõju vabariigi juhtorganites. Täiesti mõistetavalt ei parandanud see rahvustevahelisi suhteid, kuna selleks ajaks juba enam kui 40% Abhaasia elanikest moodustavad grusiinid tundsid end selgelt diskrimineerituna. Mihhail Gorbatšovi algatatud ja 17. märtsil 1991 läbi viidud referendumil Nõukogude Liidu säilitamise küsimuses anti Abhaasias 98,6% hääli Nõukogude Liidu säilitamise poolt, samal ajal kui grusiinid ja armeenlased referendumit boikoteerisid. Abhaasid hääletasid NSVL säilitamise poolt, kuna neil oli tekkinud põhjendatud kartus, et iseseisev Gruusia võib apsuad oma vabariigi juhtimisest täielikult kõrvale tõrjuda.
Peale aastakümnete möödumist, alates 1988. a lõpust, toimus Gruusias P. Ingorokva ideede reanimeerimine, mis oma ühemõttelisuse ja kergesti kättesaadavuse tõttu on ka hetkel laialt Gruusia elanikkonna, intelligentsi aga eriti mittespetsialistide hulgas levinud. 14 novembril 1990 tuli Gruusias populistliku loosungi „Gruusia grusiinide jaoks“ harjal võimule uus megrelist liider Zviad Gamsahhurdia. Paljud Gruusia poliitikud käsitlesid eeltoodud loosungit kui üleskutset rahvusringkondade likvideerimiseks. „Aitab minevikust rääkimisest, et oleme vennad, jne. Vaja on kõnelda tulevikust, sellest, et need on meie vaenlased – abhaasid, osseedid, ja meil on vaja palju mõistust ja tarkust, et mitte kaotada lahingut“, – kirjutas 1989. a akadeemik A. Bakradze, üks tuntud Gruusia intelligentsi esindajatest. Võttes aluseks P. Ingorokva räigeid võltsinguid hakkasid Gruusia liidrid Z. Gamsahhurdia, M. Kostava, A. Bakradze, jt., miitingutel Thbilisis, Suhhumis, Gagras ning perioodiliselt ajakirjanduses avalikult esinema ja sisendama kartvelitest elanikkonnale, et Abhaasia – see on grusiinide maa aga abhaasid, need on grusiinid. Eriti püüdsid eristuda paljud Gruusia kirjanikud. Igapäevaselt Gruusia ajakirjandus, raadio ja televisioon provotseeris abhaase, öeldes, et nad on n.n „tänamatud külalised“ grusiinide maal, et nad on "apsuid" ning nende autonoomia tuleb tühistada., Need "haritud grusiinid" ei häbenenud 1989. a trükkida Gruusia Kirjanike Liidu ajakirja kaanele provokatsioonilise üleskutse: "Ärge sundige meid, et peaksime ühel ilusal päeval kätte võtma relva ja, kuivõrd teil ei ole olemas õiglustunnet, siis näitama teile, kui külalistele, teed sinna, kust te paar sajandit tagasi saabusite". Tundes arvulist ülekaalu, teatasid grusiinid, et see on nende maa, aga abhaasid need on "tulnukad mägedest", ja üldse, see ei ole rahvus, kuna neid on nii "vähe".
Perestroika-aegadel tundsid abhaasid, et Gruusia püüab abhaaside positsioone veelgi murendada. Märtsis 1989 toimus Lõhnõs Abhaasia rahvuslaste konverents, millel esitati nõudmised taastada ajavahemikus 1921–1931. a kehtinud Abhaasia põhiseadus. Nõuti, et taastataks Abhaasia NSV ja selle unikaalne lepinguline staatus võrdõiguslikus liidus Gruusia NSV-ga. Nõudmised esitas Suhhumi Ülikooli abhaasi rahvusest rektor ajalooteaduste professor Stanislav Lakoba.
Abhaaside nõudmised jäeti tähelepanuta. 1989. aastal pärast Lõhnõ konverentsi toimunud rahutustes hukkus paarkümmend inimest. Zviad Gamsahhurdia võimupäevil kuulutati kogu Gruusia ainsaks riigikeeleks gruusia keel. Abhaasi keel ei saanud Abhaasias mingit staatust. Ühtlasi lõpetati Thbilisist saadud korralduse alusel abhaasi keeles kõrghariduse andmine ainsas abhaasia keeles toimivas kõrgkoolis – Suhhumi Ülikoolis, mis muudeti Thbilisi Ülikooli filiaaliks.
1988. aastast alustati Gruusias grusiine senisest veelgi enam soosiva rahvusliku poliitika ellurakendamist, mis osaliselt saigi edasiste relvastatud konfliktide peapõhjuseks. 1990. a oli parlamendis minoriteetide esindatus pea olematu ning riigis valitses arusaam, et etnilised vähemused ei tohi omada grusiinidega sama staatust, samuti oli 1990. a vastuvõetud kodakondsusseadus rahvusvähemuste suhtes selgelt diskrimineeriv.
1989 juulis toimunud abhaaside ja grusiinide vahel toimunud verine konflikt ei olnud tingitud etnilistest erinevustest eri rahvuste vahel. Konflikti põhjused olid "ideoloogiline vastasseis" ja poliitiline võitlus. Akadeemik Andrei Sahharov nimetas Gruusiat "väikeseks impeeriumiks". Ta toetas abhaase, nimetades ära, et "erilise tähelepanuga tuleb suhtuda väikerahvuste probleemidesse ning, et suurrahvuste vabadusi ja õigusi tuleb rakendada väikerahvuste huve kahjustamata".,,
Abhaaside iseseisvuspüüdlusi toetas alati ka Eesti ajaloolane, orientalist ja poliitik Linnart Mäll.
Abhaasia sõda aastail 1992–1993.
1992. aasta veebruaris tühistati Gruusia Nõukogude-aegne konstitutsioon ning kehtivaks kuulutati 1921. aasta põhiseadus. Abhaasid tõlgendasid seda sammu nende autonoomia täieliku tühistamisena, millest sõltuvalt kuulutas Abhaasia valitsus 1992. aasta 23. juulil kehtivaks 1925. aastal kehtinud "erilise" võrdõigusliku liidulepingu Gruusiaga. 1925. a kehtinud Abhaasia põhiseadusliku õigusakti toimimise taastamisega Abhaasias lootsid apsuad säilitada autonoomia Gruusia koosseisus ning saavutada isegi senisest märksa enamat kuid välja ei kuulutatud siiski iseseisvust või eraldumist Gruusiast. Seejärel alustasid apsuate paramilitaarsed üksused grusiinidest ametnike vägivaldset eemaldamist nende büroodest ja asendamist apsuate või venelastega. Väljakujunenud olukorras viis Gruusia, ettekäändel nagu hoiaks kukutatud presidendi Zviad Gamsahhurdia poolehoidjad Abhaasias pantvangis Gruusia siseministrit ning välistamaks väidetavalt Abhaasias sagedaseks muutunud rongirööve, Abhaasiasse korra loomiseks 3000 sõjaväelast tankide, suurtükkide ja sõjalennukitega, hõivates Tengiz Kitovani juhtimisel Suhhumi. Sõjalise kallaletungi alustamist, autonoomia säilitamisele püüdleva Abhaasia vastu, on Gruusia ametlikult hiljem tunnistanud. Samaaegselt Gruusia vägede tungimisega Suhhumi toimus Abhaasia valitsuses, juhtkonnas ja parlamendis arutelu Gruusia – Abhaasia võimaliku konföderatiivsetel alustel toimiva võrdväärsete riikide liidu erinevate probleemide ning küsimuste osas, kuid arutelu katkestati seoses Gruusia vägede Suhhumi tungimisega. Küllalt suure osa grusiinide paramilitaarsest üksusest moodustasid Abhaasia päritolu etnilised grusiinid ja kohalikud megrelid ning svanid, kes ühtlasi paljudel juhtudel abistasid Abhaasiasse tunginud Gruusia vägesid kõigiti. Suhhumi hõivamisel toimus esimene kokkupõrge (enne Otšamtšira rajoonis) Abhaasia sõjaväeüksuse ja paadunud kurjategija Džaba Ioseliani juhitud Gruusia paramilitaarse üksuse "Mhedrioni" vahel. Langenuid oli mõlemal vaenupoolel. Halvasti varustatud ja väikesearvulised Vladislav Ardzinba juhitud Abhaasia üksused olid sunnitud taanduma Gudautasse ning Tkvartšelisse. Suhhumi sisenenud Gruusia väeüksused, s.h "Mhedrioni", alustasid rahvuslik-etnilisel pinnal põhiliselt abhaaside suhtes marodöörluse, varguste, röövimiste, vägivallatsemise, s.h vägistamiste ja tapmiste, jm ebaseadusliku tegevusega tegelemist. Ühtlasi hävitati abhaaside sadu aastaid vana kultuuripärandit ning põletati virnadena ajaloolist väärtust omavaid dokumente, muuseumide kollektsioonid peksti segi, jne.
"Abhaasist põgeniku pere jutustab kuidas" "
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon vaikis, vaatamata sellele, et Abhaasia parlament oli korduvalt selle organisatsiooni poole pöördunud. Ainult Türgi esitas ametliku protesti Gruusia poolt Abhaasias põhjustatud verevalamise suhtes.
Peale Suhhumi hõivamist selgitas Gruusia kindral Tengiz Kitovani, et sõjalise operatsiooni tegelikuks põhjuseks oli hoopis Abhaasia parlamendis lõpu tegemine arutelule võimaliku lahkulöömise suhtes Gruusiast.
Gagras Gruusia sõjaväe kontingendi komandant, Eduard Ševardnadze suursoosik, noor kindral Georgi Karkarašvili, pidas Suhhumi televisioonis esinedes vajalikuks abhaase avalikult ähvardada, öeldes, et abhaaside edasise vastupanu jätkumisel peab ta võimalikuks hävitada kõik Abhaasias elavad abhaasid.
Abhaaside väitel ei olnud nad mõistetavalt nõus ilma igasuguse vastupanuta laskma ennast ja oma kultuuripärandit grusiinidel hävitada ning Abhaasiat ilma autonoomiata Gruusiaga liita. Abhaasia iseseisvuse taotlejatele tõttas abhaaside kutsel appi Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsioon, mis koondas vabatahtlikke erineva etnilise taustaga võitlejaid Põhja-Kaukaasiast ning Transnistriast ja Venemaalt (Dnestri, Kubani ja Doni jõeäärsed kasakad). Vabatahtlikena lisandus Abhaasia sõjajõududesse märkimist vääriv osa Türgis alates 19. sajandi lõpust pagenduses viibinud abhaase (muhaadžire). Põhja-Kaukaasia rahvaid peavad abhaasid endale lähedasteks ja osaliselt ka sugulasrahvasteks (erinevalt grusiinidest) ning nende kaasamist sõjategevusse peeti ainuõigeks. Võitluseks grusiinide vastu moodustati ühtlasi Abhaasia armeenlaste Bagramjani-nimeline pataljon. Abhaaside poolel sõdis ka poolakaid ja Abhaasia etnilisi eestlasi, kes tegutsesid enamuses Bagramjani pataljoni liikmetena. Abhaasidel polnud võimalik pöörduda teiste instantside poole abi saamiseks. Relvarühmituste loomine, ettevalmistus, relvastamine ja saatmine Abhaasiasse ei saanud jääda märkamatuks Venemaa võimudele, kuid Venemaa juhtkond pidas paremaks mitte sekkuda. Gruusia võimud süüdistasid mässuliste toetamises ka Venemaa regulaarvägesid (sõjalaevu ja lennukeid). Abhaasid hankisid sõjategevuseks eranditult Venemaa päritolu sõjatehnikat ja relvastust. Osalt saadi sõjatehnikat põgenevate Gruusia väeüksuste mahajäetud trofeedena, osalt soetati relvastus endistest NSVL sõjaväeosadest.
Abhaasia iseseisvusvõitlejate ja nende liitlaste esimene suurem võit saadi Gagra vallutamisel, kui purustati Džaba Ioseliani juhitud "Mhedrioni" üksused ja Georgi Karkarašvili juhitud Gruusia sõjaväeüksus "Tetri Artsivi ("eesti keeles" – valge kotkas)".,
Aasta lõpuks olid iseseisvusvõitlejad oma kontrolli alla saanud suurema osa Loode-Abhaasiast. 1993. aasta juulis piirasid abhaasid ägedalt Suhhumit, kuhu oli lõksu jäänud Gruusia president Eduard Ševardnadze. Enne otsustavat pealetungi Suhhumile anti Gruusia võitlejatele ja grusiinidest elanikkonnale võimalus takistamatult lahkuda läbi n.n "rohelise koridori". Läbi "rohelise koridori" lahkumise võimalust kasutati vähe. Septembris Suhhumi langes, Ševardnadze pääses napilt eluga. Linna jäänud grusiinide kallal toime pandud vägivallas hukkus tuhandeid. Sealhulgas hukati 17 Gruusia Vabariigi valitsuse poolt vahepeal määratud etnilisest grusiinist Abhaasia valitsuse ministrit eesotsas Ž. Šartava`ga.
Abhaaside poolel osales sõjategevuses aktiivselt tšetšeenide väekontingendi komandörina (Suhhumi vallutamisel juba Abhaasia asekaitseministrina ja Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni ühendatud vägede ülemana) hiljem Tšetšeenias kuulsust kogunud välikomandör Šamil Bassajev., Oluline roll oli Abhaasia-Gruusia sõjalises konfliktis adõgeede vabatahtlikel eesotsas kabardist Sultan Sosnalieviga. S. Sosnaliev nimetati Abhaasia esimeseks kaitseministriks.
Järgnevalt tõrjusid ajal, mil Gruusia valitsust lisaks tõsistele probleemidele Abhaasias ähvardas Gamsahhurdia toetajate mäss, Abhaasia väed Gruusia väeosad välja ka ülejäänud Abhaasiast (peale suures osas svanidega asustatud Kodori oru). Märkimisväärset etnilist puhastust, millega kaasnesid metsikused, esines Abhaasia sõja perioodil 1992–1993. aastal mõlema vaenupoole kontrolli all oleval territooriumeil- abhaaside osas, kes viibisid Gruusia kontrolli all oleval territooriumil ja vastupidi. Umbes veerand miljonit inimest, nende seas pea kogu grusiinidest elanikkond, pages sõja lõpufaasis Abhaasiast. Abhaasiast põgenenud grusiinidest oli suur osa n.ö asustuskoloniste või teisiti nimetades hilismigrante(või nende järeltulijaid) ehk siis neid grusiini rahvusest isikuid, kes olid asunud Abhaasiasse pärast 1931. aastat diktaator J. Stalini ja L. Beria "abhaaside grusiniseerimispoliitika" tulemusena. Hukkunute arvuks hinnati konfliktis hiljem 10 000 kuni 30 000 grusiini ning 3000 abhaasi. Usaldusväärsed andmed konfliktis langenud kasakate ja Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni vabatahtlike kohta puuduvad.
1992.-1993. aasta Abhaasia sõjalises konfliktis panid mõlemad vaenupooled üksteise suhtes toime hulgaliselt elajalikke metsikusi ja räigeid massitapmisi. Gruusia vägesid on süüdistatud sõja esimesel etapil röövimistes ja tapmistes eesmärgiga hirmutada abhaasidest elanikkond oma kodudest lahkuma (vastavalt Human Rights Watch märts, 1995 Helsingi raportile). Gruusia süüdistab Abhaasia vägesid ja nende liitlasi Abhaasia erinevate piirkondade grusiinidest etnilises puhastuses, mida on tunnistatud ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) Budapesti (1994), Lissaboni (1996) ja Istanbuli (1999) tippkohtumistel. Kumma osapoole talumatult jõhkrast ebaseaduslikust tegevusest kasvas kõik edasine üle sõjaks, selle üle diskuteerivad eri riikide eksperdid kuni käesoleva ajani. "Abhaaside väitel sai Gruusia vägede Suhhumi sisenemisega 1992. aastal ja seal abhaaside suhtes toime pandud kuritegude, marodöörluse ning omavolitsemisega nende kannatlikkuse piir ja valulävi kuhjaga ületatud ning edaspidi vastati Gruusia alustatud sõjategevusele samaga, eesmärgiks vältida peatset sulandumist grusiinide hulka ning jääda arenguvõimelise rahvusena edasi kestma".
Gruusia vägede toimepandud sõjalised kuriteod 1992.-1993. aasta Abhaasia sõjas.
Järgnevad Gruusia vägede toimepandud sõjalised kuriteod on kirjeldatud kirjanduslikus allikas – A. Vorošen.,"Tšuma v raju".
"1. S.B. Zantarija (Suhhumi, Frunze tn 36-27) tunnistusest: –
"2. Š. Aiba tunnistusest (Suhhumi, Džikia tn 32): –
"3. Z. H. Natškebia tunnistusest (Suhhumi linnas): –
"4. B. A. Inapha tunnistusest: –
"5. V. K. Dopua tunnistusest (Adzubža küla): –
"6. V. E. Minosjani tunnistusest (etniliste armeenlastega asustatud Labra küla Otšamtšira rajoon): –
"7. Mehhanisaator Eremjan Seisjani tunnistusest: –
Ahvid lasti puuridest lahti Gruusia sõdurite poolt sõnadega: „Las jooksevad tänavatel ja kisuvad abhaase lõhki“."
"9. Tühjaks rööviti ja põletati maha Abhaasia Ajaloo, Keele ja Kirjanduse Instituut. 22 novembril 1992. a täielikult hävitati Abhaasia Riiklik Arhiiv, kus hävis 17 iidse perioodi hoiuseühikut. Arhiivi keldrid valati üle bensiiniga ja süüdati; linlasi, kes üritasid põlengut kustutada, hoiti eemale laskudega. Hulgaliselt lasti tulirelvadest puruks abhaasidele väga tähtsaid ajaloolisi mälestusmärke ja Abhaasia kultuuritegelaste erinevaid monumente."
Abhaasia vägede toimepandud sõjalised kuriteod 1992 – 93. a Abhaasia sõjas.
Abhaasia vägede poolt 1992 – 93. a Abhaasia sõjas toimepandud sõjaliste kuritegude allikana on kasutatud järgmist allikat – "Grusiinidest elanikkonna Gruusia Abhaasia osas etnilise puhastuse ja genotsiidi poliitika faktide kindlakstegemise Gruusia Riikliku komisjoni kokkuvõte ja Rahvusvahelisele tribunalile edastatud materjalid".
"1. Vastavalt ametlikele Gruusia võimude andmeile hävitati kokku Abhaasias füüsiliselt umbes 10.000 grusiini rahvusest Abhaasia tsiviilisikut. Faktiliselt toimus etniline puhastus. Grusiini rahvusest tsiviilelanikkonna hävitamine viidi läbi mitte ainult asulates, kus toimus lahingutegevus, vaid ka rajoonides, kus lahingutegevust ei toimunud. Gali rajoonis, kus elas peaaegu 100 000 grusiini, ei esinenud mingit lahingutegevust. Vaatamata sellele tapeti seal rohkem kui 1000 inimest, ülejäänud aga aeti piirkonnast välja. 9 juulil 1993. a toimus Kamani massimõrv."
"2. Suhhumis peale lahingute lõppemist 29 septembril 1993. aastal piinati ja lasti maha Abhaasia Ministrite Nõukogu Esimees Žiuli Šartava ja teised valitsuse liikmed, Ministrite Nõukogu reatöötajad, Politseiülem Rapava, veidi varem Gagras Abhaasia Ülemnõukogu liige, Gagra administratsiooni ülema asetäitja Mihail Džintšaradze ja kümned teised ametlikud isikud."
"3. Mõrvati rohkem kui 100 grusiinist kunstitöötajat, sealhulgas naisi. Nende seas Gumista Kultuurimaja näitejuht Nato Milorava, draamateatri näitlejad Vasili Tšheidze, Teimuraz Žvania, Guram Gelovani, Suhhumi kultuuri- ja puhkusepargi direktor Juri Davitaja."
"4. Mõrvati rohkem kui 80 grusiinist meditsiinitöötajat, kellest enamus olid naised: Vera Kolbaja, Tina Tšotšaria, Nino Šonia, Ariadna Šelia, Olga Tkebutšava, Maija Veseliv, jt. Enda ametikohustuste täitmisel mõrvati arstid Zelimhan Danelia, Gia Sitšinava, Razmik Ispektšjan, Georgi Barkalaja, Šalva Gvazava, jt. Gulripši rajoonis tuberkuloosi haigla õuel sugulaste silme all lasti maha peaarst Šota Džgamadze. Sellisel moel õiendati arved samuti vabariikliku haigla arsti Petre Sitšinavaga."
"5. Mõrvati rohkem kui 200 grusiinist õpetajat, nende seas rohkem kui 60 naist: Venera Sigua, Julia Gogohia-Tšitanava, Tšatša Dzahdzava, Eka Tšilpani, Lija Akubardia, Dzabuli Patšulia, Gulnara Tšaladše, jt."
"6. Massilist hävitamist ja minema kihutamist teostati Suhhumi ja Gudauta rajoonides. Sõja esimesel etapil Ešerast, Lõhnõst, Aradust, Ahalsopelist aeti välja 5 tuhat grusiini, ülejäänutega õiendati halastamatult arved. Ahalsopelis lasti maha 17 grusiini. 70 aastasel Indiko Grdzelidzel lõigati välja süda, Elgudž Maisuradze raiuti kirvega surnuks, 65 aastane Nikolai Kvabzianidze seoti traktori külge, piinati ja mõrvati."
"7. Erilist julmust ilmutasid abhaasi võitlejad ja nende liitlased grusiinidest rahulike elanike suhtes peale Gagra langemist. 5. oktoobril 1992 nad alul Leselidzes piinasid aga pärast Gagras poosid elektripostide otsa 50 grusiini üles. Selliselt õiendasid arved abhaasi võitlejad grusiinidest elanikkonnaga ka Salhinos, Gantiadis (Tsandripšis), Pitsundas, Ldzaas, Alahadzõs, Bzõbis."
"12. Suhhumi kaheteistkümnenda kooli lähedal „õlleka“ ees abhaasi ja teised võitlejad jalaga tagusid mahalöödud päid ja irvitasid. Suhhumis abhaasi võitlejad lasid maha rahulikud elanikud R.Šubladze ja G. Kvašilava, seejärel lõikasid kätelt ja jalgadelt liha ning samas viskasid selle põrandale. Murest murtud abikaasa R. Šubladze küsimusele – miks te nii tegite, vastasid nemad, et kõigi grusiinidega õiendavad nad selliselt arved, kui nad ei lahku Abhaasiast."
"13. Kultuuri ja puhkuse pargis Suhhumis separatistid lasid maha rohkem kui 400 grusiini. Samal ajal pidevalt pommitati linna lennuvälja, kus peaaegu ööpäevaringselt lennukite ootel olid tuhanded põgenikud – grusiinid, venelased ja teiste rahvuste esindajad. Alla lasti mõned reisilennukid, hukkunute hulgas oli 50 naist ja alaealist last."
"14. Olemasolevatel andmetel, peale Suhhumi hõivamist tapeti rohkem kui 1000 rahulikku grusiini rahvusest elanikku."
Pärast Abhaasia 1992 – 93. a sõda.
1994. aastal sõlmitud vaherahu järele paigutati Abhaasiasse SRÜ rahuvalvejõud, milles domineerisid Venemaa üksused.
Apsuad olid saavutanud selle, et Ida-Gruusiast lähtuv migratsioon kui kõige vahetum oht nende rahvuslikule olemasolule neid enam ei ähvarda.
Järgnevatel aastatel pöördus umbes 60 000 grusiinist Abhaasia põgenikku tagasi, põhiliselt Gali rajooni.
Abhaasia sõda 1998. a.
a> ohutustsoon Gali piirkonnas 1998. a
Sõjaline konflikt Abhaasia valitsuse vägede ja Gali piirkonna etniliste grusiinide (põhiliselt megrelid) vahel perioodil (20 — 26. mai 1998а) on tuntud ka kui kuupäevane Abhaasia sõda.
Peale sõjalise tegevuse lõppemist 1992 – 1993. a Abhaasia sõjas Abhaasia võimud kontrollisid märkimisväärset osa Gali rajoonist, eranditeks mõned grusiinide enklaavid. Grusiinidest elanikkond, kes olid lahkunud oma elukohtadest, pöördusid tagasi Gali rajooni. Kuivõrd viieaastase kestusega Abhaasia – Gruusia rahuläbirääkimine ei toonud soovitud tulemust, olid grusiinidest põgenikud sunnitud haarama relvad. Väiksed partisaniüksused järk-järgult ühinesid ja 1996. a moodustasid need Valge Leegioni. Veidi hiljem võttis leegion vastutuse erinevate plahvatuste eest Abhaasias. Mõne aja möödudes loodi uus üksus – Metsavennad. Suhhumi kinnitas, et ligilähedaselt 300 grusiinist partisani ebaseaduslikult asus Gali rajoonis Abhaasias ja hakati ettevalmistama suuremahulist lõhkamiste (plahvatuste) missiooni. Abhaasia allikatest lähtudes, julgustasid partisanid grusiinidest rajooni elanikke (eriti lapsi ja naisi) ajutisele ärasõitmisele ja enese varjamisele kui algaks sõjaline tegevus.
1998. a kevadel situatsioon Abhaasias muutus äkki teravaks. Valge Leegion, Metsavennad ja teised grusiinide võitlejate grupid suurendasid Abhaasia armeele kallaletungide arvu, kes lõpuks kaotas kontrolli Gali rajooni üle. 18 – ndal mail grusiinidest partisanid sooritasid rünnaku Abhaasia miilitsajaoskonnale Repi külas Gali rajoonis tappes 17 miilitsat.
20 mail 1998. a hästi relvastatud abhaaside sõjajõud, mis koosnesid ligilähedaselt 3500 – st regulaararmee sõdurist ja 1100 – st mitte regulaararmee sõdurist koos T-55 ja T-72 tankide, soomusautode ja 122 millimeetrise kaliibriga suurtükkidega, sisenesid Gali rajooni. Grusiinidest partisanid, olles relvastatud granaadiheitjate ja automaatidega, läksid, et kaitsta grusiinide külasid, üle kaevikusõjale. Kõige tõsisem võitlus käis Khumuškuri, Kvemo Bardžebi, Saberio ja Sida küla eest. Abhaasia jõud jätkasid rünnakut ja võitlust vahet pidamata kogu kuue päeva vältel.
26 mail võtsid abhaaside jõud oma kontrolli alla peaaegu terve Gali rajooni. Grusiinide ja abhaaside delegatsioonid sõlmisid rahukokkuleppe. Vastavalt kokkuleppele pidid mõlemad osapooled viima oma relvajõud Gali rajoonist välja 26 – ndaks maiks kellaks 06.00. Kujunenud situatsioonis kontrolli tagamiseks loodi spetsiaalne komisjon, mis koosnes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatest.
Abhaaside andmetel – langes abhaasidest 8 isikut, 17 sai haavata, grusiinide kaotused olid umbes 160 tapetutena.
Abhaasia – Gruusia sõda 2008. a.
Gruusia (Abhaasia ja Lõuna – Osseetia eraldi väljatoodud) 2008. a sõja kaart
Kodori org (Ülem – Abhaasia)
Pärast Gruusia sõda.
Gruusia "de jure" kaart, Abhaasia (roheline) ja Lõuna – Osseetia (violetne) rõhutatuna
25. augustil 2008 hääletas vene Riigiduuma üksmeelselt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamise poolt. 26. augustil tunnustas Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat Venemaa president Dmitri Medvedev.
2. septembril 2008 teatas teisena Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamisest Nicaragua president Daniel Ortega.
10. septemberil 2009 teatas kolmandana Venezuela president Hugo Chávez Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisest.
15. detsembril 2009 teatas neljandana Nauru president Marcus Stephen Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisest.
23.mail 2011 tunnistas Abhaasia isesesvust viiendana Vanuatu.
18.septembril 2011 tunnistas Abhaasia iseseisvust Tuvalu.
Jätkuvalt ei soovi abhaasid mitte mingitel tingimustel liituda uuesti Gruusiaga ja Gruusia laiendatud autonoomia pakkumised Abhaasiale Gruusia koosseisus on lükatud abhaaside poolt tagasi. Venemaa ja Abhaasia valitsuste vahel on sõlmitud 2009 aasta märtsis Venemaa vägede (3800 sõdurit) paiknemise kohta Abhaasias leping 49 aastaks. Läheneva Sochi 2014 aasta Olümpamängude valguses on Venemaa oma tegevust Abhaasias ja Abhaasia majanduslikku abistamist intensiivistanud. Remonditud on hulgaliselt teid, taastatud on raudteeliiklus ja Abhaasia ning Venemaa sadamate vahel liiguvad laevad. Lähiajal on Abhaasia ja Venemaa juhtkonnal plaanis taastada Suhhumi lennujaam ja lennuliiklus Abhaasias tervikuna.
Abhaasia üritab käesoleval hetkel luua sidemeid Venemaaväliselt sõlmimaks võimalikult palju majanduslikke, kaubanduslikke ning ärilisi mõlemapoolselt kasulikke lepinguid eesmärgiga elavdada majandust. Poliitilise rahvusvahelise tunnustuse taotlemine on lükkunud esialgu teisele plaanile. Taodeldakse n.ö "majanduslike suhete sõlmimist ilma tunnustuseta". Teatavad ärilised suhted on juba mõnda aega Abhaasial ja abhaasidel olnud Türgiga ning Türgi kodanikega, kus tegutseb kompaktselt arvukas abhaaside ja adõgeede ning tšerkesside diasporaa.


Antoninus Pius.
Antoninus Pius (Imperator Caesar Divi Hadriani Divi Traiani Titus Aelius Hadrianus Antoninus Augustus Pius; sünninimi Titus Aurelius Fulvus Boionius Arrius Antoninus; 19. september 86 Nemausus – 7. märts 161) oli Vana-Rooma keiser alates 10. juulist 138 kuni surmani.
Omandatud tiitlid: Pius (138), Germanicus (157), Dacicus (157).
Antoninus oli pärit Galliast maaomanike ja senaatorite perest.
Ta oli 120 konsul, seejärel Aasia prokonsul.
25. veebruaril 138 adopteeris Hadrianus Antoninuse ja määras ta oma järglaseks. Antoninus saavutas Hadrianuse kuulutamise jumalaks ja ehitas talle mausoleumi. Selle eest andis senat, keda Antoninus väga soosis, talle hüüdnime Pius ('heasoovlik, heategev, õiglane').
Antoninuste valitsemisajal säilitas Rooma riik oma piirid. Ta laskis Šotimaale rajada Antoninuse valli Firth of Clyde'ist Firth of Forthini ning valmis ehitada piirivalli Germaanias ja Reetias.
Antoninus suri loomulikku surma. 146 naitis ta oma tütre Faustina Marcus Aureliusega, kelle ta lapsendas ja nimetas tseesariks. Sellega rajas ta Antoninuste dünastia, mis püsis Commoduse surmani 192.


Avidius Cassius.
Avidius Cassius (Imperator Caesar Caius "Avidius Cassius" Augustus; sünninimi Caius Avidius Heliodorus; u 130 - 175) oli Vana-Rooma kaaskeiser 175. aasta aprillist juulini.


Aemilianus.
Aemilianus (Imperator Caesar Marcus Aemilius "Aemilianus" Augustus); sünninimi Marcus Aemilius Aemilianus; 207 või 213 Djerbas – oktoober 253) oli Vana-Rooma keiser augustist 253 kuni surmani.


Aleksander VI.
Aleksander VI, ladinapäraselt Alexander VI (Rodrigo de Llançol-Borja y Borja, katalaani keeles Roderic Gil de Borja i Borja, itaalia keeles Rodrigo Borgia [rodr'iigo b'ordža]; 1. jaanuar 1431 – 18. august 1503) oli 214. paavst. Ta valitses 1492–1503.
Rodrigo de Llançol-Borja y Borja sündis Hispaanias Xàtivas alamaadliku Joffré de Llançoli (või Joffré de Borja i Escrivà) ja Isabel de Borja 6-lapselises peres viienda lapsena. Kui Rodrigo ema vend sai 8. aprillil 1455 paavstiks Calixtus III nime all, hakkas Rodrigo kasutama ema perekonnanime Borja (Borgia).
Ta õppis esmalt Roomas ja siis Bologna ülikoolis õigusteadust, omandades doktorikraadi. Onu saamisel paavstiks siirdus Rodrigo Borja tema teenistusse, täites tähtsaid ülesandeid. Borja viibis 18. oktoobrist 16. novembrini 1456 Bolognas. Märtsis 1458 vahendas ta Calixtus III ja Aragóni kuninga Alfonso V vahel peetud läbirääkimisi.
Pärast Calixtus III surma taandus Borja mõneks ajaks poliitikast, kuid 1459 reisis ta koos Pius II-ga Mantova kongressile. Ta viibis 1460. aastani Sienas, kuna paavst oli tauninud tema eluviise ja pöördus tagasi Rooma alles detsembris 1461. 1464 siirdus ta Pius II kaaskonna koosseisus Anconasse, et osaleda ristisõjas, kuid paavsti surma tõttu jäi sõjaretk ära. 1469 saatis Borja Saksa-Rooma keiser Friedrich III-t reisil Itaalias. 1473 Hispaaniast Itaaliasse tagasipöördumisel sattus Borja merehätta, mille käigus sattus ohtu tema elu. Borja kohtus 14. jaanuaril 1475 Terracinas Napoli kuninga Fernando I-ga ja tuli koos temaga Rooma. 1476 suvel lahkus Borja katku tõttu Roomast Viterbosse, siirdus sealt Narnisse ja siis edasi Folignosse. 1489 siirdus ta koos paavstiga Ostiasse. 1492 korraldas ta Roomas härjavõitluse, millega ta tähistas Granada vallutamist.
Borja ordineeriti 1468 diakoniks, 30. oktoobril 1471 preestriks ja seejärel piiskopiks. 21. märtsil 1478 liitus ta Püha Vaimu vennaskonnaga. Juunis 1462 korraldas Borja Viterbos Kristuse Ihu püha tähistamist. Ta lasi ehitada Pienza piiskopipalee ja püstitada Calixtus III-le hauasamba. Ta kirjutas 2 traktaati kanoonilisest õigusest.
Borja teenis kuurias 5 paavsti ajal, omandades palju haldusalast kogemust, mõju ja rikkust. Kardinal Borja osales kardinalide kolleegiumi mõjuka liikmena 5 konklaavil 1458–1492. Enne teda oli enne paavstiks saamist osalenud veel enamatel konklaavidel vaid Honorius IV. Kardinal Borja kroonis 1471 paavstiks Sixtus IV.
"Catholic Encyclopedia" ja kirikuajaloolase John Norman Davidson Kelly järgi peeti teda tollal üheks rikkaimaks kardinaliks.
Eraelu.
Nagu paljudel teistelgi renessansiaja prelaatidel, ei olnud Borja elukombed kaugeltki laitmatud. Oma lapsi armastas ta väga, kuid oma eluviiside tõttu sai ta väga karmi noomituse Pius II-lt, kes sai paavstiks pärast Calixtus III-t 1458. Rodrigo paljudest armusuhetest oli kõige pikaajalisem suhe Vannozza (Giovanna) dei Cattaneiga (sündinud 1442), kes oli olnud 3 korda abielus. Nende suhe algas 1470. aasta paiku ja Vannozza sünnitas Borjale mitu last, kelle Borja tunnistas omaks. Need olid Giovanni, hilisem Gandia hertsog (sündinud 1474), Cesare (sündinud 1475 või 1476), Lucrezia (sündinud 1480) ja Goffredo (Gioffre) (sündinud 1481 või 1482). Borjal olid veel lapsed Jirolama, Isabella ja Pedro Luis, kelle emad ei ole teada. Enne paavstiks saamist kardinal Borja kirg Vannozza vastu mõnevõrra vähenes ja too elas hiljem avalikkusest tagasitõmbunult. Vannozza koha Rodrigo armastatuna täitis ilus Giulia Farnese (hüüdnimega Giulia Bella), kelle abikaasa kuulus Orsinide suguvõssa. Giulia vend Alessandro Farnese (Paulus III) pühitseti kardinaliks. Rodrigo armastus Vannozzaga saadud laste vastu ei kahanenud ja määras kogu tema elu. Ta kulutas nende peale suuri summasid ja tegi nad mõjukateks aukandjateks.
1492. aasta konklaav.
Aleksander VI valiti paavstiks 11. augustil 1492 hommikul kell 7 ja krooniti 26. augustil. Ta võttis nime Aleksander III järgi. Aleksander VI oli kolmas ja viimane hispaanlane, kes sai paavstiks.
6.–11. augustil 1492 toimunud konklaavil osales 23 kardinali. See oli esimene konklaav, mis toimus Sixtuse kabelis. Konklaavist on andmeid paavstliku tseremooniameistri Johann Burchardi kirjeldusest ja Aleksander VI esimeste otsuste kaudu. Olulist teavet selle konklaavi kohta on lisanud ajaloolaste Ludwig von Pastori ja Peter De Roo uurimused.
Ajaloolase Francis Burkle-Youngi järgi oli paavst Innocentius VIII surma järel kolm tõenäolist kandidaati Pühale Toolile: kardinalid Borja, Milano fraktsiooni juht Ascanio Maria Sforza Visconti ja prantsuse fraktsiooni juht Giuliano della Rovere (pärastine Julius II). Della Rovere puudusteks peeti tema poliitilist mõju Innocentius VIII ajal ja Prantsusmaa toetust. Kardinalid Maffeo Gherardi ja Federico Sanseverino ei olnud ametisse pühitsetud, kuid olid ametisse määratud, sellepärast tegi Sforza nende nimed kardinalide kolleegiumile teatavaks ja neil lubati konklaavil osaleda. Rahutuste vältimiseks Roomas määrasid kardinalid korda tagama kaks prefekti.
Kunagi varem ega hiljem ei ole paavstivalimistel kulutatud nii suuri summasid häälte ostmisele. Borjal, kellel oli suur varandus, õnnestus osta kõige rohkem hääli, sealhulgas Sforza oma. Juba Innocentius VIII viimaste päevade ajal saatsid Itaalia valitsejad oma saadikud Rooma, et mõjutada konklaavi. Konklaavi tulemusest olid eelkõige huvitatud Milano hertsog ja Napoli kuningas. Napoli kuningas toetas esmalt della Roveret ja saatis Rooma oma väejuhi Virginio Orsini, et veenda Colonnasid della Roveret toetama, kuid kaks päeva hiljem lasi kuningas oma saadikule teatada soovist toetada kardinale Jorge da Costat ja Pedro González de Mendozat (viimane puudus konklaavilt). Napolis kaaluti veel kardinali Giovanni Battista Zeno toetamise võimalusi.
Stefano Infessura andmetel oli Borja ööl enne konklaavi algust viinud muuladega 4 koormat hõbedat Ascanio Sforza paleesse. Konklaavi avajutluse pidas kardinal Bernardino Lopez de Carvajal. Enne hääletusvoore toimus häälte ostmine, mille jaoks della Roverel oli kaasas 300 000 tukatit Prantsusmaa kuningalt ja Genovalt. Borja pakkus Sforzale asekantsleri ametit, paleed, Nepi lossi ja Erlau piiskopkonda. Kardinalile Giovanni Battista Orsinile pakkus Borja Ancona legaadi ametit, Monticelli ja Soriano kindluseid ning Cartagena administraatori ametit. Kardinalile Giovanni Colonnale pakkus ta Subiaco kloostrit; kardinalile Antoniotto Pallavicinile lubas ta anda Pamplona piiskopkonna; kardinalile Giovanni Michieli määrata Palestrina kardinalpiiskopiks; kardinalile Giovanni Giacomo Schiaffinatile anda Ripolta kloostri; kardinali Paolo Fregoso määrata Campagna legaadiks.
Esimene voor peeti 8. augustil, kus hääli said lisaks Oliviero Carafa ja da Costa. Teine voor toimus 9. augustil ja kolmas voor 10. augustil, kus Borjal jäi puudu vaid üks vajalik hääl. Konklaavi tulemuse määramisel sai otsustavaks kardinal Sforza veenmistöö väsinud kardinal Gherardiga 10. augusti hilisööl, keda veendi toetama Borjat. 11. augusti hommikul peetud voorus sai Borja Ludwig von Pastori andmetel 15 häält, kuid De Roo versiooni järgi oli tema valimine olnud üksmeelne.
Itaalia sõjad.
Napoli kuningas Fernando I jätkas kardinali della Rovere toetamist ka pärast paavstivalimisi, mistõttu Fernando suhted paavstiga halvenesid. Detsembris 1492 saatis Fernando suhete parandamiseks Rooma oma poja Frederico, kes vaatamata suurejoonelistele pidustustele sai leige vastuvõtu osaliseks. Suhted halvenesid veelgi, kui Fernando läänistas Virginio Orsinile Kirikuriigi koosseisus olnud Cervetri ja Anguillara, mille Aleksander VI määras oma pojale Giovanni Borgiale, kellest sai Gandia hertsog.
Paavsti poliitikat kritiseeris kardinal della Rovere. Della Rovere tundis, et Rooma oli muutunud talle ohtlikuks, kindlustas end esmalt oma Ostia piiskopkonnas Tiberi suudmes ja siirdus seejärel Prantsusmaale.
Fernando kavandas Kirikuriigi vastu sõda ning sõlmis liidu Firenze, Milano ja Veneziaga. Paavst moodustas omakorda 25. aprillil 1493 Napoli-vastase liidu. Fernando pöördus abipalvega Hispaania poole, kuid Hispaania ei tahtnud paavstiga suhteid rikkuda, soovides saada õigust vastavastatud Ameerikale. Hispaania vahendustegevuse tulemusena jäi sõda ära. Kokkuleppe järel sõlmiti paavsti poja Gioffre Borgia abielu Napoli printsessi Sanchaga.
25. jaanuaril 1494 suri Napoli Fernando ja paavsti nõusolekul kroonis kardinal Juan de Borja Llançol de Romaní 8. mail 1494 Napoli uueks kuningaks Alfonso II. Olukorra muutis keeruliseks see, et Napoli trooni nõudis Prantsusmaa kuningas Charles VIII, keda kardinal della Rovere veenis tungima Itaaliasse, et kokku kutsuda kirikukogu ja tagandada ametist paavst. Alfonso II pretendeeris omakorda Milano hertsogkonna valitsejaks. Charles VIII vägede sissetungiga Itaaliasse algasid 1494 Itaalia sõjad.
Aleksander VI suutis osava diplomaadina vältida prantslaste tungimist Rooma ja linna rüüstamist. Paljud Rooma ja Kirikuriigi suguvõsad, eriti Orsinid ja Colonnad, toetasid prantslasi. Colonna suguvõsa pooldajad hõivasid Ostia. Paavst moodustas 31. märtsil 1495 ametlikult türklastevastase, tegelikult prantslaste-vastase Püha Liiga. 6. juulil 1495 toimunud Fornovo lahingu järel pöördus Charles VIII tagasi Prantsusmaale, sest paavst keeldus talle Napolit läänistamast. Juunis 1497 saatis paavst Cesare Borgia legaadina Napolisse kroonima kuningaks Fredericot.
1499 tungis Itaaliasse Louis XII, kes nõudis endale Milanot ja Napolit. Paavst sõlmis 1501 kuningaga lepingu, mille järgi ta tühistas Louis XII abielu ja saatis Cesare Borgia Prantsusmaale legaadiks. Kuningas andis Cesare Borgiale Valentinois' hertsogi tiitli ja lubas sõjalist abi Romagna vallutamiseks. 27. juunil 1501 tagandas Aleksander VI ametist Napoli kuninga ning kinnitas Napoli kuningriigi alade jaotamise Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Augustis 1503 kavandas Cesare Borgia uut sõjaretke Itaalias, kuid tema haigestumise ja paavsti surma tõttu jäi see ära.
Suhted türklastega.
Juunis 1493 külastas Roomat Türgi saadik, sest Roomas viibis sultani vend, kes pretendeeris Türgi troonile.
Paavst saatis 22. mail 1501 Poola kuningale Jan I-le ja Ungari kuningale Ulászló II-le kirjad türklastega peetava sõja asjus.
Aleksander VI olevat Itaalia sõdade ajal pöördunud sõjalise abi saamiseks Türgi sultani poole.
Suhted Hispaaniaga.
4. mail 1493 avaldatud bullas "Inter caetera" tunnustas Aleksander VI Hispaania ja Portugali vahelist demarkatsioonipiiri. 7. juunil 1494 sõlmisid Hispaania ja Portugal Aleksander VI vahendusel Tordesillase rahulepingu, millega need riigid jagasid isekeskis kogu maailma (peale Euroopa) ära. Ta andis mõlema riigi valitsejale kontrolli avastatud alade üle.
Suhted Veneziaga.
Aleksander VI saatis 1500 nuntsiuseks Veneziasse Angelo Leonini, keda peetakse esimeseks nuntsiuseks selle ameti kaasaegses mõistes.
Sisepoliitika.
Aleksander VI valitsusaja algust iseloomustas range kohtumõistmine ja distsiplineeritud valitsemine, mis erines eelmiste paavstide aegsest anarhiast, ja suur väline hiilgus. Ta taastas Kirikuriigis korra ja Itaalia sõdade tulemusena kärpis Rooma aadli võimu, mille käigus ta kõrvaldas aadli privileegid. Paavsti soov saada kardinalidelt nõusolekut Benevento, Terracina ja Pontecorvo liitmiseks Gandiaga tõi kaasa vaid kardinali Piccolomini protesti.
Aleksander VI püüdis kärpida Kirikuriigi väikevürstide sõltumatust. Eriti karmiks kujunes võitlus Orsini suguvõsaga, kes pidi paavstile maksma 50 000 kuldfloriini. 1502 surus Cesare Borgia maha Orsinide kavandatud vandenõu tema vastu, mille järel Cesare lasi hukata Oliverotto da Fermo ja Vitellozzo Vitelli. Aprilliks 1503 jäi Orsinide kätte vaid Bracciano kindlus, mistõttu nad palusid vaherahu. See oli esimene kord ajaloos, kui paavst oli kogu Kirikuriigi suveräänne valitseja.
Aleksander VI sisepoliitikat määras Cesare Borgia, kes 25. novembril 1499 hõivas Imola, 1502 Camerino ja Senigallia. Borgiate poliitikaga seostatakse mürgitamisi arseeniga (cantarella). 1911. aasta "Encyclopædia Britannica" järgi lasid Borgiad võõrandada mitme mõjuka isiku, sealhulgas kardinali Giovanni Battista Ferrari varanduse. Igaüht, keda peeti piisavalt rikkaks, süüdistati mõnes õigusrikkumises, millele järgnes kas vangistus või mõrv, mis omakorda tõi kaasa vara konfiskeerimise. Neid kahtlustati kardinali Giovanni Michieli mürgitamises.
Atentaadid.
Stefano Infessura järgi tehti paavstile 1492. aastal mõne kuu jooksul 220 atentaati, kuid Infessura paavstikriitika tõttu ei peeta seda usaldusväärseks faktiks.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Aleksander VI määras kiriku asekantsleriks kardinal Ascanio Maria Sforza Visconti. Ta kavandas kloostrite ja ordude reformimist. Ta lubas 1497 seoses oma poja Giovanni Borgia surmaga teostada kuuriareformi, määrates selleks ametisse vastava komisjoni.
Ta jagas apostelliku signatuuri "Signatura gratiae"’ks ja "Signatura iusticae"’ks. Ta moodustas apostellikus kantseleis "sommista" ametikoha. Ta sätestas, et paavstipalee sakristaaniks peab olema augustiinlasest eremiit.
1492 keelas ta kardinalidel tunnustada suveräänide protektoraati.
1501 tunnustas ta Jeanne de Valois' rajatud annuntsiatsiooni ordut ja määras Gabriel Nicolai selle ülemaks.
Ta lubas Juan de la Pueblal rajada frantsiskaanide koguduse.
1501 ühendas ta kontseptsionistide Neitsi Maarja pärispatuta saamise kongregatsiooni benediktiinidega.
1493 tunnustas ta minimi ordut ja 1501 avaldatud entsüklikas "Ad ea quae circa decorem" kinnitas ta minimi ordu reeglid.
Ta muutis 1492 Kristuse rüütlite rüütliordu ilmalikumaks, kuna ordu liikmed ei suutnud järgida tsölibaati. Koos konkubiinidega elamise asemel tunnustas ta ordu liikmete abiellumist.
1492 määras ta Alcantara rüütliordu eluaegseks suurmeistriks Hispaania kuninga.
1497 tunnustas ta tsistertslaste püha Bernardi kongregatsiooni Toscanas ja Lombardias.
Ta tunnustas 1494 Maximilian I rajatud Püha Georgi vennaskonda.
13. juulil 1495 andis ta indulgentse Roosipärja vennaskonnale.
Liturgilised otsused.
Aleksander VI skulptuur tema sünnilinnas Xativas
Aleksander VI saatis 1493 Hispaania kuningannale Isabel I-le kuldroosi.
Ta käskis 1497 sulgeda Iirimaal Patricku purgatooriumina tuntud koopa.
1499 andis ta loa Skara piiskopkonnas püha Bryniolphi reliikviate translatsiooniks.
Ta andis Quimperi katedraalile indulgentse.
1500. aastat tähistati juubeliaastana.
Teoloogilised vaidlused.
1495 puhkes paavstil teoloogiline vaidlus dominikaani Girolamo Savonarolaga. Savonarola oli 1490 hakanud Firenzes pidama apokalüptilisi jutlusi, milles ründas vaimulikkonna sekulariseerumist. 25. juulil 1495 nõudis paavst Savonarola tulemist Rooma, kuid Savonarola keeldus, tuues põhjuseks halveneva tervise ja teda ähvardavad ohud. 8. septembril 1495 keelas paavst Savonarolal jutlustamise ja määras tema käsutuses oleva San Marco kloostri taas dominikaanide Lombardia kongregatsiooni alluvusse, kuid 16. oktoobril tühistati kloostri staatus kongregatsiooni alluvuses, samas ei tohtinud Savonarola seni jutlustada, kuni Roomas oli vastav uurimine lõpule viidud. 7. novembril 1496 moodustas paavst Rooma ja Toscana dominikaani kloostritest kongregatsiooni ja määras kardinali Oliviero Carafa selle vikaariks. Aleksander VI ekskommunikeeris Savonarola 12. mail 1497.
20. veebruaril 1503 keelas ta teoloogilistes vaidlustes oponentidel üksteist ketserluses süüdistada.
Kanoniseerimine ja suhted pühade inimestega.
Aleksander VI kanoniseeris 1494 Canterbury Anselmi.
Milano Veronica sai 1494 Kristuselt ilmutuse koos teatega Aleksander VI-le.
Paavst külastas 1495 Rieti Colombat.
Uus piiskopkond.
Aleksander VI asutas 10. detsembril 1492 Hispaanias Granada peapiiskopkonna.
Suhtumine juutidesse.
James Carrolli järgi suhtus Aleksander VI juutidesse heatahtlikult. Kui 1492 aeti juudid Hispaaniast välja, saabusid 9 tuhat juuti Kirikuriigi piiridele ja paavst lubas neil Kirikuriigis elada. 1497 lubas ta Kirikuriigis elada Portugalist välja aetud juutidel ja 1498 Provence’ist välja aetud juutidel.
1. juunil 1500 nõudis Aleksander VI türklastega peetava sõja rahastamiseks 1/20 kogu maailmas elavate juutide varast.
Misjon.
Aleksander VI lähetas 24. juunil 1493 frantsiskaani Bernard Buili Christoph Kolumbuse Ameerika-reisile.
Kiievi metropoliit Josef Soltan kirjutas 1500 paavstile, soovides saada paavstilt kinnitust oma metropoliidiametiks.
Aleksander VI kultuuriloos.
Aleksander VI lasi taastada Castel Sant’Angelo. Ta lasi Vatikanis rajada Aparttamento Borgia ja mitu ihukaardi hoonet. Ta lasi ehitada Roomas Sapienza hooned. Ta kindlustas Torre di Nona. 1500 alustati Santa Maria dell' Anima kiriku ehitamist. Ta lasi rekonstrueerida Santa Maria Maggiore basiilika.
Ta oli Donato Bramante, Michelangelo, Pinturicchio, Constantinos Lascarise, Aldo Manuzio ja Pomponio Leto patroon.
1. juunil 1501 kehtestas ta tsensuuri reeglid Kölnis, Mainzis, Trieris ja Magdeburgis.
Ta rajas 13. aprillil 1499 Alcalá ülikooli.
Paavstile meeldisid muusika ja teater, ta soodustas draama arengut Roomas.
Onupojapoliitika.
Aleksander VI kavandas paavstina oma lastele mõjukaid abielusobinguid. Kirikuajaloolase John Norman Davidson Kelly järgi kavatses paavst läänistada oma sugulastele suured alad Kirikuriigist, kuid see jäi tema surma tõttu teostamata. Oma pojale Giovanni Borgiale soovis paavst anda lääne Kirikuriigist ja Napoli kuningriigist, näiteks Cervetri ja Anguillara. Giovanni abiellus Hispaania printsessiga ja sai 1497 Benevento hertsogiks, kuid tapeti. Mõrva korraldamises kahtlustati Cesare Borgiat.
Paavsti vanim poeg Pier Luigi Borgia oli abiellunud Kastiilia kuninga väljaspool abielu sündinud järeltulijaga.
Lucrezia Borgia kihlati esmalt veneetslase Gasparo da Procidaga, ent kui isa sai paavstiks, siis kihlus tühistati ning 12. juunil 1493 abiellus Lucrezia Pesaro isanda Giovanni Sforzaga. Laulatus toimus Vatikanis enneolematu suursugususega, kuid mees tunnistati hiljem impotentseks, et abielu saaks lahutada.
Lucrezia abiellus 21. juulil 1498 Bisceglia hertsogiga ja oktoobris 1501 Ferrara hertsogiga. Johann Burchard kirjeldab Ferrara hertsogi pulmade ajal peetud pidustusi, muuhulgas 30. oktoobril 1501 toimunud kastanite pidusööki, mis on läinud pornograafia ajalukku. Paavsti äraolekul täitis Lucrezia Borgia 1501 regendi kohuseid.
Cesare Borgia õppis Pisa ülikoolis ja määrati 17-aastaselt Valencia peapiiskopiks ja kardinaliks, kuid loobus hiljem nendest ametitest. Ta abiellus Navarra printsessi Charlotte d’Albret’ga.
Paavsti paljud sugulased said kardinalideks või kinnitati tähtsatesse ametitesse kirikus.
Kardinalide pühitsemised.
Aleksander VI pühitses oma valitsemisajal 43 kardinali 10 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Paulus III. Lisaks 14 itaallasele said kardinalideks 19 hispaanlast, 6 prantslast, 1 inglane, 1 poolakas, 1 sakslane ja 1 ungarlane.
Aleksander VI ja Eesti.
Aleksander VI oli kardinalina Saksa ordu protektor. Paavst kinnitas 24. detsembril 1494 Saksa ordu privileegid. 1496 saatis Ermlandi piiskop Lukas Watzenrode paavstile supliigi Saksa ordu privileegide asjus.
Saksa ordu kõrgmeister Friedrich von Sachsen saatis alates 25. veebruarist 1500 paavstile palvekirju, milles palus paavsti Kuramaa piiskopi ja Saksa ordu ülemprokuraatori ametissemääramise osas.
Aleksander VI määras 1500 Tartu praostiks Johann von Schönbergi.
20. aprillil 1501 saatis Saksa ordu kõrgmeister Sachsen paavstile palvekirja Kuramaa piiskopi ametissemääramise asjus.
16. mail 1502 saatis Saksa ordu kõrgmeister Sachsen paavstile palvekirja, milles palus tunnustada Liivi ordu maameistri saadiku avaldust.
31. juulil 1503 saatis Saksa ordu kõrgmeister paavstile palvekirja seoses Samlandi piiskopi ametissemääramisega.
Liivimaa suhted Venemaaga.
Septembris 1494 kirjutas Liivi ordu maameister paavstile ja palus temalt luba pidada sõda Venemaa vastu.
Liivi ordu maameister teatas 18. mail 1496, et paavsti juures arutati ristisõja korraldamist Venemaa vastu.
Aleksander VI andis 22. juunil 1496 täieliku patukustutuse kõikidele kristlastele Rootsis ja Liivimaal, kes lähevad venelastega sõdima ja sõjas langevad.
22. septembril 1496 palus Saksa ordu kõrgmeister Johann von Tiefen paavstilt abi sõjaks venelaste vastu.
Detsembris 1498 saatis paavst kirja Moskva suurvürstile Ivan III-le, milles ta taunis Liivimaa saadikute ja kaupmeeste vangistamist. Hansalinnadele saadetud kirjas kurtis paavst venelaste rünnakute pärast Liivimaa vastu.
28. aprillil 1501 manitses paavst Liivi ordu maameistrit osutama abi Leedu suurvürstile võitluses venelastega.
29. detsembril 1501 saatis Saksa ordu kõrgmeister paavstile palvekirja, milles soovis ristisõja korraldamist Liivimaale tunginud venelaste vastu.
10. septembril 1502 viibis Saksa ordu prokuraator paavsti juures audientsil seoses Venemaaga seonduvate probleemidega.
Ametisse määramised.
Aleksander VI kinnitas 6. märtsil 1493 Tallinna piiskopiks Nikolaus Roddendorpi ja 20. märtsil 1499 Tartu piiskopiks Johannes III von der Rope.
Tagasiastumiskavatsus.
"Catholic Encyclopedia" andmeil soovis Aleksander VI pärast oma poja Giovanni Borgia surma 1497 tagasi astuda.
Surm.
Aleksander VI suri 18. augustil 1503 kella 16 paiku pärastlõunal ja maeti 19. augustil Vatikani basiilika Santa Maria delle Febri kabelisse. 30. jaanuaril 1610 maeti tema säilmed ümber Santa Maria in Montserrato kirikusse. 21. augustil 1889 maeti tema säilmed selles kirikus taas ümber.
Tema surma põhjuseks on kirikuajaloolane John Norman Davidson Kelly pakkunud malaariat, Salvador Miranda ajurabandust.
"Catholic Encyclopedia" vahendab paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi kirjeldust paavsti viimastest päevadest, mille järgi oli paavst 6. augustil 1503 koos Cesare Borgiaga einestanud kardinali Adriano da Corneto villas ning viibisid õhtul kaua väljas. 12. augustil kella 15 paiku tõusis paavstil palavik ja ta pidi jääma voodisse. Tal lasti aadrit ja 17. augustil anti paavstile ravimeid, kuid see tegi tema olukorra halvemaks. Burchardi kirjeldatud paavsti surnukeha kiire lagunemine andis hiljem alust kuuldusteks paavsti mürgitamisest, et kardinal Corneto kokk olevat mürgitatud veiniga karikad ära vahetanud. Burchard ei maini mürgitamist.
Ferrara saadik kirjutas neil päevil Ferrara hertsogile: „Polnud imestada, et paavst ja hertsog olid haiged, sellepärast, et peaaegu kõik olid Roomas haiged halva õhu (mürgise sooõhu) tõttu” ("per la mala condictione de aere").
Hinnangud.
Aleksander VI kohta on ajalookirjanduses erinevaid hinnanguid. Kuigi tema eluviise on kritiseeritud, on teda peetud heaks administraatoriks. Tema kõige suuremaks paheks peeti tol ajal hoopis tema Hispaania päritolu. Aleksander VI ajal kirjeldas tseremooniameister Johann Burchard Roomat: „Rooma kubises Hispaania seiklejatest, palgamõrtsukatest, prostituutidest ja nuhkidest. Karistamatult pandi toime mõrvu ja röövimisi. Altkäemaksude vastu lubati linna ketsereid ja juute. Paavst ise loobus häbitult välisest siivsusest ning elas puhtilmalikku ja ebamoraalset elu. Ta tegeles jahi, tantsimise ja teatrietendustega. Üks tema kaaslasi oli sultani Bayezid II pantvangina kinnipeetav vend.”
Paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi kirjeldust "Liber Notarum" on ajaloolaste seas peetud üldjuhul usaldusväärseks. Soodsamalt on temast kirjutanud Marie-Joseph Ollivier teoses "Le Pape Alexandre VI et les Borgia" ja Andrea Leonetti oma teoses "Papa Alessandro VI secondo documenti e carteggi del tempo".
Paavsti kaasaegset Stefano Infessurat on peetud liiga kriitiliseks, kes on tuginenud eelkõige levinud kuuldustele kui tegelikele faktidele. Aleksander VI kõige karmimateks kriitikuteks said Julius II ja Viterbo Egidio. Kriitilise hinnangu on talle hiljem andnud kardinal Joseph Hergenröther oma teoses "Kirchengeschichte". Lucca peapiiskop Gian Domenico Mansi on märkinud, et kergem on vaikida kui sellest paavstist mõõdukalt kirjutada.
Paavsti kohta käivaid hinnanguid on vaaginud Henri de l'Epinois oma artiklis ajakirjas "Revue des questions historiques" (1881, XXIX, 147), Matagne samas ajakirjas (1870 ja 1872) ning Alfred von Reumont.
Borja elas kardinalina üldiselt tagasihoidlikult, kuid elas toredas palees ja mõnikord demonstreeris suurt rikkust. Tema käitumine oli meeldiv ja tema välimus oli kütkestav. "Catholic Encyclopedia" rõhutab, et Aleksander VI soovis poliitiliselt keerulistes tingimustes säilitada Kirikuriigi sõltumatust, artiklis märgitakse tema majapidamise suursugusust ja kirge kaardimängu vastu, kuid mõõdukust söömisel ja joomisel.
Francesco Guicciardini on väitnud, et Aleksandris olid kombineeritud toores ettenägelikkus, veenmisoskus ning oskus ja võime tulla toime ka keeruliste olukordade lahendamisega.
Niccolò Machiavelli on "Valitsejas" tema kohta öelnud, et Aleksander VI „näitas edukamalt kui ükski paavst enne teda, kuidas Püha Isa võib end raha ja jõu abil maksma panna... Ja ehkki Aleksandri eesmärgiks polnud Kiriku, vaid Cesare Borgia ülendamine, kasvatas tema tehtu ometigi Kiriku vägevust... Aleksander VI ei teinud eales muud ega mõelnud iial muule kui inimeste petmisele ja leidis alati mõne käsualuse, kelle peal seda teha. Pole eales elanud inimest, kes oleks olnud temast agaram teisi veenma, kinnitanud tugevamate vannetega mingi asja õigust ning ise sellest vähem kinni pidanud; ometigi läksid tema pettused alati korda, sest ta oli maailma selle küljega hästi tuttav.”
Näidendid.
Barnabe Barnes kirjutas 1606 näidendi "The Devil's Charter".
Filmid.
Aastal 1922 esilinastus Richard Oswaldi film "Lucrezia Borgia", kus Aleksandri osas oli Albert Bassermann.
Aastal 1935 esilinastus Abel Gance film "Lucrèce Borgia", kus Aleksandri osas oli Roger Karl.
Aastal 1968 esilinastus Osvaldo Civirani film "Lucrezia Borgia, l'amante del diavolo", kus Aleksandri osas oli Leon Askin.
Aastal 1990 esilinastus Lorenzo Onorati film "Lucrezia Borgia", kus Aleksandri osas oli Renato Pusiol.
2006. aastal esilinastus Antonio Hernándezi film "Los Borgia", kus peaosas oli Lluís Homar. Samal aastal esilinastus Cristoph Schrewe film "The Conclave", kus Aleksandri osas oli Manu Fullola.
Seriaalid.
Aastal 1977 näidati seriaali "Les Borgia ou le sang doré", kus Aleksandri osas oli Julien Guiomar.
Aastal 1981 näidati BBCs seriaali "The Borgias", milles peaosas oli Adolfo Celi.
Aastail 1998–2003 näidati Kanadas komöödiaseriaali "History Bites", milles on episoode Aleksander VI kohta.
Aastatel 2011–2012 näidatakse Showtime'i kanalitel seriaali "The Borgias", mille peaosas on Jeremy Irons. Eestis esilinastus seriaal 13. jaanuaril 2012 kanalil Sony Entertainment.


Aurelianus.
Lucius Domitius Aurelianus ("Imperator Caesar Lucius Domitius Aurelianus Augustus"); 9. september 214 – september 275) oli Vana-Rooma keiser septembrist 270 kuni surmani.
Lisanimed: Germanicus maximus (271), Goticus maximus (272), Dacicus maximus (272), Parthicus (Persicus?) maximus (272), Arabicus maximus (272), Palmyrenicus maximus (272), Armeniacus (?), Adiabenicus (?), Carpicus maximus (273), Restitutor orbis (274). Tapeti oma sekretäri poolt.
Aurelianus sündis Möösias, oli rahvuselt illüür ja arvatavasti kolooni poeg. Ta oli elukutseline sõjaväelane ja sai Claudius II ajal ratsaväe ülemaks. Pärast Claudiuse surma kuulutas ta end Sirmiumis keisriks.
Võitudega jüütide, sarmaatide, vandaalide ja gootide üle taastas ta Rooma piiri Doonaul, kuid pidi teisel pool jõge oleva Daakia 271 gootidele loovutama. 271 peatas ta Pavia lähedal alamannide sissetungi Itaaliasse. Ta laskis ümbritseda Rooma Aurelianuse müüriga, millest 18,8 km on säilinud. 272 võitis ta Palmyra valitsejanna Zenobia ja tõi ta vangina Rooma. 274 võitis ta Gallia usurpaatori Tetricus I ja liidendas seega kõik sajandi keskel tekkinud separaatriigid, taastades Rooma riigi ühtsuse. Siit tuleneb tema aunimetus "restitutor orbis" ('maailma taastaja').


Arthur Rimbaud.
Arthur Rimbaud [art'üür rämb'oo] (20. oktoober 1854 Charleville – 10. november 1891 Marseille) oli Prantsuse luuletaja.
Arthur Rimbaud sündis vaesuses Prantsusmaal Charleville'is. Isa oli sageli kodunt ära. Emal olid ranged põhimõtted. Selles provintsilinnakeses oli Rimbaud'l igav. Ta oli rahutu, kuid andekas õpilane. 13- või 14-aastasena oli ta saanud kirjanduse ja kirjandusloomingu alal palju auhindu. Ta kirjutas virtuooslikke ladinakeelseid luuletusi.
1870 tutvus ta Georges Izambard'iga, kes õpetas lütseumi retoorikaklassis ning kellest sai noore luuletaja mentor ja isa asendaja. Sellest ajast pärinevad Rimbaud' esimesed värsid: "les Étrennes des Orphelins", "Soleil et Chair" ja "Ophélie". Ta oli parnaslaste mõju all. Kirjas selle liikumise esindajale Théodore de Banville'ile kinnitas ta, et tahab saada parnaslsaseks või mitte kellekski.
1870 jooksis Rimbaud kodunt ära ning jõudis välja Pariisi. Seal hakkas ta kirjutama osalt Charles Baudelaire'ist inspireeritud luulet.
Elades väga sügavalt läbi Pariisi Kommuuni tragöödiat, tahtis noorukist poeet minna Pariisi. Ägedas luuletuses "L'orgie parisienne ou Paris se repeuple" süüdistas ta võitjaid alatuses. Pärast Prantsusmaa kaotust Prantsuse-Preisi sõjas 1871. aastal muutus tema luule veel radikaalsemaks ja üha sarkastilisemaks: näiteks "Vénus Anadyomène". Tema luulelaad muutus. Rimbaud hakkas parnaslaste luulet põlgama ning kuulsas kirjas Paul Demenyle ehk „Nägija kirjas" kinnitas ta, et hülgab „subjektiivse luule“.
Samas kirjas rääkis ta ka enda püüdlustest: ta tahtis saada „nägijaks“, et saavutada „kõikide meelte pikaajalist, tohutut ja kaalutletut korratust“ ("long, immense et raisonné dérèglement de tous les sens").
Üliandekas õpilane Rimbaud ei tahtnud enam lütseumi tagasi minna. Ta põgenes ja jõi absinti.
Rimbaud tutvus 1871 luuletaja Paul Verlaine'iga, saatis talle mõned oma luuletused ning asus elama tema majja. Neil kujunes tormiline suhe. Verlaine jättis oma naise maha ja nad asusid elama Londonisse. 1873 jättis Verlaine Rimbaud järsult maha, tahtes naasta oma naise juurde ning otsustades endale kuuli pähe lasta, kui naine teda tagasi ei võta. Ta asus elama ühte Brüsseli hotelli. Rimbaud läks talle järele, olles veendunud, et Verlaine'il ei jätku julgust oma elule lõppu teha. Kui Rimbaud tahtis Verlaine'i maha jätta, tulistas ta joobnuna oma armastatut kaks korda, haavates teda kergelt randmesse. Verlaine vangistati 18 kuuks Monsi.
Rimbaud läks perekonna mõisa Roche'is (Ardennes'i departemang), kus ta kirjutas "Hooaja põrgus" ("Une Saison en Enfer"), mida peetakse üheks esimeseks vabavärsis teoseks. "Hooaeg põrgus" on Rimbaud’ matkade viirastuslik biograafia. Kaootilises tekstis kõneleb hulk sisehääli. Rimbaud karjub välja oma kannatust ja intiimset kogemust. Ta on mõistnud, et ei saa „varastada tuld“ üksnes enda jaoks. Et lüüasaamine ei oleks lõplik, on tarvis „innukat kannatlikkust“ ("ardente patience"). Ent tahe unustada põrgut tähendab inimsuse reetmist. Linna julmas üksinduses luuletaja väsib.
Varsti pärast seda loobus ta kirjutamisest ning rändas läbi Euroopa, kuni sai lõpuks relvade salakaubavedajaks ja orjakaupmeheks Aafrikas. 1880 sai Rimbaud'st kaubakontori agent Abessiinias. Ta kauples elevandiluu ja kohviga, hiljem relvadega. Arvatakse, et Rimbaud nakatus Aafrikas süüfilissse. 1891 tekkis tal jalakasvaja ning ta naasis Euroopasse. Jalg amputeeriti. Ta suri Marseille's 10. novembril 1891 luuvähki.
Tema elust Pariisis on tehtud mängufilm "Total Eclipse" ("Täielik päikesevarjutus"; 1995) Leonardo DiCaprioga peaosas.


Ardennesi departemang.
Ardennesi departemang on departemang Prantsusmaal Champagne-Ardenne'i piirkonnas.
Departemang on nime saanud Ardennide järgi.
Departemangu keskus on Charleville-Mézières. Allkeskused on Rethel, Sedan ja Vouziers.
Departemang asetseb Belgia piiri ääres Ardennide piirkonnas.
Vallad.
Acy Romance - Aiglemont - Aire - Alincourt - Alland'Huy et Sausseuil - Amagne - Amblimont - Ambly Fleury - Anchamps - Angecourt - Annelles - Antheny - Aouste - Apremont - Ardeuil et Montfauxelles - Arnicourt - Arreux - Artaise le Vivier - Asfeld - Attigny - Aubigny les Pothées - Auboncourt Vauzelles - Aubrives - Auflance - Auge - Aure - Aussonce - Authe - Autrecourt et Pourron - Autruche - Autry - Auvillers les Forges - Avançon - Avaux


Aadlisuguvõsad.
Baltisaksa aadlisuguvõsad.
__NOTOC__
A.
Adamowicz gen. Adam | Adeling | Aderkas | Adlerberg | Agthe | Akerman | Åkerman | Albedyll | Alopaeus | Amboten | Ampach | Anhorn von Hartwiß | Anrep | Antropoff | Apraxin | Araktschejew | Arnold | Arps von Arpshofen | Arronet | Arseniew | Ascheberg
B.
Bach | Baehr | Baer | Bagge af Boo | Baggehufwudt | Balaschew | Balugjanski | Bandemer | Baranoff | Barclay de Tolly | Barlöwen | Bars | Bartholomaei | Bassewitz | Baumgarten | Bayer | Becker | Beckern | Behaghel von Adlerscron | Behr | Bekleschow | Bellingshausen | Below | Belzig | Benckendorff | Bercken | Berends | Berens von Rautenfeld | Berg | Bergholtz | Berner | Besborodko | Biattiger | Bibikow | Biel | Bielsky | Bienemann von Bienenstamm | Biron | Bistram | Blanckenhagen | Blomberg | Bludow | Bluhmen | Bobrinsky | Bock (Lahmuse) | Bock (Suddenbach) | Bodendieck | Bodisco | Boetticher | Bohl | Bolschwing | Boltho von Hohenbach | Borch | Bornemann | Boye | Brackel | Bradke | Brandt | Brasch | Bredahl | Bremen | Brevern | Brincken | Briskorn | Brockhausen | Broel gen. Plater | Broemsen | Browne-Camus | Brucken gen. Fock | Bruemmer | Bruiningk | Brunnow | Brückendahl | Brüggen | Brüggener | Brühl | Buchholtz | Budberg-Bönninghausen | Budde | Buddenbrock | Buhrmeister | Bunge | Bussen | Buttlar | Buturlin | Buxhoeveden | Bönninghausen gen. Budberg | Büldring | Bülow
C.
Cahdeus | Campenhausen | Cancrin | Castell-Rüdenhausen | Ceumern | Clapier de Colongue | Clodt von Jürgensburg | Cronmann | Cube
D.
Dahlen | Dannenstern | Dansas | Daschkow | de la Barre | De la Gardie | de Rossillon | Dehn | Dellingshausen | Delwig | Demidow | Derfelden | Dermont-Siwicki | Derschau | Derwnick | Diahamel | Diasterlohe | Diebitsch | Diebitsch-Zabalkanski | Dietz | Dinggraven | Ditmar | Djihamel | Dolgoruki | Dorthesen | Douglas | Drachenfels | Drenteln | Drewnick | Dreylingk | Dubelt | Dunten | Dönhoff | Dörper | Dücker | Düsterlohe
E.
Eck | Eckeln gen. Hülsen | Edler von Emme | Ehden | Ekesparre | Elerdt | Elmendorff | Elmpt | Engdes | Engelhardt | Erdtmann | Ermes | Essen | Ewers
F.
Fahrensbach | Fermor | Fersen | Fick | Fink von Finkenstein | Finkenaugen | Fircks | Fischbach | Fischer | Fleming | Fock | Foelkersahm | Freis | Fresendorff | Freymann | Freytag von Loringhoven | Fricke | Friederici | Frisell | Fromhold | Fuchs | Funck | Funcken | Fürstenberg
G.
Gagarin | Galau | Galen gen. Halswig | Gantzkow | Gavel | Gayl | Gernet | Gerngroll | Gerschau | Gersdorff | Gianzel | Girard de Soucanton | Glasenapp | Goes | Gohr | Golizyn | Golowin | Golowkin | Golubzow | Gortschakow | Grabbe | Grahmann | Grandidier | Graß | Greigh | Grimberg gen. Altenbockum | Grote | Grotenhielm | Grotthuß | Grünewaldt | Guillemot de Billebois | Gurjew | Guzkowsky | Güldenhoff | Güldenstubbe | Gyllenschmidt
H.
Hagemeister | Hagmann | Hahn | Hahnebohm | Handtwig | Hanenfeld(t) | Hansen | Harpe | Harreyan gen. Harrien | Harten | Hastfer | Haudring | Hedemann | Hehn | Helffreich | Heller | Helmersen | Henning | Heringen | Hertel | Herzog Württemberg | Herzog zu Schleswig-Holstein-Beck | Heyden | Heyking | Hildebrand | Hirschheydt | Hoerner | Hoerschelmann | Hoff | Hohenastenberg gen. Wigandt | Holmdorff | Holstinghausen gen. Hoisten | Holtey | Horn (Haaren) | Howen | Hoyningen gen. Huene | Huchen | Hueck | Hunnius
J.
Jaguschinski | Jankiewitz | Jarmersted | Jäger
K.
Kahlen | Kallmann | Kaulbars | Kawer | Keller | Kersenbroick | Keßler | Kettler | Keyserling | Kieter | Kiewel von Kiefeistein | Kirchner | Kisselew | Klebeck | Klein | Kleinmichel | Kleist | Kleist vom Loss | Klick | Klopmann | Klot | Klugen | Klüchtzner | Klüpffel | Klüver | Knabenau | Knieriem | Knigge | Knorring | Kochius | Kocken von Grünbladt | Koltowskoy | Komorowski | Koskull | Kosodawlew | Kotschubei | Kotzebue | Kraemer | Krause | Kreusch | Kroeger | Krook | Kropotkin | Krummeß | Kruse | Krusenstiern | Kräfting | Krähen | Krüdener | Kurakin | Kursell | Kutaissow | Köhler | Königseck | Königsfels | Kügelgen
L.
La Trobe | Lacy | Lambert | Landsberg | Lantingshausen | Lauw | Le Fort | Ledebuer | Leps | Lescken | Lewaschew | Lieven | Lilienfeld | Lilienring | Linden | Lingen | Liphart | Lode | Loebel gen. Leubel | Loewendahl | Lohausen gen. Solderbach | Lohmann | Loudon | Luce | Ludewig | Lueder | Löschern von Herzfeld | Löwen | Löwenstern | Löwenwolde | Löwis of Menar | Lüdinghausen gen. Wolff | Lütke | Lysander
M.
Malama | Maltitz | Manderstierna | Manecken | Manteuffel gen. Szoege | Masslow | Maydell | Meck | Medem | Meerfeldt | Meerscheidt gen. Hüllessem | Meiners | Meks | Mellin | Mengden | Menschikow | Mensenkampff | Mentzel | Merzahn von Klingstaedt | Mestmacher | Meyendorff | Meyer | Meyer gen. Rautenfels | Michelsohnen | Mickwitz | Middendorf | Minckwitz | Mirbach | MoelIer | Mohl | Mohrenschildt | Moltschanow | Mordwinow | Mueller | Murawiew | Mühlen | Mühlendahl | Müller | Münchhausen | Münnich | Münster
N.
Nagel | Nandelstaedt | Nasackin | Neff | Nepkowski | Nesselrode | Nettelhorst | Neuhoff gen. der Ley | Nieroth | Nolcken | Nolde | Nothhelfer | Nottbeck | Nowossilzow | Numers
O.
Oelsen | Oest gen. Driesen | Oettingen | Oldenburg | Olitz | Olsufiew | op dem Hamme gen. Schoeppingk | Orgies gen. Rutenberg | Orlow | O'Rourke | Osten-Sacken | Ostermann | Ovander
P.
Pahlen | Palm | Palmenbach | Palmstrauch | Pander | Panin | Paskau | Paskewitsch-Eriwanski | Passek | Patkul | Pauffler | Paulucci | Paykull | Peetz | Pfeil | Pfeilitzer gen. Franck | Piattoli | Piele gen. Pfeil | Piepenstock | Pilar von Pilchau | Pistohlkors | Plettenberg | Pohlmann | Poll | Posse | Pott | Priauda | Przezdziecki | Pröbsting | Puttkamer
R.
Raab gen. Thülen | Raczyna-Raczynski | Radebandt | Radingh | Rahden | Ramm | Rappe | Raß | Rathlef | Rechenberg | Rechenberg gen. Linten | Recke | Rehbinder | Rehren | Reibnitz | Reichard | Rennenkampff | Renteln | Reusner | Reutern | Reutz | Reyer | Reyher | Riacker | Ribeaupierre | Richter | Rickmann | Riesenkampff gen. Rehekampff | Ringemuth | Rittern | Roemer | Roenne | Rohland | Rokossowski | Rolshausen | Ropp | Rosen | Rosenbach | Rosenberg | Rosenkampff | Rosentahl | Roth | Rothkirch | Rubusch | Ruckteschell | Ruden | Rumjanzew-Sadunaiski | Rummel | Rump | Rungen | Rüdiger | Rümlingen
S.
Schukowski | Saenger | Sail | Saltza | Samson-Himmelstjerna | Saß | Sayn-Wittgenstein | Schoultz | Schachowskoy-Glebow-Streschnew | Schaffhausen | Schafirow | Scharenberg gen. Schorlemer | Scheinvogel | Schelking | Schenking | Scheremetjew | Scheurmann | Schierstedt | Schilling | Schlippenbach | Schmidt | Schmidt der Launitz | Schmysingk gen. Korff | Scholtz | Schonert | Schoultz von Ascheraden | Schrader | Schreiter von Schreitterfeld | Schroeder | Schroeders | Schröder a. d. H. Aahaken | Schubert | Schulmann | Schulte | Schultz | Schultzen | Schulz | Schütz | Schuwalow | Schwaben | Schwanenberg | Schwartzhoff | Schwebs | Schwengelm | Schwerin | Scwengelm | Seefeld | Sege von Laurenberg | Seidlitz | Sengbusch | Seßwegen gen. Güldenbogen | Sherebzow | Sievers | Silberarm | Silfwerharnisk | Simpson | Sivers | Skogh | Smitten | Solms-Wildenfels-Sachsenfeld | Sommer | Soritsch | Spalchhaber | Speranski | Spiridonow | Staal | Stackelberg | Staden | Stael von Holstein | Stahrenschild | Stanecke | Stauden | Stein | Steinheil | Steinrath | Stempel | Stenbock | Sternfeld | Sternstrahl | Stichhorst | Stieglitz | Stjernhjelm | Stjernschantz | Straelborn | Strandmann | Streithorst | Stroganow | Strohkirch | Stromberg | Stromburg gen. Stromberg | Strukow | Stryk | Subow | Suworow-Rymnikski Itaijiski | Syberg zu Wischling | Szeliga-Mierzejewski
Z.
Zeddelmann | Zoeckell | Zoege von Manteuffel | zum Berge | zur Mühlen
T.
Taube | Taubert | Teyls | Thielau | Thor-Haken | TideböhI | Tiedewitz | Tiesenhausen | Timroth | Tinnen | Tippelskirch | Tobien | Toick gen. Engel | Toll | Torck | Torklus | Tornow | Totleben | Trankwitz | Transehe-Roseneck | Traubenberg | Treyden | Tritthof | Trompowski | Troschinski | Troschtschinski | Trotta gen. Treyden | Trubezkoi | Tryzna gen. Karp | Tschernyschew | Tschitscherin | Tschoglokow | Tunzelmann | Tödwen | Tyszkiewicz
U.
Uexküll | Ulrich | Ulrichen | Ungern-Sternberg
V,W.
Vegesack | Veh | Vietinghoff | Vischer | Vogdt | Volkonski | Wachten | Wachtmeister | Wachtmeister af Johannishus | Wagner | Wahi | Wahl | Wahlen | Walden | Walther | Walujew | Wangersheim | Warden | Wardenburg | Wartmann | Wassermann | Wassiltschikow | Waßmann | Weiß | Wenden | Wendrich | Wenge gen. Lambsdorff | Wessel | Wettberg | Wetter-Rosenthal | Weymarn | Wiedau | Wilcken | Wildemann | Wistinghausen | Witte von Wittenheim | Witten | Wjasemski | Wjasmittinow | Wolff | Wolffeldt | Wolffenschild | Wolfframsdorff | Wolkonsky | Wolski | Woronzow | Wrangell | Wrede | Wrisberg | Wrschowetz-Sekerka | Wulf | Wulfsdorff


Abašidze.
Abašidze (gruusia keeles აბაშიძე) on Gruusia Imerethi vürstisuguvõsa. Eriti kuulsaks sai see 17. ja 18. sajandil.
Legendi järgi pärinevad Abašidzed Abessiinia ohvitserist nimega Abaš, kes 8. sajandil saabus Gruusiasse koos Marwan ibn Muhammadi araablaste armeega. Abaš jäi Gruusiasse ja tõsteti aadliseisusse pärast seda, kui ta Gruusia kroonprintsi hundi käest päästis. Kuna esimesed ülestähendused Abašidzedest pärinevad 15. sajandi teisest poolest, on alust arvata, et see legend on igasuguse tõepõhjata.
1540. aastateks olid Abašidzed omandanud suure feoodi Imerethi idaosas. Seda feoodi kutsuti Saabašidzeoks 'Abašidzele kuuluvaks maaks'.
Saabašidzo vürste hakatakse lugema Saabašidzo ja Sapalavando vürstist Paata Abašidzest (17. sajand – 1658).
Abašidzed jõudsid oma võimsuse tippu 18. sajandi vahetusel, kui neile kuulus 78 küla, losse, kindlusi, kirikuid ja kloostreid, samuti 1500 pärisorjade majapidamist. Vürst Giorgi-Malakia Abašidze oli mitte üksnes Imerethi kuninga mõjukaim vasall, vaid laskis 1702 kuninga kukutada ja valitses 1707. aastani ise Imerethi kuningana Giorgi VI nime all.
18. sajandil omandasid Abašidzed valdusi ka Ida-Gruusias: kuningas Irakli andis selle 1774 oma äiale vürst Zaal Abašidzele ja tema meessoost järeltulijatele. Üks Abašidzede haru läks 18. sajandil üle Ottomani impeeriumi poolele ja asus Batumisse, kus nende järglased omandasid sandžak-bei (sõjaväe kõrge ohvitseri ja piirkonna kuberneri) tiitli.
Kui Venemaa liidendas 1810 Imerethi, siis kaotasid Abašidzed Saabašidzeo ja neid hakati käsitlema samadel alustel kui teisi Venemaa aadlisuguvõsasid. 20. septembril 1825 tunnistas Venemaa Abašidzede vürstistaatust ning nad kanti Tiflisi kubermangu aadlimatrikli V ossa.


Alice Toklas.
Alice Babette Toklas (Alice B. Toklas; 30. aprill 1877 – 7. märts 1967) oli kirjaniku Gertrude Steini armastatu.
Ta sündis San Franciscos keskklassi juudi perekonnas. Ta õppis Seattle'i ülikoolis.
Pärast ema surma oli Toklas koduperenaine.
29-aastaselt (1907) kohtas Toklas Leo Steini ning otsustas minna Pariisi. Seal tutvus ta 1907 Leo Steini õe Gertrude Steiniga. Toklas hakkas Gertrude Steini käsikirju masinal ümber lööma 1908; 1909 olid nad elukaaslased. 1910 kolisid nad aadressile "Rue de Fleurus" 27, millest sai nende kuulus kodu. Nad pidasid koos salongi, mida külastasid teiste seas ameerika kirjanikud (näiteks Ernest Hemingway ja Sherwood Anderson) ning avangardkunstnikud Pablo Picasso, Henri Matisse, ja Georges Braque. Leo lahkus nende juurest 1913. Steini majapidamises võttis Toklas varsti ohjad enda kätte. Stein, keda peeti suhte meespooleks, oli rahustav ja kuulav partner. Alice nimetas teda 'tugevaks-tugevaks abikaasaks'. Stein kirjutas aastate 1915 ja 1917 vahel Toklasele erootilise luuletuse "Lifting Belly", mida Steini eluajal ei avaldatud. Koos veedetud aastate jooksul kirjutasid nad teineteisele palju armastussedeleid, mis avaldati raamatus "Baby Precious Always Shines" (1999). Alice tõusis vara ja Gertrude, kes kirjutas hilisööni välja, jättis talle õrnu kirglikke sedeleid, et tema hommikuid lohutada, näiteks: "Baby precious Hubby worked and / loved his wifey, sweet sleepy wifey, / dear dainty wifey, baby precious sleep."
Olles Steini kokk, sekretär ja mänedžer, jäi Toklas tahaplaanile, kuni Stein avaldas 1933 oma memuaarid pealkirja all "Alice B. Toklase autobiograafia". Eesti keeles ilmus raamat 1985. aastal sarjas Loomingu Raamatukogu ja 2008. aastal Eesti Ekspressi Kirjastuse sarjas Mõte ja mälu. Tõlkis Malle Talvet.
Autobiograafia sisaldas just nagu Toklase suu läbi tähelepanekuid Steini elust ja tema sõpradest, sealhulgas Ernest Hemingwayst, Sherwood Andersonist, Pablo Picassost, Henri Matisse'ist ja Georges Braque'ist. Raamat ilmus kõigepealt lühendatult ajakirjas "The Atlantic Monthly". Toklas räägib, kui paljude geeniuste naistega ta pidi istuma, sellal kui Stein vestles nende abikaasadega. Samuti on raamatus juttu sellest, kuidas Toklas ja Stein külastasid Alfred North Whiteheadi kodu Inglismaal ja kuidas nad sõja ajal osalesid Prantsuse haavatute Ameerika Fondis. Nad külastasid hospidale ning said hiljem Prantsuse valitsuselt autasu.
Pärast Gertrude Steini surma (1946) avaldas Toklas omaenda kirjanduslikud memuaarid pealkirja all "The Alice B. Toklas Cookbook" ("Alice B. Toklase kokaraamat"; 1954), milles meenutused vaheldusid toiduretseptidega. Kõige kuulsam toit selles (retsept on õieti pärit Toklase sõbralt Brion Gysinilt) on "Hashisch Fudge", milles on kokku segatud puuviljad, pähklid, vürtsid ja "canibus sativa", mille all mõeldakse kannabist. Selle järgi said teatud kannabisest keedetud vedelikud nimeks "Alice B. Toklas brownies".
1963 avaldas ta oma autobiograafia "What Is Remembered" ("Mis on meeles").
Toklas on maetud Pariisi Père-Lachaise'i kalmistule. Tema testamendi kohasekt kurjutati tema nimi tema ja Gertrude'i ühise hauaplaadi tagaküljele.
Isiklikku.
Toklas oli ahelsuitsetaja. Tal olid kerged vuntsid, mustlaste stiilis kõrvarõngad ja maniküüritud küüned.
Gertrude hüüdis Alice'it Pussyks ja Alice Gertrude'i Loveyks.
Tsitaat.
"Selleks, et prantslaste kombel süüa teha, peab tundma koostisosade kvaliteeti ja maitset. Ülepakkumine ei ole lubatav. Maitsed ei ole kõik ühendatavad. Need kvaliteedid ei ole ostetavad, kuid neid saab kultiveerida. "Haute cuisine" on jõudnud sellesse kadestusväärsesse seisundisse, et ta reageerib nendele tuntud printsiipidele instinktiivselt." ("The Alice B. Toklas Cookbook")
"Ma istusin tema kõrval ja ta ütles mulle varasel pärastlõunal: "Mis on vastus?" Mina vaikisin. "Sel juhul," ütles ta, "mis on küsimus?" Siis oli terve pärastlõuna rahutu, segane ja väga ebakindel ning hiljem sel pärastlõunal viidi ta ratastega kanderaamil ära ja rohkem ma teda enam ei näinud." ("What is remembered" lõpp, Steini viimased sõnad).


Alžeeria.
Alžeeria on riik Põhja-Aafrikas Vahemere rannikul. Ta piirneb idas Tuneesia ja Liibüaga, kagus Nigeriga, edelas Mali, Mauritaania ja Lääne-Saharaga ning loodes Marokoga. Alžeeria rannajoone pikkus on 998 km.
Alžeeria on pindalalt Aafrika suurim riik.
Demograafia.
2011. aasta juulis elas Alžeerias 34 994 937 inimest. 66% elanikkonnast elab linnades (2010).
Sündimuskordaja on 16,69 promilli ja suremuskordaja 4,69 promilli (2011. aasta seisuga).
Keskmine eluiga on 74,5 aastat, kusjuures meestel 72,78 ja naistel 76,31.
Majandus.
Tööjõulisi on Alžeerias 10,81 miljonit. Töötus oli 2010. aastal 10% ja 2006. aastal elas 26% elanikkonnast alla vaesuspiiri.
Eksport.
Alžeeria tähtsaimad ekspordipartnerid on USA 24,9%, Itaalia 17,5%, Hispaania 10%, Kanada 6,3%, Prantsusmaa 5,1%, Holland 5,1% ja Brasiilia 4,3% (2010).
Import.
Alžeeria tähtsaimad impordipartnerid on Prantsusmaa 18%, Hiina 10,6%, Itaalia 9,9%, Hispaania 7%, Tadžikistan 4,8% ja Saksamaa 4,4% (2010).
Haldusjaotus.
Alžeeria on jaotatud 48 provintsiks, 553 ringkonnaks ja 1541 vallaks.


Aabrahamlik religioon.
Aabrahamlikud religioonid on judaism, kristlus ja islam, mida nimetatakse nõnda sellepärast, et nad kõik on pärit Piibli patriarhi Aabrahami religioossest traditsioonist. Alternatiivne nimetus on kõrbemonoteism. Islam nimetab kaht ülejäänud monoteistlikku religiooni Raamatu-rahvaks.
Piiblis on enne Aabrahami kuus tähelepanuväärset tegelast: Aadam ja Eeva, nende pojad Kain ja Aabel, Eenok, kelle Jumal võttis ära, ja Noa, tema pojapojapoeg, kes päästis oma perekonna ja kõik loomaliigid Noa laevas. Ent nendest inimestest ei jäänud maha kirja pandud moraalikoodeksid. Nad on lihtsalt head ja halvad käitumiseeskujud, kuid üheski religioonis pole konkreetset osutust, kuidas nende tegusid tõlgendada.
Islam peab Aadamat ja Noad prohvetiteks ning peab ka teiste rahvaste seadusandjaid (Kong Fuzi, Hiawatha) prohvetiteks, kui nad ei kuuluta iseennast jumalaks.
Judaism on ajalooliselt aktsepteerinud, et igal rahval on oma jumal, kellest nende oma on lihtsalt kõige vägevam.
Paljud kristluse suunad kuni 20. sajandini on pidanud mõningaid või kõiki usundeid lihtsalt ebajumalakummardajateks, paganateks, ketseriteks, jumalateotajateks või lihtsalt eksinuteks.
Seega on õigem öelda, et Aabraham ei ole mitte religiooni rajaja, vaid esimene tegelane 1. Moosese raamatus, 1) kes ei ole selgelt jumalikku päritolu, nagu Aadam ja Eeva väidetavalt olid, 2) kes kolme suurema monoteistlikku usundi järgi mängis suurt rolli nende ühise tsivilisatsiooni kujunemises, 3) keda ei peeta kõikide maa peal elavate inimeste esiisaks (nagu sõnasõnalisemates tõlgendustes Noad; Kain seevastu abiellus naisega Noodimaalt, kes ei olnud tema ega Aadama sugulane) ja 4) kes on piisavalt hästi dokumenteeritud.
1. Moosese raamatus antakse Aabrahamile konkreetne juhtnöör lahkuda Kaldea Uurist, et Jumal teeks ta suureks rahvaks, ja sellepärast on tema tegevus hästi dokumenteeritud. Burton Visotzky on kirjutanud raamatu "Genesis of Ethics", kus on juttu nende sündmuste tähtsusest tänapäeva eetikale.
Piibli järgi oli patriarh Aabrahamil (araabiapäraselt "Ibrahim") kaks poega: Ismael tema naise teenijalt Haagarilt ja Iisak tema naiselt Saarailt. Selle jutu järgi pärinevad juudid Iisaki pojast Jaakobist, keda hüütakse ka Iisrael.
Judaism põhineb lepingul Jumala ning "Iisraeli laste" (Iisraeli 12 poja järeltulijate) vahel Siinail.
Kristlus tunnistab Jeesust, kellel oli vähemalt ema juut, oma messiaks, Jumala pojaks ning osaks Jumalusest endast.
Islam tunnistab Jeesuse ja juudi prohvetid pärast Aabrahami (nagu Moosese) Jumalast inspireerituks (kuigi mitte Jumalast sündinuks) ning tunnistab islami rajaja Muḩammadi viimaseks prohvetiks.
Kuigi Baha'i usku ei arvata traditsiooniliste aabrahamlike religioonide hulka, tunnistab ta samu prohveteid pluss Bahá'u'llá'hi.
Ka rastafarism tunnistab Piibli autoriteeti ning peab end tulenevast Aabrahami religioonist. Ta tunnistab enamikku Piibli prohveteid pluss keiser Haile Selassiet ja Marcus Garveyt.
On ka teisi religioone, mis suuremal või vähemal määral tunnistavad Piibli prohveteid; mitmesugused vodu usundid (sünkretistlik segu kristlusest ja Aafrika paganlikest religioonidest) ja unitaaruniversalism.


Araablased.
Araablased on semiidi päritolu rahvas, kes iidsest ajast elas Araabia poolsaarel. Alates 7. sajandist segunesid araablased islami levitamise käigus nende poolt vallutatud alade elanikega, kes suurelt jaolt assimileeriti.
Araablase tunnuseks peetakse enamasti seda, et tema emakeel on araabia keel. On siiski erandeid: näiteks juute, kelle emakeel on araabia keel, ei nimetata tavaliselt araablasteks.
Usund.
Araablased on enamasti sunniidi muslimid, kuid nende seas on ka palju šiiite (peamiselt Iraagis, Jeemenis, Süürias ja Liibanonis) ja kristlasi (peamiselt Liibanonis, Süürias ja Egiptuses). Kristlastest araablased kuuluvad enamasti idakirikutesse (näiteks nestoriaanid ja Süüria õigeusu kirik). Seetõttu ei saa religiooni araablase tunnusena kasutada. Pealegi olid araablased ka näiteks 5. sajandi Meka elanikud.
Levik.
Mõnikord määratletakse araablasi ka sünnikoha (Araabia poolsaar) järgi, kuid ka see ei ole tänapäeval enam otsustav kriteerium.
Sageli arvatakse, et kõigi araablaste ühine esivanem on Aabraham (araabia keeles Ibrahim) või et kõik araablased põlvnevad Araabia poolsaarel elanud inimestest, kuid ka see ei pea paika.
Sageli peetakse araablasi mitte üheks rahvuseks, vaid kultuuriliseks ühenduseks. Aluseks on see, et enamik araablasi on araablaste poolt alistatud rahvaste (sealhulgas aramealaste, egiptlaste, berberite, Lähis-Ida helleniseeritud elanike ja Põhja-Aafrika romaniseeritud elanike) järeltulijad.
Riigid, kus domineerivad araablased, on Maroko, Mauritaania, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa, Egiptus, Sudaan, Saudi Araabia, Palestiina (Jordani jõe Läänekallas ja Gaza sektor), Jordaania, Liibanon, Süüria, Djibouti, Somaalia, Iraak, Kuveit, Jeemen, Katar, Bahrein, Araabia Ühendemiraadid ja Omaan.
Araablaste üldarvuks maailmas hinnatakse 200 miljonit. Kõige rohkem elab neid Egiptuses (66,8 miljonit 2001. aastal).
Muhammadi ajast peale on araablaste mõju maailmale on olnud väga suur.
Keskajal nimetati araablasi saratseenideks. Araablased on valitsenud mitmes Lõuna-Euroopa osas: Pürenee poolsaarel, Sitsiilias, Maltal ja Küprosel. Maltal räägitavat keelt (malta keelt) peetakse araabia keele murdeks.


Aabraham.
Aabraham (heebrea keeles אַבְרָהָם; araabia keeles ابراهيم; algne nimi Aabram'") oli esimene ja tähtsaim Piibli patriarh. Ta oli Terahi poeg.
Nimi "Aabram" ("Abram") on heebreakeelne sõnamäng sõnast "Ibrim" 'heebrealased' ning ta kõlab nagu "Ülistatud Isa".
Hiljem sai Aabram nimeks "Aabraham" (Esimene Moosese raamat 15; araabia keeles "Ibrahim").
Aabrahamil on tähtis koht aabrahamlikes religioonides judaismis, kristluses ja islamis, kus teda peetakse usuisaks. Ta oli üks tähtsamaid tegelasi religiooni ajaloos.
Legendi järgi on Aabraham paljude Lähis-Ida araablaste ja iisraellaste, samuti edomiitide ja mitme teise Euraasia rahva esiisa. Et ta on Iisraeli rahva esiisa, nimetatakse teda ka patriarhiks. Koos oma poja Iisaki ja pojapoja Jaakobiga moodustavad nad kolm patriarhi.
Andmed Aabrahami kohta pärinevad ainult Esimesest Moosese raamatust. Otsustada võib kohanimede ja etnonüümide järgi ning 1. Moosese raamatus kirjeldatud juriidiliste ja sotsiaalsete praktikate järgi võrdluses arheoloogiliste leidudega.
Mõned uurijad on järeldanud, et Aabraham pidi elama millalgi 2. aastatuhandel eKr. Esimese Moosese raamatu järgi oli Aabraham pärit Uuri piirkonnast Lõuna-Mesopotaamiast. Tõenäoliselt oli ta suure poolnomaadliku sugukonna pea. Millegipärast liikus sugukond põhja poole ning asus elama Haarani lähedale. Haaranis tuli Aabrahamile Jumala kutse jätta kodumaa ning minna uude kohta, mida Jumal pidi talle näitama.
Jumal tõotas Aabrahamile: "Ma teen sinust suure rahva." See oli Jumala leping Aabrahamiga, et tõotus läheb täide, kui Aabraham kuuletub Jumalale ja asub uude kohta. See oli esimene leping, mille Jumal Iisraeli rahvaga tegi. Sellest lepingust sai Iisraeli rahvas alguse.
Aabraham pidas oma lepingutingimusest kinni. Tema ja tema sugukond lahkus Haaranist ning rändas läbi Süüria Kaananimaale ehk piirkonda, mida praegu kutsutakse Iisraeliks. Sellest sai Iisraeli tõotatud maa kõikideks tulevasteks aegadeks.
Kui Aabraham ja tema sugukond olid Kaananisse elama asunud, uuendas Jumal oma lepingut ning tõotas, et annab Aabrahamile järglasi. Et Aabraham ja tema õde ja naine Saara, kes oli lastetu, olid juba üsna vanad, kahtlesid nad, kas nad kunagi lapse saavad. Aabraham nimetas oma pärijaks Elieseri Damaskusest. Seejärel võttis Saara talle ümmardaja Haagari, kes sünnitas Ismaeli. Kuid Saara nõudel ajas Aabraham nii Haagari kui Ismaeli minema. Kui Ismael oli sündinud, sai Saara, kellel oli juba lakanud olemast see, mis naistele muidu on omane, käima peale, ja sünnitas Iisaki. See poeg pidi Esimese Moosese raamatu järgi olema pärija, kelle läbi leping jätkub.
Pärast Saara surma abiellus Aabraham Ketuuraga, kellel sündis veel palju lapsi. Need teised lapsed said oma pärandiosa, kui nad suureks kasvasid, ja nad saadeti Kaananimaalt ära, et nad elaksid mujal. Ainult Iisak päris tõotatud maa. Pärast Iisaki surma läks maa tema pojale Jaakobile, kelle nime Jumal muutis Iisraeliks. Aabraham suri 175-aastaselt. Ta maeti Saara kõrvale.
Jumala lepingut Aabrahamiga taaskinnitati Iisaki ja Jaakobiga. Sellepärast pidas Iisraeli rahvas end Jumalaga erilises vahekorras olevaks: iisraellased olid Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumala rahvas.
Ka Uues Testamendis austatakse Aabrahami väga, kuid tema tähtsust nähakse teisiti. Teda peetakse kõikide Jumalasse uskujate isaks, kuuluvad nad siis Iisraeli või mitte. Aabrahamile antud tõotused on kristlaste meelest täidetud Jeesuses Kristuses ning Jeesuse järgijaid hüütakse uueks Iisraeliks.
Islami pärimuse järgi aitas Aabraham oma pojal Ismaelil ehitada Kaabat, pühamut Meka Suure mošee keskmes. Islami järgijatele on Kaaba pühim paik maa peal.


Aslan Abašidze.
Aslan Abašidze (sündinud 20. juulil 1938 Bathumis) on endine Adžaaria autonoomse vabariigi pea.
Abašidze on pärit tuntud gruusia (adžaari) Abašidze vürstisuguvõsast. Tema vanaisa Memed Abašidze oli tuntud kirjanik, Gruusia Demokraatliku Vabariigi parlamendi liige 1918–1921. Memed Abašidze lasti Jossif Stalini käsul 1937 maha. Aslan Abašidze isa saadeti 10 aastaks Gulagi, kuid jäi ellu.
Aslan Abašidze lõpetas 1957 Bathumi 2. keskkooli ja 1962 Bathumi Riikliku Pedagoogilise Instituudi vene keele ja kirjanduse ning inglise keele alal. 1984 lõpetas ta Thbilisi Riiklikus Ülikoolis rahvamajanduse planeerimise osakonna.
Pärast Adžaaria presidendi kohalt tagasi astumist on Abašidze elanud Moskvas.
Karjäär.
Aslan Abašidze valiti Euroopa Parlamendi rahvusvahelise sõltumatu humanitaarprobleemide büroo nõukogu liikmeks.
Poliitiline tegevus.
1991 asutas Aslan Abašidze partei "Kogu Gruusia Taassünni Adžaaria Liit", mis oli edukas Gruusia valimistel novembris 1995.
Kui Gruusia 1991 taasiseseisvus, sai Abašidzest Adžaaria Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu esimees. Ta oli aastatel 1990–1992 and 1992–1995 ka Gruusia parlamendi asespiiker.
Adžaarias rajas ta sõltumatu võimubaasi, jäädes Thbilisi keskvalitsuse ja opositsiooni vahepealsele kursile. Ta rajas vastukaaluks president Zviad Gamsahhurdiat pooldavatele ja vastustavatele üksustele oma sõjaväe.
Kui Gamsahhurdia pooldajate ja vastaste vahel puhkes talvel 1991/92 ja sügisel 1993 kodusõda, hoidis Abašidze mõlemad pooled Adžaariast eemal, nii et sõda Adžaaria territooriumile ei ulatunud.
Erinevalt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia juhtidest ei taotlenud Abašidze oma autonoomse vabariigi iseseisvust. Pärast Gamsahhurdia kukutamist ajas ta Adžaarias "relvastatud autonoomia" poliitikat. Ta muutis Adžaaria sisuliselt vabamajandustsooniks, kus on vähe kaubanduspiiranguid (väidetavalt ka vähe piiranguid salakaubandusele. Tollimaks ja muud maksud lähevad keskvalitsusest mööda minnes otse Adžaariale. Sellise majanduspoliitika tõttu on Adžaariast saanud üks Gruusia jõukamaid piirkondi.
Abašidzele on ette heidetud karmikäelist valitsemist, mida on nimetatud isegi feodaalseks. Igatahes paistab tal olevat rahva seas väga suur poolehoid.
1998 valiti Abašidze 93% häältega Adžaaria presidendiks. Venemaa vaatlejate hinnangul oli tegemist üldiselt vabade ja õiglaste valimistega. Seda hinnangut võis mõjutada Abašidze Venemaa-sõbralik poliitika.
Abašidze ei ole taotlenud üleriigilist võimu. Ta on toetanud neid jõude, kellest ta on lootnud toetust oma positsioonile Adžaarias. Ta sõlmis kokkuleppe president Eduard Ševardnadze, kes nähtavasti eelistas Adžaaria pooliseseisvust järjekordsele kodusõjale. Nende suhted muutusid halvaks 1990. aastate lõpus, kui nad süüdistasid teineteist korruptsioonis ja riigireetmises.
Kui Ševardnadze oli novembris 2003 sunnitud tagasi astuma, tekkis Abašidze ja uue keskvalitsuse vahel poliitiline kriis. Opositsioon oli Ševardnadzet teravalt kritiseerinud selle eest, et ta ei suutnud lahendada separatismiprobleemi, mis hõlmas ka keskvõimu kontrolli puudumise Adžaaria üle. Abašidze nägi selles ohtu oma positsioonile ja Adžaaria pooliseseisvuse püsimisele ning kuulutas Ševardnadze kukutamise riigipöördeks. Ta kuulutas Adžaarias välja erakorralise seisukorra ja taotles Venemaa toetust avaliku konflikti puhuks. Kuid tal ei õnnestunud Venemaalt kuigi palju toetust saada ning samal ajal avaldas USA talle tugevat survet, et ta läheks järeleandmistele. 25. jaanuaril 2004 kohtus Abašidze Bathumis Gruusia ametisse astuva presidendi Mihhail Saakašviliga ning teatas kavatsusest teha Saakašviliga koostööd.
Sellest ei tulnud midagi välja. Saakašvili tõotas taastada keskvõimu kontrolli Gruusia separatistlike regioonide üle. 14. märtsil 2004 ei lasknud Adžaaria piirivalve autokolonnil, mis viis Saakašvilit 28. märtsiks planeeritud Gruusia parlamendivalimiste kampaania raamides ette nähtud üritustele, Adžaariasse siseneda. Abašidze süüdistas Saakašvilit selles, et ta toob Adžaariasse sõjaväekonvoi, et teda kukutada, ja kuulutas Adžaarias välja hädaolukorra ja relvastatud formeeringute mobilisatsiooni. Vastuseks esitas Saakašvili Abašidzele ühe ööpäevase tähtajaga ultimaatumi keskvõimu tunnustamiseks ning Adžaaria poolsõjaväeliste jõudude laialisaatmiseks.
Gruusia sulges Adžaaria kaubateed. Välismaa valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid pöördusid mõlema poole poole üleskutsega lahendada omavahelised erimeelsused rahumeelselt.
Tunnustused.
Venemaa ühiskompanii "Kosmos ja Maa" on otsustanud nimetada nimetu tähe Amburi tähtkujus Aslan Abašidze nimega.
Isiklikku.
Aslan Abašidze abikaasa Maguli Gogitidze on elukutselt muusik ja Adžaaria Kultuurifondi esimees ja rahvusvahelise organisatsiooni "Gruusia naised rahu ja elu eest" esinaine.
Tal on tütar Diana, kes on USAs õppinud keeleteadlane, ja poeg Giorgi, kes on olnud Bathumi linnapea, ning lapselapsed Giorgi ja Rihhard.
Tema hobid on joonistamine ja skulptuur.


Arunāchal Pradesh.
Arunāchal Pradesh on India osariik, mis piirneb läänes Bhutani, põhjas Tiibeti ja idas Birmaga.
Arunāchal Pradesh, mida varem nimetati NEFA ("North East Frontier Agency"), oli 1987. aastani Assami osariigi osa. Talle anti osariigi staatus, arvestades julgeolekukaalutlusi idapiiril ning Hiina ja India vahelisi pingeid. Hiina peab Arunāchal Pradeshi endale kuuluva Tiibeti osaks.
Rahvastik.
Osariigi rahvastik on etniliselt mitmekesine. 2001. aasta rahvaloenduse andmeil oli 64,2 % elanikest adivasid, mis on ühisnimetus erinevatele põliselanike hõimudele, mida kokku on osariigis üle 100. Neist 25 on üle 5000 liikmega. Suuremad hõimud on "Nissi, Adi Gallong, Wancho, Dafla, Monpa, Tagin, Adi Minyong, Nocte, Adi, Apatani, Galong, Mishmi, Nishang, Tangsa, Abor, Mishing (Miri), Khampti" ja "Adi Padam". Ülejäänud elanikkond on sisserännanud.
Põliselanikud räägivad erinevaid tiibeti-birma keeli. Immigrantide seas räägitakse enim bengali, nepali ja hindi keelt.
34,6 % elanikest on hinduistid, 18,7 % kristlased, 13,0 % budistid ja 1,9 % muslimid. 31,6 % tunnistavad teisi, valdavalt animistlikke usundeid.


Andongi Riiklik Ülikool.
pisi
Andongi Riiklik Ülikool (korea keeles "안동대학교" ("andong-daehak-gyeo")) on ülikool Lõuna-Koreas Andongi linnas.
Ühena noorematest Lõuna-Korea ülikoolidest asutati see 21. juulil 1947 Andongi Normaalkoolina.
1962 muudeti kool Andongi Põllumajanduskolledžiks.
18. jaanuaril 1979 muudeti õppeasutus Andongi Riiklikuks Kolledžiks ja rajati kaheksa õppeosakonda: Hiina-Korea, ajaloo, folkloori, ärijuhtimise, rahvusvahelise kaubanduse, muusika, kujutava kunsti ja kodumajanduse osakond.
1. märtsl 1979 vannutati ametisse esimene dekaan Kim Hak-su. 1980. aastal lisati ingliskeelse hariduse osakond ja matemaatika osakond.
Kooli juhtkond.
Esimesteks koolijuhtideks olid dekaanid, hiljem muudeti koolikorra seadust ja kooli hakkasid juhtima presidendid.


Ansan.
Ansan (haldusüksusena 안산시, 安山市 (Ansan-si), st 'Ansani linn') on linn Lõuna-Koreas.


Andong.
Andong on linn Lõuna-Koreas. Linnaõigused sai 1. jaanuaril 1963. aastal.


Suhtekorraldus.
Suhtekorraldus on inimese, organisatsiooni, asutuse või ettevõtte suhete korraldus meedia ja avalikkusega eesmärgiga mõjutada selle mainet ja kajastust. Suhtekorralduse sünonüümid on üldsussuhted ja avalikkussuhted või avalikud suhted, mis on tõlge ingliskeelsest terminist "public relations" (lühendina "PR").
Definitsioon.
Suhtekorraldus on laiaulatuslik mõiste, mistõttu on selle ühese defineerimisega raskusi. Järgnevalt on esitatud mitmeid definitsioone, milles on välja toodud suhtekorraldusele iseloomulikud jooned.
Suhtekorralduse peamiseks eesmärgiks on organisatsiooni eesmärkide saavutamine.
Ajalooline ülevaade.
Informatsiooni edastamist vaadete või tegevuse mõjutamiseks võib täheldada varajastest tsivilisatsioonidest peale. Näiteks võib suhetekorralduse algelemente leida muistses Indias, kus varases kirjasõnas viidati kuninga spioonidele, kelle ülesanne oli muuhulgas kuninga informeerimine rahva arvamusest, kuninga kaitsmine avalikkuse ees ja valitsusele soodsate kuulujuttude levitamine.
Suhtekorraldus tänapäeva mõistes hakkas arenema 19. saj. lõpus. Ameerika kodusõjale järgnenud aastad tähistavad tööstuse ja ettevõtluse tormilist arengut. 1889. aastal asutas Georges Westinghouse oma elektrikorporatsioonis esimese suhtekorraldusosakonna.
Tänapäevasele tegevusele andis suure tõuke Esimene maailmasõda ja USA president Woodrow Wilsoni asutatud Avaliku Informatsiooni Komitee ("Committee on Public Information"). Selle komitee ülesandeks oli mobiliseerida avalik arvamus sõja ja Wilsoni rahueesmärkide toetuseks maal, mis oli sõja väljakuulutamise hetkeks lõhenenud. 1915. aastal asutasid seitse pankurit esimese avalike suhete organisatsiooni, Finantsreklaami Assotsiatsiooni ("Financial Advertisting Association").
Pärast Esimest maailmasõda tõusis märgatavalt ühiskonnateadlaste huvi suhtekorralduse vastu. Hoogustusid turu-uuringud, sotsiaalsed ülevaated ja avaliku arvamuse küsitlused. 1921. aastal pidas oma esimese ülemaailmse avaliku informatsiooni alase konverentsi Ameerika Inseneride Assotsiatsioon ("American Association of Engineers"). 1923. aastal ilmus Edward L. Bernays'lt esimene raamat suhtekorraldusest "Avalikku arvamust kristalliseerides" ("Crystallizing Public Opinion"). Samal aastal pidas ta esimesed loengud suhtekorraldusest New Yorgi Ülikoolis. Edward L. Bernays'lt pärineb ka avalike suhete mõiste ("public relations").
1930. aastatel hakati üha enam rõhutama, et avalikud suhted toimivad, tuginedes vastutustundelisel tegevusel ja veenval propagandal. 1930ndate alguses asusid tööle ka esimesed poliitilise kampaania spetsialistid. 1933. aastal asutasid Clem Whitaker ja Leone Baxter San Franciscos esimese poliitilistele kampaaniatele spetsialiseerunud agentuuri. Teise maailmasõja aastad tõid suhtekorralduse peamise töövahendina esiplaanile reklaami, mida kirjeldati väljenditega "avalike suhete reklaam" ("public relations advertising"), "ühiskondliku teenindamise reklaam" ("public service advertising") või "institutsioonidele tehtav reklaam" ("institutional advertising"). 1942. aastal asutati Sõjareklaami Nõukogu ("War Advertising Council"), mis töötas koos tööstuse ja valitsusega. Selle nõukogu eesmärk oli reklaamist võimsa vahendi kujundamine, mille abil panna inimesed sõja jaoks tootma, ratsioneerima nappivaid ressursse, ostma sõjavõlakirju ja teenima relvajõududes.
Pärast Teist maailmasõda suundus sõjatööstusele orienteeritud majandus teeninduskesksusele, avalike suhete tähtsus tõusis ning kerkisid esile uued kommunikatsioonivahendid. Kirjutati suhtekorralduse teemalisi raamatuid ja artikleid. Loodi Rahvusvaheline Avalike Suhete Assotsiatsioon ("International Public Relations Association"). Sel ajajärgul edenes jõudsalt ka suhtekorraldusalane haridus. 1945. aastal hakati välja andma ajakirja "Public Relation Journal", millest sai kaks aastat hiljem, 4. augustil 1947, loodud Ameerika Avalike Suhete Ühingu ("The Public Relations Society of America"/PRSA) kuukiri.
Alates 1960. aastatest on suhtekorralduse funktsioonid pidevalt kasvanud tähtsuse ja keerukuse poolest. Suhtekorraldusest on saanud üks olulisemaid tegureid organisatsiooni ja riigi arengul.
Eestisse jõudis aktiivsem suhtekorraldus 1990. aastate alguses koos turumajandusega, kui firmades alustasid tööd suhtekorraldajad. Suhtekorralduse kui majandusharu tekkimise algust tähistab aga 1994. aasta, kui avalikult turule tuli esimene suhtekorraldusteenuseid pakkuv PR-firma. 1996. asutati Eesti Suhtekorraldajate Liit, mis koondab ainsa organisatsioonina Eestis suhtekorralduse alal töötavaid inimesi. Samal aastal hakati Tartu Ülikoolis õpetama suhtekorralduse eriala. 1996. alustati Tartu Ülikoolis ka akadeemilise hariduse andmist suhtekorralduse erialal.


Allah.
Allah (الله اللّه اللّٰه ﺍﷲ) on araabiakeelne sõna, mis tähendab 'Jumal'. Sõna koosneb määravast artiklist "al" ja sõnast "ilah" 'jumal'. Seega tähendab "Allah" umbes sama mis suure algustähega kirjutatud sõna "Jumal" eesti keeles. Seda sõna kasutavad nii kogu maailma muslimid kui ka araabia keelt kõnelevad kristlased ja teised.
Islami-eelselt võis Allah tähendada ühte Meka paljudest paganlikest jumalatest või olla ka ühe suure naisjumaluse Al-Uzza meesvorm (Al-Lah). igal juhul peetakse ülimalt tõenäoliseks, et Allah ei tähendanud araablaste paganlikul perioodil jumala üldmõistet.


Anatoomia.
Anatoomia on botaanikas, zooloogias ja meditsiinis õpetus organismi välis- ja siseehitusest, selle elundite asendist ja kujust. Anatoomia all mõistetakse tavaliselt palja silmaga nähtavat ehitust käsitlevat teadusharu (makroanatoomia), mikroskoopilise anatoomiaga tegeleb histoloogia (mikroanatoomia).
Sõna "anatoomia" tuleb vanakreeka sõnast "anatomē" 'lahtilõikamine või väljalõikamine'.


Agafja Lõkova.
Agafja Karpovna Lõkova (Агафья Карповна Лыкова; sündinud 1945) on Hakassias erakutena elanud vanausuliste perekonna viimane esindaja.


Andrija Radović.
Andrija Radović (28. jaanuar 1872 Montenegro, Martinici küla – 1947 Belgrad) oli Montenegro poliitik.
Lõpetas keskkooli Montenegros. Edasi õppis inseneriks Itaalias. Oli rahandusminister 6. detsembrist 1905 kuni 11. novembrini 1906. Peaminister, välisminister ning sõja- ja rahandusministri esindaja Prantsusmaal alates 19. jaanuarist kuni 4. aprillini 1907. Rahandusminister alates 20. detsembrist 1915 kuni 29. aprill 1916. Peaminister ja välisminister alates 29. aprillist 1916 kuni 4. jaanuarini 1917.
Ta oli ka Montenegro Rahvapartei juht. Lõi aastal 1917 Montenegro Rahvusliku Ühinemise Komitee. Edasi oli Podgorica Suure Rahvuskogu Esimees, mis hääletas Serbiaga ühinemise poolt 26. november 1918. Oli ka Serbia-Horvaatia-Sloveenia Kuningriigi Pariisi Rahukonverentsi delegatsiooni liige. Valiti Konstitutsiooni Assamblee esimeheks, Demokraatliku Partei esindajana. Demokraatlike Saadikute Klubi asepresident. Monopolide Direktoraadi liige alates 1921 ja Rahvuspanga kuberner Belgradis.
Välislingid.
http://www.mfa.gov.yu/History/MinistriCG/ARadovic_e.html (allikas; portree)
Radović, Andrija
Radović, AndrijaRadović, Andrija


Aegukga.
Aegukga (애국가, 愛國歌) on Lõuna-Korea (Korea Vabariigi) riigihümn. Pealkiri tähendab 'Laul armastusest [kodu]maa vastu'.
Võeti kasutusele riigihümnina 1948. Sõnade autorid on Yun Ch'I-Ho (윤치호, 尹致昊) (1865–1946) ja An Ch'Ang-Ho (안창호, 安昌浩) (1878–1938), muusika kirjutas An Ik Tae (안익태, 安益泰) (5. detsember 1906 – 16. september 1965).
Sõnad.
남산 위에 저 소나무 철갑을 두른 듯
가을 하늘 공활한데 높고 구름 없이
이 기상과 이 맘으로 충성을 다하여
Ladina transkriptsioon.
1. Donghae mulgwa Baekdusani mareugo daltorok
2. Namsan wie jeo sonamu cheolgabeul dureun deut
3. Ga-eul haneul gonghwalhande nopgo gureum eopsi
4. I gisanggwa i mameuro chungseong-eul dahayeo


Alam-Sileesia vojevoodkond.
Alam-Sileesia vojevoodkond on vojevoodkond Edela-Poolas. Poolakeelsed ametlikud vojevoodkondade nimetused on omadussõnalised. Poolakeelne nimisõnaline vorm on "Dolny Śląsk" 'Alam-Sileesia'.
Vojevoodkond loodi omavalitsusreformi käigus 1. jaanuaril 1999 endistest Wrocławi, Legnica, Wałbrzychi ja Jelenia Góra vojevoodkonnast.
Vojevoodkonnale on nimi pandud ajaloolise piirkonna Alam-Sileesia ("Dolny Śląsk") järgi.
Suurem osa piirkonnast kuulus 1870–1945 Saksamaale.
Alam-Sileesia vojevoodkond piirneb Saksamaaga, Tšehhiga, Lubuszi vojevoodkonnaga, Suur-Poola vojevoodkonnaga ja Opole vojevoodkonnaga.
Rahvastik.
Teised tähtsamad linnad on Legnica, Jelenia Góra, Wałbrzych, Jawor, Lubin, Chojnów, Złotoryja,
Głogów, Zgorzelec, Bielawa, Bogatynia, Bolesławiec, Dzierżoniów, Kłodzko, Oleśnica, Oława ja Świdnica.
Turism.
Kudowa Zdrój on turismipiirkond.
Enamik turiste külastab kuulsaid suusakuurorte Karkonosze mägedes (keskused Szklarska Poręba ja Karpacz).
Wrocław, Jelenia Góra ja Legnica on vaatamisväärsused.
Haldusjaotus.
Alam-Sileesia vojevoodkonnas on 26 maakonda ja 169 valda. Maakonna õigustega linnu on 4. Linna-valdu on 36, sealhulgas 4 maakonna õigustega. Maa-linna-valdu on 54 ja maa-valdu 79.


ATTAC.
ATTAC ("Association pour la Taxation des Transactions pour l' Aide aux C'"itoyens" 'Kodanike Abiks Tehingute Maksustamise Assotsiatsioon') on aktivistide organisatsioon, mis taotleb börsitehingutele maksu kehtestamist.
ATTAC, mis algselt oli valuutaspekulatsioonile niinimetatud Tobini maksu kehtestamist nõudev liikumine, pühendub nüüd globaliseerumisega seotud probleemide laiale ringile, seirates Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Majandusliku Koostöö- ja Arenguorganisatsiooni (OECD) otsuseid. ATTAC on kohal G8 kohtumispaikades, et mõjutada poliitikute otsuseid.
Kuigi ATTAC kritiseerib majandusliku globaliseerumise valdavalt uusliberaalset ideoloogiat, ei ole ta globaliseerumisvastane. Ta toetab globaliseerumispoliitikaid, mis on jätkusuutlikud ja sotsiaalselt õiglased. Üks ATTAC-i juhtlauseid on "Maailm ei ole kaup": ATTAC on ühiskonna kaubastumise vastu.


Alvin Goldman.
Alvin I. Goldman (sündinud 1938) on USA filosoof.
Sai doktorikraadi Princetoni ülikoolist.
Oli 2002. aastani Arizona ülikooli filosoofiaprofessor ja teadur kognitiivteaduse alal. Töötab alates 2002. aastast Rutgersi ülikoolis.
On olnud Filosoofia ja Psühholoogiaseltsi ning Ameerika filosoofiaühingu Vaikse ookeani divisjoni president.
Tema põhilised uurimisvaldkonnad on epistemoloogia, vaimufilosoofia ja kognitiivteadus. Ta on kirjutanud ka metafüüsikast, poliitika- ja õigusteooriast ning teadusfilosoofiast.
Epistemoloogias on ta pooldanud kausaalset teadmisteooriat (artikkel "A causal account of knowing"), relevantsete alternatiivide lähenemist teadmisele ja religabilismi õigustusteoorias.
Raamat "Epistemology and Cognition" ("Epistemoloogia ja tunnetus") 1986) uurib epistemoloogia ja kognitiivteaduse vahelisi seoseid.
Raamat "Knowledge in a Social World" ("Teadmine sotsiaalses maailmas"; 1999) väljendab tõele orienteeritud sotsiaalse epistemoloogia kontseptsiooni ja näitab, kuidas tõe poole püüdlemist võivad edendada hea inimestevaheline argumenteerimine ja hästi projekteeritud avaliku kommunikatsiooni tehnoloogiad ja institutsioonid. Jutt on teadusest, õigusest, demokraatiast ja haridusest.
Raamatusse "Pathways to Knowledge" ("Teed teadmiseni"; 2002) on koondatud uuemad artiklid episteemilisest internalismist, aprioorsest volitusest ("warrant"), filosoofilistest intuitsioonidest ja usaldusest ekspertide vastu.
Goldman kirjutab raamatut inimesetundmise simulatsiooniteooriast, ühendades vaimufilosoofiast, arengupsühholoogiast ja kognitiivsest neuroteadusest pärit lähenemisi.
Välislingid.
Goldman, Alvin


A causal account of knowing.
"A causal account of knowing" ("Üks kausaalne teadmise teooria'") on Alvin Goldmani artikkel, milles ta esitab kausaalse teadmisteooria esimese variandi.
Artikkel ilmus ajakirja Journal of Philosophy köites LXIV, numbris 12, 22. juunil 1967. Hiljem on see ilmunud autori raamatus "Liaisons: Philosophy Meets the Cognitive and Social Sciences" (1992).
Ümberjutustus artiklist.
Edmund Gettier meenutas meile 1963, et väljendi "S" teab, et "p" traditsiooniline analüüs ei ole adekvaatne (vaata Gettieri probleem). (Sellele osutas juba Bertrand Russell raamatus "The Problems of Philosophy" ("Filosoofia probleemid" (1912).)
Seda analüüsi on hiljem mitu korda püütud korrigeerida: Michael Clark, "Knowledge and Grounds: A Comment on Mr. Gettier's Paper", Analysis, 1963; Ernest Sosa, "The Analysis of 'Knowledge that "p" ' ", Analysis, 1964; Keith Lehrer, "Knowledge, Truth, and Evidence", Analysis, 1965.
Selles artiklis ma püüan pakkuda väljendile "S" teab, et "p" uue analüüsi, mis Gettieri probleemi ära hoiab. Ma tegelen ainult empiiriliste propositsioonidega, sest ma arvan, et mitteenpiiriliste tõdede korral on traditsiooniline analüüs adekvaatne.
Vaatleme Gettieri teist vastunäidet (vaata Gettieri probleem) lühendatud kujul. Smith usub, et
ja tal on selle kohta väga tugev tõendmaterjal. Näiteks: Jonesil on aastaid Ford olnud ja ta äsja sõidutas Jonesi Fordiga. Smithil on üks tuttav, kelle nimi on Brown ja kelle asukohast tal pole aimugi. Smith valib huupi ühe linna ja konstrueerib propositsiooni
("p") Jonesil on Ford või Brown on Barcelonas.
Propositsioonist "q" järeldub propositsioon "p". Smith jõuab järeldab, et "p" on tõene. Et tal on "q" kohta adekvaatne tõendmaterjal, siis tal on adekvaatne tõendmaterjal ka "p" kohta. Oletame aga, et Jonesil tegelikult Fordi ei ole (ta sõidutas Smithi üüritud autoga), aga Brown ongi juhuslikult Barcelonas. Siis propositsioon "p" on tõene, Smith usub propositsiooni "p" ja Smithil on "p" kohta adekvaatne tõendusmaterjal. Kuid Smith ei tea, et "p".
Selle seletamiseks, et Smith ei tea, et "p", saab püstitada mitmesuguseid hüpoteese. Näiteks Michael Clark osutab asjaolule, "q" on väär, ning oletab, et sellepärast ei saagi öelda, et Smith teab, et "p". Seda juhtumit üldistades ütleb Clark, et selleks, et "S" mingit propositsiooni teaks, peavad "S"-i kõik alused olema tõesed, samuti nende aluste kõik alused jne. Mina esitan teise hüpoteesi selle seletamiseks, et ei saa öelda, et Smith teab, et "p", ja üldistan selle hüpoteesi väljendi "S" teab, et "p" uueks analüüsiks.
Pöörake tähelepanu sellele, et propositsiooni "p" teeb tõeseks asjaolu, et Brown on Barcelonas, kuid sel asjaolul ei ole sellega, et Smith usub, et "p", mingit pistmist. Puudub põhjuslik seos Browni Barcelonas olemise ja Smithi uskumise vahel, et "p". Kui Smith oleks hakanud propositsiooni "p" uskuma sellepärast, et ta luges Browni kirja, millel on Barcelona postitempel, siis me saaksime öelda, et Smith teab, et "p". Või kui Jonesil oleks olnud Ford ja ta siis oleks Smithi sõidutanud ja see oleks pannud Smithi uskuma, et "p", siis me ütleksime, et Smith, teab, et "p". Nii et üks asi, mis paistab Gettieri näites puuduvat, on põhjuslik seos fakti vahel, mis teeb "p" tõeseks (ehk: fakti vahel, et "p"), ja Smithi uskumuse vahel, et "p". Säärase põhjusliku seose nõude ma tahangi traditsioonilisele analüüsile lisada.
Selleks, et näidata, et kõikidel (empiirilise) teadmise juhtudel on see nõue rahuldatud, tuleb sääraseid põhjuslikke seoseid lähemalt uurida.
Taju.
Kõige lihtsam kausaalne ahel, mis seob mingit fakti, et "p", kellegi uskumusega, et "p", on vast taju. Ma lähtun siin kausaalsest tajuteooriast, mis on lähedane Herbert Paul Grice'i kausaalsele tajuteooriale ("The Causal Theory of Perception", Proceedings of the Aristotelian Society, 1961). Oletame, et "S" näeb, et tema ees on vaas. Kuidas on see mõisteliselt analüüsitav? Ma ei püüa seda täielikult analüüsida, kuid üks tarvilik tungimus selleks, et "S" näeks, et tema ees on laud, on see, et vaasi kohaloleku ja "S"-i uskumise vahel, et vaas on kohal, oleks teatavat tüüpi põhjuslik seos. Ma ei püüa seda põhjuslikku seost täpselt kirjeldada. Suurelt jaolt ei ole see mitte filosoofia, vaid eriteaduste ülesanne. Aga mingi kausaalne protsess seal aset leiab, nimelt see, mis tavaliselt aset leiab, kui me ütleme, et keegi midagi näeb. Seda, et meie tavaline nägemisemõiste (nägemise abil saadud teadmise mõiste) sisaldab mingit põhjuslikkusenõuet, näitab asjaolu, et kui asjakohane põhjuslik seos puudub, siis me nägemisest ei räägi. Oletame, et kuigi vaas on otse "S"-i ees, on vaasi ja "S"-i vahel hologramm, mis varjab vaasi "S"-i pilgu eest ära. Ent hologrammil on vaas (üks teine vaas), ja kui laser seda valgustab, paistab ta "S"-ile täpselt samasugusena nagu päris vaas. "S" hakkab valgustatud hologrammi nähes uskuma, et tema ees on vaas. Me ei ütleks sel juhul, et "S" näeb, et tema ees on vaas, sest päris vaas on tema pilgu eest täielikult varjul, nii et tal pole "S"-i uskumuse kujunemises mingit kausaalset rolli. Muidugi võib S seda, et tema ees on vaas, teada ka siis, kui hologramm selle tema pilgu eest ära varjab. Keegi teine, kes vaasi näeb, võib "S"-ile öelda, et tema ees on vaas. Sel juhul võib vaasi kohalolek olla "S"-i uskumuse kausaalne eellane, kuid kausaalne protsess ei ole (puht)tajuline. Ei saaks öelda, et "S" näeb, et tema ees on vaas. Et viimane oleks tõsi, selleks on tarvis erilist tüüpi kausaalset protsessi, mis seob vaasi kohalolekut "S"-i uskumusega.
Ma eeldan allpool, et faktide tajumuslik teadmine on mittejärelduslik. See on lihtsustus, mis minu teooriat ei kitsenda. Igatahes ei järelda tajuja fakte füüsiliste esemete kohta oma aju seisundist ega oma meeleelundite stimuleeritusest. Ta ei pruugi nendest asjadest üldse midagi teada. Aga mõned epistemoloogid väidavad, et me tajume vahetult meelteandmeid ning järeldame nendest füüsiliste esemetega seotud fakte. Minu analüüsi saaks sellise arusaamaga kohandada. Ma võiksin öelda, et füüsiliste esemetega seotud faktid põhjustavad meelteandmeid, inimesed tajuvad otseselt meelteandmeid ja nad järeldavad füüsiliste esemetega seotud fakte meelteandmetest.
Mälu.
Vaatleme nüüd teadmist, mis osaliselt põhineb mälul. Nagu taju, nii ka mäletamist tuleb vaadelda kausaalse protsessina. "S" mäletab propositsiooni "p" ajahetkel "t" ainult juhul, kui "S"-i uskumine, et "p", mingil varasemal ajahetkel põhjustas tema uskumise, et "p", ajahetkel "t". Muidugi ei ole igasuguse põhjusliku seose puhul varasema ja hilisema uskumuse vahel tegemist mäletamisega. Kuid ma ei hakka seda protsessi täpsemalt kirjeldama. Selle asemel viitame lihtsalt mäletamise näidisjuhtudele ja ütleme, et mäletamine on seda tüüpi protsess.
Põhjuslik seos propositsiooni "p" mingi varasema uskumise (või teadmise) ja selle mingi hilisema uskumise (teadmise) vahel on igatahes mäletamise olemuslik koostisosa. Mingi fakti mäletamine ei ole lihtsalt selle uskumine hetkel "t"0 pluss selle uskumine hetkel "t"1. Samuti ei järeldu sellest, et keegi teab mingit fakti hetkel "t"0 ning teab seda hetkel "t"1, et ta seda hetkel "t"1 mäletab. Võib ju olla nii, et hetkel "t"0 ta tajus seda fakti, siis unustas ära ja hetkel "t"1 sai selle uuesti teada, sest keegi ütles talle seda. Samuti ei taga see, et kellelgi on mäletamisetunne või -mulje, et ta tõesti mäletab. Oletame, et "S" tajub hetkel "t"0, et "p", kuid hetkel "t"1 unustab selle. Hetkel "t"2 hakkab ta uuesti uskuma, et "p", sest keegi ütleb talle, et "p", kuid hetkel "t"2 tal ei ole muljet, et "p". Hetkel "t"3 kutsutakse "S"-il kunstlikult esile mulje, et ta mäletab, et "p". Sellest ei järeldu, nagu "S" hetkel "t"3 mäletaks, et "p". Selle juhtumi kirjelduse järgi ei ole sellel, et "S" hetkel "t"0 usub, et "p", mingit kausaalset mõju sellele, et ta hetkel "t"3 usub, et "p". Seetõttu me ei ütleks, et ta hetkel "t"3 mäletab, et "p".
Järeldamine.
Teadmiseni on võimalik jõuda taju ja mälu koostoimel. Hetkel "t"0 põhjustab fakt, et "p", taju kaudu selle, et "S" usub, et "p". "S"-i uskumine hetkel "t"0, et "p", põhjustab mälu kaudu selle, et "S" usub hetkel "t"1, et "p". Nõnda osaleb fakt, et "p", selle põhjustamisel, et "S" hetkel "t"1 usub, et "p", ning võib öelda, et "S" hetkel teab, et "p". Aga mitte igasugune teadmine ei sünni üksnes tajust ja mälust. Muuhulgas põhineb suur osa teadmisest järeldamisel.
Ma kasutan sõna "järeldamine" siin niisuguses tähenduses, et see, et "S" teab, et "p", järeldamise kaudu, ei tähenda tingimata, et "S" oleks läbi teinud eksplitsiitse, teadvustatud järeldamisprotsessi. Ta ei pea tingimata olema "iseendaga rääkinud", öeldes midagi taolist: "Et see ja see on tõsi, siis ka "p" peab olema tõene." Minu uskumus, et kuskil lähedal on tulekahju, põhineb minu uskumusel (on järeldatud minu uskumusest), et ma kuulen tuletõrjeauto sireeni. Kuid ma ei ole läbi teinud eksplitsiitset arutlemisprotsessi, öeldes: "Seal on tuletõrje auto; järelikult peab kuskil siin olema tulekahju." Kui sõna "järeldamine" tavaliselt kasutatakse ainult siis, kui on tegemist eksplitsiitse järeldamisega, siis mina kasutan seda terminit mõnevõrra laiemas tähenduses.
Oletame, et "S" tajub, et mitmel pool maal on hangunud laavat. Toetudes sellele uskumusele pluss taustuskumustele laava tekkimise kohta, jõuab "S" järeldusele, et lähedal asuv tulemägi on sajandeid tagasi pursanud. Oletame, et see on väga tugev induktiivne järeldus, mis annab "S"-ile adekvaatse tõendmaterjali uskumiseks, et sajandeid tagasi tõesti oli vulkaanipurse. Oletame ka, et see propositsioon on tõene. Kas siis "S" teab seda? See sõltub selle kausaalse protsessi iseloomust, mis selle uskumuseni viis. Kui on olemas katkematu kausaalne ahel, mis tema meelest seob fakti, et vulkaan purskas, sellega, et tema seda fakti usub, siis "S" teab seda. Kui aga säärast kausaalset ahelat ei ole, siis "S" seda propositsiooni ei tea.
Oletame, et mägi purskab, jättes ümbrusesse laavat. Laava jääb sinna, kuni "S" tajub seda ja järeldab, et mägi purskas. Aga oletame nüüd, et pärast vulkaanipurset keegi kuidagi koristas kogu laava ära. Sajand hiljem otsustab üks teine inimene (kes ei teagi, et seal vulkaanipurse oli) jätta mulje, nagu seal oleks olnud vulkaan, ja paneb sellepärast siia-sinna laavat. Veel hiljem satub "S" selle laava peale ning teeb järelduse, et sajandeid varem on seal olnud vulkaanipurse. Sel juhul ei saa öelda, et "S" propositsiooni teab. Asi on selles, et vulkaanipurse ei olnud selle põhjuseks, et "S" usub, et vulkaanipurse aset leidis. Tarvilik tingimus selleks, et "S" teaks, et "p", on see, et tema uskumus, et "p" oleks kausaalse ahela kaudu "p"-ga seotud.
Tekib aga küsimus, kas ahela järelduslik osa on ise kausaalne ahel. Teiste sõnadega, kas "S"-i uskumine, et "q", on põhjuseks tema uskumisele, et "p"? Sellele küsimusele ma ei püüa üheselt vastata. Ma kaldun ütlema, et järeldamine on kausaalne protsess, kuid ma ei taha, et minu tees sõltuks sellest väitest. Seetõttu ma väidan üksnes seda, et kui kausaalsele ahelale on "liidetud" järelduste ahel, siis kogu ahel on kausaalne.
Tunnistus.
Vaatleme nüüd tunnistusel põhinevat teadmist. Ka seda saab kausaalselt analüüsida. Fakt, et "p", põhjustab taju kaudu selle, et isik "p" usub, et "p". See, et "T" usub, et "p", põhjustab selle, et ta väidab, et "p". See, et "T" väidab, et "p", põhjustab kuulmistaju kaudu selle, et "S" usub, et "T" väidab, et "p". "S" järeldab, et "T" usub, et "p", millest ta omakorda järeldab, et "p" on fakt. On olemas pidev kausaalne ahel "p"-lt "S"-i uskumisele, et "p", ja kui eeldada, et "S"-i järeldused on iga kord õigustatud, siis võib öelda, et "S" teab, et "p".
Siin, nagu ka laava näites, teab "S", et "p", sellepärast, et ta rekonstrueeris õigesti kausaalse ahela, mis viib "p"-lt tõendmaterjalini "p" kohta, mida "S" tajub, käesoleval juhul selleni, et "T" väidab, et "p". Säärane õige rekonstruktsioon on järeldamisel põhineva teadmise tarvilik tungimus. Et seda mõista, vaatleme järgmist näidet. Ajakirjanik vaatleb "p"-d ja teatab sellest oma ajalehele. Aga trükkimisel tehti viga, nii ajalehes väidetakse "p" eitust. Ent lugeja ei pane sõna "ei" tähele, ja arvab, et ajaleht väidab, et "p". Usaldades ajalehte, järeldab ta, et "p" on tõene. Siin on meil pidev kausaalne ahel, mis viib "p"-lt "S"-i uskumiseni, et "p". Ometi "S" ei tea, et "p". "S" arvab, et "p" põhjustas selle, et ajalehele teatati "p"-st, ja see omakorda põhjustas selle, et väide "p" trükiti lehes ära. Seega ta rekonstrueerib kausaalse ahela valesti. Selleks aga, et ta teaks, et "p", ei tohi tema rekonstruktsioonis vigu olla. Ta ei pea küll rekonstrueerima kausaalse ahela kõiki üksikasju, kuid ta peab rekonstrueerima kõik tähtsad seosed. Lisanõue järeldamisel põhinevale teadmisele on see, et teadja järeldused oleksid õigustatud: propositsioonid, millele tema uskumus, et "p", tugineb, peavad "p"-d tõesti väga tugevalt kinnitama, olgu siis deduktiivselt või induktiivselt. Kausaalse ahela rekonstrueerimine lihtsalt äraarvamise teel ei anna teadmist.
Clarki analüüs.
Teadmise traditsiooniline analüüs esitab teadmisele kolm nõuet. Esiteks, "p" peab olema tõene. Teiseks, "S" peab uskuma, et "p". Kolmandaks, kui "S" midagi järeldab, siis need järeldused peavad olema õigustatud. Michael Clark esitab teadmisele veel ühe nõude. Ta nõuab, et iga uskumus "S"-i järeldamisahelas peab olema tõene. Teiste sõnadega, kui traditsiooniline analüüs nõuab, et "S"-i uskumusele, et "p", vastaks mingi fakt, siis Clark nõuab, et igale "S"-i uskumusele, millele tema uskumus, et "p", toetub, vastaks mingi fakt.
Clarki analüüs jätab välja kausaalsed seosed. Kuid ta saaks oma analüüsi niiviisi ümber sõnastada, et ta implitsiitselt nendele põhjuslikele seostele osutaks. Kui ta nõuaks, et teadja uskumuste seas oleksid (asjakohast tüüpi) kausaalsed uskumused, siis tema nõue, et need uskumused oleksid tõesed, taanduks nõudele, et oleksid olemas seda tüüpi kausaalsed ahelad, mida mina nõuan. Clarki analüüsi selline tõlgendus teeks ta minu omaga peaaegu ekvivalentseks ning võimaldaks tal vältida mõningaid vastuväiteid, mis talle on esitatud. Kuid ta ei ole oma analüüsi eksplitsiitselt niimoodi sõnastanud, ja seetõttu jääb see selles suhtes puudulikuks.
Hargnevad ahelad.
Enne kui hakkame vaatama raskusi, mis Clarki analüüsi puhul tekivad, tuleb öelda veel midagi minu enda analüüsi kohta. Seni on minu näidetest jäänud mulje, et kui "S" teab, et "p", siis fakt, et "p" põhjustab tema uskumust, et "p". Ent see ei peaks ilmselt paika. Oletame, et mul on võimalik teada tuleviku fakte. Kui sel juhul nõuda, et fakt, mida teatakse, põhjustaks teadja uskumust, siis meil tuleks tegemist teha "tagurpidi" põhjuslikkusega. Minu analüüsil aga seda raskust ei teki. Analüüs nõuab, et "p" ja "S"-i uskumise vahel oleks kausaalne seos, mitte tingimata seda, et "p" oleks "S"-i uskumuse põhjus. "p" ja "S"-i uskumus, et "p", võivad olla kausaalselt seotud viisil, mis annab teadmise juhul, kui "p"-l ja "S"-i uskumisel, et "p", on ühine põhjus. Seda võib illustreerida nii.
"T" kavatseb esmaspäeval linna minna. Pühapäeval räägib "T" "S"-ile oma kavatsusest. "S" kuuleb, et "T" ütleb, et ta läheb linna, ja järeldab, et "T" tõesti kavatseb linna minna. Ja sellest teeb "S" järelduse, et "T" läheb esmaspäeval linna. Oletame nüüd, et "T" teeb oma kavatsuse teoks ja lähebki esmaspäeval linna. Kui üldse võib öelda, et meil on tuleviku kohta teadmine, siis siin on tegemist niisuguse teadmise mõistliku kandidaadiga. Nii et ütleme, et "S" tõesti teadis seda propositsiooni. Kuidas minu analüüs saab "S"-i teadmist seletada? See, et "T" läheb esmaspäeval linna, ei saa muidugi olla selle põhjuseks, et "S" pühapäeval usub, et "T" esmaspäeval linna läheb. Aga sellel, et "T" läheb linna, ja sellel, et "S" usub, et "T" linna läheb, on ühine põhjus, nimelt see, et "T" pühapäeval kavatseb linna minna. Selle kavatsuse tõttu "T" läks linna ja "S" uskus, et "T" läheb linna. See põhjuslik seos "S"-i uskumuse ja fakti vahel, mida ta usub, võimaldab meil öelda, et "S" teab, et "T" läheb linna.
Põhjuslikul seosel "q" ja "p" vahel on oluline roll selles, et "S" teab, et "p". Oletame, et "T" pühapäevane kavatsus linna minna ei põhjusta seda, et ta esmaspäeval linna läheb. Oletame, et "T" ütleb "S"-ile, et läheb linna, aga pärast mõtleb ümber. Aga esmaspäeval sunnitakse ta relva ähvardusel linna minema. Selles näites leiavad aset nii "q" kui ka "p", kuid nende vahel puudub põhjuslik seos. Kui muud asjaolud on samad mis eelmises näites, siis ei saa öelda, et "S" teab, et "p". Oleks väär öelda, et "T" läheb esmaspäeval linna.
Sirge kausaalse ahela korral räägime teadmise esimest tüüpi ("Pattern 1") juhtudest, hargneva ahela korral teist tüüpi ("Pattern 2") juhtudest. Viimased ei piirdu teadmisega tuleviku kohta. Ma tean, et eelmisel õhtul tuli minu korstnast suitsu. Ma tean seda sellepärast, et mäletan, et tajusin eelmisel õhtul oma kaminas tuld, ning ma järeldan, et tuli põhjustas selle, et korstnast tuli suitsu. Siin on tegemist teist tüüpi teadmise juhuga. See, et korstnast suitsu tuli, ei osalenud minu uskumuse põhjustamises. Ent fakt, et kaminas oli tuli, oli põhjuseks nii minu uskumusele, et korstnast tuli suitsu, kui ka faktile, et korstnast tuli suitsu. Kui me seda juhtumit pisut täiendame, siis me võime siin rääkida nii esimest kui ka teist tüüpi teadmisest. Oletame, et sõber ütles mulle täna, et tema tajus, et eelmisel õhtul, tuli minu korstnast suitsu, ja ma toetan, selle, et ma seda fakti jätkuvalt usun, tema tunnistusele. Siis oli see fakt põhjuseks sellele, et ma seda parajasti uskusin, aga ka ühe teise, minu uskumust põhjustanud fakti tagajärg. Üldjuhul võib antud fakti ja selle vahel, et antud isik seda fakti usub, olla mitmesugust tüüpi põhjuslikke seoseid.
Clarke'i analüüsi raskused, mille minu analüüs ületab.
Vaatleme nüüd mõningaid vastuväiteid Clarki analüüsile ja vaatame, kuidas siin esitatud analüüs nendega toime tuleb. John Turk Saunders ja Narayan Champawat on esitanud Clarki analüüsile järgmise vastuväite ("Mr. Clark's Definition of 'Knowledge' ", Analysis, 1964).
sest Smithi sõber Brown, kellest ta teab, et ta on üldiselt usaldusväärne ja aus, ütles eile Smithile, et Jonesil on alati Ford olnud. Browni informatsioon oli õige, aga täna müüb Jones oma Fordi ära ja asendab selle Volkswageniga. Tund aega hiljem leiab Jones oma suureks rõõmuks, et ta on kahe auto omanik: tal vedas ja ta võitis loteriil Fordi. Smithi uskumus, et "p" ei ole mitte üksnes õigustatud ja tõene, vaid ka kõik lülid Smithi aluste ahelas on tõesed. Selge, et Smith ei tea, et "p". Ometi tundub, et Clarki analüüsi järgi peaks teadmine olemas olema.
Seda, miks Smithil teadmist ei ole, saab minu analüüsi põhjal seletada. Smith ei tea, et "p", sest sellel, et ta usub, et "p", puudub põhjuslik seos sellega, et "p" (et Jonesil on praegu Ford).
Kui me Clarki analüüsi ülalpool toodud viisil täiendame, siis saab seda tollest vastunäitest päästa. Kuigi Saunders ja Champawat seda otseselt ei maini, on eeldatavasti üks Smithi uskumustest see, et kui Jonesil eile oli Ford, siis see põhjustab seda, et tal praegu on Ford. Kahtlemata oli see üks aluseid, miks ta uskus, et Jonesil on praegu Ford. Et aga see uskumus on väär, siis annaks Clarki analüüs õige tulemuse, et Smith ei tea, et "p". Kahjuks ei pannud Clark ise seda nähtavasti tähele, sest Saundersi ja Champawati oletatavatele vastuväitele pole vastu vaieldud.
Saunders ja Champawat ning ka Keith Lehrer on esitanud ühe teistsuguse vastunäite, millele Clarki analüüs vastu ei pane. Esitan sellest probleemist Lehreri näite ülalmainitud näitest. Oletame, et Smithi uskumus
("p") Kellelgi Smithi töökaaslastest on Ford
Tegelikult Smith teab propositsioone "q", "r" ja "t", kuid ta ei tea propositsiooni "s", sest "s" on väär. Et "s" on väär, siis ei ole mitte kõik Smithi alused uskunisele, et "p", tõesed, ja seetõttu Clarki analüüsi järgi Smith ei tea, et "p". Ometi on selge, et Smith teab, et "p". Nii et Clarki analüüs on liiga tugev.
Põhjuslikke ahelaid arvestades on lihtne Clarki nõudeid korrigeerida, nii et liiga nõrgaks ei muutu. Pole vaja nõuda, et kõik "S"-i alused oleksid tõesed. Ainult nii paljud neist peavad tõesed olema, et "p" ja "S"-i uskumuse vahel, et "p", oleks vähemalt üks põhjuslik seos. Lehreri näites arvab Smith, et tal on kaks viisi, kuidas ta teab, et "p": propositsioonide "q" ja "r" konjunktsiooni teadmise kaudu ja propositsioonide "q" ja "r" konjunktsiooni teadmise kaudu. Tegelikult tal on ainult üks põhjuslik seos, kuid sellest piisab.
Teine tüüp juhtumeid, mille puhul mõni "S"-i alustest uskumiseks, et "p" võib olla väär, ilma et see takistaks "S"-il teadmist, et "p", on need, kus väär propositsioon on mõni ebaoluline tausteeldus. Oletame, et "S" toetab oma uskumuse, et "p", 17 tausteeldusele, kuid ainult 16 neist on tõesed. Kui need 16 on küllalt tugevad, et "p"-d kinnitada, siis seitsmeteistkümnes on ebaoluline. Võib öelda, et "S" teab, et "p", kuigi üks tema alustest on väär.
Sellest näitest on näha, et kausaalse ahela mõistet tuleb täiendavalt selgitada. Varem ma ütlesin, et kausaalsed ahelad, millele on liidetud järeldamist, on kausaalsed ahelad. Nüüd ma tahan lisada, et kausaalsed ahelad, millele on liidetud loogilisi seoseid, on kausaalsed ahelad. Muidu on raske mõista, kuidas sellised faktid nagu "Mõnel Smithi töökaaslasel on Ford" ja "Kõik inimesed on surelikud" saavad nende faktide uskumisega kausaalses seoses olla.
Kasulik on järgmine printsiip: Kui "x" on "y"-iga loogilises seoses ja "y" on "z"-i põhjus, siis "x" on "z"-i põhjus. Oletame, et "q" põhjustab selle, et "S" usub, et "q", ja "r" põhjustab selle, et "S" usub, et "r". Oletame veel, et "S" järeldab propositsiooni "q"&"r" oma uskumusest, et "q" ja oma uskumusest, et "r". Siis faktid "q" ja "r" on põhjuseks "S"-i uskumisele, et "q"&"r". Ent fakt, et "q"&"r", on loogilises seoses faktiga, et "q", ja faktiga "r". Seetõttu võib ülalpool sõnastatud printsiipi kasutades öelda, et fakt, et "q"&"r", on selle põhjuseks, et "S" usub, et "q"&"r".
Üldistus.
"S" teab, et "p", siis ja ainult siis, kui
fakt, et "p" on "õiget tüüpi" ("appropriate") viisil põhjuslikus seoses sellega, et "S" usub, et "p".
Nägime, et see analüüs on teatud mõttes rangem kui traditsiooniline analüüs: vanemas analüüsis põhjusliku seose ja õige rekonstruktsiooni nõuet ei ole. Need lisanõuded võimaldavad vältida Gettieri vastunäiteid traditsioonilisele analüüsile. Kuid mõnes mõttes on ta traditsioonilisest analüüsist leebem. Vähemalt traditsioonilise analüüsi ühe populaarse tõlgenduse järgi peab teadja oskama õigustada iga propositsiooni, mida ta teab. Selleks et "S" hetkel "t" teaks, et "p", peab "S" hetkel "t" oskama öelda, mis õigustab seda, et ta usub, et "p". Minu analüüs seda ei nõua, ja selle nõude puudumine võimaldab mul seletada teadmise juhtumeid, mille traditsiooniline analüüs ekslikult välja jätaks.
Näiteks ma tean praegu, et Abraham Lincoln sündis 1809. aastal. (Seda tüüpi juhtum on pärit Gilbert Harmani käsikirjalisest artiklist.) Oletame, et ma sain sellest esimest korda teada entsüklopeediast. Ma uskusin, et see entsüklopeedia on usaldusväärne ning et selle põhjuseks, et seal on öeldud, et Lincoln sündis 1809. aastal, on see, et ta sündiski 1809. aastal. Nii et ma sain selle fakti alguses teada õigustatud järeldamise teel. Aga nüüd ma seda järeldust enam ei mäleta. Ma mäletan, et Lincoln sündis 1809, kuid mitte seda, et see mõnes kindlas entsüklopeedias kirjas on. Mul ei ole enam mingeid asjakohaseid uskumusi, mis tugevalt kinnitaksid propositsiooni, et Lincoln sündis 1809. Sellegipoolest ma praegu tean seda propositsiooni. Minu algse teadmise on praeguseni säilitanud mälu kausaalne protsess.
Traditsioonilise analüüsi pooldajad kahtlemata eitaksid, et ma tõesti tean Lincolni sünniaastat. Aga paistab küll, et nad tahavad sellega lihtsalt oma analüüsi kaitsta. Tundub igatahes ilmne, et paljude asjade puhul, mida me teame, me ei mäleta, kuidas me selle algselt teada saime. Kui eitada, et nendel puhkudel on tegemist teadmisega, siis jääb meil teadmist küll hulga vähemaks.
Minu analüüs lubaks ka muud laadi teadmist ilma eksplitsiitse tõendmaterjalita. Ma ei sulgenud "õiget tüüpi" kausaalsete protsesside nimekirja. Mõned praegu vaieldavad kausaalsed protsessid võivad hiljem osutuda "õiget tüüpi" olevat. Üheks näiteks on meelteväline taju. Ka sellisel juhul oleks tegemist teadmisega, mille puhul teadja ei oska oma uskumust õigustada ega kaitsta.
Spetsiaalset kommentaari vajab teadmine omaenda vaimuseisundute kohta. See on väga keeruline ja vaidlusalune teema. Tõenäoliselt on selliseid vaimuseisundeid, mis selgelt erinevad subjekti uskumusest, et ta on selles vaimuseisundis. Sellisel juhul on eeldatavalt olemas kausaalne protsess, mis seob nende seisundite olemasolu sellega, et subjekt neid usub. Seda laadi protsessi võib lisada "õiget tüüpi" kausaalsete protsesside hulka. Keerulisemad juhtumid on need, mille puhul seisund on vaevalt eristatav subjekti uskumisest, et ta selles seisundis on. See, et mul on valus, ja see, et ma usun, et mul on valus, on vaevalt erinevad asjad. Kui siin ei ole erinevust uskumise ja usutava vahel, siis kuidas saab nende vahel olla põhjuslik seos? Siinse analüüsi puhuks võib samasust vaadelda põhjusliku seose "piirjuhuna" või "kõdunud juhuna", nii nagu nulli võib vaadelda arvu piirjuhuna. Ei ole üllatav, kui iseenda vaimuseisundi teadmine osutub teadmise piir- või kõdunud juhuks. Filosoofid on selle iseäralikku staatust ammu tunnistanud. Mõned filosoofid on pidanud seda teadmise paradigmaatiliseks juhtumiks, teised on väitnud, et meil ei ole üldse omaenda vaimuseisundite "teadmist". Teadmisteooria, mis teeb omaenda vaimuseisundite teadmise erinevaks mõne aiataimesordi teadmisest, on seetõttu aktsepteeritav ja isegi teretulnud.
Lõpetuseks tahaksin vastata mõnele võimalikule vastuväitele oma analüüsile. Võidakse kahelda, kas kausaalne analüüs väljendab õigesti sõna "teab" või lause(skeemi) "S" teab, et "p" tähendust. Aga ma ei räägigi lauseskeemi "S" teab, et "p" tähendusest, vaid üksnes selle tõesustingimustest. Ma väidan, et ma andsin lauseskeemi "S" teab, et "p" tõesustingimuste ühe õige komplekti. Lause tõesustingimused ei anna alati selle tähendust. Vaatleme näiteks järgmist tõesustingimuste sõnastust: "Lause "Võistkond "T" võidab pesapallimängu siis ja ainult siis, kui võistkonnal "T" on mängu lõpus rohkem punkte kui vastasvõistkonnal." See sõnastus ei ütle, mis tähendab "Võistkond "T" võidab pesapallimängu", sest ta jätab välja selle lause tähenduse olulise osa, nimelt et mängu võitmine tähendab selle mängu mängimise eeldatava eesmärgi täitmist. Keegi võib ülaltoodud tõesustingimusi küll täielikult mõista, ent lause tähendusest ikkagi mitte aru saada, sest ta ei saa aru üldisest võitmisemõistest.
Tõesustingimusi ei tohi segi ajada verifitseerimistingimustega. Minu analüüs lauseskeemile "S" teab, et "p", ei püüa anda protseduure selleks, et välja selgitada, kas üks või teine isik (seal hulgas ise) antud propositsiooni teab. Kahtlemata me mõnikord ikkagi teame, et inimesed teavad teatud propositsioone, sest mõnikord me teame, et nende uskumused on (õiget tüüpi) põhjuslikus seoses faktidega, mida nad usuvad. Teiselt poolt võib sageli olla raske või isegi võimatu kindlaks teha, kas see tingimus antud propositsiooni ja antud isiku puhul on täidetud. Näiteks võib mul olla võimatu limdlaks teha, kas ma tõesti mäletan teatud fakti, mille puhul mulle tundub, et ma seda mäletan. Kuid need raskused ei ole minu analüüsi raskused.
Samas vaimus tuleb märkida, et ma ei teinud katset anda vastust skeptilistele probleemidele. Minu analüüs ei anna vastust skeptikule, kes küsib, kuidas ma oma kogemuse sisust lähtudes tõestan, et ma tean, et on olemas materiaalne maailm, minevik jne. Ma ei leia, et see kuuluks lauseskeemi "S" teab, et "p" tõetingimuste andmise juurde.
Siin esitatud analüüs hakkab vastu epistemoloogia juurdunud traditsioonile, mille kohaselt epistemoloogia küsimused on loogika või õigustuse küsimused, mitte kausaalsed ega geneetilised küsimused. Ent see traditsiooniline arusaam ei tohi jääda väljakutseta. Ma leian, et minu analüüs näitab, et küsimus, kas keegi teatud propositsiooni teab, on osalt kausaalne küsimus, kuigi muidugi küsimus, mis on lauseskeemi "S" teab, et "p" õige analüüs, ei ole kausaalne küsimus.


Bioloogia.
Bioloogia uurib eluga seonduvat, piltidel kolibakter, sõnajalgtaim, gasell, koljatmardikas
Bioloogia (kreeka sõnadest βίος 'elu' ja λόγος 'logos'; varem on eesti keeles kasutatud ka sõnu eluteadus ja bionoomia) on loodusteaduse haru, mis uurib elu.
Bioloogia uurib kõiki Maa elavate organismide eluavaldusi ja nendega seonduvaid kõikvõimalikke aspekte (ehitust, talitlust, kasvu, päritolu, evolutsiooni, levikut jne). Elusorganismidega on tihedalt seotud energia ja aine liikumine, mille tõttu organismidel on võimalik ainevahetuse käigus oma keha üles ehitada, paraneda vigastustest ja reprodutseerida ehk anda järglasi.
Kuna bioloogia keskendub peamiselt elusorganismidele, saab eluvormide järgi eristada zooloogiat, botaanikat ja mikrobioloogiat. Neid bioloogia allharusid lahates eristatakse kitsamaid allharusid, näiteks algoloogiat ja protistoloogiat.
Bioloogia tähtsaimateks meetoditeks on organismide vaatlus, kirjeldus, võrdlus ja eksperiment (katse).
Elusorganismidega seotud saladused on inimesi köitnud ajast aega. Üks osa uudishimust johtub tahtest kontrollida eluprotsesse ning kasutada loodusressursse. Paljudele küsimustele on leitud ka vastuseid ning see on tunduvalt parandanud meie elukvaliteeti.
Inimest, kes tegeleb sügavamalt bioloogiliste probleemidega, nimetatakse bioloogiks.
Kitsamas mõttes nimetatakse bioloogiaks mingi taime- või loomaliigi (-rühma) eluviisi.
Valdkonnad.
Suuremaid organismide rühmi käsitlevad viroloogia (viirused), mikrobioloogia (bakterid, arhed ja protistid), botaanika (taimed), mükoloogia (seened) ja zooloogia (loomad)
Bioloogia üldiste ja teoreetiliste aspektidega tegelevad üldbioloogia, teoreetiline bioloogia ja biosemiootika.
Bioloogia ajaloost.
Mõiste "bioloogia" elusorganisme käsitleva teaduse nimetusena võeti kasutusele 19. sajandi algul. Varasemaid bioloogilisi uuringud tehti üldise loodusteaduse, filosoofia või meditsiini raames.
Vanaaja bioloogilised teadmised ja uuringud olid peamiselt kirjeldavat laadi, ehkki pakuti välja ka (tänapäeva mõistes naiivseid) seletusi eluprotsesside põhjuste kohta. Olulisemaid kirjutisi on teada Theophrastoselt, Hippokrateselt, Aristoteleselt, Plinius Vanemalt, Galenoselt jt.
Keskaeg tõi bioloogiasse vähe uut. Kvalitatiivne areng algas taas renessansiajal koos üldise huvi kasvuga loodusteaduste vastu. Väga oluliseks sammuks oli mikroskoobi leiutamine 17. sajandil, mis võimaldas vaadelda väiksemaid eluvorme ja avastada organismide rakulise ehituse.
18. sajandil jätkus maailma bioloogilise mitmekesisuse kirjeldamine ning arvelevõtmine, mis viis organismide teadusliku süstemaatika väljatöötamiseni, millele vahest suurima panuse andis K. Linné välja töötatud binaarne nomenklatuur.
19. sajandist pärineb mitu pöördelise tähtsusega saavutust: evolutsiooniteooria väljatöötamine (Ch. Darwin), rakuõpetuse teke (R. Wirchow jt.), embrüoloogia teke (G. Cuvier, K. E. von Baer), mikrobioloogia teke (R. Koch, L. Pasteur), biokeemia teke (E. Fischer, O. Warburg jt.). Sajandivahetusel hakkasid välja kujunema ka geneetika (G. Mendel, T. H. Morgan) ja ökoloogia.
Uued suuremad läbimurded järgnesid 20. sajandi teisel poolel pärilikkuse mehhanismide selgitamisega (J. Watson, F. Crick, J. Monod, E. Tatum jpt). Molekulaarbioloogia kiire areng tõi kaasa arengu ka teistes bioloogia harudes: ilmusid uued vaated evolutsioonile (M. Kimura, E. Mayr, R. Dawkins jt.), biosüstemaatikale (L. Margulis, C. Woese jt.) arengubioloogiale (Ch. Nüsseln-Vollhard, E. Lewis jt). 20. sajandi lõpu tähtsaimaks saavutuseks võib pidada mitmete organismide (kaasa arvatud inmese) genoomide täielike järjestuste kindlakstegemist.


Barbados.
Barbados on Atlandi ookeani ja Kariibi mere vahel asuv saareriik. Peasaar Barbadose saar kuulub Väikeste Antillide hulka ja asub 434,5 kilomeetrit Venezuela rannikust kirde pool.
Barbadose lähimad naaberriigid on Saint Lucia ja Saint Vincent ja Grenadiinid.
Tänapäeval on Barbadose peamine majandusharu on turism.


Bangladesh.
Bangladeshi Rahvavabariik asub Lõuna-Aasias, paiknedes Bengali lahest põhjas ja omades maismaapiiri India ning Myanmariga. Bangladesh moodustab idaosa iidsest Bengali piirkonnast. Bangladesh tähendab täht-tähelt "Bengali maa".


Belgia.
Belgia Kuningriik asub Lääne-Euroopas. Belgial on ühine piir Prantsusmaa, Hollandi, Luksemburgi ja Saksamaaga.
Belgia jaguneb kolmeks piirkonnaks: prantsuskeelne Valloonia, hollandikeelne Flandria ja Pealinna Brüsseli piirkond.
Belgia sai ametlikult sõltumatuks Madalmaade Kuningriigist, mis koosnes Belgiast, Hollandist ja Luksemburgist 4. oktoobril 1830. Iseseisvuspäevana tähistatakse 21. juulit, mil Léopold I sai 1831. aastal esimeseks Belgia kuningaks.
Belgia on 1957. aastast Euroopa Liidu liige.
Majandus.
Belgias on tööjõulisi 5,07 miljonit. Töötus on 7,9% ja 15,2% elanikkonnast elab alla vaesuspiiri.
Eksport.
Belgia tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 19,58%, Prantsusmaa 17,71%, Holland 11,84%, Suurbritannia 7,21%, Ameerika Ühendriigid 5,37%, Itaalia 4,77% (2009).
Import.
Belgia tähtsaimad impordipartnerid on Holland 17,93%, Saksamaa 17,14%, Prantsusmaa 11,69%, Iirimaa 6,26%, Ameerika Ühendriigid 5,74%, Suurbritannia 5,07%, Hiina 4,09% (2009).
Demograafia.
2011. aasta 31. detsembri seisuga elas Belgias 11 071 483 inimest. 97% elanikkonnast elab linnades.
Sündimuskordaja on 10,1 promilli ja suremuskordaja 10,5 promilli (2010. aasta seisuga).
Haldusjaotus.
Belgia jaguneb kolmeks piirkonnaks, mis omakorda jagunevad 589 vallaks.
Ringkonnad.
Belgia jaguneb 43 haldusringkonnaks ja 27 kohturingkonnaks.
Meedia.
Kuna Belgias kehtivad ametliku riigikeelena nii hollandi, prantsuse kui saksa keel, on ka kogu Belgia meediasüsteem üles ehitatud kolmekeelsena.
Belgias on 21 tasulist päevalehte, millest kõige suurema tiraažiga hollandikeelne ajaleht on De Standaard ja prantsuskeelne Le Soir.
Belgias on 25 telekanalit. Flandrias on kõige populaarsem telekanal Een, mille vaadatavus oli 2008. aastal 31,7%. Valloonias on kõige vaadatum RTL-TVI (19,3%).


Belize.
Belize codice_1 on riik Kesk-Ameerikas Kariibi mere ääres Yucatáni poolsaare kaguosas. Ta piirneb põhjast Mehhikoga ning läänest ja lõunast Guatemalaga. Vähim kaugus Hondurasest, mis paikneb kagu pool teisel pool Hondurase lahte, on 75 km.
Belize'i varasem nimi oli Briti Honduras. Praeguse nime on ta saanud Belize'i linna ja jõe järgi. Belize'i linn on riigi ainus linna mõõtu asula, põhiline sadam ja Briti Hondurase endine pealinn (aastani 1970). Hispaania keeles kasutatakse tavaliselt nimekuju "Belice".
Haldusjaotus.
Belize on halduslikult jaotatud kuueks ringkonnaks, mis on omakorda jagatud 31 valimisringkonnaks. Suurimad linnad on Belize, San Ignacio, Belmopan, Orange Walk, Dangriga ja San Pedro.
Majandus.
CIA maailma faktiraamatu kohaselt on Belize'is kõrgeim töötuse määr Kesk-Ameerikas – 9,4%. 33,5% elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri.
Majanduses on valdav põllumajandus, toiduainetööstus ja turism. Ekspordist üle poole moodustavad suhkur ja banaanid.
Toledo ringkonnas asuvad naftavarud, kuid seniajani pole neid veel kaevandatud. Riigis on piirkonna kõige kallim elekter.
Sisemajanduse kogutoodang oli 2005 aastal 2,1 miljardit USA dollarit ja SKT elaniku kohta 7800 USA dollarit. Majanduse kasvutempo aastal 2005 oli 3,8%
Loodus.
Pinnamood on tasane kuni kergelt künklik, välja arvatud Maya mäed (1122 m) sisemaal.
Kliima on troopiline, vahelduva niiskusega.
Taimkatte moodustavad troopilised vihmametsad, üksikud männisavannid ning sood ja rannikualadel kasvavad mangroovid.
Ranniku lähedal on arvukalt korallsaari. Belize'i Vallrahu on 290km pikk ning seega läänepoolkera kõige suurem korallrahu.
Rahvastik.
Rahvusrühmad jagunevad järgmiselt: kreoolid 39,7%, mestiitsid 33,1%, maajad 9,5%, garifunad 7,6%, indialased 2,1%, teisi 8,0%.
Belize'is räägitakse inglise, hispaania ja garifuna keelt, maaja keeli ja alamsaksa keelt.
Religioon.
1980. aasta andmetel olid 62% elanikest katoliiklased, 12% anglikaanid, 6% metodistid, 4% mennoniidid, 3% adventistid, 2% nelipühilased, 1% Jehoova tunnistajad ja 2% mitteusklikud.
Ajalugu.
21. septembril 1981 iseseisvus Briti võimu alt.
Enne eurooplaste tulekut asus Belize'i aladel maiade impeerium ning sellest ajast on säilinud paljud iidsed asulakohad (Altun Ha, Caracol, Cahal Pech, Xunantunich, Lamanai, El Pilar, Lubaantun).


Benin.
Benin (prantsuse Bénin) on riik Lääne-Aafrikas. Naaberriikideks on läänes Togo, idas Nigeeria ning põhjas Burkina Faso ja Niger.
1960–1975 oli riigi nimi Dahomee.


Bermuda.
Bermuda on saarestik ja on Suurbritannia meretagune ala Atlandi ookeani põhjaosas Sargasso meres. Saarestik koosneb 138 saarest.
Majandus.
Bermuda põhilised sissetulekuallikad on finantsteenuste vahendus ja turism. Sisemajanduse kogutoodang inimese kohta aastal 2005 oli ostujõudu arvestades 69 900 dollarit. See näitaja on maailma maade seas suurim (et Bermuda ei ole iseseisev riik, loetakse rikkaimaks riigiks Luksemburgi, mille sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta oli 2005. aastal 69 800 dollarit). Turismi arengule on aluse pannud Bermuda kaunid liivarannad ja soe troopiline kliima.
Rahaühikuks on Bermuda dollar (BMD). Bermuda dollar on seotud USA dollariga kursiga 1:1.
Sport.
Bermuda ROK-i kood on BER.


Bhutan.
Bhutan (dzongkha keeles འབྲུག་ཡུལ
("Drukyuel")) on merepiirita riik Lõuna-Aasias Himaalaja mäestiku idaosas.
Riik piirneb idast ja lõunast Indiaga ning põhjast ja läänest Hiinaga (Tiibetiga).
Nimi.
Nime "Bhutan" päritolu ei ole selge. On arvatud, et see pärineb sanskriti sõnadest "Bhota-anta" ('Tiibeti ots') või sõnadest "Bhu-uttan" ('mägismaad'). Sõna "Bhutan" on riigi nimena kasutatud alates 19. sajandi lõpust.
Riigi dzongkhakeelne nimi on "Drukyuel" (teises variandis ja tiibeti keeles "Druk Yul") 'Kõuedraakonimaa'.
Bhutani on tuntud mitme nime all, sealhulgas "Lho Mon" 'Pimeduse Lõunamaa', "Lho Tsendenjong" 'Sandalipuu Lõunamaa' ja "Lhomen Khazhi" 'Nelja Lähenemise Lõunamaa'.
Maastikuline liigendus.
Bhutani võib jaotada kõrgmägede piirkonnaks riigi põhjaosas, madalate mägede piirkonnaks riigi keskosas ja Duarsi tasandikuks riigi lõunapiiril (13...16 km laiune riba).
Reljeef.
Mägede kõrgus väheneb põhjast lõunasse. Lõunapiiri ääres on Duarsi tasandik. Selle põhjaosas, mägede kõrval on ebatasane maastik.
Kõrgeim tipp on 7570 m kõrgune Gangkhar Puensum (mõnikord peetakse selleks ka 7554 m kõrgust Kula Kangrit).
10% pindalast on igilume ja liustike all. Lõunaosas leidub viljakaid tasandikke, kuid haritav maa moodustab vaid 2...3% riigi pindalast. Madalaim punkt on 97 m kõrgusel merepinnast.
Kliima.
Duarsi tasandik asub lähistroopikas. Piirkond on väga sademeterohke (aasta keskmine sademete hulk on 500...760 mm aastas) ning kuum ja niiske.
Jõed.
Suuremad jõed on Drangme Chhu, Sankosh (Puna Tsang Chhu), Wang Chhu ja Amo Chhu. Teiste jõgede seas on Drupthopzampa Chhu, Khili Chhu, Kholong Chhu, Khoma Chhu, Kuri Chhu, Mangde Chhu ja Threwen Chhu.
Taimkate.
Riigi pindalast on metsaga kaetud 72,5%. Duarsi tasandikul kasvab lähistroopiline mets. Päris lõunapiiri ääres on rohtla ja bambusedžungel.
Loomastik.
Duarsi tasandiku metsades elavad elevandid, hirved ja tiigrid.
Päris lõunapiiri ääres on looduskaitseala, kus muuhulgas elab haruldane languuriliik "Trachypithecus geei".
Keskkond.
Tänu riigi isoleeritusele ja väikesele rahvaarvule on Bhutani ökosüsteem suures osas säilinud puutumatuna. Seal leidub mitmeid ohustatud loomaliike.
Riigikord.
Bhutan on konstitutsiooniline monarhia.
Parlament on Rahvuskogu, mille liikmetest kaks kolmandikku on valitavad.
Rahvaarv.
Rahvaarv on 2005. aasta seisuga hinnanguliselt 2 230 000.
Riigis on läbi viidud 3 rahvaloendust (1969, 1980 ja 2005).
Ametliku hinnangu kohaselt oli rahvaarv 2004. aastal vaid 752 700.
Suured erinevused hinnangutes tulenevad väidetavalt sellest, et Bhutani valitsus teatas tegelikust suurema rahvaarvu 1971. aastal, sest arvati, et alla 1 miljonilise rahvaarvuga riiki ei võetaks ÜRO liikmeks. Ametivõimude väitel on riigist lahkunud ka hulgaliselt peamiselt nepallastest võõrtöölisi.
Põgenikke esindavad organisatsioonid on väitnud, et Bhutani valitsus üritab varjata nepallaste suurt osakaalu Bhutani elanikkonnas. Umbes 125 000 inimest elab põgenikelaagrites Nepalis.
Asustus.
Põhiline asustus on koondunud riigi keskosa orgudesse.
Duarsi tasandiku põhjaosas mägede jalamil on väikesed külad metsalagendikel.
Rahvuslik koosseis.
Umbes pool bhutanlastest on bhotiad, kes on kultuuriliselt lähedased tiibetlastele. Nad elavad põhiliselt riigi põhja- ja keskosas.
Bhutani lõunaosa rahvastik on mitmerahvuseline. Ülekaalus on Nepalist sisse rännanud nepallased.
Keeled.
Bhotiad kõnelevad tiibeti keelele lähedast dzongkha keelt, mis on ka riigikeel.
Nepallased kõnelevad põhiliselt nepali keelt.
Koolides on kõigile kodanikele kohustuslik dzongkha ja inglise keele õppimine. Osa aineid, sealhulgas täppisteadusi, õpetatakse inglise keeles.
Religioon.
Bhotiad tunnustavad Tiibeti budismi.
Majandus.
Riik on koostanud viisaastakuplaanid majanduse arendamiseks.
Esimesel ja teisel viisaastakul (1961–1966 ja 1966–1971) pandi rõhku transpordi ja side arendamisele.
Viies viisaastakuplaan (1981–1986) töötati välja India abiga. Põhirõhk oli majandusliku sõltumatuse kindlustamisel.
Põllumajandus.
Põhiline elatusallikas on põllumajandus, kus on hõivatud 79% elanikest.
Taimekasvatus.
Riigi keskosas on suhteliselt tasased laiad, viljaka mullaga orud, mida kasutatakse taimekasvatuseks. Tähtis on kunstlik niisutus.
Põhilised põllukultuurid on riis, mais, apelsinid ja kartul.
Parasvöötmepiirkonnas on riiklikud puuviljaaiad, kus kasvatatakse õunu, pirne, virsikuid, ploome, aprikoose ja kreeka pähkleid.
Tööstus.
Bhutanis on olemas muuhulgas puidutöötlemisettevõtted, konservivabrikud ning mutrite ja kruvide vabrik.
Kodutöönduses valmistatakse muuhulgas tuletikke, seepi, rõivaid, vaipu ja küünlaid.
Transport.
Riigis on olemas maanteed, kuid mägedes on põhilisteks transpordivahenditeks jakid, muulad ja ponid.
Bhutanis on kaks lennujaama: Paro lennujaam ja Yangphulla lennujaam. 1983. aastast alates tegutseb rahvuslik lennukompanii Druk Air.
Side.
Suuremad linnad on ühendatud telefoniliinidega. Välismaale saab helistada ainult pealinnast Thimphust.
Statsionaarse telefoni abonente on 25 200, mobiiltelefonikasutajaid 23 000.
Esiajalugu.
Kivist tööriistade ja relvade ning suurte kiviehitiste jäänuste põhjal saab öelda, et Bhutan oli asustatud juba 2000 eKr.
Bhutanlased usuvad, et maa algasukad olid lhopud ("Lhop", "Doya"; väike tiibeti-birma keelt kõnelev hõim Edela-Bhutanis) ning hiljem tulid nende asemele Mongoolia alalt tiibetlased. Teise arvamuse järgi koosnesid algasukad mitmest hõimust.
Bhutanis praegu enamuse moodustav rahvas bhotiad ("Ngalop"), kes on koondunud riigi kesk- ja lääneosa orgudesse, on ilmses suguluses põhja pool elavate tiibetlastega, kellega neid seovad füüsilised, keelelised ja kultuurilised ühisjooned. See asjaolu osutab sellele, et minevikus on üle Himaalaja sisse rännanud märkimisväärsel hulgal tiibetlasi, kellest põlvneb põhiosa praegusest rahvastikust.
On arvatud, et Kristuse-eelse 5. sajandi ja Kristuse-järgse 6. sajandi vahel oli seal riik nimega "Lhomon" ('lõunapimedus') või "Monyul" ('pime maa' Bhutani algasukate monpade järgi). Vanades Bhutani ja Tiibet kroonikates leiduvad nimed "Lhomon Tsendenjong" 'sandalipuumaa' ja "Lõuna-Mon" ("nelja lähenemise maa).
Budismi tulek ja varane ajalugu.
Kõige varasem ajalooliselt teada olev sündmus Bhutanis on budistliku pühaku Padmasambhava (guru Rimpotše) viibimine Bhutanis 8. sajandil. Temale omistatakse tavaliselt vadžrajaana-budismi toomine Bhutanisse, kuid Kyichu Lhakhang Paros ja Jambey Lhakhang Bumthangis on ehitatud 659, umbes sajand enne guru Rimpotše saabumist poollegendaarse Tiibeti kuninga Songtsen Gampo poolt. Vadžrajaanast areneski 12. sajandks välja Tiibeti budism. Padmasambhava rajas hulga templeid ja kloostreid, sealhulgas kuulus Taktshangi klooster, mis on ehitatud kõrgele kaljule Paro oru kohal, ja Kurjey Lhakhang Bumthangis.
Bhutani varane ajalugu on ebaselge, sest suurem osa kroonikatest hävis tulekahjus kunagises pealinnas Punakhas 1827. Igatahes oli budism 10. sajandiks juba väga mõjukas. Tekkisid erinevad koolkonnad, mida soosisid erinevad Tiibeti ja Bhutani valitsejad. Pärast mongolite allakäiku 14. sajandil võistlesid need koolkonnad poliitilise ja usulise mõjuvõimu pärast. 16. sajandiks jäi peale drukpa koolkond.
Riigi tekkimine.
Bhutani alal asusid 17. sajandini mitmed väikesed omavahel vaenutsevad läänivaldused, kuni need ühendas Tiibeti laama ja sõjapealik Shabdrung Ngawang Namgyal. Pärast tema surma 1652. aastal valitses riigis mõnda aega anarhia.
Lepingud Suurbritanniaga.
Aastatel 1710 ja 1730 ründasid Bhutani tiibetlased, kuid mõlemad rünnakud löödi tagasi.
18. sajandil ründas Bhutan Cooch Behari kuningriiki ja okupeeris selle. Aastal 1772 tõrjusid Cooch Behari väed inglaste abiga Bhutani armee välja ja ründasid 1774 Bhutani. Bhutan oli sunnitud oma vallutustest loobuma.
Kodusõjad.
19. sajandi lõpus leidis aset mitu kodusõda.
Aastal 1865 oldi sunnitud loovutama osa piiriäärseid alasid Suurbritanniale.
Kuningriigi sünd.
Aastal 1907 valiti Ugyen Wangchuck Bhutani kuningaks.
Suurbritannia kuningast sai 1910 Bhutani süserään. Pärast India iseseisvumist 1947 otsustas Bhutan Indiaga mitte liituda. Aastal 1949 tunnistas India Bhutani sõltumatust.
Moderniseerumine ja isolatsioonist väljumine.
Aastal 1971 võeti Bhutan ÜRO liikmeks.
Aastal 1972 asus valitsema praegune kuningas Jigme Singye Wangchuck, kes 1998 viis läbi olulised poliitilised reformid, andes suurema osa oma võimust üle peaministrile.
Riigis on keelatud kilekottide kasutamine.
Turism.
Aastal 1974 kutsuti riiki esimesed välismaa külalised seoses praeguse kuninga kroonimisega.
Turismi piiratakse kvootidega ning paljudesse piirkondadesse neid ei lubata. Põhjuseks on püüd säilitada kohalikku kultuuri. Riik püüab seada turistidele tingimuseks, et nad kulutaksid vähemalt 100 USA dollarit päevas.
Kuritegevus.
Bhutan on püüdnud hoida kuritegevuse madalat taset, mis on olnud tingitud traditsioonilisest elulaadist ja Tiibeti budismi mõjust.
Haridus.
Riigis on tasuta keskharidus. Aastal 1968 lõpetasid tasuta 11-klassilise kooli esimesed 18 õpilast.
Aprillis 2002 jõudsid avalikkuse ette mitmed tähelepanu äratanud kuriteod: suur korruptsioonijuhtum, rüüstamised, röövimised, vargused ja mõrvad. Selles nähti moderniseerimise ja välismaa kultuurimõjude (sealhulgas televisiooni) tõttu muutunud elulaadi tagajärge.
Ajakirjandus.
Bhutani ainuke legaalne ajaleht on kaks korda nädalas dzongkha, inglise ja nepali keeles ilmuv "Kuensel".
Mõned mitteametlikud ajalehed ilmuvad internetis.
Aastal 1973 asutati Bhutani Ringhäälinguteenistus. See edastas algul ainult raadiosaateid. Need levivad üle riigi lühilainetel, Thimphus ka ultralühilainetel.
Televisioon lubati kuninga käsul alles 1999. See oli osa moderniseerimisprogrammist. Juunis 1999 hakkas Ringhäälinguteenistus edastama oma telesaateid ja augustis 1999 anti erafirmadele võimalus saada litsents välismaa satelliittelevisioonisaadete edastamiseks kaabeltelevisiooni teel. Bhutan oli viimane riik maailmas, kus televisioon kasutusele võeti. Varem oli televisioon keelatud. Kättesaadavaks muutus korraga 46 telekanalit, sealhulgas Star TV ööpäevaringsed meelelahutuskanalid. Kui aprillis 2002 käis riigist üle kuritegevuselaine, süüdistati selles televisiooni.
Rõivastus.
Bhotia meeste traditsiooniline rõivastus on "gho", põlvedeni ulatuv rüü, mis kinnitatakse riidest puusavööga ("kera").
Naised kannavad kederluudeni ulatuvat "kirat, mis seisab ühest õlast koos ning on puusast seotud. "Kiraga käib kaasas pikkade varrukatega pluus, mida kantakse "kira" all.
Rõivaste koe, värvi ja kaunistused määrab sotsiaalne staatus. Sotsiaalset positsiooni näitavad ka rätid ja sallid.
Kõrvarõngaid kannavad nii mehed kui ka naised.
Seadus nõuab bodiatele omaste tiibetlike rõivaste kandmist kõigilt Bhutani kodanikelt, sealhulgas kohalikelt nepallastelt.
Toit.
Põhitoit on riis ning üha rohkem ka mais.
Mägedes süüakse palju liha, eriti kodulindude ning jaki- ja lambaliha.
Külmal ajal on üks lemmiktoite paprikaga vürtsitatud liha-, riisi- või maisisupp. Paprikakarri on üldse armastatud.
Kuigi piima on vähe, on populaarsed ka piimatoidud, eriti või ja juust, mis on valmistatud jaki- ja lehmapiimast.
Jookidest on levinud võitee ja õlu.
Tubakakeeld.
Detsembris 2004 keelati kogu riigis tubaka müük ja avalikus kohas suitsetamine. Bhutan on ainuke sellise keeluga riik maailmas.
Sport.
Bhutani rahvussport on vibulaskmine. Enamikus külades toimuvad regulaarsed vibulaskmisvõistlused.
Reeglid erinevad rahvusvahelistest reeglitest sihtmärkide asetuse ja muude tehniliste üksikasjade poolest. Samuti on kombeks, et võistlejad joovad palju ja pilkavad üksteist.
Rahvuslik spordiala on ka rahvusvahelise kuulitõuke sarnane "digor".
Muusika.
"Lähemalt artiklis Bhutani muusika
Traditsioonilise muusika žanride seas on "zhungdra" ja "boedra".
Populaarmuusikas on valdavaks stiiliks keelpillil mängitav "Rigsar" ("Rigsagar"). See tekkis 1960. aastatel traditsioonilist muusikat ja lääne populaarmuusika mõjusid kombineeriva India populaarmuusika mõjul.
Arhitektuur.
Bhutanile iseloomulik ehitiseliik on kindlusklooster dzong.
Aknaavad avanevad traditsiooniliselt otse vabasse õhku. Halva ilma korral on kasutatud bambuseesriideid, mis lasevad valgust tuppa. Viimasel ajal on hakatud kasutama ka aknaklaasi.
Pühad.
Maskitants "Chaam" on müstiline tants, mida esitatakse budistlike pühade ajal.
Bhutanis on palju pühasid, millest enamik on seotud traditsiooniliste pidustustega. Nende seas on talvise pööripäeva püha (peetakse kuukalendri järgi 1. jaanuari paiku), kuukalendri uusaasta (jaanuaris või veebruaris), kuninga sünnipäev ja kroonimise aastapäev, mussoonide aastaaja algus (22. september), rahvuspäev (17. detsember) ning mitmesugused budistlikud ja hinduistlikud pühad. Ka ilmalike pühade puhul tantsitakse religioosseid tantse ja palutakse päevale õnnistust.
Pühade ajal tantsitakse maskitantse ja etendatakse tantsudraamasid, tavaliselt traditsioonilise muusika saatel. Tantsijad kannavad värvilisi puust või mitmest materjalist maske ning kostüüme, mis kujutavad kangelasi, deemoneid, loomi ja karikatuurseid tavalisi inimesi. Tantsijad on kuninga patronaaži all. Nad hoiavad alal rahva- ja usukombeid ning võimaldavad alal hoida maskitegemise kunsti.


Boliivia.
Boliivia on merepiirita riik Lõuna-Ameerikas Andides. Boliivia piirneb põhjas ja idas Brasiiliaga, lõunas Paraguay ja Argentinaga ning läänes Tšiili ja Peruuga.
Boliivia on koos Paraguayga üks kahest merepiirita riigist Ameerikas. Ta kaotas kaotas oma mereäärsed alad 1879 Salpeetrisõjas Tšiilile.
Riigi pindala on 1 098 581 km². Ta on pindalalt 28. riik maailmas.
Loodus.
Boliivia peamised loodusvarad on tina, maagaas, nafta, tsink, volfram, antimon, hõbe, raud, plii, kuld, puit ja hüdroenergia.
Haritava maa osakaal on 2,78% kogu territooriumist.
Kliima.
Boliivia jääb peamiselt kahte kliimavöötmesse: ekvatoriaalsesse ja lähisekvatoriaalsesse. Mägedes kohtab muusugustki kliimat ja riigi kõrgeimad mäetipud on kaetud igilumega. Suvekuudel (novembrist märtsini) on ilm soojem ja sademeterohkem, talvel külmem ja kuivem. Mägedes võib temperatuur öösel langeda alla nulli ja talvel pole lumigi harv. Vihmametsades on väga palav ja niiske.
Mäed.
Boliiviat läbib kaks mäeahelikku. Idapoolesemas mäeahelikus paiknevad Boliivia kaks pealinna: La Paz ja Sucre. Kahe mäeahelikku vahel paikneb 3650 m kõrgudel merepinnast Altiplano kõrgplatoo. Läänepoolsem mäeahelik on jalamil kaetud vihmametsadega, kus on ühtlasi Boliivia Andide kõige sademeterohkem piirkond, kus aastane keskmine sademete hulk võib ulatuda 1350 mm-ni, millest enamus sajab maha vaid kolme kuu jooksul.
Kõrgeim mägi on Sajama vulkaan (6542 m). Talle järgnevad Parinacota (6348 m), Pomerape (6282 m) ja Uturuncu (6008 m). Boliivias on mitukümmend vulkaani, millest enamikku loetakse tegevvulkaanideks, sest nad on pursanud holotseenis ehk viimase 10 tuhande aasta jooksul, ehkki viimase 1000 aasta jooksul on pursanud neist vaid kaks: 5163 m kõrgune Irruputuncu (viimati 1995) ja 5310 m kõrgune Paruma (viimati 1867).
Boliivia põhja- ja idaosas asuvad ulatuslikud madalikud, mis on kaetud lammi, suurte soode ja troopiliste vihmametsadega.
Boliivia madalaim punkt asub Paraguai jõel ja on 90 m kõrgusel merepinnast.
Taimestik.
Võimas Amazonase vihmamets katab enamuse Ida-Boliiviast. 50% Boliiviast on kaetud metsaga. Kuna Boliivia lääneosa läbivad Andid, siis taimestik muutub vastavalt kõrgusele. Kõrg-Andides taimestik puudub. Boliivia alasid katavad pampad ehk rohtlad, mida kasutatakse karjakasvatuseks ja põlluharimiseks.
2008. aastal oli Boliivias 13 rahvusparki.
Loomastik.
Boliivia on tänu vihmametsadele loomaliikide poolest väga rikas. Iseloomulikud loomad on jaaguar, paljud rebase alamliigid, boliivia orav, kassi alamliigid, laamad, nahkhiired ja hunt.
Jõed.
Boliivial puudub ligipääs merele, kuid tal on ühendus Atlandi ookeaniga Beni jõe kaudu, mis suubub Madeira jõkke ja see omakorda Amazonasesse, ning Paraguai jõe kaudu, mis suubub Paranásse ja see omakorda La Plata lahte.
Boliivia tähtsaimad jõed on Beni, Madre de Dios, Mamoré, Itonamas, Rio Grande, Pilcomayo ja Paraguai jõgi.
Ehkki Vaikne ookean ei ole Boliivia läänepiirist kaugemal kui 150 km, ei kuulu ükski Boliivia jõgi Vaikse ookeani vesikonda. Atlandi ja Vaikse ookeani vesikonna piir langeb enam-vähem kokku Boliivia ja Tšiili piiriga.
Järved.
Boliivia suurim veekogu on Peruu ja Boliivia piiril asuv Titicaca järv. See on Lõuna-Ameerika suurim järv, mille pindala on 58 000 km². See asub 3812 m kõrgusel merepinnast ja on ühtlasi maailma kõige kõrgemal asuv laevatatav järv. Titicaca järvel puudub ühendus maailmamerega: sellest voolab välja Desaguadero jõgi, mis suubub merepinnast 3686 m kõrgusel olevasse 1000 km² suurusesse Poopó umbjärve, mille keskmine sügavus on 1 meeter.
Boliivia teised suuremad järves on Yata jõe ja selle lisajõe Benicito ülemjooksul olevad Roguagado, Huaytunasi ja Roguaga järv ning Concepcióni järv, kuhu voolab sisse Parapeti jõgi ja välja San Pablo jõgi.
Riik.
La Pazis asuvad valitsusasutused ja see on maailma kõige kõrgemal asuv pealinn.
Sõjavägi.
Boliivia sõjavägi koosneb maaväest, mereväest (jõgedel ja Titicaca järvel) ning õhuväest.
Boliivia jaguneb 6 sõjaväeringkonnaks. Sõjavägi jaguneb 10 diviisi. Õhuväel on üheksa baasi, peamiselt suurtes linnades. Baasid asuvad La Pazis, Cochabambas, Santa Cruzis, Puerto Suárezis, Tarijas, Villamontesis, Cobijas, Riveraltas ja Roborés.
Boliivias kehtib vabatahtlik ajateenistus. Vabatahtlikult saab ajateenistusse astuda 18-aastaselt, kuid kui ajateenijatest tekib puudus, siis alandatakse vanusepiiri 14 aastani. Ajateenistus kestab 12 kuud. 20% sõjaväelastest on 14-15-aastased ja veel 20% 16-17-aastased. Armees on umbes 31,5 tuhat meest, neist mereväes 5 tuhat.
Valitsuse iga-aastane kaitsekulutuste eelarve on 130 miljonit USA dollarit. Boliivia sõjaväes on aktiivseid liikmeid 55,000 ringis.
Ajalugu.
Boliivia on olnud asustatud rohkem kui 2000 aastat, kui sinna rändasid aimaraad. Aimaraad seostavad end Huari–Tiwanaku tsivilisatsiooniga. Selle pealinn Tiwanaku asus Lääne-Boliivias juba umbes 1500 eKr, ehkki polnud siis tänapäeva mõistes rohkemat kui põllumajandusel põhinev küla.
400. aasta paiku hakkas Tiwanaku laienema. Esmalt hõivas ta lisaks Lääne-Boliiviale Lõuna-Peruu ja Põhja-Tšiili, 7. sajandil ka kogu Peruu ranniku peaaegu Ekvadorini. Tiwanaku kattis oma suurima ulatuse ajal 6,5 km² ja seal elas 15–30 tuhat elanikku, ehkki hiljuti on välja pakutud ka sadadesse tuhandetesse ja isegi poolteise miljonini ulatuvaid arve.
950. aasta paiku kliima muutus. Titicaca kandis vähenes sademete hulk oluliselt. Eeldatavalt kestis mitu aastat järjest põud, millele järgnes tohutu näljahäda. Kõigepealt surid välja ülejäänud Titicaca-lähedased asulad, kõige viimasena ka pealinn. 1000. aasta paiku Tiwanaku hävis ja tema impeerium lakkas ühes temaga olemast.
Boliivia sai 15. sajandil inkade riigi osaks, mille 1524–1533 vallutasid Hispaaniast pärist konkistadoorid.
1545 elas Boliivia alal üle 150 tuhande inimese. 1543–1776 kuulus Boliivia Ülem-Peruu nime all Peruu Asekuningriigi koosseisu ja hiljem Río de la Plata kuningriigi alla.
Simón Bolívar andis Antonio José de Sucrele valida, kas Ülem-Peruu jääb äsja välja kuulutatud Peruu Vabariigi koosseisu, ühineb Rio de la Plata Ühendatud Provintsidega või kuulutab end iseseisvaks. Sucre otsustas uue riigi kasuks ehk formaalselt kuulutas Ülem-Peruu Peruu Asekuningriigist sõltumatuks ja nimetas vastse riigi Bolivari järgi. Sucrest enesest sai Boliivia esimene president ja tema järgi on nimetatud ka riigi pealinn.
Täpsemalt kuulutas Sucre 6. augustil 1825 välja Bolivari Vabariigi. Mõni päev hiljem tegi Boliivia kongresmen Manuel Martín Cruz ettepaneku: "Kui Romuluse järgi sai nime Rooma, siis Bolivari järgi peaks nime saama Boliivia." See nimi jäi riigile külge ja 3. oktoobril 1825 sai ametlikuks nimeks.
Salpeetrisõja (1879–1884) tulemusena pidi Boliivia loovutama oma rannikualad koos Antofagasta sadama ja rikaste salpeetriväljadega Tšiilile.
1932–1935 toimus Chaco sõda Paraguai vastu, mis oli samuti edutu.
2006 valiti riigi ajaloo esimene indiaanlasest president Evo Morales.
Boliiviat iseloomustasid sagedased sõjaväelised riigipöörded ja riigipöördekatsed. Kuni 1980-ndateni elasid maailma kõige innukamad riigipöörajad Boliivias. Umbes 160 iseseisvusaastaga toimus seal 190 riigipööret. Ebastabiilse olukorra põhjustasid rahva madal haritus, keskajast pärinevad tavad ja raske majandusolukord.
Rahvastik.
Boliivia rahvaarvult suurim linn on Santa Cruz de la Sierra (1,451 miljonit elanikku). Järgnevad El Alto (859 tuhat), La Paz (835 tuhat), Cochabamba (595 tuhat) ja Sucre (280 tuhat) (kõik 2007. aasta andmed).
Boliivias elab mitukümmend rahvust. Ametlikke keeli on Boliivias 39. Kõige arvukamad rahvused on ketšuad (2,5 miljonit), aimaraad (2 miljonit), tšikitanod (180 tuhat) ja guaraniid (125 tuhat). Kõige levinumad keeled on 2001. aasta rahvaloenduse andmetel hispaania keel (60,7%), ketšua keel (21,2%) ja aimaraa keel (14,6%). Teisi indiaani keeli räägib 1,2% rahvast, ülejäänud 2,4% jäävad välismaistele keeltele. Boliivia Riikliku Statistikainstituudi 2007. aasta andmetel õpib 28,1% lastest esimese keelena selgeks mõne indiaani keele.
Laias laastus hõlmavad indiaanlased Boliivia elanikest 55%, mestiitsid 30% ja valged 15%. Valged on enamasti päritolult hispaanlased, kes põlvnevad varastest Hispaania kolonistidest. Nii enne kui pärast iseseisvumist on just nemad moodustanud aristokraatia. Palju leidub Boliivias sakslasi, itaallasi, baske ja horvaate, kes on sageli põlvkondade viisi oma kultuuri säilitanud. Näiteks elab Ida-Boliivias 40 tuhat saksa keelt rääkivat mennoniiti.
2006. aastal oli Boliivia rahvastiku kasvukiirus 1,45% aastas.
Enamus rahvast on katoliiklased. Viimasel ajal laieneb märgatavalt paljude teiste maailmavaadete toetajaskond. Riikliku Statistikainstituudi 2001. aasta uurimuse järgi olid 78% boliivlastest katoliiklased, 16% protestandid ja 3% järgis muid kristlikke religioone. Seevastu 2008. ja 2008. aastal valitsusväliste organisatsioonide korraldatud gallupi järgi olid boliivlastest 59% katoliiklased, 15% inkade religiooni järgijad, 12% ateistid või agnostikud, 11% protestandid ja 3% ülejäänud religioonide järgijad.
Majandus.
Boliivias on suuri soolajärvi. Iga soolamägi on umbes meetrikõrgune.
Boliivias on Lõuna-Ameerika kõige väiksem sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta.
Põllumajandus annab Boliivia SKT-st 15%. Põllumajandussaadustest eksporditakse kõige rohkem sojauba, peamiselt Andide ühisturul.
Boliivia majanduslikku kasvu on takistanud kaks asjaolu: tina hindade tohutu langus 1980-ndate alguses ja Külma sõja lõpp. Külma sõja ajal andsid lääneriigid Boliiviale suurt majanduslikku abi selleks, et ta oma majanduse vabana hoiaks, ja pärast Külma sõja lõppu see abi lõppes.
Boliivias asub hinnanguliselt 50%–70% maailma liitiumivarudest. Kuid suur osa sellest asub soolatasandiku Salar de Uyuni all, mis on tähtis turismiobjekt, ja Boliivia valitsused on seni eelistanud omapärast maastikku säilitada.
2000. aastal sõlmis USA ettevõte Bechtel Boliivia tollase presidendi Hugo Banzeriga lepingu, millega Cochabamba linna veevõrk erastati. Pärast erastamist tõstis Bechtel vee hinna linnas kolmekordseks ning keelustas vee võtmise kaevudest ja vihmavee kogumise. Järgnenud rahvarahutuste tulemusena pidi valitsus lepingu tühistama.
Boliivia suurim kaubanduspartner on USA. 2002. aastal eksportis USA Boliiviasse kaupu 283 ja importis 162 miljoni dollari eest.


Bosnia ja Hertsegoviina.
Bosnia ja Hertsegoviina (bosnia, horvaadi ja serbia keeles "Bosna i Hercegovina", kirillitsas "Босна и Херцеговина") on riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel.
Bosnia ja Hertsegoviina piirneb põhjast, läänest ja lõunast Horvaatiaga, idast Serbiaga ning kagust Montenegroga. Merepiiri on Bosnia ja Hertsegoviinal ligikaudu 20 km Aadria mere rannikul Neumi linna ümbruses.
Loodus.
Riigi kesk- ja lõunaosa on mägised, loodeosa on künklik ning kirdepiirkond tasase pinnamoega. Kõrgeimaks tipuks on Magliči lava (2386 m) nn. Dinaari Alpides, mille lääneosas on levinud tugevasti karstunud lubjakivilavad rohkete koobastega. Sisemaal valitseb mõõdukas kontinentaalne kliima, mida iseloomustavad kuumad suved ning külmad, lumised talved. Bosnia ja Hertsegoviina lõunatipus valitseb vahemereline kliima. Ligi 50 % maast on kaetud metsadega.
Riik.
Riik on detsentraliseeritud võimuga ning koosneb kahest föderatiivsest haldusüksusest – Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioonist ("Federacija Bosne i Hercegovine", "Федерација Босне и Херцеговине") ning Serblaste Vabariigist ("Republika Srpska", "Република Српска"). Mõlemad föderatiivsed piirkonnad haldavad üheskoos Brčko ringkonda ("Brčko distrikt", "Брчко дистрикт").
Riik on koduks kolmele etnilisele rühmale, keda nimetatakse Bosnia ja Hertsegoviinale ainulaadselt konstitutsioonilisteks rahvasteks ehk kolmeks rahvaks, keda on mainitud riigi põhiseaduses ning kes seetõttu ei saa olla vähemused ega immigrandid. Kolmest suurima rühma moodustavad bosnialased, suuruselt teise Bosnia serblased ja kolmanda Bosnia horvaadid.
Iseseisvaks riigiks sai Bosnia ja Hertsegoviina 1990. aastatel Jugoslaavia sõja käigus, olles enne seda Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi osa. Bosnia ja Hertsegoviina on parlamentaarse demokraatliku riigikorraga riik, mis sai 2010. aasta aprillis NATO liikmekandidaadiks. Euroopa Nõukogu liige on Bosnia ja Hertsegoviina alates 24. aprillist 2002.
Ajaloo lühiülevaade.
Esimestel sajanditel pKr oli Bosnia Rooma riigi osa Illüüria provintsina. Pärast Rooma riigi langemist pretendeerisid Bosniale Bütsants ja Rooma riigi järglased Läänes. Slaavlased (serblased), asusid piirkonda elama 7. sajandil. 9. sajandil jagasid Bosnias võimu Serbia ja Horvaatia kuningriik. 11. ja 12. sajandil oli piirkond Ungari kuningriigi võimu all. Keskaegne Bosnia kuningriik sai iseseisvaks umbes aastal 1200. Riigi sõltumatus säilis 1463. aastani, mil piirkonna vallutas Osmani impeerium.
Türgi võimu all pöördusid paljud bosnialased Osmani impeeriumi sisepoliitika tõttu kristlusest islamisse. Enne Osmani impeerimi vallutusi olid Bosia elanikud valdavalt bogomiilidide ja Kreeka-Rooma kiriku usutunnistuse järgijad.
1875. aastal toimus Bosnias Osmanivastane ülestõus, millesse sekkus ka õigeusklike kaitse ettekäändel Venemaa keisririik, San Stefano rahuleping tunnistas Osmani impeerium Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvust, kuid 1879. aastal toinumud Euroopa suurriikide Berliini kongressil määrati Bosnia reaalselt Austria-Ungari Habsburgide valitsemise alla. Sellal kui Bosnia elanikud nautisid Austria-Ungari alamate hüvesid, taotlesid slaavlased Serbias ja mujal lõunaslaavi riigi loomist.
Esimene maailmasõda algas siis, kui serbia rahvuslane Gavrilo Princip tappis Sarajevos ertshertsog Franz Ferdinandi. Pärast sõda sai Bosniast lõunaslaavlaste riigi Jugoslaavia osa. Teise maailmasõja ajal kuulus Bosnia Horvaatia riigi koosseisu. Külma sõja ajal moodustati Josip Broz Tito juhtimisel kommunistlik Jugoslaavia liitriik, millesse Bosnia kuulus liiduvabariigina oma keskaegsetes piirides.
Oktoobris 1991 kuulutas Bosnia välja suveräänsuse. Sellele järgnes veebruaris 1992 iseseisvusreferendum. Bosnia serblased reageerisid Serbia toetusel relvastatud vastupanuga, püüdes Bosniat ja Hertsegoviinat etnilisi piire mööda tükeldada ning serblaste alad ühendada (Suur-Serbia). Märtsis 1994 loobusid bosnialased ja horvaadid omavahelisest võitlusest ning leppisid kokku Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni moodustamises. 21. novembril 1995 kirjutasid vaenupooled USA Ohio osariigis Daytonis alla vaherahule, mis lõpetas kolm aastat kestnud kodusõja. Lõplikule leppele kirjutati alla Pariisis 14. detsembril 1995). Daytoni lepe jagab Bosnia ja Hertsegoviina enam-vähem võrdselt Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni ning Serblaste Vabariigi vahel.
Bosnia ja Hertsegoviina kaart
Välislingid.
Bosnia ja Hertsegoviina


Burkina Faso.
pisi
Burkina Faso on merepiirita riik Lääne-Aafrikas. Burkina Fasot ümbritseb 6 riiki: Mali põhjas, Niger idas, Benin kagus, Togo ja Ghana lõunas ning Elevandiluurannik edelas. Riik kandis 1984. aastani nime Ülem-Volta.
Riik iseseisvus 5. augustil 1960. Enne seda oli Prantsusmaa asumaa.
Inimarengu indeksilt on Burkina Faso maailma riikide seas tagantpoolt kuues. Sisemajanduse kogutoodang inimese kohta oli 2008. aastal hinnanguliselt 1200 USD.
Haldusjaotus.
Riik jaguneb 45 provintsiks, mis 2. juulil 2001 rühmitati 13 piirkonnaks.
Välislink.
Burkina Faso


Botswana.
pisi
Botswana (ametlik nimi Botswana Vabariik) on merepiirita riik Lõuna-Aafrikas.
Botswanal puudub väljapääs merele ning maismaapiir on tal lõunas ja kagus Lõuna-Aafrika Vabariigiga, põhjas ja läänes Namiibiaga ning kirdes Zimbabwega. Põhjakirdes on väga väike (umbes 2 km) täpsustamata piirilõik Sambiaga.
Majandus, kus domineerib mäetööstus, on tihedalt seotud Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Turism on kiiresti kasvav majandusharu.
Riik on nime saanud maa suurima etnose – tsvaanade järgi.
Riigi lipul on samad värvid, mis Eesti lipulgi, kuid Botswana lipul on need teises suuruses ja järjekorras.
Haldusjaotus.
250px
Aastal 2001. liideti Ngamilandi ringkond ja Chobe ringkond Looderingkonnaks.


Brasiilia.
Brasiilia on riik Lõuna-Ameerikas. Brasiilia on pindalalt 5. riik maailmas, hõlmates ligi 47% Lõuna-Ameerika mandrist. Rahvaarvult on Brasiilia samuti 5. kohal.
Brasiilia on ainus portugalikeelne riik Ameerikas.
Piir.
Maismaapiiri pikkus on 14 691 km. See on maailma pikkuselt kolmas maismaapiir Hiina ja Venemaa järel. Brasiilial on maismaapiir kõikide Lõuna-Ameerika riikidega peale Ecuadori ja Tšiili.
Loodus.
Brasiilia rannajoone pikkus on 7491 km (kõik Atlandi ookeaniga, pikkuselt 15. maailmas).
Brasiilia põhjaosa hõlmab Amazonase madalik. Kõrgemad mäed on lõunaosas, need on Brasiilia mägismaal asuvad vanad ja tugevasti kulunud Campos ja Gerali mäed. Brasiilia kõrgeim tipp on Guajaana mägismaal Brasiilia ja Venezuela piiril asuv 3014 m kõrgune Neblina mägi.
Kuigi Andid kulgevad läbi kogu Lõuna-Ameerika selle põhjatipust lõunatippu, ei ulatu Brasiilia territoorium Andidesse.
Brasiilia ulatub nelja kliimavöötmesse. Need on ekvatoriaalne, lähisekvatoriaalne, troopiline ja lähistroopiline kliima. Viimast on väga vähe, üksnes riigi lõunaotsas.
Brasiilias sajab üldiselt kõikjal väga palju, paljudes kohtades mitu meetrit aastas. Leidub üksikuid kuivemaid paiku, idaosas kohati isegi alla 500 mm aastas, aga päris kõrbe Brasiilias ei ole. Samuti pole Brasiilias paiku, kus enamikul talvedel püsiv lumikate moodustuks.
Brasiilias voolavad Lõuna-Ameerika suurimad jõed Amazonas ja Paraná jõgi. Brasiilia jõgedevõrk on tihe ja jõed on üldiselt hästi laevatatavad. Seetõttu on jõelaevandus Brasiilias väga oluline, eriti hõredalt asustatud piirkondades tähtsam kui maantee- või raudteevõrk.
Ajalugu.
Brasiilia avastas aastal 1500 Pedro Álvares Cabral ja kuulutas selle Portugalile kuuluvaks. Sisuliselt algas koloniseerimine 1534. 1822 saavutas Brasiilia iseseisvuse. Esialgu oli Brasiilia keisrisiik, alates 1889 vabariik. Brasiilia põhiseadus võeti vastu 1824 ja samast ajast pärineb ka Brasiilia parlament.
Haldusjaotus.
Need osariigid võib jagada 5 piirkonnaks (Põhja-, Kirde-, Kesk-Lääne-, Kagu- ja Lõunapiirkonnaks). Kuigi need on kirjas Brasiilia konstitutsioonis, on see pigem geograafiline jaotus. Need ei ole haldusüksused ja neid kasutatakse peamiselt statistikas.
Kohalikke omavalitsusi on Brasiilias 5564.
Majandus.
Sisemajanduse kogutoodangult on Brasiilia 8. kohal maailmas. Brasiilia on G20, Mercosoli ja Lõuna-Ameerika Riikide Liidu asutajaliige. Ta on ka üks BRICi riikidest.
Brasiilial on suured nafta- ja maagaasivarud. Ta on naftatoodangult 15. riik maailmas ja suurim etanoolitootja. Etanooli toodetakse suhkruroost ja kasutatakse autokütusena.
Toodetavast elektrienergiast moodustab 83% hüdroenergia. Itaipu HEJ on maailma suurim toimiv hüdroelektrijaam (14 GW). Brasiilia ainuke tuumaelektrijaam on kahe reaktoriga Angra TEJ, mis toodab 4% riigi elektrienergiast.
Brasiilia on Eesti järel maailmas teine põlevkivitoodangult.
Väliskaubandus.
Olulisimate ekspordiartiklitena veetakse Brasiiliast lennukiosi USA-sse ning sojauba, suhkrut ja kohvi Hollandisse. Sisse veetakse toornaftat Saudi Araabiast ja Nigeeriast, ravimeid USA-st ning mineraalväetisi Saksamaalt ja Kanadast.


Brunei.
Brunei on riik Kagu-Aasias Kalimantani saarel. Ainsa maismaa naabri Malaisiaga on tal on 381 km ühist riigipiiri.


Bulgaaria.
Bulgaaria (ametlik nimi Bulgaaria Vabariik'") on riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaare idaosas, Musta mere läänerannikul. Tema naabrid on põhjas Rumeenia, läänes Serbia ja Makedoonia ning lõunas Kreeka ja Türgi.
Bulgaaria on 2007. aastast Euroopa Liidu liige.
Pinnamood.
Ida-lääne-suunas kulgev mäeahelik Stara planina jagab riigi kaheks. Need mäed tõusevad kohati küll 2100 m kõrgusele merepinnast, kuid neil on ümarad tipud ja nad ei jäta sakilist muljet. Stara planinat läbib mitu kuru.
Stara planinast põhja pool on Doonau jõe ümber Valahhia madalik ehk Alam-Doonau madalik.
Stara planinaga rööbiti kulgeb lõuna pool Sredna Gora mäeahelik. Sredna Gorast lõuna poole jääb Traakia tasandik, mille moodustab Marica jõe lai org ning kus on Bulgaaria parim põllumaa.
Bulgaaria edelaosas on suur mägine ala, kuhu kuuluvad Rila, Pirini läänes ja Rodope mäed lõunas. Bulgaaria kõrgeim mäetipp Musala Rila mägedes on 2925 m kõrge. Rodope mäed moodustavad piiri Kreekaga.
Ainsad madalikud peale Alam-Doonau madaliku ja Traakia tasandiku on Musta mere ääres (Musta mere rannikumadalik) ning maa lääneosas Sofia ümbruses.
Linnade loend.
Asenovgrad - Blagoevgrad - Botevgrad - Burgas - Čirpan - Dobrič - Elhovo - Gabrovo - Harmanli - Haskovo - Ivajlovgrad - Jambol - Kajnardža - Kǎrdžali - Kazanlǎk - Kjustendil - Kotel - Kubrat - Kula - Lǎki - Loveč - Malko Tǎrnovo - Momčilgrad - Montana - Nova Zagora - Novi pazar - Omurtag - Pazardžik - Pernik - Pleven - Plovdiv - Pomorie - Preslav - Razgrad - Ruse - Sevlievo - Silistra - Slǎnčev brjag - Sliven - Sofia - Stanke Dimitrov - Stara Zagora - Svilengrad - Svištov - Šumen - Zlatni pjasǎci - Zlatograd - Tǎrgovište - Topolovgrad - Varna - Veliko Tǎrnovo - Vidin
Haldusjaotus.
Blagoevgradi piirkond - Burgase piirkond - Dobriči piirkond - Gabrovo piirkond - Haskovo piirkond - Jamboli piirkond - Kǎrdžali piirkond - Kjustendili piirkond - Loveči piirkond - Montana piirkond - Pazardžiki piirkond - Perniki piirkond - Pleveni piirkond - Plovdivi piirkond - Razgradi piirkond - Ruse piirkond - Silistra piirkond - Sliveni piirkond - Smoljani piirkond - Sofia piirkond - Sofija-grad - Stara Zagora piirkond - Šumeni piirkond - Tǎrgovište piirkond - Varna piirkond - Veliko Tǎrnovo piirkond - Vidini piirkond - Vraca piirkond
Piirkonnad jagunevad valdadeks ("община"), mida on kokku 260.


Burundi.
Burundi on merepiirita riik Kesk-Aafrikas ekvaatorist veidi lõunas. Ta piirneb Rwanda, Kongo DV ja Tansaaniaga. Ta asetseb lõunalaiuste 2º30' S ja 4º30’ S ning idapikkuste 28º50' E ja 30º53'30" E vahel.
Asukoha tõttu ja territooriumi kuju järgi nimetatakse Burundit ka Aafrika südameks'".
Riigi pindala on 27 834 km² või 25 680 km², rahvaarv 9 511 130 (juuli 2010, hinnang).
Piir ja mõõtmed.
Burundi piirneb põhjast Rwanda (290 km), kirdest ja läänest Kongo DV (233 km) ning lõunast, edelast ja idast Tansaaniaga (451 km). 24 km piirist Tansaaniaga läbib Tanganjika järve.
Burundi, Kongo DV ja Rwanda piiri kolmikpunkt asetseb Tanganjika järve mediaanjoonel. Kolmikpunkti Rwanda ja Tansaaniaga määravad Mwibu ja Kagera jõe voolunõvad. Tanganjika järvest idas on piir märgitud jõgede ja piiripostidega.
Merepiir puudub, aga piir Kongo Demokraatliku Vabariigiga kulgeb suurelt osalt läbi Tanganjika järve.
Praegune Burundi ja Tansaania vaheline piir on määratud Inglise-Belgia protokolliga Tanganjika-Urundi piiri täpse kindlaksmääramise ja demarkeerimise kohta 5. augustist 1924. Selle järgi jäi Bugufi Briti mandaadi alla. Aastal 1934 lepiti kokku veeõigustes.
Burundi ja Rwanda vaheline piir kulgeb läänest itta Rusizi ja Kagera jõe vahel. Suurem osa piirist kulgeb mööda jõgesid, millest põhilised on Ruhwa jõgi (Ruwa, Luhwa), Kanyaru jõgi (Akanyaru) ja Kagera jõgi. Samuti läbib piir Cohoha ja Rweru järve. Osa piirist moodustavad jõgedevahelised sirglõigud. Pole teada, et Burundi ja Rwanda vahel oleks piiriposte. Piiri määras kindlaks Ruanda-Urundi asekindralkuberneri määrus 14. augustist 1949 nr 21/258.
Rusizi jõe määrasid oma alade piiriks Belgia ja Saksamaa 11. augustil 1910 allkirjastatud leppega. Aastal 1924 määras Belgia ja Suurbritannia vaheline protokoll Tanganjika ja Rwanda-Urundi piiri kohal, kus praegu on Burundi, Rwanda ja Tansaania piiri kolmikpunkt Mwibu ja Kagera voolunõvade liitumiskohal. Pärast Esimest maailmasõda anti Kisaka ehk Kissaga ringkond (praegu Gisaka ringkond) Rwanda kirdeosas lühikeseks ajaks Briti mandaadi alla, et saaks rajada läbi Briti alade raudtee Ugandasse. Samuti anti Bugufi piirkond Ruvuvu ja Kagera jõe vahel praegusest Burundi-Tansaania piirist läänes Tanganjika osaks.
Burundi pindala on 27 834 km² või 25 680 km² (umbes pool Eesti pindalast).
Loodus.
Burundi asetseb Aafrika suurte järvede ja riftiorgude vööndis.
Suurem osa Burundist asub Kibara vöös.
Pinnamood.
Burundi on suuremalt jaolt mägine, enamasti kiltmaa, mille kõrgus merepinnast on 1400...1900 m. Kiltmaa keskmine kõrgus on 1450 m. Läbi Burundi kulgeb Niiluse ja Kongo jõgikonna vaheline veelahe.
Burundi lääneosas on põhja–lõuna-suunaline Mweri ahelik, mille keskmine kõrgus merepinnast on 2000–2500 m. Selles ahelikus on ka riigi kõrgeim tipp, mis on eri andmetel Karonja mägi (üle 2760 m, teistel andmetel 2685 m), Mweri mägi (2670 m) või Heha mägi (2670 m). Mweri ahelik on Kesk-Aafrika murrangu perifeerne osa, mis on kerkinud. Piirkonnas on rida piklikke ahelikke ja palju üle 2500 m kõrgusi massiive. Mweri ahelikust idas on rida 1500...2000 m kõrgusi kiltmaid.
Tansaania piirini idas laskuvad mäenõlvad laugjalt. Idas on Mosso nõgu, kirdes Bugesera nõgu ning Bwery piirkonna tasandik.
Lääne poole langevad nõlvad järsult. Seal on Rusizi jõe ja Tanganjika järve vahelised kitsad madalikud, mis moodustavad Burundi madalaima osa (alla 1000 m). Need tasandikud on osa Aafrika murranguvööndist (Ida-Aafrika riftivööndist). Riigi madalaim maismaaosa ja ainus madal tasandik on 780–1000 m kõrgusel paiknev Imbo tasandik kitsa ribana riigi läänepiiril. Rusizi jõgi suubub Tanganjika järve, mille pind asub umbes 770 m kõrgusel merepinnast. Ka Tanganjika järv asub alangus. Nõlvad langevad ka lõuna poole. Kiltmaa kaguserva kõrval on veel üks kõrgem piirkond, mille nõlv laskub järsult Kumoso nõkku.
Kliima.
Burundi asub lähisekvaatoriaalses kliimavöötmes, nii et õhutemperatuur aasta jooksul peaaegu ei muutu. Troopikakuumuse teeb mõõdukamaks suur kõrgus. Aasta keskmine õhutemperatuur sõltub kõrgusest üle merepinna: Rusizi jõe äärsel tasandikul ja Tanganjika järve rannikualadel on see +23 °C (sealhulgas pealinnas Bujumburas, kus see on nii jaanuari kui ka juuli keskmine temperatuur), veelahkmel +16...+17 °C.
Sademed on aasta lõikes ebaühtlaselt jaotunud. Sademete hulk on piirkonniti oluliselt erinev, 500 kuni 2000 mm aastas. Keskmine aastane sademete hulk Burundis on 825 mm. Riigi kirdeosas on sademeid keskmisest veidi rohkem. Lääne mägedes sajab rohkem kui ida kiltmaal. Veelahkmel on aasta keskmine sademete hulk 1300–1600 mm, kiltmaadel umbes 1200 mm, Rusizi jõe äärsel tasandikul 750...1000 mm ümber, Tanganjika järve ääres umbes 750 mm.
Eristub neli aastaaega: pikk kuiv aastaaeg kestab juunist augusti või septembrini, lühike vihmaperiood septembrist või oktoobrist novembrini või detsembrini, lühike kuiv aastaaeg detsembrist jaanuarini ning pikk vihmaperiood veebruarist või märtsist maini.
Veestik.
Läbi Tanganjika järve kulgeb osa piirist Kongo DV-ga. Burundile kuulub järve põhjaosa idapool (8% järvest). Põhjapiiril on Cohoha järv ja Rweru järv, Kirundo provintsis on ka Rwihinda järv. Mägedes on palju väikesi järvi.
Mweri ahelik on veelahe Kongo ja Niiluse jõgikonna vahel. Sealt algabki Niiluse lähtejõgi Kagera, mis saab alguse Ruvuvu ja Nyabarongo jõe ühinedes Gitega linna lähedal. Rusizi jõgi voolab Kivu järvest Tanganjika järve ning moodustab osa Burundi ja Kongo DV piirist. Suuremate jõgede seas on veel Ruhwa ja Kanyaru põhjapiiril, põhja poolt Tanganjika järve suubuv Mpanda, Niiluse lättejõeks loetav Ruvyironza, kagupiiril voolav Maragarazi ning osalt idapiiri moodustav Rumpungwe.
Burundi jõed on lühikesed ja kärestikulised ning aasta läbi veerohked. Veetase muutub aasta jooksul sõltuvalt sademete režiimist.
Soid oli enne põuda üle 120 000 hektari, üle 5% riigi piirkonnast. Orupõhjad on sageli soised. Akyanyary jõe ja selle lisajõgede ääres on suured turbarabad. Suur osa soodest on juba põlluharimiseks kuivendatud.
Taimestik.
Varem oli Burundi ala kliima niiskem ning Burundi ala oli üleni kaetud ekvatoriaalse vihmametsaga. Praegu kasvavad looduslikud metsad peaaegu ainult mäenõlvadel ja moodustavad 2000. aasta andmetel 4% riigi territooriumist (varem 46,3%). Kaks suuremat mägimetsaala on lõunas Bururi provintsis (Bururi looduskaitseala) ja põhjas Kibira rahvuspargis. Kibira metsaala jätkub Rwandas Nyungwe metsa rahvuspargina. Tanganjika järve ääres Kigwena looduskaitsealal on veel säilinud madalama ala vihmametsa.
Küngaste nõlvadel kasvavad madalad hõrendikud. Vihmavarjusarnaselt laiuva võraga akaatsiad, lühter-piimalilled, õlipalmid, jaanikaunapuud ja astelpõõsastikud varju praktiliselt ei anna. Need "heledad metsad" ("miombo") soodustavad rohttaimede kasvu, kuid kaitsevad mulda halvasti otseste päikesekiirte ja paduvihmade eest. Seetõttu laguneb huumus kiiresti ja toitaineid uhutakse mullast välja, esineb mullaerosioon. Riigi kiltmaaosa on osaliselt kaetud sekundaarse, kohati pargisavanniga.
Looduslik taimkate on idas ja kagus enamasti mosaiik Ida-Aafrika igihaljast põõsastikust ja sekundaarsest akaatsiapuudega rohumaast. Läänes on Aafrika mägikooslused; läänepoolsetel nõlvadel on üleminekuvihmamets. Imbo tasandikul on dummpalmi-akaatsiapuistud (Rusizi tasandikul) ja miombopuupuistud (Tanganjika järve kaldal).
Põlluharimise survel on looduslik taimkate (lehtmetsad ja puissavann) kiirelt kadumas. Suurem osa maast on põllu- või karjamaa. Sekundaarne, inimtekkeline savann on kohati ülekarjatatud.
Loomad.
Loomastik on rikkalik: elevandid, lõvid, leopardid, jõehobud, krokodillid, pühvlid, tüügassead, laanesead, jõesead, paavianid ja antiloobid. Imetajaid on 107 liiki. Palju on madusid, sisalikke ja linde.
Jõehobud, vesiantiloobid ja arvukalt linnuliike elavad Tanganjika järve ja Rusizi jõe vahelistel märgaladel.
Endeemseid linnuliike ei ole. Peaaegu 3/4 Tanganjika järve ihtüofaunast on endeemid.
Šimpans ja hüäänkoer on eriti ohustatud liigid imetajate seas.
Burundi looduslik taimestik ja põllumaad
Loodusvarad.
Burundis leidub maavaradest niklimaaki (suurel hulgal), uraani, haruldaste muldmetallide oksiide, koobaltit, vaske, vanaadiumimaaki (varud on ühed rikkalikumad maailmas) ja tinamaaki. Leidub ka kulda ja plaatinat (viimast veel ei kaevandata), samuti fosforiiti, turvast ja kaoliini. Tanganjika järve all ja Rusizi jõe orus on naftat (ei ole kasutusele võetud). Maavarad ei ole hästi kaardistatud.
Burundis on ka head põlluharimise ja karjakasvatuse ning hüdroenergia tootmise võimalused. 140 km² Burundi territooriumist on niisutatav.
Suure rahvastikutiheduse tõttu napib maad. Seetõttu on maa välja kurnatud ning on tekkinud sotsiaalsed ja poliitilised pinged, mis on muu hulgas viinud hutude ja tutside vaheliste veriste kokkupõrgeteni.
Looduskaitse.
Burundis on kolm rahvusparki: Kibira, Rusizi ja Ruvubu rahvuspark.
Kuni 1980ndateni puudusid seadused looduskaitsealade kohta. Sellest ajast saadik on moodustatud 8 uut kaitseala. Nende koguarv on nüüd 13 ja nad katavad 5% riigi territooriumist.
Säilinud troopilistest metsadest on kaitse all 18%.
Looduskaitset korraldab Maakasutus-, Turismi- ja Keskkonnaministeeriumile alluv Institut National pour L'Environnement et la Conservation de la Nature (INECN; varasema nimega Institut National pour la Conservation de la Nature (INCN)), mis juhib rahvusparke, looduskaitsealasid ja loodusmälestisi ning korraldab bioloogilise mitmekesisuse ja looduskaitse alast uurimistööd.
Keskkonna seisund.
Keskkonnale avaldab tugevat survet suur ja kiiresti kasvav rahvastikutihedus.
Maa nappuse tõttu on hakatud harima järske õhukese mullakihi ja vähese viljakusega suure erosiooniohuga mäenõlvu, mis on intensiivse põlluharimise ja sagedaste tugevate vihmade tõttu erodeerunud. Tegu on ühe suurema erosiooniprobleemiga maailmas.
Põlluharimine on jõudnud ka madalatele märgaladele, kus kuivendamine ning vee saastumine mäenõlvadelt pärineva aleuriidi ja saviga hävitavad väärtuslikke ökosüsteeme. Enamikku soid haritakse oskamatult, mistõttu mõned kuivavad ära. Riik ei hoolitse märgalade säilimise eest.
Suur osa algsetest metsadest on põllumaa laienemise ja puidu varumise tõttu hävinud.
Et puitu pole enam võtta, on kütteks hakatud kasutama õlgi jm kultuurtaimede jääke. See on mulla viljakust veelgi vähendanud.
Maal on puhas vesi normaalselt kättesaadav umbes 49% elanikele.
Pärismaisest loomastikust ja taimestikust on vähe järel. Näiteks elevandid ja gorillad on Burundis välja surnud. Algne looduslik elustik on säilinud ainult Kibira ja Ruvubu rahvuspargis ja võib-olla mõnel väikestest metsakaitsealadest.
Sümbolid ja tähised.
Burundil on riigilipp, riigivapp ja riigihümn "Burundi bwacu".
Rahvaarv.
Burundi rahvaarvu muutumine aastatel 1950–2010 ja prognoos 2050. aastani
1. juuli 2010 seisuga oli Burundi arvestuslik rahvaarv 9 863 117, kusjuures mehi oli 49,5% ja naisi 50,5%.
Rahvaarvu prognoos 2020. aastaks on 10,318 miljonit.
Sündimus ja suremus.
Burundile on iseloomulik väga kõrge sündimuse üldkordaja (41,43 promilli, teistel andmetel 33,3 promilli) ja madal suremuse üldkordaja (9,87 promilli, teistel andmetel 12,9 promilli), mistõttu on ka loomuliku iibe üldkordaja väga kõrge (vastavalt 31,56 või 20,4 promilli). Aastatel 1995–2000 oli sündimuse üldkordaja keskmiselt 39,7 promilli ja suremuse üldkordaja keskmiselt 17,4 promilli.
Imikusuremus on kõrge (63,38, teistel andmetel 98,3 surma 1000 elussünni kohta).
Keskmine eluiga on madal (58,29 aastat, sealhulgas meestel 56,65 aastat ja naistel 59,98 aastat, teistel andmetel vastavalt 50,3 aastat, meestel 48,8 ja naistel 51,7 aastat). Aastal 2000 oli see meestel 44,6 ja naistel 47,3 aastat. Keskmine eluiga tõuseb. Eluiga mõjutavad malaaria, leetrid, gripp, kiiresti levinud AIDS ja teised haigused, suurest rahvastiku tihedusest ja maanappusest tingitud halvad elutingimused ning kodusõda, massimõrvad, põgenikevood ja alatoitlus.
Vanuseline struktuur.
Laste osakaal rahvastikus on 46,3%, täiskasvanute osakaal 51,2% ja vanurite osakaal 2,5% (teistel andmetel vastavalt 37,9%; 59,3% ja 2,8%).
Asustus.
Rahvastiku keskmine tihedus on üle 300 inimese ruutkilomeetril: Burundi on naaberriigi Rwanda kõrval üks kõige tihedamini asustatud maid Aafrikas.
Linnaelanike osakaal on vaid 10%. Suuremad linnad on Bujumbura (374 766 elanikku), Muyinga (100 624), Ruyigi (46 082), Makamba (26 549), Gitega (24 932), Rutana (24 756), Ngozi (24 367), Bururi (22 173), Muramvya (21 864), Kayanza (20 722).
Etniline koosseis.
Umbes 85% elanikest on hutud, umbes 14% tutsid ja ülejäänutest on enamik pügmeede hulka kuuluvad batvad ehk tvaad. Tutsid on traditsiooniliselt kontrollinud sõjaväge ja valitsust. Põliselanikud on batvad; hutud ja tutsid immigreerisid 14.–15. sajandil. Burundi hutude, tutside ja batvate koondnimetus on rundid.
Burundis elab ka umbes 3000 eurooplast ja 2000 lõuna-aasialast.
Võrreldes Rwandaga on Burundis etnilised rühmad rohkem segunenud.
Keeled.
Ametlikud keeled on rundi ja prantsuse keel, kuigi kõneldakse ka suahiili keelt (kaubanduskeel).
Religioon.
67% või 80% rahvast on kristlased, sealhulgas 62% või 65% on katoliiklased ja 5% või 14% protestandid, sealhulgas anglikaanid. 23 protsenti või 19% on põlisusundite järgijad ja 8–10% või umbes 1,6% on muslimid.
Katoliku kirikul on Burundis peapiiskop ja kolm piiskoppi.
Inimareng.
Inimarengu indeks oli 2007. aastal 0,384 (see andis 169. koha maailmas).
Riigikord.
Riigi ametlik nimi on Burundi Vabariik ("Republika y'u Burundi"), ametlik lühivorm on Burundi'".
Riik iseseisvus 1. juulil 1962. Rahvuspüha on iseseisvuspäev 1. juuli.
1992. aasta 13. märtsi põhiseadus nägi ette pluralistliku süsteemi. 6. juunil 1998 hakkas kehtima üleminekupõhiseadus, mis suurendas Rahvuskogu ja nägi ette kaks asepresidenti.
Õigussüsteem põhineb Saksamaa ja Belgia tsiviilkoodeksil. Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikku jurisdiktsiooni ei tunnustata.
Burundi on presidentaalne vabariik. Riigipea ja täitevvõimu juht on president (alates 2005. aastast Pierre Nkurunziza). President valitakse 2005. aasta üleminekupõhiseaduse järgi üldistel valimistel 5 aastaks; esimese presidendi pärast üleminekuaega valis Rahvuskogu 2005. President on ka valitsusjuht ja tal on kaks asepresidenti. Üks asepresidentidest peab olema hutu, teine tutsi.
Parlament oli varem ühekojaline Rahvuskogu ("Assemblée Nationale"), nüüd kahekojaline. Rahvuskogus oli varem 81 kohta, kuid 1998. aasta üleminekupõhiseaduse kohaselt (1998) suurenes see 121-le. Selle valis rahvas 5 aastaks. Valimissüsteem oli võrdeline. Ülemkoda on Senat, millel on 49 kohta. Neist 34 valib etniliselt tasakaalustatud valijameestekogu 17 provintsis. Alamkoda Rahvuskogu koosneb nüüd vähemalt 100 liikmest (pärast 2005. aasta valimisi valib rahvas 5 aastaks. Valimissüsteem on võrdeline. Kummaski kojas peab olema vähemalt 30 % naisi. Rahvuskogus on hutude ja tutside proportsioon 60:40; kolm kohta on ette nähtud batvatele.
President nimetab Ministrite Nõukogu. 60% ministritest peavad olema hutud ja 40% tutsid. Vähemalt 30% valitsuse liikmetest peavad olema naised.
Kõrgeim kohtuorgan on Ülemkohus ("Cour Suprême"). Esimese astme kohtud on 17 provintsikohust ja 123 väiksemat külakohust. On ka kolm apellatsioonikohust. Peale selle on kaubanduskohus, töökohus ja halduskohus. Uue põhiseaduse järgi rajatakse vabamat kohtusüsteemi; kodusõja tagajärjel on kohtusüsteem lakanud funktsioneerimast. Seadustiku koostamisel on eeskuju võetud Saksamaalt ja Belgialt.
Põhiseadus.
Alates 1966. aasta põhiseadusest on Burundi vabariik ja unitaarriik.
"Üleminekupõhiseadusteks" on nimetatud 1998. aasta, 2001. aasta ja 2005. aasta põhiseadust.
Pealinn.
Märtsis 2007 kuulutas Burundi president välja, et riigi uueks pealinnaks kavatsetakse teha riigi suuruselt teine linn Gitega, mille asukoht riigi keskel võimaldab elanikke paremini teenindada.
Poliitika.
Tihe asustus ja maanappus on tinginud sotsiaalseid ja poliitilisi pingeid, mis on viinud vägivaldsete kokkupõrgeteni hutude ja tutside vahel. Etnilised vastuolud on olnud riigi poliitilises elus domineerival kohal.
Riigivalitsemine on olnud väga ebastabiilne, sagedased on olnud riigipöörded ja kodusõjad.
Parteid.
Märtsis 1992 legaliseeritud opositsiooniparteide seas on
Poliitiliseks survegrupiks on ka lõdvalt organiseeritud tutsi vabatahtlikud võitlejad.
Riigikaitse.
Burundi kaitsejõududesse kuulus 2006. aastal 35 000 inimest. Poolsõjaväeliste üksuste koosseisus on 31 000 inimest.
Majanduse üldnäitajad.
Maal etendavad olulist osa kitsed.
Burundi on loodusvarade poolest vaene merepiirita riik, üks maailma kümnest vaesemast riigist.
Majanduses on ülekaalus põllumajandus, selle osa sisemajanduse kogutoodangust umbes 35% ja hõivatus on üle 90% rahvastikust. Majandus ja eksport on põllumajandusest tugevas sõltuvuses.
Burundi sisemajanduse kogutoodang on väga väike: sisemajanduse kogutoodang ostujõupariteedi järgi on 2009. aasta andmetel 3,245 miljardit USA dollarit. Selle põhjuste seas on etniliste põhjustega kodusõjad, mille tagajärjel oli hukkunud üle 200 000 inimest ning üle 48 000 inimest põgenesid Tansaaniasse ja 140 000 elanikke kolisid riigi sees.
Burundi rahvamajanduse kogutoodang inimese kohta on 105 USA dollarit (2007).
Riigis on kõrge korruptsioon, hariduse kättesaamatus (kahest lastest ainult üks käib koolis) ning HIV ja AIDS, mis on peaaegu igal täiskasvanul. Riigis on toidu, ravimite ja elektri nappus.
Elatist hangitakse põhiliselt traditsioonilisel viisil. Raske on toime tulla, rääkimata tulu saamisest.
Põlluharimisest, karjakasvatusest, metsandusest ja kalapüügist saadakse 33,4% sisemajanduse kogutoodangust, nende arvele tuleb umbes 90% ekspordist ning need hõivavad 93,6% tööjõust (2009). Viimastest enamik on naturaalmajanduslikud talunikud, kellest 90% on naised. Tööstuse osa SKT-s on 20,7% ja hõivatud 2,3%, teeninduse osa on 45,9% ja hõivatud 4,1% rahvastikust.
1990ndate algul alanud kodusõda kahjustas Burundi majanduslikku arengut tunduvalt. Turvalisuse puudumise tõttu vähenesid investeeringud mäendusse ning langes tööstus- ja põllumajandustoodang. Olukorda halvendasid veelgi 1990ndate teisel poolel kehtestatud rahvusvahelised majandussanktsioonid. Need olid suunatud peamiselt tutsidest koosneva linnaeliidi vastu, kuid koos sõjaga tõid nad kaasa suure majanduslanguse. Tekkis importkaupade nappus ja väljavedu raskenes, kuigi sanktsioonide mõju leevendas salakaubandus. Sõda naaberriigis Kongo DV-s 1990ndate keskel tõi kaasa kaupade, sealhulgas mäendussaaduste illegaalse väljaveo sealt Burundi kaudu.
Kodusõda halvendas tunduvalt Burundi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. 1990ndate keskel elas umbes 60% rahvastikust absoluutses vaesuses (enne kodusõja algust 1993 umbes 30%). Umbes 15% rahvastikust põgenes riigist; see vähendas tunduvalt toidu tootmist ning suurendas alatoitlust.
Aastatel 2004–2006 kasvas Burundi SKT igal aastal umbes 4% võrra. Poliitiline stabiilsus ja kodusõja lõpp parandasid abi saamise võimalusi, kasvas äriaktiivsus. Vaeste inimeste suur osakaal, madal haridustase ning juriidilise süsteemi ja võimu nõrkus võivad viia majandusreformide läbikukkumiseni. Burundi sõltub jätkuvalt välisabist.
Peamised eksportkaubad on kohv (valdav ekspordiartikkel) ning tee, mis annavad 90% valuutatulust. Ekspordi osakaal SKT-s on väga väike. Ekspordi maht ja tulud sõltuvad ilmastikust ja maailmaturu kohvi- ja tee hindadest. Kohvikaubandust kontrollivad tutsid.
Burundi on liitunud Ida-Aafrika Ühendusega, mis võib parandada riigi kaubandussidemeid.
Burundi majandus on väga sõltuv välisabist, sealhulgas otsesest eelarvetoetusest. Peamised doonorid on Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Jaapan. Abi osutavad ka Euroopa Liit ja teised rahvusvahelised organisatsioonid. Aastal 1986 hakati Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondiga sõlmitud lepingu alusel ellu viia programmi majanduse struktuuri mitmekesistamiseks, et vähendada Burundi sõltuvust kohviekspordist.
Põllumajandus.
a> on Burundi jaoks oluline nii kalapüügikohana kui ka veeteena.
Burundi on kivine maa, kus inimesed elatuvad naturaalmajanduslikust põlluharimisest või karjakasvatusest. Umbes 90% töötajatest on tegev põllumajanduses. Põllumajandus moodustab umbes 50% rahvuslikust kogutoodangust.
Maaharimine.
Peamine kaubanduslik põllukultuur ja eksportartikkel on kohvipuu (kohvioad moodustavad 90% ekspordist). Kohvi kasvatavad hutud, töötlevad ja turustavad aga tutsid. Kaubaks kasvatatakse ka teepõõsast ja puuvilla. Oma tarbeks kasvatatakse ube, maniokki, maisi, riisi, bataati, jamssi, maapähkleid, hernest ja sorgot. Kasvatatakse ka banaane, soja, aafrika õlipalmi ja suhkruroogu. Jamssi, maniokki, riisi, bataati ja ube kasvatatakse madalamatel nõlvadel. Kõrgemal kasvatakse hirssi, nisu ja otra.
Toidu tootmine on maa nappuse ja mulla viljakuse vähenemise tõttu katastroofiliselt vähenenud.
Tähtsamad ekspordikultuurid on kohv ja tee. 1980ndate lõpus muutus oluliseks ekspordiartikliks puuvill, kuid 1990ndate keskel selle tootmine langes järsult. Ka suhkrut jääb ekspordiks veidi üle. Suurema osa kohvist moodustab araabika. Kohvi kasvatab umbes miljon väiketalupoega. 2000. aastal moodustas kohv umbes 70% riigi ekspordituludest, tee umbes 25%. Tootmine, eriti kohvitootmine on 1990ndate algusest tugevasti kõikunud, põhjuseks kodusõda ja maailmaturuhindade kõikumine. 1990ndate teisel poolel kahjustasid kohvi tootmist ka majandussanktsioonid, kuigi kohvi veeti välja ka salakaubana. 1999. aastal moodustasid kohvitulud veel ainult 30 miljonit USA dollarit. Peale sõja vähendas tootmist ka põud.
Karjakasvatus.
Väheviljakaid alasid kasutatakse karjamaadena, kus peetakse kitsi, lambaid, veiseid. Karjatamise intensiivsus on suur. Karjamaad katavad umbes kolmandiku riigi pindalast. Veiseid ja kitsi kasvatatakse liha- ja piimaloomadena. Kasvatatakse ka sigu. Tootlikkus on madal. 1990ndate alguses olid ka nahad tähtis ekspordiartikkel. Sõda kahjustas
Metsandus.
Metsad on maanappuse ning puiduga kütmise tõttu väheseks jäänud.
Kalandus.
Tanganjika järv on kalarikas. Seal toimub palju väikekalapüüki, millel pole rahvamajanduslikku tähtsust. 1990ndatel vähenes kalapüük sõja tõttu tunduvalt. Kala püütakse ka teistest veekogudest.
Tööstus.
Tööstusettevõtteid on vähe. Peamiselt töötlevad nad puuvilla ja kohvi või toodavad tarbekaupu. Vähesel määral töödeldakse puitu.
Kohalik turg võimaldab põhiliselt ainult kohaliku tooraine töötlemist sisetarbimiseks. Tööstuse arengut pärsib kaugus sadamatest. Seda on pidurdanud ka 1990. aastate kodusõda ja majandussanktsioonid.
Koos Kongo DV-ga on rajatud hüdroelektrijaam Rusizi jõele. Burundi impordib elektrienergiat rohkem kui ekspordib.
Burundi rikkalikud maavarad on põhiliselt kasutusele võtmata. Mõnesid neist saaks kasutada põllumaa viljakuse tõstmiseks. Takistuseks on olnud muu hulgas väljaveosadamate kaugus ja vähene julgeolek. Toodetakse mingil määral kulda, volframit ja kolumbiit-tantaliiti. Suur osa väljaveetavast kullast pärineb Kongo DV-st ja Tansaaniast. Paljud kaevandamise projektid peatas 1990. aastate kodusõda.
Transport.
Raudteid ei ole. 1987. aastal esitleti plaani ühendada Burundi ja Rwanda raudteega, mis viib Mombasast (Kenya) Kampalasse (Uganda) ning Kigomasse (Tansaania); neid ei ole ellu viidud.
Maanteede võrk on tihe, kuid nad on halvad.
Põhiosa ekspordist käib läbi Bujumbura, suundudes Kigoma-Ujiji (Tansaania sadama Tanganjika järve ääres) kaudu mööda raudteed Tansaania peamisse sadamasse Dar es Salaami või Kalemie järvesadama (Kongo DV) kaudu mööda raudteed ja jõgesid Matadisse.
Pealinnas ja suurimas linnas Bujumburas on Bujumbura rahvusvaheline lennujaam.
Väliskaubandus.
Tähtsamad ekspordiartiklid on kohv, tee ja suhkur.
Burundil on suur väliskaubanduse defitsiit. Ta on sõltuv tähtsaimast ekspordiartiklist kohvist; 1980ndate lõpust on tähtis tuluallikas ka tee.
Tähtsaimad eksporditurud on Suurbritannia ja Saksamaa.
Tähtsamad impordimaad on Belgia, Prantsusmaa, Sambia ja Tansaania.
Väliskaubandust pärsib meresadamate kaugus ja vajadus transiidiks kolmandate riikide kaudu. Tähtsamad väliskaubandussadamad on Dar es Salaam Tansaanias (1400 km Bujumburast) ja Mombasa Kenyas (2000 km Bujumburast). Kaubad liiguvad üle järve Tansaaniasse ning vähesel määral Kongo DV-sse ja maitsi Rwanda ning Uganda kaudu Kenyasse. 1990ndate keskpaigas kehtestatud sanktsioonide tõttu naaberriikide poolt kasutas Burundi teisi teid, eriti Sambia kaudu Durbanisse (Lõuna-Aafrika Vabariik).
Valuuta.
Valuuta rahaühik Burundi frank (valuutakood BIF). See jaguneb 100 santiimiks.
Ajalugu.
Maa esmaasukad olid praegu valitseva seisukoha järgi batvate ehk tvaade esivanemad.
Hiljutise ajani valitses arvamus, et sajandeid tagasi vallutasid riigi kõigepealt hutud (4.–7. sajandil pKr), siis tutsid (14.–17. sajandil), kusjuures viimased saabusid kahe lainena praeguse Etioopia või Egiptuse alalt, ning viimastest moodustusid kaks omavahel vaenujalal olevat tutside rühma; pärast tutside saabumist kujunes ka ühine rundi keel. See seisukoht kujunes 19. sajandi lõpul. 1990ndate algul levis seisukoht, et hutude ja tutside vahel puuduvad etnilised erinevused ning need postuleeriti alles koloniaalajal. Uuema seisukoha järgi on need kaks rühma algselt nimetatud erineva sotsiaalse staatuse järgi ("tutsi" tähendab 'veisterikas' ja "hutu" 'allutatud') ning pärast nimede saamist hakkasid need rühmad eralduma, omavahelised abielud muutusid harvaks ja nõnda kujunes erinev genofond, mis avaldub ka välimuses. On olemas ka arvamus, et hutud ja tutsud võivad küll olla eri päritolu, kuid praegune grupikuuluvus ei ole etnilise iseloomuga.
Burundi oli 16. sajandil kuningriik (Burundi kuningriik). Burundi kuningas ("mwami") oli 300 tutside sugukonnast koosneva ülikkonna ("gwana") eesotsas. Ülikud nõudsid põlluharijatelt ja karjakasvatajatelt andamit või maksu. Kohalikul tasandil olid ülikud kuningast üsna sõltumatud. Õigused kuningaseisusele olid ainult neljal sugukonnal: Bataga sugukonnal (kuninganimi Mutaga), Bezi sugukonnal (kuninganimi Mwezi), Bambutsa sugukonnal (kuninganimi Mwambutsa) ja Batare sugukonnal (kuninganimi Ntare). Ülikkonnast allpool olid tavalised tutsid. Ainult tutsidel oli õigus omada maad ja veiseid. Hutud, kes moodustasid alama seisuse, harisid maad. Arvukate segaabielude tõttu hutude ja tutside vahel kujunes etniline kuuluvus sajandite pikku eluhoiaku küsimuseks: karjakasvatajaid peeti tutsideks, põlluharijaid hutudeks. Mõlemad kõnelesid rundi keelt.
18. sajandil kindlustasid tutsidest kuningad oma võimu maa, tootmise ja jaotamise üle, arendades välja "ubugabire" süsteemi: elanikud olid kuninga kaitse all ning pidid selle eest maksma andamit ja jätma maa kuninga valdusse.
19. sajandil pidid Burundi elanikud end kaitsma Ida-Aafrika orjakaubanduse eest: Aafrika idarannikult tulnud araablastest orjakaupmehed pidasid orjajahti.
Kuigi Euroopa maadeuurijad ja misjonärid külastasid seda piirkonda juba 1856. Esimesed nimeliselt teada olevad eurooplased, kes praeguse Burundi alal viibisid, olid Richard Francis Burton ja John Hanning Speke. Niiluse lätteid otsides jõudsid nad Tanganjika järveni. Neile järgnesid 1871 Henry Morton Stanley ja David Livingstone. Järgmistena tulid 1879 misjonärid valgete isade ordust; aastal 1881 süüdistati neid sõpruses orjakaupmeestega ning kohalikud tapsid nad.
Kongo konverentsil määrati Burundi ala 8. novembril 1884 Saksamaa mõjupiirkonda. Esialgu sakslased maad ei hõivanud. Aastal 1885 määrati kindlaks piir Kongoga, 1886 Briti aladega. Aastal 1892 käis austerlane Oscar Baumann maal, mis moodustas Ruanda-Urundi ala Saksa Ida-Aafrika koosseisus. Alles 1896 saabusid esimesed saksa sõdurid ja misjonärid. Rajati sõjaline jaam Usumbura (praegu Bujumbura linn).
a> sinisega ning ülejäänud Saksamaa kolooniad halliga.
Aastal 1899 sai Burundi alast osa Ruanda-Urundi protektoraadist Saksa Ida-Aafrika koosseisus; pealinnaks sai Usumbura. Saksa koloniaalvõimud valitsesid maad kohaliku kuninga ja aadlike abiga. Kuni 1906 moodustas Burundi ala sõjaväelise ringkonna, hiljem oli ta tsiviilhalduse all.
Aastal 1916 okupeerisid Ruanda-Urundi protektoraadi Esimese maailmasõja käigus Belgia väed. Versailles' rahuga anti Burundi ala 28. juunil 1919 Belgiale. Aastal 1923 andis Rahvasteliit Belgiale mandaadi Ruanda-Urundi üle, mis hõlmas tänapäeva Rwanda ja Burundi territooriumi. Belglased haldasid seda ala kaudselt, toetudes ülikkonnale, milles domineerisid tutsid. Aastal 1924 keelustas Belgia igasuguse orjanduse. Alates 1925. aastast valitseti Burundi ala Kongost.
Pärast Teist maailmasõda sai Ruanda-Urundist 13. detsembril 1946 ÜRO hooldusterritoorium Belgia halduses. 1948 lubas Belgia tekkida võistlevatel parteidel. Kohalikel valimistel võitsid 1953 hutude parteid, piirkondlikel valimistel tutside parteid. See viis tutside ja hutude võõrdumiseni, sest viimased tundsid end endiselt rõhututena. Alates septembrist 1959 loodi arvukalt parteisid, mis järgisid etnilisi või sugukonnapiire. Erandiks oli tutsi printsi Louis Rwagasore juhitud partei Liit Rahvusliku Progressi Eest (UPRONA), mille juhtkonna seas oli nii tutsisid kui ka hutusid. Teine suurem partei oli Kristlik-Demokraatlik Partei, mida toetas Belgia. Novembris 1959 puhkesid hutude ja tutside vahel suured rahutused, mille belglased alla surusid.
Kevadel 1961 sai maa autonoomse ajutise valitsuse Joseph Cimpaye juhtimisel (Joseph Cimpaye valitsus), milles osalesid paljud parteid. 26. septembril 1961 toimusid ÜRO järelevalve all esimesed parlamendivalimised; UPRONA sai selge võidu. Uueks peaministriks sai prints Louis Rwagasore. Juba 13. oktoobril 1961 mõrvas peaministri, kes oli abielus hutuga, kreeka päritolu palgamõrvar Ioannis Kageorgis. Mõrva tellimises süüdistati Kristlik-Demokraatlikku Parteisse kuulunud Batare sugukonna liikmeid; nad hukati avalikult jaanuaris 1963. UPRONA lõhenes etnilisel alusel. Uueks valitsusjuhiks sai 20. oktoobril 1961 Tare sugukonna tutsi André Muhirwa, kes jäi sellele ametikohale 1963. aastani, nii et temast sai iseseisva Burundi esimene peaminister.
6. juunil 1962 otsustas ÜRO anda iseseisvus Rwandale ja Burundile eraldi. 1. juulil 1962 iseseisvusid Rwanda Vabariik ja Burundi Kuningriik. Burundis tekkis konstitutsiooniline monarhia tutsi kuninga Mwambutsa IV juhtimisel, mis nägi ette hutude ja tutside võrdse esindatuse võimu juures.
1. juulil 1962 lõhenes valitsuspartei rivaalitsevateks rühmitusteks. Monrovia rühm koosnes mõõdukatest läänemeelsetest tutsidest ja hutudest hutu Paul Mirerekano juhtimisel, Casablanca rühm radikaalsetest tutsidest. Esialgu pääses mõjule Monrovia rühm, kust tulid peaministrid André Muhirwa ning 18. juunist 1963 Pierre Ngendandumwe. Kui kuningas Mwambutsa IV viis läbi nelja hutust ministri vabastamise, astus Ngendandumwe peaministri ametist tagasi. Ta asendati radikaalse tutsi Albin Nyamoyaga, kes moodustas 6. aprillil 1964 uue valitsuse. Nyamoya loobus oma eelkäijate läänemeelsest poliitikast ning toetus Hiina Rahvavabariigile. Tekkisid piiritülid Kongo DV-ga. Kui detsembris leiti suuremal hulgal Hiina päritolu relvi, kaotas Nyamoya kuninga usalduse. 8. jaanuaril 1965 vabastati ta ametist. Tema asemele nimetati tema eelkäija Ngendandumwe, kelle aga 15. jaanuaril mõrvas rühm radikaalseid tutsisid. Kuningas nimetas uueks peaministriks UPRONA esimehe Joseph Bamina. 10. mail 1965 toimusid esimesed parlamendivalimised pärast iseseisvuse väljakuulutamist. UPRONA saavutas 64% häältega veenva võidu. Radikaalne tutside Rahvapartei sai 30% häältest ning läks UPRONA-ga konfrontatsioonile. Hoolimata valmisvõidust sundis kuningas hutust peaministri Bamina tagasi astuma. 24. juulil kuulutas kuningas välja erakorralise seisukorra. Uueks valitsusjuhiks sai 13. oktoobril 1965 kuninga erasekretär, Bezi sugukonda kuulunud tutsi Léopold Biha. Nii radikaalsed tutsid kui ka võimust ilma jäetud hutud üritasid oktoobris 1965 riigipööret. Tutsidest koosnev armee tappis seoses sellega üle 5000 hutu, sealhulgas endise valitsusjuhi Bamina ja UPRONA endise esimehe Mirerekano. Diskrediteeritud kuningas suundus Euroopasse. Riik oli kodusõja äärel. 24. märtsil 1966 määras kuningas regendiks prints Charles Ndizeye. Tegeliku võimu pärast riigis võitlesid armee ülemjuhataja Michel Micombero ja prints Charles Ndizeye.
8. juulil 1966 kukutas kuningas Mwambutsa tema poeg prints Charles Ndizeye (Ntare V) ja põhiseaduse kehtivus peatati. 11. juulil 1966 sai Biha asemel valitsusjuhiks Michel Micombero Ntare V asus troonile 1. septembril.
Esimene Vabariik.
28. novembril 1966, kui kuningas viibis välismaal, kukutas ta veretu riigipöördega peaminister kapten Michel Micombero, kes kuulutas välja vabariigi ja enda selle presidendiks. Michel Micomberost sai esimene Burundi Vabariigi president. Seda loetakse Esimese Vabariigi alguseks. Ühtlasi kaotati peaministri ametikoht. Tegelikult tekkis sõjaväeline režiim. Micombero oli Rahvusliku Revolutsiooninõukogu (kaotati 1968) eesotsas.
Mõne aastaga kõrvaldas Micombero kõik hutud juhtivatelt kohtadelt sõjaväes, politseis ja halduses. Septembris 1969 tekid viimased sõjaväkke jäänud hutudest ohvitserid riigipöördekatse. See ebaõnnestus ning detsembris 1969 hukati 23 inimest. Micombero toetus üha enam oma kodukandi tutsidele ning pahandas sellega teisi tutside sugukondi. Aastal 1971, pärast Revolutsiooni Ülemnõukogu asutamist, kõrvaldati juhtivatelt positsioonidelt viimased mõõdukad tutsid. Loodud 30-kohalisse organisse kuulus veel vaid kaks hutude esindajat ja kaks "ganwa" esindajat.
Kui Ntare V 30. märtsil 1972 teadmata põhjusel (oletused ulatuvad tema julgeoleku ja isikliku amnestia kinnitusest vägivaldse röövimiseni) Ugandast kodumaale naasis, ta arreteeriti. 16. aprillil algas pärast hutude massilist arreteerimist hutude mäss. 29. aprillil vabastas Micombero kogu oma valitsuse ning valitseva partei esimehe ning võttis riigi täielikult enda kontrolli alla. Bujumburas puhkesid rahutused. Micombero pooldajad mõrvasid Ntare V tema maamajas, kus ta vahi all viibis. 6. mail sai Micombero endale ustavate vägede abil mässust jagu. Kõik 450 armeesse jäänud hutut mõrvati. Armee mõrvas järgnevatel kuudel 100 000 kuni 250 000 hutut. Samal ajal hukkus kättemaksuaktsioonide käigus 3000 kuni 10 000 tutsit. Kogu hutude eliit oli 1973. aasta keskpaigaks surnud või eksiilis. Sajad tuhanded burundilased põgenesid. Rahutused jätkusid 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses. Püüdes võita USA poolehoidu, süüdistas valitsus, milles domineerisid tutsid, hutudest mässajaid poolehoius kommunismile, kuid see pole usutavalt tõendatud.
Juulis 1972 taastas president peaministriga valitsuse. 15. juulist 1972 oli radikaalne tutside liider Albin Nyamoya veel kord peaminister. 11. juulil 1974 peatas Micombero põhiseaduse kehtivuse ja võttis endale täieliku võimu. Parlament saadeti laiali ning Micombero oli nii riigipea, valitsusjuht kui ka valitseva partei esimees.
Teine Vabariik.
1. novembril 1976 kukutas Micombero sõjaväeline riigipööre, mida juhtisid kolonel Jean-Baptiste Bagazaja kolonel Édouard Nzambimana. Moodustasti Kõrgema Revolutsioonilise Nõukogu, mis võttis valitsusvastutuse. Micombero põgenes Somaaliasse. Sellest sai alguse Teine Vabariik. Jean-Baptiste Bagazast sai uus riigipea ning Édouard Nzambimanast valitsusjuht ajavahemikuks 12. novembrist 1976 kuni 13. oktoobrini 1978, mil peaministri ametikoht jälle kaotati. Kuid vaid vähesed 1972. ja 1973. aasta veresauna süüdlased arreteeriti ja mõisteti süüdi. Kuigi Bagaza oli peamiselt tutside sõjaväelise režiimi eesotsas, ajas ta pigem vasakpoolset poliitikat (algatas maareformi ja valimisreformi) ning püüdis saavutada rahvuslikku leppimist. Pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist ja väljakuulutamist 1981 sai Jean-Baptiste Bagaza ametlikult presidendiks. Oktoobris 1982 toimusid esimesed parlamendivalimised pärast 17-aastast vaheaega. Igas ringkonnas kandideeris kaks kandidaati valitsevast parteist UPRONA-st. 31. augustil 1984 valiti Bagaza ainsa kandidaadina riigipeaks tagasi. Pärast seda hakkas ta maha suruma usulist tegevust ja kinni pidama poliitilisi vastaseid. Aastal 1986 asutati esimene opositsioonipartei FRODEBU. Selle esimees oli Melchior Ndadaye.
Esimene Buyoya periood.
Bagaza, kes võttis osa frankofoonia tippkonverentsist Kanadas, kukutati septembris 1987 sõjaväelise riigipöördega major Pierre Buyoya juhtimisel. Ta saatis opositsiooniparteid laiali, peatas põhiseaduse kehtivuse ning asutas oma Sõjaväelise Komitee Rahvuslikuks Päästmiseks (CSMN). Buyoya ohjeldas repressioone ja tegi lõpu Bagaza katoliiklusevastasele poliitikale. 1988 viisid kasvavad pinged valitsevate tutside ja enamusrahva hutude vahel vägivaldsete kokkupõrgeteni sõjaväe, hutu opositsiooni ja konservatiivsete tutside vahel. Augustis puhkesid lahingud. Tol aastal tapeti hinnanguliselt 150 000 (teisel hinnangul 20 000) inimest. Naabermaadesse, eriti Rwandasse, voolas kümneid tuhandeid põgenikke. Kumbki pool süüdistas teist sõja alustamises. Buyoya moodustas komisjoni rahutuste põhjuste uurimiseks ja demokraatlike reformide kavandamiseks. Oktoobris 1988 moodustati uus valitsus. Peaministriks määrati hutu ja esimest korda olid hutud valitsuses enamuses.
1989. aasta keskpaigaks olid peaaegu kõik hutud, kes olid 1988 põgenenud, tagasi tulnud. Aastal 1991 kiitis Buyoya heaks põhiseaduse, mis nägi ette presidendi, mitmeetnoselise valitsuse ning parlamendi. Aastal 1993 valiti ootamatult presidendiks peamiselt hutudest koosneva partei FRODEBU esindaja Melchior Ndadaye. Oktoobris 1993 ta mõrvati peamiselt tutsidest koosnevate relvajõudude riigipöördekatse käigus. Riik sattus kodusõtta, milles hukkus kolme aasta jooksul üle 150 000 inimese ja mis sundis põgenema sadu tuhandeid. Riik kannatas majandusprobleemide all ning sõltus endiselt rahalisest ja tehnilisest välisabist.
FRODEBU valitsus taastas lõpuks kontrolli sündmuste üle ja valis jaanuaris 1994 presidendiks Cyprien Ntaryamira. Ent julgeolekuolukord halvenes endiselt. Aprillis 1994 hukkusid president Ntayamira ja Rwanda president Juvénal Habyarimana, kui nende lennuk alla tulistati. Sellest sai alguse Rwanda genotsiid. Burundis pärast Ntaryamira surma vägivald ja rahutused küll ägenesid, kuid üleüldisi tapatalguid ei olnud. 8. aprillil 1994 sai neljaks aastaks presidendiks Sylvestre Ntibantunganya, kuid julgeolekuolukord halvenes veelgi. Režiimi destabiliseerisid sadade tuhandete Rwanda põgenike sissevool ning hutude ja tutside relvarühmitused. Novembris 1995 kuulutasid Burundi, Rwanda, Uganda ja Zaire (praegu Kongo DV) välja Burundi rahuläbirääkimiste algatuse endise Tansaania presidendi Julius Nyerere vahendusel.
1996. aasta suvel kardeti, et Burundis kordub Rwanda genotsiid). Pinge kasvas, kui ühes põgenikelaagris Burundi keskosas mõrvati 20. juulil üle 300 tutsi naise ja lapse. Tapatalgutes süüdistati ühte hutude mässulist rühmitust. 25. juulil haaras võimu sõjavägi, kus domineerisid tutsid. Hutust president Sylvestre Ntibantunganya kukutati ning ta otsis varjupaika USA suursaatkonnas Bujumburas. Sõjaväelased saatsid parlamendi laiali, keelustasid parteid ja demonstratsioonid, seadsid sisse komandanditunni ning sulgesid Burundi piirid ja rahvusvahelise lennuvälja. Sõjavägi nimetas üleminekuvabariigi presidendiks riigipööret juhtinud tutsi majori Pierre Buyoya, kes oli olnud president 1987–1993. Riigipööre mõisteti laialdaselt hukka ning piirkonna riigid seadsid sisse majandussanktsioonid kuni põhiseadusliku valitsemise juurde naasmiseni. Buyoya nõustus 1996 parteide tegevust lubama. Hoolimata sellest ja rahvusvahelise kogukonna püüetest algatada rahuprotsessi, kodusõda sõjaväe ja hutu sisside vahel jätkus. 1993–1999 põhjustas rahvuslik konflikt Burundi hutude ja tutside vahel massilise põgenike voolu ja vähemalt veerandi miljoni inimese hukkumise. Kuigi paljud põgenikud on naasnud, on konflikti jätkumine tekitanud uusi põgenikke. Burundi väed on oma piire kindlustada püüdes tunginud Kongo DV territooriumile.
1998 kuulutas Buyoya välja üleminekupõhiseaduse ning partnerluse valitsuse ja opositsioonilise Rahvuskogu vahel. Kui rahuvahendaja Julius Nyerere oktoobris 1999 suri, nimetasid piirkonna riigijuhid Arusha rahuprotsessi rahuvahendajaks Nelson Mandela, kelle juhtimisel rahuprotsess taastus ja saavutati märgatavat edu. 2001 loodi hutude ja hutside ühisvalitsus. 2003 sai asepresident Domitien Ndayizeye vastavalt võimujagamise leppele presidendiks.
Burundi kodusõda lõppes ametlikult 2006. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigi vahendatud relvarahuleppega viimase mässuliste rühmitusega PALIPEHUTU-FNL. Leppe alusel see rühmitus 2009. aastal desarmeeriti, demobiliseeriti ning registreeriti parteina FNL.
Valitsus taastab infrastruktuuri ning suhteid naaberriikidega.
Burundi riigipead on loetletud Burundi riigipeade loendis.
Haridus.
Ametlikult kehtib kuueaastane koolikohustus (algkool). Aastal 2000 käis algkoolis umbes 65% lastest ning edasi õppis umbes 10% vastavas eas lastest.
Õppetöö toimub rundi keeles, 3. klassist hakatakse õpetama prantsuse keelt ja 5. klassist kasutatakse prantsuse keelt õppekeelena.
2000. aastal oli umbes 52% elanikest kirjaoskamatud.
Burundi ainus ülikool on Burundi Ülikool Bujumburas. Üle 10% üliõpilastest õpib erakõrgkoolides.
Rahvatervis ja tervishoid.
Probleemiks on malaaria, leetrid, gripp, kiiresti levinud AIDS ja teised haigused. Malaariaepideemiaid on põhjustanud metsade raie. Umbes 8% kõigist 15–49 aastastest on nakatunud HIV-i; Burundi on üks suurema HIV-i ja AIDS-i levikuga riike. Sagedased on kõhulahtisushaigused, eriti düsenteeria. Mägise asendi tõttu napib joodi, mistõttu kilpnäärmehaigused on epideemilised.
Toidu ebapiisava tootmise tõttu kannatab 2/3 rahvastikust alatoitluse all (päevane toit sisaldab alla 2100 kalori energiat).
1990ndate kodusõda halvendas tervishoiusüsteemi. 1990ndatel tervishoid detsentraliseeriti. Kohalikel omavalitsustel osutus raskeks tervise olukorda parandada. Keskvõimud viivad ellu vaktsineerimise ja elutähtsate ravimitega varustamise programme. Samuti on käigus perekonna planeerimise ja AIDS-i tõkestamise programm.
Umbes 60 protsendil rahvastikust on juurdepääs arstiabile. Umbes 10% rahvastikust elab heades sanitaartingimustes.
Tervishoiule kulutatakse umbes 4% rahvamajanduse kogutoodangust.
Ajakirjandus.
Kolm korda nädalas ilmub ainus, prantsuskeelne ajaleht Le Renouveau du Burundi, mis on riigi kontrolli all ja mida annab välja UPRONA. Selle trükiarv on umbes 20 000.
Riigiringhääling Radiodiffusion et Television Nationale du Burundi (varem Voix de la Révolution) edastab raadiosaateid prantsuse, inglise, rundi ja suahiili keeles. Raadiosaateid alustati 1960, telesaateid 1985.
Aastal 1996 hakkas tööle Euroopa Liidu finantseeritav eraraadiojaam Radio Umwizero (Raadio Lootus), mis püüab kaasa aidata rahvuslikule leppimisele.
Rahvaluule.
Kultuur on rohkem suuline kui kirjalik. On palju rahvaluulet, mis hõlmab jutte, legende ja valme ning luulet ja laule.
Rahvamuusika.
Oluline osa Burundi kultuuripärandist on trummimäng. Tavaline on "ingoma"-trummide ansambel 24 trummiga poolringis ning trummiga keskel.
Muusika on pentatooniline. Eriti tutsidel on lauludes peenemaid kõrguseristusi, mis võivad olla mõjutatud araabia muusikast.
Tähtsaim keelpill on sitritaoline "inanga", mida mängitakse nii soolopillina kui ka laulu saateks. Tavalised on ka ühekeeleline viiul, "likembe" ("mbira") ning flöödid.
Laul on enamasti ühehäälne, kuid batvadel polüfooniline ja joodeldamist sisaldav.
Toit.
Üks põhitoiduaineid Burundi köögis on oad, eriti punased oad. Neid sööb enamik burundulasi vähemalt kord päevas. Viimasel ajal on põhitoiduaineks saanud ka riis. Levinud on ka banaan, bataat, maniokk, herned ja mais.
Paljud perekonnad saavad liha endale lubada ainult paar korda kuus. Need, kes ise kasvatavad veiseid, lambaid ja kitsi, peavad neid staatusesümboliteks ega taha neid hea meelega tappa.
Magustoite eriti ei tehta, süüakse maapähkleid, suhkruroogu ja puuvilja.
Teatud pidustustel juuakse banaanikoduveini ("urwarwa"). Sorgost tehakse tehaseõlut ja koduõlut ("impeke"). Koduõlut joovad sõbrad ja perekonnaliikmed ühtsuse märgiks kõrrega ühest suurest anumast.


Bahrein.
Bahrein on saareriik Pärsia lahes.
Bahreini lähimad ülemerenaabrid on Saudi Araabia ja Katar. Esimesega ühendab Bahreini alates 1986. aastast Kuningas Fahdi tamm, maismaaühendus Katariga on rajamisel ja peaks valmima 2013. aastal.
Bahreini Kuningriik asub 33 saarel, millest suurim on Bahreini saar. Kõik suuremad linnalised asulad, kaasa arvatud pealinn Al-Manāmah, paiknevad just sellel saarel. Saart ühendab Saudi Araabiaga 25 km pikkune sildtamm.
Nimi.
Bahreini nimi tuleb araabiakeelsest sõnast "baḩr", mis tähendab "meri". Sõna "al-Baḩrayn" on kaksusevorm ja nii võib riigi nime eesti keelde tõlkida kui "kaks merd". Selles tähenduses on sõna kasutatud viiel korral ka Koraanis. Bahreini saarestikule kinnistus see nimi tõenäoliselt alles millalgi pärast 15. sajandit, vanad kreeklased tundsid neid saari Tylose nime all ja araablased Awali nime all.
Millist kahte merd on Bahreini saarestiku puhul silmas peetud, ei ole kindel.
Topograafia.
Bahrein on 33 saarest koosnev saarestik, mis asub Pärsia lahes Saudi Araabia idarannikul. Bahreini saarestiku suurimad saared on Bahreini saar, Al-Muḩarraqi saar, Umm an-Na'sān ja Sitra.
Bahreini kogupindala on 665 km². Umbes sama suur on maailma riikidest Singapur. Eestiga võrreldes võib öelda, et Bahrein moodustab umbes kaks kolmandikku Hiiumaast või on veidi suurem kui kolm Muhumaad. Bahreini rannajoone pikkuseks on 161 km. Kuna tegemist on saarestikuga, siis maismaapiir puudub.
Bahreini pinnamood on valdavalt tasane. Enamust riigi pindalast katavad kuivad kõrbetasandikud ja haritavat maad on vaid 2,82%. Jõgesid ega järvi saartel ei ole. Saarestiku kõrgeim punkt, 134 meetri (teistel andmetel 122 meetri) kõrgune Jabal ad-Dukhān ehk Suitsumägi asub Bahreini saare keskosas.
Kliima.
Bahreinil on ariidne kliima. Eristatakse kahte aastaaega: kõrgete temperatuuridega suve ja mahedat talve. Aasta keskmine kõrgeim õhutemperatuur on 30,1 °C ja keskmine madalaim õhutemperatuur 23,1 °C.
Suvine keskmine õhutemperatuur ulatub 38 °C, sageli ületab suvel õhusoojus 40 °C piiri. Juunis ja juulis tekitavad Saudi Araabiast ja Iraagist puhuvad edela- ja loodetuuled saartel tolmu- ja liivatorme.
Talv kestab novembrist märtsini ja õhutemperatuur on siis mõõdukas, jäädes vahemikku 10–25 °C. Sel perioodil domineerivad kagutuuled, mis toovad saarte kohale niisket õhku ja võivad tõsta õhuniiskuse taset isegi üle 90%.
Bahreinil on vähe sademeid, keskmine aastane sademete hulk on 72 mm ja sajupäevi on aastas keskmiselt kokku 9,9. Sajab tavaliselt ainult talvel.
Riigikord.
Bahrein on konstitutsiooniline monarhia, mis iseseisvus Suurbritannia võimu alt 15. augustil 1971. Esimene põhiseadus võeti vastu 1973. aastal, praegu kehtiv teine põhiseadus kiideti heaks 2002. aastal.
Bahreini riigipea on alates 2002. aastast kuningas, kellele kuulub vaatamata põhiseaduslikele piirangutele peaaegu absoluutne võim. Aastatel 1971–2002 oli riigipea tiitliks emiir.
Täidesaatvat võimu teostab alates 1971. aastast valitsuskabinet eesotsas peaministriga, kelleks on valitseva kuninga onu Khalīfah ibn Salmān Āl Khalīfah. Peaministri nimetab ametisse ja vabastab ametist kuningas. Vastavalt 2002. aasta põhiseadusele on kuningal õigus ka teisi valitsuskabineti liikmeid otse ametisse nimetada ja ametist vabastada.
Seadusandlik võim kuulub riigis kahekojalisele parlamendile. Konsultatiivnõukogu (ülemkoja) 40 liiget nimetab ametisse kuningas, Rahvuskogu (alamkoja) 40 liiget valitakse ametisse iga nelja aasta järel toimuvatel parlamendivalimistel. Naistele anti esmakordselt valimis- ja kandideerimisõigus 2002. aasta parlamendivalimistel.
Rahvastik.
Inimasustus Bahreini saarel ulatub tagasi eelajaloolistesse aegadesse, mistõttu on seda peetud üheks võimalikuks Eedeni aia asukohaks.
Viimased kaks rahvaloendust toimusid Bahreinis 2001. ja 2010. aastal. Kõik andmed vahepealsest ja hilisemast perioodist on hinnangulised.
Riigi põliselanikeks on araablased. Põliste Bahreini araablaste hulk on siiski üsna madal, moodustades 2010. aasta rahvaloenduse andmetel veel ainult 46% kogu riigi elanikkonnast. Ülejäänud 54% moodustasid sisserännanud. Immigrantide arv ja osakaal rahvastikust on pidevalt kasvanud. Kõige suurema immigrantide rühma moodustavad Aasia riikidest saabunud inimesed – nende koguarv oli 2010. aastal 562 040. Nende seas on omakorda kõige enam Indiast pärit immigrante, teisel kohal on Iraanist saabunud võõrtöölised.
Bahrein on üks tihedama inimasustusega riike maailmas, kus ühel ruutkilomeetril elab umbes 1857 inimest. 90% riigi elanikkonnast elab Bahreini saare põhjaosa linnades. Suurimad linnalised asulad on Al-Manāmah, Al-Muḩarraq, Ar-Rifā‘, Madīnat Ḩamad ja Madīnat ‘Īsá.
Sooliselt on Bahreinis tugev meeste ülekaal – 2010. aastal elas riigis 768 414 meest ja 466 157 naist, moodustades vastavalt 62,2% ja 37,8% elanikkonnast. ÜRO andmetel perioodi 2005–2010 kohta oli keskmine oodatav eluiga riigis 75,6 eluaastat, meestel 74,3 ja naistel 77,5.
Kuigi Bahreini riigikeel on araabia keel, räägitakse laialdaselt ka inglise keelt. Samuti on levinud suurimate vähemuskogukondade keeled, pärsia ja urdu keel.
Valdav ja ametlik religioon on islam, seda usku tunnistas 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 866 888 inimest ehk 70,2% elanikkonnast. Islami osakaal on aastate jooksul immigratsiooni tulemusel pidevalt vähenenud, veel 2001. aastal moodustasid muslimid 81,2% riigi rahvastikust.
Arvatakse, et islamiusulistest umbes kaks kolmandikku on šiiidid ja üks kolmandik sunniidid.
Muude religioonide esindajaid on umbes 29,8% elanikkonnast, suurimad vähemususkkonnad on kristlased ja hinduistid.


Bahama.
Bahama on saareriik Atlandi ookeanis Florida ranniku lähedal.
Geograafiline asend.
Riik asub Kariibi meres paiknevatel Bahama saartel, kuhu kuulub umbes 700 korallsaart ja ligi 2000 korallrahu. Saarestik asub Põhja-Ameerika mandri lähedal, Florida poolsaarest kagu pool ja Kuuba saarest põhja pool.
Ajalugu.
Arvatavasti maabus Kolumbus 1492. aastal Ameerikat avastades Bahamale kuuluval San Salvadori saarel. Tollal elasid saartel taino indiaanlased.
1718. aastal sai Bahamast Suurbritannia valdus. 1964. aastal sai omavalitsuse ja 1973. aastal kuulutati iseseisvaks riigiks.
Rahvastik.
85% elanikest on mustanahalised neegerorjade järeltulijad, 12% on valgenahalisi.
Bahamalased on väga religioossed inimesed. Peamine usund on kristlus (suuremad rühmad on baptistid, anglikaanid ja katoliiklased).


Betti Alveri auhind.
Betti Alveri kirjandusauhind on Betti Alveri nimeline kirjandusauhind, mida annab välja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, Betti Alveri testamendis väljendatud viimse soovi alusel. Auhind antakse välja igal aastal kirjaniku sünniaastapäeval, 23. novembril, Tartu Kirjanduse Majas. Auhinna väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital.
Betti Alveri kirjandusauhind määratakse aasta jooksul ilmunud silmapaistvama ilukirjandusliku debüütteose autorile.
Aastatel 2007–2010 oli auhinna suuruseks 15 000 krooni.


Biograafiad.
"Siin loetletakse nii seni eestikeelsest Vikipeediast loetavad biograafiaid kui ka biograafiaid, mis võiksid Vikipeedias olla.
__NOTOC__
A.
"Vaata Biograafiad (A)"
B.
"Vaata Biograafiad (B)"
C.
"Vaata Biograafiad (C)"
D.
"Vaata Biograafiad (D)"
E.
"Vaata Biograafiad (E)"
F.
"Vaata Biograafiad (F)"
G.
"Vaata Biograafiad (G)"
H.
"Vaata Biograafiad (H)"
I.
"Vaata Biograafiad (I)"
J.
"Vaata Biograafiad (J)"
K.
"Vaata Biograafiad (K)"
L.
"Vaata Biograafiad (L)"
M.
"Vaata Biograafiad (M)"
N.
"Vaata Biograafiad (N)"
O.
"Vaata Biograafiad (O)"
P.
"Vaata Biograafiad (P)"
Q.
"Vaata Biograafiad (Q)"
R.
"Vaata Biograafiad (R)"
S.
"Vaata Biograafiad (S)"
Š.
"Vaata Biograafiad (Š)"
Z.
"Vaata Biograafiad (Z)"
Ž.
"Vaata Biograafiad (Ž)"
T.
"Vaata Biograafiad (T)"
U.
"Vaata Biograafiad (U)"
V.
"Vaata Biograafiad (V)"
W.
"Vaata Biograafiad (W)"
Õ.
"Vaata Biograafiad (Õ)"
Ä.
"Vaata Biograafiad (Ä)"
Ö.
"Vaata Biograafiad (Ö)"
Ü.
"Vaata Biograafiad (Ü)"
X.
"Vaata Biograafiad (X)"
Y.
"Vaata Biograafiad (Y)"
Biograafiad


Baski keel.
Baski keel ("euskara") on peamiselt Baskimaal kõneldav keel, mis moodustab omaette keelkonna.
Baski keele oskajate levik Baski autonoomse piirkonna, Navarra (2001) ja Põhja-Baskimaa (2006) omavalitsuste elanike hulgas protsentides
Baskimaa asend Hispaanias ja Prantsusmaal
Staatus ja kõnelejad.
Baski keelt kõnelevad peamiselt baskid.
Baski autonoomses piirkonnas Hispaanias on ta kõrvuti hispaania keelega ametlikuks keeleks. Baski keel on osaliselt säilinud ka Navarra provintsis Iruñea linnast põhja pool. Prantsusmaal Pyrénées-Atlantiques'i departemangus Bayonne'i linnast lõuna pool on ta kõrvuti prantsuse keelega käibel kõnekeelena.
Baskimaalt väljarändajate järeltulijad (ränne toimus 17.–19. sajandil) räägivad baski keelt peamiselt Argentinas, Brasiilias, Ameerika Ühendriikides (peamiselt Californias, Idahos ja Nevadas) ja Kanadas.
Kõnelejate koguarv on 600 000–700 000 (Hispaanias 450 000, Prantsusmaal 70 000, Ameerikas 80 000). Enamik kõnelejaid on kakskeelsed.
Keskajal oli baski keele leviala Euroopas laiem kui praegu. Baski keel on taganenud peamiselt hispaania ja katalaani keele ees.
Kiri.
Veel 20. sajandi algul oli kasutusel paljude diakriitiliste märkidega ortograafia. Aastal 1964 võeti kasutusele uus ortograafia, kus on ainult üks diakriitiline märk ühe hääliku märkimiseks. Osa häälikuid märgitakse kahe tähe ühendiga.
Foneetika ja hääldus.
Kõlapilt meenutab hispaania keelt, sest baski keel on hispaania keele hääldust mõjutanud. Täishäälikute süsteem on peaaegu sama, kaashäälikutest on lähedased põrisev "r" ning peenendatud "l" ja "n". Peenendus (palatalisatsioon) on baski keeles palju rohkem levinud. Sarnane hispaania keelega on ka heliliste sulghäälikute teisenemine sõna sees.
Murded.
Hoolimata väikesest levialast on baski keelel palju murdeid. Eristatakse 6 või 9 murret, millel omakorda on palju murrakuid.
Hääldus on murdeti erinev, kuid erinevused pole siiski väga suured.
Päritolu.
Baski keelt peetakse jäänukiks kunagi Lääne-Euroopas levinud keelkonnast. Ta ei sarnane ühegi oma naaberkeelega. Baski keelt on siiski seostatud nii kaukaasia (eriti kartveli) keeltega (mõned silmatorkavad grammatilised iseärasused on baski keelel ühised gruusia keelega) kui ka berberi keeltega.
Grammatika.
Üks baski keele eripära võrreldes teiste Euroopa keeltega on ergatiivne lausekonstruktsioon: kui öeldiseks on sihiline tegusõna, siis on alus ergatiivses käändes (käändelõpp -"k"), sihitis aga ilma käändelõputa absolutiivses käändes. Kui öeldiseks on sihitu tegusõna, on ka alus absolutiivis.
Käändelõpud ei lisandu üksikutele sõnadele, vaid tervetele fraasidele. Käändeid on 13 või 15 ja käändelõppe on raske eristada arvukatest sufiksitest. Tegusõnade vormide süsteem on keeruline, sest neile võivad lisanduda nelja tüüpi isikutunnused. (Tegusõna ühildub aluse, kaudsihitise ja sihitisega isikus ja arvus ning tunnus märgib ka isikut, kellega räägitakse.) Adressaadi isikutunnustel on ainsana baski keele grammatikas sooerinevus. Legendi järgi ei olevat isegi Kurat suutnud baski keele tegusõnavorme ära õppida. Tegusõna vormide arv ulatub tuhandetesse. Tõsi küll, enamiku tegusõnade puhul kasutatakse vormide moodustamiseks abitegusõnu.
Sõnatuletus sufiksite abil ja sõnade liitmine on väga arenenud.
Sõnavara.
Baski keeles on palju ladina, hispaania ja prantsuse laene, samuti mõned keldi ja araabia laenud. Baski keelest on laenatud näiteks hispaania sõnad "izquierdo" 'vasak' ja "chatarra" 'vanaraud, koli' ning võib-olla prantsuse sõna "bizarre" 'veider, pentsik' (baski "bizar" 'habe'; siit ka eesti "bisarne").
Sõnavara on väga rikas. Baski keelele on omane ka rikkalik onomatopöa.
Ajalugu.
Vanimad jäljed baski keelest on esimestest sajanditest pKr pärinevatel Akvitaania (Gallia osa, Gaskoonia) ladina kirjas raidkirjadel säilinud inimeste, jumaluste ja hõimude nimed, näiteks "Andere" ('naine'), "Nescato" ("neskato" 'neiu'), "Cison" ("gizon" 'mees'), ning samuti mõned omadussõnad ja sufiksid. Seda keelt nimetatakse akvitaania keeleks.
Kaks baskikeelset sõna leidub aastast 950 pärinevas ladinakeelses käsikirjas. Esimesed baskikeelsed tekstid (eri murretes) pärinevad 15. sajandist, esimene trükitud raamat (luulekogu) ilmus 1545.
Alates 1960. aastatest on välja arendatud ühtne baski kirjakeel "Euskara batua", mis põhineb peamiselt Gipuzkoa ja Lapurdia murretel.
20. sajandil on baski keel jäänud oma levialal vähemuskeeleks. Franco valitsusajal oli baski keele kasutamine karistatav, kuid viimastel aastakümnetel on keel Hispaanias oma positsiooni tugevdanud. Piirkondades, kus koolis õpitakse baski keelt, kasvab keeleoskus noorte seas ja ka paljud täiskasvanud õpivad keele ära. Maal on baski keel eriti elujõuline. Baskikeelset kirjandust on ilmunud tohutult, ilmub palju nädalalehti. Kuni 20. veebruarini 2003 ilmus ka üleni baskikeelne päevaleht "Euskalduon egunkaria", kuid võimud sulgesid selle. Raadiojaamu on arvukalt ja töötab ka üks telekanal. Baskimaa ülikoolis on (küll mitte ainsa) õppekeelena tarvitusel baski keel.


Birma keel.
Birma keel kuulub Hiina-Tiibeti keelkonna Tiibeti-Birma rühma. See on Birma ametlik keel. Enamik Birma elanikke kõneleb seda emakeelena ning enamik ülejäänud birmalastest valdab seda. Emakeelseid kõnelejaid on umbes 30 000 000.
Sõnavaras on palju laene paali keelest. Kirjakeele ja kõnekeele vahel on märkimisväärne erinevus.
Kasutatakse lõunaindia kirjade hulka kuuluvat silpkirja. Vanim keelemälestis pärineb 1113. aastast.


Balkani poolsaar.
Balkani poolsaar ehk Balkan on poolsaareline piirkond Kagu-Euroopas Vahemere ja Musta mere ääres, Anatoolia ja Apenniini poolsaare vahel. Poolsaart piiravad läänest Aadria meri ja Joonia meri, idast Must meri ja Marmara meri, kagust Egeuse meri. Aasiast eraldavad poolsaart Marmara meri, Bosporuse väin ja Dardanellid.
Ta on üks kolmest Lõuna-Euroopa suurest poolsaarest (koos Pürenee poolsaare ja Apenniini poolsaarega).
Nimetuse "Balkani poolsaar" võttis esmakordselt kasutusele saksa geograaf August Zeune aastal 1808.
Põhja pool on ta umbes 1300 km laiune ning ulatub Sava ja Doonau jõest umbes 1030 km (teise arvestuse järgi 950 km) lõuna poole oma lõunatipu Tainaroni neemeni Kreekas Peloponnesose poolsaarel. Balkani poolsaare pindala on 629 000 ruutkilomeetrit ning ta jaguneb mitme riigi vahel. Need on Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaatia, Makedoonia, Montenegro, Kreeka, Rumeenia, Serbia, Kosovo, Sloveenia, ja Türgi (Euroopa-osa; İstanbulist lääne pool, kreeklased nimetavad seda Ida-Traakiaks). See jaotus tuleneb sellest, et Balkani poolsaare piiri on püütud samastada riigipiiriga, sealhulgas 1991. aasta eelse Jugoslaavia piiriga. Füüsilises geograafias loetakse poolsaare põhjapiiriks tavaliselt Doonau ja Sava jõge ning Julia Alpe (või mööda joont Rijeka–Ljubljana). Sel juhul jääb Balkani poolsaarelt välja Sloveenia, põhiosa Rumeeniast, väike osa Serbiast (Vojvodina) ja Horvaatia põhjaosa. Ala kogupindala on sel juhul 550 000 ruutkilomeetrit, millel elab 53 miljonit inimest. Maa on üldiselt mägine ja mitte eriti viljakas ning inimesed elavad paljudel juhtudel omavahel peaaegu isoleeritud kogukondadena. Poolsaare ajalugu on olnud rahutu, sõdade-, sissetungide- ja verivaenuderohke.
Pinnamood.
Nimi "Balkan" tuleneb türgi sõnast, mis tähendab 'metsaga kaetud mäge'. Poolsaar on saanud nime Balkani mägede ehk Stara planina (erinevalt teistest maadest kasutatakse Bulgaarias ainult viimast nime) järgi. Need mäed ulatuvad Kesk-Bulgaariast Serbiani. Varem olid Balkani mäed tuntud nime "Haemus Mons" all. See nimi arvatakse tulenevat traakiakeelsest sõnast "saimon" 'ahel'. Suurem osa piirkonnast koosneb loode-kagusuunalistest mäeahelikest. Peaahelikud on Dinaari mäed (Dinaari Alpid) Horvaatias ja Bosnias, mis jätkuvad Šar-Píndose massiivina, mis ulatub Albaaniast Makedoonia kaudu Kreekasse. Bulgaarias on Balkani mäed ehk Stara Planina ja Rodope mäed Kreeka piiri ääres ida-läänesuunalised. Rumeenias on Karpaatide suur kaar osa teisest mäestikust, kuid on lõuna poolt seotud Stara Planinaga. Kuigi paljud neist ahelikest on sakilised, ulatuvad vähesed mäetipud kõrgemale 2900 meetrist. Kõrgeim tipp on Mussala Rila-Rhodopes (2925 m). Karpaatide lõunaaheliku ja Stara Planina vahel laiub piki Doonau alamjooksu Alam-Doonau madalik. Doonau on piirkonna peamine kaubanduslik veetee. Teine suurem madalik on Maritsa madalik Bulgaarias. Madalikud asuvad põhiliselt idas ja rannikul.
Kliima.
Põhjas ja mägedes on kliima karm. Talvel on pakane ja sajab lund, suvel on kuum ja kuiv. Lõunas on talved mahedamad. Mere ääres on kliima vahemereline, parasvöötme mereline ja niiske subtroopiline, sisemaal paraskontinentaalne.
Taimestik.
Sajandite kestel on paljud metsad maha raiutud ning nad on asendunud võsa ja põõsastega. Lõunaosas ja mere ääres kasvab igihaljas (vahemereline) taimkate, sisemaal kasvavad Kesk-Euroopale iseloomulikud metsad (tamme- ja pöögi-, mägedes nulu- ja männimetsad). Metsa ülempiir on 1800–­2000 meetrit.
Mullad.
Mullad on üldiselt kehvad, välja arvatud tasandikel, kus loodusliku rohuga, viljakate muldade ja soojade suveilmadega alad pakuvad soodsa võimaluse põlluharimiseks.
Rahvad.
Balkani poolsaarel on üle 75 miljoni elaniku. Nad on enamasti slaavlased, kuid leidub ka teisi rahvaid. Slaavlaste hulka kuuluvad serblased (11 miljonit), horvaadid (4,5 miljonit), bosnialased (2,4 miljonit), makedoonlased (1,9 miljonit) ja bulgaarlased (7 miljonit). Albaanlased (6 miljonit, neist umbes 3,3 miljonit Albaanias), kreeklased (10,8 miljonit) ja rumeenlased kõnelevad mitteslaavi keeli (rumeenia keel kuulub romaani keelte hulka). On ka ungarlasi, sakslasi, türklasi (9,2 miljonit Türgi Euroopa-osas) ja mustlasi.
Mitmed Balkani poolsaare keeled moodustavad Balkani keeleliidu.
Et slaavlased rändasid 6. sajandil pKr piirkonda rohkearvuliselt sisse, mõjutas nende kultuur kohalikke mitteslaavi rahvaid, kelle keeltes on rohkesti slaavi laene. Teised mõjud on kaldunud tekitama piirkonnas kultuurilisi erinevusi. Enamik serblasi, bulgaarlasi, rumeenlasi ja makedoonlasi on õigeusulised, kuna aga horvaadid on põhiliselt katoliiklased. Osa alade sajanditepikkune okupatsioon türklaste poolt tõi kaasa paljude slaavlaste ja teiste pöördumise islamiusku. Moslemeid on eriti palju Serbias (Kosovos; albaanlased), Bosnias ja Hertsegoviinas, (bosnialased), Albaanias, Makedoonias (albaanlased) ja Bulgaarias (türklased). Lõuna-Albaanias (kreeklaste jaoks Põhja-Epeiroses) on valdavalt õigeusulisi Albaania kreeklasi.
Albaanias on levinud islam, õigeusklik kristlus ja katoliiklus. Kuigi Albaaniat nimetatakse valdavalt islamiriigiks, tähistavad inimesed nii kristlikke kui ka islami usupühasid. Kuigi enamik albaanlasi peab end moslemiteks, ei peeta islamist rangelt kinni. Bosnias ja Hertsegoviinas on levinud nii islam, õigeusk kui ka katoliiklus. Makedoonias on makedoonlased valdavalt õigeusulised, albaanlased valdavalt moslemid. Kosovos, mis nimeliselt on Serbia osa, on enamuses valdavalt moslemitest albaanlased. Ka Makedoonias elab palju albaanlasi. Põhja-Kreeka provintsis Makedoonias ja Edela-Bulgaarias elab makedoonlasi. Ida-Kreekas Traakia piirkonnas elab islami vähemus. Kreekas on ka albaania vähemus Epeiroses ja hiljutisi albaania sisserändajaid. Keskajal Kreekasse rännanud albaanlased arvaniidid on õigeusulised kristlased, kes kõnelevad albaania keele lõunamurret, mille nimi on Arvanitika.
Paljudes Balkani riikides on kommunismi mõju tõttu palju ateiste.
Ka mitmed Balkani poolsaare kristlikud rahvad on olnud Türgi kultuuri tugeva mõju all, millest annavad tunnistust tavad, toit, rõivad ja muusika.
Konnotatsioonid.
Mõned inimesed peavad nime "Balkan" poliitiliselt ebakorrektseks või koguni teotavaks. Ungarlased peavad Balkani riigiks nimetamist solvavaks ja ka rumeenlased ei armasta seda nimetust. Korrektne nimetus oleks "Kagu-Euroopa". See tuleb nähtavasti sellest, et Balkani poolsaarel on ebastabiilse piirkonna, omavahel vaenujalal olevate väikeriikide plahvatusohtliku piirkonna kuulsus ("Euroopa püssirohutünn"). Esimene maailmasõda sai alguse Balkanilt. Juba Klemens von Metternich ütleb, et Balkan algab maanteelt (Viini 3. linnaosast). Otto von Bismarck olevat öelnud, et Balkan ei ole väärt üheainsagi Pommeri grenaderi luid. Erinevalt paljudest teistest Balkani poolsaare rahvastest on bulgaarlastel oma Balkani identiteedisse positiivne suhtumine.
Geopoliitika ja rahvusvahelised suhted.
Minevikus on Balkani poolsaar olnud poliitiliselt ühendatud Rooma riigi, Bütsantsi ja Osmani impeeriumi koosseisu. Ikka ja jälle on Balkani poolsaarel olnud konflikte, kodusõdu ja etnilisi rahutusi.
Balkani poolsaar, mis kunagi oli Euroopa kõige arenenum osa, on viimase 550 aasta jooksul olnud kõige mahajäänum. Selle põhjuseks on olnud Euroopa kaubandusliku ja poliitilise keskuse nihkumine lääne poole ja Balkani poolsaare suhteline kõrvalejäämine majanduslikust arengust Türgi impeeriumi koosseisus.
Balkani rahvad hakkasid taasiseseisvuma 19. sajandist, ning Balkani sõdade käigus 1912–1913 tõmbus Türgi territoorium kokku praegustesse piiridesse.
Esimese maailmasõja puhkemise (1914) ajendiks oli Austria ershertsogi Franz Ferdinandi mõrvamine praeguses Bosnia ja Hertsegoviina pealinnas Sarajevos.
Pärast Teist maailmasõda mängisid Balkani poolsaarel väga tähtsat rolli Nõukogude Liit ja kommunism. Külma sõja ajal olid Balkani riigid peale Kreeka ja Türgi kommunistlikud. Jugoslaavial ja Albaanial oli küll kommunistlik valitsus, kuid nad langesid Nõukogude Liidu mõjusfäärist välja. Jugoslaavial oli teistsugune poliitika ning ta sai paremini läbi Läänega. Hiljem võttis ta koos paljude kolmanda maailma riikidega osa mitteühinemisliikumisest. Albaania oli Hiina satelliit või liitlane ning hiljem ajas isolatsionistlikku poliitikat.
Ainult Kreeka ja Türgi olid NATO liikmed. Bulgaaria, Rumeenia ja Sloveenia said 2004 NATO liikmeteks ning Sloveenia sai 2004 ka Euroopa Liidu liikmeks.
1990. aastatel mõjutas Balkani piirkonda tugevalt sõjaline konflikt endise Jugoslaavia territooriumil, millesse Bosnias ja Hertsegoviinas, Kosovos (mille kaitseks pommitati Serbiat) ja Makedoonias sekkusid ka NATO relvajõud. Aastaks 2004 teevad kõik Balkani riigid koostööd Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikidega. Kosovo albaanlaste staatus on lahendamata.
Ühine kõikidele Balkani maadele on kunagine kuulumine Türgi impeeriumi koosseisu, rahvusriikide hiline tekkimine ning etniline killustatus ja seetõttu pidev sõja- ja kodusõjaoht.
Balkani riigid kontrollivad otseseid maismaaühendusi Lääne-Euroopa ning Väike-Aasia ja Lähis-Ida vahel. Balkani poolsaar on olnud Siiditee nõelasilmaks. Venemaa ja endise Nõukogude Liidu jaoks on tegemist ühega vähestest juurdepääsudest maailmamerele.
Sajandite vältel on Balkani poolsaarel põrkunud katoliku kirik ja idakirikud ning islam ja kristlus.
Kui 19. sajandi esimesel poolel asus Kaspia mere ääres Bakuus üle poole tollal maailmas teada olevatest naftavarudest, algas maailmariikide (põhiliselt Venemaa, Inglismaa ja USA) võidujooks juurdepääsu pärast Kaukaasiale.
Kreeka on olnud Euroopa Liidu liige alates 1981. aastast. Sloveenia sai liikmeks 2004. Bulgaaria ja Rumeenia said liikmeks 2007. Türgi on avalduse Euroopa Liiduga liitumiseks esitanud juba 1963, kuid liitumine on ikka veel küsimärgi all.
Makedoonia ja Horvaatia on sõlminud Euroopa Komisjoniga esialgsed lepped liitumisprotsessile kaasaaitamiseks, kuid nad ei ole ametlikult Euroopa Liidu liikmekandidaadiks arvatud ning liitumistähtaega ei ole kindlaks määratud. Arvatav liitumistähtaeg on 2008 või hiljem.
Kõik teised riigid on avaldanud soovi tulevikus Euroopa Liiduga liituda.
Loodusvarad.
Balkani poolsaare loodusvarad on piiratud. Piirkond on liiga mägine, kliima on suvel liiga kuiv ja mullad on liiga kehvad, et põlluharimine saaks olla edukas peale piiratud kohtade, kus kasvatatakse oliive ja viinamarju. Energiaressursse napib. On mõned kvaliteetse kivisöe maardlad, millest tähtsamad asuvad Bulgaarias, Rumeenias, Serbias ja Bosnias. Halvema kvaliteediga pruunsöe maardlaid on rohkem, kuid sellel on piiratud kasutusvõimalused. Naftat napib, välja arvatud Rumeenias, kus ainsana Balkanil seda märkimisväärsel hulgal toodetakse. Väikesi naftaleiukohti on Serbias, Horvaatias, Albaanias ja Bulgaarias. Ka looduslikku gaasi toodetakse vähe, välja arvatud Rumeenias. See-eest kasutatakse elektrienergia tootmiseks laialt hüdroelektrijaamu, seda nii mägijõgedel kui ka Doonaul. Metallimaake on üldiselt rohkem kui teisi tooraineid. Rauamaaki on vähe, kuid mõnes Balkani riigis leidub märkimisväärsel hulgal vaske, tina, tsinki, kromiiti, mangaani, magnesiiti ja boksiiti. Mõnda neist metallidest eksporditakse.


Boriss Jeltsin.
Boriss Nikolajevitš Jeltsin [bor'iss nikol'aajevitš j'eltsin] (Борис Николаевич Ельцин) (1. veebruar 1931 Sverdlovski oblasti Butka küla – 23. aprill 2007 Moskva) oli Nõukogude Liidu ja Venemaa poliitik, Venemaa Föderatsiooni esimene president (1991–1999).
Noorpõlv.
Boriss Jeltsin sündis 1. veebruaril 1931 Butka külas Sverdlovski oblastis Talitsa rajoonis. Samal aastal tehti tema vanaisa kulakuks ja küüditati. Vanemad asusid varsti elama Kaasanisse, kus isa töötas ehitusel. Isa mõisteti süüdi nõukogudevastase propaganda eest ja viibis kolm aastat vangilaagris. Varsti pärast isa vabanemist asus perekond elama Bereznikisse Permi oblastis. Jeltsin lõpetas Bereznikis keskkooli ja astus seejärel Uurali Polütehnilisse Instituuti Sverdlovskis. Pärast instituudi lõpetamist ehitusinsenerina töötas Jeltsin ehitusorganisatsioonides. Ta tegi kiiresti karjääri, saades 32-aastaselt suure elamuehituskombinaadi direktoriks.
Boriss Jeltsini parteikarjäär.
Astus 1961 Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse (astus välja juulis 1990) ning 1969 asus parteitööle.
Kui Jeltsin oli saanud NLKP Sverdlovski oblastikomitee tööstussekretäriks, suunati ta 1976 Moskvasse NLKP Keskkomitee juures asuvasse Ühiskonnateaduste Akadeemiasse kuuajalistele kursustele. Kahe nädala pärast kutsuti ta vestlusele NLKP Keskkomiteesse ning 2. novembril 1976 määrati NLKP Sverdlovski Oblastikomitee esimeseks sekretäriks.
Aastast 1977 oli ta Sverdlovski oblasti parteijuht, kellena ta muuhulgas käskis Nõukogude juhtkonna käsul lammutada Ipatjevi maja, kus hukati tsaar Nikolai II. Maja lammutati üleöö koos vundamendiga ja viidi prügimäele, koht kaeti asfaldiga.
3. aprillil 1985, pärast Mihhail Gorbatšovi võimuletulekut tehti Jeltsinile ettepanek asuda juhatama NLKP Keskkomitee ehitusosakonda. 12. aprillil asus ta sellel ametikohal tööle. NLKP Keskkomitee juunipleenumil 1985 valiti ta NLKP keskkomitee ehitussekretäriks.
22. detsembril 1985 tegi Mihhail Gorbatšov Jeltsinile ettepaneku hakata Viktor Grišini asemel Moskva parteijuhiks. 24. detsembril 1985 vabastas NLKP Moskva Linnakomitee pleenum, millel võttis sõna Mihhail Gorbatšov, Viktor Grišini tema kohalt "omal soovil ja seoses pensionile minekuga" ning valis ühehäälselt Jeltsini uueks esimeseks sekretäriks. Jeltsin jäi sellele kohale 1987. aastani. 18. veebruaril 1986 valiti Jeltsin NLKP Keskkomitee pleenumil NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaadiks ning jäi sellele kohale 1988. aasta kevadeni. Pärast Poliitbüroo liikmekandidaatide seast väljaarvamist jäi ta NLKP Keskkomitee liikmeks.
Jeltsin võeti Moskva parteijuhi kohalt maha, sest oli NLKP keskkomitee oktoobripleenumil kritiseerinud Mihhail Gorbatšovi ja NLKP Keskkomitee sekretariaati reformide aegluse pärast. Kuigi Jeltsin oli südameveaga haiglas, viisid KGB agendid ta Mihhail Gorbatšovi käsul vägisi NLKP Moskva Linnakomitee pleenumile, kus ta 11. novembril 1987 maha võeti.
Jeltsin püüdis asjatult saada 1988. aasta juunis toimunud NLKP XIX üleliidulise konverentsi delegaadiks Moskva või Sverdlovski poolt. Lõpuks ta sai viimasel minutil konverentsi delegaadiks Karjala ANSVst.
NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi esitati Jeltsin kandidaadiks riigi suurimas valimisringkonnas Moskvas (rahvuslik-territoriaalses ringkonnas nr 1) ning ta valiti Nõukogude Liidu rahvasaadikuks. Jeltsini poolt hääletas 89,4% valijatest ning tema rivaali, Lihhatšovi-nimelise autotehase direktori Jevgeni Brakovi poolt 6,9% valijatest. Jeltsini valimisplatvormi kuulus muuhulgas üleskutse kärpida Nõukogude Liidu kosmoseuuringute programmi.
Esimesel Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil esitas Gennadi Burbulis Jeltsini kandidatuuri NSV Liidu Ülemnõukogu esimehe kohale alternatiivina Mihhail Gorbatšovile, kuid Jeltsin taandas oma kandidatuuri, viidates parteidistsipliinile. NSV Liidu Ülemnõukogu valimistel ei kogunud Jeltsin vajalikku arvu hääli, kuid Aleksei Kazannik loovutas talle oma koha Ülemnõukogus. Jeltsin oli detsembrini 1990 NSV Liidu Ülemnõukogu liige ning juunini 1990 NSV Liidu Ülemnõukogu ehitus- ja arhitektuurikomitee liige. Jeltsinist sai ka inimõiguste ja demokraatlike reformide eest seisva regioonidevahelise saadikurühma üks juhtidest.
Jeltsin kandideeris Vene NFSV Rahvasaadikute Kongressi Sverdlovskis ühenduse "Demokraatlik Venemaa" kandidaadina. Jeltsini usaldusisik ja tema valimiskampaania tegelik korraldaja oli Gennadi Burbulis. Selleks ajaks oli ta tuntud Gorbatšovi ja vanameelsete kommunistide karmi kriitikuna. Jeltsini arvates tuli reformide käiku kiirendada ning konservatiividega karmilt ümber käia. Liiduvabariikidele tuli rohkem võimu anda.
Boriss Jeltsin Venemaa juhina.
29. mail 1990 valiti Jeltsin Vene NFSV esimesel Vene NFSV Rahvasaadikute Kongressil bloki "Demokraatlik Venemaa" aktiivsel toetusel Vene NFSV Ülemnõukogu esimeheks. Jeltsini põhiline konkurent sellele ametikohale oli Ivan Polozkov, kellest hiljem sai Vene NFSV Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär. Pärast kahte tulemusteta hääletusvooru, milles Jeltsin sai 531 vajalikust häälest vastavalt 497 ja 503 häält, esitas kommunistlik partei mõõdukama kandidaadi – Vene NFSV Ministrite Nõukogu esimehe Aleksandr Vlassovi. Saadikute ees esines Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov, kes oli Jeltsini valimise vastu. Pärast seda võitis Jeltsin kohe esimeses hääletusvoorus, kogudes 535 häält.
12. juunil 1990 kuulutas Vene NSFV Rahvasaadikute Kongress välja Vene NFSV suveräänsusdeklaratsiooni. 12. juunit tähistatakse praegu Venemaa iseseisvuspäevana.
16. juunil 1990 loodi esimese Vene NFSV Rahvasaadikute Kongressi määrusega Konstitutsioonikomisjon, mille esimeheks valiti Ülemnõukogu esimees Jeltsin ning tema asetäitjaks Ülemnõukogu esimehe esimene asetäitja Ruslan Hasbulatov.
Juulis 1990 NLKP XXVIII kongressil astus Jeltsin NLKP-st välja. Ta põhjendas oma sammu sellega, et kui ta valiti Ülemnõukogu esimeheks, lubas ta astuda välja kõikidest parteidest ja poliitilistest liikumistest.
Augustis 1990 kirjutasid Jeltsin ja Mihhail Gorbatšov alla dokumendile, mille kohaselt tuli koostada uus majandusprogramm ning kooskõlastada keskvalitsuse ja liiduvabariikide vahelised suhted. Majandusprogramm sai tuntuks 500 päeva programmi nime all. Selle autoriteks oli grupp majandusteadlasi eesotsas Grigori Javlinski ja Stanislav Šataliniga. 1990. aasta sügisel loobus Mihhail Gorbatšov programmi toetamast ning seda ei viidudki ellu.
Jaanuaris 1991, kui sõjavägi hõivas Vilniuse telekeskuse, sõitis Jeltsin Tallinna. Seal kirjutati alla mitmele leppele Eesti, Läti ja Leeduga. See aitas takistada Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutada Eesti, Läti ja Leedu valitsust.
Mõnede Venemaa rahvasaadikute algatusel otsustati korraldada referendum Vene NFSV presidendi ametikoha sisseseadmise üle. Referendum määrati samale päevale üleliidulise referendumiga Nõukogude Liidu säilitamise üle.
19. veebruaril 1991 kritiseeris Jeltsin teleesinemises teravalt Mihhail Gorbatšovi ning kutsus teda üles presidendi ametikohalt tagasi astuma ja andma võimu üle Föderatsiooninõukogule, mis koosneks liiduvabariikide juhtidest.
17. märtsil 1991 peetud referendumil hääletas enamik inimesi Nõukogude Liidu säilitamise poolt, ent ka Venemaa presidendi ametikoha sisseseadmise poolt.
28. märtsil 1991 avati kolmas Vene NFSV Rahvasaadikute Kongress. Mitme saadiku nõudmisel keelas Nõukogude Liidu valitsus ära Jeltsini pooldajate miitingu ja tõi Moskvasse täiendavaid väeüksusi "saadikute julgeoleku tagamiseks". Kongressil anti Jeltsinile täiendavaid volitusi.
Mihhail Gorbatšov otsis kompromissi ning Novo-Ogarjovos algasid läbirääkimised liidulepingu üle. 23. aprillil 1991 kirjutas Jeltsin koos 8 endise liiduvabariigi esindajatega (välja jäid Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Gruusia ja Armeenia) ja Nõukogude Liidu president alla "9+1" leppele, mis pani aluse uue liidulepingu väljatöötamisele. See oleks andnud liiduvabariikidele Nõukogude Liidu raames suurema iseseisvuse.
Venemaa demokraatlikel presidendivalimistel 12. juunil 1991 sai Jeltsin 57% häältest. Jeltsin kandideeris koos Aleksandr Rutskoiga, kes kandideeris asepresidendi ametikohale, ja võitis esimeses voorus. Teised pretendendid Venemaa presidendi ametikohale olid Nikolai Rõžkov, Vladimir Žirinovski, Vadim Bakatin, Albert Makašov ja Aman Tulejev.
Seoses Vene NFSV presidendiks valimisega loobus Jeltsin Nõukogude Liidu rahvasaadiku volitustest.
Juunis 1991 moodustas Jeltsin oma seadlusega Vene NFSV juures asuva Riiginõukogu, mida konstitutsioon ette ei näinud. Selle tööd koordineeris riigisekretäriks määratud Gennadi Burbulis.
20. juulil andis Jeltsin välja seadluse, millega likvideeriti parteiorganisatsioonid riiklikes ettevõtetes ja riigiasutustes Venemaa territooriumil.
Liidulepingu allakirjutamine oli määratud 20. augustile 1991. 29. juunil oli Mihhail Gorbatšovil, Jeltsinil ja Kasahstani presidendil Nursultan Nazarbajevil Novo-Ogarjovos mitteametlik kohtumine, kus lepiti kokku, et pärast liidulepingu sõlmimist vahetatakse välja KGB juht Vladimir Krjutškov, kaitseminister Dmitri Jazov ja peaminister Vladimir Pavlov ning Nazarbajevist saab Nõukogude Liidu peaminister. KGB lindistas selle jutuajamise.
Augustiputš.
18. augustil 1991 isoleeriti Gorbatšov Vladimir Krjutškovi poolt juhitud riigipöörajate käsul tema suveresidentsi Krimmis. Järgmisel päeval teatati, et Gorbatšovi volitused presidendina on läinud üle asepresident Gennadi Janajevile. Jeltsin kihutas oma residentsist Arhangelskojes Moskva Valge maja (Vene NFSV nõukogude maja) juurde, et riigipöördele vastu panna, ning viibis seal kuni augustiputši lõpuni 21. augustil. Ta mõistis riigipöörde hukka ja kutsus üles vastupanule. Riigipöörde juhtide poolt moodustatud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee käsul oli Valge maja sõjaväe poolt ümber piiratud. Samas toimusid massilised rahvademonstratsioonid. Tuhanded relvastamata kodanikud kaitsesid Valget maja. Üks Tamani diviisi tankiüksus tuli Jeltsini poolele üle. Jeltsin pidas mälestusväärse kõne tankilt nr 110. Ka Tula diviisi dessantväelased olid valmis Valget maja kaitsma. Nende komandör kindral Aleksandr Lebed andis Vene NFSV asepresidendile Aleksandr Rutskoile ja kindral Kobetsile, kes oli Vene NFSV Ülemnõukogu sõjaväereformikomitee esimees, nõu, kuidas soomusmasinaid paigutada. Riigipöördekatse ajal andis Jeltsin välja mitmeid seadlusi, mis laiendasid Vene NFSV presidendi volitusi relvajõudude ja korrakaitseorganite üle ning tõid Vene NFSV alluvusse üle mitmed üleliidulised ministeeriumid ja ametkonnad. Riigipöördekatse ebaõnnestus. Rahva vastupanu, Jeltsini kiire tegutsemise ja hunta otsustusvõimetuse tõttu ei antudki käsku Valget maja rünnata. Kolm Valge maja kaitsjat hukkus, kui nad püüdsid 20. augusti ööl takistada soomusmasinate lähenemist hoonele. 21. augusti hommikul põgenes mitu riigipöörde juhti, sealhulgas Vladimir Krjutškov, Krimmi, taotledes kohtumist Gorbatšoviga. Gorbatšov keeldus kohtumisest. Jeltsin saatis Gorbatšovile järele päästemeeskonna, mida juhtis Aleksandr Rutskoi. Enamik riigipöörde organiseerijatest arreteeriti riigireetmise süüdistusega. Marssal Ahromejev, siseminister Pugo ja Krutšina sooritasid enesetapu. Liidulepingut ei kirjutatudki alla.
22. augustil 1991 peatas Jeltsin NLKP tegevuse ning seejärel keelustas selle. NLKP vara konfiskeeriti.
Oktoobris 1991 asus Jeltsin esimehena juhtima Venemaa uut valitsust. Samal ajal esitas Jeltsin radikaalsete reformide programmi, mille eesmärgiks oli üleminek turumajandusele.
Viiendal Venemaa Rahvasaadikute Kongressil (28. oktoober – novembri algus 1991) anti Jeltsinile erakorralised volitused, sealhulgas õiguse reformivalitsuse juhina välja anda normatiivseid seadlusi.
Septembris 1991 toetas Jeltsin Gorbatšovi ideed Nõukogude Liidu ümberkujundamisest Suveräänsete Vabariikide Liiduks ning oktoobris teatas, et "Venemaa ei esine kunagi Liidu lagundamise algatajana".
Sõltumatute Riikide Ühendus.
Detsembri alguses toimus Ukrainas rahvahääletus, kus hääletati iseseisvuse poolt. 7.–8. detsembril 1991 rajasid Venemaa ja Ukraina president ning Valgevene Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Belovežjes Sõltumatute Riikide Ühenduse. 24. detsembril võttis Venemaa üle Nõukogude Liidu koha ÜRO-s. Järgmisel päeval astus president Mihhail Gorbatšov tagasi ning Nõukogude Liit lakkas eksisteerimast.
21. detsembril 1991 toimus Alma-Atas mitme liiduvabariigi juhi kohtumine, millega Sõltumatute Riikide Ühenduse liikmete arv suurenes 11-le.
2. jaanuaril 1992 liberaliseeriti valitsuse määrusega, millele eelnes analoogilise sisuga presidendi seadus, enamiku tarbekaupade hinnad. 14. jaanuaril esines Ruslan Hasbulatov nõudmisega, et valitsus astuks tagasi. Sarnasele positsioonile asus ka Venemaa asepresident Aleksandr Rutskoi.
Suurem osa Jeltsini valitsuse igapäevasest tööst 1992. aastal toimus asepeaministri Jegor Gaidari juhtimisel. 16. juunil määras Jeltsin Gaidari peaministri kohusetäitjaks. Gaidari meeskond alustas suurt majandusreformi. Reform hõlmas hindade liberaliseerimise, eraäri ja maa eraomanduse legaliseerimise, vaba kaubanduse ja kommertspankade lubamise, riigiettevõtete massilise privatiseerimise ja sõjaliste kulutuste radikaalse kärpimise. Jeltsini majandusalase asjatundmatuse ja inflatsiooni pooldajate mõju tõttu oli reform varsti ohus. Novembris 1992 määras Jeltsin kõige mõjukama inflatsiooni pooldaja, Nõukogude Liidu Keskpanga endise juhi Viktor Geraštšenko Venemaa Keskpanga juhiks. Kui Venemaa Ülemnõukogu oli selle määramise heaks kiitnud, siis oli seda raske ära muuta. Keskpank oli Ülemnõukogu kontrolli all ning Keskpank oli Jeltsini oponentide juhi Ruslan Hasbulatovi kontrolli all. Majanduse stimuleerimise ettekäändel andis Geraštšenko kommertspankadele odavaid laene, samal ajal kui reformimeelne valitsus kärpis eelarvet, püüdes inflatsiooni vähendada. Inflatsioon tegi väärtusetuks enamiku venelaste palgad. Impordimaksud olid väga madalad, kuid Venemaa tootjate maksud olid väga kõrged. Kodumaine tootmine langes järsult. Reformide esimest staadiumi hakati nimetama "šokiks ilma teraapiata".
1992. aasta jaanuari lõpus esines Jeltsin relvastuse vähendamise algatustega ning teatas, et nüüdsest peale ei sihita endise Nõukogude Liidu relvi Ameerika Ühendriikide linnadele. See avaldus oli üks põhilisi küsimusi, mida arutati Jeltsini visiitidel USA-sse, Kanadasse ja Prantsusmaale 30. jaanuaril kuni 8. veebruaril.
2. veebruaril 1992 teatasid Jeltsin ja USA president Camp Davidis, et algab kvalitatiivselt uus etapp kahe maa suhetes.
16. märtsil 1992 kirjutas Jeltsin alla seadlusele Venemaa Kaitseministeeriumi loomisest. Kaitseministri ajutiseks kohusetäitjaks sai Jeltsin ise (7. mail määrati sellele ametikohale Pavel Gratšov).
31. märtsil 1992 kirjutasid vabariikide, kraide ja oblastite ning autonoomsete ringkondade ja föderaalse tähtsusega linnade esindajad alla Föderatsioonilepingule, mis sisaldas mitu dokumenti võimujaotuse kohta Venemaa Föderatsiooni ja selle subjektide vahel.
1. detsembril 1992 algas Moskvas seitsmes Venemaa Rahvasaadikute Kongress. Kongress tunnistas valitsuse töö Jegor Gaidari juhtimisel mitterahuldavaks. Valitsusevastase kõnega esines asepresident Aleksandr Rutskoi. Jeltsin pani kongressile ette kompromisslahenduse, mille kohaselt kolme jõuministri määramine oleks nõudnud kandidatuuride kooskõlastamist Ülemnõukoguga. Sellega lootis Jeltsin, et saadikud kinnitavad Gaidari peaministriks, kuid 9. detsembril lükkas Kongress selle kandidatuuri tagasi ning võttis vastu mitu konstitutsiooniparandust, mis piirasid presidendi volitusi.
10. detsembril 1992 esines Jeltsin Kongressil pöördumisega kaaskodanike poole, teatades, et edasine koostöö Rahvasaadikute Kongressiga ja spiiker Hasbulatoviga on võimatu. Ta kuulutas 1993. aasta jaanuariks välja üldrahvaliku referendumi küsimusega: "Kellele Te usaldate riigi väljaviimise majanduslikust ja poliitilisest kriisist, Kongressi ja Ülemnõukogu praegusele koosseisule või Venemaa presidendile?" Jeltsin tegi oma pooldajatele ettepaneku saalist lahkuda, lootes et Kongress kaotab kvoorumi. Ometi jäi saali üle 2/3 saadikutest. Paljud saadikud leidsid, et presidendi sammud tähendavad riigipöördekatset.
11.–12. detsembril 1992 kirjutati Konstitutsioonikohtu poolt vahendatud läbirääkimistel alla Kongressi ja presidendi vahelisele leppele. Jeltsin pani Kongressile "pehmeks reitinguhääletamiseks" ette kolm kandidatuuri valitsuse esimehe ametikohale: Juri Skokovi, Viktor Tšernomõrdini ja Jegor Gaidari. Hääletuse tulemusel määras Jeltsin peaministriks Tšernomõrdini. Kongressil kinnitati lõppenuks Venemaa presidendi täiendavad volitused majandusreformide läbiviimisel lõppenuks. 15. detsembril 1992 sai Tšernomõrdin peaministriks. Jegor Gaidar lahkus valitsusest.
1993. aasta aprillile määrati referendum uue konstitutsiooni põhialuste kohta. Kongressi poolt vastu võetud konstitutsiooniparandused, mis puudutasid presidendi volitusi, külmutati kuni referendumini.
7. märtsil saatis Jeltsin Ülemnõukogusse referendumi küsimuste projekti (kahekojaline parlament; presidentaalne vabariik; projekt, et konstitutsioon võetakse vastu konstitutsiooninõupidamise poolt; õigus maa eraomandile). 9. märtsil teatas ta Venemaa Föderatsiooni vabariikide presidentide nõukogu istungil, et on valmis kompromissiks: ta loobub referendumist, kui uue konstitutsioonileppega laiendatakse presidendi volitusi.
10. märtsil võeti kaheksandal Venemaa Föderatsiooni Rahvasaadikute Kongressil vastu resolutsioon, mis detsembrileppe täielikult tühistas.
20. märtsil esines Jeltsin telepöördumisega rahva poole, milles ta teatas, et on alla kirjutanud seadlusele, mis nägi ette riigivalitsemise erikorra kuni konstitutsioonilise kriisi ületamiseni. Seadlus nägi ette, et 25. aprillil toimub referendum, mille teemadeks on usaldus presidendi ja asepresidendi vastu, uue konstitutsiooni projekt ja uue föderaalparlamendi uue valimisseaduse projekt. Peale selle kuulutas Jeltsin kehtetuks kõik Ülemnõukogu ja Kongressi otsused presidendi seadlused tühistada või nende kehtimine peatada.
21. märtsil varsti pärast südaööd esinesid televisioonis asepresident Aleksandr Rutskoi, Konstitutsioonikohtu esimees Valeri Zorkin ja peaprokurör Valentin Stepankov, kes mõistsid presidendi otsused hukka, nimetades neid konstitutsioonivastasteks. Hasbulatov nimetas Jeltsini samme riigipöördekatseks. Kiiresti kutsuti kokku Ülemnõukogu, mis kutsus 26. märtsiks kokku üheksanda Rahvasaadikute Kongressi.
25. märtsil avaldati oluliselt muudetud presidendi seadlus üldrahvaliku referendumi läbiviimisest 25. aprillil. Selles ei mainitud valitsemise erikorda.
Üheksandal Kongressil kritiseeriti Jeltsinit jälle teravalt. 28. märtsil esitas Hasbulatov Kongressile öösel Jeltsini ja Hasbulatovi poolt kooskõlastatud määruseprojekti, mis nägi ette üheaegsed ennetähtaegsed presidendi- ja kongressivalimised. Enamiku saadikufraktsioonide esindajad mõistsid hukka Hasbulatovi tegevuse "kongressi selja taga", lükkasid tema ettepaneku kategooriliselt tagasi ja püstitasid küsimuse presidendi tagandamisest ja Hasbulatovi tagasiastumisest. Ent hääletamise tulemusena säilitasid mõlemad oma koha. Hääletamisel presidendi tagandamise kohta andis poolthääle 617 saadikut. Otsuse vastuvõtmiseks jäi puudu 72 häält.
Kongress otsustas viia 25. aprillil läbi üldrahvalik referendum, mille teemad olid: usaldus Venemaa Föderatsiooni presidendi vastu; presidendi ja valitsuse sotsiaal- ja majanduspoliitika heakskiitmine; ennetähtaegsete presidendivalimiste korraldamine; ennetähtaegsete rahvasaadikute valimiste korraldamine. Jeltsin kutsus valijaid üles hääletama jaatavalt kõigis neljas küsimuses.
25. aprillil 1993 toimuski referendum. 58,5% hääletajaid avaldas usaldust presidendile ja 52,8% toetas tema sotsiaal- ja majanduspoliitikale. Ennetähtaegseid rahvasaadikute ja presidendivalimisi pooldas küll üle 50% hääletajaid, kuid alla poole valikate üldarvust. Seetõttu nendes konstitutsioonilistes küsimustes otsust ei tehtud. Pärast referendumit kuulutas Jeltsin, et "reformipoliitika on nüüd rahva kaitse all".
1993. aasta augustis teatas Jeltsin kohtumisel telekompaniide juhtidega, et kavatseb võimuküsimuse lõplikult lahendada juba enne aasta lõppu. Samal ajal külastas ta mitmeid sõjaväeosi. Parlamendi juhtkond avaldas arvamust, et Jeltsin valmistub riigipöördeks.
21. septembril 1993 andis Jeltsin välja seadluse nr 1400 "Venemaa Föderatsiooni etapiviisilisest konstitutsioonilisest reformist". Selle seadusega saadeti Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongress laiali. Uued parlamendivalimised määrati 12. detsembrile 1993. 22. septembril arutas Jeltsin peaminister Tšernomõrdiniga võimalust asendada Viktor Geraštšenko Keskpanga kohal Boriss Fjodoroviga. Tšernomõrdin kaitses Geraštšenkot.
Kohe pärast seadluse nr 1400 väljakuulutamist kokku tulnud Konstitutsioonikohus kuulutas seadluse ja Jeltsini pöördumise Venemaa kodanike poole konstitutsioonivastaseks ning juhtisid tähelepanu sellele, et nad annavad aluse Jeltsini tagandamiseks. Seejärel tagandati Kongressi erakorralisel istungil Jeltsin ametist ning tema kohustused läksid üle asepresident Aleksandr Rutskoile. Ent Ülemnõukogu saadikud ja nende pooldajad isoleeriti miilitsa ja sõjaväe poolt hoonesse ja selle juures olevale väljakule. Elutegevust tagavad kommunikatsioonid lõigati läbi. 3. oktoobril murdsid Aleksandr Rutskoi ja Ruslan Hasbulatovi relvastatud pooldajad piiramisrõngast läbi ning algasid Ülemnõukogu pooldajate kokkupõrked miilitsa ja sõjaväega. Hõivati Moskva linnapea büroo. Püüti tormijooksuga vallutada telekompanii "Ostankino" hooneid. Hukkus 32 inimest.
Jegor Gaidar pöördus Jeltsini ja demokraatia pooldajate poole, kutsudes neid tulema oma relvadega kaitsma Moskva Kremli ja Moskva nõukogu. Venemaa TV edastas saateid salajasest kohast Moskva lähedal, mis oli ette nähtud tuumasõja puhuks. 4. oktoobril sisenesid Moskvasse Jeltsinile lojaalsed väeüksused. Ülemnõukogu hoone (Moskva Valge Maja) piirati ümber, seda tulistati tankimürskudega ning hoone süttis. Hukkus üle 100 inimese. 6. oktoobril 1993 vallutati hoone tormijooksuga. Ülemnõukogu juhid eesotsas Aleksandr Rutskoi ja Ruslam Hasbulatoviga andsid alla ja arreteeriti. Jeltsin peatas oma seadlusega Vene Föderatsiooni Konstitutsioonikohtu tegevuse. Kogu täidesaatev ja seadusandlik võim koondus kuni uue parlamendi valimisteni Jeltsini kätte.
Presidendi seadlusega keelati erakorralise seisukorra ajaks kõik organisatsioonid, mis olid osalenud relvastatud mässus, samuti opositsioonilised väljaanded.
Hiljem alustas Jeltsin kõikide tasandite nõukogude laialisaatmist.
12. detsembril 1993 hääletasid Venemaa kodanikud parlamendivalimistel ja referendumil uue konstitutsiooni kohta. Konstitutsioon läks läbi ja presidendi volitused suurenesid märgatavalt. Jegor Gaidari Venemaa valik sai Riigiduuma kõige suuremaks fraktsiooniks. Siiski kontrollisid reformimeelsed uues parlamendis ainult ühte kolmandikku häältest. Ühega oma esimestest aktidest andis Riigiduuma amnestia 1991. ja 1993. aasta riigipöörete juhtidele.
10. juunil 1994 kirjutas Jeltsin alla kuuele majandusalasele seadlusele. Kõige keerulisemaks nimetas ta seadlust "Vene Föderatsiooni pangasüsteemi töö täiustamisest". Teised seadlused puudutasid eluasemelaene, eluasemesertifikaatide käibele laskmist, pooleli olevate elumajade lõpuni ehitamise tagamise meetmeid ning kodanike tarbijaõiguste kaitsmist.
Kui Geraštšenko määrati 1992 Keskpanga juhiks, oli rubla vahetuskurss 400 rubla = 1 USA dollar. 10. oktoobril 1994 langes kurss 2896 rublalt 3081 rublale 1 USA dollarilt. 11. oktoober 1994 sai tuntuks "musta teisipäevana". Rubla kaotas dollari suhtes ühe viiendiku oma väärtusest, langedes 3926 rublale dollarilt. Kolm päeva hiljem sundis Jeltsin Geraštšenko tagasi astuma.
Oktoobris 1994 kaotas president ära regioonide täitevvõimu juhtide valimised. Presidendi arvates oli seda tarvis teha täitevvõimu vertikaali kindlustamiseks.
I Tšetseenia sõda.
9. detsembril 1994 andis Jeltsin välja seadluse "Meetmetest ebaseaduslike relvastatud formeeringute tegevuse lõpetamiseks Tšetšeeni Vabariigi territooriumil ja osseedi-inguši konflikti tsoonis". 11. detsembril sisenesid Tšetšeenia territooriumile Venemaa Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi väed. See oli katse teha lõpp Tšetšeenia kolme aasta pikkusele iseseisvustaotlusele.
19. jaanuaril 1995 avaldati Venemaa presidendi avaldus, milles märgitakse, et "sõjaline etapp Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni kehtivuse taastamisel Tšetšeeni Vabariigi territooriumil on praktiliselt lõpuni viidud. Edasine seaduslikkuse, korra ja elanikkonna kodanikuõiguste taastamise missioon läheb üle Siseministeeriumi kompetentsi."
Kevadeks 1995 vallutasid föderaalväed Tšetšeenia pealinna Groznõi. Pommitamise tagajärjel hukkus tuhandeid Tšetšeenia tsiviilisikuid. Gregori Javlinski, Jegor Gaidar ja paljud teised poliitikud mõistsid sõja hukka ning loobusid Jeltsinit toetamast. Jeltsini populaarsus langes kõikide aegade kõige madalamale tasemele. Tema toetusprotsent stabiliseerus 6% tasemel.
26. aprillil 1995 kirjutas Jeltsin alla seadlusele "Täiendavatest abinõudest olukorra normaliseerimiseks Tšetšeeni Vabariigis".
4. juulil 1995 kirjutas Jeltsin alla seadlusele Venemaa relvajõudude dislotseerimisest Tšetšeeni Vabariigi territooriumil "eesmärgiga tagada sõjalis-poliitiline stabiilsus Tšetšeeni Vabariigis, Venemaa Föderatsiooni riikliku ja territoriaalse terviklikkuse kaitse". See seadlus andis ametliku kinnituse vägede dislotseerumisele Tšetšeenias.
18. septembril 1995 kirjutas Jeltsin alla seadlusele "Venemaa Föderatsiooni subjektide riigivõimuorganite ja kohaliku omavalitsuse organite valimistest". Selle seadluse alusel pidid Föderatsiooni subjektide haldusjuhtide valimised toimuma 1996. aasta detsembris. Oma seadlusega soovitas president ka riigivõimuorganitel, mille volituste tähtaeg ei ole kindlaks määratud, otsustada valimised üle viia 1997. aasta juunile. Neile tehti ülesandeks vormistada õiguslikud dokumendid vastavate Föderatsiooni subjektide haldusjuhtide ja kohaliku omavalitsuse organite valimiste läbiviimise reglementeerimiseks.
6. detsembril 1995 kirjutas Jeltsin alla seadusele Föderatsiooninõukogu moodustamise korrast. Sellega hoiti ära konstitutsiooniline kriis, mis oleks niisuguse seaduse puudumise korral võinud tekkida pärast 17. detsembri parlamendivalimisi. Seaduses öeldakse muuhulgas, et Venemaa Föderatsiooni subjektide täitevvõimuorganite juhtide valimised peavad olema lõpule viidud hiljemalt 1996. aasta detsembriks. Sealjuures määras enamiku kohalike administratsioonide juhte president.
25. märtsil 1996 esitas initsiatiivgrupp, kes oli Jeltsini kandidatuuri üles seadnud teiseks ametiajaks Venemaa presidendina, esitas 1 372 000 allkirja tema kandidatuuri registreerimise toetuseks. 16. juunil 1996 kogus Jeltsin presidendivalimiste esimeses voorus 35,28% häältest ja sai edasi teise vooru. 3. juulil 1996 valiti teiseks ametiajaks Venemaa Föderatsiooni presidendiks. Ta kogus 53,82% valijate häältest.
5. novembril 1996 tehti Jeltsinile südameaordi ja koronaararterite šunteerimise operatsioon.
Mabetexi korruptsiooniafäär.
1999. aastal algatati Venemaa prokuratuuri poolt kriminaalasi, milles kahtluste kohaselt said Jeltsin, ta tütred ja Kremli kinnisvara haldav Pavel Borodin Šveitsi ehitusfirmalt Mabetex miljoneid dollareid. Mabetex Project Engineering ja Mercata Trading said omakorda sai tellimuse remontida 335 miljoni dollari eest Moskva Kremlit ja valitsushooneid. Jeltsinile olevat tehtud krediitkaart ja kantud tema arvele Ungarisse miljon dollarit. Allhankijana teise restaureerimishanke saanud Šveitsi firmale Mercatale teostas Moskvas Kremli restaureerimistöid Eesti Ehitus. Remondi korraldamise eest hoolitses Jeltsini lähiringi kuuluv Kremli asjadevalitseja Pavel Borodin – mees, kelle hallata oli kogu valitsusaparaadi vara. Eri valitsushoonete remondi eest maksti Šveitsi firmadele 335 miljonit dollarit, peale Kremli palee osales Mabetex augustiputšis tankisuurtükkide tules kannatanud endise Riigiduuma ja praeguse Venemaa valitsushoone ehk Valge Maja remondis.
Jeltsin jäi Venemaa presidendiks 31. detsembrini 1999, kuid tema tähetund jäi 1991. aastasse. Järgmiseks presidendiks sai Vladimir Putin.
Matused.
24. aprillil 2007 toodi Jeltsini surnukeha Lunastaja Kristuse Peakirikusse, kus rahvas sai temaga hüvasti jätta. 25. aprillil 2007 toimus seal hingepalvus ning Boriss Jeltsin maeti Novodevitšje kalmistule. Päev oli kuulutatud riiklikuks leinapäevaks. Matustel viibis ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves.
Töökohad.
1957–1963 ehitustrusti "Južgorstroi" töödejuhataja, vanemtöödejuhataja, peainsener ja ehitusvalitsuse ülem Sverdlovskis
1968–1975 NLKP Sverdlovski Oblastikomitee ehitusosakonna juhataja
1975–1976 NLKP Sverdlovski Oblastikomitee tööstussekretär
1976–1985 NLKP Sverdlovski Oblastikomitee esimene sekretär
1978–1989 NSV Liidu Ülemnõukogu saadik (Liidunõukogu liige)
1979–1984 NSV Liidu Ülemnõukogu transpordi- ja sidekomisjoni liige
1981–1990 NLKP Keskkomitee liige
1981–1985 NLKP Keskkomitee ehitusosakonna juhataja
1984–1985 ja 1986–1988 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liige
1985 (juuni–detsember) MLKP Keskkomitee ehitussekretär
Detsember 1985–november 1987 NLKP Moskva Linnakomitee esimene sekretär
NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat 1985–1988
1988 – 1989 NSV Liidu Riikliku Ehituskomitee esimehe – NSV Liidu ministri – esimene asetäitja
Märtsis 1989 valiti NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadikuks
Juuni 1989 – detsember 1990 NSV Liidu Ülemnõukogu)) liige
Märtsis 1990 valiti Vene NFSV rahvasaadikuks
29. mai 1990 – 12. juuni 1991 Vene NFSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
12. juuni 1991 – 31. detsember 1999 Vene NFSV, hiljem Venemaa Föderatsiooni president
Tunnustused.
Sõjaväeline auaste: erupolkovnik. Polkovniku auastme sai ta mittesõjaväekohuslasena Sverdlovskis parteitööl.
Isiklikku.
Jeltsin abiellus 1956 Naina (Anastassija) Jossifovna Girinaga (sündinud 1932). Naina on pärit talupoja perekonnast. Lõpetas 1955 Kirovi-nimelise Uurali Polütehnilise Instituudi ehitusinseneri kvalifikatsiooniga ning töötas 1955–1985 Sverdlovski instituudis "Vodokanalprojekt" insenerina, vaneminsenerina ja projekti peainsenerina.
Tütar Jelena Okulova (sündinud 1957) lõpetas Kirovi-nimelise Uurali Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonna. Töötab Moskvas ehitusnäitusel. Tema abikaasa Valeri Okulov on elukutseline piloot. 1987. aastal pärast äia tagandamist Moskva parteijuhi kohalt võeti ta maha rahvusvahelistelt lendudelt. 13. märtsil 1997 määrati Aerofloti direktori kohusetäitjaks, hiljem sai direktoriks. Sellel ametikohal oli enne teda marssal Jevgeni Šapošnikov, kes määrati presidendi abiks kosmonautika ja lennunduse arendamise alal. Opositsioon nägi selles määramises onupojapoliitikat. Jelenal ja Valeril on tütred Jekaterina (sündinud 1979) ja Maria (sündinud 1983) ja poeg Ivan. Jekaterina on abielus ja tal on poeg.
Teine tütar Tatjana Djatšenko sündis 1960. Ta lõpetas Moskva Riikliku Ülikooli arvutusmatemaatika- ja küberneetikateaduskonna. Töötas konstrueerimisbüroos "Saljut" ja selle Moskva filiaalis "Zarja Urala". Kevadel 1996 oli Boriss Jeltsini riigipea kohale tagasivalimise kampaania koordinatsioonibüroo liige. 30. juunil 1997 määrati Venemaa Föderatsiooni presidendi nõunikuks mainekujunduse alal. Oli sellel ametikohal 1999. aastani.
Tatjana esimene abikaasa oli ülikoolikaaslane baškiir Vilen Hairullin. Teine abikaasa Aleksei Djatšenko lõpetas Moskva lennundustehnika instituudi. On ettevõtte "Interural" (Uurali piirkonna metallurgiatööstuse eksportöör) suuraktsionär. Kolmas abikaasa Valentin Jumašov on endine presidendi administratsiooni juht.
Tatjanal on esimesest abielust poeg Boriss Jeltsin (sündinud 1981). Perekonnanimi anti talle vanaisa palvel, et nimi edasi kanduks. Õppis Moskvas inglise keele kallakuga koolis, 1996. aastast Millfieldi koolis Suurbritannias Somersetis. Teine poeg esimesest abielust Gleb Djatšenko sündis 30. augustil 1995. Kolmandast abielust sündis tütar Marija.
Jeltsin tegeles kooliajast peale aktiivselt spordiga. Eriti võrkpalliga. Ta on olnud mitmel spordialal linna õpilaste meister ja oblasti meister võrkpallis. Ülikoolis õppides kuulus Sverdlovski võrkpallikoondisse, mis osales Nõukogude Liidu meistrivõistluste kõrgemas liigas.
Mängis kuni kolm õhtut nädalas tennist.
Kuigi Jeltsin tegeles spordiga, oli tal kalduvus alkoholi kuritarvitada. Joomatuuride ajal oli ta korduvalt pikemat aega poliitiliselt areenilt lahkunud.
Viited.
Jeltsin, Boriss
Jeltsin, Boriss
Jeltsin, Boriss
Jeltsin, Boriss


Butka.
Butka [butk'aa] on küla Venemaal Sverdlovski oblastis Talitsa rajoonis, 36 km kaugusel Talitsast, umbes 250 km kaugusel Jekaterinburgist. Geograafilised koordinaadid on 56,7° põhjalaiust ja 63,8° idapikkust.
Külas oli 4239 elanikku (1. jaanuar 1996), ja 3600 elanikku (2003).
Butkas on 8-klassiline kool ja keskkool, kino ja kultuurimaja. Internaat-abikoolis õpib 100 vaimselt alaarenenud last kõige õnnetumatest perekondadest.
Külas on 1993. aastal taastatud telliskividest kirik, mis on pühitsetud Moskva piiskopi Tihhoni auks.
Butka oli enne 1917. aastat 37 perega kolkaküla keset metsi ja soid. Küla jäi karukolkaks kuni 1930. aastateni. Hiljem muutus suureks asulaks. Arenesid loomakasvatus, aiandus ja mesindus. Avati õli- ja tärklisetehas ning kunstilise vaibakudumise vabrik (asutati 1950).
Enne 1990. aastat oli vaipade käsitsikudumise vabrikuid Nõukogude Liidus 158. Nüüdseks on see ainuke niisugune ettevõte Venemaal. Selles vabrikus valmistati vaipu riigi sümboolikaga ning presidentide ja kuberneride portreedega. Vaipu kasutati kingitustega riigiametnikele ning riputati üles riigiasutustes. Viimane suurem tellimus oli 2001. aastal, kui telliti Vladimir Putini portreega vaipu. Vaibakudujate arv vähenes tellimuste vähenemise tõttu 2002. aastaks 400-lt 8-le. Vabrik sattus sulgemise äärele. Tootmispinnad müüdi Sverdlovski raadiotehasele. Kaabli tootmiseks loodi 300 töökohta. Vaipu kooti ainult eratellimustel sünnipäevadeks.
1936. aastal ehitati esimene maantee, mis ühendas küla rajoonikeskuse Talitsaga. 1936. aastal näidati külas esimest helifilmi "Hukkunud laeva aarded".
1937. aastal avati Butkas esimene kool. 1941. aastal lõpetas esimene lend – 7 tüdrukut ja 5 poissi. Ükski 5 poisist ei tulnud sõjast tagasi.
1949. aastal ehitati rahvaehituse meetodil 50-kilomeetriline raudteeharu, mis ühendas Butkad Pokljovskaja sõlmjaamaga. Praegu seda raudteed enam ei ole, sest 1990. aastatel andsid kohalikud elanikud rööpad vanarauaks.
Külast on pärit Venemaa esimene president Boriss Jeltsin.
Kui Boriss Jeltsin sai 1976 oblasti parteijuhiks, siis kõik küla tänavad asfalteeriti ning ehitati puhkekodud. Ka Venemaa presidendina aitas Jeltsin oma koduküla.
Küla on nüüdseks väga viletsas seisukorras. Teed on katki, kolhoose ega sovhoose enam ei ole.
1997. aastal eraldas president Jeltsin Butkale miljard rubla.
2000. aastal Boriss Jeltsini külaskäigu ajal Sverdlovski oblastisse oodati Jeltsinit Butkas asjatult kaks päeva. Küla keskväljak puhastati kioskidest, et helikopter, millega Jeltsinit oodati saabuvat, saaks maanduda.
Jeltsin ignoreeris küla juubelit 2001. aastal. Küla otsustas järgmisel sünnipäeval Jeltsinile õnnitluskaarti mitte saata.
2002. aasta lõpus sai küla Boriss Jeltsini heategevusfondilt abi 1,5 miljoni rubla ulatuses. Täiendati kohalike raamatukogude fonde. Saadi PAZ-buss õpilaste veoks ning 12 arvutit, mis paigaldati kooli arvutiklassi. Kool sai ka suuski. Jeltsini abiga oli varem rajatud Talitsa ja Butka vaheline asfalttee.
2003. aastal oodati, et Jeltsin oma külaskäigul Sverdlovski oblastisse külastab ka Butkad.


Boriss Jeltsini noorpõlv.
"See artikkel kirjeldab Boriss Jeltsini elu kuni parteikarjääri alguseni."
Boriss Jeltsin sündis 1. veebruaril 1931 Sverdlovski oblastis Talitsa rajoonis Butka külas.
Isa Nikolai Ignatjevitš Jeltsin (1906) ja ema Klavdija Vassiljevna Jeltsina (Stavrõgina; 1908–1993) olid venelased. Vanemad abiellusid 1926. aastal. Isa oli pikk ja tugeva kehaehitusega. Ta laulis kirikukooris. Naaberkülast Basmanovost ehk Basmanovskojest pärit emal olid sinised silmad ja tumepruun pats, mis ulatus allapoole taljet. Ta oli meistertikkija ning õppis iseseisvalt lugema ja kirjutama. Boriss oli nende esimene laps. Hiljem sündisid vend Mihhail (1937) ja õde Valentina (1944).
Ühetoalises puumajas, kus Ignat Jeltsin ja tema naine elasid nelja poja – Nikolai, Ivani, Dmitri ja Andrianiga – oli ainult üks voodi, kus magasid vanemad. Pojad magasid põrandal, suvel õlgmadratsitel, talvel lambanahkadel. Kui Nikolai noorik majja elama asus, vabastasid vanemad voodi tema jaoks. Selles voodis sünnitaski Klavdija esimese lapse.
Ristimiseks ja nime andmiseks viisid vanemad lapse naaberküla kirikusse. Preestril oli võimude luba ristimiseks ainult üks kord kuus, mistõttu kirik oli täis vanemaid, sugulasi ja pealtvaatajaid. Et vanemad pakkusid preestrile puskarit, siis oli preester poisi ristimise ajaks purjus ning unustas lapse ristimisveest välja võtta. Klavdija hakkas karjuma, tormas vaagna juurde ja võttis lapse välja. Poiss oli veel elus. Preester kuulutas, et nii tugev ja võidukas poiss peab saama nimeks Boriss ('sõdalane').
Mõni nädal hiljem algas kollektiviseerimine.
Jeltsini vanaisa Ignati Jeltsin, jõukas talupoeg, sepp ja vöörmünder, kes oli 80-aastane ja peaaegu pime, tehti 1930 kulakuks. Tema maja, veski ja muu varandus konfiskeeriti. Ta saadeti 1931 koos naisega asumisele põhja poole Serovi linna lähedale. Koos Borissi vanavanematega küüditati Butka külast veel kümme peret. Mõni kuu hiljem vanaisa suri.
Sama aasta sügisel võttis riik vastkollektiviseeritud Butka küla elanikelt ära kogu viljasaagi.
Borissi isa Nikolai otsustas külast igaveseks lahkuda ning sõitis koos perekonnaga ja venna Andrianiga 1932 nii kaugele kui said: üle 1000 km kaugusele Kaasanisse lennukitehase ehitusele. Vennad töötasid kaks aastat puuseppadena. Seejärel nad arreteeriti kui "dekulakiseerunud kulakud" ning mõisteti seal 1934 OGPU troika poolt süüdi "nõukogudevastase propaganda eest"; isa oli kolm aastat vangilaagris ning vabastati sügisel 1936 ennetähtaegselt. Pärast seda ei saanud isa tükk aega tööd, hiljem töötas ehitusel. Ema töötas õmblejana.
1935 ei suutnud Borissi isa Nikolai vend Ivan, kes oli sepp nagu tema isagi, kolhoosile oma viljanormi tarnida. Ta arreteeriti kui saboteerija ja kahjur ning saadeti asumisele Bereznikisse Permi oblastis 400 km kaugusel Sverdlovskist.
Vanemad elasid 1930. aastate lõpust 1970. aastate alguseni Permi (Molotovi) oblastis Bereznikis. Nad põgenesid sinna Ivani juurde nälja eest. Isa sai koha kaaliumitehase ehitusel, mis oli teise viisaastaku tähtis projekt.
Perekond sai toa barakis, väga pikas õhukestest laudadest tehtud majas. Barakk oli tol ajal kõige tavalisem korteritüüp linnas. Jeltsinite barakk koosnes pikast koridorist, kuhu avanes 20 tuba, üks igale perekonnale. Baraki taga oli puuklosett ja kaev, kust saadi vett pesemiseks ja söögitegemiseks.
Varsti pärast Bereznikisse saabumist, augustis 1937 sündis Borissi vend Mihhail. Jeltsinid ostsid kitse, et lapsed saaksid piima. Kogu perekond koos kitsega magas koos põrandal üksteise vastu surutuna. Kits oli soe nagu ahi ja poisid hoidsid talvel ennast kitse vastas. Sooja barakis ei saanud, sest tuul puhus seintest läbi.
Kui Jeltsinid kolisid oma esimesse barakki Kaasanis, oli Boriss aastane. Kui ta sai 14-aastaseks, sai perekond omaette korteri.
Kui isa sai 1930. aastate lõpus töödejuhatajaks, hakkas Jeltsinitel olema piisavalt süüa. Kuid esimesel sõjatalvel (1941-1942) tuli nälg tagasi. Bereznikis said töölised 800 g leiba päevas ning nende perekonnaliikmed 400 g. Peale leiva oli väga vähe midagi süüa.
Klavdija õmbles naabritele ning sai mõnikord tasuks leiba. Kits oma rasvase piimaga (mida oli küll päevas alla liitri), aitas lastel ellu jääda.
10-aastane Boriss istus koolist koju tulles nurka ja oigas vahet pidamata: "Mul on nälg."
Selleks ajaks oli Borissil hulk kohustusi. Ta pidi tooma kaevult vett, hoidma vend Mihhaili (ja hiljem õde Valentinat, kes sündis juulis 1944), keetma lõunaks kartuleid, pesema nõusid ja pühkima põrandat.
Suvisel koolivaheajal käis Boriss koos emaga ümberkaudsetes kolhoosides heina tegemas. Nad niitsid mõnelt hektarilt heina ja panid kuhja. Selle eest ei makstud, kuid poole heina võis endale võtta. Jeltsinid müüsid heina talupoegadele ja ostsid leiba.
Väljaspool barakki oli töölisasula vaene keskkond mustuse, nälja, joomise, naiste peksmise, pisivarguste ja roppustega. Selles keskkonnas sai end maksma panna ainult füüsilise jõuga. Kaastunnet ei olnud oodata. Iga füüsilise defekti pärast pilgati. Et vabaneda kiusamisest, tuli näidata otsustavust iga solvamise või füüsilise kallaletungi eest halastamatult kätte maksta.
Kambajuhil pidi olema kaks omadust. Esimene oli füüsiline julgus: hoolimatus võimalikust ohust, vigastusest, isegi surmast. Teine omadus oli väljakutse esitamine täiskasvanute maailmale nii koolis, tänaval kui ka kodus.
Boriss oli igasuguste ohtlike meeleavalduste eestvedajate seas. Sõja ajal tuli paaril poisil pähe mõte käsigranaat koost lahti võtta, et vaadata, mis seal sees on. 11-aastane Boriss võttis enda peale ülesande varastada relvalaost granaat.
Öösel ronis ta kolme okastraadi alt läbi. Kui tunnimees oli teisel pool hoonet, saagis ta aknatrelli läbi. Ta hüppas sisse, varastas kaks granaati ja tuli tagasi, oodates kogu aeg, et selja tagant tulistatakse. Järgmisel päeval hakkas Boriss metsas granaati koost lahti võtma, samal ajal kui teised poisid seisid ettevaatlikult saja meetri kaugusel. Kui Boriss oli mõned korrad haamriga löönud, siis granaat plahvatas.
Haiglas eemaldas kirurg Borissi vasaku käe pöidla ja nimetissõrme tömbid. Selle vigastuse tõttu vabastati Jeltsin sõjaväeteenistusest.
Mängukaaslased hakkasid Borissi vigase käe pärast narrima. Jeltsin häbenes oma kätt ka aastaid hiljem.
Jeltsin osales suurtes kaklustes, kus võis olla isegi sada osavõtjat. Ühes kakluses löödi teda pika puuga vastu nägu, nii et ta jäi oimetult lebama. Kaaslased kandsid ta koju. Sellest ajast paistab Jeltsini näol silma murtud nina.
Boriss õppis Puškini-nimelises Berezniki keskkoolis. Jeltsin õppis hästi, kuid oli üks ulakamatest poistest. Viiendas klassis, kui Boriss oli 11-aastane, hüppas kogu klass tema järel aknast välja ja peitis ennast lattu, samal ajal kui õpetaja tormas neid taga otsides mööda koolimaja ringi. Teine kord puistati õpetajale tooli peale väikseid grammofoninõelu.
Kodus anti Borissile koerustükkide eest tõsiselt naha peale. Kui isa kuulis poisi pahateost, võttis ta rihma, lausumata sõnagi. Ema nuttis, palus halastust ja püüdis poega varjata. Ta lükati toast välja ja uks pandi lukku. Boriss pidi püksid maha võtma ja pikali heitma. Kuigi isa metoodiliselt peksis, ei tulnud poja suust piiksugi. See vihastas isa veel rohkem. Karistamine lõppes tavaliselt siis, kui ema pääses tuppa ja lükkas isa eemale.
Seitsmeklassilise kooli lõpetamisel palus 14-aastane Jeltsin sõna. 1945. aastal oli avalik kõnelemine terrori tõttu väga haruldane. Poisile anti siiski sõna, sest ta oli viiemees ning kõik arvasid, et tema sõnavõtt on kooskõlastatud. Oodati, et ta tänab parteid ja "laste parimat sõpra" Stalinit "kuldse lapsepõlve" eest. Jeltsin tänaski lühidalt kõiki. Seejärel ta ütles, et üks õpetajatest piinab vaimselt lapsi. See on košmaarne õpetaja, kes lööb lapsi raske joonlauaga, alandab neid ja käsib neil oma sea jaoks toidujäätmeid otsida. Aktus lõpetati ruttu ära.
Järgmisel päeval kutsuti Borissi isa direktori juurde ning öeldi, et poisi lõputunnistus ning ühtlasi luba keskkooli astuda on tühistatud. Boriss ei aktsepteerinud seda otsust ning kaebas kooli juhtkonna peale. Jeltsini asja uurimiseks moodustati komisjon. Õpetaja, keda Boriss oli süüdistanud, kõrvaldati ametist ning poisile anti tunnistus tagasi. Ent poisil oli viite kõrval korralikkuse hinne kaks. Jeltsin lõpetas keskkooli viitega enamikus ainetes.
Poisina oli Boriss, kes polnud kunagi merd näinud, tahtnud hakata meremeheks, kuid ta mõtles ümber ja otsustas ehitusinseneri eriala kasuks. Sisseastumiseksamitel Uurali Polütehnilisse Instituuti Sverdlovskis, kus õppis 5000 üliõpilast, sai ta kaks viit ja kaks nelja. Septembris 1949 asus ta elama ühiselamusse ja alustas kõrgkooliõpinguid.
Niisiis puutus Jeltsin 18-aastasena esimest korda kokku Sverdlovski linnaga, kuhu ta jäi 36 aastaks.
Borissil oli voodi kuuekohalises ühiselamutoas ja stipendium, mis oli esimesel kursusel 290 rubla ja tõusis viiendaks kursuseks 790 rublani. Kilo liha maksis 40 rubla, kilo võid maksis 25 rubla ja leivapäts maksis 3 rubla. Vanemad andsid lisaks 250 rubla kuus. Kui raha sai otsa, laaditi raudteevaguneid.
Kogu instituudis õppimise aja vastutas Jeltsin instituudi komsomolikomitee liikmena spordiürituste korraldamise eest kogu instituudis.
Kui üliõpilased otsustasid paluda üheks eriti raskeks eksamiks valmistumiseks rohkem aega, juhtis Jeltsin delegatsiooni, mis selle nõudmise professorile esitas. Professor Boriss Speranski tasus Jeltsinile sellega, et pani talle ühe vähestest neljadest õpingute jooksul.
Boriss oli ka pulmavanem kursusekaaslaste pulmades. Ta tegi ka muudes olukordades palju nalju, näiteks võttis istuda tahtjalt tooli alt ära või kallas sisenejale kausitäie vett kaela. Kui temalt hiljem küsiti, miks ta nii harva naeratab, vastas Jeltsin, et kuigi ta on sisimas optimist, naeris ta end tudengipõlves tühjaks.
Esimesel õpinguaastal võttis Jeltsin puupaljana ette seiklusrikka reisi mööda Nõukogude Liitu, reisides põhiliselt rongikatusel.
1955 lõpetas Jeltsin Sverdlovskis Kirovi-nimelises Uurali Polütehnilises Instituudis ehituseriala. Diplomitöö teema oli "Teletorn". Instituudis õppimise ajal mängis Jeltsin Nõukogude Liidu kõrgliigas võrkpalli.
6. septembril 1955 asus Jeltsin ehitusel tööle. Ta ei tahtnud vastu võtta meistri kohta, vaid selgitas töödejuhatajale, et instituut ei ole teda ette valmistanud tegelikuks tööks ehitusel.
Ta palus aasta, et õppida ära kõik põhilised ehitaja elukutsed. Ta teadis, et ilma selleta võib iga brigadir teda "ümber oma sõrme mähkida". Jeltsinil võimaldatigi seda. Järgmise aasta jooksul ta õppis müüriladujaks, betoonisegajaks, veoautojuhiks, puusepaks, laudsepaks, klaasijaks, krohvijaks, maalriks ja kraanajuhiks. Ta töötas poolteist, mõnikord kaks vahetust päevas. Töölised naersid tema üle, kuid õpetasid talle ametid selgeks. Selle aja jooksul elas ta korduvalt läbi väga ohtlikke olukordi, kuid tegutses otsustavalt.
Jeltsin töötas paljudel Uurali ehitustel. Ta tegi kiiresti karjääri. 32-aastaselt oli ta juba tuhandete töötajatega elamuehituskombinaadi direktor.


Blossfeldi kalanhoe.
Blossfeldi kalanhoe ("Kalanchoe blossfeldiana") on taimeliik kalanhoe perekonnast paksuleheliste sugukonnast.
Sünonüümsed nimed on "Kalanchoe globulifera var. coccinea" ja "Kalanchoe coccinea var. blossfeldiana".
Blossfeldi kalanhoe on püsik ja sukulent. Kasvab püstiselt.
Blossfeldi kalanhoel on palju erineva õievärviga sorte (kollane, oranž, roosa, punane, purpurne ja valge ning nende kombinatsioonid). Paljudel sortidel on nimed.
Õitseb aasta ringi. Õie läbimõõt on 1 cm. Õied paiknevad väikestes kobarates ning on torujad.
Olenevalt teisendist kasvab kuni 45 cm kõrguseks, tavaliselt siiski kuni 30 cm. Ka laius on kuni 30 cm.
Taim on pärit Madagaskarilt. Liik on nime saanud saksa taimekasvataja Robert Blossfeldi (1882–1945) järgi.
Temperatuur.
Vajab troopilist kuni subtroopilist temperatuuri. Kasvab jõudsalt temperatuuridel 20-26°C. Talub kuni +10°C-seid öötemperatuure.
Valgus.
Kasvab paremini päikese käes, kuid väga palavatel maadel vajab varju.
Niiskus.
Vajab vähe vett, talvel tuleb kuivas hoida. Kasvamise ajal, tavaliselt kevade ja sügise vahel, vajavad niiskust.
Tuleb vältida külma vee kasutamist, sest see on taimele šokiks.
Väetamine.
Aktiivseks kasvatamiseks on tarvis toataimeväetist. Lihtsalt toas pidamiseks väetamist ei ole tarvis, kuigi pisut väetamist mõjub enamasti hästi.
Õitsemine.
Õitseb talvel ning vajab poolteise kuu jooksul enne õitsemist katkematuid 14-tunniseid öid.
Paljundamine.
Paljundatakse varre ja lehe lõikamise teel. Kõige paremad potitaimed saadakse lõikamisel, mitte äraõitsenud taime säilitades. Lõigata on kõige soovitatavam aktiivse kasvamise ajal. Kasutada liivast niisket mulda, võimaluse korral ka turbasammalt. Mõnikord tekivad võsud lehetippudest või lehtedevahelistest sõlmedest. Need võib eemaldada ja istutada väikestesse omaette pottidesse.
Seemned.
Seemned on väga väikesed. Õitsevad paremini valguse käes. Seemned vajavad 10 päeva jooksul temperatuuri 21°C. 12-sentimeetrise poti täitmiseks kulub peaaegu aasta.
Seemned on kõige parem külvata kevade ja suve vahel. Mullaks sobib hästi liivane niiske segu. Võimaluse korral võib kasutada ka turbasammalt.
Kahjurid.
Kõige sagedasemad kahjurid on lehetäid ja viinamarja-kilptäid.


Bartholomeos I.
Bartholomeos I ehk Bartolomeos I (Dimitrios Archontonis; sündinud 29. veebruaril 1940 Gökçeada saarel Hagioi Theodorois) on oikumeeniline patriarh aastast 1991.
Sündis 29. veebruaril Türgile kuuluval Gökçeada saarel. Käis algkoolis Gökçeadal (Imbros) ja keskkoolis İstanbulis.
Sai 1961 Honsi (Chalki) teoloogiakoolist diplomi teoloogia alal ning 13. augustil 1961 pühitseti Gokceadal diakoniks.
1961–1963 teenis Türgi kodanikuna aega ohvitserina Türgi sõjaväes.
Oikumeenilise Patriarhaadi teadurina õppis Roomas Oikumeenilises Idauuringute Instituudis, Bossey oikumeenilises instituudis Šveitsis ja Müncheni ülikoolis, spetsialiseerudes kanoonilisele õigusele.
1968 kaitses Rooma Gregoriuse Ülikoolis doktiriväitekirja "Pühade kaanonite ja kanooniliste dekreetide kodifitseerimisest õigeusu kirikus".
1969. aastast oli Honsi (Chalki) kreeka-õigeusu teoloogiakooli alldekaan.
19. oktoobril pühitseti ta Istanbulis preestriks ning kuus kuud hiljem sai ta arhimandriidiks.
1972 määrati arhimandriit Bartholomeos patriarhi erabüroo direktoriks.
1973 valis Oikumeenilise Patriarhaadi Püha Sinod ta ühehäälselt Philadelphia metropoliidiks ning ta pühitseti piiskopiks 1973. aasta jõulupühal patriarhlikus Püha Jüri katedraalis Istanbulis.
Alates märtsist 1974 on ta Püha Sinodi liige.
14. jaanuaril 1990 valiti ta ajaloolise linna Chalkedoni metropoliidiks.
2. novembril 1991 valis Püha Sinod pärast patriarh Dimitrios I surma metropoliit Bartholomeose ühehäälselt Konstantinoopoli – Uue Rooma peapiiskopiks ja oikumeeniliseks patriarhiks.
Bartholomeos I räägib vabalt kreeka, türgi, itaalia, ladina, inglise, prantsuse ja saksa keelt.
On Idakirikute kanoonilise õiguse seltsi asutajaliige ja oli mitu aastat selle asepresident.
15 aastat (8 aastat asepresidendina) oli Kirikute Maailmanõukogu usu ja korra komitee liige. Osales kolmel Kirikute Maailmanõukogu peassambleel (neljandal Uppsalas 1968, kuuendal Vancouveris 1983 ja seitsmendal Canberras 1991). Seitsmendal assambleel valiti ta Kirikute Maailmanõukogu Keskkomitee ja Täitevkomitee liikmeks.
Patriarh Bartholomeos I on käinud ametlikul apostellikul visiidil Agio Orosel, Kreeta kirikus, Aleksandria patriarhaadis, Antiookia patriarhaadis, Jeruusalemma patriarhaadis, Moskva ja kogu Venemaa patriarhaadis, Belgradis, Bukarestis (kaks korda), Sofias, Thbilisis, Soome õigeusu ja luteri kirikus, samuti Etioopia ida-õigeusu kirikus, Rootsi luteri kirikus, katoliku kirikus Vatikanis, Saksamaa katoliku ja evangeelses kirikus, Prantsusmaal katoliku kirikus ja oma oikumeenilise trooni mitmes piiskopkonnas.
Bartholomeos I kutsus kokku kõikide autokefaalsete ja autonoomsete kirikute peade erakorralised kohtumised İstanbulis 1992 ja Pátmosel 1995.
Peale selle kutsus ta 1992 ja 1994 kokku kõikide Oikumeenilise Patriarhaadi hierarhide erikohtumised İstanbulis.
Ta on Ateena Ülikooli, Moskva Teoloogilise Akadeemia ja Bostoni Püha Risti Teoloogiakolledži au-teoloogiadoktor ja Londoni "City University", Kreeta ülikooli ja Egeuse Ülikooli (Mytilíni) keskkonnaosakonna au-filosoofiadoktor.
Bartholomeos I on Kreeta Õigeusu Akadeemia liige ja Viini Pro Oriente instituudi auliige.
1994 võttis ta vastu erikutse Euroopa Parlamendi presidendilt ja esines seal.
Bartholomeos I on eriti huvitatud keskkonnaküsimustest ning on algatanud mitmeid strateegiaid loodu kaitseks.


Burrel (Albaania).
Burrel (teised nimekujud Burelë, Bureli, Burrelë, Mat, Burele) on linn Põhja-Albaanias, Mati distrikti keskus.
Linna kaugus Tiranast on 91 km. Elanikke oli 2003. aastal 13 900, sellega on Burrel Albaanias 21. kohal. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli elanike arv 10 985, kuid rahvastikuregistri järgi oli see 17 755.
Burrel on endine kaevurite linn, kuid kaevandused on suletud. Ta koosneb põhiliselt korrapäraselt paigutatud plokkelamutest. Linna keskel on suur väljak, mille keskel on tohutu monument haljasalaga selle ümber. Endine spordikeskus on maha jäetud (1999. aasta andmetel).
6–7 km linnast väljas asub töötav raudkroomitehas, mis meenutab pigem tehase varemeid. Neljast korstnast tuleb paksu suitsu. Kahel pool maanteed ja tee peal on tootmisjäätmed – mustaks põlenud kivid, mis tekitavad kuumaastiku. Inimesed korjavad suuremaid kive ehitusmaterjaliks.
Kosovo konflikti ajal oli Burreli lähedal põgenike laager, mis mahutas 2000 inimest.
Burrelis asus kommunistliku režiimi ajal vana ja väike vangla, mis oli tingimuste poolest kõige kohutavam kogu riigis. Seal hoiti tavaliste vangide kõrval kõige ohtlikumaid poliitvange, kelle karistustähtaeg riigivõimu kukutamise katse või kommunismivastase propaganda ja agitatsiooni eest algas 20 aastast. Sageli mõisteti vangidele enne väljasaamist uus karistus. Teiste seas istusid Burreli vanglas kirjanikud Bashkim Shehu ja Fatos Lubonja, kes on seda ilukirjanduslikult kujutanud, ning katoliku preester Simon Jubani.
Pärast kommunistliku režiimi langemist vangla suleti ja rajati vanglamuuseum. Ent 1997. aasta rahutuste ajal oli Sali Berisha režiim vanglakohtade nappuse tõttu sunnitud selle vangla uuesti kasutusele võtma.


Baal Shem Tov.
"Baal Shem Tov" (heebrea keeles 'hea nime isand') on judaismis isik, kellele tema võime tõttu teha ülihäid tegusid, mis toovad teistele inimestele kasu, on antud see tiitel nende poolt, kes tema võimeid tunnistavad või on nendest kasu saanud. Ta on imetegija, kellel arvatakse olevat suured vaimulikud võimed.
See nimi anti keskajal rabist imetegijale, kes oskas esile kutsuda tervenemisi, nägi sündmusi ette ning nägi inimesi läbi. Sellisel inimesel arvati olevat "otseühendus" taevaga, nii et ta sai kannatavatele inimestele tuua Jumala armu ja kaastunnet.
Selle tiitliga inimesi ei ole teada palju, ja praegu ei ole seda kellelgi.
Kõige kuulsam selle tiitliga isik oli hassidismi rajaja rabi Israel ben Eliezer, kelle puhul tiitlit kasutatakse koos määrava artikliga. Vähesed teavad, et see nimetus on olnud ka teistel rabidel. Üks nendest oli Michelstadti Baal Shem.


Babylon 5.
"Babylon 5" on USA eepiline telesari, mille loojaks, produtsendiks ja enamiku jagude stsenaariumi autoriks on J. Michael Straczynski. Ulmeseriaali muusika kirjutas Christopher Franke.
Seriaali tegevus leiab aset aastatel 2258–2262. Babylon 5 jooksis TVs viis hooaega, igaühes 22 osa. Kokku toodeti 110 jagu.
Avafilm, "The Gathering" jõudis eetrisse 22. veebruaril 1993. Seriaali esmaesitus leidis aset 26. jaanuarist 1994 kuni 25. novembrini 1998 USA telekanalitel Prime Time Entertainment Network ning 5. hooaja puhul kanalil TNT.
Eestis oli sarja võimalik kõigepealt vaadata põhjaeestlastel Soome Yle2 kanalilt, hiljem näitas seda ka Kanal 2.
Kogu "Babylon 5" teleseriaal, seonduvad telefilmid ja samasse taustsüsteemi asetatud TV-jätkusari "Crusade" on täies ulatuses ilmunud DVD-del.
Lisaks telesarjale on avaldatud "Babylon 5" teemalisi romaane, koomikseid ja arvutimänge. Sarja tugevalt iseloomustav muusika on ilmunud CD-del. 2005. aasta sügisel alustas ilmumist trükitud stsenaariumide seeria.
"Babylon 5" on võitnud mitmeid ulmeauhindu, sealhulgas kaks korda Hugo auhinna parima draama eest. Fännide seas levinud arvamuse kohaselt võib tegu olla ühe kõigi aegade parima TV-ulmesarjaga. Eriti tugevaiks peetakse kolmandat ja neljandat hooaega, kus sündmused liiguvad edasi peadpööritava tempoga ja pinge jõuab haripunkti. Parima elamuse saamiseks ja sündmuste mõistmiseks aga tuleks vaadata seriaali algusest lõpuni.
Babylon 5.
Babylon 5 on hiiglaslik kaheksa kilomeetri pikkune kosmosejaam Eridani Epsiloni tähesüsteemis. Jaam on Babyloni seeria jaamadest uusim. Esimesed kolm hävinesid ehituse ajal, Babylon 4 kadus salapäraselt ööpäev pärast käikulaskmist. Babylon-jaamade ehitamise ajendiks oli Maa ja Minbari vaheline sõda, mis pidi peaaegu lõppema inimestele katastroofiliselt. Uute sõdade vältimiseks ehitas Maa kosmosejaama, mis pidi saama erinevate tsivilisatsioonide kohtumispaigaks neutraalsel pinnal ja tähtedevahelise diplomaatia sõlmpunktiks.
Jaama esimese komandöri Jeffrey Sinclairi sõnul oli Babylon 5 inimkonna "viimane, parim rahulootus." Tegelikkuses kujunes Babylon 5 poliitiliste intriigide ja tähtedevahelise konflikti tallermaaks.
Seriaali kontseptsioon.
"Babylon 5t" peetakse mõnikord tüüpiliseks kosmoseooperiks (vrd. seebiooperid), kuid sama hästi võib seda lugeda poliitiliseks põnevusdraamaks.
Seriaali eetrissejõudmise ajal tegi selle eriliseks autori J. Michael Straczynski poolt koostatud plaan, mis kavandas ette sarja peamised sündmused kogu viieaastase tsükli jooksul – algusest lõpuni.
2005. aastaks on see võte TVs üpris laialt levinud, kuid "Babylon 5" kirjutamise ajal oli tegu täiesti uudse lähenemisega. Kosmoseseriaale kummitasid toona kulunud klišeed, nagu laste ja "armsate" robotite esitlemine tegelaskujudena, ning tehnoloogiline ebajärjekindlus. Tehniliste probleemide "lahenduseks" pakkusid seriaalide stsenaristid tihtipeale välja kontekstiga haakumatuid kosmilisi osakesi või muid ulmelisi nähtusi, mis järgmistes osades täielikult unustati.
Babylon 5 tegevus seevastu toimub algusest lõpuni läbimõeldud taustsüsteemis. Ka tegevustikul on algus, arendus ja lõpp, nagu igal heal romaanil. Peategelased kasvavad, arenevad, elavad ja surevad. "Babylon 5" käsitleb kesksete teemadena poliitikat, filosoofilisi küsimusi, religiooni ning inimsuhteid.
Läbimõeldud plaan võimaldas "Babylon 5" tootmiskulusid optimeerida, näiteks kasutada efektiivselt ära dekoratsioone ja kostüüme. Kõik eriefektid on seriaalis algusest peale loodud arvutis, mis toona oli ennekuulmatu.
"Babylon 5" elas tootmistsükli jooksul läbi ka mitmeid muudatusi. Pärast avahooaega vahetati välja näitleja Michael O'Hare (jaama komandör Jeffrey Sinclair) ning järgneval neljal aastal juhtis Babylon 5t John Sheridan – endine sõjakangelane, kes ainsa inimesena oli suutnud hävitada Minbari lahingulaeva. Näitleja Andrea Thompson lahkus ootamatult teisel hooajal ja Claudia Christian pärast neljanda hooaja filmimist. Neljanda hooaja tootmise ajal tõusis reaalne oht, et viiendat ei tulegi, mistõttu J. Michael Straczynski kiirendas plaanitud sündmuskäiku.
Tsivilisatsioonid.
Kuna Babylon 5 kosmosejaam ehitati kohtumispaigana, siis on üks sarja peamisi teemasid eri tsivilisatsioonide kultuuriline ja sotsiaalne suhtlus. Babylon 5el on esindatud viis mõjukat tsivilisatsiooni ja lisaks mitmed väiksemad.
Maa Allianss.
Maa Allianss loodi 21. sajandi lõpul pärast Kolmandat Maailmasõda. Algul oli see lõtv rahvaste ühendus, hiljem aga muutus pea kõigi Maa rahvaste tihedaks liiduks. Sellele lisandusid Alliansi kolooniad mitmel pool galaktikas. Osa kolooniatest taotleb iseseisvust, eriti paistab sellega silma Marsi koloonia.
Allianssi juhitakse ühekojalise parlamentaarse demokraatiana. Riigipea on üldvalimistel valitav president.
"Babylon 5" sündmuste toimumise ajal on Maa Allianss üks viiest galaktika peamisest tuntud suurest tsivilisatsioonist.
Pärast Maa-Minbari sõja lõppu on Allianss edukalt arendanud tähtedevahelist kaubandust, kuid osa mõjukaid poliitilisi rühmitusi pooldab ksenofoobiat ja isolatsionismi. President Luis Santiago tapetakse vandenõu tulemusel. Võimule saab senine asepresident Morgan Clark. Uus president asutab gestaapoliku salapolitsei Öövalve, ning saadab Senati laiali. Maa ja tema kolooniad muutuvad totalitaarseks riigiks. Suure mõju omandab poolmilitaarne organisatsioon Psi Korpus, mis ühendab telepaate ja tegeleb nende järelvalvega. Maa astub kodusõja lävele.
Minbari Föderatsioon.
Minbari föderatsioon on võrreldes Maaga vana tsivilisatsioon. Kosmosesse jõudsid nad enam kui tuhat aastat enne inimkonda. Nende tehnoloogia on inimeste omast märgatavalt kõrgemal tasemel, jäädes alla üksnes varjude, vorlonite ja Esimeste omale.
Minbarid on kastiühiskond. Rahvas jaguneb sõdalaste, tööliste ja religioosse kasti vahel. Minbare juhib Hall Nõukogu, milles on kolm esindajat igast kastist. Sellise korra pani paika Minbari ajalooline prohvet Valen. Tema juhtimisel tõrjusid minbarid tuhat aastat tagasi Varjude rünnaku.
Minbarid on humanoidid, enamasti saledad ja kahvatud, kuid füüsiliselt märksa tugevamad kui sama kogukad inimesed. Peas pole neil juuksed, vaid hallid teravatipulised luumoodustised. Minbaride koduplaneet on Maast märksa külmema kliimaga, nende tähe seitsmes planeet. Seetõttu ei talu minbarid hästi kõrgeid temperatuure ja 30 kraadi Celsiuse järgi on neile pikema aja jooksul surmav.
Inimeste esimene kohtumine minbaridega tõi kaasa katastroofi. Arusaamatuse tõttu avas Maa kosmoselaev Minbari kosmoselaevale tule, mis tappis minbaride liidri Dukhati. Järgnenud Maa-Minbari sõda oli inimkonnale katastroofiline. Minbarid omasid selget ülekaalu. Kuid vahetult enne Maa lõplikku hävitamist minbarid taganesid ja andsid alla. Selle põhjus oli toona teadmata.
Babylon 5 loodi muu hulgas selleks, et Maa-Minbari sõja taolisi arusaamatusi tulevikus vältida.
Centauri Vabariik.
Centauri Vabariik oli ükskord võimas impeerium, ent on nüüdseks mandunud ja taandareneb jätkuvalt. Centaurid on humanoidid, mehed kannavad oma juukseid uhke püstharjana, mille kõrgus kajastab nende positsiooni ühiskonnas. Naised paistavad silma kiilaspeadega. Centauri Vabariiki juhib imperaator, keda toetab aadlikest koosnev Centaurum.
Centaurid olid esimene maaväline tsivilisatsioon, kellega inimkond kontakteerus. Just Centauridelt omandas Maa tähtedevaheliste hüpete tehnoloogia, mis võimaldas asuda teisi maailmu koloniseerima.
Narni Režiim.
Narnid on suhteliselt noor tsivilisatsioon, nagu inimesedki. Minevikus oli Narni planeet okupeeritud ja orjastatud centauride poolt. Nende kahe rassi suhted on jätkuvalt keerulised, kuna Centauri Vabariik võimutses Narnil brutaalsete meetodite abil.
Paljud peavad narne primitiivseks ja barbaarseks rahvaks, eriti juurutavad seda stereotüüpi centaurid. Narnid kardavad uut Centauri agressiooni, kuid samal ajal kostub nende seast üleskutseid kättemaksuks oma endiste isandate vastu.
Välimuselt on narnid jässakad, kollaka pruuni-roheliselaigulise nahaga, juusteta.
Narnide juhtorgan on Kha'Ri nõukogu. Narnide usk põhineb filosoofidest prohvetite kirjutistel, millest tähtsaim on G'Quani Raamat.
Narnide seas puuduvad telepaadid, kuigi minevikus olid need olemas. Narni telepaadid hävitati jõuga ning ülejäänud narnide seas pole vastav geen piisavalt tugevalt esindatud.
Vorloni Impeerium.
Vorlonid on iidne ja tehnoloogiliselt kaugele arenenud rass. Arvatakse, et tegu on ühe viimasega Esimeste seast, kuid vorlonite tegelik olemus on nooremate tsivilisatsioonide jaoks mõistatus. Vorlonite ajaloost on teada suhteliselt vähe. Nad on mänginud olulist rolli Varjude vastastes sõdades viimase miljoni aasta jooksul ning jälginud ja manipuleerinud uusi, nooremaid tsivilisatsioone.
Vorlonite välimus on mõistatus, teiste rassidega suheldes kannavad nad kobakaid kummalisi skafandreid. Neist väljunud vorlonit näeb iga rass erinevalt. Inimsilmadele ilmuvad nad inglite kujul.
Mitteühinenud Maailmade Liiga.
Paljude iseseisvate maailmade hajus konföderatsioon. Liiga asutati selleks, et ühiselt seista vastu Centauride ohule ja kasvava sõjakusega Narni režiimile. Liiga õigustas end aga sõjas Dilgari maailmaga, mis käivitas naabrite vastu ootamatu vallutussõja ja genotsiidi. Liiga vastupanu oli siiski kokku varisemas, kuni Maa Allianss nõustus neid abistama ja Dilgari tagasi lööma. Sellega tõusis Maa tähtedevahelises diplomaatias senisest lugupeetumale kohale, Mitteühinenud Maailmade Liiga omandas aga reputatsiooni, et suudab mõjutada vähemalt üht olulist jõudu galaktikas.
Liigat killustavad sageli sisemised vastuolud. Selle liikmete seas on Gaim, Brakiri, Pak'ma'ra, Markab, Drazi, Hyach, Llort ja Vree.
Varjud.
Varjud on sellele vanale tsivilisatsioonile antud nimeks nooremate poolt, sest nende tegelik nimetus on hääldamatu. Varjud on kõige iidsem rahvas veel allesjäänud Esimestest. 10 000 aastat tagasi said nad galaktilises konfliktis hävitava kaotuse osaliseks. Tuhande aasta eest üritasid nad taas galaktikat alistada. Kuid see ei õnnestunud, sest varjude vastu ühinesid vorlonid ja minbarid koos teiste nooremate tsivilisatsioonidega.
Varjud taandusid, pudenesid laiali ja jäid ootama uut võimalust jõudu koguda.
Varjude põhiline filosoofia on kaos. Nad usuvad looduslikku valikut ja leiavad, et üksnes kaose ja sõja läbi viivad tugevamad tsivilisatsioonid ellu oma potentsiaali. See poliitika vastandub vorlonite omale, kes taotlevad sama eesmärki nooremate tsivilisatsioonide aeglase juhendamise läbi.
Varjude koduplaneediks on Z'ha'dum. Nende välimus on putukalik, ent tegu võib olla üksnes skafandri või kostüümiga. Nad omavad sügavaid teadmisi mateeria olemusest, mille abil võivad hõlpsasti muutuda nähtamatuks.
Varjude tehnoloogia on nagu vorlonitelgi orgaaniline. Oma kosmoselaevade juhtimissüsteemides kasutavad nad protsessoritena elusolendeid. Seetõttu saab nende tehnoloogia vastu kasutada telepaate.
Esimesed.
Esimesed on galaktika kõige vanemad rassid. Paljud neist on siinsest galaktikast mujale kolinud, ehk läinud "üle ääre" juba miljonite aastate eest. Enamik ülejäänutest lahkusid pärast viimast suurt Varjude sõda 10 000 aastat tagasi. Kohale jäid ainult varjud ja vorlonid, ehkki liigub kuulujutte sellest, et aeg-ajalt on nähtud ka mõningaid teisi.


Boeing 737.
Boeing 737 (USA) on maailma kõige rohkema-arvuliselt ehitatud reaktiivreisilennuk.
Lennuki väljatöötamist alustati 1964. Boeingil oli vaja turule pääseda lühimaa-reisilennukiga, mis suudaks konkureerida Prantsuse Caravelle'i, inglaste BAC 1-11-i ja McDonnell Douglase DC-9-ga. 737-100 sooritas esmalennu 9. aprillil 1967.
Boeing 737 kere välislaius on sama, mis Boeing 707, Boeing 727 ja Boeing 757-l, 3,76 meetrit.
737-300, 737-400 ja 737-500 kasutas/kasutab ka Estonian Air. Praegu ehitab Boeing nn "uue põlvkonna" 737-600, 737-700, 737-800 ja 737-900 lennukeid.


Boeing 707.
Boeing 707 on neljamootoriline reaktiivreisilennuk, mille Boeing töötas välja 1950. aastate algul. Kuigi tegemist ei ole esimese kommertslendudeks kasutatud reaktiivreisilennukiga (see au kuulub De Havilland Cometile), oli see esimene äriliselt edukas reaktiivreisilennuk, mis paljude jaoks juhatas sisse reaktiivlennukite ajastu.
Algselt ehitati see lennuk USA relvajõududele õhutankerina tähisega C-135. Boeing 707 kere on viimase omast 6 tolli võrra laiem.
Algselt oli Boeing 707-l neli turboreaktiivmootorit, kuid hilisemates modifikatsioonides asendati need nelja turboventilaatormootoriga, mis olid vaiksemad, võimsamad ja kütusesäästlikumad.
Boeing 707 oli USA esimene tootmisse läinud reaktiivreisilennuk. Ta sooritas esmalennu 15. juulil 1954. Lennukit toodeti pidevalt 1950. aastate keskpaigast 1977. aastani. Sõjaväele mõeldud eriversioonide tootmine lõppes alles 1991. aasta mais.
Kuigi USA suuremad lennukompaniid teda enam ei kasuta, on ta veel kasutusel väiksemates kompaniides väljaspool USA-d, tšarterlendude jaoks ning transpordilennukitena.
Esimesed kaks USA presidendi erilennukit olid Boeing 707 baasil eritellimusel ehitatud lennukid.


Boeing 717.
Boeing 717 on Boeingi väikseim tootmises olev reisilennuk. Ta on jätkuks McDonnell-Douglasega alustatud MD-95 projektile. Projekti alustati Douglas DC-9 baasil, mille esmalend toimus juba 1965. Pärast kahe firma liitumist arendas Boeing mudelit edasi. Turule tuli ta 1999 ja nii võib öelda, et see on üks uusimaid, kuid samas üks vanimaid lennukeid turul.
14. jaanuaril 2005 teatas Boeing, et lõpetab Boeing 717 tootmise aastal 2006. Viimane lennuk valmis 2006. aasta mais. Kokku toodeti 156 Boeing 717 lennukit.
Tehnilist.
Lennukil on kaks reaktiivmootorit, mis asuvad kere sabaosas.
Lennuk on 8,9 m kõrge. Tema salong on 313 cm lai.


Boeing 727.
Boeing 727 on USA kolmemootoriline reaktiivreisilennuk. Selle esimene versioon 727-100 läks tootmisse 1964, 0,6 meetrit pikem 727-200 järgnes 1967. Boeing 727 oli kaua populaarseim reaktiivreisilennuk maailmas.
Boeing 727 on mõeldud lühikese või keskmise pikkusega rahvusvahelistele liinidele. Ta vajab teiste samalaadsetega võrreldes lühemat õhkutõusmis- ja maandumisrada.
Boeing 727 on üks kõige valjemaid reisilennukeid.
Boeing 727 kere ristlõige on sama mis teistel 707/737/757-perekonna lennukeil.


Boeing 747.
Boeing 747, käibekõnes ka "Jumbo Jet", on USA lennukiehitusettevõtte Boeing neljamootoriline, pikka aega maailma suurim olnud reaktiivreisilennuk. Esmalend 9. veebruar 1969 ning sellest ajast alatetes on 747 üks tuntuim ja enimakasutatav reisilennukitüüp maailmas üleüldse. Boeing 747 oli Airbus A380 kasutuselevõtmiseni kõige laiema kerega reisilennuk, välislaius 6,50 m, peateki siselaius 6,10 m. 747 lendab suurel kiirusel, eelhelikiiruse lähedal ning enamik modifikatsioone on kasutusel pikamaa reisilennukitena. Boeing 747 on hästi äratuntav iseloomuliku "küüruga" siluetti tõttu.
Ajalugu.
Juba enne allajäämist USAF-i väljakuulutatud transportlennuki riigihanke konkurssil Lockheed'-i lennukileC-5 Galaxy, oli reisilennufirma Pan Am avaldanud soovi Boeing ettevõttele, saada Boeing 707-ga võrreldes kahekordse reisijatemahutavusega lennuk.
Teada on Pan-American boss J.Trippe ja Boeing firmajuhi W.Allen’i vaheline dialoog, kus Trippe lausus: „Kui sa sellise ehitad, siis ma ostan selle“ ja Allen’i vastus: „Kui sa selle ostad, siis ma ehitan sellise“.
Peale Pan–Am 25 tulevase hiigel-lennuki tellimust 13. aprillil 1966, alustas Boeing selle arendustööd. Boeing 747 „isa“, projekti juhtiv insener, oli Joe Sutter. Prototüübi montaaž kooste-ellingul algas jaanuaris 1967, ametlik/pidulik esitlus 30. septembril 1968.
Alates 9. veebruaril 1969 toimunud esmalennust, kuni 27. aprillini 2005, mil tõusis esmakordselt õhku Airbus A380, oli 747 maailma suurim reisilennuk.
747 arendamise alustamise ajaks ei olnud nii suure reisilennuki projekteerimise varasemat kogemust kuskilt võtta. See pani Boeing-insenerid tehniliselt nõudliku väljakutse ette. Muuhulgas tuli kogu kontseptsioonis lähtuda kere, kandepindade, teliku ja mootorite täiesti uuest tõlgenduspõhimõttest. Boeing Everetti tehase 747 montaažiellingute hoone on mahult senini maailma suurim ehitis.
747 konstruktsioon.
Täismetall poolmonokokk-konstruktsioon kandva väliskestaga, mis on needitud kerekaartele ja stringeritele. Survestatav reisijatesalong ja kaubasektsioon. Reisijate ruum on kere esiosas kahekorruseline. Ülemise korruse esiosas asub piloodikabiin, milles pilootide istekohad asuvad raja tasapinnast tavatult kõrgel. Reisijatesalongi all asub kaubaruum.
Vabaltkandev täismetall-konstruktsioon. Tiiva esiservale kinnituvad eeltiiva sektsioonid. Mõlemal tiivapoolel spoilerid, kummalgi 6 spoilerit. Tiiva tagaserv on mehhaniseeritud kolmejärgulise Fowler tüüpi tagatiib/maandumisklappidega. Üks kandepinna pool kaalub 12,7 tonni.
Sissetõmmatav, hüdrauliselt toimiv. Pööratav/juhitav ninatelik, paarisratastega, ettepoole sissetõmbuv. Neljasambaline põhitelik, millest kaks toetavad keret ja kaks tiiba, igal sambale kinnitub neljarattaline vanker, mille kõik rattad on varustatud ketaspiduritega.
Vabaltkandev metall-konstruktsioon, sisemise kütusepaagiga (ca 9000 l), seadistatav (trimmitav), volframist tasakaalustusmassiga kõrgustüür
747-200 on suurema lennukaugusega, võeti kasutusse 1971. Kaubaveoversioon 747-200F tuli 1972. aastal, samal ajal ka Jaapani siseliinidele mõeldud lühikese lennukauguse ja suure mahutavusega 523 reisijakohaga 747 SR.
747SP, esmalend 4. juulil 1975. See lennuk oli standard-versioonist 14,5 meetrit lühem, neid ehitati 45, viimane 1982.
1982. aastal pikendati 747-200 ülemist korrust 7 meetri võrra, mis sai aluseks modifikatsioonile 747-300, esmalend 5. oktoobril 1982 ja esimene ostja oli Swissair. Sellist modifitseerimist pakuti ka olemasolevatele 747-le.
Uuem 747-400 vajab lennus ainult kahte, varasema kolme meeskonnaliikme asemel, samuti on lennuki konstruktsioonis kasutatud hulgaliselt komposiitmaterjale, et muuta seda kergemaks, suurendatud on ka kütusepaakide mahtu. Sellest on ka kaubalennuki modifikatsioon 747-400F.
14. novembril 2005 teatas Boeing 747-8 lennukitüübi väljatöötamisest. 747-8 reisilennuki versioon on 747-400-st 3,6 meetrit pikem, mahutades tüüpilise kolmeklassilise salongi puhul 34 lisaistet reisijatele. 747-8 kaubalennukiversioon on 5,6 meetrit pikem kui 747-400.


Boeing 757.
Boeing 757 on USA-s toodetud kahe mootoriga reaktiivreisilennuk.
Lennuki saamislugu ulatub 1970. aastatesse, kui hakati planeerima järeltulijat Boeingi mudelile 727. Boeing 757 esimene versioon 757-200 (757-100 jäi üksnes joonistele) tegi esmalennu 19. veebruaril 1982. Esimene operaator oli Eastern Airlines. Lennukil on mitmeid ühiseid jooni mudeliga 767 (lennukeid arendati samal ajal).
1998 tuli välja versioon 757-300, mis on 23 jalga pikem ja mahutab 40 reisijat rohkem.
Lennukeid toodeti 2004. aastani, kokku 1050 lennukit.


Boeing 767.
Boeing 767 on USA-s toodetav kahemootoriline laiakereline reisilennuk.
Boeing 767 tootmise ajendiks oli Boeingi vajadus konkureerida Airbus A310-ga. Esimene tootmisse läinud mudel oli 767-200 (nagu 757 puhul, jäeti ka siin ära lühim versioon 100). 767-300 oli pikendatud kerega versioon. Uusimal versioonil 767-400 on uuendatud tiivad ja parandatud tehnika.


Boeing 777.
Boeing 777 on USA lennukiehitusfirma Boeing kahemootoriline laiakereline 300 kuni 550 reisijat mahutav pikamaa reaktiivreisilennuk. Ühtlasi on "777" maailma suurim kahemootoriline lennuk, millel on ka maailma võimsamad reaktiivmootorid GE90-115B, tõukejõuga ühe mootori kohta 569 kN optimaalsel kõrgusel.
Boeing 777 on esimene reisilennuk, mis projekteeriti 100% arvuti abil. 777 ehitamise projekti alustati 1990. Juunis 1995 läks esimene 777 United Airlines-is liinilennule.
Esimene 777-300 võeti lennuliinidele reisilennukompaniis Cathay Pacific Airways juunis 1998.
Boeing 777 on omas klassis kõige laiema kerega (siselaius 5,80 m, kere välislaius 6,19 m) ja ruumikaim lennuk (pikkuselt on 777-300 teisel kohal: pikkus 73,9 m, Airbus 340-600 pikkus aga 75,3 m, kuid Airbus 340 siselaius on 5,28 m, mistõttu 777-300 on ruumikam).
Praegu on Boeingi koostehallides ehitamisel üheaegselt viis lennukimudelit: 777-200; 777-200ER; 777-300; 777-300ER ja 777-200LR, millest esimene anti tellijatele üle 26. veebruaril 2006. 777-200 mahutab 305 reisijat, lennukaugus 9 630 km, 777-300 368 reisijat ning lennukaugus 10 600 km.
Boeing 777 200LR nimel on mitu reisilennukite kõige pikema vahemaa lennurekordit. 9. novembril 2005 kattis lennuk 21 601 km Hongkongist Londonisse üle Vaikse ookeani ja USA. Lend kestis 22 tundi ja 42 minutit, pardal 35 reisijat.
Boeing 777 modifikatsoonid.
Boeing teeb oma lennukite tüübimarkeerimise lennuki kerepikkuse ja lennukauguse alusel. Lennuki pikkusest sõltub reisijate arv. Põhivarjandiks on pikendatud versioon "200" ja "300". Vastavalt lennuliini pikkusele on lennukid jaotatud kolme klassi.
777-200.
Esimese 777-200 tellis United Airlines 15.05.1995. Juuli seisuga 2009 on tellitd 88 777-200 kümmne erineva kliendi poolt, nendest 86 on veel kasutusel. Peamine Boeingi konkurent on Airbus A330-300. Tiivaulatus 60,9 m.
777-200LR.
Boeing 777-200LR on maailma pikima lennukaugusega reisilennuk. Boeing pani sellele nime "WordLiner". See lennuk suudaks vahemaandumiseta lennata peaaegu mistahes maailma lennujaama.


Barry Wellman.
Barry Wellman (sündis 30. septembril 1942) on Kanada sotsioloog, Toronto Ülikooli sotsioloogiateaduskonna professor.
Peamiseks uurimissuunaks on võrgustikud. 1960. aastate lõpust alates on Barry Wellman uurinud ühiskondi kui sotsiaalseid võrgustikke. Alates 1990. aastast on enamik tema töid vaadelnud arvutivõrke kui sotsiaalseid võrgustikke.


Balbinus.
Balbinus (Imperator Caesar Decimus Caelius Calvinus "Balbinus" Augustus; 192 - mai 238) oli Vana-Rooma keiser veebruarist 238 kuni surmani.


Bernadotte'i dünastia.
Bernadotte'i dünastia on Rootsi kuningadünastia, mis on valitsenud alates 1818. aastast. 1818–1905 valitsesid Bernadotte'id ka Norrat.
Ajalugu.
Vene–Soome sõjas 1807–1809 pidi Rootsi loovutama Venemaale suured maa-alad, nimelt Soome Suurvürstiriigi. Selle tulemusena pidi senine kuningas Gustav IV Adolf tagasi astuma ja troonile tõusis tema lastetu onu Karl XIII. See oli ajutine lahendus ja otsima hakati troonipärijat. 1810 valis Riksdag troonipärijaks Taani printsi Christian Augusti, kes võttis endale uueks nimeks Karl August, kuid suri samal aastal.
Mujal Mandri-Euroopas valitses Napoleon I kas vahetult või sõltuvate riikide kaudu. Tema vennad juhtisid Vestfaali, Hispaania ja Hollandi kuningriiki, otsustas Rootsi valida kroonprintsi, keda Napoleon aktsepteerib. 21. augustil 1810 valis Riksdag kroonprintsiks Prantsusmaa marssali Jean-Baptiste Bernadotte'i. Karl XIII lapsendas Bernadotte'i.
Jean-Baptiste Bernadotte.
Bernadotte sündis Prantsusmaal Bearni provintsis Pau linnas. 1798. aastal abiellus ta jõuka siiditöösturi ja kaupmehe tütre Désirée Claryga ja sai seeläbi Napoleoni venna Josephi naise õemeheks. 1804. aastal ülendas Napoleon Bernadotte'i Prantsusmaa marssaliks.
Rootsi kroonprintsina võttis Bernadotte endale nimeks Karl Johan ja valitses Karl XIII eest regendina. Tema naine võttis endale nimeks Desideria. 1814. aastal ühendas ta Rootsi ja Norra. Ta valitses Rootsit pärast Karl XIII surma Karl XIV Johanina ja Norrat Karl III Johanina kuni oma surmani 1844. aastal. Talle järgnes troonil tema ainus laps Oskar I, kes sündis veel enne kui ta isa marssaliks sai.
Dünastia pärast Karl XIV Johanit.
1905 kukutati Bernadotte'i dünastia Norra kuninga kohalt, sest Norra ja Rootsi personaalunioon lõpetati. Viimane Bernadotte Norra kuninga kohal oli Oskar II. Norra valis endale uue kuninga, kelleks sai Taani prints, pärastise nimega Haakon VII.
Bernadotte'i dünastia praegune pea on Rootsi kuningas Karl XVI Gustav.


Bab el Mandeb.
thumb
Bab el Mandeb ehk Bab el Mandebi väin (on kasutatud ka kuju Bab-el-Mandeb; araabia keeles 'pisarate värav') on väin, mis lahutab Aasiat (Jeemen) ja Aafrikat (Djibouti) ning ühendab Punast merd India ookeaniga (Adeni laht).


Pusan.
Pusan ehk Busan (haldusüksusena 부산 광역시 (Busan Gwangyeoksi)) on sadamalinn Lõuna-Korea kagutipus.
Pusan on riigi suuruselt teine linn. Vahel on teda kutsutud ka Lõuna-Korea lõunaosa pealinnaks. Linn asub piki Jaapani mere (Idamere) Korea väina rannikut ja on ka regiooni suurim sadamalinn.
Linna elanikeks olid pikka aega jaapanlased (Jaapan ei ole linnast kaugel). Pusanil on olnud tähtis strateegiline roll Korea kogu ajaloo vältel. Jaapan kasutas maailmasõdade ajal seda linna peamise tugipunktina teel mandrile.
Alates 1963. aastast on Pusan olnud provintsi õigustega linn.
Nimi.
Linna nimi on korea uues omaladinas "Busan", McCune-Reischaueri transkriptsioonis "Pusan", "Hangeul"is 부산 ja "Hanja"s 釜山. Eesti keeles on seni soovitatud vormi "Pusan".
Nimi tähendab 'pajamägi'. Kuidas linn selle nime sai, ei ole teada. Igatahes kasutati nime "Busan-po" juba 15. sajandil.
Nime jaapanikeelsed vormid on "Fusan" ja "Fuzan". Ka eesti keeles nimetati linna varem "Fusan". Venekeelne nimi on Пусан (1930. aastatel kasutatud jaapanipärane vorm on Фузан).
Asend.
Linn asub Nakdongi jõe suudmealal kitsas orus mägede vahel, mistõttu ta ei saa laieneda ida ega lääne suunas ning on väga tihedalt asustatud. Linnast lääne poole jääb Kumjungi mägi. Elamurajoonid on ehitatud mäenõlvadele. Kagus on Jaapani mere (Idamere) rannik.
Ajalugu.
Hiina impeeriumi tähtsa sadamalinna Pusani okupeerisid 1592 jaapanlased, kelle jaoks see oli tähtis väliskaubanduse baas. Jaapani väed jäid linna 1598. aastani.
1876. aastal oli Korea sunnitud avama linna jaapanlastele kauplemiseks ja sissetändeks. Aastal 1883 algas Pusani sadama kaudu väliskaubandus ka teiste riikidega.
Korea sõja ajal oli Busani ümbrus ainuke Lõuna-Korea piirkond, kuhu Põhja-Korea väed ei suutnud tungida. Augustist septembrini 1950 oli seal ÜRO vägede sillapea. Sõjapõgenikud suurendasid linna elanike arvu üle kahe korra.
1988. aasta suveolümpiamängude ajal peeti Pusanis purjeregatt, millel Tõnu ja Toomas Tõniste võitsid klassis 470 hõbemedali.
Vaatamisväärsused.
Kumjungi mägi on pusanlaste vaba aja veetmise koht.
Linna põhjaosas on Pusani Riiklik Ülikool (asutatud 1945). Ülikooli ümbruses on üliõpilaste kohvikud, baarid ja vabaõhu-nuudlirestoranid.
Jagalchi turg asub sadama lähedal. Müügiletid asuvad kitsastel tänavatel. Turul müüakse värsket kala ja muid meresaadusi.
Hyondai supelrannas käivad inimesed kogu Lõuna-Koreast.
Kyongboki palee laskis ehitada 1394. aastal Yi dünastia esimene valitseja. Changdoki palees on palju reliikviaid. Toksu palees (rajatud 1593) on rahvusmuuseum ja kunstimuuseum.
Majandus.
Nakdongi jõe suue on suurepärane sadamakoht. Pusan on Lõuna-Korea tähtsaim sadamalinn. Suurem osa riigi väliskaubandusest toimub Busani sadama kaudu.
Pusan on tähtis tööstuslinn. Linnas toodetakse laevu, autosid, tekstiilitooteid, malmi ja terast, elektroonikatooteid, vineeri, keemiatooteid, paberit, rehve ja muid kummitooteid, külmutatud mereande ja kalavõrke. Linnas on ka laevaremonditehaseid ning soojus- ja hüdroelektrijaamu.
Peamiselt kohalikuks tarbimiseks tegeldakse ka kalapüügi ja põllumajandusega.
Pusani lähedal on kuumaveeallikad, mille juures on kuurort.
Transport.
Pusan oli juba Hiina impeeriumi ajal tähtis sadamalinn. Busani sadam ehitati tänapäevasel kujul välja Jaapani ülemvõimu ajal (1905–1945).
Linnaosade vahelise ühenduse tagab tihe tunnelite võrgustik. Ka läbi linna jooksevad kaks kiirteed, mis ühendavad Korea lõunaosa kiirteega nr 1, mis on tähtis ühendustee pealinna Seouliga.
Busani linna teenindab Gimhae rahvusvaheline lennuväli, mis asub Gimhae linnas.
Pusan on Seoulist tuleva raudtee lõppjaam.
Kuigi linnas on hetkel käigus kaks metrooliini ja ehitamisel kolmas (metroo ehitamist alustati 1980, tugineb ühistransport peamiselt bussidele.
Busani territooriumil on ka Gupo sild.
Kultuur ja haridus.
Peale Pusani Riikliku Ülikooli (asutatud 1945) on linnas veel 13 ülikooli ja 7 muud kõrgkooli.
Pärast uue omaladina kasutuselevõttu ei pea ülikoolid muutma oma nimetust, kui nad seda ei soovi. Seetõttu kasutavad mõned ülikoolid endiselt nimekuju "Pusan".
Toksu palees on rahvusmuuseum ja kunstimuuseum.
Muud.
Pusanis toimusid 2002. aasta Aasia mängud.


Puch'ŏn.
Puch'ŏn (Lõuna-Korea omaladinas Bucheon) on linn Lõuna-Koreas Kyŏnggi provintsis.


Belize'i lipp.
Belize'i lipp on Belize'i ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Praegune riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 21. septembril 1981. Lipp on sinine, mille üla ja alaservas on horisontaalsed punased laiud, mis moodustavad 1/10 lipu kõrgusest. Sinise välja keskel on valge sõõr, 3/5 lipu kõrgusest. Valgel kettal on piki välisäärt 50 oliivipuulehte. See tähendab aastat 1950, kui Briti Honduras (Belize'i endine nimi) alustas Suurbritanniast iseseisvumise taotlemist.
Keset valget ketast on Belize'i vapp, mis on jagatud kolmeks sektoriks. Vasakul väljal on kujutatud aeru ja sepahaamrit, paremal on saag ja kirves ning all on purjelaev. Kui seda laeva hoolega vaadata, võib näha punast lippu, mis võib olla Briti mereväe sümbol.
Vapi all on puu ja selle all Belize moto "Sub umbra floreo" 'Õitsen varjus' (vihje Briti koloniaalperioodile). Vasakul on mulatt hoidmas kirvest ja paremal on mustanahaline hoidmas aeru.
Belize ajaloolised lipud.
Aastatel 1919 - 1981 oli Belize'i (Aastatel 1919 - 1973 oli nimeks Briti Honduras) lipuks sinine kangas, mille vardapoolses ülanurgas oli Suurbritannia lipp, lehvisel aga koloniaalaegne vapp.
Alates 2. veebruarist 1950 oli kasutusel ka mitteametlik lipp, see sarnanes praeguse riigi- ja rahvuslipuga, kuid sellel puudusid punased horisontaalsed laiud. Lipp võeti üle Belize'i Rahva Ühinenud Parteilt (PUP - People's United Party), kuna just see partei oli seisnud autonoomia eest.
Vaata ka.
Belize'i vapp


Belize'i vapp.
Piki vapi välisäärt on 50 oliivipuulehte. See tähendab aastat 1950, mil Briti Honduras (Belize'i endine nimi) alustas Suurbritanniast iseseisvumise taotlemist.
Vapi siseosa on jagatud kolmeks sektoriks. Vasakul väljal on kujutatud aeru ja sepahaamrit, paremal on saag ja kirves ning all on purjelaev. Kui seda laeva hoolega vaadata, võib näha punast lippu, mis võib olla Briti mereväe sümbol.
Vapi all on puu ja selle all Belize'i moto "Sub umbra floreo" 'Õitsen varjus' (see viitab Briti koloniaalperioodile). Vasakul on mulatt hoidmas kirvest ja paremal on mustanahaline hoidmas aeru.


Bonnie ja Clyde.
Bonnie ja Clyde 1932. ja 1934. aasta vahel
Bonnie ja Clyde [boni ja klaid] (Bonnie Parker ja Clyde Barrow) olid USA kurjategijad, kes suure depressiooni ajal rändasid läbi USA edelaosa, röövides panku ja tekitades segadust. Arvatakse, et nad olid süüdi 13 mõrvas, umbes tosinas väikeses pangaröövis ning loendamatutes kaupluste ja tanklate röövimistes.
Bonnie sündis 1. oktoobril 1910, Clyde sündis 24. märtsil 1909. Nad mõlemad surid 23. mail 1934.
Bonnie ja Clyde tutvusid 1930. aastal. Clyde arreteeriti pärast seda ja ta vabanes 1932.
Pärast seda varastasid Clyde ja Bonnie Texases auto. Politsei hakkas neid jälitama. Clyde'il õnnestus põgeneda, Bonnie läks mõneks kuuks vanglasse. Ta vabastati juunis 1932.
Bonnie'st ja Clyde'st on tehtud ka 1967. aastal film "Bonnie ja Clyde", peaosades Warren Beatty ja Faye Dunawayga.
Välislingid.
Barrow, Clyde
Parker, Bonnie


Brooklyn.
Vaade õhust Brooklyni osa Coney Islandi rannale
Brooklyn on New Yorgi linnaosa.
Finantsrajooni läheduses paikneb New Yorgi halduskeskus Civic Center ja raekoda. Sealt algab ka kuulus Brooklyni sild üle East Riveri. Sillale on paigaldatud puust jalakäijate platvorm, millelt võib imetleda Wall Streeti pankade pilvelõhkujate suurust.
Brooklyni silla läheduses peetakse igal varahommikul kuulsat Fultoni kalaturgu. Ajavahe või unepuuduse all kannatajatele on see suurepäraseks vaatamisväärsuseks, sest ta avatakse juba poole öö ajal ja on lahti kella üheksani hommikul.
Brooklyni elanike arv on 2 504 700 (2010. aasta rahvaloendus).


Bolesław I Chrobry.
Bolesław I Chrobry (Vapper) (966/967 – 17. juuni 1025) oli Poola vürst 992–1025 ja kuningas 1000–1025 (krooniti 1025).
Bolesław I isa oli Poola esimene kuningas Mieszko I ja ema oli Mieszko esimene naine Dobrawa, kelle isa oli Böömimaa hertsog Boleslav I Julm. Tal oli noorem õde Świętosława, kes abiellus algul Rootsi kuninga Erik VI ja pärast Taani kuninga Svend Harkhabemega. Ema suri 977, kui Bolesław oli 10-aastane. Isa abiellus seepeale Oda von Haldenslebeniga, kelle kaudu Bolesławil oli kolm poolvenda Mieszko Mieszkowic, Świętopełk Mieskowic ja Lambert Mieszkowic.
992 Mieszko I suri. Troonipärimiskord ei olnud tollal määratletud ja tavaks oli, et vendade vahel puhkeb kodusõda. Bolesław võitis sõja kiiresti ja pagendas oma poolvennad riigist või laskis nad tappa, hiljemalt 995. aastal olid tema vennad surnud.
Tänu keiser Otto III suurejoonelistele plaanidele nimetati Bolesław aastal 1000 esimeseks Poola kuningaks analoogselt Ungari esimese kuninga Istvan Pühaga. Selle eest pidi Poola saama osaks Saksa-Rooma riigist. Plaan luhtus, sest Bolesław ei allunud edaspidi Saksa-Rooma keisrile mingil moel. Kuningaks ei kroonitud teda varem kui 1025, kui Bolesław, kasutades keisri Heinrich II surma järel tekkinud võimuvaakumit Saksamaal, kroonis end ise Poola kuningaks.
Bolesław abiellus esimest korda 984 Meißeni markkrahvi Rikdagi tütrega, aga pärast Rikdagi surma 985 kaotas naine Bolesławi soosingu ja mees ajas ta ära. Sellest abielust sündis tütar, kes 996 või 997 abiellus kindlaksmääramata Pommeri vürstiga.
Bolesław abiellus teist korda 986 Ungari vürsti Géza tütre Ungari Judithiga, aga pärast Poola ja Ungari vaheliste suhete halvenemist ajas Bolesław 987 temagi ära. Arvatavasti ei naasnud Judith kodumaale, vaid suri umbes järgmisel aastal. Sellest abielust sündis poeg Bezprym, kes sai hiljem Poola kuningaks.
Bolesław abiellus kolmandat korda 987. aasta paiku Zachodnio-Słowiański vürsti Dobromiri tütre Emnildaga (suri hiljemalt 1017). Sellest abielust sündis viis last. Vanimast tütrest (988 – pärast 1013) sai nunn. Teine tütar Regelinda (989 – pärast 1014) abiellus 1002 Meißeni markkrahvi Herman I-ga, kuid abielu jäi lastetuks. Vanem poeg Mieszko II (990–1034) sai hiljem Poola kuningaks. Noorim tütar (umbes 991 – pärast 1018) abiellus 1015 Kiievi suurvürsti Svjatopolk I-ga. Noorem poeg Otto (1000–1033) osales pärast oma isa surma kodusõjas.
Bolesław abiellus neljandat korda 3. veebruaril 1018 Meißeni markkrahvi Eckard I tütre Odaga (suri pärast 1025). Sellest abielust sündis tütar Matilda, kes 1035 abiellus Švaabimaa hertsogi Otto III-ga.


Braine-le-Comte.
Braine-le-Comte [brään-lö-kont] ehk Braine ehk La Cité Brainoise (hollandi keeles 's-Gravenbrakel [shr'aafönböraaköl] on linn ja vald Belgias Valloonias Hainaut' provintsis.
Braine-le-Comte asub Monsi–Brüsseli maantee ääres 24 km kaugusel Monsist, 6 km kaugusel Soignies'st, Écaussinnes'ist ja Ronquières'ist.
Braine-le-Comte piirneb põhjast ja loodest Rebecqi, Hennuyères ja Virginaliga, idast ja edelast Ronquières'i, Henripont'i ja Écaussinnes-d'Enghieniga, lõunast ja kagust Naasti ja Soignies'ga ning läänest Horrues' ja Petit-Roeulx'ga.
Kihelkonnakirik asub 84,53 meetri kõrgusel merepinnast. Metsa kõrgeim koht on 142,62 meetri kõrgusel. Kõrgeim koht teel Henripont'i poole on 159 meetri kõrgusel.
Vallas on 2002. ja 2003. aasta andmetel 19 500 elanikku. 2003. aasta andmetel on elanike arv 19 441. Vallas oli 1. jaanuari 2002 andmetel 19 458 elanikku (9530 meest ja 9928 naist), 1. jaanuaril 2008 20 698 elanikku. 1977 oli elanike arv 16 779.
Valla pindala on 84,95 ruutkilomeetrit, teistel andmetel 8468 hektarit (84,68 ruutkilomeetrit).
Braine-le-Comte kuulub Monsi kohturingkonda, Soignies' haldusringkonda, Soignies' rahukohtunikukantonisse, Soignies' praostkonda ja Tournai piiskopkonda.
Braine-le-Comte'i vallas leidub tasandikke ja künkaid, savimulda ja metsa (Bois de la Houssière). Seal on ehitusliivakarjäär.
Peale Braine-le-Comte'i linna on vallas külad Hennuyères, Henripont, Petit-Roeulx-lez-Braine, Ronquières ja Steenkerque.
Ronquières'i kaldtasand on paadilift. Paat pannakse ujuma hiigeltorusse ("caisson"), mis siis veereb rööbastel ülespoole. Kõrguste vahe on 68 meetrit, trassi pikkus on 300 meetrit. Tasakaalustav raskus on 5400 tonni. Kontrolltornis on näitus, kus kaldtasandi ehitust, tööd ja kasutamist audiovisuaalselt selgitatakse.
Nimi ja ajalugu.
Nime päritolu on segane, kuid üldlevinud etümoloogia järgi tähendab "Braine" 'metsast läbi voolavat jõge'.
Gallide-aegse küla nimi oli "Broenia". See asus metsalagendikul.
Mõned hilisemad nimekujud ürikutest: "Braina", "Brennacum", "Brenn", "Brania" (1060), "Braine la Wihote" 'talu Braine'il (jõel)'(1070), "Brania Wilhota" (1150), "Brania Wilhotica" (diminutiiv ladina sõnast "villa" 'talu') või "Brenia Wilhotica" (1150), "Brania Willetica" (1180), "Brania Wilhotica" (1195), "Braine la Villote" (umbes 1200), "Allodium de Brena Vilhotica" (umbes 1200), "Braine" (1280), "Brania Comitès" (umbes 1300), "Ville de Brayne" (14. sajandi algus).
Asulat arendas edasi Cambrai piiskop Gaugerich (prantsuse keeles Géry) (suri umbes 619).
12. sajandil oli seal Braine-la-Villotte'i küla.
Baudoin IV Ehitaja ostis selle 1158 Monsi linna Sainte-Waudru kapiitlilt ning hakkas seda nimetama Braine-le-Comte'ilt. Ta kindlustas selle ning laskis ehitada loss-kindluse. Ehituse viis lõpule tema poeg Baudoin V. Pärast seda lisati linna nimele Hainaut' krahvi mõju märkimiseks "Le-Comte" 'krahv'. See nimi leidub dokumentides alates 1453. aastast.
1424 rüüstasid linna brabantlased.
16. sajandil räägitakse juba Braine-le-Comte'i raehärradest.
1583 vallutasid selle tormijooksuga Hispaania vastu üles tõusnud Belgia konföderaadid.
Braine-le-Comte'is sündis teoloog Franciscus Sylvius (François Dubois või Du Bois; "doctor" Sylvius).
1652 loovutas Hispaania kuningas Braine-le-Comte'i linna Arenbergide suguvõsale.
1677 laskis Madalmaade kindralkuberner Villa-Hermosa hertsog Baudouin IV poolt ehitatud lossi ja linnamüüri õhata, et prantslased ei saaks sinna taanduda.
1815 oli kuus nädalat Oranje printsi (Willem I) peakorter. Sealt lahkudes võitles ta marssal Michel Ney vastu Quatre Bras' lahingus.
Vaatamisväärsused.
Linna tähtsaim mälestis on Saint-Géry kirik. See asub kunagise linnamüüri ääres. Kunagi oli selle ümber surnuaed, praegu haljasala.
Trepp viib portaalini, mille sillusel on skulptuurid, mis kujutavad Kristuse laskumist põrgusse ning esimesi Lunastaja verega välja ostetud õigeid.
Kirikul on kolm ühekõrgust löövi. Neljast sildeavast on igaühest vasakul ja paremal peateljega risti asetsevad kabelid. Kaks altaripoolset kabelit, Saint-Antoine'i ja Saint-Christophe'i kabel, lõpevad peatsitaoliselt kaldseintega.
Kuusteist Soignies' kivist sammast hoiavad üleval kolme suhteliselt madalat võlvi, mis 17. sajandil asendati primitiivse laega.
Koor ja apsiid asetsevad suure löövi pikenduses ning on arhitektuuriliselt silmapaistvad. Peaaltar, mis rajati 1577, pärineb Jean Mône'ilt, kes on teinud ka alabasteraltarid Brüsseli Sainte-Gudule'i kabelis ja Hali Jumalaema kirikus. Peaaltaril on suur kivist retaabel, mis jaguneb kaheks korruseks ja kolmeks pikiosaks, mida eraldavad sambakesed ja pilastrid. Hulknurkne tornike lõpeb karniisi kohal jõuliste eenditega. Kumbagi korrust kaunistab kolm bareljeefi, millel on elavate žestidega figuurid. Koori kaunistavad veel vasest lühtrid ja analoogion, kõrge seljatoega tammepuust ntoolid külgedel, puuskulptuuridega seinatahveldised ja teised renessanss-sttilis teosed.
Koori ja transepti vaheline galerii pärineb 1592. aastast. Selle monumentaalse galerii kolm mustast marmorist arkaadi toetuvad neljale punasest marmorist joonia sambakesele, millele eelnevad 12 väiksemat sambakest, mis seisavad mustal stülobaadil ja kannavad nelja poolkaartega arkaadi. Galerii lõpeb rinnatisega, millele nõjatuvad kolm valget skulptuuri, mis seisavad kolme suure arkaadi nurgakivide pikenduseks olevatel soklitel ja kujutavad usku, lootust ja armastust. Neli skulptuuri soklitel sambakeste tipus kujutavad nelja põhivoorust.
Kirikus on palju altareid ja mõned ilusad pihitoolid ja rida pühakute kujusid 16. ja 17. sajandist. Nende seas on 1470. aastaga dateeritud Jumalaema kuju, mis omistatakse Jan Borman nooremale. Väga märkimisväärne on Braine-le-Comte'i Püha Christophoros, tammepuust skulptuur 15. sajandist. Selle kõrgus on 4,85 meetrit ning ta on väga jõuline.
Kiriku kullassepatööde seas on ilus päikesekujuline monstrants, mis omistatakse kuulsale Monsi kullassepale Hugues de la Vigne'ile.
Paljudest hauakividest väärivad tähelepanu Éloy Ghoisset' oma (1529) ja Philippe de Gognies' oma, mis on hilisem.
Massiivsel 40 meetri kõrgusel tornil on kolm kella, mille nimed on Maxellende, Prospérine ja le Dindin. Viimane pärineb vanast rekollektiini õdede kloostrist, mis 1793 kaotati. 48 kellaga kellamäng annab pühade ajal kontserte.
Hôtel d'Arenberg.
Hôtel d'Arenberg (endine raekoda) on kolmanda klassi ajaloomälestis, mis pärineb tõenäoliselt 16. sajandist. Peaväljaku (Grand-Place'i) poole pööratud fassaad on laotud väikestest sinistest kividest. Ust ümbritseb arhivolt, mille aluseks on prismakujulised simsid.
15. ja 16. sajandi ürikute järgi oli Hainaut' krahvidel Braine-le-Comte'is residents, mida nimetati "kuninga eluase". Oletatavasti on tegemist sellesama hoonega. Umbes 1720, kui "la Halle" lammutati, andis Arenbergi hertsog selle raekojaks.
Seda renessanss-stiilis hoonet ei ehitatud ühe hoobiga. Põhjapoolne osa dateeritakse 1549. aastaga. Teine osa rajati 1608. Seetõttu ongi eri osade välisilmes märkimisväärne erinevus. Põhjapoolsed aknad on ristikujulised ja simssidega. Esimese korruse akende kohal silluste peal on peenelt tsiseleeritud friis. Teise korruse algusest saavad vasakul pool alguse pilastrid, mis jõuavad välja kivist karniisini. Karniisi toetavad simssidega eendid.
Nõupidamiste saalis on kaks monumentaalset Soignies'i kivist kaminat 17. sajandist. Vestibüülis ja trepikojas on väga ilusad kiviraamistusega uksed akolaadsillustega ning lillekujulise ornamendiga niššidega uste kohal. Kõik laed on täielikult säilinud tammepuust taladega.
Hoone on mitu korda osaliselt hävinud, kuid iga kord endisel kujul taastatud. 1905. aasta restaureerimise ajal eemaldati lagedelt krohv, nii et talad ja teised detailid paljastusid. Karniisilt eemaldati tsinkhobune ja katuseaknad taastati. Katusele ehitati väike kellatorn, kuhu paigutati keldris asunud linnavangla kell ("la Bageole") ning tornikell.
1914 põletasid sakslased hoone maha. 1920 ehitati see uuesti üles.
Dominiiklaste klooster ja kirik.
Klooster asutati 1622 sai Jean de Loix' poolt. Kõrvalhooned ehitati 1637, 10 aastat pärast kirikut. Alusmüür on ehitatud lähedal asuvatest karjääridest võetud sinisest kivist. Akende ja uste raamistus on kivist, ülejäänu tellistest. Praegused hooned kuuluvad riigile. Need restaureeriti 1910. Hiljem sai nendest postimaja.
Linnamüür.
Linnamüüri laskis ehitada Haunait' krahv Baudoin IV, kes sai lisanimeks Ehitaja. Samal ajal laskis ta ehitada linnamüürid ka teistele äsja vallutatud linnadele (Chimay, Valenciennes, Ath, Binche ja Mons). Linnamüüris oli kolm väravat: Monsi värav, Brüsseli värav ja Nivelles'i värav. Viimasest paremal on kuulus Kiesi torn ("Koerte torn").
Bois de la Houssière laiub linnasüdamest Henripont'i, Ronquières'i ja Virginal-Samme'ini. Selle pindala on 662 hektarit. Linna ja Houssière'i vahele rajati kaks kunstlikku järve, üks kalastamiseks ja teine sõudmiseks. Need avati 1. mail 1963 ja nad said nimeks "Étangs Communaux Joseph Martel" 'Joseph Marteli kommunaaltiigid' (aselinnapea auks).
Vapp.
Praegune vapp annetati linnale 1822 ja kinnitati 21. juulil 1838.
Linna varaseimal teadaoleval pitsatil on kujutatud Baudouin IV loss. Hiljem lihtsustus see linna pitsatitel malevankrikujuliseks torniks. Linnanõukogu taotles lossi kujutamist oma vapil 1816 ja 1820 ning sai selle õiguse ametlikult 1822.
Muud.
Parteide toetus: IC (39,9%); "Partie Socialiste" (28,0%); "Parti Réformateur Libéral" (24,3%); "Ecolo" (7,9%).
Linna sihtnumber on 7090, valla oma 55004.


Benjamin Britten.
Edward Benjamin Britten (22. november 1913 Lowestoft, Suffolk – 4. detsember 1976 Aldeburgh, Suffolk) oli inglise helilooja ja pianist. Teda peetakse Inglismaa suurimaks heliloojaks pärast Henry Purcellit ja 20. sajandi üheks suuremaks klassikalise muusika heliloojaks.
Oma esimesed heliteosed kirjutas ta juba 9-aastase lapsena. Kooliajal sai ta õpetust klaverimängus ja kompositsioonis.
Ta võitis stipendiumi Londoni Kuninglikku Muusikakolledžisse. Seal õppis ta klaverit ja kompositsiooni ning lõpetas selle õppeasutuse 1933. aastal.
Mõni aeg hiljem algas Britteni tutvus luuletaja Wystan Hugh Audeniga, kes ei mõjutanud teda mitte üksnes isiklikult, vaid ka kunstiliselt. Britten viisistas mõned Audeni luuletused.
Britteni esimene menuteos oli 1937. aastal Salzburgis esiettekandele tulnud "Variations on a Theme of Frank Bridge".
Kui 1939. aastal algas Teine maailmasõda, lahkus Britten veendunud patsifistina Euroopast ja siirdus USA-sse. Ent 1942. aastal tuli ta tagasi, kuigi sõda ei olnud lõppenud. Detsembris 1962 lõpetas ta "Sõjareekviemi" ("War Requiem"), mida peetakse tema meistriteoseks (kuigi paljude kriitikute meelest on see liiga emotsionaalne) ning üheks tähtsaimaks inglise kooriteoseks üldse.
1948 asutas Britten Aldeburghi festivali.
1976 sai ta eluaegseks peeriks. Paljude teiste autasude seas sai Britten "Teenete ordeni" ("Order of Merit"), seda kolmanda heliloojana Edward Elgari ja Ralph Vaughan Williamsi järel.
Britten ei kohkunud küll tagasi modernsetest tehnikatest, kuid paigutas end suurde muusikatraditsiooni. See väljendus muuhulgas tema austuses Henry Purcelli vastu. Ühes oma tuntuimas teoses "Young Persons' Guide to the Orchestra" ("Noorte teejuht orkestri juurde", 1946) kasutas ta ühte Purcelli teemat. See teos oli mõeldud saateks Briti riiklikult rahastatud õppefilmile "Instruments of the Orchestra" ("Orkestri pillid"). Teose alapealkiri on "Variations and Fugue on a Theme of Purcell" ("Variatsioonid ja fuuga ühele Purcelli teemale"). Britten võtab keskseks teemaks ühe meloodia Henry Purcelli "Abdelazarist". Igale orkestripillile annab ta oma variatsioonid, alustades puupuhkpillidest ning minnes edasi keelpillide, vaskpuhkpillide ja lõpuks löökpillide juurde. Seejärel toob ta kogu orkestri fuugas jälle kokku ja töö lõpetuseks kordab teemat. Filmis oli suuline kommentaar, kuid kontsertesitustel ja helisalvestustel jäetakse see ära.
Teised Britteni tuntumad teosed on ooper "Peter Grimes" ja "Suveöö unenägu" William Shakespeare'i tekstile.
Mõned Britteni teosed põhinevad briti rahvalauludel, ja nagu ka paljud tema ooperirollid, olid need kirjutatud tema partnerile tenor Peter Pearsile.
Britten oli ka korralik pianist ning kandis mõnikord klaveril ette kammermuusikat ja saatis kammerlaule. Kuid kui "Klaverikontsert" (1938) ja "Diversioonid" ("Diversions") klaverile ja orkestrile (kirjutatud 1940. aastal Paul Wittgensteinile) ja veel mõned teosed välja arvata, kirjutas ta siiski võrdlemisi vähe klaverimuusikat ja ühes 1963. aasta intervjuus BBC-le on ta öelnud, et on pidanud klaverit taustapilliks.
Ta on pälvinud Taani kõrgeima muusikalise tunnustuse "Sonningi fondi muusikaauhinna", mida annab välja "Lonie Sonning Music Foundation".
Hinnang.
Kui ilmusid Britteni esimesed teosed, oli Inglise muusikakriitika suhtumine väga tagurlik.
Esimese briti heliloojana, kes pööras selja traditsioonilisele inglispärasusele ja võttis täielikult omaks mandri-Euroopa kultuuri, kohtas Britten suurt vaenulikkust nende poolt, kelle meelest tema muusika oli liiga kaval. Samuti kadestati tema kiiret menu kirjastajate ja plaadistajate juures.
Välislink.
Britten, Benjamin
Britten, Benjamin
Britten, Benjamin


Cécile Chaminade.
thumb
Cécile Louise Stéphanie Chaminade (8. august 1857 Pariis – 13. aprill 1944 Monte Carlo) oli prantsuse helilooja ja pianist, üks kuulsamaid naisheliloojaid.
Elu.
Cécile Chaminade sündis 8. augustil 1857 Batignollesi külas, mis varsti pärast seda arvati Pariisi koosseisu. Tema suguvõssa kuulub preester Guillaume Joseph Chaminade, kes 1817 asutas Bordeaux's "Maarja ühingu".
Isa oli ühe kindlustusseltsi direktor ning amatöörviiuldaja. Ema mängis väga hästi klaverit ja laulis. Tal oli kena lauluhääl. Ema märkas varakult tütre erakordset muusikalist kuulmist ja musikaalsust.
Perekonnatuttavate hulka kuulus Georges Bizet, kes pööras tähelepanu tüdruku andele. Bizet nimetas Cécile'i oma väikeseks Mozartiks ning ennustas talle säravat tulevikku, kui oli tutvunud sakraalmuusikaga, mis tüdruk oli komponeerinud 8-aastaselt (see oli tema esimene helilooming) ning talle klaveril ette mängis. See ettemäng toimus Le Vésinet's asuvas villas, mille isa oli 1865. aastal ehitada lasknud.
Bizet soovitas anda lapse konservatooriumi Félix Le Couppey klaveriklassi, mis oli mõeldud noortele tüdrukutele. Ent isa oli selle vastu, sest ta leidis, et kodanlaste tütardest peavad saama abielunaised ja emad. Jõuti siiski kokkuleppele, et ta võtab samas mahus eratunde. Cécile õppis Le Couppey juures klaverit, Savardi juures harmooniat ja Benjamin Godardi juures kompositsiooni. Samuti õppis ta
Perekonna uues kodus (rue de Rome 69), kus iga kahe nädala tagant käis külas muusikamaailma eliit, teenis Cécile ära Ambroise Thomas', Jules Massenet', Charles Gounod', Canille Saint-Saënsi ja Emmanuel Chabrier' imetluse. Ambroise Thomas on Chaminade'i kohta öelnud: "See ei ole naine, kes komponeerib, vaid helilooja, kes on naine."
Chaminade saatis meelsasti klaveril noort viiuldajat Joseph Marsicki, kes alates 1877. aastast tegi vanas Salle Pleyelis kvartetiõhtuid. Kui isa oli kord reisil, kasutas Cécile ühel niisugusel õhtul juhust ning esines 18-aastasena esmakordselt avalikult, mängides Beethoveni ja Charles-Marie Widori triosid. Ajakirjanduses teatati selle etenduse menust.
Aastal 1878 korraldas Le Couppey kontserdi Chaminade'i teostest. 4. aprillil 1881 toimus Orkestrisüidi esiettekanne Rahvusliku Muusikaühingu korraldusel. Sama teos kanti ette ka kontserdisarjade "Concerts des Champs-Elysées"' ja "Concerts Populaires de Pasdeloup" raames.
Oma koomilist ooperit "La Sévillane" saatis Chaminade klaveril kontsertettekannetel Salle Pleyelis ja Salle Érardis. "Opéra-Comiquei repertuaari seda siiski ei võetud, sest see oli liiga lühike.
Seevastu Chaminade'i balletti "Callirhoë", mille esietendus oli 16. märtsil 1888 Marseille's, mängiti peaaegu 200 korda, sealhulgas "Metropolitan Operas New Yorgis.
Ka tema kontserdipala ("Concertstück") "opus" 40 klaverile ja orkestrile (1888) hakati ette kandma.
Ent pärast seda piirdus Chaminade väiksemate vormidega. Ainsaks erandiks oli flöödikontsertiino "opus" 107 (1902), mille ta tõenäoliselt kirjutas Pariisi konservatooriumi lõpueksamiks. Arvatakse, et ta oli isa surmaga 28. juulil 1887 kaotanud suurteose jaoks vajaliku võitlusvaimu.
Ta alustas pianistikarjääri, esinedes üle Euroopa kuni Türgini välja. Kulminatsiooniks oli 1907–1908 triumfaalne 25 kontserdist koosnev turnee 12 Ameerika Ühendriikide linnas, mis pani aluse tema tohutule populaarsusele ookeani taga. Ringreis algas ühe kontserdipala esitusega Philadelphias. Chaminade täitis kavad eranditult oma loominguga. Et tagada enda ja oma ema ülalpidamiseks vajalikku menu, keskendus ta lühikestele klaveripaladele ning lauludele. Ameerika Ühendriikides asutati umbes 200 Chaminade'i klubi, millest mõned tegutsevad seniajani.
Chaminade'i helilooming oli Prantsusmaal populaarne ja 1892 määrati ta haridusametnikuks.
Chaminade, kes elas ikka veel üksinda ning oli deklareerinud: "minu armastus kuulub muusikale, ma olen nunn, vestaneitsi", abiellus 1901 siiski – pigem fiktiivselt – ühe lahutatud ja vaese mehega, kes 1907 jättis ta leseks.
Kui 1912 suri ema, kes oli teda turneedel sageli saatnud, langes Chaminade sügavasse meeleheitesse. Alles järgmisel aastal läks ta tagasi Londonisse, kus kuninganna Victoria oli teda regulaarsete Inglismaa-turneede (alates 1892. aastast) käigus oodatud külalisena sageli Windsori lossis vastu võtnud. Üliõpilased olevat seal talle korraldanud triumfaalse vastuvõtu.
Kui puhkes sõda, pani 57-aastane Chaminade muusika kõrvale, et juhatada haiglat. Ta loobus avalikest esinemistest ja komponeeris harva.
Hiljem elas ta tagasitõmbununa Monte Carlos. 20. sajandi reaalsus oli talle võõras ja vastuvõetamatu. Ta suri sealsamas 13. aprillil 1944.
20. sajandi lõpupoolel hakati hilisromantilist prantsuse muusikat halvustama, mistõttu huvi tema muusika vastu vaibus pärast tema surma.
Nüüd on tema teoseid hakatud taas ette kandma.
Aastal 1988 koostas USA muusikateadlane Marcia Citron Chaminade'i teoste nimekirja ning tema eluloo.
Looming.
Chaminade oli viljakas helilooja ja peaaegu kõik tema umbes 400 teosest avaldati tema eluajal. Kuigi ta kirjutas orkestripalu (sealhulgas menukad klaveri-kontserdipalad, flöödikontsertiino, üks sümfoonia ja üks ballett), olid tema kõige populaarsemad teosed tema klaveripalad, millest suurem osa on karakterpalad, ja üle 125 meloodia. Muusika on meloodiline ja väga mõistetav, selgete tekstuuride ja mahedalt kromaatiliste harmooniatega, prantslasliku vaimukuse ja värvikusega.
Chaminade kirjutas umbes 140 laulu, enamiku ajavahemikul 1890-1910. Tema kerged ja võluvad laulud on väga prantslaslikud. Neid iseloomistab värske kompositsioonistiil, prosoodia valdamine ning hääletunnetus. Chaminade'i laule on plaadistanud Anne Sofie von Otter ja Alaina Warren Zachary.
"Trio pour Piano, Violon et Violoncelle", "opus" 11.
Trio klaverile, viiulile ja tšellole. (1881)
See teos on Chaminade'i elegantsi ja kütkestavuse näide.
Esimeses osas on kaunid voolavad meloodiad. Teine osa sisaldab suurepärast keelpillimeloodiat. Läbi kolmanda osa kumavad sulgkerged kuueteistkümnendiknoodid vilka kromaatika ja arpedžodega. Teos lõpeb etüüdiliku finaaliga.


Calabria.
Calabria ehk Kalaabria on maakond Lõuna-Itaalias, mis moodustab Apenniini poolsaare "kinga" ninaosa Napolist lõuna pool. Põhjast piirneb Calabria Campania ja Basilicata piirkonnaga, teisele poole Messina väina jääb Sitsiilia saar.
Halduskeskus on Catanzaro (102 500 elaniku). Rahvastiku tihedus on 142 inimest ruutkilomeetril.
Antiikajal moodustas kreeklastega tugevasti koloniseeritud Calabria koos Bruttiumi, Lucania ja Apuuliaga osa Suur-Kreekast. Calabria oli kuulus viinamarja-, oliivi- ja lambakasvatuse piirkond. Sealt oli pärit rooma poeet Ennius.
Merevesi on Calabria rannikul väga selge.
Tähtsamad turismikeskused on Tropea Türreeni mere rannikul, mis on ilus linn ilusa rannaga, ja Siderno Joonia mere rannikul, kus on head hotellid.
Haldus.
Calabria maakond jaguneb 5 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 409 vallaks.
Vein.
Calabria veinipiirkonnad: Greco di Bianco (DOC), Cirò.


Clemens X.
Clemens X (Emilio Bonaventura Altieri, 13. juuli 1590 – 22. juuli 1676) oli paavst 1670–1676. Ta oli 239. paavst.
Emilio Bonaventura Altieri sündis aadliku Lorenzo Altieri ja Vittoria Delfini 6-lapselises peres kolmanda lapsena. Ta ristiti Rooma San Marco kirikus, õppis Rooma kolleegiumis õigusteadust ja kaitses 1611 doktorikraadi. Altieri ordineeriti 6. aprillil 1624 preestriks. Ta saadeti Po üleujutuste ajal Ravennasse päästetöid organiseerima ja määrati seejärel apostlikuks visitaatoriks, kuid Castro sõja tõttu ei saanud ta oma ametiülesandeid täita. Hiljem pakuti talle kardinalitiitlit, millest ta loobus oma venna Giambattista Altieri kasuks, kellest sai 1643 kardinal. Nuntsiusena Napolis vahendas ta 1647 vaherahu sõlmimist Masaniello juhtimisel toimunud ülestõusus osalejatega.
Konklaav 1669–1670.
Clemens X valiti paavstiks 29. aprillil 1670 Vatikani paavstipalees ja krooniti 11. mail kardinal Francesco Maidalchini poolt. Ta võttis nime oma eelkäija Clemens IX järgi. Clemens X oli paavstiks saades 79 aasta ja 9 kuu vanusena vanim isik pärast Gregorius XII-t, kes valiti paavstiks. Hiljem pole kedagi nii kõrges eas paavstiks valitud.
20. detsembrist 1669 – 29. aprillini 1670 toimunud konklaavi viimases voorus osales 59 kardinali, kellest 56 pooldasid Altieri valimist. Ta keeldus vanuse tõttu kardinalide otsust tunnustamast ja olevat seetõttu kaks nädalat hiljem toimunud kroonimisele viidud poolvägisi. See oli pikim konklaav pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII.
Clemens IX surma ajal oli kardinalide kolleegiumis 70 kardinali, kellest 57 saabusid 20. detsembriks konklaavile. Järgmisel päeval saabus kardinal Friedrich von Hessen-Darmstadt, 22. detsembril Innico Caracciolo d'Airola, 26. detsembril Giberto Borromeo, 28. detsembril Scipione Pannocchieschi d'Elci, 30. detsembril Alfonso Litta, 18. jaanuaril Jean-François-Paul de Gondi de Retz, 20. jaanuaril Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon ja 23. aprillil Luis Manuel Fernández de Portocarrero. 7. jaanuarist 30. jaanuarini puudus konklaavilt Lorenzo Imperiali. 28. jaanuarilt 23. veebruarini puudus konklaavilt Celio Piccolomini. Antonio Barberini ja Federico Sforza ei osalenud haiguse tõttu esimestes voorudes. Barberini puudus haiguse tõttu ka 3. veebruarist 17. märtsini. 24.–27. jaanuaril ei osalenud konklaavil Virgino Orsini. Haiguse tõttu puudusid mõnda aega konklaavilt kardinalid Giovanni Battista Spada, Marcello Publicola Santacroce, Lazaro Pallavicino, Niccolò Albergati-Ludovisi, Scipione Pannocchieschi d'Elci, Bonaccorso Bonaccorsi ja Marzio Ginetti.
Konklaavil tekkis 6 fraktsiooni: Prantsusmaa, Hispaania, Barberinid, Squadrone volante, Chigid ja Rospigliosid. Soosikuks peeti kardinal Benedetto Odescalchit, kuid Prantsusmaa esitas tema vastu 20. märtsil veto.
Suhted Prantsusmaaga.
Clemens X palus Prantsusmaa kuningalt Louis XIV-t toetust võitluseks türklastega, kuid kuningas ei tahtnud nendega sõdida, vaid veenis paavsti toetama Prantsusmaa sissetungi Madalmaadesse, mida tuleks korraldada Madalmaades elavate katoliiklaste toetamiseks. Kuninga põhjendatud argumendi tõttu taunis Clemens X Hispaania ja Saksa-Rooma keisri Leopold I Habsburgi pakutavat sõjalist abi hollandlastele, kuid tajus varsti, et Louis tegutses Madalmaades vaid oma eesmärgi nimel. Oktoobris 1675 saatis paavst saadikud Euroopa õukondadesse, et sõlmida võimalikult kiiresti rahuleping Madalmaadega.
Clemens X ajal hakkas Louis XIV nõudma regaaliõigust neilt Prantsusmaa piiskopkondadelt, kus see veel ei kehtinud. Louis XIV avaldas 1673 ja 1675 ediktid regaaliõiguse kohta, mille järel kaebasid Alet' ja Pamiers' piiskopid paavstile. Clemens X suri peatselt ja selle probleemiga hakkas tegelema tema järeltulija Innocentius XI.
Suhted Poolaga.
Clemens X tegutses kardinalina 1623–1626 Poola nuntsiatuuris. Ta toetas Poola kuninga Jan Sobieski võitlust türklastega.
Suhted Rootsiga.
Clemens X palus Rootsi kuningalt Karl XI-lt sõjalist abi võitluseks türklastega.
Suhted Venemaaga.
1673 saatis Vene tsaar Aleksei I Mihhailovitš Rooma saadiku, kuid paavsti lootus katoliikluse levimiseks Venemaale luhtus, kuna tsaar ei tunnustanud katoliiklust.
Diplomaatiline kriis Roomas.
Kardinal Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni kehtestas 1674 kõikidelt Rooma toodavatelt kaupadelt 3-protsendilise maksu. Uus maks kehtis nii kardinalidele kui suursaadikutele, kes seni olid maksukohustusest vabastatud. Järgmise otsusega käskis kardinal võõrandada kõik kaubad, millelt seda maksu ei tasutud. Kui kardinalid leppisid tekkinud olukorraga, siis saadikud leidsid, et nende õigusi oli rikutud. Saksa-Rooma keisri, Prantsusmaa, Hispaania ja Venezia suursaadikud saatsid oma sekretärid paavsti juurde audientsi paluma, kuid Albertoni lasi neile edasi öelda, et paavst on hõivatud. Pärast seda, kui saadikud olid 4 päeva järjest tagajärjetult nõudnud kokkusaamist paavstiga, lähetasid nad oma sekretärid sama sooviga kardinali juurde, kes keeldus neid vastu võtmast. Kriis vältas oluliste muutusteta terve aasta, enne kui kardinal soostus tegema järeleandmisi.
Rahanduspoliitika.
Alates Clemensi ajast vermiti Roomas münditud müntidele müntimise eest vastutava prelaadi vapi miniatuurne kujutis. See komme säilis 1817. aastani.
Suhted kiriku institutsioonidega.
11. juunil 1670 kinnitas Clemens X frantsisklaste privileegid Pühal Maal.
Kaldea patriarh Simeon XII saatis talle 1670 kirja, milles patriarh tunnustas katoliku kirikus kasutatavat usutunnistust.
3. oktoobril 1670 kinnitas ta Assisi Franciscuse auks kasutatava Porziuncola privileegi frantsiskaani konventuaalidele.
Ta kinnitas 13. juulil 1673 avaldatud apostellikus kirjas 'Dudum felicis' Püha Franciscuse südame vennaskonna privileegid.
1673 kinnitas ta Petlemma rüütliordu konstitutsiooni.
1674 annetas ta Jean Eudesi rajatud eudistidele (CIM) indulgentsid.
Lahendamaks Kanadas piiskop François Xavier de Laval-Montmorency jurisdiktsiooni üle puhkenud vaidlust, otsustas ta 4. oktoobril 1674 moodustada Quebeci piiskopkonna ja kinnitas, et Quebeci piiskop allub vahetult Rooma paavstile.
Ta tunnustas Böömi rüütliordut ("Ordo Militaris Crucigerorum cum Rubea Stella").
Ta reguleeris Beatrice de Silva rajatud kontseptsionistide nunnaordu reegleid.
Liturgilised otsused.
1670 kohustas Clemens X kõiki katoliiklasi tähistama 2. oktoobrit peainglite päevana.
Juunis 1670 lubas ta Roomas resideeruvatel prelaatidel kanda violetset sidet piiskopikübaral (galerol).
21. juunil 1670 avaldatud bullas 'Superna' sätestas ta, et orduvaimulikel peab olema kohaliku piiskopi luba, kui nad soovivad palvetada või pihisakramenti anda mõnes teises kirikus.
30. jaanuaril 1671 lubas ta preestritel õnnistada Ursula Benicasa rajatud teatiini nunnaordus kasutatavaid siniseid skapulaare.
1671 lubas ta kogu Hispaanias tähistada roosipärja püha 7. oktoobril. Seni tähistati seda püha kirikutes, kus olid roosipärjale pühendatud altarid.
Ta saatis 1671 Poola kuningannale Eleonorale „kuldroosi”.
Ta avaldas 21. augustil 1671 bulla 'Cum alias' tsölibaadi kohta.
13. jaanuaril 1672 reguleeris ta nõudeid, mis sätestasid pühakute reliikviate viimist ühest paigast teise. Reliikviaid tohivad transportida ainult kardinalvikaarid. Lisaks sellele kinnitas ta, et reliikviatega kaubitsemine on ekskommunikatsiooni ähvardusel keelatud. Clemens X andis Sixtus I reliikviad kardinal Jean-François-Paul de Gondi de Retzile.
25. juunil 1672 sätestas ta, et Valsecca kabeli Püha Reliikvia altari ees tuleks missasid pidada Kristuse kannatusnädalal ja igal esmaspäeval.
1672 lubas ta karmeliitidel tähistada Karmeli Neitsi Maarja püha 16. juulile järgneval pühapäeval või mõnel teisel pühapäeval juulis. 21. novembril 1674 lubas ta Hispaanias ja selle kolooniates seda püha tähistada igas koguduses. 1675 lubas ta ka Austrias tähistada Karmeli Neitsi Maarja püha igas koguduses.
1675. aastat tähistati juubeliaastana ja paavst käis 12 korda vaestemajades palverändurite jalgu pesemas.
1676 lubas ta Freisingi piiskopkonnas tähistada kannatusnädala esmaspäeva Issanda kannatuskrooni päevana ("Festum susceptionis coronae Domini").
Ta keelas Baieris kasutatava kombe ("Risus Paschalis"), kus preester esitas ülestõusmispühade ajal pärast missat naljakaid lugusid ja koomilisi laule, mis pidid koguduses esile kutsuma naeru.
Misjon.
Clemens X keelas 16. aprillil 1673 misjonäridel raamatute avaldamise ilma Usupropaganda kongregatsiooni loata.
Kanoniseerimised.
Ta kinnitas 19. augustil 1672 Alypiuse ja Possidiuse austamise ning tunnustas Norberti austamist, 1673 Leo III ja 14. märtsil 1674 Bruno austamist.
Onupojapoliitika.
Clemens X onu Orazio Altieri pojatütar Laura Caterina abiellus 1669 Gaspare Paluzzi degli Albertoniga, kes muutis oma perekonnanime Paluzzi Altieri degli Albertoniks. Gaspare sai Oriolo ja Viano vürstiks. Tema onu oli kardinal Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni, kes määrati Clemens X poolt "cardinal nipote" ametisse ja kes pidas hiljem "camerlengo" ning Rooma kardinalvikaari ameteid.
Orazio Altieri teine pojatütar Anna Vittoria abiellus 14. juunil 1676 Carbognano vürsti Egidio Colonnaga, kelle suguvõsast pärines paavst Martinus V.
Gaspare õde Luigia abiellus 1671 Gravina hertsogi ja Solofra vürsti Domenico Orsiniga, kelle sugulane Vincenzo Maria Orsini di Gravina sai kardinaliks.
Gaspare noorim õde Tarquinia abiellus 1672 Carbognano vürsti Egidio Colonnaga, kuid suri 10 kuud hiljem.
Kardinalide pühitsemised.
Clemens X pühitses 20 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 sakslast, 1 prantslane ja 1 inglane. Ta rajas 19. mail 1670 San Bernardo alle Terme titulaarkiriku San Salvatore in Lauro asemele.
Clemens X kultuuriloos.
Kardinal Albertoni lasi Roomas rajada Altieri palee (Palazzo Altieri), millest sai sedavõrd luksuslik ehitis, et selle ehitamine läks väga kulukaks ja Clemens X lubas seda mitte kunagi külastada.
Kardinal Albertoni otsustas 1671 hakata Colosseumis pidama härjavõitluseid, kuid tema otsus tekitas usklike seas suurt vastuseisu, kuna esimestel sajanditel suri Colosseumi areenil palju kristlasi märtrisurma ja seetõttu peeti Colosseumit pühapaigaks. 1675 lasi Clemens X juubeliaasta puhul katta Colosseumi võlvkaared kinni.
Tema ajal püstitati Roomas asuvale Sant' Angelo sillale Carrara marmorist valmistatud inglite kujud ja Püha Peetruse väljakule rajati kaks purskkaevu.
Clemens X määras Vatikani raamatukogu juhatajaks Francesco Lorenzo Brancati di Laura.
15. märtsil 1671 sätestas Clemens X, et aadlik võib tegeleda kaubandusega. Seni peeti aadlike tegevust kaubanduses taunitavaks.
Ta kinnitas 1671 Germaani kolleegiumi privileegid ja 16. oktoobril 1672 kohustas ta selle kolleegiumi tudengeid õpingute lõppemise lähenedes minema Saksamaale.
Giovanni Battista Gaulli tegi temast portree.
Surm.
Clemens X suri 86-aastaselt 22. juuli pärastlõunal 1676 Roomas, olles kannatanud aastaid podagra vaevuste käes ja maeti Vatikani basiilikasse. Ta oli surres vanim paavst pärast Gregorius XII-st. Pärast teda on veel vanemalt surnud Leo XIII ja Clemens XII.


Clemens IX.
Clemens IX (Giulio Rospigliosi, 27. jaanuar või 28. jaanuar 1600 – 9. detsember 1669) oli paavst 1667–1669. Ta oli 238. paavst.
Giulio Rospigliosi sündis Pistoias aadliku Giacomo Rospigliosi ja Caterina Rospigliosi 4-lapselises peres vanima lapsena. Tema perekonna jõukus tugines lambakasvatusest saadavale tulule. Giulio Rospigliosi lõpetas 1617 Rooma kolleegiumi, kus ta õppis Faminio Strada, Alessandro Donati ja Torquato de Cupise juures ning temast sai Gregorius XV järel neljas paavst, kes oli saanud oma hariduse jesuiitide käest. Ta õppis Pisa ülikoolis teoloogiat ja õigusteadust. 1623 omandas ta doktorikraadi. Tema õpinguid toetas Barberinide suguvõsa. Giulio Rospigliosi tegeles aktiivselt loometööga ja avaldas mitu melodraamat, millest tuntuim 'Chi soffre speri' esietendus 27. veebruaril 1639 Barberini palees.
1667.aasta konklaav.
Clemens IX valiti paavstiks 20. juunil 1667 Vatikani paavstipalees ja krooniti 26. juunil kardinal Rinaldo d'Este poolt.
2. – 20. juunini 1667 toimunud konklaavi viimases voorus osales 64 kardinali. Clemens IX osutus valituks kardinal Decio Azzolini juhitava "Squadrone volante" fraktsiooni poolt. Viimases voorus hääletas tema vastu kardinal Neri Corsini. Kardinal Niccolò Albergati-Ludovisi saabus konklaavile 6. juunil. 10. juunil saabusid konklaavile kardinalid Giovanni Stefano Donghi ja Marcello Publicola Santacroce.
Suhted Prantsusmaaga.
Clemens IX ajal jätkus vaidlus jansenismi üle.
Tema eelkäijate ajal Prantsusmaa õukonnaga halvenenud suhted paranesid tema valitsemisajal tunduvalt. Ta võis eemaldada 1664 sõlmitud Pisa rahulepinguga Korsika väeosa kasarmu ette püstitatud tänupüramiidi ja lubas vastukaaluks Prantsusmaa kuningal Louis XIV nimetada prelaate äsja vallutatud aladel (reunioonipoliitika).
Nii Hispaania regent kui Prantsusmaa kuningas tunnustasid paavsti vahendajana rahusõlmimisel, kui Clemens IX vahendas Hispaania ja Prantsusmaa vahelise Devolutsioonisõja lõpetanud Aacheni rahulepingut, millega Prantsusmaa kindlustas oma positsioone Flandrias.
Suhted Portugaliga.
1667 tagandati Portugali kuningas Alfonso VI võimult ja uueks kuningaks sai tema vend Pedro II, kes soovis võimule saades abielluda oma venna naisega. Pedro oli abielu seadustamiseks küsinud luba kardinal Louis de Vendômelt, kes andis ka vastava loa, mille tõttu tekkis vaidlus selle abielu õigsuse üle. Clemens IX määras probleemi uurimiseks ametisse komisjoni ja pärast komisjoni otsust kinnitas kuninga abielu kehtivust kanoonilise õigusega. Kui Hispaania tunnustas 5. veebruaril 1668 Portugali iseseisvust, kinnitas Clemens IX ametisse Portugali piiskopid. Suhete paranemisel saatis Portugal Rooma suursaadikuks Prado krahvi.
Sõda türklastega.
Clemens IX moodustas Venezia, Saksa-Rooma keisri, Hispaania ja Prantsusmaaga liiga võitluseks türklastega. Ta finantseeris Venezia eestvõttel 1668 ja 1669 korraldatud sõjakäike Kreeta vallutamiseks türklaste käest, kuid 6. septembril 1669 pidid veneetslased loovutama türklastele Candia (Herakleioni). Nende sõjakäikude läbikukkumisel pidi paavst tegelema võlakoormaga.
Sisepoliitika.
Clemens IX likvideeris maksude alandamiseks Aleksander VII nimel viljamüügi monopoli ("macinato") Kirikuriigis.
Ta ei tunnustanud Pietro Francesco Orsini di Gravina vanemate kaebust, mis oli esitatud nende poja kloostrisse siirdumise vastu, kuna nende vanim poeg oli tiitlite pärija, vaid lubas tal jääda kloostrisse.
Jansenism.
Aleksander VII surma järel oli Prantsusmaal neli piiskoppi, kes ei tunnustanud paavsti otsust jansenismi hukkamõistmiseks. Olukorra paranemist lootvat piiskopid tutvustasid pärast Clemens IX võimuletulekut uuele paavstile oma varasemaid seisukohti. Clemens IX mõistis hukka Alet' piiskopi Nicolas Pavilloni 'Rituel d'Alet', kuid saatis probleemi arutamiseks Pariisi nuntsiuseks Pietro Bargellini, kes pooldas selles küsimuses erinevalt oma eelkäijatest mõõdukamat lähenemist. Tema soovitusel määras Clemens IX ametisse 12 liikmelise komisjoni ja tunnustas 19. jaanuaril 1669 jansenistidest piiskoppe, kui nood on valmis temale kuuletuma. Hugues de Lionne'i vahendusel sõlmiti veebruaris 1669 jansenistidega nn. Clemensi rahu ("Pax Clementina").
Suhted kiriku institutsioonidega.
1667 eraldas Clemens IX benediktiinide kamalduleeslaste Monte Corona ja Camaldoli kongregatsioonid, mis ühendati Urbanus VIII poolt.
Clemens IX sätestas 2. augustil 1667 avaldatud motu proprios 'Nos volentes' konklaavil osalejatele privileegid.
Ta tunnustas 2. augustil 1668 keisrinna Margareta Teresa rajatud Särava Risti ordut, mis rajati samal aastal keiserliku kabeli põlemisel leitud risti auks.
1668 saatis ta laiali Montegraneli Carlo rajatud hieronümiidi eremiidid.
1669 taastas ta Innocentius X poolt laiali saadetud piaristid ja lubas neile regulaarvaimulike õigused.
1669 moodustas ta indulgentside kongregatsiooni.
Liturgilised otsused.
1667 lubas Clemens IX Neitsi Maarja pärispatuta saamise püha tähistada mõnedes piiskopkondades vastava oktaavi järgi.
Ta avaldas 28. veebruaril 1668 motu proprio 'Cum a prima'.
20. novembril 1669 andis ta dekreedi hiina riituse kohta, milles ta ei tunnustanud jesuiitide poolt tehtud muudatusi.
Ta soovitas Armeenia patriarhil Hagopil järgida ladina riitust, kuid sätestas 1669, et kohalikku riitust järgivad armeenia katoliku preestrid ei tohi pidada teenistusi ladina riituse järgi.
Ta tunnustas tsistertslaste riitust.
Ta käskis Pariisi peapiiskopil Hardouin de Péréfixe de Beaumontil taastada teatud kirikupühade tähistamise, mille Pariisi peapiiskop oli omavoliliselt oma peapiiskopkonnas tühistanud.
Misjon.
17. juulil 1669 avaldas Clemens IX bulla 'Sollicitudo', milles sätestas ekskommunikatsiooni misjonäridele, kes pühendusid kauplemisele või osalesid kaubandustegevuses.
4. juulil 1669 kinnitas ta Siiami apostelliku vikariaadi haldamise Pariisi rajatud välismisjoni seminarile.
Kanoniseerimised.
Clemens IX kanoniseeris 28. aprillil 1669 Maria Magdalena de' Pazzi ja Pedro de Alcántara.
Ta kuulutas 15. aprillil 1668 õndsaks Roosi Limast ja 9. oktoobril 1669 Savoia Margareeta. Ta tunnustas 1669 Flüe Nicolause austamist.
Onupojapoliitika.
Clemens IX vend oli Camillo Domenico Rospigliosi, kelle poeg Giacomo Rospigliosi sai 1667 kardinaliks. Camillo teine poeg Tommaso sai Sant' Angelo kindluse kastellaaniks. Camillo poeg Giovanni Battista Rospigliosi sai 1668 Zagarolo hertsogiks.
Kardinalide pühitsemised.
Clemens IX pühitses oma ametiajal 12 kardinali 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens X. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 hispaanlane ja 1 prantslane.
Clemens IX kultuuriloos.
Clemens IX keeldus laskmast paigutada oma epitaafe hoonetele, mis tema valitsemisajal püstitati. Ta lasi Roomas avada esimese ooperiteatri. 1668 peetud karnevali ajal palus ta Antonio Maria Abbatinit teha muusika oma itaaliakeelsele tõlkele hispaania keelsest religioossest draamast 'La Baltasara', mis itaaliapäraselt kandis nime 'La comica del Cielo'.
Clemens IX lubas Giovanni Domenico Cassinil siirduda Prantsusmaale. Ta oli Claude de Lorraini ja Ludovico Lenzi patroon.
Carlo Maratta ja Giovanni Battista Gaulli Baciccio on temast teinud portreed.
Legendid.
Ühel päeval, kui Clemens IX kavatses pärast kaebuste ärakuulamist vastuvõturuumist lahkuda, kuulis ta üha mehe palvet, keda keegi ei pannud tähele. Paavst pöördus tagasi, et vestelda mehega, kes oli kurvastanud, sest ta ei saanud kurta oma muret paavstile. Clemens IX kuulas tema palved ära ja saatis ta seejärel minema.
Surm.
Clemens IX suri 9. detsembril 1669 südamerabanduse tagajärjel ja maeti Rooma Santa Maria Maggiore kirikusse.
Hinnang.
Clemens IX kuulas kaks korda nädalas Püha Peetruse basiilikas pihilisi, külastas vaestemaju ja võõrustas iga päev 12 palverändurit oma lauas. Kaks korda aastas käis ta Santa Sabina dominikaanide kloostris spirituaalsetel harjutustel.


Commodus.
Commodus (Imperator Caesar Divi Marcus Antonini Pii Divi Antonini Pii Marcus Aurelius "Commodus" Antoninus Augustus; sünninimi Lucius Aurelius Commodus; 31. august 161 - 31. detsember 192 oli Vana-Rooma keiser 17. märts 180 kuni surmani.
Mõrvati. Omandatud tiitlid: Germanicus (172), Sarmaticus (175), Germanicus maximus (182), Britannicus (184)


Caligula.
Caligula ("Caius Caesar Germanici Caesaris Augusti Augustus Germanicus"; sünninimi Gaius Julius Caesar Augustus Germanicus; 31. august 12 Antium – 24. jaanuar 41) oli Vana-Rooma keiser 37. aasta 18. märtsist kuni oma surmani. Caligula tapsid tema enda ihukaitsjad – ta oli esimene Rooma keiser, kes mõrvati.
Oma hüüdnime sai Gaius juba kahe- või kolmeaastaselt, kui tema vanemad võtsid ta kaasa sõjaretkedele ja panid talle selga väikese sõdurivormi. Sõduritele tegid nalja tema vormi juurde kuuluvad pisikesed saapad ning nad hakkasid teda kutsuma "Caligula", mis tähendab "sõdurisaapakest".
Caligula kaasaegsed kirjeldavad teda enamasti õela, lõbujanulise, ülimalt edeva ja vaimselt ebastabiilse valitsejana. Tänapäeva ajaloolased suhtuvad sellistesse väidetesse sageli skeptiliselt, sest säilinud ajalooürikute autoriteks on peamiselt senaatorid, kes olid Caligula poliitilised vastased.
Võib siiski kindlalt väita, et kogu oma lühikese valitsusaja vältel püüdis Caligula suurendada keisri isiklikku võimu. Ta pööras palju tähelepanu ambitsioonikatele ehitusprojektidele ning tema elupaikade luksus oli kurikuulus. Roomas algatas ta kahe uue akvedukti ehitamise: Aqua Claudia ja Anio Novus. Tema valitsusajal annekteeris Rooma impeerium Mauretaania kuningriigi ja muutis selle Rooma provintsiks.
Perekond.
Caligula oli Germanicuse ja Agrippina Vanema ellu jäänud kuuest lapsest kolmas. Tal olid vennad Nero ja Drusus Caesar ning õed Agrippina Noorem, Julia Drusilla ja Julia Livilla. Tulevane keiser Claudius oli tema onu.
Agrippina Vanem oli Marcus Vipsanius Agrippa ja Julia Vanema tütar ning Augustuse ja Scribonia tütretütar.
Noorus ja varane karjäär.
Kõigest kahe-kolmeaastase poisina saatis Gaius oma isa Germanicust sõjakäikudel Germaania põhjaossa. Ta kandis miniatuurset sõdurivormi, sealhulgas turvist ja saapaid ning see tegi sõduritele nalja. Tema vormi juurde kuulunud väikeste saabaste järgi anti talle hüüdnimi "Caligula", mis tähendas ladina keeles "väikest (sõduri)saabast". Gaiusele endale saadud hüüdnimi ei meeldinud.
Suetoniuse järgi mürgitasid Germanicuse Süürias Tiberiuse agendid. Tiberius olevat Germanicust oma poliitiliseks rivaaliks pidanud. Peale isa surma elas Caligula koos emaga, kuni viimase suhted Tiberiusega halvenesid. Tiberius ei lubanud Agrippinal uuesti abielluda, kartes, et viimase uuest abikaasast saaks tema rivaal. Agrippina ja Caligula vend Nero saadeti 29. aastal reetmises süüdistatuna pagendusse.
Peale seda saadeti alaealine Caligula alguses oma vanavanaema (kes oli ühtlasi Tiberiuse ema) Livia juurde. Livia surma järel saadeti ta oma vanaema Antonia juurde. Tema vend Drusus Caesar pandi 30. aastal reetmises süüdistatuna vangi ja tema vend Nero suri pagenduses kas nälga või sooritas enesetapu. Suetonius kirjutab, et peale ema ja vendade pagendamist olid Galigula ja tema õde sisuliselt Tiberiuse vangid ja viibisid pidevalt sõdurite valvsa pilgu all.
Aastal 31 viidi Caligula Capri saarele Tiberiuse isikliku valve alla ja ta elas seal kuus aastat. Paljude üllatuseks säästis Tiberius Caligula. Ajaloolaste sõnul oli Caligula hea näitleja ja varjas ohtu tajudes oma põlgust Tiberiuse vastu. Üks kõrvalseisja täheldas Caligula kohta: "Kunagi ei ole olnud paremat teenrit ja hullemat isandat!"
Peale keisriks saamist väitis Caligula, et plaanis Tiberiuse pistodaga tappa kättemaksuks ema ja venna eest. Tal õnnestus pistoda Tiberiuse magamistuppa toimetada, kuid ta ei tapnud keisrit, vaid viskas pistoda põrandale. Tiberius teadis väidetavalt juhtunust, kuid ei olevat julgenud midagi ette võtta. Suetonius väidab, et Caligula oli juba siis julm ja pahatahtlik. Ta kirjutab, et Tiberius tõi Caligula Caprile elama, et ta "...põhjustaks tema enda ja kõigi inimeste hävingu ja ta kasvatas rästikut Rooma rahvale ja Phaethoni kogu maailmale."
Aastal 33 tegi Tiberius Caligulast aukvestori. Seda ametit pidas ta kuni keisriks saamiseni. Vahepeal surid Caligula ema ja vend Drusus vanglas. Caligula abiellus 33. aastal Junia Claudillaga, kuid abielu kestis vaid lühikest aega, kuna Junia suri järgmisel aastal sünnitusel. Caligula kulutas palju aega, et sõbruneda Pretoriaanide Prefekti Naevius Sutorius Macroga, kellest sai tema oluline liitlane. Macro rääkis Tiberiusele Caligulast positiivselt, et vaigistada igasuguseid negatiivseid emotsioone, mis keisril Caligula suhtes olla võis.
Caligula nimetati 35. aastal koos Tiberius Gemellusega Tiberiuse pärijaks.
Varajane võim.
Kui Tiberius 16. märtsil 37. aastal suri, siis pärisid kogu Principate valdused ja tiitlid Caligula ja Tiberiuse pojapoeg Gemellus ühiselt. Kuigi Tiberius oli 77 aastane ja surivoodil, oletavad mitmed vanaaja ajaloolased, et ta mõrvati. Tacticus kirjutab, et Preatorianite prefekt Macro lämmatas Tiberiuse padajaga, et kiirendada Rooma rahva rõõmuks Caligula troonile pääsemist. Suetonius kirjutab, et Caligula võis mõrva ise korda saata, kuid teised antiikajaloolased ei ole sellest kirjutanud. Nii Philo, kes tegutses Tiberiuse valitsusajal kui ka Josephus kirjutavad, et Tiberius suri loomulikku surma. Caligula lasi Macro toetusel Tiberiuse testamendi Gemellust puudutavad osad tühistada, põhjendades seda Gemelluse hullumeelsusega, kuid täitis muud Tiberiuse soovid.
Caligula võttis vastu Senati poolt pidulikult antud Principate võimu ja sisenes rahva juubeldamise saatel 28. märtsil Rooma. Caligulat on kirjeldatud kui esimest imperaatorit, keda imetles kogu maailma "päikese tõusust päikese loojanguni." Caligula meeldis paljudele, kuna ta oli populaarse Germanicuse poeg. ja kuna ta polnud Tiberius. Suetonius ütles, et kolm kuud kestnud uue võimu sissepühitsemisel ohverdati üle 160 000 looma. Philo kirjeldab Caligula valitsemisaja seitset esimest kuud õndsatena.
Caligula esimesed teod olevat olnud vaimult suuremeelsed, kuid loomult poliitilised. Toetuse kindlustamiseks jagas ta preemiaid sõjaväelastele, sealhulgas Pretoriaanidele, linna üksustele ja armeedele väljaspool Itaaliat. Ta hävitas Tiberiuse reetmisdokumendid, kuulutas, et reeturite kohtuprotsessid on minevik ja kutsus tagasi pagendatud. Ta abistas neid, kellele keiserlik maksusüsteem oli liiga teinud, pagendas teatud seksuaalsete kalduvustega inimesi ja korraldas pillavaid avalike etendusi nagu näiteks gladiaatorite mänge. Ta kogus kokku oma ema ja venna luud ja tõi need Augustuse hauakambrisse paigutamiseks Rooma tagasi.
Ta lasi oma nõo Tiberius Gemelluse hukata. See vihastas tema ja Gemelluse ühist vanaema, Antonia Minorat. Väidetavalt sooritas ta enesetapu, kuid Suetonius vihjab, et Caligula lasi ta mürgitada. Samuti lasi ta hukata oma äia Marcus Junius Silanuse ja küdi Marcus Aemilius Lepiduse. Ta säästis oma onu Claudiust, jättes ta endale narriks. Tema lemmikõde Julia Drusilla suri 38. aastal palaviku. Ülejäänud kaks õde, Livilla ja Agrippina noorem saadeti eksiili. Ta vihkas fakti, et oli Agrippa pojapoeg ja laimas Augustust, korrates valet, et tema ema oli Augustuse ja Julia Vanema vahelise intsesti tulem.
Avalik reform.
Aastal 38 keskendus Caligula poliitilistele ja avalikele reformidele. Ta avalikustas riigi rahandust puudutavad andmed, mida Tiberiuse valitsemisajal polnud avalikustatud, ta aitas neid, kes olid kaotanud vara tulekahjudes, tühistas teatud maksud ja jagas spordiüritustel rahvale auhindu. Ta lubas uusi liikmeid ratsanike ja senaatorite klassi.
Tema kõige olulisem tegu oli demokraatlike valimiste tava taastamine. Cassius Dio ütles, et see tegu "meeldis pööblile, kuid kurvastas mõistlike inimesi, kes hakkasid mõtlema, mis juhtub, kui ametid langeksid taas paljude kätesse...palju õnnetusi tuleks selle tagajärjel."
Samal aastal süüdistati Caligulat inimeste hukkamises ilma täieliku kohtuprotsessita ja oma abilise Macro enesetapule sundimises.


Claudius.
Claudius (Tiberius "Claudius" Drusi Caesar Augustus Germanicus; sünninimi Tiberius Claudius Nero Germanicus; 1. august 10 eKr Lugdunum (tänapäeva Lyon) – 13. oktoober 54 pKr) oli Vana-Rooma keiser 25. jaanuarist 41 kuni surmani. Ta oli esimene Rooma keiser, kes oli sündinud väljaspool Itaaliat.
Tema valitsusajal impeerium laienes, muu hulgas vallutati 43. aastal Britannia, kuid ta keeldus lisanimest Britannicus.
Claudiuse surma asjaolud on teadmata. Paljud süüdistasid tema naist Agrippinat ta mürgitamises, kuid mürgitamise asjaolud olid igas versioonis erinevad. Kuna Claudiuse eluajal palvetati tema tervise heaks ja ta mitmete avalduste ja ametlike aktidega mõista andis, et nägi ette oma surma (ta oli ka 63 aastat vana), on tõenäoline, et ta oli haige ja suri selle tõttu, süüdistused aga olid pahatahtlik laim.


Clodius Albinus.
Clodius Albinus (Imperator Caesar Ceionii Postumi Decimus "Clodius" Septimius "Albinus" Augustus; sünninimi teadmata; umbes 140...150 – 19. veebruar 197 Lugdunum (Lyon)) oli Vana-Rooma vastukeiser aprillist 193 kuni surmani.
Teda peetakse usurpaatoriks. Ta kuulutati pärast Pertinaxi surma keisriks Britannias ja Hispaanias asuvate Rooma leegionide poolt.
Ta kaotas lahingu Gallias Lugdunumi lähedal Septimius Severuse vägedega ja tapeti (teistel andmetel tegi enesetapu).


Caracalla.
Caracalla (Imperator Caesar Divi Septimii Severi Pii Divi Marcus Antonini Marcus Aurelius Severus Antoninus; sünninimi Lucius Septimius Bassianus; 4. aprill 186 – 8. aprill 217 oli Vana-Rooma keiser 4. veebruar 211 kuni surmani.
Tapeti Marcinuse poolt. Omas lisanimesid: Britannicus maximus (210), Parthicus maximus (211), Arabicus maximus (211), Adiabenicus maximus (211) Magnus (213), Germanicus maximus (213)


Claudius II Gothicus.
Claudius II Gothicus (Imperator Caesar Marcus Aurelius "Claudius" Augustus); sünninimi teadmata; 10. mai 214 – september 270) oli Vana-Rooma keiser oktoobrist 258 kuni surmani.
Lisanimed: Germanicus maximus (268), Gothicus maximus (269), Parthicus maximus (270)


Carus.
Carus (Imperator Caesar Marcus Aurelius "Carus" Augustus); sünninimi Marcus Aurelius Carus; 224 – august 283) oli Vana-Rooma keiser september 282 kuni surmani.
Lisanimed: Germanicus maximus (283), Persicus Parthicus maximus (283). Suri pikselöögist.


Carinus.
Carinus (Imperator Caesar Divi Cari Marcus Aurelius "Carinus" Augustus); sünninimi Marcus Aurelius Carinus; 250 – september 285) oli Vana-Rooma keiser kevad 283 kuni surmani.
Lisanimed: Germanicus maximus (283), Persicus maximus (283), Britannicus maximus (284). Tapeti.


Constantius I Chlorus.
Constantius I Chlorus (täisnimega Gaius Flavius Valerius Constantius Chlorus; 31. märts 250 – 25. juuli 306) oli Vana-Rooma keiser 1. maist 305 kuni surmani.
Lisanimed: Germanicus maximus (293), Gothicus maximus (293), Sarmaticus maximus (294), Persicus maximus (295?), Britannicus maximus (296?), Carpicus maximus (297?), Medicus maximus (298), Adiabenicus maximus (298).


Constantinus Suur.
Constantinus I Suur (ladina keeles "Constantinus I Maximus"; Imperator Caesar Divi Constantii Flavius Valerius Constantinus Augustus); sünninimi Gaius Flavius Valerius Constantinus; 27. veebruar 272 Naissus – 22. mai 337) oli Vana-Rooma keiser 25. juulist 306 kuni surmani.
Lisanimed: "Persicus maximus" (312), "Germanicus maximus" (313), "Sarmaticus maximus" (313), "Britannicus maximus" (314?), "Adiabenicus maximus" (315?), "Medicus maximus" (315?), "Gothicus maximus" (315?), "Cappadocicus maximus" (318), "Arabicus maximus" (318), "Armenicus maximus" (318), "Dacicus maximus" (336).
Ta sündis Constantius I Chloruse pojana ning teenis Diocletianuse ja Galeriuse sõjaväes. Pärast isa surma 306 nimetas väeosa ta Eburacumis (tänapäeval York) augustuseks. Ta võitles edukalt Reini ääres frankide ja alamannidega, hiljem Doonau ääres gootide ja sarmaatidega.
Esialgu olid tema kaaskeisrid Maximilianus, Maximinus ja Valerius Licianus Licinius. Ent ta võttis 310 Maximilianuselt võimu ja alustas pärast Galeriuse surma võitlust ainuvalitsuse eest. Liidus Liciniusega võitis ta 312 Rooma lähedal Mulviuse silla juures Maxentiuse, kes taganemisel Tiberisse uppus, ja saavutas selle võiduga tunnustuse riigi lääneosas. 314 või 316 vallutas ta Liciniuselt suurema osa Balkani poolsaart ning pärast täielikku võitu tema üle 324 haaras võimu kogu riigis.
Rooma impeeriumi arengu seisukohalt oli väga oluline uue pealinna rajamine Konstantinoopolisse (330).
Constantinus Suur suri Nikomedeia lähedal sõjakäigul pärslaste vastu pärast lühiajalist haigust esimese kristliku keisrina: veidi enne surma lasi ta end Caesarea piiskopil Eusebiosel ristida. Ta maeti Konstantinoopolisse Apostlite kirikusse.
Constantinus Suur ja kristlus.
Constantinuse ema, Helena, oli kristlane, seetõttu oletatakse, et seetõttu oli kristlus talle sümpaatne religioon.
312. aastal olevat Constantinus saanud dramaatilise kogemuse osaliseks lahingus Mulviuse silla juures, pärast mida ta Rooma keisriks sai. Ta olevat vaadanud päikesesse enne lahingut ja näinud valgusest risti selle kohal, kreekakeelsete sõnadega "ἐν τούτῳ νίκα" ("selle (märgi) all võida!"). Constantinus käskis oma sõduritel oma kilpidele panna see kristlik sümbol (Kreeka tähed Χ ja ρ). Lahing võideti. Ei ole teada, kas ta siis ka kristlane oli, igatahes läbib tervet Constantinuse valitsemise aega soosiv suhtumine kristlusesse. Pärast oma võitu toetas ta kristlasi majanduslikult, ehitas kirikuid, andis kristlastele maksuvabastusi jne. 313. aastal kuulutas ta Milano ediktiga kristluse lubatud religiooniks Roomas. Enne surma Constantinus ka ristiti.
325 kutsus Constantinus Suur kokku Nikaia kirikukogu, esimese oikumeenilise kontsiili, pannes sellega aluse ühtse katoolse kiriku tekkimisele.


Ceará osariik.
Ceará [sjar'aa] on Brasiilia osariik (1. järgu haldusüksus) Kirdepiirkonnas ("Nordeste") Atlandi ookeani rannikul. Ta piirneb põhjast ja kirdest Atlandi ookeaniga, idast Rio Grande do Norte ja Paraíba osariigiga, lõunast Pernambuco osariigiga ja läänest Piauí osariigiga.
Osariigi pindala on 146 348,30 km² (selle sisse ei ole arvatud 2977,4 km² suurust vaidlusalust ala, millele pretendeerib ka Piauí). See moodustab 9,37% Kirderegiooni pindalast ja 1,7% kogu Brasiilia pindalast. Brasiilia osariikide seas on ta pindalalt 17. kohal.
Nimi.
"Ceará" tähendab sõna-sõnalt "laulab aratinga".
José de Alencari väitel on nimi kokku pandud kohaliku keele sõnadest "cemo" 'valjusti laulma' ja "ara" 'väike aara või papagoi'.
On ka arvamus, et osariigi nimi tuleb sõnast "Siriará" kaldavähkide järgi.
Sümbolid ja tähised.
Ceará osariigil on lipp, vapp ja hümn.
Standardi ISO 3166-2 järgi on osariigi tähis BR-CE.
Ajavöönd.
Ceará ajavöönd on 3 tundi maailmaajast maas.
Haldus.
Ceará kuberner on alates 1. jaanuarist 2007 Cid Gomes (Brasiilia Sotsialistlik Partei).
Osariigis on 7 mesoregiooni ja 33 mikroregiooni.
Rahvastik.
Rahvaarv on 2005. aasta andmetel 8 097 276. Sellega on osariik Brasiilia 1. järgu haldusüksuste seas 8. kohal.
Rahvastiku tihedus on 54,40 in/km² (11. koht Brasiilias).
Inimareng.
Inimarengu indeks oli 2000. aastal 0,700 (20. koht Brasiilias).
Demograafilised näitajad.
Keskmine eluiga oli 2000. aastal 69, 6 aastat (meestel 65,3, naistel 74,1 aastat; 21. koht Brasiilias).
Imikusuremuskordaja oli 2000. aastal 32,1 tuhande elussünni kohta (20. koht Brasiilias).
Kirjaoskamatusmäär oli 2000. aastal 21,8% (22. koht Brasiilias).
Asustus.
Lisaks pealinnale Fortalezale on teised suuremad linnad Crato, Juazeiro do Norte, Sobral ja Canindé.
Üldnäitajad.
2004. aastal oli sisemajanduse kogutoodang 33 260 672 000 USA dollarit (13. koht Brasiilias). Sisemajanduse kogutoodang inimese kohta oli 4170 USA dollarit (22. koht).
Ajalugu.
Ceará hakkas arenema alles pärast tema lahutamist Pernambucost (1799). Osariigis on alati olnud poliitilisi võitlusi ja relvastatud liikumisi. See ebastabiilsus jätkus Brasiilia impeeriumi ja Esimese vabariigi ajal.
Normaliseerumine leidis alles 1945, kui riik sai jälle põhiseadusliku võimu.
Kolonisatsioonieelne aeg.
On teateid, et enne Pedro Álvares Cabrali retke Brasiiliasse on Ceará randa jõudnud Hispaania meresõitjad Vicente Yáñez Pinzón ja Diego de Lepe.
Osariigi koloniseerimist, mis algas 17. sajandil, raskendas indiaani hõimude vastupanu. Koloniseerimine võttis hoogu, kui Pajeú jõe suudmesse ehitati Hollandi fort Schoonenborch, mille 1654 vallutasid portugallased. Fordile anti uus nimi Fortaleza de Nossa Senhora de Assunção.
19. sajandil oli Cearás tugev abolitsionistlik kampaania, mille tulemusel orjus kaotati 25. märtsil 1884 enne orjuse kaotamist kogu riigis 1888.


Ch'unch'ŏn.
Chuncheon on linn Lõuna-Korea kirdeosas, Gangwoni provintsi halduskeskus.
Elanike arv (2001): 252 019.


Chonnami Riiklik Ülikool.
Chonnami Riiklik Ülikool (korea keeles 천남대학교; "Cheon-nam daehak-gyeo") on ülikool Lõuna-Koreas Gwangjus.
Õppeasutus rajati 1909. aasta juunis Gwangju põllumajanduskoolina. 1952. aastal sai sellest ülikool. Tänapäevaks on koolist kasvanud üks suuremaid ülikoole Koreas. Ülikoolil on 14 kolledžit ja 6 kraadiõppekooli, mis annavad haridust mitmes eluvaldkonnas.


Põhja-Ch'ungch'ŏngi provints.
Põhja-Ch'ungch'ŏngi provints (Lõuna-Korea omaladinas "Chungcheong-bukdo") on 1. järgu haldusüksus Lõuna-Koreas. See on Lõuna-Korea ainus merepiirita provints.
Põhja-Ch'ungch'ŏngi provintsis on 3 linna, 8 "guni, 1 provintsi harukontor, 91 "myŏnit, 61 "tongi ja 5 "myŏni harukontorit.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas provintsis 1 489 361 inimest.


Lõuna-Ch'ungch'ŏngi provints.
Lõuna-Ch'ungch'ŏngi provints (Lõuna-Korea omaladinas Chungcheong-namdo) on 1. järgu haldusüksus Lõuna-Korea lääneosas.
Provintsis on 1398 kooli ja 520 000 õpilast.


Roheneemesaared.
Roheneemesaared on riik (ametlik nimi Cabo Verde Vabariik, lühendatult Cabo Verde; portugali keeles 'roheline neem', kohalikus kreooli keeles Kabu Verdi) ja saarestik Atlandi ookeanis Aafrika läänerannikust 640 km kaugusel.
Saarestik koosneb Tuulepealsetest saartest ja Tuulealustest saartest.
Asustamata Roheneemesaared avastasid portugallased 15. sajandil.
Kliima.
Valitseb kirdepassaatidega troopiline kliima. Aasta keskmine temperatuur jääb vahemikku 22...27 °С. Sademeid on 100...250 mm aastas.


Jiang Jieshi.
Generalissimus Chiang Kai-shek ("Jiǎng Jièshí" 蔣介石); ameeriklaste hüüdnimi "Gimo"; 31. oktoober 1887 (või 1888) – 5. aprill 1975) oli Guomindangi (Hiina Rahvusliku Partei) juht. Ta oli Hiina Vabariigi president 1948. aastast kuni surmani.
Ta sündis nimega Chiang Chou-tai ("Jiǎng Zhōutài" 蔣周泰); tema teine nimi oli Chiang Chung-cheng ("Jiǎng Zhōngzhèng" 蔣中正). Ta sündis Zhejiangi provintsis Fenghua maakonnas (奉化縣) Ningbos. Tema vanemad olid Chiang Zhaocong (蔣肇聰) ja Wang Caiyu (王采玉). "Kai-shek" on tema viisakusnimi ühes kantoni omaladinas.
Tema esimene abikaasa (äramääratud abielus) oli Mao Fumei (毛福梅). Chiang õppis pärast alghariduse saamist Hiinas kaks aastat (1908–1910) ühes Jaapani sõjaväeakadeemias. Seal astus ta Sun Yatseni Revolutsioonilisse Liigasse. 1910 naasis ta Hiinasse ja oli aastaid seotud Shanghai allilmaga. 1920. aastate alguses alustas ta uuesti sõjalist ja poliitilist karjääri Guangzhous. Temast sai väljapaistev tegelane Qingi dünastia kukutamist taotlevas liikumises.
Chiangi, kes oli Sun Yatseni õpilane ja tema lese Soong Qinglingi noorema õe mees, ja tema uut abikaasat Soong May-lingi, keda tavaliselt nimetatakse "madame" Chiang Kai-shek", toetas Teise maailmasõja ajal ja pärast seda kindlalt USA Hiina lobi, mis nägi nendes lootust kristlikule ja demokraatlikule Hiinale. Chiang Kai-sheki poliitika oli kristlikkusest ja demokraatlikkusest kaugel, kuid see jäi USA avalikkusele teadmata, sest sõja-aastatel ja pärast seda oli Hiinas tugev riiklik tsensuur ja USA-s enesetsensuur. USA toetas Chiang Kai-sheki võitlust Jaapani vallutajate vastu Teise maailmasõja ajal ning hiljem võimu eest Hiinas peetud Hiina kodusõjas Hiina Kommunistliku Partei Rahvavabastusarmee vastu, mida juhtis Mao Zedong.
Võimuletulek.
Kui võimule oli tulnud Yuan Shikai vabariiklik valitsus, sai Chiang Sun Yatseni soosik ning ta jagas oma aega eksiili vahel Jaapanis ja varjupaiga vahel Shanghai väliskontsessioonialadel. Shanghais olid Chiangil ka sidemed kuritegeliku allilmaga, mida valitses kurikuulus Roheline bande, ning teenis hiljem ohvitserina Guangzhou sõjapealiku Ch'en Chiung-mingi armees. 1923 asus ta tegutsema Guangzhousse ning tegi Kominterni abiga Guomindangis reformi ja rajas revolutsioonilise liikumise. 1923 saatis Sun Chiang Kai-sheki kolmeks kuuks Moskvasse Nõukogude poliitilist ja sõjaväelist süsteemi õppima. Chiang naasis Guangzhousse ja 1924 sai temast tähtsa Whampoa Sõjaväeakadeemia ülem. Seal sai ta esimestel aastatel kasvatada endale ustavate noorte ohvitseride kaadrit. Aastaks 1925 saavutas tema protoarmee võite kohalike rivaalide üle Guangdongi provintsis.
Pärast Sun Yatseni surma 1925 oli Chiang mässitud võimuvõitlusse Guomindangis pahempoolsete elementide vastu.


Draama.
"Draama all võidakse mõista ka näidendit või dramaatikat; selles artiklis on jutt näitekirjanduse žanrist
Draama on tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend.
Žanrina kujunes draama välja 18. sajandil.
Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Käsitletakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat.
Kõnekeeles nimetatakse draamaks ka vapustavat sündmust.


Dadaism.
Dadaism on modernistlik kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis neutraalses Zürichis ning oli valitsevaks kultuuriliikumiseks aastatel 1916–1922. Dadaismi algatajateks loetakse nii kirjanikke kui ka maalikunstnikke, muuhulgas Tristan Tzara, Hans Arp, Marcel Janco. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt ka New Yorgis ja selle eesotsas old Marcel Duchamp, Francis Picabia ja Man Ray.
Dadaiste on suuresti mõjutanud Esimene maailmasõda. Nad leiavad, et kogu läänekultuur on suremas. Progressi-müüt on täielikult hävinud. Elu tajutakse kui midagi hetkelist ja mõistetamatut, kaob ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks. Dadaiste ühendas viha sõja vastu.
Dadaistid leiavad, et ka kunsti enda tähendus ja eesmärk on muutunud küsitavaks. Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks.
Dadaismi tunnused.
Dadaistid laenavad ilma valehäbita teistelt suundadelt - kubistidelt kollaažitehnika, futuristidelt tüpograafilised trikid, ekspressionistidelt vaba värvikasutuse, püüde suurema spontaansuse ja keele foneetilisuse poole.
Tuntuim dadaistlik luuletaja on Tristan Tzara, kes arendas välja väga kaootilise, segase, metsiku keele ja kelle eesmärk oli lõhkuda kunsti pühadust. Mõned tema tekstidest on saanud dada meelelaadi klassikalisteks väljendusteks. Tema tekstid on nii kaootilised ja segased, et neid võib nimetada verbaalseks deliiriumiks. Kuid Tzara leidis, et dada peabki jääma mõistetamatuks, dada sureb siis, kui hakkab end tõsiselt võtma.
Dada hääbus 1920. aastate alguses. Täpsemalt - dada suubus sürrealismi, mida ongi tihti nähtud prantslasliku dadana.


Dmitri Šostakovitš.
Dmitri Dmitrijevitš Šostakovitš (Дмитрий Дмитриевич Шостакович; 25. september 1906 Peterburi – 9. august 1975 Moskva) oli Nõukogude Venemaa helilooja ja pianist. Ta oli üks tunnustatumaid heliloojaid 20. sajandil.
Elulugu.
Dmitri Šostakovitši isa oli keemik, ema pianist. Ta lõpetas Leningradi Konservatooriumi pianisti ja heliloojana (1925). Olnud lisaks viljakale heliloomele 1937. aastast peale tegev ka muusikaõppejõuna, aga sattus 1948 lõplikult Stalini põlu alla, misjärel sai elatist teenida vaid filmimuusikat kirjutades. Teda süüdistati eeskätt formalismis. Põlu alt vabanes alles 1960. aastaiks. Tema poeg Maksim Šostakovitš on tuntud dirigent ja pianist.
Looming.
Dmitri Šostakovitš on kirjutanud 15 sümfooniat, millest kõige tuntum on arvatavasti 5. sümfoonia, 2 ooperit ning suurtsükli "24 prelüüdi ja fuugat".
Tsitaat.
Te ju mõistate, et mina olen vanglas, kardan oma pere ja iseenda pärast, kuid tema (Pablo Picasso) on vabaduses ega tarvitse valetada!... Kes teda keelest sikutas? Nad kõik – Hewlett Johnson, Frédéric Joliot-Curie ja Pablo Picasso on tõprad. Elavad maailmas, kus vahest polegi nii hõlbus põli, aga kus saab tõtt rääkida ja tööd teha, tegelda sellega, mida sa vajalikuks pead. Picassost, näe, sai rahutuvi!


Damasias.
Damasias oli Ateena esimene arhont (eponüüm) 583–581 eKr.
Pärast esimest ametiaega ei tahtnud ta võimult lahkuda ning pikendas oma ametiaega veel üheks aastaks. Ta valitses kokku 26 kuud. Kui ta tahtis võimule jääda ka kolmandaks arhondiaastaks, sunniti ta jõuga võimust loobuma, arvatavasti vältimaks türanniat.
Pärast Damasiase kukutamist suurendati arhontide arvu üheksalt kümnele.
Samanimeline arhont valitses ka 639–638 eKr.


Dialektoloogia.
Dialektoloogia ehk murdeteadus on keeleteaduse haru, mis uurib murdeid.


Delfi oraakel.
Delfi oraakel oli vanakreeka pühamu Delfis Parnassose mäe lõunanõlval, kus inimesed käisid kogu Kreekast ja kaugemaltki saamas Apollonilt vastust küsimustele, mis neid vaevasid. Oraakliks nimetati ka vastust, mis jumalalt saadi.
Pühamu ulatub tagasi 1400. aastasse eKr. See oli kogu Hellase tähtsaim pühamu ning vähemalt teoorias austasid kõik kreeklased selle sõltumatust.
Pühamus asus püha kivi Omphalos ('naba'), mida peeti Maa keskpaigaks. Pühamu oli ehitatud ümber püha Kastaalia allikas. Sajandite vältel rajati Delfisse mitmeid templeid valguse-, luule- ja muusika- ning prohvetliku kuulutamise jumala Apolloni auks.
Antiikajal oli Delfis maa sees lõhe. Preestritar, keda nimetati püütiaks, istus kolmjalal selle lõhe kohal. Pärast Kastaalia allikas suplemist, enda pärgamist loorberilehtedega ja püha loorberi lehtede söömist istus ta kolmjalale, hingas sisse uimastavaid aure ning läks transsi. Tema nägu muutis värvi ja ta häälitses oiates ja kaeveldes. Tema silmad sätendasid ning suu vahutas ning selles seisundis tõi ta kuuldavale mõned seosetud häälikud. Preestrid kirjutasid tema imelikud häälitsused hoolikalt üles ning panid need värsivormi. Värsid anti Apolloni ilmutusena neile, kes olid tulnud oraaklilt nõu küsima. Värsid sõnastati nii, et neil oleks mitu tähendust.
Sageli vaieldi oraakli õige tõlgenduse üle, kuid kui toodi uusi ande, võidi oraaklilt saada täiendav kuulutus. Näiteks enne Salamise lahingut ennustas püütia algul hukku ning hiljem, et ateenlasi võib päästa "puust müür", mida tõlgendati siis kui laevu.
Et Delfi oraakliga polnud seotud kindlat usudogmat, siis kogunesid Delfisse õpetlased, samuti oli Delfi vaenlaste läbirääkimiskohaks.
Kõik, kes Delfist nõu küsisid, tõid ande. Kuningate, riikide ja üksikisikute toodud ohvriandide hoidmiseks ehitati suured varakambrid. Rooma keiser Nero olevat varastanud 500 raidkuju, kuid 3000 jäi alles. Tänapäeval on väljakaevamiste käigus avastatud templivaremeid, skulptuurikilde ja ajaloolisi raidkirju.
Püütia vastustest võisid oleneda nii talupoja külviajad kui ka sõjakuulutamine. Delfi oraakli käest küsiti nõu enne iga tähtsat sammu riigiasjades. Seetõttu oli tal Vana-Kreeka ajaloole suur mõju. Ühine austus Delfi oraakli sõnade vastu ning püütiapidustused ja mängud, mida peeti pühamu läheduses iga nelja aasta tagant, aitasid kaasa Vana-Kreeka poliitika- ja usuelu ühtsusele.
Delfi oraaklile tegi lõpu 4. sajandil pKr kristliku Rooma keiser Hadrianus.
Delfi oraakel oli küll kõige kuulsam, kuid mitte ainus Vana-Kreeka oraaklitest. Kõige vanem oli Zeusi oraakel Dodonas Epeiroses. Usuti, et Zeus kõneleb püha tamme lehtede sahina läbi. Oraaklid olid ka Roomas ning Egiptuses, Babüloonias ja teistes maades.


Delfi.
Delfi (vanakreeka keeles Delphoi (Δελφοί) [delph'oi], uuskreeka keeles Delfoí (Δελφοί) [delf'i], ladina keeles Delphi [d'elfi]) oli Vana-Kreeka linn Phokises. Linnas asus Apolloni pühamu, kus tegutses Delfi oraakel.
Delfi asub Parnassose mäe lõunanõlvadel. Vama-Kreekas peeti Delfit maailma keskpaigaks. Delfi oraakli kuulsus levis väljapoole kreeka maailma. See andis Delfile rahvusvahelise positsiooni erinevalt Olümpiast, mis oli rahvuslikum pühamu. Apolloni peatemplis oli palju varakambreid ja monumente. Apolloni altari ja templi juurde viis Püha Tee.
Delfis olid ka teater, staadion ja buleuteerion. Apolloni pühamust ida pool on Kastaalia allikas ja allikamaja, kus külastajad end puhastasid. Allikast kagu pool on väiksem Athena Pronaia (Marmaria) tempel. Iga nelja aasta tagant peeti püütiamänge, mis olid üks neljast suurest atleetilisest ja draamapidustusest Vana-Kreekas. Püütia, vanemaealine Apolloni preestritar oli antiikmaailma kuulsaim ja austatuim oraakel.
Linna nimi ja legendid..
Varasemast ajast on teada nimed Pytho ja Python (hiljem olid need kasutusel Delfi sünonüümidena). Nime Pytho kasutati nii linna kohta kui ka piirkonna kohta, kus linn asus. Vana-Kreekas seostati seda nime sõnaga "pythō" 'mädanen': legendi järgi on nimi tuletatud mao mädanemisest. Nime Python seostatakse maoga ("python"), võib-olla seoses kalju kujuga. Legend sellest, kuidas Apollon hilisema Delfi kohas tappis lohe Pythoni, on arvatavasti hilisem.
Pärast lohe tapmist otsustas Apollon legendi järgi rajada sellesse kohta pühamu. Ta nägi kaugel Kreeta kaubalaeva. Kohe hüppas ta hiigeldelfiini kujul merre ning meelitas laeva Krissa sadamasse. Kui kreetalased olid maale läinud ning ehitasid Apollon Delphiniose altarit, ilmus Apollon neile jumalikult kauni noorukina ning kuulutas neile, et nad ei lähe enam kunagi kodumaale tagasi, vaid nendest saavad tema preestrid. Ekstaasis järgnesid kreetalased Apollonile tema pühamusse ning asutasid Delfi linna.
Väljaspool linnamüüri, kõige kõrgemas kohas, oli oraakel koos templirajatistega. Pythoks nimetati peamiselt seda osa linnast. Kastaalia allikas niisutas selle kõrgendiku jalamit, millel Pytho asus. Oraakel ise asus koopas, mida hüüti "Pythion". Koopa avastas karjane, kes sattus sealt väljuvast aurust ekstaasi. Teise versiooni järgi avastasid selle kitsed, kes kogesid auru mõju sellest üle hüpates. Kaljulõhe kohale, mis asus templi sees, paigutati püha kolmjalg, millel istus preestritar püütia. Ta pidi uimastavate aurude mõjul ekstaasi sattuma, et tuua kuuldavale oma ennustused.
Delfi nime aioolia kuju on Belphoi, mis esineb peamiselt raidkirjadel. Raidkirjadel esinevad ka nimed Derphoi ja Dolphoi. Kohalik kuju on Dalphoi, mis esineb müntidel kuni 4. sajandi keskpaigani eKr. Alates Vana-Kreeka klassikalisest ajajärgust on kõige tavalisem nimi Delphoi.
Legendi järgi tuleb nimi kas Apolloni poja Delphose nimest või delfiinist ("delphis"), kelle kuju Apollon Delfi asutamisel võttis.


Dogville.
"Dogville" on Lars von Trieri film aastast 2003.


Diplomaatia.
Diplomaatia on riike või rahvusvaheliseid organisatsioone esindavate isikute (diplomaatide) vaheline suhtlemine.
Bilateraalne diplomaatia toimub kahe riigi vahel ning multilateraalne diplomaatia paljude riikide vahel. Multilateraalne diplomaatia toimub sageli mõne rahvusvahelise organisatsiooni (näiteks ÜRO) egiidi all.
Diplomaatia ja välispoliitika.
Diplomaatia on osa riigi välispoliitikast. Diplomaatia on välispoliitika peamine vahend, kuid välispoliitika eesmärkide saavutamiseks võidakse kasutada ka muid vahendeid (spionaaž, sõjaline jõud vms). Tavapäraselt üritatakse diplomaatiliste läbirääkimiste kaudu säilitada rahu. Hoolimata sellest võib diplomaatia sisaldada ka hoiatusi ja ähvardusi (suhete katkestamine, esindajate tagasikutsumine, majandus- või muud sanktsioonid, ultimaatum vms)
Kui välispoliitilised eesmärgid on üldiselt avalikult teada, siis igapäevane diplomaatiline suhtlemine toimub enamasti avalikkusest eemal. Läbirääkimiste tulemused (sõlmitud rahvusvahelised lepingud jmt) üldjuhul avalikustatakse.


Džaba Ioseliani.
Džaba Ioseliani (10. juuli 1926 Gruusia, Hašuri – 4. märts 2003, Gruusia, Thbilisi) oli Gruusia Sõjaväenõukogu (täitis presidendi kohuseid) kaasjuht koos Tengiz Kitovaniga 6. jaanuarist 10. märtsini 1992, seaduslik varas. Gruusia sõjaväestatud marurahvusliku paramilitaarse üksuse Mhedrioni asutaja 1989. a. Enne 1995 aastat mõisteti D. Ioseliani kahel korral kokku 30 aastaks toime pandud varguste, tapmise ja pangaröövi eest kinnipidamisasutusse karistust kandma. 1995. a süüdistati teda Gruusia riigi reetmises, Eduard Ševardnadzele atentaadi korraldamises ja mitme mõrva organiseerises ning ta mõisteti 11 aastaks kinnipidamiskohta.
Välislingid.
Ioseliani, Džaba
Ioseliani, Džaba
Ioseliani, Džaba


Domitianus.
Domitianus (Imperator Caesar Divi Vespasiani "Domitianus" (Germanicus) Augustus; sünninimi Titus Flavius Domitianus; 24. oktoober 51 – 18. september 96) oli Vana-Rooma keiser 14. septembrist 81 kuni surmani.


Didius Julianus.
Didius Julianus (Imperator Caesar Petronii Severi Marcus "Didius" Severus "Iulianus" Augustus; sünninimi Marcus Didius Severus Julianus; 30. jaanuar 133 – 2. juuni 193) oli Vana-Rooma keiser 28. märtsist 193 kuni 1. juunini 193.


Diadumenianus.
Diadumenianus (Imperator Caesar Marcus Opellius Antonius "Diadumenianus" Severus Augustus; sünninimi Marcus Opellius Diadumenianus; 14. september 208 - juuni 218 oli Vana-Rooma keiser mai esimesest poolest 217 kuni surmani.


Decius.
Decius (Imperator Caesar Caius Messius Quintus Traianus "Decius" Augustus); sünninimi Caius Messius Quintus Decius Valerianus; 195 - 1. juuli 251 oli Vana-Rooma keiser september 249 kuni surmani.
Tapeti. Lisanimed: Dacicus maximus (250), Germanicus maximus (250)


Diocletianus.
Diocletianus (Imperator Caesar Caius Marcus Aurelius Numerius "Diocletianus" Augustus); sünninimi Diocles; 22. detsember 245 – 3. detsember 313) oli Vana-Rooma keiser 20. november 283 kuni 1. mai 305. Astus tagasi.
Lisanimed: Germanicus maximus (285), Sarmaticus maximus (285), Gothicus maximus (293), Persicus maximus (295), Britannicus maximus (296?), Carpicus maximus (297?), Armenicus maximus (298), Medicus maximus (298), Adiabenicus maximus (298). Loomulik surm.


Deduktsioon.
Deduktsioon on arutlemise viis, mis tagab, et tõestest eeldustest saadakse tõesed järeldused. Deduktsiooniks nimetatakse ka deduktiivse arutluse esitamist või arutlemist, mida vaadeldakse deduktiivset arutlust järgivana.
Üldiselt üksikule.
Deduktsiooni on tavaks määratleda arutlusena üldiselt üksikule. See ei vasta päriselt viisile, kuidas deduktsiooni tänapäeva filosoofias harilikult mõistetakse.
ei ole deduktsiooni näide, kuigi eeldus on üldine ja järeldus üksik. Asi on selles, et seda laadi arutlustes ei taga eelduse tõesus järelduse tõesust.


Dideba zetsith kurtheuls.
"Dideba zetsith kurtheuls" on laul, mis oli Gruusia riigihümnina kasutusel 1918–1920. See hümn taastati seadusega 14. novembrist 1990 ja oli kasutusel 1991. aastast 23. aprillini 2004, mil selle asendas "Tavisupleba".
Nii muusika kui sõnade autor on Kote Potskhverašvili (1889–1959), kes on kogunud ja avaldanud palju gruusia rahvalaule.
Ligikaudne tõlge.
au olgu igikestvale, erksale gruusia rahvale!
au olgu meie elu suurele ja helgele eesmärgile;


Diogenes Laertios.
Diogenes Laertios (vanakreeka keeles Διογένης Λαέρτιος, ladina keeles "Diogenes Laërtius") oli vanakreeka filosoofide biograaf ja doksograaf.
Nimi.
Ta sai oma lisanime võib-olla Laerte linna järgi Kaarias või Kiliikias või Rooma sugukonna Laërtiuste järgi.
Laerte linna üheski allikas ei mainita, seetõttu pole kindel, kas see olemas oli.
Võib-olla on lisanime näol tegemist hüüdnimega, mis lisati liiga sageli esinevale nimele. Tekib assotsiatsioon Homerose Odysseusega, kelle isa nimi oli Laertes ja keda ennast seetõttu mõnikord kutsutakse Laertiadeseks. Ja mõnikord kasutab Homeros seda nime koos epiteediga "diogenēs" 'jumalast sündinud, Zeusist sündinud'.
Elu.
Diogenese elust ei ole midagi teada. Ta pidi elama pärast Sextus Empiricust (umbes 200 pKr), keda ta mainib, ning enne Stephanost Bütsantsist (umbes 500 pKr), kes tsiteeris teda.
Ajaliselt viimane filosoof, keda Diogenes mainib, on Sextus Empiricuse õpilane Saturninus, kes tegutses 200. aasta paiku pKr. Diogenes ei maini üldse uusplatoonikuid, kellest esimene, Plotinos, elas 204–270 ning hakkas oma loenguid üles kirjutama pärast 250. aastat. Nähtavasti elas ja tegutses Diogenes 2. sajandi lõpus ja 3. sajandi alguses pKr.
Teos.
Diogeneselt on säilinud teos "Peri biōn dogmatōn kai apophthegmatōn tōn en philosophia eudokimēsantōn" ("Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest"; on ka teisi pealkirjavariante; 10 raamatut), mis on kompilatiivne ülevaade vanakreeka filosoofide elust ja vaadetest kuni aastani 200 pKr. Teos on säilinud tervikuna, v.a seitsmenda raamatu lõpp. Selles mainitakse umbes 200 antiikfilosoofi, neist 82-le on pühendatud omaette peatükk. Filosoofid on jaotatud joonia koolkondadeks (I–VII raamat) ja itaalia koolkondadeks (VIII–X raamat).
I raamat sisaldab sissejuhatust ning käsitleb seejärel nn seitset tarka. Eraldi peatükid on pühendatud Thalesele, Solonile, Chilonile (ka Cheilon), Pittakosele, Biasele, Kleobulosele, Periandrosele, Anacharsisele, Mysonile, Epimenidesele ja Pherekydesele.
II raamatu teemaks on Sokrates ning tema eelkäijad ja järgijad. Eraldi peatükkides leiavad käsitlemist Anaximandros, Anaximenes, Anaxagoras, Archelaos, Sokrates, Xenophon, Aischines Sokratikos, Aristippos, Phaidon, Eukleides, Stilpon, Kriton, Simon, Glaukon, Simmias, Kebes ja Menedemos.
III raamat on tervikuna pühendatud Platonile.
IV raamatu teemaks on Platoni Akadeemia esindajaid. Eraldi peatükkides leiavad käsitlemist Speusippos, Xenokrates, Polemon, Ateena Krates, Krantor, Arkesilaos, Bion, Lakydes, Karneades ja Kleitomachos.
V raamatu teemaks on peripateetikud. Eraldi peatükid on pühendatud Aristotelesele, Theophrastosele, Stratonile, Lykonile, Phaleroni Demetriosele ja Pontose Herakleidesele.
VI raamat käsitleb küünikuid. Eraldi peatükid on pühendatud Antisthenesele, Sinope Diogenesele, Monimosele, Onesikritosele, Teeba Kratesele, Metroklesele, tema õele Hipparchiale, Menipposele, Menedemosele.
VII raamat on pühendatud stoikutele. Eraldi peatükkides leiavad käsitlemist Zenon Kitionist, Ariston Chioselt, Herillos, Dionysios Herakleiast, Kleanthes, Sphairos ja Chrysippos.
VIII raamat käsitleb pütagoorlasi. Eraldi peatükid on pühendatud Pythagorasele, Empedoklesele, Epicharmosele, Archytasele, Alkmaionile, Hippasosele, Philolaosele ja Eudoxosele.
IX raamatusse on koondatud erinevad filosoofid, kelle hulka kuuluvad eleaadid, atomismi esindajad, skeptikud jm. Eraldi peatükkidega on esindatud Herakleitos, Xenophanes, Parmenides, Melissos, Zenon Eleast, Leukippos, Demokritos, Protagoras, Diogenes Apolloniast, Anaxarchos, Pyrrhon ja Timon Phleiusist.
X raamat on tervikuna pühendatud Epikurosele.
Vaated.
Diogenese filosoofilised vaated on teadmata. Ta ei kritiseeri ühtegi filosoofi.
Teda on peetud kristlaseks, ja mõned uurijad on teda pidanud epikuurlaseks, sest ta pühendab Epikurose filosoofiale palju ruumi. Ent ta räägib pikalt ka Platonist, stoikutest ja skeptikutest.


Davith Abašidze.
Davith Abašidze (gruusia დავით აბაშიძე; ka Dodo Abašidze, დოდო აბაშიძე; 1. mai 1924 – 26. jaanuar 1990) oli gruusia filminäitleja ja filmirežissöör.


Taejŏn.
Taejŏn (korea 대전; inglise "Daejeon") on keskalluvusega linn (1. järgu haldusüksus) Lõuna-Koreas.
Ajaloolised allikad annavad alust oletuseks, et Hanbati piirkond (praegune Taejŏn), on olnud asustatud paleoliitikumist alates.
Linna pindala on 539 km² ja elanike arv 1,3 miljonit.
Linna sümbol.
Taejŏni tunnuslill on valge magnoolia, mis sümboliseerib sõprust.


Taegu.
Taegu [te'gu] on linn Lõuna-Koreas. See on pärast Sŏuli, Busani ja Incheoni Lõuna-Korea suuruselt neljas linn.
Linna pindala on 884,15 km2. 2009. aasta seisuga on rahvaarv 2 512 604.
Taegus toimuvad 2011. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.


Tonghae.
Donghae (McCune'i-Reischaueri transliteratsioonis Tonghae; korea keeles 동해시 (東海市)) on linn Lõuna-Koreas Gangwoni provintsis.
Elanike arv oli 2001. aastal 103 115.


Dalseong-gun.
Dalseongi maa-alev on Daegu haldusüksus.


Dünaamika.
Dünaamika on mehaanika haru, mis uurib liikumist lähtudes liikumise põhjustest. Klassikalise dünaamika aluseks on Isaac Newtoni poolt formuleeritud Newtoni seadused.


Eesti mütoloogia.
Eesti mütoloogia on eesti rahvapärimuses sisalduv müütide ja nende elementide kompleks.
Eesti mütoloogiast on üsna vähe andmeid, kuna eesti rahvapärimust hakati laialdaselt koguma, talletama ja uurima alles 19. sajandil, kui kooliharidus ja teaduslik maailmapilt olid mütoloogia elemendid tõrjunud vaimse kultuuri ääremaadele. Samas oli romantismi ja rahvusliku ärkamise ajastu kultuuritegelastel tugev kiusatus anda eestlastele antiikkultuuridega võrreldav jumalate ja kangelaste panteon.
Pseudomütoloogia.
Kristjan Jaak Peterson tõlkis Christfried Gananderi "Mythologia Fennica" (1785) rootsi keelest saksa keelde ning seda materjali kasutas hiljem Friedrich Robert Faehlmann oma kunstmüütide loomiseks.


Eesti keel.
Eesti keel (varasem nimetus: maakeel) on läänemeresoome lõunarühma kuuluv keel. Selle lähemad sugulased on läänemeresoome keeled vadja ja liivi keel.
Eesti keelt räägib emakeelena umbes 1 miljon inimest, kellest enamik (umbes 900 000) elab Eestis, kus see on riigikeel.
Eesti keelt eristab paljudest teistest keeltest kolm erinevat hääliku pikkusastet – lühike, pikk ja ülipikk. Vastav pikkusaste annab sõnale erineva tähenduse – näiteks /linn/, /linˑa/ (omastav kääne) ja /lin:a/ (sisseütlev kääne); või /vala/ (käskiv kõneviis sõnast "valama"), /vaˑla/ (omastav kääne sõnast "vaal") ja /vaːla/ (osastav kääne sõnast "vaal").
Võrdlevgrammatiliste uurimuste kohaselt on eesti keel maailma keelte seas üks kõige suurema keerukusega keeli.
Ortograafia.
Eesti keel kasutab ladina kirja eesti tähestikku, milles on ladina tähestikule lisatud mõned tähed. Palatalisatsiooni ega kolmandat väldet eraldi ei märgita, on ka teisi erandeid (näiteks sõna "müüa" [müia]).
Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp (Qq) Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) (Yy)
Tähed f, š, z ja ž esinevad ainult võõrsõnades (nt "šokolaad").
Sulgudes antud c, q, w, x ja y on võõrtähed, mis esinevad ainult võõrnimedes ja võõrnimetuletistes ja tsitaatsõnades, samuti kasutavad mõned luuletajad neid oma tekstides vastavalt ts, ku, v, ks ja ü asemel. Eesti tähestikuks võidakse nimetada ka võõrtähtede väljajätmisel saadavat tähestikku (nii on seda terminit kasutatud "Eesti keele käsiraamatus").
Nimede kirjutamisel järgitakse originaalkeele kuju, s.t võivad esineda ka muud ladina kirja tähed – å, č, ā, ô, é, ù jne. Nende tähtede puhul ignoreeritakse tähestikulisel järjestamisel diakriitilisi märke.
Murded.
Eesti keeles on kaks suuremat murderühma – põhjaeesti ja lõunaeesti murded (mõnedes käsitlustes eristatakse kolmanda rühmana kirderanniku murdeid). Nendevahelised erinevused ulatuvad arvatavasti läänemeresoome keelte ühisest algkeelest eraldumise perioodi. Murrete säilimist soodustas seotus majapidamisega, sellest tulenev vähene liikuvus ning tava võtta naine kas oma või lähedasest kihelkonnast. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. – 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis- ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena.
Reeglina kattub murdeala piir kihelkonna piiriga, harvemini läbib seda. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega.
Kohalikke murrakuid on nimetatud ka vastavateks keelteks, laiema paikkonna, kihelkonna või koguni küla nime järgi.
Alates 20. sajandi algusest on seoses laiemate liikumisvõimaluste ning põhjaeesti keskmurde baasil loodud normeeritud kirjakeele kasutusega murdeerinevused tugevasti taandunud. Kirjakeelest kõige enam erinev on Võru murre, sh Setu murrakud. Alates 1990. aastatest on Võrumaalt pärit aktivistid levitanud seisukohta, et lõunaeesti murdeid tuleks nimetada lõunaeesti keeleks või vastavalt eraldi võru (võro), tartu (tarto), setu (seto) ja mulgi keelteks.
1) põhjaeesti murderühm: saarte, lääne-, kesk- ja idamurre;
2) lõunaeesti murderühm: Mulgi, Tartu ja Võru murre;
1.1.1. keskmurre "Eele öösse olla ööbiku laulu jealt kuuldud"
1.1.2. läänemurre "Eila üüsi oleja kirigiudu laulu äält kuuldu"
1.1.3. saarte murre "Eiile öössa olad ööbigu loulu äält kuultud"
1.1.4. idamurre "Eelä üüsi õlema sisaski laalu iält kuuldod"
1.2.1. rannamurre "Eiilä üösse pidä olema sisokaise lauulo äält kuuldu"
1.2.2. Alutaguse murre "Eiile üööse piäb õlema üööbika lauulu ääld kuuldod"
2.1. Mulgi murre "Eilä üüse olevet kirigüüdi laulu äält kuultu"
2.2. Tartu murre "Eelä üüse olevat sisaski laalu elli kuultu"
2.3. Võru murre "Iiläq üüse ollõv sisaski laulu hellü kuulda olnuq"
Näide Setu murdest: "Eeläq üüse kuulduq sisaski laulu hellü"
On kasutatud ka muid liigitusi ja nimetusi, näiteks Mari Must räägib keskmurde kirderühmast nimetuse all Virumaa maamurrakud. Setu murrakurühma on vahel loetud eraldi murdeks.
"koho sa lihad sedise lidrise teega, tule mo otsa peele, ma karguda sind perikse". (Kuhu sa kiirustad nii porise teega, tule mu (ree) otsa peale, ma viin sind kohale.)
Eesti murded erinevad nii sõnavara, fonoloogia, morfoloogia kui lauseehituse poolest. Lõunaeesti murretes on varasem häälikuühend *pts ja *kti muutunud ts-iks, põhjaeesti murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b.
Meie Isa palve aastast 1870.
Meie iza, kes sa oled taewas, pühitsetud sāgu sinu nimi, sinu rīk tulgu, sinu tahtmine sündigu kui taewas nenda kā mā peal; meie igapäewane leib anna meile täna-päew; ja anna andeks meile meie wõlad, kui ka meie andeks anname oma wõlglastele; ja ära sāda meid mitte kiuzatuze sisse, waid peasta meid ära kurjast; sest sinu päralt on rīk, ja wägi ja au igaweste.
Meije Issa taiwan: pühhändetus sago sinno nimmi. Sinno rikkus tulgo. Sinnu tahtminne sündko, kui taiwan, nida ka ma pääl. Meije päewalikko leiba anna meile täämbä. Nink anna meile andis meija süda, nida kui ka meije andisanname ommille süüdleisille. Ning ärra saatko meid kiusatusse sisse; enge pästa meid ärra kurjast: Sest sinno perralt om rikkus, nink wäggi, nink auwustus iggawetsel ajal. Amen.
Meie ezä taiwah, pühendetüs sāgu sino nimi, sino rīk tulgu, sino tahtmine sündügu kui taiwah nīda kā mā päl; meie päiwälik leib anna meile tämbä; ja anna meile andis meie süüd, nīda kui kā meie andis anname omile südlaizile; ja ärä sāda meid kiuzatuze sisse, enge pästä meid ära kurjast; sest sino perält om rīk ja wägi ja auw igawetsel ajal. Amen.
Lõunaeesti keelte kadu.
Kuni eesti kirjakeele loomiseni oli lõunaeesti keelel märkimisväärne edumaa põhjaeesti keele ees. Näiteks tartumurdelise kirjakeele rajaja, Vigala, Tartu ja Sangaste kirikuõpetaja Joachim Rossihniuse (Rossiniuse) lõunaeestikeelsed katekismus, evangeeliumid ja epistlid ilmusid 1632. aastal, Põhja-Eesti vaimuliku Heinrich Stahli põhjaeestikeelsed kodu- ja käsiraamat ning eesti keele grammatika aga alles 1637. aastal. Adrian Virginiuse lõunaeesti keelde tõlgitud "Wastne Testament" nägi ilmavalgust 1686. aastal, kirikuõpetaja Johann Hornungi põhjaeestikeelne "Uus Testament" 1715. aastal (mis küll oli tõlgitud juba 1688. aastal). Tallinna (põhja) ja Tartu (lõuna) keeled olid võrdses seisus ka ilmaliku kirjanduse osas.
Põhja-Eesti keskosa murdel põhineva kirjakeele rajajaiks peetakse Stahli ja Hornungit, ent kindla võidu kindlustas sellele 1739. aastal põhjaeesti murdel (kesk- ja lääne-eestiliste sugemetega) põhinev Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle piibli esimene tõlge. Seejärel suurenes ka tallinnakeelse vaimuliku ja ilmaliku kirjanduse levik.
19. sajandil tegelesid nii baltisaksa kui ka eesti päritolu literaadid enamasti põhjaeesti keele Tallinna murdel põhineva ühise kirjakeele arendamisega. Tartukeelsete trükiste osatähtsus langes sajandi jooksul 40%-lt selle alguses 5%-le sajandi lõpus.
Lõunaeesti keele lõpliku alistumise päevaks ja kohaks peetakse 30.mail 1908.a. toimunud keelekorralduse koosolekut ehk "Tapa keelekonverentsi". Lõunaeesti keel tõrjuti seejärel nn kultuursest kõnepruugist ja trükist välja ning see jäi pikaks ajaks põlu alla. Võrukeelseid lapsi narriti koolides veel 1970. aastail.
21. sajandi alguses on kodukeelena ja taastärkava kultuurkeelena jäänud püsima vaid võru (võro) keel (70 tuhat kõnelejat) ja kodukeelena setu (seto) keel (5 tuhat). Tartu ja mulgi keele valdamine on muutunud haruldaseks.
Seltside-waheline kirjakeele korralduse koosolek Tapal.
"Eila, 30. mail, peeti Tapal “Harmonie” seltsi ruumides kella 9-6 päewal Eestimaa Rahwahariduse-seltsi ja Eesti Kirjanduseseltsi saadikute wahel õigestkirjutusesse ja õigekeelsusesse puutuwaid läbirääkimisi, nimelt sel otstarbel, et meie kirjakeeles sellekohaseid lahkuminekuid wähendada. Täh. koosolek oli esimene seesuguste seas, millede sarnasid edaspidi weel mitmed ära pidada mõeldakse.
Koosolekule oliwad ilmunud: E. R. s. saadikutena: üliõpilane J. Aawik, G. E. Luiga, E. Peterson, mag. C. Recha, N. Soll ja J. W. Weski; Eesti Kirjandusseltsi saadikutena: cand. J. Jõgever, A. Jürgenstein, M. Kampmann, J. Kurrik, W. Reiman ja J. Tammemägi.
Koosoleku juhatajateks waliti W. Reiman ja J. W. Weski, protokollikirjutajateks J. Aawik ja M. Kampmann.
Kõige pealt katsuti neid juhtmõtteid üles seada, millede alusele kirjakeele korraldamist tuleks rajada. Selleks refereeris J. Aawik prof. Setälä sellekohaseid mõtteawaldusi. Nende alusel jõudsiwad koosolijad otsusele oma tegewusel silmas pidada, et wastuwõetawad kirjakeele-wormid rahwa seas tarwitatawad, rahwale arusaadawad ja otstarbekohased oleksiwad.
1) Wõeti nõuks sõnatüwedes põhjusmõttelikult ää tarwitada. Erandina tuleks, ainult 6 sõnatüwes “ea” kirjutada, nimelt: hea, peal ja pea (kuid ikkagi: häid, päid, päitsed), seadma, seal, teal ja teadma. Seega tuleks siis hääl ja päästma ning pääsma jne. kirjutada.
Tähendus: Sõna “päew” tuleb “äe”-ga kirjutada (paljuse osastawas - “päiwi”). “äe” tuleb ka kõigis neis sõnades tarwitada, kus ä ja e wahelt mõni konsonant wälja on langenud.
2) Otsustati sõnatüwedes põhjusmõttelikult õõ kirjutada, “õe” aga ainult 3 sõnatüwes, nimelt: nõel, õel ja sõel. Seega tuleks kirjutada: õõruma, wõõras, mõõk, mõõt, rõõm, põõsas jne.
3) Jõuti otsusele pikka ü-kõla ikka üü (mitte üi) läbi tähendada, ilma mingit erandit lubamata.
4) Et sõnade algul olew h ainult Wõru murrakus kuuldawale tuleb, siis kaldusiwad mõnedgi koosolijad arwamisele, kas algtähte h kirjas kas kõigi 173 tüves wõi wähemalt ühes osas sõnades, kus h tarwitamine wankuw ära ei wõiks jätta. Jäädi põhjusmõttelikult lõpuks ikkagi alg-h tarwitamise juurde kindlaks, wõeti aga nõuks lähemaks kongressiks sellekohaste erandite nimekiri kokku seada; niisuguste erandite sekka langeksiwad muu seas: ernes, õrn, irwitama, õel, eile, ui, agan jne.
5) Tumeda i asjus, mis oma kõla poolest i ja e wahel seisab, otsustati neis sõnades, kus i-kõla mõnes sõnawormis weel selgesti kuuldawale tuleb, i tarwitada, teistes e. Näit.: kaine, luine, maine, puine, suine, teine; aga: waene, paene. Pikemate waidluste järele otsustati “naeris” kirjutada (mitte “nairis”), kuna küsimus selles tükis lahtiseks jäi, kas “laine, naine” wõi “laene, naene” kirjutada tuleks, kuigi esimene kirjutamisewiis rohkem poolehoidjaid leidis.
6) Küsimus, kuidas sõnu: nõu, au, jõud jne. tuleks kujutada, jäi lahtiseks. Suurem hulk koosolijaid leidis fonetiklisel alusel tarwiliku olevat diftongide teist wokali mitte ilmasgi kahekordselt kirjutada, waid ühekordselt (nii siis austawa, jõuga jne.), wähemus aga jäi oma ajaloolisele waatepunktile kindlaks ja nõudis diftongi teise wokali kahekordset kirjutamist: mõned arwasiwad näit. sõnas “jõuud” koguni kahte silpi kuulwat.
7) Selles asjas, kas omadusesõnade omastawast käändest arendatud määrasõnade lõppudeks “ste” ja “mine” (näit. armsaste, armsamine) wõi “sti” ja “mini” (näit. armsasti, armsamini) tuleks kirjutada, jõuti järgmisele ühisele otsusele: Et i-kõla Eesti keeles aegade jooksul e poole kaldub, tuleb neis sõnades lõpp e üleüldiselt tarwitusele wõtta; nii siis: ilusaste, kauniste, paremine, kauemine jne.; ainult kontraheeritud sellelaadilistes määrsõnades tuleks i-lõppu tarwitada, näit.: hästi, ilusti, warsti jne.
8) Määrsõnalise liite “gi-ki” asjus otsustatakse Dr. J. Hurti sellekohane reegel tarwitusele wõtta. Seega tuleks wokalide, sulahealte ja õhkheale w järel gi, explosiwide (b, p, d, t, g, k) ja õhkheale s järele ki kirjutada; näit.: temagi, kullgi, soowgi, aga: laudki, ilmaski jne.
Järgmine keelekoosolek otsustati sügise poole Tartus ära pidada."


Eesti kirjandus.
Eesti kirjandus on eesti keeles või Eestis kirjutatud kirjandus.
Kirjutamise koha ja keele järgi võib selle tinglikult jagada järgmisteks osadeks: Eestis peamiselt saksa keeles kirjutatud baltisaksa kirjandus, Eestis kirjutatud eestikeelne eesti kirjandus (nn kodueesti kirjandus) ning võõrsil kirjutatud eestikeelne väliseesti kirjandus. Lisaks kuuluvad Eesti kirjandustraditsiooni ka Eestis kirjutatud ladinakeelsed (peamiselt 17.-18. sajandi juhuluule) ja venekeelsed teosed (eestivene kirjandus), muudes keeltes leidub siinset kirjanduspärandit napimalt.
Kirjandusteadlase Tiit Hennoste kirjeldust mööda kuulusid 20. sajandi esimese poole Eesti kirjanduslugude järgi eesti kirjandusse "neli erinevat nähtust, mis omavahel eriti ei haaku": 1) eesti rahvaluule; 2) vanem eestikeelne vaimulik kirjasõna; 3) baltisakslaste poolt eesti talupoegadele mugandatud eestikeelne õpetuslik kirjandus; 4) eestlaste poolt eestlastele kirjutatud eestikeelne kirjandus, osalt ka muud tüüpi teosed (reisikirjad, esseed jms), mida on kirjutanud tunnustatud ilukirjanikud.
Rahvaluule.
Eesti rahvalaulude vanimaks osaks peetakse regivärssi. Riimiline rahvalaul on noorem, enamik sellest pärineb 19.–20. sajandist.
Vanimateks kirjalikeks allikateks, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad.
Aastast 1875 praeguseni ilmuv sari Monumenta Estoniae Antiquae koondab esinduslikumaid eesti rahvaluule väljaandeid, mis põhinevad Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavatel rahvaluulekogudel. Sarja väljaannete hulka kuuluvad regilaulutekstide ja -viiside sari Vana Kannel, hiiu- ja vägilasmuistendikogude sari ning tüübiti koostatud muinasjutukogumike sari.
Rahvaluuletekstide kirjanduslikel töötlustel on olnud oluline roll on eesti kirjanduses rahvuskirjanduse sünnist saati kuni praeguseni. Näiteks on Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutanud mõjuka muinasjututöötluste kogu "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Rahvajuttude töötlusi on kirjutanud ka prosaistid August Jakobson ja Juhan Kunder, luuletajaist Marie Under ja Villem Grünthal-Ridala jt. Rahvaluule eeskujul on kunstmuistendeid loonud Friedrich Robert Faehlmann, Aime Maripuu, Herta Laipaik jmt. Viimaste kümnendite autoreist ohtralt rahvajutusüžeid – enamasti muistendeid ja naljandeid – Andrus Kivirähk, tema tuntuimad sellelaadsed teosed on romaanid "Rehepapp" ning "Mees, kes teadis ussisõnu".
Kroonikad.
Eesti vanema ajalookirjanduse valdav žanr on kroonikad. Varaseim nende seast on 13. sajandist pärinev Läti Henriku Liivimaa kroonika, mis on oma ajastu kohta ainulaadne allikas. Tähtsal kohal on ka hilisemad Liivimaa vanem riimkroonika ja Liivimaa noorem riimkroonika. Eestimaa kroonikuist tuntuim on Balthasar Russow.
Esimesed trükised.
Esimene säilinud eestikeelne raamat, Wanradti ja Koelli katekismus, trükiti 1535. aastal. Teateid on ka 1525. aastal valminud raamatust, mis "rohkete vigade pärast" põletati.
Kirikukirjandus.
Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks. Piibel tervikuna ilmus Anton thor Helle tõlkes põhjaeesti keeles 1739. aastal
Juhuluule.
Eesti akadeemilistes ringkondades ja osa mõisnike hulgas oli 17.–18. sajandil levinud komme kirjutada eestikeelseid luuletusi. Sageli valmisid need tähtpäevadeks või pidustusteks. Juhuluule lugejate seas oli eestlasi siiski vähe, pigem oli see suunatud peamiselt baltisakslastest estofiilidelt teistele estofiilidele.
Rahvuskirjanduse kujunemine.
Kristjan Jaak Petersoni 19. sajandi algul kirjutatud eestikeelsed luuletused avaldati ja jõudsid eesti kirjandusse sajand hiljem. Kristjan Jaak Petersoni tunti 19. sajandil põhiliselt tema rootsi keelest saksa keelde tõlgitud, ümber töötatud ja täiendatud Christfrid Gananderi "Soome mütoloogia" järgi.
Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg", toetudes sealjuures teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele.
Rahvuskirjanduse kujunemisele oli oluline mõju Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula seltsielulisel tegevusel Tartus ja ajakirjanduslikul tegevusel ajalehe Perno Postimees ja Postimees juures.
19. sajandi keskpaigal ja lõpul oli Eesti kirjanduses olulisel kohal romantism. Mitmepalgeline kirjandusvool võttis mitmesuguseid vorme "Vaga Jenoveeva" taolistest usulistest ning "Rinaldo Rinaldini" sugustest seikluslikest rahvaraamatutest Lydia Koidula rahvusromantilise luuleni. Suur osa toonasest kirjandusest koosnes siiski saksakeelsete teoste mugandustest, sealhulgas ka eesti rahvuslikule näitekirjandusele aluse pannud Koidula näidendid.
Kriitiline realism.
19. sajandi lõpul jõudis eesti kirjandusse kriitiline realism. Selle tuntuim esindaja on Eduard Vilde, kellel on küll ka romantilisi teoseid. Kriitilise realismi traditsioon püsis Eestis suuremal või vähemal määral läbi iseseisvusaja, jõudes kohati isegi naturalismini. Teiste seas esindavad seda näiteks Jaan Kärner ja Ernst Peterson-Särgava.
1905–1917.
Revolutsioonilisel ajajärgul põimusid Eesti kirjanduses mitu välismaist kirjandusvoolu. Ühiskonnakriitilisust kandva kriitilise realismi kõrval esines futurismi (nt Erni Hiir) ja sümbolismi, kirjanduslike ja rahvuslike seisukohtade toel moodustati kirjandusrühmitusi (Noor-Eesti, Siuru, Tarapita).
1917–1940.
Pärast Eesti Vabariigi loomist arenes rahvuslik kirjandus kiiresti. Kõrgelt hinnatud proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja teised.
1920. aastate ühiskonnakriitikale vastandusid 1930. aastate riikliku ideoloogiaga sobiv rahvuslik proosa ning pigem kunstikesksete arbujate luule.
Arbujateks nimetatud luuletajate sõpruskond sai oma nime 1938. aastal ilmunud Ants Orase koostatud antoloogia " järgi. Üliõpilasseltsi EYS Veljesto ümber kogunenud sõpruskonda kuulusid Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik ja Paul Viiding.
Pagulaskirjandus.
Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjanduse ja kodueesti kirjanduse. Ehkki nende eesti kirjanduse harude vahel oli suuri temaatilisi ja stilistilisi erinevusi (eelkõige ajalookäsitluses), oli neil ka palju sarnast. Kui väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, siis kodumaist pigem poliitilised asjaolud. Mõlemad olid ent sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all.
Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis, nagu Marie Under, Artur Adson, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi. Välis-Eestis alustasid loominguga prosaistid Arved Viirlaid, Arvo Mägi, Enn ja Helga Nõu, luuletajad Ilmar Laaban (eesti sürrealismi pioneer), Ivar Ivask, Kalju Lepik jpt.
Kodueesti kirjandus.
Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda stalinistliku ideoloogiaga. Kõikehõlmav tsensuur, avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega.
1950. aastate lõpu sula järel julges ka kirjandus vabamalt hingata. Nii näiteks avaldas varem muuhulgas "Poeemi Stalinist" kirjutanud Juhan Smuul talle populaarsuse toonud reisikirja "Jäine raamat", vestekogu "Muhu monoloogid", näidendi "Polkovniku lesk" jpm teoseid, mille ideoloogiline suunitlus oli juba hoopis teistsugune. Riikliku poliitilise piiratuse ning raamatute odavuse ja suurte tiraažide tõttu muutus kirjandus rahva seas tavatult populaarseks, apoliitilisest kultuurist sai varjatud vastupanuvorm. Tuntud kirjanike sekka nagu Aadu Hint, Mart Raud ja Debora Vaarandi astusid ka nooremad, näiteks Ain Kaalep, Arvi Siig, Ellen Niit ning Jaan Kross.
1960. aastate keskpaigast jõudis eesti kirjandusse uus põlvkond autoreid. Karpidesse pakitud luulekogude – nn kassettide – järgi kutsutakse neid tänini kassetipõlvkonnaks. Noorte tulekuga lahvatasid juba varem alanud vaidlused kirjanduse koha, stiili ja vormide üle, üks avaliku väitluse tulipunkte oli vabavärss. Sellesse põlvkonda kuulusid erilaadsed autorid nagu Viivi Luik, Hando Runnel, Johnny B. Isotamm, Jaan Kaplinski, Enn Vetemaa jpt. Neisse aastaisse jäid ka esimesed kontaktid kodu- ja väliseesti kirjandusringkondade vahel, eestlased esimesed Rootsi-külastused ja üksikute väliseestlaste reisid okupeeritud kodumaale. Tihedate sidemete tekkimist takistasid siiski ideoloogilised vastuolud, väliseestlaste üldine kommunismivaenulikkus ning Nõukogude luureorganite katsed kultuurisidemeid Läänest salajase info hankimiseks ära kasutada. Artur Alliksaare luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" ilmus postuumselt aastal 1968, poeedi eluajal levisid tema luuletused käsikirjaliselt ja autori esituses suuliselt.
1970. aastate alguseks oli nõukogude ühiskond taas sulgunud, Praha kevade mahasurumisega purunesid 1960. aastate lootused "inimnäolise sotsialismi" sünniks. Ehkki kirjanduses polnud võimalik kritiseerida riiklikku poliitikat, sagenesid ühiskondlikud teemad, mida kujutati tihti üksikisikute kaudu: võõrandumine, korruptsioon, ühiskonnast eemaldumine ning traditsioonilise perekonnamudeli lagunemine. Toonaste tuntumate kirjanike seast võib nimetada Juhan Viidingut ja Arvo Valtonit. Omakirjastuslikult levis näiteks Paul-Eerik Rummo kogu "Saatja aadress" (1972). Välismaal anti välja ja Eestis levisid omakirjastuslikult Uku Masingu luulekogud.
1980. aastateks oli ühiskonda tabanud stagnatsioon ilmne. Maad võtsid pragmaatilisus ja kohandumine. Kui NSV Liidu pikaajalise juhi Leonid Brežnevi surma järel polnud muutused esialgu kuigi usutavad, siis riigijuhtide kiire vahetumise järel võimule tulnud Mihhail Gorbatšov kuulutas uut kurssi, perestroikat ehk uutmist. Algul suhtuti ümberkorralduste lubadustesse ja loosungitesse kahtlustavalt, ajapikku ent hakati neid tõsiselt võtma. See muutis ka eesti kirjanduse palet. 1980. aastate keskpaigast tihenesid kontaktid Kodu- ja Välis-Eesti vahel, kirjanduses tõusis protestilaine. Uuenes niihästi vorm kui ka sisu: järk-järgult üha avameelsemalt hakati kirjutama Eesti ajaloost, mida seni tuli käsitleda ideoloogiliste juhtnööride kohaselt. Kritiseeriti algul sotsialismi stagneerumist, hiljem aga sotsialismi üldse.
Nüüdiskirjandus.
1990. aastate kirjanduse ees seisid põhiliste ülesannetena Eesti ajaloo tõlgendamine taasiseseisvunud Eesti ajalookäsitluse vaimus ning kaasaja kujutamine. Ehkki kohati püüdsid debütandid 20. sajandi alguse eeskujul rajada uusi kirjandusrühmitusi – Eesti Kostabi-$elts, Erakkond, Õigem Valem jts -, ei saanud need kuigi jõuliselt jalgu alla, kirjandus fragmenteerus. kümnendivahetusel ilmunud kassettide autorid – nende seas Tõnu Trubetsky, Karl Martin Sinijärv, Liisi Ojamaa, Elo Vee (Viiding) – ei moodustanud ühtset tervikut. Üks 1990. aastatel silma torganud voole oli maagiline realism, mida esindas näiteks Mehis Heinsaar, kuid ükski neist ei muutunud valdavaks.
Eesti 2000. aastate kirjandust on iseloomustatud selliste väljenditega nagu kapitalistlik realism ja uusausus. Ka nüüdsed rühmitused nagu TNT! ei ole osutunud püsivaiks. Taas on esile tõusnud sotsiaalsed teemad, sealhulgas naiskirjandus ning lõhe eesti- ja venekeelse kogukonna ajalookäsituste vahel. Ajalooteemade käsitlusega on torganud silma Ene Mihkelson ja Soome autor Sofi Oksanen, keda tugevate Eesti-sidemete tõttu võib osalt ka Eesti kirjanikuks pidada. Irooniliselt on kujutanud eesti rahvuslikku identiteeti Andrus Kivirähk, kuid ka luuletaja Indrek Mesikepp (fs) ning laiemalt ulme- ja krimikirjanikuna tuntud Indrek Hargla.
Tänaepäeva eesti kirjanikest on tuntumad prosaistid Jaan Kross, Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu ja Andrus Kivirähk.
Luuletajatest on tuntumad ja tõlgitumad Andres Ehin, Indrek Hirv, Sven Kivisildnik, Jaan Kaplinski, Kristiina Ehin ja fs.
Taas on tähelepanu pälvinud ka venekeelne eesti kirjandus (ehk eestivene kirjandus), mida esindavad näiteks luuletaja Igor Kotjuh ning prosaistid P. I. Filimonov ja Jelena Skulskaja.
Kirjandusinstitutsioonid.
Eesti kirjanike suurim organisatsioon on Eesti Kirjanike Liit. Selle kõrval tegutsevad ka mõned väiksemad, näiteks Kirjanike Kodu ja Eesti PEN-klubi.
Kirjandussõprade organisatsioonidest vanim ja tuntuim on Eesti Kirjanduse Selts.
Kirjandustegevust rahastab Eestis peamiselt Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital, vähemal määral teised fondid ja sihtasutused.
Välislingid.
Eesti kirjandus


Eesti keele uurimine.
Eesti keele uurimine on keeleteaduse haru, mis uurib eesti keele ehitust, grammatikat, sõnavara, ajalugu, kasutamist jm aspekte. See on osa fennougristikast ja fennistikast.
Ajalugu.
Esimesed katsed eesti keelt teaduslikult kirjeldada tehti juba 17. sajandil: koos valgustusideede levikuga tekkis baltisakslastest estofiilidel huvi kohaliku keele ja kultuuri vastu. Esimese eesti keele grammatika avaldas Heinrich Stahl aastal 1637. 1648. aastal ilmus Johann Gutslaffi lõuna-eesti keele grammatika.
1803. aastal jõuti eesti keele lektoraadi asutamiseni tollal saksakeelses Tartu Ülikoolis. Esimene eesti keele lektor oli Friedrich David Lenz. 19. sajandil alustasid oma emakeele teaduslikku uurimist ka esimesed eesti haritlased: 1870. aastatel asus eesti keele ajalugu selgitama esimene eestlasest soomeugri keeleteaduse doktor Mihkel Veske ning ühiskeelt normima 1871. aastal asutatud Eesti Kirjameeste Selts.
1919 avati eestikeelseks muudetud Tartu Ülikooli juures eesti keele professuur.
Tänapäeval uuritakse eesti keelt Eesti Keele Instituudis Tallinnas, Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja mitmetes teistes teadusasutustes üle maailma.
Vaata ka.
Uurimine


Eesti Teaduste Akadeemia.
Eesti Teaduste Akadeemia (kuni 1989. aastani Eesti NSV Teaduste Akadeemia) on 1946. aastast järjepidevalt tegutsenud Eesti teaduste akadeemia, praegu eelkõige personaalakadeemia, varem ka teadusasutusi otseselt juhtiv asutus.
Akadeemia 1997. aasta põhikirja järgi on akadeemia asutamisaastaks muudetud varasem Eesti Teaduste Akadeemia asutamisaasta 1938. Kuni 1989. aastani loeti akadeemia asutatuks 1946. aastal.
Akadeemia praeguses põhikirjas (1997) öeldakse: "Eesti Teaduste Akadeemia on 1938. aastal Eesti Teaduste Akadeemia seadusega asutatud kõrge teadusliku kvalifikatsiooniga teadlaste ühendus, kelle ülesanne on arendada ja esindada Eesti teadust, aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele Eesti huvides ning väärtustada teadust ja teaduslikku mõtteviisi Eestis."
Praegu moodustavad akadeemia liikmeskonna akadeemikud ja välisliikmed. Varem jaotusid liikmed tegevliikmeiks ja korrespondentliikmeiks. Kuuluvus Akadeemia liikmeskonda on eluaegne. Akadeemia liikmed valivad end ise.
Akadeemia tegevliikmete, korrespondeerivate liikmete, akadeemikute ja välisliikmete loend.
Esimesed Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliikmed olid Johan Eichfeld, Aksel Kipper, Paul Kogerman (oli ka Eesti Teaduste Akadeemia liige), Alfred Koort, Hans Kruus, Ferdinand Laja, Artur Luha, Ottomar Maddison, Jüri Nuut, Alma Tomingas, Nikolai Tomson, Juhan Vaabel, Voldemar Vadi ja Johannes Voldemar Veski ja korrespondeerivad liikmed Julius Aamisepp, Albrecht Altma, Harald Arman, Harald Haberman, Leo Jürgenson, Karl Orviku, Mihkel Pill, Oskar Sepre, Friedebert Tuglas ja August Vaga (kinnitatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt 5. aprillil 1946).
17. juunil 1951 valiti akadeemia tegevliikmeiks Nikolai Buzulukov, Arnold Humal, Aleksandr Kiur-Muratov, Feodor Klement, Gustav Naan, Joosep Saat ja Andrei Tšernõšov ja korrespondentliikmeiks Richard Antons, Aleksandr Dobrjanski, Johannes Heil ja Hilda Moosberg.
30. juunil 1954 valiti akadeemia tegevliikmeiks Paul Ariste, Harald Haberman, Johannes Heil, Karl Orviku ja August Vaga ja korrespondentliikmeiks Nikolai Alumäe, Richard Mahl ja Aarne Pung.
26. septembril 1957 valiti akadeemikuks Harri Moora ning korrespondentliikmeiks Ilo Sibul ja Arnold Veimer.
25. jaanuaril 1961 valiti akadeemikuiks Nikolai Alumäe, Richard Antons ja Harald Keres ja korrespondentliikmeiks Agu Aarna, Gunnar Kangro, Paul Kard, Arnold Kask, Oskar Kirret, Eerik Kumari, Grigori Kuzmin, Heinrich Laul, Viktor Maamägi, Eduard Päll, Hugo Raudsepp, Karl Rebane ja Artur Vassar.
30. septembril 1964 valiti akadeemikuks Viktor Maamägi ja korrespondentliikmeks Tšeslav Luštšik.
24. märts 1967 valiti akadeemikuteks Karl Rebane ja Arnold Veimer ning korrespondentliikmeks Ilmar Öpik.
21. mail 1969 valiti akadeemikuiks Aarne Pung ja Aleksander Voldek ja korrespondentliikmeiks Juhan Kahk ja Kalju Paaver.
30. märtsil 1972 valiti akadeemikuiks Ilmar Öpik ja korrespondentliikmeiks Olaf Eisen, Arno Köörna, Endel Lippmaa, Erast Parmasto ja Boris Tamm.
27. märtsil 1975 valiti akadeemikuiks Arno Köörna, Endel Lippmaa ja Boris Tamm ja korrespondentliikmeiks Mihhail Bronštein, Jaan Rebane, Hans-Voldemar Trass ja Mihkel Veiderma.
30. märtsil 1977 valiti korrespondentliikmeiks Hillar Aben, Vladimir Hižnjakov, Juhan Peegel, Anto Raukas, Karl Siilivask, Helle Simm ja Vello Tarmisto.
29. märtsil 1978 valiti akadeemikuiks Leo Jürgenson, Juhan Kahk ja Kalju Paaver ja korrespondentliikmeks valiti Viktor Palm.
3. aprillil 1981 valiti korrespondentliikmeiks Jaan Einasto, Raimund Hagelberg, Huno Rätsep ja Enn Tõugu.
14. juunil 1983 valiti akadeemikuiks Olaf Eisen ja Mihkel Veiderma.
14. detsembril 1983 valiti korrespondentliikmeiks Arvo Ots, Dimitri Kaljo, Ülo Lille ja Aleksander Panksejev.
24. juunil 1986 valiti akadeemikuiks Mihhail Bronštein, Jaan Einasto ja Erast Parmasto ja korrespondentliikmeiks Ülo Jaaksoo, Arnold Koop, Valdek Kulbach, Peeter Saari ja Gennadi Vainikko.
25. novembril 1987 valiti akadeemikuiks Hillar Aben, Raimund Hagelberg, Vladimir Hižnjakov, Viktor Palm, Anto Raukas, Jaan Rebane ja Enn Tõugu ja korrespondentliikmeiks Lembit Krumm, Georg Liidja, Artur Lind, Udo Margna, Andrus Pork ja Richard Villems.
4. aprillil 1990 valiti akadeemikuiks Olav Aarna, Jüri Engelbrecht, Juri Lotman, Jüri Martin, Loit Reintam, Mart Saarma ja Arved-Ervin Sapar.
9. jaanuaril 1991 valiti välisliikmeiks Valdar Jaanusson, Charles Gabriel Kurland, Matti Kuusi, Johannes Piiper, Päiviö Tommila ja Ivar Ugi.
31. märtsil 1993 valiti akadeemikuiks Ülo Lumiste, Ülo Lepik, Leo Mõtus, Raimund-Johannes Ubar, Pavel Bogovski, Ain-Elmar Kaasik, Valdur Saks, Ilmar Koppel, Viktor Masing ja Juhan Ross.
23. novembril 1994 valiti akadeemikuiks Jaak Aaviksoo, Harri Käär, Agu Laisk, Hans Küüts, Uno Mereste, Peeter Tulviste ja Haldur Õim.
14. detsembril 1995 valiti välisliikmeiks Carl-Olof Jacobson, Jaan Laane, Endrik Nõges, Michael Godfrey Rodd ja Henn-Jüri Uibopuu.
29. oktoobril 1997 valiti akadeemikuiks Ene Ergma, Rein Küttner, Jaak Järv ja Arvo Krikmann.
19. detsembril 2001 valiti akadeemikuiks Mart Ustav ja Lennart Meri.
18. detsembril 2002 valiti välisliikmeiks Richard R. Ernst, Gerard A. Maugin Helmut Schwarz ja Endel Tulving.
17. detsembril 2003 valiti akadeemikuiks Enn Mellikov, Raivo Uibo ja Jaan Ross.
12. detsembril 2007 valiti akadeemikuiks Tarmo Soomere, Mati Karelson ja Jaan Undusk.
23. aprillil 2008 valiti välisliikmeiks Jaak Peetre, Grigori Mints, Matti Saarnisto ja Ilse Lehiste.
14. oktoobril 2009 valiti akadeemikuiks Arvi Freiberg ja Urmas Varblane.
8. detsembril 2010 valiti akadeemikuiks Enn Saar, Eve Oja, Enn Lust, Tarmo Uustalu, Martin Zobel, Eero Vasar, Andres Metspalu, Jüri Allik, Valter Lang ja Mart Kalm.
7. detsembril 2011 valis Akadeemia üldkogu 7 uut akadeemikut: täppisteaduste alal - Martti Raidal
materjalitehnika alal - Jakob Kübarsepp, arstiteaduse alal - Toomas Asser, biosüstemaatika ja ökoloogia alal - Urmas Kõljalg, keemia alal - Margus Lopp, keeleteaduse alal - Karl Pajusalu, muusika alal - Arvo Pärt.
5. detsembril 2012 valis Akadeemia üldkogu 4 uut akadeemikut: kirjanduse alal Hando Runnel, täppisteaduste alal Ergo Nõmmiste, informaatika alal Jaak Vilo ning ajaloo alal Tõnu-Andrus Tannberg.


Eesti ajalugu.
pisi
Eesti ajalugu on inimasustuse ajalugu praegusel Eesti alal. Selle alguseks loetakse esimese teadaoleva küttide ja kalastajate asula (Pulli asula) eksisteerimist Pärnu jõe ääres umbes 11 000 aastat tagasi.
Eesti ajalugu võib kõige üldisemalt jagada eelajalooliseks ja ajalooliseks ajaks. Esimene jagatakse kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks, mis omakorda jagunevad väiksemateks alaperioodideks. Ajalooline aeg jagatakse keskajaks, varauusajaks, uusajaks ja lähiajalooks või uusimaks ajaks.
Ajaloo lühiülevaade.
Kiviaeg kestis Eesti alal kuni 2. aastatuhande alguseni eKr. Selle olulisemateks järkudeks loetakse Kunda, Narva, kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuure. Kiviaja teisel poolel võeti kasutusele keraamika ning selle lõpus hakkas asustus muutuma paikseks ja välja kujunema põllundus.
Pronksiajal kujunesid Eestis juba suuremad püsiasulad, sealhulgas ka kindlustatud asulad, ning toimus tihe suhtlemine naabermaadega. Tekkis kohalik metallitöötlemine ning kinnistusid püsiasustus ja põllundus.
Rauaaja alguses hakati rauda sulatama kohalikust soomaagist, arenes relvastus ning laienes asustus. Alates 1. sajandist pKr on Eestit mainitud kirjalikes allikais, lähemaid teateid leidub 1. ja 2. aastatuhande vahetuse Skandinaavia saagades ja Vene leetopissides. 1. aastatuhande teisel poolel arenes Eestis merendus ja kasvas kaugkaubanduse osakaal. 2. aastatuhande alguses tekkisid muinaskihelkonnad ja -maakonnad ning rajati suuri linnuseid. Levima hakkas ka kristlus.
Eesti keskaeg algas maa vallutamisega ristisõdijate poolt 13. sajandi alguses. Varasemad territoriaalsed üksused (maakonnad, kihelkonnad, linnusepiirkonnad jt) asendusid ristisõdijate riikidega, millest tugevaimaks kujunes Liivi ordu oma, lisaks eksisteerisid Eestis Saare-Lääne ja Tartu piiskopkond ning 1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile. Eesti oli tihedalt seotud Saksa kultuuriruumiga: linnad kuulusid Hansa Liitu ja nii linna- kui ka maaeliidi keeleks oli saksa keel. Eesti keel jäi lihtrahva keeleks, mida kõneldi enamasti maal. Keskaja lõpul, 15. ja 16. sajandil, hakkasid Eestis kujunema sunnismaisus ja pärisorjus. Oluline osa kultuurielus oli reformatsioonil, tänu sellele hakkas muuhulgas kujunema ka eesti kirjakeel.
Keskaja lõppedes algas Eesti alal sõdadeperiood, mis kestis 150 aastat, selle vältel toimusid Liivi sõda (1558–1583), Rootsi-Poola sõjad (1600–1629), Vene-Rootsi sõda (1656–1661) ja Põhjasõda (1700–1721, Eesti alal kuni 1710). 17. sajandi keskpaigaks langes kogu Eesti ala Rootsi võimu alla, sel perioodil kindlustus luterlus, rajati Tartu ülikool ning lõplikult kujunes välja ka pärisorjus. Samas püüdis Rootsi riigivõim ka talupoegade olukorda parandada: rajati talurahvakoole ning toimus mõisate reduktsioon.
Põhjasõja järel oli Eesti enam kui 200 aasta vältel (1710–1917) Vene impeeriumi koosseisus. Kohalik võim jäi endiselt baltisakslastest eliidi kätte, pärisorjus kestis kuni 1810. aastateni. Olulised muudatused toimusid 19. sajandil, kui tööstuslik pööre jõudis Eesti linnadesse; lisaks oli oluline roll rahvuslikul ärkamisel sajandi keskpaigas. Eesti keel hakkas muutuma lihtrahva keelest kultuurkeeleks, tekkis rahvusromantiline ajaloo- ja enesenägemus. 19. sajandi lõppu on nimetatud venestusajaks, mil Vene keskvõimu poliitika tõttu eestlaste rahvuslik liikumine mõnevõrra nõrgenes, kuid samas halvenesid ka baltisakslaste positsioonid. Viimane võimaldas linnaeestlastel poliitikasse sekkuda, eestlaste enamuse poliitiline aktiivsus avaldus esmakordselt 1905. aasta revolutsiooni ajal. 20. sajandi alguses tugevnes uuesti ka rahvuslik liikumine.
Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni saavutas Eesti autonoomia (loodi kogu Eestit ühendav kubermang), kuid see kadus enamlaste võimupöörde järel sama aasta oktoobris. Rahvuslikult meelestatud poliitikud kuulutasid 1918. aasta 24. veebruaril välja Eesti Vabariigi, kuid kuni sügiseni oli Eestis Saksa okupatsioon. Seejärel puhkes Vabadussõda (1918–1920), mis lõppes Tartu rahuga 1920. aasta 2. veebruaril. Järgnenud 20 rahu- ja iseseisvusaastal arenesid Eesti majandus ja kultuur, demokraatia arengus tekkis aga 1930. aastatel tagasilöök ja 1934. aastal kehtestus autoritaarne režiim.
1939. aastal surus Nõukogude Liit Eestile peale baaside lepingu, millele järgnes anneksioon 1940. aastal. Toimusid massirepressioonid, mille ohvriks langes enamik Eesti eliidist. 1941–1944 oli Eesti Saksamaa võimu all, mille järel taastus Nõukogude okupatsioon, mis kestis 47 aastat. Kuni 1950. aastateni jätkusid massirepressioonid, millest kõige ulatuslikum oli 1949. aasta Märtsiküüditamine. Seejärel asendus füüsiline vägivald suuremas osas vaimsega, rahvuslik meelsus oli põlu all kuni 1980. aastate lõpuni.
1980. aastate teisel poolel alanud perestroika tegi võimalikuks Nõukogude Liidu vastased massilised protestid, millest kasvas välja uus iseseisvusliikumine. Eesti toimus Laulev revolutsioon, mida on nimetatud ka uueks ärkamisajaks; alates 1990. aastast võeti selge kurss iseseisvuse taastamisele. Eesti Vabariigi iseseisvus taastati 1991. aasta 20. augustil, uus põhiseadus hakkas kehtima aasta hiljem. 2004. aastal liitus Eesti NATO ja Euroopa Liiduga, 2011. aastal võeti kasutusele viimase ühisraha euro.
Kiviaeg.
Vanemasse kiviaega kuuluvat asustust pole Eestis tuvastatud, sest keskmise kiviaja eel valitses Eestis jääaeg, mis võimalikud varasema asustuse jäljed kustutas.
Eesti ajaloo alguseks loetakse üldiselt Pulli asula umbkaudset eksisteerimisaega umbes 9000 eKr. Sellega algas Eesti alal Kunda kultuur, mis on oma nime saanud umbes 8700 eKr tekkinud Kunda Lammasmäe asula järgi.
Kunda kultuuri iseloomustas inimeste rändlev eluviis, end elatati küttimise, kalastamise ja korilusega. Kunda kultuur hõlmab kogu Eesti keskmise kiviaja. Kunda kultuuri kandvate inimeste geograafilist ja etnilist päritolu pole kindlaks tehtud, ehkki selle kohta on mitmeid teooriaid. On ka oletatud, et mitmete veekogude (sealhulgas Peipsi järve ja Pärnu jõe) nimed pärinevad tolle aja inimeste keelest.
Noorem kiviaeg ehk neoliitikum algas Eestis 5. aastatuhandel eKr ja lõppes umbes 1800 eKr. Selle alguses eksisteeris Eestis Narva kultuur, mida on suures osas loetud Kunda kultuuri jätkuks. Sel ajal võeti Eestis kasutusele keraamika, mis esialgu oli lihtsakoeline ja eriliste kaunistusteta.
Narva kultuuri järel eksisteerisid Eesti alal Kammkeraamika kultuur ja Nöörkeraamika kultuur. Esimest, varasemat, on tihti seostatud soomeugrilaste asumisega Eestisse, teist aga baltlaste (indoeurooplaste) asumisega Läänemere äärde. Nende kultuuride aegne keraamika oli Narva kultuuri aegsest peenekoelisem, kammkeraamika kultuurile oli iseloomulik kammipiide jälgi meenutavate vajutusjälgede esinemine savinõudel, nöörkeraamika aegsetele savinõudele jäeti mustreid ilmselt nööri abil.
Nöörkeraamika kultuuri on nimetatud venekirveste (varasemal ajal ka sõjakirveste) kultuuriks, sest tollest perioodist on teada mitmeid hoolikalt lihvitud paadikujulisi kivikirveid, mida ilmselt tööriistadena ei kasutatud. Nöörkeraamika kultuuri ajal tihenesid Eesti ala elanike suhted naaberalade, eriti Skandinaaviaga.
Pronksiaeg.
Umbes 1800 eKr alanud pronksiaega jagatakse tavaliselt kaheks perioodiks: vanemaks (kuni umbes 1100 eKr) ja nooremaks (kuni umbes 500 eKr). Vanemal pronksiajal oli asustus ja materiaalne kultuur sarnased kiviaja lõpule, pronksesemete levik oli üpris vähene. Nooremal pronksiajal muutus pronksesemete kasutamine laialdaseks ning toimus ka mitmeid olulisi ühiskondlikke muudatusi. Eesti asustus muutus paikseks, levisid põlluharimine ja karjakasvatus, tekkisid kindlustatud asulad ning inimesi hakati matma senistest tunduvalt silmapaistvamatesse hauarajatistesse: kivikirstkalmetesse. Kindlustatud asulates toimus ka metallitöötlemine, peamiselt tegeleti Eestisse jõudnud pronksesemete sulatamise ja neist ehete või väiksemate tarbeesemete (nööpide, kammide) valmistamisega. Küllaltki tihedad majandussuhted olid jätkuvalt Skandinaaviaga.
Erinevate hinnangute järgi ajavahemikus 2800–500 eKr langes Saaremaale meteoriit ja tekkis Kaali kraater. Pronksiajal asus selle meteoriidi kukkumiskoha lähistel Asva linnusasula. 8.–6. sajandil tekkis ka meteoriidikraatri juurde kindlustatud asula.
Rauaaeg.
Umbes 500 eKr algas Eestis rauaaeg, mis kestis kuni muinasaja lõpuni. Et antud perioodi saab tänu üksikutele kirjalikele allikatele uurida ka arheoloogiaväliste meetoditega ja ka arheoloogilise leiumaterjali aines on eelnevast rikkalikum, samuti periood küllaltki pikk, jagatakse Eesti rauaaeg tavaliselt kolmeks suuremaks perioodiks ja need omakorda veel alaperioodideks.
Vanem rauaaeg.
Eesti vanema rauaaja (kuni umbes 450 pKr) esimesel poolel (kuni umbes ajaarvamise alguseni) oli raua levik veel küllaltki vähene, mitmed tööriistad ja muud tarbeesemed valmistati endiselt sageli kivist. Vanema rauaaja teisel poolel, Rooma rauaajal, elavnesid tunduvalt Eesti ala kaubandussidemed läänepoolsete aladega, muuhulgas jõudis Eestisse suur hulk esemeid Rooma impeeriumist. Raudesemete valmistamiseks hakati kasutama ka kohalikku soorauda, misjärel raudesemete kasutamine hüppeliselt kasvas. Sel ajal hakati inimesi matma tarandkalmetesse, Ida-Eestis ka kääbastesse. Rooma rauaajast võib pärineda ka eestlaste esmamainimine, nimelt on Rooma ajaloolane Tacitus teoses "Germania" maininud 1. sajandi lõpul teiste põhjapoolsete rahvaste seas ka "aest"e ja "finn"e, kellest esimesi seostatakse tavaliselt baltlaste ja viimaseid soomeugrilastega.
On oletatud, et Rooma rauaaja lõpul, 4. sajandi teisel poolel, kuulus Eesti ala ajutiselt Ermanarichi loodud idagootide (greutungide) hõimuliidu või riigi koosseisu, ent seda kindlate andmetega tõestada ei saa.
Keskmine rauaaeg.
Hõimude elualad Euroopas 7. sajandil
Keskmisel rauaajal (450–800 pKr) jätkusid mõlemad matmisviisid, suhted naabermaadega aga nõrgenesid. Antud periood, mis jaguneb rahvasterännu- (450–650) ja eelviikingiajaks (650–800), on suhteliselt vähe uuritud. Perioodi lõpul kääbas- ja tarandmatused üldiselt lõppesid, ehkki mõlema puhul on teada hilisemaid järelmatuseid. Toona levis matmine korrapäratuma ehitusplaaniga kivivarekalmetesse. Matustes kasvas oluliselt relvapanuste osakaal, mis viitab eelnevaga võrreldes rahutumale ajajärgule.
Umbes aastasse 750 jääb ka Salme muinaslaevade laevmatustena mahamatmine. Nendest üks on ühtlasi Euroopas vanim seni avastatud purjelaev.
Noorem rauaaeg ja hilisrauaaeg.
Eesti noorema rauaaja esimest poolest ehk viikingiajast (800–1050) on teada mõningaid kirjalikke allikaid, mis puudutavad Eestit, ennekõike on nendeks skandinaavia saagad, Põhja-Saksa kroonikad (näiteks Bremeni Adami kroonika) ja Vene leetopissid (näiteks Nestori kroonika). Viimaste järgi toimus umbes 1030. aastal Eestisse esimene teadaolev planeeritud vallutusretk, kui Jaroslav Tark vallutas muinaseestlaste linnuse praeguse Tartu kohal ja rajas sinna Jurjevi linnuse. Sellest ajast on Tartust avastatud mitmeid venepäraseid esemeid ja sõjarelvi. 1054. aastal toimus uus vallutusretk, mille käigus vürst Izjaslav I vallutas "Kedepiv"i, tõenäoliselt Keava. 1061. aasta paiku vallutasid sossolid (tõenäoliselt muinaseestlased) need venelaste poolt allutatud alad aga tagasi. Pärast seda on 12. sajandist teada mitmeid Novgorodi ja Pihkva sõjajõudude retki Eesti aladele, eriti Ugandi muinasmaakonda. Mitmel korral vallutasid ja põletasid nad nii Tartu kui ka Otepää linnuseid. Eesti alalt tehti ka edukaid vasturetki ning rüüstati Pihkvamaad.
Alates viikingiajast on ka mitmesuguseid teateid eestlaste aktiivsest tegutsemisest merenduses. Saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingitega Rootsist, Taanist, Norrast ja isegi Islandilt. Erinevalt Lääne-Euroopast pole teada, et Skandinaavia viikingid suutnuks Eestis kanda kinnitada. Saagade teatel sai svealaste kuninga Ingvari sõjavägi 7. sajandi paiku Lääne-Eestis lüüa ja ta ise tapeti. Suure ulatuse saavutas eestlaste tegevus merel muinasaja lõpul, hilisrauaajal (1050–13. sajand). 1187. aastal Rootsi tollase pealinna Sigtuna maha põletanud piraadid olid tõenäoliselt eestlased (saarlased) või kurelased.
Vene letopissist on teade ka umbes aastal 1032 toimunud novgorodlaste retkest rootsi päritolu varjaagi (viikingi) Uljebi (Ragnvaldi poeg Ulf) juhtimisel "raudväravate" alla, kus saadi aga lüüa. On oletatud, et selle puhul oli tegemist lodjalaevastiku retkega Tallinna alla, kus novgorodlased said eestlaste käest lüüa, kuid enamasti on nn Raudvärava lahingu toimumispaigaks peetud siiski Põhja-Venemaad. Seega ei saa seda teadet üheselt Tallinna ja Eestiga siduda.
Umbes 1050. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja ja ühtlasi ka Eesti esiajaloo viimane periood: hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini. Selle alguses toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad, kihelkonnad võisid mingisugusel kujul eksisteerida ka juba varem. Suurem osa viimastest oli 13. sajandi alguseks koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Lisaks nendele võis oluline osa olla ka muistsetel maksustus- ja valitsusüksustel vakustel ning linnusepiirkondadel
13. sajandi alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvu on hinnatud 150 000 – 180 000 inimesele. Eesti hõimude asustusala oli sel ajal piiratud läänest ja põhjast Läänemerega; idapiir kulges mööda Narva jõge, Peipsi ja Pihkva järvi ning tõenäoliselt mööda Pet­serimaa ja Võrumaa piiri kuni praeguse Läti piirini. Eesti lõunapiir kulges Petserimaa piirilt praeguse Valgani ning sealt Liivi laheni lõuna pool praegusest piirist. Eesti alal oli kujunenud kaheksa suuremat maakonda, mille ladinakeelsed nimekujud olid: "Revalia" (Revala), "Harria" (Harju), "Rotalia" või "Maritima" (Ridala ja hilisem Läänemaa), "Osilia" (Saaremaa), "Saccala" (Sakala), "Jervia" (Järva), "Vironia" (Viru), "Ugaunia" (Ugandi). Lisaks kaheksale suuremale maakonnale olid Eesti keskosas veel neli-viis väikemaakonda, mis peale esimese koosnesid arvatavasti vaid ühest kihelkonnast: "Vaiga" või "Waigele", "Moge" või "Mocha" (Mõhu), "Nurmegunde" (Nurmekund), "Alempois" ja Soontagana..
On arvatud, et nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid muinaseestlased esialgu majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Kuni 1990. aastateni leiti üldiselt, et selline võrdõiguslik (egalitaarne) ühiskond kestis Eestis kuni 13. sajandi muistse vabadusvõitluseni, kuid viimased ajaloolaste ja arheoloogide tööd viitavad pigem sellele, et aastaks 1200 oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii poliitiline võim, maa kui ka tootmisvahendid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte.
Nooremal rauaajal toimus matmistavades olulisi muudatusi: viikingiajal olid eriti Lääne-Eestis veel kasutusel tarandite taolised haudehitised, kuid perioodi lõpuks domineerisid maahaudkalmistud. Tõenäoliselt oli levinuimaks matuseviisiks põletusmatus, kuid hilisrauaaja jooksul tõusis tunduvalt ka laibamatuste osakaal. Rauaaja lõpu osas võib teha veidi kindlamaid oletusi ka muinaseestlaste uskumuste kohta, tuginedes enamasti Henriku Liivimaa kroonikale. Tõenäoliselt austati erinevaid loodusvaime ja mõningaid jumalusi, levinud oli ohverdamine allikates ja hiites. Alates 1990. aastatest on hakatud rõhutama ka kristluse küllaltki olulist levikut Eestis juba 12. sajandil, mis ilmneb arheoloogilisest leiumaterjalist.
Ristisõda Eestis.
Koos teiste Läänemere idakalda rahvaste: soomlaste, muinaspreislaste, žemaitide, aukštaitide (kaasaaja leedulaste esivanemad), latgalite, kuralaste, semgalite, liivlaste ja seelidega (kaasaja lätlaste esivanemad), olid eestlased 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa rahvaid, kes ei olnud ristiusustatud.
1170. aastatest on teada esimene katse eestlaseid ristiusustada: sel ajal nimetas paavst Aleksander III ametisse eestlaste piiskopi Fulco, kes jõudis Taani, kuid kelle tegevusest Eestis pole midagi teada. Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Sellega elavnesid vendidevastaste ristiretkedega 11. sajandi keskel alanud ristisõjad Läänemere ääres ehk nn Põhjala ristisõjad, mille üheks osaks sai ka eestlaste suures osas vägivaldne ristimine. Peamiselt tegelesid Eesti ala allutamisega Põhja-Saksamaalt pärinevad ristisõdijad ja taanlased, episoodiliselt sekkusid ka rootslased. Samal ajal jätkusid Vene vürstide sõjaretked Eestisse nii eestlaste vastaste kui ka liitlastena.
1195. aastal toimus ristisõja nime all rootslastepoolne Virumaa rüüstamine, mis lõppes aga olulisemate tagajärgedeta. 1206. aastal järgnes taanlaste retk Saaremaale, kuid ka nende edu jäi ajutiseks.
1190. aastatel saksa ristisõdijate poolt alanud liivlaste ala vallutamine jõudis lõpule 1206. aastal, 1208. aastal sõlmisid ristisõdijatega liidulepingu latgalid. Juba samal aastal rüüstasid Mõõgavendade ordu ja latgalid Ugandit, aasta lõpus ka Sakalat. Järgnevalt toimusid eestlaste rüüsteretked latgalite aladele, omavaheline rüüstesõda kestis mitu aastat.
Eestlaste üheks olulisemaks võiduks peetakse 1210. aastal toimunud lahingut. Pikemas perspektiivis sellel võidul siiski erilist tähendust polnud. Olulisemaks ettevõtmiseks oli eestlaste, kurelaste ja ülestõusnud liivlaste katse vallutada 1215. aastal Riiat, kuid see lõppes läbikukkumisega.
1217. aastal toimunud Madisepäeva lahingu järel olid lõunapoolsemad maakonnad Sakala ja Ugandi sunnitud alistuma Riia piiskopile Albertile ja Mõõgavendade ordule, 1219–1220 hõivasid taanlased ka Põhja-Eesti. Seejärel toimus taanlaste- ja sakslastepoolne võiduristimine, mille tagajärjel langes nende võimu alla kogu Eesti mandriala peale Läänemaa. 1220. aastal püüdsid rootslased viimast vallutada, kuid saarlased vallutasid ja põletasid nende kätte langenud Lihula linnuse juba samal aastal (Lihula lahing).
1222–1223 toimunud eestlaste vastulöögi järel, mil kogu Eesti ala peale Tallinna ümbruse ristisõdijate võimust vabastati, hõivasid sakslased ja taanlased Mandri-Eesti 1224. aastaks uuesti ning 1227. aastal vallutati ka Saaremaa. Et hilisemate aastate kohta aga väga täpseid andmeid ei ole, pole ka selge, kas eestlased suudeti lõplikult allutada. Saaremaa kohta on teada, et vähemalt aastatel 1236–1241 ja 1260–1261 oli see taas ordu ja piiskoppide võimu alt väljas. Mõnikord on lõplikuks eestlaste alistamiseks, muistse vabadusvõitluse lõppakordiks, peetud ka aastatel 1343–1345 toimunud Jüriöö ülestõusu, kuid et seda lahutab ristisõja põhisündmustest enam kui sajand, võiks seda pigem vaadelda eraldiseisva sündmusena.
Eesti ristimine ja uutele valitsejatele allutamine toimus peamiselt relva jõul, kuid tõenäoliselt õnnestus alistatud ülikutel sageli sõlmida alistumislepinguid. Tugevamat vastupanu osutasid vallutusele suurmaakonnad Ugandi, Sakala ja Saaremaa, neist kaks esimest allutati relva jõul ning varasemad ülikud ja vanemad kaotasid arvatavasti täielikult oma võimu. Seevastu ülejäänud Eesti alad (Harjumaa, Rävala, Järvamaa, Virumaa, Läänemaa ja Saaremaa) allutati uutele valitsejatele peale sõdimist oletatavasti peamiselt lepingute teel, kus varasemad eesti ülikud säilitasid tihti oma positsiooni ja maavaldusedki, sulandudes küll hilisematel sajanditel saksa kõrgkihi hulka. Saarlaste ja ristisõdijate vahelisi lepinguid 13. sajandist on ka säilinud.
Peamiseks allikaks ristisõja sündmuste kohta Eestis on preester Henriku Liivimaa kroonika.
Võimu- ja haldusjaotus.
Vana-Liivimaa haldusjaotus keskaja lõpus (1534)
Keskajal kuulus Eesti ala koos hilisema Lätiga ristisõdijate poolt loodud riikide koosseisu, mida on kokkuvõtvalt nimetatud Vana-Liivimaaks ehk keskaegseks Liivimaaks. Alates 1420. aastatest koondusid kohalikud riigid veidi tihedamalt tänu maapäevadele; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates 19. sajandist nimetatud ka Liivimaa konföderatsiooniks. 1238. aastal, pärast Stensby lepingut, oli Eesti ala jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop ning Edela- ja Kesk-Eestit Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivi ordu. Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade diötseeside vahel. Tallinna piiskop ei omanud ilmalikku võimu, talle kuulus vaid paar linnust ja mõisa. Ruhnu saar kuulus keskaja lõpul Kuramaa piiskopi (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla, varasemal ajal oli selle poliitiline kuuluvus tõenäoliselt täpsemalt määratlemata. Kuramaa, Saare-Lääne ja Tartu piiskopid allusid kiriklikult Riia peapiiskopile, Tallinna piiskop aga Lundi peapiiskopile. Liivimaa piiskopid ja ka Liivimaa ordumeister olid keskaja lõpuks Saksa-Rooma riigivürstid, alludes ametlikult seega keisri ülemvõimule. Piiskoppide ja ka Riia peapiiskopi vaimulikuks isandaks oli Rooma paavst, kellele allus ka ordu.
1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivi ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.
Liivi ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses.
Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti.
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid juba tunduvalt väiksemad ja tähtsusetumad. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid, seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni ehk rüütelkonda kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.
Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõjani (1558–1583).
Reformatsioon.
Liivimaa ja tema naabrid pärast 1525. aastat
Reformatsioon jõudis Liivimaale 1520. aastate alguses. Tallinnas alustasid protestantlikud jutlustajad aktiivsemat tegevust 1524. aastal ja Tartus, tekkis konflikt katoliiklust ägedalt toetava piiskopi Johann Blankenfeldiga. Mõlemas linnas toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. 1520. aastate lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud, vaid Viljandi, Haapsalu ja Vana-Pärnu, kus katoliku vaimulike ja maaisandate mõjuvõim olid suuremad, jäid pigem katoliiklust toetavatele positsioonidele, samas on andmed usuliste eelistuste kohta paljudes väikelinnades ebaselged. Liivi sõja alguseks olid aga arvatavasti kõik linnad pigem luterlikud.
Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni toimivat protestantlikku maakoguduste võrku ei kujunenud, küll aga sai kannatada senine katoliiklik, mistõttu maa-asulates segunesid kohati katoliiklus ja protestantlus ning levis mõlemast konfessioonist tugevalt erinev rahvalik usk. Linnaeestlased läksid koos teiste linlastega aga õige pea üle uue usu poolele.
Liivi sõja algus. Vene-Liivi sõda (1558–1561).
Ivan Julm 16. sajandi ikoonil
Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed 1558. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ja vallutas maikuus Narva, juunis Vastseliina ning juulis Tartu. Sama aasta sügisel korraldas Liivi ordu vasturünnaku, kuid enamat Rõngu linnuse vallutamisest ei suudetud korda saata. 1559. aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. 1559. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei toonud sõjategevusse pööret. 1560. aasta alguses alustasid venelased uut pealetungi ning vallutasid Aluliina. Seejärel tungisid nad üha sügavamale Liivimaale, augustis võitsid nad Liivi ordut Härgmäe lahingus ja mõned nädalad hiljem langes nende kätte ka tugevaim ordulinnus Viljandi. 1561. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end Rootsi kaitse alla, samas kui aasta lõpus alistusid Riia peapiiskop ja ordu lõplikult Poolale. 1562. aasta märtsis likvideeriti lõplikult nii Liivi orduharu kui ka peapiiskopkond. Viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. 1564. aastal läks viimane Liivi ordu valdus, Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla.
Liivi sõda (1558–1583).
Kui Vana-Liivimaa riigid 1562. aastal lõplikult likvideeriti, jagunes Eesti ala nelja võimu vahel: endises Saare-Lääne piiskopkonnas valitses Taani läänimehena hertsog Magnus, Harjumaad kontrollis Rootsi, Järvamaad ja Pärnu ümbrust Poola ning idapoolsemaid alasid Venemaa. Peagi puhkesid nende vahel omavahelised konfliktid, mille käigus rootslased hõivasid poolakatelt Paide. 1563. aastal puhkes aga Põhjamaade Seitsmeaastane sõda, mille raames Taani ja Poola sõdisid Rootsi vastu. Sõjas sai kõige rängemalt kannatada just Eesti mandriosa. 1570. aastal, kui see sõda lõppes, puhkes kohe Rootsi-Vene konflikt. Venelased piirasid juba samal aastal Tallinna ja Paidet, ent ei suutnud kumbagi vallutada.
1573. aastal vallutasid venelased lõpuks siiski Paide ning seejärel algas nende üldpealetung veel vallutamata Liivimaale. 1577. aastaks oli nende käes kogu Eesti mandriosa, välja arvatud Tallinna lähiümbrus, ja tõenäoliselt ka Hiiumaa; Saaremaa oli osaliselt venelaste kontrolli all, osaliselt kehtis seal Taani võim. Taas piirasid venelased ka Tallinna, ent ka seekord edutult. Juba sama aasta lõpus algas Läti alal Poola ja Rootsi vastupealetung, mille käigus venelased Liivimaalt välja löödi. 1582. aastal olid venelased Jam Zapolski vaherahu kohaselt sunnitud loovutama oma senised Läti ja Lõuna-Eesti valdused Poolale, 1583. aastal sõlmitud Pljussa vaherahuga läks kogu Põhja-Eesti aga Rootsile. Nii jagunesidki Eesti alad Rootsi (Põhja- ja Lääne-Eesti), Poola (Lõuna-Eesti) ja Taani (Saaremaa) valdusteks. Järgnenud perioodi on Eesti ajaloos seetõttu nimetatud ka kolme kuninga ajaks.
Vene võim Liivi sõja ajal.
Venemaa valitses mõningaid Eesti alasid küllaltki pikalt, näiteks Tartumaad aastatel 1558–1582. Neil aladel loodi Vene administratiivkorraldus, ametisse seati vojevoodid ning loodi hierarhiline kindluslinnade süsteem. Viimase järgi olid venelaste võimu all olnud olulisimateks Eesti linnadeks Tartu ja Viljandi, millele allusid ümberkaudsed linnused. Lisaks vojevoodidele olid olulisteks ametnikeks ka majandustegelased, djakid. Lisaks otsesele Vene võimule eksisteeris Eesti aladel, Põltsamaa ümbruses ja endise Karksi foogtkonna aladel, 1570. aastatel ka hertsog Magnuse poolt valitsetud Liivimaa kuningriik, mis oli tegelikult tsaarist vaevalt sõltumatum kui Tartu vojevood.
Rootsi, Poola ja Taani võim Eestis 16.–17. sajandil.
, "Liivimaa hertsogkond"
, "Liivimaa kuningas"
Alates 1561. aastast kuulus Põhja-Eesti Rootsi võimu alla, olles sellele alistunud vabatahtlikult. Seetõttu kinnitas Rootsi kuningas ka Harju-Viru ning Järva, hiljem ka Läänemaa vasallide ja Tallinna linna privileegid täies ulatuses.
1584. aastaks kujunes välja Eestimaa rüütelkond, mis sai Eestimaa kuberneri kõrval olulisimaks kohaliku võimu teostajaks. Rootsi võimu all olnud aladel kehtestati 16. sajandi lõpuks ka luterlik kirikukorraldus, kuigi peagi alanud sõjad Poolaga ei lasknud pikka aega maarahva uude usku pööramisele keskenduda, see sai teoks alles 17. sajandi keskpaigaks, kui kogu Eesti ala oli kindlalt Rootsi võimu all. Rootsi võimu esimestel kümnenditel ei toimunud erilisi muudatusi ka Eesti hariduselus, riik keskendus sõjale ja uue administratiivkorralduse juurutamisele.
1561. aasta Vilno uniooniga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa Liivimaa konföderatsiooni maadest: Lõuna-Eesti ning Lätimaa (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ühendriigi Rzeczpospolita kuningas Zygmunt II August ja Kuramaal viimase Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik.
Aastatel 1582–1625 kuulus Lõuna-Eesti Poola võimu alla. Et kuningas Stefan Bathory luges ala vallutatuks, mitte vabatahtlikult alistunuks, siis jäid sealsed rüütelkonna aadlikud mitmetest oma privileegidest ilma. Poola püüdis oma valdustes taastada ka katoliiklust, eriti tugev oli see tendents kuningas Zygmunt III ajal Liivimaa kubermangu osas. Aastatel 1583–1625 tegutses Tartus jesuiitide seminar, mille juures oli alates 1585. aastast ka gümnaasium. Seda on mõnikord loetud ka Tartu ülikooli eelkäijaks. Jesuiitide peaeesmärgiks oli kohalike tagasipööramine katoliiklusesse, eestlaste seas saavutasid nad ka teatavat edu. Poolakad püüdsid ka kohalike sakslaste võimubaasi nõrgendada, allutades Liivimaa rüütelkonna täielikult Poola kuninga võimu alla ning määrates kohalikeks halduriteks poolakaid. Ka lääne jagati rohkem poolakatele kui sakslastele, väikeläänide saajatena on teada aga ka eestlasi. Poola võimu ajal jagunes maa halduslikult esialgu presidentkondadeks, hiljem vojevoodkondadeks. Olulisimateks majandustegelasteks olid aga staarostid.
Saaremaa oli 1560–1645 Taani võimu all. Alates 1572. aastast oli see Taani kuninga isiklik valdus, mille seosed Taani riigiga jäid ebaselgeks. Seal ei olnud eriti palju läänimaid ning vabatalupoegade hulk oli tunduvalt suurem kui mujal Eestis. Taani ajal kindlustus siiski ka Saaremaa rüütelkonna positsioon. Taani kuningas ei saanud alale eriti palju tähelepanu pöörata ning Saaremaad ähvardas pidevalt oht saada vallutatud Rootsi poolt. Taani-Rootsi sõdade ajal tungisidki Rootsi väed mitmel korral Saaremaale, kuid see liideti Rootsiga siiski alles pärast enam kui 80-aastast Taani võimuperioodi.
Rootsi-Poola sõjad (1600–1629) ja Kalmari sõda (1611–1613).
Suhted Poola ja Rootsi vahel jäid pingelisteks ning kui riikide ühiskuningas, katoliiklik Sigismund, protestantliku Rootsi troonilt kukutati, puhkeski kahe riigi vahel sõda. 1600. aastal jõudis see ka Eestisse, kus rootslased vallutasid vähem kui aastaga peaaegu kogu Eesti territooriumi. Kuid peagi korraldasid poolakad vastupealetungi ja vallutasid Lõuna-Eesti tagasi. Olukord stabiliseerus 1610. aastaks, kui sõlmiti vaherahu.
1617. aastal puhkes sõda uuesti ja sedakorda saatis kuningas Gustav II Adolfi juhitud rootslasi püsivam edu. 1625. aastal vallutasid nad Tartu ja 1629. aastal sõlmiti Altmargi vaherahu, millega kogu Eesti mandriosa läks Rootsi kontrolli alla. Saaremaa sai Rootsi endale 1645. aastal Brömsebro rahuga, Ruhnu aga Oliwa rahuga 1660.
1611–1613 peamiselt Lõuna-Rootsis toimunud Kalmari sõda puudutas ka Eestit, kuna Rootsi väed püüdsid Saaremaal edutult vallutada Kuressaare lossi, lisaks toimusid taanlaste ja rootslaste vastastikused rüüsteretked Saare- ja Läänemaal.
Rootsi võim Eestis 1625–1710.
a>. aastal koostatud Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa kaart
Rootsi aeg on sageli eestlaste poolt leidnud äramärkimist kui "vana hea Rootsi aeg" (näiteks Villem Reimani kirjutistes), ehkki just Rootsi võimu ajal suutsid baltisaksa aadlikud läbi suruda eesti talupoegade sunnismaisuse kinnistumise (erinevalt Rootsi ja Soome talupoegadest, kes olid isiklikult vabad), mida on sageli peetud ka pärisorjuse alguseks. Positiivne visioon kujund ajast põhineb peamiselt Karl XI ajal (1680. ja 1690. aastatel) toimunud suurele mõisamaade reduktsioonile, mille tulemusena sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samuti piirati Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust ning edendati talupoegkonna harimist (Forseliuse seminar). Paraku takistas neid arenguid Suur Nälg (1695–1697) ning Karl XI surm (1697), need lõpetas aga Põhjasõda.
17. sajandi esimene pool. Administratiivkorraldus.
Pärast võitu Poola üle asus Rootsi Liivimaa kubermangu aktiivselt endaga integreerima. Selleks loodi Liivimaa kindralkuberneri koht ning esimeseks sellel ametikohal oli Gustav II Adolfi õpetaja Johan Skytte. Esialgu asus kubermangu keskus Tartus, hiljem Riias. Gustav II Adolf ja Skytte pöörasid suurt tähelepanu usu- ja hariduspoliitikale. Seetõttu rajati 1630. aastal Tartusse ja järgmisel aastal ka Tallinnasse gümnaasiumid, esimese baasil avati 1632. aastal Tartu Ülikool ("Academia Gustaviana", 17. sajandi lõpul "Academia Gustaviana Carolina"). Usupoliitikas keskenduti katoliikluse väljajuurimisele eriti maarahva (eestlaste ja lätlaste) seast. Halduslikult jagunes Eesti ala Eestimaa kubermangu, 17. sajandi teisest poolest kindralkubermangu, ja Liivimaa kindralkubermangu vahel. Põhja-Eestis oli kohalikus poliitikas suur roll ka Eestimaa rüütelkonnal, Liivimaa rüütelkonna võimupiirid olid tunduvalt väiksemad. Kuni 1650. aastateni teostasid Rootsi valitsejad, eriti kuninganna Kristiina, Eestis laialdasi läänistusi, nii kuulusid Taanilt vallutatud Saaremaa ja veel mitmed valdused tükk aega de la Gardie perekonna valduste hulka. Ka mitmed eesti linnad kaotasid omavalitsusliku staatuse, minnes aadlike võimu alla. Ainult Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu säilitasid täielikul kujul oma linnaõigused. Rootsi riik pööras eriti suurt tähelepanu Narva linnale, millest kujunes sel perioodil üks olulisemaid kaubalinnu Läänemere ääres.
Kuberneridele allusid mitmed ametnikud, kellest olulisemad olid tavaliselt baltisakslastest kohtunikud. Eestimaal võttis kubermangu juhtimisest aktiivselt osa ka Eestimaa rüütelkond, mille maanõunikud ja peamees konsulteerisid pidevalt kuberneriga. Liivimaal maanõunikel eriti suurt mõju ei olnud, rüütelkonna ja kuberneri suhtlust vahendasid resideerivad maanõunikud. Rüütelkondade peamiseks omavalitsusorganiks olid maapäevad, mida peeti nii Eesti-, Liivi- kui ka Saaremaal kuni Venemaa keisririigi lõpuni 1917. aastal.
Vene-Rootsi sõda (1656–1661).
1656. aastal puhkenud Vene-Rootsi sõja käigus vallutasid Vene väed Kagu-Eesti, sealhulgas ka Tartu. Sõja peamine tanner oli aga Poolas, mis oli sisuliselt Rootsi ja Vene vahel ära jagatud. Pärast Kagu-Eesti vallutamist proovisid vene väed alustada pealetungi ka Kirde-Eestis, 13. märtsil 1658 ületasid venelased tolleaegse piiri ja ründasid Rootsi eelposte Joala küla juures. Narvas asuvad rootsi väed olid aga ette valmistatud ja tõmbusid tagasi Narva linna. Vene väed alustasid linna blokaadiga, kuid nad tõrjuti rootsi raske-suurtükkide tulega linna lähistelt eemale ning venelased Eesti lähistel enam uusi rünnakuid enam ette ei võtnud ja venelaste väejuht Hovanski alustas läbirääkimisi kindralkuberner Krister Klasson Horn af Åminneiga, mispeale sõlmiti vaherahu 21. aprillil ja venelased eemaldusid Narva alt juba 24. aprillil 1658.
1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahu jättis Kagu-Eesti Venemaale aga 1661. aastal sõlmitud Kärde rahuga sai Rootsi kaotatud alad aga tagasi. Sel lühikesel Vene võimuperioodil Tartumaal suuri muudatusi ei toimunud, kuid Tartu Ülikool koliti üle Tallinnasse. Tartu kaupmehed said Vene võimult ka mitmeid privileege, kauplemaks Pihkvamaal, kuid sõja lõppedes need tühistati.
Rootsi võim Eestis 17. sajandi teisel poolel.
17. sajandi teiseks poolele oli kogu Eesti ala langenud Rootsi võimu alla ning see ajajärk oli ka küllaltki rahulik, mistõttu riik sai ajada sihipärast poliitikat, edendades ortodoksse luterluse levikut ning püüdes välja juurida ebausuks ja paganluseks nimetatavat rahvalikku usku. Samuti pööras Rootsi riik suurt tähelepanu hariduse arendamisele, sealhulgas talurahva seas, mistõttu Bengt Gottfried Forselius sai riigi toetusel rajada ka talurahva lastele mõeldud õpetajate seminari. Riik parandas ka riigitalupoegade olukorda, neil oli võimalik mõisarentniku halva käitumise korral pöörduda isegi kuninglikku õuekohtusse Stockholmis. Aadelkonna mõju püüdis riik üldiselt vähendada, mistõttu toimus 1680. ja 1690. aastatel Baltikumis ka mõisate reduktsioon. Liivimaal võeti aadelkonna käest ära umbes 80% mõisatest, Eestimaal tunduvalt vähem, alla 20%. Tavaliselt sai endine mõisaomanik siiski mõisarentnikuks jääda. Liivimaal tekitas reduktsioon ka suurt vastuseisu, rahulolematute aadlike eesotsas oli Johann Reinhold von Patkul, kes Rootsis surma mõisteti ja seetõttu välismaale põgenes. Patkul hakkas järgnevalt looma liidusuhteid Rootsile vaenulike riikide vahel, aidates nõnda kaasa Põhjasõja puhkemisele.
a>. aastal koostatud Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kaart
Aastatel 1695–1697 oli Eestis ja kogu Ida-Euroopas väga tõsine näljahäda, mida on nimetatud ka Suureks Näljaks. Eestis võis sellesse surra umbes 70 000 inimest ehk ligi veerand elanikkonnast. Rootsi ametnikud, kes olukorda pärast nälja lõppu hindasid, leidsid, et Eestis kulub näljast taastumiseks umbes 20–30 aastat, kuid seda aega ei olnud, sest juba kolme aasta pärast puhkes Põhjasõda.
17. sajandi teisel poolel võisid Eesti alale asuda ka kolmas ajalooline vähemusrahvus, vanausulistest peipsivenelased, kuid nende saabumisajaga on mitmeid probleeme ja viimasel ajal peetakse tõenäolisemaks, et nad tulid suuremas osas Eestisse alles pärast Põhjasõda.
Põhjasõda.
Põhja-Euroopa poliitiline kaart pärast Põhjasõda (1730. aastatel)
1700. aasta sügisel ründasid Peeter I juhitud Vene väed Narvat ja asusid seda piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August II Tugeva vägede vastu ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses. Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, mis alates 1702. aastast hakkasid saavutama ka edu: venelased võitsid Erastvere ja Hummuli lahingud.
1704. aastal vallutasid venelased Tartu ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Seejärel tuli sõjapidamisse Läänemere idakaldal pikem paus, kuni rootslased Poltaava lahingus (1709) lüüa said. Enne seda, 1708. aastal, oli Rootsi rünnakuid kartev Peeter I lasknud Narva ja Tartu linnad hävitada. 1709–1710 vallutasid Vene väed Eestimaa ja Liivimaa kubermangu, kõige viimasena alistus venelastele Tallinn. Venelased andsid alistumislepingutes baltisakslastele väga laiad privileegid (Balti erikord), et neid enda poole meelitada. 1721. aastal, Uusikaupunki rahuga, kinnitati Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege.
Eesti ala Vene võimu all kuni 19. sajandi alguseni.
Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Eestimaa ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.
Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud mõisad. 30. septembril 1710 kinnitas Peeter I Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused. Lõplikult kinnitati need Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Eesti ja läti talupojad polnud siiski täiesti õigusteta seisundis. Võrreldes rootsi ajaga oli talupoegade olukord siiski raskem ja nende üksikud protsessid aadlike vastu lõppesid siiski enamasti kaotusega, ühe sellise tulemuseks oli Roseni deklaratsioon 1739. aastal, selles esitatud äärmuslikud seisukohad talupoegade täielikust kuulumisest aadli omavoli alla ei peegeldanud siiski reaalselt valitsevat olukorda ning ka tsaarivalitsus püüdis deklaratsiooni autori meelehärmiks sellist olukorda pärast selle avaldamist igati vältida.
Alates Katariina II ajast hakkas keskvõim oma huve baltisakslastele jõulisemalt peale suruma, mille tulemuseks oli asehalduskorra kehtestamine Baltikumis 1783. aastal, keskustega Tallinnas ja Riias. Katariina ja Liivimaa kindralkuberner George Browne püüdsid parandada ka talupoegade olukorda, Liivimaa kubermangus oli sellel rohkem edu kui Eestimaal.
Kultuurielus toimus samuti olulisi sündmusi: 1739. aastal anti välja esimene eestikeelne Piibel ja 1802. aastal taasavati Tartu ülikool. Seal said õppima asuda ka eesti soost üliõpilased.
Eesti ala mõjutasid kaudselt ka Napoleoni sõjad. 1807 ja 1812, kui algas Prantsuse-Vene sõda, värvati ka Eesti alalt nekrutiteks kordades rohkem talupoegi kui tavaliselt, samuti moodustati 1807 ja 1812. aastal kohaliku rüütelkonna esindajate juhtimisel maamiilitsaüksused. Eesti territooriumile sõda siiski ei jõudnud ja mõne aja möödudes saadeti need uuesti laiali. Balti laevastiku baasi Tallinna blokeerisid Briti sõjalaevad 1807. aastal pärast Tilsiti rahu sõlmimist Napoleon I ja Aleksander I vahel.
Talurahvaseadused ja pärisorjusest vabastamine.
1801. aastal Venemaa keisriks saanud Aleksander I huvitus mõningatest läänelikest reformidest ja püüdis Venemaal jätkata Katariina II ajal taotletud valgustatud absolutismi kohast valitsemist. Tema erilise tähelepanu all olid talurahvaseadused, sest Venemaa elanikkonnast umbes 90% moodustas just talurahvas. Oma reformidega alustas ta Balti kubermangudest, sest sealsed euroopalikud olud võimaldasid muudatusi kiiremini ja valutumalt läbi viia. Keiser soovis muudatusi läbi viia esialgu väga piiratud alal ka seetõttu, et kindlaks teha, kas sarnaseid reforme võiks laiendada ka kogu Vene impeeriumile.
1802. aastal viidi Eestimaa kubermangus osaliselt Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil ellu regulatsioon, mida tuntakse selle esimese sõna järgi: "Iggaüks...", mis kehtestas talupoegadele pärimisõiguse, samuti asutati valla- ja kihelkonnakohtud, mis olid aluseks hilisemale talurahva omavalitsusele. 1804–1805 viidi ellu täiendavaid reforme, millega nii Eestimaal kui ka Liivimaal keelati talupoegade müümine maast lahus ja perekonnaliikmete eraldamine nende müümisel. 1809. aasta seadusetäiendusega võisid talupojad ka maad osta, müüa ja pärida. Õiguslikus ja emotsionaalses mõttes olulisimad oli aga otsus pärisorjusest vabastamise kohta, mis Eestimaal leidis aset 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Talupojad said küll isiklikult vabaks, kuid et sisuliselt kogu maa kuulus mõisnikele, pidid nad tolle heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Ka on pärisorjusest vabastamise daatumid sümboolsed, tegelikkuses võttis uue korralduse sisseviimine ligi 20 aastat aega. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud, Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis.
Koos priikslaskmisega pandi eestlastele ka perekonnanimed. Rannarootsi vabatalupoegadel olid need juba ammu, ka mõnedes eesti kihelkondades olid valgustuslembesed mõisnikud ja pastorid juba perekonnanimesid pannud. Samas leidus ka piirkondi, kus ka pärisorjusest vabastamise järel läks nimedepanek visalt. 1836. aastal anti aga kõigile seni lisanimeta talupoegadele sundkorras perekonnanimed.
Eesti 19. sajandi esimesel poolel. Krimmi sõda.
Nikolai I valitsusaeg tõi ka Eestis kaasa seaduste täpsema süstematiseerimise ja kodifitseerimise. 1832. aastal võeti vastu Uus evangeelse luteri kiriku seadus, mis vahetas välja rootsiaegse, sellega lõppes kohalike luteri kiriku iseseisvuse periood ja nad allutati ülevenemaalisele luteri kiriku järelvalvele. Uue kirikuseaduse alusel võisid kirikuõpetajateks olla ainult Venemaal asuvate ülikoolide usuteaduskondade lõpetajad, mis tingis aja jooksul Saksamaalt uue kirikuõpetajate ja haritlaste immigratsiooni Liivimaale, kellest kujunes aja jooksul uus seisus Läänemere kubermangudes – literaadid. Saksamaalt pärit ja saksakeelsed, kuid kohalikus baltisaksa aadelkonnas kujunenud hinnangutest erinevaid Valgustusajastu põhimõtteid järgivad "literaatide" esindajad hakkasid teostama uuringuid maarahva elu-olu kohta. Samuti asuti kodifitseerima Balti kubermangude provintsiaalõigust, mille tarbeks teostati massilisi arhiiviuuringuid; viimaste baasilt kujunes suures osas ka baltisaksa professionaalne ajalookirjutus.
Hoogustus ka baltisakslaste ühiskondlik tegevus, loodi mitmeid uusi haridusseltse, sealhulgas ka estofiilseid. Esile kerkisid ka mõned eesti soost haritlased, nagu Kristjan Jaak Peterson luuletajana ning Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjaniku ja arstina. Suures osas Faehlmanni algatusel loodi 1838. aastal Õpetatud Eesti Selts, mis oma suunitluselt oli kõige selgemalt estofiilsem ja mis oma tegevuse esimestel aastakümnetel tegeles peamiselt Eesti vanavara korjamise ja süstematiseerimisega. Kujunema hakkas ka rahvuseepos "Kalevipoeg".
Pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist nende eluolus kohe kardinaalseid muudatusi ei toimunud. Teotöökohustus säilis ning läks raskemakski. Siiski oli talupoegadel suurem liikumisvabadus, samuti suutsid mitmed neist ka mõisa sõltuvusest vabaneda, üksikutest (näiteks Mats Erdell) said isegi mõisarentnikud. Oluliseks sotsiaalseks teguriks oli 1840. aastatel alanud usuvahetusliikumine, mille käigus tuhanded eesti talupojad, peamiselt Lõuna- ja Lääne-Eestis, astusid vene õigeusku, lootuses saada endale oma maatüki ehk hingemaa. Mõningate riigimõisate, nagu Kihnu maid jagatigi usku vahetanute vahel, kuid enamik neist maad siiski ei saanud. Samuti hakkasid eestlased üha suuremal määral välja rändama Venemaale (väljarändamisliikumine), kus mitmel pool, eriti Siberis, oli võimalik endale hankida isiklik maavaldus. Eriti hoogustus väljarändamine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses.
1853. aastal alanud Krimmi sõda Eesti ala väga otseselt ei puudutanud. Siiski värvati tavapärasest tunduvalt enam eestlasi sõjaväkke ja loodi ka kohalikke talupoegadest koosnevaid maamiilitsaid ja isegi merepatrulle. 7. juulil 1855. aastal püüdis Inglise laevastik saata maale dessanti Virtsus, laevastik jõudis ka Eesti rannikuvetesse Narva-Jõesuu juures, vangistati mõningaid kalureid, kuid suuremat sõjategevust ei toimunud. Krimmi sõda näitas aga küllaltki selgelt, et Venemaa on muust Euroopast maha jäänud.
Aleksander II reformid ja majanduse areng.
Krimmi sõja järel algasid Vene impeeriumis keiser Aleksander II reformid, mis pidid impeeriumi ühiskonda moderniseerima ja võimaldama sõjas kaotatud eneseuhkus taastada. Juba Nikolai I valitsusaja lõpul vastu võetud talurahvaseadused Eesti- ja Liivimaal rakendusid sõja järel, 1856. aastal, ellu. Eriti Liivimaal algas intensiivne talude päriseksostmine. Eestimaal, mis oli vaesem, tekitas uue seaduse täieliku rakenduse venitamine (selle kõik sätted pidid jõustuma alles pärast mõisa- ja talumaade väljamõõtmist) aga talurahva seas arusaamatust ning esines ka kokkupõrkeid mõisnike ja talupoegade vahel, millest tuntuim oli Mahtra sõda 1858. aastal. Teatavaid rahutusi toimus ka Lõuna-Eestis. Talunike olukord jäi mitmel pool endiselt viletsaks ja seetõttu sai 1864. aastal Johann Köleri ja Jaan Adamsoni eestvedamisel teoks Palvekirjade aktsioon, mida mõnikord on loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks. Selle käigus koguti üle-eestiliselt palvekirju keisrile. Aktsioon kukkus siiski Peterburis selle vastu tegutsenud baltisakslaste tõttu läbi.
Talupoegade tegevus- ning liikumisvabadus laienes siiski kiiresti, sest 1860. aastatel vastu võetud uus vallakohtuseadus (1866) vabastas vallakogukonna mõisniku eestkoste alt ja passiseadus (1868) andis senisest tunduvalt suuremale rahvahulgale võimaluse minna elama linna või väljaspoole oma kodukubermangu. Peagi hakati rändama ka Vene impeeriumist väljaspoole, sealhulgas näiteks ka Põhja-Ameerika Ühendriikidesse. Oluline mõju kogu Vene impeeriumile, sealhulgas ka Eestile, oli pärisorjuse kaotamisel kogu riigis 1861. aastal. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades.
1860. aastate järel hakkas eestlaste osakaal linnarahvastikus ja selle arvelt ka linnarahvastiku osatähtsus kogu rahvastikust kiiresti kasvama: ajavahemikus 1862–1897 tõusis viimane 8,8%-lt 18,4%-le. Aastal 1870 kehtestati uus linnavalitsuste ja esindajate valimise kord; linna juhtimine magistraadi ehk rae käest läks üle linnakodanike poolt valitud volikogule ja selle poolt moodustatud linnavalitsusele. Valimisseadus jäi aga veel paariks aastakümneks baltisakslasi soosivaks.
Linnastumine oli osaliselt seotud ka talude väljaostmisprotsessi tulemusena päritavate põlistalude tekkimise ja elatusvõimaluste vähenemisega maapiirkondades. Vaba tööjõu tekkimisega algas Eestis ka tööstuse kiire areng. Põhiliseks tööstusharuks oli esialgu tekstiilitööstus, mis oli Eestis arenema hakanud juba 19. sajandi alguses. Olulisimad kalevivabrikud olid: Narva (1822), Kärdla (Hiiu-Kärdla vabrik) (1829), Sindi (1834), Tartu (1839) ja Kreenholmi (1857) ja Nikolski Manufaktuur Narvas.
Tekkisid ka muud tööstusettevõtted: B. Drümpelmanni vasksepatöökoda (1828), Wistinghauseni paberivabrik, Johann Wilhelm Donati Ülemiste paberivabrik (1836), Mayeri malmivalutehas (1842), C.F.Gahlbäcki malmivabrik, K. Jürgensi valutehas (1858), Friedrich Wiegandi vasksepatöökoda Rakveres (1859), mis tootis peamiselt Eestimaa viinaköökidele seadmeid.
Sajandi lõpus hakkasid arenema ka teised tööstusharud, seda eriti Tallinnas, kus rajati Lutheri mööblivabrik (1880), Volta masinatehas (1899), Tallinna Katusepapivabrik (1898), Ülemiste paberivabriku asemele Ernst Osse Osse ja Ko tselluloosivabrik.
Tööstuse arengule ja uute asulate tekkele aitas tugevalt kaasa raudtee. 1870. aastatel ehitati Balti raudtee, mis ühendas Paldiski ja Tallinna sadamad läbi Narva ja Gattšina Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega. Balti Raudtee veermiku teenindamiseks ehitati Tallinnasse Balti Raudtee Peatehased ja vagunite valmistamiseks Dvigateli vagunitehas. Tapa-Tartu raudtee valmis 1876. aastal, Tartu-Valga raudteeliin 1887 ja Valga-Võru-Pihkva raudtee 1889. 1898. aastal valmis ka Pihkva-Bologoje raudteeliin, mis ühendas Eesti Venemaa sisekubermangudega 1897. aastal valmis Valga-Pärnu kitsarööpmeline raudtee, koos Mõisaküla-Viljandi haruteega. 1900. aastal valmis Tallinna–Viljandi kitsarööpmeline raudteeliin ja Türi–Paide kitsarööpmelise raudteeliini harutee. Tänu raudteele saavutas Tallinna sadam Venemaa Keisririigi sadamate seas väliskaubanduses käibelt 4. koha.
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerumine: staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas koos industrialiseerimise, linnastumise ja põlisrahva rahvusliku ärkamisega. 1860. aastatel alanud massilise talude päriseksostmise ajal kerkisid talude hinnad aga valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu mitu korda kõrgemaks kui Venemaal, mis hoogustas ka sinna väljarändamist. Eestisse jäänud talupojad ostsid aga oma põliskohad enamasti välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis Ameerika Ühendriikide kodusõja (1861–1865) tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast. Taluperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem osa.
Tallinnas asutati 1877. aastal Põhja Puupapi- ja Tselluloosivabrik ehk Tallinna tselluloosivabrik.
19. sajandi lõpus arenes suurtööstus ka väljaspool Tallinna, 1893. aastal Kohila Puupapi ja Paberivabrik ja Räpina tselluloosivabrik, 1899. aastal Türi paberivabrik ja Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus.
Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg.
Perno Postimehe esimese numbri esikülg
Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedes Johann Gottfried Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest. Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Eestlaste rahvuslik ärkamine kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit – ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud.
1860. aastatel muutus rahvuslik liikumine tänu talurahva võimaluste kasvule ning ühiskonna moderniseerumisele massiliseks. Selle perioodi kõige silmapaistvamaks tegelaseks oli köster, kooliõpetaja ja kirjamees Johann Voldemar Jannsen, kes 1857. aastal asutas mõjuka eestikeelse nädalalehe Perno Postimees, mida on mõnikord peetud ka ärkamisaja alguseks. Jannsen pöördus esmakordselt eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Mõned aastad hiljem algas Eestis ka aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku ühistegevust ja ka rahvuslikku eneseteadvuse kasvatamist. Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts "Linda".
1860. aastal tekkis eesti haritlastel rajada ka kõrgem eestikeelne õppeasutus: Eesti Aleksandrikool, eragümnaasium, mille jaoks hakati peagi ka annetusi koguma. Aleksandrikooli ideest ja sellele toetuste kogumisest sai rahvusliku ärkamisaja üks kesksemaid üritusi, mis oma tipule jõudis 1870. aastatel, muutudes ilmselt kõige ulatuslikumaks eestlaste rahvuslikuks ürituseks üldse. Aleksandrikooli komiteesid ja peakomiteed on mõnikord nimetatud ka Eesti esimeseks parlamendiks. 1862. aastal ilmus esmakordselt täies pikkuses trükis ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepos "Kalevipoeg". 1864. aastal kolis Perno Postimehe toimetaja Jannsen aga Tartusse, kus hakkas välja andma Eesti Postimeest, mis saavutas tunduvalt laiema lugejaskonna ning mõjutas järgnevalt oluliselt eesti rahvusliku eliidi tegevust. 1865. aastal alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsid "Vanemuine" (Tartus) ja "Estonia" (Tallinnas), millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid. 1869. aastal toimus Tartus esimene Eesti üldlaulupidu, mida on tavaliselt peetud Eesti rahvusliku liikumise esimeseks tähtsündmuseks. Umbes samal ajal asusid tegutsema mitmed tulevased rahvusliku liikumise liidrid, tuntuks sai ka Jannseni tütre, poetess Lydia Koidula looming. 1871. aastal rajati ka eestlastest haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts.
1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Carl Robert Jakobson (1841–1882), Jakobsonist mõõdukamat, ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907). Viimane kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Radikaalsem Jakobson, ajalehe Sakala toimetaja, sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Poliitikuna oli rahvuslaste liidritest osavaim Jakobson, kes suutis 1881. aastaks enamiku organisatsioonidest enda mõju alla saada, mistõttu Hurt loobus aktiivsest poliitilisest tegevusest ja lahkus Peterburi ning rahvuslikus liikumises tekkis nn Suurlõhe. Ent juba 1882. aastal suri Jakobson ootamatult. Et Jannsenit oli 1880. aastal tabanud tabanud halvatus, tekkis 1880. aastate alguses eesti rahvuslaste võimuladvikus tühimik. Esialgu domineerisid Jakobsoni suunda toetanud inimesed, kuid teatud mõju jäi ka Hurdale, kes küll enam Eestisse tagasi ei pöördunud.
Venestusaeg. 20. sajandi algus.
1881. aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Venemaa provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti saksa keele asemel vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi, kohtu- ja politseikorraldus muudeti samaks Venemaa sisekubermangudega ning täies ulatuses kehtestati ka Venemaa linnaseadus. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Eesti Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Samuti venestati kohanimesid, näiteks sai Tartu ametlikuks nimeks Jurjev (vene keeles Derpti asemel Jurjev ja saksa keeles Dorpati asemel Jurjew). Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale.
Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastate lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikku organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad (näiteks Jakob Kõrv), teistest nihilistid (Ado Grenzstein). Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega.
1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused. Veidi pärast Tõnissoni aktiivse tegevuse algust Tartus alustas Tallinnas tegutsemist Konstantin Päts, kes asutas ajalehe Teataja, mis keskendus erinevalt Postimehest rohkem majanduslikele probleemidele, mis Põhja-Eestis olid ka olulisemad, kuna sealne talude päriseksostmise protsess oli aeglasem ja ka linnaelanikkond, sealhulgas töölised, omasid tunduvalt suuremat osakaalu. 1903. aastal alustas Tartus ilmumist ka Peeter Speegi Uudised, mis oli Teatajast veelgi radikaalsem ja toetas sotsiaaldemokraatiat. 20. sajandi alguses kujunesidki välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, lisaks sotsialistidele oli oluline roll Tõnissoni mõõdukatel ja Pätsi ümber koondunud radikaalsetel liberaalidel.
1905. aasta revolutsioon.
Venemaa sisepoliitilist ja majanduslikku õhkkonda pingestas tema kaotus Jaapanile Vene-Jaapani sõjas (1904–1905). Seetõttu toimus Peterburis 1905. aasta 9. jaanuaril demonstratsioon, mis lõppes rahvahulga tulistamisega (verine pühapäev). 12.–24. jaanuaril 1905 toimusid Eestis sellest mõjustatud solidaarsusstreigid. Streikis umbes 12 000 inimest tööstuslinnades Tallinnas, Narvas ja Tartus. Ka maal levisid rahutused, mis enamasti ei viinud küll otseste vastuhakkudeni. Küll aga kirjutati mitmel pool valitsusele palvekirju, mis taotlesid lihtrahva olukorra parandamist.
Olukord radikaliseerus 1905. aasta 16. oktoobri järel, mil sõdurid avasid Tallinnas toimunud meeleavalduse pihta tule ja hukkus ligi 100 inimest. Olukorda leevendas mõnevõrra Nikolai II poolt päev hiljem välja antud Oktoobrimanifest, mis lubas inimestele põhilisi kodanikuvabadusi, sealhulgas sõna- ja koosolekute pidamise vabadusi. Muuhulgas anti luba rajada ka poliitilisi parteisid. Eestis rajati kaks ametlikku eestlaste erakonda: Peeter Speegi seltskonna poolt juhitud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühisus, mis illegaalselt tegutses juba varem, ja Tõnissoni Eesti Edumeelne Rahvaerakond. Lisaks tegutsesid Eestis veel mitmete üle-Venemaaliste parteide kohalikud harud, baltisakslaste parteid, illegaalsed enamlaste ja esseeride parteid ning ametlikult organiseerumata poliitilised rühmitused.
1905. aasta oktoobris-novembris loodi pärast Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti Eestis esimesed legaalsed parteid.
Konservatiivsed mõõdukad liberaalid, eesotsas Jaan Tõnissoniga asutasid Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mis üldriiklikes küsimustes võttis omaks Vene kadettide programmi konstitutsioonilise monarhiaga demokraatliku riigikorra kehtestamise ja Ülevenemaalise Asutava Kogu kokkukutsumise nõudega. Mõõdukad rõhutasid oma tegevuse legaalset, seaduslikku iseloomu, seda, et võideldakse “ainult õiguse ja seaduse abinõudega”. ERE häälekandja oli ajaleht Postimees.
Vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid-föderalistid, eesotsas Peeter Speekiga asutasid põhiolemuselt marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisusee. 1905. aasta kevadel avaldas sotsiaaldemokraatide-föderalistide juht Peeter Speek esmakordselt nõudmise Vene keisririigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse andmise kohta. ESTÜ häälekandja oli ajaleht Uudised.
Tsentralistlikku Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse kuuluvad sotsiaaldemokraadid hakkasid tegutsema avalikult.
Novembri lõpul valiti ka Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu, mille esimees oli Nikolai Janson.
Sisuliselt olid peaaegu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa keisririigi valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja kohalikku omavalitsust.
Novembris toimus Tartus Eesti rahvaasemike koosolek, kus mõõdukad ja radikaalid omavahel selgelt tülli läksid, mistõttu peeti kaks koosolekut: Tõnissoni pooldavad mõõdukamad jõud pidasid “Bürgermusses” (baltisakslaste seltsimajas) koosoleku, radikaalid aga Tartu Ülikoolis aulakoosoleku. Mõõdukad arvasid, et edasisi rahvuslikke eesmärke ja kodanikuvabaduste suurendamist peaks saavutama legaalsete poliitiliste vahendite teel ja seadsid eesmärgiks konstitutsioonilise monarhia, samas kui radikaalid nõudsid tsaari kukutamist ja vabariigi väljakuulutamist. Nad esitasid ka üleskutse üleüldiseks kodanikuallumatuseks ning mõned panid ette alustada ka mõisate rüüstamist. Mitmetes valdades võetigi võim üle ja kohati kuulutati välja lokaalseid "vabariike", paaris vallas alustati koguni Eesti Vabariigi põhiseaduste väljatöötamist.
10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, kuid sellest hoolimata toimus 12.–20. detsembril peamiselt Põhja-Eestis ligi 120 mõisa rüüstamine, mille käigus tapeti ka üks mõisnik. Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. 26. detsembril kuulutati välja sõjaseisukord Rakvere, Paide ja Haapsalu piirkonnas. Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 läbiviidud karistussalkade operatsioonide käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust, paljud saadeti ka asumisele. Mitmed Eesti poliitikud (näiteks Konstantin Päts, Mihkel Martna, Jaan Teemant) mõisteti ka tagaselja surma, kuid päästsid end välismaale põgenemisega.
Eesti enne Esimest maailmasõda.
Pärast 1905. aastat kaotati Venemaal taas mitmed isikuvabadused ja ka venestamise surve teatud määral taastus. Siiski jäid mõned revolutsiooniajal saadud vabadused püsima, sealhulgas ka luba luua eestikeelseid erakoole. Samuti tegutsesid aktiivselt mitmesugused eesti haridus-, kultuuri- ja majandusseltsid. Läbi nende aeti teatud määral ka rahvuspoliitikat, kuigi see oli tihti raskendatud. Venemaa keisririigi Riigiduumas oli ka eestlaste valitud saadikuid (I Riigiduuma koosseisus Jaan Tõnisson, Oskar Rütli ja August Lubbi, Karl Hellat ning Pavel Paptšinski), kes esialgu suures poliitikas aktiivselt püüdsid kaasa lüüa, kuid pettusid Duuma jõuetuses peagi. Hiljem, seoses valimisseaduse muutmisega, langes eestlaste arv Duumas vaid kahe-kolmeni: II Riigiduumas olid Anton Jürgenstein, Mart Murten, Karl Parts, Tõnis Jürine ja Paul/Pavel Pärn; III Riigiduumas Aleksander Terras; IV Riigiduumas ja Jaan Raamot.
Riigiduumas aga olid esindatud Balti kubermangude aadelkonnad ja sakslased: III Riigiduumas Otto Benecke, Oskar Brackman, Alfred von Schilling, Martin Schultzenberg; IV Riigiduumas Oskar Brasche, Karl von Brevern, Otto von Engelhardt.
Vahetult enne Esimest maailmasõda rajati Tallinnasse mitmeid suuri tööstusettevõtteid: Bekkeri laevatehas, Vene-Balti laevaehitustehas (1912), Balti Puuvillavabrik, Bekkeri laevatehas ja Noblessneri laevatehas, Fr. Wiegandi masinatehas, Fr. Krulli metallitehas. Samuti ehitati grandioosset kindlustustesüsteemi Imperaator Peeter Suure Merekindlus, mis ulatus Lääne-Eesti saarestikust Kroonlinna ja Soome edelaosas asuva Turuni, kuid mida enne sõja algust valmis ei jõutudki.
Esimene maailmasõda.
1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda Eestit esialgu otseselt ei puudutanud. Siiski mobiliseeriti Venemaa armeesse kümneid tuhandeid eestlasi, kogu sõja jooksul umbes 100 000. 1915. aastal jõudsid sakslased aga juba Riia alla ning Eestist sai Vene vägede jaoks oluline tagalaala. Seetõttu toodi maale palju vägesid; viimastel oli oluline roll 1917. aasta revolutsioonides.
1917. aastal, pärast Veebruarirevolutsiooni, alustas Saksamaa uut pealetungi idarindel ja sama aasta sügisel vallutasid sakslased ka Lääne-Eesti saared. 1918. aasta veebruaris alustasid sakslased uut pealetungi ning okupeerisid märtsi alguseks kogu Eesti territooriumi.
Veebruarirevolutsioon ja oktoobripööre.
, "Eestlaste demonstratsioon Petrogradis", "Eestimaa kubermang"
1917. aasta veebruaris (uue kalendri järgi märtsis) alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal monarhia ning võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus. Eesti rahvuslikud poliitikud suutsid olukorda ära kasutada ning sama aasta aprillis võideldi pärast Eestlaste massidemonstratsiooni Petrogradis Eestile välja rahvuslik autonoomia. Ajutise Valitsuse otsusega ühendati Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu eesti elanikkonnaga ala ning saadi ka luba eesti rahvusväeosade loomiseks. Viimast lubas Ajutine Valitsus seetõttu, et Venemaa jätkas Esimeses maailmasõjas osalemist ja rinne oli jõudnud Eesti piirideni. Ametisse nimetati ka Eestimaa kubermangukomissar, kelleks sai eestlane Jaan Poska. Samuti moodustati esimene eesti seisusepiirideta esindusorgan, Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk Eesti Maapäev.
, "Kaksikvõim Eestis 1917. aastal"
1917. aasta septembris alustasid sakslased idarindel pealetungi, mille käigus vallutati ka Hiiumaa, Saaremaa ja Muhumaa. Kaitselahingutes osalesid Venemaa poolel ka Eesti rahvusväeosade 1. Eesti jalaväepolk.
, "1.", "2.", "3.", "4. Eesti jalaväepolk" ja "1. Eesti Jalaväediviis"
Seejärel destabiliseerusid olud Venemaal kiiresti ning Petrogradis toimus oktoobripööre (mis toimus uue kalendri järgi novembris), millega haarasid võimu bolševikud. Eestis võttis võimu üle kohalikest bolševikest, ESDTP menševikest ja Eesti esseeridest koosnev Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Viktor Kingissepa juhtimisel, kubermangukomissar Jaan Poska oli sunnitud tagasi astuma. Peagi selgus, et enamlased liiguvad diktatuuri ja Venemaaga taasühinemise suunas ega kavatse Eesti saavutatud autonoomiat austada.
, "Eestimaa Nõukogude TK", "Eestimaa SRK", "Tallinna TSSN", "Nõukogude Eesti"
Seetõttu kuulutas Eesti Maapäev end 1917. aasta 28. novembril (vkj 15. novembril) kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil. Seda on mõnikord peetud ka Eesti omariikluse alguseks. Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast selle otsuse tegemist laiali. Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis; sõjaväelane, brigaadiülem Aleksander Tõnisson etapeeriti Peterburi vanglasse ja mõisteti isegi surma, kuid pääses tänu Brest-Litovski rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt, peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu, kuhu kuulusid tähtsamad rahvuslikult meelestatud poliitikud.
1917. aasta lõpus asusid aktiivselt tegutsema ka Eesti- ja Liivimaa rüütelkonna juhid, soovides moodustada Eesti- Läti- ja Kuramaast Saksamaaga personaalunioonis Balti hertsogiriigi. Rüütelkondade esindajad leidsid, et kuna Eestimaa esindaja rüütelkonnaga sõlmitud 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingu tingimusi on rikutud, võivad nad Venemaa võimu alt legitiimselt lahkuda, ning esitasid palve Saksamaa keisrile, et see võtaks Balti kubermangud enda kaitse alla. Eestimaal aga revolutsiooniliselt meelestatud sõjaväelaste toel reaalset võimu omavad bolševikud kuulutasid nad Nõukogude võimu vastase tegevuse eest lindpriideks ning küüditasid suure osa meessoost baltisakslasi Petrogradi vanglasse ja Siberisse asumisele.
, "Balti hertsogiriik"
1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed idarindel uut pealetungi, mille käigus nad peagi vallutasid ka Eesti alad. Sellistes oludes otsustasid eesti poliitikud 19. veebruaril luua kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee (Päästekomitee), mille liikmeteks olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Komitee kätte anti kõrgeim võim kuni olude normaliseerumiseni. Võimudevahetust ära kasutades otsustati välja kuulutada ka Eesti iseseisvus ja deklareerida oma neutraalsust käimasolevas Saksamaa ja enamlaste sõjas.
Eesti Vabariigi väljakuulutamine.
Esmakordselt loeti iseseisvusmanifest avalikult ette 23. veebruaril Pärnus, seejärel ka mitmetes teistes asulates. 24. veebruaril võtsid eesti rahvuslased võimu üle Tallinnas ja moodustasid Ajutise Valitsuse, mille juhiks sai Konstantin Päts. 25. veebruaril hõivasid linna aga Saksa väed ning Eesti riigivõim ei saanud seetõttu reaalset valitsemist teostama hakata. Mitmed eesti poliitikud vangistati, teised läksid põranda alla või põgenesid välismaale. Viimastest moodustus Eesti Vabariigi esimene välisesindus, mis hakkas taotlema riigi tunnustamist Antanti poolt. 1918. aasta jooksul õnnestuski saavutada Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia "de facto" tunnustus Eestile, täpsemalt tunnustati seadusliku võimuna Eesti Maapäeva.
Saksa okupatsioon (1918) ja Balti Hertsogiriik.
Esimese maailmasõja aegne Saksa okupatsioon oli Lääne-Eesti saartel alanud juba 1917. aasta sügisel, veel enne oktoobripööret. 1918. aasta veebruaris vallutasid sakslased ka Eesti mandriala ning kehtestasid seal sõjaväelise valitsuse. Eesti iseseisvusest ei tahetud midagi kuulda, paljud Eesti poliitikud, ka valitsusjuht Päts, vangistati, mitmed pagesid välismaale. Tõenäoliselt sakslaste ohvrina hukkus Soomes Jüri Vilms. Saksa võim püüdis tugineda nii baltisakslastele kui ka kohalikele rahvastele, eelistades siiski esimesi.
Saksa okupatsiooni ajal taastati baltisaksa aadlike privileegid ja valdused ning püüti luua ka Saksa keisririigiga personaalunioonis olevat Balti hertsogiriiki. Lisaks muudeti Tartu Ülikool 1918. aasta sügisel uuesti saksakeelseks. Kuni sügiseni ei pidanud Saksamaa Baltikumi siiski endale kuuluvaks ja seetõttu ei edenenud kuigivõrd ka Balti Hertsogiriigi idee. Alles alates septembrist hakati sellega tõsisemalt tegelema ja novembri alguses asus ametisse ka Balti hertsogiriigi regentnõukogu, riigipeaks pidi saama Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich. Kuid Saksamaa kaotas siiski enne sõja, kui riigi tegeliku loomiseni jõuti, ka Saksa tsiviilvalitsust ei seatud kunagi ametisse. 11. novembril loovutasid saksa sõjaväelased Tallinnas võimu Eesti Ajutisele Valitsusele ja lahkusid maalt järgmise kuu jooksul.
Vabadussõda (1918–1920).
Eesti Vabadussõda algas 28. novembril, mil Punaarmee ründas Narvat, mis eestlaste poolt ümberpiiramisohu tõttu kaks päeva hiljem maha jäeti. Seejärel tungisid Punaarmee üksused nii Narva kui ka Pihkva poolt laial rindel Eestisse. Et Eesti Ajutine Valitsus oli vaevalt ametisse astunud ja sõjaväe loomine oli alles algusjärgus, ei suutnud eestlased tükk aega korralikku vastupanu organiseerida. 1919. aasta jaanuariks olid punaväed vallutanud umbes pool Mandri-Eestist ja asusid Tallinnast vaid 35 kilomeetri kaugusel.
Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eesti alal asus tegutsema Eesti Töörahva Kommuun, mis paiknes Narvas. Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu juhiks oli Jaan Anvelt. Kommuuni poliitika jätkas enamlaste varasemat poliitikat, millega kaasnes senisest ägedam terror, maha lasti mitmeid eesti rahvuslasi ja avaliku elu tegelasi, sealjuures esimene eesti õigeusu piiskop Platon. Eesti Töörahva Kommuun polnud tegelikult iseseisev poliitiline moodustis, sest sõltus täielikult Punaarmeest ja Moskvast tulevatest käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal. See saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda Eestit vallutada ja toimusid esimesed katsed sõlmida rahu.
1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud välisriikide (peamiselt Soome, Rootsi ja Taani) vabatahtlikud ning Eesti vetes tegutses Suurbritannia laevastik. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7. jaanuaril käsu vastupealetungiks, mis osutus edukaks. Juba 14. jaanuaril vabastasid Eesti väed Tartu, 18. jaanuaril Narva ja veebruari lõpuks oli Punaarmee Eesti territooriumilt välja paisatud. Eesti vabastamisel oli ilmselt kõige otsustavama tähtsusega ohvriterohke Paju lahing, kus Julius Kuperjanovi juhitud eesti ja Hans Kalmu poolt juhitud soome vabatahtlikud võitsid Punaarmee eliitüksust, läti punaseid kütte.
Märtsiks olid lahingud kandunud Venemaa ja Läti territooriumile, kuid siis püüdis Punaarmee eestlaste kaitset murda ning alustas kahekuulist rünnakuteseeriat. Ehkki lõunarindel saavutas see ka teatavat edu, vallutades ajutiselt Petseri, lõppes kogu aktsioon Punaarmeele siiski läbikukkumisega. Mais alustasid eestlased vastupealetungi ja vallutasid kuu lõpus Pihkva. Seejärel olukord idarindel stabiliseerus, suuresti ka seetõttu, et aktiivset kommunistidevastast lahingutegevust alustas Vene valgete Põhjakorpus, hilisem Loodearmee. Aprillis toimus ka Saaremaa mäss, kus kommunistliku propaganda mõjul alustasid valitsusevastast mässu Saaremaal mobiliseeritud. See suruti siiski kiiresti maha.
Sama aasta juunis puhkes aga Landeswehri sõda, sest Saksa kindral Rüdiger von der Goltz oli riigi- ja baltisaksa vägedega kukutanud Läti seadusliku valitsuse ning okupeerinud enamiku Lätist, ainult maa põhjaosa oli eestlaste ja idaosa kommunistide käes. Goltz nõudis, et eestlased lahkuksid Läti territooriumilt ja tema väed alustasid Eesti-vastaseid aktsioone. Laidoner pidas lahkumist Põhja-Lätist võimatuks ning Landeswehri Eesti julgeolekule ohtlikuks. Nii puhkes relvakonflikt, mis kulmineerus Võnnu lahinguga 23. juunil, mille Eesti väed võitsid. Eesti soomusrongid jõudsid seejärel peagi Riiani; Goltzi vägedel tuli sealt taanduda ja Kārlis Ulmanise valitsus sai võimule naasta.
Järgnevalt toimusid lahingud enamasti Venemaa pinnal. Oktoobris toetasid Eesti väed Loodearmee suurpealetungi Petrogradile, mis siiski ebaõnnestus. Samal ajal aitasid Eesti väed likvideerida ka Pavel Bermondt-Avalovi katse Läti valitsust kukutada. Novembris pidid Eesti väed aga Loodearmee kokkuvarisemise tõttu kaitsesse tõmbuma. Detsembris toimusidki ägedad lahingud, eriti Narva all, kuid Eesti kaitse pidas vastu. Juba augustis alanud puhutised rahuläbirääkimised said õige hoo novembri lõpust ning 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30 otsene sõjategevus lõpetati. Ametlikult lõppes Vabadussõda aga alles kuu aega hiljem, Tartu rahu sõlmimisega 2. veebruaril 1920.
Eesti sisepoliitika (1920–1940).
1920. aastal, mil rahu oli sõlmitud, võis Eestis hakata omariiklust ulatuslikumalt välja ehitama. Samal aastal võeti Asutava Kogu poolt vastu esimene korraline põhiseadus, millega loodi ka Riigikogu ning kehtestus väga parlamentaarne valitsussüsteem, kus valitsusjuhi ja riigipea kohused olid ühendatud ja neid täitis riigivanem. Üldiselt oli selline süsteem küllaltki ebastabiilne, tulenevalt valimisseadusest sai parlamenti korraga suur hulk erakondi ja koalitsiooni oli keerukas moodustada. Seetõttu hakati kehtivat põhiseadust peagi kritiseerima ja juba 1920. aastate lõpus oli tõsiselt päevakorral selle muutmine.
Teine olulise tähtsusega seadus, mille Asutav Kogu juba Vabadussõja ajal vastu võttis, oli maareform, millega riigistati valdav osa mõisavaldustest. Enamasti jäi endistele omanikele mõisasüda, kuid põllumaad jagati talude vahel laiali. Uued moodustatud talud kas müüdi asuniketaludena enamasti pikaajalise laenutähtajaga või jagati Vabadussõjast osavõtnutele. Ühtlasi kaotati ka seisused, mis tähendas baltisaksa rüütelkondade ning teiste seisuslike korporatsioonide eksistentsi lõppu Eestis.
Majanduslikult oli riigi seis esialgu vilets, kuid abi saadi mitmetelt lääneriikidelt. 1923. aastal puhkes aga majanduskriis, mis andis võimaluse teha edukamat propagandatööd Nõukogude Liidu poolt toetatavatel kommunistidel. Viimased püüdsid 1924. aasta 1. detsembril koguni riigipööret korraldada, ent see kukkus läbi. Selleks ajaks oli Eesti positsioon ka välispoliitilisel areenil kindlustunud, sest 1922. aastaks olid riiki ametlikult ("de iure") tunnustanud olulisemad lääneriigid, sealhulgas Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA, ning Eesti võeti Rahvasteliidu liikmeks. Peagi paranes ka majanduslik olukord, Eesti muutus oluliseks toiduainete Lääne-Euroopasse eksportijaks.
1929. aastal algas aga ülemaailmne majanduskriis, mis tabas valusalt ka Eestit. Seetõttu destabiliseerus ka poliitiline elu ning suure toetuse said paremäärmuslikud vabadussõjalased. Üha aktiivsemalt hakati nõudma senise põhiseaduse muutmist ja tugeva presidendivõimu loomist. 1933. aasta sügisel võetigi rahvahääletusel vastu vabadussõjalaste poolt pakutud põhiseadus, mis andis riigipeale väga laiad volitused, järgnema pidanud valimistel oli väga suur võidutõenäosus just vabadussõjalastel. Kuid veidi enne seda korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner 1934. aasta 12. märtsil riigipöörde, mida nad põhjendasid vabadussõjalaste diktatuuri ohuga. Järgnevalt keelustati poliitiliste organisatsioonide tegevus ning tegelik võim koonduski Pätsi ja Laidoneri kätte. Järgnevat perioodi on nimetatud Vaikivaks ajastuks. 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus, millega loodi presidendi ametikoht ja kahekojaline Riigikogu, mis koosnes Riigivolikogust ja Riiginõukogust. Presidendiks sai Konstantin Päts. Põhiseaduse järgi pidi Eesti olema küll demokraatlik riik, kuid et 1934. aastal välja kuulutatud kaitseseisukord jäi püsima, ei taastatud ka erakondade tegevust, samuti jäi kehtima tsensuur ning mitmed teised kodanikuvabaduste piirangud.
Välispoliitika (1918–1939).
Eesti välispoliitika esimeseks eesmärgiks oli saavutada riigi tunnustamine teiste Euroopa riikide poolt. 1918. aasta suvel tunnustasidki Eesti iseseisvust "de facto" Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia, et oma vastase Saksamaa positsioone nõrgendada. Kuid kuni 1920. aastani ei andnud Eestile ametlikku tunnustust ("de iure") ükski riik. Alles Tartu rahuga pidi Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust ametlikult tunnustama, kuid lääneriigid ei kiirustanud seda tegema, sest seal loodeti endiselt, et õnnestub Vene valgete abiga taastada ühtne Venemaa selle vanades piirides. Alles 1922. aastast hakkasid need seisukohad muutuma ja nii tunnustasid Eestit ühe aasta sees nii Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia kui ka Ameerika Ühendriigid. Eesti võeti ka Rahvasteliidu liikmeks.
Järgnevalt püüti Ida-Euroopas luua Balti liitu, mis oleks pidanud tagama uutele riikidele julgeoleku suurriikide Saksamaa ja Venemaa vahel. Suurest Balti koostööst ei saanud siiski asja, sest ilmnesid mitmed riikidevahelised vastuolud, millest teravaim oli Poola-Leedu tüli Vilniuse pärast. Seetõttu loodi 1923. aastal vaid Eest ja Läti sõjaline liit. Soome ei soovinud Eestiga küll otsesesse liitu astuda, kuid omavaheline läbikäimine oli siiski 1920. aastatel väga tihe. Head suhted olid Eestil ka Rootsiga, kuningas Gustav V külastas 1929. aastal ka Eestit.
Mure julgeoleku pärast muutus olulisemaks taas alates 1933. aastast, kui Saksamaal tõusis võimule Adolf Hitler ja Nõukogude Liit hakkas samuti üha agressiivsemat välispoliitikat ajama. 1934. aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu Balti Liidu (ka Balti Antant), kuid see ei olnud sõjaline ning ka poliitilise ühendusena jäi see suhteliselt lõdvaks ja mõjutuks. 1937. valiti Eesti-sõbraliku Pehr Evind Svinhufvudi asemele Soome presidendiks Kyösti Kallio ja ka Rootsiga jahenesid suhted märgatavalt. Samal ajal kasvasid Ida-Euroopas pidevalt Saksamaa ja Nõukogude Liidu ambitsioonid ja Eesti jäi 1930. aastate lõpuks välispoliitilisse isolatsiooni. Sarnaselt teiste Balti riikidega otsustas Eesti loota neutraliteedipoliitikale.
Kultuur.
Esimeseks oluliseks sündmuseks oli eestikeelse Tartu Ülikooli (rahvusülikooli) avamine 1. detsembril 1919. Suures osas tänu Soome ja Rootsi professoritele ehitati üles tugev rahvusülikool, mis umbes kümme aastat pärast selle avamist muutus ka reaalselt eestikeelset kõrgharidust andvaks.
1928. aastal etendus esimene eesti ooper "Vikerlased". Tegutses Eesti Kultuurkapital. Edasi toimusid üldlaulupeod ja hakati korraldama ka tantsupidusid. Esile kerkis suur hulk haritlasi, kellest valdav osa jõudis küpsesse loomeikka 1930. aastatel. Vahest kõige tuntumaks kirjanikuks sai Anton Hansen Tammsaare.
Eestlased olid tulemuslikud ka spordis. Väga edukad olid 1936. aasta suveolümpiamängud Berliinis.
Majandus.
Vabadussõja järel oli Eesti majandus küllaltki halvas seisus, sest endisaegsed tööstusettevõtted olid laostunud või ei sobinud väikeriigi majandusstruktuuri, samuti oli Vabadussõja jooksul tekkinud küllaltki suur välisvõlg. Soome, Suurbritannia ja teiste riikide käest saadi siiski välisabi ning 1920. aastate keskpaigaks oli majandus peamiselt Otto Strandmani juhtimisel edukalt ümber korraldatud. 1928. aastal võeti seniste markade asemel kasutusele stabiilsem rahaühik Eesti kroon.
1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse 1930. aastal. Peagi põimus majanduslangus poliitilise kriisiga, mis lõppes autoritaarse riigipöördega 1934. aastal. 1930. aastate teine pool oli Eesti majandusele taas edukas, peamisteks väljaveokaupadeks olid põllumajandussaadused; kaubanduspartneriteks aga Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia.
Baaside leping, juunipööre ja anneksioon.
23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit vastastikuse mittekallaletungi ehk Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajases lisaprotokollis jaotati omavahel ära ka Ida-Euroopa, Eesti läks NSV Liidu mõjusfääri. Peagi puhkenud Teises maailmasõjas esineski NSVL Saksamaa liitlasena ning tungis Poolale ida poolt kallale. Eesti koos teiste Balti riikidega kuulutas end sõjas neutraalseks. Nõukogude Liit leidis siiski ettekäände Eesti survestamiseks, sest 18. septembril põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzeł. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Et tugevaid liitlasi polnud kuskilt leida, otsustas Eesti nõudmised vastu võtta ja 28. septembril sõlmitigi Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Sellega toodi Eestisse 25 000 Nõukogude Liidu sõdurit ja nende käsutusse anti mitmeid territooriume peamiselt Eesti rannikualadel. Eesti siseellu väed siiski ei sekkunud ja Eesti säilitas vormiliselt oma iseseisvuse.
Vastavalt Saksa-Nõukogude leppele algas septembrist ka baltisakslaste ümberasumine Saksamaale ehk Umsiedlung, mis kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni.
Suuri vastuolusid tekitas Eestis Talvesõda, sest ehkki Eesti oli neutraalne, ründasid tema territooriumil paiknevatest baasidest Soomet Nõukogude väed. Eesti valitsus püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus NSVL Eestiga suhteid aga pingestama, süüdistades teda baasidelepingu rikkumises. 16. juunil esitas ta ultimaatumi, nõudes kümnete tuhandete nõukogude lisasõdurite sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu ja nõnda toimus riigi sisuline okupeerimine. Seejärel saabus Eestisse Stalini emissar Andrei Ždanov, kes asus juhtima Eesti sovetiseerimist.
21. juunil seati Eestis NSVL-u nõudmisel ametisse Johannes Varese valitsus ("rahvavalitsus"); sellega oli toimunud ka juunipööre, millega Eesti muutus poliitiliselt NSVL-st sõltuvaks. Peagi toimusid nõukogulikud 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus opositsioonikandidaatidel osaleda ei lastud ning NSVL-meelsetele fabritseeriti 90%-line rahva toetus. Juulis nimetati Eesti Vabariik ümber Eesti NSV-ks ja Varese valitsus "palus" Eestit Nõukogude Liiduga liita. Anneksioon toimus 6. augustil, mil NSVL-i Ülemnõukogu Varese "palve" rahuldas.
Nõukogude okupatsioon (1940–1941).
Nõukogude okupatsioon Eestis, mida on nimetatud ka 'esimeseks nõukogude aastaks', kestis Eestis kuni 1941. aasta suveni, mil Saksamaa Eesti alad vallutas. Aastatel 1940–1941 toimus Eesti kiire sovjetiseerimine: kaotati Eesti riigivõimu sümbolid, raha ja mitmed rahvuslikud seltsid ja organisatsioonid. Samuti vangistati ja represseeriti mitmeid avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid, kellest vaid üksikutel õnnestus end varjata või välismaale põgeneda. 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus Juuniküüditamine, millega saadeti Siberisse üle kümne tuhande eestlase.
Nõukogude okupatsiooni ajal algas ka aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus, mis eriti suure hoo sai sisse Saksa-Nõukogude sõja alguses.
Suvesõda.
22. juunil 1941 kuulutas Saksamaa Nõukogude Liidule sõja ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed ka Eesti territooriumile. Esialgu liikusid sakslased väga kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste nõukogudevastased üksused. Juuliks oli pool Eestit Saksa vägede kontrolli all. Hiljem Punaarmee vastupanu siiski kasvas, Tallinn vallutati sakslaste poolt augusti lõpus. Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala sakslaste valduses, detsembriks langesid nende kätte ka kõik Lääne-Eesti saared.
Saksa okupatsioon (1941–1944).
Ehkki eestlased olid lootnud, et Saksamaa lubab Eesti Vabariigi taastamist, tuli neil peagi pettuda. Kõrgema võimu Eesti alal sai Saksamaa sõjaväeline valitsus, sellele allus täielikult ka väheste võimupiiridega tsiviilvalitsus, Eesti Omavalitsus. Saksa okupatsioonile tekkis samuti opositsioon, ent see ei tegutsenud sakslaste vastu siiski sõjaliselt, sest veelgi enam kardeti nõukogude võimu taastumist.
Saksa okupatsiooni ajal toimus Eestis ka mitmeid kuritegusid: tegutsesid koonduslaagrid, tapeti juute, mustlasi ja kommunistideks peetud inimesi. Saksa võimud represseerisid ka mitmeid Eesti rahvuslasi, kuid viimaseid enamasti vaid vangistati.
1944. aasta lahingud Eestis ja Otto Tiefi valitsus.
Otto Tiefi valitsuse poolt välja antud Riigi Teataja esikülg
1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome tema poolel sõda jätkaks. Ka Eesti rahvuslased otsustasid toetada Punaarmee eemalehoidmist Eestist, lootes sõja lõppedes Eesti iseseisvuse taastamise peale. Seetõttu õnnestus Eestis ka sakslaste korraldatud üldmobilisatsioon ning tuhanded eestlased saadeti Narva alla. Seal algas peagi Narva lahing, mis hiljem jätkus Sinimägede lahinguna, kus eesti ja saksa väeosad suutsid punaarmeelasi pool aastat kinni hoida.
Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest koosnevale Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Ka eesti väeüksused ei suutnud läbimurret peatada ning peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam rinnet hoida ning nad alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sel ajal otsustasidki Eesti rahvuslased teha katse iseseisvuse taastamiseks: 18. septembril nimetas viimane seaduslik Eesti peaminister ja presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset. Sellest siiski eriti midagi välja ei tulnud, taganevad sakslased eestlastele relvi ei andnud ning Punaarmee ülekaal oli liialt suur. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna, Tiefi valitsuse liikmed põgenesid, kuid enamik neist tabati, mõned jõudsid ka Rootsi. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Nii oli kogu Eesti ala taas sattunud nõukogude okupatsiooni alla. Eestlaste jaoks polnud ka sõda veel läbi, sest neid võitles nii Saksamaa kui ka NL-i poolel kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas.
1944. aasta sügisel, Nõukogude vägede tuleku eel, põgenesid kümned tuhanded eestlased läände, peamiselt Rootsi ja Saksamaale. Nende seas oli ka mitmeid haritlasi, poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, kes panid aluse Välis-Eesti liikumistele, mis taotlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Tegutses ka Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud.
Lisaks eestlastele põgenesid Teise maailmasõja lõpu eel Eestist ka enamik rannarootslasi, mistõttu 1945. aastal oli Eesti peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid elanike hulgast üle 95%. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased.
Nõukogude võim pärast Teist maailmasõda (1944–1953).
Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. Partei 1. sekretäriks sai 1944. aastal aga Nikolai Karotamm, valitsusjuhiks Arnold Veimer. Kommunistlik valitsus teostas äärmiselt brutaalset repressioonipoliitikat, arreteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamisega 1949. aastal ning EKP VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ja mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin (hiljem Johannes Käbin), kes jäi sellele kohale 28 aastaks.
Äärmine rahuolematus valitsuse repressioonipoliitikaga väljendus metsavendade väga aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. Ka linnades tekkisid mitmed vastupanuorganisatsioonid, mis tihti koosnesid koolinoortest.
28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele ja Jehoova tunnistajatele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.
Kõige räigemad nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla.
Sulaajastu.
Nõukogude võimu poolne surve hakkas märgatavalt leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel ametlikult 33 aastaks saladusse jäi. Eestis on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sula-ajastuks". Peamiselt avaldus ideoloogilise surve nõrgenemine kultuurielus.
Stagnatsioon.
1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus (teisitimõtlemine), mille üheks silmapaistvamaks tulemuseks oli 40 kiri 1980. aastal.
1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu korrastati Tallinna vanalinna ja rajati mitmeid ehitisi, sealhulgas linna kõrgeim hotell "Olümpia".
Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koosseis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.
Perestroika ja laulev revolutsioon.
1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, Ministrite Nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne.
Suveräänsusdeklaratsioon, Kodanike Komiteed ja Balti kett.
Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon, Kodanike Komiteede liikumine ja Balti kett
Oluliseks sammuks Eesti autonoomsuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. Moskva seda ei tunnustanud. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. ENSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Interrinne), mis asus ägedalt NL-i terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi lämmatada. 23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) 50. aastapäeval, toimus Tallinnast Vilniuseni ulatuv Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid MRP tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma pigem Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas.
Suund iseseisvumisele.
1990. aastal toimusid Eestis esimesed enam-vähem vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne, sest rahvusradikaalsed ERSP ja selle toetajad keeldusid jätkuva okupatsiooni tingimustes valimistel osalemast. Peaministriks sai Edgar Savisaar, Eesti NSV nimetati samal aastal ümber Eesti Vabariigiks, ehkki NSV Liidust väljaastumisele otseselt veel ei asutud. Valitsus kuulutas välja üleminekuperioodi, mis plaaniti tõenäoliselt lõpetada Eesti iseseisvuse täieliku taastamisega. Rahvusradikaalid valisid samal aastal Eesti Kongressi, mis pidi samuti hakkama ette valmistama Eesti iseseisvuse taastamist. Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel puhkesid vaidlused, kas taastada sõjaeelne või luua "uus" iseseisvus.
3. märtsil 1991 korraldati Eesti iseseisvuse küsimuses referendum, mis näitas Eesti elanike selget toetust iseseisvuse ideele. Interrinne ja teised impeeriumimeelsed jõud püüdsid veel iga hinna eest vana korda säilitada, ehkki ka Gorbatšov oli sunnitud järele andma ja nõustus juba liidulepingu ideega. Balti riikidele, Gruusiale ja mitmele teisele liiduvabariigile tuli viimase järeleandmine aga juba liiga hilja ning nad lükkasid selle tagasi, nõudes Gorbatšovilt nõustumist nende lahkumisele NSV Liidust.
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine.
Gorbatšov lootis siiski liidulepingu sõlmimise saavutada, kuid enne seda toimus 19. augustil augustiputš. Gorbatšov suleti koduaresti ning vanameelsed putšistid püüdsid võimu üle võtta. Ka Eestisse saadeti väeosad, et need isemeelse valitsuse kukutaks. Eesti Ülemnõukogu ja rahvusmeelsed suutsid ähvardavas olukorras lõpuks kokku leppida ning esimene kuulutas 20. augustil Eesti iseseisvuse taastatuks. 21. augustil kukkus ka putš läbi ning Eesti koos Läti ja Leeduga sai võimaluse ka oma iseseisvus reaalselt taastada. Pärast iseseisvuse taastamise otsuse vastuvõtmist sai Eesti kiiresti tunnustuse mitmetelt lääneriikidelt, kellest esimene oli Island, ja ka Boriss Jeltsini juhitud Venemaalt. Nõukogude Liit tunnustas Balti riikide iseseisvust 6. septembril, varsti pärast seda võeti Eesti, Läti ja Leedu ka ÜRO-sse.
Eesti Vabariik alates 1991. aastast.
1992. aasta suvel hakkas kehtima rahvahääletusel heaks kiidetud uus põhiseadus ning võeti kasutusele oma rahaühik, Eesti kroon. Sügisel valiti esimene Teise maailmasõja järgne Riigikogu ning president. Presidendiks valiti Lennart Meri, peaministri kohuseid hakkas täitma valimised võitnud valimisliidu Isamaa juht Mart Laar. Eestis asuti läbi viima kiireid ja radikaalseid reforme, mis viisid kiirele turumajanduslikule arengule, kuid tekitasid ka mitmeid probleeme, mille tõttu kannatasid vaesemad ning maaelanikkond. 1993. aastal toimusid ka esimesed vabad kohalike omavalitsuste valimised pärast Teist maailmasõda.
1994. aasta 31. augustil viis Venemaa vastavalt Lennart Meri ja Boriss Jeltsini kokkuleppele ("juulilepped") oma väed Eestist välja, sellega sai läbi 55 aastat kestnud pidev võõrvägede asumine Eesti pinnal. Sama aasta 28. septembril hukkus aga Läänemerel parvlaev "Estonia", mis oli suureks hoobiks Eesti mainele. Varsti pärast seda kukkus ka Mart Laari esimene valitsus ning ametisse sai Andres Tarandi valitsus, mida on nimetatud ka "jõulurahuvalitsuseks".
1995. aastal toimusid VIII Riigikogu valimised, kus edu saatis seni valitsenud parempoolsetele vastanduvat tsentristlikku Koonderakonda ning tolle liitlasi, peaministriks sai Tiit Vähi. Aasta hiljem puhkes aga lindiskandaal, mis valitsuse mainet tugevalt õõnestas. 1997–1999 valitseski Mart Siimanni vähemusvalitsus. Siimanni ajal realiseerus üks Eesti olulisemaid eesmärke, saadi Euroopa Liidu kandidaatliikmeks. Samuti asuti liikuma NATO liikmestaatuse suunas. 1996. aastal valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks presidendiks.
1999. aastal, IX Riigikogu valimistel, tulid võimule taas parempoolsed eesotsas Laariga. Ehkki majanduses oli tõusuaeg, sattus valitsus siiski raskustesse ning kukkus 2002. aastal, järgmise valitsuse moodustasid parempoolne Reformierakond ja vasaktsentristlik Keskerakond, peaministriks sai Siim Kallas. Aasta varem oli presidendiks valitud endine Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel.
2003. aasta X Riigikogu valimistel saatis edu uut parempoolset erakonda Res Publicat ja vasaktsentristlikku Keskerakonda. Juhan Partsi valitsuse ajal (2003–2005), 2004. aastal, liitus Eesti Euroopa Liidu ja NATO-ga. Samal aastal toimusid Eestis ka esimesed valimised Euroopa Parlamenti.
2005. aastal, järjekordse valitsuskriisi järel, sai peaministriks Andrus Ansip. Kuni 2007. aastani, XI Riigikogu valimisteni, juhtis ta vasaktsentristlikku, alates sellest juhib ta aga paremtsentristlikku koalitsiooni, mis pärast 2009. aasta suvest kuni 2011. aasta kevade parlamendivalimisteni oli vähemusvalitsus, seejärel jätkas see enamusvalitsusena. 2006. aastal valiti Eesti presidendiks Toomas Hendrik Ilves.
2008. aastal tabas Eestit tõsine majanduslangus, mis kasvatas kardinaalselt töötuse määra. Valitsus suutis teha radikaalseid eelarvekärpeid ning saavutada Euroopa ühisrahale eurole üleminekuks vajalike kriteeriumide täitmise. Euro hakkas ametliku rahaühikuna Eestis kehtima 1. jaanuarist 2011.


Eesti.
Eesti Vabariik on riik Põhja-Euroopas. Eesti piirneb põhjas üle Soome lahe Soome Vabariigiga, läänes üle Läänemere Rootsi Kuningriigiga, lõunas Läti Vabariigiga ja idas Vene Föderatsiooniga. Eesti pindala on tänapäeval 45 227 ruutkilomeetrit, Teise maailmasõja eel oli see praegusest suurem. Kaugemas ajaloos oli nüüdne Eesti Vabariigi territoorium üks osa Liivimaa territooriumist ning kuulus osaliselt või täielikult Taani, Rootsi, Saksa ja Vene riikide koosseisu. Eesti territooriumi põlisrahvas on eestlased.
Tänapäeval on Eesti demokraatlik parlamentaarne vabariik. Eesti Vabariigi territoorium on jagatud viieteistkümneks maakonnaks. Iga maakond on omakorda jagatud valdadeks. Suurim linn on pealinn Tallinn. 1,29 miljoni elanikuga on Eesti Euroopa Liidu üks väiksema elanikkonnaga riike. Eesti oli 22. septembrist 1921 Rahvasteliidu liige ning kuulub 17. septembrist 1991 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja OSCEsse, 13. novembrist 1999 WTOsse, 1. maist 2004 Euroopa Liitu, 29. märtsist 2004 NATOsse, 21. detsembrist 2007 Schengeni ruumi, 9. detsembrist 2010 OECDsse ja 1. jaanuarist 2011 euroalasse. Eestis kehtiv rahaühik on euro. Eesti on alla kirjutanud keskkonnakaitsealasele Kyōto protokollile.
Eesti rahvastikust moodustavad enamiku eestlased, enamasti eesti keelt emakeelena kõnelev läänemeresoome rahvas, kes on lähedases suguluses soomlastega. Eesti keelel on palju sarnasusi soome keelega. Märkimisväärne osa Eesti elanikkonnast (peaaegu 30%) räägib emakeelena vene keelt.
Nimi.
Eesti nimi (etnonüümina) esineb Pytheasel (320 eKr), tema reisikirjeldus Läänemerelt teatab rahvast nimega Ostiatoi. Diodorusel (20 eKr) esineb see nimekuju Aestyi.
Eesti nime (taas etnonüümina) seostatakse kõige sagedamini Rooma ajaloolase Tacitusega, kes oma raamatus "Germania" (umbes 98. aastal) kirjeldas Sueebide mere taga elavat Aestiorum gentes kutsutavaid hõime.
Veel on tuntud (kas toponüümina või etnonüümina) Aisti ja Aistorum (Jordanes), Haestii (Cassiodorus), Istum ja Aestii (poeem Widsith), Aistland (Gutasaga), Hestia ja Estonum (Saxo Grammaticus), Eistlanz (Ynglingasaga), Eistland ja Estland (Hervararsaga, Olafsaga, Haraldsaga), Aestland (Bremeni Adam), Astlanda (Idrisi), Estonia, Estlandia (Läti Henrik) jne.
Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten (eestlased). Tavakohaselt käib see nimetus põhjapoolse Eesti kohta, kuid 15.–17. sajandil eristub ka Päris-Eesti ("Estonia Propria") Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Muistsed Skandinaavia saagad nimetavad maad "Eistlandiks. 1930. aastate lõpuni kirjutati seda nime inglise keeles enamasti "Esthonia". Saksa keeles kasutati varem nime alguse pika vokaali tähistamiseks nimekuju "Ehstland".
19. sajandini nimetasid eestlased ise end maarahvaks ja oma keelt maakeeleks. Eestlaste hulgas juurutas Eesti nime Johann Voldemar Jannsen.
Loodus.
, "Eesti looduskaitse", "Eesti elustik", "Eesti geoloogiline ehitus", Eesti geograafia
Topograafia.
Eesti asub Läänemere idakaldal. Eestit mõjutab parasvöötme hooajaline kliima. Keskmine kõrgus on 50 meetrit merepinnast ja kõrgeim koht on Suur Munamägi Eesti kaguosas 318 meetrit merepinnast. Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, on 3555 km² suurune. Eestis on palju jõgesid. Pikimad on Võhandu (162 km), Pärnu (144 km) ja Põltsamaa jõgi (135 km). Eestis on samuti arvukalt rabasid ja 3794 kilomeetri pikkune rannajoon paljude lahtede, väinade ja abajatega. Saarte ja laidude arv on umbes 1500. Kaks neist, Saaremaa ja Hiiumaa, on piisavalt suured, et moodustada eraldi maakonna põhiosa.
Rannajoone pikkus on 3794 km. Maismaapiiri kogupikkus on 633 km, sealhulgas 339 km Lätiga ja 294 km Venemaaga.
Kliima.
Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut. Tänu Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast
Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal.
Aastas sajab 550–880 mm. Kõige vähem sajab saartel, kõige rohkem kõrgustikel.
Aasta keskmine õhutemperatuur on +5 °C ringis või sellest veidi kõrgem (2008. aastal +7,4 °C). Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine õhutemperatuur on −5 °C. Talvekuudel on keskmine õhutemperatuur −4...–5 °C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine õhutemperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine õhutemperatuur 15...18 °C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normidest (nii külma kui ka sooja puhul). Absoluutselt madalaim õhutemperatuur −43,5 °C on registreeritud Jõgeval 1940 ja kõrgeim +35,6 °C on mõõdetud 1992 Võrus.
Pikima suvepäeva pikkus on ligi 19 tundi, lühim talvepäev kestab vaid 6 tundi. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni.
Taimestik.
Eesti floora on tänu kohaliku mullastiku mitmekesisusele suhteliselt liigirikas. Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja samblaid 560 liiki.
Endeemsetest taimeliikidest kasvavad Eestis saaremaa robirohi ja eesti soojumikas.
Loomastik.
Hajaasustus ja laiad metsased alad on võimaldanud ilveste, metssigade, pruunkarude ja põtrade karjakaupa säilimist teiste loomade seas. Eesti huntide arv on arvatavasti umbes 200. Lindude hulgas on kaljukotkad ja valge-toonekured. Eestis on viis rahvusparki, neist suurim on Lahemaa Rahvuspark põhjarannikul. Soomaa Rahvuspark Pärnu lähedal on tuntud laiade märgalade tõttu. Matsalu Rahvuspargis on esindatud palju erinevaid linde.
Riigikord.
Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimise ja rahvahääletusega.
Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, Schengeni ruumi ja euroalasse, mis tähendab seda, et Eesti Vabariik on vabatahtlikult loobunud oma suveräänsuse teatud osast (nt oma monetaarpoliitikast ja rahaühikust) ja nõustus täitma Euroopa Liidu õigusnorme. Vastavalt Riigikohtu selgitusele on Euroopa Liidu õigus Eesti jaoks ülimuslik, Eesti põhiseadusest saab kohaldada ainult seda osa, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Tänu Euroopa Liitu kuulumisele on kõik Eesti kodanikud automaatselt ka Euroopa kodanikud.
Võimude lahususe printsiibi järgi on seadusandlik, täidesaatev võim ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega.
Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seadusandlikku võimu teostab parlament Riigikogu, millel on 101 liiget. Riigikogu liikmed valitakse neljaks aastaks. Riigikogu valib iga 5 aasta tagant Vabariigi Presidendi.
Vabariigi President on Eesti riigipea. President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja ta kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni. Ühtlasi esindab ta Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises, kuulutab välja Riigikogu valimised, annab seadlusi ja algatab põhiseaduse muutmist. President nimetab Riigikohtu ettepanekul ametisse kohtunikud, nimetab ja vabastab Vabariigi Valitsuse ja Kaitseväe juhataja ettepanekul ametist Eesti Kaitseväe juhtkonna, annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja.
Valitsus.
Vabariigi Valitsuse moodustamisel on määrav jõuvahekord Riigikogus. Valitsuse moodustab peaminister, kelle määrab ametisse president. Valitsuses on 15 liiget. Valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu.
Täidesaatvat võimu teostab Vabariigi Valitsus riigiasutuste abil, mille hulka kuuluvad ministeeriumid, maavalitsused, ametid, inspektsioonid ja muud valitsusasutused.
Territoorium ja haldusjaotus.
, "Eesti maakonnad".
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel 1991. aastal tunnustas Nõukogude Liit "de jure" Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel moodustati ajutine kontrolljoon, mis järgis endiste Eesti NSV ja Vene NFSV piire. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni. Maismaapiir Venemaa Föderatsiooniga on 338,6 km pikk.
Eesti Vabariik on jagatud 15 maakonnaks. Eesti haldusjaotus on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetest tulenevatele vajadustele. Enamik praegusi maakondi olid moodustatud juba 18. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel loodi kaks uut maakonda, Valgamaa ja Petserimaa. Teised, nagu Hiiu, Jõgeva, Põlva ja Rapla, on loodud hiljem vanemate maakondade küljest osade lõikamise teel.
Maavalitsust juhib maavanem, kes esindab Vabariigi Valitsust kohalikul tasandil. Maavanemad määratakse Vabariigi Valitsuse poolt ametisse viieks aastaks.
Maakonnad on jagatud valdadeks ja linnadeks, mida juhib omavalitsus.
Eesti oli enne Teist maailmasõda jagatud 11 maakonnaks: Lääne-, Harju-, Järva-, Viru-, Pärnu -, Viljandi-, Tartu-, Valga-, Võru-, Petseri- ja Saaremaaks.
Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal kujunesid vallad Eesti tähtsaimateks haldusüksusteks. Varem olid peamiseks haldusüksuseks sajandite vältel välja kujunenud kihelkonnad. Valdadega liideti ka mõisamaad, mis varem valdade alla ei kuulunud. Tollest ajast alates on valdade arvu järk-järgult vähendatud. 1939. aastal moodustati 248 uut valda. 1990ndate alguses hakkasid tekkima ka linnade ja maavaldade ühisomavalitsused, mis tähendas seda, et valla territooriumisse võisid hakata kuuluma ka linnad. Kohalikul tasandil on mitmed vallad, linnad ja alevid üksteisega liitunud ning moodustanud tugevamaid omavalitsusüksusi.
Valdade ja linnade esinduskoguks on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel neljaks aastaks. Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Omavalitsuse täidesaatev organ on valla- või linnavalitsus. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite.
Rahvastik.
2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse esialgsetel andmetel elas Eestis 2011. aasta lõpus püsivalt 1 294 236 inimest. 1. jaanuaril 2012 elas Eestis arvestuslikult 1 316 500 inimest ja 1. jaanuaril 2011 1 320 976 inimest. 1. jaanuaril 2010 oli Eesti elanikke 1 322 845 (rännet arvestamata 1 340 127 inimest). 1. jaanuaril 2008 olid samad näitajad 1 325 408 ja 1 340 935.
Eesti põlisrahvus on eestlased, kes moodustavad 69,72% elanikest.Suurim vähemusgrupp on venelased, kes moodustavad 24,8% elanikest.
Eesti elanike arv vähenes aeglaselt negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu. 2010. aastal immigreerus Eestisse 2810, Eestist lahkus aga 5294 inimest, seega ületas väljaränne sisserännet 2484 inimese võrra. 2009. aastal oli väljarände ülekaal kolm korda väiksem – 774 inimest. Loomulik iive kasvas 2011. aastani ning oli −0,13% (2007) ja −0,045% (2008). Aastal 2010 muutus see esimest korda viimase 20 aasta jooksul positiivseks, kuid jäi taas negatiivseks 2011. aastal. Eesti venelaste iive on eestlaste omast veelgi madalam, seega kasvab aja jooksul eestlaste osatähtsus.
Paljudel Eesti elanikel ei ole rahvastikuregistris kirjas tegelik elukoht. Peamiselt puudutab see maapiirkonnast suurtesse linnadesse viimase kümne aasta jooksul elama asunuid. Näiteks Tallinnas arvatakse elavat mitukümmend tuhat inimest, kelle ametlik elukoht on kusagil mujal.
2008. aasta 20. juulil oli Eestis 47 linna, 10 alevit, 177 alevikku ja 4437 küla.
Keel.
Riigikeel on eesti keel. Eesti keele oskajate osatähtsus oli aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv oli 1 102 133. Suurenemine on saavutatud tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.
Lõuna-Eestis räägitakse võru keelt, mida vahel peetakse eesti keele murdeks, vahel eraldiseisvaks keeleks. Murdekõnelejate arvu kohta täpsed andmed puuduvad, hinnanguliselt elab Eestis võrokesi 70 000 ja setosid 10 000; ülejäänud murrete ja kohalike keelte kõnelejaid on vähem.
Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja mõnes teises linnas on ülekaalus vene keele kõnelejad.
2009. aastal Eurostati poolt läbiviidud uuringu järgi valdab Eesti elanikest enda arvates inglise keelt väga hästi 28 protsenti, kuuludes selle näitaja poolest ELi paremate hulka.
Riigikaitse.
Eesti kaitsejõud põhinevad Eesti Kaitseväel, mis koosneb Maaväest, Mereväest ja Õhuväest, ning vabatahtlikul sõjaväelisel ühendusel Kaitseliidul. Kaitsejõudude tööd juhib ja planeerib Kaitseväe Peastaap.
Peastaabi peamine ülesanne on tagada kaitsejõude valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega ning planeerib ja teostab Eestis operatsioone kõiki väeliike kaasates.
Kaitseväe ülesandeks rahuajal on õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll, pideva kaitsevalmiduse tagamine, ajateenijate väljaõpetamine ja reservvägede ettevalmistamine, üksuste ettevalmistamine ja osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel ning tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede ja kriisisituatsioonide likvideerimisel.
Ajateenistus Eestis on kohustuslik 18–28-aastastele meestele. Kutsealuste teenimisaeg on kaheksa kuni üheteistkümne kuu pikkune olenevalt väeliigist.
Pärast Eesti ühinemist NATOga 2004. aastal kuulub Eesti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning organisatsiooni põhikirja artikli 5 alusel on Eesti kaitsepoliitika aluseks organisatsiooni liikmesriikide kollektiivse kaitse põhimõte.
Majandus.
Eesti on kõrge sissetulekuga turumajanduslik riik. Eesti tähtsaimad kaubanduspartnerid on Soome, Rootsi ja Saksamaa. 13. novembril 1999 liitus Eesti Maailma Kaubandusorganisatsiooniga. Rahvuslik valuuta Eesti kroon oli seotud euroga. Alates 1. jaanuarist 2011 on kasutusel euro.
2007. aastal toodeti 11,46 miljardit kWh elektrienergiat. 2008. aastal eksporditi 2,31 miljardit kWh elektrienergiat. Maailmas ainulaadsena põhineb Eesti energeetika põlevkivil. 2009. aastal kaevandati Eestis 12 604,9 tuhat tonni põlevkivi.
Eesti keskmine brutopalk oli 2008. aasta neljandas kvartalis 13 117 krooni.(838,33 EUR)
2008. aasta teises kvartalis tõusis tarbijahinnaindeks võrreldes 2007. aasta teise kvartaliga 11,4% (kaupade hinnad 10,6%, sealhulgas toidukaubad 15,8% ja tööstuskaubad 6,5%, teenuste hinnad 12,9%; kõige rohkem toidu, eluasemekulutuste ja mootorikütuse hindade arvel) ja võrreldes 2008. aasta esimese kvartaliga 2,2% (üle poole langes toidu ja mootorikütuse arvele).
2011. aasta aprilli alguses oli töötus 10,1%.
Eksport.
Soome 18,57%, Rootsi 12,52%, Läti 9,51%, Venemaa 9,33%, Saksamaa 6,09%, Leedu 4,76%, Ameerika Ühendriigid 4,26% (2009).
Rootsi 17%, Soome 16.3%, Venemaa 11,9%, Läti 8,6%, Saksamaa 4,9%, Leedu 4,9%, Ameerika Ühendriigid 4,26% (2011).
Import.
Eesti tähtsaimad impordipartnerid on Soome 14,52%, Leedu 10,84%, Läti 10,47%, Saksamaa 10,33%, Venemaa 8,59%, Rootsi 8,34%, Poola 5,63% (2009).
Esiajalugu.
Esimesed inimesed liikusid Eestisse kagu poolt. Arheoloogilistel andmetel jõudsid nad Eestisse pärast jääaja lõppu umbes 11 000 aasta eest, sellest ajast on teada Pulli asulakoht Pärnu lähedalt. Veidi hilisem on Kunda Lammasmäel olnud asulapaik, mille järgi varaseimat inimasustust on nimetatud Kunda kultuuriks. Umbes samasse aega paigutatakse ka Reiu asulakoht.
Eestlased on Euroopa rahvaste seas üks kõige kauem oma praegusel asualal elanud rahvaid. Eestlaste esivanemaid seostatakse kammkeraamikakultuuriga, mille kandjad elasid Eesti alal juba üle 5000 aasta tagasi. Sel ajal tõusis teiste majandusharude seas esikohale põllundus. Põlde hariti kaheväljasüsteemi järgi. Nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid eestlased algselt majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine.
400–800 eKr langes Saaremaale Asva linnusasula lähedale meteoriit ja tekkis Kaali kraater.
Muinas-Eesti.
1. aastatuhande lõpus koosnes Eesti arvukatest kihelkondadest, mille ühendamisel moodustusid maakonnad. Kihelkondade vanemad käisid ühistel nõupidamistel Raikkülas.
Viikingiaega 8.–11. sajandini iseloomustavad laienenud sõjalised kokkupõrked. Põhiliseks eestlaste vaenlaseks jäi Venemaa. 1030. aasta paiku vallutas Vene suurvürst Jaroslav Tark Kagu-Eesti ning rajas eestlaste Tarbatu linnuse kohale Jurjevi linnuse ning asula. 1054 püüdis tema poeg Izjaslav allutada ka Kesk- ja Põhja-Eestit, mis tal osaliselt õnnestus. 1061. aastal aga said venelased lüüa, saarlased (sossolid vene letopissi järgi) tulid laevadega merd mööda ja siis kevadise suurveega mööda Emajõge (mis tollal voolas Peipsist Pärnu lahte läbi Viljandi järve) üles ning vabastasid koos ugandilastega Tarbatu. Venelased löödi Ugandist välja, saarlased viisid oma laevastiku Peipsile, neile läks järele maad mööda ugandilaste malev ja Pihkva all löödi lahing Novgorodi maakaitseväega, mille kohta vene kroonik kirjutab, et "langes palju tuhandeid meie hulgast".
Eestlased olid tegevad ka merenduses. Skandinaavia saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingitega Rootsist, Taanist, Norrast ja Islandilt. Erinevalt Lääne-Euroopast ei suutnud Skandinaavia viikingid Eestis kanda kinnitada. Rootsi kuninga Ingvari sõjavägi sai Eestis lüüa ja ta ise tapeti. Suurima ulatuse saavutas eestlaste merendus 12. sajandil. 1187. aastal Rootsi tollase pealinna Sigtuna maha põletajad olid tõenäoliselt eestlased.
Aastaks 1200 oli Eesti ühiskond kihistunud ning nii võim kui ka maa ja tootmisvahendid olid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte. Koos Läänemere idakalda teiste rahvastega olid eestlased 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa rahvaid, mis ei olnud ristiusustatud.
Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Alates 1208. aastast hakkasid ristisõdijad koos nende alistatud liivlaste ja latgalitega tegema sõjaretki Eestisse, esialgu Ugandi ja Sakala maakondadesse. Eestlased osutasid ägedat vastupanu ja rüüstasid ka ristisõdijate, liivlaste ja latgalite ala. Pärast 1212–1215 kehtinud Turaida vaherahu, mille tulemusena pidid Sakala ja Ugandi ristiusku tunnistama, alustasid ristisõdijad uusi rünnakuid. 1217. aastal peetud Madisepäeva lahingu järel langes Eesti järk-järgult võõrvallutajate kätte. Võitlusse sekkusid ka vene vürstide väed, kes kohati tegutsesid eestlaste liitlastena, samas aga Eestit ka omal käel rüüstates. 1219. aastal vallutasid Lindanise linnuse taanlased. 1222. aasta alguses oli kogu Mandri-Eesti ristisõdijate kontrolli all.
1222. aastal alustasid eestlased ülestõusu. Peagi langesid kõik olulisemad linnused peale Lindanisa eestlaste kätte. Ristisõdijad kogusid end siiski ruttu ja vallutasid kaotatud ala tagasi. 1224. aastal peetud Tartu lahinguga kontrollisid ristisõdijad jälle suuremat osa Mandri-Eestist. 1227. aastal sunniti alistumislepingut sõlmima ka saarlased, seda küll mitte lõplikult.
13. sajandi alguseks oli praegusel Eesti alal mitukümmend kihelkonda. Nende põhjal moodustati ligikaudu kaks korda suurem arv kirikukihelkondi.
Vana-Liivimaa.
Pärast Eesti ristiusustamist moodustati Saaremaast ja Läänemaast Saare-Lääne piiskopkond ning Ugandist ja sellest põhja poole jäänud kihelkondadest Tartu piiskopkond. Järvamaa, Sakala ning osad Läänemaast ja Saaremaast kuulusid esialgu Mõõgavendade ordule ja hiljem Liivi ordule. Taani alluvusse jäänud Harjumaal, Revalas ning Virumaal moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond.
13. sajandil korraldati Saaremaal mitu ülestõusu ebasobivate lepingutingimuste vastu. Suurem eestlaste mäss, Jüriöö ülestõus, algas 1343. aastal, mis küll mõne aastaga maha suruti. 1346. aastal müüs Taani veidi enam kui kolme tonni hõbeda eest Saksa ordule Põhja-Eesti.
16. sajandil keelati talupoegadel relva kandmine, see oli aga tol ajal vaba mehe tunnus.
Riia kaudu 1520. aastate algul levima hakanud reformatsioon suurendas Eestis sisevastuolusid. Tallinnas ja Tartus toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Reformatsioon nõudis rahvakeelset jumalateenistust ja andis sellega tõuke eestikeelsete raamatute avaldamiseks.
1558. aastal algas Liivi sõda. 2. augustil 1560 peetud Härgmäe lahingus purustasid Moskva tsaaririigi väed Liivi ordu väed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. 1562. aastal alistus Liivi ordu Poolale, Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla, Ida-Eesti oli aga Moskva kontrolli all. Liivi sõjas osalesid ka eestlased. 1560. aastal piirasid talupojad Koluvere piiskopilinnust (1560. aasta talurahvaülestõus). Sõja teisel poolel mängis lahingutes tähtsat osa Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Liivi sõda lõppes 1583. aastal.
Rootsi kuningriik.
Liivi sõja tulemusena jagati Eesti Rootsi, Poola, Taani ja Venemaa vahel. Ajapikku allutas Rootsi endale ka Poola ja Taani valdused Eestis. Rootsi ajal edenes oluliselt hariduselu. Kuningas Gustav II Adolfi ajal rajati Eestisse Tartu Ülikooli ning mitu gümnaasiumit. Sajandi lõpus tegutses talurahva harimise alal edukalt Bengt Gottfried Forselius.
Rootsi võimu ajal suutsid aadlikud läbi suruda talupoegade sunnismaisuse, millega algas pärisorjus. Karl XI ajal toimunud suure mõisamaade reduktsiooniga sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samas piirati ka Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust. Paraku takistas neid arenguid näljahäda 1695–1697 ning Karl XI surm, lõplikult aga Põhjasõda.
Venemaa.
1700–1721 kestnud Põhjasõja tulemusena läks Eesti Venemaa koosseisu. Olulist osa mängis Harku mõisas 28. septembril 1710 sõlmitud leping, millega Eestimaa rüütelkond kui kohalik aadliomavalitsus vandus truudust Vene keisrile tingimusel, et säilivad aadli ja linnade endised privileegid, säilib luteri usk ning saksa keel asjaajamiskeelena. See rajas Balti erikorra ja muutis Eesti Vene tsaaririigi omanäoliseks laialdase omavalitsusega piirkonnaks.
A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel.Sauniku eluhooned on tüüpiliseks näiteks eestlaste tolleaegsetest eluhoonetest.
1816. ja 1819. aastal kehtestati Eestis uus talurahvaseadus, millega senine pärisorjast talupoeg tunnistati isiklikult vabaks. Talumaa jäi siiski mõisniku omandiks. Et talupoegadel ei olnud liikumisvabadust ega võimalust elukutset valida, pidid nad leppima mõisniku määratud teorendiga. Mõisamajanduse vajaduste ja talurahva vastupanu survel koostati mõisnike maapäevadel uued talurahvaseadused, mis kinnitati Liivimaal 1849, Eestimaal 1856 ja Saaremaal 1865. Need soodustasid talude päriseksostmist. Teoorjuse keelamisega 1868. aastal läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem rühm.
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, industrialiseerimine, linnastumine ja rahvusluse levik. 19. sajandi keskel algas eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Euroopa väikerahvastega. Eesti rahva ärkamisele panid teadliku aluse kõrghariduse saanud Kristian Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti rahvusideoloogia alusepanija Jakob Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson, kes sõnastas Eesti rahvuslaste majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi. 20. sajandi alguses kujunesid välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, sealhulgas Jaan Tõnissoni juhitud rahvuslased ja Konstantin Pätsi juhitud tsentralistid.
Iseseisvus.
Iseseisvusmanifesti väljakuulutamine Pärnus 23. veebruaril 1918
1914. aastal puhkenud Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti Vene poolel umbes 100 000 eestlast. Pärast 1917. aasta Märtsirevolutsiooni sai võimalikuks Eesti rahvusväeosade moodustamine. 23. veebruaril 1918 Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas kuulutas Eestimaa Päästekomitee välja iseseisvusmanifesti. Praegu tähistatakse iga aasta 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva.
Ajutiselt oli Eesti 1918. aastal okupeeritud Saksa vägede poolt, seejärel ründasid Eestit Venemaa väed ja algas Eesti Vabadussõda. Bolševikud lootsid maailmarevolutsiooni kohesele puhkemisele.
Pärast Punaarmee kaotusi 1919. aastal Narva, Paju ja Krivasoo lahingutes tunnustas Venemaa Tartu rahuga 2. veebruaril 1920 Eesti iseseisvust, ühtlasi määrati kindlaks Eesti ja Venemaa piir. Peagi tunnustasid Eestit kui iseseisvat riiki kõik tolleaegsed maailma riigid. Eesti võeti vastu Rahvasteliitu.
Senine suurpõllumajandus likvideeriti 1919. aasta maareformiga. Riik asutas arvukalt väikepõllupidamisi. Eestile mittevajalikud suurtööstusettevõtted suleti. 1930. aastaiks muutusid Eesti tähtsaimaks väljaveokaubaks põllumajandussaadused, nagu peekon, piimasaadused, munad, riigi poolt soodustati põlevkivi ja selle saaduste, sealhulgas bensiini tootmist ja eksporti.
1920. aastal Asutava Kogu poolt vastuvõetud põhiseaduse alusel oli Eesti ilma riigipeata ja Riigikogust sõltuva valitsusega riik. See põhjustas poliitilise ebastabiilsuse ja sagedased valitsuskriisid. Suurimaks ohuks iseseisvusele olid Nõukogude Liidu poolt toetatud kommunistid, kes püüdsid 1924. aastal korraldada riigipööret. Tallinnas, Nõmmel, raudteedel ja piiri ääres kehtis pidevalt kaitseseisukord.
1930ndate algul saavutas mõju Vabadussõjalaste liikumine. Liikumine suleti esimest korda 1933. aastal Jaan Tõnissoni valitsuse ja 1934. aastal Konstantin Pätsi poolt. 1934 korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner riigipöörde, kogu riigis kehtestati kaitseseisukord ja algas vaikiv ajastu. Moodustati kutsealaseid omavalitsusi. 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus.
Teine maailmasõda.
, "Sõjategevus Eestis (1944)", "Nõukogude okupatsioon Eestis"
Teise maailmasõja algul 1939 jäi Eesti erapooletuks. Sama aasta 28. septembril sõlmiti Nõukogude Liiduga, kuna viimane oli ähvardanud keeldumise korral jõu kasutamisega, vastastikune abistamise leping, mis tõi Nõukogude väed Eestisse. 17. juunil 1940 okupeerisid Nõukogude väed Eesti. Seejärel kuulutasid kommunistid Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.
Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine. Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted riigistati, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 viidi läbi esimene massküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.
See kõik suurendas eestlaste meelepaha Nõukogude võimu vastu. Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, hoogustus metsavendade tegevus. Esimeste kokkupõrgetega Eesti partisanide ja Punaarmee üksuste vahel algas Suvesõda. Kui Saksa väed jõudsid Eesti aladele, võeti neid vastu kui vabastajaid, kuna valdav enamik eestlastest nägid sakslastes vabastajaid bolševistlikust hirmuvalitsusest.
Pärast Suvesõja võitu astusid paljud eestlased 1941–1944 vabatahtlikena Saksa sõjaväkke ja Relva-SS-i. Paljud neist tahtsid isiklikult bolševikele kätte maksta hukatud või Siberisse küüditatud lähedaste eest. Seda võimendas Saksa poliitika, mis toonitas, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui Eesti ja eestlased annavad piisava panuse võitluses bolševismi vastu.
Pärast Nõukogude vägede uut rünnakut Narva rindel jaanuaris 1944 algas massiline eestlaste astumine Relva-SS-i. Hjalmar Mäe kuulutas välja mobilisatsiooni ning Jüri Uluots pöördus rahva poole kutsega kaitsta kodumaad, kuna oli näha, et sõjaõnn pöördub Nõukogude Liidu kasuks. Eesti Leegionist moodustati 20. Eesti diviis.
Jaanuarist juulini peeti ägedaid lahinguid Narva rindel ja Auvere piirkonnas. Sinimägede lahingus, mis kujunes Eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suutsid 20. Eesti diviis, teiste Euroopa maade vabatahtlikud ja Wehrmachti väeosad Punaarmee pealetungi peatada.
Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. Umbes 100 000 eestlast jõudsid sõjapõgenikena Rootsi ja Saksamaale. Hiljem sealt edasi USAsse, Kanadasse ja mujale emigreerununa panid nad aluse väliseestlaste elujõulisele kogukonnale.
18. septembril pandi Tallinnas kokku Otto Tiefi juhitud valitsus, mis ei suutnud pidurdada Punaarmee edasitungi. 1944. aasta lõpus kontrollis Punaarmee kogu Eestit.
Nõukogude okupatsioon.
, "Eesti NSV"
Taasvallutatud Eestis kehtestati uuesti nõukogude võim. Siiski jätkasid paljud metsavennad võitlust metsades. Nõukogude võim võitles metsavendade vastu nende peamiste toetajate, talupoegkonna küüditamistega. 25.-29. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine – märtsiküüditamine, mille käigus saatsid Nõukogude okupatsioonivõimud Eestist loomavagunites Venemaale – Krasnojarski kraisse, Novosibirski, Tomski, Omski ja Irkutski oblastisse nn. eriasumisele üle 22 000 inimese. Küüditamisnimekirjadesse kokku oli aga kantud kuni 30 000 inimest. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.
Iseseisvuse taastamine.
1987. aasta kevadel elavnes Eestis vastupanuliikumine, algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. 23. augustil 1989 moodustati "Balti kett". 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit. 20. augustil 1991 tunnistas ka Ülemnõukogu oma otsusega Eesti riiklikku iseseisvust. 17. septembril 1991 võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. Juunis 1992 läbi viidud rahareformiga tunnistati rubla Eestis kehtetuks ja uuesti võeti kasutusele Eesti kroon. Samal aastal võeti vastu uus põhiseadus. 1994. aastal viis Venemaa enamiku okupatsioonivägesid Eestist välja, jättes need siiski Petserimaale ja Viru Ingerisse. Samuti ei viidud välja tsiviilkoloniste.
Tänapäev.
1996. aastal kuulutas president Lennart Meri välja Eesti arvutistamise ehk "tiigrihüppe" programmi. 2003. aastal puhkenud Iraagi sõjas osalesid ka Eesti rahuvalvajate üksused.
2004. aastal võeti Eesti NATO ja Euroopa Liidu koosseisu. Samal aastal puhkes skandaal, kui võimud otsustasid Lihulast salaja teisaldada mälestusmärgi Teises maailmasõjas Punaarmee vastu võidelnud eestlastele.
2005. aastal nurjus Venemaa vastuseisu tõttu Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu sõlmimine. Venemaa välisministeerium teatas, et ei pea võimalikuks algatada Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimist riigiduumas. Vene poolt ärritas viitamine Nõukogude okupatsioonile ja Tartu rahulepingule. Venemaa on teatanud, et võtab tagasi allkirja ning soovib algatada Eestiga uued läbirääkimised.
Eesti on teatanud, et vajadust uuteks piiriläbirääkimisteks pole ning et lisaklauslid ei sisalda mingeid territoriaalseid nõudmisi.
2006. aastal valiti Eesti presidendiks Toomas Hendrik Ilves. Aprillis 2007 korraldasid Eesti venelased pronkssõduri teisaldamise tõttu tänavarahutused, pinged jõudsid riikidevahelisele tasandile. 2008. aasta alguses peatus ülemaailmse surutise tõttu Eesti majanduskasv ning algas majanduskriis.
1. jaanuaril 2011 sai Eestist eurotsooni liige, Eestis tuli käibele euro.
Kultuur.
Eesti kultuur ühendab traditsioonilist pärandit Põhjamaade ja Euroopa kultuurivooluga. Ajaloo jooksul on kultuurilisi mõjusid siia levinud igast suunast. Eestit on sageli vaadeldud kui Lääne ääreala Ida vastas. Seda väljendab muu hulgas eriline ühendus protestandi ja õigeusu kiriku vahel.
Praeguseni säilinud traditsioonide hulgas on käimine saunas. Paljud eestlased on hingeliselt seotud maakohtade ja loodusega, linnastumine on alanud üsna hiljuti.
Eestlaste tähtsamad etnilised allrühmad on võrukesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud, kes on siiani alal hoidnud oma põliseid traditsioone. Eesti territooriumi ja eesti kultuuriga on seotud ka baltisakslaste, setude, rannarootslaste ja vene vanausuliste kultuur.
Kirjandus.
Vanimateks kirjalikeks allikateks, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad. Esimene säilinud eestikeelne raamat, Wanradti ja Koelli katekismus, trükiti 1535. aastal, Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks.
Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg", toetudes sealjuures teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele.
Pärast Eesti Vabariigi loomist arenes rahvuslik kirjandus kiiresti. Kõrgelt hinnatud proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja teised. Pärast Teist maailmasõda tegutsesid paguluses kirjanikud, nagu Karl Ristikivi ja Arved Viirlaid. Uuema aja kirjanikest on tuntuimad Jaan Kross ja Andrus Kivirähk.
Sport.
, "Eesti sportlaste loend"


Linda Eenpalu.
Linda Marie Eenpalu (aastani 1935 Einbund; 20. september 1890 Raadi vald – 4. juuni 1967 Pärnu) oli eesti naisliikumistegelane, Kaarel Eenpalu abikaasa.
Õppis 1911–1912 Tartus Jassinski kõrgematel naiskursustel ajalooõpetajaks. Töötas 1913–1914 Tartu Rahvaraamatukogu Seltsis raamatukoguhoidjana ning 1919–1920 Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis ja 1920–1926 Tallinna J. Westholmi Gümnaasiumis õpetajana, aastast 1926 oli Harjumaal Arukülas Hellema talu perenaine.
Eesti Naisüliõpilaste Seltsi asutajaliige 1911. Aastast 1928 kuulus Eesti Naisliidu juhatusse, oli 1928 Tallinna Naisklubi asutaja ja esinaine, 1929–1940 Eesti Maanaiste Keskseltsi juhatuse (1932–1940 kuulus selle nõukokku) ja 1935–1938 Riigi Majandusnõukogu liige. Asutas 1936 Kodumajanduskoja ja oli aastani 1940 selle esinaine. Oli 1937 Kodumajanduskoja esindajana Rahvuskogu II koja liige ja 1938–1940 I Riiginõukogu liige (ainus naisliige).
Hellema talu perenaisena organiseeris ja korraldas toiduvalmistamise ja kodukaunistamise kursusi (näitusi) ning teeõhtuid.
Avaldanud ajakirjanduses kirjutisi naisküsimusest ning kodu osast tööarmastuse ja rahvustunde kasvatamisel.
Arreteeriti 1941, oli aastani 1956 Tomski oblastis asumisel.


Eesti Humanitaarinstituut.
Eesti Humanitaarinstituut (EHI) on alates 15. maist 2005 Tallinna Ülikooli koosseisus olev teaduskonna tasemel olev struktuuriüksus (Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut).
Kuni aastani 2005 oli ta eraülikool, ja sellisena on ta olnud Eesti vanim ning seni ainuke valdavalt humanitaaralast haridust andev eraülikool.
Tema ametlik asutamiskoosolek peeti 14. detsembril 1988.
EHI esimesse kolleegiumi kuulusid Küllo Arjakas, Toomas Haug, Lembit Peterson, Ülar Ploom, Rein Raud, Paul-Eerik Rummo ja Mart Susi. Instituudi rajamises osales ka Einar Laigna, kes hiljem kolleegiumist lahkus.
Pärast ettevalmistustööd võeti 1989. aasta kevadel vastu esimesed üliõpilased. EHI on kasutanud õppetööks erinevaid ruume.
Aastatel 1996–2003 asus EHI Salme Kultuurikeskuse majas Salme 12, kuid osa õppetööst (teatriõpe) toimus EHI ja Vanalinna Hariduskolleegiumi ühisprojektina asutatud teatri THEATRUM ruumides Vene 14 ning üksikud õppetöö osad toimuvsid ka mujal. Alates 2003. aastast on EHI käsutuses ruumid Tallinna Pedagoogikaülikooli ruumes Narva mnt 29. Osa õppetööst toimub Ajaloo Instituudi ruumes Rüütli tänavas.
Esimesena Eestis võttis EHI kasutusele aine- ja punktisüsteemi, lektüürieksamid ja keeletestid sisseastujaile, samuti keelte tasemeeksamid, mis vastavad Lääne-Euroopa nõuetele.
EHI jaotus õppetoolideks, mille juhatajad moodustavad koos administratsiooni, üliõpilaste ja Humanitaarinstituudi Sihtasutuse esindajatega kolleegiumi. Iga õppetool teostab ühte või mitut lähedalt seotud õppekava, need aga võivad omakorda jaguneda õppesuundadeks. Kokku toimus aastal 2002 EHI-s õppetöö 11 bakalaureuseõppekava, 6 magistriõppekava ja 3 doktoriõppekava alusel.
EHI aine- ja punktisüsteemi on reformitud kolm korda: 1991, kui algselt kursusepakettide süsteemilt mindi üle 200-punktilisele bakalaureuseõppe süsteemile, 1995, kui bakalaureusekraadi nõuded alandati riikliku kõrgharidusstandardi tasemele (160 punkti), ja 2001, kui alustati üleminekut uuele, 3-aastasele (120-punktisele) bakalaureuseõppele ja esimesed sellised õppekavad said Haridusministeeriumilt koolitusloa. See reform peaks hõlbustama ka EHI üliõpilaste lõpetamist, sest seoses kõrgete nõuetega on lõpetajate hulk seni olnud suhteliselt väike ning õppeaeg küllalt pikk.
Alates 1997 osaleb EHI riikliku koolitustellimuse programmis. Mitmed üliõpilased õpivad riigi poolt rahastatud õppekohtadel.
EHI juhid.
EHI rektoriks on olnud Rein Raud, Mikko Lagerspetz ja Jaan Tamm. Aastatel 2004–2007 oli rektor (2006. aastast direktor) filosoof Tõnu Viik.
15. mail 2005 kirjutati Tallinna Ülikooli, Ajaloo Instituudi ja EHI vahel lepingule, mille alusel viimased ühinevad Tallinna Ülikooliga. EHI ühines Tallinna Ülikooliga allakirjutamise hetkest. Pärast Tõnu Viiki on instituudi direktor olnud Hannes Palang.


Eesti linnade loend.
Eesti linnade loend loetleb Eesti linnad koos rahvaarvuga viimaste rahvaloenduste ning 2006. ja 2011. aasta arvestuslikel andmeil. 2012. aastal on Eestis 47 linna, neist 5 vallasisesed.
"Linnad on järjestatud vastavalt rahvaarvule, kuid klõpsates veerupäistes noolekestel saab tabeli ridu sortida ka erinevalt."
Vaata ka.
*Eesti linnade loend
Linnade loend


Eesti jõgede loend.
Siin on loetletud Eesti jõgesid, ojasid ja teisi vooluveekogusid (peakraavid, kraavid, kanalid) tähestiku järjekorras.
A.
Aabla oja
- Aakre peakraav
- Aardla jõgi
- Aavi peakraav
- Aavoja-Jägala kanal
- Adraku kraav
- Adriku oja
- Aela kraav
- Agali jõgi
- Agali kraav
- Agari kraav
- Agusalu oja
- Ahelo jõgi
- Ahijärve oja
- Ahisilla oja
- Ahja jõgi (Aarna jõgi)
- Ahjuvare oja
- Ahtama oja (Järvakandi jõgi)
- Ahtmiku peakraav
- Ahujaani oja
- Aksi oja
- Akste oja
- Ala kraav
- Ala-Kolga kraav
- Alaküla kraav
- Alamõisa oja
- Alaniidü kraav
- Alansi oja
- Alansi kraav
- Alapõdra kraav
- Alasilla oja
- Alastvere peakraav
- Alatskivi jõgi
- Albre oja
- Albri oja
- Albu peakraav
- Alekõrre oja
- Alevisaare peakraav
- Allika jõgi
- Allika oja
- Allika oja
- Allika oja
- Allipa peakraav
- Allumäe oja
- Alopi kraav
- Alopi oja
- Altja oja
- Alttoa kraav
- Aluste peakraav
- Alva jõgi
- Ambla jõgi
- Amme jõgi
- Andrekse peakraav
- Andrese kraav
- Andresjärve kraav
- Anelema kraav
- Anepesa oja
- Angerja oja
- Angla kraav
- Anija oja
- Ani kraav
- Anikatsi kraav
- Anne kraav
- Anne peakraav
- Annikvere oja
- Annikvere peakraav
- Antsla jõgi
- Apametsa peakraav
- Apuparra oja
- Apna jõgi
- Aranküla peakraav
- Arapere oja
- Aravere oja
- Araveste oja (Raudoja)
- Aravete oja
- Arbavere oja
- Are jõgi
- Areda oja
- Arjadi oja
- Arju kraav
- Aruküla jõgi
- Aruküla peakraav
- Aruküla peakraav
- Arula oja
- Arumetsa oja
- Arumetsa peakraav
- Arumäe oja
- Arumäe oja
- Aruvälja kraav
- Arvila kraav
- Aseri peakraav
- Asu kraav
- Asuka kraav
- Asuküla peakraav
- Asunduse oja
- Atla jõgi
- Atla kraav
- Atse jõgi
- Aude oja
- Audru jõgi
- Auküla peakraav
- Aula peakraav
- Austla kraav
- Auvere oja
- Avanduse peakraav
- Avaste kraav
- Avaste oja
- Ave-Martna peakraav
- Avimehe oja (Tõiva oja (alamjooksul), Korla oja (ülemjooksul))
- Avinurme oja
B.
Balti SEJ juurdevoolu kanal
- Balti SEJ väljavoolu kanal
- Belka jõgi
- Biitmani oja
E.
Edru peakraav
- Eenuse oja
- Eeru peakraav
- Eesti SEJ juurdevoolu kanal
- Eidapere kraav
- Einla kraav
- Eivere peakraav
- Elbu oja
- Elistvere peakraav
- Ellamaa oja
- Elmiku kraav
- Elva jõgi
- Elva oja
- Endla kraav
- Endla kraav
- Endla peakraav
- Enge jõgi
- Enu oja
- Epneri oja
- Epu kraav
- Erra jõgi
- Eru kraav
- Ervu kraav
- Esna jõgi
- Evasu kraav
- Everti oja
G.
Gorodenka oja (Narva)
- Gluboki peakraav
H.
Haabsaare oja
- Haatsa peakraav
- Haava oja
- Haavakivi jõgi
- Haavapää oja
- Haavistu oja
- Haeska peakraav
- Haiba peakraav
- Haimre peakraav
- Hainjärve kraav
- Haki oja
- Halinga peakraav
- Haljala oja
- Hallaste kraav
- Halliku kraav
- Halliste jõgi
- Hammaste oja
- Hanila oja
- Hansimäe kraav
- Hara oja
- Hardu peakraav
- Hargla oja
- Harjava peakraav
- Harku oja
- Hatiku oja
- Hatu peakraav
- Haudemäe peakraav
- Hauginiidu oja
- Heedu kraav
- Helbi oja (Külmoja)
- Hellenurme oja
- Helme jõgi
- Hendrikhansu oja
- Hernespuu oja
- Hiiesoo peakraav
- Hiieveski kraav
- Hilba jõgi
- Hilläkeste oja
- Hindreku oja
- Hindriku oja
- Hingu oja
- Hioni oja
- Hirla kraav
- Hirmuse jõgi
- Hirmuse peakraav
- Hirve peakraav
- Hirveaia peakraav
- Holsta oja
- Holstre kraav
- Holvandi kraav
- Hooldekodu kraav
- Hulgu oja
- Hulja oja
- Humala oja
- Humalaste jõgi
- Hundi peakraav
- Hundikuristiku oja
- Hundimaa oja
- Hundissaare oja
- Huntaugu kraav
- Hurda oja
- Hurmi oja
- Huudva oja
- Hõbesalu kraav
- Hänkmäe kraav
- Härjaoja peakraav
- Härjapea jõgi
- Häädemeeste jõgi
- Höbringi oja
- Hüpassaare oja
- Hürova kraav (oja)
I.
- Igavere peakraav
- Ihamaru kraav
- Ihamaru oja
- Iisaku oja (Soone oja)
- Iisaku peakraav
- Ikepera oja
- Ikla peakraav
- Illi oja
- Illimäe peakraav
- Illise oja
- Ilmandu jõgi
- Ilmaste peakraav
- Ilmatsalu jõgi
- Ilusa oja
- Imastu oja
- Imatu oja
- Immaste oja
- Imsi oja
- Imukvere jõgi
- Imukvere oja
- Inga oja
- Ingliste oja
- Irase peakraav
- Iskna jõgi
J.
Jaama jõgi (Struuga jõgi)
- Jaama oja
- Jaanigu kraav
- Jaanuste oja
- Jakobi kraav
- Jakobi oja
- Jalametsa kraav
- Jalase peakraav
- Jalaste kraav
- Jamsu kraav
- Jamsu peakraav
- Jaoma peakraav
- Jaska oja
- Jaska oja
- Jausa oja
- Jooksu oja
- Joosu kraav
- Jordani oja
- Jundi oja
- Junsera oja
- Jurga oja
- Jutapere oja
- Jutuse oja
- Juula kraav
- Juuliku peakraav
- Juuru oja
- Jõeküla kraav
- Jõelähtme jõgi
- Jõemetsa peakraav
- Jõemetsa peakraav
- Jõemäe oja
- Jõepere kraav
- Jõeranna oja
- Jõetaguse oja
- Jõeveski oja
- Jõeääre kraav
- Jõhve oja
- Jõhvi kraav
- Jõku jõgi
- Jõuga peakraav
- Jõusa peakraav
- Jägala jõgi
- Jälevere peakraav
- Jälgimäe peakraav
- Jämaja oja
- Jänistvere kraav
- Jäola peakraav
- Järavere oja
- Järiste oja
- Järlepa kraav
- Järsi peakraav
- Järtsaare peakraav
- Järumetsa kraav
- Järva-Jaani kraav
- Järve oja
- Järvekalda oja
- Järvemäe oja
- Järveotsa oja
- Järvepalu oja
- Järveraba peakraav
- Jätukolga oja
- Jäärja peakraav
- Jüriküla kraav
- Jürisoo peakraav
K.
Kaagjärve oja
- Kaalepi peakraav
- Kaanjärve peakraav
- Kaansoo oja
- Kaapsuu oja
- Kaarisoo kraav
- Kaarli oja
- Kaarma oja
- Kaarmise peakraav
- Kaave jõgi
- Kabala oja
- Kabala peakraav
- Kabelisoo peakraav
- Kaberla oja
- Kabila oja
- Kablaküla peakraav
- Kabli oja
- Kabli oja
- Kadaka oja
- Kadaka oja
- Kadja kraav
- Kadrina oja
- Kaerasaadu oja
- Kaevaniidu peakraav
- Kaguvere oja
- Kahasoo peakraav
- Kahisilla peakraav
- Kaitsa oja
- Kaiu peakraav
- Kala kraav
- Kala peakraav
- Kaldamäe oja
- Kaldapera kraav
- Kalita oja
- Kalja oja
- Kaljapulga oja
- Kalkuni kraav
- Kalli jõgi
- Kalli oja
- Kalme oja
- Kalme oja
- Kalmetu oja
- Kalvi oja
- Kambi oja
- Kamnitsa oja
- Kanametsa kraav
- Kanarbiku kraav
- Kanariku oja
- Kanassaare peakraav
- Kandi kraav
- Kandla oja
- Kangru peakraav
- Kangruselja peakraav
- Kangrusoo oja
- Kantküla oja
- Kapa oja
- Kapsaare kraav
- Kapsi oja
- Karaski kraav
- Karaski oja
- Karepa oja
- Kargaja jõgi
- Karida peakraav
- Karilepa oja
- Karioja
- Karioja
- Karisilla oja
- Karisto oja
- Karisöödi oja
- Karja I oja
- Karja II oja
- Karjamaa oja
- Karjamõisa oja
- Karjasoo peakraav
- Karjassaare kraav
- Karoli oja
- Karste oja
- Karujärve oja (Nõo oja)
- Karula jõgi (Karula oja)
- Karula oja
- Karuniidu peakraav
- Karusilla oja
- Karusilma jõgi (Karusilla oja)
- Kasaku kraav
- Kasari jõgi
- Kasesoo kraav
- Kasevälja kraav
- Kaskealuse oja
- Kassema kraav
- Kassimõisa kraav
- Kassinurme peakraav
- Kastja peakraav
- Kastna peakraav
- Kastolatsi oja
- Kasvandu peakraav
- Kata jõgi
- Katku oja
- Katsi kraav
- Kauksi kraav
- Kauksi oja
- Kaukvere jõgi
- Kauste oja
- Kavilda jõgi
- Keava peakraav
- Keeni kraav
- Keeni oja
- Keenimetsa oja
- Keeri oja
- Keibu peakraav
- Keila jõgi
- Keila kraav
- Kelba peakraav
- Kembasoo peakraav
- Keräandsu kraav
- Kesktalu kraav
- Kestla peakraav
- Kestri oja
- Kibõra kraav
- Kidaste oja
- Kihelkonna oja
- Kihlevere peakraav
- Kihme oja
- Kihulase peakraav
- Kiidjärve kraav
- Kiikla peakraav
- Kiisamaa peakraav
- Kiiu peakraav
- Kiivitasoo peakraav
- Kiivite oja
- Kikepera peakraav
- Kikka kraav
- Kikkaoja
- Kikkaoja
- Kilbavere peakraav
- Kiljatu oja
- Kilksama peakraav
- Kima oja
- Kimmeli peakraav
- Kingli peakraav
- Kingli peakraav
- Kinsli oja
- Kirbla peakraav
- Kiriku Kingu kraav
- Kirikusoo oja
- Kirila kraav
- Kirivalla oja
- Kirjasoo peakraav
- Kiruma peakraav
- Kiruvere oja
- Kissa oja
- Kiti kraav
- Kiudu peakraav
- Kivi kraav
- Kiviku kraav
- Kivila oja
- Kivilõppe peakraav
- Kivinina oja
- Kivirehe oja
- Kivisilla oja
- Kivisilla peakraav
- Kiviste kraav
- Kiviste kraav
- Kiviste oja
- Kiviõli kaevanduse kraav
- Klooga oja
- Kloogajärve oja
- Kloostri jõgi
- Kloostri peakraav
- Kobilu peakraav
- Kodasema peakraav
- Kodasoo kraav
- Kodasoo oja
- Kodila jõgi
- Kogrejärve kraav
- Kogreküla kraav
- Kogula peakraav
- Koguli peakraav
- Kohtla jõgi
- Kohtla-Järve kraav
- Kohtla-Järve peakraav
- Kohtru jõgi
- Koidu kraav
- Koidu oja
- Koidu peakraav (Kärde peakraav)
- Koigi kraav
- Koigi peakraav
- Koigu oja
- Koila peakraav
- Koimla peakraav
- Koiola oja
- Koiva jõgi
- Kokametsa kraav
- Koke oja
- Koke peakraav
- Kokle jõgi
- Kolga jõgi
- Kolga jõgi
- Kolga oja
- Kollino oja
- Kongi peakraav
- Kongla oja
- Konguta peakraav
- Konnaveski oja
- Konsu peakraav
- Konuvere oja
- Koobamäe peakraav
- Kooba oja
- Koogi oja
- Koolimäe oja
- Koorküla peakraav
- Koosa jõgi
- Koosa oja
- Koosa oja
- Koosi oja
- Kooskora oja
- Koplimetsa peakraav
- Koreli kraav
- Koreli oja
- Korgõsilla oja
- Koriste oja
- Korju peakraav
- Kortsisoo oja
- Koruste peakraav
- Korva oja
- Kose oja
- Kossarti oja
- Koseselja kraav
- Kostivere peakraav
- Kosuva oja
- Kotku peakraav
- Kotlandi peakraav
- Kraavi kraav
- Kriilevälja peakraav
- Kroodi oja
- Krootuse oja
- Krupi oja
- Kruusamäe oja
- Kruushaua oja
- Kruusiaugu oja
- Kubija oja
- Kudjape peakraav
- Kudruküla oja
- Kuhu kraav
- Kuigaste oja
- Kuigatsi oja
- Kuitsa oja
- Kuke jõgi
- Kuke peakraav (Koigi-Kuke peakraav (ülemjooksul))
- Kuksema kraav
- Kukulinna peakraav
- Kulani peakraav
- Kulgu jõgi
- Kullaaru kraav
- Kullamäe oja
- Kullavahe peakraav
- Kullavere jõgi
- Kullissaare oja
- Kunda jõgi
- Kundaraja kraav
- Kunila peakraav
- Kunilepa kraav
- Kupu kraav
- Kuralepa kraav
- Kurdla peakraav
- Kurdlu oja
- Kureküla oja
- Kureküla peakraav
- Kuremaa kraav
- Kuresoo peakraav
- Kuresoo peakraav
- Kurika peakraav
- Kuriku oja
- Kurina jõgi
- Kurista kraav
- Kurista peakraav
- Kurisu oja
- Kurna-Mõisküla peakraav
- Kurna oja
- Kurtna kraav
- Kurtna peakraav
- Kuru oja
- Kuru oja
- Kurvitsa kraav
- Kutja oja
- Kutsiku oja
- Kuuendiku kraav
- Kuuksaare oja
- Kuuliska oja
- Kuura jõgi
- Kuura peakraav
- Kuusalu oja
- Kuusikmäe kraav
- Kuusiku jõgi
- Kuusiku peakraav
- Kuuste kraav
- Kuustle oja
- Kõlbi kraav
- Kõldu peakraav
- Kõltsi oja
- Kõnnu oja (Raplamaa)
- Kõnnu oja (Lääne-Virumaa)
- Kõnnu oja (Harjumaa)
- Kõnnu peakraav
- Kõo peakraav
- Kõpu jõgi
- Kõpu peakraav
- Kõrenduse peakraav
- Kõrgepalu kraav
- Kõrgeraba kraav
- Kõrgesilla oja
- Kõrgesoo kraav
- Kõrgessaare kraav
- Kõrgimäe kraav
- Kõrgessaare peakraav
- Kõrissoo oja
- Kõrtsioja
- Kõrtsioja
- Kõrveküla kraav
- Kõrvenurga oja
- Kõrve peakraav
- Kõrvetaguse peakraav
- Kõrvõ oja
- Kõssa oja
- Kõue peakraav
- Kõveri oja
- Kõveroja
- Kõveroja
- Käbli oja
- Kädva oja
- Kährimäe peakraav
- Kämara peakraav
- Kängsepa kraav
- Känkari kraav
- Käo oja (Käo-Kingsepa oja)
- Käoaru oja
- Käo peakraav
- Käparumbi peakraav
- Kärbla peakraav
- Kärde peakraav
- Kärdla oja
- Kärdu peakraav
- Kärevere oja
- Kärgula oja
- Kärla jõgi
- Kärneri oja
- Kärsa oja
- Kärsu oja
- Käru jõgi
- Käru peakraav
- Käsmu oja
- Kässu oja
- Käsukonna oja
- Kääbaste oja
- Kääpa jõgi
- Käära oja
- Kääri peakraav
- Külama peakraav
- Külge oja
- Künnapa kraav
- Künnapõhja oja
- Künnima oja
- Küti kraav
- Küti kraav
- Küti oja
L.
Laagna oja
- Laanemetsa oja
- Laanemäe kraav
- Laaneniidu peakraav
- Laaneotsa kraav
- Laanevere kraav
- Laanevere peakraav
- Laanevere-Ahja peakraav (Valglaoja)
- Laariku kraav
- Laatre jõgi
- Laekannu oja
- Laeste oja
- Laeva jõgi
- Lagesoojärve kraav
- Lagesoo peakraav
- Lagevainu kraav
- Laguja oja
- Lahavere oja
- Lahepea jõgi (Tiskre oja)
- Laiaselja oja
- Laisma peakraav
- Laiuse oja
- Lambahanna oja
- Lambaküla oja
- Langerma peakraav
- Langu peakraav
- Lapi peakraav (Kährimäe)
- Lapistu oja
- Lasputre peakraav
- Lasva peakraav
- Laugi peakraav
- Lauka peakraav
- Laukasoo kraav
- Laukasoo peakraav
- Laukesoo kraav
- Laupa oja
- Laurissaare peakraav
- Leediküla oja
- Leedu peakraav
- Leegu oja
- Leese oja
- Leetselja peakraav
- Leevaku oja
- Leevi jõgi
- Lehesaare kraav
- Lehetu kraav
- Lehmja peakraav
- Lehola oja
- Lehtma oja
- Lehtmetsa peakraav
- Lehtmetsa peakraav
- Leidissoo peakraav
- Leie peakraav
- Leinasoo peakraav
- Leisi jõgi
- Lelu peakraav
- Lembevere peakraav
- Lemmiku peakraav
- Leoraba kraav
- Leoski oja
- Lepassaare oja
- Lepaste oja
- Lepsilla kraav (Leppsilla)
- Lesti oja
- Levalasoo peakraav
- Lidva jõgi
- Lihalõpe peakraav
- Liiduvere oja
- Liinamäe oja
- Liiva kraav
- Liiva oja
- Liivasoone peakraav
- Liivi jõgi
- Liivoja
- Liivoja
- Lilli oja
- Lilli peakraav
- Lillissaare kraav
- Lilu peakraav
- Limujärve kraav
- Lindi oja
- Lindora oja
- Linnanõmme oja
- Linnape peakraav
- Linnussaare oja
- Linte peakraav
- Lintsi jõgi
- Liudsepa peakraav
- Lobotka peakraav
- Lodja oja
- Lodu peakraav
- Lohja oja
- Loime kraav
- Loime peakraav
- Loko oja
- Loksu peakraav
- Lokuta jõgi
- Lolu oja
- Lombivälja oja
- Loo jõgi
- Loobu jõgi
- Loode oja
- Loodi oja
- Loodi peakraav
- Loodna peakraav
- Lootvina peakraav
- Lota oja
- Lubjaahju peakraav
- Lubja kraav
- Lubjaoja
- Lubjaoja
- Lubjaoja
- Lubjasaare kraav
- Luguki peakraav
- Luguse jõgi
- Luhaniidu oja
- Luhasoo oja
- Luidja oja
- Luiga oja (Järveotsa oja)
- Luigenurga oja
- Luige peakraav
- Luiska oja
- Luiste jõgi
- Lutsu jõgi
- Luua oja
- Luuka peakraav
- Luulupe peakraav
- Luusi oja
- Luutsna jõgi
- Luutsniku oja
- Luutsnikumõisa oja
- Lõetsa peakraav
- Lõhavere oja
- Lõhmuse peakraav
- Lõhtsu oja
- Lõo-Luiga oja
- Lõri peakraav
- Lõpe oja
- Lõu oja
- Lõuka peakraav
- Lõve jõgi
- Lõõla oja
- Lõõtsa oja
- Lähkma jõgi
- Lähte peakraav
- Lähtru kraav
- Lähtse peakraav
- Läsna jõgi
- Lätiroo kraav
- Lööne peakraav
- Lükke oja
- Lülle kraav
- Lümati oja
- Lüüdja oja
- Lüüsi peakraav
- Lüüste peakraav
- Lüütre oja
- Lüütsepa oja
M.
Maademäe oja
- Maadevahe jõgi
- Maalse peakraav
- Maando peakraav
- Maardu oja (Kroodi oja)
- Maaritsa oja
- Madala kraav
- Madala oja
- Madise kraav
- Madissaare oja
- Madruse peakraav
- Maeru oja
- Maetsma peakraav
- Maidla jõgi
- Maima peakraav
- Maistemäe kraav
- Maistu oja
- Maksima oja
- Malda oja
- Malla oja
- Mallavere peakraav
- Mardi oja
- Marga oja
- Marguse oja
- Marimetsa oja
- Marisoo oja
- Marjametsa kraav
- Marjassaare kraav
- Maru oja
- Masa peakraav
- Massu jõgi
- Matsimäe soon
- Matsi kraav
- Matsi peakraav
- Matsuri oja
- Matussaare kraav
- Meegomäe oja
- Meeksi oja (Võrumaa)
- Meeksi oja (Tartumaa)
- Meelste oja
- Meelva kraav
- Meerapalu oja
- Mehide oja
- Meleski oja
- Melliste oja
- Meose oja
- Mereäärse kraav
- Meriküla oja
- Meti kraav
- Metsaaluse oja
- Metsa kraav
- Metsa peakraav
- Metsanurga kraav
- Metsapere peakraav
- Metsasoo kraav
- Metskovka oja
- Metsküla oja
- Metsküla peakraav
- Metslõugu peakraav
- Miiaste kraav
- Mihklimurru oja
- Miksi peakraav
- Moldova kraav
- Molozva jõgi
- Moora oja
- Morna oja
- Muda kraav
- Muhkametsa oja
- Muike kraav
- Mukri oja
- Mulgu kraav
- Munalaskme oja
- Muraka kraav
- Muraka oja
- Murakaraba kraav
- Muri kraav
- Murisoo peakraav
- Murusepa kraav
- Musta jõgi (Sauga jõgi)
- Mustamäe oja (Soone oja)
- Mustapali peakraav
- Mustaru oja
- Mustasoo oja
- Mustika peakraav
- Mustjõgi (Endla)
- Mustjõgi (Gauja jõgikond)
- Mustjõgi (Jägala jõgikond)
- Mustjõgi (Tallinn)
- Mustjärve oja
- Mustla peakraav
- Mustoja (Tallinn)
- Mustoja (Lahemaa)
- Mustoja (Pärnu)
- Mustoja (Mustjala)
- Mustoja (Vastseliina)
- Mustoja (Meremäe)
- Mustvee jõgi
- Mutsu oja
- Muuga oja
- Mõega kraav
- Mõisamaa peakraav
- Mõniste oja
- Mõnnuste kraav
- Mõra jõgi
- Mõrasoo kraav
- Mädajärve oja
- Mädara jõgi
- Mäeküla oja
- Mäesalu kraav
- Mäetaguse jõgi
- Mägara oja
- Mägari kraav
- Mäha oja
- Mähe oja
- Mähkküla peakraav
- Mähma peakraav
- Männiksaare oja
- Männiku kraav
- Männiku oja
- Männiku oja
- Männiku oja
- Männiku oja
- Männiku peakraav
- Männimäe peakraav
- Männipõllu oja
- Märgmetsa kraav
- Märjamaa peakraav
- Märssoo kraav
- Märssoo peakraav
- Mäända peakraav
- Määrama oja
- Määra peakraav
- Määrastu peakraav
- Möldri oja
- Mügra oja
- Mürgi oja
N.
Naadimetsa peakraav
- Nabala peakraav
- Naelavere peakraav
- Naerissaare oja
- Naha oja
- Nahavere oja
- Nahkle oja
- Napanurga peakraav
- Napi kraav
- Naravere oja
- Narva jõgi
- Nasva jõgi
- Nava oja
- Navesti jõgi
- Neanurme jõgi
- Nedrema kraav
- Neemi peakraav
- Neeva kanal
- Neitla kraav
- Neitsi oja
- Neitsijärve oja
- Nellise kraav
- Nenu peakraav
- Nepste oja
- Nigula oja
- Niguri oja
- Niidu oja
- Niinemurru oja
- Nilbe oja
- Ninasi oja
- Nipernaadi kraav
- Norra oja
- Nossa kraav
- Nossa soon
- Nurga kraav
- Nurmepere kraav
- Nurmsi peakraav
- Nurtu jõgi
- Nuudi kraav
- Nuudsaku oja
- Nuutri jõgi
- Nõmavere peakraav
- Nõmme jõgi
- Nõmmeküla oja
- Nõmmitsa oja
- Nõmmküla kraav
- Nõo oja (Nabaoja, Timuski oja)
- Nõrga oja
- Nõusaare kraav
- Nõva jõgi
- Nälgu oja
- Näpi oja
- Nätsi kraav
- Nätsi peakraav
- Nüpli oja
O.
Oara oja
- Obinitsa oja
- Odiste peakraav
- Oela kraav
- Oese peakraav
- Ogerna peakraav
- Ohkatsi kraav
- Ohtja kraav
- Ohtla peakraav
- Ohtu peakraav
- Ohukotsu oja
- Oidrema peakraav
- Oitme oja
- Oiu peakraav
- Oja kraav
- Ojalepa oja
- Ojamaa jõgi
- Ojamaa peakraav
- Ojapera oja
- Ojari peakraav
- Oju peakraav
- Olevi peakraav
- Ollepa peakraav
- Ollima kraav
- Omedu jõgi
- Onga jõgi
- Ontika peakraav
- Oonurme oja
- Oostriku jõgi
- Oraaru peakraav
- Orava oja
- Orgita peakraav
- Orinõmme kraav
- Oru peakraav
- Oti oja
- Otiku peakraav
P.
Paadrema jõgi
- Paala jõgi
- Paasiku peakraav
- Paasküla kraav
- Paatsa oja
- Padaoru kraav
- Padar kraav
- Padriku oja
- Padu peakraav
- Paduvere oja
- Paduvere peakraav
- Paeküla oja
- Paelama oja
- Paenasti peakraav
- Pagavere peakraav
- Pahasoo peakraav
- Pahtpää jõgi
- Paidra peakraav
- Painküla peakraav
- Paistemäe oja
- Paka oja
- Pakitu peakraav
- Pala jõgi
- Pala oja
- Pala oja
- Palamulla kraav
- Palandu kraav
- Palandu kraav
- Palandõ oja
- Pala peakraav
- Palderma kraav
- Pale jõgi
- Palgissaare oja
- Pallase peakraav
- Palmse oja
- Palo kraav
- Paltra jõgi
- Palu jõgi
- Palu kanal
- Palu peakraav
- Palumõisa oja
- Paope oja
- Pari kraav
- Pari kraav
- Pari oja
- Parika oja
- Parisoo peakraav
- Partsi oja
- Patika peakraav
- Patjala peakraav
- Patskovka jõgi
- Patsu kraav
- Pauna oja
- Paunküla oja
– Pede jõgi
- Pedeli jõgi
- Pederna oja
- Pedetsi jõgi
- Pedja jõgi
- Peebu oja
- Peebätsi oja
- Peeda jõgi
- Peedu oja
- Peeli jõgi
- Peetri jõgi
- Peetri peakraav
- Peetsoo kraav
- Peindla kraav
- Pendi peakraav
- Penijõe kraav
- Pennu oja
- Penuja oja
- Peraküla kraav
- Peraküla peakraav
- Perasoonetsa kanal
- Peressaare kraav
- Peri oja
- Perila peakraav
- Perjatsi oja
- Permisküla peakraav
- Petaaluse peakraav
- Pidula oja
- Piduli oja
- Pihali kraav
- Pihla oja
- Pihuste oja
- Piigandi oja
- Piigaste oja
- Piilsi jõgi
- Piiri oja
- Piirioja
- Piirioja
- Piirisoo peakraav
- Piiroja
- Piiroja
- Piirsalu jõgi
- Pikakatku kraav
- Pikapõllu oja
- Pikareinu oja
- Pikasilla oja
- Pikasoo oja
- Pikkmetsa jõgi
- Pikknurme jõgi
- Pikva peakraav
- Pimestiku oja
- Pindi peakraav
- Pirita jõgi
- Pirusi peakraav
- Piskjõe peakraav
- Pistolisoo peakraav
- Pitsalu peakraav
- Piusa jõgi
- Plaagi oja
- Plangussaare oja
- Poama oja
- Poka oja
- Pokardi oja
- Pokuti oja
- Poldri kraav
- Poolnõmme peakraav
- Pornuse oja
- Poruni jõgi
- Poslovitsa oja
- Praakmani oja
- Prandi jõgi
- Prassi kraav
- Preedi jõgi
- Preedi oja
- Prestviigi oja
- Priivitsa oja
- Pringi oja
- Prossa kraav
- Pruuka oja (Kudruküla oja)
- Pudisoo jõgi
- Pudivere oja
- Puhatu oja
- Puidaku peakraav
- Puista oja
- Puka oja
- Pulga oja
- Pulli kraav
- Punaoja
- Punaoja
- Punapea jõgi
- Punikvere peakraav
- Punnissaare peakraav
- Punsa oja
- Punsu oja
- Pupastvere peakraav
- Purki kraav
- Purtse jõgi
- Purtsi jõgi
- Pussa peakraav
- Puzupe jõgi
- Putki peakraav
- Puugnitsa kraav
- Puustaniidu kraav
- Puustuge oja
- Põdraoja
- Põdraoja
- Põdraoja
- Põdrasoo peakraav
- Põdruse peakraav
- Põduste jõgi
- Põikva oja
- Põima kraav
- Põldarumäe oja
- Põldeotsa kraav
- Põldetaguse peakraav
- Põlendmaa oja
- Põlendmaa peakraav
- Põllika peakraav
- Põlli kraav
- Põllualuse kraav
- Põlma oja
- Põlva peakraav
- Põltsamaa jõgi
- Põõsastiku kraav
- Pädaste peakraav
- Pähkla peakraav
- Pähni jõgi
- Päidre oja
- Päinurme jõgi
- Pällo kraav
- Päovere peakraav
- Pärima kraav
- Pärka oja
- Pärli kraav
– Pärlijõgi
– Pärlijõgi
- Pärnselja kraav
– Pärnu jõgi
- Pärnu-Jägala kanal
- Pästra oja
- Pätsavere peakraav
- Pääsküla jõgi
- Pääsmaa oja
- Pöitse kraav
- Pöögle oja
- Pühajõgi (Saaremaa)
- Pühajõgi (Võrumaa)
- Pühajärve kraav
- Pühaste oja
- Pürtuküla kraav
R.
Raadi oja
- Raadna oja
- Raagsilla oja
- Raagsilla peakraav
- Raagsilla peakraav
- Raagsoo oja (Raamsoo oja)
- Raana oja
- Raasiku jõgi
- Raasiku-Anija peakraav
- Raasna kraav
- Raba oja
- Rabavere kraav
- Rabi peakraav
- Rae-Lagedi peakraav
- Rahinge oja
- Raiendiku kraav
- Raigla peakraav
- Raikküla peakraav (Raikküla-Järvakandi peakraav)
- Raiste kraav
- Raja kraav
- Raka oja
- Raka peakraav
- Ramata jõgi
- Rammuli kraav
- Rampe oja
- Randa peakraav
- Randküla oja
- Rannametsa jõgi
- Rannamõisa jõgi
- Rannapungerja jõgi
- Rannu peakraav
- Rasina kraav
- Rasivere kraav
- Rassi kraav
- Ratva oja
- Rauakõrve oja
- Rauba oja
- Raudemetsa peakraav
- Raudi kanal
- Raudi-Konsu kanal
- Raudna jõgi
- Raudoja
- Raudoja
- Raudoja
- Raudoja
- Raudsepa kraav
- Raudsepa oja
- Raukla oja
- Rausi oja
- Rausvere jõgi
- Rautina oja
- Rebase peakraav
- Rebasmäe oja
- Rebasselja peakraav
- Rebaste kraav
- Reedo oja
- Reedu oja
- Rehe kraav
- Rehe kraav (Põlvamaa)
- Rehemaa oja
- Rehemetsa peakraav
- Rehessaare oja
- Reidepõllu peakraav
- Reiemäe oja
- Reimani jõgi
- Reiu jõgi
- Rekka oja
- Remniku oja
- Remsi oja
- Reopalu jõgi
- Repsi oja
- Restu oja
- Reti peakraav
- Retla kraav
- Retla jõgi
- Ribasoo oja
- Ridaküla oja
- Ridaküla peakraav
- Ridalepa oja
- Riguldi jõgi
- Rihula kraav
- Rihula oja
- Riiasoo kraav
- Riidaja peakraav
- Riidama kraav
- Riimaru oja
- Riisa kraav
- Riisa oja
- Riisipere peakraav
- Riisupi oja
- Riksu oja
- Rima oja
- Risti-Hatu peakraav
- Ristiku oja
- Ristiküla peakraav
- Ristimurru kraav
- Ristioja
- Ristioja
- Ristivälja peakraav
- Risturi oja
- Riuma peakraav
- Rogenese oja
- Rohe peakraav
- Roigu oja
- Rokamäe peakraav
- Ronkuse oja
- Roometi oja
- Roosi kraav
- Rootsi oja
- Rosona jõgi
- Rossa oja
- Rosseli oja
- Ruhja jõgi
- Rummu peakraav
- Rutikvere peakraav
- Ruudiküla peakraav
- Ruukli oja
- Ruupa oja
- Ruupa peakraav
- Rõhu oja
- Rõhu peakraav
- Rõõsa oja
- Rägina peakraav
- Räisa oja
- Rängle peakraav
- Räpu jõgi
- Räpu oja
- Räsna oja
- Räägi kraav
- Räägu kraav
- Räägu oja
- Rääka kraav
- Rääma oja
- Rõngu jõgi
- Rõude jõgi
- Rõuge jõgi
S.
Saabolda oja
- Saadu kraav
- Saapasoo peakraav
- Saardu peakraav
- Saare kraav
- Saare kraav
- Saare kraav
- Saare kraav
- Saare peakraav
- Saareküla kraav
- Saarevälja oja
- Saarjärve peakraav
- Saburi oja
- Saduküla kraav
- Sae oja
- Sae-Paunküla kanal
- Saeveski peakraav
- Sagadi peakraav
- Saha peakraav
- Saiga oja
- Saire kraav
- Saki jõgi
- Sakla peakraav
- Saksaare peakraav
- Saksasilla jõgi (Karusilla oja)
- Saksniidu oja
- Saku jõgi (Vääna jõgi)
- Salajõgi (Läänemaa)
- Salajõgi (Lääne-Virumaa)
- Salevere kraav
- Salla jõgi
- Salme jõgi
- Salubi oja
- Salu kraav
- Salu peakraav
- Sambla kraav
- Sambliku kraav
- Sambliku kraav
- Samme peakraav
- Sandisuu oja
- Sandla kraav
- Sangla peakraav
- Sanniku oja
- Saraveri kraav
- Sargvere peakraav
- Saru peakraav (Haavistukraav)
- Sarve peakraav
- Satsu oja
- Saueaugu oja
- Sauga jõgi
- Saunamäe kraav
- Sauniku oja
- Sauste peakraav
- Sausti peakraav
- Savimäe kraav
- Savimäe kraav
- Savimäe oja
- Savioru oja
- Savisoo peakraav
- Seinapalu peakraav
- Seinapalu peakraav
- Selise peakraav
- Selja jõgi
- Seljamäe oja
- Sepa kanal
- Sepasoo peakraav
- Siberi oja
- Sigaste oja
- Siila kraav
- Siilivaski kraav
- Siimu kraav
- Siimu oja
- Siiraku oja
- Sikasaare kraav
- Siksali oja
- Sildsoo peakraav
- Silgi oja
- Silla oja
- Sillaotsa jõgi
- Sillasoo oja
- Silmsi oja
- Sinalepa peakraav
- Sindi oja
- Sindla kraav
- Sinialliku oja
- Sinika peakraav
- Sinilille oja
- Sipa kraav
- Sipa peakraav
- Sipelga kraav
- Sipe peakraav
- Sirtsi oja
- Sirtsi peakraav
- Sitapätsi jõgi
- Smolnitsa kraav
- Soelaanõ kraav
- Soe oja
- Soe oja
- Soku kraav
- Soldina peakraav
- Sonni peakraav
- Soo oja
- Sooba oja
- Sooba jõgi
- Soodevahe peakraav
- Soodi oja
- Soodla jõgi
- Soodla-Aavoja kanal
- Sookalda kraav
- Soometsa kraav
- Soomevere kraav
- Soona oja
- Soonda oja
- Soone oja
- Sooneoru oja
- Sooniste kraav
- Soonpää peakraav
- Soontaga oja (Aakre oja)
- Soo-otsa peakraav
- Soosaare kraav
- Soosaare peakraav
- Soosalu oja
- Sootaga peakraav
- Sootaga peakraav
- Sootaguse peakraav
- Sootalu peakraav
- Soovälja peakraav
- Sooääre kraav
- Sopi oja
- Struuga jõgi (Jaama jõgi)
- Suitsu peakraav
- Sulaoja
- Sulaoja
- Sulustvere oja
- Surja oja
- Surju oja
- Surjupera oja
- Sutesoo oja
- Sutlepa kraav
- Sutte oja
- Suureküla peakraav
- Suuremetsa oja
- Suuremõisa jõgi
- Suurevare kraav
- Suurevälja peakraav
- Suurindõ kraav
- Suurlageda oja
- Suurmäe oja
- Suurupi kraav
- Suurõniidü kraav
- Sõeru peakraav
- Sõmera kraav
- Sõmeru jõgi
- Sõrandu peakraav
- Sõreda oja
- Sõtke jõgi
- Sõtküla peakraav
- Sämi jõgi
- Sätsuvere peakraav
- Sääse peakraav
- Sääsküla oja
- Süsinõmme kraav
- Süväoro oja
Z.
Zerna kraav
T.
Taaliku peakraav
- Tabra oja
- Taebla jõgi
- Tagasoo kraav
- Tagavälja peakraav
- Taheva oja
- Tahkuranna oja
- Taidra peakraav
- Tamma oja
- Tammaru oja
- Tammaru peakraav
- Tammeküla oja
- Tammela peakraav
- Tamme peakraav
- Tammela peakraav
- Tammikmäe peakraav
- Tammiku kraav
- Tammiku peakraav
- Tammispea oja
- Tammispää peakraav
- Tamsi peakraav
- Tapiku oja
- Tarakvere jõgi
- Tarbja oja
- Tareste oja
- Tartussaare oja
- Tarumaa peakraav
- Tarvastu jõgi
- Tatra jõgi
- Tatsu kraav
- Teelahkme kraav
- Teenuse jõgi
- Teeääre oja
- Tehumardi peakraav
- Teilma peakraav
- Terase peakraav
- Terikeste peakraav
- Terjatu peakraav
- Tiduvere oja
- Tiheda oja
- Tihu kraav
- Tihulaane oja
- Tikasi kraav
- Tikuti oja
- Tilana oja
- Tilla oja
- Tilsi oja
- Timo oja
- Tindi oja
- Tinni oja
- Tinu oja
- Tipina oja
- Tirgu oja
- Tiri oja
- Tirtsi jõgi
- Tiru oja
- Tiskre oja
- Tobia peakraav
- Tohera oja
- Toila peakraav
- Tolkuse oja
- Tomsi oja
- Tondinõmme peakraav
- Toolamaa oja
- Toolse jõgi
- Tooma oja (Järveotsa oja)
- Tooma peakraav
- Toomika kraav
- Toominga oja
- Toovere kraav
- Topi jõgi (Vääna jõgi)
- Tori jõgi
- Tori peakraav
- Torila oja
- Torilaane oja
- Tossu oja
- Trangi peakraav
- Treimani oja
- Treimani oja
- Triigi peakraav
- Trummi kraav
- Tsiretoki oja
- Tsirgu oja
- Tsirgu oja
- Tsirksi kraav
- Tsooru oja
- Tsopa oja
- Tubaka kraav
- Tuderna oja
- Tudulinna oja
- Tuhalaane oja
- Tuhala jõgi
- Tuiu oja
- Tulimurru jõgi
- Tulimurru peakraav
- Tuplevo jõgi
- Turba peakraav
- Turu kraav
- Turvaste oja
- Tusti oja
- Tuti kraav
- Tuudi jõgi
- Tuula peakraav
- Tuulavere oja
- Tuuliku kraav
- Tuuliku peakraav
- Tuulna oja
- Tuuraste oja
- Tõdva jõgi (Vääna jõgi)
- Tõivere peakraav
- Tõlga oja
- Tõlla oja
- Tõnu oja
- Tõntsu kraav
- Tõramaa jõgi
- Tõre peakraav
- Tõrvanõmme oja
- Tõrvanõmme peakraav
- Tõrvase oja
- Tõrvasoo peakraav (Tõrvasõoja)
- Tõrve peakraav
- Tõrvoja
- Tõrvoja
- Tõstamaa jõgi
- Tõõrakõrve kraav
- Tähtvere kraav
- Tänassilma jõgi
- Tännassilma kraav
- Tännassilma oja
- Täsvere oja
- Tääksi oja
- Tündre oja
- Türisalu oja
- Tüükri kraav
- Tüüringi oja
U.
Ubajärve oja
- Ubasalu kraav
- Ubasalu oja
- Udria oja
- Udriku oja
- Uduvere peakraav
- Uhe peakraav
- Uhmardu jõgi
- Uia oja
- Uibujärve oja
- Ujuste oja
- Ulila jõgi
- Ullaste peakraav
- Ulpesoo peakraav
- Ulvi oja
- Umbsaare oja
- Umbsoo oja
- Umbusi jõgi
- Ungru oja
- Ura jõgi
- Urevere oja
- Urita kraav
- Uruste oja
- Uuejõe peakraav
- Uuemõisa oja
- Uuemõisa oja
- Uuemõisa oja
- Uueveski oja
- Uugla kraav
- Uulu kanal
- Uusküla kraav
- Uusküla jõgi (Võerdla peakraav)
- Uusküla oja
- Uustalu kraav
V.
Vaabinamõisa kraav (Savisoo)
- Vaaksi kraav
- Vaali peakraav
- Vaardi oja
- Vaariku kraav
- Vaartsi kraav
- Vabriku oja
- Vaeküla oja
- Vae oja (Prestviigi oja)
- Vaemla jõgi
- Vahastu peakraav
- Vaheliku kraav
- Vahisoo peakraav
- Vahtmäe peakraav
- Vahtra kraav
- Vahtraste kraav
- Vahtsepa kraav
- Vahtsõkivi oja
- Vaidava jõgi
- Vaidla peakraav
- Vaikna peakraav
- Vaimõisa kraav
- Vaina oja
- Vainupea jõgi
- Vakalepa peakraav
- Vaki oja
- Valaste oja
- Valdimurru oja
- Valgupera oja
- Valguta oja
- Valingu peakraav
- Valkla oja
- Valuoja
- Valuoja
- Vanajaagu kraav
- Vana-Kariste oja
- Vanakubja oja
- Vanamõisa jõgi
- Vanamõisa kraav
- Vanamõisa peakraav
- Vana-Saaluse oja
- Vana-Vorsti jõgi
- Vanajõgi
- Vanausse oja
- Vanausse oja
- Vanavälja peakraav
- Vanaõue kraav
- Vanaõue oja
- Vankse kraav
- Vara oja
- Vara peakraav
- Varastu oja
- Varbe peakraav
- Vardi jõgi
- Vardja jõgi
- Vardja oja
- Vardja oja
- Varesepalu oja
- Varesmetsa peakraav
- Varesmäe kraav
- Varesmäe oja
- Varesmäe peakraav
- Varja oja
- Varja peakraav
- Varni peakraav
- Varnja peakraav
- Varsaallika oja
- Varudi oja
- Vasalemma jõgi
- Vasaristi oja
- Vasavere jõgi
- Vaskjala-Ülemiste kanal
- Vassivere kraav
- Vastemõisa oja
- Vastja oja
- Vastse-Antsla oja
- Vastsekivi oja
- Vastseliina oja
- Vasula peakraav
- Vatsla peakraav
- Vedama oja
- Vedame oja
- Vedruka oja
- Vedu peakraav
- Veelikse oja
- Veerksu oja
- Velise jõgi
- Velise peakraav
- Velti kraav
- Veltsi oja
- Veneküla peakraav
- Venevere peakraav
- Vennaru peakraav
- Verdla peakraav
- Verevi peakraav
- Verilaske oja
- Vesiku oja
- Vesisoo peakraav
- Veskioja
- Veskioja
- Veskioja
- Vetepere kraav
- Vidva oja
- Vigala jõgi (Koluvere jõgi)
- Vihterpalu jõgi
- Vihtra oja
- Vihula oja
- Viira peakraav
- Viislisoo peakraav
- Viisuti kraav
- Vilamaa peakraav
- Vilivalla peakraav
- Viljakse oja
- Villemi oja
- Vilpsaare oja
- Viluste oja
- Vingri kraav
- Vinni peakraav
- Viraski oja
- Virita kraav
- Virksimetsa kraav
- Viruküla peakraav
- Viru oja
- Virulasõ oja
- Virussaare kraav
- Visela jõgi
- Viserlaane kraav
- Vissuvere peakraav
- Visula jõgi
- Visusti oja
- Viti peakraav
- Vodja jõgi
- Vodja peakraav
- Vohnja peakraav
- Voka jõgi
- Voki oja
- Voore kraav
- Voore oja
- Vooru oja
- Vorbuse kraav
- Vorbuse peakraav
- Vorsti jõgi
- Vungi oja
- Võerdla pkr
- Võhandu jõgi
- Võhkse jõgi
- Võhkse peakraav
- Võhu jõgi
- Võiba oja
- Võidula peakraav
- Võika oja
- Võini oja
- Võisiku peakraav
- Võistre oja
- Võitre kraav
- Võlingi oja
– Võlupe jõgi
- Võnnu oja
- Võsu jõgi
- Võtikvere kraav
- Võuküla oja
- Võuküla peakraav
- Võõbu peakraav
- Võõrastesoo peakraav
- Väike Emajõgi
- Väike-Rakke kraav
- Väike-Voore kraav
- Väikseküla oja
- Väiküla kraav
- Väinjärve oja
- Väiso peakraav
- Välgita oja
- Välgu peakraav
- Välinurme oja
- Väljasoo kraav
- Väluste oja
- Vändra jõgi
- Väo kraav
- Väo oja
- Värava oja
- Värska oja
- Värtoni oja
- Vääna jõgi
Õ.
Õhne jõgi
- Õngu oja
- Õru oja
Ä.
Ädara jõgi
- Ängi oja
- Änglema oja
- Änilase peakraav
- Ärnu jõgi
- Ärma jõgi
- Ätte peakraav
Ö.
Ördi kraav
- Ördi peakraav
- Österby peakraav (Österbi peakraav)
- Ööbiku kraav
- Öötla oja
Ü.
Üksnurme peakraav
- Ülejõe peakraav
- Üra oja
- Üra oja
Välislingid.
*
Jõgede loend


Emajõgi.
Emajõgi (ka Suur Emajõgi) on Eesti suurimaid jõgesid.
Emajõgi on rahuliku vooluga, kuna jõe langus on kõigest 3,6 meetrit. See teeb jõe languks 3 cm/km.
Emajõe lähe asub Võrtsjärve kirdenurgas Rannu-Jõesuus, läbib keskjooksul Tartu ja suubub Praagal Peipsi järve. Jõe pikkus on 100 km ja laius 20-145 m. Suurimad lisajõed on Pede, Ahja, Elva, Amme ja Laeva jõgi. Jõe ülem- ja alamjooksul laiub soid ja heinamaid (luhti), mis suurvee ajal on vee all. Keskjooksul voolab jõgi Emajõe ürgorus. Suur Emajõgi on kogu ulatuses laevatatav.
Suurele Emajõele on iseloomulikud soised kaldad, mis on sajandite vältel teinud raskeks nii sildade ehitamise kui ka jõe aastaringse ületamise. Üks väheseid kohti, kus kõva mineraalpinnas ulatub mõlemal pool jõge otse jõeni, on Tartu, täpsemini Laia tänava otsas asuva Vabadussilla koht. Seal asus ka ajalooliselt vanim jõeületuskoht, mille juurde Tartu linn enam kui 1000 aastat tagasi tekkis.
Nimi.
Emajõe ajalooline nimi saksa keeles on Embach ja läti keeles Mētra.
Emajõeks nimetati ka Pärnust üle Viljandi ja Tartu Pihkvasse kulgenud veeteed ja selle üksikuid osi – Pärnu Emajõge (tänapäeval: Pärnu jõgi), (Suurt) Emajõge ja Pihkva Emajõge (tänapäeval: Velikaja jõgi).
Pildid.
Emajõgi, vaade Sõpruse sillalt Tartus
Emajõgi, vaade Kaarsilla lähedalt Tartus
Emajõgi kevadise suurvee ajal Tartus, üle jõe paistab Lodjakoda
Emajõgi kevadise suurvee ajal Tartus, vaade Ihaste teelt


Ernst Öpik.
Ernst Julius Öpik (22. oktoober 1893 Kunda – 10. september 1985 Põhja-Iirimaa, Bangor) oli eesti astronoom, Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid.
Elulugu.
Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana.
Aastail 1910–1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga.
1911–1912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta.
Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taškendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees.
Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis.
1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor.
Töötas 1948–1981 Armagh' observatooriumis Põhja-Iirimaal. 1950–1981 toimetas ajakirja Irish Astronomical Journal.
Teaduslooming.
Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid.
1916 aastal avaldatud töös arvutas ta valge kääbuse 40 Eri B tiheduse, kuid pidas tulemust võimatuks. Seetõttu jäi Öpik ilma valgete kääbuste kui eksootilist tüüpi tähtede avastamise aust.
Jõudis tähe siseehituse teooriat arendades (aastast 1915) 1922 järeldusele, et tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid, tõestas seda (sõltumatult Hans Albrecht Bethest) 1937. Rakendas seda teooriat Päikese ja teiste kääbustähtede evolutsiooni uurides ning püüdis (1938 ja 1977) selle abil põhjendada jääaegade tekkimist (1952).
Öpik esitas ühe juhtivatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võib-olla seletab neutriinovoogu Päikeselt, mille avastasid uued maa-alused neutriinodetektorid.
Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast.
Tähtede evolutsiooni arvutused tegi Öpik käsitsi. Tulemusi kinnitasid 10 aastat hiljem Hoyle'i ja Schwarzschildi arvutused arvutite abil.
Lõi 1918–1922 spiraaludukogude (galaktikate) kauguse määramise meetodi ja tegi selle põhjal 1922 esimesena kindlaks Andromeeda udukogu kauguse (450 000 parsekit). See oli esimene Galaktika-välise objekti kauguse õige määramine, oma töös edestas ta nii ajaliselt kui täpsuselt ameeriklast Erwin Hubble'it. Tema kasutatud meetodit kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval.
Kummutas 1933 tähtede termotuumareaktsioonide vältust, meteoriitide vanust ja Universumi paisumiskiirust arvesse võttes seisukoha, et kosmoloogiline Universum on ülivana.
Algatas 1930–1934 meteooride vaatluse alal Tartu ja Harvardi observatooriumi koostöö (asutas Harvardis meteooriuurimise rühma) ning lõi hiljem meteooride atmosfääris põlemise ja meteoriitide planeediga põrkumise teooria.
Öpiku statistilised uurimused Maaga kohtuvate komeetide ja asteroidide kohta rajasid aluse meie arusaamale komeetide ja asteroidide liikumisest ning mõjust Maale.
Ennustas 1932 komeedipilve olemasolu Päikesesüsteemi välisosas (Öpiku-Oorti pilv).
Alustanud 1912 planeetide uurimist, ennustas 1950. aastail, et Marsil leidub rohkesti meteoriidikraatreid ning et Veenusel on palav, kuiv ja tolmune atmosfäär (mõlemat oletust on kinnitanud automaatjaamadega Mariner sooritatud uuringud).
Lisaks paljudele õnnestumistele olid mõned Öpiku seisukohad selgelt ekslikud. Näiteks oli ta pikka aega veendunud, et tumedamad alad Marsi pinnal on tumedad taimkatte esinemise tõttu neis piirkondades. Ta uskus, et spiraalgalaktikate spiraalharude otsad liiguvad eespool, mitte ei jää galaktika pööreldes maha. Tegelikult on see vastupidi. Õpik arvas, et päikeseplekkide esinemise ja maapealsete poliitiliste revolutsioonide vahel on seos, ehkki midagi sellist pole suudetud tõestada. Sellist sorti ekstsentriliste vaadete tõttu suhtuti tema töödesse mõnikord vähem tõsiselt, kui need väärinuks.
Ernst Öpik on tegutsenud ka heliloojana.
Töökohad.
1916–1920 Moskva observatooriumis
1920–1921 Taškendi observatooriumis (astronoomiaosakonna direktor)
1934–1944 Tartu observatooriumis
1945–1947 Balti Ülikooli (Pinnebergis, Hamburgi lähedal) professor
1946–1948 Balti Ülikooli eesti rektor
1948–1981 Armagh' tähetornis Põhja-Iirimaal
1956– Marylandi ülikooli külalisprofessor
Isiklikku.
Ernst Öpik oli geoloogia- ja paleontoloogiaprofessori ning filosoofi, keeleteadlase, luuletaja ja maletaja Armin Öpiku, diplomaat Oskar Öpiku ja pankur Paul Öpiku vend. Öpikul oli ka õde Anna, kes valdas 14 keelt, sealhulgas sanskriti keelt, ja tõlkis Homerost. Paul Öpiku poeg oli energeetikateadlane Ilmar Öpik, kelle poeg Andres Öpik oli keemiaprofessor.
Ernst Öpiku lapsed on Uno, Helgi, Tiiu, ajaloolane Elina, Inna ja Maija.
Tema lapselaps Lembit Öpik on liberaaldemokraadist Suurbritannia poliitik, endine parlamendiliige, kes esindas Montgomeryshire'i.


Eksotermiline reaktsioon.
Eksotermiline reaktsioon on keemiline reaktsioon, mille käigus eraldub soojust.
Eksotermilise reaktsiooni soojusefekt on negatiivne. See tähendab seda, et süsteem annab energiat ära. Energiahulk, mis on vajalik eksotermilise reaktsiooni käivitamiseks, on väiksem kui sellise reaktsiooni käigus vabanev energiahulk. Tavaliselt vabaneb tekkiv energia soojusena, kuid võivad esineda ka valgus, lööklaine, elektromagnetkiirgus ja muud energia vabanemise võimalused.
Kui eksotermilist reaktsiooni ei kontrollita, siis võib reaktsiooni astuvate aineosakeste arv väga kiiresti suureneda, mis põhjustab soojuse veelgi intensiivsemat eraldumist ja reageerivate aineosakeste arvu veelgi suuremaks muutumist. Selle tulemusena võib tekkida plahvatus.
Kõige tuntum eksotermiline reaktsioon on põlemine.
Keemilise sideme moodustumine on alati eksotermiline protsess.
Soojuse tekkimist ja neeldumist kas füüsikalise protsessi või keemilise reaktsiooni käigus mõõdetakse kalorimeetriat kasutades. Selle jaoks on välja mõeldud laboratooriumiseade reaktsioonikalorimeeter, millega jälgitakse soojusvoogu sellest anumast välja, milles reaktsioon toimub, või sellesse anumasse. Lisaks keemilistele reaktsioonidele saab seda kasutada ka mõne füüsikalise protsessi, näiteks kristalliseerumise või lahustumise soojusefekti mõõtmiseks.
Eksotermilise reaktsiooni vastand ehk niisugune reaktsioon, mille energia neeldub, on endotermiline reaktsioon.


Emulsioon.
Emulsioon on keemias dispersne süsteem, mille puhul vedel aine või ained on pihustunud või segatud teise vedela ainega, kusjuures mikroskoopiliselt vedelikud omavahel ei segune.
Emulsiooni moodustumisele ja püsimisele aitavad kaasa emulgaatorid, emulsiooni lagunemisele aga de-emulgaatorid.
Emulsiooni tekitamist nimetatakse emulgeerimiseks (inglise "emulsification"), emulsiooni lõhkumist aga de-emulgeerimiseks.
Looduslik emulsioon on näiteks piim. Sünteetiline on näiteks margariin.


Endotermiline reaktsioon.
Endotermiline reaktsioon on keemiline reaktsioon, mille käigus neeldub soojust.
Endotermilise reaktsiooni soojusefekt on positiivne. See tähendab seda, et süsteem saab energiat juurde.
Keemilise sideme lagunemine on alati endotermiline protsess.


Eesti erakondade loend.
Erakondade liikmete arvu ajalugu.
Liikmete arv alates 2003. aastast iga konkeetse aasta kohta aasta alguse seisuga. Allikas: Äriregister.
Erakondade Riigikogus esindatuse ajalugu.
Kuna 1992. aasta valimised olid praktiliselt vaid valimisliitude valimised, siis on see aasta siit tabelist välja jäetud. Tabelis märgib number 0 seda, et erakond osales valimistel, kuid ei saanud kohti Riigikogus. Tühi väli märgib, et erakond ei osalenud valimistel.
Välislingid.
Erakondade loend


Eesti Keskerakond.
Eesti Keskerakond on Eesti partei. See asutati 12. oktoobril 1991 Tallinnas. Erakonna esimees on Edgar Savisaar. Erakond paigutab ennast poliitilisse tsentrumisse.
Keskerakond kuulub koos Reformierakonnaga Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse. Minevikus kuulus sellesse ühendusse ka Koonderakond.
Keskerakonna majanduspoliitika nurgakiviks on sotsiaalse turumajanduse aren­damine.
Liikmete arvult on Keskerakond 2008. aasta jaanuari seisuga suurim partei Eestis. Novembris 2006 ületas Keskerakonna liikmete arv 10 000.
Alates 18. augustist 1999 ilmub erakonna kuukirja "Seitse Päeva" kõrval ka laiale lugejaskonnale mõeldud nädalaleht "Kesknädal".
Ideoloogia.
Keskerakond väidab enda eesmärgiks olevat tugeva keskklassi moodustamine Eestis. Partei deklareerib ennast "keskklassi liberaalse parteiks". Võrreldes teiste Eesti parteidega on Keskerakonnal aga reputatsioon olla kõige vasakpoolsem partei. Inglisekeelses vikipeedias on Keskerakonna ideoloogiaks märgitud ka sotsiaalne liberalism, kuid parteil on mitmeid sotsiaalse liberalismiga mitte ühilduvaid seisukohti. Näiteks soovitab partei kaaluda Eestil "ka [seda, et] väikese uimastikoguse omamine oleks kriminaalkorras karistatav". Ka ei suutnud Keskerakonna riigikogu fraktsioon-erinevalt teistest riigikogus esindatud erakondadest-võtta ühist seisukohta omasooliste partnerlusseaduse osas, mida sotsiaal-liberaalid mujal maailmas tavaliselt toetavad.
Eesti Rahvusringhäälingu poliitika saates 'Foorum' luges reformierakondlane Remo Holsmer Eesti parlamendierakondade ideoloogiad, kuid jättis lause lõpetamata, kuna ei suutnud (või ei soovinud) Keskerakonna ideoloogiat määratleda. Keskerakondlane Kadri Simson lõpetas Holsmeri lause, täpsustades, et Keskerakonna ideoloogia on Keskerakond.
Juhatus.
Eesti Keskerakonna juhatusse kuuluvad erakonna esimees Edgar Savisaar, aseesimehed Enn Eesmaa ja Kadri Simson ning liikmed Mailis Reps, Kalev Kallo, Aivar Riisalu, Taavi Aas, Aadu Must, Toomas Vitsut, Rein Ratas, Priit Toobal, Jaanus Riibe, Marika Tuus-Laul, Ester Tuiksoo, Peeter Võsa ja Mihhail Korb.
Volikogu.
Erakonna volikogu esimees on Kalev Kallo ja aseesimehed Tarmo Tamm ning Siret Kotka.
Keskerakonna volikogusse kuuluvad erakonna piirkondade esimehed, erakonna piirkonna konverentsil valitud volinikud, üks iga 100 piirkonna liikme kohta, erakonna juhatuse liikmed, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmed ning iga erakonna kogu valitud üks volinik, kui erakonna kogusse kuulub vähemalt viiskümmend erakonna liiget.
Riigikogu fraktsioon.
XII Riigikogus kuuluvad Eesti Keskerakonna fraktsiooni selle esimees Kadri Simson, aseesimehed Valeri Korb ja Mailis Reps ning liikmed Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Kalev Kallo, Lauri Laasi, Heimar Lenk, Aadu Must, Jüri Ratas, Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhin, Olga Sõtnik, Tarmo Tamm, Priit Toobal, Yana Toom, Ester Tuiksoo, Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev, Vladimir Velman ja Peeter Võsa.
Välissuhted.
2004. aastal sõlmis Keskerakond koostööleppe Venemaa võimuerakonna Ühtse Venemaaga.
Populaarsus.
2010. aasta augustis toetas Keskerakonda 74% mitte-eestlastest valijatest ja 14% eestlastest valijatest.
2011. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 23,3% häältest ja 26 kohta Riigikogus.


Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (lühend: ERSP) oli esimene Kommunistlikust Parteist sõltumatu erakond Eestis pärast Nõukogude okupatsiooni algust ja esimene sõltumatu erakond kogu Nõukogude Liidus selle loomisest alates.
ERSP programmiline eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine.
Erakond tegutses aastatel 1988–1995.
Ettepanek luua Eesti Rahvuslik Sõltumatuse Partei.
1987. aasta 7. novembril Pärnus tuli Vello Väärtnõu välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise ideega, kus ta ütles esimesena tol ajal avalikkuse ees välja mõtte, et Eestis on vaja luua rahvuslik partei ja võtta kommunistidelt võim.
Väärtnõu poolt välja töötatud esialgne programm sai ERSP loomise aluseks. See oli esimene kord NSV Liidu ajaloos kui Moskva seati fakti ette ametliku opositsioonipartei loomise ideega.
ERSP loomise ja poliitilise tegevuse ajal olid aktiivselt abiks Tiina Hallik, Anu Rootalu samuti Eve Pärnaste, kes oli tol ajal Taola sekretär.
Nii saab Eestimaa Budistliku Vennaskonna ehk Taola teeneks lugeda ka esmase poliitilise riskantse sammu tegemist Eesti iseseisvuse teel ja nimel.
1988. aasta 21. jaanuaril kirjutasid Väärtnõu eestvõttel ja takkakihutamisel 14 inimest alla ettepanekule luua ERSP.
30. jaanuaril 1988 toimus Väärtnõu eestvedamisel pressikonverents Moskvas, et näidata läänemaailmale kommunismi kantsi NSVL lagunemist ja demonstreerida selle katalüsaatorina Eestis toimivat budalaste-taolaste seltskonda. Pressikonverentsil viibisid ka Eke-Pärt Nõmm ja Ärvi Orula. Kohal olid New York Times'i, Washington Posti, Chicago Tribune'i ja teiste ajalehtede esindajad, samuti USA telekompanii ABC jne.
ERSP eesmärgiks oli luua uus NSVLiidust sõltumatu iseseisev Eesti rahvusriik.
Moskvas pressikonverentsil avalikkusele tutvustatud ERSP ettepanek saavutas suurt tähelepanu nii Idas kui Läänes, leides laialdast äramärkimist ja kommenteerimist tolleaegses lääne meedias.
New York Times'i esilehel oli intervjuu Vello Väärtnõuga, kus Philip Taubman vestles ERSP ettepaneku dokumendist, mis kutsus moodustama esimest sõltumatut poliitilist parteid Nõukogude Liidus.
Nõukogude aegsed ajalehed kirjutasid tol ajal aktiivselt paskville Väärtnõu kohta, süüdistades teda koostöös USA Luure KeskAgentuuriga.
Pressi osalus oli vajalik. Kuna Väärtnõul puudus ligipääs kohalikule pressile – raadio, TV, ajalehed, siis kasutati selleks lääne pressi ja meediat, et ideed vabadusest ja iseseisvusest inimesteni viia.
Nõukogude vastase info levitamine ERSP loomise algul.
Taola korraldas lendlehtede trükkimise ja massilise levitamise enne Eesti Vabariigi 71. aastapäeva tähistamist. Kogu Eestimaa visati täis lendlehti, mis kutsusid üles asuma eestlasi täitma enda kodaniku kohust astumaks vastu kommunistidele ja nõukogude okupatsioonile.
Usinalt aitas ka paljudes kommunistide vastu võitlemise informatsiooni levikul kaasa Võrust pärit südikas ja kartmatu noor 17 aastane rahvuslane Ain Saar, koos Võru Noortekolonniga, kes noil aegadel oli sensatsiooniline oma üritusega Vabadussõjas langenute kalmistute taastamises.
Ain Saare meeskond aitas ka Taolal lendlehti trükkida ja levitada, nad viskasid kogu Võrumaa kommunistide vastast agitatsiooni täis.
Rahvusvahelise pressikonverentsi korraldamisega sai KGB-l mõõt täis ja sündmused arenesid kiirelt edasi.
6. veebruaril tegi KGB läbiotsimise Väärtnõu juures ja juba 13. veebruaril 1988 saadeti ta KGB poolt NSV Liidust välja.
ERSP ametlikustamine ja asutamine.
21. jaanuaril 1988 avalikustati üleskutse "Ettepanek Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomiseks", millele oli alla kirjutanud 14 isikut. Nende seas ka Erik Udam, kes oli korraldanud 23. augustil 1987 Hirvepargi miitingu ja kuulus Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Gruppi (MRP-AEG). Aprillis 1988 alustas tööd ERSP korraldav toimkond, mis valmistas ette partei põhikirja.
ERSP asutamiskongress toimus 20. augustil 1988 Pilistveres.
ERSP põhieesmärk oli tagada tingimused eestlaste püsimajäämiseks rahvusena oma ajaloolisel kodumaal. Selleks peeti vajalikuks taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. Tolleaegset Eestit käsitles ERSP okupeeritud ja annekteeritud riigina.
ERSP algatas 24. veebruaril 1989 koos Eesti Muinsuskaitse Seltsiga ning Eesti Kristliku Liiduga Eesti kodanike komiteede liikumise, mis tipnes Eesti Kongressi valimistega 24. veebruarist 1. märtsini 1990 ning kokkukutsumisega 12. märtsil 1990. Eesti Kongress oli Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu, mis nõudis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel, olles seega ERSP tähtsaima eesmärgi kandjaks ning deklareerijaks. Eesti Kongressi 465 saadikukohast kuulus ERSP-le ligikaudu sada.
1992. aasta Riigikogu valimistel sai ERSP 10 saadikukohta ning moodustas valitsuskoalitsiooni koos Rahvusliku Koonderakonna ga Isamaa ning Mõõdukatega. ERSP-le kuulus uues valitsuses (Mart Laari esimene valitsus) siseministri portfell (Lagle Parek, hiljem Heiki Arike).
1995. aasta Riigikogu valimistel sai Isamaa ja ERSP liit 8 kohta, neist 2 kohta kuulusid ERSP-le. ERSP ühines 2. detsembril 1995 Rahvusliku Koonderakonnaga Isamaa. Parteide ühinemisel sündis Erakond Isamaaliit.


Eugene O'Neill.
Eugene Gladstone O'Neill (16. oktoober 1888 New York – 27. november 1953 Boston) pani aluse moodsale USA näitekirjandusele.
Tema loomingus põimuvad ekspressionism, psühholoogiline realism ja sümbolism. Oluline motiiv tema teostes on udu, mis sümboliseerib kogu inimese elu hämarust, tema subjektiivset ja ebareaalset maailma, inimese petlikku optimismi. Tema tegelased eelistavad enesepettust ja seda, et neile valetatakse.
Näidendeid.
Eestikeelne valimik "Kariibide kuu" (inglise keelest tõlkinud M. Luht; sari "Nobeli laureaadid", Tartu: Loodus, 1938) sisaldab 7 ühevaatuselist näidendit: "Kariibide kuu", "Teel Itta Cardiffi", "Pikk teekond koju", "Tsoonis", "Õli", "Seal, kus rist on" ja "Silmus".


Eksistentsialism.
Eksistentsialism on filosoofiline ja kirjanduslik vool, mis tekkis ja sai populaarseks Teise maailmasõja eelõhtul. Eksistentsialism lähtub inimese mõistmisel tema eksistentsist.
Eksistentsialismis on filosoofia ja kirjandus tihedalt omavahel põimitud. Lisaks rõhutab eksistentsialism ka vajadust rakendada mõtlemist isiklikus ja ühiskondlikus elus, sh poliitikas.
Eksistentsialismi mõjutajateks loetakse enamasti järgmisi autoreid: Friedrich Nietzsche, Fjodor Dostojevski, Franz Kafka, Blaise Pascal, Miguel de Unamuno. Oma eel-eksistentsialistlike eksistentsi-määratlustega on olnud eksistentsialismi eelkäijateks Søren Kierkegaard, Henri Bergson ja Martin Heidegger. Eksistentsialistid kritiseerivad produktiivselt näiteks Georg Wilhelm Friedrich Hegeli filosoofiat, René Descartesi, aga ka Arthur Schopenhauerit jpt.
Põhieeldused.
Eksistentsialismi tähtsaimaks autoriks peetakse Jean-Paul Sartre'it. Tema käsitlusest lähtuvalt võib eksistentsialismi peamiseks eelduseks pidada sellele iseloomulikku inimese-käsitlust. Sartre'i käsitlus, mis on kokku võetud tema peateoses "Olemine ja eimiski", on mõjutatud Martin Heideggeri teosest "Olemine ja aeg".
Kui varasemas filosoofias räägiti palju inimese loomusest või tema mõistuslikust olemusest, siis eksistentsialistid vastanduvad sellele arusaamale väites, et inimene on eriline olev, kelle puhul ei eelne tema eksistentsile ehk olemasolule mingit etteantud olemust ega ideed, vaid inimene alles loob selle endale. Asjade, eriti artefaktide puhul eelneb nendele idee, kavand või projekt (prantsuse keeles "le projet"), mille järgi need valmistatakse. Inimene aga pole selline asi, eksistents pole kunagi valmis, kuna puudub mõõdupuu valmisoleku mõõtmiseks, ja on alati ebatäielik, mistõttu pole ka inimene enda jaoks kunagi täielikult haaratav. Sestap ütlevad eksistentsialistid, et inimene on maailma heidetud, ta pole maailmas kunagi päriselt kodus.
Arusaamaga eksistentsist kui inimese olemise viisist vastandutakse varasemale arusaamale inimesest, kui jumala loodud olendist, kellele on sellesama jumala poolt ette antud elu eesmärk ja väärtused, mida taotleda. Kui inimene pole loodud jumala näo järgi ega oma eelnevalt teda määravat olemust, siis on inimene vaba või isegi vabaks neetud ja peab enda olemuse üle otsustamise võtma enese kanda.
Ennast loov otsustamine väljendub valikutes, mida inimene teeb. Inimene saab teha valikuid ainult oma eksistentsi piires, st inimene on vaba valima sellel ajal, mis on tema sünni ja surma vahel, ning need valikud on eksistentsi piires lõplikud, neid saab teha ainult üks kord, iga valik on iseseisev valik inimese olemasolu mingis faasis. Vastavalt arusaamale eksistentsi ainukordsusest ning pinguldatusest sünni ja surma vahele kirjeldavad eksistentsialistid tõelist valikut endaküllasena, mis on ainult inimese enda teha, mis kuulub inimese eksistentsi kindlasse faasi, milles inimene ise otsustab ja vastutab selle valiku eest enda eksistentsi nimel, mida ta on sunnitud looma. Inimene ise visandab või projekteerib enda ja on seega enda-jaoks-olev mitte iseendas-olev.
Vabadus.
Vabadus on seega eksistentsialistide arvates raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus, eksistentsi vabaduse puhul vastutus oma ainukordse olemasolu ja selle endast lähtuva loomise eest. Selle koorma kandmise mõju väljendavad eksistentsialistid selliste mõistetega nagu äng, iiveldus, hirm jne. Selliseid inimese eksistentsi määravaid komplekse, aga nende hulka kuuluvad ka vabadus, armastus jms, nimetavad eksistentsialistid Martin Heideggeri eeskujul ka eksistentsiaalideks, mida eksistentsialistid, eriti Jean-Paul Sartre on püüdnud fenomenoloogiliselt kirjeldada, st lähtuvalt inimese faktilisest maailmas-olemisest mitte mõnest teaduslikult positiivsest või ratsionalistlikust teooriast.
Kuna eksistents ei vasta inimese objektiivsele olemisele, vaid tema isiklikule, subjektiivsele olemasolule ja selle subjektiivsuse kogemise viisile, siis on eksistentsialistide jaoks loomulik elada lähtuvalt subjektiivsusest ning väljendada end subjektiivsust rõhutavatel viisidel, sh kirjanduses, kunstis jne.
Ühiskond.
Sartre'i järgi teeb end eksistentsiaalselt mõistev inimene eetilisi valikuid lähtuvalt heast usust, st ta ei tee oma valikutes kunagi oma eksistentsi suhtes mööndusi. Need, kes põhjendavad oma halbu valikud sellega, et need ei mõjuta midagi, või sellega, et teised teevad ju ka nii — need lähtuvad valikute tegemisel halvast usust ega ole tõelised eksistentsialistid. Viimased teavad, et oma iga oma valikuga valivad nad ühtlasi inimese, st see, missuguseks ma tahan end luua, see saab eeskujuks inimkonnale ning see tahe, mille ma oma isiklikku valikusse panen, teenib ka seda eesmärki, et luua inimest kui sellist. Selles mõttes pole minu valik kunagi ainult mind puudutav, lokaalne, vaid on globaalne. Sartre'i eetiline printsiip sarnaneb Immanuel Kanti kategoorilisele imperatiivile.
Eksistentsialistid panid suurt rõhku sellele, et mõtlemine peab olema seoses tegelikkusega, maailmaga, ühiskonnaga. Eksistentsialistlik mõtleja on sestap angažeeritud (prantsuse keeles "engager") mõtleja, st selline mõtleja, kes rakendab oma mõttetegevust ja viib seda ellu nii seoses oma lähedastega, ühiskonnaga, globaalselt jne.
Paljud eksistentsialistid on tundnud poolehoidu kommunistliku ühiskonnakorralduse suhtes.
Teisi tuntud ideid.
Albert Camus käsitleb end eksistentsiaalselt mõistva inimese suhet ühiskonda, kultuuri.
Inimese käsitlemisel tuleb lähtuda tema täiesti isikupärasest olemisest ehk eksistentsist; inimene seisab pidevalt silmitsi eluliste valikute ning oma olemasolu piiridega (surmaga); elu, mida elatakse oma individuaalsust teadvustamata, on võõrandunud ja absurdne; absurdsust on võimalik leevendada ükskõiksust hüljates, luues ennast ja oma ühiskonda ning kaitstes inimesi elu julmuse eest; absoluutselt vaba on inimene, kes võtab endale täieliku vastutuse: julgeb ise valida ja otsustada.
Kriitikat.
Eksistentsialiste on kritiseeritud, kuna nad jutlustavad individualismi ja relativiseerivad üldkehtivaid väärtusi. On leitud, et eksistentsialistid on moraalitud tegelased, kes salgavad jumalat, muudavad elu kunstiks ega oma mingeid kõlbelisi väärtusi.
Sellistele süüdistustele vastavad eksistentsialistid osutades asjaolule, et inimese vabadusega kaasneb ka vastutus. Kuigi inimene ennast täiesti endaküllaselt ja subjektiivselt loob, siiski on ta sunnitud end looma võimalikult hästi ja ilusti, kuna ta ei saa enda eksistentsi piiratust kogenuna oma loomejõudu raisata — eksistents on ainukordne ja lõppeb surmaga.
Filosoofid on eksistentsialismi kritiseerinud selle poolest, et see lõhestab inimese ja maailma suhet ning polariseerib subjekt-objekt suhte liialt ühe poole, st subjekti kasuks. Seetõttu ei pea end eksistentsialistideks nt Maurice Merleau-Ponty ja Martin Heidegger, kuigi mõlemad on oma mõtlemises tegelenud sarnaste teemadega. Eksistentsialismist mõjutatuna on selle ühekülgset polarisatsiooni püüdnud ületada nt Paul Ricœur.
Mõnikord eristatakse nendel alustel eksistentsialismi ja eksistentsifilosoofiat. Viimane on erinevalt eksistentsi ja subjekti absolutiseerivast "ismist" neutraalselt määratletud filosoofia, mis eksistentsi mõistet teatud otsustaval määral kasutab, kuid pole selles suhtes normatiivne või populistlik (angažeeritud).
Mõjutanud.
Suurem jagu eksistentsialiste on ateistid, kuid on olemas ka kristlikke eksistentsialiste, nt Gabriel Marcel, Karl Jaspers, Martin Buber (ja ka voolu eelkäija Søren Kierkegaard).
Eksistentsialismist on mõjutatud palju kirjanikke, nt Boris Vian, Ernest Hemingway, Eugène Ionesco, Jack Kerouac jt biitnikud, William Faulkner, Iris Murdoch jne. Eksistentsialismist mõjutatud filmirežissööridest võib nimetada Ingmar Bergmanit ja Akira Kurosawat.
Nõukogude Eestis pidasid 1980. aastatel end eksistentsialistideks kõik kohalikud punkarid.
Tänapäev.
Eksistentsialism pole tänapäeval enam selline filosoofiline moevool nagu ta oli Teise maailmasõja ajal ja järel. Eksistentsialistideks on end pidanud paljud kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, muusikud 20. sajandi teisel poolel.
Tänapäeva filosoofiliste moevoolude vaatenurgast, eriti postmodernistlikust perspektiivist on eksistentsialism liiga eesmärgipärane ja positiivne ega vasta globaliseerunud hüperkultuuri eklektilisele elutunnetusele. Seega heidetakse eksistentsialismi inimesekäsitlusele ette sedasama, mida too heitis omal ajal ette varasematele inimese-käsitlustele.
Võib pakkuda, et eksistentsialismiga sarnase rolli on tänapäeva kunstnike-kirjanike seas üle võtnud veelgi radikaalsem inimkäsitlus, mis mõistab inimest lõhestununa ja valikute suhtes huvituna, kuna tal pole mitte mingit eesmärki, mille eest ta peaks vastutama — isegi mitte subjektiivset. Nt Gilles Deleuze'i mõtlemisest lähtuvalt käsitletakse inimest populaarselt kui masinlikku lineaarsetel katkestustel põhinevat olendit, kellel puudub range mina-pilt ning kelle toimimise rutiini sihiks on ühendada ja kombineerida kõike end ümbritsevat selle nimel, et luua midagi uut. Sellist inimest võib iseloomustada skisoidsena.


Eesti teater.
Eesti teater on teater Eestis.
Ajalugu.
Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat "Androslannad". 1784. aastal rajati August von Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789. aastal kõlas eesti keel esimest korda laval (Kotzebue "Isalik ootus"). Esimene kutseline teater oli 1809. aastal avatud Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus "Häbi sel, kes petta tahab".
Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870. aastat, kui Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". 19. sajandi lõpus juhtis Vanemuise teatrit August Wiera, kes eelistas kergeid vaate- ja laulumänge.
Eesti esimene maateatrimaja ehitati 1882. aastal Abram Simoni juhtimisel Toilas.
1906. aastal muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911. aastal Pärnu Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu Estonia ilme määrasid pigem üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter, kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater.
1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas.
1920. ja 1930. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid.
Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja- ja lavapedagoogitööd Voldemar Panso.


Eric Hobsbawm.
Eric John Ernest Hobsbawm (9. juunil 1917 Aleksandria – 1. oktoober 2012 London) oli Briti ajaloolane.
Eric Hobsbawn sündis Egiptuses vene-poola päritolu Briti alama ja Austria alama pojana. Mõlemad vanemad olid juudid. Tema isa nimi oli Leopold Percy Obstbaum, aga vaimuliku vea tõttu sünnitunnistusel sai poja nimeks Hobsbawm. Ta kasvas üles Saksamaal, aga sellegipoolest rääkisid vanemad tema ja ta noorema õe Nancyga inglise keeles. Isa suri 1929 ja ema suri 1931. Kuid ta ei jäänud õega päris ilma peale, sest tema ema õde Gretl ja isa vend Sidney abiellusid omavahel ja lapsendasid Ericu ja Nancy. Nad kõik asusid 1933 elama Suurbritanniasse.
Hobsbawm oli abielus kaks korda. Esimene abielu Muriel Seamaniga kestis 1943–1951 ja sellest sündis poeg Joshua. Teisest abielust Marlene Schwartziga sündisid tütar Julia ja poeg Andy.
Hobsbawm oli pikka aega Suurbritannia Kommunistliku Partei liige, kuni see 1991 tegevuse lõpetas. Ta oli Londoni ülikooli Birkbeck College'i emeriitprofessor ning Briti Akadeemia liige.
Maailmakuulsaks sai ta nelja raamatuga maailma ajaloost: "Revolutsiooniajastu 1789–1848", "Kapitaliajastu 1848–1875", "Impeeriumiajastu 1875–1914" ja "Äärmuste ajastu".
Hobsbawm ei kirjutanud harjumuspärast ajalugu, ei esitanud fakte kronoloogilises järjekorras, vaid küsis põhjuste järele ja otsis seoseid. Ta kasutas rohkesti statistilisi andmeid ja teksti põimitud lühilood isikutest või sündmustest olid osa üldskeemist.
Ajaloolasena oli üks teemasid, millele ta keskendus, kahe samal ajal toimuva revolutsiooni analüüs: poliitiline (Prantsuse revolutsioon) ja tööstusrevolutsioon.
Ta käsitles ka nähtust, millele on andnud nime "sotsiaalne banditism" ning see tähistab olukorda, kus lihtrahvas hakkab austama ühiskonna äärealadel tegutsevaid kurjategijaid, pidades neid (tavaliselt ekslikult) vihatud keskvõimu vastu mässajateks ja revolutsionäärideks (Ned Kelly, Dick Turpin, Billy the Kid, piraadid, vennad Voitkad).
Ta avaldas paljudes ajakirjades artikleid ja esseesid, tegeledes selliste teemadega nagu barbaarsus uusajal, töölisliikumise probleemid ning konflikt anarhismi ja kommunismi vahel. Tema viimased publikatsioonid kandsid pealkirju "Globaliseerumine, demokraatia ja terrorism" (2007), "Impeeriumist" (2008) ja esseekogumik "Kuidas muuta maailma: Marx ja marksism 1840–2009" (2010).


Eduard Ahrens.
Eduard Ahrens (3. aprill 1803 Tallinn – 19. veebruar 1863 Kuusalu) oli baltisaksa päritoluga kirikutegelane ja eesti keele uurija ning korraldaja.
Ta õppis 1811–1819 Tallinna toomkoolis. Tartu Ülikoolis õppis ta aastatel 1820–1823 usuteaduskonnas. Kuid kuna ta oli lõpetamise ajal (1823) liiga noor pastoriameti jaoks (puudus nõutav 25-aastane vanus), siis asus ta aastal 1824 Pikavere mõisa kodu-kooliõpetajaks. Seal tegutses ta umbes 8 aastat, õiendades aastal 1831 Eestimaa konsistooriumi ees eksami pro ministerio, rändas aastal 1832 edasiõppimise eesmärgil Saksamaale, külastas ka Prantsusmaad. Ja asus tagasi tulles uuesti koduõpetajaks Vana-Vigalasse (krahv Sieversi perekonda). Vigala kirikus ta pidas eesti keeles jutlusi.
Kuna Ahrens kutsuti aastal 1837 Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetajaks, siis proovijutluse pidas ta 8. augustil 1837 ja pastoriks ordineeriti ta 12. septembril 1837. Ida-Harju praostiks sai ta märtsis 1860.
Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843. aastal eesti keele grammatika "Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes" ("Tallinnamurdelise eesti keele grammatika"; 2., täiendatud trükk 1853). Selle teose järgi peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireform ajendiks oli püüd kirikukeelt rahvapärastada.
Ahrens märkas kirikuõpetajana rahvakeele ja kirikukeele süvenevat erinevust. 19. sajandi algul olid kirikuõpetajateks enamuses sakslased ja piiblikeel toetus saksa ja ladina keele grammatikale. Ahrens soovis muuta kirikukeelt rahvapärasemaks.
1853 ilmus grammatika teine trükk koos lauseõpetusega. Ahrens tegi ettepaneku minna üle vanalt kirjaviisilt soomepärasele kirjaviisile, mis sobib eesti keele hääldusega paremini. Tema poolt soovitatud uus kirjaviis hakkas levima 1860. aastate teisel poolel.
Ühiskondlikus elus oli Ahrens äge usuvõitleja ja eesti ilmalik kirjandus jäi talle võõraks. Oma keelealase tegevuse peaeesmärgiks pidas Ahrens eesti kirikukeele uurimist ja parandamist.


Enver Hoxha.
thumb
Enver Hoxha [hoodža] (16. oktoober 1908 Gjirokastër Lõuna-Albaanias – 11. aprill 1985 Tirana) oli Albaania poliitiline ja sõjaline juht.
Ta oli Albaania peaminister 1944–1954 ja välisminister 1946–1953. Albaaniat valitsenud kommunistlikku parteid juhtis ta selle asutamisest (1941) kuni oma surmani. See võimaldas tal saada diktaatoriks. Tema võimu all sai poolfeodaalsest Albaaniast tööstusriik, kus ühiskond oli range kontrolli all. Hoxha on tuntud oma poleemika tõttu Nõukogude Liidu Stalini-järgse juhtkonnaga ning Hiinaga.
Noorpõlv.
Enver Hoxha isa oli islamiusku teenistuja (teistel andmetel mõisnik), kes palju aastaid elas emigrandina Ameerikas. Ema oli koduperenaine.
Hoxha lõpetas Korçë Prantsuse lütseumi, mis oli Albaania parim keskkool. 1930 saadeti Hoxha paljude teiste noorte albaanlaste kombel riikliku stipendiumiga Lääne-Euroopasse õppima, nimelt Prantsusmaale Montpellier' ülikooli, kuid ta jättis õpingud pooleli ning suundus Pariisi. Sellepärast kaotas ta oma stipendiumi. Pariisis tekkis tal kontakt Albaania kommunistidega. 1934 läks ta edasi Brüsselisse, kus ta 1934–1936 oli Albaania konsulaadi sekretär ning õppis seal ka juurat. 1936 naasis ta ülikooli lõpetamata Albaaniasse ning temast sai prantsuse keele õpetaja sellessamas lütseumis, kus ta varem oli õppinud.
Kahe maailmasõja vahel mängisid kodumaale naasnud välisüliõpilased tähtsat rolli kommunistlike gruppide loomisel kogu Albaanias. Korçë grupp oli kõige vanem ja kõige paremini organiseeritud. See oli ka ainus grupp, millel oli teatav kontakt töölisklassiga, ja plekksepp oli koos intellektuaalide Hoxha ja Nako Spiruga selle rühma väljapaistev liige.
Hoxha kõrvaldati poliitilise tegevuse pärast riigiteenistusest ja pärast Itaalia sissetungi Albaaniasse 1939 ka õpetajakohalt, sest ta keeldus astumast vastasutatud Albaania Fašistlikku Parteisse. Hoxha avas siis Tiranas tubakakaupluse, mis sai peagi kommunistliku rakukese kooskäimiskohaks.
Kommunistide võimuletulek.
Kui Josip Broz Tito emissarid võtsid novembris 1941 initsiatiivi Albaania lõhenenud kommunistide gruppe ühendava organisatsiooni loomiseks, valiti Hoxha uue põrandaaluse partei (Albaania Kommunistliku Partei, aastast 1948 Albaania Tööpartei) ajutiseks peasekretäriks. Hoxha nimetati partei Keskkomitee sekretäriks ja Rahvusliku Vabastusliikumise (LNC; "Levizja Nacional Clirimtare") poliitiliseks komissariks. Selles liikumises domineeris Albaania Kommunistlik Partei.
Rahvuslik Vabastusarmee võitles Saksa vägede ning Albaania fašistlike ja feodalistlike vägede vastu.
Mais 1944 moodustati Rahvusliku Vabastusliikumise (mis oli ümber nimetatud Rahvuslikuks Vabastusrindeks) baasil ajutine valitsus, kus Hoxha oli peaministriks. Samal ajal sai ta kindralkoloneliks ja Rahvusliku Vabastusrinde ülemjuhatajaks. Hoxha jäi Albaania esimese kommunistist peaministrina võimule 1954. aastani, täites ka teisi ametikohti, kuid jäi Albaania Kommunistliku Partei (hiljem Tööpartei) juhina riigi tegelikuks juhiks.
1944. aasta oktoobriks oli Rahvuslik Vabastusrinne saavutanud kontrolli kogu Albaania üle. Vaevalt kolm aastat pärast loomist oli Albaania Kommunistlik Partei Rahvusliku Vabastusrinde kaudu võimule tulnud. Kolmveerand partei liikmetest olid väikekodanliku päritoluga intellektuaalid, kes olid saanud hariduse põhiliselt välismaal. Hoxha oli niisuguste intellektuaalide tüüpiline esindaja.
Hoxha võimuletulek.
Juba enne seda, kui Albaania Kommunistlik Partei võimule tuli, puhkes parteis äge fraktsioonivõitlus Hoxha juhitud intellektuaalide ja Koçi Xoxe juhitud proletaarsema päritoluga liikmete vahel. Xoxe kritiseeris Hoxhat selle eest, et ta soosib intellektuaale ja diskrimineerib proletaarlastest liikmeid. Samuti kritiseeris ta Hoxha Lääne-orientatsiooni, sest Hoxha oli sisse seadnud diplomaatilised suhted Itaaliaga. Hoxha oli ilmselt teinud seda selleks, et Jugoslaavia tugevale mõjule Albaanias oleks vastukaal. Jugoslaavia oli väga valvas Albaania Kommunistliku Partei intellektuaalidest juhtkonna suhtes ning toetas Xoxet ja proletaarset tiiba. On alust arvata, et Xoxe püüdis julgeolekupolitsei juhina isoleerida Hoxhat ja intellektuaale partei juhtkonnas kuni Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu vahelise lõheni 1948. Xoxe pooldas ka Balkani Föderatsiooni loomist, kus Albaania pidi osalema. Ka Stalin oli algul seda plaani toetanud. Hoxha oli küll Balkani Föderatsiooni vastane, ent mitte avalikult nagu Nako Spiru. Kui Jugoslaavia ei oleks Kominformist välja heidetud, siis oleks tõenäoliselt Xoxe likvideerinud Hoxha, mitte ümberpöördult. Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu suhete katkemine juunis 1948 andis Hoxhale ajendi Nõukogude Liidu toel vabaneda Xoxest ja hävitada proletaarse tiiva. Xoxe arreteeriti 1949, mõisteti salajasel kohtuprotsessil Tito agendina süüdi ja lasti maha. Puhastused jätkusid 1951. aastani välja. Hoxha lähenes Nõukogude Liidule ja Jossif Stalinile, keda ta imetles kogu elu.
1954 loovutas Hoxha peaministri ametikoha Mehmet Shehule, kuid säilitas positsiooni partei keskkomitee esimese sekretärina.
Hoxha poliitika pärast võimu kindlustamist.
Pärast vabanemist Itaalia ja Saksa okupatsioonist toimusid Albaania ühiskonnas ja majanduses revolutsioonilised muutused. Türgi impeeriumi ajast säilinud feodaalsuhted kaotati: maa võeti rikastelt maaomanikelt ära ning põllumajandus kollektiviseeriti. Albaania toitis lõpuks ennast peaaegu ise ära. Samal ajal arendati tööstust, mida varem peaaegu ei olnud, nii et 1980. aastateks moodustas tööstus üle poole rahvuslikust koguproduktist. Elekter toodi igasse maarajooni, nakkushaigused saadi kontrolli alla ning kirjaoskamatus likvideeriti.
Neid saavutusi saatis julm stalinlik taktika. Tööpartei režiim vangistas, hukkas ja küüditas tuhandeid maaomanikke, hõimujuhte, islami ja kristlikke vaimulikke, kollektiviseerimisele vastu hakanud talupoegi ning parteiametnikke ja nende perekondi. Albaaniast sai totalitaarne riik, kus poliitilised ja inimõigused olid jalge alla tallatud. Alles 1992 vabastati poliitvangid ja võimude metsikused said teatavaks.
Hoxha sotsiaal- ja majanduspoliitika, mis keelustas isegi eraautod, pidurdas Albaania arengut. Mõnes piirkonnas kollektiviseeritud põllumajandust isegi ei mehhaniseeritud. Hoolimata toiduainete tootmise saavutustest ja industrialiseerimisest sai Albaaniast 1980. aastateks Euroopa madalaima elatustasemega riik, kuid Hoxha isolatsionistlik poliitika võimaldas paljudel albaanlastel arvata, et tegemist on kõige õitsvama riigiga Euroopas.
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 20. kongressil kuulutas Nikita Hruštšov välja uue kursi, mis ei olnud Enver Hoxhale vastuvõetav. Küsimus ei olnud ainult Stalinis, vaid eelkõige poliitikas Ameerika Ühendriikide ja ülemaailmse imperialismi suhtes ning hegemonistlikes tendentsides sotsialistlike riikide suhtes.
Hruštšovi lähenemiskatse Jugoslaaviale 1955 kätkes Hoxhale isiklikult suurt ohtu, eriti sellepärast, et Hruštšov käis peale, et Xoxe rehabiliteeritaks, ja Hoxha tugev positsioon Albaania Kommunistlikus Parteis tulenes lõhest Jugoslaaviaga.
Sellised sammud Nõukogude Liidu poolt, kellega Albaania oli lähedastes suhetes ja kellelt ta oli 1948 vastu võtnud ulatuslikku abi, tugevdas Albaania Tööpartei sees Hoxha-vastast opositsiooni. Aga Hoxha ei tahtnud ega saanud muuta oma poliitilist joont, ohustamata oma positsiooni. Poliitilised vastuolud parteis lahendati puhastuste teel 1955 ja 1956 ning Hoxha poliitiliste vastaste hukkamise abil.
Kui Nikita Hruštšov 1956 hülgas Stalini liialdused, sattus Hoxha oma stalinistliku joonega Euroopas üha suuremasse isolatsiooni ning orienteerus Hiinale. 1950. aastate lõpupoole Nõukogude abi vähenes ja Albaania hakkas saama majandusabi Hiinalt. 1960 toetasid albaanlased avalikult hiinlasi Rumeenia Kommunistliku Partei kongressil Bukarestis ning Nõukogude Liidu ja Albaania suhted üha halvenesid. Nõukogude Liit proovis sel perioodil toetada Albaania Kommunistliku Partei Nõukogude-meelset fraktsiooni ning osales ettevalmistustes Hoxha-vastases relvastatud riigipöördes. Riigipööre hoiti ära ning mais 1961 leidis Tiranas aset avalik protsess, kus mitut väljapaistvat poliitikut ja ohvitseri süüdistati osavõtus Albaania Tööpartei juhtkonna vastases vandenõus. Kõik tunnistasid üles ja mõisteti süüdi. Viis inimest hukati. 81 kommunistliku ja töölispartei nõupidamisel Moskvas tegi Hoxha 16. novembril 1960 avalikuks oma süüdistused Nõukogude Liidu uue kursi vastu.
Pärast seda ei olnud Hoxha positsioon Albaanias enam ohustatud ning ta asus Hiina ja Nõukogude Liidu vahelises tülis kindlalt Hiina poolele. Hoxha oli oma seisukohad Hruštšovile avaldanud juba detsembris 1956 ja aprillis 1957 Moskvas, mais 1959 Tiranas ja jaanuaris 1960 Moskvas, kuid ei olnud esitanud neid avalikult. 1961 katkestas Albaania suhted Nõukogude Liiduga. Stalini-järgne Nõukogude Liit kuulutati revisionistlikuks ja sotsiaalimperialistlikuks.
Hoxha suhted maoistidega ei olnud siiski täiesti sujuvad. Neil olid erinevad arusaamad "pikast rahvasõjast". Mao Zedong ja tema järgijad rõhutasid, et talurahvamaades peab ülestõus linnas toimuma revolutsioonilise sõja viimastes staadiumides ja seni käib sõda maal. Hoxha aga rõhutas, et linnu ei tohi jätta viimaseks, vaid tegevus peab käima linnas ja maal üheaegselt. Kui revolutsioonilised liikumised said hoo sisse suure maaelanikkonnaga Ladina-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias, olid need küsimused "hoxhaistide" ja maoistide vaheliste ägedate vaidluste keskmes.
Kui Hiinas oli käimas kultuurirevolutsioon, vallandas Hoxha Albaanias revolutsioonikampaaniad. Neil oli küll palju väiksem ulatus kui Hiinas ja partei ei kaotanud kontrolli sündmuste üle. Hoxha sai ka märkimisväärse isikukultuse objektiks, kuigi see ei omandanud kunagi nii suurt ulatust nagu Mao Zedongi kultus Hiinas. Sel ajal ütles Hoxha ühe ateismikampaania käigus, et albaanlase jaoks on ainsaks usuks "albanism". See ütlus sobib ka iseloomustama poliitikat, mida Hoxha üle 45 aasta jooksul ajas riigi ainupartei juhina. Hoxha joon oli äärmuslikult natsionalistlik, mis eriti väljendus suhetes Jugoslaaviaga. Suhted Jugoslaaviaga määrasid majandus- ja poliitilised suhted teiste maadega.
1967. aastal, kui Mao Zedongi kultuurirevolutsioon oli Hiinas haripunktis, kuulutas Hoxha Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks.
Isolatsioonipoliitika ja surm.
Suhted Hiinaga muutusid pingelisemaks sedamööda, kuidas kasvas Mao Zedongi isikukultus, Hiina lähenes Ameerika Ühendriikidele ja teistele kapitalistlikele riikidele ning Hiina rahvusvaheline mõju suurenes. Pärast Mao Zedongi surma 1976, sellele järgnenud vasakpoolsete kaotust Hiina parteisiseses võitluses ja Hiina veel suuremat lähenemist Läänele Albaania ja Hiina suhted jahenesid 1977–1978 ning Hoxha katkestas viimaks 1978 suhted Hiinaga. Samal aastal avaldas ta raamatu "Imperialism ja revolutsioon", kus ta väitis, et Mao Zedong ei olnud marksist-leninlane ning et Hiinas ei olegi marksiste-leninlasi. Sellest ajast peale sulgus Albaania iseendasse, sest Hoxha oli kõikidest liitlastest lahti öelnud. Hoxha kuulutas, et Albaania mitte ainult ei saa oma jõududega eeskujulikuks sotsialistlikuks vabariigiks, vaid Albaania on ainus alles jäänud sotsialistlik riik maailmas.
1973 oli Enver Hoxhal südamerabandus ning kuigi ta sellest rahuldavalt paranes, hakkas tema aktiivsus sellest ajast kahanema. 1980. aastatel Hoxha tervislik seisund halvenes: ta põdes suhkurtõbe ning 1983 ja 1984 tabas teda ajuisheemia.
1981 tõmbus Hoxha aktiivsest poliitikast tagasi, kuid enne seda viis ta läbi puhastuse, milles mitu juhtivat parteiliiget ja valitsusametnikku hukati. Vaidluse käigus Albaania juhtkonnas sooritas peaminister Mehmet Shehu detsembris 1981 väidetavalt enesetapu (või mõrvati). Valitsusohjad anti üle Hoxha protežeele Ramiz Aliale, kes pärast Hoxha surma 1985 südamerabanduse tagajärjel (kaks päeva enne surma langes Hoxha koomasse) tuli võimule.
Ramiz Alia ajal nii sise- kui ka välispoliitika lõdvenesid. Samal ajal kui kommunistlike parteide võim nõrgenes kogu Ida-Euroopas, loobus Albaania 1990 üheparteisüsteemist ja Albaania Tööpartei, mis oli reformitud Sotsialistlikuks Parteiks, kaotas valimised.
Enver Hoxha maeti Rahvuse märtrite kalmistule, kuid 1990 kaevati tema surnukeha sealt välja ning maeti ümber Sharra Rahvakalmistule. Punasest marmorist hauakivi tehti ümber Teises maailmasõjas Albaania pinnal langenud Briti sõdurite mälestuskiviks. Hoxhat hakati nimetama diktaatoriks.
Enver Hoxha lesk mõisteti 11 aastaks vangi süüdistatuna 300 dollari omastamises, kuid vabastati 5 aasta pärast.
Enver Hoxha poeg Ilir Hoxha arreteeriti 1995 intervjuu pärast, milles ta rääkis oma isast. Teda süüdistati rahvusliku ja rassilise vaenu õhutamises ning ta mõisteti üheks aastaks vangi. Ilir Hoxha mälestused oma isast, mis teda täielikult õigustavad, avaldati Tiranas 1998. Poeg nimetab oma isa täielikuks demokraadiks.


Euroopa.
Euroopa on maailmajagu ja looduslik-kultuuriline regioon, mis hõlmab Euraasia mandri poolsaaretaolise lääneosa.
Loodusgeograafilist Euroopat piiravad põhjast Põhja-Jäämere ääremered, läänest ja lõunast Atlandi ookean ning selle osad. Euroopa ja Aasia piir on tinglik ja üheselt määratlemata. Idas moodustavad piiri Uurali mäed (kas idajalam või veelahe), edasi lõuna poole kas Uurali või Jembi jõgi Kaspia mereni ning kas Kuma-Manõtši nõgu Aasovi mereni või Suur-Kaukasuse Peaahelik.
Euroopa pindala on ligikaudu 10,2 miljonit ruutkilomeetrit ning rahvaarv umbes 733 miljonit. Euroopa rahvastik moodustab 11% kogu maailma rahvastikust.
Liigendus.
Sügavale maismaasse lõikuvate merede (Vahemeri, Läänemeri) ja lahtede tõttu on Euroopa rannajoon väga liigendatud, poolsaared (Skandinaavia, Pürenee, Balkan) ja saared (Briti saared, Island, Novaja Zemlja, Franz Josephi maa, Teravmäed) hõlmavad kolmandiku Euroopa pindalast.
Pinnamood.
Euroopa on madal ja valdavalt tasane. Idaosas laiub ulatuslik Ida-Euroopa lauskmaa, loodes asuvad Fennoskandia tasandikud ja platood, mida läänest äärestab vana Skandinaavia mäestik. Suure osa Kesk-Euroopast hõlmavad vanad kulunud keskmäestikud (Tšehhi massiiv, Reini Kiltkivimäestik, Keskmassiiv). Neist lõuna pool paikneb noorte kurdmägede vööde: Euroopa kõrgeim mäestik Alpid (kõrgeim tipp Mont Blanc, 4808 m), Karpaadid, Püreneed, Apenniinid ja Stara planina. Mägede vahel asub madalikke (Lombardia ehk Po, Kesk- ja Alam-Doonau madalik) ning kiltmaid (Meseta Pürenee poolsaarel). Islandil ja Lõuna-Euroopas on tegevvulkaane ning esineb maavärinaid.
Kliima.
Suures osas Euroopast valitseb paraskliima, mis läänes on pehme ja mereline, idaosas karmim, kuivem ja kontinentaalsem. Põhja- ja Lääne-Euroopa kliimat mõjutab soe Põhja-Atlandi hoovus, mistõttu talved on Põhja-Euroopas tunduvalt soojemad kui samadel laiustel Aasias ja Põhja-Ameerikas. Põhja-Jäämere rannikul ja saartel on lähisarktiline ja arktiline, Lõuna-Euroopas seevastu lähistroopiline vahemereline kliima.
Siseveekogud.
Enamik jõgesid (Doonau, Dnepr, Rein) kuulub Atlandi ookeani valgalasse, pikim jõgi Volga (3530 km) voolab Kaspiasse ning tema vesi maailmamerre ei jõua.
Järverohked piirkonnad on Põhja-Euroopa, eriti Fennoskandia (seal asuvad näiteks Laadoga, Äänisjärv ja Vänern), Poola ja Põhja-Saksa madalik ning Alpid.
Taimestik.
Looduslikku taimkatet on säilinud mägedes, metsa- ja tundravööndis ning kõrbes. Stepid on põlluks haritud.
Maavarad.
Euroopas leiduvatest maavaradest on ülemaailmselt tähtsad rauamaak, boksiit, pruun- ja kivisüsi, kaali- ja keedusool, elavhõbe, nafta ja väävel.
Rahvastik.
Euroopas kõneldakse kõige rohkem slaavi, germaani ja romaani keeli.
Majandus.
Tiheda asustuse, rikkalike ja mitmekesiste maavarade, küllaltki soodsate loodusolude ning kauaaegse avatuse tõttu uutele tehnoloogiatele on Euroopa kujunenud üheks maailma tähtsaimaks majanduspiirkonnaks.
ÜRO liigitus.
ÜRO liigituse järgi jagatakse Euroopa neljaks regiooniks. Nad on Põhja-, Lääne-, Ida- ja Lõuna-Euroopa. Kesk-Euroopa ÜRO liigituses puudub.
Eesti kooliõpikud.
Eesti kooliõpikud ei ole Euroopa regioonideks jaotamisel järjepidevad. Hetkel käibivad 9. klassi õpikud pakuvad järgmist jaotust. Kirjastuse Avita oma eristab Euroopas Põhjamaad, Atlandi maad, Vahemere maad, Kesk-Euroopa, Ida-Euroopa ja Taga-Euroopa. Regioonide piirid on õpikute autoritel paigutatud jooksma mööda riigipiire. Kirjastuse Koolibri õpiku Euroopas on Põhja-Euroopa, Lõuna-Euroopa, Vahe-Euroopa, Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa. Erinevalt eelmisest on Koolibri õpiku autorid välja toonud sisemisi erinevusi mitmes Euroopa riigis – Hispaania, Itaalia ja Suurbritannia põhjapoolseid alasid peetakse lõunapoolsetest sedavõrd erinevateks, et paigutatakse teise regiooni.
Alljärgnevad kaardid näitavad Euroopa jagamist regioonideks Eestis taasiseseisvumisjärgselt ilmunud geograafia põhikooli õpikuis.


Eesti kaitsealade loend.
"Siin on loetletud Eesti kaitsealad (rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad ehk looduspargid, kaitsealused pargid, kaitsealused puistud, hoiualad ja kohaliku omavalitsuse objektid). Nimestik kajastab ka Eesti kaitsealuseid üksikobjekte. Loe ka Eesti looduskaitsest üldiselt.
31. detsembri 2010 seisuga oli Eestis kokku 3565 kaitstavat loodusobjekti, nendest: 131 looduskaitseala, 150 maastikukaitseala, 5 rahvusparki, 116 vana ehk uuendamata kaitsekorraga ala, 537 parki ja puistut, 344 hoiuala, 1073 püsielupaika, 14 kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavat loodusobjekti, 1197 kaitstavat looduse üksikobjekti.
__NOTOC__
Viited.
Kaitsealad


Euroopa Liit.
Euroopa Liit 1. jaanuarist 2007
Euroopa Liit on põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 27 liikmesriiki. Euroopa Liidul on nii valitsustevahelise kui ka rahvusülese organisatsiooni elemente.
Euroopa integratsiooni alguseks peetakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamist 1951. aastal ning Rooma Lepingute sõlmimist 1957. aastal Belgia, Hollandi, Itaalia, Luksemburgi, Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Rangemalt võttes rajati Euroopa Liit 1993. aastal Maastrichti lepinguga.
Euroopa Liidu riikide ühtlustatud seadusandlus peab tagama kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise Euroopa Liidu piires. Seitseteist liikmesriiki on võtnud tarvitusele ühisvaluuta euro.
Euroopa Liidu liikmesriigid on Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Itaalia, Iirimaa, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Suurbritannia, Taani, Tšehhi, Ungari.
1945–1958.
9. mail 1950 pani Robert Schuman aluse Euroopa Liidule esitades solidaarsusel põhineva Euroopa ühendamise idee, mis nägi ette Teise maailmasõja järgse Euroopa ühinemist. Schumani deklaratsiooniga tehti ettepanek luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), mis sai tegelikkuseks 18. aprillil 1951. aastal sõlmitud Pariisi lepinguga. Seega Euroopa lõimumisprotsessi alguseks võibki lugeda 1951. aastat, mil sõlmiti Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (leping jõustus 1952). Rahu nimel ühinesid kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Selle sammuga allutati söe- ja terasetootmine ühisele organile, et muuta sõjapidamine nimetatud riikide vahel praktiliselt võimatuks. Eesmärk oli kindlustada rahu võitjate ja võidetute vahel Teise maailmasõja järgses Euroopas ning ühendada nad võrdsete partneritena, kes teevad koostööd ühistes institutsioonides.
Koostöö erinevates valdkondades laienes veelgi, kui 25. märtsil 1957 allkirjastati Roomas Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) asutamislepingud. EMÜ tähendas ulatuslikumat ühist turgu, hõlmates suurel arvul kaupu ja teenuseid. Tollimaksud kaotati täielikult 1. juulil 1968 ja samal kümnendil töötati välja ühine poliitika, eelkõige kaubandus-, põllumajanduspoliitika. ESTÜ, EMÜ ja EURATOM olid eri organisatsioonid. Et aga neisse kuulusid samad riigid ja neil olid ühised juhtorganid, kutsuti neid Euroopa Ühendusteks.
1958–1973.
Ettevõtmine oli sedavõrd edukas, et Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik otsustasid ühendusega liituda. Esimene laienemine, mis kasvatas liikmete arvu kuuelt üheksale, toimus 1973. aastal. Samal ajal hakati rakendama uut sotsiaal- ja regionaalpoliitikat ning 1975. aastal asutati Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF).
1973–1993.
1979. aasta juuni tähendas Euroopa Ühendusele olulist edasiminekut – toimusid esimesed otsesed ja üldised Euroopa Parlamendi valimised. Valimisi korraldatakse iga viie aasta järel.
1981. aastal liitus ühendusega Kreeka, 1986. aastal järgnesid Hispaania ja Portugal. Sellega suurenes ühenduse kohalolek Lõuna-Euroopas ja muutus pakiliseks vajadus laiendada piirkondliku abi programmide ulatust.
1980ndate alguse ülemaailmne majanduslangus tõi kaasa europessimismi laine. Uus lootus tärkas, kui Jacques Delors’i juhitud Euroopa Komisjon avaldas 1985. aastal valge raamatu, mis seadis paika ajakava ühisturu kujundamise lõpuleviimiseks 1. jaanuariks 1993. Ühendus kinnitas selle auahne eesmärgi ühtses Euroopa aktis, mis allkirjastati 1986. aasta veebruaris ning mis jõustus 1. juulil 1987. Berliini müüri langemine 1989. aastal muutis jõuliselt Euroopa poliitilist kujunemist. See päädis Saksamaa taasühinemisega 3. oktoobril 1990 ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vabanemisega Nõukogude Liidu kontrolli alt. NSV Liit lagunes 1991. aasta detsembris.
Samal ajal pidasid liikmesriigid läbirääkimisi uue Euroopa Liidu lepingu üle, mille Euroopa Ülemkogu (koosneb liikmesriikide presidentidest ja/või peaministritest) võttis vastu 1991. aasta detsembris Maastrichtis. Leping jõustus 1. novembril 1993. Lepinguga lisati senisesse süsteemi uusi valitsustevahelise koostöö vorme ning loodi Euroopa Liit (EL).
1993–.
1. jaanuaril 1995 viis Euroopa uudne dünaamilisus ja geopoliitilised muutused veel kolm riiki – Austria, Rootsi ja Soome liitumisele. Selleks ajaks oli Euroopa Liit seadnud uue sihi – luua ühisraha. 1999. aastal võeti euro kasutusele sularahata tehingutes ning kolm aastat hiljem tuli euro paberraha ja müntidena käibele 12 Euroopa Liidu riigis (eurotsoonis). Nüüdseks on euro USA dollari kõrval üks maailma juhtivaid valuutasid, mida kasutatakse maksete tegemisel ja reservide loomisel.
Praegu tuleb eurooplastel lahendada üleilmastumisega seotud probleeme. Uued tehnoloogiad ja Interneti plahvatuslik areng muudavad maailma majandust, kuid toovad kaasa ka sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. 2000. aasta märtsis võttis Euroopa Liit vastu Lissaboni strateegia, mis peab tagama Euroopa majanduse ajakohastamise ja liidu eduka konkureerimise maailmaturul selliste oluliste tegijatega nagu USA ja uued tööstusriigid. Lissaboni strateegia hõlmab innovatsiooni ja investeeringute edendamist ning Euroopa haridussüsteemide ajakohastamist, et viia need vastavusse infoühiskonna vajadustega. Samal ajal avaldavad tööpuudus ja pensionikulude kasv survet liikmesriikide majandusele, mis teeb reformimise vajaduse veelgi ilmsemaks. Valijad nõuavad üha sagedamini, et valitsus leiaks nendele muredele praktilise lahenduse.
Vaevalt oli Euroopa Liidu liikmete arv suurenenud viieteistkümneni, kui algasid ettevalmistused uueks enneolematu ulatusega laienemiseks. 1990ndate keskel koputasid Euroopa Liidu uksele endised nõukogude bloki liikmed (Bulgaaria, Poola, Rumeenia ja Slovakkia, Tšehhi Vabariik, Ungari), kolm Balti riiki, kes olid olnud NSV Liidu poolt okupeeritud (Eesti, Läti ja Leedu), lisaks üks endine Jugoslaavia Vabariigi maa (Sloveenia) ning kaks Vahemere riiki (Küpros ja Malta).
Euroopa Liit tervitas võimalust aidata kaasa Euroopa stabiliseerimisele ning lubada ka nendel uutel demokraatlikel riikidel saada kasu Euroopa lõimimisest. Ühinemisläbirääkimised kandidaatriikidega algasid 1997. aasta detsembris. Euroopa Liidu laienemine 25 liikmesriigini toimus 1. mail 2004. aastal, kui liiduga ühines kümme kandidaati kaheteistkümnest. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid 1. jaanuaril 2007. aastal.
Lissaboni strateegiat asendab tänapäeval Euroopa Liidu uus strateegia „Euroopa 2020. aastal”. Antud strateegia on loodud jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks ning selleks, et aidata Euroopal taastuda majanduskriisist, mis on maailma tabanud alates 1930. aastatest.
Kõnealune 21. sajandi Euroopa sotsiaalse turumajanduse visioon põhineb Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahelisel partnerlusel.Kui liikmesriigid seavad riiklikke eesmärke, määratlevad takistusi majanduskasvu saavutamisel ning kehtestavad poliitika probleemide lahendamiseks, siis komisjon hindab nende edusamme, esitab poliitikat käsitlevaid ettepanekuid ning töötab välja algatusi jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks ELi tasandil.
Rahvastik.
27 liikmesriigi summaarne rahvaarv oli 2011. aasta algul 502,5 miljonit, 2010. aasta algul 501,1 miljonit ja 2009. aasta algul 499,7 miljonit.
Euroopa Liidu keeled.
Euroopa Liidus on 23 ametlikku ja töökeelt. Need on: bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel.
Esimene ühenduse õigusakt, millega määrati kindlaks ametlikud keeled, võeti vastu 1958. aastal. Sellega kehtestati ühenduse ametlikeks ja töökeelteks hollandi, itaalia, prantsuse ja saksa keel, mis olid tol ajal liikmesriikides räägitavad keeled. Alates sellest ajast on vastavalt riikide ühinemisele ELiga kasvanud ka ametlike ja töökeelte arv. Ametlikke keeli on siiski vähem kui liikmesriike, kuna mitmes riigis räägitakse sama keelt. Näiteks Belgias on ametlikud keeled hollandi, prantsuse ja saksa keel, ning Küprosel räägib enamus inimesi kreeka keelt, mis on ka sealne ametlik keel.
Rahanduskoostöö ajalugu.
1971. aastal otsustasid Ameerika Ühendriigid lõpetada dollari ja kulla ametliku hinna sidumise fikseeritud kursiga, mis oli pärast Teist maailmasõda taganud rahalise stabiilsuse maailmas. Sellega kaotati fikseeritud vahetuskursside süsteem. Selleks, et luua oma rahaliit, sekkusid ELi liikmesriigid kooskõlastatult valuutaturgude toimimisse, et vältida Euroopa valuutade vahelisi üle 2,25% suuruseid kursikõikumisi.
ERSist saab EMU.
Pärast Saksamaa taasühinemist ja Euroopas vääringutele uuesti tekkinud surve tõttu lahkusid Itaalia liir ja Inglise nael 1992. aastal ERSist. 1993. aasta augustis otsustasid ERSi riigid ajutiselt tõsta lubatud kursikõikumise määra 15%-ni. ELi vääringute vahetuskursside suure kõikumise ja vääringute konkureerimisest tuleneva devalveerimise vältimiseks otsustasid liikmesriikide valitsused luua rahaliidu ja võtta kasutusele ühisraha.
1989. aasta juunis Madridis toimunud Euroopa Ülemkogul võtsid liikmesriikide juhid vastu majandus- ja rahaliidu loomise kolmeetapilise kava. Sellest sai osa 1991. aasta detsembris Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Maastrichti lepingust, millega loodi Euroopa Liit.
Majandus- ja rahaliit (EMU).
Kolmandas etapis, 1. jaanuaril 1999. aastal võeti 11 riigis kasutusele euro, millest sai Austria, Belgia, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Luksemburgi, Madalmaade, Prantsusmaa, Portugali, Saksamaa ja Soome ühisraha. (Kreeka ühines 1. jaanuaril 2001. aastal). Sellest hetkest alates võttis Euroopa Keskpank üle EMI kohustused ja hakkas vastutama rahapoliitika eest, mida määratletakse ja rakendatakse eurodes.
1. jaanuaril 2002. aastal tulid nimetatud kaheteistkümnes riigis käibele euro paberraha ja mündid. Riiklikud vääringud kõrvaldati käibelt kaks kuud hiljem. Sellest ajast alates on eurotsooni riikides, kus elab enam kui kaks kolmandikku ELi elanikest, sularahatehingute ja pangaülekannete tegemisel ainsaks seaduslikuks maksevahendiks euro.
Stabiilsuse ja kasvu pakt.
1997. aasta juunis võttis Euroopa Ülemkogu vastu stabiilsuse ja kasvu pakti. Stabiilsuse ja kasvu pakt on eeskirjadel põhinev raamistik, mille eesmärk on majandus- ja rahaliitu (EMU) kuuluvate riikide eelarvepoliitika kooskõlastamine. Pakt võeti vastu, et seada korda riikide rahandus, mis on EMU nõuetekohase toimimise oluline tingimus. Pakt koosneb ennetavast ja korrigeerivast osast. Sellega kohustuti tagama pidev eelarve stabiilsus ja nähti ette trahvi määramise võimalus igale eurotsooni riigile, kelle eelarvepuudujääk ületas 3%. Hiljem leiti, et pakti nõuded on liiga ranged ning pakti muudeti 2005. aasta märtsis.
Eurogrupp.
Eurogrupp on eurotsooni riikide rahandusministrite mitteametlik kohtumispaik. Kõnealuste kohtumiste eesmärk on tagada eri riikide majanduspoliitika parem kooskõlastatus, jälgida eurotsooni riikide eelarve- ja rahanduspoliitikat ning esindada eurot rahvusvahelistel rahandusfoorumitel.
Uued liikmesriigid ja EMU.
Kõik ELi uued liikmesriigid kavatsevad võtta euro kasutusele pärast vastavate tingimuste täitmist. 2004. aastal ELiga liitunud riikidest oli Sloveenia esimene, kes täitis kõik nõutud tingimused ja ühines euroalaga 2007. aastal. Sloveeniale järgnesid Küpros ja Malta 2008. ning Slovakkia 2009. aastal.
Euro.
Euro tuli kontorahana kasutusse 1.01.1999 üheteistkümnes Euroopa Liidu liikmesriigis. Alates 1. jaanuarist 2002 on käibel ka euro sularaha. Euro on seaduslik maksevahend seitsmeteistkümnes ELi liikmesriigis, kuues muus Euroopa riigis ning sellistel territooriumitel ja saartel, mis kuuluvad mõnele euroala liikmesriigile või on sellega seotud.
Euroala liikmesriigid: Belgia, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Austria, Portugal, Soome, Küpros, Malta, Sloveenia, Slovakkia ja Eesti.
Euroopa riigid, kus kasutatakse eurot: Monaco, San Marino ja Vatikani Linnriik, Andorra, Montenegro ja Kosovo.
Ülemeredepartemangud, -territooriumid ja -saared, mis kuuluvad euroala riikidele või on nendega seotud: Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Mayotte, Réunion, Saint-Pierre ja Miquelon ning Prantsuse Antarktilised ja Lõunaalad.
Majanduskasv ja tööhõive.
Euroopa Liidu ühiskondlikeks prioriteetideks on majanduskasv ja tööhõive. Vastuseks globaliseerumisele kavatseb Euroopa Liit muuta Euroopa majanduse konkurentsivõimelisemaks (side-, teenuste- ja energeetikasektori liberaliseerimine). Samuti toetab Euroopa Liit liikmesriikide reformikavasid, lihtsustades „parimate tavade“ levitamist, soovib saavutada kooskõla majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamise vajaduse ning Euroopa arengumudelis kesksel kohal olevate sotsiaalse ühtekuuluvuse ja säästva arengu eesmärkide vahel.
Eelarveperioodil 2007–2013 eraldatakse ELi tõukefondidest rohkem vahendeid koolitusele, uuendustegevusele ja teadusuuringutele.
Lissaboni protsess.
1990ndate aastate alguses toimus kaks suurt muutust, mis mõjutasid kogu maailma ja sealhulgas ka Euroopa majandust ja igapäevaelu. Üks oli majanduse globaliseerumine, sest riigid hakkasid majanduslikult üksteisest üha rohkem sõltuma. Teine oli tehnika revolutsioon, sealhulgas Interneti ning uute info- ja sidetehnoloogiate kasutuselevõtmine.
Et konkureerida USA ja teiste suurriikidega, vajas Euroopa majandus põhjalikku kaasajastamist. 2000 aasta märtsis Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogul püstitati uus eesmärk: saada 2010. aastaks „maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, mida iseloomustaks jätkusuutlik majanduskasv, paremate ja suurema arvu töökohtade loomine ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus”.
Euroopa Ülemkogul lepiti kokku kõnealuse eesmärgi saavutamise üksikasjalikus strateegias. Lissaboni strateegia hõlmab mitmeid valdkondi, näiteks teadusuuringuid, haridust, kutseharidust, Interneti kättesaadavust ja e-ettevõtlust. Strateegia käsitleb ka Euroopa sotsiaalkindlustussüsteemide reformi. Need süsteemid on üks Euroopa suurimaid varasid, sest nad võimaldavad meie kodanikel kohaneda vajalike struktuuriliste ja sotsiaalsete muutustega. Neid süsteeme tuleb siiski ajakohastada, et nad oleksid jätkusuutlikud ja et nendest saaksid kasu ka tulevased põlvkonnad.
Euroopa Ülemkogu tuleb kokku igal kevadel, et teha kokkuvõtteid Lissaboni strateegia rakendamisel saavutatust.
Keskendumine majanduskasvule ja tööhõivele.
2006. aasta kevadel toimunud Euroopa Ülemkogul ei varjatud asjaolu, et kuus aastat pärast algatamist on Lissaboni protsessi tulemused vasturääkivad. Otsustati lahendada paljudes ELi liikmesriikides jätkuvalt esinev suure tööpuuduse probleem ja seada ELi tähelepanu keskmesse majanduskasv ning tööhõive. Selleks, et suurendada majanduse tootlikkust ja sotsiaalset ühtekuuluvust, peab Euroopa järjekindlalt keskendama oma jõupingutused majandustulemuste, uuendustegevuse ja inimeste oskuste parandamisele.
Euroopa Liidu juhtimine.
Euroopa Liit on juriidilise isiku staatusega institutsioon. Tema poliitiline süsteem on ajalooliselt ainulaadne ja see on enam kui 50 aasta jooksul pidevalt edasi arenenud. Aluslepingud (esmased õigusaktid) on aluseks suurele kogumile teisestele õigusaktidele, mis mõjutavad otseselt Euroopa Liidu kodanike igapäevaelu. Teiseste õigusaktide hulka kuuluvad põhiliselt ELi institutsioonide määrused, direktiivid ja soovitused.
Lissaboni lepinguga muudeti Euroopa Liidu institutsioonilist raamistikku, mille sätete eesmärk on suurendada institutsioonide tegevuse demokraatlikku legitiimsust ja läbipaistvust ning muuta
institutsioonid tõhusamaks ja nende tegevus sidusamaks.
Euroopa Liidu kolm põhiinstitutsiooni on Euroopa Liidu Nõukogu (esindab liikmesriike), Euroopa Parlamendi (esindab kodanikke) ja Euroopa Komisjoni (liikmesriikide valitsuste esindajatest moodustatud sõltumatu organ, kes seisab Euroopa ühishuvide eest).
Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu.
Euroopa Liidu Nõukogu (mida on nimetatud ka ministrite nõukoguks) on liidu peamine otsusetegija. Igal nõukogu istungil osaleb üks minister igast liikmesriigist. See, milline minister osaleb, oleneb istungi päevakorras olevast valdkonnast: välispoliitika, põllumajandus, tööstus, transport, keskkond jne. Nõukogul on seadusandlik võim, mida ta jagab Euroopa Parlamendiga vastavalt kaasotsustamismenetlusele. Lisaks vastutavad nõukogu ja parlament võrdselt Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Nõukogu sõlmib ka rahvusvahelised lepingud, mille üle komisjon on läbirääkimisi pidanud.
Nõukogu senine praktika, mille kohaselt oli iga liikmesriik rotatsiooni põhimõttel 6 kuu jooksul nõukogu eesistujaks, on asendatud meeskonnaeesistumisega, mille puhul 3 liikmesriigist koosnev grupp on nõukogus (välja arvatud välisasjade nõukogu) ja selle töögruppides 18 kuu jooksul eesistujaks.
Euroopa Ülemkogu saab Euroopa Liidu institutsiooni staatuse 2,5 aastaks valitava eesistuja ning (piiratud) õiguse kehtestada õigusakte.
Euroopa Parlament.
Parlamendi plenaaristung toimub tavapäraselt Strasbourgis ning lisaistungid Brüsselis. Parlamendil on 20 komiteed, mis valmistavad ette plenaaristungeid, ning mitu fraktsiooni, mis kogunevad harilikult Brüsselis. Parlamendi peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.
Euroopa Parlamendi liikmete arv on 736, lisaks Euroopa Parlamendi presidendi koht. Seejuures on määratud kindlaks nii ühest liikmesriigist valitud saadikute maksimumarv (96) kui ka miinimumarv (6).
Parlament ja nõukogu on võrdselt vastutavad ka Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Parlament võib pakutud eelarve tagasi lükata, mida ta on ka mitu korda teinud. Sel juhul tuleb kogu eelarvemenetlust uuesti alustada. Euroopa Komisjon esitab eelarveprojekti, mida seejärel arutavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Parlament on täiel määral kasutanud oma eelarve menetluse õigust liidu poliitika mõjutamiseks.
Parlamendi ülesanne on teostada demokraatlikku järelevalvet Euroopa Liidu üle. Tal on õigus Euroopa Komisjon umbusaldusavaldusega ametist vabastada. Selleks on vaja kahte kolmandikku häältest. Parlament jälgib ELi tegevuspõhimõtete igapäevast elluviimist, esitades suulisi või kirjalikke küsimusi Euroopa Komisjonile ja nõukogule. Ametisolev Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja annab parlamendile aru olulisematest nõukogu langetatud otsustest.
Euroopa Komisjon.
Euroopa Komisjon juhib Euroopa Liitu. Komisjoni liikmed määratakse liikmesriikide kokkuleppel ja parlamendi heakskiidul ametisse viieks aastaks. Komisjon on vastutav parlamendi ees ning parlamendi umbusaldusavalduse korral peab terve komisjon tagasi astuma. Alates 2004. aastast kuulub komisjoni üks volinik igast liikmesriigist.
Komisjon on oma tegevuses üsnagi sõltumatu. Tema ülesanne on seista Euroopa Liidu ühishuvide eest ja ta ei tohi kuuletuda ühegi liikmesriigi valitsusele. Olles nö lepingute valvur, peab ta hoolitsema nõukogu ja parlamendi määruste ja direktiivide elluviimise eest liikmesriikides. Vastasel juhul võib komisjon, selleks et kohustada rikkujat järgima ühenduse õigustikku, esitada kaebuse Euroopa Kohtule.
Euroopa Liidu täidesaatva asutusena viib komisjon ellu nõukogu otsuseid, näiteks ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas. Komisjon on suuresti vastutav Euroopa Liidu ühise poliitika, näiteks teadusuuringute, arenguabi, regionaalpoliitika jne eest. Ta haldab ka nende valdkondade eelarvet. Komisjoni teenistuses on 36 peadirektoraadi ja talituse ametnikud, kes asuvad põhiliselt Brüsselis ja Luxembourgis.
Reisimine, töötamine ja elamine Euroopas.
Euroopa kodaniku õigus on reisida, elada ja töötada kõikjal Euroopa Liidus. See õigus on sätestatud Maastrichti lepingu kodakondsust käsitlevas peatükis. EL on vastu võtnud direktiivi, millega kehtestati kõrgharidust tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise süsteem. Kõnealust direktiivi kohaldatakse üle kolme aasta kestvate ülikoolikursuste suhtes ja see põhineb riikide haridussüsteemide kvaliteedi vastastikuse usaldamise põhimõttel.
Kõik ELi liikmesriikide kodanikud võivad töötada tervishoiu, hariduse ja muude avalike teenuste valdkonnas kõikjal Euroopa Liidus, välja arvatud kutsealadel, mis kuuluvad ametivõimude pädevusse (politsei, relvajõud, välispoliitika jne).
Alates 2004. aastast saavad ELis reisivad Euroopa kodanikud taotleda oma riigi vastavast ametiasutusest Euroopa haigekassakaarti, mis aitab katta ravikulud, kui nad haigestuvad teises liikmesriigis.
Haridus ja noorsootöö.
Euroopa Liit soovib luua teadmistepõhist ühiskonda ning olla üleilmastuvas maailmamajanduses konkurentsivõimeline. Hariduspoliitika kuulub iga liikmesriigi pädevusse, kuid eesmärgid seatakse ühiselt ning üksteisele edastatakse parimaid tavasid. Lisaks rahastab Euroopa Liit programme, mille kaudu kodanikud saavad ennast arendada ja kasutada ära ELi võimalusi õppida, saada koolitust või töötada muudes riikides.
Hariduse ja koolituse pakutavad võimalused.
Rahalised vahendid on ette nähtud ka selleks, et edendada poliitilist koostööd, keeleõpet, e-õpet ning parimate tavade levitamist ja vahetamist.
Üldiselt tunnustatud kvalifikatsioonide kehtestamine.
EL hõlbustab kvalifikatsioonide tunnustamist mitte ainult Europass dokumentide, vaid ka riikide haridussüsteemide võrreldavamaks muutmise kaudu. Seda ei tehta mitte haridussüsteemide ühtlustamise, vaid elukestvat õpet käsitleva ühise Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kaudu. 2012. aastaks sisaldavad kõik ELis väljastatavad kvalifikatsioonidokumendid selget viidet ühele Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kaheksast tasemest.
Euroopa kvalifikatsiooniraamistik on loodud nn Kopenhaageni protsessi raames. Sellel foorumil arutab 32 riiki (s.h ELi liikmesriigid) kutseõppe- ja -koolitusküsimusi. Nad töötavad välja ka süsteemi kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide ülekandmiseks.
Kõrgharidusvaldkonnas teeb EL Bologna protsessi raames koostööd 19 muu riigiga, et luua aastaks 2010 Euroopa kõrghariduspiirkond. Sellega püütakse soodustada õpiaja, võrreldavate kvalifikatsioonide ja ühtlustatud kvaliteedistandardite vastastikust tunnustamist.
Keskkond.
EL on aastakümnete jooksul välja töötanud ühed rangeimad keskkonnanõuded maailmas. Praegu on peamisteks prioriteetideks võitlus kliimamuutuste vastu, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, reostusest tulenevate terviseprobleemide vähendamine ja loodusvarade vastutustundlikum kasutamine. Need eesmärgid on suunatud keskkonna kaitsmisele, kuid samas toetavad need ka majanduskasvu, soodustades innovatsiooni ja ettevõtlust.
Kliimamuutused.
EL töötab selle nimel, et saavutada ülemaailmne kokkulepe kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ning on ise julgete meetmete võtmisega teistele eeskujuks. 2008. aasta detsembris vastuvõetud põhjapaneva otsusega kiitsid ELi juhid heaks põhjaliku meetmete paketi heitkoguste vähendamiseks. Kava eesmärk on vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20 % (võrreldes 1990. aasta tasemega), suurendada taastuvate energiaallikate turuosa 20%-ni ning vähendada kogu energiatarbimist 20% (võrreledes prognoositavate suundumustega). Taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamise osas lepiti kokku, et 10% transpordis kasutavatest kütustest peaks põhinema biokütustel, elektril või vesinikul.
Heitkogustega kauplemine.
ELi heitkogustega kauplemise süsteem soosib ettevõtteid, kes vähendavad oma süsinikdioksiidi heitkoguseid, ning trahvib neid, kes piirmäärasid ületavad. 2005. aastal kasutusele võetud süsteem hõlmab umbes 12 000 vabrikut ja tehast, mis kokku tekitavad umbes poole ELi süsinikdioksiidi heitkogustest. Süsinikdioksiid on peamine globaalset soojenemist põhjustav gaas.
Süsteemi raames kehtestavad ELi valitsused piirmäärad energiamahkukate tööstusharude, nagu elektrienergia ja tsemendi tootmine, poolt tekitatavatele süsinikdioksiidi heitkogustele. Kui asjaomased ettevõtted plaanivad neile eraldatud süsinikdioksiidi kvooti ületada, siis peavad nad ostma saastelube tõhusamatelt ettevõtetelt. Tulevikus võetakse kvoodid kasutusele muudegi tööstusharude, sealhulgas lennu- ja naftakeemiaettevõtete puhul. Samuti võivad ELi liikmesriigid kompenseerida oma heitkoguseid, ostes saasteühikuid ELi mittekuuluvates riikides süsinikdioksiidi vähendamiseks teostatavate projektide raames.
Bioloogiline mitmekesisus.
EL on võtnud kohustuse peatada ohustatud liikide ja elupaikade vähenemine ELis aastaks 2010. EL soovib laiendada Natura 2000 võrgustikku, mis hõlmab alasid, kus taime- ja loomaliikidele ning nende elupaikadele on tagatud kaitse. See hõlmab juba 26 000 ala kõikjal ELis.
Keskkond ja tervis.
ELi ulatuslike keskkonnaalaste õigusaktide valdkonda kuuluvad müra, suplusvesi, haruldased liigid ja reageerimine hädaolukorras. Vastavalt õigusaktidele, mille peamine eesmärk on luua saasteainetele tervisepõhised standardid, peavad ELi liikmesriigid teostama paljude eri saasteainete seiret ning võtma meetmeid ohutute piirmäärade ületamise korral.
2008. aastal võeti ELis kasutusele siduvad piirmäärad peente osakeste (PM2,5) heitkogustele. Need sõidu- ja veoautode tekitatavad mikroskoopilised osakesed võivad põhjustada hingamisteede haigusi. 2011. aastal jõustuva direktiivi kohaselt peavad ELi liikmesriigid vähendama linnapiirkondades kokkupuudet peente osakestega aastaks 2020 keskmiselt 20 % (võrreldes 2010. aasta tasemega).
Jätkusuutlik areng.
Jätkusuutlik areng on olnud pikka aega üks ELi poliitika üldisi eesmärke. ELi juhid käivitasid ELi esimese säästva arengu strateegia 2001. aastal ning ajakohastasid seda 2006. aastal, et kõrvaldada selle puudujäägid ning võtta arvesse uusi väljakutseid. Läbivaadatud kava, mis on tihedalt seotud kliimuutuste ja energeetikaalase poliitikaga, rõhutab hariduse, teadusuuringute ja riikliku rahastamise tähtsust jätkusuutliku tootmise ja tarbimisharjumuste saavutamisel.
Üleminek süsinikuvaesele majandusele.
Detsembris 2008 võtsid ELi juhid vastu kõikehõlmava meetmete paketi, mille abil vähendada ELi panust globaalsesse soojenemisse ning tagada usaldusväärne ja piisav energiavarustus. See on siiani olnud kõige põhjalikum Euroopa energiapoliitika reform. Paketi eesmärk on viia Euroopa taastuvate energiaallikate ning süsinikuvaese tehnoloogia valdkonnas maailmas liidripositsioonile.
Poliitika juhindub ELi lubadusest vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20 % (võrreldes 1990. aasta tasemega). Seda tahetakse saavutada eelkõige taastuvate energiaallikate laiema kasutuse ja energiatarbimise vähendamise abil. Meetmete abil vähendatakse ka sõltuvust gaasi ja nafta impordist. Samuti aitavad need kaitsta majandust ebastabiilsete energiahindade ja ebakindla tarne eest.
Energeetikavaldkonna probleemid.
Üle poole ELile vajalikust energiast pärineb ELi mittekuuluvatest riikidest. Üks suurimaid energiaga varustajaid on Venemaa. Viimastel aastatel on Venemaaga tulnud gaasitarnetes ette mitmeid katkestusi. See viitab selgelt ELi vajadusele jälgida oma nafta- ja gaasitarneid ning olema võimalikuks energiakriisiks hästi ettevalmistunud. Aastakümneid on ELil olemas olnud nafta julgeolekuvarud.
Uued energiakanalid.
Teine oluline prioriteet on Lõuna-Euroopa gaasitransiidikoridori loomine torujuhtmevõrgustikest, mille vahendusel saaks Türgi kaudu gaasi Kaspia mere piirkonnast. Ehitustöödega saaks algust teha juba 2010. aastal.
EL soovib ka tugevdada oma energiavõrgustikke, sealhulgas kõrgepingeliine ja torujuhtmeid, mis toovad elektrit, gaasi ja naftat eramajapidamiste ja ettevõtete jaoks, ning kohandada neid taastuvenergiaallikate (nagu tuul) kasutuselevõtuks.
ELi energiastrateegia innustab jätkama jõupingutusi energiatõhususe suurendamiseks, näiteks elamute ja tööstushoonete renoveerimse abil. Veel üks ettepanek käsitleb energiamärgiseid rehvidele, mis peaks jõustuma alates 2012. aastast.
Laiem valik tarbijatele.
Töös on õigusaktid, millega tahetakse elektri ja gaasi tarned eraldada nende tootmisest. Alates 2007. aasta juulist on kõigil ELi majapidamistel olnud võimalik oma gaasi- ja elektritarnija vabalt valida, kuid sageli piirab nende valikut tõsiasi, et konkreetses piirkonnas või riigis on monopol ühe ettevõtte käes. Lisaks konkurentsi soodustamisele tuleks tarnimise ja tootmise eraldamine kasuks ka taastuvate energiaallikate (näiteks tuule- ja päikeseenergia) kasutamisele.
Eesti astumine Euroopa Liitu.
1991. aastal iseseisvuse taastanud Eesti liitus 1993. aastal Euroopa Ühendusest moodustatud Euroopa Liiduga. Liitumises olid esmatähtsad majanduslik ja välispoliitiline koostöö teiste Euroopa riikidega. Samuti kultuurilisel ja ideelisel dimensioonil peeti tollal Euroopa Liitu kuulumist Eesti lõplikku jõudmist Euroopasse. Eesti esitas ametliku taotluse liitumiseks 1995. aastal, kuid alles 1998. aastal alustati ametlikke liitumisläbirääkimisi ning 2003. aastal viidi läbi refrendum, misjärel 1. mail 2004 sai Eestist koos üheksa muu riigiga Euroopa Liidu liige. Eesti poolelt andsid lepingule allkirjad president Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland.
25. novembril 1995 allkirjastas Eesti peaminister Tiit Vähi avalduse, milles taotleti Eesti vastuvõtmist Euroopa Liitu.
Eesti osalus Euroopa Liidu tsiviilmissioonides.
Kuus Euroopa Liidu tsiviilmissiooni, milles Eesti erineva panusega osaleb, on
Eesti osalus Euroopa Liidu sõjalises koostöös.
Bosnias ja Hertsegoviinas toimuv operatsioon EUFOR-ALTHEA on seni suurim sõjaline operatsioon, mida juhib Euroopa Liit. Aastatel 1995–2004 tegutsesid Bosnias NATO juhitud rahutagamisjõud IFOR ja stabiliseerimisjõud SFOR. 2. detsembril 2004 võttis Euroopa Liit NATO-lt missiooni üle, operatsiooni eesmärk on tagada Bosnia kodusõja lõpetanud Daytoni/Pariisi rahulepingu tingi­muste täitmine ning luua Bosnias ja Hertsegoviinas ohutu ja turvaline keskkond. Lisaülesanneteks on toetada endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelist kriminaalkohut (ICTY) ja muid asjaomaseid institutsioone ning tagada turvaline keskkond, kus politsei saaks edukalt tegutseda organiseeritud kuritegevuse vastu. Kuigi operatsioon on NATO-lt Bosnias üle võetud, on Sarajevos kohal ka NATO oma staabiga.
2008. aasta alguses asus enam kui 3000 mehest koosnev ELi sõjajõud Sudaani, Tšaadi ja Kesk-Aafrika Vabariigi piirialadele, et kaitsta pagulasi, kes põgenesid Sudaanis Darfuri piirkonnas toimuva sõjategevuse eest.
2008. aasta detsembris käivitas EL oma esimese operatsiooni merel. Selle eesmärk on kaitsta Somaaliasse toiduabi toovaid laevu piraatide rünnakute eest sealsetes rannikuvetes, vt Operatsioon Atalanta.


Euroopa Parlament.
Euroopa Parlament (mitteametlikult ka europarlament) on Euroopa Liidu parlamentaarne institutsioon, mis koosneb 1957. aasta Rooma lepingu sõnade kohaselt "Euroopa ühenduseks liitunud riikide rahvaste esindajatest". 2012. aastal on Euroopa Parlamendil 754 liiget. Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud valivad saadikuid Euroopa Parlamenti üldistel ja otsestel valimistel iga viie aasta tagant, alates 1979. aastast.
Euroopa Parlamendi asukoht on Strasbourg'is. Seal toimuvad kord kuus täiskogu nädalapikkused istungjärgud. Parlamendi teised töökohad on Brüssel ja Luxembourg.
Euroopa Parlament on mitmete lepingute kaudu pidevalt mõju ja võimu omandanud. Need lepingud, eriti 1992. aasta Maastrichti leping ja 1997. aasta Amsterdami leping, on Euroopa Parlamendi muutnud pelgalt nõustavast institutsioonist seadusandlikuks parlamendiks, mis teostab rahvuslikele parlamentidele sarnast võimu.
Euroopa Parlament on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.
Euroopa Parlamendi volitused.
Tavaline seadusandlik menetlus on kaasotsustamine. See menetlus viib Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühisaktide vastuvõtmiseni. Kaasotsustamist kasutatakse töötajate vaba liikumise, siseturu loomise, teaduse ja tehnoloogia arengu, keskkonna, tarbijakaitse, hariduse, kultuuri ja tervise probleemidega seotud küsimuste puhul.
Kuigi kaasotsustamine on standardmenetlus, on tähtsaid valdkondi, nagu maksustamisküsimused või iga-aastane põllumajandustoodete hindade ülevaatamine, mille kohta parlament annab ainult oma arvamuse.
Euroopa Parlament võtab Euroopa Liidu eelarve vastu iga aasta detsembris järgmiseks aastaks. Kui parlament on eelarve vastu võtnud, kontrollib Euroopa Parlament avalike summade kasutamist oma eelarvekontrollikomitee kaudu.
Parlamendi president, juhatus, esimeeste konverents.
President, kes valitakse kaheks ja pooleks aastaks, esindab parlamenti ametlikel üritustel ja rahvusvahelistes suhetes, juhatab täiskogu istungeid ning juhatuse ja eesistujate konverentsi koosolekuid. Lisaks on tema ülesanne jälgida, et peetaks kinni Euroopa Parlamendi kodukorrast, ning tagada kogu institutsiooni ja selle organite korralik toimimine.
Juhatus on regulatiivne organ, mis vastutab parlamendi eelarve, haldus-, organisatsiooniliste ja personaliküsimuste eest. Lisaks presidendile ja 14 asepresidendile kuuluvad selle liikmete hulka ka viis kvestorit, kes osalevad liikmete haldus- ja finantsasjade ning põhikirjaküsimuste aruteludel nõuandva häälega. Juhatuse liikmed valitakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks.
Esimeeste konverents on parlamendi poliitiline juhtorgan, mis koosneb parlamendi presidendist ja poliitiliste fraktsioonide esimeestest. See koostab täiskogu istungite päevakorra, määrab parlamendi organite töö ajakava ja kodukorra ning parlamendi komiteede ja delegatsioonide töö lähtealused ja suuruse.
Komisjonid.
Euroopa Parlamendi täiskogu istungite ettevalmistamiseks osalevad liikmed 22 alalises komisjonis. Komisjonid koosnevad 28—86 parlamendiliikmest. Igal komisjonil on esimees, juhatus ja sekretariaat. Lisaks alalistele komisjonidele võib parlament moodustada allkomisjone, ajutisi komisjone konkreetsete probleemide lahendamiseks ja uurimiskomisjone. Komisjonid kogunevad avalikeks aruteludeks Brüsselis üks kuni kaks korda kuus.
Parlamendi ühiskomisjonide eesmärgiks on hoida suhteid Euroopa Liiduga assotsieerumislepingute kaudu seotud riikide parlamentidega.
Delegatsioonid.
Parlamentidevahelised delegatsioonid teevad koostööd paljude teiste riikide parlamentidega, seejuures ka Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide parlamentidega ning rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Delegatsioone on kokku 34 ja need koosnevad umbes 15 parlamendiliikmest.
Sekretariaat.
Parlamendi tööd korraldab sekretariaat, mida juhib peasekretär. Sekretariaadis on ligikaudu 3500 töötajat, kellele lisanduvad poliitiliste rühmituste personal ja liikmete assistendid. Kolmandik personalist töötab keeleteenistuses (suuline ja kirjalik tõlkimine).
Peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.
Parlamendi liikmed.
Parlamendiliikme tööaeg jaguneb Brüsseli, Strasbourg'i ja oma ringkonna vahel. Brüsselis osaleb ta parlamendikomisjonide ja fraktsioonide koosolekutel ning täiskogu täiendavatel osaistungjärkudel, Strasbourg'is täiskogu 12 osaistungjärgul. Paralleelselt põhitegevusega peab parlamendiliige pühendama aega ka oma ringkonnale.
Kohtade jaotus.
Parlamendikohad jagatakse reeglina proportsionaalselt, vastavalt iga riigi elanike arvule. Igal liikmesriigil on kindel arv parlamendikohti, mis ei või olla suurem kui 99 ja väiksem kui 5.
Parlamendi fraktsioonid.
Iga fraktsioon valib endale esimehe (või kaks kaasesimeest) ja juhatuse ning moodustab sekretariaadi. Istungitesaalis määratakse parlamendiliikmete kohad liikmete poliitilise kuuluvuse järgi vasakult paremale, vastavalt fraktsioonide esimeeste kokkuleppele.
Fraktsiooni moodustamiseks on vaja 20 parlamendiliiget. Samuti peab fraktsioonis olema esindatud vähemalt viiendik Euroopa Liidu liikmesriikidest. Parlamendiliige ei tohi kuuluda ühtaegu mitmesse fraktsiooni. Parlamendiliikmed, kes ei kuulu ühtegi fraktsiooni, moodustavad fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete rühma.
Enne hääletamist täiskogu istungil vaatavad fraktsioonid läbi parlamendikomisjonide koostatud raportid ja teevad muudatusettepanekuid. Fraktsiooni nõupidamisel otsustatakse fraktsiooni kui terviku seisukoht, kuid fraktsiooni liikmed ei ole kohustatud selle järgi hääletama.


Euroopa Komisjon.
Euroopa Komisjon on Euroopa Liidu täidesaatev organ. See koosneb viieks aastaks ametisse nimetatud 27 volinikust, kelle peab kinnitama Euroopa Parlament. Komisjon teostab Euroopa Liidu ühispoliitikat, täidab eelarvet ja kindlustab lepingute täitmise. Komisjoni peamine ülesanne on esindada ja kaitsta Euroopa Liidu kui terviku huve.
Euroopa Komisjon loodi EL-i asustamislepingutega 1950. aastatel. Komisjoni asukohaks on Brüssel, kuid tal on talitusi ka Luksemburgis. Euroopa Komisjon on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.
Euroopa Komisjoni president oli 2004. aastani Romano Prodi. Praeguse komisjoni ametiaeg kestab kuni 2014. aastani. Komisjoni president on José Manuel Barroso.


Euroopa Liidu Nõukogu.
Euroopa Liidu Nõukogu (mida vahel nimetatakse ka ministrite nõukoguks) on Euroopa Liidu põhiline otsuseid tegev institutsioon, mis jagab seadusandlikku ja eelarvealast võimu Euroopa Parlamendiga.
Nõukogu on ühtne organ, kuid sõltuvalt arutusel olevast teemast koguneb nõukogu erinevates koosseisudes, millest võtavad osa valdkonna eest vastutavad liikmesriikide ministrid ja Euroopa Komisjoni volinikud.
Euroopa Liidu Nõukogu on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.
Vastuvõtmiseks vajavad nii Euroopa Liidu nõukogu kui ka Euroopa Parlamendi heakskiitu Euroopa Liidu õigusaktid — Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused ja direktiivid, mille eelnõusid koostab ja esitab Euroopa Komisjon.
Liikmesriikide välisministrid moodustavad "välisministrite nõukogu", teised ministrid tegelevad nõukogu koosolekutel osaledes oma spetsiifiliste vastutusaladega (põllumajandus, keskkond, tervishoid, eelarve jne.).
Euroopa Liidu majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, milles Eestit esindab tavapäraselt rahandusminister, nimetatakse ka lühendiga ECOFIN.
Nõukogu sai alguse 1950. aastate asutamislepingutega. Istungid toimuvad Brüsselis või Luxembourg'is. Nõukogu eesistuja vahetub kindla rotatsiooni alusel iga poole aasta järel.


Etnoloogia.
Etnoloogia on humanitaarteaduste hulka kuuluv teadusharu.
Traditsiooniliselt peetakse etnoloogia uurimise objektiks erinevate rahvaste kultuure. Kaasajal kasutatakse tema kohta ka terminit "kultuurantropoloogia".
Vene teadusruumis on etnoloogia eeskätt rahvaste etnogeneesiga tegelev teadusharu, mille loojaks peetakse Lev Gumiljovi.
1979. aasta Võõrsõnade leksikoni järgi on etnoloogia üldise, võrdleva etnograafia tähistamiseks 19. sajandi alguses tekkinud termin, mida nõukogude teaduses ei kasutata.


Euroopa Ülemkogu.
Euroopa Ülemkogu on Euroopa Liidu institutsioon. Vähemalt kaks korda aastas peetakse tippkohtumist, kus kohtuvad liikmesriikide riigi- või valitsusjuhid ning Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi president. Euroopa Ülemkogu määrab liidu laiemad poliitilised suunised ning arutab aktuaalseid rahvusvahelisi küsimusi. Istungid toimuvad Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigis.
Euroopa Ülemkogu on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee.
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on Euroopa Liidu nõuandev komitee, millesse kuulub 222 esindajat liidu erinevatest sotsiaalsetest ja majanduslikest rühmadest. Asukohaks on Brüssel.


Euroopa Kohus.
Euroopa Kohus ehk Euroopa Ühenduste Kohus on Euroopa Liidu kõrgeim kohtuvõim, mis tagab seaduste järgimise lepingute kohaldamisel ja tõlgendamisel.
Euroopa Kohus koosneb 27 kohtunikust ja kaheksast kohtujuristist. Kohtunikud ja kohtujuristid nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel pärast konsulteerimist komiteega, mille ülesanne on anda arvamus nende ülesannete täitmiseks esitatud kandidaatide sobivuse kohta. Nende ametiaeg on kuus aastat, võimalusega seda pikendada. Nad valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kellel on oma riigi kõrgeimatesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes on tunnustatud ja pädevad juristid. Euroopa Kohus asub Luksemburgis.
Euroopa Kohut ei tohi segi ajada Haagi Rahvusvahelise Kohtuga, mis on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni institutsioon, ega Euroopa Inimõiguste Kohtuga Strasbourg'is, mis kuulub Euroopa Nõukogu juurde.
Euroopa Kohus on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.


Euroopa Kontrollikoda.
Euroopa Kontrollikoda kontrollib Euroopa Liidu rahaliste vahendite korrakohast haldamist. Järelevalve tulemused esitatakse aastaaruannetes. Euroopa Kontrollikoda koosneb 15 liikmest, kelle määrab Euroopa Liidu Nõukogu kuueks aastaks.
Euroopa Kontrollikoda on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.


Euroopa Keskpank.
Euroopa Keskpank (lühend EKP) on Euroopa Liidu institutsioon, mis vastutab euroala rahapoliitika eest 17 Euroopa Liidu liikmesriigis, kes on võtnud kasutusele ühisvaluuta euro
(Austria, Belgia, Eesti, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Luksemburg, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia ja Soome).
Pank asub Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis.
Euroopa Keskpanga mandaat on tagada euroala hinnastabiilsus, keskpanga inflatsioonisiht on "alla 2 protsendi, kuid ligi 2 protsenti keskpikal perioodil". Keskpikk periood on määratlemata, kuid seda on mõistetud kui kahte kuni kolme aastat, nii et ajutiselt võib inflatsioon 2 protsenti ületada. Inflatsioonisiht puudutab euroala keskmist inflatsiooni. Hinnastabiilsuse tagamiseks määrab Euroopa Keskpank kord kuus euro baasintressimääru: refinantseerimisoperatsioonide pakkumisintressi alammäära, laenamise püsivõimaluse intressimäära ning hoiustamise püsivõimaluse intressimäära.
Euroopa Keskpanga esimene president aastail 1998–2003 oli varasem Hollandi keskpanga president Wim Duisenberg.
2003–2011 oli Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet. Alates 1. novembrist 2011 on Euroopa Keskpanga president Mario Draghi.
Euroopa Keskpanga juhatusse kuulub Euroopa Keskpanga president, asepresident (alates juunist 2010 Vítor Constâncio) ja lisaks neli liiget.
Euroopa Keskpanga nõukogu koosneb 23 liikmest, sellesse kuuluvad kuus juhatuse liiget ja lisaks 17 euroala riigi keskpankade presidendid.
Euroopa Keskpank on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.


Euroopa Ombudsman.
Euroopa Ombudsmani institutsioon loodi 1992. aastal Maastrichti lepinguga. Euroopa ombudsman uurib Euroopa Liidu institutsioonide ja asutuste, näiteks Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi tegevuses aset leidnud haldusliku omavoli juhtumeid ja teeb nende kohta ettekandeid. Tema pädevusse ei kuulu ainult Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu õigusemõistmise alane tegevus. Ombudsman korraldab uurimisi tavaliselt Euroopa liidu kodanike kaebuste põhjal, kuid võib neid ka omal algatusel käivitada.
Euroopa Ombudsmani määrab ametisse viieks aastaks Euroopa Parlament. Alates 2003. aastast on ombudsman kreeklane Nikiforos Diamandouros. Esimeseks euroombudsmaniks oli aastatel 1995–2003 rootslane Jacob Söderman.
Euroopa Ombudsmani ja tema sekretariaadi asukohaks on Strasbourg.


Esoteerika.
Esoteerika või esoteeria on koondnimetus salapärastele või salajastele õpetustele, teadmistele ja oskustele. Kitsamas mõttes mõistetakse esoteerika all salateadusi.
Sõna tuleb vanakreeka sõnast "esōterikos" 'sisemine'. Esoteerika all on mõistetud siis seda, mis on ligipääsetav ainult pühendatute siseringile. Vastand: eksoteeria (väline, kõigile avatud teadmised).
Antiikajast saadik on esoteerika all mõistetud religioosseid, müstilisi või maagilisi salateadmisi, mis on kättesaadavad üksnes pühendatute siseringile. Pärimuse järgi Hermes Trismegistoselt alguse saanud salaõpetuse "müstilist teadmist" nimetatakse ka hermeetiliseks. Ateistid lükkavad selle õpetuse reeglina tagasi, sest peavad seda mõistusevastaseks.
Vaata ka.
- Meediumkirjandus - "New Age" - Numeroloogia - Parapsühholoogia - Religioon - Okultism - Sütelkõnd - Teleportatsioon - Ufoloogia - Alternatiivmeedia - Viljaringid


Einar Laigna.
Einar Laigna (sündinud 8. juulil 1937 Tallinnas) on Eesti vaimulik ja ohvitser, radikaalse traditsionalismi propageerija.
Elukäik.
Einar Laigna õppis Nõmmel 27. mittetäielikus keskkoolis. Lõpetas 1957 Tallinna Polütehnikumi. Ta töötas metallitöölise ja tööõpetuse õpetajana. Töö kõrvalt luges ta teoloogilist ja filosoofilist kirjandust.
Aastal 1965 astus ta õppima EELK Usuteaduse Instituuti. Ordineeriti 22. juunil 1967 aseõpetajaks ning määrati teenima EELK Varbla Urbanuse kogudust, EELK Karuse Margareeta kogudust ja EELK Hanila Pauluse kogudust. Aastal 1970 andis ta Hanila Pauluse koguduse võtmed kohalikku külanõukogusse ja sellega sulges EELK Hanila Pauluse kiriku. EELK Varbla Urbanuse kogudust ja EELK Karuse Margareeta kogudust teenis ta kuni aastani 1972.
Aastal 1972 lõpetas ta EELK Usuteaduse Instituudi. Ta oli 1973–1979 EELK Märjamaa Maarja koguduse õpetaja ning 1981–1983 EELK Ambla Maarja koguduse ja EELK Aegviidu Aleksandri koguduse õpetaja.
Aastatel 1978–1980 õppis ta katoliku kiriku põrandaaluses vaimulikus seminaris. 1980. aasta suvel pühitseti ta katoliku kiriku idariituse preestriks ja oli 5 aastat misjonär Armeenias.
Aastal 1992 õppis ta Vatikanis. Ta on uurinud hilist Rooma impeeriumi, keskaja kultuuri ja kirikuajalugu.
Einar Laigna kandideeris 1992. aasta Riigikogu valimistel Roheliste nimekirjas.
Sõjaväelasena töötas Einar Laigna algul Kaitseliidus, hiljem Kaitsejõudude Peastaabis. Aastatel 1994–1997 oli ta Kaitsejõudude Peastaabi tagalaülem. Seejärel asus ta tööle Kaitseväe juhataja nõunikuna ja peainspektorina, kellena töötas 1. novembrini 2005. Peainspektori ametis tehti talle 2001. aastal toimunud pildiskandaali ajal ülesandeks uurida Edgar Savisaare pildi tulistamist 1999. aastal Meegomäe lahingukoolis. Aastal 1995 sai ta kapteni auastme ja 2000 majori auastme. 31. detsembril 2005 läks ta tegevteenistusest erru kolonelleitnandi auastmes.
Oli üks Eesti Humanitaarinstituudi asutajaid aastal 1988 (hiljem lahkus kolleegiumist). Ta õpetas seal keskaja ajalugu.
Ta on lugenud kultuuriloo loenguid Tallinna Pedagoogikaülikoolis (hiljem Tallinna Ülikoolis), EBSis ja Tallinna Mustpeade Majas. Ta on esinenud ka üksikloengutega (nt Tallinna Rahvaülikoolis loengutega Manipulatsioon ja psühholoogiline sõda) ning arvukates raadiosaadetes.
2006./2007. aasta hooajal on tal Tartu Pereraadios saatesari "Olemine ja olemasolemine".
2007–2012 oli Einar Laigna Eestimaa Rahvaliidu liige ja alates 2012. aastast kuulub ta Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda. 2007. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Harju- ja Raplamaal, kogus seal 43 häält ega osutunud valituks.
Märtsis 2007 andis kirjastus "Logos" välja tema esimese luulekogu "Imede aed". 112-leheküljeline kogumik sisaldab luuletusi alates 1960. aastate keskpaigast ja on avaldatud Einar Laigna-Mühlenbachi nime all.
Vaated.
Einar Laigna järgi on religioon harmoniseerumine universumi korraga, mis pärineb universumivälisest allikast. Kultuur põhineb religioonil.
Kultuuri mõisteline edasiandmine toimib ainult eliidi puhul. Rahva hulgas säilitab seda kõige paremini rituaal. Traditsioon põhineb esivanemate autoriteedil, mitte ratsionaalsetel seletustel.
Arvamuste pluralism ja demokraatia on iseloomulik kultuuri allakäigule. Kõrgkultuur fikseerub lõplikesse vaidlustamatutesse formuleeringutesse, mis väljendavad tõde. Selle poliitiline väljendus on monarhia. Euroopa kultuuri kõrgaeg oli 13. sajand.
Korra ja kultuuri kaitsmiseks on vältimatu segadusekolded vägivallaga lämmatada. Seetõttu on rahva kaitsetahe kultuuri säilimiseks hädavajalik.
Kultuuri peab kehastama tugev riik impeerium. Niisugune impeerium sünnib Euroopa Liidust, kuid see laguneb, kuna on ehitatud valele alusele.
Inimese ja rahva identiteedi loob allumine sellele vaieldamatule, mis kogu rahvast ühendab. Eestlastel see puudub.
Laigna ülalnimetatud vaadete pärast on tema vastu ja demokraatia nimel välja astunud Ain Kaalep.
Isiklikku.
Einar Laigna oli 1960. aastatel Eesti esimene kulturist, kes treenis välismaiste treeningmeetodite järgi.
Einar Laigna valmistab mõõku oma koduses töökojas Pääskülas. Tema valmistatud mõõku on kingitud väljapaistvatele sõjaväelastele, samuti organisatsioonidele ja asutustele (näiteks viitseadmiral Tarmo Kõuts, major Benno Leesik, Tori sõjaväelaste kirik, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja veteranide klubi Wiking). Juunis 2006 esitleti (osalt tema enda valmistatud) mõõku ja teraskiivreid tema kollektsioonist näitusel Mauritiuse Instituudi ruumides.
Mitu aastat puhkas ta regulaarselt benediktlaste kloostris.


Erik Satie.
thumb
Erik Alfred Leslie Satie [sat'i] (17. mai 1866 – 1. juuli 1925) oli prantsuse helilooja ja pianist. Ta kirjutas ka mitmeid muusikaalaseid artikleid pseudonüümi all Virginie Lebeau.
Biograafia.
Satie sündis Prantsusmaal Alam-Normandias Honfleuris 17. mail 1866. Satie' isa oli muusikakirjastaja, ema oli helilooja ja pianist.
Satie õppis mõne aja (1883–1884) Pariisi konservatooriumis.
Ta ei olnud üksnes helilooja, vaid esines ka pianistina, kuigi ta tegi seda peamiselt rahapuudusel Montmartre'i kohvikutes ja kabareedes.
Satie kirjutas teatri- ja balletimuusikat, samuti klaverimuusikat.
Tema helilooming on originaalne, humoorikas, sageli veider, ning väga minimalistlik.
Satie' muusikat nimetatakse tema enda eeskujul ka "mööblimuusikaks" ("musique d'ameublement") sest ta ei olnud mõeldud kuulamiseks, vaid igapäevaelu taustaks. See hoiak on ilmselt romantismi- ja impressionismivastane. Satie'st sai lõpuks üks prantsuse avangardi juhtkujusid.
Kaasaegsed hakkasid Satie'd heliloojana tõsiselt võtma alles siis, kui ta oli juba neljakümnendates aastates. 1917 tõi balleti "Parade" ("Paraad"; selle partituur sisaldas osi kirjutusmasinale, udusireenile ja kõristile) esietendus kaasa skandaali, mis tegi talle heliloojana nime. Selle balleti kirjutas Satie koostöös Jean Cocteau ja Pablo Picassoga vene impressaariole Sergei Djagilevile, kes juhtis balletitruppi Ballets Russes.
Satie andis oma klaveripaladele selliseid nimesid nagu "Ebameeldivad pilguheidud", "Tõeliselt lodevad prelüüdid (koerale)" või "Vanad tsekiinid ja vabad rinnaplaadid", samuti "Paadi peal", "Laterna kohal" või "Kiivri kohal". Nende palade noote saatsid mitmesugused kirjalikud märkused, mis õhutasid muusikaga jutustama, ning rõhutasid, et märkusi ei tohi pala ettekandmise ajal valjusti ette lugeda. Satie armastas kasutada oma nootide jaoks punast värvi ning ei armastanud takte joontega eraldada.
Puruvaene boheemlane Satie kandis peas torukübarat, kaelas ehisripatsit ja ninal näpitsprille. Tema naabertoas aadressil Rue Cortot 6 elas kunstnik Suzanne Valadon. Nende armusuhe algas jaanuaris 1893 ja Satie tegi kohe abieluettepaneku. See jäigi tema ainsaks suhteks. Satie, kes oli ilusasse kunstnikusse sügavalt armunud, kutsus teda oma Biqui'ks ning kirjutas kirglikke märkmeid, milles olid jutuks "kogu tema olemus, armsad silmad, õrnad käed ja tillukesed jalad". Valadon maalis Satie'st portree ja kinkis selle talle. Kuue kuu pärast aga kolis Suzanne ära ning jättis Satie' murtud südamega maha. Pärast Satie surma leiti see maal tema toast Arcueil's.
Satie oli tuntud veidrik. Muuhulgas rajas ta oma kiriku, kus ta oli ainsaks liikmeks. Igal tööpäeval lahkus ta oma korterist Pariisi eeslinnas Arcueil's (kaheksas linnajagu), kuhu ta 1898. aastal Montmartre'ist kolis, ning kõndis läbi kogu linna umbes 15 km oma töötuppa Montmartre'ile või Montparnasse'ile, kus ta päev läbi komponeeris, et õhtul jälle tagasi kõndida.
Satie' sõprade seas olid Debussy, kes oli vaimustatud tema elegantsetest harmooniatest, ja Ravel. Kuigi Satie ei olnud masside hulgas populaarne, imetlesid teda paljud noored heliloojad ja interpreedid. Eriti suur mõju oli tal Debussyle, kes muutis pärast Satie'ga kohtumist radikaalselt oma maailmavaadet. Tänapäeval peetakse teda minimalismi üheks tähtsamaks eelkäijaks ja John Cage on teda nimetanud üheks oma olulisemaks mõjutajaks.
1905. aastal otsustas Satie muuta oma esteetikat ning oma loomingust impressionismi välja juurida. Selleks läks ta Albert Rousseli juurde "Schola Cantorum" 'isse kontrapunkti õppima. Seal õppimise esimeseks veenvaks tulemuseks oli teos "Sokrates" (1918) neljale sopranile ja kammerorkestrile, mille tekstid olid võetud Platoni dialoogidest. Seda peetakse tema parimaks teoseks.
Satie ümber koondus prantsuse heliloojate rühm "Les Six", mille ideoloogid olid Jean Cocteau ja Satie ning millesse kuulusid Georges Auric, Louis Durey, Arthur Honegger, Germaine Tailleferre, Darius Milhaud ja Francis Poulenc. Neid erineva loomingulise hoiakuga heliloojaid ühendas uudsusetaotlus, selge helikeel ja vastuseis impressionismile (näiteks Debussy ja Maurice Ravel), slavismile (Igor Stravinski) ja postwagnerismile (Arnold Schönberg).
1920. aastatel tekkis Satie' ümber juhtivatest Pariisi heliloojatest, kunstnikest ja luuletajatest koosnev kunstiline ring "Arcueil' kool".
Erik Satie suri Prantsusmaal Île-de-Franceis Val-de-Marne'i departemangus Arcueil's 1. juulil 1925 ning maeti Arcueil' kalmistule.
Arvamused Satie' kohta lahknevad. Praegugi nimetavad ühed teda geeniuseks, teised šarlataniks. Satie heitis publikule, kultuurile ja eriti kriitikutele, keda ta välja naeris, ühe väljakutse teise järel.
Satie' varajased teosed, eriti "Kolm gümnopeediat" sooloklaverile (1877), põhinevad nonakordide järgnevuste vabal kasutamisel, kuid sarnane võte leidub ka César Franckil ja Emmanuel Chabrier'l. Satie võttis esimesena kasutusele kvartide järgi üles ehitatud akordijärgnevused. See võte esines esimest korda tema teoses "Tähtede poeg" (1891). Seda laadi avastused võtsid üle praktiliselt kõik prantsuse heliloojad. Võib öelda, et Satie ennetas paljut sellest, mis on iseloomulik prantsuse modernistlikule muusikale.
Teosed.
Satie' kogutud teosed on plaadistatud Olof Höjeri esituses. Satie' klaverimuusika tuntud esitajad on ka Reinhart de Leeuw, Klára Körmendi ja Aldo Ciccolini.
Louis Malle'i filmis "Virvatuli" ("Le feu follet"; 1963) ja Lars von Trieri filmis "Orchidégartneren" ("Orhideeaednik"; 1977) on kasutatud Satie' muusikat.
Välislingid.
Satie, Erik
Satie, Erik
Satie, Erik


Edmund Hillary.
Edmund Hillary Varssavis, 17. juuni 2004
Sir Edmund Hillary (20. juuli 1919 Tuakau, Auckland – 11. jaanuar 2008 Auckland) oli Uus-Meremaa alpinist ja maadeuurija, kes sai kuulsaks Džomolungma mäetipu vallutajana. Ta tõusis sellele tipule 29. mail 1953 koos šerpast teejuhi Tenzing Norgayga.
Edmund alustas mägironimist teismelisena ning sooritas esimese tähtsama mäkketõusu 1939. aastal.
Teise maailmasõja ajal oli ta sõjaväelendur.
Hillary võttis osa Uus-Meremaa ebaõnnestunud Džomolungma-ekspeditsioonist. 1953. aastal osales ta Briti ekspeditsioonis, mille liikmena ta 29. mail jõudiski Džomolungma tippu.
Aastatel 1956, 1960-61, 1963-65 vallutas Hillary veel 10 Himaalaja tippu.
Samuti jõudis ta Briti Rahvaste Ühenduse transantarktilise ekspeditsiooni koosseisus 4. jaanuaril 1958 Lõunapoolusele.
Kuninganna Elizabeth II lõi Edmund Hillary 16. juulil 1953 rüütliks.
Hillary oli Ameerika Himaalaja Fondi auesimees. See Ameerika Ühendriikide fond aitab parandada nepallaste, šerpade ja tiibetlaste keskkonna- ja elutingimusi Himaalajas.
Džomolungma vallutamise 50. aastapäeva tähistamise tseremoonial Katmandus anti Edmund Hillaryle esimese välismaalasena Nepali aukodaniku nimetus. Samal aastal püstitati Mount Cooki rahvuspargi külastuskeskuses tema ausammas.
1999. aastast on Hillary portree Uus-Meremaa 5-dollarilisel kupüüril.


Eesti tähestik.
Eesti tähestik on eesti keele ülesmärkimiseks kasutatavate tähtede komplekt. See põhineb ladina tähestikul, mis on kohandatud eesti keelele.
"Aa", "Bb", "Dd", "Ee", "Ff", "Gg", "Hh", "Ii", "Jj", "Kk", "Ll", "Mm", "Nn", "Oo", "Pp", "Rr", "Ss", "Šš", "Zz", "Žž", "Tt", "Uu", "Vv", "Õõ", "Ää", "Öö", "Üü".
"Cc", "Qq", "Ww" (kaksisvee), "Xx" ja "Yy" (üpsilon "ehk" igrek) on harilikumad võõrtähed, mida kasutatakse ainult võõrnimede, võõrnimetuletiste ja võõrkeelsete sõnade (tsitaatsõnade) kirjutamiseks.
Koos nendega on eesti tähestikus 32 tähte.
"Aa", "Bb", "Cc", "Dd", "Ee", "Ff", "Gg", "Hh", "Ii", "Jj", "Kk", "Ll", "Mm", "Nn", "Oo", "Pp", "Qq", "Rr", "Ss", "Šš", "Zz", "Žž", "Tt", "Uu", "Vv", "Ww", "Õõ", "Ää", "Öö", "Üü", "Xx", "Yy".
"Ff" ("eff"), "Šš" ("šaa"), "Zz" ("zett", hääldus: [sett]) ja "Žž" ("žee", hääldus: [šee]) esinevad ainult võõrsõnades ja võõrnimedes. Tähtede "z" ja "ž" eestipärane hääldus on vastavalt nõrk [s] ja [š].
"Aa", "Bb", "Dd", "Ee", "Gg", "Hh", "Ii", "Jj", "Kk", "Ll", "Mm", "Nn", "Oo", "Pp", "Rr", "Ss", "Tt", "Uu", "Vv", "Õõ", "Ää", "Öö", "Üü".


Ettevõtte juhtimine.
Ettevõtte juhtimine on tegevus, mille tulemusena saavutatakse ressursside efektiivne ja edukas kasutamine kõiki töötajaid ja tervet ettevõtet kaasates.


Epistemoloogia.
Epistemoloogia ehk teadmisteooria (ka tunnetusteooria, gnoseoloogia) on filosoofia valdkond, mis tegeleb teadmise ja selle episteemilise õigustuse loomusega. Ta hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist.
Epistemoloogia tegeleb näiteks niisuguste küsimustega. Mis on teadmine? Mis on teadmise (tunnetuse) allikad? Millal on uskumus õigustatud? Kas ja kuidas on teadmine (tunnetus) võimalik? Kas teadmiste süsteemi saab rajada kindlale vundamendile? Mida tuleks teha, et teadmist saavutada?
Nimi.
Sõna "epistemoloogia" esimene pool tuleb kreekakeelsest sõnast "epistēmē" ("ἐπιστήμη"), mida tavaliselt tõlgitakse 'teadmisena'. Kreekakeelse sõna tähendus on aja jooksul muutunud ning olnud eri filosoofidel erinev. Algselt tähendas ta lihtsalt 'oskust', hiljem aga hakkas enam-vähem tähendama 'teoreetilist teadmist'. Igatahes on filosoofiatraditsioonis olemas järjepidevus teadmise mõiste ja antiikfilosoofia "epistēmē" vahel. Epistemoloogia asemel võib öelda ka "teadmisteooria".
Epistemoloogiat nimetatakse vahel ka tunnetusteooriaks ehk gnoseoloogiaks. Viimase sõna algus tuleb vanakreeka sõnast "gnōsis", mis selles kontekstis osutab tunnetusele. Tunnetuseks nimetatakse tavaliselt protsessi, mis viib teadmiseni. Kuigi mitmesugustel motiividel hoitakse mõnikord epistemoloogia ja gnoseoloogia mõiste lahus, võib nad vähemalt kokkuleppeliselt samastada. Erinevad sõnad tulenevad ka eri keelte traditsioonist. Inglise keeles on kombeks rääkida teadmisteooriast ("theory of knowledge"; on eesti keelde tõlgitud ka "teadmusteooriana") ehk epistemoloogiast, ehkki inglise keeles leidub ka sõna "cognition", mis tähendab tunnetust. Saksa keeles ja vene keeles räägitakse tunnetusteooriast ("Erkenntnistheorie", теория познания). Tõsi küll, sõna "Erkenntnis" saksa keeles ja sõna познаниe vene keeles võivad mõnes kontekstis tähendada ka tunnetuse saadust. Kuni 1990. aastateni oli eesti keeles tavalisim sõna "tunnetusteooria", millele sekundeeris ka "gnoseoloogia". Sõna "epistemoloogia" kuni selle ajani ei kasutatud, kuid nüüd on ta teised sõnad vaata et välja tõrjunud. See märgistab ümberorienteerumist ingliskeelsele traditsioonile (analüütilisele filosoofiale).
Vastuseta küsimused.
Kõikidesse koolkondadesse kuuluvad mõtlejad on ühel meelel, et inimestel on võime mõelda küsimuste peale, millele kogemus põhimõtteliselt ei saa vastust anda. Näiteks: Kas aeg saab otsa? Kas Jumal on olemas? Kas filosoofide Jumal on sama mis Piibli Jumal? Kas meie aistingute taga on mingi reaalsus? Näiteks loogilised positivistid väitsid, et sellistel küsimustel puudub igasugune tunnetuslik tähtsus. Teised aga leiavad, et vähemalt mõningatel neist on tunnetuslik tähtsus.
Oma epistemoloogia valimine.
Puudub konsensus selles suhtes, milline epistemoloogia on adekvaatse maailmamõistmise seisukohast kõige produktiivsem. Igal inimesel on oma epistemoloogia, millest ta kas või ebateadlikult lähtub. Informatsiooni mõtlev vastuvõtmine ja analüüsimine peab toetuma mingitele kriteeriumidele selle tõepärasuse hindamiseks. Isegi lastel on epistemoloogia mingil kujul olemas. Ent oma epistemoloogia teadlik valimine nõuab mingil määral filosoofia ja loogika õppimist.
Tõe taotlus.
Meie analüüs sõltub sellest, milline epistemoloogia meil juba on. Võib küsida: mida ma pean tegema veendumaks, et valdan tõde? Kuidas ma saan kindel olla, et minu uskumused on tõesed? Kas on olemas mingisugune kriteerium, mille abil mul on võimalik otsustada, et see, mida ma usun, on tõesti tõsi?
Oletame, et ma arvan, et ma olen oma uskumuseni jõudnud ratsionaalsel teel. Ma kasutasin loogikat, ma tuginesin vaatlusele ja eksperimendile, ma vastasin vastuväidetele ja nii edasi. Sellest ma järeldasin, et minu uskumus on ratsionaalne. Sel juhul saab minu uskumus mingil määral pretendeerida tõesusele. Ratsionaalsus on tõe indikaator. Uskumuse ratsionaalsus on vähemalt põhjendiks arvata, et uskumus on tõene.
Mitmed uskumuste tunnused on tõesuse indikaatorid. Nendeks on näiteks ratsionaalsus, õigustatus ja tõenäolisus. Nimetame uskumuse mingit omadust episteemiliselt positiivseks omaduseks, kui selle olemasolu kas või mingil määrab viitab uskumuse tõesusele.
Paljudel meie uskumustel on mitmeid episteemiliselt positiivseid omadusi: nad on üsna ratsionaalsed, üsna õigustatud, väga tõenäoliselt tõesed jne. Ent vähemalt mõnel hetkel me ei ole sellega rahul. Me ei taha omada ratsionaalset uskumust, mis ei ole tõene. Nii võib ju juhtuda: ma võin oma uskumust kujundades väga hoolikalt ratsionaalsust järgida, kuid uskumus võib ometi osutada vääraks. Nii et ratsionaalsusest meile ei piisa.
Me taotleme, et meie uskumused oleksid teadmised. Kui ma midagi tean, siis mu uskumus ei ole ainult õigustatud ehk ratsionaalne, vaid ta on ka tõene. Küsimus on nüüd selles: millal mul on teadmine? Millal ma võin öelda, et ma tean? Mõned filosoofid ütlevad, et teadmine on võimatu: need on skeptikud.
Epistemoloogia küsimuseasetused.
Epistemoloogia uurib, 1) mida kujutab endast üks või teine uskumuse episteemiliselt positiivne omadus, näiteks õigustatus või ratsionaalsus (näiteks mis on õigustatud uskumus); 2) kust need tunnused pärinevad (ja seega kust pärineb teadmine); 3) mis on teadmine, st millised episteemilised tunnused teevad tõese uskumuse teadmiseks; 4) kas teadmine on võimalik.
Nii et epistemoloogid tegelevad palju uskumuse mitmesuguste episteemiliselt positiivsete omadustega, näiteks õigustatuse ja ratsionaalsusega, püüdes leida uskumuse õigustatuse või ratsionaalsuse tarvilikke ja piisavaid tingimusi.
Teiseks uurivad epistemoloogid, mis on episteemiliselt positiivsete uskumuste lähteallikas. Näiteks kui ma ütlen, et minu uskumus, et Riia on Läti pealinn, õigustatud, siis võib küsida: kust see õigustus pärineb? Võib-olla on mõni usaldatav isik mulle kunagi öelnud, et Riia on Läti pealinn, ja see ongi minu uskumuse õigustuseks? Sel juhul on üheks tunnetuse allikaks inimeste tunnistused. Teiseks allikaks on taju. Epistemoloogia tõstatabki küsimuse, mis on uskumuse õigustatuse, ratsionaalsuse ja teiste episteemiliselt positiivsete omaduste lähteallikad. Sellel omakorda saab põhineda vastus küsimusele, mis on teadmise lähteallikad.
Kolmandaks huvitab epistemolooge, mis asi on üldse teadmine. See küsimuseasetus ei sõltu eeldusest, et meil on teadmine või et teadmine on võimalik. Küsimus on selles, missugused omadused peavad olema uskumusel, et ta oleks teadmine.
Neljandaks tegelevad epistemoloogid väljakutsega, mille epistemoloogiale esitab skeptitsism, mille kohaselt meil puudub teadmine või koguni teadmine on võimatu.
Fundatsionism ja koherentism.
Üks põhilisi eraldusjooni epistemoloogide vahel on seotud küsimusega, kas õigustus peab põhinema baasuskumustel.
Fundatsionismi kohaselt on olemas baasuskumused, milles võib kindel olla. Sel juhul saab sama kindel olla uskumustes, mis on baasuskumustest rangelt tuletatud. Näiteks võib siin tuua Descartes'i ütluse: "Mõtlen, järelikult olen olemas." See, et ma mõtlen, on minu baasuskumus, millele tugineb kindlalt ka minu uskumus, et ma olen olemas. (Sellele on vastu väidetud, et vaatlus oma vaimutegevuse kohta ei erine põhimõtteliselt ega ole usaldatavam muud laadi vaatlustest ning et järeldus, et mõtleja on olemas, ei ole rangelt tuletatav.) Fundatsionism kipub takerduma vaidlustesse selle üle, millised uskumused on baasuskumused.
Koherentismi kohaselt on uskumusele õigustuseks see, et ta moodustab teiste uskumustega "koherentse" (umbes: kooskõlalise) terviku. Ent selle positsiooni puhul on raskus selles, et uskumuste omavaheline kooskõla iseenesest ei taga, et need uskumused vastaksid sellele, kuidas asjad tegelikult on.


Edi Rama.
pisi
Edi Rama (sündinud 4. juulil 1964 Tiranas) on Albaania poliitik ja kunstnik. Ta oli Tirana linnapea alates oktoobrist 2000 kuni 2011. aastani.
Edi Rama on õpetanud Tirana Kunstide Akadeemia ning olnud Albaania kultuuri-, noorsoo- ja spordiminister (1998–2000). Ta on elanud ja töötanud kunstnikuna Pariisis.
Rama viibis kord Tiranas, kord Pariisis, ning kritiseeris valitsevat režiimi. Aastal 1997 peksid Sali Berisha julgeolekupolitsei agendid Rama tema oma maja ees peaaegu surnuks. Pärast pikka paranemist otsustas Rama jääda Pariisi elama.
Aastal 1998 tuli ta isa (Enver Hoxha aegse ametliku skulptori) matustele ning võttis Fatos Nano ettepanekul vastu kultuuriministri koha.
Edi Rama kandideeris linnapeaks sõltumatu kandidaadina Sotsialistliku Partei toetusel ja sai 54% häältest. Veidi aega pärast valimisi, 9. novembril 2000 tulistas tundmatu isik tema maja. Rama jäi terveks.
12. oktoobril 2003 valiti ta esialgsete teadete kohaselt 58-protsendise häältearvuga linnapeaks tagasi.
Linnapeana on ta ellu viinud palju radikaalseid ideid, et linna paremaks teha. Ta ei karda oma arvamust välja öelda, mistõttu on tal olnud ägedaid vaidlusi teiste linnametnikega ja linnaelanikega.
Kuigi Ramat on süüdistatud korruptsioonis ja saamatuses rahaasjades, tunnustatakse tema julget stiili ja samme linna välimuse kordategemisel. Tema projekt "Tagasi identiteedi juurde" puhastas linna paljudest linna maadele (näiteks parkidesse ja Lana oja kaldapealsetele) ebaseaduslikult ehitatud hoonetest ja kioskidest. Alates aastast 2000 rajati koostöös ÜRO Arenguprogrammiga projekti "Puhtaks ja roheliseks" raames 96 700 ruutmeetrit haljasalasid ja parke ning istutati ligikaudu 1800 puud. Need tööd on leevendanud ka tööpuudust. Samuti laskis Rama paljud vanad majad niinimetatud Edi Rama värvidega (väga ere kollane, roheline ja lilla) üle värvida.
Rama on tegelnud ka Lana jõe saastumisest tingitud keskkonnaprobleemidega.
Edi Rama juhib Albaania linnapeade assotsiatsiooni. Ta ei tegele enam kunstiga, kuid nimetab linnapeaks olemist kunstiks.
Aastal 2005 valiti Edi Rama Albaania Sotsialistliku Partei esimeheks.


Eesti keele grammatika.
Esimene Eesti keele grammatika ("Anführung zu der Esthnischen Sprach", 1637)
Eeati keele grammatika on eesti keele grammatika.
Eesti keel kuulub soomeugri keelte läänemeresoome haru lõunarühma. Eesti keele lähemad sugulaskeeled on vadja ja liivi keel (kui võru keelt pidada eesti keele murdeks).
Eesti keele kirjutamiseks kasutatakse ladina tähestikul põhinevat eesti tähestikku.
Erinevalt paljudest teistest keeltest puudub eesti keeles grammatiline sugu.
Käänded.
Eesti keeles puudub akusatiiv ehk sihitav kääne, selle asemel kasutatakse nimetavat, omastavat või osastavat käänet.
Mõnedel omasõnadel on võimalik moodustada sisseütleva käände lühivormi, nt keresse ~ kerre.
Rõhk.
Eesti omasõnadel ja eestipärastel laen- ning võõrsõnadel on põhirõhk esimesel silbil. Võõrapärastel võõr- ja laensõnadel vastab rõhk reeglina lähtekeelse sõna rõhule.
Lihthääliku välde.
Märkus. Väljatöötamisel on uus häälikuortograafia teooria, mille põhisisuks on see, et häälikul on kaks pikkust: lühike ja pikk.
Sõnavälde ja astmevaheldus.
Sõnavälte ja astmevahelduse tundmine on aluseks käänamisele ja pööramisele.
Sõna sisehäälikud.
Sõna sisehäälikuteks on häälikud alates pearõhulise silbi esimesest vokaalist kuni järgmise silbi esimese vokaalini (viimane välja arvatud). Eesti keeles on pearõhk tavaliselt esimesel silbil, võõrsõnades võib rõhk langeda ka järgsilbile. Sisehäälikute hulka ei arvestata käände- ning pöördelõppe ja liite -gi, -ki häälikuid.
Astmevaheldus.
Astmevahelduseks nimetatakse sõna sisehäälikute muutumist käänamisel ja pööramisel. (lipp – lipu, luba – loa; sadama – sajab). Astmevaheldus jaguneb välte- ja laadivahelduseks.
Vältevahelduse korral muutub sõna sisehäälikute välde (II välde vaheldub III-ga). II-vältelist vormi loetakse nõrgaks, III-vältelist aga tugevaks astmeks: "karp" (1silbiline => III välde, tugev aste) – "karbi" (II v, nõrk aste).
Laadivahelduse korral mõni sisehäälik kaob või muutub teiseks häälikuks – häälikud g, b, d, s ning k ja t ühendites "sk, hk" ja "ht" kaovad või asenduvad mõne teise häälikuga. Vorm, kus vaadeldav häälik ehk laadivaheldusele alluv häälik on olemas, on tugevas astmes. Vorm, kus laadivahelduslik häälik puudub või on asendunud mõne muu häälikuga, on nõrgas astmes, sõltumata sõna vältest: "lugu" ("g" on, tugev aste) – "loo" ("g" puudub, nõrk aste)
Astmevahelduse määramisel võrreldakse käändsõna ainsuse nimetavat, omastavat ning vajadusel ka osastavat käänet, tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku 1. pööret ja "da"-tegevusnime.
Kui sõna käänamisel või pööramisel sisehäälikud ei muutu, on sõna astmevahelduseta.
Sõnaliigid.
Muutumisviisi järgi jaotatakse sõnad muutuvaiks ja muutumatuiks. Muutuvad sõnad jagunevad omakorda käänd- ja pöördsõnadeks.
Pöördsõnad.
Pöördsõnu võib tähenduse poolest lugeda tegusõnadeks. Tegusõnal on käändelised ja pöördelised vormid (saadakse verbi pööramisel).
Tegusõna käändelised vormid väljendavad üldist tegevust, kuid ei väljenda kõneviisi, isikut ja arvu. Käändelisse vormi kuuluvad: ma- ja da-tegevusnimi (infinitiivid), v- ja tav-kesksõna (oleviku kesksõnad), nud- ja tud-kesksõna (mineviku kesksõnad) – lugema, lugeda, lugev, loetav, lugenud, loetud.
Muutumatud sõnad.
Muutumatud sõnad jagunevad määr-, kaas-, side- ja hüüdsõnadeks.
Välislingid.
Grammatika


Eesti lipp.
Eesti lipp on Eesti rahvus- ja riigilipp.
Lipp on ristkülik, millel on kolm võrdset horisontaalset värvilaidu: sinine (285 C; CMYK C91/M43/Y0/K0; RGB R23/G145/B255; ülal), must (CMYK C0/M13/Y49/K98; RGB R51/G43/B3) ja valge (CMYK C0/M0/Y0/K0; RGB R255/G255/B255). See võeti kasutusele Tartu Ülikooli Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna ning pühitseti 4. juunil 1884. Hiljem seostus see eesti rahvuslusega ning seda kasutati riigilipuna, kui 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik. Ametlikult võeti lipp riigilipuna kasutusele 21. novembril 1918.
Nõukogude Eestis keelati sinimustvalge lipu kasutamine. Lipp toodi jälle avalikult välja 1988. aastal ning heisati 24. veebruaril 1989 uuesti Pika Hermanni torni. Riigilipuna (Eesti Vabariigiks ümber nimetatud Eesti NSV lipuna) võeti see ametlikult tarvitusele 7. augustil 1990.
Vabariigi Presidendi lipp on riigilipp, mille keskel on suur riigivapp (vaata Eesti vapp).
Eesti keeles kasutatakse lipu kohta ka sõna "sinimustvalge".
Ajalugu.
Ühe teate järgi olevat võetud eeskujuks Soome rahvusvärvid ja lisatud must. Üldise arvamuse järgi sümboliseeris sinine usku eesti rahva tulevikku, must eesti mullapinda, rahvuslikku musta kuube ja rasket minevikku ning valge väljendas lootust ilusamale tulevikule. Lipuvärvide tõlgendus sisaldub ka Martin Lipu luuletuses "Eesti lipp".
Et korporatsiooni ei lubatud asutada, anti värvid "hoiule" Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS-i). 26. märtsiks 1884 (vana kalendri järgi; 7. aprilliks uue kalendri järgi) valmis Karl August Hermanni abikaasa Paula eestvõttel ja Miina Hermanni (Miina Härma) ning Põltsamaa kihelkonna koolmeistri Gustav Beermanni tütre Emilie Beermanni kaasabil EÜS-i lipp. Teise versiooni järgi ostis Emilie Põltsamaalt Liehbergi riidekauplusest kolm tükki siidriiet ja õmbles selle kokku oma toas jõeäärses kihelkonnakooli majas. Gustav Beermanni puutöötoas valmis varras ja tema poeg Christoph Beermann viis lipu Tartusse. See siidist lipp, mida hiljem säilitati rahvusliku reliikviana, sai Eesti lipu emalipuks.
Otepää kiriklas on sinimustvalge lipu muuseumituba.
Maailma riikidest vähem kui kümnendikul on lipp üle 100 aasta vana. Veel haruldasem on see, et esimene lipp on alles.
Heiskamine.
a> matusepäeval poolde vardasse heisatuna Eesti saatkonna hoone ees Helsingis
Igaühel on õigus heisata ja kasutada Eesti lippu järgides Eesti lipu seadust ning head tava. Iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval heisatakse Eesti lipp elu-, äri- ja büroohoonetel.
Lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.
Vabariigi Valitsuse korraldusel võidakse välja kuulutada ka teisi lipupäevi. Maavanema korraldusel võidakse heisata riigilipud vastavas maakonnas ka mõne kohaliku tähtsusega sündmuse puhul.
Riigilipu võib heisata avalikel üritustel. Igaühel on õigus riigilippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul.
Heiskamise ja langetamise ajad.
Riigilipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00, kui valitsus ei ole andnud erikorraldust riigilipu heiskamise ja langetamise kohta mõnel teisel kellaajal.
Heiskamise viis.
Riigilipp heisatakse lipumasti või pannakse lipuvardaga vastavasse hoidjasse, mis asub hoone peasissekäigu juures, või mujale selleks sobivas (väärikas ja hästinähtavas) kohas. Lipul peab olema piisavalt lehvimisruumi. Lipukangas ei tohi puutuda vastu hoonete seinu, puid, juhtmeid ja muud sellist.
Heisatud riigilipu alumine serv peab olema vähemalt kolme meetri kõrgusel maapinnast. Lipuvardad ja -mastid on soovitatav värvida valgeks.
Linnas kasutatakse enamasti 2,5–3 m pikkuste puidust varraste külge kinnitatud normaalsuuruses lippe. Suuremad hooned ja avaram planeering eeldavad ka suuremaid lippe, mis tuleks heisata kas seinalt eenduvasse, katuselt tõusvasse või hoopis eraldi seisvasse lipumasti.
Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.
Lipulaul.
Eesti lipulaul on "Eesti lipp", mille muusika on kirjutanud Enn Võrk ja sõnad Martin Lipp. Laulu sõnu on kõvasti muudetud võrreldes algsega, näiteks Martin Lipu viis salmi koondati kokku kolmeks.
Võtku nendel Eesti pojad ennast ükskord ühenda',
võtku kuldse armuköie venna-arm neil veerita',
vastaku neil vägev hüüe: «Eesti, Eesti, ela sa!»
Sinine ja must ja valge ehitagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead!
Vaprast meelest, venna-armust eesti kojad kõlagu,
kostku taeva poole põrmust: «Eesti, Eesti, ela sa!»
Ajutise Valitsuse otsus 21. novembrist 1918 (nr. II).
1. Eesti riigilipu värvid on sinine (rukkilille sinine), must ja valge, horitsontaalses järjekorras.
2.Riigilipp on puutumata väline riigimärk. Isikud, kes riigilipu miski viisil teotavad, võetakse seaduslikkusele vastutusele.
1. Riigilipp tarvitatakse kõigil juhtumisel, kus Eestiriigi võim ennast avaldab, nii riigi sisemises kui välimises elus.
2. Riigilipp ei või ühegi eraisiku, seltsi, ühenduse või asutuse eratarvituseks olla.
3. Riigilipu värvide tarvitamine nende poolt võib ainult Ajutise Valitsuse lubal sündida.
4. Kõik riigi ja valitsuse asutused, kesk- kui ka kohalikud, on kohustatud riigilipu enesele muretsema ja avalikkudel pühadel välja panema.
5. Kõigil eraisikutel ja eraseltsidel, ühisustel ja asutustel on luba riigilipu väljapanna avalikkudel pühadel.
6. Kes nende määruste vastu eksivad, langevad kohtuliku vastutuse alla ja karistatakse vangistusega kuni 1 kuuni või rahatrahviga kuni 500 margani.
III. Miilitsa valitsuste kohuseks jääb selle üle valvata, et need määrused täitmist leiavad.


Edmund Gettier.
Edmund L. Gettier (sündinud 1927 Baltimore'is) on USA filosoof.
Gettieri probleem.
Tema kuulsus põhineb ühelainsal kolmeleheküljelisel artiklil "Is Justified True Belief Knowledge?" ("Kas õigustatud tõene uskumus on teadmine?"; 1963; ajakirjas "Analysis", 23, "pp." 121-3; eesti keeles ajakirjas "Akadeemia" nr 4, 1998 Anto Undi tõlkes). Selles artiklis seadis Gettier kahtluse alla tol ajal enamiku filosoofide poolt aktsepteeritud definitsiooni, mille kohaselt teadmine on õigustatud tõene teadmine. Kuigi selle definitsiooni oli kahtlaseks teinud juba Wittgensteini looming, leidis Gettier uue argumendi selle definitsiooni kahjuks.
Gettier toob mitu näidet uskumustest, mis on nii tõesed kui ka õigustatud, ent mida me intuitiivselt teadmiseks ei nimetaks. Selliseid juhtumeid nimetatakse Gettieri vastunäideteks ehk Gettieri näideteks.
Üks tüüpiline (mitte Gettierilt pärinev) näide oleks niisugune. Oletame, et ma lähen oma sõbrale Katile külla, helistan ukse taga ja ma kuulen vastust "Sisse!" Ma teen ukse lahti ja näen, et Kati seisab esiku teises otsas, umbes 10 meetri kaugusele minust. Sel hetkel ma võib-olla mõtlen: "Kati seisab minust umbes 10 meetri kaugusel" ja ma usun seda. Tegelikult Kati seisabki umbes 10 meetri kaugusel minust, nii et minu uskumus on tõene. Ja minu uskumus on ka õigustatud, sest mul on selleks küllalt palju tõendeid: ma näen Katit ja ma kuulsin tema häält. Normaaljuhul ma ütleksin, et ma tean, et Kati seisab umbes 10 meetri kaugusel minust.
Teisendame nüüd seda näidet. Tegelikult ma näen esiku teises otsas Kati elusuuruses portreed. Kuigi ma kuulsin, et tema hääl tuleb sealtpoolt, tuli see tegelikult sisesidesüsteemist, nii et see ei saanud olla tõendiks selle kohta, kus Kati tegelikult seisis. Võib-olla Kati on keldris. Sel juhul oli minu uskumus küll õigustatud, ent väär. Me ütleksime, et ma ei teadnud, et Kati on umbes 10 meetri kaugusel minust.
Teeme veel ühe teisenduse. Oletame, et Kati köök on kohe teisel pool esiku otsaseina maali taga. Tegelikult on ta praegu köögis ja nõjatub vastu seina. Sel juhul ma usun, et ta on minust umbes 10 meetri kaugusel, mul on selleks uskumuseks õigustus ja see uskumus ongi tegelikult tõene. Ometi tundub, et pole õige nimetada seda uskumust teadmiseks. Kati oli seal täiesti juhuslikult, ja kui ta seal poleks olnud, poleks see minu uskumust muutnud. Seda laadi näitest teeb Gettier järelduse, et õigustatud tõene uskumus ei pruugi veel olla teadmine.


Ernest Koliqi.
Ernest Koliqi (20. mai 1903 Shkodër – 15. jaanuar 1975 Rooma) oli Albaania (geegi) kirjanik, albanoloog, poliitik ja diplomaat, usutunnistuselt katoliiklane. Ta oli geegi novelli rajaja, Itaalia okupatsiooni ajal Albaania haridusminister ning hiljem üks albaania emigratsiooni keskseid tegelasi.
Elu ja teadus.
1918 saadeti ta Itaaliasse õppima.
1921 tuli ta Albaaniasse tagasi ning asus innukalt albaania keelt uurima. 1924 oli ta sunnitud viieks aastaks Jugoslaaviasse eksiili minema. Seal õppis ta serbia-horvaadi keelt ning hakkas uurima selles keeles kirjutavaid olulisi kirjanikke. 1930–1933 oli Koliqi Shkodëris ja Vlorës õpetaja.
1937 lõpetas ta õpingud Padova ülikoolis lõputööga "Epica popolare albanese" ("Albaania eepiline rahvaluule"), mida väga hindasid Norbert Jokl, Maximilian Lambertz ja paljud teised nimekad albanoloogid.
12. aprillist 1939 kuni 31. veebruarini 1941 oli ta Shefqet Verlaci valitsuse haridusminister. Peaaegu kohe koondas ta ministeeriumi peaaegu kõik tuntumad õpetlased ning hakkas avaldama raamatuid kesk- ja algkoolidele. Nende seas olid kaheköiteline "Shkrimtarët Shqiptarë" ("Albaania kirjanikud"), "Bota Shqiptare" ("Albaania maailm"), "Rreze Drite" ("Valguskiired") ja "Te praku i jetës" ("Elu lävel") ja sari "Visaret e Kombit" ("Rahvuse aarded"), millest seni olid ilmunud ainult kolm köidet, ent Koliqi ministriajal jõuti 14. köiteni. Tänini on see jäänud tähtsaimaks albaania folkloori väljaandeks.
1939 nimetati ta ka Rooma ülikooli albaania keele ja kirjanduse kateedri juhataks. Varem oli tal olnud sama ametikoht Padova ülikoolis.
1940 korraldas Koliqi Tiranas Albaania uuringute kongressi, millest albaanlaste kõrval võtsid osa rahvusvaheliselt tuntud albanoloogid Carlo Tagliavini, Antonio Baldacci, Francesco Ercole, Angelo Leoti, Gaetan Petrotta jt. Sellest kongessist sai alguse Albaania uuringute instituut Tiranas. Hakati välja andma suuri köiteid Studime e Tekste ('Uurimused ja tekstid', millele tegid kaastööd keeleteadlased, juristid ja folkloristid, teiste seas Giuseppe Valentini, Bernardin Palaj ja Ernesto Cozzi.
Õppeaastaks 1941/42 saatis Koliqi haridusministrina Kosovosse umbes 200 õpetajat. Seoses sellega avati hulk alg- ja keskkoole ning näärati hulk stipendiume. Esimene albaania õppekeelega keskkool Kosovos avati 12. detsembril 1941.
1942 eemaldus Koliqi tööst hariduse alal ning ta nimetati Albaania uuringute instituudi presidendiks. Ta tegi koostööd Mustafa Merlika Kruja, Karl Gurakuqi, Asdkeni, Ali Asllani, Lasgush Poradeci, Anton Logoreci, Ismet Toto ja teistega.
1943 asus ta koos vanemate, abikaasa ja pojaga elama Itaaliasse, kuhu ta nimetati suursaadikuks Püha Tooli juures. Seetõttu ta ei viibinud Albaania territooriumil, kui võimule tulid kommunistid, kes mõistsid ta kollaboratsionismisüüdistusega surma. Albaaniasse jäänud perekonnaliikmeid kiusati taga, eriti tema venda Mikel Koliqi’t, kes veetis 45 aastat vanglas ja sunnitööl, sest ta oli preester ja Ernesti vend. Kui Mikel pärast kommunistide kukutamist vabanes, nimetas paavst Johannes Paulus II ta kardinaliks.
1953 hakkas Koliqi avaldama kirjutisi, millest kujunes raamat "Dy shkollat shkodrane - Shkollat e jezuitve dhe e shkollat e françeskajve" ("Kaks Shkodëri kooli – jesuiitide kool ja frantsisklaste kool").
1957 moodustati Itaalia Vabariigi presidendi seadlusega 2. septembrist 1957 Rooma Ülikooli albaania keele ja kirjanduse kateedri baasil Albaania uuringute instituut ("Istituto di Studi Albanesi"; "Instituti i Studimeve Shqiptare").
1957 avaldas Koliqi Firenzes kogumiku
"Poesia popolare Albanese" ("Albaania rahvaluule") albaaniakeelse tekstiga ja itaaliakeelse tõlkega.
1960 avaldas ta ajakirjas Quaderni Dannunziani (köited XVIII–XIX) uurimuse "Gabriele d'Annunzio e gli albanesi" (Gabriele d’Annunzio ja albaanlased).
1961 tõlkis ta itaalia keelde ja avaldas ajakirjas Ali Asllani lühipoeemi "Darsma shiqptare" (Albaania ööd), lisades sellele selgitavaid märkusi.
1962 tõlkis ta itaalia keelde ja varustas märkustega 26. laulu "Koha e re" (Uus aeg) Gjergj Fishta poeemist "Lahuta e Malcís" ("Mägede lauto").
1963 avaldas Koliqi albaania lüürika antoloogia "Antologia della lirica albanese". Selles raamatus on esimest korda mõnda võõrkeelde tõlgitud vanemate ja uuemate albaania (sealhulgas Kosovo) luuletajate paremad luuletused.
1965 ilmus Milanos itaaliakeelne monograafia "Albaania" ("Albania") sarjast "Euroopa rahvaste entsüklopeedia" ("Enciclopedia dei popoli d'Europa"). See oli esimene üksikasjaline objektiivne entsüklopeediline esitus Albaania geograafiast, kirjandusest ja ajaloost. Raamatu maht on 160 lehekülge ning ta sisaldab palju fotosid.
1967 hakkas Ernest Koliqi avaldama kolmeköitelist sarja "Studi Albanesi" ("Albaania uuringud"). Osa "Tradizioni Popolari degli Albanesi d'Italia" (Itaalia albaanlased|Itaalia albaanlaste rahvapärimused) ilmub senini. Jätkuvalt avaldatakse ka seitsmeköitelist sarja "Studi e Testi" ("Uuringud ja tekstid").
1971 tõlkis Koliqi itaalia keelde poeemi "Lahuta e Malcís" episoodi "Marash Uci" (Laulud 12–13–14 ja 15) koos sissejuhatuse ja kommentaaridega.
1972 ilmus Firenzes raamat "Esseed albaania kirjandusest" ("Saggi di letteratura albanese"). Sellesse on kogutud esseesid ja ettekandeid viimasest 20 aastast. Samal aastal ilmus itaalia keeles poeemi "Lahuta e Malcís" episood "Oso Kuka" (laulud 2–3–4 ja 5).
15 jaanuaril 1975 suri Ernest Koliqi ootamatult Roomas oma korteris. 18. jaanuaril maeti ta Prima Porta kalmistule, kus juba puhkasid tema vanemad, abikaasa ja poeg Marco.
Looming ja ajakirjad.
1918 asutas Koliqi Itaalias Bergamos koos teistega ajakirja "Noi giovani" (’Meie, noored’), kus ta avaldas oma esimesed itaaliakeelsed luuletused.
Tagasi Albaanias 1921, hakkas ta jäljendama patrioot Luigj Gurakuqi kirjanduslikku tegevust ning sõbrunes Shkodëri noorte Kolë Thaçi, Shuk ja Karl Gurakuqi, Loro Ashiku, Dom Lazër Shantoja ning Kolë ja Lin Kamsiga.
Ta võitis Haridusministeeriumi poolt Ministrite Nõukogu ettepanekul korraldatud riigihümnikonkursi. ᜝üriisse kuulusid Gjergj Fishta, Fan Noli, Mid-hat Frashëri ja Luigj Gurakuqi.
1923 asutas ta koos Antonio Harapi ja Nush Topalliga ajakirja Ora e Maleve (’Mägede haldjas’). See väljaanne oli väga menukas nii poliitika valdkonnas kui ka kirjanduse valdkonnas, kus Koliqi tegi esimesi samme Luigj Gurakuqi ja Gjergj Fishta juhendamisel.
1924 hakkas Koliqi osalema Avni Rustemi poolt loodud seltsis Bashkimi (’Liit’). Emigratsioonis Jugoslaavias kirjutas ja avaldas ta ikka veel Luigj Gurakuqi nõuandeid järgides patriootilise sisuga dramaatilise lühipoeemi "Kushtrimi i Skanderbeut". See teos andis talle suuri lootusi siseneda albaania kirjandusmaailma.
1928 avaldas ta Zaras novellikogu "Hija e Maleve" ("Mägede vari"), kus ta kujutas episoode mägilaste elust, mis põhineb Kanunil. Albaaniasse tagasi tulles omandas ta selle koguga albaania novelli rajaja maine.
1932 ilmus esimene kaunis väljaanne tõlkekogumikust "Poetët e Mëdhej t'Italisë" ("Itaalia suured poeedid"), mis sisaldas Dante, Petrarca, Ariosto ja Tasso luulet. Eessõna kirjutas sellele Gjergj Fishta. Tõlked võeti lugejate ja kriitikute poolt hästi vastu.
1933 avaldas ta luulekogu "Gjurmat e Stinve" ("Aastaaegade jäljed"), kus ta täiesti uues väljenduslaadis kujutas stseene Shkodëri elust.
1934 hakkas ta tegema koostööd uue kultuuriajakirjaga Illyria.
1935 ilmus teine novellikogu "Tregtar Flamujsh" ("Lipukaupmees"), kus ta kujutas Shkodëri elu kõigis selle psühholoogilistes nüanssides. Seda teost peetakse sõjaeelse Albaania proosaparemikku kuuluvaks ja ühtlasi Koliqi parimaks teoseks, millega ta jääb albaania kirjanduse ajalukku. 1935 ilmus ka
1936 avaldas ta teise köite antoloogiast "Poetët e Mëdhej t'Italisë" ("Itaalia suured poeedid") Giuseppe Parini, Vincenzo Monti, Ugo Foscolo ja Alessandro Manzoni. Ta kavatses avaldada ka kolmanda köite, ent see ei saanud teoks. Siiski ilmusid paljud luuletused ja katkendid
Giacomo Leopardilt, Giosuè Carduccilt, Giovanni Pascolilt ja Gabriele D'Annunziolt ajakirjades ja ajalehtedes ning Fulvio Cordignano raamatus "Manuale di lingua albanese" ("Albaania keele õpik"). Teist köodet esitles tema õpetaja, albanoloog Carlo Tagliavini ning seda Ndré Mjedja ajakirjas Leka. Samuti tõlkis ta Diego Valeri, Enrico Grassi, Émile Verhaereni ja Charles Baudelaire’i luuletusi.
1939 asutas Koliqi ajakirja Shkëndija (’Säde’), mis tutvustas lugejatele paljusid uusi andeid.
1940. aastate algus oli Põhja-Albaania geegimurdelise kirjanduse ja üldse Shkodëri kultuuri kulminatsioon. Selles on suured teened Ernest Koliqil kui kirjanikul ja kirjastajal. Kommunistide võimuletulekuga see traditsioon Albaanias hääbus.
1947 hakkas Koliqi tegema kaastööd ajakirjale L'Albania Libera ('Vaba Albaania'). Muuhulgas avaldati seal eepiline poeem "Kânga e Kapidan Markut" (Kapten Marko laul), mis ülistab isamaa vabaduse ja albaania õilsate kommete eest 1946 langenud kangelast ja jutustab tema tegudest.
1957 asutas ta ka albaania kirjanduse ajakirja Shêjzat ('Plejaadid'). Igas numbris oli mõni Koliqi kirjutis. Ajakiri ilmus tema surmani, kokku 18 aastakäiku.
1959 avaldas Koliqi luulekogu "Kangjelet e Rilindjes" ("Taassünni laulud") koos itaaliakeelse tõlkega. Selles kutsus ta Itaalia albaanlasi (arbëreshë) üles säilitama keelt ja isamaa tavasid ning uskuma albaanlaste soo surematusse.
1960 ilmus romaan "Shija e bukës së mbrûme" varjunime Hilush Vilza all. Selles on tunda pagulase armastust oma maa vastu ning soovi näha oma maad jälle vabana.
1961 avaldas ta ka luulekogu "Rapsodi e rapsodie delle Alpi albanesi" ("Albaania Alpide rapsoodid ja rapsoodiad"), kus ta ülistab albaania rahva mehisust.
1963 avaldas ta uuesti proosaluulekogu "Shtatë pasqyrat e Narçizit" ("Narkissose peeglid"), mis oli ilmunud albaania keeles Baris trükitud ajalehes Gazeta Shqiptare. Nende sisu on peamiselt vaimulik.
1970 avaldas ta uuesti lühipoeemi "Symfonija e Shqipeve" ("Kotkaste sümfoonia"), mis oli esimest korda avaldatud 1936 Bari ajalehes Gazeta Shqiptare. Teos ülistab albaanlaste minevikku. 1972 tõlkis Anesti Andrea selle teose inglise keelde.
Ernest Koliqi on teinud kaastööd muuhulgas ajakirjadele Hylli i Dritës, Leka, Minerva, Besa, Koha e Jonë, Jeta Katolike, Lajmtari jt.
Koliqi teoseid on tõlgitud saksa, itaalia, inglise, araabia ja kreeka keelde.
Hinnangud.
Karl Gurakuqi on 1963 kirjutanud: "Ei ole palju meie kirjanikke, kelle nimi oleks albaania kirjanduse ringkondades nii tuntud kui Ernest Koliqi oma; vähe on neid, kelle teosed oleksid nii levinud igas Albaania nurgas, kui need, mis Koliqi on kirjandusele andnud. Nelikümmend aastat näeme tema nime katkematult igat laadi kultuuriilmingutes, mitmesuguste ajalehtede ja ajakirjade – millest mõned on tema enda poolt asutatud ja rahastatud – publikatsioonides, selliste teoste publikatsioonides, mis on tahes-tahtmata määratud omandama olulise koha meie kirjanduse ajaloos.”
Kommunistlik võim nimetas Koliqit kodanliku, reaktsioonilise ja fašistliku kirjanduse peamiseks pooldajaks. Ismail Kadare (1990) kirjutas: "Põhja reaktsiooniliste kirjanike seas oli Euroopa (s.o. Itaalia) orientatsiooniga Ernest Koliqi tüüpiliseks näiteks kahjulikust mõjust, mida ehtsale andele avaldas fašistlike ideede pooldamine. Tema ekslik poliitilise leeri valik, mis viis teda algselt sümpaatialt fašismi vastu kollaboratsionistliku kabineti ministrikoha vastuvõtmiseni, osutus saatuslikuks."
Tsitaat.
[Itaalia albaanlaste kohta:] "Pigem ainulaadseks kui haruldaseks tuleb pidada selle rahva fenomeni, kes pärast viie sajandi pikkust elu välismaal jääb visalt truuks päritolumaa keelele, tavale ja kommetele."
Isiklikku.
1942 sündis abielust õpetaja Vangjelija Vuçani’ga esimene laps Marco.
1943 asus perekond elama Itaaliasse, ent Albaaniasse jäänud sugulasi kiusati taga. Ernesti vend preester Mikel Koliqi oli 45 aastat vanglas ja sunnitööl. Hiljem nimetati ta kardinaliks. Ernest ise mõisteti Albaanias tagaselja surma.
1948 sündis Rapallos Koliqi teine laps Elisabetta.
4. mail 1969 suri abikaasa Vangjelija, kes oli olnud tema parem käsi.
Elisabetta on abielus itaallase Carlo Olivieriga.
Välislingid.
Koliqi, Ernest
Koliqi, Ernest
Koliqi, Ernest


Eberhard von Groote.
Eberhard Rudolf von Groote (19. märts 1789 Köln – 15. aprill 1864 Köln) oli saksa germanist.
Ta õppis Heidelbergi ülikoolis õigusteadust, filosoofiat ja ajalugu ning lõpetas selle doktorikraadiga.
Ta oli Kölni ülikoolis Saksa õiguse professor.
Preisi kroonprintsi adjutandina tegi ta 1814 kaasa sõjakäigu Prantsusmaale. Pariisis tegi Gebhard Leberecht Blücher talle ülesandeks leida ja tagasi tuua arvukad prantslaste poolt Reinimaalt röövitud kunstivarad, sealhulgas Peter Paul Rubensi "Peetruse ristilöömine" ja kuulsad Aacheni sambad. Selle ülesandega tuli Groote väga edukalt toime.
1816-1827 oli ta Kölni valitsuse assessor ning sealsamas 1831-1851 sõjaväehalduse president. Viimases ametis, samuti Kölni toomkiriku ehituse seltsi eestseisuse liikmena ja esimehena töötas ta väga viljakalt.
Samal ajal tegeles ta innukalt germanistikaga. Ta andis 1816 koos Friedrich Wilhelm Carovéga välja aastaraamatu "Taschenbuch für Freunde altdeutscher Zeit und Kunst auf das Jahr 1816" (Taskuraamat vanasaksa aja ja kunsti sõpradele aastaks 1816). Groote andis välja vanasaksa kirjandust, sealhulgas esmaväljaannetena.
Adolf Giesen on 1929 kirjutanud temast monograafia.


Eliel Saarinen.
Gottlieb Eliel Saarinen (20. august 1873 – 1. juuli 1950) oli Soome arhitekt, kes sai kuulsaks oma juugendstiilis ehitistega 20. sajandi algul.
Eliel Saarinen õppis aastatel 1893–1897 Helsingi tehnikakõrgkoolis arhitektuuri ja Helsingi Ülikoolis maalikunsti. Aastal 1896 asutas ta koos Armas Lindgreni ja Herman Geselliusega arhitektuuribüroo Gesellius, Lindgren & Saarinen, mis tegutses kuni 1905. aastani.
Pärast Esimest maailmasõda läks Saarinen Ameerikasse, kus jätkas ühiskondlike hoonete projekteerimist. Samal ajal töötas ka arhitektuuriõppejõuna.
Tema poeg Eero Saarinen oli samuti silmapaistev arhitekt.
Eestis.
Ekslikult on Eliel Saarineni tööks nimetatud ka Narva-Jõesuu rannahoonet (1935–1941), mille projekteeris insener Erich Otting.
Kirjandust.
Saarinen, Eliel
Saarinen, Eliel
Saarinen, Eliel


Eesti jugade loend.
"Siin on loetletud Eesti jugasid, koski ja joastikke, mille kõrgeim astang on kõrgem kui 1 meeter.
Maailma joad on loetletud jugade loendis.
Kirjandus.
Jugade loend


Eesti saarte loend.
Eesti saarte loend loetleb Eesti saared, mis piirnevad mere või siseveekoguga.
__NOTOC__
A.
Abruka - Adralaid - Aegna - Ahelaid - Aherahu (Atla) – Aherahu (Väinameri) - Ahessäär - Aksi - Allirahu (Kõiguste) - Allirahu (Pihtla) - Allu saar - Alumine Vaika saar - Anekäbrud – Ankrurahu - Annilaid – Antsulaiud – Anulaid - Asalaiud
E.
Eedikrava - Eerikukivi - Eerikulaid - Elmrahu - Esirahu
H.
Hanemaa - Hanerahu - Hanerahu (Jausa laht) - Hanikatsi laid - Hara saar - Harilaid - Heinlaid (Kõiguste laht) - Heinlaid (Väinameri) - Hellamaa rahu - Hiiumaa - Hobulaid - Hõralaid - Härjakare - Härjamaa - Hülgelaid – Hülgerahu
K.
Kadakalaid - Kaevatsi laid - Kahtla laid - Kajakarahu - Kakralaid - Kakrarahu - Kakrasaar - Kalarahu - Kalmelaid - Karirahu - Kassari - Kasselaid - Keri - Kerju - Keskmine Vaika saar - Kesselaid - Kihnu - Kitselaid - Kiveslaid - Koerakuiv - Koipsi – Kolmekivirahu - Krassi - Kreenholm - Kriimi laid - Kräsuli - Kuivarahu (Soonlepa laht) - Kuivarahu (Tauksi saarterühm) - Kuivarahu (Väinameri) - Kulkna - Kullilaid - Kullipank - Kumari laid - Kumbli - Kuningasaar - Kunnati laid - Kuradisäär – Kuralaid - Kurgurahu - Kustase rahu – Kõbajad - Kõbajalaid - Kõinastu laid - Kõrgelaid - Kõrksaar - Kõverlaid - Käkimaa – Käkirahu – Külalaid - Küll-laid
L.
Laasirahu – Laidu – Laimadal – Langekare – Leemetikare – Liia (Liialaid) – Liisi laid – Liivakari – Linnusitamaa – Lombimaa – Loonalaid – Luigerahu – Läkumätas
M.
Maakrirahu – Manilaid – Mardirahu – Maturahu – Mihklirahu – Mohni – Mondelaid – Muhu – Munaderahu – Munasaar – Mustarahu – Mustpank – Mustpank (Vaika) – Mõndelaid
N.
Nabralaid – Naissaar – Naistekivi maa – Ninalaid – Noogimaa – Nootamaa – Nosurahu
O.
Oitma laid – Ojurahu – Orikalaid – Oosla maa – Osmussaar
P.
Paelaid – Pakri saared – Pakulaid – Pandju – Papilaid – Papirahu – Papissaar (endine saar) - Pasilaid – Pedassaar – Pihanasu – Pihelgalaid – Pihlakared – Pihlalaid (Muraja laht) – Pihlalaid (Soela väin) – Piirissaar – Piiukare – Pikknasv – Piskumadal — Pitkasääremaa – Porgi – Prangli – Puhtulaid – Puningalaid – Põdvalaid – Põiksäär – Pätsurahu – Pühadekare
R.
Rammu saar – Rampsilaid – Rannasitik – Rauarahu - Riinurahu – Ristlaid – Rohurahu – Rohusi saar – Rooglaid – Rootsiku laid – Ruhnu – Rukkirahu – Rusulaid
S.
Saare ots – Saaremaa – Saarnaki laid – Salava – Sangelaid – Seasaar – Selglaid – Sepasitik – Siiasaar – Sillalaid – Sill-laid – Sipelgarahu – Sitakare — Sokulaid — Sorgu – Suuregi laid – Suurepoldi laiud – Suurlaid – Suur-Pakri – Suur-Paljassaare (endine) – Suur-Pihlakare – Suurrahu – Suurrahu (Kaavi) – Suurrahu (Sääre) - Sõmeri – Sääri
T.
Taguküla laid – Tarja – Tauksi – Telve – Tiirloo – Tondirahu – Tondisaar – Täkulaid – Täkunasv
U.
Udrikulaid — Uhtju saar — Uhtju saared — Umalakotid — Umblu — Urverahu — Uuemererahu — Uus-Nootamaa
V.
Vahase – Vahelmisrahu – Vaika saared – Vaindloo – Valgerahu – Vareslaid (Käina laht) – Vareslaid (Väinameri) – Varesrahu – Vasikakuiv - Vasikalaid – Vassiklaid - Vesiloo – Vesitükimaa – Vesitükimaa laiud – Viirekare - Viirelaid – Vilsandi – Vissulaid – Vohilaid – Vormsi – Võilaid – Võrgukare – Väike-Pakri – Väike-Paljassaare (endine) – Väike-Pihlakare – Väike-Tulpe
Ü.
Ülemine Vaika saar
Vaata ka.
Saarte loend


Eesti külade loend.
"Siin on loetletud Eesti külad seisuga 18. august 2008. Endised külad tuleb lisada alajaotusse Endised külad.
__NOTOC__
Viited.
Eesti külade loend
Külade loend


Einar Soone.
Einar Soone (sündis 26. septembril 1947 Raplas) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) vaimulik, EELK piiskop.
1970. aastal asus ta õppima EELK Usuteaduse Instituuti.
Ordineeriti aseõpetajaks 3. oktoobril 1973 peapiiskop Alfred Toominga poolt. Usuteaduse Instituudi lõpetas ja sai õpetajaõigused 29. mail 1980.
Aastal 1973 asus teenima Lüganuse Ristija Johannese kogudust ja Kiviõli Peetri kogudust.
Alates 1985. aastast on E. Soone Tallinna Kaarli koguduse õpetaja.
31. mail 1988 ilmus ajalehes Edasi üleskutse Eesti Kristliku Liidu loomiseks, millele kirjutasid alla Ardalion Kesküla, Rein Õunapuu ja Einar Soone.
1990 määrati ta Tallinna praostiks ja valiti Konsistooriumi assessoriks.
Kirikukogu valis 1992 Einar Soone EELK piiskopiks. Piiskopiks pühitsemine leidis aset 12. detsembril 1992. Piiskopina on ta peapiiskopi asetäitja.
Alates 22. jaanuarist 1993. aastast on ta Eesti Kirikute Nõukogu president.
27. jaanuaril 1995 valis Kirikute Nõukogu ühehäälselt Einar Soone taas oma presidendiks. 20. märtsil 2001 valiti ta jälle samale kohale.
Alates 21. juunist 2007 on piiskop Soone ka Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse nõukogu liige.
Einar Soone on abielus. Tal on viis last.


Eesti riigipeade loend.
Välislingid.
Eesti riigipeade loend
Riigipeade loend
Riigipead


Eesti peaministrite loend.
1920 kuni 1934.
"Peaministri ametinimetus puudus. Valitsust juhtis riigivanem."
Välislingid.
Peaministrite loend


Eesti külad välismaal.
Eesti külad välismaal on loend väljaspool Eestit asunud ja asuvatest Eestist väljarannanute elukohtade kohta
Ukrainas.
Eesti kool asub Oleksandrivkas (Aleksandrovka)
Vitebski kubermang.
Viciebski kubermangus Krasnogorodskoje ümbruses, praeguse Läti, Valgevene ja Venemaa piiril elas väljarännanud eestlaste rühm Kraasna maarahvas.
Siberis.
Kirovi oblast
Kalmõkkia Vabariigis
Vaata ka.
Eesti külad välismaal


Elagabalus.
thumb
Elagabalus (Imperator Caesar Divi Antonini Magni Divi Septimii Severii Pii "Diadumenianus" Severus Augustus; sünninimi Varius Avitus; u 203 – 11. märts 222) oli Vana-Rooma keiser 16. maist 218 kuni surmani.
Sigitamaks "jumalasarnaseid lapsi", abiellus Elagabalus Emesa Baali ülempreestri tütrega.
Hukati sõdurite poolt. Teisi tiitleid: "Sacerdos amplissimus dei invicti solis Elagabali".


El Salvador.
El Salvadori Vabariik (varem eesti keeles: Salvador) on kõige väiksem riik Kesk-Ameerikas. Ta piirneb Guatemala, Hondurase ja Vaikse ookeaniga. El Salvadori pealinn on San Salvador.
Rahvuspargid.
El Salvadori rikkas looduses on palju sellist, mida püütakse kaitsta. Riigis on loodud rahvusparkide võrk. Neist kuulsaim on Monte Cristo park riigi põhjaosas, kus kaitstakse Kesk-Ameerika tähtsaimat udumetsa. See on tegelikult kolme riigi rahvuspark – El Salvador jagab seda Guatemala ja Hondurasega. Suurim on 6500-hektraine Cerro Verde park, mis loodi 1981. aastal San Andrési varemete lähedale. See kujutab endast 2030 m kõrgust kustunud vulkaani Coatepeque järve ääres. Paljude põnevate loomade kõrval võib neis parkides kohata hulgaliseslt eksootilisi linde: ketsaali, koolibrit, kalkunkotkast, ohakalindu, kellalööjalindu, punatuvi, samuti rohkesti öökulle ja vutte.
Veekogud.
El Salvadoris voolab rohkem kui 280 jõge, millest enamik kannavad oma veed Vaiksesse ookeani. Kesk-Ameerika Andide ning rannikuaheliku vahel laiub tasandik, mida niisutavad rohked jõed. Sinna on koondunud enamik rahvastikust. Tähtsaim jõgi Lempa on osaliselt laevatatav.
Mäed.
El Salvador on vulkaaniderikas, ning tänu nende tegutsemisele on neid ümbritsev maa väga viljakas. El Salvadoris on kaks suurt mäeahelikku: Kesk-Ameerika Andid põhjaosas ja rannikuahelik. Viimase moodustavad noored, suuremalt osalt veel tegevad vulkaanid, näiteks Santa Ana (2381 m), San Vicente (2182 m), San Salvador (1960 m) ja Izalco (1950 m). Need on ka El Salvadori kõrgeimad tipud.
Taimestik.
Taimestik muutub vastavalt kõrgusele. Kõrgematel aladel levivad rohtlad, kasvab ka hõredavõitu tamme- ja männimetsi. Külluses leidub troopilisi puuvilju ning ravimtaimi. Kõikidest Mehhikost lõuna poole jäävatest Kesk-Ameerika riikidest on El Salvador kõige metsavaesem. Põllumajandusmaade rajamise eesmärgil tehtud raiete tagajärjel katab El Salvadori pindalast mets vaid 6%.
Loomastik.
El Salvadori loomastik pole nii rikkalik, kui teistes Kesk-Ameerika maades, kuid siingi elavad koiotid, jaaguarid, puumad, mitut liiki ahvid, otselotid, iguaanid ja teised roomajad, nende seas ka boad.
Rahvastik.
El Salvador on kõige tihedama asustusega riik Kesk-Ameerikas - keskmiselt elab seal 295 inimest ruutkilomeetri kohta. 90% on neist indiaani ja euroopa juurtega mestiitsid. Ülejäänud rahvastik on linnades elavad valged ja väikeste hajali rühmadena põliselanikud, eelkõige pipilid. El-salavadorlased on valdavalt katoliiklased. Ligikaudu 43% rahvast elab linnades.
Energia.
Riik rahuldab oma elektrienergia vajaduse mägedest, kus asuvad kiirevoolulised jõed ning mis on soodustavad hüdroelektrijaamade ehitamist. Need toodavad ligi 2/3 El Salvadori elektrist. 10% elektrienergiast saadakse suurest geotermilsest jõujaamast, mis ammutab energiat maapõue kuumusest.
Kaubandus.
El Salvador on kõige arenenuma tööstusega riik Kesk-Ameerikas, kuid mitmed poliitilised ja sõjalised vahejuhtumid on takistanud majandust korralikult välja arendada. El Salvadori peamiseks kaubanduspartneriks on USA. Sinna läheb 40% riigi toodangust ning USA kaup moodustab 60% riigi impordist. Ligikaudu 60% El Salvadori tulust annavad kohvioad.
Välislingid.
El Salvador


Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (lühend EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik. Kirikul on 12 praostkonda, 166 kogudust, 47 000 annetajaliiget ja 207 vaimulikku.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pea on peapiiskop Andres Põder, tema asetäitja on piiskop Einar Soone.
Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi moodustavad peapiiskop, piiskop, kantsler ja kuni neli assessorit.
EELK kõrgeim seadusandlik ja korraldav organ on kirikukogu, kuhu kuulub 65 vaimulikku ja ilmikliiget.Kirikukogu valitakse neljaks aastaks ja selle kutsub kokku peapiiskop vähemalt kaks korda aastas.
Alates 1963. aastast kuulub Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Luterlikku Maailmaliitu, kuhu varem, asutajaliikmena alates 1947. aastast, kuulus Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik
28. aprillil saatis EELK esimene peapiiskop Jaan Kiivit kogudustele ringkirja, kus oli öeldud: "Koos kapitalismiga on määratud kadumisele kodanlik moraal, mida iseloomustab halastamatu saagiahnus, ekspluateerimine ja silmakirjalisus, kujuneb uus nõukogude moraal, mida iseloomustab otsekohesus, kaasinimeste eest hoolitsemine ja sotsialistlik suhtumine töösse. Toimimise aluseks ei tohi olla enam usaldamatus, vaid peab olema usaldus. Usklikkudele on selge, et kommunismis esinevad suured võimalused rakendada enneolematus ulatuses algristikoguduse evaneeliumi ja Jeesus Kristuse poolt taotletud usaldust ja leplikku andumust".
1974. aastal üritas EELK endale allutada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikut tingimusel, et see ei tähistaks iseseisvuspäeva ega küüditamise aastapäeva. See ei läinud siis korda väliseestlaste vastuseisu tõttu ja õnnestus alles 2010. aastal.
Ajalugu.
Reformatsiooni tulemusena moodustunud usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks. Luterlik kirik kujunes Eesti suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist maale 16. sajandi 20. aastatel ning luterlikud kogudused tekkisid Eestis reformatsiooni käigus katoliiklikest kogudustest aastatel 1523-1532. Luterlik ruum hõlmas varauusajal osa Saksa aladest, samuti Taani, Norra, Rootsi, Soome ning Kuramaa, lõplikult ka alates Rootsi võimu kehtestamisest ka Eesti- ja Liivimaa.
Reformatsiooni käigus tekkinud eestikeelse usuõpetuse vajadustest lähtudes koostati esmased Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli poolt tõlgitud eestikeelne Wanradti ja Koelli katekismus 1535. aastal ja Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte tõlgitud Lutheri katekismus, mis trükiti Lübeckis kas 1553 või 1554 aastal.
Territoriaalkirik.
Katoliiklusega tehti Eestis lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593 ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine.
1629. aastal asutati Põhja-Eestis Eesti Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium, 1638. a nimetati Eestimaa piiskopiks Joachim Jhering. Lõuna-Eestis ja Liivimaal asutati 1633. aastal Liivimaa Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium, mille ülesanneteks olid Rootsi kuningriigi dominioonide hulka kuulunud Eesti- ja Liivimaa kiriku- ja usuelu korraldamine, kirikute ehitamise ja nende regulaarsete sissetulekute tagamine, vaimulike ja kooliõpetajate ametiülesannete täitmise ja elukommete järele valvamine, abielurikkumiste, koguduste ja vaimulike omavaheliste lahkhelide ja tüliküsimuste lahendamine. Konsistooriumi presidendiks määrati superintendent.
Pärast Rootsi võitu Poola üle Rootsi-Poola sõjas ei olnud kiriku vaenlaseks enam katoliku kirik ja selle struktuurid, kuid ometi jätkas kirik kogu Rootsi aja võitlust nn katoliikliku ebausuga. Selle nn teise reformatsiooni ajal võideldi maarahva etnousundiliste elementidega (17. sajandil toimus Eesti- ja Liivimaal ca 170 nõiaprotsessi, mille käigus hukati vähemalt 44 inimest).
1641. aastal loodi ka seni Rootsi Ingeris Narva piiskopkond ning määrati ka Narva ja Ingeri superintendant.
Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses ja Rootsi kuninga Karl XI poolt 30. novembril 1692. aastal Eestimaa piiskopkonna jaoks väljaantud Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse täienduse tagajärjel muutus Eestimaa territoriaalkirik Rootsi territoriaalkiriku üheks piiskopkonnaks ja sellega liideti ka Tallinna territoriaalkirik. Rootsi Örebro eeskirjadega keelati kirikuteenistusse võtta neid vaimulikke, kes ei olnud õppinud Uppsala ülikoolis. Et kindlustada Rootsi poliitilist ja eriti selle riigiluterlikku kohalolu Liivimaal ning piirata Rootsi riigialamate välismaiseid ülikooliõpinguid, rajati 1632. aastal ülikool ka Tartusse, millele anti kõik Uppsala ülikooli privileegid.
1650. aastal jagati Harjumaa kaheks praostkonnaks: Ida-Harju: Jaani, Jüri, Juuru, Jõelähtme, Kose ning Kuusalu kihelkond ja Lääne-Harju praostkond: Toomkogudus, Hageri, Keila, Madise, Nissi ning Rapla kihelkond.
1686. aasta kirikuseadus kinnitas piiskopi/ülemsuperintendendi õigust praoste ametisse nimetada, kuid kohalikud kirikuõpetajad võisid esitada endale enam meeldivaid kandidaate. Praostid pidid igal aastal visiteerima praostkonna kogudusi, kogunema kahel korral aastas korraldatavale piiskoplikule sinodile, et arutada kirikuprobleeme, eksamineerida õpetajaameti-kandidaate ning pühitseda neid ametisse.
1686. aasta kirikuseaduse kehtestamisega tekkis lisaks Eestimaa piiskopkonnale neli uut superintendentkonda — Liivimaa, Riia, Saaremaa ja Ingerimaa. Seadus jõustus Eesti-, Liivi- ja Saaremaal koos kohalike muudatustega 1690. aastate algupoolel.
Põhjasõja tulemusena liideti Eesti- ja Liivimaa Venemaa koosseisu ja sellest alates nimetas Eestimaal praostid ametisse Eesti Evangeelse Luterliku Kirik Konsistoorium, samuti pandi Saaremaal ametisse 1731. aastal Saaremaa superintendent, kes allus praosti õigustes Eestimaa piiskopile.
1772. aastal moodustati Virumaa idaosast Alutaguse praostkond, kuhu kuuluusid Jõhvi, Lüganuse, Nigula ning Vaivara kihelkond.
Põhja-Liivimaal nimetati Pärnu 2. praostkond ümber Viljandi praostkonnaks ja Tartu 2. praostkond Võru praostkonnaks.
1797. aastal taastati asehalduskorra-eelse halduskord ja ka endine praostkondade süsteem.
1804. aastal jagati Põhja-Liivimaal asuvate praostkondade piirid ümber, sh taastati Viljandi ja Võru praostkond.
Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kirik.
1832. aasta 28. detsembril võeti Venemaa keisri Uus evangeelse luteri kiriku seadus, millega kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks ja millega Peterburis asutati Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium, millele allutati kõik Läänemere kubermangude, Soome ja Venemaa luterlikud konsistooriumid ja kogudused. Eesti-ala on jaotatud nelja evangeelse konsistooriumi vahel: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa ning Tallinna linn. Konsistooriumi juhtis ilmalik eesistuja, kelle määras keiser. Konsistooriumi abipresidendiks määrati kubermangu kõrgeim vaimulik kindralsuperintendent. Ka uue seaduse järgi säilis patronaadiõigus kirikuõpetaja valimistel. Kiriku majanduselu korraldas uue seaduse kohaselt ülemkirikueestseisus. Seda institutsiooni juhtis ülemkirikueestseisja. Vene aja lõpul oli Eestis 78 patronaadikogudust ja 36 kogudust, kus kirikuõpetaja valis kirikukonvent. Neid oli Eestimaa kubermangus 4 ja Liivimaa kubermangu Eesti-alal ja Saaremaal 3. Koos kirikuseadusega võeti kasutusele kõikidele kohustuslik jumalateenistuse ja kiriklike talitluste käsiraamat – agenda. Kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks. Luterlik kirik riigikiriku staatust ei saanud, jäädes vaid sallitavaks kirikuks vene õigeusu kiriku kõrval. Seaduse põhjal loodi koguduste juurde haldusorganina kirikukonvendid, mille pädevusse kuulusid kiriku majandusasjad. Konvendi moodustasid kinnisvara omavad koguduseliikmed, sellel osales ka pastor (hääleõiguseta) ja vajadusel kirikuvöörmündrid.
19. sajandi alguses oli toimunud eestlaste massilisem usuvahetamisliikumine, mille käigus oli 1840. aastate lõpuks Vene ortodokskirikuga liitunud ca 65 680 eestlast.
Kuni 19. sajandini olid nii linna- kui maakoguduste luteri vaimulikud ning kirikuarvestus valdavalt saksakeelsed, Eesti teoloogid hakkasid teenistusi pidama maakoguduste kantslites ja jutluseraamatutes alles 19. sajandi lõpul. 20. sajandi alguses - 1910. aasta alguseks oli Eesti- ja Liivimaal ametis vähemalt 83 eesti rahvusest preestrit, kuid eestlastest pastoreid vaid 46. Kuni 20. sajandi alguseni oli luterlus meie maal kolonialistliku loomuga, sest sarnaselt misjonimaadele puudus siin eestlaste omakeelne vaimulikkond.
1917. aastal toimunud luterliku kiriku I kirikukongress määratles luterliku kiriku “vaba rahvakirikuna”.
Kogudus on kirikuliikmete väikseim, algselt territoriaalsel printsiibil moodustunud inimeste ühendus. Maapiirkondades langesid koguduste piirid üldjuhul ühte kihelkonna piiridega, Eesti- ja Saaremaal esines selles osas tihtipeale ka erisusi. Teataval maa-alal asetsevate koguduste koondis moodustab praostkonna, mille eesotsas on kõrgema vaimulikuna praost. Koguduse tegevust korraldas ja juhtis pastor, kelle valikul teenistuskohta omas otsustavat tähtsust Patronaadiõiguse alusel kirikupatroon, ehk see, kelle maa peale oli kirikuhoone kunagi rajatud. 18-19. sajandil abistasid teda köstrid ja vöörmündrid (Saaremaal aga rottmeistrid). Pindalalt suuremate kihelkondade puhul võidi kirikust eemalasuv kogudus moodustada abikoguduse koos abikiriku, juhatuse ja köstriga, kes toimetas kiriklikke talitusi. Pastor ehk koguduseõpetaja käis seal teatavail tähtpäevadel jumalateenistusi pidamas. Kogudus võis liikmete arvukusest või kõneldava keele erinevuste tõttu jaguneda pihtkondadeks.
Eestimaal ja Liivimaal kiriku ja kirikukogukonna juures tegutsenud: köstrid (kirikuõpetaja abiline, kes pidi talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama), organistid, kellamehed jt kirikuteenrid ei kuulunud vaimulikkonna hulka.


Essad Bey.
Mohammad Essad Bey (sündinud Lev Nussimbaum, kasutas ka nime Leo Noussimbaum; hiljem Kurban Said ('vabatahtlik ohver'); 20. oktoober 1905, Kiiev – 1942 Itaalia, Positano) oli Ukraina juudi päritolu Saksa kirjanik ja ajakirjanik.
Kiievis sündinud Essad Bey veetis lapsepõlve Aserbaidžaanis Bakuus, kust põgenes bolševike eest 14-aastaselt, 1920. aastal. 1922. aastal omandas ta Saksamaal elades tõendi selle kohta, et oli pöördunud islami usku Berliini Türgi saatkonna imaami juuresolekul. Ta leidis endale niši publitsistina, kirjutades teemadel, millest Lääne avalikkus vähe teadis: Kaukaasiast, Vene keisririigist, 1917. aasta revolutsioonist Venemaal, toona vastavastatud naftamaardlatest ja islamist. Ta kirjutas saksa keeles Mohammad Essad Bey nime all.
Samu teemasid hästi tundvad ajaloolased ja kirjanduskriitikud on tunnistanud Essad Bey allikana ebausaldusväärseks. Tänapäeval tsiteerivad ajaloolased harva tema raamatuid, ehkki Essad Bey käsitletud teemad on endiselt kriitilise tähtsusega. Ka on tema loomingulise viljakuse tõttud kaheldud tema nime all avaldatud raamatute autorsuses. Ühe hüpoteesi kohaselt tegutses Essad Bey peamiselt vahendaja ning käsikirjade toimetajana, turustades neid enda nime all, mis oli selleks ajaks juba kuulus. 1934. aastal soovitas tema agent Werner Schendell (1891-1961) tal raamatute vahel aeg aastaks maha võtta, et ta nii viljakas ei paistaks. Tol aastal ei ilmunud Essad Beyl saksa keeles ühtki raamatut, üksnes kaks novelli poola keeles.
1938 põgenes Essad Bey natsismi eest Šveitsi.


Eetika.
Eetika (vanakreeka keeles "ēthikē 275;" 'kommete ja tavade teadus', sõnast "ēthos" 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnana aksioloogia ehk väärtusõpetuse alla. Üldises kontekstis samastatakse sageli eetikat ja moraalifilosoofiat, kuigi erialases kirjanduses eristatakse neid enamasti küllaltki rangelt.
Eetika loetakse enamasti praktilise filosoofia alla kuuluvaks ja teoreetilisele filosoofiale vastanduvaks.
"Eetika" võib tähendada lisaks filosoofia valdkonnale ka mõnda konkreetset eetilist süsteemi või olemasolevat eetiliste hoiakute kompleksi, nt meditsiinitöötaja ametieetika (arstieetika), spordieetika, ajakirjanduseetika, internetieetika, ärieetika, röövlieetika, külaeetika.
Eetika jaotised.
Eetikat kui distsipliini võib vastavalt oma kasutusele jagada kirjelduslikuks ehk deskriptiivseks eetikaks ja normatiivseks eetikaks. Normatiivne eetika suhtes sisemiselt võib seejuures eristada rakenduslikku eetikat koos selle poolt kasutatavate eetikateooriatega.
Deskriptiivne eetika tegeleb eetilise käitumise kirjeldamisega empiirilises mõttes, näiteks kirjeldab eetilisi hoiakuid mingil ajal mingis piirkonnas, kirjeldab eetilisi hoiakuid psühholoogia vahenditega jne.
Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas, mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks.
Neist seisab omakorda eraldi metaeetika, mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis-loogilise analüüsiga.
Eetika ja moraalifilosoofia.
Eetika on tänapäeval eelkõige teoreetiline distsipliin, mis uurib inimeste ühiskondlikku koosolu, ühiskonna ja inimese suhet kõige üldisemas mõttes ning püüab anda vastavaid seletusi ja põhjendusi. Lähtuvalt sellest eristatakse tihti eetika moraalifilosoofiast, mis uurib inimese kõlbelist käitumist, eetiliste hoiakute rakendamist pigem subjektiivses mõttes.
Sisuliselt on eetika ja moraalifilosoofia siiski tihedalt seotud, kuna eetika mõte on ikkagi selle rakenduses. Oma sisulise ühtepõimituse tõttu ei peeta tihti, nt ajakirjanduses või muus mitte-spetsiifilises kontekstis vajalikuks neid distsipliine eristada.
Eetika ajalugu.
Eetika kui filosoofia valdkonna eristas esimesena Aristoteles. Varem käsitleti eetikat ontoloogia ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest.
Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana-Kreekas. Sofistide, Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism.
Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib väita, et just antiikfilosoofid sõnastasid esimestena väga kõrged eetilised standardid, mida Albert Schweitzer nimetas absoluutseks eetikaks.
Eetikateooriate põhitüübid.
Eristatakse vähemalt neli klassikalise eetika teooriat, mida nimetatakse tuntumate esitajate järgi.
Eetikateooriast lähtuvalt hinnatakse tegu kas heaks või halvaks, lubatud või lubamatuks. Igale teole eelneb motiiv, otsustus, moraal ja lähtumine mingist eetika-süsteemist ehk eetikateooriast. Kusjuures me ei pruugi oma lähtumist mingist eetikasüsteemist üldsegi teadvustada. Teole järgneb tulemus mida hinnatakse kas hea, halb või neutraalne.


Eva Perón.
thumb
Juan ja Eva Perón, 1945
María Eva Duarte de Perón [per'on] (sünninimi María Eva Ibarguren; hüüdnimi Evita; 7. mai 1919 Los Toldos, Argentina – 26. juuli 1952 Buenos Aires) oli Argentina presidendi Juan Peróni teine abikaasa, kes oli mänginud teisejärgulistes melodraamafilmides ja mängis Radio El Mundo seebiooperites. Eva oli algul Peróni armuke. Nad abiellusid 1945. aastal. Kui Perón oli saanud presidendiks, mängis Eva poliitikas olulist rolli.
Lapsepõlv.
Eva Peróni ema oli vallaline kokk Juana Ibarguren (1894–1971) ja tema isa oli rantšopidaja Juan Duarte (1872-1926). Neil oli viis last. Eval olid õed Erminda, Elisa, Blanca ja ning vend Juan. Eva isa oli abielus teise naisega ja Juana Ibarguren oli ta armuke.
Juan Duarte oli viljaka mullaga Los Toldosesse saabunud sajandi alguses. Ta oli rentinud põlluharimiseks maad. Tal oli Chivilcoys oma abikaasa Adela d'Huart'iga mitu last. Jõuka ja lugupeetud "estancia"-omanikuna nimetati konservatiiv Juan Duarte 1908 rahukohtuniku asetäitjaks. Pärast radikaalide võimuletulekut Duarte majanduslik olukord halvenes. Talle pakuti põldude ülevaataja kohta lähedal asuvas Quirogas. Ka Ibargureni perekond kolis sinna. Erminda käis seal esimeses klassis. Et Quiroga ei pakkunud neile loodetud võimalusi, siis nad kolisid Los Toldosesse tagasi. 8. jaanuaril 1926 Juan Duarte hukkus autoõnnetuses Chivilcoys.
Isa matuste kohta on räägitud, et lapsed ja nende ema olid seal tõrjutud. Sugulased väidavad, et kahe perekonna vahel olid südamlikud suhted. Poolõdede ja -vendade ema Eloisa oli selleks ajaks surnud.
Pärast isa surma kujunes äraelamine väga raskeks. Ema, kellel olid jalgadel haavandid, õmbles arsti soovitusi ignoreerides väsimatult Singeri õmblusmasina taga. Elisa töötas postkontoris. Blanca õppis pampade linnas Bragados õpetajaks.
Eva läks algkooli 8-aastaselt. Esimeses ja teises klassis käis ta Los Toldoses. Ta mängis õues, ronis puude otsas, kasvatas siidiusse, mängis peitust ja keksu ning kandis kodus tehtud riideid. Ostetud mänguasju tal ei olnud. Nad mängisid koos Ermindaga. Vend Juan meisterdas neile lohesid ja isegi liikuvate klahvidega klaveri. Ta ehitas neile mängumajasid.
Eva kasvas üles lähedal asuvas Junínis. Tema vaene päritolu võimaldas tal hiljem olla vahelüliks oma abikaasa ja tööliste vahel, olles "descamisado" 'de 'särgitute', Peróni põhiliste toetajate kaasjuht.
1930 otsustas Juana oma perega kolida paremat õnne otsima lähedal asuvasse linna Juníni, kus Elisa juba elas. Blanca hakkas varsti sealses Püha Südame koolis õpetama. Juan leidis tööd apteegis. Erminda läks keskkooli ja Eva läks kolmandasse klassi.
Lõuna ajal oli perekonnal kolm alalist külalist, kes said aja jooksul perekonnaliikmeteks.
Sõjaväeringkonna komandör major Alfredo Arrieta abiellus hiljem Elisaga. Keskkooli ("Colegio Nacional") rektor José Alvarez Rodriguez tuli koos oma venna dr Justo José Alvarez Rodriguez, kes hiljem abiellus Blancaga.
Eva hakkas silma paistma luuletuste deklareerimise oskusega. Hiljem ütles ta oma autobiograafias: "Juba väikese tüdrukuna ma tahtsin deklameerida. Ma oleksin nagu tahtnud teistele midagi ütelda, midagi tähtsat, mida ma sügaval südames tundsin." Erminda oli keskkooli teatritrupi liige ning ka Eval lubati osaleda etenduses "Arriba Estudiantes". Junínis transleeriti Eva häält esimest korda valjuhääldite kaudu. Kino (ta kogus näitlejate pilte) ja raadio õhutasid Eva soovi näitlejaks saada. 1935. aastal otsustas ta enda jaoks, et temast peab saama näitleja. Teda ahistas perspektiiv saada õpetajaks või teenistujaks nagu õed, sest ta ei talunud vabaduse puudumist.
Selle kohta, kuidas Eva Junínist lahkus, on mitmeid versioone.
Tee tippu.
1934. aastal kohtus Eva kuulsa kitarristi ja laulja Agustin Magaldiga,
kellega koos läks Buenos Airesesse. Nende kooselu ei kestnud kaua. Viie aasta kestel teenis Eva elatist lauljana ööklubides ja abilisena
teatreis. Tal õnnestus saada tööd ka raadios ning teatri kaudu pääses
mõnda filmi. Raadioreporterina kohtus Eva 1944. aastal poliitik Juan Peróniga, kelle toel sai tööle Belgrano raadiokompaniisse. Eva ja Juan abiellusid järgmisel aastal. Juan Perón valiti 1946. aastal Argentina
presidendiks. Selles oli oma roll ka Eva toel, kes oli oma päritolu
tõttu populaarne vaese rahva hulgas. Ka kasutas Eva oskuslikult raadio
Presidendi abikaasa.
Ta asutas Eva Peróni Fondi, institutsiooni vaeste abistamiseks (mis ei takistanud tal luksuslikult riietumast), ja asutas Justitsialistliku Partei naisharu. 1949. aastaks oli Evita, nagu rahvas teda sel ajal hellitavalt hüüdma oli hakanud, kõige mõjukam tegelane Argentinas.
Ta oli kaval ja auahne. Tema ümber tekkis suur isikukultus ning varsti olid tema pilt ja nimi igal pool. Hoolimata enda domineerimisest ja poliitilisest võimust ei õõnestanud Evita kunagi oma abikaasa sümboolset rolli. Kuigi Evita kontrollis olulisel määral presidendi tegevust, õigustas ta oma tegusid alati väitega, et neid "inspireerib" või julgustab Peróni tarkus ja kirg. Nende abielu oli sageli pingeline. Neil ei olnud lapsi. See on tekitanud vaidlusi nende suguelu või selle puudumise üle.
Töölised jumaldasid Evitat ning Argentina jõukas anglofiilne eliit vihkas teda. 1951. aastal püüdis Evita oma võimu ametlikuks teha, taotledes asepresidendi kohta, kuid sõjavägi blokeeris selle katse.
Eva Perón suri 26. juulil 1952 kell 20.25 33-aastaselt emakavähki. Informatsiooni alamsekretariaadi ametlik kommünikee kõlas: "Meie kurb kohus on Vabariigi rahvale teatada, et Rahvuse Vaimne Juht Eva Perón suri kell 8.25 pärast lõunat." Matused toimusid 11. augustil.
Tema keha balsameeriti ning seda eksponeeriti, kuni sõjaväeline riigipööre 1955 tema abikaasa kukutas. Siis viidi see Itaaliasse Milanosse ja maeti maha. 1971 tema surnukeha ekshumeeriti ning viidi lennukiga Hispaaniasse. Tema abikaasa tuli pagendusest presidendina Argentinasse tagasi. Pärast Juan Domingo Peróni surma 1974 toodi Eva surnukeha tagasi Argentinasse ning seda eksponeeriti lühikest aega kõrvuti oma abikaasa surnukehaga. Ta maeti Duarte perekonnahauda Buenos Aireses La Recoleta kalmistul.
Retseptsioon kunstis.
Tema elust ja karjäärist jutustab Andrew Lloyd Webberi muusikal "Evita", mis anti 1976. aastal välja muusikaalbumina. Plaadi edule järgnesid lavastused Londoni West Endis 1978 ja Broadwayl 1979. 1996 valmis filmiversioon. Peaosa mängis "Evitas" Broadwayl Patti LuPone, Londoni West Endis Elaine Paige ja filmis Madonna. Televisioonis on teda mänginud Faye Dunaway. Eestis mängis Vanemuine "Evitat" 2002. aastal Tartu Raekoja platsil ning 2009. aastal lavastas Vanemuises "Evita" Georg Malvius Rootsist, peaosas Maarja-Liis Ilus.
Välislingid.
Perón, Eva
Perón, Eva
Perón, Eva


Folkloristika.
Folkloristika ehk rahvaluuleteadus on teadus folkloorist ehk rahvaluulest. Folkloristika tegeleb folkloori kogumise, talletamise, süstematiseerimise, analüüsimise ja publitseerimisega.
Folkloristikaga tegelev teadlane on folklorist.
Folkloristika ajalugu.
Rahvaluuleteaduse kujunemine algas valgustusajastul, 18. sajandi teisel poolel. Valgustusega kaasnesid drastilised muudatused ühiskonnas: kiri sai valdavaks, taandus seisuslikkus, esile tõusis haritlaskond, algas industrialiseerumine, tõusis poliitiline huvi rahva vastu, toimus sotsiaalne eneseteadvuse tõus. Valgustusajastut iseloomustab huvi erinevate eluvaldkondade vastu ja ühiskonna uurimine (etnograafia, geograafia, demograafia). Mõiste "rahvas" tähendas metsikut, primitiivset, kirjaoskamatut. Romantismis eristati ülemkihti, kirjaoskusega linnaelanikkonda, kellel oli kultuur, ja alamkihti, kirjaoskamatuid talupoegi, kellel kultuuri ei arvatud olevat.
Eestis.
Eesti rahvaluuleuurimist on mõjutanud ühelt poolt eesti kultuuri ja teaduse üldine arengujoon (19. sajandi kultuurimurrang jne), teiselt poolt rahvusvahelised teaduskontaktid (saksa, nõukogude, soome jm).
Valgustus- ja romantismiajastul hakati Euroopas huvi tundma väikeste eksootiliste rahvaste vastu. Eestis avaldus see baltisakslastest estofiilide tekkega, kes uurisid eesti keelt ja kultuuri.
Eestikeelne rahvaluulealane terminoloogia kujunes 19. sajandil saksa keele mõjul. Esimesed eestikeelsed terminid olid tõlkelised ja kirjeldavad. Friedrich Reinhold Kreutzwald kasutas oma 1861. aasta rahvaluule kogumise üleskutses sõnu "vana vara". Esimest korda kasutas terminit "rahvaluule" Jaan Bergmann vana rahvalaulu tähenduses 1878. aastal. Jakob Hurt viis oma 1896. aasta kõnes lõpuks saksakeelsed terminid eestikeelsetega vastavusse. Hurt nimetas "rahvamälestusteks" ("die Volksüberlieferungen") kõike, mida rahvas oma minevikust mäletab: need on nii jutud kui ka kombed, arvamised, usk, ütlemised ja ka laulud. "Rahvamälestuste" alaliikideks olid näiteks "vanad jutud" ("die Märchen"), "rahvalikud ajaloolised jutustused" ("die Sagen"), "vaimulikud rahvajutud" ("die Legenden"), "pruugid ja kombed" ("die Sitten und die Gebräuche").


Ferdinand Johann Wiedemann.
Ferdinand Johann Wiedemann [v'iidemann] (30. märts (vana kalendri järgi 18. märts) 1805 Haapsalu – 29. detsember 1887 (vana kalendri järgi 17. detsember) Peterburi) oli keeleteadlane, eesti ja teiste soome-ugri keelte uurija.
Elulugu.
Wiedemann sündis Haapsalus saksa-rootsi päritoluga kohtukirjutaja pojana. Pärast õpinguid Tallinna gümnaasiumis (1819–1821) ja Tartu ülikoolis (1824–1826) töötas ta vanade keelte õpetajana Miitavi (Jelgava) ja 1837–1857 Tallinna gümnaasiumis. Huvitunud soome-ugri keeltest, avaldas Wiedemann nende kohta rea töid, mille eest Peterburi Teaduste Akadeemia valis ta 1854 korrespondentliikmeks ja 1857 akadeemikuks. Seejärel asus Wiedemann Peterburi, kus jätkas viljakat tegevust oma elu lõpuni.
Tegevus.
Põhjapanev väärtus on tema töödel eesti keele kohta, milleks ta 1860. aastail tegi ka korduvaid keeleuurimisreise Eestis. Tema mahukas eesti-saksa sõnaraamat ("Ehstnisch-deutsches Wörterbuch"; 1869) on pikka aega olnud kõige rikkalikum keelevaramu. Samuti aitas kirjakeele stabiliseerumisele kaasa tema saksakeelne eesti keele grammatika ("Grammatik der Ehstnischen Sprache"; 1875). Wiedemann on tundnud huvi ka eesti folkloori ja etnograafia vastu: tema teos "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" ("Eestlaste sise- ja väliselust"; 1876) kujutab enesest rikkalikku kogu vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi, rahvamängude, kommete ja tavade kirjeldusi.
Alates aastast 1989 antakse välja Wiedemanni keeleauhinda.


Filosoofia.
Filosoofia (kreeka sõnast φιλοσοφία, mille ligikaudne tähendus on 'tarkusearmastus') defineerimine on ise filosoofiline küsimus. Filosoofia uurib sääraseid fundamentaalseid küsimusi (filosoofilisi küsimusi), nagu tõe, hüve ja ilu loomus, teadmise saavutamise võimalikkus või välismaailma olemasolu. Ta püüab neile küsimustele põhiliselt mõistusele toetudes vastata või ka kritiseerib seda ettevõtmist. Filosoofiale on tüüpiline ratsionaalsete argumentide esitamine ja nende kritiseerimine ning refleksioon oma meetodi üle.
Selliste küsimuste üle on mõtiskletud üle maailma ning mõneski kohas on kujunenud filosoofilised traditsioonid. Lääne akadeemilistes ringkondades mõeldakse filosoofia all tavaliselt läänemaailma filosoofilisi traditsioone, mille kogumit nimetatakse ka lääne filosoofiaks. Sõna "filosoofia" ilma täiendita tähendabki tavaliselt lääne filosoofiat. Lääne filosoofia on alguse saanud Vana-Kreekas ning selle traditsioon on kandunud tänase päevani. Kuulsate lääne filosoofide hulka kuuluvad näiteks Sokrates, Platon, Aristoteles, Aquino Thomas, René Descartes, David Hume, Immanuel Kant, Georg Hegel, Friedrich Nietzsche ja Ludwig Wittgenstein.
Sõna "filosoofia" tähendused.
Rangemalt, filosoofilises kasutuses tähistab "filosoofia" ülaltoodud, tavapäraseimas tähenduses teatud mõtteloolise traditsiooniga seotud distsipliini, mis tegeleb üldküsimustega. Sellise traditsiooni piirid ei ole rangelt kindlaks määratud. Eri mõtlejate ja ajalooliste mõtteliinide kuulumine või mittekuulumine filosoofiasse on tihtipeale vaieldav ning selleteemalised otsustused tähendavad filosoofilist seisukohavõttu.
Fraasides nagu "Kanti filosoofia" tähistab "filosoofia" mõne tuntud filosoofi vaateid, samuti ka tekstikogu, milles need ilmnevad. Selline sõnakasutus jääb mõnevõrra ähmaseks, kuna enamiku filosoofide vaated jõuavad elu jooksul muutuda.
Sama tähenduse laienduses tähistab "filosoofia" tuntud filosoofide töödekogu; see võib tähendada mitmesuguste filosoofide poolt tõstatatud küsimuste akadeemilist uurimist; samuti võib see tähendada teatud kriitilist, loovat mõtteviisi. Ühtki neist tähendustest ei saa käsitleda teistest sõltumatuna või absoluutsena. Lühidalt üteldes on filosoofial igapäevases keelekasutuses erinevaid (kaas)tähendusi, kuid käesoleva artikkel keskendub filosoofiale kui uurimisvaldkonnale.
Sõna mitteakadeemiline kasutus.
Tavakeeles kasutatakse sõna "filosoofia" sageli, tähistamaks iga kogutud teadmiste vormi või inimese vaateid elule (nagu väljendis "elufilosoofia") või millegi saavutamise alusprintsiipe või meetodeid (nagu "minu kiirteedel sõitmise filosoofia"). Neist esimest tähendust väljendatakse harilikult ka sõnaga "maailmavaade". Teises tähenduses on levinud fraasid "korporatiivne filosoofia" ja "ärifilosoofia".
Teise näitena võib traagilisele elamusele "filosoofiliselt" reageerimine tähendada hoidumist kirglikest reaktsioonidest intellektualiseeritud lähenemise kasuks. See konkreetne määratlus tuleneb Sokratese näitest, kes arutles rahulikult oma õpilastega hinge olemuse üle, juues mürkputkeleotist, mida kasutati Ateena kohtu otsusel tema hukkamiseks. Stoikud järgisid Sokratest, otsides vabadust oma kirgedest, millest pärineb kaasaegne sõna "stoiline" kasutus, tähistamaks rahulikku meelekindlust.
Filosoofia problemaatika ja harud.
Neid viit Vana-Kreeka filosoofias ilmnenud laiahaardelist küsimusetüüpi nimetatakse vastavalt analüütiliseks või loogiliseks, epistemoloogiliseks, eetiliseks, metafüüsiliseks ja esteetiliseks. Need pole ainsad ning Aristoteles, kes selletaolist klassifikatsiooni esimesena kasutas, käsitles ka poliitikat, meieaegset füüsikat, geoloogiat, bioloogiat, meteoroloogiat ja astronoomiat filosoofia harudena.
Sokratese ja sokraatilise meetodi mõjul arendasid kreeklased analüüsitraditsiooni, jagades kõnealuse probleemi osadeks, et seda paremini mõista.
Teised traditsioonid pole alati kasutanud selliseid tähistusi või rõhutanud samu teemasid. Ehkki India filosoofial on sarnasusi Lääne filosoofiaga, polnud jaapani, korea ja hiina keeles 19. sajandi keskpaigani terminit "filosoofia" tähistamiseks, vaatamata aastatuhandetepikkusele filosoofiatraditsioonile. Eriti Hiina filosoofias oli kasutusel kreeklastest erinev kategooriate kontseptsioon ning definitsioonid ei põhinenud ühistel omadustel, vaid olid tavapäraselt metafoorsed ja viitasid korraga erinevatele nähtustele. Samas ei ole ka Lääne filosoofias kategooriate vahel selgeid piire ning vähemalt alates 19. sajandist on Lääne filosoofid sageli käsitlenud küsimusi probleemikeskselt, pesakonniti, liigitamata neid eraldi valdkondadesse.
Siiski on filosoofia käsitlemine problemaatika alusel harudesse jagunevana jäänud Lääne filosoofiakäsitlustes valdavaks ning levinud üha enam ka teistesse filosoofiatraditsioonidesse.
Motiivid, eesmärgid ja meetodid.
Sõna "filosoofia" tuleneb vana-kreeka sõnast ("Φιλοσοφία", "philosophia"), mis tähendab ligikaudselt "tarkusearmastus". See tähistab pühendumust küsimisele, õppimisele ja teadmiste levitamisele. Paljud filosoofid on tundnud huvi maailma, inimolemise, olemise, väärtuste, mõistmise ja asjade olemuse vastu.
Filosoofiat võib eristada teistest distsipliinidest selle uurimismeetodite põhjal. Filosoofid formuleerivad oma küsimused tihti probleemide või mõistatustena, toomaks selgeid näiteid enda kahtlustest neid huvitaval, võluval või segadusseajaval teemal.
Tavapäraselt formuleerivad filosoofid probleeme loogilisel kujul, kasutades ajalooliselt traditsioonilise loogika süllogisme, kuid alates Fregest and Russellist aina enam predikaatloogikat, ning suunduvad siis lahenduse poole, mis põhineb kriitilisel lugemisel ja mõtlemisel. Nagu Sokrates, otsivad nad vastuseid arutelu abil, või vastates teiste argumentidele, või hoolika isikliku mõtiskluse kaudu. Filosoofid vaidlevad nende meetodite suhteliste paremuste üle, küsides näiteks, kas filosoofilised "lahendused" on objektiivsed, lõplikud ja ütlevad reaalsuse kohta midagi informatiivset, või selgitavad need lahendused pigem meie keele loogikat, või mõjuvad pigem vaid isikliku teraapiana. Filosoofid otsivad põhjendusi nende küsimuste vastustele.
Keel on filosoofi esmane tööriist. Analüütilises traditsioonis on vaidlused filosoofilise meetodi üle olnud tihedalt seotud vaidlustega filosoofia ja keele suhte üle. Sama küsimustik on tõusetunud ka kontinentaalses filosoofias. Metafilosoofia, "filosoofia filosoofia", uurib filosoofilistele probleemide ja lahenduste olemust ning kohaseid meetodeid, jõudmaks ühest teiseni. Need vaidlused on seotud ka vaidlustega keele ja tõlgenduse üle.
Selline diskussioon on oluline ka filosoofia kui terviku jaoks, kuna filosoofia olemus ja ülesanne ise on alati olnud oluline osa filosoofilistest arutlustest. Vastupidi, selliste valdkondade nagu patafüüsika olemasolu viitab ulatuslikule vaidlusele, mis jääb väljapoole käesoleva artikli haaret. Selliseid küsimusi käsitletakse pikemalt artiklis Metafilosoofia.
Filosoofiale lähenetakse ka suhete läbi osade vahel, nagu on tavaks strukturalismis ja rekursionismis. Eksisteerib ka üldine teadusfilosoofia ja selle spetsiifilised harud nagu bioloogiafilosoofia, füüsikafilosoofia, keemiafilosoofia jts.
Filosoofiatraditsioonid.
Erinevate ühiskondade liikmed on huvitunud filosoofilistest küsimustest ja loonud oma tööl põhinevad filosoofiatraditsioonid. Termin "filosoofia" võib Euroopa ja Ameerika akadeemilises kontekstis viidata eksitavalt ainuüksi Lääne-Euroopa tsivilisatsiooni filosoofilisele traditsioonile. Seda kutsutakse ka "Lääne filosoofiaks", eriti vastandatuna "Ida filosoofiale", mis hõlmab Aasia filosoofilisi traditsioone. Mõlemad mõisted ühendavad erisuguseid, isegi üksteisega sobimatuid koolkondi.
Filosoofiliste küsimuste üle on mõtiskletud üle maailma ning erinevates regioonides on kujunenud suuremal või vähemal määral iseseisvad filosoofilised traditsioonid. Lääne akadeemilistes ringkondades mõeldakse filosoofia all tavaliselt läänemaailma filosoofilisi traditsioone, mille kogumit nimetatakse ka lääne filosoofiaks. Sõna "filosoofia" ilma täiendita tähendabki tavaliselt lääne filosoofiat. Tavapäraselt käsitletakse Lääne filosoofia algusena Vana-Kreeka filosoofiat, mille traditsioon on kandunud tänase päevani.
Et teistest filosoofiatraditsioonidest hakati alguses "filosoofiana" kõnelema just Läänes, kõrvutatuna ja vastandatuna Lääne filosoofiale, on nende asend, koosseis ja omavahelised suhted siiani mõnevõrra vaieldavad. Ka jäävad teised filosoofiatraditsioonid Lääne käsitlustes siiani sekundaarseteks.
Ida ja Lähis-Ida filosoofiatraditsioonid on mõjutanud Lääne filosoofe. Vene, juudi, islami ja viimasel ajal ka Ladina-Ameerika filosoofilised traditsioonid.
Piirid kõigi nende traditsioonide vahel on tinglikud. Erinevused traditsioonide vahel põhinevad tihti nende poolt tähtsamaks peetavatel ajaloolistel filosoofidel, rõhuasetustel ideede ja kirjutamisstiilide või -keelte suhtes. Iga traditsiooni temaatikat ja mõttevahetust võib uurida, kasutades teistest traditsioonidest tuletatud meetodeid, ning nende vahel on olnud olulisi ühisusi ja seoseid.
Teisi filosoofilisi traditsioone, näiteks Aafrika filosoofiat, käsitletakse mujal harva. Seoses üldlevinud rõhuasetusega Lääne filosoofiale kui lähtepunktile on väärtuslike, kuid vähemtuntud mitte-Lääne filosoofiliste tööde uurimine, säilitamine ja levitamine seotud mitmete raskustega.
Lääne filosoofia.
Lääne filosoofiatraditsioon algas kreeklastega ja jätkub tänapäevani. Tuntud Lääne filosoofide hulka kuuluvad Sokrates, Platon, Aristoteles, Augustinus, Aquino Thomas, Michel de Montaigne, Francis Bacon, René Descartes, Baruch Spinoza, George Berkeley, John Locke, David Hume, Jean-Jacques Rousseau, Immanuel Kant, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Arthur Schopenhauer, Søren Kierkegaard, Friedrich Nietzsche, Gottlob Frege, Bertrand Russell, Henri Bergson, Edmund Husserl, Ludwig Wittgenstein, Martin Heidegger, Jean-Paul Sartre, Theodor Adorno, Jacques Derrida ja Willard Van Orman Quine.
Levinud on Lääne filosoofia harudesse liigitamine problemaatika alusel. Tavapäraseimad jaotised on metafüüsika, epistemoloogia (tunnetusteooria), eetika ja esteetika. Teiste alldistsipliinide seas on ka loogika, keelefilosoofia ja poliitiline filosoofia.
Ehkki mingil juhul ei saa Lääne filosoofiatraditsiooni pidada ühelgi selle ajahetkel ühtseks, võib öelda, et ta üldsuunitlus on aegade jooksul teinud läbi väga olulisi kannapöördeid. Kui antiikaegne Lääne filosoofia oli teadustega tugevalt läbi põimunud ning enamjaolt kas ei suhestunud religiooni kuigi selgelt või - seoses kristluse leviku aegse religioossete küsimuste aktualiseerumisega ühiskonnas - toetas aktiivselt üht või teist levinud usundit, siis oli praktiliselt kogu keskaegne filosoofia religioosne ja seeläbi jäid teaduslikud küsimused filosoofilise dispuudi fookusest kõrvale. Uusaegse Euroopa ilmalikustumise käigus intensiivistus teadustegevus ja sellest peale on aina enam eriteadusi filosoofiast iseseisvunud. Samas on varasemate etappidega võrreldes oluliselt suurenenud teadusfilosoofia osakaal ning filosoofia ja eriteaduste tähelepanu samadele küsimustele, religioosse filosoofia kaal Lääne filosoofias on seevastu langenud.
Analüütiline ja kontinentaalne filosoofia.
Mugavuse mõttes võib jagada kaasaegse Lääne akadeemilise filosoofia kaheks traditsiooniks, kuna mõiste "Lääne filosoofia" kasutus viimasel sajandil on sageli ilmutanud kallakut ühele või teisele poole.
"Analüütilisele filosoofiale" on iseloomulik täppislähenemine filosoofiliste küsimuste keele analüüsile. Selle eesmärk on paljastada probleemide aluseks olevat mõistelist segadust. Analüütiline filosoofia domineerib angloameerika filosoofias, kuid selle juured on osalt ka mandri-Euroopas, kus seda samuti praktiseeritakse. Analüütilise filosoofia traditsioon algas 20. sajandi alguses Gottlob Fregega, seda jätkasid Bertrand Russell, G. E. Moore ja Ludwig Wittgenstein.
"Kontinentaalne filosoofia" on nimetus erinevate koolkondade kohta, mis tegutsevad valdavalt mandri-Euroopas, kuid ka mitmete ingliskeelsete ülikoolide humanitaarteaduskondades ja võivad tegeleda keele, metafüüsiliste probleemide, poliitilise teooria, perspektivismi või kunsti ja kultuuri mitmesuguste aspektidega. Üks kontinentaalfilosoofia koolkondade viimase aja huvipunktidest on katse tuua akadeemilisse filosoofiasse mittefilosoofilistena tunduvaid teemasid, muutes tavaootusi filosoofia ülesannetele.
Stanley Cavell, filosoof, kelle huvid pole ei kindlapiiriliselt "analüütilised" ega "kontinentaalsed", kirjeldab seda erinevust lähenemises, kirjutades: "filosoofia on päritav kui kas lahendatavate probleemide kogum (nagu seda teevad angloameerika analüütikud) või loetavate tekstide kogum (nagu seda teeb Euroopa - välja arvatud muidugi seal, kus on (taas) vastu võetud analüüs). On tuntav, kuidas sellest pärilusviiside erisusest tulenevad erinevad koolitusimperatiivid, erinevad standardid kriitikaks ja vestluseks, erinevad kompositsioonižanrid, erinevad autoripersoonid." ("The Philosopher in American Life," - "Emerson’s Transcendental Etudes", 45-46)
Ida filosoofia.
Ida filosoofia järgib arvukaid traditsioone, mis pärinevad muistsest Indiast ja Hiinast või olid seal populaarsed. Kuulsate Ida filosoofide seas on Kapila, Jadžnjavalkja, Gautama Buddha, Akšapada Gotama, Nāgārdžuna, Kong Fuzi, Laozi, Zhuangzi, Mengzi, Xun Zi, Zhu Xi, Wang Yangming, Dharmakirti, Šānkara, Ramanudža, Vivekananda, Aurobindo ja Sarvepalli Radhakrishnan.
India filosoofia on ehk Lääne filosoofiaga kõige paremini võrreldav. Nii uurib muistne njaaja koolkond loogikat, nagu seda teevad ka mõned kaasaegsed analüütilised filosoofid; kuid on ka olulisi erinevusi - näiteks rõhutas muistne India filosoofia traditsiooniliselt koolkondade või muistsete tekstide, mitte üksikute filosoofide õpetusi, kellest enamik kirjutas kas anonüümselt või kelle nimesid lihtsalt ei antud edasi.
Filosoofia ja teadus(t)e suhe.
Levinud on seisukoht, mille järgi kuuluvad filosoofia valdkonda küsimused, millele eriteadused kas ei paku lahendust või mille eriteaduslikke lahendusi peavad nende küsimuste filosoofilistena käsitlejad ebapiisavateks. Selline määratlus näitab muidugi lähtumist vastandusest teaduse ja filosoofia vahel.
Seoses eriteaduste iseseisvumisega on viimastel sajanditel aina levinum olukord, kus filosoofia ja teadus tegelevad samade probleemidega. Küsimus filosoofia päristise osa olemasolust ja filosoofia mõttekusest on olnud üks analüütilise filosoofia lähtepunkte.
Rakendusfilosoofia.
Ehkki filosoofiat peetakse tihti läbinisti abstraktseks alaks, on sel ka praktilisi rakendusi. Kõige ilmsemad rakendused on eetikal – eriti rakenduseetikal ja poliitikafilosoofial. Poliitikafilosoofia suurkujude, näiteks Kong Fuzi, Kautilya, Sun Zi, John Locke'i, Jean-Jacques Rousseau', Karl Marxi, John Stuart Milli, Mahatma Gandhi ja John Rawlsi vaated on kujundanud ja põhjendanud erinevaid valitsusvorme ja nende tegusid.
Rakenduslikust vaatenurgast on oluline ka epistemoloogia, mis võib aidata korrigeerida arusaamu teadmisest, tõestusest ja õigustatud uskumustest. Kaks kasulikku teed, mille kaudu epistemoloogia ja loogika võivad reaalset maailma mõjutada, on ajakirjandusteooria ja kriminalistika.
Üldises plaanis võivad mitmesugused erifilosoofiad nagu "õigusfilosoofia", "matemaatika filosoofia" jts aidata vastavate alade spetsialistidel oma eriala teoreetilisi või kontseptuaalseid lähtealuseid paremini mõista.
Enamgi veel, viimasel ajal on tekkinud uus tegevusala, filosoofiline nõustamine, mille praktiseerijad rakendavad filosoofilist lähenemist igapäevaelu probleemide lahendamisel. Ka on mitmed ida filosoofia harud aidanud leevendada miljonitel inimestel ärevusprobleeme, keskendudes meditatsioonile, sisemisele rahule ning seosele kehalise ja vaimse tervise vahel.
Filosoofia terminoloogia.
Filosoofilised terminid kujunevad välja kahel viisil: nii-öelda sõnalt tähendusele ja tähenduselt sõnale.
Tavakeeles olemasolevatest sõnadest, millel on oma tähendusväli, kuid mille tähendus ei ole selgelt piiritletav, kujunevad tasapisi filosoofia terminid, ja võiks vist isegi öelda, et "filosoofide tavakeel". Kui filosoofid omavahel oma tavakeelt räägivad, siis ei maksa arvata, et nad oskavad iga sõna defineerida, isegi juhul, kui see sõna on filosoofia "termin". Veel enam, filosoofid kipuvad vaidlema iga sõna tähenduse üle, ja näiteks küsimusest, mida tähendab teadmine, on saanud omaette filosoofiline probleem.
Siin meenutab olukord seda olukorda, mis esineb luules. Sõnu, mida luuletaja kasutab, ta ei defineeri. Sõna tähenduse mõistmine lugeja poolt tugineb selle sõna tähendusele tavakeeles ning ka luuletraditsioonis, mida võiks nimetada "luuletajate tavakeeleks". Teisalt kipub luuletaja andma sõnadele erilise, selle luuletaja isikupärasesse luulekeelde kuuluva või ka ühe konkreetse luuletuse puhul kehtiva tähenduse, mida lugeja mõistab aimamisi ja mille piirjooned on lahtised. Ka filosoofias juhtub, et mõne termini mõistmiseks tuleb tunda nii vastava sõna tähendusvälja tavakeeles, selle termini kasutamise traditsiooni filosoofia ajaloos kui ka konkreetse filosoofi loomingut tervikuna ning samuti tuleb vihjete varal aimata, mida filosoof silmas peab. Ühe ja sama termini erinevad tähendused tekivad käesolevas lõigus kirjeldatud juhul traditsioonide lahknemise tõttu. Traditsioonide lahknemine omakorda põhineb klassikute isikupärasel sõnakasutusel.
Juhtub muidugi ka nii, et mõni filosoof võtab kasutusele uue mõiste ning tähistab selle siis mingi sõnaga. See olukord on sarnane terminite kasutuselevõtule defineerimise teel matemaatikas. Ühelt poolt on termini tähendus ühemõtteline ning see nõuab termini kasutamisel täpsust. Termini kasutamise õigsus on kontrollitav. Teiselt poolt võimaldab just täpse definitsiooni (seega siis ka täpse mõiste) olemasolu muuta fikseeritud mõiste väljendamiseks kasutatavat terminit kui tahes sageli. Sellisel juhul ei tasu norida sõnade kallal, vaid tuleb olla salliv kui tahes imelike sõnakasutuste vastu, eeldusel, et filosoof teeb täpselt selgeks, mida ta ühe või teise terminiga silmas peab. Sõnade mitmetähenduslikkus põhineb käesolevas lõigus kirjeldatud juhtumil sõnade tinglikkusel.
Hegel.
"Filosoofiliste teaduste entsüklopeedias" toob Georg Friedrich Wilhelm Hegel välja, et erinevalt teistest teadustest puuduvad filosoofial ettekujutusest antud esemed ja valmis meetod. Nagu religioonilgi, on filosoofial esemeks tõde, nimelt Jumal. Nagu religioongi, käsitleb filosoofia Jumalat, seejärel loodust ja inimvaimu (lõplikkuse valda), looduse ja vaimu vahekorda ning nende vahekorda Jumalaga kui oma tõega. Enne filosoofiani jõudmist tutvutakse filosoofia esemetega ettekujutuste kaudu; filosoofia on esemete mõtlev vaatlus, mis vajab ettekujutusi. Filosoofia ei võta eeldusena midagi endast väljapoole jäävat, vaid peab näitama oma sisu paratamatust, tõestama nii oma esemete olemist kui ka nende määratlusi (§ 1). Filosoofia on mõtlemine mõtte vormis, mõisteline mõtlemine. Religioonis mõeldakse sama eset mittemõisteliselt (§ 2).


Friedebert Tuglase novelliauhind.
Friedebert Tuglase novelliauhind on kirjandusauhind, mille asutas Friedebert Tuglas 1970. aastal. Esimesed laureaadid valis välja Tuglas ise ja neid autasustati 2. märtsil, kirjaniku sünnipäeval, 1971. aastal.
Auhind koosneb Tuglase soovi kohaselt laureaadile pühendatud trükisest ja rahalisest preemiast.


Friedebert Tuglas.
Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija ja ajakirjanik.
Elukäik.
Friedebert Tuglas oli pärit Ahjalt. Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis (venekeelne haridus) ja Uderna ministeeriumikoolis. 1901. aastal suundus ta Tartu linnakooli, seal õppimise ajal ilmus lastejutt "Siil". Seejärel jätkas ta haridusteed Hugo Treffneri Gümnaasiumis.
Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist. Ta arreteeriti detsembris ja ta veetis kaks kuud Toompea vanglas (kus kirjutas proosaluuletuse "Meri"). 1906.–1917. aastani elas ta pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. 1918. aastal abiellus ta Emma Elisabet Oinasega.
Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse "Noor-Eesti". Aastail 1921–1922 oli ta kirjanikkude ühingu "Tarapita" samanimelise ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja. Tuglas oli Eesti Kirjanikkude Liidu üks asutajaid 1922. aastal ning 1920. ja 1930. aastail mitu korda liidu esimees.
1946. aastal valiti Tuglas Nõukogude Eesti akadeemikuks ja ta pälvis rahvakirjaniku tiitli, kuid 1940. aastate lõpul langes ta põlu alla. Tema rahvakirjaniku aunimi tühistati, ta heideti välja Eesti NSV Kirjanike Liidust, tema varasem looming kõrvaldati käibelt ja tema kui tõlkija nimi raamatute tiitellehtedel kaeti tušiga.
Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.
2. märtsil 1972 anti Ahja Keskkoolile Friedebert Tuglase nimi.
Looming.
Kirjandusteadlasena on Friedebert Tuglas väitnud, et tema suur mõjutaja oli Taani ametivend Georg Brandes. Tuglase loomingus on omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad. Teda peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks.
Ta viljeles ka kirjanduse lühižanre (esseede ja marginaalide kogumik "Marginaalia") ja tõlkis meisterlikult muu seas soome keelest.
Ta avaldas ka reisikirju ("Teekond Hispaania", 1918; "Teekond Põhja-Aafrika", 1928–1930; "Ühe Norra reisi kroonika", 1939) ja mälestusraamatuid.
Tuglas avaldas monograafiaid Juhan Liivist ("Juhan Liiv", 1914, 1928), A. H. Tammsaarest ("A. H. Tammsaare", 1928) ja Mait Metsanurgast, uurimusi ("Eduard Vilde ja Ernst Peterson", 1909; "Kirjanduslik stiil", 1912; "Ado Grenzsteini lahkumine", 1927; "Eesti Kirjameeste Selts", 1932; "Lühike Eesti kirjanduslugu", 1934) ning kirjanduskriitikat. Kriitiliste tööde paremik avaldati aastatel väljaannetes "Kriitika" I–VIII (1935–1936).


Frans Eemil Sillanpää.
Frans Eemil Sillanpää (16. september 1888 Hämeenkyrö vald – 3. juuni 1964 Helsingi) on soome kirjanik.
Tema looming eritleb põhjalikult hingeelu ning käsitleb varjundirohkelt inimese ja looduse vahekorda. Romaanides avaldub kibe ühiskonnakriitika.
Sillanpää tuntuimad romaanid "Vaga viletsus" (1919, eesti keeles 1923), "Noorena uinunud" (1931, eesti keeles "Silja" 1935), "Inimesed suveöös" (1934, eesti keeles 1936) ja "Inimelu võlu ja vaev" (1945, eesti keeles 1975).
1939 anti Sillanpääle Nobeli kirjandusauhind.


Füüsika.
Füüsika on loodusteadus, mis uurib loodust kõige üldisemas mõttes: kõigi mateeriavormide üldisi omadusi. Füüsikud uurivad aine ja jõudude vastasmõju.
Füüsika on täppisteadus: nii füüsikaline katse kui ka teooria (loodusseaduste formuleeringud) rajanevad matemaatikal.
Antiikajal võidi nimetada füüsikaks kogu loodusteadust (vanakreeka sõna "physis" tähendab 'loodust'), iseseisvaks teaduseks sai ta alles 16.–17. sajandil. Tähtis ajajärk füüsika arengus oli 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus. Siis loodi kvantteooria ja relatiivsusteooria – tänapäeva füüsikalise maailmapildi alused.
Füüsika harude seas on mehhaanika, akustika, termodünaamika, elektrodünaamika, optika, aatomifüüsika, tahkisefüüsika, tuumafüüsika, elementaarosakeste füüsika ja gravitatsioonivälja teooria (üldrelatiivsusteooria).
Füüsika ja teiste loodusteaduste piirialadele on tekkinud astrofüüsika, geofüüsika ja teisi teadusharusid.
Füüsika on väga tihedalt seotud teiste loodusteadustega, eriti keemiaga, mis uurib molekule ja keemilisi ühendeid, mis molekulid suurtes kogustes esinedes moodustavad. Keemia toetub paljudele füüsika harudele, sealhulgas kvantmehaanikale, termodünaamikale ja elektromagnetismile. Keemianähtused on siiski piisavalt mitmekesised ja keerukad, et lugeda keemiat füüsikast erinevaks teaduseks.
Füüsika on üks tehnika alusteadusi ja kasutab ise tehnika saavutusi.
Füüsika ajaloo ülevaade.
Antiikajast saadik on inimesed püüdnud aru saada aine käitumisest: miks asjad kukuvad, miks eri materjalidel on erinevad omadused ja nii edasi. Mõistatusi pakkus ka näiteks Maa kuju ning taevakehade, eriti Päikese ja Kuu käitumine. Pakuti mitmesuguseid teooriaid, mis tänapäeva vaatepunktist olid enamasti väärad. Teooriaid sõnastati enamasti filosoofilises vormis ning neid ei allutatud süstemaatilisele katselisele kontrollile. Antiikaja füüsikute seast paistis silma Archimedes, kes avastas mehaanikas ja hüdrostaatikas kvantitatiivseid seadusi, mis on aktsepteeritud ka tänapäeva füüsikas.
17. sajandi alguses sõnastas Galileo Galilei inertsiseaduse. Aastal 1687 avaldas Isaac Newton raamatu "Philosophiae Naturalis Principia Mathematica", kus ta esitas kaks mastaapset teooriat: Newtoni seadused, millest sai alguse klassikaline mehhaanika, ja gravitatsiooniseaduse, mis kirjeldab gravitatsiooni, üht fundamentaalsetest jõududest. Klassikalist mehaanikat täiustasid Joseph-Louis de Lagrange, William Rowan Hamilton ja teised. Gravitatsiooniseadusest sai alguse astrofüüsika, mis kirjeldab astronoomianähtusi füüsikateooriate alusel.


Friedrich Akel.
Friedrich Karl Akel (5. september 1871 Kaubi karjamõis, Kaubi vald Viljandimaa – 3. juuli 1941 Tallinn) oli Eesti poliitik ja diplomaat, Riiginõukogu liige, elukutselt arst.
Elulugu.
Friedrich Akeli isa Juhan Akel ja ema Kärt Akel (sündinud Risso) olid Kaubi karjamõisa omanikud. Friedrich Karl oli oma vanemate ainuke laps. Ema poolt oli tal kaks poolõde.
Akel õppis 1881–1883 Viljandi elementaarkoolis, kus tema õpetajaks oli Friedrich Kuhlbars, 1883–1887 Viljandi kreiskoolis, 1889–1892 Tartu Aleksandri Gümnaasiumis ning 1892–1897 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Üliõpilasena uuris ta pidalitõbe Saare kihelkonnas ja sai selle uurimuse eest kuldauraha.
Akel astus Eesti Üliõpilaste Seltsi ja oli 1897. aasta II semestril seltsi esimees. Ta oli 1906 korporatsiooni Fraternitas Estica asutaja ja vilistlane.
Tegevus meditsiinivaldkonnas.
Akel oli 1897–1898 Tartu Ülikooli polikliinikus assistent. 1898–1899 ja 1901–1902 täiendas ta end Riias Reimersi silmakliiniku arstina. Ta oli sõjaväearst Ostralenkos ja Ujazdovi haiglas Varssavis, täiendas end 1901 Berliinis, Prahas ja Leipzigis, töötas 1902–1922 Tallinnas silmaarstina. 1902–1904 ja 1905–1912 oli ta erasilmaarst. Akel osales 1904–1905 mobiliseerituna sõjaväehospidali Vene-Jaapani sõjast.
Friedrich Akel osales innukalt seltside, ühingute ja erakondade tegevuses. Ta oli Jalgrattasõitjate Seltsi "Kalev" (hilisema Eestimaa Spordi Seltsi "Kalev") esimees 1907–1908, teatriosaühingu "Estonia" ja Tallinna Eesti Seltsi "Estonia" esimees ning juhause liige, Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse (hilisema "Krediitpanga" nõukogu liige ja esimees ning 1920. aastate alguses juhatuse liige.
Kui Akel oli "Kalevi" esimees, otsustati seal peale jalgrattasõidu ja uisutamise hakata tegelema ka tennisega.
1907 oli ta üks Eesti arstide silmakliiniku asutajatest. 1912 rajas ta oma silmakliiniku.
Friedrich Akel oli Tallinna linnavolikogu liige ja 27. aprillist 1913 24. augustini 1917 esimees.
Ta oli 1919–1922 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku konsistooriumi ilmalik abipresident. Ta oli Tallinna Toompea Kaarli koguduse konvendi vöörmünder (7. juuni 1908 – 16. juuni 1918) ning esimene nõukogu ning eestseisuse esimees (nõukogu esimees 21. augustist 1919).
Poliitilises liikumises.
Poliitilist tegevust alustas Akel Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelses Eduerakonnas, mis revolutsiooni ajal nimetati Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks ja pärast ühinemist Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonnaga muutus Eesti Rahvaerakonnaks. 1921. aastast kuulus ta Kristlikku Rahvaerakonda.
1920. aastatel oli Akel Tallinn-Haapsalu rahukogu aurahukohtunik.
Kui Akel oli saadik Soomes, valmis ja avati Helsingis Vabadussõjas langenud soome vabatahtlike mälestussammas ja toimus Eesti riigivanema Konstantin Pätsi ametlik visiit Soome.
2. augustist 1923 kuni 26. märtsini 1924 oli Akel Konstantin Pätsi valitsuse välisminister. Sõlmiti leping Lätiga, mis lahendas mitmed erimeelsused.
Friedrich Akeli valitsus.
26. märtsist 16. detsembrini 1924 oli Akel riigivanem (Friedrich Akeli valitsus). Ta juhtis koalitsiooni, kuhu kuulusid Kristlik Rahvaerakond, Eesti Rahvaerakond ja Tööerakond. Valitsuse saavutuseks oli Eesti riigi rahandusolukorra tugevdamine.
1. detsembri riigipöördekatse.
Akeli riigivanemaperioodil 1. detsembril 1924 toimus 1. detsembri riigipöördekatse, mille esimestel tundidel rünnati Akeli ametiresidentsi Toompeal. Akelil, keda oli plaanis kohe tappa, õnnestus end abi saabumiseni varjata. Nõukogudeaegses ajalookirjanduses kirjeldati meelega ekslikult Akeli põgenemist Toompealt aluspesus, tegelikult põgenes Akeli adjutant August Schönberg.
Pärast riigipöördekatse mahasurumist andis Akel 16. detsembril võimu üle rahvusliku ühtsuse valitsusele (Jüri Jaaksoni valitsusele).
Akel oli välisminister kahes Jaan Teemanti valitsuses (23. juuli 1926 – 4. märts 1927 ja 4. märts – 11. november 1927).
Kui Akel oli saadik Rootsis, kasvas Eesti-Rootsi kaubavahetus ning Rootsi kapital investeeris eesti majandusse (põlevkivitööstusse), samuti ostsid rootslased ära (ja seejärel likvideerisid) tikuvabriku. Tallinnas avati Rootsi kunstinäitus. Toimus riigivanema Jaan Tõnissoni riigivisiit Rootsi ja kuningas Gustav V vastuvisiit. 1928 külastas Eestit Rootsi kuninga esindaja peapiiskop Nathan Söderblom. Kroonprints Gustav Adolf osales 1932 Tartu Ülikooli 300. aastapäeval ja kuningas Gustav II Adolfi mälestussamba avamisel.
Ajal, mil Akel oli saadik Saksamaal (1934–1936), kasvas Saksamaa osatähtsus Eesti väliskaubanduses ja Saksamaa mõju Läänemere piirkonnas.
Friedrich Akel oli 1923–1928 II–III Riigikogu liige, astus 2. mail 1928 Riigikogu liikme kohalt tagasi, oli Rahvuskogu Teise Koja liige, 1938–1940 I Riiginõukogu liige.
1939 määrati Akel Esimese Eesti Põlevkivitööstuse juhataja asetäitjaks.
Ühiskondlik tegevus.
5. mail 1924 valiti parajasti välisminister olnud Akel Eesti Olümpia Komitee esimeheks. Ta jäi sellele kohale aastani 1931, mil ta sellest loobus. 1928–1932 oli Akel Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige. Akel oli ka Eesti Spordi Keskliidu juhatuse liige.
Vahistamine ja hukkamine.
Nõukogude okupatsioonivõimud vahistasid Akeli 17. oktoobril 1940 ja lasksid pärast peaaegu aasta kestnud ülekuulamisi 2. juulil 1941 NKVD vägede sõjatribunali kohtuotsuse põhjal 3. juulil 1941 kell 01.00 maha. Akeli haua asukoht ei ole teada (Võimalik koht on Scheeli krunt Kosel).
Akelile esitatud süüdistuses oli öeldud: "F. Akeli kui valitsusjuhi poolt võeti vastu rida erakorralisi seadusi, mis olid suunatud kommunistide ja revolutsiooniliselt meelestatud tööliste vastu - relvastatud detsembriülestõusu mahasurumiseks. Vastuvõetud seadused andsid Eesti sõjaväele õiguse julmalt arveid õiendada revolutsioonilisest liikumisest osavõtnutega."
Nikolai Guli tegi 1997 Akelist Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja tellimusel õlimaali, mis asub Kadrioru lossis.
Isiklikku.
12. märtsil 1906 abiellus Akel Adele Karoline Tenziga. Laulatus ja pulmad toimusid Hallistes. Nende lapsed olid Vilma, Asta, Friedrich ja Lia.
Akel päris Kaubi karjamõisa ning selle müügist saadud raha eest soetas endale kodu aadressil Roosikrantsi 10, kus asus ka tema silmakliinik. 5. septembril 2001 avati majal mälestustahvel.
Abikaasa küüditati 14. juunil 1941 ja suri 1944.
Tütar Asta Treude (suri 2000) koos laste Jaani ja Asta-Mariaga küüditati samuti 14. juunil 1941 Kirovi oblastisse. Asta abikaasa Damasius Treude vangistati ja hukkus 1942 Sverdlovski oblastis. Asta vabastati asumiselt ilma rehabiliteerimiseta 7. märtil 1958
Poeg Friedrich, kes töötas Riigikantseleis, vangistati ning hukkus 1942 aastal Solikamski oblastis.
Üks tütardest Lia von Sydow oli abielus Rootsi diplomaadiga, suri 2009 Stockholmis. Ka kolmandal tütrel õnnestus pääseda Rootsi.


Futurism.
Futurism (ladina keeles "futurum" 'tulevik') on 1909. aastal Itaalias tekkinud kunsti- ja kirjandusvool.
Futuristide manifesti loojaks on itaalia luuletaja Filippo Tommaso Marinetti ning see ilmus 20. veebruaril 1909. aastal Pariisis ajalehes "Le Figaro". Esimeses manifestis kuulutati, et tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ning nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunst on kõlbmatu ja muuseumid on surnuaiad. Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid. Marinetti väitis näiteks, et: "Kihutav võidusõiduauto, mis sarnaneb suurtükikuuliga, on kaunim Samothrake Nikest!".
Aastal 1910 esitati teine, futurislike maalikunstnike manifest, kus neid ideid edasi arendati. Manifesti autoriks oli skulptor Umberto Boccioni. Selle manifesti kohaselt pidi maalikunst loobuma traditsioonilistest motiividest, näiteks aktimaalist. Ajastu dünaamika väljendamiseks tuli kujutada motiivi arengut ajas, so ühel pildil esitada ajas järgnevaid olukordi või seisundeid (näiteks jooksvat koera kujutati mitte nelja, vaid 20 jalaga).
Futurismile ongi omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine. Püüti leida kunstilisi väljendusvahendeid kaasaegse kiire elu ning tehniseerunud keskkonnas elava inimese mõtte- ja tundelaadi ning probleemide kujutamiseks. Futurism väljendabki tänapäeva maailma kiirust ja eripalgelisust, ülistatakse sõda, tehnikat, dünaamikat jne.
Futuristide liikumise lõhkus Esimene maailmasõda, mil osa futuriste pettus, nähes kuidas tehnikat sõjas kasutatakse, teised aga sattusid uutlaadi jõukultusest veelgi suuremasse vaimustusse ning liitusid äärmuslike massiliikumistega (nt Marinetti Mussolini fašismiga).
Futurism kirjanduses.
Futuristlikud tekstid on fragmentaarsed ja keerulised, kasutavad trükitehnilisi võtteid, ei pea kinni õigekirjast. Luules on futurismile iseloomulik hüüatuste, kõnekeele ja argoo kasutamine, konsonantide kuhjamine ning matemaatiliste ja muusikasümbolite kasutamine. Futuristid on oma publikuga pidevalt (tõenäoliselt taotluslikult) vastuolus.
Futurism Itaalias.
Itaalia futurismi võtmekujuks on Filippo Tommaso Marinetti. Luuletustes on olulisel kohal visuaalsus. Itaalia futuristid on üldse tihedalt seotud visuaalsete kunstidega, eksperimenteerides ka filmikunstiga (Bruno Corra ja Arnaldo Ginna film "'Futuristlik elu").
Olulisim manifest on "Geomeetriline ja mehaaniline hiilgus ja numbriline tundlikkus".
Itaalias muutus futurism lõpuks poliitiliseks: 1918. aastal asutas Marinetti erakonna, hiljem sattus vanglasse koos Benito Mussoliniga.
Futurism Venemaal.
Vene futurismi kõige novaatorlikum esindaja oli Vladimir Majakovski, kes leidis, et tuleb lahti öelda dekadentlikust minevikust ja panna maksma inimtahe, mis trotsib determinismi ja harjumusi. Futuriste peeti enesereklaamijatest veiderdajateks, kuid nad ei püüdnudki meeldida. Nende esimene manifest kandis pealkirja "Kõrvakiil avaliku arvamuse pihta".
Majakovski propageeris lihtsustatud, vulgaarset luulet. Tema stiil tugineb linlikule kõnepruugile, ta püüdis muuta masside robustset kõnepruuki poeetiliseks.
Venemaal oli populaarne ka futuristlik teater, kus vaataja on etenduses osaline.
14. märtsil 1919 ilmunud anarhistliku ajakirja "K Svetu" ("Valguse juurde") 5. numbri kohaselt tegutses Harkivis fanaatiline anarhofuturistide ring.
Futurism Eestis.
Eesti kirjanduses olid futuristid koguteoses "Moment" I (1913) ja "Roheline moment" (1914) esinevad kirjanikud. Futuristlikke teoseid on kirjutanud hiljem ka prosaist Albert Kivikas ja luuletaja Erni Hiir.
Futurism kujutavas kunstis.
Kujutavas kunstis taotlesid futuristid korraga paljude rahutute muljete kujutamist, mida tajub kaasaegne suurlinlane. Püüti kujutada liikumisillusiooni, mille saavutamiseks lammutati nähtav maailm kubistide eeskujul geomeetrilisteks kildudeks, millest loodi lõikuvate pindade ja joontega dünaamiline kompositsioon.
Teise moodusena kujutati ühel pildil oleva sama objekti mitut järgnevat asendit, kusjuures objekt ise kujutati enam-vähem realistlikult. Seda tüüpi on näiteks pilt, kus daami kõrval sibab paljujalgne koerake (Giacomo Balla "Koera ja keti dünaamika").
Futurismi hilisemas perioodis kujutasid kunstnikud kõike nö lenduri vaatepunktist (aeropittura).


Funktsionalism.
Funktsionalism on 1920. aastail arhitektuuris, tööstus- ja tarbekunstis tekkinud suund.
Funktsionalismi rajajaks oli Šveitsist pärit arhitekt Le Corbusier, saksa arhitekt Walter Gropius ja hollandi arhitekt Jacobus Oud. Tähtsaks keskuseks oli Walter Gropiuse poolt rajatud kunstikool Bauhaus.
Funktsionalismi printsiibi kohaselt peab ehitise või eseme kujundus kajastama eelkõige tema otstarvet ehk funktsiooni (sellest tuleb suuna nimigi). Seni peamisteks peetud esteetiliste iluprintsiipide kõrval said võrdselt tähtsaks tehnilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid.
Hakati vältima arhitektuurseid kaunistusi, üldilmes hakkas senisest rohkem kaasa rääkima materjali värv ja faktuur. Võeti kasutusele uued materjalid (teras, terasbetoon, klaaspinnad jne) ja konstruktsioonid (nt rippkonstruktsioon). Kujunesid uued proportsioonid (peened postid, laiad aknad jne).
Pärast Teist maailmasõda on funktsionalism levinud kogu maailmas. Kuigi natside võimuletulekuga üldine areng Euroopas pidurdus (edenes peamiselt mõnes demokraatlikus väikeriigis nagu seda oli Holland, Taani ja Soome), siis laialdaselt levis ta USAs. Tähtsaks ehituskeskuseks sai Chicago.


Friedrich Robert Faehlmann.
Friedrich Robert Faehlmann (Fählmann; 31. detsember 1798 Ao mõis – 22. aprill 1850 Tartu) oli eesti kirjamees ja arst.
Elulugu.
Sündis Ao mõisa valitseja pojana, võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada.
Õppis 1810–1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu Kubermangugümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.
Doktoriväitekirjaga "Observationes inflammationum occultiorum" ("Tähelepanekuid sisemistest põletikkudest"; 1827), mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas ta Tartu ülikoolis teed kardioloogiale.
Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842–1850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 1843–1845 farmakoloogia- ja retseptuurikursust.
Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri "Mein Streit mit Nolcken" 1842, eesti keeles Postimehes 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.
Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" (Muistend Kalevipojast, ÕES-is 1839, eesti keeles 1915) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald.
1840–1852 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades (eriti "Emajõe sünnis" ja "Keelte keetmises") ning soome mütoloogia ("Kalevala", Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica") ja antiikmütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti.
Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks.
Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid (kirjutised rõugete ja sarlakite kohta).
1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse "Die Ruhr-Epidemie in Dorpat im Herbst 1845".
Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule. 1936 ilmus Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (eesti keeles 1976).
Faehlmann on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule. Hauakivil on tema lemmiklause "Elu on lühike, ideaalid on igavesed."
Tartus on säilinud ainult üks Faehlmanni elukoht (Ülikooli 21), kus ta elas 1843–1847.
Faehlmanni loomingu uusim koondväljaanne on "Teosed" (I–II, 1999–2002, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu).
Mälestuse jäädvustamine.
Vaino Vahing ja Madis Kõiv on kirjutanud Faehlmannist näidendi.
Tartus Toomel Vana Anatoomikumi ees on Faehlmanni mälestussammas (autor Voldemar Mellik, 1930).


Friedrich Reinhold Kreutzwald.
Friedrich Reinhold Kreutzwald (26. detsember 1803 Jõepere mõis, Kadrina kihelkond, Virumaa – 25. august 1882 Tartu) oli eesti kirjanik ja arst.
Elukäik.
Kasvas Kaarli, Hageri ja Ohulepa mõisas, õppis Rakvere köster Gööki algkoolis 1815–1817, kreiskoolis 1817–1818, Tallinna kreiskoolis 1819–1820, oli kaupmehe õpilane Tallinnas 1818–1819. Ta sooritas 1823 Tallinnas koduõpetaja eksami ning töötas 1825. aastani koduõpetajana Tallinnas ja Peterburis. Aastatel 1826–1833 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.
1833. aastal lõpetas ta keiserliku Tartu ülikooli, samal aastal asus ta Võrru tööle linnaarstina. Ta kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas "Maarahva kasulist kalendrit". Tema tõlkelised jutustused "Reinuvader Rebane" ja "Kilplased" on tänapäeval lasteraamatud. Kreutzwaldi värsiloomingul (kogu "Viru lauliku laulud", poeem "Lembitu"), mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.
Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos "Kalevipoeg", sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Neid jutte nagu "Kalevipoegagi" on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.
Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu.
Kreutzwald oli Õpetatud Eesti Seltsi auliige aastast 1849, Soome Kirjameeste Seltsi korraline liige aastast 1855, Ungari Teaduste Akadeemia välisliige aastast 1871. 1870. aastal valiti ta Eesti Aleksandrikooli peakomitee auliikmeks.
Kolleegiuminõunik aastail 1877–1882, elas surmani Tartus väimees Blumbergi juures, Kreutzwald on maetud Vana-Jaani kalmistule
Isiklikku.
Vanemad: Isa- Juhan Reinholdson (1766–1832 kingsepp, hiljem Rakvere kihelkonna, Kaarli mõisa aidamees, vabastatud pärisorjusest 1815); ema mõisateenija Ann (1770–1846).
Friedrich Reinhold Kreutzwald abiellus 18. augustil 1833 Marie Elisabeth Saedleriga (1805–1888), kelle isa oli pärit Mecklenburgist), pulmad toimusid Viru-Nigulas. Lapsed: tütred – Adelheid Anette Blumberg (1834–1895, kes abiellus pedagoogi ja ühiskonnategelase Gustav Blumbergiga (1834–1892)), Marie Ottilie (1836–1851) ja poeg Friedrich Alexis Kreutzwald (1845–1910). Kreutzwaldi kolmest lapsest sündis järeltulija ainult vanemal tütrel Adelheid Blumbergil, sel 1867. aastal sündinud tütrel nimega Alice aga enam lapsi ei sündinudki ning Friedrich Reinhold Kreutzwald järglaste liin katkes.
Friedrich Reinhold Kreutzwald oli baltisaksa üliõpilaskorporatsiooni Estonia liige.
Tunnustus.
Mitmes Eesti linnas on tema järgi nimetatud Kreutzwaldi tänav. Samuti on mitmes Eesti linnas Friedrich Reinhold Kreutzwaldi monument.
Võrus teguteb Kreutzwaldi majamuuseum, samuti asub seal Võru Kreutzwaldi Gümnaasium.
Kreutzwaldi nime kannab ka Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline veeb "Kreutzwaldi sajand".
Välislingid.
Friedrich Reinhold Kreutzwald


Fennekrebane.
Fennekrebane ehk fennek ehk kõrberebane ("Vulpes zerda") on koerlaste sugukonda rebase perekonda kuuluv kiskjaline.
Lühikokkuvõte.
Fennekrebased elavad Põhja-Aafrika ja Siinai poolsaare kõrbetes ja poolkõrbetes. Ta on kassi- või küülikusuurune pikkade kõrvadega loom. Kuumas kliimas elaval fennekil kiirgub suurte kõrvade kaudu üleliigne soojus, millest ta higinäärmete puudumise tõttu ei saa vabaneda higistamise teel. Suurte kõrvade tõttu on tal ka väga hea kuulmine, mis võimaldab saaklooma kaugelt üles leida. Saba on kohev ja pikk, paks karv on liivakarva. Erinevalt teistest rebastest ei ole fennekil vänget lõhna. Teda peetakse ka lemmikloomana. Fennek on segatoiduline. Süüa armastab ta oma urus, et olla kiskjate eest kaitstud. Ta võib kaua ilma veeta läbi ajada. Fennek on öise eluviisiga, päeval varjub ta päikese eest urgu. Ta on vilgas ja tal on väga hea hüppevõime. Samuti on ta väga kiire kaevaja. Fennek kui liik ei ole ohustatud, kuid tema arvukus väheneb karusnahaküttide tegevuse tõttu. Loomaaedades näeb fennekit harva.
Nimi ja süstemaatika.
Fennekil on 32 kromosoomipaari, teistel rebastel 35–39. Sellest lähtudes nimetatakse teda ka "Fennecus zerda'"ks, sest osa teadlasi (ka "Loomade elu") arvab teda omaette perekonda.
Rebase perekonda arvati fennek esmakordselt 1980. Fennekrebase lähimaks sugulaseks peetakse afgaani rebast. Nad lahknesid 3-4 miljonit aastat tagasi. Seetõttu on ka võimalik, et hoopis afgaani rebast hakatakse arvama koos fennekrebasega omaette perekonda.
Nimetus "fennek" tuleb araabia keelest ("fanak" tähendab 'rebane'). Fennekit nimetatakse araabia keeles "tha'lab saharawi" ('kõrberebane'). Mitmes teiseski keeles on fenneki paralleelnimetuseks kõrberebane.
Ka liivarebast ("Vulpes rueppelli") nimetavad kohalikud mõnikord fennekiks ("le fennec").
"Zerda" on naissoovorm ("vulpes" on naissoost sõna) sõnast "zerdus", mida omakorda seostatakse kreeka sõnaga "xeros" ('kuiv'; viide elupaigale).
Liiki kirjeldas esimesena saksa geograaf ja zooloog Eberhard August Wilhelm von Zimmermann 1780 "Canis zerda" nime all.
Levila.
Fenneki levila moodustavad kõrbe- ja poolkõrbealad Põhja-Aafrikas (Marokos, Alžeerias, Tuneesias, Liibüas, Egiptuses ja Põhja-Sudaanis) ning Siinai poolsaarel (nähtud üks kord 1970. aastate lõpus). Areaali lõunapiir on umbes 14 kraadi põhjalaiust. Väidetavalt on fennekit nähtud ka Araabia poolsaarel, kuid selle kohta puuduvad kinnitatud andmed.
Kehaehitus.
Fennekrebane on küülikusuurune graatsiline, teiste rebastega võrreldes suurte, öiseks nägemiseks kohastunud silmadega ja pikkade radari- või taldrikutaoliste kolmnurksete kõrvadega loom. Ta on kõige väiksem rebane ja üldse kõige väiksem koerlane. Ta õlakõrgus on tavaliselt 18–22 cm, maksimaalselt kuni 31 cm. Keha ja pea pikkus on kokku 24–41 cm, saba 18–31 cm. Täiskasvanud fenneki kaal algab 1 kilost ega ületa isastel 1,75 kg. Emased on kergemad.
Fenneki kõrvad on 15 cm pikkused või pikemadki, tunduvalt pikemad teiste rebaste kõrvadest, ja palju suuremad kui pea. Kõrvad ning väga väike ja terav koon kiirgavad soojust, võimaldades palavuses toime tulla. Suured kõrvad aitavad ka saaklooma kaugelt üles leida. Tema kuulmine on äärmiselt terav.
Fenneki hambad on keha suuruse ja eriti koerlaste kohta väga väikesed, sest fennekid ei küti suuri saakloomi.
Saba on kohev, peaaegu keha pikkune. Sabaots on must.
Karv on pehme ja pikk, seljapool on liivakarva kollane (kollakaspruunist kuldseni, liiva peal peaaegu nähtamatu), kõhupool on valge, et vari ei tekitaks värvierinevust. Fennek on rebastest kõige heledam. Karva hele värv aitab kontrollida kehatemperatuuri. Öösel kaitsevad tihedad karvad külma eest. Paks kasukas ei ole kõrbeasukatele tüüpiline, kuid see tagab hea soojusisolatsiooni, mis on vajalik seetõttu, et lisaks kuivusele iseloomustab fennekrebase elukeskkonda suur ööpäevane temperatuurikõikumine. Öösel kaitsevad külma eest tihedad õhukesed karvad. Äärmuslike temperatuuride tõttu sarnanevad fennekrebase käpad polaarrebase käppadega. Käppade alaosa on tiheda karvaga, et liiva sees oleks parem joosta. Karvad isoleerivad käpad kuumast kõrbeliivast ja pehmendavad samme, nii et saakloomal on teda raske märgata.
Fennekrebasel puuduvad teistele rebastele omased lõhnanäärmed. Sellepärast peetakse neid ka koduloomadena. Ka fennekite sõbralikkust seostatakse nende näärmete puudumisega. Pärakuümbrusenäärmed on peidus suurte tüükaliste karvade all.
Toitumine.
Nagu kõik rebased, peab fennek jahti üksinda, küttides kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt putukaid (sealhulgas rändtirtse), kahepaikseid, roomajaid (sisalikke ja madusid), linde ja nende mune ning väikeimetajaid, võimaluse korral ka kalu. Samuti sööb ta võimaluse korral marju ja puuvilju (datleid) ega põlga ära raibet. Hädakorral kaevab ta saaklooma liiva seest välja.
Fennek haarab saagi kaelahammustusega ning viib selle urgu ja alles siis hakkab sööma, sest tal on endal oht langeda suuremate kiskjate, näiteks kõrbeilvese saagiks.
Pereliikmed kaklevad omavahel toidu pärast. Toidukadedus on tavaline. Kuigi fennekipere liikmed hoolivad üksteisest ning on üksteise suhtes sallivad, tahab iga isend kogu toitu endale. Võimaluse korral varuvad nad urgu toidutagavarasid.
Fennek joob vett, kui seda on saadaval, kuid suudab pikka aega läbi saada toidust saadava veega, sest teda nähakse tihti veekogudest kaugel. Vee kokkuhoidmiseks on uriin väga kontsentreeritud. Kehatemperatuuri reguleerimiseks fennek vett ei vaja, sest tal puuduvad higinäärmed nagu teistelgi koerlastel. Temperatuuri reguleerimiseks on tal soojust kiirgavad kõrvad ja koon.
Vangistuses sööb fennek ka porgandeid, rohelisi ube ja õunu ning mune.
Paljunemine.
Paaritumine toimub jaanuarist kuni aprillini. Emane indleb umbes kaks päeva. Sel ajal hoiab ta saba horisontaalasendis ühel pool. Isase jooksuaeg kestab 4–6 päeva ning sel ajal on ta väga agressiivne ja märgistab oma territooriumi uriiniga. Tiinus kestab 49–52 päeva. Pojad sünnivad enamasti hiljemalt mais. Kui kõik kutsikad hukkuvad, aga toitu on piisavalt, võib augustis toimuda teine poegimine.
Isane kaitseb emast enne poegimist ja selle ajal. Pesakonnas on tavaliselt 2–4, harva üle 5 kutsika. Emased kaitsevad oma maa-alust pesaurgu, kuhu isased ei sisene. Urg on vooderdatud rohu, sulgede ja villaga. Vastsündinud pojad kaaluvad 30 g ning on kaetud virsikukarva udemetega. Kohtades, kus täiskasvanud fenneki karv on tume, on kutsikate nahk puusöekarva hall. Sündides on neil kõrvad lontis nagu koerakutsikatel ja kinni nagu silmadki. Kutsikate silmad avanevad 10. ja 14. päeva vahel. Pisikesed kõrvad lähevad püsti umbes kahe nädala pärast. Sellest ajast peale on kõrvad kõige kiiremini kasvav kehaosa. Lühikese ajaga jõuavad silmad täissuuruseni. Kolme- kuni neljanädalaselt hakkavad kutsikad saama piima kõrvale tahket toitu. Alates 5. elunädalast hakkavad nad uru juures mängima. Võõrutatakse 9–12-nädalaselt.
Esimeseks suveks on kutsikatel iseseisev jahipidamine selge. Suguküpseks saavad noorloomad 6–12-kuiselt. Pojad jäävad perekonna juurde arvatavasti aastaseks saamiseni. Poegi kasvatavad mõlemad vanemad, mõnikord koos varem sündinud järglastega.
Käitumine.
Fennekite elust looduses on vähe teada. Nende eluviis on videvikuline ja öine, kuigi neid nähakse ka päeval. Seda juhtub siiski harva, sest fennek on väga ettevaatlik ega talu pikaajalist otsest päikesekiirgust. Tavaliselt jääb fennek päeval oma laialt hargnenud maa-alusesse urgu, kuid ka seal vajab ta kaitset kuumuse eest. Ometi armastavad nad mängida soojal liival ja magada päikesest kuumaks köetud esemetel. Toitu otsima läheb fennek alles jahedatel öötundidel.
Ka inimese hooldatuna on fennekid aktiivsed peamiselt öösel, erinedes näiteks punarebasest, kelle rütm on suuresti kohanenud inimtegevusega. See võimaldab vähendada energiakulu kehatemperatuuri hoidmisele. Nagu kõik rebased, on fennekid kergesti taltsutatavad. Mitmekesi koos on nad märkimisväärselt kohanemisvõimelised ja mänguhimulised. Ka metsikult eelistavad fennekid elada suuremates rühmades kui teised rebased (kuni 10 isendit). Rühmasisesed suhted ei ole täpselt teada. Mõnikord elab mitu perekonda lähestikku koos, jagades omavahel urge. Paljude elanikega urud on keerukad tunnelite süsteemid, mille keskel on avar ruum. Tunnelid, kus poegi kasvatatakse, võivad olla kuni 5 m pikkused.
Kuigi fennekid võitlevad tõsiselt toidu pärast, osalevad nad mitmesugustes sotsiaalsetes mängudes. Võitlus-, küttimis- ja jooksumängud võivad lõppeda tõsiste võitlustega.
Fennekid võivad hüpata seisvast asendist kuni 60 cm kõrgusele ja teevad nelja jala pealt horisontaalseid hüppeid. Üldse võib fennek hüpata oma kehapikkusest 4 korda kõrgemale. See on nii väikese looma kohta märkimisväärne ning aitab teiste kiskjate eest põgeneda ja saaki püüda. Fennekid võivad mööda liivaluiteid siia-sinna tuisata, vahetades järsult suunda. Ohu korral suudavad nad põgeneda tänu taiplikkusele ja tugevatele jalgadele.
Fennekid on head kaevajad: ohu korral kaevavad nad ennast kiiresti liiva sisse. Öö jooksul võib fennek kaevata 6 meetrit. Vahel kaevab ta saaklooma välja liiva seest.
Fennekite suhtlushäälitsused on haukumine, urin ja nurrumine.
Eluiga.
Eluiga on vangistuses 10–14 aastat. Kui pikk on fennekite eluiga looduses, pole teada.
Elupaigad.
Elupaigad on kõrb ja poolkõrb. Fennek on kasina kõrbeelu tüüpiline esindaja. Ta eelistab liivast mulda, mida on kerge kaevata.
Ökoloogia.
Fennek kasutab oma biotoobi võimalused täielikult ära. Märkimisväärsed fenneki arvukuse kõikumised on haruldased.
Fennek kohaneb halvasti keskkonnamuutustega. Kui arvukus kahaneb, näiteks inimtegevuse tagajärjel, siis taastumine on aeglane. Selle poolest erinevad nad paljudest ebastabiilsete ökosüsteemide liikidest, näiteks polaarrebasest. Isegi punarebane suudab laialdase jahi korral pesakonda suurendada, kuid fennek seda ei tee, kuigi pesakonna suurus sõltub toidu kättesaadavusest. Madala sündivuse tõttu on fennekid küttimise suhtes eriti tundlikud.
Kunagi olid fennekid Põhja-Aafrikas jaotunud enam-vähem ühtlaselt. Praegu aga kütitakse neid mõnes kohas Saharas laialt ilma hädavajaduseta (karusnaha saamiseks). Nad ei ohusta koduloomi ega kahjusta inimese huve. Fennekeid püütakse ka lõksu ning neid peavad lemmikloomadena nii kohalikud elanikud kui ka nende maade inimesed, kus fennek ei ela.
Fennekrebane on kantud CITES'i II lisasse. Tervikuna ei ole liik praegu ohustatud, kuid võib sattuda ohtu, kui fennekitega kauplemist ja nende küttimist ei piirata. Paiguti on fennek ulatusliku küttimise tõttu ohustatud ning on paljudes endise areaali osades muutunud üsna haruldaseks või koguni välja surnud.
Fennek lemmikloomana.
Fennek on tõenäoliselt ainuke rebase perekonna liik, keda saab kodus pidada, sest erinevalt näiteks punarebasest ei erita nad ebameeldivat lõhna. Haiseda võib fennek juhul, kui ta kardab. Olgugi et fennekid on kergesti taltsutatavad, on nad siiski metsloomad ning nende pidamine lemmikloomana ei ole kõikjal seadusega lubatud.
Lemmikloomadena peetavad fennekid jäävad üsna metsikuteks. Nad on küll tavaliselt mänguhimulised ja sõbralikud, seda nii teiste koduloomade kui võõraste inimeste suhtes, kuid teevad kära ega pea korda. Fennekid on vilkad ning mõnikord reserveeritud ja sõltumatu olekuga nagu kassid, kuid energilised ja mänguhimulised nagu koerad. Nad vajavad palju liikumist ja armastavad palju kaevata. Erinevalt kassidest ja koertest ei muutu nad vananedes rahulikumaks. Fennekite sotsiaalse suhtlemise üheks vormiks on teineteise näksimine ja puhastamine, mis saab osaks ka fenneki peremehele. Endast väiksematesse koduloomadesse suhtub fennek kui saagisse või mänguasjasse.
Fennekeid saab pidada ainult ruumis, sest õues kaovad nad ära. Kui fennekiga rihma otsas väljas jalutamas käia, võib ta mõne väikese liikuva objekti järele tormates lahti pääseda. Vabadusse pääsenud fennekit on väga keeruline uuesti kinni püüda. Fennekil peab olema puur, kuhu ta saab unisena või ärritununa pugeda. Puur peab olema altpoolt kindel, sest fennek võib muidu puuri põhjast hõlpsasti läbi kaevuda. Fennekid võivad ka puuri varbade vahelt läbi mahtuda. Kui fennek üksinda koju jääb, tuleb ta kindlasti puuri sulgeda, sest ta võib toas palju pahandust teha, näiteks mööblit rikkuda.
Oma keha hoiavad fennekid puhta ning neid saab ka õpetada liivakastis käima. Fennekitel on harjumus lohistada toit oma lemmikkohta puuris. Kui selleks on liivakast, siis ta neelab süües koos toiduga ka liiva. Sellepärast ei tohi liiv olla keemiliselt töödeldud. Liivakastil peavad olema kõrged ääred, sest fennek võib liiva laiali puistata. Mõnikord jäävad fenneki jalapadjandi karvade külge liivakamakad, mis tuleb eemaldada. Ka fennek, kes on õppinud puuris olles liivakastis käima, ei suuda vabalt liikudes tavaliselt puhtust pidada, eriti erutatuna.
Toiduks soovitatakse juurviljasegu, putukaid (jahuusse, kilke, rohutirtse), puuvilja ja mune. Võib anda ka toorest liha, kuigi see paneb uriini vängelt lõhnama. Võib anda ka kuiva koeratoitu ja kassitoidukonservi. On olemas spetsiaalne metsikute koerlaste valmistoit. Vesi peaks kogu aeg käepärast olema.
Enamik fennekeid on inimeste vastu sõbralikud, kuid mõned on agressiivsed. Kui fennek ehmub, võib ta kedagi hammustada või küünistada. Mõned inimesed on fennekite vastu allergilised.
Kõik lemmikloomade arstid ei ole valmis fennekitega tegelema.


Funktsioon.
Funktsioon üldtähenduses on eesmärgipärane omadus, ülesanne, otstarve.
Eri valdkondades võib "funktsioon" tähendada erinevaid asju.


Francis Bacon.
Francis Bacon, esimene St Albansi vikont, Verulami parun (22. või 21. jaanuar 1561 – 9. aprill 1626) oli Inglise filosoof, riigimees ja esseist.
Bacon oli pärit mõjuvõimsast perekonnast. 23-aastasena sai ta parlamendiliikmeks, lootes poliitilisele karjäärile. Bacon sai tuntuks juristina mitmes kuulsas kohtuasjas. Bacon ei saavutanud kuninganna Elizabeth I soosingut, kuid kuningas James I valitsemisajal õnnestus tal saada suurpitsati hoidjaks (1617) ja lordkantsleriks (1618). Õigusfilosoofina propageeris Bacon tingimusteta kohustust suverääni ees.
Filosoofina püüdis Bacon selgitada teadmiste omandamise printsiipe.
Bacon kirjutas üle 30 filosoofilise töö ning palju raamatuid ja esseesid õigusteadusest, ajaloost ja muudel teemadel. Eriti populaarsed on tema "Esseed" (1597–1625). Teine tähtsam filosoofiline teos on "The Advancement of Learning" (1605).
Bacon on kirjutanud ka utoopia "Uus Atlantis" (1627, eesti keeles 2004).
Teoses "Novum Organum" esitas ta teadmiste ümberkorraldamise plaani.
Uusaja teadusrevolutsiooni kaitsjana töötas ta välja keeruka induktsionistliku teaduse metodoloogia, mida nimetatakse Baconi meetodiks.
Elulugu.
Francis Bacon sündis Londonis Strandis "York Houseis ja suri Highgate'is.
Francis Baconi isa oli "sir" Nicholas Bacon, Elizabeth I aegne Suurpitsati hoidja ("Lord Keeper of the Great Seal"). Francise ema, "sir" Nicholase teine abikaasa Ann Cooke Bacon (1528–1610), oli oma aja haritumaid naisi. Anni isa "sir" Anthony Cooke oli olnud Edward VI kasvataja. Ann oskas viit keelt (sealhulgas vanakreeka ja ladina keelt) ja oli tuttav kaasaegsete antiigiuuringutega. Ta kuulus reformeeritud ehk puritaanlikku kirikusse. Ann tõlkis inglise keelde sotsiniaanide ühe juhi Bernardo Ochino jutlused saatusest ja tahtevabadusest ning teisi religioosse sisuga raamatuid. Anni õde oli abielus Elizabeth I esimese ministri William Ceciliga. Francis oli oma vanemate viiest pojast noorim.
Kuigi see pole kindel, võib arvata, et Bacon sai lapsena koduõpetust ning tema tervis oli sel ajal õrn. On aga teada, et 1573 astus ta 13-aastasena Cambridge'i ülikooli "Trinity Collegeisse. Seal õppis ta hoolsalt kolm aastat, elades oma vanema venna Anthony Baconi (1558–1601) juures.
Õppides Cambridge'i ülikoolis mitmeid teadusi tuli ta järeldusele, et nii nende teaduste meetodid kui ka tulemused olid ekslikud. Kuigi ta austas Aristotelest ennast (teadmata temast nähtavasti küll kuigi palju), ei meeldinud talle kaasaegne aristotellik filosoofia, mis oli tema meelest elukauge ja kasutu. Ta pidas seda viljatuks ja asjatult vaidlushimuliseks ning selle eesmärke valedeks. Ülikoolist lahkudes oli Baconil juba tekkinud esialgne nägemus oma tulevase filosoofia põhiideedest.
27. juunil 1576 võeti Francis ja Anthony vastu Gray's Inni. Et isa püüdis poegi riigiteenistuseks ette valmistada, saatis ta nad mõni kuu hiljem koos "sir" Amyas Pauletiga, Inglismaa saadikuga Prantsusmaal, Pariisi. Seal lülitati nad saatkonna koosseisu. Henri III aegse Prantsusmaa katoliiklaste ja hugenottide vahelise kodusõja tõttu poliitiliselt ja majanduslikult segane olukord võimaldas neil nii mõndagi õppida. Sellest ajast pärineb töö "The Notes on the State of Christendom", mis tavaliselt lülitatakse Francis Baconi teoste hulka. James Spedding näitas 19. sajandil, et tõenäoliselt pärineb see töö mõnelt Anthony Baconi korrespondendilt.
Isa ootamatu surma tõttu veebruaris 1579 pidi Bacon Inglismaale tagasi tulema. Isa oli kõrvale pannud suure summa raha, et Francise varanduslikuks kindlustamiseks talle mõis osta. Nüüd aga jäi Francisele üksnes viiendik sellest rahast. Francisel tekkis harjumus võlgu võtta ning ta ei vabanenudki enam kunagi võlgadest. Ta pidi omandama elukutse ning läks 1579 tagasi Gray's Inni, et juriidilist haridust omandada.
Fragmendis "De Interpretatione Naturae Prooemium", mis on kirjutatud tõenäoliselt 1603. aasta paiku, analüüsib Bacon oma meelelaadi ning toob ilmsiks eesmärgid, mida ta avalikku ellu astumisel silmas pidas. Kuigi esimene lause: "Ego cum me ad utilitates humanas natum existimarem" ('kuna arvasin, et olen sündinud inimeste kasuks'), tundub esmapilgul pisut upsakana, võib seda pidada Aristotelese mõistele "megalopsychos" 'suurehingeline' ("Nicomachose eetika" IV.3.3, 1123) vastavaks: ta pidas end suurte asjade vääriliseks ning ka oli seda. Bacon nägi oma eluülesannet kolmes asjas: ta tahtis inimsoole tõe väljaselgitamise läbi head teha ning lootis tuua kasu oma kodumaale ning teha midagi oma kiriku heaks. Selleks vajas ta tähtsat riiklikku ametikohta. Püstitatud ülesannete täitmiseks olid tal ka eeldused: tal oli ettenägelik ja terav, kiire ja ometi ettevaatlik, mõtlik, metoodiline ja eelarvamustevaba mõistus. Peale selle paistab, et ta oli väga lahke loomuga.
1580 taotles ta oma onu William Cecili (lord Burghley) kaudu mingit ametikohta õukonnas. Seda ta ei saanud, ja järgmised kaks aastat töötas ta rahulikult Gray's Innis, kuni 1582 ta sai seal "outer barristeriks ning hiljem Gray's Inni õppejõuks.
See ei rahuldanud tema auahnust. 1584 sai ta osava kõnemehena Dorseti krahvkonnas asuvast Melcombe'ist parlamendisaadikuks. Hoolimata hõimlussidemetest William Ceciliga oli tal raske saavutada poliitilist mõjuvõimu. Ta kirjutas 1584–1585 kuninganna Elizabethile "Nõuandekirja" ("Letter of Advice"), kus ta andis nõu, kuidas kohelda katoliiklastest alamaid, ja teose "An Advertisement Touching the Controversies of the Church of England", milles ta ründas väärnähtusi anglikaani kirikus. Umbes samal ajal esitas ta lord Burghleyle uue taotluse, püüdes nähtavasti hõlbustada oma edasijõudmist advokaadina. Onu kirjutas talle karmi kirja, noomides teda upsakuse eest, mille olemasolu endal Bacon ägedalt eitas. Et tema edasijõudmine advokatuuris oli ebatavaliselt kiire, on siiski võimalik, et onu mõjuvõim tuli talle kasuks.
Sel ajal sai Bacon tuttavaks kuninganna Elizabethi favoriidi Robert Devereux'ga (1567-1601). 1591. aastal tegutses ta krahvi konfidentsiaalse nõuandjana. Kui kuninganna Elizabeth 1593. aasta veebruaris 1593 kutsus kokku parlamendi, et arutada järjekordset papistide vandenõud, sai Bacon saadikukoha Middlesexi krahvkonnast.
Baconi käitumine sel hetkel mõjutas tõsiselt tema saatust ja seda on sageli vääriti mõistetud.
Kui 1603 tõusis troonile James I, hakkas Bacon saama kõrgeid ametikohti, sealhulgas peaprokuröri abi ("Solicitor General") ja kohtuministri ("Attorney General") omad. Kuninga ja parlamendi vahelistes vaidlustes kaitses Bacon monarhi õigusi.
1603 löödi Bacon rüütliks. 1618 sai temast lordkantsler ja parun Verulam ning 1621 vikont St. Albans.
1620 esitati Baconile süüdistus altkäemaksuvõtmises ja teistes õiguserikkumistes. Bacon ei eitanud süüdistust, kuid väitis, et altkäemaksud ei mõjutanud tema otsuseid. Bacon mõisteti süüdi. Teda trahviti ning lühikest aega hoiti teda Toweri vanglas.
Ta oli sunnitud avalikust tegevusest loobuma. Bacon tõmbus tagasi oma mõisa Gorhamburys. Ülejäänud elu pühendas ta filosoofiale ja teaduslikele katsetele.
Ta suri Highgate'is 9. aprillil 1626. Surma põhjuseks oli külmetus, mille ta sai, kui ta toppis kana lund täis, et näha, kas kanalihs saab niiviisi säilitada.
Bacon ja Shakespeare'i teosed.
William Shakespeare'i näidendite autorlust on omistatud teiste seast Francis Baconile.
Teadusfilosoofia.
Kuigi Bacon armastas raha ja luksust, ei olnud ta isekas, vaid püüdis teha mugavuse kättesaadavaks võimalikult suurele osale inimkonnast. See oli tema meelest võimalik ainult tehnika arendamise kaudu, mistõttu ta hakkas ühena esimestest rääkima vajadusest tunnustada ja toetada teadlasi (sealhulgas alusuuringutega tegelevaid teadlasi) ja leiutajaid. Pikas perspektiivis pidas ta tehnika arengut võimalikuks ainult loodusteaduste rakendusena. Looduse käsutamine on võimalik üksnes tänu põhjuslike seoste tundmisele.
Bacon pakkus välja ka teadusliku uurimise meetodi. Kuigi tema meetodi detailid on vananenud (ja nendel polegi võib-olla olnud praktilist väärtust), on tänapäevalgi palju pooldajaid tema üldisel lähenemisel – induktsionismil.


Füsiokraadid.
Füsiokraadid olid rühm valgustusajastu Prantsuse mõtlejaid, kes uskusid majandusteooriat, mille kohaselt rahvuste rikkus tuleneb üksnes põllumajandusest. Kõige populaarsemad olid nad 18. sajandi teisel poolel. Tegemist oli esimese väljaarendatud majandusteooriaga.
Füsiokraadid ülistasid talupoeglikku elulaadi ning halvustasid linnade kunstlikkust.
Nimetus "füsiokraat" on tuletatud vanakreeka keelest ja lähtub mõistest "füsiokraatia" ('looduse võim'). Füsiokraadid ise nimetasid end ökonomistideks "économistes".
Füsiokraatlikud printsiibid esitas esimesena iiri päritolu Prantsuse kaupmees Richard Cantillon oma töös "Essai sur la nature du commerce en géneral" ("Essee kaubanduse üldisest loomusest"). François Quesnay, Jean Vincent ja teised arendasid tema ideed süsteemiks, mida pooldas füsiokraatide grupp.
Füsiokraadid koondusid õuearst François Quesnay ümber, kelle raamat "Tableau Économique" (1759) oli nende õpetuse alusteos. Füsiokraatide siseringi kuulusid markii de Mirabeau, Mercier de la Rivière, DuPont de Nemours, Guillaime François Le Trosne, abeé Baudeau ja mõned teised.
Füsiokraatide meelest määrab rahvuse tõelise rikkuse põllumajandustoodangu ülejääk pärast põllumajanduse kindlustamist (põllutööliste toitmist jne). Teiste majandustegevuse liikide vaatlemisel võeti see põllumajandustoodangu ülejääk ning muundati ta uuteks toodeteks, kasutades põllumajandustoodangu ülejääki nende lisatoodete tootjate toitmiseks. Neid töönduses ja teistes mittepõllumajanduslikes tootmisharudes töötavaid töölisi pidasid füsiokraadid küll kasulikeks, ent "viljatuteks", sest nende sissetulek ei tulene lõppkokkuvõttes mitte nende endi tööst, vaid põllumajandustoodangu ülejäägist.
Kuningas toetas füsiokraate mõningal määral ning võttis neid sageli Versailles'is vastu.
Erinevalt merkantilistidest, toetasid füsiokraadid takistuste ja kitsenduste kaotamist põllumajanduslikule ekspordile ning tööstustoodangu impordile. Võrreldes Prantsusmaa vähearenenud põllumajandust tolleaegse Inglismaa progressiivsusega samas sektoris, leidsid füsiokraadid, et kaubavahetuse piirangute kaotamine tooks endaga kaasa ühelt poolt põllumajandustoodete hindade tõusu ja teiselt poolt suurendaks põllumajanduslikku põhivarasse investeerimise atraktiivsust. Viimane oli aga nende arvates produktiivsuse ja kasumi – riikliku rikkuse - allikaks.


François Quesnay.
François Quesnay (4. juuni 1694 Méré, Yvelines – 16. detsember 1774 Versailles) oli Prantsuse majandusteadlane füsiokraatide koolkonnast. Ta oli ameti poolest kirurg.
Quesnay sündis töölisperekonnas. 13-aastaselt jäi ta orvuks. Lugema õppis ta alles 11-aastaselt tervisekäsiraamatust. Kohe pärast seda tekkis tal tohutu huvi lugemise ja õppimise vastu. Ta oli lühikest aega õpipoiss, käis mõnda aega Saint-Côme'is koolis ja abiellus Pariisi vürtspoodniku tütrega, mis tähendas suurt sotsiaalset tõusu. Quesnay hakkas Mantes'is maa-habemeajaja-kirurgiks. Ta paistis silma oma hariduse ja oskustega, mis ta oli ise omandanud, ming saades soovituse soovituse järel, jõudis ta kohalike aristokraatide teenistusse. See jättis talle aega, et rohkem lugeda, õppida ja kirjutada.
Quesnay' arvukad traktaadid kirurgiast kindlustasid tema mainet. Ta oli eriti huvitatud sellest, et tõsta kirurgia meditsiinilise teaduse staatusesse (asi, mis arstide meelest oli kohutav). Kuninga edikt, millega 1743 lahutati kirurgid habemeajajatest, ning hilisem kuningliku kirurgide kolleegiumi loomine olid osalt Quesnay' teene.
1749 sai Quesnay kõva soovitusega Louis XV armukese "madame" de Pompadouri ihuarstiks. Quesnay asus elama Versailles'sse ning jõudis lõpuks välja kõige kõrgemasse võimusfääri. 1751 valiti ta Teaduste Akadeemiasse.
Quesnay hakkas majanduse vastu huvi tundma 1756, kui tal paluti kirjutada Diderot' ja d'Alembert'i Entsüklopeediale artikleid põlluharimisest. Quesnay hakkas lugema marssal de Vaubani, Pierre Boisguillebert'i ja Richard Cantilloni teoseid ning jõudis neile tuginedes välja omaenda majandusteooriani.
Quesnay'st sai füsiokraatide majandusteadusliku ringi juht. Teised füsiokraadid nimetasid teda Euroopa Konfutsiuseks ja tänapäeva Sokrateseks.
1758 avaldas ta teose "Tableau économique", mis pani aluse füsiokraatide ideedele.


Fotograafia.
thumb
Fotograafia on kogum protsesse, mille abil jäädvustatakse valgustundliku materjali või valgustundliku elektroonilise seadme abil reaalsetest objektidest tõepäraseid ja detailseid kujutisi. Seadet, mida kasutatakse kujutise jäädvustamiseks, nimetatakse fotokaameraks ehk fotoaparaadiks. Saadud tõepärast kujutist nimetatakse fotoks ning kujutise salvestamist fotoaparaadiga nimetatakse fotografeerimiseks ehk pildistamiseks.
13. sajand.
Nimetus "kaamera" pärineb fotograafia eelkäijaks olnud camera obscura'st ehk pimekambrist. Camera obscura oli kasutusel juba 11. sajandil ning 13. sajandi lõpul kasutati seda astronoomide poolt Päikese vaatlemisel. Läätse asemel kasutab see kaamera üksnes väikest auku, mida läbinud valguskiired projetseerivad kambri vastasseinale ümberpööratud kujutise ava ees olevatest esemetest.
16. kuni 17. sajand.
Läbimurdeks on läätse taasavastamine 1550. aastal, mille abil suudeti luua heledamaid ning samas ka teravamaid kujutisi.
18. sajand: eelkäijad ja eellugu.
Vaata ka Laterna magica, panoraam ja dioraam. Keemikud näiteks Humphry Davy hakkasid valgustundlikke aineid uurima ning loodud kujutise kinnisteid otsima.
Fotograafia alaliigid.
Digitaalfotograafia on fotograafia alaliik, kus tulemuseks on digitaalne pilt, mida võib vaadata arvutiekraanil või mõne muu seadme vahendusel või muuta see printimise teel paberfotoks. Digitaalgotograafias salvestatakse pilt digitaalse infona.
Digitaalfotograafia eelis võrreldes filmi peale pildistamisega on vahetu tulemus ning operatiivsus. See lubab pilti näha kohe pärast pildistamist, seda edastada ilma füüsilise kohaleviimiseta, töödelda, kasutada ning väljastada füüsilisel kujul.


Funktsioon (matemaatika).
Funktsioon ehk kujutus on matemaatikas binaarne seos, mis seob ühe hulga iga elemendi üheselt määratud elemendiga teisest hulgast (need kaks hulka võivad ka kokku langeda). Varem on funktsioonide all mõistetud peamiselt arvude hulkade vahelisi kujutusi.
Funktsiooni mõistel on keskne koht peaaegu kõikides matemaatika harudes ja kvantitatiivseid meetodeid kasutavates teadusharudes.
Funktsiooni mõistele on lähedased teisenduse ja operaatori mõiste.
Definitsioon.
Funktsioon on "masin", mis teisendab mis tahes korrektse sisendi üheksainsaks väljundiks. Näiteks "f"("x")="x"–1 teisendab iga arvu, mis ei võrdu nulliga, selle arvu pöördarvuks. Selles näites ei ole arv 0 korrektne sisend.
Formaalne definitsioon seose kaudu.
Seda definitsiooni saab lühemalt väljendada nii: funktsioon hulgast "X" hulka "Y" on otsekorrutise "X" × "Y" alamhulk "f", mille korral iga elemendi "x" puhul hulgast "X" on hulgas "Y" niisugune üheselt määratud element "y", et järjestatud paar ("x", "y") on hulga "f" element.
Kõnepruuk ja tähistused.
Iga sisendväärtuse "x" korral määramispiirkonnast tähistatakse vastavat üheselt määratud väljundväärtust "y" kõigi võimalike väljundväärtuste hulgast avaldisega "f"("x").
Ajalugu.
Matemaatikas võttis termini "funktsioon" kasutusele Leibniz (aastal 1694), et rääkida kõveraga seotud suurustest, näiteks kõvera tõusust. Tänapäeva matemaatilises kõnepruugis öeldakse, et funktsioonid, mida Leibniz vaatles, on diferentseeruvad. Mittematemaatikud puutuvad kõige sagedamini kokku just selliste funktsioonidega. Sääraste funktsioonide puhul saab rääkida piirväärtustest ja tuletistest. Mõlemad mõõdavad sisendväärtuste muutusega kaasnevat väljundväärtuste muutust. Need konstruktsioonid on aluseks matemaatilisele analüüsile.
Sõna "funktsioon" kasutas hiljem (18. sajandi keskel) Leonhard Euler argumentidega avaldiste ja valemite kohta, näiteks "f"("x") = sin("x") + "x"3.
19. sajandil hakkasid matemaatikud kõiki matemaatikaharusid formaliseerima. Karl Weierstrass pooldas matemaatilise analüüsi rajamist aritmeetikale, mitte geomeetriale, mistõttu Euleri definitsiooni eelistati Leibnizi omale (vaata matemaatilise analüüsi aritmetiseerumine).
Funktsiooni mõiste laiendamine võimaldas matemaatikutel uurida sääraseid veidraid matemaatilisi objekte nagu pidevaid funktsioone, mis ei ole kuskil diferentseeruvad. Algul peeti neid lihtsalt teoreetilisteks kurioosumiteks ning veel 19. ja 20. sajandi vahetusel nimetati neid monstrumiteks. Hiljem leiti, et sellised funktsioonid on kasulikud Browni liikumise taoliste füüsikaliste nähtuste modelleerimisel.
19. sajandi lõpupoole hakkasid matemaatikud katsuma formaliseerida kogu matemaatikat hulgateooria abil ning püüdsid iga matemaatilist objekti defineerida hulgana. Tänapäeval kasutatava formaalse definitsiooni andis funktsioonile Peter Gustav Lejeune Dirichlet.
Dirichlet' definitsiooni järgi on funktsioon seose erijuht. Enamiku praktiliste rakenduste puhul ei mängi erinevused Euleri ja Dirichlet' definitsiooni vahel peaaegu mingit rolli.
Ühe muutuja funktsioonid.
Kui igale muutuja x (argumendi) väärtusele mingisugusest piirkonnast X on vastavusse seatud üks muutuja y(funktsiooni) kindel väärtus piirkonnast Y, siis muutujat y nimetatakse muutuja x funktsiooniks.
Pöördfunktsioon.
Pöördfunktsiooni saame, kui vaatleme funktsiooni formula_4 muutujat formula_31 muutuja formula_32 funktsioonina formula_33. Pöördfunktsiooni formula_34 graafiku saame funktsiooni formula_4 graafiku peegeldamise teel sirge formula_36 suhtes. Kõigil funktsioonidel ei leidu pöördfunktsiooni.
Liitfunktsioon.
Kui kõigepealt rakendada argumendile x funktsiooni f: X → Y ja seejärel rakendada tulemile funktsiooni g: Y → Z, saame liitfunktsiooni, mida nimetame funktsioonide "f" ja "g" kompositsiooniks ja märgitakse nii: g o f: X → Z. See funktsioon on defineeritud järgmiselt: (g o f)(x) := g(f(x)) mis tahes x korral hulgast X.
Oletame näiteks, et lennuki kõrgus ajahetkel t on antud funktsiooniga h(t) ning et hapniku kontsentratsioon kõrgusel x on antud funktsiooniga c(x).
Siis (c o h)(t) on funktsioon, mis kirjeldab hapniku kontsentratsiooni lennuki ümber ajahetkel t.
f 2. (Sel juhul ei peeta silmas funktsiooni väärtuse korrutist iseendaga nagu näiteks avaldises cos² "x".)
Määramispiirkond ja muutumispiirkond.
Funktsiooni "f" sisendväärtuste hulka "X" nimetatakse funktsiooni "f" määramispiirkonnaks. Funktsiooni "f" muutumispiirkond on tegelike väljundite hulk.
Informaatikas määravad funktsiooni (alamprogrammi) määramispiirkonna argumentide andmetüübid ning võimalike väärtuste hulga tagastusväärtuse andmetüüp. Seega on muutumispiirkond ja võimalike väärtuste hulk piirangud, mis funktsiooniga algusest peale seostatakse.
Funktsiooni graafik.
Funktsiooni "f" graafik on kõikide järjestatud paaride ("x", "f"("x")) hulk, kus "x" on määramispiirkonna "X" element.
On teoreeme, mida on kõige lihtsam sõnastada ja tõestada graafiku mõiste kaudu, näiteks kinnise graafiku teoreem.
Kujutised ja algkujud.
Elemendi "x"∈"X" kujutis funktsiooni "f" korral on väljund "f"("x").
Funktsiooni "f" muutumispiirkond on selle määramispiirkonna kujutis "f"("X"). Ülaltoodud funktsiooni puhul on hulga kujutis funktsiooni "f" korral "f"() = ja funktsiooni "f" muutumispiirkond on.
Siintoodud definitsiooni järgi tuleb välja, et kujutis "f" on funktsioon, mille määramispiirkond on hulga "X" kõikide alamhulkade hulk (ehk hulga "X" astmehulk) ja mille võimalike väärtuste hulk on hulga "Y" astmehulk. Algsel funktsioonil "f" ja kujutisel on sama tähistus. Kontekstist tuleb aru saada, mida silmas peetakse.
Ülaltoodud funktsiooni puhul on hulga algkuju "f" −1() =.
Selle definitsiooni järgi tuleb välja, et "f" −1 on funktsioon, mille määramispiirkond on hulga "Y" astmehulk ja mille võimalike väärtuste hulk on hulga "X" astmehulk.
Need seosed kehtivad määramispiirkonna suvaliste alamhulkade "A", "A"1 ja "A"2 ning võimalike väärtuste hulga suvaliste alamhulkade "B", "B"1 ja "B"2 korral.
Kujutiste ja algkujude seosed ühisosade ja ühenditega kehtivad mitte ainult alamhulkade paaride, vaid alamhulkade mis tahes kogumite korral.
Mitme muutuja funktsioonid.
Rakendustes on sageli tarvis mitme muutuja funktsioone: nende väärtused sõltuvad mitmest eri tegurist. Matemaatika nõuab, et funktsionaalses seoses (funktsionaalses sõltuvuses) oleksid kõik sõltumatud muutujad välja toodud: "varjatud" tegurid ei ole lubatud.
Matemaatika seisukohast ei ole ühe ja mitme muutuja funktsioonidel põhimõttelist erinevust: näiteks kolme reaalarvulise muutuja funktsiooni saab vaadelda reaalarvude järjestatud kolmikute funktsioonina. Järgmises lõigus öeldakse sedasama formaalsemas keeles.
Kui funktsiooni määramispiirkond on n hulga otsekorrutise alamhulk, siis nimetatakse seda funktsiooni n-aarseks funktsiooniks ehk n muutuja funktsiooniks.
Näiteks seose "dist" määramispiirkond on R × R ning seetõttu ta kujutab endast binaarset funktsiooni (2-aarset funktsiooni ehk kahe muutuja funktsiooni).
Sellistel juhtudel ei kirjutata tavaliselt mitte "dist"((x,y)), vaid lihtsalt "dist"(x,y).
Mõnda liiki mitme muutuja funktsioone nimetatakse teheteks. Abstraktses algebras väljendatakse binaarseid funktsioone tehtemärkide (näiteks "*" abil). Näiteks avaldis "x"*"y" märgib õigupoolest funktsiooni *("x","y"), kuid teeb seda mugavamal viisil (infiksnotatsioonis). Ka näiteks tavaline liitmistehe arvudega kujutab endast funktsiooni: me võiksime kirjutada "2+3" asemel +(2,3), kus + on funktsioon.
Mitmeväärtuseline funktsioon ja osaline funktsioon.
Seos hulkade "X" ja "Y" vahel, mille puhul on täidetud tingimus (1), on mitmeväärtuseline funktsioon. Iga funktsioon on mitmeväärtuseline funktsioon, kuid iga mitmeväärtuseline funktsioon ei ole funktsioon.
Seos hulkade "X" ja "Y" vahel, mille puhul on täidetud tingimus (2), on osaline funktsioon. Iga funktsioon on osaline funktsioon, kuid iga osaline funktsioon ei ole funktsioon.
Intuitiivne sissejuhatus.
"Eeskirja", millega funktsioon on määratud, saab väljendada valemi (funktsiooni üldavaldise abil, seose abil või lihtsalt tabeli abil, mis loetleb sisendid ja neile vastavad väljundid.
Funktsiooni kõige iseloomulikum omadus on see, et ta on deterministlik: samale sisendile vastab alati sama väljund. Seetõttu võib funktsiooni kujutleda "masinana" või "musta kastina", mis muundab lubatava sisendi üheselt määratud väljundiks. Sisendit nimetakse sageli funktsiooni argumendiks ning väljundit funktsiooni väärtuseks.
Kõige tavalisemal juhul on nii argument kui ka funktsiooni väärtused arvud, funktsionaalset seost (funktsionaalset sõltuvust) väljendatakse valemiga ning funktsiooni väärtuse saamiseks asendatakse argument otseselt valemisse. Vaatame näiteks funktsiooni
mis seab igale arvule "x" vastavusse selle arvu ruudu.
Funktsiooni mõistet saab üldistada nii, et funktsioon võib sõltuda mitmest argumendist. Näiteks
on funktsioon, mis võtab kaks arvu "x" ja "y" ning seab neile vastavusse nende korrutise "xy". Võib paista, nagu sel juhul poleks tegemist funktsiooniga ülalkirjeldatud mõttes, sest see "eeskiri" sõltub kahest sisendist. Ent kui me võtame need kaks sisendit kokku üheksainsaks järjestatud paariks ("x", "y"), siis me võime tõlgendada asja nii, et "g" on funktsioon, mille argument on järjestatud paar ("x", "y") ning mille väärtus on "xy".
Teaduses on sageli tegemist funktsioonidega, mis ei ole esitatud valemitega. Võtame näiteks temperatuuri jaotuse maapinnal eri aegadel: see on funktsioon, mille argumentideks on koht ja aeg ning mis annab väljundiks temperatuuri antud kohas antud hetkel.
Nägime, et intuitiivne funktsioonimõiste ei piirdu arvutustega, mis kasutavad üksikuid arve, ega üldse arvutustega. Matemaatiline funktsioonimõiste on veel üldisem ega piirdu olukordadega, kus on tegemist arvudega. Funktsioon seob oma määramispiirkonna (sisendite hulga) oma võimalike väljundite hulgaga nõnda, et igale määramispiirkonna elemendile seatakse vastavusse täpselt üks element võimalike väljundite hulgast. Allpool näeme, kuidas funktsioone abstraktselt defineeritakse seoste kaudu. Nii üldiselt mõistetud funktsioon on fundamentaalne mõiste peaaegu kõikides matemaatika harudes.
Näiteid.
Kõige tavalisemate matemaatiliste funktsioonide seas on liitmine, jagamine, astendamine, logaritmid, korrutamine, polünoomid, juured, lahutamine ja trigonomeetrilised funktsioonid. Mitteelementaarfunktsioonid (erifunktsioonid) on näiteks Besseli funktsioonid ja gammafunktsioonid.


Filosoof.
Filosoof on mõtleja, kes tegeleb igapäevastest küsimustest ja tavalisest praktikast kaugemale ulatuvate põhimõtteliste küsimustega.
Filosoofid kipuvad olema eri arvamustel selles, kes just on filosoof, nagu selleski, mis on üldse filosoofia.
Ajalugu.
Sõna "filosoof" (vanakreeka keeles "philósophos") võttis väidetavalt esimesena kasutusele Pythagoras. Filosoofi kui elukutse olemuse kirjeldamise ja selle eristamise poolest muudest ligidalseisvatest elukutsetest nt sofistide ja retoorikute elukutsetest on tuntud Platon. Seesama kirjeldus on pannud aluse ka levinud kujutlusele filosoofist kui eluvõõrast ja askeetlikust mõttetargast, kes tegeleb ranges eraldatuses suurte mõtete mõtlemisega.
Oma dialoogis "Phaidon" kirjeldab Platon filosoofi kui isikut, kes tegeleb suremise või surnud olemisega. Ka üldsus olevat arvamusel, et filosoofid on vähemalt kahel põhjusel surma ära teeninud: kuna (1) nad ise suretavad ennast ega hooli tavalistest maistest asjadest nagu head road, hea riietus ja armurõõmud ning (2) nad tekitavad tavapärast eluviisi kritiseerides paljudes inimestes surmavihani küündivat meelepaha.
Dialoogis "Pidusöök" kirjeldab Platon filosoofi kui targa ja nõmeda vahepealset, kusjuures targad on ainsana jumalad, kuna neil on surematutena ligipääs igavesele tarkusele, ja nõmedad on need, kes peavad ennast surelikena tarkadeks ja arvavad, et nad teavad juba kõike, st peavad ennast jumalasarnaseks ega huvitu enam teadmiste omandamisest. Filosoof oleks siis aga see, et kes surelikuna tunnistab oma küündimatust ja püüdleb pidevalt surematu tarkuse poole. Selle võiks ta aga saavutada alles vabanedes oma surelikkuse seisusest, st surres.
Filosoof tegeleb surematu tarkuse, headuse ja ilu püüdlemisega ning teeb seda loomingus ("poiesis"). Loomingu liikidest on surematusele kõige lähedasem tarkust püüdlev looming, st kaunid kõned ja filosoofilised mõtted. Kunstilooming, kogu käsitöö jms on kaduv nagu kogu looming, mis vajab meediumiks mingitlaadi kehalisust või ka ihulisust (laste sünnitamine kui looming).
Dialoogis "Phaidros" täiendab Platon "Pidusöögis" antud filosoofi kirjeldust ja veenab, et filosoof on oma armuiha suunanud kehade ilu asemel hingelisele ilule (vt platooniline armastus). Filosoofi püüdlus hingelise, st tõelise ilu poole põhjendatakse müüdiga hingede taassündimisest. Kehaline ilu tekitab Platoni järgi filosoofis küll rõõmu, aga see pole suunatud mitte konkreetsele kehale, vaid keha ilu tekitab filosoofis igatsuse tõelise ilu järgi, mille suhtes on keha ilu ainult osaline ja puudulik. Selle igatsusega tegelejaid võib nimetada filosoofideks.
Platoni mitmekesisele filosoofi kuvandile lisandub aga ka filosoofi vastutus teiste inimeste ees, st filosoofid peavad oma surematut tarkust ära kasutades püüdma olla kasulikud riigile. Platoni tuntuim teos "Politeia" käsitleb just riigikorraldust, milles ülimateks otsustajateks riigiasjade üle on filosoofid, kes sõelutakse kodanike seast välja vastavalt korraldatud haridussüsteemi abil.
Suured filosoofid.
Tihti räägitakse ka "suurtest filosoofidest" või "filosoofia ajaloo suurkujudest". Nende all võidakse pidada silmas filosoofe, kes on mõtestanud erilise selgusega mõne pöördepunkti filosoofia ajaloos ning andnud mõistelise kuju millelegi, mida võib filosoofias uudseks pidada.
Nt keskajal nimetati Aristotelest lihtsalt "Filosoofiks", kuna tema mõtted olid tolle aja filosoofias kõige aluseks.
Tänapäeva filosoofid.
Tänapäeval on filosoofid enamasti seotud teadusasutustega ja nende edukust mõõdetakse sarnaselt muu teadustegevuse edukusega nt eelretsenseeritud teadusajakirjades avaldatud artiklite arvu järgi või monograafia avaldanud kirjastuse või lõpetatud haridusasutuse prestiižikuse järgi.
Samas on olemas ka populaarfilosoofe, kes võtavad sõna üldhuvitavatel ja paljusid inimesi puudutavatel teemadel, populariseerivad filosoofiat ja pakuvad ekstravagantseid tõlgendusi harjunud arusaamade asemel. Sellised filosoofid sõidavad tavaliselt mööda maailma ringi, peavad loenguid ülikoolide juures, konverentsidel või koolitustel ja annavad intervjuusid. Mõnikord võtavad endale sellise populaarfilosoofi rolli kunagised edukad akadeemilised filosoofid, kes on vanaks jäänud või kellel pole akadeemilises plaanis enam midagi uut ütelda.
Filosoofideks nimetatakse tihti ka teoreetikuid, kes tegelevad mingite uute ideede populariseerimisega mõnes valdkonnas, kuid ei oma otsest seost filosoofia traditsioonilise distsipliiniga. Nt võiks käia siia alla poliitikud, sotsiaal- ja majandusteadlased aga ka New Age'i jms vasakpoolsed teoreetikud.


François Truffaut.
François Roland Truffaut [franssu'aa trüf'oo] (6. veebruar 1932 Pariis – 21. oktoober 1984 Neuilly-sur-Seine) oli prantsuse filmilavastaja, prantsuse "uue laine" üks rajajaid. Ta oli ka stsenarist, produtsent ja näitleja.
Truffaut sündis 6. veebruaril 1932, väljaspool abielu. Ta ei näinud oma bioloogilist isa, kes oli juudi hambaarst. Tema ema uus abikaasa Roland Truffaut aktsepteeris teda kui oma poega ja andis talle oma perekonnanimi. Oma varajase nooruse veetis ta lapsehoidjate ja vanaema seltsis. See oli vanaema, kes nakatas teda suure huviga raamatute ja muusika vastu. Ta elas koos vanaemaga kuni tema surmani. Truffaut oli kümne aasta vanune kui ta hakkas elama koos oma vanematega.
Truffaut veetis enamuse ajast sõpradega ning püüdis viibida väljaspool kodu nii palju kui võimalik. Kino oli see koht, mis andis talle võimaluse põgeneda mitterahuldavast kodust elust. Ta oli kaheksa aastane, kui nägi oma esimene film, milleks oli Abel Gance's "Paradis perdu"(1939). Seal algas tema tuline kiindumus filmide vastu.Pärast seda kui teda oli välja visatud mitmest koolist, otsustas ta end ise õpetama hakata. Tema eesmärgiks oli nädalas vaadata vähemalt kolm filmi ja lugeda läbi kolm raamatut.Truffaut külastas sagedasti Henri Langlois "Cinémathèque Française" kus ta vaatas filme kogu maailmast. Talle meeldis Ameerika kinokunst ning sellised filmitegijad nagu John Ford, Howard Hawks, Nicholas Ray ja Alfred Hitchcock.
Pärast seda kui ta avas oma filmiklubi 1948. aastal, kohtus Truffaut André Baziniga, kes avaldas talle erakordselt suurt mõju.
Truffaut astus Prantsuse armeesse 1950 aastal, kuid järgmised kaks aastat üritas ta korduvalt sealt põgeneda.Ta arreteeriti ning teda süüdistati desterteerumises. Bazin kasutas oma erinevaid poliitilisi kontakte, et teda vabastada ja tal õnnestus Truffaut palgata uus film ajakirja Cahiers du cinema toimetusse.
Truffaut´st sai filmikriitik ja hiljem selle legendaarse filmiajakirja toimetaja. Ta oli tuntud kui "prantsuse film hauakaevaja" ja teda ei lubatud isegi Cannes'i filmifestival 1958. Samal ajal arendas ta välja ühe tolle aja mõjuvõimsama filmiteooria, auteur teooria.
1954. aastal kirjutas Truffaut artikli "Une Certaine tava du Film Français" ("Teatud Prantsuse Film Kalduvused"), kus ta ründas avalikult tolleaegset Prantsuse filmikunsti, see aga vallandas vaidluste laviini ühiskonnas.
Olles olnud kriitik otsustas Truffaut hakata väntama filme, mis pidid põhinema tema isiklikel veendumusel ja arusaamisel filmikunstist. Ta alustas lühifilmi "Une Visite" võtetega. Pärast Orson Welles "Touch of Evil" filmi nägemist Expo 58-l sai ta inspiratsiooni oma esimese mängufilmi "Les Quatre Cents Coups "("400 lööki") jaoks.
Truffaut oli abielus Madeleine Morgenstern´ga 1959-1965, ja neil sündis kaks tütart, Laura (sünd. 1959) ja Eva (sünd. 1961). Truffaut ja näitlejanna Fanny Ardant elasid koos alates 1981 kuni 1984 ja neil sündis tütar, Joséphine Truffaut (sündinud 28. septembril 1983).
1983. aastal diagnoositi Truffaut´l ajukasvaja. Ta suri 21. oktoobril 1984. Ta on maetud Montmartre kalmistule Pariisi.


Filmikunst.
Filmikunst on kunstiliik, mille alla kuuluvad kunstiteosed on filmid.
Žanrid.
Filmide jaotus žanrideks on nende liigitamine teemade järgi ehk selle järgi, millest film on: dokumentaalfilmid on dokumenteeritud sündmustest, armastusfilmid armastusest jne. Žanride alla kuuluvaks võib lugeda ka ekraniseeringut, samas võib ekraniseeringuid viia erinevate filmižanride alla.
Žanr erineb stiilist selle poolest, et erinevaid stiile saab rakendada erinevatele žanritele. Samuti on võimalik žanride kombineerimine, näiteks ulmeseiklusfilm või õuduskomöödia.
Stiilid.
Filmi stiil on rühm tavasid, mida filmitegijad kasutavad, et lisada oma töödesse köitvust, tähendusrikkust või sügavust. See võib puudutada filmi mis tahes aspekti: dialoogi, operaatoritööd, suhtumist-hoiakut.
Kuigi osa stiile on tihedalt seotud konkreetse žanriga, saab iga stiili rakendada igale žanrile: näiteks võib välja tulla sürrealistlik seiklusfilm.


Fejzi Alizoti.
Fejzi Bej Alizoti (1874–1945) oli Albaania poliitik.
Oli 22. jaanuarist 7. märtsini 1914 Albaania Keskadministratsiooni esimees.
Alizoti oli Albaania rahandusminister 1918–1920, 1927 ja 1939–1940.
Kui Itaalia oli vallutanud suure osa Jugoslaaviast, anti Mussolini otsusega 29. juunil Albaaniale üle albaanlastega asustatud alad Itaalia okupatsiooni all olevast Jugoislaaviast: suurem osa Kosovo provintsist, Lääne-Makedoonia (Tetovo, Gostivari, Kitševo, Debari ja Struga distrikt) ning väike osa Montenegrost. Alizoti määrati nende alade ülemkomissariks (tsiviilkuberneriks). Ta nõudis selle ala muutmist etniliselt ja konfessionaalselt homogeenseks, nii et seal elaksid ainult albaanlased ja moslemid. Alizoti jäi sellele ametikohale kuni 3. detsembrini, mil need alad ametlikult annekteeriti.
Alizoti, Fejzi


Fjodor Dostojevski.
Fjodor Mihhailovitš Dostojevski (vene keeles "Фёдор Михайлович Достоевский"; 11. november (vana kalendri järgi 30. oktoober) 1821 Moskva – 9. veebruar (vana kalendri järgi 28. jaanuar) 1881 Peterburi) oli vene kirjanik.
Elukäik.
Dostojevski pärines põlisaadlist. Tema perekonnanimi tuleneb Valgevene Dostojevo küla nimest.
Elukäik.
Fjodor Dostojevski oli hariduselt insener. Lõpetas 1843. aastal Peterburi sõjaväeinseneride kooli.
Aastast 1847 olid Dostojevskil sidemed Petraševski ringiga, mille tegevus kuulutati riigivastaseks. Dostojevskile määrati surmanuhtlus, mis hiljem asendati sunnitöö ja asumisele saatmisega. Armuandmine kuulutati välja pärast mahalaskmistseremoonia täitmist (ära jäi ainult käsklus "Tuld").
Aastad 1850–1854 veetis Dostojevski sunnitööl. Aastatel 1854–1859 oli ta väeteenistuses lihtsõdurina.
25. jaanuaril 1881 algas Dostojevskil ootamatult verejooks kurgust ja 28. jaanuari õhtul ta suri.
Seosed Eestiga.
Dostojevski büst Tallinnas Vene Kultuurikeskuse territooriumil
3. juulil 1843 saabus Fjodor Dostojevski aurikul Storfursten Tallinna. Uuel tänaval, majas, mis kannab praegu numbrit 10, asus Tallinna Insenerikomando, kuhu sõjaväeteenistuse korras oli suunatud Dostojevski vend Mihhail.
Kirjanik, kes õppis tol ajal Peterburis, külastas teda 1843. aastal, olles võtnud 28päevase puhkuse, et ravida end “Tallinna tervisevetel”.
9. juunil 1845 tuli Dostojevski Tallinnasse teist korda. Sel aastal veetis ta Tallinnas terve suve ja töötas jutustuse “Teisik” kallal.
25. mail 1846 sõitis Dostojevski Tallinnasse viimast korda. Paljudest kirjaniku Tallinna tuttavatest said tema raamatu kangelaste prototüübid. Dostojevski ühe kuulsama teose “Sortsid” (mis kannab uues tõlkes pealkirja “Kurjad vaimud”) tegevus pidi algul toimuma Tallinnas.
Välislingid.
Dostojevski, Fjodor
Dostojevski, Fjodor
Dostojevski, Fjodor


Filippo Brunelleschi.
Skulptuur Brunelleschist vaatamas Santa Maria del Fiore kupplit
Filippo Brunelleschi [brunell'eski] (1377 Firenze – 15. aprill 1446 Firenze) oli Itaalia renessansi esimene suur Firenze arhitekt. Tema kõige kuulsamad tööd asuvad Firenzes.
Tema meistriteos on Firenze kõrge Santa Maria del Fiore toomkiriku ("Duomo") kõrge kaheksatahuline roideline kuppel (valmis 1434), esimene märkimisväärne kuppel Itaalias antiikajast saadik.
Brunelleschi õppis tüüpilises Firenze töökojas skulptoriks ja kullassepaks ning oli 1401. aastast kullasseppade tsunfti liige. Võistluses toomkiriku juures oleva Firenze baptisteeriumi teise ustekomplekti kaunistamiseks 1401 jäi ta napilt alla Lorenzo Ghibertile, kes valmistas kuulsate "Paradiisi väravate" pronksreljeefid. (Nad said võrdsed tulemused, kuid tellimus anti Ghibertile). See võistlus tegi ta tuntuks. Bargello muuseumis võib näha mõlema kunstniku võistlustööd – reljeefe Iisaki ohverdamise teemal.
Brunelleschi veetis tõenäoliselt järgmised kolm aastat oma sõbra Donatello juures Roomas skulptuuri ja arhitektuuri õppides. Ta huvitus ka matemaatikast (ta oli Paolo dal Pozzo Toscanelli sõber) ja tehnikast ning antiikmälestiste uurimisest, kaldudes rohkem arhitektuuri kui kullassepakunsti poole. Ta katsetas esimeste seas perspektiivi maalimisel ja leiutas hüdraulilise mehhanismi ja keeruka kellavärgi, mis kumbki pole säilinud. Brunelleschit mäletatakse eeskätt arhitektina, kes kehtestas uued klassikalised kaanonid (rahulikud rütmid, selge geomeetria ja sümmeetria) ning kasutas sageli kõige lihtsamaid materjale (hall "pietra serena" ja lubjatud krohv).
Brunelleschi on kuulus oma julgete ja tehniliselt uudsete projektide poolest ning antiikarhitektuuri vormide taaskasutuselevõtu poolest.
Alates 1409. aastast keskendus ta Firenze toomkiriku (firenzelased kutsuvad seda hellitavalt "Duomo" 'ks) ehitusele, eriti kuulsale kupli probleemile, mis pakkus talle tehnilist huvi. Tema projekt, mis nägi ette kupli ehitamise spiraalsete tellisekihtidena kahe lihtsa raamistikuna ilma tellisteta, võitis 1418. aasta võistluse ning 1423 jäi temale kogu vastutus kiriku ehituse eest. Selle lõpuleviimiseks kulus suurem osa tema elust. Põhistruktuur valmis 1434. aastal ning sellele lisati 1436 Andrea del Verrocchio katuselatern ja 1438 neli poolkupliga tribüüni apsiidis.
Kuppel on sellepärast nii revolutsiooniline, et ta ei nõua tugipiilareid ega kandepalke. Ülevalt ja alt tulevat rõhku tasakaalustades oli võimalik ehitada tavalisest suurem kuppel. Siis aga oleks tarvis olnud tugikonstruktsioone. Brunelleschi uus konstruktsioon neid enam ei vajanud, nii et kuppel nägi nii väljast kui ka seest ilus välja. Sellest kuplist sai alguse renessanssarhitektuur.
Toomkiriku ehituse ajal kavandas ja ehitas Brunelleschi Firenzes "Capella de' Pazzi" Santa Croce kiriku kloostris, mida alustati 1429, ja leidlaste varjupaiga ("Spedale degli Innocenti"; 1421–1424); Andrea della Robbia klaasitud terrakotarondellidega. Samuti rekonstrueeris ta San Lorenzo kiriku (1421–1440) ja kavandas Santo Spirito kiriku. Brunelleschi muutis Firenze arhitektuuri iseloomu ja vajutas linnale oma pitseri.
Brunelleschi ehitas veel Sagrestia Vecchia, Cosimo de Medici kabeli San Lorenzo kiriku küljes Firenzes, Ponte a Mare Pisas ja Palazzo di Parte Guelfa (1425) Firenzes ning lõpetamata jäi tal Rotonda degli Angeli (1434) Firenzes. Praegu on arutuse all, kas Brunelleschi tõesti tegi Pitti palee algsed joonised.
Kui Brunelleschi suri, maeti ta Firenze toomkirikusse nii tagasihoidlikusse hauda, et see oli sajandeid kadunud ning leiti üles alles 1972.
Tema elust ei ole palju teada. Seda kirjeldas Giorgio Vasari raamatus "Vite".


Filosoofilised uurimused.
"Filosoofilised uurimused" ("Philosophische Untersuchungen") on üks Ludwig Wittgensteini kahest tähtsamast teosest kõrvuti "Loogilis-filosoofiline traktaadiga.
Wittgenstein töötas selle raamatu kallal aastaid ning see avaldati 1953 saksa-inglise paralleelväljaandena. Trükkitoimetajad olid G. E. M. Anscombe ja Rush Rhees. Inglise keelde tõlkija oli Anscombe ning raamatu pealkiri inglise keeles on "Philosophical Investigations".
"Filosoofilisi uurimisi" peavad paljud 20. sajandi, kui mitte kõigi aegade filosoofia üheks tähtteoseks.
Raamatul on filosoofiale ainulaadne lähenemine. Enamik filosoofiaraamatuid teeb kokkuvõtte juba mõeldud mõtetest; Wittgenstein toob lugeja mõttelaborisse, kus tal tuleb teha mõttelisi eksperimente, seega ise filosofeerida. Filosoofilistele järeldustele peab lugeja ise tulema.
Wittgensteini meelest tulevad filosoofilised probleemid sellest, et filosoofid mõistavad keele reegleid vääriti. Filosoof küsib näiteks: "Mis on ilu?", eeldades, et peab olema mingi olemuslik asi, mis teeb ilusad asjad ilusaks. Wittgensteini järgi on aga tegemist grammatikaveaga, mis tuleneb küsimuse "Mis "on" ilu?" vormist. Wittgenstein osutaks tavakogemusele viidates, et sõna "ilus" õigeks kasutamiseks ei ole tarvis mõista ilu olemust. Grammatika poolt eksitatuna räägivad nad veidraid asju, millest keegi teine ei saa aru. Wittgenstein paneb ette hoopis vaadata, kuidas sõna "ilus" tegelikult kasutatakse, sealhulgas seda, kuidas lastele selle sõna kasutamist õpetatakse.
Wittgensteini ideed sõnastatakse tavaliselt nii: tähendus ongi kasutus. Sõnade tähendust ei määratle asjad, vaid sõnade kasutamise viis. Ei ole tarvis postuleerida, et lisaks ilusatele asjadele on olemas veel ilu. Sellega raamatu sisu siiski ei piirdu.
Wittgenstein teeb lugejale ettepaneku defineerida sõna "mäng". Selgub, et ei ole olemas tunnust, mille alusel saaks mänge eristada mittemängudest. Ometi me oskame sõna "mäng" kasutada. Kuigi meil puudub definitsioon, oskame öelda ka seda, millal sõna "mäng" kasutatakse valesti.
Eesti keeles on raamat ilmunud 2005. aastal Andres Luure tõlkes (Tartu: Ilmamaa,


Florianus.
Florianus (Imperator Caesar Marcus Annius "Florianus" Augustus); sünninimi teadmata; ? – september 276) oli Vana-Rooma keiser juulist 276 kuni surmani.


Filippo Tommaso Marinetti.
Filippo Tommaso Marinetti (sünninimi Emilio Angelo Carlo Marinetti'"; 22. detsember 1876 Egiptus, Aleksandria – 2. detsember 1944 Itaalia, Bellagio) oli itaalia luuletaja, kes kirjutas itaalia ja prantsuse keeles.
Sünninime arvatavasti kunagi ei kasutatud. Nime "Filippo Tommaso" võttis ta endale ise. Tema enda andmetel oli ta eesnimi tegelikult Filippo Achille Giulio. Bakalaureusediplomil seisis "Philippe Achille Emile", doktoridiplomil "Filippo", sõjaväepiletil "Emilio". Koduste jaoks oli ta Tom.
Ta oli kirjandusliku futurismi rajaja ja teoreetik.
Kõige tuntumad on Futurismi esimene manifest (1909, Kirjandusliku futurismi tehniline manifest (1912) ja helipoeem "Zang Tumb Tumb".
Elulugu.
Marinetti sündis Aleksandrias rikka ja eduka advokaadi Enrico Marinetti teise pojana.
Marinetti õppis prantsuskeelses jesuiitide kolleegiumis algul Aleksandrias ja pärast sellest koolist väljaheitmist Pariisis. Ta sai bakalaureusekraadi Pariisis ja õppis Pavias ja Genovas õigusteadust, saades viimasest doktorikraadi.
Kuigi Marinetti arvatavasti algul planeeris juristikarjääri, oli tema kireks kirjandus. Juba kooliõpilasena avaldas ta 1892. ja 1894. aasta vahel midagi ühes kirjandusajakirjas. 1898 ilmus tema esimene vabavärsis töö.
1900. aastaks oli ta otsustanud pühenduda täielikult itaalia ja prantsuse kirjandusele.
Prantsuse luuletajad Catulle Mendès ja Gustave Kahn märkasid tema luuletust "Les vieux marins" (Vanad meremehed).
Ta kirjutas ja avaldas mitmesugust luulet ning prantsuskeelse näidendi "Le roi Bombance" ("Kuningas Bombance").
1905 asutas ta rahvusvahelise ajakirja Poesia (Luule) ning andis seda Milanos välja 1909. aastani. Tema eesmärgiks oli vabastada luule traditsioonilise interpunktsiooni ja süntaksi kammitsaist. Oma ajakirjas propageeris ta vabavärssi.
1910 ilmus tema esimene romaan "Mafarka le futuriste" ("Futurist Mafarka").
Veebruaris 1912 ilmus ajalehes Figaro "Manifeste technique de la littérature futuriste" (Kirjandusliku futurismi tehniline manifest), provokatiivne tekst, mis ülistas kiirust ja sõda. Seejärel pidas ta rea ettekandeid ja loenguid, et värvata futurismile poolehoidjaid.
1919 astus Marinetti ühena esimestest fašistlikku parteisse. Et ta toetas fašistlikku režiimi, valiti ta Itaalia Akadeemiasse.


Funktsioon (bioloogia).
Organismi mõne anatoomilise, füsioloogilise või käitumusliku omaduse (tunnuse) funktsiooniks nimetatakse selle bioloogilist otstarvet. Viidet funktsioonile kasutatakse selle omaduse seletusena.
Funktsiooni mõiste kriitika.
Funktsiooni mõiste niisugust kasutamist on peetud problemaatiliseks, sest tundub, nagu sellega vihjataks, et funktsioon on saadud üleloomuliku konstrueerija (Jumala) teadliku tegevuse tulemusena. Funktsiooni mõiste kasutajatele on ette heidetud ka vitalismi (erilise "elujõu" eeldamist), ajas tagasi kulgevat põhjuslikkust (tulevased tagajärjed seletavad praegusi tunnuseid), ühitamatust mehhanitsistliku seletusmustriga, mentalismi (vaimu toimimise tarbetut eeldamist) ja empiirilise kontrollimise võimatust.
Osa uurijaid on seisukohal, et Darwini evolutsiooniteooria teeb funktsiooni mõiste ja funktsionaalsed (funktsioonil põhinevad) seletused bioloogias tarbetuks.
Funktsiooni mõiste kasutamine ja selle õigustus.
Paljud bioloogid ja filosoofid leiavad, et bioloogilised seletused ei saa läbi ilma funktsiooni mõisteta ning etteheited selle kasutamisele ei ole põhjendatud.
Erinevad lähenemised funktsiooni mõistele bioloogias võib Coli Alleni järgi rühmitada teleomentalismiks ja teleonaturalismiks. Teleomentalism mõistab funktsiooni teadliku tegevuse tulemusena. Teleonaturalism tõlgendab funktsiooni mõistet nii, et teadlikku tegevust poleks vaja eeldada.
Teleomentalism.
Teleomentalismi sirgjooneline vorm on kreatsionism.
Teine teleonaturalismi variant leiab küll, et funktsiooni mõiste eeldab teadlikku tegevust, ent peavad selle rakendamist bioloogias metafoorseks. Enamasti leiavad nad, et bioloogia saaks läbi ka ilma niisuguse metafoorita.
Teleonaturalism.
Osa teleonaturaliste taandab funktsiooni mõistet kasutavad kirjeldus- ja seletusviisid väljaspool bioloogiat (näiteks küberneetikas ja süsteemiteoorias) kasutatavale kirjeldus- ja seletusmustritele.
Teised taandavad selle bioloogia raames kas nn loomulikele väärtustele (näiteks sellele, mis on konkreetsele isendile või liigile hea) või looduslikule valikule või mõlemale koos.
Taandamine looduslikule valikule.
Kui funktsiooni mõiste taandatakse looduslikule valikule, siis tunnuse seletust, mis viitab funktsioonile, tõlgendatakse selle tunnuse olemasolu või säilimise kausaalse seletusena loodusliku valiku kaudu.
Mõned autorid käsitlevad eraldi tunnuse ilmumist ja selle säilimist. Osa uurijaid peab funktsiooni seisukohast oluliseks ainult vaadeldava tunnuse neid efekte, mis selle valimisele populatsioonis on kaasa aidanud; teised neid efekte, mis praegu või tulevikus selle säilimisele populatsioonis potentsiaalselt kaasa aitavad.


Geograafia.
Geograafia ehk maateadus (kreeka keeles 'γεωγραφία', "Maa kirjeldus") on teadus, mis uurib looduslike ja kultuuriliste nähtuste jaotust ja nendevahelisi ruumilisi seoseid Maal.
Inim- ja loodusgeograafia sarnasused ja erinevused.
Inim- ja loodusgeograafia on aja jooksul üksteisest väga erinevaks kujunenud. 19. sajandi lõpus hakati neid pidama ühe ja sama teaduse eri harudeks. 20. sajandi keskel selgus siiski, et tegemist on kahe üpriski erineva teadusega.
Ülikoolis ja ka koolis õpetatakse neid siiamaani koos peamiselt ajaloolistel põhjustel ja seepärast, et mõlema teadusharu nimetuses sisaldub sõna "geograafia". Sarnaseks teeb nad mõlemale omane ruumimõiste olulisus ning loomulikult ühendab neid ühine ajalugu. Nii inim- kui ka loodusgeograafile on väga oluliseks töövahendiks kaardid. Kaarte kasutatakse teaduses ja argielus laialdaselt, kuid kusagil mujal pole kaart nii oluline kui geograafias. Geograafi töö lõpp-produktiks ongi tihtipeale kaart. Raske on pidada geograafiliseks tööd, milles ei sisaldu ühtegi kaarti. Loodusgeograafiat ja inimgeograafiat seob ka see, et loodust ei saa vastandada inimesele. Inimene on samuti osa loodusest. Täiesti selge on see, et loodus ja inimene mõjutavad teineteist tugevalt.
Erinevused ei oleks nii teravad, kui me geograafias lepiksime ainult nähtuste kirjeldamisega. Probleem tekib siis, kui me üritame selgitada teatud nähtuste paiknemist ja vastastikmõju läbi ruumi. Loodusgeograafia on loodusteadus: nähtuste seletamisel tuginetakse loodusseadustele ehk peamiselt füüsikale ja keemiale. Inimgeograafia on aga ühiskonnateadus ehk nn humanitaarteadus, kus kehtivad hoopis teistmoodi reeglid ja seadused, mis pole kaugeltki nii absoluutsed. Seega on keset geograafiat klassikaline konflikt humanitaar- ja loodusteaduste vahel.
Paljud inimesed arvavadki siiamaani, et geograafia on puhtalt kirjeldav teadus. Nii see muidugi ei ole. Jah, kirjeldusel on geograafias tähtis osa, eriti ajalooliselt, kuid me ei saaks geograafiat nimetada teaduseks, kui ta siiamaani tegeleks vaid kirjeldamisega. Tänapäeval otsivad geograafid peamiselt vastust küsimustele miks? ja kuidas?
Erinevusena võib välja tuua näiteks uurimisobjekti. Loodusgeograafia uurimisobjektiks on Maa, mõnikord tervikuna, kuid enamasti tegelevad loodusgeograafid siiski Maa üksikute osadega. Inimgeograafia, nagu nimestki nähtub tegeleb peamiselt inimestega. Siiski ei ole tegemist millegi anatoomia või psühholoogia sarnasega, sest inimgeograafe ei huvita üksik inimene. Huvi pakuvad inimeste grupid ja nende paiknemine ning liikumine ruumis, selle põhjused ja tagajärjed. Põhiliseks loodus- ja inimgeograafia erinevuseks on siiski see, et loodusgeograafe huvitab põhiliselt erinevate loodusnähtuste vastastikmõju nende ruumilise paigutuse alusel, inimgeograafe huvitab peamiselt ühe nähtuse korraldus ja levik ruumis.
Inimgeograafia.
Inimgeograafia on geograafia haru, mis käsitleb ühiskonna ja keskkonna vastastikul mõjul tekkivaid nähtusi ja protsesse. Ta hõlmab humanitaarseid, poliitilisi, kultuurilisi, sotsiaalseid ja majaduslikuid aspekte.


Geoloogia.
Geoloogia on teadus, mille uurimisobjektiks on planeet Maa. Geoloogia uurib Maa koostist, ehitust ning neid mõjutavaid tegureid. Samuti Maa ning tema eluvormide ajalugu alates Maa sünnist ligikaudu 4,55 miljardit aastat tagasi.
Traditsiooniliselt loetakse geoloogia uurimisobjektiks nn tahket Maad. Seega ei kuulu atmosfääri uuriv meteoroloogia ning hüdrosfääri uuriv hüdroloogia otseselt geoloogiliste teaduste hulka. Et erinevad geosfäärid moodustavad siiski ühtse terviku, siis tekkis vajadus Maa kui süsteemi ühtse käsitluse järgi, mis panigi 20. sajandi teisel poolel aluse uuele teadusele nimega Maa süsteemi teadus.
Klassikaliselt on geoloogia olnud vaid Maad uuriv teadus, jättes teised taevakehad astronoomiale. Kuid viimaste aastakümnete jooksul on kuhjunud palju uusi andmeid Kuu, Marsi, Veenuse ja teiste Päikesesüsteemi kiviste taevakehade kohta ja on sündinud teadusharu nimega planeetide geoloogia.
Geoloogia on retrospektiivne teadus. See tähendab seda, et geoloogid, uurides kivistisi, kivimeid, mineraale, setteid, isotoope jms, üritavad teada saada mineviku klimaatilisi tingimusi, elustikku ja selle arengut, mandrite asukohti ning omavahelist paiknemist jne.
Geoloogia eesmärgiks on rekonstrueerida võimalikult täpselt Maa ajalugu ja teha kindlaks tema palet muutvate protsesside põhjused ja toimimismehhanismid. Seetõttu jaotatakse geoloogiat traditsiooniliselt ajalooliseks ja dünaamiliseks geoloogiaks.
Ajalooline geoloogia uurib Maa ajalugu, täpsemalt tema paleogeograafiat, elustiku evolutsiooni (paleontoloogia), kliimamuutusi (paleoklimatoloogia) jms. Dünaamiline geoloogia tegeleb kivimite (petroloogia), mineraalide (mineraloogia), Maa pinda kujundavate protsesside (geomorfoloogia) jms uurimisega.
Geoloogia on väga interdistsiplinaarne teadus. Sõltuvalt spetsialiseerumisest on geoloogidel vaja häid teadmisi füüsikast, keemiast või bioloogiast.
Geoloogia on ka rakenduslikult tähtis teadus. Näiteks hüdrogeoloogia uurib põhjavett, selle teket, koostist ja liikumist, ehitusgeoloogia pinnase sobivust ehitiste rajamiseks, maavaraõpetus maardlate teket, koostist, geoloogilist ehitust, paiknemist jne.
Geoloogia ja teiste teaduste piirimail on arenenud näiteks paleontoloogia, geokeemia ja geofüüsika.


Ado Grenzstein.
Ado Grenzstein (pseudonüüm A. Piirikivi'"; 5. veebruar 1849 Kõksi küla, Tarvastu kihelkond – 20. aprill 1916 Lõuna-Prantsusmaa, Menton) oli eesti ajakirjanik ja pedagoog, Tõnis Grenzsteini vend.
Elu ja tegevus.
Grenzstein õppis aastatel 1871–1874 Cimze seminaris ja oli seejärel aastatel 1874–1876 Audrus köster ja kihelkonnakooliõpetaja. Aastal 1876 kutsuti ta Tartu Hollmanni seminari õpetajaks. Aastatel 1878–1880 täiendas Grenzstein end Viini pedagoogiumis.
1881. aastal asutas Ado Grenzstein ajalehe Olevik, mis oli pärast Carl Robert Jakobsoni surma mõnda aega tähtsaim eesti ajaleht. Grenzstein asus 1901.aastal elama välismaale, algul Dresdenisse, hiljem Pariisi.
Grenzsteini osa üle eesti kultuuriloos on vaieldud. F. Tuglas andis Grenzsteinile ühekülgse negativistlikkusse kalduva hinnangu. Esialgsete hinnangute järgi loobus Grenzstein 1888 rahvuslikust suunast ja hakkas õigustama venestamist. Väidetavalt sai Grenzsteinist Prantsusmaal veendunud antisemiit, kelle meelest Eesti esijuut olevat Jaan Tõnisson.. Hiljem on Ado Grenzteinist enne sõda ja Nõukogude okupatsiooni ajal loodud negatiivne pilt vaidlustatud. “Värskemad käsitlused on osutanud Ado Grenzsteini väärika tagasituleku võimalusele, kuna on mõistetud, et ka eestlaste religioossuseni ulatuv rahvuslus, mida Grenzstein kritiseeris, väärib (enese)kriitikat.”Ado Grenzsteini roll on 1986. aastast peale tunnustatud teadlaste (Mart Laar, Jaan Undusk jt) osavõtul ümber hinnatud.
Ado Grenzstein mõtles välja ja võttis kasutusele eestikeelse maleterminoloogia ("male", "lipp", "kuningas" jne).
Tsitaat.
"Ma arvasin, et sakslastest ainult venelaste abil jagu saame, ja lootsin, et pärast seda venelastest nende rumaluse tõttu isegi jagu saame." (Friedebert Tuglas, Ado Grenzsteini lahkumine, lk. 159.)


Gustav Suits.
Gustav Suits (30. (18.) november 1883 Tartumaa – 23. mai 1956 Stockholm) oli eesti luuletaja ja kirjandusteadlane.
Elulugu.
Gustav Suits sündis õpetajate perekonnas. Kooliteed alustas kohalikus külakoolis, millele järgnes Tartu Aleksandri Gümnaasium (Tartu Kubermangugümnaasium). Juba gümnaasiumipäevil viibis Gustav Suits suviti Soomes, kus õpetas koduõpetajana prantsuse ja saksa keelt. Gümnaasiumi lõpetas Gustav Suits 1904. aastal kuldmedaliga. Pärast seda astus ta Tartu ülikooli, kus õppis keeleteadust. Aastal 1905 jätkas õpinguid Helsingi Ülikoolis, kus õppis kaasaegset kirjandust ja esteetikat. Selle lõpetas ta 1910. aastal.
Aastal 1911 abiellus Suits ülikoolikaaslase, soomlanna Aino Thauvóniga. Aastatel 1911–1913 töötas Helsingis ülikooli raamatukogus ning seejärel kuni 1917. aastani Helsingi Vene Gümnaasiumi soome keele õpetajana.
Gustav Suits oli Noor-Eesti liikumise üks kesksemaid ja mõjukamaid juhte.
Aastatel 1917–1919 oli ta Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (esseeride) liikmena tegev poliitikas. Teda peetakse Eesti iseseisvuse idee üheks autoriks tänu 1918. aastal avaldatud Eesti Töövabariigile ja tegevusele 1918. aasta jaanuarikuus. Suits valiti ESRP keskkomitee liikmeks ja seati kandidaa­diks eelolevail Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel.
1921–1944 töötas Suits Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna (professor alates 1931. aastast), olles õpilaste seas väga populaarne. 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935. aastast oli ta Uppsala ülikooli audoktor.
Aastal 1944 põgenes Gustav Suits Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli Instituudi raamatukogus. 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ei võtnud seda kohta vastu.
Gustav Suits suri 1956. aastal peale mitmeaastast rasket haigust. Ta on maetud Stockholmi Metsakalmistule.
Aastast 2004 annavad Tartu Kultuurkapital ja Tartu linn välja Gustav Suitsu stipendiumi.
Looming.
Esimene luuletus "Vesiroosid" ilmus aastal 1899 ajakirjas "Uus Aeg". Kirjandusellu astus Gustav Suits Tartu kooliõpilaste kirjandusringi vihikute "Kiired" I – III (1901–1902) toimetajana. Suits oli rühmituse Noor-Eesti vaimseid juhte, nende omanimeliste almanahhide (I-V, 1905—1915) ja ajakirja (1910/11) toimetaja. Noor-Eesti esimese almanahhi sissejuhatusest pärineb ka Suitsu paljutsiteeritud üleskutse: "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!".
Hoogsast luulest koosnev esikkogu "Elu tuli" (1905) väljendab sajandi alguse revolutsioonimeeleolu. 1913. aastal ilmunud kogus "Tuulemaa" kujutab Gustav Suits sellele järgnenud pettumust ja uusi unistusi. I maailmasõja ning 1917. aasta revolutsiooni sõlmküsimusi kajastab 1922. aastal ilmunud kogu "Kõik on kokku unenägu". Kirjaniku hilisluulet on ilmunud kogus "Tuli ja tuul" (1950).
Lisaks luulele on ta avaldanud kaks esseekogu: "Sihid ja vaated" (1906) ja "Noor-Eesti nõlvakult" (1931) ning uurimusi eesti kirjandusloost (eeskätt Friedrich Reinhold Kreutzwaldist). Suitsu tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse.


Gregoriuse kalender.
Saksa postmark Gregoriuse kalendri kasutuselevõtu 400. aastapäeva puhul
Gregoriuse kalender (varasemas õigekirjas "gregooriuse kalender") ehk uus kalender on paavst Gregorius XIII poolt 1582. aastal kehtestatud täpsustatud ajaarvamissüsteem, mis on praegugi kasutusel Eestis (alates 14. veebruarist 1918) ja paljudes teistes riikides.
Ajalugu ja astronoomia.
Ettepaneku võtta kasutusele Gregoriuse kalender, mis kujutab endast väikest parandust Juliuse kalendris, tegi esimesena Napoli arst Aloysius Lilius ning paavst Gregorius XIII võttis selle kasutusele alates 24. veebruarist 1582 (dokument on dateeritud 1581. aastaga, sest paavsti jaoks algas aasta märtsikuuga). Juliuse kalendri järgi oli aasta keskmiseks pikkuseks täpselt 365,25 ööpäeva, kuid keskmise troopilise aasta kestus on ligikaudu 365,24219878 ööpäeva. Seetõttu lisab Juliuse kalender iga 1000 aasta kohta ligikaudu 8 ülearust ööpäeva, nii et kalendriaasta jääb päikeseaastast maha.
Gregoriuse kalender parandab lähendust, jättes iga 400 aasta kohta 3 Juliuse kalendri liigpäeva ära, nii et aasta keskmiseks kestuseks tuleb 365,2425 keskmist päikesepäeva, mis teeb keskmise troopilise aastaga võrreldes veaks ligikaudu 1 ööpäev 3000 aasta kohta (3 ööpäeva 10 000 aasta kohta), võrreldes kevadise pööripäeva troopilise aastaga (365,2424 ööpäeva) aga umbes poole sellest veast. Selle vea saaks kõrvaldada, kui kehtestada, et 3600-ga jaguvad aastad ei ole liigaastad. Ent ajamastaabis, mis ületab 3000 aastat, on muutuste tõttu Maa orbiidis ja ennustamatu pöörlemise tõttu eeldatavasti ebatõenäoline, et täiendavad muutused Juliuse kalendri liigaastate süsteemis võimaldaksid pikas perspektiivis saavutada suuremat täpsust aasta keskmises kestuses.
Katoliku kirik tahtis kalendrit parandada selleks, et ülestõusmispüha saaks tähistada ajal, mis lepiti kokku esimesel Nikaia kirikukogul aastal 325. Ettenähtud aeg oli pühapäev pärast Kuu 14. päeva, mis langeb kas kevadisele pööripäevale või sellest hilisemale ajale. Kevadine pööripäev langes tol ajal ligikaudu 21. märtsile. Selle kirikukogu ajal oli juba märgatud, et kevadine pööripäev oli pärast Juliuse kalendri kasutusele võtmist nihkunud. Kalendri muutmise asemel lepiti kokku, et kevadine pööripäev ei ole mitte 24. märts või 25. märts, nagu algselt, vaid alati 21. märts. Ent 16. sajandiks oli kevadine pööripäev palju rohkem nihkunud.
Peale selle oli arvutuslik Kuu, mille järgi ülestõusmispüha arvutati, fikseeritud seoses Juliuse kalendri aastatega 19-aastase metoonilise tsükli kaudu. See lähendus andis aga veaks 1 ööpäev 310 aasta kohta. Seega ei vastanud kuukalender 16. sajandiks ka tegeliku Kuuga.
Gregoriuse kalender määras aasta pikkuse korrigeerimiseks kindlaks, et "100-ga jaguvad aastad on liigaastad ainult juhul, kui nad jaguvad ka 400-ga". Seega olid eelmisel aastatuhandel aastad 1600 ja 2000 liigaastad, ent aastad 1700, 1800 ja 1900 ei olnud liigaastad. See annab 3-ööpäevase paranduse. Peale selle jäeti Gregoriuse kalendri kasutusele võtmise ajal 10 kuupäeva vahele, vt allpool. Kolmandal aastatuhandel on 8 ärajäetavat ööpäeva.
Rakendamine.
Gregoriuse kalender määras aasta esimeseks päevaks 1. jaanuari, mida juba kasutati esimese päevana Itaalias, Saksamaal ja mujal (jaanuariaasta), kuid mitte igal pool (näiteks Inglismaal algas aasta 25. märtsil (märtsiaasta). 1. jaanuaril 1622 kuulutati 1. jaanuar aasta esimeseks päevaks.
Uue kalendri kasutusele võtmisel jäeti vahele 10 kuupäeva, nii et 4. oktoobrile 1582 järgnes kohe 15. oktoober 1582, et parandada esimesest Nikaia kirikukogust möödunud 13. sajandi jooksul kuhjunud viga. See kohutas inimesi. Kirikut süüdistati inimeste elust päevade varastamises.
Ka kuukalendri 19-aastast tsüklit tuli parandada 1 ööpäeva võrra iga 300 või 400 aasta kohta (8 korda 2500 aasta jooksul). Faktiliselt võeti kasutusele uus ülestõusmispüha kuupäeva määramise meetod.
Mitte kõik riigid ei võtnud uut kalendrit kohe vastu. Mittekatoliiklikud maad ei tahtnud kasutusele võtta katoliiklaste leiutist. Briti impeerium (sealhulgas osa praegustest Ameerika Ühendriikidest) võttis uue kalendri vastu alles 1752. aastal. Selleks ajaks oli vaja vahele jätta juba 11 kuupäeva, nii et 2. septembrile 1752 järgnes 14. september 1752. Ka seekord inimesed nurisesid, kuid mitte sellepärast, et nende elust päevad sõna otseses mõttes ära varastati, vaid sellepärast, et neile maksti ainult tegelike tööpäevade eest, aga üüri tuli septembrikuu eest maksta täies mahus, mis tekitas majanduslikku kitsikust.
Taanis tegi eeltöö Gregoriuse kalendri kasutuselevõtuks Ole Rømer.
Rootsi püüdis Gregoriuse kalendrit kasutusele võtta järk-järgult: aastal 1700 võeti vastu spetsiaalne Rootsi kalender. Alles 1753. aastal jõuti Gregoriuse kalendrini: 17. veebruarile järgnes 1. märts.
Venemaa, sealhulgas Eesti, võttis uue kalendri kasutusele alles 1918. aastal: 31. jaanuarile järgnes 14. veebruar. Seetõttu on Oktoobrirevolutsiooni aastapäev nüüd 7. novembril.
Enamikus või kõigis õigeusu kirikutes on rühmitusi, kes ei ole uuele kalendrile üleminekut aktsepteerinud. Vana kalendri on säilitanud Vene Õigeusu Kirik, Serbia Õigeusu Kirik, Gruusia Õigeusu Kirik ja Jeruusalemma Õigeusu Kirik. Vana kalendri pooldajad väidavad enamasti, et Juliuse kalendri järgimise korral peegeldab liturgiline kalender maa peal igavest liturgiat taevas ning üleminek Gregoriuse kalendrile tähendaks selle kooskõla rikkumist.
Jaapanis aktsepteeriti Gregoriuse kalender 1873 Meiji reformide ajal, kuid ka senised kalendrid jäid püsima.
Gregoriuse kalendrit saab laiendada selle ametlikule kasutuselevõtule eelnenud ajale. Nii tekib proleptiline Gregoriuse kalender.
Rakendamine Eestis.
Aastal 1582 võeti Gregoriuse kalender kasutusele katoliikliku Rzeczpospolita koosseisu kuuluval Poola-Liivimaal, kuhu kuulus ka Lõuna-Eesti mandriosa. See tekitas suuri vastuolusid, sest protestantlikud liivimaalased, eriti linlased, pidasid uut kalendrit vaid ilmalikuks asjaks ja püüdsid oma kirikupühi endiselt Juliuse kalendri järgi pidada. See ei sobinud aga katoliiklikele poolakatest võimumeestele ja pühade pidamine vana kalendri järgi keelustati. Seda pidasid protestandid oma usuvabaduse räigeks rikkumiseks ja algas kalendritüli, mis oli ägedaim Riias. Probleem lahenes alles 1625, kui Rootsi suurema osa Poola-Liivimaast, sealhulgas Eesti alale jääva osa, vallutas ja vana kalender uuesti ametlikult kasutusele võeti.
Uuesti võeti Gregoriuse kalender Eesti aladel kasutusele 20. sajandil. Lääne-Eesti saartel mindi uuele kalendrile üle 1917. aasta sügisel seoses sealse Saksa okupatsiooniga (praegu Eestile kuuluval Ruhnul juba 1915). Kogu Eestis võeti Gregoriuse kalender kasutusele 1918 samal ajal muu Venemaaga.
Kalendriga tekkis Eestis probleeme eestkätt Petserimaal, sest sealsed õigeusulised ja vanausulised keeldusid uut kalendrit aktsepteerimast ning pidasid oma kirikupühi vana kalendri järgi. See aga häiris tõsiselt nii koolide kui ka muude riigiasutuste tööd ja nõnda püüdis riik selle vastu suhteliselt karmide meetmetega võidelda: pühade pidamine kirikuis vana kalendri järgi keelati ning keelu rikkujatele määrati karme trahve. Ka koduseid pühade tähistamisi Juliuse kalendri järgi püüti minimeerida. See tekitas mõistagi palju paksu verd ning võõrandas eriti Petserimaa venelasi Eesti valitsusest. 1930. aastateks oli oma eesmärk sisuliselt saavutatud, ametlikku pühade tähistamisi vana kalendri järgi sisuliselt enam polnud, küll aga jätkus nende pidamine pereringis.
Aasta jaotamine.
Keskmise aasta pikkus on 365,2425 ööpäeva = 8765,82 tundi = 525 949,2 minutit = 31 556 952 sekundit.
Lihtaasta pikkus on 365 ööpäeva = 8760 tundi = 525 600 minutit = 31 536 000 sekundit.
Liigaasta pikkus on 366 ööpäeva = 8784 tundi = 527 040 minutit = 31 622 400 sekundit.
Teised kalendrid.
Gregoriuse kalendrit kasutatakse tänapäeval praktilistel kaalutlustel maailmas laialdaselt. Samal ajal kasutatakse paljudes riikides ka mitmeid teisi kalendrisüsteeme, mis võivad olla viidud vastavusse Gregoriuse kalendriga. Erinevused võib olla näiteks ainult aasta-arvus, kuude nimetustes vms.


Grigori Pomerants.
Grigori Solomonovitš Pomerants (sündis 13. märtsil 1918) on juudi päritoluga Vene kirjandusteadlane, kultuuriteoreetik, filosoof ja õiguskaitsja.
Grigori Pomerants sündis 13. märtsil 1918 Vilniuses.
1940 lõpetas Moskva Ajaloo-, Filosoofia- ja Kirjandusinstituudi vene kirjanduse osakonna. Et tema kursusetöö ei olnud "ideoloogiliselt väljapeetud", siis teda aspirantuuri ei võetud.
Võttis osa Suurest Isamaasõjast. Käis läbi sõjatee Stalingradist Berliinini. Sai kaks korda haavata.
1946 heideti "parteivastaste avalduste" eest parteist välja. 1949 arreteeriti süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses ning mõisteti süüdi. Pärast Stalini surma vabastati 1953 ja rehabiliteeriti 1956.
Pomerants oli lähedane dissidentlikele ringkondadele. Tema teoseid anti palju välja tamizdatis ja samizdatis.
1976–1988 oli Nõukogude ajakirjanduses keelatud Grigori Pomerantsi nime mainida.
Teosed.
Pomerants avaldab raamatuid ka kaasautorluses oma abikaasa poetess Zinaida Mirkinaga (näiteks Великие религии мира ("Maailma suured religioonid")).
Peab regulaarselt loenguid Moskvas Venemaa metseenide ja heategijate muuseumis.


Isiksuse kõlbelise palge rollist ajaloolise kollektiivi elus.
"Isiksuse kõlbelise palge rollist ajaloolise kollektiivi elus'" (vene keeles "О роли нравственного облика личности в жизни исторического коллектива") on Grigori Pomerantsi ettekanne (diskussiooniline esinemine NSVL Teaduste Akadeemia Filosoofia Instituudis 3. detsembril 1965.
Selle esinemise tekst, mis anti välja samizdatis, äratas tähelepanu Nõukogude Liidus ja välismaal.
Asjaolud.
Teadmised Hiinast, mida Pomerants selles esinemises ilmutab, võlgneb ta Vitali Rubinile.
Niisugune esinemine Filosoofia Instituudis (mille võimalikkust KGB hiljem ei tahtnud uskuda) sai võimalikuks tänu Juri Levadale. Kui Levada kutsus Pomerantsi esinema konverentsile "Isiksus ja ühiskond", siis Pomerants küsis ettevaatlikult: "Aga kas Stalinit võib puudutada?" ning sai poolnaeratava vastuse: "Et Keskkomitee on võtnud kursi Stalini rehabiliteerimisele, siis võib." Muus osas oli esinemise tekst kooskõlastamata.
Pärast esinemist helistas KGB juht Semitšastnõi Levadale ming nõudis selle nõukogudevastaseks kuulutamist, kuid instituudi parteiorganisatsioon sellega ei nõustunud. Levada kutsuti välja Teaduste Akadeemia presiidiumi, kus ta kinnitas, et ettekanne on välja peetud NLKP 20. kongressi vaimus.
5. veebruaril oli Jessenin-Volpini poolt organiseeritud demonstratsioon Puškini mälestussamba juures ning pärast seda helistas Semitšastnõi jälle Teaduste Akadeemia Presiidiumisse ning nõudis jälle sedasama ning Levada ei andnud ikka järele. Pärast saadeti esinemise tekst ajakirja "Novõi mir", mille toimetaja Aleksandr Tvardovski oli veel NLKP Keskkomitee liige. Tvardovski nõustus selle teksti vastu võtma toimetuse portfelli, just nagu ta kavatseks seda avaldada. Semitšastnõi andis järele.
Kui autor oleks mitu korda niimoodi esinenud, oleksid järgnenud repressioonid.
Sisukokkuvõte.
Esinemine on suunatud arusaama vastu, et kui ajalooline isik täitis ajalooliselt progressiivset rolli, siis tema kõlbeline pale ei oma tähtsust.
Näiteks võiks öelda, et Tšingis-khaan oli küll vastik ja alatu inimene, kuid ta võimaldas mahajäänud rahvastel, sealhulgas vene rahval, osa saada eesrindlikust hiina kultuurist...
Võrdleme India ühendajat kuningas Ašokat ja Hiina ühendajat keiser Shi Huangdid. Mõlema progressiivseks ülesandeks oli oma maa ühendamine. Ašoka ei tulnudki sellega lõpuni toime, sest ta kaldus valesse kaastundesse ja humanismi, mida praegu nimetataks väikekodanlikuks: ta ei osanud vahet teha progressiivsetel ja reaktsioonilistel sõdadel!
Shi Huangdi oli aga tõeline humanist: kui vaenlane andis alla, siis ta hävitas vaenlase; kui andis alla, siis sanuti hävitas! Tõsi küll, ta ei armastanud sõna "humanism" ("ren"), vaid käskis hävitada kõik raamatud, kus on juttu "ren" 'ist ning üldse kõik raamatud peale põllumajandust ja sõjandust käsitlevate ning ennustusraamatute. Ja ka intelligendid, kes raamatuid uurisid ja "renist rääkisid, koguti kokku ning uputati käimlasse või karistati neid muul häbiväärsel moel. Neid oli kõigest 400, nii et ülesanne oli lihtne!
Pärast ebaõigest humanismist lahtisaamist rajas Shi Huangdi ühtse Hiina riigi, mis püsis karmidel põhimõtetel: peale kaebamata jätmise eest hukati, pealekaebuse eest edutati või premeeriti muul viisil. Pandi alus Hiina müürile.
"Sellel suurepärsasel riigil oli ainult üks puudus: elada polnud seal võimalik. Isegi Qin Shi Huangdi, süsteemi looja, ei kannatanud seda välja – ta haigestus seda tüüpi progressiivsete tegelaste kutsehaigusesse – jälitusmaaniasse." Ka rahvas ei kannatanud välja. Shi Huangdi poeg tõugati troonilt ning pärast lühikest segaduste aega hakkas valitsema Hani dünastia, mis rehabiliteeris intelligentsi ja intelligentsuse. Sest ajast saadik nimetavad hiinlased end "han". Järgmised 2100 aastat häbenesid Hiina valitsejad sõjaväevormi selga tõmmata. Shi Huangdi tegevus rajanes rangelt teaduslikul teoorial, mille oli rajanud Mo Di, kellelt pärineb põhimõte "kõik rahva heaks". Et kunst ja teadus ei olnud rahvale arusaadavad, siis tuli need hüljata. Shang Yang asendas ebamäärase "rahva" täpsema terminiga "riik". Riigi nimel tuli hävitada kõik arhailised instituudid, näiteks perekond, et perekonnasidemed ei takistaks ustavust valitsejale. Han Feizi kirjutas hiilgava traktaadi, milles inimest valitsuse käes võrreldi puutükiga käsitöölise käes. Teda võib pidada küberneetika eelkäijaks: kui masinad oleksid olemas olnud, oleks ta inimest võrrelnud masinaga!
Nii Ašoka kui ka Shi Huangdi olid utopistid. Esimene nägi inimeses aimult vaimset olendit, teine — masinat, mida saab premeerimise ja karistamise teel programmeerida. Esimest utoopiat saab nähtavasti nimetada reaktsiooniliseks, sest ta tugines religioonile (mis on alati reaktsiooniline!), ja teist progressiivseks, sest ta tugines eesrindlikule teaduslikule teooriale!
Müüd on mõlemad kõdunenud, ja alles jäänud on esimesest Hiina müür, teisest kivisse raiutud sõnad: "Mina, Ašoka, olin vallutamas Kalinga kiningriiki, ja veendusin, et selleks on tarvis tappa 100 000 inimest, ja mu süda võpatas."
Mitte et müüre poleks tarvis ehitada. Ent mälestus Ašoka murtud südamest on seda sorti asi, milleta ei jää püsima ükski rahvas.
Teoreetiline mudel, millest me alustasime, põhineb kahel eeldusel: 1) inimese kõlbelisel palgel ei ole erilist tähtsust, tähtsad on üksnes teod; 2) progress kannab kõik maha.
Mõlemad eeldused saab kummutada. Peale tegude järjepidevuse on olemas kõlbelise informatsiooni järjepidevus, milleta ei saa läbi ükski traditsioon. Tapetud vennad Gracchused ärkasid ellu 2000 aastat hiljem Prantsusmaal ning nende pale sai Prantsuse revolutsiooni ajal rahvahulki kaasa haaravaks jõuks. Ei žirondiinid ega jakobiinid ei taastanud maa peal õiglust. Ent peast ilma jäänud varjud ärkasid 1871. aasta kommunaaridena (Pariisi Kommuun) ja kommunaaride varjud vallutasid Talvepaleed (Oktoobrirevolutsioon).
Kui rahvas ei saa laulda kaotatust, ei jää ta püsima. Kui rahval on, millest laulda, tõuseb ta jalule ja koondub pärast sajanditepikkust rõhumist ja laialepillatust. Aga suur Assüüria riik pudenes laiali pärast esimest kaotust, sest assüürlastel polnud hinge taga midagi peale sõdalasejõu.
Teiseks. Mis on progress? Progressi sisu on diferentseerumine. Koos hulkraksete organismidega, milles rakud on diferentseerunud, tuli surm. Somaatilised rakud ei saa mitte surra. Nii et progress on seotud kaotustega.
Nii ka ühiskonnas. Primitiivsed kollektiivid on hämmastavalt stabiilsed, tsivilisatsioonid aga muudkui kukuvad kokku. Sellepärast ei ole hea mitte igasugune diferentseerumine, vaid ainult selline, mis ei vii lagunemisele, "võitlevate klasside ühisele hukule". Hea on ainult niisugune diferentseerumine, mille käigus korralduvad ümber ja uuenevad integraatorid (ühendavad mälestused, ideed, kujundid, asutused). Muidu leiab aset "kommete langus", mis pole progressiivsem kui progresseeruv paralüüs süüfilis.
Michel Montaigne on öelnud: "...lihtsad talupojad on suurepärased inimesed ja suurepärased inimesed on filosoofid, kõik halb aga tuleb poolharitusest". Ta pudas silmas kõlbelist poolharitust. Talupojal on tabude süsteem, mis sarnaneb hüimu omale. "See tabude süsteem — kollektiivi kõlbeline kogemus — hoiab arutlusvõimetut üksikinimest kõlbelise olendina. Filosoof on intellektuaalselt ja kõlbeliselt arenenud inimene. Vanaajal öeldi: "Targal pole seadust tarvis, tal on mõistus," ehk keskaegses sõnastuses: "Armasta Jumalat ja tee, mida tahad," aga poolharitus on see, mida Piiblis on nimetatud sõnaga "Ham"." "Ham" ("mats") on inimene, kes on natile haridust saanud, nii et ta ei karda tabusid rikkuda, kuid oma aru ja kogemusega ta kõlbeliste tõdedeni veel ei jõua. 20. sajandil on matslusest saanud väga terav probleem, ja seda tänu progressile. Talupoegade massid rebiti patriarhaalsetest oludest välja ning urbaniseeriti. Kesk-Euroopas, kus areng toimus eriti kiiresti, kasvas matslus eriti ähvardavaks, tehes küsitavaks Euroopa tsivilisatsiooni püsimajäämise.
Võrdleme Saksamaad ja Taanit.


Georg Friedrich Händel.
Georg Friedrich Händel [friidrihh hendel] (Briti alamana George Frideric Handel; 23. veebruar 1685 Halle – 14. aprill 1759 London) oli saksa helilooja, kes suurema osa oma elust veetis Inglismaal.
Händel on Bachi kõrval teine hilisbarokkmuusika suurkuju. Ta väljendas ennast peamiselt ooperižanris, mis jäi Bachist puutumata. Bach esindab veel vana tsunftikunstniku vaimu, Händel uusaegse karjäärikunstniku mudelit.
Elukäik.
Händel sündis Saksamaal Halle linnas 1685, töötas 1702 Halles organistina ja 1703–1706 Hamburgi ooperiteatris viiuldaja ja orkestrijuhina.
Aastatel 1706–1710 reisis ta Itaalias ja oli 1710. aastast Hannoveri kuurvürsti Georg Ludwigi (hilisem Suurbritannia ja Iirimaa kuningas George I) õukonnas kapellmeister. Aastast 1712 elas ta Londonis ja 1726 võttis Suurbritannia kodakondsuse.
Looming.
Händel on loonud 40 ooperit, millest kuulsamad on "Rinaldo", "Julius Caesar", "Orlando", "Xerxes", "Tamerlan", "Ariodante" ja "Alcina".
Kuigi Händeli ooperid sisaldavad kauneid meloodiaid ning nende karakterikujutus on psühholoogiliselt peen, olid need kaua aega unustuses. Selle põhjuseks on paljus see, et elu viimastel kümnenditel kirjutas Händel oratooriume. Selleks sundis teda Londoni uue maksujõulise kodanlastest publiku vähene huvi itaaliakeelse ja aristokraatliku ooperižanri vastu.
Händeli sulest pärineb 30 oratooriumi. Neis käsitletakse Piibli- ja ajalooteemade varjus kaasaegseid erutanud probleeme ning ideestikku. Händeli tuntumad oratooriumid on "Messias", "Iisrael Egiptuses", "Juudas Makabeus", "Saul" ja "Jefta". Händeli oratooriumid (välja arvatud "Messias") ei ole tavalises mõttes vaimulikud teosed. Nende väljenduslaad on ooperlik ja dramaatiline ning ka ette kanti neid tavaliselt teatrisaalides, mitte kirikus.
Lisaks ooperitele ja oratooriumidele on Händel loonud ligi 20 orelikontserti, 6 "concerto grosso" 't orkestrile ja 12 keelpillidele, orkestrisüite ("Veemuusika", "Tulevärgimuusika"), kantaate, koorihümne ja sonaate.
Georg Friedrich Händeli teosed on HWV järgi nummerdatud Händel-Werke-Verzeichnis.
Välislingid.
Händel, Georg Friedrich
Händel, Georg Friedrich
Händel, Georg Friedrich
Händel, Georg Friedrich
Händel, Georg Friedrich


Gravelines.
Gravelines [gravl'iin] on linn Prantsusmaal Nordi departemangus Aa jõe paremal kaldal suudme lähedal, Dunkerque'i–Calais' joonel 25 km kaugusel kummastki linnast.
Linnas elab üle 12 000 inimese.
Gravelines'is asub Euroopa Liidu suuruselt teine tuumaelektrijaam (valminud 1985). 6 surveveereaktori koguvõimsus on 5706 MW.


Géza Csáth.
Géza Csáth [g'eeza tš'aat] (tegelik nimi József Brenner; 13. veebruar 1887 (teistel andmetel 1888) Subotica (Szabadka) praeguses Serbias – 11. september 1919 Subotica lähedal) oli ungari kirjanik, muusikakriitik ja arst.
Géza Csáthi ja tema loomingu saatust võib pidada tunnuslikuks nii tema ajale kui ka temataolistele loovisikutele.
Csáthi vanemad olid advokaat dr József Brenner ja Etelka Decsy. Ema suri 6. veebruaril 1895 südamehaigusesse.
1896 astus poiss gümnaasiumi. 1902–1904 sai ta mitmetel ülelinnalistel ja koolikonkurssidel auhindu Istvan Széchenyit, Mihály Vörösmartyt, János Aranyit ja Mihály Szabolcskat käsitlevate kirjandite eest. 15. juunil 1904 sooritas ta küpsuseksami.
Csáth ilmutas väga mitmekesiseid andeid juba lapseeas: mängis hiilgavalt viiulit ja klaverit, komponeeris ise muusikat, maalis ning kirjutas luuletusi. Seejuures oli talle kõigil neil aladel algusest peale omane teatud stiililine pluralism. Ise eemalseisjaks jäädes tunnustas ja viljeles ta peaaegu kõiki kunstiliike ja -harusid, üritades neid täielikult vallata.
1903 ilmusid tema esimesed artiklid ajalehes "Bácskai Hírlap".
10. jaanuaril 1904 luges Csáth eneseharimisringi koosolekul ette novelli "A kályha" (Ahi). See võeti hästi vastu ning kanti ringi teeneteraamatusse. Hiljem saatis ta novelli Jövendő toimetajale Sándor Bródyile, kes pidas noort autorit paljutõotavaks.
Kui Csáth oli 14-aastane, avaldati ajalehes tema esimene muusikaarvustus. Kokku jõudis ta kirjutada ligi 500 muusikakriitilist artiklit. Sügisest 1906 kevadeni 1909 oli ta ajalehe Budapesti Napló muusikakriitik.
Ometi ei õnnestunud tal 1904. aastal sisse saada Muusikaakadeemiasse, ja kuigi ta ise pidas end kunstnikuks, astus ta olude sunnil sama aasta septembris Budapesti meditsiiniülikooli.
Arstipraktika käigus hakkas teda huvitama narkomaania. Aasta pärast essee "Oopium" (1909) sündi sai selles sisalduvaist arutlustest tegelikkus: Csáthist sai morfinist. Ta pidas vastu veidi vähem kui kümme aastat. 1919 tappis ta kolme revolvrilasuga oma naise, ja pärast ebaõnnestunud katset põgeneda üle piiri välismaale võttis sisse surmava annuse mürki.
Csáthi esimene novellikogu "A varázsló kertjei" ("Võluri aed") ilmus samal 1908. aastal, kui asutati ajakiri "Nyugat" ('Lääs'), mille ümber koondusid Ungari 20. sajandi alguse tähtsamad kultuuriprominendid (nende seas ka Dezső Kosztolányi, Csáthi nõbu). Nelja aasta sees järgnesid eraldi raamatuina ka Csáthi esseed, meditsiini- ja muusikauurimused ning näidendid.
Draamažanr, mis Csáthi enese meelest võimaldanuks tema lahknevate kunstiannete sünteesi, näis talle enam sobivat. Csáthi mõlemat näidendit etendatigi Budapestis juba tema eluajal (ühte neist Csáthi enese muusika saatel). Kogu ülejäänud looming jäi aga igasuguse tähelepanuta kuni 1960. aastateni (varasemad ungari kirjandusteadlased libisevad tema nimest põgusalt üle, enamik Csáthi kaasaegseid ei teadnudki, et psühhiaater József Brenner ja kirjanik Géza Csáth on ükssama isik).
1964 ilmunud novellivalimik "Võluri surm" (eesti keeles "Loomingu" raamatukogu 1997, nr 20) vallandas Csáthi elu ja loomingu vastu plahvatusliku huvi.
Sümbolismile omaselt püüdis Csáth oma novellide keelt ja kompositsiooni teadlikult lähendada muusikale. Oluliselt mõjutas teda ka freudism. Csáth oli Ungaris esimesi psühhoanalüüsi asjatundjaid ja propageerijaid, kes oli tuttav ka Jungi varajaste töödega.
Isiklikud ja arhetüüpsed sümbolid põimuvad Csáthi novellides selgesti äratuntavalt ja varjamatult, eksistentsiaalne ekslikkus peegeldub vormi katkendlikkuses. Csáth ei üritanud oma "demonismi" estetiseerida (nagu näiteks Oscar Wilde). (György Eisemann keskendub oma 1988 ilmunud essees "Lõplikkuse demonism" unenäosümbolitele Csáthi novellides, käsitledes kirjaniku loomemeetodit kui puhtalt "deemonlikku"). Kasutades kunstilise tunnetusvahendina unenägu (kui elu ja surma eraldavat olekut), endaunustust, valu, julmust, muinasjutulikkust, hullumeelsust ja maailma nägemist läbi lapsesilmade, püüdis ta kõigis oma juttudes tabada mõnd inimeksistentsi äärmuslikku ilmingut, otsides situatsioone, milles olemine kas või hetkekski paljastuks sellisena, nagu ta on.


Geraldine Apponyi.
Krahvinna Geraldine Margit Virginia Olga Maria Apponyi de Nagy-Appony (või Nagyappony või Nagy Apponyi) (6. august 1915 Budapest (Pest) – 22. oktoober 2002 Tirana) oli lühikest aega albaanlaste kuninganna Geraldina.
Ta sündis Ungaris Budapestis. Tema isa oli krahv Julius (ehk Gyula) Apponyi de Nagy-Appony (või Nagyappony; (15. august 1873 Nagyappony – 27. mai 1924 Budapest) ja tema ema oli ameeriklanna Gladys Virginia Steuart (18. juuli 1891 – 19. november 1947), vanast Virginia perekonnast pärit miljonäri tütar, Richard Nixoni sugulane. Geraldine oli ainuke Euroopa kuningliku perekonna liige, kelles voolas ameerika verd. Geraldine'i isaisa Lajos (ehk Ludwig) Apponyi (2. mai 1849 Baden bei Wien – 11. detsember 1909 Budapest) oli Habsburgide õukonnas kõrge ametnik. Geraldine'i emaisa John Henry Steuart (1831–1892) oli USA konsul Antwerpenis.
Geraldine'i vanemad said tuttavaks Pariisis 1912. aastal ühel lõunasöögil Austria-Ungari saatkonnas ning nad abiellusid 1914.
Kui Austria-Ungari impeerium kokku varises, siirdus Apponyite perekond Šveitsi. Aastal 1921 naasid nad Ungarisse. Kui aga Geraldine'i ema jäi leseks, otsustas ta võtta oma kolm last (Geraldine, Virginia (sündinud 1916) ja Gyula (ehk Julius; 1923–1946) elama enda juurde suvituskohta Mentoni Lõuna-Prantsusmaal.
Kui ta aga abiellus ühe Prantsuse ohvitseriga, nõudis isa perekond, et lapsed asuksid elama vanaema juurde Ungarisse, et saada haridus Ungaris. Ema jäi nõusse. Lapsed saadeti Pressbaumi Püha Südame internaatkooli Viini lähedal. Vaheaegadel olid lapsed vanaema ning tädide ja onude juures perekonna mõisas.
Kui Geraldine oli 16-aastane, siis vanaema suri. Pärast seda veetsid Geraldine ja Virginia oma vaheajad põhiliselt Szebegényis oma edasipüüdliku tädi krahvinna Fanny Karolyi pool. Seal nad õppisid hommikuti kiir- ja masinakirja.
17-aastasena osales Geraldine, kes peatus Budapestis Karolyi palees, Ungari monarhistide poolt korraldatud ballil.
Geraldine asus tööle raamatukoguhoidja abilisena või postkaartide müüjana Budapesti Rahvusmuuseumis, mille direktor oli tema onu.
Kohe pärast 21-aastaseks saamist sai Geraldine ühelt Albaania kuninga Zog I kuuest õest kutse Albaania õukonda. Zogi õed olid käinud Viinis ja Budapestis pruuti otsimas ning saatnud vennale ballil tehtud foto Geraldine'ist. Kuningas otsis abiellumise eesmärgil ilusat aadlisoost naist, kelle seljataga ei oleks Mussolini, kes soovis Albaaniat oma võimu alla saada. Mussolini lootis, et Zog abiellub Itaalia printsessiga. Kuningas oli näinud Geraldine'i pilti ja sellesse armunud. Foto oli tehtud Ungari monarhistide ballil, kui Geraldine oli 17-aastane. Geraldine oli üks Euroopa aristokraatlikest iludustest, keda hüüti ka "Ungari valgeks roosiks." Enne seda olevat kuningas lasknud otsida kena välimusega pruuti, kelle sissetulek oleks vähemalt miljon USA dollarit aastas.
Kuninga usaldusalune kindral Cyczy külastas Budapestis Geraldine'i ja Apponyite perekonda, et kutset kinnitada. Geraldine'i sõber krahvinna Katherine Teleki saadeti Tiranasse, et ta tänaks kuningat ning vaataks hoolega ringi.
Geraldine kirjutas kirja, milles ta võttis kutse vastu.
Detsembris 1937 sõitis Geraldine koos ühe sõbraga Barist laevaga Durrësesse. Pärast maabumist 1. jaanuaril 1938 (teistel andmetel maabus Geraldine varem, kuid kohtumine kuningaga leidis aset samal päeval) viidi Geraldine villasse, mille kõik toad olid täis punaseid roose. Hilisõhtul esitleti teda kuningale. Nad vestlesid varahommikuni. Kui Geraldine ärkas, oli talle paleest toodud hiigelsuur roosidest süda. Kell 4 päeval tegi kuningas abieluettepaneku, mille Geraldine võttis vastu. Lõplik kihlus (Geraldine'i ametlik nõustumine) leidis aset 10. jaanuaril 1938. Geraldine'i eestkostja krahv Karl Apponyi andis oma nõusoleku. Geraldine'ist sai Albaania printsess.
Kui Geraldine'ile kingiti rahakott, mis sisu oli väärt 500 000 USA dollarit, olevat ta määranud selle summa heategevuseks. Albaanlased võtsid tulevase kuninganna hästi vastu.
27. aprillil 1938 abiellus ta Albaanias Tiranas albaanlaste kuninga Zog I-ga. Laulatus oli ilmalik, sest Geraldine oli katoliiklane, ent kuningas oli moslem. Üks kuningapoolsetest tunnistajatest oli Galeazzo Ciano, kes oli tulnud Albaaniale survet avaldama, et ta võtaks vastu Itaalia protektoraadi.
Geraldine'i loor oli kinnitatud oranžidest õitest moodustatud diadeemi külge. Pruudi valge atlasskleit oli pärlitega ja teemantitega tikitud. Kleidi oli kuningas tellinud Pariisist Worthilt. Geraldine'il oli kuus pruutneitsit. Pulmatort oli kolme meetri laiune. Geraldine lõikas seda oma abikaasa saabliga.
50 000 rahvariides last aplodeerisid. Vaenujalal olevad klannid jõid koos veini. Pulmakinkide seas oli helepunane ülekoormatud Mercedes Adolf Hitlerilt. Mussolini kinkis vaskvaase ja Francisco Franco kinkis haruldase vitriinkapi. Ungari riigihoidja admiral Miklós Horthy poolt oli faeton ja neli lipizza hobust. Itaalia kuningas Vittorio Emmanuele III saatis pronksist traguni ratsakuju.
Pärast pulmapidu siirdus noorpaar Durrësesse, kuhu oli rajatud mesinädalate puhuks paviljon.
Geraldine'ist sai maailmas nooruse poolest teisel kohal olev kuninganna. Temast noorem oli ainult Egiptuse kuninga Faruki abikaasa Farida. Samuti oli Geraldine esimene ameeriklanna, kellest sai kuninganna.
Juunis tegid itaallased katse kuninglik paar röövida, tuues ettekäändeks jahisõidu mööda Aadria mere rannikut.
5. aprillil 1939 sündis troonipärija prints Leka.
Zogi võimule tegi lõpu fašistliku Itaalia sissetung Albaaniasse 7. aprillil 1939. Kuninganna, kellel pärast sünnitust tuli alles verd, põgenes koos pojaga (ning arsti ja lapsehoidjaga) Hitleri kingitud Mercedesega mööda keerulisi mägiteid Kreekasse. Kuigi seda on väidetud, ei tühjendanud kuninganna oma pangaarvet. Kaasas olid tal ainult ehted ja pisut muid isiklikke asju. Väikesesse ehetekotti, mida ta hiljem alati kaasas kandis, kühveldas ta natuke Albaania mulda.
Geraldine sai kuningannana Albaania pinnal viibida 354 päeva. Kuningas järgnes talle koos 115 õukondlasega, kes kandsid 10 rasket kasti väärtasjadega.
Kreekasse ei tahtnud nad jääda, et Mussolini Kreeka kuningale, kes neid oli võõrustanud, etteheiteid ei teeks. Kreekast Londonisse Ritzi hotelli jõudmiseks tuli läbida Türgi, Rumeenia (kus kuningas Carol neid vastu võttis), Poola, Baltikum, Rootsi, Holland, Belgia ja Prantsusmaa. Nad seadsid end sisse Pariisi piirkonna korterites, kuid olid sunnitud põgenema sakslaste eest, kes olid selleks ajaks juba sisse tunginud Belgiasse. Kuninglik perekond ja õukond hakkasid hakkasid kolme limusiiniga lõuna poole liikuma, liitudes teiste põgenike aeglase vooriga. Pärast Saksa pommituslennukite tule alla sattumist hargneti ning taasühineti Bordeaux's, kust 1940. aasta hilissuvel saadi ümberpiiratud sadamast viimase laevaga Liverpooli ja sealt rongiga Londonisse.
Londonis kuulus kuninga kaaskonda 30 inimest, sealhulgas tema kuus õde. Kogu sõja ajaks jäid nad Inglismaale. Ritzi hotellist kolisid nad "Parmoor Housei, maamajja, mille nad rentisid Buckinghamshire'is Chilternsis.
Geraldine'ile pakuti osa Hollywoodi filmis, mis jutustab tema armastusloost, kuid ta keeldus, sest abikaasa kinnitas, et neil on piisavalt raha.
Kui sai selgeks, et USA ja Briti abi puudumise tõttu Albaaniasse naasta ei õnnestu, asus perekond Egiptuse õukonna ametlikul kutsel elama Egiptusesse. Algul elati ühes Giza hotellis püramiidide lähedal, hiljem asuti elama villasse Aleksandria moodsas Ramlehi linnaosas. Aleksandrias elas teisigi endisi monarhe juurde, kellele kuningas Faruk oli varjupaika pakkunud. Geraldine sõbrunes Bulgaaria ekskuninga Simeon II ema Ioannaga.
Kui Gamal Abdel Nasser Faruki 1952 troonilt tõukas ja viimane Egiptusest lahkus (kuninganna vaatas Aleksandrias binoklist Faruki tema jahi pardal), kolis Zog, kelle tervis oli halb, oma perekonna ja kaaskonnaga Prantsusmaale.
Alates 1946. aastast elas Geraldine läbi eksiili väntsutused Prantsusmaal, Inglismaal, Egiptuses, Ameerikas, Rodeesias, Hispaanias ja lõpuks Lõuna-Aafrika kõrgtasandikel.
Kuningas Zog suri Prantsusmaal Suresnes'is 1961.
Nende poeg Leka nimetas end pärast isa surma albaanlaste kuningaks Leka I-ks.
Pärast poja väljasaatmist 1975 jäi Geraldine Madridi, kuid liitus poja perekonnaga Lõuna-Aafrika Vabariigis 1992.
Juunis 2002, pärast amnestiat pojale, kes oli tagaselja süüdi mõistetud relvastatud ülestõusu organiseerimise eest 1997, kutsusid 40 Albaania parlamendi liiget Geraldine'i naasma Lõuna-Aafrikast Tiranasse. Ta tuligi 28. juunil koos pojaga ja tema perekonnaga, kuid väitis endiselt, et tema poeg Leka on Albaania legitiimne valitseja. Albaaniasse naastes nuttis ta rõõmust.
Ilmselt kliimamuutuse tõttu tekkisid Geraldine'il hingamisraskused, mistõttu ta viidi augustis ühte Prantsuse hospidali.
Geraldine suri Tiranas sõjaväehospidalis 22. oktoobri õhtul kell 22.30 või 22.40 pärast korduvaid hingamisraskusi (talle tehti kaks kopsuoperatsiooni) ja nelja südameatakki.
Peaminister Fatos Nano külastas lahkunu perekonda. Ta andis üle kaastundeavalduse, kus oli muuhulgas öeldud, "et Geraldina jättis jälgi Albaania ajalukku. Teda jäädakse mäletama tema rahu- ja kooseksisteerimise sõnumite tõttu, mida ta andis elu lõpuni. On tulnud aeg hinnata monarhia eksisteerimise lühikest ajalugu meie riigi eksisteerimise tähtsa osana. Albaania annab Geraldinale igati au. Valitsusel on valus Albaaniat nii palju armastanud naise kaotuse pärast."
Geraldine'i surnukeha pandi välja Armee Keskmajja. Sellele käis 26. oktoobril austust avaldamas asepeaminister ja välisminister Ilir Meta. Kirstus oli kahe peaga kotkas ja rist.
Ta maeti kõigi auavaldustega (sealhulgas matusepalvus Shen Pjetri katedraalis) 26. oktoobril 2002 Sharra avalikku surnuaeda "VIP-ide alale". Matusetalituse viis läbi katoliiklik Tirana, Durrëse ja kogu Albaania peapiiskop Rrok Mirdita. Matustel viibis ka õepoeg, Prantsusmaa välisasjade riigisekretär Renaud Muselier.
13. novembri keskpäeval peeti tema mälestuseks missa Pariisi La Madeleine'i kirikus.
Isiklikku.
Kuninganna oli pikka kasvu ja ilus.


Gettieri probleem.
Gettieri probleem on epistemoloogia probleem, mis tuleneb vastunäidetest teadmise definitsioonile, mille kohaselt teadmine on õigustatud tõene uskumus.
Probleem on nime saanud Edmund Gettierilt, kes 1963 (23, "p." 121-3) avaldas ajakirjas "Analysis" kolmeleheküljelise artikli "Is Justified True Belief Knowledge?" (Kas õigustatud tõene uskumus on teadmine?; eesti keeles ajakirjas "Akadeemia" nr 4, 1998 Anto Undi tõlkes). Seal väidab ta (enamiku filosoofide arvates ka tõestab), et teadmine ei ole sama mis õigustatud tõene uskumus.
Arusaam, mille kohaselt teadmine on õigustatud tõene uskumus, oli filosoofide seas laialt levinud, ent Gettier näitas, et on juhtumeid, mille korral õigustatud tõene uskumus ei ole teadmine. Seega näitab Gettieri probleem, et õigustatud tõene uskumus ei ole teadmise piisav tingimus: teadmise olemasoluks on tarvis veel midagi.
Gettieri enda näited.
Gettier toob kaks näidet. Mõlemad näited tuginevad tõigale, et kui uskumus, et "P", on õigustatud ning propositsiooni "P" tõesusest järeldub propositsiooni "Q" tõesus, siis ka uskumus, et "Q", on õigustatud.
Gettieri esimene näide.
Smith kandideerib koos Jonesiga ühele töökohale, kuid tal on õigustatud uskumus, et kohale valitakse Jones. Samuti on Smithil õigustatud uskumus, et Jonesil on taskus 10 münti. Nüüd teeb Smith deduktiivse järelduse, et mehel, kes valitakse kohale, on taskus 10 münti.
Tegelikult valitakse kohale mitte Jones, vaid Smith. Ent ka Smithil juhtub olema taskus 10 münti. Järelikult on Smithi uskumus, et mehel, kes valitakse kohale, on taskus 10 münti, õigustatud ja tõene. Ometi ei tahaks seda nimetada teadmiseks.
Gettieri teine näide.
Smithil on õigustatud uskumus, et Jonesil on Ford. Sellest teeb Smith järelduse, et Jonesil on Ford või Brown on Barcelonas (disjunktsioon). Tegelikult tal pole aimugi, kus Brown võib viibida.
Tegelikult Jonesil Fordi ei ole, ja täiesti juhuslikult Brown ongi Barcelonas. Ka selles näites on Smithil uskumus, mis on tõene ja õigustatud, ent ei ole teadmine.
Väärad eeldused.
Mõlemas Gettieri enda näites tekkis õigustatud tõene uskumus õigustatud vääradest eeldustest järeldamise tulemusel. Seetõttu arvasid mõned filosoofid algul, et teadmise definitsiooni tuleb lihtsalt täpsustada nii, et välistada õigustatud tõese uskumise sõltumine vääradest eeldustest.
Ilma väärade eeldusteta näited.
Vääradest eeldustest (ehk "vääradest lemmadest") sõltumise välistamine siiski probleemi ei lahenda. Nimelt on olemas ka niisuguseid Gettieri tüüpi näiteid, mille puhul ei saa öelda, et õigustatud tõene uskumus tuleneb arutluskäigust, mis saab alguse mõnest õigustatud väärast järeldusest.
"Näide". Smith tuleb tuppa sisse ja talle tundub, et ta näeb Jonesi. Tal kujuneb kohe õigustatud uskumus, et Jones on toas.
Tegelikult ei näinud Smith aga Jonesi, vaid Jonesi vahakuju. Ent juhtumisi on ka Jones ise toas, kuigi Smith ei ole teda veel märganud. Nii et Smithil on jälle õigustatud tõene uskumus, mida ei saa pidada teadmiseks, kuid nüüd ei ole selge, kas võib öelda, et Smith kasutas arutluses mõnd väära eeldust.
Teisi lahendusi.
On välja pakutud ka eksternalistlikke lahendusi. Ühe eksternalistliku teooria järgi on teadmine õigustatud tõene uskumus, mille on (õiget tüüpi viisil) põhjustanud asjassepuutuvad faktid. Robert Nozicki järgi on teadmine uskumus, mis on tõene ja mida uskujal ei oleks, kui see uskumus oleks väär. On veel palju teisi teadmise teooriaid.
On veel võimalus öelda, et kuigi teadmine on õigustatud tõene uskumus, tuleb õigustust mõista nii, et õigustatud uskumus ei saaks kunagi olla väär. Ent väga vähesed uskumused on õigustatud nii, et neid saab pidada absoluutselt kindlateks. Seetõttu viib niisugune lähenemine skeptitsismile, mille järgi teadmine on võimatu või enamasti võimatu.


Gjon Buzuku.
Gjon Buzuku [djon buz'uuku] (16. sajand) oli albaania katoliku vaimulik, kes kirjutas esimese teadaoleva albaaniakeelse trükitud raamatu.
Gjon Buzuku oli pärit Põhja-Albaaniast ja elas tõenäoliselt Venezias või Venezia lähedal. On ka oletatud, et ta oli kahe Põhja-Albaania piiskopkonna piiskop. On väidetud, et Buzuku oli munk.
Ta kirjutas 20. märtsist 1554 kuni 5. jaanuarini 1555 ja avaldas katoliku missaraamatu tõlke albaania keele geegi murdesse, mille maht oli 188 lehekülge. Vatikani apostellikus raamatukogus on säilinud selle raamatu ainus teadaolev eksemplar, millel on puudu frontispiss ja esimesed 16 lehekülge. Seetõttu pole teada raamatu täpne pealkiri ega ilmumisaasta. Raamatu avastas 1740 Shkupi albaania peapiiskop Gjon Nikollë Kazazi. Teistes raamatukogudes on kolm originaali fotokoopiat, sealhulgas üks Tiranas. 1996. aastal ei suutnud raamatukoguhoidjad originaali leida. Seda oli viimati kasutatud 1984. aastal. Eqrem Çabej kirjutas 1968 raamatu kohta monograafia.
Oletatakse, et raamat võidi trükkida Shkodëris. Teise versiooni järgi trükiti see Venezias.
Raamatus on ära toodud tähtsamate kirikupühade liturgiad. On ka talituste ja palvete tekste ning osi katekismusest. Igal leheküljel on kaks veergu. Initsiaalid on kaunistatud. Grammatika ja sõnavara on arhailisem kui 17. sajandi geegi tekstides. Keeleajaloo seisukohast on tekst väga väärtuslik. Sõnavara on küllaltki rikas. Arhailise teksti lugemist hõlbustab see, et raamatus on palju katkendeid Piiblist. Tõlgitud on suurem osa Matteuse, Luuka ja Johannese evangeeliumist. Psalmid, Jesaja raamat, Jeremija raamat ning 1. ja 2. kiri korintlastele ja Saalomoni tarkusesõnad on rikkalikult illustreeritud.
Kirjaviis on omapärane. Kasutatakse ladina kirja, mida on täiendatud lisatähtedega. Ortograafia ja sõnavara järjekindlus näib viitavat varasema kirjatraditsiooni olemasolule.
Albaania keeles on raamat tuntud pealkirja all "Meshari" ("Missaraamat"). Kõik, mida me autori kohta teame, pärineb raamatu kolofoonilt, mille Buzuku ise albaania keeles kirjutas.
"Mina, isa Gjon [Johannes], Bdek [Benedictus] Buzuku poeg, võtnud arvesse, et meie keeles pole Pühakirjast olemas midagi arusaadavat, soovisin meie rahva pärast proovida, niipalju kui suutsin, valgustada nende vaimu, kes saavad aru, et nad mõistaksid, kui vägev on Issand ja kui andestav nende vastu, kes teda kõigest südamest armastavad. Ma palun Sind alates tänasest päevast käia sagedamini kirikus, et kuulda Jumala sõna. Kui Sa seda teed, siis olgu Issand Sulle armuline. Need, kes on tänase päevani kannatanud, ei pea enam kannatama. Olgu Sa Jumala äravalitu. Tema saab olema Sinuga igal ajal, kui Sa oled õige ja hoidud ülekohtust. Kui Sa nõnda teed, siis Issand annab Sulle järelkasvu, sest Sinu saak kestab lõikuseni ja Sinu lõikus kestab külvini. Mina pealegi soovin lõpule viia oma töö, kui see on Jumalale meele järele. Ma alustasin seda aastal 1554 märtsikuu 20. päeval ja lõpetasin selle aastal 1555 jaanuarikuu 5. päeval. Kui ma olen juhtumisi vigu teinud, siis ma palun, et minust õpetatumad parandaksid need. Sest mind ei peaks üllatama, kui ma olen vigu teinud, see on päris esimene teos, suur ja raske meie keelde ümber panna. Nendel, kes selle trükkisid, oli suuri raskusi ja nõnda ei saanud nad jätta vigu tegemata, sest mina ei saanud kogu aeg nende juures olla. Hooldades kirikut pidin ma teenima kahes kohas. Ja nüüd ma palun Teilt kõigilt, et Te paluksite minu eest Issandat."
Gjon Buzuku nime kannab kirjastus Prištinas.
Välislingid.
Buzuku, Gjon


Gabriel García Márquez.
Gabriel José de la Concordia García Márquez (sündinud 6. märtsil 1927 Aracatacas) on Colombia kirjanik, stsenarist ja publitsist. Aastal 1982 sai ta Nobeli kirjandusauhinna.
Perekond ja sõbrad kutsuvad teda hellitusnimega Gabito või Gabo'". Viimast hakkas esimesena kasutama ajalehe El Espectador toimetaja Eduardo Zalamea Borda.
Kirjanikuna viljeleb ta maagilist realismi. Tema tuntuimat romaani "Sada aastat üksildust" ("Cien años de soledad") peetakse selle kirjandusvoolu üheks tüüpilisemaks teoseks.
Lapsepõlv ja noorus.
Gabriel José de la Concordia García Márquez sündis Colombias Magdalena departemangus Aracatacas 6. märtsil 1927 kell 9 hommikul Gabriel Eligio García ja Luisa Santiaga Márquez Iguaráni vanima pojana. Tema vanematel sündis abielust 11 last, isal oli 2 last ka enne abielu ning üks poeg abieluvälisest suhtest.
Emapoolne vanaisa kolonel Nicolás Ricardo Márquez Mejía vastustas oma tütre Luisa suhet Aracatacasse telegrafistina tööle tulnud Gabriel Eligio Garcíaga, sest too oli vallaslaps, kuulus Colombia Konservatiivsesse Parteisse ning oli naistemehe kuulsusega. Et noori lahutada, saadeti Luisa linnast välja, kuid Gabriel Eligio jätkas tema võlumist viiuliserenaadide, armastusluuletuste, lugematute kirjade ja sagedaste telegrammidega. Lõpuks andis perekond järele ja Luisa sai loa Gabriel Eligioga abielluda. Nad laulatati 11. juunil 1926 Santa Martas. See tragikoomiline kosimise lugu inspireeris nende poega kirjutama romaani "Armastus koolera ajal".
Varsti pärast esikpoja sündi hakkas isa apteekriks. Ta oli iseõppinud homöopaat. Aastal 1929 asusid isa ja ema elama Baranquillasse. Gabriel jäeti Aracatacasse, kus teda kasvatasid emapoolsed vanavanemad donja Tranquilina Iguarán ja kolonel Nicolás Ricardo Márquez Mejía. Vanaisal, keda noor Gabriel hüüdis Papaleloks, oli tema varajasele lapsepõlvele suur mõju. Vanaisa oli nooruses duellil tapnud ühe mehe ning tal oli peale kolme ametliku lapse veel üheksa abieluvälist last erinevate naistega. Kolonel Márquez oli liberaal ja Tuhandepäevase sõja veteran, kes oli aatekaaslaste seas väga austatud. Ta oli saanud tuntuks sellega, et keeldus maha vaikimast banaaniistanduse veresauna ("Masacre de las Bananeras"), United Fruit Company banaaniistanduse streikivate tööliste tapmist Colombia sõdurite poolt. Vanaisa, keda García Márquez on nimetanud oma "nabanööriks ajaloo ja tegelikkusega", oli ka suurepärane jutuvestja ning õpetas teda sagedasti sõnaraamatut kasutama, viis ta igal aastal tsirkusesse ning oli esimene, kes tutvustas oma lapselapsele jää "imet" United Fruit Company poes. Tihti ütles ta: "Sa ei tea, mis surnu kaalub," pidades silmas tohutut koormat, mida tuleb kanda, kui oled tapnud inimese; seda motiivi on García Márquez hiljem ka oma teostes kasutanud.
Vanaema Tranquilina Iguarán Cotes, keda García Márquez kutsub vanaema Minaks ning keda ta nimetab "suure kujutlusvõimega ebausklikuks naiseks", täitis maja kummituslugude, eelaimduste ja märkidega. Tal oli García Márquezele sama suur mõju kui vanaisal ning kirjanik on teda maininud kui oma esimest ja peamist kirjanduslikku mõjutajat: teda inspireeris viis, kuidas vanaema jutustas ebatavalistest asjadest kui täiesti loomulikest; olenemata sellest, kui fantastilised ja ebatõenäolised tema lood olid, rääkis ta neist kui vääramatust tõest. Peale selle on vanaema Mina romaani "Sada aastat üksildust" tegelase Úrsula Iguaráni prototüüp.
Vanaisa suri 1936, kui Gabriel oli kaheksa-aastane. Et vanaema oli pime, läks Gabriel elama oma vanemate juurde Sucresse Sucre departemangus, kus isa oli avanud apteegi.
Õpingud.
Varsti pärast poisi Sucresse saabumist otsustati, et ta peab hakkama koolis käima, ning ta saadeti internaatkooli Barranquillasse, sadamalinna Magdalena jõe suudmes. Sealses koolis teati teda kui ujedat poissi, kes kirjutab humoorikaid luuletusi ja joonistab koomikseid. Et ta oli tõsine ja tegi vähe sporti, sai ta klassikaaslastelt hüüdnimeks El Viejo ('Vana').
14-aastaselt sai Gabriel stipendiumi ja alustas õpinguid Rahvuslütseumis Zipaquirás, pealinna Bogotá lähedal.
1947. aastal astus ta Bogotá Rahvusülikooli õigusteaduskonda, nagu oli oma vanematega kokku leppinud. Ülikooliõpingute ajal meeldis talle väga istuda kohvikus El Molino ja raamatuid lugeda, nautides värskelt Colombiasse jõudnud maailmakirjandust sellistelt autoritelt nagu Jorge Luis Borges, D. H. Lawrence, Graham Greene. Eriti inspireeris teda Franz Kafka "Metamorfoos", mis esimesest reast andis tema elule uue suuna. Teda vaimustas mõte kirjutada - mitte traditsioonilise kirjanduse, vaid oma vanaema juttudele sarnases stiilis, milline sisaldab ebatavalisi sündmusi ja anomaaliaid, justkui oleks need lihtsad aspektid igapäevaelust. "Metamorfoosist" inspireerituna kirjutas ta justustuse "Kolmas resignatsioon" ("La tercera resignación"), mis avaldati päevalehes "El Espectador". Oma jutustuse pealkirja värske ajalehe kaanel nähes tabas noort kirjanikku teadmine, et tal pole viit sentaavot ajalehe ostmiseks.
Aastal 1950 katkestas ta õpingud ning hakkas Cartagena ja Barranquilla ajalehtedele kaastööd tegema. Ta kirjutas ka poliitilisi artikleid ajakirjale El Heraldo.
Aastast 1955 oli Gabriel García Márquez ajakirja El Espectador korrespondent.
Roomas elades ja korrespondendina töötades õppis ta filmikunsti. Korrespondendina külastas ta Genfi, Pariisi ja Nõukogude Liitu.
Aastal 1958 Gabriel García Márquez abiellus ning kolis elama Venezuela pealinna Caracasesse. Aasta hiljem sõitis ta Kuubasse. Ta avas Bogotás Kuuba uudisteagentuuri "Presna Latina" ning töötas ka ise mõned kuud selle korrespondendina.
Aastal 1959 sündis perre poeg Rodrigo García.
Aastal 1961 asus Gabriel García Márquez elama Méxicosse, kus filmistsenaariumide kirjutamise kõrvalt valmis romaan "Sada aastat üksildust". Méxicos elas ta aastani 1967.
Aastatel 1967–1975 elas ta Barcelonas.
Gabriel García Márquez autogramme jagamas
Viimastel aastakümnetel on kirjanik elanud nii Mehhikos kui ka kodumaal. Ta töötas TV uudisteprogrammi Gabo peatoimetajana ning oli ajakirja "Gambio" kaasomanik ja toimetaja. Aastal 1994 asutas ta ajakirjanike kooli.
Aastal 1999 avastati tal vähkkasvaja.
2006. aasta 25. jaanuaril ilmus hispaania ajalehes "La Vanguardia" intervjuu, milles kirjanik teatas, et loobub kirjutamisest.


Galiitsia.
Galiitsia (poola keeles "Galicja" ehk "Halicz", ukraina keeles Галичина (Galõtšõna), saksa keeles "Galizien") on ajalooline piirkond Ida-Euroopas, mis jaotub praegu Poola ja Ukraina vahel.
Galiitsia piirneb lõunast Metsa-Karpaatidega, loodest Visla jõega, põhjast Sani jõe suudme ja Zbrutši jõe lätte vahelise joonega ning kagust Zbrutši, Dnestri ja Tšeremoši jõega.
Alates umbes 1800. aastast kuulub Galiitsia koosseisu piirkond Karpaatidest lõunas, Väike-Poolast idas ning Transilvaaniast ja Moldovast põhjas ja loodes.
Ala moodustas terviku 1772–1918 Austria kroonimaana ja aastani 1939 Poola osana. Praegu ei kasutata Galiitsia nime ei Poolas ega Ukrainas.
Nimi.
Galiitsia on nime saanud oma kunagise keskuse, Ukrainas asuva Galõtši (ukraina keeles Галич, poola keeles "Halicz") järgi.
Mõned ajaloolased arvavad, et Galiitsia nimi on jälg selle kunagistest asukatest idagallialastest, kellelt on võib-olla nime saanud ka Galaatia Anatoolias ning Galați maakond
Rumeenias. Teise oletuse kohaselt on Galiitsia nimi seotud Galõtši ümbruses nähtud vareste või künnivarestega. Mõned ajaloolased arvavad, et see nimi kanti Moldova linnale Galațile üle 13. või 14. sajandil, kui Galiitsia-Volõõnia riik ulatus päris-Galiitsiast üle Moldova Musta mereni välja.
Ajalugu.
Arvatavasti oli suur osa Galiitsiast Suur-Määri vürstiriigi koosseisus.
Ühe kroonika järgi võttis Kiievi-Vene riigi valitseja 981 sõjaretkel Poola piirile üle Puna-Vene linnad.
11. sajandil läks piirkond lühikeseks ajaks (1018–1031) Poola võimu alla ning seejärel tagasi Venele.
Aastatel 1087–1253 oli Galiitsia Kiievi-Vene õigusjärglasena autonoomne vürstiriik. Umbes 1200 ühendati Galiitsia Volõõniaga Kiievi-Venest eraldunud Galiitsia-Volõõnia riigiks. Aastatel 1253–1340 oli see riik Kuldhordi vasallkuningriik. Sel ajal viisid Galiitsia vürstid pealinna üle Galõtšist Lvivi. Nad püüdsid leida paavstilt tuge ja Euroopast liitlasi mongolite vastu.
1340–1349 oli Galiitsia iseseisev kuningriik kuningas Lubarti (Lubko, Lubartas, Dymitr; ca 1300 – 1384) valitsemisel. Umbes 1340–1349 vallutati Galiitsia Poola kuninga Kazimierz III poolt ning liidendati 1349 Poola provintsiks. 1372–1387 kuulus Galiitsia Ungarile. Volõõnia koos Kiieviga läks Leedu Suurvürstiriigi kontrolli alla.
Pärast seda oli Galiitsia Poola valdus, mida nimetati Ruteenia vojevoodkonnaks. Lisaks kohalikule idaslaavi elanikkonnale asus sinna palju poolakaid ning samuti arvukalt juute ja armeenlasi. Sel ajal ehitati palju kastelle ning rajati mõned uued linnad: Stanisławów (praegu Ivano-Frankivsk ja Krystynopol (praegu Tšervonograd).
1772 kaotas Poola suurema osa Galiitsiast esimese Poola jagamise käigus Austriale. Austria Habsburgid omandasid Galiitsia, tuginedes Ungari vanale pretensioonile selle territooriumi peale. Austria osana nimetati seda Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigiks kahe keskaegse idaslaavi vürstiriigi Galiitsia ja Włodzimierzi järgi. Piirkonna tuumikala oli tuntud Puna-Vene nime all. Austria Galiitsia koosseisu lisati ka suur osa Väike-Poolast. Pealinn oli Łwów (Lemberg; praegune Lviv), kus täielikult domineeris poola aristokraatia, kuigi provintsi idaosas elasid idaslaavlased (ukrainlased ehk ruteenid, nagu Habsburgid oma riigi sisse jäävaid ukrainlasi nimetasid). Galiitsia idaosas elas ka arvukalt poolakaid ja juute. Austria Galiitsia vastliidetud lääneosas olid valdavas ülekaalus poolakad. Galiitsia oli Austria suurim kroonimaa, ja üks vaesemaid.
Kui Austria surus maha Krakówi iseseisva vabariigi iseseisvuse, läks see linn 1846 Austria Galiitsia koosseisu. 1786–1849 kuulus Galiitsia koosseisu Bukoviina.
Alates 1868. aastast oli Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik Austria-Ungari kroonimaa (ametlikult võrdväärne 16 ülejäänud kroonimaaga), kus ametlikuks keeleks oli poola keel.
Esimese maailmasõja ajal võitlesid Austria-Ungari ja Venemaa ägedalt Galiitsia pärast.
26. juulil 1917 sai Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik täiesti iseseisvaks. 1. novembril 1918 sai Lääne-Galiitsia taastatud Poola Vabariigi osaks. Ida-Galiitsia kuulutas end 14. novembril Biała Cerkiewis (praegu Bila Tserkva) koos Bukoviina ja Taga-Karpaatiaga iseseisvaks Lääne-Ukraina Vabariigi nime all ja püüdis moodustada koos Ida-Ukrainaga ühtset Ukraina riiki. Varsti võtsid Ida-Galiitsia üle poolakad. Ida-Galiitsia taasühendamine sai rahvusvahelise tunnustuse 1923. Poola valitses seda osaliselt ukraina elanikkonnaga piirkonda 1939. aastani, mil Nõukogude Liit pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist okupeeris selle ja liidendas Ukraina NSV-ga. 1939 okupeeris Saksamaa Lääne-Galiitsia. Galiitsia juudid hävitati.
Liitlasriigid tunnustasid 1945 Ida- ja Lääne-Galiitsia vahelist piiri.
Pärast Teist maailmasõda oli Ida-Galiitsia jälle Ukraina NSV koosseisus. Poolakad asustati ümber Poola, põhiliselt sellele alale, mida varem olid koloniseerinud sakslased. Ukrainlased asustati ümber Ukraina NSV-sse. 1991. aastast kuulub Ida-Galiitsia iseseisva Ukraina koosseisu.
Linnad.
Põhilised linnad on Lviv (Lvov, Lwów, Lemberg, Leopolis; suurim linn) idas ning Kraków ja Przemyśl (ukraina keeles Перемишль)läänes ning Ivano-Frankivsk (Івано-Франківськ; poola keeles Stanisławów).
1931. aasta demograafilised andmed.
1931. aastal elas Poola Krakówi vojevoodkonnas (17 600 km²) 2 300 100 inimest. Lwówi vojevoodkonnas (28 400 km²) elas 3 126 300 inimest, neist 44,9% poolakad. Tarnopoli vojevoodkonnas (16 500 km²) elas 1 600 400 inimest, neist 49,3% poolakad. Stanisławówi vojevoodkonnas (16 900 km²) elas 1 480 300 inimest, neist 22,4% poolakad.
Järgnevas tabelis on Ida-Galiitsia rahvastikuandmed 1931. aastast. Tõenäoliselt on Łwówi vojevoodkonna puhul arvestatud ainult vojevoodkonna idaosa.


Gregorius XV.
Gregorius XV (Alessandro Ludovisi'", 9. jaanuar 1554 – 8. juuli 1623) oli paavst 1621–1623. Ta oli 234. paavst.
Alessandro Ludovisi sündis Bolognas aadliku Pompeo Ludovisi ja Camilla Bianchini 8-lapselises peres kolmanda pojana. Tema vanaisa oli Samoggia krahv. Alessandro Ludovisi õppis 1569–1571 Rooma jesuiitide kolleegiumis ja temast sai esimene paavst, kes oli hariduse omandanud jesuiitide käest. Hiljem õppis ta Germaani kolleegiumis ("Collegium Germanicum") õigusteadust ja 4. juunil 1575 kaitses Bologna ülikoolis doktorikraadi. 23. juunil 1575 saabus ta Rooma. Bologna peapiiskopina vahendas ta 1616 rahulepingu sõlmimist Savoia hertsogi Carlo Emmanuele I ja Hispaania kuninga Felipe III vahelises tülis Monferrato hertsogkonna pärast.
1621. aasta konklaav.
Gregorius XV valiti paavstiks 9. veebruaril 1621 Vatikani Capella Paolina kabelis ja krooniti 14. veebruaril kardinal Andrea Baroni Peretti Montalto poolt. Ta valis nime arvatavasti Gregorius XIII järgi, kes oli pärit samuti Bolognast.
8. – 9. veebruarini 1623 toimunud konklaavil osales 51 ja sellelt puudus 19 kardinali. See on suurim hulk konklaavilt puudunud kardinale ajaloos. Gregorius XV osutus valituks kardinal Scipione Caffarelli Borghese soovitusel peetud aklamatsioonhääletusel. Ta jäi viimaseks paavstiks, keda ei valitud skrutiiniumidega hääletamisel.
Konklaavi algus viibis, kuna Rooma kuberner ei sulgenud Prantsusmaa suursaadiku François Anibal d'Estreesi käsul kabeli ust enne, kui saadik oli jõudnud külastada Prantsusmaa jaoks meelepäraseid kardinale. Konklaavil tekkis 6 fraktsiooni: vanad kardinalid Montalto juhtimisel, kardinal Pietro Aldobrandini juhitud fraktsioon, kardinal Scipione Caffarelli-Borghese juhitud fraktsioon, Hispaania fraktsioon, Prantsusmaa fraktsioon ja Firenze fraktsioon.
Konklaav sai alata alles kell 2 öösel. Aldobrandini oli vahetult enne konklaavi algust haigestunud. Soosikuteks olid kardinal Pietro Campori, Roberto Bellarmino, Francesco Maria Bourbon del Monte Santa Maria ja Ludovisi, kuid Campori ei saanud algul piisavalt toetust. Esimeses voorus enim hääli saanud Bellarmino keeldus paavstiks saamast ja soovis François de La Rochefoucald' valimist. Too ei viibinud konklaavil ja teised kardinalid ei soovinud teda uue paavstina näha. Kardinal Bourboni vastu esitas aga Hispaania veto. Paavstiks sooviti valida ka Federico Borromeod ja Camporit, kes Bellarmino eeskujul keeldusid ametit vastu võtmast. Ludovisi saabus konklaavile järgmisel päeval ja leiti olevat sobiv kandidaat, mistõttu ta kuulutati üksmeelselt paavstiks.
Konklaavi protseduuride reform.
Gregorius XV avaldas 15. novembril 1621 apostelliku konstitutsiooni 'Aeterni patris' ja 12. märtsil 1622 'Decet romanum pontificem', milles ta sätestas detailselt konklaavi tegevuse ja konklaavil kasutatavad tseremooniad. Ta kinnitas Coelestinus V 1294. aasta otsust, et paavsti saab konklaavil valida kolmel viisil: aklamatsioonhääletusel, kompromisshääletusel ja skrutiiniumitega valimisel.
Välispoliitika.
Gregorius XV välispoliitika eesmärk oli tagada ühtsus katoliiklike valitsejate seas. Ta sai võimule Kolmekümneaastase sõja ajal, soovides katoliikluse taastamist protestantide valduses olevatel aladel.
Kolmekümneaastane sõda.
Gregorius XV saatis nuntsius Carlo Carafa Saksa-Rooma keisri õukonda ja annetas keisrile suure summa raha võitluseks oma põhimõtete eest. Carafa ja munga Giacinto da Casale soovitusel pakkus paavst 1623 protestantlikule Pfalzi hertsogile kuuluvat kuurvürsti tiitlit Baieri hertsog Maximilianile, saavutades sellega katoliiklaste enamuse Saksa Rooma keisri valimistel. Maximilian kinkis paavstile tänutäheks Heidelbergi raamatukogu ja paavst saatis Leo Allutiuse Heidelbergi, et see tooks hinnalised käsikirjad Rooma.
Tema ajal sai katoliiklaseks Saksi hertsog Rudolf Maximilian.
Suhted Prantsusmaaga.
Gregorius XV rõhutas hugenottide vastase võitluse pidamise vajadust religioosse ühtsuse taastamiseks Prantsusmaal. Ta muutis Pariisi piiskopkonna peapiiskopkonnaks ja pühitses kardinaliks Luçoni piiskopi Richelieu.
Suhted Hispaaniaga.
Gregorius XV soovis, et Hispaania kuningas Felipe III katkestaks Madalmaadega sõlmitud 12-aastase vaherahu. Kui Hispaania ja Austria vahel ähvardas puhkeda sõda Valtellina pärast, okupeerisid paavsti väed Orazio Ludovisi juhtimisel vaidlusaluse ala. Selle otsusega soovis paavst ära hoida katoliiklike suurriikide vahel puhkeda võiva sõja.
Suhted Inglismaaga.
Gregorius XV oli valmis tunnustama abielu prints Charles Stuarti ja Hispaania printsessi Maria vahel, milles nägi võimalust leevendada Inglismaa katoliiklaste vastu kasutatavaid repressioone. See abielu ei saanud teoks.
Suhted Poolaga.
Gregorius XV toetas Poola kuningat Zygmunt III võitluses türklastega.
Kiriku institutsioonide reformid.
1621 lubas Gregorius XV frantsiskaani reformaatidel omada kindralvikaari.
1621 tunnustas ta mertsedariaanide kongregatsiooni.
17. mail 1621 tunnustas ta benediktiini mauriste
8. novembril 1621 tunnustas ta Lucca Jumalaema kongregatsiooni.
18. novembril 1621 tunnustas ta piariste.
6. jaanuaril 1622 rajas ta Usupropaganda kongregatsiooni, mille volitused kinnitas 22. juunil 1622 bullaga 'Inscrutabili'. Uue ametkonna peaülesandeks sai misjoni koordineerimine.
1622 tunnustas ta paljasjalgseid augustiinlasi.
7. aprillil 1623 tunnustas ta teatiini nunnaordut
Ta tunnustas benediktlaste nunnaordu Kolgata Jumalaema kongregatsiooni, "Pii Operariit", Jumalaema preestreid ja birgitiini preestreid Belgias.
Liturgilised otsused.
4. juulil 1622 sätestas Gregorius XV Porziuncola indulgentsi kõikidele usklikele, kes pärast pihti ja armulauda külastavad samal päeval teatavaid kirikuid. 12. oktoobril 1622 kehtestas ta sarnase indulgentsi kaputsiinidele.
30. augustil 1622 avaldatud bullas 'Universi Gregis' kinnitas ta "solitsitatsiooni" ("sollicitare").
Ta kohustas 1622 Toledo peapiiskopkonnas tähistama 17. septembrit Neitsi Maarja nimepäevana.
31. jaanuaril 1623 kirjas 'Romanae sedis' kinnitas ta Roberto de' Nobili ettepaneku põhjal Indias malabari riituse kasutamise.
Teoloogilised vaidlused.
Gregorius XV tühistas 1622 Neitsi Maarja pärispatuta saamise doktriini üle peetavas arutelus dominiiklaste poolt kasutatud mõiste "sanctificatio".
Gregorius XV oli Hispaanias levinud valgustusteoloogia (illuminaadid) vastane.
Kanoniseerimised.
Gregorius XV kinnitas 1621 Joosepi austamise, 1622 Joakimi ja Ambrogio Sansedoni austamise ja 17. veebruaril 1623 Bruno austamise.
Onupojapoliitika.
Gregorius XV noorim vend Orazio Ludovisi abiellus Lavinia Albergatiga. Nende poeg Ludovico Ludovisi sai 1621 kardinaliks, Bologna peapiiskopiks ja 1622 Zagarolo hertsogiks. Orazio tütar Ippolita Ludovisi abiellus esmalt Rossano vürsti Giorgio Aldobrandiniga, seejärel Bracciano hertsogi Flavio I Orsiniga. Orazio Ludovisi oli paavsti vägede kindral ja Fiano hertsog.
Gregorius XV kaugem sugulane Giulio Ludovisi sai Aleksandria titulaarpatriarhiks.
Kardinalide pühitsemised.
Gregorius XV pühitses 11 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast ja 1 prantslane.
Gregorius XV kultuuriloos.
Gregorius XV oli Giovanni Barbieri ja Domenichino patroon. Tema ihuarst oli Giambattista Castellani.
Gregorius XV rajas 18. märtsil 1621 benediktlaste kolleegiumi Roomas.
1621 avaldatud bullas 'In eminenti' kinnitas ta jesuiitidele privileegi teaduskraade välja anda Ameerika ülikoolides.
Ta rajas 1621 Pamplonas dominiiklaste seminari.
22. septembril 1622 kinnitas ta Lissabonis asuva inglise kolleegiumi rajamist.
Ta avaldas nõidade ja maagide vastu 20. märtsil 1623 bulla 'Omnipotentis Dei'. See jäi viimaseks paavsti üleskutseks võidelda jõumeetmetega nõiduse vastu.
Gian Lorenzo Bernini tegi temast 1622. aasta paiku büsti, kunstnik Giovanni Francesco Barbieri (Il Guercino) on temast teinud portree.
Legendid.
Olles lähetatud Chambrey'sse ametiülesandeid täitma, tutvus Ludovisi seal kalvinistist Lesdiguieres'i hertsogiga, kelle Prantsusmaa kuningas oli saatnud kaitsma oma huve. Kui Ludovisi volitused hakkasid lõppema, olevat hertsog naerdes lisanud, et Ludovisi võib tulevikus saada paavstiks. Ludovisi vastanud talle, et kui see juhtub, võiks hertsogist saada katoliiklane. Hertsogil polnud selle ettepaneku vastu midagi. Paavstina tuletas Gregorius XV 84-aastasele hertsogile kunagi antud lubadust meelde ja hertsogist sai katoliiklane.
Surm.
Gregorius XV suri 8. juulil 1623 Roomas Palazzo del Quirinale palees ja maeti Vatikani basiilikasse. 13. juunil 1634 maeti tema säilmed ümber Rooma kolleegiumi Annunziata kabelisse ja hiljem maeti tema säilmed ümber Rooma San Ignazio kirikusse.


Galba.
Galba (Servius Sulpicius "Galba" Imperator Caesar Augustus; sünninimi Servius Sulpicius Galba; 24. detsember 3 eKr - 15. juuni 69 pKr) oli Vana-Rooma keiser 8. juunist 68 kuni surmani.


Geta.
Publius Septimius Geta ("Imperator Caesar Divi Septimii Severi Pii Divi Marcus Antonini Publius Septimus Severus Geta Antoninus"; 7. mai 189 Rooma – 19. detsember 211 Rooma) oli Vana-Rooma keiser 4. veebruarist 211 kuni surmani.
Ta oli Septimius Severuse ja tema teise naise Julia Domna poeg. Geta sai oma vanaisa nime. Geta suhted oma venna Caracallaga olid alati halvad ning ema pidi sageli vendi lepitama. See oli vastuolus õnneliku perekonna pildiga, mida isa laskis avalikkuse ees etendada: isa kui keiser, Caracalla kui troonipärija, ema kui nõuandja ning Geta hooleks jäid administratiivsed ülesanded ja bürokraatia.
Juba noorelt hakkas Geta poliitikas osalema, tehes 197 kaasa sõjakäigu Partia vastu. 197. või 198. aastal sai Geta tseesari tiitli, millega ta aga rahule ei jäänud, sest Caracalla sai samal ajal augustuse tiitli. Alles 202 naasis keisriperekond koos Getaga Rooma, 203–204 külastas keisri sünnilinna Leptis Magnat Liibüas. Aastal 209 andis isa ka Getale augustuse tiitli ja vendade suhted pisut paranesid.
Aelius Spartianuse kirjelduse kohaselt olnud Geta ilus noormees, kogelenud kergelt, ent olnud sellegipoolest laulva häälega. Tema elus olid kaks kirge: vein ja riietus, eriti viimane. Riiete peale kulutanud ta niisugusel hulgal vara, et isegi isa naernud tema üle. Tema hobiks nimetas Spartianus kirjandust ja filoloogiat: teda huvitanud sõnade tähenduse tundmaõppimine. Sõdurite hulgas oli ta üsna populaarne, eriti Partia II Leegionis.
Pärast isa surma (211 Yorgis sõjaretke ajal brittide vastu) kuulutati vennad kaaskeisriteks ja nad naasid Rooma, kus Caracalla peatselt Geta tappis. Caracalla lasi oma venna mälestuse ära needa ning tema nimi kõrvaldati kõigist dokumentidest ja tema skulptuurid hävitati. Üleüldse korraldas Caracalla oma poliitiliste ja muude vastaste hävitamise kampaania, mille käigus tapeti kuni 20 tuhat inimest.
Geta elulugu tuntakse peamiselt Cassius Dio ja Herodianuse kirjelduse järgi.


Gordianus I.
pisi
Gordianus I (Imperator Caesar Maecii Marvilli Marcus Antonius Gordianus Sempronianus Romanus Africanus Senior Augustus, sünninimi Marcus Antonius Gordianus Sempronianus; 158 – 20. jaanuar 238) oli Vana-Rooma keiser 1. jaanuarist 238 kuni surmani.


Gordianus II.
Gordianus II (Imperator Caesar Divi Maecii Marvilli Marcus Antonius "Gordianus" Sempronianus Romanus Africanus Iunior Augustus; sünninimi Marcus Antonius Gordianus Sempronianus; 192 - 20. jaanuar 238) oli Vana-Rooma keiser 1. jaanuarist 238 kuni surmani.
Tapeti. Oli Gordianus I kaaskeiser.


Gordianus III.
Gordianus III (Imperator Caesar Divi Marcus Antonii Gordiani Divi Antonii Gordiani Sororis Maximus Antonius "Gordianus" Augustus); sünninimi Marcus Antonius Gordianus; 20. jaanuar 225 – 11. veebruar 244 oli Vana-Rooma keiser 9. maist 238 kuni surmani.


Gruusia õigeusu kiriku juhtide loend.
Gruusia õigeusu kiriku juhtide loend esitab nimekirja Gruusia õigeusu kiriku eestseisjatest (piiskoppidest, patriarhidest ja eksarhidest) alates kristluse vastuvõtmisest riigiusuna 4. sajandil.
Iseseisvuse ehk autokefaalia sai Gruusia õigeusu kirik 486. aastal Antiookia patriarhaadilt, teised õigeusu kirikud tunnistasid seda 20. sajandil.
Eksarhid.
1801. aastal okupeeriti Gruusia Venemaa poolt. 11. veebruaril (vkj 30. jaanuaril) 1811 tühistasid tsaar Aleksander I ja Vene Õigeusu Kiriku Pühim Valitsev Sinod Gruusia õigeusu kiriku autokefaalia. Kirikust moodustati Vene Õigeusu Kiriku eksarhaat, mida juhtisid alates 20. juulist (vkj 8. juulist) 1811 Pühima Valitseva Sinodi ametisse nimetatud eksarhid.
25. märtsil (vkj 12. märtsil) 1917 kuulutas Gruusia õigeusu kirik ennast taas iseseisvaks. Sama aasta 9. aprillil (vkj 27. märtsil) tunnistas autokefaaliat ka Venemaa Ajutine Valitsus ja 23. juulil (vkj 10. juulil) likvideeriti ametlikult Vene Õigeusu Kiriku Gruusia eksarhaat. Vene Õigeusu Kirik ilmaliku valitsuse otsuseid ei tunnustanud ja moodustas Gruusia eksarhaadi asemele Kaukaasia eksarhaadi, mis eksisteeris aprillini 1920.
Piiskopkondlikult juhtisid Gruusia eksarhid 1811–1817 Mtshetha piiskopkonda, aastatel 1818–1917 Kharthli ja Kahhethi piiskopkonda. Kõik nad kandsid kas peapiiskopi või metropoliidi tiitlit. Kaukaasia eksarhid kandsid aastatel 1917–1920 Thbilisi ja Bakuu metropoliidi tiitlit.
Patriarhid.
25. märtsil (vkj 12. märtsil) 1917 taastas Gruusia õigeusu kirik oma autokefaalia ja koos sellega ka patriarhiameti. Vene Õigeusu Kirik tunnistas Gruusia kiriku autokefaaliat 1943. aastal, Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat 1990. aastal.
Patriarhi ametlik tiitel on: Kogu Gruusia katoolikos–patriarh, Mtshetha ja Thbilisi peapiiskop.


Gaius Caesar.
Gaius Julius Caesar ehk Gaius (20 eKr – 4 pKr) oli Vana-Rooma keisri Augustuse tütrepoeg, kasupoeg ja pärija, Marcus Vipsanius Agrippa ja Julia poeg.
Augustus adopteeris Gaiuse ja tema venna Lucius Caesari 17 eKr.
15-aastasena (täisikka jõudnuna) sai Gaius Senati liikmeks. Aastal 1 pKr sai ta konsuliks ning talle anti tiitel "princeps juventutis".
Pärast konsuliaega läks Gaius aastal 1 pKr prokonsulina Partiasse. Seal kohtus ta 2 Partia kuningaga, määras Armeeniasse sõltlasest kuninga ning surus seal maha mässu.
Artagira piiramisel sai Gaius tõsiselt haavata ning suri 18 kuud hiljem tagasiteel Rooma.
Et Gaius ja Lucius olid nüüd mõlemad surnud, oli keiser Augustus sunnitud adopteerima Livia poja Tiberiuse.
Pärast Gaiuse ja Luciuse surma pühendati neile mitmeid monumente ja hooneid.
Välislingid.
Gaius Caesari nime all tunti ka Gaius Julius Caesar Germanicust ehk Rooma keisrit Caligulat.


Gallienus.
Gallienus (Imperator Caesar Divi Valeriani Publius Licinius Egnatius "Gallienus" Augustus); sünninimi Publius Licinius Egnatius Gallienus; umbes 218 – september/oktoober 268) oli Vana-Rooma keiser oktoobrist 253 kuni surmani.
Lisanimed: Germanicus maximus (254), Dacicus maximus (257). Tapeti sõdurite poolt.


Galerius.
Galerius (Imperator Caesar Caius "Galerius" Valerius Maximianus Augustus); sünninimi Maximinus; 255 – 5. mai 311) oli Vana-Rooma keiser 1. maist 305 kuni surmani.
Kuulutas 311. aasta aprillis, veidi enne oma surma, kristluse praktiseerimise lubatuks Rooma keisririigi aladel.
Lisanimed: Germanicus maximus (293), Gothicus maximus (293), Aegyptiacus maximus (294), Thebaicus maximus (294), Sarmaticus maximus (294), Persicus maximus (295?), Britannicus maximus (296?), Carpicus maximus (297?), Medicus maximus (298), Adiabenicus maximus (298). Loomulik surm.


Gruusia.
Gruusia ehk Georgia on riik Taga-Kaukaasias Musta mere idarannikul. Piirneb Venemaa, Aserbaidžaani, Armeenia ja Türgiga.
Nimi.
Gruusia gruusiakeelne nimi on "Sakharthvelo" (საქართველო). See on tuletatud paganliku jumala, grusiinide ("kharthvelebi") müütilise esivanema Kharthlose nimest.
Eestikeelne nimi on laenatud vene keelest.
Lääne-Euroopas kasutatakse Gruusia kohta nime "Georgia" ning selle variante. Kuigi seda nime seostatakse Gruusia kaitsepühaku püha Jüriga (Georgiosega), on see nähtavasti tuletatud vormidest Kurdž ja Gurdž.
Gruusia valitsus on palunud sõbralikel riikidel hoiduda nimekuju 'Gruzia' kasutamisest ja asendada see kujuga 'Georgia'. Parlamendi väliskomisjoni esimehe põhjenduse kohaselt assotsieeruvat slaavipäraseks peetav nimekuju Gruusia 200 aastaga "Vene impeeriumi" koosseisus. Teiste riikide esindajad on aga kirjeldanud lingvistilisi ja praktilisi põhjuseid, miks üleminek mõistlik poleks. Valitsuse algatust on kritiseeritud ka Gruusia-siseselt.
Abhaasi keeles on Gruusia "Қырҭтәыла" (Khõrthtvõla) ning osseedi keeles "Гуырдзы", "Гуырдзыстон" (Guõrdzõ, Guõrdzõston).
Haldusjaotus.
Halduslikult koosneb Gruusia kahest autonoomsest vabariigist, 9 piirkonnast ja keskalluvusega linnast (pealinn). Need omakorda jagunevad rajoonideks ("raioni") ja rajooni õigustega linnadeks ("khalakhi").
Autonoomsed vabariigid.
Märkus: "de facto" iseseisev on ka Lõuna-Osseetia.
Sisejulgeolek.
Gruusia sisejulgeolekuametkondade ühenduse moodustavad: Gruusia Rahvuslik Julgeolekunõukogu, Gruusia siseministeerium, Välisluure Eriteenistus, Riigikaitse Eriteenistus. Gruusia kaitseministeeriumi - Luure Valitsus (J-2), Sõjaväeluure Valitsus, Sõjaväepolitsei valitsus.
Majandus.
Aastatel 2006–2007 oli Gruusia SKT aastane kasv suurem kui 10%. Kiirele kasvule aitasid kaasa suured investeeringud välisriikidest ja valitsussektori kulutused. 2008. aastal aeglustus SKT kasv seoses augustisõjaga 2,1% peale. 2009. aastal kahanes majanduskasv 7% võrra, kuna rahvusvaheline finantskriis vähendas välisinvesteeringuid ning võõrsil töötavate kodanike rahasaadetisi.
Inflatsioonimäär oli 2009. aastal 1,7%, aastal 2008 oli sama näitaja 10%.
2001. aastal elas 54% rahvastikust alla vaesuspiiri, 2006. aastal 34% või 31%.
2007. aastal hinnati tööjõulist elanikkonda Gruusias 1,918 miljonile. Tööpuuduse määr oli 2009. aastal 16,4%.
Eksport.
Gruusia tähtsaimad ekspordipartnerid on Türgi 17,87%, Aserbaidžaan 12,3%, Bulgaaria 9,6%, Kanada 8,78%, Suurbritannia 7,49%, Ukraina 6,82%, Hispaania 5,27%, Ameerika Ühendriigid 4,99% (2009).
Import.
Gruusia tähtsaimad impordipartnerid on Türgi 16,81%, Aserbaidžaan 9,72%, Ukraina 9,17%, Venemaa 7,39%, Ameerika Ühendriigid 6,63%, Saksamaa 6,22% (2009).
Rahvastik.
Viimane rahvaloendus viidi läbi 2001. aastal. Selle andmetel elas Gruusias 4,4 miljonit inimest. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Gruusias 5,4 miljonit inimest.
2011. aastal hindas esitas riiklik statistikaamet hinnangu, mille kohaselt rahvaarv oli Abhaasia ja Lõuna-Osseetia elanikke arvestamat jaanuari seisuga 4 469 200. Hinnangu kohaselt oli 52,4% elanikest naissoost. Linnades elas 53,1% rahvastikust. Üle 65-aastaste osakaal oli 13,8%.
2006. aasta hinnangu kohaselt oli rahvaarv 4 661 473. Grusiinid moodustasid 83,8% elanikkonnast. Teised suuremad rahvusgrupid olid aserid (6,5%), armeenlased (5,7%), venelased (1,5%), abhaasid ja osseedid.
Ajalugu.
7. mail 1920 sõlmiti Vene SFSR ja Gruusia DV vahel diplomaatilised suhted ja kirjutati alla lepingule, millega Venemaa tunnustas Gruusia suveräänsust.
Religioon.
Põhiseaduse järgi on kirik Gruusias riigist lahutatud, kehtib usuvabadus. Enamik elanikest (82%) on õigeusklikud ja kuuluvad Gruusia Apostlikusse Autokefaalsesse Õigeusu Kirikusse. Kiriku roll ühiskonnas on väga suur.
Ligi 10% elanikest on islamiusulised, ligi 4% armeenia kristlased ja 2% Vene Õigeusu Kiriku liikmed.
Sport.
Võidusõidutrass Rustavi asub umbes 20 km kaugusel Gruusia pealinnast Thbilisist. Ta on saanud nime lähima asula Rusthavi järgi. Aastal 2011-2012. täielikult rekonstrueeritud FIA 2. Kategooria standardite järgi ta sai esimene professionaalne autodrom, mis oli ehitatud Kaukaasia piirkonnas. Renoveeritud autotrassi avatseremoonial, mis toimus 29. aprill 2012, osales president Mihheil Saakašvili, ise olles klassi Vormel-3 boliidi roolis.


Gruusia lipp.
Gruusia lipp on Gruusia (Sakharthvelo) riigilipp.
Lipp seostub kuningas David Ehitaja ning kuninganna Thamari lipuga ning meenutab Gruusia hiilgeaegu keskajal. On võimalik, et seda lippu kasutati juba tol ajal.
"Viieristilippu" on kasutatud hiljemalt 14. sajandist saadik, kui seda esmakordselt kirjeldas tundmatu keskaegne geograaf raamatus "Libro del Conoscimiento de todos los Reinos" ("Kõikide kuningriikide tundmise raamat"). Lipu keskne element on Püha Jüri rist, mida seniajani kasutatakse Inglismaa lipuna. Püha Jüri on Gruusia kaitsepühak.
Giorgi Gabeskiria arvab, et neli lisaristi lisati tõenäoliselt Giorgi V valitsemisajal. See valitseja tõrjus välja mongolid. Umbes samal ajal võeti kasutusele risti uus kuju variandina Jeruusalemma ristist, mida kasutasid ristisõdijad Pühal Maal, kes samuti kasutasid suurt keskel asuvat risti nelja väiksema ristikesega neljas kvadrandis. Ristid esindasid nähtavasti Kristuse viit haava.
Keskaja lõpul lakati seda lippu kasutamast.
Paljud grusiinid, sealhulgas Gruusia Õigeusu Kiriku patriarh, toetasid selle lipu saamist riigilipuks. 1999. aastal hääletas Gruusia parlament lipu muutmise poolt. Vastuseks kutsus president Eduard Ševardnadze kokku heraldikakomisjoni, mis pidi tegelema riigi uute sümbolitega. Kuid komisjon ei teinud mingeid ettepanekuid.
Lipp oli kasutusel Mihhail Saakašvili poolt juhitud Ühinenud Rahvusliku Liikumise lipuna alates selle asutamisest 2001.
19. novembril 2002 otsustati, et see lipp hakkab koos riigilipuga lehvima Thbilisi linnavalitsuse hoone kohal.
Roosirevolutsiooni ajal novembris 2003 vallutasid opositsioonilised rahvahulgad Riigikantselei hoone ja heiskasid hoonele viie ristiga lipu. President Eduard Ševardnadze hindas seda (mõni päev enne tagasiastumist) riigipöördekatsena.
See lipp kuulutati pärast päev läbi kestnud ägedaid debatte parlamendi poolt Gruusia riigilipuks 14. jaanuaril 2004. Vastav muudatus riigilipuseaduses tehti häälte vahekorraga 147:1. Ühtlasi kuulutati 14. jaanuar riigilipupäevaks.
Otsuse kinnitas 25. jaanuaril 2004 kohe pärast presidendiks saamist Mihhail Saakašvili.
Parlamendi plenaaristungile eelnenud õiguskomitee istungil nõudsid Ühinenud Demokraatide esindajad riigilipuseaduse muudatuste eelnõu hääletusele panekut. Komitee aseesimees Zakaria Kutsnašvili ei olnud nõus küsimuse päevakorda panemisega, sest ta leidis, et küsimus nõuab üldrahvalikku arutelu. Et tema arvamust ignoreeriti, siis ta väljus protesti märgiks ruumist. Lõpuks pani justiitsminister Zurab Adeišvili eelnõu plenaaristungil hääletusele ilma õiguskomitee otsuseta.
Uute Õiguste partei oli kategooriliselt selle vastu, et kuulutada see lipp Gruusia riigilipuks, sest lipp peab väljendama kogu rahva ühiseid huve, mitte ühe partei huve. Lõpuks väljusid Uute Õiguste partei esindajad protesti märgiks saalist.
Parlamendi liige Zurab Kapianidze leidis, et ristidega lipp võib olla vastuvõtmatu mittekristlastest Gruusia kodanikele. Kuid aserbaidžaanlastest saadikud ei jaganud seda muret.
Rahvusliku Liikumise esindajad heiskasid eelnõu arutamise alguses parlamendi istungitesaalis arutusel olevad lipud (ning pärast eelnõu heakskiitmist lehvitasid neid).
Riigiminister Zurab Žvania kutsus üles hääletama eelnõu poolt, öeldes, et lipp on Gruusia võidu sümbol.
Varasem lipp.
Lipul oli punakaspruun väli väikese ristkülikuga ülemises vardapoolses nurgas. See ristkülik oli horisontaalselt jaotatud kaheks võrdseks osaks, millest ülemine oli must ja alumine valge.
Lipu proportsioonid olid 3:5. Ristküliku pikkus ja laius olid 2/5 lipu pikkusest ja laiusest.
Lipp oli (teistes proportsioonides) kasutusel 1918–1921 ning võeti uuesti kasutusele 14. novembril 1990. Ta kinnitati parlamendi poolt 1995.
Lipu veinipunane värv on Gruusia rahvusvärv, mis sümboliseerib rõõmu ja õnne. Must ja valge triip tähendavad Gruusia traagilist minevikku ja tulevikulootusi.
1917. aastal kuulutati välja konkurss Gruusia lipu saamiseks, mille 25. mail võitis gruusia skulptor Jakob Nikoladze (Jakov Nikoladze), kes kunagi töötas koos Auguste Rodiniga.
Mereväelipuks oli 1918–1920 sama värvi punase põhjaga lipp viltuse ristiga. Mereväelipu kavandatud alternatiivsed variandid olid valge põhi punakaspruuni viltuse ristiga ning valge põhi otsese ristiga must-valge ristkülikuga ülemises vardapoolses nurgas. Neid tarvitusele ei võetud ning ka merevägi jäi loomata.


Gruusia kirjandus.
Gruusia kirjandus on gruusia keeles kirjutatud kirjandus.


Grigol Abašidze.
Grigol Abašidze (გრიგოლ აბაშიძე; 1. august (vana kalendri järgi 19. juuli) 1914 – 29. juuli 1994 Thbilisi) oli Gruusia kirjanik ja tõlkija, Gruusia hümni sõnade kaasautor.


Gertrude Stein.
Gertrude Stein (3. veebruar 1874 – 27. juuli 1946) oli USA kirjanik ja feminist ning modernistliku kunsti ja kirjanduse katalüsaator, kes veetis suurema osa elust Prantsusmaal.
Gertrude Stein sündis Pennsylvania osariigis Alleghenys (praegu Pittsburghi North Side). Tema vanemad olid trammifirma asepresident Daniel Stein ja Amelia Keyser Stein. Gertrude oli nende seitsmest lapsest noorim. Gertrudi vanavanemad olid jõukad Saksa-juudi immigrandid, kellel oli Baltimore'is edukas äri.
Kui ta oli kolmeaastane, kolis tema perekond Viini, hiljem Pariisi. Pisut vähem kui kahe aasta pärast (teistel andmetel olid nad välismaal 1875–1879) tulid nad USA-sse tagasi ja asusid elama Põhja-Californiasse. Vanemad surid, kui Stein oli noorukieas, kuid jätsid viiele elusolevale lapsele piisavalt raha.
Kui Gertrude'i lemmikvend Leo läks õppima Harvardi ülikooli, läks Gertrude temaga kaasa ning õppis 1893–1897 Massachusettsi õppeasutuses nimega "The Society for the Collegiate Instruction of Women", mis 1894 nimetati ümber "Radcliffe Collegeiks, ning lõpetas selle kooli 1898. Seal õppis ta filosoof William Jamesi käe all psühholoogiat.
Kui vend läks Johns Hopkinsi ülikooli bioloogiat õppima, läks Gertrude jälle temaga kaasa ning õppis kaks aastat "Johns Hopkins Medical Schoolis. Sealt olevat ta mitmel põhjusel meelega välja langenud: ta tahtis koos vennaga Euroopasse minna, ta tahtis tegelda kirjutamisega ning tal oli armulugu kahe naisega (mille põhjal ta kirjutas romaani "Q.E.D.", mis avaldati 1950, neli aastat pärast tema surma).
1902, Montparnasse'i kunstnike loovuse kõrgajal, asus Gertrude Stein elama Prantsusmaale. 1903–1912 elas ta Pariisis koos oma venna Leoga, kellest sai kunstikriitik.
Gertrude Stein oli lesbi. Oma eluaegse kaaslase Alice B. Toklasega sai ta tuttavaks 1907. Aastal 1909 kolis Alice Gertrude'i ja Leo juurde elama. Gertrude Stein sai kogu elu elatisraha perekonna ärist.
Need teadvuse voolu eksperimendid ja rütmilised sõnamaalingud pidid esile manama "puhta olemise põnevuse" ning neid võib pidada kubismi vasteks kirjanduses. Avangard armastas neid, kuid peavoolus neil menu polnud.
Stein sõbrunes ka paljude lootustandvate eksperimentaalsete maalikunstnikega, sealhulgas Pablo Picasso (kellest sai sõber ja kes maalis Gertrude'i portree), Henri Matisse'i ja George Braque'iga. Ta hakkas koguma maalikunstnike töid, enne kui nad kuulsaks said. Gertrude ja tema vend panid kokku ühe esimestest kubistliku kunsti kogudest. Neil oli Picasso, Matisse'i, André Deraini ja teiste tollal noorte maalikunstnike varajasi töid. Hiljem käisid sugulased nende maalide pärast kohut. Lõpuks hajus kogu mitme USA kogu vahel.
Ta oli nende kunstnike toetaja ning kubistid (Picasso ja Matisse) mõjutasid tugevalt tema loomingut. See liikumine eitas nende kunstnike konventsionaalseid kujutisi, kes ei joonistanud, mida nägid, vaid seda, mida kultuur ja ühiskond oli õpetanud neid nägema. Kubistid tahtsid minna kultuuri õpetuste juurest puhta visuaalse kogemuse juurde. Nad joonistasid inimesi geomeetriliste kujunditena, mis muutuvad sõltuvalt vaatenurgast.
Stein püüdis teha midagi kubismile paralleelselt, keskendudes käesolevale momendile. Ta kasutas sõnade kergelt varieerivat kordamist, äärmist lihtsustamist ja fragmenteerimist. Tema essee "Composition and Explanation" seletas tema kirjutamisteooriat kõige paremini. See essee põhines tema loengutel Oxfordis ja Cambridge'is. "Tender Buttons" (kirjutatud 1914) oli kubismist tugevasti mõjutatud teos, mis viis fragmenteerituse ja abstraktsuse äärmuseni.
Kui Inglismaa kuulutas Esimeses maailmasõjas Saksamaale sõja, olid Stein ja Toklas külas Inglismaal Alfred North Whiteheadil. Nad läksid Prantsusmaale tagasi ja töötasid Prantsusmaa hospidalides.
1920. aastateks tõmbas Steini salong "Rue de Fleurus" 27, mille seinad olid kaetud avangardkunstnike maalidega, ligi paljusid suuri kunstnikke ja kirjanikke, sealhulgas Ernest Hemingway, Thornton Wilder, Sherwood Anderson ja Georges Braque. Ta mõtles mõningate võõrsil elavate ameerika kirjanike kohta välja nimetuse "Lost Generation". Steini ja Toklase korteri ümber Pariisis kujunes välja tähtis kirjandusrühmitus, mille liikmeid Stein julgustas välja arendama oma isikupärast stiili.
Ta oli äärmiselt võluv, kõneosav, vitaalne ja elurõõmsalt ülekaaluline. Sellisena oli tal lai sõprade ring. Ta reklaamis end väsimatult. Tema arvamused kirjanduse ja kunsti alal olid väga mõjukad.
1932 kirjutas ta tavalugejale arusaadavat stiili kasutades raamatu "The Autobiography of Alice B. Toklas" ("Alice B. Toklase autobiograafia"), millest sai tema esimene
bestseller. Pealkirja kiuste oli see tegelikult tema enda autobiograafia. Ta kirjeldas end jultumuseni enesekindla inimesega, kes oli alati veendunud, et ta on geenius. Ta põlastas argiseid asju; nendega tegeles Alice Toklas. Autobiograafia stiil oli sarnane Alice Toklase enda poolt kirjutatud raamatu "The Alice B. Toklas Cookbook" omale.
1934–1935 käis Stein loenguturneel Ameerikas. Oma kompositsiooniteooriaid selgitas ta teoses "Lectures in America".
Gertrude Stein kirjutas tavaliselt pool tundi päevas. Alice B. Toklas kogus leheküljed kokku, lõi need masinal ümber ja tegeles nende avaldamisega. Toklas asutas Steini teoste levitamiseks kirjastuse "Plain Editions". Praegu hoitakse enamikku käsikirju Yale'i ülikooli raamatukogus "Beinecke Library".
Ühes 1932 kirjutatud käsikirjas on iga sõna "may" ja "May" maha tõmmatud ning asendatud vastavalt sõnaga "can" või sõnadega "day" või "today". Need muudatused tegi Toklas armukadedusest, kui ta oli lugenud Steini varajast avaldamata lühiromaani "Q.E.D.", mis räägib armuloost Steini ja May Bookstaveri nimelise naise vahel.
Poliitiliselt oli Gertrude Stein väga konservatiivne. Ta pidas töötuid laiskadeks, oli vastu Franklin Rooseveltile ja tema "New Dealile ning oli Hispaania kodusõja ajal Franco poolt. Hiljem laskis ta käiku projekti Vichy valitsuse juhi Philippe Pétaini kõnede tõlkimiseks inglise keelde.
Teise maailmasõja puhkedes asusid Stein ja Toklas elama üüritud maamajja Rhône-Alpes'i regioonis Aini departemangus Biligninis. Naabritele olid juudi päritolu Gertrude ja Alice teada ainult "ameeriklastena". Nad pääsesid tagakiusamisest tõenäoliselt ainult tänu sõprusele Bernard Faÿga, kes tegi koostööd Vichy valitsusega ja kellel oli sidemeid gestaapoga. Kui Bernard Faÿ mõisteti pärast sõda eluks ajaks sunnitööle, tegid Gertrude ja Alice kampaaniat tema vabastamise eest. Mõni aasta hiljem andis Alice raha, et Faÿ saaks vanglast põgeneda.
Pärast sõda tõstis Gertrude'i staatust Pariisis see, et teda külastasid paljud noored ameerika sõdurid.
Gertrude Stein suri Pariisis 27. juulil 1946 maovähki. Tema kõrval olid Alice B. Toklas, üks venna- või õetütar, üks venna- või õepoeg ja arst kolonel Rogers. Ta maeti Père-Lachaise'i kalmistule.
Gertrude Steini tööd jagunevad kolmeks faasiks. Kõikides faasides kasutas ta sümboolikat, et kirjutada lesbilistest tunnetest ja käitumistest, mida ühiskond ei aktsepteeri. 1. faasis kujutas ta olevikku, seda, kuidas elu tema meelest subjektiivselt kogetakse. 2. faasis käsitles ta sõnu asjadena. Ta ignoreeris sõnade ja tähenduste vahelisi seoseid, luues katkendlikku korratut sõnadevoolu. 3. faas (1930. aastate lõpus) tähendas seda, et Stein reklaamis ennast ja oma tugevat isiksust.
Gertrude Stein oli ekstsentriline kirjanik, kes mõjutas 20. sajandi kultuuri oma kirjutiste, tugeva isiksuse ning kunstide toetamisega. Tema kaaslane Alice B. Toklas nimetas teda naiseks, kellel on Rooma keisri pea. Ernest Hemingway ütles, et tema ja Stein olid otsekui vennad. Stein ise ütles enda kohta: "Einstein oli sajandi filosoofiline loovvaim ja mina olin sajandi kirjanduslik loovvaim."
Mitmed Steini teosed on viisistatud. Virgil Thompson on tema libretole kirjutanud ooperid "Four Saints in Three Acts" ja "The Mother of Us All". James Tenney on teinud "Rose is a rose is a rose is a roseist lühikese kaanoni, mis algab sõnaga "a" rõhuta löögil rõhulise löögi ees, nii et iga kordus paiskab sõnad segamini, näiteks "a/rose is a rose/is a rose is/a rose is a/rose".


Kwangju.
Kwangju (korea omaladinas Gwangju [gwang'džu]; hangõlis 광주; hani kirjas 光州) on keskalluvusega linn Lõuna-Koreas.
2005. aastani oli Kwangju Lõuna-Chŏlla provintsi halduskeskus.
Linna pindala on 501 ruutkilomeetrit ja elanike arv 1,3 miljonit.
Linnas asub Chonnami Riiklik Ülikool.


Kangwŏni provints.
Kangwŏni provints (korea omaladinas Gangwon-do) on 1. järgu haldusüksus Lõuna-Korea kirdeosas.
Provintsi linnad: Ch'unch'ŏn (keskus), Kangnŭng, Samch'ŏk, Sokch'o, T'aebaek, Wŏnju ja Tonghae.


Kangnŭng.
Gangneung on linn Lõuna-Korea idarannikul Gangwoni provintsis.
Linnas on 2003. aasta andmete järgi 230 000 elanikku.


Ganghwa-gun.
Ganghwa maa-alev on Incheoni haldusüksus. Jaguneb 1 "eup"iks ja 12 "myeon"iks.


Kyŏnggi provints.
Kyŏnggi provints (Lõuna-Korea omaladinas "Gyeonggi-do") on 1. järgu haldusüksus Korea Vabariigi loodeosas, 126° ja 127° idapikkuse ning 36° ja 38° põhjalaiuse vahel. Provints hõlmab 10,2% kogu Lõuna-Korea pindalast.
Provintsis oli 2000 aasta rahvaloenduse andmetel 9,28 miljonit elanikku.
Kyŏnggi provintsi haldussüsteem koosneb kubernerist ja kolmest leitnant-kubernerist. Provintsivalitsuses on 16 osakonda ja 64 sektsiooni. Provintsis on 25 linna ja 6 maakonda.


Põhja-Kyŏngsangi provints.
Põhja-Kyŏngsangi provints (Lõuna-Korea omaladinas Gyeongsang-bukdo) on 1. järgu haldusüksus Lõuna-Korea edelaosas.
Provints on Lõuna-Korea suurim – ta hõlmab 19,2% kogu riigi pindalast.


Lõuna-Kyŏngsangi provints.
Lõuna-Kyŏngsangi provints (Lõuna-Korea omaladinas Gyeongsang-namdo) on 1. järgu haldusüksus Lõuna-Koreas.
Pindalalt on ta riigi neljas provints ja võtab enda alla 10,5% kogu Lõuna-Korea pindalast.
Lõuna-Kyŏngsangi provints on tasane ja madal maa. 37% on madalam, kui 100 m, 49% on 100-500 m kõrgune, 12% on 500-1000 m kõrgune ja 2% on ulatub üle 1000 m. Provintsi idaosas on palju orge ja üle 1000 kõrguvaid mägesid: Ch'ŏnhwangsan (1189 m), Sinbulsan (1209 m), Wonhyosan (922 m) ja Ch'ŏnsŏngsan (840 m).
Praegune nimi Lõuna-Kyŏngsangi anti provintsile kohalikku omavalitsuste süsteemi reformi käigus Joseoni perioodi lõpul (edikt nr. 36 4. augustist 1896). Eelmine süsteem asendati, 23 "bu" 'd muudeti 13 "do" 'ks ja Kyŏngsangi provints jagati põhja- ja lõunaprovintsiks.


Gladiaator.
Gladiaator (ladina keeles "gladiator") oli Vana-Roomas elukutseline võitleja, kes pealtvaatajate meelelahutuseks võitles teiste gladiaatorite või metsloomadega, mõnikord elu ja surma peale.
Sõna 'gladiaator' tuleb sõnast "gladius", mis tähendas ladina keeles lühikest kaheteralist mõõka, mida kasutasid ka leegionärid.
Gladiaatorite relvadeks olid mõõk ja kilp, võrk ning kolmhark.
Ajalugu.
Gladiaatorite võitlused said alguse etruskide tavast tuua surnute auks rituaalseid inimohvreid.
Esimesed gladiaatorite võitlused Roomas toimusid 264 eKr Forum Boariumil Marcus ja Decimus Brutuse vahel nende isa matustel. Kui algselt peeti Roomas gladiaatorite võitlusi samuti rituaalsete toimingutena, siis üsna pea muutusid võitlused vaid publikule suunatud meeliköitvaiks etendusteks. Vabariigi ajal kasutasid poliitikud gladiaatorite etendusi selleks, et teenida rahva poolehoidu.
Gladiaatorite mängud ("munus", mitmuses "munera") toimusid amfiteatrites. Nende mängude tähtsust näitab asjaolu, et nendeks rajati väga suuri areene. Suurim amfiteater oli Colosseum, mis mahutas 50 tuhat pealtvaatajat.
Gladiaatorite võitlused sisustasid päeva teise poole pärast võitlusi loomadega ("venationes") ja avalikke hukkamisi ("noxii"). Hukati pigem neid, kes polnud nõus gladiaatoriks saama. Algselt korraldasid neid rikkad üksikisikud, sageli poliitikud, et pälvida publiku poolehoidu. Vaatemängu korraldajat nimetati "editor", "munerator" või "dominus" ja teda austati magistraadi ametlike märkidega. Hiljem oli keisritel peaaegu täielik monopol metsloomade jahti, avalikke hukkamisi ja gladiaatorite võitlusi hõlmavate "mängude" ("ludi circenses") etendamisel. Tavaliselt oli neil muusikaline saade.
Gladiaatorite võitluste tippaeg oli 1. sajand eKr kuni 2. sajand. 65 eKr korraldas Caesar oma ediiliks saamise tähistamiseks suurejoonelised vaatemängud 640 gladiaatori võitlustega. Caesar oleks tahtnud enamat, kuid Rooma senat, kes kartis äsjasele Spartacuse ülestõusule sarnast mässu gladiaatorite seas, ei andnud rohkemaks luba. Seni olid kõik gladiaatorite võitlused kuulunud matusetseremooniate juurde; Caesar laskis need mängud pühendada oma isale, kes oli surnud kakskümmend aastat varem, ja selle mõjul ei peetudki hiljem vajalikuks gladiaatorite võitlusi kellegi surmaga seostada.
Mõnedki keisrid püüdsid hiljem vastu võtta seadusi gladiaatorite arvu piiramiseks, aga mõju sellel ei olnud. Näiteks Traianus tähistas oma võite Daakias väidetavalt 10 000 gladiaatori ja 11 000 looma tapmisega amfiteatrites 123 päeva jooksul aastail 108 ja 109.
Ajaloolased Keith Hopkins ja Mary Beard hindasid Rooma riigis korraga tegutsenud amfiteatrite arvu 400-ni ja kokku hukkus neil aastas 8000 inimest (siia on juurde arvatud ka hukkamised ja õnnetusjuhtumid). See tähendab, et amfiteatris hukkus aastas keskmiselt 20 inimest, enamikus vähemgi.
Kreeklased suhtusid nendesse veristesse vaatemängudesse põlastavalt, roomlased vaimustusega.
5. sajandil lõpetati gladiaatorite võitlused kui paganlikud pidustused. Kristlased olid gladiaatorite võitluste vastu ka sellepärast, et nägid neis inimeste ohverdamist, mis oli kristluses keelatud. Keiser Valentinianus III keelas gladiaatorite võitlused aastal 438 eKr. Nende võitlusi metsloomadega korraldati siiski edasi vähemalt 536. aastani. Muundununa elavad nad edasi härjavõitluses.
Gladiaatorite valik.
Gladiaatorid valiti sunniviisiliselt sõjavangide, orjade, kurjategijate ja hiljem kristlaste seast. Siiski eeldas gladiaatoriks saamine teatud füüsilisi ja psüühilisi omadusi ning soovi võitluses osaleda. Gladiaatorite võitlus oli etendus. Etenduse andjad eeldasid professionaalidelt kvaliteeti. See saavutati vabatahtlikega, isegi kui vabatahtlikkus oli tingitud elu hädadest. Statistika selles osas on küll ebakindel, kui aga usaldada leitud gladiaatorivõitluste programme, näib, et kolmandik gladiaatoritest olid vabad mehed, kes sõlmisid lanistaga lepingu, ning kaks kolmandikku orjad ja süüdimõistetud. Gladiaatoreid õpetati välja vastavates koolides ("ludi gladiatorii"). Üks suurimaid koole oli Ravennas. Roomas oli neli kooli, millest kõige suurema nimi oli "Ludus Magnus". See oli Colosseumiga tunneli kaudu ühenduses.
Gladiaatorid kuulusid sageli rändtruppi ("familia"). Gladiaatorite väljaõpetajat nimetati lanistaks. See sõna pärineb etruski sõnast "lani" 'timukas'. Trupi omanik rentis gladiaatoreid neile, kes tahtsid mänge etendada. Üks gladiaator ei võidelnud tavaliselt sagedamini kui kolm korda aastas. Gladiaator võis kuuluda ka rikkale üksikisikule, kes palkas tema väljaõpetamiseks lanista. Mitmel senaatoril ja keisril olid favoriidid.
Kurjategijatest eeldati, et nad kas surevad aasta jooksul ("ad gladium") või saavad kolme aasta pärast vabaks ("ad ludum"), kui neil on õnnestunud ellu jääda.
Võitlejatüübid.
Joogianumal on kujutatud stseeni, kus "mirmillo" võidab "tharex"i.
Gladiaatorid jaotati võitlejatüüpideks ehk erialadeks ("armatura"). Primitiivsem jaotus on jaotamine kerge- ja raskevõitlejateks.


Gala Éluard.
Gala Éluard [elü'aar] (sünninimi Jelena Dmitrijevna (või Ivanovna) Djakonova [dj'akonova] (Елена Дмитриевна Дьяконова); arvatavasti 7. september 1894 Kaasan – 10. juuni 1982 Portlligat (Port Lligat)) oli Paul Éluard'i ja Salvador Dalí abikaasa.
Jelena isa oli ametnik, ema oli Moskva intellektuaal, kes kirjutas muinasjutte.
Hiljem levisid Gala kohta kuuldused, et ta on pärit Karpaatide mägikülast, kus inimesed toituvad jogurtist ja elavad saja-aastaseks.
1913 saadeti ta tuberkuloosihaigena Šveitsi Clavadeli sanatooriumi. Davoses tutvus ta prantsuse luuletaja Paul Éluard'iga, kes oli tema esimene suur armastus. Esimene maailmasõda lahutas nad. 1916. aastal saabus Gala Moskvast Pariisi. 1917 nad abiellusid.
Gala sattus Pariisi sürrealistliku liikumise keerisesse. Selles osalesid tema abikaasa ning selle sõbrad André Breton, Louis Aragon ja Max Ernst.
Suvel 1929 külastasid Éluard ja Gala koos René Magritte'i ja teiste sõpradega noort maalikunstnikku Salvador Dalíd tema Portlligati peidupaigas Cadaquési lähedal.
Gala kehastas Dalí jaoks tüdrukukuju Dullitat tema lapsepõlve unenägudest. Dalí tundis ta ära palja selja järgi. Samasugune kehaehitus on enamikul naisfiguuridel tema joonistustel ja maalidel.
Dalí püüdis ekstravagantsel viisil Gala tähelepanu võita: ta võttis kõige ilusama särgi ja tegi selle lühemaks, nii et naba paistis, siis käristas selle käiste ja rinna kohalt katki ning võttis ka krae ära. Ta pööras püksid pahempidi, raseeris oma kaenlaalused ja värvis need siniseks. Et ta ei olnud tulemusega rahul, siis ta eemaldas punase värvi, raseeris kaenlaalused uuesti ja värvis need veripunaseks. Et tal ei olnud muud parfüümi peale odekolonni, siis ta keetis kalaliimi, millesse oli segatud kitsemustust ja želatiini. Kui ta nägi aknast, et Gala tuleb, läks ta ruttu pesema, püüdes haisvat segu eemaldada nii hästi, kui sai. Ta vahetas riided ja jooksis Galale vastu, viskudes naeruhoos tema jalge ette. Galale tundus Dalí algul vastik ja talumatu, kuid ometi said nad sõpradeks.
Iga kord, kui Dalí tahtis Galaga rääkida, haaras meest naeruhoog, ja niipea kui Gala end pööras, väänles Dalí maas, püherdades naerust. Ühe jalutuskäigu ajal Creusi neemele avaldas Dalí ühes lahesopi käärus Es Cayalsis Galale armastust.
Dalí jutustab: "Ta oleks olnud minu Gradiva (edasitõukaja), minu võidujumalanna, minu naine. Selleks pidin ma terveks saama. Ja see ravis mind terveks tänu tema armastuse võitmatule ja põhjatule jõule, milles mõttesügavus ja praktiline oskus ületasid kõige auahnemad psühhoanalüütilised meetodid." Dalí küsis Galalt vabisedes: "¿Qué-quie-res-que-ha-ga?" (Mis sa tahad, et ma teen?). Gala vastas moondunud, kalgi ja türanliku näoga: "Tahan, et sa mind tapad!" Dalí mõtles: "¿Ja kui ma viskaksin ta Toledo katedraali kõrguselt alla?" Dalí jutustab edasi: "Gala vabastas mind minu roimast ja ravis mind terveks minu hullusest. Aitäh! Tahan sind armastada! Abiellun sinuga. Minu hüsteerilised sümptoomid kadusid üksteise järel nagu võluväel ja ma sain jälle oma naeratuse, oma naeru, oma näoilmete peremeheks. Uus tervis puhkes minu peast nagu roos."
Gala tegi kindla otsuse: "Enam me ei lähe kunagi lahku." ("Ya no nos separaremos nunca más.") Kui teised külalised, sealhulgas Éluard, läksid Pariisi tagasi, jäi Gala koos Dalíga Cadaquési.
"Sürrealismi lühendatud sõnaraamatus, mille autorid on Breton, Dalí ja Éluard, on Gala kohta öeldud: "Vägivaldne ja steriliseeritud naine".
Dalí: "Gala andis mulle sõna tõsises mõttes struktuuri, mis minu elul oli puudunud. Varem ma ei eksisteerinud rohkem kui auke täis kott, lõtv ja ähmane, alati tugesid otsides. Gala näol leidsin selgroo ja temaga armastades täitsin uuesti oma naha. Kuni selle hetkeni läks mu sperma masturbatsiooniga asjatult kaotsi, Galaga sain selle tagasi ja see trööstis mind. Alguses uskusin, et ta neelab mu alla; aga vastupidi, ta õpetas mind sööma seda, mis on tõeline. Kui ma signeerin oma pilte Gala-Dalí, siis ma ei tee midagi muud kui annan nime eksistentsiaalsele tõele, sest mind ei oleks olemas ilma minu kaksiku Galata"."
Gala oli Salvador Dalí modell, muusa ja lahutamatu kaaslane, kes saatis teda reisidel kogu Euroopas ja Ameerika Ühendriikides.
Dalí hakkas isegi oma maale signeerima "Gala-Dalí". Nad elasid koos 52 aastat.
Dalí isa ei kiitnud tema suhet Galaga heaks ja katkestas suhted temaga. See jättis nad sissetulekutest ilma. Nad asusid elama hurtsikusse väikeses Port Lligati külas.
1934 sõlmisid Gala ja Dalí ilmaliku abielu.
Teise maailmasõja ajal põgenesid nad 1940 Acheronist (Prantsusmaa) Ameerika Ühendriikidesse. Laevapiletid tellis ja maksis kinni Pablo Picasso. Pärast sõda (1948) naasid nad Hispaaniasse.
1949 käisid Gala ja Dalí paavst Pius XII audientsil. Nad kinkisid paavstile ühe Dalí lõuenditest teemal "Port Lligati madonna". Sellel oli kujutatud Gala madonnana. Inspiratsiooni selleks maaliks sai Dalí Piero della Francesca maalilt "Neitsi ja laps inglite ja pühakutega".
Samal audientsil küsisid nad paavstilt luba kiriklikult abielluda. See oli väga raske, sest Gala esimene abikaasa Paul Éluard oli elus ja abielu tühistamiseks ei olnud põhjust.
Igatahes nad kuidagi nõusoleku said, sest 8. augustil 1958 sõlmisid nad kanoonilise abielu Gerona "Mare de Déu dels Àngels" 'i kirikus. Dalí toonasel sekretäril kapten John Peter Moore'il oli Vatikanis sidemeid.
Gala ja Dalí vaheline armastus, mida iseloomustas täielik sõltuvus, andis ainet spekulatsioonideks kunstniku vaimse tervise teemadel.
Kui Dalíl käis Pariisis külas holograafia leiutaja Dennis Gabor, olevat Dalí öelnud: "Ma tahaksin lasta Galast hologrammi teha, rebida selle tuhandeks tükiks ja ära süüa, et ma tunneksin, et olen teda täis, nagu armulaua puhul." Gabor vastas: "Ma ei soovita teil seda teha, sest emulsioon, mida hologrammide valmistamisel kasutatakse, on väga mürgine." Dalí vahetas ruttu teemat.
Aastatel 1971 kuni 1980 elas Gala hooti keskaegses Púboli lossis, mille Dalí talle ostis ja korda tegi. Sellesse lossi Gala ka maeti. Alates 1996. aastast asub seal Gala-Dalí loss-majamuuseum ("Casa-Museo Castillo Gala-Dalí").
Gala suri 10. juunil 1982 pärast pikka agooniat Port Lligatis. Dalí viis koos oma autojuhiga Gala surnukeha salaja Púboli lossi, kuhu nad mõlemad tahtsid, et neid maetaks. Nad tahtsid jätta mulje, et Gala suri lossis, kuhu talle keldris oli valmistatud haud. Selles hauas ta puhkab üksi, sest Dalí on maetud Figuerese muuseumi.
Dalí veetis üle kahe aasta, väljumata Púboli lossist, kuhu ta Gala eluajal polnud kordagi sisenenud.
Välislingid.
Éluard, Gala
Éluard, Gala


Esileht.
__NOTOC__


Hiina keel.
Hiina keel on hiina-tiibeti keelkonda kuuluv keel, mida kõneleb umbes 1,2 miljardit inimest peamiselt Hiina Rahvavabariigis, Taiwanil, Singapuris (neis maades on ta ametlik keel), Malaisias, Indoneesias ja mujal. Tegemist on kõnelejate arvu poolest maailma levinuima keelega.
Variandid.
Hiina keele all mõistetakse enamasti ametlikku keelt, mida Hiina Rahvavabariigis nimetatakse "putonghua".
Murded.
Hiina keelel on rida murdeid, mida saab jagada põhjahiina murderühmaks ja lõunahiina murderühmadeks. Lõunahiina murded on lähemal vanahiina kirjakeelele, põhjahiina murded "putonghuale.
Murded on foneetika ja grammatika poolest nii erinevad, et eri murrete kõnelejad (näiteks mõne põhjahiina murde ja mõne Kantoni murderühma murde kõneleja) peavad üksteiseks arusaamiseks sageli kasutama kirjamärke või "putonghuad. Mõnel murdel või murderühmal on miljoneid kõnelejaid. Näiteks Shanghai ümbruses kõneldaval Wu murderühma murdeid kõneleb emakeelena umbes 77 miljonit inimest (rohkem kui prantsuse keelt või itaalia keelt). Paljud keeleteadlased peavad hiina keele murderühmi omaette keelteks (vähemalt kuueks eri keeleks).
Hiina keele murdeerinevused on nii suured, et ühtsest keelest räägitakse üksnes kirjakeele ja kultuurilise ühtsuse tõttu.
Kõige suurema kõnelejate arvuga (umbes 850 miljonit) on põhjahiina murderühm (北方话, "beifanghua", "běifānghuà"), millel põhineb ka "putonghua".
Teised tähtsamad murderühmad ja murded on
Hiina keele nimetused hiina keeles.
Hiina keeles käibib hiina keele kohta mitu nimetust ja mõistet.
Eeskätt kirjutatud keelt nimetatakse 中文 ("zhongwen", "zhōngwén"). Et kirjutamine on murdest enam-vähem sõltumatu, käib selle mõiste alla ka enamik hiina murdeid.
Pigem kõneldava keele kohta kasutatakse nimetust 汉语 ("hanyu", "hànyǔ"), näiteks kontekstis "ma räägin hiina keelt". Et mõistemärk 汉 ("han", "hàn") tähistab hiinlasi kui etnost ("han"), käivad selle mõiste alla kõik hiinlaste poolt kõneldavad murded. "putonghuad (普通话).
Morfoloogiline tüpoloogia.
Hiina keel on vanemas kirjanduses sageli arvatud isoleerivate keelte hulka. See tähendab, et erinevalt aglutineerivatest ja flekteerivatest keeltest on sõnad muutumatud (ei esine sõnamuutmist ega sõnamoodustust). Isoleerivates keeltes väljendatakse grammatilisi suhteid iseseisvate, grammatilise tähendusega sõnade lisamise teel või sõnajärje abil.
Tegelikult on hiina keeles olemas liitsõnad ja tuletised.
Hiinas hakati praktiliselt alles siis, kui pärast Hiina Rahvavabariigi rajamist tuli käibele ladina kirjal põhinev häälikukiri "pinyin", teadvustama sõnapiire. Hiina kirjas, mis kasutab hiina kirjamärke, sõnapiire ei märgita (nagu eesti keeles sõnavahedega): kirjamärkide vaheline kaugus on kogu aeg ühesugune. Ladinakirjalises hiina kirjas propageeritakse Hiina Rahvavabariigis alates 1998. aastast sõnade kokkukirjutamist.
Kirjamärk on hiina kirjas üldiselt silbi esitus grafeemina. Silp moodustab valdaval enamikul juhtudest morfeemi, kuid enamasti mitte sõna.
Sõnapiiride teadvustamine ja sõna mõiste käibeletulek tõi hiina keeletaduses 1980ndate algusest kaasa eraldi tähelepanu pööramise morfoloogiale. Uuemas kirjanduses koostatakse sageli tuletiste ja liitsõnade liigitusi ning on olemas ka eraldi morfeemisõnastikud.
Hiina keeles puudub tegusõna pööramine ja nimisõna käänamine.
Vanema hiina keele morfoloogiline uurimine ja tüpoloogiline iseloomustamine on raske. Juba 3.–5. sajandi puhul on täheldatud üksikute morfeemide deleksikaliseerumist ja afiksite kujunemist. Sõnatuletuse algust on aga raske jälguda, sest vanahiina kirjakeel kivistus konfutsiaanliku riigiteooria mõjul ning kõnekeel eemaldus üha enam kirjakeelest. Pealegi pole vanema hiina keele hääldus teada, mistõttu foneetiline rekonstruktsioon on ebakindel.
Fonoloogiline tüpoloogia.
Hiina keel on ka toonikeel: helikõrgusel ja selle muutumisel ühe silbi piires on tähendust eristav iseloom. Toonide arv on hiina keele eri variantides erinev. Šanghai keeles on ainult kaks selgelt väljendunud tooni, Kantoni murderühmas (kõneldakse Guangdongis ja Hongkongis) on üheksa tooni, Min Nani murdes kaheksa.
Kiri.
Hiina kiri, mida kasutatakse kõikide hiina keelte kirjutamiseks, on üle 3500 aasta vanune.
Vanahiina kirjakeele sõnastikes sisaldub üle 40 000 kirjamärgi. Keskkoolis õpitakse tundma 5000 märki, lihtsa teksti lugemiseks piisab 3000 märgi tundmisest.
Kiri on alates esimestest säilinud kirjamärkidest Shangi dünastia ajast muutunud.
Et kirjamärke ei kasutatud üksnes mõistemärkidena, vaid ka võõrkeelsete (näiteks Xiongnu rahva keelsete) nimede ja väljendite transkribeerimiseks, saab teha järeldusi nonde keelte varasema häälduse kohta. Sõnaraamatute ülesehituse, luule rütmi ning hääldust edasiandvate tekstide järgi saab teha järeldusi ka hiina keele varasema häälduse kohta.
Et hiina kiri sobib põhimõtteliselt ka teiste keelte edasiandmiseks, on seda kasutatud ka näiteks kitani keele, tšurtšeni keele, mõne tiibeti-birma keele, korea keele ja jaapani keele puhul.
Hiinas on peale hiina kirja kasutatud ka teisi kirju. Näiteks on Hunani provintsis alates 15. sajandist kasutatud naistekirja "nüshu".
Peale hiina kirja on nii "putonghua" kui ka murrete jaoks olemas palju transkriptsioonisüsteeme. Hiina Rahvavabariigis on ametliku latinisatsioonina kasutusel "Hanyu Pinyin".
Mõju teistele keeltele.
Hiina keel on tugevasti mõjutanud mitut Kaug-Ida keelt, mis ei ole tema suguluskeeled, eriti korea, jaapani ja vietnami keelt. Neil maadel kasutati hiina kirja. Jaapanis ja Lõuna-Koreas kasutatakse hiina kirjamärke oma kirja kõrval tänini.
Tähised.
Hiina keele keelekood on standardi ISO 639-1 järgi zh, standardi ISO-639-2 järgi chi ja zho'".


Hiina.
Hiina (traditsioonilises hiina kirjas 中國; lihtsustatud hiina kirjas 中国; "pinyinis "Zhōngguó") on maa ja muistne tsivilisatsioonipiirkond Kaug-Idas, mis alates 1949. aastast jaguneb Hiina Rahvavabariigi (vaata käesolevas artiklis allpool; valitseb Mandri-Hiinat, Hongkongi ja Aomeni) ning Hiina Vabariigi (valitseb Taiwani ning mõningaid Fujiani ja Lõuna-Hiina mere saari) vahel.
Nimetust "Hiina" võidakse kasutada kas Päris-Hiina kohta või siis (tavalisemalt) mõeldakse selle all maa-ala, mis lisaks Päris-Hiinale hõlmab ka Mandžuuriat, Sise-Mongooliat, Tiibetit ja Xinjiangi (vaata Hiina haldusjaotus). Ajakirjanduses mõistetakse "Hiina" all tavaliselt Hiina Rahvavabariiki (millest on juttu käesolevas artiklis allpool) ja "Taiwani" all Hiina Vabariiki (millest on juttu artiklis Taiwan).
Ajaloolised Hiina pealinnad on olnud põhiliselt idas. Kõige tuntumad on Nanjing, Peking, Xi'an ja Luoyang. Poliitiliselt ühendatud ühtse keskvalitsusega Hiinas on eril ajajärkudel ametlike riigikeeltena kasutatud hiina keelt, mongoli keelt ja mandžu keelt.
Sõna "Hiina" pärineb tõenäoliselt Qini dünastia nimest. Enne Euroopasse jõudmist käis see sõna Siiditeel läbi mitmest keelest. (Vaata ka: Hiina ajalugu, Hiina maailma keeltes)
Hiina Rahvavabariik.
Hiina Rahvavabariik (lühendatult Hiina RV või Hiina; hiina keeles 中华人民共和国 ("Zhōnghuá Rénmín Gònghéguó")) hõlmab suurema osa kultuurilisest, ajaloolisest ja geograafilisest Hiinast (vaata käesolevas artiklis ülalpool). Alates riigi asutamisest 1949 on seda juhtinud Hiina Kommunistlik Partei. See on maailma rahvarikkaim riik, mille rahvaarv ületab 1 250 000 000, kellest enamik on hiinlased. Pindalalt on Hiina Kaug-Idas suurim ja maailmas neljas. Hiina piirneb 14 riigiga. Need on Afganistan, Bhutan, India, Kasahstan, Kõrgõzstan, Laos, Mongoolia, Myanmar, Nepal, Pakistan, Põhja-Korea, Tadžikistan, Venemaa ja Vietnam.
Territoorium.
Hiina Rahvavabariigi konstitutsioon vihjab preambulas, et riik ei kontrolli kogu Hiinat; jutt on peamiselt Taiwani poliitilisest staatusest. Ka Hiina Vabariik (Taiwani ametlik nimetus) väidab, et ta on seaduslik kogu Hiina valitsus, ja praegu tunnustavad teda 23 maailma riiki. Väljendiga "Mandri-Hiina" tähistatakse mõnikord Hiina Rahvavabariigi kontrolli all olevat Hiina osa, jättes tavaliselt välja erihalduspiirkonnad Hongkongi ja Aomeni).
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Hiina rahvastikust hiinlased 91,59%, tšuangid 1,28%, mandžud 0,84%, hueid 0,78%, miaod 0,71%, uiguurid 0,66%, tuijad 0,63% ja teistest rahvustest inimesed 3,51%.
Poliitika.
Hiina on Hiina Kommunistliku Partei võimu all ning kuulub seega sotsialistlike riikide hulka. Hiina Rahvavabariigi režiimi on nimetatud ka autoritaarseks. Mõned vasakpoolsed kommunistid nimetavad Hiina süsteemi riigikapitalismiks, sest alates 1970. aastate lõpust on kommunistliku partei juhtimisel kasutusele võetud üha enam kapitalismi elemente, kuid partei ülemvõimu lõdvendamisest ei ole juttugi.
Hiina poliitilises süsteemis on mõningaid liberaliseerimise märke, näiteks mitmeparteisüsteem ja mitme kandidaadiga valimised. Ometi on parteil tõhus kontroll kaadrite üle.
Partei kohtleb karmilt neid, kes tema võimu ohustavad. Rahulolematuse vähendamiseks püütakse parandada majanduse olukorda, lubatakse esitada kaebusi ning koheldakse leebelt vähemohtlikke võimuvastaseid.
Sõnavabadus on piiratud. Kõik ohtlikud meeleavaldused surutakse halastamatult maha, ohtlikud organisatsioonid hävitatakse. Siiski lubatakse ajakirjandusel käsitleda sotsiaalseid probleeme ning paljastada kohalike ametnike korruptsiooni ja saamatust. Parteil ei ole eriti õnnestunud informatsiooni levikut tõkestada. Samuti on ta mõnikord pidanud rahva meelepaha tõttu oma poliitikat muutma. Meeleavaldused, mis puudutavad kohalikke probleeme, on sagedased ning neid sallitakse üha rohkem.
On raske öelda, kui populaarne Hiina Kommunistlik Partei rahva seas on, sest üleriigilisi valimisi ei ole ning vestlustes avaldatakse erinevaid arvamusi. Arvatakse, et paljud hindavad võimude poolt tagatud sotsiaalset stabiilsust, mis võimaldab majanduse segamatut arengut. Üha ohtlikumaks võimudele on muutumas äri ergutamise tõttu tekkinud kasvavad käärid rikaste ja vaeste elustandardi vahel ning kasvav rahulolematus ametnike korrumpeeritusega. Vaesed talupojad protestivad korruptsiooni, keskkonna saastamise ning maade äravõtmise vastu suurprojektide elluviimiseks. Sotsiaalset stabiilsust võib ohustada ka kasvav töötus.
Peale Kommunistliku Partei on Hiina Rahvavabariigis ka teisi parteisid, mis enamasti on Kommunistliku Partei käepikendused. Need parteid ei osale poliitikas valimiste kaudu, vaid Kommunistliku Partei koostööks nendega on mõeldud Hiina Rahva Poliitiline Konsultatiivkonverents. Teistel parteidel on siiski väga väike mõju.
Haldusjaotus.
Hiina Rahvavabariigil on halduslik kontroll 22 provintsi (省 shěng) üle. Hiina RV valitsus peab oma 23. provintsiks Taiwani provintsi (台湾 "Táiwān"), mida ta nimetab Hiina Taiwani provintsiks (sellest on lähemalt juttu artiklis Taiwani staatus). Peale selle pretendeerib Hiina RV valitsus Lõuna-Hiina mere saartele. Peale provintside on Hiina 1. järgu haldusüksusteks veel 5 autonoomset piirkonda (自治区 "zìzhìqū"), millesse on koondunud suuremad rahvusvähemused, 4 keskvalitsuse otsealluvuses olevat linna (直辖市 "zhíxiáshì") ja 2 erihalduspiirkonda (特别行政区 "tèbié xíngzhèngqū").
Järgneb Hiina RV kontrolli all olevate 1. järgu haldusüksuste loend.
Hiina Rahvavabariigis (Mandri-Hiinas) on 2. järgu haldusüksused ringkonnad (地区 "dìqū"), autonoomsed ringkonnad (自治州 "zìzhìzhōu"), ringkonna õigustega linnad (市 "shì"), aimakid (Sise-Mongoolias, 盟 "méng", (mongoli k. "ayimay")).
Seisuga 31. detsember 2004 oli Mandri-Hiinas 2862 3. järgu haldusüksust: 852 ala, 374 maakonnaõigustega linna, 1464 maakonda, 117 autonoomset maakonda, 49 hošuuni, 3 autonoomset hošuuni, 2 eri-ala ja üks metsa-ala.


Hispaania keel.
Hispaania keel ("español"), ka kastiilia keel ("castellano"), on indoeuroopa keelkonna romaani rühma keel, mida kõneleb umbes 300–400 miljonit inimest Hispaanias, Põhja-Aafrikas Kanaari saartel, Ladina-Ameerikas (välja arvatud Brasiilia). Hispaania keel on arenenud Pürenee poolsaarel ladina keelest ning sulandanud endasse seal enne roomlaste tulekut kõneldud ibeeri ja keldi keele sugemeid. Sõnavaras leidub rohkesti araabia laene. Vanimad keelemälestised pärinevad 12. sajandi keskpaigast.


Jakob Hurt.
Jakob Hurda büst Otepää kiriklas
Jakob Hurt (22. juuli 1839 Himmaste küla – 31. detsember 1906/13. jaanuar 1907) Peterburi) oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane.
Õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, 1853–55 Tartu Kreiskoolis ja gümnaasiumis ning 1859–64 usuteadust Tartu Ülikoolis ("cand. theol." 1865); sai 1886 Helsingi Ülikoolis "dr. phil." kraadi. Oli 1865–66 Hellenurmes A. T. von Middendorffi perekonna koduõpetaja, 1868–72 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, 1872–80 Otepääl ja 1880–1901 Peterburis eesti Jaani koguduse pastor.
Alustanud juba üliõpilasena Õpetatud Eesti Seltsis ja Vanemuise seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870–83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872–81 Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.
Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi ("Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi", 1864) ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, avaldas uurimused "Die estnischen Nomina auf -ne purum" (doktoriväitekiri; 1886, Helsingi) ja "Eesti sõnadest -line lõpuga" (1903) ning artikleid "ste"-lõpuliste kohanimede, partiklite "ehk" ja "või" jm. kohta, abistas Ferdinand Johann Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatu koostamisel ja andis välja selle 2., täiendatud trüki (1893). Ajaloo alalt avaldas ta "Pildid isamaa sündinud asjust" (1879), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.
Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt EKmS presidendina ja hiljem iseseisvalt; rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, 1888 ilmus "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste (ligi 1400 isikut Eestist ja Venemaa eesti asundustest) ja kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt (koos EKmS materjalidega) 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest. 1888–1906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke "Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen" (1863). Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena "Vana Kannel" I (3 annet, 1875–86; Põlva laulud, koos saksakeelse tõlkega) ja II (2 annet, 1884–86; Kolga-Jaani laulud). "Setukeste laulud" I–III (1904–07, Helsingi; setu, Vastseliina ja Räpina laulud) kuuluvad üldtiitli "Monumenta Estoniae antiquae" alla. Hurda rahvalauluväljaanded on süstematiseeritud kihelkonna ja laulutüübi järgi, topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet järgivad ka hilisemad eesti rahvalaulude väljaanded. Mainimist väärivad Hurda ettekanne, mille ta pidas 1896 Riias toimunud X ülevenemaalisel arheoloogiakongressil eesti rahvaluule kogumise kohta, populariseeriv rahvausundikäsitlus "Eesti astronoomia" (1899) ja etnograafiline ülevaade "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" (1904, Helsingi).
Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda.
Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, A. Rimm, arhitekt A. Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument).
Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus.
Üliõpilasorganisatsioonid.
Jakob Hurt oli Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja korporatsioon Livonia vilistlane.
Isiklikku.
Kaubandus-Tööstuskoja esimene direktor Max Hurt ja Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja Rudolf Hurt olid Jakob Hurda pojad.
Vaimulik Aleksander Mohrfeldt oli Jakob Hurda väimees.
Tartu kreiskooliinspektor Carl Oettel julgustas Jakob Hurta edasi õppima. Hiljem abiellus Hurt Carl Oetteli tütre Eugenie'ga.
Jakob Hurda kälimees Johannes Kerg oli Kärla Maarja-Magdaleena koguduse vaimulik. Teine kälimees Christian David Dsirne oli pastoriks Saraatovi lähedal Jagodnaja Poljanas, Jelgavas ja Raunas (Cēsise lähedal).


Haridus.
Haridus on õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste ja vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.
Haridust kõige otsesemas tähenduses omandatakse õppeasutustes.
Üldharidus.
Üldharidus on teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ning käitumisnormide süsteem, mis võimaldab inimesel kujuneda pidevalt arenevaks isiksuseks, kes on suuteline elama väärikalt, austama iseennast, oma perekonda, kaasinimesi ja loodust, valima ning omandama talle sobivat elukutset, tegutsema loovalt ning kandma kodanikuvastutust.
Kutseharidus.
Kutseharidus on teatud erialal töötamiseks, teatud kutse saamiseks, teatud ametikohale kandideerimiseks või selle säilitamiseks vajalike teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mille omandamine ja täiendamine loob eeldused tulemusrikkaks professionaalseks tegevuseks.
Huviharidus.
Huviharidus on teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide kogum, mis on omandatud süsteemse juhendatud tegelemise kaudu vaba tahte alusel tasemekoolitusest, tööalasest koolitusest ja tööst vabal ajal ning mis loob võimalusi isiksuse mitmekülgseks arenguks.
Alusharidus.
Alusharidus on teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kogum, mis loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis.
Põhiharidus.
Põhiharidus on riigi haridusstandardiga ettenähtud kohustuslik üldharidusmiinimum. Põhihariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid keskhariduse omandamiseks. Põhiharidus on 1.–9. klass.
Keskharidus.
Keskharidus on haridustase, mis põhineb põhiharidusel. Keskharidus jaguneb üldkeskhariduseks ja kutsekeskhariduseks.
Üldkeskharidus on põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekavaga kehtestatud nõuete kogum. Üldkeskhariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks.
Kutsekeskharidus on kutseharidusstandardi ja kutse- või erialade riiklike õppekavadega kehtestatud nõuete kogum. Kutsekeskhariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse asuda tööle õpitud kutse- või erialal või jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks.


Harku järv.
Harku järv ehk Haabersti järv ehk Loodjärv ehk Argo järv asub Tallinna läänepiiril.
Järve pindalaks on mõõdetud 1,64 km² ning sügavuseks kuni 2,5 meetrit. See on kunagine Läänemere osa, mis umbes 2000 aastat tagasi maapinna kerkimise tagajärjel omaette veekoguks eraldus. Järve põhjas on 2–3 meetri paksune mudakiht. Harku järv on hea kalapüügiks, seal harrastatakse ka suplust ja veesporti.
Vanasti nimetati Harku järve Loodjärveks. Nimetus tulenes sellest, et ülalt mäenõlvalt vaadates näis järv olevat sama kõrgel kui taamal paistev meri. Arvatakse, et Tasujas mainitud Lodijärve nimetuse tuletas Eduard Bornhöhe just selle järve nimetusest.


Hape.
Hape on keemiline aine, mis vesilahustes dissotsieerudes annab lahusesse vesinikioone.
Protolüütilise teooria ehk Brønsted-Lowry teooria kohaselt on hape keemiline aine, mis keemilise reaktsiooni käigus loovutab prootoni, ehk hape on prootoni doonor.
Lewis'i teooria ehk Elektronteooria kohaselt on hape osake, mis käitub elektronpaari aktseptorina. Seega happel peab olema vaba orbitaal.
Esimesena mainitud teooria on loodud Rootsi keemiku Svante Arrheniuse poolt ja kannab nime elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria.
Omad raskused on kõigil kolmel teoorial. Neist kõige laiemalt kasutatakse protolüütilist teooriat. Arrheniuse teooria kõlbab ainult vesilahuste uurimiseks.


Hiiumaa.
Hiiumaa (ka Hiiu saar'") on suuruselt (989 km²) teine saar Eestis Saaremaa järel. Valdava osa Hiiu maakonnast moodustab Hiiumaa saar.
Saare ida- ja kaguranniku lähedal paikneb umbes 200 saart ja saarekest, millest suurim on tammide kaudu peasaarega ühendatud Kassari (19,3 km²). Hiiumaa ümber asuvatest laidudest on suurim Vohilaid. Hiiumaast kagus olevaid laide nimetatakse Hiiumaa laidudeks.
Hiiumaa rannajoon (pikkus 310 km) on hästi liigendunud. Saare pinnamood on madal ja tasane. Põhjarannikul on palju liivarandu. Ujumiseks ja päevitamiseks on sobivamad Tõrvanina, Lehtma, Tahkuna, Mangu, Luidja, Pallinina ja Kalana rand ning Surfiparadiis. Pikalt läände ulatub Kõpu poolsaar, mille keskosa kerkib 67 meetrini ja kus asub Baltimaade vanim tuletorn – Kõpu tuletorn, mis on ehitatud 16. sajandi esimesel poolel eelkõige ohtliku Hiiu madala eest hoiatamiseks. Kõpu poolsaare tipus asuvad Eesti parimad surfirannad. Eriti tähelepanuväärne on Kalana sadamast mõned kilomeetrid läänepoole asuv rand. Seal asub Eestis ainulaadne järsult sügavaks minev, suure kaldega, jämeda liivaga rand.
Suuremat osa Hiiumaast katab mets. Saare taimestik on liigirikas – ligi 1000 liiki soontaimi, neist palju haruldusi.
Inimasustus paikneb rannikualadel, saare metsases keskosas inimesed ei ela.
Ajalugu.
Umbes 450 miljonit aastat tagasi kukkus praegusesse Kärdla linna asukohta meteoriit. Meteoriidikraater on maastikul jälgitav ka tänapäeval.
Pärast viimast jääaega tõusis esimesena üle merepinna Kõpu poolsaarel asuv Püha Andrese mägi, millele on ehitatud Kõpu tuletorn. Sealtkandist on leitud vanima asustuse jäljed, hülgeküttide laager, mis asus seal üle 7000 aasta tagasi.
Pronksi- ja rauaajast on Kõpust leitud põllujäänuseid ja ka mõningaid teisi märke püsiasustusest. Rauaaja lõpu poole, 2. aastatuhande alguses, hõrenes asustus sealt aga tunduvalt ja saar muutus tõenäoliselt Saaremaa muinaskihelkondade tagamaaks.
Aastal 1228 läänistati Hiiumaa piiskop Saare-Lääne piiskop Gottfriedile. Läänistamisdokumendis nimetatakse Hiiumaad "Quadam insula deserta, quae dicitur Dageida" ("mingi tühi saar, mida nimetatakse Dageida"). 1260. aastal jagati Hiiumaa Saare-Lääne piiskopi ja Liivi ordu vahel. Seejärel moodustusid ka Pühalepa (ordualal) ja Käina kihelkond (piiskopi valdustes). 17. sajandil rajati Hiiumaa loodeossa Reigi kihelkond, 1866. aastal lõunaossa Emmaste kihelkond.
14. sajandil asusid Hiiumaale rootslased. Hiiurootsi asustuse jäljed on saarel ilmsed veel 21. sajandi alguseski. Enamik rootslasi oli küll sunnitud 18. sajandil tüli tõttu Ungern-Sternbergidega Hiiumaalt lahkuma.
Piiskopi ja ordu võim Hiiumaal lõppes 1560. aastal, mil saar läks hertsog Magnuse valdusesse. Aastatel 1563–1710 oli Hiiumaa Rootsi valduses, seejärel kuulus kuni 1917. aastani Vene Impeeriumi koosseisu. Esimese maailmasõja käigus 1917. aasta septembris okupeerisid saare sakslased, kelle võim kestis seal kuni 1918. aasta novembrini. Seejärel kehtestus Hiiumaal Eesti Vabariigi võim.
Administratiivselt kuulus Hiiumaa kuni 1946. aastani Läänemaa koosseisu. Siis rajati eraldiseisev Hiiu maakond, mis muudeti 1950. aastal rajooniks. Uuesti taastati maakond 1990. aastal.
Loodus.
Hiiumaa paikneb piirkonnas, kus on üleminek okasmetsadelt laialehistele metsadele. Hiiumaa loodusmaastikes valdavad männimetsad, soostunud lehtmetsad, kuuse-segametsad ja kadastikud, rannaniidud ja luited, rabad ja madalsood. Väärtuslikud on Hiiumaa loopealsed (alvarid), kus õhuke mullakiht katab paekivitasandikke.
Hiiumaa on kõige metsasem maakond Eestis – üle poole saare pindalast on kaetud metsa ja põõsastikega. Keskosas on ulatuslikud soostikud, soode pindala on umbes 7%. Seega on põllumajanduslikke maid ja asulaid alla 20% saare pindalast.
Tähelepanuväärne on Hiiumaa liigirikkus. Siin kasvab umbes 1000 liiki kõrgemaid taimi. Üle 50 neist on kaitsealused liigid, näiteks harilik jugapuu, luuderohi, rand-ogaputk ja pisilina. Suurematest ulukitest võib metsas kohata põtru, metskitsi, hirvi ja metssigu. Tavalised on rebane, kährikkoer, ilves. Hiiumaal viiakse ellu euroopa naaritsa asurkonna taastamist. Saare vetesse on koondunud viiger- ja hallhülgekarjad, mis on tähelepanuväärsed kogu Läänemere seisukohalt. Üle Hiiumaa kulgevad olulised lindude rändeteed. Mitmest pesitsemis- ja peatuspaigast on kuulsaim Käina laht.
Hiiumaa laidude maastikukaitseala, Käina lahe - Kassari maastikukaitseala, Kõpu looduskaitseala, Kõrgessaare maastikukaitseala, Leigri looduskaitseala, Luidja maastikukaitseala, Paope looduskaitseala, Pihla-Kaibaldi looduskaitseala, Sarve maastikukaitseala, Sepaste maastikukaitseala, Tahkuna looduskaitseala, Tareste maastikukaitseala, Tihu looduskaitseala, Tilga maastikukaitseala, Vahtrepa maastikukaitseala,
Hiiu madala hoiuala, Hirmuste hoiuala, Kuri-Hellamaa hoiuala, Kõpu-Vaessoo hoiuala, Kõrgessaare-Mudaste hoiuala, Luhastu hoiuala, Paope loo hoiuala, Pihla-Kurisu hoiuala, Prassi hoiuala, Pühalepa hoiuala, Suureranna hoiuala, Undama soo hoiuala, Vanajõe hoiuala, Vanamõisa lahe hoiuala, Viilupi hoiuala, Vilivalla hoiuala ja Väinamere hoiuala
Kärdla linnapark, Kärdla rannapark, Suuremõisa mõisa park, Vaemla mõisa park
Hiiumaa kaitsealade valitsejaks on Keskkonnaministeeriumi Hiiumaa Keskkonnateenistus. Praktilist kaitset korraldab Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni Hiiumaa talitus.
Hiiumaa kihelkonnad 20. sajandi algul.
Hiiumaa kuulus siis administratiivselt Läänemaa alla.


Hugo Treffneri Gümnaasium.
Hugo Treffneri Gümnaasium on Tartus asuv gümnaasium.
Gümnaasium asub 1919. aastast Rüütli ja Munga tänava nurgal aadressil Munga 12/Rüütli 20.
Kronoloogia.
Hugo Treffneri Gümnaasium Hobuse tänaval.
Hugo Treffneri Gümnaasium Rüütli tänaval (juunis 2012).
Õppesuunad.
Alates 1998. aastast on koolis vaid gümnaasiumiklassid (10., 11. ja 12. klass). Igas klassis on viis (tavaliselt 36 õpilasega) paralleelklassi: kaks reaalklassi (a- ja b-klass), üks loodusklass (c-klass) ning kaks humanitaarklassi (d- ja e-klass).


Hunt.
Hunt ehk hallhunt ehk susi ("Canis lupus") on põhjapoolkeral elutsev kiskjaliste seltsi koerlaste sugukonda kuuluv loomaliik.
Levila.
Kunagi elasid hundid igal pool Euroopas. Kuid 17. sajandist alates suudeti nad peaaegu kõikjalt Lääne-Euroopast hävitada. Hundid jäid elama ainult mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval nende levila Euroopas ei vähene, vaid koguni suureneb, kui neile selleks võimalus antakse.
Hundi levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a. Aafrikas, Põhja-Ameerika lõunaosas ning igilume ja -jääga kaetud aladel.
Hunt on peaaegu kõikjal Eestis tavaline. Eestis elas 2009. aasta seisuga umbes 270 hunti. 1. novembrist 2009 28. veebruarini 2010 kestnud jahihooajal oli lubatud küttida 173 hunti (teistel andmetel 140), kuid kätte saadi vaid 101.
Välimus.
Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35–50 cm pikk.
Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas.
Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.
Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast.
Elupaik.
Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades.
Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise.
Eluviis.
Hunt võib elada tehistingimustes 17 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära.
Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena.
Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest. Karja juht on emasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suuremateks liitkarjadeks. Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 2–11 hunti.
Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3-aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast.
Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub ka "teemeistriks" mõni nn. tavahunt. Kõik teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud.
Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves.
Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult.
Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos.
Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele jahipidamist õpetada.
Pesa ja pojad.
Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas.
Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase- või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada.
Pärast 62–65-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad.
Tavaliselt on pesakonnas 5–7 tillukest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300–500 g. Silmad avanevad 10–12-päevaselt.
Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse.
Kutsikad saavad nägijaks 9–12 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad lõikuma piimahambad.
Umbes poolteist kuud saab pisipere põhitoiduna piima, kuid juba pärast esimeste hammaste tulekut hakkavad vanaloomad kutsikatele andma ka poolenisti seeditud lihaollust. Hiljem lisanduvad toidulauale väiksemad loomad, murdmise õpetamiseks võib saak olla veel poolenisti elus. Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu, kasv kiireneb ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse.
Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt.
Toidu hankimine.
Hunt on tugev kiskja ja suudab saaklooma kaua jälitada, sest on vastupidav jooksja. Ta võib korraga ära süüa 10 kg liha, aga võib ka kümmekond päeva järjest nälgida. Tavaliselt sööb hunt siiski päevas umbes 2 kg liha, parimal juhul 7–8 kg.
Hundid peavad jahti organiseerunud karjana, kus igaühel on oma ülesanne.
Talvel toitub hunt sõralistest, jänestest ja ka pisematest kiskjatest. Suvel kütitakse koduloomi ning närilisi, ära ei põlata isegi putukaid ja linnumune.
Hunt võib spetsialiseeruda ka kindlale saakloomale, sealhulgas koerale. Hundid kasutavad koerte küttimiseks mitmesuguseid kavalusi: peibutavad koeri inimestest eemale ja võtavad neid isegi jahil ajust maha.
Karjaline eluviis võimaldab murda vahel ka suuremaid loomi, näiteks põtru. Arvatakse, et põdra murdmiseks peab karjas olema vähemalt kolm hunti. On välja arvutatud, et hunt sööb aastas ümmarguselt 40 kitse, peale selle kümmekond metssiga.
Toitumisterritooriumi suurus sõltub looduslikest tingimustest. Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100–120 km², avatud maastikel võib territooriumi suurus küündida üle tuhande ruutkilomeetri. Üksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade ränded tuhandete kilomeetrite taha. Suviti piisab väiksemast maa-alast, talvel võib see oluliselt suureneda, sõltudes saakloomade paiknemisest ja nende rännetest.
Koht ökosüsteemis.
Hunti kutsutakse metsa sanitariks, sest ta kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.
Koer.
Hunt on üks kodukoera esivanemaid. Koeratõugudest on hundile välimuselt kõige sarnasemad eskimo koerad ja idaeuroopa lambakoerad.
Loomamuinasjutud ja muistendid.
Huntidel on suur osa folklooris: loomamuinasjuttudes, muistendeis ja legendides. Muinasjuttudes on kuri hunt näiteks "Punamütsikese", "Kolme põrsakese" ja "Seitsme kitsetalle" loos. Rooma valitsejate legendaarne esiisa oli Romulus, kelle koos ta kaksikvenna Remusega kasvatas üles emahunt.
Harilikult kujutatakse muinasjuttudes hunti ahne ja rumalana.
Rudyard Kiplingi "Mowgli" jutustab poisist, kelle hundid üles kasvatasid.
Hundi nime on peetud tabuks, mistõttu vanarahvas on hunti mitmeti nimetanud: kriimsilm, võsavillem, hallivatimees, Püha Jüri kutsikas jne. Hundi eestikeelne nimetus ongi laenatud saksa keelest; oma nimetus oli "susi" (nagu soome keeleski).


Holland.
Holland ehk Madalmaad (hollandi "Nederland") on maa Lääne-Euroopas. Ta piirneb idast Saksamaaga ja lõunast Belgiaga (riigipiiri kogupikkus 1027 km) ning läänest Põhjamerega (rannajoone kogupikkus 451 km).
Nimi "Nederland" ('madal maa') viitab sellele, et suur osa (26%) Hollandist asub merepinnast madalamal ja veel 29% territooriumist võib jääda võimalike üleujutuste alla.
Nimi "Holland" tuleneb endise Hollandi provintsi (praegu Lõuna-Hollandi ja Põhja-Hollandi provints) nimest.
Hollandi pealinn on Amsterdam, kuid valitsuse residents on Haag (Den Haag või 's-Gravenhage), mis on suuruselt kolmas linn. Suuruselt teises linnas Rotterdamis on üks maailma suurimaid sadamaid. Tähtis liiklussõlm on Utrecht. Suuruselt viies linn on Eindhoven.
Holland moodustab koos Aruba, Curaçao ja Sint-Maarteniga Madalmaade Kuningriigi ehk Hollandi laiemas mõttes. Nende maade vahelised suhted on määratud Madalmaade Kuningriigi Statuudiga 1954. aastast.
Poliitika.
Hollandi riigikord on konstitutsiooniline monarhia. Kuningal on parlamendiga seadusandlik võim koostöös Riiginõukoguga ja valitsus vastutab Generalstaatide (parlamendi) ees. Kuningas määrab ametisse ministrid, kohtunikud, provintside komissarid ja kolooniate kubernerid. Põhiseadus annab Kuningale õiguse juhtida riigi välissuheteid ning sõlmida välisriikide ning rahvusvaheliste organisatsioonidega lepinguid nende hilisema kinnitamisega parlamendis. Kuningal on õigus kiita heaks või tagasi lükata parlamendi poolt heakskiidetud seaduste eelnõud. Ta võib ka parlamendi saata ennetähtaegselt laiali. Kuninga juures on spetsiaalne nõustamisorgan Riiginõukogu, mille liikmed määratakse ametisse Kuninga poolt, kes ise seda organit ka juhatab. Riiginõukogus vaadatakse eelnevalt kõik eelnõud läbi olgu need siis esitatud Kuninga või parlamendi poolt aga samuti ka kõik üldriiklikku juhtimist puudutavad normid.
Hollandi parlament asub Haagis ja koosneb kahest kojast. Ülemkojas (Esimene Koda, Eerste Kamer) on 75 saadikut ja alamkojas (Teine Koda, Tweede Kamer) on 150 liiget. Ülemkoja valivad provintside esindajad proportsionaalsel esindatusel. Alamkoda valitakse üldvalmistel iga nelja aasta tagant.
Rahvastik.
2012. aasta seisuga elab Hollandis 16 725 900 inimest.
Kirjandus.
Tuntumate hollandi kirjanike hulka kuuluvad Joost van den Vondel, Multatuli, Harry Mulisch, Gerard Reve.


Harrastuste loend.
__NOTOC__


Harilik sinilill.
Harilik sinilill ("Hepatica nobilis") on taimeliik tulikaliste sugukonnast sinilille perekonnast.
Harilik sinilill on mitmeaastane rohttaim. Kasvab risoomi tipust. Üks eksemplar (risoom) võib elada mitusada aastat.
Liigi vanuseks arvatakse 40–50 miljonit aastat.
Nimi.
Liigile andis ladinakeelse nime "Hepatica nobilis" Johann Christian Daniel von Schreber (1771), kuigi see esineb juba Pierre de Garsault'l (1764). Karl Linné antud nimi on "Anemone hepatica" (selle juurde on osa botaanikuid tagasi tulnud). Dominique Chaix'lt pärineb nimi "Hepatica triloba" (1785).
Hariliku sinilille eestikeelne tavanimi ja Eestis üldiselt levinud nimi on sinilill. Teine levinud rahvapärane nimi on külmalill. See on üldine Virumaal ja Järvamaal ning esineb kohati Harjumaal, Läänemaal, Saaremaal, Viljandimaal ja Tartumaal. Nime "sinilill" variandid on sinelill (Halliste kihelkonnast Karistest), sinelillike (Karula kihelkonnast) ja siniellelilli (Halliste kihelkonnast Abjalt). Sinilille kutsutakse veel nimedega jürilill, keltsalill, külmaelane, külmaölane, lumelill, lumekannike, lumekelluke, maksalehed, metsamirt, kopsurohi, sapihein, surmalill ja siniülane'".
Süstemaatika.
Uuemad fülogeneesiuuringud on näidanud, et liik kuulub pigem ülase ("Anemone") perekonda, mistõttu tema ladinakeelseks nimeks oleks "Anemone hepatica".
Levila.
Sinilill kasvab pärismaisena kogu Euroopas, sealhulgas Hispaanias, Itaalias, Albaanias, Bulgaarias, endises Jugoslaavias, Rumeenias, Prantsusmaal (ka Korsikal), Šveitsis, Austrias, Tšehhis, Slovakkias, Saksamaal, Poolas, Ukrainas, Valgevenes, Venemaa Euroopa-osas, Taanis, Eestis, Rootsis, Soomes, ja Norras. Euroopas ei kasva sinilill pärismaiselt Suurbritannias ja enamikul saartel, Loode-Hispaanias, Põhja-Prantsusmaal, Hollandis, Põhja-Skandinaavias ning Lõuna-Ukrainas ja Lõuna-Venemaal.
Sinilill kasvab ka Koreas, Jaapanis ja Põhja-Ameerika parasvöötmes (Ameerika Ühendriikide idaosas), kuigi sealseid teisendeid käsitletakse mõnikord eraldi liikidena. Hiinas kasvab sinilill Anhui, Henani, Liaoningi ja Zhejiangi provintsis, Jaapanis Honshū saarel. Kasvab ka Primorjes.
thumb
Välimus ja elutsükkel.
Sinilille kõrgus on tavaliselt 10–20 cm, alates 5 cm, mõnikord kuni 25 cm. Õied avanevad väga lühikese varre otsas. Õitsemise aja jooksul kasvab õievars pikemaks.
Vars.
Igal varrel on üks õis. Õitega varsi on looduses ühel taimel 8–12. Varrel ei ole lehti, välja arvatud kolm väikest kõrglehte otse õie all. Varred on peened, karvased, punakaspruuni värvi, karvad on rohelised.
Varred on karvased kaitseks varakevadiste külmade vastu.
Lehed.
Juurmised lehed on kolmehõlmalised. Hõlmad on võrdsed ja asetsevad ristikujuliselt. Lehed ja hõlmad on laiad, lehe alus on südame- või neerukujuline. Hõlmade kuju on seostatud maksasagaratega. Eestis kasvaval sinilillel on hõlmad teravatipulised, teisendil "Hepatica nobilis" var. "obtusa" on hõlmad ümarad. Lehtede pikkus on kuni 10 cm, teisendil "Hepatica nobilis" var. "obtusa" kuni 7 cm. Juurmisi lehti on arvukalt ja nad moodustavad kodariku. Leherootsud on pikad ja peened ning lähtuvad juurest. Leht on pealt suure klorofüllisisalduse tõttu tumeroheline, mõnikord heledate laikudega. Alt on leht purpurpruun kuni lilla. Seda värvi seostatakse maksaga. Lehed asetsevad risti päikesekiirtega.
Lehed talvituvad (on talihaljad). Lehe eluiga on 13–14 kuud. Mõnikord on nad õitsemise ajaks juba närbunud. Ka elusad lehed on luitunud, pruunikate laikudega. Uued lehed arenevad pärast õitsemist. Noored lehed on alguses udemelised tutid, alt ja rootsu juurest tihedalt siidkarvased, hiljem muutuvad nahkjaks ja siledaks.
Kolm rohelist umbes 1 cm pikkust kõrglehte on otse õievarre küljes vastu õit. Kõrglehed on piklik-ovaalsed, odakujulise otsaga, meenutavad tupplehti. Kõrglehtede kandelehed on õiele nii lähedal, et nad kokku meenutavad karikat.
Õis.
Sinililleõie läbimõõt on Eestis tavaliselt 2–3 cm, kuni 4 cm, maailmas kuni 6 cm. Õied on kuueks, mõnikord ka viieks või seitsmeks jagunenud õiekattega. Õiekatte moodustavad tupplehed, kroonlehti ei ole. Õiekate on kroonjas. Tupplehed on tavaliselt tuhmsinised või taevasinised. Tuleb ette ka valgeid, roosasid, lillasid ja purpurseid õisi. Ameerikas on valged õied tavalised. Esineb ka topeltõisi. Kultiveerimisel on saadud palju värvivarjundeid.
Õied on mõlemasugulised. Tolmukad on valged või peaaegu valged, tolmukapea on punane või valge. Tolmukaid ja emakaid on rohkelt. Emakatel puuduvad sulgjad sabad.
Iga õis on eraldi varre otsas. Ühel taimel moodustub looduses 8–12 õit.
Sinilill on putuktolmleja, tolmleb mesilaste, kärbeste, mardikate ja liblikaliste abil.
Õitsemisaeg.
Sinilill õitseb olenevalt kohast ja ilmadest veebruarist maini, Eestis märtsi lõpust maini. Sinilill on üks esimesi taimi, mis kevadel õitseb. Et ta vajab õitsemise ajal rohkem valgust, peab ta ära õitsema enne kui lehtpuud lehte lähevad.
Üks õis on avatud 8–10 päeva. Öösel ja halva ilmaga õied sulguvad.
Õiepungad moodustuvad juba sügisel või koguni suvel ning õitsemise algus oleneb temperatuurist. Seetõttu on maheda sügise puhul võimalik, et sinilill õitseb sügisel. Õiepungade varane moodustumine on pärit soojema kliimaga ajast. Õiepungade avanemiseks on tarvis ainult piisavat õhutemperatuuri, maa ei pea veel olema sulanud. Õiepungad talvituvad mulla all maapinna lähedal. Külma eest kaitsevad neid langenud puulehed ja lumi. Talvituvaid õiepungi söövad hiired. Ka parasiitseened võivad neid kahjustada. Osa õiepungi külmub ära.
Viljad.
Sinilille viljad on piklikud siidkarvased lühikese nokaga pähklikesed. Seemne alusel on õlirikas seemnelise (elaiosoom), mis maitseb sipelgatele. Sipelgad levitavad seemneid, viies viljad kaasa. Sinilill on üks väheseid taimi Eestis, kelle seemneid levitavad sipelgad. Pärast õitsemist paindub vars vastu maad, et vili oleks sipelgatele kättesaadav.
Risoom.
Sinilill paljuneb ka vegetatiivselt. Risoomi külgpungadest tekkinud harudele võib kasvada maapealne osa. Risoom on lühike, asetseb pisut viltu, tumepruuni värvi. Risoom on kaetud valgete soomusjate piklik-munajate alalehtedega. Sügavus 2–4 cm. Risoomil on rohkelt niitjaid lisajuuri, mis ulatuvad 15–20 (kuni 25) cm sügavusele.
Risoomi hakkab sinilill koguma õitsemisajaks varuaineid juba õitsemisele eelneval suvel.
Kasvukoht.
Sinilill kasvab üldiselt metsas puude või põõsaste vahel või varjus. Nad on varjulembesed, vajades valgust eelkõige õitsemisajal. Valgusevajadus aasta jooksul langeb. Sinililled eelistavad huumuse- ja lubjarikast kobedat ja pealt niisket mulda.
Lõuna-Euroopas kasvavad sinililled rohkem mägedes (kuni 2200 m) kui tasandikel. Ameerikas kasvavad sinililled eriti pöögimetsas, metsamaal, põõsastikes ja rohumaadel, eriti lubjakivimuldadel.
Eestis kasvavad sinililled leht- ja segametsades, põõsastikes ning puisniitudel, sageli sarapikkudes. Ideaalne kasvukoht on salumets, sest see on kevadel valguseküllane, suvel varjukas. Sobib ka loomets, vähem laanemets. Sinilill on tüüpiline metsataim.
Aiandus.
Harilikku sinilille kasvatatakse ilutaimena nii õite kui ka lehtede pärast. Eriti armastatakse roosade, purpursete, valgete ja siniste õitega ristandeid ning topeltõitega sinililli.
Sinilille kasvukoht on puu või põõsa juures või kiviktaimla ääres. Kuigi sinilill armastab erinevalt enamikust teistest kiviktaimlataimedest poolvarju ja niisket mulda, kasutatakse teda kiviktaimla rikastajana varase õitsemisaja tõttu. Lõuna pool kasvatatakse huumuserikka ja niiske pinnasega külmas ja varjulises kohas või samades tingimustes alpimajas. Eelistatav on liivsavi- või savimuld.
Sinilill ei hakka vohama. Teda saab hästi kombineerida teiste taimedega. Siiski takistab naabertaimede, eriti kaunviljade kasvamist.
Paljundamiseks taim jagatakse pärast õitsemist või sügisel. Kõige parem aeg jagamiseks on siis, kui lehtedeta taim hakkab hilistalvel õitsema. Istutada kohe alalisse kasvupaika.
Sinilille paljundatakse ka vastvalminud seemnetega, ent need kaotavad kiiresti idanemisvõime. Taim tuleb paigutada alalisse kasvukohta nii ruttu kui võimalik, sest ta ei kannata juurte häirimist. Külvata tuleb niiskesse mulda varjulises kohas. Säilitatud seemet tuleb umbes kolm kuud 0–5 kraadi juures stratifitseerida. Seeme idaneb 10 °C juures 1–12 kuud. Soovitatav on külvata kohe pärast valmimist külmale lavale. Kui seemikud on käsitsemiseks piisavalt suured, tuleb nad pikeerida eraldi pottidesse ning kasvatada vähemalt esimesel talvel kasvuhoones. Alalisse kasvupaika istutada hilissügisel või varasuvel, kui külma ei ole enam karta.
Kokandus.
Sinilillevarsi on tarvitatud tee asemel.
Rahvameditsiin.
Kogutakse sinililleõisi ja noori, alt viltjaid lehti ning karvaseid varsi, millega ravitakse hingamisteede haigusi ja kõhuhaigusi. Sinililleteed joodi reuma, hambavalu ja laste nahatuberkuloosi korral, mõnikord ka kopsutuberkuloosi korral.
Parkainete (tanniin) tõttu tarvitatakse ka maksahaiguste ja sapiteede haiguste puhul. Maksahaigustele on viidanud ka juurmiste lehtede kuju ja alumise poole maksakarva pruun värvus.
Meditsiin.
Sinilille lehed ja õied on nahka ärritava ja ville tekitava, limaskesta valu vaigistava, toniseeriva, kootava ja kergelt diureetilise toimega. Sinilillel on ka antiseptiline ja kõhulahtisusevastane toime.
Varem kasutati sinililleürti ("Herba hepaticae") ja sinililleõisi ("Flos hepaticae") sapiteede ja maksahaiguste ning sapikivide raviks ning diureetikumina. 20. sajandil tarvitati sinilille veel maksa- ja sapipõiehaiguste, seedehäirete jm puhul. Välispidiselt tarvitati nahahaiguste, aeglaselt paranevate lõikehaavade jm. puhul.
Näidustused olid põiehaigused, neeruhaigused, sapiteede haigused, maksahaigused, suhkurtõbi, veritsevad haavad, bronhiit, katarr, kurgukipitus ja mädanik.
Vastunäidustused olid sapivaevused, maksavaevused, maovähk ja nõrk magu.
Pikaajalisel tarvitamisel võib sinilill kahjustada seedeelundeid ja maksa. Sapikivide korral võib tekkida tüsistus.
Homöopaatias kasutatakse värskeid lehti kurgunakkuste, kroonilise bronhiidi ja maksavaevuste puhul.
Toimeained on ka anemoniin (moodustub kuivamisel protoanemoniinist), saponiin, vaik ja hepatrilobiin. Sisaldab ka flavonoide (sinist värvainet antotsüaniini), samuti sahharoosi ja invertiini. Glükosiidselt seotud anemonool on mürgine.
Taime kogutakse õitsemise ajal, võib kuivatada.
Mürgisus.
Sinilill on suurtes annustes mürgine, eriti risoom, mis sisaldab saponiine. Kuumutamisel või kuivatamisel mürk hajub. Et värske taim sisaldab protoanemoniini, siis nahale või limaskestale sattunud mahl tekitab tugevat ärritust, punetust, sügelust ja isegi ville (tulikadermatiit). Vältida tuleks ka taime suhu panemist. Taime kuivamisel tekib südamemürk. Ravimtaimena ei soovitata sinilille kasutada. Et sinilill sisaldab protoanemoniini vähe, arvatakse ta vähemürgiste taimede hulka.
Mürgitusnähud seespidisel tarvitamisel on oksendamine, kõhulahtisus ja iiveldus. Mürk ärritab ka limaskesti ning mõjub närvisüsteemile, mille tagajärjel võivad esineda erutus, krambid, halvatusnähud ja hingamishalvatus.
Rasked mürgitused esinevad ainult taime väära tarvitamise korral rahvameditsiinis.
Looduskaitse.
Rootsis ei tohi harilikku sinilille koos risoomiga maast välja tõmmata, samuti noppida ega muul viisil koguda müügiks või muul ärilisel eesmärgil. Ka Soomes, Prantsusmaal Ülem-Normandias, Franche-Comtés ja Île de France'is ning Saksamaal on sinililled looduskaitse all.
Eestis ei ole sinililled looduskaitse all. Et sinililli mitte hävitada, ei tohiks neid üles kiskuda ega liiga palju noppida.
Kultuur.
Harilik sinilill on Norra Akershusi maakonna tunnuslill.


Helgi Vihma.
Helgi Vihma (sündinud 5. juunil 1931) on eesti keeleteadlane.
Helgi Vihma on uurinud Muhu murrakut (diplomitöö 1957) ning kirjutanud artikleid leksikoloogiast ja leksikograafiast. Ta on osalenud "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" koostamisel. Aastast 1970 on tema peamiseks uurimisteemaks olnud Johannes Aaviku elulugu ja keeleuuendus. Ta asutas 1992. aastal Johannes Aaviku Seltsi.
Isiklikku.
Helgi Vihmal on poeg Ülo Vihma ja tütar Sirje Normet.
Välislingid.
Vihma, Helgi
Vihma, Helgi


Hermes.
Hermes ('piirikivide hunnik') oli vanakreeka mütoloogias rändurite, lambakarjuste, maismaarännu, kõnemeeste, kirjanduse, kavaluse, luuletajate, spordi, kaalude ja mõõtude ning varaste jumal ja jumalate sõnumitooja inimestele. Sümboliteks olid reisikaabu, tiivulised sandaalid, heeroldikepp.
Hermes oli Zeusi ja nümf Maia poeg.
Vanarooma mütoloogias vastas Hermesele Mercurius ja etruski mütoloogias Turms.
Hermes sündis koopas Kyllene mäel Peloponnesosel Ahhaia ja Arkaadia vahel. See seletab tema lisanime: Hermes Kylleneios. Teda hüüti ka Enagonioseks. Ta oli ka psühhopomp (hingede hauatagune saatja), mistõttu teda kutsuti ka Psychopomposeks ('hingede juht'). Rooma Mercurius sulatas endasse varajased äri- ja rikkusejumalad Dei Lucrii, keda hakati kutsuma Mercuriuse nimega. Hiljem ühendati Hermes Egiptuse jumala Anubisega ning saadi Hermanubis.
Vana-Kreekas kasutati nime "Hermes" algselt planeet Merkuuri kohta õhtutaevas (hommikutaevas kandis ta Apolloni nime. Avastus, et tegu on sama taevakehaga, omistatakse Pythagorasele. Rooma astronoomid hakkasid planeeti nimetama Mercuriuse nimega.
Alkeemikud kasutasid hiljem nime Hermes Trismegistos, pidades silmas segajumalust, kelles olid ühendatud Hermes ja Egiptuse jumal Thoth.
Hermes on tänapäeva Kreeka postiteenistuse sümbol.
Hermest austasid erilise innuga rändurid, palverändurid, vargad ja luuletajad. Kuigi kogu Vana-Kreekas oli Hermesele pühendatud templeid, oli tema kultuse keskmeks Arkaadia. Tema auks peetav püha oli hermoia, mida samuti peeti kõige põhjalikumalt Arkaadias.
Hermes oli psühhopomp: ta viis äsja surnud hingi allilma Hadesesse. Samuti tõi ta elavatele surelikele unenägusid.
Hermes leiutas flöödi ja lüüra, mitmesugused võiduajamised ja poksi.
Hermese kujud olid staadionidel ja gümnaasiumides kogu Vana-Kreekas.
Varajastel aegadel, enne kui Hermesest sai kaupmeeste ja rändurite kaitsja, oli ta falliline jumal, keda seostati viljakusega, hea õnnega, teede ja piiridega. Tema nimi tuleb sõnast "herma", mis tähendab hermi, ruudu- või ristkülikukujulist kivist või pronksist posti. Hermi otsas oli Hermese peakuju, tavaliselt habemega, ja alust kaunistasid mehe suguelundid. Herme kasutati teede ja piiride märgistamiseks. Ateenas pandi herme õnnetoojatena maja ette.
415 eKr, kui Ateena sõjalaevastik Peloponnesose sõja ajal valmistus sõitma Sürakuusasse, lõhkus keegi kõik Ateena hermid. Kuigi see jäi tõestuseta, uskusid ateenlased, et tegemist oli sabotaažiga kas sürakuuslaste või Ateena enda sõjavastaste poolt.
Hermest kujutati tavaliselt laiaäärelise või tiivulise mütsiga, tiivuliste sandaalidega ja heeroldikepiga (vaata Hermese kepp). Ta kandis ränduri, töölise või lambakarjuse rüüd. Teda kujutasid rahakotid, kuked ja turteltuvid.
Hermes sündis Arkaadias Kyllene mäel. Seda lugu jutustab Homerosele omistatav "Hümn Hermesele". Tema ema Maia jäi salajases armusuhtes Zeusist rasedaks. Maia mähkis lapse tekkide sisse, kuid Hermes põgenes, kui ema magas. Hermes jooksis Tessaaliasse, kus Apollon oma karja karjatas. Hermes varastas hulga lehmi ja viis nad metsakoopasse Pylose lähedal, kattes jäljed kinni. Kaevust leidis ta kilpkonna ning tappis selle ja võttis sisikonna välja. Ühe lehma sooltest ja kilpkonna kilbist tegi ta esimese lüüra. Apollon kaebas Maiale, et selle poeg on tema karja varastanud, kuid Hermes oli juba tekkide sisse tagasi läinud, nii et Maia ei uskunud Apolloni kaebust. Zeus sekkus, öeldes, et nägi kõike pealt, ja asus Apolloni poolele. Siis hakkas Hermes lüürat mängima. Muusikajumalale Apollonile hakkas see pill meeldima ning ta pakkus Hermesele vahetuskaubana karja lüüra eest. Nii sai Apollonist meisterlik lüüramängija. Hermes leiutas puhkpilli süürinksi.
Seda, kuidas Hermes Apolloni karja varastas, nägi pealt lambakarjane Battos. Hermes sundis teda vanduma, et ta peab suu. Battos vandus, kuid ei pidanud suud. Hermes muutis ta kiviks.
Hiljem, juba noorukina, leiutas Hermes flöödi, mille eest ta sai Apollonilt (või Zeusilt) kullast kepi, mida ta kasutas oma kepina (vaata Hermese kepp).
Hermese järglased.
Paan oli Hermese ja printsess Dryope poeg. Dryopet kohutas tema inetu, poolsikust laps ning ta jooksis ära. Hermes viis lapse Olümposele, kus jumalad nautisid lapse naeru ja heasüdamlikkust. Paanist sai jumal, keda austasid eriti lambakarjused ja kütid.
Abderos oli Hermese poeg, kelle sõid ära Diomedese märad. Abderos oli läinud märade juurde koos oma sõbra Heraklesega.
Hermaphroditos oli Hermese kolmas poeg, kelle ema oli Aphrodite. Jumalad muutsid ta hermafrodiidiks, tulles vastu tema armastuse tagasi lükanud Salmakise palvetele.
Teised lood.
Kui Hermes armastas Herset, tuli nende vahele armukade Aglaulos, kes keeldus ära minemast. Hermes muutis ta kiviks. Kephalos oli Hermese ja Herse poeg. Hermesel oli ka poeg Keryx Herse teise õe Pandrososega. Aglaulosega oli Hermesel poeg Eumolpos.
Zeus armastas Argose printsessi Iot ja muutis ta lehmaks, et kaitsta teda Hera eest. Hera kahtlustas pettust ja küsis lehma kingituseks. Zeus ei saanud keelduda ja Hera pani Argose lehma valvama. Hermes uinutas Zeusi käsul Argose magama ja päästis Io, kuid Hera saatis parmu teda lehma kujul olevat Iot hammustama. Zeus muutis ta lõpuks inimeseks tagasi ning Io sai Zeusi ja enda poja Epaphose kaudu Heraklese esiemaks.
Hermes päästis Odysseuse Kalypso ja Kirke käest, veendes esimest lubada tal ära minna ja valmistades Odysseusele rohu, mis kaitses teda Kirke võlude vastu. Hermes tõi ka Eurydike Hadesesse tagasi, kui Orpheus oli ta teist korda kaotanud. Hermes muutis ka minüaadid nahkhiirteks. Triiadele õpetas ta ennustamise kunsti.
Mükeene kuningas Atreus võttis trooni tagasi oma vennalt Thyesteselt, kasutades targalt petiselt Hermeselt saadud nõuannet. Thyestes oli nõus andma kuningriigi tagasi, kui päike liigub taevas tagurpidi. Zeus panigi päikese tagurpidi liikuma. Atreus võttis trooni tagasi ja pagendas Thyestese.


Hollandi keel.
Hollandi keel (hollandi keeles "Nederlands") on indoeuroopa keelte germaani rühma läänegermaani alamrühma kuuluv keel.
Hollandi keelt kõneldakse Hollandis, Põhja-Belgias (Flandrias; sealseid murdeid nimetatakse flaami keeleks), Belgia pealinnas Brüsselis, Lääne-Flandria piiri ääres Prantsusmaal, Hollandi Antillidel, Arubal, Surinames ning kohati Indoneesias. Kaks viimast on endised Hollandi kolooniad. Surinames on hollandi keel endiselt riigikeel ja ametlik hariduskeel. Hollandi keelt kõneleb üle 20 miljoni inimese. Afrikaani keel, mida kõneldakse Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Namiibias, on pärit põhiliselt 16. sajandi hollandi keele murretest ning hollandi ja afrikaani keele kõnelejad saavad suurelt jaolt üksteisest aru.
"Flaami keel" on väljend, mida kasutatakse Belgias kõneldavate hollandi keele murrete kohta. See ei ole eraldi keel, kuigi väljendit '"flaami keel"' kasutatakse, et eristada seda Hollandis kõneldavast hollandi keelest.
Inglise keeles kasutatakse hollandi keele tähistamiseks sõna "Dutch", mis on pärit germaani sõnast "theodisk" 'rahva- (mitte ladina ega prantsuse)'. Samast sõnast tuleb ka saksa keele sõna "Deutsch" 'saksa keel'. Siit pärinevad hollandi sõnad "duits" 'saksa' ja "diets" 'hollandi'. Viimane sõna on laiemalt käibelt kadunud, osalt sellepärast, et seda sõna on 20. sajandil kasutanud natsid ja teised natsionalistid.
Kõige tähtsam tänapäeva hollandi keele sõnaraamat on "Van Dale groot woordenboek der Nederlandse taal", mida tavaliselt nimetatakse "Dikke van Dale" ('paks van Dale'). See sõnaraamat on siiski palju õhem kui "Woordenboek der Nederlandsche taal" ("Hollandi keele sõnaraamat"), akadeemiline väljaanne, mille ideest esimese väljaandeni kulus 147 aastat. Sellel sõnaraamatul on üle 45 000 lehekülje.
Õigekeelsussõnaraamat on "Woordenlijst Nederlandse taal", mida tuntakse nime all "het groene boekje" 'roheline raamatuke'. Hollandi ja Flandria valitsus koordineerivad oma keelealast tegevust organi "Nederlandse Taalunie" ('Hollandi keele unioon') kaudu, mis annabki välja mainitud raamatut. Siiski ei ole näiteks kohanimede kirjutamise normistikus suudetud kokku leppida. Keeleunioon sai alguse Hollandi ja Belgia valitsuste kokkuleppest.
Ajalugu.
Madalmaadel räägiti algul germaani, peamiselt alamfrangi murdeid. Hollandi keel kujunes keskajal saali frankide hõimumurrete (vanaalamfrangi keele läänevariandi) alusel friisi ja saksi hõimumurrete mõjul.
Hollandi keele ajaloos eristatakse kolme perioodi: vanahollandi (vanaalamfrangi; 9.–11. sajand), keskhollandi (12.–15. sajand) ja uushollandi periood (alates 16. sajandist, mis oli üleminekuperiood).
Standardiseerimine algas keskajal, peamiselt Burgundia hertsogi õukonna algatusel. Õukond asus Dijonis, 1477. aastast Brüsselis. Tol ajal olid kõige mõjukamad Flandria ja Brabandi murded.
Umbes 1600 loodi ühtne keel esimese piiblitõlke jaoks. Selles keeles oli eri murrete elemente, kuid ta põhines peamiselt Hollandi murretel. Seda võib pidada tänapäeva hollandi keele alguseks.
17. sajandil kujunesid ka hollandi kõnekeele alused Hollandi murrete baasil ning Flandria ja Brabandi murrete mõju all. Kõnekeele ja kirjakeele vahel on märgatavad erinevused nii foneetikas, grammatikas kui ka sõnavaras.
Friedrich Engels on kirjutanud töö "Franki dialekt", kus ta käsitles ka hollandi keele foneetikat, morfoloogiat, leksikoloogiat ja toponüümikat.
Hollandi keel kasutab ladina kirja.
Vanahollandi keelest kirjalikke mälestisi ei ole. Kõige vanemad mälestised vanaalamfrangi murde läänevariandist on glossid ja kohanimed 8.–9. sajandist, samuti üks lause 11. sajandist. Kaudseks tunnistuseks on Karolingide psalmide tõlge 9.–10. sajandist vanaalamfrangi murde idavariandis. Kõige vanemad keskhollandi keele mälestised (13. sajandist) on juriidilised ürikud ning Jacob van Maerlanti teosed: rüütliromaanid ja loomaeepos "Rebaseromaan".
Keelenorm.
Algemeen Beschaafd Nederlands ('üldine haritud hollandi keel', lühend ABN) on ametlik hollandi keel, mida õpetatakse koolis ja kasutavad võimud Hollandis, Flandrias, Belgias, Surinamis ja Hollandi Antillidel. Hollandi keele unioon otsustab, mis on ABN ja mis mitte, näiteks õigekirja.
Poliitilise korrektsuse kaalutlustel kasutatakse ABN asemel ka väljendeid "Algemeen Nederlands" ('üldine hollandi keel') ja "Standaardnederlands" ('hollandi keele standard'). Nimetust "Algemeen Beschaafd Nederlands" saab mõista kui hollandi keelt, mida kõnelevad tsiviliseeritud inimesed, mis tähendaks, et teisi keelevariante kõnelevad inimesed ei ole tsiviliseeritud.
Murded.
Hollandi keele murderühmad on põhja-keskmurded (Lõuna-Hollandi ja Utrechti murded), loodemurded (Põhja-Hollandi murded), edelamurded (Lääne-Flandria ja Zeelandi murded), kirdemurded (saksi murded) ja kagumurded (Limburgi murded).
Foneetika ja fonoloogia.
Hollandi keel ei osalenud teises (ülemsaksa) häälikunihkes. Võrdle näiteks: saksa "machen": hollandi "maken", inglise "make"; saksa "Pfanne": hollandi "pan", inglise "pan" ('pann'); saksa "zwei": hollandi "twee", inglise "two" ('kaks').
Hollandi keeles toimusid mõned oma häälikumuutused. Näiteks sõnades, mille lõpus oli -"old" või -"olt", kadus "l" ning tekkis diftong "ou", näiteks hollandi "oud": inglise "old", saksa "alt" ('vana'). Niisugustes sõnades nagu "hus" täishäälik [u] kõigepealt pikenes, muutis tämbrit ("huus" häälikuga [y]) ning lõpuks diftongistus ("huis"; kõlab umbes [höüs]: inglise "house", saksa "Haus" ('maja'). Foneem [g] kadus, asendudes helilise guturaalse frikatiiviga [G] või (Flandrias ja Limburgis helilise palataalse frikatiiviga.
Sõna lõpus muutuvad kõik konsonandid helituks. Assimilatsiooni tõttu muutub sageli helituks ka järgmise sõna alguses olev konsonant, näiteks "het vee" [h@tfe] ('veis').
Mõnes piirkonnas, näiteks Amsterdamis ja Friisimaal on [v], [z] ja [G] peaaegu täielikult kadunud. Lõuna pool on need foneemid olemas vähemalt sõna keskel, näiteks "logen" [loG@] vs "loochen" [lox@]. Flandrias on kontrast eriti suur, sest "g" hääldub palataalina (pehme "g").
"n" mitmuse lõpus -"en" jääb sageli hääldamata (nagu afrikaani keeleski), välja arvatud kirdemurretes, kus see hääldub silbilise "n"-ina.
Hollandi keeles on prantsuse laene rohkem kui saksa keeles, ent vähem kui inglise keeles.
Mitme sõna kirjapilt ja tähendus hollandi ja eesti keeles langeb kokku, sest kummaski keeles kirjutatakse pikad täishäälikud kinnises silbis kahekordselt ning eesti keeles on laene hollandi keelega lähedases suguluses olevast saksa keelest, merenduses ka otse hollandi keelest.
Hollandi keel Eestis.
Hollandi keelt on Tallinna Pedagoogikaülikoolis ja Eesti Humanitaarinstituudis õpetanud Katrin Laiapea.
Hollandi keelest on ilukirjandust tõlkinud Rein Sepp, Vladimir Beekman (lastekirjandus), Mati Sirkel, Kerti Tergem, Gustav Suits ja Hasso Krull.


Hallrebane.
Hallrebane ("Urocyon") on koerlaste perekond, kuhu kuuluvad tava-hallrebane ("Urocyon cinereoargenteus") ja ranna-hallrebane ("Urocyon littoralis").
Välimus.
Välimuselt on hallrebased lähedased rebastele. Nad on pisut lühemate kõrvade ja koonuga. Nende keha ülaosa, pea ja saba on kaetud hallika kirmega, mis selgroo kohal ja sabal läheb üle mustaks jutiks. Pea, kaela ja keha külg on roostekarva, kõht valge.
Tava-hallrebane on suurem kui rannarebane. Tema tüvepikkus on 53–69 cm, sabapikkus 28–45 cm ja mass kuni 7 kg.
Leviala, eluviis ja toitumine.
Hallrebaste leviala ulatub USA ja Kanada piirist kuni Panamani. Nad elavad ainult seal, kus kasvab puid. Ranna-hallrebane elab mõnel Kalifornia saarel.
Eluviisilt ei sarnane nad väga rebase perekonna liikidele. Nad on ainsad koerlased, kes puu otsa ronivad. Selles on nad nii osavad, et neid puisrebasteks kutsutakse. Nad rüüstavad orava- ja linnupesi ning varjuvad puu otsas vaenlaste eest. Vahel nad puhkavad puu otsas. Sagedamini elavad nad siiski urgudes, kaljulõhedes, kivivaredes, koobastes ja langenud puude õõnsustes.
Hallrebaste toiduks on kõik elukad, kellest jõud üle käib, kuid ajuti on nende toidus ülekaalus puuviljad ja rohelised taimeosad. Vahel varastavad nad tibusid.
Paljunemine.
Kevadel pärast 63-päevast kandeaega sünnitab emane kuni 7 mustakarvalist poega. Juba poolteise kuu pärast hakkavad nad tavalist toitu sööma ja hilissuvel või varasügisel alustavad iseseisvat elu. Vanemad aga jätkavad kooselu.


Hymni i Flamurit.
"Hymni i Flamurit" ("Lipuhümn") on Albaania riigihümn.
Sõnade autor on albaania luuletaja Aleksander Drenova.
Hümn avaldati esimest korda Sofia albaaniakeelses ajalehes "Liri e Shqipërisë" ('Albaania Vabadus') 21. aprillil 1912. Luuletuse esialgne pealkiri oli "Betimi mi flamur" ("Liputõotus"). Luuletus ilmus 1912 Bukarestis luulekogus "Ëndra dhe lot" ("Unenäod ja pisarad").
Meloodia autor on Rumeenia helilooja Ciprian Porumbescu.
Hümn võeti kasutusele Albaania iseseisvumisel 1912 ning on olnud kasutusel kogu aeg, ka kommunistliku režiimi ajal. Hümnis kasutatakse nelja salmi luuletuse kuuest salmist.
Albaaniakeelsed sõnad.
Me një dëshirë dhe një qëllim,
Të gjithë Atij duke iu betuar,
Po vdes, po vdes si një dëshmor.
Në dorë armët do t'i mbajmë,
Të mbrojmë Atdheun në çdo vend,
Të drejtat tona ne s'i ndajmë,
Se Zoti vet e tha me gojë,
Për te, për te luftojmë ne.
Ligikaudne tõlge.
Ainult see, kes on sündinud reeturina,
Kes on vapper, see ei kohku,
Välislingid.
Pealkirja "Hymni i Flamurit" kannab ka üks Fan Noli luuletus.


Hannah Arendt.
Hannah Arendt (14. oktoober 1906 Linden, Hannoveri lähedal – 4. detsember 1975 New York) oli juudi päritolu saksa politoloog, keda sageli nimetatakse filosoofiks, kuigi ta ise ennast selleks ei pidanud.
Elulugu.
Hannah Arendt sündis mitteusklikest juudi vanematest.


Hassidism.
"Selles artiklis on juttu 18. sajandil tekkinud liikumisest; varasemate samanimeliste juutluse suundade kohta vaata artiklit Hassiidid"
Hassidism on judaistlik liikumine, mille rajas Israel ben Eliezer (1700–1760), keda tuntakse ka Ba'al Shem Tov'i ja Besht'i nime all. Hassidism kujunes ajal, mil juute taga kiusati, ning ajal, kui Euroopa juudid olid tõmbunud Talmudi uurimisse. Paljude juutide meelest oli enamik juudi elu avaldusi muutunud liiga akadeemiliseks ning spirituaalsust ega rõõmu enam ei rõhutatud. Ba'al Shem Tov asus asja muutma.
Hassidismi lugu.
Poolas, kus alates 16. sajandist enamik juute elas, muutus võitlus traditsioonilise rabiinliku judaismi ja radikaalse kabalamõjulise müstitsismi vahel eriti ägedaks pärast Sabbatai Zevi messianistlikku liikumist. Kalduvus müstiliste õpetuste ja sektantluse poole ilmnes eriti selgelt Kagu-Poolas, kuna aga (Leedus ja Valgevenes) valitses rabiinlik ortodoksia. See tulenes osalt põhjapoolsete Leedu juutide ja lõunapoolsete Ukraina juutide vahelisest sotsiaalsest erinevusest. Leedus olid juudid koondunud peamiselt tihedasti asustatud linnadesse, kus rabiinlik akadeemiline kultuur ješivates oli õitsval järjel. Seevastu Ukrainas olid juudid hajutatud vaimuelu keskustest kaugele jäävatesse küladesse.
Lõunas süvenes pessimism pärast kasakate ülestõusu Bogdan Hmelnitski juhtimisel ja segaduste aega Poolas (1648-1660), mis laostas täielikult Ukraina juudid, kuid jättis Leedu juudid suhteliselt puutumata. Lõuna-Vene juutide majanduslik ja vaimulik allakäik lõi soodsa pinnase müstilistele liikumistele ja usulisele sektantlusele, mis levis seal 17. sajandi keskpaigast kuni 18. sajandi keskpaigani.
Peale nende mõjude oli sügavaid põhjusi, mis kutsusid paljudel juutidel esile rahulolematuse rabiinlusega ja kalduvuse müstika poole. Rabiinlus, millest Poolas oli saanud formalistlik süsteem, ei rahuldanud enam paljusid religioosset kogemust otsivaid juute. Kuigi traditsiooniline judaism oli mõned kabala elemendid omaks võtnud, kohandas ta need oma süsteemiga, lisades oma ritualismile Ida "praktiliste kabalistide" askeetluse. Viimased nägid maise elu olemust üksnes paastumises, patukahetsuses ja vaimulikus kurbuses. Selline praktika, mis oli kohane erakutele, ei sobinud enamikule juutidele.
Hassidism vastas lihtrahva soovidele oma lihtsa, inspireeriva ja trööstiva usuga. Erinevalt teistest sektantlikest õpetustest ei taotlenud varane hassidism mitte üksnes dogmade või rituaalide reformi, vaid sügavamat psühholoogilist reformi. Eesmärgiks oli muuta mitte usku, vaid uskujat. Psühholoogilise sisenduse abil lõi see uut tüüpi uskliku inimese, kelle jaoks tunded on tähtsamad kui mõistus ja rituaal ning usuline vaimustus on tähtsam kui teadmised.
Israel ben Eliezer.
Hassidismi reformija oli Israel ben Eliezer ehk Ba'al Shem Tov ehk Besht. Tema kui ravitseja kuulsus levis mitte üksnes juutide seas, vaid ka mittejuudi talupoegade ja Poola aadlike seas. Ta olevat mõnikord edukalt tulevikku ennustanud.
Besht oli lihtrahva iidol. Ta oli erakordselt siiras ja lihtne ning oskas mõista masside vaimulike vajadusi. Ta õpetas, et tõeline religioon ei ole religioosne õpetatus, vaid siiras armastus Jumala vastu koos palava usuga palve tõhususse ning et lihtinimene, kes on täis siirast usku Jumalasse ja kelle palved tulevad südamest, on Jumalale meelepärasem kui inimene, kes juudi Seadust hästi tunneb ja täielikult täidab. Selline judaismi demokratiseerimine tegi Beshti õpetuse ligitõmbavaks mitte ainult lihtinimestele, vaid ka õpetlastele, keda rabiinlik skolastika ja askeetlik kabala ei rahuldanud.
Umbes 1740 asus Besht elama Podoolia linna Miedzybozi. Ta kogus enda ümber arvukalt õpilasi ja järgijaid, keda ta pühendas oma õpetusse mitte süstemaatilise esituse teel, vaid mõtteterade ja mõistujuttude kaudu. Neid mõtteteri anti edasi suuliselt ning hiljem kirjutasid õpilased, kes oma meistri õpetuse süstematiseerisid, selle üles. Besht ise midagi ei kirjutanud. Liimi poolest müstikuna pidas ta oma õpetusi prohvetlikuks ilmutuseks.
Põhiarusaamad.
Hassidismi õpetus rajaneb kahel põhiarusaamal: 1) panenteismil, mille kohaselt Jumal on kõikjal, ja 2) "Devekut" 'i, Jumala ja inimese vahelise osaduse ideel. Besht ütleb: "Inimene peab alati meeles pidama, et Jumal on kõikjal ning on alati koos temaga; et Jumal on nii-öelda kõikjale hajutatud peen mateeria (...). Saagu inimene aru, et kui ta vaatab materiaalsete asjade peale, siis ta tegelikult vaatab Jumaluse kuju peale, mis on kohal kõikides asjades. Seda meeles pidades hakkab inimene alati teenima Jumalat väikesteski asjades."
"Devekut" (osadus) tähendab, et Jumala maailma ja inimese maailma vahel on katkematu suhtlemine. Mitte ainult et inimene mõjutab inimese tegusid, vaid ka inimene mõjutab Jumaluse tahet. Inimese iga tegu ja sõna kutsub ülemistes sfäärides esile vastava võnkumise. Sellest arusaamast tuleneb hassidismi põhiline praktiline printsiip: osadus Jumalaga selleks, et ühineda elu allikaga ja mõjutada seda. See osadus saavutatakse kõikide mõtete koondamisega Jumalale ning Temalt kõikides asjades nõu küsimisega.
Õige inimene on alalises osaduses Jumalaga, isegi ilmalikes asjades, sest ta tunneb alati Tema ligiolu. Selle osaduse üks vorm on palve. Et osadus oleks täielik, peab palve olema innukas, ekstaatiline. Palvetaja hing peab otsekui eralduma oma materiaalsest eluasemest. Ekstaasi saavutamiseks võidakse appi võtta mehhaanilised vahendid, ägedad liigutused, karjumine ja laul. Beshti järgi on religiooni olemus tundes, mitte mõistuses. Teoloogiline õpetatus ja halakha lood on teisejärgulised ning neist on kasu üksnes juhul, kui nad viivad usulise vaimustuseni. Parem on lugeda moraaliõpetuslikku kirjandust kui õppida kasuistlikku Talmudit ja rabiinlikku kirjandust. Rituaalide puhul ei ole välised seigad nii tähtsad kui uskliku seesmine seisund. Seetõttu on formalism ja liigsed tseremoniaalsed detailid kahjulikud.
Hassiidi pärimused.
Hassiidi pärimusi, võrdles Martin Buber, kes koostas neist raamatu, kristlike legendide ja budistlike muinasjuttudega. Hermann Hesse võrdles neid vanahiina mõistujuttudega.
"Kord tuli kurjus palvetamise ajal rabi Mihali juurde. "Mine ära," ütles ta, "ja tule siis tagasi, kui ma hakkan sööma. Palvetamise ajal ma ei saa sinuga maid jagada."
Hassidismi levik.
Israel ben Eliezeri õpilastel oli palju järgijaid ning nad ise asutasid arvukaid sekte üle Euroopa. Pärast Beshti surma jätkasid tema üritust järgijad, eriti Mezeritchi Dovber. Tema õpilased haarasid kaasa paljusid juute, kes omakorda läksid Mezhirechi, et õppida isiklikult Dov Baeri juures. Hassidismist sai lõpuks enamiku jutide elulaad Ukrainas, Galiitsias ja Kesk-Poolas. Suuri järgijate rühmi oli ka Valgevenes-Leedus ja Ungaris. Hassidism jõidis Lääne-Euroopasse ja seejärel USA-sse suurte juutide emigratsiooni lainete ajal 1880. aastatel.
Hassidism hargnes vähehaaval kaheks põhiliseks haruks: 1) Ukrainas ja Galiitsias ja 2) Leedus. Esimest haru juhtisid kolm in Mezeritchi Dovberi õpilast: Ležinski Elimelek, Berditševo Levi Yitzchak ja Tšernobõli Menachem Nahum ning ka Beshti lapselaps Tilšini Baruch. Ležzhinski Elimelek kinnitas, et hassidismi põhiõpetuste hulka kuulub usk tsadikismi. Oma raamatus "No'am Elimelekh" õpetab ta, et tsadik ('pühamees') on Jumala ja lihtrahva vaheline vahendaja ning et Jumal tema läbi saadab usklikele kolm maist õnnistust, elu, elatise ja lapsed, ent seda tingimusel, et hassiidid toetavad tsadikit rahalise panusega ("pidyonim"), selleks et pühamees saaks täielikult pühenduda Jumala kontempleerimisele. Leedu hassiidid järgisid Liadi rabi Shneur Zalmanit.
Praktikas andid inimesed ära oma viimase raha, et toetada oma tsadikit ("rebbe" 't), ja tsadikid väsimatult "puistasid maa peale õnnistusi, tervendasid haigeid, ravisid naisi sigimatusest" jne. Tsadiki kutse muutus päritavaks. Hassiidi dünastiad hakkasid ülimuslikkuse pärast vaidlema.
Hassiidid ja mittehassiidid.
Hassiidide ja mittehassiidide vahel tekkis varakult lõhe. Hassiidid hakkasid Euroopa juute, kes ei pooldanud hassidismi, nimetama "mitnagdim" ('vastased'). Hassiidide vastased ei olnud nõus rõhuasetuste muutusega halakha tõlgendamisel. Veel küsitavamana tundus hassiidi teenistuste ülevoolavus. Kahtlasena tundus traditsioonivastane ilmeksimatuse ja imetegemise omistamine hassiidide juhtidele. Kardeti, et hassidismist saab messianustlik sekt nagu oli juhtunud nii Shabbatai Zevi kui ka Jacob Franki pooldajatega.
Teised "mitnagdim" väitsid lihtsalt, et judaismile tuleb läheneda rohkem õpetlase moodi. Teatud hetkel pandi hassiidid "cherem" 'i alla (heideti usukogukonnast välja). Lõpuks hakkasid omavahel lähenema hassiidid ja need, keda hakati nimetama ortodoksseteks juutideks. Vahepeal on kõik hassiidide sektid allutatud ortodokssele judaismile, eriti uktraortodokssele judaismile.
Holokausti ajal Ida-Euroopa Hassiidi keskused hävitati. Ellujäänud asusid elama Iisraeli või Ameerikasse ja rajasid uued hassidismi keskused (eriti Brooklynis). Mõned suuremad ja tuntumad säilinud hassiidi sektid on Breslovo, Lubavitchi (Chabadi), Satmari, Geri ja Bobovi hassiidid. Aastaid olid Brooklyni hassidismi kaheks suureks rivaalitsevaks suunaks Satmar ja Chabad, mille peakorterid olid vastavalt Williamsburg ja Crown Heights. Kuigi need kaks rühmitust olid teiste juutide silmis väga sarnased, olid nad omavahel vaenujalal. Satmar oli võitlevalt antisionistlik, kuna aga Chabad toetas Iisraeliga, kuigi Lubavitchi rabi ei külastanud kunagi Iisraeli.
Mitteortodokssete juutide huvi hassidismi vastu on märgatavalt kasvanud tänu mitteortodokssete juudi autorite Martin Buberi, Arthur Greeni ja Abraham Joshua Hescheli kirjutistele. Väiksemaid hassiidi mõjusid leidub konservatiivse, reformistliku ja rekonstruktsionistliku judaismi "siddurites (palveraamatutes).
Martin Buber nimetas hassidismi judaismi tipuks.


Hatšepsut.
Hatšepsut (või Hapšepsut või Hat·shep·set; trooninimi Ma'at-ka-Ra (arvatavasti 1504 eKr – 1458 eKr) oli Egiptuse naisvaarao 18. dünastiast. Ta valitses 1473–1458 eKr.
Nimi "Hatshepsut" tähendab 'esimene suursugustest naistest'. "Ma'at-ka-Ra" tähendab 'maat ('tõde, kord, tasakaal') on Ra ka ('vaim, teisik')'.
Hatšepsut oli vaarao Thutmosis I ja tema poolõe kuninganna Ahmose (Ahmese) tütar. Nagu vaaraoperekondades tavaks, abiellus ta oma poolvenna (ja ainsa venna), liignaisest sündinud Thutmosis II-ga. Kui isa suri, tõusis viimane troonile. Thutmosis II oli valitsema asudes noor, ilmselt Hatšepsutist noorem.
Vaarao pidi olema abielus kuninglikust soost naisega, mistõttu Thutmosis II abielluski Hatšepsutiga.
Asi oli selles, et kuninglikku verd ei kandnud edasi mehed, vaid naised.
Vaaraoks saamiseks pidi mees abielluma kuninglikust soost naisega, sageli õe, poolõe või muu lähedase sugulasega. Tavaliselt oli selleks eelmise vaarao vanim tütar.
Paaril oli tütar Neferu-Ra. Thutmosis II-l oli ühe Isise-nimelise liignaisega poeg, hilisem Thutmosis III. Kui Thutmosis II 1479 eKr noores eas, varsti pärast vaaraoks saamist suri, määrati pärijaks tema poeg Thutmosis III.
Et poiss oli liiga noor, määrati Hatšepsut regendiks.
Olles nimeliselt Thutmosis III regent, tuli ta Thutmosis III-ga koos valitsedes järk-järgult ise võimule ning kuulutas lõpuks 1473 (võib-olla ajal, kui Thutmosis III hakkas meheks saama) end vaaraoks ja krooniti vaaraoks.
Ta hakkas kandma mehe võimutunnuseid, meheriideid ja vaarao valehabet ning kandis mehe tiitleid.
Kuigi Egiptuse naistel oli võrreldes teiste tolle aja kultuuridega kõrge staatus, oli see siiski peaaegu ennekuulmatu. Naistel oli õigus omada maad ning perekonnaliikmetelt pärida ja nad said kohtus oma õigusi kaitsta. Kuigi enne Hatšepsuti olid kuningannad Egiptust valitsenud, polnud naisvaaraod enne olnud.
Hatšepsut valitses riiki Amoni ülempreestri Hapusenebi ning teiste ametnike täiel toetusel. Kui Hatšepsut lasi rajada oma suurejoonelise templi Deir el Bahari Teebas, kuulutati ta Amoni tütreks.
Hatšepsut kuulutas end ka jumal Amoni jumalikuks abikaasaks. Amoni templi seinale oli kirjutatud: "Amon võttis suursuguse kuninga Thutmosise kuju ning leidis kuninganna oma toas magamas. Kui Amonist lähtuvad head lõhnad andsid tema kohalolekust teada, siis kuninganna ärkas. Amon kinkis talle oma südame ning näitas end oma jumalikus hiilguses. Kui ta kuningannale lähenes, siis too nuttis rõõmustades tema jõu ja ilu pärast ja Amon andis talle oma armastuse..."
Oma templi seintel kirjeldab Hatšepsut, kuidas Thutmosis I tegi ta oma pärijaks: "Siis ütles Tema Majesteet neile: "Selle oma tütre, Hnumetamun Hatšepsuti – elagu ta! – määrasin ma oma järglaseks oma troonile (...) ta hakkab inimesi juhatama palee igas sfääris, tema hakkabki teid juhtima. Kuulake tema sõna, ühinege tema käsu peale." Kuninglikud suursugused, aukandjad ja rahva juhid kuulsid seda teadaannet tema tütre, Ülem- ja Alam-Egiptuse kuninga, Ma'at-ka-Ra ülendamisest, – elagu ta igavesti!"
Kui Amoni oraakel oli lausunud, et Amoni tahe on, et Hatšepsut saaks vaaraoks, hakkas Hatšepsut endale võtma mehe atribuute. Ta ei ilmunud korraga vaaraona, vaid võttis uue rolli omaks järk-järgult. Ta oli ettevaatlik. Ta jättis ära tiitlid, mida saab kanda ainult naine, ja võttis endale vaarao tiitlid.
Ta hakkas järk-järgult mehe moodi välja nägema, kandes kilti ("shendyt"), peakatet "nemes" "uraeus" 'ega, peakatet "khat" ja valehabet.
Lõpuks jättis ta oma nime lõpust ära naissoo lõpu -"t" ning temast sai Tema Majesteet Hatšepsu.
Ta oli praktiline valitseja, juhtides edukat sõjakäiku Nuubiasse ning saates rikkaliku kaubandussaatkonna Pundimaale.
Reis Pundimaale leidis aset Amoni oraakli juhatusel: "See on Jumala Maa püha piirkond; see on minu meelekahutuse paik; ma tegin ta endale oma vaimu puhastamiseks koos oma ema Hathoriga (...) Pundimaa emandaga."
Hatšepsuti surikambritemplis Teeba Läänekandal (praegune Luksor in teusel terrassil üksikasjalised kujutised ekspeditsioonist, sealhulgas meresõidust ja Pundimaa pealiku vastuvõtust. Piltidel on näha habemega pealik, keda saadab tema liigtüse lipodüstroofia tunnustega abikaasa, kelle lülisammas on kõverdunud.
Reis võeti ette Hatšepsuti kaheksanda vaarao-aasta suvel. Ta saatis teele oma kantsleri Senenmet'i (Senmut'i) viie laevaga, igal laeval 30 sõudjat.
Nad sõitsid Quseirist Punase mere äärest algselt kaubaretkele, otsides mürri, viirukit ja lõhnasalve kosmeetika ja religioossete tseremooniate jaoks. Reisilt toodi siiski kaasa ka eksootilisi loomi ja taimi, millel puudus ilmne praktiline otstarve. Laevad laaditi "väga raskelt Pundimaa imedega; kõigi suurepäraste lõhnapuudega Jumala-maalt, mürrivaigu kuhjadega, värskete mürripuudega, eebenipuu ja puhta elevandiluuga, Emu rohelise kullaga, kaneelipuuga, "khesyt" 'ipuuga, kahte liiki viirukiga, lauvärviga, ahvidega, pärdikutega, koertega ja lõunamaa pantri nahkadega, pärismaalaste ja nende lastega. Iialgi polnud midagi sarnast toodud ühelegi kuningale."
Nähtavasti istutati mürripuud Hatšepsuti surikambritempli ette. Seal on nende juured praegugi näha. Egiptlased jätsid maha Amonile pühendatud templi.
Kui Hatšepsut sai vaaraoks, pidi ta loobuma Jumala abikaasa tiitlist koos vastavate kohustustega. Selle tiitli ta loovutas enda ja Thutmosis II tütrele Neferu-Ra'le. Viimane suri noorelt.
Hatšepsut kasvatas teda ilmselt nagu printsi, mitte nagu printsessi.
Ühel ilusal Senmuti plokk-kujul on kujutatud last Neferu-Ra'd, keda Senmut hoiab süles. Neferu-Ra kannab kuninglikku valehabet ja nooruki küljelokke.
Üks Neferura õpetajatest oli sõdur Ahmose, kes kirjutas: "Hatšepsut osutas mulle korduvalt au.
Ma kasvatasin tema vanemat tütart Neferura'd, kui ta oli veel rinnalaps."
Hatšepsuti teisest tütrest Merira-Hatšepset'ist sai Thuthmosis III kolmanda abikaasa, ning nad abiellusid pärast Thutmosis II surma kroonimise ajal või vahetult enne seda. Temast on vähe teada peale selle, et ta võis olla Amenhotep II ema.
1458 eKr juhtis Thutmosis III mässu, mille eesmärgiks oli troon tagasi võita. Hatšepsut kadus. Thutmosis laskis tema pühamud, raidkujud ja reljeefid vigastada.
Hatšepsut on esimene teadaolev naismonarh ajaloos ning üks tuntumaid Egiptuse naisvalitsejaid Kleopatra kõrval.


Harri Tiido.
Harri Tiido (sündis 8. oktoobril 1953 Jõhvis) on Eesti ajakirjanik ja diplomaat.
Haridus.
Tiido valdab inglise, soome ja vene keelt.
Isiklikku.
Tiido on abielus, peres kasvab tütar Katrin.


Bilder von Gut und Böse.
"Hea ja kurja pildid" ("Bilder von Gut und Böse") on Martin Buberi teos.
Eessõna.
Suvel 1935 minu sõbra Paul Desjardins'i poolt korraldatud kohtumisel (Pontigny "dekaadil") läks askeesi üle arutamisel jutt kurjale. See on mind noorusest saadik huvitanud, ma hakkasin sellega tegelema pärast Esimest maailmasõda. Ma olen sellest kirjutanud ja ettekandeid pidanud. Sellepärast võtsin diskussioonist elavalt osa ning elav mõttevahetus Nikolai Berdjajeviga ja Ernesto Buonaiutiga ärgitas mind naasma selle Berdjajevi sõnul "paradoksaalse" probleemi juurde. Järgmise aasta dekaadil esitasin ma oma arusaama detailsemalt, peatudes Vana-Iraani ja Iisraeli kurjanägemuse võrdlusel. Mulle oli tähtis näidata, et inimese elus ei ole hea ja kuri samalaadse struktuuriga, olgugi küll vastandlikud omadused. Berdjajev ütles selle probleemi kohta, et seda on võimatu lahendada või kas või ratsionaalselt püstitada, sest siis ta kaob. Ja sellest võimatusest lähtudes püstitas ta küsimuse, kuidas alustada võitlust kurjaga. Mina oma ettekandes püüdsin lahenduse asemel anda aset leidva kurja sünteetilise kirjelduse, et kurja paremini mõista. Minu vastus oli: võitlust tuleb alustada omaenda hinges; kõik muu saab tuleneda ainult sellest.
"Rabi," ütles ta katkeva häälega, "kuidas on lood tolle Googiga? Ta saab ju väljas olla ainult sellepärast, et ta on sees?" Sealjuures osutas ta oma rinnale: "Pimedust, millest ta on saadud, tuleb otsida üksnes meie nõrgast või salakavalast südamest. Googi on üles kasvatanud meie Jumala-reetmine." Kujutage ette seda aega, seda kümmet aastat, mis mul läks vastuse andmiseks. Vastus on käesolevas raamatus. Aega läks sellepärast, et ma ei taibanud kohe, et Piibli hüpoteesid heast ja kurjast ja Avesta omad põhinevad täiesti erinevatel kurja variantidel. Neid tõdesid saab esitada ainult müütidena. Mõisted on ainult abivahendiks, sillaks müüdi ja reaalsuse vahel. Inimene teab kaosest ja loomisest kosmogoonilises müüdis, ja tal on vahetu kogemus, et kaos ja loomine leiavad aset temas, kuid ta ei näe neid koos, ta kuulab müüti Luciferist ega märka teda oma elus. Tal on tarvis silda.
Esimene osa
Teine osa
Kolmas osa


Helsingi.
Helsingi (soome keeles "Helsinki", rootsi keeles "Helsingfors", soome kõnekeeles "Stadi" või "Hesa") on Soome pealinn ja Uusimaa ajalooline keskus. Helsingi paikneb Soome lõunarannikul Soome lahe kaldal. Geograafilised koordinaadid on 60°10'24" N, 24°56'55" E.
Pindala on 715,55 km², millest 213 km² on maismaad ja ülejäänud 500 km² veealad. Helsingis on üle 300 saare.
Helsingis elab 603 097 inimest (31. oktoober 2012). Koos Espoo, Kauniaise ja Vantaaga moodustab ta Suur-Helsingi, kus elab 1 059 060 inimest (30. november 2011).
Helsingi on Soome suurim linn ja riigi haldus-, äri- ning kultuurikeskus. See on paljude suurte ettevõtete kodulinnaks ja riigi suurim tööandja.
Linna pikim tänav on Mannerheimintie (5420 m).
Haldusjaotus.
Helsingi jaguneb halduslikult 59 linnaosaks (nummerdatud 01–59) ja 137 asumiks (nummerdatud kolmekohaliste numbritega vastavalt kuuluvusele linnaosadesse).
Rahvastik.
Helsingi rahvaarv on 591 892 (31.07.2011), millest soomekeelseid elanikke on 83,7%, rootsikeelseid 6,0% ja muukeelseid 10,2%. Helsingi elanikkonnast moodustavad naised 53,4%. Rahvastiku tihedus on 3049,66 inimest/km². Meeste keskmine eluiga on 75,1 aastat (Soome keskmine 75,7 aastat), naiste keskmine eluiga on 81,7 aastat (Soome keskmine 82,5 aastat).
Helsingi rahvaarv hakkas kasvama 1810. aastatel pärast pealinnaks saamist. Kasv oli pidev kuni 1960. aastateni. 1960ndatel hakkas rahvastiku kasv peatuma, sest pealinnast lõppesid korterid ja inimesed hakkasid asustama äärelinnu Espood ja Vantaad. 1980ndatel pöördus kasvukõver isegi ajutiselt langusesse. 1990. aastatel oli kasv taas positiivne, kuid 2000ndate alguses hakkas rahvastik jälle tasapisi vähenema. Kõige tõenäolisem põhjus on ilmselt kõrge eluasemehind, mille tõttu paljud inimesed asuvad elama pigem Helsingi lähiümbrusesse.
Helsingi elanikest on välisriikide kodanikke 7,2% (41 735). Välismaal sündinud on 7,9% (44 400). 33% välismaalastest on teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud. Teisi keeli kui soome, rootsi või saami rääkis aastal 2008 55 245 inimest. Kõige rohkem välismaalasi on Eestist (5 900), Venemaalt (5 633), Somaaliast (2 400), Hiinast (1150) ja Taist (680). Kolmandik Soome kõigist immigrantidest elab Helsingis. Ülejäänud Soomega võrreldes on Helsingis palju Aafrika riikide kodanikke, 44% Soomes elavatest aafriklastest elab Helsingis. Sisserändajate töötuse määr on 2,5-kordne võrreldes soomlastest elanikega. Neli viiest uuest kinnipeetavast Helsingis on välismaalased..
Haridus.
Helsingi Ülikooli peahoone Senati väljakul
Helsingis asub kuus ülikooli: Aalto Ülikool, Helsingi Ülikool, Helsingi Kunstiakadeemia, Sibeliuse Akadeemia, Rootsi majanduskõrgkool Hanken ja Helsingi Teatriakadeemia. Õpilasi on nendes ligi 50 000, mis on üle 28% kogu Soome üliõpilastest. Kaitseministeeriumi allüksusena töötab ka Kaitsejõudude Kõrgkool. Lisaks tegutseb kuus kutsekõrgkooli, kus kokku õpib üle 19 000 üliõpilase.
Linnas on 215 põhikooli, keskkooli ja täiskasvanute gümnaasiumi ja neis õpib 71 000 õpilast. Neist 30 kooli on rootsikeelsed. Lisaks on inglise-, saksa-, prantsuse- ja venekeelseid koole. Oma emakeele õpetust antakse kokku 40 keeles. Helsingi põhikoolid ja gümnaasiumid on olnud statistika kohaselt aastast aastasse Soomes kõige kõrgemal tasemel.
Transport.
Helsingi metroo oranži värvi rong
Helsingis on 1000 elaniku kohta 390 autot. See arv on väiksem kui ülejäänud Soomes, mille põhjuseks on Helsingi hästitoimiv ühistransport. Lisaks elab linnas palju üliõpilasi ja noori.
Helsingi on ainuke linn Soomes, kus töötavad tramm (12 liini) ja metroo. Helsingi metroo, mis avati 1982. aastal, on maailma põhjapoolseim.
Samuti on Helsingis bussitransport ning linnalähiliinidel sõidavad rongid.
Aastas tehakse ühistranspordiga umbes 210 miljonit sõitu. Nendest ligi pool tehakse bussidega, ligi kolmandik trammidega ja umbes veerand metrooga.
Linna teenindab Vantaa lennujaam, mis on reisijate arvu poolest Soome suurim. See asub Helsingi kesklinnast 17 km põhja pool, Vantaa linnas. Helsingi teist lennujaama, Malmi lennujaama, kasutatakse põhiliselt üld- ja eralennunduseks.
Helsingist väljuvad laevaliinid Tallinna, Stockholmi, Gdyniasse, Travemündesse, Rostocki ja Peterburi.
Ajalugu.
Linna rajas 1550 Rootsi kuningas Gustav I Vasa vastukaaluks Tallinnale Vantaanjoe suudmesse. 1551. aastal ehitati jõesaarele kuningahäärber. 1553. aastal ehitati kirik. Plaanist rajada Tallinnale võistleja ei tulnud suuremat välja, sest Helsingi võitles vaesuse, sõdade ja haigustega ja jäi kauaks väikeseks rannikulinnaks. Selle üks põhjus oli ka Tallinna ja Põhja-Eesti vallutamine Rootsi poolt 1561. aastal, mis vähendas kuninga huvi Helsingi vastu. 1710. aastal tappis katk kaks kolmandikku linlastest.
Mõnevõrra parandas Helsingi positsiooni Suomenlinna merekindluse rajamine 18. sajandil, kuid ta ei hakanud kasvama suureks linnaks enne, kui Rootsi-Vene sõja tulemusena läks Helsingi 1808 Rootsi võimu alt Venemaa võimu alla. Samal aastal rüüstas linna suur tulekahju.
1811. aastal käskis Venemaa keiser Aleksander I ehitada kogu linna uuesti. Et tsaarile ei meeldinud senise pealinna Turu asukoht liiga lähedal Rootsile ja eriti Stockholmile, siis nimetati 5000 elanikuga Helsingi 1812 Soome Suurvürstiriigi uueks pealinnaks. Linna südameks ehitati ampiirstiilis kesklinn, mis pidi sümboliseerima Soome suurvürsti, kelleks oli Venemaa keiser, võimu. Linna arhitekt oli Carl Ludvig Engel.
Turu kuninglik akadeemia, mis oli seni Soome ainus ülikool, toodi 1827 Helsingisse üle. See kinnistas veelgi linna uut rolli.
1900. aastal jagunes Helsingi elanikkond keele järgi rühmadeks nii: soome 50,7%, rootsi 42,5%, vene 4,7%, saksa 0,8%, teised ja teadmata 1,3%. Rootsi keele kõnelejad olid Helsingis 1880. aastate lõpul enamuses, kuid ulatuslik soomlaste sisseränne muutis kiiresti rahvuste proportsioone. 1905. aastaks oli soome keele kõnelejate osatähtsus kasvanud 55 protsendini.
1917. aastal sai Helsingi pärast Soome iseseisvumist Soome Vabariigi pealinnaks. 1918. aastal pidi senat põgenema Soome kodusõja tõttu Vaasa linna.
Jätkusõja ajal, 1941–1944 põhjustas pommitamine linnale suuri kahjustusi, kuid linna ei vallutatud. 1946. aastal toimus suur haldusüksuste liitmine ning Helsingi piirkond kasvas ligi kaheksa korda.
1952. aastal toimusid Helsingis suveolümpiamängud. Nendest linnadest, kus suveolümpiamängud on peetud, on tänapäeval Helsingi kõige väiksem (ehkki mõni linn on pidanud suveolümpiamänge ajal, mil ta oli väiksem kui Helsingi 1952. aastal). Helsingis on toimunud ka 1983. ja 2005. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused ning 1971. ja 1994. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
2000. aastal oli Helsingi üks Euroopa kultuuripealinnadest.


Henrik Gabriel Porthan.
Henrik Gabriel Porthan (8. november 1739 Viitasaari – 16. märts 1804 Turu) oli Soome haritlane, keda nimetatakse vahel Soome ajaloo isaks.
Porthan oli Soome keeleteadlase ja piiskopi Daniel Jusleniuse õpilane. Juslenius oli fennofiil ja selleks sai ka Porthan.
Porthan pühendas kogu oma elu teaduslikule tööle. 1754. aastal kaitses Turu Akadeemias magistritöö. Üsna pea pärast seda asus ta akadeemia juures tööle (algul dotsendina, siis töötas raamatukogus ja lõpuks oli professori ametikohal). 1777 sai ta ülikooli retoorika ja ladina keele professoriks.
Porthan pani aluse soome rahvaluule, keele ja ajaloo uurimisele. Rahvaluule alalt on olulisim teos "De poësi Fennica" ("Soome luulest"; ilmus 5 osas 1766–1778). Šotimaa luuletaja James Macphersoni eeskujul hakkas ta koguma vanasõnu ja rahvalaule, näidates sellega soome rahvaloomingu rikkust. See teos aitas tekitada avalikkuse huvi Kalevala-legendide ja soome mütoloogia vastu ning oli aluseks kõigile hilisematele uurimustele soome rahvaluulest.
Teda huvitas ka keelesugulus ja hõimurahvad. Ta õppis ungari keelt ning uuris ungari ja lapi keele sugulust.
Porthan oli esimene, kelle jaoks Soome ajalugu oli iseseisev uurimisvaldkond. Ülikooli töötajana oli tal juurdepääs ülikooli raamatukogus olevatele ajalooallikatele, mida ta hoolega uuris.
Ajaloolasena kirjutas ta teedrajava töö "Juusteni piiskopikroonika", mis ilmus aastatel 1784–1800 56-osalise väitekirjana. Porthan varustas selle põhjalike ja täpsete kommentaaridega ning seda võib seetõttu pidada esimeseks Soome teaduslikuks ajalooks.
Porthan kirjutas ka rootsi- ja ladinakeelseid luuletusi, mis aga mingeid uuendusi luulesse ei toonud.
Porthan oli Frans Mikael Frantzéni õpetaja ning inspireeris kogu järeltulevat põlvkonda, kelle seas olnud kirjameestest ja luuletajatest paljud asutasid 1831 Soome Kirjandusseltsi.


Hälbiv käitumine.
Hälbiv käitumine on ühiskonna kultuurile iseloomulikele tegevusmoodustele ja käitumismallidele mittevastav käitumine.


Henri Hérouin.
Henri Hérouin [anr'ii eru'ään] (sündinud 1876) oli Prantsuse vibulaskja.
Hérouin võitis 1900. aasta suveolümpiamängudel Pariisis kaks esikohta: harjutustes "Championnat du Monde (au Berceau)" (31 silma) ja "Au Cordon Doré" (50 m). Mõlemad harjutused toimusid 28. mail.
Võistlus oli avatud kõigile. Harjutuses "Championnat du Monde" osales ainult 2 võistlejat.
Vaata ka.
Hérouin, Henri


Hubert Van Innis.
Hubert Van Innis [hüübert fan innis] (24. veebruar 1866 Belgia – 25. november 1961) oli Belgia vibulaskja, kes võitis olümpiamängudel kokku 6 esikohta ja 4 teist kohta. Ta oli Belgia esimene olümpiavõitja ning oma aja parim vibulaskja.
1900. aasta suveolümpiamängudel Pariisis võitis ta 28. mail harjutuses "Championnat du Monde" teise koha, harjutuses "Au Cordon Doré" (50 m) teise koha, harjutuses "Au Cordon Doré" (33 m) esimese koha, harjutuses "Au Chapelet" (50 m) neljanda koha ja harjutuses "Au Chapelet" (33 m) esimese koha.
1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis võitis ta 5. augustil liikuva lindmärklaua pihta lastes lauadistantsil 28 m individuaalse esikoha (144 silma) ja võistkondliku teise koha, distantsil 33 m individuaalse (139 silma) ja meeskondliku esikoha ning distantsil 50 m individuaalse teise koha (106 silma) ja võistkondliku esikoha.
1920. aasta mängudel lasti kullatud metallist lindude ("kukkede", "kanade" ja "tibude") pihta. Need olid kinnitatud kõrge ridva otsa või püramiidi otsa mitmel põikridval läbisegi. Meeskondlikul võistlusel asetuti ploki- või kiilukujuliselt üksteise kõrvale ja taha.
Van Innis on Belgia edukaim olümpiavõistleja, kuigi ta osales ainult kahtedel olümpiamängudel. Antwerpeni võistlustel oli meelega kavasse pandud palju vibulaskmisvõistlusi, et Belgia sportlastel oleks võimalik rohkem medaleid võita. Van Innis on olümpiamängudelt kõige rohkem medaleid saanud vibulaskja. Seda rekordit tõenäoliselt enam ei ületatagi. Tähelepanuväärne on ka tema olümpiastaaž.
Peale selle tuli Van Innis 1933 olümpiavibuga individuaalseks ja võistkondlikuks maailmameistriks (olümpiamängudel pärast 1920. aastat kuni 1972. aasta suveolümpiamängudeni vibusport enam kavas ei olnud).
Belgias Zemsti lähedal Elewijtis on Hubert Van Innise monument. 1995. aastal tõsteti see ajutiselt maha ning viidi Antwerpenisse sealsete olümpiamängude 75. aastapäeva pidustustele.


Hassiidide lood.
"Hassiidide lood" on Martin Buberi teos, mis lõplikult valmis 1947 ning ilmus Zürichis 1949.
Raamat tutvustab legendaarse reaalsuse maailma. See on legendaarne, sest tegemist pole kroonikaga. Legendid pärinevad innukatelt inimeste meenutustest selle kohta, mida nad oma innus on näinud või arvanud nägevat. See on reaalsus, sest see on innukate hingede reaalsus. Kõik see ei ole mitte ainult psühholoogiline tõsiasi, vaid ka elu tõsiasi. Juhtus midagi, mis hinge virgutas, ja sellel oli mingi tagajärg. Seda tagajärge edasi andes ilmutab pärimus selle põhjuse ning virgutaja ja virgutatava vahelise kontakti.
Lugudes on juttu virgutajatest tsadikitest. Seda sõna (mitmuses "zaddikim") tõlgitakse tavaliselt 'õiglased', kuid tegelikult tähendab see 'läbikatsutud' ehk 'läbiproovitud'. Need on hassiidide juhid. Ja virgutatavad, hassiidid ("hasidim") on 'andunud'. Raamatus räägitakse sellest, kuidas tsadikid oma hassiididega elasid.
Hassiidi õpetuse tuum on innukast rõõmust täidetud elu. Tegemist ei ole teooriaga, mis ei sõltu sellest, kas see on tegelikkusele üle kantav. See on teoreetiline lisa tsadikite ja hassiidide elule, eriti esimese kuue põlvkonna jooksul, millest raamat räägib.
Kõikide suurte religioonide eesmärk on viia eluni täis vaimustust ja indu, mida mitte mingi kogemus ei saa lämmatada ja mis seetõttu peab pärinema suhtest igavesega, mis on sealpool igasuguseid individuaalseid kogemusi. Et aga inimese kontaktid maailmaga ja endaga ei pruugi teda innustada, juhivad usulised mõisted ta teistsuguse olemiseni, täiuslikkuse maailmani, milles ka tema hing võib täiuslikuks saada. Võrreldes täiusliku olemise seisundiga tundub elu maa peal ainult eestoana või illusiooniga, ja kõrgema elu väljavaatel on ülesanne tekitada innukust pettumust valmistavate välis- ja sisekogemuste palge ees, tekitada innukas veendumust, et kõrgem elu on olemas ning on inimese hingele kättesaadav või saab tasapisi kättesaadavaks. Kuigi usk tulevasse elusse on judaismile üldine, on alati püütud leida täiuslikkusele koht ka maa peal. Messianistlik arusaam tulevasest elust maa peal, mille ettevalmistamisele saab igaüks kaasa aidata, ei saanud anda igapäevaelule seda kohkumatut ja vaimustunud rõõmu siin ja praegu, mis saab tuleneda üksnes täitumusest olevikus, mitte lootusest täitumusele tulevikus. Selleni ei viinud ka kabala õpetust hingede rändamisest, mis võimaldas igaühel samastada oma hinge mõne Messia-põlvkonna hingega ning seega tunda oma osasaamist Messia tulekust. Alles messianistlikes liikumistes, mis põhinesid usul täiuslikkusele, mis oli kohe-kohe teoks saamas, hakkas innustus täitma kogu elu. Kui Sabbatai Zevi liikumine ja selle järelmõjud olid lõppenud usust taganemise ja meeleheitega, siis oli aeg proovile panna usu jõud, sest nüüd ei piisanud juutidel ellujäämiseks enam kurbuse leevendamisest, vaid oli tarvis elu täis innukat rõõmu.
Hassiidi liikumine ei nõrgendanud lootust Messiasse, kuid ta sütitas oma järgijates rõõmu maailmas, nagu ta on. Nüristamata südametunnistust ja varjutamata lõhet inimese ideaali ja tegelikkuse vahel, näitab hassidism inimestele, kuidas Jumal elab nende juures keset nende ebapuhtust. Vähendamata Toora rangust täitis hassidism traditsioonilised käsud rõõmutoova mõttega ning kaotas isegi piirid sakraalse ja profaanse vahel: iga profaanse akti võib selle sooritamise viis muuta sakraalseks. Sellel polnud mingit pistmist panteismiga, mis hävitab või kidutab suurima kõigist väärtustest: vastastikuse suhte inimese ja Jumala vahel, Mina ja Sina reaalsuse, mis ei lakka igaviku veerel. Kuid hassidism näitas Jumala peegeldust, Jumala sädemeid, mis sätendavad kõikides olendites ja kõikides asjades, ning õpetanud olendeid ja asju oma algse juure juurde tagasi viima. Talmudi ja kabala õpetus "Shekhinah" 'st (Jumala ligiolekust maailmas) saab uue ja intiimse tähenduse ja rakendatavuse. Kui sa suunad oma innukuse kogu väe Jumala maailmasaatusele, kui sa teed seda, mida sa just praegu pead tegema, mis see ka ei oleks, kogu oma jõuga ning "kavvanah" 'ga (püha kavatsusega), siis sa tekitad Jumala ja "Shekhinah" ', igaviku ja aja vahele ühenduse. Selleks ei pruugu sul olla õpetlane ega tark. Sul peab olema hing, mis on iseendas ühendatud ning on jagamatult suunatud oma jumalikule eesmärgile. Maailm, kus sa elad, just niisugusena, nagu ta on, pakub sulle selle ühenduse Jumalaga, mis sind lunastab. Ja sinu enda iseloom moodustab sinu erilise lähenemise Jumalale. Ära lase end häirida oma rõõmust loodud olendite ja asjade üle! Ent ära lase end aheldada loodud olendite ja asjade külge; läbi nende mine edasi Jumala poole. Ära mässa oma soovide vastu, vaid haara neist kinni ja seo nad Jumalaga. Sa ei pea mitte lämmatama oma voogavaid vägesid, vaid laskma neil teha püha tööd ja puhata püha puhkust Jumalas. Kõik vastuolud, millega maailm sind vaevab, on ainult selleks, et sa avastaksid nende seesmise tähenduse, ja kõik vastakad kalduvused, mis sind piinavad sinu enda sees, ainult ootavad, et sa neid oma sõnaga rakendaksid. Igasugune kaasasündinud kurbus tahab ainult voolata sinu rõõmu innukusse.
Ent see rõõm ei pea olema eesmärk, mille poole sa püüdled. See saab sulle armust osaks, kui sa püüad "Jumalale rõõmu anda". Sinu isiklik rõõm tekib siis, kui sa ei soovi midagi muud kui Jumala rõõmu, midagi muud kui rõõmu iseenesest.
Kuidas pidi inimene, eriti "lihtinimene", kellega hassiidi liikumine eeskätt tegeleb, jõudma eluni innukas rõõmus? Kuidas pidi ta kiusatuse tules muundama kurja tungi tungiks hea poole? Kuidas pidi ta jõudma ekstaatilise sidemeni kõrgemate maailmadega? Kuidas pidi ta olendeid ja asju kohates saama teadlikuks temas peituvatest jumalikest sädemetest? Kuidas pidi ta püha "kavvanah" 'ga valgustama igapäevaelu? Teame küll, et tarvis pole muud, kui et hing ühineks iseendas ning oleks jagamatult suunatud oma jumalikule eesmärgile. Ent kuidas pidada maapealses elukaoses seda püha eesmärki silmas? Kuidas säilitada ühtsust keset ohtu ja survet, keset tuhandeid pettumusi ja pettekujtlusi? Ja kuidas kaotatud ühtsust taastada? Inimene vajab nõu ja abi, teda tuleb tõsta ja lunastada. Ja ta ei vaja seda kõike mitte ainult oma hinge suhtes, hinge alad on läbi põimunud elu enda suurte ja väikeste muredega, ja kui nendega ei tegelda, kuidas siis minna kõrgemate asjade juurde? On tarvis aitajat nii ihule kui ka hingele, nii taevastes kui ka maistes asjades. Aitajat nimetatakse tsadikiks. Ta võib arstida nii haiget ihu kui ka haiget hinge, sest ta teab, kuidas üks on seotud teisega, ja see teadmine võimaldab tal mõlemat mõjutama. Tema saab sind õpetada ajama asju nii, et sinu hing jääb vabaks, ja ta saab sind õpetada oma hinge tugevdama, hoidma end vankumatuna saatuselöökide all. Ikka ja jälle võtab ta sind käekõrvale ja talutab sind, kuni sa julged üksi edasi minna. Ta ei vabasta sind selle tegemisest, mida sa oled küllalt tugev ise tegema. Ta ei võta sinu hingelt võitlust, mida ta peab pidama, et täita oma erilist ülesannet selles maailmas. Kõik see kehtib ka hinge suhtlemise puhul Jumalaga. Tsadik peab suhtlemise Jumalaga hassiididele kergemaks tegema, kuid ei saa neid asendada. See on Baal Shemi ja temale järgnenud suurte hassiidide õpetus; kõik muu on moonutus ja selle märgid ilmnevad suhteliselt vara. Tsadik annab oma hassiidile jõudu kahtlusetunnil, kuid ta ei immuta teda tõega läbi, vaid ainult aitab tal seda endale vallutada või taasavallutada. Ta arendab hassiidi enda võimet õigesti palvetada, õpetab teda andma palvesõnadele uut suunda, ühendab oma palve õpilase palvega ja annab talle julgust, kasvatab tema jõudu, annab talle tiivad. Hädatunnil palvetab ta oma õpilase eest ning annab talle endast kõik, ent ei luba kunagi hassiidi hingel nii täielikult tema hingele toetuda, et ta loobub iseseisvast keskendumisest ja pingest, teiste sõnadega, loobub hinge püüdlemisest Jumala poole, ilma milleta jääb elu siin maa peal kindlasti täitumata.
Martin Buber. "Tales of the Hasidim: Early Masters".


Honorius.
"Teiste Honoriuse nimeliste kohta vaata Honorius (täpsustus)."
Honorius (Imperator Caesar Divi Theodosii Flavius "Honorius" Augustus, 384 –423) oli Lääne-Rooma keiser 395 – 423.


Hadrianus.
Hadrianus (Imperator Caesar Divi Traiani Parthici Divi Nervae Traianus "Hadrianus" Augustus; sünninimi Publius Aelius Hadrianus; 24. jaanuar 76 Italica – 10. juuli 138 oli Vana-Rooma keiser 11. augustist 117 kuni surmani.
Lisanimed, mida ta kandis (kasutas neid ainult Kreekas): Olympios (128), Panhellenios (132), Panionios (132). Tiitlid, millest ta keeldus: Optimus, Germanicus, Dacicus, Parthicus.
Hadrianuse eestkostja oli tema sugulane Traianus, kelle õe Marciana tütre Matidia tütre Sabinaga ta 100 abiellus. Hadrianus osales Traianuse juhtimisel sõjas daaklaste ja partlaste vastu, oli 108 konsul, siis asehaldur Pannoonias ja Süürias. Oma naise Plotina mõjul adopteeris Traianus surivoodil Hadrianuse ja määras ta enda järglaseks.
Hadrianus ei jätkanud Traianuse vallutuspoliitikat. Ta lõpetas sõja Partiaga, loobus Armeeniast ja Mesopotaamiast ning asus kindlustama riigipiiri. 122 alustati Britannias Solway lahest Tyne'i suudmeni kulgeva 17 kindluse ja 80 väravaga Hadrianuse valli ehitamist. Tugevdati Ülem-Germaania ja Reetia vahelist piirivööndit ning kindlustati Doonau piiri.
Hadrianus tegi pikki reise, mistõttu teda nimetati reisivaks keisriks. 121–125 külastas ta ida- ja lääneprovintse ning Aafrikat, 128–132 taas idaprovintse. 132–135 surus ta maha viimase suure juutide ülestõusu, mida juhtis Bar-Kohba.


Hea ja kurja pildid (1).
Kokkuvõte Martin Buberi raamatu "Hea ja kurja pildid" esimesest osast
Algus: Eessõna
Hea ja kurja tundmise puu.
Piibli loole pattulangemisest on võib-olla aluseks väga vana müüt jumalate kadedusest ja nende kättemaksust, mille loomust võib vaid aimata. Meieni jõudnud loos on asi hoopis teisiti. Sealne Jumal on kogu aeg (isegi mao kõneluses naisega) tähistatud Piibli stiilile võõra väljendiga, mis koosneb Jumala pärisnimest, mida teisal (2. Mo 3:14 jj) on tõlgendatud 'Ta on ligi', ning mitmuses üldnimest, mis tähendab umbes 'jumalus'. Tollel Jumalal on loov ja saatust kujundav vägi; tema ümber on teised taevased olendid, kellel pole ei nime ega väge. Inimest, kes on tema viimane loodu, ta ei sunni, vaid käsib, või õigemini keelab talle midagi, tõsi küll, ränga ähvarduse saatel. Inimene, ja ühes temaga naine, kes on loodud küll pärast keelamist, kuid on seda nähtavasti juba mehe küljeluuna kuidagi tajunud, on vaba keeldu järgima või eirama. Keelust üleastumine ei ole mitte valik hea ja kurja vahel, vaid midagi muud.
Madu kõneleb kahemõtteliselt ja nii, nagu ta täpselt ei teaks seda, mida ta ilmselt väga täpselt teab. "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa ühestki rohuaia puust?" Naine tugevdab Jumala keeldu, lisades sõnad, mida Jumal pole öelnud: "Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!" Hiljem selgub, et seda vaidlustades madu ütleb ja ei ütle tõtt: vilja maitstes ei pea nad mitte surema, vaid langema inimlikku surelikkusse, st omandama teadmise, et neil tuleb surra. Nagu Eevagi, mängib madu sõnadega. Nüüd vaatab naine puud ja ei näe mitte üksnes seda, et see teeb silmadele himu, vaid ka seda, mida näha pole võimalik: et tema viljad on maitsvad ja annavad teadmise. Seda nägemist seletatakse märkamisvõime metafooriga, aga kuidas sai seda puu peale vaadates märgata? Jutt pidi olema kummalisest, unelusetaolisest kaemusest. Ja selles kaemuses võttis ta viljast, sõi ja andis mehele, ja ka mees, keda varem ei mainitud, sõi. Naine oli ihaldavas uneluses; mees oli loius unistuses. Kõik on kokku pannud iroonia, mängust ja unelusest. Nad ei tea, mida nad teevad; neil on võimalik ainult teha, mitte teada. Siin ei ole valikut kahe alge vahel nagu vanairaani religioonis.
Siiski on hea ja kuri leitavad ka siin, kummalises pildis, mida varem pole mõistetud.
Jumal nimetab seda puud hea ja kurja tundmise puuks; madu lubab, et nendest viljadest süües saavad nad Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja; ja Jumalgi ütleb, et Aadam on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. See kordus rõhutab, et jutt on just heast ja kurjast. Kuskil pole öeldud, millest on jutt. See võib tähendada kõlbelisi omadusi, kasu ja kahju või naudingut ja vastikust. Kohe pärast mao sõnu nägi naine, et puust on hea süüa, ja kohe pärast keeldu ütleb Jumal: "Inimesel ei ole hea üksi olla." Ka sõna, mida tõlgitakse "kuri", on sama ebamäärase tähendusega.
Meile pakutakse kolme tõlgendust selle kohta, mis siis inimesed omandasid keelatud vilja süües. Tõlgendus, mis osutab suguühtele, ei sobi, sest mees ja naine on loodud küpsetena, ja ka sellepärast, et tundes head ja kurja, said nad Jumala sarnasteks. Ka tõlgendus, mille kohaselt viljast süües omandasid inimesed kõlbluse, ei sobi, sest muidu oleks kõlblus vastuolus igavese eluga. Kolmanda tõlgenduse järgi tähendab hea ja kurja tundmine kogu maailma, selles leiduva hea ja halva tundmist. Ent Piiblis ei ole kohta, kus hea ja kuri tähendaks kõike või mida tahes. Jutt on nimelt hea ja kurja vastandlikkusest. Pealegi ei olnud inimene ju ilma teadmiseta, kui ta loomadele nimed andis.
Hea ja kurja tundmine tähendab nende vastandite tundmist, mida need mõisted väljendavad. Need on alles primitiivsed, laiad mõisted, mis hõlmavad nii õnne ja õnnetuse kui ka korra ja selle rikkumise, ükskõik kas need saavad inimesele osaks või loob ta need ise. Nii on ka varajastes avesta tekstides ja prohvetite-eelsetes Piibli raamatutes. Jutt on kogu maise olemise vastandlikkuse või loodus kätkeva varjatud vastandlikkuse küllaldasest teadvustamisest.
Ent täielik mõistmine on võimalik üksnes siis, kui me hoolimata inimese Jumala-näolisusest ja lähedusest Jumalaga, millest Vana Testament räägib, peame silmas inimese ja Jumala vahelist erinevust ja distantsi. Jumalale algselt omane teadmine ja inimese poolt maagiliselt omandatud teadmine on teineteisest kaugel nagu maa ja taevas, nagu kuristiku ääred. Jumal teab olemise vastandeid, mis on tema loomisaktis tekkinud, ta hõlmab neid, kuid need ei puuduta teda, ta on neist lõputult üle, kuid teab neid, ta opereerib nendega vahetult (algselt seda tähendabki nähtavasti heebreakeelne sõna 'tundma') kui maailma olemuse vastandlike poolustega. Sest sellisteks ta nad lõi. Inimese elavasse teadmisse küll kuuluvad hea ja kuri kui olemasolu positiivne ja negatiivne seisund, kuid ta ei saa kunagi tajuda neid üheaegselt. Vastandlikkust tunnetab inimene ainult selles viibides, mis aga faktiliselt tähendab, et ta tunnetab seda (sest "ei" seisundis võib inimene ette kujutada "jaad", aga mitte vastupidi), vahetult lähtudes kurjast, kui ta selles viibib; täpsemalt, ta tunnetab seda, tunnetades seisundit, milles ta viibib, olles Jumalale sõnakuulmatu, kui kurja, ning just seetõttu seisundit, mille ta on kaotanud ja mis ei ole talle enam kättesaadav, kui head. Ent ilmneb, et protsessist inimese hinges saab protsess maailmas: vastandlikkuse tunnetamise kaudu tungib loodus alati latentselt kohalolev vastandlikkus aktuaalsesse tegelikkusse: ta muutub olemasolevaks.
Niipea kui inimesed maitsevad vilja, "tunnevad" nad täpselt samamoodi endid alasti olevat. "Ja nende mõlema silmad läksid lahti": nad näevad endid sellistena, nagu nad on, kuid ainult nüüd, mil nad endid sellistena näevad, ei näe nad endid olevat mitte ilma riieteta, vaid "alasti". See äratundmine – maagilise viljasöömise ainus tulemus, millest meile teatatakse – ei ole sugudevahelistest suhetest lähtuvalt piisavalt seletatav, kuigi ka ilma selleta pole see mõeldav. Tõsi küll, varem nad teineteist ei häbenenud, nüüd aga ei häbene nad mitte ainult teineteist, vaid mõlemad häbenevad Jumalat (3:10), sest rusutuna vastandlikkuse tunnetusest tajuvad nad nende seisundile loomulikku rõivaste puudumist millegi kurja või halvana või pigem nii selle kui ka teisena, ja just sellega nad selle niisuguseks muudavadki; vastandina sellele otsivad, soovivad ja valmistavad rõivastust kui head. Inimesed häbenevad olla sellised, nagu nad on, sest nad "tunnevad" oma olemist selle vastandlikkuses mingile eeldatavale olemapidavale olemisele; ent nüüd on see saanud tõesti millekski häbiväärseks. Selge, et riietatusel või riietamatusel – isegi kui jutt on mehest või naisest – ei ole iseenesest midagi pistmist hea ja kurjaga. Nende seisundite seose hea ja kurjaga loob alles see, et inimene "tunneb" vastandlikkust. Selles "Jumala sarnaseks saamise" suure maagia haledas toimes paistab läbi jutustaja iroonia kui iroonia, mis on tekkinud suurest kannatusest inimese pärast.
Ent kas siis Jumal ise mitte ei kinnita, et mao ennustus on tõeks saanud? Kinnitab küll, kuid ka Tema kõige paljutähendavam ütlus: "inimene on saanud nagu üheks meie hulgas, tundes head ja kurja" – säilitab kogu jutustuse iroonilise dialektika, mis – ja siin on see kõige märgatavam – ei lähtu mitte jutustaja vabalt tekkinud kavatsusest, vaid selle tekitab teema ise, mis täielikult vastab kannatusele inimese pärast tema arengu sellel staadiumil. Seetõttu, et inimene on hakanud kuuluma nende hulka, kes tunnevad "head ja kurja", ei taha Jumal lubada, et ta sööks elupuu vilja ja "elaks igavesti". Selle motiivi võis jutustaja ehk laenata vanast müüdist, milles räägitakse jumalate kadedusest ja kättemaksust; sellisel juhul on see motiiv niisuguses retseptsioonis saanud teise mõtte, mis algsest erineb. Siin ei saa olla tegemist sellise kartuse väljendusega, et inimene võib saada taevaste sarnaseks; me nägime ju, milline maine värving on sellel inimese "hea ja kurja tundmisel". Väljendil "nagu üheks meie hulgast" võib siin olla ainult iroonilise dialektika iseloom. Ent see on "jumaliku seisundi" iroonia. ([Märkus.] Nõnda kirjutab Proklos oma kommentaaris 1. Moosese raamatule – ainus, kes annab õige tõlgenduse, miipalju kui mina tean.) Jumal, kes inimesse, kelle ta põrmust oli valmistanud, elu sisse puhus, ja pani ta rohuaeda, mida niisutavad neli jõge, ning kinkis talle kaaslase, tahtis teda ka edaspidi juhtida. Ta tahtis teda kaitsta latentse vastandlikkuse eest olemasolule. Ent inimene allus demooniale, mis jutustaja esituses on põimitud mängust ja unelusest, rikkudes Jumala taher ja väljudes tema eestkoste alt, teadmata õieti, mida ta teeb, mong viies oma teadmises realiseerimata teoga latentse vastandlikkuse läbimurdeni kõige ohtlikumas punktis, kus Jumal on maailmale kõige lähemal. Sest ajast vaevab teda vastandatus mitte paratamatusena patustada – sellest, "algpatust", siin juttu ei ole – vaid pidevalt korduva reduktsioonini "ei" seisundini ja selle lootusetule väljavaatele; ta jääb kogu aeg nägema olevat end "alasti" ja otsima viigilehti, et neist endale vöö teha. See olukord muutuks täielikuks demonismiks, kui sellele piiri ei pandaks. Et kergemeelne olend, teadmata, mida ta teeb, ei võtaks ka teisest puust ega mõistaks end igavesele piinale, keelab Jumal tal tulla tagasi paradiisi, kust ta tema karistuseks oli välja ajanud. Inimesele kui "elavale hingele" (2:7) on surm, mis talle teatavaks on saanud, ähvardav piir; vastandlikkusest ärapiinatud olendile võib surm saada sadamaks, millest teadmine on tervendav.
Sellele rangele heale mõjule eelneb ennustav ütlus. Selles ei räägita olemasoleva radikaalsest muutusest; kõik ainult nihkub vastandlikkuse õhkkonda. Sünnitades – milleks naine on ette valmistatud juba enda valmistamise ajal – hakkab naine kannatama rohkem kui mis tahes loodu, sest inimene olemise eest tuleb nüüd maksta, ja soov saada jälle mehega üheks lihaks teeb ta mehest sõltuvaks. Ja mehele saab töö, milleks ta oli määratud juba enne paradiisi panemist, saab piinaks. Kuid needuses kätkeb õnnistus. Inimene juhitakse talle määratud kohast tema teele, inimese teele. Seda, et see on tee maailma ajalukku, et maailm leiab ainult tänu sellele ajaloo ja eesmärgi selles, jutustaja omamoodi tunneb.
Kain.
Jutustusele hea ja kurja tundmise puust järgneb Pühakirjas jutustus vennatapust; maneerilt ja stiililt on ta esimesest erinev, selles puudub iroonia ning ta jutustab juhtunust kompaktselt ja kuivalt, säilitades arhailisi elemente; selle keel on kahtlemata seotud iidsema keelega. Just see jutustus, mitte eelmine, räägib esimesest "kuriteost" üldinimlikus mõttes. Esimeses teates jutustatakse teost, mis ei ole karistatav mitte iseenesest, vaid ainult sõnakuulmatuse tõttu, teises tõelisest kuriteost. Sellist mõju avaldab inimese poolt omandatud "hea ja kurja tundmine" järgmistes põlvkondades: mitte "algpatuna", vaid üksnes Jumala vastu võimaliku spetsiifilise patuna, mis teeb võimalikuks üldise patu teiste inimeste vastu. Esimeste inimeste tegu kuulub kurja eeskotta, Kaini tegu kuulub kurja sfääri.
Esimene, mia me paradiisist välja aetud inimeste kohta teada saame, on see, et inimene sai ühte oma naisega ("sai tundma" oma naist). Siin on sõna, mida vanad genealoogiad kasutavad ainult Aadamaa ja Kaini kohta. Nähtavasti peab see sõna säilitama esimese "äratundmise" atmosfääri. See ei tähenda, nagu oleks suguühtes kui niisuguses midagi sellest vägivaldselt avastatud polaarsusest, kuid seda sooritatakse nüüd nende vahel, kes on tunnetanud, ja sellest tunnetusest läheb midagi üle ka teineteise äratundmisse. Eksegeedid eksivad, rääkides erinevusest esimeste inimeste pühitsemata ühtimise vahel, mis polnud Jumalale meelepärane (milles arvatakse nende üleastumist seisnevatki), ja nende püha liidu vahel, mis on Jumalale meelepärane. Selliseks eristuseks pole mingit alust. Tõsi pole ka see, Aadama ja Eeva abielu tekkis alles pärast paradiisist väljaajamist. Ent siin näidatakse Piiblile omasel viisil, mitte otse, vaid teatud sõnade kasutamise kaudu, et nende lähedus ei olnud pärast paradiisist väljaajamist enam samasugune nagu enne, et see sai tunnetatuks ning seega muutus vastandatuks maailma kogu olemisele.
Sellest esimesest lähedusest pärast paradiisist väljaajamist sai alguse esimene inimeste poeg, ja see oli esimene inimene, kes sai otseselt inimlikus mõttes süüdlaseks. Pärast tema ilmaletoomist ütles ema Piiblis täiesti unikaalsed sõnad: "Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud." (4:1) kuulub Jumalale. Ainult selles kohas osutatakse otseselt sellele, et Jumal ise aitas kaasa esiklapse ilmaletoomisele ning et see esiklaps on esimene mõrtsukas. Alles hiljem mõisteliselt sõnastatud usk, et Jumal asetab inimese maailma kui mittevaba olendi, sai siin oma kõige kummalisema ja õudsama väljenduse. Kain ja tema vend on vastasseisus ohverdamise aktis: maaharija Kain toob ohvriks maa vilju, ja pärast teda lambakarjane Aabel oma karja esmasündinuid. Jumal võttis Aabeli anni vastu, kuid Kaini oma ei võtnud. Ei ole alust arvata, et Jumal soosiks karjakasvatajat rohkem kui põlluharijat. Asja ei saa seletada ka sellega, et künnimaa oli ära neetud. Pole kahtlust, et autor teadis varakult teada olevast "ohvrileibade" annist (Esimene Saamueli raamat 21:7). Pigem võib arvesse võtta, et semiidi religioonides asendatakse sugukonna või hõimu pea kohustuslik eneseohverdamine otsustaval hetkel alati loomade, mitte maa viljade ohvriks toomisega. Kuid ka see ei osuta siin millelegi. Pigem on peetud silmas seda, et nagu Jumal näeb, Kain "head ei tee" (4:7). Kuid palju tähtsam on siiski hoopis muu. Siin on tegemist õudsa sündmusega, mida Pühakiri mõistab kiusatusega Jumala poolt. Selle nimega nimetatakse ainult kolmandat Jumala tegu, mis on kahest eelmisest radikaalsem ja positiivsem ning erinevalt neist ka oma tulemuse poolest radikaalselt positiivne, kuid sealjuures veel kohutavam, – see on nõudmine Aabrahamile tuua ohvriks oma poeg (22:1); samas reas on ka keelatud puu juurde elama panemine – see on kiusatus, millele inimesed vastu panna ei suutnud, nii nagu ka Kain ei pannud vastu, kui tema andi vastu ei võetud. Jumal astub kõnelusse vihast õhetava inimesega, kelle "pilk on maha löödud", täpselt nii, nagu ta kõneles ka esimeste inimestega pärast nende pattu; sellised kõnelused on piiblijutustuse hingus. See, mis Ta Kainile ütleb, koosneb sissejuhatavast küsimusest ja õpetusest, mis, kui seda mitte lugeda mõningate kommentaatorite kombel teksti moonutuseks, on suuremalt jaolt (10 sõna 15-st) seotud varasema traditsiooniga ning on oma iseloomult arhailine; seevastu lõpetavad sõnad on ilmselt ette nähtud selleks, et tekitada seos jutustusega paradiisist. Kõik, mis Jumal ütles, võib oletatavasti tõlkida nii: "Miks see tekitab nii suurt viha? Miks su pilk on alla löödud? Kas siis ei pea olema nii: kui sa teed head, siis kannata, ja kui sa ei tee head, siis on uste juures patt, ta otsib sind, kuid sina saa temast võitu." Siin ilmub esimest korda sõna, mida ei ole jutustuses pattulangemisest, sõna "patt", ja siin ta käib nähtavasti deemoni kohta, kes oma olemuselt "lamab" hinge sissepääsu juures; ta ei mõtle head, ta on peitu pugenud, oodates, kas ta saab jagu hingest, mille võimuses ikka veel on temast võitu saada. Kui mõista Jumala sõnu nii, siis kutsub Jumal tõesti inimest üles, et ta otsustaks "hea" kasuks, pöörduks Jumala poole.
Erinevalt esimestest inimestest Kain ei vasta Jumala pöördumisele. Ta keeldub deemoni vastu lävel välja astumast ning seega andub deemoni omamis-"janule". Otsustamisvõimetuse süvenemine ja kinnitumine on otsus kurja kasuks.
Nii et Kain paneb toime mõrva. Ta ütleb vennale midagi, me ei tea, mida, läheb koos temaga väljale ja tapab ta. Miks. Mitte ükski motiiv, ka mitte kiivus, ei anna sellele teole piisavat seletust. Tuleb meeles pidada, et see on esimene tapmine: Kain ei tea veel, et on olemas tapmine, ta ei tea, et on võimalik tappa. Ta ei tea, mis on surm ja tapmine. Siin ei otsusta mitte motiiv, vaid ajend. Kain, kes on otsustamatuse keerises, lööb venda kõige tugevama ärrituse ja kõige nõrgema vastupanu hetkel. Ta ei tappa, ta on tapnud.
Seejärel viib Jumala needus – jällegi sõnades, mis toovad meid tagasi esimeste inimeste needuse juurde ja viivad sellest kaugemale – Kaini tema künnimaa juurest kaugesse maailma, et ta oleks "maa peal" "hulkur ja põgenik". Jumal määrab tema saatuse, milles on faktiliselt kehastunud kõik, mis tema hinges aset leidis.
Ettekujutus ja tung.
Piibli jutustust ülemaailmsest veeuputusest on raamistatud kahe fraasiga, mis on sõnastuselt lähedased, kuid tähenduselt erinevad. Esimesel juhul (Esimene Moosese raamat 6:5) Jumal nägi, et "inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad", ja ta kahetses, et oli inimese loonud. Teisel juhul Jumal ütleb: ta ei hakka enam inimese pärast maad needma, "sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale".
"Ja YHWH nägi": siin seostab jutustaja ilmselt oma jutustust seitsmekordse väljendiga "Ja Jumal nägi" loomisloos. Kuus korda nägi Jumal, et "see oli hea", ja seitsmendal korrak, pärast inimese loomist, vaatas ta kõige peale, mis ta oli loonud, ja nägi, et see "oli väga hea". Kuidas sellest "väga heast" esimeste inimeste kohta sai "ainult kuri" inimese kohta?
Kuid kurjana ei näe Jumal mitte inimest. Kurja all ei mõisteta mitte selle elava hinge rikutust, mis inimene temasse puhus, vaid nende "eluviiside" (6:12) äraspidisus, mille tõttu "vägivald täitis maad" (6:11), ja sellele ei vasta mitte kuri hing, vaid kuri "pilt". Tegude kurjus tuleneb kurjuse pildist.
"Pilt" (kujundlikkus) vastab meie omast lihtsamas, kuid ka tugevamas mõttemaailmas, "ettekujutusele" meie sõnakasutuses – mitte ettekujutamisvõimele, vaid ettekujutuse loomisele. Inimsüdames luuakse visandid, selle võimaliku piltide kujul, mida saab tegelikuks teha. Kujundlikkus on mäng võimalikkusega, mäng kui enesekiusatus, millest mõnikord ootamatult tekib vägivald. Nii nagu ka esimeste inimeste tegu, ei põhine see otsusel: tegeliku, tajutava vilja kohale on asunud võimalik, väljamõeldud vili, mida saab alles tegelikuks teha, ja kui saaks teha, siis tehakse. Sellist väljamõeldud võimalust oma niisuguses olemuses nimetatakse kurjusest, sest ta viib eemale Jumalast antud tegelikkusest.
Muutus esimeste inimeste omadustes tuleneb hea ja kurja tundmisest, mitte sõnakuulmatusest kui niisugusest, vaid selle vahetutest tagajärgedest. Inimene sao selles suhtes "Jumala sarnaseks": nagu Jumal, "tunneb" ta vastandlikkust; kuid erinevalt Jumalast ei suuda ta selle üle valitseda, ta lahustub selles. Ta on aetud välja Jumala poolt talle pakutud tegelikkusest, loodu "heast" faktilisusest piiritusse võimalikkusse, mille ta täidab oma piltidega, mis on "kurjad", sest nad on fiktiivsed; kuid ka pagenduses kordub inimese enda süül tema lahkumine jumalikust tegelikkusest. Mässavate piltide sfääris, millest ta läbi läheb, ärgitab iga pilt teda enda kehastumisele; see, mida ta püüab haarata kergemeelse sissemurdjana, ilma mingi otsuseta, lihtsalt selleks, et ületada kõikvõimalikkuse pingelisust, saab tegelikkuseks, ent mitte jumalikuks tegelikkuseks, vaid tema enda, meelevaldseks, saatuseta tegelikkuseks, tema vägivaldseks teoks, mis saab temast võitu, saab tema kätetööks ja halvaks saatuseks.
See, et inimene, kes on antud hea ja kurja tundmise võimu alla, omamata võimet valitseda nende vastandlikkuse üle, – selline võim on ainult Loojal – toob loodud maailma sisse loomisaktiga ületatud võimalikkuse-kaootilisuse, kehastades seda aeg-ajalt meelevaldselt endas – just see sunnib Jumalat kahetsema, et ta inimese lõi, tekitab tal soovi inimene "maa pealt kaotada", ning koos temaga kõik elav, mille inimene on kaasa haaranud: ta kahetseb, et ta nad kõik on loonud (6:7). Samade sõnadega, kuid ilmses seoses sellega, mis ta ütles pärast hävitust, põhjendab Jumal oma andestust, otsust mitte enam karistada kõike elavat kõike elavat, mis ta on loonud, sellega, et "inimese südame mõtlemised [pilt] on kurjad tema lapsepõlvest peale". Nüüd mitte enam "kõik pildid", nüüd mitte enam "ainult kurjad" ja kummalise lisandusega "tema lapsepõlvest peale". Seda võib mõista ainult nii, et Jumal möönab, et ettekujutus ei ole täielikult kurjus, selles on nii kuri kui ka hea, sest selles ja sellest võib tekkida otsus (aga enne hea ja kurja tundmist ei olnud see võimalik) suunata süda Jumala poole, alistada võimaluste keeris ja teha teoks loomises kavandatud inimesepilt. Sest hulkumine ja meelevaldsus ei ole inimese kaasasündinud omadused, ta ei ole algselt patune; vaatamata eelnevate põlvkondade koormale alustab ta isiksusena kogu aeg otsast peale, ja noorukifantaasia torm lükkab tema peale võimalikkuse lõputuse – suurima ohu ja kõige kõrgema šansi. Sellest tekkis paljude sajandite pärast Talmudi õpetus kahest tungist. Selleks ajaks kasutati sõna "jezer", mis ma tõlkisin kui "pilt" ("Gebild"), juba muutunud tähenduses; Jeesus Siirak mõistab selle all juba oma impulssi, mille võimu alla Jumal loodud olendi andis, kuid vabadusega pidada kinni käskudest ja ustavusest Jumala tahte täitmisel. Talmudis jagunes see mõiste kasvava refleksiooni mõjul "heaks" ja "kurjaks" tungiks ning seda kasutati ka ilma täiendita kurja tungi kui primaatse tähistamiseks.
Inimese loomisel on kaks tungi teineteisele vastandlikud. Looja andis need inimesele kahe teenrina, kes aga saavad oma ülesandeid täita üksnes täielikus koostöös. "Kuri tung" ei ole vähem vajalik kui tema paariline, ta on isegi veel vajalikum, sest ilma temata ei saaks inimesel olla naist ega lapsi, ta ei saaks ehitada maja ega sisse seada majandussidemeid: sest "kõik vaev ja kõik saavutused töös tekitavad inimeses ainult kadedust [konkurentsi] ligimese [seltsimehe] vastu" (Koguja raamat 4:4). Seepärast nimetatakse seda tungi "pärmiks taignas", käärimismaterjaliks, mis Jumal inimese hinge on pannud, juuretiseks, ilma milleta inimtaigen ei tõuse. Inimese suurusjärk sõltub sellest, kui palju temas on "pärmi": "Kes on teisest kõrgemal, selles on rohkem pärmi." Kõige tugevama väljenduse leiab kiri tung selle Pühakirja-salmi (Esimene Moosese raamat 1:31) tõlgenduses, kus Jumal tolle päeva õhtul, kui ta inimese lõi, vaatas kõige peale, mis ta oli loonud, ja nägi, et see on "väga hea"; see määratlus "väga hea" käib kurja tungi kohta, kuna aga head tungi saadab predikaat "hea"; nendest kahest tungist on alustrajav kuri tung. Ja kurjaks nimetatakse teda sellepärast, et inimene tegi ta niisuguseks. Nii oleks Kain võinud temalt seletust nõudvale Jumalale öelda (seda öeldakse Midrašis), et Jumal ise andis talle kurja tungi; ent see vastus ei ole õige, sest alles inimene tegi selle kurjaks. Ta sai selleks ja jääb selleks, sest inimene eraldab ta temaga kaasnevast heast tungist ning muudab kurja oma iidoliks, andes talle iseseisvuse. Järelikult ei ole inimese ülesanne mitte endast kurja tungi välja juurida, vaid taasühendada see hea tungiga. Taavet, kes ei söandanud sellele vastu seista ja sellepärast "hävitas" selle, – nagu on öeldud ühes psalmidest (Psalm 109:22) "ja mu süda on läbi torgatud" [lõhutud, lõhestatud] "mu sees" – ei täitnud seda ülesannet; selle täitis Aabraham, kelle "kogu" süda oli Jumalale ustav, ja Jumal sõlmis temaga liidu. (Märkus. See, et Pühakirja-salmis on kasutatud sõna "süda" asemel reduplitseeritud vormi ("leb" asemel "lebab"), osutab südame ühtsusele, mis on taastatud tänu tungide taasühendamisele.) Käsk inimesele kõlab (Viies Moosese raamat 6:5): "Armasta Issandat" [JHWH]", oma Jumalat, kõigest oma südamest...", ja see tähendab: oma mõlema tungiga, mis on ühendatud. Ka kuri tung on tarvis lülitada armastusse Jumala vastu, siis, ainult siis on see armastus täielik, siis, ainult siis saab see armastus uuesti niisuguseks, milliseks see loodi, – "väga heaks". Kuid selle eesmärgi saavutamiseks tuleb alustada mõlema tungi ühendamisest Jumala teenimises. Nõnda, kui talupojal on kaks härga: härg, kes on juba adra all olnud, ja härg, kes ei ole veel adra all olnud, siis ta rakendab uut põldu harides mõlemad ette. Ent kuidas siis allutada kurja tungi, sundida teda alluma? Ta ei ole ju midagi muud kui toormaak, mis on tarvis allutada tule mõjule, et seda töödelda; nii et pane oma kuri tung üleni Toora võimsasse leeki. Kuid ka seda ei suuda inimene omal jõul teha, me peame Jumalat paluma, et ta aitaks meil kogu südamest tema tahet täita. Sellepärast psalmist palubki: "kinnita" [ühenda] "mu süda kartma Su nime" (Psalm 86:11); sest kartus on armastuse värav.
Seda tähtsat õpetust pole võimalik mõista, kui tavapärasel kombel käsitada head ja kurja kahe teineteisele polaarselt vastandliku jõu või suundumusena. Nende tähendus saab meile mõistetavaks ainult juhul, kui me tunnetame neid oma olemuselt mitteühesugustena: "kurja tungi" kui kirge, järelikult kui inimesele omast jõudu, ilma milleta ta ei saa ei sünnitada ega luua, kuid mis omaette jäetuna kaotab oma suuna ja viib eksitusse, "head tungi" aga puhta, st tingimusteta suunatusena Jumala poole. Mõlema tungi ühendamine tähendab kire suunata potentsile selline suund, mis annab talle võime suureks armastuseks ja suureks teenimiseks. Ainult nii, ja mitte kuidagi teisiti, võib inimene saada terviklikuks.
Teine osa
Kolmas osa


Hainaut.
Hainaut [än'oo] (hollandi keeles Henegouwen [heenehauen]) on prantsuskeelne provints Valloonias, Belgia kaguosas, Valloonia kõige läänepoolsem ja kõige rahvarohkem provints.
Hainaut' provints piirneb (päripäeva alates põhjast) Belgia provintside Lääne-Flandria, Ida-Flandria, Flaami Brabandi, Vallooni Brabandi ja Namuriga ning Prantsusmaaga.
Halduskeskus on Mons (hollandi keeles "Bergen"). Teised suuremad linnad on Charleroi, La Louvière, Mouscron ja Tournai.
Provints jaguneb 7 haldusringkonnaks ("arrondissements") ja 69 vallaks.
Suurem osa praegusest Hainaut'st asetseb varasema Hainaut' krahvkonna (1071–1794) alal.
Nii krahvkond kui provints on saanud nime Haine'i jõe järgi (saksa keeles "Henne").
Provintsi nimi vallooni keeles on "Hinnot", lääne-flaami keeles "Enegouwn", varasem ingliskeelne nimi on "Hainault". Saksakeelne nimi on "Hennegau". Venekeelne nimi on "Эно", ukrainakeelne nimi on "Ено".
Hainaut' provintsi linnad ja vallad:.
Märkus: loendi järjenumbrid vastavad parempoolsel kaardil toodud numbritele.


Haag.
Haag on linn Hollandi lääneosas 6 kilomeetri kaugusel Põhjamerest, riigi valitsuse asupaik ja Lõuna-Hollandi provintsi halduskeskus. Kuigi Haagis asuvad nii valitsus kui ka parlament, on Hollandi pealinn siiski Amsterdam.
Haagis asuvad Hollandi Generaalstaatide (parlamendi) Esimene ja Teine Koda (Senat ja Esindajatekoda). Ka Hollandi kuninganna Beatrix elab ja töötab Haagis. Samuti on seal välissaatkonnad, ministeeriumid ja Ülemkohus.
Nimi.
Hollandikeelne nimi "Den Haag" on vanem nimi. Aastast 1639 kasutatakse ka nime " 's-Gravenhage" ("Des Graven Hage") 'krahvi tara', mis on ka ametlik nimi.
Ajalugu.
Haag oli algul jahipiirkond, hiljem Hollandi krahvide halduskeskus.
Haag on olemas aastast 1248, mil Hollandi krahv Willem II laskis ehitada losskindluse luitejärve (praegune Hofvijver) äärde. Tema poeg krahv Floris V hoolitses pärast Willemi enneaegset surma Ridderzaali valmimise eest.
Ridderzaal kindlustati, ent küla ümber selle ei saanud linnaõigusi, kuigi Haagist sai Hollandi krahvide ja nende järglaste residents. Haag sai kasvada Hollandi piirkonna linnade vahelise kompromissina, ent needsamad linnad hoolitsesid selle eest, et Haagist ei saaks kindlustatud linna. Kaheksakümneaastase sõja ajal jäi Haag ka peaaegu inimtühjaks.
Alles 1806, Prantsuse võimu all sai Haag linnaõigused, ent sel ajal ei andnud linnamüür enam eelist: Haag jäigi ilma linnamüürita ning sai vabalt laieneda. Seetõttu on levinud ütlus, et Haag ei olegi linn, vaid küla.
Linna vanemates osades on tavaliselt iseloomulikult laiad ja pikad tänavad. Majad on üldiselt madalad (mitte üle 4-korruselised) ning elegantsed. Linn on avaram kui teised Hollandi linnad. Kanaleid Haagis peaaegu ei ole, sest 19. sajandi lõpus nad kõik kuivendati.
Endine Hollandi koloonia Indoneesia on linnale oma jälje jätnud. Paljud tänavad on nimetatud Indoneesia kohanimede järgi ja linnas on arvukas, kuigi kahanev indoneeslaste kogukond.
Linna elu on koondunud Hofvijveri ja Binnenhofi (parlamendi residentsi) ümber. Teine populaarne turistide sihtkoht ja noorte inimeste väljasõidukoht on Scheveningeni supelrand linna loodeosas.
Rahvastik.
Elanikke on seisuga 31. mai 2009 Statistika Keskbüroo andmetel 485 818.
Linnaosad.
thumb
Muusika.
a> on üks Haagi tuntumaid muuseume.
Sport.
Kohalik jalgpalliklubi on ADO Den Haag.
Transport.
Trammide ja busside kohta vaata HTM Personenvervoer.
Kaks peamist raudteejaama on Den Haag Hollands Spoor (gv) ja Den Haag Centraal (gvc). Keskjaam on lõppjaam.


Hati keel.
Hati keel ehk protoheti keel oli Heti riigi põlisasukate hattide keel. See oli mitteindoeuroopa päritolu.
Hati keelt kõneldi Väike-Aasia kirdeosas. Selle tõrjusid välja indoeuroopa keeled (sealhulgas heti keel) umbes 1000 eKr.
Hati keelel oma kirjasüsteemi ei olnud. Säilinud on üksnes hatikeelsed pöördumised jumalate poole hetikeelsete kiilkirjatekstide koosseisus. Tekstid on arusaadavad ainult koos hetikeelse tõlkega.
On oletatud hati keele sugulust abhaasi-adõgee keeltega.


Inglise keel.
Inglise keel "(English)" on indoeuroopa keelkonda kuuluv läänegermaani keel, mis kujunes välja Inglismaal anglosakside valitsemise ajal. Seda räägib 380 miljonit inimest emakeelena ja umbes 600 miljonit esimese võõrkeelena. Ligikaudu 2 miljardit inimest maailmas valdab inglise keelt vähemalt elementaarse suhtlemise tasandil.
Inglise keel on ametliku keelena kasutusel Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Briti Rahvaste Ühenduse riikides kasutatakse seda ametliku või tähtsuselt teise keelena.
Inglise keel kuulub läänegermaani anglo-friisi alamrühma. Tema lähimad sugulased on šoti keel ja Põhja-Hollandis räägitav friisi keel. Mõned keeleteadlased ei pea šoti keelt eraldi keeleks, vaid inglise keele murdeks.
Veel on inglise keele lähedased sugulased ülejäänud läänegermaani keeled, mis ei kuulu anglo-friisi rühma: alamsaksa, hollandi, afrikaani ja ülemsaksa keel. Kuid inglise ja šoti keel on arenenud neist isoleeritult ja sellepärast neist tugevalt lahknenud.
Vanainglise keel ("Old English") tekkis pärast läänegermaani hõimude (anglite, sakside jt) asumist Britanniasse, seega pärast 5.–6. sajandit. 12.–14. sajandil sai inglise keel suuri mõjutusi prantsuse keelest: (laenati sõnu, grammatika muutus lihtsamaks).
Nüüdisaegne kirjakeel on kujunenud 14. sajandist alates, kui vanainglise keel arenes keskinglise keeleks ("Middle English"). Selle enam-vähem muutumatuna püsinud õigekirjutus kajastab 15.–16. sajandi hääldust.
Umbes 17. sajandil arenes keskinglise keel uusinglise keeleks, mis püsib tänapäevani. Niisugune suhteliselt hilja toimunud muutus keeles tähendab, et näiteks Shakespeare'i teosed ei ole tänapäeval lihtsalt mõistetavad ja vajavad ümbersõnastamist, sest on kirjutatud keskinglise keeles. Sellest tuleneb ka kirjapildi ja häälduse väga suur lahknevus. Näiteks itaalia keel on pärast 11. sajandit vähe muutunud ja Dante teosed on itaalia keele oskajale tänapäevalgi täiesti arusaadavad.
Inglise keelel on hulgaliselt häälduse ja ka sõnavara poolest erinevaid dialekte ja muid alamkeeli. Inglismaa eri krahvkondades kõneldakse murrakuid, mis võivad teise kandi inimestele olla arusaamatud. Samuti kõneldakse maailmas kümneid inglise keele kreoolkeeli.


Ivan Bunin.
Ivan Aleksejevitš Bunin (vene keeles "Иван Алексеевич Бунин"; 22. oktoober 1870 Voronež – 8. november 1953 Pariis) oli vene kirjanik.
Tema raamatud on kolmel korral pälvinud Venemaa Teaduste Akadeemia poolt välja antava Puškini nimelise preemia.
Aastal 1909 valis Venemaa Teaduste Akadeemia ta oma auliikmeks.
Aastal 1933 anti talle Nobeli kirjanduspreemia "range kunstilisuse eest, millega ta jätkas klassikalisi vene proosatraditsioone". Ivan Bunin oli Nobeli kirjandusauhinna esimene venelasest laureaat.
Aastal 1920 emigreerus Bunin Prantsusmaale.
Looming.
Jutustustes "Küla" (1910) kujutas ta vene küla vaesust ja aadlimõisate laostumist. Bunini stiil on kujundirikas. Tema luules on keskne koht looduslüürikal.


Itaalia keel.
Itaalia keel on indoeuroopa keelkonna romaani rühma keel, mida kõneleb umbes 61,5 miljonit inimest Itaalias, Šveitsis, kohati Aafrikas ja mujal.
Itaalia keel on kujunenud rahvaladina keelest. Keele esimesed kirjalikud mälestised pärinevad 9.–10. sajandist.
Kirjakeel on kujunenud Firenze ümbruse murde alusel (Dante ja Boccaccio loomingu mõjul).
Itaalia keelest pärineb suur osa muusika oskussõnavarast.


Internet.
Mis tahes arvutivõrkude võrgustiku üldnimetus on internet. Ülemaailmse IP protokollistikku kasutava arvutivõrkude võrgu nimetus on Internet.
Ajalugu.
Internet hakkas kujunema 1960. aastatel USA kaitseministeeriumi katselisest arvutivõrgust ARPANET, mis hiljem jaotati tsiviilkasutusega ARPANETiks ja salastatud sõjaväeliseks MILNETiks. Aastail 1962–1968 arendati välja paketipõhine tsentraliseerimata andmesidevõrk, et tagada töökindlus ka suurte purustuste (näiteks tuumasõja) korral. 1969. aastal toimusid esimesed õnnestunud katsed pakettedastusprotokolliga California Ülikoolis Los Angeleses (UCLAs) prof. Kleinrocki juhtimisel ning 1970. aastate alguses töötasid Vint Cerf ja Robert Kahn välja IP protokolli.
Aastal 1983 käivitati esimene IP arvutivõrk 200 hostarvutiga ja järgmisel aastal alustas tööd sellel põhinev kommerts-arvutivõrk.
1980. aastate lõpus hakati Genfis Euroopa Tuumauuringute Keskuse CERN-i uurimislaboris arendama jooniseid ja viiteid sisaldavate dokumentide edastamise süsteemi inglase Tim Berners-Lee juhtimisel. Aluseks võeti uus loodav hüpertekstikeel HTML (HyperText Markup Language).
1993 formuleeris Tim Berners-Lee oma hüpertekstikeele (HTML-i) esimese versiooni. Teaberuum, kus seda kasutama hakati, sai veebi (World Wide Web, WWW) nime. Samal ajal töötas Marc Andreessen Illinoisi Ülikoolist välja esimese mugava kasutajaliidesega veebisirvija (brauseri) Mosaic 1.0 ning Interneti ja veebi laialdasem levik võis alata.
2012. aasta 30. juuni seisuga oli maailmas üle 2,4 miljardi internetikasutaja.
Brauserid.
Brauser ehk veebilehitseja on programm veebilehtede kuvamiseks. Selle lisandprogrammidega saab kasutada Interneti-põhiseid teenuseid.
Teenused.
Internetis enimkasutatavad andmevahetusprotokollid on IP, TCP, UDP, DNS, PPP, SLIP, ICMP, POP3, IMAP, SMTP, HTTP, HTTPS, SSH, telnet, FTP, LDAP ja TLS.
Populaarsemad teenused, mis neid protokolle kasutavad, on e-post, veeb, Useneti uudisgrupid, failide jagamine, kiirsuhtlus, IRC ja MUD. Neist enim kasutatakse e-posti ja veebi ning paljud teenused põhinevad omakorda neil, nagu näiteks postiloendid ja ajaveebid. Internet võimaldab samuti reaalajas pakutavaid teenuseid, nagu näiteks veebiraadiod ja "online"-videod.
Domeenid.
Domeen on tähtedest ja numbritest koosnev kombinatsioon, mis vastab arvuti aadressile (IP-aadress) Internetis. Domeen jaguneb esimese ja teise astme domeeniks.


Toomas Hendrik Ilves.
Toomas Hendrik Ilves (sündinud 26. detsembril 1953 Stockholmis) on eesti poliitik ja alates 9. oktoobrist 2006 Eesti Vabariigi president.
Ilves on tegutsenud ka diplomaadina ja aastatel 2004–2006 oli ta Euroopa Parlamendi liige. 23. septembril 2006 valiti ta Eesti Vabariigi presidendiks. 29. augustil 2011 valiti ta ametisse uueks ametiajaks.
Toomas Hendrik Ilves sündis Stockholmis eesti põgenike Endel (1923–1991) ja Irene Ilvese (sündinud 1927) perekonnas. Isa Endel õppis Stockholmi Tehnikaülikoolis inseneriks. Ema Irene töötas Stockholmi kindlustusfirmas ning 1948. aastast õppis Stockholmi Ülikoolis keelt ja kirjandust ning hiljem ka raamatukogundust. Pere kolis Ameerika Ühendriikidesse 1957. aastal. 1962. aastal said nad USA kodanikuks. Ka Toomas Hendrik Ilvesel oli USA kodakondsus 1993. aasta 1. aprillini, mil ta sellest loobus.
Poliitiline karjäär.
1997. aasta lõpus astus Ilves Eesti Talurahva Erakonda, mis ühines aprillis 1998 erakonnaga Parempoolsed. Ilves oli liitumisel tekkinud Rahvaerakonna asutajaid ja aastani 1999 selle esimees, aastast 1999, mil Rahvaerakond ühines Mõõdukatega, tekkinud erakonna Rahvaerakond Mõõdukad aseesimees, seejärel kuni 2002 esimees. Hiljem muutis Rahvaerakond Mõõdukad oma nime Sotsiaaldemokraatlikuks Erakonnaks.
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Ilves Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirja esinumbrina ja osutus valituks. Europarlamendi saadikuna kuulus Ilves Euroopa Sotsialistide Parteisse.
2006. aasta Eesti presidendivalimised.
Toomas Hendrik Ilves "Laulame Ilvese presidendiks" toetuskontserdil, 2006
2006. aasta presidendivalimistel oli Toomas Hendrik Ilves presidendikandidaat 29. augustil Riigikogus toimunud valimiste teises ja kolmandas voorus. Ta kogus Riigikogu koosseisu vajaliku 2/3-lise häälteenamuse ehk 68 hääle asemel mõlemas voorus 64 häält, ega osutunud seega valituks. Nii nagu esimeses voorus, kus kandidaadiks oli seatud Ene Ergma (65 häält), ei võtnud valimistest osa Keskerakonna ega Rahvaliidu poliitikud, kes olid otsustanud Riigikogus toimuvaid valimisi boikoteerida ning seada oma kandidaat, ametis olev Vabariigi President Arnold Rüütel, üles alles valimiskogus.
Valimiskogus toimunud valimiste esimeses voorus 23. septembril 2006 kogus Toomas Hendrik Ilves 174 poolthäält ning osutus valituks Eesti Vabariigi Presidendiks. Tema vastaskandidaat Arnold Rüütel kogus 162 häält, märgistamata sedeleid oli 8 ning kehtetuid sedeleid 1. Kokku osales valimistel 345 valimiskogu liiget, valituks osutumiseks oli vaja lihthäälte enamust ehk vähemalt 173 häält.
Ajakirjanik Argo Ideon avaldas Wikileaksi kaudu avalikkuse ette jõudnud USA välisministeeriumi memodele tuginedes 28. jaanuaril 2011 ajalehes Postimees artikli "Ilves USA saadikule: Eesti presidendi koht on vaesevõitu ja võimuta".
Sellest selgub, et Ilves kritiseeris USA diplomaatidega kohtudes Keskerakonna juhti Edgar Savisaart, keda ta nimetas "Eesti Hugo Cháveziks" ja "odavaks populistiks".
Avaldatud ettekannete järgi olla Ilves 2006. aasta juunis kohtumisel tolleaegse USA suursaadikuga Aldona Wosiga öelnud, et tegelikult ta ei tahagi presidendiametit. Ettekande koostajad järeldasid, et peamised põhjused, miks ta kandideeris Arnold Rüütli vastu oli see, et Ilvese sõnul pole Rüütli presidendiks olemise ajal sisuliselt riigipead olnudki ja Ilves usub, et tema on ainuke, kes suudab Rüütlit võita.
2011. aasta Eesti presidendivalimised.
2011. aastal oli Toomas Hendrik Ilvese ainus vastaskandidaat Indrek Tarand. Ilves valiti Riigikogus tagasi presidendiks esimeses hääletusvoorus, kus teda toetas 73 riigikogulast, Tarandit 25, 3 hääletussedelit tunnistati aga kehtetuks.
Pärast Paul Krugmani Eesti majanduspoliitikat kritiseeriva blogipostituse "Estonian Rhapsody" avaldamist New York Times'i arvamuslehel ründas Ilves Krugmani teravalt ööl vastu 7. juunit Twitteri kaudu, märkides muuhulgas: "Let's sh*t on East Europeans: their English is bad, won't respond & actually do what they've agreed to & reelect govts that are responsible." Sündmus leidis laialdast kajastamist meedias.
Isiklikku.
Toomas Hendrik Ilvese vanaonu ja ema kasuisa vend Hans Rebane oli Eesti Vabariigi välisminister.
Toomas Hendrik Ilvese vanaema oli rahvuselt karaiim.
Ameerikas sõlmitud abielust psühholoog Merry Bullockiga on Toomas Hendrik Ilvesel lapsed Luukas Kristjan (sündinud 1987) ja Juulia Kristiine (1992). Luukas Kristjan avaldas pärast keskkooli lõpetamist soovi kohe Eesti kaitseväkke aega teenima minna, kuid Eesti kaitseatašee USA-s soovitas tal ülikooli astuda. Aastal 2009 lõpetas ta Stanfordi Ülikooli filosoofia ja rahvusvaheliste suhete alal ning läks aega teenima. 2010. aastast töötab ta Eesti kaitseministeeriumis.
Aastal 2004 abiellus Toomas Hendrik Ilves Evelin Int-Lambotiga. Aastal 2003 sündis neil tütar Kadri Keiu.
Ajakirjanik Andres Ilves on Toomas Hendrik Ilvese vend.
Publikatsioonid.
Ilves on mitme teadusliku publikatsiooni autor ja kuulub paljudesse rahvusvahelistesse teadusseltsidesse.
2006. aastal ilmus Ilvese kõnede ja kirjutiste kogumik "Eesti jõudmine", mille koostas Ilvese nõunik Olari Koppel. ISBN 9985-3-1275-9
Filmid.
Ilves mängis kõrvalosas 2007 esilinastunud filmis "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Filmis mängis teisigi Eesti avaliku elu tegelasi.


Ioon.
Ioon on aatom või molekul, mis on kaotanud (või juurde saanud) ühe või mitu valentselektroni, mis annab talle positiivse või negatiivse elektrilaengu. Positiivse elektrilaenguga iooni nimetatakse katiooniks ja sellel on elektronkattes vähem elektrone kui tuumas prootoneid. Negatiivse elektrilaenguga iooni nimetatakse aniooniks ja sellel on elektronkattes rohkem elektrone kui tuumas prootoneid.
Ioone tähistatakse sama moodi kui elektriliselt neutraalseid keemilisi elemente lisades sõltuvalt iooni tüübist elemendi tähisele "+" või "–" märgi ning märkides vajadusel ära kaotatud või juurde saadud elektronide arvu. Näiteks H+ ja SO42-.
Ionisatsioonienergia.
Energia, mis on vajalik põhiolekus (madalaimal energiatasemel) oleva elektroni väljalöömiseks aatomi elektronkattest nimetatakse ionisatsioonienergiaks ehk ionisatsioonipotentsiaaliks. Tegemist on selle elektroni seoseenergiaga aatomis. N taseme ionisatsioonienergia on energia, mis on vaja anda n elektronile peale seda kui n – 1 elektroni on juba aatomist eemaldatud.
Iga järgmise taseme ionisatsioonienergia on oluliselt suurem kui eelmine. Eriti suur hüpe ionisatsioonienergias toimub peale alamelektronkihi tühjendamist elektronidest. Sel põhjusel on enamus ioone sellised, millel on pealmine alamelektronkiht täidetud. Näiteks naatriumil on väliskihis ainult üks valentselektron ning seega on kõige levinum naatriumi ioon Na+.
Perioodilisuse tabeli teises servas on klooril seitse valentselektroni, seega kõige levinum kloori ioon on ühe lisaelektroniga Cl–. Kõige väiksem ionisatsioonienergia on frantsiumil ja kõige suurem fluoril. Metallide ionisatsioonienergia on tavaliselt palju madalam kui mittemetallidel, mistõttu metallid reeglina kaotavad elektrone (muutuvad positiivseteks ioonideks) ja mittemetallid haaravad elektrone lisaks (muutuvad negatiivseteks ioonideks).
Positiivse iooni teke.
Positiivse iooni tekkimiseks on vaja aatomile anda lisaenergia, mis on suurem või võrdne aatomi ionisatsioonienergiaga. Näiteks ioniseeriv kiirgus ioniseerib aatomeid andes kiirgusenergiat üle aatomitele ning rebides sellega elektrone aatomi elektronkattest välja. Mida madalam on aatomi ionisatsioonienergia, seda väiksema energiaga kiirgusest piisab aatomi ioniseerimiseks.
Negatiivse iooni teke.
Neutraalses aatomi tuumas on tavaliselt Z positiivselt laetud prootonit ja elektronkattes Z negatiivselt laetud elektroni. Seega on aatomi kogulaeng 0. Kui elektronid kataks tuuma ühtlase kihina, siis ei oleks negatiivsete ioonide tekkimine füüsiliselt võimalik. Reaalsuses läbib aatomist mööduv elektron aatomi elektrokatte (tema lainefunktsioon võimaldab tal teatava tõenäosusega paikneda aatomi negatiivse elektronkatte ja positiivse tuuma vahel) ning teda mõjutab tuuma tõmbejõud, mis liidab elektroni aatomi elektronkattesse. Täiendav elektroni negatiivne laeng paigutab ülejäänud elektronid elektronkattes veidi ümber ja kõik Z + 1 elektroni korralduvad ümber uutele energeetilistele tasemetele.
Vaba radikaal.
Vaba radikaal on ioon, milles on paaritu arv elektrone. Selline ioon on väga ebastabiilne ning reageerimisaldis teiste ioonide ja ainetega.
Plasma.
Plasma on aine olek, kus kõik aatomid on täielikult ioniseeritud. Plasma tekib näiteks aine kuumutamisel temperatuurini, milles kõigil aine aatomite kineetiline energia ületab aatomi (kõigi elektronide) ionisatsioonienergia. Sellise temperatuuri juures rebitakse kõik elektronid aatomituumade küljest lahti ning plasma kooseb vabadest aatomituumadest ning elektronidest.


Happesusindikaator.
Indikaator on keemiline aine, millega määratakse kindlaks lahuse pH.
pH indikaatoriks on kas nõrk alus või nõrk hape.
pH määratakse kindlaks lahuse värvi järgi peale indikaatori lisamist.
Indikaatoreid kasutades saadud väärtused ei ole enamasti eriti täpsed.


Iooniline side.
Iooniline side on ioonidevaheline keemiline side, mis tekib vastasmärgiliste laengutega ioonide elektrilise tõmbumise tulemusena. Iooniline side esineb aktiivsete
metallide ja (aktiivsete) mittemetallide vahel (paljud soolad, mitmed oksiidid ja hüdroksiidid). Ioonilise sideme tekkeks peab sidet moodustavate elementide elektronegatiivsuse vahe olema vähemalt 1,7.


Erakond Isamaaliit.
Erakond Isamaaliit oli rahvuslik-konservatiivne kristlik-demokraatlik liberaalse majanduspoliitikaga Eesti erakond aastatel 1995–2006.
Isamaaliit loodi 2. detsembril 1995. aastal Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Rahvusliku Koonderakonna "Isamaa" ühinemise teel. Paljud nimetatud kahe partei liikmetest olid juba varem töötanud koos Eesti kodanike komiteede liikumises, Eesti Muinsuskaitse Seltsis ja Eesti Kongressis.
1995–1998 oli erakonna esimees Toivo Jürgenson, 1998–2002 Mart Laar, 2002–2005 Tunne Kelam ja aastast 2005 kuni ühinemiseni Res Publicaga Tõnis Lukas.
Isamaaliit on mänginud olulist rolli iseseisvuse taastanud Eesti elu kujundamisel, olles valitsuse juhtiverakond kolmandiku sellest ajast. Samuti oli Lennart Meri "Isamaa" kandidaadiks Eesti Vabariigi presidendi kohale 1992. aastal.
Isamaaliidu juures tegutsesid Rahvuslaste ühendus, Naiskogu, Ettevõtjate ühendus, Rahvuskultuuri ühendus, Sportlaste ühendus, Seeniorite kogu, mitmed toimkonnad ja töörühmad ning noorteühendus Noor-Isamaa.
2006. aasta jaanuari seisuga oli Isamaaliidul üle 3200 liikme.
18. märtsil 2006 võttis Eesti Demokraatliku Partei kongress vastu otsuse liituda Isamaaliiduga.
4. aprillil 2006 teatasid erakond Isamaaliit ja erakond Res Publica kavatsusest ühineda. Sama aasta 4. juunil saavutas ühinemisotsus ka Pärnus peetud erakonna suurkogu toetuse. Ühenderakonna nimeks kinnitati ametlikult Isamaa ja Res Publica Liit. Kuni ühinemisprotsessi lõpule viimiseni juhtisid seda kaks esimeest – Tõnis Lukas ja Taavi Veskimägi.
Isamaaliit


Ilves.
Ilves ehk harilik ilves ehk tava-ilves ("Lynx lynx", ka "Felis lynx") on kaslaste sugukonna ilvese (või kassi) perekonda kuuluv loomaliik.
Ilves on Tallinna Loomaaia vapiloom.
Nimi.
Ilvese ladinakeelses nimes "Lynx lynx" viitab esimene "Lynx" perekonnale ning teine täpsustab, millise liigiga on tegemist. Eestis elunevat ilvese alamliiki nimetatakse "Lynx lynx lynx".
Osa uurijaid ("Loomade elu") arvab ilvese kassi ("Felis") perekonda. Sel juhul on ilvese nimi "Felis lynx" (alamliik vastavalt "Felis lynx lynx").
Taksonoomia.
Liigi piiritlemine on vaieldav. Ilvese perekonnas eristatakse ilvesest ehk euraasia ilvesest ("Lynx lynx" ehk "Lynx borealis") kanada ilvest, ibeeria ehk hispaania ilvest ("Lynx pardinus") ja punailvest ("Lynx rufus"), kuid kõiki neid vaadeldakse mõnikord ka ilvese alamliikidena.
Nad on pealtnäha sarnased, ainult spetsialistid ja suured ilvesesõbrad oskavad neil vahet teha.
Kui ei ole teistmoodi öeldud, on käesolevas artiklis juttu euroopa ilvesest, sest see on Eestis elav ilvese alamliik ning seda nimetatakse ka lihtsalt ilveseks.
Leviala.
Ilvese levila saarekesed asuvad Itaalia, Austria, Šveitsi ja Tšehhi mägimetsades, Balkanil (Horvaatias, Bosnias, Sloveenias, Serbias ning Makedoonias), samuti Slovakkia, Ukraina ja Rumeenia Karpaatides, Poola Bialowiezas ja Valgevene Belovežas. Mujal Valgevenes ja Leedus on taas ainult ilvese levila saarekesed. Päris-leviala algab Põhja-Läti ja Lõuna-Rootsi laiuskraadidel ning sealt põhja poole kuni Koola poolsaare ja Lapi tundrani esineb ilveseid peaaegu igal pool. Veel 1950-ndate lõpus polnud Eesti saartel ilveseid, kuid nüüd on. Ilveste loomuliku levimise näiteks on Kamtšatka poolsaar, kus nähti esimest ilvest 1939 ning 1953–1955 asustasid kogu poolsaare. Venemaal hakati jahti ilvestele piirama alles 1980-ndatel ning kohati on ilves seal võetud kaitse alla. Ja ometi elab Venemaal kolmveerand kõikidest euroopa ilvestest.
Aasias elab euraasia ilves Kaukaasias ning Venemaal kuni Sahhalini, Kamtšatka, Hiina ja Mongooliani välja. Ilvesed elavad ka Väike-, Kesk- ja Sise-Aasias.
Välimus.
Euraasia ilves on ilvestest kõige suurem. Eriti suured ilvesed elavad Ida-Siberis. Ilves kaalub kuni 30 kg. Täiskasvanud isane euraasia ilves kaalub keskmiselt 21 kg, emane 18 kg. Ilves on kuni 110 cm pikk.
Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Näiteks Lapimaa ilvesed on Eesti ilvestest suuremad. Erinevus on eriti märgatav talvel, kui ilvestel on seljas talvekasukas.
Ilvese õlakõrgus on 60–75 cm. Saba on lühike: 15–23, maksimaalselt 31 cm. Saba pikkus on ilvesele eluliselt tähtis. Võib-olla takistaks pikk saba ilvesel jäneste jahtimist, sest jänesed nagu ahmidki ületavad kõrgeid hangesid paremini kui ilvesed. Sellepärast jahivad ilvesed sügava lumega rohkem sõralisi kui jäneseid.
Kõige suurem Eestis püütud isane olevat kaalunud 40 kilo tavalise 25–35 kilo asemel. Läti rekord on 44 kg, Siberis leidus ka kuni 50 kg kaalunud ilveseid.
Kehaehitus.
Euraasia ilvesel on silmatorkavalt kõrged jalad. Esikäpad on tagakäppadest suuremad.
Päkad on laiad ja karvased, võimaldades kõndida kohevas lumes. Igale käpa ruutsentimeetrile rõhub isegi suuremõõdulise isase puhul ainult 40 grammi. Talvel on käpaalune karvkate väga tihe.
Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud
Ilvestele on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad.
Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine (vähemalt lähedale) pole kaugeltki täiuslik.
Värv ja muster.
Euraasia ilvese karvkate on hallikas. Pigment on roostevärvi kuni kollakas. Punakaid tähnilisi ilveseid on kõige sagedamini Lõuna-Euroopas, Väike-Aasias ja Kaukaasias. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane. Praegused Lääne-Euroopas reintrodutseeritud ilvesed, kes pärinevad põhiliselt Karpaatidest, on valdavalt täpilised ja triibulised. Kunagistes Alpide populatsioonis domineerisid ühtlase karvkattega ja väiksemad isendid. Sabaots on must.
Eluiga.
Ilves elab loomaaias 20–25 aastat. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14–17 aastat juba harva.
Toidusedel.
Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised, linnud ja teised kiskjad, näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi.
Inimest ründab ilves üksnes haavatuna.
Ilvesed, nagu ka teised kiskjad, ei püüa terveid tugevaid loomi.
Euraasia ilvese toidusedelis moodustavad jänesed kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse muu kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib ilveste arvukus samuti väheneda, koguni 10 korda, nagu tehti selgeks Uuralis.
Euraasia ilvese põhitoiduks on siiski väikesed sõralised, eriti metskits, mägikits ja muskushirv. Väiksemaid saakloomi kütib ta ainult siis, kui suuremaid napib. Ilves murrab Eestis keskmiselt 5,4 metskitse kuus ja 65 kitse aastas. Seoses metskitsede arvu vähenemisega on ilvesed hakanud murdma kopraid.
Konkurents teiste liikidega.
Toitumise osas on ilvesele suurimaks konkurendiks hunt. Hundi leviala on ilvese omast suurem ja ühtlasem. Kus on palju hunte, seal on ilveseid vähe. Skandinaavias hunte ei ole, välja arvatud väikesed saarekesed Kesk-Rootsis ja Ida-Soomes, kuid seal puuduvad ka metskitsed, kes on ilveste põhitoiduks, ning ilvesed peavad leppima jänestega. Rootsis on metskitsi ja seega ka ilveseid rohkem kui Soomes. Kaukaasia ilvesed toituvad nii mets- kui kaljukitsest, Altai ja Kaug-Ida ilvesed enamasti kabargaast. Vahel murravad ilveseid ahmid ehk kaljukassid, keda Eestis ei leidu, ning hundid. Maadel, kus kattuvad erinevate kaslaste levialad, toimib konkurents: puuma ja tiiger murravad ilvese, ilves omakorda metskassi.
Jahipidamisviis.
Ilves ärkab tavaliselt üks tund enne pimedaks minemist ja läheb jahile. Kui jaht õnnestub kohe, puhkab ilves hommikuni ja läheb taas jahile või jalutuskäigule mööda oma valdusi, mõned aga heidavad magama alles tund enne päikesetõusu.
Ilvesed eelistavad käia alati samu radu pidi ja jahtida kindlal alal.
Kuigi ilves on hea ronija, varitseb ta saaki maapinnal.
Öeldakse, et ilves on parim hirvearst. Kui hunti nimetatakse metsasanitariks, siis ilves on tema kõrval halastajaõde.
Ilvesed võivad rahulikult nälgida kaks päeva nädalas, kuid mitte üle selle. Nälga suremine ei ole talvel kuigi harv nähtus. Talve jooksul vajab üks ilves ellujäämiseks 80 jänest. Normiks võib pidada ka ühte jänest 4 päeva jooksul, sest üle poole jänesest ilves tavaliselt korraga ära süüa ei jõua. Perele kulub üks jänes või pool hirve päevas. Täiskasvanud ilves sööb 1–2 korda päevas 0,5–1 kilo korraga, on registreeritud ka üksikud 1,5–2,3 kilo söömise rekordjuhtumid. Keskmiselt süüakse 20-kilone saakloom ära umbes 60 tunniga.
Ilves ei jälita saaki, kui ta pole seda mõne otsustava hüppega tabada suutnud. 5–15 meetrit on see maa, kus ilvese rünnak võib kanda vilja, lumisel ajal veelgi vähem. Lumes olevat hiirt või lindu tabab ilves aga eksimatult, startinud 1–7 meetri kauguselt ning sukeldudes lumme. 120 meetrit on kõige pikem maa, mida nähti ühte suurt ja ilmselt väga näljast ilvest kunagi hüpetega ületamas, ent saak lipsas minema. Üle 20 meetri ilves saaki ei jälita.
Elupaik ja elulaad.
Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud: kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Erandina on ilvest kohatud metsatus Dagestanis, kus ta punailvese kombel rahuldub põõsastega. Ilveseid elab ka peaaegu ilma metsadeta Pamiiris ja Himaalaja alpiluhtadel. Enamasti hoiab ilves metsa ligi. Seal, kus vanemad metsad segunevad noorendike ja raiesmikega ning kus on oja, jõgi, mõned rabalaigud või isegi üleujutatavad orud, võib olla ilvese elukoht.
Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest ja saakloomade arvukusest keskmiselt 100–200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala, Eestis kuni 100 km². Iga isase territooriumil elab mitu emast. Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad.
Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt (22 kuu vanuselt), isased aga alles kahe ja poole aasta ehk 30 kuu vanuselt. Pulmadest võetakse osa varemgi, kuid pereloomiseks ollakse veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud.
Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe: pesa kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku.
Ilvesel sünnib pärast "pulmi" 2,5 kuu pärast tavaliselt 1–3 poega, mõnikord võib neid olla ka 5 – igaks juhuks. Ema imetab neid 2–4 kuud, siis hakkab ta õpetama lihasöömist, millele minnakse täielikult üle ligi pooleaastaselt.
Vastsündinud ilvesepojad kaaluvad 195–210 (harvem kuni 400) grammi ja on pimedad. Neil ei ole veel ilveste kõige märgatavamat tunnust – kõrvatutte, need muutuvad märgatavaks alles 40. elupäevaks ja arenevad täiesti välja alles 20. elukuuks. Ilvesepoegade kuulmekäigudki on algul suletud kilega. Nägijaks saavad nad 12. päeval. Kahe nädala vanuselt hakkavad tulema piimahambad. See lõpeb kolmekuuselt ja viiekuuselt hakkavad tulema püsihambad. Ilvesepojad vajavad ema pidevat hoolt kuni 10 kuud.
Alles poolteiseaastaselt saavad nad umbes täiskasvanud ilvese suuruseks ja kaaluvad kuni 15 kilo.
Noortele ilvestele tuleb kasuks, kui nad saavad olla oma ema lähedal (ema valdustes) kuni 1 aasta ja 9–10 kuuseks saamiseni. Nii nad võimalust mööda ka teevad ja alles siis, kui on õppinud kõike vajalikku ning saavutanud rahuldava füüsilise vormi, alustavad nad iseseisvat elu. Uued pojad sünnivad emasele tavaliselt siis, kui eelmised pojad on kaheaastased. Juhul, kui pojad hukkuvad varem, paaritub ema kohe uuesti. Reeglina poegivad emased üle aasta või kui see juhtub tihedamini, siis ei jäta nad erinevalt kodukassidest saatuse hooleks oma eelmisi poegi.
Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku.
Haigused.
Eestis mahalastud ilvestel avastatakse kõige sagedamini sügelislestadest "Sarcoptes" ja soolenugilistest põhjustatud haigusi. Keeritsuss avastatakse 20–40% jahitud ilvestest.
Marutaud on äärmiselt haruldane: 1998 registreeriti 2, 1999 1 ja 2000. aastal 1 marutaudis ilves (teiste loomade seas esines keskmiselt 130 marutaudijuhtu). Isegi marutaudirohkel 2002/2003. aasta talvel ei olnud marutaudi haigestunud rohkem kui 2 (teise ametkonna andmetel 3) ilvest. Ärasöödud rebased nakatavad ilveseid vahel marutõppe ja trihhinelloosi.
Euroopa ilves.
Inimene on ilvesed välja tõrjunud enamikust nende põliselupaikadest kogu Euroopas. Inglismaal on ilvestest alles ainult viis sajandit vanu joonistusi. Euroopa on enamasti metsavaba ja seega ilvestest tühi. Ekspertide arvamus on, et kogu Euroopas elab ligi 7000 ilvest.
Isase euroopa ilvese kehapikkuse ülemiseks piiriks peetakse 130 cm, tavalisem mõõt on 100–110 cm. Emased ilvesed kaaluvad 12–25 kilo ja on 65–105 cm pikad.
Euroopa ilves suudab teha kuni 3,5 m, juttude põhjal koguni 4-6 m pikkusi hüppeid.
Turkestani ilves.
"Lynx lynx isabellinus Blyth" = "Turkestan lynx".
Turkestani ilves elab Kesk-Aasias ning alal Kašmiirist Mongooliani, kuid on kantud Punasesse raamatusse.
Jakuudi ilves.
Jakuudi ilves on ilvese alamliikide seast suurim ning haruldasim tuhkhalli-sinaka talvekasukaga ilves.
Karpaadi ilves.
Karpaadi ilves elab Karpaatides, Alpides ja Kreekas.
Kaukaasia ilves.
Kaukaasia ilves elab Türgis ja Iraanis. Euraasia ilveste seas on ta kõige väiksem.
Kaugida ilves.
"Felis lynx neglectus" = "Lynx lynx neglectus".
Võimalik, et kaugida ilves, kes elab ka Hiinas, on sama mis amuuri ilves.
Baikali ilves.
Baikali ilvest nimetatakse veel lõunasiberi ilveseks, kuigi ta elab ka Kesk-Siberis.
Sardiinia ilves.
Samahästi kui hävitatud sardiinia ilves asustas Itaaliat, Sardiiniat ja Sitsiiliat.
Ilvesed Eestis.
Eestis elab euroopa ilves. Nad on ikka veel laialt levinud, sellal kui nende suguvendi Põhja-Ameerikas hävitatakse ilma piiranguteta ligi 70 tuhat ilvest aastas.
Eesti on ilvese koduks olnud viimased 8 tuhat aastat. Sarnaselt karuga langes 20. sajandi esimesel poolel ka ilvese arvukus, küündides sõjaeelsel ajal napi poolesaja isendini. Praegu loendatakse meil teda tuhatkond isendit.
Eesti metsades ringi luusivad ilvesed on Euroopas elavate liigikaaslastega võrreldes kogukamad. Eestis lastud ilveste koljudest ja nahkadest on suur osa tunnistatud jahitrofeedena kuldmedali vääriliseks. Ka maailmarekord sellel alal kuulub Eestile. Meie ilveste gigantsust saab seletada seaduspäraga, et mida rohkem põhja pool loom elab, seda suuremaks ta kasvab.
Ilveste küttimine.
Ilveseid on Eestis umbes 1000. Aastas lastakse Eestis sadakond ilvest. Eestis on Euroopa üks tihedaima asustusega ilvese asurkond.
Eesti keskkonnastrateegias on kirjas, et Eestis peaks elama 400 ilvest.
Eesti jõudis euroliiduga 10. detsembril 2002 kokkuleppele, et võib jätkata nii ilveste kui karude küttimist. Eesti saab ainsa euroliidu liikmesriigina erandi ilveste küttimiseks. Kui selgub, et viie aasta möödudes on ilveste arv vähenenud, siis toimub Euroopa Liidu nõukogus uus hääletus. Läti seda erandit ei taotlenud, kuid lubab sellegipoolest ilveseid küttida.
Ilvese laskmise lube anti 2009/2010 jahihooajal kogu Eesti peale välja 210 (teistel andmetel 190), kuid kätte saadi vaid 180 ilvest.


Illüüria keel.
Illüüria keel on muistsete illüürlaste keel. Kuulub indoeuroopa keelkonna paleobalkani rühma. Kõige lähedasem on albaania keelele, ilmnevad seosed ka balti, slaavi ja germaani keeltega.
On esindatud kahe lähedases suguluses oleva variandiga - balkani-illüüria ja messapi keelega. Esimene oli levinud Balkani poolsaare loodeosas. Teateid sellest leidub antiikautoritel 7. sajandist eKr kuni 4. sajandini pKr. Tõrjuti välja ladina keele poolt. Nimede põhjal võib otsustada, et illüüria keel Balkani poolsaarel jaguneb kaheks murdevööndiks (dalmatiini ja pannooni). Balkani-illüüria keelest ei ole kirjalikke mälestisi. Jäljed sellest keelest on rekonstrueeritud paljude pärisnimede (isikunimede, kohanimede, rahvanimede) ning väheste glosside põhjal antiikautorite teostest. Messapi keelt peegeldavad umbes 350 lühikest stereotüüpset pealdist, mis on leitud Kagu-Itaaliast (6. sajand eKr - 1. sajand pKr) ja mõned glossid.
Mõlemale illüüria keele variandile on iseloomulik indoeuroopa vokaalide *"a", *"e", *"o" kolmeliikmelise süsteemi üleminek kaheliikmeliseks "e", "a"; diftongide "ai", "au", "eu" (messapi variandis ka "ou", "ei"), sonantide "l", "r", "m", "n" ja 10 konsonandi olemasolu. Konsonantismile on iseloomulik indoeuroopa *"b"/"bh", *"d"/"dh", *"g"/"gh" peegeldumine kujul "b", "d", "g".
Morfoloogiast on vähe teada. Rekonstrueeritud on käändsõnatüved, mille lõpus on -"a", -"o" või konsonant, formandid -"n"-, -"nd"-, -"nt"-, -"r"-, -"l"-, -"d"-, -"t"-, -"st"- jt. Messapi variandi puhul on rekonstrueeritud 5 käänet (nominatiiv, genitiiv, daativ, akusatiiv, instrumentaal) ning üksikud verbi aoristi-, perfekti- ja optatiivivormid.
Teadmised süntaksist on raidkirjade tekstide trafaretsuse tõttu piiratud. Pühendusraidkirjad järgivad mustrit VO (verb + objekt). Teine sagedane järgnevus on käändsõna nominatiiv + käändsõna genitiiv + verb.
Leksika koosneb pärisnimedest, mille tähendus jääb sageli segaseks. Teadaolevad üldnimed on glossid ning mõned interpreteerimisele alluvad sõnad raidkirjadelt.
Piirkonna nime "Dardania" seostatakse albaania sõnaga "dardhë" 'pirn'. Piirkonna nime "Delminium" seostatakse albaania sõnaga "delme", "dele" 'lammas'. Piirkonna nime "Dimalum" seostatakse albaania sõnadega "di" ("dy") 'kaks' ja "mal" 'mägi'. Isikunime "Barduli" seostatakse albaania nimega "Bardhyl" 'valge'.


Indoeuroopa keeled.
Indoeuroopa keeled (ka "indogermaani keeled") moodustavad maailma suurima kõnelejate arvuga keelkonna.
Nimetuse on nad saanud oma muistse levikuala järgi: see ulatus Põhja-Indiast Euroopani.
Tänapäeval jagunevad indoeuroopa keeled järgmisteks keelerühmadeks: keldi, romaani, germaani, balti, slaavi, iraani ja india keeled (viimased kaks üheskoos on indoiraani keeled). Peale selle on indoeuroopa keelte hulgas keeli, mis ei kuulu rühmadesse: albaania, kreeka ja armeenia keel.
Vanimad indoeuroopa tekstid pärinevad hääbunud heti keelest (18. sajand eKr–16. sajandist eKr).
Vaata ka.
Indoeuroopa keeled


Illüüria.
Illüüria oli antiikajal piirkond Aadria mere idarannikul ligikaudu tänapäeva Albaania ja endise Jugoslaavia kohal. Illüürias elanud indoeuroopa keelkonda kuuluvat keelt kõnelevad illüürlased kuulusid arvatavasti albaanlaste esivanemate hulka.
Appianuse järgi elasid illüürlased Makedooniast ja Traakiast ida pool ning Haooniast ja Tesprootiast (praegune Lääne-Kreeka) põhja pool, ulatudes idas ja põhjas Doonau jõe ja Pannooniani. Need alad hõlmavad tänapäeva Albaania ja endise Jugoslaavia. Illüürial ei olnud siiski selgeid piire.
Rooma provints Illyricum hõlmas palju suurema ala kui Illüüria ning selle piirid olid muutumises.
Illüüria hõimud enne Rooma vallutust.
Nimi.
Illüüria nime päritolu paistab olevat seotud kreeka ja rooma müütidega. Apollodoros teatab, et Teeba kuningas Kadmos tuli appi enheelidele, kes sõdisid põhjapoolsete illüürlastega. Kadmos vallutas need ning enheelid valisid ta valitsejaks. Tema naine Harmonia sünnitas talle pola Illyriose, kellest samuti sai illüürlaste valitseja. Illüürlased ongi nimetatud tema järgi.
Appianusel on teine versioon. Poseidoni poeg kükloop Polyphemos armastas merenümf Galateiat. Galateia sünnitas talle kolm poega, kellest üks oli Illüüria asutaja Illyrios. Üldiselt uskusid vanad kreeklased siiski, et Polyphemosel polnud lapsi.
Apollodorose seletus on seotud teooriaga, mis seostab Illüüria nime madudega. Nimelt oli esimeses müüdis Illyriose volitajaks madu. Peale selle muutis Zeus tema vanemad Kadmose ja Harmonia madudeks. Ja enheele, kellele Kadmos appi tuli, nimetati angerjameesteks. Illüüria nimi võib pärineda müütilisest maost, keda hetid tundsid Ilurjanka nime all. Kreeka keeles tähendab sõna 'Illüüria' juur keeramist või pööramist. Ka paljudel illüüria esemetel on maopealdised, sest madu peeti viljakuse sümboliks.
Albaanlased seostavad Illüüria nime sõnadega "i lirë" ('vaba inimene'; 'illüürlased' on albaania keeles "Iliret"). Illüüria on seega 'vabade maa'. See seletus on oluline albaanlaste rahvusteadvusele.
Ajalugu.
Pidevad sõjad naaberrahvastega sundisid illüürlasi ühinema.
Peloponnesose sõja ajal 424 eKr ründasid illüürlased, kes olid liidus lünkestlastega (makedoonia rahvas ida pool Ohridi järve) läbi Tessaalia ja Makedoonia liikuvaid spartalasi, sundides nad taanduma.
Makedoonia kuningate varasem ajalugu on täis pidevat võitlust illüürlastega.
385-358 eKr valitses Illüüria kuningriiki dardaani päritolu Bardylis I, kes tuli võimule, olles saanud väga populaarseks röövsaagi jagajana. 359 eKr tapsid illüürlased Makedoonia kuninga Perdikkese ja Makedoonia oleks äärepealt hävitatud. Samal aastal vallutas Philippos II illüürlased. Enne surma 90 aasta vanusena 358 eKr tegi Bardylis Philipposega rahu.
Kuningas Grabose nimi on teada alates 356 eKr. Nimi viitab grabaide (ümber Shkodëri järve elanud illüüria hõimu) kuningakojale. Liidus ateenlastega osutasid Illüüria Grabos, Paioonia Lysippos ja Traakia Ketriporis makedoonlaste kasvavale vägevusele vastupanu. Philippos II ründas seda liitu, enne kui nad jõudsid oma jõud ühendada. Suures lahingus sai Grabos lüüa Makedoonia kindralilt Parmenionilt ning oli sunnitud teenima Makedoonia alluvuses.
Kuningas Pleuratose nimi on teada alates 344 eKr. See nimi viitab ardiaide kuningakojale. Pärast grabaide lüüasaamist püüdis Pleuratos edutult takistada Philippos II pealetungi Illüüriale. Tal oleks äärepealt õnnestunud Philippos tappa, kuid mõõgahoop langes viimase ihukaitsjale.
Bardylise poeg Kleitos on teada aastast 335 eKr. Pärast Philippos II surma mässas Kleitos 335 eKr koos taulantide valitseja Glaukiasega Aleksander Suure vastu. Olles nende vastuhaku tagasi löönud, jälitas Aleksander neid taulantide mägedeni. Glaukias andis Kleitosele varjupaiga.
Taulantide valitseja Glaukias oli Illüüria kuningas 313–307 eKr. 314 eKr sai ta lüüa Aleksander Suure järglaselt Kassandroselt, kes sai tagasi Dyrrhachiumi (Durrës) ja Apollonia ning sidus Illüüria kuninga lepinguga mitte rünnata Makedoonia liitlasi. Glaukias on tuntud kui Pyrrhose, kuulsia Moloosia vürsti ja hilisema Epeirose kuninga kasuisa.
Kleitose poega Bardylis II on mainitud aastatest 295-290 eKr.
216 eKr tungis Illüüriasse kuningas Philippos V, millest sai alguse sõda Roomaga. Philippos vallutas osa illüürlaste kuningriigist.
3. sajandil eKr olid illüürlased tuntud mereröövlitena. Nad rüüstasid Itaalia ja Kreeka rannikualasid ning röövisid Aadria merel liikuvaid kaubalaevu. Kreeklased pakusid Roomalt abi, kuid illüürlased lükkasid roomlaste hüvitusnõuded tagasi. Illüürlased siiski alistusid pärast kaht Rooma-Illüüria sõda (229 ja 219 eKr).
Illüüria jäi siiski vägevaks kuningriigiks, mille pealinn oli Scodra. Aastal 180 eKr aga kuulutasid dalmaatslased end kuningas Gentiusest sõltumatuks.
Aastal 168 eKr tekkis Gentiusel Roomaga konflikt, mis viis kolmanda Rooma-Illüüria sõjani. Rooma liidendas Illüüria kuningriigi.
Aastal 35 eKr vallutasid piirkonna roomlased. See liideti Rooma impeeriumiga Illyricumi provintsi koosseisu 9 pKr, kui lõpuks alistati dalmaatslased, kes sel aastal olid liitunud pannoonlaste mässuga.
Pärast Rooma riigi jagamist kadus Illüüria nimi keiser Diocletianuse ajal käibelt.
Pärast 640. aastat tungisid piirkonda slaavlased, serblased.
Nime hilisem kasutamine.
Napoleon võttis Illüüria nime uuesti tarvitusele. Illüüria provintsid olid Prantsuse impeeriumi koosseisus 1809–1813. Illüüria kuningriik oli Austria-Ungari koosseisus aastani 1849.
Nimetust illürism on kasutatud horvaatide rahvusliku liikumise kohta, mis nõudis rahvuslikke, kultuurilisi ja ühiskondlikke reforme ning saavutas 1847. aastal horvaadi keelele ametliku keele staatuse andmise. Nime Illüüria kasutati Horvaatias 19. sajandi lõpuni, kuid lõpuks sellest kui anakronismist loobuti.


Illüürlased.
Illüürlased olid indoeuroopa hõimud, kes alates pronksiaja lõpust 2. aastatuhande lõpul eKr elasid Illüürias - antiikaegses piirkonnas Aadria mere idarannikul ligikaudu tänapäeva Albaania ja endise Jugoslaavia kohal.
Appianuse järgi elasid illüürlased Makedooniast ja Traakiast ida pool Haooniast ja Tesprootiast (praegune Lääne-Kreeka) põhja pool, ulatudes idas ja põhjas Doonau jõe ja Pannooniani. Illüürial ei olnud siiski selgeid piire. Illüüria tüüpi esemeid on leitud ka Itaalia idarannikult.
Illüürlased ei moodustanud ühtset rahvast, vaid koosnesid paljudest iseseisvatest hõimudest, keda ühendas rassiline ja keeleline sugulus. Hõime valitsesid pealikud. Nende kultuurist, keelest ja päritolust räägivad antiikallikad vähe.
Illüürlased olid karjakasvatajad ja kaevandajad ning kauplesid nii omavahel kui ka naaberrahvastega. 4.-3. sajandini võtsid illüürlased ette rüüste- ja röövretki mõned hõimudest, liburnid ja ardiaid, olid tuntud ka mereröövlitena. Piraatlusel oli nende hõimude majanduses tähtis osa. Just mereröövimise tõttu olid illüürlased kreeklastele ja roomlastele pinnuks silmas. Pidevad rünnakud Itaaliast pärit laevadele tõidki lõpuks kaasa Illüüria vallutamise roomlaste poolt.
Päritolu.
Ilmselt olid illüürlased välja rännanud tänapäeva Türgi aladelt. Ometi ei ole antiiktekstides sellisest rändest otseselt juttu.
Homerose Iliase järgi olid troojalastel liitlased, kes võitlesid Trooja sõjas koos nendega ahhailaste vastu. Need olid dardaanlased ja paioonlased. Teisi samanimelisi rahvaid ei ole. Need illüürlased võisid olla troojalaste sugulased või olidki troojalased, sest Iliase järgi oli Dardanos Trooja asutaja ja dardaanlaste esivanem. Pealegi on mõned Trooja lähedalt leitud esemed illüüria tüüpi.
Teine antiikallikas, mis räägib illüürlaste Türgi päritolu kasuks, on Egiptusest. 13. sajandil eKr pidas Egiptuse vaarao Ramses II lahingu hettidega ülemvõimu pärast Süürias. Ka hettidel olid liitlased, keda egiptlased nimetasod "Drdny". Peale Illüüria dardaanlaste sarnase nimega rahvast ei ole. Kui dardaanlased ei olnud hettide sugulased, pidid nad nendega läbi käima kui naabrid.
Peale selle on illüürlastega seostatud Väike-Aasias antiikajal elanud früüglastega ning samastatud neid brüügidega, kes elasid kunagi Makedoonias või Traakias.
Illüürlaste Türgi-päritolu kinnitab ka see, et nad saabusid Balkani poolsaarele (kindlasti ida poolt) 13. sajandil eKr, mis langeb ajaliselt enam-vähem kokku Trooja langemisega, hettide kuningriigi lõpuga ning rahvaste rändamisega Vahemere idarannikult pronksiaja lõpul ja rauaaja alguses. Illüüria tüüpi esemeid on rohkesti leitud ka palju varasemast ajast.
Usund.
Mõnede illüüria hõimu- ja kohanimed viitavad totemismile. Delmaatide nimi paistab olevat seotud albaania sõnaga "delmë" - lammas ning taulantide nimi sõnaga "dallendyshë" - pääsuke. Kohanimi Ulqin on seotud albaania sõnaga ujku - hunt.
Illüüria jumalused olid seotud kindlate hõimudega või piirkondadega. Anzotica oli liburnide armastusjumalanna. Bindus oli japoodide allikate- ja järvedejumal. Delmaatide jumalused olid piiride kaitsja Vidasus ja tema kaaslanna neitsite jumalanna Thana ning sõjajumal Armatus. Illüüria linnal Rhizonil (praegune Risan Tšernogoorias) oli kaitsejumal Medaurus, keda kujutati piigiga ratsanikuna.
Illüürlased ohverdasid ka inimesi. Arrhianos räägib illüüria pealikust Kleitusest, kes vahetult enne lahingut Aleksander Suurega ohverdas kolm poissi, kolm tüdrukut ja kolm oinast.
Illüürlaste kalmed olid enamasti kääpad. Kääpa kõrgus sõltus maetava tähtsusest. Pereliikmete kääpad ümbritsesid perekonnapea oma. Illüürlaste kalmetest on leitud relvi, ornamente, rõivaid ja savinõusid. Need pandi tulevaseks eluks hauda kaasa. Kalmetest leitud esemed viitavad keskmisest rikkamatele matustele, mis on Hallstatti kultuuri tunnus.
Hõimud.
Illüürlased jagunevad itali-illüüria, keldi-illüüria, traakia-illüüria, helleni-illüüria ja pärisillüüria hõimudeks.
Itali-illüürlased.
Itaalia idarannikul elas hõime, kelle illüüria päritolu on vaidluse all. Nende seas olid messapid ja japüügid Lõuna-Itaalias, pikentid Kesk-Itaalias ja venetid Kirde-Itaalias.
Traakia-illüürlased.
Illüürlased olid tõenäoliselt traaklaste sugulased. Agriaane, triballe ja paioone peeti nii illüürlasteks kui ka traaklasteks. Herodotos võrdles illüürlasi kui toorest ja barbaarset rahvast traaklastega.
Helleni-illüürlased.
Kreeklased helleniseerisid palju ümbruskonna rahvaid, sealhulgas illüürlased ja makedoonlased, kes võib-olla olid traakia või koguni illüüria päritolu. Illüüria lõunaosas, Epeiroses, oli mitmeid helleniseeritud illüüria hõime, nagu näiteks haoonid ja molossid. Need hõimud assimileeriti arvatavasti sellepärast, et Epeirose (praegune Lõuna-Albaania ja Lääne-Kreeka) taga asetses kreeklaste kontrolli all olev Kérkyra saar, millele juurdepääsuks oli tarvis kontrollida ka Epeirost.
Pärisillüürlased.
Kõige tuntumad on Illüürias elanud pärisillüüria hõimud, keda võib kindlasti pidada illüürlasteks.


Informaatika.
Informaatika ehk arvutiteadus (ka "arvutiasjandus"; inglise "computer science", saksa "Informatik", prantsuse "informatique") on info struktuuri, hankimist, töötlemist ja esitamist käsitlev teaduse ning tehnika haru. Informaatikat seostatakse tänapäeval eeskätt arvutitega.
Nimi.
Eesti keeles on informaatika kohta käibel peamiselt nimetus, mille eeskuju on võetud saksa ja prantsuse keelest. Inglise keele eeskujul moodustatud "arvutiteadus" on vähem kasutatav ning mõnikord mõistetakse selle all informaatika haru teoreetilist informaatikat.
Sõnad "Informatik" ja "informatique" on moodustatud sõnast "Information" või "information" ("informatsioon") sõnade "Mathematik" ja "mathématique" ('matemaatika') eeskujul. Sõna võeti saksa ja prantsuse keeles kasutusele 1960ndatel.
Inglise keeles ei ole sõna "informatics" laia kasutamist leidnud. Selle asemel kasutatakse otseselt arvutitele viitavat terminit "computer science". Et vältida paljude informaatikute meelest liiga tihedat sidumist arvutitega, kasutatakse ka väljendit "computing science" ('arvutusteadus').
Informaatika harud.
Informaatika põhiharud on teoreetiline informaatika ehk arvutiteadus kitsamas mõttes, praktiline informaatika ja tehniline informaatika ehk arvutitehnika. Kõrvalvaldkondade seas on interdistsiplinaarsed teadusharud informaatika didaktika, tehisintellekt ja sotsiaalinformaatika.
Rakendusinformaatika hõlmab informaatika rakendusi igapäevaelus ja teistel erialadel, näiteks majandusinformaatika, geoinformaatika, meditsiiniinfomaatika.


Ingliskeelne kirjandus.
Ingliskeelne kirjandus on inglise keeles kirjutatud kirjandus.


Israel ben Eliezer.
Rabi Israel (Yisroel) ben Eliezer (umbes 1700 – 22. mai 1760 Międzyborz (praegu Medžibiž)) oli ortodoksse judaismi müstikust rabi, keda enamik judaiste tunneb "Baal Shem Tov" 'i või Besht'i nime all ja kes rajas hassidismi nime all tuntud vaimuliku liikumise.
Need vähesed eluloolised andmed, mis meil tema kohta on, on legendide ja imedega sedavõrd läbi põimunud, et paljudel juhtudel on elulooliste faktideni raske jõuda. Ta öeldakse olevat sündinud Poola ja Valahhia piirilinnas Akuf'is, kuid sellise nimega kohta pole teada. Legendide järgi olid tema vanemad vaesed, ausameelsed ja vagad ning pärast poisi orvuks jäämist võttis kogukond ta enda kasvatada. Koolipoisina oli ta sageli kadunud ning ta leiti alati üksildasest metsast, kus ta ekstaatiliselt nautis looduse ilu.
Noorpõlv.
Tema heategijad jätsid lootusest, et poisist võiks kunagi rabi saada, ning tegid ta "aitajaks", kes viis lapsi kooli ja koolist koju ning aitas neil õppida lühikesi õnnistusi ja palveid. Nüüd tuli talle kasuks tundeline loomus, millest suuresti tulenes tema hilisem edu. Ta oskas lapsi enda poole võita ning jagada neile jõukohaseid selgitusi. Hiljem sai temast samas kogukonnas "shammash" (sünagoogiteener).
Kaheksateistkümneaastasena ta abiellus. Kui tema noor naine suri, siis ta lahkus kodukohast, oli pikka aega mitmel pool Galiitsias koolilaste aitajaks ning hakkas lõpuks Brodõ lähedal Flustis õpetajaks.
Et ta oli tuntud oma aususe poolest ja inimesetundjana, valiti ta vahekohtunikuks ja vahemeheks vastastikku kohut käivatele inimestele. Tema teeneid läks sageli tarvis, sest juutidel olid Poolas oma tsiviilkohtud. Selles ametis jättis ta rikkale ja õpetatud Ephraimile Kutõ'st nii sügava mulje, et viimane lubas oma tütre Anna talle naiseks. See mees suri, teatamata tütrele kihlusest. Kui tütar kuulis isa soovist, kuuletus ta kõhklematult.
Besht'i kosimine oli iseloomulik. Viletsates talupojariietes astus ta Brodõs tüdruku venna, Abraham Gerson Kutoweri, tunnustatud kabala- ja talmuditundja palge ette. Kutower tahtis talle almust anda, ent Besht võttis taskust kirja, mille kohaselt ta oli määratud peigmeheks. Kutower püüdis asjata oma õde Annat veenda, et ta sellise abieluga oma perekonda ei häbistaks, kuid Annale luges ainult isa soov.
Pärast abiellumist ei jäänud Israel ben Eliezer kauaks oma naisevenna juurde, kes teda häbenes, sest Israel teeskles rumalat. Paar asus elama Karpaatides Kutõ ja Kassowa vahel asuvasse külla. Neil ei olnud muud varandust kui Anna venna poolt kingitud hobune. Iga nädal tõi naine ümberkaudsetest küladest vankritäie lupja. See oli nende ainus elatusallikas. See-eest aga oli selles mägikülas imekaunis maastik, mida Israel sai vaadata, pidamata vahepeal linnas käima.
Vaimulikuks juhiks kasvamine ja väljakutsed.
Beshti olukord paranes, kui temast sai rituaalne lihunik Iaslowice lähedal Kshilowices. Varsti loobus ta sellest ametist, et pidada külakõrtsi, mille naisevend oli talle ostnud.
Paljude aastate jooksul, mis ta oli elanud metsas, puutudes kokku talupoegadega, õppis Besht taimede abil ravitsema, saates korda imepäraseid tervenemisi. Tema esimene avalik ilmumine oligi "tavalise" "Baal Shem Tov" 'ina. Ta kirjutas amulette ja määras ravi. Tema auks tuleb öelda, et ta ei tegelnud oma ametivendade šarlatanlusega. Näiteks ravides melanhoolia all kannatajaid või hullumeelseid püüdis ta mõjutada nende vaimu.
Pärast mitmeid reise "Baal Shem" 'ina Podoolias ja Volõõnias otsustas Besht, kes pidas oma järgijaskonda piisavalt suureks ja oma autoriteeti kindlustatuks, (umbes 1740) oma õpetust levitama hakata. Ta valis oma tegutsemispaigaks väikese Międzyborzi linna (praegu Medžõbož). Ja inimesed, peamiselt alamkihtidest, tulid teda kuulama. Tema järgijaskond järk-järgult kasvas, ja koos sellega talmudistide vastumeelsus, et mitte öelda vaenulikkus. Siiski toetasid Beshti tema karjääri alguses kaks väljapaistvat talmudisti vennad Meir ja Isaac Dov Margaliot. Hiljem võitis ta enda poole Baeri Meseritzist, kelle suur autoriteet talmudistina tulenes peamiselt sellest, et ta tutvustas õpetatud ringkondadele Beshti õpetust (kuigi oluliselt muudetud kujul).
Vaidlused frankistidega.
Talmudismi ja hassidismi kokkusobimatus oli kummalegi poolele algusest peale selge, kuid avalik lõhe nende vahel ei tekkinud kohe. Vaidlustes frankistidega (Jacob Franki pooldajatega) oli Besht talmudistide poolel ning oli isegi üks kolmest talmudistide delegaadist Lembergis 1759 peetud dispuudil. Kui frankistid lasid end ristida, olevat ta öelnud: "Senikaua kuni haige kehaliige on keha küljes, on lootust, et teda saab päästa; kuid kui ta on kord ära lõigatud, on ta kadunud, ja lootust ei ole." Frankistide liikumisega seotud erutus laostas tema tervise, ja ta suri varsti pärast paljude frankistide pöördumist kristlusse.
Pärand.
Israel ben Eliezerist raamatuid maha ei jäänud. Kabalistlik kommentaar 107. psalmile "Sefer mi-Rabbi Yisrael Ba'al Shem-tob" (Žitomõr 1804), mis talle on omistatud, on vaevalt ehtne. Et tema õpetuseni jõuda, on tarvis pöörduda vanade hassiidide töödes leiduvate ütluste poole. Ent kuna hassidism jagunes kohe pärast oma rajaja surma harudeks, millest igaüks pretendeeris Beshti autoriteedile, on Beshtile omistatud ütluste ehtsuse üle otsustamisel tarvis äärmist ettevaatust.
Õpetuse elemendid.
Beshti hassidismi nurgakivi on panenteistlik arusaam Jumalast. Ta väitis, et kogu universum, nii vaim kui ka mateeria, on Jumaluse ilming. See ilming ei ole Jumala emanatsioon nagu kabala järgi, sest Jumalast ei saa midagi lahutada: kõik asjad on Jumala vormid, milles Jumal end ilmutab. Kui inimene räägib, peab ta meeles pidama, et tema kõne on üks elu koostisosa ning elu ise on Jumala ilming. Isegi kuri on Jumalas olemas. Seda näilist vastuolu seletab see, et kurjus ei ole halb iseenesest, vaid üksnes inimese suhtes. Ei ole õige vaadata naise peale himuga, kuid on jumalik imetleda tema ilu. See on ebaõige ainult niivõrd, kui inimene ei vaatle ilu Jumala ilmumina, vaid mõistab seda vääriti ning mõtleb sellest iseenese suhtes. Patt ei ole siiski midagi positiivset, vaid on sama mis inimese tegude ja mõtete ebatäiuslikkus. Kes ei usu, et Jumal on kõikides asjades, vaid lahutab oma mõtetes Jumala neist asjadest, sellel ei ole Jumalast õiget arusaamist. Sama ekslik on mõelda loomisest ajas. Loomisel, see tähendab Jumala toimimisel, pole lõppu. Jumal on üha tegev looduse muutustes. Just neis muutustes Jumala pidev loovus seisnebki.
See panteism või panenteism (oleneb sellest, kuidas tõlgendada varaseid kirjutisi, mille järelmeid ta ei teadvustanud) oleks jaganud paljude teiste spekulatiivsete õpetuste saatust, mis rahvahulki ei mõjutanud, kui Besht ei oleks olnud rahvamees, kes oskas anda oma metafüüsilisele arusaamale Jumalast suure praktilise tähtsuse.
Tema printsiipide esimene järeldus oli märkimisväärne optimism. Et Jumal on kõikides asjades, siis peab kõikides asjades kätkema midagi head, milles Jumal kui kui headuse allikas End ilmutab. Sellepärast tuleb iga inimest pidada heaks, ning tema patte tuleb seletada, mitte hukka mõista. Ühe tema lemmikütluse kohaselt pole ükski inimene langenud nii madalale, et ta ei suuda Jumalani tõusta. Loomulikult püüdis ta siis esmajoones patuseid veenda, et Jumal on neile sama lähedal nagu õigetelegi ning et nende üleastumised on peamiselt nende rumaluse tagajärg.
Teine tähtis praktiline järeldus tema õpetusest oli see, et asketism ei ole Jumalale meelepärane. "Kes iganes väidab, et see elu on väärtusetu, see eksib: ta on palju väärt; tuleb ainult osata seda õigesti kasutada." Algusest peale võitles Besht selle maailmapõlgusega, mis Isaac Luria kabala mõjul oli juutide seas peaaegu dogmaks saanud. Ta pidas hoolitsust keha eest sama tähtsaks nagu koolitsust hinge eest. Ka mateeria on Jumala ilming ning seda ei tule pidada talle vaenulikuks või vastandlikuks.
Seoses tema võitlusega asketismi vastu on loomulik, et ta pidi võitlema ka ranguse ja võltsvagaduse vastu, mis rangelt talmudistlikust vaatekohast jätk-järgult oli välja kasvanud. Mitte et Besht oleks nõudnud lahtiütlemist mingitest religioossetest tseremooniatest või ühestki kombest. Tema märklauaks oli suur tähtsus, mida talmudistlik arusaam omistas Seaduse täitmisele, pööramata peaaegu mingit tähelepanu tunnetele ega inimese sisemisele kasvamisele. Kui tolleaegsed rabid pidasid Talmudi uurimist kõige tähtsamaks religioosseks tegevuseks, siis Besht asetas kogu rõhu palvele. Ta ütles kord: "Kõik, mis ma olen saavutanud, olen ma saavutanud mitte õppimise, vaid palve läbi." Ent palve ei ole Jumalalt mõne soovi täitmise palumine, vaid "ühtehoidmine", "osadus" ("dvekut") — Jumalaga ühtsuse tunne, hingeseisund, milles inimene loobub oma eraldi eksistentsi teadvustamisest ning liitub Jumala igavese olemisega. See seisund kutsub esile omamoodi kirjeldamatu rõõmu, mis on tõelise Jumala-teenimise tarvilik koostisosa.
Vastasseis Luria kabalaga.
Besht, kelle lähtekoht oli sama mis Isaac Luria kabalal, jõudis vastupidise tulemuseni. Tema arusaam Jumalast oli panteistlik, kuigi Luria koolkond rõhutas rohkem emanatsiooni. Beshti võitlus asketismi oli suunatud rohkem selle koolkonna vastu, kust see pärines, kui puhta talmudismi vastu. Eriti asketismivastane oli tema õpetus rõõmust ("simcha"). Luria järgijad pidasid nuttu palve vältimatuks saatjaks, Besht aga pidas nutmist ja kurbust täiesti ebasoovitavaks. Patune, kes oma pattu kahetseb, ei tohiks patu üle kurvastada, vaid rõõmustama Taevase Hääle üle, Jumaliku Väe õle, mis toimib tema sees ning võimaldab tal ära tunda tõde, mööndes oma pattu. Rõõmu ülesanne palves vastab tulisele vaimustusele ja ekstaasile ("hitlahavut" 'süttimine') igasuguses Jumala-teenimises. Jumalakartus on vaid esimene aste teel tõelise teenimise poole, mis peab lähtuma Jumala-armastusest ja allutama end Temale. Oma vaimustuses ei mõtle inimene ei sellest ega teisest elust: ühtsusetunne Jumalaga on iseeneses vahend ja eesmärk. Ent vaimustus nõuab edenemist, mitte lihtsalt Seaduse käskude täitmist argielus, mis muutub suretavaks. Tõeline religioon nõuab üha kasvavat Jumala-tundmist.
Mõju hassidusmile.
Hassidismi edasine areng ei ole mõistetav, kui ei võeta arvesse Beshti arvamust inimese õige suhtumise kohta universumisse. Nagu öeldud, seisneb tõeline Jumala-teenimine osaduses ja ühinemises Jumalaga. Tema enda sõnul: "inimese ideaal on olla ilmutus ise, tunnistada selgelt ennast Jumala ilminguks." Müstika ei ole mitte kabala, mida igaüks võib õppida, vaid see tõelise üksolemise tunne, mis tavaliselt on inimkonnale sama võõras, mõistetamatu ja arusaamatu nagu tuvile tantsimine. Ent inimesel, kes on selleks tundeks võimeline, on tõeline intuitsioon. Ja sellise inimese taju nimetataksegi prohvetluseks vastavalt tema taipamise astmele. Sellest järeldub kõigepealt, et ideaalne inimene võib teatud mõttes pretendeerida prohvetite autoriteedile.
Teine ja tähtsam järeldus sellest õpetusest on see, et Jumalaga üksolemise läbi on inimene ühenduslüliks Looja ja Loodu vahel. Teisendades kergelt Piibli salmi (Habakuki 2:4) ütles Besht: "Õige võib oma usuga elavaks teha." Beshti järgijad arendasid seda ideed edasi ning tuletasid sellest Jumala armu, õnnistuste ja elu allika, ning selle, et teda armastades on võimalik osa saada Jumala armust.
Kuigi Beshti ei saa hilisemate arusaamade eest vastutavaks teha, pole kahtlust, et tema enesekindlus oli pooldajate leidmisel tähtis tegur. Peale Jeesuse järgijate ja juudakristlaste ei ole ühtki teist judaismi sekti, kus rajaja oleks sama tähtis kui tema õpetus. Besht ise on ikka veel hassiidide jaoks tegelik kese; tema õpetused on peaaegu unustusse vajunud. Hassiididele oli Besht teooria kehastus ja kogu tema elu oli süsteemi ilmutus.
Iseloomustus.
Besht ei võidelnud rabiinliku judaismi praktikaga. See tundus talle süütu. Ta oli vastu selle praktika vaimule. Tema õpetus ei põhinenud spekulatsioonil, vaid sügaval religioossusel, ning ta pani rõhku religioossele vaimule, mitte religiooni vormidele. Kuigi ta pidas Seadust pühaks ja puutumatuks, leidis ta, et inimese kogu elu peab olema Jumala teenistuses ning see on Tema tõeline teenimine.
Et iga toiming elus on Jumala ilming ning seega tahes-tahtmata jumalik, siis inimese kohus on elada nii, et ka maisteks nimetatavad asjad saaksid õilsateks ja puhasteks, see tähendab jumalikeks. Besht püüdis seda ideaali realiseerida. Tema elu oli õpilastele parimaks eeskujuks. Ja tema suhted kõrtsmikega, rahvakihiga, kes peaaegu vastasid Jeesuse-aegsetele tölneritele (kellest mitmed tõusid kõrgemale tasemele), olid vaikivaks, kuid mõjukaks protestiks rabide praktika vastu, kes oma halastamatu range õigeolemise meelega ei teinud mingit tegemist moraalselt langenud inimestega. Hassiidid räägivad naisest, keda tema sugulased püüdsid tema häbiväärse elu tõttu tappa, kuid kelle keha ja hinge päästis Besht. See lugu võib olla legend, kuid ta iseloomustab Beshti tegevust nende ravimisel, kes on suurimas hädas. Palju tähtsam kui palve olid talle sõbralikud suhted patustega, olgugi et palve oli usuelus oluline tegur. Beshti kohta räägitakse palju isetuse ja üllameelse headuse näiteid. Ja kuigi need omadused iseloomustavad paljusid tolleaegseid rabisid, olid tema erijoonteks armuline otsustamine teiste üle, kartmatus koos vastumeelsusega tülide vastu ning piiritu elurõõm.
"Kord püüdis varas ühte majja sisse murda, omanik aga hakkas kisendama ning peletas varga eemale. Pärast murdis seesama varas sisse ühte majja, mille omanik oli väga tugev mees, kes nägi sissemurdmist ja oli vagusi. Kui vargal oli isu peaaegu täis saanud, võttis mees ta kinni ja pani vangi, võttes temalt igasuguse võimaluse veel kurja teha."
Hinge jõudu ei taga mitte põgenemine maiste naudingute eest, vaid kirgede vaoshoidmine.
Beshti edu tulenes suuresti ka tema veendumusest, et Jumal on talle usaldanud erilise missiooni, mis seisneb õpetuse levitamises. Oma vaimustuses ja ekstaasis uskus ta, et tal on sageli taevased nägemused, mis ilmutavad talle tema missiooni. Iga intuitsioon oli tema meelest jumalik ilmutus, ja jumalikud sõnumid olid igapäevane asi.
Olles kabala mõjul harjunud kasutama müstilist keelt, rõhutas Nesht sageli, et tema õpetaja on Shiloh' Ahijah, prohvet, kes Jumala käsul tekitas lõhe Juuda ja Iisraeli vahele. Besht oli täiesti teadlik vastasseisust enda ja rabiinliku judaismi vahel. Ja just nagu Abija võitlus Juudaga lõppes kuldvasikate võiduga, nõnda lõppesid Beshti reformipüüdlused hilishassidismiga, mis oli palju hullem mandumine kui talmudistlik-rabiinlik judaism, mille vastu ta oli võidelnud.
On üsna loomulik, et ta on üks huvitavamaid kujusid uuemates juudi legendides. Kuna ta oli rahvamees, siis pole ime, et jutud ja pärimused teda austavad ja ülistavad. Paljudes juttudest tema kohta on kõige iseloomulikumad järgmised.
Legendid.
Tema vanemate kohta räägib legend, et tema isa Eliezer, kelle naine oli veel elus, võeti kinni ühes rünnakus (tatarlaste poolt?), viidi oma kodust Valahhiast ära ning müüdi ühele printsile orjaks. Tema tarkuse tõttu prints soosis teda ning andis ta kuningale ministriks. Ühe sõjakäigu ajal, kui muu nõu ei aidanud ja kõik olid julguse kaotanud, võeti kuulda Eliezeri nõu. Tulemuseks oli otsustava lahingu võitmine. Eliezerist sai kindral ja hiljem peaminister, ja kuningas andis talle asekuninga tütre naiseks. Ent unustamata oma kohust juudina ja Valahhia juuditari abikaasana, abiellus ta printsessiga üksnes nimeliselt. Kui printsess temalt kaua veidra käitumise pärast aru päris, tunnistas ta, et on juut. Printsess külvas ta üle rohkete kingitustega ja aitas riigist põgeneda. Tee peal ilmus talle prohvet Eelia, kes ütles: "Sinu vagaduse ja vankumatuse pärast saab sul olema poeg, kes valgustab kogu Iisraeli silmi; ja Iisrael saab tema nimeks, sest temas peab täituma salm (Jesaja 49:3): "Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle läbi ma ilmutan oma au." Ent Eliezer ja tema naine said lastetult vanaks ning neil polnud üldse enam lootust last saada.
Beshti vanemad surid varsti pärast tema sündimist; pärandades talle üksnes Eluezeri manitsuse surivoodil: "Usu alati, et Jumal on sinuga, ja ära karda midagi." Besht jäi sellele käsule alati truuks. Kord, kui ta saatis lapsi teek sünagoogi, nähti hunti, ja lapsed jäeti koju. Ent Besht ei kartnud. Kui teist korda hunti nähti, ründas Besht teda, nii et hunt põgenes. Legendi järgi oli see hunt Saatan. Tea oli olnud väga häiritud, kui ta nägi, et laste palved jõudsid Jumalani, kellel oli rohkem heameel laste lauludest, mis tulid puhtast südamest, kui leviitide hümnidest Templis. Sellepärast püüdiski Saatan teha lõppu Beshti tegevusele lastele palvete õpetamisel ja sünagoogi viimisel. Sellest ajast saadik olid edukad võitlused Saatana, deemonite ja kõiksuguste kurjade vaimudega Beshtile igapäevaseks asjaks.
"Baal Shem ei jätnud kunagi raha ööseks majja. Kui ta tuli reisilt koju, maksis ta ära kõik võlad, mis olid tema äraolekul kogunenud, ning jaotas ülejäänu puudusekannatajate vahel.
Kord tõi ta ühelt reisilt suure hulga raha, maksis võlad ja andis ülejäänu ära. Vahepeal aga oli naine rahast natuke võtnud, et ta saaks mõne päeva ilma krediidita osta. Õhtul tundis Baal Shem, et miski takistab tema palvet. Ta läks koju ja küsis: "Kes võttis rahast?" Naine tunnistas üles, et tema tegi seda. Baal Shem võttis raha temalt ära ning laskis selle samal õhtul vaeste vahel jaotada."
"Simhat Torah" pühal, Seaduses rõõmustamise päeval, lõbutsesid Baal Shemi õpilased tema majas. Nad tantsisid ja jõid ning keldrist toodi üles veel ja veel veini. Mõne tunni pärast tuli Baal Shemi naine tuppa ja ütles: "Kui nad joomist ei lõpeta, siis ei ole meil enam veini sabatitseremooniateks, "Kiddush" 'iks ja "Havdalah" 'ks."
Baal Shem naeris ja vastas: "Sul on õigus. Eks sa siis mine ja ütle, et nad lõpetaksid."
Kui naine tegi suure toa ukse lahti, siis ta nägi, et õpilased tantsisid ringis ning ümber tantsuringi väänles sinise leegi ring. Siis ta võttis ise kummassegi kätte kannu ja läks keldrisse, viibates, et teenija astuks kõrvale. Varsti tuli ta tagasi ääreni täis kannudega."
"Kui rabi Elimelekh Liženskist kord ütles, et paastumine ei ole enam Jumala teenimine, siis temalt küsiti: "Kas mitte Baal Shem Tov ei paastunud väga sageli?"
"Kui Baal Shem Tov oli noor," vastas ta, "siis tal oli kombeks sabati lõpus kogu nädalaks üksindusse tõmbudes võtta kaasa kuus pätsi leiba ja kann vett. Reedel, kui ta oli valmis koju minema ning hakkas kotti maast tõstma, märkas ta, et see oli raske, tegi selle lahti ning leidis, et leivapätsid on ikka veel seal. Ta oli väga hämmastunud. Säärane paastumine on lubatud!"
"Kui rabi Jacob Joseph oli veel rabi Šarõgrodis ja hassidismi vihane vastane, tuli ühel suvehommikul, karja välja viimise tunnil, tema linna mees, keda keegi ei tundnud, ja peatus oma veovankriga turuplatsil. Ta hõikas esimest meest, kes oma veovankriga mööda läks, ning hakkas talle jutustama lugu, mis kuulajat nõnda köitis, et too ei saanud lahkuda. Teine mees kuulis mööda minnes paar sõna; ta tahtis edasi minna, kuid ei saanud, nõnda seisis ta ja kuulas. Varsti kogunes jutuvestja ümber terve rühm inimesi ja nende arv kasvas ikka veel. Nende hulgas seisis ka palvemaja teener, kes oli minemas uksi lahti tegema, sest suvel palvetas rabi seal alati kell 8 ning uksed tuli lahti teha ammu enne seda, kella 7 paiku. Kell 8 jõudiski rabi palvemajja ning leidis, et see on lukus. On teada, et ta oli väga nõudlik ja ägestus kergesti; ka nüüd hakkas ta vihaselt teenrit otsima. Ent seal ta oligi, otse tema ees, sest Baal Shem – tema oligi see jutuvestja – oli talle minekuks märku andnud, ning ta oli jooksnud palvemaja avama. Rabi karjus tema peale ning küsis, miks ta oma kohustust ei täitnud ning miks mehed, kes tavaliselt sel ajal seal olid, polnud tulnud. Teener vastas, et nagu tedagi, haaras neid, kes olid teel palvemajja, vastupandamatult kaasa suurepärane lugu. Vihane rabi pidi hommikupalve üksinda lausuma. Ent siis käskis ta teenril minna turuplatsile ja võõra kohale tuua. "Ma peksan ta läbi!", karjus ta.
Vahepeal oli Baal Shem oma loo lõpetanud ning kõrtsi läinud. Sealt palvemaja teener ta leidiski ning andis sõnumi edasi. Baal Shem tuli kohe temaga kaasa, suitsetades oma piipu, ja tuli niiviisi rabi ette. "Mida sa enda meelest teed!" lõugas rabi. "Ei lase inimestel palvetada!"
"Rabi," ütles Baal Shem rahulikult, "sulle ei sobi vihastada. Las ma parem räägin ühe loo."
"Mida sa enda meelest teed!" tahtis mees korrata, ent vaatas teda siis esimest korda lähemalt. Ta pööras küll kohe pilgu ära, kuid sõnad, mida ta oli ütlemas, jäid tal kurku kinni. Baal Shem oli looga pihta hakanud, ja rabi pidi kuulama nagu teisedki.
"Kord ma sõitsin teedeta maastikul kolme hobusega," ütles Baal Shem, üks oli kõrb, teine mustavalgekirju, kolmas valge. Ja ükski neist ei suutnud hirnuda. Siis tuli mulle vastu maamees ja hüüdis: "Lase ohjad lõdvemale!" Nii ma siis lasksin ohjad lõdvemaks, ja siis hakkasid kõik kolm hobust hirnuma." Rabi oli nii liigutatud, et ta ei suutnud vastata. "Kolm," kordas Baal Shem. "Kõrb, mustavalgekirju ja valge ei hirnunud. Maamees teadis, mida teha: lase ohjad lõdvemale – ja nad hirnusid." Rabi langetas vaikuses pea. "Maamees andis head nõu," ütles Baal Shem. "Saad sa aru?"
"Saan küll, rabi," vastas rabi ning puhkes nutma. Ta nuttis ja nuttis ja teadis, et seniajani polnud ta teadnud, mis tähendab nutta.
"Su meel peab saama ülendatud," ütles Baal Shem. Rabi vaatas üles tema poole ning nägi, et teda enam seal ei ole."
"Üks õpilane kirjutas salaja üles kõik õpetused, mis ta Baal Shemilt oli kuulnud. Ükskord nägi Baal Shem deemonit läbi maja minemas. Tal oli raamat käes. Baal Shem küsis temalt: "Mis raamat sul käes on?"
Deemon vastas: "See on raamat, mille autor oled sina."
Nii sai Baal Shem teada, et keegi paneb tema ütlused salaja kirja. Ta kutsus kõik enda ümber kokku ja küsis: "Kes teist kirjutab üles, mida ma teile õpetan?" Õpilane, kes oli märkmeid teinud, ütles, et see on tema, ja tõi meistrile näha, mis ta oli kirjutanud. Baal Shem uuris seda kaua lehekülghaaval. Siis ta ütles: "Kõiges selles ei ole ainsatki sõna, mis ma olen öelnud. Sa ei kuulanud Taeva pärast, ja nõnda kasutas kurja jõud sind oma tupena, ja sinu kõrvad kuulsid seda, mida mina ei öelnud."
"Kord paluti Baal Shemil pärast koguduse palvet jutlustada. Ta alustas jutlust, kuid keset seda raputas teda värin, nagu see teda mõnikord palvetamise ajal haaras. Ta katkestas ning ütles: "Oo, maailma Issand, sa tead, et ma ei räägi oma maine suurendamiseks..." Siinkohal jäi ta jälle toppama, ja siis tulid tema huultelt kiired sõnad: "Palju olen ma õppinud, ja palju olen ma suutnud teha, ja pole kedagi, kellele ma võiksin seda ilmutada." Ja rohkem ta midagi ei öelnud."
"Kord peatus Baal Shem ühe palvemaja lävel ning keeldus sisse minemast. "Ma ei saa sisse minna," ütles ta. "See on seinast seinani ja laest põrandani õpetusi ja palveid täis. Kuidas saab seal minu jaoks ruumi olla?" Ja kui ta nägi, et tema ümber olijad vahtisid teda, teadmata, mida ta silmas peab, lisas ta: "Sõnad nende huulilt, kelle õpetamine ja palvetamine ei tule taeva poole ülendatud südamest, ei saa tõusta, vaid täidavad maja seinast seinani ja laest põrandani."
"Baal Shem uskus, et ta tõuseb tormiga taevasse nagu Eelia. Kui tema naine suri, siis ta ütles: "Ma arvasin, et torm kannab mu taevasse nagu Eelia. Aga nüüd, mil ma olen ainult pool keha, ei ole see enam võimalik."
Imed.
Israel ben Eliezer õppis ka Jumala nime abil imesid tegema.
Kord võttis Konstantinoopolis, kus Besht Palestiina poole teel olles peatus, teda ebatavalise külalislahkusega vastu auväärne abielupaar, kellel polnud lapsi. Vastutasuks nende lahkuse eest tõotas Besht neile hüvasti jättes, et neid õnnistatakse pojaga, ja tegi selle võimalikuks Püha Nime lausumisega. See oli aga suur patt. Vaevalt olid lausumissõnad üle Beshti huulte tulnud, kui ta kuulis häält taevas, mis teatas, et sellega jäi ta ilma oma osast tulevases elus. See aga ei teinud teda õnnetuks, vaid ta hüüdis rõõmsalt "Õnnistatud oled Sina, Issand, oma armu pärast! Nüüd ma võin tõesti teenida Sind puhtast armastusest, sest mul ei ole oodata tasu tulevases maailmas!" See näitas tema tõelist armastust Jumala vastu ning ta sai oma patu andeks, olgugi ränga karistuse hinnaga.
Beshti imevõim oli nii suur, et ta ei kartnud isegi mitte mägedes elavaid teeröövleid, vaid elas muretult nende naabruses. Kord oli ta kõndides nii mõttesse vajunud, et ta ronis kõrge mäe otsa ning sattus kogemata väga ohtlikku kohta. Besht arvas, et tema ots on käes, sest ta tundis, kuidas ta libiseb sügava kuristiku poole. Ent järsku teisel pool olev kalju lähenes ja sulges tühimiku. Röövlid, kes seda kaugemalt pealt vaatasid, ei kahelnud enam, et sel mehel on jumalik vägi.
Kui kõik hinged olid koos Aadama hinges, siis Baal Shem Tovi hing läks ära ega söönud hea ja kurja tundmise puust.


Islam.
Islam (araabia keeles الإسلام ("islām") 'alistumine [Allahi tahtele]' sõnast "aslama" 'allutab end') on üks maailmareligioonidest. Islam on alates oma sünnist Araabias üle 1400 aasta tagasi jõudsalt levinud ja jätnud läbi ajaloo märke nii kunsti kui ka teadusesse.
Tänaseks arvatakse maailmas elavat 1,4 miljardit islami järgijat (muslimit ehk moslemit) ja see arv kasvab jõudsalt: islam on kõige kiiremini kasvav religioon tänapäeva maailmas. Keskset usuorganisatsiooni islamil ei ole, toimivad traditsioonitruudus, autoriteedid ja vaimuliku hariduse süsteem.
Allah.
"Allah" on nimi, mida muslimid kasutavad kõrgeima olendi – Jumala kohta. Allah on loonud kõik olemasoleva ja valitseb kõike olemasolevat. Kõigi muslimite usu põhiolemuseks on kuuletumine Allahi tahtele.
Prohvetid.
Allah on inimestele oma tahet kuulutanud prohvetite suu läbi, keda ta on maailma läkitanud kokku 124 000. Viimane neist oli Muhamed (Muhammad), kes saadeti jutlustama sama sõnumit nagu kristluse prohvet Jeesus ja judaismi prohvet Mooses (ning võib-olla ka zoroastrismi ja teiste vanaaja religioonide prohvetid).
Peale Muhammadi, Moosese ja Jeesuse on Koraanis mainitud prohvetite seas veel näiteks Aabraham, Ismael, Iisak, Jaakob, Taavet ja Ristija Johannes.
Muhammad ja islami tekkimine.
Islam ehk islamiusk on aabrahamlik monoteistlik religioon, mis tekkis 7. sajandil Koraani nime all tuntud religioossest tekstist, mis selle pooldajad usuvad olevat ilmutatud prohvet Muhammadile. Islami järgijaid nimetatakse muslimiteks ehk moslemiteks.
Pühad tekstid.
Muslimid usuvad, et Koraan ilmutati Muhammadile, kui Allah (Jumal) saatis ingli dikteerima talle ilmutusi. Muhammad kandis need oma kaaslastele ette. Paljud neist olevat need ilmutused meelde jätnud ning kirjutanud need üles. Islami pärimuse järgi oli Muhammad ise kirjaoskamatu. Hiljem kogusid Muhammadi kaaslased ja järgijad need ilmutused kokku raamatuks.
Esimese ilmutuse sai Muhamed 610. aastal; järgneva 23 aasta jooksul sai prohvet kokku 114 ilmutust ehk suurat, millest koosnebki Koraan ("Qur'an"). Esimesed 86 suurat sai Muhamed Mekas - need on müstilisemad ja lühemad ning käsitlevad Allahi jumalikkust ja paganluse ohtusid. Ülejäänud 28 suurat ilmutati Mediinas - need olid pikemad ja jutustavamad, pühendatud peamiselt usuelu korraldusele, õpetustele sõdadest, poliitikast, perekonnakorraldusest jne. Legend räägib, et Mediinas võttis Muhamed vastu ka nn "Saatanlikud värsid".
Lisaks Koraanile on islamile oluline tekstide kogumik ahadith.
Palvetamine.
Moslemid palvetavad viis korda päevas, näoga Meka poole. Palvuste jaoks on igas linnas kindel kellaaeg. Palvuse kellaajad üle maailma on seatud selliselt, et need katavad 24 tundi ööpäevas. Võib palvetada ka väljaspool antud aega, aga usutakse, et õigel ajal loetud palved täituvad suurema tõenäosusega. Eelnevalt tuleb nägu ja käsi pesta puhta voolava vee, või kui seda pole, siis liivaga. Käte ja näo pesemiseks on reeglid ja kindlad normid. On paika pandud, kumba kätt pestakse esimesena (käed tehakse märjaks kuni küünarnukkideni) ja mitu korda peab oma kaelale, näole ja juustele vett peale panema. Enamikul juhtudel pestakse ka jalad. Pärast sugulist vahekorda peab peale näo ja käte pesema kindlasti ära ka ülejäänud keha. Palvus peab toimuma puhtas paigas, mis võib olla pühakoda, kuid võib ka piirduda palvevaibaga. Palvuse ajal ei kanta jalatseid. Naistel peavad palvuse ajal olema juuksed kaetud. Palvus seisneb erinevas hulgas palvekummardustes, mille käigus loetakse usutunnistust ja palutakse õnnistust prohvetitele ja kõigile moslemitele.
Palvekohad.
Mošee on islami pühakoda, kus moslemid käivad palvetamas ning jutlusi kuulamas. Tihti on mošeel kuppelkatus ning pühamu kompleksi kuulub kõrge torn minarett, kust moslemeid palvetama kutsutakse. Enamasti on tornid valgustatud roheliste tuledega. Mošees ei tohi olla pilte ega skulptuure; pühakoda võib olla kaunistatud mustrite või väljakirjutustega Koraanist. Mošeesse peab sisenema paljajalu. Mošees on vähe mööblit, kuna palvetatakse põrandal palvemattidel. Tihti asub mošee õuel purskkaev või vähemalt koht, kus on pesemise tarbeks vett.
Õpetuse alused.
Islamiusu järgi on kõik prohvetid oma rahvale edukalt õpetanud üht ja sama õpetust, et Jumal on ainus (monoteism). Ent minevikus on hilisemad põlvkonnad islami õpetust moonutanud ning ilmutatud pühakirja rikkunud, nii et oli põhjust saata uus saadik. Muslimid usuvad, et Muhammad oli viimane prohvet pikas prohvetite reas. Nemad on võtnud tema sõnumit püha usaldusena ning hoolikalt jälginud, et sõnumit antaks edasi nii, et seda usaldust ei reedetaks. Kuigi muslimid püüavad teha kõik, et Koraani kaitsta ja austada, usuvad nad, et Koraan on tervena säilinud ja jääb alatiseks muutmatuks mitte nende eneste pingutuste läbi, vaid Jumala armust.
Sõna "islam" on pärit samast juurest sõnaga "salam" 'rahu'. Sõna "muslim" on samuti samast juurest ning tähendab '(Allahi) vasalli' ja ('(Allahile) alistunut'). Muslimid peavad ustavust Allahile auväärseks. Ustavus tähendab Allahi eesmärkide teenimist kõrgematena omaenda isiklikest eesmärkidest.
Islami levik.
Tänapäeval on islam suuruselt teine religioon maailmas.
Aafrikas ja Aasias, eriti aga Lähis-Idas, on islam juhtivaks usundiks paljudes riikides. Arvestataval hulgal moslemeid elab ka mitmetes Euroopa riikides, samuti Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Ka Hiinas ja Indias moodustavad islamiusulised küllaltki suure osa rahvastikust.
Suurimad moslemikogukonnad elavad kolmes Aasia riigis: Indoneesias, Pakistanis ja Bangladeshis.
Enamiku elanikkonnast moodustavad moslemid Afganistanis, Albaanias, Alžeerias, Egiptuses, Iraanis, Iraagis, Jordaanias, Liibüas, Malaisias, Maldiividel, Nigeerias, Palestiina territooriumil, Saudi Araabias, Somaalias, Sudaanis, Süürias, Türgis, ja Usbekistanis.
Islam Eestis.
Islamiusk jõudis Eestisse tatarlaste kaudu, kes võtsid islami usu vastu 889. aastal. Paljud tatari päritolu ülikud olid pärast Kaasani khaaniriigi vallutamist Venemaa vägede poolt ja langemist 1552. aastal sunnitud Liivi sõja ajal (1558-83) sõdima Vene vägede koosseisus mh. tänase Eesti territooriumil. Haruldased ei olnud ka juhtumid, kui tatarlased läksid üle Rootsi poolele. Hiljem eraldati neile maid rannarootslaste aladel, kus nad peagi kohalike elanikega assimileerusid.
Esimene suurem islami kogukond tekkis Eestis pärast Eesti- ja Liivimaa kubermangu liitmist Venemaa tsaaririigi koosseisu 1721. aastal. Vene sõjaväe hulgas oli ka islamiusulisi tatarlasi ning püsivam islami kogukond tekkiski sõjaväeteenistusest vabanenud tatarlastest, kes jäid Eestisse elama. 1860. aastatel elavnes tatarlastest kaupmeeste tegevus ning kogukonna keskuseks sai Peterburi kubermangu kuulunud Narva linn. Püsiasustuse kinnituseks on muhameedlaste kalmistute asutamine Narvas, Rakveres ja Tallinnas.
XIX ja XX sajandi vahetusel oli tatarlaste kogukond Eestis kasvanud sedavõrd suureks, et usupühade läbiviimiseks pidi üürima suuremaid ruume (Tallinnas näiteks Tuletõrje Ühingu Pritsimaja Viru väljaku ääres). I maailmasõja alguseks elas Tallinnas umbes 2000 tatarlast. I maailmasõja ja sellele järgnenud keisrivõimu kukutamise ning kodusõja segadustes kahanes tatarlaste kogukond paarisajaliikmeliseks.
Esimene islami kogudus Eesti Vabariigis registreeriti ametlikult 1928. aastal Narvas (Narva Muhamedi Kogudus). Korjanduste abil osteti Narvas Kiriku tänavale maja, millest kujundati mošee. Narva kogudus oli ka aktiivne tatarlaste rahvusliku identiteedi säilitaja. Teine islami kogudus registreeriti 1939. aastal Tallinnas (Tallinna Muhamedi Usuühing). 1940. aastal keelustas Nõukogude võim islami koguduste tegevuse. Mõlema koguduse hooned hävisid 1944. aastal sõjatules.
Nõukogude ENSV perioodil tegutses islami kogudus mitteametlikult - viidi läbi palvusi, järgiti usukombeid ning tähistati usupühi. 1988. aastal registreeriti Tatari Kultuuri Selts ning aasta hiljem alustati islami koguduse taasasutamisega, mis taasregistreeriti Eesti NSVs 1990. a. Eesti Islami Kogudusena. Käesoleval ajal moodustavad koguduse Eestis elavate peamiselt tatari, aserbaidžaani, kasahhi ja usbeki kogukondade liikmed.
Islamimaailmas harva ettetuleva nähtusena tegutsevad ühes koguduses koos nii sunniidid kui šiiidid. 1995. aastal eraldus kogudusest kolmeteistkümne inimese suurune grupeering ning registreerus iseseisva juriidilise isikuna ühenduseks Eesti Muhameedlaste Sunniitide Kogudus. Selle rühma lahkumine ei pingestanud Eesti Islami Koguduse siseseid suhteid sunniitide ja siitide vahel. l. jaanuari 2000. a. seisuga kuulub Eesti Islami Kogudusse veidi üle 1400 inimese. Koguduse juhatuse esimees on alates 1994. aastast Timur Seifullen. Juhtiva vaimulikuna viis koguduses 18 aastat religioosseid protsessioone läbi mulla Hasjan Murtazin, pärast tema surma aga on Koguduse peaimaam/Eesti ülemmufti on Ildar Muhamedšin.
Eestis on moslemeid kokku umbes 10 000 (0,7% rahvastikust).
Islami sektid.
Umbes 90% moslemistest on sunna sekti kuuluvad sunniidid; 10% šiia sekti kuuluvad šiiidid.
Sunniitide ja šiiitide vahelise lõhe põhjustas juba islami algaegadel Muhamedi poliitiline pärand. Nimelt ei jätnud Muhamed peale oma surma maha juhatusi, kuidas talle järglast valida. Üks, suurem moslemite grupp valis järgmiseks islamiriigi juhiks - kaliifiks - prohveti lähedase sõbra Abū Bakri. Teine, väiksem rühm aga arvas, et Muhamedi järglaseks peaks saama tema väimees ‘Alī ibn Abī Tālib. Abū Bakri toetajatest said sunniidid, Ali toetajatest šiiidid.
Islam ja teised religioonid.
Islamis on mõjutusi muinasaraabia usundist, juutlusest ja kristlusest. Näiteks on üle võetud araabia rahvalik usk kõrbevaimudesse — džinnidesse, samuti oli Mekas asuv Kaaba tempel palverännukohaks juba enne islami teket.
Juutluse ja kristlusega on sarnane eshatoloogia (õpetus viimsetest asjadest). Juutlusest ja kristlusest on pärit islami varasemad prohvetid — Aadam, Noa, Aabraham, Iisak, Joosep, Mooses, Eelija, Ristija Johannes ja Jeesus. Kuna juutlus, kristlus ja islam on omavahel tihedalt seotud ja kõigi pärimustes on oluline esiisa Aabraham, siis nimetatakse neid kolme usundit aabrahamlikeks religioonideks.
Islamiusulised riigid ja riikide rahvusvaheline mõju.
Islamiusulised riigid on moodustanud Aasia ja Aafrika riike ühendavaid ühendusi, mille abil nad arendavad nende usutunnistust jagavate riikide: majandust - kasutades selleks Islami Arengupanka, haridust ja teadust - kasutades selleks UNESCO laadset islamiusuliste riikide Islami hariduse-, teaduse- ja kultuuriorganisatsioone. Arendatakse ka ideed vastukaaluks Ameerika ja Euroopakeskse G7-le - Türgit, Iraani, Pakistani, Egiptust, Bangladeshi, Malaisiat, Indoneesiat ja Nigerit ühendavat majandusühendust G8.


Iljušin Il-62.
Iljušin Il-62 on neljamootoriline reaktiivreisilennuk.
Il-62 tegi esmalennu 1963. aastal ning võeti kasutusse 1967. aastal. Kuni 1990ndate alguseni oli Il-62 ainus Venemaa pikamaa-reisilennuk. Baasmudel oli Il-62, täiustatud versioon oli Il-62M. Tugevdatud tiibadega versioon oli Il-62MK. Il-62M oli tootmises 1993. aastani.
Il-62 eksporditi enamikusse Varssavi pakti maadesse ja teistesse "sõbralikesse" riikidesse, nagu Kuuba, Egiptus ja Mosambiik. Mõned lennukompaniid, nagu LOT ja CSA, kasutasid lennukit Il-62 isegi Euroopa-liinidel, kui oli vaja suure mahutavusega reisilennukit.
Praegu on käigus veel ainult mõned Il-62 originaalmudelid, kuid võimsam Il-62M on veel teenistuses peamiselt lennukompaniides Aeroflot, Cubana de Aviación, Domodedovo Airlines ja Khabarovsk Air Enterprise.


Iljušin Il-86.
Iljušin Il-86 on neljamootoriline laiakereline reisilennuk.
Iljušin Il-86 oli esimene Nõukogude Liidus toodetud laiakereline reisilennuk, suuruselt võrreldav USA McDonnell Douglas DC-10-ga ja Lockheed L-1011-ga ning Euroopa Airbus A300-ga. Lennuki kommertsedule sai saatuslikuks suhteliselt kõrge kütusekulu väikese lennukauguse ja muude madalate näitajate juures.
Nõukogude Liidu ajal oli ainuke operaator Aeroflot. Kuigi 1990. aastate alguseks loodeti lennukit müüa ka mõningatesse Varssavi pakti maadesse, jäid need plaanid Nõukogude Liidu lagunemise tõttu katki.
26. detsembril 1980 lendas Il-86 küll Moskvast Taškenti, aga seda hakati laiemalt kasutama alles pärast 1. veebruari 1981 (siseriiklike lendude tarvis). Juunis alustati lendudega Ida-Euroopa maadesse. Lääne-Euroopasse alustati lende oktoobris.
1982 hakati ka Moskvast läbi Shannoni lennujaama Iirimaal ja Ganderi Kanadas Newfoundlandil lendama Havannasse.
Lisaks lennati Sali saare kaudu ka Lõuna-Ameerikasse - Buenos Airesesse, Montevideosse, Limasse, Rio de Janeirosse ja São Paulosse lendama.
Il-86, mida tänaseks on ehitatud umbes 120, on endiselt kasutusel üksnes SRÜ-s. Tänu suurele mahutavusele on Il-86-d teenistuses suure reisijatearvuga liinidel ja tšarterlendudel.


Iljušin Il-96.
Iljušin Il-96-300 (IL-96-300) on Venemaal ehitatud laiakereline neljamootoriline reaktiivreisilennuk.
Hoolimata sarnasusest suurema Iljušin Il-86-ga, on põhiolemuselt tegu uue konstruktsiooniga. Muutused on toimunud täiesti uuenenud avioonkias. Kasutusele on võetud kaasaegsemad turboventilaatormootorid.
Arendustöö Venemaa teise pikamaareisilennuki saamiseks algas 1980. aastate keskel. Il-96 esimene lend toimus 28. septembril 1988 ning lennukõlbulikkuse sertifikaat anti 29. detsembril 1992. Il-96-300 sai esimesena oma lennuparki Aeroflot.
Il-96-300 baseerub vanemal mudelid IL-86, kuid kasutatud on uusi ehitustehnoloogiaid ja avioonikat, mis varasemalt olid üksnes Lääne lennukiehitajate pärusmaa. Lennukile on paigaldatud FlyByWire juhtimissüsteem, 6 ekraaniga EFIS ("Electronic Flight Instrument System") näidikutepaneel, säilitatud on vana kolmeliikmelise meeskonna organiseeritus.
Muudetud on tiiva konstruktsiooni. Lennuki parema aerodünaamika huvides on tiiva tippudesse lisatud n-ö vinkletid, modifitseeritud on kere elemente ja kasutusele võetud uuemad mootorid Solovjov PS-90A on firmalt Aviadvigatel, need turboventilaatormootorid ei ületa ICAO (International Civil Aviation Organization) kehtestatud punkti 3 mürataseme piirangu nõuet. IL-86 mootorid ei vastanud nõutud mürataseme standarditele.
Iljušin Il-96M ja Il-96T.
Iljušini konstrueerimisbüroos töötati välja Il-96 pikendatud kerega versioon ning varustati USA Pratt&Whitney PW2237 mootoritega ja Lääne elektroonikaga. Reisilennuki tähis on Il-96M, kaubalennuki versiooni tähis aga Il-96T.
Kui Il-96-300-st näib saavat lühikese kasutuskestusega üleminekulennuk, siis Il-96M/Il-96T-le paistab tulevik helgem. Saadud on üle 30 tellimuse.
Lennukite koguarv.
Kokku ehitati 16 lennukit Il-96-300: neist 6 Aeroflotile, 3 Domodedovo Civil Aviation Enterprise'ile, 2 Krasairile, 2 Cubana de Aviacionile, 2 Venemaa valitsusele ja 1 Atlant-Soyuz Airlinesile (kaubaversioon).


Isabel Coixet.
Isabel Coixet (sündis 9. aprillil 1962 Barcelonas) on Hispaania filmirežissöör ja -stsenarist.
Isabeli vanaema oli Barcelonas kino piletimüüja. Isabel oli pidevalt kinos ja unistas filmiloojaks saamisest. Kui tüdruk 7-aastaselt esimest korda armulaual käis, sai ta kingituseks 8-millimeetrise filmikaamera.
Barcelona ülikoolis 18. ja 19. sajandi ajalugu õppides töötas ta reklaamikirjutajana. Reklaamiagentuurist näpatud filmile tegi ta eksperimentaalseid lühifilme. Ta hakkas ise reklaamfilme tootma, ja varsti näidati neid televisioonis kogu Euroopas.
Film "Mi vida sin mí" ("Minu elu ilma minuta"; 2003) räägib 23-aastasest naisest, kellel avastatakse ravimatu kõhukasvaja. Ta koostab nimekirja asjust, mida ta elus peab veel ära tegema ja kogema: leidma mehele uue naise, magada võõra mehega, kelle ta endasse armuma paneb... Juhtub, et ta armub ise.
Tsitaate.
"Toode ei ole lihtsalt asi, see on lugu kelleltki, kes midagi vajab."
"Ma vajan igapäevaelus pisut salapära, ent ma vajan ka viisi, kuidas aru saada, mis maailmas toimub. Tõde võib alati leida, kuid kõigepealt peab olema salapära."


Ikoon (semiootika).
Ikoon ehk ikooniline märk (inglise keeles "icon"; sõna algallikas on vanakreeka sõna εἰκών ("eikōn")) on Charles Sanders Peirce'i järgi märk, mille puhul esitis ja objekt on seotud sarnasussuhte kaudu. Teised märgitüübid esitise ja objekti seose loomuse järgi on indeks ja sümbol.
Semiootikas ja keeleteaduses mõeldakse tänapäeval tavaliselt ikooni all märki, mis toimib märgina tänu sellele, et tal on tähistatava esemega (referendiga) tajutav sarnasus. Sarnasus võib olla visuaalne, kõlaline või muud laadi, kuid on igal juhul eristatav meelevaldsest tähistusest.
Ikooniliste märkide tüüpilised näited on pildid, millel kujutatakse reaalsete objektidega sarnaseid motiive, (näiteks portreed). Ka mudelid on teatavad ikoonid. Ikoonide näidetena nimetatakse veel: diagramme, teetähiseid, maakaarte, asendiplaane, mürade edasiandmist muusikas; vahakujusid panoptikumis; fotosid, maale; joonistusi; ka onomatopeetilisi sõnu, nagu "kukeleegu!" ja "atsihh!".
Peirce.
Peirce'i terminoloogias erineb ikoon sümbolist, mis on märk, mille seos tähistatavaga ei põhine "ei sarnasusel ega põhjuse ja tagajärje seosel". Ikoon on märk, mille puhul esitise ja objekti vahel on "täheldatav kujutamisseos, sarnasus". "Ikoon" Peirce'i mõttes on suures osas sünonüümne "sümboliga" Euroopa terminitraditsiooni.
Ikoon ("icon", "likeness", "semblance") on Peirce järgi märk, mis tähistab oma objekti omaduse tõttu, mida nad jagavad, kuid mis ikoonil on iseenesest, sõltumatult suhtest objektiga. Ikoon (näiteks portree või diagramm) "meenutab või jäljendab" oma objekti. Ikoonil on iseenesest teatud tunnus või aspekt, mis on (või on mõeldud olema) ka objektil ning võimaldab tõlgendada ikooni märgina isegi juhul, kui objekt ei eksisteeri. Ikoon tähistab olemuslikult oma "aluse" ("ground") põhjal. (Peirce defineeris alust mingi omaduse puhta abstraktsioonina ning märgi alust selle omaduse puhta abstraktsioonina, mille "suhtes" märk osutab märk osutab oma objektile, olgu siis sarnasuse tõttu, või sümboli puhul omistades objektile selle omaduse.).
Peirce nimetas ikooni eraldi nimetusest, pildialkirjast või muust sellega seotud indeksist hüpoikooniks ning jaotas hüpoikoonid kolmeks klassiks: a) "kujutis", mis sõltub lihtsast omadusest; b) "diagramm", mille seesmised suhted, mis on peamiselt düaadilised või düaadilistena võetud, representeerivad analoogia põhjal suhteid milleski; ja c) "metafoor", mis representeerib märgi reprsentateerivat iseloomu, representeerides parallelismi milleski muus. Diagramm võib olla geomeetriline või seisneda algebraliste avaldiste reas või isegi üldises vormis "Kõik __ on ___", mida, nagu iga diagrammi, saab loogiliselt või matemaatiliselt teisendada. Peirce'i järgi tehakse matemaatikat diagrammimõtlemise abil, mis seisneb diagrammide vaatlemises ja nendega katsetamises.
Tsitaadid.
"... Ma olin tähele pannud, et kõige sagedamini kasulik märkide jaotus on trihhotoomia põhjal esiteks sarnasusteks ("Likenesses"), ehk nagu ma eelistan öelda, ikoonideks, mis on selleks, et representeerida oma objekte ainult niivõrd, kui nad meenutavad neid iseenesest, teiseks indeksiteks, mis representeerivad oma objekte sõltumatult igasugusest sarnasusest nendega, ainult tegelike seoste tõttu nendega, ja kolmandaks sümboliteks, mis reprsenteerivad oma objekte sõltumatult nii igasugusest sarnasusest kui ka igasugusest tegelikust seosest, sest nende tõlgendajate kalduvused või faktilised harjumused tagavad, et neid nii mõistetakse." ('A Sketch of Logical Critics', EP 2:460–461, 1909)
"..., märgi (kui venitada see sõna kõige laiemate piirideni, millekski, mis määratuna mingi objekti poolt määrab mingi tõlgenduse selle läbi olema määratud sellesama objekti poolt) olemuse analüüs viib tõestuseni, et iga märk on määratud oma objekti poolt kas esiteks objekti tunnustes osalemise kaudu, kui ma nimetan seda märki ikooniks; teiseks, selle kaudu, et ta on tegelikult ja oma individuaalses olemasolus seotud selle individuaalse objektiga, kui ma nimetan seda märki indeksiks; kolmandaks, enam või vähem ligikaudse kindluse kaudu, et seda tõlgendatakse objekti tähistamisena, harjumuse (seda terminit ma kasutan nii, et ta hõlmab loodusliku kalduvuse) tagajärjel, kui ma nimetan seda märki sümboliks." ('Prolegomena to an Apology for Pragmaticism', CP 4.531, 1906)
"Suhte järgi nende dünaamilise objektiga ma jaotan märgid ikoonideks, indeksiteks ja sümboliteks (jaotus, mille ma andsin 1867. aastal). Ma defineerin ikooni märgina, mis on määratud oma dünaamilise objekti poolt märgi enda seesmise loomuse kaudu. Niisugune on iga omadusmärk ("qualisign"), nagu nägemus, - või tunne, mida tekitab muusikapala, midagi peetakse representeerivaks seda, mida helilooja silmas pidas. Niisugune võib olla üksikmärk, nagu individuaalne diagramm; ütleme, vigade jaotuskõver." (Kiri Lady Welbyle, CP 8.335, 1904)
"Ikoon on märk, mis sobib niisugusena kasutamiseks sellepärast, et tal on tähistatav omadus." ('New Elements', EP 2:307, 1904?)
"Ikoon on esitis, mille representeeriv omadus on selle esmasus esimesena. See tähendab, omadus, mis tal kui asjal on, teeb ta sobivaks olema esitis. Seega on iga asi sobiv olema iga sellise asja asendaja, mille sarnane ta on. (Asendaja mõiste hõlmab otstarbe mõiste, ja seega ehtsa kolmasuse mõiste.) Kas on teisi asendaja liike või mitte, seda saame näha. Esitisel üksnes esmasuse kaudu saab olla ainult sarnane objekt. Niisiis tähistan märk kontrasti tõttu oma objekti ainult kontrasti ehk teisasuse tõttu kahe omaduse vahel. Märk esmasuse tõttu on oma objekti kujutis ja rangemalt öeldes saab olla ainult idee. Sest ta peab tekitama tõlgend-idee; ja väline objekt tekitab idee reaktsiooni kaudu ajule. Aga kõige rangemalt öeldes ei saa isegi mitte idee, välja arvatud võimalikkuse ehk esmasuse mõttes, olla ikoon. Üksnes võimalikkus on ikoon puhtalt oma omaduse tõttu; ja selle objekt saab olla üksnes esmasus. ('A Syllabus of Certain Topics of Logic', EP 2:273, 1903)
"Ikoon [...] on rangelt võimalikkus, mis kätkeb võimalikkust, ja seega võimalikkus, et ta on esitatud võimalikkusena, on selle kätketud võimalikkuse võimalikkus. Üksnes seda liiki esitises võib siis tõlgend olla objekt." ('A Syllabus of Certain Topics of Logic', EP 2:277, 1903)
"Ikoon on märk, mis osutab objektile, mida ta tähistab, pelgalt omaenda tunnuste kaudu, mis tal on hoolimata sellest, kas mõni niisugune objekt tegelikult eksisteerib või mitte. On tõsi, et kui niisugust objekti poe tegelikult olemas, siis ikoon ei toimi märgina; kuid sellel pole midagi pistmist tema märgiiseloomuga. Mis tahes asi, olgu see omadus, eksisteeriv indiviid või seadus, on iga asja märk, nii kaua kui ta on tolle asja sarnane ning teda kasutatakse selle märgina." ('A Syllabus of Certain Topics of Logic', EP 2:291, 1903)
"Ikoon on esitis, mis täidab esitise funktsiooni mingi tunnuse tõttu, mis tal on iseeneses ja mis tal ikagi oleks, kui tema objekti ei eksisteeriks. Nii et on küll tõsi, et kentauri skulptuur ei ole esitis, kui pole sellist asja nagu kentaur. Ent kui ta kentauri representeerib, siis oma kuju tõttu; ja see kuju on tal ikka, olgu siis kentaur olemas või mitte." (Harvard Lectures on Pragmatism, CP 5.73, 1903)
"... ikooni saab kahtlemata kategooriateks jaotada; kuid iooni mõiste iseenesest niisugust jaotust tingimata ei nõua. Sest puhas ikoon ei tee mingit vahet iseenda ja oma objekti vahel. Ta representeerib mida iganes ta võib representeerida, ja mis iganes, mille sarnane ta on, ta niivõrd ka on. See on ainult nõndaoleku asi." (Harvard Lectures on Pragmatism, CP 5.74, 1903)
"Ikoon on esitis sellest, mida ta representeerib ja vaimu jaoks, mis teda sellina tõlgendab, seetõttu, et ta on vahetu kujutis, see tähendab tunnuste tõttu, mis kuuluvad talle iseeneses kui tajutavale objektile ning mis tal ikkagi oleks, kui looduses poleks ühtki objekti, mida ta meenutaks, ja kuigi teda kunagi ei tõlgendataks märgina. Ta on nähtumuse loomusega, ja sellisena ta eksisteerib rangelt öeldes ainult teadvuses, kuigi tavakõnepruugis ja siis, kui äärmine täpsus pole nõutav, me laiendame termini "ikoon" välistele objektidele, mis tekitavad teadvuses kujutise enda. Geomeetriline diagramm on hea näide ikoonist. Puhas ikoon ei saa edasi anda mitte ingit positiivset ega faktilist informatsiooni; sest ta ei taga, et mingi niisugune asi looduses olemas on. Ent ta on äärmiselt väärtuslik, võialdades tõlgendajal uurida, missugune oleks sellise objekti iseloom, juhul kui mõni selline oleks olemas. Geomeetria illustreerib seda piisavalt." ('Logical Tracts, No. 2', CP 4.447, c. 1903)
"Ikoon on märk, millel oleks see tunnus, mis teeb ta tähenduslikuks, isegi juhul, kui tema objekti poleks olemas; nagu näiteks tinapliiatsi kriips, mis representeerib geomeetrilist joont." ('Dictionary of Philosophy & Psychology' vol. 2, CP 2.304, 1902)
"Suuremal astmel kõdunud märk on originaalmärk ("Originalian Sign") ehk ikoon, mille tähenduslikkus tuleneb lihtsalt tema omadusest. Niisugused on näiteks kujutlused, kuidas ma teatud asjaoludel toimiksin, näitavatena mulle, kuidas teine inimene tõenäoliselt toimiks. Me ütleme, et portree inimesest, keda me ei ole näinud, on veenev. Niivõrd kui ma pelgalt selle alusel, mida ma selles näen, jõuan idee kujundamiseni, inimesest, keda see representeerib, on see ikoon. Aga tegelikult ei ole see puhas ikoon, sest mind mõjutab suuresti teadmine, et see on tagajärg, mida kunstniku kaudu põhjustab originaali välimus, ning on seega ehtsas vastupanusuhtes tolle originaaliga. Ma tean pealegi, et portreedel on vaid üliväike sarnasus originaaliga, välja arvatud teatud konventsionaalsetes aspektides ja konventsionaalse väärtuste skaala järgi, jne." ('Minute Logic', CP 2.92, 1902)
"Üks väga tähtis triaad on järgmine: on leitud, et on kolme liiki märgid, mis kõik on igasuguses mõtlemises hädavajalikud; esimene on diagramm-märk ("diagrammatic sign") ehk ikoon, mis ilmutab sarnasust või analoogiat kõneainega; teine on indeks, mis nagu näitav või siduv asesõna sunnib tähelepanu konkreetsele objektile, mida peetakse silmas seda kirjeldamata; kolmas on üldine nimi või kirjeldus, mis tähistab oma objekti ideede assotsiatsiooni või harjumusliku seose abil nime ja tähistatava tunnuse vahel." ('One, Two, Three: Fundamental Categories of Thought and of Nature', W 5:243, 1885)
"Võib olla pelk mõistussuhe märgi ja tähistatava asja vahel; sel juhul see märk on ikoon." ('One, Two, Three: Fundamental Categories of Thought and of Nature', W 5:245, 1885)
"Kolmas juhtum on see, kus mingi duaalne suhe märgi ja tema objekti vahel on kõdunud ning seisneb pelgas sarnasuses nende vahel. Ma nimetan märki, mis käib millegi kohta ainult sellepärast, et ta meenutab teda, ikooniks. Ikoonid on asendavad nii täielikult oma objekte, et neid vaevalt eristatakse nendest. Niisugused on geomeetria diagrammid. Niivõrd kui diagrammil on üldine tähendus ("signification"), ei ole ta küll puhas ikoon; kuid oma arutluste keskel me suurel määral unustame selle abstraktsuse, ja diagramm ongi meie jaoks asi ise. Nõnda on maali vaatamisel hetk, mil me kaotame teadlikkuse, et ta pole asi ise, eristus tegeliku ja koopia vahel kaob, ja ta on hetkeks puhas unistus, – mitte mingi konkreetne ese, ja ometi mitte üldine. Sel hetkel me vaatame ikooni." ('On the Algebra of Logic: A Contribution to the Philosophy of Notation', EP 1:226, 1885)
Hilisem semiootika.
Charles Morris võttis ikooni ja referendi vahelise sarnasuse astme kohta kasutusele termini "ikoonilisus".
Rudi Keller nimetab ikonifikatsiooniks ("Ikonifizierung") muud laadi märgi, näiteks indeksi (sümptomi) muutumist ikooniks. Keller nimetab Peirce'i märgiteooriat representatsionistlikuks ning vastandab sellele oma instrumentalistliku märgiteooria, milles ta defineerib ikooni järgmiselt: "Ikooni ei tee ikooniks mitte sarnasus, vaid tõlgendamise meetod, assotsiatiivne järeldus.". Ikoon toimib Kelleri järgi "assotsiatsiooniimpulsina".
Ikooniliste märkide kasutamine.
Paljud vanad kirjad, näiteks kiilkiri, kasutasid ikoone. Suulises kõnes on sellega võrreldav onomatopöa. Sellised märgis on siiski pigem sümbolid, sest sarnasus on nende puhul vähene ning selle tähtsus pole kuigi oluline. Pealegi ei tähista lindu tähistav ideogramm võib-olla mitte enam lindu ennast, vaid abstraktset mõistet 'kergem kui õhk' või lindjumalust ja tema valitsemisala, näiteks surma.
Tänapäeval kasutatakse ikoone näiteks piktogrammidena näiteks liiklusmärkidel, riideesemete hooldusjuhenditel, käimlapiktogrammidel, keelusiltidel (millel on kujutatud näiteks läbitõmmatud sigaretid, koerad või mobiiltelefonid), infotahvlitel ja maakaartidel. Graafilises kasutajaliideses on ikoonid vahend graafiliste kasutajapindade lihtsamaks kujundamiseks (näiteks paberikorvi kujutis). Selliseid piktogramme kasutatakse kiire ja lihtsa info edastamiseks eeldusel, et stiliseeritud kujutise eeskuju on vaatajale tuttav ning märk on sellepärast intuitiivselt mõistetav.


Indeks (semiootika).
Indeks (ladina keeles "index" 'teataja, näitaja') on üks kolmest peamisest märgitüübist (teised on ikoon ja sümbol). Indeks on semiootikas niisugune märk, mille esitis on objektiga korrelatiivses seoses. Nii näitab indeks tihti piirnevust, seotust, külgnevust.
Näiteks suits on tule indeks, sest on küllalt kõrge korrelatsioon suitsu ja tule esinemise vahel.
Indeksi mõiste võttis semiootikas kasutusele Charles Sanders Peirce.


Iisrael.
Iisrael on riik Aasias Vahemere rannikul Lähis-Idas. Tema piirinaabriteks on Jordaania, Süüria, Liibanon ja Egiptus ning piiratud autonoomiaga Palestiina.
Iisraeli peaministrid.
Juudiriigi esmased valitsusorganid kujunesid välja Suurbritannia Ühendkuningriigi poolt hallatava rahvusvaheline Palestiina valitsusmandaadi ajal.
Ajalugu.
Iisraeli rahva ajalugu on ligikaudu 4000 aastat pikk ja selle alguseks loetakse Aabrami (Aabrahami) elu ja tegevust umbes 2000 eKr. Samast ajast algab ka Iisraeli usundi eellugu. Heebrea hõimude liit Iisrael hõivas 13. saj eKr Palestiina; seal muutusid hõimud paikseks. Iisraeli kuningriik tekib 1000 a eKr, ühtse riigi valitsejad on Saul, Taavet ja Saalomon. Juuda suguharu esiletõus algab peale ühtse kuningriigi lagunemist 928 eKr. Umbes 880. a. eKr rajas kuningas Omri Iisraeli pealinnaks Samaaria linna. Judaism religioose kombestikuna kujunes välja peale Babüloonia vangipõlve. Pärast viimast Jeruusalemma hävitamist aastal 70 pKr pagendati Iisraeli juudid kodumaalt.
Sionismiliikumise mõjul algas 1870. aastatel juutide naasmine Palestiinasse, mis hoogustus eriti Aškenazi juutide seas 1920.–30. aastatel, pärast seda soosivat Suurbritannia-poolset Balfouri deklaratsiooni (1917).
II maailmasõja aegne juutide hävitamine Natsi-Saksamaa okupeeritud aladel võimendas veelgi juudi riigi loomise ideed.
Juutide massiline immigratsioon Palestiinasse algas juba 1880. aastal ja nende pingutused elustada maad meelitas ligi pea samas suurusjärgus araablaste immigratsiooni.
I maailmasõda ja Palestiina.
Esimese maailmasõja lahingute tulemusena vallutasid aastatel 1917-1918 Briti Egiptuse Ekspeditsioonikorpuse väed Edmund Allenby juhtimisel koostöös Araabia Lawrence poolt türgi okupatsioonivägedele vastuhakule õhutatud kohalike vastupanugruppidega Osmani impeeriumilt Palestiina piirkonna, kuhu aga Suurbritannia väed jäidki juutide ja araablaste vahelist habrast stabiilsust tagama.
1. novembril 1917. aastal võttis Suurbritania valitsus peaminister David Lloyd George juhtimisel vastu otsuse võimaldada juutidel Briti vägede poolt vallutatud territooriumitel saada oma -"rahvuslik kodu" (originaalis inglise keeles "a national home"), millest teavitas Suurbritannia välisminister Arthur Balfour nn. Balfouri deklaratsiooniga 2. novembril 1917. aastal Suurbritannia ja Iirimaa Sionistide Föderatsiooni esimees Walter Rothschildi.
Suurbritannia Ühendkuningriigi rahvusvaheline Palestiina valitsusmandaat.
Suurbritannia Ühendkuningriigile määrati 25. aprillil 1920. aastal Jeruusalemma piirkonnas Balfouri deklaratsiooni ellurakendamiseks rahvusvaheline mandaat. See mandaat määrati 1920. aastal toimunud San Remo konverentsi tulemustel, millel I maailmasõja võitnud Prantsusmaa ja Suurbritannia Ühendkuningriik otsustasid ühtlasi, et sõja kaotanud Ottomani Impeeriumi kolooniad Iraak, Süüria ja Liibüa saavad osalise iseseisvuse. Mandaadi kinnitasid 2. juunil 1922. aastal Rahvasteliiga 51 liikmesriiki. 30. juunil kinnitas seda ka Rahvasteliigasse mittekuuluva Ameerika Ühendriikide Kongress.
1923. aastal jagasid britid Palestiina kaheks administratiivpiirkonnaks – juutidele anti Jordani jõest läände jääv osa ning araablastele ida poole jääv osa. Selle partitsioneerimisega said araablased endale 75 protsenti Palestiina alast, kuhu loodi Transjordaania riik. Allesjäänud veerand Palestiinast pidi saama juutide kodumaaks.
See väike osa araablastest, kes jäid Jordani jõest läände, aga polnud rahul maa jagamisega ning alustasid seal elavate juutide ründamist. Kuigi britid püüdsid alguses korda luua, leidsid nad varsti, et see on võimatu.
II maailmasõda ja Palestiina.
Palestiina juudid moodustasid Palestiina araablaste vastu organiseeritud kaitseorgani Haganah, mis on praeguste Iisraeli kaitsejõudude eelkäija. Samuti moodustus põrandaalune organisatsioon Irgun, mida juhtis hilisem Iisraeli peaminister Menaẖem Begin.
1947. aasta ÜRO partitsioneerimisresolutsiooni järgi pidi moodustatama allesjäänud 25 protsendile Palestiina alast juudiriik ning teine Palestiina araablaste riik (Transjordaania oli esimene). Jagamine pidi toimuma vastavalt rahvaarvudele. Juudid nõustusid resolutsiooniga, araablased aga lükkasid selle tagasi.
Iisraeli riigi väljakuulutamine.
14. mail 1948. kuulutasid juudid oma territooriumil välja Iisraeli riigi. Järgmisel päeval ründasid vastloodud riiki seitse Araabia naabrit – Egiptus, Jordaania, Süüria, Liibanon, Saudi Araabia, Iraak ja Jeemen.
Iisraeli rünnanud araabiamaad kutsusid Iisraeli alal elavaid araablasi üles lahkuma, kuid neile lubati, et nad võivad pärast tagasi tulla ning iisraellaste elamised endale saada.
Kui sõda 19 kuuga läbi sai, anti Iisraeli alale jäänud araablastele Iisraeli kodakondsus ning neid ja nende järeltulijaid tuntakse Iisraeli araablastena. Lahkunud olid aga esimene „palestiina põgenike“ laine.
1949. aastal lõppenud Iseseisvussõja järel oli Iisraeli riik veidi suurem kui 1947. aasta ÜRO plaan ette nägi. See ala, millest pidi saama teine Palestiina araablaste riik, oli okupeeritud. Gaza maariba oli Egiptuse oma ning Juudea ja Samaaria ehk tänapäevane Läänekallas Transjordaania oma. Transjordaaniale jäi ka enamik Jeruusalemmast, sealhulgas terve vanalinn (ja Nutumüür).
1950. aastal annekteeris Transjordaania Läänekalda ametlikult ning kõigile seal elavatele araablastele anti kodakondsus. Kuna Transjordaania oli Jordani jõe mõlemal kaldal, pandi riigile nimeks Jordaania. Nii said araablased kokku 85 protsenti kunagisest Briti mandaadi alusest Palestiinast.
1949.–1967. aastani, kui Juudea-Samaaria ning Gaza olid araablaste poolt okupeeritud, ei püütud kordagi saavutada neil aladel iseseisvat riiki. Palestiinlaste liider Yasser Arafat ning tema 1964. aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon asusid seda taotlema alles siis, kui pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal oli Läänekallas ja Gaza Iisraeli valdusse läinud.
1967. aasta mais mobiliseerisid Egiptus, Jordaania ja Süüria oma armeed Iisraeli piiri äärde, et massiivse invasiooniga Iisrael hävitada. Iisrael aga korraldas ennetava rünnaku Egiptuse pihta, hävitades selle õhuväe. Kuna Jordaania sellest ei teadnud, alustati Läänekaldalt Iisraeli ründamist, Süüria väed valmistusid Iisraeli ründama Golani kõrgustikult.
1949.-1967. aastani oli Gaza Egiptuse oma, Golani kõrgustik Süüria oma ja Läänekallas Jordaania valduses. Pärast Kuuepäevast sõda aga jäid need Iisraelile, lisaks sai Iisrael ka Egiptuse Siinai kõrbe.
Läänekaldal ja Gazas elas toona 850 000 araablast, kes pärast Kuuepäevast sõda hakkasid end nimetama põgenikeks ning neist sai põgenike teine laine.
Läänekalda ja Gaza araablased olid valmis pärast 1967. aastat lahkuma, kuid toonane Iisraeli armeekindral Moshe Dayan palus neil jääda. Dayani plaan oli inimesi harida, pakkuda neile töökohti, arstiabi ja muud.
1973. aasta oktoobris toimus lühike Jom Kippuri sõda, milles Egiptus ja Süüria üritasid eelmistes sõdades kaotatut tagasi saada. Sõda algas Egiptusele ja Süüriale edukalt, kuid Iisrael suutis end peagi koguda ja sundis oma vasturünnakutega vastased alistuma.
1982. aastal sõlmisid Iisrael ja Egiptus rahulepingu ning Iisrael andis Siinai poolsaare Egiptusele tagasi. Süürialt saadud Golani kõrgendikud on endiselt Iisraeli valduses, nagu ka Läänekallas ja Gaza.
1982.a. tõi Iisrael välja väed Siinaist; 1985 Liibanonist (v.a. puhvertsoonist riigi piiril).
1993. a. tunnustasid Iisrael ja PVO teineteist. 2000. a. tõi Iisrael väed välja Liibanonist, 2005. a. tõi väed välja ja likvideeris asunudused okupeeritud Gaza piirkonnast.
2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt.
Aastal 2006 tungisid organisatsiooni Ḩizb Allāh sissid üle Iisraeli-Liibanoni piiri, tapsid 5 Iisraeli sõdurit ja võtsid vangi kaks sõdurit. Vangi võetud sõdureid hoiti Liibanoni territooriumil ja nad tagastati aastal 2008 vangide vahetuse käigus.
Ḩizb Allāh tulistas konflikti käigus üle Liibanoni piiri Iisraeli pihta ligi 4000 raketti. Iisrael vastas õhu- ja maarünnakuga peamiselt Lõuna-Liibanonis. Kõige rohkem said kannatada Liibanoni tsiviilstruktuurid, kui Iisraeli õhuvägi ründas Ḩizb Allāhi infrastruktuuri Liibanonis. Lisaks viis Iisrael Liibanoni oma vägesid ning teostas blokaadi.
Viimased Iisraeli väed lahkusid Liibanonist detsembris 2006 kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1701, mis nägi ette relvakonflikti lõpetamise ja Ḩizb Allāhi desarmeerimise. ÜRO rahuvalvajad pole täitnud resolutsiooni sätet, mis nägi ette Ḩizb Allāhi jt Lõuna-Liibanoni relvastatud rühmituste desarmeerimise. Iisraeli luure andmetel on Ḩizb Allāh oma relvastust täiendanud ja suurendanud.
Rahvastik.
2011. aasta seisuga elab Iisraelis 7 746 000 inimest.
Majandus.
2011. aastal oli Iisraeli SKP 219,43 miljardit USA dollarit.
2010. aastal oli töötus 6,4%. 2007. aastal elas 23,6% elanikkonnast allpool vaesuspiiri.
Eksport.
Iisraeli tähtsaimad ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 35,05%, Hong Kong 6,02%, Belgia 4,95% (2009).
Import.
Iisraeli tähtsaimad impordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 12,35%, Hiina 7,43%, Saksamaa 7,1%, Šveits 6,94%, Belgia 5,42%, Itaalia 4,49%, Suurbritannia 4,03%, Holland 3,98% (2009).
Iisraeli kultuur.
Juudid on traditsiooniliselt pidanud judaismi kultuuriks, millel on oma ajalugu, keel (heebrea keel), esivanemate kodumaa - Iisrael. Igas linnas on sünagoog, mis on filosoofia, eetika ja religioosse praktika keskus. Rabid on judaismi nimetanud arenevaks religioosseks tsivilisatsiooniks.


Innocentius XI.
Innocentius XI (Benedetto Odescalchi, 19. mai 1611 – 12. august 1689) oli paavst 1676–1689. Ta oli 240. paavst.
Benedetto Odescalchi sündis Comos pankur Livio Odescalchi ja Paola Castelli peres. Ta õppis Comos jesuiitide kolleegiumis ja asus 15-aastaselt tööle suguvõsale kuuluvas pangas Genovas. Odescalchi tundis kutsumust saada vaimulikuks, mistõttu ta loobus senisest tulusast ametist ning jätkas oma õpinguid Roomas ja Napolis, omandades 1639 doktorikraadi õigusteaduste alal. Ta sai tuntuks legaadina Ferraras, kuhu ta oli Innocentius X poolt saadetud abistama näljahädalisi. 1666 tutvustas Aleksander VII teda Ferrara kodanikele kui "patrem pauperum" (vaeste isa). Odescalchi annetas piiskopina valdava osa oma sissetulekutest vaestele. 1656 astus ta tervislikel põhjustel oma ametikohtadelt tagasi.
1655–1676 osales kardinal Odescalchi 4 konklaavil ja kuulus konklaavidel moodustatud Squadrone volante fraktsiooni. 1669–1670 toimunud konklaavil oleks Odescalchi valitud paavstiks, kuid Louis XIV käsul pani kardinal Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon kardinalide otsusele Odescalchi valituksosutumisel veto.
1676. aasta konklaav.
Innocentius XI valiti paavstiks 21. septembril 1676 Vatikani paavstipalees ja krooniti 4. oktoobril kardinal Francesco Maidalchini poolt. Ta võttis nime arvatavasti Innocentius X järgi, kes pühitses Odescalchi kardinaliks, kuid tema nimevalikut võis määrata ka Innocentius VIII, kelle sugulane kardinal Alderano Cibo oli Odescalchi sõber.
2. augustist 21. septembrini 1676 toimunud konklaavi viimases voorus osales 63 kardinali. Sellel konklaavil moodustati mitmest endisest Squadrone volante fraktsiooni kardinalist Zelanti fraktsioon. Kardinal Odescalchi oli sellel konklaavil kõige mõjukam soosik. Tema peamine vastane kardinal Celio Piccolomini sai esialgu arvukalt hääli, kuid mitte vajalikku enamust, mistõttu kardinal Vincenzo Maria Orsini di Gravina ettepanekul toetas enamik kardinalidest üksmeelselt Odescalchit. Odescalchi keeldus kardinalide otsust tunnustamast, soovitades neil valida mõnda teist isikut ja nõudis täiendavate voorude korraldamist. Lõpuks saavutas ta 47 häält, mis oli sellel konklaavil valituks osutumiseks vajalik häältehulk. Louis XIV kavatses kardinalide valikule panna vetot, kuid muutis oma otsust. Uus paavst esitas konklaavil kardinalidele 14-punktilise reformiprogrammi, millega kardinalid nõustusid. 21. augustil suri kardinal Virginio Orsini ja 27. augustil kardinal Carlo Bonelli.
Tüli regaaliõiguse pärast.
Prantsusmaa kuningas Louis XIV kuulutas 1673 ja 1675 avaldatud ediktidega regaaliõiguse Prantsusmaa kõikidest piiskopkondadest endale kuuluvaks, hõlmates selliste otsustega mõned regaaliõigusest seni sõltumatud olnud Lõuna-Prantsusmaa piiskopkonnad. Alet' piiskop Nicolas Pavillon ja Pamiers' piiskop François-Etienne Caulet, kelle piiskopkonnad olid seni kuninga kirikuõiguslikust mõjusfäärist välja jäänud, ei tunnustanud kuninga korraldust. Louis XIV nimetas seepeale Alet'sse uue piiskopi, keda toetas ka Narbonne'i peapiiskop Pierre de Bonzi, kelle alluvusse Alet' kuulus.
Mõlemad põlu alla sattunud piiskopid kaebasid neile tehtud ülekohtust paavstile. Innocentius XI toetas märtsis 1678, jaanuaris 1679 ja detsembris 1679 saadetud kirjades Caulet' nõudmisi, kuid piiskopid surid enne paavsti lõplikku otsust. Kuningal oli nüüd võimalus toetada endale meelepäraseid isikuid piiskoppidena, kuid Innocentius XI ekskommunitseeris mõlemad uued piiskopid ja jättis ametisse kinnitamata kuninga nimetatud priori Charonne'i tsistertslaste kloostris.
Innocentius XI nõudis kuningalt 1673 avaldatud edikti tühistamist, sest see sattus vastuollu Püha Tooli ja Prantsusmaa vahel sõlmitud seniste kokkulepetega. Paavsti tegevusest häiritud Louis XIV toetus oma põhimõtete õigustamiseks 1680 Prantsusmaa vaimulikkonna kirikukogu otsustele, mis rõhutasid kuninga autoriteedi ülimuslikkust paavsti suhtes Prantsusmaal.
Erimeelsuste lahendamiseks ja gallikaani kiriku autonoomsuse selgitamiseks kutsus Louis XIV oktoobris 1681 kokku Prantsusmaa vaimulikkonna assamblee, mille avas troonipärija kasvataja ja Meaux' piiskop Jacques-Bénigne Bossuet. Arutelude järel võeti 19. märtsil 1682 assambleel vastu gallikaani artiklid.
Innocentius XI tühistas 11. aprillil 1682 assamblee otsused, keeldus tunnustamast piiskoppe, kes artiklitele alla kirjutasid ja jättis kinnitamata kuninga poolt nimetatud piiskopid ning seetõttu oli 1688 Prantsusmaal 35 piiskopkonda ilma piiskopita. Paavsti poolehoiu võitmiseks tühistas Louis XIV 18. oktoobril 1685 Nantes'i edikti.
Tüli asüüliõiguse pärast.
Innocentius XI andis 26. novembril 1677 ja 22. veebruaril 1680 välja määrused, milles ta taunis välissaadikutele Roomas kehtivat asüüliõigust ja tühistas 7. mail 1685 asüüliõiguse Roomas. Oma otsust kordas ta 12. mail 1687 avaldatud bullas 'Cum alias'. Pärast Prantsusmaa suursaadiku hertsog François Annibal d'Estrées'i surma Roomas 1687 keeldus Innocentius XI vastu võtmast Prantsusmaa uut suursaadikut markii Henri Charles de Lavardin'i, kes tuli paavsti vastuseisust hoolimata 800 relvastatud mehega 16. novembril Rooma ja hõivas jõuga saatkonna. Lavardin jäi hoolimata paavstiga tekkinud vastuoludest Rooma, kuid Innocentius XI keelas tal saamast osa armulauast. Saanud teada, et Lavardin oli ikkagi saanud osa armulauast, ekskommunitseeris Innocentius XI 24. detsembril 1687 Lavardin'i, pani Roomas asuva prantslaste kogudusele kuuluva San Luigi kiriku interdikti alla ning kutsus vahepeal Louis' käsul vahi alla võetud nuntsiuse kardinal Angelo Maria Ranuzzi Pariisist tagasi. Jaanuaris 1688 teatas Innocentius XI Louis'le, et kuningas ja tema ministrid on ekskommunitseeritud. 1689 kutsus kuningas Lavardini Roomast tagasi Pariisi.
Konflikt Kölni peapiiskopkonna pärast.
1681 okupeerisid prantslased Kölni peapiiskopkonnale kuuluva Strassburgi piiskopkonna, kus Prantsusmaa kuningal puudus regaaliõigus. Prantsusmaa kuninga suhted Kölni peapiiskopi Maximilian Heinrich von Bayerniga püsisid siiski suhteliselt headena, sest Kölni poliitikat ajas Prantsusmaaga sõbralikke suhteid omav Strassburgi piiskop Franz Egon von Fürstenberg. Peapiiskop Maximiliani surma järel 3. juulil 1688 soovis Louis XIV tema järglasena näha uut Strasbourg'i piiskoppi kardinal Wilhelm Egon von Fürstenbergi, kes asus täitma peapiiskopi ajutise kohusetäitja ülesannet. Louis XIV esitas paavstile 1686 Prantsusmaa diplomaatilises teenistuses oleva Wilhelm Egon von Fürstenbergi võimaliku kandidaadina, keda määrata kardinaliks ja hoolimata sel ajal valitsenud keerulisest olukorrast, pühitses Innocentius XI Fürstenbergi kardinaliks.
1688 oli olukord muutunud, sest aasta alguses tungisid prantslased Kölni. Seoses Wilhelm Egon von Fürstenbergi ebasoosingusse sattumisega oli paavsti ja Saksa-Rooma keisri Leopold I ühiseks kandidaadiks Kölni uueks peapiiskopiks Freisingi ja Regensburgi piiskop, 17-aastane Joseph Clemens von Bayern.
Prantsusmaa kuninga jaoks oleks Kölni peapiiskopkonna saamine oma mõjusfääri olnud väga olulise tähtsusega, kuna Kölni peapiiskopkonnale kuulusid Münsteri, Paderborni ja Hildesheimi piiskopkonnad, Münsteri piiskopkonnal oli aga ühine piir Madalmaade Ühendatud Provintsidega, mis andis kuningale soodsama võimaluse tungimaks Hollandisse. Kölni peapiiskopkonna hõivamine andis strateegilise positsiooni sissetungiks Saksamaale ja Prantsusmaa kuningal oleks tekkinud võimalus mõjutada keisri valimisi, kuna Kölni peapiiskop oli Saksa-Rooma keisririigi kuurvürst. Vaatamata kuninga kavatsustele sai kanooniliselt peapiiskopiks ainult paavsti otsuse alusel ja sellepärast puudus kuningal juriidiline alus oma otsuse täideviimiseks.
Madalmaade valitseja Oranje Willem ootas Prantsusmaa võimalikku rünnakut Kölni kaudu. Willem oli Inglismaa troonipretendent, kuid Inglismaa katoliiklasest kuningas James II sai Kölni kriisi eel isaks ja Inglismaa protestandid saatsid Willemile kutse Inglismaale tulemiseks, kuid ta keeldus, et oodata ära Prantsusmaa edasine tegevus.
Poliitilise kriisi tõttu lasi Louis XIV kardinal César d'Estrées'i kaudu paavstile mõista anda katoliku kiriku pea ebakompetentsusest, lubades saata Itaaliasse sõjaväe ja hõivata Avignoni, kui vahepeal Kirikuriigi vägede poolt uuesti hõivatud Castrot ja Roncignonet ei tagastata Prantsusmaa liitlasele Parma hertsogile. Vastuseks kuninga nõudmistele kinnitas Innocentius XI kaks päeva hiljem Kölni peapiiskopiks Joseph Clemensi, mille järel vallutas Prantsusmaa Avignoni ja Venaissini.
Paavsti otsus tekitas Kölnis lokaalse kirikulõhe, sest Fürstenberg, kes sai Kölni toomkapiitli toetuse, ei tunnustanud paavsti otsust ja asus oma pooldajatega Bonni. Kriis lõppes alles 1689, kui keisri väed vallutasid Bonni.
Paavsti ja Louis XIV vahelisi pingeid üritas leevendada François de Salignac de la Mothe de Fénelon.
Suhted Inglismaaga.
1685 sai Inglismaa kuningaks katoliiklane James II, kes 14. aprillil tühistas Elizabeth I dekreedi katoliiklaste represseerimise kohta. James II saatis Rooma saadikuks John Carylli ja seejärel Castlemaine'i krahvi, paavst saatis Londonisse nuntsiuseks Ferdinando d'Adda. Innocentius XI taunis Prantsusmaaga puhkenud kirikutülides Jamesi toetust Louis'le. Kölni kriisi ajal toetas James Fürstenbergi ja kui 1688 puhkes Inglismaal Kuulus revolutsioon, ei saanud paavst Jamesi toetada, põhjendades oma keeldumist Prantsusmaaga seotud afääridega.
Suhted Venemaaga.
1684 saabus jesuiit Schmidt Moskvasse, kus ta ametlikult tegutses Viini saatkonna kaplanina. 1685 saatis Innocentius XI Vene tsaarile kirja. 1687 saadeti Giovanni Vota Moskvasse, kes pidi tsaarile tutvustama katoliku kiriku õpetust.
Võitlus türklastega.
31. märtsi 1683 sõlmis Innocentius XI liidu Saksa-Rooma keisri Leopold I ja Poola kuninga Jan III vahel. 14. augustil 1683 palus paavst kristlastel palvetada kirikutes türklaste üle saavutatava võidu eest. 12. septembril 1683 vabastasid liitlasväed Viini türklaste piiramisrõngast, 25. septembril saabus Poola saadik Tommaso Talenti võiduteate ja trofeedega Rooma. Selle võidu puhul jagati Roomas vaestele suure summa väärtuses sularaha ja vangid lasti võlavanglatest vabadusse. 1686 vabastasid liitlasväed Ungari ja 6. septembril 1688 Belgradi.
Kiriku institutsioonide reformid.
1. oktoobril 1678 avaldatud dekreedis sätestas ta, et piiskopid ei tohi nõuda tasu ordineerimise, benefiitside ega abielu sõlmimise eest ("taxa innocentiana").
1682 ordineeris ta iiri preestri Owen McHughi.
Seoses kuuria reformimisega vähendas Innocentius XI ametikohti ja prelaatide sissetulekuid.
Innocentius XI saatis laiali Calixtus III moodustatud 24 sekretäri kogu, kes olid oma ametikohad hankinud simoonia läbi.
Ta kohustas kardinale pidama konsistooriume korra kuus.
Ta muutis Aleksander VII sätteid barnabiitide kapiitli kohta ja lubas sellel koguneda nii Roomas kui Milanos.
7. juunil 1680 tunnustas ta Bartholomeus Holzhaueri rajatud bartolomiitide instituuti ("Institutum clericorum sæcularium in communi viventium").
Ta keelas dominiiklastel ilma ordukindrali loata avaldada raamatuid.
20. novembril 1679 avaldas ta motu proprio 'Sollicitudo pastoralis' frantsisklaste reeglite kohta.
Enne gallikaani artiklite vastuvõtmist olid jesuiidid Prantsusmaal soositud nii Louis XIV kui paavsti poolt, kuid Innocentius XI kohustas neid edastama kuningale paavsti nõudmised gallikaani kiriku asjus. Innocentius XI käskis Louis Maimbourgi jesuiitide hulgast välja heita.
26. märtsil 1687 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Ecclesiae catholicae' kohustas ta Petlemma rüütliordu liikmeid järgima augustiinlaste reegleid.
1678 tunnustas ta Anne de Xainctonge rajatud ursuliinide seltsi.
1678 tunnustas ta Andres Díazi rajatud Jeesuse Nime vennaskonda.
1686 kohustas ta kõiki piiskoppe toetama Kristliku Doktriini vennaskonda.
Liturgilised reformid.
12. veebruaril 1679 avaldatud dekreedis 'Cum ad audres' rõhutas Innocentius XI, et armulaual tuleks käia võimalikult sageli (vähemalt kord päevas).
Ta toonitas, et kardinalid peaksid vältima luksuslikke rõivaid.
Ta sätestas, et preestrikandidaadid peavad enne ordinatsiooni tegema 10 päeva jooksul Ignatius Loyola vaimulikke harjutusi.
Ta saatis Saksa printsi Josephi abikaasale „kuldroosi.”
Ferdinand Verbiest avaldas hiinakeelse missaali, milles oli pühendus paavstile, kes tänas teda 3. detsembril 1681 selle eest.
17. novembril 1682 lasi ta Genazzanos Santa Maria kirikus 1467 ilmunud Neitsi Maarja kujutisele ("Madonna del Buon Consiglio") lisada kullast krooni.
25. novembril 1683 kohustas ta kõiki kristlasi tähistama Neitsi Maarja sündimise pühale järgneval pühapäeval Neitsi Maarja pühima nime püha.
Ta lubas Marie-Elizabeth de la Croix de Jésuse rajatud Nancy hospiitsi nunnadel tähistada 30. jaanuari Neitsi Maarja päevana ja pühendada oma usuühendused Neitsi Maarjale.
3. juulil 1686 kohustas Innocentius XI kristlasi lugema María de Ágreda teost 'La mística ciudad de Dios', kuid 4. augustil 1681 oli ta keelanud lugeda Croset' tõlgitud teost.
1686 lubas ta frantsisklastel paigutada kõikidesse frantsisklastele kuuluvatesse kirikutesse ristitee pilte.
1688 avaldati paavsti käsul rooma-illüüria breviaariumi uus versioon.
1689 kinnitas ta Clemens X otsuse ja lubas Freisingi piiskopkonnas tähistada Kristuse kannatuskrooni püha ("Festum susceptionis coronae Domini").
Teoloogilised vaidlused.
Innocentius XI ajal teravnesid vaidlused probabilismi ja laksismi üle. 2. märtsil 1679 avaldatud bullas 'Sanctissimus dominus' mõistis ta 65 teguviisi surmapattudena karistatavaks, neist 26 olid teoloog Tomás Sánchezi teesid.
Innocentius XI käsul andis Rooma inkvisitsioon 26. juunil 1680 jesuiitidele loa rõhutada probabilioristlikke vaateid ja Tirso González de Santalla võis prelaatide varasemast vastuseisust hoolimata avaldada oma teose. 1687 sai Santallast jesuiitide ülemkindral.
Innocentius XI ajal puhkes vaidlus kvietismi üle. Paavst oli varem pooldanud Miguel de Molinost, kuid 1685 ei takistanud ta inkvisitsioonil Molinose arreteerimist. 28. augustil 1687 avaldatud dekreedis ja 19. novembril 1687 avaldatud bullas 'Coelestis pastor' mõistis Innocentius XI hukka Molinose 68 teesi.
Innocentius XI mõistis hukka Egidio Gabrieli Johannes Chrysostomuse homiiliate tõlke 'Specimina moralis Christianae et moralis diabolicae'.
Ta mõistis 1685 hukka Salamanca ülikooli professori Pedro de Osma absolutsiooniõpetuse.
1688 avaldatud bullas 'Injunctum nobis' kinnitas ta Innocent Le Massoni avaldatud teose 'Nova Collectio Statutorum' teise köite vastavust kanoonilise õigusega.
Misjon.
1681 andis Innocentius XI palliumi ja patriarhi tiitli Amidi (Diarbekir) peapiiskopile Youssefile (Joosep).
1687 saatis ta Antonio Ventimiglia Borneole misjoneerima.
1688 saabusid Rooma Siiami (Ayutthaya) kuninga Narai saadikud.
Ta toetas Wiener-Neustadti piiskopi Cristoval Royas de Spinola ja Gottfried Wilhelm von Leibnizi oikumeenilisi püüdlusi.
Beatifikatsioonid.
Innocentius XI kanoniseeris 9. augustil 1681 Bernard Menthoni.
15. märtsil 1678 reguleeris ta kanoniseerimisprotsessi reegleid.
Onupojapoliitika.
Innocentius XI kutsus paavstiks saades oma venna Carlo Odescalchi ainsa poja Livio Odeschalchi enda juurde ja teatas talle, et noormees ei tohi tema valitsemisajal oma teguviise õigustada väitega, et tema onu on paavst. Ta toetas Liviot tagasihoidliku rahasummaga. Oma surma eel 1689 palus ta Liviot mitte sekkuda järgmise konklaavi tegemistesse.
Innocentius XI rõhutas, et kardinalid peaksid hoiduma onupojapoliitikast.
Kardinalide pühitsemised.
Innocentius XI pühitses 43 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Innocentius XII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 3 austerlast, 2 poolakat, 1 flaam, 1 inglane, 1 hispaanlane, 1 portugallane ja 1 sakslane.
Innocentius XI kultuuriloos.
Innocentius XI lasi rajada Rooma ülikooli anatoomikumi.
Ta keelustas karnevalid ja 12. veebruaril 1679 hasartmängud.
Teoloog Ramírez pühendas talle teose Filippo Nerist.
1676 keelas Innocentius XI naistel esineda laval ja kanda avalikult maski. Ta sätestas ka naistele pihiku kandmise reeglid.
Ta keelas vaimulikel tarvitada nuusktubakat.
Innocentius XI taunis krediidi andmist ja liigkasuvõtmist.
1677 andis ta Innsbrucki ülikoolile privileegid. 1684 uuendas ta Tšiilis asuva Santiago ülikooli privileege.
Ta tühistas 1681 Portugali inkvisitsiooni otsuse Antonio Vieira hukkamõistmise kohta.
13. juulil 1684 keelas ta seoses gallikaani kirikus puhkenud vaidlustega Alexander Natalise ajalooteoste lugemise.
1684 lubas ta muusikaakadeemia Regia Accademia di Santa Cecilia juhatuse liikmeks võtta välismaalasi.
Innocentius XI oli Carlo Fontana patroon.
Surm.
Innocentius XI haigestus 6. juunil 1689 ja suri 12. augustil Roomas. Ta maeti Vatikani basiilikasse.
Innocentius XI beatifikatsioon.
Innocentius XI beatifikatsiooniprotsessi alustati 11. aprillil 1691 ja 1698 kinnitati protsessi esimese faasi tulemused. 1714 pidi Prospero Lambertini ette valmistama "animadversationes" faasi. 1714–1733 toimus protsessi "indagine" faas, mille tulemused kinnitati 1736, kuid protsess takerdus Prantsusmaa vastuseisu tõttu 1744. Preester Joachim Joseph Berthier' kirjutiste alusel jätkati protsessi ja 7. oktoobril 1956 kuulutas Pius XII ta õndsaks. Innocentius XI mälestuspäev on 12. august.


Innocentius X.
Innocentius X (Giovanni Battista Pamphili või Giambattista Pamphili, varasemas kirjapildis ka Pamphilj; 6. mai või 7. mai 1574 – 7. jaanuar 1655) oli paavst 1644–1655. Ta oli 236. paavst.
Giovanni Battista Pamphili sündis Roomas Camillo Pamphilj ja Maria Cancellieri del Bufalo 9-lapselises peres 6. lapsena. Ta on emapoolsest suguvõsaliinist paavst Aleksander VI otsene järeltulija Isabella Borgia kaudu. Tema onu Girolamo Pamphili sai 1604 kardinaliks. Pamphili õppis Rooma kolleegiumis õigusteadust ja omandas 1594 doktorikraadi. Ta oli Gregorius XV ja Urbanus VIII järel kolmas paavst, kes oli oma hariduse omandanud jesuiitidelt.
1644.aasta konklaav.
Innocentius X valiti paavstiks 15. septembril 1644 Vatikani paavstipalees ja krooniti 4. Oktoobril kardinal Carlo de' Medici poolt. Ta oli esimene paavst, kes oli kardinaliks saanud "in pectore".
9. augustist 15. septembrini 1644 toimunud konklaavi viimases voorus osales 53 kardinali. Sellel konklaavil oli soosikuks kardinal Giulio Cesare Sacchetti, kuid Gil Garrillo de Albornoz esitas tema vastu veto. Kompromisskandidaadina valitud Pamphili vastu olid prantslased, kuid kardinal Jules Mazarini veto saabus Rooma liiga hilja. 7. septembril suri konklaavil kardinal Guido Bentivoglio. 10. septembril lahkusid kardinalid Giulio Gabrielli ja Gaspare Mattei konklaavilt.
Barberinide hukkamõist.
Innocentius X määras ametisse komitee, mis pidi uurima Barberini suguvõsa seotust esimese Castro sõjaga. Karistuse kartuses põgenes kardinal Antonio Barberini 27. septembril 1645 Prantsusmaale, kardinal Francesco Barberini ja Taddeo Barberini järgisid 15. jaanuaril 1646 tema eeskuju, siirdudes samuti Prantsusmaale, kus Mazarin võttis nad oma kaitse alla. Innocentius X lasi seejärel Barberinide varanduse konfiskeerida. 1648 taastati Francesco Barberini ametid, kuid paavsti lepitus Barberini suguvõsaga saabus alles 1653, kui Carlo Barberini pühitseti kardinaliks ja Antonio Barberinil lubati pöörduda tagasi Rooma.
Suhted Saksamaaga.
Münsteris vahendas 1648 katoliiklaste huve Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahu sõlmimisel nuntsius Fabio Chigi. Innocentius X oli vastu selle rahulepingu sõlmimisele, kuna selle raames võis näha katoliiklaste seniste õiguste kitsendamist Saksamaal. Ta avaldas 20. augustil 1650 apostelliku kirja 'Zelus domus Dei' (koostatud 1648), milles taunis katoliiklaste õiguste eiramist. Innocentius X ei toetanud Saksa-Rooma keisri Ferdinand III-t piisavalt, et too oleks suutnud türklased oma aladelt tagasi lüüa.
Suhted Prantsusmaaga.
Innocentius X üritas tagada rahu Prantsusmaa ja Hispaania vahelises sõjas, kuid tema suhted kardinal Jules Mazariniga olid väga jahedad, mis leevenesid vaid ajutiselt, näiteks jansenismi taunimise ajal. Ta pühitses Mazarini venna Michel Mazarini kardinaliks, kuid ei tunnustanud 1653 Mazarini määramist Metzi piiskopiks Louis XIV poolt. Ta pühitses 1652 kardinaliks Pariisi koadjuutori Jean-François-Paul de Gondi de Retzi, kes arreteeriti detsembris 1652. 2. jaanuaril 1653 teatas Roomas resideeruv Prantsusmaa suursaadik juhtunust paavstile, kes protesteeris Mazarini käitumise vastu. Paavst kutsus nuntsius Nicola Guidi di Bagno Pariisist tagasi ja saatis tema asemele Neri Corsini, keda Mazarin omakorda ei tunnustanud. Corsini pandi ühte Marseilles'i kloostrisse aresti alla ja Bagno jätkas oma tegevust Pariisis 1656.aastani. 1654 õnnestus kardinal Retzil vanglast põgeneda ja ta jõudis 30. novembril 1654 Rooma, kus ta järgmisel päeval kohtus paavstiga.
Suhted Hispaaniaga.
1647 puhkes Hispaaniale alluvas Napolis ülestõus, kuid Hispaania hegemooniat Itaalias kartev Prantsusmaa soovitas paavsti vägedel ala vallutada. Innocentius X keeldus Napolisse tungimast ja lasi Hispaania vägedel hõivata Napoli. 1650 saatis Hispaania kuningas Felipe IV oma suursaadikuks Rooma Daniel O'Daly.
Suhted Portugaliga.
Innocentius X taunis Portugalis 1640 puhkenud ülestõusu, mis viis Portugali kuningriigi taasiseseisvumiseni, kuid Hispaania kuningas Felipe IV ootas paavstilt karmimate meetmete rakendamist portugallaste vastu. 1648 keeldus Innocentius X tunnustamast João IV-t Portugali kuningana ja keeldus määramast ametisse Portugali piiskoppe, mistõttu tegutses sel ajal Portugalis ametlikult vaid üks piiskop.
Suhted Inglismaaga.
Innocentius X tunnustas Iirimaal puhkenud kodusõjas konföderatsiooni. Ta soovis 23. novembril 1644 saadetud kirjas anda kardinalitiitli Luke Waddingile, kes keeldus sellest. Wadding soovitas paavstil saata Iirimaale nuntsius, kelleks määrati peapiiskop Giovanni Battista Rinuccini. Benburbi lahingus saavutatud võitu tähistati Santa Maria Maggiore katedraalis "Te Deumiga". Selles lahingus katoliiklaste kätte trofeedena langenud lahingulipud toodi Püha Peetruse basiilikasse, Innocentius X saatis Tyrone krahvile mõõga ja oma õnnistuse Owen Roe O'Neillile.
Suhted Poolaga.
Innocentius X oli kardinalina Poola protektor. Ta toetas poolakate võitlust türklastega.
Suhted Rootsiga.
1651 saadeti jesuiit Paolo Casati Rootsi. 6. juunil 1654 loobus kuninganna Kristiina troonist.
Suhted Itaalia riikidega.
Parma hertsog Rannuccio II Farnese keeldus tasumast Castro sõjas määratud maksu ("monti") ja keeldus tunnustamast Cristoforo Guardit Castro piiskopina. Kui piiskop tapeti, pidas Innocentius X selles teos süüdlaseks hertsogit, paavsti väed tungisid 2. septembril 1649 Castrosse ja linn hävitati. Hertsog pidi Castro loovutama paavstile, kes pantis selle maad hertsogi võlgade katteks.
Innocentius X toetas Venezia võitlust türklastega.
Kiriku institutsioonide reformid.
1644 kinnitas Innocentius X Lääne-India patriarhi jurisdiktsiooni.
1644 avaldatud kirjas lubas ta kardinalidel pärast ametissepühitsemist jätta alles aadlitiitlid, kuid keelas neil kasutada oma vappidel krooni.
Seoses Barberinide põgenemisega avaldas Innocentius X 19. veebruaril 1646 bulla 'Cum juxta', milles sätestas, et kardinalid, kes lahkuvad paavsti loata oma valdustest, ei tohi sinna tagasi pöörduda 6 kuu jooksul.
1650 saatis ta laiali Alessandro Crivelli rajatud ambrosiaanide ordu.
Ta saatis laiali bartolomiidid ja kohustas neid liituma teiste ordudega.
Ta tunnustas Vincenzo Caraffa soovitusel rajatud Bona Mors vennaskonda.
1646 avaldatud kirjas 'Prospero felicique statui' kohustas ta jesuiite iga 9 aasta järel pidama üldkongregatsiooni ja keelas neil kauem kui 3 aastat pidada järgemööda ühtki ametit, väljaarvatud noviitside ülema ametit.
1647 puhkes La Puebla de Los Angelese piiskopi Juan de Palafax y Mendoza ja jesuiitide vahel tüli jesuiitidele sätestatud privileegide pärast. 25. mail 1647 paavstile saadetud kirjas mõistis piiskop hukka jesuiitide priviligeerimise. 18. mail 1648 saadetud vastuses kinnitas Innocentius X, et piiskopil on jurisdiktsioon oma piiskopkonnas, kuid ta peab olema palju sallivam jesuiitide suhtes. Vaidluse jätkudes kinnitas paavst 27. mail 1653 uuesti oma otsust.
1645 sätestas ta minimi kerjusordu ("Ordo Minimorum" O.M.) Trinita dei Monti konvendi kuuluvust prantsuse vaimulikele.
1646 saatis ta laiali José de Calasanzi rajatud piaristid (Sch. P.).
1. veebruaril 1647 lahendas ta Cîteaux kloostris puhkenud vaidluse abti määramise üle.
1648 tunnustas ta Anne de Xainctonge rajatud ursuliini õdede seltsi.
1644 tunnustas ta Jeanne Chézard de Mateli rajatud ordu ("l'Ordre du Verbe Incarné") privileege.
1651 saatis ta laiali Hea Jeesuse regulaarvaimulikud, kes kaldusid kõrvale oma reeglitest.
22. märtsil 1652 tunnustas ta Francis Deuwerdersi rajatud Püha Toomase südame vennaskonda.
15. augustil 1652 rajas ta "Super statu regularium" kongregatsiooni ("Sacrée Congrégation Super statu regularium").
Ta eraldas Somaschi kongregatsioonist César de Busi rajatud Kristliku Doktriini regulaarvaimulikud (CCD).
Liturgilised reformid.
Innocentius X mõistis 12. septembril 1645 hukka jesuiitide praktika hiina riituse kasutamisel.
30. juulil 1650 avaldatud bullas 'Etsi alias' kohustas ta prelaate kasutama missal "Cæremoniale Episcoporumit".
Jansenism.
Urbanus VIII oli mõistnud hukka Cornelius Janseniuse 1640 ilmunud teose 'Augustinus', kuid vaidlus augustiinliku teoloogia üle jätkus. 85 Prantsusmaa piiskoppi teatasid paavstile koostatud ühises avalduses teoses leiduvate 5 lause vastuolulisusest katoliikliku teoloogiaga, mille tõttu määras Innocentius X 20. aprillil 1651 ametisse komisjoni, mis pidi uurima Janseniuse vaadete õigsust ja vaidlusaluste 5 lause teoloogilist vastavust katoliikliku teoloogiaga. Samas tekkis Prantsusmaa prelaatidel seoses gallikaani kiriku privileegidega küsimus, kas antud teemat tuleb arutada Prantsusmaal või Roomas. 31. mail 1653 avaldas Innocentius X bulla 'Cum occasione', milles mõisteti vaidlusalused 5 lauset ketserlikeks. 11. juulil 1653 tunnustasid paavsti otsust Prantsusmaa piiskopid, mis oli esimene kord pärast Bourges'i pragmaatiliste sanktsioonide avaldamist, kui Prantsusmaa prelaadid tunnustasid ilma oikumeenilise kirikukogu vastava otsuseta paavsti poolt langetatud otsust religioossetes küsimustes.
Beatifikatsioonid.
Innocentius X kuulutas õndsaks 5 isikut
Jeanne Baptiste de Bourbon soovitas tal alustada Arbrisseli Roberti õndsakskuulutamise protsessi.
Kristlik eetika ja moraal.
1655 muutis Innocentius X Kirikuriigis asuvate vanglate tingimused inimlikumaks.
Onupojapoliitika.
Innocentius X venna Pamphilio Pamphili abikaasa oli Olimpia Maidalchini Pamphili. Nende poeg Camillo Francesco Maria Pamphili pühitseti 1644 kardinaliks, kuid ta loobus 1647 oma ametist, abielludes Meldola, Sarsina ja Rossano vürstinna Olimpia Aldobrandiniga, kelle ema Ippolita Ludovisi oli Gregorius XV sugulane. Pamphilio tütar Maria Flaminia abiellus 1640 Bassano vürsti Andrea Giustinianiga.
Pamphilio Pamphili tütar Costanza Pamphili abiellus 21. detsembril 1644 Piombino vürsti ja Fiano hertsogi Niccolò I Ludovisiga.
Innocentius X õde Porzia abiellus Ferrante Scottiga.
Pamphili perekond adopteeris Camillo Astalli-Pamphili, kes sai 1650 kardinaliks, kuid kuna ta ei kuuletunud paavstile ja avaldas riigisaladusi Hispaania suursaadikule, pidi ta veebruaris 1653 loobuma Pamphili nimest, vapist ja kõikidest ametitest ning minema eksiili.
Olimpia Maidalchini Pamphili vennapoeg Francesco Maidalchini sai 1647 kardinaliks.
Kardinalide pühitsemised.
Innocentius X pühitses 40 kardinali 8 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 1 prantslane, 1 sakslane ja 1 poolakas. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Aleksander VII, Innocentius XI ja Aleksander VIII. Pärast Innocentiust on ainult Paulus VI poolt pühitsetud kardinalidest saanud kolm kardinali paavstideks. 5. oktoobril 1654 rajas ta Santa Agnese fuori le Mura titulaarkiriku.
Innocentius X kultuuriloos.
Innocentius X ajal lõpetati Püha Peetruse basiilika siseviimistlused, renoveeriti Lateraani basiilikat, taastati Piazza Navona, ehitati "Villa Doria Pamphili".
Diego Velázquez tegi temast portreemaali ning Alessandro Algardi ja Gian Lorenzo Bernini tegid büsti.
Alates 1650. aastast kuulutas ta "Urbi et orbit" Palazzo del Quirinale palee palkonilt.
Ta oli Pierre Mignardi ja Claude de Lorraini patroon.
Vatikani raamatukogu juhtis tema ajal Lucas Holstenius.
Tema pihiisa oli jesuiitide ordukindral Giovanni Paolo Oliva ja kantsler oli Girolamo Casanata.
20. novembril 1645 muutis ta Manilas asuva dominikaanide kolleegiumi ülikooliks.
6. juulil 1648 rajas ta Ravennasse maroniidi kolleegiumi.
Surm.
Innocentius X haigestus augustis 1654 ja suri 7. jaanuaril 1655 kella 14:45 paiku päeval Roomas. Ta maeti Vatikani basiilikasse. Hiljem maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Agnese in Agone kirikusse.


Imerethi.
Imerethi on 1. järgu haldusüksus ja ajalooline piirkond Gruusia lääneosas.
Piirkonna ISO 3166 kood on GE-IM.
Loodus.
Regiooni piiravad põhjast Suur-Kaukasuse Ratša ahelik ning idast Surami ahelik. Madalamad alad jäävad läände, kus mägialad lähevad üle Kolhethi madalikuks. Regiooni kõrgeim tipp on 2850 meetrine Mepistskaro (nimekuju vajab täpsustamist!) ning madalaim Rioni org läänes - 27 meetrit üle merepinna.
Peamisteks jõgedeks on Rioni ja tema vasakpoone lisajõgi Kvirila.
Madalamatel läänepoolsetel aladel võimaldab vahemereline kliima kasvatada teepõõsast ning subtroopilisi puuvilju (tsitruselisi), idas viinamarju. Mägedes levivad metsad ning alpi niidud.
Ajalugu.
Imerethi kui ajalooline piirkond hõlmab Rioni jõe keskjooksul Kolhida madaliku ja seda ümbritsevate mägede ala. Ajalooliseks keskuseks ja pealinnaks on olnud Khuthaisi.
975-1442 oli Imerethi ühendatud Gruusia koosseisus. Seejärel oli omaette kuningriik, mis 1555. aastal langes Türgi ülemvõimu alla.
1804 sai Imerethist Venemaa protektoraat ja 1810 liideti ta Venemaaga.


Induktsioon.
Induktsioon on filosoofias arutlemise viis, mille puhul sellest, et ühtedel asjadel on teatav omadus, järeldatakse, et see omadus on ka mõnel teisel asjal, või sellest, et mingitel asjadel on mingi omadus, järeldatakse, et see omadus on neil ka tulevikus.
Induktsiooni tõlgendatakse sageli kui tõenäosusel põhinevat järeldamist, mis viib kõigest tõenäolistele järeldustele. Laiemas mõttes nimetataksegi induktsiooniks tõenäosusel põhinevat järeldamise viisi.
Induktsiooniks nimetatakse ka induktiivse arutluse esitamist või arutlemist, mida vaadeldakse induktiivset arutlust järgivana.
Erinevalt deduktsioonist ei taga induktsioon, et kui eeldused on tõesed, siis ka järeldus on tõene.
Üksikult üldisele.
Induktsiooni on tavaks määratleda arutlusena üksikult üldisele. See ei vasta päriselt viisile, kuidas induktsiooni tänapäeva filosoofias harilikult mõistetakse.
ei ole induktsiooni, vaid deduktsiooni näide, kuigi eeldused (tõsi küll, peale esimese) on üksikud ja järeldus on üldine. Asi on selles, et eelduste tõesus tagab järelduse tõesuse. Sama lugu on matemaatilise induktsiooniga, mida samadel põhjustel ja samas mõttes tuleb pidada üheks deduktsiooni vormiks.
Klassikalised näited.
Järelikult kõik luiged on valged.
Esimene näide illustreerib induktiivse arutluse kehtivuse ning seega ka usaldatavuse puudumist. Kuigi Euroopas nähti ainult valgeid luiki, avastati Austraalias mustluiged.
Teist näidet kasutas David Hume, kes rõhutas induktsiooni mittekehtivust. Et induktsioon ei ole usaldatav, seda illustreerib näide kanast, kes järeldab sellest, et perenaine on talle igal hommikul süüa toonud, et ka homme hommikul tuuakse talle süüa (kuigi tegelikult väänatakse tal homme hommikul hoopis kael kahekorra). Hume'i arvates kasutavad inimesed induktsiooni ainult seetõttu, et neil on selline kasulik harjumus; episteemilist õigustust induktsioonil ei ole.
Induktsiooniprobleem.
Induktsiooniprobleem seisneb küsimuses, mis ikkagi õigustab induktsiooni kasutamist. Probleemi lahendamiseks on püütud rajada induktiivset loogikat.
Karl Popper püüdis induktsiooniprobleemist mööda minna, väites, et induktsiooni otseselt õigustada ei saa, küll aga võib induktsiooni teel saadud järelduse tõesuse kasuks rääkida asjaolu, et seda ei ole õnnestunud falsifitseerida, mis seda järeldust korroboreerib.
Baconi induktsioon.
Reaktsioonina Aristotelese-mõjulisele teadusele avaldas Francis Bacon 1620. aastal raamatu "Novum Organum", milles ta esitas uue teadusliku meetodi, mis põhines süstemaatilisel teadmiste kogumisel füüsilisest maailmast vaatluste ja katsete teel.
Bacon mõistab hukka "iidolid", mis takistavad tõeste teadmiste omandamist.
"Hõimuiidolid" on kalduvused näha asja seoses meiega, mitte nii, nagu nad iseenesest on. Inimene ei ole kõikide asjade mõõt ning pole õige omistada nähtustele korda, mida nendes tegelikult ei ole. Selleks et loodust käsutada, tuleb kõigepealt õppida loodusele kuuletuma.
"Koopaiidolid on eri inimeste kaasasündinud ja omandatud eripärad, mis kallutavad inimeste arusaama asjadest.
"Turuiidolid" tulenevad keele mõjust: me kasutame sõnu, millele tegelikkuses miski ei vasta (näiteks saatus, esmane liikumapanija, element tuli).
"Teatri-iidolid" on filosoofiliste süsteemide kahjulik mõju. Bacon peab silmas eeskätt Aristotelest ja tema järgijaid, kes Baconi arvates painutavad loodust, et see Aristotelese filosoofiaga vastavuses oleks.
Baconi järgi peab iga teadusharu alustama vaatlustest ning hoiduma iidolite mõjust. Teadlane peab lähenema loodusele süütu ja rikkumata silmaga.
Teaduslik uurimistöö peab olema süstemaatiline. Teadlane ei ole ei ämblik, kes koob võrke oma fantaasiast, ega sipelgas, kes ainult kogub. Ta on mesilane, kes kogub materjali õitelt, kuid muundab ja seedib seda iseenese jõul. Oma uurimisalal kogutud kõigekülgse materjali paigutab teadlane tabelisse ning analüüsib seda, et avastada uuritavate nähtuste tõeline loomus ning avastada tingimused, mis uuritava objekti või nähtuse esile kutsuvad.
Kui me näiteks tahame teada saada soojuse loomust, siis peame kõigepealt kokku koguma kõik teadaolevad soojuse juhtumid (soojus, mis tekib päikesekiirtest, tugevast hõõrumisest, vedeliku keetmisest, kompostist, hobusesõnnikust, veini ja vürtside mõjust...) ning kirjeldama igale juhtumile iseloomulikke tunnuseid ilma mingi eelneva arvamuseta. Edasi kogume kokku ja kirjeldame juhtumid, mis on sarnased soojuse juhtumitele, kuid mille korral soojust ei teki (kuu ja tähtede kiired, vedelikud, mis ei lähe keema, õhk, mis ei ole soojenenud...), püüdes kindlaks teha, kas on asju, mis on ühtedes tingimustes kuumad, teistes külmad). Samuti paneme tähele soojuse erinevaid astmeid. Nõnda on lõpuks võimalik kindlaks teha, mis on soojuse olemus ja mis soojusega teatud tingimustel juhuslikult kaasneb. Soojuse olemuse moodustavad need tunnused, mis kõikidel positiivsetel juhtudel (kui soojus esineb) on olemas, kõikidel negatiivsetel juhtudel (kui soojust ei esine) puuduvad ning mis esinevad astmeti. Bacon jõuab soojuse näite puhul järeldusele, et soojus on liikumine, mis toimib kehade väiksematele osakestele.
Bacon peab sellise meetodi juures eriti oluliseks orienteeritust negatiivsete näidete otsimisele, mis ei lase teha ennatlikke üldistusi. Bacon omistab suurt tähtsust ka juhtudele, mille korral mingi vaatluse alusel on võimalik valida konkureerivate teooriate vahel.
Baconi meetodi nõrgad kohad tulenevad sellest, et ilma inimliku subjektiivsuse ja äraarvamiseta ei ole teaduslik uurimistöö võimalik.


Irakli Abašidze.
Irakli Abašidze (gruusia ირაკლი აბაშიძე; 23. november 1909 – 14. jaanuar 1992) oli Gruusia luuletaja, Gruusia nõukogude entsüklopeedia peatoimetaja.
On luuletanud elust sotsialistlikus Gruusias ning filosoofilist luulet Gruusia saatusest ja poeedi kohusest.


Ivar Aasen.
Ivar Aasen ['iivar 'oosen] (ristitud Iver Andreas Aasen'"; 5. august 1813 Sunnmøre, Ørsta vald – 23. september 1896 Oslo) oli norra keeleuurija ja luuletaja, rahvapärase norra kirjakeele looja.
Elukäik.
Ivar Aasen sündis 1813 Lääne-Norra rannikul Sunnmøres tollases Ørsta külas Åseni talus. Ta oli vaese talupoja poeg. Tal oli seitse õde-venda. Isa, väiketalunik Ivar Jonsson, suri 1826. Ka ema suri varakult. Ta kasvas üles üksikus maakohas ja tal ei olnud mängukaaslasi. Koolis käimise võimalused olid väga kehvad. Poiss oli õppimisest väga huvitatud ja omandas lugedes ise suured teadmised, alustades Piiblist. Leeris paistis ta silma ja kirikuraamatus on tema kohta kiitus.
Pärast 1831. aastat, mil ta hakkas kodukihelkonnas (praeguses Volda vallas rändavaks algkooliõpetajaks, kellena ta töötas mitu aastat, hakkas ta vähehaaval saama koduõpetajakohti, sealhulgas praost Hans Conrad Thoreseni (kirjanik Magdalene Thoreseni abikaasa) juures Herøy vallas (tollal Herø). Ta sai praostilt mõne aasta ka õpetust. Siis oli tal võimalik süveneda oma põhilistesse huvialadesse botaanikasse (ta koostas kohalike taimede täieliku kogu) ja eriti grammatikasse. Samuti õppis ta iseseisvalt võõrkeeli: ladina, saksa, vanapõhja ja teisi keeli).
Selleks, et teada saada taimede norrakeelseid nimesid, hakkas ta uurima Sunnmøre talupoegade keelt. See viiski teda tema tulevasele uurimisalale.
Norras käis 1830. aastatel vaidlus keelereformi üle (Henrik Wergeland, ajaloolane Peter Andreas Munch), mis Aasenit tõenäoliselt mõjutas. 1836 pani ta endale kirja plaani luua Norras kirjakeelena käibel olnud taani keele asemele "iseseisev ja rahvuslik keel", mis põhineb murretel. Ta pidas seda tähtsaks nii rahvuslikel kui ka sotsiaalsetel põhjustel.
Alates 1837. aastast reisis ta Sunnmøre läbi ja koostas süstemaatilise ülevaate selle murdest ("Den søndmørske Dialekt"). Ta pidi minema ajas 400 aastat tagasi, Taani võimu eelsesse aega. Ta läks 1841 Bergenisse, et anda oma töö piiskop Jacob Neumannile hindamiseks. Piiskopile avaldas see sügavat muljet ja töö osi trükiti Bergens Tidstidende kahes numbris. Uurimus avaldati 1841. Piiskopi juurde võttis ta kaasa ka taimekogu, kuid selle vastu ei ilmutanud piiskop erilist huvi.
Piiskop Neumann võttis ühendust Frederik Moltke Buggega, kes juhatas Norra Kuninglikku Teaduste Seltsi (Det Kongelige Norske Videnskabers Selskab) Trondheimis. Nimetatud töö põhjal sai Aasen 1842 29-aastasena Trondheimi teadusliku seltsi stipendiumi Vestlandeti murrete uurimiseks, millega ta sai mööda Norrat ringi käia, et uurida murdeid, plaanides nende alusel rajada "üldise ja ehtsa norra kirjakeele". Vanast muinaspõhja kirjakeelest ei olnud midagi alles jäänud: see oli 14. sajandil katku tõttu välja surnud. Murretes leidus siiski palju vanapõhja keelele lähedasi vorme. Kõik ametlikud dokumendid olid taanikeelsed, mistõttu taani keele rääkimine oli prestiižne. Aasen leidis, et norralased vajavad oma kirjakeelt, et tunda end vabana. See keel pidi ühendama kõikide murrete jooned. Kui ta kõhkles, millist vormi valida, siis ta lähtus vanapõhja keelest, sest ta oli mõjutatud tollasest romantilisest hoiakust ja Peter Andreas Munchi seisukohast. Arhailisemat ainest leidus Vestlandeti murretes. Kirjakeelseks taimenimeks valis ta selle nime, mis taime kõige paremini kirjeldab, kuigi see ei pruukinud olla kõige tavalisem nimi.
Et rahvas õpiks tundma vanapõhja keelt, andis ta hiljem välja lugemiku "En liden Læsebog i gammel norsk" ("Väike vana norra keele lugemik", 1854).
Aastatel 1842–1847 käis ta läbi kogu Norra ja uuris murdeid, eriti Vestlandetis ja Østlandeti sisemaal, hiljem ka põhja pool mägedes, sest need murded olid taani keelest kõige vähem mõjutatud. Linnade keelt ta vältis ning Østlandeti lõunaosa ja Skagerraki lõunaranniku murdeid käsitles ta vähem põhjalikult, sest pidas neid taani keele poolt liiga rikutuks. Ta pidi proovima läbi käia suurema osa Norrast, kuid raha oli tal vähe. Viie aastaga läbis ta 403 miili. Ta omandas unikaalsed teadmised norra rahvakeelest ja norra rahvakultuurist. Tema reiside kirjeldustel põhineva raamatu "Reise-Erindringer og Reise-Indberetninger 1842–47" andis välja Halvdan Koht 1917.
Oma uurimistöö tulemused esitas ta teostes "Det norske Folkesprogs Grammatik" ("Norra rahvakeele grammatika", 1848, ümbertöötatud trükk 1864 pealkirjaga "Norsk grammatik" ("Norra keele grammatika")) ja "Ordbog over det norske Folkesprog" ("Norra rahvakeele sõnaraamat", 1850). Sõnaraamatus oli üle 25 000 sõna ja Peter Andreas Munch nimetas seda rahvuslikuks meistriteoseks. 1871–1873 ilmus sõnaraamatu parandatud ja täiendatud trükk pealkirja all "Norsk ordbog med dansk forklaring" ("Norra keele sõnaraamat taanikeelse selgitusega"). Meie teadmised norra rahvakeelest põhinevadki nendel teostel.
Sellele materjalile tuginedes lõi ta standardiseeritud uusnorra kirjakeele ("landsmål") alused. Oma ettepanekud esitas ta esimest korda raamatus "Prøver af Landsmaalet i Norge" (1853, 3. trükk 1985). Ta esitas seal murdeproove Norra kantidest ja mõned palad uues kirjakeeles. Selles raamatus on esimest korda kasutatud uue keele nime. Esimest teksti sellest raamatust esitles ta juba 1849.
1847 asus Aasen elama Kristianiasse, et oma märkmeid läbi töötada. Alates 1851. aastast sai Aasen Stortingilt raha (algul 1200 krooni, lõpuks 3000 krooni aastas). Selle rahaga sai Aasen katkestamatult nii kodust uurimistööd teha kui ka uurimisreisidel käia.
Aasen tegi uurimisreise kokku 20 aastat. Ühel reisil jõudis ta Tromsøni välja (kaugemale põhja poole ta ei jõudnud). Ta käis rohkem kui pooltes valdades. Kui ta parajasti uurimisretkel ei olnud, elas ta Kristianias. Peale sõnavara ja grammatika kogus Aasen ka rahvaluulet. 1921–1923 anti selle põhjal välja "Norske Minnestykke". Samuti kogus ta taimi ja taimede nimesid. Et ta kandis vaeseid riideid, peeti teda mõnikord hulguseks ja viidi isiku kindlakstegemiseks külavanema juurde. Juhtus ka seda, et tema nimi oli juba tuttav.
Järgnevatel aastatel jätkas ta tööd keelestandardi väljatöötamisel. Hiljem järgnes mitu sõnaraamatut ja grammatikat. Peale seniste tööde täiendatud uustrükkide ilmusid "Norske ordsprog" ("Norra vanasõnad", 1856), "Norske plantenavne" ("Norrakeelsed taimenimed", 1860) ja "Norsk navnebog" ("Norra nimeraamat", 1878). 1850. aastatel kirjutas Aasen palju keelealaseid artikleid ajalehtedesse ja ajakirjadesse.
Aasen ei sallinud võõrsõnu ja tihti pidi ta looma uusi sõnu taani keelest tulnud saksa laenude asemele. Noored kippusid pidama tema keelt liiga rangeks ja eelistama traditsioonilist kirjakeelt.
Uue kirjakeele väljatöötamisel aitasid Aasenit Olaf Vinje, Kristofer Janson, Henrik Krohn ja teised.
Uurijana oli Aasen väsimatu ja hoolikas, omakasupüüdmatu ja vähenõudlik. Tagasihoidlikkuse tõttu ei võtnud ta vastu norra rahvakeele professori kohta. Tema tööd norra murrete alal olid alustrajavad. Ivar Aaseni keelealane töö oli tingimusi arvestades suurepärane.
Aasen kirjutas "landsmålis ka luuletusi ja jutustusi, millel oli uue kirjakeele leviku seisukohast lihtrahva seas suurem tähtsus kui sõnaraamatutel ja grammatikatel. Ta ei kirjutanud ilukirjandust küll palju, kuid ta oli esimene, kes uues keeles luuletas. Mitmed tema luuletused on viisistatud ja tänini populaarsed laulud, näiteks "Mellom bakkar og berg ut med havet".
Ta andis välja ka ilukirjandust, sealhulgas muinasjuttude ja laulude kogu, laulumängu "Ervingen" ("Pärija", 1855) ja luulekogu "Symra" (1863). Viimane ilmus anonüümselt alapealkirjaga "Tvo Tylfter med nya Visor" ("Kaks tosinat uute lauludega"). Seda kogu iseloomustab rahvalikult kokkusurutud ja ühtlasi musikaalne vorm. Aasen kirjutas ka meeleolukaid ja humoorikaid laulukesi ja luuletusi. Samuti avaldas ta uues kirjakeeles õpikuid ja tõlkeid, millest kõige märkimisväärsem on Fridtjofi saaga (1858).
Aasem osales vähe vaidlustes uue keele ümber.
Aastal 1885 (veel Aaseni eluajal) võrdsustas Storting "landsmåli kooli- ja ametikeelena taani-norra "riksmåliga, mida rääkis linnakodanlus. Ent Aaseni plaan taani-norra keel välja tõrjuda ei saanud teoks. Kahe keele olemasolu hakkas norra rahvast lõhestama, sest suur osa Norra eliidist ei tahtnud uut keelt kasutada.
Ivar Aasen suri oma kodus Kristianias (ehk Oslos) 1896.


Iraak.
Iraak on riik Lähis-Idas, Ees-Aasias.
Ta piirneb lõunast Saudi Araabia ja Kuveidiga, põhjast Türgiga, loodest Süüriaga, läänest Jordaaniaga ja idast Iraaniga. Ta asub Mesopotaamias. Pindala on 435 053 või 437 072 km².
Pinnamood.
Iraak koosneb põhiliselt madalikest, mille kõrgus merepinnast ületab harva 90 m.
Maa põhjaosa on mägine. Kõrgeim tipp on Haji Ibrahim (3600 m). Kirde-Iraagi künkad tõusevad Z̄āgrose mägedeks, mis ulatuvad Iraani piiri taha ja mille kõrgeim tipp on Rawanduz (3658 m).
Jõed.
Kahe põhilise jõe, Eufrati ja Tigrise vaheline ala on viljakas: jõed kannavad igal aastal deltasse umbes 60 miljonit kuupmeetrit muda. Türgist voolab Iraaki Zāb al-Kabīri jõgi, mis 48 kilomeetrit Mosulist kagu pool suubub Tigrisesse.
Meri.
Iraagil on lühike rannajoon Pärsia lahe ääres.
Maastikud.
Enamiku Iraagist moodustab kõrb. Lõunas ja edelas on poolkõrbet piirialadel Kuveidi, Saudi Araabia ja Jordaaniaga. Loodes ulatub Iraaki Süüria kõrb.
Ranniku lähedal ja piki Shaţţ al-‘Arabi jõge ning Tigrise ja Eufrati ühinemiskoha juures Al Qurnast pisut allavoolu olid soised madalikud palmide ja pillirooga, kuid 1990. aastatel need kuivendati. Tegemist oli ainulaadse maastikuga, mille taastamisega praegu tegeldakse.
Kliima.
Kliima varieerub regiooniti. Iraagi põhjaosas on lähistroopika vahemereline kliima, ülejäänud riigis troopiline kliima. Troopikas on talved pehmed või jahedad, suved on kuivad, kuumad ja pilvitud. Põhjaosa mägipiirkondades on külmad talved, mõnikord sajab palju lund, mis võib sulamisel põhjustada üleujutusi.
Taimed.
Iraagis kasvavad looduslikult juurviljad ürtarbuus ja magusjuur. Viimast on traditsiooniliselt kasutatud kütusena.
Kasvatatakse otra, nisu, arbuuse, tomateid, datleid, viinamarju, kurke ja apelsine.
Loomad.
Metsikult elavad Iraagis gasellid, sead, šaakalid, rebased ja küülikud.
Lindude seas on pardid, nurmkanad ja nepid. Soos elasid haigrud.
Soos kasvatati vesipühvleid. Maal kasvatatakse lambaid, kitsi ja veiseid.
Rahvaarv.
2003. aasta andmetel oli rahvaarv 24 683 313. Aastal 1993 elas Iraagis üle 19 miljoni inimese.
Vanuseline struktuur.
Üle 40% Iraagi elanikest on alla 15-aastased.
Rahvused.
Peaaegu 75% Iraagi rahvastikust (1993 umbes 77%) koosneb araablastest.
Teine suurem rahvus on kurdid (1993. aastal 19%), kes elavad riigi põhjaosas Mosulist põhja ja loode pool. Enamik kurde on moslemid (sunniidid), kuid nad erinevad Iraagi araablastest keelelt, riietuselt ja kommetelt, kuigi neil on Iraagi araablastega paljus ühine kultuuripärand. Kurdi keel ei ole semi keel nagu araabia keel, vaid kuulub indoiraani keelte hulka. Nad on taotlenud autonoomiat, kuid enne Lahesõda suruti need taotlused alla. Pärast Lahesõda saavutasid nad faktilise sõltumatuse keskvõimust.
Teised rahvused on türkmeenid, assüürlased, pärslased, luurid ja armeenlased.
Enne Iisraeli riigi rajamist 1948 oli suurem osa Al-Başrah' ja Bagdadi kaubandusest juudi kaupmeeste käes, kes sageli tegid koostööd kohalike moslemitest kaupmeestega. Nüüd aga on enamik juute rännanud Iisraeli, USA-sse ja Euroopasse ning Iraaki on neid jäänud vähe.
Keeled.
Iraak on araabiakeelne maa.
Põhja-Iraagis on kurdi keel ametlik keel.
Levinuim euroopa keel on inglise keel.
Religioon.
Peaaegu kõik iraaklased on moslemid. Enamik Iraagi araablastest moslemeid on šiiidid (62% iraaklastest), kuid on ka palju sunniite (34% iraaklastest), kelle hulka kuuluvad nii araablased kui ka kurdid.
Nii linnas kui maal käib enamik inimesi reedeti mošees ning peab usupühi.
On ka väikesed kristlaste (umbes 3% iraaklastest), juutide, bahai-usuliste, mandalaste ja Yazidi kogukonnad.
Linn ja maa.
Pealinn ja ülekaalukalt suurim linn Bagdad asub riigi keskel Tigrise kallastel. Teised suuremad linnad on Al-Başrah riigi lõunaosas ja Mosul põhjaosas.
Paljud maainimesed on kolinud linna. See on teravdanud raskusi sotsiaalhoolekandega ja tekitanud töötust, eriti 20–25-aastaste meeste seas.
Maainimesed peavad kinni oma hõimu traditsioonidest. Enamik on paiksed ning on eluaja ühes ja samas kohas põldu harinud ning karja kasvatanud. Rändkarjakasvatajaid, kelle karjamaad on kevadel ja sügisel eri kohtades, on jäänud aina vähemaks. Põhjuseks on suurelt jaolt sotsiaalprogrammid, mida valitsus on 1958. aastast saadik ellu viinud.
Maal domineerivad araabia-islami väärtused, linnainimesed elavad umbes samamoodi nagu eurooplased.
Iraak on üks 15 riigist, mida peetakse "inimkonna hälliks".
Ajaloo lühiülevaade.
Viljakas Mesopotaamia Eufrati ja Tigrise vahelisel alal oli mitme maailma vanima kõrgkultuuri (Sumer, Babüloonia, Assüüria) häll. Pikka aega oli see ala Pärsia ja Seleukiidide riigi võimu all, seejärel vallutati 656 araablaste poolt. Aastal 762 viidi kaliifi residents üle uude linna Bagdadisse kunagise Babüloni lähedal (Bagdadi kalifaat). See linn jäi araabia maailma keskuseks, kuni ta 1534 liideti Türgiga.
1915 okupeerisid Iraagi Briti väed. Rahvasteliidu mandaadiga valitseti Iraaki kuni riigi iseseisvumiseni 1932. Monarhia kukutati 1958 ning riigi nimeks sai Iraagi Vabariik. 1968 tuli võimule sotsialistlik Ba'athi Partei ning seadis sisse range režiimi, eriti pärast Saddam Husseini võimuletulekut 1979. 1980. aastatel oli Iraak sõjas Iraaniga. Iraani-Iraagi sõda lõppes 1988.
1990 okupeeris Iraak Kuveidi. Lahesõjas 1991 tõrjusid rahvusvahelised väed ta sealt välja. Iraak sattus rahvusvahelisse isolatsiooni. Kevadeks 2003 oli tekkinud Iraagi desarmeerimise kriis, mis viis selleni, et USA, Suurbritannia, Hispaania, Austraalia, Taani ja Poola väed tungisid Iraaki ja kukutasid Baathi partei võimu. Koalitsiooniväed okupeerisid riiki aastani 2004, mil alustati järk-järgulist võimu üleandmist demokraatlikult valitud võimuorganitele. 2006. aasta kevadest valitseb riiki esimene alaline vabade valimiste tulemusel võimu saanud valitsus pärast Saddam Husseini režiimi kukutamist ja koalitsioonivägede sissetungi.
Koalitsiooniväed viibivad endiselt Iraagi territooriumil, viies seal läbi sõjalisi ja julgeolekuoperatsioone. Nende väljaviimise tähtaega ei ole määratud.
Poliitika.
1959. aasta 14. juulil toimus Iraagis revolutsioon, mille tulmusena kukutati Iraagi monarh ja võimule tuli Abdel Kerim Kassim. Iraak kuulutati Vabariigiks.
1960. aasta 8. märtsil toimus Iraagis Mosuli piirkonnas eropolkovnik Abdel Vahhab aš-Šavvafi poolt juhitud riigipöördekatse, mis aga suruti maha.
Aastatel 1979–2003 oli Iraagis diktatuur: kogu võim oli repressiivse Ba'athi partei käes, mida juhtis president Saddam Hussein. Režiim nimetas end demokraatlikuks, kuid näiteks viimastel presidendivalimistel sai 100% häältest sajaprotsendise valimisaktiivsuse juures. Ühekojaline parlament Rahvuskogu ("Majlis al-Watani") oli 250-kohaline ja selle liikmed valiti 4 aastaks. Kandideerida said ainult Ba'athi liikmed.
Pärast seda, kui Ba'ath aprillis 2003 USA ja teiste riikide vägede poolt kukutati, oli Iraak Ameerika Ühendriikide juhitud okupatsiooni all. Kõik seadused pidi heaks kiitma Koalitsiooni Ajutine Valitsus ("Coalition Provisional Authority", CPA). Okupatsiooni juhtis USA tsiviilhaldur L. Paul Bremer. CPA määras omakorda ametisse Iraagi Ajutise Valitsusnõukogu, mille ajutine president vahetus iga kuu.
Novembris 2003 teatas USA plaanist anda 2004. aasta keskel võim üle Iraagi ajutisele valitsusele. Iraagi ajutise põhiseaduse järgi, millele kirjutati alla märtsis 2004, pidi täitevvõimu hakkama juhtima kolmeliikmeline presidendinõukogu. Nõukogu valimise süsteem tagab, et presidendinõukogus on esindatud kõik kolm Iraagi põhilist etnilist rühma.
Ameerika Ühendriikide okupatsiooni ametlikuks lõpuks Iraagis loetakse 28. juunit 2004 kui saadeti laiali okupatsiooniaegsed võimuorganid Koalitsiooni Ajutine Valitsus ja Iraagi Ajutine Valitsusnõukogu. Sel päeval hakkas riigis kehtima uus ajutine põhiseadus ja võim läks üle Iraagi vahevalitsusele eesotsas Iyād ‘Allāwīga. Vaatamata okupatsiooni ametlikule lõpule sõltus uue valitsuse tegevus ja võimul püsimine endiselt suures osas riigis paiknevatest koalitsioonivägedest, mistõttu räägitakse sageli USA okupatsiooni jätkumisest ka peale seda kuupäeva.
30. jaanuaril 2005 toimusid riigis esimesed diktatuurijärgsed valimised Iraagi Rahvuskogusse. Selle ajutine koosseis pidi jääma ametisse kuni uue põhiseaduse vastuvõtmise järel korraldatavate üldvalimisteni. 6. aprillil 2005 valis Rahvuskogu riigi presidendiks Jalāl aţ-Ţalabānī ja peaministriks Ibrahim al-Jaafari. Viimase juhitav Iraagi üleminekuvalitsus astus ametisse sama aasta 3. mail.
15. oktoobril 2005 kiideti heaks Iraagi uus põhiseadus ja sama aasta 15. detsembril valiti Rahvuskogu esimene alaline 275-liikmeline koosseis pärast Saddam Husseini režiimi kukutamist.
22. aprillil 2006 valis Rahvuskogu riigi presidendiks tagasi Jalāl aţ-Ţalabānī ja 20. mail kinnitati ametisse peaminister Nūrī al-Mālikī 37-liikmeline alaline valitsuskabinet.
Käesoleval ajal viibivad jätkuvalt riigis koalitsiooniväed Ameerika Ühendriikide armee juhtimisel, kes korraldavad koostöös Iraagi uue armee ja politseijõududega võitlust riigis üha intensiivistuva vastupanuliikumise ja terrorismi vastu, püüdes samaaegselt ohjeldada pingelisi suhteid sunniidi ja šiiidi kogukonna vahel.
Majandus.
Iraagi majanduses on valdav naftasektor, mis on traditsiooniliselt andnud umbes 95% ekspordituludest. 1980. aastatel sundisid tohutud kulutused 8 aastat kestnud Iraani-Iraagi sõjale ja Iraani tekitatud kahju nafta eksportimise võimalustele rakendama säästumeetmeid ning võtma suuri laene, mille tagasimaksetähtaegu tuli hiljem pikendada. Sõja majanduslikud kahjud moodustasid peaaegu 100 miljardit USA dollarit. Pärast sõja lõppu 1988 hakkas nafta eksport aegamööda kasvama, sedamööda kuidas rajati uusi naftajuhtmeid ja taastati tootmisvõimsusi.
Kui Iraak augustis 1990 hõivas Kuveidi, järgnesid rahvusvahelised majandussanktsioonid ning Lahesõda jaanuaris 1991, mis majandusaktiivsust tunduvalt vähendasid. Majandust nõrgendas see, et valitsus pidas ülal suurt sõjaväge ja julgeolekuorganeid ning investeeris ressursse režiimi toetajatesse. Detsembris 1996 käivitati programm "nafta toidu vastu", mis aitas keskmise iraaklase elu parandada. Programmi esimesel kuuel kuuekuulisel etapil lubati Iraagil eksportida piiratud koguses naftat, mille eest ta sai toitu, ravimeid, ja mõningaid infrastruktuuri varuosi.
Detsembris 1999 lubas ÜRO Julgeolekunõukogu Iraagil eksportida nii palju naftat kui humanitaarvajaduste rahuldamiseks tarvis. Naftaekspordi tase ületas kolmveerandi sõjaeelsest tasemest. Ent 28% Iraagi ekspordituludest määrati ÜRO Kompensatsioonifondi ja ÜRO halduskulude katteks. Sisemajanduse koguprodukti (SKP) langus 2001. aastal tulenes suuresti maailmamajanduse kasvu aeglustumisest ja naftahindade langusest. Pärast 2003. aasta sissetungi Iraaki on majandus suuresti seiskunud. Praegu püütakse majandust pärast sõja ja ohjeldamatu kuritegevuse poolt tekitatud kahjusid uuesti jalule aidata.


Island.
thumb
Islandi Vabariik on saareriik Atlandi ookeani põhjaosas Gröönimaa, Šotimaa ja Norra vahel.
Peaaegu kogu territoorium paikneb Islandi saarel.
Asukoht.
Island asub põhjapolaarjoone lähedal 63. ja 66. põhjalaiuse vahel kõrvalisel saarel. Peale suure saare kuuluvad riigile veel lähedal asuvad väikesaared. Norra rannikuni on sealt 1000 km ja Šotimaani 800 km. Teisel pool on Kanada asustatud alad umbes 2000 km kaugusel. Island asub otse lühimal õhuteel Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika idaranniku vahel.
Islandi lõunapoolseim punkt asub Surtsey saarel.
Geoloogiline ehitus.
Erinevalt muust Põhjalast on Islandi loodusmaistu geoloogiliselt noor. Island on vulkaaniline saar ookeani keskahelikul, mis on tekkinud Põhja-Ameerika laama ja Euraasia laama piiril. Atlandi ookeani keskaheliku vulkaanipursked osutusid sellel mäestikulõigul nii aktiivseks, et lõpuks kerkisid ookeani kohale laava- ja tuhamassid ja tekitasid saare. Aktiivsuse põhjuseks on ilmselt see, et Island ei asetse mitte üksnes ookeani keskahelikul, vaid asub ka kuuma täpi ala kohal.
Islandi saar koosneb enamasti 400–600 m kõrgusest laavaplatoost, kuigi seal leidub ka kihtvulkaane. Platoo on algusest peale täis lõhesid, mis jagavad selle üksikuteks osadeks.
Vulkaanid.
Praegusaja aktiivsetest vulkaanidest on kõige ohtlikum Laki, umbes 25 km pikkune lõhe, millest siit-sealt, võimsa purske ajal enam kui sajast punktist purskab tuhka ja voolab välja laavat.
Kihtvulkaanidest on tuntuim Hekla, kõrgeim aga Hvannadalshnjúkur (Öræfi, Öræfajökull; 2119 m).
Pisikesi purskeid on saarel peaaegu pidevalt, ohtlikke esineb iga 5–6 aasta tagant. 2010. aasta aprillis alanud Eyjafjallajökulli vulkaanipurse põhjustas Euroopas lennuliikluse seiskumise.
Tihti on ka maavärinaid, kuid need on nõrgad.
Mandrijäätumine.
Pärast jääaja lõppu ei sulanud mandrijää Islandil tervikuna, vaid säilis kihtvulkaanide otsas jäämütsidena, mida islandi keeles nimetatakse "jökullideks. Praegugi katavad need 12% kogu saarest. Kõige suurem on Vatnajökull, mille pindala on umbes 8300 km².
Kliima.
Islandi kliimat mõjutavad asend lähispolaarsetel laiuskraadidel, sooja Põhja-Atlandi hoovuse haru edelarannikul ja külma Ida-Grööni hoovuse harud põhja- ning idarannikul, samuti absoluutsed kõrgused saarel. Asendi tõttu saab Island päikeselt vähe sooja isegi suvel. Rannikulgi on suvi lühike ja vilu. Laavaplatoodel on suvi märksa jahedam, jökullide otsas seda aga polegi. Talv on Põhja-Atlandi hoovuse mõjul siiski suhteliselt pehme. Sademeid toovad Islandile peamiselt lõunast ja edelast saabuvad soojemad õhumassid.
Meri ja siseveed.
Meri Islandi ümber ei jäätu, kuid põhja- ja idarannikule kannab Ida-Grööni hoovus vahel talviti triivjääd. Karmidel talvedel võib see fjordid ummistada ja laevaliikluse katkestada.
Jõed.
Rannikualadel leidub tihedalt väikeseid ojasid. Suuremad jõed lähtuvad liustikest ja voolavad laavaplatoo lõhede kohale tekkinud orgusid pidi. Suvel, kui liustikuääred sulavad, on nad rohkeveelised, vesi aga on moreenist ja liivast sogane. Talvel jäävad need veevaeseks ja vesi selgineb.
Seal, kus jõed laskuvad alla platoo pangastelt või laavavooludelt, paiknevad kärestikud või maalilised joad. 44 meetri kõrgune Dettifoss on kõige veerikkam juga Euroopas.
Järved.
Järvi on Islandil vähe. Üle 5 ruutkilomeetrise pindalaga järvi on 27.
Suurim järv on Þórisvatn, mille pindala on 83 km².
Taimed.
Taimed katavad vaid väiksemat osa saarest. Liustikel ei kasva midagi, peaaegu paljad on ka liivikud ja sisemaa laavaväljad. Põhja- ja idarannikut katab enamasti tundrataimestik, märjas ja soojemas edelaosas levivad soostunud niidud turbamuldadel. Õiget metsa pole Islandil kunagi laialdaselt kasvanud. Vähesedki suuremad puud raiusid viikingid pärast saare asustamist maha.
Loomad.
Islandit ümbritsevates vetes esineb 17 vaalaliiki ja mitu hülgeliiki.
Maismaaimetajatest elas saarel enne inimasustuse teket vaid polaarrebane.
Suhteliselt vaeses maismaaelustikus on olulisel kohal linnud. Islandil on kohatud 369 linnuliiki (2006).
Roomajad ja kahepaiksed puuduvad.
Saart ümbritsev meri on kalarikas. Sisevetes elavad näiteks lõhilased.
Maa asustamine ja vaba riigi aeg.
Islandi ajaloolase Ari Þorgilssoni teose Íslendingabók, Islandlaste raamat (kirjutatud ajavahemikus 1122–1134) andmetel oli esimene Islandile ümberasuja Ingólfr Arnarson, kes rajas aastal 874 talu Reykjavíki. Enne teda, 9. sajandi keskpaigas olevat saarel käinud teisedki Norra meresõitjad, kes küll ei üritanud saart asustada. Ingólfri ja teiste skandinaavlaste tulles olevat saarelt lahkunud seal varem elanud iiri mungad. Arheoloogilisi jälgi ei ole skandinaavlaste-eelsest asustusest siiski leitud.
Sisserändajad asustasid maa elamiskõlblikud piirkonnad umbes 60 aastaga. Peamiselt tuldi Islandile Norrast, aga ka viikingite asundustest Iirimaal, Šotimaal ja mujal Briti saartel. Nad tõid Islandile kaasa oma keldi päritolu naised, teenijad ja orjad. Paremad maad hõivati kiiresti ja nagu praegugi, paiknes asustus peamiselt rannikul, saare lõunaosa tasandikel ja maa teiste osade orgudes. Saare asustamisest räägib Landnámabók, Maa asustamise raamat, milles on ära toodud umbes 430 ümberasuja nimed, samuti nende esiisade ja järeltulijate nimed ning kirjeldatud, millise piirkonna keegi hõivas. Maa asustamise raamat on kirjutatud 12. sajandil ja peegeldab tõenäoliselt tolleaegset maaomandi jaotust. Islandilt on leitud üle 300 paganliku viikingite kalme. Paljud neist pärinevad 9. sajandi lõpust ja 10. sajandi algusest.
Aastal 930 asutati Reykjavíkist natuke ida pool Þingvelliris saare parlament Althing, millel vabad mehed tervet saart puudutavaid otsuseid vastu võtsid ja tüliküsimusi lahendasid. Althing kogunes kaheks nädalaks igal kesksuvel. Maa jagati hiljem neljandikeks, igaühel neist oli oma kohalik ting. Igas neljandikus oli goodkondi, mille juhtideks olid goodid (goði), kohalike ülikusuguvõsade esindajad.
Nagu Põhja- ja Lääne-Norras, kust enamus uusasukaid saabus, tegeleti ka Islandil peamiselt karjakasvatusega. Põllumajandus oli vähetähtis. Tegeleti ka kalapüügi ja kaubandusega. Välja müüdi villaseid kangaid, jahipistrikke, pärast Gröönimaa avastamist 10. sajandi lõpus ka sealt toodud kaupa. Islandi skaldid olid Skandinaavia kuningate õukondades väga hinnatud. Sidemed teiste maadega, eriti Norra ja Briti saartega, olid väga tihedad.
Aastal 1000 (või 999) võeti Islandil Althingi otsusega vastu ristiusk, põhjuseks tugev surve Norra kuninga Olav Tryggvasoni poolt. Althing otsustas saart tülides mitte lõhestada ja uus usk vastu võtta, säilitades vana usu pooldajatele õiguse oma kodus vanu jumalaid edasi teenida. Norra kuningas Olav II Haraldsson (Püha) saatis Islandile misjonipiiskoppe. Esimene piiskopiks saanud islandlane, Ísleifr, pühitseti ametisse 1056. 11. sajandi lõpus asutati esimene Islandi piiskopitool maa lõunaosas Skálholtis, 1106 ka teine piiskopitool põhjaosas Hólaris.
Saagad ja Eddad.
13. sajand oli Islandil arvukate sisetülide tõttu väga rahutu ja vägivaldne. Just sel ajal kirjutati aga põhiosa Islandi saagadest. Tuntuim saagažanr on islandlaste saagad, mis käsitlevad peamiselt maa asustamise aega ja uusasukate esimesi põlvkondi. Sageli algab tegevus juba Norras, kirjeldades ümberasujate esiisade elukäiku. 13. sajandil tegutses ka võimsa Sturlungite suguvõsa liige Snorri Sturluson, kes lisaks poliitikale tegeles ka oma maa ajalooga. Snorri on kirjutanud luulekunsti käsiraamatu Noorem Edda, Norra kuningate ajaloo Heimskringla ja arvatavasti ka mõne saaga, nt Egill Skallagrímssoni saaga. 13. ja 14. sajandi käsikirjades säilinud anonüümne Vanem Edda sisaldab viikingi- ja keskajast pärinevaid laule paganlikest jumalatest ning lugusid germaani rahvaste minevikukangelastest.
Norra aeg.
13. sajandil oli väheste juhtivate suguvõsade võim kasvanud väga suureks ja esialgsest aristokraatlikust demokraatiast ei olnud enam palju järele jäänud. Kasvas ka Norra kuninga huvi saareriigi vastu, mida võimsamad Islandi ülikud üritasid oma kohapealsete konkurentide vastu ära kasutada. Kuna ükski ülikusuguvõsa ei suutnud võimu tervel saarel enda kätte haarata, olid islandlased 1262–1264 sunnitud tunnistama Norra kuninga formaalset ülemvõimu. Seega muutusid nad tema maksukohuslasteks ja vaba riigi aeg oli lõppenud.
Norra kuninga võimu all kaotati Islandil endine goodkondade süsteem ja Islandi ülikutest said Norra kuninga ametnikud. Althing jätkas kohtuna. Kuningas kehtestas kaubandusmonopoli, piirates saarerahva võimalust teiste maadega otse kaubelda, mistõttu Islandi majandus nõrgenes.
Taani aeg.
Aastal 1380 läks Island koos Norraga Taani võimu alla. Taani kuningas huvitus islandlaste heaolust veel vähem kui Norra kuningas. 13.-14. sajandil alanud kliima jahenemine mõjus samuti Islandi majandusele halvasti. 17. ja 18. sajandil rüüstasid Islandit korduvalt piraadid. 1627 laastasid Alžiirist pärit muslimi piraadid talusid idafjordides, viies orjadeks kaasa Islandi saarelt 110 ja Vestmannaeyjarilt 242 inimest. Ainult 27 neist nägid veel oma saart, kui Taani kuningas Christian IV nad vabaks ostis. Pääsenutest tuntuim on Guðríður Símonardóttir.
Epideemiad, näljahädad ja vulkaanipursked (eriti Laki purse 1783–1784 ja järgnenud näljahäda) tapsid viiendiku kuni veerandi elanikest. 1602 Kopenhaagenis loodud kaubanduskompanii sai endale ainuõiguse saarega kauplemisel. See mõjus saare majandusele hävitavalt. Kaubandusmonopol kestis aastani 1786, edasi lubati Islandiga kaubelda kõigil Taani ja Norra kaupmeestel. Välismaalased said õiguse Islandiga kaubelda alles 1854. Aastal 1800 saatis Taani kuningas Althingi laiali.
Iseseisvumine ja uuem ajalugu.
19. sajandi teisel poolel hakkasid islandlased aktiivselt taotlema õigust saare asju ise korraldada ja 1874 loodi Islandi omavalitsus. 1904 loodi Taanis Islandi Ministeerium, mille juhiks oli islandlane. 1918 võeti vastu liidulepingu seadus ("Forbundsloven"), millega Taani tunnistas Islandit kui iseseisvat riiki, mis on Taaniga personaalunioonis. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliril välja Islandi Vabariik.
Teise maailmasõja päevil kuulutas Island koos Taaniga neutraalsust. 1940. aasta kevadel okupeeris Saksamaa Taani. Kuu aega hiljem okupeerisid Islandi Suurbritannia väed. 1941. aastal asendus Briti okupatsioon Ameerika Ühendriikide omaga. Liitlasväed kontrollisid Islandit sõja lõpuni ja rajasid Islandile lennuväebaasi, mida USA pommitajad kasutasid vahepeatusena teel Euroopasse. Okupatsiooniväed lahkusid 1946. aastal.
1949. aastal asutati NATO, Island kuulus asutajaliikmete hulka, kuigi seda sammu saatsid kodused rahutused. 1951. aastal sõlmitud leppe alusel naasid Ameerika väed Islandile, kasutades sealset lennuväebaasi 2006. aastani.
Demograafilised näitajad.
Keskmine oodatav eluiga on naistel 81,3 aastat ja meestel 76,4. Need kuuluvad maailma kõrgemate hulka.
Keel.
Islandil kõneldakse islandi keelt. Vajaduse puudumise tõttu pole seda kunagi ametlikult ametlikuks keeleks kuulutatud. Islandi keel on kujunenud vanapõhja keelest ning on säilitanud palju arhailist. Islandlased saavad aru oma ligi tuhandeaastastest keelemälestistest. Seevastu on islandlastel ja teiste tänapäeva põhjagermaani kõnelejatel teineteisest üsnagi raske aru saada. Islandi purismi tõttu kasutatakse võõrsõnade asemel enamasti neologismidest omasõnu.
Religioon.
Riik toetab ja kaitseb luterlikku riigikirikut ("Þjóðkirkjan" 'Rahvuskirik' või 'Rahvakirik'; Islandi põhiseaduse artikkel 62). Sellesse kuulub 84,08% elanikkonnast.
Ainult 2,46% elanikkonnast ei kuulu ühessegi usuühendusse.
Asustus.
Pool rahvastikust elab pealinnas Reykjavíkis ja selle naabruses. Islandi sise-kõrgmaa on elamiskõlbmatu, mistõttu valdav enamik asulaid paikneb rannikul ja selle läheduses.
Kultuur.
a>, kes oli Islandi esimene kaasaegne kunstnik.
Muusika.
Islandil on tugev rahvamuusika traditsioon. Selle kõrval on asutud laialt harrastama ka popmuusikat. Tuntumate artistide hulka kuuluvad näiteks keskaegset muusikat mängiv Voces Thules, alternatiivrokki esitav The Sugarcubes, lauljad Björk ja Emiliana Torrini, postrokki viljelev Sigur Rós ning eksperimentaalne múm.
Kunst.
Kujutav kunst on Islandil üsna uus nähtus. Seda on tugevalt mõjutanud Islandi maastikud ja mütoloogia.
Meediasüsteem.
Islandi meediasüsteemi iseloomustades tuleb meeles pidada, et sealne auditoorium on ülejäänud Euroopaga võrreldes väike. Islandlastele on omane suur trükiajakirjanduse tarbimine. Kaks suuremat rahvuslikku päevalehte on Fréttablaðið ja Morgunblaðið. Raadio- ja televisioonimaastik on tugevalt polariseerunud ning aastaid on hoidnud juhtpositsiooni rahvusringhäälingu kanalid. Aastal 2010 on Islandil kavas minna analoogtelevisioonilt üle digitelevisioonile. Enamik islandlasi kasutab aktiivselt internetti – riigi statistikaameti 2009. aasta septembris läbi viidud küsitluse andmete põhjal kasutas vähemalt korra 3 kuu jooksul internetti 93% islandlasi.


India.
India Vabariik on riik Lõuna-Aasias, rahvaarvu poolest Hiina järel teine riik maailmas. Seal elab üle miljardi inimese, kes kõnelevad rohkem kui 100 keelt. Indial on maismaapiir Bangladeshi, Birma, Hiina, Bhutani, Nepali ja Pakistaniga ning India ookeanis India ranniku lähedal asuvad Sri Lanka ja Maldiivid.
Nimi.
Nimi "India" tuleneb Induse jõe nimest, mis pärineb vanapärsia sõnast "hindu". Selle allikas on sanskriti सिन्धु "Sindhu", Induse jõe ajalooline nimi. Muistsed kreeklased nimetasid indialasi "Indoi" (Ινδοί) ehk "Induse inimesed". India konstitutsioonis ja mitmes India keeles samaväärse ametliku nimena ka nime "Bharat" (hääldus). Nimi "Bharat" tuleneb hindu pühakirjades mainitud legendaarsest kuningast Bharatast. Samuti kasutatakse India kui terviku tähistamiseks nime "Hindustan" (). See pärsiakeelne sõna tähendab "hindude maad" ning viitas enne 1947. aastat Põhja-Indiale ja Pakistanile.
Ajalugu.
Vanimad jäljed inimasustusest nüüdse India aladel on kiviaegsed varjupaigad Bhimbetkas Madhya Pradeshi osariigis, kust on leitud ka maalinguid. Paikne asustus ilmus Lääne-Indiasse 8500 aastat tagasi, arenedes lõpuks Induse kultuuriks, mis pärineb aastast umbes aastast 3400 eKr. Induse ehk Harappa kultuuris kujunesid välja niisutuspõllundus, kindlustatud linnad (Kalibangan, Dhorãji) ja kaubandus. 18. sajandi järel eKr kultuuri põhiosa hääbus, kuid äärealadel (Lothal) säilis see umbkaudu 1000. aastani eKr.
Induse tsivilisatsioonile järgnes vedade ajastu, mis pani aluse hinduismile ja India varase ühiskonna teistele kultuurilistele aspektidele, lõppedes 6. sajandil eKr. II aastatuhande II poolel eKr tungisid Põhja- ja Loode-Indiasse aarjalased.Umbkaudu 550 eKr rajati Indias terve rida iseseisvaid kuningriike ja vabariike, mida tuntakse Mahajanapadade nime all.
3. sajandil eKr ühendasid India järk-järgult Maurya keisririigi alla Chandragupta Maurya, tema poeg Bindusara ning pojapoeg Ašoka. 3. sajandist pKr valitses Indiat Gupta dünastia; seda nimetatakse vahel "India kuldajaks". Lõuna-India suurriikide hulka kuulusid Chalukya, Chola ja Vijayanagara keisririik. Sel ajastul õitsesid teadus, tehnika, insenerikunst, kunst, loogika, keeleteadus, kirjandus, matemaatika, astronoomia, usund ja filosoofia.
Pärast islami sissetungi Kesk-Aasiast 10.-12. sajandil langes suurem osa Põhja-Indiast Delhi sultanaadi ning seejärel suurmogulite riigi võimu alla. Akbar Suure ajal valitsesid Indias kultuuriline ja majanduslik õitseng ning usuline harmoonia. Moguli keisrid laiendasid oma riiki üle suurema osa Ees-Indiast. Samas panid mogulite võimule vastu mõned Kirde-India kuningriigid, millest tugevaim oli Ahomi kuningriik Assamis. Mogulite tagakiusamise tõttu arendasid sikhid välja võitluskunsti traditsiooni ning rajasid Sikhi impeeriumi, mis püsis kuni Inglise-sikhi sõdadeni 19. sajandi keskel. Esimesena ohustas mogulite ülevõimu Rajputi hindu kuningas Maha Rana Pratap Mewarist 16. sajandil, seejärel aga Maratha konföderatsioon, mis valitses 18. sajandi keskpaigas suurt osa Indiast.
16. sajandil asutasid Euroopa suurvõimud Portugal, Holland, Prantsusmaa ja Suurbritannia Indiasse oma kaubajaamad ning kasutasid ära India sisekonflikte, et rajada kolooniaid. 1856. aastaks oli enamik Indiast Briti Ida-India Kompanii mõju all. Aasta hiljem pani ülemaaline mäss, mida tänapäeval nimetatakse India esimeseks iseseisvussõjaks või sipoide mässuks, kompanii võimu tõsiselt kõikuma, kuid kukkus lõpuks siiski läbi. Konflikti tulemusel võeti India Briti krooni otsese valitsuse alla..
20. sajandil algatasid India Rahvuskongress ja teised poliitilised organisatsioonid üldrahvaliku iseseisvusliikumise. Suurt osa liikumisest juhtisid Mahatma Gandhi ja India Rahvuskongress, pannes miljonid inimesed osalema mitmes ülemaalises vägivallatus kodanikuallumatuse aktis.
15. augustil 1947 sai India Suurbritannialt iseseisvuse, kuid samal ajal eraldati islami enamusega alad, millest moodustati eraldi riik nimega Pakistan. 26. jaanuaril 1950 sai Indiast vabariik ning jõustus uus konstitutsioon.
Iseseisvuse väljakuulutamisest saati on India pidanud võitlema usulise vägivalla, kastieelarvamuste, kommunistlike sisside, terrorismi ning separatistlike vastuhakkudega, eriti Jammu ja Kashmiri osariigis ning Kirde-Indias. 1990. aastatest saati on terrorism puudutanud paljusid India linnu. Indial on lahendamata piirivaidlused Hiina Rahvavabariigiga, mis 1962. aastal eskaleerusid Hiina-India sõjaks, ning Pakistaniga, millest said alguse sõjad 1947, 1965, 1971 ja 1999. India on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (toona veel Briti India nime all) blokivälisusliikumise asutajaliige.
Indial on tuumarelv; pärast esimest tuumakatsetust 1974. aastal toimusid järgmised viis katsetust alles 1998. Alates 1991. aastast on majandusreformid toonud India maailma kiireimini kasvavate majanduste sekka.
Haldusjaotus.
India 28 osariiki ja 7 liiduterritooriumit
Rahvastik.
India on 1,1 miljardi inimesega rahvaarvult Hiina järel maailma riikidest teisel kohal. Allolevad 2025. ja 2050. aasta rahvaarvud on prognoosid.
India on paljurahvuseline riik. 72% elanikest kuulub indoaaria rahvaste hulka, 25% moodustavad draviidi keeli kõnelevad rahvad ja 8% põliselanikud adivasid.
India suuremad linnad on Mumbai, Delhi, Chennai, Kolkata, Bangalore, Hyderabad, Ahmedabad, Pune, Surat ja Kanpur.
Majandus.
Indias on tööjõulisi 467 miljonit ja töötus on 2009. aasta seisuga on 10,7%.
25% elanikkonnast elab alla vaesuspiiri.
Eksport.
India tähtsaimad ekspordipartnerid on Araabia Ühendemiraadid 12,87%, Ameerika Ühendriigid 12,59%, Hiina 5,59% (2009).
Import.
India tähtsaimad impordipartnerid on Hiina 10,94%, Ameerika Ühendriigid 7,16%, Saudi Araabia 5,36%, Araabia Ühendemiraadid 5,18%, Austraalia 5,02%, Saksamaa 4,86%, Singapur 4,02% (2009).
Vaatamisväärsused.
Üks India suuremaid vaatamisväärsusi on haudehitis Tadž Mahal riigi põhjaosas Agra linna lähedal. 2003. aastal külastas seda rohkem kui kolm miljonit inimest. Samuti on see UNESCO maailmapärandi nimistus.
Tähtis vaatamisväärsus on ka Punane fort ("Red Fort"), mis on samuti UNESCO maailmapärandi nimistus.


Inch'ŏn.
Inch'ŏn (korea omaladinas Incheon [intšheon]) on keskalluvusega linn Lõuna-Koreas.
Linn on kokku kasvanud Sŏuliga, kuid on halduslikult omaette üksus. Linn on tuntud suure ja uue lennujaama poolest, mis on suurim Lõuna-Koreas.
Linn asub mandril, kuid uus lennujaam asub linnast eemal, saartel.
Lennujaama rajamisel ühendati Yŏngjongi saar ja Yongyu saar.
Incheoni elanike arv on 2 596 000 (2002).
Linna suurim mägi on Manisan (469 m).
Linna varasem nimi oli Michuhol ja asula rajati Manisani jalamile juba umbes 500 eKr.
Provintsi õigustega linnaks sai Incheon 1995.


Itaalia kirjandus.
Itaalia kirjandus on itaalia keeles kirjutatud ilukirjandus.


Inimese anatoomia.
Inimese anatoomia on anatoomia haru, mis uurib inimese elundkondi ja elundeid.
Kudesid uurib histoloogia ja rakke tsütoloogia.


Johannes Aavik.
Johannes Aavik (8. detsember (vana kalendri järgi 26. november) 1880 Randvere küla, Laimjala vald, Saaremaa – 18. märts 1973 Stockholm) oli eesti keeleteadlane.
Ta sündis Laimjala valla vallakirjutaja Mihkel Aaviku (1844–1909) pojana. Isa vend, Kuressaare kaupmees Jakob Aavik (Joosep Aaviku isa) ostis Mihklile Kuressaarde maja. Johannes Aaviku isa asus sinna elama koos abikaasa Ann Aaviku (1849–1918) ja laste Aadu, Liisi ja Juuliga. Johannes Aavik elas oma vanematekodus Kuressaare gümnaasiumi õpilasena aastail 1898–1902 ja hiljem, 1919–1926 samas koolis eesti keele õpetajana töötades.
Kuressaare gümnaasiumis sai alguse Aaviku huvi emakeele vastu, prantsuse ja ladina keele harrastus. Keelealaseid õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nežini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi ülikoolis, viimase lõpetas filoloogiakandidaadi kraadiga.
Aavik tegutses hiljem keeleõpetajana Jaltas, Tartus, Kuressaares, töötas ka "Postimehe" toimetuses. Ta oli 1926–1934 Tartu ülikoolis eesti keele lektor ja gümnaasiumiõpetaja Tartus, 1934. aastast haridusnõunik (koolide peainspektor), 1940–1941 kirjastuses toimetaja. Saksa okupatsiooni ajal elas Nõmmel. 1944 siirdus Rootsi, kus tegutses Stockholmis arhiivitöötajana, tõlkijana, keeleliste artiklite ja kooliraamatute autorina. Ta suri Stockholmis ja maeti sealsele Metsakalmistule.
Aavikule kuulub tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamisel. 1912. aastal algatas ta keeleuuendusliikumise; oma programmi peajooned esitas ta artiklis "Tuleviku Eesti-keel" ("Noor-Eesti" IV albumis). Propageerides kirjakeele forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi, esindas ta keelekorralduse radikaalsemat suunda. 1912–25 esitatud uuendusettepanekud sõnavara rikastamise, morfoloogia (i-mitmus, i-superlatiiv jpm) ning süntaksi eestipärastamise alal leidsid enam vastuvõttu kui tema hilisemad soovitused. Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on umbes 30 läinud eesti keele põhisõnavara hulka (näiteks embama, evima, laip, mõrv, roim, laup, lünk, meenutama). Aavik propageeris aktiivselt oma ettepanekuid brošüürides ja artiklites, loengute ja ettekannetega, kasutas uusi sõnu ning vorme ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse ja inglise keelest (Juhani Aho, Guy de Maupassant, Paul Bourget, Edgar Allan Poe jt). Ta toimetas ajakirju "Keeleline Kuukiri" (1914–1916) ja "Keeleuuendus" (1925–1926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli "Noor-Eesti" rühmituse aktiivsemaid osalisi, selle albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusalased artiklid, tõlked, värsikatsetused ja 1909. aastal estetistliku programmiga esseelaadne jutustus "Ruth" (varjunime all J. Randvere). Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome (Aino Kallas) ja vene (Ivan Turgenev) kirjandust.
Teosed.
Helgi Vihma on koostanud Aaviku ja Friedebert Tuglase kirjavahetuse väljaande (1990). 2003 avaldati ajakirjas Looming katkendeid Aaviku päevikutest, mis heidavad valgust tema isiksusele.
Johannes Aaviku Selts asutati Tallinnas Nõmmel 26. septembril 1992. Seltsi juhib Helgi Vihma.


Johann Sebastian Bach.
Johann Sebastian Bach [j'oohan seb'astian bahh] (31. märts (vana kalendri järgi 21. märts) 1685 Eisenach – 28. juuli 1750 Leipzig) oli saksa helilooja ja organist, Bachide suguvõsa kõige väljapaistvam liige.
Oma eluajal ja ka veel 18. sajandi lõpul oli Bach tuntud vaid võrdlemisi kitsas ringkonnas, heliloojana hakati teda laialt tunnustama alles 19. sajandi esimesel poolel. Praegu peetakse teda üheks põhiliseks heliloojaks barokiajastul ning üheks suurimaks terves muusikaajaloos. Tema loomingut on peetud saksa klassikalise muusika kõrgaja alguseks.
Lapsepõlv Eisenachis (1685–1695).
Johann Sebastian Bach sündis vana kalendri järgi 21. märtsil 1685 Eisenachis organisti Johann Ambrosius Bachi ja Maria Elisabetha (Lämmerhirt) Bachi noorima pojana. Bachi isa ja kõik onud olid professionaalsed muusikud. Isa õpetas talle juba lapsena viiuli- ja klavikordimängu ning onu Johann Christoph Bach (1645–93) tutvustas noorele sugulasele orelimängu. 8-aastaselt hakkas Bach õppima Eisenachi ladinakoolis.
Bachi ema suri 1694. ja isa 1695. aastal. Pärast seda kolis Bach koos venna Johann Jakobiga vanema venna Johann Christoph Bachi (1671–1721) juurde lähedalasuvasse Ohrdrufi.
Ohrdruf (1695–1700).
Õpilaste nimekiri Ohrdrufi lütseumis, Bachi nimi on teises nimekirjas neljas.
Johann Christoph tegutses Ohrdrufis organistina ning võttis üle 14 aastat noorema venna Johann Sebastiani muusikalise harimise. Muuhulgas õpetas ta vennale klavikordimängu ja tutvustas talle Saksamaa heliloojate, sealhulgas Johann Pachelbeli, kelle juures ta ise õppinud oli, Johann Jakob Frobergeri ja Dietrich Buxtehude loomingut. Kui uskuda tema hilisema õpilase Lorenz Christoph Mizleri kirjutatud nekroloogi, siis kirjutas Johann Sebastian Bach öösiti salaja ümber moodsama muusika käsikirju, mille vend oli tema eest ära peitnud. Bach õppis tasuta Ohrdrufi Lütseumis, kus ta võeti kooli juures tegutsenud tänavalaulikute hulka. Õppeedukuselt oli Johann Sebastian alati parimate hulgas. Tema koolivendadeks olid muuhulgas Bachi eluaegne sõber Georg Erdmann ja nõbu Johann Ernst Bach.
Lüneburg (1700–1702).
Sajandivahetuseks jäi Bachile venna Ohrdurfi korter väikeseks, kuna viimane oli äsja saanud isaks. Lisaks sellele ei saanud Bach enam tasuta haridust lütseumis. Ohrdurfi lütseumi kantor soovitas tal minna koos Georg Erdmanniga Lüneburgi Miikaeli kloostrisse, andes neile selleks isegi stipendiumi. Õppimisvõimalused Lüneburgis olid Bachile head. Tänu kloostri rikkusele anti talle tasuta haridust, tänu ilusale poiss-soprani häälele sai Bach kooris laulmise eest väikese tasu. Kooriga sai ta laulda kõigil jumalateenistustel, tutvudes nii Põhja-Saksamaa tollase muusikakultuuriga. Lisaks sellele sisaldas Miikaeli kloostri raamatukogu ühte suurematest tolleaegsetest muusikakäsikirjade kogudest Saksamaal. On võimalik, et häälemurde saabudes oli Bach sealses kloostris abiorganist. Vahetevahel reisis ta Hamburgi, et kuulata tol ajal kuulsat organisti Johann Adam Reinkenit, ning Cellesse, et kuulata sealse hertsogi poolt ülalpeetavat ja vahetevahel ka Lüneburgi külastavat kapelli. Viimane mängis suures osas prantsuse muusikat, tänu millele õppis Bach ka seda tundma. Johann Sebastian Bach lahkus Lüneburgist 1702. aasta ülestõusmispühade eel.
Weimar (1703–1704).
Alates kooli lõpetamisest Lüneburgis kuni 1703. aastani ei ole Bachi tegevuse kohta selgeid andmeid. 1703. aasta aprillist töötas Bach mõnda aega Weimaris sealse pisivürst Johann Ernst III väikese kapelli juures viiuldajana. See, Bachi jaoks vähehuvitav töö oli aga aeganõudev ega andnud võimalust loominguliseks tööks ja enesetäienduseks. Kõigi tema kohustuste kohta seal ei ole täit selgust, kuid näib, et tal oli peale muusikutöö ka muusikaga mitteseotud ülesandeid. Igatahes lahkus Bach Weimarist juba aasta pärast sinna saabumist.
Arnstadt (1704–1707).
Arnstadtis töötas Bach Uue kiriku organistina. See töökoht oli küll äärmiselt tagasihoidlik, kuid see-eest oli aastapalgaks tolle aja kohta küllaltki korralikud 84 kuldnat. Bachile oli aga veel rohkem meeltmööda, et Arnstadti organisti amet ei olnud väga keerukas ega aeganõudev, andes seega talle võimaluse tegeleda loomingulise tööga. Lisaks sellele oli Arnstadti Uue kiriku orel täiesti uus. Varsti tekkisid aga probleemid. Tööandjaile ei meeldinud noore Bachi loominguline julgus, samuti ei laabunud tal töö viletsa kirikukooriga. 1705. aastal tegi ta õppereisi Lübeckisse, et kuulata Dietrich Buxtehude orelimängu. Dietrich Buxtehude looming oli paljuski mõjutanud Johann Sebastian Bachi varajast loomingut. Bach viibis Lübeckis lubatud nelja nädala asemel neli kuud. Kui ta hiljem konsistooriumi ette kutsuti, siis heideti talle ette nii omavolilist puhkusevõtmist kui ka keerulisi ja liiga pikki orelisoolosid, mis kogudust ärritasid. Varsti pärast seda Bach Arnstadtist ka lahkus.
Mühlhausen (alates 1707).
Bach töötas ühe aasta Mühlhausenis Blasiuse kiriku organistina. Kahjuks polnud sealsed tingimused kuigivõrd head. Kiriku orel oli vana ja vajas remonti, linnas valitsenud pietism taunis kunstmuusikat, 1707. aastal puhkenud tulekahju, milles hävines osa linnast, laostas Mühlhausenit majanduslikult. Kõik see sundis Bachi juba järgmisel aastal töölt lahkuma. Mühlhausenis elades abiellus ta Maria Barbara Bachiga. Arnstadti-Mühlhauseni perioodi tähtsamateks teosteks on kirikukantaadid "Gottes Zeit ist die allerbeste Zeit" ("Actus tragicus") BWV 106, "Christ lag in Todes Banden" BWV 4, "Gott ist mein König" ja "Aus der Tiefen rufe ich, Herr, zu dir" BWV 131.
Weimar (1708–1717).
Weimaris sai Bach sealse hertsog Wilhelm Ernsti õukonna lossikiriku organistiks. Lisaks sellele mängis ta kammeransamblis klavessiini, viiulit ja vioolat. Weimaris olles kandideeris ta ka Halle Liebfraukirche organistiks, kuid loobus sellest, kuna palgaküsimuses ei jõutud kokkuleppele. Hertsogis põhjustas Bachi lahkumissoov kartust ning selleks, et viimane kindlasti Weimarisse jääks, lõi hertsog spetsiaalselt Bachi jaoks kontsertmeistri ameti. Tänu sellele tõusis Bachi töötasu, kuid see-eest pidi ta iga kuu komponeerima ja kapellile selgeks õpetama ühe kirikukantaadi. Weimari õukonda tabasid aga rasked ajad. Hertsog Wilhelm Ernsti ja tema vennapoja Ernst Augusti võimuvõitlusse kaasati teiste hulgas ka muusikud. Hertsog keelas ansambliliikmetel mängida Ernst Augusti heaks, viimane keelas aga muusikutel õukonnast lahkuda, ähvardades karistusega. Nii ka läks – kui Bach 1717. aastal lahkumisavalduse andis, pandi ta ligi kuuks ajaks arestikambrisse. Weimari perioodil sündisid Bachi kaks vanemat heliloojatest poega Wilhelm Friedemann (1710) ja Carl Philipp Emanuel Bach (1714).
Weimaris kirjutas Bach kirikukantaate ja suurema osa oma kuulsatest oreliteostest. Sellel perioodil puutus Bach kokku Antonio Vivaldi loominguga, mis mõjutas tema muusikat tugevalt. Seda näitavad tema tehtud Antonio Vivaldi kontsertide transkriptsioonid orelile.
Köthen (1717–1723).
F. Mendelssohni eestvedamisel Leipzigi rajatud Bachi ausammas
Aastal 1717 läks Bach Köthenisse (ametlikult Cöthen), kus temast sai Anhalt-Kötheni vürst Leopoldi õukonna kapellmeister ja kammermuusikadirektor. Viimane tähendas seda, et Bach juhtis kogu õukonnamuusikat. Vürst oli suur muusikasõber, kes mängis ka ise sageli õukonnakapellis viiulit ning ta hindas Bachi kõrgelt. Peagi hakkas Bachi häirima aga see, et õukonnas valitsenud kalvinistlik usutunnistus ei võimaldanud tal tegeleda kirikumuusikaga, mis tähendab, et Bachil ei olnud võimalik luua kirikukantaate ega orelimuusikat. Seepärast pärinevad sellest perioodist peamiselt instrumentaalkontserdid, teosed klavessiinile ja hulganisti muud kammermuusikat. Muuhulgas kirjutas Bach Köthenis kuus Brandenburgi kontserti, Hästitempereeritud klaviiri esimese vihiku, viiulikontserdid a-moll ja E-duur, Tšellosüidid, Kontserdi kahele viiulile d-moll, keelpillidele ja basso continuole, Orkestrisüidid ning Sonaadid ja partiitad sooloviiulile. Kirikumuusika ebasoosing oli arvatavasti ka üheks põhjuseks, miks Bach 1723. aastal Köthenist lahkus.
7. juulil 1720 suri Johann Sebastian Bachi esimene naine Maria Barbara. 3. detsembril 1721 abiellus Johann Sebastian Bach Anna Magdalena Wilckega, kes oli kõigest 20-aastane. Oma teisele naisele Anna Magdalenale pühendas Johann Sebastian ühe noodivihiku. Temaga sündis Bachil 13 last, kellest kuus jäi ellu. Gottfried Heinrich Bach, Johann Christoph Friedrich Bach ja Johann Christian Bach olid samuti muusikud. Kokku sündis Bachil 20 last, kellest pooled surid juba imikueas.
Leipzig (1723–1750).
5. juulil 1722 suri Leipzigi Tooma kiriku kantor Johann Kuhnau ja koht jäi vakantseks. Pärast keskpäraste kandidaatide väljapraakimist jäi sõelale neli meest: Johann Fasch (kapellmeister Anhalt-Zerbstist), Georg Philipp Telemann (muusikadirektor Hamburgist), Christoph Graupner (kapellmeister Darmstadtist) ja Bach. Telemann sai aga just sel ajal Hamburgist palgakõrgenduse ning otsustas jääda sinna, loobudes kandideerimisest Leipzigisse. Kuna Bachi ülejäänud konkurente oma õukondadest vabaks ei lastud, jäi koht temale. Kusjuures protokolli kirjutas apellatsioonikohtunik Abraham Christoph Platz: "... et nüüd pole võimalik parimaid saada, tuleb võtta keskpärane..." Oma kantoriproovi sooritas Bach 7. veebruaril 1723 Tooma kirikus, kui esiettekandele tulid kaks selleks puhuks kirjutatud kantaati: "Jesus nahm zu sich die Zwölfe" (BWV 22) ja "Du wahrer Gott und Davids Sohn" (BWV 23). Koos Tooma kantori ülesannetega kaasnes muusikadirektori töö neljas Leipzigi linnakirikus. Bachi tööülesannete hulka kuulusid muuhulgas poistekoori juhatamine ning pühapäevadeks ja suuremateks kirikupühadeks vokaalmuusika kirjutamine. Seepärast pärinebki Leipzigi perioodist, eriti aga selle esimestelt aastatelt suur hulk kirikumuusikat. Näiteks kirikukantaate kirjutas Bach Leipzigi perioodi algul umbes 60 aastas.
Perioodi tähtsamateks teosteks on Missa h-moll, Johannese ja Matteuse passioon, Lihavõtteoratoorium, Jõuluoratoorium, Clavierübung, Muusikaline ohver, Fuugakunst, Hästitempereeritud klaviiri II osa jpt.
Surm ja Bachi muusika taassünd.
Johann Sebastian Bach suri 28. juulil 1750 kell 20:15 Leipzigis ja maeti Johannese kalmistule (1894. a. maeti ta säilmed ümber Tooma kirikusse). Nekroloogi järgi oli surma põhjuseks ebaõnnestunud silmaoperatsioon ja rohud, mis Bachi tervist laastasid. Selle tulemusel tabas heliloojat ajurabandus ja kopsupõletik, millele lõpuks järgnes surm. Uusima käsitluse kohaselt põhjustas surma hoopis suhkurtõbi.
Johann Sebastian Bachi looming oli 18. sajandi kuulajaskonna jaoks liiga raskepärane ja komplitseeritud. Tema muusika avastati laiema publiku jaoks alles 19. sajandil, seda suuresti tänu helilooja Felix Mendelssohn Bartholdyle. Pärast helilooja surma oli just Mendelssohn see, kes Bachi Matteuse passiooni esmakordselt dirigeeris. Mendelssohni jaoks oli Johann Sebastian Bach suureks eeskujuks, näiteks tema oreliteosed: 6 orelisonaati ning 3 prelüüdi ja fuugat on inspireeritud viimase Leipzigi-aegsest loomingust. Bachi loomingust olid inspireeritud veel 19. sajandi heliloojad Robert Schumann ja Ferenc Liszt. Neist viimane kirjutas ulatusliku prelüüdi ja fuuga orelile teemal B-A-C-H, kus tähed märgivad vastavalt B-, A-, C- ja H-nooti. Esimese Bachi-biograafia kirjutas 1802. aastal Johann Nikolaus Forkel, pannes sellega aluse hilisemale mahukale Bachi käsitlevale kirjandusele ja laiemalt ka romantilistele helilooja-biograafiatele. 20. sajandi Bachi-kirjandust mõjutas väga oluliselt Albert Schweitzeri 1908. aastal ilmunud monograafia.
Looming.
Oma eluajal oli Bach tuntud küll orelimängija ja -hindajana ning kapellmeistrina, kuid mitte heliloojana. Tema kuulsus heliloojana jäi väikeseks suuresti seetõttu, et ta toimetas oma eluajal trükki vaid neli teost (Clavierübung I-IV). Bach on aegade suurimaid polüfooniameistreid, ta armastas fuugavormi ja viis selle kõrgeimale tasemele. Bachi loomingus on sügav emotsionaalsus ühenduses konstruktiivse mõtlemisega ning julge fantaasia karmi mõistuslikkusega. Bachi teostele on iseloomulik isikupärane stiil ja loogika eri häälte juhtimisel, väljendus- ja karakteerimisjõud ning figuratsioonirohkus. Bach polnud uuendaja, vaid pigem temale eelnenud kolme sajandi muusikatraditsioonide kokkuvõtja ning sinna kuulunud stiilide ja vormide täiuslikkuseni arendaja. Bach on loonud kõikides tema ajal eksisteerinud kunstmuusika žanrides peale ooperi. Kokku on Bachilt säilinud üle 1000 teose, mis on Wolfgang Schmiederi poolt 1950. aastal kantud Bachi teoste kataloogi ("Bach Werke Verzeichnis" – BWV).
Kammermuusika.
Viiulisonaadi nr 1, g-moll, BWV 1001 käsikirja esimene lehekülg
Kammermuusikat kirjutas Bach peamiselt Köthenis ning sellest on säilinud vaid väike osa. Eriti tähtis roll on tema teostel soolopillidele: partiitad (itaalia süidid) ja sonaadid viiulile, süidid tšellole ja sonaat flöödile. Kõik need on vastavate pillide mängijate repertuaarides asendamatud. Kammermuusikast on Bachilt säilinud veel ansamblisüidid ning elu lõpus Leipzigis kirjutatud "Muusikaline ohver" ja "Fuugakunst". Neist viimasel pole autor täpsustanud teose koosseisu.
Kantaadid.
Märkimisväärne osa Johann Sebastian Bachi loomingust on kantaadidel, mis on kirjutatud põhjasaksa kirikumuusika, varasel perioodil eriti Dietrich Buxtehude eeskujul. Valdava osa neist kirjutas Bach Leipzigis. Kokku kirjutas ta üle 300 vaimuliku kantaadi, neist on säilinud pisut alla kahesaja. Lisaks neile kirjutas ta veel ilmalikke kantaate, millest säilinud on 20. Need on loodud pidulike sündmuste tähistamiseks (näiteks kantaat "Tönet, ihr Pauken! Erschallet, Trompeten!" BWV 214 on kirjutatud Saksi kuurvürstinna ja Poola kuninganna sünnipäevaks) või pühendatud erinevatele isikutele (näiteks kantaadi "Schwingt freudig euch empor", BWV 36c kirjutas Bach Tooma kooli õpetaja Johann Matthias Gesneri auks).
Klaviirimuusika.
Klaviirimuusikat (muusikat klahvpillidele, millel on vaid üks klaviatuur) kirjutas Bach peamiselt Köthenis, eesmärgiks õpetada nende kaudu oma vanematele poegadele pillimängu ja kompositsiooni aluseid. Neist tehniliselt lihtsaimad on kogutud "Wilhelm Friedemann Bachi noodivihikusse" ja "Anna Magdalena Bachi noodivihikusse". Pisut raskemad, kuid siiski puhtalt õppeotstarbelised teosed on 2- ja 3-häälsed inventsioonid, väikesed prelüüdid ja fuugad. Hoopis keerulisemad on aga "Hästitempereeritud klaviiri" (HTK) 1. ja 2. vihikusse kogutud 24 prelüüdi ja fuugat (vihiku kohta) kõikides mažoor- ja minoorhelistikes. Seejuures on Bach esimene terves muusikaajaloos, kes kasutab süstemaatiliselt ja täielikult ära kogu helistike ringi. Uuenduslike HTK teoste kõrval kirjutab Bach ka traditsioonilises klavessiinimuusika stiilis tantse, mis on kogutud kolme kuueteoselisse süidikogumikku: "Inglise süidid", "Prantsuse süidid" ja 6 "partita"`t (itaalia süiti).
Oratoriaalsed suurteosed.
Bachi üks peateostest – Missa h-moll – on sarnaselt Markuse passiooonile kirjutatud varasemate teoste põhjal. Ta komponeeris selle oma elutöö kokkuvõttena ega lootnudki seda eales ette kanda. See 24-osaline traditsioonilises missatsüklis teos sisaldab meisterlikke aariad, duette ning koorifuugasid, olles justkui monumendiks kogu barokiajastu vaimulikule vokaalkunstile.
Bach kirjutas veel kolm oratooriumi: Jõuluoratoorium, Lihavõtteoratoorium ning Taevaminekuoratoorium. Siiski meenutavad nad pigem ulatuslikke kantaate. Olulisel kohal on veel tema kuus vaimulikku motetti, vähem tuntud on Bachi ilmalikud ja vaimulikud laulud ning koraaliseaded.
Orelimuusika.
Bach, kes oli oma elu ajal tuntud eelkõige orelivirtuoosi ja -hindajana, kirjutas mõistagi suurel hulgal orelimuusikat. Oma teostes ühendas ta Lõuna-Saksa stiili (Pachelbel, Froberger, millest ta kuulis venna juures õppides) ja Põhja-Saksa stiili, mida Bach kuulis oma eeskujudelt: Buxtehudelt ja Reinkenilt. Eriti tugevaid Buxtehude mõjutusi on tunda Bachi tuntuimas oreliteoses – Tokaata ja fuuga d-moll (BWV 565). Selles ei ole muidugi midagi imekspandavat, sest helilooja kirjutas selle varsti pärast 1705.–1706. aasta Lübecki reisi, kus kohtumine Buxtehudega oli eesmärgiks. Arnstadti ja Mühlhauseni perioodid olid Bachi jaoks orelimuusika poolest viljatumad, kuna sealsed kirikud soosisid tagasihoidlikumat jumalateenistuste muusikalist kujundamist. Märkimisväärseim osa Bachi oreliteostest on komponeeritud Weimaris, kus sealne lossikirik andis helilooja ideedele täieliku vabaduse. Tutvused Vivaldi muusikaga lisasid nüüd Bachi orelimuusikasse ka itaalia kontserdi väljenduslaade. Pärast Weimarit polnud Bachi töökohustused enam oreliga seotud, seepärast on hilisemas elus oreliteoste osakaal marginaalne.
Orkestrimuusika.
Orkestrimuusikat kirjutas Bach peamiselt Köthenis ja Leipzigis, kus tema käsutuses olid väga kõrgel tasemel orkestrid. Köthenis aitas ilmaliku instrumentaalmuusika kirjutamisele kaasa ka seal valitsenud ning kirikus kunstmuusikat tauninud kalvinism. Peamised žanrid, milles Bach orkestriteoseid kirjutas, olid kontsert ja süit. Neist esimeses jäljendas ta Vivaldi soolokontserdi vormi, kuid lisas sinna endale omase polüfoonia. Seega olid tema orkestrimuusikas kõik partiid võrdsed, igal pillil oli täita justkui solisti roll. 1721. aastal kogus Bach kokku oma kuus parimat orkestriteost ning saatis need pühendusega Brandenburgi markkrahvile. Kuigi kontserte Brandenburgi õukonnas kunagi ei esitatud, osalt kontsertide ebatavaliste koosseisude tõttu, hakati neid hiljem nimetama Brandenburgi kontsertideks. Brandenburgi kontserdis nr 5 on eriti virtuoosseks solistiks klavessiin, mistõttu peetakse seda muuhulgas muusikaajaloo esimeseks klahvpillikontserdiks. Olulisel kohal Bachi orkestriloomingus on tema viiulikontserdid, neist tuntuim on Kontsert kahele viiulile, keelpillidele ja basso continuole, d-moll, BWV 1043. Paljudest viiulikontsertidest kirjutas Bach Leipzigis ka töötlused klavessiinile ja orkestrile. Kui Bachi kontsertides on tunda tugevaid itaalia barokkmuusika mõjutusi, siis neljas säilinud orkestrisüidis on helilooja jäljendanud prantsuse muusikat. Bachi orkestrisüite nimetatakse ka uvertüürsüitideks, sest kõik nelja puhul on teose esimeseks, pikimaks ning olulisimaks osaks prantsuse stiilis avamäng ("ouverture"). Ülejäänud osadeks on tantsud või karakterpalad. Viimase näiteks on ülemaailmse kuulsuse saavutanud "Badinerie" 2. süidist ja "Aaria" (tuntud ka kui "Air") 3. süidist.
Instrumentaalmuusika.
Oma õpilastele ja lastele kirjutas ta lihtsamaid klaviiripalu: "Väikesed prelüüde ja fuugasid", inventsioone ja tantse. Neist osa on kogutud "Anna Magdalena noodivihikusse".
Välislingid.
Johann Sebastian


Carl Robert Jakobson.
Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja; 26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog.
Noorusaastad.
Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam Jakobson. Natalie Auguste Johanson-Pärna oli tema õde ning Eduard Magnus Jakobson oli tema vend.
Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 1856–1859 õppis ta Valgas Cimze seminaris.
Aastatel 1859–1862 oli Jakobson isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse.
Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht.
Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.
1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna.
1871 asus Jakobson elama Tallinna, kuid ei saanud ka seal luba eestikeelse ajalehe asutamiseks.
1872–1874 töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana.
1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Nendes seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.
Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema lähemad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse.
1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
C. R. Jakobsoni "Kooli Lugemise Raamat", I osa (1867).
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu "Teadus ja Seadus põllul" (I osa 1869) ning raamatud "Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874), "Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad" (1876), "Sakala Kalender põllumeestele" (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema "Kooli Lugemise Raamatu" (3 osa; 1867–1876) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka "Uus Aabitsaraamat..." (1867), "Veikene Geograafia" (1868) ja tütarlastekoolide lugemik "Helmed" (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.
Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud "Wanemuine Kandle healed" (2 vihku, 1869–1871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu "C. R. Linnutaja laulud"; 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust.
Kõik Jakobsoni teosed avaldati uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.
1882 aasta kevadtalvel haigestus Jakobson kopsupõletikku. C.R.Jakobson on maetud perekonnakalmistule Kurgjal. Aastal 1948 avati Kurgjal tema talus kodumuuseum.
1956. a. anti Viljandi 1. Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi. 2012. aastast kannab kool nime Viljandi Jakobsoni Kool. Aastatel 1992 - 2010 kaunistas tema portree Eesti rahvusvaluuta suurimat rahatähte 500 kroonist. Suurmehe nime kannavad tänavad paljudes Eesti linnades ja väiksemateski asulates.
Carl Robert Jakobsoni skulptuur Viljandi kesklinnas, sügis 2010.
1957. aastal püstitati Jakobsoni mälestussammas Torma kooli juurde (skulptor Roman Haavamägi, 1993. aastal avati monument ka Viljandis (kujur Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal).
Eesti Telefilm on teinud dokumentaalfilmi "Carl Robert Jakobson" (režissöör Mati Põldre, 1982)-
Välislingid.
Carl Robert Jakobson


Jānis Cimze.
Jānis Cimze [jaanis tsimze] (vanas ehk saksapärases kirjaviisis "Jahnis Zimse"; 3. august 1814 Rauna kihelkond (Läti) – 22. oktoober 1881 Valga) oli läti pedagoog, rahvalaulude koguja ja harmoniseerija, organist ja koorijuht, pedagoogika ja koorilaulukultuuri alusepanija Lätis ja Eestis.
Elulugu.
Jānis Cimze sündis Cimze mõisas Liivimaal mõisavalitseja perekonnas. Sai hariduse Rauna kihelkonnakoolis, kus õppis ka orelit mängima. Viieteistkümneaastasena asus tööle eraõpetajana, kolm aastat hiljem kutsuti ta Volmari (Valmiera) kihelkonnakooli õpetajaks ja kiriku orelimängijaks.
Et parandada kihelkonnakoolide taset, otsustas Liivimaa kirikuõpetajate sinod asutada õpetajate seminari. Selleks oli kõigepealt vaja ette valmistada tulevane seminari juhataja. Valik langes Jānis Cimzele.
1836. aastal asus Cimze õppima Weissenfelsi õpetajate seminari Saksamaal, mille lõpetas 1838. aastal. Seal õppis ta ka viiuli- ja klaverimängu ja parandas oma orelimängu oskust. Aastatel 1838–1839 õppis ta eksternina Berliini ülikoolis, kus kuulas matemaatika, didaktika ja muusikateooria loenguid. Tema muusikaprofessoriks oli Ludwig Christian Erk, saksa rahvalaulude koguja, harmoniseerija, avaldaja ja uurija.
Saksamaalt tagasi jõudnud, juhtis Cimze 1839. aastast peale kuni surmani Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminari, õpetates tulevastele õpetajatele muuhulgas koorijuhtimist ja rahvalauluseadet. Õpetust anti saksa keeles, olulisteks õppeaineteks olid muusika ja pedagoogika. Seminaris õppisid läti ja eesti rahvusest õpilased. Noormeeste õpetamisel ja kasvatamisel järgis Cimze Johann Pestalozzi ja Adolph Diesterwegi pedagoogika põhimõtteid.
Cimze tähtsus.
Neljakümne kahe tööaasta jooksul Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate seminaris kasvatas ja õpetas Cimze oma tööle andunud tubli pedagoogina rohkem kui neljasadat noormeest, kellest said tulevased eesti ja läti koolmeistrid, oma aja avaliku elu tegelased, koorijuhid, heliloojad ja kirjamehed.
Cimze seminaril oli kujundav osa rahvusliku ärkamise ajal Liivimaal ja Eestimaal. Tema käe all said õpetust ja kasvatust esimesed eesti ärkamisaja tegelased Carl Robert Jakobson, Ado Grenzstein, Anton Jürgenstein, Joosep Kapp, Aleksander Kunileid, Aleksander Läte ja teised.
Mälestuse jäädvustamine.
Jānis Cimze on maetud Valka Luke kalmistule. 1888. aastal, 7 aastat peale surma, püstitati tema kalmule mustast graniidist monument, mille kolmel küljel seisab eesti-, läti- ja saksakeelne kiri: "Oma rahva kooliõpetajate kooliõpetajale tänulik Liivimaa".
Kirjandus.
Cimze, Jānis
Cimze, Jānis
Cimze, Jānis


Jakob De la Gardie.
Krahv Jakob De la Gardie
Krahv Jakob Pontusson De la Gardie (30. juuni 1583 Tallinn – 12. august 1652 Stockholm) oli Rootsi väejuht (1609 feldmarssal) ja riigitegelane (riigimarssal 1628).
Elulugu.
Jakob De la Gardie oli Pontus De la Gardie ja Sofia Gyllenhielmi poeg, ning Axel Julius De la Gardie ja Magnus Gabriel De la Gardie isa. Tema ema suri sünnitusel ning isa uppus kaks aastat hiljem Narva jõkke, misjärel Jakobi Soomes elav vanaema Karin Hansdotter ta enda kasvatada võttis.
1601. aastal osales ta Poola-Rootsi sõjas Liivimaal. Samal aastal võtsid poolakad ta Valmiera langemise järel koos oma sugulase Carl Carlsson Gyllenhielmiga vangi. Vangis viibis ta neli aastat ning peale vabanemist suundus Hollandisse, kus võttis vabatahtlikuna osa Madalamaade ülestõusust. 1606–1608 teenis ta Oranje Mauritzi vägedes. Hollandi sõjakunst avaldas talle suurt muljet, ning Rootsi naasnuna asus ta seda seal tutvustama.
Poola-Vene sõja ajal toetas Rootsi Moskva tsaari Vassili IV-t. Rootsi lubas saata tsaarile appi vägesid, nõudes vastutasuks Käkisalmi maakonda. Jakob De la Gardie määrati Venemaale mineva ning peamiselt palgasõduritest koosneva väe ülemaks. De la Gardie sõjakäiguna tuntud ettevõtmine päädis Rootsi-Vene vägede jõudmisega Moskvasse.
1610. aasta 4. juuli osales De la Gardie koos Dmitri Šuiski ja Andrei Vassiljevitš Golitsõniga Klušino lahingus, mis kaotati arvulises vähemuses olnud Poola vägedele, mida juhtis Krooni välihetman Stanisław Żółkiewski.
De la Gardie mängis olulist rolli ka 1610. aastal Rootsi ja Moskva vahel puhkenud Ingeri sõjas. Sõja üheks eesmärgiks oli panna Gustav II Adolfi noorem vend Karl Filip Moskva troonile. 1611. aastal vallutasid Jakob De la Gardie juhitud Rootsi väed Novgorodi.
1613. aastal määrati Jakob De la Gardie riiginõunikuks.
1615. sai ta Läckö krahvi tiitli ja 1625. aastal immatrikuleeriti kolmanda krahvi perekonnana Rootsi rüütelkonda.
1617 kirjutas ta Rootsi kuninga Gustav II Adolfi esindajana alla Stolbovo rahulepingule.
1619–1622 oli ta Eestimaa kuberner (maapealik) ning Tallinna linnuse ja lääni asehaldur, 1622–1630 Liivimaa kindralkuberner (Riia maapealik), 1630 Rootsi sõjakolleegiumi esimees ja 1632–1644 kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse liige.
Jakob De la Gardiet kutsuti Eestis Laisk-Jaaguks, sest ta kaalus oma otsuseid kaua ja põhjalikult.
Jakob De la Gardie on maetud Veckholmi kirikusse, mis asub Uppsala läänis, Rootsis. Abikaasa Ebba Brahe poolt 1652 Pohjanmaal asutatud linnale sai tema auks nimeks Jakobstad.
Tema arhiivi säilitatakse Tartu Ülikooli raamatukogus ja tema abikaasa Ebba Brahe vapiga 17. sajandist pärinev etikukivi, mille on valmistanud üks kuulsamaid Tallinna kiviraidureid Arent Passer, asub Viru tänaval asuva De la Gardie Kaubamaja keldrikorruse restaureeritud müüril.
Mõisad.
14. märtsil 1624 andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf krahv Jakob de la Gardiele, kui Liivimaa kindralkubernerile Norrköpingi õiguse (rootsi: "Norrköpings arvförening") alusel Helme linnuse ja mõisa ("Schloß Helmet") koos Jõgeveste ("Beckhof") ja Hummuliga ("Hummelshof"), ning hiljem eraldatud Kärstna ("Kerstenhof") ja Lõvega ("Lauenhof"), kokku 26 1/2 adramaad ja 47 talupoega, millele lisandusid veel Tarvastu ("Schloß Tarwast") - 20 adramaad ja 46 talupoega ja Viljandi lossilään ("Schloß Fellin") koos Vastemõisaga - 38 adramaad ja 98 talupoega, kokku 84 adramaad ja 191 talupoega Liivimaal.
Lisaks kuulusid Jakob De la Gardiele Eestimaal Haapsalu piiskopilinnus, Kolga ("Kolck"), Kiiu ("Kida"), Kõnnu "(Könda)" ja Loo "(Neuenhof)", Hiiumaal Suuremõisa ("Großenhof") (omanik aastast 1624) ja Saaremaal Pöide ning veel paljud teised valdused.
Perekond.
Jakob De la Gardie abiellus 23. juunil 1618 Stockholmi lossis krahvinna Ebba Brahega (1596–1674), kes oli Rootsi riiginõuniku ja riigidrotsi krahv Magnus Brahe (1564–1633) ja Brita Stensdotter Leijonhufvudi (surn. 1611) tütar, ning Soome kindralkuberner Per Brahe noorema tädi. Neil oli 14 last, kellest 7 said täiskasvanuks.
Teised lapsed: Pontus (1619–1632), Christina (1620–1622), Sophia (1621), Brita (1624), Gustaf Adolph (1626–1630), Johan Carl (1634) ja Birgitta Helena (1636) surid kõik lapseeas.
Välislingid.
Jakob


Jägala jõgi.
Jägala jõgi on jõgi Eestis, mis algab Pandivere kõrgustiku lääneserval Ahula külast ja suubub Soome lahe Ihasalu lahte.
Ülemjooksul voolab jõgi läbi Kõrvemaa soode.
Umbes 4 km enne suuet on ligi 8-meetrine Jägala juga, üks Eesti kõrgemaid.
Jägala jõe paremkalda neemikul, umbes 1 km kaugusel suudmest asub Jägala Jõesuu linnamägi.
Tema muud nimed on Kehra jõgi; ülemjooksul Kiigumõisa, Kigumõisa jõgi.


Jupiter (jumal).
Jupiter oli Vana-Rooma mütoloogias peajumal.
Talle vastab kreeka mütoloogias Zeus.


John Steinbeck.
John Steinbeck (27. veebruar 1902 Salinas, California – 20. detsember 1968 New York) oli Ameerika kirjanik, kes jättis maailmale mahuka ja mitmepalgelise kirjandusliku pärandi. Tema tuntumateks teosteks on Pulitzeri preemiaga pärjatud "Vihakobarad", "Hommiku pool Eedenit" ning "Hiirtest ja inimestest". 1962. aastal määrati Steinbeckile Nobeli kirjanduspreemia.
Elukäik.
132 Central Avenue, Salinas, California. Steinbecki lapsepõlvemaja
John Ernst Steinbeck, Jr. sündis Californias. Temas voolas saksa ja iiri verd. Lapsena elas Steinbeck väikses maakohas ning veetis oma suved rantšodes töötades. Seal puutus ta kokku ka immigrantidest töölistega ning sai aimu immigrandielu raskustest ning elu pahupoolest. Hiljem käsitles ta neid teemasid ka oma teostes, näiteks raamatus "Hiirtest ja inimestest". 1919. aastal asus John Stanfordi ülikoolis bioloogiat õppima, 1925. aastal visati ta ülikoolist välja ning leiva teenimiseks töötas ta väga erinevates ametites. Oma esimese naise Carol Henninguga kohtus ta Californias kalakasvanduses töötades. Steinbeck ja Henning abiellusid 1930. aasta jaanuaris ning elasid Steinbecki isa suvilas. Tänu vanemate poolt tagatud tasuta elamisele ning rahalisele abile sai Steinbeck viimaks kirjutamisele keskenduda.
1942. aastal lahutati Steinbecki ja Henningu abielu. Samal aastal abiellus Steinbeck Gwyndolyn Congeriga. Sellest abielust sündisid Steinbecki kaks last: Thomas Myles Steinbeck (1944) ja John Steinbeck IV (1946–1991).
1943. aastal osales Steinbeck Teises maailmasõjas sõjakorrespondendina. Ta viibis Vahemere ümbruses, kuid sai 1944. aastal Põhja-Aafrikas vigastada ning pöördus tagasi koju.
1948. aastal lahutati ka Steinbecki teine abielu. Samal ajal suri tema hea sõber Ed Ricketts ning Steinbecki sõnul põhjustas see sügavat depressiooni.
1949. aastal kohtas Steinbeck Elaine Scotti, kellest sai tema kolmas abikaasa. See abielu kestis kuni mehe surmani 1968. aastal. Steinbeck suri südamerikke tõttu ning vastavalt kirjaniku soovile tema põrm tuhastati. Urn maeti Salinase kalmistule, Steinbecki vanemate lähedusse. 2004. aastal maeti sinna ka Elaine Steinbeck.
Kirjanduslik karjäär.
Rahvuslik Steinbecki keskus (Salina, California) on ainus ühele autorile pühendatud muuseum USAs
Steinbecki ideoloogilises mõttes mõnevõrra heitliku, ent alati meisterliku loomingu võlu seisneb tema humaanses ja targas lähenemises oma kangelastele, kodanikutunde erksuses, psühholoogilise haarde sügavuses ja võrratus, põhiliselt leebes huumoris, mis tihti teravneb lõikavaks irooniaks. Tema teoseid läbivale loodusromantikale sekundeerib kohatine kaldumine idüllilisusse ja sentimentaalsussegi. Kogu tema loomingut ilmestab usk püsivaisse väärtustesse ja nende otsimine kalestuvas nüüdismaailmas.
Steinbecki esimene kriitikute tunnustuse pälvinud romaan oli 1935. aastal ilmunud "Tortilla kõrgendik" (e.k. ka "Tortilla Flati agul"). Raamat kirjeldab kodutute noorte meeste seiklusi Montereys pärast Esimest maailmasõda. Steinbeck võrdleb neid iroonilises võtmes müütiliste rüütlitega, kes ei hooli Ameerika ühiskonna kommetest ja moraalinormidest ning kelle elu keskmes on vein ja lõbustused. Teose ainetel valmis 1942. aastal ka samanimeline film.
1937. aastal ilmunud "Hiirtest ja inimestest" on traagiline lugu kahe immigrandist töölise elust ja unistustest. 1962. aasta Nobeli auhinnatseremoonial kirjeldati teost kui "väikest meistriteost" Ka raamatu põhjal valminud teatrietendust saatis suur edu. Steinbeck keeldus etendust vaatamast, öeldes, et tema enda ettekujutus etendusest on juba täiuslik ja see, mida ta laval näeks oleks igal juhul pettumus. 1939. aastal valmis Hollyvoodis ka samanimeline film.
Edule järgnes 1939. aastal "Vihakobarad", mida peetakse Steinbecki parimaks teoseks. Ilmumise aastal oli tegu enimmüüdud raamatuga USAs. Raamat põhineb Steinbecki poolt kirjutatud ajaleheartiklitel, mis käsitlesid immigrantidest töölisi. 1940. aastal pärjati teos Pulitzeri preemiaga. Raamatust valmis ka film, mille peaosaline Henry Fonda esitati parima näitleja Oscari nominendiks.
"Vihakobarad" pälvis ka negatiivset vastukaja. Selle põhjuseks olid Steinbecki poliitilised vaated, kapitalismi negatiivses võtmes kirjeldamine ning tööliste raskustele kaasatundmine. 1939. augustis keelati raamat riigi poolt rahastatavates koolides ja raamatukogudes, sest arvati, et raamat on ebasünnis ning ei kajasta riigis valitsevat olukorda adekvaatselt. Keeld kestis 1941. aasta jaanuarini.
Ed Ricketts.
1930ndatel ja 1940ndatel aastatel mõjutas Ed Rickett oluliselt Steinbecki loomingut. Nad võtsid sageli ette väikseid reise California rannikul, et Steinbeckile kirjutamisest puhkust anda. Samuti kogusid mehed loodusest erinevaid näidiseid, mida Ricketts elatise teenimiseks müüs. Ricketts on mitmete Steinbecki tegelaste prototüübiks. Näiteks põhineb Ricketts Doc raamatust "Karbiküla". Samuti esinevad sellel ajaperioodil kirjutatud raamatutes sageli looduse ning ökoloogiaga seotud teemad. Rickettsi eluloo autori hinnangul langes Steinbecki kirjutiste tase peale Rickettsi surma 1948. aastal. Ainsaks erandiks pidas ta raamatut "Hommiku pool Eedenit".
Teine maailmasõda.
1943. aastal töötas Steinbeck Teises maailmasõjas "New York Herald Tribune"'i sõjakorrespondendina. Steinbeck naasis sõjast mitmete šrapnellihaavadega, millele lisandus psühholoogiline trauma. Nagu ikka, kasutas Steinbeck enda ravimiseks kirjutamist. Ta kirjutas Alfred Hitchcocki filmile "Päästepaat" (Lifeboat) (1944) stsenaariumi. Hiljem nõudis Steinbeck oma nime eemaldamist filmi lõputiitritest, sest tema arvates oli filmi lõppversioonil rassistlik alatoon. 1945. aastal kirjutas Steinbeck koos Jack Wagneriga filmi "A Medal for Benny" stsenaariumi. 1945. aastal valmis raamat "Karbitee" ("Cannery Row"), mis oli inspireeritud Steinbecki koduigatsusest Monterey järele. Raamat osutus nii populaarseks, et 1958. aastal nimetati raamatu tegevuspaik – Ocean View Avenue Montereys – ümber Cannery Row’ks.
Pärast sõja lõppu kirjutas Steinbeck jutustuse "Pärl", mis samuti kinolinale jõudis. Filmivõtetel Mehhikos sai Steinbeck inspiratsiooni ka oma järgmise filmistsenaariumi jaoks. "Viva Zapata" režissööriks oli Elia Kazan ning peaosi mängisid Marlon Brando ja Anthony Quinn (kes võitis 1952. aastal rolli eest parima kõrvalosa Oscari).
New York.
1950. aastal abiellus Steinbeck viimast korda. Varsti pärast seda, 1952. aastal, alustas ta raamatu "Hommiku pool Eedenit" kirjutamist. Steinbeck pidas seda enda parimaks romaaniks. Pärast edukat koostööd režissöör Elia Kazaniga, jõudis "Hommiku pool Eedenit" ka kinolinale. Tegu oli James Deani esimese suurema filmirolliga.
Raamat "Teekond Charley'ga" on reisikiri, mis kirjeldab Steinbecki ning tema puudli Charley reisi Ameerikas 1960. aastal. Selles teoses tunneb Steinbeck kahetsust oma kaotatud nooruse ning juurte pärast. Samuti kiidab ja samas ka kritiseerib ta Ameerikat. Steinbecki poja Tomi sõnul võttis isa reisi ette, sest teadis, et on suremas ning soovis veel viimast korda Ameerikat näha.
Steinbecki viimane romaan, "Me tusameele talv", ilmus 1961. aastal. Raamat räägib Ameerika moraalsest allakäigust peategelase Ethani silmade läbi. Teos ei pälvinud kriitikute tunnustust. Kuigi paljud said aru romaani olulisusest, oldi siiski pettunud, et teos ei sarnanenud "Vihakobaratega". Kuue viimase eluaasta jooksul ei avaldanud Steinbeck enam ühtegi romaani. Arvatakse, et põhjuseks oli viimase romaani ebaedu ning kriitikute protest pärast Steinbeckile Nobeli preemia määramist.
1964. aastal andis USA president Lyndon B.Johnson Steinbeckile riigi ühe kõrgeima autasu: "Presidential Medal of Freedom".
Osundus.
"Iga mõõdukalt arukas inimene võib raha kokku ajada, kui see just tema soov on. Enamasti aga soovib ta tegelikult naisi või häid rõivaid või imetlust ning kaldub eesmärgist kõrvale." ("Me tusameele talv")


Jänes.
Jänes ("Lepus") on jäneseliste seltsi jäneslaste sugukonda kuuluv perekond.
"Loomade elu" järgi on jänese perekond pärisjäneslaste alamsugukonna ainus perekond. Sellesse kuulub 15 liiki, mis asustavad eeskätt parasvöötme avamaastikke ja metsi. Üksikud liigid elavad kõrbetest kuni tundrani, kaasa arvatud Gröönimaal ja Taimõri järve ääres. Kõige mitmekesisemad on nad Põhja-Ameerikas, seevastu Lõuna-Ameerikas puuduvad. Austraalias ja paljudel saartel on nad aklimatiseeritud.
Eestis elutsevad 23 jäneste liigist hall- ja valgejänes. Mõlemad toituvad suvel rohttaimedest, talvel söövad puude ja põõsaste oksi, koort ja võrseid, rikkudes nii ka viljapuid. Nad ise on mitme kiskja põhiliseks toiduks.
Karvastik on enamikul jänestel pruunikashall. Talvel muutuvad paljud jänesed heledamaks, valgejänes ja ameerika jänes valgeks (ainult kõrvaotsad jäävad mustaks). Jänesed tegutsevad peamiselt öösel, meeltest on kõige paremini arenenud haistmine ja kuulmine. Nad on üsna paiksed, kuid tundras ja Gröönimaal elavad rändloomad. Heade varjetingimuste korral nad ei põgene, vaid peituvad.
Jänesed poegivad kaks-kolm korda aastas. Pojad on juba sündides hästi arenenud, ema käib neid ainult imetamas. Emasloom imetab mitte ainult oma, vaid ka võõraid poegi, kui neid leidma juhtub.
Mõni jäneseliik on tähtis karusnaha poolest. Kõik Põhja-Ameerikas elavad liigid on jahiloomad. Nad võivad levitada inimeselegi ohtlikke haigusi, näiteks tulareemiat, samuti kanda puuke, kellelt omakorda haigusi saada võib.


Johannes Pääsuke.
Johannes Pääsuke (30. märts 1892 Tartu – 8. jaanuar 1918 Valgevene) oli Eesti fotograaf, filmioperaator ja Eesti esimene filmitegija. Ta töötas Eesti Rahva Muuseumi fotograafina ja oli pühendunud eestlaste 20. sajandi igapäevaelu jäädvustamisele. 1914. aastal lavastas ta esimese Eesti mängufilmi "Karujaht Pärnumaal".
Elulugu.
Johannes Pääsuke sündis 30. märtsil 1892 Tartus. Tema isa oli edukas kaupmees ja ema koduperenaine. Fotograafia vastu hakkas Johannes huvi tundma 15-aastaselt. Tema õpetajaks oli Tartu kohalik meister.
Pääsuke hukkus rongiõnnetuses 1918. aasta jaanuaris, olles vaid 25-aastane.
Fotograafia.
1912. aastal avaldas Eesti Rahva Muuseum ajalehes Postimees teate, kus kutsuti fotograafe muuseumi teenistusse. Pääsuke kasutas võimalust ja asus muuseumis tööle. Esimesed muuseumi jaoks pildistatud fotod pärinevad samast aastast. Täieõiguslikuks liikmeks sai ta 1913. aastal.
1913. aasta 10. juunist 29. juulini korraldas Eesti Rahva Muuseum koostöös Johannes Pääsukesega pildistamisretke, et täiendada muuseumi fotokogu. Marsuut algas Narvast ning lõppes Muhumaal ja Saaremaal. Fotoretkel tehti 317 fotot. Pildid on hea kvaliteediga ning seega on võimalik neist teha suuremõõtmelisi koopiaid, tänu millele saab lähemalt uurida jäädvustatud detaile, näiteks talumajade interjööri, sõidukeid ja talurahva rõivaid.
1915. aastal mobiliseeriti Johannes Pääsuke II järgu kaitseväelasena Esimesse maailmasõtta. Seal olles jätkas ta pildistamist, jäädvustades tagalaelu. Enamik sõja ajal tehtud fotodest jäi Venemaale, kuna need olid sõjaväelaste poolt tellitud.
Oma elu jooksul tegi Pääsuke üle 1000 foto.
Filmindus.
1912. aastal ehitas Johannes Pääsuke oma fotoaparaadist algelise filmikaamera ja 1912.–1914. aastani tegi ta 30 lühifilmi erinevatest Eestimaa kohtadest ja sündmustest, jäädvustades peamiselt maarahva toimetusi ja kohalikke vaatamisväärsusi, kuid ka spordisündmusi, tähtpäevi ja kultuurielu. Peale selle tegi ta etnograafiafilme Eesti Rahva Muuseumi jaoks, enamik neist üles võetud väljasõitudel. Filmid linastusid Tartu, Tallinna, Narva, Pärnu ja Võru kinodes. Kokku on Pääsuke teinud ligi 40 filmi, millest 10 on hoiul Eesti Filmiarhiivis. Kahjuks on osa tööd hävinenud.
Pääsukese esimene dokumentaalfilm oli "Utotškini lendamised Tartu kohal" (1912), mis kajastas piloot Sergei Utotškini lendu Krasnojarski polgu kasarmute õuelt Tartu linna kohale. "Utotškini lennus" (1912) keskendus Pääsuke Utotškini lennule Tallinna lähistel lennukiga Farman.
Revolutsiooniline hetk saabus aastal 1914, mil Pääsuke filmis, lavastas ja produtseeris esimese Eesti mängufilmi "Karujaht Pärnumaal". See poliitilise alatooniga satiirilist allegooriat sisaldav film rääkis Pärnu Postimehe toimetaja Jaan Karu ja baltisakslasest linnapea Oskar Brackmanni tülist. Filmis kajastus eestlaste ja baltisakslaste vaheline võimuvõitlus. Süžee keerleb karujahi ümber. Jõukas vanahärra Frackmann loeb hommikul ajalehest, et Pärnu metsades elav karu hoiab baltisaksa elanike hirmul. Pannakse kokku jahisalk ja minnakse karu otsima. Metsloom leitakse, kuid temast ei saada kuidagi jagu. Filmi kulminatsiooniks on hetk, mil karu vajub Frackmannile peale ja too jääb looma alla kinni. Samal ajal taanduvad löödud sakslased sündmuskohalt. Enne lõputiitreid esitatakse vaatajale info teksti näol, mis oli Eesti esimese filmi puhul väga julge kunstiline katsetus. Film oli Eestis väga edukas.
Johannes Pääsuke tegi koostööd filmikompaniidega Pathe, Gaumont ja Eclair ja asutas filmikompanii Estonia-Film.
Tema dokumentaalfilmide iseloomustavaks märksõnaks on loomingulisus ja tugev kunstiline alatoon.
2012. aastal andis Eesti Filmiarhiiv Eesti filmi 100 aasta juubeli puhul välja Pääsukese loomingule pühendatud kogumikplaadi "Esimene... Pääsuke", millel on digitaalselt taastatud filmid "Tartu linn ja ümbrus", "Ajaloolisi mälestusi Eestimaa minevikust", "Retk läbi Setumaa", "Vaatepilte Võrumaalt", "Suur lumetuisk Baltimail Jõulukuul", "Valgelillepäev Tartus", "Estonia rahvateater ja kontserdimaja Tallinnas", "Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50. a juubeli pidu" ja "Karujaht Pärnumaal".


Judaism.
Judaism ehk juutlus (ka: "juudi usk", "juudiusk"; kreeka keeles "iudaismos") on peamiselt juudi rahva religioon. Judaism on vanim tänapäevani püsinud monoteistlik religioon, mis tugineb Tanahile (eriti Toorale) ning Talmudile, tekkis II aastatuhandel eKr. Judaismist on välja kasvanud kristlus ja islam. Judaism on Iisraelis valitsev usund.
Judaismi rajajad.
Käesoleval sajandil on hakatud juutide ajalugu uurima seda Iisraeli naaberrahvastega võrreldes ja toetudes arheoloogilistele leidudele. Suurem osa ajaloolastest peavad tõelevastavaks Piibli jutustusi rahva esiisadest Aabrahamist, Iisakist ja Jaakobist (2000- 1759 eKr). Aabraham oli karjapidaja, kes rändas Kaldea Uurist e Mesopotaamiast Süüria kaudu Palestiinasse. Jaakobi pojad müüsid noorima venna Joosepi orjaks Egiptusesse, ning temaga hakkas võõrale maale elama asudes uus ajaloojärk. Heebrealased sattusid nagu muudki võõramaalased, egiptlaste vaenu alla ja sunnitööle.
Mooses, judaismi rajaja.
Iisraellaste vastupanu juhiks tõusis Mooses. Tema juhtimisel põgenesid iisraellased Egiptusest Palestiinasse vaarao Ramses II ajal XIII sajandil eKr. Mooses oli heebrea hõimude ühendaja, seadusandja ning religiooni rajaja, tema kaudu sõlmis Jumal lepingu Iisraeliga ja andis Siinai mäel kümme käsku (Kümme jumala Sõna). Sellest hetkest alates on juutide ajalugu ja religioon omavahel lahutamatult ühte põimunud.
Pühakiri.
Juutide religiooni, ajaloo ja kultuuri aluseks on judaismi pühakiri Tanah. Tanah koosneb 39 raamatust, mis jaotatakse kolme rühma: Toora (seadus,õpetus), neviim (prohvetid) ja ketuvim (kirjad). Aineks on iisraellaste (keda nimetatakse ka juutideks) ja nende ning Jumala vahelise suhte ajalugu.
Seadusekoodeksid - Talmud (kommentaaride kogu Vanale Testamendile, 5 sj pKr), Mišna (2 sj), Haskala (hbr valgustus 19sj tavadekogu). Lisaks on olemas n.ö. "Suuline Seadus" - see sisaldab käske ja korraldusi, mis reguleerivad Toora (e. "Kirjutatud Seaduse") rakendamist. Kirjatundjate seletuste järgi sisaldab Toora kokku 613 juhist, millest 248 on käsud ning 365 keelud. Juutide jaoks pole seaduse täitmine koormav kohustus, vaid seda peetakse jumala eriliseks anniks ja vahendiks olla ühenduses jumalaga.
Kes on juut?
Juudi Seadus peab juudiks isikut, kes on sündinud juudi emast või pöördunud judaismi vastavalt juudi seadusele. (Hiljuti on reformistlikud ja rekonstruktsionistlikud juudid hakanud pidama juutideks isikuid, kelle isa on juut ja ema on mittejuut ning kes on juutidena üles kasvatatud.)
Kui juut lakkab judaistlikke usukombeid täitmast, peetakse teda ikka juudiks. Kui juut ei aktsepteeri judaismi usuprintsiipe ning temast saab agnostik või ateist, peetakse teda ikka juudi kogukonna liikmeks, olgugi eksituses olevaks. Kui aga juut pöördub mõnda teise religiooni, näiteks budismi või kristlusse, siis ta ei kuulu enam juudi kogukonda ning teda peetakse apostaadiks. Siiski on ta juudi Seaduse järgi juudi rahvusest.
Judaismi koolkonnad.
Juutide religioosse elu keskmeks on sünagoog ja kodu. Juudi koguduse vaimne juht on rabi, kes tunneb ja õpetab Seadust. Vagale juudile on kodu samasugune Jumala tempel nagu sünagoogki. Perekondlikus elus on nädala kõrgpunkt sabati pidamine. Sabat on juudile rõõmus puhkamise päev, usuline perekonnapüha.
Judaismil on 2 põhisuunda: konservatiivne ortodoksijudaism ja vabameelne liberaaljudaism.
Esseenid - Hassidism - Haskala - Saduserid - Seloot - Variserid
Etnilised jagunemised: aškenazi juudid ja sefaradi juudid
Vaata ka.
Iisrael - Iisraeli ajalugu - Judaismi rajajad - Judaismi alused - Judaismi koolkonnad - Juudid - Yom Kippur
Mõisted.
Aabrahami Jumal - Kabala - Menoraa - Mikva - Pentateuh - Prohvet - Psalm 53 - Rabi - Sabat - Sünagoog - Šavuot - Talmud - Tanah - Toora
Ortodoksne judaism - Konservatiivne judaism - liberaalne judaism - Esseenid - Hassidism - Haskala - Saduserid - Seloodid - Variserid - Aškenazi juudid - Sefaradi juudid


Juhan Parts.
Juhan Parts (sündinud 27. augustil 1966 Tallinnas) on Eesti poliitik, alates 6. aprillist 2011 Andrus Ansipi kolmandas valitsuses majandus- ja kommunikatsiooniminister. Ta oli samas ametis ka Andrus Ansipi teises valitsuses.
Aastatel 2003–2005 oli ta Eesti peaminister.
Parts oli partei Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica esimees.
Poliitiline tegevus.
1998. aastast riigikontrolörina töötades kritiseeris Parts valitsuse poliitikat, kogudes populaarsust. Rahandusminister Siim Kallas süüdistas teda poliitikasse sekkumises.
Partsi ametiaeg riigikontrolörina oleks kestnud 2003. aasta augustini, kuid 8. augustil 2002 esitas ta president Arnold Rüütlile lahkumisavalduse, põhjendades seda sooviga minna Res Publica liikmena poliitikasse. Partei esimesel korralisel kongressil 24. augustil valiti ta partei esimeheks. Kõik teised kandidaadid taandasid end.
Juhan Partsi valitsus.
2003. aasta Riigikogu valimistel kogus Res Publica Eesti Keskerakonna järel teise häälte arvu ning alustas läbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks Eesti Reformierakonna ja Eestimaa Rahvaliiduga. 27. märtsil allkirjastasid kolme erakonna juhid koalitsioonilepingu. 1. aprillil 2003 keeldus Keskerakonna juht Edgar Savisaar president Arnold Rüütli ettepanekust valitsust moodustada ning 2. aprillil tegi president selle ettepaneku Juhan Partsile. 7. aprillil sai Parts selleks Riigikogu mandaadi. 9. aprillil kiitis Rüütel heaks kabineti nimekirja ning 10. aprillil andsid Juhan Parts ja teised valitsuse liikmed ametivande. Koalitsioonil oli Riigikogus 60 kohta. Ministrikohtadest sai Reformierakond 5, Res Publica 4 ja Rahvaliit 4.
Juhan Partsi peaministriajal ühines Eesti NATO ja Euroopa Liiduga (1. mail 2004).
Elava diskussiooni ühiskonnas tekitas Saksa sõjaväes sõdinud eestlastele püstitatud ausamba eemaldamine 2. septembril 2004. aastal Lihula kalmistult, mis toimus tema korraldusel. Asjaolu, et see toimus öösel ning politsei kasutas mälestussammast kaitsma tulnud rahva vastu jõudu, põhjustas paljudes eestlastes pahameelt ning mõjus halvasti nii Partsi kui ka Res Publica populaarsusele.
Esinemisi ja seisukohavõtte.
2011. aasta Riigikogu valimiste eel pälvis kriitikat majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi rahastatud infovoldik, milles olid ka Partsi pilt ja nimi. Voldik oli osa Kredexi kampaaniast, mis tutvustas korterelamute rekonstrueerimistoetust. "Kahtlemata on korteriomanikele rekonstrueerimiseks mõeldud toetuste tutvustamine vajalik, kuid antud juhul oli tegemist pigem minister Juhan Partsi nime ja pildiga valijatele saadetud valimisreklaamiga," iseloomustas seda arupärimises riigikontrolör Mihkel Oviirile Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson. Kommunikatsiooniekspert Agu Uudelepp kritiseeris hea valimistava rikkumist voldikus: "Praegu võib öelda, et seda infot ei olnud vaja nii laiale ringile saata ning ministri nimi ja pilt ei lisanud sisulist väärtust." Veel karmimalt väljendus politoloog Mari-Liis Jakobson: "Kui eetikapiirid rangelt paika panna, siis ministri, üldse ühegi poliitiku pildi kasutamine rakenduspoliitikat tutvustavas voldikus on ikkagi taunimist väärt." Parts ise väitis, et hea meelega ei näinuks ta voldikus oma pilti, ent keegi pidi valimistest hoolimata siiski inimeste poole pöörduma: "Informatsioon peab inimestele kohale jõudma, see peab olema mingi persooni poolt kantud. Me ei saa sinna ju panna mingit möldrit või ametnikku."
Andrus Ansipi kolmanda valitsuse majandusministrina seisab Parts vastu Eesti hasartmängukorraldajate liidu ja sotsiaalministeeriumi soovile kaotada kasiinoreeglites seni reisilaevadele tehtud erandid. (Laevadel ei pea mänguautomaadid paiknema ühes, eraldi sissepääsuga ruumis, nende arv pole piiratud ning firma ei pea kontrollima mängijate vanust ega kuulumist kasiinokeelu nimekirja.) "Sellega seataks Eesti laevaoperaatorid põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda võrreldes näiteks Soome ja Rootsi laevaoperaatoritega," põhjendas Parts oma arvamust. Selle asemel toetas ta Tallinki ja sellega seotud firmade seisukohta, mille järgi võiks jätta regulatsiooni muutmata, kui aga soovitakse reeglid maismaal ja merel ühtlustada, siis pigem laiendada seni merel lubatud erisusi ka maismaale. Partsi avaldus pälvis kriitikat hasartmängusõltlaste nõustamiskeskuselt, rahandusminister Jürgen Ligilt ja Eesti hasartmängukorraldajate liidult, kuna nii võiks mänguautomaate paigutada ka poodidesse ja baaridesse. "Antud juhul on kaheldav, kas saadav tulu korvaks hasartmänguvõimaluste lisandumisega tekkida võiva sotsiaalse kahju, isegi kui järgitakse vastutustundliku mängimise põhimõtteid, kehtestades täiendavaid piiranguid," kinnitas Ligi.
Haridus.
Juhan Parts on lõpetanud Tallinna 1. Keskkooli 1984 ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonna (spetsialiseerus eraõigusele) 1991.
Töökohad.
Parts valiti 2007. aastal XI Riigikokku 2975 häälega. 5. aprillist 2007 oli ta Andrus Ansipi teises valitsuses majandus- ja kommunikatsiooniminister. Samal ametikohal jätkab ta Andrus Ansipi kolmandas valitsuses pärast XII Riigikogu valimisi 2011. aastal, kus ta sai 6611 häält.
Isiklikku.
Juhan Parts valdab eesti, inglise ja vene keelt.
Lapsepõlves tundis Parts huvi tippspordi vastu. Mängib jalgpalli FC Toompea ridades. Peale selle mängib ta tennist, suusatab, sõidab jalgrattaga ning mängib korvpalli ja malet.
Oli abielus kohtunik Merle Partsiga. Sellest abielust on tal poeg Toomas-Hendrik ja tütar Pille-Riin.
2003. aastast on Juhan Partsi elukaaslane vandeadvokaat Daisy Tauk. Neil on kaks last: 2010. aasta alguses sündinud poeg, vanaonu järgi nime saanud Karl-Juhan ja 8. augustil 2011 sündinud teine poeg.
Juhan Partsi vanaonud olid Vabadussõja väejuht Karl Parts ning Riigikohtu esimees Kaarel Parts.


Janika Sillamaa.
Janika Sillamaa (sündinud 23. juunil 1975 Tallinnas) on eesti laulja.
Õpingud.
Janika Sillamaa õppis Tallinna Muusikakeskkoolis. Lasteteatris Colombina laulis enamasti peaosi ("Pöial-Liisi", "Metsamuinasjutt"). Georg Otsa nimelises Muusikakoolis õppis ta estraadilaulu, džäss- ja poplaulu (õpetajad Jaak Joala, Kare Kauks). Mängis rokkooperis "Jesus Christ Superstar" Maarja Magdaleenat.
Pärast G. Otsa nim. muusikakooli lõpetamist oli ta Kaunite Kunstide Koolis lauluõpetaja, kus juhendas teiste seas Tui Hirve.
Alates 2000. aastast õppis Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis lavastajaks (õpetajad Mati Unt ja Ingo Normet). 24. jaanuaril 2003 pidi Nukuteatris esietenduma Tšehhovi "Karu", kuid õppenõukogu ei aktsepteerinud seda ja soovitas Sillamaal eriala vahetada.
Muusikaline tegevus.
Alates kaheksandast eluaastast mängis ta laste muusikateatris Colombina.
Aastal 1992 toimus tema esimene ülesastumine professionaalsel laval Tim Rice'i ja Andrew Lloyd Webberi rokkooperis "Jesus Christ Superstar" Maarja-Magdaleena osas (lavastaja Neeme Kuningas, dirigent Tarmo Leinatamm, produtsent Makarov Muusik).
Kui Eesti 1993 esimest korda Eurovisiooni lauluvõistlusel osales, valiti Eestit esindav laul välja tingimusega, et selle esitaja on Janika Sillamaa. Eesti vooru finaal toimus 20. veebruaril Eesti Televisiooni stuudios. Õhtu juht oli Mart Sander. Janika esitas kaheksa laulu. Võidulaulu valisid 12 eksperti. Võitjaks osutus Andres Valkoneni laul "Muretut meelt ja südametuld" Leelo Tungla sõnadele. Võistluse eelvoorus Ljubljanas 3. aprillil jäi see laul seitsme hulgas viiendale kohale ja lõppvõistlusele ei pääsenud. Sellel aastal ilmus veel ka album „Lootus“ (produtsendid Jaak Joala ja Jüri Makarov).
Aastatel 1994–2000 oli ta ansambli The Names solist.
1998. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti finaalis esitas Janika Sillamaa laulu "Viimne valge kuu" (muusika Kaari Sillamaa ja Koit Toome, sõnad Kaari Sillamaa), mis tuli 10 laulu seas 4. kohale.
2002 oli Janika Sillamaa muusikali "Miss Saigon" lavastaja Georg Malviuse assistent.
2003 mängis ta muusikalis Aida nimiosa.
Alates 2009. aastast ansambli Famagusta solist.
Teinud rolle lavastustes: "Jesus Christ Superstar" (Maarja-Magdaleena), "Aida" (Aida), "Rent" (Joanne), "Cats" (Bombalurina), "West Side Story" (Anita), "Miss Saigon" (Ellen), "Chess" (Svetlana), "Beautiful Bodies" (Sue Carol), "Tutvumiskuulutus" (Claire)
Lavastused Kaari Sillamaa Laste ja Noorte Muusikateatris.
"Kolm musketäri" – 2004
"Saladin ja Lõvisüda" – 2008
Originaallooming.
Värssdraama "Juudas" (koos Kaari Sillamaa ja Virgo Sillamaaga)
Instseneeringud.
"Põrguneitsi" (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Põhjakonna" ainetel)
"Kolm musketäri" (Alexandre Dumas vanema samanimelise romaani ainetel)
"Saladin ja Lõvisüda" (Walter Scotti "Talismani" ainetel)
"Alice Imedemaal" (Lewis Carrolli samanimelise romaani ainetel)
"12 kuud" (Samuil Maršaki samanimelise muinasjutu ainetel)
Isiklikku.
Janika Sillamaa on Ivo Sillamaa ja Kaari Sillamaa tütar. Tema vanaisa oli automaatikaprofessor Hanno Sillamaa ja vanaema harfimängija ja pedagoog Zvenislava Sillamaa.
Teda huvitab kunst, geograafia ja ajalugu.
Laulude sõnad.
Sillamaa, Janika
Sillamaa, Janika
Sillamaa, Janika


Välismaa jõgede loend.
Siin on loetletud välismaa jõgesid. Eesti jõgesid on loetletud Eesti jõgede loendis. Vaata ka maailma jõgede loetelu vooluhulga järgi.
__NOTOC__
A.
Aa (jõgi Prantsusmaal) - Aabach - Aar (Lahni lisajõgi) - Aare - Aba jõgi - Abakan - Abava - Adda jõgi - Adige jõgi - Adõtša - Aga jõgi (Venemaa) - Ai - Ai He - Ain - Aisne - Aisne'i jõgi (Belgia) - Aiviekste - Ajan-Jurjahh - Akanyaru - Akerselva - Alam-Tunguska - Alazani - Alberti Niilus - Aldan - Allaihha - Aller - Allier - Alzette - Altaelva - Amazonas - Ambanizana jõgi - Ambato jõgi - American River - Amga - Amguema – Amgun – Amudarja - Amuur - Anabar - Andalién - Angara - Apure - Apurimac - Apurímac - Aragón - Araks - Ardèche - Ardila - Aressa - Arguni jõgi - Ariège - Arkansas - Arno - ‘Aţbarah - Aterno-Pescara jõgi - Athi-Galana jõgi - Áttánjohka - Atterti jõgi - Aube - Aude - Avatša jõgi - Avoni jõgi (Warwickshire) - Avoni jõgi (Hampshire) - Avoni jõgi (Bristol) - Avoni jõgi (Ontario) - Avoni jõgi (Uus-Meremaa) - Awashi jõgi
B.
Badjarihha - Bafing - Baḩr al-Ghazāl - Bakoye jõgi - Balõgõtšan - Barduelva - Barguzin - Barle'i jõgi - Bartang - Begna jõgi - Belaja (Kama) - Belaja (Kuban) - Beni jõgi - Benue - Bermejo - Berounka - Besòs - Bhagirathi - Bidasoa jõgi - Bija - Bío-Bío - Bistrița jõgi (Siret) - Bitjug - Bjorjoljohh - Bóbr - Bocholter Aa - Bode - Børselva - Bosna jõgi - Brahmaputra - Bzõb - Buffalo Bayou - Bug - Buzuluk - Bõtantai
C.
Casiquiare jõgi - Cavally - Célé - Chambal - Chao Phraya - Cher - Colorado jõgi - Colorado jõgi (Texas) - Columbia jõgi - Cuiabá jõgi - Cunene jõgi
D.
Đà jõgi - Dalälven - Darling - Daugava (Väina) - Dene - Desna - Detroit - Dindari jõgi - Dirty Devili jõgi - Dnepr - Dnestr - Dolorese jõgi - Donets - Doonau - Doubs - Douro - Drammenselva - Drava - Drina - Dulgalahh - Dvina
E.
Ebro - Eider - Eisch - Elbe - Elgi - Emba - Ems - Emur - Enguri - Escalante - Essequibo - Eufrat - Eure
F.
Feather - Feimanka - Fimi - Fulda jõgi
G.
Ganges - Garonne - Gaula - Genil - Gila jõgi - Gilgit - Gižiga jõgi - Glåma - Gorõn - Green River (Utah) - Guainia jõgi - Guadalquivir - Guadiana - Gudbrandsdalslågen - Gunnisoni jõgi - Guss - Göta jõgi
H.
Halhõn gol - Hallingdalselva - Hani jõgi (Hiina) - Hani jõgi - Hatanga jõgi - Havel - Helmandi jõgi - Hérault - Hồng Hà - Hopjor - Hrazdani jõgi - Hron - Huang He - Hudson - Hugli - Huma
I.
Iguaçu - IJssel - Ile - Ili - Ilim - Ill (Austria) - Ill (Prantsusmaa) - Indigirka - Indre - Indus - Ingoda - Ingul - Inn - Iori - Ipoly - Irkut - Irrawaddy - Irtõš - Isar - Iskăr - Issel - Isset - Išim - Ižma -Ižora
J.
Jakobselva - Jana jõgi - Jangtse - Jamuna - Japurá - Jasselda - Javari - Jauza - Jelovaja - Jenissei - Jordan - Jug - Jumara jõgi - Juribei (Gõda poolsaar) - Juribei (Jamali poolsaar) - Juruá - Jökulsá á Fjöllum
K.
Kabuli jõgi - Kafue jõgi - Kagera - Kama - Kamo jõgi - Kamtšatka jõgi - Kan - Kanab Creek - Kansase jõgi - Kasai jõgi - Kazõr - Katonga - Katun - Kébi jõgi - Kemijoki - Kemi jõgi - Ket - Kirenga - Klondike - Kobra jõgi - Kodori jõgi - Kodõma - Koiva - Kolõma jõgi - Kondoma - Kongo jõgi - Korkodon - Koszarawa jõgi - Kostroma jõgi - Kotšetšum - Kraichbach - Kuban - Kuisebi jõgi - Kulu jõgi - Kuma (Kaukaasia) - Kuma (Jaapan) - Kupa - Kura - Kureika - Kwango - Kõzõlsu - Könkämäeno - Kymijoki
L.
Laba - Lachlan - Lahn - Lauga jõgi - Leena - Leie - Leine - Lek - Leki oja - Lesse'i jõgi - Liard - Lielupe - Limmat - Limpopo - Lippe - Little Colorado - Llobregati jõgi - Loa - Loire - Loiret - Lozva - Lot - Lovat - Lualaba - Lukuga - Luleälven - Lõuna-Bug - Lõuna-Platte - Lätäseno - Lütschine - Lysi jõgi (Itaalia)
M.
Mackenzie -
Madeira -
Maja -
Malaja Kokšaga -
Mamore -
Mandel -
Marañón -
Marne -
Mbagathi -
Meghna -
Mēmele -
Mezen -
Mga -
Miassi jõgi -
Min (Fujiani provintsis) -
Min (Jangtse lisajõgi) -
Mokša -
Moldova jõgi -
Molonglo -
Morava -
Moskva -
Motala jõgi -
Mudanjiangi jõgi -
Muna jõgi -
Muonio jõgi -
Mūsa -
Münstersche Aa
N.
Nairobi jõgi
- Napo
- Narva jõgi (Nemunas)
- Narõni jõgi (Sõrdarja)
- Narõni jõgi (Ile)
- Narõni jõgi (Irtõš)
- Nelsoni jõgi
- Nen Jiang
- Nera jõgi (Doonau lisajõgi)
- Nera jõgi (Indigirka lisajõgi)
- Nera jõgi (Tiberi lisajõgi)
- Nete jõgi
- Niagara
- Nidelva (Agder)
- Niger
O.
Ob - Odra - Ohio jõgi - Ohře - Ohhoota - Ohta jõgi (Neeva lisajõgi) - Oise - Ojat - Oka - Oka (Siber) - Okavango - Oker - Oldžo - Olenjoki jõgi - Oljokma - Olti jõgi - Om - Omo - Omolon - Onega jõgi - Onon - Oranje jõgi - Orava jõgi - Oredeži jõgi - Orkla jõgi - Orinoco - Orta jõgi - Otra - Otrøelva - Ottawa jõgi - Oubangui - Oude Rijn - Oude Rijn (Gelderland) - Oulu jõgi - Ourthe
P.
- Palli oja
- Pandž
- Para jõgi
- Paraguay jõgi
- Paraná jõgi
- Paranaíba jõgi
- Paria jõgi
- Paša jõgi
- Pedetsi jõgi
- Penžina jõgi
- Petšora jõgi
- Pihkva Emajõgi (Velikaja)
- Pinega jõgi
- Pitka jõgi
- Pljussa
- Podkamennaja Tunguska
- Pomir
- Popigai jõgi
- Popovka jõgi
– Purus
- Putumayo
- Põšma jõgi
R.
Rahad - Red River - Red River (Nelson) - Rein - Rena - Republican - Reussi jõgi - Rhône - Rideau - Rio Branco jõgi - Rio Grande (Paraná lähtejõgi) - Rio Grande (Mehhiko ja USA piirijõgi) - Rio Negro jõgi - Rioni - Roś - Ross - Ruhr - Ruhwa jõgi - Rusizi - Ruvuvu - Ruvyironza
S.
Saale - Saba jõgi - Sacramento jõgi - Sagittario jõgi - Saint Clairi jõgi - Saint Lawrence'i jõgi - Saint Mary jõgi (Suur järvistu) - Salatsi jõgi - Salgir - Salzach - Salween - Samara (Ukraina) - Samara (Venemaa) - Sambre - San Joaquini jõgi - San Juani jõgi - Sankuru - Saône - Sarner Aa - Sartang - Sava - Savala - Schelde - Sededema - Seimi jõgi - Seine - Selenge - Selennjahh - Semliki - Semois - Senegali jõgi - Seret - Severn - Shannon - Shaţţ al-‘Arab - Shire jõgi - Shyok - Singapuri jõgi - Sinine Niilus - Sinjuhha - Sioule - Siret - Sit - Sita jõgi - Sjass - Skienselva - Skiensvassdraget - Skellefteälven - Smoky Hill - Sobat - Sok - Sokoto jõgi - Soła - Solimões - Somme - Songhua - Sosna - Sosva jõgi - Sož - Spokane'i jõgi - Spree - Szamos - Stohhid - Strõi - Stõr - Suceava jõgi - Suda - Sudost - Sugoi - Suhhona - Suldalslågen - Sura - Surhob - Sutlej - Suur Anjui - Suur Karujõgi - Suur Kinel - Suur-Jenissei - Svir - Sõrdarja - Säde jõgi - Söderström
Š.
Ščara - Šešupė - Šešuvis - Šilka - Širvinta - Šožma - Šventoji - Šventoji (Palanga)
Z.
Zambezi - Zamfara - Zarafšon - Zenne - Zújar
T.
- Tana jõgi
- Tapajós
- Tara (Irtõši lisajõgi)
- Tarn
- Taz
- Tavda
- Tennessee
- Terek
- Ticino
- Tipitapa
- Tirino jõgi
- Toce
- Tomi jõgi
- Tornio jõgi
- Torrensi jõgi
- Truckee jõgi
- Tsna (Mokša)
- Tsna (Neeva)
- Tsna (Oka)
- Tsna (Prõpjats)
- Tšulõm
- Tšüj
- Tuba
- Tuloma jõgi
– Tura jõgi
U.
Ubagan - Ucayali jõgi - Ufa jõgi - Ugra - Ui jõgi - Ujandina - Ulúa jõgi - Una jõgi - Unstrut - Urubamba jõgi - Uruguay jõgi - Urup - Usk - Ussa (Ob) - Ussa (Petšora) - Ussa (Volga) - Už (Dnepr) - Už (Doonau) - Utšur - Uural - Uvod
V.
Váh - Vahh - Vahši jõgi - Vākhān - Valge Niilus - Vasjugan - Vaška - Vefsna - Velika Morava - Velikaja - Velikaja (Siber) - Venta - Vetluga - Victoria Niilus - Viljui - Virgin - Višera jõgi (Kama) - Vitim - Vjatka - Vltava - Volga - Volhov - Vorma - Vorona (Hopjor) - Vorona (Ugra) - Voroneži jõgi - Vorotan - Vrbase jõgi - Vuoksi - Võtšegda - Väike-Jenissei - Västerdalälven
W.
Waikato jõgi - Weari jõgi - Weiße Elster - Werra - Weser - Wisła
X.
Xi Jiang - Xingu jõgi
Y.
Al-Yābis (Irbid) - Yadkin - Yalu - Yamuna - Yarmūk - Yellowstone'i jõgi - Yonne - Yser
Välismaa jõgede loend


Juhtimine.
Juhtimine on lihtsustatult subjekti ja objekti vaheline suhe ehk tegevus, mille tulemusena juht mõjutab juhitavaid, et saavutada organisatsiooni eesmärgid läbi ressursside efektiivse ja eduka kasutamise.
Traditsiooniliselt on juhtimise funktsioonideks peetud tegevuste strateegilist ja operatiivset planeerimist, jooksvat tegevuste organiseerimist, organisatsiooni mehitamist ja selle liikmete motiveerimist, erinevate tegevuste koordineerimist ja kontrollimist jms. Traditsiooniliselt ja ajalooliselt on juhi (mänedžer, direktor, juhjataja või totaalse võimu korral diktaator) roll olnud sageli võimu keskne (juhi käske või korraldusi täidetakse tema poolt omatava võimu tõttu ehk hirmust saada karistada). Kaasaegne juhtimine lähtub aga tõsiasjast, et inimesed ei allu võimule, kuna neil on demokraatlikus ühiskonnas valikuvabadus. Seetõttu tuleb inimesed juhi poolt kaasata tegevusse vabatahtlikkuse alusel. Juht peab seetõttu käskude ja keeldude asemel looma visiooni ja näitama isiklikku eeskuju visiooni alusel seatud eesmärkide saavutamiseks. Juht on tänapäeval aina enam liidri ehk teenäitaja rollis. Juht peab tulemuste saavutamiseks suutma luua arusaadava visiooni tulevikust ja seadma selle alusel eesmärgid, millega inimesed saavad oma isiklikke eesmärke siduda. Kaasaegset juhti (inglise keeles "leader") eristab traditsionaalsest (võimu alusel talitavast) juhist see, et teda järgitakse vabatahtlikult. Näiteks seetõttu, et mõistetakse eemärgi olulisust või eesmärgi sidet isikliku arenguga. Juhtimise fookus on seetõttu muutunud võimule baseeruvalt käsutamiselt tegevuste strateegilisele planeerimisele, organisatsiooni liikmete kaasamisele, koostööle ja tegevuste sihipärasele organiseerimisele ja koordineerimisele.


Juri Štšekotšihhin.
Juri Petrovitš Štšekotšihhin (Юрий Петрович Щекочихин; 9. juuni 1950 Kirovabad (Aserbaidžaan) – 3. juuli 2003 Moskva) oli vene ajakirjanik ja poliitik, Venemaa Riigiduuma liige, kes pühendus organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni paljastamisele.
Elulugu.
Ta lõpetas 1975 Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna. Ajakirjanduslikku tegevust alustas 17-aastasena ajalehes Moskovski Komsomolets, töötades 1967–1971 stažöörina ja 1971 korrespondendina.
1971–1980 töötas ajalehe Komsomolskaja Pravda erikorrespondendina, juhatades "kaptenina" vanemate klasside õpilaste klubi "Alõi Parus" ajalehe juures, andes välja ajalehe vastavat lisa.
Alates 1980 töötas ta ajalehes Literaturnaja Gazeta erikorrespondendina ning seejärel uurimisosakonna juhatajana. Ta algatas uuriva ajakirjanduse Nõukogude Liidus, hakates esimesena uurima kuritegusid enne kohtuotsust, mis oli ennekuulmatu. 1988 levitati Literaturnaja Gazetas avaldatud korruptsiooniteemalist artiklit "Лев прыгнул" ("Lõvi hüppas") käest kätte nagu samizdati väljaannet, sest see oli esimene publikatsioon, mis rääkis korruptsioonist Nõukogude Liidus. Artiklile järgnes palju ümberlükkamisi, kuid see artikkel vallandas korruptsiooniteemaliste artiklite laviini.
Juri Štšekotšihhin uuris noorsoo kuritegevust. Ühena esimestest Nõukogude Liidus juhtis ta tähelepanu organiseeritud kuritegevuse olemasolule selles riigis. Ta kirjutas Kaasani noorukitebandedest ja jalgpallifanaatikutest. Ta oli ÜRO ekspert organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni osas.
Ta kirjutas palju noorukite probleemidele pühendatud näidendeid ja filmistsenaariume, samuti proosakirjandust ja publitsistikat.
Juulist 1988 kuni 1989. aastani oli ajaloolis-valgustusliku ühingu Memoriaal organiseerimiskomitee täitevkomitee liige. Aastast 1988 oli ta ka ühiskondlik-poliitilise ühenduse Moskovskaja tribuna liige.
1989 valiti ta Nõukogude Liidu rahvasaadikuks territoriaalses valimisringkonnas nr. 413 (Luganski oblast Ukrainas). Oli Regioonidevahelise saadikuterühma liige.
1990-ndate aastate alguses uuris Štšekotšihhin korruptsiooni Moskva võimuorganites.
Alates 1993 oli ta rahvusvahelise Fondi Loomingulise Noorsoo Toetuseks president.
Alates 1995 oli ta uuriv-ajakirjandusliku telesaate "Spetsialnaja brigada" ("Eribrigaad") autor ja saatejuht kanalil ATV-ОРТВ.
Pärast ajakirjaniku Vladislav Listjevi mõrvamist hakkas Štšekotšihhin 1995. aasta märtsis sõltumatu ajakirjanike uurimisrühma eesotsas tegelema selle kuriteo uurimisega, kuid mõrv jäigi lahendamata. «Ma ei tea, kuidas end tunnevad need, kes juurdlust läbi viisid, aga mina tunnen ennast sellepärast süüdlasena, et me ei suutnud midagi ära teha,» ütles ta.
17. detsembril 1995 valiti Juri Štšekotšihhin Riigiduuma teise koosseisu saadikuks. Ta kuulus fraktsiooni Jabloko, oli Julgeolekukomitee ja Korruptsiooni vastu riigivõimuorganites võitlemise komisjoni liige. Riigiduumasse läks ta enda sõnul selleks, et pääseda ligi dokumentidele, mida tavalisel ajakirjanikul pole iialgi võimalik näha. Peale selle sai ta võimaluse pöörduda otse adressaatide poole. Riigiduuma istungil võis ta esinejale öelda: «Kas te ei kavatse erru minna?»
Alates juulist 1996 oli ta nädalalehe "Novaja Gazeta. Ponedelnik" peatoimetaja asetäitja ja uurimisosakonna juhataja. Ajalehes Novaja Gazeta oli jaanuarist märtsini 1997 peatoimetaja asetäitja ja juhtivtoimetaja, märtsist 1997 peatoimetaja asetäitja ja tegevtoimetaja ning seejärel peatoimetaja asetäitja.
Märtsis-aprillis 1997 korraldas Štšekotšihhin riigiduuma julgeolekukomitee esimehe asetäitjana kampaania Tšetšeenias asuvate vangide vabastamiseks. Mõnikord vedas ta ise autoga sõjavange ning nad elasid tema suvilas. Ta tegi kõik, et neid aidata.
19. detsembril 1999 valiti ta Riigiduuma kolmanda koosseisu liikmeks föderaal-valimisringkonnast Jabloko nimekirjast. Ta oli riigiduuma Julgeolekukomitee esimehe asetäitja. Selles ametis kogus ta materjali suurte riisumiste kohta tollis. Viimati uuris Štšekotšihhin nii ajakirjaniku kui ka saadikuna korruptsiooni Venemaa eriteenistustes.
Juri Štšekotšihhinit peeti väga usaldusväärseks ajakirjanikuks. Teda ähvardati, jälitati ning varastati tema artikleid. Mõni ähvarduskiri jõudis kohale veel pärast tema surma.
Surm.
Mõned päevad enne surma haigestus Štšekotšihhin raskelt ning suri ööl vastu 3. juulit 2003 teadvusele tulemata Moskvas Kliinilise keskhaigla reanimatsiooniosakonnas. Täpset diagnoosi panna ei õnnestunud. Tegemist oli insuldiga, mida arstid esialgse diagnoosina seostasid haruldase allergilise sündroomiga.
Enne seda oli ta täiesti tervena käinud Rjazanis materjali kogumas. Kolleegid pidasid vajalikuks surma põhjuste väga põhjalikku uurimist.
Juri Štšekotšihhin maeti 5. juulil kirjanike surnuaiale Peredelkinos. Ilmalik matusetalitus toimus haigla ruumides.
Kolleegid ajalehest Novaja Gazeta iseloomustasid teda naiivse, kuid just naiivsuse tõttu tõhusa õigluse eest võitlejana. Matusekõnedes nimetati teda laitmatu reputatsiooniga inimeseks.
2008. aastal algatati lõpuks kriminaalasi Štšekotšihhini surma asjus tapmise paragrahvi alusel, kuid see lõpetati 2009. aasta aprillis tulemusteta.
Teosed.
Juri Štšekotšihhin kirjutas kokku 4 raamatut ja 5 stsenaariumi. Töö autobiograafilise romaani Однажды я был ("Ükskord ma olin") kallal jäi pooleli.
Kunstikogu.
Štšekotšihhin kogus üle 20 "naiivse kunstniku" (Vassili Grigorjev, Aleksandr Suvorov, Juri Horovski) töö. Maalide kataloogiväärtus on umbes 20 000 dollarit.


Jaapani keel.
Jaapani keel (jaapani keeles 日本語 ("nihongo" [nihongo]) on Jaapani ametlik keel ja domineeriv suhtlemiskeel. Üle maailma räägib seda 127 miljonit inimest.
Jaapani keeles kirjutamiseks kasutatakse kombineeritult nelja erinevat süsteemi – hiina kirjal põhinevat "kanjit (漢字), silpkirju hiraganat (ひらがな) ja katakanat (カタカナ) ning mõningatel juhtudel ka ladina kirja. Jaapani kirja latinisatsioon on "rōmaji" (ローマ字). See on jaapani segakiri. Furigana (振り仮名) on jaapani keele lugemisabi, mille eesmärk on näidata kanji hääldust. Furigana koosneb peamiselt hiraganast, mis on väikselt kirjutatud kanji peale või kõrvale.
Jaapani keeles häälikustikus puudub konsonant l, mis asendatakse nii kõnes kui kirjas enamasti r-iga (nt. "balto" oleks jaapani keele ladina transkriptsioonis "baruto").
Täishäälikud.
Diftonge jaapani keeles ei ole. Vokaale on viis. On fonoloogiline eristus pikkade ja lühikeste täishäälikute vahel: näiteks on hääliku "i" pikkus sõnades 叔父さん ("ojisan", 'onu') ja お爺さん ("ojiisan", 'vanaisa') tähendust eristav.
Kaashäälikud.
Helitud klusiilid /p, t, k/ on pisut aspireeritud (rohkem kui eesti keeles, kuid vähem kui inglise keeles). Helilised /b, ɡ/ ei moodusta alati täielikku sulgu, nii et nad meenutavad frikatiive või aproksimante. /ɡ/ hääldatakse paljudes murretes, eriti Ida-Jaapanis häälikuna [ŋ].
Alveolaarid /t, d, n/ (keeletipp puudutab ülahammaste tagapinda ja hambasompude eesosa) muutuvad enne häälikut /i/ vastavateks postalveolaarideks.
Frikatiivid [z, ʑ] on häälikute [dz, dʑ] hääldusvariandid. Häälikud [(d)z, (d)ʑ] tähistatakse Hepburni transktriptsioonis "z" ja "j".
Alveolaarid /s, z/ muutuvad enne häälikut /i/ vastavateks postalveolaarideks.
Häälik /r/ on apikaalne postalveolaarne verberant. Ta kaldub lateraliseeruma ning muutub siis l-hääliku sarnaseks.
Ümardatud velaar /w͍/ on faktiliselt vokaali /u͍/ mittesilpimoodustav variant. Ta ei vasta tüüpilisele [w]-häälikule, sest ta moodustatakse pigem huulte kokkusurumisega kui ümardamisega.
[ɴ] on varieeruv konsonant, mis järgneva klusiili puhul järgib selle keeleasendit, kuid enne frikatiive ja täishäälikute vahel täielikku sulgu ei moodusta, mis teeb ta sarnaseks nasaaliga. Sõna lõpus on ta uvulaarne nasaal.
[h] läheb enne häälikut /i/ üle [ç]-häälikuks
ning enne häälikut /u/ [ɸ]-häälikuks, mille hääldamisel huuled puutuvad kokku.
Märk ː tähistab konsonandi obstruktsiooni või pikenemist (/pː/, /tː/, /sː/ jne).
Konsonante puudutavad protsessid.
Konsonandid /b, ɡ/ muutuvad vokaalide vahel vastavateks frikatiivideks [β, ɣ]: 暴れる ("abareru", [äβäɾe̞ɾü͍], 'märatsema').
Sõna keskel /ɡ/ nasaliseerub: 職業 ("shokugyō", [ɕo̞kü͍ŋo̞:], 'töö'), 考える ("kangaeru", [käŋŋäe̞ɾü͍], 'mõtlema'). Selline hääldus pole siiski omane kõigile jaapanlastele.
Välislingid.
Jaapani keel


Jeronim de Rada.
Jeronim de Rada (itaaliapäraselt Girolamo De Rada; 19. november 1814 – 28. veebruar 1903 San Demetrio Corone) oli väljapaistvaim itaalia-albaania kirjanik, publitsist, folklorist ja õpetaja. Ta oli albaania rahvusliku liikumise tähtsaim tegelane Itaalias.
Jeronim de Rada sündis õigeusu preestri pojana Albaania Makjas (albaania keeles "Maqi", itaalia keeles "Macchia Albanese" ehk "Macchia di Cosenza") Cosenza provintsis Cosenza mägedes. Õppis Püha Hadrianuse kolleegiumis San Demetrio Corones. Oli varakult innustunud oma albaania juurtest ning hakkas koguma rahvaluulet.
Oktoobris 1834 astus isa soovil Napoli ülikooli õigusteaduskonda, kuigi huvitus peamiselt rahvaluulest ja kirjandusest.
Napolis avaldas ta 1836 ka oma tuntuima albaaniakeelse poeemi "Milosao laulud" itaaliakeelse pealkirja all "Poesie albanesi del secolo XV. Canti di Milosao, figlio del despota di Scutari" ("Albaania luule 15. sajandist. Milosao, Shkodëri despoodi poja laulud"; albaania keeles "Këngët e Milosaos"). Kordustrükid ilmusid 1847, 1872 ja 1873.
See pikk romantiline ballaad, mis räägib Milosao armastusest, on tema popilaarseim teos. Milosao näol on tegemist väljamõeldud noore aadlimehega 15. sajandi Shkodëris, kes on Thessaloníkist koju tagasi tulnud. Siin kohtab ta küla allika juures lambur Kollogre tütart Rinat ja armub temasse. Armastajate seisuvahe jääb kauaks nende vaheke, kuni maavärin purustab nii linna kui ka igasugused klassivahed. Nad abielluvad välismaal ja neil sünnib laps. Ent abieluõnn jääb üürikeseks. Milosao poeg ja naine surevad varsti ning tema ise saab lahingus haavata ja sureb jõekaldal, millelt avaneb vaade Shkodërile.
Varsti pidi ta kooleraepideemia tõttu õpingud katkestama ning minema tagasi koju Calabriasse.
Tema teine teos "Canti storici albanesi di Serafina Thopia, moglie del principe Nicola Ducagino" (Napoli 1839; "Serafina Thopia, vürst Nikolaus Dukagjini abikaasa albaania ajaloolised laulud") konfiskeeriti Bourboni võimude poolt, sest de Radat kahtlustati osaluses Itaalia Risorgimento põrandaalustes rühmitustes. Teos avaldati 1843 Napolis uuesti pealkirja all "Canti di Serafina Thopia, principessa di Zadrina nel secolo XV" (Serafina Thopia, 15. sajandi Zadrina printsessi laulud) ja hiljem kolmandas variandis Napolis 1897 pealkirja all "Specchio di umano transito, vita di Serafina Thopia, Principessa di Ducagino", ("Inimese mööduvuse peegel, Dukagjini printsessi Serafina Thopia elu").
Tema itaaliakeelne ajalooline tragöödia "I Numidi" ("Numiidialased"; Napoli 1846), mis hiljem ilmus ümber töötatuna pealkirja all "Sofonisba, dramma storico" ("Sofonisba, historical drama"; Napoli, 1892 või 1891), ei äratanud erilist tähelepanu.
1848 (või 1944) asutas De Rada ajalehe (või ajakirja) L'Albanese d'Italia (Itaalia albaanlane; nimi võis olla ka L'Albanese in Italia), mis sisaldas albaaniakeelseid artikleid. See kakskeelne "poliitiline, moraalne ja kirjanduslik ajaleht, mis saavutas lõpuks tiraaži 3200 eksemplari, oli esimene albaaniakeelne perioodikaväljaanne üldse.
1852 kõrvaldati de Rada San Demetrio kolleegiumi albaania keele õpetaja kohalt, sest teda kahtlustati Bourbonide võimu vastases tegevuses. 1889 sai ta selle koha tagasi.
De Rama hilisemad teosed on "Rapsodie di un poema albanese" ("Albaania poeemi rapsoodiad"; 1866), "Poesie albanesi" ("Albaania luuletused"; 1873-1884) ja "Skanderbeccu i pafaan" ("Õnnetu Skanderbeg"; 1873-1884).
1883-1887 andis ta välja albaaniakeelset ajakirja Fiamuri i Arbërit.
Jeronim de Rada on kirjutanud ka albaania keele grammatika.
19. sajandi teise poole jooksul muutus de Rada unistus iseseisvast Albaaniast reaalseks poliitiliseks eesmärgiks, mida ta kirglikult taotles.
De Rada oli üks albaania rahvusliku kirjanduse rajajaid ning romantismi rajaja albaania kirjanduses. Tema ajakirjanduslik, kirjanduslik ja poliitiline tegevus aitasid kaasa rahvuslikule ärkamisele nii Itaalia albaanlaste seas kui ka kodumaal.
1850 abiellus de Rada Maddalena Melichi'ga, kellega tal oli neli poega. Nii naine kui ka pojad surid enne teda.
Jeronim de Rama suri 1903 äärmises vaesuses.


Juudid.
Juudid, ka "heebrealased", on ühtsete religioossete ja etniliste tunnustega inimgrupp, kelle esivanemaiks peetakse Iisraeli ning Juuda elanikkonda.
Maailmas on 13,2 miljonit juuti, kellest kõige suurem osa elab USA-s ja Iisraelis.
Sõna "juut" on pärit heebrea keele sõnast "yehudi" (יהודי), mis tähendab kas 'juudamaalane' ehk Juudamaa (Juuda järgi) elanik või siis Juuda suguharu liige. Juudid hõlmavad aga ka benjaminlasi ja leviite. Kreeka keeles võttis see sõna kuju Ιουδαιος ("Iudaios") ja ladina keeles "Judaeus".
Suur osa juute räägib nende rahvaste keeli, kelle hulgas nad elavad, tunnistades judaismi kõrval ka kristlust ja teisi usundeid.
Ajalugu.
Esmakordselt on juute mainitud 3. aastatuhande lõpul eKr. Juudid elavad laialipillatult paljudel maadel. Nad on saanud nimetuse juuda hõimu järgi.
Juudid asusid alates 13.–12. sajandist eKr paiksete põlluharijatena Palestiinas. Kui osa juute maa vallutamise järel 6. sajandi eKr algul viidi sunniviisil Babülooniasse, sai alguse nende hajumine teistele maadele (diasporaa). Babülooniast lähtusid Pärsia, Kesk-Aasia, India, Hiina, Väike-Aasia, Kaukaasia ning Jeemeni vanad juudi asundused.
Hellenismiajal sai oluliseks juutide keskuseks Aleksandria. Mitmed juudi haritlased üritasid lähendada oma kultuuri domineerivale kreeka kultuurile ja osaleda täisväärtuslike kodanikena hellenistlikus ühiskonnas. Judaismi rangete reeglite tõttu ei olnud see alati lihtne, range monoteism, ümberlõikamine, sabati pidamine ning mitmesugused söögikeelud olid ümbritseva maailma kommetega raskesti ühitatavad. Kuigi ei ole andmeid arvestatavast juudi misjonist, levisid paljud kombed, nagu sabati pidamine, kogu Rooma riigis.
Juutide olukord oli hellenismiajal üldiselt hea, kuid nende range monoteism ühelt poolt ning teiste rahvaste soovimatus seda mõista tekitasid sageli pingeid ning viisid lõpuks juudi sõdadeni aastatel 66–70, 115 (diasporaa ülestõus) ja 132. Ülestõusude tagajärjel hävitati Jeruusalemma tempel ning hajutati ja orjastati paljud juudi kogukonnad. See viis diasporaa hoogsale arengule lääne suunas kui sõjavange arvukalt Rooma ääreprovintsidesse, Hispaaniasse, Doonau ja Reini äärde ümber asustati.
Keskaegses Euroopas pidasid juudid visalt kinni oma usundist ja keeldusid ristiusku vastu võtmast. See andis tõuke nende usulisele tagakiusamisele, mis algas Hispaanias 613. Kogu kristlikus Lääne- ja Kesk-Euroopas, kus elas enamik juute, kehtestati nende jaoks eriseadused; juutidelt võeti maaomandiõigus, nad olid sunnitud elama linnades, kus tegelesid peamiselt käsitöö ja kaubitsemisega, rikkamad liigkasuvõtmisega. Eriti levis juutide jälitamine ristisõdade ajal; sellega kaasnes juutide arvukas ümberasumine. 1290 aeti juudid välja Inglismaalt, 1306 Prantsusmaalt. Saksamaalt põgenes palju juute jälitamise eest (eriti pärast suurt katku 1348 – 1350) Poola ja Leetu. Neist kujunes Kesk- ja Ida-Euroopas aškenazim-rühm (Saksamaa juutide nimetuse järgi), kes säilitas jidiši (juudi keele), kaua ka erilise juudi rõivastuse, mille kandmine kehtestati Saksamaal 1229.
Ibeerias tõi araablaste vallutus 8. sajandil kaasa juutide olukorra kergenemise ja juudi kultuuri õitsengu 9.–15. sajandil.
Inkvisitsiooni nõudel pagendati juudid 1492 Hispaaniast ja 1496 ka Portugalist. Hispaania juudi pagulased rändasid peamiselt Itaaliasse, Põhja-Aafrikasse, Balkanile ja Lähis-Itta. Need Vahemeremaade juudid moodustavad sefardim-rühma (Hispaania heebreakeelsest nimest Sefarad) ja kõnelevad espanjooli (ladiinot).
14. ja 15. sajandil sunniti juute asuma linnades eraldi kvartalitesse või linnaosadesse – (getodesse).
17.–19. sajandi revolutsioonide järel hakati Lääne-Euroopas juutidele tehtud kitsendusi järk-järgult kaotama.
18. sajandi lõpul elas kõige rohkem juute Poolas. Poola jagamistel sattus suur osa neist Vene riigi alluvusse, kus nende õigusi korduvalt kärbiti.
19. sajandi lõpul puhkes Euroopas uus antisemitismi laine, mida Venemaa ametivõimud revolutsioonilise liikumise kõrvalejuhtimiseks eriti mahitasid. Palju juute emigreeris sel ajal Ameerikasse.
Vastureaktsioonina antisemitismile tekkis 19. sajandi lõpul sionism.
Venemaa juutide õigusetus kaotati alles pärast Veebruarirevolutsiooni 1917.
Suur protsent Venemaa juutidest (võrrelduna kogu Venemaa rahvaarvuga) võttis osa bolševike liikumisest ning kommunistlikust Oktoobrirevolutsioonist. Tuntuimad juudi bolševikud olid Lev Trotski, Lev Kamenev, Jakov Sverdlov ja Grigori Zinovjev.
Adolf Hitleri ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei võimuletulek Saksamaal 1933. aastal tõi kaasa massilise juutide tagakiusamise. Selle käigus nad jäeti alates 1938. aastast esmalt ilma kodanikuõigustest ja varandusest, seejärel aga deporteeriti (peamiselt Ida-Euroopasse) ja paljud ka mõrvati. Nimetatud tagakiusamise ja mõrvamise protsessi on nimetatakse holokaustiks.
Pärast Teist maailmasõda on pika ajalooga juudi kogukonnad Kesk-Euroopas muutunud praktiliselt olematuks – holokausti üle elanud juudid rändasid välja nii Palestiinasse (pannes aluse Iisraeli riigile), USAsse kui ka mujale.
1948. aastal loodi Iisraeli Riik, kus ametlikuks keeleks on uusheebrea keel ehk ivriit, mis oli juutide hulgas säilinud kultus- ja kirjakeelena.
Nende sündmuste tõttu on juudi keskused maailmas olulisel määral ümber paiknenud.
Juudid indoeurooplaste ja Euroopa ajaloos.
Juutidel on olnud oluline osa nii vana Viljaka Poolkuu alal alguse saanud, seadustele ja arvestustele tugineva, tsiviliseerituse toomisel uude läänemaailma kui ka selle seal edasiviimises. Euroopa tsiviliseerumise ja juutide lugu on siiani olnud üks teineteist täiendav tervik.
Nii juutide poolt oma ajaloo alguseks peetud Aabrahami kokkulepe Jumalaga, kui ka indoeurooplaste tsiviliseerumise lugu algasid 2. aastatuhande alguses eKr.
Moosese väljarännuga Egiptusest sai alguse juutide järjepidev ajalugu rahvusena ja nende saamine üheks sel ajal väljakujunema hakanud Vahemere maailma maaks. Sellega umbes samaaegselt toimunud Pronksiaja kollapsis varisesid kokku senised Euroopa tsiviliseerituse alged ja koos osade kreeklaste rändega Jooniasse algas seal üleminek uue kultuuri sünnile (Mileetose 12 linna liit). Samas toimus Väike Aasiast ka esimene oletatav etruskide väljaränd Apenniinide poolsaarele.
Juutide liitmisel Aleksander Suure poolt hellenistlikku maailma, Aleksandria kogukonna tekke, Vana Testamendi selleaegsete raamatute kreeka keelde tõlkimise ja juudi Aleksandria filosoofiakoolkonnaga algas juba nende otsene osa indoeuroopa rahvaste ja Euroopa tsivilisatsiooni(de) ajaloos. Liidetult Rooma riiki moodustasid nad selle rahvastikust 8–10%.
Seoses kristluse sünniga ja juutide hajutamisega Roomas pärast nende ülestõuse said nad ka üheks osaliselt juba Euroopas elavatest rahvustest.
Juudid said oma (Kasaaria ja) Hispaania kuldajaga piirneval ajal Euroopas taassündiva kaubanduse ja rahamajanduse ämmaemandaiks.
Selleaegsed võimukandjad soosid nende tulekut, tegevust ja kogukondi. Neile jäi kristlaste poolt põlatud liigkasuvõtjate roll. Pärast rahamajanduse sündi soosingud lõppesid ja algasid nende tagakiusamised ja väljasaatmised.
Hiliskeskajast alates olid nad pikka aega soositud Poolas, kus kujunesid välja aškenazi juudid, jidiš ja juutide suurim kogukond maailmas. Uusaja tulekul algas nende eraldamine getodesse.
Kodanlikud revolutsioonid tõid juutidele järk-järgulise vabanemise senistest piirangutest ja Ameerika kuldaja. Alates sellest ajast on neil olnud ka järjest kasvav otsene roll Lääne kultuuri- ja tsivilisatsiooniloos. Pärast holokausti ja Iisraeli riigi rajamist on nende kogukonnad Lääne Euroopas kokku kuivanud. Viimane suur migratsioonilaine Euroopast Iisraeli leidis aset koos NSVL kokkuvarisemisega.
Juudid maailma kultuuriloos.
Juudi kultuuri mõju praeguses maailmas on väga suur. Judaismist pärineb näiteks seitsmepäevane nädal ning pühapäeva pidamine.
Aabrahamlike religioonidena on judaistlike juurtega nii kristlus kui ka islam.
Paljud silmapaistvad teadlased ja ühiskonnategelased on olnud juudi taustaga, s.h. Niels Bohr ning Albert Einstein. Nobeli preemia laureaatidest on juudi päritolu ebaproprtsionaalselt suur osa, kui võrrelda nende mitte väga suure üldarvuga.
Juudid Eestis.
Esimene teadaolev juut Eestis elas 1333. aastal Tallinnas.
Arvukam juudi kogukond tekkis 19. sajandi algul Poolast toodud alaealiste sõjaväekasvandike, sõdurite ja rändkaubitsejate kaudu. Suur osa Eesti juute rändas tagakiusamise tõttu 19. sajandi lõpul USAsse.
Vabadussõja ajal leiti juudist Punaarmeelase taskust sionistlik nn "1919. aasta protokoll".
1934. aastal oli Eestis juute 4434, 1959. aastal 5436. Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal pärast Eesti okupeerimist saksa vägede poolt, vangistati Eestis elanud juudid Saksa okupatsioonivõimude korraldusel, kellest enamik hukati, Saksamaa Kolmanda Riigi natsionaalsotsialistlikust ja riiklikust antisemitismipoliitikast juhindudes.


John Maxwell Coetzee.
John Maxwell Coetzee (sündinud 9. veebruaril 1940) on üks tähtsamaid Lõuna-Aafrika kirjanikke. Ta kirjutab inglise keeles.
2. oktoobril 2003 määrati talle neljanda aafriklasena Nobeli kirjandusauhind kui kirjanikule, kes "arvututes maskides kujutab kõrvalseisja üllatavat kaasahaaratust".
John Michael Coetzee (hiljem vahetas ta oma teise eesnime ära) sündis Kaplinnas. Ta on saksa-inglise päritolu. Vanemad saatsid ta ingliskeelsesse kooli.
Tema noorus möödus Kaplinnas ja Worcesteris. Ta õppis Kaplinna ülikoolis ning lõpetas selle matemaatika (bakalaureusekraad 1961) ja inglise filoloogia (bakalaurusekraad kiitusega 1960, magistrikraad 1963) alal.
1960. aastate alguses kolis ta Inglismaale, kus ta 1962–1965 töötas IBM-is programmeerijana. Tema tolleaegsed kogemused väljenduvad raamatus "Noorpõlv" (2002).
Seejärel asus ta USA-s Texase ülikoolis Austinis doktorandina kirjandust õppima. 1969 kaitses ta doktoritöö Samuel Becketti proosast. Kuni 1983. aastani õpetas ta New Yorgi osariigi ülikoolis Buffalos inglise keelt ja ingliskeelset kirjandust.
1984 naasis ta Lõuna-Aafrikasse, saades Kaplinna ülikooli ingliskeelse kirjanduse professoriks.
Ta on õpetanud ka Harvardi ülikoolis ja John Hopkinsi ülikoolis (Baltimore'is).
2002 läks ta pensionile ning kolis Austraaliasse Adelaide'i, kus ta sai Adelaide'i ülikooli inglise filoloogia osakonna au-uurijaliikmeks. Aastast 2002 on ta ka Chicago ülikooli "Distinguished Service Professor".
Coetzee on esimene kirjanik, kes sai Bookeri auhinna kaks korda: raamatu "Michael K elu ja aeg" eest 1983 ja raamatu "Häbi" eest 1999. Soovides vältida avalikkuse tähelepanu, ei ilmunud ta auhindu vastu võtma.
Peale romaanide on ta avaldanud kriitikat (muuhulgas ajakirjas New York Review of Books) ja tõlkeid.
1974 avaldas ta oma esimese jutustuse "Dusklands". Selles tõmbas ta paralleele ameeriklaste vahel Vietnamis ja Lõuna-Aafrika afrikanderite vahel.
Tema teosed on alati selgelt seotud tema kodumaa sotsiaalsete ja poliitiliste probleemidega ning seavad kõrgel esteetilisel tasemel keskmesse inimlikkuse. Üksiksaatuste varal kujutab ta allegooriliselt inimest üldse. Tema loomingu üks põhimotiiv on apartheid.
Romaani "Südamaal" põhjal vändati prantsuse film "Tolm" (1985), mis sama aasta Venezia filmifestivalil võitis Hõbelõvi.
Nobeli kirjandusauhinna kandidaatide seas oli Coetzee mitu aastat.
Coetzeele meeldivad "Tour de France" ning jalgratturid Lance Armstrong ja Jan Ullrich, luuletaja Tomas Tranströmer ning helilooja Johann Sebastian Bach.


Johannes Paulus II.
Johannes Paulus II, ladinapäraselt Ioannes Paulus II (Karol Józef Wojtyła, [k'arol j'uzef voit'õua]; 18. mai 1920 – 2. aprill 2005) oli paavst 1978–2005. Ta oli 264. paavst.
Johannes Paulus II oli ainus slaavlasest paavst ja esimene mitteitaallasest paavst pärast Hadrianus VI-t (1522). Ta on ainus paavst, kes on külastanud Eestit. Ajakiri Time valis ta 1994 aasta inimeseks. Ta oli kõige enam välisvisiite teinud paavst. Karol Wojtyła hüüdnimi oli Lolek.
Karol Józef Wojtyła sündis 18. mail 1920 Poolas Wadowices ühele juudi perekonnale kuulunud majas aadressil Ulica Rynek 2 Poola armee 12. jalaväerügemendi 1.leitnandi Karol Wojtyła (1879–1941) ja Emilia Kaczorowska (1884–1929) 3-lapselises peres noorimana. Ta ristiti 20. juunil 1920 sõjaväekaplani Franciszek Żaki poolt, tema ristivanemad olid Józef Kucmierczyk ja Maria Wiadrowska. Wojtyła sai esimese armulaua mais 1929 ja konfirmeeriti 3. mail 1938 Krakówi peapiiskopi Adam Sapieha poolt, millega seoses võttis ta Karol Hubert Rostworowski järgi oma konfirmatsiooninimeks „Hubert.” Wojtyła teenis kaks aastat Wadowice kirikus altaripoisina. Suvel 1932, mais 1939 ja mais 1942 käis ta palverännakutel Częstochowas. 14. detsembril 1935 sai Wojtyła Neitsi Maarja Seltsi liikmeks.
Wojtyła läbis 20. juunist 17. augustini 1938 Poola armee tööpataljoni koosseisus ajateenistuse, kuid keeldus relva kasutamast ja tulistamast. Juulis 1939 viibis ta taas sõjaväelisel väljaõppel.
1938 kolis ta koos isaga Krakówisse. 6. veebruaril 1939 ühines ta Krakówis üliõpilasseltsi euharistliku halastusosakonnaga. Veebruaris 1940 kohtus ta Jan Tyranowskiga, kes mõjutas tema usulisi veendumusi ja kelle mõjul liitus Wojtyła põrandaaluse usurühmaga Zywy Rózaniec. 1941 liitus ta salaorganisatsiooniga Unia. 1942 aastast jätkas ta õpinguid põrandaaluses seminaris. 29. veebruaril 1944 sai ta löögi Saksa veoautolt ja viibis haiglas 12. märtsini 1944.
11. novembril 1944 tehti Wojtyłale tonsuur, 17. detsembril 1944 ja 21. detsembril 1944 sai ta madalamad vaimulikupühitsused. 13. oktoobril 1946 ordineeriti ta kardinal Adam Sapieha poolt alamdiakoniks, 20. oktoobril 1946 diakoniks ja 1. novembril 1946 preestriks. 2. novembril 1946 pidas ta Krakówi katedraalis püha Leonardi krüptis oma esimese missa.
Nii piiskopi kui peapiiskopina osales Wojtyła 1962–1965 Teisel Vatikani oikumeenilisel kirikukogul, andes oma panuse kirikukogu mõjukate dokumentide, nagu usuvabaduse dekreedi "Dignitatis Humanae" ja kiriku pastoraalse konstitutsiooni "Gaudium et Spes" koostamisele.
Piiskop Wojtyła külastas Ameerika Ühendriike, Lähis-Ida, Aafrikat, Aasiat ja Austraaliat.
Wojtyła osales 29. septembrist 29. oktoobrini 1967, 30. septembrist 6. novembrini 1971, 27. septembrist 26. oktoobrini 1974 ja 30. septembrist 29. oktoobrini 1977 maailma piiskoppide sinodil. Ta osales 1976 Philadelphias toimunud armulauakongressil.
Ta valdas lisaks emakeelele 8 võõrkeelt: hispaania, inglise, itaalia, ladina, portugali, prantsuse, saksa ja vene keelt.
Kardinal Wojtyła osales 2 konklaavil 1978. Enne teda osales viimase paavstina 2 konklaavil Gregorius XVI.
1978. aasta teine konklaav.
Johannes Paulus II valiti paavstiks 16. oktoobril 1978 ja pühitseti ametisse 22. oktoobril, mil ta pidas jutluse sõnumiga „Ärge kartke!“ Ta on jäänud ainsaks paavstiks, kes oma ametissepühitsemisel võttis kardinalide õnnitlused vastu seistes, mitte istudes. Ta valis oma paavstinime Johannes Paulus I järgi. Johannes Paulus II sai paavstiks 58-aastaselt, olles noorim paavst pärast Pius IX.
14. – 16. oktoobrini 1978 kestnud konklaavil osalesid 111 kardinali. Konklaavil olid peamised soosikud kardinal Giuseppe Siri ja kardinal Giovanni Benelli. Kui kumbki soosik ei saanud vajalikul arvul hääli, tegi kardinal Franz König ettepaneku valida paavstiks mitteitaallane. Vajalikku häältehulka ei saadud seni kokku, kuni kardinal Sebastiano Baggio asus toetama kardinal Wojtyłat. Ta osutus valituks konklaavi 8 voorus kompromisskandidaadina, saades 97 häält. 16. oktoobril kell 18:18 kohaliku aja järgi anti konklaavi otsusest Sixtuse kabelis teada valge suitsuga ja uus paavst ilmus paavstipalee palkonile kell 19:15.
Vatikani siseriiklikud otsused.
Johannes Paulus II ajal oli suurim finantsskandaal Vatikanis 1981–1982 peapiiskop Paul Marcinkuse poolt juhitud Vatikani panka tabanud skandaal.
26. novembril 2000 kehtestati paavsti otsuse alusel Vatikani uus põhiseadus, mis jõustus 22. veebruaril 2001.
Pastoraalsed visiidid.
Johannes Paulus II tegi 104 pastoraalset visiiti väljaspool Itaaliat, mille käigus ta külastas 129 riiki, sealhulgas Eestit. Ta tegi Itaalias 146 pastoraalset visiiti ja Roomas 748 pastoraalset visiiti. Seni polnud ükski paavst nii palju reisinud. Esimest korda mõnda riiki saabununa suudles paavst selle riigi maapinda, kuid alates 2000 ta seda toimingut terviseprobleemide tõttu enam ei teinud.
1981. aasta atentaat.
Johannes Paulus II liikus enne Vatikanis peetavat üldaudientsi 13. mail 1981 Püha Peetruse väljakul spetsiaalse autoga missale kogunenud rahva hulgas, kui umbes kella 17.15 paiku kohaliku aja järgi tulistas Mehmet Ali Ağca 9 mm Browningist tema suunas kaks lasku, millest üks tabas paavsti kõhtu ja teine vasakusse kätte. Tulistamises said haavata ka turistid Ann Odre ja Rose Hall. Teine atentaadis osaleja Oran Celik pidi lõhkama pommid, kuid ei teinud seda. Ağca taskust leiti varem valmiskirjutatud kiri, milles ta kinnitas oma teo motiivina, et tappis paavsti protestiks Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide imperialismi vastu ning protestiks El Salvadoris ja Afganistanis toimuva genotsiidi vastu.
Paavsti opereeriti Gemelli haiglas mitu tundi ja ta viibis haiglas kolm nädalat. Ağcale mõisteti 22. juulil 1981 eluaegne vanglakaristus. 27. detsembril 1983 kohtus Johannes Paulus II Ağcaga ja andestas talle. Paavsti palvel anti 14. juunil 2000 Ağcale amnestia ja ta siirdus Türgisse. 1985 toimus Itaalias atentaadi asjus uus kohtuprotsess, et uurida Bulgaaria eriteenistuse seotust atentaadiga, kuid süütõendite vähesuse tõttu ei suudetud seda kahtlustust tõestada.
Atentaadi uurimise muutsid raskeks Ağca pakutud erinevad vastuolulised versioonid. Esmalt kinnitas ta, et on PVO liige, seejärel seostas oma tegevust Bulgaaria eriteenistusega, Itaalia salateenistusega ja CIAga. Tema tegevust on seostatud ka Nõukogude Liidu poliitikaga ja Vatikani panga reformimispüüetega.
1982. aasta atentaat.
Johannes Paulus II viibis 12. mail 1982 palverännakul Fatima basiilikas, kui teda ründas täägiga relvastatud endine preester Juan María Fernández y Krohn, kes protesteeris Teise Vatikani oikumeenilise kirikukogu sätestatud muudatuste vastu. Turvamehed tõrjusid rünnaku, mistõttu paavst viga ei saanud.
Teised atentaadid.
16. veebruaril 1981 plahvatas Pakistanis Karachis enne paavsti peetud missa algust pomm (teistel andmetel granaat).
Novembris 1982 hoiti Hispaanias ära ETA rünnak paavsti vastu.
1. veebruaril 1983 arreteeriti Itaalias narkoäriga tegelenud türklane Mustafa Savas, kes oli kavatsenud mais korraldada atentaati paavsti vastu.
Märtsis 1983 avastati El Salvadoris paavsti vastu suunatud vandenõu.
Juulis 1983 taheti paavstile Poolas korraldada atentaati.
6. mail 1984 sihtis Sŏuli katedraali ees paavsti mängupüstoliga Lõuna-Korea tudeng.
Mais 1986 arreteeriti Amsterdamis türklane, kes kavatses paavsti tappa.
25. novembril 1986 vahistati Brisbane'is austraallane nelja molotovi kokteiliga, kes kavatses paavsti üllatada.
Al-Qā‘idah kavatses paavsti tappa jaanuaris 1995 Filipiinidel, kuid atentaadi ettevalmistuskohas puhkes 6. jaanuaril 1995 tulekahju. Seda atentaati seostati Ramzi Youssefiga, kes oli 1993 Maailma Kaubanduskeskuses toimunud plahvatuse korraldajaks.
12. aprillil 1997 avastati paavsti visiidil Bosnia ja Hertsegoviinasse 23 tankitõrjemürsku silla alt, mida paavsti autokolonn pidi ületama.
14. mail 1997 teatas Liibanoni julgeolekuteenistus, et avastati vandenõu, mille raames taheti paavsti lennukit rünnata Liibanonis rakettidega.
10. novembril 2002 avaldas ajaleht The Sunday Times artikli "Mastermind of 9/11 plotted to kill Pope", mille väitel kavatseti paavsti tappa 1999 Filipiinidel, kuid see visiit jäi tookord paavsti viletsa tervise tõttu ära. Teistel andmetel oli tegu 1995 plaanitud katsega.
Juunis 2003 ähvardasid islamiäärmuslased paavsti tappa Horvaatias. Bosnias ja Hertsegoviinas tehti samal ajal mitmeid ähvardusi võltspommidega.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Johannes Paulus II taunis preestrite osalemist poliitikas. Ta rõhutas 25. märtsil 1992 avaldatud apostellikus üleskutses "Pastores dabo" preestrite koolitust.
27. märtsil 1980 saatis ta läkituse Ukraina piiskoppidele,
10. märtsil 1986 kohtus ta Itaalia sõjaväekaplanitega,
Johannes Paulus II erasekretär oli Stanisław Dziwisz.
Johannes Paulus II reorganiseeris 26. juunil 1988 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Pastor bonus" kuuria.
Ta määras kardinalide kolleegiumi dekaaniks 19. detsembril 1986 Agnelo Rossi, 5. juunil 1993 Bernardin Gantini ja 30. novembril 2002 Joseph Ratzingeri.
Ta määras Vatikani riigisekretäriks 8. aprillil 1984 Agostino Casaroli ja 29. juunil 1991 Angelo Sodano.
Ta määras camerlengoks 5. mail 1979 Paolo Bertoli, 25. märtsil 1985 Sebastiano Baggio ja 5. aprillil 1993 Eduardo Martinez Somalo.
Ta määras Rooma kardinalvikaariks 1. juulil 1991 Camillo Ruini.
Ta määras 25. novembril 1981 Joseph Ratzingeri Usudoktriini kongregatsiooni prefektiks.
Ta saatis 23. oktoobril 1986 ja 15. juunil 1991 läkituse Aafriklaste Misjoni Seltsi (S.M.A.) üldkapiitlil osalejatele. Ta saatis 19. mail 1995 läkituse misjonäridele.
Paavst saatis 31.detsembril 1990 ja 19. detsembril 2002 läkituse Anna ordu nunnadele ning 20. jaanuaril 1997 ordu üldkapiitlil osalejatele.
Ta kohtus 28. aprillil 1979 augustiinlastega. Ta saatis 7. mail 1982, 10. juulil 1984, 14. novembril 1987, 26. septembril 1989, 23. septembril 1995, 22. jaanuaril 2001, 7. septembril 2001 ja 11. oktoobril 2001 augustiinlastele läkitusi.
Ta saatis barnabiitidele 8. juulil 2000 ja 6. juulil 2002 läkitusi.
Ta saatis 14. veebruaril 1980, 9. juulil 1982 ja 8. juulil 2000 läkitusi Josafati basiliaanide ordu üldkapiitlil osalejatele. Ta külastas 11. juunil 1999 Varssavis basiliaanide kirikut.
Paavst kohtus 21. märtsil 1980 Monte Cassino kloostri abtiga, 23. märtsil 1980 Norcia ja Spoleto benediktiinidega, 19. märtsil 1986 Prato benediktiinidega ja 8. mail 1986 Cesena benediktiinidega,
Ta saatis 22. mail 1980 läkituse Itaalia benediktiinidele, 21. septembril 1980 benediktiini abtidele, 5. septembril 1982 Camaldoli munkadele, 2. septembril 1984 Alatri benediktiinidele, 15. juunil 1985 Vittoria Veneto benediktiinidele, 29. märtsil 1985 benediktiinidele, 26. septembril 1988 benediktiini abtidele, 14. juulil 1991 Aosta benediktiinidele, 19. märtsil 1993 Farfa benediktiinidele, vallombrosaanide benediktiini abtile 21. märtsil 1999, benediktiinide kongressile 8. septembril 2000, Itaalia benediktiinidele 7. septembril 2000, silvestriini benediktiinidele 8. septembril 2001, benediktiini konföderatsiooni kongressile 23. septembril 2004 ja Monte Cassino abtile 21. märtsil 2004.
Paavst külastas 17. septembril 1993 Camaldoli kloostrit,
Ta saatis 28. veebruaril 1979 läkituse Camaldolese nunnadele, 16. jaanuaril 1989 Itaalia benediktiinide abtissidele, 14. oktoobril 1999 ja 25. augustil 2000 benediktiini nunnadele.
Ta saatis 11. veebruaril 2003 läkituse bernardiinidele.
Ta saatis 5. veebruaril 1998 ja 3. oktoobril 2002 läkituse birgitiinidele ning birgitiinide üldkapiitlil osalejatele 9. veebruaril 2004.
Paavst saatis 1. mail 1990, 1. aprillil 1996, 13. novembril 2000 ja 12. aprillil 2002 läkitused Bosco salesiaanidele.
Paavst saatis 5. septembril 1983 läkituse dominiiklaste üldkapiitlil osalejatele, 26. mail 1984 nunnadele, 19. märtsil 1986 Prato dominiiklastele, nunnadele 5. jaanuaril 2001 ja dominiiklastele 15. veebruaril 2002.
Paavst saatis 6. veebruaril 1988, 25. märtsil 1989, 14. aprillil 1990, 18. aprillil 1992, 10. aprillil 1993 ja 8. veebruaril 2002 läkitused Egidio liikumise liikmetele.
Paavst saatis 14. novembril 1998 läkituse Eliisabeti nunnaordule ja üldkapiitlil osalejatele 15. novembril 2004.
Paavst saatis 21. veebruaril 1982, 19. augustil 1984, 6. veebruaril 1997 ja 30. detsembril 1998 läkituse Focolare liikumise liikmetele. Ta kohtus 11. veebruaril 1988 ja 13. veebruaril 2003 Focolare liikumise piiskoppidega.
Paavst saatis oma läkitused frantsisklaste üldkapiitlil osalejatele 21. juunil 1979, 19. mail 1983, 14. juunil 1988 ja 7. juunil 2001. Ta saatis läkitused 8. märtsil 1982, 15. juunil 1989 ja 22. novembril 2002 frantsiskaanide kolmanda ordu assambleel osalejatele. Ta saatis 9. juulil 1983, 27. mail 1989 ja 12. juunil 1995 läkitused frantsiskaani konventuaalide üldkapiitlil osalejatele.
Ta külastas 18. mail 1982 Portugali frantsiskaane ja 22. veebruaril 1992 Senegalis frantsiskaanide nunnakloostrit,
Ta saatis läkitused erinevatele frantsiskaanide kogudustele 29. märtsil 1980, 15. novembril 1980 29. oktoobril 1981, 2. jaanuaril 1983, 27. veebruaril 1986, 23 mail 1987, 31. detsembril 1990, 10. jaanuaril 1993, 17. septembril 1993, 17. juunil 1995, 24. juunil 1995, 2. mail 1997, 5. mail 1997, 9. mail 1998, 28. oktoobril 1999 ja 17. veebruaril 2001.
Ta saatis 12. novembril 1986 läkitused frantsiskaani nunnadele, 11. juunil 1988 Montevergine klarisside kloostri nunnadele, 19. detsembril 1994 frantsiskaani Alcantarine nunnadele, 3. juunil 1995 Assisi klarissidele, teistele nunnadele 15. novembril 1999, 15. juunil 2000, 17. juunil 2000 ja 6. juulil 2001.
Ta saatis 23. septembril 1991, 2. augustil 1999 ja 4. juunil 2003 läkitused frantsiskaanide generaalministrile ning konventuaalide generaalministrile 17. märtsil 2003.
Paavst saatis 5. jaanuaril 1989 läkituse gabrielliitide üldkapiitlile ja gabrielliitidele 7. jaanuaril 1995.
Paavst kohtus 13. detsembril 1979, 15. detsembril 1981 ja 3. veebruaril 1986 Ema Teresaga. Ta saatis 5. septembril 2000 läkituse orduliikmetele.
Johannes Paulus II nõudis 1979 jesuiitide ülemkindralilt Pedro Arrupelt sekularismi likvideerimist jesuiitide seast ja vabastusteoloogia toetamise lõpetamist. 21. septembril 1979 saatis paavst kirja jesuiitide juhtkonnale. 1981 sai Arrupe ajurabanduse, tema tegevus ülemkindralina peatati ning jesuiidid määrasid tema asemele kohusetäitjaks generaalvikaar Vincent O'Keefe. Paavst ei tunnustanud O'Keefe ametit, vaid määras oma esindajateks Paolo Dezza ja Joseph Pittau. Paavst saatis 27. veebruaril 1982 kirja jesuiitide provintsiaalidele. Märtsis 1982 peeti Frascatis jesuiitide kongregatsioon. Dezza otsustas kokku kutsuda üldkongregatsiooni, kus 13. septembril 1983 valiti uueks ülemkindraliks Peter Hans Kolvenbach. Paavsti tegevust taunisid mitmed teoloogid, nagu Karl Rahner.
Paavst saatis 5. oktoobril 1986 kirja Kolvenbachile ja 5. jaanuaril 1995 jesuiitidele
Paavst saatis 1. detsembril 1978 läkituse Püha Joosepi kongregatsioonile (C.S.J.).
Paavst saatis läkitused 7. mail 1987 ja 2. detsembril 1995 hospitalliitidele (O.H.), 25. novembril 1988 üldkapiitlil osalejatele ja 22. oktoobril 1997 ülempriorile.
Paavst saatis läkitused kamilliaanidele (O.S.C.) 7. mail 1987, 20. mail 1989, 19. mail 1995, 15. mail 2000 ja nunnadele 15. juunil 2002.
Paavst saatis 25. märtsil 1996 läkituse kanossiaanide üldkapiitlil osalejatele ja kanossiaanidele 16. veebruaril 2002.
Paavst saatis läkitused kapitulaaridele 22. juunil 1985 ja 14. oktoobril 1988.
Paavst saatis läkitused kaputsiinide üldkapiitlil osalejatele 5. juulil 1982, 12. juulil 1988, 1. juulil 1994 ja 25. oktoobril 2004. Ta kohtus 1. märtsil 1984 kaputsiinide juhtidega ja 28. septembril 1984 kaputsiinide ordumeistriga.
Ta saatis läkitused 31. oktoobril 1998 kaputsiini nunnadele, kaputsiinidele 7. juulil 2000 ja 7. veebruaril 2002 ning Itaalia kaputsiinidele 29. oktoobril 2003/
Paavst saatis läkitused 2. juunil 1980 Lisieux' karmeliitidele, 29. septembril 2000 ja 26. märtsil 2001 karmeliitidele. Ta saatis läkitused 4. mail 1985, 29. septembril 1989, 22. aprillil 1991, 23. septembril 1995 ja 9. novembril 2004 karmeliitide üldkapiitlil osalejatele.
Ta kohtus 7. mail 1980 Nairobi karmeliitidega, 20. juunil 1992 Lodis karmeliitidega ja paljasjalgsete karmeliitide ordukindrali Camillo Macisega 29. aprillil 2003].
Paavst saatis 5. oktoobril 1984 läkituse Calabria kartuuslastele ja kartuuslaste ülemkindralile 15. mail 2001.
Paavst saatis 13. oktoobril 1979, 21. septembril 1985 ja 8. septembril 2003 läkitused klaretaanide üldkapiitlil osalejatele. Ta saatis 19. septembril 1991 ja 22. septembril 1997 läkitused klaretaanidele.
Johannes Paulus II tunnustas Kolbe misjonäre 25. märtsil 1992. Ta saatis 19. juunil 2000 misjonäridele läkituse.
Paavst saatis läkitused 7. mail 1987, 20. septembril 1991, 30. oktoobril 1992 ja 9. oktoobril 1998 komboniaanidele.
Paavst saatis Kristuse Leegionile läkitused 4. jaanuaril 2001, 30. novembril 2004 ja 31. jaanuaril 2005.
Paavst saatis läkitused 16. mail 1986 ja 22. märtsil 2002 Kristlike Vendade kongregatsiooni ("Congregatio Fratrum Christianorum") üldkapiitlil osalejatele, 25. märtsil 1988 Ploërmeli kristlike vendade üldkapiitlil osalejatele.
Paavst saatis 8. septembril 1979 läkituse Loreto Francesco Baracca instituudile.
Paavst kohtus 9. juulil 1979, 26. juunil 1984, 4. juulil 1988, 19. oktoobril 2000 ja 22. juunil 2004 Malta ordu suurmeistriga. Ta saatis Malta ordu liikmetele 24. juunil 1999 läkituse.
Paavst saatis läkitused mariaanidele 6. juulil 1984, 30. juunil 1987, 22. juunil 1993 ja 1. juulil 1999.
Paavst saatis Mariannhilli misjonäridele 29. oktoobril 2002 läkituse.
Paavst saatis 26. oktoobril 1985 läkituse maristide üldkapiitlil osalejatele ja 15. oktoobril 1993 maristidele.
Paavst saatis 22. mail 1986 ja 25. mail 1998 läkitused mertsedariaanide (O. de M.) üldkapiitlil osalejatele.
Paavst saatis läkitused Minimi ordule 24. mail 1996, 3. juulil 2000 ja 14. septembril 2002. Ta kohtus Minimi ordu ülemkindraliga Giuseppe Fiorini Morosiniga 1. aprillil 2003.
Johannes Paulus II tunnustas 30. augustil 1990 Neokatehumenaalse Tee liikumist ja kinnitas 29. juunil 2002 Neokatehumenaalse Tee liikumise esialgse põhikirja. 17. jaanuaril 1994 saatis paavst neokatehumeenidele eriläkituse.
Ta kohtus 5. septembril 1979 ja 2. novembril 1980 liikumise rajajatega.
Ta saatis 4. novembril 1979, 18. novembril 1979, veebruaris 1980, 2. novembril 1980, 14. detsembril 1980, 7. jaanuaril 1982, 7. märtsil 1982, 10. veebruaril 1983, 4. detsembril 1983, 23. märtsil 1984, 25. septembril 1984, 2. detsembril 1984, 3. märtsil 1985, 9. detsembril 1985, 4. mail 1986, 27. märtsil 1987, 26. aprillil 1987, 12. detsembril 1987, 27. jaanuaril 1988, 31. jaanuaril 1988, 10. aprillil 1988, 30. detsembril 1988, 3. jaanuaril 1991, 28. märtsil 1993, 20. juunil 1993, 12. Detsembril 1994, 24. jaanuaril 1997 ja 21. septembril 2002 neokatehumeenide kogudustele läkitusi.
Paavst saatis Notre Dame de Salette misjonäridele 5. novembril 1992 läkituse, 4. mail 2000 läkituse ja kongregatsiooni üldkapiitlil osalejatele 11. oktoobril 2004 läkituse.
Paavst saatis 1. augustil 1998 läkituse olivetiaanidele.
Paavst kinnitas 28. novembril 1982 avaldatud apostellikus konstitustsioonis "Ut sit validum" Opus Dei personaalprelatuuri. Ta alustas Josemaría Escrivá kanoniseerimisprotsessi ja kuulutas ta pühakuks 6. oktoobril 2002. Paavst ordineeris piiskopiks Álvaro del Portillo ja Javier Echevarria. Ta kohtus 16. augustil 1982 Opus Dei liikmetega, saatis 23. augustil 1990 läkituse Opus Dei naisliikmetele ja Opus Dei noortele 29. märtsil 1994. Ta saatis 12. jaanuaril 2002 läkituse Opus Dei rajaja Escrivá sünniaastapäeva puhul peetud kongressil osalejatele.
Ta saatis läkituse Filippo Neri oratooriumile 5. oktoobril 2000.
Paavst saatis 6. oktoobril 1998 ja 14. oktoobril 2004 läkitused pallottiinidele.
Paavst saatis läkitused 1. oktoobril 1984 passionistidele, 17. detsembril 1999 passionistide nunnade üldkongregatsioonil osalejatele ja passionistide ülemkindralile 25. augustil 2000.
Ta saatis läkitused pauliinidele 31. märtsil 1980, 21. märtsil 1983, 19. juunil 1983, 22. märtsil 1986, 13. aprillil 1992, 15. mail 1998 ja 13. septembril 2001. Ta saatis läkitused üldkapiitlil osalejatele 4. septembril 1995 ja 13. mail 2004.
Ta saatis 14. oktoobril 1995 läkituse Peter Claveri misjonäride üldkapiitlil osalejatele ja kohtus misjonäridega 29. aprillil 1994.
Ta saatis 24. juunil 1997 kirja piaristide ülemale ja 5. juulil 1997 piaristide üldkongregatsioonil osalejatele.
Ta saatis läkituse premonstratensiaanlaste üldkapiitlil osalejatele 29. septembril 2003.
Ta saatis üldkapiitlil osalejatele 16. mail 1992, 30. mail 1992, 24. mail 1993 ja 18. mail 1998 läkitused. Ta saatis 7. oktoobril 1997 läkituse providentsiaalide ülemale.
Ta saatis läkitused Püha Haua rüütliordule 26. märtsil 1981, 11. detsembril 1983, 24. aprillil 1993, 17. oktoobril 1998, 2. märtsil 2000 ja 16. oktoobril 2003.
Paavst saatis läkituse Püha Vaimu kongregatsiooni ülemkindralile 24. mail 2002 ja 26. mail 2003. Ta saatis 28. juunil 1996 läkituse Püha Vaimu kongregatsiooni misjonäridele.
Ta saatis 20. novembril 1987 läkitused Pühima Perekonna nunnaordu üldkapiitlil osalejatele ja Pühima Perekonna munkade ülemkindralile 22. juunil 2001.
Paavst kohtus 2. juunil 1991 Poolas ordu nunnadega ja 4. juunil 1995 Brüsselis kongregatsiooni liikmetega. Ta saatis läkituse 22. juunil 1979 üldkapiitlil osalejatele, 8. septembril 1987 misjonäridele; 31. mail 1991, 15. oktoobril 1994, 25. märtsil 1996 ja 30. mail 1997 kongregatsioonile; misjonäridele 2. detsembril 1999 ja 4. juulil 2002, üldkapiitlil osalejatele 10. juunil 2003 ja kongregatsioonile 21. septembril 2000. Ta saatis 15. septembril 2001 läkituse preestritele.
Ta saatis 19. oktoobril 1989 ja 5. juulil 1999 läkitused kongregatsioonidele.
Ta saatis läkitused redemptoristide üldkapiitlil osalejatele 6. detsembril 1979 ning redemptoristidele 18. novembril 1985, 24. mail 1987 ja 3. oktoobril 2003.
Ta saatis 23. aprillil 1983, 26. juulil 1997, 6. detsembril 2001 ja 10. juulil 2004 läkitused rogatsionistidele.
Ta saatis 26. septembril 1998] läkituse rosminiaanidele.
Ta saatis 11. veebruaril 1991 läkituse Saksa ordule.
Paavst saatis läkitused salesiaanidele 5. mail 1979, 3. aprillil 1984, 27. aprillil 1985, 24. augustil 1989, 9. novembril 1990, 24. jaanuaril 1991, 27. mail 2000 ja 26. veebruaril 2002.
Paavst saatis 28. novembril 1980 läkituse Schönstatti preestrite üldkapiitlil osalejatele, 19. detsembril 1993 ja 17. aprillil 1998 preestritele.
Paavst saatis 29. märtsil 1980 läkituse Serra Internazionale liikumisele
Paavst saatis 16. oktoobril 1986 läkituse skalabriniaanide üldkapiitlil osalejatele ja skalabriniaanidele 9. veebruaril 2001.
Ta saatis läkituse stigmatiini vendadele 12. veebruaril 2000.
Paavst saatis 23. oktoobril 1993 läkituse teatiinidele.
Paavst saatis 29. mail 1989 läkituse trinitariaanide üldkapiitlil osalejatele ja trinitariaanidele 15. juunil 2001.
Paavst saatis läkitused 17. detsembril 1987 tsistertslastele, 8. septembril 1995 tsistertslaste üldkapiitlil osalejatele, 18. augustil 1997 Itaalia tsistertslaste abtpresidendile, 6. märtsil 1998 tsistertslastele, 25. septembril 1998 tsistertslaste abtissidele ja tsistertslastele 19. septembril 2002.
Paavst külastas 22. mail 1983 ursuliinide konventi Milanos ja 1. juulil 1995 Bratislavas ursuliinide kirikut. Ta saatis ursuliinidele läkitused 23. juunil 1980, 29. mail 1984, 12. oktoobril 1995, 18. juulil 2002 ja 27. augustil 2003.
Ta saatis Vincenzo Pallotti apostolaadile 2. novembril 1985 läkituse.
Ta saatis 11. jaanuaril 1980, 28. aprillil 1983, 20. juunil 1985, 27. mail 1991 ja 6. novembril 1995 läkitused Vincent de Pauli poolt rajatud kongregatsiooni nunnadele, 30. juunil 1986 Vincent de Pauli institutsioonide kongressil osalejatele ja Vincent de Pauli Seltsi presidendile 14. veebruaril 2001.
Paavst saatis 3. mail 1981 läkituse Famiglie Nuove liikumise esindajatele, 27. septembril 1986 läkituse Charles de Foucauld poolt rajatud institutsioonile ("Petits Frères de Jésus"), 12. juulil 1988 Halastuse Vendade kongregatsiooni üldkapiitlil osalejatele, 11. juulil 1988 San Viatore institutsiooni üldkapiitlil osalejatele, 9. novembril 1988 Marcellina kongregatsioonile, 5. jaanuaril 1989 Siena Katariina kongregatsioonile, 27. oktoobril 1989 Maarja Teenrite üldkapiitlil osalejatele, 14. mail 1993 Jean-Baptiste de La Salle rajatud kongregatsiooni ("Frères des Écoles chrétiennes", F.E.C.) üldkapiitlil osalejatele, 19. juunil 1993 Consolata nunnade üldkapiitlil osalejatele, 2. juunil 1993 Kõige Pühima Sakramendi kongregatsioonile, 30. oktoobril 1993 "Sources Chretiennes" instituudi liikmetele, Joosepi oblaatidele 3. veebruaril 1994, 2. jaanuaril 1995 Siena Katariina misjonäride nunnadele, 19. mail 1995 Jeanne Antida Thouret kongregatsiooni nunnadele, Paul de Chartres nunnade üldkapiitlile 30. septembril 1995, 16. detsembril 1995 Carlo Borromeo misjoninunnadele, 5. jaanuaril 1998 Mantellate nunnadele, 30. aprillil 1999 Capitano ja Gerosa nunnaordudele, 30. juunil 1999 Caburlotto instituudile, 5. juulil 1999 Consolata misjonäride nunnadele, Joosepi oblaatidele 17. veebruaril 2000, Cantalice nunnadele 16. juunil 2000, Cottolengo institutsioonile 2. septembril 2002 ja Siena Katariina nunnadele 11. aprillil 2003.
Liturgilised otsused.
Johannes Paulus II rõhutas 16. oktoobril 1979 avaldatud apostellikus üleskutses "Catechesi tradendae" katehheesi tähtsust.
25. jaanuaril 1983 avaldati uus kanoonilise õiguse koodeks, mille puhul paavst avaldas 11. oktoobril 1992 apostelliku konstitutsiooni "Fidei depositum".
Ta välistas 18. oktoobril 1990 preestrite abielud.
7. detsembril 1992 ilmus katoliku kiriku katekismus.
Ta taunis 30. mail 1994 naiste ordineerimist.
Ta kuulutas 19. oktoobril 1997 Kiriku doktoriks Thérèse Lisieux'st.
1983–1984 tähistati Kristuse lunastuse juubeliaastat. 2000. aastat tähistati juubeliaastana. Oktoobrist 2002 kuni oktoobrini 2003 peeti roosipärja aastat.
Neitsi Maarja austamine.
Johannes Paulus II seostas 1981.aasta atentaadist pääsemist Neitsi Maarjaga. Ta käis palverännakutel Neitsi Maarjaga seotud pühapaikades Fátimas, Lourdesis ja Loretos. Ta nimetas Međugorje pühapaika maailma spirituaalseks südameks. 14. juunil 1993 kroonis ta Hispaanias La Rabbida Neitsi Maarja pühakuju.
Entsüklika "Redemptoris Mater" oli pühendatud Neitsi Maarjale.
Ideoloogilised vaidlused.
1. mail 1991 avaldatud entsüklikas "Centessimus annus" mõistis Johannes Paulus II hukka marksismi ja tarbijaliku kapitalismi.
Teoloogilised vaidlused.
Johannes Paulus II avaldas 2003 entsüklika "Ecclesia de Eucharistia", milles ta rõhutas armulaua sakramendi tähtsust.
Vabastusteoloogia.
28. jaanuaril 1979 kritiseeris Johannes Paulus II CELAMi konverentsil vabastusteoloogiat. Ta taunis eelkõige vägivalla õigustamist vabastusteoloogide poolt. Soosiva suhtumise pärast vabastusteoloogiasse saatis ta 1979 tauniva kirja jesuiitide ülemkindralile Pedro Arrupele. Visiidil Nicaraguasse 28. aprillil 1983 mõistis paavst vabastusteoloogia hukka, kuid tema jutlust kippus katkestama rahvas. Samal visiidil noomis ta preester Ernesto Cardenali.
Paavst taunis Leonardo Boffi vaateid.
Teised vaidlused.
Johannes Paulus II ajal olid valdav enamus Usudoktriini kongregatsiooni poolt hukka mõistetud või taunitud isikutest teoloogid ja vaimulikud.
Teoloog Hans Küng ei tunnustanud paavsti ilmeksimatuse dogmat ja jäi detsembris 1979 ilma õigusest õpetada teoloogiat.
Dominikaan Jacques Pohier sattus kirikuga vastuollu, sest eiras dogmaatilist vaadet Kristuse ülestõusmisest. 1979 keelati tal õpetada teoloogiat ja pidada missat.
Moraaliteoloogia professor Charles Curran oli vastu katoliku kiriku eetikale. Tal keelati 1986 õpetada teoloogiat.
Teoloog Edward Schillebeeckx vaidlustas arusaama Kristuse loomusest ja Neitsi Maarja neitsilikkuse. Tema teoloogilisi vaateid tauniti.
Johannes Paulus II pani 2. jaanuaril 1997 kirikuvande alla Sri Lanka teoloogi Tissa Balasuriya. Järgmisel aastal loobus Balasuriya oma vaadetest ja tal lubati teoloogiat õpetada.
Johannes Paulus II ajal tauniti veel Anthony Kosniki, Bernhard Häringi, Matthew Foxi, Mary Agnes Mansouri, Elisabeth Morancy, Arlene Violeti, Raymond Hunthauseni, Robert Nugenti, Jeannine Gramicki, John McNeilli, Barbara Ferraro, Patricia Hussey, Eugen Drewermanni, Ivone Gebara ja Jacques Gaillot vaateid.
Katoliku kiriku sotsiaaldoktriin.
Johannes Paulus II avaldas katoliku kiriku sotsiaaldoktriini kohta entsüklikad "Redemptor hominis", "Laborem exercens", "Sollicitudo rei" ja "Centesimus annus". Ta rõhutas inimese väärikust seoses tööga.
Tööliste ja töötajate õiguste rõhutamine.
Oma ametiajal kohtus Johannes Paulus II erinevate ettevõtete töötajatega ja mitmete töölisdelegatsioonidega. Ta saatis 30. jaanuaril 1979 ja 1. veebruaril 1979 läkituse Mehhiko töölistele ja talupoegadele, kohtus 8. veebruaril 1979 Austria ajakirja "Hörzu" ajakirjanikega, 2. aprillil 1979 Genova töölistega, 6. juunil 1979 Poola töölistega, 22. detsembril 1979 lennufirma Alitalia töötajatega, 15. märtsil 1980 Carrara marmorikaevanduse töölistega, 31. mail 1980 Pariisi töölistega ja pidas neile missa, 30. juunil 1980 L'Aquila töölistega, 16. novembril 1980 Saksamaa töölistega, 26. oktoobril 1980 Itaalia raudteetöölistega, 12. novembril 1980 vabatahtlike tuletõrjujatega, 29. novembril 1980 Itaalia energeetikakompanii ENEL töötajatega, 4. detsembril 1980 kaevuritega, 21. veebruaril 1981 Filipiinide suhkrurooistanduste töölistega, 3. aprillil 1981 Merloni tehase töölistega, pidas 19. märtsil 1982 missa Solvay vabriku töölistele, osales 15. juunil 1982 Genfis Rahvusvahelisel Töökonverentsil, kohtus 16. oktoobril 1982 USA sadamatöölistega, 20. novembril 1982 Palermo töölistega, 19. märtsil 1983 Chieti töölistega, 12. septembril 1983 Austria töölistega, 24. septembril 1983 Hollandi mereväe ohvitseridega, 18. märtsil 1984 töölistega, pidas 12. augustil 1984 missa kalurite ja meremeeste eest, 12. septembril 1984 missa Newfoundlandi kalurite eest, kohtus 7. oktoobril 1984 Crotone töölistega, 4. veebruaril 1985 Peruu töölistega, 24. märtsil 1985 Avezzano töölistega, 15. mail 1985 Luksemburgi töölistega, 17. juunil 1985 Porto Marghera töölistega, saatis 21. septembril 1985 läkituse Genova töölistele, külastas 18. oktoobril 1985 Sardiinias Monteponi kaevandust ja kohtus kaevuritega, saatis 19. mail 1985 läkituse Belgia kristlike tööliste liikumisele, 1.oktoobril 1985 kohtus tuletõrjujatega, 17. jaanuaril 1986 Šveitsi lennufirma Swissair esindajatega, 19. märtsil 1986 Prato töölistega, 26. aprillil 1986 Itaalia farmatseutide föderatsioonile, 2. mail 1986 Belgia töölistega, 10. mail 1986 Faenza põllumeestega ja ANIC tehase töölistega, 19. mail 1986 briti meremeestega, 26. oktoobril 1986 Perugia töölistega, 26. novembril 1986 Sydney Transfieldi tehase töölistega, 6. detsembril 1986 katoliiklike töölistega, 19. märtsil 1987 energeetikakompanii ENEL töötajatega, 19. märtsil 1987 pidas missa Civitavecchia kaluritele ja meremeestele, palvetas 3. aprillil ja 5. aprillil 1987 Tšiili põllumeeste eest, 10. aprillil 1987 saatis läkituse Argentiina töölistele, kohtus 2. mail 1987 Saksamaa töölistega, 25. mail 1987 Cerignola töölistega, 25. mail 1987 sõjaväelenduritega, 12. juunil 1987 Gdański töölistega, 15. septembril 1987 Los Angelese kommunikatsioonitöölistega, 17. septembril 1987 pidas missa põllumeestele, 4. jaanuaril 1988 USA meremeestega, 17. aprillil 1988 kohtus Verona raadiotöötajatega, 1. mail 1988 Civita Castellana töölistega, 11. mail 1988 Boliivia töölistega, 17. mail 1988 pidas missa Paraguay farmeritele, 9. oktoobril 1988 Strasbourgi sadama töölistega, 6. märtsil 1989 Prantsusmaa tuletõrjujatega, 1. aprillil 1989 Vigevano kingavabriku töölistega, 21. mail 1989 Casone töölistega, 25. juunil 1989 kohtus Gaeta sadama töölistega, 29. oktoobril 1989 Taranto põllumeestega, 19. märtsil 1990 San Benigno Canavese töölistega, külastas Olivetti ja Lancia tööstust, 6. aprillil 1990 Jaapani televisoonitöötajatega, 12. mail 1990 Mehhiko kaevurite ja põllumeestega, 26. mail 1990 Malta töölistega, 22. septembril 1990 Ferrara töölistega, 10. novembril 1990 Napoli töölistega, 13. novembril 1990 Aversa põllumeestega, 19. märtsil 1991 Merloni tehase töölistega ja Fabriano paberivabriku töölistega, 27. aprillil 1991 Basilicata töölistega, 15. juunil 1991 tuletõrjujatega, 23. juunil 1991 Mantova töölistega, 19. märtsil 1992 Castellammare di Stabia laevatehase töölistega, 1. mail 1992 Pordenones Zanussi vabriku töölistega, 24. mail 1992 kohtus Casertas telekommunikatsiooni töötajatega, 21. juunil 1992 töölistega, 19. märtsil 1993 Torri põllumeestega, 10. mail 1993 Sitsiila töölistega, 10. jaanuaril 1995 Rooma tänavakoristajatega, 19. märtsil 1995 kohtus Agnone töölistega, 30. märtsil 1996 Itaalia töölistega, 5. mail 1996 Como töölistega, kohtus 21. märtsil 1998 Abidjanis nunitsiatuuri hoone ehitajatega, 13. juunil 1999 Poola lennufirma LOT töötajatega ja 1. märtsil 2003 Olivetti tehase töölistega.
Professorite ja üliõpilaste väärtustamine.
Johannes Paulus II kohtus oma ametiajal üliõpilastega 30. jaanuaril 1979 Mehhikos, 3. juunil 1979 ja 8. juunil 1979 Poolas, 3. oktoobril 1979 Ameerika Ühendriikides, 1. juunil 1980 Prantsusmaal, 4. mail 1980 Sairis, 9. mail 1980 Ghanas, 11. mail 1980 Abidjanis, 4. juunil ja 5. juunil 1980 Brasiilias, 30. juunil 1980 L'Aquilas, 5. oktoobril 1980 Otrantos, 17. novembril 1980 Fuldas.
Ta saatis 18. novembril 1980 läkituse professoritele, 15. mail 1982 kohtus Portugali professoritega, 12. septembril 1982 Padova akadeemikutega, 1. novembril 1982 Salamanca professoritega, 20. novembril 1982 Palermo professoritega, 7. märtsil 1983 Guatemala professoritega, 22. mail 1983 Milano professoritega, 26. oktoobril 1986 Perugia ülikooli professoritega, 23. septembril 1990 Ferrara ülikooli professoritega ja 15. veebruaril 2001 professoritega.
Vaeste toetamine.
Paavst saatis 18. veebruaril 1981 läkituse Pakistani vaestele. 3. jaanuaril 1988 kohtus ta Rooma vaestega.
Kinnipeetavate ja korravalvurite õiguste rõhutamine.
Paavst külastas 1. juulil 1980 Papadua vanglat Brasiilias.
Paavst saatis läkitused 27. detsembril 1983 Rooma Rebibbia vangla kinnipeetavatele, 27. mail 1984 Viterbo vangla kinnipeetavatele ja narkorehabilitatsioonikeskuse ametnikele, 7. oktoobril 1984 Reggio Calabria kinnipeetavatele, 16. mail 1985 Belgia kinnipeetavatele, 20. oktoobril 1985 Cagliari vangla kinnipeetavatele, 2. juulil 1986 Colombia kinnipeetavatele, 19. märtsil 1987 Civitavecchia vangla kinnipeetavatele, 6. aprillil 1987 Antafagosta vangla kinnipeetavatele, 10. aprillil 1987 Argentiina kinnipeetavatele, 4. oktoobril 1988 Prantsusmaa kinnipeetavatele, 30. aprillil 1989 Madagaskari kinnipeetavatele, 23. Septembril 1989 Volterra vangla kinnipeetavatele, 9. mail 1990 Mehhiko Durango vangla kinnipeetavatele, 17. juunil 1990 Orvieto vangla kinnipeetavatele, 11. novembril 1990 Napoli vangla kinnipeetavatele, 7. juunil 1991 Płocki vangla kinnipeetavatele, 10. mail 1993 Malaspina vangla kinnipeetavatele, 9. veebruaril 1996 Caracase vangla kinnipeetavatele ja 22. augustil 1997 noortele kinnipeetavatele.
Paavst saatis Itaalia liikluspolitseile läkitused 18. aprillil 1981, 10. aprillil 1982, 2. aprillil 1983, 10. detsembril 1983, 20. jaanuaril 1984, 21. aprillil 1984, 6. aprillil 1985, 29. märtsil 1986, 28. septembril 1999 ja 20. jaanuaril 2000.
Paavst saatis läkituse 24. novembril 1983 Itaalia vanglakaplanitele, 20. jaanuaril 2000 Itaalia munitsipaalpolitseile ja 27. septembril 2004 Itaalia vangivalvuritele.
Kanoniseerimised.
Johannes Paulus II kuulutas pühakuks 482 isikut ja õndsaks 1338 isikut. Ta sätestas 25. jaanuaril 1983 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Divinus perfectionis" kanoniseerimisprotseduurid.
Perekondlike väärtuste rõhutamine.
Johannes Paulus II taunis entsüklikas "Evangelium vitae" raseduse kontrolli ja mõistis hukka abordi. 1982 asutati Vatikanis paavstlik abielu– ja perekonnaprobleemidega tegelev instituut. Ta saatis 30. oktoobril 1978 läkituse Rahvusvahelisele Perekondade Kongressi liikmetele, rõhutas 22. novembril 1981 avaldatud apostellikus üleskutses "Familiaris consortio" kristliku perekonna tähtsust ja käsitles 7. oktoobril 1982 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Magnum Matrimonii" abielusakramenti. Ta avaldas 24. novembril 1983 harta perekonnaõigustest ja 19. mail 1991 kirja abordi vastu. Ta osales 1997 Rio de Janeiros II maailma perekondade kohtumisel.
Ta saatis perekondadele läkitused 30. mail 1980 Kinshasas, 1. juulil 1980 Rio de Janeiros, 19. veebruaril 1981 Filipiinidel, 19. märtsil 1981 Ternis, 13. mail 1982, 2. novembril 1982 Hispaanias, 3. veebruaril 1985, 10. mail 1986 Faenzas, 4. juulil 1986 Colombias, 2. aprillil 1987 Tšiilis, 8. aprillil 1987 Argentiinas ja 25. septembril 1993 Astis.
Laste õiguste väärtustamine.
Paavst kohtus lastega 5. märtsil 1980, 14. veebruaril 1983, 4. juulil 1986, 18. oktoobril 1986 Firenzes, 14. Septembril 1986 Roomas, 16. novembril 1986 Roomas, 7. detsembril 1986 Roomas, 1. veebruaril 1987 Roomas, 15. veebruaril 1987 Roomas, 13. mail 1988 Boliivias, 20. oktoobril 1991 Roomas, 16. novembril 1991 kohtus Venemaa ja Valgevene lastega, kohtus lastega 15. augustil 1993 Denveris, 18. septembril 1994 Lecces, 6. novembril 1994 Syracuses, 10. septembril 1995 Loretos, 5. oktoobril 1995 ÜRO peakorteris, 4. veebruaril 1996 Roomas, 18. veebruaril 1996 Roomas, 25. veebruaril 1996 Roomas ja kohtus 4. juunil 2001 vähihaigete Poola lastega.
Ta kohtus 24. mail 1986 perekondadega, kes on adopteerinud lapsi.
Noorte õiguste väärtustamine.
Johannes Paulus II ajal alustati ülemaailmsete noortepäevade pidamisega. Ta saatis läkitused noortele 3. juunil 1979 Poolas, 5. oktoobril 1979 Chicagos, 23. märtsil 1980 Roomas, 13. aprillil 1980 Roomas, 7. septembril 1980 Velletris, 8. septembril 1980 Frascatis, 14. septembril 1980 Sienas, 20. septembril 1980 Cassinos, 5. oktoobril 1980 Otrantos, 19. novembril 1980 Baieris, 26. aprillil 1981 Bergamos ja 13. veebruaril 1982 Onitshas. Ta saatis 30. detsembril 1982 läkituse Euroopa noortele.
Homoseksuaalsuse taunimine.
Paavts tegi 30. oktoobril 1986 avalduse ameeriklastele, milles ta taunis homoseksuaalsust. Ta taunis 1992 tehtud pöördumises Ameerika Ühendriikide piiskoppidele homoseksuaalsust. 31. juulil 2003 alustati kampaaniat samasooliste isikute abielude vastu, mille paavst 18. detsembril 2004 mõistis hukka.
Eutanaasia taunimine.
Paavst taunis eutanaasiat entsüklikas "Evangelium vitae" ja 19. mail 1991 avaldatud kirjas.
Haigete tunnustamine ja arstide tunnustamine.
Paavst pidas mitmel korral oma avaldustes meeles haigeid ja puuetega inimesi. Ta saatis 9. detsembril 1978 läkituse pimedate liikumisele, 29. jaanuaril 1979 Mexico lastehaigla lastele, 23. detsembril 1979 Rooma haigla patsientidele, 14. juunil 1980 Siena haigla patsientidele, 7. juulil 1980 ja 8. juulil 1980 Brasiilia haigetele, 25. novembril 1980 Potenza haigla patsientidele, 29. jaanuaril 1981 Maailma Kurtide Föderatsiooni konverentsi liikmetele, 5. aprillil 1981 Fatebenefratelli haigla personalile, 13. veebruaril 1982 Onitsha haigla patsientidele, 26. septembril 1982 Brescia haigla patsientidele, 21. novembril 1982 Palermo haigla patsientidele, 22. mail 1983 Milano polikliiniku patsientidele, 24. septembril 1983 arstidele, 29. oktoobril 1983 maailma tervishoiu assotsiatsiooni assambleel osalejatele, 17. veebruaril 1984 Saksamaa haigetele, 25. veebruaril 1984 Vercelli haigla patsientidele, 4. mail 1984 Lõuna-Korea haigetele, 22. mail 1984 Rooma lastehaigla kardioloogidele, 11. juunil 1984 ülemaailmsest bronholoogia kongressist osavõtjatele, 8. septembril 1984 pimedatele, 6. oktoobril 1984 Catanzaro haigla patsientidele, 23. märtsil 1985 Rooma ortopeediakeskuse traumaosakonna patsientidele, 13. mail 1985 haigetele, 17. juunil 1985 Venezia haigla patisentidele ja tervishoiutöötajatele, 30 juunil 1985 Atri haigla patsientidele, 8. septembril 1985 haigetele, 22. septembril 1985 Genova haigla patsientidele, 7. oktoobril 1985 haigetele, 20. oktoobril 1985 Cagliari haigla patsientidele, 18. oktoobril 1985 tervishoiutöötajatele, 19. märtsil 1986 Prato haigla patsientidele, 12. aprillil 1986 ülemaailmsel neuropsühhaatria kongressil osalejatele, 9. mail 1986 Imola haigla patsientidele, 11. mail 1986 Ravenna haigla patsientidele, 7. juulil 1986 Saint Lucia haigetele, 6. septembril 1986 Aosta haigla patsientidele, 19. oktoobril 1986 Firenze haigla patsientidele, 23. novembril 1986 Wellingtoni haigla patsientidele, 25. novembril 1986 Brisbane'i haigla patsientidele, 28. novembril 1986 Melbourne'i haigla patsientidele, 19. veebruaril 1987 kirurgide kongressil osalejatele, 21. veebruaril 1987 Maailma Kurtide Föderatsiooni liikmetele, 3. aprillil 1987 Santiago haigla patsientidele, 1. mail 1987 Münsteri haigla patsientidele, 23. mail 1987 Puglia haigla personalile, 25. mail 1987 Foggia psühhaatriahaigla personalile, 14. juunil 1987 haigetele, 7. septembril 1987 Lourdes'i haigla patsientidele, kohtus 17. septembril 1987 Ameerika Ühendriike AIDSi-haigetega, 23. jaanuaril 1988 saatis läkituse Bambino Gesu lastehaigla vabatahtlikele, 12. märtsil 1988 haigetele, 17. aprillil 1988 Verona haigla personalile ja patsientidele, 12. mail 1988 Boliivia haigetele, 21. mail 1988 pimedate liikumise delegaatidele, 11. juunil 1988 Messina haigla patsientidele, 4. septembril 1988 Torino haigla patsientidele, 18. septembril 1988 Maputo haigla patsientidele, 30. aprillil 1989 nefroloogidele, 6. juunil 1989 Helsinki haigla patsientidele, 25. juunil 1989 Gaeta haigla patsientidele, 19. augustil 1989 haigetele, 22. septembril 1989 Cecina haigla patsientidele, 30. novembril 1989 Jaapani haigetele, 27. jaanuaril 1990 Guinea-Bissau haigetele, 2. juulil 1990 Benevento haigla patsientidele, 3. septembril 1990 Tansaania haigetele, 23. septembril 1990 Ferrara haigla patsientidele, 11. novembril 1990 Napoli haigla patsientidele, 10. märtsil 1991 Rooma oftalmoloogiahaigla patsientidele, 6. juunil 1991 Olsztyni haigla patsientidele, 22. juunil 1991 Mantova haigla personalile, 3. augustil 1991 haigetele, 17. oktoobril 1991 Brasiilia haigetele, 22. detsembril 1991 Rooma Sandro Petrini haigla patsientidele, 20. juunil 1992 Cremona haigla haigetele, 9. jaanuaril 1993 kohtus Assisis pimedate tudengitega, 7. veebruaril 1993 läkituse Uganda haigetele, 13. augustil 1993 Krakowi lastehaigla patsientidele, 19. detsembril 1993 Rooma Umberto I polikliiniku personalile, 9. detsembril 1994 pimedate apostelliku liikumisele, 10. detsembril 1994 Loreto haigla patsientidele, 18. jaanuaril 1995 Paapua Uus-Guinea haigetele, 6. septembril 1996 Ungari haigetele, 21. septembril 1996 Toursi haigla patsientidele, 26. aprillil 1997 Tšehhi haigetele, 24. jaanuaril 1998 Kuuba haigetele, 21. juunil 1998 Viini haigetele, 24. jaanuaril 1999 Mehhiko Adolfo Lopez Mateos haigla patsientidele, 26. jaanuaril 1999 Ameerika Ühendriikide St. Louisi lastehaigla patsientidele ja 30. mail 1999 kohtus Anconas haigetega. Ta palvetas 26. jaanuaril 2003 Hanseni tõbe põdejate eest.
Mea Culpa.
Johannes Paulus II tunnistas 16. märtsil 1998 katoliku kiriku osalust holokausti toimumises. 12. märtsil 2000 tunnistas ta katoliku kiriku süüd ristisõdades, juutide tagakiusamises ja inkvisitsioonis.
Inimröövide taunimine.
Paavst tegi 26. detsembril 1982 ja 4. jaanuaril 1984 apellid röövitud inimeste eest.
Muud põhimõtted.
Paavst rõhutas entsüklikas "Redemptor hominis" inimväärikust ja entsüklikas "Veritatis splendor" südametunnistusvabadust.
Ta saatis 22. märtsil 1979 läkituse Rahvusvahelisele Inimõiguste Instituudile.
Ta saatis läkituse 2. Oktoobril 1979 Ameerika Ühendriikide mustanahalistele.
Ta saatis 12. novembril 1979 läkituse FAO-le.
Ta saatis 17. novembril 1980 läkituse immigrantidele.
Ta rõhutas 2. detsembril 1984 avaldatud läkituses "Reconciliatio" andeksandmist ja patukahetsust.
Ta sätestas 21. aprillil 1986 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Spirituali militum" sõjaväelaste vaimulikku abi.
Ta sätestas 30. detsembril 1988 avaldatud läkituses "Christifidelis laici" ilmikute kutsumust kirikus.
Pedofiiliaskandaal.
Johannes Paulus II vabandas 22. novembril 2001 preestrite poolt seksuaalselt väärkoheldud isikute ees. Ta pidas 23. aprillil 2002 istungi Ameerika Ühendriikides toimunud skandaali pärast.
Oikumeenia.
Johannes Paulus II käsitles oikumeeniat entsüklikates "Slavorum apostoli" ja "Ut unum sint". Ta külastas 13. aprillil 1986 sünagoogi ja 6. mail 2001 mošeed.
Ta pidas oikumeenilised teenistused 14. mail 1982 Lissabonis, 17. juunil 1983, 13. mail 1985 Haagis, 18. mail 1985 Mechelenis, 12. augustil 1985 Kamerunis, 2. veebruaril 1986 Indias, 4. oktoobril 1986 Lyonis, 24. novembril 1986 Christchurchis, 4. mail 1987 Augsburgis, 2. juunil 1989 Trondheimis, 3. juunil 1989 Islandil, 5. juunil 1989 Turus, 10. oktoobril 1989, 6. septembril 1990 Burundis, 5. juunil 1991 Poolas, 18. augustil 1991 Ungaris, 18. oktoobril 1991 Brasiilias, 20. veebruaril 1992 Senegalis, 7. juunil 1992 Angolas, 9. jaanuaril 1993 Assisis, 10. veebruaril 1993 Sudaanis, 10. augustil 1993 Jamaicas, 8. septembril 1993 Riias, 10. septembril 1993 Tallinnas, 7. novembril 1999 New Delhis, 25. veebruaril 2000 Kairos, 25. märtsil 2000 Jeruusalemmas ja 23. mail 2002 Bakuus.
Ta saatis 12. juunil 1984 ja 11. aprillil 1986 läkituse kirikute oikumeenilisele kontsiilile, kohtus 24. märtsil 1986 Etioopia oikumeenilise delegatsiooniga. Ta kohtus Soome luteri kiriku delegatsioonidega oma valitsemisaja teisel poolel iga aasta jaanuaris.
Animistid.
Paavst kohtus 9. augustil 1985 Togos animistidega ja 4. veebruaril 1993 Beninis voodoo järgijatega.
Budistid.
Paavst kohtus XIV dalai-laamaga 9. oktoobril 1980, oktoobris 1982, 3. veebruaril 1986, 27. oktoobril 1986, 14. juunil 1988, 1. juunil 1990, 17. juunil 1994, 20. mail 1996, 28. oktoobril 1999 ja 25. novembril 2003.
Hinduistid.
Paavst kohtus 7. mail 1980 ja 18. augustil 1985 Keenia hinduistidega.
Juudid.
Paavst külastas 13 aprillil 1986 sünagoogi. Juudid taunisid 25. juunil 1987 paavsti kohtumist Austria presidendi Kurt Waldheimiga. Juudid taunisid 2000 toimunud Süüria visiidi ajal seda, et paavst ei kommenteerinud Bashār al-Asadi kõnet.
Ta kohtus Rooma pearabiga 8. veebruaril 1980, 7. aprillil 1994, 15. aprillil 1996, 13. veebruaril 2003, 13. veebruaril 2004 ja 23. mail 2004. Ta kohtus 23. märtsil 2000 Iisraeli pearabidega.
Ta saatis läkituse 12. märtsil 1979 ühele juudi organisatsiooni presidendile, 31. mail 1980 Prantsusmaa juutidele, 3. juunil 1980 Brasiilia juutidele, 17. novembril 1980 Saksamaa juutidele, 13. juunil 1984 Šveitsi juutidele, 15. veebruaril 1985 USA Juudikomitee delegatsioonile, 13.aprillil 1986 Rooma juuditele, 7. oktoobril 1986 Lyoni juutidele, 26. novembril 1986 Sydney juutidele, 9. aprillil 1987 Argentiina juutidele, 11. septembril 1987 USA juutidele, 9. oktoobril 1988 Strasbourgi juutidele, 9. juunil 1991 Poola juutidele, 15. oktoobril 1991 Brasiilia juutidele, 3. septembril 1998 Põhja-Ameerika Juutide Föderatsioonile, Maailma Juudikongressi delegatsioonile 22. mail 2003 ja USA Juudikomitee liikmetele 5. veebruaril 2004.
Muhameedlased.
Paavst suudles 14. mail 1999 koraani ja külastas 6. mail 2001 mošeed. Ta kohtus 26. augustil 1995 religioonidevahelist dialoogi edendava muhameedlaste grupiga.
Ta kohtus 26. märtsil 2000 Jeruusalemma mufti Ekrima Sa'id Sabriga.
Ta saatis läkituse 7. mail 1980 Keenia muhameedlastele, 8. mail 1980 Ghana muhameedlastele, 31. mail 1980 Prantsusmaa muhameedlastele, 14. veebruaril 1982 Nigeeria muhameedlastele, 19. mail 1985 Belgia muhameedlastele, 18. augustil 1985 Keenia muhameedlastele, 11. aprillil 1987 Argentiina muhameedlastele, 22. veebruaril 1992 Senegali muhameedlastele, 25. veebruaril 1992 Guinea muhameedlastele, 4. veebruaril 1993 Benini muhameedlastele, 7. veebruaril 1993 Uganda muhameedlastele, 13. aprillil 1997 Bosnia ja Hertsegoviina muhameedlastele, 22. märtsil 1998 Nigeeria muhameedlastele ja 25. mail 2002 Bulgaaria muhameedlastele.
Õigeusu kirikud.
Paavst kohtus 30. novembril 1979 Ankaras Konstantinoopoli patriarhi Dimitrios I-ga. Alates 1985 saatis ta igal aastal 29. juuni paiku Konstantinoopoli patriarhile läkituse ja alates 1997 iga aasta novembri lõpus läkituse. Ta avaldas koos patriarhiga 7. detsembril 1987, 29. juunil 1995 ja 1. juulil 2004 ühisdeklaratsiooni.
Ta kohtus 27. juunist 30. juunini 1995 ja 29. juunil 2004 Vatikanis Bartholomeos I-ga.
Ta saatis läkitused Ateena õigeusu preestritele 19. septembril 2003 ja õigeusklikele 28. jaanuaril 2005.
10. juulil 1988 tähistati Vatikanis Kiievi-Vene ristiusustamise 1000 aastapäeva.
24. septembril 1990 kohtus paavst Aleksandria Õigeusu kiriku patriarhi Parthenios III-ga.
Ta kohtus 13. mail 1983 ja 22. oktoobril 2001 Antiookia Õigeusu kiriku patriarhi Ignatios IV-ga.
Ta kohtus 24. mail 2002 Bulgaaria Õigeusu kiriku patriarhi Maximiga ja Bulgaaria õigeusu kiriku delegatsiooniga 26. mail 2003.
Paavst kohtus 6. juunil 1980 Vatikanis ja 8. novembril 1999 Thbilisis Gruusia Õigeusu kiriku patriarhi Ilia II-ga.
Ta kohtus 28. juunil 1984 Kreeka Õigeusu kiriku Austraalia peapiiskopiga Stylianosega. Ta kohtus 4. mail 2000 ja 14. veebruaril 2003 Kreeka Õigeusu kiriku priimase Christodoulosega. Ta kohtus 11. märtsil 2002 Kreeka metropoliidi Panteleimoniga.
Ta kohtus 8. mail 1999 ja 12. oktoobril 2002 Rumeenia Õigeusu kiriku patriarhi Teoctistiga.
Ta saatis 13. aprillil 1997 läkituse Bosnia ja Hertsegoviinas olevatele Serbia Õigeusu kiriku juhtidele.
Ta saatis 7. jaanuaril 1985 läkituse Soome Õigeusu kiriku piiskopile.
Vanad oriendikirikud.
Paavst kohtus 29. novembril 1979 Armeenia Apostliku Kiriku katoolikose Vazgeniga, katoolikos Karekin I-ga detsembris 1996 25. märtsil 1999 ja 29. juunil 1999, 16. aprillil 1983 katoolikos Karekin II-ga, 2001 septembris toimunud visiidi käigus Armeenias katoolikos Karekin II-ga. Ta tegi koos Karekin II-ga ühised avaldused 9. novembril 2000 ja 27. septembril 2001. Ta avaldas 25. jaanuaril 1997 ühisdeklaratsiooni koos katoolikos Aram I-ga.
Ta kohtus 26. märtsil 2000 Jeruusalemma patriarhi Torkom Manoogianiga.
Ta kohtus 8. novembril 1984 ja 11. novembril 1994 assüüria kiriku patriarhi Mar Dinkha IV-ga.
Ta kohtus juulis 1980 etioopia kiriku delegatsiooniga. Ta kohtus 17. oktoobril 1981 patriarhi Tekle Haimanotiga ja patriarh Paulosega 11. juunil 1993.
Ta kohtus 23. juunil 1979 Roomas kopti kiriku delegatsiooniga. Ta kohtus 24. veebruaril ja 25. veebruaril 2000 Egiptuses paavst Shenouda III-ga.
Ta kohtus 14. mail 1980 Süüria kiriku Antiookia patriarhi Ignatios Yaqub III-ga ja 23. juunil 1984 Ignatios Zakka I-ga. Ta kohtus India süüria õigeusu kiriku katoolikosega Baselios Marthoma Mathews I-ga 3. juunil 1983, 7. veebruaril ja 8. veebruaril 1986.
Uniaadikirikud.
Ta saatis 7. juulil 1984 läkituse Armeenia katoliku kiriku patriarhile Hovhannes Bedros XVIII-le ja 13. detsembril 1999 patriarhile Nerses Bedros XIX-le.
Ta kohtus Antiookia melkiidi patriarhi Gregorios III-ga 12. veebruaril 2001.
Evangeelsed kirikud.
Paavst tegi 29. mail 1982 ühisavalduse Canterbury peapiiskopi Robert Runciega, avaldas 5. novembril 1983 kirja Martin Lutheri 500-sünniaastapäeva puhul ja osales samal aastal luterlikul jumalateenistusel. Ta palvetas 5. oktoobril 1991 koos kahe luteri piiskopiga, külastas 22. mail 1995 Poolas Skoczów luteri kirikut ja 7. veebruaril 1993 anglikaani pühapaika Kampalas.
Ta kohtus 29. mail 1982 ja 30. septembril 1989 Canterbury peapiiskopi Robert Runciega. Ta kohtus 21. juunil 2002 ja 4. Oktoobril 2003 Canterbury peapiiskopi Rowan Williamsiga.
Ta saatis 31. mail 1980 läkituse Prantsusmaa evangeelsetele kirikutele, 17. novembril 1980 evangeelsete kirikute kontsiilile, 30. oktoobril 1980 Itaalia luterlastele, 11. detsembril 1983 Rooma luterlastele, 14. juunil 1984 protestantlike kirikute föderatsioonile, 7. jaanuaril 1985 Soome luteri kiriku piiskoppidele, 29. aprillil 1985 USA luterlastele, 21. märtsil 1986 Hollandi reformeeritud kiriku esindajatele, 27. aprillil 1989 Soome Oulu luteri kiriku esindajatele, 6. juunil 1989 Taani luterlastele, 9. mail 1990 Mehhiko evangeelsete kirikute esindajatele, 2. septembril 1990 Tansaania evangeelsete kirikute esindajatele, 9. juunil 1991 Poola luterlastele, Maailma Luterliku Föderatsiooni presidendile 23. aprillil 1992, 22. juunil 1996 Saksamaa evangeelsetele kirikutele, Suurbritannia metodistide konverentsi presidendile 6. mail 1999, Maailma Luterliku Föderatsiooni presidendile 9. detsembril 1999, USA presbüteri kiriku delegatsioonile 22. märtsil 2001, 25. mail 2002 Bulgaaria luterlastele ja 12. septembril 2003 Slovakkia luterlastele.
Äärmuslased.
Johannes Paulus II taunis Teise Vatikani oikumeenilise kirikukogu otsuseid mittetunnustava Pius X Vennaskonna tegevust. 18. novembril 1978 kohtus ta Marcel Lefebvrega. 31. augustil 1985 saatis Lefebvre paavstile kirja. Kui Lefebvre pühitses 1988 ametisse uued piiskopid, mõistis paavst 2. juunil 1988 avaldatud apostellikus kirjas "Ecclesia Dei" tema tegevuse hukka ja Lefebvre oli kanoonilise õiguse koodeksi alusel ekskommunikeeritud.
Peapiiskop Emmanuel Milingo eiras tsölibaati ja abiellus mais 2001. Ta kohtus 8. augustil 2001 Vatikanis paavstiga, esitas 25. augustil 2001 paavstile ametliku vabanduskirja ja siirdus kloostrisse. Milingol võimaldati taas kiriku teenistusse naasta.
Johannes Paulus II tervis.
29. veebruaril 1944 sai Wojtyła Krakowis löögi Saksa veoautolt ja viibis haiglas 12. märtsini 1944.
Tal opereeriti 15. juulil 1992 seedekulglast kasvaja.
Tal ilmnesid Parkinsoni tõve nähud 1992, kuid avalikult teatati sellest 17. mail 2003.
Ta kukkus 11. novembril 1993 trepil ja nihestas paremat õlga.
Ta kukkus 28. aprillil 1994 vannitoas ja murdis parema reieluu. Talle tehti 29. aprillil operatsioon.
Ta kannatas 25. detsembril 1995 iivelduse käes, tal oli 13. märtsil 1996, 15. augustil 1996, veebruaris 1997 ja 15. juunil 1999 palavik.
Tal eemaldati 8. oktoobril 1996 pimesool.
Märtsis 2002 oli tal liigesepõletik.
Tal olid 24. septembril 2003 seedeprobleemid.
Johannes Paulus II kultuuriloos.
Johannes Paulus II tegeles nooruses ja hiljem paavstina aktiivselt spordiga. Ta harrastas jalgpalli, ujumist, kanuusõitu, suusatamist ja matkamist. Ta oli enne vaimuliku seisusesse asumist andekas tantsija.
Ta tegeles luuletamisega ja liitus nooruses Krakówi ülikooli kirjandusseltsiga.
Ta käsitles oma filosoofilistes uurimustes Martin Buberi, Gabriel Marceli ja Max Scheleri vaateid.
Ta rajas 11. veebruaril 1994 Paavstliku Eluakadeemia.
Paavst andis välja CD vaimulike meditatsioonidega.
Ta sätestas 15. aprillil 1979 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Sapienta Christiana" ning 15. augustil 1990 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Ex corde" katoliiklike ülikoolide ja teaduskondade ümberkorralduse.
Ta saatis 14. juunil 1979 läkituse Rotary klubi liikmetele, tähistas 10. novembril 1979 Albert Einsteini sünniaastapäeva, kohtus 24. novembril 1979 Itaalia floristide klubi liikmetega, saatis 2. juunil 1980 läkituse UNESCO-le, 24. mail 1982 kohtus UNESCO liikmetega, 10. detsembril 1982 Nobeli preemia laureaatidega, 16. juunil 1987 astronoomidega, paavstliku arheoloogiakomisjoni liikmetega 7. juunil 1996, 3. juulil 1997 saatis läkituse astrofüüsikute suvekoolile ja 26. novembril 1999 Itaalia panga juhtkonnale.
Ta saatis 20. jaanuaril 1979 läkituse Monte Carlo rallil osalejatele, kohtus 18. märtsil 1979 sportlaste grupiga, 21. juunil 1980 jalgrattasportlastega, 27. mail 1982 Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmetega, 14. septembril 1985 pimedate Euroopa meistrivõistlustel osalejatele, 15. mail 1986 Itaalia tenniseföderatsiooni liikmetega, 2. septembril 1987 kergejõustiklastega.
Kardinalide pühitsemised.
Johannes Paulus II pühitses oma ametiajal 231 kardinali 9 konsistooriumil. Seni polnud ükski paavst oma ametiajal pühitsenud sedavõrd arvukalt kardinale.
22. veebruaril 1996 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni "Universi Dominici Gregis", millega sätestati konklaavi tegevus. Selles dokumendis sätestati suurima muudatusena, et kui 30 hääletusvooruga ei suudeta paavsti valida 2/3 häälearvuga, otsustatakse järgmises voorus valik lihthäälteenamusega kahe enim hääli saanud kanditaatide vahel. Vastava otsuse tühistas Benedictus XVI.
Johannes Paulus II tõstis konklaavil osalemisõigust omavate kardinalide arvu 2001 aastal 135-ni, kuid Benedictus XVI langetas selle taas 120-ni. 21. veebruaril 2001 pühitses ta kardinaliks 42 isikut. Seni polnud ükski paavst pühitsenud nii palju kardinale ühel konsistooriumil.
Viimased päevad ja surm.
Paavst sattus 1. veebruaril 2005 gripi tõttu haiglasse, kust siirdus tagasi Vatikani 10. veebruaril. 24. veebruaril sattus ta taas haiglasse hingamisvaevuste ja palavikuga. Talle tehti trahheotoomiaoperatsioon, mille käigus paigaldati paavstile hingamise hõlbustamiseks hingetorusse hapnikutoru. 1. märtsil oli ta vestelnud kardinal Ratzingeriga.
13. märtsil 2005 lahkus Johannes Paulus II haiglast ja esines avalikkuse ees, kuid ei osalenud enam aktiivselt liturgilistel toimingutel.
30. märtsil paigaldati paavsti ninna lisatoidu manustamiseks maosond.
31. märtsil kannatas ta kuseteede põletikust tekkinud palaviku käes. Samal õhtul andis peapiiskop Stanisław Dziwisz, talle Püha Viaticumi.
1. aprillil paigaldati paavsti ninna teine maosond. Tal oli septiline šokk ja seejärel hinnati tema seisundit raskeks. Samal päeval sai ta südamerabanduse.
Johannes Paulus II suri Vatikanis kohaliku aja järgi 2. aprillil 2005 kell 21:37 (Eesti aja järgi 22:37) septilise šoki ja südamepuudulikkuse tagajärjel. Tema viimaseks sõnaks oli „Aamen.” Paavsti ruumis peeti eelnevalt missat, seetõttu olid tema surma hetkel paavsti juures peapiiskop Stanisław Dziwisz, Mieczysław Mokrzycki, Marian Jaworski, Stanisław Ryłko, Tadeusz Styczen, ihuarst Renato Buzzonetti koos kahe arsti ja abilise Tobiana Sobodkaga ning kolm Jeesuse Pühima Südame ordu nunna. 4. – 7. aprillil jättis paavstiga Vatikanis hüvasti hinnanguliselt 2 miljonit inimest. Johannes Paulus II maeti 8. aprillil Vatikani, millest kujunes katoliku kiriku rahvarohkeim üritus ajaloos.
Johannes Paulus II valitses 26 aastat 5 kuud ja 17 päeva. See oli pikim valitsemisaeg pärast Pius IX ja arvestades Peetruse traditsioonilist ametiaega Rooma piiskopina (25 aastat 4 kuud ja 7 päeva) võib Johannes Paulus II ametiaega pidada ajaloos pikkuselt Pius IX järel teiseks ametiajaks.
Johannes Paulus II oli surres vanim paavst pärast Leo XIII.
Õndsaks kuulutamise protsess.
Johannes Paulus II kuulutati õndsaks 1. mail 2011 paavst Benedictus XVI poolt. Õndsaks kuulutamise aluseks sai nunn Marie-Simon-Pierre'i tervenemine 2. juunil 2005 Parkinsoni tõvest. Tema beatifikatsiooniprotsessi alustati 13. mail 2006 kardinal José Saraiva Martinsi poolt 9. mail 2006 dateeritud dokumendi alusel. 28. juunil 2006 alustati protsessi ametliku osaga.
Paavstiga on seotud veel mitmed imeteod. Jose Heron Badillo paranes 1990 kehvveresusest, Colombia nunn Ofelia Trespalacios paranes paavsti õnnistusel tasakaaluhäiretest.
Benedictus XVI kuulutas Johannes Paulus II 19. detsembril 2009 austusväärseks ("venerabilis") ja tunnustas 14. jaanuaril 2011 paavstile omistatud imetegu Marie-Simon-Pierre'i tervenemise osas.


Johannes Paulus I.
Johannes Paulus I, ladinapäraselt Ioannes Paulus I (Albino Luciani, [alb'iino lutš'aani] 17. oktoober 1912 – 28. september 1978) oli paavst 1978. Ta oli 263. paavst. Teda on kutsutud "naeratavaks paavstiks".
Albino Luciani sündis Itaalias Forno de Canale's (praegune Canale d'Agordo) sotsialistliku taustaga töölise Giovanni Luciani ja Bortola Tanconi 4-lapselises peres. Ta ristiti oma sündimise päeval kodus, kuid ametlikult kinnitati tema ristimine 19. oktoobril 1912 kuraator Achille Ronzoni poolt. Luciani konfirmeeriti 26. septembril 1919 piiskop Giosue Cattarossi poolt.
Luciani õppis alates 1918 Forno de Canale algkoolis, jätkas õpinguid Feltre seminaris, kust siirdus edasi Belluno Gregoriuse seminari. Läbinud ajateenistuse, õppis ta Roomas Paavstlikus Gregoriuse ülikoolis teoloogiat ja kaitses 27. veebruaril 1947 doktorikraadi. Tema doktoritöö käsitles inimhinge temaatikat Antonio Rosmini vaadetes.
Luciani tundis 10-aastaselt kutsumust saada vaimulikuks. 7. juulil 1935 ordineeriti ta katoliku kiriku preestriks. 1937—1947 oli ta kuraator ja oma piiskopkonna seminari prorektor, õpetades ühtlasi dogmaatilist ja moraaliteoloogiat, kanoonilist õigust ja sakraalkunsti.
1948 oli ta Feltre ja Belluno sinodi sekretär ning nimetati oma piiskopkonna progeneraalvikaariks ja 1954 generaalvikaariks. 15. detsembril 1958 nimetas paavst Johannes XXIII Luciani Vittorio Veneto piiskopiks ja ta pühitseti paavsti poolt piiskopiks 27. detsembril 1958. Piiskopina osales ta II Vatikani oikumeenilise kirikukogu (1962—1965) kõikidel istungitel ja Itaalia Piiskoppide Konverentsi doktriinikomisjonis.
15. detsembril 1969 määras paavst Paulus VI ta Venezia patriarhiks. 5. märtsil 1973 sai ta San Marco kardinalpreestriks. Luciani pidas Venezias 5 oikumeenilist konverentsi ning anglikaani kiriku ja katoliku kiriku rahvusvahelise ühiskomisjoni kohtumise. 1972—1975 oli ta Itaalia Piiskoppide Konverentsi asepresident. Ta osales 30. septembrist 6. novembrini 1971, 27. septembrist 26. oktoobrini 1974 ja 30. septembrist 29. oktoobrini 1977 maailma piiskoppide sinodil.
Kardinalina kirjutas Luciani raamatu "Illustrissimi", mis sisaldas kirju mitmesugustele ajaloolistele ja väljamõeldud isikutele, kasutades nende kogemust mõistulugudena oma jutlustes. Adressaatide hulgas olid Jeesus Kristus, kuningas Taavet, habemeajaja Figaro, Austria-Ungari keisrinna Maria Theresa, Pinocchio, Mark Twain, Charles Dickens ja Christopher Marlowe. Juunis 1975 kinnitas ta, et kommunism on kristlusele sobimatu.
Sooja huumorimeelega inimesena, kes ise nimetas end vaikseks, vähenõudlikuks ja tagasihoidlikuks, oli ta jõudnud Rooma veneetslaste sooja kiindumuse saatel. Pärast valimisi suutis ta 27. augusti angelusel (ta valiti laupäeval, nii et see oli tema esimene päev paavstina) maailmale oma loomuliku sõbralikkusega muljet avaldada. Tema stiil oli rabavalt erinev tema eelkäija Paulus VI omast: viimane oli küll austatud, kuid jättis jaheda intellektuaali mulje. Johannes Paulus I sarnanes rohkem Johannes XXIII-ga; oma kiindumuse tõttu mõlemasse mehesse võttis ta endale nimeks Johannes Paulus, mis oli esimene kaksiknimi paavstide ajaloos.
1978. aasta esimene konklaav.
Johannes Paulus I valiti paavstiks 26. septembril 1978 konklaavi 4 voorus. 25. — 26. septembril 1978 toimunud konklaavil osales 111 kardinali. See oli kõige suurema osavõtjate arvuga konklaav ajaloos, hiljem on veel rohkem kardinale osalenud 2005. aasta konklaavil, kus valiti Benedictus XVI.
Johannes Paulus I oli esimene uuema aja paavst, kes oma pöördumistes ütles enda kohta "mina", mitte "meie", kuigi traditsioonitruud abilised, keda paavsti tagasihoidlik soojus ja mitteformaalsus pani kohmetuma, kirjutasid tema tegelikud kõned pressiteadete ja L'Osservatore Romano jaoks sageli formaalsemasse stiili ümber. Ta oli esimene paavst üldse, kes tegi end "inimnäoliseks" (ta tunnistas avalikult, et Venezia patriarhiks määramine oli pannud ta punastama). Ta oli esimene paavst, kes keeldus "sedia gestatoria" 'st, kuni kardinalide surve veenis teda selle vajalikkuses, sest muidu usklikud ei näeks teda (Vatikani ametiisikud ei öelnud talle, et nad häbenesid tema kohmakat lampjalgset kõnnakut, mis ei olnud nende meelest "kuninglik"). Ta oli esimene paavst, kes tunnistas, et paavstiks saamise väljavaade tundus talle nii kohutav, et teised kardinalid pidid teda julgustama seda vastu võtma "Tempestas magna est super me"). (Ta olevat konklaavile talle omase naeratusega öelnud: "Andku Jumal teile andeks, mis te minu nimel olete teinud.") Ta oli ka esimene paavst, kes keeldus tuhande aasta vanusest pompöössest paavsti kroonimise tseremooniast ja paavstitiaarast, vaid ta pühitseti3. septembril ametisse. (Igatahes vihjas ta oma abilistele ja meeskonnale, et ei pea end paavstiks sobivaks.) Johannes Paulus I andis katoliku kirikule üllatava alandlikkuse märgi; ka tema moto oli "Humilitas" 'alandlikkus'.
Ta valiti konklaavil neljandas hääletusvoorus, mis annab tunnistust sellest, et konsensusele jõuti kiiresti. Üldiselt arvatakse, et valiku põhjuseks olid rivaalitsevad leerid kardinalide kolleegiumis. Traditsionalistid pooldasid kardinal Giuseppe Sirit, ent progressivistid ja Teise Vatikani kirikukogu toetajad olid kindlalt tema vastu. Mõned Teise Vatikani kirikukogu pooldajad ja mõned Itaalia kardinalid pooldasid kardinal Giovanni Benellit, teised aga olid tema vastu tema "autokraatlike" tendentside tõttu. Kahanev pooldajaskond oli kardinal Sergio Pignedolil, kes oli ise nii kindel selles, et paavstiks valitakse just nimelt teda, et ta läks kiirdieedile, et valge sutaan talle selga läheks, kui ta valitakse. Mitteitaallaste seas (nüüd on itaallased üha rahvusvahelisemas kardinalide kolleegiumis aina suuremas vähemuses) olid sellised tegelased nagu kardinal Karol Wojtyła, "välismaalane", kelle saamist oma järglaseks Johannes Paulus I ennustas. (Luciani ei nimetanud selle "välismaalase" nime, vaid kordas ainult, et too oli konklaavil istunud tema vastas. Sixtuse kabeli istumise plaanid augustiks 1978 näitasid, et Luciani vastas oli Wojtyła.)
Paljud, sealhulgas ka kardinalid, ootasid pikka konklaavi, mis jääb leeridevahelise rivaalitsemise tõttu ummikusse. Luciani oli kerge kompromiss: pigem Teise Vatikani kirikukogu vaimus karjane kui range intellektuaal, väheste autokraatlike pretensioonidega mees, kes sellisena oli mõningatele kardinalidele vastuvõetavam kui Benelli (kes oleks äärepealt saanud riigisekretäriks, kuid määramine jäi ära Johannes Paulus I surma tõttu, ja kellel jäi oktoobrikuu konklaavil paavstiks saamisest puudu käputäis hääli). Ja Itaalia kardinalidele, kes ei tahtnud hääletada teiste, vaieldavate itaallastest kardinalide poolt, oli Luciani ilma "pagasita" itaallane: tal ei olnud seljataga karjääri kuurias, mis oleks tekitanud talle vaenlasi, ega vaieldavaid ega radikaalseid avaldusi ega jutlusi, vaid tegemist oli lihtsalt karjasega, naeratava leebe mehega.
Öeldi, et see, kes Albino Luciani ei ole, on sama tähtis kui see, kes ta on. Juba enne konklaavi algust panid Vatikani raadio ajakirjanikud tähele, et tema nime mainiti üha sagedamini eriti kardinalide poolt, kes teda vaevalt tundsid, kuid tahtsid temast rohkem teada saada, sealhulgas tema tervisliku seisundi kohta. Kui nad oleksid teadnud, kui vilets tervis tal on (tema pöiad olid nii paistes, et ta ei saanud talle konklaavi jaoks ostetud kingi kanda), oleksid nad ehk otsinud Paulus VI-le mõnd teist järeltulijat. Ent nad ei teadnud seda, mistõttu mees valiti tema enda kohkumuseks ja talle täiesti ootamatult paavstiks.
Järgnevatel päevadel andsid kardinalid (hoolimata keelust teistele midagi konklaavi kohta rääkida) mõista, et olid üldise suure rõõmuga valinud "Jumala kandidaadi". Kardinal Pironio teatas: "Olime tunnistajaks moraalsele imele." Ja hiljem kommenteeris ema Teresa: "Ta oli suurim Jumala and. Jumala päikesekiir paistmas maailma pimeduses."
Nagu ta ise tol kuulsal angelusel teatas, oli ta valinud kaksiknime "Johannes Paulus" (esimese paavstluse ajaloos) tänuavaldusena nii Johannes XXIII-le, kes oli nimetanud ta piiskopiks (ja kelle järglane ta oli Venezias), ja Paulus VI-le, kes nimetas ta patriarhiks ja kardinaliks ning kelle järglane ta oli paavstina.
Ametitegevus.
Johannes Paulus I ametissepühitsemise tseremoonial osalesid Argentiina president Jorge Rafael Videla, Hispaania kuningas Juan Carlos I, Belglaste kuningas Baudouin I, Monaco vürst Rainier III, Sakamaa FV liidukantsler Helmut Schmidt, Liechtensteini vürst Franz Josef II ja Luksemburgi suurhertsog Jean.
Üldise arvamuse kohaselt oli Johannes Paulus I teoloogias konservatiivne. Ta kaitses avalikult Paulus VI paljuvaieldud entsüklikat suguliste kommete kohta "Humanæ Vitæ". (Tõsi küll, eraviisiliselt oli ta Paulus VI-t üles kutsunud võtma teistsugust seisukohta.) Ta pani Vatikani tublisti muretsema, kui ta võttis vastu ÜRO esindajat, et arutada ülerahvastatust kolmandas maailmas. Mõned entsüklika "Humanæ Vitæ" vastased väljendasid lootust, et võttes arvesse tema arvamusi, mis ta Paulus VI-le oli väljendanud, ning tema sügavutiminevat arutelu kolmanda maailma rahvaarvu kasvu probleemide üle annab uus paavst välja entsüklika, mis "kohandab" entsüklikat "Humanæ Vitæ". Kuid tema ootamatu surma tõttu jäid tema plaanid selles asjas teadmata.
Ühe oma esimese paavstliku aktina kavatses ta ette valmistada entsüklika, mis kinnitaks Teise Vatikani kirikukogu joont (ta nimetas seda erakordselt mastaapseks ajalooliseks ja katoliku kiriku kasvamise seisukohast oluliseks sündmuseks) ja paneks kiriku distsipliini preestrite ja usklike seas maksma. Distsipliini asjus oli ta reformaator ja tal oli idee kanda 1% iga kiriku sissetulekutest üle kolmanda maailma vaeste kirikute heaks.
Lavatagused pinged nende Vatikani ametnike seas, kes olid teadlikud tema kunagises kirjas väljendatud seisukohast raseduse katkestamise küsimuses, muutusid eriti teravaks, kui paavst väljendas pärast kohtumist ÜRO delegatsiooniga teatavat leebust selles küsimuses. Seetõttu hakati tema kõnesid Vatikani ametliku häälekandja L'Osservatore Romano veergudel omamoodi tsenseerima.
Johannes Paulus avaldas oma soojusega küll rahvale muljet, kuid Vatikani sees peeti teda "intellektuaalseks kergekaallaseks", kes ei ole paavsti kohustuste kõrgusel. John Cornwelli sõnul koheldi teda üleoleva armulikkusega. Üks vanem vaimulik võrdles teda näitleja Peter Sellersiga. Kriitikud võrdlesid tema jutlusi, mis mainisid Pinocchiot, Pius XII ja Paulus VI õpetatud arutlustega. Külastajad rääkisid tema isolatsioonist ja üksildusest ning sellest, et ta oli aastakümnete jooksul ainus paavst, kellel ei olnud seljataga ei diplomaatilist (Pius XI ja Johannes XXIII) ega kuuriakarjääri (Pius XII ja Paulus VI). Paavst Johannes Paulust süüdistati selles, et ta ei tule toime lõputute dokumentidega, mida riigisekretär Jean Villot talle saadab. Paavst läks kord paanikasse, kui tuul viis pealtnägijate õuduseks tema käest lendu ülisalajase dokumendi, mille Villot talle oli saatnud, ning see sattus üle katuseaia Vatikani katustele. (Vatikani tuletõrje tõi need sajad leheküljed ära.)
Lucianil endal olid rängad kahtlused selles, kas ta sobib paavstiks. Ta ennustas, et tema paavstiaeg tuleb lühike ning tema järglaseks saab "too välismaalane". Ta küsis inimestelt korduvalt: "Miks nad minu välja valisid?"
Ta esitas avaliku pöördumise 30. augustil kardinalide kolleegiumile ja 7. septembril Rooma vaimulikkonnale.
31. augustil kohtus ta Vatikani akrediteeritud diplomaatilise korpusega.
1. septembril korraldas ta pressikonverentsi. Samal päeval saatis ta kirja kardinal Joseph Ratzingerile.
10. septembril tunnustas ta Camp Davidis peetud tippkohtumist USA presidendi Jimmy Carteri, Egiptuse presidendi Anwar Sadati ja Iisraeli peaministri Menaẖem Begini vahel.
17. septembril saatis ta kirja Saksamaal toimunud "Katholikentagil" osalejatele.
21. septembril külastasid paavsti ad limina visiidil USA piiskopid ja 28. septembril Filipiinide piiskopid.
23. septembril kohtus ta Rooma linnapeaga.
28. septembril saatis ta kirja Hugo Aufderbeckile.
Johannes Paulus I kultuuriloos.
Skulptor Riccardo Cenedese on loonud Johannes Paulus I-st skulptuuri.
Kirjanik David Yallop on Johannes Paulus I surma uurimist kirjeldanud 1985 ilmunud teoses "In God's name: an investigation into the murder of Pope John Paul I".
Surm.
Johannes Paulus I sai 28. septembril 1978 kella 23 paiku kohaliku aja järgi Vatikanis oma voodis südamerabanduse. Ta leiti järgmisel hommikul kella 5:30 ajal kohaliku aja järgi, kui tema toalamp oli veel sisselülitatud ja paberid isiklike märkmetega voodis. Johannes Paulus I maeti 4. oktoobril Vatikani Peetruse kirikusse.
Johannes Paulus I valitses 33 päeva. See oli lühim valitsemisaeg pärast Leo XI-st.
Johannes Paulus I surm tekitas kogu maailmas suure šoki. Vatikan tekitas suuri probleeme seoses tema surmaga seotud sündmuste käsitlemisega. Valetati selle kohta, kes leidis tema surnukeha: Vatikan väitis, et see oli paavsti sekretär John Magee, tegelikult aga selgus hiljem, et selle leidis õde Vincenza, üks nunn paavsti majapidamisest, kes oli talle kohvi toonud. Valetati surma aja kohta. Valetati, et tema isiklikud asjad (prillid, testament, dokumendid, mille kallal ta parajasti töötas, kui ta suri) olid tema magamistoast kadunud ja neid ei leitudki. Tegelikult olid tema asjad tema õe perekonna valduses. Väideti, et ta luges parajasti Thomas a Kempise raamatut "De Imitatione Christi". Tema surma kohta räägiti omavahel vastuolus olevaid lugusid. Vihjati sellele, et tema halb tervis tulenes rohkest suitsetamisest. Tegelikult ta ei ole kunagi suitsetanud. Selle väärteabe mõju näitab ajalehe Irish Independent pealkiri "Kolmkümmend kolm vaprat päeva": artiklis maalitakse pilt nõrgast ja haigest mehest, kes on füüsiliselt võimetu taluma paavstiks oleku raskust ja kelle see tappis.
Kõige dramaatilisem on see, et paavsti keha palsameeriti ühe päeva jooksul pärast tema surma, mis on vastuolus Itaalia seadustega (ent Vatikan ei ole Itaalia jurisdiktsiooni all). Tema surma ümber levisid mitmed kuulujutud: üks paavsti külastanud prelaat olevat audientsi ajal mõni päev varem surnud, sest ta olevat joonud paavstile määratud "mürgitatud kohvi"; see surm leidis küll aset, ent mürgi kohta polnud tõendeid. Teise jutu järgi olevat paavst kavatsenud Vatikani kõrgemaid ametnikke korruptsioonisüüdistuste tõttu vabastada; sellisest kavast ei ole tõendeid, kuigi paavst oli teadlik probleemidest Vatikani panga asjaajamises: tal oli olnud konflikt Vatikani pangaga, kui see mõni aasta varem oli Venezias müünud ühe kirikupanga. Kiire palsameerimine äratas kahtlusi, et seda tehti lahkamise vältimiseks. Ent Vatikan rõhutas, et paavsti lahkamine on Vatikani seadustega keelatud. Hiljem selgus, et ka see pole tõsi: 1830 lahati paavst Pius VIII surnukeha. Lahkamisel ilmnes tõendeid selle kasuks, et Pius VIII võidi mürgitada.
Vatikani vastuolulised teated seoses Johannes Paulus I surmaga ja "ebatäpsed" avaldused selle kohta, kes leidis surnukeha, mida ta parajasti luges, millal ta leiti ning kas lahkamine on võimalik, kutsusid esile rea vandenõuteooriaid, millest mitmed olid seotud Vatikani pangaga. David Yallopi raamat "In God's Name" ("Jumala nimel") esitas teooria, mille kohaselt paavst oli "potentsiaalseks ohuks" väidetava korruptsiooni tõttu Vatikani pangas, mille õige nimi on "Istituto per le Opere Religiose" (IOR), millesse olid segatud vabamüürlus ja maffia ning milles oli kaassüü Rooma kuurial. Kuigi Yallopi raamat paljastas mitmed Vatikani "ebatäpsed" avaldused mõne päeva jooksul pärast Johannes Pauluse surma ning äratas rahvusvahelist tähelepanu (isegi mõned kõrged kirikutegelased nõudsid surma enda uurimist), ei ole selles esitatud teooriat leidnud laia aktsepteerimist ning järgnev John Cornwelli raamat on neid õõnestanud. Ka filmis "Ristiisa III" kujutati Vatikani panga osalust organiseeritud kuritegevuses ning paavst Johannes Paulus I mõrvamiseni viinud intriige. Hiljuti teatati, et Johannes Paulus I surma uurimist on uuesti alustatud.
On võimalik, et paavst Johannes Paulus I suri kas loomulikku surma või madala vererõhu vastase ravimi üledoosi tagajärjel. Isegi näiliselt kahtlasel kiirel palsameerimisel võib olla loomulik seletus. Tema kahe eelkäija Pius XII ja Paulus VI surnukehad lagunesid kiiresti. Piuse puhul ebaõnnestunud palsameerimine koguni kiirendas protsessi. (Pius XII kiiresti laguneva keha lehk pani mõned auvahtkonnas olnud Šveitsi kaardiväelased oksendama ja minestama; keha läks lillaks ja nina tuli ära). Et Johannes Paulus I suri septembris, mil Roomas on palav, siis on ehk mõistetav, miks Vatikani ametnikud tahtsid ära hoida säärase õnnetuse kordumist. Väitel, et paavsti lahkamist keelab mingi reegel, võis olla süütu seletus: kui paavsti surnukeha oli kiire lagunemise vältimiseks palsameeritud, võidi see "reegel" palsameerimise tagantjärele õigustamist välja mõelda. (On väidetud, et paavsti sõpradel kästi mõneks ajaks mingi "ülevaatuse" pärast surnukeha juurest lahkuda; võib-olla toimus isegi lahkamine. Igatahes ei ole mingeid leide avaldatud; see viitab võimalusele, et leiti mingeid tõendeid selle kohta, et paavst ei surnud loomulikku surma, vaid kas mõrva või üledoosi tõttu, millest Vatikan ei tahtnud avalikult teatada.)
John Cornwalli teooria.
Briti ajaloolane ja ajakirjanik John Cornwell esitas raamatus "A Thief in The Night" teistsuguse teooria. Ta väidab, et Lucianil oli tõesti halb tervis, nagu kinnitavad paavsti venna- või õetütar, kes on arst, ja mitmed Vatikani kõrgemad ametnikud. Lucianil olevat pöiad ja pahkluus paistes olnud (mis annab tunnistust halvast vereringest ja vere liigsest hüübimisest), nii et ta ei saanud kanda kingi, mis talle valimiste ajal osteti. Ta ei olnud käinud Vatikani arsti juures ega võtnud talle kirjutatud ravimeid.
Cornwell jõudis järeldusele, et Johannes Paulus I suri kopsuembooliasse (1976 oli Lucianil olnud võrkkesta emboolia). Cornwell arvas,
Cornwelli arvates suri paavst umbes kell 21:30 või ehk 20:00 oma laua taga ning tema surnukeha leidsid põrandalt preestritest sekretärid, kes viisid selle voodisse ning asetasid ta äkksurma surnud inimese kohta ebatavalisse asendisse (istukil, prillid ninal ja paberid käes). Põhjus oli selles, et kaks sekretäri tahtsid varjata, et paavstil oli kaks korda olnud tugev rinnavalu läheneva kopsuemboolia sümptomitega ning raske köhahoog. Nad tahtsid mõlemal korral arsti kutsuda, ent paavst ei lasknud. Cornwelli järgi tahtsid nad süütunde tõttu jätta mulje äkksurmast, et neid ei saaks süüdistada. (Peale selle oli Luciani mälestusele ja paavstlusele austavam jätta mulje, et Luciani suri väärikat surma oma voodis lugedes, mitte looteasendis põrandal.)
Mõlemad sekretärid (üks neist, John Magee, on praegu Cloyne'i piiskop Iirimaal) eitavad seda, ent see versioon annab seletuse paljudele kummalistele asjaoludele, eeldamata suuri vandenõusid. Samuti seletab see mõlema sekretäri kummalisi kommentaare; Magee ütles paavsti majapidamise nunnadele paavsti surma õhtul, et paavst võib samal õhtul või öösel surra. Teine sekretär, rääkis, et kui ta teda tõstis, olid paavsti selg ja pöiad veel soojad. Isegi kui ta suri voodis, ei saanud tema keha ajal, mil ta leiti (umbes 5:30; oli juba tekkinud koolnukangestus, mistõttu tal murti mõned luud (kas põlv või selg)) ja mil sekretär olevat surnukeha tõstnud ja soojust tundnud. Vatikan on raamatut mitteametlikult kiitnud; selles leiduvaid oletusi ja järeldusi on ka kahtluse alla pandud. Jätkuvalt on nõutud paavsti säilmete ümbermatmist ning avalikult tunnustatud lahkamise läbiviimist.
Johannes Paulus I beatifikatsiooniprotsess.
17. juunil 2003 tunnustas Johannes Paulus II tema beatifikatsiooniprotsessi alustamist ja 23. novembril 2003 alustati ametlikult protsessiga.


Jonathan Edwards (kolmikhüppaja).
Jonathan David Edwards (sündinud 10. mail 1966 Londonis Westminsteris) on Briti kolmikhüppaja, kes esimesena ületas 18 meetrit (1995. aasta maailmameistrivõistlustel Göteborgis 7. augustil; 18.29), 2000. aasta olümpiavõitja.
Edwardsi sportlasetee sai alguse 1984, kui ta sai Suurbritannia koolide meistriks.
1988 osales olümpiamängudel. Võitis 1990 ja 1994 Briti Ühenduse mängude hõbemedali. 1992 võitis maailma karika.
Edwards keeldus algul usuliste veendumuste tõttu pühapäeval võistlemast, mistõttu ta ei osalenud 1988. aasta olümpiamängudel ja 1989. aasta Euroopa karikavõistlustel, mistõttu ta ei saanud osa võtta ka 1991. aasta maailmameistrivõistlustest. Ent 1993 mõtles ta pärast vikaarist isaga nõupidamist ümber, leides, et Jumal on talle ande andnud võistlemiseks, ning ta võitis 1993. aasta maailmameistrivõistlustel (kus kvalifikatsioonivõistlus oli pühapäeval) pronksmedali.
1995. aasta maailmameistrivõistlustel Göteborgis 7. augustil ületas ta 20 minuti jooksul kaks korda omaenda maailmarekordi. See on vist ainus kord, kui kaks maailmarekordit on tehtud sama inimese poolt kahe järjestikkuse hüppega. Rekordiks jäi lõpuks 18.29. Edwards suutis oma tulemust vaevalt uskuda ja hoidis käsi üleval. Esimese katsega (18.16) oli ta lisanud 18 sentimeetrit oma eelmisele rekordile (Salamancas 18. juulil 1995). Varasem pikim hüpe oli olnud 18.20 (taganttuulega 5,2 m/s); selle oli sooritanud Willie Banks (Ameerika Ühendriigid) 1988 Indianapolises.
2000. aasta suveolümpiamängudel võitis Edwards kuldmedali.
Tunnustused.
5. märtsil 2003 osales Edwards Tallinnas võistlusel "Hüppegala Tallinn 2003" ja võitis tulemusega 17.05.
2003 lootis osaleda 2004. aasta olümpiamängudel.
Jonathani pikkus on 1.82 ja kaal 73 kg (2003).
Kuulub klubisse Gateshead Harriers & AC. Treenerid on Norman Anderson ja Peter Stanley.
Jonathan Edwards on lõpetanud Durhami Ülikooli füüsika alal. On töötanud geneetikalaboris Newcastle'i haiglas ning elektroonikatehases.
Vaated.
Sportlasena ei pea Edwards õigeks püüda võitu, vaid anda Jumalale oma parim.
Jumal annab talle enne võistlusi rahu.
Hakkas tegelema kergejõustikuga, sest tundis, et Jumal soovib seda. Selle kaudu saab ta evangeeliumi kuulutada.
Isiklikku.
On abielus Allisoniga, kes on samuti pärit rangelt kristlikust perekonnast. Neil on pojad Samuel ja Nathan. Nad elavad Newcastle'is.
Jonathani lemmikraamatud on Piibel ja "Sõrmuste isand", lemmikfilmid "Tähesõjad" ja "Matrix".


Jacob Frank.
Jacob Frank (1726–1791) oli judaismis valemessiaseks peetav juudi usujuht, kes lõi lahku judaismist ning lõi uue pooljudaistliku, poolkristliku usundi, mida tuntakse frankismi nime all.
Frankismi kujunemine sai võimalikuks tänu hiljem müstitsismiks mandunud juudi messianistlikule liikumisele pärast Smyrna valemessia Sabbatai Zevi ilmumist ning Poola juutide sotsiaalsele ja majanduslikule tõusule.
Messianistlik liikumine (1660–1670) leidis aset pärast juutide rüüstamist ja tapmist hetman Bogdan Hmelnitski päevil. Sajad varemetes külad, kus peaaegu igas perekonnas oli lein, ootasid Taevalt abi. Nad kaldusid Ukraina tapatalgutes nägema Messia-eelseid kannatusi ning Sabbatai Zevi's tõotatud Messiast. Zevi langemine ning pöördumine islamisse võõritasid temast enamiku järgijaid, end harimatumad juudid säilitasid kauaks usu Sabbatai Zevi müstilisse missiooni.
17. sajandi lõpuks oli messianism kaotanud poliitilise iseloomu ning omandanud müstilise värvingu, muutudes salasektiks. Türgis tekkis Sabbatai Zevi järgijate pool-juudi, pool-islami sekt. Poolas, eriti Podoolias ja Galiitsias kujunesid arvukad Sabbatai Zevi järgijate salaühingud. Oodates suurt messiaanlikku pööret, loobusid nende liikmed, juudi printsiipidest ning heitsid kõrvale juudi käsuõpetuse ja kombed. Nende müstilises kultuses oli nii asketismi kui ka sensuaalsuse elemente: mõned kahetsesid pattu ennast piinates ning "leinates Siioni pärast"; teised ei pidanud kinni judaismi rangetest kasinusnõuetest ning andusid liiderlikkusele. Poola rabid püüdsid Lembergi kogul (1722) ja mujal "Sabbatai ketserlust" kõrvaldada, ent see elas edasi peamiselt vabamüürlusetaolise korraldusega salajastes ringides.
Müstitsismi levikut soodustas Podoolia ja Galiitsia juutide raske sotsiaalne ja majanduslik olukord 18. sajandi esimesel poolel, kui Poola käis alla ning haidamakkide liikumised tegid lõpu isiku- ja varapuutumatusele paljudes juutide keskustes. Seetõttu käisid alla ka rabiinlikud koolid ja intellektuaalne tegevus, mille tagajärjeks oli soodne pinnas müstiliste õpetuste arenguks aina koletumatute vormide suunas.
Nendest Sabbatai Zevi järgijate salaringidest tuli ka frankistide sekti rajaja Jacob Frank, kes sündis Podoolias Korolovkas umbes 1726 Jacob Leibowitz'ina. Tema isa heideti kogukonnast välja, sest ta kuulus zeviitide salaühingusse. Isa kolis 1730 Valahhiasse Tšernovitši. Seal oli Türgi sabbatailaste mõju tugevalt tunda. Juba koolipoisina tundis Frank vastumeelsust Talmudil põhineva juudi õpetuse vastu ning nimetas end hiljem sageli "lihtsaks meheks" või "õpetamata meheks". Rõivaste ja kalliskivide rändkaupmehena käis ta sageli Türgis. Seal nimetati teda "Frank", nagu üldse iga eurooplast. Türgis elas ta temaaegsete sabbatailaste keskustes Saloníkis ja İzmiris.


Jägala juga.
a> langev Jägala juga on Eesti kõrgeim looduslik juga
Joa tagune 2010. aasta jaanuaris
Jägala juga on juga Jägala jõe alamjooksul Harju maakonna Jõelähtme valla territooriumil, umbes 5 km enne jõe suubumist Soome lahte, umbes 25 km Tallinnast ida pool ja 1 km Koogi küla keskmest põhja pool. Joa paremale kaldale on võimalik jõuda ka Jägala-Kaberneeme tee 3. kilomeetrilt vasakule, Neeme küla suunas keerates.
Koha geograafilised koordinaadid on.
Joa kõrgus on 7,8 või 8,1 meetrit ja laius üle 50 meetri. Tegemist on kõige kõrgema loodusliku joaga Eestis.
Joa tagant on võimalik läbi kõndida, astudes libedatele kividele.
Kõige huvitavamat vaatepilti pakub juga kevadise suurvee ajal ning talvel, kui juga on jäätunud.
Jõe lõunakallas joa kõrval on varisemisohtlik.
Jägala juga on looduskaitse all.
Geoloogia.
Juga langeb Põhja-Eesti pangalt. Joa taga ja kõrval paljanduvad Ordoviitsiumi settekivimid. Esindatud on Varangu, Hunnebergi, Billingeni, Volhovi ja Kunda lade. Varangu lademe Türisalu kihistu graptoliitargilliit jääb valdavalt veepiirist allapoole, kuid langeva vee poolt lahtimurtud argilliiditükke leidub joa ümbruses rohkesti. Argilliidi peal lasub glaukoniitliivakivi kiht, mis kuulub Hunnebergi lademe Leetse kihistusse.
Ülalpool järgneb sellele Volhovi lademe glaukoniitlubjakivi ning seejärel Kunda lademe lubjakivi. Lubjakivis on rohkesti nautiloidide kivistisi.
Juga on klindiastangu, millelt ta langeb, tuhandete aastate jooksul kulutanud, nii et allapoole juga on Jägala jõele tekkinud kitsas kanjonorg, mille põhjas on kärestikuline jõesäng. Oru pikkus on 300 meetrit, sügavus 12–14 meetrit. Iga aastaga liigub juga lähtele lähemale.
Ajalugu.
Jägala joa varasem rahvapärane nimi on Joarüngas.
Arvatavasti on sellel kohal olnud muistne kultusepaik. Jägala joa juurest pärinevad esimesed kirjalikud teated vesiveskist Eestis (13. sajandi algus; umbes 1240). Aastast 1688. pärinevatele kaartidele on märgitud joa juurde vesiveski.


Jaan Teemant.
Jaan Teemant (24. september 1872 Läänemaa, Illuste – 24. juuli 1941 (?) Tallinn) oli Eesti poliitik ja advokaat, kes oli kahel korral riigivanem.
Vangistamine ja surm.
23. juulil 1940 vangistati NKVD poolt Kaitseseisukorra seaduse alusel, 21.02.1941 mõistis NSV Liidu Sõjakohtu Tribunal ta Vene NSFV KrK § 58-13 alusel süüdi ning määras 10 aastat vanglat ja 5 aastat asumist koos kogu vara konfiskeerimisega. Pärast kassatsioonikaebuse tagasilükkamist 19.04.1941 toimik suleti ja edasised andmed tema saatuse kohta puuduvad.
Tõenäoliselt lasti ta Tallinnas maha või suri Tallinna Keskvanglas. Teistel andmetel mõisteti ta 21. oktoobril 1941 kümneks aastaks vangilaagrisse, edasisest elukäigust andmeid ei ole.
Fakte.
Jaan Teemantit on kehastanud filmis "Jõulud Vigalas" (1980) Peeter Urbla.


Jaan Tõnisson.
Jaan Tõnisson 1 (10.vkj/22. detsember 1868 Tänassilma lähedal, Viljandi vald – 1941? Tallinn?) oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem.
Noorpõlv.
Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Mursi talus. Kodus valitsesid vennastekogude kasin ja kompromissitu vaim ning rahvuslik meelsus. Tõnisson õppis 1878–1886 Tusti külakoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina gümnaasiumi küpsuseksamid ning astus 1888. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892. aastal õigusteaduste kandidaadi ("cand. jur.") kraadiga.
Tõnisson oli 1891–1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892. aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ning hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse.
1894–1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse.
Ühiskondliku tegevuse algus.
Aastal 1896 ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel Hermannilt Postimehe ära ning nimetasid selle peatoimetajaks Tõnissoni. Lehest kujunes kiiresti Eesti rahvusluse peamine häälekandja. Tõnisson oli kuni 1930. aastani lehe vastutav väljaandja ning kuni 1935. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja. Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks.
Tõnissoni nimega seotakse "Tartu renessanssi" ehk rahvusliikumise hoogustumist. Tõnisson ja ta aatekaaslased propageerisid 1890. aastatel Tartus kauplustes ja restoranides eesti keele kasutamist, mis toona üpris harv oli. Mitmeaastase kampaania tulemusena hakkas eesti keele pruukimine ka kõrgseltskonna seas üha tavalisemaks muutuma. Tõnissoni tegevusest vihale aetud sakslased andsid talle hüüdnimeks "Nuustaku hertsog", mis oli seotud ka tema džentelmenlike maneeridega. Eestlaste seas said tema populaarseteks hüüdnimedeks aga Koodi-Jaan ja Vana Jaan..
Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta väärtustas ka liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, ent jäi selles suunas liikumisel rahumeelsetele positsioonidele. Seejuures oli ta aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas Konstantin Päts) ja oma parteide siseopositsiooni vastu, kannatamata vähimatki vasturääkimist.
1890. aastate lõpus tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis Ado Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga: 1901. aastal lahkus Grenzstein Prantsusmaale.
20. sajandi esimesed aastad.
1898–1918 oli Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ehk tegelikult kõigi Eesti Põllumeeste Seltside keskvalitsuse juht. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902. aastal Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisus, sisuliselt esimene eestlaste pank. Tõnissonist saigi üks Eesti tunnustatumaid ühistegevuse vedajaid, 1911 sai temast Ühistegevuse Edendamise Keskseltsi esimees ja Eesti Vabariigi aastatel ka ühistegevuse professor (1935).
20. sajandi esimestel aastatel tekkis Tõnissonil teatav konflikt Tallinna ajalehega Teataja, mille toimetajaks oli Konstantin Päts. Tavaliselt on Postimehe ja Teataja vastuolu hinnatud põhimõtteliseks ning teravaks, kujutades seda tagantjärele "kahe suure" omavahelise gigantse heitlusena. Ajalehtede sisu näib siiski olevat suhteliselt sarnane, mõlemad toetasid tugevalt Eesti rahvuslikku liikumist ning pöörasid suurt tähelepanu ka põllumajandusele, kuid Teataja rõhutas enam sotsiaalprobleeme, sest Tallinnas asus palju tööstustöölisi ning talurahvas oli Eestimaa kubermangus üldiselt vaesem kui Liivimaal.
Hoopis teravam oli Tõnissoni ja Postimehe vastuolu teise Tartu ajalehega Uudised, mille toimetajaks oli sotsialistlike vaadetega Peeter Speek. 1903–1905 võideldi ägedalt noorsoo poolehoiu saavutamise eest ning kohati solvati üksteist üpris ägedalt. Samas olid ka Uudiste vaated üldiselt rahvuslikud, kuid Tõnissoni aatelise suuna asemel keskenduti tunduvalt enam majandusprobleemidele ning vaesema rahva olukorrale.
1905. aasta revolutsioon.
1905. aasta revolutsiooni ajal otsustas Tõnisson jääda mõõdukate nõudmiste juurde, esitades ülevenemaalise nõudmisena konstitutsioonilise monarhia kehtestamist, Eesti-siseselt aga eestlastele võrdseid õiguseid sakslaste ja venelastega ning eestikeelset haridussüsteemi. Oma poolehoidjate ja mõttekaaslastega asutas ta 27. novembril parlamentaarset monarhiat ning Eestile rahvusliku enesemääramise õigust taotleva Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mille juhiks oli ta aastatel 1905–1917. Erinevalt teisest toonasest eestlaste parteist, Eesti Tööliste Sotsiaaldemokraatlikust Ühisusest, sai Tõnissoni erakond teatud määral jätkata oma tegevust ka pärast 1905. aasta revolutsiooni, kuna esindas mittesotsialistlikke ning reserveeritud vaateid.
Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside ("rahvaasemike") esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi. Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser Nikolai II oktoobrimanifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks, arvates, et edasisi muutusi saab läbi viia rahumeelsete reformidena. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga juba selle algul, kui ei suudetud kokku leppida koosoleku juhatuse valimistes. Tõnissoni pooldajad jäid algsesse koosoleku toimumispaika "Bürgermusse" majja, radikaalid eesotsas Jaan Teemantiga pidasid oma koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas ("aulakoosolek"). Tagantjärele on arvatud, et mõlemal koosolekul oli umbes sama palju inimesi ning on teada, et väga suur osa inimestest käis kahe koosoleku vahet, suutmata otsustada, kumma programmi ta toetab. Kongressi lõhkiminekust on üpris põhjalikult oma mälestustes kirjutanud Friedebert Tuglas.
Revolutsioonist revolutsioonini (1906–1917).
1906. aastal valiti Tõnisson Liivimaa kubermangu talupoegade saadikuna I Riigiduumasse ning tegutses seal esialgu autonomistide-regionalistide rühmas, kes nõudsid Venemaa vähemusrahvustele rahvusautonoomiat. Duumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena, ent kuna autonomistide arv Duumas oli suhteliselt väike ning nende vaated suhteliselt erinevad (näiteks poolakad nõudsid riiklikku iseseisvust, mis toonastes oludes oli mõeldamatu), siis jäi nende reaalne mõju Venemaa asjadele sisuliselt olematuks. Hiljem liitusid eesti saadikud kadettide saadikurühmaga. Eestlased ja lätlased nõudsid ka karistussalkade tegevuse uurimist, kuid valitsus hakkas asja menetlemisega venitama. Peagi saadeti I Riigiduuma laiali ning hiljem arreteeriti Tõnisson Viiburi märgukirjale (kus protesteeriti Duuma laialisaatmise vastu) allakirjutamise tõttu ning oli 1908. aastal 3 kuud vangis. Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks.
Tõnissoni initsiatiivil loodi 1910. aastate alguses Eesti Noorsoo Kasvatamise Selts (ENKS) ning Ühistegevuse Edendamise Keskselts. ENKS rajas Lõuna-Eestisse mitmeid eestikeelseid erakoole, eriti tütarlastele.
Esimese maailmasõja ajal (1915) asutas Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mille ametlikuks tegevuseks pidi olema vaid sõjapõgenike või muidu sõjas kannatada saanud inimeste abistamine, ent tegeles aktiivselt ka rahvuspoliitikaga, arutas üldisemaid ühiskondlikke probleeme ning esitas valitsusele seaduseparandusettepanekuid.
Tõnisson 1917. ja 1918. aastal.
Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetas Tõnisson Rahvameelse Eduerakonna ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks, mille juhiks jäi ta kuni 1919. aastani. Selle erakonna järeltulijaks sai Eesti Rahvaerakond.
1917. aasta 12. aprillil (vkj 30. märtsil) kuulutati tänu Eesti rahvuslike poliitikute pingutustele ning Petrogradis hiiglasliku meeleavalduse korraldanud eestlastele Vene Ajutise Valitsuse poolt Eestimaa rahvuskubermang, mis hõlmas kogu eestlaste etnilise asuala. Tõnisson oli varem toetanud kahekubermangulise autonoomse Eesti loomist, ent see idee oli tagasi lükatud. Milline oli tema mõtte ajend, on selgusetuks jäänud: Tõnissoni vastased nägid selles katset Lõuna-Eesti kuberneri koht enda kätte saada ning Tartu tähtsust kunstlikult upitada, pooldajad on rääkinud sellest aga kui tasakaalustatud regionaalpoliitika ja parema valitsuskorralduse loomise plaanist (kahe kubermangu korral oleks saanud lisaks kuberneridele ametisse panna ka kindralkuberneri, kel oleks kuberneridest tunduvalt enam võimu).
Sama aasta sügisel sai Tõnissonist, 5. juunil 1917. aastal valitud Eesti Ajutise Maanõukogu liige. Oma sõnavõtus 1917. aasta septembris pakkus ta välja idee, et Vene riik on surmahaige ja Eesti peaks Venemaast lahku lööma ning moodustama vabade rahvaste föderatsiooni koos Rootsi, Norra, Soome, Läti ja Leeduga. Seda ei peeta veel otseseks taotluseks Eesti iseseisvumisele, kuid oli tugev samm sinnapoole. Föderatsiooni-ideed jäid Tõnissonile hingelähedaseks edaspidigi, hiljem hakkas ta propageerima demokraatliku Euroopa Föderatsiooni ideed.
1917. aasta novembris, kui oli toimunud enamlaste võimuhaaramine, oli Tõnisson üks peamisi Eesti demokraatliku opositsiooni juhte. Tema eestvedamisel toimus kuu lõpus "Tartu mäss", kus rahvas kogunes sinimustvalgete lippudega raekoja platsile, toetamaks Eesti Maanõukogu poolt 28. novembril vastu võetud otsuseid (Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis ja maa Venemaast eraldunuks) ning nõudmaks enamlaste diktatuuri lõpetamist. Seepeale arreteeriti suur hulk Eesti rahvuslasi, sealhulgas ka Jaan ja 1. Eesti jalaväediviisi ülem Aleksander Tõnisson. Mõlemad Tõnissonid viidi Tallinna Patarei vanglasse, kus kommunistide juht Viktor Kingissepp neid üle kuulas. Mõne aja pärast saadeti Jaan Tõnisson maalt välja ning nii sai temast pooleldi vastutahtmist Eesti esimene välisesindaja. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ning oli 1918. aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht. Kogu selle aja viibis ta välismaal ning püüdis esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid "de facto" tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia, mais 1918 ka Itaalia.
Tõnisson ja liberaalne Eesti Vabariik.
1918. aasta novembris naasis Tõnisson Eestisse, temast sai Konstantin Pätsi teise valitsuse portfellita minister. Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal.
1919. aasta algul nimetas Tõnisson oma erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks ning osales Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema erakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson Eesti peaministrina oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920. aasta juulini. Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ning astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Juulis algas aga valitsuskriis, sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda. Uus peaminister Ado Birk sai Asutavas Kogus aga väga väikese toetuse ning loobus valitsusjuhi kohast. Nii pani oma teise valitsuse kokku Tõnisson, ent seegi pidi enne aasta lõppu tagasi astuma, sest seekord tekkis vastuolu talumaade jagamise ümber (valitsus tahtis maid anda eelisjärjekorras Vabadussõjas silma paistnutele, ent sotsialistid olid selle vastu). Ametisse astus Ants Piibu valitsus.
Järgnevalt oli Tõnisson I–V Riigikogu liige; 1923–1925 ja 1932–1933 Riigikogu esimees, 1927–1928 ja 1933 riigivanem ning 1931–1932 välisminister. Aastail 1919–1933 elas ta püsivalt Tallinnas.
Postimehe majanduslikud raskused jätkusid. 31. juulil 1929 oli seis peaaegu lootusetu. 1930. aastal loovutas Jaan Tõnisson Postimehe väljaandmise Eesti Kirjastus-Ühisusele Postimees ja jäi ise Postimehe palgaliseks peatoimetajaks. Pankrotti välditi vaid raamatupidajalike manipulatsioonidega.
1928. aastal parandas Tõnisson suhteid Rootsiga, tehes sinna riigivanemana riigivisiidi ning valmistades nii ette kuningas Gustav V vastukülaskäiku 1929. aastal. Tõnissoni eesmärgiks oligi Eesti lähendamine Skandinaavia maadele, sest ta taipas, et Balti riikide omavaheline liit jääks välisjulgeoleku tagamiseks liialt nõrgaks. Ent Rootsi ei olnud liidust Eestiga reaalselt huvitatud ning hilisemad valitsused asusid otsima hoopis Poola toetust. Lõpptulemuseks oli see, et tuge ei saadud kusagilt ning Eesti pidi leppima nõrga ja lõdvalt seotud Balti Liiduga.
1931–1932 oli Tõnisson teatava üllatusena oma vana rivaali Konstantin Pätsi valitsuse välisminister.
1932–1935 oli Tõnisson Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ning Tööerakonna ühinemisel moodustunud Rahvusliku Keskerakonna juht.
Kui ta 1933 uuesti valitsusjuhiks sai, oli tema suurimaks mureks lahendada Eestit ikka veel vaevav majanduskriis. Selleks oli vaja devalveerida Eesti kroon; et aga asi tekitas paljudes põllumeestes ning vasakpoolsetes vastuseisu, oli seda väga raske teha. Eelmised valitsused ei olnudki "krooni kukutamisega" julgenud tegeleda ning Pätsi valitsus oli isegi selle avaliku propageerimise keelanud. Tõnissoni valitsus tegi asja ära, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla. Lisaks sellele süüdistati teda ka Eesti kahe sõjalaeva mahaparseldamises Peruule, kuigi tegelikult oli nende müügis kokku leppinud juba eelmine valitsus.
Tõnissoni valitsuse ajal toimus ka Vabadussõjalaste poolt esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ning moodustati paramilitaarseid ühinguid. Et see hakkas ohustama Eesti riigikorda, oli Tõnisson sunnitud riigis välja kuulutama kaitseseisukorra, millega parteide löögirühmad laiali saadeti ning valitsuse kritiseerimist ajakirjanduses piirati. Tegu ei olnud diktatuuri kehtestamisega, sest kõik parlamentaarse demokraatliku riigikorra institutsioonid jäid täies mahus alles ning toimisid edasi. Tõnissoni eesmärgiks oli ebademokraatlikuks muutuvaid ühendusi "õigele teele" tagasi suunata, mis tal üldiselt ka õnnestus: sisepoliitiline olukord rahunes tunduvalt. Oktoobris 1933 toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste konstitutsioon kindlalt võitis. Et Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ka umbusaldushääletuseks ning astus tagasi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra. Võimule sai Konstantin Pätsi viies valitsus.
"Kui nüüd valitsus viimaks on hakanud end liigutama, siis tuleb ainult soovida, et see ei oleks ainuüksi möödaminevaks nähteks, vaid kavakindla aktsiooni alguseks, et tagasi tõrjuda tõsist hädaohtu, mis iseloomulikkude ajanähete järele otsustades juba lausa esile kerkib, nii et ka kõige heausklikukmad ei saa selle ees enam silmi kinni pigistada.
Kaitse-aktsioon ei ole aga mitte ainult vajalik, vaid see peab olema ühtlasi tarvilikult haarav ja ulatuslik, ei tuldaks ainult väliseid nähteid kärpima, vaid ühtlasi katsutaks kõrvaldada ka hädaohu põhjuseid ja aluseid."
Samas kirjutas ta, et sihilik ässitus on inimeste meeled ära uimastanud.
Tõnisson ja 1930. aastate presidentaalne Eesti.
Esialgu toetas Tõnisson koos enamiku teiste Eesti poliitikutega 12. märtsil 1934. aastal kogu riigis kehtestatud kaitseseisukorda, arvates, et see oli teostatud vaid korra ja stabiilsuse tagamiseks riigis ning kui vapsid kui ohuallikas on likvideeritud, taastub normaalne demokraatlik riigikorraldus. Aastal 1935 vabastati Tõnisson seoses kirjastusühisuse sekvestri alla panemisega "Postimehe" peatoimetaja kohalt, samal aastal peatati Rahvusliku Keskerakonna tegevus. Tõnisson oli aastail 1935–1939 ta Tartu Ülikooli ühistegevuse professor.
5. novembril 1936 avaldas ta koos Juhan Kuke, Ants Piibu ja Jaan Teemantiga märgukirja Pätsi autoritaarsele valitsusele, nõudes demokraatia taastamist. Et seda tsensuuri tõttu Eestis avaldada ei saanud, ilmus märgukiri Soome ajalehes Helsingin Sanomat.
Aastal 1938 naasis Tõnisson poliitikasse ning kandideeris edukalt Riigivolikokku. Samal aastal oli ta Riigivolikogus presidendivalimistel ainus Konstantin Pätsi vastaskandidaat, kes seal suure häälteenamusega kaotas.
28. märtsil 1940 määras Vabariigi Valitsus Jaan Tõnissonile pensioni 250 krooni kuus
Seosed Nõukogude luurega.
1939. ja 1940. aastal kohtus Tõnisson mitmeid kordi Nõukogude spioonide ning värvatud agentidega (kelle sellisest staatusest Tõnissonil ilmselt teavet ei olnud, ta pidas neid lihtsalt Nõukogude-meelseteks tegelasteks), püüdes leida vastukaalu üha ähvardavamaks muutuvale Hitleri-Saksamaa ohule. Tema välispoliitiliseks arusaamaks oli, et kui Nõukogude-Saksa suhted on halvad, siis on nende vahel olevail riikidel võimalik iseseisvaks jääda, kui need aga omavahel kokkuleppele jõuavad, siis mitte. Nii lootis ta võib-olla anda oma panuse Nõukogude-Saksa vastasseisu tugevdamiseks. Samas ei panustanud ta ilmselt täielikult Nõukogude kaardile, sest otsis (ilmselt Johan Laidoneri ja Pätsi nõusolekul) Eestile aktiivselt toetust ka Rootsist, Soomest ja Suurbritanniast. Nõukogude agendid tema käest ilmselt mingeid riigisaladusi teada ei saanud ning pärast Talvesõja algust pettus Tõnisson Nõukogude-orientatsioonis täielikult. Oktoobris 1939 oli tapetud ka Tõnissoni poeg, noor ja lootustandev poliitik Ilmar Tõnisson, mistõttu teda tabas tugev vapustus. Ilmar Tõnissoni mõrvariks oli tema enda naine. Tõnisson haigestus tõsiselt ning tervenes alles 1940. aasta kevadeks. Selleks ajaks oli ta kohtumised Nõukogude esindajatega täielikult lõpetanud.
Vangistamine ja kadumine.
Kui NSV Liit 1940. aasta suvel Eesti okupeeris, alustas Tõnisson avalikku võitlust demokraatia eest, püüdes kaasa aidata antikommunistlike kandidaatide ülesseadmisele juulikuistel Riigivolikogu valimistel. 12. detsembril 1940 ta arreteeriti, peeti kinni Pagari tänava sisevanglas ning ta oli vähemalt kuni 1941. aasta aprillini Tallinnas ülekuulamistel. Seal käitus ta sirgeseljaliselt ning kindlameelselt, keeldudes nimetamast oma mõttekaaslasi ning andmast muud kommunistidele kasulikku infot. Tema edaspidise saatuse kohta kindlaid andmeid ei ole, võimalik, et ta lasti 1941. aasta juulis maha. Kaupo Deemant ning teised Tõnissoni elu ja tegevust uurinud ajaloolased on jõudnud järeldusele, et pärast 2. juulil korraldatud farslikku kohtuprotsessi lasti Tõnisson koos mitme teise avaliku elu tegelasega järgmisel päeval maha.
Mitmed inimesed on siiski väitnud, et nägid Tõnissoni ka pärast 1941. aastat: küll deporteeritute rongi peal, kuskil asulas teiselpool Uuraleid ning isegi pärast sõda Tartu raudteejaamas. Ilmselt ei tasu neid teateid eriti tõsiselt võtta.
Tõnisson kui rahvusmüüt.
Milline versioon nendest (kui üldse) on õige, ei ole ilmselt võimalik kindlaks teha. Kui "Koodi-Jaanist" kujunes pigem pilkenimi, siis "Vana Jaan" oli kahtlemata austav nimetus.
Isiklikku.
Jaan Tõnisson abiellus 6. aprillil 1910 Hildegard (Hilda) Lõhmusega (1890–1976). Neil sündis viis last: pojad Ilmar (1911–1939), kes tapeti oma naise poolt, Heldur (1912), kes on üks rikkamaid eestlasi maailmas, ja Rein (1918–1934), ning tütred Hilja (1915) ja Lagle (1922).
Kirjanduslik tegevus.
Ta on kirjutanud luuletusi ja ühe näidendi.
Mälestuse jäädvustamine.
Tartus on tema auks nimetatud Tõnissoni tänav.
11. aprillil 1991 asutati Jaan Tõnissoni Instituut, mis tegeleb Eesti demokraatliku korra ja kodanikuühiskonna arendamise, eriti hariduselu edendamisega.
2001. aastal püstitati Tartusse (Tõnissoni platsile) Jaan Tõnissoni mälestussammas.


Jüri Jaakson.
Maja Kadriorus, kus 1920.–1930. aastatel elas Jüri Jaakson.
Jüri Jaakson VR III/1 (16. jaanuar 1870 Viljandimaa, Karula, Saarepeedi vald, hilisem Uue-Võidu vald – 20. aprill 1942 Sosva, Sverdlovski oblast) oli Eesti poliitik ja riigivanem 16. detsember 1924 – 15. detsember 1925 (Jüri Jaaksoni valitsus), Riiginõukogu liige.
1917 Eestimaa kubermangukomissari abi, 1917–1918 Maanõukogu liige ja abiesimees, 1918 Ajutise Valitsuse peavolinik varade ülevõtmisel Saksa okupatsioonivõimudelt, 27. novembrist 1918 kuni 20. septembrini 1919 ja 18. novembrist 1919 kuni 26. oktoobrini 1920 Kohtuminister. 1920-1932 I–IV Riigikogu liige. 1926–1940 Eesti Panga president, 1935–1938 Riigi Majandusnõukogu, alates 7. aprillist 1938 Riiginõukogu liige.
Õppis Hugo Treffneri eragümnaasiumis ja 1892–1896 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, lõpetas I järgu diplomiga. 1897–1901 vandeadvokaadi abi Viljandis, 1901–1902 Riias. 1902–1914 vandeadvokaat Riias. 1915–1919 Tallinna Linnapanga juhatuse liige.
1898–1901 Viljandi Põllumeeste Seltsi ja seltsi “Koit” esimees, Riia eestlaste karskusseltsi, 1902–1905 Riia Eesti Seltsi “Imanta”, 1906–1914 Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsi juhatuse esimees, 1904–1920 Eesti Aleksandrikooli kuratooriumi liige ja esimees, 1915–1919 Põhja Eesti Põllumeeste Keskseltsi esimees, Tallinna Majandusühisuse nõukogu esimees. 1936 asutas Hugo Treffneri Gümnaasiumi juurde endanimelise sihtkapitali (20 000 krooni).
14. juunil 1941 vangistati NKVD poolt, viidi Venemaale, mõisteti surma ja lasti maha.


Juhan Kukk.
Juhan (Johann) Kukk 1 (13. aprill 1885 Virumaa, Salla vald, Käru küla – 4. detsember 1942 Venemaa, Arhangelski oblast) oli Eesti poliitik ja ettevõtja.
Juhan Kukk oli Eesti riigivanem 21. novembrist 1922 – 2. augustini 1923 (Juhan Kuke valitsus).
Juhan Kukk lõpetas Tartu Reaalkooli, õppis 1904–1910 Riia Polütehnikumi kaubandusosakonnas ja 1908 täiendas end Saksamaal, lõpetas I järgu diplomiga. 1910–1912 Tartu I Laenu ja Hoiu Ühisuse asjaajaja, 1911–1919/1920 “Ühistegevuslehe” väljaandja ja toimetaja, a-st 1914 “Ühistegevuse Büroo” juhataja, 1915–1919 Ühistegevuse Edendamise Seltsi esimees.
Esimese maailmasõja ajal Eestimaa Toitluskomitee liige.
Aastatel 1917–1918 oli Juhan Kukk Maavalitsuse rahandusosakonna juhataja, 1918–1919 Ajutise Valitsuse rahandus- ja riigivarade minister, 1919–1920 Eesti Vabariigi rahaminister, 1920–1921 kaubandus-tööstusminister. 1921–1922 I Riigikogu esimees. 1922–1924 Eesti Panga direktor.
1919–1930 Eesti Ühistegelise Liidu nõukogu esimees. 1923–1924 ja 1926–1930 Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse direktor, oli mõnda aega ka selle nõukogu esimees.
Aastast 1920 Rahvapanga juhatuse esimees, tarbijate ühingu “Oma” juhatuse, hiljem nõukogu liige, 1931–1940 ASi Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku (Balti Manufaktuur) juhatuse esimees, 1933–1940 ASi “Kreenbalt” direktor.
1925–1940 “Riigi Turbatööstuse” (aastast 1936 AS “Eesti Turbatööstus”) nõukogu esimees, 1930–1931 Börsikomitee abiesimees ja Kaubandus-Tööstuskoja pankadesektsiooni esimees, 1937–1940 Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse liige suurtööstuse sektsiooni esindajana, 1936–1940 Üleriigilise Tekstiilitöösturite Ühingu esimees jm.
1933–1934 Tartu Ülikooli krediidi- ja tööstuspoliitika õppeülesande täitja. 1929–1940 Eesti Suusaklubi esimees, 1938–1939 Eesti Kergejõustikuliidu esimees.
1936. aastal asutas Juhan Kukk Nõmme Rotary klubi, kolmas Eestis Tallinna ja Tartu klubi järel.
Aastatel 1917–1919 oli Juhan Kukk Maanõukogu, 1919–1920 Asutava Kogu 1920–1926 I ja II Riigikogu liige, Tööerakonna nimekirjas.
16. oktoobril 1940 vangistati Juhak Kukk NKVD poolt, mõisteti nõukogude tribunali poolt kaheksaks aastaks vangilaagrisse, kus ta ka suri vangistuses.
Juhak Kukk suri 4. detsembril 1942 Arhangelski oblastis Kargopollagis ja maeti sealsamas nimetusse hauda. Tallinnas perekonna matmisplatsil Hiiu-Rahu kalmistul on tema kenotaaf ja sümboolne haud.
Juhan Kukk oli ÜS Liivika asutajaliige, enne seda kuulus ta Korp! Vironia liikmeskonda.


Justinus I.
Justinus I (Imperator Caesar Flavius "Iustinus" Augustus) (u. 450 – 1. august 527) oli Ida-Rooma keiser aastatel 518–527.


Justinianus I.
Justinianus I (Imperator Caesar Sabbatii Flavius Petrus Sabbatius "Iustinianus" Augustus; umbes 482–565) oli Ida-Rooma keiser 527–565. Teda peetakse Ida-Rooma riigi edukaimaks valitsejaks.
Justinianus oli madalat, ilmselt talupoeglikku päritolu, kuid et keiser Justinus (kes sai võimule tänu sellele, et ta oli sõjaväeülem) oli ta sugulane, siis õnnestus tal tolle järglaseks saada. Tema valitsusaja algul toimus Nika mäss, kuid tänu Justinianuse ja tema naise Theodora kindlameelsusele õnnestus see maha suruda ning riiki edukalt reformima hakata. Justinianuse eesmärgiks oli Rooma impeeriumi täiemahuline taastamine ning see tal peaaegu ka õnnestus: ta vallutas Itaalia, Põhja-Aafrika lääneranniku ja suure osa Pürenee poolsaarest. Kuid ta võidud jäid siiski vaid ajutisteks, kuna olid välja kurnanud riigi majanduse, valdused paiknesid liialt hajusalt ning idas hakkas riiki ähvardama Pärsia impeerium. Justinianuse järglased polnud ka enam nii võimekad ning nii läks suurem osa Justinianuse vallutustest järgneva sajandi jooksul kaduma. Algas Ida-Rooma allakäik.


Jagelloonid.
Jagelloonid oli dünastia, mis valitses Leedut 1377–1572, Poolat 1386–1572, Ungarit 1440–1444 ja 1490–1526 ja Böömimaad 1471–1526.


Jaapan.
Jaapan (jaapani keeles 日本 "Nihon" või "Nippon", ametlikult 日本国 "Nippon-koku" või "Nihon-koku") on saareriik Ida-Aasias, mis ulatub Ohhoota merest põhjas Ida-Hiina mere ja Taiwanini lõunas. Euraasia mandrist eraldab seda Vaikses ookeanis paiknevat maad Jaapani meri.
Jaapani nime kirjutatakse märkidega, mille tähendus on „päikese allikas“, mispärast mõnikord kutsutakse Jaapanit ka tõusva päikese maaks.
Jaapani saarestikku kuulub 6852 saart. Neist neli suuremat on Honshū, Hokkaidō, Kyūshū ja Shikoku, mis kokku moodustavad 97% Jaapani maismaa pindalast. Rahvaarvu poolest on Jaapan oma enam kui 127 miljoni elanikuga maailmas kümnendal kohal. Suur-Tōkyō piirkond, kuhu kuulub "de facto" pealinn Tōkyō ja mitmed ümbritsevad prefektuurid, on maailma suurim metropol, kus elab üle 30 miljoni inimese.
Jaapan on konstitutsiooniline monarhia, kus formaalseks riigipeaks on keiser, seadusandlikku võimu teostab aga valitav parlament (ingl. k. "Diet", jaap. k. 国会 "Kokkai").
Nimi.
Jaapani keeles on Jaapani kohta käibel kaks nime: "Nippon" ja "Nihon", mida loetakse erinevalt, kuid tähistatakse samade hiina märkide ehk "kanjidega:日本. Nimetust "Nippon" kasutatakse ametlikus kontekstis, näiteks Jaapani rahatähel jeenil ja postmarkidel. "Nihon" on igapäevasem termin, mida kasutatakse tänapäevases kõnes. Nii "Nippon" kui ka "Nihon" tähendavad “päikese allikat”, mõnikord tõlgitakse nad ka “tõusva päikese maaks”. Nimetus viitab Jaapani asendile Hiinast ida pool – hiinlastele tähendas Jaapan ajalooliselt maad, kust tõusis päike. Enne nimetuse "Nihon" kasutuselevõttu tunti Jaapanit Hiinas Wa maa ehk „Kääbustemaa“ nime all, mis tuli jaapanlaste suhteliselt väikesest kasvust (võrreldes hiinlastega).
Euroopasse jõudis Jaapanit tähistav sõna kõigepealt hiina keelest Marco Polo vahendusel. Marco Polo, kes 13. sajandil Kaug-Idas reisis, oli kuulnud hiinlastelt Cipangu-nimelisest maast (Cipangu oli veel üks hiinakeelsetest nimetustest tõusva päikese maa kohta) ja nii jõudis Jaapan Euroopa maakaartidele Zipanguna. Hiina keelest laenates jõudis Cipangu ka malai keelde – kujul "Jepang". Malaikeelne "Jepang" rändas 16. sajandil Portugali kaupmeeste vahendusel ka Euroopa keeltesse.
Eesti keeles on kasutusel olnud sellised tänapäevase nimetusega sarnased variandid nagu Japana-maa, Japania-maa, Japan, aga ka Carl Robert Jakobsoni pakutud Dshapan.
Asend ja suurus.
Jaapan moodustub üle 3000 km pikkusest saarteketist, mis kulgeb piki Vaikse ookeani Aasia rannikut. Lähimast naaberriigist Venemaast eraldab Jaapanit Ohhoota meri; Põhja- ja Lõuna-Koreast Jaapani meri; Hiinast ja Taiwanist Ida-Hiina meri.
Saared.
Jaapani saarestikku kuulub neli suuremat saart, ning arvukalt väiksemaid saari. Jaapani saarestiku peasaared põhjast lõunasse on Hokkaidō (77 982 km²), Honshū (227 963 km²), Shikoku (18 800 km²) ja Kyūshū (35 640 km²). Kokku moodustavad need neli saart 97% kogu Jaapani maismaa pindalast. Jaapanile kuuluvad ka Ryūkyū saared (tuntud ka Nansei saartena), nende seas Okinawa saar, mis paiknevad Kyūshū saarest lõuna pool, ulatudes Taiwani saareni. Kokku arvatakse Jaapani saarestiku suuruseks 6852 saart (lugedes saareks maismaad, mille läbimõõt on rohkem kui 100 m). Vaidluse all on nelja lõunapoolsema Kuriili saare staatus (Venemaal tuntud kui Lõuna-Kuriilid, Jaapanis kui Põhjaterritoorium): pärast Teist maailmasõda läksid Kuriili saared NSV Liidule, kuid tänase päevani pole Venemaa ja Jaapan jõudnud üksmeelele, millised saared täpsemalt Kuriilide alla kuuluvad.
Pindala.
Jaapani kogupindala (ilma vaidlusaluste Kuriili saarteta) on 377 915 on km² ja maismaapindala 364 485 km², mis tähendab, et ta on pisut suurem kui Saksamaa, kuid väiksem kui Rootsi. Maailmas on Jaapan oma kogupindala poolest 61. kohal.
Äärmuspunktid.
Jaapan asetseb 20. ja 46. põhjalaiuse ning 122. ja 154. idapikkuse vahel.
Põhjapoolseim punkt on Hokkaidō prefektuuri kuuluval Bentenjima saarel (45°31'35″N).
Kui aga lugeda Jaapani territooriumiks ka vaidlusalune Põhjaterritoorium ehk Lõuna-Kuriilid, oleks Jaapani põhjapoolseimaks punktiks Iturupi saare põhjatipus asuv Kamuiwakka neem (45°33'N).
Lõunapoolseim punkt on Filipiini meres Okinotorishima atollil (20°25'N).
Läänepoolseim punkt on Ryūkyū saarte hulka kuuluva Yonaguni saare läänetipus, Irizaki neemel (122°59′E).
Idapoolseim punkt on Vaikses ookeanis asetseval Minamitorishima saarel (153°58′E).
Pinnamood.
Jaapan on väga mägine maa: mägedega on kaetud umbes 70% territooriumist. Enamik kõrgeid mägesid on suurimal, Honshū saarel. Piki Honshū saare keskosa kulgeb mäeahelik, mida kutsutakse Jaapani Alpideks. Seal on arvukalt üle 3000 m kõrguseid mägesid. Jaapani kuulsaim ja kõrgeim mägi on Tōkyōst umbes 80 km kaugusel asuv 3776 m kõrgune Fuji mägi, mis on tegelikult vulkaan (purskas viimati aastal 1707). Ka paljud teised Jaapani mäed on vulkaanilised ja mägipiirkondades on rohkelt kuumaveeallikaid. Umbes 108 vulkaani on praegugi aktiivsed. Vulkaanide ja kuumaveeallikate rohkus Jaapanis tuleneb sellest, et saarestik asetseb Vaikse ookeani tulerõnga piirkonnas kolme laama – Filipiini laama, Euraasia laama ja Vaikse ookeani laama – kokkupuutekohas..
Maavärinad.
Oma asendi tõttu tektooniliselt aktiivses piirkonnas on Jaapanis lisaks vulkaanidele ja kuumaveeallikatele tavalised ka maavärinad. Igal aastal registreeritakse 7000 kuni 8000 maavärinat, kuigi enamik neist on nii nõrgad, et inimesed neid ei tunne. Maavärinaid, mis ei põhjusta küll purustusi, kuid on tuntavad, registreeritakse aastas umbes tuhat. Aeg-ajalt esineb aga ka tugevaid ja ohtlikke maavärinaid. 1923. a hävines 7,9-magnituudises Suur Kantō maavärinas peaaegu täielikult pealinn Tōkyō ja hukkus kuni 142 000 inimest. 1995. a Kōbe linna tabanud 7,2-magnituudises maavärinas hukkus üle 6000 inimese. 2011. a 9-magnituudine Tōhoku maavärin ja sellele järgnenud tsunami tappis vähemalt 15 000 inimest ning põhjustas tõsise avarii Fukushima tuumaelektrijaamas.
Veestik.
Suurem osa Jaapani jõgedest on lühikesed (alla 300 km) kiirevoolulised mäestikujõed. Enamasti on nad mittelaevatatavad, see-eest kujutavad nad endast väärtuslikku hüdroenergia allikat. Jaapani pikim jõgi on 367 km pikkune Shinano jõgi, mis läbib Nagano ja Niigata prefektuure ning suubub Jaapani merre. Suurim mageveejärv on Kyōtost kirdes paiknev Biwa järv.
Kliima.
Jaapani saarestikus eristatakse koguni kuut erinevat kliimatüüpi. Valdavaks on parasvöötmeline kliima, kuid see varieerub tugevasti põhjast lõuna poole liikudes. Peasaartest põhjapoolseimal, Hokkaidō saarel on talved lumerohked, temperatuur jääb vahemikku −5 kuni −10 °C (Hokkaidō külmarekord on aga koguni −41 °C). Suved on Hokkaidōl pehmed, õhutemperatuur kõigub 20 °C ümber. Jaapani lõunaosa saartel, näiteks Okinawal on suved kuumad, enamasti üle 30 °C, ja ka talvel ei lange temperatuur tavaliselt alla 15 °C. Tōkyōs on suved niisked ja palavad (temperatuur tõuseb 30 kraadini), talved selged ja mitte väga külmad (üldiselt ei lange talvine õhutemperatuur alla 5 °C).
Jaapan on sademeterohke maa. Eriti palju sajab suvise vihmaperioodi ajal. Okinawal, saarestiku lõunaosas, algab vihmaperiood juba mai alguses, jõudes Hokkaidōle umbes juuli lõpuks. Suuremal osal Honshū saarest algab vihmaperiood enne juuni keskpaika ning kestab umbes kuus nädalat.
Lisaks asub Jaapan Vaiksel ookeanil sündivate troopiliste tormide – taifuunide – teel. Hilissuvel ja varasügisel Jaapanit tabavad taifuunid põhjustavad üleujutusi ja maalihkeid ning hävitavad viljasaake ja purustavad maju.
Elusloodus.
Jaapani territooriumil eristatakse üheksat bioregiooni ehk bioomi, mis peegeldavad saarestiku kliimat ja geograafiat. Nende bioregioonide hulka kuuluvad nii subtroopilised niisked laialehised metsad Ryūkyū saartel, parasvöötme laialehised ja segametsad peasaartel, kui ka näiteks parasvöötme okasmetsad põhjapoolsetel saartel. Metsa all on koguni 70% Jaapani pindalast. Mitmekesise kliima tõttu on Jaapani taimestik väga liigirikas. Jaapanile iseloomulike taimeliikide hulka kuuluvad näiteks bambus, jaapani seeder ja jaapani mänd. Väikesi mände kasvatatakse sageli ka "bonsai"’de ehk miniatuursete potipuudena. Erilisel kohal jaapanlaste igapäevaelus on sakura ehk jaapani kirsipuu – kirsiõite ilu imetlemiseks kogunevad jaapanlased kevaditi hanami'le ehk „kirsside vaatamise“ peole. Mitmed taimed, nende seas sellised traditsiooniliselt Jaapaniga seostatavad kultuurtaimed nagu riis ja krüsanteem, on aga toodud sisse Mandri-Aasiast.
Jaapani saarestiku mitmekesine kliima on tinginud ka äärmiselt mitmekesise loomastiku. Nõnda elutsevad Ryūkyū saari ümbritsevas troopilises meres näiteks eredavärvilised korallkalad, kilpkonnad ja merimaod, samas kui saarestiku põhjaossa jäävat merd asustavad merilõvid, kotikud ja nokisvaalad. Kuigi Jaapanis on väga palju väikesi loomaliike ja putukaid, on seal vähe suuri imetajaid. Jaapani imetajatest suurimad on pruunkaru ja aasia mustkaru. Väikekiskjatest võib Jaapanis kohata rebast ja "tanuki"’t ehk kährikkoera. Jaapanis on ka kaks liiki metskasse: haruldane Iriomote kass ("Prionailurus iriomotensis"), keda näeb vaid Iriomote saarel, ja tavalisem leopardkass ("Prionailurus bengalensis"), keda võib kohata ka Mandri-Aasias. Üks Jaapani iseloomulikemaid imetajaid on jaapani makaak, maailma põhjapoolseima levilaga ahv, kes on üks Jaapani endeemilistest loomaliikidest. Endeemilised on ka paljud Jaapani linnuliikidest, nende hulgas Jaapani rahvuslind roheline faasan. Jaapanis talvituvad mitmed rändlinnud, näiteks luiged, haned ja kured. Jaapani endeemiliste loomaliikide seas on ka jaapani hiidsalamander ("Andrias japonicus"), kes on üks maailma suuremaid kahepaikseid. Jaapani mageveekaladest on olulisemad "ayu" ("Plecoglossus altivelis"), koger ja karpkala, merekaladest punane merikoger ("Pagrus major"). Putukatest leidub Jaapani saarestikus arvukalt mitmesuguseid liblikaid, kiile, tsikaade, kilke ja jaanimardikaid.
Riik.
Jaapani mittehalduslik jaotus piirkondadeks. Kaardilt puudub Okinawa piirkond.
Riigikord.
Jaapani riigikord on konstitutsiooniline monarhia. Valitsemissüsteemi aluseks on põhiseadus (Kenpo), mis kehtestati pärast II maailmasõda 1947. aastal. Põhiseaduses on kindlaks määratud nii keisri kui kodanike õigused ja kohustused, erinevate valitsemisorganite funktsioonid, vastutus ja tegutsemisreeglid. Jaapani kõrgeimaks seadusandlikuks organiks on kahekojaline riigikogu (parlament; ingl. k. "National Diet", jaap. k. "Kokkai"). See koosneb Alamkojast ehk Esindajatekojast (Shugi-in) ja Ülemkojast ehk Nõunikekojast (Sangi-in). Üldiselt peavad kõik seaduseeelnõud saama mõlema koja heakskiidu.. Kui kojad jäävad eriarvamustele, siis mõnede seaduste puhul on Esindajatekoja otsus lõplik. Parlament valib oma liikmete hulgast peaministri, kes määrab ametisse ministritest ja riiklike agentuuride peadirektoritest koosneva valitsuskabineti. Jaapani riigilipp on "Hinomaru" ("päikeseketas)", mis kujutab punast päikest valgel foonil. Riigihümni "Kimigayoo" sõnad on üle 1000 aasta vanad, kuid viisi lõi helilooja Hiromori Hayashi sellele alles veidi üle 100 aasta tagasi.
Haldusjaotus.
Jaapan on jaotatud 43 prefektuuriks, lisaks on 1 pealinna-ala, 1 piirkond (道; dō) ja kaks linnaprefektuuri (府 fu).
Rahvastik.
Jaapan on etniliselt homogeenne riik, kus põhirahvus jaapanlased moodustavad 99,4% elanikest. Hokkaidō saare põlisasukad ainud on suures osas sulandunud jaapanlaste hulka, nende järeltulijaid on umbes 20 000. Peamiselt Teise maailmasõja ajal Jaapanisse toodud korealased moodustavad 40% kõigist mitte-jaapanlastest. Märkimisväärsed vähemusrühmad on ka hiinlased ja vietnamlased.
Rahvastik on jaotunud väga ebaühtlaselt. Valdav osa inimesi elab suurlinnastutes. Kõige hõredamini on asustatud Hokkaidō saar.
Jaapanlaste keskmine eluiga on 81,25 (2006), mis on üks kõrgemaid maailmas. Rahvastik vananeb kiiresti, sest Teise maailmasõja järgsele beebibuumile järgnes sündivuse langus 20. sajandi lõpus. Mediaanvanus oli 2009. aastal 44,4 aastat, mis on kõrgeim maailmas. 2004. aastal oli 19,5% elanikest 65 aastased või vanemad, 2006. aastal oli sama näitaja juba 20,8%. Pidevalt suureneb pikaealiste inimeste arv. Kui 1963. aastal oli Jaapanis 153 üle saja-aastast inimest ja 1981. aastal 1000, siis 2007. aasta septembri lõpuks oli neid juba 32 295, 2008. aasta septembri lõpuks 36 276, 2009. aasta septembris 40 399, 2010. aasta septembris 44 449, 1. septembril 2011 47 756 ja 2012. aasta septembris 51 376. Samas on laste osakaal maailma riikidest madalaim - 2009. aasta andmetel oli alla 15-aastaste osakaal rahvastikus 13,4%.
Majandus.
Erasektori ja valitsuse koostöö, tugev tööeetika, tööjõu kõrge kvalifikatsioon ja suhteliselt väikesed kaitsekulutused (1% SKT-st) on aidanud Jaapanil pärast II maailmasõda erakordse kiirusega tõusta teisele kohale maailma juhtivate tööstusriikide hulgas. Jaapani majanduse üheks silmatorkavamaks iseärasuseks on tootjate, tarnijate ja jaotusvõrgu tihe koostöö. Seda süsteemi nimetatakse jaapani keeles keiretsu. Teiseks iseärasuseks on kuni viimase ajani olnud linnaelanikkonna eluaegne tööhõive. Samas ettevõttes, kuhu noor inimene pärast hariduse omandamist tööle asus, oli talle tagatud töökoht kuni pensionile minekuni.
Kolm aastakümmet säilitas Jaapan erakordselt kõrget majanduse kasvutempot: 1960-ndatel oli see keskmisel 10%, 1970-ndatel 5% ja 1980-ndatel 4% aastas. 1992–1995 aeglustus majanduskasv tunduvalt, sest hakkasid ilmnema 1980-ndate aastate lõpul esinenud üleinvesteerimise järelmõjud ning aktsia- ja kinnisvaraturul toimunud spekulatiivse hinnatõusu tagajärjed. Valitsuse eelarve- ja rahanduspoliitika ning madala inflatsioon viisid 1996.a. majanduse kasuvtempo üles 3,9%-ni, kuid 1997.a. alates on Jaapani majandus olnud depressioonis raskuste tõttu pangandus- ja kinnisvarasektoris, mida süvendasid äristruktuuride ja tööturu jäikus. 1999.a. suutis valitsus majanduse enam-vähem stabiliseerida. Kaks murettekitavat probleemi on elanikkonna vananemine ja selle koondumine linnadesse.
Põllumajandus ja metsandus.
Jaapan on üks suuremaid põllumajandussaaduste importijaid maailmas, sest ainult 13,3% kogu maismaast sobib põllumajanduslikuks tootmiseks. Talu keskmine suurus on 1,47 ha ehk 14700 ruutmeetrit. Talud on küll väikesed, kuid jaapani talumehed teevad kõvasti tööd ja maakasutus on väga efektiivne. Põllumajandus on doteeritud läbi riikliku agentuuri JA (Japan Agriculture), kes ostab kokku põllumajanduse saadused ning siis müüb need edasi ostuhinnast odavamalt. Jaapan suudab hetkel rahuldada 30% oma toiduainete vajadusest.
Efektiivsuse tõstmiseks kasutavad jaapani talunikud laialdaselt traktoreid, väikesi veoautosid, iseliikuvaid kultivaatoreid ja kombaine. Intensiivne istutamine, väetamine, kaasaegsed masinad ja kõrgetasemeline agrotehnika võimaldavad tagada kodumaise toodanguga üle poole puuviljade ja aedviljade vajadusest, samuti teatud osa loomakasvatussaaduste vajadusest.
Mürkainete ja muude kemikaalide kasutamine on laialt levinud.
Kaasaegne tehnika on võimaldanud kasutusele võtta varem tundmatuid võtteid nagu hüdropooniline taimekasvatus – aedvilju kasvatatakse mitte mullal, vaid toitelahustes. Juba aastaid kasutatakse sordiaretuses ja loomakasvatuses geenitehnoloogiat, mille avalikustamine tõi kaasa suure skandaali – tarbijaid ei olnud sellest teavitatud.
Jaapani põllumehed kasvatavad väga palju erinevaid põllukultuure ja koduloomi. Teraviljadest kasvatatakse riisi ja nisu, juurviljadest kartuleid, valgeid rediseid ja kapsaid, puuviljadest mandariine, arbuuse ja pirne, koduloomadest lihaveiseid, broilereid, peekonisigu, küllaltki suur on munade ja piima toodang.
Valdav osa maismaast – 68% – on metsane ja mägine. Metsandus mängib Jaapani majanduses tähtsat rolli, kuna aga Jaapan on saareriik, siis tuleb pidevalt hoolitseda metsavarude taastamise eest. 48% metsast on istutatud mets, millega on kompenseeritud 20. sajandi teisel poolel toimunud metsaraiet (suur majanduskasv – võrreldav praegu Eestis toimuvaga). Paraku valiti kogu selle ala metsastamiseks tööstuslik seeder (Jaapani krüptomeeria), mis kasvab küll kiiresti, kuid mille kasutusala on väga kitsas.
Säilinud Jaapani metsad paistavad samas silma suure liigirikkusega – Jaapani saared ulatuvad läbi mitme kliimavööndi. Kõige levinumate puude hulka kuuluvad bambus, seedrid, küpressid, männid, kastanid, pöögid ja kampripuud.
Jaapani metsanduse ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Juba 8. sajandil ehitati Kyotos ja teistes linnades suuri puidust losse ja templeid. Tänapäeval on nõudmine puidu järgi väga suur, sest seda vajatakse mitte ainult söögipulkade ja ehitusmaterjali, vaid ka paberi, mööbli ja mitmesuguste tarbekaupade tootmiseks. Seepärast on Jaapan sunnitud importima 76,4% oma puiduvajadusest.
Kalandus.
Kuna kala on jaapanlaste toidulaual riisi järel tähtsuselt teisel kohal, siis on kalandus riigi üks tähtsamaid majandusharusid. Igal aastal püütakse välja 6,7 miljonit tonni mitmesuguseid kalu ja muid mereelukaid, millele lisandub kalakasvatus test veel 1,4 miljonit tonni, mis teeb kokku 15% kogu maailma kalatoodangust. Sellele vaatamata peab Jaapan igal aastal importima 40% kogu mereandide vajadusest. Peamised püügikalad on sardiin, saida, tuunikala, anšoovis, makrell ja lõhe ning mereandidest populaarsemad vetikad, krevetid, kalmaarid ja merekarbid. Neid mitte ei püüta ookeanidest, vaid kasvatatakse ka spetsiaalsetes merelahtedes ja tiikides ning sellel viisil kasvatatakse isegi pärlikarpe. Iga jaapani perekond tarbib 36,7 kg kala aastas.
Energeetika.
Elektrienergiat Jaapan ei impordi ega ekspordi (teeb seda ainult patareide ja akude näol).
Samas on Jaapani eramajades küllalt palju kasutusel päikeseenergiat (vee soojendamiseks). Jaapanis on 18 tuumajaamas 54 tuumareaktorit, mille koguvõimus on 47 000 MW, mis moodustab 29% Jaapani elektrienergiatoodangust (2010).
Tuumaenergia toodangu kõrvalsaadusena toodetakse plutooniumi.
Töötlev tööstus.
Jaapani majanduse kasv 20. sajandi teisel poolel põhineb Korea ja Vietnami sõjal. Sõdadega kaasnes vajadus parandada sõjatehnikat ning toota selle varuosi. Sel ajal sai olulise tõuke just töötlev (raske)tööstus. Oluline osa Jaapani majanduslikust võimsusest põhineb töötleval tööstusel. Jaapan on maailmas nii tootmise mahult kui tehnoloogiliselt tasemelt juhtival kohal terase ja värviliste metallide, elektrijõuseadmete, ehitus- ja kaevandusseadmete, mootorsõidukite ja nende varuosade. elektroonika- ja sideseadmete, tööpinkide, automatiseeritud tootmisliinide, raudteevedurite ja veerevkoosseisu, laevade, kemikaalide, tekstiilitoodete ja toiduainetetööstuse toodete tootmises.
Haridussüsteem.
Nagu eestlased, nii peavad ka jaapanlased haridusest väga lugu. Üldine koolisüsteem loodi Jaapanis umbes samal ajal, kui Eestiski – 19. sajandi teisel poolel – ja on seega üks vanemaid maailmas. 20. sajandi alguses võis juba öelda, et kogu rahvas oli omandanud kirjaoskuse. Praegu õpib 99% algkooliõpilastest riiklikes koolides ja ka keskkooliõpilastest käib erakoolides ainult 30%.
Iga jaapani laps peab käima 6 aastat algkoolis (小学校 ("shōgakkō")), sellele järgneb 3 aastat alama astme keskkooli (中学校 ("chūgakkō")) ja veel 3 aastat kõrgema astme keskkooli (高等学校 ("kōtōgakkō" ehk 高校 ("kōkō")).
Kokku kulub täieliku keskhariduse omandamiseks 12 aastat nagu meilgi. Paraku algab väikeste jaapanlaste koolitee juba mitu aastat enne algkooli, nimelt viiakse nad 3- kuni 4-aastaselt lasteaeda. Kõrgema astme keskkooli lõpetab 97% õpilastest, kui nad on 18-aastased. Kolmveerand neist lõpetab üldharidusliku keskkooli, ülejäänud lähevad pärast 9- aastast üldhariduskooli mitmesugustesse keskharidust andvatesse ametikoolidesse. Umbes 22% keskkoolilõpetajatest jätkab oma haridusteed ülikoolides ja kolledžites, paljud õpivad edasi alama astme kolledžites või tehnikakolledžites.
Peaaegu kõigis neis koolides, ülikoolides ja kolledžites tuleb läbi teha sisseastumiseksamid ja igal koolil on omad eksamid. Iga sisseastuja peab sooritama eksami, välja arvatud juhul, kui ta on varem samas koolis õppinud madalamal astmel.
Kuna sisseastumiseksamid on väga rasked, siis käivad paljud õpilased aastaid tavalise kooli kõrvalt veel ettevalmistuskoolides (juku või yobiko). Tihti viivad emad oma lapsi neisse koolidesse juba algkooliajal. Et saada head töökohta, peab lõpetama hea ülikooli; et sinna sisse saada, peab lõpetama hea keskkooli jne.
Koolielu.
Jaapanis algab kooliaasta 1. aprillil. Suvel on mõnenädalane koolivaheaeg, samuti on kaks vaba nädalat uue aasta paiku. Kooliaasta lõpeb märtsi keskel ja enne uue õppeaasta algust on 2 nädalat vaheaega.
Koolitunnid on harilikult 5 või 6 päeva nädalast ja algavad kell 8.30 ning lõpevad 15.00 või 15.30 paiku (olenevalt vanusest). Näiteks algklassides lõppevad tunnid ka 13.00 või 14.00. Kui tunnid on ka laupäeval (mitte algklassides), siis lõpevad nad harilikult keskpäeva paiku. Pärast koolitundide lõppu lähevad paljud õpilased "juku" 'sse või sporditreeningule või tegelevad muu klassivälise tööga. Viimase aja trend on lapsi mitte tagant sundida ning "juku" 'd ei ole enam nii populaarsed kui 10 aastat tagasi.
Klassid on Jaapani koolides suured, algkoolis tihti kuni 40 õpilast. Klassid jagatakse rühmadesse, mis omavahel õppimises võistlevad, kordamööda klassiruume, koridore, võimlat, tualette ja mänguväljakuid koristavad jne.
Jaapanis puudub ühtne koolivorm gakuran ja seifuku. Samas nõutakse enamikus koolides ka tänapäeval oma kooli vormi kandmist.
Koolide valik on elukohapõhine (kui vanemad ei ole neid pannud mõnda elitaarsesse erakooli).
Võimalik on ka ingliskeelne haridus (nt "American School in Japan")
Õppeained.
Peaaegu kõik jaapani koolilapsed õpivad koolis inglise keelt alates 7. kooliaastast, seega keskharidusega jaapanlane on seda õppinud 6 aastat. Sellele vaatamata on jaapanlaste inglise keele oskus väga vilets. Ei maksa loota, et teil õnnestub tänaval kellegi käest inglise keeles näiteks teed küsida või taksojuhile selgeks teha, kuhu te sõita soovite. Jaapanlastel pole lihtsalt võõrkeeli vaja – põhirahvus moodustab 98% elanikkonnast ja ülejäänud 2% on peaaegu kõik juba mitu põlve seal elanud korealased, hiinlased jt. Aasia rahvused. Et Jaapani rahvaarv on üle 125 miljoni, siis tõlgitakse praktiliselt kogu vajalik ja huvipakkuv kirjandus jaapani keelde. Ka eesti autorite teoseid (näiteks Jaan Kross) on tõlgitud jaapani keelde läbi poola keele.
Väga palju aega ja energiat kulub jaapani koolis emakeele õppimisele. Eriti raskeks teeb asja see, et jaapanlased kasutavad kirjamärkidena Hiinast üle võetud kirjamärke (kanji).
Hieroglüüfid tulid Jaapanisse 6. sajandil, kui Hiinast toodi esimesed budistlikud suutrad. Jaapani keel aga erineb suuresti hiina keelest, nii et lisaks hieroglüüfidele võeti aja jooksul kasutusele ka kaks silpkirjasüsteemi – hiragana ja katakana. Kummaski süsteemis on 46 märki, mille abil saab jaapani keelt häälduse järgi üles kirjutada. Esimeses klassis alustavadki lapsed kirjatarkuse õppimist hiragana ja katakana juurest, hiljem õpitakse vähehaaval juurde hieroglüüfe. 6. klassi lõpuks peab selgeks saama "ca" 950 hieroglüüfi (kyoiku-kanji), 9. klassi lõpuks tuleb omandada kõik 2000 hieroglüüfi, mis on Haridusministeeriumi poolt heaks kiidetud trükisõnas kasutamiseks.
Kohustuslikud õppeained alama astme keskkoolis on jaapani keel, sotsiaalteadused, matemaatika, "science" (füüsika ja keemia), muusika, kunst, kehaline kasvatus ja kodundus.
Kirjandus.
Nagu kogu jaapani kultuur, nii ka jaapani kirjandus ammutab jõudu mitmest allikast – äratuntavad on muistse hiina kirjanduse mõjud, mitmesugused Läänest pärit elemendid ja muidugi Jaapani oma põlised traditsioonid.
Kojiki ja Manyoshu.
Kogu jaapani kirjandusele on läbi aegade suurt mõju avaldanud kaks vanimat säilinud jaapani kirjandusteost – Kojiki ja Manyoshu. Proosateose Kojiki (Muistsete aegade kroonika) ilmumise ajaks peetakse aastat 712 pKr. 20-köiteline luuleantoloogia Manyoshu ilmus umbes aastal 770 p. Kr. Selles sisaldab ligi 4500 poeemi paljudelt mees- ja naisautoritelt, kes on pärit kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest alates keiserliku perekonna liikmetega ja lõpetades lihtsõdurite ja talupoegadega. Palju on ka anonüümseid autoreid. Enamikku Manyoshu's sisalduvaid poeeme iseloomustab lihtsus ja otsekohesus ning ehedad tunded.
Kuna IX sajandit iseloomustab tihe kultuuriline läbikäimine Hiinaga, siis kujundasid hiina klassikud tolleaegse jaapani kirjanduse nägu. Hiljem see side katkes ning aja jooksul kujunes hiina kirjandustraditsioonile tuginedes välja jaapani oma kirjandus.
Taketori Monogatari, Genji Monogatari ja Makura-no Soshi.
881. a. paiku kirjutatud Taketori Monogatarii (Jutustus bambuselõikajast) on vanim teadaolev päris jaapani romaan. Sellele järgnes 1010. a. 54-köiteline romaan Genji Monogatarii (Jutustus Genji'st) (autor Murasaki Shikibu), mis kirjeldab aadlike ja nende südamedaamide armastust ja südamevalu. Sellest teosest saab lugeja ettekujutuse X ja XI saj. aristokraatide elust ning Heian'i perioodi estetsismist ja melanhooliast kantud elegantsest kultuurist. Romaani autor Murasaki Shikibu ise kuulus õukonnadaamide hulka, kelle seas oli arvukalt tunnustatud kirjanikke ja luuletajaid.
Elavalt kirjeldab XI saj. aristokraatide igapäevaelu ka teise õukonnadaami Sei Shonagon'i kirjutatud Makura-no Soshi (Padjaraamat). See romaan torkab silma oma teravmeelsuse ja huumoriga ning on märksa realistlikum, kui Genji Monogatari.
Kokinshu.
Samal Heian'i perioodil oli õukonnadaamide, aristokraatide ja preestrite hulgas populaarne 31-silbiline luulevorm tanka (5-7-5-7-7 silpi). 905.a. valmis imperaatori käsul esimene tanka'de kogumik Kokinshu (Vana ja uue luule kogu) ning tanka'st sai klassikaline jaapani luulevorm, mida harrastatakse ka tänapäeval. Tanka lühidus sundis poeete kasutama oma mõtete väljendamiseks vihjeid, mis sestsaadik iseloomustab ka kõiki uuemaid jaapani luule vorme.
Heike Monogatari ja Taiheiki.
Heian'i kultuurilise õitsengu perioodile järgnes sõdade periood, mil ühiskonnas hakkasid põhilist rolli mängima kohalikud sõjapealikud ning keisri ja aristokraatide võim praktiliselt kadus. Loomulikult iseloomustavad seda XII saj. alanud ja umbes 150 aastat kestnud ajajärku võidukaid sõjakäike ja lahinguid ülistavad kirjandusteosed. Tegelasteks on neis elegantsete aristokraatide asemel robustsed samuraid. Kaks silmapaistvamat teost on siin Heike Monogatari (Jutustus Heike klannist, 1223. a.) ja Taiheiki (Suure rahu kroonika, 1300-ndate keskpaik).
Kunst.
Meie kultuuritraditsioonis on kombeks jagada visuaalsed kunstid kategooriatesse – maal, skulptuur, arhitektuur jne. Jaapani traditsioonis sellist jaotust ei tunta. Teiseks, meie eristame nn. puhast kunsti ja tarbekunsti, mis jällegi on tundmatu nähtus jaapani kultuuris. Kõik, mis on silmaga nähtav ja kaunilt tehtud ning omab kunstiväärtust, on kunst. Loomulikult toimub ka jaapani kunsti uurimisel liigitamine, kuid eelkõige ajaloolisel alusel ja keskendutakse kunstiväärtusele ehk siis sellele, mida ja kuidas kunstiteosed väljendavad.
Religioon.
Jaapani 1945. aasta põhiseaduse §20 kohaselt kehtib riigis usuvabadus ja religioon on riigist lahutatud.
Levinumad religioonid on shinto, budism, vähesel määral on ka muhameedlasi, kristlasi, hinduiste jt. Shinto on põline jaapani religioon, kuid seda on aegade jooksul tugevasti mõjutanud budism. Konfutsianism, mis jõudis Hiinast Jaapanisse enne budismi, on küll tugevasti mõjutanud jaapanlaste moraalseid tõekspidamisi, kuid pole kujunenud organiseeritud religiooniks.
1985. aasta andmetel oli Jaapanis 115,6 miljonit shintoisti, 92 miljonit budisti, 1,7 miljonit kristlast ja 14,4 miljonit muude religioonide tunnistajat. Praktiliselt võib öelda, et shintoistide ja budistide koguarv on Jaapanis 2 korda suurem elanike arvust ehk teiste sõnadega on jaapanlased ühtaegu nii shintoistid kui budistid. Ka shinto pühamute ja buda templite arvud on enam-vähem võrdsed (vastavalt 91 tuhat ja 85 tuhat). Buda munkade arv on aga üle 2 korra suurem kui shintol (vastavalt 269 tuhat ha 102 tuhat).
Shinto on jaapani rahvuslik religioon, mis kujutab endast segu looduse, esivanemate, kangelaste ja keisri kummardamisest. Tavaline shinto pühamu on koht, kus elab küla, linna või prefektuuri kaitsevaim. Tähtsaim shinto pühamu Ise Jingu asub Ise linnas Mie prefektuuris. Selles Suures Ise pühamus elab päikesejumalanna Amaterasu Omikami, kellest põlvneb Jaapani keisrisuguvõsa ja kes on terve rahvuse kaitsevaim. Ise Jingu on ka praegu täpselt samasugune, nagu 2000 aastat tagasi. Kuna ta on ehitatud ainult puidust, siis ehitatakse ta iga 20 aasta tagant vanade jooniste järgi uuesti üles. Ka arvukad kunagi valitsenud keisritele pühendatud pühamud on terve jaapani rahva kultuseobjektid.
Töö.
Töökeskkond varieerub Jaapanis väga laiades piirides. On väga suuri firmasid ja pisikesi perefirmasid. Enamik töötajaid peab tööle sõitma väga kaugelt ning hommikustel ja õhtustel tipptundidel on ühiskondlik transport väga koormatud. Väga levinud on ületundide tegemine, seda nii erafirmades kui riigiasutustes. Pole sugugi haruldane, et firma saadab oma töötaja mitmeks aastaks teises linnas asuvasse filiaali ja kui see juhtub olema Jaapani teises otsas, siis ei saa perekond kokku rohkem kui mõne korra aastas. Töötajad on kõigele vaatamata oma firmale lojaalsed, sest tavaliselt on nad sinna tööle asunud kohe pärast kooli või ülikooli lõpetamist ja firma tagab neile eluaegse tööhõive. Ametialase edutamise aluseks on enamasti firmas töötatud aastad, mitte tööalane võimekus. Viimasel ajal on selline eluaegse tööhõive traditsioon hakanud siiski murenema ja nooremad inimesed on hakanud töökohti vahetama. Kui traditsioonilises jaapani peres töötas ainult mees, siis viimasel ajal on kasvanud naistöötajate osakaal. Üliõpilaste ja pensionäride seas on praegu laialt levinud osalise tööajaga töötamine ehk arubaito.
Erinevalt Läänest iseloomustab Jaapani ettevõtjate ja töötajate vahekorda koostöö, mitte vastasseis. Mõlemad pooled suhtuvad firmasse nagu oma perekonda, kus on nooremaid ja vanemaid liikmeid. Seetõttu on majanduslikud streigid seal haruldased, sest töölised leiavad, et streik kahjustab firmat ja sealtkaudu ka neid endid.
Palju on väikeettevõtteid – perepoode, väikseid restorane ja baare, kodused töökodasid jms. Selliseid perefirmasid pärandatakse isadelt poegadele ja need võivad olla väga vanade traditsioonidega.
Kodu.
Viimase saja aastaga on jaapani kodu tublisti muutunud. Traditsioonilisi õlg- või sindlikatusega puumaju võib kohata veel ainult maapiirkondades, linnades elavad inimesed enamasti samasugustes kortermajades nagu eurooplased. Selliseid suuri kortermaju kutsutakse Jaapanis "danchi" ja need on ehitatud betoonist ja terasest, siseviimistluses kasutatakse ka puitu. Tüüpiline jaapani korter on aga oluliselt väiksem, kui Euroopas. Tegelikult on iga jaapanlase unistuseks oma maja, aga kuna maa on väga kallis, on ka majad kallid ja võrdlemisi väikesed. Maapiirkondades, kus maa on odavam, on ka majad suuremad ja neis on piisavalt ruumi, et koos perega saaksid elada nii lapsed kui vanavanemad. Ruumi jätkub seal ka külalistele ja perekondlikke tähtpäevi saab tähistada kodus. Linnades tingib ruumipuudus seda, et peaaegu kunagi ei kutsuta külalisi koju ning pidulikke sündmusi tähistatakse restoranides või nn. ühiskondlikes hoonetes (jaap. k. "kaikan").
Suvi on Jaapanis kuum ja niiske, seepärast pööratakse elamute ehitamisel peatähelepanu mitte küttele ja soojustamisele, vaid sellele, et ka kuumadel suvepäevadel pääseks tuuleke ruume jahutama. Tubade eraldamiseks ei ehitata kapitaalseid vaheseinu, vaid kasutatakse lükanduksi. Neid on kaht tüüpi – "shōji" ja "fusuma". Välisseinadki on sageli kõrvale lükatavad ning aknad on konstrueeritud lükandakendena.
Traditsioonilises jaapani majas on esiku ("genkan"), koridoride ja köögi põrandad puidust, tubade põrandad on kaetud punutud mattidega ("tatami"). Kaasaegsetes majades on ka tubades poleeritud laudpõrandad, kuid võimaluse korral püütakse siiski vähemalt üks tuba teha traditsioonilises stiilis tatamiga põrandal. Kui teid peaks jaapani koju kutsutama, siis pidage meeles, et esikus tuleb kingad vahetada tuhvlite vastu, millega kõnnitakse puitpõrandatel. Kui astute tatamile, tuleb ka tuhvlid jalast ära võtta ja astuda tatamile sokkides. Tualeti ukse juures koridoris seisab alati veel üks paar tuhvleid, millega käiakse ainult tualetis.
Traditsiooniline magamisase on paks ja soe puuvillaga täidetud madrats ehk futon, mis laotatakse ööseks otse tatamile ja päevaks peidetakse seinakappi. Kaasaegsetes lääne stiilis magamistubades on tavalised voodid, mida jaapanlased miskipärast nimetavad "prantsuse vooditeks". Jaapanis on kõigis majades elekter ja veevärk, kuid keskküte on suuremas osas Jaapanist tundmatu nähtus, välja arvatud Hokkaido. Hokkaidol on talved sama külmad kui Eestis. Mujal Jaapanis köetakse ruume elektrikaminatega ainult nendes viibimise ajal ja paksu teki alla magama pugedes lülitatakse küte välja. Traditsiooniline ja väga praktiline moodus külma ilmaga sooja saamiseks on istuda terve perega ümber kotatsu. Vanasti oli see põranda keskel asuvasse auku asetatud pann hõõguvate sütega, mille kohale seati madalate jalgadega laud. Pererahvas istus kotatsu ümber, nii et jalad olid laua all soojas ja üle kõigi jalgade laotati suur villane vaip. Tänapäeval kasutatakse muidugi söepanni asemel elektriahju, mis on tükk maad tuleohutum. Saadaval on ka laias valikus muid elektrilisi kütteseadmeid, sh õhukonditsioneere, mis suudavad suvel tuba jahutada ja talvel seda kütta.
Igas jaapani kodus on tingimata vannituba ehk ofuro, ükskõik kui väike see siis ka olude sunnil poleks. Kunagi ei ehitata vannituba ja tualetti kokku nagu Ameerikas. Erinevalt meie vannidest on jaapani vannid istevannid, st nad võtavad vähe ruumi, kuid on sügavad. Vannivee soojendamiseks kasutatakse enamasti gaasiboilerit ja vesi peab olema väga kuum, sest jaapanlaste jaoks on vannil sama tähendus, mis eestlaste jaoks saunal. Et kuuma vett kokku hoida, käib peres mitu inimest ühes ja samas vannis ning sellepärast tuleb ennast hoolikalt pesta enne vanni ronimist. Kibusse lastakse kuuma vett ja vanni kõrval väikesel pingil istudes pestakse ennast seebiga korralikult puhtaks. Vann ise pole mitte pesemiseks, vaid kuumas vees mõnulemiseks. Muuseas, ka enne kuumaveeallikasse minekut tuleb end samamoodi puhtaks pesta.
Vaba aeg.
Tänapäeva Jaapanis on väga mitmekesiseid vaba aja veetmise võimalusi. Seal võib leida nii Läänes tuntud lõbustusi nagu diskod, ööklubid, restoranid, teatrid, kinod, keeglisaalid, golfiväljakud jne., kuid on ka üsna jaapanipäraseid võimalusi.
Üle maailma on levinud jaapanlaste leiutis karaoke, kus spetsiaalsest karaoke seadmest tuleva saatemuusika saatel saab igaüks ise mikrofoni laulda. Et laulu sõnad tavaliselt meeles pole, siis jooksevad need televiisoriekraanil. Karaoke-baare on kõikjal, ka enamikus ööklubides on see võimalus olemas. Kui teie võõrustaja laulab, siis on viisakas talle plaksutada ja teda kiita, isegi kui ta eriti viisi ei pea. Ka teie ise ei tohi keelduda mikrofoni kätte võtmas, kui teid palutakse.
Üks neist on pachinko ehk midagi mehaanilise piljardi taolist. Pachinko-saalides on kümneid masinaid ja nende taga istutakse tundide kaupa, süües ja juues sealsamas. Pidavat hästi lõdvestama.
Traditsioonilistest jaapani harrastustest tuleks tingimata mainida teetseremooniat, ikebanat ja origamit ehk paberivoltimist.
Origami ehk paberivoltimine on omaette kunstiliik. Eriti armastavad sellega tegeleda lapsed.
Sport.
Üldise ettekujutuse kohaselt on jaapanlased nagu teisedki Aasia rahvad väga kollektiivsed, kõike tehakse meeskonnatööna ja üksikisiku initsiatiiv on taunitav. Jaapani vanasõna ütleb, et nael, mille pea välja ulatub, saab haamriga. Mõneti üllatav on seepärast, et traditsiooniliste jaapani spordialade hulgas pole ühtki meeskondlikku ala, kui välja arvata köievedu. Meenutuseks – köievedu oli esmakordselt 1900. aasta suveolümpiamängude kavas Pariisis ja jäi sinna kuni Antwerpeni olümpiamängudeni 1920. aastal.
Tänapäeval harrastatakse Jaapanis meeskondlikest spordialadest võrkpalli ja korvpalli ning viimastel aastatel on eriti populaarseks muutunud Euroopa jalgpall, kuid need on kõik Läänest imporditud spordialad.
Jaapani rahvuslikest spordialadest on olümpiaalaks saanud judo, varsti loodavad jaapanlased olümpiale tuua ka sumomaadluse. Teatavasti kehtib uute olümpiaalade puhul nõue, et nendega peavad tegelema nii mehed kui ka naised, kuid sumo populariseerimine naiste hulgas võtab veidi aega.
Laialt on maailmas levinud ka karate ja vähemal määral jaapani mõõgavõitlus kendo.
Jaapanlased esinevad edukalt nii suve- kui ka taliolümpiamängudel. 1964. aastal toimusid Tokyos esimesed olümpiamängud Aasia kontinendil. Taliolümpiamänge on Jaapanis peetud juba kaks korda – 1972. aastal Sapporos ja 1998. aastal Naganos.
Kõige populaarsemad on Jaapanis pesapall, K-1, golf ja sumo, samuti surfimine ja mäesuusatamine.
Uusaasta.
Kõige tähtsam püha Jaapanis on uusaasta (o-shogatsu). Juba jõulupühade ajal lõpetavad kõik firmad ja kauplused töö ning vana aasta ärasaatmine ning uue vastuvõtmine kestab 3. jaanuarini. Selleks ajaks pole Jaapanis mõtet planeerida mingit asjaajamist. Aastavahetuseks tuleb tavaliselt kogu pere kokku, lapsed sõidavad linnadest maale vanemate juurde. Päris pidu algab vana-aasta õhtul. Kogu pere sööb koos nuudleid, mis sümboliseerivad pikka iga. Seejärel minnakse lähimasse shinto pühamusse või buda templisse, et paluda jumalatelt uueks aastaks õnne ja soovide täitumist. 1. jaanuari hommikul serveeritakse eriline uusaasta hommikusöök, lastele kingitakse raha ja kõik ootavad sõpradelt ja sugulastelt uusaastakaarte. Jaapanis nimelt toimetatakse post kätte kohe 1. jaanuari hommikul.
O-bon.
Teine väga tähtis püha Jaapanis on o-bon, mida tähistatakse augustikuus. Konkreetsed kuupäevad on igas maakonnas erinevad. Shinto uskumuse kohaselt tulevad 13. augustil esivanemate hinged kolmeks päevaks tagasi oma kodudesse omakseid külastama. Selleks puhuks tehakse majas suurpuhastus, korrastatakse esivanemate hauakivid ja viiakse hingede jaoks haudadele toitu ja saket. O-bon'i tähistamiseks toimuvad suured tulevärgid ja tantsitakse erilisi o-bon tantse. O-bon sarnaneb meie lõikuspühaga ning tantsuga tänatakse jumalaid ja esivanemaid hea riisisaagi eest.
Hinamatsuri.
Jaapanis on rida lastele pühendatud tähtpäevi. Üks neist on tütarlaste püha ehk nukkude pidu (hinamatsuri), mida peetakse 3. kuu 3. päeval (3. märtsil). Kodudes seatakse sel päeval üles mitmeastmeline punase riidega ületõmmatud poodium, millele asetatakse põlvest põlve edasiantavad rikkalikult kaunistatud nukud. Nukud sümboliseerivad muistseid keisrikoja liikmeid.
Tango-no-sekku.
Poiste püha tango-no-sekku on 5. kuu 5. päeval (5. mail). Sel puhul lehvivad nende majade kohal, kus peres on poisslapsi, hiigelsuured karpkalakujulised riidest tuulelipud. Igal poisi jaoks on oma lipp. Karpkala sümboliseerib jõudu ja edasipüüdlikkust, mida mehel elus vaja läheb. Tänapäeva ametlikus kalendris on 5. mai riigipüha ja seda nimetatakse lastepäevaks.
Tanabata.
Tähefestival (tanabata) toimub iga aasta 7. juulil. Legendi järgi saavad sel ööl kokku kaks armunud tähte, keda lahutab Linnutee. Tanabata ajal kirjutavad inimesed paberitükikestele oma salasoove, voldivad need kokku ja seovad bambuseokste külge. Hilisõhtul võib nautida tulevärki (hanabi).
Shichi-go-san.
15. novembril on 3- ja 7- aastaseks saanud tüdrukute ja 5-aastaseks saanud poiste püha shichi-go-san (seitse-viis-kolm). Sel päeval riietatakse nad kirevatesse kimonotesse ja vanemad viivad nad shinto pühamusse, kus jumalatelt palutakse lastele head tervist ja õnnelikku elu. Igal lapsel on käes paberkott, millele on joonistatud männi, kilpkonna või kure pilt. Need sümboliseerivad head tervist ja pikka iga. Pühamute juures on avatud kioskid, kust ostetakse lastele maiustusi ja pannakse paberkottidesse. Koju jõudnud, jagavad päevakangelased maiustusi õdede-vendade ja naabrilastega ja saavad ise vastu kingitusi. Õhtul korraldatakse perekondlik pidu.


Jeesus.
Jeesus (aramea keeles [ישוע] ("Ješua" või "Ješu"); kreekapäraselt Ἰησοῦς (Iesus); Jeesus Naatsaretist; kristlaste jaoks Jeesus Kristus; sündis tõenäoliselt enne aastat 4 eKr, umbes 6 eKr kuni 4 eKr Petlemmas, Juudamaal; suri umbes 27 kuni 36, tõenäoliselt 30 või 31 pKr Jeruusalemmas) oli juudi judaistlik rändjutlustaja, religioosne õpetaja ja ravitseja. Alates umbes 28. aastast esines ta avalikult Galileas ka Juudamaal. Kaks või kolm aastat hiljem lõid Vana-Rooma keisririigi sõdurid ta Rooma prefekti Pontius Pilatuse käsul risti.
Uus Testament on algkristluse usudokumendina ühtlasi ajaloolise Jeesuse-uurimise tähtsaim allikas. Uue Testamendi järgi kutsus Jeesus jüngrid, kuulutas oma aja juutidele jumalariigi lähedust ning kutsus oma rahvast sellepärast meeleparandusele. Tema pooldajad kuulutasid teda pärast tema surma judaismis oodatud messia (Kristuse) ja ja Jumala Pojana. Sellest sündis uus maailmareligioon kristlus. Ka väljaspool kristlust muutus Jeesus oluliseks.
Jeesus Kristus on kristluse keskne kuju, kirikupärimuses ristiusu rajaja. Kristluse järgi oli Jeesus judaismis oodatud messias (Kristus) ja Jumala Poeg, kes tõi oma surma ja ülestõusmise läbi inimkonnale lunastuse ning rajab pärast taastulekut õigluse- ja rahuriigi.
Nimi.
Jeesuse sünnipärane nimi on eestipärases kirjaviisis "Jeesus". Teisi kirjapilte: "Jesus", "Joshua", "Jošua", "Jeshua", "Ješua". Heebrea keeles võib see tähendada: 'Jahve on päästmine', 'Issand, päästa'. Tema nimi pidi iseloomustama tema tööd maailmas.
Tiitlid.
Ajalooline teadaolev nimi on Jeesus. Kõik muud nimed on kas religioossed tiitlid: Jeesus Kristus (Jeesus Salvitu), Jeesus Pantokraator (Jeesus Kõigeväeline, Jeesus Kõigeülespidaja, Jeesus Valitseja), Jeesus Päästja, Lunastaja või päritolu ja tegevuskoha järgi pandud nimed: Jeesus Naatsaretist, Jeesus Galileast ehk Naatsaretlane ehk Galilealane. Ka põlastavalt: "Jeesus puusepa kasupoeg".
Apostlid (Jeesuse õpilased ehk jüngrid) hakkasid teda nimetama Messiaks ja kirikukogud Jumala Pojaks. Jeesus ise nimetas ennast kõige sagedamini Inimese Pojaks.
"Kristus".
"Kristuse" (kreeka keeles "Χριστός") heebreapärane vaste on (heebrea keeles "mashiah" (משיח)) "messias", eesti keeles "Võitu" (võitud isik) või "Salvitu". Judaismis kasutatakse võidmist või salvimist preestrite ja kuningate ametisseseadmisel. Messias pidi täitma nii preestri kui ka kuninga ülesandeid. Seega on "Kristus" Jeesuse ametinimetus ja tiitel.
Kronoloogia.
Alates neljandast sajandist tähistatakse Jeesuse sünnipäeva 25. detsembril (esimesel jõulupühal). Jeesuse ristilöömist tähistatakse enamasti Suurel Reedel.
Allikad ja allikakriitika.
Jeesus ei jätnud endast maha kirjutisi. Peaaegu kogu ajalooline teadmine tema kohta pärineb tema poodajatelt, kes pärast tema surma jutustasid oma mälestusi temast, kogusid neid ja kirjutasid üles.
Jeesuse kui ajaloolise tegelase kohta on peamiseks allikaks evangeeliumid, mis on kirja pandud ajal, mil Jeesusest võis veel olla säilinud elav mälestus. Evangeeliumitest ja kristlikust traditsioonist sõltumatuid ajalooallikaid Jeesuse kohta on säilinud väheseid ja kaheldavaid (a. 64 p.Kr. Tacitus, Annaalid 15.44; a. 112 p.Kr. Plinius, kirjast Trajanusele Epistlid x. 96.; 1. saj. Josephus). On ka neid, kes peavad Jeesust puhtmüütiliseks tegelaseks.
Vanim "biograafia" sisaldus arvatavasti naatsaretlaste evangeeliumis (seda nimetatakse ka kaheteistkümne apostli evangeeliumiks), mida on maininud Epiphanios. Esimesed kristlased, sealhulgas Paulus, piirdusid usuga Kristuse olemasolusse ja ristisurma. Hiljem kogudustes käibele tulnud Kristuse elulookirjeldusi olid mõjutanud juudi eeskujud (Vana Testamendi "jumala sulane" ja esseenide "õiglusõpetaja"), idamaiste usundite mütoloogilised kujutlused (viljakusjumaluste suremise ja ülestõusmise rütm) ja gnostilised lunastusmüsteeriumid.
Paljude kristlike reliikviate kõrval on üheks enim uurimis- ja kõneainet pakkuvaks väidetavalt ehtne Jeesuse surilina.
Mittekristlikud allikad.
Vähesed antiikaja mittekristlikud juudi, kreeka ja rooma autorid mainivad Jeesust. Mainitakse peamiselt ainult tema Kristuse tiitlit ja tema hukkamist. Pole kindel, kust nad tema kohta teada said.
Juudi ajaloolane Flavius Josephus mainib Jeesust oma teoses "Antiquitates Judaicae" (umbes 93/94) kaks korda. Esimest kohta (Testimonium Flavianum; 18,63–64), peeti varen täielikult hilisemaks lisanduseks, tänapäeval peetakse seda ainult kristlaste poolt töödelduks. Selle oletatavalt ehtne tuum kirjeldab Jeesust suursuguste juutide poolt süüdistatud, Pilatuse poolt ristisurma mõistetud tarkuseõpetajana, kelle pooldajad jäid talle ustavaks. Teine koht (20,200) räägib Jaakobuse hukkamisest ning nimetab teda Jeesuse, "keda nimetatakse Kristuseks", vennaks. Mõned ajaloolased kahtlevad selles, et judaist teda nõnda nimetada võis, teised näevad siin tagasiviidet esimesele kohale.
Tacitus teatab umbes 117 oma "Annaalides" kristlastest ("Christianos"), kelle süüks Nero 64. aastal olevat Rooma süütamise ajanud, ning märgib: "auctor nominis eius Christus Tiberio imperitante per procuratorem Pontium Pilatum supplicio adfectus erat;" ("selle nime ajendaja Kristus oli Tiberiuse valitsemise ajal prokuraator Pontius Pilatuse käsul hukatud;") Pole selge, kas see teade tugineb Rooma või kristlikele allikatele. Võib-olla sai Tacitus sellest teada riigi idaosas asevalitsejaks olles.
Suetonius kirjutas umbes 120 keiser Claudiuse eluloos, et keiser "ajas juudid, kes Chrestuse õhutusel pidevalt mässasid, Roomast välja" ("Iudaeos impulsore Chresto assidue tumultuantis Roma expulit.") (49). Pole teada, kas ta pidas silmas Jeesust ja oletas, et ta on rahutuste õhutaja.
Teised juudi ja rooma allikad kujutavad endast ainult ääremärkusi või poleemikat neile teadaoleva kristliku pärimuse kohta.
Kristlikud allikad.
Teated Jeesuse kohta pärinevad suurelt jaolt neljast kanoonilisest evangeeliumist, mõned ka Pauluse kirjadest, mõnest apokrüüfist ning eraldi pärimusena säilinud ütlustest ("agrapha"). Need tekstid pärinevad juudi päritolu algkristlastelt, kes uskusid Jeesuse Kristuse ülestõusmisse (Mk 16,6; Ap 2,32) ning sidusid oma mälestused Jeesusest piibellike, legendaarsete ja sümboolsete elementidega. Nendega tahtsid nad kuulutada kaasaegsetele Jeesust kui tõotatud messiat, mitte fikseerida ja vahendada biograafilisi teadmisi tema kohta. Need usudokumendid sisaldavad siiski ka ajaloolisi andmeid.
Ajavahemikus 50–64 tekkinud Pauluse kirjad peaaegu ei maini Jeesuse elulooseiku, kuid tsiteerivad mõningaid tema sõnu ja ütlusi tema kohta Jeruusalemma algkogudusest, mida vastavad andmed evangeeliumides kinnitavad. Ka Jaakobuse kiri vihjavad sageli Jeesuse enda ütlustele ning mõne eksegeedi arvates võib ta olla allikaks nende kohta, kui ta pärineb Jeesuse vennalt.
Kui niisugused kohad nagu Mk 13,2; Mt 22,7; Lk 19,43–44 vihjavad Jeruusalemma templi hävitamisele aastal 70, siis valmisid kolm sünoptilist evangeeliumi pärast seda. Varasemat valmimist (umbes 64) peavad mõned uurijad võimalikuks ainult Markuse evangeeliumi puhul. Seega ei kuulunud autorid Jeesuse esimeste järgijate hulka, on aga võimalik, et nad tundsid pealtnägijaid ning said pärimuse Jeesuse kohta nendelt.
Jeesus teistes usundites.
Muslimid peavad Jeesust (islamis Isa [mitte segi ajada eesti sõnaga "isa"]) askeetlikuks prohvetiks. Judaism ja mandalus peavad teda valemessiaks. Baha'i usk peab teda Jumala ilminguks. Hinduism peab teda avataaraks. Paljud "New Age" 'i õpetuste pooldajad peavad teda guruks.


Põhja-Chŏlla provints.
Põhja-Chŏlla provints (Lõuna-Korea omaladinas Jeolla-bukdo) on 1. järgu haldusüksus Lõuna-Koreas.


Lõuna-Chŏlla provints.
Lõuna-Chŏlla provints (Lõuna-Korea omaladinas Jeolla-namdo) on 1. järgu haldusüksus Lõuna-Korea.
Provintsis on 1967 saart, kogupindalaga 1817 km².
Koole on provintsis 1584, õpilasi umbes 424 000.


Juliuse kalender.
Juliuse kalender (varasem õigekiri "juuliuse kalender") on kalender, mille kehtestas Julius Caesar 46 eKr ning mis jõustus 45 eKr ehk 709 "ab urbe condita".
See kalender valiti pärast konsulteerimist Sosigenesega ning selle ilmne eesmärk oli saada lähendus troopilisele aastale sellisena, nagu teda tol ajal tunti. Juliuse kalendris on 365-päevane aasta, mis jaguneb 12 kuuks, ja liigpäev, mis lisatakse iga 4 aasta järel. See kalender jäi mõnes riigis kasutusele kuni 20. sajandini välja ning mõned õigeusu kirikud (Jeruusalemma Õigeusu Kirik, Vene Õigeusu Kirik, Gruusia Õigeusu Kirik ja Serbia Õigeusu Kirik kasutavad seda tänini.
Selle kalendri järgi lisatakse võrreldes astronoomiliste aastaaegadega liiga palju liigpäevi, nii et aastaajad saabuvad kalendris igal aastal keskmiselt ühe minuti võrra varem. Caesar olevat sellest mittevastavusest küll teadlik olnud, kuid pidas seda vähetähtsaks.
Kalendri ühe päeva suurune triiv tekkis juba 128 aasta jooksul.
16. sajandil viidi läbi kalendrireform ning kehtestati Gregoriuse kalender, mis suurendas täpsust kevadise pööripäeva aja suhtes, kuid muutused olid suhteliselt väikesed. Kui on oht Juliuse ja Gregoriuse kalendri kuupäevi segi ajada, siis kasutatakse määratlust "vana kalendri järgi" (lühend vkj) Juliuse kalendri kuupäevade puhul ning määratlust "uue kalendri järgi" (lühend ukj) Gregoriuse kalendri kuupäevade puhul.
Endine vanarooma kalender sisaldas mitmesuguseid reegleid. Muuhulgas oli ette nähtud kaks erinevat liigkuu pikkust ning veebruarikuu pikkuse modifikatsioonid mõnel liigaastal. Lisandusid poliitilised komplikatsioonid, mille tõttu kalender jõudis algselt kavandatust 90 päeva ette. Et taastada kalendri vastavus õigeks peetud aastaaegadega, lisati 90 päeva. Seda ebaharilikult pikka aastat nimetati segaduseaastaks. Uus, Juliuse kalender hakkas kehtima 45 eKr ning seda aastat otsustati alustada 1. jaanuarist.
Kuigi see uus kalender oli palju lihtsam kui endine kalender Vana-Roomas, said pontifeksideks nimetatavad preestrid, kelle ülesandeks oli kalendri rakendamine, nähtavasti reeglitest valesti aru. Nad lisasid liigaasta iga kolme aasta tagant. Et tekkinud mittevastavusest lahti saada, jättis keiser Augustus pärast 36 aastat kestnud ekslikku ajaarvestust mõned liigpäevad ära. Tõenäoliselt otsustas ta jätta liigpäevad ära 12-aastasel perioodil aastast 9 eKr (ehk aastal –8 "pKr") aastani 3 pKr. Seega võis liigaastate järgnevus olla selline: 43 eKr, 40 eKr, 37 eKr, 34 eKr, 31 eKr, 28 eKr, 25 eKr, 22 eKr, 19 eKr, 16 eKr, 13 eKr, 10 eKr, 4 pKr, 8 pKr, 12 pKr jne. Kui uskuda Vana-Rooma poolt alistatud Vana-Egiptuse papüürusi, siis oli liigaastate järgnevus niisugune: 44 eKr, 41 eKr, 38 eKr, 35 eKr, 32 eKr, 29 eKr, 26 eKr, 23 eKr, 20 eKr, 17 eKr, 14 eKr, 11 eKr, 8 eKr, 4 pKr, 8, 12 jne.
Juliuse ja Augustuse panuse tõttu kalendrisse nimetasid roomlased kuu nimega "Quintilis" 'viies kuu [alates märtsist]' ümber juuliks ja kuu nimega "Sextilis" 'kuues kuu [alates märtsist]' ümber augustiks.
mis andis ebakorrapärased kuude pikkused, mida me tänapäeval kasutame. Enamik uurijaid kahtleb, kas Johannes de Sacroboscol on selles asjas õigus.
Jaanuar - Januarius ehk Januse kuu oli pühendatud rooma väravate, sisse- ja väljapääsude kaitsejumalale, kelle oli kaks nägu: üks vaatas ette-, teine vaatas tahapoole.
Veebruar ehk februaris oli puhastuskuu, mil Roomas toimusid iga-aastased kultuslikud puhastuspeod februa`d.
Aprill - Aprilis on tulnud sõnast apricus, mis tähendas päikeselist aega.
Mai - Jupiterile (Magnus deus), võimalik, et ka jumalatar Maiale pühendatud kuu.
Juuni - Junius, Rooma riigimehele Marcus Junius Brutusele pühendatud kuu. Brutus juhtis Caesari-vastast vandenõu. Surres lausus Caesar tuntud lause: "Ka sina, Brutus!"
Juuli - Julius Gaius Caesarile, Rooma riigimehele, väepealikule ja kirjanikule pühendatud kuu. Pärast vandenõu ohvriks langemist tõstis senat ta jumala seisusesse: Tema sünnikuu Quintilis (viies kuu) aga nimetati ümber Julius`eks.
August - Rooma esimesele keisrile Octavianusele pühendatud kuu on tuletatud imperaatorile antud aunimest Augustus (püha, suursugune). Augustus suri vana kalendri järgi kuuendal kuul (Sextilis), mis nimetati tema auks ümber Augustuseks.
September - September, algselt aasta seitsmes (septem) kuu.
Oktoober - October, algselt aasta kaheksas (octo) kuu.
November - November, algselt aasta üheksas (novem) kuu.
Detsember - December, algselt, aasta kümnes (decem) kuu.
Üleminekul vanalt vanarooma kalendrilt uuele, Juliuse kalendrile jäid muutmata noonide ja iidide kuupäevad. Iidid on hilised (mitte 13., vaid 15. kuupäeval) märtsis, mais, juulis ja oktoobris. See annab alust arvata, et nendes kuudes on Juliuse kalendris alati olnud 31 päeva.
Juliuse kalendris kasutati mitmeid aastate lugemise ajaarvamise süsteeme. Alustati kas "ab urbe condita" (oletatava Rooma linna rajamise aastast või valitseja valitsemise algusest. Diocletianus seadis sisse ajaarvamise "anno Diocletiani", mis alustas tema valitsemise algusest, ja see süsteem jäi nähtavasti levinuks ka pärast tema surma.
525 pani Dionysius Exiguus ette süsteemi anno Domini, mis järk-järgult levis kogu kristlikus maailmas. Aastaid arvestati Jeesuse Kristuse lihaks saamise ja Maarja kuulutuse arvatavast päevast uue aasta 1 25. märtsist. Diocletianuse ajaarvamisest oli see ees 284 aasta võrra ja ajaarvamisest "ab urbe condita" maas 753 aasta võrra.
Juliuse kalender oli Euroopas üldkasutatav Vana-Rooma impeeriumi ajast kuni 1582. aastani, mil paavst Gregorius XIII kuulutas välja Gregoriuse kalendri, mille varsti võttis kasutusele enamik katoliiklikke riike. Protestantlikud riigid järgnesid hiljem ning õigeusulised riigid veel hiljem.
Inglismaal järgnes neljapäevale, 14. septembrile 1752 kolmapäev, 2. september 1752. Rootsi võttis uue kalendri kasutusele 1753, kuid 12 aasta jooksul alates 1700. aastast kasutas modifitseeritud Juliuse kalendrit (Rootsi kalendrit). Venemaa loobus Juliuse kalendrist alles pärast Oktoobrirevolutsiooni, mis Gregoriuse kalendri järgi toimus novembris. Õigeusu kirikud jätkasid Juliuse kalendri kasutamist kuni 1923. aastani, mil paljud neist võtsid kasutusele revideeritud Juliuse kalendri, mitte Gregoriuse kalendri. Ülestõusmispüha, jõule ja uusaastat arvutatakse õigeusu kirikutes seniajani Juliuse kalendri järgi. Mõningates õigeusu kirikutes arvestatakse kogu kirikukalendrit Juliuse kalendri järgi. Eestis mindi Gregoriuse kalendrile üle samal ajal kui Venemaal: 31. jaanuarile 1918 järgnes 14. veebruar.


Jovan Sundečić.
Ülempreester Jovan Sundečić (1825 – 1900 Kotor) oli serbia luuletaja, Montenegro vürsti Nikola I Petrovići sekretär.
Ta pärines Dalmaatsia serbia Sundečićite suguvõsast.
Tema luuletus "Ubavoj nam Crnoj Gori" võeti 1870 kasutusele Montenegro riigihümnina.
Oli surmani Cetinje vaimuliku seminari professor.
Tema poeg Petar Sundečić suri enneaegselt 20. jaanuaril 1884. Isa andis postuumselt välja tema luuletused.
Sundečić, Jovan
Sundečić, Jovan
Sundečić, Jovan


Julius Aamisepp.
Julius Aamisepp (1. september (vkj 20. august) 1883 Harjumaa, Kloostri vald, Karilepa, Karlepa-Tõnu talu – 19. jaanuar 1950 Jõgeva) oli eesti sordiaretaja.
Haridus.
Aamisepp oli oma erialal iseõppija ning luges põhiliselt venekeelset kirjandust.
Tegevus.
Ta sattus sõdurina Peterburgi. Aastal 1905 heideti ta revolutsioonilise tegevuse pärast sõjaväekoolist välja. Aastatel 1905–1906 oli ta vangis Peeter-Pauli kindluses. Sõjaväeteenistusse jäi ta 1907. aastani, hiljem oli politseilise valve alla.
Julius Aamisepp alustas kartuli sordiaretust isatalus (Tõnu talus Karilepas). Aastal 1907 leidis ta, et üks kartulipesakond on eriti arvukas. Ta eraldas selle pesakonna 14 kartulit. Järgnevatel aastatel andsid sellest pesakonnast pärinevad kartulid kolmandiku võrra suuremat saaki. Kuue aastaga aretas ta kartulisordist "Imperaator" esimese eesti kartulisordi "Kalevipoeg", mille saagikus ületas "Imperaatori" 58% võrra.
Esimese maailmasõja ajal oli ta 1914–1916 Tallinnas suurtükiväe ametnik. Ta aitas 1917 moodustada eesti rahvuslikke väeosasid.
Töötas 1920–1950 Jõgeva Sordiaretusjaamas (Jõgeva Sordikasvanduses) osakonnajuhatajana.
Julius Aamisepp on aretanud 43 kartulisorti, 20 hernesorti, 14 õunasorti ning põldoa-, söödapeedi-, söödanaeri, sibula, karusmarja-, musta sõstra, punase sõstra, pirni- ja ploomisorte.
Tema kõige tuntum sort on kartul "Jõgeva kollane".
Aamissepp kogus Jõgevale ühe suurema kartulikollektsiooni maailmas (1500 sorti koos teisenditega, kokku umbes 3000 säilikut).
Pere.
Tema vanemad olid Siim Aamisepp ja Liisa Aamisepp (neiuna Vrager).
Ta abiellus 1917 Anna Marie Volmeriga.
Ants Aamisepp, Ilmar Aamisepp ja Valve Jaagus on Julius Aamisepa lapsed.


Josette Day.
Josette Day (õieti Josette Dagory; 31. juuli 1914 Pariis – 29. juuni 1978) oli prantsuse filminäitleja.
Viieaastaselt mängis ta oma esimeses filmis. 1919–1922 esines ta kolmes filmis oma õige nime all. Temast sai tantsija, kuid õnnetu kukkumine ooperiteatris ühel Tannhäuseri etendusel katkestas tema tantsijakarjääri 9-aastaselt.
Kui algas helifilmiajastu, tuli Josette filmi tagasi. Pärast kahte lühifilmi võttis ta nimeks "Day". Ta esitles end Gaumont'i stuudios, kus valmistuti filmi "Serments" võteteks Rootsis. Ta deklameeris Henri Fescourt'i assistendile Jean La Fontaine'i valmi "Hunt ja kitsetall" ning ta võeti tööle. 1930. aastatel mängis ta väga paljudes filmides, mõnikord seitsmes filmis aastas.
Tema esimene suur osa oli Patricia Amoretti Fernandeli filmis "La Fille du puisatier" ("Kaevumeistri tütar; 1940). Selle rolli kirjutas talle abikaasa Marcel Pagnol, samuti rolli filmis "La prière aux étoiles", mis jäi lõpetamata.
Josette Day kõige kuulsam osa on Kaunitar Jean Cocteau filmis "Kaunitar ja koletis" ("La Belle et la bête"; 1946).
1950. aastate alguses ta lõpetas näitlemise ja abiellus rikka Belgia töösturiga.
Elu lõpuaastatel pühendus ta heategevusele. Josette Day suri 29. juunil 1978.
Välislingid.
Day, Josette
Day, Josette
Day, Josette


Keeleteadus.
Keeleteadus ehk lingvistika on humanitaarteadus, mis tegeleb inimkeele teadusliku uurimise ja analüüsiga. Mõnikord kasutatakse ka mõistet keeleteadused, mille all mõeldakse kõiki keelt lingvistilisest küljest uurivaid teadusharusid (näiteks foneetika, semantika, jne.).
Keeleteadlane ehk lingvist on inimene, kes tegeleb keeleteadusega.
Ajalugu.
Vana-Kreekas tunti juba sõnaliike ja käändeid.
Keskaja Lääne-Euroopas tegeldi peamiselt ladina, araabia ja heebrea keelega.
Laialdasem huvi maailma keelte vastu tärkas 17. ja 18. sajandil.
Iseseisvaks teaduseks arenes keeleteadus alles 19. sajandil, kui keelte ajalugu hakati selgitama sugulaskeelte võrdlemise alusel. Tekkis võrdlev-ajalooline keeleteadus. Selle rajajate seas olid taani keeleteadlane Rasmus Kristian Rask ning sakslased Franz Bopp ja Jacob Grimm.


Kirjandus.
Kirjandus ehk literatuur on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt.
Kirjanduse liigid.
Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta mitmeid aspekte.
Keele ja kirja järgi.
Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi või piktograafilisi märke kasutavaks kirjanduseks, pildilist materjali kasutavaks kirjanduseks (pildiraamatud, piltromaanid jmt) ning muid kirju (noodikiri, sõlmkiri vms) kasutavaks kirjanduseks.
Kuivõrd igasugune kirjandus on alati kirjutatud mingi rahva või kultuuri kasutatavas keeles, siis selle põhjal liigitatakse kirjandusi rahvuskirjandusteks: eesti kirjandus, saksa kirjandus jne. Kirjutaja rahvus ja keel ei pruugi alati kokku langeda. Sellisel puhul eristatakse omaette rahvus- või keelegruppide kirjandust: näiteks soome rootsikeelset kirjandust, ameerika hispaaniakeelset kirjandust jne.
Ühest keelest teise tõlkimisel moodustub tõlkekirjandus, mis üldreeglina saab selle rahva/keele kirjanduse osaks, millesse teos on tõlgitud.
Funktsionaalselt.
Kirjanduse funktsiooni järgi liigitatakse kirjandust mitmeti. Sageli võivad funktsioonid ka omavahel kattuda või seguneda.
Ajaliselt ja ruumiliselt.
Erinevatel ajastutel ja erinevates piirkondades on kirjutatud erinevat laadi kirjandust. See puudutab nii kirjanduse keelt, funktsioone, taset ja vorme. Samuti on erinevatel ajastutel olnud kirjandusel erinevaid tähendusi.
Kirjandusteose säilimisel läbi erinevate ajastute võivad tema funktsioonid muutuda. Kunagisest pühakirjast võib mõnel teisel ajastul või mõnes teises kultuurikontekstis saada hoopis muinasjutt, legend või eepos. Mõnest tarbeteksist võib sajandeid hiljem saada ajalooallikas ja teaduslikult analüüsitav tekst. Jne.
Taseme põhjal.
Kirjanduse tase või väärtuslikkus on hinnangu küsimus, mis võib erinevatel ajastutel ja erinevates kultuurides erineda. Taseme põhjal eristatakse väärtkirjandust, ajaviitekirjandust, "sopakirjandust" jmt. See puudutab kirjanduse žanre ja vorme, funktsioone, stiili, keelekasutust jpm.
Muid liigitusi.
Kirjandus võib eksisteerida erinevates vormides, erinevatel meediatel või andmekandjatel.


Kamerun.
Kamerun on riik Aafrika keskosa läänes Guinea lahe ääres. Kamerun piirneb Nigeeriaga loodes, Tšaadi ja Kesk-Aafrika Vabariigiga idas ning Kongo Vabariigi, Gaboni ja Ekvatoriaal-Guineaga lõunas.
Pinnamood.
Kõrgeim punkt on Kameruni mägi (4095 m).
Kliima.
Kameruni lõunaosas valitseb ekvatoriaalne kliima. Aasta kõige soojema kuu – veebruar-märts – keskmine temperatuur on 24–28 °С, juulis-augustis, kõige jahedamal ajal 22–24 °С. Aastane sademete hulk on lõunaosa sisemaal 1500–2000 mm, rannikul üle 3000 mm (Kameruni mäe lääne- ja edelanõlvadel koguni 10 000 mm). Ülejäänud Kamerunis valitseb lähisekvatoriaalne kliima. Siin on sademeid aprillist-maist septembri-oktoobrini. Ülejäänud aasta (4–7 kuud) on kuiv. Kuu keskmiste temperatuurid kasvavad põhja poole liikudes, jäädes põhjaosas 26 °С ja 32–33 °С vahele. Põhjaosa aastane sademete hulk on 500 mm ja alla selle.
Looduskaitse.
Riigis asuvad Benoué, Bouba Ndjida ja Waza rahvuspark.
Rahvastik.
Suuremad linnad on Douala, Yaoundé, Kousséri, Garoua Maroua ja Bamenda.


Keemia.
Keemia on teadusharu, mis käsitleb ainete koostist, ehitust ja omadusi ning nende muundumise seaduspärasusi. Keemiat võib ka defineerida kui füüsika osa, mis uurib väliselektronkihti.
Keemia põhiharud on anorgaaniline, orgaaniline, füüsikaline ja analüütiline keemia. Keemiaseadused, füüsikalise keemia ja füüsikaseadused võimaldavad teha stöhhiomeetria arvutusi, reaktsioonide tasakaalu, kineetika, soojusefektide ja termodünaamika arvutusi. Reaalsete gaaside käitumine sarnaneb tavaliste tingimuste korral ideaalse gaasi käitumisele, seega ideaalse gaasi seadused on üsna hästi rakendatavad reaalsetele gaasidele ja nende lahustele.
Keemia ajalugu.
Keemia on alguse saanud avastusest, et tule mõjul võib üks aine muunduda teiseks.
Egiptuses, Hiinas ja Indias osati juba mitu tuhat aastat eKr sulatada maakidest metalle ning valmistada nende sulameid, klaasi ja emaili.
Keskajal püüdis alkeemia avastada tarkade kivi (millega loodeti väheväärtuslikke metalle kullaks muuta), leida universaalset lahustit ning valmistada nooruse eliksiiri.
Murrang keemia arengus toimus 16. sajandil, kui haigeravis hakati kasutama keemilisi aineid. Tekkis iatrokeemia, mis põhjendas haigusi mõne elemendi vähesuse või liigsusega organismis. Laienes keemia rakendamine tööstuses.
Lõplikult vääras alkeemia seisukohad 1710 tekkinud flogistoniteooria: arvati, et ainest eraldub oksüdeerumisel (põlemisel) ja ainega liitub redutseerumisel flogiston (tuleaine).
Flogistoniteooria hääbus alles 18. sajandi teisel poolel, kui hakati rakendama kvantitatiivseid uurimismeetodeid. Võeti kasutusele aatommassi (aatomkaalu) mõiste, keemiliste elementide tähistamise süsteem ning uus keemiaterminoloogia, esitati orgaaniliste ühendite struktuuri teooria põhiseisukohad, avastati perioodilisusseadus ja koostati keemiliste elementide perioodilisussüsteem.
19. sajandi teisel poolel hakkas arenema füüsikaline keemia.
Aatomiteooria alusel tekkis 20. sajandi alguses nüüdisaegne teoreetiline keemia. Eriti hoogsasti on viimasel ajal edenenud füüsika ja bioloogiaga piirnevad teadusalad biokeemia ja keemiline füüsika.
Keemia ajalugu Eestis.
Eesti aladel juurdus algeline keemiatehnoloogia taludes ja mõisates enamasti tänu mujalt Euroopast tulnud teadmistele juba sajandeid tagasi. Igapäevavajadusteks levis tõrvaajamine, lubjapõletamine, rauasulatus soomaagist, viinaajamine jm väikesemahuline tootmistegevus. 18. sajandi keskpaiku hakati mõisates asutama juba tulutoovaid vabrikuid. Haritud keemiainsenerid tulid Eestisse põhiliselt Riiast või Peterburist. Arenev tootmine nõudis üha enam teadmisi, matemaatikat, keemiat ja füüsikat õppinud „tehnikuid”. See tõi 19. sajandil kaasa ka tehnilise keemia õpetamise Tartu Ülikoolis. Uurimistööde osas oli tähtis koht kohalike maa- ja loodusvarade olemuse ning võimaliku kasutuse kindlakstegemisel. Oluliseks kujunes alates 19. sajandi keskpaigast, eriti aga peale Eesti Vabariigi loomist (1918), põlevkivi kasutusvõimaluste uurimine ja arendamine. Põlevkivikeemia ja -tehnoloogia suuremateks uurimisasutusteks kujunesid Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ), TA Keemia Instituut ja Põlevkivi Instituut Kohtla Järvel. Ülikoolides juurutati kõigi põhiliste keemiavaldkondadega seotud õppe- ja teadustöö: anorgaaniline keemia, analüütiline keemia, füüsikaline keemia, orgaaniline keemia, biokeemia. Keemiainseneridele õpetati olulisi aineid nagu keemiatehnoloogia, keemiatööstuse protsessid ja aparaadid.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist (1991) viidi läbi rida reforme, mille eesmärgiks oli nõukogudeaegse struktuuri ümberkorraldamine. Spetsialistide ettevalmistus ja teaduskorraldus viidi vastavusse rahvusvaheliselt tunnustatud süsteemiga, teadlaskonna arvukust vähendati ja koondati ülikoolide süsteemi. Tekkis mitmeid edukaid keemiaga seotud väikefirmasid, valdkondlikke uurimis- ja analüüsilaboreid. Riigikogus jõustati rida kemikaalide ja ohtlike ainetega seotud õigusakte.
Keemiatööstuse osas tuleks nimetada klaasi, lubja, paberi, piirituse, tsemendi, haruldaste (muld)metallide, väetiste, pindaktiivsete ainete, liimvaikude ning mitmesuguste põlevkiviproduktide (olulisim on põlevkiviõli), ehituskeemia ja peenkeemia produktide tootmist.


Komöödia.
Marchel Mithosi komöödiat "Voodi" esitab Rannu külateater "Emu".
Komöödia ehk pilke- või naljamäng (kr "kōmōdia näidend, üks dramaatika žanre (võrdle tragöödia ja draamaga).
Komöödia naeruvääristab satiiri ja huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid, paljastab elukorralduse pahupooli ja sotsiaalseid müüte ning pakub vabastava naeru läbi meelelahutust.
Konfliktid on komöödias tavaliselt kergekaalulisemad kui tragöödias või draamas ja lahenevad mitmesuguste sekelduste, arusaamatuste, ootamatute sündmuspöörakute ja valeperipeetiate järel õnnelikult. Inimesekujutus võib olal ühekülgsem kui draamas, tüüpilist rõhutav, koomilisi liialdusi pakkuv (hüperbool, karikatuur, šarž).
Domineerivate tunnuste alusel jagatakse komöödiaid žanritüüpideks, nagu satiiriline ja humoorikas komöödia; farss e jant, vodevill, kõrgkomöödia; intriigi-, situatsiooni-, karakterkomöödia, konversatsiooni- ehk salongikomöödia.
Koomilisi filme ehk komöödiafilme nimetatakse tavaliselt samuti komöödiateks.
Kuulsamaid autoreid: Shakespeare, Ben Jonson, Sheridan, Oscar Wilde, George Bernard Shaw, Lope de Vega, Molière, Beaumarchais, Carlo Goldoni, Nikolai Gogol, Aleksis Kivi.
Eesti kirjanikest: esimesed algupärased naljamängud kirjutas Juhan Kunder, Eesti teatriloos oluline August von Kotzebue. Klassikaline eesti komöödia on Eduard Vilde "Pisuhänd", komöödiakirjanikud on veel Oskar Luts, Hugo Raudsepp, Juhan Smuul, Enn Vetemaa, Andrus Kivirähk.


Konstantin Päts.
Konstantin Päts 1 (23. veebruar 1874 Tahkuranna vald – 18. jaanuar 1956 Kalinini oblast, Buraševo) oli Eesti riigitegelane, elukutselt jurist. Ta oli Eesti Vabariigi esimene president.
Elulugu.
Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas maaomaniku Jakob Pätsi (1848–1909) teise lapsena. Tal oli neli venda ning üks õde. Tema ema oli Olga Tumanova, kes kasvas üles teda lapsendanud Valga linnapea Razumovski perekonnas; väidetud on ka, et Tumanova kasvatati üles parun Krüdeneri peres.
Konstantin Päts oli õigeusklik. Tsaariarmee reservohvitserina oli tal Vene impeeriumi personaalne, mittepärandatav aadliseisus.
Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, jätkudes seejärel Raeküla Nikolai koolis ning Riia Vaimulikus Seminaris. Riia Vaimuliku Seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Gümnaasiumis. 1894–1898 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas "cand. jur." kraadiga, kaitstes doktori dissertatsiooni Rooma õiguse teemal. Sellele järgnes aastane teenistus Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus, kust ta lahkus lipniku aukraadiga.
1900. aastal asus Päts tööle Tallinnas advokaat Jaan Poska abilisena. 1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte Teataja. 1901. aastal osales ta Jalgrattasõitjate Seltsi Kalev asutamises ning temast sai spordiseltsi aseesimees. 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste ees. Päts valiti 8. veebruaril 1905 Tallinna linnanõunikuks ja 19. aprillil sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta 2. detsembrist ka linnapea kohusetäitja.
Pätsi osavõtt 1905. aasta revolutsioonist.
Olgugi, et K. Päts korraldas märgukirjade aktsiooni, ei väljendanud Päts revolutsioonisündmuste ajal radikaalseid vaateid, piirdudes peamiselt omavalitsuste reformi nõudmisega. Tallinna töölistele avaldatud sotsiaaldemokraatlikus vaimus üleskutse “Teatajas” äratrükkimise pärast otsustati Päts võimude poolt lehe vastutava toimetajana vangistada ning pidi Eestist põgenema (karistussalga ülema kindral Vladimir Bezobrazovi poolt korraldatav Rapla sõjakohus mõistis ta mässulise tegevuse eest surma). Mõnda aega peatus Päts Šveitsis, kust 1907. aastal siirdus Soome, kus elas varjunime all ning tegi kaastööd ajalehtedele. Samuti valmisid Soomes Ollilas tollal radikaalseid ideid kandvad käsikirjad omavalitsus- ning agraarküsimustes. Pätsi õhutusel asutati 1907–1908. aastatel Peterburis kirjastusühing Ühiselu, mis hakkas välja andma Peterburi Teatajat.
1909. aastal tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast Eestisse naasmist andis ta ennast ise üles ning ilmus suvel Tallinna ringkonnakohtuuurija ette ja vabastati kautsjoni vastu. 1910. aasta veebruaris mõisteti Päts Peterburi kohtupalati väljasõiduistungil Tallinnas üheks aastaks kindlusvangi; see otsus muudeti 9-kuuseks üksikvangistuseks, mille ta kandis ära alates 7. juulist 1910. aastast Krestõ vanglas Peterburis. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ning naasis poliitikasse.
Päts tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. Alates veebruarist 1916. aastal teenis Päts ohvitserina Tallinnas Peeter Suure merekindluses, ta oli märtsi lõpul 1917. aastal Tallinna linnamiilitsa ülem ja osales ka Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolševike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist, kuhu ta kuulus ministrite nõukogu esimehe ja siseministrina. Konstantin Päts arreteeriti 11. juunil 1918 selle eest, et Lääne maakonnavalitsusest leiti tema kiri, milles Päts soovitas omavalitsuse laialisaatmise puhul deklareerida, et saksa okupatsioonivõimud ei läheks Eesti saatuse otsustamisel mööda Eesti Maapäevast. 4. juunist kuni 17. novembrini 1918 viibis Päts Saksa okupatsioonivõimude juhi kindral Adolf von Seckendorffi korraldusel Saksa keisririigi vägede poolt okupeeritud aladel vangilaagreis Kuramaa kubermangus ja Poolas Minski ja Grodno kubermangus.
Päts Eesti Vabariigi riigiorganites.
Pärast Saksamaa Novembrirevolutsiooni ja keisrivõimu kokkuvarisemist 1918. aasta novembris naasis Päts Eestisse. Pätsile omistatakse ka valitsuse otsus kommunistidega läbirääkimisi mitte pidada ning Eesti Vabadussõda alustada. Vabadussõja algul (novembrist 1918 kuni 8. maini 1919) oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, pärast Asutavas Kogus opositsioonis, kus hoidis konservatiivset ning isegi ettevaatlikku joont. Muuhulgas oli ta näiteks Landesveeri sõja alustamise vastane.
Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja I–V Riigikogusse. Jaanuarist 1921 novembrini 1922 (Konstantin Pätsi esimene valitsus), augustist 1923 märtsini 1924 (Konstantin Pätsi teine valitsus), veebruarist 1931 veebruarini 1932 (Konstantin Pätsi kolmas valitsus), novembrist 1932 maini 1933 ja oktoobrist 1933 jaanuarini 1934 oli riigivanem (Eesti kõige pikaajalisem riigivanem). Oli 1917–1921 Maaliidu ja 1921–1935 Põllumeeste Kogude üks liidreid.
Päts tegutses ka äris. 1920–21 ja 1925–31 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Kaubandus-Tööstuskojas, Eesti-Vene Kaubandusekojas jm. Harju Panga pankroti järel nõuti isegi tema kohtu alla andmist. Tema majandustegevusest on põhjalikult kirjutanud Jaak Valge ning Magnus Ilmjärv. Viimane on kirjutanud põhjalikult Pätsi ärisidemeist Nõukogude Liiduga. Hiljem Jaak Valge poolt avaldatud andmetest selgub aga, et Ilmjärve poolt kasutatud allikatest ei selgu midagi, mis tema väiteid tõestaks.
Päts võttis osa ka ühiskondlikust tegevusest. 1927 osales ta Fenno-Ugria sihtasutuse rajamisel ning oli selle esimees.
1931. aastal oli ta Põllutöökoja asutajate hulgas.
21. oktoobril 1933 valiti ta üleminekuvalitsuse riigivanemaks ja 24. jaanuaril, seoses uue põhiseaduse kehtestumisega sai Peaministriks Riigivanema ülesannetes. Ta kandideeris ka uue põhiseaduse alusel Riigivanemaks. Konstantin Päts viis läbi riigipöörde, kehtestades 12. märtsil 1934 vabadussõjalaste võimulesaamise vältimiseks üleriigilise kaitseseisukorra ja nimetas Johan Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks. Ta oli Peaminister Riigivanema ülesannetes, Riigihoidja ja alates 24. aprillist 1938 Vabariigi President. Seda perioodi nimetavad tema vastased "vaikivaks ajastuks". Ta algatas riigireformi, uue presidentaalse põhiseaduse vastuvõtmise ja ühiskonna ümberkorraldamise kohalike ja kutsealaste omavalitsuste võrgustiku alusel. Mõned Eesti NSV propagandistid (nt Rein Kordes "alias" Andrus Roolaht) on väitnud, et Pätsi lähikond kasutas presidendivõimu ära isiklike huvide läbisurumiseks.
Uurijad pole üksmeelel hinnangutes Pätsi tegevusele seoses 1939 Nõukogude Liiduga sõlmitud baaside leppe ning sellele järgnenud Eesti okupeerimisega Nõukogude vägede poolt 17. juunil 1940. Levinud on hinnang, mille kohaselt tegi Päts vea, andes järele kõikidele Nõukogude Liidu soovidele. Harilikult on sellise käitumise tagamaaks peetud soovi vältida relvakonflikti.
"Korraga nähakse kõiges, mis tehti kolmekümnendatel, kas rumalusekiitust või klikisiseseid väärarvestusi. Mingi äraspidise mõnuga kirjeldatakse Pätsi, Laidoneri, Eenpalu, Uluotsa, Selterit, Piipu "etc" paadunud sulidena ja poolearuliste riigijuhtidena. Mõni ajaloouurija annab koguni mõista, et Eesti vabatahtlik loovutamine või mahamüümine Venemaale olnud ühe osa poliitikute pikemaajaline kava, mille Stalini-Hitleri pakt võimaldas viimaks ellu viia. Inimesed, kes pole vaevunud ennast põgusaltki kurssi viima tollal Euroopas ja Eestis toimunuga, žongleerivad sõnadega "diktatuur", "demokraatia hävitamine", "reetmine", "häbistav alistumine".
Tänapäeva rahvusvahelise õiguse seisukohalt loetakse Konstantin Pätsi tegevust alates 19. juunist (või hiljemalt 21. juunist), mil talle dikteeriti Andrei Ždanovi poolt kokku pandud uue valitsuse koosseis, juriidiliselt õigustühiseks. Sellele käsitlusele põhineb ka Eesti Vabariigi järjepidevuse rahvusvaheline tunnustamine. 1939 aasta rahvusvahelise ja tolleaegse Eesti Vabariigi õiguse kohaselt oli Konstantin Pätsi tegevus õiguspärane kui mitte arvestada seda, et 1934. a sooritatud riigireetmise tulemusena sai temast riigireetur ja kõik tema tegevus oli õigustühine.
21. juunil 1940 andis Päts allkirja Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end Vabariigi Presidendiks kuni surmani, eelmises lõigus toodud põhjusel.
Vangistus.
Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa talus ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Baškiirias, Ufaas vabakäiguvang, pärast seda 1942. aasta lõpus Kirovis, riikliku julgeolekuvalitsuse vanglas, üksikkongis. Ametliku nõukogude versiooni kohaselt etapeeriti ta 1942. aasta novembris ta koos poja Viktoriga Vitebskisse. 1943. aastast viibis ta Peterhofis, kuid need alad olid sellel ajal okupeeritud saksa vägede poolt ning tõenäoliselt viibis ta selle ajal kinnipidamisasutustes Kirovis. Alles 29. aprill 1952. aastal saadeti ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega sundravile ja hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954 peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu ning Eesti elanike külastamiste tõttu kiiresti, Eesti NSV tervishoiuministri V. Pobuse korraldusel Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. K. Pätsi isiku varjamiseks kasutati meditsiinidokumentides tema nime "Johannes Augusti poeg Päts". K. Päts viibis Doktor Litvinovi nimelises Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas 1. jaanuarist 1955. aastast kuni 18. jaanuarini 1956, mil ta seal suri.
Säilmete otsimisest.
Aastal 1988 otsisid Eesti NSV RJK töötajad Henn Latt ja Valdur Timusk üles Konstantin Pätsi haua Kalinini (nüüd Tveri oblastis), see leiti Tverist 15 km kaugusel asuvas külas, Buraševos, kus asus haigla, mille üks patsient oli olnud Päts. Latil ja Timuskil õnnestus kohtuda Pätsi viimase raviarsti, Ksenija Gus­sevaga, kes kirjeldas Konstantin Pätsi matuseid ning näitas uurijatele presidendi umbkaudse haua asupaiga. Kõik nähtu dokumenteeriti videokaameraga, filmis kohalik Aleksandr Sokolov.
Kui uurijad naasid Eestisse, siis anti presidendi pojapojale Matti Pätsile üle video. Peagi sõitis Matti koos Eesti Muinsuskaitse Seltsi esindajatega Buraševosse ja 22. juunil 1990 kaevati üles säilmed ning tehti geneetiliselt kindlaks, et leitud säilmete näol on tegu Konstantin Pätsiga Presidendi säilmed maeti Eesti Muinsuskaitse Seltsi korraldusel 21. oktoobril 1990 perekond Pätsi rahulasse Tallinna Metsakalmistul..
Aastal 2010 külastas Henn Latt taas Buraševot ja sai teada, et pärast Eesti delegatsiooni lahkumist 1990. aastal koos väljakaevatud säilmetega, vallandati Buraševo asula külanõukogu esimees Nikolai Pankratjev, kes oli surnuaial tehtud välja­kaevamise eest vastutuse enda peale võtnud.
Isiklikku.
Konstantin Pätsi vennad olid Nikolai, Peeter ja Voldemar Päts ning õde Marianne Pung – õigusteadlase ja poliitiku, Riiginõukogu esimehe Mihkel Punga abikaasa.
Konstantin Päts oli abielus Helma Wilhelmine Päts (sünd. Peedi) (1879–1910) ning neil oli 2 poega Leo ja Viktor Päts. Helma Päts suri 1910. aastal, kui Konstantin Päts kandis 9-kuulist vanglakaristust "Krestõ" vanglas Peterburis aastatel 1910–1911, 1905. aasta Eesti revolutsioonisündmustest osavõtu eest.
Riigivanemana elas K. Päts Toompeal Pikk jalg 11 asuvas ametikorteris, viimased aastad elas aga K. Päts Kloostrimetsa talus ehk Pätsi talus, aadressil Kloostrimetsa tee 90 ja kasutas ka riigivanema suveresidentsi Oru lossi Ida-Virumaal. 30. juulil 1940. aastal küüditati Konstantin Päts koos perega just Kloostrimetsa talust.
Konstantin Pätsi on kehastanud filmis "Jõulud Vigalas" Peeter Simm ja draamasarjas "Tuulepealne maa" Indrek Taalmaa.
Konstantin Pätsi valitsused.
Konstantin Päts juhtis Eesti Ajutist Valitsust 1918–1919 aastal ning Eesti Vabariigi valitsusi viiel korral.
Tunnustused ja aunimetused.
Sõjaministeeriumile ja sõjaväele aitas Konstantin Päts kindla aluse rajada, mille peal võis kasvada meie rahvavägi."


Keila jõgi.
Keila jõgi algab Juurust lõuna pool asuvast Loosalu rabast ja suubub Keila-Joal Soome lahe Lohusalu lahte.
Keila jõe pikkus on 107 kilomeetrit. Üle pankrannikuserva voolates moodustab jõgi 6 meetri kõrguse Keila joa.


Karl XII.
Karl XII (27. juuni (17. juuni Juliuse kalendri järgi) 1682 Stockholm – 11. detsember (30. november) 1718 Fredrikshald) oli Rootsi kuningas aastatel 1697–1718.
Noorus ja trooniletõus.
Karl XII oli Karl XI ja tema abikaasa Ulrika Eleonora vanema ainus ellujäänud poeg. Ta sai Rootsi kuningaks 15-aastaselt, pärast oma isa Karl XI surma.
Välispoliitika ja Põhjasõda.
Taani, Poola ja Venemaa sõlmisid Karli vastu liidu ja alustasid 1700. aastal Põhjasõda, kallaletungiga Riia linnale. Sellest ajast oli kuningas pidevalt sõjakäikudel. Karl eelistas lihtsõduri eluviisi ja oli surmapõlgavalt vapper. Ta lõi 1700. aastal Narva lahingus Peeter I sõjaväge ning sundis 1700 Taani ja 1706. aastal Poola sõjast välja astuma.
1704. aastal alnud sõjategevuse tulemusena Eesti- ja Liivimaal, kaotas Karl Rootsi riigile kuulunud Eestimaa ja Liivimaa kubermangu 1710. aasta Venemaale.
1707. aastal asus Karl sõjakäigule Venemaa vastu. Poltava lahingus (1709) sai ta hävitavalt lüüa ja põgenes väe riismetega Türki, kust ta naasis alles 1715. aastal Rootsi.
Rootsi minetas Põhjasõja tulemusena meretagused valdused, Läänemereprovintsid ja suurriigiseisundi.
Surm.
Kuningas langes Norras Fredrikshaldi kindlust piirates kas norralaste musketikuulist või šrapnellist. Kuul sisenes tema pähe vasakult ja väljus paremalt, purustades suurema osa kuninga ajust. Sellega oli Norra-sõjakäik lõppenud läbikukkumisega ja Rootsi armee taganes Rootsi.
Troonipärimine.
Karl XII ei olnud abielus ning tal ei olnud otsesied järglasi, Karli õukonnas kasvas aga üles tema õepoeg Schleswig-Holsteini hertsog Karl Friedrich, kes pidi saama Karli järglaseks Rootsi troonil. Karl Friedrich aga osutus pärast Karl XII surma otsustusvõimetuks ning troonile tõusis Rootsi kõrgaadli toel Karl XII õde Ulrika Eleonora, kelle abikaasa Fredrik kuulutati Fredrik I nime all kuningaks. Ei Karlil ega Ulrikal olnud lapsi ja nende surma järel lõppes Pfalzi dünastia.
Karl Friedrich aga sõitis 1721. aastal Venemaale-Peterburi, kuhu ta ka jäi kuni surmani 1739. aastal, kuna temale parimisõiguse järgi kuuluvad alad (Schleswig-Holstein) olid Taani võimu all.
Isiklikku.
Karl XII on tuntud oma täieliku keeldumise poolest alkoholist ja naistest, mis tegi ta tolle aja valitsejate seas erandlikuks. Kaasaegsed täheldasid tema üliinimlikku valutaluvust ja pealtnäha täielikku emotsioonide puudumist.
Karl oli oskuslik sõjaväelane ja suurepärane taktik, kes võitis rõhuva enamuse lahingutest. Siiski oli ta strateegina väga nõrk, jättes korduvalt kasutamata võimaluse soodsatel tingimustel rahu sõlmida. Teda ajendas soov oma vaenlased täielikult purustada, kuid selleks ei olnud Rootsi suuteline. Et Karl vähemaga ei leppinud, lõppeski Põhjasõda kokkuvõttes Rootsi täieliku lüüasaamisega.
Karl XII huvitus matemaatikast ja kõigist muist teadustest, mis sõjapidamises kasu tõotasid.
Teda on peetud kaheksandsüsteemi leiutajaks: ta pidas seda sõjas sobivamaks, sest kõik kastid, mida kasutati materjalide, näiteks püssirohu hoidmiseks, olid kuubikujulised. Tema kaasaegse teadlase Emanuel Swedenborgi andmetel pani kuningas oma mõtted arvusüsteemi osas kirja ja andis talle Lundis 1716. aastal üle. Väidetavalt oli see paberileht veel sada aastat hiljem olemas, kuid tänapäevaks on kaduma läinud. Siiski kahtlustavad teadusajaloolased, et Swedenborg ise, kes oli mitmeti andekas teadlane, või leiutaja Christopher Polhem, kes samuti selle kohtumise juures viibis, võivad olla kaheksandsüsteemi tõelised leiutajad või vähemalt olulised kaastöölised.
Karl XII ja Eesti.
Karli ehk Rootsi Raudpea Eestis viibimisest (oktoobrist 1700 juunini 1701) jutustab hulk rahvamuistendeid.


Kreeka keel.
Kreeka keel on üks indoeuroopa keeli.
Praegusel uuskreeka keelel oli kaks kirjakeeleteisendit: ametlikus asjaajamises ja teaduslikus kirjanduses kasutatav "katharevusa", mis matkib vanakreeka keelt, ja ilukirjanduseski kasutatav rahvakeel "dimotiki". Alates 1974. aastast on ametlikult kasutusel üksnes "dimotiki".
Vanakreeka keel.
Vanakreeka keel, mille vanimad raidkirjad pärinevad 8.–7. sajandist eKr, oli antiikajal tähtis kultuurkeel, peale Kreeka eriti idapoolsetel Vahemeremaadel ja Ees-Aasias. Ladina keele ja teiste keelte kaudu on kreeka keele elemente kandunud ka eesti keele sõnavarasse (näiteks "akadeemia", "bioloogia", "-graaf", "tele-").
Kreeka tähestik.
Kreeka tähestiku suur- ja väiketähed on esimeses ja teises reas. Kolmandas reas on toodud uuskreeka nimede kirjutamisel kasutatav 1987. aastal kehtestatud kreeka omaladina tähestik. Rohkete erandite tõttu kreeka nimede kirjutamisel ei saa seda tabelit kasutada kreeka nimede latiniseerimiseks.


Kaksikside.
Kaksikside on keemiline side, kus sideme moodustamiseks on ühinenud kaks elektronpaari.
Kaksikside kuulub kovalentsete sidemete hulka.


Karboksüülhapped.
Karboksüülhapped on orgaanilises keemias happed, mis sisaldavad karboksüülrühma (COOH).
Nomenklatuur.
IUPACi nomenklatuuri kohaselt tuletatakse karboksüülhapete nimetused süsivesinike nimetustest ja lisatakse nimele lõppu "hape".
Liigitus.
Sõltuvalt karboksüülrühmade arvust eristatakse ühealuselisi (näiteks metaanhape), mitmealuselisi (näiteks oblik- ehk etaandihape) ja aromaatseid (näiteks bensoehape) karboksüülhappeid. Kõrgemaid ühealuselisi karboksüülhappeid, mille süsivesinikradikaalis on 4–20 süsiniku aatomit, nimetatakse rasvhapeteks.
Füüsikalised omadused.
Karboksüülhapete füüsikalised omadused on tingitud nende molekulide võimest moodustada tugevaid vesiniksidemeid. Sel põhjusel on neil ka kõrge keemistemperatuur ning normaaltingimustel on nad vedelad või tahked. Süsinikuahela pikenedes väheneb nende tihedus ja lahustuvus vees.
Madalamad karboksüülhapped on terava lõhnaga värvuseta vedelikud, mis segunevad veega igas vahekorras. Kõrgemad karboksüülhapped on tahked ja vees lahustumatud.
Keemilised omadused.
Side hapniku- ja vesinikuaatomi vahel on nõrk. Seetõttu katkeb see side kergesti ja vesinikioonide eraldumisel põhjustavad karboksüülhapped lahuses happelisi omadusi. Sellest tulenevalt on karboksüülhapped alkoholidest ja fenoolidest tugevamad happed.


Katalüsaator.
Katalüsaator on keemias aine, mis muudab reaktsiooni kiirust, kuid vabaneb pärast reaktsiooni lõppu endises koguses.
Enamasti peetakse katalüsaatori all silmas reaktsiooni kiirendavat ainet, kuid leidub ka katalüsaatoreid, mille toime on vastupidine – reaktsiooni aeglustav. Neid nimetatakse inhibiitoriteks.


Keemiline reaktsioon.
Keemiline reaktsioon on protsess, mille käigus ühest või mitmest keemilisest ainest (lähteaine(te)st) tekib keemiliste sidemete katkemise ja/või moodustumise tulemusena üks või mitu uute omadustega keemilist ainet (saadust, produkti).
Erinevalt tuumareaktsioonidest, ei toimu keemilises reaktsioonis aatomituumade muutusi. Keemiaseadused, füüsikalise keemia ja füüsikaseadused võimaldavad teha stöhhiomeetria arvutusi, reaktsioonide tasakaalu, kineetika, soojusefektide ja termodünaamika arvutusi.
Reaktsioonivõrrand.
Keemilist reaktsiooni kirjeldatakse reaktsiooni võrrandiga, mis näitab protsessis osalevaid lähteaineid ja lõpp-produkte. Vastavalt massi jäävuse seadusele saab võrrandi pooled võrdsustada, nii et mõlemal poolel on iga elemendi aatomeid võrdne arv. Täpsem reaktsiooni võrrand kajastab ka reaktsiooni mehhanismi: vaheastmeid ehk elementaarreaktsioone. Tasakaalulise reaktsiooni korral kasutatakse poolte vahel topeltnooli, millest üks näitab paremale, teine vasakule.
Orgaaniliste reaktsioonide korral, kui tekib kõrvalprodukte, võrrandi pooli ei võrdsustata ja poolte vahel kasutatakse üht noolt. Retrosünteesi (see on sünteesi planeerimine "tagurpidi" lähtudes soovitud lõppühendi struktuurist) võrrandites kasutatakse laia noolt.
Reaktsiooni mehhanism.
Keemilise reaktsiooni mehhanismi all mõistetakse reaktsiooni kulgemise viisi lähteainetelt produktidele. Mehhanism kirjeldab millised sidemed katkevad, millised tekivad, millises järjekorras sidemete katkemine/tekkimine toimub, millised vaheühendid tekivad ja kaovad, millised on üksikud elementaarreaktsioonid, nende kiirused, tasakaalud jne.
Reaktsiooni kiirus.
Keemilise reaktsiooni kiirus näitab kuidas reaktsiooni komponentide kontsentratsioon või rõhk ajas muutub. Reaktsiooni kiirus sõltub paljudest faktoritest. Sellega tegeleb keemiline kineetika.
Keemiline süntees.
Keemiline süntees on vajaliku produkti saamiseks kasutatav keemiline reaktsioon või mitmete reaktsioonide jada koos vajalike keemiliste ja füüsikaliste protseduuride rakendamisega. Enamasti on tegu keerukamate keemiliste ühendite saamisega lihtsamatest ühenditest.
Sünteesi tootlikkust näitab saagis, mis arvutatakse reaktsioonivõrrandi(te) ja stöhhiomeetria põhjal.
Reaktsioonide klassifikatsioon.
Keemilisi reaktsioone võib klassifitseerida mitmete erinevate tunnuste põhjal.
1) Reaktsioonis osalevate ainete olemuse alusel
3) Reaktsiooniga kaasneva energeetilise efekti põhjal
8) Olulisemad reaktsioonitüübid keemilise muutuse iseloomu või produkti iseloomu põhjal
9) Seoses funktsionaalrühmade muutustega - vaata artiklit Orgaaniline reaktsioon
Vaata ka.
Keemilised reaktsioonid


Keemiline side.
Keemiline side on viis, kuidas kaks või enam aatomit või iooni on aines omavahel seotud.
Vaata ka.
Keemiline side


Kolmikside.
Kolmikside on keemiline side, kus on ühinenud kolm elektronpaari.
Kolmikside kuulub kovalentsete sidemete hulka.


Korrosioon.
Korrosioon ehk korrodeerumine on keemilise aine, kivimi, koe või materjali, enamasti metalli, osaline häving keskonnas toimuvate keemiliste reaktsioonide tõttu. Põhiliselt teatakse korrosiooni all metallide oksüdeerimist hapniku toimel. Kõige tuntum korrosiooni vorm on rooste, milles muudetakse raud raud(III)oksiidiks.
Elektrokeemiline korrosioon.
Elektrokeemiline ehk galvaaniline korrosioon on korrosiooni liik, mis toimub juhul, kui kaks metalli, üks keemiliselt aktiivsem ning teine vähemaktiivsem, satuvad omavahel kontakti ning toimub elektronide ülekanne vähemaktiivsema metalli suunas. See kiirendab aktiivsema metalli korrosiooni ning vähemaktiivsema metalli korrosioon aeglustub või peatub.
Elektrokeemilisel korrosioonil tekivad enamjaolt aktiivsema metalli oksiidid või soolad.
Korrosiooni eemaldamine.
Tihti on võimalik keemiliselt eemaldada korrosiooni saadusi. Näiteks fosforhapet saab kasutada rooste eemaldamiseks raua pinnalt. Ta moodustab roostega (Fe2O3) raud(III)fosfaadi (FePO4), mis jätab musta kihi, mida on võimalik kergesti eemaldada, kuid mis iseenesest kaitseb edasise roostetamise vastu.
Samas ei tohi korrosiooni eemaldamist ajada segi elektrokeemilise poleerimisega, mis eemaldab mõned metallikihid, et tekitada ühtlast pinda. Näiteks saab fosforhappega poleerida ka vaske, kuid mis ei eemalda ainult korrosiooni saadusi vaid ka vase kihid.
Korrosiooni kaitse.
Mõned metallid on rohkem vastupidavamad korrosioonile, kui teised. Samuti on 4 moodust kaitsta metalle korrosiooni eest: metalli pinna katmine värviga, pinna katmine tsingiga, kuumtsinkimine või nende kasutamine koos.
Värvimine.
Metalli pinna katmisel värviga moodustub barjäär, mis ei lase metallil korrodeeruda. Värvimine on eelistatud juhul, kui pinna väljanägemine on oluline, sest ta ei ole püsiv kõigis välitingimustes.
Pinna katmine tsingiga ja kuumtsinkimine.
Metalli pinna tsinkimisel kantakse sellele tsingi kiht, mis on aeglase korrosiooniga ning mis kaitseb samuti pinda korrodeeriumise eest.
Kuumtsinkimisel pannakse metall vanni, kus on üles sulatatud tsink ning mis on kuumutatud 460 °C-ni. Õhu kätte sattudes reageerib tsink õhus oleva hapnikuga, tekitades ZnO, mis reageerib õhus oleva süsihappegaasiga ning tekib halli värvi ZnCO3, mis on tugev materjal ning takistab mitmetel tingimustel korrosiooni.
Passiveerimine.
Metalli passiveerimiseks nimetatakse metalli pinna katmist õhukese korrosioonivastase kihiga ehk passiivse kihiga, mis koosneb korrosiooni saadustest. Kihi keemiline koostis ning mikrostruktuur peavad erinema metallist, millele kiht kantakse. Tüüpiline kihi paksus, mis metalli peale kantakse on alla 10 nanomeetri. Passiivsel kihil on iseloomulik omadus ennast uuesti taastada, kui kiht peaks mingil põhjusel hävinema või viga saama. Passivatsioon looduslikus keskkonnas nagu õhk, vesi ja maapind keskmise pH juures on märgatud alumiiniumil, roostevabal terasel, titaanil ning ränil.
Näiteks puhas alumiinium olles hapnikuga kontaktis, moodustab alumiiniumoksiidi kihi, mis takistab alumiiniumi edasisise korrodeerumise. Alumiiniumi sulamid aga vastavat oksiidikihti ei tekita, mistõttu tuleb neid passiveerida.
Metalli passivatsioon on määratud metallurgia- ning keskkonnateguritest. pH mõju passivatsioonile on kokku võetud Pourbaix'i diagrammides, kuigi paljude teiste faktorite mõjud on tähtsamad. Näiteks, keskkonna kõrge pH takistab alumiiniumi ning tsingi passiveerimist, madal pH või kloori ioonide olemasolu mõjutab roostevaba terast ning kõrge temperatuur titaani, kuna kõrgel temperatuuril oksiid lahustub pigem titaani, mitte elektrolüüti.
Metallide keemia.
Materjalid, mis on korrosioonile kõige vastupidavamad, on need, mis ei ole termodünaamiliselt soodsad. Näiteks, kulla või plaatina korrosiooni saadused lagunevad ise tagasi puhtaks lihtaineks, mistõttu võibki neid elemente leida maapinnast.
Mõnedel metallidel on looduslikult aeglane reaktsiooni kineetika, kuigi korrosioon on termodünaamiliselt soodne. Selliste metallide alla kuuluvad tsink, magneesium ja kaadmium. Kuigi korrosioon toimub koguaeg, on see väga aeglane.
Mikroobide korrosioon.
Mikroobide ehk mikroorganismide korrosiooniks nimetatakse korrosiooni, mis on tekitatud või kiirendatud mikroorganismide, enamasti kemotroofide, poolt. Mikroobide korrosioon toimub metallides ning mittemetalsetes materjalides isegi hapnikuvabas keskkonnas. Näiteks desulfaatijad bakterid on aktiivsed just hapnikuvabas keskkonnas, redutseerides sulfaatiooni sulfiidhappeks. Aeroobses keskkonnas on aktiivsed aga bakterid, mis oksüdeerivad raua raud(II)oksiidideks ning raud(II)hüdroksiidideks. Samuti on aktiivsed bakterid, mis oksüdeerivad väävli väävelhappeks.
Kõrgetemperatuuriline korrosioon.
Kõrgetemperatuuriline korrosioon on metalli korrosioon, mis leiab aset kõrgetel temperatuuridel, kus on olemas ühend, mis on võimeline metalli oksüdeerima või seda protsessi kiirendama.
Materjalide pulbristumine.
Pulbristumine on korrosiooni vorm, mis esineb kui materjal satub keskkonda, kus on väga kõrge süsiniku sisaldus. Tulemuseks esineb materjali kadu ning seetõttu ka kasulikud omadused vähenevad.
Mehhanism.
Tüüpiline metalli pulbristumine toimub mitmes staadiumis, mis on omavahel seotud. Esmalt seotakse süsinik metalli kihti, kus toimub süsiniku liikumine metalli sulamisse. Seejärel tekivad stabiilsed karbiidid (M3C, kus M on metall), mis lagundatakse. Lagundamisest saadud ained, aga käituvad katalüsaatoritena, mis kiirendavad süsiniku edasist lahustumist ning kordavad sama protsessi. Samuti võib süsiniku kiht tekitada karbiidi ka metalli pinnal, mis emigreerub metallilt.
Korrosioon mittemetallides.
Suurem osa keeramilisi materjale on peaaegu täielikult immuunsed korrosiooni vastu. Neid kooshoidvatel keemilistel sidemetel on väga väike vabaenergia väärtus, mistõttu võib neid lugeda juba korrodeerunuteks. Kui aga korrosioon toimub, on see enamjaolt materjali lahustumine või keemiline reaktsioon, mitte aga elektrokeemiline protsess. Kõige tavalisem näide korrosiooni kaitsest keraamikas, on lubja lisamine klaasile, et vähendada selle lahustuvust vees. Kuigi tavaline klaas ei lahustu vees, tekivad sellel niiskuse käes mikroskoopilised vead. Rabeduse tõttu sellised vead vähendavad klaasi tugevust oma esimestel tundidel standardtingimustes.
Polümeeride korrosioon.
Polümeeride puhul ei ole võimalik rääkida otsesest korrosioonist, kuna nende suure molekulmassi korral sidumine teise ainega annab väga väikse entroopia hulga, mistõttu on neid peaaegu võimatu lagundada. Kuigi lagundamine on probleemiks mõnede polümeeride kasutusvaldkondade puhul, on seda kerge ennetada. Rohkem levinum probleem on aga paisumine, kus väiksed molekulid tungivad polümeeride struktuuri ning vähendavad nende tugevust ja jäikust. Sageli aga kasutatakse just plastifikaatoreid, et muuta polümeeri omadusi. Kõige sagedasem polümeeri lagunemise põhjus on aga polümeeri siseste sidemete lõhkumine. Neid sidemeid saavad lõhkuda paljud oksüdeerijad, näiteks hapnik, osoon ja kloor.
Enimlevinud polümeeri lagunemine on kummivooliku pragunemine osooni mõjul.
Klaasi korrosioon.
Klaas on vastupidavam kui suurem osa teisi materjale, mistõttu arvatakse, et klaas on isegi korrosioonikindel. Üldjuhul on klaasi korrosioon väga aeglane protsess ning isegi pärast aastatepikkust kokkupuudet õhus olevate ainetega ei muutu nende välimus märgatavalt. Kuigi on olemas keemilisi ühendeid, mis põhjustavad klaasi korrodeerumist ning isegi lagunemist. Sellistel juhtudel on tähtis valida õiget tüüpi klaas, kuna mõned neist on korrodeerumise vastu kindlamad, kui teised. Ainult mõned kemikaalid ründavad klaasi ägedalt. Nendeks on vesinikfluoriidhape, kontsentreeritud fosforhape, kõrgel temperatuuril või kui sisaldab fluroiidi, kontsentreeritud leelismetalli lahus või vesi, kui ta jääb temperatuurivahemikku 100–374 °C.
Leeliste mõju.
Leeliselised lahused ründavad ränidioksiidi, mille tulemusena see laguneb. Selle tulemusena tuleb nähtavale uusi pindu, mis samuti sisaldavad oksiide. Selline protsess toimub aga väga aeglaselt, kui leelise kogus on minimaalne.
Hapete mõju.
Vesinikfluoriidhape on üks võimsamaid happeid, mis kahjustab igat sorti räni sisaldavaid klaase.
Happed ründavad klaasis olevaid leelismetalle, lahustades need, mistõttu jääb alles ränidioksiidi struktuur ning augud, kus olid metallid. Selline poorne pind aeglustab edasist korrosiooni, kuna hape peab tungima läbi kihi, et leida uusi leelismetalle.
Vee mõju.
Vee korrosioon sarnaneb happe korrosioonile, kus leelismetall eemaldatakse klaasi pinnalt. Vee korrosioon toimub palju aeglasemalt, kuigi kõrgel temperatuuril võib muutuda see märgatavalt.
Korrosioon klaaspindadel.
Klaaspindadel on kaht erinevat tüüpi korrosiooni, mis saavad toimuda nii üheaegselt kui ka eraldi. Esimest tüüpi korrosioonis, mis on põhjustatud niiskusest, toimub ioonide vahetus. Ioonide vahetus toimub klaasis olevate naatriumi ioonide ning hüdroksiidioone sisaldava lahuse vahel. Sellisel juhul on lahuse pH-l suur roll, mida kõrgem see on, seda kiirem on korrosioon. Teist tüüpi korrosioonis toimub klaasi kahjustamine leeliseliste materjalide poolt.


Kovalentne side.
Kovalentne side (ka kovalentside, aatomside, atomaarne side, homöopolaarne side) on ühiste elektronpaaride vahendusel aatomite vahele moodustuv keemiline side.
Kovalentse sideme juures on kandev roll elektronkatte väliskihi elektronide (valentselektronide) vastastikune toime. Aatomid moodustavad vähemalt ühe ühise elektronpaari. Ühe siduva elektronpaari (üksikside) asemel võib olla kaks (kaksikside), kolm (kolmikside) või väga harva ka neli (nelikside) või kuus (kuuikside).
Kovalentne side moodustub kas ühe ja sama elemendi aatomite vahel või nende elementide aatomite vahel, mille elektronegatiivsuste erinevus pole Paulingi skaalal suurem kui 1,7. Suurema elektronegatiivsuste erinevusega elementide vahele tekib iooniline side.
Kovalentsed sidemed moodustuvad eriti mittemetallide aatomite vahel. Mittemetalli ja metalli aatomi vahel tekib tavaliselt iooniline side, metallide aatomite vahel metalliline side.
Kõige levinum on ühe ühise elektronpaari abil moodustunud side, mida nimetatakse kovalentseks üksiksidemeks (esineb näiteks vesiniku molekulis), kaksik- ja kolmikside on moodustunud vastavalt kahe ja kolme ühise elektronpaari vahendusel. Äärmiselt harva esineb ka nelik- ning kuuiksidet.
Kui kovalentne side on tekkinud sama elemendi aatomite vahel, või aatomite vahel, mille elektronegatiivsus on võrdne, seovad mõlemad aatomid ühiseid elektronpaare võrdse jõuga ning sidet nimetatakse mittepolaarseks kovalentseks sidemeks. Kui side on tekkinud erineva elektronegatiivsusega elementide aatomite vahel, mõjutab suurema elektronegatiivsusega elemendi aatom elektronpaare tugevamini ning need on nihutatud selle elemendi aatomi poole. Niiviisi omandab see aatom sidemes negatiivse, teised aatomid (või teine aatom) positiivse laengu. Molekul tervikuna jääb elektroneutraalseks. Kuna molekulis tekivad poolused, nimetatakse sellist sidet polaarseks kovalentseks sidemeks.
Näiteks tekib selline side vee (H2O) molekulis. Hapnik, mille aatomil on suurem elektronegatiivsus, omandab molekulis negatiivse, kaks üksiksidemetega seotud vesiniku aatomit aga positiivsed laengud. Ühised elektronpaarid on seejuures rohkem hapniku poole tõmmatud. Positiivse laenguga vesiniku aatomite omavahelise tõukumise tulemusena kujuneb vee molekulis sidemete omavaheliseks nurgaks 104...106 kraadi.
Polaarne kovalentne side võib keemiliste reaktsioonide käigus lõhustuda ning üle minna iooniliseks sidemeks. Sel puhul liigub seotud elektronpaar tervikuna suurema elektronegatiivsusega elemendi elektronkattesse ning moodustab negatiivselt laetud iooni.


Kunst.
Kunst on üldisemas tähenduses meisterlik oskus ("technē", "ars") mis tahes loomingulisel tegevusalal.
Kunsti ehk kaunite kunstide all mõistetakse esteetikas muuhulgas kujutavat ja tarbekunsti, arhitektuuri, muusikat, ilukirjandust, tantsukunsti ja näitekunsti ja filmikunsti.
Kunsti mõiste.
Kunst on tekkinud koos inimühiskonnaga juba kiviajal. Kuna kunsti kaudu on inimene õppinud tundma elu ja iseennast, väljendama oma tõekspidamisi, elamusi ja suhtumist maailma, on eri ajastute või eri ühiskondade kunstis erinevusi.
Kunsti üheks oluliseks tunnuseks on tema interaktiivsus: kunst on midagi sellist, mida inimene on teinud vaatamiseks, kuulamiseks, jälgimiseks. Kunst asetseb tähendusruumis, mida piiritleb raam (algus ja lõpp, kulissid vms). Tihti tajutakse kunstina selliseid artefakte, millel puudub praktiline otstarve.
Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika käsitab kunsti sekundaarse modelleeriva süsteemina, mis kasutab primaarse modelleeriva süsteemi (keele, kõne, kujundi jne) vahendeid spetsiifilisel ja tähendusrikkal viisil. Seetõttu on kunstile iseäranis iseloomulik stiilide ja stiilivõtete, žanrite ja kujutluslaadide eristamine ja järgimine.
Kant.
Immanuel Kant räägib kunstist "Otsustusvõime kriitikas".
"Kunsti eristatakse loodusest nagu tegemist ["Tun"] ("facere") tegutsemisest ["Handeln"] või toimimisest ["Wirken"] üldse ("agere"), ja esimeste saadust ("Produkt") või tagajärge ["Folge"] kui tehtut ["Werk"] ("opus") viimaste saadusest kui tulemust ["Wirkung"] ("effectus")."
"Õigupoolest tuleks kunstiks nimetada üksnes tekitamist ["Hervorbringung"] vabaduse läbi, s.o meelevalla ["Willkür"] läbi, mis seab oma tegudele ("Handlungen") aluseks mõistuse."
"Kunsti kui inimese osavust eristatakse ka teadusest (oskamist teadmisest), kui praktilist võimet ["Vermögen"] teoreetilisest, kui tehnikat teooriast."
Kunsti eristatakse ka käsitööst. Esimene on vaba kunst, teist võib nimetada ka palgakunstiks. "Esimesele vaadatakse nii, nagu ta saaks otstarbekohaselt välja kukkuda (õnnestuda) üksnes mänguna, s.o tegevusena, mis on omaette ("für sich selbst") meeldiv."
"Et aga kõigis vabades kunstides on ometigi nõutav midagi sundivat ["Zwangsmäßiges"], või nagu öeldakse, mingi mehhanism, ilma milleta vaimul, mis peab kunstis vaba olema ning ainuüksi mis teost ["Werk"] elustab, ei oleks mingit keha ning ta sureks täiesti janu kätte, seda pole ebasoovitav meelde tuletada."
"Kui kunst mingi võimaliku eseme tunnetusele vastavalt sooritab ainult selle eseme tegelikuks tegemiseks nõutavaid toiminguid ["Handlungen"], siis on ta mehhaaniline kunst; kui tal aga on vahetuks kavatsuseks lõbutunne ["Gefühl der Lust"], siis nimetatakse teda esteetiliseks kunstiks. Esimene on ta juhul, kui tema eesmärk on, et lõbu saadaks ettekujutusi ["Vorstellungen"] kui pelki aistinguid, teine juhul, kui [tema eesmärk on, et lõbu saadaks kujutlusi] kui tunnetusliike."
"Meeldivad kunstid on need, mille eesmärgiks seatakse üksnes nauding" (näiteks lauamuusika).
"Kaunis kunst seevastu on ettekujutusviis, mis on omaette ("für sich selbst") otstarbekohane ning – olgugi ilma eesmärgita – edendab ["befördert"] ometigi meelejõudude ["Gemütskräfte"] kultuuri seltsivaks teatamiseks ["geselligen Mitteilung"]."
Kaunis kunst on kunst, niivõrd kui ta paistab ühtlasi olevat loodus.
"Kauni kunsti saaduse puhul peab saama teadlikuks sellest, et see on kunst, mitte loodus; aga siiski peab otstarbekohasus selle saaduse kujul paistma igasugusest meelevaldsete reeglite sunnist nii vaba, just nagu see oleks pelga looduse saadus."
"Loodus oli kaunis, kui ta nägi ühtlasi välja kunstina; ja kunsti saab kauniks nimetada ainult juhul, kui me oleme teadlikud sellest, et ta on kunst, ja ta näeb meile siiski välja loodusena."
Kaunis kunst meeldib "pelgas otsustusetegemises" ["Beurteilung"], mitte meelteaistingus ega mõiste läbi.
Otstarbekohasus kauni kunsti saaduses on "kavatsuslik", ei tohi aga "kavatsuslikuna paista", s.t "kaunile kunstile peab vaatama kui loodusele, kuigi sellest ollakse teadlik kui kunstist". "Loodusena" näib kunstisaadus seeläbi, "et kohatakse küll kogu täpipealsust kooskõlalisuses ["Übereinkunft"] reeglitega, ainuüksi mille järgi saadus saab saada selleks, mis ta peab olema; kuid ilma pedantsuseta, ilma et paistaks läbi kooliline vorm, s.o ilma et oleks näha jälge sellest, et reegel on kunstnikul silme ees olnud ja tema meelejõudusid kammitsenud." Kaunis kunst ei ole õpitav, ei rajane mõistelistel reeglitel, on kunstile reeglit andva geeniuse saadus. Siiski sisaldab ta ka midagi "koolikohast" ["Schulgerechtes"], mida saab reeglite järgi taibata ja järgida.
Kunst kirjeldab objekte — ka inetuid vastumeelseid — kaunitena; üksnes vastiku peab ta välistama; ja nõnda on raidkunst, mille saadused looduse omadega kergesti segi aetakse, inetute esemete vahetu ettekujutuse välistanud. Looduse ilu on "kaunis asi"; kunsti ilu on "kaunis ettekujutus asjast".
Kant.
"Otsustusvõime kriitikas" ütleb Immanuel Kant, et kui kauneid kunste "ei seostata moraaliideedega, ainuüksi mis toovad kaasa ["bei sich führen"] iseseisva heameeletunde ["Wohlgefallen"]", siis on nad "suunatud ["angelegt"] ainult naudingule, mis ei jäta ideesse alles midagi, mis teeb vaimu nüriks, eseme tasapisi vastikuks ja meele (...) enesega rahulolematuks ning tujukaks".
Kunst ei tee inimest kõlbeliselt paremaks, kuid ometi kombeliseks; ta võidab meeltekalduvuse türannialt väga palju kätte ning valmistab nõnda inimest ette mõistuse ülemvõimuks.
Kunstiliigid.
Kunsti suuri harusid nimetatakse kunstiliikideks. Vahel kunstiliigid põimuvad ja liituvad, näiteks teatrikunstis on näitekunst ühinenud kirjandusega ja lavakujunduse kaudu maalikunstiga, ooperietendusse kuulub lisaks veel muusika ja tants.
Kant.
Ilu on esteetiliste ideede "väljendus". Kaunid kunstid on jaotatavad selle väljenduse liigi järgi: väljendus leiab aset sõnades, liigutustes või toonides. "Seega on vaid kolm liiki kujutavaid kunste: kõnelev kunst, kujutav kunst ja aistingute (kui väliste meeltemuljete) mängu kunst."
"Seda jaotust saaks korraldada ka dihhotoomiliselt, nii et kaunis kunst jaotataks mõtete või kaemuste väljenduse kunstiks, ja esimene omakorda ainult nende vormi või nende mateeria (aistingu) järgi. Ainult et siis ta [jaotus] näeks välja liiga abstraktne ja tavamõistetele mitte nii vastav."
Kõnelevad kunstid on kõnekunst ja luulekunst ("Dichtkunst"). "Kõnekunst on kunst tegelda aru tegevusega ["Geschäft"] kui kujutlusvõime vaba mänguga; luulekunst on [kunst] sooritada kujutlusvõime vaba mängu aru tegevusena." "Kõnekunstnik kuulutab niisiis tegevust ja sooritab seda nii, just nagu see oleks vaid mäng ideedega kuulajate meele lahutamiseks. Luulekunstnik kuulutab vaid meeltlahutavat mängu ideedega, ja aru jaoks tuleb ometi nii palju välja, nagu tema kavatsuseks oleks olnud tegelda ainult aru tegevusega."
"Kujutavad kunstid ehk kunstid, mis väljendavad ideid meeltekaemuses (mitte pelga kujutlusvõime ettekujutuste läbi, mida sõnadega ärgitatakse) on kas meeltetõe või meeltepaistvuse kunstid. Esimest nimetatakse plastikaks, teist maalikunstiks. Mõlemad teevad kujud ruumis ideede väljenduseks; esimene teeb kujud tuntavaks kahele meelele, nägemisele ja kompimisele." "Esteetiline idee (arhetüüp, algkuju) on mõlemale kujutlusvõimes aluseks; kuju aga, mis moodustab esteetilise idee väljenduse (ektüüp, järelkuju), antakse kas oma kehalistes mõõtmetes (nagu ese ise eksisteerib) või viisi järgi, kuidas need silmas peegelduvad (oma näivuses ["Apparenz"] pinnal)".
Plastika alla kuuluvad raidkunst ja ehituskunst. Maalikunst, "mis kujutab meeltepaistvust kunstiliselt ["künstlich"] ideedega seotuna", jaguneb looduse kauni kirjeldamise kunstiks ja looduse saaduste kauni kokkupanemise kunstiks (maalikunst ja iluaiandus).
"Aistingute kauni mängu" kunst puudutab "aistingu juurde kuuluva meeleaistihäälestuse (-pinge) eri astmete proportsiooni, s.o meeleaisti tooni". Ta jaguneb kuulmis- ja nägemisaistingute kunstiliseks mänguks (muusika ja värvikunst). Võib-olla on mõlemad aistinguliigid "vormiotsustuste tegemise tulemus paljude aistingute mängus" (võnkumiste proportsioon, mis on aluseks helidele ja värvidele).


Kristjan Jaak Peterson.
Kristjan Jaak Peterson, ka Christian Jacob Petersohn (14. märts (2. märts vkj) 1801 Riia – 4. august (23. juuli vkj) 1822 Riia) oli eesti kirjanik.
Elukäik ja looming.
Sündis Viljandimaalt pärit kirikuteenri pojana. Tema isa oli Riia eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja. Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena, õppis Riia kubermangugümnaasiumis ning 1819–1820 Tartu Ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas.
Ta hakkas kirjutama luuletusi ja proosamõtisklusi juba gümnaasiumis. Ta avaldas Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache" artikleid eesti keele kohta, tõlkis rootsi keelest saksa keelde Kristfrid Gananderi "Mythologica Fennica"; täiendas tõlget "Finnische Mythologie", "Beiträge..." XIV, 1822, omaette väljaanne tiitellehe andmeil (1821) arvatava eesti ainestikuga, mis mõjutas Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kujutlust eesti muinasusust.
Peterson nimetas ennast maarahva, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Tema luuleloomingust on teada ligi veerandsada luuletust (sh 3 saksakeelset). Põhiosa moodustavad heroilis-filosoofilised oodid, mida iseloomustab ülev värvi- ja kontrastirikas sõnastus, ja lihtsama värsikoega pastoraalid, milles leidub eesti rahvalaulu motiive ja vormivõtteid; ilmneb ka antiikkirjanduse (Theokritose) ja eelromantikute (Friedrich Gottlieb Klopstocki) mõju. Peterson oskas vähemalt 16 keelt, sealhulgas mitut idamaa keelt. Kirjanik suri tuberkuloosi.
Petersoni käsikirja leidis 1901 Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist Villem Reiman; tema kirjanikusuuruse tõstis ausse Gustav Suits. Petersoni luule ja mõttepäevik avaldati alles 1922. Talle rajati Tartus Toomemäel 1983 mälestussammas, mille autorid olid Jaak Soans ja Allan Murdmaa.
Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil, tähistatakse alates 1996. aastast emakeelepäeva, mis sai 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks.
"Laul".
Kui ma Tartust läksin Riia poole,


Kubism.
Pablo Picasso portree. Autor Juan Gris
Kubism on 20. sajandi kunstivool, mis hakkas kujunema Pariisis 1907. aastal Pablo Picasso ja Georges Braque'i töödes. Kubistide eelkäijaks oli Paul Cézanne.
Kubismi mõiste.
Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i töid 1908. aastal väljendiga "bizarreries cubiques" (kuubilised veidrused).
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju (muusikainstrumendid, natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena (kuup, silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).
Kubismi voolud.
Algset kubismi, perioodi, mis algas 1909. aastal, nimetatakse analüütiliseks kubismiks. Seda perioodi iseloomustab motiivide (majad, puud ja natüürmordid) lahutamine justkui algosadeks (geomeetrilisteks kujunditeks) ning nendest uue pildi ülesehitamine.
Teine, hilisem vool kubismis, kannab nime sünteetiline kubism (alguseks peetakse 1912. aastat). Kunstnik paneb esmalt paika vormid ja värvid ja alles siis mõtleb välja motiivi, tavaliselt natüürmordi. Sünteetilise kubismi esindajaks on hispaanlane Juan Gris. Sünteetiliseks nimetatakse ka Picasso ja Braque'i kubismi pärast 1912. aastat.
Aastast 1912 hakkasid kubistid oma piltidele kleepima juurde ajalehti, tapeeti ja kangaid. Hakati kasutama kollaažitehnikat.
Värvid kubistide maalidel on tagasihoidlikud ja tuhmid. Kõige tüüpilisemad on hallid-pruunid-tumerohelised ja kahvatusinised kooslused. Siiski, sünteetilist kubismi iseloomustab sageli ka suuremate geomeetriliste pindade ja erksamate ning puhtamate värvitoonide kasutamine (Juan Gris). Väga kaugele läks värvide kasutamisel Robert Delaunay. Seda suunda on hakatud nimetama orfismiks. Sünteetilisest kubismist eemaldus ka Fernand Léger, kes oma töödes kasutas tumedat värvi silindreid ja torusid. Seda suunda hakati nimetama tubismiks.
Kubism Eestis.
I maailmasõjaga kaasnenud elukorralduse teisenemine,mis päädis iseseisva riigi loomisega, tõi uued tuuled ka kunstimaastikule. Eesti kultuuriruumis põhjustas muutustealdis õhkkond eelkõige kohaliku kunstielu järsu elavnemise. Hakkas tekkimas uusi kunstiorganisatsioone, hoogustus näitustetegevus ja püstitati uusi loomingulisi programme.
Seda ajajärku iseloomustab ka kubismi teke eesti kunstis. Kui teatavasti tekkis kubism Prantsusmaal 1907. a paiku P.Picasso ja G.Braque’i loomingus, siis Eestisse jõudis kubism hiljem ja märksa teisel kujul, olles mõjustatud mitmest erinevast kunstivoolust – futurismist, ekspressionismist, konstruktivismist ja purismist.
Eestisse tõi kubismi Jaan Vahtra (1882-1947). 1920 ilmusid ajakirja Ilo kolmandas numbris tema puulõiketehnikas illustratsioonid. Need kandsid endas küll ekspressionismi, kuid samas oli tunda ka kubofuturismi vaimu. Aasta hiljem valmistas ta need graafikamapiks „Blanc et noir“ („Valge ja must“).
Eestis viljeldi kubismi 1920. aastate lõpuni. Ühed järjekindlamad kubistid olid Arnold Akberg ja Jaan Vahtra. Jaan Vahtra eestvedamisel loodi 1923. aastal Eesti Kunstnikkude Rühm.
Kubism skulptuuris.
Kubistlikku skulptuuri iseloomustavad geomeetrilised vormid. Kujud näivad olevat kombineeritud eri suurusega kuupidest, koonustest, silindritest jne. Kujutatav motiiv on aimatav.


Kass.
Kassidel võivad samas pesakonnaski olla pojad eri värvi.
Kass ehk kodukass ("Felis catus") on kaslaste sugukonda kassi perekonda kuuluv väike kiskja, kaslaste hulgas ainus koduloom.
Füsioloogia.
Kodukass on välimuselt, eriti värvuselt sarnane metskassiga. Sageli on neid raske teineteisest eristada, pealegi metsistuvad kodukassid tihti ja võivad metskassidega ristuda.
Kassi aju kaalub 31,4 g.
Kasside normaalne rektaalne kehatemperatuur on 38,6 °C. Kassi süda lööb 140 korda minutis.
Kassi tiinus kestab 2 kuud. Korraga sünnib 2–6 poega.
Kass elab 10–12, maksimaalselt 20 aastat vanaks.
Ajalugu.
Varasemate paleontoloogiliste avastuste järgi arvati, et kassi kodustamine sai alguse Vana-Egiptuses umbes 2000 eKr, kuid 2004 avastasid arheozooloogid kassi jäänused inimese jäänuste kõrvalt Küprose saarel asuvast vanemast matmispaigast, mille tõttu kassi kodustamine aeg paigutatakse nüüd ajavahemikku 9000–7500 eKr. Leitud kass on morfoloogiliste tunnuste poolest väga lähedane aafrika metskassile, tal puuduvad kodustamisest tulenevad muutused skeletis. Seetõttu võis pigem olla tegemist taltsutatud kui kodustatud kassiga. Inimeste ja kasside kooselu sai tõeliselt alguse koos põlluharimisega: viljaaidad meelitasid ligi hiiri ja rotte, need omakorda kasse, kes olid nende looduslikud vaenlased.
Carlos Driscoll tegi 979 kassi kasutades uurimuse, mis lubab järeldada, et kasside kodustamine sai tõenäoliselt alguse Viljaka Poolkuu piirkonnast. Sealjuures kodustati aafrika metskass viiel korral ajavahemikus 8000–6000 eKr.
Hiirte ja rottide püüdjana on inimesed peale kodukassi pidanud ka teisi kaslasi – taltsutatud aafrika metskasse ja jaguarundisid.
Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi samamoodi nagu inimesi.
Egiptlaste kaudu õppisid kasse tundma kreeklased. Vana-Kreekas peeti kasse luksusloomadena, sest hiiri püüdsid seal nirgid.
Vana-Roomas sai kassipidamine üldiseks keisririigi ajastul. Seal võttis ta tuhkrult ja nirgilt üle hiirepüüdmise töö. Aeg-ajalt kasutati teda ka aedades muttide tõrjeks. Roomlaste kaudu levis kodukass mujalegi Euroopasse, kuigi esialgu väikesel arvul. Kassi ladinakeelne nimi "cattus" pärineb 4. sajandil elanud Palladiuselt.
Skandinaavia mütoloogias peeti kassi Freyja lemmikloomaks. Kujutleti, et kassid veavad Freyja sõidukit.
Euroopas muutus kasside pidamine taas üldiseks keskajal. Esialgu polnud temaga seotud mingeid halbu eelarvamusi ega uskumusi. Oma öise ringirändamise ja salaja hiilimise tõttu muutus ta ebausu objektiks suhteliselt hiljuti.
Liigitus.
Nüüdisaja kodukasse liigitatakse pika- ja lühikarvalisteks. Pikakarvalistest peetakse Eestis eriti angoora ja pärsia kasse, lühikarvalistest euroopa kodukassi ja siiami kassi. Aretatud on ka karvutuid kassitõuge, näiteks sfinks, ja sabata kasse, näiteks mani kass.
Käitumine.
Kass nagu teisedki kaslased päeval peamiselt puhkab ja magab, öösiti peab jahti. Saagile - närilistele, lindudele ja teistele väiksematele loomadele - läheneb ta hiilides. Kass armastab saagiga mängida, enne kui ta surmab. Kass magab ööpäevas tavaliselt 12-16, mõned kassid kuni 20 tundi.
Häälitsused.
Kaslaste häälitsused koosnevad näugumisest, kurrumisest, urisemisest, nurrumisest ja kähisemisest. Kass võib näuguda inimesele kuuldamatutel sagedustel. Osa sellest on kassidel ühine (suuremate kaslastega on ühised madalamad helid), osa on omane üksnes kassidele, osa on õpitav.
Kurrumine on alati positiivne. Madala tooniga kurrumine tähistab tavaliselt kutset. Kõrgema tooniga kurrumine on üldiselt lihtsalt sõbralikkuseavaldus. Kurrumine võib lõppeda näugatusega, mida võib võtta täpsustusena.
Urisemine on alati negatiivne, kui ei ole tegu mänguga. Madal aeglane urisemine on hoiatus, millele rünnakut peaaegu kunagi ei järgne (näiteks, kui teine kass tuleb söömise ajal segama). Intensiivsem ja kõrgem urisemine, mis võib lõppeda madala kõrgeneva näugumisega, eelneb üldiselt kaklusele, ent üritab veel kaklust ära hoida.
Kähisemine on alati väga negatiivne, isegi mängu puhul võib näidata liialdamist. Kähisemine eelneb tihti vahetult rünnakule, isegi kui vastane proovib põgeneda.
Nurrumine väljendab rahulolu mõnusa keskkonnaga, rahulolu määra näitab nurrumise intensiivsus. Kui kass on haige või suremas, siis võib ta üritada ennast kurrumisega rahustada, lõdvestada. Kass võib üritada end nurrumisega maha rahustada ka siis, kui miski teda häirib, näiteks süllevõtmine.
Näugumise kasutusalad kattuvad teiste häälitsuste kasutusaladega (siin on ainult üldnäited, arvestamata täpse intonatsiooni ja sellest tulenevate tähendusvarjunditega). Vali kime näugumine, mis lõpus madalamaks muutub, on hoiatus. Vali kime näugumine on pulmakutsung. Madal madalduv järsult lõppev näugatus on üldiselt kutsung. Väga kõrge tooniga piiksumisega kutsub ema poegi.
Enamasti on näugumise tähendus inimesele intuitiivselt enam-vähem arusaadav, ka inimesele, kes pole varem kassidega kokku puutunud.
Kasside kehamärgid koosnevad liikumisest. Ohu korral ajavad kassid turja küüru, see väljendab hoiatust. Kõrvade lidusseajamine on hoiatus. Füüsiline kontakt väljendab üldiselt positiivset suhtumist, kui ei ole tegu võitlusega. Pilgud ja muu on samuti mitmesuguse aimatava tähendusega.


Kompleksarv.
Kompleksarv on reaalarvu üldistus, mida samuti nimetatakse arvuks: see on matemaatiline objekt kujul formula_1, kus formula_2 ja formula_3 on reaalarvud ning formula_4 imaginaarühik, mille puhul postuleeritakse, et formula_5. Kompleksarvude liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine toimuvad seda omadust arvestades nii, nagu "i" oleks tavaline arv.
Kõikide kompleksarvude hulka tähistatakse formula_6.
Reaalarvu formula_2 nimetatakse kompleksarvu formula_8 reaalosaks ja reaalarvu formula_3 selle kompleksarvu imaginaarosaks ("a" = Re "z", "b" = Im "z"). Iga kompleksarv formula_8 on määratud oma reaal- ja imaginaarosaga, see tähendab reaalarvude järjestatud paariga formula_11. Sellise paariga on määratud ka tasandi punkt. Seega on vastavus tasandi punktide või nende kohavektorite ja kompleksarvude vahel üksühene.
Kaht kompleksarvu formula_8 ja formula_13 nimetatakse võrdseteks, kui formula_14 ja formula_15.
Reaalarve saab vaadelda kompleksarvudena, mille imaginaarosa on 0. Teisi kompleksarve nimetatakse imaginaararvudeks. Imaginaarvudeks on nimetatud ka kõiki kompleksarve või siis kompleksarve, mille reaalosa on 0 ja imaginaarosa ei ole 0 (puhtimaginaararve).
Liitmine ja lahutamine.
Kahe kompleksarvu formula_16 ja formula_17 summaks nimetatakse kompleksarvu
Näiteks: (2+3"i") + (1−5"i") = 2+1+(3–5)"i" = 3–2"i"
Analoogiliselt liitmisega toimub kompleksarvude lahutamine.
Korrutamine.
Kahe kompleksarvu formula_16 ja formula_17 korrutis on kompleksarv
(2+3"i") + (1−5"i") = 2·1+2·(−5"i")+3"i"·1+3"i"·(−5"i") = 2−10"i"+3"i"−15"i"² = 2−7"i"−15·(−1) = 17−7"i".
Kaaskompleksi võtmine.
Kompleksarvu formula_22 kaaskompleksarvuks nimetatakse kompleksarvu
Moodul.
Kompleksarvu formula_22 mooduliks nimetatakse suurust
Jagamine.
Kompleksarvude jagamine defineeritakse korrutamise kaudu. Kahe kompleksarvu formula_16 ja formula_17 jagatis on
Jagatis on defineeritud juhul, kui "c" või "d" on nullist erinev.
Kompleksarvude korpus.
Koos aritmeetiliste tehetega "+" (liitmine) ja "·" (korrutamine) on kompleksarvude hulk formula_6 korpus (kompleksarvude korpus), mis sisaldab reaalarvude korpust formula_30.
Kompleksarvude korpus on reaalarvude korpuse algebraline laiend, mis saadakse, kui adjungeerida reaalarvude korpusele polünoomi "x"²+1 juur "i".
Kompleksarvude korpus on algebraliselt kinnine: mis tahes polünoom koefitsientidega kompleksarvude korpusest lahutub lineaarteguriteks. Mis tahes polünoomil astmega "n"≥1 on kompleksarvude korpuses vähemalt üks juur (d'Alemberti-Gaussi teoreem).
Ajalugu.
Teatud ruutvõrrandite lahendamise võimatust märkis juba Muḩammad ibn Mūsā al-Khwārizmī, kes kirjutas sellest raamatus "Khisāb al-jabr wa-l-muqābalah" (umbes 825).
Imaginaarseid suurusi käsitles arvatavasti esimesena Gerolamo Cardano võrrandite lahendamist käsitleva teose "Ars magna, sive de regulis algebraicis" (1545) 37. peatükis. Ta ei mõistnud täielikult nende omadusi. Kuupvõrrandeid uurides lahendas ta järgmise ülesande: leida kaks arvu, mille summa on 10 ja mille korrutis on 40. Ülesanne taandub ruutvõrrandile formula_31 ehk formula_32. Ta märgib, et sel võrrandil lahendeid pole, kuid võtab siis ruutvõrrandi üldlahendi avaldise formula_33 ning võtab "p" väärtuseks –10 ja "q" väärtuseks 40. Kui oleks võimalik anda tähendus avaldisele formula_34 ehk formula_35 ning tohiks sellega arvutada tavaliste reeglite järgi, siis oleksid lahenditeks 5 + √−15 ja 5 − √−15. "Kui keegi ütleb: jaga 10 kaheks osaks, mille korrutis [...] on 40, siis on selge, et see juhtum on võimatu. Sellegipoolest toimime järgmiselt: jagame 10 kaheks võrdseks osaks, millest kumbki on 5. Need võtame ruutu, saame 25. Kui tahad, lahuta 40 äsja saadud 25-st [...]; nii saadud jääk on -15, selle ruutjuurt liidetuna 5-le või lahutatuna 5-st annab mõlemad osad korrutisega 40. Need on niisiis 5 + √-15 ja 5 - √-15." Cardano nimetas seda arutluskäiku sofistlikuks, sest ta ei näinud sellel tähendust, kuid sellegipoolest tegi ta arvutuse, mis näitas, et nende korrutis on 40. Ta ei pidanud negatiivsete arvude ruutjuuri kasutamiskõlblikeks, vaid sofistlikeks suurusteks ("quantitas sophistica") ning leidis, et saadud vastus on "sama peen kui kasutu".
17. sajandi keskpaigas hakati ruutjuuri negatiivsetest arvudest ning üldisemalt kõiki suvalisest reaalarvust formula_37 ja positiivsest arvust formula_38 kokku pandud arve formula_39 või formula_40
nimetama imaginaararvudeks (st "kujuteldavateks" arvudeks) ning "tavalisi" arve reaalarvudeks (st "tegelikeks" arvudeks). Selline vastandus esineb arvatavasti esmakordselt René Descartesi 1637 ilmunud raamatus "La Géométrie". Descartes oletas, et "n"-astme võrrandil on alati "n" lahendit (kui pidada mitmekordseid lahendeid mitmeks lahendiks; algebra põhiteoreem). Osa neist lahendeist on ainult "kujuteldavad".
16. ja 17. sajandil hakati kompleksarve, mille imaginaarosa ei ole 0, nimetama imaginaarseteks avaldisteks. Paljud 17. sajandi teadlased pidasid imaginaarsete suuruste algebralist ja geomeetrilist olemust ebaselgeks või koguni saladuslikuks ja müstiliseks. Isaac Newton ei pidanud imaginaarseid suurusi arvudeks. Gottfried Wilhelm Leibniz leidis: "Imaginaararvud on jumaliku vaimu kaunis ja imeline varjupaik, analüüsi ime, ideaalse maailma monstrum, peaaegu olemise amfiib mitteolemisega." Leibnizile avaldas sügavat muljet võrdus formula_41, mille ta leidis. 2. veebruaril 1702 kirjutas ta oma avastusest Pierre Varignonile ning kirjutas: "Kui ma juhtisin sellele kadunud härra H... tähelepanu, vastas ta mulle, et selles on midagi meile mõistetamatut."
Abraham de Moivre ja Roger Cotes lahendasid põhijoontes antud arvust "n"-astme juure võtmise probleemi. Moivre avastas ka valemi
Imaginaarühiku "i" kui uue arvu kasutuselevõtt omistatakse Leonhard Eulerile. Temalt pärineb ka selle sümbol "i". Ta ei kasutanud seda järjekindlalt; see tähistus sai üldlevinuks tänu Gaussile. Et imaginaararvudega arvutamine oli näinud pelga mänguna, oldi üllatunud, et see mäng andis väga sageli väärtuslikke tulemusi või võimaldas anda juba teada olevatele tulemustele rahuldavama kuju. Teoses "Introductio in analysin infinitorum" käsitles Euler teatud märkimisväärseid võrdusi, mis sisaldavad ainult reaalarve ning osutuvad eranditeta paikapidavateks, mida aga imaginaararve kasutamata on raske tõestada.
Jean le Rond d'Alembert väitis 1747 sisuliselt kompleksarvude korpuse algebralist kinnisust, Euler rääkis sellest 1751. Esmakordselt tõestas selle rangelt Carl Friedrich Gauss.
Imaginaararvudega hakati üha rohkem tegelema. Siiski peeti seda valdkonda veel salapäraseks, mõistatuslikuks ja ebarahuldavaks. Alles norra-taani maamõõtja Caspar Wessel sillutas 1797 ilmunud traktaadis "Essai sur la représentation analytique de la direction" teed nende arvude mõistmisele, esitades kompleksarvude ning nendega sooritatavate tehete täieliku geomeetrilise tõlgenduse. Ent see töö, mille ta esitas Taani Kuninglikule Teaduste Akadeemiale, jäi algul tähelepanuta. Sama juhtus teiste matemaatikute töödega, nii et asjaga tuli mitu korda otsast alustada. Aastatel 1806 ja 1814 avaldas Jean-Robert Argand tööd, milles ta põhiliselt kordas sõltumatult Wesseli järeldusi. Tema geomeetrilist esitust nimetatakse Argandi diagrammiks.
Augustin Louis Cauchy defineeris 1821 ilmunud õpikus "Cours d'analyse" esimesena kompleksmuutuja funktsiooni ja tõestas palju olulisi kompleksmuutuja funktsiooniteooria teoreeme.
Alles siis, kui Carl Friedrich Gauß aastal 1831 ilmunud artiklis imaginaararvude geomeetrilisest tõlgendusest kirjutas, arvatavasti teadmata eelkäijate töödest, sai see üldtuttavaks. Gauß võttis selles artiklis kasutusele termini "kompleksarv".
Puhtaritmeetilise teooria, mille järgi kompleksarvud on reaalarvude paarid, esitas esimesena William Hamilton 1837. Ta võttis kasutusele ka kompleksarvude üldistuse kvaternioonid, mille korrutamine ei ole kommutatiivne. 19. sajandi lõpus näidati, et arvu mõiste laiendamine väljapoole kompleksarvude valda on võimalik ainult juhul, kui loobutakse tehete mõnest tavalisest omadusest (tavaliselt kommutatiivsusest).


Kreeka.
Kreeka, ajaloolise nimetusega Hellas, on riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel Joonia mere ja Egeuse mere ääres. Põhjas asub neli naaberriiki: Albaania, Makedoonia, Bulgaaria ning Türgi.
Alates 1952. aastast on Kreeka NATO ja 1981. aastast Euroopa Liidu liikmesriik.
Kreeka parlamendi kreekakeelne nimi on "Vouli ton Ellinon".
Loodus.
Peloponnesose poolsaar, mis asub riigi lõunapoolses osas, on Kreeka keskosaga ühendatud 42 km pikkuse Korinthose (Isthmose) maakitsuse kaudu. Peloponnesost võib tehniliselt nimetada ka saareks, kuna Korinthose maakitsust läbib 6,3 pikkune Korinthose kanal, mis rajati 1881-1893.
Kreeka rannajoon on väga liigestatud, saarte ja poolsaarterohke. Läänes kuulub Joonia mere saarte hulka Corfu, Cephalonia ja Lefkas. Idas ja lõunas kuulub Egeuse saarte hulka Euboia, Samos, Chios, Lesbos ja Kreeta. Tervelt 1/5 Kreeka pindalast moodustavad saared, mida on kokku ligikaudu 1400. 227 nendest saartest on asustatud.
Rannajoon on Kreekal 13 676 km pikkune, mis teeb sellest maailmas 11. kõige pikema rannajoonega riigi.
80% Kreeka territooriumist on mägine ning riik on üks mägisemaid Euroopas. Pindose mäestik ulatub riigi keskelt loode-kagu suunas ning selle kõrgeim punkt on 2637 m. Kesk- ja Lääne-Kreeka loodust ilmestavad ka ulatuslikud kanjonid ja karstialad. Riigi kõrgeim punkt asub Olümpose mäel, mis asub 2919 meetrit üle merepinna. Ida-lääne suunas kulgevad Rodope mäed Kreeka ja Bulgaaria piiri vahel. Sealne piirkond on kaetud tihedate metsadega. Järvi ja soid võib leida Kesk-Kreekast.
Sademeid esineb sisemaal vähe, ent riigi lääneosas ja rannikul esineb sademeid rohkem. 2/3 aastast paistab Kreekas päike ning temperatuurid võivad suvel ulatuda 37°C-ni. Talvel langeb temperatuur harva alla 6°C.
Kreeka mullad on õhukesed ja suhteliselt väheväärtuslikud. Orupiirkondades leidub savikaid muldi, mis on tuntud kui terra rossa, punased mullad, mis on tekkinud murenenud lubjakivist. Sellised mullad on kõlblikud maaharimiseks. Kõige viljakamad piirkonnad on aga rannikutasandikel ja jõgede ümbruses. Sealsed savi- ja liivsavimullad võivad nõuda isegi drenaaži.
Ajalugu.
Kreeka oli asustatud juba Paleoliitikumis ja 3000 eKr tekkis Küklaadi saartel kultuur, mille kunst on siiani meeldejäävamaid maailma ajaloos.
Teisel aastatuhandel eKr valitses Kreeta saarel Minose kultuur, mille kaubandus ulatus Egiptusest Sitsiiliasse.
Minose kultuuri võttis üle Mükeene kultuur Kreeka mandriosas, kus räägiti vanakreeka murdeid.
Rooma, Bütsantsi ja Ottomani impeeriumi aegadel muutus Kreeka rahvuslik koosseis mitmekesisemaks. Kreeka keele ja kultuuri juured ulatuvad vähemalt 3500 aastat tagasi ning kaasaegne Kreeka on säilitanud paljusid elemente oma eelkäijast.
Kreeka saavutas sõltumatuse Ottomani impeeriumist 1830. a. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimesel poolel lülitas Kreeka järk-järgult riigi koosseisu ümberkaudsed saared, millel elasid valdavalt kreekakeelsed rahvad.
II maailmasõjas tungis riiki esmalt Itaalia (1940) ja seejärel Natsi-Saksamaa (1941-44). Aastal 1967 haaras kolonelide grupp riigis võimu, kinnitati sõjaväeline diktatuur ja sunniti kuningas põgenema.
Aastal 1974 toimusid üle kümne aasta demokraatlikud valimised ja referendum. Otsustati loobuda monarhiast.
Tänapäeva Kreeka on 1975. aasta põhiseaduse kohaselt vabariik. 300-liikmeline ühekojaline parlament valitakse neljaks aastaks.
Rahvastik.
Kreekas elab 2011. aasta rahvaloenduse järgi 10 787 690 inimest.
2008. aasta seisuga elab 61% rahvastikust linnades.
Ametlik keel on kreeka keel.
Kreeka konstitutsiooni järgi on "valdav" religioon õigeusk.
Kreeka rahvaarv on viimastel sajanditel olnud pidevas kasvamises. Eriti kiire kasv toimus 20. sajandi teisel poolel, kus lisaks loomulikule rahva juurdekasvule toimus ka intensiivne immigratsioon. 2001. a rahvaloendus näitas, et 797 091 välismaalast elas riigis alaliselt ning moodustas 6,95% elanikkonnast, samas kui nende arv 1990. a oli kõigest 142 367.
Enamik immigrantidest on pärit naaberriikidest. Albaanlased moodustavad 55-60% või rohkem kõigist immigrantidest. 1990ndate keskel sisserännanud on eelkõige Aasia riikidest - eriti Pakistanist ja Bangladeshist, kes moodustavad vähese kvalifikatsiooniga töötajate rühma.
Riigi keskmine rahvastiku tihedus on 81,7 inimest ruutkilomeetri kohta. Võrreldes rahvastiku tihedust Albaania (98.5/km²), Makedoonia (82.2/km²), Bulgaaria (66.2/km²) ja Türgiga (97/km²), ei tõuse Kreeka teiste seast kuigi esile. Kuna riigi territooriumist on 80% mägine, on paljud alad elamiseks kõlbmatud. Seega on suhteline tihedus osades paikades palju kõrgem.
Kõige tihedamalt paikneb rahvastik pealinna Ateena ümbruses ning teistes linnades/linnapiirkondades nagu Thessaloniki ja Kreetal asuv Irákleio. Üldjuhul koondub rahvastik rannikule, tihedam asustus on ka saartel. Suhteliselt vähe inimesi elab sisemaal, mägisematel aladel võib elada vähem kui 1-5 inimest ruutkilomeetri kohta.
Kreekas, nagu teisteski Euroopa riikides (ja Põhja riikides üldiselt), on keskmine eluiga võrdlemisi kõrge. Meestel on see 77,5 aastat, naistel 82,8 aastat. Kreeka on läbi teinud demograafilise ülemineku etapid ning ta liigitatakse kaasaegse rahvastiku tüübiga riikide hulka, st iive on väike või nullilähedane ning rahvastik vananeb.
Kui 1961. aasta rahvaloendusel oli kreekas üle 65-aastaseid kõigest 11%, siis 2001. aastal oli neid juba peaaegu 17% Rahvastiku vananemine läinud nii kaugele, et üle 65-aastaseid inimesi elab riigis 6% rohkem kui alla 14-aastaseid.
Majandus.
Kreeka on kapitalistliku majandusega Euroopa riik. Perioodi 1950-1973 nimetatakse "Kreeka majanduslikuks imeks", millal riigi majandus kasvas keskmiselt 7% aastas, jäädes alla vaid Jaapanile.
Alates 1950. kuni 2008. a majanduskriisini, välja arvatud 1980. a majandusseisaku ajal, edestas Kreeka majanduskasvus järjekindlalt enamikke Euroopa riike.
Kreeka edu põhjuseks 2000. aastatel võib pidada soodsate laenude kättesaadavust, mis aitas püsimas hoida rekordilist tarbimist.
2009. a majanduslanguse ja ülemaailmse finantskriisi tõttu karmistusid aga laenutingimused ja üha suuremaks probleemiks sai kasvav eelarvepuudujääk.
2010. aastal tabas riiki võlakriis. 2012. aasta märtsiks oli Kreeka riigivõlg umbes 370 miljardit eurot.
Kreeka riigivõlg (sinine) võrrelduna ELi keskmisega (roheline).
Töötuse määr oli 2010. aasta seisuga 12% ja 2012. aasta alguses 21,7%.
Majanduse maht vähenes 2,3% aastal 2009, 3,5% aastal 2010 ja 6,0% aastal 2011.
Kreeka on peamine Euroopa Liidu abisaaja. Et taastada Kreeka majanduse jätkusuutlikkus ning tagada Kreeka ja selle läbi kogu euroala finantsstabiilsus, kohustatakse Euroopa riike kokku panema suuri abipakette Kreeka toetuseks. Sellele vaatamata on siiani riigi majanduslik olukord raske ning eurotsoonis püsimine küsitav.
Kreekas on maailma suuruselt 39. SKP.
2002. aastal võeti kasutusele euro, mis asendas Kreeka drahmi.
Põllumajandus.
Kreeka põllumajandussektori arenemist hoiab tagasi loodusressursside puudulikkus. Umbes 70 protsenti maast on harimiseks kõlbmatu mägisuse või metsasuse tõttu (ligikaudu 30% riigist on metsadega kaetud, mägisus 80%). Ka sademete vähesus, eriline maaomandi süsteem (mis soodustab vähetootlike väikemaaomandite teket) ning linnadesse või välismaale kolimine aeglustab sektori kasvu.
Põllumajandus moodustab 3,3 protsenti SKPst ning sellega on hõivatud 528 000 inimest ehk 12% tööjõust.
Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames on Kreeka primaarne sektor saanud suuri toetusi, ent vastuoluliste tulemustega. Järgmise kümne aasta jooksul plaanitakse toetusi mõnes valdkonnas vähendada.
Mõnevõrra halbadest tingimustest hoolimata toodab Kreeka mitmesuguseid taimseid ja loomseid produkte.
Põllumajandus on koondunud Tessaalia tasandikele, Makedooniasse ja Traakiasse, kus kasvatatakse maisi, nisu, otra, suhkrupeeti ja kartuleid.
Kreeka on ka oluline puuvilla- ja tubakatootja. Oliivid, mis sageli tehakse õliks, on riigi tuntuim ekspordiartikkel, kuigi moodustab ainult 10,6% toiduainete väljaveost.
Viinamarju, meloneid, tomateid, virsikuid, apelsine jt puu- ja köögivilju eksporditakse Euroopa Liitu, see moodustab 33,6% ekspordist.
Vein on paljulubav ekapordiartikkel ning valitsus on tungivalt soovitanud viinamarjaistanduste omanikel toota kõrgema kvaliteediga veine, et suurendada nende populaarsust rahvusvahelisel turul.
Kuna Kreekal on pikk rannajoon ja arvukalt saari, on loomulik, et riigil on ka oma kalatööstus. Hoolimata sellest, et Hellas on rikkaliku ajalooga mereriik, ei ole kalandus riigi majandusele hädavajalik. Ülepüük on vähendanud kalapüügist saadavat tulu ning Vahemere saastatus on samuti tööstusele halvasti mõjunud.
Loomad ja loomakasvatus moodustavad olulise osa Kreeka põllumajandustoodangust.
Kitse- ja lambaliha ning piim on populaarsed ning moodustavad umbes 6 protsenti põllumajandustoodangust. Eriti tähtis on lambapiim, mida kasutatakse tuntud Kreeka fetajuustu tegemisel.
Põllumajanduses on esindatud ka sead, veised, kanad, küülikud, mesitarud ja tuvid.
Tähtsa osa impordist moodustavad liha- ja piimatoodang (vastavalt 29,4% ja 17%), kuna veisekasvatus on piiratud.
Eksport.
Kreeka tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 11,11%, Itaalia 11,05%, Küpros 7,28%, Bulgaaria 6,74%, Ameerika Ühendriigid 4,95%, Suurbritannia 4,4% ja Türgi 4,23% (2009).
Import.
Kreeka tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 13,73%, Itaalia 12,71%, Hiina 7,08%, Prantsusmaa 6,1%, Holland 6,02%, Lõuna-Korea 5,68%, Belgia 4,34% ja Hispaania 4,08% (2009).
Haldusjaotus.
Halduslikult jaguneb Kreeka piirkondadeks ja need omakorda maakondadeks ("nómos"). Maakonna staatuses on ka Áthose mungavabariik.
2. Kesk-Kreeka
4. Kreeta
5. Ida-Makedoonia ja Traakia
7. Joonia saared
9. Peloponnesos
11. Tessaalia
12. Lääne-Kreeka
Välispoliitika.
Kreeka on tähtis liige enamikes suurtes rahvusvahelistes organisatsioonides.
Geograafilise asukoha tõttu on riik poliitiliste, kaubanduslike ja diplomaatiliste suhete ristteeks.
Kreeka välispoliitika on üldiselt vastavuses ELi partneritega ning täielikud diplomaatilised suhted on sõlmitud peaaegu kõikide maailma riikidega. Erandiks võib pidada Makedoonia Vabariiki, mis on Kreekaga tülis riigi nime tõttu (Kreeka omab samanimelist provintsi).
Turism.
Kreeka mandriosa ja saared on üks turistide lemmiksihtkohti Euroopas. Kreeka on meelitanud turiste juba antiikajast oma rikkaliku ja pika ajaloo, Vahemere ranniku ja randadega.
Kreeka on kogu maailmas 15. kõige külastatavam riik, sest riigi statistikaameti andmeil külastab Hellast üle 15 miljoni turisti igal aastal, pärast selliseid riike nagu USA, Hiina, Hispaania ja Suurbritannia.
Turism moodustab suure osa riigi majandusest – üle 15% SKPst. Otseselt või kaudselt töötas 2004. a sel alal 660 000 inimest, mis oli umbes 16,5% kõikidest töökohtadest sel aastal.
Spetsiaalselt turismi arendamiseks on avatud palju hotelle, loodud töökohti ja turistilõkse, mis on küllastunud kõiksugustest suveniirikauplustest.
Turismi infrastuktuur on tunduvalt paranenud pärast 2004. aasta Kreeka olümpiamänge. Lisaks suvisele turismile arendatakse ka ökoturismi ja spaasid. Mis on paljudele üllatuseks, on see, et Kreekas leidub mitmeid suusakeskusi ning talveturism on täiesti võimalik.
Kreeka turismipiirkonnad on muutunud (nagu kogu maailma kuurortid) monotoonseteks, kus kohaliku elu omapära jääb aina vähemaks, ent Kreeka saared ja rannik on oma eraldatuse tõttu suutnud säilitada oma eripära.
Enamik turiste tuleb Kreekasse Euroopast, eriti Euroopa Liidu riikidest, kuid ka USA-st. Teistest maadest pärinevate turistide hulk jääb tagasihoidlikuks.
Aastatel 1989-1991 olid umbes 90% turistidest eurooplased, eriti sakslased ja britid.
Kuni 1990-ndateni ei ületanud turistide koguarv 8-9 miljonit, kuid 1994 oli otsustav aasta Kreeka turismi jaoks, sest sel aastal valis enam kui 10 miljonit inimest just selle riigi puhkusepaigaks.
Turismi kõrghooaeg kestab maist septembrini, sest 3/4 turistidest külastab Kreekat just sel ajal. a> - Ateena Akropolil asuv jumalanna Athena tempel, mis on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi kogu Kreekas
Kreeka on turistidele enamasti rahulik ja turvaline reisisihtkoht, kuid viimasel ajal esineb erinevate huvigruppide streike ja demonstratsioone, mis häirivad tavapärast elurütmi.
Populaarsed sihtpunktid.
Pealinna Ateenat külastas 2005. aastal üle 6 miljoni turisti. Varlaami klooster Metéoras
Kolm olulisimat vaatamisväärsust Kreekas on Ateena akropol, Delfi oraakel ja Olümpia.
Muudest populaarsetest vaatamisväärsustest võib nimetada veel Korfut (tuntud ka Kérkyra nime all; saar Joonia meres), Metéora kloostreid, mis asuvad liivakivist järskudel mäetippudel, Thessaloníkit (Bütsantsi kirikud ja Rooma termid), Rhodost (saar Vahemeres Väike-Aasia poolsaare edelaranniku lähedal; rannapuhkajate paradiis), Thírat (maaliline laht ja mererand) ja paljusid teisi.


Korpus (matemaatika).
Olgu "K" mingi hulk, mis sisaldab vähemalt kaks elementi.   Olgu "K"-s määratud ka kaks arvutustehet, mida tähistatakse kas või pluss- ja korrutusmärgiga (+ ja ·).   See tähendab, et "+" seab igale kahele "K" elemendile "x" ja "y" vastavusse ühe kindla "K" elemendi, mida nimetatakse "x" ja "y" summaks ning tähistatakse "x+y"-ga; samuti seab "·" neile kahele elemendile vastavusse ühe "K" elemendi, mida nimetatakse "x" ja "y" korrutiseks ning tähistatakse "x·y"-ga (või lihtsamalt "xy"-ga).
Ehkki nimetused (liitmine, korrutamine, summa, korrutis) tekitavad kujutluse, et korpuses mängitakse arvudega, ei ole asi vältimatult nii − elementideks võivad olla muudki objektid peale arvude.   Nulliga (0) tähistatud elemendil ei tarvitse olla "õige null", kuid see on vaid liitmises mõjumatu element (+-i neutraalelement); samuti on ühega (1) tähistatud vaid korrutamises mõjumatu element (·-i neutraalelement).
Sellest ei pääse küll mööda, et nood üheksa omadust on just need, mis me teame olevat arvudel.   Meile tuntud harilikud arvud, kas või arvusirge kõik reaalarvud, moodustavad niisiis korpuse.
"paaris"+"paaris" = "paaris",   "paaris"·"paaris" = "paaris"
"paaritu"+"paaritu" = "paaris",   "paaritu"·"paaritu" = "paaritu"
"paaris"+"paaritu" = "paaritu",   "paaris"·"paaritu" = "paaris"
"paaritu"+"paaris" = "paaritu",   "paaritu"·"paaris" = "paaris"
Kõik võmalikud arvutused saavad sooritatud, ja tulemused ei tundu sugugi olevat rumalad!   Pandagu eriti tähele, et "paaris"+"x = x", olgu "x" kumb tahes, ja   "paaritu"·"x = x", olgu "x" kumb tahes.   Seega vastab "paariline" 2. punkti "nullelemendile" 0 ja "paaritu" 7. punkti "ühikelemendile" 1.   Hulgas "K" = = on võimalik tõestada ka kõikide teiste punktide kehtivust. Järelikult on tegemist korpusega. See korpus kuulub lõplike korpuste ehk Galois’ korpuste sekka.   Pange muide tähele, et selles korpuses 1+1 = 0; seal pole olemas mingit "kahte"!


Korab.
Korab on Albaania ja Makedoonia kõrgeim mägi.
Asub Korabi mäeahelikus Albaania ja Makedoonia piiril, mis läbib kõrgema mäetipu Suur-Korab'i (albaania keeles Maja e Korabit, Mali i Korabit, makedoonia keeles Golem Korab, Kobilino Pole; kõrgus merepinnast vanematel andmetel 2753 m, uuematel andmetel 2764 m, võib-olla veel sadakond meetrit kõrgem). Teine mäetipp on Mala Korapska Vrata (vanematel andmetel 2425 m).
ajal asus Korab rindejoonel ning on praegu mineeritud keelutsoon. Makedoonia poolelt on mäkketõus võimalik pärast keerukat asjaajamist sõjaväeeskordi saatel. On olnud oht sattuda sisside tule alla.


Korabi mäed.
Korabi mäed on kaarekujuline põhja-lõunasuunaline mäeahelik Makedoonias ja Albaanias. Kõrgeim mägi on Korab (2764 m).
Täiesti ligipääsmatud mäetipud on Kepi Bar (2595 m), Mala Korabska Vrata (2475 m), Kabash (2395 m), Ciganski Premin (2295 m), Plocha (2235 m) ja Visoka Karpa (2090 m).


Kavajë.
Kavajë (itaalia keeles "Cavaia") on linn Lääne-Albaanias, Kavajë ringkonna keskus. Linnas on 20 300 elanikku (2011).


Kristlus.
Kristluse osakaal riigiti, kõrgeim osakaal on lillaga, madalaim oranžiga
Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund, mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud messias. Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist.
Ligikaudu 2,1 miljardi järgijaga (2001. a andmete põhjal) on kristlus suurim maailmareligioon. Kristlus on valitsevaks religiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias. Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas ja Lõuna-Koreas.
Kristlus oli algselt judaismi usulahk, ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahi raamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismile ja islamile liigitatakse kristlus Aabrahamlikuks religiooniks.
Nimetus "kristlane" (kreeka keeles Χριστιανός) tähendab 'Kristusele kuuluvat' või 'Kristuse pooldajat' ning seda kasutati esmakordselt Antiookia (praegune Antakya) jüngrite puhul (). Termini "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kasutus on kolmanda Antiookia piiskopi või patriarhi Ignaatiuse poolt.
Ristiusu tuntuim sümbol on rist.
Ajalugu.
Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse kiriku. Esimeste sajandite jooksul pKr kasvas see teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Kristuse õpetust levitasid eelkõige Jeesuse apostlid, kellest tähtsaimad on Peetrus, Johannes ja hilisem liitunu Paulus. Aastal 380 sai kristlus Rooma keisririigi ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma. Tänapäeval jaguneb kristlik kirik kolmeks tähtsamaks kirikuks: roomakatoliku, protestantlikuks ning õigeusu kirikuks.
Uskumused.
Kristluse aluseks on usk Jumalasse, kõikväelisse Isasse, taeva ja maa loojasse, kelle ainus poeg, Pühast Vaimust saadud ja Maarjast ilmale tulnud Jeesus Kristus kannatas Pontius Pilaatuse all, löödi risti, suri ja pandi hauakambrisse. Usutakse, et Jeesus tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja läks taevasse, kus istub Jumala, oma kõikväelise Isa paremal käel. Kristlased usuvad, et sealt tuleb Jeesus Kristus kohut mõistma elavate ja surnute üle. Samuti usutakse Püha Vaimu, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.
Ideoloogia.
Kristliku usu lahtiseletamisega tegeleb kristlik teoloogia ehk usuteadus ning kristluse ajalooga Kiriku ajalugu (kirikulugu).
Kristlased usuvad, et kolmandal päeval (ristisurm reedel, ülestõusmine pühapäeval) pärast oma surma tõusis Jeesus üles ehk ärkas ellu ja 40 päeva hiljem läks taevasse.
Õhtusöömaaeg.
Enne ristilöömist sõi Jeesus oma jüngrite seltsis viimse õhtusöögi (Püha Õhtusöömaaeg). Seda õhtusöömaaega taasesitavad kristlased leiba ja veini (mõnes konfessioonis viinamarjamahla) tarvitades erilisel kiriklikul tseremoonial, mida nimetatakse armulauaks või pühaks õhtusöömaajaks. Tähtsaimad pühad: jõulud, ülestõusmispühad ning nelipühad (kiriku sünnipäev, Püha Vaimu väljavalamine).
Pühad tekstid.
Kristlik Piibel koosneb kahest osast: Vana Testament sisaldab kanooniliselt (vähemalt) 39 teksti ajast kuni mõnisada aastat enne Jeesuse sündi, Uus Testament 27 teksti, mis on põhiosas valminud mõne sajandi jooksul pärast Jeesuse sündi. Kristluse harudes on kasutusel mõnevõrra erinevad piiblid. Samuti kattub heebrea piibel ehk Tanah suures osas Vana Testamendiga, kuid raamatute jaotus ja järjestus on erinev. Vana Testament keskendub juudi rahva ajaloole, Uus Testament Kristuse elule (evangeeliumid) ja õpetustele.
Piibli kaanonile lähedalseisvaid tekste, mida suuremad kristlikud kirikud siiski pühaks ei pea, nimetatakse apokrüüfideks.
Vanimad säilinud kristlikud piiblid on kreekakeelsed käsikirjad 4. sajandist pKr. Vanim täielik judaistlik piibel on kreekakeelne tõlge samast sajandist. Vanimad täielikud heebrea piiblitekstid (masoreetiline tekst) pärinevad keskajast.
Vaata ka.
Aabel - Aabraham - Aabrahami Jumal - Aadam - Abba - Apostel - Apostlik suktsessioon - Augustinus
Eliisabet - "Enchiridion (Augustinus)" - Ester - Evangeelium
Jehoova - Jeesus Kristus - Johannese evangeelium - Jõulud
Katehhees - Katekismus - Kirik (pühakoda) - Klooster - Kolmainsus - Kristlik ekstremism - Kristus - Kümme käsku
Paavst - Patriarh - Patusepalve - Paulus - Pauluse kiri heebrealastele - Pauluse kiri roomlastele - Peapiiskop - Peetrus - Piibel - Piiskop - Prohvet - Psalm 53 - Pühitsus
Usk - Usulahk - Usutunnistus


Kuressaare.
Kuressaare (vanasti ka "Kuresaare") on linn Saaremaa lõunarannikul ning Saare maakonna halduskeskus.
Linnavalitsemine.
, "Kuressaare linnavolinike loend 1934", "1939"
Linna vaatamisväärsused.
Vanalinnas (peamiselt 18.–19. sajandist) on säilinud kaks kirikut, kaubahoov, vana veski (1899), Sadamaait (1663) ja elamuid. Baroksed raekoda ja vaekoda pärinevad rootsi ajast 17. sajandist, raekoja kõrval asuv rüütelkonna hoone aga 18. sajandist. Vanimate säilinud hoonete hulka loetakse ka Kauba tn. 5 asuvat pastoraadi hoonet ning Kitsa ja Kitzbergi tänava nurgal asuvat Põlluvahi maja.
Suurim vaatamisväärsus on põhiosas 14. sajandist pärinev Kuressaare piiskopilinnus, kus praegu asub Saaremaa muuseum. Ruudukujulise põhiplaaniga linnus koosneb neljast siseõue ümber asetsevast hoonetiivast. Kirdeküljel paiknevad värav ja kaks torni – Pikk Hermann ja Sturvolt. Vaatamisväärsed on ka 17.–18. sajandist pärinevad võimsad muldkindlustused keskaegse linnusetuumiku ümber. Kuressaare linnus on Baltimaadel üks paremini säilinuid, alates 20. sajandi algusest on seda mitmeid kord restaureeritud.
Linnusest edelasuunas jääb Tori abajas, kus asub Kuressaare sadam.
Kuressaares asub Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas.
Ajalugu.
Enne linnuse püstitamist 13.–14. sajandil asus Kuressaares arvatavasti muistne sadamakoht, kuhu koondusid kokku kõik ümbruskonna tähtsamad teed.
Linnuse ümber tekkinud Kuressaare alev sai Jakob Kohli, Wolther Rothendorfi ja Gert von Demteri taotlusel linnaõiguse 8. mail 1563 Saare-Lääne piiskopilt hertsog Magnuselt.
13. veebruaril 1733 pani Ivan Kirilov ette kasutada Kuressaare kui Venemaa läänepoolseima linna meridiaani Vene kaartide algmeridiaanina, mis teostati mitmetel 18. sajandi kaartidel.
19. sajandil asutati mudaravila ning Kuressaare sai kuurortlinnaks, mille põhjustas ravimuda avastamine Kihelkonnal 1824. aastal. Eestis rajati esimesed mudaravilad Saaremaal Rootsikülas (1824) ja Kuressaares Weise heinamaal (1840) kust aga 1858. aastal kolis mudaravila Allee tänavale. Teine Kuressaare mudaravila asus Roomassaare tänaval (1876. a) ja kolmas, samuti Allee tänaval (asutati 1883. aastal).
Ajalooliselt on Kuressaare tuntud saksakeelse nimega "Arensburg", millega paralleelselt on nii sõnas kui kirjas kasutusel olnud eestikeelne kohanimi "Kuresaar" (aastast 1934 "Kuressaare"). Nõukogude ajal (1952–1988) kandis linn nime Kingissepa, Saaremaalt pärinenud enamliku revolutsionääri Viktor Kingissepa järgi.
Omapäraste nn Saaremaa klassitsismile omaste hoonete rohkuse tõttu võeti Kuressaare vanalinn 1973. aastal riikliku kaitse alla, tänapäeval on see Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala.
Kuressaarel on omavalitsuse staatus alates 1. oktoobrist 1990. Kaasajal on suur osa linnast orienteeritud turismile, nt aasta ringi võib seal kuulda soome, rootsi, saksa jt keeli.
Rahvastik.
1922. aastal loeti Kuressaares kokku elavat 2666 eestlast, 34 rootslast, 401 sakslast, 156 venelast ning 39 juuti.
1934. aastaks oli rahvaarv veidi muutunud. Kuressaares elas 3938 eestlast, 24 rootslast, 321 sakslast, 199 venelast ning 22 juuti.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas Kuressaares kokku 14 548 eestlast, 211 venelast, 63 ukrainlast, 35 soomlast, 12 valgevenelast, 3 sakslast ja 1 juut.


Kristiina Ehin.
Kristiina Ehin esitamas oma loomingut kirjandusfestivalil HeadRead 27. mail 2011
Kristiina Ehin (sündinud 18. juulil 1977 Raplas) on eesti luuletaja ja proosakirjanik.
Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. Aastal 2004 omandas ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Magistritöö teemaks oli "Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist". Ta on töötanud Vodja koolis õpetajana.
Kristiina Ehin on kuulunud kirjandusrühmitusse Erakkond.
Ta on ka laulnud ansamblis Sinimaniseele.
Ta esines Eesti esindajana Londoni 2012. aasta olümpiamängude satelliitüritusel Poetry Parnassus, mis toimus 26. juunist 1. juulini 2012.
Tõlked teistesse keeltesse.
Kristiina Ehini luulekogud Ilmar Lehtpere tõlkes on pälvinud mitmeid tõlkeluuleauhindu. Corneliu M. Popescu luuletõlke auhinna luulekogu "The Drums of Silence" eest aastal 2007. Auhinda antakse välja Londonis Euroopa parima inglise keelde tõlgitud luuleraamatu eest. Samuti 2010 Poetry Book Society Recommended Translation auhind luulekogu "The Scent of Your Shadow" eest.
Isiklikku.
Kristiina Ehin on Andres Ehini ja Ly Seppeli tütar. Tema abikaasa on muusik Silver Sepp.


Kääbusrebane.
Kääbusrebane ("Vulpes macrotis") on loomaliik koerlaste sugukonnast rebase perekonnast.
Nimi.
"Vulpes" on rebase perekonna nimi. Sõna 'macrotis' tähendab vanakreeka keeles 'suurekõrvaline'.
Areaal.
Kääbusrebane elab Põhja-Ameerika lääneosa kõrbetes ja poolkõrbetes. Praegune levila ei ole hästi teada, kuid sellesse kuulub osa California San Joaquini orust, suurem osa Nevadast ja Utah’ lääneosa, Arizona edelaosa ning piirkondi Baja Californias. Varem elas neid ka Sonora, Chihuahua, Mojave, Paintedi ja Suure nõo kõrbes.
Kehaehitus.
Kääbusrebasel on tüüpiline rebase kehaehitus: sale keha, kitsas kolju, pikk nina ja pikk kohev saba. Selg on tavaliselt hall või kollakashall. Õlad, küljed ja osa rinnast on tuhmkollane kuni oranž, kõhupool on valge. Saba on enamasti hall, musta otsaga ja silmatorkava musta täpiga selgmisel küljel. Kõrvad on ebatavaliselt suured ning neil on eesmisel siseäärel ja juurel paks valgetest karvadest piir ja kollakaspruun kuni hall tagakülg, mis juurel muutub tuhmkollaseks kuni oranžiks. Kannad on karvased, mis suurendab nende liikumise tõhusust liival.
Isased kaaluvad keskmiselt 2,2 kg, emased 1,9 kg. Ometi on isased vaid pisut suuremate mõõtmetega.
Siiski on välerebast ja kääbusrebast käsitletud sama liigina, sest on täheldatud nende ristumist.
Toitumine.
Kääbusrebased on eranditult taimtoidulised. Nende põhilised saakloomad on tavalised öise eluviisiga närilised või jäneselised. Tavalisemad saakloomad on närilised perekonnast "Dipodomys", jänesed ja sooküülikud. Siiski toituvad nad ka maapinnal pesitsevatest lindudest, roomajatest ja putukatest.
Paljunemine.
Nagu enamik metsikuid koerlasi, indlevad kääbusrebased kord aastas. Emane käib septembris ja oktoobris läbi võimalikud pesaurud oma territooriumil. Ta puhastab urud prügist ning enne lõpliku valiku tegemist võib isegi lisada urgudele uusi väljapääse ja tunneleid. Oktoobris või novembris saab isane emasega pesaurus kokku ning paaritumine toimub detsembrist veebruarini. Kääbusrebase tiinuse kestus ei ole teada, kuid oletatavalt on see 50–55 päeva. Kutsikad sünnivad veebruaris või märtsis.
Pesakonnas on 4–5 poega. Vastsündinud kutsikatel on silmad ja kõrvad kinni. Väikseid kutsikaid jääb emane urgu toitma. Mõne nädala pärast hakkavad mõlemad vanemad jahti pidama ning poegadele toitu tooma. Nad ei anna poegadele tagasiväljutatud toitu. Täiskasvanud võtavad tavaliselt juunist augustini, mil poegade toitmise vajadus on kõige suurem, kaalust alla. Pojad tulevad sünniurust välja märtsis või aprillis, hakkavad koos vanematega toitu otsima juuliks ning jõuavad täiskasvanud kääbusrebase kaaluni juuli lõpus või augustis.
Isased võivad paarituda teisel eluaastal, emased hakkavad sageli paarituma alles kolmandal eluaastal. Väga vähesed kutsikad jäävad elama oma sünnipaiga lähedusse. On andmeid, et noor kääbusrebane on asunud elama 32 km kaugusele oma sünnikohast.
Käitumine.
Kuigi kutsikaid ja täiskasvanuid võib pärastlõunal kohata väljaspool urgu, on kääbusrebane siiski öise eluviisiga. Tavaliselt alustavad nad jahipidamist päikeseloojaku ajal.
Paarid kütivad tavaliselt küll samal territooriumil, kuid eraldi.
Enamik täiskasvanud kääbusrebaseid elab hilissuvel ja sügisel üksinda, kuni oktoobris-novembris algab paarielu. Kääbusrebaste paarid ei jää tavaliselt mitmeks aastaks kokku ja kääbusrebased võivad olla ka polügüünsed.
Territoriaalse käitumise kohta on erinevaid andmeid. Ühe uurimuse järgi oli territooriumi pindala 2,5–5 ruutkilomeetrit ning eri paaride territooriumidel olid suured ühisosad. Teise uurimuse järgi oli toidunappuse tingimustes maa-ala keskmine pindala 11,6 km² ja maa-alade ühisosad olid väikesed. Kindlas piirkonnas elavate kääbusrebaste arvukus on stabiilne. Uusi paarituvaid rebaseid lisandub ainult teiste rebaste lahkumise või surma korral.
Urud kuuluvad konkreetsetele isenditele või paaridele. Uru omanik võib olla eri aastatel erinev. Urud saavad tavaliselt alguse mägra sügavast maa-alusest käigust, mille ta on teinud toitu otsides. Kääbusrebased laiendavad seda kõrgemale. Urul on tavaliselt 2 väljapääsu, kuid neid võib olla kuni 24. Tunnelite pikkus on 3–6 meetrit.
Tühjaks jäänud kääbusrebaseurge kasutavad mitmed liigid alates kakulisest "Speotyto cunicularia" ja lõpetades välesusliku, sisalikuliste ja selgrootutega.


Kaubandus.
Kaubandus on majandusharu, mis hõlmab kaupa tootjatelt tarbijatele vahendamisega tegelevaid ettevõtteid.


Kokandus.
Kokandus ehk kulinaaria on toidu valmistamisega seotud teadmistevaldkond.
Toidu valmistamise meetodid.
Aurutamine - Blanšeerimine - Deglasseerimine - Flambeerimine - Fondüü - Fermenteerimine - Friteerimine - Gratineerimine - Grillimine - Hakkimine - Hautamine - Keetmine - Kokkukeetmine - Konserveerimine - Koorimine - Kupatamine - Külmutamine - Küpsetamine - Marineerimine - Passeerimine - Paneerimine - Pinnakääritamine - Pošeerimine - Praadimine - Põhjakääritamine - Püreerimine - Raklett - Röstimine - Vahustamine - vokkimine
Toidu valmistamise vahendid.
Kapsaraud - Kastrul - Konserviavaja - Krokkpott - Kulp - Köögikaalud - Köögikombain - Kööginoad - Küpsetuskott - Küpsetuspaber - Küpsetusplaat
Pann - Pott - Praeahi
Salatikuivati - Samovar - Sausegur - Survekeedupott - Sõel
Teed.
Aromatiseeritud tee - Earl Grey - Gunpowder - Jasmiinitee - Lapsong Souchong - Mate - Oolong - Piparmünditee - Roheline tee - Sencha - Sinililletee -Tseiloni tee
Laua katmine.
Kauss - Samovar - Söögipulgad


Kvantenesetapp.
Kvantenesetapp on mõtteline eksperiment, mille pakkusid üksteisest sõltumatult välja Hans Moravec (1987), Bruno Marchal (1988) ja Max Tegmark (1998). See mõtteline eksperiment püüab teha vahet kvantmehhaanika Kopenhaageni tõlgenduse ja Everetti paljumaailmalise tõlgenduse vahel, varieerides Schrödingeri kassi eksperimenti. Kvantenesetapu eksperiment läheneb Schrödingeri kassile kassi seisukohast.
Füüsikule on sihitud püss, mille lahtiminemine sõltub radioaktiivsest lagunemisest. Eksperimendi igas voorus on tõenäosus 1/2, et püss läheb lahti ja füüsik sureb. Kui Kopenhaageni tõlgendus peab paika, siis varem või hiljem läheb püss lahti ja füüsik saab surma.
Kui peab paika paljumaailmaline tõlgendus, siis eksperimendi igas voorus lahkneb füüsik kahte maailma, millest ühes ta jääb ellu ja teises sureb.
Maailmades, kus füüsik sureb, lakkab ta olemast. Ent füüsiku seisukohast läheb eksperiment edasi, ilma et ta lakkaks olemast sest igas harus saab ta tulemust vaadelda ainult maailmas, kus ta jääb ellu, ja kui peab paika paljumaailmaline tõlgendus, siis füüsik täheldab, et talle paistab, et ta ei saagi surma.
Õnnetuseks ei saa füüsik oma tulemustest teatada, sest välisvaatleja seisukohast ei sõltu tõenäosused sellest, kas peab paika Kopenhaageni tõlgendus või paljumaailmaline tõlgendus.
Ühest selle mõttelise eksperimendi variandist tuleneb vaieldav järeldus, mida nimetatakse kvantsurematuseks: kui peab paika kvantmehhaanika paljumaailmaline tõlgendus, siis teadvusega vaatleja ei saa kunagi lakata olemast. Ent näib, et sama loogikaga saaks näidata ka seda, et teadvusega vaatleja ei saa kunagi teadvust kaotada, järelikult pole tal võimalik magada. Et enamiku vaatlejate kogemus räägib sellele vastu, siis on selle mõttelise eksperimendi tulemust vaidlustatud.


Kvantsurematus.
Kvantsurematus on märksõna, mis märgistab mõttekäiku, mille kohaselt kvantmehhaanika Everetti paljumaailmalisest tõlgendusest järeldub, et teadvusega olend ei saa lakata olemast. Sellele mõttele on esitatud tugevaid vastuargumente.
Tegemist on kvantenesetapu mõttelise eksperimendi variandiga. Oletame, et füüsik paneb enda kõrval plahvatama aatomipommi. Peaaegu kõigis alternatiivuniversumites füüsik aurustub. Ent on ka mõned üksikud alternatiivuniversumid, milles füüsikul õnnestub kuidagi ellu jääda. Idee on selles, et füüsik saab kogeda üksnes neid universumeid, milles ta jääb ellu, olgu neid nii vähe kui tahes. Nii paistab füüsikule tema enda seisukohast, et ta jääb alatiseks elama.
Paljud peavad seda mõtet absurdseks, väites, et see ei ole loomulik järeldus kvantmehhaanika paljumaailmalisest tõlgendusest. Et valdavas enamikus maailmades füüsik lakkab olemast, siis oponentide meelest on tuumaplahvatuse kõrval oleva füüsiku kõige tõenäolisemaks kogemuseks olemast lakkamise kogemus (või kogemusetus). Vastuargumendiks võib tuua selle, et kogemuse puudumine ei olegi mingi kogemus.
Kriitikud väidavad, et teadvuse pidevus ning alatiseks kestmajäämise võimalus on selles stsenaariumis tegelikult eeldusteks, millel pealegi puudub füüsikaline alus. Samuti väidavad nad, et selle mõtteeksperimendi loogikat kasutades saaks tulla ka järeldusele, et teadvusega vaatleja ei saa kunagi teadvust kaotada, järelikult pole tal võimalik ka magama jääda. Vastuargumendina võib öelda, et kuigi võivad olemas olla paralleeluniversumid, milles ei jäädagi kunagi magama, on neid kaduvväike hulk võrreldes nende universumitega, milles jäädakse magama ja ärgatakse jälle üles. Nii et kui eeldada, et teadvus jätkub, siis on palju tõenäolisem, et ta jätkub mõnesse viimast tüüpi universumisse.
Kvantsurematuse idee pooldajad juhivad tähelepanu sellele, et olgugi tegemist väga spekulatiivse mõttega, ei sisalda see midagi, mis oleks vastuolus teadaolevate füüsikaseadustega.
Kuigi kvantsurematuse idee on inspireeritud kvantenesetapu mõttelisest eksperimendist, on kvantenesetapu üks autoritest Max Tegmark öelnud, et ta ei usu, et tema töödest järelduks kvantsurematus. Tema argument lähtub sellest, et üldjuhul eelneb inimese täielikule surmale mittekvantiseloomuga allakäik (mille kestus varieerub mõnest sekundist aastateni). Nii ei saa teha järeldust, nagu inimese eksistents läheks pideval moel ühest maailmast teise üle. Vastuväiteks sellele võib öelda, et "mittekvantiseloomuga" allakäigu idee ei põhine mitte mingitel teadaolevatel loodusseadustel.


Kosmoloogia.
Kosmoloogia on füüsika seadustel ja astronoomilistel vaatlustel põhinev teadusharu, mis uurib Universumi ehitust ja muutumist.
Kosmolooge.
Eestis on kosmoloogiaga professionaalselt tegelenud Arved Sapar.


Kultuuriantropoloogia.
Kultuuriantropoloogia ehk kultuurantropoloogia (ka: "sotsiaalantropoloogia", "sotsiaal-kultuurantropoloogia") on humanitaar- või sotsiaalteaduste hulka arvatav teadusharu, mis uurib inimestevahelisi sotsiaalseid suhteid ja nende arengut, käitumist, õigust, poliitikat, ideoloogiat, religiooni, uskumusi, tarbimist, tootmist, sotsialiseerumist, perekonda, sugupoolte probleeme ning teisi kultuuriavaldusi kultuuriajaloolises aspektis.
Terminoloogia.
Mõiste "kultuurantropoloogia" võeti kasutusele 20. sajandi algupoolel USA-s, täiendamaks varasemat mõistet "etnoloogia". Inglismaal võeti tarvitusele mõiste "sotsiaalantropoloogia" varasema "etnograafia" mõiste laiendamiseks. Uute mõistete kasutuselevõtmise üks põhjusi oli muuhulgas välitööde osatähtsuse suurenemine ning pikaajalised uuringud konkreetse ühiskonna sees. Tänapäeval kasutatakse ka mõistet "sotsiaal-kultuurantropoloogia".
Eestis jagunes kultuurantropoloogia valdkond kuni 20. sajandi lõpuni traditsiooniliselt etnograafiaks (inimeste materiaalse kultuuri uurimine) ja folkloristikaks (vaimse kultuuri uurimine).
Kultuurantropoloogia ja sotsioloogia uurimisvaldkonnad kattuvad suuresti, kuid erinevused on teoreetilistes lähenemistes ja uurimismeetodites.
19. sajandil.
Kaasaegne kultuurantropoloogia juured pärinevad 19. sajandi etnoloogiast, mis tegeles inimühiskondade süstemaatilise võrdlemisega. Etnolooge huvitas eriti küsimus, miks erinevates maailma osades elavatel inimestel on sarnased uskumused ja kombed.
Mõned uurijad (Grafton Smith jt) oletasid, et erinevad inimrühmad võtavad üle teistelt gruppidelt nende kombeid ja uskumusi ehk õpivad teineteiselt, mis tähendab, et kultuurinähtused levivad ühest kohast teise. Teised uurijad olid seisukohal, et erinevad rühmad on võimelised ka iseseisvalt jõudma samasuguste uskumuste ja kommeteni. Mõned neist uurijatest (Lewis Morgan jt) oletasid, et erinevad ühiskonnad läbivad teatud sarnaseid ajajärke. Hilisemad uuringud aga ei kinnitanud sarnaste ajajärkude olemasolu erinevates kultuurides.
Oletati ka (Julian Steward jt), et sarnasused tulenevad sarnastest keskkondadest (looduslikest jm tingimustest), milles ühiskond elab. Teised uurijad (Claude Lévi-Strauss jt) pidasid põhjuseks inimmõtlemise ja -keele üldisi strukturaalseid sarnasusi.
20. sajandil.
19. sajandi etnoloogid (James Frazer jt) olid peamiselt "kabinetiteadlased", mis tähendab, et nad kasutasid teiste inimeste poolt kogutud materjale ega puutunud ise kokku vastavate ühiskondadega. 20. sajandil hakati üha rohkem tegema kultuurantropoloogilisi uuringuid kohapeal. Kasutusele tulid meetodid, mille puhul uurija ise elabki tolles ühiskonnas, mida ta uurib – üheaegselt selles osaledes ja samal ajal tähelepanekuid tehes. Meetodid arendasid välja Bronislaw Malinowski, Franz Boas jt.
19. sajandil olid sarnaste kultuurinähtuste seletamisel "leviku" ja "isetekke" teooriad omavahel vastandlikud. 20. sajandi alguse uuringud näitasid, et toimivad mõlemad protsessid. Samal ajal selgus, et paljudki sarnasused on olnud vaid näilised, tulenenud pealiskaudsetest vaatlustest. Hakati märkama, et kultuurinähtuste leviku puhul ühest ühiskonnast teise sageli muutub nende tähendus ja funktsioon.
Samaaegselt vähenes uurijate huvi võrdleva kultuurantropoloogia suhtes, mis oli üritanud avastada inimühiskonnale omaseid üldisi seaduspärasusi ja arenguid. Tunduvalt suuremat tähelepanu pälvisid erinevate kultuuride kirjeldused nende endi mõistetes. Arenes välja kultuurilise relativismi idee, mille kohaselt isiku uskumused ja kombed on mõistetavad üksnes sellesama kultuuri kontekstis, milles see isik elab.
Kaasaegsed suundumused.
Kaasaegne kultuurantropoloogia on hakanud üha enam tähelepanu pöörama tänapäeva lääne ühiskonna uurimisele. Vaatluse alla on võetud sellised kultuuriavaldused nagu mitmesugused subkultuurid, linnalegendid, vandenõuteooriad, grafiti, popmuusika jne, aga ka ideoloogia, poliitika, reklaam, tootmine, tarbimine jmt. Erinevalt sotsioloogiast, sotsiaalpsühholoogiast, politoloogiast jt sotsiaalteadustest käsitleb kaasaegne kultuurantropoloogia tänapäeva lääne ühiskonna ilminguid kultuuriajaloolises kontekstis.
On selgunud, et paljud mõisted, mida traditsiooniliselt kasutati varem teiste kultuuride kirjeldamisel (müüt, tabu, rituaal jmt) on edukalt rakendatavad ka tänapäeva lääne kultuuri analüüsil. Üks esimesi sellesuunalisi katseid oli Horace Mineri juba 1956. aasta ajakirjas "American Anthropologist" ilmunud artikkel "Body Ritual Among the Nacirema", mis oli ühtlasi ka satiir kaasaegse ameerika "(Nacirema = American)" kirjeldamiseks. Hiljem on seda artiklit palju tsiteeritud ja õpikutes kasutatud.


Kosmonautika.
Kosmonautika ehk astronautika (ka kosmoseuurimine) on teadus- ja tehnikaharu, mis tegeleb kosmose hõlvamisega inimkonna huvides.
Kosmonautikat on ka nii defineeritud: füüsiline Maaväliste objektide uurimine ja vastava tehnoloogia, teaduse ja poliitikaga seotu. Vastav teadus käsitleb arvutusi, mis puutuvad lennutrajektooridesse, kosmoseaparaatide liikumisse planeetide külgetõmbejõu mõjupiirkonnas ja laskumisse Maale ning teistele taevakehadele.
16. märtsil 1926 aastal tehti USA-s Massachusettsi osariigis Auburnis suur hüpe inimkonna ühe suure
unistuse – kosmoselennu – elluviimise suunas. Raketiteadlane Robert Goddard lennutas sel päeval üles esimese vedelkütusega töötava raketi, mis saavutas kiiruse 100 km/h ja jõudis 2,5 sekundiga 56 m kõrgusele.
Kosmonautika tehniliste ülesannete hulka kuulub Maa tehiskaaslaste, nende kanderakettide ning juhtimisseadmete loomine. Kosmonautika põhilised eesmärgid on Maa ja selle atmosfääri ehk õhkkonna uurimine tehiskaaslaste abil, raadio ja televisioonkaugside korraldamine, astronoomilised vaatlused väljaspool Maa atmosfääri, lennud Kuule ja Päikesesüsteemi planeetidele ning kaugemas tulevikus ka teiste tähtede juurde.
Kosmonautika rajas vene teadlane Konstantin Tsiolkovski. Tähtsamad sündmused kosmoseuurimise ajaloos on olnud esimese tehiskaaslase Sputnik 1 viimine Maa orbiidile 1957. aastal, esimese inimese Juri Gagarini viimine kosmosesse Vostok 1 kosmoselaevas 1961. aastal ja inimese jõudmine Kuule – Neil Armstrong ja Buzz Aldrin 1969. aastal Apollo 11 pardal.
Lennuaparaadi viib kosmosesse harilikult mitmeastmeline rakett. Iga astme mootorid ja tühjenenud kütusepaagid eralduvad raketi muust osast enne järgmise astme mootorite käivitumist. Kui viimane aste on saavutanud vähemalt esimese kosmilise kiiruse (7,8 km/s), võib lennuaparaadi juhtida Maa tehiskaalase ehk sateliidi orbiidile. Tehiskaaslane liigub ümber Maa mootorite abita kanderaketilt saadud kiirusega ega kuku alla, sest Maa külgetõmbejõud on täpselt tasakaalus tiirlemisel tekkiva kesktõrjejõuga (kaaluta olek). Enamikul tehiskaaslastel on väiksed mootorid, mis hoiavad lennuaparaati vajalikus asendis ja muudavad tema orbiiti. Orbiit on ringjoonekujuline või, juhul kui kiirus ületab 7,8 km/s, ellipsikujuline.
Tänapäeval on tegevus nihkunud riikidevahelisest konkurentsist koostöö suunas ning ühekordsete rakettide asemel korduvkasutatavate ehitamise suunas.


Katoliiklus.
Katoliiklus (kreeka sõnast καθολικός ("katholikós") 'üleüldine', 'universaalne') ehk katolitsism on kristluse levinuim usutunnistus, mis tunnustab paavsti oma vaimuliku peana; õigeusu ja protestantismi kõrval üks kolmest kristluse põhiharust. Katoliikluseks nimetatakse ka Rooma Katoliku Kiriku õpetust.
Katoliikluse aluseks on Piibel koos deuterokanooniliste raamatutega, püha pärimus ning kiriklik traditsioon; neid käsitab katoliiklus Jumala vahetu ilmutuse allikaina.
Katoliikliku õpetuse järgi moodustavad Kristuse lepitussurm inimkonna pattude eest ja pühakute heateod jumaliku armuvara, mida katoliku kirik jagab oma liikmetele seitsme sakramendi kui iseenesest mõjuvate ("ex opere operato") õndsakstegevate vahendite kaudu. Armulaual toimub Lateraani kirikukogu otsuse (1215) järgi transsubstantsioon. Peale usu kirikudogmasse aitavad õndsaks saada ka inimese enese püüdlus ja head teod; inimene peab kasutama Jumala antud armu. Need, kes pole puhtad, et saada otse taevasse, lähevad pärast surma puhastustulle. Katoliikluse peamisi põhjendajaid on kirikuisad Augustinus ja Thomas Aquinost; viimase õpetus, tomism, ja sellest arenenud neotomism on katoliikluse tähtsaim filosoofiline alus. Põhiliste usudogmade õigsuse tõestamiseks kasutab katoliiklus apologeetikat.
Teistest kristlikest õpetustest eristavad katoliiklust eelkõige suure tähtsuse andmine pühale pärimusele ja pühakutele (eriti Maarja) ning reliikviate kultus; tsentraliseeritud ja hierarhiline kirik, kellele kuulub Piibli tõlgendamise ainuõigus, ning inimese enda aktiivse rolli tähtsustamine õndakssaamise nimel.


Kong Fuzi.
Kong Fuzi. "Myths & Legends of China", E.T.C. Werner 1922
Kong Fuzi ("Kǒng Fūzǐ"; 孔夫子) [khung fu tsõ] 'Õpetaja Kong' (eesti keeles ka Konfutsius ja "Kung Futse", ladina keeles "Confucius") ehk Kongzi (孔子, 'Filosoof Kong') (551–479 eKr) oli Vana-Hiina poliitik ja filosoof. Tema õpetus, mida nimetatakse konfutsianismiks, on läbi ajaloo olnud väga mõjukas Hiinas ja selle naabermaadel ning omab suurt mõju ka tänapäeval, eriti Taiwanil.
Konfutsius sündis Hiinas Lu riigis (tänapäeva Shandong) 551 eKr (Kevade ja sügise ("Chunqiu") ajastul) äsja Songi riigist põgenenud ülikuperekonnas. Isa suri, kui poiss oli kolmeaastane, ning ta kasvas väga kehvades oludes. Ta oli väga õpihimuline.
Nimed.
"Fuzi" tähendab 'õpetaja'. Kong Fuzi'd hüütakse nii sellepärast, et Hiinas ei peetud viisakaks õpetaja nimetamist eesnime pidi. "Pinyinis kirjutatakse "õpetaja" ka väikese algustähega: "Kong fuzi", "Kong fu zi". Kasutatakse ka vormi "Kong zi". Nimi "Kongzi" on üldlevinud Taiwanil. Wade'i-Gilesi transkriptsioonis kirjutatakse "K'ung fu-tze".
Kong Fuzi algne nimi oli Kǒng Qiū [khung tsjhõu] (孔丘).
Tema viisakusnimi ("zi") oli Zhóngnì [tšungni] (仲尼).
Aastal 1 pKr (Hani dünastia Yuanshi ajastu esimene aasta) anti Kongfuzile esimene postuumne nimi 褒成宣尼公 (bāochēngxūn Nì gōng), mis tähendab 'kiiduväärseks kuulutatav isand Ni'. Tema tuntuim postuumne nimi Zhisheng Xian shi (至聖先師) 'endine õpetaja, kellest sai pühak' pärineb aastast 1530 (Mingi dünastia Jianingi ajastu üheksas aasta). Taiwanil on tema üldtuntud nimi 萬世師表 'musttuhande põlvkonna eeskujulik õpetaja'.


Kirjandusteadus.
Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust.
Kirjandusteaduse allharudest võib tuua esile kirjandusteooria, mis käsitleb ilukirjanduse eripära, vorme ja funktsioneerimist, kirjandusajaloo, mis käsitleb maailmakirjanduse ja selle harude ajaloolist arengut, samuti üksikuid kirjanikke ja teoseid kirjanduse ajaloo perspektiivist, ning kirjanduskriitika, mis analüüsib kirjandust toimiva protsessina, spetsiifilisematest distsipliinidest poeetika ja stilistika.
Samuti on kirjandusteadusel kolm alldistsipliini (haru). Need on bibliograafia, historiograafia ja tekstoloogia.
Kirjandusteadus on tihedalt seotud esteetikaga.


Kultuuriteooria.
Kultuuriteooria on kultuuri uurivate teaduste teoreetiline ühisosa.
Määratledes kultuuri näiteks kui keelevõime ja sellest tulenevate märgisüsteemide pärandumisprotsessi (ehk loomise pärandumist), on kultuuriteooria objektiks selle protsessi seaduspärad.
Kultuuriteooria tähtsaks lähenemisviisiks on Juri Lotmani ja ta kolleegide kujundatud kultuurisemiootika.
Kultuuriteooria lõimib seega mitmeid sotsiaal- ja humanitaarteaduse harusid — semiootika, antropoloogia (eriti kultuuriantropoloogia), sotsioloogia, etnoloogia, kunstiteooria, samuti ajalooteadus, politoloogia, inimgeograafia jt.
Kuivõrd kultuuriteooria üheks keskseks ülesandeks on kultuuri teoreetiline määratlemine, on ta kokkupuutuv ka filosoofilise antropoloogiaga.
Kultuuriteooriat õpetatakse Eestis Tartu Ülikoolis (semiootika ja kultuuriteooria õppekava) ning Tallinna Ülikoolis (kultuuriteooria õppetool). 2008. aastal loodi Kultuuriteooria tippkeskus.


Kõhutants.
Kõhutants (ingl. k "belly dance", pr. k "danse du ventre") on läänelik nimetus traditsioonilisele Egiptuse tantsule. See on tantsustiil, mille alla loetakse tänapäeval mõningaid Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Anatoolia piirkondade folktantse kui ka nendest välja kujunenud lavatantse.
Termini teke.
19. ja 20. sajandi kunstis domineeris romantism, ning paljud Euroopa ja Ameerika kunstnikud (näiteks Eugène Delacroix, Jean-Léon Gérôme jne) sõitsid "müstilisse itta", et maalida eksootilisi stseene valgusküllastest tänavatest, haaremitest ja kanapeedel lamasklevatest odaliskidest; ning paljud kirjanikud kirjutasid samadel teemadel. Idamaine ehk orientaalne tähendas tol ajal sisuliselt kõike, mis jäi Inglismaast ja Lääne-Euroopast ida poole.
Toomaks oma kodanikeni tükikest eksootikat, millest nad siiamaani ainult lugenud olid, ning tõestada, et ka "idamaalased" on inimesed nagu me kõik, oma kultuuri ja kommetega, korraldati 1889. aasta Pariisi maailmanäitus, kus oli esmakordselt võimalik näha Prantsuse koloniseeritud alade Maroko, Alžeeria ja Tuneesia rahvatantse. Nende esitamisel oli rõhk folkloori tõepärasel edasiandmisel, mitte meelelahutusel. Tants võlus vaatajaid eelkõige oma erilisuse poolest. Peagi oli vastavatud vodevilliteatris Moulin Rouge´is võimalik näha idamaiselt rõivastatud tantsutüdrukuid, kes maailmanäitusel esinenud Ouled Nail´i tantsijaid jäljendada püüdsid. Nende tantsu hakati rahvasuus kutsuma "danse du ventre" ehk kõhutantsuks.
Pariisi maailmanäitust väisanud ameeriklane Sol Bloom kutsus kogu alžeerlaste küla endaga kaasa Ameerikasse, kus neil avanes võimalus esineda 1893. aasta Chicago maailmanäitusel. Sol Bloom avas terve tänava nimega Midway Plaisance, kus erinevad rahvad ja kultuurid oma muusikat, tantsu ja muid kunste demonstreerisid. Kõik esinejad olid tulnud kohale oma kodumaalt ning paljud olid juba varem üles astunud 1889. aasta Pariisi maailmanäitusel. Publik ei olnud piisavalt huvitatud ja Sol Bloom pidi leidma võimaluse, kuidas tähelepanu tõmmata. Ta kutsus kohale tantsijad Pariisi tantsuteatritest, pani nad tööle ühes Pärsia paleed jäljendavas teatris ning hakkas nende "idamaiste tantsude" eest piletiraha küsima. Publikule mõjusid šokeerivalt korsettideta naiste julged liigutused ja etendusel oli tohutu menu. Sol Bloom võttis eeskuju Prantsusmaal saadud kogemustest ja tõlkis prantsuskeelse kõlava väljendi "danse du ventre" inglise keelde ning nimetaski oma edukat tantsuetendust "belly dance" ehk kõhutantsuks.
Pärast idamaiste tantsude edu mõlemal maailmanäitusel ilmus kõhutantsijaid erinevatesse lokaalidesse ja vodevillidesse nagu seeni pärast vihma. Paari tantsijat said kuulsaks lavanimega "Little Egypt", kuna nende araabia päritolu eesnimesid oli ameeriklastel raske meeles pidada. Neid peeti parimal juhul julgeteks, halvimal vulgaarseteks. Idamaine folkloor ning rahvatantsud, millest uus moesuund kunagi tekkis, jäid meelelahutuse ja seksiäri varju. Seda tendentsi on märgata veel tänapäevalgi.
Egiptuse stiilis kõhutants.
Egiptuse tantsijatele omane kõhutantsustiil. Egiptuse kõhutants õitses aastatel 1940–1990, pärast seda perioodi on stiili populaarsus, eelkõige sünnimaal, kahanenud, peamiselt islami fundamentalismi populaarsuse kasvu tõttu, aga ka huvi tõttu lääneliku kultuuri (muusika, tants, riietus) vastu noorte seas. Seetõttu on tänapäeval enamus egiptuse stiili kõhutantsijaid mitteegiptlased. Tantsitakse kas orkestri (ja laulja) või salvestatud muusika saatel. Muusikaks on tihti ühe kuulsa artisti või helilooja (tavaliselt kas Omm Kalthoum, Abdel Halim Hafez või Farid el Atrash) loomingu adapteeritud ja tantsuks kohandatud variant. Paljud uuemad lood on juba originaalis tantsuks sobivad. Kuid kasutatakse ka folkloori, instrumentaalmuusikat ja popmuusikat.
Kostüümid on läbi ajastute pisut muutunud, kuid domineerib kaheosalise kostüüm, mille seelik ülevalt tuharate ja puusade ümber liibub ning altpoolt, kas rohkem või vähem, laieneb. Egiptuse kõhutantsus on tavaline tantsida ka kaunistatud pikas kleidis, mis jätab kõhu kaetuks. Liigutused on orienteeritud muusikaliste filigraansuste ja arabeskide peegeldamiseks keha kaudu, oluline roll on miimikal ja tantsija tõelistel emotsioonidel, mis tekivad muusikapala sõnade tõlgendamisel. Palju mängitakse vaatajaga, hoitakse teda pidevas janus rohkema järele.
Türgi stiilis kõhutants.
Oryantal dansı Türgi tantsijatele omane kõhutantsustiil. Neid võib näha peamiselt turistidele korraldatud “Türgi õhtutel”, kus nad on osa tihedast programmist, kus astub üles ka türgi folktantsijaid ja tantsuansambleid. Türgi kõhutantsijad on tihti mittetürgi päritolu, muusikud tihti roma päritolu, türgi traditsioonilise muusika järgi kõhutantsu tantsimine on suhteliselt harv nähtus, kasutatakse pigem salvestatud egiptuse instrumentaalmuusikat või türgi araabiapärast instrumentaalmuusikat, tihti ka trummisoolosid, araabia popmuusikat.
Kostüüm on paljastavam kui näiteks egiptuse kõhutantsukostüüm: vööni ulatuvad lõhikud, mis paljastavad mõlemad jalad, rikkalik narmaskaunistus liigutuste maksimaalseks rõhutamiseks. Liikumise poolest on türgi kõhutantsustiil nagu egiptuse stiilgi, pisut balletist mõjutatud (pöörded, kehahoid, käed jne.), kuid liigutused on pigem orienteeritud maksimaalsusele ja vaatajale oma keha võimete demonstreerimisele, näiteks hämmastatakse vaatajat järjestikuste tugevate löökidega erinevates keha piirkondades, näiteks: puus, rind ja pea, või pikkade intensiivistuvate väristustega. Samuti kasutatakse tihedamini põrandal (isteasendis, põlvili vms) tantsimist, sügavaid seljast tahapaindumisi, tsimbaleid.
Liibanoni stiilis kõhutants.
Raks Sharqi Lubnani Liibanoni tantsijatele omane kõhutantsustiil. Nii nagu geograafiliselt asub Liibanon Egiptuse ja Türgi vahel, nõnda on sealne kõhutantski mõjutatud mõlemast n-ö suuremast õest. Geograafilisest asukohast on tingitud ka peamine erinevus: liibanoni traditsioonilise tantsustiili dabke mõjud. Dabkes on selgesti eristuv rütm, ning dabket tantsideski märgitakse jalaliikumistega ära rütmiaktsente. Seega on liibanoni kõhutantsijal pisut erinev muusikatunnetus. Samuti on Liibanon võrreldes Egiptuse ja Türgiga lähemal Pärsia lahe piirkonnale ja sealsetele stiilidele (khaliji), seega mängivad liibanoni kõhutantsijad, mõjutatud khalijist, rohkem juustega ja oskavad ära kasutada juuste paeluvast liikumisest tingitud efekti.
Kostüümis kasutakse küll sügavaid lõhikuid, nagu türgi kõhutantsukostüümiski, kuid mis tavaliselt paljastavad jala ainult teatud liigutusi või pöördeid sooritades. Enamasti tantsitakse kontsakingades, orkestri (ja laulja) saatel või salvestatud araabia muusika taustal. Liikumine on energiline ja dünaamiline, liigutused on tugevalt rõhutatud ja kooskõlas eelkõige rütmi, seejärel meloodiaga.
Kabaree kõhutants.
Kabareestiil tähendab põhimõtteliselt sama, mis raks sharki/belly dance/oriental dance. Kabaree on ööklubi, kus õhtu jooksul astub üles mitu esinejat, tavaliselt lauljad-tantsijad. Ameerikas võeti termin kasutusele 1960. aastatel, kui ameerika tantsijannad hakkasid esinema idamaistes kabareedes San Franciscos, Los Angeleses ja New Yorgis.
Kuid ka Kairos oli tantsijatel kombeks oma publikule meelelahutust pakkuda juba enne 1960. aastaid ning tantsijad esinesid koos orkestri ja lauljaga. Hollywood ja Kairo võtsid üksteiselt pidevalt šnitti, Egiptus adapteeris hollywoodiliku nägemuse idamaisest tantsukostüümist ja orkestrimuusikagi oli inspireeritud klassikalisest euroopa muusikast ning ameeriklased tõlgendasid oma kultuurile võõraid liikumisi eksootiliste ja väljakutsuvatena, lisades oma esinemistesse näiteks salliga numbreid ning teiste tantsustiilide (jazz, ballett jne) elemente. Nõnda areneski välja kabareestiil, mille täna tunneme ära nii Egiptuses, Liibanonis, Türgis, Soomes, Brasiilias, erinevates riikides üle maailma, sätendavatest kaheosalistest kostüümidest, perfektsest soengust ja meigist ning glamuursest aurast, mis kogu etendust ümbritseb.
Fantaasia.
On artisti tõlgendus mingist etnilisest või traditsioonilisest stiilist. Tants valmib vastavalt artisti arusaamadele ja fantaasiale sellest stiilist. Näiteks on paljud mustlastantsud, mida esitatakse laval mitteroma päritolu inimeste poolt, täielikult fantaasiatantsud, millel on reaalsusega vähe ühist.
Stiilide sulam ehk "fusion".
On segu kahest või mitmest stiilist. Nõnda võib segada näiteks flamenkot ja Egiptuse stiili, latiinot ja Aafrikat, Aafrikat ja Egiptust jne.
American Tribal Style (ATS).
On modernne fantaasiastiil, mis tekkis San Fransiscos 1960-ndatel aastatel. Kostüümid on inspireeritud lähis-ida, kesk-aasia ja india rahvarõivaist ja ehetest, kasutatakse nii traditsioonilist kui kaasaegset lähis-ida muusikat, kesk-aasia muusikat, india muusikat, nende omavahelisi ja elektroonilise mikse, ka techno- ja klubimuusikat. Liigutustes on rõhk konkreetsetel käteliikumistel, puusatööl ja kõhulainetel. Esitatakse tavaliselt grupis ja improviseeritult.


Kiviaeg.
Kiviaeg on muinasaja periood enne metallitöötlemise leiutamist, mil inimesed valmistasid tööriistu (parema tehnika puudumisel) enamasti kivist.
Kivi, mida tööriistade valmistamiseks kasutati, võis olla tulekivi, obsidiaan, mõni kiltkivi või mõni kristalliline kivi.
Kiviaeg on palju pikem kui kõik teised inimkonna ajaloo perioodid ning selles osalesid mitmed inimese bioloogilised liigid.
Kiviaja alguseks loetakse tavaliselt hetke, mil inimese tehnika ületas šimpansi oma.
Kiviaja kronoloogilised piirid ei ole üheselt kindlaks määratud. Nad on vaieldavad ja sõltuvad piirkonnast, millega on tegemist. Üldiselt siiski arvatakse, et kiviaeg algas 2 kuni 5 miljonit aastat tagasi.
Kiviajale järgnes pronksiaeg, mille vältel said tavaliseks pronksist tööriistad. Üleminek pronksiajale leidis aset 6000 kuni 2500 eKr.
Termin "kiviaeg" pärineb kolme perioodi süsteemist. Tänapäeval jaotatakse kiviaeg paleoliitikumiks ehk vanemaks kiviajaks, mesoliitikumiks ehk keskmiseks kiviajaks ja neoliitikumiks ehk nooremaks kiviajaks. Nendel on omakorda alajaotused. Kiviaja alajaotuste kronoloogia on regiooniti erinev.
Paleoliitikum.
Paleoliitikum ehk vanem kiviaeg algas umbes 2,4 miljonit aastat tagasi, kui ilmusid esimesed kindla funktsiooniga
kivist tööriistad, mis valmistati kildude maharaiumise teel. Tööriistade valmistajateks olid
hominiidid "Homo rudolfensis" ja "Homo habilis".
Mesoliitikum.
Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg algas koos Maa kliima tunduva soojenemisega pärast viimast
jääaega üle 12 000 aasta tagasi. Mesoliitikumile on iseloomulikud kivitööriistade kõrge kultuur
(nende vorm oli põhijoontes samasugune nagu praegustel tööriistadel) ning kalapüügi areng.
Mõned uurijad paigutavad mesoliitikumi paleoliitikumi koosseisu.
Neoliitikum.
Neoliitikumi ehk uuema kiviaja tunnuseks peetakse tavaliselt põlluharimise ja karjakasvatuse
arengut, mis algas üle 12 000 aasta tagasi Lähis-Idas (neoliitiline revolutsioon.
Lähis-Idas, Egiptuses, Hiinas ja Induse jõe orus hakkasid moodustuma ka
Perioodid Kesk-Euroopas.
Paleoliitikum kestis Kesk-Euroopas ajavahemikus 600 000 kuni 10 000 aastat eKr. Tegeldi küttimise ja korilusega.
Mesoliitikum jääb ajavahemikku 10 000 kuni 5000 eKr. Kütid-korilased kasutasid rafineeritud tööriistu, näiteks vibu ja noolt. Arenes kalapüük.
Neoliitikum jääb ajavahemikku 5000 kuni 1800 eKr. Tegeldi põlluharimise ja karjakasvatusega.
Neoliitikumi sisse arvatakse ka vaseaeg eneoliitikum.
Perioodid Eestis.
Mesoliitikum kestis Eestis Valter Langi ja Aivar Kriiska järgi 9000 kuni 4900 eKr ja
neoliitikum 4900 kuni 1800 eKr.
Eesti kiviaja uurijaid on Aivar Kriiska.
Kiviaja lõpp.
Tavaliselt arvatakse, et Lähis-Idas ja Kagu-Aasias lõppes umbes 6000 eKr, ülejäänud Aasias ja Aafrikas ning Euroopas umbes 4000 eKr.
Ameerika tsivilisatsioonid jäid kiviaja tasemele kuni ajani 2500 eKr.
Tehnika.
Relvade, tööriistade ja muude esemete valmistamiseks osati kiviajal kasutada põhiliselt kivi, puitu, loomaluid, nahka ja savi. See aga ei tähenda, et kiviaja kultuurid oleksid olnud primitiivsed. Kiviajal leiutati näiteks


Zwiesprache.
"Kahekõnelus" ("Zwiesprache") on Martin Buberi teos, mis ilmus esmatrükina saksa keeles ajakirjas "Die Kreatur" (3. aastakäik, 3. vihik) 1930. Esimene eraldi väljaanne ilmus Berliinis 1932. Täiendatud väljaanne ilmus Berliinis 1934.


Kräsuli.
Kräsuli (rootsi keeles "Gräsö") on madal metsane saar Viimsi poolsaare loodeotsa (Rohuneeme) ja Aegna saare vahel. Kahel pool saart asuvad väinad Suursalm ja Väikesalm.
"Gräsö" tähendab 'rohusaar'. Rootsikeelsed nimekujud on olnud ka Grääs Öen, Gräsör ja Gräsgrund. Kohalikud elanikud kasutasid nimesid Kresulimaa ja Kresuli. Rannameremehed kasutasid nime Rohusaar. Ürikutel leidub nimi Hiina Sahr [saar].
Põhjapoolne neem on Pihlakakari, läänepoolne Pendiksekari ots ehk Üksnäs ('metsaraideneem'), kagupoolne Sadamakari (kunagise kalapaadisadama järgi), lõunapoolne Madikse nukk ehk Madiksekari ots, idapoolne Nõmmekari ots.
Saare pindala on 17 hektarit.


Klaus Mann.
Klaus Mann (18. november 1906 München – 22. mai 1949 Cannes) oli saksa kirjanik, Thomas Manni vanim poeg.
Tunnistas avalikult oma homoseksuaalsust, mis kajastus ka tema loomingus. Klaus Manni romaan "Vaga tants" (1925) oli esimesi homoseksuaalseid romaane saksa kirjanduses.
Oli tõsiseltvõetav kirjanik, kuid tema looming jäi oma isa varju. Sooritas 1949. aastal Cannes'is enesetapu.
Teosed.
Mann, Klaus
Mann, Klaus
Mann, Klaus


Kirikute loend.
Selles loendis on loetletud kirikuhooned (pühakojad). Eesti usuühenduste loend on artiklis Usuühendused Eestis.


Kallio kirik.
Kallio kirik on kirik Helsingis Kallio linnaosas. Kiriku arhitekt oli Lars Sonck.
Rahvusromantiliste ja juugendlike stiilielementidega kirik valmis aastatel 1908–1912. Sissepühitsemine toimus 1. septembril 1912.
Altarimaal "Tulge minu juurde" valmis 1956. aastal, autoriks kunstnik Hannes Autere.
Kallio kirik on 65 m kõrge.


Kabala.
pisi
Kabala, harvemini ka kabalistika, on 12. sajandil välja kujunenud juudi usulis-filosoofiline süsteem, müstikavool, mis pretendeerib Jumala olemuse mõistmisele. Keskuseks on asula Léon, Prantsusmaal.
"Kabbalah" tähendab heebrea keeles 'saadud', viidates sellele, et tegemist on pärimusega minevikust. Kabala tõi judaismi usukäsitlusse uusplatonismi ja hermetismi sugemeid.
Päritolu.
Juudi müstika seisnes algselt üksnes empiirilises õpetuses. Spekulatiivse iseloomu sai see palju hiljem uusplatonismi ja uuspütaagorluse mõjul. Keskaegseid Sefer Yetzirah uurijaid hakati kutsuma "baale ha-kabbalah" (kabala valdajad). Hiljem hakati kabala tundjaid nimetama "maskilim" (targad). Alates 13. sajandist kasvas kabalast välja ulatuslik kirjandus kõrvuti ja sageli vastakuti Talmudiga.
Enamik kabala vorme õpetab, et pühakirjas on igal kirjatähel, sõnal ja numbril varjatud tähendus. Kabala õpetab tõlgitsusmeetodeid nende varjatud tähenduste väljaselgitamiseks.
Mõned religiooniajaloolased leiavad, et terminit "kabala" tuleks kasutada ainult nende müstilis-religioossete süsteemide kohta, mis tekkisid pärast 12. sajandit; varasemaid esoteerilisi juudi usulisi süsteeme tuleks teisiti nimetada. Teised religiooniajaloolased peavad seda eristust meelevaldseks, pidades 12. sajandi kabalat järjekordseks faasiks samadest müstilistest juurtest ja elementidest jätkunud arengujoones. Seetõttu peavad nad kohaseks rääkida kabalast ka 1. sajandi puhul pKr. Ortodokssed juudid ei nõustu kummagi koolkonnaga, eitades kabala olulist ajaloolist arengut.
Kabala kolmeks tuntuimaks raamatuks peetakse Sefer Yetzirahi, (“Loomise raamat”), Zoharit (“Sära raamat”) ja apostel Johannese ilmutuseraamatut. Nende raamatute kirjapaneku aeg on vaieldav.


Kolmekümneaastane sõda.
Kolmekümneaastane sõda oli sõda, mis peeti 1618–1648 põhiliselt Saksa-Rooma riigi territooriumil Kesk-Euroopas, kuid milles osales enamik Euroopa riike. Sellel oli palju põhjuseid, kuid üheks peamiseks oli konflikt protestantismi ja katoliikluse vahel, mistõttu seda on peetud viimaseks suureks ususõjaks Euroopas. Tähtsat osa mängis ka Praha defenestratsioon (Saksa-Rooma riigi keisri Ferdinand II saadikute aknast välja viskamine Prahas). Lisaks oli mängus Habsburgide dünastia saatus.
Sõja eeldused.
Augsburgi usurahu (1555) kinnitas esimese Speyeri maapäeva tulemused ning tegi lõpu kokkupõrgetele Saksamaa luterlaste ja katoliiklaste vahel.
Samas ei öeldud Augsburgi usurahus midagi kalvinismi kohta, mis oli laialt levinud näiteks Šveitsis ja Pfalzis. See tekitas lisapingeid ning tõi hiljem kaasa Pfalzi olulise rolli sõja alguses.
17. sajandi alguses kasvasid Euroopa suurriikide vahel pinged. Hispaania oli huvitatud Saksa riikidest, sest Hispaaniat valitsesid Habsburgid ning talle kuulusid maa-alad Saksa riikide läänepiiride ümber: Madalmaad, Franche-Comté ja Milano. Prantsusmaa oli huvitatud Saksa riikidest, sest ta tahtis vastu seista Prantsusmaa ida- ja lõunapiire ümbritsevate Habsburgide võimsuse kasvule; Rootsi ja Taani olid majanduslikel põhjustel huvitatud Läänemere-äärsetest Põhja-Saksa riikidest.
16. sajandi teise poole jooksul kasvasid ka usulised pinged. Augsburgi usurahu kärises, sest pöördunud piiskopid ei andnud oma piiskopiriike ära. Kogu Saksamaal levis kalvinism, mis lisas piirkonda veel ühe religiooni. Ida-Euroopa katoliiklased (Poola ja Austria) püüdsid katoliikluse võimu taastada. Habsburgid olid huvitatud ainult oma võimu laiendamisest, nii et mõnikord tegid nad koostööd protestantidega. Keiser Rudolf II ja talle järgnenud keiser Matthias ei olnud agressiivsed katoliikluse eestvõitlejad, rohkem huvitas neid Habsburgide võimu tugevdamine ja valduste suurendamine. Nad olid tolerantsed, nii et levida said erinevad religioonid. Rootsis ja Taanis elasid põhiliselt luterlased.
Vägivald algas Saksa linnast Donauwörthist, kus elas luterlasi, kuid katoliiklased olid enamuses. Katoliiklased tahtsid korraldada linnas protsessiooni, kuid luterlased ei tahtnud seda lubada, mistõttu linnas puhkes 1606 mäss. See ajendas Baieri hertsogit Maximiliani (1573–1651) katoliiklaste poolel sekkuma. Pärast vägivallatsemise lõppu tundsid end kõige suuremas ohus olevat Saksamaa kalvinistid (see religioon oli veel kujunemas ja suures vähemuses), nii et nad moodustasid Protestantliku Uniooni (1608) Pfalzi kuurvürsti Friedrich IV (1583–1610) juhtimisel. Friedrich IV valitses Reinimaa-Pfalzi, üht neist riikidest Reini jõe ääres, mida Hispaania endale tahtis. Protestantliku Uniooni moodustamine ajendas katoliiklasi looma Katoliikliku Liiga (1609) hertsog Maximiliani juhtimisel (nii Pfalzi Friedrich kui ka Baieri Maximilian pärinesid Wittelsbachi dünastiast).
Saksa-Rooma riigi keiser ja Austria valitseja Matthias suri 1619 lastetuna, ent ta oli valinud pärijaks oma nõo Steiermarki Ferdinandi, kes sai Böömimaa kuningaks ja keiser Ferdinand II-ks. Ferdinand oli ustav katoliiklane, kes oli saanud hariduse jesuiitide juures, ning ta tahtis katoliiklust taastada, mistõttu ta oli Böömimaal, kus olid suures enamuses kalvinistid, ebapopulaarne.
Böömimaa kuningas oli valitav ning Böömimaa valis endale juhiks Pfalzi kuurvürsti Friedrich V, kes järgnes Protestantliku Uniooni rajajale Friedrich IV-le ja oli Inglismaa kuninga James I tütre Elizabethi abikaasa. Kui Ferdinand II saatis oma esindajad ühte Böömimaa lossi, et valmistada ette oma saabumist ja kuningaks saamist, siis Böömimaa kalvinistid viskasid nad lossi akendest välja (saadikud jäid ellu, sest maandusid sõnnikuhunnikusse). See sündmus (Teine Praha defenestratsioon) oli alguseks Böömimaa ülestõusule ning oli Kolmekümneaastase sõja sädemeks. Sõda jagunes neljaks perioodiks: Böömi-Pfalzi periood, Taani periood, Rootsi periood ja Prantsuse-Rootsi periood.
Böömi-Pfalzi periood ehk Böömi sõda.
Lühikese ajaga koondati böömlaste vastu 14 000 meheline sõjavägi, mille ülemjuhatajaks sai Buquoy. Buquoyle allusid omakorda Khuen ja Dampierre, neist viimane tungis kohe Böömimaale ja jõudis Neuhausini.
Ferdinand arvestas, et keisri vägede Böömimaale tungimisega surutakse böömlaste vastupanu lühikese aja jooksul maha. Seda ei juhtunud, olgugi et ka Khuen ja Buguoy tõttasid Ferdinandi vägedele appi. Äge Habsburgide vastane krahv Jindrich Matyas Thurn osutas mehist vastupanu ja suurendas oma sõjaväge, palgates seisuste poolt eraldatud rahaga juurde lisavägesid. Thurnile saabus appi ka seiklushimuline saksa krahv Ernst Mansfeld oma 2000 mehega. Sellises olukorras olid keisri väejuhid sunnitud taanduma ja said böömlastelt koguni lüüa. Keisri olukord halvenes veelgi, kui sileeslased ühinesid böömlastega ja saatsid neile appi markkrahv Jägerndorfi. Keisrimeelse Pilseni linna alistamine Mansfeldi poolt oli böömlaste uueks eduks. Kui Thurn oleks tunginud nõrgestatud Buquoy väele kallale ja selle hävitanud, oleks see olnud keisrile väga raskeks hoobiks. Kuid Thurn siirdus Austriasse, et mõjutada Austria seisusi ühinema böömlastega. Austerlased olid aga kõhkleval seisukohal, et oodata ära Määrimaa otsus, kus valitses aga Ferdinandi abilise Zierotini mõju. Muutunud ilmastikuolude tõttu pöördus Thurn tagasi Böömimaale. Talve jooksul otsisid mõlemad pooled endale väljastpoolt toetust.
Nüüd kihutas ka Määrimaa minema keisri maavalitsejad, korraldas oma valitsuse Böömimaa eeskujul ja koondasid tugeva sõjaväe. Ühiseks võitluseks Ferdinandi vastu sõlmiti naabermaaga leping ja Zierotin määrati koduaresti. Thurnil oli nüüd tee Alam-Austriasse lahti ja ta saabuski Viini alla, kuid pidi siiski taanduma, sest tema sõjavägi oli Viini ründamiseks liiga nõrk.
Pealahing toimus 8. novembril 1620. aastal Praha juures. Böömi 30 000 meheline sõjavägi oli kirju koosseisuga. Pfalzi ja Böömi sõjavägi ületas oma suuruselt liigalaste oma. Liiga vägede juhataja oli andekas kindral Jan Tsercales Tilly, kes oli rahvuselt madalmaalane. Friedrich, saanud teada, et lahing on alanud, sõitis oma vägede juurde, kuid jõudis kohale liiga hilja, sest lahing oli tema saabumise ajaks juba kaotatud. Kuigi Praha ja teiste Böömi linnade kaitsmiseks olid Friedrichil head väljavaated, pages ta Böömimaalt ja raskendas sellega oma olukorda veelgi.
Hollandi abirahadega palkas Friedrich endale kaks väejuhti, Ernst von Mansfeldi ja Braunschweigi printsi Christiani. Saanud raha ja kogunud sõjaväe, alustasid mõlemad sõjalist tegevust. Christian tungis talvel 1621./1622. a. Padenbori piiskopkonda ja Mansfelt tegutses Elsassis. Nendega ühines Badeni markkrahv Georg Friedrich, kes oli äge protestant ja jäänud truuks lagunevale Protestantlikule Unioonile. Ka vastaspool – Hispaania, Katoliiklik Liiga ja keiser Ferdinand – valmistusid palavikuliselt sõjale. 1622. aasta kevadel tuldi mõlemalt poolt välja aukartustäratavate jõududega. Kuurvürst Friedrich ilmus nüüd ka ise tema nimel kogutud sõjaväe juurde. Wimpfeni juures (Neckari jõel) toimus 6. mail 1622 äge ja verine lahing, kus mõlemad pooled olid kokku pannud välja 150 000 meest. Friedrich sai lahingus rängalt lüüa. Tema sõjavägi kaotas surnutena 6000 meest, samuti langes vaenlaste kätte osa ta kahuritest, palju moona ning, mis eriti tähtis – kassa. Ka prints Christian sai lüüa Tillylt, kusjuures õnnestus tal hädavaevu Mansfeldiga ühineda ja Madalmaadesse põgeneda. Kaotuste tagajärjel jäi Friedrich ilma Pfalzist.
Taani periood.
1626. aasta augustis lõi Tilly Lutteri juures Saksamaale tunginud taani kuningaväge. Peale seda kuningas põgenes Elbe taha.
Kui keisrivägede uus ülemjuhataja, geniaalne administraator Albrecht von Wallenstein, oli 6 kuud Starlsundi linna tagajärjetult piiranud, algasid rahuläbirääkimised Taaniga ja aasta hiljem sõlmiti viimasele soodus rahuleping Lüübekis (1629). Taani pool oli enne seda rängalt Wolgasti juures lüüa saanud.
Rootsi periood.
Rootslaste vägi oli küll väike, kuid seevastu mitte palgaline ja juhuslikest seiklejatest koosnev, vaid hästi distsiplineeritud. Ka rootslaste relvad olid paremad kui sakslaste omad. Rootsi sõduri oda oli lühem ja kitsam, tema püss nii kerge, et toetusharki ei tarvitatudki, kahurid väikesed, nii et neid võis kergelt ühest kohast teise vedada.
Gustav Adolfi seisukord oli alguses üsna hädaohtlik, sest keisri vägi asus alles Pommeris ja Meklenburgis ning protestantlikud vürstid kartsid Gustaviga ühineda, kuna keisri sõjavägede jõud näis neile väga tugevana. Kindlustanud oma seisukorda Rügeni ja Oderi üle, liikus Gustav Adolf Stettini suunas, tungis Meklenburgi ja surus keisri väed välja pommerist. Kuna rootsi väed olid haruldaselt distsiplineeritud ega riisunud okupeeritud aladel, siis rootslased leidsid omale igal pool poolehoidu. Keisri vägesid ei juhatanud enam tark ja osav Wallenstein, vaid temast vanem ja nõrgem Tilly, kes pealegi oli sunnitud ootama läbirääkimisi Prantsusmaa ja liiga juhi, kuurvürst Maximiliani, vahel. Jaanuaris 1631 sõlmiti Bürvaldis liiduleping prantslaste ja rootslaste vahel, mis kindlustas rootslastele prantslaste toetuse 400 000 taalri suuruses summas aastas ilma vastukontsessioonita.
Gustav Adolfi aeglase edasitungi tõttu sattus hädaohtu Põhja-Saksa suurim linn Magdeburg. Keiser oli selles linnas oma restitutsiooni-edikti läbiviimisega teinud algust. Kodanikud polnud sellega nõus ja sõlmisid Rootsi kuningaga lepingu keisri ja Katoliku Liiga vastu. Gustav Adolf saatis magdeburglastele oma väejuhi Falkenbergi appi, kuna ta ise ei saanud kohale minna, sest pidas läbirääkimisi saksa vürstidega ühisest aktsioonist keisri ja liiga vastu. 20. mail 1631 Magdeburg vallutati liiga vägede poolt ja riisuti paljaks.
Pärast seda Tilly raiskas oma aega mõttetult: esmalt ta tungis Hessen-Kasseli maakrahvi Wilhelm V kallale ja kui see sõjakäik ei andnud tulemust, pöördus ta tagasi põhja rootslaste vastu. Nüüd Gustav Adolf oli jõudnud kindlustada oma seljatagust ja ta siirdus Tangermundi juures üle Elbe jõe. Mõlemad väed kohtusid augustis, olgugi et Gustav Adolf hoidus pealahingust. Keisri ebatarga ettekirjutise põhjal Tilly ka taandus ja ründas Saksi kuurvürsti Johann-Georgi, kes oli küll jõudnud relvastuda, kuid ei julgenud avalikult rootslaste poole üle minna. Tilly nõudis kuurvürstilt, et ta paneks relvad maha või ühineks liiga ja keisri vägedega, vallutades seejuures Halle, Eislebeni, Merseburgi. Selle tulemuseks oli kaitse- ja pealetungilepingu sõlmimine rootslaste ja sakside vahel. Rootsi-Saksi vägede arv ulatus nüüd 47 000 meheni. Nüüd Gustav Adolf võis julgesti Tilly vastu välja astuda. Otsustav lahing peeti 17. septembril 1631. a. Breitenfeldis, Leipzigist põhja pool, mille Tilly oli vallutanud. Tilly otsustas vaenlase tõrjuda tagasi marulise kahuritulega, mis tal õnnestus vaid Saksi vägede suhtes, kuid rootsi kindralid Baner ja Horn näitasid üles äärmist kangelaslikkust. Keisri väed löödi lõpuks puruks, kusjuures Tilly kaotas surnutena 12 000 ja vangilangenutena 7000 meest. Gustav Adolf oli selles lahingus kasutusele võtnud uue sõjapidamismooduse – liinitaktika. Välja nägi see selline, et kui vaenlane kasutas vanamoodsaid, 150 mehe laiusi ja 10 viirgu sügavaid kolonne, siis Rootsi kuninga väed olid paigutatud kahte pikka, kuid vaid 5–6 viiru sügavusse "liini". Kuna tema musketimehed suutsid laadida ja tulistada mitu korda kiiremini kui vaenlase omad, pidas selline liin oma tulejõuga kinni märksa massiivsema kolonni rünnaku, jättes samal ajal osa jõude reservi.
Pärast hiilgavat võitu Breitenfeldi juures Gustav Adolfil oli tee vaba keisri valdustesse ja liigale kuuluvaisse maadesse. Kuningas saatiski keisri aladele Saksi kuurvürsti, kes juba 11. novembril 1631. a. vallutas Praha. Sama õnnelikult sõjategevus arenes ka Gustav Adolfil, kes vallutas ühe liiga linna teise järel. 23. detsembril andis talle alla keisri vägede garnison Mainzis. Linnad ja vürstid ühinesid Rootsi kuningaga meelsasti, mis kergendas ta hiilgavat sõjaretke. Gustav Adolfi kuulsus tõusis tollal haripunktini. Keiser Ferdinand koos Katoliku Liigaga muutus rahutuks ja kartlikuks. Ei jäänud muud üle, kui paluda erru saadetud Wallensteini, et ta vastu võtaks sõjavägede ülemjuhataja koha. Arvati täie õigusega, et kui keegi koostab võitlusvõimelise sõjaväe ja juhib selle võidule, siis võib see olla vaid Wallenstein.
Aprillis 1632 Wallenstein astus sõjavägede ülemjuhataja kohale. See oli ka viimane aeg, et hakata Gustav Adolfile vastu. Nimelt hakkas Gustav Adolf 1632. a. märtsis tungima edasi ja Tilly oli sunnitud taganema Lechi taha. 15. aprillil ta sai Raini juures Lechi ääres ägedas võitluses rängasti lüüa. Gustav Adolf vallutas kuurvürst Maximiliani haldusi ja see suutis suuri-vaevu pugeda varju oma vägedega. Gustav Adolf marssis võidukalt Augsburgi ja saabus mais Münchenisse, kuna ta kannul käis Böömi õnnetu kuningas, pfaltskrahv Friedrich. Gustav Adolfi liitlasel, Saksi kuurvürst Johann Georgil, puudus õnnetuseks mõistus ja arusaamine sõjast. 15. detsembril 1631 ta kolis Prahast Dresdenisse.
Wallenstein alustas oma sõjalist tegevust just Praha vallutamisega (22. mail 1632) ja ühines Egeri juures Maximilianiga. Ühendatud sõjavägi, mille ülemjuhatajaks oli Wallenstein, koosnes 60 000 mehest. Selle väega astus ta Frankenisse, et kohata Gustav Adolfi, kelle väed olid Nürnbergis laagris. Wallenstein otsustas siin kõik teed Nürnbergi sulgeda, et näljaga võita vastast. Gustav Adolf otsustas võtta ette kallaletungi Wallensteini vägedele nende kindlustatud laagris, kuid löödi suurte kaotustega tagasi. Rootsi kuningas hakkas siis liikuma lõuna poole, teeseldes, nagu kavatseks ta tungida Austriasse, kus sel ajal oli parajasti tekkinud mäss. Kuni Bodeni järveni ta liikus katoliku-usulistes maades ja võttis endale kontributsiooni. Wallenstein suundus aga põhja poole ja vallutas osa Saksimaad. Novembris kapituleerus talle Leipzig. Saanud kuulda Wallensteini liikumisest ja võitudest, Gustav Adolf pöördus tagasi ja hakkas jälgima Wallensteini. Samal ajal kogusid mõlemad pooled endale abivägesid. Wallenstein saatis marssal Poppenheimi Hallesse, et takistada Gustav Adolfi ühinemist Saksi vägedega. Gustav Adolf peatus oma väega Lützenis Leipzigi juures, kus 16. novembril 1632. a. peeti äärmiselt äge lahing, milles langes Gustav Adolf. Ka Wallenstein ise sai kuulist riivata. Saanud kuulda kuninga surmast, rootslased ei kaotanud meelekindlust: kuninga asemele astus uus juht – hertsog Bernhard. Tema juhatuse all alustasid rootslased uut meeleheitlikku pealetungi, ja võit kalduski nende poole. Õhtul Wallenstein andis oma vägedele käsu taanduda. Rootslased kaotasid 6000 meest surnute ja kadunutena, seda oli poole rohkem kui vastastel.
Gustav Adolfi surmaga muutus olukord kolmekümne-aastases sõjas põhjalikult. Kuid siiski peeti sõda edasi rootslaste eestvedamisel. Uueks protestantide juhiks sai rootslane Oxenstjerna. Ta oli enam kui keegi teine pühendatud Gustav Adolfi asjadesse. Ta kutsus evangeeliumiusulised vürstid 1633. a. Heilbronni ja viis läbi, et talle anti õigus olla evangeeliumiusuliste liidu vägede juhatajaks. Samal ajal uuendati prantslastega leping abiraha saamises ja võitluseks Habsburgidega. Wallenstein eemaldus pärast Lützeni lahingut Böömimaale, kus moodustas tšehhidest tubli sõjaväe. Frankeni hertsog Bernhard ja rootsi kindral tungisid nüüd Baierisse Maximiliani kallale. Maximilian palus keisrit saata talle abi. Keiser kirjutas Wallensteinile ette minna appi. Saatnud Maximilianile abiväe, Wallenstein tungis 1633. a. oma tugeva sõjaväega Sileesiasse. Tal oli kaks korda suurem sõjavägi kui vastasel, kuid ta ei astunud ometi lahingusse, vaid lubas Arnimile, kes juhatas Rootsi, Brandenburgi ja Saksi vägesid, soodsa vaherahu. Wallensteini vahekord muutus seejärel liigaga ja keisriga vaenulikuks, keiser süüdistas teda äraandmises.
Varsti hakkas sõda uue jõuga: uueks katoliiklaste vägede ülemjuhatajaks määrati keisri poeg, ungari kuningas Ferdinand, kelle abiks oli kindral Gallas (Wallenstein mõrvati keisri käsilaste poolt). Esimeseks sõjaliseks menuks kujunes Regensburgi tagasivõtt. Septembris 1634. a. keisri väed lõid Frankeni hertsogit Bernhardit ja rootsi kindral Gustav Horni Härdlingeni juures. Liiduväe kaotused olid 6000 meest surnutena ja 3000 langes vangi, nende seas ka Horn.
Prantsuse-Rootsi periood.
Keisrivägede edu sundis ka Prantsusmaad sõjas kaasa lööma. Lepingu põhjal prantslased olid kohustatud toetama liitlasi rahaliselt ja 12 000-mehelise sõjaväega, mille eest pidid saama tasuks Elsassi ja mõned kindlused. Kõigepealt pidi see sõjavägi vabastama Heidelbergi, mida piirasid baierlased. Rootslaste ja prantslaste vahekord polnud veel selgunud ja Oxenstjerna ei kirjutanud lepingule Prantsusmaaga alla. Rusuvalt mõjus protestantlusele rahu, mis sõlmiti keisri ja Saksi kuurvürsti vahel aastal 1635. Nimelt keiser jõudis otsusele, et ketserluse hävitamine on võimatu väevõimuga ja pidas seepärast vajalikuks teha protestantidele mõningaid järeleandmisi. Kuurvürst sai endale eluaegseks kasutamiseks Ülem- ja Alam-Lausitzi ühes osaga Magdeburgi peapiiskopkonnast. Kirikumaade suhtes lepiti kokku, et protestantidest omanikud võisid neid valitseda veel nelikümmend aastat. Keisri kõrgeim kohus seisis koos liikmeist, kellest pool olid protestandid ja teine pool katoliiklased. Üldist amnestiat keiser ei andnud. Saksi kuurvürst ja kõik teised, kes soovisid selle lepinguga ühineda, olid kohustatud võitlema keisriga koos välismaalaste – prantslaste ja rootslaste – vastu. Kogutud sõjavägi kuulus keisri juhatusele ja väiksemat osa (umbes 20 000 meest) võis juhtida kuurvürst, kes aga ise allus otse keisrile, nagu iga teine väejuht. Selle lepinguga ühines hulk vürste, kuid rahu see veel ei toonud, sest lahendamatuks jäi prantslaste ja rootslaste väljatõrjumine maalt. Pealegi oli sõda muutunud paljudele elukutseks, kellel sõjast oli ainult kasu. Kannatasid kõige rohkem rahva laiad massid, kes soovisid rahu igal tingimusel. Vahepeal hellitati lootust, et Rootsimaa loobub sõjalisest tegevusest, kuna vaherahu Poolaga oli lõppemas ja ta võis seal uuesti hakata sõda pidama. Kuid prantslased oskasid Poola-Rootsi vahekordi nii korraldada, et vaherahu kestis edasi ja Rootsi võis uusi vägesid Poolast Saksamaale tuua. Üldse hakkas nüüd Prantsusmaa aktiivsemalt ise osa võtma sõjast Habsburgidega ja kuulutas sõja ka Hispaaniale. Sõjaõnn kaldus niiviisi kord ühele, kord teisele poole. 1636. aasta alguses keisri väed tõrjusid rootslased Baueri juhatusel põhja poole, kuid aasta lõpupoole said nad haledalt lüüa samalt Bauerilt kaotades surnutena ligi 20 000 meest. Sama lugu kordus ka prantslastega: esialgu saavutasid nad edu, kuid siis pidid taganema keisri vägede eest.
1637. a. suri Ferdinand II ja tema asemel hakkas valitsema ta poeg Ferdinand III (1637–1657). Kuid ka tema valitsus ei toonud alguses mingeid muutusi kolmekümne-aastasesse sõjasse. 1638. a. rootslased ja prantslased sõlmisid lepingu ja ühisel jõul lõid keisri vägesid põhjas ja lõunas. Habsburgide õnnetuseks hispaania laevastik, mis ilmus Rootsi vetesse, hävitati hollandi admiral Trompi poolt. Pikale veninud sõjast hoolimata kestsid ikka veel läbirääkimised keisri ja vürstide vahel. 1640. a. kutsuti kokku maapäev Regensburgis, mis ka ei andnud positiivseid tulemusi. 1641. a. oli tähtis selles mõttes, et suri Rootsi kindral Baner, keda asendas andekas väejuht Lennart Torstenson. 2. novembril 1642. a. Torstenson lõi Breitenfeldi juures haledasti Ferdinand III-da vägesid ja 1645. a. märtsis ta tungis Böömimaale, kus lõi keisri vägesid uuesti ja saabus Viini alla. Need olid sõja viimased hingetõmbed, kuna rahvas oli äärmiselt kurnatud ega suutnud enam edasi sõdida. Viimane suurem lahing oli 17. mail 1648. a., millest võtsid osa austerlased, baierlased, rootslased, kusjuures tähelepanu väärib tõsiasi, et keisriväge oli kõigest 33 000 meest, kuna seljatagune teenijaskond ja igasugune vahetumalt sõjast elav inimeste kari koosnes 127 000 inimesest. Praha pärast võideldi rootslaste ja keisri vägede vahel kuni 3. novembrini, siis saabus teade üldise rahu sõlmimisest Münsteris 24. oktoobril 1648. a. Seda rahu nimetatakse Vestfaali rahuks.


Tallinna Toompea Kaarli kogudus.
EELK Tallinna Toompea Kaarli Kogudus on Eesti suurim luterlik kogudus.
Kogudus tekkis 1636. aastal. Esimeseks pastoriks oli Martin Gilläus.
Rootsi kuningas Karl XI laskis Tõnismäele eesti koguduse jaoks ehitada puukiriku, mis õnnistati 1670. aastal. Tänutäheks nimetatigi kirik Kaarli kirikuks ja kogudus Kaarli koguduseks. Esimene kirikuhoone hävis Põhjasõja ajal. Pärast Põhjasõda liitus suurem osa kogudusest Tallinna Püha Vaimu kogudusega.
Pärast praeguse kiriku sissepühitsemist 1870. aasta 4. advendil hakkas koguduse liikmete arv jõudsalt kasvama. 20. sajandi alguseks oli liikmeskond nii suur, et tuli moodustada II pihtkond ja tööle võtta veel üks õpetaja. 1906. aastast teenis I pihtkonda Aleksander Kapp ja II pihtkonda Rudolf Hurt.
28. detsembril 1917 suri Rudolf Hurt südamerabanduse tagajärjel. Hakati tegelema uue õpetaja otsimisega. Samal ajal kerkis päevakorda ka III pihtkonna loomine, sest koguduse liikmete arv oli paisunud suureks ning leiti, et kaks õpetajat ei suuda oma ülesandeid korralikult täita. 1919. aasta suvel kinnitati II pihtkonna õpetajaks Friedrich Stockholm ja III pihtkonna õpetajaks Artur Soomre. Kolmanda pihtkonna loomine tekitas pingeid koguduses ja ka õpetajate endi vahel. Lõpuks tekkiski III pihtkond vabatahtliku liitumise teel.
1920. aastate algul toimusid kiriku korrastustööd. Need olid tingitud sellest, et kirikus peeti paljusid olulisi tähtpäevateenistusi (Toomkirik oli saksa koguduse käes). Kirik oli talviti külm, orel amortiseerunud, ümbrus korrastamata.
5. juunil 1921. aastal toimus Kaarli kirikus (mitte Tallinna Toomkirikus, nagu mõnedes allikates ekslikult väidetakse) Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku esimese piiskopi Jakob Kuke pidulik ametisse õnnistamine. Talitust viisid läbi Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ja Soome piiskop Jaakko Gummerus.
Korrastustööd kulmineerusid 1923. aasta 16. detsembril, kui toimus uuendatud kiriku ja uue oreli pühitsemine. Kirik sai keskkütte, elektrivalgustuse ja topeltaknad. Seinad ja lagi said uue värvi.
1927. aastal hakati Kaarli kirikust esmakordselt jumalateenistusi raadio teel üle kandma.
1930. aastatel oli pidevalt päevakorras uue koguduse maja ehitamne. Koguduse uue maja nurgakivi panek toimus 7. septembril 1939. aastal. Maja planeeringus oli mõeldud nii kogudusele kui ka õpetajatele. Õpetajatele oli majja planeeritud kolm kabinetti koos ooteruumide ja kantseleiga. 7. septembril 1940. aastal sai Kaarli koguduse uue maja peremeheks punalipuline merevägi. Samas hoones töötas hiljem pikka aega Tallinna Stomatoloogia Polikliinik. Nüüd on maja tagastatud kogudusele, kes rendib seal ruume välja. Hoones asuvad praegu koguduse kantselei, arhiiv, raamatukogu ja lastetöö ruumid).
Sotsiaalhoolekanne.
Lastehoid ja vaestehoolekanne said Kaarli koguduses alguse 19. sajandi teisel poolel.
Laste hoidmisega tegeles Tallinna Väikelaste Hoiu Selts, mis oli asutatud 1880. aastal. 1. juunil 1920 kinnitati Tallinna Haapsalu Rahukohtus Tallinna Väikelaste Hoiu Seltsi põhikiri. Seltsi peamisteks tegevussuundadeks ja eesmärkideks oli pakkuda Tallinna elanikele ja eriti Kaarli koguduse liikmetele võimalust oma lapsi vanemate töölolekuajaks lastehoidu panna. Kasvatustöö toimus kiriklikus vaimus, lähtuti Fröbeli ja Montessori metoodikast. Hoiuseltsil oli avarate ruumidega maja, mis asus Suur-Juhkentali 1 (Liivalaia 63). Teise korruse ruume üüris kogudus vanadekodu tarbeks.
Tallinna Väikelaste Hoiu Seltsi lasteaed töötas kuni 1940. aastani. 25. novembrist 1940 pärineb rahanduse rahvakomissari otsus selts likvideerida. 24. jaanuaril 1941 võttis likvideerimiskomisjon seltsile kuuluva vara üle.
Vaestehoolekande kohta Kaarli koguduses on andmeid juba 1864. aastast, mil tegutseti Vaestehoolekande Komitee nime all. Erinevalt lasteaiast, mis võttis vastu ka teisi linna lapsi, oli Vaestehoolekande Seltsi eesmärgiks toetada oma koguduse abivajajaid.
Vaestehoolekande töö saab jagada kaheks. Ühe osa moodustas vaeste toetamine. Sõltuvalt inimese olukorrast anti talle kas igakuist toetust või ühekordseid summasid. Jõulutoetused olid ette nähtud nii vaestele kui vanadele. Teise osa moodustas vanadekodu ülevalpidamine. Seal tasuta peavarju leidnud koguduse vanakestele regulaarset toetust ei antud. Ainult pühade puhul maksti väikestes summades ühekordseid toetusi.
Vaestehoolekande Seltsil oli oma vanadekodu, mis asus Alendri 2. 1930. aastate alguses osteti uus vanadekodu aadressil Magdaleena 6 (mõlemad hävinud). Pärast uue vanadekodu soetamist korraldati koguduse vaestehoolekande tegevus ümber. 1932. aasta alguses moodustati kõigi pihtkondade juurde vaestehoolekande ringid. Kaarli koguduse nõukogu ja Vaestehoolekande Seltsi vahel sõlmiti uus leping ja võeti vastu uus kodukord. Nüüd jäi Vaestehoolekande Seltsi otseseks tegevuseks leida sissetulekuid Magdaleena 6 võlgade tasumiseks ning vanurite ülalpidamiseks vanas ja uues vanadekodus. Vaestehoolekande Selts töötas koguduse faktilise abiorganina, mida kogudus võimaluse piires rahaliselt toetas. Uue korra järgi ei andnud Vaestehoolekande Selts koguduse vaestele enam rahalist toetust. Seda tegi nüüd iga pihtkond ise oma õpetaja juhatusel.
Selts likvideeriti 1940. aastal ning vanurid paigutati linna teistesse hooldeasutustesse. Saksa okupatsiooni ajal lubati küll taas tegutsema hakata, kuid hilisem nõukogude kord ei lubanud kirikul mingisugust hoolekannet.


Tallinna Kaarli kirik.
Kaarli kirik on neoromaani stiilis kirik Tallinnas. Arhitektid on Otto Pius Hippius ja Rudolf von Bernhard (laekonstruktsioonid).
Kirik pühitseti sisse 1870. aastal.
Kirikus asub eesti esimene monumentaalmaal "Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete…", mille autor on Johann Köler.
Pikemalt kiriku arhitektuurist ja kunstist.
Praegune Kaarli kirik on vähemalt viies sakraalehitis Tõnismäel. Muinasajal paiknes sama koha peal tõenäoliselt hiis.
Tõnismäe Antoniuse kabel.
Arvatavasti ehitati siia pärast 13. sajandi vallutusi mingi kabel. Esimest korda on Tõnismäel paiknevat pühak Antoniusele pühendatud kabelit mainitud kirikuna 1458. aastal. Võimalik, et kabel ja kirik olid eraldi ehitised. See andis piirkonnale ka nime: Antoniuse ehk rahvapärasemalt Tõnismäe. Kabel(id) hävis(id) arvatavasti Liivi sõja ajal.
Tõnismäe Kaarli puukirik.
1670. aastal pühitseti sisse kreeka risti kujuline puukirik, mille laskis ehitada Rootsi kuningas Karl XI. Kirik oli mõeldud Toompea ja Toomalevi eestlastele ja soomlastele ("Karlskirche finnisch-estnische"). Kuninga auks hakati seda nimetama Kaarli kirikuks. Hoone põletati Rootsi poolt Suure Põhjasõja ajal 1710. aastal maha, kui Vene väed lähenesid Tallinnale.
Neljas, ajutine puukirik (Kaarli hädakirik) püstitati 1863. aastal praeguse Kaarli puiestee ja Tõnismäe vahelisele kolmnurksele platsile. Kui uus kirik valmis, muutus ajutine kirik tarbetuks ning see lammutati 1870. aastal.
Kaarli kirik.
1860. aastateks võimaldasid kujunev rahvuslik iseteadvus ja soodne majanduslik ning poliitiline olukord ehitusega pihta hakata. Krundi ja ehituskivid annetas kaupmees ja Toomgildi vanem Hans Heinrich Falck.
Uus Kaarli kirik pühitseti sisse 1870. aastal, kuigi ehitust alustati juba kaheksa aastat varem. Venimine oli seotud rahapuudusega.
Kiriku projekteeris baltisaksa arhitekt Otto Pius Hippius (1826–1883). Kiriku projekt valmis juba 1858. aastal, kuid nurgakivi pandi alles 1862. aastal. Kiriku lõplikku valmimist autor ise ei näinudki. Katus jõuti peale 1870. aastaks, mil kirik ka sisse õnnistati. Tornid lõpetati alles 1882. aastal, kuid siseviimistlus ning altarimaalid võtsid veel aega. Kirik ei ole praegugi täielikult lõpetatud: puudu on näiteks projektis ettenähtud raidkujud seinaniššides.
Kirikuhoone on neoromaani stiilis. Voldemar Vaga leiab, et "välisarhitektuuri iseloomustavad omavoliliselt käsitletud romaani stiili vormid." Karin Hallase sõnul on aga Kaarli kiriku puhul tegemist stiili sügava teadvustamise ning põhimõttelise käsitlusega.
Kaarli kiriku suursugune ja avar interjöör tuleb esile tänu selle erilisele katusekonstruktsioonile, mis võimaldas luua ühtse, piilaritega liigendamata ruumi. Selle projekteeris Otto Pius Hippius koos tuntud konstruktori Rudolf von Bernhardiga. Bernhardi projekteeritud puust laekonstruktsiooni peeti omal ajal ehitustehnika suursaavutuseks, mille mudel jäi ehtima Eestimaa provintsiaalmuuseumi ja Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi ekspositsiooni. Bernhard oli omal ajal niivõrd mainekas insener, et kui 19. sajandil tekkisid Rooma Peetri kirikusse praod, kutsuti ka tema Peterburist Rooma probleemiga tegelema.
Tööde käiku juhatasid kohapeal kubermangu insener Rudolf Otto von Knüppfer ning Põltsamaalt kutsutud ehitusmeister Gustav Heinrich Beermann.
1. detsembril 1924 tapeti kiriku juures kordnik Johannes Kumel.
Kiriku interjöör.
Pärast pikihoone valmimist ja kiriku õnnistamist võtsid siseviimistlustööd veel kaua aega. Kirikus puudus ka altaripilt. Arhitekt Hippius oli Itaalias rännates näinud mosaiigis tehtud Kristuse kujutusi, mis jätsid talle sügava mulje. Ta soovitas ka Kaarli kirikule tellida altaripildiks kui mitte mosaiigis, siis vähemalt freskotehnikas altarimaali. Ilmselt oli tema ka see, kes soovitas pöörduda Johann Köleri poole, sest viimane oli kiriku ehituse vastu suurt huvi üles näidanud.
Ilma piilariteta ruum võimaldas tol ajal kirikutes peaaegu ainulevinud iseseisva altari asemel luua hoopis mõjuvama ja suurejoonelisema pühapildi maalina apsiidivõlvil. Sellise lahendusega sai Hippius arvestada juba kiriku projekteerimisel.
Johann Köler maalis fresko tasuta ning see võttis tal aega kümme päeva. Altarimaal valmis 23. juulil 1879 ning selle pidulik ning rahvarohke sisseõnnistamine toimus 29. juulil samal aastal.
Maalil domineerivad sinine ja punane toon. Tõenäoliselt oli Kölerile eeskujuks Kopenhaageni Jumalaema kiriku Kristuse kuju, mis oli tehtud Bertel Thorvaldseni poolt.
Kaarli kiriku fresko "Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete…" on Johann Köleri suurim teos ning Eesti esimene monumentaalmaal.
Kaarli kiriku altarit ehivad veel ühe teise kunstniku teosed. Nendeks on baltisaksa kunstniku Sally von Kügelgeni (1860–1928) stseenid Kristuse elust, mis valmisid kümme aastat pärast Köleri tööd – 1889. aastal.
Põhjus, miks valiti tõenäoliselt Köleri kavandatud kompositsiooni lõpuleviimiseks baltisakslasest kunstnik, peitub Köleri rahvuspoliitilises tegevuses, mis oli baltisakslastele vastukarva.
Sally von Kügelgeni valmistatud freskod Kaarli kirikus on Carl Timoleon von Neffi poolt Iisaku katedraali jaoks Peterburis loodud kompositsioonide pealiskaudse koopiad. Keskmine maal kujutab püha õhtusöömaaega, vasakul näeme Kristuse sündimise stseeni, paremal Kristuse taganutmist.
1923. aastal valmis saksa orelimeistri Eberhard-Friedrich Walkeri valmistatud orel 3 manuaali ja 49 registriga.


Kaarel Eenpalu.
Kaarel Eenpalu (kuni 22. veebruarini 1935 Karl August Einbund; 28. mai 1888 Palu talu, Vesneri vald Tartumaa – 27. või 28. jaanuar 1942 Vjatka vangilaager (Vjatlag), Kirovi oblast, Venemaa) oli Eesti poliitik ja jurist, riigivanem 19. juulist 1932 1. novembrini 1932 (Karl Einbundi esimene valitsus).
Kaarel Eenpalu isa oli Andres Einbund.
Haridus.
Õppis Vesneri vallakoolis. Lõpetas Hugo Treffneri eragümnaasiumi, õppis 1909–1914 Tartu Ülikoolis õigusteadust, tegi lõpueksamid Moskva Ülikooli juures. Tal oli õigusteaduste kandidaadi (cand. jur.) kraad, nagu ka Jaan Tõnissonil.
Eenpalu oli Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) esimees.
Sõjaväeline tegevus.
Osales 1915 või 1914-1917 Esimeses maailmasõjas, lõpetas 1917 Petrogradis Paul I sõjakooli. Formeeris 1917 Eesti suurtükiväebrigaadi (või 1. Eesti suurtükiväe brigaadi) 5. pataljoni (või patarei) ja oli 1918. aastani selle ülem. Oli 1918–1919 Vabadussõjas Tartu kooliõpilaste pataljoni (Tartu vabatahtlike pataljoni, 110-120 meest) ülem. 1919 formeeris 2. suurtükiväepolgu 7. patarei ja oli selle ülem. Ta läks reservi leitnandi auastmes.
Poliitiline tegevus.
Valiti 1919 Eesti Rahvaerakonna liikmena Asutavasse Kogusse, läks 1923 üle Põllumeestekogudesse. 1933.aasta 18.mail, kui Konstantin Päts 17 kaaslasega Põllumeestekogude-Põllumeeste-Asunike ja Väikemaapidajate Koondisest lahkus, jäi Eenpalu parteisse edasi ning süüdistas Pätsi põllumeeste ühiserakonna lõhkumises. Kuid juba sama aasta oktoobris, mil Päts sai riigivanemaks, lahkus Eenpalu Asunike parteist ning liitus taas Pätsiga, pääsedes võimule taas lähemale. 1920–1937 oli I–V Riigikogu ning alates 1938 I Riigivolikogu liige (79. valimisringkonnast.
Oli 1919–1920 riigikontrolör, 1920, 1921–1924 ja 1924–1926 siseminister (teda peetakse Eesti politsei rajajaks), 1926–1932 ja 1933–1934 III, IV ja V Riigikogu esimees, juulist novembrini 1932 riigivanem (Kaarel Eenpalu esimene valitsus), 1934–1938 siseminister ja peaministri asetäitja, 1938–1939 peaminister (Kaarel Eenpalu teine valitsus).
Sai Siseministriks pärast iseseisva Siseministeeriumi loomist. Kujundas uue, autoritaarse sisepoliitilise kursi. Eenpalu agaral osavõtul algatati nimede eestistamine, kodude kaunistamise hoogtöö, võidupüha traditsioon, Isamaaliit ja muud.
Talupidamine.
Pidas aastast 1925 Harjumaal Raasiku vallas Arukülas Hellema õppe- ja katsetalu, kus kasvatati peamiselt kartulit ja õlleotra ning peeti piimakarja.
Muud ametid.
1911–1912 oli Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi korraldatavate näituste sekretär.
Aastatel 1910–1912 ja 1915 oli Postimehe toimetuse liige, 1918 toimetaja, 1920 Tallinna Teataja, 1924 ajalehe "Kaja" peatoimetaja.
1939–1940 Eesti Fosforiidi peadirektor Maardus.
Ühiskondlik tegevus.
Ülikoolis õppimise ajal tegutses rahvaraamatukogude liikumises ja karskusliikumises.
Ta oli juhtivalt tegev põllumeeste organisatsioonides (koos A. Jürima, Jaan Hünersoni ja teistega), osales Põllumeeste Keskseltsi töös ning politsei-, spordi- ja tuletõrjeorganisatsioonides.
Kaarel Eenpalu oli Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane.
Arreteerimine ja surm.
Arreteeriti 24. juulil või 27. juulil või 16. juulil 1940 NKVD poolt oma talus. Teda süüdistati Viktor Kingissepa tapmises ning võitluses töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastu. Ta suri vangilaagris eeluurimise ajal.
Isiklikku.
Kaarel Eenpalu abikaasa oli Linda-Maria Eenpalu.
Neil olid tütred Helmi-Aino (1917), Virve (1919), Tiiu-Hilja (1921) ja Mai-Linda (1923).
Abikaasa ning Virve ja Mai saadeti 1941. aastal 15 aastaks asumisele Tomski oblasti Tšainski rajooni Makarjevka külla. Tiiu ja Helmi (Teder) põgenesid 1944 Saksamaale. Virve vabanes 1. märtsil 1956, abikaasa 21. mail 1956.
Anne Eenpalu on Kaarel Eenpalu tütretütar.
Kirjandus.
Auli Käsik on 1995. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis kaitsnud diplomitöö "Kaarel Eenpalu raamatukogunduslik tegevus".
Tsitaadid.
Mina usun Jumalasse, maamulla pühadusse, eestlase ja tema eluruumi püsimisse.
Mitte palga pärast ei ole Eesti politseinik väljas, vaid oma kõrge ülesande pärast. (Politseikooli avamisel 8. septembril 1925)


Kaukaasia.
Kaukaasia on regioon Aasovi, Musta ja Kaspia mere vahel, kus asuvad Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia ning Venemaa alad kuni Kuma-Manõtši nõoni põhjas.
Piirkond seob omavahel Lähis-Ida ning Ida-Euroopa lauskmaad, jagunedes Põhja- ja Lõuna-Kaukaasiaks (ehk Taga-Kaukaasiaks), mis on üksteisest eraldatud Suur-Kaukasuse mäestikuga.
Kaukaasias elab rohkem kui 50 erinevat rahvast, kes räägivad seitsmesse erinevasse keelkonda kuuluvaid keeli. Seega on piirkond etniliselt ja keeleliselt üks maailma mitmekesisemaid.
Keelkondadest kolm – nahhi-dagestani, kartveli ja abhaasi-adõgee – on piirkonna põliskeelkonnad. Kartveli keelkond lahknes teistest üle 14 000 aasta tagasi, mis tähendab, et keeled on omavahel väga kauges suguluses.


Kharthli.
Kharthli on ajalooline piirkond Gruusias.


Konsul (Vana-Rooma).
Konsul oli Vana-Roomas täidesaatva võimu teostaja. Igaks aastaks valiti kaks konsulit.
Konsulid võisid Rooma riigis kõike teha: olla vahekohtunikud, kinnitada, määrata ja valitseda. Nad olid sõjaväe juhid ja esindasid Rooma Riiki välissuhtluses ning juhtisid Senatit. Piiranguid oli nende võimule tõesti vähe, kuid üks tähtsamaid piiranguid seisnes selles, et valiti kaks konsulit ja nad toimisid tavaliselt teineteise kontrollijatena.
Konsulid valiti rahvakoosolekul (tsenturiaatsetel komiitsidel) ja nende ametiaeg oli üks aasta algusega 1. jaanuaril (kuigi neid sai tagasi valida). Nende võimu täiendas tribuunide ja tsensorite süsteem; viimased võisid konsulite tegevust blokeerida. Peale selle võisid konsulite võimu varjutada määratud diktaatorid, kes võisid eriolukorras hakata valitsema konsulitest sõltumatult (kuid diktaatorid olid ametisse pandud konsulite poolt ning jäid tavaliselt ametisse ainult üheks kuuekuuliseks perioodiks).
Konsuliamet jäi püsima ka pärast vabariigi muutumist impeeriumiks. Keisririigiaegsetel konsulitel oli palju väiksem võim kui vabariigiaegsetel.
541 tühistas keiser Justinianus I konsuliameti, pidades seda mõttetuks ja laostavalt kulukaks. Ometi säilisid konsulid teatud vormis ka pärast seda. Konsuliteks olid siis tavaliselt Rooma keisrid, kes kandsid konsuli tiitlit mingi sündmuse puhul. Enamasti kasutatigi tol ajal seda tiitlit keisri kroonimise ajal.
Keiser Leo IV tühistas Bütsantsi seadusi reformides konsuliameti (ka tseremoniaalsena) veel kord ning sellest ajast kadus see jäädavalt.
Konsuliamet püsis Vana-Roomas kokku umbes 1395 aastat.


Kahekõnelus (1).
Martin Buberi raamatu "Kahekõnelus" esimese osa "KIRJELDUS" kokkuvõte
Lähtemeenutus.
Ma näen mõne aasta tagant unes üht ja sama unenägu variatsioonidega. Ma nimetan seda kahekordse kutse unenäoks. Mind ümbritseb vaene, primitiivne maailm. Lõvitaoline loomake pureb kätt, ja ma tulen temaga vaevalt toime. Edasi ma seisan ja hüüan. See on väga pikk hüüe nagu laul. Ja siis kõlab vastuseks teine samasugune hüüe mulle, nii et minu hüüe hakkab mulle tunduma küsimusena, mis on sama seletamatu nagu vastuski. Vastushüüe oli iga kord erinev. Niipea kui ta oli lõppenud, tekkis mul kindlus: see on täide läinud. Alles pärast seda vastust oli minu hüüdest alguse saanud sündmus tõesti aset leidnud.
Nii see unenägu kordus, kuni viimase korrani kaks aastat tagasi. Algul oli kõik nagu tavaliselt. Ent vastust ei olnud. Esimest korda ma ootasin vastust, varem oli see alati ootamatu. Ma muutusin avatuks, ja järsku tuli mitte kaugusest, vaid õhust minu lähedal hääletu vastus. Õieti see lihtsalt oli seal, juba enne minu hüüdu, kuid nüüd, mil ma temale avanesin, lubas ta end tajuda. Ma tajusin teda sama täielikult nagu vastust oma eelmistes unenägudes. Ma tajusin teda kõigi oma pooridega. Eelmistest vastustest erines ta selle poolest, et ta oli juba alati olnud.
Kui ma vastust enam ei tajunud, tundsin ma kõlavamalt kui eales varem: see on täide läinud.
Teatatav vaikimine.
Nagu kõige ägedam sõnaline suhtlemine ei ole veel kõnelus (kõige ilmsemaks saab see kõnelevate inimeste kummalises vaidluses, mida tabavalt nimetatakse diskussiooniks, võimes üksteist katkestada), nii pole kõnelemiseks tarvis häält, isegi mitte žesti. Et keel oleks keel, ei pruugi ta üldse sisaldada meelelisi märke.
Kujutage ette kaht inimest, kes istuvad kõrvuti maailma üksinduses. Nad ei räägi teineteisega, ei vaata teineteise peale. Kumbki ei tea teise elust midagi, nad on äsja teineteist kohanud. Nad ei mõtle praegu teineteisest. Üks istub rahulikult pingil, olles avatud kõigele, mis võib juhtuda. Tema väljanägemine just nagu ütleks: ei piisa valmisolekust, tuleb olla tõesti siin. Teine inimene on vaoshoitud, ja selle vaoshoituse taga on needus – võimetus suhtlemiseks. Ja oletame, et just nüüd see needus võetakse ära. Ka nüüd ei lausu see inimene sõnagi ega liiguta end. Ometi ta teeb midagi. Vabastus saabus tema osavõtuta teadmata kust, kuid nüüd ta teeb midagi, ta kõrvaldab oma vaoshoitust, mille üle on võimu ainult temal. Ja temast vabalt voolava teate viib vaikimine teise inimeseni, kes selle avatult vastu võtab, nagu saatuse, mis teda ootab. Ta ei saa kellegi, isegi mitte iseendale, öelda, mida ta teada sai. Ja mida ta teisest üldse teabki? Teadmist polegi tarvis. Seal, kus on tekkinud avatus, kas või sõnatu, on kõlanud kahekõneluse püha sõna.
Arvamused ja tõeline.
Nii et inimestevaheline kahekõnelus, mis küll tavaliselt leiab väljenduse hääles ja sõnas, võib aset leida ka ilma märkideta. Kahekõneluse ülimail hetkil puudub sellel teatatav sisu, ent ometi on tegemist täiesti faktilise sündmusega.
Võiks arvata, nagu oleks siin jutt erootikast. Ent erootika ei ole sugugi mitte kahekõneluse kontsentratsioon ja arendus. Erootikas on dialoog ja monoloog segunenud ning ühtlasi peavad omavahelist võitlust. Armastusepuhang on sageli lihtsalt omaenda isiku ootamatult teoks saanud võimaluste nautimine.
Pigem on jutt pilkudest, mis inimesed möödudes heidavad rahvast täis tänaval. Mõned neist avavad teineteisele kahekõnealtid natuurid.
Mõistete abil seda edasi anda on võimatu. Saab vaid tuua näiteid isiklikust elust selle kohta, kuidas kommunikatsioon kasvab üle suhtlemiseks, lastes kehastuda kahekõnelisel sõnal.
1914. aasta kevadel kogunes mitu inimest Euroopa eri rahvaste seast, aimates ette katastroofi ning püüdes luua rahvusteülest autoriteetset instantsi. Läbirääkimised olid avameelsed ja äärmiselt viljakad, kõik fiktiivne jäi kõrvale ja igast sõnast sai fakt. Kui me hakkasime arutama, keda kutsuda ühiskondliku algatusega väljatulijate hulka, siis üks kirglikult keskendunud ja tugeva armastusjõuga inimene leidis, et nimetatud on liiga palju juute, nii et mõned riigid on ebaproportsionaalselt suurel arvul esindatud neis elavate juutidega. Kuigi minulegi polnud see kaalutlus võõras, sest leidsin, et juutlus saab mängida tõeliselt viljakat rolli kindla rahu ülesehitamisel üksnes koos, mitte üksikute osadena, protesteerisin ma niisuguses vormis väljendatud arvamuse vastu.
Hakkasin rääkima Jeesusest ja sellest, et juudid mõistavad teda seesmiselt kogu tema juudi olemuses, mis jääb kättesaamatuks kõikidele kristlikele rahvastele. "Mõistame nii, nagu see pole kättesaadav Teile," pöördusin ma otse selle preestri poole. Ta tõusis, ka mina seisin, me vaatasime teineteisele silma. "Unustatud," ütles ta, ning me embasime teineteist vennalikult.
Juutide ja kristlaste vaheline suhete klaarimine muundus kristlase ja juudi liiduks, ja selles muundumises sai tõeks kahekõnelus. Arvamised kadusid, lihas sai teoks tõeline.
Vestlused religioonist.
Mulle võidakse vastu vaielda: kui jututeemaks on maailmavaated, siis ei saa kõnelust niiviisi katkestada. Iga osaline peab end oma möödapääsmatus ühekülgsuses avama, ja alles seeläbi ta mõistab, et teda piirab teine osaline. Siis nad kohtuvad oma mitteabsoluutsuses, mis on nende ühine saatus.
Ma vastan: selles, millele ma osutan, on küll olemas piiratuse kogemus, kuid kätkeb ka selle võimalik ületamine, mis küll ei leia aset "maailmavaate", vaid tegelikkuse pinnal. Ükski vaidluses osaleja ei pea oma veendumustest loobuma, vaid nad jõuavad liiduni selles riigis, kus veendumuste seadus ei kehti. Nad saavad samuti tunda oma mitteabsoluutsust, kuid vabanevad sellest surematuks silmapilguks. Nad on kohtunud juba enne seda, kui kumbki neist pöördus hinges teise inimese poole ning sellest hetkest seda teist inimest kujutledes tõesti temaga ja temale rääkis.
Teine vastuväide kõlab nii: see võib ju olla võimalik vaadete raames, kuid usutunnistuste valdkonnas mitte. Kui eri usutunnistustega inimesed vaidlevad oma õpetuste üle, siis on jutt Jumala tahte täitmisest, mitte pinnapealsest isiklikust nõusolekust. Kui keegi on valmis oma usu eest surema, selle eest tapma, siis ei saa olla riiki, kus usu seadus enam ei kehti. Säärane inimene püüab aidata kaasa tõe võidulepääsule ega lase tunnetel end uimastada. Teist inimest, kes pooldab vale usku, tuleb pöörata või vähemalt õpetada, vahetu kokkupuude temaga on võimalik üksnes väljaspool usu küsimusi, mitte nendest lähtudes.
Sellele etteheitele, mille jõud on selles, et ta ignoreerib just nagu iseenesestmõistetavana valitsevat relativeeritud vaimu mittekohustuslikkust, saan ma vastata vaid isikliku tunnistusega.
Ma ei saa mõista hukka Lutherit, kes Marburgis keeldus toetamast Zwinglit, ega isegi Calvinit, kes on süüdi Serveti surmas, sest Luther ja Calvin usuvad, et Jumala Sõna on tunginud inimeste hinge nii sügavale, et nad on võimelised seda ühemõtteliselt tõlgendama, ja selle tõlgendus peab olema ainus. Aga mina sellesse ei usu, minu jaoks on Jumala Sõna nagu langev täht, mille leegist annab tunnistust meteoriit; sähvatust ma ei näe, ma saan rääkida ainult valgusest, ma ei saa kätte kivi, et öelda: see ta ongi. Ent seda erinevust usus ei tule pidada kõigest subjektiivseks, ta ei rajane mitte sellel, et meie, kes me täna elame, ei ole oma usus piisavalt kindlad; erinevus jääb, ükskõik kui tugevaks ka ei saaks meie usk. Olukord maailmas on ise muutunud, õigemini on muutunud inimese ja Jumala vaheline suhe. Ja selle suhte olemust ei saa taibata, kui mõelda ainult meile nii harjumuspärasest kõrgema valguse varjutusest, meie ilmutuseta eksistentsi ööst. See on ootuse öö, mitte ähmase lootuse, vaid ootuse öö. Me ootame Jumala ilmumist, ja meile on teada üksnes koht, kus see aset leiab, ja seda kohta nimetatakse ühisuseks.
Selle ootuse ametlikes katakombides ei ole ei ole üheselt tunnetatavat ja esitatavat Jumala sõna: meile pärandunud sõnad selgitavad meile end meie inimlikus pöördumises üksteise poole. Kuulekus tulevasele pole võimalik ilma ustavuseta selle loodule. Selle teadmine on meie tee, mitte "edasijõudmine", vaid tee. Algab tõeliste religioossete kõneluste aeg: jutt ei ole imaginaarsetest religioossetest kõnelustest, milles õigupoolest keegi ei näe oma vestluskaaslast ega pöördu tema poole, vaid algab tõeluse kahekõneluse aeg veendumuse ja veendumuse vahel, avatud isiksuse ja avatud isiksuse vahel. Alles siis ilmneb tõeline ühisus, mitte kõikides religioonides just nagu leitud ühise sisu ühisus, vaid olukorra, hirmu ja ootuse ühisus.
Ülesande püstitus.
Kahekõnelus ei piirdu inimestevahelise suhtlemisega, vaid ta on inimestevaheline suhe, mis väljendub nende suhtlemises. Siit järeldub, et isegi kui võib saada läbi ilma sõnadeta, ilma teateta, peab kahekõneluses paratamatult olema üks asi – sisemine toimimise suunatus teineteisele. Kaks inimest, kes kahekõneluses osalevad, peavad olema teineteise poole pööratud, ükskõik millise aktiivsuse või aktiivsuse teadvuse määraga.
Seda on kasulik ette kujutada säärases järsus sõnastuses. Sest sõnastava küsimuse taga uuritava kategooria piiridest peitub küsimus, mis lõhub kõik vormelid.
Meie silme all elavat inimest saab vaadelda kolmel viisil (jutt ei ole teadusest). Seejuures ei pruugi taju objekt meist ja meie juuresolekust midagi teada; pole tähtis, kas tal on mingit suhtumist meie tajusse.
"Vaatleja" püüab vaadeldavat tallele panna. Ta vaatleb ja joonistab seda, püüdes üles joonistada nii palju jooni kui võimalik. Vaatluse objekt koosneb joontest, ja iga joone taga on midagi varjul. Inimliku väljenduse süsteemi teadmine võtab arvesse individuaalseid variatsioone. Nägu on füsiognoomia, liigutused on žestid.
"Kaeja" ei pinguta üldse. Ta võtab sisse poosi, milles tal on võimalik objekti näha, ning ootab rahulikult, mida ta näha saab. Ainult algul on tal mingi kavatsus, edasi toimub kõik tahtmatult. Ta ei pane midagi tallele, jätab endale täieliku vabaduse, ei karda üldse midagi unustada ("Unustada on hea.") Ta ei anna oma mälule ülesandeid, vaid usaldab selle orgaanilist tegevust, mis säilitab kõik, mis väärib säilitamist. Ta ei vii vaatleja kombel rohtu haljassöödana ära, vaid pöörab seda ühelt küljelt teisele, et sellele langeksid päikesekiired. Ronge ta ei jälgi ("Rongid viivad vales suunas."). Kaetavas objektis ei ole talle tähtsad "iseloom" ega "väljendus" ("Huvitav ei ole tähtis."). Kõik suured kunstnikud on olnud kaejad.
Kuid on olemas ka hoopis teistsugune taju.
Kaejale ja vaatlejale on ühine see, et nii ühel kui ka teisel on hoiak, nimelt püüd tajuda oma silme ees olevat inimest; et ta oleks tajujast ning tema isiklikust elust eraldatud "objekt", mida just sellepärast saabki "õigesti" tajuda; et seega tema poolt tajutav, olgu see siis joonte summa nagu vaatlejal või eksistents nagu kaejal, ei nõuaks temalt tegusid ega oleks saatuslik; et kõik leiaks aset esteesia kõige kaugemates sfäärides.
Teine asi, kui ma oma isikliku elu tunnil, mis on tajule avatud, kohtan inimest, kelles miski mulle "ütleb" midagi, mida ma objektiivselt ei oska taibatagi. Ei ütle mulle mitte seda, milline see inimene on, mis temaga toimub ja nii edasi. Vaid ütleb midagi "mulle", apelleerib kuidagi minule, siseneb öeldavaga minu ellu. See võib olla miski, mis on seotud antud inimesega, näiteks see, et ma olen talle vajalik. See võib olla ka midagi minu kohta. See inimene ise oma suhtumises minusse ei ole öeldavaga kuidagi seotud, tal ei ole suhtumist minusse, ta ei ole võib-olla mind tähelegi pannud. Mitte tema ei ütle, nii nagu too üksildane inimene sõnadeta ütles tema kõrval pingil istujale oma saladuse: öeldakse "seda". Kes mõistab sõna "ütleb" metafoorina, see ei saa minust aru. Fraas "see ei ütle mulle midagi" on metafoorne väljendus; aga see, mida mina silmas pean, on tõepoolest keel. Keele majas on palju eluasemeid, ja see on üks sisemistest.
Niiviisi öeldava tajumine käib hoopis teisiti kui vaatlemine ja kaemine. Inimest, kelle kaudu mulle midagi öeldi, ei saa ma üles joonistada, ei saa teda kirjeldada, ja kui ma teeksin katset, oleks öeldavaga kõik läbi. See inimene ei ole minu tähelepanu objekt, ma osutusin temaga kuidagi seotuks. Võib-olla pean ma teda kuidagi mõjutama, võib-olla pean ainult midagi õppima, ja asi on ainult selles, et ma selle "vastu võtaksin". Võib-olla tuleb mul vastata kohe just sellele inimesele, siinsamas; võib-olla aga on öeldul ees pikk mitmekesine edasiandmise tee ja sellele vastata tuleb mul kuskil, millalgi ja kellelegi – kes teab, mis keeles, praegu aga on kogu asi ainult selles, et ma võtan enese peale tarviduse vastata. Kaheldamatu on vaid see, et minu poole on pööratud sõna, mis nõuab vastust.
Sellise märkamise objektiks ei pea olema tingimata inimene, see võib olla loom, taim, kivi: mitte ükski nähtus, mitte ükski sündmus ei ole väljas sellest reast, milles mulle midagi öeldakse. Miski ei saa keelduda olemast säärase sõna astjaks. Kahekõneluse võimaluse piirid on märkamise piirid.
Igaühel meist on ümber turvis, mis peab märgid ära tõrjuma. Märgid on meie peale suunatud pidevalt, elada tähendab olla see, kelle poole pöördutakse, tuleb ainult see pöördumine vastu võtta, tuleb ainult kuulda seda pöördumist. Ent risk tundub meile liiga suurena, meile tundub, et selline helitu äike ähvardab hävinguga, ning me täiustame oma kaitseaparaati põlvest põlve. Meie teadus kinnitab meile: "Ole rahulik, kõik läheb nii, nagu peab minema, sinule ei ole midagi suunatud, sind ei peeta silmas, see on maailm. Sa võid seda tajuda, nagu tahad, kuid mida sa ka ette ei võtaks, see lähtub ainult sinust, sinult ei nõuta mitte midagi, sinu poole ei pöörduta, kõik on vaikne."
Igaüks meist on suletud turvisesse, millega me harjume ja mida me varsti enam ei märka. On vaid hetki, mil on võimalik sellest läbi tungida ning äratada hing tundlikkusele. Ja kui midagi sarnast on meiega juhtunud, kui me oleme muutunud valvsaks ning küsime endalt: "Mis siis ikka erilist on juhtunud? Kas see on siis midagi muud, kas see pole see, mis iga päev juhtub?", siis me võime vastata: "Tõepoolest, mitte midagi erilist, see on igapäevane asi, ainult et meid ei ole iga päev siin."
Selle märgid, et meie poole pöördutakse, ei ole midagi ebatavalist, see ongi see, mis kogu aeg toimub, mis toimub lakkamatult, sõnaline pöördumine ei lisa siia midagi.
Kõik, mis toimub, on pöördumine minu poole. Sellega, mis minuga juhtub, pöördub maailmas toimuv minu poole. Ainult seda puhastades, eraldades seda pöördumisest minu poole, saan ma minuga toimuvat tajuda mind mitte silmas pidavate maailmasündmuste osana. Seesmiselt seotud, steriliseeritud süsteem, millesse kõik peab minema, on inimtegevuse titaanlik projekt. Ka keel on sellele allutatud.
Selle aegade torni tipust, kui mõned selle väravate kaitsjatest peavad võimalikuks pöörata mõningat tähelepanu sarnastele mõttekäikudele, vastatakse mulle: see on ju lihtsalt variatsioon sellest vanast ebausust, et kosmilistel ja telluurilistel nähtustel saab olla inimese elus vahetu tähendus, millest meil on võimalik aru saada. Selle asemel, et mõista toimuvat füüsikalises, bioloogilises, sotsioloogilises aspektis (mida ma uurimuste edusammudest alati vaimustuma kaldudes väga hindan, kui ainult need, kes seda teevad, teavad, mida nad teevad, ega kaota vaateväljalt piire, mille raamides nad tegutsevad), tehakse katse taibata nende imaginaarset tähendust, mille jaoks mõistuse seadustele alluvas aegruumikontiinuumis pole kohta.
Seega olen ma ootamatult sattunud augurite seltskonda, kelle kummalised alaliigid, nagu teada, on tänapäeva maailmas olemas.
Ent olgu siis tegemist ennustamisega loomade sisikonna järgi või tähtede järgi, selle märkidele on omane, et need on teatmikus kirjas, olgugi et kirjutamata teatmikus. Ja kui salajas neid teatmeid ka edasi ei antaks, igaüks, kes neid kasutab, "saab teada", millist elupööret üks või teine märk tähendab; ja isegi kui mitme erinevat laadi märgi kokkupõrge tekitab erilisi raskusi seoses lahushoidmise ja kombineerimisega, on alati võimalik "toime tulla". Seda laadi tegevuste ühine tunnus on korratavus: reeglite, seaduste ja analoogiajärelduste ühesugusus, ükskord ja lõplikult avastatud, pidev rakendatavus. See, mida nimetatakse ebausuks, on minu meelest pigem ebateadmine. Ebausklikust hirmust 13. kuupäeva ees viib otsetee gnoosise petlike kõrgusteni; siin ei ole isegi mitte ahvisarnasust tõelise usuga.
Tõeline usk, kui ma tohin nõnda nimetada võimet ennast esitada ja öeldavat kuulda, algab sealt, kus lõpeb juhindumine reeglitest, kus kaob tahtminegi seda teha. See, mis minuga toimub, ütleb mulle midagi, kuid seda, mida see mulle ütleb, ei saa mulle avada mingi salateadmisega, sest seniajani ei ole seda veel kunagi öeldud ning see ei koosne kunagi hääldatud häälikutest. Seda ei saa tõlgitseda, nagu ka mitte tõlkida, seda ei saa mulle selgitada ja ma ei saa seda esitada, see ei ole üldse "Mis", see on mulle heidetud minu ellu, see ei ole kogemus, mida võib meenutada väljaspool antud olukorda, see jääb alati pöördumiseks tollel kindlal hetkel, sellest hetkest lahutamatuks, vastust sooviva küsija küsimuseks.
Usk asub ainukordsuse voos, mida püüab ületada teadmine. Inimvaimu töö, kõik analoogiate, tüpoloogiate konstrueerimised on vajalikud, kuid põgenemine oleks pöörduda nende poole, kui sinule, minule on esitatud küsija küsimus. Ainult voos pannakse proovile ja viiakse täide elatav elu.
Kogu austuse juures maailmakontiinuumi vastu – elus on mulle teada üksnes maailma konkreetsus, mis seisab minu ees kogu aeg, iga minut. Ma võin seda liigendada koostisosadeks, võin võrreldes arvata neid sarnaste nähtuste rühmadesse, võin neid varasematest tuletada, lihtsamatele taandada, ja kõige selle juures ei puuduta ma oma maailmakonkreetsust, seda ei saa liigendada, võrrelda, taandada, ja ta vaatab minu peale hirmutavalt oma ainukordsuses. Nõnda tahab Stravinski balletis rändnukuteatri direktor publikule näidata, et Pierrot, kes publikut hirmutab on lihtsalt õlekimp näitlejariietes, rebib selle tükkideks, ning kukub hirmust värisedes, kui palagani katusel istub "elus" Petruška ja naerab tema üle.
Maailmakonkreetsuse tõeline nimetus on minule, igale inimesele usaldatud loomine. Selles on antud meie poole pöördumise märgid.
Pöördumine.
Noorpõlves oli mulle tavaelus erandiks üksnes "religioosne". Tulid tunnid, mis olid asjade kulust välja võetud, miski lõhkus argielu kõva kesta. Ja siis oli asjade tavapärane püsivus rikutud. Toimunu hävitas argielu seadust. "Religioosne kogemus" oli kogemus Teisest, mis ei mahu eluseosesse. Ta võis alata millestki tavapärasest, mingi hästi tuttava objekti kaemisest, mis järsku muutus salapäraseks ja pelutavaks ning lõpuks läbipaistvaks, viies saladuse pimedusse ühes selle sähvivate välkudega. Ent aeg võis olla katki rebitud ka ilma igasuguse ajendita, – algul purunes maailma kindel ehitus, seejärel kadus veel kindlam enesekindlus, ja see olemuseta olend, kes sa äsja olid, kes nüüd on sulle juba tundmatu, andus üle asjade täiusele. "Religioosne" võttis inimese tema keskkonnast välja. Teisele poole jäi tavaelu oma tegemistega, siin aga valitsesid loobumus, kirgastus, vaimustus väljaspool aega, väljaspool tagajärgi. Järelikult haaras minu enda olemasolu siinpoolset ja sealpoolset, ja nende vahel ei olnud muud seost peale ülemineku tegeliku silmapilgu.
Et surma ja igaviku poole püüdlevat ajalikku elu, mis nende palge ees võib täide saada üksnes oma ajalikkust täide saates, ei ole õige niiviisi jaotada, see avanes mulle tänu argisele sündmusele, sündmusele, mis minu üle kohut mõistis, lausus kohtuotsuse kinnise suuga ja liikumatu pilguga, nagu armastab seda otsust teha tavapärane asjade käik.
Asi oli ainult selles, et ükskord päeval pärast hommikul kogetud "religioosset" inspiratsiooni võtsin ma kodus vastu noormehe, panemata sellesse suhtlemisse kogu hinge. Ma ei olnud ebapiisavalt armastusväärne, ma ei suhtunud temasse vähem tähelepanelikult kui tema eakaaskastesse, kes sel ajal tavaliselt käisid minu juures nagu oraakli juures, kes laskub nendega vestlusse, ma olin tähelepanelik ja avatud, kuid ma ei vaevunud ära arvama küsimusi, mida ta mulle ei esitanud. Nendest küsimustest sain ma teada hiljem, varsti pärast seda ühelt tema sõbralt – teda ennast ei olnud enam elavate kirjas, – sain teada nende olemuslikust sisust, sain teada, et ta ei tulnud minu juurde juhuslikult, vaid saatuse käsul, tuli just minu juurde, tuli just sel tunnil mitte lobisemise pärast, vaid vastust saama. Mida me ootame, kui me meeleheites ikkagi läheme mingi inimese juurde? Tõenäoliselt tema kohalolekut, millega meile öeldakse, et mõte ikkagi on.
Sellest ajast saadik ma loobusin niisugusest "religioossusest", mis on vaid erand, väljavõtmine, väljumine igapäevaelust, ekstaas, – või see loobus minust. Nüüd on mul ainult igapäevaelu, millest ma kunagi ei välju. Saladus ei avane enam, ta on kas ära läinud või kolinud siia, kus kõik toimub nii, nagu toimub. Ma ei tunne enam muud täiust peale iga sureliku tunni täiuse koos selle juurde kuuluva pretensiooni ja vastutusega. Kuigi ma olen kaugel sellest, et selle kõrgusel olla, tean ma, et pretensioonides kohtun ma pretensioonidega ja minu vastutuses on mulle lubatud vastata, ja ma tean, kes räägib ja otsib vastust.
Ma ei tea palju rohkem. Kui see on religioon, siis ta on lihtsalt "kõik", lihtne läbi elatav kõik oma kahekõneluse-võimalikkuses.
Siin on koht ka selle kõrgematele kujudele. Kui sa palvetad, siis sa ei eemaldu oma elust, vaid pead silmas just oma elu, olgu kas või ainult selleks, et seda ära anda, samuti ka siis, kui sa viibid ennekuulmatus, vallutavas, kui sinu poole hüütakse ülalt, kui sa oled nõutud, valitud, ülistatud, saadetud, peetakse sind alati silmas ühes sinu sureliku eluga, see silmapilk ei ole elust välja võetud, ta on minevikuga külg külje kõrval ja noogutab veel järelejäänud elule; sa ei sukeldu külma täiusesse, sind ihaldatakse sideme jaoks.
Pole mõtet öelda "Jumal", kui me ei alusta sellest, et unustame kõik, mis me arvasime Jumala kohta teada olevat, ja sukeldume öhe.
Kui me siis tõuseme pinnale, et elada uut elu, ning hakkame eristama märke, mida me siis võime teada märkide andja kohta? Ainult seda, mida me märkidest teada saame. Kui nimetada märkidega kõnelejat Jumalaks, siis see on silmapilgu Jumal.
Kui me luuletust tõeliselt tajume, siis me ei tea luuletajast muud kui seda, mis me luuletusest teada saame. Ainult selle luuletuse subjekt on meile tähtis. Ent kui me samamoodi loeme ka selle luuletaja teisi luuletusi, siis need subjektid on üksteisele täienduseks ja kinnituseks ning ühinevad oma mitmekesisuses isiksuse ühtsesse polüfoonilisse olemisse.
Nõnda tekib nendest, kes meile märke annavad, kes meie elus meiega räägivad, silmapilgujumalatest hääle Issand, Ainus.
Üleval ja all.
Selle sõna, kes tahab rääkida inimestega ega räägi Jumalaga, ei leia kehastust, ja see, kes tahab rääkida Jumalaga ega räägi inimestega, on valel teel.
Kord olevat Jumalast inspireeritud inimene läinud loodu vallast suurde tühjusesse. Seal ta eksles, kuni jõudis saladuse väravateni. Ta koputas. Kostis hääl: "Mis sa siit tahad?" – "Kiitsin Sind surelike ees, aga nad olid minu kõnedele kurdid. Nüüd tulin Sinu juurde, et Sa mind ära kuulaksid ja mulle vastaksid." – Seest karjuti: "Mine tagasi, siin ei kuule sind keegi. Minu kuulmine on surelike kurtuses."
Tõeline Jumala sõna suunab inimese elavate valda, kus loodute hääled käivad otsingutes üksteisest mööda ja selles ebaõnnestumises leiavad igavese partneri.
Vastutus.
Vastutuse mõiste tuleb eetika vallast, õhus hõljuva "olemapidamise" vallast tagasi tuua elusa elu valda. Tõeline vastutus on vaid seal, kus on tõeline vastuse võimalus.
Sellele, mis inimesega juhtub, mida ta näeb, kuuleb, tunneb. Tähelepanijale on keeleks elu iga tund – milles on maailm ja saatus. Kogu meie tsivilisatsiooni aparaati ongi tarvis selleks, et tähelepanu eemale juhtida.
Tähelepanijalt oodatakse, et ta tajuks kogu toimuvat loomist. See toimib nagu kõne, mitte peade kohal kõmisev, vaid just tema poole pööratud, ja kui üks inimene küsiks teiselt, kas ka tema kuulis seda, ja teine vastaks jaatavalt, siis nad räägiksid ainult taipamisprotsessist, mitte taibatavast.
Ent see kõne kujutab endast isikliku igapäevaelu sündmusi. Nendega pöördutakse meie poole, olgu nad siis suured või väikesed, kusjuures suurteks peetavad ei anna meile suuremaid märke kui teised.
Kuid sellega, et me neid tajume, ei tee me veel lõplikku otsust oma käitumise kohta. Me võime ikka veel mähkuda vaikimisse või kõrvale hiilides harjumuse poole pöörduda. Kummalgi juhul saame haava, mille valu ei leevenda ei produktiivne tegevus ega uimastus. Ent võib juhtuda, et me püüame vastata, hakkame lalisema, sest selgeks artikuleerimiseks ei jätku meil tavaliselt hingejõudu, kuid see lalin on väärikas katse; tähendus ja kurk on just nagu ühtsed selles, mis tuleb öelda, ent kurk on liiga kohkunud, et juba määratluse saanud tähendust selgelt välja öelda. Meie vastuse sõnad on öeldud sellessamas teokssaamise ja sellest loobumise tõlkimatus keeles, milles meie poole pöördutakse, kusjuures teokssaamine võib võtta loobumise kuju ning keeldumine teokssaamise kuju. See, mida me nõnda sõnades väljendame, on suhtumine olukorrasse, olukorrasse, millega me oleme just nüüd kokku puutunud, mis ei olnud ega saanud olla meile teada, selletaolist ei olnud veel olnud.
Me ei tulnud olukorraga toime, sellest tuli loobuda, mitte kunagi pole võimalik toime tulla sügavalt mõistetud olukorraga, kuid me saame olukorrast üle, viies ta sisse oma elatava elu substantsi. Ainult nii, ustavuses silmapilgule, saame tundma elu, mis on miski muu kui silmapilkude summa. Me vastame silmapilgule, kuid ka vastutame silmapilgu eest. Koer vaatas sinu peale, sa vastad tema pilgule, laps võttis sul käest kinni, sa oled vastutav tema puudutuse eest, rahvahulk liigub sinu ümber, sa vastutad nende hädade eest.
Moraal ja religioon.
Vastutus, mis ei vasta lausutud sõnale, on vaid moraali metafoor; vastutus on faktiliselt olemas üksnes juhul, kui on olemas instants, mille ees ma olen vastutav, ja "vastutus iseenda ees" on reaalne üksnes juhul, kui "ise", mille ees ma vastutan, on läbipaistev ja viib absoluuti. Ent see, kes tunneb reaalset vastutust, kahekõneluse vastutust, ei saa jätta nimetamata seda, kes lausub sõna, millele ta vastab; ta tunneb teda selle sõna substantsis, mis nõudes, hinge tungides, sisemeele intonatsiooni võttes teda hingepõhjani erutab. Inimene võib Jumala olemist kõigest väest tagasi lükata, ent tunda seda kahekõneluse karmis pühaduses.
Ei maksa arvata, nagu ma teeksin küsitavaks moraali, kiites religiooni. Tõsi küll, religiooni eelis moraali ees seisneb selles, et ta on fenomen, mitte postulaat, samuti selles, et peale otsustavuse suudab ta haarata ka rahu; moraali tegelikkus, Nõudja nõue on sees ka religioonis, kuid religiooni tegelikkust, Nõudja absoluutset olemist, ei ole sees moraalis. Kui aga religioon tunneb rahuldust ja kinnitab end, muutub ta kahtlasemaks kui moraal, just sellepärast, et ta on tegevam ja ulatuslikum. Religioon kui risk, mis on valmis iseendast lahti ütlema, on toitev arterite süsteem; süsteemina, mis valdab tõde, on kindel ja kindlust pakkuv, religioonisse uskuv religioon, on venoosne veri, mis jääb oma liikumises toppama. Ja kui pole midagi, mis võib inimeste nägu meie jaoks nõnda moonutada nagu moraal, siis religioon võib meie jaoks rohkem kui miski muu moonutada Jumala palet. Ühel juhul on see printsiip, teisel juhul dogma; ma oskan hinnata dogma "objektiivset" kindlust, kuid nii ühe kui teise taga on – ilmalik või püha – sõda olukorra kahekõnelise võimuga, peitub see kord ja lõplikult omaksvõetu, mis seisab vastu ettenähtamatule silmapilgule. Dogma on isegi seal, kus tema pretensiooni juured ei tekita kahtlust, muutunud ilmutuse suhtes tundetuse ülevaks vormiks. Ta ei kannata lõpuleviimist, kuid inimene viib ta endale omase illusoorse kindlusega lõpule.


Kahekõnelus (2).
Martin Buberi raamatu "Kahekõnelus" teise osa "Piirang" kokkuvõte
Kahekõnelise (dialoogilise) ja monoloogilise elu sfäär ei lange kokku dialoogi ja monoloogi sfääriga isegi mitte juhul, kui pidada silmas neid dialoogi ja monoloogi vorme, milles puuduvad häälikud ja žestid. On olemas mitte ainult suured dialoogilise elu sfäärid, mis ei ilmne dialoogina, vaid ka dialoog, mis ei ole seda eluliselt: kuigi ta ilmneb dialoogina, puudub tal dialoogi olemus. Ma tean kolme liiki dialoogi. Tõeline dialoog (kahekõnelus) võib väljenduda nii sõnades kui ka vaikimises. Selle puhul peab iga osaleja tõepoolest silmas teisi osalejaid ning pöördub nende poole, taotledes elavat suhet. Tehniline dialoog tuleneb üksteisest objektiivse arusaamise vajadusest. Kolmas dialoogi liik on dialoogiks maskeeritud monoloog. Esimest liiki dialoog on muutunud haruldaseks; seal, kus ta esineb, on tegemist inimvaimu orgaanilise substantsiga. Teist liiki dialoog kuulub "tänapäeva elu" juurde, kuid mõnikord vilksatab selles ka tõeline dialoog. Kolmanda tüübi näideteks on diskussioon, milles inimestest ei nähta isiksusi; vestlus, mille eesmärgiks on edevuse rahuldamine või enesekindluse suurendamine; sõprade vestlus, milles igaüks peab ennast absoluutseks ja legitiimseks ning teisi suhteliseks ja kahtlaseks; armunute kõnelus, milles kumbki naudib oma hinge suurust ja kallihinnalisi elamusi.
Elu dialoogis ei tähenda elu, millel on palju tegemist inimestega, vaid elu, milles inimestega tegemist tehes tõepoolest nendega tegemist tehakse. Sellele, kes elab dialoogis, kogu aeg midagi öeldakse, ja ta püüab vastata, isegi kui ta täiesti üksinda mägedes ringi rändab.
Dialoogiline elu leiab isegi äärmises üksinduses vastastikkuse sügava eelaimuse, mis annab talle jõudu. Monoloogiline elu ei välju kõige õrnemaski suhtlemises oma ise piiridest.
Asi ei ole siin mitte egoismis ja altruismis. On inimesi, kes sukelduvad "ühiskondlikku töösse", ent pole võimelised rääkima teise inimesega tema olemust tabades. On inimesi, kellel on isiklikud suhted vaid vaenlastega, kuid ainult vaenlastest sõltub see, et nende elu ei omanda dialoogilist iseloomu.
Dialoogiline suhtlemine ei ole sama mis armastus. Ajalikus maailmas ei saa keegi kõiki armastada. Jeesuski armastas üksnes järeleandlikke "patuseid", kes käsuõpetust rikkusid, mitte isade õpetusele ustavaid tõrksaid, kes patustasid tema ja tema missiooni vastu. Kuid nii ühtedesse kui ka teistesse suhtus ta vahetu avatusega. Kuigi armastus ei ole sama mis dialoogilisus, on armastus ilma teise juurde minemiseta, teiseni jõudmiseta ja teise juures viibimiseta armastus, mis jääb iseendasse, see, mida nimetatakse Luciferiks.
Tõsi küll, selleks et teise juurde minna, on tarvis olla iseenda juures. Dialoog lihtsalt indiviidide vahel on vaid visand, teoks võib see saada üksnes isiksuste vahel. Ja mis võib nõnda olemuslikult muuta indiviidi isiksuseks kui range ja helge dialoogikogemus, mis õpetab talle piiri piiritut sisu?
Siin öeldav on täiesti vastandlik aegade hämaruses mõnikord kostvale üleskutsele üleüldisele avatusele. Sellel, kes võib olla avatud iga möödakäijaga, puudub substants, mis võiks kaotsi minna. Ent see, kes ei saa olla vahetu iga inimese suhtes, keda ta kohtab, on oma rikkuses edev. Luther tõlkis asjata heebrea sõna "seltsimees" (keda juba Septuagintas nimetatakse "lähedaseks", "naabriks") "ligimeseks". Kui kõik konkreetne on ühtviisi lähedal, ühtviisi ligimene, siis puudub elul ja maailmal liigendus, ülesehitus, neil pole enam inimlikku tähendust. Kuid minu ja minu seltsimehe vahel ei tohi loomise seltsimehelikkuses, kui me teineteisele läheneme, olla vahendajat, sest me kuulume ühe keskme juurde.
Alusliigutuseks ma nimetan inimese olemuslikku toimingut (seda võib mõista "seesmisena", kuid seda pole, kui see ei läbista kuni silmalihaste pingeni ja seda pole tunda jalatallas), mis on olemusliku käitumise aluseks. See ei ole ühekordne toiming enne pikaajalist käitumist; alusliigutus sooritatatakse alati ilma kindla kavatsuseta, kuigi ka mitte harjumuslikult. Muidu oleks tal esteetiline või poliitiline tähendus kui ilusal või tegusal valel. Tuntud maksiim, mille kohaselt algul on vaja omandada käitumismaneer, kõik muu tuleb iseenesest, ei leia kinnitust, kui jutt on olemuslikust toimingust ja olemuslikust käitumisest, seega siis isiksuse terviklikkusest.
Alusliigutus dialoogis on pöördumine. Igapäevase füüsilise ja hingelise pöördumise puhul kellegi poole on olemuslik toiming see, et esile astub ainult see isiksus ning saab ligiolevaks ning siis ei ole maailm meie jaoks enam ükskõikne punktide mitmekesisus, millest ühele me hetkeks tähelepanu pöörame, vaid lõputu lainete surve kitsale, selgete piirjoontega tugevale tammile. See surve on lõputu, kuid tamm peab lainetele vastu, kuigi mitte haarates neid igast küljest, aga ometi sundides neid tundma mingit piiri, võtma mingi kuju ja vabanema oma ükskõiksusest! Ja ikkagi ei saa ühtki neist iga minut aset leidvatest puudututest pidada väärituks olla tajutud meie olemusega niivõrd, kui see võimalik on. Ei ole ju inimest, kellel täielikult puudub väljendusjõud, ja meie pöördumine tema poole kutsub esile kas või kõige märkamatuma, kiiresti vaibuva vastuse päris sügavale jäävalt, ent siiski olemasolevalt võimelt vaadata, kuulatada. Tänapäeva inimese ettekujutus, nagu pöördumine oleks sentimentaalne ega vastaks tänapäeva elu iseloomule, on groteskne eksitus, nagu ka väide, just nagu meie elu askeldustes oleks pöördumine teostumatu, on vaid maskeeritud ülestunnistus, et enda algatusvõime on aja palge ees nõrk. Tänapäeva inimene lubab oma ajal talle dikteerida, mis on võimalik ja lubatav, selle asemel et eneses kindla partnerina jõuda kokkuleppele selles, mis on ühitatav mis tahes aja tingimustega, nimelt millist ruumi ja millist vormi on ta loodud elule valmis pakkuma.
Monoloogiline alusliigutus ei ole mitte ärapöördumine kui pöördumise vastand, vaid pööre tagasi.
Kui ma 11-aastaselt veetsin suve vanaisa ja vanaema mõisas, hiilisin ma sageli, niipea kui mul õnnestus seda märkamatult teha, talli, et silitada oma lemmikut hobust. See ei olnud mulle pinnapealne nauding, vaid suur, meeldiv ja sügavalt erutav sündmus. Kui praegu anda sellele tõlgendus lähtudes säilinud tundest minu käes, siis ma pean ütlema: seda looma hellitades tundsin ma Muud, Teise tohutut teistsugusust, mis ei jäänud siiski võõraks nagu härja või oina lähedus, vaid lubas mul juurde minna, end puudutada. Kui ma siis silitasin võimsat, mõnikord hämmastavalt siledat, mõnikord sama hämmastavalt turris lakka ning tundsin oma käe puudutuses elusat elu, siis mulle tundus, et minu nahaga piirneb elulisuse enda element, miski, mis ei olnud mina, üldsegi mitte mina, üldsegi mitte tavapärane mina, vaid tuntavalt Teine, mitte lihtsalt miski teine, vaid tõesti Teine ise. Ja see laskis mind ikkagi enda juurde, usaldas end minule, lihtsalt suhtles minuga nagu Sina Sinaga. Hobune tõstis pehmelt oma massiivse pea juba enne, kui ma hakkasin kaera sõime puistama, korskas tasa nagu vandenõulane, kes annab teisele vandenõulasele ainult temale mõistetava signaali, ja ma sain oma tundele kinnitust. Kuid kord (ma ei tea, kuidas see poisile pähe tuli, ent igal juhul oli see lapsikus) mõtlesin ma hobust silitades sellest, millist naudingut see mulle valmistab, ning tundsin järsku oma kätt. Mäng jätkus nagu tavaliselt, ent miski oli muutunud, miski oli juba korrast ära. Ja kui ma järgmisel päeval rikkalikult sööta varudes oma sõbral kaela silitasin, siis ta ei tõstnud pead. Juba mõni aasta hiljem seda meenutades ma enam ei arvanud, et loom minu reetmist märkas, kuid siis tundsin ma seda kohtuotsusena.
Pööre tagasi on midagi muud kui egoism või "egotism". See ei seisne mitte selles, et inimene tegeleb iseendaga, kaeb ennast, kombib ennast, naudib ennast, austab ennast, haletseb ennast. Kõik see võib lisanduda, nagu ka pöördumisse võib seda täiustades lisanduda, et me kujutame teist endale ette tema erilises olemasolus, haarame teda, nii et temaga ühises olukorras me saame olukorrast teada ka tema poole pealt, ent pööre tagasi ei seisne mitte selles. Pöördest tagasi ma räägin siis, kui inimene keeldub tegelemast teise isiksusega tema erilisuses ja näeb teises vaid omaenda elamust.
Mõnikord öeldakse mulle, et jutud Minast ja Sinast on pinnapealsed, sügaval nende all ei ole enam sõnu ega vastuseid, seal on ainult algne olemine, millel ei seisa midagi vastas, ja sellepärast tuleb meil sukelduda vaikivasse ühtsusse, ülejäänus aga jätta elavale elule tema suhtelisus, koormamata seda absolutiseeritud Minaga ja absolutiseeritud Sinaga ning nende dialoogiga.
Ma tean omast unustamatust kogemusest, et on seisundeid, kus isiksuslikkuse köidikud just nagu langevad meilt ära ja me kogeme lahutamatut ühtsust. Kuid ma ei tea (kuigi mu hing seda kunagi uskus), kas ma sellega saavutasin ühinemise algse olemuse või Jumalusega. Seda väita tähendaks vastutustundliku tunnetuse piiridest lubamatult üle astuda. Vastutustundlikult, reaalsusest kinni pidava inimesena, võin ma selle elamuse kohta öelda üksnes seda, et ma tundsin selles iseenese lahutamatut, kujutut, sisutut ühtsust. Ma võin seda ühtsust nimetadaa lgseks, oma biograafiale eelnevaks, ning eeldada, et ta jääb muutumatuks, peitudes minu biograafia kõikide muutuste taga, minu hinge arengu ja kõikide soppide taga. Ent andes endale ausalt ja kainelt aru oma tunnetuse vastutusest, peab ma tunnistama, et see pole midagi muud kui minu hinge ühtsus. Minu hinge ühtsus on küll eraldunud minu elu mitmekesisusest, ent mitte maailma hingede mitmekesisusest. Minu hing on üks inimhingedest, mitte "kõikhing". Eriline olemine, mitte olemine.
Inimesele on iseenda iseduse ühtsus eraldamatu ühtsusest üldse, sest see, kes on sukeldunud allapoole hinges toimivat paljust, ei saa seda, et seda paljust enam ei ole, kogeda teisiti kui ühtsust ennast, mis ongi mitmekesisuse puudumine, olemise kahesuse puudumine.
Tegelikult ei ole inimene taolisel hetkel dialoogist kõrgemal, vaid madalamal. Ta ei ole lähemal Jumala varjatusele, mis kõrgub Mina ja Sina kohal, ning on kaugemal Jumala pööratusest, mis antakse Sinale, kes annab end Minale, ja Minale, kes annam end Sinale, kaugemal kui see teine, kes palves, teenimises, elus ei välju "palgest palgesse seismisest" ega tunne sõnatut ühtsust, kui just mitte seda, mille avab ihulik surm.
Ent läbielatav ühtsus on tuttav ka sellele, kes elab kahekõneluses. See on just "elu" ühtsus, mis on kord tõeliselt leitud, mida mitte mingite muutustega ei saa lõhkuda loodu argipäevas ega "jumalikustatud" ülevatel hetkedel; lõhkumatu, möödumatu konkreetsuses viibimise ühtsus, milles me kuuleme sõna ja võime laliseda vastuse.
See, et "kunst" on oma olemuses algselt dialoogiline, et muusika apelleerib alati kuulmisele, mitte muusiku enda kuulmisele, maalikunst vaatamisele, mitte maalikunstniku enda vaatamisele, arhitektuur sellele, kes käib ümber hoone, ja et nad kõik ütlevad nemde tajujale midagi, mida saab öeldakse ainult selles keeles (mitte "tunnet", vaid tajutud saladust), mis on avatud mis tahes mõistmisele, millel pole eelarvamusi. Ent nagu näib, on "mõttele" omane midagi monoloogilist, selle juurde tuleb teade kui miski teine, teisane; mõte otsekui tekib monoloogiliselt. Kas on tõsi, et siin (kus, nagu väidavad filosoofid, vabaneb konkreetsest isiksusest puhas subjekt, et rajada endale maailm ja seda uurida) kõrgub kättesaamatuna dialoogilise elu kohal torn, milles üksinda kannatab ja triumfeerib inimene?
Platon on korduvalt nimetanud mõtlemist hinge hääletuseks kõneluseks iseendaga. Igaüks, kes on tõesti mõelnud, teab, et selles omepärases protsessis on staadium, milles esitatakse küsimus mingile "sisemisele" instantsile ja see vastab. Ent see ei ole mõtte tekkimine, vaid juba tekkinud mõtte esimene kontroll. Mõtte tekkimine ei toimu monoloogis. Monoloogiline iseloom ei ole ei nende põhitingimuste mõistmisel, millest tunnetav mõtlemine alguse saab, ei mõistmise taipamisel, piiramisel ja keskendamisel, ei tema juurutamisel iseseisvasse mõistelisse vormi, ei selle vormi vastuvõtmisel mõistete süsteemi ega lõpuks ka selle väljendamisel ja tõlgitsemisel keeles. Pigem võib siin leida dialoogilisi elemente: mõtte kujunemise staadiumidel ei pöördu mõtleja oma vastutuses mitte iseenda poole, vaid alussuhte poole, mille palge ees ta oma mõistmise eest vastutust kannab, või korra poole, mille ees ta vastkujunenud mõistekuju eest vastutab. Arvata, et see pöördumine naturaalselt või ideeliselt olemasoleva poole on "õigupoolest" kõnelused iseendaga, tähendab mitte mõista mõtlemisprotsessi dünaamikat.
Kuid ka kujunenud mõtte esimesel kontrollil seesmise instantsi poolt, monoloogilisel astmel Platoni mõttes, on peale tavalise ka teine tähtis dialogiseeriv, Platonile hästi teada olev ilmnemiskuju: seal ei tee otsustust mitte empiiriline ise, vaid geenius, vaim, kellele uus mõte ette kantakse, et saada teada, kas ta kiidab selle heaks, kas ta tahab seda oma lõpule viidud mõtlemisse lülitada.
Ja siis ilmub dimensioonist, mida ka see võimutäius veel ei rahulda, nõue, et leiaks aset uus, puhtdialoogiline kontroll, kus otsustav amet antakse mitte enam Sina-Minale, vaid tõelisele Minale, mis kas jääb oletatavaks ja sealjuures ometi ülimal määral tuntavaks elavaks ja "teiseks" või kehastub teises isikus. Oma tuntud uurimuses "Duaalist" ütleb Wilhelm Humboldt: "Inimene püüdleb isegi (...) puhta mõtte vallas Sina poole, mis vastab tema Minale; talle tundub, et mõiste omandab määratletuse ja täpsuse ainult juhul, kui ta on peegeldunud võõralt mõtlemisvõimelt. Mõiste tekib rebides end lahti kujutluste liikuvast massist, muundudes subjektile vastanduvaks objektiks. Ent objektiivsus osutub veel täielikumaks, kui see lõhestumine ei toimu mitte ühes subjektis, vaid kui kujutleja näeb mõtet tõepoolest väljaspool ennast, mis on võimalik ainult siis, kui on olemas teine olend, kes kujutleb ja mõtleb sarnaselt tema endaga. Ent kahe võime vahel ei ole teist vahendajat peale keele." Seda kordab 1841. aastal aforismi kujul Ludwig Feuerbach: "Tõeline dialektika ei ole üksildase mõtleja monoloog iseendaga, see on dialoog Mina ja Sina vahel."
Ent see ütlus viib säärase "peegeldamise" piiride taha; ta sunnib eeldama, et juba õige mõtlemisakti algstaadiumil suundus seesmine liikumine tõelise, mitte ainult "seesmise" (Novalis) Mina poole. Ja tänapäeva filosoofias, seal, kus ta kõige tõsisemalt tahab küsida lähtudes inimese eksistentsist. sutuatsioonist, kaasajast, on teatud kõrvalekalletega astutud tähtis samm edasi. Jutt ei ole üksnes Sinast, kes on võimeline tajuma ja kaldub ühisele filosofeerimisele, vaid eelkõige vastas seisvast tõesti Teisest, kes mõtleb teisiti ja muud, järelikult mitte stseenist pilvetaguse lossi tornis, vaid kohustavast eluülesandest kindlal maal, kui vastuvaidlematult tajutakse Teise teistsugusust, kuid selle teistsugususega ei võidelda kui enda vastasega, selle struktuur tuuakse sisse iseenda mõtlemisse, sellest mõeldakse ja mõeldes seda öeldakse.
Ent kas see tänapäeva filosoofia inimene, kes ei mõtle enam puhaste ideede kättesaamatus vallas, vaid tegelikkuses, mõtleb tõepoolest tegelikkuses või väljamõeldud tegelikkuses? Kas see teine, keda ta tunnistab, pole mitte väljamõeldud teine, järelikult ikkagi mittetegelik? Kas mõtleja, kellest on jutt, vastab teistsuguse tõelisusele?
Kui me tõsiselt jaatame Mina ja Sina vahelist mõtlemist, siis ei piisa teise mõttesubjekti mõtlemisest, tuleb elada, mõeldes, just mõeldes, teist – mitte väljamõeldud, vaid ihulikult olemasolevat inimest, tema konkreetsust; mitte teist mõtlejat, kellest ei taheta teada mitte midagi peale mõtlemise, vaid isegi juhul kui see teine ongi mõtleja, mõelda teda mitte kui mõtlejat, vaid kui isiksust, kellele kuulub ka mõtlemistegevus.
Millal aga hakkab mõtlemisprotsess taluma seda, kes on kõrval, teda arvesse võtma? Millal muutub mõtlemise dialektika dialoogilisuseks? Saab sentimentaalsuseta, mittelagunevaks, rangeks mõtteluseks dialoogiks olevikus antud inimesega?
Kreeklased eristasid tugevat Erost, kes tekitas maailma, ja kerget Erost, kes valitseb hingede üle, ning samuti taevast ja maist Erost. See jaotus ei ole minu meelest absoluutne. Sest algne jumal, iha, millest maailm on tekkinud, tungib Jakob Grimmi õrna viirastusliku vaimu näol hingedesse ja ajab siin deemonliku suvaga oma kosmogoonilist asja olendeid viljastades, ta on suur, õietolmu kandev liblikas, psühhogeenius. Ja "Pandemosel", kui eeldada, et ta on tõepoolest Eros, mitte Priapos, kes jultunult esitab end sellena, kes on temast kõrgemal, pruugib vaid tiibu liigutada, ja kehalistes mängudes süttib algne tuli.
Tõsi küll, sellest ongi jutt: kas ta mitte ei ole kaotanud lennujõu ja kas ta mitte ei ole nüüd määratud elama surelike keskel, suunates nende surelikkuse nappe armuliigutusi. Sel juhul avaldavad armastavate inimeste hinged teineteisele küll oma tavalist toimet, kuid tiivutult tiivutu võimu all, sest tolle jõud ja jõuetus avalduvad neis alati, nad on peitu pugenud sinna, kus nad on, kumbki oma nurgas, selle asemel et lennata armastatud hinge juutde ja teda "tundma saada" teispoolses, mis on saanud siinpoolseks.
Need, kes on ustavad dialoogilisele, tugevate tiibadega Erosele, saavad armastatud olendit tundma. Nad tunnevad tema erilise elu tagasihoidlikus olevikus ära mitte nähtava ja kombitava asjana, vaid minnes innervatsioonidelt üle selle liikumistele, "seesmiselt" "välisele". Ent selle all ei mõelda midagi muud kui bipolaarset kogemust, midagi enamat kui hetkelist ülehüppamist – rahulikku üheaegsust. Sa tunned, kuidas seal, peakallutuses, on kohal hing, tunned mitte oma kaelal, vaid just tollel, teisel, armastatud kaelal, kuid sa ei ole kõrval, sa oled siin, selles tundes, ja tajud peakallutust, teadet, mille see sulle saadab vastuseks sinu vaikimise sõnale. Sa pead dialoogi ja tunned seda selles paigalseisvas üheaegsuses. Kumbki neist kahest inimesest, kes on ustavad Erose dialoogile, armastavad teineteist, tunneb ühist sündmust ka teise poolelt, seega mõlemalt poolt, ja ainult siis nad taipavad seda sündmust kehaliselt. Tiivutu Erose riik on peeglite ja peegelduste maailm. Ent seal, kus valitseb tiivuline Eris, peegeldused ei toimi; seal mõtlen mina, armastaja, seda teist, armastatud inimest tema teistsugususes, tema iseseisvuses ja tegelikkuses ning mõtlen teda kogu oma hinge jõiga. Muidugi mõtlen ma teda kui seda, kes on kohal minu poole pööratuna, kuid sellessamas minu sisse mitte mshtuvas, vaid mind hõlmavas reaalsuses, milles ma olen kohal tema poole suunatuna. Ma ei kandu hingega sellesse, mis elab minu kõrval, ma tõotan selle enesele ja enda sellele, ma tõotan, ma usun.
Dialoogilisel Erosel on lihtsuse täius; monoloogiline on mitmekesine. Ma olen palju aastaid rännanud inimeste maal, kuid ei ole ikkagi lõpuni uurinud kõiki erootikute alaliike (nõnda nimetavad end mõnikord need, kes on murtud tiibadega Erose võimu all). Mõni armunud mees on pea kaotanud, kuid on armunud vaid oma kiresse. Keegi kannab endas oma erinevaid tundeid nagu ordenilinte. Keegi naudib seiklust, mille on loonud tema võlumisvõime. Keegi vaatab vaimustusega etendust, mida mängib tema enda kujutletav valmidus anduda. Keegi kogub erutusi. Keegi lubab mängida "võimul". Keegi tunneb rahuldust, tundes end samaegselt iseendana ja endale mittesarnaneva iidolina. Keegi eksperimenteerib. Ja nii edasi – kõik kõige usalduslikuma dialoogi toas mitmekesiselt peeglitega monologiseerijad!
Ma rääkisin prügikaladest, aga pean veel rohkem silmas suuri kalu. Nende seas on ka selliseid, kes kinnitavad objektile, keda nad kavatsevad ära süüa, et see on nende püha õigus ning kannatus on teise isiku püha kohus, mida nimetatakse kangelaslikuks armastuseks. Ma tean "juhte", kes oma haardega mitte ainult et toovad kujuneva inimese plasmasse korratust, vaid laostavad selle täielikult, võtavad sellelt plastilisuse, naudivad oma mõju jõudu, ent sisendavad sealjuures endale ja teistele, et nad kasvatavad moori hingi, ja apelleerivad Erosele kui oma jumalikule kaitsjale, kes pole lihtrahvale kättesaadav.
Kõik nad püüavad tühjust. Ainult see, kes peab tõesti silmas teist inimest ja andub temale, leiab temas rahu. Ainult olend, kelle teistsugusus, mille minu olemus vastu võtab, elab kõrval kogu oma eksistentsiga, toob mulle igaviku sära. Ainult siis, kui kaks inimest kogu oma olemusega ütlevad teineteisele: "See oled sina!", viibib nende vahel olev.
Üldlevinud, politiseeritud suhtumise puhul kõigesse olemasolevasse seisneb gruppide tähtsus nii tänapäeval kui ka ajaloos üksnes selles, mille poole nad püüdlevad ja mida nad saavutavad. Sellele aga, mis nendes toimub, pööratakse tähelepanu ainult niivõrd, kuivõrd see mõjutab grupi eesmärgistatud toiminguid. Seltsimehelikkust riigivõimu haaramisele suunatud vandenõulaste liidus kiidetakse heaks, sest see suurendab liidu jõudu; muide, see saavutatakse ka vastuvaidlematu kuuletumisega, kui innukas drill korvab liidu liikmete võõrust üksteisele; on isegi piisavalt alust eelistada säärast tardunud süsteemi. Kui aga grupp püüdleb ühiskondliku elu kõrgema vormi poole, siis võib millegi sarnase tärkamine grupi elus endas tekitada kartuse, et enneaegne, liiga tõsine suhe võib nõrgestada "teostatavat" puhangut. Nähtavasti arvatakse, et see, kes viibib külalisena oaasis, on kaotatud Sahara niisutamise projekti jaoks.
Sellise lihtsustatud hindamismeetodi puhul jääb grupi tõeline tähtsus sama mõistetamatuks nagu siis, kui me otsustame inimese üle ainult tema tegude, mitte tema omaduste põhjal. Petlikkus suureneb, kui algavad jutud eluohvrist, eneseteostusest loobumisest, kusjuures mõnikord kasutatakse lemmikvõrdlust väetisega; võib loobuda õnnest, varast ja võimust, kuid eluohver on sublimeeritud mõttetus. Ükski hetk ei saa oma suhtes tegelikkusega viidata mingile hilisemale, tulevasele ajale, mille pärast, seda paremaks teha soovides, on ta jäänud nõnda tühiseks. "Tulevaste tähtkujude saatused ei õigusta, et miski jääks olemata, kõik hetked on oma tähtsuses vahetud."
Ühisuse meeleolu ei valitse mitte seal, kus inimesed on koos, kuid mitte ühisuses ei saavutata sellele vastu panevalt maailmalt ihaldatut korramuutust, vaid seal, kus võitlust peab ühisus, mis võitleb oma ühisuse tegelikkuse eest. Samal ajal määratakse siin ka tulevik; kõik poliitilised "teostamised" on paremal juhul selle toimingu abilülid, mis toimuva tuuma muutes realiseerib teostumise hetke salaajaloo ääretutel teedel. Pole teed, mis viiks sihile teisiti kui see.
Kes küll võib arvata, mida kõikide nende massiliste, tunglevate, marssivate kollektiivide seas kujutab endast see, mille poole ta püüdleb, magu talle tundub, mida kujutab endast ühisus! Igaüks neist on andnud end ühisuse vastase meelevalda. Kollektiivsus ei ole side, see on seotus; indiviid indiviidi kõrval, ühtmoodi varustatud, ühtmoodi joondatud, inimeste seas on elu vaid nii palju, kui on tarvis marsi elavdamiseks. Ent ühisus, kujunev ühisus (seni on meile teada vaid niisugune) ei ole mitte hulga inimeste üksteisega kõrvuti olemine, vaid nende olemine üksteise juures; isegi kui nad koos liiguvad ühe sihi poole, tajuvad nad kõikjal liikumist ülsteise poole, dünaamilist suunatust üksteise poolr, laineid, mis liiguvad Minalt Sinale. Ühisus on seal, kus saab teoks ühisus. Kollektiivsus põhineb isiksuslikkuse orgaanilisel nõrgenemisel, ühisus selle kasvul ja kinnitamisel üksteise poole püüdlemisel. Praeguse aja kollektiivsusehullus on isiksuse põgenemine katse eest proovida ühisust, pühendada end ühisusele, põgenemine väljendust otsiva elulise dialoogilisuse eest maailma südames.
Kollektiivi liikmed vaatavad üleolekuga eelmise põlvkonna sentimentaalsusele, "noorsooliikumisele". Siis tegeldi palju ja sügavalt kõikide eluliste suhete problemaatikaga, püüeldi "ühisuse" poole ning samal ajal seati seda küsimuse alla, tiireldi ümber selle ega liigutud paigast. Nüüd aga käsutatakse ja marsitakse, sest nüüd on olemas "üritus". Inimesed on jätnud subjektiivsuses ekslemise ning jõudnud objektivismi sihikindlale teele. Ent nii nagu seal oli pseudosubjektiivsus, sest puudus isiksuse olemise elementaarne jõud, on siin pseudoobjektiivsus, sest inimene ei kuulu mitte maailma, vaid parteisse. Nii nagu seal kõik hümnid läksid tühjusesse, sest inimesed taotlesid üksnes köidikutest vabanemist, mitte vabanemist vastutuse jaoks, nii on praegu kõige õilsamadki hümnid autoriteedi auks lihtsalt arusaamatus, sest faktiliselt nad tugevdavad vaid autoriteedi näivust, mis on väljendatud sõnades ja hüüatustes; laiavoldilisse tähtsusesse rüütatud kindluse maski all peitub ebakindlus; aga tõeline autoriteet, millest neis hümnides lauldakse, autoriteet, mis on omane tõeliselt karismaatilisele tegelasele, kes karisma valitsejana on pidevalt vastutav, on kaasaja poliitikasfäärile jäänud tundmatuks. Välistelt tunnustelt on need kaks põlvkonda iseloomult täiesti erinevad, koguni vastandlikud, tegelikult aga on nad uppunud ühte ja samasse kaosesse. Noorsooliikumise problematiseeriv osaline tegeles alati, millest ka poleks jutt olnud, ainult oma osalemisega selles, ta "elas läbi" oma Mina, toomata sellesse oma ise, et mitte siduda end vajadusega vastata või vastutada; kollektiivse ettevõtmise aktiivsel kaastöölisel on seni õnnestunud olla vaba, st täielikult hoiduda oma ise sissetoomisest lahendatavasse küsimusse. Ei saa eitada teatavaid edusamme. Seal esitas monoloog end dialoogina, siin käib kõik palju lihtsamalt: enamikul inimestel aetakse nende endi soovil monoloogilisus välja või kõrvaldatakse harjumus selleks, teistel aga, nendel, kes annavad käske, puudub vajadus teeselda dialoogilisust. Dialoog ja kõnelus iseendaga jäävad vait. Ilma Sinata, kuid ka ilma Minata marsivad üksteisega seotud inimesed, vasakul need, kes tahavad mälu kõrvaldada, paremal need, kes tahavad seda reguleerida, vaenuga lahutatud rahvahulkades, liikudes koos kuristiku poole.


Konjunktsioon.
Konjunktsioon ehk loogiline korrutamine ehk "ning" on üks binaarne loogikatehe lauseloogikat sisaldavates sümbolloogika süsteemides.
Konjunktsiooni tähistamiseks kasutatakse tavaliselt sümboleid "∧" ja "&".
"P" ∧ "Q" ehk "P" & "Q" loetakse "P" ja "Q".
"P" ∧ "Q" on tõene siis ja ainult siis, kui "P" on tõene ja "Q" on tõene.
Konjunktsioon töötab umbes samamoodi kui eestikeelne sõna "ja" (või "ning"). Lause "Ilm on tuuline ja mina istun arvuti taga" väidab, et samal ajal on tõene nii see, et ilm on tuuline, kui ka see, et mina istun arvuti taga. Sümbolite abil võib seda üles märkida nii: "P" & "Q", kus "P" vastab lausele "Ilm on tuuline" ja "Q" vastab lausele "Mina istun arvuti taga".


Teatrinäitlejate loend.
Teatrinäitlejate loend loetleb teatrinäitlejaid.
A.
Andreas Aabel - Hauk Aabel - Per Aabel - Argo Aadli - Lydia Aadre - Ida Aalberg - Agnes Aaliste - Viive Aamisepp - Georg Aan - Ott Aardam - Henn Aare - Inna Aare - Irja Aarma - Jüri Aarma - Reet Aarma - Mart Aas - Marta Aasa - Ants Aasma - Irja Aav - Tõnu Aav - Evald Aavik - Evald Aavik - Vaso Abašidze - Aleksandr Abdulov - Ervin Abel - Mari Abel - Hovhannes Abeljan - Maia Adari - Olga Adari - Rudolf Adelmann - Karl Ader - Voldemar Ader - Isabelle Adjani - Kais Adlas - Raivo Adlas - Regimantas Adomaitis - Enn Adusson - Ilse Adusson - Ada Ahi - Dajan Ahmet - Liisa Aibel - Marika Aidla - Lembit Aimre - Linda Ainla - Elmo Ainula - Anti Ainumäe - Riina Airenne - Silvi Ait - Ira Ajango - Alide Alaküla - Ellen Alaküla - Robert Alamaa - Randar Alango - Rudolf Alari - Nata Albring-Kruusmann - Alan Alda - Urmas Alender - Voldemar Alev - Martin Algus - Armin Alla - Illi Allabert - Rudolf Allabert - Ljuba Aller - Elise Allik - Inga Allik - Peeter Allik - Alli Alliksoo - Andrus Allikvee - Otto Aloe - Milli Altermann - Theodor Altermann - Anna Alt-Jakobson - Anna Altleis - Jaan Altleis - Kaarli Aluoja - Hannes Ambos - Romualds Ancāns - Ants Ander - Anu Ander - Lehte Ander - Ago Anderson - Rein Andre - Valve Andre - Karin Andrekson - Paula Andrekson - Ludmilla Andrianova - Ingrīda Andriņa - Ain Anger - Endel Ani - Eva Annast - Helgi Annast - Sergi Annilo - Rednar Annus - Rein Anon - Nadežda Antipenko - Maimu Anto - Lembit Anton - Eugen Antoni - Ljubov Antoni - Jenny Anvelt - Astrid Arak - Sirje Arbi - Fanny Ardant - Aleksander Arder - Helmi Aren - Rein Aren - Väino Aren - Anu Arendi - Juta Arg - Valentin Arhipenko - Jan Arlazorov - Toivo Arnover - Inge Arro - Aleksander Arry - Ines Aru - Leida Aru - Virve Aruoja - Heino Arus - Tiit Aruvee - Fred Astaire - Raissa Aštemenko - Erki Aule - Edmund Aumere - Merle Aunpuu - Aleksander Aur - Ajjar Ausma - Märt Avandi - Maria Avdjuško - Gustav Avesson - Anatoli Avilotšev - Valentina Avilotševa - Dan Aykroyd
B.
Aggio Bachmann - Tõnu Bachmann - Maie Baldesport - Svetlana Balojan - Hans Baltser - Marika Barabanštšikova - Oleg Baranov - Etta Moten Barnett - Aleksandr Basihhin - Eino Baskin - Roman Baskin - Ruts Bauman - Laura Baumverk - Anastassia Bedredinova - Nathalie Behm - Doris Belack - Igor Beljajev - Aleksandr Beljavski - Duncan Bell - John Belushi - Liis Bender - Peter Benson - Regina Berg - Ants Berger - Sarah Bernhardt - Ülle Bernhardt - Karl Birkhan - Sophie Birkhan - August Blaubrik - Boris Blinov - Jelena Blinova - Marika Blossfeldt - Roberts Blossom - Leili Bluumer - Sofja Blücher - Lydia Bock - Humphrey Bogart - Veera Bogatõrjova - Anton Bome - John Wilkes Booth - Vladimir Borissov - Liidia Borzenkova - Peeter Briedis - Aleksandr Buldakov - Olga Bunder - Tamara Burova
C.
Larry the Cable Guy
- Sarah Wayne Callies
- Ian Carmichael
- Andrei Christiansen
- Colin Clive
- Herardo Contreras
- Benedict Cumberbatch
- Constance Cummings
D.
Timothy Dalton - Danielle Darrieux - Aleksander Dener - Pavel Derevjanko - Karin Devis-Kaasik - Viivi Dikson - Mihhail Djatšihhin - Rita Dolgihh - Margarita Dombrovskaja - Ben Drui - Haim Drui - Lidia Duplevsky - Eleonora Duse - Andres Dvinjaninov
E.
Ija Eberlein - Toomas Edur - Olev Eek - Aleksander Eelmaa - Taavi Eelmaa - Andrus Eelmäe - Lembit Eelmäe - Ivo Eensalu - Marika Eensalu - Enno Eesmaa - Epp Eespäev - Elle Eha - Valve Ehala - Helmi Einer - Aino Einla - Anna Ekston - Kitty Eller - Kai Elling - Kristel Elling - Rauno Elp - Herta Elviste - Michael Emerson - Eino Ende - Richard Ende - Aili Engelberg - Rudolf Engelberg - Roland Engman - Elvira Ennok - Heino Ennok - Mitrofan Enson - Elita Erkina - Andero Ermel - Theodor Ers - Iivi Ervin - Ants Eskola - Olev Eskola - David Essex - Mihkel Essmann - Ita Ever
F.
Manolo Fábregas - Gottfried Falk - Semjon Farada - Viktor Fedortšenko - Sergei Fedossejev - Veera Fjodorova - Dario Fo - Irina Fomina - Henry Fonda - Philip Franks - Jaan Freimann - Dwight Frye
G.
Tamara Gaenko - Jevgeni Gaitšuk - Viktor Galinsky - Vladislav Galkin - Peter Gallagher - Janis Garancis - Stephen Gately - Ira Generalova - Estelle Getty - Venera Gilmutdinova - Annie Girardot - Hilda Gleser - Lidia Golovataja - Ariana Grande - Liliana Grodnikova - Ellen Grünfeldt - Maria Gurjev - Rostislav Gurjev - Viktor Gurjev - Anatoli Gussev - Harry Gustavson - Robert Gutman - Vidrik Gutman
H.
Liis Haab - Ahto Haabjärv - Jaan Haabjärv - Alar Haak - Maarja Haamer - Juss Haasma - Aino Haav - Maire Haava - Verner Hagus - Uko Halla - Priit Hallap - Arvi Hallik - Alide-Johanna Halliste - Jasmin Hamid - Mati Hammer - Rene Hammer - Enn Hango - Ravo Hanura - Teet Hanschmidt - Benno Hansen - Kristjan Hansen - Leopold Hansen - Mall Hansen - Johan Hansing - Meelis Hansing - Wilhelmine Hansing - Anatoli Hanson - Liivika Hanstin - Heikki Haravee - Chris Hardwick - Alvi Hargel - Jaan Hargel - Dmitri Hartšenko - Terje Heido - Jaak Hein - Valentina Hein - Viive Hein - Uno Heinapuu - Kersti Heinloo - Norbert Heinloo - Anu Heinsalu - Helle-Reet Helenurm - Tiit Helimets - Mare Hellam - Hilda Hellas - Ludmilla Hellat-Lemba - Julius Helsblum - Neeme Henk - Gerd Michael Henneberg - Katharine Hepburn - Ago Herkül - Imbi Herm - Evald Hermaküla - Endla Hermann - Agate Hiielo - Siina Hiievälja - Elfriede Hilden - Valdur Himbek - Mercedes Hink - Aavo Hinno - Lea Holst - Emmy Holz - Agnes Holt - Vladislav Horuženko - Ludmilla Hussar - Aado Hõimre - Lembit Härm - Martin Härm - Tiit Härm - Viiu Härm - Edkar Härmson
I.
Tiina Ideon - Hermann Iila - Ella Ilbak - Andres Ild - Linda Ilja - Aleksandr Iljin - Mihhail Iljon - Kaja Ilmjärv - Helgi Ilo - Valeri Iltšik - Marie Ilves - Tamara Imre - Aita Indrikson - Villem Indrikson - Tanel Ingi - Kaarel Ird - Jeremy Irons - Ingrid Isotamm - Ludmilla Issakova - Andrei Izmestjev - Ingrid Iter - Guido Ivandi - Oleg Ivanov -Kati Ivaste - Aleksandr Ivaškevitš
J.
Marta Jaago - Tiina Jaaksoo - Anna Jaamets - Henn Jaaniste - Margus Jaanovits - Erich Jaansoo - Allan Jaas - Peeter Jakobi - Maarja Jakobson - Juri Jakovlev - Viktor Jakovlev - Jelena Jakovleva - Peeter Jalakas - Helle Jalonen - Kevin James - Valter Janno - Vello Janson - Viesturs Jansons - Nikolai Jegorov - Juri Jekimov - Stanislav Jermakov - Vladimir Jermolajev - Eike Joasoo - Ida Johannes - Kalju Johannson - Aire Johanson - Gustav Johanson - Jaak Johanson - Jaan Johanson - Uku Joller - Tanel Jonas - Ado Joonas - Leida-Marie Joonson - Mait Joorits - Janek Joost - Haja Judeikin - Triin Jugapuu - Felix Juhandi - Aleksander Juhani - Laine Juhansoo - Amanda Juhkamson - Aljo Juhkum - Karl Jungholz - Orm Jungholz - Lii Jõe - Jaak Jõekallas - Mare Jõgeva - Ants Jõgi - Arli Jõgi - Elsa Jõgi - Julie Jõgi - Mairi Jõgi - Rudolf Jõks - Toomas Jõõger - Endel Jägala - Eduard Järs - Julius Järve - Leili Järve - Malle Järve - Andres Järvela - Leontine Järvepera - Arne Järvesaar - Jüri Järvet - Lemme Järvi - Tatjana Järvi - Ene Järvis - Ninel Järvson - Merle Jääger - Udo Jääger - Helene Jürgens - Leida Jürgens - Peeter Jürgens - Lennart-Hans Jürgenson - Milvi Jürgenson - Juhan Jürgo - Meta Jürgo - Aili Jürissaar - Ain Jürisson - Veiko Jürisson - Mikk Jürjens - Elmar Jürmann - Vello Jürna
K.
Anu Kaal - Johannes Kaal - Ellen Kaarma - Harri Kaasik - Katri Kaasik-Aaslav - Vaike Kaasik - Maie Kaasikmäe - Mihkel Kabel - Karl Kadak - Aksel Kahr - Aleksandr Kaidanovski - Epp Kaidu - Erich Kajandi - Veera Kala - Marie Kalbek - Märt Kalbus - Konstantin Kald - Mati Kalda - Piret Kalda - Paul Kalde - Kalle Kaldma - Tiit Kaldma - Hans Kaldoja - Zoja Kalevi-Silla - Johannes Kaljola - Hannes Kaljujärv - Rasmus Kaljujärv - Peeter Kaljumäe - Erika Kaljusaar - Galina Kaljuste - Ülle Kaljuste - Ruudu Kalk - Karl Kalkun - Karl Kalkun - Aksel Kallas - Kalju Kallas - Vera Kallas - Aivar Kallaste - Harry Kallaste - Juhan Kallaste - Vivian Kallaste - Imbi Kallikorm - Oudi Kalm - Rudolf Kalm - Ida Kalme - Hanno Kalmet - Henrik Kalmet - Karl-Andreas Kalmet - Leo Kalmet - Madis Kalmet - Toomas Kalmet - Rēzija Kalniņa - Ivars Kalniņš - Joan Kalt - Mari Kamp - Mart Kampus - Anu Kanarik - Liia Kanemägi - Mari Kangilaski - Rein Kangro - Guido Kangur - Villu Kangur - Helmi Kann - Karli Kannelmäe - Paul Kannuluik - Tiina Kapper - Kalju Karask - Eha Kard - Harald Kard - Peeter Kard - Ann Karden - Tiina Kareda - Peeter Karell - Jüri Karindi - Katrin Karisma - Herta Karjamets - Feliks Kark - Tõnu Kark - Kaarel Karm - Karin Karm - Priit Karm - Alina Karmazina - Aita Karo - Väino Karo - Eliisabet Karotom - Jelena Karpova - Marta Karring - Eedo Karrisoo - Auguste Karro - Hansi Karro - Harry Karro - Maks Karro - Voldemar Karro - Ott Kartau - Aino Kartul - Lehte Karula - Vaike Karusoo - Naima Kasak - Aiki Kase - Kristjan Kasearu - Anne Kasemets - Kaire Kasetalu - Vladimir Kasimir - Erni Kask - Irina Kask - Jaanus Kask - Teet Kask - Tõnis Kask - Valentine Kask - Arnold Kasuk - Linda Kasuk - Leia Kasumets - Artur Kattai - Helgi Kattai - Tõnis Kattai - Tõnu Kattai - Aleksander Kauler - Oiva Kauppinen - Larissa Kaur - Sirje Kaur - Albina Kausi - Enn Keerd - Lembit Kees - Marie Kei - Hannes Kelder - Aleksander Keller - Gene Kelly - Guido Kenner - Ireen Kennik - Maimu Kents - Johannes Kepp - Ago-Endrik Kerge - Raido Keskküla - Elvi Kesküla - Marina Kesler - Sirje Kets - Arnold Kettman - Elise Kevend - Urmas Kibuspuu - August Kiho - Jaan Kiho - Vaike Kiik - Voldemar Kiin - Kaljo Kiisk - Joosep Kiiver - Aleksander Kikas - Eduard Kikas - Lea Kikas - Kiira Kikerpuu - Aleksander Kikinov - Gunnar Kilgas - Paul Kilgas - Tõnu Kilgas - Kaarel Kilvet - Artur Kink - Lauri Kink - Virve Kiple - Verni Kirs - Olev Kitsas - Lulu Kitzberg-Pappel - Avo Kittask - Enn Kivi - Heino Kivi - Mihkel Kivilaan - Elmar Kivilo - Katrin Kivimägi - Ants Kivirähk - Arnold Kivirähk - Ingrid Kivirähk - Garibaldi Kivisalu - Diana Klas - Ada Klein - Aleksander Kleius - Eva Klemets - Maria Klenskaja - Vladimir Klepinin - Aleksander Klink - Eva Klink - Rein Klink - Enn Klooren - Mati Klooren - Milan Kňažko - T.R. Knight - Olga Knipper-Tšehhova - Anti Kobin - Meta Kodanipork - Jüri Koger - Heli Kohv - Katrin Kohv - Milvi Koidu - Külli Koik - Liisi Koik - Artur Koit - Jaan Kolberg - Mart Koldits - Ants Kollo - Peeter Kollom - Kalju Komissarov - Luule Komissarov - Hanno Kompus - Ita Kongas - Amalie Konsa - Linda Konsap - Herardo Kontreras - Erna Konts - Leida Koorits - Malle Koost - Gerda Kopp - Helju Koppa - Einari Koppel - Elvi Koppel - Jaak Koppel - Milvi Koppel - Teet Koppel - Mark Koritko - Erna Korjus - Maile Korjus - Kalev Korkma - Marika Korolev - Ants Korv - Enn Kose - Kädi Kosenkranius - Vassili Kossatkin - Lidia Kostandi - Sonja Koževnikova - Rein Kotkas - Enn Kraam - Rudolf Kraav - Tarvo Krall - Saima Kranig - Anni Kreem - Toomas Kreen - Uno Kreen - Kersti Kreismann - Valentina Kremen - Tiia Kriisa - Tatjana Krikun - Maimu Krinal - Tiina Kripsaar - Priit Kripson - Madli Kristjuhan - Nikolai Krjukov - Jüri Krjukov - Grigori Kromanov - Endel Kroon - Tooni Kroon - Theodor Krull - Viktor Krull - Berta Krumm - Hendrik Krumm - Arnold Krupp - Ernst Kruuda - Hugo Kruuda - Heikki Kruus - Ants Kruusement - Arvo Kruusement - Priit Kruusement - Vilja Kruusement - Elli Kubjas - Veli Kudres - Salme Kuik - Aino Kukepuu - Vello Kukesoo - Jaana Kukk - Terje Kukk - Tiina Kukli - Arvo Kukumägi - Adja Kuljus - Riivo Kuljus - Galina Kulkina - Arnold Kull - Elle Kull - Juhan Kull - Katrin Kullamaa - Heino Kulvere - Katrin Kumpan - Helle Kuningas - Neeme Kuningas - Tiina Kuningas - Karol Kuntsel - Nadia Kurem - Raivo Kuremaa - Vambola Kurg - Eduard Kurnim - Jaan Kurnikoff - Alma Kurtna - Igor Kurve - Alo Kurvits - Kitty Kuskova - Voldemar Kuslap - Jenny Kuslapuu - Antonina Kusminina - Vladimir Kuzmin -laine Kuulma - Vally Kuurman - Claire Kuus - Edmar Kuus - Heljo Kuusemets - Ilmar Kuusemets - Niina Kuusik - Paul Kuusik - Tiit Kuusik - Ivo Kuusk - August Kuuskemaa - Betty Kuuskemaa - Linda Kuusma - Aleksander Kõiv - Eino Kõiv - Kaarel Kõive - Milvi Kõnnusaar - Kaie Kõrb - Hele Kõre - Ludmilla Kõrts - Mati Kõrts - Alo Kõrve - Harry Kõrvits - Viiu Kõrvits - Andrus Kämbre - Ants Känd - Volli Käro - Ervin Kärvet - Aasa Käsi - Risto Kübar - Jüri Kühn - Aino Külvand - Eduard Külvet - Aksel Küngas - Feliks Künnapuu - Riho Kütsar - Alfred Kütt - Jakob Küüts
L.
Aadu Laabus - Marta Laan - Ants Laande - Piret Laanelepp - Aare Laanemets - Ave Laanoja - Aleksander Laar - Ly Laar - Adolf Laas - Helle Laas - Paul Laasik - Voldemar Laason - Lia Laats - Väino Laes - Lembit Lahe - Anna Laht - Arvo Laid - Milvi Laid - Tatjana Laid - Silvia Laidla - Liis Laigna - Ants Lainevool - Leida Laius - Anu Lamp - Elsa Lamp - Johannes Lampson - Alma Landberg - Nathan Lane - Anne Langston - Angela Lansbury - Lilli Laoniidu - Alfred Laos - Arne Laos - Rein Laos - Roland Laos - Vladimir Laptev - Tont Laretei - Aleksander Larin - Ly Lasner - Jüri Lass - Liis Lass - Juri Latko - Alice Lattik - Amandus Lattik - Katariina Lauk - Erki Laur - Hugo Laur - Mart Laur - Miroslav Laur - Piret Laurimaa - Arno Lauring - Ants Lauter - Jaan Leemets - Asta Lees - Kristel Leesmend - Mare Leet - Kai Leete - Voldemar Leetjärv - Liia Leetmaa - Rete Leetna - Aili Leetva - Veera Leever - Juta Lehiste - Leonid Lehtla - Magda Lehtla - Uno Leies - Siiri Leinatamm - Aime Leis - Aadu Leissar - Johanna-Marie Leissar - Mall Leissar - Reet Leissar - Herta Lember - Vaadu Lember - eduard Lemmiste - Urmas Lennuk - Astrid Lepa - Ester Lepa - Margus Lepa - Andres Lepik - Iivi Lepik - Leida Lepik - Triin Lepik - Kadri Lepp - Nieves Lepp - Tõnis Lepp - Agnes Lepp-Kaasik - Leida Levald - Tiiu Levald - Pirjo Levandi - Martin Libene - Nadeschda Libene - Lydia Liblikmann - Ülle Lichtfeldt - Katre Lidmets - Harijs Liepiņš - Karl Liigand - Oskar Liigand - Arnold Liiger - Eduard Liiger - Ellen Liiger - Albert Liik - Edmund Liim - Juha Liira - Hilja Liiv - Salme Liiv - Senta Liiv - Ants Liivak - Maria Lee Liivak - Lembit Liivamägi - Aleksander Lilbok - Artur Lill - Ella Lill - Mari Lill - Mari-Liis Lill - Pille Lill - Aino Lilla - Helga Lilleorg - Tiit Lilleorg - Valentin Lind - Kaja Lindal - Lisl Lindau - Mart Lindebaum - Liis Lindmaa - Artur Linnamägi - Tõnno Linnas - Eva Linnumägi - osvald Lipp - Sergius Lipp - Teodor Lipp - Hella Lippasaar - Susy Lipp-Jakobson - Ly Lippur - Eugenia Litvinova - Ülo Lodeson - Epp Lohk - Natali Lohk - Oiva Lohtander - Valdeko Loigu - Uno Loit - Anu Lomp - August Lomp - Lydia Loo - Raine Loo - Verner Loo - Virve Loodsalu - Priit Loog - Niini Loona - Maire Loorents - Lilian Looring - Marje Loorits - Venno Loosaar - Ida Loo-Talvari - Asta Lott - Salme Lott - Jon Lovitz - Mae Luha - Elmar Luhats - Kata-Riina Luide - Juhan Luik - Milvi Luik - Sulev Luik - Vilma Luik - Natalia Lukaševitš - Pille Lukin - Ella Lukk-Kudu - Jüri Lumiste - Olga Lund - Lydia Lust - Meta Luts - Tiit Luts - Valter Luts - Ain Lutsepp - Lilli Lutter - Väino Luup - Veera Luur - Toomas Lõhmuste - Karin Lätsim - Vaike Lätt - Elmar Lätti - Tanel Lään - Amanda Lääne - August Lääne - Johannes Lükki - Bernhard Lülle - Ago Lüüdik
M.
Martin Maagen - Anne Maasik - Elsa Maasik - Maie Maasik - Õie Maasik - Wilhelm Maddy - Linda Madis - Mart Madiste - Kleer Maibaum-Vihmar - Kaido Maidla - Riina Maidre - Raimu Maiksar - Vjatšeslav Maimussov - Teo Maiste - Paul Maivel - Lembit Majas - Vello Makke - Eva Malleus - Hilda Malling - Franz Malmsten - Hugo Malmsten - Mait Malmsten - Rein Malmsten - Priit Manavald - Heino Mandri - Gertrud Elisabeth Mara - Nancy Marchand - Maimu Mardi - Eve Maremäe - Anne Margiste - Elmar Maripuu - Enna Maripuu - Nikolai-Feodor Maripuu - Theo Maripuu - Lehte Mark - Anna Markus - Jüri Markus - Leo Martin - Mare Martin - Valli Martin - Aksy Martinson - Elena Martinson - Elmar Martinson - Erich Martinson - Maire Martinson - Therese Masing - Ella Masing-Grünberg - Algimantas Masiulis - Marko Matvere - Julianna Rose Mauriello - Gørild Mauseth - Vassili Medvedev - Virve Meerits - Aleksander Meermann - Eva Meil - Ellu Meister - Zoja Mellov - Aarne Melts - Helene Meltsas - Māra Mennika - Ludvig Menning - Märt Meos - Vello Merimaa - Alfred Mering - Mai Mering - Triinu Meriste - gne Merit - Karl Merits - Lydia Merits-Sepa - Maria Merjanskaja - Nil Merjanski - Helena Merzin - Leonhard Merzin - Laine Mesikäpp - Raivo Mets - Harald Metsis - Marje Metsur - August Michelson - Juri Mihhejev - Kaie Mihkelson - Hans Miilberg - Carmen Mikiver - Mikk Mikiver - Tõnu Mikiver - Mart Mikk - Tõnu Mikk - Benno Mikkal - Enno Mikkelsaar - Olga Mikk-Krull - Marina Mikk-Murakin - Ilmar Mikkor - Margus Mikomägi - Sirje Minhof - Peeter Mirski - Bruno Mitt - Helene Mitt - Maarja Mitt - Manivalde Mitt - Oskar Mitt - Jevgeni Moissejenko - Margarita Monakova - Margarita Monakova - Felix Moor - Julianne Moore - Terese Mugasto - Truuta Muld - Mai Murdmaa - Hilje Murel - Jaan Muri - Maret Mursa - Raido Murss - Anu Murss-Põldar - Mati Murumaa - Taavet Mutsu - Leida Mõttus - Polli Mõtus - Ain Mäeots - Outi Mäenpää - Paul Mäeots - Lembit Mägedi - Aarne Mägi - Aleksander Mägi - Alice Mägi - Arvi Mägi - Laine Mägi - Lembo Mägi - Maigret Mägi - Marin Mägi - Paul Mägi - Tõnis Mägi - Viktor Mägi - Andres Mähar - Tiina Mälberg - Maarika Mälksoo - Aleksander Mälton - Reet Mändmets - Tarmo Männard - Mai Männiko - Ilmar Märks - Erika Määrits - Ellen Mölder - Milvi Mölder - Pauline Mölder - Mari Möldre - Hilda Möldroo - Hartius Möller - Ida Möller-Tüür - Jaan Mürk - Thomas Mürk - Armilde Müür
N.
Ernst-Eduard Naaris - Helju Nael - Elvi Nander - Heinrich Nau - Patricia Neal - Lauri Nebel - Eve Neem - Kersti Neem - Eero Neemre - Jevgeni Neff - Gerd Neggo - Veera Nelus - Marek Nepomnjaštši - Helmi Nerep - Ilmar Nerep - Mihhail Netšajev - Katrin Nielsen - Hans Nieländer - Ellen Niglas - Eduard Niilus - Jüri Niin - Aleksander Niine - Tõnis Niinemets - Arno Niitof - Vjatšeslav Nikkinen - Vitali Nikolajev - Juri Nikulin - Rufina Noor - Taisto Noor - Allan Noormets - Andres Noormets - Eva Novek - Egon Nuter - Rudolf Nuude - Laura Nõlvak - Endel Nõmberg - Artur Nõmmik - Enn Nõmmik - Renee Nõmmik - Sulev Nõmmik - Ella Nõmtak - Milli Nõmtak - Kaili Närep - Elmo Nüganen - Lena Nyman
O.
Marta Ohaka - Andres Oja - Peeter Oja - Rein Oja - Tõnu Oja - Helga Ojalo - Madis Ojamaa - Eduard Ojamets - Indrek Ojari - Tiit Ojasoo - Age Oks - Andres Oks - Rahel Olbrei - Liina Olmaru - Rein Olmaru - Asta Olo - Timothy Olyphant - Katrin Oolo - Margus Oopkaup - Helmi-Marie Oot - Raivo Opsola - Ain Orav - Aksel Orav - Illart Orav - Jaanus Orgulas - Maimu Orgussaar - Juri Orlov - Liina Orlova - Svetlana Orlova - Alexis Ormusson - Kalju Orro - Ülle Orusalu - Andres Ots - Artur Ots - Asta Ots - Georg Ots - Jori Ots - Karl Ots - Senta Ots - Toomas Ots - Kuno Otsus - Velda Otsus - Benita Otti - Heino Otto
P.
Heljo Paas - Reet Paavel - Voldemar Paavel - Linda Paberit - Talvo Pabut - Endel Padrik - Paula Padrik - Olaf Paesüld - Voldemar Pahkla - Ants Pahla - Maria Paimre - Ella Pajo - Louise Elisabeth Pajo - Maimu Pajusaar - Ester Pajusoo - Rein Pakk - Meelis Pakri - Herman Palang - Voldemar Paldre - Aivo Paljasmaa - Arkadi Pallo - Erna Pallo - Mari Palm - Mati Palm - Bernhard Palmberg - Tiina Palmer - Merle Palmiste - Ksenia Palmre - Tauno Palo - Tiit Palu - Anne Paluver - Maret Pank - Leonid Pankin - Liidia Panova - Voldemar Panso - Alma Papp - Ülo Papp - Koidula Pappel - Marje Parikas - Harri Paris - Dagmar Parmas - Kai Parmas - Marie Parrik - Leida Parrol - Nicholas Parsons - Elmerice Parts - Enn Parve - Raimo Pass - Jevgeni Pavlov - Eduard Pea - Priit Pedajas - Taavi Pedriks - Malle Peedo - Leida Peekmann - Boris Peensaar - Ao Peep - Helend Peep - Maret Peep - Emma Peeri - Marju Peerna - Karin Peetri - Valdo Peetri - Salme Peetson - Terje Pennie - Richard Peramets - Lembit Peterson - Mare Peterson - Maria Peterson - Marius Peterson - Nata Peterson - Otto Peterson - Aina Petersons - Juri Petrov - Vjatšeslav Petrov - Ferdinand Pettai - Kaljo Pettai - Gérard Philipe - Härm Pihl - Helle Pihlak - Ella Piho - Ene Piir - Olga Piiroja - Hilda Piir-Rosenthal - Athalie Pilden - Ants Piller - Netty Pinna - Paul Pinna - Signe Pinna - Joseph Pirchan - Astrid Pirn - Rudolf Plakk - Christopher Plummer - Sergei Podekrat - Mirtel Pohla - Adele Polisinsky - Andrei Poljakov - Aleksei Polujan - Marika Poobus - Madli Poola - Endel Poom - Paul Poom - Elanda Porrmann - Tiia Porss - Natalie Portman - Taavet Poska - Vilma Poska – Pete Postlethwaite - Elena Poznjak-Kõlar - Voldemar Praakel - Michael Praed - Margus Prangel - Tarmo Prangel - Aleksandra Pranno - Anu Presjärv - Linnar Priimägi - Eneken Priks - Priit Prillup - Sergei Prilutski - Jaak Prints - Žanna Prohhorenko - August Promen - Ain Prosa - Arnold Pruuli - Valter Prügi - Uldis Pūcītis - Mihhail Pugovkin – Hillar Puhm - Peep Puis - Eduard Pukk - Theodor Puks - Liisa Pulk - Hans Pulst - Kristi Pumbo - Mia Pumbo - August Puna - Hedi Pundonen - Jenny Pungar - Helga Purre - Lulo Purre - Alice Puss-Stamm - Ahti Puudersell - Ellu Puudist - Helmi Puur - Sirje Puura - Väino Puura - Uno Puusaag - Jaan Puusepp - Mare Puusepp - Sergi Puusepp - Andres Puustusmaa - Inge Põder - Julius Põder - Lembit Põder - Elli Põder-Roht - Üllar Põld - Karl-Robert Põlde - Alari Põldoja - Olev Põldoja - Aleksandra Põldots - Dan Põldroos - Priit Põldroos - Oskar Põlla - Nikolai Põlluaas - Eduard Põltsamaa - Priit Põltsamaa - Elina Pähklimägi - Irina Pähn - Leontine Päiv - Marie Päiv - Eha Pärg - Eero Pärgmäe - Viktor Päri - Aaro Pärn - Andres Pärn - Endel Pärn - Katrin Pärn - Maarius Pärn - Malle Pärn - Irina Pärtel - Piret Päär - Alide Päärson - Pille Pürg - Eva Püssa - Valdek Pütsep - Aleksander Püvi
R.
Enn Raa - Helle Raa - Tõnu Raadik - Andres Raag - Arvo Raag - Kaljo Raag - Helvi Raamat - Rita Raave - Elza Radziņa - Ande Rahe - Anneli Rahkema - Aino Raid - Kaarin Raid - Jane Raidma - Irene Raiend - Jüri Raiend - Magda Raik - Riide Raik - Arvo Raimo - Claude Rains - Thea Raist - Ernst Raiste - Lembit Rajala - Yvonne Raksnevitš - Eduard Ralja - Leida Rammo - Leida Rammul - Eve Randkivi - Iivi Randla - Adele Randoja - Evald Randoja - Juhan Randoja - Aleksander Randviir - Tiiu Randviir - Faina Ranevskaja – Dagmar Rang - Johannes Ranna - Aili Rannaste - Ülo Rannaste - Irina Ranniku - Rein Ranniku - Karin Rask - Louise Rasmussen - Vjatšeslav Razbegajev - Priit Ratas - Elsa Ratassepp - Jaan Ratassepp - Rudolf Ratassepp - Valdeko Ratassepp - Jaan Ratnik - Otto Raud - Heino Raudam - Ott Raudheiding - Priit Raudkivi (näitleja) - Bert Raudsep - Gert Raudsep - Geeni Raudsepp - Peeter Raudsepp - Heino Raudsik - Sirje Raudsik - Päären Raudvee - Evi Rauer - Piret Rauk - Illaria Raukas - Ott Raukas - Mauri Raus - Sander Raus - Alfred Rebane - Johannes Rebane - Mati Rebane - Milli Rebane - Tiina Rebane - Ly Rebbas - Eddie Redmayne - Salme Reek - Anne Reemann - Ranet Rees - Leino Rei - Linda Reial - Magda Reiart - Susy Reiart - Anu Reidak - Helmi Reilas - Reet Reiljan - August Reiman - Liina Reiman - Hilda Reimann - Nelly Rein - Ester Reinart - Tiiu Reinau - Carl Reiner - Riina Reinik - Veljo Reinik - Elina Reinold - Anti Reinthal - René Reinumägi - Linda Reinup - Jaan Rekkor - Astrid Relve - Salme Remmelgas - Annely Renel - Kalju Renel - Aleksander Resta - Don Rickles - Alan Rickman - Kaur Riismaa - August Riismann - Heino Rikas - Elga Rips - Aino Ripus - Valve Ristma - Elts Ristmägi - Liia Ritsing - Mait Robas - Aleksei Rodionov - Veera Rogožina - Jaanus Rohumaa - Juliette Roletsky - Adele Roman - Jussi Romot - Ago Roo - Johannes Rooberg - Robert Rood - Pille Roomere - Ilmar Roomets - Lydia Roos - Peeter Roos - Jüri Roosaar - Aime Roosileht - Andres Roosileht - Herbert Roosman - Reet Rootare - Heiki Roots - Martin Roots - Riho Rosberg - Frieda Marie Rosenberg - Valentin Ross - Valentina Rossar - Julius Rossfeldt - Ludvig Rost - Siim Rulli - Ilse Rumbalu - Aimi Rumessen - Maaja Rumessen - Linda Rummo - Elly Rump - Felix Rump - Marta Rungi - Paul Ruubel - Tarmo Ruubel - Tene Ruubel - Aarne Ruus - Erik Ruus - Karin Ruus - Anu Ruusmaa - Jaan Rõõmussaar - Hele Rähn - Ene Rämmeld - Meelis Rämmeld - Riho Räni - Gita Ränk - Maila Rästas - Peeter Rästas - Illar Rätsep - Tõnis Rätsep - Rita Rätsepp - Toomas Rätsepp - Tiina Rääk - Lensi Römmer - Aigi Rüütel - Raivo Rüütel
S.
Aare Saal - Indrek Saar - Johannes Saar - Maire Saar - Tõnu Saar - Kalju Saareke - Niko Saarela - Üllar Saaremäe - Liina Saari - Elfriede Saarik - Anni Saariste - Anneli Saaristo - Yrjö Saarnio - Sulev Saarup - Hilda Sabbe - Ernie Sabella - Reinhold Sachker - Aivo Sadam - Maie Saealle - Tiia Saealle - Alexius Sagor - Külliki Saldre - Viljo Saldre - Dimitri Saliste - Ago Saller - Helgi Sallo - Eduard Salmistu - Elmar Salulaht - Haili Sammelselg - Indrek Sammul - Jaan Sammul - Nadežda Samsonova - Vaike Saral - Helmi Sarap - Salme Sarapuu - Arnold Sarv - Kristjan Sarv - Meelis Sarv - Aleks Sats - Katrin Saukas - Ellen Saul - Hans Saul - Jaan Saul - Tõnis Saul - Margit Saulep - Larissa Savankova - Konstantin Savi - Leonid Savitski - Irina Savuskan - Ija Savvina - Paul-Erich Schneider - Eevi Schütz - Kārlis Sebris - Sepo Seeman - Aino Seep - Henno Sein - Oskar Seliaru - Tambet Seling - Enno Selirand - Heino Seljamaa - Lydia Seller - Linda Sellistemägi - Selma Björnsdóttir - Ülo Selter - Angelina Semjonova - August Sepp - Endel Sepp - Hilja Sepp - Kustav Sepp - Ott Sepp - Paul Sepp - Selma Sepp - Peep Seppik - Karin Sepre - Olev Serg - Alice Serman - Hilda Sestov - Julius Sestov - Wallace Shawn - Jaan Willem Sibul - Richard-Voldemar Siig - Jenny Siimon - Johannes Siimsen - Samuel Siirak - Arnold Sikkel - Piret Sikkel - Anni Silbermann - Eili Sild - Tarmo Sild - Kaja Sildna - Ilmar Silla - Mall Sillandi - Nadežda Sillar - Errart Sillart - Ants Simm - Aivar Simmermann - Endel Simmermann - Maret Simmo - J. K. Simmons - Rain Simmul - Piret Simson - Larissa Sintsova - Valve Sirel - Vjatšeslav Sirin - Elise Sisask - Sergei Sitnikov - Larissa Skljanskaja-Uher - Kaia Skoblov - Ināra Slucka - Mihkel Smeljanski - Tamara Solodnikova - Vitali Solomin - Jelena Solovjova - Tatjana Solovkina - Linnar Solvi - Arthur Sommer - Maie Sommer - Maimu Sonn - Leida Soom - Maria Soomets - Mare Soomre - Eda Soomus - Lembit Soone - Tamara Soone - Hilda Sooper - Helje Soosalu - Valter Soosõrv - Anna Soots - Sophie Sooäär - Aarne Soro - Arnold Spirka - Eero Spriit - Elonna Spriit - Rūta Staliliūnaitė - Margus Stalte - Konstantin Stanislavski - Zefira Stankevitš - Igor Starõgin – Alma Steinberg - Peter Andreas Christoph Johann Steinsberg - Margot Stevenson - Barbra Streisand - Albin Strutzkin - David Suchet - Anneli Suits - Maret Suits - Tiina Suits - Tiit Sukk - August Sunne - Väino Suri - Hugo Sutt - Toomas Suuman - Maie Suurallik - Arno Suurorg - Nikolai Suursööt - Enn Suve - Ida Suvero - Tarvo Sõmer - Inna Sõrmus - Selma Sõõro - Voldemar Sõõro - Alfred Sällik - Grete Sällik - Andres Särev - Anna Särev - Valter Särg - Veera Särgava - Leila Säälik - Kaarel Söödor - Magda Söödor - Heiko Sööt - Meeli Sööt - Galina Süvalep - Kulno Süvalep
Š.
Nina Šatskaja - Juri Šestakov - Leonid Ševtsov - Nady Šprenk-Dorn - Feliks Šubin - David Šur
Z.
Aleksei Zahharov - Jassi Zahharov - Eda Zahharova - Maria Zahharova-Bruns - Ferenc Zenthe - Lya Zernant - Andrei Zubkov
Ž.
Jelena Žigadlo - Juris Žigurs
T.
Indrek Taalmaa - Inna Taarna - Nadežda Taarna - Oleg Tabakov - Garmen Tabor - Margus Tabor - Andres Tabun - Kai Tabun - Tarmo Tagamets - Marvi Taggo - Rein Taidla - Toomas Taimla - Viktor Taimre - Georg Taleš - Agu Tali - Alli Tali - Leo Talimaa - Lydia Tall - Asta Talpsepp - Jullo Talpsepp - Valentina Taluma - Aino Talvi - Aarne Talvik - Leelo Talvik - Merle Talvik - Kadri Tamberg - Jaak Tamleht - Aino Tamm - Aleksander Tamm - Anna Tamm - Arno Tamm - Elisabet Tamm - Herbert Tamm - Julius Tamm - Katariina Tamm - Kiiri Tamm - Mary Tamm - Raivo E. Tamm - Salme Tamm - Signe Tamm - Tõnu Tamm - Meeta Tammai - Karin Tammaru - Peeter Tammearu - Leili Tammel - Alli Tammemets - Paul Tammeveski - Kalev Tammin - August Tammisaar - Diana Tammisto - Meeli Tammu - Aasa Tammur - Ilmar Tammur - Indrek Tamre - Elo Tamul - Kadi Taniloo - Linda Tanni - Jaan Tappel - Martin Taras - Eero Tari - Villu Tari - Ludmilla Tarm - Lia Tarmo - Ruut Tarmo - Maria Tarre - Marta Tarto - Harry Tarvo - Merike Tatsi - Ellen Tauden - Tiina Tauraite - Urve Tauts - Anna Techner - Hugo Techner - Toni Tecuceanu - Aleksander Teder - Hella Teder - Ross Teder - Lii Tedre - Peeter Tedre - Eido Tee - Kalju Tee - Kristi Teemusk - Külli Teetamm - Aleksander Teetsov - Olly Teetsov - Harry Teffel - Liina Tennosaar - Tõnu Tepandi - Taavi Teplenkov - Virve Tepp - Sulev Teppart - Alfred Teras - Margarita Terehhova - Valentine Tern - Erika Tetzky - Ida Thomson - Aino Tigane - Eva Tihane - Klaudia Tiidus - Elsa Tiitsman - Piia Tiitus - Juta Tikandt - Mihkel Tikerpalu - Tiina Tikk - Friedrich Tilk - Silvia Tilk - Ella Timmer - Eduard Tinn - Olev Tinn - Ülle Tinn - Juta Tints - Oleg Titov - Asta Tofer - Valdur Tohera - Ants Toiger - Aare Toikka - Anni Toi-Puskar - Jani Toivola - Eduard Toman - Felix Tomberg - Kärt Tomingas - Aivar Tommingas - Mare Tommingas - Harald Tomson - Jaan Tomson - Toomas Tondu - Ann-Ester Toom - Helgi Toom - Kaarel Toom - Taimo Toomast - Magda Toome - Mart Toome - Jaan Tooming - Ilmar Toomla - Sirje Toomla - Harriet Toompere - Hendrik Toompere - Hendrik Toompere juunior - Maie Toompere - Ülle Toompuu - Linda Toomsalu - Enn Toona - Liki Toona - Reeda Toots - Evald Tordik - Heino Torga - Erika Torger - August Torim - Olga Torokoff-Tiideberg - August Torop - Tiit Tralla - Raivo Trass - Jüri Trei - Lee Trei - Malle Treial - Agnes Treier - Carl Treumundt - Emmy Treumundt - Karl Triipus - Aleksander-Harald Trilljärv - Elmar Trink - Mait Trink - Boriss Troškin - Aida Truu - Hilda Truu - Mai Truupõld - Valdo Truve - Jelena Tšaulina - Sergei Tšerkassov - Galina Tšernjavskaja - Olga Tšitšerova - Linda Tubin - Taago Tubin - Veiko Tubin - Kadri Tudre - Tambet Tuisk - Voldemar Tuisk - Andres Tukk - Ülle Tundla - Eduard Turban - Fausti Turban - Anna Turp - Ruuben Tuudur - Vello Tuulik - Anne Tuuling - Margus Tuuling - Guido Tuvi - Tiina Tõnis - Taavi Tõnisson - Epp Tõniste - Juhan Tõnopa - Annika Tõnuri - Regina Tõško - Siiri Tähe - Jaan Tätte - Veikko Täär - Eduard Türk - Maria Türk - Anne Türnpu - Triin Tüvi
U.
Paul Udal - Are Uder - Alla Udovenko - Airi Udras - Tõnis Uibo - Väino Uibo - Alfred Uibopuu - Ilmar Uibopuu - Juhan Ulfsak - Lembit Ulfsak - Mihhail Uljanov - Ülle Ulla - Eha Undo - Olli Ungvere - Svetlana Unt - Silvia Urb - Toomas Urb - Leida-Marie Urbel - Voldemar-Siegfried Urbel - Hedvig Urbla - Ain Urbsoo - Mari Urbsoo - Nero Urke - Inge Urmi - Jaan Urvet - Ia Uudelepp - Ella Uuehendrik - Ivo Uukkivi - Eino Uuli - Eevi Uus - Sandra Uusberg - Jan Uuspõld - Heino Uustal - Elve Uustalu
V.
Helmut Vaag - Andrus Vaarik - Maarika Vaarik - Els Vaarman - Anu Vabamäe - Arvo Vabamäe - Janek Vadi - Laine Vaga - Kalju Vaha - Aita Vaher - Alfred Vaher - Ingrit Vaher - Johannes Vaher - Margus Vaher - Heli Vahing - Mart Vahtel - Roland Vahtmaa - Liina Vahtrik - Britta Vahur - Eeva Vahur - Carita Vaikjärv - Mati Vaikmaa - Ants Vain - Arnold Vaino - Heino Vaks - Oskar Valdes - Tõnu Valdma - Viire Valdma - Villu Valdmaa - Enn Valdre - Silva Valdt - Anne Valge - Edgar Valge - Imbi Valgemäe - Eduard Valgma - Ritva Valkama - Katrin Valkna - Helja Valler - Alo Vallimäe - Eldor Valter - Evi Vanamölder - Helene Vannari - Paul Varandi - Made Varango - Olli Vare - Hilja Varem - Sergo Vares - Kaupo Varik - Uno Vark - Ardo Ran Varres - Elli Varts - Roman Varts - Harri Vasar - Viivika Vasar - Karl Vasko - Jekaterina Vassiljeva - Valentina Vassiljeva - Uldis Vazdiks - Eduard Vedler - Thea Veelma - Kaido Veermäe - Anne Veesaar - Erivan Veesaar - Niina Veesaar - Dolores Vegman - Boleslaus Veidebaum - Herta Veidenbaum - Vootele Veikat - Ferdinand Veike - Martin Veinmann - Fritz Velberg - Alma Veltmann - Melitta Vennikas - Elts Ventsel - Ermu Verme - Marika Vernik - Heikki-Rein Veromann - Õiela Verrev - Karl Verry - Iiris Vesik - Aime Veskimäe - Jevgeni Vesnik – Silvia Vestmann - Luule Veziko - Asta Vihandi - Oskar Vihandi - Ülo Vihma - Ingomar Vihmar - Erich Viidas - Kaili Viidas - Lydia Viidas - Juhan Viiding - Aleksander Viikholm - Olari Viikholm - Aleksander Viilma - Ants Viir - Helene Viir - Krista Viirand - Juta Viire - Tiiu Viires - Toomas Viires - Virve Viires - Johannes Viirg - Aarne Viisimaa - Heli Viisimaa - Teesi Viisimaa - Vello Viisimaa - Karl Viitol - Arnold Vikat - Edgar Vilba - Ain Vilbre - Ülo Vilimaa - Aleksandra Viljur - Kustas Viljur - Tuuli Vilks - Jaan Villard - Ellenide Viller - Epp Viller - Voldemar Viller - Asta Willmann - Erna Villmer - Anne Vilt - Aleksander Vimm - Lully Wirkhaus - Tenno Vironi - Hilja Viru - Hilda Visnap - Märt Visnapuu - Vizma Vitols - Jevgeni Vlassov - Jüri Vlassov - Ilme Vohu - Margarita Voites - Peeter Volkonski - Peeter Volmer - Ants Vomm - Mare Voog - Sergei Vorobjov - Tatjana Voronina - Mizzi Vorontsova - Tarvo Vridolin - Endel Vunk - Evelin Võigemast - Priit Võigemast - Alice Võrno - Hanna-Liina Võsa - Vladimir Võssotski - Hermann Vähi - Minni Vähi - Ülo Vähi - Villu Vähk - Katrin Välbe - Helene Väli - Mare Väli - Velvo Väli - Udo Väljaots - Olga Vääter
W.
Kari Wahlgren - Zoë Wanamaker - Hugo Weaving - Martin Weinek - Stein Winge - Noah Wyle
Õ.
Birgit Õigemeel - Karl Õigus - Mihkel Õnnis - Inge Õunapuu - Lembit Õunroos
Ä.
Xəlil Əbcəlilev
Ü.
Albert Üksip - Aarne Üksküla - Siina Üksküla - Erich Ülevain - Maren Ülevain - Gertrud Üppis
Y.
Susannah York


Teatrilavastajate loend.
Teatrilavastajate loend loetleb teatrilavastajaid, sealhulgas koreograafe, muusikalavastajaid ja kuuldemängulavastajaid. Filmilavastajad on loetletud filmirežissööride loendis.


Ken Saro-Wiwa.
Ken Saro-Wiwa (sünninimi Kenule Benson Tsaro-Wiwa; 10. oktoober 1941 Bori – 10. november 1995) oli Nigeeria kirjanik ja keskkonnakaitseaktivist, Nigeeria naftarikka deltapiirkonna ogoni hõimu poliitiline liider.
Ta sündis 1941 Boris Nigeeria lõunarannikul ja kasvas suures tugevate hõimusidemetega perekonnas. Ta õppis Ibadani ülikoolis ja Umuahia "Government College" 'is, kus ta hiljem õpetas. 1960. aastate kestel sai ta õppejõuks algul Nigeeria ülikoolis, hiljem Lagose ülikoolis.
Ta astus agressiivselt välja Nigeeria sõjaväelise režiimi ja kompanii Shell Oil vastu keskkonnakahjustuste pärast ogoni hõimu maadel. Saro-Wiwa nõudis ogoni hõimu enesemääramist ning süüdistas Nigeeria poliitikuid, hõimujuhte ja Shell Oili rüüstamises osalemises. Et teda ja tema kaaslasi vaigistada, püüti neid ära osta, ähvardati ja peksti.
Saro-Wiwa kasutas oma võitluses, luuletusi ja jutustusi, poleemikat ja situatsioonikomöödiaid televisioonis.
Peaaegu 20 aastat tagasi tutvusin ma ühel ringreisil Ameerika Ühendriikides oma perekonnanime mõningate variatsioonidega. New Yorgis kutsuti mind Sora-Wawo, Los Angeleses Sira-Wawa. Aga kõige tipp oli Atlanta, kus mind Mrs. Coretta Kingi juuresolekul tutvustati Saro-Wee-Wee'na [Saro-Piss-Piss]. Ebamugavalt lähedal tualettruumile, võiks öelda.
Tol päeval olin ma valmis muutma oma nime millekski taevalikumaks, nagu Wiwa või Saros. Ma hoidusin sellest. Ajaloo huvides.
Pärast arreteerimist kirjutas ta vanglast kirju, milles ta nägi oma saatust ette. Tema viimane näidend kandis pealkirja "On the Death of Ken Saro-Wiwa" ("Ken Saro-Wiwa surmast").
Protsessil, mida inimõiguste kaitse grupid hukka mõistsid, mõisteti Saro-Wiwa koos veel 8 isikuga süüdi väidetavas kaasosaluses nelja ogoni hõimupealiku mõrvas. Pealikud tapeti ühel poliitilisel kogunemisel 1994.
Ken Saro-Wiwa ja teised hukati poomise läbi. Nende surnukehad maeti salajasse ühishauda. Säilmed ekshumeeriti 2002. Peaaegu üksmeelselt peetakse seda poliitiliseks justiitsmõrvaks.
Ken Saro-Wiwa hukkamise tõttu peatati Nigeeria liikmelisus Briti Rahvaste Ühenduses.
Ken Saro-Wiwa saatis jõuka mehena oma lapsed õppima Etoni-taolistesse koolidesse. Ta taotles, et nad tagasi tulles tooksid Nigeeriale kasu. Selleks andis ta neile näiteks vaheajaks lektüürinimekirja ja kamandas stiilis: "Põlvita! Kus on Piiblis öeldud, et poeg peaks isa vastu sõnakuulmatu olema?" Eriti palju ootas ta esimeselt pojalt Ken Saro-Wiwa Jr-lt ("saro" on 'esimene'). Ent poeg armastas jalgpalli ja kriketit ega tahtnud Nigeerias olla. Ta ei tahtnud ka prestiižikas kõrgkoolis õppida. Poja sõnakuulmatuse tõttu isa ja poeg võõrdusid teineteisest.
Ken Saro-Wiwa Jr. võttis ametlikult nimeks Ken Wiwa. Sellest teatas ta isale kirja teel, kui isa oli juba vanglas. Kirja teel leppisid nad ära. Pärast isa surma läks Ken Nigeeriasse ja mattis puusärgis isa piibu ja kaks raamatut.
2000 avaldas Ken Wiwa mälestused pealkirjaga "In the Shadow of a Saint"("Pühaku varjus").


Kuritegevus.
Kuritegevus on kuritegude toimepanemine. Kuriteo toimepanija on kurjategija. Üldiselt loetakse tänapäevase kuritegevuse peamiseks allikaks suhtelist vaesust.


Klaas.
Klaas on läbipaistev, suhteliselt tugev, raskesti kuluv, oluliselt inertne ja bioloogiliselt mitteaktiivne materjal, millest saab kujundada väga siledaid ja mitteläbilaskvaid pindu. Need soovitavad omandused on võimaldanud väga paljusid rakendusi (klaasi rakendused).
Klaasid on ühtlased amorfsed tahked materjalid, mis tavaliselt tekivad sobiva viskoossusega sulanud materjali väga kiirel jahtumisel, nii et ei jää aega korrapärase kristallvõre moodustumiseks.
Tavaline klaas on enamasti amorfne ränidioksiid (SiO2), mis on sama keemiline ühend mis kvarts või polükristallilises vormis liiv. Puhta ränidioksiidi sulamispunkt on umbes 2000 ºC, mistõttu klaasi valmistamisel lisatakse liivale alati veel kaks ainet. Üks on sooda (naatriumkarbonaat Na2CO3) või potas (kaaliumkarbonaat), mis alandab sulamispunkti umbes 1000 ºC-le. Ent sooda muudab klaasi lahustuvaks, seega kasutuks, mistõttu lahustamatuse taastamiseks lisatakse kolmanda koostisosana lubjakivi (kaltsiumkarbonaati, CaCO3).
Üks klaasi põhilisemaid omadusi on see, et ta on nähtava valguse suhtes läbipaistev. See läbipaistvus tuleneb asjaolust, et klaasi moodustavas materjalis ei ole ühtki aatomijoone üleminekuolekut, millel oleks nähtava valguse energia. Äärmiselt puhta klaasi saab teha nii läbipaistvaks, et fiiberoptilistes kaablites on klaas infrapunastel lainepikkustel "läbinähtav" "sadade kilomeetrite" ulatuses.
Tavalisele klaasile on enamasti tema omaduste muutmiseks lisatud teisi koostisosi. Pliioksiidi sisaldav pliiklaas on säravam, sest tal on suurem murdumisnäitaja. Boori võidakse lisada selleks, et muuta termilisi ja elektrilisi omadusi, näiteks Pyrex-klaasi puhul. Ka baariumi lisamine suurendab murdumisnäitajat. Kui klaasi lisada tseeriumi, siis ta hakkab neelama infrapunast energiat. Teiste metalloksiidide lisamine võib muuta värvust. Sooda või potase osatähtsuse suurendamist kasutatakse mõnikord sulamispunkti täiendavaks alandamiseks. Mangaani lisamisega on võimalik vabaneda ebasoovitavatest värvustest.
Klaas tekib mõnikord looduslikul teel vulkaanivooludest obsidiaani kujul.
Klaasi ajalugu.
Looduslikku klaasi, näiteks obsidiaani, on kasutatud kiviajast peale. Esimene klaasi valmistamine on teada Vana-Egiptusest umbes 2000 eKr. Klaasi kasutati keraamika ja muude esemete glasuurina. 1. sajandil eKr arendati klaasipuhumise tehnikat. Klaas, mis oli olnud äärmiselt haruldane ja väärtuslik, muutus palju tavalisemaks. Vana-Rooma impeeriumi ajal loodi paljud klaasi vormid spetsiaalselt vaaside ja pudelite jaoks.


Kosovo.
Kosovo (serbia "Косово / Kosovo", albaania "Kosovë", "Kosova") on vaidlusalune piirkond Balkani poolsaare lääneosas. Suuremat osa Kosovost kontrollib täielikult osaliselt tunnustatud Kosovo Vabariik (serbia "Република Косово / Republika Kosovo"; albaania "Republika e Kosovës"), mis kuulutas end 17. veebruaril 2008 ühepoolselt Serbiast sõltumatuks. Serbia enamusega ja Serbia piiri äärset Põhja-Kosovot kontrollib ta osaliselt (näiteks toimib Serbia ja Kosovo vahel tollikontroll). Serbia ei tunnusta Kosovo iseseisvust ning peab teda Serbia koosseisu kuuluvaks Kosovo ja Metohija autonoomseks piirkonnaks (serbia "Аутономна Покрајина Косово и Метохија / Autonomna Pokrajina Kosovo i Metohija"; albaania "Qarku Autonom i Kosovës dhe Metohisë").
Kosovo iseseisvust on tunnustanud 98 ÜRO liikmesriiki, teiste seas ka Eesti.
Kosovo piirneb läänes Montenegroga, põhjas ja idas Serbiaga, lõunas Makedooniaga ja edelas Albaaniaga. Kosovol puudub merepiir.
Nimi.
Nimi "Kosovo" pärineb nähtavasti slaavi sõnast "kos" ('musträstas'). Selline kohanimi on slaavi maades levinud. Seda nime esineb muuhulgas Valgevenes, Bosnias, Bulgaarias, Horvaatias ja Venemaal. Mõned albaania uurijad väidavad, et tegemist on serbiapärase vormiga vanast albaania kohanimest, mis tähendab 'kõrgtasandik'.
"Metohia" või "Metohija" tuleb kreeka sõnast "μετόχια" ("metokhia"). See sõna tähendab maad, mis on antud (Serbia) õigeusu kirikule. Kirikumõisad asusid ajalooliselt rohkem Lääne-Kosovos. "Metohija" ei ole praegu mingi haldusüksus.
Rahvastik.
Rahvaarv oli 1999. aasta kriisi eelõhtul peaaegu 2 miljonit.
2007. aastal oli Kosovos kohaliku statistikaameti andmeil 2 126 708 elanikku. Rahvastiku tihedus oli 195,34 in/km².
2011. aastal korraldatud rahvaloenduse esialgsete andmete põhjal oli Kosovos 1 733 872 elanikku ja rahvastiku tihedus 220 in/km². Reutersi teatel oli mehi Kosovos 50,4% ja perekonna keskmine suurus 5,9 inimest. Loenduses keeldus osalemast 60 000 Kosovo serblast, kes ei tunnista Kosovo iseseisvumist Serbiast.
Rahvastiku kahanemise põhjuseks on Kosovo ametnikud pidanud asjaolu, et suur osa Kosovo albaanlastest elab välismaal: hinnanguliselt on neid 700 000–850 000.
Kosovo suurimad linnad on Kosovo Vabariigi pealinn Priština (271 500 elanikku, teistel andmetel üle 500 000) ja Prizren (165 000) Kosovo edelaosas.
Rahvuslik koosseis.
2007. aastal moodustasid albaanlased Kosovo rahvastikust 92%, serblased 5,3% ja teised rahvused 2,7%.
Albaanlased moodustavad elanikkonnas enamuse 19. sajandist, varasem etniline koosseis on vaidlusalune küsimus.
Poliitiline piir ei järgi etnilisi. Kosovo põhjaosas ja väiksemates enklaavides on serblaste ülekaal. Endise Jugoslaavia piirides on ka väljaspool Kosovot albaanlaste ülekaaluga piirkondi (Makedoonia loodeosa, Kesk-Serbiasse kuuluv Preševo).
Rahvusvaheline staatus.
Kuigi Kosovo on ametlikult Serbia Vabariigi provints, haldab seda ÜRO ilma Serbia osaluseta vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile nr 1244 10. juunist 1999. Novembris 2001 valiti parlament ja märtsis 2002 valiti presidendiks Ibrahim Rugova, kuid julgeolek, õigusemõistmine ja välisasjad on endiselt ÜRO kontrolli all.
Kosovo anomaalne staatus kujunes Kosovo sõja (märts kuni juuni 1999) tõttu. Sõja peamiseks põhjuseks sai Račaki massimõrv 15. jaanuaril 1999, milles Serbia politsei tappis 45 Kosovo albaanlasest tsiviilisikut ja selle järgnenud Rambouillet's toimunud NATO ja Jugoslaavia vaheliste läbirääkimiste ebaõnnestumine. Kosovo sõjas ründasid NATO väed ilma ÜRO mandaadita Jugoslaavia Liitvabariiki, et peatada Serbia politsei ja armee poolne etniline puhastus. Sellega sunniti Jugoslaaviat alla kirjutama Kumanovo leppele, mis nägi ette Jugoslaavia vägede väljatõmbamise Kosovost ja provintsi okupeerimist ÜRO protektoraadina NATO poolt juhitud rahvusvaheliste vägede (KFOR) poolt, kuhu juulini 2003 kuulusid ka Venemaa üksused.
Pärast 1999. aastat on paljud serblased provintsist lahkunud ning kohalikud albaanlased ei soovi Serbia suveräänsuse tegelikku taastamist Kosovos. Teiselt poolt ei ole Serbia valmis tunnustama Kosovo iseseisvust, ning Kosovo iseseisvaks kuulutamine ilma Serbia nõusolekuta rikuks territoriaalse terviklikkuse ja siseasjadesse mittesekkumise printsiipi. Seetõttu jätkub praegune olukord tõenäoliselt kaua.
20. veebruaril 2006 algasid Viinis läbirääkimised Kosovo tulevase staatuse üle. Läbirääkimisi juhtis ÜRO erisaadik Kosovos Martti Ahtisaari. 2007. aasta veebruaris tunnistas Ahtisaari, et läbirääkimised on ebaõnnestunud. Valmis küll ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni eelnõu, mille järgi Kosovo saaks EL järelvalve all piiratud riikluse, kuid sellega ei olnud nõus kumbki pool. Venemaa lubas resolutsiooni vetostada. Ban Ki-moon seadis kokkuleppele jõudmise lõpptähtajaks 10. detsembri 2007.
17. veebruaril 2008 kuulutas Kosovo ennast iseseisvaks. Juba esimestel päevadel tunnistas seda hulk riike, sealhulgas 3 vetoõigusega ÜRO Julgeolekunõukogu riiki: USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Eesti tunnistas Kosovod iseseisva riigina sama aasta 24. aprillil. 11. detsembri 2012 seisuga tunnistab Kosovo iseseisvust 97 ÜRO riiki ja Hiina Vabariik (Taiwan). Kosovo lähinaabritest tunnistavad selle iseseisvust kõik peale Serbia (Montenegro, Albaania ja Makedoonia).
Seevastu muud maailma riigid, sealhulgas 2 ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõigusega riiki (Venemaa ja Hiina Rahvavabariik) ei tunnista Kosovo iseseisvust ja peavad seda Serbia haldusalasse kuuluvaks Kosovo ja Metohija provintsiks.
Euroopa Liidu liikmesriikidest tunnustas 2010. aasta mai seisuga Kosovo iseseisvust 22 ning ei tunnustanud 5 riiki.
NATO riikidest tunnistab Kosovo iseseisvust 24 riiki ja ei tunnista 4 riiki.
Praeguse seisuga ei tunnista EL, NATO ega ÜRO organisatsioonidena Kosovo iseseisvust ja tegutsevad seal jätkuvalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 alusel.
2008. aasta detsembrist tegutseb ELi õigusriigi mission (EULEX) Kosovos. Missioni mõte on aidata Kosovo võimude pingutusi õigusriigi saavutamisel, eelkõige politsei, õiguse ja tolli alal. EULEX toimib ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 raamistikus ja on Kosovo staatuse suhtes neutraalne.
Serbia nõudis iseseisvusdeklaratsioonile Rahvusvahelise Kohtu mittesiduvat hinnangut. 30. septembril 2008 rahuldas ÜRO Peaassamblee Serbia nõude resolutsiooniga 63/3; häältega 77 poolt, 6 vastu ja 74 ei osalenud hääletusel. 22. juulil 2010 otsustas Rahvusvaheline Kohus mittesiduva kohtuotsusega, et Kosovo ühepoolne iseseisvusdeklaratsioon ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega.
Ajalugu.
Kosovo varajane ajalugu on vaidlusalune küsimus.
Serblaste esivanemad rändasid Kosovo aladele kirdest 7. sajandi algul pKr. Keskajal oli Kosovo Serbia kuningriigi keskus. 1389. aastal võitsid Murat I väed serblasi ja bosnialasi Priština lähistel aset leidnud Kosovo lahingus. Piirkond läks poolekstuhandeks aastaks Osmanite riigi koosseisu.
Serbia ajaloolaste väitel kujunes Kosovo praegune albaanlastest elanikkond põhiliselt edelast, praeguselt Albaania territooriumilt sisserännanutest. See migratsioon toimus Türgi võimu ajal, eriti alates 17. sajandist, kui enamik albaanlasi võttis vastu islami.
Albaanlased väidavad, et nemad on Kosovo algasukad, sest nad on illüürlaste järeltulijad. Albaania ajaloolaste väitel tõrjuti illüürlased 6. sajandi paiku sisserännanud slaavlaste, serblaste esivanemate poolt lõuna poole praeguse Albaania territooriumile.
1870. aastatel asutasid albaanlased Türgi võimule vastupanemiseks Prizreni liiga ja 1881 moodustati ajutine valitsus. 1912 oli Kosovo lühikest aega vastiseseisvunud Albaania riigi koosseisus. Ent 1913 sundisid suurriigid (Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja teised) loovutama piirkonna Serbiale, sest sel ajal olid umbes 60% piirkonna elanikest serblased (vaata Kosovo rahvaarvu dünaamika). Aastal 1918 sai Kosovost vastmoodustatud Jugoslaavia osa.
1941–1945 oli Kosovo Itaalia okupatsiooni ajal moodustatud Suur-Albaania koosseisus. Pärast sõja lõppu sai Kosovo Josip Broz Tito poolt juhitud Jugoslaavias 1946 Serbia liiduvabariigi autonoomse piirkonna ja 1963 autonoomse provintsi staatuse.
1974 võeti vastu Jugoslaavia uus põhiseadus, mis andis Kosovole peaaegu täieliku omavalitsuse peamiselt albaanlastest parteijuhtide juhtimisel. Näiteks oli koolides sama õppekava ja õpikud mis Albaanias Enver Hoxha võimu ajal. Need säilisid isegi pärast seda, kui Albaanias oli neist loobutud.
1980. aastatel albaania ja serbia kogukonna vahelised pinged provintsis kasvasid. Albaanlased pooldasid Kosovo suveräänsust, serblased seevastu pooldasid tihedamaid sidemeid ülejäänud Serbiaga.
Serblaste politiseeritud ja tõestamata väidete kohaselt albaanlased diskrimineerisid Kosovos elavaid serblasi. Tegelikkuses olid need väited Jugoslaavia keskvõimu julgeolekutöötajate poolt välja mõeldud ja levitatud selleks, et suurendada Kosovos Jugoslaavia keskvõimu ja Serbia haaret. Augustis 1987, Jugoslaavia kommunistide juhitud režiimi nõrgenemise ajal külastas Kosovot Slobodan Milošević, kes oli tollal tõusev täht poliitikataevas. Oma karjääri edendamiseks apelleeris ta serbia natsionalismile. Kõneldes rahvahulkadele, ütles ta: "Mitte keegi ei tohi söandada teid peksta" ning sai kohe Kosovo serblaste kangelaseks. 1987. aasta lõpuks kontrollis Milošević Serbia valitsust.
1989 toimus üle-Serbialine referendum, mis kiitis heaks Serbia uue põhiseaduse, mis oli demokraatlikum, sest ta võimaldas mitmeparteisüsteemi, kehtestas tegeliku sõnavabaduse ja nägi ette inimõiguste austamise.
Uus konstitutsioon kärpis provintside õigusi, jättes ka Kosovo autonoomiast ilma. Ka seda tajusid serblased demokraatliku sammuna. Kosovo albaanlased aga protesteerisid selle vastu, keeldudes referendumil osalemast. Albaanlaste boikott ei mõjutanud siiski referendumi tulemust, sest nende osatähtsus kogu Serbias oli liiga väike.
Ent uue konstitutsiooni pidi ratifitseerima Kosovo esinduskogu. Kui see kogu märtsis 1989 kogunes, et ettepanekuid arutada, ümbritsesid hoonet tankid ja soomusautod, sundides esinduskogu konstitutsiooniparandusi vastu võtma. Põhiseaduse muudatustega läks kontroll Kosovo politsei, kohtusüsteemi, majanduse, haridussüsteemi ja keelepoliitika üle Serbia valitsuse kätte.
Uue konstitutsiooni järgi ei olnud provintsidel enam oma ametlikku ajakirjandust ning kogu ametlik ajakirjandus integreeriti Serbia ametliku ajakirjanduse alla. Kosovo albaaniakeelne ajakirjandus suruti alla. Albaaniakeelset ajakirjandust enam ei finantseeritud, ja kuigi eraajakirjandus oli teoreetiliselt lubatud, tegid spetsiaalselt kõrgeks aetud rendid ning seadused selle levitamise keeruliseks, nii et see peaaegu ei saanud toimida. Ka albaaniakeelne televisioon ja raadio Kosovos keelustati.
Ka kontroll riigiettevõtete üle (tol ajal ja praegugi olid enamik ettevõtteid riiklikud ning "de iure" on seda praegugi) läks Serbia valitsuse kätte. Septembris 1990 vallandati kuni 123 000 albaanlastest riigiametnikku, ajakirjanikku, õpetajat, arsti ja riigiettevõtete töötajat. See kutsus esile üldstreigi ja massilised rahutused.
Ka albaaniakeelset haridust kärbiti. Pärast Kosovo autonoomia kaotamist standardiseeris Serbia valitsus õppekava kogu Serbias. Koolides lõppes albaaniakeelne õpe (algkoolides see taastati 1994) ning seda kärbiti ka Priština ülikoolis. Ka albaania õpetajaid vallandati massiliselt. Albaanlased hakkasid riigikoole boikoteerima ning püüdsid sisse seada "paralleelse" albaaniakeelse hariduse.
Pärast albaanlaste massilisi rahutusi kuulutati veebruaris 1990 välja erakorraline seisukord ning rahutuste mahasurumiseks suurendati tunduvalt Jugoslaavia armee ja politsei kohalolekut provintsis.
1992 peeti sanktsioneerimata valimised, millel valiti ülekaalukalt presidendiks Ibrahim Rugova, kuid neid valimisi ei tunnustanud ei Serbia valitsus ega ühegi välisriigi valitsus. 1995 asusid Kosovosse elama tuhanded serbia põgenikud Horvaatiast, mis halvendas veegi kahe kogukonna vahelisi suhteid.
Albaanlaste vastuseis Jugoslaavia ja eriti Serbia ülemvõimule oli varem (1968 ja märts 1981) viinud märatsemiseni Kosovo halduskeskuses Prištinas. Ibrahim Rugova pooldas vägivallatut vastupanu, kuid hiljem sai ilmseks, et see ei toimi, ning vastupanu võttis alates 1996. aastast separatistliku agitatsiooni ja Kosovo Vabastusarmee ("Ushtria Çlirimtare e Kosovës"; UÇK) relvastatud aktsioonide vormi. Serbia politsei ja UÇK aktsioonid olid 1998. aastaks tekitanud väheintensiivse sõjategevuse seisundi, milles enne 1999. aasta Kosovo sõda hukkus üle 2000 inimese.
UÇK ründas korduvalt Serbia politseid. Märtsis 1998 hakkasid UÇK separatistidega võitlema ka Jugoslaavia armee üksused. Järgnevatel kuudel tapeti sadu inimesi ja üle 200 000 inimese põgenes kodudest. Rahvusvahelise ajakirjanduse teatel sunniti inimesi relva ähvardusel kodudest lahkuma.
ÜRO hinnangul põgenes märtsist 1998 aprillini 1999 kodudest umbes 640 000 albaanlat. Enamik põgenikke läks Albaaniasse, Makedooniasse ja Montenegrosse. Lääne ajakirjanduses on teatatud juhtumitest, et Serbia ametnikud on albaania perekondade isikuttõendavaid dokumente piiripunktides hävitanud.
ÜRO on süüdistanud Slobodan Miloševići ja teisi kõrgeid Serbia ametiisikuid Serbia vägede toime pandud sõjakuritegudes Kosovos. NATO ja UÇK ametiisikuid ei ole ÜRO sõjakuritegudes süüdistanud.
17. novembril 2007 peetud parlamendi- ja kohalike omavalitsuste valimistel võitis Kosovo Demokraatlik Partei, mis lubas provintsi iseseisvaks kuulutada. Enamik serblasi boikoteeris valimisi.
Kosovo kuulutas end iseseisvaks 17. veebruaril 2008.
Välissuhted.
2012. aasta 24. detsembri seisuga on Kosovo iseseisvust tunnustanud 98 ÜRO riiki ja Taiwan. 19 riigil on Kosovos välisesindus.
Kosovo on IMFi ja Maailmapanga liige 10. juulist 2008. 17. detsembrist 2012 on Kosovo ka Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga liige.


Kahekõnelus (3).
Martin Buberi raamatu "Kahekõnelus" kolmanda osa "Kinnitus" kokkuvõte
Loodan, et minu osutused loevad läbi kaht tüüpi lugejad. "Amicus" ['sõber], kes teab tegelikkusest, millele ma tahaksin näpuga näidata, nagu teeb seda Ristija Johannes Matthias Grünewaldil, ja "hostis" ['vaenlane'] ehk "adversarius" ['vastane'], kes seda tegelikkust eitab ja sellepärast astub minu vastu välja, sest ma osutan sellele kui tegelikkusele, seega viin eksitusse. Ta suhtub siin öeldavasse sama tõsiselt nagu mina, kes ma pärast pikka ootamist kirjutan seda, mis peab saama kirjutatud, – sama tõsiselt, kuid miinusmärgiga. Selleta, kes pole rohkem kui "inimicus" ['vaenlane'], kelleks pean ma aga igaüht, kes püüab viia küsimust ideoloogilisele pinnale ja sundida mind seal näitama oma vaadete tähendust, ajaksin ma heameelega läbi.
"Amicus" 'ele pole mul siin mõtet midagi rääkida. Ühise surelikkuse ja ühise tee kellalöögid kumisevad ühtmoodi tema ja minu kõrvus, just nagu viibiksime ühes ruumis ja tunneksime teineteist.
Mis aga puutub "adversarius" 'esse, siis ei piisa siin, kui ma ütlen, millele ma tema jaoks osutan – tema varjatud isiklikule elule, tema saladusele ja sellele, et minnes üle läve, mida ta hoolega väldib, avastab ta selle, mida ta eitab. Sellest ei piisa. Ma ei peaks hoiduma vastusest tema tõsisele vastuväitele, ma pean võtma seda sellisena, millisena ja mis ajendil see on esitatud, ja vastama.
Niisiis, "adversarius" istub minu vastas oma tavalisel avaldumiskujul, mis vastab aja vaimule, ning ütleb, pigem mulle tähelepanu pööramata kui minu poole pöördudes, tavalise ebaisiksusliku universaalse duelli toonis ja maneeris: "Kõiges selles ei võeta arvesse meie kaasaegse elu faktilist külge, ja üldse elutingimusi. Kõik see, millest te räägite, leiab aset mingis olematus maailmas, mitte sotsiaalses keskkonnas, milles me veedame oma päevad ja mis määrab meie reaalsuse, kui selle üldse miski määrab. Kaks inimest, kellest te räägite, istuvad ühel pingil, nähtavasti puhkuse ajal reisides; suure linna kontoris te ju ei saaks neid niimoodi istuma panna; seal ei saaks see püha akt aset leida. Seda katkendlikku vestlust peavad intellektuaalid mõni kuu enne vapustavaid sündmusi, fantaseerides viisidest, kuidas neid vaimse mõjutamise teel ära hoida. See võib pakkuda teatavat huvi inimestele, kellel puuduvad kindlad kohustused. Ent kas see tähendab, et kaubandusfirma töötaja peab end oma kolleegidele avama? Või et konveieri taga seisev tööline peab ootama vastust temaga toimuvalt? Või et tohutu suure tehnilise ettevõtte direktor peab dialoogis vastutustunnet üles näitama? Nõudes tähelepanu olukorrale, mis inimesel ette tuleb, te ignoreerite alalist olukorda, milles igaüks meist on, niivõrd kui ta osaleb ühiskonna elus. Ja kõikide üleskutsete juures konkreetsusele kujutab see endast vaid sõjaeelse [Esimese maailmasõja eelse] individualismi parandatud väljaannet."
Kõigepealt, mu armastusväärne vastane, selleks et me räägiksime teineteisega, mitte teineteisega paralleelselt, palun ma teid arvesse võtta, et ma ei nõua mitte midagi. Selleks pole mul kutsumust ega isegi mitte õigust. Ma ainult püüan öelda, et miski on olemas, ja osutada selle omadustele; ma lihtsalt teatan. Ja kuidas üldse saaks nõuda kahekõnelust! Kahekõnelust ei tehta kellelegi ülesandeks, vastus ei ole kohustus, vaid võimalus.
Ja vastus on tõesti võimalik. Dialoogilisus ei ole intellektuaalsuse eelis nagu dialektilisus. Ta ei teki inimsuse tipul, ta ei alga kõtgemal, kui ta algab. Siin ei ole andekaid ja andetuid, on vaid need, kes on valmis sellele tundele alluma, ja need, kes sellele vastu seisavad. Ja see, kes seda homme tunda saab, ei märka seda täna üldse, ta ei tea isegi, et see temas on, et see on meis kõigis, ta avastab selle, ja kui avastab, siis imestab.
Te räägite mulle nendest, kellel on teatavad kohustused ning kes töötavad ettevõtetes. Just neid ma peangi silmas, neid, kes töötavad vabrikus, kaupluses, kontoris, kaevanduses, aurukatla juures, koostetsehhis, inimesi. Ma ei otsi teatud inimesi, ma ei otsi neid välja, ma võtan need, kes on siin, neid ma peangi silmas – neid, kes seisavad konveieri juures, jooksevad rattas, mida nende töö tingib. Kahekõnelus ei ole vaimse luksuse ja vaimse õitsengu ilming, see on loodu asi, – ja see ongi inimene, kellest ma räägin, inimene, kellest me räägime, loodu, triviaalne asendamatus.
Oma osutustes dialoogilisusele võtsin ma nii "puhtad", nii paradigmaatilised näited, nagu mälu mulle pakkus, et selgelt väljendada seda, mis on saanud nii kaugeks, nii unustatuks. Sellepärast kuuluvad minu jutustused valdkonda, mida te nimetate vaimseks, tegelikult aga on see õnnestunud, lõpule viidud näite valdkond. Aga tähtis pole mulle mitte see, mis on puhas. Mulle on tähtis see, mis on ähmane, pärsitav, aeglane, lootusetu mõttetus – mulle on tähtis läbimurre. Mulle on tähtis läbimurre, mitte täiuslikkus, ja mitte läbimurre, mis tuleneb meeleheitest, millel on hävitav ja mässav jõud; ei jutt ei ole suurest, katastroofilisest, ühekordsest läbimurdest (sellest tuleb mõnda aega vaikida, isegi omaenda südames), vaid väljumisest umbse petlikkuse, rahulolematuse seisundist, milles on inimene, kes minu näidetes on rahvamassist huupi haaratud, ja millest välja rabelda ta suudab, ja mõnikord rabelebki välja. Kuhu? Mitte millessegi ülevasse, kangelaslikku, pühasse, mitte absoluutsesse, vaid üksnes teatavasse argipäeva rangusse ja halastusse, kus ma puutun kokku just selle tegelikkusega, mille kohustuste sfääris ma viibin, puutun kokku vastastikuse pilguga, noogutusega – ühesõnaga nii, et ma tunnen end antuna sellele ja seda antuna mulle, ennast kõnelevana sellele ja seda kõnelevana mulle, – ja siis astub keset rutiini müra, mida ma nimetan oma tegelikkuseks, minu ette oma suuruses äkki tegev tegelikkus, elusolendite tegelikkus, mis neile on usaldatud, mille eest nad vastutavad. Mõtet ei leia me asjades, me ei pane seda nendesse, kuid ta võib tekkida meie ja nende vahel.
Ei maksa mulle omistada pateetilist nõuet "Kõik või mitte midagi!" ja siis tõestada selle kujuteldava nõude võimatust. Ma ei tea, mis on kõik ja mis on mitte midagi, nii üks kui ka teine tunduvad mulle ühtviisi ebainimlikud ja väljamõeldud; ma pean silmas vaid selle "quantum satis" 't ['niipalju kui tarvis'], mida inimene sellel oma elutunnil suudab teoks teha ja leida, – kui ta söandab. Teiste sõnadega, kui ta ei luba ümbruse väljakujunenud harjumuspärasusel endale sisendada, et on olemas loomisest välja jäetud sfäärid ning et tema töötab ühes nendest sfääridest ning saab mõtte juurde loomisest tagasi tulla alles pärast tööpäeva lõppu; või et kõik see on vananenud ja kui seda kunagi ka oli, on see ammu möödas, praegu aga on olemas tootmine, töö, ja tuleb peat välja heita igasugune romantika, pigistada hambad kokku ja tulla toime sellega, mis on tunnistatud vajalikuks. Kordan: kui inimene ei luba endale seda sisendada! Pole olemas vabrikut ega kontorit, mille loomine oleks sedavõrd unustanud, et ühelt töökohalt teisele, ühelt töölaualt teisele ei saaks heita inimese pilku, kainet ja vennalikku, mis oleks tagatiseks, et loomine tõesti toimub: "quantum satis". Ja pole midagi, mis Jumala ja inimese vahelisele dialoogile rohkem kaasa aitaks kui see mittesentimentaalne ja mitteromantiline inimestevaheline pilguvahetus võõras ruumis.
Ent kas see on kaheldamatult võõras ruum? Kas tõesti peab edaspidi kõikidel aegadel ettevõttes töötava inimese aeg olema jaotatud võõra maa, "töö" valla, ja kodumaa, "puhkuse" valla vahel? Kas tema elu – sest õhtu ja pühapäev ei saa vabaneda tööpäeva iseloomust, vaid kannavad vältimatult selle pitserit – peab olema jaotatud töö ettevõtmiseks ja puhkuse ettevõtmiseks, ilma mingi jäljeta vahetuolekust, reguleerimata ülejäägist – vabadusest? (Kusjuures vabadust, mida ma silmas pean, ei loo mingi uus ühiskonnakord.) Või ehk hakkab kõikide maharahustatavate rahulolematuste all juba liikuma miski tundmatu ja algselt sügav, mille jaoks ei ole veel kuskil leitud rahuldamise piiri, kuid mis saavutab sellise võimsuse, et dikteerib tehnilistele juhtidele, ettevõtjatele ja uurijatele: ratsionaliseerige, kuid humaniseerige endas see ratsionaliseeriv ratsionaalsus, et ta oma eesmärkide ja arvestuste sekka haaraks elus inimese, kes tunneb vajadust maailmaga vastamisi seista. Mu armastusväärne vastane, kas sügavuses on juba tärganud – impulsina viimase revolutsiooni suureks ettevalmistamiseks või selle sädemekesena – püüdlus ettevõtet dialogiseerida? "Quantum satis" sõnastuses tähendab see: töö sfääri selliseks korrastamiseks, et ettevõte oleks elu dialoogilisusest sedavõrd läbi immutatud, kui täidetavad ülesanded seda võimaldavad. Aga seda, mil määral nad seda võimalvad, võib praegu vaevalt isegi oletada, – ajal, mil minu püstitatud küsimuse lahendamine on jäetud tegelikkuse suhtes pimedatele õigeaegsuse fanaatikutele ja maailma vältimatu traagilisuse ettekuulutajatele, kes on pimedad võimaluste suhtes.
Mõelge, millest annab tunnistust see, et tööline võib isegi oma suhet masinaga tajuda dialoogilisena, et trükitööline jutustab, kuidas ta ükskord masina undamises tabas "minu poole pööratud lõbusa ja tänuliku naeratuse, mis väljendas arusaamist, et mina aitasin kõrvaldada takistused, mis olid teda seganud, teda haavanud ja talle haiget teinud, ja nüüd ta saab kergelt liikuda." Kas teil ei tule seoses sellega meelde lugu Androklosest ja lõvist?
Ent seal, kus inimene elutule esemele iseseisvust ja otsekui hinge andes toob ta oma soovi ja dialoogi valda, peab tal tekkima eelaimus dialoogist maailmaga, dialoogist maailmas toimuvaga, sellega, mis teda ümbritsevas asjade keskkonnas on talle lähedane. Või kas te tõesti mõtlete, et märgid ja nende tajud jäävad pidama ettevõtte lävele, kui ettevõttes leidub tõeliselt avatud hing? Te küsite naerdes: kas siis suure tehnilise ettevõtte juht saab üles näidata dialoogilist vastutust? Saab. Ta näitab seda üles siis, kui ta kujutleb ettevõttet, mida ta juhib, niipalju kui see on võimalik "quantum satis", ette selle konkreetsuses: kui ta ei näe selles mitte nende mehhaaniliste jõudude keskuste ja neid teenindavate organismide keskuste kogumit, mis tema jaoks diferentseeruvad ainult oma funktsioonide poolest, vaid kogumit inimestest, kellel on nägu, nimi ja elulugu, kes on seotud teatava tegevusega, mis väljendub keerulise mehhanismi toimingutes, kuid ei seisne nendes; kui ta distsiplineeritud fantaasia abil kujutab endale seesmiselt ette nende inimeste hulka, – keda ta muidugi ei saa tunda ja mäletada, – siis, kui keegi neist millegipärast tõesti satub kindla indiviidina tema vaatevälja või otsuste sfääri, ei taju ta teda numbrina, mis kannab inimese maski, vaid ilma igasuguse pingutuseta tajub teda isiksusena, kui ta, suuremalt jaolt sunnitult, kaudselt – mitmesuguste kommunikatsioonisüsteemide vahendusel (sõltuvalt ettevõtte mõõtmetest, iseloomust ja struktuurist), ja talle organisatsiooniliselt alluvates allüksustes – ka vahetult tajub neid inimesi isiksustena ja suhtub nendesse vastavalt. On enesestmõistetav, et algul kuulutavad mõlemad pooled, kapitalistid ja proletariaat, selle fantastilise tegevuse fantastiliseks ning tema praktika ettevõtte tööliste suhtes diletantismiks, kuid on sama enesestmõistetav, et ainult seni, kuni tema tehnilised saavutused teda nende silmis õigustavad (sellega ma ei taha muidugi öelda, et tehnilised saavutused tingimata saavutatakse: tõe ja edu vahel ei ole prestabiliseeritud harmooniat). Tõsi küll, siis järgneb midagi halvemat: teda hakatakse jäljendama pragmaatilistel motiividel, st kasutama tema "meetodeid" ilma tema veendumusteta ja tema tajuta, kuid see vaimuajaloo iidne demoonia (tuletage meelde maagia tungimist religiooni) võidetakse inimhingede eristamisvõimega. Aga tuleb loota, et samal ajal tuleb uus, elult õppiv põlvkond ja suhtub sellesse küsimusse tõsiselt nagu temagi.
Pole kahtlust, et inimese sõltuvus "tingimustest" meie ajal suureneb. Ei kasva mitte ainult objektiivsete sotsiaalsete tegurite absoluutne mass, vaid ka nende suhteline jõud. Indiviid, keda need tingivad, on igal minutil maailma konkreetsuse ees, mis tahab end talle pakkuda ja temalt vastust saada; olukorra poolt koormatuna satub ta uute olukordade ette. Ja kogu selle mitmekesisuse ja läbipõimituse kasvu juures on ta jäänud Aadamaks: temas küpseb ikka veel reaalselt otsus, kas ta hakkab järgima asjades ja sündmustes kõlavaid Jumala sõnu või ei hakka neile tähelepanu pöörama. Ja loodu pilk, mis on suunatud teisele loodule, võib mõnikord olla piisavaks vastuseks.
Inimese sotsiaalne tingitus kasvab. Aga see kasv on ülesande küpsemine – mitte olemapidamises, vaid võimaluses ja vajaduses, püüdluses ja halastuses. Tuleb loobuda pantehnilisest janust või harjumusest iga olukorraga "toime tulla". Kõik, alates argipäeva triviaalsetest müsteeriumidest kuni hävitava saatuse suuruseni, tuleb allutada tõelise elu dialoogilisele võimule. Ent ülesanne muutub järjest keerukamaks, selle täitmine kohtab üha rohkem takistusi, ja selle lahendused muutuvad üha arvukamaks. Kogu ajastuomane korrastatud kaos ootab läbimurret, ja seal, kus inimene kuuleb ja vastab, toob ta seda läbimurret lähemale.


Kirjandusteoste tegelaste loend.
"See artikkel loetleb kirjandusteoste tegelasi."


Kasahstan.
Kasahstan on merepiirita riik Sise-Aasias. Piirneb Venemaa, Türkmenistani, Usbekistani, Kõrgõzstani ja Hiinaga. Ulatub loodusgeograafilisse Euroopasse. Temast läände jääb Kaspia meri, otsest väljapääsu maailmamerele Kasahstanil aga ei ole.
Riik.
Kasahstani president on 1991. aastast Nursultan Nazarbajev, kes on tagasi valitud presidendiks 4 korda. 2011. aasta Kasahstani presidendivalimistel sai ta 95,5 protsenti häältest.
Ajalugu.
Kasahstani uuem riiklus sai alguse 1936. aastal, kui Nõukogude Liidu koosseisus moodustati Kasahhi NSV. Pärast Nõukogude Liidu laialisaatmist 8. detsembril 1991 kuulutati Kasahstan 16. detsembril iseseisvaks.
Riigi pealinnaks on 10. detsembrist 1997 Astana (kandis kuni 1998 nime Akmola); eelmine pealinn oli Almatõ (Alma-Ata).
Kasahstan liitus SRÜ-ga 21. detsembril 1991.
Majandus.
2010. aastast on Kasahstan tolliliidus Venemaaga.
Loodusvarad.
Ligi 13% SKT-st tuleb nafta, maagaasi ning mineraalide kaevandamisest.
Kasahstanis asuvad maailma ühed suuremad uraani, kroomi, plii, tsingi ja mangaani varud, märkimisväärsed on ka vase, söe, raua ja kulla tagavarad.
Kasahstani naftavarusid on hinnatud 5,5 miljardile tonnile. 2006. aastal suudeti ammutada 1,426 miljonit barrelit päevas. 2007. aastal toodeti 67 miljonit tonni naftat, millest 60 miljonit tonni eksporditi. 2011. aastal loodetakse alustada nafta pumpamist Kashagani naftaväljalt, mis suurendaks eksporti märkimisväärselt. 2015. aastaks loodetakse naftaeksporti kahekordistada.
Gaasivarusid Kaspia piirkonnas hinnatakse 2,5 triljonile kuupmeetrile, 2006. aastal toodeti Kasahstanis 23,5 miljardit kuupmeetrit maagaasi.
Uraanitootmine on kasvuteel. 2007. aastal toodeti ametlikel andmetel 6637 tonni uraani, 2008. aastal 8500 tonni, 2009. aastal 14 020 tonni, 2010. aastal 17803 tonni. Kasahstanis paikneb 19% teadaolevatest maailma uraanivarudest.
Põllumajandus.
Kasahstan on suuremaid teraviljatootjaid maailma riikide seas. Põllumajandussektor tootis 2005. aastal 10,3% riigi SKT-st. Põllumajandusmaad on Kasahstanis enam kui 850 000 ruutkilomeetrit. Haritavat maad on sellest umbes 200 000 ruutkilomeetrit, 600 000 ruutkilomeetrit on karja- ja heinamaad. Põllukultuuridest tähtsamad on nisu, oder, puuvill ning riis. Nisu on üks Kasahstani olulisemaid ekspordiartikleid. 2008. aasta aprillis otsustas valitsus nisu ekspordi septembrini keelata, eesmärgiga kärpida kõrget inflatsiooni.
Rahvastik.
2007. aasta 1. jaanuari seisuga oli Kasahstanis 15 396 900 elanikku, neist mehi 7 409 300 (48,1%) ning naisi 7 987 600 (51,9%). Linnaelanikke oli 8 833 300 (57,4%) ja maal elavaid inimesi 6 563 600 (42,6%).
Kasahhe oli rahvastikust 59,2%, venelasi 25,6%, ukrainlasi 2,9%, usbekke 2,9% ja teisi rahvusi 9,4%.
Märkimisväärne hulk venelasi asus Kasahstani Nikita Hruštšovi päevil uudismaade ülesharimise kampaania käigus. 1990. aastatel rändas hulk venelasi Kasahstanist jälle välja. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist lahkus ka suurem osa miljonist volgasakslasest.+
Riigikaitse.
Kasahstanis moodustati algselt 2001. aastal 4 sõjaväeringkonda, mis 2003. aastal reorganiseeriti regionaalseteks territoriaalkaitseringkondadeks: "Astanaа", "Lääs", "Ida" ja "Lõuna". Relvajõud koosnevad kolmest väeliigist (maavägi, õhukaitsevägi ja sõjalaevastik), koos väeliikide peastaapidega. 2003. aastal moodustati kõrgema sõjalise juhtkonnana endise Kindralstaabi asemel Staabiülemate komitee, kuhu kuuluvad kõikide väeliikide ja territoriaalkaitseringkondade staabiülemad.
Sisejulgeolek.
Kasahstani sisejulgeolekusüsteemi moodustavad: Kasahstani Julgeolekunõukogu, Kasahstani Rahvusliku Julgeoleku Komitee, Presidendi Kaitseteenistus.


Kazimierz I.
Kazimierz Karol I Odnowiciel, Mnich a>i (püha Wojciechi reliikviad ning linn kaotas peapiiskopkonna keskuse staatuse.
Kazimierz, kes oli seni viibinud Ungaris, läks Saksamaale, kus uus keiser Heinrich III andis 1039 talle sõjalist tuge, sest kartis Břetislavi ülemäärast tugevnemist. Kazimierzit toetas ka Kiievi-Vene vürst Jaroslav Tark; Kazimierz võttis naiseks tema õe (või tütre) Dobronega Maria. 1041 loobus Břetislav Regensburgi rahuga kõikidest maadest Sileesia taga. Purustamata jäänud Krakówist sai Poola riigi uus pealinn.
1047 ründas Kazimierz Jaroslavi kaasabil Masooviat ja sai Miecławi üle võidu. Ta ühendas oma riigiga Masoovia ning nähtavasti ka Väike-Pommeri, sest ta võitis lahingus ka Pommeri vürste, kes olid Miecławi liitlased. 1050 hõivas Kazimierz keisri tahte vastaselt Tšehhi Sileesia. Vaidluse lahendas 1054. aastal keiser Quedlinburgis: Sileesia jäi Poolale iga-aastase andami eest suuruses 500 grivnat hõbedat ja 30 kuldraha.
Kazimierzil ei õnnestunud rajada kirikumetropooliat, kuigi ta tegi selleks märgatavaid jõupingutusi. Alalise sõjaväe pidamise asemel pani ta alguse tavale anda rüütlitele sõjaväes teenimise eest maad. Pingutused Poola taastamiseks pärast kriisi kandsid vilja ning Kazimierz sai lisanime Taastaja.
Kazimierzile järgnes Poola troonil tema poeg Bolesław II.
Vaata ka: Piastide dünastia, Poola monarhide loend


Kujawy-Pomorze vojevoodkond.
Kujawy-Pomorze vojevoodkond on vojevoodkond Poola põhjaosas.


Keeleline relativism.
Keeleline relativism ehk keelerelativism on filosoofias seisukoht, mille kohaselt tõe loob teatud keele grammatika, semantika ja pragmaatika.
See vaade pärineb hiliselt Ludwig Wittgensteinilt. Keelt kõneldes me mängime Wittgensteini järgi teatud keelemängu ja osaleme teatud eluvormis.
Keeleteaduses jõudis keelelise relativismini Benjamin Lee Whorf (vaata Sapir-Whorfi hüpotees). Maailmal ei ole omaenda struktuuri, vaid struktuuri sunnib maailmale peale keele struktuur. Teise keele õppimine tähendab seega uue maailma loomist. Selles maailmas võib kõik olla täiesti erinev meile tuntud maailmast.


Läti keel.
Läti keel (läti keeles "latviešu valoda") kuulub indoeuroopa keelkonna balti rühma. See on Läti Vabariigi ametlik keel.
Läti keelt kõnelevad peamiselt Läti elanikud ning pagulased ja nende järeltulijad Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Euroopa riikides.
Murded.
Läti keelel on kolm murret. Keskläti murret, millel põhineb läti kirjakeel, kõneldakse Kesk-Lätis. Liivi murret, mis kujunes liivi keele mõju all, räägitakse Põhja-Kurzemes ja Loode-Vidzemes. Ülemläti murret kõneldakse Ida-Lätis. Latgale territooriumil räägitavat ülemläti murret nimetatakse latgali murrakuteks või latgali keeleks. See murre on olnud tugeva slaavi mõju all. Latgali keeles anti 1730–1865 ja 1904–1959 välja raamatuid ja ajakirju. Pärast Läti taasiseseisvumist on latgali keel taaskasutamist leidmas (muuhulgas ka internetis).
Eripärad.
Erinevalt leedu keelest on läti keeles (tõenäoliselt läänemeresoome substraadi mõjul) sõnarõhk alati esimesel silbil.
Järgsilpides on pikad täishäälikud lühenenud, diftongid monoftongiseerunud ja lühikesed täishäälikud (peale "u") välja langenud.
Vanad silbisisesed häälikuühendid on muutunud: "an">"uo", "en">"ie", "in">"ī", "un">"ū". Eesvokaalide ees on toimunud häälikumuutused "k">"c" ja "g">"dz".
Pikkades silpides (mis sisaldavad pikki täishäälikuid või diftonge või täishäälikute ühendeid kaashäälikutega "m", "n", "ņ", "l", "ļ" või "r") on säilinud vanad silbiintonatsioonid: pikk ("mãte" 'ema'), katkendlik ("meîta" 'tütar') ja langev ("rùoka" 'käsi').
Kesksugu ja duaal on kadunud, instrumentaal on ainsuses kokku langenud akusatiiviga, mitmuses daativiga.
On säilinud omadussõnade definiitvorm ja indefiniitvorm.
Tegusõnadel on olevikus, minevikus ja tulevikus liht- ja liitvormid. Kolmandas isikus arvu ei eristata.
Tüpoloogia.
Sõnajärg on vaba, domineerib sõnajärg SVO. Täiend on põhisõna ees.
Kiri.
Läti tähestik põhineb ladina tähestikul ning kasutab lisaks diakriitilisi märke (makron pikkade vokaalide tähistamiseks - ā, ē, ī, ū, vanasti ka ō; haak tähtedel š, č ja ž ning sedii tähtede ģ, ķ, ļ ja ņ, vanasti ka ŗ juures palatalisatsiooni tähistamiseks).
Sõnavara.
Peale genuiinse sõnavara on laene põhiliselt keskalamsaksa keelest ("elle" 'põrgu', "mūris" 'müür', "stunda" 'tund'), slaavi keeltest, peamiselt vene keelest ("bļoda" 'kauss', "sods" 'karistus', "grēks" 'patt') ja läänemeresoome keeltest ("kāzas" 'pulmad', "puika" 'poiss').
Ajalugu.
Läti keel oli algul vaid ühe idabalti hõimu keel.
Vanim lätikeelne trükis (katoliku katekismus) pärineb 1585. aastast.
Esimesed raamatud kirjutasid põhiliselt sakslased, kes ei vallanud täielikult läti keelt. Ortograafia põhines alamsaksa ortograafial.
Läti kirjakeel arenes välja 19. sajandi teiseks pooleks.


Läänemeresoome keeled.
Läänemeresoome keeled on soome-ugri keelte rühm, millesse kuuluvad teiste hulgas eesti keel ja soome keel.
Läänemeresoome keelte kõnelejate põline asuala jääb praegu Soome, Venemaale, Eestisse ja Lätisse, vanad läänemeresoome keelte kõnelejate kogukonnad on ka Rootsis ja Norras. Läänemeresoome keeled on enamasti vastastikku arusaadavad.
Kirjakeeled.
Riigikeele staatusega kirjakeel on eesti ja soome keelel. Teistest läänemeresoome keeltest on oma kirjakeel olemas liivi, vepsa, karjala, aunusekarjala, võru ja meä keelel.
Trükiseid ilmub ka kveeni, setu ja vadja keeles, kuid toimivaid kirjakeele standardeid pole nende keelte jaoks loodud.
Läänemeresoome keelte rühmad.
Läänemeresoome keelepuu Petri Kallio järgi.
Läänemeresoome keeleala on pikka aega olnud põhiosas katkematu murdekontiinum. Keeleala siseseid murde- ja keelepiire on tekitanud kunagised hõimupiirid ning ümber kujundanud või kustutanud eri aegade riigipiirid või muud halduspiirid. Samuti on keeleala siseseid murde- ja keelepiire mõjutanud sõdade ja epideemiate (näiteks katkuepideemiate) järel tühjenenud alade uusasustamine teistelt murde- või keelealadelt ning ilmselt ka pagemine sõja ja vallutajate eest seni asustamata aladele.
Eri läänemeresoome murdealad on integreerunud standardiseeritud kirjakeele ümber ainult Eestis ja Soomes, kus seda on toetanud lisaks halduspiiridele ka emakeelne kirik ja kooliharidus. "Sellest kõigest tingituna on läänemeresoome keeleala jaotamine keelteks küllaltki suvaline," kirjutab Tiit-Rein Viitso.
Läänemeresoome keelte lõunarühma on loetud liivi, eesti ja vadja keel. Uuemate seisukohtade järgi on eraldi läänemeresoome keel ka lõunaeesti keel (sh võru ja setu), mida traditsiooniliselt peetakse eesti keele murderühmaks.
Läänemeresoome keelte põhjarühma on loetud soome, isuri, karjala ja vepsa keel. Sageli peetakse eraldi läänemeresoome keelteks ka aunusekarjala ehk livvi ja lüüdi keelt, kuid mõnikord ka Rootsis ametliku vähemuskeelena tunnustatud meä keelt ("meänkieli") ja Norras samuti ametliku vähemuskeelena tunnustatud kveeni keelt ("kainun kieli").
Läänemeresoome murded.
Tiit-Rein Viitso murdeliigenduse järgi liigenduvad läänemeresoome murded keeleajaloolises vaates kõige üldisemalt kolmeks rühmaks: liivi murded, lõunaeesti murded ja kõik ülejäänud. Samasugust häälikuloolist liigendust toetab Petri Kallio.
Samuti on Tiit-Rein Viitso eristanud 59 isoglossi, mille järgi jagunevad läänemeresoome murded 58 murdealaks (on võimalik ka täpsem liigitus.) Üheselt on võimalik piiritleda isoglossidega lõunaeesti, liivi, vadja ja liivi keel. Ükski isogloss ei lange üheselt kokku Soome lahega, mis jagab traditsioonilise jaotuse järgi läänemeresoome murded põhja- ja lõunarühmaks. Õ-foneemi olemasolu ühendab lõunarühma murdeid. Kuid õ puudub ranniku-eesti murdes ja tugeva isuri mõjuga Kukkuzi vadja murdes, mis Viitso liigituse järgi jäävad põhjarühma koos traditsiooniliselt põhjarühma arvatud murretega.
Ajalugu.
a> on läänemeresoome keelte vanim kirjalik mälestis.
Läänemeresoome algkeele täpne dateerimine on raske, kuna selle algus ehk lapi algkeele ja läänemeresoome algkeele eristumine teineteisest ja läänemeresoome algkeele eristumine tütarkeelteks on olnud aeglased ja vähehaaval kulgenud protsessid, mille uurimise muudab keeruliseks läänemeresoome ja saami sugulaskeelte omavahelised kogu aeg jätkunud tihedad kontaktid.
Läänemeresoome keelerühma lähtekeele lahknemise dateeringud eri keeleteadlastelt erinevad tuhandete aastate võrra. Sergei Jahhontovi hinnangul võis lahknemine alata kas 500-1000 aastat tagasi, Petri Kallio ja teiste soomlastest keeleteadlaste hinnangul 1000-2000 aastat tagasi. Morris Swadeshi nimekirja aluseks võttes võis ühiskeel 2500 aastat tagasi veel koos püsida.
Vanim läänemeresoome keelemälestis pärineb 13. sajandist. See on Novgorodist väljakaevamistel leitud kasetohule kirjutatud nr. 292 karjalakeelne tekst, mida on peetud pikseloitsuks.
"jumolanuoli ï nimiži nouli se han oli omo bou jumola soud'ni iohovi".
"jumolan nuoli inimiži nouli sekä n[u]oli omo bou jumola soud'nii okovy".
"Jumalan nuoli 10 nimeži Nuoli säihä nuoli ambu Jumala suduni ohjavi (johavi?)".
Üksikuid eesti-liivi keelenäiteid leidub 13. sajandi Henriku Liivimaa kroonikas: "malewa" (sõjavägi), "maja" (kogunemiskoht), "laula, pappi" (laula, preester), "maga magamas" jt, lisaks mitmed isiku-, rahva- ja kohanimed.
Laensõnad läänemeresoome keeltes.
Läänemeresoome keeltesse laenatud vanimad laensõnad on pärit balti keeltest, germaani keeltest ja slaavi keeltest.
Läänemeresoome keeltes leidub ka uuemaid saksa ja vene laensõnu, laene on ka teistest germaani keeltest. Liivi keeles palju läti laensõnu, vähem on neid eesti keeles.
Vene keel on mõjutanud kõiki läänemeresoome keeli, eriti vadja keelt, isuri keelt, karjala keeli ja vepsa keelt. Venestamine on mõjutanud läänemeresoome keelte kasutamisvaldkonda.
Meie Isa palve eri keeltes.
Meie Isa, kes sa oled taevas, pühitsetud saagu sinu nimi,
sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu,
kui taevas nõnda ka maa peal.
Meie igapäevane leib anna meile tänapäev,
ja anna andeks meile meie võlad,
kui ka meie andeks anname oma võlglastele.
Ja ära saada meid mitte kiusatuse sisse,
Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.
Mi Esä taivan, pühendedüs saaguq sino nimi.
Sino riik tulguq, sino tahtminõ sündku ku taivan, nii ka maa pääl.
Mi päävälikku leibä annaq meile täämbä.
Nink annaq meile andis mi süüq,
nii ku ka mi andis anna umilõ süüdläisile.
Ni saatku-i meid joht kiusatusõ sisse, a pästäq meid ärq kur’ast,
selle et sino perält om riik
ja vägi ni avvustus igävedses aos.
Mạd iza, kis sa vuod touvis, pǖvātộd las sig sin nim.
Las tugộ sin vạlikštộks, sin mēľ las sugūg kui touvis nei ka mạ pạ'l.
Mạd jega pạvvist leibộ ạuda mạdộn tạmpộ.
Un jeta mạdộn mạd vǖlgsd, kui ka meig jetām ummo vǖlgaloston.
Un ạla ū meidi k'ertāmiz sizộl, aga pạsta meidi jera siest kunēsst.’
Sinnon jo um se volikšomi un se joud un se ouv bạs lopǟndọkst.
Izä med'ē, kumpa ōlet taivaiza, pühättü ōlkō nimes.
Sinū liţi-tulkō sinū valtas, ōlkō sinū tahtos nī māza kui taivaiza.
Anna meile tänänne med'ē ōka-päivädnē leipäni.
Ja anna meile med'ē vēlkani antēhsi
Kui i mȫ antēhsi annamma med'ē vëlgalīsile;
Ja älä sāta meitä manituhsēse, a pǟssä meitä pahassa.
Kui sinū on valta ja vōima ja slava, igǟ kōikē.
Meijän taivahalline Tuatto, olgah pühännü sinun nimi.
Tulgah sinun valdu, tulgah tovekse sinun tahto
Anna meile tänäpäigi meijän jogapäiväine leibü.
Prosti meile meijän vellat kui müö prostimmo niile,
Älä anna meile puuttuo muaniteltavakse, a piästä meidü pahas.
Sinunhäi on valdu, vägi da kunnivo ilmazen ijän.
Tuato miiän, kumbane olet taivahaša, hüvitiätsekan siun nimi;
Tulgah siun kuningahuš, olgah siun vällä
Hengen pideiksi leibiä anna meilä aino;
kuin i müö jätälemä miiän velganiekoila;
I älä šuata meidä vaivah, a piässä meidä pahasta;
Šiun on kuningahuš i vägi i kaunehuš ijin igäh.
Meiden taivhaline Tatoi, olgha pühä sinun nimi.
Tulgha sinun valdkund, tehkaha kaik sinun tahton mödhe,
I pästa meiden velgad,kut möki pästam meiden velgnikoiden velgad.
Ala ve meid kodvusehe, no päzuta meid pahaspäi.
Sinun om vald i vägi i hüvüz’ kaikeks igaks.
myös maan päällä niin kuin taivaassa.
Anna meille tänä päivänä meidän jokapäiväinen leipämme.
Ja anna meille meidän syntimme anteeksi,
niin kuin mekin anteeksi annamme niille,
ja anna meile antheeksi meän velat,
Ko sinun oon valtakunta ja mahti
Aççe min, don, gutte læk almin.
Basotuvvus du namma. Bottus du rika.
Shaddus du datto, moft almest, nuft maidai ædnam alde.
Adde migjidi odna bæive min juokkebæivalash laibbamek.
Ja adde migjidi min velgidæmek andagassi,
nuftgo migis addep min velgolazhaidasamek andagassi.
Ja ale doalvo min gæççalusa sisa.
Dastgo du læ rika ja fabmo ja gudne agalashvutti.


Ladina keel.
Ladina keel ("lingua Latina") on indoeuroopa keelkonda kuuluv keel.
Vanimaid säilinud ladina keele mälestisi on nn "duenos"-inskriptsioon.
Ladina keelest on arenenud romaani keeled.
Rooma riigikeelena oli ladina keel kõige tähtsamaid antiikaja keeli. Keskajal püsis see kiriku- ja teaduskeelena. Kuigi ladina keel on hiljem neist valdkondadest taandunud, on arstiteaduses ja bioloogias ladinakeelsed nimetused ja oskussõnad kasutusel tänapäevalgi. Ka muu sõnavara ammutamine ladina keelest jätkub. Ladina keele ja selle kaudu vanakreeka keele osiseid on hulgaliselt eestigi võõrsõnavaras (ladina keelest näiteks "aula", "kommunism", "vitriin").
Vatikanis on ladina keel riigikeel.
Enamikus Euroopa keeltes kasutatakse ladina kirja, mis võeti algselt kasutusele ladina keeles kirjutamiseks.


Lihtaine.
Lihtaine on keemiline aine, milles esinevad ainult ühe elemendi aatomid.
Lihtaine on näiteks kolmeaatomiline osoon (O3).


Lahus.
Lahus on kahest või enamast ainest koosnev homogeenne süsteem.
Sissejuhatus.
Lahus (üldjuhul vedelik) koosneb lahustist ja lahustunud ainest. Lahusti on see aine, mis lahuse moodustumisel ei muuda oma agregaatolekut. Näiteks keedusoola lahustamisel vees on vesi lahustiks ja sool lahustatavaks aineks.
Juhul kui lahustatav aine ja lahusti on samas agregaatolekus, loetakse lahustiks enamasti ainet, mida on lahuses rohkem. Näiteks etanooli lahustumisel vees on vesi enamasti lahustiks ja etanool lahustatavaks aineks. Et etanool ja vesi lahustuvad teineteises piiramatult (lahuse võib moodustada ükskõik millises vahekorras), siis võiks lahustiks olla ka etanool. Siin ei ole siiski väga ranget reeglit ja sellistel juhtumitel loetakse lahustiks tavaliselt siiski vett.
Lahust, milles lahustiks on vesi, nimetatakse vesilahuseks.
Lahusti ja lahustunud aine ühendit nimetatakse solvaadiks.
Enamasti lahustuvad ained üksteises piiratult. On olemas küllastuspunkt, millest alates rohkem ei saa lahustatavat ainet lahusesse lahustada.
Siiski on võimalik küllastuspunkti ületada. Enamiku lahuste lahustuvus paraneb kõrgemal temperatuuril. Kui pärast lahuse valmistamist temperatuuri alandada, ei jõua lahustunud aine nii kiirest välja sadeneda ning tekib üleküllastunud lahus. Üleküllastunud lahused on väga ebapüsivad ning sageli piisab kergest raputusest, et tekiks sade ning lahuse kontsentratsioon alaneks küllastuspunktini.
Paremini lahustuvad üksteises sarnased ained. Näiteks benseen ja vesi lahustuvad üksteises väga vähesel määral, sest benseen on mittepolaarne, vesi aga tugevalt polaarne molekul. See-eest vesi ja etanool lahustutvad piiramatult teineteises, sest mõlemad on polaarsed, ning õli lahustub hästi benseenis, sest mõlemad on mittepolaarsed ained.
Sõltuvalt pH-st räägitakse mõnikord aluselistest (pH >7), happelistest (pH neutraalsetest lahustest (pH = 7).
Kolloidlahused.
Lahuste all mõistetakse tavaliselt niinimetatud tõelisi lahuseid. Neist eristuvad kolloidlahused ehk pihused, mida võib iseloomustada kui heterogeenset süsteemi.
Kolloidlahused on sellised heterogeensed lahused, mis silmaga vaadates tunduvad ühtlased. Seega segades liiva vette me kolloidlahust ei saa, sest liivaterad on palja silmaga nähtavad. Osakeste suurus kolloidlahuses on 1...100 nm.
Kolloidlahused ei ole termodünaamiliselt stabiilsed. See tähendab seda, et aja jooksul kolloidlahus laguneb näiteks sademe tekke näol.
Kontsentratsioon ja selle väljendamisviisid.
Tähtsaim lahust iseloomustav suurus on kontsentratsioon.
Tavaliselt hinnatakse lahustuvust selle järgi, mitu grammi lahustatavat ainet on lahustunud sajas grammis lahustis.
Kui lahustuvus on suurem kui 1 g 100 grammi lahusti kohta, loetakse ainet hästilahustuvaks.
Kui lahustuvus on 0,1 ja 1 g vahel 100 grammi lahusti kohta, loetakse ainet vähelahustuvaks.
Kui lahustuvus on väiksem kui 0,1 g 100 grammi lahusti kohta, loetakse ainet praktiliselt mittelahustuvaks.
Kontsentratsiooni väljendamisviise on mitmeid. Näiteks molaarne kontsentratsioon, molaalne kontsentratsioon, moolimurd, massimurd, normaalne kontsentratsioon jne.


Liitaine.
Liitaine on keemiline ühend, milles esinevad kahe või enama keemilise elemendi aatomid.
Liitained on näiteks vesi (H2O), keedusool (NaCl) ja süsihappegaas (CO2).


Läänemeri.
Läänemeri ehk Limneameri (nimi "Balti meri" on ebasoovitatav) on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ning Venemaa.
Läänemerd ühendavad Põhjamerega madalad ja kitsad Taani väinad. Mõned loevad Läänemere osaks ka Kattegati väina Taani ja Rootsi vahel.
Füüsiline iseloomustus.
Läänemere pindala on 373 000 km2, koos Taani väinade ja Kattegatiga 415 266 km2. Läänemere maht on 21 721 km3, keskmine sügavus on 52 m ja suurim 459 m (Landsorti süvik).
Läänemere nimetus Läänemere-äärsete rahvaste keeltes.
Idaslaavlased kutsusid veel 18. sajandil Läänemerd Varjaagide mereks (vene Варяжское море; inglise "Varangian Sea").
Veerežiim.
Läänemerre suubub arvukalt jõgesid. Suurim neist on Neeva, vooluhulgaga 2500 kuupmeetrit sekundis. Kõik jõed kokku toovad Läänemerre umbes 14 000 kuupmeetrit magedat vett sekundis. Niiske kliima tõttu sajab ka Läänemere pinnale rohkem vett, kui sealt aurab, vahet hinnatakse umbes 2000 kuupmeetrile sekundis.
Et Läänemere tase on üldiselt püsiv, on Läänemerel äravool umbes 16 000 kuupmeetrit sekundis ehk 500 kuupkilomeetrit aastas. See leiab aset Taani väinade kaudu: sealt voolab aastas välja umbes 1000 kuupkilomeetrit Läänemere riimvett, samal ajal kui Kattegatist voolab sisse umbes 500 kuupkilomeetrit soolasemat riimvett. Just nimelt soolasemat riimvett: ookeanivesi (soolsusega ubes 34...35 promilli) Läänemerre ei pääse, vaid seguneb Kattegatis Läänemerest tuleva magedama veega. Seetõttu on Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60...100 meetrit täidetud riimveega, mille soolsus on 10...15 promilli. Pinnaveed on Läänemere avaosas soolsusega 6...8 promilli, sest kuigi jõgedest lisandub pidevalt täiesti magedat vett, seguneb sügavamat ja soolasemat vett sellele juurde.
On arvutatud, et kui Läänemere äravool ületaks umbes 60 000 kuupmeetrit sekundis ehk 2000 kuupkilomeetrit aastas, tõkestaks vee väljavool Taani väinadest riimvee sissevoolu täielikult ja Läänemere vesi muutuks täiesti magedaks. Samuti juhtuks see, kui Taani väinad oleks praegusest umbes 5 meetrit madalamad. Umbes nii oli asi Antsülusjärve lõpus ja Mastogloiamere alguses, kui ookeani tõusu tõttu algas soolvee sissepääs Läänemerre.
Eesti rannikumeri.
Saaremaast ja Hiiumaast avamere poole jääv meri peidab endas rohkesti laevasõidule ohtlikke rahusid ja madalaid. Hästi teatakse Hiiumaast 15 km kaugusel loodes Soome lahte viiva meretee lähedal paiknevat Hiiumadalat, kus paepõhja katab kohati vaid meetrine veekiht. Suurtele laevadele liiga madalaid kohti on ka Saaremaast ja Vilsandist 15-20 km kaugusel läänes. Eesti vetest lääne suunas muutub meri pikkamööda sügavamaks, ulatudes keset merd 249 meetrini. Soome lahe suurim sügavus Eesti vetes on veidi üle 100 m ja Liivi lahe oma 50–60 m.
Avamerega nõrgalt ühendatud, madala ja väikese veeväljaga Väinameri ja Liivi laht erinevad hüdroloogiliste tingimuste poolest tunduvalt Saaremaast läände jäävast merest ja Soome lahe lääneosast. Neis on nõrgem lainetus, suuremad veetemperatuuri ja -taseme kõikumised, väiksem soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres. Läänemere hüdroloogiliseks iseärasuseks teiste meredega võrreldes on vete selgepiiriline kihistumine madala soolsusega (5–7‰) pindmiseks ja suhteliselt soolaseks süvakihiks (umbes 8‰). See takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist (veevahetust), mille tõttu paljud hüdroloogilised, keemilised ja bioloogilised protsessid avalduvad neis kihtides erinevalt. Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 1-2°C, jääga kaetud lahtedes ja rannavetes veidi alla 0°C (Eesti rannikumere vesi külmub –0,2 kuni –0,4°C juures). Maksimumi saavutab veetemperatuur juulis-augustis, mil see on saartest läänes ja Soome lahe suus 16-17°C, sügavast merest eraldatud Väinamere ja Liivi lahe rannikuvetes 18-19°C.
Pea täielikult jäätunud Soome laht 2003.a. jaanuaris.
Eesti rannikumeri jäätub igal talvel. Esimese jää tekkimise, samuti teiste jäänähtuste esinemise aeg kõigub talve iseloomust sõltuvalt väga suurtes piirides. Mõnel aastal on Eesti kõige karmimate jääoludega lääneranniku lahed osaliselt jäätunud juba oktoobri lõpul või novembri algul, väga sooja sügise järel aga alles jaanuari lõpul, Vilsandil ja Ruhnus isegi märtsi algul. Väga karmidel talvedel võib Väinameri kinni külmuda juba detsembri esimesel poolel, enamasti toimub see aga kuu aega hiljem. Avamere suunas jääkate õheneb ning ainult külmadel talvedel kaanetub avameri rannast 5–10 km kauguseni. Üleni on meri jäätunud vaid erakordselt karmidel talvedel (1939/1940, 1941/1942, 1946/1947). Jää hakkab lagunema tavaliselt märtsis ja kaob Eesti rannikuvetest aprilli lõpuks. Soojadel talvedel võib see toimuda ka märgatavalt varem ning külmadel talvedel hiljem.
Liigestus.
Läänemere põhjaosa, mis jääb Ahvenamaa saarestikust põhjapoole nimetatakse Põhjalaheks ehk Botnia laheks. Soome laht ühendab Läänemerd Peterburiga, piirates samas Eestit põhjast ja Soomet lõunast. Liivi laht ehk Riia laht asub Läti ja Saaremaa vahel.
Läänemere lõuna- ja kagurannik on liivane.
Hoovused.
Läänemere hoovused olenevad tuule suunast ja tugevusest. Sagedamini esineb veevool piki Eesti rannikut ida suunas. Veetaset tõstavad tugevad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3–4 meetrini.
Taimestik.
Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi.
Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru ("Fucus vesiculosus"). Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele.
Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik ("Furcellaria fastigiata"), mis omab ka töönduslikku tähtsast: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit.
Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale karakteerne meriheina perekonna liigid.
Loomastik.
Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage.
Zoobentoses on arvukalt riimveeks kohastunud karpe, näiteks söödav rannakarp ("Mytilus edulis"), liiva-uurikkarp ("Mya arenaria") jpt.
Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit.
Võõrliigid.
Alates 19. sajandi algusest kuni 21. sajandi alguseni on Läänemerre tunginud 90 võõrliiki, neist 70 on siin naturaliseerunud. Nende levik Läänemere ulatuses on eriti kiiresti laienenud mere ja sellega ühenduses olevate kanalitel toimuva tiheda laevaliikluse tõttu.


Liivi laht.
Liivi laht (ka Riia laht) on Läänemere osa.
Avamerega toimub veevahetus Kura kurgu ning Väinamerega Suure väina kaudu, praktiliselt olematul määral ka teetammi alt Väikese väina kaudu. Lahte piiritlevad Muhu ja Saaremaa ning manner Kuramaast Virtsuni. Suuremad saared on Kihnu, Ruhnu, Abruka ja Manilaid.
Aastaajad.
Liivi laht on suhteliselt suurte aastaste temperatuurikõikumistega veekogu. Juuni lõpust augusti kl suvedel soojeneb vesi 26-28, lahe keskel 22-23°C-ni. Lahes on igal talvel jääd, väga soojadel talvedel (näiteks 1960/1961, 1988/1989) küll vaid põhjaosas kitsa ribana Sõrve poolsaarest Pärnu laheni. Püsiv jääkate hakkab madalates lahesoppides moodustuma enamasti detsembri keskpaiku, karmidel talvedel kuu aega varem ja pehmetel talvedel samavõrra hiljem. Kõigepealt kaanetub Pärnu laht. Laht on üleni jääkattes olnud umbes 60% talvedest. Erakordselt külmal sõjaaja talvel aastatel 1941/1942 fikseeriti Liivi lahe idaosas Eesti rannikumere suurim jää paksus — 90 cm. Jää sulab keskmistel talvedel aprilli lõpuks, pehmetel talvedel on juba märtsis kogu meri jäävaba. Mõnel talvel on Pärnu lahes jääd olnud 6 kuud.
Veetase.
on olnud Eesti rannikumere kõige suuremad veetaseme kõikumised. Tugevad pikemaajalised läänetuuled tõstavad ja idatuuled alandavad mere idaosa veetaset. 1967. aasta oktoobris tõusis vesi Pärnu lahes 253 cm üle keskmise ja põhjustas linnas suure üleujutuse. 1959. aasta detsembris aga langes seal veetase 120 cm allapoole keskmist. Paljud madalad lahed kuivasid ja veepiir taganes kohati sadu meetreid.
Hoovused.
Liivi lahe hoovused sõltuvad tuule suunast ja kiirusest ja on seetõttu väga muutlikud. Nende kiirus on suurem väinades — keskmise tuulega on veevool väinade keskel 20–25 cm/s, tugevate tormide korral aga isegi enam kui 100 cm/s. Väinade kaudu toimub veevahetus mere erinevate osade vahel. Suurim on see läbi Kura kurgu, kus vooluhulk väga tugevate tuultega on 200 000–300 000 m³/s, erakordsete tormide korral üle 600 000 m³/s.
Tormid.
Ühe tugeva läänetormiga võib Liivi lahte tulla 7–10 km³ vett, mis on umbes 2% lahe mahust. Suurest väinast läbi voolava vee hulk on 4–5 korda väiksem. Liivi lahe lainetus on palju nõrgem kui avamerel. Tugevad tuuled tekitavad lahe sügavamas osas 3–4, kestvad tormid 5–6 m kõrgusi laineid.
Soolsus.
Jõevee rohke sissevoolu tõttu on lahes vee soolsus 5–6 ‰, mis on väiksem kui avameres. Kevadise suurvee ajal langeb see Pärnu lahe sopis alla 1‰ (lahe suus on see harilikult 4–5 ‰).
Elusloodus.
Liivi laht on tähtis rändlindude talvitumisala. Lahe ida- ja ka põhjaosa rannikuveed on Eesti vete arvukaima kala — räime kudukoht.


Looming (ajakiri).
Looming on vanim praegu ilmuv eesti kirjandusajakiri.
1923. aastal Friedebert Tuglase asutatud ajakiri Looming kuulub traditsiooniliste almanahhi-tüüpi kirjandusajakirjade hulka. Loomingu põhitaotluseks on algusest peale olnud uudiskirjanduse avaldamine ja eesti kirjanduse hetkeolukorra kajastamine. Selle kõrval on Looming avaldanud ka filosoofilisi ja sotsioloogilist laadi esseesid, teaduslikke artikleid, ülevaateid jm.
Et Loomingu kaastöölisteks on enamik eesti tuntumaid kirjanikke ja kirjandusarvustajaid, siis on Loomingut sageli nimetatud parlamentaarseks ajakirjaks. F. Tuglase seisukoha järgi on Looming kutsutud avaldama eesti kirjanike loomingut "seinast seina". See põhimõte tähendas püüdu kildkondlikkust vältida. Kirjandusteadlase Pärt Liase sõnul on seda põhimõtet praktikas rakendanud Tuglas ise ja hilisemad peatoimetajad Paul Kuusberg ja Kalle Kurg, millega kaasnes ajakirja prestiižikus. Peatoimetaja kujundavat rolli rõhutava Veiko Märka sõnul on põhjust rääkida Semperi Loomingust, Tuglase Loomingust ja Kalle Kure Loomingust.
Aastail 1923–1940.
Ajakiri Looming hõivas sõjaeelsel ajal kirjanduselus kohe keskse positsiooni. Toimetusel oli ajuti raskusi kaastööde saamisega ning majanduslik olukord oli pingeline. Ometi ajakirja sisuline külg ja väline ilme jäid ühtlaselt kõrgetasemeliseks ning lugejahuvi püsima. Hoolimata sellest kritiseeriti toimetajat Friedebert Tuglast kirjanike ringkonnas teravalt. Leiti, et ajakirjal on “liiga vagur ja konservatiivne ilme”, et see on “liiga ilmetu ja tasakaalukas” ja et “toimetamises on nõrkusi, mis annavad ajakirjale “vegedeeriva maigu ja tagurpidi mineva tendentsi””. Kultuurkapital omakorda esitas Kirjanikkude Liidu kaudu nõude, et Loomingus tuleb rohkem rõhku panna Eestiga seotud artiklitele. Selle nõude kaudu proovis vabariigi valitsus suunata kirjanduse sisulist külge. Nii lahkus 1926. aasta lõpul Tuglas toimetaja kohalt. Ehkki Jaan Kärneri toimetajaks saamise järel võeti ette mõningaid uuendusi, vabastati ta toimetajaametist 1929. aastal toimetamise ja majandusliku asjaajamise probleemide tõttu ja toimetajaks valiti Johannes Semper.
Semperi juhtimise ajal Loomingu üldilme oluliselt ei muutunud. Toimetajat kritiseeris nüüd eeskätt Jaan Kärner, millele Semper 1933. aastal vastas kokkuvõttega: “Ainult võhik saab väita, et Looming on olnud mingi klike või tsunfti ajakiri. Või siis see, kes ilukirjandust ja kirjandusküsimusi üldse peab tsunfti, aga mitte kultuuri ja üldsuse asjaks.” Ajakirjal oli 10. juubeliks kogunenud 137 kodumaist kaastöölist ja 73 välisautorit. Semper nentis: “Mujal puudus selline ajakirja-parlamendi tüüp.” Siiski sugenes süüdistusi kildkonnavaimus, noorautorite ignoreerimises ja 1933. aastal asutatud Eesti Rahvuskirjanike Ühingu ringkondade püüdlusi ajakirja ideoloogiliselt tasalülitada. 1930. aastate keskpaiku küündisid viimaste intriigid koguni riigivanema juures käimiseni, valitsusringkondadest taotleti ajakirja “reformimist”, ja selleks, et Looming üldjoontes samana säiliks, pidi Eesti Kirjanikkude Liit tegema mõningaid kompromisse ametliku ideoloogiaga. Kuigi Semperi jalgealust korduvalt õõnestati ja vaen ei nähtunud mitte ainult poliitilisel, vaid ka isiklikul pinnal ning juhatuse liikmetest keegi peale Tuglase Semperit kaitsta ei püüdnud, jäi Semper toimetajaametisse ning 1930. aastat keskpaigast peale olukord kirjanike keskkonnas rahunes.
Aastail 1940–1991 ja hiljem.
1940. aastate teisel ja 1950. aastate esimesel poolel kandis ajakirjas avaldatav selget stalinismi ideoloogia ja politiseerituse pitserit, see avaldus nii autorite nimistus kui ka sisus. Koos poliitilise sulaaja saabumisega hakkas ajakirjas avaldatava ilukirjanduse, publitsistika ja esseistika sisu avarduma, lisandus uusi, sealhulgas ka noori autoreid, kes esindasid varasemast erinevat, ka opositsioonilist arusaamist ühiskonnast. 1970. aastate keskpaigast, kui kirjandusse oli astunud palju uusi kirjanikke, hakkas ajakiri üha enam soosima esteetilist mitmekesisust ja ühtlasi stagnaaja kiuste ikka selgemalt kajastama eesrindlikku avarat mõtet ning üha sagedamini avaldama materjale, mis äratasid laia avalikkuse tähelepanu. Seejuures suurenes tunduvalt harivate artiklite ja esseede osakaal ajakirjas.
Looming oli Nõukogude okupatsiooni ajal (aastani 1989) kommunistliku partei ja tsensuuri hoolika järelevalve all ning ajakirja iseseisvat liini püüti takistada. Poliitilise liini rikkumise ja tsensuuri ettekirjutuste eiramise korral peatoimetajat karistati. Kui Looming avaldas 1981. aastal Andrus Rõugu luuletuse, mille ridade esitähed andsid kokku sõna "sinimustvalge", kõrvaldati luuletuse autor mõneks ajaks kõrgkoolist ja peatoimetaja Kalle Kurg sai karistada nii Kirjanike Liidu kui ka kohaliku kõrgeima parteivõimu käest.
Sõjaeelne Looming oli ideoloogilistel ja poliitilistel kaalutlustel suletud erifondi. Poliitilise surve suurust näitab see, et nimetatud põhjusel, aga ka sellepärast, et ajakirjas ilmus parteilisi seisukohti ignoreerivaid ja kohalikke võime ärritavaid materjale, ei peetud aastaid võimalikuks isegi Loomingu juubeli tähistamist. Kui 1983. aastal seda siiski sõjajärgsel ajal esimest korda tähistati, pidi peatoimetaja Kalle Kurg selle saavutamiseks kasutama poliitilist manöövrit, kaasates Loomingu juubeli tähistamisele soome kultuuritegelased, mistõttu juubeli keelamine osutus võimatuks. Seoses juubeliga sai võimalikuks esimest korda ka Loomingu bibliograafia avaldamine, mis läks trükki juulis 1987.
Perestroika ajal parteiline järelevalve ajakirja üle ja tsensuur ei lõdvenenud. Juba 1985–1986 nimetati nii mõnelgi parteinõupidamisel Loomingut "nõukogudevastaseks”. 1987. aasta keskpaigas tõusis poliitiline surve ajakirjale järsult, sest NLKP Keskkomitee vallandas "Baltikumi natsionalistide ja separatistide" vastase suure kampaania ja EKP Keskkomitee büroo hakkas nõudma "resoluutsemaid samme ühiskonnaelu ohjamisel, ajakirjanduse, raadio ja TV parteilise kontrolli alla painutamisel." 1988. aasta 3. detsembri Pravdas kirjutas Eesti Kommunisti peatoimetaja Lembit Annus, et ajakirjad Looming ja Vikerkaar viljelevad nõukogudevastast bakhanaali.
1988. aasta algusest kiiresti ja järsult nõrgenenud tsensuurlik järelevalve lakkas täielikult 15. juunil 1989.Loomingu see osa, mis oli ilmunud kuni aastani 1940, vabastati erifondist 14. aprillil 1988.Järelevalve nõrgenedes ja lõpuks lakates ajakiri politiseerus kiiresti, esindades sedapuhku iseseseisvumise taastamise aja vaimu. Andres Langemetsa sõnul "põhiraskus oligi ajakirja tagaotsal – harivatel artiklitel ja ühiskondlikul diskussioonil. See asjaolu ei meeldinud aga nn. päriskirjanikele, kelle tähtsus neil aastail oli tekstiliselt marginaalne. – - Pärastpoole jäeti Loomingust ühiskondlikud teemad ära ja vahepeal kasvanud uuemad sugupõlved said rohkem avaldamisruumi." 1990. aastate keskelt alanud muutumine on viinud ajakirja selle profiili poole, mida sooviti 1920. aastate algul ajakirja asutamise aegu ja 2000. aastatel on Looming olnud kirjandusajakiri selle sõna täies tähenduses.
Väljaandmine.
Looming ilmub Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kirjanike Liidu finantstoel ja SA Kultuurilehe väljaandel 12 korda aastas. Ajakirja Looming asutamise mõtte ütles esimesena välja Friedebert Tuglas eesti kirjanike III kongressil 1922. aastal, ajakirja nimi kinnitati Eesti Kirjanikkude Liidu juhatuse koosolekul 17. märtsil 1923. Kirjanike toetuspalve valitsusele ja märgukiri haridusministeeriumile andsid tulemuse, nii et tekkis reaalne kirjastamisvõimalus ja ajakirja esimene number ilmus 28. aprillil 1923. Looming ilmub 2011. aastast nii pabertrükisena kui ka e-ajakirjana.
Töötajad.
Ajakirja peatoimetaja on valinud alates ajakirja asutamisest tänaseni Eesti Kirjanike Liidu juhatus. Nõukogude ajal kinnitas selle otsuse EKP Keskkomitee büroo; viimati kinnitati Nõukogude okupatsiooni ajal ajakirja peatoimetaja EKP Keskkomitee bürool ametisse 1988. aastal. Peatoimetaja asetäitja ja ka Loomingu Raamatukogu toimetaja (viimanegi oli peatoimetaja asetäitja staatuses, praktilises töös ometi iseseisev toimetuse juht) kinnitas sama poliitilise organi sekretariaat.
Loomingus töötas peale tehniliste töötajate ja keeletoimetajate erinevatel toimetajakohtadel kirjanikke, kriitikuid ja tõlkijaid. Sõjajärgsel ajal võeti Loomingu toimetusse tööle Rudolf Sirge, Väino Ilus, Harald Suislepp, Einar Maasik, Aksel Tamm, Osvald Tooming, Teet Kallas, Ine Viiding. Parteitutest said koha algul Asta Hameri, Hando Runnel ja hiljem Valeeria Villandi ning Ott Raun. Kultuuriväljaannete toimetuste komplekteerimist jälgis EKP Keskkomitee. Toimetuse komplekteerimine sõltus otseselt peatoimetajast, välja arvatud tema asetäitjad, kelle kinnitamisel ei saanud ta eirata partei juhtorganite hoiakut, sest asetäitjat ei saanud tööle võtta ilma EKP Keskkomitee sekretariaadi kinnitava otsuseta. Kui peatoimetajaks valiti Kalle Kurg, võttis ta osakondadesse tööle ainult parteituid: (Mihkel Mutt, Jaan Kruusvall, Joel Sang, Toomas Haug, Rein Kruus, Asta Põldmäe, Mart Mäger, Linda Uustalu. Peatoimetaja asetäitjateks said sellel ajal Rein Saluri, Rein Veidemann ja Mihkel Loodus, asendajana täitis seda kohta mõned kuud Teet Kallas.Koos ajakirja mahu taotletud suurenemisega ja ajakirjanduse väljaandmise eeskirjade uuenemisega kasvas sellel ajal toimetuse koosseis. Kui pärast taasiseseisvumist majanduslikud võimalused ahenesid, ajakirja hakkas haldama SA Kultuurileht ja ajakirja maht tunduvalt vähenes, langes toimetuse liikmete arv seitsmele: peatoimetaja, peatoimetaja asetäitja, vastutav sekretär, ilukirjandustoimetaja, kriitika ja ringvaate toimetaja, keeletoimetaja, sekretär. Ajakirja formaat ja kujundus on aegade jooksul korduvalt muutunud. Ajakirja on kujundanud pikemat aega Jaan Klõšeiko ja Jüri Kaarma.
Trükiarv.
Algusaastatel oli ajakirja trükiarv tuhande eksemplari ümber. 1930. aastal vähendati seda 1500-lt eksemplarilt 1200-le. 1933. aastal oli trükiarv 600 eksemplari, aga hakkas hiljem kasvama ning tõusis 1935. aastaks 5500 eksemplarini. Aastal 1955 oli see näitaja 4000, 1977 – 19000, 1985 – 22 000. Aastal 1990 oli Loomingu trükiarv 35500, 1992 – 6000, 1995 – 2400, 2000 – 2100, 2004 – 1700. Tänapäeval on trükiarv 1600. Ajakirja 1000. number ilmus detsembris 2012.
Töötingimused.
Algusaastatel käepärastes tingimustes ja Kirjanike Liidu juures töötanud toimetus sai püsivad eraldi ruumid 1960. aastate algul, kui Tallinnasse Harju tänav 1 ehitati Kirjanike Maja, mille alumise korruse üks tiib anti kasutada Loomingule ja Loomingu Raamatukogule. Loomingu majandamise eest vastutas pikka aega kirjastus Perioodika. Koos kirjandusajakirja esimese avaliku ja ametliku sünnipäeva tähistamisega 1983. aastal teostati peatoimetaja esildise peale toimetuse ruumides esimene põhjalik remont, ehitati koridoriesikusse toimetuse lisaruum, nn kohvituba, ja uuendati sisustust.


Le Corbusier.
Le Corbusier [lö korbüzj'ee] (kodanikunimega Charles Édouard Jeanneret; 6. oktoober 1887 – 27. august 1965) oli üks mõjukamaid 20. sajandi arhitekte, funktsionalismi rajajaid.
Le Corbusier oli üks esimesi, kes nägi arhitektuuri tulevikku tööstuslikus ehitamises. Et linnas haljastusele rohkem ruumi võita, kavandas ta sambail seisvaid maju ja katusaedu. Ta projekteeris hooneid karkassehitistena; seintest seespool asetsev toestik ehk karkass võimaldab vaba fassaadikujundust.
Le Corbusier' tuntuimaid ehitisi on Šveitsi üliõpilaste maja Pariisis, elamu Marseille's ja Ronchamp'i kirik Prantsusmaal.
Vaba hoonestuse põhimõttel planeeris ta India Pandžabi osariigi pealinna Chandīgarhi.


Lõvi.
Lõvi ("Panthera leo") on Aafrika savannides ja poolkõrbetes ning India lääneosas elutsev suur kaslane pantrite perekonnast.
Välimus.
Lõvid on väga suured ja võimsa kehaehitusega. Isaste tüvepikkus on 180–240 cm, saba pikkus 60–90 cm, mass 180-227 kg. Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda.
Lõvil on ühena vähestest kiskjalistest selgelt välja kujunenud suguline dimorfism, mis ei seisne ainult emalõvide väiksemates mõõtmetes, vaid ka laka puudumises emastel.
Isalõvi on kergesti emasloomast eristuv tema uhke laka poolest. Isaslooma nägu on enim tunnustatud sümbol kultuuris. Lõvi nägu on kujutatud kirjanduses, skulptuuridel, maalidel ja riigi lippudel.
Looduses on lõvid praegu olemas Põhja- Aafrikas,Edela- Aasias, Indias. Lõvid elavad looduses 10-14 aastat. Vangistuses võivad nad elada ligi 20 aastat. Looduses isalõvid elavad harva üle kümne aasta. Isaslooma elupikkust vähendavad konkureerivad võitlused teiste isasloomadega. Tavaliselt elavad lõvid savannides ja heinamaal.
Lõvide arvukus aina väheneb. Peamine selle põhjus on nende elukohtade hävitamine ning konfliktid inimestega.
Elupaigad.
Lõvi sobivamateks elupaikateks on avarad, veekogudega savannid, kus leidub ohtralt sõralisi.
Eluviis ja toitumine.
Lõvid ei ela ainult üksinda ega paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades – praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi, mõned emalõvid ja noorloomad. Tavaliselt on praidis 7 kuni 10 või rohkem isendit.
Päeval puhkavad lõvid tavaliselt kusagil vilus. Jahti peavad nad õhtul. Põhilised toiduhankijad on emalõvid. Enamasti langevad saagiks mitmesugused antiloobid, sebrad ja muud keskmist kasvu sõralised, kuid ka noored elevandid, ninasarvikud, jõehobud ja koduloomad. Lõvid söövad ka raipeid ja pisiloomi (hiiri). Suuri loomi püüab lõvi neile tasakesi lähemale hiilides ja mõne kiire hüppega tabades. Oma saagi surmamiseks kasutavad lõvid vahedaküünelisi käppi ja võimsaid, isegi luid purustavaid hambaid. Peale söömist kustutavad lõvid janu ja heidavad tavaliselt puhkama. Arvamuse kohtaselt piisab 4-liikmelisele praidile ühest edukast jahiretkest nädalas. Üksikud isendid, kes on tavaliselt haiged või vanadusest väetid ning ei suuda enam tabada sõralisi, võivad hakata ründama inimesi.
Paljunemine.
Lõvid paarituvad aastaringselt. Jooksuajal võitlevad isalõvid veriselt võimu ja emaste pärast. Mõnikord võivad need võitlused lõppeda ka surmaga. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105–112 päeva. Pesakonnas on kõige sagedamini 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud on umbes 30 cm pikkused ja laigulised. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni. Suguküpseks saavad lõvid 4. eluaastal, täiskasvu saavutavad isalõvid 6-aastaselt. Tehistingimustes võivad lõvid elada kuni 20–30 aastaseks. Looduses esineb lõvi ja leopardi suguvõimetuid ristandeid, loomaaias ka lõvi ja tiigri ristandeid (isa lõvi, ema tiiger – liiger; ema lõvi, isa tiiger – tigon).
Kui harilikult on perekonna ja sugukonna väiksemad liigid ürgsemad ja suuremad spetsialiseeritumad, siis kaslastel on vastupidi. Just kõige suuremad kaslased nagu lõvi on kõige vanapärasemate tunnustega.
Loomade kuningas.
Läbi aegade on lõvi peetud loomade kuningaks. See sai alguse raamatust "Physiologus".


Lydia Koidula.
Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana-Vändra – 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.
Elulugu.
Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi.
21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar – Anna.
Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul.
Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum.
Looming.
Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik (luulekogu "Emajõe ööbik"; 1867). Ta on kirjutanud ka lastelaule.
"Vanemuise" seltsis oma näidendeid ("Saaremaa onupoeg", "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile.
Koidula jutulooming lähtus põhiliselt võõreeskujudest. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse.


Albaania lekk.
Lekk (albaania keeles "lek") on Albaania rahaühik.
1 lekk jaguneb 100 qindariks, mis ei ole aga käibel. Käibel on 100-, 200-, 500-, 1000- ja 5000-lekised pangatähed (2003).
Albaania leki valuutakood ISO 4217 on ALL ja numberkood on 008.
Rahaühik nimetati Lekë Dukagjini järgi, kes elas 15. sajandil, oli Skanderbegi kaasaegne ja juhtis pärast viimase surma võitlust Osmanite riigi vastu, kuid pärast tema surma sai Albaania osaks Osmanite riigist.
Albaania lekk võeti kasutusele 1926. Uued rahatähed võeti kasutusele 1947 ja 1957. 1965 toimus rahareform ja kasutusele võeti niinimetatud teine lekk, mis kehtib tänapäevani, ehkki 1995-1996 võeti kasutusele uued rahatähed.
Albaania Panga kursi järgi 12. juulil 2003 maksis 1 euro 134,12 lekki ja 1 USA dollar 118,35 lekki. 29. augusti 2010 seisuga maksis 100 lekki 11,4471 Eesti krooni. 21. sajandil on lekk USA dollari suhtes tunduvalt tugevnenud: dollar maksis 2000. aastal 143,709 lekki ja 2008. aastal 79,546 lekki.


Lääne-Saaremaa kõrgendik.
Lääne-Saaremaa kõrgendik on Saaremaa lääneosas paiknev umbes 50 kilomeetri pikkune ja 25 kilomeetri laiune mandrijää servamoodustis, mis ulatub 54 meetrini üle merepinna.
Kõrgendiku nõlvadel esineb rohkesti Läänemere kohal olnud varasemate veekogude rannamoodustisi — rannavalle, luiteid ja murrutusastanguid. Kõrgendikku katab valdavalt okasmets. Lääne-Saaremaa kõrgendik on osa Palivere servamoodustiste vööndist.
Vaata ka.
Eesti mägede loend


Ludwig Wittgenstein.
Ludwig Joseph Johann Wittgenstein (26. aprill 1889 Viin – 29. aprill 1951 Cambridge) oli Austria päritolu filosoof, kes töötas Inglismaal ning huvitus eriti tähendusest ja keele piiridest. Ta töötas peamiselt keelefilosoofia, loogika aluste, vaimufilosoofia ja matemaatikafilosoofia alal ning andis suure panuse loogika, keele ja vaimu filosoofilisse uurimisse.
Wittgensteinil on olnud suur mõju loogilisele positivismile ning analüütilisele ja postanalüütilisele filosoofiale. Teda peetakse üheks 20. sajandi tähtsamaks filosoofiks.
Eluajal avaldas Wittgenstein ühe raamatu ("Logisch-philosophische Abhandlung"; "Loogilis-filosoofiline traktaat"), mis oli väga mõjukas Viini ringi loogiliste positivistide seas, kuigi Wittgenstein ise ei pidanud end Viini ringi kuuluvaks. Hiljem kritiseeris ta ise seda tööd oma postuumselt avaldatud märkmetes ("Sinine ja pruun raamat") ning postuumselt avaldatud raamatus "Philosophische Untersuchungen" ("Filosoofilised uurimused"). Teda võib arvata nii loogilise positivismi kui ka analüütilise keelefilosoofia rajajate hulka.
Wittgenstein õppis Bertrand Russelli juhendamisel Cambridge'i Ülikooli "Trinity Collegeis ning hiljem õpetas samas ülikoolis.
Esivanemad.
Wittgensteini suguvõsa sai alguse 18. sajandi lõpus Laasphest Wittgensteini lossi lähedalt. Sayn-Wittgenstein-Wittgensteini krahvi ja vürsti teenistuses olnud Moses Meyer võttis perekonnanimeks Wittgenstein.Perekond asus elama Korbachi Waldecki vürstiriigis.
Moses Meyeri poeg Christian Hermann asus elama Leipzigi. Pärast laulatust Fanny Figdoriga luteri kirikus asus ta elama Gohlisesse Leipzigi lähedal, kus ta sai kaupmehena rikkaks. Kümne aasta pärast asus perekond elama Austriasse – algul Vösendorfi, hiljem Viini. Laste seas oli Ludwig Wittgensteini isa Karl Wittgenstein, kes lõi perekonnast lahku ning rajas ise aluse oma varandusele. Ta abiellus Leopoldine Kalmusega.
Lapsepõlv.
Tagaplaanil Ludwigi õed Hermine, Helene ja Margarete, esiplaanil vend Paul ja Ludwig. 1890ndad.
Ludwig Wittgenstein sündis 26. aprillil 1889 kell 20.30 Viinis ühes Euroopa rikkamatest perekondadest. Tema isapoolsed vanavanemad, kes olid pöördunud judaismist luterlusse, olid Saksimaalt rännanud Viini. Ludwigi isa Karl Wittgenstein oli seal saanud rikkaks ja lugupeetuks Austria-Ungari juhtiva raua- ja terasetöösturina ning ühe edukama ärimehena. Ludwigi ema Leopoldine (sündinud Kalmus) oli katoliiklane, kuid ka tema isa Jakob Kalmus oli juudi päritolu (ema oli Marie Stallner). Seega olid kolm Ludwigi vanavanematest juudid. Ludwig ristiti katoliku kirikus, sai katoliikliku kasvatuse ja maeti katoliku kombe kohaselt, kuigi ta ei olnud kunagi usklik katoliiklane.
Ludwig kasvas üles noorima lapsena kaheksalapselises perekonnas, kus valitses intellektuaalselt ja kunstiliselt stimuleeriv õhkkond. Mõlemad vanemad olid väga musikaalsed ning kõik lapsed olid kunstiliselt (eriti muusikaliselt) ja intellektuaalselt väga andekad. Isa oli helde metseen, ema andekas pianist. F. R. Leavise mälestuste järgi on Wittgenstein väitnud, et tema lapsepõlvekodus oli seitse suurt klaverit. Wittgensteinide lossitaolist kodu Alleegassel külastasid paljud kultuuriinimesed, eriti muusikud. Sagedased külalised olid näiteks Johannes Brahms ja Gustav Mahler. Seal esinesid teiste seas Pablo Casals, Rosé kvartett, Josef Labor, Marie Soldat-Roeger ja Marie Baumayer. Muusika jäi Ludwigile tähtsaks kogu eluks ning ta kasutas oma kirjutistes sageli näiteid muusikast; siiski on ta öelnud, et pool tema elust – muusika selles – jäi tema kirjutistes väljendamata. Tema neljast vennast kolm (Hans, Rudolf ja Kurt) sooritasid enesetapu. (Ka Wittgenstein käitus depressiivselt, eriti pärast Esimese maailmasõja kogemusi; inimsuhetes oli ta autoritaarne ja oma õigust taga ajav, kuid ka tundlik ja ebakindel.) Neljandast, Paul Wittgensteinist, sai tuntud pianist.
Wittgensteini muusikaanne oli märkimisväärne. Noorena mängis ta klarnetit ning ta oskas klassikalist muusikat vilistada, tehes seda sageli peast. Kord harjutas üks tuntud keelpillikvartett ühes kodus, kus Wittgenstein oli kuulajate hulgas. Algul oli Wittgenstein väga reserveeritud ning tegi esituse kohta mõned tagasihoidlikud märkused, kuid hakkas varsti kirglikult proovi sekkuma. Muusikud olid algul põlglikud, kuid hiljem kuulasid tema nõuandeid aupaklikult.
Guvernantidelt omandas Ludwig inglise ja prantsuse keele. Esimese maailmasõja ajal ütles ta ühele Austria sõbrale: "Minu prantsuse keel on halb, aga inglise keelt ma oskan."
Kuni 1903. aastani sai Ludwig Wittgenstein koduõpetust ning õppis siis kolm aastat Linzi reaalkoolis. Samal ajal õppis seal (mitte samas klassis) Adolf Hitler, kuid puuduvad tõendid nende tutvusest. Hitler kirjutab "Mein Kampfis" küll ühest juudi poisist, kuid tema õpingute ajal oli koolis 17 juudi poissi. Seega pole tõenäoline, et ta pidas silmas Wittgensteini.
Reaalkooli ajal kaotas Wittgenstein usu Jumalasse ja otsustas, et ei saa uskuda midagi asjadest, mida kristlased peaksid uskuma. Ta rääkis sellest oma vanemale õele Gretlile, kes soovitas tal lugeda Arthur Schopenhaueri teost "Maailm kui tahe ja kujutlus". Wittgenstein võttis omaks Schopenhaueri idealismi ja loobus sellest alles pärast tutvumist Gottlob Frege teostega.
Õpingud.
Ludwig kavatses minna õppima Viini ülikooli Ludwig Boltzmanni juurde, kuid reaalkooliharidusega polnud võimalik kohe ülikooli minna. 28. oktoobrist 1906 hakkas Ludwig Berliinis Charlottenburgi Tehnikakõrgkoolis õppima mehhaanikainseneriks. Seal tegeles ta õe Hermine mälestuste järgi "palju lennutehniliste küsimuste ja katsetega. (...) Sel ajal või pisut hiljem haaras teda järsku filosoofia, st järelemõtlemine filosoofiliste probleemide üle nii tugevalt ja nii täiesti vastu tema enda tahet, et ta kannatas raskelt kahekordse ja vasturääkiva sisemise kutsumuse all ning tundis end lõhestatuna." Talle pakkus erilist huvi lennundus.
5. mail 1908 sai ta pärast kolme semestrit õpinguid inseneridiplomi. Pärast diplomi saamist jätkas Wittgenstein samal aastal õpinguid doktoriõppes Manchesteri ülikooli inseneriteaduste osakonnas. Algul püüdis ta lennukimootorit ehitada, kuid loobus sellest peagi. Ta tegi katseid tuulelohede käitumise kohta atmosfääri ülemistes kihtides. Seejärel projekteeris ta lennukipropelleri, mille labade otstes on väikesed reaktiivmootorid, ja katsetas seda edukalt. 17. augustil 1911 sai ta selle eest patendi.
Wittgensteini uurimistöö nõudis täiendavat matemaatika õppimist. Nii hakkas ta tundma huvi matemaatika aluste vastu, eriti pärast Bertrand Russelli raamatu "The Principles of Mathematics" ("Principia Mathematica" eelkäija) ja Gottlob Frege raamatu "Grundgesetze der Arithmetik" lugemist. Aastal 1911 jättis ta tehnikaõpingud pooleli.
Saksamaal õppis ta 1911 lühikest aega Jenas tänapäeva loogika rajaja Gottlob Frege juures. Frege soovitas Wittgensteinil uurida Bertrand Russelli töid ja tema juurde õppima minna. 18. oktoobril 1911 saabus Wittgenstein Cambridge'i ülikooli ning ilmus etteteatamata Russelli kabinetti. Russelli esimesed muljed Wittgensteinist olid sellised: "Ilmus tundmatu sakslane (...) kangekaelne ja perversne, kuid arvan, et mitte rumal." "Pärast loengut tuli üks äge sakslane, et minuga vaielda (...) Õigupoolest on temaga rääkimine puhas ajaraiskamine." (16. november 1911.) Ta tegeles "Trinity Collegeis õppides intensiivselt Russelli töödega, eriti raamatuga "Principia Mathematica", püüdes tuletada matemaatika aksioome loogika printsiipidest, nagu Fregegi.
Hiljem avaldas ta siiski Russellile ja George Edward Moore'ile sügavat muljet. Ei möödunud kaht nädalatki, kui Russell oli oma arvamust muutnud: "Ta hakkab mulle meeldima; ta orienteerub kirjanduses, on väga musikaalne, meeldiv suhtlemises (austerlane), ja ma usun, tõesti intelligentne." Juba varsti pidas Russell Wittgensteini mitte millekski vähemaks kui geeniuseks, ja Wittgenstein arenes kiiresti Russelli õpilasest tema õpetajaks, kes kõigutas tema põhieeldusi. Tal olid Russelliga pikad jutuajamised. Wittgenstein kiindus temasse; ta saatis Russellit sageli koju ning kõneles temaga isegi Russelli riietumise ajal. Wittgenstein hakkas seal tegelema loogika aluste ja matemaatilise loogikaga. Russell lootis, et Wittgenstein suudab jätkata tehnilist tööd matemaatika aluste kallal, mis talle endale üle jõu hakkas käima: "Ma hakkan kindlasti teda julgustama. Võib-olla ta teeb suuri asju (...) Ma armastan teda ja tunnen, et ta lahendab probleemid, mille lahendamiseks mina olen liiga vana. Sel ajal olid Wittgensteini kolm suurt huviala filosoofia, muusika ja reisimine.
Novembris 1911 valiti Wittgenstein Russelli toetusel elitaarsesse salaseltsi Cambridge Apostels. Sealt leidis ta oma esimese armastatu David Pinsenti. Wittgensteini homoseksuaalsuse avalikustas tema biograaf William Warren Bartley 1973 Wittgensteini anonüümsete sõprade ütluste ja kahe salakirjas päeviku põhjal.
Russelli sõnul teadis Wittgenstein varsti kõike, mis tal õpetada oli. Tutvus Wittgensteiniga olevat olnud üks põnevamaid intellektuaalseid seiklusi tema elus. Ta hindas Wittgensteini erakordset tulisust, taibukust ja intellektuaalset puhtust.
Iseseisvad mõtisklused, sõda ja "Traktaat".
Aastal 1913 päris Wittgenstein isalt varanduse. Ta annetas (algul anonüümselt) raha Austria kunstnikele ja kirjanikele, sealhulgas Rainer Maria Rilkele ja Georg Traklile. Arvatakse, et ta tahtis 1914 minna külla Traklile, kes oli soovinud oma heategijat näha, kuid Trakl oli mõni päev varem jõudnud sooritada enesetapu.
Aastal 1913 pani Wittgenstein kirja oma tulevase "Loogilis-filosoofilise traktaadi" selgroo, mis on raamatu mõistmiseks oluline. 1913. aasta lõpuks tundis Wittgenstein, et kõnelused teiste õpetlastega ei ole küllaldaselt sügavad ning ta ei saa Cambridge'is enam tööd jätkata, ning otsustas töötada erakuna Norras koos David Pinsentiga omandatud mägionnis Skjoldenis, kuhu pääses ligi ainult ratsa. Seal veedetud mõned kuud olid väga viljakas aeg, mil ta arendas oma ideid loogika ja keele kohta. Nendel rajanes tema teos "Loogilis-filosoofiline traktaat". Kevadel 1904 külastas teda seal George Edward Moore, kellele Wittgenstein dikteeris oma märkmeid; ka need on avaldatud.
Esimese maailmasõja puhkemine oli üksinduses elanud Wittgensteinile täielik üllatus. Ta astus vabatahtlikuna Austria-Ungari armeesse, lootes, et surma lähedus teeb temast parema inimese. Ta teenis algul jõelaeval ja seejärel suurtükiväetöökojas. Wittgenstein saadeti õppima suurtükiväeohvitseriks ning 1916 saadeti ta haubitsarügemendi koosseisus Vene rindele, kus ta sai mitu medalit vapruse eest. Päevik näitab, et ta põlgas oma kaassõdurite madalust.
Sõja ajal kirjutas Wittgenstein oma filosoofilised mõtisklused märkmikesse, mida ta seljakotis kaasas kandis. Osa neist on säilinud ja avaldatud. Avaldatud märkmed algavad mõtisklustega loogika alustest; esimene lause on: "Loogika peab ise enese eest hoolitsema." Esimesel kahel aastal mõtles ta peamiselt Russelli ja Frege tööde üle; juunis 1916 aga tegi Wittgensteini üksus läbi ränga, paljude ohvritega lahingu, pöördusid tema mõtted elu mõtte juurde, mis teda ja tema vendi juba Viinis olid vaevanud. Nüüd põimusid tema mõtisklused loogika alustest läbi elu mõtte probleemiga.
Sõja lõpul 1918 saadeti ta suurtükiväe mägirügemendi koosseisus Põhja-Itaaliasse, kus ta langes itaallaste kätte vangi. Kui ta vangi võeti, leiti tema seljakotist "Loogilis-filosoofilise traktaadi" algkäsikiri ("Prototractatus"), mis põhines kahe viimase sõja-aasta märkmetel. Lõppvariant löödi masinal ümber suvel 1918. Wittgensteinil lubati see John Maynard Keynesi abiga saata Itaalia vangilaagrist Cambridge'isse Bertrand Russellile. Hoolimata Russelli jõupingutustest avaldati see alles 1921 (ainult saksa keeles) Wilhelm Ostwaldi ajakirjas "Annalen der Naturphilosophie". 1922 ilmus saksa- ja inglise paralleelväljaanne George Edward Moore'i poolt soovitatud ladinakeelse pealkirjaga "Tractatus logico-philosophicus", mis ongi jäänud raamatu pealkirjaks. Tõlkijaks oli C. K. Ogden. Tõlget aitasid teha noor Frank Ramsey (kes tegi arvatavasti põhiosa tööst), Moore ja Wittgenstein ise. Wittgenstein kiitis tõlke täielikult heaks. Eessõna kirjutas Bertrand Russell; Wittgensteinile see selgitav sissejuhatus ei meeldinud. Algsetest märkmikest on säilinud kolm, mis avaldati 1961.
See jäi ainsaks Wittgensteini eluajal avaldatud tööks, kui mitte arvestada kaht väiksemat filosoofilist tööd ja sõnaraamatut rahvakoolidele.
Vangis luges Wittgenstein Lev Tolstoi evangeeliumide kommentaari ning selle mõjul andis ta 1919 vangist vabanenuna isalt päritud varanduse ära. Suurema osa andis ta õdedele ja vennale, paludes tungivalt, et nad ei annaks midagi tagasi. Vaestele ta raha ei andnud, sest see oleks tema arvates saanud neid ainult rikkuda. Hiljem ütles ta kord, et ta andis raha ära selleks, et vältida inimesi, kes oleks temaga sõbrustanud raha pärast. Tõsi on ka see, et talle ei meeldinud mugavus ja luksus. Tema elulaad oli äärmiselt lihtne ja vähenõudlik.
Kooliõpetaja.
Et Wittgenstein oli enda arvates nüüd kõik filosoofia probleemid lahendanud, läks ta tagasi Austriasse ning õppis algkooliõpetajaks. Talle õpetati Austria koolireformiliikumise meetodeid, mis nägid ette laste loomuliku uudishimu ärgitamist ning nende arengut iseseisvate mõtlejatena faktide tuupimise asemel. Wittgenstein vaimustus nendest ideedest, ent kui ta asus 1920 tööle algkooliõpetajana ühes väikeses Alam-Austria külas, tekkisid tal raskused. Kuigi lastele ta meeldis, oli tal palju lahkarvamusi lastevanemate ja kolleegidega. Sel ajal oli Wittgenstein väga õnnetu ning mitu korda enesetapu äärel. Suhted õpilastega olid siiski head. Ta töötas Alam-Austrias mitmes külas. Aastal 1925 loobus ta õpetajatööst, leides, et on läbi kukkunud. Sel perioodil külastas teda Frank Ramsey, kes esitas talle "Traktaadi" kohta küsimusi. See ja "Traktaadist" innustunud Viini ringi huvi tõid Wittgensteini tasapisi filosoofia juurde tagasi.
Pärast õpetajatööst loobumist töötas Wittgenstein aedniku abilisena ühes kloostris Viini lähedal. 1926–1928 projekteeris ja ehitas ta oma õele Gretlile (Margaret Stoneborough'le) Viini lähedale häärberi. Hoone on Wittgensteinile omaselt originaalne, karmis stiilis. Sellega tegeles ta kaks aastat.
Naasmine filosoofia juurde.
Selle aja lõpupoole kutsus Moritz Schlick ta Viini ringi. Wittgenstein oli nõus tulema tingimusel, et tema filosoofilisi seisukohti ei kritiseerita.
Ülikoolist eemal olles ei olnud Wittgenstein siiski täiesti eemal matemaatika aluste ja filosoofia uurimisest. Ta kohtus mitu korda Frank Ramseyga, kes uuris "Loogilis-filosoofilist traktaati" ning käis mitu korda Cambridge'’ist Viinis kohtumas Wittgensteiniga ja ka Viini ringi filosoofidega. Nagu Wittgenstein hiljem tunnistas, näitasid need kõnelused talle, et ta oli "Loogilis-filosoofilises traktaadis" teinud tõsiseid vigu.
Tagasi Cambridge'is.
Aastal 1929 otsustas Wittgenstein Frank Ramsey ja teiste ärgitusel Cambridge'i tagasi minna. Raudteejaama olid talle vastu tulnud Inglismaa hiilgavaimad pead, ning Wittgenstein avastas oma kohkumuseks, et ta oli saanud üheks maailma kuulsamatest filosoofidest.
Algul ei saanud Wittgenstein Cambridge'i ülikoolis töötada, sest tal polnud akadeemilist kraadi, ja sellepärast ta astus ülikooli õppima. Bertrand Russelli arvates piisas Wittgensteini kunagisest õppimisest ülikooli juures doktorikraadi saamiseks ning tema ettepanekul kaitses Wittgenstein doktoritööna "Loogilis-filosoofilise traktaadi". Oponentideks olid Bertrand Russell ja George Edward Moore. Kaitsmisprotseduuri lõpus patsutas Wittgenstein Russellit ja Moore'i õlale ning ütles: "Ärge muretsege; ma tean, et te ei saa sellest kunagi aru." Moore'i kirjalikus hinnangus sisaldub lause: "Minu arvates on see geeniuse töö; igal juhul vastab ta Cambridge'i ülikooli kraadi nõuetele." Wittgenstein määrati lektoriks ning temast sai "Trinity Collegei kolleegiumi liige.
Wittgenstein oli poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne. Kuigi ta ei pooldanud marksismi, nimetas ta end "südames kommunistiks" ning tal olid romantilised kujutelmad tööliste elust. Aastal 1934 tuli tal John Maynard Keynesi raamatu "Short View of Russia" mõjul mõte emigreerida koos oma lähedase sõbra (ja armastatu) Francis Skinneriga Nõukogude Liitu. Nad õppisid vene keelt ning 1935 käis Wittgenstein Moskvas ja Leningradis, otsides kindlat töökohta. Ta eelistas füüsilist tööd, ent talle pakuti ainult õppejõukohti. Kolme nädala pärast tuli ta tagasi.
Aastatel 1936–1937 elas Wittgenstein jälle Norras, jättes Skinneri maha. Ta töötas "Filosoofiliste uurimuste" kallal. Talvel 1936/37 tegi ta lähedastele sõpradele rea "pihtimusi" peamiselt pisieksimustest, püüdes end puhastada.
Pärast George Edward Moore'i tagasiastumist 1939 nimetati Wittgenstein, keda sel ajal peeti geniaalseks filosoofiks, Cambridge'i ülikooli filosoofiaprofessoriks. Varsti pärast seda sai ta Briti kodakondsuse.
Oma loengutega ning üliõpilaste konspektide kaudu, mida laialt levitati, sai ta ingliskeelses filosoofiamaailmas väga mõjukaks. Kuulajad on esile tõstnud tema jõulist intellekti, kirglikku tõsidust ning ideede ja meetodite originaalsust. Loengud olid improviseeritud ning koosnesid sageli vastustest küsimustele, mida ta ise esitas.
Wittgenstein lõõgastus vaadates ameerika vesterneid või lugedes detektiivjutte. Muusikas seevastu ei tunnistanud ta mitte midagi, mis oli loodud pärast Brahmsi, pidades uuemat muusikat ühiskonna allakäigu sümptoomiks.
Selleks ajaks olid Wittgensteini vaated matemaatika alustele radikaalselt muutunud. Varem oli ta leidnud, et matemaatika alused võib pakkuda loogika, ning isegi kaalunud Russelli ja Whiteheadi "Principia Mathematica" ajakohastamist. Nüüd ta väitis, et matemaatikas ei ole fakte ning matemaatilised väited ei ole sõna otseses mõttes tõesed, vaid väljendavad lihtsalt teatud sümbolite konventsionaalseid tähendusi. Ta väitis ka, et vastuolu ei ole matemaatilise süsteemi jaoks saatuslik puudus. Ta pidas neil teemadel loengusarja, mida kuulas Alan Turing ja millel nad omavahel ägedalt vaidlesid.
Alates 1929. aastast kirjutas Wittgenstein väga palju. On säilinud hulk tema märkmikke ning käsitsi ja masinal kirjutatud käsikirju. Kõige tähtsam neist on "Philosophische Untersuchungen" (avaldati 1953; "Filosoofilised uurimused"), mis vastavalt tema soovile avaldati alles pärast tema surma. Hiljem on avaldatud mitmeid teisi tema kirjutisi.
Ta õpetas ülikoolis kuni aastani 1947, välja arvatud üks periood Teise maailmasõja ajal, kui ta oli vabatahtlikus tööteenistuses uksehoidjana "Guy's Hospital"is Londonis ning laboratooriumiassistendina haiglas "Royal Victoria Infirmary" Newcastle'is. Ka tööteenistuse ajal jätkas ta filosoofiaga tegelemist.
Viimased aastad.
Ülikoolist lahkus ta selleks, et mõtelda üksinda, ilma kohustuseta kellegagi rääkida. Pärast ülikoolist lahkumist keskendus ta kirjutamisele. Wittgensteinile ei meeldinud õppejõuelu Cambridge'is ning ta laitis maha ka mõne oma õpilase kava hakata õppejõuks.
Wittgenstein suhtles soomerootsi filosoofi Georg Henrik von Wrightiga, kes võttis üle Wittgensteini professorikoha Cambridge'i ülikoolis.
Wittgenstein ei olnud abielus. Ta oli aktiivne homoseksuaal, kellel oli mõnikord juhuslikke vahekordi ning ka pikemaajalisi suhteid, näiteks David Pinsent, kellega koos ta oli Norras. Tema homoseksuaalsust on ka kahtluse alla seatud ning vaieldud selle üle, kui aktiivne see oli.
Ta veetis suure osa ajast väikeses majas maaüksinduses Iirimaa läänerannikul. Aastaks 1949, kui Wittgensteinil diagnoositi eesnäärmevähk, oli ta valmis kirjutanud suure osa materjalist, mis pärast tema surma avaldati raamatuna "Philosophische Untersuchungen" ("Filosoofilised uurimused"), mida peetakse tema peateoseks. Haigus teda ei heidutanud, sest tal puudus soov edasi elada.
Haiguse tõttu oli ta sunnitud Iirimaalt lahkuma ning kahel viimasel eluaastal töötas ta Viinis, Oxfordis ja Cambridge'is. Tema selleaegsed märkmed avaldati raamatuna "Über Gewissheit" ("Tõsikindlusest").
Wittgenstein suri Cambridge'is 29. aprillil 1951. Legendi järgi olid tema viimased sõnad: "Tell them I've had a wonderful life."
Ludwig Wittgenstein on maetud Cambridge'i Ascensioni kihelkonna kabeli kalmistule (varem St. Gilesi kalmistu) Huntingdon Roadi lähedal linnast väljas. Samale kalmistule on maetud George Edward Moore. Sellel surnuaial on mittekristlaste ja nonkonformistide surnuaia maine. Wittgensteini soovi kohaselt on haud lihtne. Haual on lame hauakivi, millel on kirjutatud "LUDWIG WITTGENSTEIN 1889 – 1951". Haual on tavaliselt kaetud mahalangenud suurte männiokastega. Hauale on asetatud mänguredel, mis on vihje "Loogilis-filosoofilise traktaadi" aforismile 5.64.
"Loogilis-filosoofiline traktaat".
"Loogilis-filosoofiline traktaat" mahuks hõlpsasti ära 50 leheküljele. Ta koosneb nummerdatud väidetest 1, 1.1, 1.11, 1.12 jne, kusjuures 1.1 on kommentaar 1 kohta või selle edasiarendus, 1.11 ja 1.12 on kommentaarid 1.1 kohta ja nii edasi. Põhiväiteid on seitse. Esimene kõlab nii: "1. Die Welt ist alles, was der Fall ist." ('Maailm on kõik, mis on tõsi'; Jaan Kangilaski ja Veiko Palge tõlkes Madis Kõivu ettepanekul: "Maailm on kõik, millega on tegu.") Viimane põhiväide (sellel puuduvad kommentaarid) on: "7. Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida."
Raamatu esimeses pooles on esitatud järgmised teesid: maailm koosneb üksteisest sõltumatutest atomaarsetest faktidest ("asjaoludest"), millest koosnevad faktid ("tõsiasjad").
"Traktaadiga" viis Wittgenstein lõpule keelelise pöörde filosoofias. Wittgensteini variandis tähendab see muu hulgas, et filosoofilisi probleeme saab mõista või lahendada ainult see, kes saab aru, milline keele väärtarvitus need tekitas. Tänu keele filosoofilisele analüüsile saab eristada mõtestatud lauseid mõttetutest, selgitades, kuidas keel toimib: "Igasugune filosoofia on "keelekriitika"." "Traktaadi" põhiideed kasvasid välja suhtlemisest Bernard Russelliga. Need paigutatakse tavaliselt loogilise atomismi alla.
Wittgensteini varajase filosoofia tuuma moodustab keele pilditeooria. Selle järgi on igal asjal keeles nimi. Need nimed omandavad tähenduse ainult tänu viisile, kuidas nad lauses omavahel seotud on. Kui nimed on lauses omavahel seotud samamoodi nagu asjad asjaolus, siis lause on tõene. Näiteks ütleb "aRb" midagi muud kui "bRa", sest nimi "b" on kord R-ist vasakul, kord paremal, nii et a ja b vaheline seos on erinev.
Vahepealsed tööd.
Pärast Cambridge'i tagasitulekut kirjutas Wittgenstein väga palju ning koostas rea lõpetamata käsikirju. Elu lõpuks oli ta kirjutanud umbes 30 000 lehekülge. Suur osa sellest, kuid kaugeltki mitte kõik, on sorteeritud ning mitmete köidetena välja antud. Tema keskmise perioodi 1920. ja 1930. aastad) kirjutistest sisaldab suur osa rünnakuid "Traktaadis" väljenduva filosoofilise perfektsionismi vastu. Nendest töödest avaldas Wittgenstein ainult artikli "Remarks on Logical Form" (Märkused loogilisest vormist), mille ta esitas seltsis "Aristotelian Society" ettekandmiseks ja avaldas selle toimetistes. Ent ettekandele määratud ajaks oli Wittgenstein sellest artiklist kui väärtusetust lahti öelnud ning pidas hoopis ettekande lõpmatuse mõistest. Wittgenstein oli üha enam nördinud selle üle, et kuigi tema ei olnud veel valmis oma töid avaldama, olid mõned filosoofid hakanud avaldama tema vaadete ebatäpseid esitusi, mis põhinesid vestlustel temaga. See viis ta selleni, et ta avaldas väga lühikese kirja ajakirjale "Mind", kus ta hiljuti ilmunud Richard Braithwaite'i artiklit näitena tuues palus filosoofidel hoiduda tema vaadetest kirjutamisest, kuni ta on valmis need avaldama.
Samuti pidas Wittgenstein loengu eetikast, mille tekst trükiti ära.
"Filosoofilised uurimused".
"Filosoofilised uurimused", mis avaldati postuumselt 1953, koosnevad kahest osast. I osa koosneb 693 nummerdatud paragrahvist, mis olid trükivalmis 1946. Wittgenstein võttis selle siiski kirjastajalt tagasi. II osa on lisatud trükkitoimetajate, Wittgensteini pärandi hooldajate Elizabeth Anscombe'i ja Rush Rheesi poolt.
Selles teoses analüüsib Wittgenstein, kuidas keelt kasutatakse. Sellel on tema arvates filosoofilises uurimistöös otsustav tähtsus. Lühidalt öeldes on keel Wittgensteini meelest keelemängude kogum. Keele väljendid funktsioneerivad keelemängude raames. Tähendus on neil üksnes konkreetsetes keelemängudes. Seega on Wittgensteini arusaam tähendusest võrreldes "Traktaadiga" muutunud.
Filmid Wittgensteinist.
Derek Jarmanil valmis 1993 Wittgensteini elust mängufilm "Wittgenstein". Tema elust on tehtud ka mitu dokumentaalfilmi.


Loogika.
Loogika on teadus mõtlemise reeglitest, struktuuridest ja vormidest.
Formaalne loogika tegeleb sellega, kuidas järeldada tõestest väidetest tõeseid väiteid, kuid reeglina ei ütle, millised väited on tõesed. Seetõttu öeldakse, et formaalsel loogikal puudub sisu: ta ei ütle midagi selle kohta, missugune maailm tegelikult on. Formaalne loogika ütleb, mida saab järeldada lähtudes üksnes väiteid väljendavate lausete vormist.
Sümbolloogika esitab väiteid ja arutlusi formaliseeritud kujul, kasutades kunstlikke formaalseid keeli. Selle valdkonnaga tegelevad nii filosoofia kui ka matemaatika. 20. sajandi alguses püüdsid Gottlob Frege, Bertrand Russell ja teised filosoofid näidata, et matemaatikat saab taandada sümbolloogikale. See küll ei õnnestunud, kuid vastavad loogika-alased uuringud on muutnud tänapäeva formaalse loogika üpris matemaatikasarnaseks.
"Loogika" kõnekeeles ja kõige üldisem arusaam loogikast.
Kuigi sõna "loogika" on kõnekeelde tulnud filosoofia ja teaduse keelest, on loogika olemuse lahtimõtestamisel mõtet toetuda ka selle sõna kasutamisviisidele tavakeeles ja intuitiivsetele üldistatud arusaamadele loogikast, milleni need kasutamisviisid kipuvad viima. Olgu nimetatud mõned: 1) loogika on mingi süsteem või kord (kui asjal ei ole loogikat sees, siis on seda asja võimatu mõista); 2) loogika on aru või mõistus ("nupp", mis "nokib"); 3) loogika on võime ära arvata ("tuletada") asju, mida ei teata; 4) loogika on millegi tööpõhimõte.
Nimetatud arusaamu omakorda üldistades võiks öelda, et loogika all mõistetakse korda ehk kooskõlalisust kas asjades endis või siis mõtlemises. Kasu niisugusest korrast seisneb selles, et ta võimaldab meil tunnetamise vaeva vähendada: mõtlemine oskab asju endid imiteerida.
Veel üldisemalt võiks loogikat mõista nii: loogika on see, mis meie eest mõtleb.
Võib rääkida kahte erinevat tüüpi loogilisusekriteeriumist. Esiteks võib loogilisus olla omane arutlemise viisile ning tähendada lõppkokkuvõttes arutlemise õigsust, mida saab kindlaks teha ainult kui kooskõlalisust mingite reeglitega. Teiseks võib loogilisus olla omane arutlemise tulemusele, ja loogilisus selles mõttes (tegemist ei ole sõna "loogilisus" standardse kasutusega, kuid see kasutus ei ole põhimõtteliselt vale) võib tähendada tõesust (mis ühe levinud arusaama järgi on vastavus faktidele ehk reaalsusele) või usutavust, tõepärasust või muud sarnast (tõde ei ole meile üldjuhul kindlalt teada ning tõesust saab kindlaks teha ainult kui vastavust mingile kirjeldusele). Võib juhtuda, et kuigi arutlemine on õige, on tulemus väär. Ja võib ka juhtuda, et kuigi arutlemine on vale, on tulemus tõene. Kui lähtuda sellest, et loogilisusel on kaks aspekti – nii-öelda reeglipärasus ja tõepärasus –, siis me peaksime valima reeglid nii, et nad ei rikuks tõepära, ja valima oma uskumused nii, et reeglipärased arutlused neid ei saaks kummutada. Kui arutlusreeglid on valitud suvaliselt, siis ei ole arutluste tulemustel tähendust: arutlused jäävad mänguks. Kui uskumused on meelevaldsed, siis ei ole arutlemisel mõtet, sest usutakse ikka seda, mida tahetakse.
Formaalse loogika määratlus.
Loogika tegeleb propositsioonidevaheliste suhetega, uurides, mis teeb ühe propositsiooni või (lõpliku) propositsioonide kogumi heaks põhjendiks mingile propositsioonile.
Õigustus (ehk põhjendus) seisneb mingile propositsioonile (uskumusele) põhjendite esitamises. Iga põhjend on propositsioon. Lõplikku propositsioonide kogumit võib vaadelda propositsioonina, mille kohaselt kõik kogumisse kuuluvad propositsioonid on tõesed (propositsioonina, mis väidab kõiki kogumisse kuuluvaid propositsioone).
Loogika jätab üldjuhul kõrvale küsimuse sellest, kas põhjendid ise on tõesed või põhjendatud (õigustatud). Epistemoloogia huvitub üldjuhul ka sellest küsimusest.
Põhjendi headus tuleneb üksnes tema suhtest õigustatava uskumusega ega ole seotud põhjendi enda usutavusega. Seega tähendab põhjendi headus õigupoolest õigustuse headust.
Loogika on normatiivne distsipliin, mis ütleb, millisel juhul on põhjendid head. Seejuures ta küll lähtub sellest, millisel juhul terve mõistus põhjendeid heaks peab, kuid võib ka ette kirjutada norme, mis on terve mõistusega vastuolus.
Loogika kui mõtlemise mudel.
Loogikat võib pidada ka mõtlemise mudeliks, nimelt arutlemise mudeliks keeles.


Lilleoru.
Lilleoru on vaimne keskus Aruvalla külas Lilleoru talus.
Keskus, mida hakati rajama 1992. aastal, loeb oma eesmärgiks vaimsete praktikate sooritamist vaimse enesetäiustamise nimel. Praktikad on võetud erinevatest religioonidest ja esoteerilistest õpetustest. Alates 2002. aastast on Lilleorus Babaji aašram.
Lilleorus on kooskäimiste maja koos kõrvalhoonega, mahepõllumaa ja iluaed. Kavas on rajada pühendunute maja.
Keskuse töö toimub põhiliselt nädalavahetustel. Pidevalt elab Lilleorus kolm inimest.
Lilleoru keskuse vaimne juht on Ingvar Villido.


Lemmikloom.
Lemmikloom on koduloom, keda peetakse eeskätt kaaslasena või esteetilise rahulolu saamise eesmärgil, mitte aga majanduslikel põhjustel.
Populaarsemad lemmikloomad on imetajatest kassid, koerad, lisaks imetajatele peetakse koduloomadena ka närilisi, samuti paljusid linnu-, kala-, roomaja- ja kahepaikseliike.


Lõikelillede loend.
Lõikelillede loend loetleb lõikelillede liike ja perekondi.


Lohusalu.
Lohusalu on küla Harju maakonnas Keila vallas Lohusalu poolsaarel.
Geograafilised koordinaadid on 59° 23' (59,39°) N ja 24° 12' (24,20°) E.
Küla on esimest korda mainitud 1480. aastal ("Loensal").
Lohusalu piirneb kagust Laulasmaaga, sealhulgas Heliküla suvilapiirkonnaga.
Kagu-loodesuunaline poolsaar on tekkinud moreensaarest, mis on maismaaga liitunud. Asustus oli poolsaarel juba siis, kui ta oli saar.
Poolsaare keskel on aluspõhjakõrgendik Lohusalu Põllumägi (23 m), millel asuvad mõned majad. Ülejäänud osa külast asub mäe kõrval.
Poolsaar lõpeb Lohusalu neemega, mille moodustab endine saar, kõrge veetaseme korral maismaast äralõigatud Nabe mägi ehk Nabe saar. Nabe mäel on asunud pelgupaik, mis on arheoloogiamälestis.
Poolsaarest edela poole jääb Lahepere laht, kirde poole Lohusalu laht. Lohusalu lahe ääres on väga kena liivarand ja suplemiskoht, Lahepere lahe ääres on tagasihoidlikum rand. Mõlemas rannas ning ka metsa all on palju rändrahne. Natura maa-alal tehtud maavahetuste käigus on hukkumisele määratud Sarri elamu tagune, poolsaarel asuv omanäoline soo.
Lohusalu maastik on väga mitmekesine, kuid eriti iseloomulik on männimets, mille all kasvavad mustikad. Rannal leidub rohkesti merihumurit ja kuldlehist kibuvitsa, samuti randmaltsa, liiv-merisinepit, harilikku kukemarja, odalehist maltsa ja liiv-vareskaera ning pisut rand-ogamaltsa ja merikapsast. Kasvab ka humallutsern, sirplutsern, harilik kikkapuu ja nõmm-liivatee.
Küla põhiline elatusallikas oli kalapüük. Seal asus kalurikolhoos Nord, millest 1972 sai Kirovi-nimelise kalurikolhoosi osakond "Nord". Lohusalus oli kalasadam ja suitsutustsehh. Püüti merilesta.
Lohusalus asus Nõukogude Liidu piirivalvekordon.
Lohusalu Puhke- ja Konverentsikeskus (suvitus- ja konverentsikeskus) asub Lohusalu lahe ranna läheduses. Sinna ehitati terve elamukompleks koos spordikompleksiga. Seal on peetud Eesti–Vene riikidevahelisi läbirääkimisi ja Eesti Vabariigi valitsuse istungeid.
Konverentsisaal mahutas 200 inimest. Tänaseks on riik kompleksi müünud ärimees Toomas Toolile, hoone ise on aga hüljatud. Hävinud on pannood nii puhkekodus kui ka tervisekeskuse ujulas. Varem kuulus see Lohusalu pansionaadi nime all Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsusele.
Pansionaadi juures olevates suvilates puhkasid valitsusasutuste töötajad. Kahekorruselises kortermajas üüriti suvitamiseks kortereid teenekatele inimestele (näiteks Paul Keres ja Jaan Talts).
Lohusallu on rajatud palju erasuvilaid. Inimesed on suvitamiseks ostnud ka talumaju, muuhulgas käib hoogne kinnisvaraarendus. Ehitatakse liivikuile, pansionaadi liivaranda on rajatud asfalttee koos valgustusega 800 meetri ulatuses. Järjest enam väheneb juurdepääs mereäärsele supelrannale.
Küla lähedal asub meremärgina (reeperina) tuntud graniitrahn.
Lohusalu lähedal meres Lohusalu lahes on 11 m sügavuses reisilaeva "Josif Stalin" vrakk, mille juurde saab sukelduda. Sukeldumiskohad on ka värviliste vetikatega kaetud paeastangud Nabe saare lähedal Lohusalu lahes 4–9 m sügavusel ja Lohusalu madal, vahelduva pinnareljeefiga pae- ja liivaastang 6–10 m sügavusel Lohusalu lahes.
Lohusalu lähedal 42 m sügavuses on ka üle saja aasta tagasi uppunud auriku "Fennia" vrakk. Laev vedas Tallinna tolle aja kõige moodsamat fotovarustust, kuid jäi tormi kätte.
Lohusalus on asunud kauplus ning trahter, mõlemad on suletud. Lähim kauplus asetseb Treppojal või Keila-joal.
1. juulil 2009 saabus laulupeo tuli Lohusalu sadamasse.
Lohusalus oli Lohusalu Lasteaed-Algkool, kus harrastati siidimaali. Kool suleti, kui 2007. aastal valmis uhiuus koolihoone Laulasmaal.
Sadamas on merele ehitatud tantsulava. Jahisadamale omistati 2002. aastal sinilipp. Seda külastas 2002. aastal 404 alust. Sadama sügavus sildumisel on 2,6 meetrit. Poikinnitus. Külaliskai ääres on 10 kohta. Sadamas asub piiripunkt ja Tallinna Jahtklubi.
Lohusalu läbib Keila-Joalt Kloogarannani kulgev rahvusvaheline Lohusalu õpperada ehk Eurorada. See matkarada kuulub rahvusvahelise rannikuraja E9 juurde, mis algab Portugalist ja jätkub Karjalas. Kahjuks on Keila vald võimaldanud rikkuda raja läbimise erinevates kohtades poolsaarel. Sadama piirkonnas on kinnistu omanik suurendanud oma kinnistut pinnasetäitega ning matkarada pole leitav. Kõrgvee ajal on võimatu kasutada möödapääsu, liikudes kividel. Enne Nabe saart (endine külavahetee on suletud) on usin eramaaomanik seadnud sisse nii relvastatud kui ka koertega valve, raja läbimine on eluohtlik. Keila-Joa mereäärse osa läbimine on samuti küsitav.
Laulasmaal suudeti kohalikel elanikel päästa pool rohelisest metsavööndist ja mereäärsest liivikust Laulasmaa puhkekaitsealal. Selle otsustas müüa Keskkonnaministeerium, eesotsas toonase ministri Heiki Kranichiga.
Harri Otsa on kirjutanud 1982. aastal "Lohusalu laulud" instrumentaalansamblile.
Loodud Lohusalu Seltsil on oma koduleht, kuid pühendunud põhiliselt Laulasmaa probleemidele.


Laissez faire.
"Laissez faire" ehk "laissez-faire" ehk "laisser-faire" [lesse feer] (itaalia keeles "lasciate fare") on oma algses tähenduses füsiokraatidelt pärinev printsiip, mille kohaselt riik peaks hoiduma majandusellu sekkumast. Praegu mõistetakse selle all ka lihtsalt vabaturumajandust.
Väljend tuleb prantsuskeelsest ütlusest "laissez faire, laissez passer" 'laske teha [jätke rahule], laske juhtuda'.
Väljendit kasutas esimest korda ilmselt markii d'Argenson anonüümses kirjas ajakirjale "Journal Économique" aastal 1751. Esmakasutajaks on peetud ka Vincent de Gournay'd. Turgot' järgi tuletas Gournay selle väljendi kaupmees Thomas Le Gendre'i (1638-1706) vastusest Colbert'ile, kes oli küsinud, kuidas kaupmehi aidata: "Laissez-nous faire." 'Laske meil teha.'
"Laisser-faire" 'i printsiipi propageerib libertarism, mille järgi kapitalistlik majandussüsteem on seda efektiivsem, mida vähem riik sellesse sekkub. Printsiibi pooldajad lähtuvad eeldusest, et reguleerimata majandus tagab tendentsina üksikisiku ja ühtlasi ühiskonna maksimaalse heaolu.
"Laissez-faire" 'i printsiip tekkis reaktsioonina merkantilismile, mille kohaselt riik peab enda tugevdamiseks võtma tööstuse ja kaubanduse, eriti väliskaubanduse, enda kontrolli alla. Esimene, kes Prantsusmaal "laissez-faire" 'i printsiipi propageeris, oli Pierre Boisguillebert. Tema järgi on majanduse tasakaaluseisund saavutatav ainult vaba konkurentsi tingimustes ilma valitsuse vahelesegamiseta.
Et Prantsusmaa merkantilismi järgides alates 17. sajandist rakendas meresõiduseadusi, kaubandusmonopole, makse ja muid kaupmeeste tegevust piiravaid regulatsioone, töötasid füsiokraadid 18. sajandil välja kaupmeestele vabadust tagavad printsiibid. Eriti olid nad vastu äritegevuse maksustamisele.
Briti majandusteadlase Adam Smithi järgi ei tule eesmärgiks seada mitte riigi tugevust, vaid üksikisiku heaolu. Sellest lähtudes leidis ta, et kaubandusel ei tohiks olla riigi poolt seatud piiranguid. Kui lasta üksikisikutel vabalt juhinduda omakasust, siis kujuneb välja konkurentsi "nähtamatu käsi", mis reguleerib majandust efektiivsemalt kui riik. Smithi meelest on riigi roll siiski hädavajalik kaubandust hõlbustavate avalike rajatiste (näiteks kanalite ja dokkide) ehitamisel ning väliskaubanduse reguleerimisel kodumaise tööstuse kaitseks.
Jeremy Bentham arendas "laissez-fairei õpetuse põhjal välja individualismi ja utilitarismi filosoofia, mis omandas lõpule viidud kuju John Stuart Millil. See mõtteviis oli meelt mööda tööstusliku pöörde aegsetele vabrikantidele ja kaupmeestele, kellele jäid jalgu feodalismiajast pärit piirangud.
Vabakaubandust ja "laissez fairei propageeris Manchesteri koolkond, eriti Richard Cobden ja John Bright, nii et nendest said üldtunnustatud klassikalised printsiibid. Cobden ja Bright, kes olid ise edukad ärimehed, saavutasid viljaseaduste (toiduhindu kõrgel hoidnud merkantilistlike importtollide) tühistamise. Samuti olid nad vastu tööliste tööpäeva pikkust ning naiste ja laste tööd reguleerivatele seadustele.
"Laissez-faire"i printsiipe ei rakendatud kuskil täielikult ellu. Kaitsetollid säilitati igal pool.
19. sajandil hakkasid ettevõtted moodustama truste ja kartelle hindade ja tootmismahtude kontrollimiseks. Seega viis konkurents välja monopolide tekkimiseni. See nõudis riigi mittesekkumise printsiibist loobumist, et vaba konkurentsi taastada. 20. sajandil hakati seadusega keelama kaubanduse piiramise kokkuleppeid ja "kõlvatut konkurentsi".
See sundis "laissez-fairei teooriat oma rõhuasetust muutma. Konkurentsi asemel hakati rääkima sellest, kui tähtis on kasum kui tootmise motiiv ja eraalgatus kui majanduskasvu mootor.


Lars von Trier.
Lars von Trier Cannes'i filmifestivalil 2000
Lars von Trier (tegelik nimi Lars Trier'"; sündis 30. aprillil 1956 Kopenhaagenis) on Taani filmirežissöör, stsenarist, operaator ja näitleja.
Von Trier ei ole aadlisoost. Sõna "von" pärineb Taani Filmikoolis õpingukaaslastelt saadud hüüdnimest ning viitab Erich von Stroheimile.
Elukäik.
Lars von Trieri ema töötas Taani Sotsiaalministeeriumis. Vanematekodus oli lubatud kõik peale tugevate emotsioonide ja religiooni. Larsil olid foobiad peaaegu kõige suhtes. Tal oli sundneuroos, mis pani teda pidevalt asju ümber tõstma, et vältida katastroofi.
12-aastaselt jooksis Lars koolist ära ja oli siis mõnda aega ravipäevakodus, mida ta hiljem nimetas vaimuhaiglaks.
Ta oli üks rühma Dogma 95 algatajaid.
Õppis filmikunsti Taani Filmikoolis ("Den Danske Filmskole"), mille lõpetas 1983. aastal.
Äratas rahvusvahelist tähelepanu filmiga "Kuriteo element", mis kombineeris "film noiri" ja saksa ekspressionismi Carl Theodor Dreyeri, Andrei Tarkovski ja Orson Wellesi stiilielementidega. Filmi iseloomustas kurjakuulutav atmosfäär. Ka "Epideemia" ja "Europa" olid pretensioonikad filmid.
Pärast filmi "Europa" pakkus Steven Spielberg von Trierile võimaluse Ameerikas filmi teha, kuid von Trier lükkas stsenaariumi tagasi.
Von Trier sai kuulsaks teleseriaaliga "Riik", mis kombineeris haiglafilmi ja õudusfilmi elemente "Twin Peaksile" omase sürrealismiga.
Eriti kuulsad filmid on "Laineid murdes" ja "Tantsija pimeduses". Viimane räägib Ida-Euroopast pärit naisest, kes ohverdab kõik, et tema poeg pimedaks ei jääks. See oli üks esimesi täisdigitaalseid filme. Peaosas oli Björk, kes tegi ka filmi muusika.
Lars von Trier on koos produtsent Peter Ålbæk Jenseniga filmikompanii Zentropa Enterprizes omanik.
Von Trier töötab filmi kallal, millest ta võtab 33 aasta jooksul üles igal aastal kolm minutit eri kohtades üle Euroopa. Projekt algas 1991, nii et esilinastus peaks olema aastal 2024. Filmi pealkiri on "Dimensioon" ning filmi sisust on teada ainult nii palju, et tegemist on kriminaallooga. Üks näitlejatest on jõudnud juba (enneaegselt) surra.
Isiklikku.
Lars von Trier oli 1996. aastani abielus režissööri, stsenaristi ja näitleja Cæcilia Holbek Trieriga. Ta jättis naise rasedana maha. Neil on kaks last.
Alates 1997. aastast on abielus endast palju noorema Bente Frøgega, kes oli olnud tema lapse hoidja.
1995 ütles von Trieri ema teenistuja Inger Høst talle surivoodil, et juudi rahvusest mees, teenistuja Ulf Trier, keda ta pidas oma isaks, ei ole seda. Tema tegelik isa on ema endine ülemus Fritz Michael Hartmann, kelle suguvõssa kuuluvad taani heliloojad Johan Peter Emilius Hartmann ja Niels Viggo Bentzon. Ema oli soovinud oma lapsele kunstnikugeene.
Lars von Trier on filmitegija Børge Høsti õepoeg.


Larissa Bogoraz.
Larissa Jossifovna Bogoraz-Bruhman (Лариса Иосифовна Богораз; 8. august 1929 Harkiv – 6. aprill 2004) oli Vene õiguskaitsja (Nõukogude Liidu dissident) ja keeleteadlane.
Tema vanemad olid partei- ja nõukogude töötajad, NLKP liikmed. 1936. aastal arreteeriti Larissa Bogorazi isa, keeleteadlane Vladimir Bogoraz süüdistatuna trotskistlikus tegevuses.
Lõpetas 1950. aastal Harkivi ülikooli filoloogiateaduskonna ning abiellus samal aastal Juli Danieliga ja asus elama Moskvasse.
1950–1961 töötas ta kooli vene keele õpetajana Kaluga oblastis ning seejärel Moskvas. 1961–1964 õppis MSVL Teaduste Akadeemia Vene Keele Instituudi matemaatilise ja strukturaallingvistika sektoris aspirantuuris. Lõpetas aspirantuuri strukturaalllingvistika erialal, tegeldes fonoloogiaga. 1964–1965 elas Novosibirskis ning õpetas Novosibirski ülikooli filoloogiateaduskonnas üldlingvistikat. 1965 kaitses filoloogiakandidaadi kraadi. (1978. aastal võttis Kõrgem Atestatsioonikomisjon (VAK) temalt kandidaadikraadi ära, kuid 1990. aastal andis kraadi jälle tagasi.)
Larissa Bogoraz teadis oma abikaasa Juli Danieli ning Andrei Sinjavski "põrandaalusest" kirjanduslikust tegevusest. 1965. aastal nad arreteeriti. Bogoraz kirjutas Nõukogude Liidu peaprokurörile kirja Andrei Sinjavski ja Juli Danieli arreteerimise vastu. Ta aitas koos Sinjavski abikaasa Maria Rozanovaga kaasa avaliku arvamuse pöördumisele arreteeritud kirjanike kasuks. Sinjavski ja Danieli protsessist sai alguse paljude õiguskaitsjate, sealhulgas Bogorazi enda tegevus.
1966 ja 1967 käis Larissa Bogoraz regulaarselt Mordva poliitvangide laagrites abikaasaga kohtumas ning tutvus seal teiste poliitvangide sugulastega. Ta tutvustas neid Moskva liberaalse intelligentsi ringkondades. Tema korterist sai vahepeatus Mordvasse sõitvatele poliitvangide sugulastele ning laagrist naasvatele poliitvangidele. Ta kirjutas pöördumisi ja avalikke kirju, millega ta tõi esimest korda avalikkusse teadvusse poliitvangide probleemi. Pärast üht sellist pöördumist ütles Danieli perekonnaga tegelev KGB ohvitser: “Me olime teiega algusest peale teine teisel pool barrikaadi. Aga teie avasite esimesena tule."
1966. ja 1967. aastal toimus paljude erinevate opositsiooniliste rühmade, ringikeste ja sõpruskondade konsolideerumine ühiskondlikuks liikumiseks, mida hiljem hakati nimetama õiguskaitsjate liikumiseks. Suuresti tänu Larissa Bogorazi kontaktidele väljus see liikumine Moskva liberaalse intelligentsi raamest.
Bogoraz kirjutas alla paljudele kirjadele ja teistele dokumentidele inimõiguste kaitseks. 11. jaanuaril 1968. aastal kirjutas koos Pavel Litvinoviga pöördumise "Maailma avalikkusele" "nelja protsessi" puhul (Aleksandr Ginzburgi, Juri Galanskovi, Aleksei Dobrovolski ja Vera Laškova) üle. See oli protest seaduslikkuse jämeda rikkumise vastu kohtumõistmise käigus. See sai õiguskaitsjate liikumise pöördepunktiks: esimest korda apelleeriti otseselt avalikule arvamusele. Dokument ei olnud formaalseltki adresseeritud ei partei- ja nõukogude organitele ega Nõukogude ajakirjandusele. Seda loeti korduvalt ette välismaa raadiojaamades ning tuhanded Mõukogude kodanikud said teada, et Nõukogude Liidus on inimesi, kes avalikult kaitsevad inomõigusi. Pöördumisele hakkas tulema vastukajasid ja solidaarsusavaldusi ning mõningatest reageerinutest said hiljem aktiivsed õiguskaitsjad.
25. augustil 1968 võttis ta koos kuue mõttekaaslasega osa Punasel väljakul toimunud seitsme demonstratsioonist Tšehhoslovakkiasse Varssavi lepingu vägede sisseviimise vastu loosungi all "Teie ja meie vabaduse eest!" (За вашу и нашу свободу!). (Mitmed tuntud õiguskaitsjad olid tema kui liikumise juhi osalemise vastu.) Demonstratsioon kestis kolm minutit. Osavõtjad võeti kinni ning mõisteti hiljem süüdi Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvide 1901 ja 1903 alusel "laimavate väljamõeldiste eest, mis mustavad nõukogude ühiskondlikku ja riigikorda". Larissa Bogoraz mõisteti neljaks aastaks asumisele. Karistuskoht oli Tšuna asula Ida-Siberis Irkutski oblastis. Ta töötas seal puidutöötlemiskombinaadis töölisena.
Pärast asumiselt Moskvasse tagasitulekut (1972) osales "Jooksvate sündmuste kroonika" väljaandmises ning toetas Nõukogude poliitvange. Ta ei võtnud otseselt osa dissidentlike ühiskondlike assotsiatsioonide tööst, ainult 1979–1980 oli ta Tatjana Velikanova kaitse komitee liige. Aeg-ajalt esines ta siiski üksi või kaasautorina tähtsate ühiskondlike algatustega. Tema allkiri on näiteks "Moskva pöördumise" all, mille autorid protesteerisid Аleksandr Solženitsõni väljasaatmise vastu Nõukogude Liidust ning nõudsid "Gulagi arhipelaagi" ja teiste Stalini-aegseid kuritegusid paljastavate materjalide avaldamist.
1975 kirjutas ta individuaalse avaliku kirja Juri Andropovile nõudmisega avada KGB arhiivid. Selles märkis ta, et ei looda sellele, et KGB avab oma arhiivid vabatahtlikult, ning väljendas kavatsust hakata iseseisvalt koguma ajaloolisi andmeid Stalini-aegsetest repressioonidest. See oli üks impulsse, millest sai alguse sõltumatu samizdati ajalooalane kogumik "Pamjat" (1976–1984), mille väljaandmises ta küllaltki aktiivselt (kuigi mitte avalikult) osales.
1976 avaldas ta kaasautorluses oma teise abikaasa Anatoli Martšenkoga ajakirjas "Kontinent" pseudonüümi M. Tarussevitš all artikli "Kolmas on antud" ("Третье дано"), mis oli pühendatud rahvusvahelisele pingelõdvendusele.
1980. aastate alguses kutsus esile avaliku diskussiooni tema üleskutse Suurbritannia valitsusele suhtuda humaanselt IRA terroristidesse.
Bogoraz pöördus korduvalt NSV Liidu valitsuse poole üleskutsega kuulutada välja üleüldine poliitiline amnestia. 1986. aasta oktoobris kirjutas ta koos Sofja Kallistratova, Mihhail Gefteri ja Kirill Podrabinekiga pöördumise Nõukogude kultuuritegelaste poole, milles kutsus üles nõudma poliitvangide vabastamist. Teda toetasid paljud väljapaistvad kultuuritegelased. Jaanuaris 1987 hakkas Mihhail Gorbatšov poliitvange vabastama. Bogorazi abikaasa Anatoli Martšenko ei jõudnud vabastamist ära oodata: ta suri Tšistopoli vanglas detsembris 1986.
Bogoraz osales Rahvusvahelise ühiskondliku seminari ettevalmistamises (detsember 1987).
1989. aasta sügisest oli taastatud Moskva Helsingi grupi koosseisus. Mõnda aega oli ta selle kaasesimees. Ta oli ühenduslüli vanade dissidentide ja uue põlvkonna vahel.
1991–1996 juhendas ta valgustuslikku inimõiguste seminari Venemaa ja SRÜ ühiskondlikele organisatsioonidele. 1993. aastast oli Vene-Ameerika inimõiguste grupi juhatuse liige. Kirjutas mitmeid artikleid inimõiguste ajaloost ja teooriast.
Veidi aega enne surma kirjutas ta avaliku kirja, milles mõistis hukka sissetungi Iraaki.
Ilmalik matusetalitus toimus 9. aprillil 2004 ühingu Memoriaal saalis.
Isiklikku.
Oli abielus Juli Danieliga. Daniel vabastati 1970, kui naine oli alles asumisel. Varsti nad lahutasid.
Tema teine abikaasa oli Anatoli Martšenko. Martšenko arreteeriti 1980. Ta suri pärast näljastreiki 1986.


Lauri Liiv.
Lauri Liiv (sündinud 11. veebruaril 1977) on eesti muusikalilaulja ja ansambli Black Velvet solist. Laulis 8 aastat Eesti Poistekooris. Õppis Georg Otsa nimelises Muusikakoolis. 1993/1994 osales lauluvõistlusel "Laulukarussell" kus sai kolmanda koha.
1994/1995 osales võistlusel "Kaks takti ette".
Sai tuntuks ansambli Black Velvet solistina lauluga "17".
Olnud ka ansambli Family üks solistidest.
Oli koos Hanna-Liina Võsaga 1997/1998. aasta Laulukarusselli saatejuht. Olnud ka ETV noortesaate "Suve TV" saatejuht koos Katrin Viirpaluga
1998. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti eelvoorus esitas koos Kaire Vilgatsiga Kalle Ermi kirjutatud dueti "Kristallid"
1999. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti eelvoorus esitas Sven Lõhmuse laulu "Soolo" ja aastal 2000 samal võistlusel esitas koosseisus "White Satin" Sven Lõhmuse laulu "Church Of Love"
Olnud solist ka iga-aastasel muusikali-galal "Memory" ning osalenud erinevates kontsert-projektides, nagu näiteks "Valge Gospel", "Väike Öömuusikal", "Olav Ehala Laulud" jpt…
Välja andnud kaks albumit ansambliga "Black Velvet" ja ühe albumi ansambliga "Family". Salvestanud koos Politseiorkestriga ka Aarne Oidi lauludega plaadi "Kaks Kuukiirt".


Liik (bioloogia).
Liik ("species", lühend "sp." või "spec.") on taksonoomiline mõiste, mida bioloogias kasutatakse kindlal viisil omavahel sarnanevate organismide populatsiooni kohta. Liigi mõiste, mida on kasutatud tuhandeid aastaid, on bioloogias üks keskseid mõisteid, kuid liigi definitsioon on vaieldav.
Liik on üks bioloogilise klassifitseerimise ja taksonoomilise liigitamise põhiühikutest. Tavaliselt defineeritakse liike kui gruppi organismidest, mis saavad vabalt ristuda ja anda viljakaid järglasi. Paljudel juhtudel on selline definitsioon küllaldane, kuid tihti kasutatakse täpsemaid, võrdlevamaid mõõte nagu DNA järjestus, morfoloogia või ökoloogiline nišš. Paikkondlike kohandatud tunnuste olemasolu võib viia liikide jagunemiseni alamliikideks.
Liigid, millel on ühised esivanemad, kuuluvad perekonda ("genus"). Liik saab kuuluda ainult ühte perekonda korraga. Kuuluvust ühte perekonda on kontrollitud DNA sarnasuse põhjal, kuid praktilistel põhjustel on vahel kasutud ka teisi variante, nt taimede puhul õite sarnasust.
Kõikidele liikidele on antud kahest osast koosnev nimi – binaarne nimetus. Esimene osa nimetusest on perekonnanimi. Teine osa nimetusest on kas liiginimi (zooloogias) või liigiepiteet (kasutatakse botaanikas).
Kindlad meetodid liikide määramiseks ja kasutusel olevad liigidefinitsioonid on olulised selleks, et saaks kirjeldada ja testida bioloogilisi teooriaid ning mõõta elurikkust ehk biodiversiteeti. Väljasurnud liike, mis on teada fossiilsetest andmetest, on raske täpselt klassifitseerida ning seetõttu kasutatakse nende puhul kõrgemaid taksonoomilisi ühikuid nagu sugukond. Kokku on liikide arvu maailmas hinnatud 8,7 miljonini, varasemate hinnangute kohaselt arvati neid olevat 2–100 miljonit.
Nimetamine.
Binomiaalsel nomenklatuuril kasutatakse kahest osast koosnevat nime. Tavaliselt on see ladinakeelne, kuid nimetuses võib olla juuri ka teistest keeltest. Võidakse kasutada ka inimeste või kohanimesid. Binomiaalne nimetus kirjutatakse kaldkirjas. Perekonnanimi on esimene (suure algustähega) ning sellele järgneb teine termin (väikse algustähega).
Zooloogilises nomenklatuuris nimetatakse teist osa nimest liiginimeks (või liigiepiteediks). Näiteks hallhunt – "Canis lupus", koiott – "Canis latrans" kuuluvad perekonda "Canis" (sisaldab veel teisi liike). Hallhundi perekonnanimi on "Canis", liiginimi on "lupus" ning binomiaalne nimi: "Canis lupus". Botaanilises nomenklatuuris kutsutakse nime teist osa ainult liigiepiteediks.
Teaduslik nimi on täielik, kui selle juurde on lisatud autorid, aastad ja ümarsulud. Tavaliselt on liigiga seotud ainult üks autor, kuid teatud juhtudel võib olla neid kaks (nt botaanikas, mükoloogias). Esimene nimi kuulub sellele, kes antud liiki esimest korda kirjeldas ning teine nimi sellele, kes paigutas taksoni hetkel kasutuses olevasse süsteemi. Näiteks: lõvi, "Panthera leo" (Linnaeus, 1758).
Lugemise lihtsustamiseks kasutatakse ka autorite nimede lühendamist.
Liigile nime määramist võib vaadelda kui hüpoteesi evolutsiooniliste suhete ja selle grupi organismide eristatavuse kohta. Kui saadakse rohkem informatsiooni, võidakse see hüpotees kas kinnitada või ümber lükata. Süstemaatikud, kes töötasid eraldi, võisid nimetada üht ja sama liiki erinevate nimedega. Seda tuli rohkem ette minevikus, sest omavaheline suhtlus oli raskendatud. Kui kahe nimega liigid on arvatud üheks liigiks, jääb kasutusele vanem nimetus ning uuemad jäävad selle sünonüümideks. Võib ette tulla ka ühe taksoni jagamist mitmeks erinevaks või mitme erineva taksoni liitmist üheks. Liitmisel saab taksoni nimeks mitmest võimalikust vanim ehk prioriteetsem. Taksonoomilisest vaatenurgast võib liigisiseseid gruppe defineerida hierarhiliselt liikidest madalamaks. Zooloogias kasutatakse vaid alamliiki, kuid botaanikas lisaks sellele varieteeti, alamvarieteeti ja vormi.
Kuuluvus.
Ideaaljuhul on igale liigile antud ametlik, teaduslik nimetus, kuigi reaalselt on veel väga palju nimetamata liike (liigid, mida on ainult kirjeldatud, aga pole nimetatud). Liigile nime andmisel paigutatakse liik perekonda. Teaduslikust vaatenurgast võib seda võtta kui hüpoteesi, et see liik on lähedaselt rohkem seotud selle perekonna teiste liikidega kui teiste liikidega muudest perekondadest.
Perekond ja liik on omakorda osa kõrgemast taksonoomilisest hierarhiast. Hästi tuntud taksonoomilised ühikud on (järjestades kõrgemast): domeen, riik, hõimkond, klass, selts, sugukond, perekond, liik. Perekonda paigutamine ei ole lõplik, mingi aja pärast võib süstemaatik liigi ühest perekonnast teise tõsta, kuid sealjuures peab muutma ka liigi nime.
Liigi definitsioonid.
Praktiliselt defineerivad bioloogid liiki kui organismide populatsiooni, millel on kõrgtasemeline geneetiline sarnasus. See võib väljenduda kohasuses samale nišile ja geneetilise materjali ülekandes ühelt organismilt teisele. Täpsem sarnasuse tase on siinkohal suvaline, kuid see definitsioon on kasutusel organismide puhul, kes paljunevad mittesuguliselt nagu mõned taimed ja mikroorganismid.
Seksuaalselt paljunevate liikide puhul jagatakse geneetilist materjali reproduktsiooni teel ning organisme loetakse ühte liiki kuuluvaks juhul, kui nad jagavad piisavalt geene, et toota viljakas järglane. Järelikult on liik ristuvate organismide grupp. Definitsiooni saab laiendada öeldes, et liigid on grupp organisme, kes saavad potentsiaalselt ristuda. Erinevates tiikides elavad kalad kuuluvad ikkagi ühte liiki, kui nad on kokku saades võimelised ristuma. Samas on palju näiteid kahest või enamatest selgesti eristatavatest populatsioonidest, kus isendid, kes elavad keskel, saavad ristuda populatsioonidega mõlematelt külgedelt, aga külgedel elavad populatsioonid omavahel ristuda ei saa.
Järelikult on iga universaalne liigidefinitsioon paratamatult suvaline. Seetõttu on bioloogid esitanud valiku definitsioone, mille kasutus sõltub pragmaatilisest valikust ning oleneb uurimuse põhjalikkusest, täpsusest.
Ükski kontseptsioon ei ole täielikult objektiivne või kehtiv kõigil juhtudel. Sageli kasutatakse lihtsustamise mõttes kõige praktilisemat definitsiooni. Näiteks enamike selgroogsete jaoks bioloogilist liigikontseptsiooni.
Liigi definitsiooni probleeme.
Äärmiselt raske on liiki defineerida nii, et definitsioon sobiks kõikidele looduslikult eksisteerivatele organismidele. Arutelu bioloogide hulgas, kuidas defineerida ja tuvastada tõelisi liike, nimetatakse liigiprobleemiks. Bioloogide hulgas on kasutusel üle 20 erineva liigidefinitsiooni.
Enamik õpikuid järgib Ernst Mayri definitsiooni liikidest kui grupist looduslikest populatsioonidest, mis on võimelised omavahel ristuma ning on reproduktiivselt isoleeritud teistest sarnastest gruppidest. Definitsioonist jäävad välja tavapäratud või kunstlikud paaritamised: need, mis toimuvad looma vangistamisel, kui tavapärased paarilised ei ole saadaval või need, mis on seotud inimtegevusega. Lisaks loomad, kes võivad olla füüsiliselt ja füsioloogiliselt võimelised paaritumiseks, kuid mitmetel põhjusel seda looduses siiski ei tee.
Horisontaalne geeniülekanne teeb liigi defineerimise veelgi keerukamaks.
Ajalugu.
Varastes teadustöödes oli liik isend, kes esindas sarnaste või peaaegu identsete organismide gruppi. Rohkem jaotusi ei olnud. Aristoteles võttis kasutusele terminid perekond ja liik, mis tähendasid juba kategooriaid. Aristoteles ja teised teadlased enne Charles Darwinit pidasid liike eristatavateks ja muutumatuteks. Kui varased uurijad hakkasid arendama süsteemi elusorganismide jaoks, hakati paigutama sinna ka eelnevalt eraldatud organisme. Põhiliselt käis liigitamine värvi (taimed, millel on kollased õied) või käitumise (maod, skorpionid) järgi.
18ndal sajandil klassifitseeris rootsi teadlane Carl von Linné organisme lähtudes reproduktsiooni erinevusest. Siiski arvati veel tol ajal, et organismid ei ole omavahel suguluses. Levinud oli sellist tüüpi idealism, mille kohaselt eksisteeris iga liik 'ideaalvormis'. Organismid aga erinevad üksteisest ja seetõttu valis Linné välja ühe tüüpeksemplari igast liigist ning teised nimetas sellest kõrvalekalleteks.
19ndaks sajandiks mõistis enamik naturaliste, et liigid võivad muutuda ning planeedi ajalugu on andnud suurteks muutusteks piisavalt aega. Jean-Baptiste de Lamarck avaldas teooria liikide muutumisest ja selle põhjustest oma peateoses "Philosophie Zoologique" (1809).
Charles Darwin avaldas oma teoses ’’Origin of species’’ (1859) loodusliku valiku idee. Ta ütles, et väikseim evolutsioonivõimeline organismide rühm on populatsioon, mitte isend. Varieerumine isendite vahel on loodusliku valiku tagajärjeks ning seetõttu ongi kõik organismid erinevad.
Richard Dawkins defineeris kaht organismi ühte liiki kuuluvateks, kui neil on sama arv kromosoome ja igal kromosoomil (kummalgi organismil) on sama arv nukleotiide.
Liikide klassifitseerimist on põhjalikult mõjutanud tehnoloogilised võimalused, mis on võimaldanud uurijatel kindlaks määrata liikide omavahelisi seoseid molekulaarsetel tasanditel. Nt vereplasma sadestamise analüüsid 20. sajandi keskel ja Charles Sibley DNA-DNA hübridisatsiooni uurimused 1970ndatel, mis panid aluse DNA sekveneerimise tehnoloogiale.
Terminile liik andis esimest korda bioloogilise definitsiooni inglise naturalist John Ray.


Lõosilm.
Lõosilm ("Myosotis" L.) on rohttaimede perekond kareleheliste sugukonnast.
Ladinakeelne nimetus tuleb kreeka keelest ja tähendab umbes 'hiirekõrv'.
Perekonnas on umbes 50 liiki, mis kasvavad Euroopa parasvöötmes, Aafrika kõrgmägedes lõuna poole kuni Kaplinnani välja, Uus-Guineas ja Austraalias.
Lõosilmad on laotuvate või tõusvate vartega üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased taimed. Õied on lühikese varre otsas, moodustades keerde.


Laulasmaa.
Laulasmaa on küla Harju maakonnas Keila vallas Lahepere lahe kaldal.
Laulasmaa on nime saanud jala all "laulvate liivade" järgi Lahepere lahe äärses mererannas. Laulasmaa saksakeelne nimi on "Laulasma".
Küla on esmakordselt mainitud Rootsi võimu ajal ("Laulasmeh").
Laulasmaal on asunud Laulasmaa mõis – rüütlimõis, mis rajati 18. sajandi teisel poolel.
Kuni 1890. aastani eksisteeris Laulasmaa vald, mis läks Keila valla koosseisu.
Geograafilised koordinaadid on 59°23,29' põhjalaiust ja 24°14,26' idapikkust. Laulasmaa piirneb Lohusalu, Keila-Joa ja Kloogarannaga.
Laulasmaal on Laulasmaa Resort, mis alustas tegevust 7. augustil 2003. Varem oli selles kohas üleliiduline ametiühingute Laulasmaa puhkekodu, mis ehitati 1950. aastatel. Vahepeal nimetati seda kompleksi Laulasmaa Koolitus- ja Puhkekeskuseks.
Suvituskohana on Laulasmaa tuntud juba 1930. aastatest. Suvilaid hakati sinna rajama juba 20. sajandi alguses.
Lahepere lahe liivarannas läheb vesi aeglaselt sügavaks.
Lohusaluga piirneb heliloojate ja teiste kultuuriinimeste suvilatest koosnev Heliküla (rajatud 1950. ja 1960. aastatel). Suvilad asuvad Lahepere lahe lähedal liivasel maal, kus kasvavad maalilised jändrikud männid. Suvilate ümber ei ole tarasid ega aedu. Helikülas on suvila näiteks Jaan Räätsal ning Ralf Parvel koos Lilli Prometiga. Heino Kaljustele kuulunud suvila on Tõnu Kaljuste kohandanud aastaringseks kasutamiseks. Laulasmaal on kodu ka näiteks Uno Loobil.
Laulasmaad läbivad Laulasmaa–Lohusalu tee ja Tallinna–Rannamõisa–Kloogaranna tee.
Ka Laulasmaa-Lohusalu teest Lohusalu lahe pool on suvilaid. Seal asub mahajäetud liivakarjäär ja endine laskepolügoon, kus nüüd kasvab noor männik. Lohusalu lahe äärsel alal kasvavad männiriisikad. Kohal, kus Lohusalu laht teeb käänaku, on suurepärane mitteametlik supelrand. Lohusalu lahest Tallinna-Rannamõisa-Kloogaranna tee maantee poole tõuseb reljeef kiiresti 44 meetrini.
Tallinna–Rannamõisa–Kloogaranna tee ääres mere pool asub 35 m kõrgune Laulasmaa päevamärk.
Veljo Tormis on 1955. aastal kirjutanud laulu "Laulasmaa rand" häälele ja klaverile Paul Rummo sõnadele.


Linus Torvalds.
Linus Benedict Torvalds (sündinud 28. detsembril 1969 Helsingis) on soomerootsi programmeerija, peamiselt tuntud operatsioonisüsteemi tuuma Linux autorina.
Elulugu.
Torvalds sündis Helsingis 28. detsembril 1969. Tema vanemad on Nils ja Anna Torvalds. Oma eesnime sai ta Linus Paulingi järgi.
Ta õppis alates 1988. aastast Helsingi ülikoolis.
Linux.
1991 hakkas Torvalds hobi korras välja töötama tuuma Linux.
Inspireerituna õppesüsteemist Minix, mille töötas välja Andrew Tanenbaum, püüdis ta kirjutada UNIX-i operatsioonisüsteemi, mis töötaks tema kodusel personaalarvutil. Torvalds töötas Linuxi tuuma esialgse variandi välja põhiliselt vabast ajast ja isiklike seadmete abil. Linuxi tuum koos paljude teiste poolt välja töötatud tarkvaraga (põhiliselt GNU süsteem) moodustab niinimetatud Linuxi distributsiooni. Paljud nimetavad seda kombinatsiooni lihtsalt "Linux" (mis on eksitav) või "Linux".
Praegu tegeleb ta Linuxi projekti koordinaatorina.
Vaata ka.
Torvalds, Linus
Torvalds, Linus


Lühendite loend.
"Siin on loetletud lühendeid; ladinakeelsed lühendid on ladinakeelsete lühendite loendis".
A.
AA - AFG - AHO - ALB - ALG - AND - ANG - ANT - ASA - ARG - ARM - ARU - AZE - AU - AUS - AUT - aü
B.
BAH - BAN - BAR - BDI - BEL - BEN - BER - BHU - BIH - BIZ - BLR - BOL - BOT - BRA - BRN - BRU - BSD - BUL - BUR
C.
CAF - CAN - CAM - CAY - CGO - CHA - CHI - CHN - CIV - CMR - COD - COK - COL - CPV - CRC - CRO - CZE - CUB - CYP
D.
DEN - DJI - DMA - DOM
E.
ECU - EGY - eKr - EMA – EOÜ - ERI - ESA - ESP - EST - ETH - EVR
F.
FIJ - FIN - FRA - FSM
G.
GAB - GAM - GBR - GBS - GEO - GEQ - GER - GHA - GRE - GRN - GUA - GUI - GUM - GUY
H.
HAI - HON - HUN - HKG
I.
INA - IND - IRI - IRL - IRQ - ISL - ISR - ITA - IVB - IVS
J.
JAM - JOR - JPN
K.
KAZ - KEN - KGZ - KIR - KOR - KSA - KUW
L.
LAO - LAT - LBA - LBR - LCA - LES - LFS - LIB - LIE - LTU - LUX
M.
MAD - MAR - MAS - MAW - MDA - MDV - MGL - MEX - MKD - MLI - MLT - MON - MOZ - MRI - MTN - MYA
N.
NAM - NCA - NED - NEP - NGR - NIG - NOR - NRU - NZL
P.
PAK - PAN - PAR - PER - PHI - PLE - PLW - POL - POR - PRK - PUR
R.
ROM - RSA - RUS
S.
SCG - SEK - SEN - SEY - SI - SIN - SKN - SLE - SLO - SMR - SOL - SOM - SRI - STP - SUD - SUR - SUI - SVK - SWE - SWZ - SYR
T.
TAN - TGA - THA - TJK - TKM - TLS - TNT - TOG - TPE - TRI - TUN - TUR
Ü.
ÜRO = Ühinenud Rahvaste Organisatsioon


Lek.
Lek on 62 km pikkune jõgi Lääne-Hollandis.
Lek on Reini jõe haru. Enne Wijk bij Duurstede linna (Utrechti lähedal) kannab Rein nime Alam-Rein. Selle linna juures läheb nimi Rein üle palju väiksemale jõele, mille nimi on Kromme Rijn ('kõver Rein') ja edasi Oude Rijn ('vana Rein'), lääne suunas voolav peaharu aga saab nimeks Lek. Varem oli Lek Reini kõrvalharu, kuid endise peaharu liivatumise tõttu on nüüd Lek peaharu. Varsti lõikub Lek Amsterdam-Reini kanaliga, mis jätkub Waali suunas. Üks selle kanali haru, Leki kanal, on Leki jõega ühenduses Nieuwegeini linna juurest.
Leki jõe ääres suuri linnu ei ole, küll aga mitmeid ajaloolisi linnakesi: Wijk bij Duurstede, Culemborg, Vianen, Ameide, Nieuwpoort ja Schoonhoven. Suudme juures on suuremad linnad Lekkerkerk ja Krimpen aan de Lek. Kõige suurem Leki-äärne linn on aga Nieuwegein, mille uuslinn ei ole jõe ääres, küll aga vanalinn Vreeswijk.
Jõe säng on ümbritsevast maast pisut kõrgemal, mistõttu jõge peavad kaitsema tammid.
Kinderdijki küla juures (Krimpen aan de Leki juures) kohtub Lek Noordi jõega ning ühinenud vetest saab Nieuwe Maas, mis voolab lääne suunas Põhjamere poole.
Lek moodustab kuni Vianenini Utrechti provintsi ja Gelderlandi provintsi piiri, läbib Vianeni juures Utrechti provintsi territooriumi, moodustab seejärel kuni Schoonhovenini Utrechti provintsi ja Lõuna-Hollandi provintsi piiri ning voolab lõpuks läbi Lõuna-Hollandi provintsi.
Leki jõgi on muuhulgas Amsterdam-Reini kanali ja Merwede kanali kaudu ühenduses teiste veeteedega. Amsterdam-Reini kanal ristub Leki jõega Wijk bij Duurstede kohal ja Merwede kanal Vianeni kohal. Üks vanem veeühendus on Vlist, mis ühendab Leki jõge Schoonhoveni kohalt Hollandse IJsseliga, mis on muide Leki jõe endine kõrvalharu.
Hagesteini kohal on suur tammikompleks.
Leki jõel on sillad Vianenis ja Culemborgis (raudteesild). Mujal saab jõge ületada ainult arvukate parvlaevadega.


Laiuse.
Laiuse on alevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, Vooremaal Laiuse mäe (144 m) külje all.
Koha paralleelnimi on Sootaga. Saksakeelne nimi on "Lais".
Elanike arv oli 390 (2003). Aastal 2000 oli elanike arv 470. Sellega oli asula Eestis elanike arvult 218. kohal.
Ajalugu.
15. sajandi keskel ehitati Laiusele ordulinnus. See oli esimene linnus Eestis, mis ehitati kaitseks tulirelvade vastu. Liivi sõja ajal alistus linnus koos ümbruskonnaga 1558 Vene. Ordumeister Gotthard Kettler püüdis 1559 linnust tagasi vallutada, kuid see ei õnnestunud.
1582 läks Laiuse Zapolje rahuga Poola võimu alla. Poola ajal kuulus ta Tartu palatiinkonna Laiuse staarostkonda. Laiuse linnuse juures oli alevik, kus 16. sajandi lõpul elas üle 200 inimese. Alevik purustati Rootsi-Poola sõja ajal 17. sajandi alguses. Pärast seda läks Laiuse Rootsi võimu alla. Venemaa ja Rootsi vahelise sõja ajal langes Laiuse 1656 Vene vägede kätte, ent 1656 Kärde mõisas sõlmitud rahulepingu järgi taastati endised piirid.
Põhjasõja ajal asus Rootsi kuningas Karl XII pärast Narva lahingut 1700 Laiuse linnusesse talvekorterisse. Sõjaväed paigutati ümbruskonna mõisatesse ja küladesse. Linnus oli sel ajal juba lagunemas. Järgnevatel aastatel sai linnus lahingute käigus veel rohkem kannatada ning on sellest ajast saadik varemetes. Pärast Põhjasõda läks Laiuse Vene võimu alla.
Kool.
Kooliharidust on Laiusel antud juba üle 315 aasta, Laiuse kool kuulub Eesti vanimate koolide hulka. 2012. aasta novembri seisuga oli Laiuse Põhikooli direktor Siiri Rahn, õppeaastal 2012/2013 oli koolis 7 klassikomplekti 67 õpilasega ning 16 õpetajat. 1999. aastal valminud juurdeehituses tegutsevad ka kohalik kultuuriselts "Püüe" ja Laiuse külaraamatukogu.
Kirikud.
Luterlikku Laiuse Püha Jüri kirikut on esimest korda mainitud 1319. 1909–1922 oli seal õpetajaks Johan Kõpp. Kogudust on teeninud ka Elmar Salumaa. Praegune Laiuse koguduse õpetaja diakon Raino Kubjas. Kogudusel on umbes 170 annetajaliiget.
Õigeusu Laiuse Jumalaema Sündimise kirik (praegu mittetegutsev) pärineb aastast 1864 ja asub Jõgeva-Mustvee maantee ääres, 2–3 km alevikust Mustvee suunas, Kirikukülas ehk Laiuseväljal.
Raamatukogu.
Laiuse raamatukogu on Eesti vanim rahvaraamatukogu (esmamainimine 1849).
Halduslik kuuluvus.
Muinasajal kuulus Laiuse Vaiga väikemaakonda. Alates 1480. aastast allus Vaiga (Laiuse) foogt Viljandi komtuurile. Rootsi ja hiljem Vene võimu ajal kuulus Laiuse Liivimaa kubermangu Tartu maakonda. 1783–1796 kuulus Laiuse kihelkond Viljandi kreisi. 19. sajandil kuulus Laiuse Laiuse kihelkonna Laiuse valda. Laiuse kihelkond kuulus enne Teist maailmasõda Tartumaa alla. Tänapäeval kuulub Jõgeva valda.
Vaatamisväärsused.
Põhiliseks vaatamisväärsuseks on ordulinnuse ehk "Laiuse lossi" varemed. Suurem osa müüridest, sealhulgas nurgatorn, on veel püsti, andes ettekujutuse sellest, kuidas linnus välja nägi. Alpinistid on neid kasutanud mägironimise harjutamiseks (pärast surmaga lõppenud õnnetusjuhtumit ei kasutata enam selleks otstarbeks). Varemetes peetakse lumesõdu, lossipäevi, käsitöölaatasid ja kontserte.
Teised vaatamisväärsused on Laiuse Siniallikas ja muuseum Laiuse õletuba. Laiusel on ka looduskaitsealused puud – tamm ja 300-aastane pärn (Laiuse pärn) kiriku aias, mille olevat istutanud Karl XII.
Vaatamisväärsuseks on ka Laiuse kirik, ühena vähestest on sel 4 väikest lisatorni. Kirik on algselt täitnud ka kaitsefunktsiooni – sellest ka paksud müürid ja kõrged ning kitsad aknad. Kirikuga on seotud rida legende.
Vaatamisväärseks on ka Laiuse voorelt avanev vaade. Eesti pikim voor – üle 10 km pikk ja kõrgus 145(?) m üle merepinna. Peaaegu tipus asub Sinialliku talu maadel eelpool nimetatud Laiuse Siniallikas. Hetkel puudub küll vaatetorn, kuid see on ehitamisel. Giidi saab tellida Laiuse Rahvusraamatukogust.
Tuntud inimesi.
Laiusel elab poola kirjanduse tõlkija ja luuletaja Hendrik Lindepuu. Ta on Laiusel korraldanud Poola kultuurile pühendatud üritusi (Poola päevade raames juulis 2003).
Laiusel on sündinud Jaan Poska.
Vanasõnad.
Tulesüütaja palk: saab Laiuse mäe alt hobusesita seest öhe kaeratera kukega pooleks.
Sool ja sabata silk on vaeselapse võileib.
Parem suutäis soolast kui maotäis magedat.


Laevade loend.
"Siin on loetletud laevu. Laevanduse mõisteid on loetletud loendis Laevanduse mõisteid."


Leka (Albaania kroonprints).
Prints Leka (5. aprill 1939 Tirana – 30. november 2011 Tirana) oli albaanlaste kuninga Zog I poeg, kes oli Albaania troonipärija. Ise nimetas ta end albaanlaste kuningas Leka I-ks.
Elu.
Prints Leka sündis 1939. aasta 5. aprillil kell 3:00 Tiranas kuningas Zog I ja kuninganna Geraldina pojana.
Kuninganna valis poja vaderiks kuningas Faisali.
Ema mälestuste järgi pani isa voodi servale pronksist püstoli, pani lapse käe selle peale ja ütles albaania kombe kohaselt poollauldes: "Ole tugev ja vapper, nagu olid su esiisad."
7. aprillil pidi Leka Itaalia vägede sissetungi tõttu koos isa ja emaga eksiili minema.
Kuninglik perekond põgenes läbi Kreeka, Türgi ja teiste maade ning Prantsusmaa Suurbritanniasse, kus kuningas Zog 1940–1946 organiseeris vastupanu.
Kui sai selgeks, et Albaaniasse naasta ei õnnestu, asus perekond Egiptuse õukonna ametlikul kutsel elama Aleksandriasse teiste endiste monarhide juurde, kellele Faruk oli varjupaika pakkunud.
Leka sai algul koduõpetust ühelt Šveitsi guvernandilt, kes oli ühtlasi ema isiklik abi, ning õppis "Victoria College" 'is ning hiljem "British Boy's School" 'is.
1952 tõugati Egiptuse kuningas Faruk troonilt ning kuninglik perekond lahkus maalt. Leka õpingud jäid pooleli. Lahkumise ajendiks oli ka Zogi halb tervis. Kuninglik perekond ja kaaskond kolisid Prantsusmaale. Alates 1955. aastast elasid nad Cannes’is.
Leka lõpetas keskkooli Šveitsis Villars-sur-Olloni "École des aigles" ‘is. 1956 astus ta Suurbritannias Sandhursti kuninglikku sõjaväeakadeemiasse, mille ta lõpetas leitnandina 1959. Neid teadmisi kavatses ta rakendada kodumaa vabastamise ettevalmistamisel.
Edasi õppis ta Sorbonne'is juurat ja majandust.
9. aprillil 1961 suri Pariisis tema isa kuningas Zog I. Enne surma määras ta oma järglaseks Leka. 15. aprillil 1961 andis prints Leka vande albaania rahvuslaste kogu (Albaania Rahvuskogu eksiilis) ees, mis koosnes kogu maailmast kohale tulnud endistest kuningriigi kõrgetest aukandjatest. Seda peeti 1928. aasta põhiseadusele vastavaks tseremooniaks, millega Lekast sai albaanlaste kuningas. Vandetõotuses oli muuhulgas öeldud: "Mina, Leka I, albaanlaste kuningas, vannun hetkel, mil ma asun Albaania kuningriigi troonile ja võtan enda kätte kuningliku võimu, kõigeväelise Jumala nimel kaitsta riigi ühtsust, sõltumatust ja oma maa territoriaalset terviklikkust (...) Minu isa on surres jätnud mulle raske päranduse. Olles igas punktis ustav tema tahtele ja avaldustele, mis ta on teinud kogu oma pagulasaja vältel, kordan ma pühalikult, et riigi põhiseadusliku vormi valik jääb rahvale, kui tal on rõõm end demokraatlikes vormides vabalt väljendada."
1962 lahkus Leka Prantsusmaalt ja asus elama Madridi. Sealt hakkas ta organiseerima rahvuslaste opositsiooni.
Hispaaniat pidas Lekat piisavalt kommunismivastaseks riigiks. Francisco Francolt sai ta (nagu ka Bulgaaria kuningas Simeon II) diplomaatilise immuniteedi, mis võimaldas tal reisida omaenda kantseleis välja antud passiga.
2. ja 3. juulil 1972 koondas Leka kõik eksiilis olevad Albaania poliitilised parteid konverentsile, mida tuntakse Madridi konverentsi nime all. Konverentsil osalesid Legaalsuse Liikumise Organisatsioon (O. K. L. L.), Rahvusrinne ("Balli Kombëtar"), Agraarpartei, Albaania Liit ("Bashkimi Shqiptare"), Talupoegade Partei ("Partija Katundare"), "Albaania heroism" ("Heroizma Shqiptare") ja Prizreni liiga eksiilis ning vaatlejatena Komitee Vaba Albaania Nimel, Kultuuriühing Vatra ja Sõltumatu Rahvusrinne. See konverents konkretiseeris Tirana stalinistliku režiimi vastase ühisrinde loomise.
8. oktoobril 1975 abiellus Leka Biarritzis ilmalikul tseremoonial noore austraallanna Susan Barbara Cullen-Wardiga. oktoobril õnnistasid abielu Hispaanias Toledo lähedal Illescas albaania islami vaimulikkonna, õigeusu kiriku ja katoliku kiriku esindajad ning anglikaani kiriku vaimulik. Kohal viibisid kuninganna Geraldine, kes kandis väikest tiaarat ja kahvatusinist kleiti, Egiptuse kuninganna Farida, Bulgaaria kuninganna Margarita ning Vene suurvürst ja suurvürstinna. Arvukate külaliste seas oli arvukalt albaania pagulasi. Pruut kandis traditsioonilist albaania pilmarüüd, kuningas kandis Albaania kuningliku armee mundrit Skandervegi ordu särbiga.
Susan sündis Sydneys Waverlys 28. jaanuaril 1941. Tema isa Allan Robert Cullen-Ward oli rikas maaomanik. Tema ema Phyllis Dorothia Murray-Prior oli pärit inglise maa-aadli perekonnast, olles kuningas Edward I järglane 22. põlves.
Aastal 1976 asutas Leka Etnilise Albaania vabastamise nõukogu ning asus ülemjuhatajana juhtima Etnilise Albaania vabastamise armeed.
1977 hakkas ta intensiivsemalt välja astuma Tirana stalinistliku valitsuse vastu.
Jaanuaris 1979 otsisid politseinikud Leka elukoha läbi. Tegemist oli renoveeritud kindlusega, mida valvasid raskelt relvastatud albaanlastest kordnikud, kes ootasid võimalust liituda vabastusarmeega. Läbiotsimisel leiti relvaladu, mida Leka nimetas relvakollektsiooniks.
Hispaania kuningas Juan Carlos I andis Leka käsutusse Boeingi, et ta oma kaaskonnaga riigist lahkuks, sest teda kahtlustati tulirelvade salajases sissetoomises. Leka pooldajad arvasid, et väljasaatmise põhjuseks oli lääneriikide surve Euroopa Ühendusse astuda soovivale Hispaaniale. Kardeti, et Albaania valitsuse kukutamine võib destabiliseerida Jugoslaaviat. Leka enda arvates oli asi Hispaania Kommunistliku Partei surves ja soovis rahustada Jugoslaavia presidenti Josip Broz Titot. Leka ei süüdistanud väljasaatmises Juan Carlost.
Leka ja Susan peatusid lühikest aega Rodeesias. Egiptuse president Anwār as-Sadāt pakkus neile varjupaika. Lõpliku varjupaiga leidsid nad Lõuna-Aafrika Vabariigis Johannesburgis.
26. märtsil 1982 sündis Lõuna-Aafrika Vabariigis Sentonis või Johannesburgis Leka ja Susani poeg Leka Anwar Zog Reza Baudouin Msiziwe, kes kannab Albaania printsi tiitlit. Nime sai ta isa, Anwār as-Sadāti ja Belgia kuninga Baudoin I järgi.
Aprillis 1997 tegi Leka esimese visiidi Albaaniasse. Kui ta läks külastama isa sünnipaika Matis, piirasid teda tuhanded poolehoidjad. Kuningal ja tema kaaskonnal, kes sõitis viie 1960. aastate Mercedesega, kulus Tiranast 100 km kaugusele Burreli sõiduks kolm tundi. Autokolonniga liitusid peale ihukaitsjate politseinike veel poolehoidjate sõidukid. Kogu teel tervitati teda väikerelvade kogupaukudega.
Leka püüdis 1997 asjatult taastada Albaanias monarhiat. Referendumil, mida pooldas rojalistide partei "Legaliteti", ei kiitnud rahvas monarhia taastamist heaks, kuid tema troonile asumise poolt anti 30% hääli. Leka oli alati lubanud troonile asuda ainult juhul, kui referendum selle heaks kiidab. Rahutuste tõttu oli Leka sunnitud Albaaniast lahkuma.
Üks Tirana kohus mõistis Leka tagantselja süüdi relvastatud ülestõusu õhutamises.
6. veebruaril 1999 tühistas president Nelson Mandela Leka diplomaatilise immuniteedi, mis oli saadud 1991, ja 5. veebruari õhtul otsiti maja läbi ning konfiskeeriti hulk relvi. Peidikus oli üle 70 relva ja 14 000 laengut laskemoona. Relvade seas olid Kalašnikovi automaadid AK47, granaadiheitjad ja jalaväemiinid. Ekskuningas veetis nädalalõpu vahi all. Kommenteerides NATO õhurünnakuid Jugoslaaviale, ütles ta: "Te ei saa vallutada maad õhujõududega (...) Ainus võimalus maa vallutada – see on seitsmeteistkümneaastased, relv käes." Kosovo albaanlaste probleemide ainsaks võimalikuks lahenduseks pidas ta enesemääramist.
Kui Leka sai juunis 2002 amnestia, naasis ta 28. juunil 2002 koos emaga ja oma perekonnaga Albaaniasse. Lennujaamas tervitasid teda vähem kui 500 pooldajat. See oli vähem, kui oli loodetud. Leka ütles: "Ma tänan albaania rahvast ja parlamenti selle eest, et nad andsid mulle võimaluse kodumaale tagasi pöörduda."
Albaania politsei leidis tema kohvritest 90 relva. Need olevat olnud trofeed ja kingitused, kuid nende hulgas olid ka mõned uued granaadid ja üks Kalašnikovi automaat.
Leka asus elama villasse Tiranas valitsuse lähedal.
Isiklikku.
Leka pikkus oli 206 cm. Kui ta elas Hispaanias, tunti teda Balkani Rambo ("el Rambo de los Balcanes") nime all.


Lars Sonck.
Lars Eliel Sonck (10. august 1870 Kälviä vald – 14. märts 1956 Helsingi) oli soome arhitekt.
Ta lõpetas 1894 Helsingi Polütehnilise Instituudi ja võitis otsekohe suure konkursi kiriku ehitamiseks Turusse.
Sonck eiras tollal populaarset ratsionalismi arhitektuuris. Selle asemel saadavad tema loomingut mõjustused Soome keskaegsest kivi- ja puuarhitektuurist. Tema monumentaalsemates rajatistes domineerib rahvusromantiline stiil.
Suurimad tööd: Tampere toomkirik, Jean Sibeliuse kodu Ainola 1904, Kallio kirik Helsingis 1912, Kultaranta presidendiloss 1917, Helsingi börsihoone, Mariehamni kirik 1928, Agricola kirik Helsingis 1935.
Sonck, Lars
Sonck, Lars
Sonck, Lars


Laevandus.
Laevandus on laevade kasutamine inimeste ja lasti veoks peamiselt merel, aga ka siseveekogudel. Meresõitu jaotatakse rannasõiduks ehk kabotaažiks, lähi- ja kaugsõiduks. Kaubavedu merel hõlmab eri vorme, nt liinilaevandust ja tramplaevandust.


Luterlus.
Luterlus on kristlik konfessioon, mis on alguse saanud Martin Lutheri tegevusest protestantliku reformatsiooni algatajana.
Luterlased ise on oma kirikut nimetanud ja nimetavad õigupoolest evangeelseks, kristlikuks või apostellikuks. Nimetus "luterlased" (ladina keeles "Lutherani") pärineb algselt katoliiklastelt (Johann Eck (1520: "aduersus Lutheranos, et alios hostes Ecclesiae" 'luterlaste ja teiste Kiriku vaenlaste vastu') ning seda tarvitati selleks, et kuulutada protestandid ketseriteks. Alles hiljem hakati end ise selle sõnaga nimetama, et eristuda nii katoliiklastest kui ka Huldrych Zwingli ja Johannes Calvini järgijatest.
Luterlased peavad end autentse kristluse ja vanakirikliku traditsiooni esindajateks: "Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi Usutunnistus)
Oma kirikuid ja kogudusi nimetavad nad luterlikeks, luteriusu, evangeelseteks või evangeelseteks luteriusu kirikuteks ja kogudusteks.


Lennart Meri.
Lennart Georg Meri (29. märts 1929 Tallinn – 14. märts 2006 Tallinn) oli Eesti kirjanik, produtsent, diplomaat, ja poliitik, Eesti president 1992–2001.
Elulugu.
Lennart Meri vanemad olid Eesti diplomaat ja hilisem William Shakespeare'i tõlkija Georg Meri ning Alice-Brigitta Engmann, kellel olid eestirootsi juured.
Isa viibis diplomaadiameti tõttu pidevalt välislähetustel, seetõttu pidi ka ta poeg lapsepõlve peamiselt välismaal veetma. Lennart õppis mitmes Saksamaa ja Prantsusmaa koolis. Sellest tulenes ka tema hea keelteoskus.
Pärast Eesti okupeerimist küüditati Georg Meri perekond kui punavõimude jaoks vaenulik element 1941 Siberisse. Sealt naasid nad 1945. aastal. Lennart Meri oli vahepeal õppinud mitmes venekeelses koolis, Eestis astus ta Tartu Ülikooli.
Aastal 1953 lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo eriala "cum laude", kuid ajaloolasena ei lubatud tal töötada. Ta leidis tööd "Vanemuises" dramaturgina ning seejärel Eesti Raadios kuuldemängude toimetajana. Enne seda oli ta lühikest aega ajalooõpetaja.
Lennart Meri esimene raamat oli "Kobrade ja karakurtide jälgedes", mis jutustas tema reisist Kesk-Aasiasse 1958. aastal. Aastal 1963 võeti Lennart Meri Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Film "Linnutee tuuled" (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali.
Aastal 1990 sai Lennart Merist Edgar Savisaare valitsuses välisminister. Ta taastas kontaktid Läänega ning kohtus mitmel korral sealsete kõrgete riigitegelaste, sealhulgas ka USA presidendi George H. W. Bushiga. Ta suutis saavutada Eesti Vabariigi peakonsuli Ernst Jaaksoni heakskiidu Eesti valitsuse tegevusele.
Ta oli ka Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige.
Augustiputši ajal oli Lennart Meri Soomes ning tegutses seal Eesti Vabariigi taastunnustamise nimel.
Aastal 1992 lahkus Lennart Meri välisministri ametikohalt ja sai lühikeseks ajaks Eesti Vabariigi suursaadikuks Soomes. Sama aasta sügisel kandideeris ta Eesti presidendiks. Ta kaotas esimeses voorus suurelt Arnold Rüütlile, ent pääses teise vooru ning osutus seal valituks. Temast sai esimene demokraatlikult valitud Eesti president. Aastal 1996 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Presidendina tegi ta väga palju ära Eesti tutvustamiseks ning aitas riigis stabiilset demokraatiat kehtestada. Ta sai tuntuks teravmeelsete ütluste ja humoorikate tegudega, mis hiljem talletati raamatus "Meie Lennart".
Aastal 1998 valis Prantsusmaa ajaleht La Vie Lennart Meri aasta eurooplaseks.
Aastal 2001, oma viimasel ametisoleku aastal, jagas president kunagistele poliitvangidele ja küüditatutele üle kogu Eesti Murtud Rukkilille märke.
Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas loenguid ja kõnesid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega. 2001. aastal valiti Lennart Meri Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.
Ta valdas saksa, prantsuse, inglise, soome ja vene keelt.
Lennart Meri suri peaaju pahaloomulisest kasvajast põhjustatud ajuturse tõttu 14. märtsil 2006 ja on maetud Metsakalmistule.
Tõlked.
Lennart Meri tõlkis Remarque'i, Graham Greene'i, Vercorsi, Pierre Boulle'i ja Aleksandr Solženitsõnit.
Perekond.
Lennart Meri oli abielus kaks korda. Esimene abikaasa Regina Meri (neiuna Ojavere, sündinud 1932) emigreerus 1987 Kanadasse ning naasis Eestisse 2003. aastal. Nende pojad on Mart Meri (1959) ja Kristjan Meri (1966).
Teine abikaasa Helle Meri (neiuna Pihlak, sündinud 1949) töötas aastani 1992 Eesti Draamateatris näitlejana. Neil on tütar Tuule Meri (1985).
Hindrek-Peeter Meri (1934–2009) oli Lennart Meri noorem vend.
Mälestuse jäädvustamine.
2007. aastast korraldab Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus igal aastal rahvusvahelist Lennart Meri konverentsi, mis keskendub Euroopa julgeolekule.
29. märtsil 2009 nimetati Tallinna Lennujaam ümber Lennart Meri Tallinna lennujaamaks.


László Papp.
thumb
László Papp (25. märts 1926 – 16. oktoober 2003) oli Ungari poksija.
Võitis keskkaalus 1948. aastal Londoni, 1952. aastal Helsingi ja 1956. aastal Melbourne'i olümpial kuldmedali, olles kaasaegsete olümpiamängude ajaloos esimene poksija, kes sai kolmekordseks olümpiavõitjaks.


Leo I (keiser).
pisi
Leo I (Imperator Caesar Flavius Valerius "Leo" Augustus) oli Ida-Rooma keiser 401 - 474, kes valitses aastatel 457–474. Leo I suri 18. jaanuar aastal 474 düsenteeriasse, olles 73-aastane.
Leo I
Leo I


Leo II (keiser).
Leo II (Imperator Caesar Zenonis Augusti Divi Valerii Leoni Flavius "Leo" Augustus; 467 – 17. november 474) oli Ida-Rooma keiser.


Lucius Aelius.
Lucius Aeliuse portree umbes 136. aastast
Lucius Aelius (Imperator Caesar Divi "Lucius Aelius" Augustus; sünninimi Lucius Ceionius Commodus; 13. jaanuar 101 – 1. jaanuar 138 oleks pidanud pärast Hadrianuse surma saama Vana-Rooma keisriks, kuid ta jõudis enne seda surra loomulikku surma.


Lucius Verus.
Lucius Aurelius Verus ("Imperator Caesar Divi Antonini Pii Divi Hadriani Lucius Aurelius Verus Augustus"; sünninimi Lucius Ceionius Commodus; 15. detsember 130 – veebruar 169 Rooma) oli Vana-Rooma keiser 7. märtsist 161 kuni surmani.
Verus pärines Etruuriast senaatori perekonnast. Veruse adopteeris 138 Antoninus Pius, teda kasvatasid Fronto ja Herodes Atticus.
Marcus Aurelius nimetas ta kaasvalitsejaks ja andis talle naiseks oma tütre Lucilla, kes oli Verusest 18 aastat noorem. Neil oli 3 last.
162–166 juhtis Verus legaatide kaudu sõda Partiaga, 168–169 sõdis ta markomannidega. Ta oli kompetentne ja kartmatu sõjamees. Ta ümbritses ennast luksusega, mida Marcus Aurelius hukka mõistis, ent oma ametlikke ülesandeid täitis Verus eeskujulikult. Omandatud tiitlid: Armeniacus (164), Medicus (166), Parthicus (166).
Ta suri Antoninuste katku pandeemia alguses (see oli arvatavasti rõuged, vähem tõenäoliselt leetrid). Et ta polnud 40-aastanegi, siis on kahtlustatud ka toidumürgitust. Pärast matuseid kuulutas senat Veruse jumalaks, keda tuli austada nime all "Divus Verus".
Veruse elulugu on kirjeldatud teoses "Historia Augusta". Tema skulptuurportreed asuvad Pergamoni muuseumis ja Dresdenis Albertinumis.


Leo Jogiches.
Leo Jogiches (17. juuli 1867 Vilnius – 10. märts 1919 Berliin) oli juudi päritolu poliitik.
1. jaanuaril 1919 asutas ta koos Karl Liebknechti ja Rosa Luxemburgiga Saksamaa Kommunistliku Partei.
Märtsis 1919 ta arreteeriti ning mõrvati 10. märtsil eeluurimisvanglas.


Licinius.
Licinius (Imperator Caesar Valerius Licinianus "Licinius" Augustus); sünninimi teadmata; (265 – kevad 325) oli Vana-Rooma keiser 11. november 308 kuni 19. september 324, astus tagasi. Hiljem tapeti. Tema kaasvalitsejad olid Galerius, Maximinus Daia ja Constantinus Suur.
Lisanimed: Germanicus maximus (310), Sarmaticus maximus (310).


Leila Abašidze.
Leila Abašidze (sündis 1. septembril või 1. augustil 1929) on Gruusia filminäitlejatar.
Debüteeris filmis juba 1941. aastal ("Kadžana").
Lõpetas 1951 Thbilisi Rustaveli-nimelise teatriinstituudi näitlejateaduskonna.


Liechtenstein.
Liechtenstein [l'ihtenštain] (ametlik nimi Liechtensteini Vürstiriik) on merepiirita riik Kesk-Euroopas Šveitsi ja Austria vahel.
Liechtenstein kuulub Euroopa kääbusriikide hulka. Selle pindala on 160 km² ja rahvaarv 35 600 (2008). Pindalalt on sellest väiksemad ainult Vatikan, Monaco, San Marino, Tuvalu ja Nauru. Liechtenstein on väikseim riik, kus saksa keel on ametlik keel.
Kuni 1938. aastani elasid Liechtensteini vürstid alaliselt Viinis.
Asend, piir, mõõtmed ja kuju.
Liechtenstein asub põhjalaiuste 47°16'08" ja 47°02'58" ning idapikkuste 9°28'16" ja 9°38'34" vahel.
Liechtenstein piirneb lääne ja lõuna poolt Šveitsi Graubündeni ja St. Galleni kantoniga ning ida poolt Austria Vorarlbergi liidumaaga.
Piir Šveitsiga kulgeb piki Reini jõge. Lõuna- ja idapiiri moodustavad Reetia Alpid. Piir Austriaga kulgebki suurelt jaolt mööda mäestikuharja.
Riigipiiri kogupikkus on 76 km või 77,9 km (2006. aastal avaldatud uute mõõtmiste järgi). Piir Šveitsiga on 41,1 km või 41,2 km pikkune, sealhulgas 27,1 km Sankt Galleni kantoniga ja 14 km Graubündeni kantoniga. Austriaga on ühist piiri 34,9 km.
Liechtenstein on merepiirita riik ja ka tema naaberriigid on merepiirita riigid. Ainus teine niisugune riik on Usbekistan.
Riik on põhja-lõuna suunas piklik. Suurim pikkus on 24,56 km ja suurim laius 12,36 km.
Pinnamood.
Liechtensteini lääneosas on suhteliselt kitsas lõik tasast maad Reini jõe ääres, ülejäänud maa on valdavalt mägine.
Reetia Alpidesse kuuluva Rätikoni idast läände kulgev peaahelik moodustab riigi läänepiiri. Ta laskub Naaskopfilt (2573 m), mis asub kolme riigi piiril, üle Falknise (2566 m) Reini orgu ning tõuseb sealt uuesti, moodustades Fläscherbergi (1139 m) mäesaare. Kahest põhja-lõunasuunalisest kõrvalahelikust kuulub läänepoolne (Dreischwesternzug), mis ulatub 2124 m kõrgusele (Dreischwestern), suuremalt jaolt Liechtensteinile; ta lõpeb Reini oru ääres dolomiitseintega. Idapoolne kõrvalahelik on riigi idapiiril Austriaga; sinna kuuluvad Ochsenkopf (2288 m) ja Gallinakopf (2124 m).
Mäeahelike vahel on mägiorud Samina org ja Malbuni org.
Riigi kõrgeim tipp on Grauspitz (2599 m), mis asub riigi lõunaosas. Madalaim koht on Ruggeller Riet (430 m).
Kliima.
Hoolimata mägisest asendist pole Liechtensteini kliima eriti karm, sest seda mõjutab suuresti soe kuiv lõunatuul föön.
Madalamate alade jaanuari keskmine temperatuur on −4,5°C, juuli keskmine temperatuur on 19,9°C. Talvel langeb temperatuur harva alla −15 kraadi, suvel kõiguvad keskmised temperatuurid 20 ja 28 kraadi vahel.
Aasta keskmine sademete hulk on 1050 mm; aastane sademete hulk kõigub 900 ja 1200 mm vahel. Alpides ulatub aastane sademete hulk 1900 millimeetrini.
Veestik.
Ainus looduslik järv on Gampriner Seele, mis tekkis 1927. aastal pärast Reini üleujutust suure erosiooniga.
Elusloodus.
Liechtensteini elusloodus on suure kõrguste vahe tõttu vaheldusrikas.
Taimed.
Föön pikendab kevadist ja sügisest vegetatsiooniaega. Fööni tõttu kasvab seal mitmeid orhideeliike. Kõrgemates mägedes leidub Alpidele omaseid taimi nagu emajuur, alpi roos, alpi jänesekäpp (eedelveiss). Tüüpilised puud on punane pöök, plaatan, vaher, lepp, lehis ja mitmesugused muud okaspuud.
Reini-äärsel tasandikul on põhiliselt karjamaad ja põllud. Mäed on metsased.
Dreischwesternzugi terrassidel ning mägiorgudes on alpiaasad.
Loomad.
Imetajatest leidub hirvi, rebaseid, mäkri ning mägikitsi. Linnuliike (muuhulgas rongad ja kotkad) on umbes 120.
Esiaeg.
Arheoloogilised leiud Gutenbergil ja Eschnerbergil näitavad, et tänapäeva Liechtensteini ala on asustatud (5. aastatuhandest eKr).
Gutenbergilt on leitud pronksist kultusfiguure. Et Reini org oli sageli üle ujutatud ning seetõttu soine, olid asustatud ainult kõrgemal asetsevad alad.
Alates 8. sajandist eKr asustasid seda ala reedid (vennoonid). Võib täheldada ka keldi (vindelikkude) mõju.
Rooma riik.
Aastal 15 eKr sai tänapäeva vürstiriigi ala Rooma riigi uue provintsi Reetia osaks. 1. sajandil pKr ehitati sõjatee, mis viis Itaaliast üle Splügeni kuru ja Churi läbi tänapäeva Liechtensteini Bregenzi. Selle tee äärde tekkisid Liechtensteini alale kõrtsid. Aja jooksul segunes põliselanike keel ladina keelega ning sellest tekkis retoromaani keel.
4. sajandil algas provintsi "Raetia Curiensis" kristianiseerimine. Esimese misjonärina austati Churi Luciust. Hilisrooma ajast pärinevad rooma kastelli jäänused; kindlustus ehitati sel ajal Schaani kaitseks alemannide vastu põhjas.
Keskaeg ja varauusaeg.
Pärast Rooma riigi lagunemist rändasid tänapäeva Liechtensteini alale alemannid. 8. sajandil sai Reetiast Frangi riigi osa.
a>. aastast on Liechtensteini vürstisuguvõsa peamine residents.
Liechtensteini vürstiriigi praeguste alade poliitilise identiteedi alguseks võib pidada aastat 814, kui Karl Suure surma järel moodustati Alam-Reetia. Aastal 842 loetleti esmakordselt tänapäeva Liechtensteini inimesi ja kohti, sealhulgas Balzersit, Schaani ja Eschenit ("Rhätisches Urbar").
10. sajandi ja 1152. aasta vahel kuulus Reetia Bregenzi krahvidele. Pärast nende väljasuremist killustus Reetia, minnes mitme pärija kätte. Alam-Reetia läks Montforti krahvidele, kelle suguvõsa jagunes hiljem Montfortideks ja Werdenbergideks. Werdenbergi krahvkond jaotati omakorda, nii kujunes 1342 päranduse jagamisel Vaduzi krahvkond. Aastal 1379 andis Saksa kuningas Wenzel Vaduzi krahvile Heinrich von Werdenbergile kohtuvõimu.
Aastal 1396 läks Vaduzi krahvkond kuningas Wenzeli kinnitusel Püha Rooma riigi otsesesse alluvusse. Järgnevatel sajanditel kinnitati seda staatust üha uuesti.
Aastal 1416 surid Vaduzi krahvid välja. Järgmised valitsejad olid Brandise vabahärrad (Brandised), kes pärinesid Emmentalist. Aastal 1434 said nad oma valdusse ka i põhjaosa. Nõnda ühendati Brandise vabahärradele varem kuulunud Oberland ning Schellenbergi liidetud osa Unterland. Nõnda kujunesid praeguse Liechtensteini Vürstiriigi piirid.
Ala valitsesid Sulzi ja Hohenemsi krahvid.
Kolmekümneaastase sõja käigus vallutasid ala kõigepealt Austria väed, seejärel aga 1647. aastal rootslased.
Kui Hohenemsi krahviperekonnal olid tekkinud rahalised raskused, ostis Liechtensteini vürst Johann Adam Andreas nendelt algul ära Schellenbergi (1699), hiljem ka Vaduzi (1712). Vürstisuguvõsa on nime saanud Liechtensteini linnuse järgi Mödlingi lähedal Viini lähikonnas; suguvõsa ulatub tagasi 12. sajandisse. Karl von Liechtenstein tõsteti 1608 päritavasse vürstiseisusesse ning temast sai esimene Liechtensteini vürst Karl I. Liechtensteini perekond jäi elama Alam-Austriasse. Ta omandas ulatuslikke alasid Böömimaal, Määrimaal ja Sileesias. Liechtensteini Vürstiriik loodi 23. jaanuaril 1719 Püha Rooma keisri Karl VI aktiga, kes kinnistas lääni Anton Florianile. Vürstitiitlile lisandus siis "und zu".
Napoleoni sõdade ajal vallutasid Liechtensteini nii prantslased kui ka venelased. Pressburgi rahu (1805) järel liitus Liechtenstein Reini konföderatsiooniga ning temast sai iseseisev riik. Pärast Napoleoni langemist 1815. aastal liitus Liechtenstein Saksa Liiduga.
1866. aastal Preisimaa võiduga Austria üle Austria-Preisi sõjas lakkas Saksa Liit olemast ning Liechtensteini konstitutsioonilised sidemed teiste Saksa riikidega lõppesid. Sõjas toetas Liechtenstein Austriat 80 sõduriga, kaks aastat hiljem aga saatis vürstiriik oma armee igaveseks laiali.
Liechtensteini poolt 1920. aastal erakorraliselt väljaantud rahatähed.
Aastast 1852 kuni Esimese maailmasõja lõpuni oli Liechtenstein tihedalt seotud Austria (Austria-Ungari) majandusega, kuid maailmasõja järgse Austria rahanduse ja majanduse kollapsi tõttu hakkas vürstiriik vaatama teisele poole. 1923. aastal sõlmiti Šveitsiga tolliliit ja võeti rahaühikuna kasutusele Šveitsi frank.
Teises maailmasõjas jäi Liechtenstein (nagu ka Šveits) neutraalseks samuti nagu nad olid seda Esimeses ilmasõjas. Pärast Saksamaa lüüasaamist võeti natsismi pooldajad, kes taotlesid Liechtensteini inkorporeerimist Kolmandasse Riiki, kohtulikule vastutusele. Sõjajärgsed aastad on tähendanud riigile poliitilist stabiilsust ja väljapaistvat majanduslikku arengut.
Vürst Franz Josef II, kes asus riiki juhtima aastal 1938 oli tegelikult esimene valitsev vürst, kes resideerus Liechtensteinis. 1984. aastal andis ta riigi sisulise juhtimise üle oma pojale kroonprints Hans Adamile. 1984. aastal said Liechtensteini naised õiguse osaleda valimistel; Liechtenstein oli sellega viimane riik Euroopas, kus naised said selle õiguse. Hans Adam II sai vürstiks isa surma järel 13. novembril 1989. Selleks ajaks oli Franz Josef II-st saanud kõige kauem riiki valitsenud monarh Euroopas.
1990. aastal sai Liechtensteinist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liige. Samuti liitus riik 1991. aastal Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni EFTA-ga ning 1995. aastast saadi Euroopa Majanduspiirkonna EEA liikmeks.
Diplomaatilised suhted Eestiga sõlmiti 22. juunil 1921, taassõlmiti 4. septembril 1991.
Riigikord.
Liechtenstein on 1921. aasta põhiseaduse järgi konstitutsioonilise monarhia ja parlamentaarse demokraatiaga riik.
Aastal 2003 toimus rahvahääletus, millega muudeti põhiseadust, nii et riigipeal Liechtensteini vürstil on rohkem võimu. Tal on õigus määrata valitsust ja kohtuid ning saata laiali parlamenti.
Parlament on 25-liikmeline Maapäev ("Landtag"), mis valitakse neljaks aastaks.
Nagu Šveitsiski, on suur roll rahvahääletustel ja rahvaalgatusel.
Naised said hääleõiguse alles 1984, kõigis valdades alles 1986.
Kohtud.
Tsiviilkohtutest on esimese astme kohus maakohus ja teise astme kohus kõrgem kohus.
Karistuskohtustest on esimese astme kohtud maakohus, assiisikohus ja kriminaalkohus esimese instantsi kohtud ja kõrgem kohus teise instantsi kohus.
On ka haldusapellatsioonikohus ja riigikohus (avaliku õiguse kaitseks).
Pealinn.
Pealinn ja Liechtensteini vürsti residents on Vaduz.
Haldusjaotus.
Liechtensteinis on 11 valda ("Gemeinde"), neist seitsmel on olemas enklaavid ja/või eksklaavid. Vallad on jaotatud kahte valimisringkonda ("Wahlkreis"): Oberland (ajalooline Vaduzi krahvkond) ja Unterland (ajalooline Schellenberg).
Demograafilised näitajad.
Naiste osatähtsus rahvastikus moodustas 30. juunil 2008 50,6% (koguarv 17938).
Asustus.
Enamik rahvast elab Reini orus, kus asuvad ka kaks rahvarohkemat linna – Vaduz ja suurima elanike arvuga Schaan. Linnarahvastiku osakaal on 23%.
Välismaalased.
Liechtensteinis elab umbes 12 000 välismaalast. 30. juunil 2008 oli välismaalasi 11 797 (33,3% rahvastikust).
1998. ja 1999. aastal võttis Liechtenstein vastu ka Kosovo albaania pagulasi.
Keeled.
Rahvastikust umbes 87,5% räägib saksa keele murdeid.
Majandus.
Asend Euroopa keskel on edendanud riigi tööstust, kaubandust ja turismi.
Töötus oli 2007. aasta seisuga 1,5%.
Valuuta.
Ametlikult käibib Šveitsi frank.
Toll.
Alates 1924. aastast on Liechtensteinil tolliliit Šveitsiga. Tolli haldab Šveits.
Post.
Liechtensteini posti haldab Šveits, kuid riigil on oma postmargid.
Relvajõud.
Korra hoidmise eest riigis vastutab Liechtensteini Politsei ("Landespolizei"). See koosneb 125 töötajast, 87 politseinikust ja 38 tsiviilametnikust. Kõik politseinikud on varustatud käsitulirelvadega. Üldine kuritegevuse tase on üks madalamaid maailmas. Liechtensteini vanglas on vähe kinnipeetavaid, vahel lausa mitte kedagi. Kõik vangid, kelle karistusaeg on pikem kui kaks aastat antakse üle Austriale. Liechtensteini Politseil on kolmepoolne leping Austria ja Šveitsiga, mis võimaldab piiriülest koostööd kolme riigi vahel. Vaatamata sõjaväe puudumisele on Liechtenstein Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liige ja huvitub Euroopa Julgeolekupoliitikast. Eriolukorras kehtib üldine sõjaväekohustus 18–60-aastastele meestele.
Liechtenstein on neutraalne riik ja üks väheseid, kellel ei ole sõjaväge. Sõjavägi saadeti laiali varsti peale Austria-Preisi sõda 1866. aastal. Liechtensteini sõjavägi koosnes siis 80 mehest, kuid sõjategevusest nad osa ei võtnud. Saksa Liidu lagunemine vabastas Liechtensteini rahvusvahelisest kohustusest sõjaväe pidada ja parlament kasutas seda võimalust keeldumaks sõjaväe jaoks raha eraldamisest. Vürst oli sellisele asjade käigule vastu, kuna sõjaväe kaotamine jätnuks riigi kaitseta, kuid andis lõpuks siiski järele ja saatis 12. veebruaril 1868 sõjaväe laiali. Viimane Liechtensteini mundris teeninud sõdur suri 1939. aastal 95 aasta vanuselt.
Märtsis 2007 eksis 170 liikmeline Šveitsi jalaväeüksus öösel õppuste käigus ära ja sattus kogemata 1,5 kilomeetri sügavusele Liechtensteini. Viga märgates pöördus üksus kohe tagasi. Šveitsi armee teavitas Liechtensteini eksituse tõttu toimunud invasioonist ja palus vabandust.


Lõuna-Korea.
Korea Vabariik (eestikeelne mitteametlik nimi Lõuna-Korea; korea keeles "Daehan Min-geuk" (대한민국; 大韓民國)) (koreakeelne mitteametlik nimi on "Hangeuk", 한국; 韓國) on riik Kaug-Idas, mis hõlmab Korea poolsaare lõunaosa.
Lõuna-Korea pindala on 98 480 km², millest maismaad 98 190 ja vett 290 km².
Maismaapiir (238 km) on Lõuna-Koreal ainult põhjast Põhja-Koreaga, koos millega ta moodustas 1948. aastani ühtse riigi. Kagusse teisele poole Jaapani merd ja Korea väina jääb Jaapan.
Nimi.
Riigi koreakeelne nimi tähendab 'Suur Hani Vabariik' ning selle aluseks on võetud Korea ametlik nimi 1890. aastatest Jaapani okupatsioonini Koreas "Daehan Jeguk" (대한제국; 大韓帝國; 'Suur Hani Impeerium'). Lõuna-Koread nimetatakse riigis endas tavaliselt "Namhan" (남한; 南韓; 'Lõuna-Han') ja Põhja-Koreas "Namchosŏn" (남조선; 南朝鮮; 'Lõuna-Chosŏn' (McCune-Reischaueri transkriptsioon) / 'Lõuna-Joseon' (Korea uus omaladina)).
Kliima.
Lõuna-Koreas on niiske mandriline niiske lähistroopiline kliima, mida mõjutavad mussoonid. Suvel on lühike vihmahooaeg nimega "jangma", mis algab juuni lõpus ja kestab juuli lõpuni. Talvel langeb temperatuur enamjaolt -7...-1 °C-ni, kuid olla võib ka palju külmem. Tavaline augustikuu temperatuur on +22...+30 °C.
Pealinn.
Lõuna-Korea pealinn on Seoul ("서울"), mille kaugus Tallinnast linnulennul on 7129 km.
Et vältida praeguse pealinna ülerahvastatust ja majanduse liigset koondumist sinna, rajatakse Lõuna-Chungchoni provintsi keskele Yeongi-Kongju alale uus pealinn. Ehituse alustamist plaanitakse 2007. aastale ja lõpetamist 2030. aastale. Ehitus läheb maksma 45 miljardit USA dollarit.
Riigivõimuasutuste üleviimine ei alga enne 2012. aastat. Uude linna viiakse üle valitsusasutused, võib-olla ka parlament ja ülemkohus.
Riigikord.
Alates 1987 kehtivat riigikorda nimetatakse kuuendaks vabariigiks. Korea Vabariik on presidentaalne vabariik. Riigipea on president, kelle ametiaeg kestab viis aastat. Parlament ("Gukhoe") on 300-liikmeline, ühekojaline ja valitakse iga nelja aasta järel. Peamised erakonnad on parempoolne "Saenuri" ja vasaktsentristlik Demokraatlik Ühtsuspartei. President nimetab ametisse peaministri ja ministrid.
Sümbolid ja tähised.
Lõuna-Korea sümbolid on lipp, vapp, hümn ehk Aegukga.
Lõuna-Korea rahvuspüha, Vabastuspäev, on 15. augustil (1945).
Lõuna-Korea tippdomeen on .kr.
Telefonitsi helistades on Lõuna-Korea maakood 82.
Haldusjaotus.
Lõuna-Korea 1. järgu haldusüksused on provintsid (ainsuses "도"; "do") ja provintsi õigusega linnad (ainsuses "광역시"; "gwangyok-si"). Mõlemad jagunevad omakorda "gun"ideks (ainsuses "군") ja "eup"ideks (ainsuses "읍"), mis on linnadest väiksemad haldusüksused. Linnad koosnevad linnaosadest ehk "dong"idest (ainsuses "동").
Ajavöönd.
Lõuna-Korea ajavöönd on maailmaaeg + 9 tundi.
Rahvastik.
Lõuna-Korea rahvaarv oli 2003. aastal 48 289 037. 2007. aasta oktoobris ületas rahvaarv 50 miljoni piiri. 2010. aastal oli rahvaarv 48 875 000. Sellega on Lõuna-Korea maailma riikide seas 24. kohal Itaalia ja Ukraina vahel.
Keskmine eluiga on 77,23 aastat.
Lõuna-Korea on üherahvuseline riik. Peale korealaste elab seal umbes 20 000 hiinlast.
Kristlasi on 49%, budiste 47%, konfutsianiste 3%, Chondogyo-usulisi (Taevase Tee religioon) ja teisi 1%.
Majandus.
Lõuna-Korea rahaühik on Lõuna-Korea vonn (KRW) (원). 2010. aastal oli Lõuna-Korea SKP 1,467 triljonit USA dollarit.
Riigieelarve tulusid oli 2010. aastal 248,3 miljardit ja kulusid 267,3 miljardit dollarit.
2010. aastal oli töötus 3,3%. 2009. aastal oli see 3,7%. 2006. aastal elas alla vaesuspiiri 15% elanikkonnast.
Eksport.
Lõuna-Korea tähtsaimad ekspordipartnerid on Hiina 23,2%, Ameerika Ühendriigid 10,1%, Jaapan 5,8% ja Hong Kong 5,3% (2009).
Import.
Lõuna-Korea tähtsaimad impordipartnerid on Hiina 16.8%, Jaapan 15.3%, Ameerika Ühendriigid 9%, Saudi Araabia 6,1% ja Austraalia 4,6% (2009).
Põllumajandus.
Peamiselt kasvatatakse riisi ja muid teravilju, mida on hea käsitsi korjata.
Maavarad.
Maavaradena leidub Lõuna-Koreas rauamaaki ja põhjaosas ka vaske.
Teedevõrk.
Lõuna-Korea teedevõrk on 2008. aasta seisuga 103 029 km pikk.
Raudteed.
Lõuna-Korea raudteevõrk on 2008. aasta seisuga 3 381 km pikk.
Lennundus.
Lõuna-Koreas oli 2010. aastal 116 lennujaama, millest 72 hoovõturajad on asfalteeritud. Lennujaamu, mille hoovõturada oli pikem kui 3 047 m, oli neli. Lõuna-Korea suurim lennujaam on Incheoni rahvusvaheline lennujaam, mis teenindas 2007. aastal rohkem kui 30 miljonit reisijat.
Lõuna-Korea rahvuslik ja samuti suurim lennufirma on Korean Air, mis aastal 2008 teenindas 2,1 miljonit reisijat.
Haridus.
Korea koolides kestavad tunnid tööpäeviti tavaliselt kella üheksast hommikul kuni kella kolmeni. Laupäeval on tunnid kella kaheteistkümneni. Koolis käiakse aasta läbi, on vaid kaks kuuajalist vaheaega, üks suvel ja teine talvel.
Pärast koolipäeva lõppu lähevad mõned õpilased tunniks-paariks veel eraakadeemiasse (학원; "hak'won"), söövad siis kodus lõunat ja on pärast seda veel kella kümneni koolis. Nii valmistuvad nad kolledžisse sisseastumiseks vajalikuks lõpueksamiks (입학시험; "iphak´siham"). See raske test püütakse sooritada võimalikult hästi. Nii mõnedki ei pea pingele vastu ja katkestavad õpingud. Tuleb ette, et õpilased jäävad tunni ajal kurnatusest magama. Õpetajad ei näe selles probleemi, vaid omistavad lihtsalt õpilasele soovi eksamil läbi kukkuda.
Üliõpilaste seas on väga populaarne olla kõrgkooli elus aktiivne. Tudengid on poliitilises küsimustes väga protestivalmis. Suurlinnades Seoulis, Busanis ja Daegus ei ole harulduseks suured tänavarahutused. Kõige rohkem protestitakse riigis viibivate USA vägede vastu. Igal laupäeval on politsei avaliku korra eriüksused tegutsemisvalmis. Rääkides lähemalt kehalise kasvatuse tunnist,
valitseb seal sõjaväeline kord, on juhtumeid, kus õpetaja on õpilasi vägivaldselt karistanud.
Sõjavägi.
Sõjaväkke minnakse kohe peale keskhariduse omandamist ja sõjavägi kestab 2 aastat, sõjaväes õpetatakse neile Korea võitluskunsti Taekwon-do'd ja muid enesekaitsevõtteid.


Lõuna-Korea vapp.
Lõuna-Korea vapp on Korea Vabariigi vapp. Kasutusel on kaks vappi: suur vapp ja väike vapp.
Suur vapp.
Suurt vappi kasutatakse ainult tähtsatel riiklikel dokumentidel. Ta omab ainult ajaloolist, sümboolset tähendust. Pitser millega kujutist tehakse on 18 karaadisest kullast ja kaalub 2,15 kilogrammi. Tema pindala on 10,1 cm ja kõrgus 10 cm. Tema käepide on fööniksipaari kujuline ja fööniksipaaril on lootose vars nokkade vahel.
Väike vapp.
Väike vapp on tuntud läänemaailmas. Sellel on samuti kujutatud lootost, mis on Korea rahvuslill.


Lõuna-Korea lipp.
Lõuna-Korea lipp on Lõuna-Korea riigilipp. See on valge; keskel on ülalt punane ja alt sinine "yin-yang"i sümbol; valge välja igas nurgas on erinev must kolmejooneline "gua" Yijingist (Hiina "Muutuste raamatust").
Lipu nimi on korea keeles "Taegeukgi" (태극기; 太極旗).
Lipu mõtles välja Korea suursaadik Jaapanis Bak Yeong-hyo. Korea kuningas Gojong kuulutas 6. märtsil 1883 selle lipu Korea sümboliks.
Tähendus.
Valge taust sümboliseerib valgust ja puhtust ning väljendab rahuarmastust.
Ajalugu.
Lipu järele tekkis vajadus, kui Korea valmistas ette kaubanduslepingut USA-ga, mis valmis 22. mail 1882 ja millele kirjutati alla 6. juunil 1882.
Kuigi Hiina soovis, et Korea lipul oleks draakon, eelistas Korea kujutada lipul iidset sini-punast yin-yangi sümbolit valgel taustal. Sellest sai ajutine riigilipp
"taegeuk". Hiljem lisati kaheksa trigrammi ümber "taegeuki ringi. Nõnda saadud "Taegeukgi" oli mõnda aega riigilipuks.
Septembris 1882 määras kuningas Gojong oma suursaadikuks Jaapanisse Bak Yeoung-hyo. Jaapanisse suunduva laeva pardal joonistas Bak "taegeuki ringiga lipu, milles ta kasutas kaheksa trigrammi asemel nelja. Seda lippu hakkas ta 25. septembril kasutama. 3. oktoobril kandis ta sellest muudatusest ametlikult ette kuningas Gojongile, kes 6. märtsil 1883 kuulutas selle ametlikult riigilipuks.
Täpseid juhiseid lipu valmistamiseks tookord ei antud. Alles 29. juunil 1942 sätestas Korea ajutine eksiilvalitsus riigilipu valmistamise täpse viisi, kuid see ei saanud Jaapani okupatsiooni ajal kodumaal laialt teatavaks. Jaanuaris 1949 moodustas Korea Vabariigi valitsus erikomisjoni, mis 15. oktoobril avaldas lipu valmistamise korra.


Eesti linnaosade loend.
Kohtla-Järve.
Järve - Ahtme - Kukruse - Oru - Sompa - Viivikonna
Pärnu.
... Ülejõe
Tallinn.
Haabersti - Kesklinn - Kristiine - Lasnamäe - Mustamäe - Nõmme - Pirita - Põhja-Tallinn
Tartu.
Annelinn - Ihaste - Jaamamõisa - Kesklinn - Karlova - Maarjamõisa - Raadi-Kruusamäe - Ropka - Ropka tööstusrajoon - Ränilinn - Supilinn - Tammelinn - Tähtvere - Vaksali - Variku - Veeriku - Ülejõe
Viljandi.
Kesklinn - Kantreküla - Kivistiku - Männimäe - Paalalinn - Uueveski - Peetrimõisa
Linnaosade loend


Logo.
Logo on graafiline element, mis üheselt üritab aidata samasta mingi ettevõtte, toote, teenuse, asutuse, organisatsiooni või ürituse, et avalikkuse ees eristada logo omanikku teistest.


Lõuna-Korea välisministrite loend.
Lõuna-Korea välisministrite loend loetleb Lõuna-Korea välisministreid.


Liigaasta.
Liigaasta ehk lisapäeva-aasta on tavalisest kalendriaastast ühe päeva võrra pikem kalendriaasta, mille funktsiooniks on kalendri sünkroniseerimine aastaaegadega.
Maa aastaajad korduvad ühe troopilise aasta tagant. Troopiline aasta on aeg, mille jooksul Maa teeb ühe tiiru ümber Päikese. Selle kestus on 365,2422 ööpäeva. Seetõttu tekitaks järjekindlalt 365-päevast aastat kasutav kalender aastaaegade triivi. Seda saab korrigeerida, lisades aeg-ajalt aastale ühe päeva, saades 366-päevase aasta. Juliuse ja Gregoriuse kalendris lisatakse see lisapäev veebruarikuule, muutes selle 29-päevaseks.
Vana-Roomas oli lisatud päevaks tegelikult 24. veebruar ning sellele järgnevad päevad nummerdati ümber. Roomlastel olid kuu jooksul erilisteks päevadeks 1. kuupäev (kalendid, siit "kalender"), 5. või 7. kuupäev (noonid) ja 13. või 15. kuupäev (iidid). Nendel päevadel toimusid tähtsad sündmused, nagu laadad, pidupäevad ja rituaalid. Võib-olla püüti vanasti hoida kalendrikuid sünkroonis Kuu faasidega: vahel lisati "kalendide vahele" (nende päevade vahele, mis tuli fikseerida), lisapäev. Meie praegune liigpäev kordab kuuendat päeva enne 1. märtsi (viimane kaasa arvatud).
Ent Euroopa Liit on kuulutanud, et alates 2000. aastast ei ole liigpäev enam 24. veebruar, vaid 29. veebruar. Ka katoliku kirik kasutab praegu liigpäevana 29. veebruari. Erinevus annab ennast tunda ainult nendes maades, kus pühitsetakse nimepäevi.
See tähendab näiteks, et aastad 1984 ja 2000 olid liigaastad, 1900 aga ei olnud.
Kui me lisame ühe päeva iga nelja aasta tagant, siis kujuneb aasta keskmiseks pikkuseks 365,25 ööpäeva. Ent see ei ole veel vastavuses kevadise pööripäeva troopilise aastaga. Et muuta keskmise aasta pikkust täpsemaks, tühistatakse igal sajandil üks liigaasta (nagu Juliuse kalendris. Nii võetakse 0,01 ööpäeva tagasi ja aasta keskmiseks pikkuseks tuleb 365,24 ööpäeva.
Et ka see ei ole veel küllalt täpne, siis taastatakse iga nelja sajandi tagant liigaasta. See lisab aasta keskmisele pikkusele 0,0025 ööpäeva, nii et keskmiseks pikkuseks kujuneb 365,2425 ööpäeva.
See kohandatud keskmine on siiski umbes 0,0001 ööpäeva võrra pikem kui tegelik keskmine intervall kevadiste pööripäevade vahel (365,242375 ööpäeva). Seetõttu jääb Gregoriuse kalender 4000 aasta jooksul umbes pool ööpäeva maha. On tehtud ettepanekuid võtta ajaarvamises kasutusele mõni täiendav reegel, näiteks et 4000-ga jaguvad aastad ei oleks liigaastad. Ent neid ettepanekuid ei ole rakendatud, sest Gregoriuse kalender võeti kasutusele selleks, et kevadine pööripäev oleks kalendris paigal, ja Gregoriuse kalender saavutab selle eesmärgi ettenähtavas tulevikus piisavalt hästi.
Hiina kalender ja juudi kalender.
Nii Hiina kui ka juudi kalender on kuu-päikesekalendrid, mistõttu seal liigaastas on "lisakuu", mida sageli nimetatakse "embolismikuuks". Hiina kalendris lisatakse liigkuu keerulise reegli järgi ning kui ta järgneb näiteks teisele kuule, nimetatakse teda lihtsalt liig-teiseks kuuks. Juudi kalendris nimetatakse lisakuud "Adar Sheni" ("teine adar") ning ta järgneb kuule, mille nimi on "Adar". Vastavalt Metoni tsüklile tehakse seda iga 19 aasta jooksul 7 korda.
Liigaastal ei ole mingit pistmist liigsekunditega, mis mõnikord lisatakse, arvestades vaatlusi Maa pöörlemise kohta ümber oma telje.


Leedu keel.
Leedu keel ("lietuvių kalba") on balti keelte idarühma kuuluv indoeuroopa keel.
Leedu keel on Leedu riigikeel ja seda räägib emakeelena umbes 3,1 miljonit leedulast peamiselt Leedus, kuid ka Poolas (Suwalszczyzna), Venemaal ja Lätis.
Leedu keel kasutab ladina kirja. Leedu tähestikus on 32 tähte.
Leedu keeles on kolm rõhutüüpi ja seitse käänet.
Leedu keelt peetakse üheks arhailisemaks tänapäeval kõneldavaks indoeuroopa keeleks.
Murded jagunevad põhja- ja lõunamurreteks. Kirjakeel põhineb viimastel.
Vanimad kirjalikud mälestised pärinevad 16. sajandist (Martin Lutheri katekismuse tõlge).
Leedu keele esimese teadusliku kirjelduse "Handbuch der litauischen Sprache" ("Leedu keele käsiraamat"; 2 köidet) avaldas 1856–1857 Praha ülikooli professor August Schleicher.
Keelekood standardi ISO 639 järgi on lt või lit.
Käänded.
Käändeid on seitse: nominatiiv, genitiiv, daativ, akusatiiv, instrumentaal, lokatiiv ja vokatiiv.


Tautiška giesmė.
"Lietuva, tėvyne mūsų" ('Leedu, meie isamaa') ehk "Tautiška giesmė" ('Rahvuslaul') on Leedu riigihümn.
Laulu sõnad ja viisi kirjutas 1898 Vincas Kudirka ja avaldas selle septembril 1898 oma ajakirja Varpas 6. numbris. Ta ei mõelnud seda riigihümniks ega elanud Leedu iseseisvuse väljakuulutamiseni.
Laul kanti esimest korda ette koorilauluna helilooja Česlovas Sasnauskase juhatusel kontserdil Peterburis 13. novembril 1899. Peterburis elas palju leedulasi. Kudirka oli äsja surnud. Juba siis hakkasid mitmed intellektuaalid, sealhulgas hilisem Leedu president Kazys Grinius, nimetama seda laulu Leedu rahvushümniks.
Vilniuses kanti see esimest avalikult korda ette 3. detsembril 1905 linnateatris. Kontsert toimus Leedu Suure Nõukogu eelõhtul. Hiljem levis laul kogu Leedus ja seda kanti ette pidulikel puhkudel.
1919 sai see Leedu riigihümniks. Selle pealkirjaks said esimese rea kolm esimest sõna: Lietuva, tėvyne mūsų ('Leedu, meie isamaa').
Pärast Nõukogude okupatsiooni 1940 hümn keelati, kuid 1944 tunnistati "Tautiška giesmė" tänu Justas Paleckise jõupingutustele Leedu NSV ametlikuks hümniks ja jäi selleks 1950. aasta juulini.
1988 sai "Tautiška giesmė" jälle hümniks.
Hümni asemel lauldakse sageli Maironise laulu "Lietuva brangi, mano tėvyne" ('Kallis Leedu, mu isamaa').


Lääne-Pomorze vojevoodkond.
Lääne-Pomorze vojevoodkond on haldusüksus Poolas. See moodustati 1999. aastal Koszalini ja Szczecini vojevoodkonnast.


Łódźi vojevoodkond.
Łódźi vojevoodkond on vojevoodkond (1. järgu haldusüksus ja omavalitsuspiirkond) Poola keskosas.
Praegustes piirides moodustati see 1998. aasta haldusreformiaktiga 1. jaanuarist varasema Łódźi vojevoodkonna, endiste Sieradzi vohevoodkonna, endiste Piotrkówi vojevoodkonna, Skierniewice vojevoodkonna ja osast Płock vojevoodkonna territooriumile. Vojevoodkond kannab oma suurima linna Łódźi nime.


Lublini vojevoodkond.
Lublini vojevoodkond on vojevoodkond (haldusüksus) Poolas.


Lubuszi vojevoodkond.
Lubuszi vojevoodkond on vojevoodkond (haldusüksus) Poolas.


Meedia.
Meedia (ladina keeles "medium" 'keskel olev') on informatsiooni kandjate ühine nimetus.
Meedia - keskkond, kus toimub infoedastus, info avaldamine ja/või massikommunikatsioon,


Marie Curie.
Maria (hiljem Marie [mar'ii]) Salomea Skłodowska-Curie [skuod'oska kür'ii] (7. november 1867 Varssavi – 4. juuli 1934 Prantsusmaa, Savoia, Sallanches (Sancellemoz)) oli poola füüsik.
Koos abikaasa Pierre Curie'ga avastas ta 1898 radioaktiivsed elemendid polooniumi (nimetati nii Marie Curie sünnimaa Poola auks) ja raadiumi ning sai 1903 selle eest Nobeli füüsikaauhinna.
Pärast Pierre Curie surma jätkas Marie Curie nende ühistööd, millel oli põhjapanev tähtsus aatomifüüsika kujunemises.
Puhta raadiumi eraldamise eest sai Marie Curie 1911 Nobeli keemiaauhinna.
Noorus.
Maria Salomea Skłodowska sündis Varssavis. Kirjanduses esinevad ka eesnimekujud "Marya" ja "Salome".
Tema isa oli Varssavis matemaatika- ja füüsikaõpetaja, ema juhatas tütarlaste pansionaati. Lapsed said hea hariduse. Maria lõpetas 1883 gümnaasiumi kuldmedaliga. Isale tundus, et Maria on vaimselt ja füüsiliselt üle pingutanud, ning saatis ta sugulaste juurde maale. Samal aastal kaotas perekond ebaõnnestunud investeeringute tõttu peaaegu kogu varanduse.
1883–1891 töötas Marie pedagoogina, et finantseerida oma vanema õe Bronisława (Bronia) meditsiiniõpinguid Pariisis. Samal ajal luges ta tasuta Varssavi rahvusliku orientatsiooniga "Vabas Ülikoolis" töölisnaistega poola keeles kirjandust.
Õpingud Pariisis.
Maria tahtis edasi õppida, kuid tol ajal naisi Poolas ülikooli ei lubatud, mistõttu Maria järgnes 1891 oma õele, kes oli abiellunud arstiga, Prantsusmaale. Nagu varem oli kokku lepitud, hakkas nüüd õde teda rahaliselt toetama. Maria õppis Pariisis Sorbonne'is keemiat ja füüsikat. 1893. aastal sai ta lennu parimana diplomi füüsika alal ning 1894. matemaatikadiplomi lennu teisena. Ta sai füüsikaprofessor Antoine Henri Becquereli doktorandiks ning kaitses doktoritöö juunis 1903. 1896. tegi ta veel riikliku eksami matemaatikas ja füüsikas, mis andis talle õiguse õpetajana töötada.
Abielu.
Sorbonne'is tutvus ta õppejõud Pierre Curie'ga ning nad abiellusid 25. juulil 1895. 1897 sündis neil esimene laps, tütar Irène, kes 1935. aastal koos oma abikaasa Frédéric Joliot-Curie'ga sai Nobeli keemiaauhinna. 1904 sündis tütar Ève. 19. aprillil 1906 sai abikaasa Pierre liiklusõnnetuses surma.
Töö radioaktiivsuse uurimisel.
Nad töötasid koos väga viletsas laboratooriumis. Nad uurisid radioaktiivseid materjale, eriti uraanipigimaaki, mis oli kummalisel kombel radioaktiivsem kui sellest saadud uraan. Hiljemalt 1898. aastaks tulid nad järeldusele, et uraanipigimaak sisaldab vähesel määral mingit tundmatut radioaktiivset komponenti, mis on uraanist palju radioaktiivsem. 26. detsembril 1898 teatas Marie Curie selle uue aine olemasolust. Mitu aastat lakkamatult töötades rafineerisid nad mitu tonni uraanipigimaaki, aina suurendades radioaktiivsete komponentide kontsentratsiooni, ning eraldasid lõpuks kaks uut keemilist elementi, algul kloriididena. Esimese nimetasid nad Marie sünnimaa Poola järgi polooniumiks ning teine nimetati intensiivse radioaktiivsuse pärast raadiumiks. 1898 avastas Marie Curie ka tooriumi radioaktiivsuse.
Nobeli auhinnad.
Koos Pierre Curie ja Henri Becquereliga sai ta 1903 Nobeli füüsikaauhinna "tunnustuseks erakordsete teenete eest oma ühiste uuringute eest professor Henri Becquereli poolt avastatud radiatsiooninähtuste alal".
Kaheksa aastat hiljem, 1911, sai ta Nobeli keemiaauhinna "tunnustuseks oma teenete eest keemia arendamisel elementide raadiumi ja polooniumi avastamise, raadiumi eraldamise ning nende märkimisväärsete elementide loomuse ja ühendite uurimise näol". Ebahariliku sammuna jättis Curie meelega raadiumi eraldamise protseduurile patendi võtmata, võimaldades teadlastel takistamatult uraani uurida.
Marie Curie oli esimene inimene, kes sai kaks Nobeli auhinda. Ta on üks kahest inimesest, kes sai Nobeli auhinna kahel alal (teine oli Linus Pauling).
Õpetamine kõrgkoolis ja teadusinstitutsioonid.
Alates 1902. aastast õpetas ta Pariisi lähedal Sèvres'is õppeasutuses nimega "École normale supérieure des jeunes filles" füüsikat ja keemiat. Ta hakkas õppetöös kasutama katsedemonstratsiooni meetodit. 1906 sai temast esimene naine, kes Sorbonne'is õpetas: ta alustas abikaasa asemel loenguid 13. mail 1906 ning 1908 sai ta korraliseks professoriks füüsika alal.
1914 sai ta Pariisi Ülikooli Raadiumiinstituudi juhatajaks. Pärast sõda, 1918–1927, töötas ta seal koos tütar Irène'iga. Instituudist arenes välja tuumafüüsika keskus.
Curie pidas loenguid Brasiilias, Hispaanias, Belgias ja Tšehhoslovakkias.
1922. aastal sai temast Pariisi Meditsiiniakadeemia esimene naisliige. Ta otsis radioaktiivsete ainete kasutamise võimalusi meditsiinis.
Suhe Paul Langeviniga.
Pärast abikaasa surma oli Marie Curie'l armulugu füüsik Paul Langeviniga, kes oli abielus. See põhjustas ajakirjanduses skandaali, milles oli ksenofoobia elemente.
Mobiilsed röntgenijaamad.
Esimese maailmasõja ajal töötas Marie Curie koos tütre Irène'iga välja mobiilse röntgeniuuringute jaama, et haavatud sõdureid saaks kohapeal uurida. Ta juhtis ise üht niisugust jaama.
Ringsõit USA-s.
thumb
1921 tegi ta mõlema tütre saatel ringsõidu USA-s, kus ta kogus raha raadiumi uurimiseks. Ta võeti väga hästi vastu. USA president Warren Harding andis talle sümboolse autasuna üle ühe grammi raadiumi, mille ostmist olid finantseerinud ameerika naiste annetused.
Kiirituse mõju.
Hiljem oli Marie Curie nördinud sellest, et paljud arstid ja kosmeetikud kasutasid radioaktiivseid materjale ilma ettevaatusabinõudeta.
Ta suri 1934 Prantsusmaal Sallanches'is leukeemiasse, mis peaaegu kindlasti tekkis kiirituse tagajärjel.
Matmine Panteoni.
1995 maeti Marie Curie esimese naisena oma teenete eest ümber Pariisi Panteoni.
Portree rahatähel.
1990. aastate hüperinflatsiooni ajal oli Marie Curie portree Poola 20 000-zlotisel rahatähel.


Matemaatika.
Matemaatika (kreekakeelsest sõnast "mathēma" 'õpitu, teadus') on teadusharu, mis uurib mitmesuguseid hulki – arvuhulki, punktihulki ehk kujundeid, funktsioonihulki jms. Peatähelepanu ei osutata seejuures hulkade sisulisele tähendusele, vaid nende elementide seostele ja omadustele.
Palju matemaatika mõisteid, näiteks arv, geomeetriline kujund ja funktsioon, on tekkinud tegelike hulkade, esemete või seoste kõrvutamisel ja võrdlemisel, kusjuures on jäetud kõrvale kõik need omadused, mis matemaatika seisukohast pole olulised. Näiteks arv 5 pole seoses ühegi tegeliku hulgaga, kuid teda saab seada vastavusse ühe käe sõrmedega, 5 õunaga jne. Kõigil sellistel hulkadel on elementide sisulisest tähendusest olenemata üks ühine omadus - nende elemente saab seada üksühesesse vastavusse.
Matemaatika eripära teiste teadustega võrreldes on, et matemaatikas ei saa pidada ühtki väidet (peale aksioomide ja definitsioonide) tõeseks, kui seda pole loogiliselt järeldatud varem teada olnud väiteist. Loogiline järeldamine on uute matemaatiliste tõdede saamise vahend.
Matemaatika on tekkinud eluliste vajaduste, näiteks aja- ja maamõõtmise, ehituse jms. nõudel. Nüüdisajal rakendatakse matemaatikat kõigil inimtegevuse aladel.
Matemaatika tekkejärk kestis 4. aastatuhandest 5. sajandini eKr. Sel perioodil sugenesid paljud praktilised, kuid veel süstematiseerimata eeskirjad mitmesuguste arvutuste sooritamise kohta (näiteks pindala ja ruumala arvutamiseks).
Teises järgus - elementaarmatemaatika perioodil, mis kestis 17. sajandini - kujunesid suured matemaatika harud, näiteks algebra, aritmeetika ja geomeetria. Sellesse ajajärku kuulub ka Eukleidese teos "Elemendid" (3. sajand eKr), mis koondas kõik tol ajal teada olnud geomeetriateadmised terviklikuks loogiliseks süsteemiks.
Kolmandaks järguks loetakse kõrgema matemaatika perioodi, mis kestis 19. sajandini. Siis olid kesksel kohal muutuja ja funktsiooni mõiste ning loodi kõverate ruumide geomeetriad (Lobatševski geomeetria ja Riemanni geomeetria).
Neljas ajajärk hõlmab nüüdisaegse matemaatika, millele on eriti iseloomulik laialdane arvutite kasutamine (arvutusmatemaatika). Selles järgus on tekkinud mitu uut matemaatikaharu, näiteks matemaatiline loogika, nüüdisaegne algebra ja funktsionaalanalüüs.
Matemaatika ajalugu.
Kuigi peaaegu kõikides kultuurides on matemaatika algelisel tasemel toimib (loendatakse ja mõõtmine), on matemaatika edasiarendamine teada suhtelistelt vähestest kultuuridest ja ajastutest. Enne uusaega, mil teadmised hakkasid globaalselt levima, on matemaatika areng kirjalike dokumentide kaudu teada üksnes vähestest kohtadest. Kõige vanemad matemaatikaalased tekstid pärinevad Vana-Egiptuse Keskmisest riigist (Berliini papüürus, umbes 13. sajand eKr), Mesopotaamiast (kiilkirjatahvel "Plimpton 322", umbes 19.–18. sajand eKr) ja Vana-Indiast (Sulbasuutrad, umbes 8.–6. sajand eKr). Kõik need tekstid puudutavad Pythagorase teoreemi, mis näib olemas üks vanemaid ja levinumaid matemaatika saavutusi pärast aritmeetika ja geomeetria põhialuseid.
Vana-Kreekas ning hellenismiaegses Egiptuses, Mesopotaamias ja Sürakuusas arenes matemaatika edasi.
Džainistlikud matemaatikud tegutsesid 4. sajandist eKr 2. sajandini pKr.
Esimesed tõendid Vana-Hiina matemaatikast on loendamissümbolid oraakliluudel, mis on dateeritud 14.–13. sajandisse eKr. Hani dünastia ajast pärinevad "Meresaare käsiraamat" ja "Üheksa peatükki matemaatikakunstist" (2. sajand eKr kuni 2. sajand pKr).
Matemaatika arenes oluliselt Indias 5. sajandist ning islamimaailmas alates 9. sajandist.
Enne renessansiaega arenes matemaatika puhangutena: intensiivne areng vaheldus seisakutega. Alates 16. sajandi matemaatilistest avastustest Itaalias on matemaatika hakanud arenema üha kiiremini.
Matemaatika arengu algetapp.
On säilinud väga vanu joonistusi, mis annavad tunnistust matemaatika tundmisest ja aja mõõtmisest taevakehade järgi.
Ühest Lõuna-Aafrika koopast on leitud ookerkaljud, millele on 70 000 aastat tagasi uuristatud geomeetrilised kujundid. Aafrikast ja Prantsusmaalt on leitud nooremast kiviajast pärinevaid esemeid (dateeringud 35 000...20 000 aastat tagasi), mis annavad tunnistust aja mõõtmisest. On põhjust arvata, et loendamisega tegelesid naised, kes pidasid arvet oma menstruaaltsükli üle: näiteks on luule või kivile uuristatud 28, 29 või 30 kriipsu, millele järgneb teistsugune kriips. Loomakarjadega kokkupuutuvatel küttidel olid mõisted 'üks', 'kaks' jne ning ka 'null'.
Niiluse lätete piirkonnast Kongo DV kirdeosast on leitud nooremast kiviajast (umbes 20 000 aastat tagasi) pärinev Ishango luu. Ühe tõlgenduse järgi on sellel kujutatud algarve ja egiptuse korrutamist. Dünastiate-eelses Egiptuses 5. aastatuhandel eKr kujutati piltidena geomeetrilisi kehasid. On väidetud, et Egiptuse megaliidid 5. aastatuhandest eKr ning hiljem praeguse Inglismaa ja Šotimaa alal paiknevad megaliidid 3. aastatuhandest eKr kehastavad oma konstruktsiooni poolest ringjooni, ellipseid ja Pythagorase kolmikuid ning annavad võib-olla tunnistust ka aja mõõtmisest taevakehade liikumise järgi. Vana-Egiptuse ehitustehnoloogia umbes 2600 eKr annab tunnistust täpsest geodeesiast ning lubab oletada kuldlõike tundmist.
Vana-Egiptus.
Tähtsamad säilinud allikad Vana-Egiptuse matemaatika kohta on Rhindi papüürus, Moskva papüürus ja nn nahkrull.
Muinasegiptlased kasutasid matemaatikat peamiselt praktiliste ülesannete lahendamiseks: näiteks töötasude arvutamiseks, leivaküpsetamiseks tarvisminevate teraviljahulkade arvutamiseks, pindalade arvutamiseks. Nad tundsid nelja aritmeetika põhitehet, mille nad taandasid liitmisele, harilikke murde ning ühe tundmatuga võrrandite lahendamist.
Geomeetrias oskasid nad arvutada kolmnurkade, ristkülikute ja trapetsite pindala, tundsid arvu "π" ligikaudset väärtust (16/9)² ning oskasid arvutada ruudukujulise alusega tüvipüramiidi ruumala valemi "V"=("a"²+"ab"+"b"²)"h"/3 järgi, kus "a" on aluse küljepikkus, "b" on äralõikamisel tekkinud tahu küljepikkus, "h" on tüvipüramiidi kõrgus ja "V" on tüvipüramiidi ruumala.
Vana-Egiptuses ei tuntud rangeid tõestusi, mis iseloomustavad hilisemat matemaatikat.


Meteoroloogia.
Meteoroloogia ehk ilmastikuteadus on teadusharu, mis uurib atmosfääri, selle ehitust ja selles toimuvaid protsesse. Meteoroloogiat loetakse geofüüsika alldistsipliiniks ja lisaks atmosfäärifüüsikale, atmosfäärikeemiale ja atmosfääridünaamikale kuulub tema huviorbiiti ka õhu ja maapinna (maismaa või ookeani pinna) vastastikune mõju. Meteoroloogia peamiseks eesmärgiks on ilmastikunähtuste täielik mõistmine ja nende täpne ennustamine.
Levinud rahvalikus käsituses mõistetakse meteoroloogia all kitsamalt ilma uurivat ja ilma ennustamisele aluseks olevat teadusharu.
Meteoroloogias on võimalik eristada ka mitmeid allharusid. Dünaamiline meteoroloogia tegeleb atmosfääri liikumiste uurimisega, kasutades fundamentaalseid hüdrodünaamika võrrandeid. Sünoptiline meteoroloogia tegeleb sünoptilise ilmainformatsiooni (sünoptilised kaardid, sünoptilised ilmavaatlused) analüüsi ja uurimisega. Füüsikaline meteoroloogia tegeleb selliste atmosfäärinähtuste uurimisega, mis pole otseselt seotud õhu liikumisega. Meteoroloogia lähedane sugulasdistsipliin on klimatoloogia.
Uuringud tuginevad nii maismaal kui ka merel asuvate vaatlusjaamade, ilmaradarite ning tehiskaaslaste andmestikule. Tänapäeva meteoroloogias on nii ilma ennustamisel kui ka teaduslikus uurimistöös täiesti möödapääsmatu superarvutite kasutamine.
Meteoroloogia on tunginud sügavale inimeste igapäevaellu. Meteoroloogia abistab lennundust, laevandust ja põllumajandust. Täpne ja õigeaegne hoiatamine ohtlike ilmanähtuste (orkaanid või trombid) eest aitab päästa inimelusid. Püütakse leida ka ilma sihipärase mõjustamise võimalusi.


Muusika.
Muusika (vanakreeka sõnast μουσική (τέχνη) 'muusade kunst' ladina sõna ("ars") "musica" kaudu) on üks kaunitest kunstidest, mille materjaliks võivad olla muusikalised helid, mürad ja konkreetse loodus- või inimkeskkonna helid.
Vanakreekakeelne nimisõna "mousikē" ("μουσική"), mis on tuletis sõnast "Mousa", "Μοῦσα", muusa, esineb teadaolevalt esimest korda 476. aastal enne Kristust Pindarose "Olümpia oodis". Seda võib pidada ka naissooliseks vormiks sõnadest "mousikos" ("μουσικός"), ladina keeles "musicus", muusik ning "musicalis"‚ musikaalne. Harvem kasutati ka mõistet "mousikē technē" ("μουσικὴ τέχνη"‚ muusade kunst. Vahel esinev viide egiptuse sõnale "moys", vesi, näib siiski meelevaldsena.
Kreekakeelne "μουσική" ja ladinakeelne "musica" esinevad algselt muusikateoreetilistes tekstides. Erineval kujul on see lisaks peaaegu kõigile euroopa keeltele võetud üle ka araabia keelde. Erinevusi on väga üksikutes euroopa keeltes, näiteks tšehhi ja slovaki keeles "hudba".
Muusika mõiste läbi Euroopa kultuuri ajaloo.
Sõna 'muusika' on erinevates kultuurides aastatuhandete jooksul mõistetud erinevalt. Umbes 4. sajandil tõlgiti ladina keelde kreekakeelne sõna "μουσική" (ladina keeles "musica"), mis tähendas tol hetkel eelkõige matemaatikal põhinevat teoreetilist distsipliini. Muusikast kui kaunist kunstist hakati rääkima alles 17.–18. sajandil protestantlikes ringides.
Küsimusele, mis on muusika, on püütud läbi ajaloo anda erinevaid vastuseid. Hoolimata püüdlustest muusikat üldiselt ja põhjalikult määratleda, puudub tänaseni ühene muusika definitsioon. Tihti on defineeritud vaid muusika erinevaid aspekte: muusika kui ratsionaalne, arvudele põhinev teadus, muusika kui tunnetel põhinev kunst, muusika kui apolloonilise või dionüüsilise alge sümbioos, muusika kui puhas teooria või puhas praktika.
Antiikaeg.
Antiigi muusikakirjanduses leidub erinevaid muusika määratlusi, millest kaks on eriti olulised. 2. sajandil püüdis Claudius Ptolemäus oma teoses "Harmonica" leida keskteed Aristoksenose ja Eukleidese seiskohtade vahel. Ta kirjeldas muusikat kui "võimet kogeda kõrgete ja madalate helide erinevusi. Aristeides Quintilianus seevastu määratleb muusika "teadusena melosest ja sellest, mis melose juurde kuulub". Ptolemaiose definitsiooni tsiteeris sõnasõnalt Porphyrios ning Aristotelese oma Iulius Pollux ning Michael Psellos. Antiikaja määratlused langevad kokku selles osas, et muusika materjaliks on heliread, mis annavad muusikale selle põhiolemuse.
Kaks hilisantiigi muusikamääratlust annavad muusikale uusi tähendusi. Hippo Augustinus sedastab oma varases kirjutises "De musica": "Musica est scientia bene modulandi" (Muusika on kunst püsida taktis). Tekstis "De institutione musica" tugineb Boëthius Ptolemaiosele: "Musica est facultas differentias acutorum et gravium sonorum sensu ac ratione perpendens" (Muusika on võime kogeda kõrgete ja madalate helide erinevusi neid meelte ja vaimuga mõõtes). Augustinuse definitsiooni võtsid sõnasõnalt üle Pietro Cerone ja Athanasius Kircher, ning Boëthiuse oma Praha Hieronymus, Franchinus Gaffurius, Gregor Reisch ja Glareanus. Siis määratleti muusikat esimest korda ka akustilise nähtusena, millest on võimalik nii mõistusega aru saada kui ka meeltega tajuda.
Keskaeg.
Cassiodorus, kes seoses seitsme vaba kunsti mõiste kasutuselevõtuga, lõi seose antiik- ja keskaja teaduse vahel, defineeris muusikat kui "õpetust, mis avaldub arvudes" ("disciplina, quae de numeris loquitur"). Sellist loogilis-ratsionaalset arusaama jagasid ka Alkuinus ja Rabanus Maurus. Sevilla Isidor leidis, et "muusika koosneb kõlava rütmi ja laulmise kogemusest" ("Musica est peritia modulationis sono cantique consistens"). Selline pigem kõlale ja meeltele orienteeritud arvamust jagasid Dominicus Gundisalvi, Robert Kilwardby, Bartholomaeus Anglicus, Walter Odington ja Johannes Tinctoris.
Muusika olemuse teoloogiline seletus sai alguse Augustinuselt, kes hilisantiigi filosoofina ja varakristliku teoloogina lõi euroopa muusika jaoks väga elujõulise sünteesi uuspütagoorlaste ja uusplatoonikute tunnetusõpetusest ja kristlikust usuõpetusest. Ta võrdles muusikat ühtviisi nii pütaagorliku "kehatu arvuga" kui surematu hingega.
Augustinuse muusika mõiste määratlus muutus keskajal eelkõige tänu Cluny Odo traktaadile "Dialogus de musica", kes laiendas seda teoloogiliste komponentidega, milles kesksel kohal oli arusaam musitseerimisest kui hääle ja vaimu ühtsusest ("concordia vocis et mentis"). Selle mõtte võttis üle ka Philippe de Vitry. Üks anonüümne keskaegne käsitlus räägib muusikast kui "õige laulmise teadusest" ("Musica est scientia veraciter canendi"), mis tähendas, et laulja teoreetilistest teadmistest või praktilistest oskustest tähtsam on siirus. Seda seisukohta kordasid ka Johannes de Muris ja Fulda Adam.
Varane uusaeg.
15. ja 16. sajandil käibisid üldiselt Augustinuse ja Boëthiuse muusikamääratlused. Paralleelselt nendega muutus järjest populaarsemaks muusikapraktikale tuginev arusaam, et "muusika on kunst õigesti laulda" ("Musica est ars recte canendi") („Musik ist die Kunst, richtig zu singen“), kusjuures palju kasutati sõnu "debite" (kohane, vääriline), "perite" (kogenud, asjatundlik), "certe" (kindel, usaldusväärne) oder "rite" (kommetele vastav). Neist sõnadest lähtuvat muusika määratlust kohtab Johann Spangenbergi, Heinrich Faberi, Martin Agricola, Lucas Lossiuse, Adam Gumpeltzhaimeri ja Bartholomäus Gesiuse puhul, kelle muusikateoreetilised mõtted andsid kuni 17. sajandini suuna ladinakoolide õpetusele, kus oli esiplaanil laulmine. Saksakeelse juhtlausena "Muusika on õige laulmise kunst" ("Musik ist die rechte Singekunst") tsiteeris seda oma tekstis "Musica Figuralis" (1619) Daniel Friderici.
18. sajand.
18. sajandi ratsionalism ilmneb ka Gottfried Wilhelm Leibnizi muusikamääratluses: "Musica est exercitium arithmeticae occultum nescientis se numerare animi" ("Musik ist eine verborgene Rechenkunst des seines Zählens unbewussten Geistes"). Nagu ka antiikaja muusikadefinitsioonides, nii ka baroki ajal kerkib esile teadusõpetuse ja kunstipraktika dialektiline suhe ning koos sellega muusika topeltfunktsioon. Samas võtmes rõhutas Johann Mattheson oma raamatus "Täiuslik kapellmeister" ("Der vollkommene Capellmeister", 1739): "Muusika on teadus ja kunst oskuslikke ja meeldivaid kõlasid targalt seada, omavahel õigesti ühendada ning armsalt kuuldavale tuua, et nende iluhelide läbi Jumala au ja kõik voorused edeneda võiksid ("Musica ist eine Wissenschaft und Kunst, geschickte und angenehme Klänge klüglich zu stellen, richtig an einander zu fügen, und lieblich heraus zu bringen, damit durch ihren Wollaut Gottes Ehre und alle Tugenden befördert werden").
Olulise erinevuse pakub raamatus "Kriitiline muusik Spree ääres" ("Der critische Musicus an der Spree", 1750) välja Friedrich Wilhelm Marpurg: Sõna muusika tähendab nii helide teadust kui ka kunsti; ta on teadus, kuna tema reeglid viitavad teatud põhialustele ning kunst, kuna neid reegleid tegelikkuses ka rakendatakse ("„Das Wort Musik bezeichnet die Wissenschaft oder die Kunst der Töne; sie ist eine Wissenschaft, insofern ihre Regeln aus gewissen Gründen erwiesen werden können, eine Kunst, insofern die erwiesenen Regeln zur Wirklichkeit gebracht werden können"). Ja isegi muudes selle aja definitsioonides, mis kirjeldasid muusikat läbi heakõlalisuse ja ilu, oli siiski selgelt äratuntav ka ajastu ratsionaalne vaim. Näiteks Leonhard Euler formuleeris 1739. aastal: "Muusika on teadus ühendada erinevaid helisid nii, et nad kuulates pakuvad armsa harmoonia ("Musica est scientia varios sonos ita conjungendi, ut auditui gratam exhibeant harmoniam").
19. sajand.
18. sajandi lõpus alates Viini klassikalisest koolkonnast ja Prantsuse revolutsiooni eelõhtul sai seni ratsionalistlik muusikamõiste endale diametraalselt vastupidise tahu subjektivistliku, puhtalt tunnetele rõhuva määratluse näol. Kui seni olid muusikat määratlenud põhiliselt muusikud ise, heliloojad või teoreetikud, siis nüüd pakkusid romantistliku kunstide ühtsuse esteetika perspektiivist välja poeedid Wilhelm Heinse, Novalis, Wilhelm Heinrich Wackenroder ja Jean Paul. Nende muusikamääratluste puhul olid esiplaanil isiklikud läbielamised, tunded ja aistingud.
Nii formuleeris Johann Georg Sulzer: "Muusika on helide järgnevus, mis sünnib kirglikest tunnetest neid seejärel kirjeldades" ("Musik ist eine Folge von Tönen, die aus leidenschaftlicher Empfindung entstehen und sie folglich schildern"). Otsekui kogu sajandi mudelina kõlavad Heinrich Christoph Kochi sõnad: "Muusika on kunst väljendada helide abil tundeid ("Musik ist die Kunst, durch Töne Empfindungen auszudrücken"). Sama leidub veidi muudetud kujul Gottfried Weberist Arrey von Dommerini. Rahvalik seisukoht, et "muusika on tunnete keel", on üldlevinud tänapäevani. Samal arvamusel olid ka ajaloolise muusikateaduse rajaja Johann Nikolaus Forkel ning heliloojad Carl Maria von Weber, Anton Friedrich Justus Thibaut ja Richard Wagner.
Hämmastavaks kujunues saksa idealismi ja irratsionalismi üleminekuperiood, kui muusika ülendati metafüüsilisse ja transtsendentaalsesse sfääri. Nii nimetas Johann Gottfried Herder muusikat "nähtamatu ilmutuseks" ("Offenbarung des Unsichtbaren") ning Friedrich Wilhelm Joseph Schellingi jaoks polnud see "muu, kui tajutava universumi enda ülevõetud rütm ja harmoonia" ("nichts anderes als der vernommene Rhythmus und die Harmonie des sichtbaren Universums selbst"). Lõpuks Arthur Schopenhauer piiritles oma peateoses "Maailm kui tahe ja ettekujutus" ("Die Welt als Wille und Vorstellung", 1819) keskse seisukoha: ("Die Musik ist also keineswegs, gleich den anderen Künsten, das Abbild der Ideen; sondern Abbild des Willens selbst, dessen Objektivität auch die Ideen sind: deshalb eben ist die Wirkung der Musik so sehr viel mächtiger und eindringlicher als die der anderen Künste: denn diese reden nur vom Schatten, sie aber vom Wesen).
Samas ei saa seda seisukohta pidada ka absoluutseks, sest ka 19. sajandil säilusid ratsionalistliku muusikamõtlemise järelkajad. Juba 1826. aastal nimetas Hans Georg Nägeli muusikat "helide ja heliridade liikuvaks mänguks" ("bewegliches Spiel von Tönen und Tonreihen"). Eduard Hanslick leidis 1854. aastal oma muusikaesteetikaalases peateoses "Muusikalisest ilusast" ("Vom Musikalisch-Schönen") oma lühikeses formuleeringus, et muusika sisuks ja objektiks on vaid "helisedes liikuvad vormid" ("tönend bewegte Formen").
Alates 20. sajandist.
19. sajandi ideedest on mõjutatud veel näiteks Ernst Kurthi pöördumine muusika irratsionaalsete jõudude poole oma hilises teoses "Romantiline harmoonia ja selle kriis Wagneri "Tristanis" ("Romantische Harmonik und ihre Krise in Wagners "Tristan", 1920): ("Musik ist emporgeschleuderte Ausstrahlung weitaus mächtigerer Urvorgänge, deren Kräfte im Unhörbaren kreisen. Was man gemeinhin als Musik bezeichnet, ist in Wirklichkeit nur ihr Ausklingen. Musik ist eine Naturgewalt in uns, eine Dynamik von Willensregungen.") Samuti põhines Hans Pfitzneri muusikaline mõtlemine 1926. aastal veel täielikult hilisromantismi vaimsusel, eelkõige Schopenhaueri vaadetel: ("Musik [ist] das Abbild des Ansich der Welt, also des Willens, indem sie dessen innerste Regungen wiedergibt.")
Modernismi stiilipluralismi tingimustes ei leidu üldiselt enam väljaütlemisi muusika olemuse kohta, kuna heliloojad otsustavad isiklikult oma esteetiliste arusaamade üle. Siiski määratlevad nad muusika definitsiooni omaenda heliloomingu abil. Arnold Schönberg tugines oma "Harmooniaõpetuses" ("Harmonielehre", 1913) antiiksele ideele mimeetilisest kunstist, andes sellele siiski kõrgeima ja äärmuslikema hingestatuse staatuse: ("Kunst ist auf der untersten Stufe einfache Naturnachahmung. Aber bald ist sie Naturnachahmung im erweiterten Sinne des Begriffs, also nicht bloß Nachahmung der äußeren, sondern auch der inneren Natur. Mit anderen Worten: sie stellt dann nicht bloß Gegenstände oder Anlässe dar, die Eindruck machen, sondern vor allem diese Eindrücke selbst. Auf ihrer höchsten Stufe befaßt sich die Kunst ausschließlich mit der Wiedergabe der inneren Natur. Nur die Nachahmung der Eindrücke, die nun durch Assoziation untereinander und mit anderen Sinneseindrücken Verbindungen zu neuen Komplexen, zu neuen Bewegungen eingegangen sind, ist ihr Zweck.")
Samas Igor Stravinski eitas kategooriliselt muusika väljendusvõimet. Tema neoklassitsistlik muusika definitsioon seostub keskaegse ettekujutusega muusikast kui maailmakorralduse printsiibist: ("Denn ich bin der Ansicht, daß die Musik ihrem Wesen nach unfähig ist, irgendetwas ‚auszudrücken’, was es auch sein möge: ein Gefühl, eine Haltung, einen psychologischen Zustand, ein Naturphänomen oder was sonst. Der ‚Ausdruck’ ist nie eine immanente Eigenschaft der Musik gewesen, und auf keine Weise ist ihre Daseinsberechtigung vom ‚Ausdruck’ abhängig. Wenn, wie es fast immer der Fall ist, die Musik etwas auszudrücken scheint, so ist dies Illusion und nicht Wirklichkeit. (…) Das Phänomen der Musik ist zu dem einzigen Zweck gegeben, eine Ordnung zwischen den Dingen herzustellen und hierbei vor allem eine Ordnung zu setzen zwischen dem Menschen und der Zeit.")
Pärast 1945. aastat leiab harva muusika üldisi määratlusi. Ühest küljest olid muusika määratlemise püüdlused juba uusajast peale peaaegu eranditult seotud kunstmuusikaga ja meelelahutusmuusikat – tantsu- ja salongimuusikat, operetti ja muusikali, džässi, pop- ja rockmuusikat välistavad. Teisalt süveneb trend rääkida muusika määratlemisel vaid üksikutest heliloojatest või isegi vaid üksikutest teostest. Sellised määratlused põhinevad tihti transtsendentaalsusele, näiteks Karlheinz Stockhauseni puhul. Tihti räägitakse ka näiteks teiste kunsti- või mõttevaldkondade mõjutustest ("happening", fluksus, zen), uutest vaimsetest ideaalidest kuni ümberdefineerimise, "mittemuusika" või ainult ettekujutatava muusikani, millest kirjutas John Cage: ("The music I prefer, even to my own or anybody elses’s, is what we are hearing if we are just quiet.", "Die Musik, die ich bevorzuge, meine eigene oder die Musik anderer, ist das, was wir hören, wenn wir einfach still sind.")
Muusika mõiste erinevates kultuurides.
Muusika erinevate kontseptsioonide valikut erinevates, nii euroopa kui ka euroopavälistes ühiskondades, saavad kirjeldada vaid väga laia üldistustasemega näited. On selge, et üheski kultuuris ei valitse lõplikku üksmeelt muusika olemusest. Tuvastades kultuuri üldtunnused, võib alati leida ka muid, vähem kirkaid omadusi, mis on põhitunnustega kontrastsed ja isegi vasturääkivad. On võrdselt oluline võrrelda nii kultuuride üldisi põhiomadusi kui ka rohkeid keerukaid ja vastuolulisi ideid, kontseptsioone ning suulist ja kunstilist väljendust.
Tänapäeva Lääne kultuur.
Tänapäeva Lääne kultuuris tähendab sõna ‘muusika’ või tema sugulasmõisted üldiselt seda, et kõik ‘muusikad’ on võrdselt ’muusika’, ja ‘muusika’ mõiste hõlmab nii kunstmuusikat, süvamuusikat, levimuusikat, rahvamuusikat ja paljusid muid muusikaid, nende kihistusi või žanre. Lääne muusikakontseptsioonis pole siiski mitte kogu muusika võrdselt väärtuslik. Väärtushinnangud sõltuvad vaatleja sotsiaalsest kuuluvusest. Muusika kui kunsti austajad näevad kunstmuusikat tavaliselt muusikalise püramiidi tipuna, millest hierarhiliselt allpool paiknevad teised muusikad –näiteks rahvamuusika, muusikaline komöödia, levimuusika, rock- või kantrimuusika. Sarnaselt valitseb ka kunstmuusika sisesel hindamisel hierarhiline põhimõte. Teisalt need, kes identifitseerivad end muude muusikastiilide või -žanrite, nagu näiteks džäss- või popmuusika esindajatena, näevad muusikamaailma vähem hierarhilisena. Pigem räägivad nad erinevatest muusikatest koosnevatest võrdsete kvaliteetidega rühmadest, mille hulgas küünivad esile teatud stiilid või üksikud muusikud.
Üksikute Lääne ühiskondade spetsiifilisemaid tunnuseid võib vahel tuvastada ka terminoloogia uurimise kaudu. Näiteks on instrumentaalmuusika tihti ”muusikam” kui vokaalmuusika. Näiteks tšehhikeelne muusikat tähistav sõna "hudba" tähendab eelkõige instrumentaalmuusikat ja alles seejärel vokaalmuusikat. Sõna "muzika" tähendab aga ainult instrumentaalmuusikat. Põhiterminoloogia võib hõlmata ka muusikalise maailma kontseptsiooni. Olulisemaks näiteks on saksakeelsed sünonüümid "Musik" ja "Tonkunst", kus "Musik" on pigem üldmõiste. "Tonkunst" tähistab kitsamalt Lääne kunstmuusikat ja on saksakeelses erialases kirjanduses selgelt lahutatud levi-, rahva- või euroopavälisest muusikast. Mõisted nagu 'rahvalik helikunst' ("populäre Tonkunst") või 'pärimushelikunst' ("Tonkunst der Stämme") ei ole eriti levinud, samal ajal kui muusikateaduslikus ja ilukirjanduses viidatakse viidatakse sageli 'saksa' ("deutsche") ja vahel ka 'itaalia helikunstile' ("italienische Tonkunst"). Harvem mainitakse 'inglaste helikunsti' ("die Tonkunst der Engländer") või 'ameerika helikunsti' ("amerikanische Tonkunst"). Sõna 'helikunst' kasutatakse seega ühelt poolt nii kvaliteedi kui ka tuttavlikkuse määratlejana. Hollandi "toonkunst", mida kasutatakse 'kunstmuusika' tähenduses, on üldiselt vähem laialdaselt levinud.
Kultuuris, milles demonstratiivselt (kas terminoloogias või käitumises) eksisteerib selge muusika mõiste, võivad siiski muutuda selle piirjooned vastavalt sellele, millisel määral ja millistel tingimustel on kokku lepitud helide spektri vastuvõetavuses muusika spektrile. Tänapäeva Lääne kultuurides on tõmmatud küllaltki kindlad nii individuaalsed kui ka kollektiivsed piirid: miski kas on muusika või ei ole. Igaüks aktsepteerib üldiselt muusikana Haydnit või džässi ning paljud peavad "peaaegu, aga mitte päris" muusikaks John Cage "Kujuteldavat maastikkku" nr. 4 (1951) 12-le raadiole või ka näiteks kõnelaulumuusikat ("Sprechstimme").
Kuigi vahel mõistetakse muusikat ka negatiivsete emotsioonide ja meeleolude tekitajana, nähakse Lääne ja paljudes teistes, aga siiski mitte kõigis kultuurides, muusikat enamasti positiivse väljendajana. Näiteks inglise keeles kasutatakse sõna ‘muusika’ ilusate või ihaldusväärsete helide metafoorina. Seega lause "mu süda laulab" väljendab õnne. Kellegi lemmikkassi näugumine või lemmikkoera haukumine on "muusika minu kõrvadele", nagu ka ammuoodatud sõbra telefonikõne või ootamatult võidetud müntide kõlin. Ka mitmesugustele loomade häältele on omistatud muusikalisi kvaliteete. Näiteks linnud "laulavad" ja vaalade ning delfiinide hääli seostatakse tihti muusikaga. Samuti võrreldakse muusikaga elevantide "trompeteid" ja luikede "laulu". Samas ei peeta muusikaks ebameeldiva koera haukumist. Samas paljude teoste loomade hääled, näiteks sea röhkimine või karu mõmin degradeeritakse tavaliselt mürade hulka. Sellised hinnangud sõltuvad osaliselt ka teatud loomadele traditsioonilises Lääne ühiskonnas inimese poolt omistatud staatusest: inimesed vaatavad linde, vaalu ja delfiine parema pilguga kui lehmi, ahvipärdikuid või hunte, pidades ühtesid musikaalsemaks kui teisi isegi siis, kui nende hääl sarnaneb rohkem muusikalisele helile. Isikut, kes laulab või vilistab, peetakse Lääne kultuuris üldiselt õnnelikuks.
Lääne kultuuris on muusika üldiselt midagi head ja muusikaga seotud inimesi peetakse üldiselt headeks. Shakespeare kirjutab "Veneetsia kaupmehes": (’’The man that hath no music in himself, nor is not moved with concord of sweet sounds, is fit for treason, stratagems, and spoils; … Let no such man be trusted’’).
Kui mõiste ‘hea’ metafoorseid laiendusi rakendada veel ka Lääne popkultuuri puhul, iseloomustab selline võimas, põhimõtteline ja universaalne inkorporeerimine nii antiigi kui ka keskaja euroopa mõtlemist. Pütagoorlaste kontseptsioon ‘sfääride harmooniast’ seostab muusikalise harmoonia (enamasti selle sõna üldises tähenduses) ‘sfääridevaheliste’ matemaatiliste suhetega, mis tähendab, et päikesesüsteemi objektid on teiste kultuurivaldkondade kaudu seotud muusikaga, andes sellele samas sümboolse positsiooni looduses toimuvast koostööst ja üksmeelest. Boethiusele kuulub üks olulisemaid keskaja kontseptsioone muusikast kui harmooniast selle sõna kõige laiemas tähenduses. Boethius jaotab muusika kolme valdkonda: "musica mundana" ehk maailma ja universumi harmoonia, "musica humana" ehk inimese keha ja hinge harmoonia ning "musica instrumentalis" ehk muusikalised helid.
Ida-Aasia.
Kuigi jaapani keeles puudub täpne sõnaline vaste euroopa keeltes levinud sõnale ’muusika’, aktsepteeritakse jaapani õpetlase Shigeo Kishibe (1984) sõnul ka jaapani kultuuris euroopa kultuuriruumis kasutatavat muusika laia definitsiooni, mille järgi on muusika nii Lääne muusika, traditsiooniline jaapani muusika kui ka muude ühiskondade ja kultuuride muusika. Jaapani muusikamõiste sisaldab ka muusika kitsamaid liigitusi stiilide ja žanrite, funktsiooni, instrumentatsiooni või muusika ettekandmise aja ja koha järgi. Näiteks Kuningliku õukonnaorkestri "gagaku"-repertuaari puhul tehakse vahet ”vasakpoolse”, so hiina ja india ning ”parempoolse”, so korea ja mandžuuria muusika vahel. Paljud jaapani muusika teosed kuuluvad selgelt kas biwa, koto, shakuhachi või shamisen’i stiili ning on funktsioonilt kas kontserdi-, tantsu-, teatri- või rahvamuusika. Hoolimata stiilikombinatsioonidest, seostest erinevate jaapani traditsioonide ning oma- ja võõramaiste algete vahel, tehakse jaapani muusikas sarnaselt Lääne muusikale muusikanähtuste vahel täpset vahet, mida väljendab terminoloogia ja erinevad notatsioonisüsteemid.
Hiina muusikakultuuris on Jaapaniga võrreldes veelgi rohkem žanre ja kultuuridevahelisi kombinatsioone, kuid muusikal laias tähenduses ’’yue’’ on siiski kindel ajalugu. Sama ideograaf, mida hääldatakse [le] tähendab Ming Liangi (1985:11) järgi naudingut ja õnne. See muistne ideograaf ühendab kõiki kunste: esituskunste nagu muusikat ja tantsu, kirjandust, kauneid kunste, arhitektuuri ja isegi kokakunsti. Sellisel tähendusel on sarnasus euroopa kultuurist tuttava muusika kui muusade valdkonnaga. Ka hiina muusikas tehakse selget vahet oma- ja võõramaise muusika vahel, eristades mitte ainult stiile vaid ka kohti, kus muusika on sündinud. Hiinas tegutsevad heliloojad, kes kirjutavad läänelikku muusikat hiinapäraste sugemetega, puhtalt hiina muusikatraditsioonidest lähtuvat muusikat või ainult Lääne muusika kompositsioonitehnikaid kasutavat muusikat.
Iraan ja Kesk-Aasia.
Iraani muusikakultuuri mõistestik ja kontseptsioon, mis on paljuski kontrastne Lääne muusikaga, esindab päris hästi ka teisi Kesk-Aasia islamikultuure. Pealispinnal sarnaneb muusika mõiste Lääne muusika mõistega, jaotudes vokaal- ja instrumentaal-, vaimulikuks ja ilmalikuks ning läbikomponeeritud ja improviseeritud muusikaks. Iraani muusikakontseptsiooni suureks eripäraks on kahe kontrastse termini, "musiqi" ja "khandan", kasutamine. "Musiqi", mis on pärineb araabia keele kaudu kreeka keelest, tähistab laia muusikaspektrit, mis on võrreldav 'muusikaga' Lääne kultuuri tähenduses vaid selle erinevusega, et seda kasutatakse eelkõige instrumentaal- ja vähem vokaalmuusika tähenduses. Iraani "musiqi" tähistab eelkõige meetrilisi, läbikomponeeritud kõlasid. Seda mõistet tavaliselt ei kasutata vaimuliku muusika puhul. "Khandan" seevastu tähendab 'lugemist, retsiteerimist ja laulmist' ja seda kasutatakse mittemeetrilise, improviseeritud, vaimuliku ja laiemalt süvamuusika žanrite tähenduses (al-Faruqi, 1985).
Araabia- ja pärsiakeelsetes nii ajaloolistes kui ka tänapäeva autoriteetsetes traktaatides on sõnaga "musiqi" tähistatud muusika tihti kriitika objektiks. Muhameedluse mõjudest lähtuvalt eristatakse seda selgelt sõnaga "khandan" tähistatavast muusikast.
India.
Lõuna-Aasia erinevate kultuuride arusaam muusikast ja selle terminoloogiast ei ole sugugi ühtne. Põhja-India kõrgkultuuri mõistesüsteem on sarnane Läänele ja Hiinale. Lewis Rowelli kohaselt (1992, lk.9–10) on sõnaga ’muusika’ võrdväärne ’sangita’, mis varasematel aegadel ühendas endas muusikat ja tantsu (nagu ka hiina terminoloogias), kuid mis hiljem hakkas tähendama midagi sarnast ’muusikale’. Tänapäeva India rahvas kasutab seda sõna viidates "muusikale" kuid see viitab siiski rohkem klassikalisele muusikale või kunstmuusikale. Sõna ’gita’ või ’git’ märgistab kombinatsioonis teiste sõnadega erinevaid muusika žanre, nagu näiteks filmi git (filmimuusika või filmilaulud) ja lok git (rahvalaulud). Keerukad taksonoomiad on india filosoofiale ja kosmoloogiale omased. Teoreetilises kirjanduses jagatakse india muusika, sangita, kategooriatesse stilistiliste omaduste, instrumentide ja instrumendi tüüpide, religioossete seoste ning tantsu ja näitekunsti järgi; ning mõiste ise on üks mõtte ja loomingu, nagu rütm, emotsioonid ja rituaalid, kategooriatest.
Mõned aafrika kultuurid.
Mitmed Aafrika ühiskonnad on küll võtnud kasutusele lääne terminoloogia, kuid nende kujutlus muusikast ei vasta üks-ühele holistliku arusaamaga lääne kultuurides. Aafrika muusikud ja teadlased peavad sealset muusikat sotisaalse elu ja kultuuri osaks. Sageli ei saa muusikast rääkida ilma konkreetse kultuurilise kontekstita. Teisalt on mitmed Aafrika ühiskonnad võtnud omaks inglise või prantsuse kontseptsiooni muusikast ja selle terminitest, seega muusika kui tegevusala on olemas, kuigi konkreetset terminit ei ole ole kasutusel. Järgnevalt mõned näited. Hausa inimestel Nigeerias, vastavalt Amesile ja Kingile (1971), on muusika kohta eriti rikkalik sõnavara, kuid (lk.viii) puudub üks kindel sõna tähistamaks muusikat. Erinevate esinejate, esituse sisu ja konteksti kohta on hulgaliselt sõnu, kuid puudub sõna, mis tähendaks konkreetselt organiseeritud heli tekitamist. Ames ja King järeldavad, et lähima tähendusega sõna "muusikale" on "rok'o" (eriti, ‘paluv’), kuid ka see ei kata kõike, jätteks näiteks välja amatöörmuusika ning peegeldab pigem sotsiaalseid hoiakuid muusiku kohta kui tema loomingut.
Mõned ameerika ja okeaania kultuurid.
Mõnedes(võib-olla paljudes) Põhja-Ameerika indiaanlaste keeltes ei ole sõna, mis märgiks ‘muusikat’, küll on sõna märkimaks ‘laulu’, ehk on see nii vokaalmuusika ülekaalu tõttu; ka flöödimeloodiaid nimetatakse enamasti ‘lauludeks’. Mõnedes Ameerika indiaaanlaste ühiskondades (enamike kultuuride kohta ei ole taolist kirjastatud informatsiooni) – on muusika mõiste ühtne, sarnanedes rohkem lääne kui Aafrika ja Kesk-Ida ühiskondadele. Näiteks võiks tuua Mondana inimesed, keda nimetatakse ’’blackfoot’’ideks (mustjalad). Nende traditsiooniline kultuur eristab inimpäritolu laule, nagu kõne ja selliseid millel on üleloomulikud allikad. Laulud ei olnud ainult verbaalse tähenduse edastajad vaid need eksisteerisid meie maailmast väljaspool. Laulu ja kõne vahel puudusid vahe-astmed. Muusika oli iseloomulik inimestele; loomad ei ‘laulnud’. Etnomusikoloogilisest vaatenurgast on muusika olnud ja on jätkuvalt süsteem, mis peegeldab või taasloob sotsiaalset süsteemi, teatud kontseptuaalset ühiskonna ja kultuuri mikrokosmost. Laulud varieerusid olulisuse järgi, kuid kõik, erinevalt vormidest Iraanis, olid võrdselt ‘laulud’. Tavapärane muusika sisaldas ka löökriistamängu kuid ainult trummi mängimine ei kuulu termini laul alla. Lisaks on ‘blackfoot’ide keeles sõna, ‘passkan’, mis tähendab sündmusi, mis sisaldavad laulmist, tantsimist, ja tseremooniat – inglise keeles nimetatakse seda tavaliselt ‘tantsuks’ (``dance``), isegi kui tants ei ole kõige olulisem komponent. Uurides müüte ja sõnastikke ei leia kindlat sõna ‘muusika’, kuid on olemas vähem üldine ‘laul’ ning üldisem ‘tantsu-laulu-tseremoonia’. Küsitledes tavalist ``blackfoodi`` inimest, ei selgunud konkreetseid definitsioone, kuid muusikaga seostati positiivseid väärtusi, kinnitati muusika tugevat seost ``blackfootide`` kultuuriga ja selle kategooriatega, nign selle olulisust. Käitumise vaatlemised on vihjanud, et muusikat defineeritakse konkreetselt ning seda nähakse selgelt eristuva nähtusena kohalikus kultuuris (Nettl, 1989).


Magnus Gabriel De la Gardie.
Magnus Gabriel de la Gardie
Magnus Gabriel De la Gardie (15. oktoober 1622 Tallinn – 26. aprill 1686 Venngarni loss, Sigtuna) oli Rootsi väejuht ja riigitegelane; Läckö ja Kuressaare krahv; Ekholmeni vabahärra; Haapsalu ("Hapsal"), Vormsi-Suuremõisa ("Magnushof"), Höjentorpi ("Höyendorff", "Hoyendorp"), Helme ("Helmet"), Kägleholmi ("Kegleholm"), Karlbergi ("Magnusberg"), Mariedali ("Mariendahl, Mariædal") ja Venngarni ("Wennegården") mõisa härra; Jakob De la Gardie poeg.
Elulugu.
Magnus De la Gardie õppis sõjakunsti Gustaf Horni käe all Torstensoni sõjas, oli 1644. aastast ihukaardiväe (Svea livgarde) ülem, osales 1645 Horni kampaanias (sv) Taani vastu Skånes ja oli seejärel saadik Prantsusmaal. Ta sai kuninganna Kristiina (valitses 1644–1654) soosikuks, abiellus 1647 kuninganna poolnõbu Maria Eufrosynega (1625–1687) (kuninganna Kristiina vanaisa Karl IX lapselapsega abielust Pfalzi Mariaga) ja nimetati samal aastal riiginõunikuks, 1648 Rootsi ja Soome armee jalaväekindraliks Saksa- ja Böömimaal, osales Praha lahingus, määrati Leipzigi kuberneriks ja samast aastast ka Liivimaa kindralkuberneriks. 1651. aastast oli ta riigimarssal, 31. jaanuarist 1652 Kammerkolleegiumi president, ning sama aasta 27. märtsist Västergötlandi ja Dalslandi laaman, 1653–1655 Rootsi riigivarahoidja, 19. augustist 1654 Västergötlandi ja Dalslandi kindralkuberner, ning 12. detsembrist 1654–1686 Uppsala Akadeemia kantsler. Karl X Gustavi Poola sõja (1655–1660) ajal määras kuningas ta 1. juunil 1655 Läänemere provintsides paiknenud vägede ülemjuhatajaks (kuninga kindralleitnant Liivimaal 1655–1658). Karl X Gustavi surma järel 1660 oli ta saadik Oliwa rahukongressil ja samast aastast noore kuninga Karl XI eestkostija (vöörmünder) 1660–1672, riigikantseler ja Kommertskolleegiumi president.
Magnus De la Gardie võimuajal käis nii Rootsi valitsus kui ka selle liikmed moraalselt alla. Ta ajas sõjakat poliitikat ning seisis vastu majanduse rahumeelset arendamist pooldavale suunale, mida esindasid Gustav Bonde ja Per Brahe. Kasutades ära, et Rootsi oli tollal üks maailma rikkaimaid riike, sõlmiti välislepinguid (Fontainebleau leping 1661, Stockholmi leping 1672), milles (sealhulgas salaprotokollides) Rootsi ostis suurte summade eest endale õigusi. 1675 määrati valitsuse tegevuse uurimiseks komisjon.
Seejärel oli ta 1680. aasta 9. maist riigidrots ja Svea õuekohtu president (1680–1682). 27. mail 1682 otsustas komisjon, et Rootsi regendid ja senat on tekitanud riigile 4 miljoni riigitaalri väärtuses kahju. Magnus De la Gardie saadeti erru. Ta suri suhteliselt vaesena ja on maetud Varnhemi kloostrikirikusse.
De la Gardie oli ka tuntud metseen, toetades losside, kirikute ja kloostrite restaureerimist.
17. sajandil sõitis Saaremaa vahet Baltimaade üks suurimaid kaubalaevu "Graf Magnus de la Gardie", mis mahutas 100 säilitist (säilitis= u 2 tonni).
Mõisad.
25. novembril 1648 läänistati talle Kuressaare krahvkond, kuhu kuulusid Suuremõisa ("Grossenhof"), Torgu ("Torkenhof"), Lümanda ("Lummada"), Paju ("Pajo-mois"), Kärla ("Kergel"), Pähkla ("Pechel"), Mustjala ("Mustel"), Tiirimetsa ("Tirimetz"), Tagamõisa ("Nemmal") ja Abruka ("Abro") mõisad, ning 16. septembrist ka Kuressaare linnus, kuid 1654. aastal loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist ja jättis Saaremaa endale sissetuleku allikaks. Magnus De la Gardiele anti krahvkonna kaotamise kompensatsiooniks 1661. aastal asemele Pärnu krahvkond.
Välislingid.
Magnus Gabriel


Merkuur.
a>. Pildistatud 5 380 000 km kauguselt.
Merkuur on Päikesele kõige lähem ning kõige väiksem Päikesesüsteemi planeet. Ta asub Päikesele umbes 3 korda lähemal kui Maa. Merkuur teeb tiiru ümber päikese 88 Maa ööpäeva jooksul.
Merkuur kuulub Maa-tüüpi planeetide hulka.
Nimi.
Merkuur on nime saanud vanarooma kaubanduse, reiside ja varguse jumalalt Mercuriuselt, kellele Vana-Kreekas vastas Hermes. Oma nime võlgneb Merkuur nähtavasti kiirele liikumisele taevavõlvil (Mercurius on kergejalgne jumalate käskjalg).
Merkuuri orbiit.
Orbiidi pikem pooltelg sooritab aeglast pöörlemist – periheeli pöörlemist, mis osalt tuleneb relativistlikust efektist.
Merkuuri orbiit jääb Maa orbiidi sisse. Merkuur on Päikesele kõige lähem planeet.
Mõõtmed.
Merkuur on Päikesesüsteemi kõige väiksem planeet. Ta on Maa kaaslasest Kuust pisut suurem (läbimõõt on 40% võrra suurem). Ta on mõõtmetelt, kuid mitte massilt väiksem Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titanist. Merkuuri suurus on võrreldav ka Jupiteri kaaslase Callisto ja Neptuuni kaaslase Tritoni omaga.
Merkuuri läbimõõt ekvaatori tasandil on 4879,4 km (38,252% Maa läbimõõdust). Lapikus puudub. Planeedi pindala on 75 miljonit ruutkilomeetrit.
Mass on 3,303×1023 kg (18 korda väiksem (5,5271%) Maa massist). Mass mõõdeti kosmoseaparaadi Mariner 10 trajektoori häirituse järgi lähedastel möödumistel planeedist 1974 ja 1975.
Raskusjõud Merkuuri ekvaatoril on 2,78 m/s² (2,57 korda väiksem kui Maa ekvaatoril). Et raskusjõud on palju suurem kui Kuul, siis väljapaisatud materjal jõuab 65%-ni sellest kaugusest mis Kuul. Raskuskiirendus on 3,71 m/s² (0,38 raskuskiirendusest Maal).
Esimene kosmiline kiirus on 3,0 km/s
Paokiirus (planeedi gravitatsiooniväljast lahkumiseks vajalik kiirus) on 4,25 km/s (0,38 paokiirusest Maal).
Pöörlemine.
Nagu näitasid kosmoseaparaadilt Mariner 10 edastatud fotod, on Merkuuri pöörlemisperiood 58 Maa ööpäeva ja 15,5088 tundi (58,6462 ööpäeva; 58 ööpäeva 15 tundi 36 minutit; 5 067 360 s), mis moodustab 2/3 tiirlemisperioodist. See vaatlus kinnitas teoreetilisi kaalutlusi, mille kohaselt Merkuuri pöörlemine ja tiirlemine on Päikese tekitatud loodetest põhjustatud resonantsis proportsiooniga 3:2.
Pöörlemistelg on orbiidi tasandiga peaaegu risti (ekvaatori kalle 2 kraadi). Seetõttu on ekvaatoril kaks teineteise vastas olevat punkti, kus periheelis on alati keskpäev, ja kaks 90 kraadi võrra nihutatud punkti, kus afeelis on alati keskpäev. Samuti tuleneb pöörlemistelje asendist, et Merkuuril ei ole aastaaegu nagu Maal.
Merkuuri ööpäev ühest päikesetõusust teiseni kestab 176 Maa ööpäeva (kaks tiirlemisperioodi pikkust). Pöörlemiskiirus on seega äärmiselt väike.
Kauges minevikus võis Merkuuri pöörlemine olla kiirem. Oletatakse, et pöörlemisperiood võis olla 8 tundi. Päikese poolt põhjustatud loodete tõttu on see aeglustunud.
Kaaslased.
Merkuuril ei ole kaaslasi.
Vaadeldavus.
Kuigi kauguse ja näiva suuruse poolest on Merkuur võrreldav Marsiga, on ta läheduse tõttu Päikesele Maalt palju raskemini vaadeldav, sest suurema osa ajast pole ta Päikese säras eristatav.
Merkuuri on võimalik vaadelda aastas kahel või kolmel perioodil lühikest aega heledas koidu- või ehataevas madalal silmapiiri kohal. Eestis on ta jälgitav ainult kevadise ja sügisese pööripäeva paiku, mil hämarik on lühike.
Ta on nähtav tavalise pikksilmaga ning ka palja silmaga. Ta paistab oranži värvi tähena tähesuurusega tavaliselt 1...–1. Pikksilmast on soodsatel tingimustel äratuntavad üksnes mõned tumedad pinnad, eeskätt varjupiiri lähedal. Teleskoobist on enamasti näha üksnes ähmane sirp. Ka kõige tugevamate teleskoopidega ei ole pinnavorme praktiliselt näha. Kuna Merkuur on hämarikus alati horisondi läheduses, peab valgus läbima pika teekonna läbi Maa atmosfääri ning kujutis moondub turbulentsi ning valguse murdumise ja neeldumise tõttu. Enne päikesetõusu või pärast päikeseloojangut paistab Merkuur nii madalal, et tema kiirgus peab läbima 10 korda paksema Maa atmosfääri kihi kui juhul, kui ta paistaks otse pea kohal. Hubble'i kosmoseteleskoobiga ei lubata Merkuuri üldse vaadelda, et vältida teleskoobi kahjustumist päikesevalguse toimel.
Merkuuril on faasid nagu Kuul (vaata Kuu faasid). Alumises ühenduses paistab ta õhukese sirbina. Ülemises ühenduses oleks nähtav kogu pind. Mõlemas ühenduses tõuseb ja loojub planeet koos Päikesega, mistõttu teda Maalt vaadelda ei saa. Esimeses ja viimases veerandis on Merkuur suurimal näival kaugusel Päikesest vastavalt ida ja lääne pool ning tema pind on poolvalgustatud. Sellist asendit nimetatakse elongatsiooniks e. eemaldumuseks. Väiksem elongatsioon (18,5°) leiab aset, kui Merkuur on (periheelis), suurim (kuni 28,3°) juhul, kui planeet asub (afeelis). Läänepoolses elongatsioonis olles tõuseb Merkuur kõige rohkem aega enne Päikest ning idapoolses elongatsioonis tõuseb ta kõige rohkem aega pärast Päikest. Harva on Merkuur üle ühe tunni võrra Päikesest ees või järel.
Merkuuri ketta läbimõõt on 5...15 kaaresekundit. Alumises ühenduses on see umbes 10 sekundit (1/180 Kuu näivast suurusest), ülemises ühenduses umbes 4,5 sekundit (1/380 Kuu näivast suurusest).
Kui alumine ühendus toimub kahest orbiidisõlmest ühe lähedal (keskmiselt iga 7 aasta tagant, näiteks 7. mail 2003 ja 8. novembril 2006), saab teda tugeva päikesefiltriga varustatud teleskoobiga vaadelda musta kettakesena Päikese eest möödumas. Järgmine kord on 9. mail 2016.
Merkuur on alumises ühenduses keskmiselt 116 ööpäeva tagant, kuid see intervall varieerub planeedi orbiidi ekstsentrilisuse tõttu 111 ööpäevast 121 ööpäevani. Tema vastassuunaline liikumine Maalt vaadatuna kestab 8...15 ööpäeva. Ka retrograadilise liikumise kestuse muutlikkust põhjustab eeskätt Merkuuri orbiidi suur ekstsentrilisus.
Merkuur on sagedamini hõlpsasti nähtav lõunapoolkeralt kui põhjapoolkeralt, sest ta on suurimal võimalikul näival kaugusel Päikesest lääne pool alati siis, kui lõunapoolkeral on varasügis, ning ida pool siis, kui lõunapoolkeral on talve lõpp. Mõlemal ajal on Merkuur ekliptika suhtes maksimaalselt kaldu, nii et lõunapoolkera parasvöötmes, näiteks Argentinas ja Uus-Meremaal, tõuseb ta esimesel juhul mitu tundi enne päikesetõusu ning teisel juhul loojub alles mitu tundi pärast päikesetõusu. Põhjapoolkeral jääb ta sel ajal Päikesele liiga lähedale.
Merkuur on palja silmaga nähtav ka täieliku päikesevarjutuse ajal. See on ka ainuke aeg, mil teda saab vaadelda kõrgel taevas.
Merkuuri minimaalne kaugus Maast on 82 Gm.
Merkuuri üleminek.
Merkuuri ja Maa orbiidi omaduste tõttu korduvad Merkuuri vaatlemise tingimused iga 13 aasta tagant. Selle aja jooksul leiab üldiselt aset ka kaks üleminekut, mille ajal Merkuur on Maalt vaadatuna nähtav musta kettakesena otse päikeseketta ees. Merkuuri üleminek on nähtav siis, kui ta alumise ühenduse ajal (sellal kui ta ümber Päikese tiireldes Maale "järele jõuab") asetseb oma orbiidi ühe "sõlme" lähedal, läbides Maa orbiidi tasandi. Selline sündmus on võimalik ainult 6. ja 11. mai vahel või 6. ja 15. novembri vahel, sest orbiidisõlmed asetsevad Maalt vaadatuna Päikese ees vastavalt 9. mail ja 11. novembril. Viimane Merkuuri üleminek leidis aset 8. novembril 2006, kuid oli jälgitav üksnes Vaikse ookeani piirkonnas; Euroopas oli sel ajal öö. Järgmine üleminek leiab aset 9. mail 2016.
Heledus.
Merkuur on Päikesesüsteemi tumedaim planeet: ta peegeldab päikesevalgusest ainult 5–6%. Planeedi pind on tumedam isegi basaldist. Visuaalne geomeetriline albeedo on 0,10.
Tähesuurus on olenevalt asendist −1,9...5,5. Seega võib ta paista Siiriusest heledamana. Keskmises vastasseisus on näiv heledus 1,71m.
Merkuur paistab kõige heledamana siis, kui ta on veerand- ja täisfaasi vahel. Sel ajal on ta küll Maast kaugemal kui teistes faasides, kuid suurema kauguse kompenseerib valgustatud ala suurus. (Veenuse puhul on olukord vastupidine.)
Värvus.
Merkuur on kollast või tumehalli värvi.
Pinnavormid.
Merkuuri pinnavormide üle saab otsustada ainult optiliste, soojuskiirgus- ja raadiokiirgusvaatluste põhjal. Et samu meetodeid on rakendatud ka Kuu ja Maa puhul ning kombineeritud kivimi- ja pinnasenäidistega, on võimalik teha järeldusi Merkuuri kivimite ja pinnase kohta.
Kuigi teleskoobis ei paista Merkuuril mingeid pinnavorme (eristatavad on ainult heledad ja tumedad laigud), on kosmosest tehtud fotodelt selgunud, et Merkuuri pind sarnaneb Kuu pinnaga: seal leidub teravate piirjoontega kraatreid ja mäeahelikke. Pinda katab tolm. Merkuuri pind on tervikuna väga vana. Laamtektoonika puudub.
Kraatrid on erineva vanusega. Mõnel nooremal on teravad ääred, millest lähtuvad kiired nagu Kuul. Teised on meteoriitide poolt kulutatud äärtega. Merkuuri kraatrid on suuremad kui Kuu omad, sest Päikesele lähemal liiguvad taevakehad kiiremini.
Kõige silmatorkavam teadaolev pinnavorm on suurim kraater Palavuse nõgu (ladina keeles "Caloris Planitia", inglise keeles "Caloris Basin", saksa keeles "Calorisbecken" või "Caloris-Becken") põhjapoolkeral, hiiglaslik kraater, mille läbimõõt on umbes 1550 km. "Caloris" tähendab ladina keeles 'soojuse'. Nõgu on nime saanud sellest, et ta on Merkuuri afeeli ajal Päikesele kõige lähema Merkuuri punkti läheduses. See punkt on alati samas kohas. Oletatakse, et kraater sarnaneb Kuu suurtele "meredele". Palavuse nõol on selgesti eristatavad kolme kilomeetri kõrgused kontsentrilised rõngad ja radiaallineamendid. Nõo põhjas on vagude ja kurdudega siledad tasandikud. Kraater tekkis tõenäoliselt kokkupõrkel üle 100 km läbimõõduga taevakehaga. Väljapaiskunud aines jõudis 600 kuni 800 kilomeetri kaugusele. Kraater kattus osaliselt laavaga. Kokkupõrkest tingitud seismilised lained koondusid planeedi vastasküljel antipoodpunktis, moodustades lõhutud, kaootilise maastikuga nn veidra piirkonna, kus Merkuuri koor paiskus segi ning murdus tükkideks.
Merkuuril on tohutuid käänulisi, kaarekujulisi 20–500 km pikkusi ja kuni 3 km kõrgusi astanguid, mis nähtavasti moodustusid miljardite aastate eest, kui Merkuuri tuum jahtus ning tõmbus kokku, tekitades koorele kurrud. Need pinnavormid on tekkinud kokkusurumise tulemusena. Seda näitab asjaolu, et nad lõikavad läbi kraatreid ja teisi pinnavorme. Pinna vähenemise ulatust hinnatakse 0,1 protsendile (mis vastab 1 kilomeetrile planeedi raadiusest). Oletatavasti on niisuguseid astanguid kogu planeedil.
Suuremat osa Merkuuri pinnast katavad eri aegadest pärit tasandikud. Noorematel tasandikel on vähem kraatreid. Neid liigitatakse kraatritevahelisteks tasandikeks ja siledateks tasandikeks. Kraatritevahelistel tasandikel, mis katavad tohutu suuri alasid, on kraatreid suhteliselt vähe ning nende läbimõõt on alla 15–20 km. Mõned nendest on sama vanad kui kraatriterikkad alad, teised aga nooremad. Tõenäoliselt tekkisid nad varasemat maastikku katvate laavavoogude tagajärjel. Siledad tasandikud on veel nooremad ja neil on vähem kraatreid. Nad paiknevad Palavuse nõo ümbruses ning on võib-olla moodustunud ülespaisatud materjali allalangemisel pärast suurt kokkupõrget. Mõnes kohas täidab kraatreid sileda pinnaga hangunud laava. Nad meenutavad Kuu meresid.
Päritolu.
Merkuur on moodustunud umbes samamoodi nagu Maa. Planeedid moodustusid umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Sel ajal langes planeetidele palju hajusainet ja kivipuru, mis oli järele jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega.
Vulkaaniline aktiivsus.
Kosmoseaparaadi Mariner 10 andmete uus analüüs lubab siiski oletada hiljutist vulkaanilist aktiivsust.
Atmosfäär.
Väikese paokiiruse ja kõrge pinnatemperatuuri tõttu on Merkuuri atmosfäär äärmiselt hõre ning koosneb põhiliselt vesinikust, heeliumist, kaaliumist, naatriumist, hapnikust, süsinikdioksiidist, neoonist ja argoonist. Jälgi on ka krüptoonist ja ksenoonist. Gaasimolekulid põrkuvad Merkuuri pinnaga sagedamini kui üksteisega. Võib öelda, et Merkuuril atmosfäär praktiliselt puudub. Nagu näitavad Mariner 10-l tehtud eksperimendid, on Merkuuri atmosfääri kogurõhk umbes 2×10−9 millibaari ehk Maa omast 500 miljardit korda väiksem, mis Maal tähendab laboris tekitatud vaakumi rõhku.
Atmosfääri molekulid eralduvad pidevalt kosmosesse. Näiteks kaaliumi- või naatriumi aatomite keskmine "eluiga" on Merkuuri päeva ajal umbes 3 tundi (ja periheelis pool sellest).
Haihtuvat atmosfääri täiendab pidevalt mitu mehhanismi: Merkuuri magnetväli hoiab kinni päikesetuult; suuremate kehade ja mikroosakeste kokkupõrked Merkuuri pinnaga tekitavad auru; auru eraldub ka temperatuurist tingitud aurumise tõttu. On ka võimalik, et gaasi eraldub sügavalt planeedi seest. Heelium võib tulla nii päikesetuulest kui ka radioaktiivsest uraanist ja tooriumist pinnasekivimites.
Merkuuril puuduvad tuule poolt tekitatud pinnavormid, nagu liivaluited ja liiva- või tolmujutid. Seetõttu arvatakse, et Merkuuril ei ole ka varem olnud märkimisväärset atmosfääri.
Temperatuur.
Atmosfääri hõreduse tõttu (hõre atmosfäär ei talleta soojust) kõigub temperatuur suuresti. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 452 kelvinit (179 °C), minimaalne 90 K (−173 °C; enne koitu) ja maksimaalne 700 K (427 °C; sellel temperatuuril on võimalik tina sulatada). Päeval on keskmine pinnatemperatuur 623 K, öösel 193 K. Veenusel on küll pisut kuumem, kuid temperatuur on seal stabiilsem.
Merkuuri elliptilise orbiidi ning pöörlemis- ja tiirlemisperioodi vahekorra tõttu esinevad teatavatel pikkuskraadidel temperatuuri aastased ja ööpäevased perioodilised muutused.
Päikese ja planeetide paiste.
Päikese valgus on Merkuuri pinnal keskmiselt 6,3 korda intensiivsem kui Maal. Kogukiirgus on 3566 W/m². Päike paistab keskmiselt 2,5 korda suuremana kui Maalt. Päikese näiv suurus on afeelis 1,1 kraadi ja periheelis 1,7 kraadi (Maalt vaadates 0,5 kraadi), nii et saabuva päikeseenergia hulk on oluliselt erinev. Periheelis on päikesevalgus üle kahe korra intensiivsem kui afeelis. Need kaks pikkuskraadi, kus keskpäev on periheeli ajal, on seetõttu palju kuumemad kui need kaks pikkuskraadi, kus keskpäev on afeeli ajal.
Taevas on alati must, sest puudub tihe atmosfäär, mis valgust hajutaks. Koorekarva Veenus ja sinine Maa paistavad eredate tähtedena.
Magnetväli.
Merkuuril on Maa magnetväljast 100 korda nõrgem (ekvaatoril 0,24 A/m) dipolaarne magnetväli, mis avastati Mariner 10 möödalendudel saadud andmete põhjal. Magnetväli on pöörlemistelje suhtes 7 kraadi kaldu ning moodustab magnetosfääri. Magnetosfäär ulatub pisut üle 1000 km võrra planeedi pinna kohale.
Varem arvati, et väiksuse tõttu on planeet üleni tahkestunud, mistõttu magnetvälja tekitavat dünamoefekti ei saa olla. On võimalik, et see magnetväli tekib nagu Maa omagi ringleva vedela tuumamaterjali poolt tekitatud dünamo tõttu. Praeguste hinnangute järgi ei ole Merkuuri tuum piisavalt kuum, et nikkel ja raud saaksid olla vedelas olekus. Võib-olla tekitavad magnetvälja madalama sulamistemperatuuriga ained, näiteks väävel. Dünamoteooriale on probleemiks ka Merkuuri pöörlemise aeglus. On ka võimalik, et Merkuuri magnetväli on jäänus varasemast dünamoefektist, mis on nüüdseks lakanud, kuid jätnud endast järele tahkestunud magnetilistest materjalidest koosneva püsimagneti.
Merkuuri magnetväli on mõistatuseks, sest ta sunnib oletama, et kas Merkuur on kunagi olnud palju suurem või Päike palju heledam, olles väljakutseks üldtunnustatud arusaamale Päikese ja planeetide tekkimisest.
Tihedus ja struktuur.
Merkuuri raudtuum on palju suurem kui Kuul ning seetõttu on ka Merkuuri tihedus palju suurem (keskmine tihedus on 5,43 g/cm³; Kuul 3,34 g/cm³). Tihedus on arvutatud, lähtudes raadiusest ja massist. Merkuur on Päikesesüsteemi suurtest taevakehadest tiheduse poolest Maa järel (5,52 g/cm³) teisel kohal. Tegelikult tuleneb Maa tihedus osaliselt kokkusurutusest gravitatsiooni toimel; kui seda ei oleks, siis oleks Merkuur tihedam kui Maa (ilma kokkusurumiseta oleks Merkuuri tihedus 5,5 g/cm³ ja Maa tihedus 4,0 g/cm³). Nähtavasti on Merkuuri tihe raudtuum (või mõnest muust tihedast materjalist tuum) suhteliselt suurem kui Maa oma, hõlmates suure osa planeedist (tuuma raadius 75% planeedi raadiusest ja tuuma ruumala 42% planeedi ruumalast). Raudtuuma raadius on 1800–1900 km ja ümbermõõt umbes 3600 km. Silikaatidest koor (paksus umbes 100 km) ja vahevöö on see-eest väiksem. Võib ka olla, et Merkuuri koor on suhteliselt suurem kui maakoor ning sisaldab märkimisväärsel hulgal tihedamat ainet nagu maakoorgi.
Keemiline koostis.
Merkuur koosneb umbes 60–70% ulatuses metallidest ja 30% ulatuses silikaatidest.
Pinnastruktuuri sarnasuse tõttu arvatakse, et Merkuuri koore tihedus on umbes sama mis Kuu omal.
Merkuuri kõrge metallisisalduse seletamiseks on mitu teooriat. Ühe teooria järgi oli metallide ja silikaatide vahekord algselt samasugune nagu tavalistel kondriitmeteooridel ning tema mass oli praegusest umbes 2,25 korda suurem, kuid ta põrkas Päikesesüsteemi varases staadiumis kokku planetoidiga, mille mass moodustas 1/6 sellest massist. See kokkupõrge jättis planeedi ilma suurest osast koorest ja vahevööst, jättes järele põhiliselt metallirikka tuuma. Analoogiline seletus on antud Kuu moodustumisele (hiiglase mõju teooria). Teise teooria järgi moodustus Merkuur Päikesesüsteemi algstaadiumis enne Päikese energiatoodangu stabiliseerumist. Merkuur oli algselt praegusest umbes kaks korda suurema massiga. Algpäikese kokkutõmbumisel võis temperatuur Merkuuri lähedal olla 2500 ja 3500 kelvini vahel, võib-olla lühemat aega koguni 10 000 kelvinit. Suur osa Merkuuri pinnasekivimitest aurustus ning tekkis kivimiauruatmosfäär, mille nebulaartuul kaasa viis.
Huvitavad efektid Merkuuri taevas.
Teatavates punktides Merkuuri pinnal saaks vaatleja näha ühe ja sama Merkuuri päeva jooksul kahte päikesetõusu. Asi on selles, et umbes neli ööpäeva enne periheeli on Merkuuri orbitaalkiirus täpselt võrdne pöörlemiskiirusega, nii et Päike lakkab taevas liikumast, ning periheelis ületab orbitaalkiirus pöörlemiskiiruse, nii et Päike hakkab taevas tagurpidi liikuma. Neli ööpäeva pärast periheeli taastub Päikese normaalne ida-läänesuunaline liikumine. Õiges kohas asuv vaatleja näeks, kuidas Päike pooleldi tõuseb, seejärel loojub tagasi samal horisondil ning lõpuks tõuseb uuesti, et jätkata oma normaalset ringkäiku. Need efektid kutsub esile Merkuuri orbiidi suur ekstsentrilisus koos pöörlemis- ja tiirlemisperioodi resonantsiga suhtes 3:2.
Mõnel laiuskraadil saaks vaatleja jälgida, kuidas Päike tõuseb ning muutub seniidile lähenedes üha suuremaks. Seniidis Päike jääb seisma, liigub veidi aega vastassuunas ning jääb uuesti seisma. Lõpuks liigub Päike aina väiksemaks jäädes uuesti horisondi poole. Tähed aga liiguvad taevas kolm korda kiiremini kui Päike. Teistes kohtades on jälle teistsugused efektid.
Uurimislugu.
Merkuur on tuntud hiljemalt sumerite ajast (3. aastatuhat eKr). Sumerid nimetasid Merkuuri "Ubu-idim-gud-ud".
Varaseimad kirjapandud üksikasjalikud vaatlused kuuluvad babüloonlastele. Nendel oli Merkuuri nimetus "gu-ad" või "gu-utu".
Vana-Kreekas oli Merkuuril kaks nime: Apollon hommikutaevas nähtava Merkuuri kohta ja Hermes õhtuse Merkuuri kohta. Astronoomid siiski teadsid, et tegemist on ühe ja sama taevakehaga. Herakleitos uskus, et Merkuur ja Veenus tiirlevad ümber Päikese, mitte ümber Maa.
MESSENGERi esimene foto Merkuuri varem pildistamata osast
Merkuuri vaatlemine on läheduse tõttu Päikesele väga keeruline. Ta on Maalt nähtav üksnes päikesetõusu ja päikeseloojangu ajal.
Merkuuri orbiit on väga ekstsentriline, nii et selle raadius kõigub 46 ja 70 miljoni kilomeetri vahel. Orbiidi aeglast pretsessiooni (periheel tiirleb ümber Päikese kiirusega 527 nurksekundit sajandis, millest 42 nurksekundit ei olnud seletatav tuntud planeetide poolt põhjustatud häiretega) ümber Päikese ei suutnud Newtoni klassikaline mehaanika täielikult seletada. Seda efekti on teatud umbes 200 aastat. Mõnda aega arvati selle häirituse tõttu, et Merkuuri ja Päikese vahel on veel üks planeet nimega Vulkaan. Kuid Einsteini üldrelatiivsusteooria andis sellele vaatluste lahknevusele arvutustest teistsuguse seletuse. Merkuuri liikumist peeti tähtsaks vaatluslikuks tõendiks Einsteini teooriale.
Merkuuri on kasutatud ka relatiivsusteooria täiendavaks kontrollimiseks, sest Merkuuri pinnalt peegelduvad radarisignaalid peavad ülemise konjunktsiooni ajal Päikesest lähedalt mööduma. Üldrelatiivsusteooria järgi kõverdab Päikese gravitatsioon ruumi, mistõttu muutub pisut trajektoor ja teepikkus. Ka see eksperiment kinnitas üldrelatiivsusteooriat.
Merkuuri uurimine viimastel sajanditel.
1880. aastatel leidis Merkuuri pinda uurinud Giovanni Schiaparelli, et Merkuur peab pöörlemis- ja tiirlemisperioodi võrdsuse tõttu olema alati pööratud ühe küljega Päikese poole, nii nagu Kuu on alati pööratud ühe küljega Maa poole. 1962. aastal uuriti Merkuuri raadiokiirgust ning leiti, et Merkuuri pime pool on liiga soe selleks, et see nii saaks olla. Kui pime pool oleks alati Päikesest ära pööratud, peaks ta olema palju külmem. 1965 määrasid Gordon Pettengill ja Rolf B. Dyce radarvaatluste abil Merkuuri pöörlemisperioodiks 59 ± 5 Maa ööpäeva. Osutus, et pöörlemisperioodi ja tiirlemisperioodi suhe on 3:2. Orbiidi ekstsentrilisus hoiab seda suhet stabiilsena. Selles mängivad rolli Päikese poolt põhjustatud looded. Merkuur on ainus taevakeha Päikesesüsteemis, millel on tiirlemise ja pöörlemise resonants, mille proportsioon ei ole 1:1. Astronoomide esialgne arvamus tulenes asjaolust, et ajal, mil Merkuur oli kõige paremini vaadeldav, oli ta alati pööratud Maa poole ühe ja sama küljega. 1971 täpsustati radarvaatluste abil Merkuuri pöörlemisperioodiks 58,65 ± 0,25 Maa ööpäeva. Mariner 10 lähivaatluste põhjal määrati pöörlemisperioodiks 58,646 ± 0,005 Maa ööpäeva.
Võiks arvata, et Merkuuril ei saa olla vett ega jääd, sest atmosfäär on hõre ja Päike kütab planeedi pinna väga kuumaks. Ent 1991. aasta radarivaatlused annavad alust oletada, et Merkuuri põhjapoolusel (mida Mariner 10 ei kaardistanud) võib olla pinnal või pinna lähedal tolmu all pisut veejääd. Kui seal tõesti vett on, siis tõenäoliselt ta paikneb kraatripõhjades, mis jäävad alati päikesevarju, sest põhjapoolusel on Päike alati madalal horisondi kohal. Seal võib olla külmem kui −161 °C. Vett on sinna arvatavasti toonud komeedid. Võib ka olla, et vesi oli seal algusest peale olemas ning ei saanud madala temperatuuri tõttu ära aurata.
Et ükski kosmoseaparaat ei ole teinud tiiru ümber Merkuuri ega laskunud planeedi pinnale, on meie teadmised Merkuurist umbes samasugused nagu teadmised Kuust 1950. aasta paiku.
Mariner 10.
Merkuur on Päikesesüsteemi planeetidest kõige vähem uuritute seas. Selle läheduses on viibinud ainult kaks kosmoseaparaati, millest esimene, Mariner 10, startis 3. novembril 1973. Ta lendas Merkuurist aastatel 1974 ja 1975 3 korda mööda. Neist esimene möödalend toimus 29. märtsil 1974, kui ta jõudis planeedi pinnast 705 km kaugusele. Teine möödalend oli 21. septembril 1974 ja kolmas 16. märtsil 1975. Üle 2700 fotoga kaardistati 45% planeedi pinnast. Ei olnud võimalik jätkata tema kaardistamist praeguste teleskoopide (Hubble'i teleskoop) abil Maalt, kuna Merkuur on Päikesele liiga lähedal: Päike kahjustaks teleskoopi.
Kuni Mariner 10 möödalendudeni ei teatud, et Merkuuril on magnetväli.
MESSENGER.
3. augustil 2004 startis Canaverali neemelt Cape Canaverali õhujõudude baasist raketiga Delta II NASA kosmoseaparaat MESSENGER ("MErcury Surface, Space ENvironment, GEochemistry, and Ranging").
Kosmoseaparaadi ülesanne on uurida Merkuuri geoloogilist ja tektoonilist ajalugu ning tema keemilist koostist. Samuti uurib ta Merkuuri magnetvälja päritolu, püüab määrata planeedi tuuma mõõtmeid ja koostist, uurib polaarmütse (kas seal on tõesti jää?) ning planeedi eksosfääri ja magnetosfääri, püüdes välja selgitada planeedi hõreda atmosfääri päritolu.
Kosmosesondil on hulk pildistamisseadmeid, millega kogutakse palju teravaid pilte palju suuremast osast planeedi pinnast kui Mariner 10 missioonil. Spektromeetriga määratakse planeedi koore keemiline koostis. Pardal on ka magnetomeetrid ning laetud osakeste kiiruse määramise seadmed. Mõõdetakse kosmoseaparaadi orbiidi pisimuutusi, et teha järeldusi planeedi siseehituse kohta.
14. jaanuaril 2008 alustas MESSENGER möödalendu Merkuurist. Ta lähenes planeedile kuni 200 km kaugusele. 55-tunnise vaatlusoperatsiooni jooksul oli kavas koguda ligi 700 GB infot. Pildistati Merkuuri seni varjatud poolt. Samuti loodetakse sondi abil saada kvaliteetsemaid andmeid planeedi pinnavormide ning sisemuse kohta. Andmete põhjal loodetakse Merkuuri tekkelugu paremini mõista.
MESSENGER-i trajektoor on väga keeruline; seda mööda peab ta lõpuks jõudma Merkuuri-lähedasele orbiidile. Augustis 2005 tegi ta möödalennu Maast ning oktoobris 2006 ja juunis 2007 möödalennu Veenusest. 14. jaanuaril 2008 tegi ta esimese möödalennu Merkuurist. Missiooni kogukestus on umbes 6,5 aastat.
Oktoobris 2008 ja septembris 2009 peaks MESSENGER veel kord Merkuurist mööduma. Möödalendude ajal kaardistatakse suurem osa planeedi seni kaardistamata pinnast. Märtsis 2011 peaks sond jõudma Merkuuri-lähedasele elliptilisele orbiidile, kuhu ta jääb terveks aastaks, et planeedi pinda oma arvukate instrumentidega põhjalikult uurida ja esimest korda täielikult kaardistada. Orbiidi periapsiid jääb Merkuuri põhjapoolkera kohale; apoapsiidide ajal iga 12 tunni tagant hakkavad toimuma sideseansid Maaga.
BepiColombo.
Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) ja Jaapani kosmoseagentuur (JAXA) plaanivad ühismissiooni BepiColombo, mille käigus peaks Merkuuri uurima kaks sondi, millest üks kaardistaks planeedi pinda ja teine uuriks planeedi magnetosfääri.
Algul oli plaanis aparaate Merkuurile maandada, kuid see kava on esialgu kõrvale jäetud.
Sondid peaksid plaanide järgi startima Vene Sojuz-tüüpi raketiga Guayana kosmosekeskusest 2013. aastal ja jõudma Merkuurini 2019. aastaks. Trajektoori kujundamiseks teeb BepiColombo möödalennu Kuust ja Veenusest ning lõpuks Merkuurist ja jõuab lõpuks 2019 Merkuuri juurde. Kasutatakse nii keemilisi kui ka ioonmootoreid. Magnetomeetersond lastakse Merkuuri-lähedasele elliptilisele orbiidile. Seejärel lastakse keemiliste rakettide abil kaardistaja-sond ringorbiidile. Kumbki sond töötab Merkuuri-lähedasel orbiidil ühe aasta.
Kaardistaja-sondil on MESSENGER-i omadele sarnased spektromeetrid ning ta uurib planeete paljudel lainepikkustel, sealhulgas infrapuna-, ultraviolett-, röntgen- ja gammakiirguse sagedusel. Peale selle loodetakse üldrelatiivsusteooria ennustusi täpsemalt kontrollida.
Missioon on nime saanud Giuseppe (Bepi) Colombo järgi, kes esimesena tegi kindlaks Merkuuri pöörlemise resonantsi ning osales Mariner 10 trajektoori kavandamisel.


Marss.
Marss on Päikesesüsteemi neljas planeet. Marss asub Päikesest 1½ korda kaugemal kui Maa ja saab seepärast poole vähem soojust.
Teleskoobiga on see Maast poole väiksem punakas planeet hästi vaadeldav iga 15–17 aasta tagant suure vastasseisu ajal, kui Marsi ja Maa vaheline kaugus on ainult 55–60 mln km. Sel ajal paistab Marss taevas niisama heledalt kui Veenus.
Marsi keskmine kaugus Päikesest on 227,9 miljonit km ehk 1,52 aü ja kaugus Maast 55–400 miljonit km.
Marsi tiirlemisperiood on 686,98 Maa päeva. Marsi ööpäev kestab umbes sama palju kui Maal: 24 tundi ja 37 minutit.
Marsi läbimõõt on ekvaatori kohal 6974 km, pindala 144,8 miljonit km² ja ruumala 163,18 miljardit km³. Marsi mass on 6,4219*1023 kg ehk 0,106 Maa massi ja tihedus 3933 kg/m³.
Marsil on gravitatsioon 40% Maa omast, esimene kosmiline kiirus 3,6 km/s ja paokiirus 5,0 km/s.
Et Marsi ja Maa pöörlemistelgede kalle on enam-vähem ühesugune (vastavalt 23°59' ja 23°27', ilmnevad Marsilgi aastaajad ja kliimavöötmed, kuid ringjoonest erineva orbiidi tõttu on temperatuuri muutumine keerukam. Pinnatemperatuur on +25°C kuni −125°C, Viking 1 ja Viking 2 andmetel 150–295 K. Kui planeet asub Päikesele lähemal, võib troopikavöötmes olla suvel kuni +25 °C, kuid aasta keskmine temperatuur on päeval paarkümmend, öösel 100 kraadi alla nulli.
Atmosfäärirõhk Marsi pinnal on võrreldav õhurõhuga Maal 35 km kõrgusel maapinnast. Atmosfäär koosneb peamiselt süsinikdioksiidist, lämmastikku ja argooni on kuni 2%, hapnikku 0,3%. Kui kogu veeaur sadestuks Marsi pinnale, moodustaks see vaid 0,02 mm paksuse veekihi.
Enne koitu võib Marsi taevas olla hõredaid pilvi. Pooluste piirkonda katab kuni paarikümne meetri paksune valge tahke süsinikdioksiidi ehk süsihappelume kiht (need paistavad nn polaarmütsidena), mille all leidub ka vee jääd.
Enamik Marsi pinda on punakas kivikõrb. Heledamad alad, nn mandrid, on keskmiselt 3 km kõrgemad tumedatest, nn meredest. Mandritel on meteoriidikraatreid rohkem kui meredel, järelikult on viimased tekkinud hiljem. Väiksemad kraatrid (läbimõõduga alla 3 km) on tuulte ja liivatormide mõjul tasandunud. Mäeahelike ja orgude kõrguste vahe küünib 14 km-ni. Marsil asub kustunud vulkaan Nix Olympica (ladina keeles 'Olümpose lumi'), mille jalami läbimõõt on 600 km, kraatri läbimõõt 80 km ja kõrgus 24 km. Silma paistab 5000 km pikkune, 120 km laiune ja kuni 8 km sügavune lõhe Valles Marineris. Osa pinnavorme — kuivanud jõesänge meenutavad orud, poolenisti ärauhutud valliga kraatrid — lubavad arvata, et varem on Marsil olnud vett. Seda kinnitavad ka marsikulgurite "Spirit" ja "Oppurtunity" tehtud pinnaseanalüüsid. Arvatakse, et planeedi väike suurus põhjustas sisetuuma kiire jahtumise. Selle tagajärjel kadus magnetväli ja päikesetuul aurustas pinnavee.
Planeedi lõunapoolusel purskuvad jääst välja süsihappegaasi joad kiirusega 160 km/h. Geisrite purskamise tagajärjel tekivad jääle mustad laigud ning lehviku- ja ämblikukujulised jäljendid.
Marsi kuud Phobose (kreeka keeles 'hirm') ja Deimose ('ahastus') avastas 1877 Asaph Hall. Nad on kogu Päikesesüsteemi kaks planeedile kõige lähemal asuvat looduslikku kaaslast: nad asuvad Marsi keskmest vastavalt 9370 ja 23 520 km kaugusel. Mõlemad suurused on väiksemad Päikesesüsteemi nelja suurima planeedi läbimõõdust.
Phobos ja Deimos on arvatavasti juhuslikult Marsi külgetõmbejõu mõjupiirkonda sattunud asteroidid. Need on korrapäratu kujuga kaljurahnud: nende mõõtmed on vastavalt 25×21×19 km ja 15×12×11 km. Neilgi leidub meteoriidikraatreid ja lõhesid. Phobos tõuseb (läänest) ja loojub (itta) kolm korda ööpäevas, sest ta tiirleb kiiresti: tema tiirlemisperiood on 0,32 Maa päeva. Deimose tiirlemisperiood on 1,26 päeva ehk teisisõnu tõuseb ja loojub ta 4 päeva jooksul 3 korda.
Thomas Gangale leiutas 1985 Marsi tulevaste kolonistide jaoks kalendri, mille nimetas oma poja järgi Dariuse kalendriks.


Molaarmass.
Keemilise aine molaarmass on ühe mooli aine mass grammides.


Molekul.
Molekul on aine väikseim osake, milleks on vastavat ainet võimalik mehhaaniliselt jaotada, ja mis säilitab selle aine keemilised omadused. Molekul koosneb ühest või mitmest aatomist. Rangelt võttes ei hõlma molekuli definitsioon ioonsete ainete (nt NaCl) struktuuriühikuid, kuid lihtsuse huvides kasutatakse tihtipeale ka nendest rääkides molekuli mõistet.


Marie Under.
Marie Under (kodanikunimi aastast 1904 Marie Hacker, aastast 1924 Marie Adson'"; 27. märts 1883 Tallinn – 25. september 1980 Stockholm) oli eesti luuletaja.
Under kuulus kirjandusrühmitustesse "Siuru" ja "Tarapita".
Elukäik.
Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich (Priidu) Under (1843–1930) ja Leena Under (sündinud Kerner) (1854–1934). Neil oli 5 last – Evangeline (1880–1932?), Gottried (1881–1882), Marie (1883–1980), Berta (1885–1974) ja Christfried (1887–1934). Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna.
Marie õppis 4-aastaselt isa juhendamisel soravalt lugema ning hakkas 14-aastaselt luuletama.
Ajavahemikul 4–9 eluaastani õppis Marie väikelastekoolis, mis asus Väike-Roosikrantsi tänaval. Seal õpetati lastele lugemist ja kirjutamist, rehkendamist, laulmist ja käsitööd. Õpetamine oli tasuline, mille eest sai ka päevas korra süüa. Kaua ta seal käia ei saanud, kuna vanematel ei olnud selle tasumiseks raha. Aastatel 1893–1898 õppis ta Cornelia Niclaseni tütarlaste eraalgkoolis. Kool oli nelja-, vahel ka viieklassilises, saksakeelne. Lõputunnistus jäi saamata arvatavasti raha puudusel, kuigi Marie on hiljem öelnud, et teda kui väga andekat tütarlast arvati ikkagi lõpetajate hulka. Pärast õpingute lõpetamist läbis ta lasteaednike kursused ja töötas Risti mõisas lastepreilina. Lühikest aega töötas ta Viru tänava paberikaupade poes kassapreilina. Vabal ajal kirjutas ta saksa keeles luuletusi
Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga (1878–1948) ning noorpaar kolis Kutšinosse Moskva äärelinna. Neil oli kaks last – Dagmar (1902–1994) ja Hedda (1905–1988). Hedda ristiisaks oli maalikunstnik Ants Laikmaa.
Marie Under kinkis Ants Laikmaale enda kirjutatud saksakeelseid luuletusi. Laikmaa veenis poetessi, et ta kirjutaks eesti keeles. 2. augustil 1904 avaldas ajaleht "Postimees" Marie Underi esimese luuletuse "Kuidas juhtus...". Luuletaja kasutas pseudonüümi Mutti.
Aastal 1906 pöördus Marie koos perega tagasi Tallinna. 1913. aastal kohtus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene luulekogu.
Aastal 1924 lahutas Marie Carl Hackerist ning abiellus Adsoniga.
1944. aasta septembris põgenes ta perega Rootsi.
Marie Under on maetud Skogskyrkogårdeni kalmistule.
Looming.
Aastal 1917 ilmus tema esikkogu "Sonetid".
Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev "Hääl varjust" (1927) ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Tema kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse "Õnnevarjutus" 1929. Tema loomingut kokku võttev valikkogu "Mu süda laulab" ilmus postuumselt 1981. aastal.
Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Muud.
20. novembril 2006 esietendus KUMUs etendus "Under", mis valmis luuletaja kirjade, päevikute ja mälestuste põhjal. Etenduse lavastas Merle Karusoo ja Raimo Pass. Osades Katrin Saukas (Marie Under), Ago-Endrik Kerge, Raivo Trass, Sten Zupping ja Egon Nuter.
Roosikasvataja Mart Ojasalu on aretanud roosisordi `Marie Under`, mida esitleti 17. juulil 2009 Tallinna Botaanikaaias.


Muinasjutt.
Muinasjutt on rahvajutu üks peamisi liike ehk žanreid.
Klassikaline vendade Jacob Grimmi ja Wilhelm Grimmi rahvajuttude žanrijaotus jagab rahvajutud müütideks, muistenditeks ja muinasjuttudeks.
Erinevalt müüdist on muinasjutt teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (tegevuskoht ja -aeg võivad olla imepärased). Muinasjutu taotlus pole otseselt kujutada tõepäraselt ühtki looduse ega ühiskonnaelu seika, vaid pakkuda kuulajatele fiktsiooni ja meelelahutust. Erinevalt muistendist ei pruugi muinasjutt edastada kuulajatele tõeväärtusega informatsiooni.
Muinasjuttudel on omad seadused, mida on kirjeldanud Axel Olriku eepiliste seadustega. Selliste tunnuste hulka kuuluvad kindlad algus- ja lõpuvormelid (näiteks "Elas kord...", "Kuskil maal...", "Kui nad surnud ei ole...", "Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi"), oluliste sündmuste rõhutamine mitmekordse kirjeldamise kaudu (näiteks 3 päeva tuleb võidelda, 3 takistust ületada), sümboolsete arvude (eriti 3) esinemine loo struktuuris või kirjeldustes (kolmarvu seadus; olulised on ka arvud 3, 7, 9, 12).
Liigitus.
Euroopa muinasjutud jaotatakse harilikult looma- ja pärismuinasjuttudeks.
Pärismuinasjuttudel eristatakse omakorda järgmisi alaliike: ime- ehk nõidusmuinasjutud, novellilaadsed ehk olustikulised muinasjutud, legendilaadsed muinasjutud ja muinasjutud rumalast kuradist (eesti Kaval-Antsu ja Vanapagana lood).
Muinasjutu tavaline põhisüžee hõlmab nõrga või vaese, aga tubli ja abivalmis (kavala) tegelase võitu tugeva või rikka, aga halva (rumala) vastase üle.
Muinasjutte tunnevad kõik rahvad. Üks vanemaid muinasjutukogusid on araablaste "Tuhat üks ööd".
Eesti muinasjuttude populaarsemad tegelased on abivalmis vaeslaps, tige võõrasema, tõrjutud noorem vend, koduloomad ja metsloomad.
Kirjanike loodud muinasjutte nimetatakse kunstmuinasjuttudeks.
Muinasjuttude teaduslik uurimine.
Muinasjutu struktuuri, funktsioone ja ajaloolist arengut on uurinud Antti Aarne, Bruno Bettelheim, Alan Dundes, Max Lüthi, Vladimir Propp, Stith Thompson jpt.
Antti Aarnelt pärineb muinasjuttude süžeede tüüpideks liigitamise süsteem, mida on täiendanud Stith Thompson (Aarne-Thompsoni tüübikataloog) ja Hans-Jörg Uther (ATU tüübikataloog).
Eestis hakati muinasjutte sihipäraselt koguma 19. sajandi teisel poolel Jakob Hurda innustusel. Üks Eesti tuntumaid muinasjutu-uurijaid oli Uku Masing.
Richard Viidalepa toimetusel on ilmunud teaduslik eesti muinasjuttude antoloogia. Hiljem on tegelenud muinasjuttude uurimisega Eestis Kristi Salve, Ülo Valk, Risto Järv, Merili Metsvahi, Kärri Toomeos-Orglaan ja Mairi Kaasik.


Mehaanika.
Mehaanika (ka: "mehhaanika"; vanakreeka keele väljendist "mekhanikē tekhnē" 'masinate ehitamise kunst') on füüsika haru, mis uurib kehade paigalseisu ja liikumist ning nende põhjusi (jõudude mõjumist).
Mehaanika põhiseadused töötasid välja Galileo Galilei ja Isaac Newton. Kuni 19. sajandini arvati, et kõik füüsikalised nähtused on seletatavad mehaaniliste protsessidega. Tänapäeval on teada, et paljudes füüsika valdkondades on oma seaduspärasused, mis ei taandu mehaanikale, ning et Newtoni versioonis on mehaanika vaid tegelikkuse lähendus, mis näiteks relativistlike süsteemide puhul ei ole rakendatav (nende puhul on tarvis rakendada relatiivsusteooriat). Ometi jääb mehaanika koos oma mõistetega, nagu massi- ja jõumõiste, füüsika üheks aluseks.


Maimu Berg.
Maimu Berg (1969. aastani Seping, 1969–1979 Vahing; sündis 27. augustil 1945 Tallinnas) on eesti kirjanik, kriitik, tõlkija, ajakirjanik ja poliitik.
Berg sündis Tallinnas haritlasperekonnas. 1963. aastal lõpetas ta Tallinna 20. Keskkooli, 1968. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina ja 1986. aastal ajakirjanikuna. Berg on töötanud teadussekretärina Tartu Ülikooli raamatukogus (1969–1974), toimetajana ajakirjas Siluett (1974–1990), osakonnatoimetajana ajakirjas Keel ja Kirjandus (1990–1991), Soome Instituudi kultuurisekretärina (1991. aastast) ja ajakirja Elukiri peatoimetajana (1999–2000). 1990. aastatel töötas ta teleajakirjanikuna ning kirjutas kolumne Saksa ja Soome päevalehtedesse. Mõnda aega elas ta Saksa DV-s.
Kirjanduslik tegevus.
Maimu Berg debüteeris lühijuttudega 1969. aastal ajakirjas Noorus Leen Kaiste nime all. Tema esimesed raamatud ilmusid siiski enam kui kümnend hiljem, mistõttu Saksa estofiil Cornelius Hasselblatt oma Eesti kirjandusloos nimetab Bergi hilisdebütandiks. 1980. aastatel tegutses ta kriitikuna (debüüt 1983), 1990. aastail publitsistina. Ta avaldas ka kirjandusloolisi käsitlusi Jaan Oksast (Sirp ja Vasar 24.02.1984), Oskar Lutsust (Looming 1/1987), Aino Kaldast ja Vaino Vahingust. Ilukirjanduses on Berg avaldanud peamiselt romaane ja novellikogusid, kuid ka mõned näidendid. Ühtlasi on ta tõlkinud soome keelest ajalooteoseid ja näidendeid.
Esimestes romaanides "Kirjutajad" ja "Seisab üksi mäe peal" käsitles Berg eesti rahvusliku identiteedi küsimusi ajaloolise aine põhjal: esimeses neist kirjeldab ta Barbara von Tisenhuseni lugu uudse nurga alt, teises stseene Kristjan Jaak Petersoni elust. Kriitik Rein Veidemann nimetab sisemonoloogi kaudu antud Petersoni-käsitlust autopsühhograafiliseks, autor ise kinnitab eessõnas oma õigust täiendada ajaloost teadaolevat fantaasia abil. Romaanid ilmusid esmalt koos 1988. aastal (raamatus on avaldamisaastana kirjas 1987), "Seisab üksi mäe peal" 2. trükk 1998. Berg ilmutas julgust, võttes teoste aluseks kirjanduses korduvalt käsitletud lood, mistõttu tema romaane on algusest peale kõrvutatud: Petersonist kirjutas näiteks Jaan Kross teoses "Taevakivi", Tisenhusenist Aino Kallas ja Theodor Hermann Pantenius.
Rahvusliku kuuluvuse ja seksuaalsuse probleemid seondusid lühiromaanis "Ma armastasin venelast" (ilmus 1994 koos lühiromaaniga "Nemad"). Naiseks olemist kirjeldavad novellikogud "On läinud" (1991, sisaldab ka kunstmuinasjutte), "Mina, moeajakirjanik" (1996) ja "Unustatud inimesed" (2007), samuti romaan "Ära" (1999); viimase tegevus toimub 1970. aastate stagnatsiooniajastul, mil Nõukogude Liidust välismaale pääsemine oli pea mõeldamatu, sestap kerkib romaanis küsimus armastuse toomisest vabaduse altarile. Novellides ja miniatuurides on Sirje Oleski sõnul "objektiveeritud väljenduslaad /---/ ühendatud taotlusliku mitmetähenduslikkusega, elu müstilistele ja teadvustamata külgedele viitamisega".
Bergilt on ilmunud publitsistikavalimik "Tants lahkunud isaga: vaateid Eesti ellu" (2003), audioraamat "Rokokoo daam. Minu elu temaga. Vanad lood" (2005) ning näidendid "Vene rulett" (2008) ja "Euroopasse! Euroopasse!" (2008).
"TEA entsüklopeedias" kirjeldatakse Maimu Bergi kirjanduslikku stiili sarkastilise huumori, iroonia ja groteskina; naiste hirme ja ihasid kirjeldavat ta psühhoanalüütilises laadis. Kirjandusteadlane Sirje Olesk on iseloomustanud iseloomustanud tema kriitikat subjektivistliku ja följetonistlikuna.
Tema teoseid on tõlgitud inglise, prantsuse, saksa, rootsi, taani, soome, vene, läti, ungari, hollandi, tšuvaši jt keeltesse. Raamatutena on avaldatud "Ma armastasin venelast" vene (1994), rootsi (1997), soome (1998) ja saksa keeles (1998), "Kirjutajad" saksa keeles (1993 pealkirjaga "Barbara von Tisenhusen", tõlkis I. Grönholm) ning "Ära" soome keeles (1999, tõlkis Hannu Oittinen).
1988. aastast kuulub Berg asutajaliikmena kirjandusrühmitusse Wellesto, 1990. aastast Eesti Kirjanike Liitu.
Poliitiline tegevus.
Aastatel 2002–2006 oli Maimu Berg Eestimaa Rahvaliidu liige. 2006. aastast kuulub ta Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Ta on Tallinna Linnavolikogu liige ja oli alates 28. märtsist 2007 kuni 1. jaanuarini 2009 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees linnavolikogus.
Maimu Berg kandideeris Rahvaliidu nimekirjas 2003. aasta riigikogu valimistel ja 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel ning sotsiaaldemokraatide nimekirjas 2005. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel ja 2007. aasta riigikogu valimistel.
Tunnustused.
2012. Aino Kalda preemia Viro Säätiölt
Isiklikku.
Maimu Berg oli 1969–1979 abielus kirjaniku ja psühhiaatri Vaino Vahinguga. Eesti riigikohtunik Julia Laffranque on nende tütar.


Maailma riikide vapid.
__NOTOC__ A B C D E F G H I J K L M N O P R S Š Z T U V Tunnustamata riikide vappe - Nõukogude Liidu ja selle liiduvabariikide vapid


Mont Blanc.
Mont Blanc (itaalia keeles Monte Bianco 'valge mägi') on Euroopa, Euroopa Liidu ja Alpide kõrgeim, 4810 m kõrgune mägi.
Kui Elbrus arvata Euroopa ja Aasia piirile, siis ei ole Mont Blanc Euroopa kõrgeim tipp.
Mont Blanc asub Alpides Prantsusmaa, Itaalia ja Šveitsi piiril. Kõrgeim tipp (4808 m) on Prantsusmaa väitel Prantsusmaal, Itaalia väitel Prantsusmaa ja Itaalia piiril. Mäetippu katab igilumi ja sellest tuleb ka mäe nimi. Suurim mäelt langev liustik Mer de Glace ('jäämeri') on 14 km pikk.
Mont Blanci kõrgus muutub ajas. See oli aastal 2007 4810,9 meetrit, 2004. aastal 4807,5 m, 2001. aastal 4810,4 m ja 1984. aastal 4807 m. Kaljupind kerkib seal 4792 meetri kõrgusele ja see on enam-vähem muutumatu, kuid seda katva lumekihi paksus muutub rohkem.
Alates Prantsuse revolutsioonist on mäe riikliku kuuluvuse üle vaieldud. Enne kuulus mägi Sardiinia kuningriiki, kuni 15. mail 1796 sõlmiti uus piirileping, millega Sardiinia pidi Prantsusmaale loovutama Savoia ja Nizza. Sõlmiti uus piirileping, mille artiklis 4 oli kirjas: "Piiriks Sardiinia kuningriigi ja Prantsusmaa vabariigi vahel määratakse joon, mis kulgeb mööda kõige kõrgemaid punkte Piemontes mööda mäetippe ja teisi järgnevalt loetletud kohti, samuti nende vahele jäävaid tippe...". Sätestati, et piir peab olema kogu ulatuses nähtav nii Prantsusmaa linnast Grenoble'ist kui Itaalia linnast Courmayeurist. Mont Blanc ei ole Courmayeurist nähtav, sest madalamad tipud varjavad selle ära, ja see andis Prantsusmaale alust väita, et Mont Blanc kuulub üksipäini neile. Piirileping oli vastuoluline, sest Alpidesse pole üldse võimalik teha sellist Prantsusmaa–Itaalia piiri, mis oleks täies ulatuses nii Grenoble'ist kui Courmayeurist nähtav. Pealegi ei kuulu Alpid nende mäestike hulka, kus väljend "mööda kõige kõrgemaid punkte" oleks üheselt mõistetav. 1796. aasta leping on tänapäeval õigustühine, sest on asendatud hilisemate lepingutega. Viimased piirilepingud sõlmiti 1947. ja 1963. aastal ning piirikomisjoni kuulusid nii itaallased kui prantslased, kuid Mont Blanci kuuluvusest läksid ka need komisjonid mööda.
Esimesena tõusid Mont Blanci tippu 1786 Michel Gabriel Paccard ja Jacques Balmat ning seda peetakse alpinismi alguseks. Esimese naisena käis tipus Marie Paradis 1808. 1886 ronis mäe otsa Theodore Roosevelt, 1890 Achille Ratti, pärastine paavst Pius XI. 1960 maandus mäetipuplatoole lendur Henri Giraud, kuigi mäetipuplatoo on kõigest 30 meetrit pikk. 1990 tõusis mäetippu šveitslane Pierre-André Gobet, alustades Chamonix'st ning jõudes sinna tagasi 5 tunni, 10 minuti ja 14 sekundi pärast – see püsib tänini maailmarekordina.
Tänapäeval käib mäe otsas 20 tuhat inimest aastas. Treenitud ja kõrgusega harjunud inimesele peetakse tõusu Mont Blanci otsa lihtsaks, kuigi aeganõudvaks. Sellegipoolest saab igal aastal mäel surma hulk inimesi. Kõige rohkem, tosinajao väljakutseid, saab kohalik päästeamet augusti nädalavahetustel, sest siis ronib mäel kõige rohkem inimesi.
Aklimatiseerumiseks on vaja vähemalt üks päev mäe jalamil veeta, muidu võib inimest mäe otsas tabada mägihaigus.
Mäe tähtsuse tõttu on sellel vahel korraldatud veidraid üritusi. 6. juunil 2007 vahistati taani kunstnik Marco Evaristti katse eest Mont Blanc punaseks värvida. Ta lasti vabaks ning 8. juunil kattis ta mäetipu punase kangaga ja heiskas 6,1 meetri kõrguse lipu kirjaga "Roosa osariik". 13. septembril 2007 viis 20 inimesest koosnev rühm mäetippu tünnisauna.
1891 tahtis akadeemik Pierre Janssen lasta Mont Blanci tipule observatooriumi rajada. Gustave Eiffel nõustus projektiga tingimusel, et ta leiab kindla pinnase, mille külge hoone kinnitada. Ta kaevas 15 meetrit, kuid ei jõudnud jääkihist läbi ja loobus. Sellegipoolest laskis Janssen observatooriumi ehitada. See valmis 1893 ja oli kinnitatud sügavale jäässe. Kohe sama aasta jaanuaris mõõdeti temperatuur -43 °C, millest külmemat pole Mont Blanci tipus mõõdetud. 1906 hakkas mäe tipus jää liikuma ja observatoorium vajus järjest enam kaldu. 1907 Janssen suri. 1909 muutus kalle nii suureks, et observatoorium tuli maha jätta. Lõpuks varises see ümber. Aeg-ajalt on mäe otsas mõõdetud ka plusskraade, kuid jääpinna temperatuur jääb alati miinuspoolele, nii et sula seal ei esine.
Mäge läbib 11,6 km pikkune maanteetunnel.
Kahel korral, 1950 ja 1966, on Mont Blancil toimunud lennuõnnetus. Mõlemal juhul sõitis mäe otsa Air India lennuk, mille piloot oli lähenemas Genfi lennuväljale, kuid hindas lennuki kõrgust ja asukohta valesti, ehkki lennujaama radarid teatasid piloodile lennuki õige asukoha. Mõlemal juhul hukkusid kõik lennukis viibinud inimesed, vastavalt 48 ja 117.
Mont Blanc on turismi-, alpinismi- ja talispordipiirkond.


Murre.
Murre ehk dialekt on piirkondlik eripärane keelekuju. Murre erineb kirjakeelest ja teistest murretest sõnade häälikkoostise, sõnade muutmise, sõnavara ja lausestuse poolest.
Murdeid uurivat teadusharu nimetatakse murdeteaduseks ehk dialektoloogiaks.
Paljude ühistunnustega murded moodustavad murderühma. Murded jagunevad paikkondlike (Eestis peamiselt kihelkondlike) erijoontega murrakuteks.


Mart Laar.
Mart Laar (sündinud 22. aprillil 1960 Viljandis) on Eesti poliitik ja ajaloolane.
Mart Laar oli aastatel 1992–1994 ja 1999–2002 oli ta Eesti peaminister. 26. maist 2007 kuni 28. jaanuarini 2012 oli Mart Laar Isamaa ja Res Publica Liidu esimees. Alates 6. aprillist 2011 kuni 2012. aasta mai keskpaigani oli ta Andrus Ansipi kolmandas valitsuses kaitseminister.
Ta oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Ta on kuulunud alates 1992. aastast kõikidesse Riigikogu koosseisudesse.
Aastatel 1992–1995 oli Mart Laar erakonna Isamaa, seejärel 1998–2002 Isamaaliidu esimees. Alates 21. oktoobrist 2006 oli Laar Isamaa ja Res Publica Liidu peaministrikandidaadina erakonna tegelik juht. 26. mail 2007 toimunud erakonna üldkogul oli ta ainus kandidaat Isamaa ja Res Publica Liidu esimehe ametikohale ning valiti ühenderakonna esimeheks 986 poolthäälega.
Elulugu.
Kuuenda klassi poisina võitis Mart Laar ülemaailmsel laste joonistuste võistlusel peaauhinna. Pildil oli kujutatud jäähokit. Ta lõpetas 1978. aastal Tallinna 46. Keskkooli ning 1983. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo erialal "cum laude", töötas seejärel kolm aastat Tallinna 24. Keskkoolis. Aastal 1995 kaitses ta Tartu Ülikoolis magistri- ja 2005 doktorikraadi.
2000. aastal tegi Laar ettepaneku viia Eesti pealinn Tallinnast Tartusse.
2005. aasta Eesti kohalikel valimistel sai Mart Laar Tallinnas 1810 häält, mis oli kogu Eesti peale 10. ja Isamaaliidu parim tulemus.
2007. aasta Riigikogu valimiste eel oli Laar Isamaaliidu peaministrikandidaat. Valimistel sai Laar Tallinna Kesklinna, Pirita ja Lasnamäe valimisringkonnas 9237 häält, mis oli Eesti 4. ja Isamaaliidu parim tulemus. Isamaaliit sai valimistel kolmanda koha ja kutse valitsusse. Laar soovis saada välisministri kohta, kuid ei saanud. Seejärel loobus Laar mõnest vähem tähtsast ministrikohast ja keskendus tööle erakonna esimehena.
Rahvusvaheliselt on Laar silma paistnud eelkõige ühetaolise tulumaksu teerajajana Ida-Euroopas. 2006. aastal sai ta Cato Instituudi välja antava Milton Friedmani auhinna vabaduse edendamise eest. Nagu ta ise auhinda vastu võttes ütles, ei pea ta ennast majandusteadlaseks. Peaministrina oli ta lugenud läbi vaid ühe raamatu majanduse kohta: Milton Friedmani "Vabadus valida". Talle oli tundunud, et Friedmani ideed muu hulgas proportsionaalsest maksustamisest ja privatiseerimisest on täiesti enesestmõistetavad ning igal pool juba ammu kasutusele võetud. Peaministrina rakendas ta neid ideid Eestis, hoolimata majandusteadlaste hoiatustest, et niimoodi "vee peal kõndida" ei ole võimalik. "Me tegime seda: kõndisime vee peal, sest me ei teadnud, et see on võimatu," ütles Laar.
Veebruarist 2006 kuni märtsini 2007 kuulus Laar Swedbanki nõukokku.
Laari raamatut "Sinimäed 1944" müüdi 2006. aastal 7053 eksemplari, mis tegi sellest läbimüügilt 2006. aasta Eesti 7. raamatu.
Mart Laar on reservohvitser; ta sai 1998. aastal lipniku auastme. President Lennart Meri keeldus 2000. aastal Laarile andmast nooremleitnandi auastet, mida taotles Eesti Reservohvitseride Kogu esimees Kaido Pihlakas ja toetas kaitseväe juhataja kohusetäitja kolonel Märt Tiru. Mart Laar kui aktiivne reservväelane sai nooremleitnandi auastme siiski 2006. aastal.
Septembris 2011 teatas Mart Laar, et ei kavatse enam erakonna esimeheks kandideerida.
18. veebruaril 2012 tabas sõpradel külas olnud Mart Laari kõrgvererõhktõvest tingitud insult. Mart Laarile kutsuti kiirabi ning ta viidi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse.
13. aprillil pääses Laar intensiivravilt ja jätkas ravi füsioteraapiaga.
6. mail esitas Mart Laar peaminister Andrus Ansipile avalduse kaitseministri ametist lahkumiseks, Vabariigi President rahuldas tema palve 11. mail 2012 ning nimetas uueks kaitseministriks Urmas Reinsalu.


Meditsiin.
Meditsiiniteadus (ladina keeles "ars medicina" 'ravimise kunst'; samatüveline "medeor" 'ravin, arstin') käesoleval ajal ka lihtsalt arstiteadus on teadusharu, mis uurib ja rakendab inimese tervise kaitse ja tugevdamise, haiguste, nende diagnoosimise, ennetamise, profülaktika ja ravi ning eluea pikendamisega seonduvat.
Meditsiiniteadus on interdistsiplinaarne, tuginedes nii loodus- kui sotsiaalteadustele. Pidevalt integreeruva ja täieneva teadusdistsipliinina on tihedates seostes teiste teaduse põhivaldkondade ja erialadega
Euroopa Liidu Meditsiinisüsteem.
Eesti ühinemine Euroopa Liiduga mõjutas ka meie tervishoiusüsteemi, sh akadeemilisele meditsiini personalile esitatavaid hariduslikke nõudmisi (hambaarstide õdede kõrghariduse nõue jm). Seadusandlikus, majanduslikus ning meditsiiniseadmete ja protseduuride ning ravimitega seonduvat reguleerib Euroopa Nõukogu ning detailsemalt on määrustiku üldjuhised koondatud Euroopa Farmakopöasse.
Eesti Vabariigi meditsiini- ja tervishoiusüsteem.
Eesti Vabariigis kehtiv tervishoiusüsteem ja sellega seonduv baseerub solidaarsel kindlustusel. Tervishoiusüsteemi majandab EV Sotsiaalministeerium koos Haigekassaga, juhindudes riigieelarve seaduses ettenähtud kuludest ning tuludest (2012. aasta riigieelarve seadus sätestas jaotises 11.Sotsiaalministeeriumi eelarve tulude osaks 57,18 milj eurot ning kuludeks 2,770 milj eurot.
Meditsiini erialad Eesti Teadussüsteemis.
Eesti kaudu koolitatakse akadeemilisega kõrgharidusega arste ja eriarste peamiselt Tartu Ülikooli Arstiteaduskonnas ning akadeemilise kõrg-, eri-kesk jne meditsiinipersonali vastavates asutustes. Eeskirjade kohaselt loeb Tartu Ülikooli Arstiteaduskond enda eesmärkideks pakkuda arstidele tööks vajalikke teoreetilisi teadmisi ning praktilisi oskusi, mis võimaldaksid eriala lõpetanuil arstiks kujuneda.
Akadeemilise meditsiini erialad.
Tasustatavaid ning akrediteeritud meditsiini teenuseid ja vahendeid saavad meil pakkuda üksnes Tervishoiuametis registreeritud asutused ning arstina ehk õena (ka erialaarstina ning erialaõena) registreerinud isikud. Isikute register on avalik ning kättesaadav:http://www.terviseamet.ee/tervishoid/tervishoiutootaja-registreerimine.html.
Alternatiivmeditsiini eriala.
Patsientide nõustamine,profülaktika, diagnoosimine ning ravimine kehtivaid arstina/farmatseudina jms registreerimisnõudeid ja protseduuri ning teadmusreegelid ning eriaalaseid andmebaase, meetodeid, statistilisi analüüse ning teadusuuringuid kasutamata või omakäelisel kasutamisel, kuid inimesi/loomi/linde haiguslike seisundite ennetamisel, ravimisel ja mõistliku, teadvustatud nõusoleku olemasolul, siiski avitavad inimesed, kellel on piisav hulk hoolealuseid loetakse alternatiivmeditsiini eriala juurde kuuluvaks. Siiski pensionipõlve pidav endine arst, kes nõustab oma lähedasi ei tegele alternatiivmeditsiiniga ning samuti lähedaste tervislikku seisundit monitooriv ning ravimteesid kasutav lapsevanem ei tegele alternatiivmeditsiiniga.
Haridusjärgsete arsti erialade klassifikatsioon.
EV Sotsiaalministeeriumi määrus nr 110, 28.11.2001 on kehtestanud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 lõike 2 alusel


Max Tegmark.
Max Tegmark (sündinud 1967) on rootsi päritolu füüsik.
Ta on töötanud Pennsylvania Ülikoolis ja seejärel Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis.
Kvantenesetapu mõttelise eksperimendi pooldajana on esitanud matemaatilise argumendi multiversumi olemasolu kasuks: arvutuseeskiri üheainsa juhusliku arvu jaoks nulli ja ühe vahel on pikem kui arvutuseeskiri kõikide arvude jaoks nulli ja ühe vahel, seega on reaalsusel võib-olla informatsiooniliselt ökonoomsem koosneda lõpmatust hulgast paralleeluniversumitest kui ainult ühest universumist.


Majandus.
Majandus on inimtegevus, mille eesmärk on tagada inimestele vajalike kaupade ja teenuste tootmist, vahetust, jaotust ja tarbimise võimalust. Riigi majanduse eesmärk on tagada riigi elanikkonna äraelamise ja arengu võimalusi, sellepärast kuuluvad riigi majanduse koosseisu sellised tegevusalad nagu toidu ja rõivastuse hankimine, elamute ehitamine ja kütmine, hariduse saamine, tervise ja kultuuriliste vajaduste eest hoolitsemine.
Majandus hõlmab ettevõteid ja asutusi, mis toodavad kaupu ja pakuvad teenuseid. Ettevõted, mis toodavad sarnaseid kaupu ja pakuvad sarnaseid teenuseid, moodustavad majandusharusid. Need on nt energeetika, masinatööstus, taimekasvatus, haridus, turism jne. Majandusharud jaotatakse omakorda majandussektoriteks, mille ettevõted ja asutused tegelevad tooraine hankimisega loodusest (primaarne sektor), tooraine töötlemisega (sekundaarne sektor) ja teenuste osutamisega (teenindus ehk tertsiaarne sektor).


Majandusteadus.
Majandusteadus on sotsiaalteadus, mille eesmärk on majandusagentide (näiteks inimesed, ettevõtted, riigid) käitumise ning üldisemas mõttes majandusnähtuste (näiteks hinnad, kaubavood, migratsioon, tehnoloogia) kirjeldamine, mõõtmine, seletamine ning ennustamine. Teistest sotsiaalteadustest eristab majandusteadust tavaliselt suurem rõhuasetus mõõdetavatele, eriti rahas mõõdetavatele suurustele, indiviidi ratsionaalsele valikule ja matemaatilistele meetoditele. Kohati on vahe teiste teadustega ainult traditsioonile tuginev ja uurimisvaldkonnad kattuvad.
Majandusteaduse mõisteid ja tulemusi kasutatakse palju igapäevaelus ja poliitikas. Mõned majandusnäitajad (näiteks sisemajanduse kogutoodang, majanduskasv, tööpuudus) kuuluvad kõige kasutatavamate heaolu- ja arengunäitajate hulka.
Uurimisvaldkonnad.
Kõige kitsamas mõttes koosneb majandusteadus mikroökonoomikast ja makroökonoomikast. Mikroökonoomika tegeleb majandusagentide otsustusprotsessiga piiratud ressursside tingimustes. Makroökonoomika keskendub peamiselt makrotasandi nähtustele, s.o nähtustele, mis tekivad üksikagentide tegevuse liitumisel. Siia kuuluvad näiteks mõisted nagu turuhind, s.o. hind, mille juures agentide poolt müüa soovitav kogus võrdub osta soovitava kogusega, või inflatsioon, mille määrab valitsuse soov raha emiteerida ning majandusagentide otsused hinnataseme kohta. Makroökonoomika tegeleb tüüpiliselt majandust kui tervikut puudutavate nähtustega ja tugineb selles mikroökonoomilistele otsustusteooriatele.
Majandusteaduse alla liigitatakse tavapäraselt ka "ökonomeetria", rakendusstatistika haru, mis tegeleb majandusteaduses uuritavate suuruste mõõtmise probleemidega.
Traditsiooniliselt kuulub majandusteaduse alla ka "majandusliku mõtte ajalugu", mis on sisuliselt üks mõtteajaloo valdkond.
Mõnikord mõistetakse majandusteaduse all ka "ettevõttemajanduse" valdkondi nagu "turundus", mis tegeleb reklaami-, tarbija- ja müügi küsimustega, ning "ärijuhtimine" ehk "management", mis tegeleb tööjaotuse, rollide ja informatsiooni liikumisega kollektiivis.
Meetodid.
Traditsiooniliselt on majandusteaduslikud uuringud tuginenud teoreetilistele mudelitele ja ennustatud seaduspärasuste empiirilisele kontrollile.
Ajalooliselt on mudelid esitatud sõnaliselt, viimastel aastakümnetel on aga peaaegu ainuvalitsevaks saanud formaalne matemaatiline esitus. Vaatamata matemaatilisele keelele ei püüdle teoreetiline mudel majandusteaduses, erinevalt loodusteadustest, peaaegu kunagi täpse mõõdetava tulemuse ennustamisele. Teoreetiline mudel on pigem mõtlemise abivahend, mille abil võib jõuda tulemuseni, mida saab enamasti ka sõnadega edasi anda.
Positivistlik analüüs kirjeldab, kuidas majandus toimib, kuidas majandussubjektid ühes või teises olukorras käituvad või millised on nähtuste vahelised seosed. Positivistlik analüüs põhineb faktilisel materjalil. Normatiivne analüüs annab juhendeid ja soovitusi kuidas majandus peaks toimima. Normatiivsed väited sõltuvad hinnangutest. Majandusprotsesside uurimine on oluline kasutada nii positivistlikku kui ka normatiivset analüüsi
Empiiriline analüüs majandusteaduses põhineb tavapäraselt suurte andmehulkade statistilisel analüüsil ja seaduspärasuste otsimisel (kvantitatiivne analüüs). Palju kasutatakse ka kvalitatiivset analüüsi, mille puhul väga väheseid uuringuobjekte analüüsitakse sügavuti, näiteks intervjuude vormis. Viimastel aastakümnetel on populaarseks saanud eksperimentaalne majandusteadus, kus uuritavad inimesed peavad laborikeskkonnas lahendama etteantud ülesandeid, mille eest neile antakse reaalset preemiat (näiteks raha).
Majandusmudelid.
Teoreetiline majandusmudel on mõttekäik, mis seletab mingi majandusnähtuse toimumist. Teoreetilised mudelid on alati lihtsustatud, enamasti on neist välja jäetud kõik, mis ei ole vajalik antud põhjenduse esitamiseks. Teoreetiline mudel ei suuda üldjuhul ennustada tegelikke mõõdetavaid suurusi.
Tüüpiline teoreetiline majandusmudel vaatleb indiviidide kasulikkust (heaolu) sõltuvana sissetulekust, jätab aga kõrvale sotsiaalsed vajadused (näiteks suhted teiste inimestega). Mudeli tüüpiliseks eesmärgiks on agentide valikute seletamine. Näiteks peab inimene otsustama, kui palju tarbida ja kui palju säästa, s.t. kuidas jagada ressursse tänase ja homse vahel. Tavaliselt antakse olevikku ja tulevikku võrreldes tulevikule väiksem kaal (diskonteerimine) – nii kirjeldatakse asjaolu, et inimesed pööravad tulevikule vähem tähelepanu kui olevikule.
Teist tüüpi mudelid on arvutuslikud majandusmudelid, mille eesmärgiks on erinevate majandusnäitajate võimalikult täpne ennustamine. Niisugused mudelid võivad sisaldada tuhandeid võrrandeid erinevate majandusvaldkondade kohta.
"Homo oeconomicus".
Neoklassikalises majandusteoorias on keskne koht oma isiklikku heaolu maksimeerival majandusagendil – ettevõttel või indiviidil ("Homo oeconomicusel). Tavaliselt eeldatakse, et agent püüab käituda nii, et isiklik heaolu või kasum oleks võimalikult suur, enamasti ei võeta arvesse ei teiste heaolu ega sotsiaalseid suhteid. Heaolu on tavaks kirjeldada kasulikkusfunktsiooniga, abstraktse konstruktsiooniga, mis võimaldab optimeerimisülesannete lahendamiseks kasutada matemaatilisi meetodeid.
Konkurents.
Neoklassikalises käsitluses vaadeldakse tüüpiliselt majandusagentide tegevust täieliku konkurentsiga turul. Täieliku konkurentsi korral ei ole ühelgi turuosalisel võimalik turuhinda mõjutada (nad on selleks liiga väikesed) ning hind võrdub piirkuluga, s.o. kauba hind on võrdne kauba ühe lisaühiku tootmise kuluga. On võimalik näidata, et teatud eeldustel (näiteks turuosaliste võrdne informeeritus ning välismõjude puudumine) tagab täielik konkurents suurima võimaliku ühiskondliku tulu. Täieliku konkurentsi vastandiks on monopol, olukord kui turul on vaid üks müüja, või monopson, turg, millel on vaid üks ostja. Niisugused turud ei taga reeglina ressursside ühiskondlikult optimaalset jaotust.
Mõju teiste käitumisele ja heaolule.
Traditsiooniline majandusteadus ei arvesta agendi otsuste mõju teiste majandusagentide käitumisele. Näiteks üksikmüüja mõju turuhindadele on minimaalne ja seega sobib niisugune lähenemine hästi tugeva konkurentsiga turu kirjeldamiseks. Olukordadega, kus mõju on oluline, tegeleb mänguteooria. Näiteks võib ettevõtte hinnakujundus mõjutada tema konkurendi hinnakujundust monopolistliku konkurentsiga turul. Mänguteooria püüab sarnastes olukordades leida tasakaalupunkte, olukordi, kus ühelgi osalisel ei oleks kasulik oma käitumist muuta.
Teist liiki mõju, välismõju, on ühe majandusagendi tegevuse mõju teiste heaolule läbi hüviste, millel puudub turuhind. Näiteks tegevusega kaasnev müra või õhu saastamine – vaikust ja puhast õhku ei ole võimalik osta ega müüa – on negatiivne välismõju. Oma maja kordategemisel on aga positiivne välismõju, sest see parandab linnapilti. Välismõjude olemasolul ei vii vaba turg üldjuhul enam kõige optimaalsemale ressursside jagunemisele ja on võimalik, et näiteks valitsuse sekkumine parandab üldist heaolu.
Ajalugu.
Moodsa majandusteaduse rajajaks peetakse Adam Smithi. Oma teoses "Rahvaste rikkus" (1776) tutvustas ta nn nähtamatu käe ideed, mille järgi vaba turg tagab ressursside ühiskondlikult kõige parema jaotuse.
Thomas Robert Malthus seostas oma teoses " An Essay on the Principle of Population" (1798) inimeste käsutuses olevate ressursside hulka rahvaarvu kasvu ja maksimaalse võimaliku suurusega.
David Ricardo võttis 19. sajandi algul kasutusele mõisted nagu suhteline eelis, Ricardo ekvivalents ning uskus et pikaajaliselt vastavad hinnad tootmiskuludele.
John Maynard Keynes pani oma teosega "The General Theory of Employment, Interest and Money" (1936) aluse moodsale makroökonoomikale. Ta näitas, et suure depressiooni üks põhjustest oli asjaolu, et hinnad ja palgad ei kujune vabalt – nad tõusevad kergesti aga langevad väga aeglaselt. Niisugune käitumine oli otseselt vastuolus klassikalise koolkonna vaadetega ning on üks Keynesistliku koolkonna aluseid.
1960. aastatel muutus majandusteaduse esitusviis kiiresti matemaatilisemaks ja formaalsemaks. Teise maailmasõja järgset stabiilset kiiret kasvu peeti paljuski majandusteadusel põhineva poliitika (keinsistliku nõudmise stimuleerimise) saavutuseks. 1960ndate lõpuks oli ilmne, et senine poliitika enam ei tööta – üha suurenev inflatsioon ei aidanud enam tööpuudust vähendada. Kahtlused võttis kokku Robert Lucas oma "Kriitikas", näidates, et paljud majanduse juhtimiseks kasutatud seaduspärasused ei olnud poliitika muutudes stabiilsed. Majandusagendid muudavad oma käitumist vastavalt poliitikale ja nii kaotavad seaduspärasused kehtivuse.
1970. aastatel arenes tormiliselt ökonomeetria. Tänu arvutustehnika arengule muutus ühest küljest võimalikuks kasutada meetodeid, mida veel kümme aastat tagasi peeti arvutusmahu poolest ületamatult keeruliseks, teiselt poolt muutus võimalikuks ka suuremate valimite kogumine ja töötlemine. Arenesid kestusmudelid, otsimismudelid, James Heckman näitas endogeense selektsiooni fundamentaalset tähtsust mikroökonomeetrias.
1980 ja 1990 aastatel kasvas koos arvutustehnika arenguga arvutusmahukate meetodite, nagu mitteparameetrilised meetodid ja bootstrap, osa ökonomeetrias. Teiselt poolt muutusid kättesaadavaks suured registripõhised andmebaasid valimimahtudega kümnetes tuhandetes, mis võimaldasid uusi meetodeid sisukalt rakendada. Plahvatuslikult kasvas endogeense selektsiooni alane kirjandus. Kasvas huvi käitumisökonoomika vastu, sellega seoses levis laborikatsete kasutamine. Katseid, nüüd väljaspool laborikeskkonda, hakati kasutama ka poliitika mõju hindamisel.
Majandusteaduse keeleks oli saanud matemaatika. Võrreldes 1990tel ilmunud kirjandust 40 aastat varem avaldatuga võib olla raske aru saada, et tegemist on sama teadusega.
Allharud.
Majandusteadus jaguneb väga paljudeks allharudeks, millest suur osa seostub tihedalt teiste teadustega, nagu psühholoogia või matemaatika. Traditsiooniliselt jagatakse harud mikro- ja makroharudeks, kuid paljud distsipliinid kuuluvad osaliselt ühe, osaliselt teise alla.
Majandusteaduse ja teiste teaduste kokkupuutealad.
Majandusteadus puutub kokku teiste inimest ja ühiskonda uurivate teaduste, paljude matemaatikaharudega ning mõningate bioloogia harudega.
Roll poliitikas.
Majandusteadusel on alati olnud arvestatav poliitiline mõju. Ühest küljest tegeleb majandusteadus otseselt majandusliku võimuga – ühe poliitilise võimu osaga. Ajalooliselt on majanduslik võim saavutatud kontrolliga viljaka maa või maavarade üle, nüüdsel ajal üha enam teadus- ja arendustegevuse abil.
Teiseks on erinevate elanikkonnagruppide poliitilised huvid tihedalt seotud nende majanduslike huvidega. Nii peavad kindlate huvigruppide toetusest sõltuvad poliitikud rohkem või vähem järgima nende gruppide majanduslikke huve. Näiteks vabakaubanduslepingu sõlmimine on sageli seotud keeruka laveerimisega kohalike põllumajandustootjate, riiklike huvide, ning üldist kasu toova poliitika vahel.
Kolmandaks, kuna majandus puudutab kõiki (mõjutab ühiskondlikku heaolu), on poliitilisi vaateid sageli otstarbekas põhjendada majanduslike argumentidega. Näiteks võivad rohelised põhjendada tuuleenergia kasutamist argumendiga, et see aitab arendada kohalikku tuulegeneraatorite tööstust, mitte asjaoluga, et see aitab loodust säästa.
Lisaks annab majandusteadus ühe võimaluse hinnata poliitiliste otsustega kaasnevat tulu ja kulu (tulu-kulu analüüs). Ka juhul, kui ühese hinnangu andmine on keeruline, aitab majanduslik lähenemine olulistele probleemidele tähelepanu pöörata.
Paraku võib kontekstist välja rebitud majanduslik mõte kaotada igasuguse seose tema aluseks oleva teooriaga. Kuna aga kuulajad (ja sageli ka põhjenduse esitaja) seda ei tea, ei suuda nad põhjenduse probleeme alati läbi näha. Näiteks võib parempoolsete vaadetega poliitik nõuda madalat maksumäära, et suurendada välisinvesteeringuid ja tööpakkumist, kuid jätab paraku vaatluse alt välja võimaliku mõju ebavõrdsusele, haridusele ja arstiabile. Analoogiliselt ühekülgne võib olla seisukoht maksude tõstmise toetuseks. Antud juhul on tegemist empiirilise küsimusega – nii esitatavad poolt- kui vastuargumendid on õiged, kuid ilma täiendava empiirilise analüüsita ei oska me öelda, millised väited on kaalukamad.
Majandusteaduse rakendatavuse piirid.
Kuna majanduslikke argumente kasutatakse palju poliitiliste otsuste õigustamiseks, siis omandab majandusteadus mõnikord "lõpliku kohtumõistja" rolli. Tegelikkuses on majanduslik mõtteviis mugav, kuid mitte kõikvõimas ega ainuõige võimalus võrrelda väga erinevaid nähtusi, nagu näiteks loodust ja tööstust või elu ja raha. Niisugustes olukordades on oluline mõista majanduslike mõtteviisi piire.


Mariner 10.
Mariner 10 oli Marineri programmi viimane kosmoseaparaat, mis startis 3. novembril 1973. (Plaanis olnud Mariner 11 ja Mariner 12 said nimeks Voyager 1 ja Voyager 2.
Mariner 10 lõppsiht oli Merkuur. Ta kasutas esimesena oma lennutrajektoori muutmiseks Veenuse gravitatsioonilist katapulti. Lähisultravioletset filtrit kasutades tegi ta esimesed selged ülesvõtted Veenuse pilvedest ning tegi teisi Veenuse atmosfääri uuringuid.
Merkuurist möödus Mariner 10 kuuekuuliste intervallidega kolm korda (29. märts 1974, 21. september 1974, 16. märts 1975). Möödalendudel kaardistas ta 45% protsenti planeedi pinnast. Merkuuri aeglase pöörlemise tõttu jäi teine pool planeedist iga kord pimedusse.


Mercurius.
Mercurius on vanarooma kaubanduse-, kasu- ja ärijumal.
Tema nimi on nähtavasti tuletatud ladinakeelsest sõnast "merx" 'kaup' või "mercator" 'kaupmees'. Ta on väga sarnane vanakreeka jumala Hermesega ja etruskide Turmsiga.
Mercuriuse tempel Aventinuse mäel rajati 495 eKr.
15. mail toimusid Mercuriuse auks merkuraalid ("Mercuralia"). Kaupmehed piserdasid tema pühast kaevust Porta Capena lähedal endale vett pähe.
Rooma impeeriumi vallutatud rahvaste seas sai Mercurius väga populaarseks. Keldid austasid teda ning germaanlased samastasid teda Wodaniga.
Teda nimetati ka Alipes ('tiivuliste jalgadega').
Teda on tihti kujutatud caduceus'ega käes.


Martin Buber.
pisi
Martin Buber (8. veebruar 1878 Viin – 13. juuni 1965 Jeruusalemm) oli Austrias, Saksamaal ja Iisraelis elanud juudi filosoof, teoloog, kirjanik ja pedagoog.
Buberi filosoofia keskne idee on olemine kui dialoog Jumala ja inimese, inimese ja maailma vahel. Mina ja Sina on selles suhtlemises täiesti võrdväärsed. Dialoog jätab kõrvale indiviidi ja kollektiivi, keskendudes ühe inimese suhtele teisega.
Perekond.
Martin (heebrea nimi: Mordechai) Buber sündis 8. veebruaril 1878 Viinis juudi perekonnas. Buberi isa oli Karl Buber ja ema Elise Buber, sündinud Wurgast. Vanemad lahutasid, kui Martin oli kolmeaastane.
Tema vanaisa Salomon (Shlomo) Buber, kelle kodus Lembergis Martin veetis vanemate abielulahutuse tõttu suure osa lapsepõlvest, oli väga tuntud juudi õpetlane, kes uuris juudi pärimust ja kirjandust. Salomon Buber oli suurmaaomanik ja pankur, kes andis teaduslikult välja midrašikirjandust. Ta valdas heebrea keelt täiuslikult nii kirjas kui ka kõnes. Ta kuulus koolkonda, mida tuntakse "judaismi teaduse" nime all. See teoloogiakoolkond aitas 19. sajandi teisel poolel kaasa kaasaegse Euroopa mõtteviisi juurdumisele Ida-Euroopa juutide seas.
Vanaema Adele Buber oli mõisa valitseja. Ta armastas väga lugeda saksa klassikat.
Kodus räägiti jidišit ja saksa keelt. Heebrea ja prantsuse keele õppis Buber ära juba lapsepõlves kodus ning poola keele gümnaasiumis.
1892 läks Buber elama isa juurde. Isa oli uuesti abiellunud ja elas Lembergis. Buber elas läbi usulise kriisi, mille tagajärjel ta loobus judaistlikest kommetest ning hakkas lugema Kanti ja Nietzschet.
Õpingud.
1896 hakkas Buber Viinis õppima filosoofiat, kunstiajalugu ja germanistikat. 1897 hakkas ta õppima Leipzigis, tegeldes muuhulgas renessansi- ja reformatsiooniaja müstikaga.
1898 asus Buber õppima Berliini (tema õppejõud olid Georg Simmel ja Wilhelm Dilthey) ning ühines sionistliku liikumisega. Tema ajendid sionistidega liitumisel olid rohkem usulised ja kultuurilised kui poliitilised. Buber asutas kohaliku sionistide rühma ja juudi üliõpilaste ühingu. Sionistina osales Buber kongressidel ning tegi organiseerimis- ja agitatsioonitööd.
1899 asus Buber õppima Zürichisse, kus ta tutvus oma tulevase abikaasaga. Samal aastal osales ta kolmandal sionistide kongressil.
1901 hakkas Buber toimetama sionistliku liikumise häälekandjat nädalalehte Die Welt. 1902 asutas Buber koos Berthold Feiweli, Ephraim Mose Lilieni ja David Trietschiga Juudi kirjastuse ("Jüdischer Verlag") ning tegeles kirjastusetööga.
Alates 1903. aastast hakkas ta intensiivselt uurima hassidismi ja müstikat (Meister Eckhart ja Jakob Böhme). 1904. aastal, kui Herzl suri, tõmbus ta sionistlikust organiseerimistööst kõrvale ning pühendus uurimistööle. Samal aastal promoveerus ta Berliini Ülikoolis oma väitekirjaga Jakob Böhme ja Nicolaus Cusanuse kohta "Beiträge zur Geschichte des Individuationsproblems" ("Lisandusi individuatsiooniprobleemi ajaloole").
Müstika kõrval tundis Buber huvi ka Søren Kierkegaardi filosoofia vastu.
Teadustöö.
1905–1906 töötas Buber Firenzes kunstiajalooalase habilitatsioonitöö kallal, mis aga jäigi lõpetamata. 1906 ilmus "Die Geschichten des Rabbi Nachman" ("Rabi Nakhmani lood"), mis kujutas endast tuntud Breslau hassiidi rabi rabi Nakhmani jutustuste kogu Buberi tõlgenduses ja Buberi poolt ümber jutustatuna. 1908 ilmus "Die Legende des Baalschem" ("Baal Shemi legend"; hassidismi rajaja Baal Shem Tovi lood).
1909–1911 pidas ta Prahas juudi üliõpilasorganisatsioonis "Bar Kokhba" kolm esimest "Kõnet juutlusest" ("Reden über das Judentum").
1910–1914 uuris Buber müüte ning andis välja müüditekste. Aastani 1916 töötas ta Frankfurti kirjastuse Rütten&Loening käsikirjade lugejana.
1913 eemaldus Buber immanentsest enesessesüvenemismüstikast ning pöördus inimkäsituse poole, mis eeldab silmitsiolekut partneriga. Tal tekkis ka uuesti huvi sionismi vastu.
Ühiskondlik tegevus.
1916 kolis ta Berliinist Heppenheimi. Esimese maailmasõja ajal aitas ta luua Juudi Rahvuskomisjoni, et aidata parandada Ida-Euroopa juutide elu. Sel ajal hakkas ta toimetama juudi kuukirja "Der Jude" ning jäi selle toimetajaks aastani 1924. Aastal 1916 hakkas ta kavandama ka teost "Mina ja Sina" ("Ich und Du"). Esimese variandi pani ta kirja 1919.
1921 sai Buber lähemalt tuttavaks Franz Rosenzweigiga. 1922 tegid Buber ja Rosenzweig koostööd Rosenzweigi Vabas Juudi Õpetusmajas ("Freies Jüdisches Lehrhaus").
1923 hakkas Buber haigestunud Rosenzweigi asemel Frankfurti ülikoolis õpetama juudi religiooniõpetust ja juudi eetikat. Samal aastal ilmus Buberi meistriteos "Ich und Du" ("Mina ja Sina"). See töö märgistas pöördumist müstilise ühinemise juurest Absoluudiga piibelliku dialoogi juurde inimese ja Jumala vahel. Inimene leiab enda üksnes kohtumise ja suhte läbi Jumalaga. Seda kohtumist ei saa ratsionaalselt kirjeldada. Dialoogis Jumalaga leiab inimene pääsemise, mitte tunnetuse ega lahenduse. Jumala ligiolu ei eemalda inimest elust, vaid pühitseb elu.
1925 hakkas ta tõlkima saksa keelde Tanahit, tehes koostööd Franz Rosenzweigiga. Tõlkes säilitas ta originaali rütmi ja stiiliiseärasused. Pärast Rosenzweigi surma 1929 jätkas ta üksi ning lõpetas alles 1958. Asjatundjate üksmeelsel hinnangul õnnestus tõlge hiilgavalt.
1926–1928 võttis Buber osa kvartaliväljaande Die Kreatur väljaandmisest.
Lahkumine Saksamaalt.
1930 sai Buberist Frankfurti ülikooli auprofessor. Ta õpetas selle ülikooli juures juudi religioonifilosoofiat aastast 1924. Pärast Hitleri võimuletulekut 1933 loobus ta protesti märgiks oma professoritiitlist. 4. oktoobril keelasid natsistlikud võimud tal loengute pidamise. Buber asutas siis Juudi Täiskasvanuhariduse Keskbüroo, mille tähtsus aina kasvas, sest juutidel keelati avaliku hariduse saamine. Võimud takistasid üha rohkem selle organisatsiooni tööd.
Aastal 1938 lahkus Buber Saksamaalt ning asus elama Jeruusalemma.
Ta sai 1938 Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professoriks, kelle eriala oli antropoloogia ja sissejuhatus sotsioloogiasse, jäädes sellele kohale 1951. aastani. Buber osales Palestiina juutide probleemide ning araablaste küsimuse arutamises, töötades samal ajal pühakirja ja hassidismi uuringute ning filosoofiliste tööde kallal. Ta kuulus mõõdukasse rühmitusse Ikhud, mille eesmärgiks oli kaherahvuseline Palestiina riik. "Iisrael kaitab end, kui ta asendab Siioni Palestiinaga." Seepärast asetavad Palestiina araablased seniajani Buberi hauale lilli, Iisraeli ametlikes ringkondades aga suhtutakse temasse varjatud vastumeelsusega.
1946 ilmus Buberi raamat "Utoopia rajad", milles on juttu ka kibutsitest kui katsest utoopiat realiseerida. Pärast sõda hakkas Buber käima loengureisidel Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. 1951 sai Buber Hamburgi ülikooli Goethe auhinna ning 1953 Saksamaa raamatukaubanduse rahuauhinna.
1958 sai Buber Iisraeli auhinna. 1963 anti talle Amsterdamis Erasmuse preemia.
1960–1962 oli Buber Iisraeli Teaduste Akadeemia esimene president.
13. juunil 1965 suri Buber oma kodus Jeruusalemmas Talbiyeh's.
Looming.
Laiemale avalikkusele sai Buber kõigepealt tuttavaks hassiidlike kirjutiste väljaandja ja tõlgendajana. Hassidismi näol, mis tekkis 18. sajandil Ukraina ja Poola juutide seas, on tegemist massiliikumisega, mis vastandus Seaduse-usule, kasuistikale ja intellektuaalsusele ning oli kantud sügavast usulisest tundest ning Jumala-igatsusest. Hassidism rõhutab vagadust ja alandlikkust, kuid ka rõõmu ja tegevat armastust. Lähtudes kindlusest selles, et Jumal peitub kõiges, tõstab hassidism esile kohtumise Jumalaga igapäevatoimetustes. Viie aasta jooksul oli Buber täielikult pühendunud hassidismi uurimisele. Hassidismil oli tema filosoofiale sügav mõju.
Hermann Hesse kirjutas Buberi hassiidi pärimuste raamatu kohta: "Martin Buber ei ole minu meelest mitte üks vähestest tarkadest, kes praegu maa peal elab, ta on ka väga kõrgetasemeline kirjanik, kirjanik, kes on rikastanud maailmakirjandust tõelise aardega."
Dialoogifilosoofia.
Buberi dialoogifilosoofia järgi on inimese elus nii Mina-See-suhted kui ka Mina-Sina-suhted. Mina-See-suhe on inimese tavaline suhe asjadega, mis teda ümbritsevad. Inimene võib ka oma kaasinimestega astuda seda laadi suhtesse – nagu ta enamasti teebki. Sel juhul võtab ta inimest asjana, mis allub maailma põhjuslikkussuhetele.
Mina-Sina-suhetes (Buber kasutaski sõna "suhe" ("Beziehung") ainult selles seoses) seevastu osaleb inimene kogu oma sisima olemusega kui kohtumises, kui tõelises kõneluses. Kohtumine ümbritseva maailmaga ja kaasinimesega on vaid kuma kohtumisest Jumalaga. Piibli religiooni olemust näeb Buber selles, et hoolimata inimese ja Jumala vahelisest lõputust kuristikust on võimalik kõnelus inimese ja Jumala vahel.
Maailma-Sina on Jumal, ja ainult juhul, kui inimene suudan astuda Jumala Sina ette, suudab ta armastada loodud olendite Sina. Muidu degradeeruvad inimeste suhted Mina-See tasandini, millel inimene on manipuleeritav vahend, ning saavad Mina-Sina tasandini jõuda vaid harvadel juhtudel, kui on tegemist tugeva armastuse või ideaalse sõprusega, milles inimese kohtamine inimesega haarab kogu nende olemuse.
Tõeline Olemine ei ole esemeline, vaid isiksuslik. Loomulik suhe suhe Olemusega on dialoog, isiksuslik suhtlemine. Inimese suhtele Olemisega on prototüübiks isiksuslik Suhe Jumalaga. Ilma sellise suhtlemuseta on võimatu olla isiksus, sest ainult selline suhtlemine viib inimese välja oma suletud, egoistlikust minast ning lõhub vaheseina, mis objektiveeritud maailmas jääb tema ja teiste vahele.
Armastus kõige laiemas mõttes on üli-tegev läbimurre teise juurde, olgu siis tegemist Jumala või inimesega. Kõik maailmas nurjub juba olemasolu lõppevuse tõttu, ja sellepärast peab inimene õppima elama ja armastama, kogu aeg teadvustades kõige selle haprust ja lõppevust, mida ta armastab, ja armastuse enda kaitsetust.
Vabadus on inimese läbimurre iseenda juurde, Jumalaga suhtlemise juurde. Mina-Sina-suhtes, mida iseloomustab tegev armastus Teise vastu, saabki teoks tõeline läbimurre iseendani, oma ürgolemuseni.
Filosoofiline antropoloogia.
Raamatus "Inimese probleem" tegeleb Buber filosoofilise antropoloogiaga. Ta eristab inimkonna ajaloos kindluse ja ebakindluse perioode kosmoses. Kreeklastele oli maailm kinnine ruum. Kui Platonil on inimene külaline võõrsil, siis Aristotelesel on inimesel juba oma elupaik maailma kojas. Et inimene ei ole kodutu, siis antropoloogilist probleemi ei tekigi. Aristotelesel räägib inimene endast kolmandas isikus, olles iseenda jaoks vaid "juhus". Esimeses isikus hakkas inimene rääkima alles Augustinusel. Aristotelese ühtne maailm on lõhestunud valguse ja pimeduse riigiks. Inimene on nende vahel jagatud, olles nii võitlusväli kui ka võitluse hind. Pärast Augustinust ehitab üksildasele hingele uut kosmilist kodu usk.
"Selle maailmapildi skeemiks on rist, mille pikipuu, lõplik ruum taevariigist põrgusse käbib inimese südame, põiktala aga sümboliseerib lõplikku aega maailma loomisest aegade lõpuni, kusjuures keskpaik, Kristuse surm, on täpselt ruumi keskel, vaese patuse südames, kattes seda kinni ja lunastades." Inimene on jälle kaitsetu ja kodutu ning küsib jälle üksinduses Blaise Pascali suu läbi. Pascalile vastab Kant: "See, millega sa kohtud maailmas ja mis sind kohutab, maailma ruumi ja maailma aja saladus, on sinu enda maailmataju ja sinu enda olemasolu saladus." Hegel püüab ehitada inimesele uue kodu ja anda talle uue kindluse. Hegel ehitab seda ajas, mis on kõige oleva kõrgeim jõud ja millele inimese reaalsus on võõras. Hegeli mõjusfääris tekib Marxi ajalooline õpetus. Kuid "inimliku otsuse kui sündmuse ja saatuse, sealhulgas ka inimliku sündmuse ja saatuse probleemid siin üldse ei eksisteeri." Nietzsche näeb inimese mitte olemist, vaid saamist, katset, kobamist, eksimist, isegi mitte olendit, vaid olendi mustandit: inimene on midagi voolavat ja plastilist, temast saab teha mida tahes. Üksildasel inimesel ei jää muud üle kui püüda intiimselt suhelda iseendaga. Heidegger püstitab küsimuse inimese olemasolust seoses olemisega. Kuid Heideggeri olemasolu on monoloogiline. Scheler väidab, et meie ajal inimene enam, ei tea, mis ta on, kuid samal ajal ei tea ka seda, et ta ei tea. Kui Heidegger vaatleb reaalse inimese asemel matafüüsilist homunkulust, siis Scheler püüab näidata inimese olemust filosoofi mustri järgi. Buberi järgi on inimeksistentsi fundamentaalseks tõsiasjaks mitte üksik inimene kui niisugune, vaid ühisus kui niisugune. See fundamentaalne tõsiasi on inimese side inimesega. Seal toimuvad reaalsed sündmused, dialoog ja õppetunnid. Pimedas saalis tekib kahe teineteisele võõra kuulaja vahel, kes ühesuguses puhtuses ja ühesuguse intensiivsusega kuulavad Mozarti helisid, vaevalt tuntav ja sellegipoolest elementaarne dialoogiline side, mis kaob, niipea kui tuled süttivad.
Kurjus saab inimese tegudes tegevalt realiseeruda ainult juhul, kui ta "paadub kurjuses", püüdmata seda ületada, pöörates kogu oma olemuse headuse, Jumaluse poole. Kurjus inimeses on omamoodi alaväärsuskompleks, kadeda iseloomu, jõuetu meeleheite produkt. Tõeliselt õilis inimene elab maailmas alati oma südametunnistusega, seega Jumalaga. Ta ei tunne kurjust, sest peab Jumalat meeles.
Religioonifilosoofia.
Jumal ootab inimeselt Tema töö lõpuleviimist ja maailma pühitsemist.
Buberi religioonifilosoofia juured ongi tema hassidismiuuringutes ja dialoogifilosoofias. Usu ürgalus on inimese ja Jumala vaheline ürgsuhe, mis ei nõua mingit vahendajat. Buber jätab kõrvale dogmad ja judaismi Seaduse, et miski ei häiriks seda lihtsat ja tugevat Mina-Sina suhet Jumala ja inimese vahel.
Samal ajal pöördub Buberil teoloogia näoga inimese poole, sest inimese dialoog Jumalaga paneb kõik väited Jumala kohta ütlema midagi inimese kohta.
Piibli-lugu on Jumala ja inimese vahelise dialoogi lugu. Kogu eksegees taandub Buberi jaoks Jumala hääle kuulamisele.
Jumala ja Iisraeli vahelises dialoogis pöördub Jumal inimese poole ja inimene võtab kuulda Jumala Sõna. Dialoogilist suhet mõistetakse Piiblis inimese ja Jumala vahelise eksistentsiaalse kohtamisena. Hiljem avastas Buber, et dialoogiprintsiipi on juba kasutanud hassiidi targad, kes rõhutasid Jumalaga kohtumise vahenditust ja spontaansust, avatust Jumalale ja otsest kontakti Temaga.
Buber vaatleb Vana Testamendi religiooni arengut Jumalariigi idee järkjärgulise süvenemisena. Buber osutab teokraatliku printsiibi paradoksile: kõrbest tulnud kangekaelne rahvas alistub vabalt Issanda ülemvõimule. "Kuulekus Kõrgemale jõule ei tunne loomu poolest sundust: selle olemasolu igal hetkel määrab selle inimese usu kindlus, kes väljendas kuulekust."
Raamatus "Kaks usuviisi" vastandab Вuber judaustliku usu kui ustavuse ("emuna") kreeka usumõistele ("pistis"; usk kui veendumus), mis olevat omane kristlusele. "Emuna" on kogu kogukonna tahteakt, "pistis" aga on Buberi järgi isiklik maailmakaemus. Kristlikud teoloogid on vastanud, et apostel Pauluse teoloogias on isiklik usk ühtlasi Jumala rahva, Kiriku usk.
Paljud Buberi teesid on lähedased kristlusele ning neid on kasutanud eri konfessioonide teoloogid. Buber ise tunnistas Vana ja Uue Testamendi vahelist seost ja hindas kõrgelt Jeesuse Kristuse isiksust. "See tõsiasi, et kristlus on näinud ja näeb temas Jumalat, on mulle alati tundunud ülimalt tõsise faktina," kirjutab ta "Kahes usuviisis". Teisal väljendab ta veendumust, et «juudi kogukond oma taassünni protsessis hakkab hindama Jeesust mitte üksnes oma religiooniajaloo suure isiksusena, vaid ka selle sajandite jooksul aset leidnud messianismi arengu kontekstis, mille lõppeesmärgiks on lunastus."
Nikolai Berdjajev nimetas Buberit ebatavaliselt heaks inimeseks.
Tsitaate.
"...Jumal lõi maailma. Ta lõi selle enda poolt, et te saaksite seda Temale lähendada. Võtke maailm vastu kogu oma olemusega ja te võtate vastu Tema. Selles on tema arm. Kui tahate uskuda, siis armastage."
Kirjast Mahatma Gandhile: "...Käsk on jäänud meiega. Ja täna on selle nõuded veel pakilisemad kui kunagi varem. Meil on tarvis oma maad, et seda käsku täita; meil on tarvis vabadust, et omaenda elu korraldada; mitte mingeid katseid ei saa ette võtta võõral maal ja võõraste seaduste võimu all. Ei saa olla, et meid jäetakse ilma õigusest oma maale ja eneseteostuse vabadusele..."
"Küsimus: Meil on kästud armastada oma ligimest nagu iseennast. Kuidas ma saan seda täita, kui minu ligimene teeb mulle kurja? Vastus: Neid sõnu tuleb õigesti mõista. Armasta oma ligimest kui midagi, mis oled sina. Sest kõik hinged on üks. Iga hing on säde ühest, algsest hingest, mis on seesmiselt omane kõikidele hingedele, nagu sinu hing on kohal kõikides sinu keha osades. Võib juhtuda nii, et sinu käsi eksikombel lööb sind ennast. Kas see tähendab, et sa võtad kepi ja hakkad oma kätt mõistmatuse eest peksma, tehes endale sellega veel rohkem valu? Nõnda on lood ka ligimesega: tal on ju sinuga üks hing, ja kui sa hakkad teda ebamõistlikkuse eest karistama, teed sa haiget iseendale."
Isiklikku.
1899 sai Buber Zürichis tuttavaks oma tulevase abikaasa Paula Winkleriga, kes oli pärit Münchenist. Paula oli germanistikaüliõpilane ja kirjutas Georg Munk'i varjunime all. 1900 sündis poeg Rafael ja 1901 tütar Eva. 1958 Paula suri.


Maximilian Kolbe.
Püha Maximilian (poola keeles Maksymilian) Kolbe (8. jaanuar 1894 - 1941) oli katoliku ja anglikaani kiriku pühak, Poola frantsiskaani munk, ordupreester, märter kes läks Oświęcimis ühe pereisa eest vabatahtlikult surma.
Raymond Kolbe sündis 8. jaanuaril 1894 Poolas. 1910 astus ta kloostrifrantsiskaanlaste ordusse. Ta saadeti õppima Rooma, kus ta 1918 pühitseti preestriks.
1919 läks isa Maximilian Poolasse tagasi ning hakkas levitama oma liikumist "Militia Immaculatae" (selle liikmete puhul kasutati lühendit MI), mille ta oli asutanud 16. oktoobril 1917. 1927 asutas ta Varssavi lähedal evangeliseerimiskeskuse Niepokalanow 'Immaculata Linn'. Aastaks 1939 oli sealsest 18 vennast saanud 650, nii et see oli maailma suurim katoliku klooster.
Et maailma paremini "Immaculatale võita", kasutasid vennad kõige moodsamaid trüki- ja haldustehnikaid. Nad avaldasid palju katehheetilist ja harduskirjandust, päevalehte tiraažiga 230 000 ja üle miljonilise tiraažiga kuukirja. Kolbe rajas lühilaineraadiojaama ning kavatses asutada filmistuudio. 1930 rajas ta Nagasakis Immaculata Linna ning plaanis rajada misjonikeskusi üle maailma.
1939 pakkus Kolbe juhitav klooster varjupaika Poola pagulastele, sealhulgas juutidele. Mais 1941 ta arreteeriti ja paigutati koonduslaagrisse Oświęcim I.
Juulis 1941 oli üks mees Kolbe punkrist kadunud. Selle eest otsustati kümme meest samast punkrist surnuks näljutada, et hirmutamisega ära hoida uusi põgenemiskatseid. (Hiljem leiti kadunud mees uppununa laagri välikäimlast.) Üks kümnest hakkas karjuma, hädaldades oma perekonna pärast. Kolbe palus, et ta saaks surma minna tolle mehe asemel, ja tema soov rahuldati. Pärast kahenädalast nälgimist oli neli meest veel elus. Et kongidest oli puudus, hukati Kolbe ja teised kolm meest fenoolisüstiga.
Kolbe kuulutati õndsaks 1971 ja paavst Johannes Paulus II kanoniseeris ta "armastuse märtrina" 1982. Tema mälestuspäev on 14. august. Püha Maximilian Kolbet peetakse ajakirjanike, perekondade, vangide, abordivastase liikumise ja narkomaanide kaitsepühakuks.
Välislingid.
Poola inimesed


Meediumkirjandus.
Meediumkirjandus või meediumraamatud on kanaldamise tulemusel tekkinud kirjandus, mille autoreiks peetakse üleloomulikku olendit. Meediumkirjandus usutakse olevat üles kirjutatud üleloomulike olendite sõnade järgi meediumi ehk vahendaja poolt. Tänapäevane meediumkirjandus pärineb spiritismi-liikumisest, mille rajas prantsuse haridustegelane Allan Kardec 19. sajandil. Tema kuulsaimaks teoseks on "Vaimude raamat", mis on koostatud spiritistlikelt seanssidelt kogutud materjalidest. 20. sajandil tõstsid meediumkirjanduse populaarsust ameerika kirjaniku ja poeedi Jane Robertsi Sethi raamatud.
Paljudes religioossetes traditsioonides peetakse pühakirju Jumala(te) poolt inspireerituks ehk kanaldatuks. Suur osa kristlasi usub, et Piibel on Jumala sõna. Islamis peetakse Koraani Allahi poolt dikteerituks.
New Age'is on tuntud mitmeid meediumraamatuid.


Märt-Matis Lill.
Märt-Matis Lill (sündinud 6. novembril 1975 Tartus) on eesti helilooja.
Ta sündis Jaan Kaplinski ja Anne Lille pojana. Emil Laansoo on tema vanaisa.
Ta õppis Tallinna Muusikakeskkoolis Lepo Sumera käe all heliloomingut. Aastal 1999 lõpetas ta Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniklassi Lepo Sumera ja Eino Tambergi õpilasena. Ta on käinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis filosoofiatundides ning õppinud Helsingi ülikoolis japanoloogiat, sinoloogiat ja filosoofiat. Ta õpib magistriõppes Helsingi Ülikoolis ja Sibeliuse Akadeemias Veli-Matti Puumala juures.
Ta on osalenud Helsingis IRCAMi suvekursustel (2000. aasta suvel) ning Luca Francesconi, Michael Jarrelli, Louis Andriesseni ja Magnus Lindbergi meistrikursustel. 2003. aasta suvel osales stipendiaadina Centre Acanthes’i suvekursustel Avignonis.
2003 osales ta Rostrumil teosega "Taeva jõgi", mille salvestas Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel.
Lill on kirjutanud ka näituse- ja filmimuusikat. Rahvusvahelist edu on pälvinud tema muusikaga Priit Tenderi animafilmid "Mont Blanc" ja "Rebasenaine".
Ta on Eesti Arnold Schönbergi ühingu esimees (aastast 2003), Pärnu Nüüdismuusika Päevade kunstiline juht ja
Eestimaa Looduse Fondi toetajaliige.
Ta on kirjutanud arvustusi, artikleid ja esseesid eesti lehtedele ja ajakirjadele.
Isiklikku.
Märt-Matis Lillel on Liina Soonseinaga pojad Oliver (1995) ja Markos (1999).
Lõõgastuseks loeb ta hiina keeles Kong Fuzi tekste.


Meelelahutus.
Meelelahutus on meeleolu muutmisele, tõstmisele või parandamisele suunatud tegevus.
Meelelahutuseks võib olla mistahes tegevus (või tegevusetus), mis on vahelduseks, pakub uusi emotsioone, vabastab pingeid vms. Enamasti nimetatakse meelelahutuseks kergeid, sundimatuid tegevusi, ehkki ka ekstreemsport, õudusfilmi vaatamine vms põnevused võivad täita sedasama ülesannet. Aristoteles on rääkinud katarsisest, mis kaasneb tragöödiale kaasaelamisele. Schopenhauer on tähelepanu juhtinud igavusele, mille all sageli kannatavad "vaese hingeeluga" inimesed. Psühholoogiliselt on emotsionaalse seisundi muutumised inimesele vajalikud.
Meelelahutust pakuvad hobid, kino, teater, kirjandus, ajakirjandus, kunst, tsirkus, sport, muusika, raadio- ja televisioonisaated, internet, mängud, turism jpt. Mõned meelelahutused võivad olla ebaseaduslikud (narkootikumid, hasartmängud, pornograafia jmt). Meelelahutusele orienteeritud majandusharud (meelelahutustööstused) hõlmavad arenenud maades tähelepanuväärse osa kogumajandusest.


Majandusteaduse ajalugu.
Majandusteaduse ajalugu ehk majandusmõtte ajalugu on majandusalaste vaadete areng, kaasa arvatud kitsamas mõttes majandusteaduse ajalugu.
Mitmed antiikfilosoofid on teinud mitmesuguseid majandusalaseid tähelepanekuid. Kõige tähtsam neist on Aristoteles.
Keskaja araabia mõtlejatest, kes on majanduse mõistmisse oma panuse andnud, on üks tähtsamaid Ibn Khaldun Tunisest (1332–1406), kes näiteks näitas, kuidas rahvastiku tihedus on seotud tööjaotusega, mis viib majanduskasvule, mis omakorda suurendab rahvastiku tihedust.
Keskaegses Lääne-Euroopas arutati näiteks seda, kuidas määrata kauba õiglast hinda.
16. sajandi ususõdade aegu tekkisid vabakaubanduse ideed. Need sõnastas hiljem juriidilises vormis Hugo Grotius.
Merkantilistid jõudsid lähemale majandusteooriale. Nad rõhutasid maksete positiivse bilansi säilitamise tähtsust.
Füsiokraadid olid esimeste seas, kelle huvi majanduse vastu oli puhtteoreetiline. Tähtsaim neist oli François Quesnay.
Kronoloogia.
15. kuni 18. sajand
William Petty (1623–1687). Püüdis kokku seada riigi tulude ja kulude bilanssi (1664). Pierre Boisguillebert (1646–1714). Põllumajanduse kaitsja ja merkatelismi kriitik. Kaubandus ilma rahata.
19. sajand
Jeremy Bentham (1748–1832)
Jean-Baptiste Say (1767–1832)
Thomas Malthus (1766–1834). Esindas kodanlustunud maa-aristokraatiat. Rahvastik suureneb seal, kus kasvab elatusvahendite hulk.
John Stuart Mill (1806–1873). Tööstuskodanluse huvide kaitsja. Maa natsionaliseerimise toetaja.
Karl Kautsky (1854–1938), Robert Owen (1771–1858).
20. sajand


Ich und Du.
"Mina ja Sina" (originaalpealkirjaga "Ich und Du") on Martin Buberi filosoofiline teos, mis ilmus 1923.
Tekkelugu.
Algselt pidi sellest raamatust saama esimene osa suuremas filosoofilises teoses. 1916. aastal visandas Buber järgmise plaani: "I. Mina ja Sina. (1. Sõna, 2. Ajalugu, 3. Jumal). II. Usuelu algsed vormid (1. Maagia, 2. Ohverdamine, 3. Müsteerium, 4. Palve). III. Jumala tundmine ja Jumala Seadus (1. Müüt, 2. Dogma, 3. Seadus, 4. Õpetus). IV. Isiksus ja Kogukond (1. Rajaja, 2. Preester, 3. Prohvet, 4. Reformaator, 5. Üksiklane). V. Vägi ja Riik." See plaan jäi ellu viimata, kuigi Buber käsitles kõiki nimetatud teemasid teistes teostes.
Raamat on kirjutatud spetsiifilises keeles. Buberi laused on viimistletud ja aforistlikud. Ta just nagu mediteerib, et taibata inimestevahelise suhtlemise saladust.
Eelkäijad.
Buber nimetab oma eelkäijana Mina-Sina-suhte universaalsuse mõistmisel Ludwig Feuerbachi, kelle meelest tõeline dialektika ei ole mitte üksildase mõtleja monoloog iseendaga nagu Hegelil, vaid Mina ja Sina vaheline dialoog. Feuerbachi järgi on filosoofia ainsaks, universaalseks ja kõrgemaks objektiks inimene. Buberi meelest viib inimese jumalikustamine Feuerbachil aga välja pseudomüüdilise konstruktsioonini, mis transtsendentse Jumala asendab aseainega. Buberi sõnul on inimene omaette lihtsalt inimene, aga inimene koos inimesega (Mina ja Sina) on Jumal.
Mina ja Sina suhtest räägib ka Wilhelm von Humboldt. Tema on Minast lihtsalt erinev, lihtsalt mitte-Mina. Ent Sina on Minale vastandatud Tema. Mina ja Tema põhinevad vastavalt sise- ja välistajul, Sina aga kätkeb valiku spontaansust. Sina on mitte-Mina, mis ei laiene kogu olevale, vaid piirdub tegevusega, milles ühiselt osaletakse. Tema ei ole mitte üksnes mitte-Mina, vaid ka mitte-Sina. Sõprus, armastus ja igasugune vaimne ühtsus sünnivad Teise ja Mina ühendusest, mida vahendab keel. Nii kehalisuses, tajus kui ka mõtlemises püüdleb inimene Minale vastava Sina poole.
Ferdinand Ebner ütleb teoses "Sõna ja vaimsed reaalsused" (1921), et inimese üksindust maailmas saab ületada üksnes Mina-Sina-suhe Jumalaga. Jumal on tõelise Mina tõeline Sina. Inimese Mina leiab konkreetsuse suhtes Jumalaga. Buber heidab Ebnerile ette, et too ei suuda avastada Sina inimeses.
Ka Franz Rosenzweig räägib raamatus "Lunastuse täht" (1921) Minast ja Sinast. Mina ja Sina suhe on suhe Jumala ja loodu vahel. Selle suhte olemasolu sõltub jumaliku armastuse olemasolust. Kui armastav hing kuuleb suletud iseduse üksinduses Jumala kutset "Kus sa oled?", siis hinge vastus "Siin ma olen" ongi Mina. Keel on Jumala ilmutuse sümbol: Jumala teed ei ole inimese teed, Jumala mõtted ei ole inimese mõtted, ent Jumala sõna on ka inimese sõna. Sõnas avanev tõde teeb inimese teadlikuks sidemest kogu maailmaga. Lunastust ei vaja üksnes inimene, vaid kõik olev. Armastusest Jumala vastu sünnib armastus ligimese vastu, mis muudab maailma Meie kõikainsuseks. Rosenzweig kritiseeris Sina ja Selle teravat vastandust Buberil, leides, et Selle maailma eitamine viib kultuuriväärtuste eitamisele.
Esimene osa.
"Maailm on inimesele kahetine, nii nagu kahetine on inimese hoid.
Inimese hoid on kahetine, nii nagu kahetised on alussõnad, mida ta saab lausuda.
Alussõnad ei ole üksiksõnad, vaid sõnapaarid.
Teine alussõna on sõnapaar Mina-See; sealjuures võib sõna See asemel olla ka sõna Tema, ilma et alussõna sellest muutuks.
Nõnda on ka inimese Mina kahetine.
Sest alussõnas Mina-Sina ei ole Mina seesama mis alussõnas Mina-See.
Alussõnad ei väljenda midagi, mis oleks olemas väljaspool neid, vaid lausutuna panevad nad aluse olemasolule.
Kui lausutakse Sina, siis lausutakse ka Mina sõnapaarist Mina-Sina.
Kui lausutakse See, siis lausutakse ka Mina sõnapaarist Mina-See.
Alussõna Mina-Sina saab lausuda üksnes kogu olemusega.
Alussõna Mina-See ei saa iialgi lausuda kogu olemusega.
Pole olemas lihtsalt Mina, on ainult Mina alussõnas Mina-Sina ja Mina alussõnas Mina-See.
Kui inimene lausub Mina, mõtleb ta emba-kumba. Kui ta lausub Mina, on kohal see Mina, kumba ta mõtleb. Ka siis, kui ta lausub Sina või See, on kohal Mina emmast-kummast alussõnast.
Olla Mina ja lausuda Mina on üks. Lausuda Mina ja lausuda emba-kumba alussõna on üks.
Kes lausub alussõna, läheb sõnasse sisse ja püsib seal.
Inimolendi elu ei püsi üksnes sihiliste tegusõnade ringis. Ta ei koosne üksnes tegevustest, millel on miski objektiks. Ma tajun midagi. Ma aistin midagi. Ma kujutlen midagi. Ma tahan midagi. Ma tunnen midagi. Ma mõtlen midagi. Kõik see ja muu taoline ei ole mitte ainus, millest inimolendi elu koos seisab.
Kõik see ja muu taoline kokku on aluseks Selle riigile.
Aga Sina riigi alus on teine.
Kes lausub Sina, sellel pole miskit objektiks. Sest kus on miski, seal on teine miski, iga See piirneb teise Seega, ja See ongi ainult seeläbi, et piirneb teiste Seedega. Kus aga lausutakse Sina, seal miskit pole. Sina ei piirne.
Kes lausub Sina, sellel pole miskit, sellel pole mitte midagi. Aga ta püsib suhtes."
Kogemine, teadasaamine, tegeleb asjade pealispinnaga ega vii meid asjade endiga kokkupuutesse. "Maailm kui teadmiskogemus kuulub alussõna Mina-See juurde. Alussõna Mina-Sina paneb aluse suhte maailmale."
Suhte maailmal on kolm sfääri: elu loodusega, elu inimestega ja elu vaimsete olenditega. Kreatuurid ei jõua meieni ning "meie Sina-ütlemine neile jääb keele lävele pidama". Suhtes inimestega on Sina andmine ja vastuvõtmine vastastikune ja keeleline. Suhe vaimsete olenditega on küll "pilve sisse mähitud", kuid ilmutab end, "on keeletu, aga loob keelt". Kuuldamatule kutsele vastame mõtte ja teoga. Kõigis neis kolmes sfääris oleme suhtes igavese Sinaga.
Suhe on vastastikkus. Oma suhtes puuga kohtun ma puu enesega kui tervikuga, mitte puu hinge ega drüaadiga.
"Kui ma ütlen inimesele alussõna Mina-Sina, siis ei ole ta asi asjade seas ega koosne asjadest. Ta täidab taevalaotuse, kõik muu elab tema valguses. Inimest, kellele ma ütlen Sina, ma ei koge. Aga ma olen temaga suhtes, pühas alussõnas. Alles siis, kui ma sealt välja astun, kogen ma teda jälle. Kogemine on Sina-kaugus.
Suhe võib püsida ka siis, kui inimene, kellele ma Sina ütlen, oma kogemuses seda ei kuule. Sest Sina on rohkem, kui See teab. Sina teeb rohkem, ja temaga juhtub rohkem, kui See teab. Siia ei ulata pettus: siin on Tegeliku Elu häll."
Kunst sünnib siis, kui inimene oma olemusega ütleb alussõna Mina-Sina kujule, mis tahab inimese läbi teoseks saada. See olemustegu kätkeb ohvrit ja riski. Ohverdatakse võimaluste lõputus. Risk seisneb selles, et kui ma ei pane mängu kogu oma olemust, siis teos puruneb või purustab minu. Vaimukuju, mis tahab teoks saada, ei ole mul võimalik kogeda ega kirjeldada, vaid ma saan ta üksnes realiseerida. Ja ometi on see kuju selgem kui kogu kogemuse selgus. Ta on mulle ligi, kuigi mitte objektina.
Sinalt ei saada midagi teada, ja temast ei teata midagi muud kui kõike.
Sina tuleb mulle vastu armust, otsimisega teda ei leia. Aga see, et ma talle alussõna ütlen, on minu olemuse tegu. See kohtamine on ühtaegu valitud olemine ja valimine.
Alussõna Mina-Sina saab lausuda üksnes kogu olemisega. Koondumine ja sulandumine kogu olemuseks ei saa kunagi toimuda minu läbi ega saa kunagi toimuda ilma minuta. "Minaks saan Sina najal; Minaks saades lausun Sina."
"Suhe Sinaga on vahetu. Mina ja Sina vahel ei ole mõistelisust, eelteadmist ega fantaasiat; ja mälu ise teiseneb, sest ta kukub eraldatusest terviklikusse. Mina ja Sina vahel ei ole eesmärki, himu ega ennetust; ja igatsus ise teiseneb, sest ta kukub unistusest ilmingusse. Igasugune vahend on takistus. Ainult seal, kus igasugune vahend on lagunenud, leiab aset kohtumine."
Suhte vahendituse ees muutub kõik vahendatu tähtsusetuks. Pole enam tähtis seegi, kas minu Sina on juba on teiste Minade See või võib minu olemusteo läbi selleks alles saada. Sest piir ei lähe tegelikult mitte kogemuse ja mittekogemuse, antu ja mitteantu, olemise maailma ja väärtuste maailma, vaid oleviku ja objekti vahelt.
Tõeline olevik on vaid niivõrd, kui on ligiolu, kohtumine, suhe. Olevik sünnib vaid Sina ligiolevaks saamise kaudu.
Alussõna Mina-See Minal ei ole olevikku, vaid üksnes minevik. "Teiste sõnadega: seni kuni inimene rahuldub asjadega, mida ta kogeb ja kasutab, elab ta minevikus, ja tema hetkel puudub presents. Tal ei ole muud kui objektid; objektid aga seisnevad olnuses." Olevik on ligioleb ja ligijääv; objekt ei ole kestvus, vaid seisak.
Ei aita põgenemine ideede maailma. "Ideed ei trooni meie peade kohal, nagu nad ka ei ela meie peades; nad liiguvad meie seas ja astuvad meile ligi..."


Manuel Castells.
Manuel Castells on Hispaania sotsioloog, kes on tegelenud peamiselt linnasotsioloogia, infoühiskonna ja kommunikatsiooniteooriaga.
Castells sündis 9. veebruaril 1942 Albacete provintsis Hellíni väikelinnas.
Lõpetas keskkooli Barcelonas ning asus 16-aastasena Barcelona ülikoolis õigisteadust ja majandust õppima. Osales Franco vastases üliõpilasliikumises ning oli sunnitud pärast kolmeaastast õppimist (kursus kestis 5 aastat) poliitilise pagulasena (arreteerimist ja piinamist vältides) Pariisi minema.
Õpetas 1967–1979 Pariisi ülikoolis, algul Nanterre'is ning 1970. aastast õppeasutuses École des Hautes Études en Sciences Sociales. Valiti 1979 sotsioloogia professoriks ja linna- ja regionaalse planeerimise professoriks California ülikoolis Berkeleys. Sai 2001 ka uurimisprofessoriks Kataloonia Vabas Ülikoolis Barcelonas.
Castells keskendus algul uue linnasotsioloogia arendamisele, pannes erilist rõhku sotsiaalsete liikumiste rollile linnamaastiku teisendamisel üle maailma. Hiljem tema uurimisala laienes, kulmineerides triloogias "Information Age" ("Infoajastu"; 1996-1998).
Castells vaatleb kolme põhimõõdet: tootmist, võimu ja kogemust. Sotsiaalse dünaamika allikateks, mis on üksteisele taandumatud, on majanduse organisatsioon, riigi ja selle institutsioonide organisatsioon ning nende viiside organisatsioon, kuidas inimesed oma elus kollektiivse tegevuse läbi tähendust toodavad.
Triloogias ta väidab, et "meie ühiskonnad struktureeruvad üha enam Võrgu ja Mina bipolaarse opositsiooni ümber" (1996, lk 3). Võrk tähendab uusi, võrgustatud organisatsioonivorme; Mina tähendab mitmesuguseid praktikaid, mille abil inimesed püüavad taaskinnitada identiteeti ja tähendust kiire muutumise maastikul.
Manuel Castells on kirjutanud üle 20 raamatu.
Isiklikku.
Manuel Castells on abielus Emma Kiselyovaga. Tal on üks tütar, üks võõrastütar ja kolm lapselast.


Marcelino Sanz de Sautuola.
Marcelino Sanz de Sautuola (1831 – 1888 Santander) oli Hispaania maaomanik, harrastusgeoloog ja -arheoloog, kes avastas Altamira koopamaalid.


Mehmet Shehu.
Mehmet Shehu (10. jaanuar 1913 Çorush (Peć), Lõuna-Albaania – 17. detsember 1981 Tirana) oli Albaania poliitik.
1930. aastatel õppis ta Napolis sõjakoolis.
1937–1939 võitles ta Hispaania kodusõjas rahvusvaheliste brigaadide koosseisus. 1939–1942 oli ta Prantsusmaal interneeritud.
Alates 1942 osales Shehu Albaanias partisaniliikumises ja Albaania Kommunistliku Partei töös. 1943 valiti ta partei keskkomitee liikmekandidaadiks. 1943–1944 oli ta 1. partisanibrigaadi komandör, seejärel Rahvusliku Vabastusarmee diviisikomandör. 1944–1945 oli ta Antifašistliku rahvusliku vabastamise nõukogu (ajutise valitsuse) liige.
Sõja ajal paistis Shehu silma julmusega. Sõja ajal laskis ta Põhja-Albaania mägedes hukata hõimujuhid ja nende abilised (väidetavalt koguni ühe kolmandiku täiskasvanud meestest), et lõhkuda traditsiooniline elulaad ja tagada allumine kommunistlikule valitsusele.
Pärast Albaania vabanemist okupatsioonist novembris 1944 oli ta rahvaarmee peastaabi ülema asetäitja ning pärast Moskvas õppimist 1946–1947 ja 1948 peastaabi ülem. Tal oli kindralleitnandi auaste.
1948. aastal viis Shehu läbi partei “puhastamise” isikutest, “kes püüdsid Albaaniat Nõukogude Liidust lahutada ning Belgradi mõju alla juhtida”. See tegi temast Enver Hoxhale kõige lähemal seisva isiku ja viis ta tähtsatele ametikohtadele. Siiski jäi ta Hoxha varju. Kui temast oleks saanud Hoxhale tõsine konkurent, oleks ta ilmselt kõrvaldatud.
Alates 1947 oli Shehu rahvakogu saadik. 1948. aastast oli ta Albaania Tööpartei Keskkomitee ja Keskkomitee Poliitbüroo liige, 1948–1953 keskkomitee sekretär. Ta kaotas viimatimainitud positsiooni 24. juunil 1953, kui Hoxha loobus kaitse- ja välisministri kohast, jäädes ministrite nõukogu esimeheks. 1948–1954 oli Shehu ministrite nõukogu esimehe asetäitja, siseminister ja salapolitsei juht. 1954–1981 oli ta Enver Hoxha järglasena ministrite nõukogu esimees, 1974. aastast ühtlasi rahvakaitseminister.
Shehut peeti Enver Hoxha paremaks käeks ja teiseks meheks riigis. Hoxha oli 40 aasta jooksul Shehu sõber ja kõige lähedasem seltsimees. Ta oli üks Hiina–Albaania liidu ning Nõukogude Liiduga suhete katkestamise (detsembris 1961) ettevalmistajaid. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 22. kongressil tsiteeris Anastass Mikojan Mehmet Shehut, kes oli Albaania parteikongressil öelnud: “Kes ei ole meie juhtkonnaga mingis punktis nõus, sellele sülitatakse näkku, ta saab vastu lõugu ja kui vaja, siis kuuli pähe.” Niisuguseid "parteielu norme" taheti Nõukogude Liidus vältida.
1981 vastustas Shehu Enver Hoxha isolatsionistlikku poliitikat.
Ta leiti 17. detsembril 1981 oma magamistoast kuulihaavaga peas. 18. detsembri ametliku teadaande kohaselt oli ta närvivapustuse tagajärjel enese tapnud. See oli Albaania seaduste järgi raske kuritegu. Ta kuulutati rahvavaenlaseks ja maeti tühermaale Tirana lähedale Nekroçi (Nekroqi) külla.
Pärast surma kuulutati Shehu nii Jugoslaavia salateenistuste kui ka CIA ning ühtlasi KGB agendiks. 1982 ilmunud raamatus "Titoistid" pühendas Hoxha mitu peatükki Shehu paljastamisele. Shehu kadus Albaania ametlikust ajaloost.
Kuulduste kohaselt tapeti Shehu Enver Hoxha käsul, sest ta oli vastu viimase isolatsionistlikule poliitikale. Ühe versiooni järgi olevat Hoxha isiklikult poliitbüroo koosolekul Shehu tapnud.
Tema lesk Fiqret (sündinud Sanxhaktari) ja kaks poega arreteeriti ilma mingi selgituseta.
Pärast sotsialismi langemist ja vanglast vabanemist hakkas Mehmet Shehu noorem poeg Bashkim 1991 oma isa põrmu otsima. Selle leidmisest teatati 19. novembril 2001.
Shehu, Mehmet
Shehu, Mehmet
Shehu, Mehmet


Messerschmitt Me 262.
Hävituslennuk Messerschmitt Me 262 "Schwalbe" oli maailma esimene sarjana ehitatud ning sõjas kasutatud reaktiivlennuk. Sellise kahe turboreaktiivmootoriga varustatud lennuki ilmumisega sõjataevasse kaasnes ka rida muid tehnoloogilisi uuendusi lennunduses.
Me-262 laiem relvastusse võtmine oleks võinud Liitlasvägede ülemvõimu Saksamaa õhuruumis Teise maailmasõja käikus oluliselt vähendada, kui Luftwaffel oleks õnnestunud neid lennukeid varem ja rohkem lahinguväljale toimetada. Kokku ehitati ca 1400 Me-262, kuid lahingutaevasse jõudis neist ainult ligikaudu 300.
Lennuki transportimist Saksamaa lennukitehastest lennuväljadele takistasid Liitlasvägede tõhusad pommirünnakud. Uue reaktiivlennuki eeliste kasutamisel sai takistuseks kogenud lendurite puudus, Luftwaffe ei jõudnud sõja lõpufaasis uute lendurite väljaõpet vajalikul tasemel enam korraldada. Sõja lõpus jäid Luftwaffe lennukid küttusepuuduse tõttu enamasti lennuväljadele.
Lennuki suurimaks puuduseks olid tänapäeva mõistes algelised Junkersi Jumo 004 turboreaktiivmootorid, millede tööiga oli asendusmaterjalide tõttu kahanenud algselt keskmiselt 100 tunnilt kõigest 25 töötunnini (Saksamaa sõjatööstus ei saanud enam mootorite tootmiseks vajalikke sulamite kuumuskindlust tõstvaid legeerivaid manuseid).
Lennuväljalt õhkutõusmisel vajas Me-262 suhteliselt pikka lennuvälja, sest kahe mootori võimsusest (sõjas defitsiitseks muutunud materjalide tõttu tuli mootori tõukejõudu vähendada 1000kgs-lt 800kgs-le) ei piisanud Me 262 kaalu juures vajalikuks kiirenduseks. Liitlaste hävituslennukite saagiks langes Me-262 juhul kui üks "turbiinidest" ootamatult lennu ajal seiskus või oli uuenduslik reaktiivlennuk just oma lennuväljale maandumas.
Lennuk tõi kasutusele uue pommitajate ründamise viisi hüüdnimega "Ameerika raudtee". Selle tingis asjaolu, et Luftwaffe vanad võtted ei võimaldanud Liitlaste aeglaste pommitajate ja kiirete Me 262 suure lennukiiruse vahe tõttu tulemuslikku rünnakut. „Ameerika raudtee“ tähendas rünnata Liitlaste pommituslennukite armaada tagumisi lennukeid, lähenedes pommituslennukile suure kiirusega allapoolt üles. Selle manöövriga oli rünnatavate lennukitega võrreldes horisontaalkiiruste vahe väiksem. Pärast pommitaja ründamist söösteti täiskiirusel jätkuvalt kõrgusele, kuhu Liitlaste pommituslennukeid eskortivad hävituslennukid polnud võimelised nii ruttu järele tõusma.
1945. aasta algusest alates relvastati Me 262 varasemalt õhulahingutes vähe kasutamist leidnud 55 mm õhk-õhk tüüpi rakettidega R4M, millede tabamistäpsus 1000 m kaugusel, üldise 1800m laskeulatuse juures, oli väga suur. Niiviisi rakettidega tulistades tekkitasid Me-262-d Liitlaste pommituslennukite formatsioonides pommitajate suurte kaotuste tõttu lausa paanika, ise seejuures olulisi kaotusi kandmata.
Me-262 varasemat kasutuselevõttu tõhusa hävituslennukina, Liitlasvägede poolt organiseeritud Saksamaa lauspommitamise tõrjumisel, pidurdas Hitleri soov kasutada uut reaktiivlennukit just välkpommitajana (2x 500kg pomme). Hitleri selline soov ei olnud tegelikult aluseta, tal polnud enam just palju valikuid, nagu hilisemad ajaloouurimused on ilmsiks toonud.
Saksamaa andis selle lennuki joonised ka Jaapanile, kus ehitati Me-262 enda versioon.
Vahetult peale sõda jätkati Tšehhoslovakkias mingi hulga Me 262 kokkupanemist sõja-ajal toodetud osadest, nüüd juba Tšehhoslovakkia enda õhuväe jaoks.


Muzsikás.
Muzsikás [m'užikaaš] on Ungari pärimusmuusikaansambel.
Ansambli asutamisajaks võib lugeda aastat 1972. Sellal sai Ungaris alguse rahvamuusika uus laine ja tegutsemist alustasid nn tantsutoad.
Ansambli tuumik on seotud Bartóki-nimelise rahvatantsuansambliga ("Bartók Táncegyüttes"), kelle tegevus Sándor Timári juhtimisel vastandus tollal levinud ja ametlikult propageeritud rahvatantsude teatraalsele lavaesitustele ja pöördus eheda traditsiooni poole, mida võis leida vaid Transilvaaniast ja teistelt äärealadelt. Et autentset vokaalmuusikat olid talletanud Ungaris põhjalikult juba Zoltán Kodály ja Béla Bartók, keskenduti enam pillimängule ja tantsudele. Ülesvõteteks kasutati tummfilmi ja magnetofoni, mis omakorda nõudis talletajatelt süvenemist mängutehnikasse. Külamoosekantidelt kogutut-õpitut vahendati Budapesti noortemajade tantsutubades.
Aastal 1973 lõpetasid kaks ansambli tantsijat (Sándor Csóori ja Péter Éri) tantsimise ja hakkasid mängima rahvamuusikat koos Mihály Siposi ja Dániel Hamariga. Aastal 1979 kutsuti ansamblisse Márta Sebestyén, kes jäi sinna 1985. aastani. 1980. aastate keskel pühendus Márta Sebestyén enam oma soolokarjäärile, mis tõi kaasa mitmeid ansamblist sõltumatuid plaadistus- ja esinemispakkumisi. Praegu on lauljanna ja ansambel taas koos: Muzsikás ei esine ilma Mártata ja Márta Sebestyén ei anna kontserte muude ansamblitega.
Ansambli rahvusvaheline läbimurre algas 1978 Hollandis, seejärel kutsuti neid Inglismaale. Esinemisi on nüüdseks olnud kõigil kontinentidel peale Lõuna-Ameerikas, muuhulgas sellistes saalides nagu Londoni "Queen Elisabeth Hall", Pariisi "Theatre De La Ville", New Yorgi "Town Hall" ja Los Angelese "House of Blues".
Ansamblit on oma filmides kasutanud mitmed kuulsad filmirežissöörid: Constantin Costa-Cavras ("Music Box"), Simon Broughton ("Dancing Hall", Anthony Minghella ("Inglise patsient").
"Muzsikás" on kahel korral esinenud Eestis.


Márta Sebestyén.
Márta Sebestyén [maarta š'äbäštjeen] (sündinud 19. augustil 1957 Budapestis) on ungari lauljatar, rahvamuusika esitaja.
Elulugu.
Márta Sebestyéni esivanemate (sealhulgas vanaema) koduküla asub Austria piiri ääres. Lapsepõlves veetis ta suved Csempeszkopácsis. Tema rahvamuusikauurijast ema Ilona Farkas on õppinud Zoltan Kodály juures ja käinud koos temaga kogumisretkedel. Márta hakkas kaheaastaselt kuulmise järgi tasakesi laulma, enne kui ta rääkida oskas. Kuueaastasena osales ta juba plaadistamisel. Et mikrofonini küündida, pidi ta tabureti peal seisma. Alates umbes 1970. aastast on ta esinenud kontsertidel ja televisioonis.
Lapsena tegeles ta ka iluvõimlemisega ja joonistas kirglikult ega tahtnud veel tingimata lauljaks saada.
Sebestyén jutustab, et kui ta oli 12-aastane, armus ta rahvamuusikasse, kuulates ehtsat rahvamuusikat Ungari Kunstide Akadeemia heliplaatidelt. Ta oli eriti vaimustunud Morava tüdrukute ja Transilvaania vanameeste häältest. Heliülesvõtetel oli palju erinevaid hääletüüpe ja laulutehnikaid, murdeid ja tantsusamme, mida Márta tahtis kõiki õppida. Rahvamuusika taaselustamine oli ka protestiväljendus kommunistliku režiimi vastu, kuigi Márta ei tajunud seda nii. Rahvamuusika suutis rahvast ühendada.
Aastal 1973 sai Márta rahvalaulude esitamise eest Zoltan Kodály auhinna. 1975 laulis ta Sebo ja Halmosi ansambliga Budapesti tantsusaalides. Samal aastal astus ta kunstiinstituuti, kuid jättis selle muusika pärast pooleli. Sellest ajast alates on ta kutseline laulja. 1980. aastast esineb koos ansambliga Muzsikás (asutatud 1973). Varsti pärast selle ansambliga liitumist hakati teda tähele panema ning tal oli kontakte "rock"i- ja "džäss"imaailmaga. 1980. aastatel salvestas ta ka rokkooperi. Hiljem on ta tähelepanu äratanud filmi "Inglise patsient" heliribaga.
Arvatavasti 1981 ühines ta ansambliga Vujicsics. Aastal 1984 mängis ta peaosa rahvamuusikamuusikalis kuningas István I ainetel. 1980. aastatel tegi ta ringreise Suurbritannias, Itaalias, Hispaanias, Austrias, Saksamaal ja Austraalias. 1988. aastal toimus legendaarne Druga godba kontsert.
1990. aastatel tegi ta ringreise Jaapanis, Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. 1997. aastal esines ta esimest korda Transilvaanias.
Sebestyén teeb jätkuvalt "palverännakuid" Transilvaaniasse, kus rahvakultuur on säilinud kõige ehedamal kujul. Ta ütleb: "Lauljale on tähtis hoida vanade naiste kätt, vaadata neile silma ja elada nende kodus."
Kuigi Sebestyéni häält kasutatakse popmuusikas, tahab ta tegelikult end väljendada ainult rahvamuusika kaudu: "Tavalised inimesed, kes päev läbi raadiost muusikat kuulavad, ei tea, et see on kõik vale. See kõik on müra, raha müra. Mul on kahju inimestest, kes on üles kasvanud ausat muusikat kuulmata. Muusika segamine äriga ei ole minu jaoks."
Üks vana külaviiuldaja ütles kord Sebestyénile, et on olemas kõnekäänd: muusikat on ainult kahte sorti – hea ja halb. "Hea muusika räägib tõtt ja halb muusika valetab." (See ütlus omistatakse ka Duke Ellingtonile.)
Sebestyéni häält peetakse ainulaadseks ning imetletakse tema hämmastavat kontrolli selle üle. Tõuni sõnul on "kõik kuld, mis selle naise suust tuleb".
Sebestyén on välja lasknud mitu sooloalbumit, kuid kõige tuntumad on need plaadid, mis ta on teinud koos ungari ansambliga Muzsikás. Nende kõige uuem koostöö "The Bartók Album" jälgib ungari rahvamuusika mõju kuulsale heliloojale Béla Bartókile.
Márta Sebestyén on karismaatiline lauljanna, kes on teinud koostööd Peter Gabrieli ja WOMAD'iga (World of Music, Arts and Dance). Teda võib kuulda laulmas Deep Foresti plaadil ("Marta's Song") ja Anthony Minghella menufilmis "Inglise patsient" ("Én csak azt csodalom" (hällilaul Catherine'ile)).
Ta on laulnud kokku umbes 70 plaadil.
Isiklikku.
Márta Sebestyénil on pojad Álmos (1991) ja Szabolcs (1993). Laste isa on Lloyd Phraner, kellest ta on lahutatud.
Tema hobi on kujutav kunst. Ta võeti 1975. aastal vastu kujutava kunsti instituuti, kuid ta loobus muusika kasuks.


Moero.
Moero oli laev, mis hukkus sõjategevuses Läänemerel 1944.
Ajalugu.
Moero ehitas Flensburgi laevaehitusselts Flensburger Schiffsbau-Gesellschaft tehasenumbriga 435. Laev lasti vette 15. märtsil 1937, laevaomanik oli Compagnie Maritime Belge.
10. mail 1940, kui algas Saksamaa pealetung läänes, oli Moero teel Antwerpeni. Belgia valitsus suunas Moero Bordeaux'sse, kus laev sattus saksa võimude kätte.
Septembris 1940 sai laev tähistuseks H 16.
Augustis 1941 sai Moero õhurünnakus kannatada.
Märtsis 1943 jooksis laev Hanko lähistel karile, pukseeriti Hanko sadamasse ja remonditi seejärel Helsingis.
Septembris 1944 osales Moero Saksamaa vägede ja sõjapõgenike evakuatsioonis Eestist. 21. septembril lahkus laev Tallinnast, 22. septembril 1944 uputasid laeva Nõukogude torpeedo- ja pommituslennukid.
Uppumine.
Pärast Tallinnast lahkumist liikus Moero konvois koos Lapplandi, 5. torpeedokaatrite flotilli baaslaeva Hermann von Wißmanni ja T 139-ga.
Konvoi avastas kell 5.37 Nõukogude 15. üksiku luurelennuväepolgu lennuk. 4 tundi hiljem tõusis õhku löögisalk koosseisus 4 A-20 1. kaardiväe miini-torpeedolennuväe polgust (1 torpeedolennuk, piloot Vasiljev; 3 pommitajat, piloodid Jaskin, Ivanov ja Vorobjov) ning 12 hävituslennukit 21. mereväe hävituslennuväe polgust. Vorobjovi pommitaja pöördus enne sihtmärgini jõudmist tagasi. Rünnak laevale toimus kell 11.05, Saksa poole andmeil kell 11.00. Nõukogude piloodid väitsid, et laeva tabas torpeedo ja Ivanovi lennuki visatud lennukipomm. Laeval puhkes tulekahju, mis ilmselt põhjustas omakorda paanika ja tegi võimatuks laeva päästmise.
Moero uppus kell 11.55 Ventspilsist 26 miili edelas (ligikaudsed geograafilised koordinaadid 57,26 N, 20,18 E).
Saksamaa andmeil oli laeval kokku 1237 inimest, kellest 655 jäi teadmata kadunuks. Teadmata kadunute hulgas oli umbes 600 haavatut.
Järelkaja.
Pääsenud ja sõjajärgsed kirjamehed on väitnud, et laeval oli inimesi palju rohkem, kui ülaltoodud Saksamaa andmed seda väidavad. Näiteks Mereleksikoni teatel olnud laeval 3350 inimest, kellest hukkunud 2700, et Moero olevat olnud märgistatud hospidallaevana ja laev olevat hukkunud kiiresti – kümnekonna minutiga. On ka väidetud, et laeva õhutõrjemeeskond oli purjus.
8. veebruar 1998 esietendus Merle Karusoo ja Katrin Saukase juhendamisel valminud dokumentaarium "Sügis 1944" Viljandi Kultuurikolledži üliõpilaste esituses. Lavastus koosnes osadest "Mere äärde põgenejate teekonnad" ja "Laatsaretlaeva Moero hukkumise lugu 22.09.1944".


Marin Barleti.
Marin Barleti (ladina päraselt Marinus Barletius; itaaliapäraselt Marino Barlezio; umbes 1450 Shkodër – 1512 või 1513 arvatavasti Rooma) oli albaania päritoluga humanist, esimene albaania ajaloolane, katoliku preester.
Tema elust on vähe teada. Tema albaania päritolu on seatud kahtluse alla ja oletatud, et ta võis olla itaallane. On ka väidetud, et ta oli õigeusu preester.
Shkodëris, kui türklased seda 1478 teist korda piirasid. Ilmselt võttis ta osa linna kaitsmisest.
1479 siirdus ta Itaaliasse, kus ta tegeles ajalooalase uurimistööga.
1504 või 1505 ilmus Venezias tema kirjeldus "Shkodëri piiramisest" ("De obsidione Scodrensi").
Tema kõige tuntum teos on albaania rahvuskangelase Skanderbegi elulugu "Historia de vita et gestis Scanderbegi Epirotarum principis" ("Epeiroslaste vürsti Skanderbegi elu ja tegude lugu"), mis trükiti Roomas ajavahemikul 1506–1510, tõenäoliselt 1508–1510. See raamat, mis kiiresti levis mitmes Euroopa keeles ning mis on tõlgitud peaaegu kõikidesse Euroopa keeltesse, on tänini Skanderbegi uurimise alus. Sellel rajaneb ka Skanderbegi-kultus, millel on olnud suur osa albaanlaste rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel.
http://www.wikipedia.org/upload/9/9b/Barleti_historia.jpg
Barleti viimane teos oli paavstide ja keisrite elulugude kogu "Compendium vitarum Summorum Pontificium usque ad Marcellum II Imperatorumque Romanorum" ("Paavstide ja Rooma keisrite elulugude kompendium kuni Marcellus II-ni").
Marin Barleti nime kannab Shkodëri vana raamatukogu ja üks kirjastus.


Meditatsioonid esimesest filosoofiast.
"Meditatsioonid esimesest filosoofiast" ehk "Metafüüsilised meditatsioonid" (ladinakeelne pealkiri '""Meditationes de prima philosophia""') on René Descartes'i filosoofiline teos, mis on üks kuulsamaid teoseid filosoofia ajaloos.
Teose pealkiri täiskujul on '""Meditationes de prima philosophia, in qua Dei existentia et animae immortalitas demonstrantur'"" ("Meditatsioonid esimesest filosoofiast, milles tõestatakse Jumala olemasolu ja hinge surematus").
Teos ilmus 1641. Aastal 1647 anti välja autori poolt heakskiidetud prantsuskeelne tõlge "Méditations sur la philosophie première, dans laquelle sont démontrées l'existence de Dieu et l'immortalité de l'âme". Eesti keeles on osa teosest (teine ja kuues meditatsioon) trükis ilmunud ajakirjas Akadeemia 1996. aasta 8. numbris Marju Lepajõe tõlkes.
Sisukokkuvõte.
Teos "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" sisaldab kuus "meditatsiooni".
Esimene meditatsioon.
"Lähemalt artiklis Esimene meditatsioon
Esimeses meditatsioonis rakendab Descartes metoodilist kahtlust. Ta kahtleb tunnetuse printsiipides, millele tuginevad kõik tema senised tõekspidamised. Kõigepealt jätab ta kõrvale kõik arvamused, mis on saadud meelte vahendusel. Seejärel jätab ta kõrvale aritmeetika, geomeetria ja teiste sääraste teaduste tulemused, mis tegelevad üldiste asjadega, sest on mõeldav, et jumal (või pigem kuri vaim) võiks teda neis asjus petta.
Teine meditatsioon.
"Lähemalt artiklis Teine meditatsioon
On üks punkt, milles ei saa kahelda, sest isegi jumal ei saaks selles petta. Kui ma mõtlen, et ma olen, siis ei saa selles mind petta.
Kolmas meditatsioon.
"Lähemalt artiklis Kolmas meditatsioon
Kolmandas meditatsioonis on jutt sellest, kuidas leitud toetuspunktile kindlad teadmised rajada. Selleks peab ta välistama Jumala pettuse. Ta esitab jumalatõestuse, milles ta järeldab Jumala ideest, mida ta iseendas kannab, Jumala olemasolu. Et inimene kui ebatäiuslik olend ei saa lõpmatu, sõltumatu, kõiketeadva ja kõikvõimsa olendi ideed olla ise tekitanud, siis peab Jumal eksisteerima. Jumal ei saa petta, sest pettus kuulub ebatäiuslikkuse juurde ning on Jumala kui täiusliku olendi ideega vastuolus.
Neljas meditatsioon.
"Lähemalt artiklis Neljas meditatsioon
Neljandas meditatsioonis selgitab Derscartes, miks inimesed võivad hoolimata sellest, et petva jumala olemasolu on tõestatavalt võimatu, aritmeetikas, geomeetrias ja muudes sarnastes teadustes eksida. Jumal ei ole inimestele andnud eksimisvõimet. Kui inimesed nendes teadustes eksivad, siis sellepärast, et nende võime otsustada selle üle, mis on tõene, on lõplik ning nad teevad ennatlikke otsustusi.
Viies meditatsioon.
"Lähemalt artiklis Viies meditatsioon
Viiendas meditatsioonis tõestab Descartes uuesti Jumala olemasolu, järeldades Jumala definitsioonist tema olemasolu.
Kuues meditatsioon.
"Lähemalt artiklis Kuues meditatsioon
Kuuendas meditatsioonis näitab Descartes, et meelteaistingud on alati seotud mõtleva ja aistiva minaga. Jumal, kelle olemasolu ta viiendas meditatsioonis tõestas, istutab inimesse ettekujutuse, et meelteaistingud pärinevad kehast. Et pettus ei ole Jumala olemusega kooskõlas, peavad kehalised asjad tõeliselt eksisteerima.
Descartes järeldab, et kõik see, mida on võimalik selgelt ja aredalt tunnetada, on tõene, nii et ta on leidnud oma filosoofilisele tunnetusele kindla aluse.


Matemaatiline loogika.
Matemaatiline loogika ehk sümbolloogika on matemaatika haru, mis uurib matemaatilisi tõestusi ja matemaatika aluseid. Matemaatilisele loogikale vastandatakse traditsioonilist loogikat.
Matemaatiline loogika esitab väiteid ja arutlusi formaliseeritud kujul, kasutades kunstlikke formaalseid keeli. Selle valdkonnaga tegelevad nii filosoofia kui ka matemaatika. 20. sajandi alguses püüdsid Gottlob Frege, Bertrand Russell ja teised filosoofid näidata, et matemaatikat saab taandada sümbolloogikale. See küll ei õnnestunud, kuid vastavad loogika-alased uuringud on muutnud tänapäeva formaalse loogika üpris matemaatikasarnaseks.


Mool.
Mool on ainehulk, milles sisaldub Avogadro arv (6,022 × 1023) loendatavat osakest, mis on sama palju kui aatomeid 12 grammis süsiniku isotoobis massiarvuga 12.
Mooli mõiste kasutamisel tuleb täpsustada loendatavate osakeste tüüpi: nendeks võivad olla aatomid, molekulid, ioonid, radikaalid, elektronid, mingid teised osakesed või eespool nimetatud osakeste kindlalt määratletud grupid.
Mooli kehtestas 1971. aastal 14. Vihtide ja Mõõtude Peakonverents. Mooli "suurus" valiti nii, et aine molekulmass ja 1 mooli mass grammides oleksid arvuliselt võrdsed.


Magnetresonantstomograafia.
Magnetresonantstomograafia (MRT) (inglise keeles "magnetic resonance imaging"; lühend "MRI") on meetod kujutiste tekitamiseks elusate organismide läbipaistmatute elundite sisemusest ning vee hulga kindlakstegemiseks geoloogilistes struktuurides. Seda kasutatakse põhiliselt eluskudede patoloogiliste või füsioloogiliste muutuste visualiseerimiseks ning selleks, et hinnata näiteks kivimite läbilaskvust süsivesinike suhtes.
Kõigepealt tekib magnetresonantstomograafi magneti tekitatud tugevas püsimagnetväljas koe molekulide aatomituumade spinnide orintatsioonide tasakaaluolek. Siis rakendatakse püsimagnetväljaga risti olevas tasandis raadiosagedusega impulsse, mis muudavad osa vesinikutuumade spinnide orientatsiooni ja toimub nn ergastus. Siis lõpetatakse ergastusimpulsside andmine ja tuumad relakseeruvad tagasi algsesse tasakaalulisse olekusse, mille käigus kiirgavad nad aga raadiosagedusliku energiat, mida võtavad vastu patsiendi ümber mähitud poolid. Need signaalid registreeritakse ning andmeid töötleb arvuti, mis genereerib koe kujutise. Nõnda saab uuritavast koest detailse nähtava kujutise. Kliinilises praktikas kasutatakse MRT-d patoloogilise koe (näiteks ajukasvaja) eristamiseks normaalsest koest.
Tuumamagnetresonantsspektroskoopiat, mis põhineb osaliselt sarnasel metoodikal ja on ajalooliselt magnetresonantstomograafia meetodite aluseks, kasutatakse laialdaselt ainete struktuuri uurimiseks. Selle meetodi arendamise eest sai šveitslane Richard Ernst 1991 Nobeli füüsikaauhinna ja šveitslane Kurt Wüthrich 2002 Nobeli keemiaauhinna.
1960. aastatel tekkisid ideed uue meetodi kasutamiseks meditsiinis. Aastal 1977 tehti esimene MRT-pilt inimkehast. Tuumamagnetresonantsspektroskoopiast eraldus omaette valdkonnana magnetresonantstomograafia.
2003. aasta lõpu seisuga oli maailmas kasutusel umbes 22 000 MRT-aparaati. Aastal 2003 tehti maailmas umbes 60 miljonit MRT-uuringut. Uuringu maksumus on umbes 500 eurot, nii et uuringuid tehti umbes 30 miljardi euro eest.
Magnetresonantsspektroskoopia annab kudedest tunduvalt detailsema pildi kui röntgenograafia.


Märk.
Märk on diskreetne tähenduse ühik. See on "miski, mis käib millegi kohta kellegi jaoks ja mingis rollis"
Märkide hulka muu hulgas kuuluvad sõnad, kujundid, žestid, lõhnad, maitsed, häälikud – kõik vahendid, mille abil üks tundlik ja mõtlev vaim saab teisele sõnumi edastada.
Filosoofias on märgi loomust kaua arutatud. Algselt oli keeleteaduses ja hiljem semootikas kaks koolkonda: ühed uurijad pidasid märke düaadilisteks suheteks (kahe asja vahel), teised panid ette tõlgendada märke triaadiliste (kolme asja vaheliste) suhete rekursiivses mustris.
Märk semiootilises süsteemis on suhe märgikandja, objekti ja tõlgendi vahel.
Märgi puhul on (Ferdinand de Saussure'i järgi) oluline tähistaja ja tähistatu omavaheline suhe.
Klassikalise Charles Peirce'i märkide klassifikatsiooni kohaselt jaotuvad märgid ikoonideks, indeksiteks, ja sümboliteks.
Augustinus.
Augustinus andis esimesena märgi ("signum") üldise definitsiooni, laiendades märgi mõistet keelemärkidele. Teoses "De doctrina Christiana" kirjutab ta: "Märk on ju asi, mis peale mulje, mida ta avaldab meeltele, paneb enda toimel ["ex se"] mõttesse tulema millegi muud: nõnda mõtleme jälge nähes, et läks mööda loom, kelle jälg see on; ja suitsu nähes tunneme ära ["cognoscimus"], et all on tuli; ja elusolendi häält kuuldes paneme tähele tema hinge seisundit, ja kui pasun hüüab, siis sõdurid teavad, et tuleb peale tungida või taganeda või teha midagi muud, mida lahing nõuab." (II.1.1)
Edasi jaotab ta märgid loomulikeks ja kokkuleppelisteks: "Märkidest on aga ühed loomulikud, teised antud. Loomulikud märgid on need, mis ilma mingi märguandmise tahteta või püüdluseta enesest sõltumatult ["praeter se"] panevad enda toimel "[ex se"] midagi muud ära tundma ["cognosci"], nõnda nagu suits tähistab tuld. See ei pane ju tahtlikult tähistama, vaid kogetud asjade tähelepanemise ja märkamise abil tuntakse ära, et all on tuli, olgugi et paistab ainult suits. Aga ka mööduva looma jälg kuulub sellesse [märkide sukku]; ja vihase või kurva [elusolendi] nägu tähistab hinge seisundit, isegi kui see, kes on vihane, või kurb, seda ei taha; ja mis tahes muu hingeliigutuse annab teada nägu, isegi kui me ei pane teda teada andma." (II.1.2) "Aga antud märgid on need, mida mingid elusolendid omavahel vastastikku annavad, et näidata, nii palju kui nad suudavad, oma hingeliigutusi või mis tahes tajumusi või mõtteid. Ei ole ka muud põhjust märku anda, see on märki anda, kui selleks et väljendada ja teise hinge üle viia seda, mida kannab hinges see, kes märki annab." (II.1.3)
Peirce.
Kuigi Charles Sanders Peirce'i märgikontseptsioon on aja jooksul arenenud, on selle põhijooned püsivad.
Ta defineerib märki palju kordi. Üks viimastest definitsioonidest on niisugune: "Ma defineerin märki millenagi, mis on millegi muu poolt, mida ma nimetan Objektiks, niimoodi määratud ("determined") ning defineerib niimoodi mingi toime ("signifié"). Neid ei tule võtta eraldi entiteetidena, vaid vastavusena tähenduslike häälikuliste erinevuste ning võimalike erinevate õigete denotatsioonide vahel. Saussure'i märk oleleb ainult sünkroonilises süsteemis, milles märgid on defineeritud oma suhteliste ja hierarhiliste koosesinemise võimaluste kaudu. Saussure'i tõlgendatakse sageli valesti, pidades tähistajaid millekski, mida saab välja öelda, ja tähistatuid asjadeks maailmas. Tegelikult on ja on alati olnud keele suhe keelega ("langue") ja kõnega ("parole") keeleteaduses teoreetiliseks probleemiks (Roman Jakobson. ").
Saussure väidab, et tähistaja ja tähistatu suhe on arbitraarne. On siiski "suhteline motivatsioon": tähistaja tähistamisvõimalusi piirab keelesüsteemi elementide kompositsionaalsus. Sõna saab omandada uue tähenduse ainult juhul, kui ta on kõigist teistest sõnadest tajutavalt erinev ning tal pole juba tähendust.


Marcianus.
Marcianus (Imperator Caesar Flavius "Marcianus" Augustus) oli Ida-Rooma keiser.


Marcus Aurelius.
thumb
Marcus Aurelius (Imperator Caesar Divi Antonini Pii Divi Hadriani Marcus Aurelius Antoninus Augustus; sünninimi Marcus Annius Catilius Severus; 26. aprill 121 – 17. märts 180) oli Vana-Rooma keiser 7. märtsist 161 kuni surmani. Teda on nimetatud filosoofiks keisritroonil.
Kirjutas aastal 167 stoitsismil põhineva filosoofilise raamatu "Iseendale".
Valitsejana tuli tal enamiku ajast tegeleda germaanlaste ja teiste vaenulike jõudude rünnakute tõrjumisega, mistõttu ta viibis Roomas väga harva.
Suri loomulikku surma. Omandatud tiitlid: "Armeniacus" (164), "Medicus" (166), "Parthicus" (166), "Germanicus" (172), "Sarmaticus" (175).


Macrinus.
Macrinus (Imperator Caesar Marcus Opellius Severus "Macrinus" Augustus; sünninimi Marcus Opellius Macrinus; ? 165 - juuni 218 oli Vana-Rooma keiser 11. aprill 217 kuni surmani.


Maximinus Thrax.
Maximinius Thrax (Imperator Caesar Caius Julius Verus "Maximinius" Augustus); sünninimi Caius Julius Maximinus; 172 – aprill 238) oli Vana-Rooma keiser veebruarist 235 kuni surmani.


Marie d'Agoult.
Marie Catherine Sophie de Flavigny [mar'ii katr'iin sof'ii dö flavinj'ii], vikontess de Flavigny (31. detsember 1805 –5. märts 1876; abielus krahvinna Marie d'Agoult [mar'ii dag'uu]; kirjanikunimi Daniel Stern) oli kirjanik ja Ferenc Liszti armuke.
Ta sündis Saksamaal Frankfurdis Maini ääres. Tema vanemad olid Alexander Victor François de Flavigny (1770-1819) ja Maria Elisabeth Bethmann (1772–1847).
Ta abiellus 16. mail 1827 Charles Louis Constant d’Agoult'ga (krahv d'Agoult'ga) (1790–1875), nii et temast sai krahvinna d'Agoult. Neil oli kaks tütart, Louise (1828–1834) ja Claire (1830–1912). 19. augustil 1835 nad lahutasid.
Aastatel 1835–1839 elas Marie abiellumata koos helilooja Ferenc Lisztiga (1811–1886). Neil olid lapsed Blandina (1835–1862), Cosima (1837–1930) (kes abiellus Richard Wagneriga) ja Daniel (1839–1859).
Marie suri Pariisis ning maeti Père-Lachaise'i kalmistu 54. ossa.
Marie d'Agoult' tuntuim teos on "Histoire de la Révolution de 1848" ("1848. aasta revolutsiooni ajalugu"), mille ta kirjutas Daniel Sterni nime all.
Agoult, d', Marie
Agoult, d', Marie
Agoult, d', Marie


Miljon.
Miljon on tuhat tuhandet ehk 1 000 000 ehk 106.
SI-süsteemi mõõtühikute puhul kasutatakse miljonikordse väljendamiseks eesliidet "mega-" (lühend M).


Mihhail Hodorkovski.
Mihhail Borissovitš Hodorkovski (vene keeles Михаил Борисович Ходорковский; sündinud 26. juunil 1963) on Venemaa ärimees ja poliitvang. 2003. aasta seisuga oli ta rikkaim inimene Venemaal ja rikkuselt 16. inimene maailmas. Tema rikkus tulenes põhiliselt Venemaa naftakompanii Jukos aktsiatest. Ta oli üks Venemaa "oligarhe".
25. oktoobril 2003 arreteeriti Hodorkovski Novosibirski Tolmatšovo lennujaamas Venemaa peaprokuratuuri poolt süüdistatuna maksudest kõrvalehoidmises. 31. oktoobril külmutas valitsus Jukose aktsiad. Hodorkovski ja Jukose vastaseid samme peetakse osaks Venemaa juhtkonna püüetest võtta võim tagasi "oligarhidelt", kes 1990. aastate privatiseerimiste käigus omandasid suured varandused ja kontrollivad nüüd umbes 60% Venemaa majandusest.
Ettevõtja Nõukogude Liidus.
Hodorkovski kasvas üles tüüpilises Nõukogude keskkonnas Moskvas kahetoalises korteris. Noor Hodorkovski õppis hästi. Mendelejevi-nimelises Keemiatehnoloogia Instituudis oli ta komsomolisekretäri asetäitja.
1986, perestroika tuultes, avas Hodorkovski koos partneritega komsomolist oma esimese äri, kooperatiivkohviku. Samuti imporditi arvuteid ja muud tehnikat, konjakit ja muud kaupa. 1988. aastaks oli ettevõtte käive 80 miljonit rubla.
Ärist saadud sularahaga ostis Hodorkovski oma partneritega panganduslitsentsi ja rajas 1989 panga Menatep. Venemaa ühe esimese erapangana laienes Menatep kiiresti, kasutades suurema osa hoiustest Hodorkovski edukate import-eksporttehingute rahastamiseks.
Menatep sai ka õiguse hallata fonde, mis olid ette nähtud Tšernobõli õnnetuses kannatanute abistamiseks. 1990. aastateks räägiti, et pank on Nõukogude riigikassa fondide suures ulatuses tühjaksvarastamisele kaasa aidanud. Need vargused olevat aset leidnud Nõukogude Liidu kokkuvarisemise (1991) eel ja järel.
Privatiseerimisel põhinev varandus.
Kui Boriss Jeltsin 1991. aastal võimule tuli, kiirenesid Gorbatšovi ajal alustatud turumajanduslikud reformid ning Venemaal tekkis Hodorkovski-taolistele ettevõtjatele soodne keskkond. Tolleks ajaks oli Menatep Venemaa kohta arenenud finantsasutus ning sellest sai esimene ettevõte alates Oktoobrirevolutsioonist, mis võimaldas oma aktsiaid osta.
Pank kasvas kiiresti, võites üha enam väärtuslikke kliente, nagu Rahandusministeerium, maksuamet, Moskva linnavalitsus ja Venemaa relvaekspordiagentuur. Nende poolt deponeeritud fonde kasutas Hodorkovski põhiliselt oma kaubandusimpeeriumi laiendamiseks.
Kompanii Jukos ostmiseks pakkumist tehes toetus Hodorkovski Menatepile. Jukose andmetel osteti umbes 1,5 miljardi USA dollari eest varad, mis praegu moodustavad Jukose. Kompanii turukapitalisatsioon on 31 miljardit USA dollarit.
1995 otsustas Jeltsini kabinet privatiseerida riiklikud ettevõtted, sealhulgas riikliku naftakompanii Jukos. Avaliku oksjoni läbiviijaks määrati Menatep.
Menatep kõrvaldas ühele tehnilisele üksikasjale viidates konkurentsist ühe rivaalide grupi, mis pakkus kõrgemat hinda. Oksjoni, millel müüdi 45% aktsiatest, alghind oli 150 miljonit dollarit, osalejaid vaid kaks. Kolme panga konsortsium pakkus 350 miljonit dollarit ning Menatepi varifirma 159 miljonit. Kuna konkurendi üle kahe korra parema pakkumise lükkas Menatep tagasi tehnilistele vigadele viidates (osa deposiidist oli T-võlakirjades), siis jäi naftafirma oksjonikorraldajale. Kokku maksis Menatep 309 miljonit USA dollarit 78% kompanii aktsiate eest. Nende väärtuseks arvati 450 miljonit dollarit. Kaks aastat hiljem hinnati kompanii väärtuseks 9 miljardit dollarit. See tehing, nagu ka kümned teised sarnased tehingud, kus oksjonikorraldajad võitsid oma oksjonid, tekitasid paljudes Venemaa elanikes ebaõiglustunnet ja umbusku.
Välismaa äripartnerite kaebused.
Hodorkovski algusaegadel naftaäris paistis ta tüüpilise Vene röövelparunina. Amoco, mille hiljem võttis üle British Petroleum, oli algul Jukose partner ühes väga perspektiivses Siberi naftamaardlas. Amoco kulutas maardla arendamiseks 300 miljonit dollarit, kuid Hodorkovski pigistas Amoco tühjaks, kasutades meetodeid, mis on arenenud maailmas enamasti ebaseaduslikud. Praegu saadakse sellest maardlast 90 miljonit barrelit päevas.
Kui Vene rubla 1998. aastal kokku varises, varises kokku ka Menatep, sest ta oli võtnud laenu välisvaluutas. Pank kaotas panganduslitsentsi. Kolm panka (Lõuna-Aafrika Vabariigi Standard Bank, Jaapani Daiwa pank ja Saksa pank West LB) olid laenanud Menatepile 266 miljonit dollarit Jukose aktsiate tagatisel. Hodorkovski pakkus selle asemel naftat. Pangad keeldusid ning võtsid aktsiad enda valdusse. Nad müüsid aktsiad väga kiiresti alandatud hinnaga maha, saades alla poole laenusummast, sest Hodorkovski ähvardas avalikult emiteerida uusi aktsiaid, et aktsiate väärtust alandada. Kuigi selline samm oli Venemaal tol ajal seaduslik, ei oleks ta suuremas osas arenenud maailmas seda olnud. Jukos müüs ka oma põhiliste filiaalide aktsiaid "offshore"-riiulifirmadele, mis arvatakse olevat seotud Hodorkovskiga.
Need kaks tehingut tegid Hodorkovski, Menatepi ja Jukose Lääne finantsringkondases kurikuulsaks. Alles 2003. aastal julges Hodorkovski uuesti Lääne pankadelt laenu küsida.
Uus läbipaistvuse ajastu.
Hodorkovski oli üks esimestest „oligarhidest“, kes mõistis, et globaalne äri nõuab välisinvesteeringuid. Selleks et välisinvesteeringuid ligi tõmmata, tuleb investoreid motiveerida nii ahnuse kui ka hirmuga. Karm kohtlemine, mis sai osaks mõnedele Lääne suurematele ja võimsamatele ettevõtetele, tekitas enamikule investoritetele palju hirmu. Teised „oligarhid“ käitusid mõnikord samamoodi, kui mitte hullemini. Kui rubla 1998. aastal kokku kukkus, oli vähe investoreid, naftakompaniisid ja panku, mis oleks olnud huvitatud Venemaaga äri tegemisest.
Hodorkovski tegi Jukose enneolematult läbipaistvaks. Varem oli ta eitanud, et tal on Menatepis ja Jukoses aktsiaid, nüüd ta tunnistas, et tal on kontrollpakk. Jukos avaldas esimest korda oma aktsionäride nimed ning rahvusvahelistele standarditele GAAP vastavad aruanded ja hakkas maksma makse ja suuri dividende. Hodorkovski võttis tööle palju ärijuhte Lääne naftakompaniidest ning määras Jukose direktorite nõukogusse palju auväärseid mittetegevdirektoreid.
Menatepi pank, mis oli jõutud taasrajada ühe filiaali ümber Peterburis, mis oli jäänud maksevõimeliseks, hakkas isegi laenama raha ettevõtetele, mis ei kuulunud Hodorkovskile. Panga väitel antakse praegu ainult 15% laenudest Hodorkovski grupi ettevõtetele.
Nagu tema välisnõuandjad olid ennustanud, tõid uued juhtimismeetodid kaasa aktsiahinna kiire tõusu, sest välisinvestorid unustasid mineviku ja ostsid Jukose aktsiaid, mis on endiselt tugevasti alahinnatud.
Kui konkureerival Alfa pangal õnnestus 2003 panna BP investeerima miljardeid oma naftafiliaali, pidasid paljud seda pöördepunktiks Lääne julguses Venemaale investeerida. Allakirjutamistseremoonial viibisid nii president Putin kui ka Briti peaminister Tony Blair, andes märku, et äri muutub Venemaal rentaablimaks.
Poliitilised ambitsioonid.
Hodorkovskist sai ka filantroop, kes varustas õpetajate internetikoolituse keskusi, finantseeris ajakirjanike reformi- ja demokraatia-alast diskussiooni ja rajas fondid arheoloogiliste kaevamiste, kultuurivahetuste ja laste suvelaagrite finantseerimiseks. Hodorkovski kriitikud nägid selles poliitilist poseerimist, sest ta finantseeris 2003. aasta lõpu Riigiduuma-valimiste eel mitut parteid.
"See on Singapuri mudel, see on termin, millest Venemaal praegu aru saadakse. See tähendab, et teoreetiliselt on teil vaba ajakirjandus, kuid praktikas on enesetsensuur. Teoreetiliselt on teil kohtud; praktikas teevad kohtud ülaltpoolt dikteeritud otsuseid. Teoreetiliselt on kodanikuõigused konstitutsioonis kirjas; praktiliselt ei saa te neid õigusi kasutada."
Ühinemine.
Aprillis 2003 teatas Hodorkovski, et Jukos ühineb Sibneftiga, moodustades naftakompanii, mille reservid on võrdsed Lääne hargmaiste naftakompaniidega. Hodorkovski olevat pidanud läbirääkimisi ExxonMobili ja ChevronTexacoga, et nad ostaksid suure paki Jukose aktsiaid. Sibneft rajati 1995 Boriss Berezovski ettepanekul; sellele firmale kuulusid riikliku naftakompanii mõned kõige väärtuslikumad varad. Kontroversiaalse oksjoni käigus omandas Berezovski 50% kompaniist hinnaga, mida enamik vaatlejaid peab väga madalaks.
Kui Berezovski läks Putiniga tülli ja oli sunnitud lahkuma Venemaalt Londonisse, kus talle anti asüüli, loovutas ta oma aktsiad Sibneftis Roman Abramovitšile. Abramovitš nõustus ühinemisega.
Ühinenud firma käsutuses oli maailmas teisel kohal olevad nafta- ja gaasivarud (19,4 miljonit barrelit) ExxonMobili järel. JukosSibneftist sai tootmise poolest maailmas suuruselt neljas firma (2,3 miljonit barrelit toornaftat päevas).
Kremli vastulöögid.
Hodorkovski partneri ja aktsiate arvult teisel kohal oleva Jukose aktsionäri Platon Lebedevi vahistamine juulis 2003 kahtlustatuna riikliku väetisefirma aktsiapaki illegaalses omandamises 1994 kutsus esile Jukose aktsiate languse.
Väidetavate maksuvõlgade katteks pandi kõigepealt müüki Jukose peamine tootmisüksus Juganskneftegaz, mis müüdi oksjonil ettevõttele Baikalfinansgrup, mille 4 päeva hiljem ostis riiklik Rosneft. 1. augustil 2006 kuulutas kohus Jukose pankrotis olevaks. Oksjonitel müüdi maha kogu Jukose vara. Pankrot lõppes firma likvideerimisega 2007. aasta oktoobris. Rahuldamata jäi 76 miljardi rubla eest võlausaldajate nõudeid.
Vangistus.
Hodorkovski vangistati 25. oktoobril 2003 Novosibirski lennujaamas.
31. mail 2005 mõistis Moskva linna Meštšanski kohus ta süüdi 6 süüdistuspunktis seitsmest ja karistas teda 9 aasta pikkuse vangistusega. Muu hulgas tunnistati ta süüdi maksutulude varjamises ja maksudest kõrvalehoidmises, Jukosest raha väljakantimises, kohtu nõuete eiramises ja aktsiate ebaseaduslikus omastamises. Täpselt samade punktide eest täpselt sama pikaks ajaks mõisteti vangi ka tema äripartner Platon Lebedev. Süüdimõistmise hetkeks olid mõlemad vanglas istunud juba 583 päeva ehk poolteist aastat, mille võrra vanglas istuda jäävat aega vähendati. Lisaks tuli mõlemal tsiviilhagi raames maksta 17,4 miljardit rubla ehk 7,6 miljardit Eesti krooni.
Teise astme kohtus vähendati karistust 8 aastale. Ta viibib Tšita oblastis asuvas vangilaagris. 2007. aastal alustati Hodorkovski vastu uut kohtuprotsessi uute süüdistuste alusel.
2003. aastal peaministri ametit pidanud Mihhail Kasjanovi tunnistuse kohaselt oli Hodorkovski ja Lebedevi vahistamise tegelik põhjus see, et nad olid rahaliselt toetanud Kommunistliku Partei tegevust.
Kohtuprotsess Hodorkovski ja Lebedevi üle äratas suurt tähelepanu isegi välismaal. Näiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee saatis Sabine Leutheusser-Schnarrenbergeri oma raportandina Jukose afääri asjus Moskvasse Hodorkovski ja Lebedeviga kohtuma. Meštšanski kohus keeldus 28. septembril 2004 selleks kohtumiseks luba andmast.


Mega-.
Mega- (sümbol M) on SI-prefiks mõõtühikute SI-süsteemis, mis tähistab miljoni- ehk 1 000 000- ehk 106-kordset.
Prefiksit "mega-" kasutatakse mõnikord ka mittestandardsel viisil.
Üks megatonn (ühik, mida sageli kasutatakse tuumarelvade võimsuse mõõtmiseks trotüülekvivalendina), on 1 000 000 tonni.
Massiühik tonn võrdub 1000 kilogrammiga, nii et seda ühikut tuleks õigupoolest nimetada megagrammiks ja kilotonni teragrammiks.
Mega- informaatikas.
Informaatikas võrdub 1 megabait (lühend MB) 1 048 576 (220) baidiga (vaata binaarne prefiks. Üks megabitt võrdub 1 048 576 (220) bitiga. Lühend on ka sel juhul M. Selles tähenduses on tehtud ettepanek kasutatada prefiksit "mebi-" (lühend Mi), kuid see ei ole läbi läinud.
Segadust on suurendanud asjaolu, et diskettide märgenduses "1.44 MB" tähendab "MB" '1000×1024 baiti'. Turunduslikel eesmärkidel kasutatakse arvutitööstuses megabaidi suurusena sageli ka miljonit baiti. Iseloomulik on see näiteks kõvaketaste suuruse tähistamisel.


Maximianus.
Maximianus (Imperator Caesar Marcus Aurelius Valerius "Maximianus" Augustus; sünninimi teadmata; 21. juuli 250 – juuli 310) oli Vana-Rooma keiser 1. aprillist 286 kuni 1. maini 305 (astus tagasi) ja detsembrist 306 kuni novembrini 308 (sunniti tagasi astuma).
Lisanimed: Germanicus maximus (287), Sarmaticus maximus (289), Gothicus maximus (293), Persicus maximus (295), Britannicus maximus (296?), Carpicus maximus (297?), Armenicus maximus (298), Medicus maximus (298), Adiabenicus maximus (298).


Maxentius.
Maxentius (Imperator Caesar Divi Valerii Maximiani Marcus Aurelius Valerius "Maxentius" Augustus); sünninimi Marcus Valerius Maxentius; 278 – 28. oktoober 312) oli Vana-Rooma keiser 28. oktoober 306 kuni surmani.


Marcha Real.
Marcha Real ('kuninglik marss') on Hispaania riigihümn. See on üks väheseid riigihümne, millel pole sõnu.
Hispaania riigihümn on üks vanemaid Euroopas. Selle päritolu pole teada. Esimest korda mainiti seda 1761. aastast pärinevas dokumendis "Libro de Ordenanza de los toques militares de la Infantería Española" ('Hispaania jalaväe fanfaarisignaalide määrustik'). Seda nimetati "Marcha Granadera" ('Grenaderide marss'), kuid autorit ei mainitud, sest see polnud juba siis teada. Dokumendis oli ära toodud partituur. Ammust ajast läksid kuninga grenaderid selle hümni saatel võitlusse ja defileerisid kuningliku perekonna ees.
Kirjanik Hugo Kehrer väidab, et teose komponeeris Preisimaa kuningas Friedrich Suur, kuigi selle väite kasuks puuduvad tõendid. Mõned ajaloolased, sealhulgas isa Otaño, rõhutavad selle marsi ühisjooni mõningate Carlos I või Felipe II aegsete sõjaväekäiguviisidega, lähtudes hüpoteesist, et Alfonso X Targa laulus nr 42 on üks fraas praegusest Hispaania hümnist.
1770 kuulutas kuningas Carlos III "Marcha Granadera" ametlikuks "aumarsiks", mida mängiti avalikel ja tseremoniaalsetel üritustel. Varsti hakkasud hispaanlased pidama "La Marcha Granadera" 't oma riigihümniks ning nimetama seda "La Marcha Real" ('kuninglik marss'), sest seda mängiti alati avalikel üritustel kuningliku perekonna juuresolekul.
Teise Hispaania Vabariigi ajal (1931–1939), vahetas "Marcha Real" 'i riigihümnina välja "Himno de Riego". Ent Francisco Franco taastas kohe pärast kodusõja lõppu "La Marcha Real"'i vana nime "La Marcha Granadera" all.
Oktoobris 1997 anti välja kuninglik dekreet, mis reguleerib "Marcha Real"'i ametlikku kasutamist.


Monoteism.
Monoteism on usk ainsasse, universaalsesse, kõikehõlmavasse Jumalasse.
Üks monoteismi alternatiive on polüteism, mille kohaselt jumalaid on mitu. Dualismi järgi on olemas kaks sõltumatut jumalikku olendit või igavest printsiipi, millest üks on hea ja teine kuri, nagu algul zoroastrismis, kuid täielikumalt gnostilistes süsteemides, näiteks maniluses.
Enamik monoteiste ütleksid, et monoteism on definitsiooni poolest polüteismiga ühitamatu. Polüteistlike usundite järgijad käituvad siiski sageli samamoodi nagu monoteistid. Asi on selles, et usust paljudesse jumalatesse ei tulene paljude jumalate kummardamine. Paljud polüteistid usuvad paljudesse jumalatesse, kuid kummardavad ainult ühte. Sellist praktikat nimetatakse henoteismiks. Ka polüteistlikes kultuurides on momoteistlikke teoloogiaid, näiteks mõned koolkonnad hinduismi raames, mille järgi paljud jumalad lihtsalt esindavad üheainsa aluseks oleva jumaliku väe aspekte. Üheainsa jumala kummardamine panteonist võib areneda omamoodi monoteismiks, nagu näiteks Atoni kultuse puhul Vana-Egiptuse vaarao Echnatoni valitsemise ajal. Et paljudes polüteistlikes religioonides ei ole vahe jumalate ja teiste üleloomulike olendite vahel nii järsk kui monoteismis ja puudub ka ühene hea-kurja eristus, ei ole usundite liigitamine alati nii kerge kui esmapilgul tundub.
Zoroastrismi peavad mõned uurijad kõige varasemaks monoteistlikuks vaateks, mis inimkonnas on välja kujunenud, kuigi tegemist ei ole täieliku monoteismiga, sest peajumal Ahura Mazda ei ole ainus looja. On teooriaid, mille järgi judaism jõudis oma praeguse monoteistliku arusaamani Jumalast zoroastrismi ja vanakreeka filosoofia mõjul. Enne seda peeti Jahvet üksnes hõimujumaluseks, kes hoolitses Aabrahami järeltulijate eest. See arvamus ei ole ühitatav sellega, kuidas aabrahamlikud religioonid (judaism, kristlus ja islam) ennast ise mõistavad. Need rõhutavad, et eksklusiivne monoteism (ürgmonoteism) on kogu inimkonna algne usund ning kõik teised jumalad on iidolid ja loodud olendid, keda on ekslikult hakatud jumalustena kummardama.
Kristlik usk Kolmainsusesse on kristluse enda järgi monoteism. Samas seavad paljud judaistid, muslimid ja unitaristlikud kristlased selle küsimärgi alla. Kriitikud väidavad, et Kolmainsuse kummardamine on tegelikult triteismi vorm, hüpoteetiline ususüsteem, mille kohaselt on olemas kolm erinevat jumalat – Isa, Poeg ja Püha Vaim.


Maroko.
Maroko on riik Loode-Aafrikas. Selle koosseisu kuulub ka vaidlusalane territoorium Lääne-Sahara.
Marokol on pikk Atlandi ookeani äärne rannajoon, mis Gibraltari väinast möödudes jätkub Vahemere ääres. Naaberriigid on Mauritaania edelas ning Alžeeria idas ja kagus (piir Alžeeriaga on kinni). Vahemere rannikul on ka kaks Hispaania enklaavi Ceuta ja Melilla. Atlandi ranniku vastas on Kanaari saared ning põhja pool teisel pool Vahemerd on Hispaania.
Marrakechi linnast 63 km kaugusel Kõrg-Atlase mäestikus asub Põhja-Aafrika kõrgeim tipp Jbel Toubkal (4167 m).
Maroko pealinn on Rabat. Suurim linn on Casablanca. Teised suuremad linnad on Agadir, Fès, Marrakech, Meknès, Tanger ja Tétouan.
Ajalugu.
Marokot on eri aegadel valitsenud kartaagolased, berberid, roomlased, portugallased, hispaanlased ja prantslased, kes kõik jätsid endast maha midagi oma uskudest, arhitektuuristiilidest ja keeltest.
Kaasaegne Maroko territoorium asutati vähemalt 8000 a. eKr berberi hõimude poolt, kes tegelesid valdavalt maaviljelemise ja karjakasvatusega.
VII sajandil jõudsid Maroko aladele araablastest vallutajad ning juba 711. aastaks liideti kogu Maroko territoorium Araabia kalifaadiga. Suurem osa berberi hõimudest pöördus islamiusku, kuigi araablaste tulek ja islami levitamine ei kulgenud verevalamisteta kodusõdade näol.
1666. aastal võimu haaranud Alouitid valitsevad riiki tänapäevani. Alouitide saavutuseks võib pidada edukat riigi stabiliseerimist ning Rabat-Sale mereröövlite vabariigile alistamist. Alouitide valitsemise ajal on tehtud esimesed olulised välispoliitilised kokkulepped. Näiteks oli Maroko esimeseks maailma riigiks, kes 1777. aastal tunnistas Ameerika Ühendriike iseseisva riigina ning kindlustas Ameerika kaupmeeste laevadele kaitse mereröövlite vastu. Ameerika ja Maroko vaheline sõprusleping jõustus 1786. aastal ning on ühtlasi Ühendriikide vanimaks kehtivaks sõpruslepinguks. Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt esimene soetatud kinnisvara välismaal on Tangeris asuv konsulaat.
Mitme sajandi kestel oli Maroko suhteliselt tugev riik, kuid selle mõju ja rikkus kahanes ning juba XX sajandi alguses koloniseerisid selle vana Euroopa riigid. Koloniseerimisõiguse pärast rivaalitsesid Suurbritannia, Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa. Maroko territoorium jagati aastakümnete jooksul riikide vahel ümber, kuid 1956. aastal sai sultan Muhhamad V pool sajandit kestnud vastupanuliikumise toel esimeseks iseseisva Maroko valitsejaks.
Rahvastik.
Maroko põlisrahvaks on iidsetest aegadest pärit heledanahalised berberid – kõrberändurid, kaubitsejad ja kunagised sõdalased. Berberid elavad mägi-ja poolkõrbealadel. Kõrbes rändleb beduiine. Prantslaste ja hispaanlaste hulk on Maroko iseseisvumisest peale kahanenud.
Marokos elab 2007. aasta seisuga 33 757 000 inimest. Riigi rahvastik on pidevalt kasvanud ning 2025. aasta oodatav rahvaarv on 42 000 000 inimest. Maroko rahvastik on demograafilise ülemineku esimeses etapis, kuna sündimus on suur ning suremus väike.
Rahvastiku tihedus on keskmiselt 68 in/km2. Kõige tihedam on asustus linnastunud rannikualadel. Maroko lõunaosa ja mäestikualad on asustatud väga hõredalt.
Pinnamood.
Maroko looduse eripära määravad mägine pinnamood ja Atlandi ookeani ning Sahara mõju. Maroko varieeruv pinnamood sisaldab kirdest edelasse minevat maa keskosa läbivat Atlase kurdmäestikku, mille orud ja lavamaad jaotavad selle ala neljaks mägiseks piirkonnaks. Kolm tähtsamat mägist piirkonda, mis jooksevad üksteisega paralleelselt, on Kõrg-Atlas, kuni 4167 m kõrgune, Kesk-Atlas, mis on kuni 3343 m kõrgune ja Anti-Atlas, mis on neist kõige madalam, kuni 2500 m. Kõrg-Atlasel asub ka Maroko kõrgeim punkt Jbel Toubkal, mis on kõrgeim ja ligipääsetavaim mäemassiiv Atlase ahelikus. Põhja-Aafrikas on ta kõrgeim tipp.
Maroko lõunaosas madalduvad mäed Sahara kõrbe platooks. Anti-Atlase eelmäed madalduvad lõunaosas ja kaguosas Sahara kõrbe lavamaadeks ning kivi-ja liivakõrbetasandikeks. Atlase mäestikust loodes asuvad Maroko keskplatoo Meseta ja kõrgtasandikud Tadla, Rehamna ja Haouz. Maa kirdeosa hõlmab Kõrgplatoo. Maa põhjaosa hõlmavad Vahemere rannikuga rööbiti asetsevad Er-Rifi ahelikud, mis on kuni 2452 m. kõrgused.
Maroko edelaosas asub enamus Sahara kõrbe ala.
Kliima.
Maroko asub lähistroopilises kliimavöötmes. Kliima on kuiv, kuigi rannikupiirkondades sajab väikestes kogustes novembrist märtsini vihma.
Temperatuur varieerub olenevalt aastaajast ja asukohast. Samal ajal, kui lõuna ja kagu piirkonna kõrbealadel tõuseb suvel temperatuur ekstreemselt kõrgele, on mäestike kõrgematel aladel suveõhtutel jahe ja talvel väga külm.
Atlase mäestik eraldab vahemerelise ja Sahara kõrbelise kliimaga ala, mistõttu vahemerelise kliimaga piirkonnale on iseloomulikud kuiv kuum suvi ja niiske soe talv. Ööpäevane temperatuur on väga muutlik. Rannikul on keskmine temperatuur juulis 23...28 °C, jaanuaris 9...12 °C, sademeid 600–800 mm aastas. Mägedes on kliima niiskem ja jahedam. Sademeid on üle 1000 mm aastas, kõrgemal kui 2000 m on 3–4 talvekuu keskmine temperatuur alla 0 °C, lumikate püsib 4–5 kuud. Maa lõuna- ja idaosas valitseb kuiv mandriline kliima, sademeid 100–200 mm, kohati 50 mm aastas.
Maroko kliima vaheldumises mängib väga suurt rolli külma Kanaari hoovuse jahutav toime, mis on üheks suuremaks kliima kujundajaks Atlase mägede ja Sahara kõrbe kõrval.
Veekogud.
Kogu Maroko pindalast on vee all vaid 250 km².
Püsiva vooluga jõgesid on vähe, kuna paljud kuivavad suve jooksul ära. Suuremad jõed on Ummer-Rbia, mille pikkuseks on 557 km, Sebu, pikkusega 458 km ning Moulouya 520 km.
Jõed on tähtsad eeskätt veevarustuses, kuna Marokos on 15 veehoidlat, mis on enam kui 100 mln m³ suuruse mahutavusega. Marokos ei esine järvi, kuna on suhteliselt kuiv maa, mistõttu puudub riigis ka laevatatavate siseveekogude olemasolu. Enamus riigi veest on veehoidlates.
Loodusvarad.
Maroko peamised loodusvarad on põllumajanduslikud. Kõige olulisemal kohal on fosfaat, mille varudest kogu maailmas omab Maroko 75%. Fosforiiditoodangult ollakse maailmas teisel kohal, väljaveolt aga esikohal.
Palju leidub ka raua-, mangaani-, plii-, tsingi-, koobalti-, vase-ja tinamaaki, püriiti, hõbedat, kulda, ja keedusoola.
Energeetilistest maavaradest toodetakse kivisütt, väheses koguses naftat ja maagaasi.
Kaldalähedased veed on kalarikkad. Maroko on maailma suurim sardiinikonservide tootja.
Majandus.
Maroko on üks Aafrika jõukamaid riike, mille majandust mõjutab esmajoones riigi geograafiline asend.
Maroko on kuigivõrd läänestunud ning teatud edusamme saavutanud arengumaa. Üpris tsiviliseeritud riik, kes arendab koostööd Euroopa Liiduga. Majandus on võrdlemisi mitmekülgne. Nafta, maagaas ja puuvill võivad selles mängida olulist rolli, kui loodusolud on selleks soodsad, ent kuigivõrd on arenenud ka teraviljakasvatus ja aiandus, käsitöö ning töötlev tööstus.
Majanduskasvu annavad oma panuse ka rahvusvaheliste ettevõtete investeeringud telekommunikatsioonisektorisse ning väljaspool kodumaad elavate marokolaste rahasiirded. Hinnanguliselt saadetakse kodumaale igal aastal 2 miljardi väärtuses välismaal teenitud dollareid.
Marokol on kehtiv vabakaubandusleping Ameerika Ühendriikidega.
Üldine elatustase on siiski madal, ühiskonnasisesed kontrastid aga mitte väga teravad. Maailmamajandusega on Maroko seotud nõrgalt, aga tuleb vähemalt oma probleemidega toime.
Rändkarjandus hääbub, kõrbed tühjenevad sellestki vähesest rahvastikust, mis seal oli.
Transport.
Marokos on arenenud teedevõrk, eriti põhja ja lääne keskuste vahel. Põhja-Maroko suuremaid linnu ning ka veel Marrakeshi ühendab raudtee, mis on mugavaim viis suuremate linnade vahel reisimiseks. Bussiühendus tähtsamate linnade vahel toimub korralike bussidega. Lähimate linnade ja külade vahel sõidavad ka taksod.
Transpordi infrastruktuuri arengut takistavad Atlase kurdmäestik ning Sahara kõrbealad.
Marokol on pikk merepiir, mis võimaldab kasutada meretransporti. Laevatatavad siseveekogud aga puuduvad.
Maanteid on 57 493 km, sealhulgas kõvakattelisi 32 716 km. Teedevõrgu tihedus on suurem Maroko loodeosas, kuna seal paiknevad tähtsamad linnad ning rahvastiku tihedus on suur. Hõredam on riigi lõunaosas, kuna seal on kõrb.
Raudteede kogupikkus on on 1907 km, sellest 1003 km on elektriraudtee.
Meretransport on tähtsal kohal, kuna mereteed pidi on Maroko ühendatud Euroopaga. 98% kauba- ja reisijateveost toimub meretransporti kasutades. Marokos on 27 sadamat, millest 11 on rahvusvahelised reisi- ja kaubasadamad, 11 regionaalsed sadamad (peamiselt kohalikuks liikluseks ja kalasadamad) ja 5 jahisadamat.
Tähtsaimad sadamad on Agadiris, Casablanca ja Tangeris.
Lennujaamu on 60, neist kõvakatteradadega 26.
Turism.
Maroko on tuntud turismimaa. Regiooniliselt võistleb ta Tuneesia, Egiptuse ja Türgiga. Turismi soodustab Euroopa ja Aafrika vahel sidelüliks olemine. Turism meelitab Marokosse palju investoreid. Riiki külastab üle 3 miljoni turisti aastas, kes toovad sisse umbes 4 mrd $.
Tänapäeval on Agadir Maroko populaarseim sihtkoht. Linna eeliseks on vaieldamatult enam kui 7 km pikkune liivarand. Kuurortlinn pakub enamikke veespordi võimalusi ning suurepäraseid rannahotelle, millede juures ka tennise- ja võrkpalliväljakud. Palju on imelisi restorane, kus on esindatud erinevate rahvuste köögid. Kaubeldakse kõikvõimalike maitseainete, ehete, lõhnade ja nahktoodetega. Kohalik käsitöö on värvikirev, eriti kaunid on hõbedast ning poolvääriskividest valmistatud berberite kaelakeed.
Populaarseks sihtkohaks on ka Casablanca, mille peamine vaatamisväärsus on Hassan II mošee. Mošee ei ole mitte ainult kõige kõrgem hoone linnas, vaid ka kõige grandioossem XX sajandi moslemite tempel ning suuruselt teine mošee maailmas.


Maastikuarhitektuur.
Maastikuarhitektuur on kujunduseriala, mis pühendub maastiku kujundamisele.
Kaasaegne maastikuarhitektuur pärineb 19. sajandi keskelt ning on end üles ehitanud muistsetele kujundustraditsioonidele: arhitektuuriline kujundus, aiakujundus, pargiarhitektuur, linnakujundus jne.
Terminit "maastikuarhitektuur" kasutas esimesena Gilbert Laing Meason oma raamatus "Landscape Architecture of the Great Painters of Italy", mis ilmus 1828. aastal. Selle mõistega soovis Meason edasi anda Itaalia maalikunstnike töödel nähtavat looduse ja hoonete terviklikku harmooniat.
Kuigi mõistet "landscape architecture" kasutas esimesena G. L. Meason, siis ligilähedast terminit kasutas teadaolevalt esimesena Jean-Marie Morel, kes pakkus 1804. aastal välja prantsuskeelse termini "architecte-paysagiste", mida võiks eesti keelde tõlkida kui "maastiku arhitekt".
John Jackson Downing kasutas terminit "maastikuarhitektuur" maa-arhitektuuri ("Rural Architecture") tähenduses.
Esimese professionaalina kasutas maastikuarhitektuuri mõistet tänapäeva tähenduses Frederick Law Olmsted.


Muḩammad.
Muḩammad (محمد araabia keeles) (eesti keeles ka "Muhammed", "Muhammad", "Muhamed", "Mohammed"; täisnimi Abu al-Qasim Muhammad Ibn Abd Allah Ibn Abd al-Muttalib Ibn Hashim; umbes 570 Meka – 8. juuni 632 Mediina) oli islamiusu prohvet ja mõningate Araabia hõimude ühendaja.
Muslimid lisavad pärast tema nime suulist või kirjalikku mainimist alati "rahu olgu tema peal" (teine tõlge: "Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu" või "sallalahu aleyhi wasallam" (ﷺ; lühend SAW).
Muhammedi tõeline elu ja islami traditsioon.
Kõik Muhammedi elu kohta on saadud araabia autoritelt, kes on selle kirja pannud sajandeid pärast Muhammedi surma. Seetõttu pole need andmed kuigi usaldusväärsed, eriti seetõttu, et varasemates teadetes pole prohveti elu kuigi täpselt fikseeritud, kuid mida aeg edasi, seda täpsemaks ja kanoonilisemaks tema elulookirjeldused muutusid. Tavaliselt on Muhammedi elulugu kujutades tehtud kompromiss, usaldades enamikku islamiajaloolaste poolt kirja pandud faktoloogiat, kuid püüdes seda tõlgendada võimalikult kriitiliselt.
Muhammedi noorusaeg.
Muhammed Ibn Abd Allah sündis Mekas umbes 570. aastal ja kuulus Kuraiši hõimu Hašimi linnaaraablaste sugukonda. Muhammedi isa suri kohe peale poisi sündi, ema 10 aasta pärast. Muhammadi kasvatas üles tema onu Abu Talib.
Muhammedist sai onu eeskujul kaupmees. 595. aastal abiellus ta jõuka lese Hadidžaga.
Ilmutuse saamine.
610. aastal kui Muhammed Meka ümbruse mägedes ringi uitas sai ta oma esimese ilmutuse (siis oli ta 40 aastat vana). Talle ilmus nägemus - hirmuäratav kuju, kelles Muhammed tundis ära peaingel Gabrieli. Ingel kostis:" Loe Isanda nimel, kes on loonud - loonud inimese veretombust. Loe, sest sinu Isand on helde, ta on õpetanud kirjasulega inimestele tarkust, mida nad ei tea." Veel ütles ingel, et temale, Muhammedile, on määratud saada "Allahi saadikuks", andes nii mõista, et see oli alles jumalike kontaktide algus.
Muhammedi lohutas kodus tema naine Hadidža, kes alguses ei osanud selles näha muud kui päikesest tingitud hallutsinatsiooni kuid nagu lubatud, hakkasid Allahilt saabuma aina uued sõnumid.
Meka vastasseis.
Mekas oli välja kujunenud püsielanikest kaupmeeste klass, keda tunti kuraišidena (Quraiši hõimu järgi). Kuraišid kasutasid ära oma kontakte sealsete beduiinihõimudega, et muuta Meka üheks Araabia sisemaa tähtsaimaks kaubanduskeskuseks. Muhammed sai aru, et mekalased ja araablased üldse vajavad midagi, millele nad alluksid jäägitult. Meka peab tõusma kõrgemale väiklastest hõimutülidest ja sisevõitlusest. Araablased vajasid ühteliitvat religiooni. Muhammedi õpetuste peamine iva oli vaeste ja väetite kaitsmine - eesmärk, mis põhineb Allahi hoiatusel, et kui saabub viimne kohtupäev, siis mõistetakse teiste ekspluateerijad igaveseks ajaks hukka. Kuigi Muhammed oli ka ise olnud edukas kaupmees kuid hakates kritiseerima kuraišide moraalset hoiakut, sattus ta kaupmeeste hulgas ebasoosingusse. Osava poliitikuna õnnestus Mohammedil pidada edukad läbirääkimised Mediina saadikutega. Kahe aasta jooksul saatis ta sinna oma mõttekaaslasi, ning 622. aastal (hidžra) pages koos oma äia Abu Bakriga ka ise. Põgenemine toimus viimasel hetkel, sest kuraišid olid otsustanud ta tappa.
Muhammedi poliitika ja islami võit.
Muhammedist sai Mediina valitseja, kes rakendas oma vastaste vastu ka relvajõudu. Aastatel 624-630 peetud võitlusega alistas Muhammed Meka ning muutis selle islami usukeskuseks; seejärel allutas ta enamiku beduiini hõime pannes aluse Kalifaadile.
Muhammedi järglaseks sai tema ustav järgija, endine kaupmees Abū Bakr, kellest sai esimene Rashiduni khalifaadi kaliif (Vaata ka Kaliifide loend).


Meka.
Meka (araabia مكة (Makkah), ka مكة المكرمة (Makkat al-Mukarramah)) on linn Saudi Araabia Läänepiirkonnas Meka provintsis, muslimite püha linn. Kõikidelt muslimitelt, kellel see on võimalik, nõutakse palverännakut (hadži) Mekasse.
Muslimitele on palverännak Mekasse üks islami nn viiest sambast. Mekasse võivad siseneda ainult muslimid.
Palverännakud Mekasse.
Palverändude keskpunktiks on Mekas Suures mošees asuv Kaaba, mille islami arhitektuuri kõige pühama ehitisena rajasid pärimuse kohaselt Aabraham ja tema poeg Ismael. Palverändurite rituaalide hulka kuulub seitsmekordne käimine ümber Kaaba, musta kivi suudlemine ja joomine Zemzemi kaevust.
Hadži ajal käivad palverändurid ära ka Arafati mäel ja loobivad Mina külas seitse sümboolset kivi Saatanat kujutava samba pihta.
Kõik muslimid, kus tahes nad ka ei asuks, palvetavad viis korda päevas Mekas asuva Kaaba poole.
Intsidendid Mekas.
Hadž on kuulus kui maailma suurim iga-aastane rahvakogunemine. Kuna sel ajal saabub Mekasse tihtipeale korraga enam kui 2 miljonit palverändurit, pole harvad õnnetused, surmajuhtumid ja isegi enam kui 100 hukkunuga intsidendid. Kõige enam õnnetusi juhtub tavaliselt saatanasammaste (Jamrah al-Aqaba) loopimisel.


Mütoloogia.
Mütoloogia on ajaloolises ja kultuurilises kontekstis moodustunud müütide kogum. Mütoloogia kujuneb pärimusest, mille tähendusrikkamad osad ehk müüdid hakkavad omavahel suhestudes, põimudes ja liitudes moodustama tervikut. Elav mütoloogia on oma kujunemiskeskkonnas püha, tal on tõe väärtus ja korrastav-juhendav-reguleeriv funktsioon oma kultuuri jaoks. Mütoloogiat on peetud teaduse eelkäijaks. Erinevalt teadusest ei pea mütoloogia olema seesmiselt loogiline ega rangelt kontrollitav. Mütoloogia on tihedalt seotud uskumuste ja religiooniga.
Mütoloogia on teadus müütidest. Mütoloogia uurib müütide ja mütoloogiate kujunemist, nende arhetüüpe, omavahelisi suhteid, tähendusi ja tõlgendusi. Olulisel kohal on mütoloogia kui teaduse jaoks olnud müütide tekkepõhjused ning nende vastavused reaalsete ajalooliste sündmuste või nähtustega. Põhjalikult on uuritud ka müütide funktsioone ja tähendusi, nende struktuure, rändeid, seoseid psüühikaga jpm.
Folkloristika.
Mütoloogia ja folkloristika uurimisvaldkonnad on suuresti kattuvad, kuid on olulisi erinevusi. Folkloori (ja folkloristika) valdkond kuuluvad ka sellised pärimuslikud tekstid, mis mütoloogiale huvi ei paku, kuna ei sisalda müüti (tähendusrikast osa). Näiteks lihtsad sõnamängulised mõistatused ("Milline kõrv ei kuule? - Tassikõrv!") jmt. Mütoloogia omakorda uurib aga ka selliseid valdkondi, mis folkloristikast kaugele jäävad: müütide tähendused, funktsioonid, struktuurid jne.
Teoloogia.
Mütoloogia ja teoloogia (usuteaduse) valdkonnad on samuti osaliselt kattuvad. Siiski, teoloogia valdkonnast jäävad välja need müüdid, mis ei ole otseselt usundilised (näiteks kõikvõimalikud vandenõuteooriad jmt). Samas, mütoloogia valdkonda ei kuulu paljud religioonispetsiifilised teemad nagu kirikulugu, liturgika jne. Kuid võib olla ka uuringuid, mis hõlmavad kõiki kolme valdkonda (James Frazeri "Vana Testamendi folkloor" jmt.)


Mustafa Kemal Atatürk.
Mustafa Kemal Atatürk (1881 Thessaloniki – 10. november 1938 İstanbul) oli Türgi Vabariigi rajaja ning esimene president.
Lapsepõlv ja noorpõlv.
Ta sündis aastal 1881 Thessaloníkis, mis tollal kuulus Türgi võimu alla.
Talle pandi nimeks Mustafa. Tema vanemad olid puidukaupmees Ali Rıza Efendi ja Zübeyde Hanım (Efendi ja Hanım on tiitlid, mis tähendavad umbes 'isand' ja 'emand').
Mustafa kaotas oma isa varajases lapsepõlves ja täisealiseks saamiseni kasvatas teda ema. Alghariduse sai ta Semsi Effendi koolis Thessaloníkis. See oli linna esimene erakool ning pakkus kaasaegset haridust. Ent kui isa suri, asus Mustafa koos emaga elama onu juurde maale ning ta pidi sellest koolist lahkuma.
Mustafala meeldis maaelu ja ta tegi meelsasti maatöid. Kuni ema hakkas poja hariduse pärast muret tundma, siis otsustati, et Mustafa peaks elama koos ema õega Thessaloníkis ja seal ka koolis käima.
Ta astus Riigi Ettevalmistuskooli ("Mülkiye Rüstiyesi") Thessaloníkis. Kord kakles Mustafa tundide ajal teise poisiga. Õpetaja, kelle nimi oli Kaymak Hafiz, peksis Mustafad selle eest, kuni poiss oli kaetud sinikatega. Tädi, kes oli niigi vastu poisi kooliskäimisele, võttis ta kohe sellest koolist ära.
Mustafa tahtis siis astuda sõjakooli. Kuid ema keelas tal sinna astuda, sest teda hirmutas mõte, et pojast saab sõdur. Mustafa tegi sisseastumiseksamid salaja. Kui ema sellest teada sai, oli juba hilja. See oli aastal 1893.
Uues koolis tundis Mustafa erilist huvi matemaatika vastu. Tal oli kombeks koostada õpetajale kirjalikus vormis küsimusi. Õpetaja vastas neile samuti kirjalikult. Ka õpetaja nimi oli Mustafa. Ta tegi poisile ettepaneku, et too võtaks endale nimeks "Mustafa Kemal" ("kemal" tähendab türgi keeles 'täiuslikkust'), et nad saaksid teineteist eristada (perekonnanimesid tollal Türgis ei olnud). Poiss hakkaski end nõnda kutsuma.
Aastal 1895, pärast algastme sõjakooli lõpetamist Thessaloníkis, läks Mustafa Kemal edasi õppima keskastme sõjakooli ("Askeri Rüstiyesi") Monastiris. Ka seal ei olnud tal matemaatikaga raskusi, küll aga valmistas raskust prantsuse keel, milles ta oli maha jäänud, ning prantsuse keele õpetaja tegi talle etteheiteid.
Kemalism.
Esimesed neli printsiipi väljendasid riigi uue poliitilise elu aluseid ja kahel viimasel põhinesid Atatürki reformid.


Montenegro.
pisi
Montenegro (ka Tšernogooria; serbia keeles "Црна Гора" ("Crna Gora")) on väike mägine riik Balkani poolsaarel Aadria mere ääres.
Piirneb Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Kosovo ja Albaaniaga. Rannajoone pikkus on 294 km. Maismaapiiri pikkus on 625 km.
Aastatel 1918–2003 oli ta Jugoslaavia koosseisus (alates 1945 liiduvabariigina), seejärel oli iseseisvumiseni 2006. aastal Serbia ja Montenegro liitriiki kuuluv vabariik.
Nimi.
Nimi "Montenegro" tuleb itaalia keelest (tõlkes 'must mägi'). Selle andsid maale Veneetsiast pärit vallutajad Lovćeni rannikumägede männimetsade järgi.
Nimekuju "Tšernogooria" tuleneb vene keele vahendusel samatähenduslikust serbiakeelsest nimest "Crna Gora".
Maa kohta on kasutatud nime Zeta, mis tuleb Zeta jõe nimest ja on etümoloogiliselt seotud viljalõikust tähendava slaavi sõnaga.
Haldusjaotus.
Riik jaguneb 21 vallaks: Andrijevica vald, Bari vald, Berane vald, Bijelo Polje vald, Budva vald, Cetinje vald, Danilovgradi vald, Herceg Novi vald, Kolašini vald, Kotori vald, Mojkovaci vald, Nikšići vald, Plavi vald, Pljevlja vald, Plužine vald, Podgorica vald, Rožaje vald, Šavniki vald, Žabljaki vald, Tivati vald, Ulcinji vald.
Asulad.
Suurimad linnad on pealinn Podgorica (157 000 elanikku), Nikšić (65 900) ja Pljevlja (26 300).
Rahvuslik koosseis.
Ametlikel andmetel määratles 2004. aastal 43,16 protsenti Montenegro elanikest end montenegrolastena. 31,99 protsenti eelistas end nimetada serblasteks. Bosnialastena määratles end 7,77%, albaanlastena 5,03%, muslimitena 3,99%, horvaatidena 1,1%, mustlastena 0,42% ning jugoslaavlastena 0,3% elanikest.
Montenegrolased on ajaloo, keele, religiooni ja etnilise päritolu poolest lähedased serblastele. Nende eripära tuleneb sellest, et nad ajal, mil Balkani poolsaar oli Türgi ülemvõimu all, säilitasid iseseisvuse. Alates 1940. aastatest ergutas Jugoslaavia sotsialistlik režiim montenegrolaste serblastest erinevat identiteeti. Iseseisvusmeelsed montenegrolased kandsid seda suunda edasi. Neid toetasid suured islamiusulised ja katoliiklikud vähemused, põhjuseks nende nõrgad sidemed serblastega, kes on õigeusulised.
Keeled.
Montenegro 2007. aasta põhiseaduse järgi sai Montenegro esmaseks ametlikuks keeleks montenegro keel, mida senini tunti serbia keele "ijekavski" variandina. Ametlikeks keelteks on tunnistatud ka serbia, bosnia, albaania ja horvaadi keel.
Ajalugu.
Montenegro pidi andamit maksma algul Bütsantsi impeeriumile ja hiljem Serbia kuningriigile. 1360. aastaks sai temast Zeta nime all iseseisev vürstiriik. Osmanite impeeriumil, mille võimu all alates 15. sajandist olid Montenegrost lõuna ja ida poole jäävad alad, ei õnnestunud Montenegrot kunagi vallutada. 1516 hakkasid Montenegros valitsema Cetinje valitsejad ("vladika"d ehk piiskopvürstid). Alates 1697 oli see positsioon Riđani klanni kuuluva Petrović-Njegošite suguvõsa käes.
Nikola I Petrovići valitsusaeg.
1862 korraldas Türgi armee rea sissetungikatseid, et Montenegro täielikult sõjaliselt hävitada. Montenegrolased kaotasid 3500 meest, Türgi regulaarväed üle 8000 mehe. Lõpuks pidi Nikola siiski vastu võtma rahuettepaneku, mida pakkus paša Omar Latas. Kuid neid tingimusi montenegrolased ei täitnudki ja 1863 valmistusid nad uueks sõjaks.
Sissetungid ja sõjad jätkusid ja kulmineerusid Vene-Türgi sõjas 1876–1878, kui Montenegro armee, mida juhtis prints Nikola, võitis Venemaa liitlasena mitu lahingut: Vucji Do, Fundina, Trijebaći, Krstaći ja Bjelopavlići lahingu. Eriti tähtsad olid võidud Vucji Dos ja Bjelopavlići (Zeta jõe) orus. Podgorica, Nikšići, Bari ja Ulcinji linn läksid sellega Montenegro kontrolli alla. Montenegro pindala kahekordistus. Austria tunnustas Montenegro piire 1842, 1859 tegi seda Türgi ja 1878 Berliini Kongressil kõik teised riigid: nad tunnustasid Montenegrot kui iseseisvat riiki.
Nikola I valitsusajal (1860–1918) haaras Montenegrot ja tema pealinna Cetinjet majanduslik areng. Tähelepanuväärne on, et see toimus ajal, kui valitses ebakindlus ja Türgi võis sooritada uusi rünnakuid.
Enne 1868 oli Montenegros ainult mõni algkool, kuid ajavahemikul 1868–1875 avati 72 kooli, milles said haridust keskeltläbi 3000 õpilast. Algharidus, mida pakuti tasuta, sai kohustuslikuks. Aastal 1869 avati Cetinjes õpetajate seminar ja tütarlaste instituut, mis spetsialiseerus algkoolide õpetajate koolitamisele. 1875 avati põllumajanduskool vastrajatud linnas Danilovgradis, kuid kool suleti paar aastat hiljem sõja tõttu. Sarnane kool avati ka Podgoricas 1893. 1899 oli Montenegros 75 üld- ja 26 erakooli.
Montenegro sai oma esimese telegraafi 1869 ja korrektse postimajanduse koos uue postkontoriga 1871. 1874 alustas Montenegro Austria abiga peatee ehitamist Cetinjest Kotorise, mida hiljem pikendati Rijeka Crnojevicani ja edasi läbi kogu riigi. Sel ajal avati ka raudtee Barist kuni Virpazarini. Järsk kasv toimus majanduses; tekkis palju väikeärisid. Välismaine kapital, peamiselt Itaaliast, voolas paljudesse Montenegro ettevõtetesse.
Kuningas saatis noormehi õppima Itaalia ja Venemaa sõjaakadeemiatesse. Need mehed moodustasid Montenegro armee tuumiku, juurutasid moodsat sõjalist organisatsiooni, strateegiat ja taktikat. Montenegro armee peamine rahastaja oli Venemaa.
Kuiningas asutas ülemkohtu, lahutades niiviisi kohtuvõimu ja täidesaatva võimu. Juristi Baltazar Bogisiči Tavaseadus asendas Danilo II Üldise Maaseaduse. 1888 sai Montenegro esimese omandiseaduse, mis määratles omandiõigused ja -kohustused. 1905 lasi Nikola koostada põhiseaduse, mis sisaldas ajakirjandusvabadust, ja kriminaalseaduse, mis vastas Lääne-Euroopa standarditele. Sel ajal asutati ajalehti ja ajakirju. 1910 kuulutas parlament Montenegro konstitusiooniliseks monarhiaks ja Nikola kuningaks.
Balkani sõdade käigus (1913) tehti uusi vallutusi. Muuhulgas vallutasid montenegrolased paša Esad Toptani juhitud vägede vastu võideldes Türgi võimu alt Shkodëri linna (serbohorvaadi keeles "Skadar"), kaotades 10 000 meest. Ent suurriikide otsusega läks linn vastloodud Albaania riigi koosseisu, mida montenegrolased peavad ülekohtuseks.
Montenegro osales alates augustist 1914 Serbia poolel Esimeses maailmasõjas. Jaanuaris 1916 okupeerisid ta Austria-Ungari väed, pärast maailmasõja lõppu Serbia väed.
Serbia süüdistas kuningas Nikolat vaenlasega separaatrahu sõlmimises ning laskis kokku kutsuda Suure Rahvuskogu. Rahvuskogu oli Serbia politsei poolt kontrollitud, ta oli vastuolus ikka veel kehtiva Montenegro põhiseadusega. Rahvuskogu tõukas Nikola troonilt ja keelas tal riiki naasta. 29. novembril 1918 kuulutati välja liitumine Serbiaga. Montenegro sümbolid keelustati, sealhulgas rahvusliku mütsi kandmine. Isegi Montenegro nimi keelustati: tema ametlikuks nimeks sai Zeta piirkond. See põhjustas ulatusliku Jõuluülestõusu, mis suruti maha. Mägedes jätkus vastupanu 1926. aastani.
Montenegro oli ainus Esimese maailmasõja võitnud riik, mis sõja tulemusena kaotas iseseisvuse.
Taasiseseisvumine.
1992. aastal toimunud referendumil Serbiaga ühinemise üle 1992 anti 96% häältest föderatsiooni poolt Serbiaga, kuigi tegelik poolehoid oli 66%, sest islami- ja katolikuusulised vähemused ning ka mõned õigeusulised montenegrolased boikoteerisid referendumit.
Valitsus jätkas sellest hoolimata iseseisvusmeelset poliitikat.
Alates 1996. aastast asus Milo Đukanovići valitsus Montenegrot Serbiast, mis siis oli veel Slobodan Miloševići võimu all, mitmes suhtes "de facto" isoleerima. Montenegro rakendas sõltumatut majanduspoliitikat ja võttis kasutusele Saksa marga. Hiljem võeti käibele euro, kuigi Montenegro ei kuulu eurotsooni.
13. jaanuaril 2002 kogunes pärast seda, kui keelati vana-aastaõhtu tähistamine Juliuse kalendri järgi, Podgoricas arvatavalt umbes 50 000 inimest, et demonstreerida umbusaldust valitsusele ja toetada serbia rahvuslikku identiteeti. See sündmus sai nimeks Serbia vana-aastaõhtu.
2002 sõlmisid Serbia ja Montenegro uue leppe koostöö jätkumise kohta. 2003 asendati nimi Jugoslaavia nimega Serbia ja Montenegro ning võimalik referendum Montenegro iseseisvuse üle lükati edasi.
Đukanovići valitsust raputasid sigarettide salakaubaveo ja seksiorjadega kaubitsemise (Moldova tüdrukute) skandaal. "Moldova skandaali" olid segatud valitsusametnikud, nende seas Đukanović, endine riigiprokurör Božidar Vukčetić ja Đukanovići partei nõunik Miško Perović. Kuigi see praktika oli aastaid teada, hakkas selle tõeline ulatus alles viimastel aastastel selguma.
21. mail 2006 toimus iseseisvusreferendum, millel 55,4% hääletanutest pooldas Montenegro iseseisvumist. 3. juunil kuulutas parlament välja Montenegro iseseisvuse.
15. juunil 2006 tunnustas Serbia Montenegro iseseisvust ja 28. juunil võeti Montenegro ÜRO liikmeks.
15. detsembril 2008 andis Montenegro peaminister Milo Đukanović Euroopa Liidu eesistujamaa Prantsusmaa presidendile Nicolas Sarkozyle üle sooviavalduse Montenegro liitumiseks Euroopa Liiduga.
Majandus.
Rahaühikuna on käibel euro ("evro").
Keskmine brutopalk oli 2011. aasta novembris 721 eurot ja netopalk 483 eurot.


Montenegro monarhide loend.
Montenegro (Zeta) territoorium oli keskajal Serbia kuningriigi koosseisus. Kui Serbia kuningas Stefan Dušan 1355 suri, sai Montenegro iseseisvaks.
Crnojevićite dünastia.
1516 lahkus Ðurđe IV Veneetsiasse. Montenegro vürsti koht muutus valitavaks. Tavaliselt omandas selle Montenegro piiskop.
Petrović-Njegušite dünastia.
Nende tiitliks oli valitseja ("vladika" ehk piiskopvürst)


Onamo, 'namo.
"Onamo, 'namo" oli Montenegro traditsiooniline hümn ja riigihümn juulini 2004 (alates juulist 2004 on Montenegro riigihümn "Oj svijetla majska zoro").
Selle sõnad kirjutas 1867 Montenegro vürst Nikola I Petrović. Meloodia autor on Davorin Jenko, kes võttis osaliseks aluseks Giuseppe Garibaldi võitlejate võitluslaulu ("Garibaldi hümni") "Si scopron le tombe, si levano i morti" ("Avanevad hauad, surnud tõusevad üles”).
Laulu on nimetatud ka Serbia Marseljeesiks ja ta sai populaarseks kogu Serbias.
Diplomaatilistel kaalutlustel ei saanud seda ametliku hümnina kasutada, mistõttu Montenegro ametlikuks riigihümniks määrati "Ubavoj nam Crnoj Gori".
Та то је моје - дома ћу доћ'!
"С огњишта милог бјежи ми, куго,
на српска поља, на поља бојна,
"У помоћ, дјецо, у помоћ, синци,
светит' ме старца - свет вам је дуг!"
по турским ребрим'; да б'једној раји
њом истом с руку рес'јецам вез!
кад Србин више не буде роб.
Esimene salm kordub refräänina pärast iga salmi.
There, over there... beyond those hills,
There, over there... I see Prizren!
It is all mine – home I shall come!
Armed I must come there one day.
There over there... from on top of the ruins
"Flee from my beloved home you plague,
Already your loan I must repay!"
There, over there... beyond those hills,
Lies a green grove, they say,
A prayer said within Paradise claims.
There, over there... beyond those hills,
Where sky of blue bends down her arch;
On to Serb fields, on to battle fields,
There, over there... beyond those hills,
"Come help me, children, come help me, sons,
Avenge the old man - sacred is your task!"
There, over there... for the ribs of the old man,
I'll dull my sabre's edge on
The ribs of the Turks; and cut the ties
From the wrists of the wretched masses!
There, over there... beyond those hills,
Lies there, they say, Milos's grave!
There my soul eternal peace shall gain,
When the Serb is no more a slave.


Montenegro lipp.
Montenegro lipu kinnitas Montenegro Vabariigi Skupština 12. juulil 2004 ning see kehtib alates 15. juulist 2004.
Lipu kujunduse eeskujuks on 19. sajandil kasutusel olnud lipp. Lipp on punane plagu, mille keskel on kujutatud uut Montenegro riigivappi, mis on Montenegrot valitsenud Petrovićide dünastia vapi kuningas Nikola I aegne variant. Lippu raamib 1/20 kõrguse laiune kuldne äär. Vapp lipu keskel võtab enda alla 2/3 lipu kõrgusest.
Tegemist on Nikola I aegse lipuga, millelt on eemaldatud nimetähed "НІ".
Varasemad lipud.
Montenegro vürstiriigi ajal (1910. aastani) kasutati kõige rohkem lippu, millel oli kuldne äär ning mille keskel oli kuldne Püha Jüri rist.
Montenegro lipuna kasutati ka horisontaalsete triipudega puna-sini-valget trikoloori, mille keskel oli kuninglik kotkas. Lipu värvid sümboliseerisid slaavi ühtsust (panslaavi värvid) ning kujutasid ühtlasi rahvarõivaste värve.
Jugoslaavia Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi liiduvabariigi Montenegro (Tšernogooria) Sotsialistliku Vabariigi lipp oli samasugune nagu Serbia Sotsialistliku Vabariigi lipp. Lipul olid horisontaalsete triipudena slaavi rahvusvärvid. Lipu keskel oli kuldsete äärtega punane viisnurk.
Pärast Montenegro presidendi Milo Đukanovići ametissevalimist võeti 1993 kasutusele horisontaalsete triipudega punane-helesinine-valge trikoloor proportsioonidega 1:3. See lipp oli kasutusel 2004. aastani.


Marko Radulović.
"See artikkel räägib Montenegro poliitikust; samanimelise jalgpalluri kohta vaata artiklit Marko Radulović (jalgpallur)"
Marko Radulović (15. detsember 1866 Montenegro, Pazici küla –...) oli Montenegro kohtunik ja riigimees.
Ta lõpetas põhikooli Zdrebaoniki kloostris, kolm klassi keskkooli Belgradis, kolm klassi Zajecaris (Serbia) ja õigusteaduskonna Belgradis 1892.
Ta oli Montenegro justiitsministri assistent ning vastutas suhete eest kohtuorganite ja justiitsadministratsiooniga 1893–1896, Danilovgradi piirkonnakohtu president 1896–1903, Podgorica regionaalkohtu president 1903–1905, Podgorica parlamendi liige 1905–1906, pea- ja välisminister 11. novembrist 1906 19. jaanuarini 1907. Ta avas Cetinjes 1910 õigusbüroo, oli ülemkohtu liige alates 1913, justiitsminister ja haridusministri esindaja 20. detsembrist 1915 29. aprillini 1916. 1916 interneeriti ta Ungarisse ja Alam-Austriasse, kust naasis 1918. 1919–1924 oli ta advokaat ja Radikaalse Partei liige, alates 14. oktoobrist 1924 Podgorica Ülemkohtu president. Ta valiti senaatoriks 3. jaanuaril 1932 ja 3. veebruaril 1935.


Mao Zedong.
Mao Zedong (26. detsember 1893 Shaoshan – 9. september 1976) oli Hiina Kommunistliku Partei juht alates 1935. aastast kuni oma surmani 1976.
Tema juhtimisel omandas kommunistlik partei Hiina kodusõja järel võimu suurema osa üle Hiinast. Hiinas omistatakse Maole see teene, et ta esimest korda pärast oopiumisõdu ühendas (peaaegu kogu) Hiina ilma välismaise mõjuta. Samal ajal kritiseeritakse tema poliitikat, sealhulgas majanduspoliitikat.
Vaatamata kriitikale on Mao Hiinas ikka veel väga populaarne. Tema saavutuste hulka arvatakse tasuta haridus ja tasuta arstiabi ning tagatud töö. Vaesus vähenes, kirjaoskamatus likvideeriti lühikese ajaga, keskmine eluiga tõusis ja rahvaarv kasvas.
Samas Mao eksperimentaalsete ebaõnnestunud sotsiaalpoliitiliste programmide nagu "Suur Hüpe" ja "Kultuurirevolutsioon" tagajärjel tekitati suurt kahju kultuurile, ühiskonnale ning majandusele, näljahädade tõttu hukkus palju inimesi. Pärast Deng Xiaopingi saamist Hiina RV juhiks, peale Mao surma 1976ndal aastal, on suurem osa Mao reformidest hukka mõistetud ning Mao sotsiaalpoliitiline suund on hüljatud liberaalsemate ning pragmaatilisemate majanduspõhiste reformide kasuks.
Mao osales revolutsioonilises võitluses alates 1911. aastast.
Tema kaasvõitlejaist on tuntumad Zhu De, kes juhatas Rahvavabastusarmeed, ja Zhou Enlai, kes tegeles diplomaatiaga.
Mao oli radikaal ja romantik, kes otsustas sotsiaalse ja poliitilise käitumise üle moraalsete ja ideoloogiliste kavatsuste, mitte tegelike tulemuste põhjal.
Ta oli suur unistaja ja dogmaatik, karismaatiline liider paljude silmis.
Hiina kodusõja võitmise ja Hiina Rahvavabariigi rajamise tõttu sai Hiina Kommunistlikust Parteist tema juhtimise all Mandri-Hiina juhtiv partei. Mandri-Hiinas tunnustatakse Mao teeneid suuremalt jaolt ühendatud välismaa ülemvõimust vaba Hiina riigi rajamisel esimest korda pärast oopiumisõdu, kuid teda kritiseeritakse majanduslikult ja poliitiliselt laostava poliitika eest pärast võimu kindlustamist.
Nimi.
"Mao Zedong" on "pinyini nimekuju (toonimärkidega "Máo Zédōng"). Traditsioonilises hiina kirjas on see 毛澤東, lihtsustatud hiina kirjas 毛泽东 ning Wade-Giles'i transliteratsioonis Mao Tse-tung. Tema viisakusnimi oli "Runzhi" ("Rùnzhī"; 润芝).
Mõnikord kasutatakse Mao kohta nime "Neli Suurt": "Suur Õpetaja, Suur Juht, Suur Ülemjuhataja, Suur Tüürimees (伟大导师，伟大领袖，伟大统帅，伟大舵手)", sest paljud tavalised hiinlased austasid ja austavad praegugi teda jumalasarnase tegelasena, paljuski nagu dünastiate rajajaid minevikus.
Läänes on kasutatud nime esimees Mao'".
Lapsepõlv ja noorpõlv.
Mao Zedong sündis 1893 Hunani provintsis praeguse Xiangtani alal Shaoshanis mõõdukalt jõuka talupoja perekonnast. Tema emakeel oli "xiangi keel. a>is, praegu muuseum
Välislingid.
Zedong, Mao
Zedong, Mao
Zedong, Mao


Masoovia vojevoodkond.
Masoovia vojevoodkond on suurim ja rahvarohkeim Poola vojevoodkondadest.


Metamorfoosid.
"Metamorfoosid" ("Metamorphoses") on Ovidiuse luuleteos, mis sisaldab lugusid põhiliselt vanakreeka mütoloogiast. Igas loos leiab aset mingi muundumine (metamorfoos).
"Metamorfoosid" on ka Apuleiuse raamatu "Kuldne eesel" teine pealkiri.


Moraalirelativism.
Moraalirelativism ehk eetiline relativism on relativismi variant, mille kohaselt moraalistandardid ei ole absoluutsed, vaid tulenevad sotsiaalsetest tavadest ja teistest allkatest. See filosoofiline positsioon ulatub tagasi vähemalt Protagoraseni, kelle järgi "Inimene on kõikide asjade mõõt". Tänapäeva tõlgenduses võiks see tähendada, et asjad on olemas üksnes neid vaatlevate inimeste kontekstis.
Moraalirelativism vastandub moraaliabsolutismile, mis näeb moraali determineerituna inimese absoluutse loomuse poolt (John Rawls) või selliste välisallikate poolt nagu jumalused (paljud religioonid) või universum ise (objektivistlik filosoofia). Need kes usuvad moraaliabsoluutidesse, on moraalirelativismi suhtes sageli väga kriitilised ning mõnikord isegi samastavad seda ebamoraalsusega.
Moraalirelativismi on mõnikord vastandatud etnotsentrismile. On väidetud et ühe ühiskonna liikmete üle otsustamine teise ühiskonna moraalistandardite alusel on etnotsentrismi vorm. Mõned moraalirelativistid väidavad, et inimeste üle tohib kohut mõista ainult lähtudes nende enda ühiskonna kommetest. (Analoogiliselt väidavad sageli ajaloolased, et ajalooliste isikute üle ei tohi kohut mõista tänapäeva standardite alusel, vaid ainult nende enda aja kontekstis.) Teised moraalirelativistid väidavad, et kuna moraalikoodeksid on eri ühiskondades erinevad, siis saab ühiskondade vaheliselt moraaliasjade üle otsustada üksnes lähtudes "ühiselt pinnalt".
Sellise vaate (mida tuntakse ka kultuurirelativismi nime all) üks järelm seisneb printsiibis, et iga otsustus ühiskonna kui terviku poolt on kehtetu: indiviidide üle mõistetakse kohut nende enda ühiskonna standardite alusel; ühiskondadel endil ei ole laiemat konteksti, milles otsustus oleks kas või mõttekaski. See on moraalirelativistide ja moraaliabsolutistide vahelise konflikti üks allikas, sest absolutist väidaks, et saab kohut mõista terve ühiskonna üle selle eest, et ta aktsepteerib mõnd "ebamoraalset" praktikat, näiteks orjapidamist. Sellised otsustused ei ole relativismiga kooskõlas, kuigi praktikas relativistid siiski sageli sääraseid otsustusi teevad (näiteks relativist hakkab vaevalt orjapidamist relativistlike argumentidega kaitsma).
Teine moraalirelativismi vorm on emotivism, mis rõhutab, et inimesed otsustavad moraali üle omaenda emotsioonide ja tunnete alusel. Universism väidab, et ainult mingit tegu toime panevad või sellest otseselt mõjutatud indiviidid võivad teha otsustusi selle kohta, kas see tegu on lõppkokkuvõttes õige või väär. Need otsustused võivad põhineda mõistusel, kogemusel või emotsioonidel.
David Hume esitab moraalirelativismile sarnased printsiibid oma teose "Enquiry Concerning the Principles of Morals" (1751) lisas.


NATO.
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (ingl "North Atlantic Treaty Organisation" (NATO), pr "Organisation du Traité de l'Atlantique Nord "(OTAN'")) on sõjaväeline allianss, millele pandi alus 4. aprillil 1949. aastal Põhja-Atlandi lepingu ehk Washingtoni lepinguga. NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu, mida juhib NATO peasekretär.
NATO peasekretär on alates 2009. aasta 1. augustist Anders Fogh Rasmussen, kes valiti ametisse sama aasta 4. aprillil. Aastatel 2004–2009 oli NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer.
22. ja 23. aprillil 2010 toimus Tallinnas mitteametlik NATO välisministrite kohtumine.
NATO liikmesriigid.
Alates 2009. aasta 1. aprillist on NATO liikmeid 28.
1966. aastal väljus Prantsusmaa NATO sõjalisest tiivast ja organisatsiooni peakorter viidi Pariisist Brüsselisse.
Põhja-Atlandi pakti viienda artikli kohaselt võetakse ühe liikmesriigi vastast rünnakut kui kallaletungi kogu ühenduse vastu.
2001. aastast tegutsevad NATO juhtimisel Afganistanis rahvusvahelised julgeoleku-abijõud (ISAF).
2009. aastal sai heakskiidu Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel NATO reageerimisjõudude (NATO Responce Force, NRF) NRF-i mudel, mis põhineb suurel määral Suurbritannia initsiatiivil varasemalt välja pakutud NRF-i sisese kriisireguleerimisüksuse ASF (Allied Solidarity Force) olulistel elementidel – ühine planeerimine ja väljaõpe, solidaarne rahastamismudel, suur nähtavus avalikkusele ning usutav heidutusvõime. NRF-i tuumikuks saab olema ligi 13 000-meheline üksus, mis on viie kuni kümne päevaga valmis siirduma kriisipiirkonda. Lisaks sellele määratavad liikmesriigid täiendavad 10–30 päevases valmisolekus olevad väeüksused.
NATO juhtorganid ja institutsioonid.
NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu ("North Atlantic Council", NAC), mille esimees ja organisatsiooni poliitiline juht on NATO peasekretär, kes koordineerib liikmesriikide tegevust, on organisatsiooni peamine kõneisik ning juhib NATO sekretariaadi tööd.
Kui traditsiooniliselt valitakse peasekretäri ametisse Euroopa esindaja, siis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja määravad aga Ameerika Ühendriigid.
NATO edasine laienemine.
Ameerika Ühendriikide Kongressi Esindajatekoda on kiitnud heaks NATO edasise laienemise, nõustudes Albaania, Gruusia, Horvaatia, Makedoonia ja Ukraina liikmeks võtmisega.
3. aprillil 2008 esitati Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel Albaaniale ja Horvaatiale ametlik kutse organisatsiooniga liitumiseks. Gruusia ja Ukraina ei saanud kutset peamiselt Saksamaa vastuseisu tõttu.
NATOl on individuaalne partnerlusprogramm (IPAP) Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani, Ukraina, Moldova ning Bosnia ja Hertsegoviinaga.
NATO sõjaline väestruktuur.
NATO sõjaline väestruktuur koosneb liikmesriikide poolt alaliselt või kindla operatsiooni jaoks NATO käsutusse antud sõjalistest üksustest ja staapidest. NATO sõjaline juhtimisstruktuur katab strateegilise ja regionaalse tasandi ning on mõeldud eelkõige liikmesriikide eri väeliikide ühendoperatsioonide juhtimiseks, siis väestruktuuri koosseisu kuuluvad taktikalise tasandi staabid, mis on mõeldud ühe väeliigi operatsioonide juhtimiseks.
Väestruktuur koosneb kaht tüüpi üksustest: paiksed üksused ("In-Place Forces", IPF) ja ümberpaigutatavad üksused (Deployable Forces, DF). Ümberpaigutatavad üksused on mõeldud kõigiks NATO operatsioonitüüpideks ja on valmis tegutsema kogu alliansi territooriumil ning ka väljaspool seda. Paiksed üksused on mõeldud kollektiivkaitse operatsioonideks oma riigi piirides või selle lähedal.
NATO raketikilbiprogramm.
Juulis 2006 teatas NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer Euroopat kaitsva raketikilbi rajamise kavatsusest. 18. septembril 2006 sõlmiti esimesed lepingud raketikilbi komponente tootvate firmadega.
Raketikilbi eesmärgiks on Iraanist ja Põhja-Koreast tulevate raketirünnakute tõrjumine. Venemaa juhtkonna arvates on raketikilbi lepe suunatud Venemaa vastu ja on ähvardanud sõjaliste meetmetega raketikilbi rajamise korral Venemaa piiride lähedale.
20. augustil 2008 kirjutasid Ameerika Ühendriikide riigisekretär Condoleezza Rice ja Poola välisminister Radek Sikorski alla lepingule millega Poola nõustus lubama oma pinnale USA globaalse raketitõrjesüsteemi komponente.
Poola ja Tšehhi territooriumile rajatav raketikilp läheb 2012. aastani maksma umbes 1,6 miljardit dollarit.


Nobeli auhind.
thumb
Nobeli auhind (ka: Nobeli preemia) on rootsi keemiku, leiduri ja töösturi Alfred Nobeli testamendi põhjal asutatud iga-aastane rahvusvaheline füüsika-, keemia-, füsioloogia- ja meditsiini-, kirjandus- ning rahuauhind.
Esialgu oli Nobeli fond 31 miljonit Rootsi krooni. Selle protsentidest laekuv summa jaotatakse igal aastal 5 võrdseks osaks, mis antakse preemiatena isikuile, kelle töö on toonud inimkonnale kõige suuremat kasu.
Nobeli auhinna määravad Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia (füüsika ja keemia alal), Kuninglik Meditsiiniinstituut (füsioloogia ja meditsiini alal), Rootsi Akadeemia (kirjanduse alal) ja Norra parlamendi Nobeli komitee (rahuauhinna). Komiteesid abistavad nelja Nobeli instituudi esindajad (3 instituuti asuvad Stockholmis, 1 on Oslos). Need komiteed pöörduvad iga aasta septembris kogu maailma teadlaste, kirjandustegelaste ja varasemate Nobeli auhinna laureaatide poole, et nad teeksid ettepanekuid, keda auhinnata. Valimised toimuvad oktoobri viimasel neljapäeval. Nobeli surma-aastapäeval, 10. detsembril annab Rootsi kuningas valituile Stockholmis kätte Nobeli bareljeefiga kuldmedali, diplomi ja tšeki. Samal ajal annab Norra kuningas Oslos kätte rahuauhinna.
Lisaks nendele auhindadele annab 1969. aastast Rootsi Riigipank välja Alfred Nobeli mälestusauhinda majanduse alal. Selle saaja otsustab samuti Rootsi Teaduste Akadeemia.
Nobeli auhind määratakse ühele isikule harilikult ainult üks kord, erandina on 2 auhinda saanud Marie Curie, Linus Pauling, John Bardeen ja Frederick Sanger. Surnud isikule auhinda ei määrata, erandina on postuumselt pälvinud auhinna rootsi kirjanik Erik Axel Karlfeldt (1931) ja ÜRO peasekretär Dag Hammarskjöld (1961. a. rahuauhind).
Esimesed auhinnad anti välja Alfred Nobeli viiendal surmaaastapäeval 1901. Mõnel aastal pole sobivaid kandidaate leitud või on auhinnad andmata jäänud sõja tõttu.
Nobeli auhinna suurus (Rootsi kroonides).
Nobeli auhinnafondi rahalised vahendeid haldav Nobeli Fond on investeerinud Rootsi töösturi ja dünamiidi leiutaja Alfred Nobeli pärandit rahvusvahelistel börsidel üle maailma. Fond on 2008. aasta majanduskriisi tõttu kaotanud oma väärtusest 22,3 protsenti. 2009. aasta lõpuks oli fondi väärtus 3,11 miljardit Rootsi krooni, mis on kolmandiku võrra väiksem kui buumi tipus kümme aastat varem, siiski on kõigi kuue preemia hind, mis 2010. aastal välja anti, jätkuvalt kümme miljonit Rootsi krooni.


Nobeli kirjandusauhind.
Nobeli kirjandusauhind on Nobeli auhind, mida antakse välja silmapaistvate saavutuste eest kirjanduses.


Näidend.
Näidend on kirjandusteos, mis on mõeldud peamiselt teatris esitamiseks.
Näidendite põhiliigid on draama, komöödia ja tragöödia.


Narva jõgi.
Narva jõgi on jõgi Eesti idapiiril, mis algab Peipsist Vasknarva külast lõuna pool ja suubub Narva-Jõesuus Narva lahte. Ajalooliselt on jõge (eriti vene ja saksa keeles) nimetatud ka Narova jõeks.
Jõe pikkuseks on mõõdetud 75 kilomeetrit. Keskmine laius on 300 meetrit ja sügavus 5 meetrit. Veerohkuselt on Narva jõgi Neeva järel teine Soome lahte suubuv jõgi ja Eesti veerohkeim jõgi. Jõe keskmine vooluhulk on umbes 400 m³/s, mis suurvee ajal kasvab kuni viis korda.
Jõgi moodustab Jaama küla lähedal oma paljude harude ja kanalitega nn Jaamaküla luhad.
Permisküla juures on jões 2,2 kilomeetri pikkune saar.
Narva jõe jõgikonna pindala on 56 200 ruutkilomeetrit ning sinna kuuluvad kõik Peipsisse ja Võrtsjärve suubuvad jõed.
Narva linna kohal jaotab Kreenholmi saar ("Varesesaar") jõe kaheks. Mõlemal jõeharul asub Narva juga millesse lastakse vett ainult haruharva. Joa idapoolse haru kõrgus on 6,5 meetritja laius 130 meetrit, läänepoolsel haru joa kõrgus on 3,5- 4 meetrit ja laius 70 meetrit. Astangutest alamal on jõgi umbes 3 kilomeetri ulatuses kärestikuline.
Jõe läänekaldal asub Narva linn, selle vastas idakaldal Vene pool Jaanilinn (vene k. "Ivangorod").
Aastal 1956, seoses hüdroelektrijaama ehitusega, paisutati jõele Narva veehoidla, mis ulatub Narvast Poruni jõe suudmeni.
Alates 13. sajandist kuni 1910ndate aastate lõpuni oli Narva jõgi (Vana-)Liivimaa (18.-19. sajandil Venemaa Balti provintside) ajalooliseks küllaltki püsivaks idapiiriks. Erandi moodustas vaid Narva linn, mis kuulus halduslikult Peterburi kubermangu. 1920-40 asus Eesti ja Venemaa piir jõest veidi ida pool, hõlmates ka väikese Narva-taguse ala.
Alates 1944. aastast sai Narva jõgi Eesti NSV ja Vene NFSV halduspiiriks. 1991. aastal muutus see taasiseseisvunud Eesti Vabariigi "de facto" idapiiriks (kuigi ametlik piirileping Eesti ja Venemaa vahel on senini sõlmimata).
Narva jõe järgi sai nime Narva kultuur.


Nižõn.
Nižõn (ukraina "Ніжин") on linn Põhja-Ukrainas Desna lisajõe Osteri ääres, 120 km Kiievist kirde pool, 80 km kaugusel Tšernigivist. Geograafilised koordinaadid on 51,0 °N ja 31,9 °E.
Nižõn on oblastilise alluvusega linn Tšernigivi oblastis. Ta on Nižõni rajooni keskus.
Nežõn on endisaja tähtis kaubalinn. Linnas on 17. sajandist pärit katedraal. Gogoli-nimeline Nižõni Pedagoogikaülikool on asutatud 1820. aastal lütseumina (kõrgkoolina). Ülikoolil on tähelepanuväärse koguga maaligalerii.
Majandus.
Linn on maanteesõlm ja raudteesõlm Moskva-Kiievi raudtee ääres.
Tööstuses on esindatud masinaehitus, raudteevagunite valmistamine, toiduainetetööstus. Tähtsamate toodete seas on värvid, lakid, õlu, toidurasv ja mööbel.
Kultuur ja haridus.
Alates 1820. aastast tegutseb linnas kõrgkool – vürst Bezborodko kõrgemate teaduste gümnaasium (praegu Nikolai Gogoli nimeline Nižõni Pedagoogikaülikool).
Selle õppeasutuse on lõpetanud üle 40 000 inimese õpetajatena, juristidena, inseneridena jne. Lõpetajate hulgas on kirjandusklassik Nikolai Gogol, kelle nimi anti koolile 1939. aastal, ukraina kirjanikud Jevgeni Grebenka, Leonid Glebov, Juri Zbanatski ja Jevgeni Gutsalo, valgevene kirjanik Frantsisk Boguševitš ning eesti keeleteadlane Johannes Aavik.
Praegu õpib ülikoolis 6000 üliõpilast ning õpetab 300 õppejõudu, sealhulgas 166 professorit ja dotsenti. Ülikooli lõpetajajad saavad spetsialistideks (keskkooliõpetajateks) ja magistriteks järgmistel aladel: ukraina, vene, inglise ja saksa filoloogia, ajalugu, õigusteadus, muusika, koreograafia, bioloogia, geograafia, matemaatika, füüsika, arvutiteadus, majandusteadus, kultuur.
Traditsioonilised uurimissuunad on: Ukraina ajalugu maailmaajaloo kontekstis; ukraina kultuuri ajalugu suhetes teiste rahvaste kultuuriga; pedagoogika ja selle ajalugu; ukraina keel ja kirjandus; maailmakultuur; ökoloogia ja keskkonnakaitse; kõrgem matemaatika ja pooljuhtide füüsika; orgaaniline keemiline süntees.
Koolkondade juhid on V. Jakovets (diferentsiaalvõrrandid), J. Kovalenko (kasvatusteooria ja -ajalugu), O. Rostovski (muusikaharidus), G. Samoilenko (kultuurilugu), O. Kovaltšuk (ukraina kirjandus), I. Marõssova (ornitoloogia), P. Mõhhed (Gogoli-uuringud), M. Vjalõ (mitmekomponendiliste pooljuhtide füüsika), V. Suhhovejev (metallide komplekssulamid).
Ülikooli raamatukogu pärineb vürst Bezborodko gümnaasiumi asutamise ajast 1820. Raamatukogus on 1 miljon köidet, sealhulgas üle 100 000 haruldase raamatu 16.–19. sajandist. Ülikoolil on 7 muuseumi (sealhulgas haruldaste raamatute muuseum) ja maaligalerii, kus on eksponeeritud üle saja maali 17.–20. sajandi ukraina ja Lääne-Euroopa kunstnikelt. Maalid on osalt pärit Ermitaažist, osalt annetatud kooli asutaja poolt. Krahv O. G. Kušeljov-Bezborodko annetas Nežini lütseumile 25. aastapäeva puhul 175 maali.
Kollektsiooni on kuulunud mitmeid renessansiaja maale Pisa, Bologna, Venezia ja Rooma kunstnikelt. Autorite hulgas olid Pisanello, Giovanni Bellini ja Vittore Carpaccio, samuti Anton Raphael Mengs, Annibale Carracci, Giovanni Battista Tiepolo ja koguni Pieter Brueghel vanem. Kollektsioonil ei olnud isegi korralikku kataloogi. Sõja ajal läks kaduma 50 kõige paremat maali, teiste hulgas Peter Paul Rubensi "Ema", Carracci "Narkissos kevadel" ja Tiepolo "Herakles ja Omphale". Kaduma läinud maale ei teata olevat Saksamaa sõjasaagi hulgas. Nad võivad olla erakätes.
Agrotehnikainstituut tegutseb 1895. aastast. Töötavad meditsiinikool ja Maria Zankovetskaja nimeline kultuuri- ja kunstikool, kolm kutsekooli, lütseum, 2 gümnaasiumi ja 17 kooli. Kõrg- ja keskeriõppeasutustes õpib 9500 üliõpilast ja töötab üle 500 õppejõu. Linnas on kultuurimaja, 22 meditsiiniasutust, lastemuusikakool, lastekoreograafiakool, lastekunstikool ja lastespordikool.
Muuseumid.
Linnas on koduloomuuseum, maaligalerii, Nikolai Gogoli muuseum, Ukraina vanim ja ainuke säilinud postijaam, vanade ja haruldaste raamatute muuseum ning üks esimesi apteeke Vasakkalda-Ukrainas Mihhail Ligdi apteek.
Arhitektuur.
Vanalinn asub (kanaliseeritud) Osteri jõe vasakkaldal, uuem linnaosa paremal kaldal. Linnas on vana katedraal. Vaatamisväärsuseks on kirikuarhitektuur.
Kõige vanem arhitektuurimälestis on viie kupliga Püha Nikolaose katedraal (1668). Sakraalehitisi on linnas kokku 36, sealhulgas 2 kloostrit. Kunagi oli linnas 80 kirikut.
Arhitektuurimälestiste hulka kuuluvad kreeklaste ehitised: Miikaeli kirik (ehitatud 1714–1729), Kõikide Pühakute kirik (1767–1805), Constantinuse ja Helena kirik kreeka kalmistul (1819–1820), Kreeka Aleksandrikool (1817), vana apteek, mis kuulus kreeklssele Mihhail Ligdi'le, (1777) ning arvukad elumajad ja poed 18.–19. sajandist.
Laadad ja kaubandus.
Kui praegu on linna sümboliks ülikool, siis varem oli selleks laat. Pühapäevati koguneti suurele väljakule kauplema. Ümberkaudsed talupojad müüsid koduloomi ja -linde ning juurvilja. Jutlemine ja kauplemine kestis tunde ja lõppes sageli käsikähmlusega. Iganädalased laadad ei katkenud isegi näljaaegadel.
Alates 17. sajandist peeti laatu kolm korda aastas: jõululaat talvel, Kolmainupüha laat suvel ja Jumalaema Kaitsmise püha laat sügisel. Igaüks neist kestis kolm nädalat. Kaks korda nädalas toimusid oksjonid.
Laada ajal olid kõrtsid rahvast täis. Türgist ja Bulgaariast toodi tubakat ja vürtse, Saksamaalt rõivaid, Moskvast karusnahku, Leipzigist portselani, Veneziast ja Königsbergist sametit, siidi ning villast ja puuvillast kangast ja Danzigist Hollandi, Inglise ja Prantsuse villaseid rõivaid. Kohalikud kreeklased pakkusid vorsti, ümberkaudsed talupojad kirsse, ploome, arbuusi, pirni, seeni ja tubakat. Lõuna poolt toodi viinamarju, Astrahanist soola ja kala. Veinid pärinesid põhiliselt Ungarist ja Krimmist.
Laadad eksportisid kohalike kullasseppade ja köösnerite tooteid. Alates 18. sajandist olid kuulsad kohalikud marinaadid, mida müüdi igal aastal üle 600 tonni. Igal aastal müüdi üle 8000 tonni Nižini tubakat.
Vürst I. M. Dolgoruki, kes külastas linna 1810. aastal, kiitis sealseid ainulaadseid viinasorte.
Nižõni kaubalinnakuulsus võlgneb palju kreeklastele, kes asusid siia elama Bogdan Hmelnitski ajal. Tegemist oli Ukraina suurima kreeka kogukonnaga. Bogdan Hmelnitski dekreet 2. maist 1657 ja järgmiste hetmanite dekreedid andsid Nižõni kreeklastele palju privileege: nad ei maksnud makse, nad võrdsustati automaatselt esimese ja teise gildi kaupmeestega; nad olid vabastatud sõjaväe majutamisest ja hobusevankrite kasutada andmisest sõjaväele ning sõjaväeteenistusest (kui nad siiski teenisid, siis aadli õigustega). Peeter Esimene kinnitas 1710 kõik nende privileegid.
Esimeste tuntud Nižini kaupmeeste hulgas olid Ivan Šeremetsov ja Dmõtro Tsõpojev, kellest viimane oli pärit kreeklaste seast. Šeremetsov saabus Nižinisse Orjoli kandist Sievskist ning otsustas Tsõpojeviga raha kokku pannes hakata kauplema Pärsiaga. Tsõpojev jõudis 1747 Pärsiasse esimesena. Pärast 8-aastast rändamist suri ta Indias. Šeremetsov sai oma äripartneri surmast teada alles 13 aastat hiljem. Püüdes oma kaotusi korvata, võttis ta kompanjoniks Mõkola Tšelobõttšõkovi, kes võttis ette teekonna Indiasse. Ta läbis Kiievi, Iași'i, Bukaresti, İstanbuli ja Bagdadi, viimasest läks ta maad mööda Eufratini, sealt üle Pärsia lahe Calcuttasse. Indiasse jõudmine võttis aega aasta, tagasitulek neli aastat. Tšelobõttšõkov otsustas kasvatada oma kapitali, ostes senitundmatuid kaupu Kantonist (ambra, muskus, elevandiluu, sandlipuu, eebenipuu ja elavhõbe) ja Malaka poolsaarelt.
Tšelobõttšõkov suundus Hiinast Londonisse, Lissaboni ja Pariisi. Lõpuks jõudis ta Peterburgi, kus ta esitas väga üksikasjaliku aruande rahvusliku kaubanduse potentsiaalist. Pärast seda ei ole ei temast ega tema kaupadest midagi teada.
Ajalugu.
Linn on teada 11. sajandist (1147 mainitud Uneži nime all). Sel ajal kuulus ta Tšernigovi vürstiriiki, hiljem langes Poola võimu alla. Loovutati umbes 1500 Venemaale, kuid Poola ja Venemaa vahelise Deulina lepingu (1619) kohaselt läks jälle Poola valdusse. Aastal 1649 vabanes linn Ukraina vabadusvõitluse käigus Poola võimu alt ning oli 1649–1782 Ukraina ühe tähtsama kasakavalitsuse keskus. Aastal 1657 lubati Nižinisse asuda kreeka kaupmeestel, mistõttu linnast sai 17. ja 18. sajandil tähtis kaubalinn. Aastal 1664 liidendati Nižõn Venemaaga.
1625. aastal sai linn Magdeburgi õiguse, mis soodustas tööndust ja kaubandust. 17. sajandil oli linnal juhtiv koht kaubanduses Moskvaga: näiteks 1694. aastal müüs Nižin Moskvale kaupu 6970 rubla eest, Kiiev 5102 rubla eest.
Nikolai Gogol õppis 1821–1828 linnas asuvas Bezborodko lütseumis, millest hiljem sai Ajaloo- ja Filoloogiainstituut, kus õppis Johannes Aavik (praegu Nižõni Pedagoogikaülikool).
Alates 1923. aastast oli Nižõn samanimelise ringkonna keskus. Enne Teist maailmasõda oli linnas 7 tehast ja 17 tööndusartelli, töötas 13 üldhariduskooli, 4 tehnikumi ja Kotsjubinski-nimeline Nižini Ukraina Draamateater.
Linn asub 85 km kaugusel Tšornobõlist ja kannatas Tšernobõli tuumakatastroofi tagajärgede all.


Naim Frashëri.
Naim Frashëri [n'aaim fr'aašri] (25. mai 1846 Frashër (Lõuna-Albaania) – 20. oktoober 1900 Kızıl Toprak (Türgi)) oli albaania romantiline kirjanik, Albaania rahvusliku taassünni Rilindja kombëtare väljapaistev tegelane koos oma vendade Sami Frashëri ja Abdyl Frashëriga, usutunnistuselt Bektashi moslem.
Elukäik.
Isa oli vaesunud bei Përmeti ringkonnast Frashërist. Naim õppis Janinë kreeka gümnaasiumis "Zosimea".
Oli Türgi ametnik Sarandës, Beratis ja Janinës. Aastal 1882 kutsuti ta tööle Konstantinoopolisse, kus ta oli Haridusministeeriumi juures asuva tsensuurikomisjoni liige ja direktor, kellena ta aitas kaasa paljude albaaniakeelsete raamatute väljaandmisele, saades mõnikord mööda minna albaaniakeelsete raamatute ja publikatsioonide keelust. Võttis aktiivselt osa albaanlaste vabadusvõitlusest. Sageli pidi ta oma teostele alla kirjutama nimetähed (N. H., N. H. F. või N. F.), sest need olid Türgi võimude poolt keelatud. Neid tuli Albaaniasse salaja sisse tuua.
Looming.
Hakkas varakult luuletama. Kirjutas algul pärsia keeles. Kokku kirjutas ta 22 teost: neli türgi keeles, ühe pärsia keeles, kaks kreeka keeles ja 15 albaania keeles.
Kirjutas patriootilisi poeeme ja rahvalikku lüürikat, mis oli algul pärsia luule tugeva mõju all, hiljem ka prantsuse luule mõju all. Ta tõlkis ka mitu Jean de la Fontaine'i valmi.
Poeem "Karjandus ja põllundus" kirjeldab karjuse ja põlluharija tegevust. Vahele on pikitud ülistust Albaania loodusele ja igatsushüüdeid kodumaa järele.
Poeem "Skanderbegi lugu" jutustab Albaania rahvuskangelase Skanderbegi eluloo, põimides vahele fantastilisi episoode.
Tõlkis Homerose "Iliase". Kirjutas didaktilise ja (islami)usulise sisuga kirjutisi.
Frashëril oli suur mõju 19. ja 20. sajandi albaania kirjandusele.
Naim Frashëri nime kannavad orden (selle ordeni on saanud ka ema Teresa) ja kirjastus.
Välislingid.
Frashëri, Naim
Frashëri, Naim
Frashëri, Naim


Nicholas Bacon.
Nicholas Bacon (1509 – 20. veebruar 1579) oli Inglise poliitik Elizabeth I ajal.
Ta sündis Kentis Chislehurstis. Tema isa Robert Bacon oli pärit Suffolkist Drinkstone'ist.
Nicholas Bacon lõpetas 1527 Cambridge'i Ülikooli. Pärast mõnda aega Pariisis viibimist astus ta Gray's Inni ning 1533 sai advokaadiks. Kui kloostrid likvideeriti, oli ta maasaajate hulgas. Ta sai maa, mis oli konfiskeeritud kloostrilt, kus tema isa oli olnud jooksupoisiks. 1545 sai ta parlamendisaadikuks Dartmouthi esindajana. 1546 sai ta prestiižika ja tulusa ametikoha "attorney of the court of wards and liveries" ning 1552. aastaks oli ta saanud Gray's Inni laekuriks. Mary I ajal teda kui protestanti ei edutatud. Elizabeth I ajal aga määrati ta suuresti tänu oma teise naise õemehe William Cecili eestkostele Suurpitsati hoidjaks ("Lord Keeper of the Great Seal"). Varsti pärast seda ülendati Bacon rüütliks.
Bacon aitas tagada oma sõbrale Matthew Parkerile Canterbury peapiiskopi koha. Bacon oli oma ametikoha tõttu Lordide Koja eesistuja, kui Elizabeth I avas oma esimese parlamendi. Kuigi Bacon oli Mary Stuarti leppimatu vaenlane, oli ta finantskaalutlustel vastu William Cecili Prantsusmaa-vastase sõja poliitikale, kuid ta pooldas tihedamaid sidemeid välismaa protestantidega ning teadvustas ohtu, mis Inglismaale lähtus Prantsusmaa ja Šotimaa liidust. 1559 anti Baconile täielikud lordkantsleri volitused. 1564 langes ta ajutiselt kuninganna ebasoosingusse ning kõrvaldati õukonnast, sest Elizabeth I kahtlustas teda selles, et ta oli seotud John Halesi pamfleti "A Declaration of the Succession of the Crowne Imperial of Ingland" avaldamisega. Selles pooldati leedi Jane Grey õe leedi Catherine Grey asumist Inglismaa troonile. Kui selgus Baconi süütus, siis tema soosing taastus. Bacon oli vastu ettepanekule panna Mary Stuart mehele Norfolki hersogile, samuti Inglismaa kuninganna kavandatud abielule Anjou hertsogi François'ga. Tema umbusku katoliiklaste ja prantslaste vastu suurendas Pärtliöö. Anglikaani kiriku ustava liikmena oli ta kogu aeg huvitatud kirikuasjadest ning tegi ettepanekuid kiriku õpetusest ja distsipliinist paremaks kinnipidamiseks.
Nicholas Bacon suri 20. veebruaril 1579 ja maeti Londoni Saint Pauli katedraali. Järelehüüetes nimetati teda osavaks kõnemeheks, õpetatud juristiks ja suuremeelseks sõbraks. Ta tegi annetusi hariduse heaks ning määras selleks ka osa oma pärandusest. Muuhulgas rajas ta tasuta "grammar schooli Redgrave'is.
Nicholas Bacon oli kaks korda abielus. Esimese abikaasa Jane'iga oli tal kolm poega ja kolm tütart. Tema teine abikaasa oli Anne (suri 1610), Edward VI kasvataja Sir Anthony Cooke'i tütar, oma aja üks haritumaid naisi. Temaga oli Nicholasel kaks poega.
Baconi kõige vanem poeg Nicholas (umbes 1540 – 1624) oli parlamendiliige, kes esindas Suffolki ning sai 1611 esimeseks Inglismaa baronetiks. See tiitel kuulub seniajani tema järglastele. Ka tema teine poeg Nathaniel (umbes 1550 – 1622) ja kolmas poeg Edward (umbes 1550 – 1618) osalesid avalikus elus. Tütre Anne'i kaudu oli Nicholas Bacon Townshendi markiide esivanem.
Tema pojad teisest abielust olid Anthony Bacon ja Francis Bacon.


Nicole Kidman.
Nicole Kidman (sündinud 20. juunil 1967) on nii Austraalia kui ka Ameerika Ühendriikide kodakondsusega filminäitleja.
Elukäik.
Nicole Kidman sündis Ühendriikides Hawaii osariigis Honolulu linnas. Tema isa Tony Kidman oli Washingtonis rinnavähi uurija ja vahepeal Sydney Tehnikaülikooli õppejõud. Nicole elas Ameerika Ühendriikides kuni nelja-aastaseks saamiseni ja seejärel kolis koos perekonnaga Austraaliasse. Kolmeaastasena hakkas ta võtma balletitunde. Ta õppis St. Martini noorteteatris, Austraalia noorteteatris ja Philip Streeti teatris.
Filmikarjäär.
Nicole Kidmani filmikarjäär algas 14-aastasena filmis "Bush Christmas". Seda filmi näidatakse tänini sageli jõulude ajal. Kui Nicole'i ema haigestus rinnavähki, langes Nicole Põhja-Sydney keskkoolist välja. Pärast ema tervenemist jätkas ta näitlejakarjääri. Ta mängis 1980. aastatel paljudes Austraalia filmides ja telesarjades, millest tuntumad on "BMX Bandits" ja lühisari "Bangkok Hilton".
Nicole mängis peaosa filmis "Tardunud vaikus" (1989) ja hiljem koos Tom Cruise'iga märulis "Kõuepäevad".
Filmis "Billy Bathgate" mängis ta koos Bruce Willise ja Dustin Hoffmaniga ja aastal 1992 mängis ta Ron Howardi filmis "Kaugel eemal". Ta mängis naispeaosa filmis "Batman igaveseks" ja seejärel filmis "Daami portree".
Koos Tom Cruise'ga mängisid nad Stanley Kubricki viimases filmis "Silmad pärani kinni" (1999). Nicole mängis ühte kolmest nõiast filmis "Igapäevane nõiakunst" (1998).
Nicole Kidman'i kutsealaselt edukaim aasta oli 2001, mil ta esines Oscarile kandideerinud filmis "Moulin Rouge" ja menukas õudusfilmis "Teised". Ent samal ajal ta lahutas Tom Cruise'ist, tõmmates endale kõmuajakirjanduse tähelepanu ja vigastas "Moulin Rouge'is" mängides põlve nii hullusti, et tema osa filmis "Paanikatuba" sai Jodie Foster.
Isiklikku.
24. detsembril 1990. aastal abiellus ta Colorado osariigis Telluride'i väikelinnas Tom Cruise'iga. Nicole ja Tom lapsendasid kaks last ning elasid Los Angeleses, Austraalias, Colorados ja New Yorgis. Nad lahutatasid 2001. aastal. 25. juunil 2006 abiellus Kidman Sydneys kantrilaulja Keith Urbaniga.


Nimed marmortahvlil (film).
"Nimed marmortahvlil" on Eesti sõjafilm, mis valmis aastal 2002.
Aasta 1918. Euroopa kaardile on sündinud uus riik – Eesti Vabariik. Filmi keskmes on tavalised koolipoisid, kes ei pidanud paljuks minna oma riigi iseseisvuse eest võitlema. Filmi peaosaline on Henn Ahas, kes alguses küll kahtleb koos kaaslastega sõdima minna aga mõeldes järele, otsustab ta siiski oma klassivendi ja riiki aidata. Koolipoistel tuleb lüüa raskeid lahinguid mitmes erinevas kohas. Kas saadakse tasuks armastus, isamaa või jäävad neist poistest mälestuseks vaid nimed marmortahvlil?
Film põhineb Albert Kivikase romaani ainetel "Nimed marmortahvlil". Film toob meieni kaasakiskuva pildi ajast, mil paljud eesti koolipoisid otse koolipingist tõusid, relvad haarasid ja oma riigi iseseisvuse eest võitlema asusid.
Elmo Nüganeni film esilinastus Eesti kinodes 1. novembril 2002. aastal ja osutus äärmiselt populaarseks. Kokku kogus film kinodes umbes 167 000 vaatajat, mis hoiab enda käes Eesti viimaste aegade kinokülastuse rekordit.
Film "Nimed marmortahvlil osales ka Kopenhaageni filmifestivalil, kus Taani rahval oli esimest korda võimalus näha Eesti menufilmi.
Muid fakte.
"Nimed marmortahvlil" ilmus raamatusse "100 most impressive films of the world" ("100 kõige muljetavaldavamat filmi maailmas"). Saksa kirjastuse poolt välja antav raamat avaldatakse 25 erinevas keeles.
"See on väga sümpaatne, et film sellise raamatu kaudu laia maailma jõuab," tõdes filmi produtsent Kristjan Taska.
Skandinaavia suurim filmitootja Nordisk Film müüs filmi «Nimed marmortahvlil» Jaapani turule. Film linastus ka Jaapani rahvustelevisioonis.


Neoklassikaline koolkond.
Neoklassikaline koolkond ehk neoklassikaline majandusteadus on koolkondade rühm majandusteaduses.
Termin "neoklassikaline süntees" sündis 1955. aastal Nobeli majanduslaureaadi Paul Samuelsoni sulest ja viitab teesidele majandusteoorias, millega enamik ökonoomikas teoreetilise ettevalmistuse (hariduse) saanud ökonomiste tänapäeval nõustuksid. Me saame rääkida neoklassikalisest majandusteooriast vaatamata sellele, et John Maynard Keynesi makroökonoomika teesid olnud jätkuvate intellektuaalsete debattide aluseks ökonoomikas alates 1970. aastatest. Seda tänu sellele, et enamik kaasaegsed majandusmõtte koolkonnad (välja arvatud neomarksistid) baseeruvad sarnastel eeldustel.
Neoklassikalise majandusteooria defineerivaks arusaamaks on tõdemus, et ressursid on piiratud samas kui inimeste vajadused on piiramatud. Seega püüab neoklassikaline majandusteooria leida vastust küsimusele, kuidas ühiksond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks.
Neoklassikaliste teooriate keskmes on sageli kasulikkuse ja kasumi maksimeerimine. Kasumi maksimeerimisest lähtuvad neoklassikaline firmateooria, tarbekaupade pakkumiskõverate tuletamine ja tootmistegurite nõudmistegurite tuletamine. Kasulikkuse maksimeerimisest lähtuvad neoklassikaline tarbimisteooria, tarbekaupade nõudmiskõverate tuletamine ning teguripakkumiskõverate tuletamine.
Neoklassikalised majandusteadlased mõistavad majandusteaduse all nappide ressursside alternatiivsete eesmärkide vahel paigutamise uurimist. William Stanley Jevons esitas majandusülesannet järgmiselt: "Antud on teatud populatsioon teatavate vajadustega ja teatavate tootmisvõimsustega, kes omab teatavaid maid ja muid materjaliallikaid; küsitakse nende töö rakendamise viisi, mis maksimeeriks nende toodangu kasulikkuse."
Neoklassikaline majandusteadus paneb rõhku tasakaaludele (individuaalsete maksimeerimisülesannete lahendustele). Majanduste seaduspärasusi seletatakse metodoloogilise individualismiga. See on õpetus, mille kohaselt "kõiki" majandusnähtusi saab lõppkokkuvõttes seletada indiviidide käitumiste summana. Rõhk on mikroökonoomikal. Rõhku ei panda institutsioonidele, mis võiksid olla individuaalse käitumise suhtes primaarsed ja seda tingida.


Nero.
Nero (Imperator "Nero" Claudius Divi Claudii Caesar Augustus Germanicus; sünninimi Lucius Domitius Ahenobarbus; 15. detsember 37 - 9. juuni 68) oli Vana-Rooma keiser 13. oktoobrist 54 kuni surmani.
Ta oli Gnaeus Domitius Ahenobarbuse ja Agrippina ainus laps. Agrippina oli Caesari õde.


Nerva.
"See artikkel räägib keisrist; kunstniku kohta vaata artiklit Nerva (kunstnik)
Nerva (Imperator Caesar Marcus Cocceii "Nerva" Germanicus Augustus; sünninimi Marcus Cocceius Nerva; 8. november 30 – 27. jaanuar 98) oli Vana-Rooma keiser 18. septembrist 96 kuni surmani.
Ta asutas adoptiivkeisrite dünastia, lapsendades Traianuse.


Numerianus.
Numerianus (Imperator Caesar Divi Cari Marcus Aurelius Numerius Numerianus Augustus; sünninimi Marcus Aurelius Numerius Numerianus; 254 – november 284) oli Vana-Rooma keiser august 283 kuni surmani.
Lisanimed: Germanicus maximus (283), Persicus maximus (283), Britannicus maximus (284). Tapeti.


Norra keel.
Norra keel ("norsk") on Skandinaavia keelte hulka kuuluv germaani keel, mida kõneldakse Norras ja mõningal määral norra emigrantide seas.
19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi keskpaigani oli USA Kesk-Läänes elujõuline norra keele kõnelejate kogukond.
Norra keel on väga sarnane rootsi ja eriti taani keelega.
Norra tähestik.
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z Æ Ø Å
Tähtesid "c", "q", "w", "x" ja "z" kasutatakse ainult laensõnades.
"Bokmål" ja "nynorsk".
Norra keelel on kaks ametlikku kirjakeelt (keelekuju): "bokmål" [b'ukmool] ('raamatukeel') ja "nynorsk" [n'üünošk] ('uusnorra keel'). "Bokmål" on tavalisem variant; uusnorra keelt kasutab kirjas 10...15% elanikest, eriti Lääne-Norras. Rahvusvahelised dokumendid tõlgitakse "bokmål'"i.
Alates 1951. aastast on riiklik keelekomitee ("Norsk Språknemnd") püüdnud kaht keelekuju lähendada. Juhtiv kirjakeel on endiselt "riksmål", millele anti 1929 ametlikult uus nimi "bokmål". Lähendamiskatsed on andnud hübriidseid keelevorme, mis on keelelist segadust veelgi suurendanud. Keelekujud on siiski vastastikku arusaadavad.
Kummalgi keelevormil on "radikaalne" ja "konservatiivne" variant. Mõlemad on ametlikud keeled, kuigi valdav osa norralasi kõneleb mõnd "bokmåli varianti. Kogu riigis peavad õpilased kirjandeid kirjutama mõlemas keeles.
Foneetika ja fonoloogia.
Mõlemas norra kirjakeeles on 9 täishäälikut, millele vastavad tähed "a", "e", "i", "o", "u", "y", "æ", "ø" ja "å". Igaüks neist võib olla pikk või lühike. Omasõnades esinevad diftongid "au", "ei" ja "øy" ning laensõnades veel "ai" ning harvem "oi" ja "ui".


Niilus.
Niilus (araabia النيل (An-Nīl) ehk البحر (Al-Baḩr)) on jõgi Kirde-Aafrikas. Niilus on 6650 (teistel andmetel 6671) km pikk ja Amazonase järel pikkuselt teine jõgi maailmas (varem peeti Niilust pikimaks jõeks). Niiluse jõgikond on 2,87 miljonit km² ja keskmine vooluhulk Aswānis 2600 m³/s.
Niilus algab Ida-Aafrikast Virunga mägedest Kagera jõena, mis suubub Victoria järve, sealt väljub Victoria Niilusena, läbib Kyoga järve ja suubub Alberti järve (endine nimi Mobutu Sese Seko järv). Viimasest allavoolu kuni parempoolse lisajõe Aswa suudmeni nimetatakse teda Alberti Niiluseks, edasi vasakpoolse lisajõe Baḩr al-Ghazāli suudmeni Baḩr al-Jabaliks, sellest allavoolu Valge Niiluseks ehk Al-Baḩr al-Abyaḑiks ja pärast parempoolse lisajõe Sinine Niiluse suuet Hartumis Niiluseks. Suured lisajõed on ka ‘Aţbarah' jõgi Põhja-Sudaanis ja Sobat Lõuna-Sudaanis. 'Aţbarah'st suudmeni voolab Niilus 2700 km ühegi lisajõeta läbi kõrbe, tema org (laius kuni 20 km) moodustab maailma suurima oaasi. Üldiselt voolab ta põhja poole ja moodustab Põhja-Egiptuses lõpuks laia delta. Niilus läbib Burundit, Tansaaniat, Ugandat, Sudaani ja Egiptust, lisaks Rwandat piirijõena.
Niilus Egiptuses.
Niiluse ülemjooksul on palju jugasid ja kärestikke, osa neist on paisutamisega (15 suurt paisu) üle ujutatud. Sudaanis voolab Niilus suures tugevasti soostunud nõos (Sudd). Sinise Niiluse suudme ja Aswāni vahel on 6 kärestikku ehk katarakti (neist 2 on Nasseri veehoidlast üle ujutatud), edasi kuni suudmeni on jõe vool aeglane. Niilus on Egiptuse ainus pidevalt voolav jõgi. Vahemerre suubudes moodustub suur delta (24 000 km²). Peamised suudmeharud on Rosette ja Damietta (Dumyāţ).
Etioopia mägismaa suvised mussoonvihmad põhjustasid varem üleujutusi (juunist oktoobrini, veetaseme tõus 6-7 meetrit), tuues põldudele viljakat muda, nüüdisajal reguleerib Niiluse veetaset Aswāni lähedale rajatud hüdrosõlm. Deltast lähtub mitu mageveekanalit (Suessi kanalisse, Al-Fayyūmi oaasi ja Aleksandriasse).
Peamised püügikalad on niiluse ahven, niiluse hulkuim ehk bišin, vesihunt ja hammaskarp.
Kõrgpaisude ja veehoidlate rajamine Niilusele on põhjustanud soovimatuid muutusi: viljakas muda settib eeskätt veehoidla põhja, seepärast vajavad põllud väetamist, suurenevad vee sooldumine, aurumine ja kõrbeliiva imendumine, väheneb toitaine- ja hapnikusisaldus.
Niiluse nimi tuleb kreeka keelest ("Neilos"). Pole teada, mida see tähendab. Muinasegiptlased ise nimetasid seda lihtsalt jõeks või suureks jõeks (egiptuse keeles "iteru", kopti keeles "joor" ja "jeró"). Ka juudid nimetasid seda "Jôr" (Piiblis valesti "Je'ôr").
Niiluse alamjooksu org on vanimaid inimasustus- ja kultuuripiirkondi (niisutusmaaviljelus). Suurem osa Vana-Egiptuse elanikest elas ja kõik selle linnad asetsesid Niiluse orus, mis on ka nüüdisajal tihedasti asustatud (97% Egiptuse elanikest).
1. kärestik, mis on jõe suudmele kõige lähemal, on Aswāni paisust põhja pool. Aswānini on Niilus turismimarsruut, mida läbitakse kruiisilaevadega ja traditsiooniliste puust purjepaatide felukkidega.


Norra kirjandus.
Norra kirjandus on tänapäeva norra keele mis tahes keelekujus või nendele eelnenud keelekujudes kirjutatud ilukirjandus.
Norra kirjanduse ajalugu saab alguse paganlikust poeemist „Edda“ ja keltide poolt 9.–10. sajandi vahel kirjutatud värssidest, poeetide nagu Bragi Boddason ja Eyvindr Skáldaspilli poolt. Kristlaste pealetung 1000 aasta paiku viis Norra ühendusse keskaegse Euroopa kirjandusega, hagiograafia ja ajaloo kirjapanekuga. Põliselanike suuliste traditsioonide ja islandi kirjanduse mõjutuste ühinemine andis panuse aktiivsele loomeperioodile 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul. Norral on rikkalik kirjanduslik traditsioon, mis ulatub tagasi vanapõhja laulude ja kuningasaagadeni, mille pani kirja Snorri Sturluson Islandil 13. sajandil. Peamised teosed tollest ajast on "Historia Norwegie", "Thidreks saga" ja "Konungs skuggsjá". Keskaegsetest teostest on tuntuim dialoogivormis "Konungs skuggsjá", mis on vestlus isa ja poja vahel, mõeldud õpetuseks kuningas Magnus Lagabøtele.
14. sajandi ja 19. sajandi vaheline periood oli pime aeg rahvusliku kirjanduse jaoks. Vaatamata sellele andsid norralastena sündinud kirjanikud Peder Claussøn Friis ja Ludvig Holberg panuse Taani-Norra ühisele kirjandusele.
Taani-Norra ajal olid kaks kuulsamat kirjameest Petter Dass, kes kirjutas kirikulaule ja luuletusi, millest tuntuim on Nordlandi poeetiline kirjeldus "Nordlands Trompet" ja taani-norra näitekirjanik Ludvig Holberg, kes kirjutas ka romaani "Nils Klims reise til den underjordiske verden". Võitlused iseseisvuse eest ja natsionalismi saabumine 19. sajandi alguses aitasid kaasa rahvusliku kirjanduse ilmumisele.
19. sajand oli norra kirjanduse õitseaeg. Rahvusromantiline Henrik Wergeland ja euroopalikum Johan Sebastian Welhaven olid kaks väljapaistvat luuletajat, kellest kumbki pani aluse ise laadi traditsioonile. Henrik Ibsenit peetakse üheks maailma suuremaks näitekirjanikuks ja suurimaks realistiks näitekirjanduses. Teised tolle aja väljapaistvad kirjanikud olid Bjørnstjerne Bjørnson, Alexander Kielland ja Jonas Lie, kes said 19. sajandi lõpuks "neljaks suureks". Tähtsad kirjanikud olid ka Arne Garborg ja Amalie Skram. Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moes andsid välja norra rahvamuinasjutte, mis esimest korda ilmusid 1840ndatel. Rahvamuinasjuttude rahvalikul keelel oli suur tähtsus norra kirjakeele ja norra kirjanduse kujunemisele.
Näitekirjanik Henrik Wergeland oli kõige mõjuvõimsaim perioodil, kus Henrik Ibseni hilisemad tööd viisid Norra Lääne-Euroopa kirjandusse. 20. sajand on märkimisväärne aeg Norra kirjanduses, kus tõusid esile ka kaks Nobeli Preemia võitjat Knut Hamsun ja Sigrid Undset.
Teise maailmasõja järel oli norra kirjandus väga mitmekesine, ulatudes Jens Bjørneboe ja Agnar Mykles kultuuriradikalismilt Dag Solstadi vasakradikaalse modernismini ja Erlend Loe naivismile. Tänapäeva autoritest on tuntud Jan Kjærstad, Lars Saabye Christensen ja Erik Fosnes Hansen. Jon Fosse on mängituim norra näitekirjanik Henrik Ibseni kõrval; 21. sajandi alguses oli ta Euroopa mängituim nüüdiskirjanik. On ka populaarseid detektiivkirjanikke, kelle seas on Gunnar Staalesen ja Anne Holt.
Keskaegne proosa.
Paganate ajal oli Norras kasutusel ainult ruunikiri. Kõige paremini tollest ajast säilinud pealiskirjad on põhiliselt lühikesed pühad mälestuskirjad või maagilised nõiaretseptid. Pikimad pealiskirjad, mis pärinevad 8. sajandist asuvad Eggjumi kivil. Kivil olev tekst sisaldab mõistatuslikke religioosseid või maagilisi vihjeid. 1000.–1030. aasta paiku asustasid Norra kristlased võttes endaga kaasa ladina tähestiku. Vanimad Norra säilinud proosateosed pärinevad umbkaudu 12. sajandist. Need hõlmavad endas ladina keelseid hagiograafiaid ja ajaloolisi kirjutisi nagu: "Passio Olavi", "Acta sanctorum in Selio", "Historia Norwegie" ja "Historia de Antiquitate Regum Norwagiensium". 12. sajandi lõpus laienes ajaloo kirjapaneks ka tavakeelde teose Agrip Nóregskonungasögumist millele järgnesid Legendaarne saaga "Püha Olafist" ja "Fagrskinna". Keskaegne Norra kirjandus on väga sarnane keskaegse Islandi kirjandusega. 13. sajandi parimaks norra kirjanikuks peetakse islandlast Snorri Sturlusoni. Ta avaldas Norra mütoloogia, proosateose Edda kujul. Teos kujutas endas Norra kultuuri enne kristlaste tulekut. Samuti oli ka legendaarse norra kuningatest rääkiva Heimskringla autor, mis lõppes Ynglinga saagaga ja mis on osalt ka dokument varajasest norra ajaloost. Üldine Vananorra kirjanduse periood lõppes 13. sajandi paiku, kui islandi kirjandus eraldus vananorra kirjandusest.
"Nelisada aastat pimedust".
Skandinaavia ühenduse ja Dano-Norra ühenduse (1387–1814) vahepeal Norra kirjandust põhiliselt ei eksisteerinud. Ibsen nimetas selle perioodi kui "Nelisada aastat pimedust". Aja jooksul kui Norra oli ühendatud Taaniga, asendas Taani Norrat. Ülikool ja kultuurikeskus asusid Kopenhaagenis. Noored mehed läksid just sinna õppima. 1573. aastal Taani-Norra valitsejad määrisid Norrale kaela Taani kultuuri, ka pastorid õppisid Kopenhaagenis. Kirjutav Norra sai lähedaseks taanlastega, muutes kirjanduse põhiliselt taanikeelseks.
Geble Pedersson (1490–1557) oli Bergeni esimene luterlik ja humanistlike vaadetega piiskop; ta adopteeris poja Absalon Pederssøn Beyer (1528–1575), kes järgnes tema sammudele kui humanist ja natsionalist, kirjutades olulise teose Norra riigist (1567). Peder Claussøn Friis (1545–1615) oli humanist, kes tõlkis Heimskringla ja kirjutas esimese loomupärase teose Norra ajaloost. Seitsmeteiskümnes sajand oli kirjanduse poole pealt kasin, kuid mõned märkimisväärsemad teosed siiski ilmusid. Petter Dass (1647–1707) valmis teos "Norramaa trompet", mis kirjeldas maastiku, elulaadi ja Põhja-Norras elavate inimeste karakterit. Dorothe Engelbretsdotter (1634–1713) oli Norra esimene aktsepteeritav naisautor, kes kirjutas jõulist religioosset poeesiat. Tema esimene teos Siælens Sang-pakkuja avaldati aastal 1678. Taare-pakkuja oli tema teine tööde kogumik ja avaldati esmakordselt aastal 1685. Ka üks esimesi taani kirjanikke Peder Claussøn Friis on sündinud Norras.
Taassünd.
Kahel tähtsal põhjusel toimus norra kirjanduses taassünd. Aastal 1811 asutati Oslos Oslo Ülikool. Prantsuse ja Ameerika revolutsiooni hing sundis norrakaid taanlastest eralduma ja alistuma Rootsile. Norralased allkirjastasid oma esimese põhiseaduse aastal 1814. Henrik Wergelandi peetakse Norra kirjanduse isaks. Sellelt perioodilt on säilinud tööd ka rahvast kirjutanud Peter Asbjørnsenilt ja piiskop Jørgen Moelt.
Üleminek realismile.
Henrik Ibsen oli üks varajasemaid näitekirjanikke, kes kujutas oma draamades realismi. Mõjukaimad teosed temalt olid "Metsik part" ja "Nukumaja"
Modernism norra kirjanduses.
Norra sai modernismiga tuttavaks läbi Knut Hamsuni ja Sigbjørn Obstfeldeiri kirjanduse üheksakümmnendatel. Emil Boyson, Gunnar Larsen, Haakon Bugge Mahrt, Rolf Stenersen ja Edith Øberg olid kirjanikud, kes eksperimenteerisid modernismiga juba kolmakümmnendatel proosas, kuid kolmekümmnendatel kirjutatud teosed ei saavutanud nii suurt menu kui peale sõda kirjutatud tööd.
20. sajand.
Peale „Kuldse neliku“ ja Amalie Skrami surma, algas uus periood Norra kirjanduselus. Kolm Norra novellikirjaniku võitsid Nobeli kirjandus preemia. Esimene oli Bjørnstjerne Bjørnson, teiseks Knut Hamsun, kolmandaks Sigrid Undset.


Norra.
Norra (ametlikult Norra Kuningriik) on riik Euroopas, üks Põhjamaadest.
Norra põhiosa asub Skandinaavia poolsaare lääne- ja põhjaosas ning arvukatel rannikulähedastel saartel. Riik asetseb Rootsist läänes ja loodes, põhjaosas omab lisaks maapiiri Venemaaga (idas) ja Soomega (idas ja lõunas). Kujult on territoorium pikaksvenitatud ja kitsas, tugevalt liigestatud rannajoonega, mida iseloomustavad kuulsad fjordid. Maa asub Atlandi ookeani põhjaosa ääres, piirnedes Skagerraki, Põhjamere, Norra mere ja Barentsi merega. Norra põhiosa pindala on 323 782 km².
Peale selle hõlmab Norra Kuningriik ka loodes asetsevat Islandi vetega piirnevat saart Jan Mayenit, mis halduslikult kuulub Norra põhiossa, ning Põhja-Jäämeres asuvat Svalbardi, mille staatus on reguleeritud rahvusvahelise Svalbardi lepinguga. Norra Kuningriigi pindala koos Jan Mayeni ja Svalbardiga on 385 199 km².
Bouvet' saar Atlandi ookeani lõunaosas on Norra sõltlasala ega ole Norra Kuningriigi osa. Norra peab oma sõltlasaladeks ka Antarktika alasid Peeter I saart Vaikse ookeani lõunaosas Lõuna-Jäämeres ja Kuninganna Maudi maad Antarktisel, kuid Norra nõudlus nendele on Antarktika lepinguga tähtajatult külmutatud ning nende kuuluvus Norrale on rahvusvaheliselt tunnustamata.
Nimi.
Vanad purjetamisjuhendid Karmøyst põhja poole räägivad "põhjateest" (vanapõhja "Norðrvegr"), millest enamiku uurijate arvates tulebki Norra nimi. Hiljem kandus põhjatee nimi üle sellest ida pool olevale maismaale ning lõpuks ka Østlandetile.
Asend, piir ja suurus.
Norra 2003. aasta veebruarist pärineval sateliidipildil
Norra põhiosa asub Skandinaavia poolsaarel Rootsist lääne pool (põhjaosa loode pool) ning selle põhjaosal on maapiir ka Venemaaga (idast) ja Soomega (idast ja lõunast). Maa asub Atlandi ookeani põhjaosa ääres, piirnedes kagust Skagerraki, läänest ja edelast Põhjamere, loodest Norra mere ja kirdest Barentsi merega.
Norra põhiosa asetseb kitsa ribana Skandinaavia poolsaare looderannikul. Selliseid pindala ja rahvaarvu kohta kitsa kujuga maid on maailmas vähe.
Umbes kolmandik territooriumist asetseb põhja pool põhjapolaarjoont.
Pindala.
Norra põhiosa pindala on 323 782 km², millega ta on maailma maade seas 67. kohal või 60. kohal. Sellest hõlmavad 6% siseveed. Norra põhiosa on Euroopa maade seas pindalalt 8. kohal.
Norra Kuningriigi pindala koos Jan Mayeni ja Svalbardiga on 385 199 km² või 385 230 km². Sellega on ta Euroopa riikide seas pindalalt 6. kohal.
Äärmuspunktid.
Norra põhiosa asub 58. ja 71. põhjalaiuse ning 4. ja 31. idapikkuse vahel.
Norra (ja ühtlasi Euroopa) mandriosa põhjapoolseim punkt on Nordkinn ehk Kinnarodden Finnmargis (71°08'02" N). Norra põhiosa põhjapoolseim punkt on skäär Magerøya saarel asuva Knivskjellodden põhjaotsa juures (71°11'09" N). Norra Kuningriigi põhjapoolseim punkt on Rossøya saarel Kirdemaast põhjas (80°49'44" N).
Norra mandriosa lõunapoolseim punkt on Lindesnesi poolsaare otsas paiknev neem Lindesnesi vallas Vest-Agderis (57°58'46" N). Norra põhiosa ja ühtlasi Norra Kuningriigi lõunapoolseim punkt on Pyseni skäär Mandali vallas (57°57'31" N).
Norra mandriosa läänepoolseim punkt on Vardetangen Lindåsi poolsaarel Hordalandis Austrheimi vallas (4°56'43" E). Norra põhiosa läänepoolseim punkt on Holmebåen Utværi tuletornist edelas (4°29'57" E). Norra Kuningriigi läänepoolseim punkt on Høybergodden Jan Mayenil (9°04'39" W).
Norra mandriosa idapoolseim punkt on Kibergneset Finnmargis Vardø vallas (31°03'52" E). Norra põhiosa idapoolseim punkt on Hornøya Vardø vallas (31°10'07" E). Norra Kuningriigi idapoolseim punkt on Kræmerpynten Kvitøya saarel Svalbard (33°30'59" E).
Mõõtmed.
Kaugus Nordkinnist Lindesnesini on 1748 km või 1752 km. Teineteisest kaugeimad punktid Norra mandril on Lista ja Kavringen (väike neem Vardøst põhja pool). Nendevaheline kaugus on 1790 km.
Norra mandriosa suurim laius on 432 km.
Norra põhiosa vähimaks laiuseks peetakse traditsiooniliselt 6,3 km Hellemobotni juures Tysfjordi vallas Nordlandis. Finnmargi idaosas Sør-Varangeri vallas on siiski väiksemad vahemaad merest Venemaa piirini, nimelt Bøkfjordenist Elvenesi juurest, Jarfjordenist Jarfjordbotni juurest ja Langfjordenist Boris Glebi juurest (vastavalt 1,5 või 1,6, 2,6 ja 5,8 km). Sadamalinn Narvik asetseb vaid 8 km kaugusel Rootsi piirist.
Piir.
Norra põhiosa piirneb Rootsiga (1619 km), Soomega (727 km) ja Venemaaga (196 km). Maapiiri kogupikkus on 2542 km. Piir Venemaa ja Soomega asetseb arktilises Põhjas. Piir Rootsiga ulatub Lapimaalt põhjas Skagerrakini lõunas.
Venemaal ja Norral olid aastaid lahkarvamused Barentsi meres asuvate territoriaalvete vahelise piiri suhtes ning mõlema riigi poolt hallatud mereala nimetati Halliks tsooniks. 27. aprillil 2010 kirjutati Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi Norra-visiidi ajal alla kahe riigi vahelisele lepingule, mis näeb ette piiritüli lahendamise. 15. septembril 2010 kirjutasid Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja Norra välisminister Jonas Gahr Støre Murmanskis alla lepingule, mis määras kindlaks kahe riigi vahelise piiri Barentsi merel ja Põhja-Jäämerel. Piir otsustati tõmmata keskjoone (Norra seisukoht) ja sektorijoone (Venemaa seisukoht) vahele. Vaidlusalane 176 000 ruutkilomeetri suurune ala jagati kaheks enam-vähem võrdseks osaks.
Rannajoon.
Rannajoon on kõiki saari arvestades 83 281 km pikk (ilma saarteta 25 148 km, saarte rannajoon 58 133 km) ning seda iseloomustavad sügavad kitsad lahed, mida nimetatakse fjordideks, samuti suur hulk saari ning saarestikke. Kui fjorde ja muid lahti mitte arvestada, on rannajoone pikkus 2650 km või 2532 km.
Fjordid.
Suurim fjord on Sogne fjord. Ta on pikim (205 km) ja sügavaim (1308 m).
Geirangerfjorden ja Nærøyfjorden kuuluvad alates 2005. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Saared.
Registreeritud saari on 239 057. Tuntumad saarterühmad on Lofoodid ja Vesterålen.
Suurim saar Norra põhiosas on Hinnøya (2204 km² või 2198 km²).
Vega saared Norra keskosas Nordlandi maakonnas kuuluvad alates 2004. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Pinnamood.
a> on kõrgeim mägi Norra Kuningriigi territooriumil (2469 m üle merepinna) ja kogu Põhja-Euroopas.
Peaaegu kogu mandriosa võtab enda alla Skandinaavia mäestik.
Norra on väga mägine. Ta moodustab suure mägismaa. Iseloomulikud on mäeahelikud ja fjeldideks nimetatavad platood (näiteks Hardangervidda). Norra idaosas on suured orud. Paljudes kohtades on mäed ümarad ja maastik kujutab endast suurt lainjat lavamaad, kus orud ja lahed ei anna tooni.
Norra kõrgeim tipp on Galdhøpiggen (2469 m) Jotunheimenis, kus on kogu Skandinaavia kõrgeimad tipud. Varem oli kõrgeim tipp Glittertind, kuid selle liustikumüts on praeguseks nii palju sulanud, et mäe kõrgus on 2464 m. Üle 2300 kõrgusi mäetippe on 26.
31,7% pindalast on kuni 299 m kõrgusel merepinnast, 28,7% pindalast
300...599 m kõrgusel, 19,5% pindalast 600...899 m kõrgusel ning 20,1% pindalast kõrgemal. 39 000 km² on vähemalt 1000 km kõrgusel merepinnast, 91 000 km² 500...1000 m kõrgusel. Keskmine kõrgus merepinnast on umbes 490 m (Euroopa keskmine kõrgus on 300 m).
Jäätumine ja teised jõud kulutasid pinna ning tekitasid paksud liivakivi-, konglomeraadi- ja lubjakivisetted (sparagmiit). Tekkisid ka suuresti erodeerunud peneplaanid. Nendest on tekkinud muu hulgas Lõuna-Norras asetsev Hardangeri platoo 900 m kõrgusel merepinnast, Euroopa suurim mägiplatoo (11 900 km), Põhja-Norras suurema osa Finnmargi maakonnast hõlmav Finnmarksvidda.
Kambriumist Silurini oli suurem osa territooriumist allpool merepinda. Sel ajal tekkis 100...160 m paksune lubjakivi, kiltja savi, tahvelkilda ja konglomeraadi kiht. Kaledoonia orogeneesi jätkuna tekkisid mäed.
Lääne suunas voolavad jõed olid väga erodeerivad. Mööda maakoore murdumisjooni uuristasid nad sügavale rannikusse lõikuvaid kuristikke ja kanjoneid. Idas oli kallak laugem ning kujunesid laiemad orud. Kvaternaari suure jääaja korduvate jäätumiste vältel moodustas V-kujulistest orgudest laskuvate liustike toime U-kujulised mereveesse uppunud fjordid Norra läänerannikul. Liustikud viisid tohutud mulla-, kruusa- ja kivimassid praeguse Taani ja Põhja-Saksamaani välja. Need materjalid lihvisid 40% Norra territooriumist paljanduva aluspõhja.
Norra lõunaotsast kulgeb põhja poole mäeahelike süsteem Langi mäed, mis eraldab idas asetsevat Østlandeti läänes asetsevast Vestlandetist. Vestlandeti kitsal rannikul on palju saari ning järskude nõlvadega kitsad fjordid lõikuvad sügavale mägedesse. Erandiks on Jæreni tasandik Stavangerist lõunas. Ida poole suunduv mäeahelik eraldab Østlandeti põhjaosa Trondheimi ümbrusest ehk Trøndelagist. Põhja-Norra algab peaaegu Norra keskelt. Enamik sellest on põhjapolaarjoonest põhjas. Suure osa sellest katavad mäed, mis ulatuvad ka arvukatele saartele.
Geoloogiline ehitus.
Suur osa Norrast kuulub Kaledoonia orogeneesi piirkonda. Mesosoikumis eraldus sellest fragment, mis paikneb põhja pool tinglikust joonest, mis kulgeb Hardangerfjordeni suudmest läbi Mjøsa järve Rootsi piirini. Mäeahelik moodustus Siluri lõpus,
Sellest lõuna pool paiknev ala ning Finnmargi lõunaosa asetsevad Eelkambriumi väga kõvade kristalsete kivimitega (graniit ja teised moondekivimid) 1...2 miljardi aasta vanusel Fennoskandia kilbil. Eelkambriumi aluskorral on kohati Hilis-Eelkambriumi settekivimid (650 miljonit aastat ja vanemad) ja Kambrosiluri kihistused (542...416 miljonit aastat). Aluskord koosneb gneisist, graniidist jt Arhaikumi ja Paleosoikumi moodustistest.
Vestlandet ja Trøndelagis on Devoni kivimid (umbes 370 miljonit aastat).
Oslo fjordi piirkond on alang (Oslo alang või Oslo väli), üks väheseid kohti Skandinaavias, kus kristalne kilp on kaetud ulatusliku nooremate moodustiste kihiga.
Norra paikneb nõrga seismilisusega alal. Ta kujutab endast võrdlemisi stabiilset ja rahulikku maakoore osa. Maakoore kerkimine Kvaternaaris on glatsioisostaatiline (maismaa taaskumerdumine pärast jääkuplist vabanemist). See on kaasa toonud ja toob kaasa suuremaid ja väiksemaid pingeid, kuid kerkimine toimub üldiselt sujuvalt. Lõuna-Norras ei ole kahel viimasel sajandil olnud ühtki tähelepanuväärset maavärinat.
Loodusvarad.
Maavaradest leidub Norras naftat, maagaasi, vase-, nikli-, raua-, tsingi-, titaani-, tina- ja molübdeenimaaki ning kromiiti ja püriiti, samuti kivisütt. Naftal on väga suur majanduslik tähtsus. Mineraalseid maavarasid ei ole piisavalt.
Tähtis loodusressurss on ka hüdroenergia; umbes 99 protsenti elektrienergiast toodetakse hüdroelektrijaamades.
Künkliku ja kõrge pinnamoe tõttu leidub Norras suhteliselt vähe viljakat põllumajandusmaad.
Tähtis loodusvara on ka mets. Kuigi pinnamood raskendab ka metsamajandust, on suur osa okasmetsadest majanduslikus kasutuses.
Norra keskmine aastane temperatuur mõõdetuna vahemikus 1961–1990.
Kliima.
Norras lahutab Skandinaavia mäestik kitsast humiidset rannikuriba läänes kontinentaalsema kliimaga idaosast.
Norra läänerannikul on laiuskraade arvestades väga mahe ja niiske kliima. Põhjuseks on Golfi hoovus, mille haru Norra hoovus toob 4...5 miljonit tonni sekundis suhteliselt sooja troopikast pärit vett. Rannik jääb seetõttu isegi Finnmargis (sealhulgas Hammerfesti ja Kirkenesi sadam) enamasti kogu talveks jäävabaks. Mere mahendav mõju, mis on tingitud hoovuse kohalt puhuvast soojast meretuulest, annab tunda ka õhutemperatuurides, eriti talvel (umbes −5 °C kuni +2 °C).
Mere kohalt tulnud niiskus sajab alla mägedest lääne pool. Nõnda on Bergeni linn üks Euroopa vihmarikkamaid. Mägedest ida pool on sademeid väga vähe. Sademete hulk kasvab lõuna poolt põhja poole. Kogu rannikuribal on see mais märgatavalt väiksem kui sügisel.
Mida sügavamal sisemaal, seda kontinentaalsem on kliima. Sademeid jääb vähemaks, suved on soojemad, talved märgatavalt külmemad.
Läänerannikul on aasta keskmine temperatuur 7 °C, mis on 30 °C võrra laiuskraadi keskmisest kõrgem. Põhjapolaarjoonest põhja pool paiknevatel Lofootidel on jaanuari keskmine temperatuur 24 °C maailma keskmisest kõrgem. See on üks maailma suuremaid temperatuurianomaaliaid.
Üle Norra kulgevad Atlandi ookeani põhjaosa tsüklonid, mis toovad sagedasi torme ja ilmamuutusi.
Lääne-Norras on mereline kliima suhteliselt jahedate suvedega ja pehmete talvedega. Aasta keskmine sademete hulk on 2250 mm. Mägede varjus Ida-Norras on mandriline kliima soojade suvede ja külmade talvedega. Aasta keskmine sademete hulk on alla 360 mm.
Veestik.
Järved ja jõed moodustavad 6,0% Norra pindalast.
Jõed.
Iseloomulikud on kõrged joad ja kalarikkad jõed.
Ülekaalukalt pikim jõgi on 601 km pikkune Glåma, mis suubub Fredrikstadi lähedal Oslo fjordi. Teised Lõuna-Norra suuremad jõed suubuvad merre Drammeni ja Skieni lähedal. Teine pikk jõgi on Teno (360 km), mis voolab piki Soome piiri kirdesse.
Kõrgeim juga on kahest järjestikusest joast koosnev Mardalsfossen (705 m).
Järved.
Üle 1,5 hektari suuruseid järvi on umbes 65 000. Ülekaalukalt suurim on Mjøsa 80 km Oslost põhjas.
514 meetri sügavune Hornindalsvatnet on Norra ja Euroopa sügavaim järv.
Liustikud.
Jostedalsbreen on Euroopa kõrgeim mandriliustik ja suurim liustik Norra põhiosas (487 km²).
Liustikud moodustavad 1,0% pindalast (7000 km²).
Sood.
Sood ja märgalad moodustavad 5,8% pindalast.
Mullad.
Jäävaheaegadel ujutas meri suured alad üle, sest jää oli maad tohutu raskusega rõhunud. Piki praegust rannikut ning Oslo ja Trondheimi piirkonnas, mis tõusid 200 meetri kõrgusele merepinnast, settisid paksud savi-, aleuriidi- ja liivakihid. Nende kunagiste rannikupiirkondade all leidub väga häid muldi. Suurtel metsaaladel kaotas muld suure osa mineraalainetest, nii et tekkis halb põllumaa.
Østlandeti sisemaal on talud suurte orgude nõlvadel. Orupõhjades on ainult väljapestud mullasetted. Kõige saagikamad põllud on Jæreni tasandikul, kus on head liustikutekkelised mullad, väga mahedad talved, pikad põlluharimishooajad ja rikkalikult sademeid.
Lõuna-Norra mullakatte kujunemisel on küllaltki lühike ajalugu. Muldade noorus, nappus ja kohati täielik puudumine tuleb sellest, et Kvaternaaris oli seal valdav liustikukate, mis varem kujunenud mullakatte mehaaniliselt hävitas. Sellepärast tuleb tänapäeva muldade kujunemise alguseks pidada liustiku taganemise aega. Sel ajal ladestasid fluvioglatsiaalsed vood periglatsiaalses vööndis materjali, mis sai tasandikualade mulla lähtekivimiks, eriti Østlandetis, mis on kõige tasasem.
Teiselt poolt hakkasid mullad kujunema ka kõrgemate alade paljanduvatel emakivimitel. Seal on lähtekivimiteks enamasti gneisid, gabro, lubjakivi, kildad ja liivakivid.
Kõigi Norra muldade lähtekivimitele (välja arvatud lubjakividele) on iseloomulik madal karbonaatsus, mille tõttu nad on vähearenenud ja väheviljakad.
Sageli ei lange taiga- ja segametsa piir kokku neile tsonaalselt vastavate leet- ja pruunmuldade piiriga. See on seotud kliima vaheldumisega Euroopas Holotseeni vältel. Sinna, kus pruunmuldade areaal ulatub põhja ning on kaetud taigataimestikuga, kasvasid varem soojematel perioodidel segametsad ja ümberpöördult.
Taimed.
a> poolt korraldatud rahvahääletuse tulemusel Norra rahvuslilleks.
Pärismaiseid taimeliike on umbes 2000. Endeeme on vähe.
Laiades liustikeorgudes kuni 850 m kõrgusel merepinnast Ida-Norras ja kuni 700 m kõrgusel Trondheimi piirkonnas on valdavad paksud kuuse- ja männimetsad. Ka kõige paksemates kuusemetsades on sammalt ja kanarbikku.
Kõige järsematelgi mäenõlvadel kasvab mitmekesiseid lehtpuid, sealhulgas kaske, saart, pihlakat ja haaba. Kasevöönd on 900...1200 m kõrgusel merepinnast. Kõrgemal on paju ja kääbuskase vöönd.
Lääne-Norras on okaspuid ja lehtpuid enam-vähem võrdselt.
Suurimad metsad on Rootsi piiri ja Glåma jõe vahel Oslost idas. Østlandetist on umbes pool metsaga kaetud. Seal on umbes pool Norra metsavarudest ja pool Norra põllumaast.
Trøndelagist on metsaga kaetud umbes kolmandik.
Põhjapolaarjoonest põhja pool on kuuske vähe. Mänd kasvab peamiselt mitmekesise taimestikuga sisemaaorgudes.
Igal pool on rikkalikult metsamarju, sealhulgas mustikaid, jõhvikaid ja rabamurakaid.
Metsad moodustavad pindalast 38,2%, majandatavad metsad 21,6%.
Norra rahvuslill on harilik kanarbik.
Loomad.
Kvaternaari jooksul kattus Norra ala suurte liustikega vähemalt neli korda. Jäävaheaegadel tõmbusid liustikud tagasi. Norrast on teada vaid üksikud seal viimasel jäävaheajal või viimase jääaja interstadiaalsetel pehmematel perioodidel, kui vähemalt orupõhjad olid jäävabad, elanud imetajate luutükke. Varem elanud imetajate jäänused on jää hiljem minema kandnud või purustanud.
Leitud on 20 muskusveise või mammuti jäänust. Kuigi kindlasti on olnud ka põhjapõtru ja teisi Arktika loomi, pole nende jälgi leitud. Mõned teised maismaaloomad, sealhulgas mõned põrnikad, võisid jääajad Põhja- ja Lääne-Norra jäävabadel rannaribadel üle elada, teised rändasid sisse, põhiliselt kagust. Pärast viimast jääaega tulid esimesed sisserändavad maismaaloomad arvatavalt Lõuna-Rootsi ja Taani alalt (Norra ja Taani vahel merd ei olnud). Hiljem võisid mõned loomad tulla ka Soome kaudu Põhja-Norrasse.
Mageveekalade sisserännet idast piirasid ajutiselt soolase vee tõkked osas praegusest Läänemerest. Järkjärguline maakerge pärast jää kadumist mõjutas veekogusid ning tingis levikuvõimaluste ahenemise, eriti hiljem sisserännanutele.
Norra loomastik koosneb arktilistest ja lõunapoolse päritoluga liikidest. Riigi suure põhja-lõunasuunalise ulatuse ning kõrguserinevuste tõttu on loomastik mitmekesine.
Kõikjal Norras leidub põhjapõtru, ahme, lemminguid ja muid Arktika loomi, kuigi lõuna pool elavad nad ainult mägedes.
Suurtes okasmetsades on tavaline põder. Läänerannikul on arvukalt hirvi.
Karu, hunt ja ilves olid 150 aastat tagasi tavalised, praegu aga leidub neid vähestes kohtades, peamiselt põhjas.
Rebased, saarmad ja mõned kärplased on tavalised. Paljudes kohtades on mäkrasid ja kopraid.
Enamik jõgesid ja järvi on kalarikkad, leidub ka forelli ja lõhet. Viimane elab vähemalt 160 jões. Lõhepüüdjaid koguneb Norrasse kogu maailmast.
Lindude seas on palju rändlinde, kellest mõned talvituvad koguni Lõuna-Aafrikas.
Põhja-Norras kogutakse miljonite merelindude mune ja aluskarva.
Näiteks Ålesundis on väikesed kaljusaared peaaegu täielikult kaetud sadade ja tuhandete pesitsevate lindudega.
Mägedes ja metsades on tavalised püüd, kes on populaarsed jahilinnud.
Norra rannikult ja avamerest võib leida tuhandeid süvaveekorallide elupaiku. Neist tuntuim on "Lophelia pertusa".
Maakasutus.
Asustamata mäed, sood jne võtavad enda alla 235 000 km².
Looduskaitse.
1. jaanuaril 2006 oli Norra põhiosas 753 looduskaitseala kogupindalaga 3846 km², mis vastab 1,2 protsendile pindalast. Lisaks on Svalbardil 21 looduskaitseala, mille kogupindala on 25 314 km² ehk 41,5% Svalbardi pindalast.
Norras on 36 rahvusparki, neist 7 Svalbardil. Norra põhiosas hõlmavad rahvuspargid 22 000 km², Svalbardi rahvuspargid hõlmavad 14 500 km².
Riigikord.
Norra on demokraatlik parlamentaarse valitsemissüsteemiga konstitutsiooniline monarhia ja unitaarriik.
Riik on demokraatlik: võimu allikas on rahvas (võrdõiguslikud kodanikud) ja selle legitiimsus pärineb rahvalt. Rahva võim väljendub eeskätt parlamendi Stortingi, maavolikogude ("fylkesting") ja vallavalitsuste valimistes.
Kuningas.
Praegune kuningas on Harald V.
Storting.
Norra parlamendis, Stortingis on 169 liiget ja see koosneb kahest kojast – Lagtingist ja Odelstingist.
Storting valib oma liikmete hulgast ühe neljandiku saadikuid, et moodustada Odelsting, ja see valimine viiakse läbi pärast parlamendivalimisi uue parlamendi esimesel korralisel istungjärgul. Lagting jääb sellesse koosseisu kogu Stortingi istungjärgu ajaks, kui ainult ei tule osaliste valimiste kaudu täita selle liikmete vakantseks jäänud kohti.
Iga Koda peab oma istungeid eraldi ja nimetab oma spetsiaalse esimehe ja sekretäri. Kumbki Koda ei saa viia läbi istungit, kui sellest võtab osa alla poole liikmeid. Kuid eelnõud, mis käsitlevad Konstitutsiooni muutmist, võivad olla võetud arutlusele vaid vähemalt kahe kolmandiku Stortingi liikmete kohalolekul. Peale Stortingi istungjärgu avamist on peaministril ja teistel Riiginõukogu liikmetel õigus võtta osa Stortingi mõlema koja istungitest võrdsete liikmetena, kuid on hääleõiguseta ja neil on lahtistel istungitel toimuvatest aruteludest osavõtu õigus. Neil on kinnistest istungitest osavõtu õigus vaid siis, kui neile on selleks vastavast kojast luba antud.
Peaaegu kõik seadused avaldatakse Kuninga nimel koos Norra Kuningriigi pitsatiga järgmises vormis: "Meie, nimi..., teatame, et meile oli esitatud Stortingi otsus sellel teatud kuupäeval, milles on öeldud (järgneb otsus); selle tulemusel me kiitsime selle heaks ja kinnitasime ning käesolevaga kiidame heaks ja kinnitame juba seadusena isiklikult ja Kuningliku pitsati lisamisega".
Valitsus.
Valitsuse moodustamisel on nõue, et enam kui pooled ministritest (hetkel 19-st 10) on Norra kiriku liikmed. Luterlus on riigiusk.
Aastast 2005 on võimul Jens Stoltenbergi teine valitsus.
Kuuluvus rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.
Erinevalt naabermaadest Rootsist ja Soomest ei ole Norra astunud Euroopa Liitu, kuid jällegi erinevalt nendest on ta NATO liige.
Norra teeb naabermaadega koostööd Põhjamaade Nõukogu raames.
Pealinn.
Norra pealinn on alates 1814. aastast Oslo.
Haldusjaotus.
Maakonnad on jaotatud valdadeks ehk kommuunideks ("kommune", mitmus "kommuner", uusnorra "kommunar"). Neid on 454.
Kaalumisel on haldusreform, mis asendab maakonnad suuremate piirkondadega.
Parteid.
Alates Venstre ja Høyre kujunemisest Stortingi fraktsioonidena on Norra poliitika põhitegijad olnud parteid, kuigi Norra põhiseadus neid kaua ignoreeris. Nende tähtsus on osalt tulenenud proportsionaalsest valimissüsteemist, osalt olnud selle üks eeldusi. Parteid on olnud märkimisväärselt stabiilsed: enamik Norra poliitikas praegu domineerivatest parteidest on olnud Stortingis esindatud 1930. aastatest saadik, kuigi valijate lojaalsus parteidele on vähenenud. Seda seletab võib-olla suhteliselt tugev parteidistsipliin: Stortingi liikmed astuvad seal suhteliselt harva oma partei vastu välja. Pärast Teist maailmasõda on Stortingis olnud esindatud 6 kuni 9 parteid. Samad parteid, mis konkureerivad parlamenti, konkureerivad ka kohalikel valimistel; see võib seletada parteiorganisatsiooni suhtelist tugevust.
Esimese parteina tekkis Venstre, teisena Høyre.
Inimareng.
Norra on ÜRO inimarengu indeksi poolest maailma riikide seas esikohal. Aastatel 2001–2006 oli ta esimesel kohal (arvestatud 1999– andmete põhjal) ning 2007. ja 2008. aastal (andmed 2005. ja 2006. aasta seisuga) teisel kohal Islandi järel (kuigi inimarengu indeksid olid Islandil ja Norral samad – vastavalt 0,967 ja 0,968).
Norra inimarengu indeksi muutumine aastatel 1980–2006
Rahvaarv.
Norra rahvaarv on 4 920 305 (seisuga 1.01.2011). Sellega on ta Euroopa riikide seas 28. kohal (Türgit arvestamata).
Asustus.
Kuigi ligi pool rahvastikust elab riigi lõunaosas (pealinnas Oslos ja selle ümbruses), ei ole rahvastik koondunud suurematesse linnadesse, vaid jaotub enam-vähem ühtlaselt, kusjuures riigi lõunaosa on tihedamalt asustatud.
Tähtsamad linnad on pealinn Oslo, Bergen, Trondheim ja Stavanger.
Etniline koosseis.
Norra on üks etniliselt homogeensemaid riike.
Norralaste kõrval, kes moodustavad 90–91% rahvastikust, on suurim põlisrahvas saamid, keda on 30...40 tuhat. Põhja-Norras elab ka soome päritolu kveene.
Norras on märkimisväärsel hulgal immigrante muu hulgas Poolast, Pakistanist, Vietnamist, Iraagist, Somaaliast ja Türgist. 2009. aastal oli Norras 303 000 välisriigi kodanikku ehk 6,3% elanikest.
Majandus.
Norra on arenenud majandusega riik. Traditsioonilised tegevusalad on olnud kalapüük ja metsandus. Pärast Teist maailmasõda on hoogsalt laienenud mäendus ja tööstus. Majandus põhineb suuresti teenindusel, nafta- ja maagaasitootmisel ning kerge- ja rasketööstusel.
Norra majandus kujutab endast segamajandust, milles on ühendatud vaba turumajandus ja riigi sekkumine.
Norra on suhteliselt rikas loodusvarade poolest: nafta, hüdroenergia, kalavarud, mets ja mitmesugused mineraalsed maavarad.
Tänu energia heale kättesaadavusele, suhteliselt soodsale asendile Lääne-Euroopa turgude suhtes, ulatuslikule industrialiseeritusele, poliitilisele stabiilsusele ja kõrgele haridustasemele on Norra kujunenud heaoluriigiks, mis on üks maailma jõukamaid. Riik on suuresti sõltuv nafta- ja kalahindadest rahvusvahelistel turgudel.
Aastal 2004 moodustasid nafta ja maagaas 50% ekspordist. Vaid Saudi Araabia ja Venemaa ekspordivad enam naftat kui Norra.
Norra otsustas mitte liituda Euroopa Liiduga referendumitel aastal 1972 ning novembris 1994.
Aastal 2000 müüs valitsus ühe kolmandiku varem täielikult riigi poolt omatud firmast Statoil. Majanduskasv oli 0,8% aastal 1999, 2,7% aastal 2000 ning 1,3% aastal 2001. Pärast majanduskasvu pidurdumist aastatel 2002 ja 2003, hakkas 2004. aastal majandus taas kiiremini arenema. 2009. aastal langes majandus 1,4% ja aastal 2010 taas 1,5% tõusis.
Viimased uuringud on leidnud, et Norra naftavarude all peitub suuri koguseid kivisütt. Sütt on praegu võimatu kaevandada, aga sellega võidakse hakata tegelema tulevikus.
Norra on traditsiooniline mereriik. Tuhatkond aastat tagasi jõudsid Norra viikingitest meresõitjad Suurbritannia saare, Islandi, Gröönimaa ja isegi Põhja-Ameerika mandrini. Kalapüük, laevaehitus ja laevandus on etendanud Norra majanduses tähtsat osa. Kuigi laevanduse osatähtsus on tasapisi langenud, on Norral suur kaubalaevastik.
Majanduspoliitikas on olnud eesmärgiks rahvastiku sissetulekute võimalikult ulatuslik võrdsustamine. Seetõttu on ühiskond sotsiaalselt suhteliselt homogeenne.
Väliskaubandus.
Peamiselt tänu nafta ja maagaasi ekspordile on Norra väliskaubandusbilanss alates 1990. aastast olnud positiivne. Aastal 2008 oli väliskaubanduse ülejääk 466 miljardit krooni.
Eksport.
Aastal 2008 oli Norra kaupade ja teenuste ekspordi kogumaht 1196 miljardit norra krooni, sellest 928,6 miljardit krooni moodustas kaupade eksport. Toornafta, kütuste ja elektrienergia eksport moodustas kaupade ekspordist umbes 63 protsenti.
Norra ekspordib toornaftat umbes 100 miljonit tonni ning maagaasi umbes 85 miljardit m³ aastas. Teised suuremad kaubagrupid ekspordis on värvilised metallid (peamiselt alumiinium ja nikkel), kalatooted, töödeldud nafta- ja gaasitooted ning mitmesugused masinad ja seadmed.
Teenuste ekspordis on tähtsamad valdkonnad laevandus, finantsteenused, turism ja naftapuurimine.
Norra suuremad ekspordipartnerid on Suurbritannia, Saksamaa, Holland, Prantsusmaa, Rootsi ja USA.
Suurbritannia on esikohal tänu sellele, et nafta ja maagaasi eksport sinna moodustab umbes 40 protsenti Norra nende kaupade koguekspordist. Kui nafta ning laeva- ja naftaplatvormide ehitus kõrvale jätta, on Norra olulisim partner nii ekspordi kui ka impordi puhul Rootsi.
Norra eksportis 2007. aastal Eestisse kaupu umbes 700 miljoni norra krooni eest.
Import.
Aastal 2008 oli Norra kaupade ja teenuste impordi kogumaht 731,4 miljardit norra krooni, sealhulgas kaupade impordimaht umbes 511,8 miljardit krooni.
Norra impordib peamiselt mootorsõidukeid, masinaid, seadmeid, metallitooteid, metallimaake ja vanametalli.
Teenuste impordist moodustavad suurema osa turism, finantsteenused ja laevandustasud.
Norra suuremad impordipartnerid on Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Taani, Hiina ja USA.
Norra importis 2007. aastal Eestist kaupu umbes 2,5 miljardi norra krooni väärtuses.
Kalandus ja vaalapüük.
Norra on üks maailma suurimatest kalapüügi- ja kalakasvatusriikidest. Norra kalapüügitsoon ulatub Atlandi ookeani lääneosas Newfoundlandini. Kalapüügi maht Norra vetes on ajaloo jooksul varieerunud, peamiselt ülepüügi ja looduslike kalavarude kõikumise tõttu. Pärast madalseisu 1990. aastatel on kalapüügi maht kahekordistunud. Samal ajal on kalurite ja kalapüügialuste arv langenud rohkem kui kolmandiku võrra. Tänapäeval nimetab oma peamise tegevusalana kalapüügi üle 10 600 inimese, kuna 1950. aastatel oli vastav arv üle 68 000. Püütakse peamiselt turska, heeringat, kiltturska, makrelli ja krevette.
Viimase 20 aasta jooksul on arenenud kalade, eelkõige lõhe ja forelli, kasvatus akvakultuuris. Kalakasvandusi hakati rohkem looma 1980. aastate alguses. Tänapäeval moodustab lõhe 85% kogu Norra kalakasvatuse müügimahust. Teine tähtis kalaliik on vikerforell.
Kalad ja kalatooted moodustavad 5,3% Norra ekspordist.
Norras on väga pikk vaalapüügi traditsioon, kuid pärast kaubandusliku vaalapüügi keeldu 1986. aastal on vaalapüük tunduvalt vähenenud, kuid mitte lõppenud hoolimata Rahvusvahelise Vaalapüügikomisjoni ja Euroopa Liidu kriitikast. Püütakse vaid kääbusvaala, mis ei ole ohustatud liik. 2007. aastal oli vaalapüügilimiit 1052 isendit, püüti 592 vaala.
Põllumajandus.
Põllumajanduslikus kasutuses on 3,2% maast. Maastiku suure mägisuse tõttu on künnimaad ainult 2400 km².
Meedia.
Norra suurimad üleriigilised päevalehed on Verdens Gang, Aftenposten ja Dagbladet. Suurimad regionaalsed päevalehed on
Bergens Tidende, Stavanger Aftenblad ja Adresseavisen. Suurim majandusleht on Dagens Næringsliv.
Riiklikul ringhäälingul NRK on kolm telekanalit: NRK1, NRK2 ja NRK3 ning lastekanal NRK Super. Suurimad eratelekanalid on TV 2 ja TVNorge.
Vaata ka.
a> on Norra vanim ja suurim ülikool.
Haridus.
Norras on koolikohustus lastele vanuses 6–16 aastat.
Kõrgharidusasutused jagunevad ülikoolideks ja kõrgkoolideks. Bakalaureuseõpe kestab 3 aastat, magistriõpe 2 aastat ja doktoriõpe 3 aastat.
Vanim kõrgkool on 1750 asutatud sõjaväeakadeemia Krigsskolen. Vanim ja suurim ülikool on 1811 rajatud Oslo Ülikool. 1946 avati Bergeni Ülikool ja 1972 Tromsø Ülikool. Hiljem on ülikooliks saanud Stavangeri Ülikool (2005), Agderi Ülikool (2007).
Norra oli juba 19. sajandil üldise kirjaoskusega maa, praeguseks on kirjaoskuse tase peaaegu 100%.
Riigikaitse.
Norra kaitseväkke kuulub 23 000 inimest, sealhulgas teenindav personal. Mobilisatsiooni korral võib see tõusta umbes 83 000 sõjaväelaseni. Igal aastal on sõjaväes umbes 10 000 kutsealust. Sõjaväeteenistus on kohustuslik kõigile 18-aastaseks saanud meestele ja kestab 6–12 kuud. Naistel on teenistus vabatahtlik.
Kaitsevägi koosneb maaväest (Hæren), mereväest (Sjøforsvaret), õhuväest (Luftforsvaret) ja kodukaitsest (Heimevernet).
Ajalugu.
Norra oli kuni 1397. aastani eraldi kuningriik, seejärel oli ta koos Taani ja Rootsiga Kalmari unioonis. Kui Rootsi 1521 unioonist lahkus, sai Norrast sisuliselt Taani provints. Aastast 1814 oli Norra laialdase autonoomiaga ja oma põhiseadusega riik, mille pea oli Rootsi kuningas. Aastal 1905 lahkus Norra unioonist Rootsiga ning sai iseseisvaks kuningriigiks, mille esimene kuningas oli Haakon VII.
Esiaeg.
Arheoloogiliste leidude põhjal võib järeldada, et peatselt pärast Weichseli jäätumise mandrijää taandumist tekkis Norrasse inimasustus. Arvatakse, et esimesed inimesed jõudsid Norra aladele 11 000 – 12 000 aastat tagasi. Tõenäoliselt läksid nad läbi Jüütimaa ja Doggerlandi jäävabale Norra rannikule. Nende kivist tööriistad lubavad oletada kuulumist Ahrensburgi kultuuri. Ahrensburgi kultuuri esindajad pärinesid ilmselt Ukraina aladelt Dnepri äärest ja asustasid hiljem alasid Kesk- ja Põhja-Euroopas (Poola, Saksamaa, Taani ja mitmete teiste hilisemate riikide aladel). DNA-uuringud on näidanud tänapäeva norralaste lähedast sugulust Põhja-Saksamaa elanikega.
Mõnevõrra hiljem saabusid Põhja-Norrasse soome-ugri keeli kõnelevad inimesed.
Norra esiaja olulisimaks mälestiseks peetakse umbes 2500–6500 aasta vanuseid Alta kaljujooniseid.
Viikingite ajast keskajani.
Viikingite ajal 8. sajandist 11. sajandini langesid praeguse Norra alad, mis olid allunud väiksematele kuningriikidele, järkjärgult ühtse kuningavõimu alla. Kuningas Harald Kaunisjuus alistas Norra edelaosa Hafrsfjordi lahingus umbes 880...885 ja rajas oma residentsi Avaldsnesi kuningatalu. Seda peetakse traditsiooniliselt Norra riikluse alguseks. Rahvastiku tuuma moodustas vabade talupoegade seisus, kuid varanduslik kihistumine oli alanud. Harald Kaunisjuus rakendas karme meetmeid tekkivate kohalike feodaalvõimude vastu, sundis neid oma ülemvõimu tunnistama ning laskis maa maksustada. Feodaalisandad seisid sellele survele vastu. Nad lahkusid maalt ning rajasid Islandil ja mujal uusasundusi.
Kuni 11. sajandini tegid Norra viikingid pikki rööv- ja kaubaretki, mis ulatusid Gröönimaa, Põhja-Ameerika ranniku, Lääne-Prantsusmaa ja Vahemereni.
Østlandet läks kuningavõimu kontrolli alla 11. sajandi keskpaigas. Samal ajal suri välja Norra põhjaosa valitsenud Lade jarlide suguvõsa.
Pärast Harald Kaunisjuukse surma lagunes Norra väikekuningriikideks, mille kuningas Olav Tryggvason taasühendas. Aastal 995 rajas kuningas Olav Tryggvason Mosterile Norra esimese kiriku (Mosteri vana kirik) ja hakkas maad vägivaldselt ristiusustama. Ta suri Taani-vastases sõjakäigus Svolderi merelahingus 1000. aastal.
Kuningavõim sai nüüd toetuda kogu maad hõlmavale kirjaoskajate organisatsioonile, millel olid sidemed ladinakeelse Euroopa kultuuriga. Olav Haraldsson edendas Norra feodaliseerumist. Juhtivad aadlisuguvõsad said erilised eesõigused. Aastal 1027 Taani kuninga Knut Suure vastu ettevõetud sõjakäik lõppes edutult. Aastal 1028 tegi Taani vasturünnaku ning paljud Norra aadlikud alistusid Knutile, kuningas Olav pidi aga põgenema. Püüdes oma riiki tagasi võita, langes ta Stiklestadi lahingus. Pärast seda sai kristlusest riigiusund.
Pärast Knuti surma suutis Olavi poeg Magnus Norra riiki kindlustada. 1042. aasta päriluslepinguga sai ta Taani kuningaks.
11. sajandil oli arvukalt sisesõdasid. Kiriku võim tugevnes ja hakkas mõjutama kuningavõimu. Aastal 1104 asutati Lundi peapiiskopkond ja Norra kirik vabanes Bremeni peapiiskopkonna võimu alt. Peale Sigurd Magnussoni surma 1130. aastal sai alguse Norra kodusõda. Kuningavõimu kindlustas uuesti Sverre Sigurdssoni suguvõsa. Aastal 1153 rajati Nidarosi peapiiskopkond.
Kuningas Håkon Håkonsson suutis pärast mõningaid segadusi Norrat sisepoliitiliselt kindlustada ja oma võimu laiendada. Hansa Liiduga sõlmiti leping. Alates 1236. aastast olid Bergenis alalised esindused. Norra põhjapiiri (Finnmargi) piiritülid Aleksander Nevskiga lahendati 1252 lepinguga. Kindlustati liitu Rootsiga. Head suhted olid ka Saksa-Rooma keisri Friedrich II-ga ja Kastiilia kuninga Alfonsoga. Kuningas leppis ära varem sageli kuningale vastu seisnud kirikuga, kusjuures kuningale jäid olulised õigused kuninga üle. Peale selle vallutas Norra Gröönimaa ja valmistati ette Islandi võtmine Norra võimu alla 1262–1263. 13. sajandi lõpus tegi kirik kõik, et oma positsiooni kuninga suhtes tugevdada. Tüli lõppes kokkuleppega, millega kiriku sõltuvus kuningast vähenes (1283). Norra katsed Hansa kaupmeeste eesõigusi Bergenis kitsendada ning oma kaubandust arendada nurjusid. Aastal 1294 pidi kuningas koguni nõustuma Hansa eesõiguste olulise laiendamisega. Aastal 1343 pärast norralaste kaotust Kopenhaagenis sõjas taanlaste ja Hansa vastu tuli Norral neid eesõigusi taas kinnitada. Håkon V surmaga suri Kaunisjuukse dünastia välja.
Selleks ajaks oli Norra saavutanud kultuurilise õitsengu, mis väljendus rikkalikus õukonnaluules, ajalookirjutuses ning üleskirjutatud saagades ja legendides. Feodaliseerumine ei loonud Norras selgeid sõltuvussuhteid.
1397. aastast pärinev liiduleping Norra, Taani ja Rootsi vahel, mis sellel kujul siiski kunagi ei jõustunud
Allakäik ja Taani aeg.
Mustal surmal, mis märatses 1348–1350, ja hilisematel epideemiatel olid katastroofilised tagajärjed: suri umbes pool rahvast. Paljud hooned jäeti maha. Endise rahvaarvu taastumine võttis mitu sajandit. Riigitulud olid järgneval sajandil ligi 80% väiksemad; see oli Norrale suurem hoop kui Rootsile ja Taanile. Norra aadelkond kahanes 600 suguvõsalt 200-le ning oli võrreldes naabermaadega väikesearvuline. Musta surmaga kaotas aadel suure osa oma majanduslikust baasist.
Norra kuningate dünastia ühendati 1319 Rootsi omaga ja 1380 Taani omaga ning suri 1387 välja. Norra astus 1397 teiste Põhjamaadega Kalmari uniooni ning pärast selle lagunemist 1450 jäi püsima unioon Taaniga. Aastast 1536 oli Norra Taani vasallriik. Oldenburgi dünastia survel kaotati 1537 Riiginõukogu (Riksrådet). Aastal 1537 kaotati reformatsiooni käigus Nidarosi peapiiskopkond ning kiriku tulusid hakkas Kopenhaagenist valitsev kuningas kasutama oma õukonna rahastamiseks.
434 aasta pikkust uniooni Taaniga nimetati 19. sajandil sageli 400-aastaseks ööks, sest Norra oli uniooni nõrgem pool, mida valitseti Kopenhaagenist. Aastaid 1570–1721 iseloomustasid suured maksud ning pikad sõjad Taani-Norra ja Rootsi vahel. Kalmari sõda kinnistas 1613 küll Põhja-Norra põhjaosa lõplikult Norrale, kuid peaaegu kõik teised sõjad viisid territooriumi kaotamiseni. Pärast Torstensoni sõda loovutati Brömsebro rahulepinguga 1645 Rootsile Jämtland ja Härjedalen, 1658 Båhuslen. Aastal 1660 tegi kuningas riigipöörde, saatis Taani Riiginõukogu laiali ning kehtestas absoluutse monarhia, mis kestis 1814. aastani. Praegune Rootsi-Norra piir määrati kindlaks rahuajal 1751.
1814. aasta demokraatlik põhiseadus.
Taani-Norra kuningas Frederik VI astus liitu Napoleoniga ning jäi seetõttu Napoleoni sõdades kaotajaks. Kieli rahuga 1814 loovutati Norra Rootsi kuningale Karl XIV Johanile. Kevadel 1814, kui Rootsi väed olid lõuna pool sõjakäigul, õnnestus Riigikogul (Riksforsamlingen) Eidsvollis välja töötada ja anda 17. mail 1814 liberaalne Norra põhiseadus, mis põhineb rahva suveräänsuse printsiibil. Pärast lühikest sõda Rootsiga lepiti kokku personaalunioonis Rootsiga. Norra kuninga suveräniteet Gröönimaa, Islandi ja Fääri saarte üle jäi Taani kuningale. Norra sai 1814 oma pealinna (Christiania), valitsuse, armee, sõjalaevastiku, seadused, valuuta, keskpanga ja parlamendi. Hääleõigus oli peaaegu pooltel täisealistest meessoost elanikest. Ainult välispoliitikat juhtis ühine Rootsi-Norra kuningas Rootsi välisministeeriumi kaudu.
19. sajandil juhtis Norrat mitteaadlikest ametnike eliit, kuid opositsiooni organiseerumine tõi kaasa parteide kujunemise. Aastal 1884 otsustas Riigikohus (Riksrett), et valitsus hakkab põhiseadust järgides olema Stortingi poolt nimetatud komitee, mitte kuninga poliitika elluviija. Sellest sai aluse Norra tänapäevane riigikord.
Uniooni katkestamisest tänapäevani.
Norra kasvav rahulolematus uniooniga 19. sajandi lõpus viis Norra-Rootsi uniooni katkestamiseni 1905 rahvahääletuse alusel. Norra valitsus pakkus Norra trooni Taani printsile Carlile. Pärast uut rahvahääletust valis Storting ta kuningaks ning ta võttis nimeks Haakon VII.
Alates 1905. aastast võeti kasutusele hüdroenergia. 1970ndatel võeti kasutusele nafta. See on riigi jõukust ja rahva heaolu märgatavalt suurendanud. Norra on heaoluriik.
Esimeses maailmasõjas jäi Norra neutraalseks, kuid Norra laevaehitus etendas sõjas suurt osa. Ka Teises maailmasõjas kuulutas Norra end neutraalseks, kuid Saksamaa okupeeris Norra.
Aastal 1972 tühistas rahvahääletus Euroopa Ühendusega liitumise lepingu, 1994 hääletati Euroopa Liiduga ühinemise vastu. Norra on NATO liige.
Kultuur.
Norrast on pärit maailmakuulsaid kirjanikke, sealhulgas Ludvig Holberg, Henrik Ibsen, Bjørnstjerne Bjørnson ning Nobeli auhinna laureaadid Knut Hamsun ja Sigrid Undset. Norrast on pärit ka ekspressionistlik kunstnik Edvard Munch ja skulptor Gustav Vigeland ning helilooja Edvard Grieg. Tuntud on ka polaaruurijad Roald Amundsen ja Fridtjof Nansen ning maailmarändurist etnoloog Thor Heyerdahl.
Kirjandus.
Norral on rikkalik kirjanduslik traditsioon, mis ulatub tagasi vanapõhja laulude ja kuningasaagadeni, mille pani kirja Snorri Sturluson Islandil 13. sajandil.
Keskaegsetest teostest on tuntum dialoogivormis "Konungs skuggsjá", mis koostati õpetuseks isa poolt kuningas Magnus Lagabøtele.
Taani-Norra ajal olid kaks kuulsamat kirjameest Petter Dass, kes kirjutas kirikulaule ja luuletusi, millest tuntuim on Nordlandi poeetiline kirjeldus "Nordlands Trompet" ja taani-norra näitekirjanik Ludvig Holberg, kes kirjutas ka romaani "Nils Klims reise til den underjordiske verden".
19. sajand oli norra kirjanduse õitseaeg. Rahvusromantiline Henrik Wergeland ja euroopalikum Johan Sebastian Welhaven olid kaks väljapaistvat luuletajat, kellest kumbki pani aluse ise laadi traditsioonile. Henrik Ibsenit peetakse üheks maailma suuremaks näitekirjanikuks ja suurimaks realistiks näitekirjanduses. Teised tolle aja väljapaistvad kirjanikud olid Bjørnstjerne Bjørnson, Alexander Kielland ja Jonas Liega said 19. sajandi lõpuks "neljaks suureks". Tähtsad kirjanikud olid ka Arne Garborg ja Amalie Skram. Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moes andsid välja norra rahvamuinasjutte, mis esimest korda ilmusid 1840ndatel. Rahvamuinasjuttude rahvalikul keelel oli suur tähtsus norra kirjakeele ja norra kirjanduse kujunemisele.
20. sajandi esimese poole mõjukamad kirjanikud olid Sigrid Undset ja Knut Hamsun, kes mõlemad olid poliitiliselt konservatiivsed. Mõlemad said Nobeli kirjandusauhinna.
Teise maailmasõja järel oli norra kirjandus väga mitmekesine, ulatudes Jens Bjørneboe ja Agnar Mykles kultuuriradikalismilt Dag Solstadi vasakradikaalse modernismini ja Erlend Loe naivismile. Tänapäeva autoritest on tuntud Jan Kjærstad, Lars Saabye Christensen ja Erik Fosnes Hansen. Jon Fosse on mängituim norra näitekirjanik Henrik Ibseni kõrval; 21. sajandi alguses oli ta Euroopa mängituim nüüdiskirjanik. On ka populaarseid detektiivkirjanikke, kelle seas on Gunnar Staalesen ja Anne Holt.
a> on norralaste rahvausundi tähtsaimad tegelased, kes on andnud ainest arvukate kunstiteostele loomisel ning inspireerinud paljusid Norra muusikuid, kirjanikke ja kunstnikke.
Kunst.
Algupärane norra maalikunst kujunes välja maastikumaalist 19. sajandi alguskümnenditel. Varem olid Norras domineerinud Saksamaalt ja Hollandist sisseveetud teosed ning Taani võimu mõjul valminu.
Algul loodi peamiselt maastikumaale, hiljem valdavalt impressionistlikke ja realistlikke teoseid.
Tänapäeval on Norras palju rahvusvaheliselt tuntud kunstnikke.
Muusika.
Kõige kuulsam Norra helilooja läbi aegade on olnud Edvard Grieg.
Norra popmuusika lipulaevadeks on sellised bändid ja esinejad nagu Röyksopp, Turbonegro, Serena Maneesh, Sissel, Annie, Madrugada ja Jaga Jazzist.
Norra on olnud regulaarne osavõtja Eurovisiooni lauluvõistlustel ja korduvalt ka esikohti saavutanud – Norra Eurovisiooni lauluvõistlusel.
Rahvatants.
Kaljujoonistel 1. aastatuhande teisest poolest eKr on motiive, mida on tõlgendatud esiaegsete rituaalsete ja maagiliste tantsude kujutistena.
Keskaegsest norra tantsust on vähe teateid, kuid võib arvata, et nagu mujalgi Põhjamaades, tantsiti aheltantse (laulutantse). Keskajal on "dans" olnud mõne isiku lisanimi (Sverting dans (1292), "Sigurd dans" (15. sajand)). Arvatakse, et see märgib head tantsuoskust.
Külatants ("bygdedans") on norra rahvatantsu kihistus, mis on välja kujunenud vanemast paaristantsust. Seda mängitakse viiuli ("hardingfele") saatel.
Põhilised tantsud on kolmeosalise taktimõõduga "springar" (Lääne-Norra) ja "pols" (Ida-Norra) ning kaheosalise taktimõõduga "gangar" ja "halling". "Hardfele" saatel tantsitavad põhitantsud on "springar", "halling", "gangar" ja "rull" ("vossarull"). "Polsi tantsitakse tavalise viiuli või lõõtspilli saatel. "Springar" tuli arvatavasti enne 1600. aastast Saksamaalt või Austriast; oletatakse sugulust lendleriga.
Külatantsud on improvisatsioonilised. Neis vahelduvad üksik- ja paaristants. Paarid liiguvad mööda ringi nagu valsis, mis jõudis Norrasse 19. sajandil.
19. sajandi lõpus olid külatantsud välja suremas, kuid Noregs ungdomslag, Landslaget for Spelemenn jt organisatsioonid hakkasid neid kultiveerima.
Vanatantsud ("gammeldans") jõudsid Norrasse 18. sajandi lõpust. Kõigepealt tuli valss, siis "hoppvals", "skotsk", "hamburger" ja lõpuks reinlender. 19. sajandi lõpus tulid polkamasurka, masurka ja Pariisi polka. Pärast 1950. aastat tuli Läti polka.
On ka laulumänge ja mitme paari ringtantse.
20. sajandi esimese poole rahvatantsuliikumises tekkisid Fääri saarte eeskujul laulutantsud.
Ballett.
20. sajandi esimesel poolel oli Norra balleti keskus Norra Rahvusteater. Tolle aja tähtsamad nimed on Gyda Christensen ja Lillebil Ibsen.
Esimese kutselise balletiansambli lõid 1948 Gerd Kjølaas ja Briti päritolu Louise Browne. Pärast mitut nimevahetust sai trupist 1958 loodud Den Norske Opera osa. Balletitrupi kunstiliseks juhiks sai Harcourt Algernoff Austraaliast. Klassika kõrvale toodi repertuaari kaasaegset koreograafiat (George Balanchine, Antony Tudor, Birgit Cullberg, Glen Tetley). Norra uute koreograafide seas olid Kjersti Alveberg ja Kari Blakstad. Trupi juhtide seas olid Sonja Arova ja Anne Borg.
Aastatel 1990–2002 juhtis taanlane Dinna Bjørn truppi, mis pälvis rahvusvahelise tunnustuse. Talle järgnes ballettmeistrina Espen Giljane. Alates 1992. aastast kannab trupp nime Den Norske Nationalballet.
Moderntants.
Moderntantsu harrastab Norras näiteks Nye Carte Blanche Bergenis. Sealsed koreograafid on Ingun Bjørnsgaard ja Ina Christel Johannessen.
Filmikunst.
Norra kultuuris ei ole filmikunst kesksel kohal.
Esimeseks Norra mängufilmiks peetakse 5...6-minutilist draamafilmi "Fiskerlivets farer", mis on kaduma läinud. Selle valmimisajaks peetakse 1907. aastat, kuigi esilinastuse aeg pole teada.
Tummfilmi ajastul tehti kokku umbes 45 lühemat või pikemat mängufilmi. Üle kolmandiku neist on kaduma läinud, sealhulgas peaaegu kõik enne 1920. aastat valminud filmid.
Esimene helifilm oli Tancred Ibseni ja Einar Sisseneri "Den store barnedåpen" (1931, Oskar Braateni raamatu järgi).
1970ndatel ja 1980ndatel paranes filmikunsti riiklik toetamine.
Silmapaistev nukufilmirežissöör oli Ivo Caprino.
Alates 1980ndatest aastatest on Norras valminud rahvusvahelist tähelepanu äratanud filme. 2000. aastatel on toodetud 20 täispikka kinofilmi aastas. Aastal 2001 loodi Norsk Filmfond.
Domineeriv filmikompanii on 1932. aastast S.
Aastal 1997 rajati Lillehammerisse Norra esimene filmikool.
UNESCO maailmapärandi nimistu.
Norra kultuurimälestistest kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse Bryggeni hansalinnaosa Bergenis (1979), Urnesi püstpalkkirik (1979), Rørosi kaevandusasula (1980), Alta kaljujoonised (1985) ja Struve geodeetiline kaar (10 riigi ühispärand; 2005).
a> peatänavaid rahvuspühal 17. mail – vaade Kuningalossi poolt
Rahvuspüha.
Norralased tähistavad 17. mail rahvuspäeva, Norra põhiseaduspäeva. Mitmed inimesed kannavad rahvuslikke kostüüme ning (eriti lapsed) osalevad linnaparaadidel, mis võtavad aset üle kogu maa.
Keeled.
Norra keelel on kaks ametlikku kirjakeelt: bokmål ja nynorsk. Varem, kui Norra oli ühinenud Taaniga, kasutati ka riksmåli. Tänapäeval kasutatakse enim bokmåli, nii meedias kui kirjanduses.
Norra põhjaosas räägitakse vähemuste poolt saami ja kveeni (soome) keeli.


Norbert Jokl.
Norbert Jokl (25. veebruar 1877 – arvatavasti mai 1942) oli juudi päritoluga Austria albanoloog, keda on nimetatud ka albanoloogia isaks.
Norbert Jokl sündis Lõuna-Moravas Bzenecis (Bisenz) kaupmehe perekonnas ainsa pojana.
Ta lõpetas gümnaasiumi kiitusega ja asus õppima Viini ülikooli, saades
sealt 23. juulil 1901 õigusteaduste doktori kraadi "summa cum laude".
Ta tegutses mõnda aega praktikandina juriidilisel alal, ent otsustas siis pühenduda hoopis keeleteadusele. Ta õppis indoeuroopa keeleteadust, slavistikat ja romanistikat ning lõpetas sellelgi alal kiitusega.
Hilissügisel 1903 sai temast keiserlik-kuningliku Viini ülikooli raamatukogu praktikant (Jokl jäi Viini ülikooli raamatukoguhoidjaks 1938. aastani).
30-aastasena õppis ta iseseisvalt ära albaania keele, mida oli väga vähe uuritud.
Alates 1913. aastast oli ta eradotsent, kelle valdkonnaks oli "indoeuroopa keeleteadus erilise rõhuasetusega albaania, balti ja slaavi keelele". Aastal 1923 sai ta erakorraliseks professoriks, 1937 õuenõunikuks.
Ta kirjutas arvukalt teaduslikke töid ja oli tunnustatud eriteadlane.
Aprillis 1933 laskis tunnustatud eradotsent paleontoloog ja albanoloog parun Franz Nopcsa maha oma sekretäri ja seejärel iseenda. Tema pärandi albanoloogiline osa läks paruni soovil Norbert Jokli valdusesse.
Kuigi Jokl oli küllalt kokku puutunud albaania üliõpilastega, külastas ta Albaaniat 1937 esimest korda. Teda võeti vastu autasude ja auavaldustega.
Pärast Adolf Hitleri võimuletulekut Saksamaal hakati Jokli käsikirju tagasi lükkama ning kutsed ettekandeid pidama lakkasid. Pärast anšlussi vabastati ta 20. mail 1938 ametist. Ta ei tohtinud oma endisesse töökohta enam siseneda. Filosoofiateaduskonna dekaan Viktor Christian (hilisem rektor) astus Jokli töökoha säilitamise eest välja, kuid asjatult. Samuti ei oldud nõus teda sügisel 1938 dekaani toetusel tehtud avalduse alusel võrdsustama "1. astme segaverelistega", et tal oleks ligipääs raamatukogudele.
Georg Solta, hilisem indoeuroopa keeleteaduse professor, kes oli talvesemestrist 1934 suvesemestrini 1938 Jokli juures õppinud, külastas teda järgneva nelja aasta jooksul kaks-kolm korda kuus, et temalt õppida ja temaga suhelda. Solta jutustab, et Jokl elas üksi ja väga askeetlikult, ainult süüa tegi talle teenija. Kaks tuba täitsid raamatud. Jokl ei istunud kunagi üliõpilastega kohvikus, sest kogu vaba aja, mis talle raamatukoguhoidja tööst jäi, täitis ta uurimistööga.
Jokl püüdis leida välismaal töökohta, kuid asjata. Viimane võimalus oli Albaania. Seal nähti talle ette Albaania raamatukogude organiseerija koht kuupalgaga 600 Albaania franki.
Jokl oleks tahtnud emigreerida Albaaniasse, kuid ei Padova ülikooli professori Carlo Tagliavini jõupingutused ega isegi Itaalia välisministri Galeazzo Ciano pöördumine Saksamaa välisministeeriumi poole ei toonud Joklile vajalikku väljasõiduluba. Ühes avalduses palus Jokl ka luba oma raamatukogu kaasa võtta, mis ei meeldinud dekaan Christianile, kes oli väga huvitatud ulatusliku kogu säilimisest ülikoolis. Jokli raamatukogu sisaldas muuhulgas käsikirjalisi täiendusi Gustav Meyeri albaania keele sõnaraamatule, mis oli Jokli elutöö.
4. märtsil 1942 kell 8 hommikul arreteeriti Jokl oma korteris Neustiftgasse 67 kahe gestaapolase poolt ja viidi kogumislaagrisse Castellezgasse 2. Georg Solta püüdis oma õpetajat päästa, pöördudes oma koolivenna, Viini "SS-Gruppenführeri Ernst Kaltenbrunneri poole, see aga vastas, et temal ei ole võimu Joklit äraviimisest päästa.
Tema saatuse kohta on erinevaid teateid. Ühtedel andmetel viidi ta 6. mai 1942 Minski lähedale Malõi Trostinetsi, kus ta mõrvati, teistel andmetel suri ta Viini Roßau kasarmus julma kohtlemise tagajärjel. Räägitakse ka, et ta olevat meeleheitest sooritanud enesetapu või et ta olevat viidud laagrisse Riiga.
Pärast Jokli arreteerimist märtsis 1942 püüdis dekaan tagada, et juhul kui Joklit Albaaniasse ei lubata, vaid ta "peaks Poolasse transporditama", jääks Jokli raamatukogu ülikoolile. Dekaan eelistas Jokli koonduslaagrisse saatmist Albaaniasse lubamisele, sest muidu oleks olnud raske raamatukogu kaasavõtmist takistada. Rahvusraamatukogu peadirektor Paul Heigl taotles kogu üleandmist rahvusraamatukogule.
Jokli raamatukogu, mille Jokl oli pärandanud Albaania riigile, konfiskeeriti 27. aprillil 1942. Alates 1942. aastast asuvad Norbert Jokli raamatukogu ja pärand Austria Rahvusraamatukogus. Tõenäoliselt 3000 raamatust on teada 200. Täiendustega albaania keele sõnaraamatu saatus on teadmata. Võib-olla võttis Jokl selle kaasa.
29. aprillil 1982 otsustas Viini ülikooli senat kanda Norbert Jokli nime ülikooli autahvlile.


Nikola I Petrović.
Nikola I Petrović Njegoš (Petrović-Njegoš; serbia "Никола I Петровић Његош"; 7. oktoober 1841 Njeguši – 1. märts 1921) oli Montenegro monarh 13. augustist 1860 kuni 13. novembrini 1918 (vürst, alates 28. augustist 1910 kuningas).
1858 saadeti 17-aastane Nikola Mirkov Petrović ja veel 2 poissi Montenegro eliitperekondadest õppima Pariisi Louis le Grandi lütseumi. Aastal 1860 pärast oma onu vürst Danilo II Petrovići mõrvamist naasis Nikola kaheaastase intensiivse õppimise tulemusel omandatud haridusega Pariisist Montenegro tollasesse pealinna Cetinjesse, et võtta vürstina üle Montenegro valitsemine.
Cetinjes valitses frankofiilia. Frankofiilid olid nii Danilo kui tema lesk Darinka. Ka Nikola imetles Prantsusmaa rahvuslikku ja kultuuripärandit ning institutsioone. Õukonnas kasutati prantsuse keelt ja etiketti.
Nikola abiellus Cetinjes 8. novembril 1860 Milena Vukotićiga. Vukotićid olid Montenegros võtmerolli mänginud enne Petrovićide võimuletulekut. Vukotićid ja Petrovićid olid kauaaegsed sõbrad ja liitlased. Nikola ja Milena said kaksteist last: kolm poega ja üheksa tütart. Kuus tütart abiellusid Euroopa kuninglike või aristokraatlike perekondade liikmetega. Nendel abieludel oli tähtis roll Nikola hilisemas välispoliitikas. See andis Nikolale hüüdnime Euroopa Äiapapa. Tema tütar Milica abiellus vene suurvürsti Pjotr Nikolajevitši, keiser Aleksander III lähisugulasega. Aleksander III nimetas Nikolat "ainsaks tõeliseks Venemaa sõbraks". Tütar Stana abiellus Esimese maailmasõja kangelase suurvürst Nikolai Nikolajevitšiga. Nikola kõige kuulsam tütar oli printsess Jelena, kes abiellus Itaalia kuninga Vittorio Emanuele III-ga.
Nikola I progressiivse kuningana.
Esimesed katsumused riigile tulid 1862, kui Türgi armee korraldas rea sissetungikatseid, et Montenegro täielikult sõjaliselt hävitada. Montenegrolased kaotasid 3500 meest, Türgi regulaarväed üle 8000 mehe. Lõpuks pidi Nikola siiski vastu võtma rahuettepaneku, mida pakkus paša Omar Latas. Kuid neid tingimusi montenegrolased ei täitnudki ja 1863 valmistusid nad uueks sõjaks.
Vene-Türgi sõjas 1876–1878 oli Montenegro armee, mida juhtis prints Nikola, Venemaa liitlane. Sõda lõppes edukalt. Montenegro territoorium kahekordistus. Austria tunnustas Montenegro piire 1842, 1859 tegi seda Türgi ja 1878 Berliini Kongressil kõik teised riigid: nad tunnustasid Montenegrot iseseisva riigina.
Üldiselt oli Nikola valitsusaeg Esimese Maailmasõjani Montenegro kuldaeg, riiki saatis majanduslik ja sotsiaalne progress. Välisabiga rajati suhteliselt tugev sõjavägi.
Enne 1868 oli Montenegros ainult mõni algkool, kuid ajavahemikul 1868–1875 avati 72 kooli, milles said haridust keskeltläbi 3000 õpilast. Algharidus, mida pakuti tasuta, sai kohustuslikuks. 1899 oli Montenegros 75 üld- ja 26 erakooli.
Montenegro sai oma esimese telegraafi 1869 ja korrektse postimajanduse koos uue postkontoriga 1871. 1874 alustas Montenegro Austria abiga peatee ehitamist Cetinjest Kotorise, mida hiljem pikendati Rijeka Crnojevicani ja edasi läbi kogu riigi. Ka raudtee avati sel perioodil Barist kuni Virpazarini. Järsk kasv toimus majanduses ja tekkis palju väikeärisid. Välismaine kapital, peamiselt Itaaliast, voolas paljudesse Montenegro ettevõtetesse.
Nikola asutas ülemkohtu, lahutades niiviisi kohtuvõimu täidesaatvast võimust. 1905 lasi Nikola koostada põhiseaduse, mis sisaldas ajakirjandusvabadust, ja kriminaalseaduse, mis vastas Lääne-Euroopa tavadele. 1910 kuulutas parlament Montenegro konstitusiooniliseks monarhiaks ja Nikola kuningaks.
Nikola I osa iseseisvuse kaotamisel.
Järgnevad aastad olid Montenegrole väga rasked. Kuigi ta tuli võitjana välja mõlemast Balkani sõjast, maksis see ränka hinda, eriti Albaania linna Shkodëri vallutamine. Armee nõudmisel tõmbas Nikola väed linnast välja ja andis selle rahvusvahelise kontrolli alla.
Kuigi Nikola oli end näidanud võimeka juhina, tegi ta maailmasõja ajal tähtsaid valearvestusi. Kõige olulisem oli oma vägede ülemjuhatuse andmine Serbiale, mida valitses tema väimees Petar Karadjordjevič. Sel ajal, kui Petar saatis väed Korfu saarele, okupeerisid Austria väed Montenegro. Nikola põgenes perega Itaalia kuninga, teise väimehe juurde.
1918 okupeerisid Serbia väed pärast Austria lüüasaamist sõjas Montenegro. Nikola tegi vea, et ei naasnud kiiresti kodumaale. Järgnes Jõuluülestõus serblaste vastu 1919, mis suruti maha, sest Nikola kutsus rahvast üles mitte vastupanu osutama. Ta uskus lääneriikide lubadusi sel juhul Serbiat mõjutada Montenegro iseseisvust taastama.
Kuni surmani 1921 Cap d'Antibes'is laskis Nikola end Montenegro kuningaks kutsuda. Ta maeti San Remosse.
1989 maeti Nikola, tema naise Milena ning nende tütarde Xenia ja Vera säilmed ümber Cetinjesse Cipuri kabelisse.


Néstor Kirchner.
Néstor Carlos Kirchner Ostoić (25. veebruar 1950 Santa Cruzi provints, Río Gallegos – 27. oktoober 2010) oli Argentina poliitik, aastatel 2003–2007 Argentina president.
Ta oli vasakpoolne peronist.
Aastatel 1991–2003 oli ta Santa Cruzi provintsi kuberner. Aastal 2003 sai ta Argentina presidendiks, võites varasemat (1989–1999) presidenti Carlos Menemit.
Kirchner põlvnes katoliku usku eurooplastest. Tema isa Néstor Carlos Kirchner, kes põlvnes sakslastest ja šveitslastest, töötas postiametnikuna. Ema María Ostoic oli pärit Tšiilist Punta Arenasest ja tema vanemad olid horvaadi immigrandid. Kirchnerid elasid Santa Cruzi provintsi pealinnas Río Gallegoses.
Kirchner astus juba noorena peronistlikku noorsooliikumisse "Juventud Peronista". Aastal 1976 lõpetas ta advokaadina La Plata ülikooli.
Aastal 1987 valiti ta Santa Cruzi linnapeaks. Sellele ametikohale jäi ta 1991. aastani. Seejärel sai ta kuberneriks. Ta tõi provintsi heaolu ja majanduslikku stabiilsust. Ta valiti uuesti ning jäi selle provintsi kuberneriks 2003. aastani. Oma provintsis pani ta rõhku maavarade kaevandamisele. Seal on naftat ja maagaasi ning Argentina suurim kulla- ja hõbedakaevandus.
1996 asutas ta peronistide siseajalehe La Corriente Peronista, mis oli mõeldud vabaks aruteluks ja peronistide ühtsuse taastamiseks.
Kuigi Menem võitis esimese hääletusvooru 27. aprillil 2003, sai ta ainult 24% kehtivatest häältest, ainult 2% rohkem kui Kirchner. See oli Pyrrhose võit, sest Menemil oli paljude argentiinlaste seas äärmiselt negatiivne kuvand ja tal polnud peaaegu mingit võimalust lõppvoorus võita. Küsitlused ennustasid Kirchneri ülekaalukat võitu 30–40-protsendilise vahega. Menem otsustas kandideerimisest loobuda. See tegi Kirchneri automaatselt Argentina presidendiks.
Kirchner sai Eduardo Duhalde järel presidendiks 25. mail 2003.
Kirchner oli esimene Patagooniast pärit president.
28. oktoobril 2007 toimunud presidendivalimised võitis Néstor Kirchneri abikaasa Cristina Fernández de Kirchner.
Kirchner sundis ametist lahkuma kolm Ülemkohtu kohtunikku, süüdistades neid Carlos Menemi otsuste heakskiitmises. Üks endine kohtunik ütles, et Kirchner tahtis lihtsalt Ülemkohtu sõltumatust piirata.
4. mail 2010 valiti ta Lõuna-Ameerika Riikide Liidu peasekretäriks.
Isiklikku.
Kirchner abiellus 9. märtsil 1975 dr Cristina Fernándeziga.
Neil on kaks last: Máximo (1977) ja Florencia (1990).


Ooper.
Ooper (itaalia sõnast "opera" 'teos') on muusikaline lavateos, milles enamasti esitatakse kogu tekst lauldes. Mõnikord nimetatakse ooperiks ka ooperiteatrit ehk ooperimaja.
Ooperi esitamisel kasutatakse teatri vahendeid, sealhulgas lavakujundust, kostüüme ja näitlemist. Laulu saadab instrumentaalmuusika, mille koosseis ulatub kammeransamblist sümfooniaorkestrini.
Traditsioonilises ooperis kasutatakse kaht laulmisviisi: retsitatiivi ja aariaid. retsitatiivi kasutatakse tavaliselt dialoogides ja süžee arendamisel. Aariate laulmise ajal süžee sageli peatub ning lauljad keskenduvad ühele teemale, laules täie häälega. Lühemaid vahepalasid retsitatiivide vahel või lõpul nimetatakse arioosodeks. Laulul on alati instrumentaalsaade.
Ajalugu.
Ooperi algeid leidus juba vanakreeka tragöödiates, milles muusikal oli oluline osa. Ooperi eeskujudeks võib pidada ka keskaegset liturgilist draamat, müsteeriumi ja 16. sajandi lõpu madrigal-komöödiat.
Ooperi idee sündis 16. sajandi lõpul Firenzes. Esimeseks ooperiks peetakse itaalia helilooja Jacopo Peri ja libretisti Ottavio Rinuccini "Daphnet", mille nad kirjutasid aastatel 1594 – 1597 ja mis kanti ette 1597. aastal. Esimene säilinud ooper on samade autorite "Eurydike", mis kanti ette 1600. aastal. Ooper sündis muusikalise draamana. Esialgu oli tähtsaim tekst, muusika ainult ilmestas seda. Laul oli retsitatiivne (kõnetaoline), esines ka madrigalilaadseid koore. Pillisaade väikse ansambli poolt oli lihtne ja tagasihoidlik. Oluline oli teksti väljatoomine.
Esimene tõeline ooperihelilooja oli Claudio Monteverdi. 17. sajandi ooper oli juba eelkõige muusikateos, milles voolavat meloodiat kaunistasid rohked keerulised käigud ("bel canto" stiil). 17. ja 18. sajandil tegutses palju ooperiheliloojaid (Alessandro Scarlatti, Jean-Babtiste Lully, Henry Purcell, Georg Friedrich Händel) ja loodi mitut laadi oopereid. Tekkisid toretsev õukonnaooper "opera seria" ja koomiline rahvaooper "opera buffa". Tollane ooper oli enamasti numbriooper. See koosneb iseseisvaist muusikanumbreist: aariatest, ansamblitest, koori- ja orkestriepisoodidest (avamäng, intermezzo jt) ning tantsudest.
1637. aastal rajati Veneetsias esimene ooperiteater.
19. sajandil hakati numbriooperist loobuma. Giuseppe Verdi ja Richard Wagneri ooperites areneb sündmustik ja muusika katkematult. Tegelasi võivad iseloomustada juhtmotiivid, orkestri osatähtsus suureneb. Põhiliselt sellisena ongi ooper püsinud tänapäevani, kuigi temas võib leiduda numbriooperi sugemeid.


Operett.
Operett (itaalia keeles "operetta" "väike ooper") on lõbusa sisuga elurõõmus muusikaline lavateos, milles vahelduvad laul, kõne ja tants.
Operett nõuab näitlejailt mitmekülgsust ja mängulusti, sest selles tuleb näiteks tantsida ka teistel tegelastel, mitte ainult tantsurühmal. Ka osa laule on tantsurütmis. Paljud operetiviisid on saanud üldtuntuks.
17. sajandil tähendas operett väikest ooperit, mida etendati harilikult enne suure ooperi algust. Kohati nimetati operetiks ka lõbusat rahvalikku laulumängu, millel on praeguse operetiga rohkesti ühist: mõlemas vaheldub muusika kõnega, leidub koomilisi tegelasi ning tekib lõbusaid ja naljakaid olukordi.
Nüüdisaegne operett pärineb 19. sajandi keskpaigast, kui Pariisis lõi oma lavateosed prantsuse helilooja Jacques Offenbach. Õige pea sai teiseks operetilinnaks Viin, kus tegutses opereti suurmeister, valsikuningas Johann Strauss. 20. sajandi algupoolel vallutas maailma uusviini operett (Ferenc Lehár, Imre Kálmán), mis on varasemaga võrreldes vähem rahvalik ja rohkem meelelahutuslik. Praegusajal võistleb operetiga muusikal.


Oksiidid.
Oksiidid on keemilised ained, mis koosnevad kahest elemendist, millest üks on hapnik, ning mille molekulis hapnikuaatomite vahel puudub keemiline side. Vananenud kirjanduses (peamiselt 20. sajandi I poolel) tähistati oksiidi terminiga "hapend".
Metallioksiidid on reeglina aluselised ning neis esineb kas iooniline või kovalentne polaarne side. Mittemetallioksiidid on reeglina happelised ning neis esineb kovalentne polaarne side.
Oksiidid tekivad kahe lihtaine vahelise redoksreaktsiooni käigus, milles hapnik käitub oksüdeerijana. Oksiide on mõningatel juhtudel võimalik saada ka metalli reageerimisel veega, nad tekivad ka paljude ebapüsivate ainete lagunemisel.
Metallioksiidid on erineva värvusega tahked kristalsed ained. Üks tähtsamaid metallioksiide argielus on kaltsiumoksiid CaO ehk kustutamata lubi. Seda saadakse tööstuses lubjakivi lagundamisel kõrgel temperatuuril. Argielus puutume kokku veel mitmete teiste metallioksiididega. Laialt kasutatav metall alumiinium kattub õhuhapnikuga reageerimisel õhukese oksiidikihiga. See kiht on nii tihe, et kaitseb, metalli edasise oksüdeerumise eest. Seepärast on alumiinium tavatingimustes õhu ja vee suhtes hea vastupidavusega.Ka raua pinnal tekkiv rooste koosneb põhiliselt oksiidist. Raud(III)oksiid on aga kohev ega kaitse rauda edasise roostetamise eest.


Oksüdatsioon.
Oksüdatsioon on laiemas mõttes keemiline protsess, mille käigus aine loovutab elektrone ehk oksüdeerub. Kitsamas mõttes on oksüdatsioon aine ühinemine hapnikuga.
Oksüdeerumine toimub redoksreaktsioonis ning aine, mille korral toimub oksüdeerumine, on redutseerija. Oksüdeerumise vastandprotsess on redutseerumine ehk reduktsioon.
Redutseerija oksüdeerub ehk annab elektrone ära. Samal ajal oksüdeerija liidab (aktsepteerib) need elektronid, seega redutseerub.
Tüüpiline oksüdatsiooniprotsess on põlemine, mille käigus põlev aine oksüdeerub.
Bioloogiline oksüdatsioon.
Organismide kehas toimuvad samuti oksüdatsiooniprotsessid. Need on enamasti paljuetapilised ja lõppsaadustena eraldub peamiselt süsihappegaas, vesi ja ammoniaak.


Oksüdeerija.
Oksüdeerija (ka "oksüdeeriv aine", "oksüdant") on keemias aine, mis redoksreaktsiooni käigus liidab endaga elektrone.


Olga Lauristin.
Olga Lauristin (sündinud Künnapuu; 28. aprillil 1903 Kolga vald – 25. juuni 2005) oli eesti kommunistlik revolutsionäär ja poliitik.
Isa Anton Künnapuu oli Kolga vallas koolijuhataja.
Astus 1920 Eestimaa Töörahva Parteisse. Sellest ajast arvestatakse tema kuulumist Nõukogude Liidu Kommunistlikusse parteisse (NLKP). Mõisteti 149 protsessil (10.–27. november 1924) eluks ajaks sunnitööle. Vabanes 1938 president Konstantin Pätsi amnestiaga.
Aastal 1940 töötas ta Rahva Hääle toimetuses ja Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee naistööinstruktorina, 1941 Eesti NSV Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse ülemana. Sel ametikohal andis ta korralduse tuhandete okupatsioonivõimudele sobimatute eestikeelsete raamatute hävitamiseks.
Aastatel 1941–1944 töötas ta Üleliidulises Raadios ja Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastuses eesti toimetuse juhatajana. 1944–1947 oli ta Eesti NSV sotsiaalkindlustuse minister ja 1947–1951 Eesti NSV kinematograafia minister.
Küüditatute Valve Kivi, Elvi Sukku ja Ella Gitali ütluste kohaselt osales ta märtsiküüditamise läbiviimises Hiiumaal.. Olga Lauristini tütar Marju Lauristin on enda sõnul pöördunud Kaitsepolitsei poole palvega uurida tema ema võimalikku osalust küüditamises ning "sai eitava vastuse". Olga Lauristini tegevust märtsiküüditamise ajal tema elu jooksul kriminaalkorras ei uuritud.
Seoses abikaasa Hendrik Alliku arreteerimisega heideti 1952 NLKP-st välja; 1953. aastal liikmelisus taastati.
Aastatel 1956–1961 oli ta Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu Presiidiumi esimees ja 1961 Rahufondi Eesti osakonna esimees.
Isiklikku.
Oli 1939–1941 (kuni abikaasa hukkumiseni) abielus noorpõlvearmastuse Johannes Lauristiniga. Sellest abielust sündis 7. aprillil 1940 tütar Marju Lauristin, sotsioloog ja ajakirjandusteadlane.
Oli 1945–1989 (kuni abikaasa surmani) abielus Hendrik Allikuga. Sellest abielust sündis 8. oktoobril 1946 poeg Jaak Allik, poliitik ja teatritegelane, kelle poeg Mihkel Allik on olnud Eesti õiguskantsleri nõunik.
Alates 1997. aastast elas ta Tartus tütretütar Marin Laaki juures.
Ta oli Eesti Vasakpartei kõige vanem liige.


Olduvai kultuur.
Olduvai kultuur ehk Olduvai ajastu (ka "Oldowan", "Oldowani ajastu", "Oldowani kultuur") on paleoliitikumi esimene periood.
Olduvai kultuurile on tüüpiline veerkivitööriistade kasutamine ning lihtsate tööriistade valmistamine küljest äralöömise teel. Vanimad kiviriistad on tuntud kui "chopperid ehk raienoad, mille saamiseks eemaldati munakivist või laamakamakast kilde. Kivitööriistade valmistamist on nimetatud veeristööriistade tootmiseks või esimese leiukoha Olduvai Gorge (Olduvai kuristiku) järgi Olduvai töönduseks. Olduvai kuristik asub Ida-Aafrikas Tansaanias Serengeti lavamaa kaguosas. Olduvai kultuurile on tüüpilised "Homo rudolfensis", "Homo habilis", varane "Homo erectus" ja "Homo ergaster".
Vanimad leiukohad on Etioopias: Gona (2,5 miljonit aastat vana) ja Hadar (2,3 miljonit aastat vana).
Kivitööriistadel on – eriti perioodi lõpul – juba erinevad kujud. Kivist tööriistade kõrval olid tarvitusel ka luust ja sarvest tööriistad. Kõige vanemad Olduvai ajastu tööriistad Euraasias on umbes 1,5 miljoni aasta vanused ning pärinevad Gruusiast ja kuulusid "Homo ergaster" 'ile.
Aafrikas ilmusid esimesed järgneva, Acheuli ajastu esemed umbes 1,5 miljonit aastat tagasi ("Homo ergaster" ja "Homo erectus").
Üleminel Olduvai ja Acheuli ajastu vahel ei ole päris täpselt piiritletud. Enamasti peetakse Acheuli ajastu tunnuseks kaheteratehnika ja pihukirveste arengut. Siiski arvatakse lihtsamad kaheteratööriistad veel Olduvai ajastusse.


Otto Strandman.
Otto August Strandman 1 (30. november 1875 Vandu küla, Undla vald, Virumaa – 5. veebruar 1941 Kadrina) oli Eesti poliitik ja diplomaat.
Elulugu.
Otto Strandmani isa oli Kadrina kihelkonna Undla valla Neeruti mõisa õpetaja Hans Strandman, ema neiupõlvenimi oli Apfelbaum. Vend Andres Strandman oli Vene Keisririigi teenistuses ning 1905. aastal Peterburi vangla Krestõ ülem. Tal oli ka õde Anna.
Õppis Tallinna Aleksandri ja Peterburi V ja VII gümnaasiumis, lõpetas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumi. Seejärel töötas kolm aastat Riigipanga Tallinna kontoris.
Õppis 1899–1901 Peterburi Ülikooli ja 1901–1903 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.
Osales 1905. a revolutsioonis, 1905–1909 elas seetõttu pagulasena Šveitsis, Soomes ja teistes Euroopa riikides.
1918 oli Saksa okupatsioonivõimude poolt vangistatud.
1919 mai – november Sõjaminister.
1924 võeti tema ettepanekul Eesti rahaühiku nimetusena kasutusele kroon.
Oli Eesti delegaat Rahvasteliidu Assamblee 9. istungil 1928.
Strandmani saadikuajal Poolas käis novembris 1928 Varssavis eridelegatsioon eesotsas kindralite Johan Laidoneri ja Paul Lillega.
Riigivanemana käis 1930 visiidil Poolas. Eestisse naastes sõitis ta Lätist läbi seal toimunud rahvaloenduse ajal ja loeti seetõttu loendusel Läti elanikuks.
1938 oli Strandman Alalise Rahvusvahelise Kohtu rahvuslik kohtunik.
Laskis end 5. veebruaril 1941 maha, kui NKVD ametnikud tulid teda vangistama.
Ametid.
Otto Strandman oli Estonia Seltsi, Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse ja teiste seltskondlike ühingute juhtorganite liige.
Otto Strandmanile on pühendatud Tallinnas Roosikrantsi 4a majal mälestustahvel. 2008. aastal ilmus Otto Strandmani portreega Eesti Posti postmark.
Isiklikku.
Otto Strandmani abikaasa oli Lydia Strandman (Lydia Hindrikson, 24. august 1889 – 29. juuli 1934). Nad abiellusid 20. veebruaril 1908; neil sündis kolm last.


Otho.
Otho (Imperator Marcus "Otho" Caesar Salvii Marcus Salvii Augustus; sünninimi Marcus Salvius Otho; 28. aprill 32 - 16. aprill 69) oli Vana-Rooma keiser 15. jaanuarist 69 kuni surmani.


Oidipus.
Oidipus (vanakreeka keeles Οἰδίπους, ladinapäraselt "Oedipus") oli müütiline Teeba kuningas, Teeba kuninga Laiose ja kuninganna Iokaste poeg, kes teadmatult tappis oma isa ja abiellus oma emaga.
Oidipust tuntakse enamasti Sophoklese näidendite "Kuningas Oidipus" ja "Oidipus Kolonoses" järgi.
Müüt.
Kui Oidipus väikese lapsena maha jäeti, leidis ta lambakarjus, ning viis ta Korintose kuningakotta. Kuningas Polybos ja kuninganna Merope (või Periboia) kasvatasid ta üles.
Hiljem sattus Oidipus oma algse kodukoha lähedal rännates tülli oma isa, kuningas Laiosega ning tappis ta teadmata, kes ta on. Pärast seda sündmust edasi liikudes jõudis mees Teebasse, mida hoidis hirmu all sfinks. Saanud oma mõistatusele õige vastuse, heitis sfinks ennast sügavikku. Koletise võitnud Oidipus sai Teeba kuningaks. Seejärel abiellus ta oma ema, kuninganna Iokastega, samuti teadmata, kes ta on. Kui Oidipuse minevik selgeks sai, ei suutnud ta ema enam häbitunnet taluda ning sooritas enesetapu. Oidipus pidas kõike juhtunut enda süüks ning tahtmata näha edasisi kuritegusid, pimestas mees end sõlenõelaga. Olles pimedaks jäänud, usaldas kuningas oma lapsed ning trooni Iokaste vennale Kreonile ning pagendas ise ennast Teebast. Elust eemaletõmbununa veetis Oidipus oma elu lõpuaastad tundmatu karjusena.
Oidipuse loo süžeele sarnased lood on suulises folklooris rahvusvaheliselt levinud, Aarne-Thompson-Utheri tüübikataloogis on see arvele võetud muinasjututüübina ATU 931.


Opole vojevoodkond.
Opole vojevoodkond on haldusüksus Poolas.


Orodes III.
Orodes III (OPΩΔΗΣ) oli Partia kuningas aastatel 4–7.
Tema isaks peetakse Partia kuningat Phraates IV-t, ema on teadmata.
Ta abiellus Juudamaa printsessi, Alexandrose tütrega. Partia ja Media Atropatene kuningas Vonones II oli nende poeg.
Ta tuli võimule pärast Phraatakest. Ühe versiooni järgi ta oli võimul ainult mõned kuud, ja needsamad ülikud, kes ta troonile panid, lõpuks ka mõrvasid ta (mõrvamine on kindel). Sel juhul loetakse tema võimuloleku ajaks umbes aastat 6.


Politoloogia.
Politoloogia on teadus, mis uurib võimu ja valitsemise vorme, poliitilisi süsteeme ja ideoloogiaid. Politoloogia tegeleb režiimide, liikumiste ja ideoloogiate uurimisega.


Prantsuskeelne kirjandus.
Prantsuskeelne kirjandus on ilukirjandus, mis on kirjutatud prantsuse keeles.


Paul Ariste.
Paul Ariste hauakivi Raadi kalmistul Tartus
Paul Ariste (1927. aastani Paul Berg; 3. veebruar 1905 Rääbise, Võtikvere vald (Torma kihelkond) – 2. veebruar 1990 Tartu) oli eesti keeleteadlane.
Töökohad.
1940. aastatel istus Ariste aastapäevad Nõukogude kinnipidamiskohas. See hirmutas ta ära ning muutis ta võimude suhtes väliselt igati lojaalseks.
Paul Ariste meelisuurimisobjekt oli vadja keel ning ka vadjalaste rahvaluule ja etnograafia. Tema uurimistöö temaatika oli siiski väga lai. Ta on avaldanud umbes 1300 teaduslikku tööd, sealhulgas umbes 50 raamatut.
Ta õpetas soome-ugri keeli, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt.
Paul Ariste rajas eesti fennougristikakoolkonna ning õpetas välja palju Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste seast pärit keeleteadlasi. Ta oli üle kuuekümne väitekirja juhendaja.
Paul Ariste oli ka tuntud polüglott. Ta alustas keele õppimist alati selle keele foneetika põhjalikust tundmaõppimisest.
Pärast seda, kui Ariste avastas, et sõna "manguma" on pärit mustlaskeelest, õppis ta selle keele ära ning kasutas seda oskust igal võimalusel. Mustlased hüüdsid teda valgeks mustlaseks.
Isiklikku.
Paul Ariste sündis Rääbise mõisa sepa pojana.
Paul Ariste oli abielus Erna Aristega, kes valdas hästi läti keelt. Läti keelt Paul Ariste siiski ei julgenud rääkida, sest kartis häälduses eksida.
Paul Aristel oli väga kõrge hääl.
Aristel oli soov olla igal aastal publikatsioonide arvu (ja muu poolest) Tartu ülikooli õppejõudude seas esimene ja see tal ka õnnestus. Kurioosumina üritas ta alati ka palga maksmisel letis esimene olla, mistõttu läks juba tükk aega enne kassa avamise aega kohale.
Ariste tundis üliõpilaste ja üldse inimeste vastu väga suurt huvi. Ta olevat tundnud 100 000 eesti inimest.
Ariste eelistas meessoost üliõpilasi, pidades neid võimekamateks. Fennougristikaüliõpilastele tegi ta vana kombe kohaselt kohvikus välja.
Ariste oli ristitud õigeusku ja ta ka maeti õigeusu kombe kohaselt.


Pariis.
Pariis (prantsuse keeles "Paris") on Prantsusmaa pealinn ja Île-de-France'i piirkonna halduskeskus ning departemang number 75.
Aastatel 2001–2007 ja 2008–2014 on linnapeaks Bertrand Delanoë.
Ajalugu.
Algselt oli seal keldi hõimu parisiide asula, mis asus Seine'i jõe saarel. Hõim oli rikas ja tuntud kullast müntide vermijana.
Caesari ajal vallutasid selle roomlased, aga pärismaalased osutasid neile visa vastupanu. Roomlased nimetasid asulat Lutetia Parisiorumiks. Rooma ajast on Pariisis muistiseid säilinud vähe.
508 sai Pariis Merovingide riigi pealinnaks ja 987 Prantsusmaa pealinnaks, keskajal oli see Euroopa suurim linn.
17.-18. sajandil arenes Pariis ülemaailmse mõjuga kultuurikeskuseks.
1900. aasta Pariisi maailmanäituseks ehitati näiteks Orsay raudteejaam, millest 1986. aastal sai Orsay muuseum, ja Aleksander III sild.
19. juulil 1900 avati Pariisi metroo, mis on vanuselt neljas metroo maailmas.
19. sajandi II poolel ehitati linn põhjalikult ümber.
1944. aasta augustis käskis Adolf Hitler jätta Pariisi varemetesse. Ta ütles: "Linn ei tohi langeda vaenlase (lääneliitlaste) kätte, välja arvatud täieliku rusuna." Pariisi sõjaväekuberner kindral Dietrich von Choltitz jättis aga Hitleri käsu täitmata.
Pariisi linna vapikirjaks on "Fluctuat nec mergitur" ('õõtsub [lainetel] ega upu'). Deviis pärineb umbes 13. sajandist, kaupmeeste gildilt, mis kontrollis Seine'il toimuvat liiklust ja tehinguid. Algselt oli sellel ainult laeva kujutis, ent pärast Pariisi kaupmeeste mässu ja nende juhi Etienne Marceli mõrvamist 1385 andis dofään (hilisem Charles V Hea) käsu, et vapile lisataks prantsuse kuningate heraldiliste liiliatega väli.
Tänapäeval on Pariis üks maailma juhtivatest äri- ja kultuurikeskustest. Tal on suur mõju poliitika, hariduse, meelelahutuse, ajakirjanduse, moe ja kunsti vallas. Pariisis on paljude rahvusvaheliste organisatsioonide peakorter ja nendest on tähtsaimad UNESCO, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, Rahvusvaheline Kaubanduskoda ning Euroopa Kosmoseagentuur. Pariisi peetakse üheks maailma kõige rohelisematest ja elamisväärsematest linnadest Euroopas, kuid ühtlasi kuulub ta kõige kallimate linnade hulka.
Kliima.
Pariisi aastane keskmine temperatuur on +8,5 °C. Kõige palavamad kuud on a>des on töötus 20–40%.
Sport.
Pariisis toimunud tähtsaimad spordisündmused on 1900. ja 1924. aasta suveolümpiamängud ning 2003. aasta maailmameistrivõistlused kergejõustikus.
Jalgpalliklubidest on tuntuim Pariisi Saint-Germain.


Prantsuse keel.
Prantsuse keel kuulub indoeuroopa keelkonna romaani keelte rühma. Seda kõneleb emakeelena umbes 110 miljonit inimest. Lisaks Prantsusmaale on see Haiti riigikeel ja üks riigikeeli Belgias, Šveitsis, Luksemburgis, Kanadas ja mitmetes Aafrika riikides. Prantsuse keel on ka paljude rahvusvaheliste organisatsioonide töökeel (ROK, WTO, FIFA, ÜRO, Aafrika Liit, EBU, ESA, UPU jpt).
Ajalugu.
Enne seda, kui Caesar 52.a.eKr Gallia (tänapäeva Prantsusmaa) vallutas, rääkisid Gallia hõimud erinevaid keldi keeli. Roomlastest vallutajad rääkisid aga prestiižset ladina keelt. Vallutusele järgnenud sajandite jooksul levis vallutajate keel üle maa ning vulgaarladina keele (vastandina klassikalisele ladina keelele) kandepind suurenes.
3. sajandil tungisid Lääne-Euroopasse germaani hõimud. Prantsuse keele arengu seisukohast olid neist kõige olulisemad frangid, kes asusid elama tänapäeva Prantsusmaa põhjaossa. Frankide keelel oli suur mõju selles piirkonnas räägitavale ladina keelele, see muutis nii hääldust, süntaksit kui sõnavara. Erinevus ladina keele ning tegelikult kõneldava keele vahel suurenes järjest, kuni arenes välja vana prantsuse keel.
Esimest korda mainitakse uue romaani keele olemasolu 813. aasta Tours’i nõukogu ajal, kus seda nimetatakse "lingua romana rustica"ks. Nõukogus võetakse vastu ka otsus, et preestrid peavad teenistusi läbi viima selles samas "lingua rustica"s. Tavainimesed lihtsalt ei mõistnud klassikalist ladina keelt. Seega soodustas kirik rahvakeele levikut ning õpetlaste poolt väärtustatud ladina keele roll vähenes järjest. Nii võib öelda, et 9. sajandil valitses Prantsusmaal kakskeelsus: ladina keel iseloomustas eliiti, see oli kirjanduse ja asjaajamise keel. Rahvas rääkis nn vulgaarkeeli, milles varsti ka kirjutama hakati.
Esimene kirjalik tunnistus vana prantsuse keelest on 842. aastast pärinev Strasbourg’i vanne ("Serments de Strasbourg"). Esimesed olulised kirjandusteosed olid kangelaslaulud. Neist kuulsaim on umbes 12. sajandil kirjutatud „Rolandi laul“.
1204. aastal liideti Prantsuse kuningriigiga Normandia ning sellest ajast on prantsuse keele sõnavarasse jäänud umbes 150 Skandinaavia päritolu sõna, mis on peamiselt seotud merenduse ning põlluharimisega.
1539. aastal kirjutab kuningas François I alla Villers-Cotterêts määrusele. Selle dokumendiga muutub prantsuse keel ametlikuks kohtumõistmise ja asjaajamise keeleks (enne oli see roll ladina keelel). 17. sajandil muutub prantsuse keel teaduse ja hariduse vallas järjest olulisemaks. René Descartes’i 1637. aastal avaldatud teos "Le Discours de la méthode" („Arutlus meetodist“) on oluliseks verstapostiks, sest tegu on esimese prantsuse keelse filosoofilise teosega. Varasemalt oli selliseid raamatuid kirjutatud ainult ladina keeles. Tegelikult kirjutas Descartes ka selle teose algselt ladina keeles, kuid tsensuuri tõttu otsustas selle prantsuse keeles ümber kirjutada. Ta teadis, et eliit ei loe „rahvakeeles“ kirjutatud raamatut. Samas said Descartes’i ideedest huvitatud kirjaoskajad seda lugeda ilma tsensuuri kartmata.
Mõni aasta varem, 1635. aastal, oli kardinal Richelieu asutanud Prantsuse Akadeemia, mille ülesandeks on siiamaani prantsuse keele reguleerimine. Olgugi, et ühtlustatud prantsuse keel oli ametlikuks riigikeeleks, näitas 1794. aastal korraldatud küsitlus, et 28 miljonist elanikust rääkis riigikeelt vaid 3 miljonit. Seega olid arvukad dialektid endiselt elujõulised. Tasub mainida, et standardiseeritud prantsuse keel põhines eelkõige Pariisi ümbruses räägitaval keelel. Seega olid dialektid eriti levinud Lõuna-Prantsusmaal.
1789. aasta Prantsuse revolutsiooniga suurenes surve ühtse prantsuse keele kasutamiseks. Ühtses keeles nähti olulist vahendit rahva ühendamiseks. Jakobiinid nimetasid prantsuse keelt „Valgustuse universaalseks keeleks“ ning seda peeti kõigile kohustuslikuks emakeeleks. Dialektide kasutamine muutus sünonüümseks sotsiaalse tagasiminekuga, sest murdeid seostati vana režiimiga.
19. sajandi Euroopas oli prantsuse keelel tähtis positsioon. Tegu oli diplomaatia keelega, mille õppimist pidas aristokraatia hädavajalikuks. Prantsuse keele kandepind suurenes sel perioodil ka mitmete piirkondade koloniseerimise tõttu. Olukord muutus aga pärast Teist maailmasõda. Ühelt poolt oli see tingitud Ida-Euroopa frankofiilse eliidi massilisest tagakiusamisest ning hukkamisest, kuid veelgi olulisem oli USA mõjuvõimu kasv ning inglise keele tõus rahvusvaheliseks suhtluskeeleks.
Inglise keele mõju prantsuse keelele on viimastel kümnenditel aktuaalne teema. 1994. aastal võeti Prantsusmaal vastu nn Touboni seadus (tollase kultuuriministri järgi), millel on kolm põhieesmärki: keele rikastamine, prantsuse keele kohustuslik kasutamine kõikides dokumentides ja prantsuse keele riigikeele staatuse kaitsmine.


Psühholoogia.
Kuni 19. sajandini oli psühholoogia filosoofia alavaldkondi; iseseisvaks empiiriliseks teadusharuks sai ta 19. sajandi teisel poolel.
Psühholoogia harud.
Üldpsühholoogia käsitleb normaalse täiskasvanud inimese psüühika üldisi seaduspärasusi. Selle kõrval on psühholoogial hulk harusid.


Poola.
Poola Vabariik on riik Kesk-Euroopas. Poola piirneb läänest Saksamaaga, lõunast Tšehhi ja Slovakkiaga, idast Ukraina ja Valgevenega ning põhjast Leedu ja Venemaaga (Kaliningradi eksklaav). Põhja poole jääb ka Läänemeri. Piiri pikkus on 3014 km, rannajoone pikkus 524 km.
Asukoha ja ligipääsetavuse tõttu on Poolas olnud palju sõdu ja selle piirid on väga suures ulatuses nihkunud.
Pinnamood.
Põhja-Poolas on tasandikuline. Riigi lõunaosa on mägine (Tatrad, Karkonosze, Bieszczady, Pieniny mäestik jt).
Kõrgeim mägi on Rysy (2499 m).
Jõed.
Suuremad jõed on Wisła (Visla), Odra (saksa keeles "Oder").
Järved.
Suurim järv on Śniardwy järv (110 km²).
Rahvastik.
Varasel keskajal olid praegused Poola alad slaavi hõimudega asustatud.
Üle 95% elanikkonnast on poolakad. Vähemusrahvustest elavad Poolas sakslased, kašuubid, ukrainlased, russiinid, valgevenelased, leedulased jt.
Asulad.
Poola suurimad linnad on Varssavi, Kraków, Łódź, Wrocław, Poznań, Gdańsk, Szczecin, Bydgoszcz, Lublin ja Katowice.
Religioon.
Valdav usk on katoliiklus. Kommunistlikul perioodil oli kiriku roll vastupanuliikumises ning rahvuslike traditsioonide säilimisel väga suur. Roomakatoliiklaste hulka kuulub umbes 95% elanikkonnast (neist 75% on aktiivsed kirikuskäijad). Poolast pärines ka hiljutine paavst Johannes Paulus II, kodanikunimega Karol Wojtyła.
Suurimad katoliiklike palverännakute keskused on Częstochowa (tähtsuselt teine palverännupaik Euroopas) ja Kalwaria Zebrzydowska. Częstochowa kloostris asub ajalooline imettegev ikoon Częstochowa Must Madonna. Kloostrit külastab aastas umbes 4 miljonit inimest.
Roomakatoliiklus jõudis Poolasse juba 10. sajandil, kui Poola riigi rajaja, Piastide dünastia vürst Mieszko I end 966. aastal ristida lasi. Toonases Poola keskuses Gnieznos on maetud ka Poola kaitsepühak Püha Adalbert, kes sai surma ristiretkel Preisimaale.
Katoliikluse kõrval leidub Poolas ka teisi usundeid. Nii jõudis islam Poola keskaja ning uusaja vahetusel tatarlastega, samuti on tugevad traditsioonid Poola juudi kogukonnal. Ida-Poolas on palju õigeusklikke.
Poola parlamentaarsed traditsioonid.
Poola parlamentaarne süsteem arenes lineaarselt teiste Euroopa riikidega. Linnahärrad, suurmaaomanikud ja aadelkond püüdis väga suurendada oma võimupositsiooni läbi oma õiguste ja privileegide suurendamise, samal ajal aga nõrgestati kuninga positsiooni. 15. sajandil said omavalitsused üha rohkem jõudu ja võimu, tähtsaid otsuseid võtsid vastu kohalikud aadlikud.
Sajandi lõpupoole asutati Poola kahekojaline parlament – alamkoja moodustasid kohaliku aadelkonna kogu ja kuninglik kogu, kirikutegelased moodustasid senati. Iga kahe aasta järel kogunes seim Varssavis.
Pärast seda, kui Jagelloonide dünastia välja suri, valiti pea kaks sajandit kuningat aadlike hulgast. Sel ajal oli üldiselt domineeriv riigivalitsemisviis absoluutne monarhia. Selle taustal oli Poola tegelikult üsnagi demokraatlik ning see mõjutas positiivselt poliitilist ja sotsiaalset olukorda riigis. See oli vaba ja tolerantne aeg, mis kestis kuni suurte sõdadeni 17. ja 18. sajandil.
Mis puutub parlamentaarsesse süsteemi, siis oli Poola viimase kuninga, Stanisław August Poniatowski aeg õnnelik – ta oli kõrgelt haritud valitseja ja valgustatuse suur imetleja. Kui riik viis läbi poliitilisi, majanduslikke ja sõjalisi reforme, tegi ta kõik, et säästa rahvast. Seim tegi Poniatowskiga meelsasti koostööd ja 1791. aasta mais võeti vastu Poola põhiseadus. See oli maailmas teine – USA järel. See toonitas kodanike kohustusi ja õigusi ning valitsuse vastutust.
Esimese maailmasõja lõpp oli ühtlasi Poola Teise Vabariigi algus – Poola sai oma iseseisvuse tagasi 1918. aasta novembris. Peamised riigiorganid taastati kiirelt ja loodi uus sektsioon põhiseaduse osana – Väike Konstitutsioon – juriidilised sätted.
Viimase paarikümne aastaga on Poola naasnud Euroopa parlamentaarse demokraatia traditsioonide juurde: proportsionaalne esindatus Seimis, vabad valimised ning uus, parandustega põhiseadus.
Kultuur.
18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses emigreerus palju andekaid inimesi Poolast Lääne-Euroopasse. Nende seas olid helilooja Frédéric Chopin ning luuletajad Adam Mickiewicz ja Juliusz Słowacki.
Poola teadlased Mikołaj Kopernik ja Maria Salomea Skłodowska-Curie on andnud suure panuse maailma teadusse.
Poola filmikunstist on Eestis tuntud Andrzej Wajda filmid, eeskätt "Tuhk ja teemant" (1958, peaosas Zbigniew Cybulski) ja "Katõn" (2007). Aastal 1999 pälvis Andrzej Wajda 50-aastase filmitöö eest elutöö-Oscari ("Academy Honorary Award").
Haridus.
Aastal 1364 asutas kuningas Kazimierz III Krakówi ülikooli, mis on Kesk-Euroopa ülikoolide seas vanuselt teine. Mikołaj Kopernik oli Krakówi ülikooli esimesi kuulsaid lõpetajaid.
Riigikord.
Poola on parlamentaarne vabariik. Parlament on Rahvuskogu ("Zgromadzenie Narodowe"), mis koosneb 460-kohalisest Seimist ("Sejm") ja 100-kohalisest Senatist.
Majandus.
1990. aastatel oli Poola majanduskasv väga kiire. Pärast sotsialismi lagunemist toimusid suured reformid.
Peamised majandusharud on autotööstus, keemiatööstus ja turism. Toodetakse elektroonikat, riideid, autosid (luksusauto "Leopard"), busse (Jelcz, Autosan, Solaris, Solbus), koptereid (PZL Świdnik), lennukeid, laevu, militaartehnikat (tanke), kodutehnikat, ravimeid (Polpharma, Polfa jt), toiduaineid jm.


Pärnu.
Pärnu on linn Eestis Pärnu lahe kirderannikul Pärnu jõe suudmes, Pärnu maakonna halduskeskus. Vana-Pärnu sai linnaõigused 1251; Pärnu 1318. aastal.
Linnavalitsemine.
Pärnu linna kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on Pärnu Linnavolikogu, mille juht on linnavolikogu esimees. Täitevvõimuks Pärnu Linnavalitsus, mille juht on Pärnu linnapea.
Pärnu linnapea on 2009. aastast Toomas Kivimägi, Pärnu Linnavolikogu esimees on Vahur Mäe.
ja "Pärnu organisatsioonide loend".
Linn ja linnajaod.
Pärnu jõe paremal kaldal asuvad Ülejõe, Rääma ja Vana-Pärnu linnaosa ning vasakkaldal Kesklinna, Rannarajoon, Eeslinn ja Raeküla.
Rahvastik.
Seisuga 1. jaanuar 2006 oli Pärnu elanikest: 74% eestlased, 14% venelased, 2% ukrainlased, 1% soomlased, 1% valgevenelased, 8% teised rahvused ja rahvus teadmata. Pärnus elas 2006. aasta 1. jaanuari seisuga 43788 inimest, kellest 55,7% olid naised ja 44,3% mehed.
Loodus.
Linn asub Pärnu lähe ääres ning linna poolitab Pärnu jõgi, linnas ja selle ümbruses asub Pärnu rannaniidu LKA (endise nimega Pärnu rannaroostik)
ja Niidu maastikukaitseala
Pärnu linna ja ümbruskonna plaan, 1954. aastast
Majandus.
Pärnu on Lääne-Eesti tähtsaim tööstuskeskus. Töötleva tööstuse ettevõtete(üle 20 töötaja) müügitulu oli 2010. aastal umbes 5,4 miljardit krooni.
2011. on Pärnus kasvanud Skandinaavia tervisetaastajatest–puhkajatest pensionäride arv.
Taristu.
Pärnus on arenenud transporditaristu, linnas ja lähiümbruuses asuvad: Pärnu lennujaam, Pärnu raudteejaam, Pärnu Kaubajaam ning oli 2011. aastani regionaalne Pärnu ATP.
Kultuur.
Pärnus elas mõnda aega eesti rahvusliku liikumise tegelane Johann Voldemar Jannsen, kes asutas seal 1. Eesti ajalehe "Perno Postimees", ning noorpõlves tema tütar Lydia Koidula.
Pärnus asub Eesti vanuselt teine kutseline teater "Endla" ja ka uus 2002. aastal ehitatud Pärnu Kontserdimaja.
Pärnust on sirgunud ka kirjanik ja poliitik August Jakobson, kelle tuntuima teose "Vaeste-Patuste alevi" ainestik on samuti Pärnu-keskne.
Arhitektuur.
Vanimad ehitusmälestised on linnakindlustused: bastionide ning vallikraavi osad, linnamüüri Punane torn ("Rode vangen thorn") 15. sajandist, ja Tallinna värav 17. sajandist.
20. sajandi I poolest pärinevad juugendstiilis Ammende villa (1905) ja mitu kauase linnaarhitekti Olev Siinmaa kavandatud funktsionalistlikku hoonet, näiteks rannahotell (1937, kaasautor Anton Soans) ja rannakohvik (1940).
20. sajandi II poolel on ehitatud uus teatrihoone ja mitu sanatooriumihoonet.
Kuurordipiirkond hõlmab lauge merepõhjaga pika supelranna ja mereäärse pargivööndi, seal paiknevad ka sanatooriumid, mudaravila, puhkekodud jms.
Haridus.
Rootsi võimu ajal asus Pärnus 1699–1710 Tartu Ülikool ("Academia Gustaviana Carolina").
Tänapäeval on Pärnus 14 üldhariduskooli: Ülejõe Gümnaasium, Raeküla Gümnaasium, Pärnu Koidula Gümnaasium, Pärnu Ühisgümnaasium, Hansagümnaasium, Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium, Pärnu Vanalinna Põhikool, Rääma Põhikool, Pärnu Vene Gümnaasium, Kuninga Tänava Põhikool, Pärnu Toimetulekukool, Väike Vabakool ja Pärnu Rahvaülikool.
Linnas tegutsevad Mainori Kõrgkool, Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, Academia Grata ja Pärnumaa Kutsehariduskeskus.
Militaaria.
Linna esimesteks militaarehitisteks olid Liivi ordu Pärnu ordulinnus, millst on säilinud vaid 15. saj. rajatud vangitorn (Punane torn) Pärnu linnamüüri kagunurgas.
Vene-Liivi sõja käigus 1560. aasta sügisel rüüstas ja põletas linna venelaste sõjasalk, linn rüüstati ja põletati uuesti 1575. aastal.
17. sajandi keskel kavandati Rootsi võimude poolt linna kindlustuste moderniseerimist bastionaalsüsteemis, millega linn laienes lõunasuunas kolmekordselt. Tollast ringtänavate vööd märgivad tänapäeva Põhja, Hommiku, Lõuna ja Õhtu tänavad. Uueks linnakeskuseks sai ruudukujuline Uus Turg (praegune Lastepark), uuteks ida - lääne suunalisteks peatänavateks Rüütli ja Kuninga tänavad. Viimane ühendas nn. Kuningaväravad uues bastionaalsüsteemis, millest lähtusid magistraalid Riiga ja Tallinna. Linna põhja-lõuna suunas pikendati osa keskaegseid tänavaid - Vee, Nikolai, Pühavaimu tänav ja Hospidali tänav- Lõuna tänavani.
1670. aastal alustasid Rootsi võimud Pärnu ümber kindlustusvööndi rajamist: pikki Põhja, Hommiku, Lõuna ja Õhtu tänavaid. Ümber linna planeeritud bastionid kandsid taevakehade nimesid: Venus, Saturnus, Mars, Luna, Jupiter, Mercurius ja Sol. Linnaväravaid oli kolm: Riia värav, Tallinna värav ja Vee värav. Muldkindlustusi ümbritses lai ja sügav vallikraav, mis on kasutusel tänapäeval meelelahutuskohana. Talllinna värava ees oli Õhtutähe raveliin ("Abendstern"), Riia värava ees Hommikutähe raveliin ("Morgenstern").
Pärast Pärnu vallutamist Põhjasõjas Venemaa keisririigi vägede poolt lisati kaitserajatisele idaküljel "Mittagstern"-raveliin ja rajati massiivsed püssirohukeldrid ning kivikonstruktsioonis vahimajad.
Venemaa keisririigi ajal, pärast 1905. aasta revolutsioonisündmusi Eestis ja streiki Waldhofi tselluloosivabrikus määrati Pärnusse alalisele dislotseerumisele ja Pärnu garnisoni koosseisu Krasnojarski polgu rood, mis asus linna ja Waldhofi vabriku rahaga ehitatud Lembitu kasarmutes.
Pärast Vabadussõda, 1921. aastast asus Pärnu Lembitu kasarmutes Eesti sõjaväe 6. Üksik Jalaväepataljon.
1992. aastal moodustati Pärnu üksik-jalaväekompanii, mis asus endistessse Eesti kaitseväe 6. pataljoni kasarmutesse.
Esiajalugu.
Suur osa Pärnumaast oli viimase jääaja lõpul jää taganemisel jääpaisjärve vee all. Seetõttu on Pärnumaal halb põllupind, liivmullad, sood ja rabad. Selles piirkonnas on aga rohkesti metsi, kus elas hulgaliselt metsloomi, samuti kalarikkaid jõgesid. Tolleaegseile asukaile polnudki oluline hea põllumaa, tähtsamad olid vesi ja metsad.
Vanimad luu- ja sarvriistade leiud on pärit Reiu jõe suudmest. Sinna olid need sattunud erosiooni teel: jõeveed olid esemed välja uhtunud ja jõepõhja matnud. Leidude hulgas oli esemeid, mis kuulusid litoriina- ja ka antsülusaega. Et leida endisi asulakohti, tuleb rekonstrueerida maastikupilt. Geoloog W. Ramsay on kindlaks teinud, et litoriinamere maksimumi ajal ujutasid mereveed Pärnu ümbruse rannaküla üle kuni 10 m kõrguseni. Kui selle kõrguse järgi rekonstrueerida endist mereranda, saame Reiu jõe suudmes u 0,5 km laiuse ja 5 km pikkuse rannavalli, mis moodustas saare, mille kõrgus oli 10–15 m üle praeguse merepinna. Valli taga ulatus vesi umbes Sindi mõisani, moodustades madala laguuni rannavalli ja Sindi mõisa vahelisel alal. Pärnu jõgi suubus sel ajal Sindi mõisa juures laguuni. Laguun oli kiviaja asukaile parimaks asukohaks, pakkudes häid kalastamisvõimalusi. Tänapäeval tuntud Läänemeri, antsalüseaegne sisejärv, tõmbus aga aastatel 5000–4600 e. Kr. niivõrd kaugele tagasi, et laguun jäi kuivaks ja selle põhjas tekkis turvas. Maapinna langemisega Taani väinades hakkas põhjamerest pikkamööda sisejärve voolama soolane merevesi, mis tõstis viimase veetaset ja järve asemele tekkis Litoriinameri (praegune Läänemeri). Selle vesi tõusis u 4000 aastat e. Kr. jälle umbes 10 m võrra praegusest merepinnast kõrgemale ja pika saare tagune laguun täitus uuesti veega. Vesi seisis seal kauem, võib-olla II aastatuhandeni e. Kr. Sellest järeldame, et tolleaegsetel kalur-küttidel oli võimalus elada saarel (rannavallil) juba alates antsalüseajast, u 6600 aastat e.Kr, litoriinaajal ja isegi kammkeraamikakultuuri ajal. Kui meri taganes jälle Koksi ja Kembi vahelisele alale (kohalikud nimed) ja vee kõrgus oli jõudnud 8,5 meetrini, murdis Pärnu jõgi tõenäoliselt saarest (rannavallist) otse läbi ja hävitas suure osa endisest asulakohast, kandes samal ajal teele ette jäänud leide laiali ja osa oma põhja setitades. Koksi ja Waldhofi vahele oli aga vahepeal tekkinud u
lame kõrgendik, mis polnud rannavall, vaid lääne- ja edelatuultega merepoolt üleskuhjatud liiva- ja mullamass, millest Pärnu jõgi ei saanud läbi murda. Jõgi pöördus oma sängiga loode poole, leides sealt pehmemaid maakihte ja rajas endale uue tee merre. Seda teame tänapäeval. Nii tekkis Pauka ehk Tammiste käär.
Arvatavasti võisid Pauka käär ja loodesse pöörduv suudmeala kujuneda alles kiviaja lõpul või hiljem. Seda näitab asjaolu, et seni pole allpool Pauka kääru leitud noorema kiviaja maaleide, küll aga tollesse ajastusse kuuluvaid leide Reiu jõe vasakult kaldalt. Võime teha järelduse, et nooremal kiviajal ulatus meri veel Pauka kääruni, kus polnud võimalik asulaid rajada.
Eelpool kirjeldatud rannavall (saar) ja rannik Reiu jõest mere poole olid eluasemeks tolleaegsetele kalur-küttidele. Seda tõendavad rikkalikud luu-, sarv- ja kiviriistade leiud. Leitud esemed on peamiselt kalastus- ja jahiriistad, väga vähe on igapäevaseid töö- ja tarberiistu.
Asulad on alati tekkinud kohtadesse, kuhu oli kerge juurde pääseda. Pärnu linna asukoht on hästi valitud. Siit läksid teed põhja ja lõunasse, itta ja loodesse, linn asus suure jõe suudmes ja oli ligipääsetav ka mere kaudu. Et esimesed asukad, kalur-kütid elasid Pärnu jõe suudmealal juba VIII saj. e.Kr., tõendavad arheoloogilised leiud 1967 Pärnu jõe paremal kaldal Pulli küla maa-alal.
Muinasaeg.
Muinasajast pole Pärnu jõe suudmealale jäänud linnuse jälge. Üldse oli Pärnu jõe suudmesse sadama ehitamine lootusetu ettevõtmine, sest suudmeala muutus iga suurema kevadise jäämineku järel ning tugevad edela- ja läänetormid sulgesid vahetevahel suudmeala hoopis. Lähim maalinnus, Soontagana maalinn, asus siit u 45 km põhja pool soode ja rabade keskel.
Keskaeg.
Keskajal oli nüüdse Pärnu kohal kaks linna: Vana-Pärnu ("Perona"), mille Saare-Lääne piiskop oli asutanud Sauga jõe suudmesse, sai 1251 tema piiskopkonna keskuseks. Kui leedulased selle 1263. aastal maha põletasid, viidi Saare-Lääne piiskopkonna pealinn Haapsallu.
Vana-Pärnu hävitati mitu korda, viimane kord Poola-Rootsi sõjas, linna taastamist takistasid Rootsi kuninga Karl IX 1607. aastal ja ka Poola kuninga Sigismund III poolt 1611. aastal, Poola võimu ajal tehtud otsused, mis keelasid linna uuestiehitamise kuni tema taastamine keelati Rootsi võimu alguses 1617. aastal, hiljem linna maa-ala ostis Uus-Pärnu linn ja liitis endaga. Vana-Pärnu toomkiriku kive kasutati 1660. aastal Uue-Pärnu haigla ja linnakooli ehitamiseks ja 1870. aastate paiku kadusid Toomkiriku, ühtlasi Vana-Pärnu linna viimased jäljed. Säilunud on vaid Vana-Pärnu kalmistu.
Uus-Pärnu ("Embeck") tekkis Pärnu ordulinnuse ümber, mida ürikuis on mainitud 1265. See oli müüriga kindlustatud kaubalinn (linnaõigused alates 1318), Hansa Liidu liige, Novgorodi viival jõeteel. Linna valitsusorganina tegutses varakate linnakodanike seast valitud Pärnu raad.
1543. aastal oli Uus-Pärnu linnamüüri sees asuv piirkond suhteliselt tihedasti hoonestatud: 110 numereeritud krundil oli 15 puidust-, 17 vahvärk-, 11 määramata ja ülejäänud kivist hoonestust. Ülejäänud majad asusid väljaspool linnamüüri. Linnas oli väike aed. Riia mnt. algus (Suure-ja Väike Jõe Heno tänavani, Pargi, Suur-Sepa kuni Karja tänavani) oli hõreda puithoonestusega (elamud, majapidamishooned ja üksikud töökojad, hoonestus oli ühekorruseline, laokorrusega pööningul ja poodidega soklikorrusel. Eeslinnades ja jõgede kallastel paiknesid linnakalurite hütid. Linna põhjaküljel jõe ääres asus kaubasadam. Linna peatänavaks oli ida - lääne suunaline Pikk tänav, (mis hävitati 1954. aastal, praegu Pika tänava põhjakülg) ja sellega turuplatsil ristuv Riia ehk Nikolai tänav.
1550. aastal oli linnas 70 kivist ja 30 puitelamut, 13 kõrtsi ja kivist aitasid, elanike arvuks oli 1000…1200 inimest. Linna müüriga piiratud territooriumi suuruseks oli 6500 m2. (Keskaegne linnastruktuur ja põhiosa hoonestusest ning tänavavõrgust likvideeriti 1954. aastal seoses Lenini allee rajamisega). Vene-Liivi sõja käigus 1560. aasta sügisel rüüstas ja põletas linna venelaste sõjasalk, linn rüüstati ja põletati uuesti 1575. aastal.
Uusaeg.
Rootsi võimu ajal asus Pärnus 1699–1710 Tartu Ülikool ("Academia Gustaviana Carolina").
Põhjasõda algas 1700, vene väed vallutasid Pärnu 1710. aastal pärast linna kaitsjate ja linnaelanike suurt suremust katku. Põhjasõda tõi Eesti- ja Liivimaale Vene keisririigi ülemvõimu, venelased said endale Pärnus hea meresadama ja laevaehituskoha.
Vene keisririigi võimude otsusel jäi Pärnu endiselt kindluslinnaks, et siselinnas oli ehitustegevus keelatud, arenesid eeslinnad: nn. Riia maantee eeslinnast lõunas vene asustuse ja külastruktuuriga nn. Morskoi eeslinn ehk Morskaja Slobodaa, 1803. aastal valmis nn. Nahksild (praeguse Vanasilla kohal), moi soodustas senise eraldatud Ülejõe kaluriküla kasvamist linnajaoks.
1764. aastal oskasid linna kaupmeeskonna esindajad külaskäigul viibinud Vene tsaarinnale Katariina II-le veenvalt esitada jõesuu süvenduse ja muulide ehitamise vajadust. 18. sajandil elustus kaubandus Hollandi ja Inglismaaga, majanduse arengu tulemusel ehitati liin taas üles (1747. aastal valmis eesti kogudusele Pärnu Eliisabeti kirik ja 1768. aastal vene õigeusu kogudusele Jekateriina kirik), linnas asutati suured kaubakontorid Jacob Jace & Co (1737) ning Hans Diedrich Schmidti kaubamajad (1741) (mis tegutsesid aktiivselt 1939. aastani), mis Katariina II valitsemisajal olid kaubaekspordilt Tallinnast eespool. Sadama põhiliseks osaks oli purjelaevade ajastu strateegilise toorme (linakiud, puit) eksport. Katariina II käsul ehitati Pärnu jõesuudmesse puitmuulid. Madala veeseisuga on nende postid tänapäevalgi näha.
18. sajandi lõpus ja 19. sajandil oli Pärnu nii tähtis sadamalinn, eriti lina ja metsa väljaveo poolest, et kippus võistlema Tallinnaga. Aastatel 1863–1864 Kihnust laevadega kohale veetud kividest ehitati uued muulid ja laoti 2 km pikkused muulid. Pärnu linna kaubanduse õitsengule ja aktiivsele ehitustegevusele linnas tegi lõpu Napoleoni sõdade ajal kehtestatud kontinentaalblokaad.
Suured muutused Pärnu linna elus ja territoriaalses arengus tõi kaasa 1832. aasta, Sindi tekstiilivabriku asutamine ja kindluslinna staatuse kaotamine 1834. aastal. Seejärel algas Pärnu linna välimuse muutmine. Riia inseneri C.Weyr`i projekti kohaselt viidi läbi muudatused: vallikraavid täideti mullaga, hiljem muudeti kõik muldsed künkad ja vallid parkideks ja puiesteedeks. Linnas jäid endiselt valitsema saksa kaupmeeste Suur Gild ja käsitööliste Väike Gild.
1840ndate alguses moodustati supelelu selts, eesmärgiga muuta Pärnu merekuurordiks. 1838. aastal ehitati vana kõrtsihoone ümber esimeseks supelasutuseks. 1838. aastal asutati Pärnu mudaravila (tollase linnakarjamaa servale mereranda, praeguse Mudaravila kohas).
1882. aastal hakati rajama Pärnu rannaparki, 1890. aastal ehitati supelasutus ümber ja 1899 rajati lähedusse Rannasalong. Lühikese ajaga rajasid ettevõtlikud pärnakad hulga uhkeid villasid, kõige paremad krundid haarasid jõukamad kaupmehed – Ammended, Schmidted, Spechtid.
1896. aastal ehitati Pärnu linnasüdamesse (praegune Pangamaja kohale Rüütli tänav 40a) puust
varikatusega raudteejaam. Kitsarööpmelise raudtee haruliin ühendas Pärnut Mõisaküla ja Valgaga ning edasi Liivimaa kubermangu kubermangulinna Riiaga ning Viljandi kaudu Eestimaa kubermangu kubermangulinna Tallinnaga.
20. sajandi algus.
1899–1915 töötas Pärnus Venemaa suurim tselluloosivabrik "Waldhof".
1906. aastal sai Pärnu esimesena Venemaa keisririigis elektrivalgustuse tänavatele.
1914. aastal alnud Esimene maailmasõjas lasi Pärnu komandant Rodsjanko 1915. aastal õhkida “Waldhofi tselluloosivabriku”, purustati Pärnu elektrijaam ning hävitati kõik tuulikud linnas.
23. veebruaril 1918 kuulutati välja Endla teatri rõdult Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest ja Aleksander Rodionov heiskas teatri katusele sini-must-valge rahvuslipu.
1918–1940.
Pärast Saksa okupatsiooni, Vabadussõda jätkus Pärnu linna areng alles 1927. aastal, kui valmis Mudaravila, mida laiendati aastatel 1930/31. 1928. aastal ehitati Pärnu staadion ja tribüünid ning ehitati ümber kaupmees A.Adamsoni kaubamaja Grandhotelliks ehitati (praegine hotell “Victoria”). 1929. aastal avati L.Koidula park ja Suvekasiino endises Ammende villas.
1937. aastal valmisid Rannahotell ja Villa Vaasa, 1938. aastal Suursild ehk Kaarsild (praeguse Vanasilla kohas) ning linna uue keskväljaku kujundus ja 1939. aastal valminud Rannakohvik.
Teine maailmasõda.
Teise maailmasõja käigus põletati suur osa Pärnu südalinnast ja Tallinna mnt. alguse hoonetest. Pärnu südalinnas oli ligi 50% Pärnu vanalinnast varemeis
ja "Holokaust Pärnus".
Pärnu Eesti NSV-s.
Pärast Teist maailmasõda koostati linna taastamiseks ja arendamiseks Pärnu 1946. aasta generaalplaan (arhitekt Anton Lembit Soans). Rajati linna uuelt keskväljakult ida poole keskaegse kitsa Pika tänava kohale rajati 40 meetri laiune Lenini pst. (nüüd Pikk tänav), uue planeeringu elluviimisel lammutati mitme arhitektuurimälestise varemed (Pärnu Nikolai kirik, nn. Elevandi ait jt.). 1960-ndatel aastatel ehitati L.Koidula nim. Draamateater ja postkontor. Lenini pst. (Pikk tänav) hoonestati varem 3-korruseliste tüüpelamutega.
1970-ndate aastate alguses täiendati uue linna keskväljaku hoonestust ja rajati elamu kohvikuga “Vikerkaar” Vee tänavale ning Pärnu rajooni RSN Täitevkomitee hoone. Kunagise “Endla” teatrihoone kohale püstitati hotell “Pärnu”.
1971. aastal alustati Riia eeslinna ja Raeküla vahelise mereäärse Ranna elurajooni väljaehitamist, kus esimeses etapis
ehitati 5-korruseliste telliselamute grupid ja kolm ridaelamut. Teises etapis 1980. aastaist on püstitatud 5-korruselisi suurpaneelelamuid ja plokksektsioontelliselamuid.
1972. aastal rekonstrueeriti kitsarööpmeline raudtee laiarööpmeliseks ning Papiniidu raudtee- ja maanteesilla valmimisel 1976. aastal sai Pärnu raudteeühenduse ka Riiaga.
1973. aastal arvati keskaegse ja 17. sajandi lõpu tänavavõrgu säilitanud Pärnu vanalinn arhitektuurikaitsetsooniks.


Põhjasõda.
Põhjasõda oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa, Rzeczpospolita ning hiljem (1713) nendega liitunud Preisimaa ja Hannover.
Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel ja Venemaa sai suurriigiks, kuni selle ajani oli riigi nimena kasutusel Moskva tsaaririik.
Sõja põhjused.
16. sajandi lõpu ja 17. sajandi vallutuste tõttu oli Rootsi muutunud tõeliseks suurriigiks, kes oli vallutanud Karjala ja Ingeri (vallutus kinnitati Stolbovo rahuga 1617), Eestimaa, Liivimaa ning Kolmekümneaastases sõjas muuhulgas Lääne-Pommeri, Wismari, Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni. Samuti oli Rootsi vallutanud Taani ja Norra maakondi: Taani maakonnad Skåne, Blekinge ja Hallandi (vallutus kinnitati Roskilde rahuga 1658) ning Saaremaa ja Ojamaa ning Norra maakonnad Jämtlandi, Härjedaleni, Trondheimi maakonna ja Bohusläni.
Rootsi võidud said võimalikuks tänu sõjaväe heale ettevalmistusele. Rootsi väed olid palju paremini välja õpetatud kui naaberriikide omad. Tänu laskmisõppustele suutsid nad kiiremini tuld anda. Ent kui sõda venis pikaks ja sõjakulusid ei saanud okupeeritud maadele veeretada, tekkisid Rootsil raskused sõjaväe varustamise ja ülalpidamisega.
Läänemeri oli muutunud praktiliselt Rootsi sisemereks. Hansa Liit oli oma mõju minetanud.
See põhjustas Rootsi naaberriikides suurt rahulolematust, mis avaldus juba mõnes varasemas väiksemas sõjas, sealhulgas Skåne sõjas (1675–1679).
Pärast Ingeri ja Karjala loovutamist Rootsile 1617. aasta Stolbovo rahuga jäi Venemaa ilma otsesest väljapääsust Läänemerele. Venemaa ainuke meretee Euroopasse lähtus Arhangelskist, mis oli jäävaba vaid mõne kuu aastas. Ivan IV katse vallutada Baltimaad oli nurjunud (Liivi sõda 1558–1583). 17. sajandil ei olnud Venemaal kodusõja tõttu võimalik püüda Rootsile kaotatud alasid tagasi võita. Vene tsaar Peeter I oli 1696. aastal vallutanud Azovi kindluse Musta mere ääres. Karlowitzi rahuga tagas ta rahu oma riigi lõunaosas. Nüüd püüdis ta Läänemere äärde välja jõuda.
Taani tahtis Rootsilt tagasi saada Skånet, Blekinget ja Hallandit, mis olid 17. sajandil kaotatud. Samuti tahtis Taani, et Rootsi väed lahkuksid Rootsi satelliitriigist Holstein-Gottorpist, kus nad toetasid nõudlusi Schleswigi osale, mis kuulus Taanile.
August II Tugev tahtis vallutada Liivimaa, et teha lõpp Rootsi ülemvõimule Baltimaades. Ta tahtis arendada Poola majandust, kuid Rootsi konkurents takistas seda.
24. märtsil 1698 sõlmiti Saksi kuurvürstiriigi ja Taani liit.
Augustis 1698 kohtusid Peeter I ning Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev Rava-Ruskas, väikeses linnakeses Lvivist põhja pool, ning leppisid kokku Rootsi-vastases liidus. Liivimaa aadlik Johann Reinhold von Patkul lubas August II-le Liivimaa aadli abi Rootsi-vastases võitluses. Vene tsaar Peeter I ja Poola kuningas August Tugev leppisid kokku, et kogu Vana-Liivimaa peab jääma pärast Rootsi alistamist Poolale.
12. novembril 1699 ühines liiduga Taani kuningas Frederik IV, et tagasi võita Taani kaotatud mõju Läänemerel. Taani mobiliseeris oma sõjalaevastiku ning koondas oma armee Rootsi liitlase Holstein-Gottorpi hertsogiriigi piirile. Hiljem ühines liiduga Brandenburg.
Liitlased arvasid, et 1697. aastal Rootsis võimule tulnud noor kuningas Karl XII ei suuda sõjalist vastupanu osutada.
Sõja algus.
Sõda algas 22. veebruaril (Juliuse kalendri järgi 12. veebruaril) 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. Liivimaa aadel ei asunud Saksi poolele. Riia kindlust vallutada ei õnnestunud, Augusti sõjaline edu oli väga tagasihoidlik.
Rzeczpospolita tundis end Augusti poolt petetuna ning kuulutas, et Poola ei ole Rootsiga sõjas. Kuningas Augustiga liitusid algul vaid üksikud magnaadid, sealhulgas vürst Hieronim Augustyn Lubomirski.
Kuulnud Riia ründamisest, otsustas Taani kuningas Frederik IV rünnata Rootsi liitlast Holstein-Gottorpi. 11. märtsil kuulutas Taani Rootsile sõja ja Taani väed marssisid Holstein-Gottorpi sisse, vallutades selle Schleswigi-osa.
Võit Taani üle.
Rootsi kuningas otsustas saata Holsteini 17 000 sõdurit. Ta kuulutas välja mobilisatsiooni. Rootsi sõjavägi ei olnud palgaarmee nagu enamikus teistes maades. Sõdurid elasid rahuajal talupoegadena külades. Ühe üksuse sõdurid elasid ühes külas. See lähendas neid lahingus. Deserteerimine oli Rootsi armees sama hästi kui tundmatu.
William III, kes oli tollal nii Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas kui ka Hollandi provintside asehaldur, soovis säilitada Põhja-Euroopas rahu ning "status quo". Et Taani oli ründaja, asus William Rootsi poolele ning saatis 25 liinilaevast koosneva Inglise-Hollandi eskaadri admiral George Rooke'i juhtimisel Rootsi toetuseks Göteborgi. Rootsil oli sõjalaevastik 38 liinilaeva ja 12 fregatiga, Taanil oli 33 liinilaeva ja 7 fregatti. Julge manöövriga õnnestus Rootsi laevastikul sõita läbi Sundi väiksema faarvaatri, jäädes Sundi kaldal asuvate Taani kindluste suurtükkide laskeulatusest väljapoole. Rootsi laevastik ühines Inglise-Hollandi eskaadriga. Nüüd oli 33 liinilaevaga Taani laevastik vastamisi rohkem kui 60 liinilaevaga, nii et Taani admiral ei julgenud merelahingut pidada.
Nii ei lahkunud Taani sõjalaevad sadamast. Karl XII maabus 23. juulil 1700 koos liitlastega Taani peasaarel Sjællandil Humlebæki lähedal Kopenhaagenist põhja pool ja hõivas sealsed maa-alad. Augustis asuti Kopenhaagenit piirama. Taani kuningas oli katastroofilises olukorras: tema laevastik oli vastamisi palju võimsamaga, pealinna piirati ja armee oli kaugel Holsteinis hertsog Friedrich IV vastu sõdimas.
Pealinna ei vallutatud, sest Frederik IV tunnistas oma kaotust ja soovis alustada rahuläbirääkimisi. 18. augustil sõlmiti Holstein-Gottorpi ja Taani vahel Travendali rahuleping, mille kohaselt taastati "status quo" (rootslased lahkusid Sjællandist ja taanlased Gottorpist) ning Taani lahkus Rootsi-vastasest koalitsioonist (ta ei tohtinud 9 aasta jooksul Rootsi vaenlasi toetada). Lepingut garanteerisid Inglismaa, Holland, Lüneburg-Celle ja Hannover.
Põhjasõja esimene sõjakäik lõppes kiiresti ja peaaegu veretult. Taani väljus (ajutiselt) sõjast, nii et Rootsil oli üks vastane vähem ja põhivastaseks jäid Venemaa ja Poola-Saksimaa.
Sõjategevus Liivimaal 1700–1701.
Mais 1700 jõudis Soomest Liivimaale 3200 Rootsi sõdurit, kes lõid Saksi väed Liivimaalt minema. Kuid juba augustis naasis Saksi kuurvürst koos 18 tuhande mehega Liivimaale, vallutas tagasi Rootsi alasid ja asus uuesti Riiat piirama.
Türgiga vaherahu sõlminud Venemaa kuulutas 30. (19.) augustil (Rootsi kalendri järgi 20. augustil) Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja Ingerimaad. 23. septembril asusid venelased 30 kuni 35 tuhande mehega Narvat piirama. Rootsi garnison suutis siiski hoida linna vaenlase kätte langemast.
Noor kuningas otsustas oma vägede eesotsas Liivimaale suunduda. Koos 8000-mehelise sõjaväega jõudis ta 16. oktoobril Pärnusse. Sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva suunas. Kuningat assisteeris vägede juhtimisel kindral Carl Gustav Rehnskiöld. 30. (19.) novembril (Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700 ründas 11 tuhande meheline Rootsi vägi Vene väge (Narva lahingus osales 24 tuhat meest). Paar päeva enne lahingut oli oma leerist lahkunud tsaar Peeter I, jättes vägede juhatamise alluvatele. Et Vene väed oli väheste kogemuste ja halva varustusega, siis saavutasid rootslased Narva all hiilgava võidu. Oma osa mängis ka ilm: tihe lumelörts sadas venelastele otse näkku ja nende nähtavus oli praktiliselt olematu.
Rootslased murdsid rinde keskosast läbi ja surusid tiivad vastu Narva jõge. Vene vägede ülemjuhataja hertsog Carl Eugen de Croy andis end lahingu algul vangi. Rootslased kaotasid langenute ja haavatutena 2000 meest. Venelasi langes lahingus ja eriti taganemisel seitse kuni kaheksa tuhat. Peamiselt hukkusid kahe väeosa, Preobraženski kaardiväepolgu ja Šeremetevi ratsaväe sõdurid. Preobraženski polgu sõdurid koormasid taganemisel üle puusilla, mis nende all purunes ja praktiliselt kõik sillalolijad uppusid. Boriss Šeremetjev lootis oma ratsaväe jõe ületada läbi vee minekuga. Selleks valis ta madalapõhjalise jõeosa Narva koskedest ülalpool. Et veevool oli kiire ja jääkülm vesi kangestas hobuste jalad, siis viis vesi ratsaväelased koos ratsudega kosest alla.
Pärast Narva lahingut siirdusid rootslased Tartusse ja selle ümbrusesse talvekorterisse. Kuningas ise talvitus endises Laiuse ordulinnuses. Talve jooksul suurenes rootslaste väliarmee 18 tuhande meheni.
Kuramaa vallutamine.
August II Tugev, kelle liitlasi Rootsi väed olid löönud, pakkus Karl XII-le rahu, kuid too keeldus. Veebruaris 1701 kohtusid August ja Peeter I uuesti Kuramaal Biržais, et oma liitu uuendada. Peeter I-l oli vaja aega oma armee reorganiseerimiseks ja relvastamiseks, August vajas aga tugevat liitlast rootslaste selja taga. Lepingu kohaselt lubas Peeter Augustile 15–20 000 hästirelvastatud ekspeditsioonikorpuse, maksta talle kahe aasta jooksul 100 000 rubla ning eduka sõja lõpu korral anda Poolale Liivi- ja Eestimaa. 1701. aasta kevadel suuunduski jalaväekindral Anikita Apraksin vene vägedega Riia alla, kus viibisid Saksimaa väed kindral krahv Adam Heinrich von Steinau juhtimisel.
Suvel 1701 liikusid Rootsi väed lõunasse. 19. (8). juulil (Rootsi kalendri järgi 9. juulil) 1701 olid Saksi (20 000 meest) ja Rootsi sõjaväed Riia all Daugava ääres Spilve lahingus vastamisi. Saksi vägede ülemjuhataja krahv Adam Heinrich von Steinau laskis end kõrvalejuhtimismanöövrist ära petta ning killustas oma väeosad. Nii õnnestus Rootsi jalaväel jõgi ületada ja sillapea moodustada. Saksi armee kaotas, kuid kogus ennast ja taganes korrapäraselt.
Karl hõivas oma vägedega Miitavi (praegu Jelgava), Poola vasalliriigi Kuramaa hertsogiriigi pealinna ning vallutasid seejärel oktoobris kogu Kuramaa.
Rootsi sõjakäik Poolasse.
Rzeczpospolita protesteeris Kuramaa kui Poola territooriumi osa hõivamise vastu, sest Rootsiga ei olnud sõjas mitte Poola, mida esindas Seim, vaid ainult Poola kuningas. August Tugev pakkus Karl XII-le jälle läbirääkimisi. Karli kogenud nõuandjad soovitasid tal Poola kuningaga rahu sõlmida. Ent Karl jäi kangekaelseks ja nõudis Seimilt uue kuninga valimist. Enamik Poola aadlist lükkas selle tagasi.
Poola-Leedu pidas end neutraalseks ning tahtis olla vahendajaks Karli ja Augusti vahel. Rootsi rünnak Poolale tegi Poola neutraalsuse võimatuks. Rootsi kantsler Bengt Gabrielsson Oxenstierna nägi võimalust, et Rootsi võiks olla Hispaania pärilussõjas vahekohtunikuks, selle asemel et sõda jätkata.
Jaanuaris 1702 nihutas Rootsi väe kaugemale lõunasse Leetu. 23. märtsil 1702 lahkus Karl XII Leedust talvekorterist ning marssis sisse Päris-Poolasse. 14. mail 1702 alistus Varssavi võitluseta. Enne kui Karl jätkas oma marssi Krakówi suunas, nõuti poolakatelt suurt kontributsiooni.
Teel Krakówisse põrkus Karl Poola-Saksi väega. 9. juulil 1702 toimus Kielcest lõuna pool Kliszówi lahing. Poola ja Saksimaa jäid jälle Rootsile alla. Kaks tuhat saksimaalast langes või sai haavata, üle tuhande langes rootslaste kätte vangi. Rootsi poolel sai surma või haavata ainult 900 sõdurit. Rootslaste kätte langesid kõik Saksi suurtükid ja kogu voor koos Augusti välikassaga, milles oli 150 000 riigitaalrit ning isegi tema hõbenõud. August kogus oma sõjaväe järelejäänud üksused kokku ning tõmbus tagasi Poola idaossa.
Pärast seda kaotust pakkus August rootslastele jälle rahu, lubades nende nõudmistele vastu tulla niipalju kui iganes võimalik. Ta tahtis ainult jääda Poola kuningaks. Ka kardinal-priimas esitas Poola nimel rahuettepanekuid. Ta pakkus Rootsile Poola Liivimaad, Kuramaad ja suurt reparatsiooni, kui ainult Karl XII loobub kuninga tagandamise nõudest. Karl näitas veel kord üles kangekaelsust, mille tõttu teda hüüti Raudpeaks, ja jäi Augusti tagandamise nõude juurde.
August tõmbus oma õukonnaga tagasi Sandomierzi. Seal moodustas Poola aadel konföderatsiooni August II toetuseks. Nad võitlesid Rootsi okupatsiooni vastu Poolas ja Rootsi poolt nõutud uue kuninga vastu. Sissiaktsioonidega sidusid nad Rootsi vägesid, kahjustades nende võitlusvõimet.
1703. aastal vallutasid rootslased Toruńi.
Kuigi 1704 saadeti Augustile appi ka Vene korpus, valiti 12. juulil (2. juunil) 1704 Poola aadli enamiku tahte vastaselt Rootsi armee kaitse all Augusti asemele uueks kuningaks rootslaste poolt seatud kandidaat Stanisław I Leszczyński, kes krooniti 24. septembril 1705. Rootslased olid sellega rahul ja kirjutasid 17. septembril 1706 Altranstädtis alla rahulepingule Poolaga (Altranstädti rahu).
Venemaa võimsuse kasv ja sõjategevus Eestimaal.
Pärast lüüasaamist Narva all 1700. aastal hakkas Peeter I tohutute pingutustega tugevdama oma sõjaväge: reorganiseeriti Venemaa regulaararmee, sõjalaevastik, loodi sõjatööstus – manufaktuure ja relvatehaseid. Suurtükke valati kirikukelladest. Erilist rõhku pandi väljaõpetatud jalaväele.
Kasutades ära Karl XII ja Rootsi peaväe seotust Poolas, kus püüti Augustit troonilt tõugata, ründas Peeter Eesti- ja Liivimaad. 1701.-1703. aaastal toimunud vene vägede rüüstetegevus tabas praegust Võru- ja Tartumaad, Viljandi- ja Kagu-Pärnumaad, seega siis Lõuna-Eestit peaaegu täies ulatuses. Karli selja taga lõi Venemaa sõjavägi kaks korda väikest Rootsi väge, mis Balti provintside kaitseks oli maha jäänud.
9. jaanuaril 1702 (Juliuse kalendri järgi 29. detsembril, Rootsi kalendri järgi 30. detsembril 1701) lõi Vene korpus Boriss Šeremetevi juhatusel Erastvere lahingus Wolmar Anton von Schlippenbachi juhitud Rootsi väliarmeed ning saavutas 29. (18.) juulil (Rootsi kalendri järgi 19. juulil) Hummuli lahingus võidu rootsi vägede üle. Seejärel hõivasid vene väed Liivimaal Mõniste, Valmiera ja Alūksne. Alates 1702. aastast kontrollis Venemaa Eesti- ja Liivimaad, välja arvatud Rootsi kindluseid.
Ingerimaal vallutasid venelased 22. (11.) oktoobril (Rootsi kalendri järgi 12. oktoobril) Nöteborgi kindluse, mille nad nimetasid ümber Schlüsselburgiks, ja 12. mail 1703 Ohta jõe suudmes paikneva Nyeni linna, sellega oli kogu Neeva venelaste valduses. Neeva soises deltas asuti 27. mail 1703 rajama rootslaste poolt asutatud Nyeni asemele uusi kaitserajatisi ja linna, millest hiljem sai Venemaa keisririigi uus pealinn.
1703. aasta sügisel toimunud Šeremetjevi rüüstetegevuse tõttu kannatasid Põhja-Eesti alad: Viru- ja Järvamaa, osalt Harjumaagi, laastamata jäi ainult osa Harjumaast ja täielikult Läänemaa.
14. mail 1704 saavutasid vene väed rootsi vägede üle võidu Kastre lahingus. 24. juulil (14. juulil) alistus piiramise järel Tartu ja 20. augustil (9. augustil) Narva, mille järel 30. augustil (19. augustil) sõlmis Venemaa Rzeczpospolitaga Narvas liidulepingu (Działyński ja Golovini pakt), millega viimane astus ametlikult Rootsi vastu sõtta.
Vene vägede katse Saksi vägedega ühineda ja Fraustadti lahing.
Detsembris 1705 ületasid Vene väed (20 000 meest) feldmarssal parun Georg Benedict Ogilvy juhtimisel Poola piiri, et ühineda Saksimaa kuurvürsti Augustit toetavate Sileesias asuvate jalaväekindral krahv Johann Matthias von der Schulenburgi juhitavate Saksimaa vägedega, kuid jäid talvituma Hrodna (Grodno) kindlusesse. Karl tegi oma armee peaosaga 250 km pikkuse kiirmarsi ja lõikas ära Vene vägede tee itta. Kümnetuhandemeheline vägi, mida juhtis Carl Gustaf Rehnskiöld, pöördus saksimaalaste vastu, kellel oli 19 000 sõdurit. Vene armee kindlustus Hrodna kindluses ja ootas vabastamist.
3. veebruaril 1706 kohtusid Rootsi ja Saksi väed Fraustadti lahingus. Rehnskiöldi alluvuses olid lahingutes karastunud suurtüki- ja ratsaväerügemendid. Saksi väed kindral von Schulenbergi juhatuse all olid suurelt jaolt vägivaldselt värvatud ja halva väljaõppega sõdurid. Paljud rügemendid koosnesid Prantsuse ja Šveitsi sõjavangidest. Lahingurivi vasakul tiival oli 10 vene jalaväepolku preisi polkovniku Georg Heinrich von der Goltzi juhtimisel, kuhu kuulus 6400 meest.
Pärast rootslaste rünnakut varises Saksi vägede rinne kokku, šveitslaste ja prantslaste palgasõdurid jooksid rootslaste poole üle. Mõne tunniga oli lahing läbi. Ainult 3 000 sõdurit said end päästa, ületades Odra jõe. Vangi langenud umbes 500 vene sõjavangi laskis kindral Rehnskiöld tappa. Rootsi sõjavägi kaotas lahingus 452 sõjaväelast tapetutena ja 1077 haavatutena. Karl XII edutas kindral parun Rehnskiöldi lahingu võidu eest feldmarssaliks ja annetas talle krahvitiitli.
Et Vene armee Hrodnas ei saanud enam abi peale loota, murdsid 14 000 suuruseks jäänud Vene armee 4. märtsil 1706. aastal rootslaste piiramisrõngast läbi soode välja. Venelased jõudsid jälitajate eest üle piiri minna ning tõmbusid juulis 1706 tagasi Kiievisse.
Pärast vägede häbiväärset taganemist kõrvaldas tsaar Peeter I Georg Benedict Ogilvy sõjavägede juhtimisest ning määras sõjaväejuhtideks Boriss Šeremetjevi ja Aleksandr Menšikovi.
Karl sai aru, et tal tuleb otsustav lahing pidada Venemaal. Selleks vajas ta aga tagala kindlustamist. Suvel 1706 otsustas Karl XII tungida Saksimaale, et sundida Augustit loobuma nõuetest Poola troonile.
Rootsi sõjakäik Saksimaale.
Saksimaal oli vastuseis kuurvürst Augusti Poola-poliitikale, kes kehtestas aktsiisi, et oma sõjakassat täita ja armeed relvastada. See meelestas Saksimaa seisustekogu tema vastu. Peale selle tekitasid rahva meelepaha agressiivsed meetodid, millega ta nekruteid värbas.
27. augustil 1706 marssis Rootsi armee Saksimaale sisse. Saksimaa kuurvürstiriik vallutati joon-joonelt. Igasugune vastupanu lämmatati eos. Karl XII lubas saksimaalastele, et kui okupatsioonivõimude korraldusi järgitakse, siis ei toimu mingeid õiguste rikkumisi ega repressioone. Saksimaa sõjavägi taandus Austriasse, kus see interneeriti. Saksimaa sõjaväe juures olnud Vene jalaväepolgud aga taganesid läbi Brandenburgi Poolasse.
August, kellel pärast Fraustadti lahingut Poolas enam nimetamisväärseid vägesid polnud, pakkus Karlile läbirääkimisi. Tema läbirääkijad allkirjastasid 24. septembril (14. septembril) 1706 Altranstädti rahulepingu, loobudes Poola troonist. Saksimaa salanõukogu andis Altranstädti separaatrahu kohaselt Johann Reinhold von Patkuli üle rootslastele, kes Rootsi sõjaväekohtu poolt riigireetmise eest hukati. Rootsi väed lahkusid Saksimaalt alles 1707. aastal.
Altranstädti rahu ei toonud Rootsile mingit kasu, isegi mitte tasu kuus aastat peetud sõja eest.
Sõjategevus Poolas.
Teate Altranstädti rahu sõlmimisest sai August 15. oktoobril 1706. Vahepeal marssis 20 000 mehest koosnev Venemaa-Saksimaa-Poola vägi Aleksandr Menšikovi juhtimisel vastu Rootsi korpusele Poolas. August püüdis võitlust takistada ja hoiatas Rootsi väejuhti, kuid tulemusteta.
29. oktoobril tuli 5000 Rootsi sõdurit kindral Arvid Axel Mardefeldi juhtimisel Vene vägede vastu Kaliszi lahingusse. Venelased hävitasid nad täielikult. Poola ratsavägi, mida juhtis Stanisław I Leszczyński, pillutati laiali. Üle saja ohvitseri (sealhulgas Poola magnaate) langes vangi ning vene poolel teeninud kindralleitnant von Rönne vangistas kindral Mardefeldi.
Pärast seda võitu tegid nõuandjad August II-le ettepaneku rahuleping annulleerida ning Venemaa poolel edasi võidelda. August aga keeldus ja naasis Saksimaale. 19. detsembril ratifitseeris ta Altranstädti rahulepingu.
Kui Karl septembris 1707 maalt ida suunas lahkus, oli ta oma armee kasvatanud 34 000 meheni ning varustanud selle uue rõivastuse ja relvastusega. Poolas ühines temaga 8000 Rootsi nekrutit.
Poolas aga keeldus Sandomierzi konföderatsioon, mida juhtis Poola rikkaim mees ja vürst Lubomirski väimees Adam Sieniawski, August II tagandamist ja Stanisław Leszczyński troonile tõusmist tunnustamast. Peeter I pani Poolale ette uusi troonikandidaate ja ka Leszczyński püüdis oma vastaseid enda poole võita. See nurjus, põhjuseks prebendide ja ametikohtade jaotamise küsimus. Konföderatsiooni sõjaline jõud oli aga väike, kuigi nad suutsid segada Rootsi vägede varustamist.
Nüüd seisis Peeter I praktiliselt üksinda Rootsiga vastamisi. Peeter oleks aastal 1707 olnud valmis Rootsile loovutama kõik vallutatud alad peale Peterburi ja selle ümbruse, kuid Karl tahtis tagasi saada kõike.
Aastal 1708 ilmusid Vene väed jälle Poolasse.
Sõjategevus Ukrainas.
Hõivanud 6. veebruaril 1708 Hrodna, juhtis Karl XII oma väge Smolenski suunas, kuid pöördus seejärel lõunasse, Ukrainasse, lootes venelaste vastu võitlusse asunud Ukraina hetmanilt Ivan Mazepalt sõjalist toetust. Paraku enamik kasakaid Mazepaga ei liitunud. Baltimailt Karl XII vägedega ühinema rutanud Adam Ludwig Lewenhaupti juhitud Rootsi korpus sai 9. oktoobril (28. septembril, Rootsi kalendri järgi 29. oktoobril) Lesnaja lahingus lüüa. Umbes 5000 meest kümnest tuhandest pääses ja ühines peaarmeega, kus oli 40 000 meest. Ka kasakad olid lüüa saanud, ent mõnisada kasakat ühines Rootsi vägedega. Venelased olid kogu aeg kasutanud põletatud maa taktikat, et vältida kokkupõrget rootslaste peajõududega.
Väga külma Ukraina talve saatsid rootslased mööda talvekorteris Põhja-Ukrainas, kus neil oli tõsiseid muresid armee varustamisega, sest venelased lõikasid varustuse ära. Nii oli kevade alguses 1709 lahinguvalmis ainult kolmandik Rootsi armeest väheste suurtükkidega. Eriti Saksamaalt värvatud sõdurid ei olnud külmale vastu pidanud. Ometi söandas Karl XII tungida sügavale Vene territooriumile.
Ettevalmistused Poltava piiramiseks toimusid aprillis ning piiramist alustasid rootslased 30 000 mehega Karl XII juhtimisel 1. mai öösel vastu 2. maid 1709. Vajaliku varustuse puudumise tõttu piiramine venis. Mai lõpuks jõudsid Poltava lähistele Vene armee peajõud (42 000 meest) Peeter I juhtimisel. Et Karl XII oli saanud piiramise käigus jalga haavata, ei saanud ta ise lahingut juhtida. Rootslased tungisid 8. juulil 1709 (Juliuse kalendri järgi 27. juunil, Rootsi kalendri järgi 28. juulil) Poltava lahingus Carl Gustav Rehnskiöldi juhatusel esimesena venelastele peale, kuid Vene väed purustasid nad. Rootslased kaotasid surnutena üle 9000 mehe. Juulis alistus Perevolotšna lähedal venelastele 16 000 meheline Rootsi väeüksus eesotsas kindral Adam Ludwig Lewenhauptiga. Kolmandik Rootsi vägedest oli kaotatud. Karl XII ja Ivan Mazepa pääsesid Türgi valdustesse, kuhu Karl jäi viieks aastaks. Need sündmused tähendasid sõjas murrangut Venemaa kasuks.
Peeter saatis oma saadiku İstanbuli ning nõudis Karli väljaandmist. Ahmed III laskis saadiku vangikongi heita. Seepeale tungis Peeter oma väega Osmanite riiki. Türklased piirasid Pruti ääres asuvas Huşis Vene väed ümber. Ent nad ei kasutanud oma üleolekut ning võimaldasid Peetril auga taganeda. Pruti rahuga kohustus Peeter loovutama Azovi kindluse ning tõmbuma tagasi kasakate aladelt.
Pärast rootslaste kaotust Poltava lahingus tühistas August Altranstädti rahu. 20. augustil 1709 marssisid Saksi väed jälle Poolasse sisse. Rootsi väed (9000 meest) tõmbusid tagasi Szczecinisse ja Stralsundi. Stanisław I Leszczyński põgenes välismaale.
Sõjategevus Taanis ja Preisimaal.
Samal aastal (1709) asusid ka Poola ja Taani jälle Rootsiga sõdima. 28. juunil 1709 uuendasid Taani ja Saksi oma liidulepingut. Sõtta sekkusid ka teised riigid. Hannoveri kuurvürstiriik pretendeeris Bremenile ja Verdenile. Preisimaa tahtis allutada Rootsi alasid Pommerimaal: Szczecinit, Usedomi saart ja Wolini saart. Ka Venemaa ründas Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal.
Novembris 1709 hõivasid taanlased 10 000 või 14 000 mehega Skåne. See oli üks raskemaid sõdasid, mida Taani oli pidanud. Kiiresti vallutati ka Blekinge. Kuid kindral Magnus Stenbock lõi 28. veebruaril Helsingborgi lahingus Taani armeed ja sundis selle Rootsist lahkuma. Kopenhaagenis möllas samal ajal katk, millesse suri umbes kolmandik elanikke. Pärast seda keskendusid taanlased Rootsi valdustele Põhja-Saksamaal.
Sõjategevus Liivi- ja Eestimaal.
Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi, 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis Venemaaga kapitulatsioonilepingud, mis säilitasid nende eesõigused.
Aastal 1711 nurjus taanlaste, saksimaalaste ja venelaste rünnak Stralsundi ja Wismari linnale.
Sõjategevus Taanis.
Aastal 1712 püüdis Rootsi veel kord sõjaõnne enda kasuks pöörata. Rootsi väed kindral Magnus Stenbocki juhatusel 16 000 mehega Rügenisse, et Poolasse sisse marssida. Ent Taani laevastik purustas Hiddensee all Rootsi abieskaadri. Siiski lõi Stenbock 20. (9.) detsembril 1712 Gadebuschi lahingus Taani ja Saksimaa ühendatud väeüksust. Viimane kaotas 6000 sõdurit ja pidi põgenema. Jaanuaris 1713 laskis Stenbock Altona linna maha põletada. Pärast seda liikusid rootslased Tönningi kindlusse Holstein-Gottorpis, kus taanlased nad peagi ümber piirasid. Nälja ja haiguste tõttu suri rootslastel 3000 sõdurit, allesjäänud 9000 meest kapituleerusid 16. mail 1713.
Karl XII keelde eirates tuli Rootsi seisustekogu 1713–1714 põhiseadusevastaselt kokku ning pakkus rahuläbirääkimisi.
Kui Preisimaa kuningas Friedrich I 1713. aastal suri, astus tema poeg Friedrich Wilhelm I Rootsi-vastasesse liitu ning hõivas Szczecini.
Liitlased vallutasid 1713 kõik Rootsi valdused Saksamaal.
Sõjategevus Soomes.
Peeter I kindlustas oma territoriaalseid võite Läänemere piirkonnas. Suvel 1713 vallutas ta Lõuna-Soome. Vee peal aga olid rootslased oma suurte laevadega, mis võisid kanda palju suurtükke, Vene laevastikust kaugelt üle. Peetri ainuke šanss oli lahing kalda lähedal. Kõiki vahendeid mängu pannes kahekordistas ta oma Läänemere sõjalaevastikku ning pani seda juhtima kogenud veneetslased ja kreeklased. 5.–7. augustil (25.–27. juulil) 1714 olid mõlemad laevastikud vastamisi Hankoniemi lahingus. Kestva tuulevaikuse ajal tungisid väiksemad, aga hea manööverdamisvõimega Vene laevad Rootsi suurtükitule alt läbi ning abordeerisid liikumatud Rootsi laevad üksteise järel. Rootsi eskaader purustati. Nii saavutas Vene laevastik ülemvõimu Läänemere põhjaosas.
Sõja lõpp.
Juunis 1715 kuulutas Preisimaa Rootsile sõja, rünnates Pommerit ja piirates Stralsundi, kus viibis parajasti Rootsi kuningas Karl XII. 1714. aastal Türgist naasnud kuningas jõudis linnast lahkuda just enne selle langemist vaenlaste kätte.
Karl XII naasis 1715 Rootsi ning otsustas 1716 rünnata Taanile kuuluvat Norrat. Rootslased pidid aga taganema, sest Peter Wessel (Tordenskjold) hävitas Dynekileni lahingus nende varustuslaevastiku.
Aastal 1716 külastas Peeter I Taanit.
Aastal 1717 tegi Taani kaks ebaõnnestunud rünnakut Göteborgi ja Strömstadi juures.
Peeter I tegi 1717 visiidi Prantsusmaale.
Aastal 1718 pidasid Rootsi ja Venemaa Ahvenamaal läbirääkimisi separaatrahu sõlmimiseks.
Karl ründas 1718 uuesti Norrat ning langes 30. novembril 1718 Norras Fredrikshaldi kindluse piiramisel. Pärast Karl XII surma taandusid Rootsi väed Norrast.
Aastal 1719 sai uueks Rootsi valitsejaks Karl XII õde Ulrika Eleonora. Rootsi eesmärgiks oli saavutada rahu kõikide vaenlastega peale Venemaa. Sedasi loodeti liidus inglastega välja kaubelda paremad rahutingimused.
Jaanuaris 1719 sõlmis August liidu Austria ja Inglismaaga, kes tagasid talle abi juhuks, kui Venemaa ründab Poolat. Novembris 1719 tühistas ta liidu Peeter I-ga ja sõlmis Rootsiga vaherahu. Ulrika Eleonora tunnustas teda Poola kuningana.
9. novembril 1719 sõlmis Rootsi rahu Hannoveriga (Stockholmi rahu 1719). Hannover sai Bremeni ja Verdeni.
Vene väed rüüstasid 1719 Rootsi rannikut.
Peter Wessel (Tordenskjold) vallutas 1719 Marstrandi.
Preisimaa osalemist sõjas olid takistanud sisetülid ja Inglismaa sekkumine. Inglismaa tahtis iga hinna eest ära hoida Rootsi täielikku kokkuvarisemist. 21. jaanuaril 1720 sõlmis Rootsi Preisimaaga rahu (Stockholmi rahu 1720). Preisimaa sai Vorpommerni, Szczecini, Usedomi saare ja Wolini.
29. veebruaril 1720 sai uueks Rootsi kuningaks Ulrika Eleonora abikaasa Frederik I.
3. juunil 1720 sõlmis Rootsi Taaniga Frederiksborgi lossis Frederiksborgi rahu. Inglismaa ja Prantsusmaa kandsid hoolt selle eest, et Taani võiks endale jätta Schleswigi Gottorpi-osa. See liidendati ametlikult Taaniga 1721. Muidu jäi kõik nii, nagu oli olnud enne sõja algust.
7. augustil 1720 võitis Vene laevastik Grönhamni lahingus Rootsi eskaadrit.
Põhjasõja lõpetas 10. septembril (30. augustil) 1721 sõlmitud Uusikaupunki rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa, Liivimaa kubermangu, Eestimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa, Lõuna-Karjala, Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter 1714 oli vallutanud.
Poola ja Rootsi sõlmisid ametliku rahu alles 1732.
Eestlased Põhjasõjas.
Aastal 1701 andis kuningas Karl XII korraldused nekrutite võtuks talurahva hulgast. Sel viisil loodi Eestimaal neli jalaväerügementi. Liivimaal moodustati 12 jalaväepataljoni. Ajalookirjanduses on neid väeosi nimetatud ekslikult ka maamiilitsaks.Tegelikult oli tegu tüüpilise konskriptsiooniga (rootsi k. utskrivning, vanas eesti keeles wälla-kirjotus) Rootsiaegses eesti keeles nimetati neid väeosi maaväeks. Väeosade ülesehitus oli samasugune, nagu teistelgi Rootsi väeosadel. Väeosi täiendati kevadeti, kui teenistusse võeti uusi mehi. Palga maksmiseks ja mundri muretsemiseks jagati väekohuslased talud rühmadeks ehk roodudeks. Aastapalga suuruseks oli Liivimaal aastal 1704 8 riigitaalrit. Hiljem, kui maa oli rüüstatud, hakkas sõdureid varustama riik. Aastal 1706 moodustati mitmest rügemendist Tallinna garnisonipataljon. See väeosa pidi kuninga korraldusel jääma Tallinnasse alaliselt, seega ka siis, kui sõda oleks Rootsile edukalt lõppenud.
Eestlastest väeosad võtsid lahingutegevusest osa mitmel rindel – 1702 Vasknarvas, mitmetes võitlustes Lõuna-Eestis, Tartu laevastikus ja eriti paistsid nad silma Tartu kaitsmisel 1704. Saaremaa maapataljon saadeti koos kindral A. L. Lewenhaupti korpusega Karl XII peavägede juurde Venemaal ning osales ka lahingus Lesnaja all 1708 ja kuulsas Poltaava lahingus 1709.
Eesti ala rahvastik ja katkuepideemia Põhjasõjas.
Ajaloolase Heldur Palli hinnangul oli Eesti ala rahvaarv tõusnud 1695 aastaks 350 000–400 000 inimeseni, mis moodustas umbes 10% kogu Rootsi rahvastikust. 1695–1697 suri nälga hinnanguliselt 70 000–75 000 inimest. Seega elas Põhjasõja eel Eestis maksimaalselt 325 000 inimest.
1702-03 elas Eestis umbes 350 000 inimest. 1708. aastal oli Põhja-Eestis taas ikaldus. Ka 1709 oli ikaldus, seekord kogu Eestis. Kaotused olid umbes 40 000 inimest. 1710. aasta katkuepideemia oli Eestis üks tõsisemaid ja sai alguse 1704 Ungarist, kust levis edasi Poolasse. Eesti- ja Liivimaal puhkes katk esmalt Riias, mida samal ajal piirasid venelased. Katku levitajataks olid eelkõige rotid ja sõjamehed. Katku viimased nähud olid 1713. aastal ja sellesse suri inimesi rohkem kui sõjategevuse tõttu. 1712. aasta Eestis tehtud revisjon näitas, et katku suri Läänemaal 82,8%, Harjumaal 80,3%, Järvamaal 70,5%, Virumaal 70,4%, Hiiumaal 53,2% ja Vormsil 24,6% elanikkonnast. Kokku põhjustas katk kuni 200 000 inimese surma. Eesti rahvastik vähenes selle järel umbes 150 000-le inimesele (umbes sama palju kui 1200. aasta paiku). See oli rahvastikukatastroof, kuigi puudutas eelkõige Lääne- ja Põhja-Eestit, kus oli lausa inimtühje piirkondi. Aastad 1710–1712 jäid siiski viimaseks suuremaks katkuepideemia levikuperioodiks.
Hinnang Karl XII tegevusele.
Karl XII juhindus soovist maksta kätte oma vaenlastele, mistõttu ta jättis kogu sõja jooksul vastu võtmata soodsad rahutingimused.
Sõja tagajärjed.
Põhjasõja tulemusel sai Hannover Bremeni ja Verdeni, Preisimaa Vorpommerni, Taani õiguse võtta Rootsi laevadelt väinatolli ja Venemaa vaba pääsu Läänemerele; Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa läksid Venemaa koosseisu. Venemaast sai Euroopa suurriik uue pealinnaga Läänemere ääres. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel, osa territooriumist ning Holstein-Gottorpi kui liitlase. Hiljem (Kübarate sõda, Gustav III sõda, Soome sõda) püüdis Rootsi korduvalt oma kaotatud alasid Venemaalt tagasi võita. Preisimaa võimsus kasvas. Saksi-Poola nõrgenes.
Eesti sai Põhjasõjas tugevalt kannatada, sest 1700–1710 toimus suur osa lahingutest Eesti pinnal. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kuni kaks kolmandikku kogu Eesti rahvastikust. Arvatavalt oli siis eestlaste arvuks 150 000 kuni 170 000 inimest.
Sõjategevuse tulemusena hävitati täielikult Tartu linn, sest Peeter I käsul lasti see 1708. aastal õhku.


Pirita jõgi.
Pirita jõgi on 105 kilomeetri pikkune jõgi, mis algab umbes 20 km Paidest loode pool Pususoos ja suubub Tallinnas Pirital Tallinna lahte.
Vasakpoolsed lisajõed Kuivajõgi ja Tuhala jõgi voolavad kohati salajõgedena maa all. Vaskjala paisu juurest algava kanali kaudu voolab osa Pirita jõe vett Ülemiste järve, ning kulub Tallinna joogiveega varustamiseks. Alamjooksul on jõe org maastikukaitseala. Teisi kaitsealasid jõe kallastel: Ravila mõisa park, Kämbla looduskaitseala, Kose-Uuemõisa mõisa park, Laukesoo looduskaitseala. Jõel on ka kaitsealuste liikide hink ja võldas leiukohti.
Pirita jõgi läbib Vaskjala veehoidla, Paista järve ja Kose veskijärve. Jõel on Kloostrimetsa hüdromeetriajaam (praegu suletud), Nehatu hüdromeetriajaam (praegu suletud), Paunküla hüdromeetriajaam (praegu suletud), Paunküla hs. hüdromeetriajaam (praegu suletud).
Pirita jõe lisajõed.
"Sulgudes lisajõe järk - suubumine vasakult (v) või paremalt (p) - lisajõe suudme kaugus peajõe suudmest."


Pärnu jõgi.
Jändja puumassivabriku tamm Pärnu jõel.
Pärnu jõgi on Võhandu jõe järel Eesti pikkuselt teine jõgi (144 km). Pärnu jõe suurde jõgikonda kuulub umbes 16% Eesti pindalast.
Loodus.
Jõgi saab alguse Pandivere kõrgustikult Roosna-Alliku allikaist (Roosna-Alliku Allikajärvest), voolab edalasse. Jõe ülemjooks asub Kesk-Eesti tasandikul, keskjooks Kõrvemaa lõunaosas ja Pärnu madalikul ning alamjooks Pärnu madalikul. Suubub üle 2 km pikkuste muulide vahelt Pärnu lahte.
Parempoolsed lisajõed on (lähtest alates) Reopalu, Lintsi, Mädara, Käru, Vändra ja Sauga, vasakpoolsed lisajõed Vodja, Esna, Prandi, Aruküla, Navesti, Kurina ja Reiu.
Toris paljandub jõe kaldal Devoni liivakivi (Tori põrgu).
Pärnu jõe möödumisel Türi linnast asub Pärnu jõe saare kaitseala.
Ajalugu.
Pärnu jõe kaldailt on leitud rohkesti kiviaegseid esemeid, peamiselt kivikirveid ja -talbu, alamjooksult jõepõhjast luuesemeid.
Sindi lähedal Pulli külas on 2–3 m paksuse settekihi alt avastatud Eesti vanima teadaoleva asula jäänused. Umbes 7500 aastat eKr, Kunda kultuuri ajal, elas seal kütte ja kalastajaid. Kaevamistel on leitud tulekivist ja luust nooleotsi, kõõvitsaid, nuge jm. esemeid ning põdra-, kopra-, karu-, linnu- ja kalaluid.
Keskajal nimetati Pärnu jõe alamjooksu Emajõeks ("Embeke").


Portugali keel.
Portugali keel on romaani keelerühma kuuluv keel, mida kõneleb üle 200 miljoni inimese, olles kõnelejate arvult maailma kaheksas keel. Keel pärineb Pürenee poolsaare lääneosast.
Brasiilia teisend erineb Portugali omast. Portugali keel on lähedane galeegi ja hispaania keelele.
Angola, Brasiilia, Guinea-Bissau, Mosambiik, Portugal, Roheneemesaared ja São Tomé ja Príncipe.


Polümeerid.
Polümeerid ehk kõrgmolekulaarsed ühendid on ained, mille molekulid koosnevad kovalentsete sidemetega seotud korduvatest struktuuriühikutest – elementaarlülidest.
Sõna "polümeer" on tuletatud kreeka keelest (πολυ ("poly") 'palju' + μέρος ("meros") 'osa'). Polümeeri näiteks on polüpropeen (-CH2-CH(CH3)-), mille monomeeriks on propeen (CH2=CH-CH3). Polümeeride seas on nii looduslikke (näiteks merevaik, tselluloos, tärklis) kui sünteetilisi (plastmassid) materjale. Polümeeride hulka kuuluvad ka polükondensaadid (näiteks DNA, proteiinid), kuid nende elementaarlülid ei ole ühesugused.
Polümeeride tähtsus.
Polümeere leidub kõikjal meie ümber. Ehitised, mööbel, enamik tarbeesemetest ja kogu elusloodus koosneb suuremal või väiksemal määral looduslikest või sünteetilistest polümeeridest. Ka inimese eksisteerimine on võimalik tänu polümeeridele, kuna valgud, DNA, RNA ja tärklis on polümeerid, nendeta elu poleks võimalik. Teadmiste edenedes muutuvad ka sünteetilised polümeerid nö intelligentsemaks, seega luuakse materjale, mis on mõeldud kitsamaks otstarbeks. Näiteks võivad materjalid sõltuvalt temperatuurist või rõhust muuta läbipaistvust, värvust, elektrijuhtivust või teisi omadusi.
Ahelpolümeerid.
Kõige lihtsam variant koosneb paljudest pikkadest lineaarsete ahelatega makromolekulidest. Peaahelaks on pikim ahelalõik. Kui see koosneb ainult süsinikest, siis on tegemist süsinikahelaga, aga kui ahelas on ka muude elementide aatomeid (hapnik, väävel, lämmastik), siis on tegemist heteroahelaga. Peaahela külge võib olla seotud külgrühmi, mis pärinevad monomeeridest.
Võrestikpolümeerid.
Võrestikpolümeerid on ruumilise võrkstruktuuriga polümeerid, kus kõik ahelalõigud on seotud vähemalt kahe teise ahelalõiguga, nii et polümeeris ei esine ühtegi vaba ahelat. Enamasti on võrestikpolümeerid saadud ahelpolümeeridest, mis on omavahel ühendatud põiksidemetega.
Looduslikud polümeerid.
Looduslikke polümeere on kasutatud juba inimkonna algusaegadest alates, kuna paljud meid ümbritsevad polümeersed ained on looduslikku päritolu. Looduslikud polümeerid ehk biopolümeerid koosnevad kas ühte liiki monomeerlülidest, näiteks glükoosijääkidest, või erinevatest monomeeridest (aminohapped, nukleotiidid), mis näitab nende struktuuride tohutut mitmekesisust. Tähtsaimad looduslikud polümeeerid on nukleiinhapped, valgud, polüsahhariidid ja polüpreenid. Elusmaailma jaoks on nendest asendamatuteks valgud ja nukleiinhapped. Paljud biopolümeerid tekivad eluorganismides, olles nende rakkude ehitusmaterjaliks ja tagades nende toimimise.
Modifitseeritud looduslikud polümeerid ehk tehispolümeerid.
Tehispolümeerid saadakse looduslikest polümeeridest keemilise töötlemise teel. Tehispolümeerid olid uudsed enne sünteetiliste polümeeride kasutuselevõttu. Looduslike polümeeride modifitseerimise eesmärk on nende lahustuvuse parandamine, töötlemise lihtsutamine ja materjali tugevamaks või sitkemaks muutmine. Tänu sellele on võimalik saada väga erinevate omadustega materjale. Tehispolümeerid on jäänud sünteetiliste polümeeride varju, kuid nende osakaal võib hakata suurenema, sest nad lagunevad looduses suhteliselt kiirelt.
Tehispolümeerid on näiteks tsellofaan, pargitud nahk, tärklise derivaat kitosaan ja vulkaniseeritud naturaalne kautšuk.
Sünteetilised polümeerid.
20. sajandi keskpaigas lisandusid looduslikele polümeeridele sünteetilised polümeerid, mida loodusest ei leia. Nende osa igapäevaelus on plahvatuslikult suurenenud ning muutunud valdavaks tarbeesemete, pakendite ja pinnakatete valmistamisel. Sünteetilised orgaanilised polümeerid võivad asendada mõningaid materjale, mille töötlemiseks kulub palju aega ja energiat, näiteks klaasi, puitu ja metalli. Sünteetiliste polümeeride tootmine on üha enam kasvanud ja kogu keemiatööstuse toodangust moodustavad nad umbes 17%. Kuna sünteetiliste polümeeride püsivus keskkonnas on väga suur ja nende tootmine kogu aeg kasvab, siis kaasnevad nendega jäätmeprobleemid. Polümeeride keemia tegelebki muuhulgas sünteetiliste polümeeride tootmise ja kasutamise loodussõbralikumate meetodite väljatöötamisega.
Plastid.
Plastid ehk plastmassid moodustavad umbes kaks kolmandikku kogu sünteetiliste polümeeride toodangust. Plastid võib jagada kolme suurde rühma.
Polümeeride utiliseerimine ja taaskasutamine.
Polümeeride utiliseerimine ja taaskasutamine on üha olulisemaks muutuv probleem, eriti arenenud riikides, kus aastas tarbitakse umbes 120 kg sünteetilisi polümeere inimese kohta. Looduslike polümeeride utiliseerimise ja taaskasutamisega pole suuri probleeme, sest need lagunevad suhteliselt kiiresti ega tekita toksilisi laguprodukte. Puitu ja paberit saab põletada ja kasutada küttena, samuti saab vanapaberit ja puuvillase riide jääke viia taaskasutusse. Keerulisem on olukord sünteetiliste polümeeridega, mida on lihtne ja suhteliselt odav naftast toota, kuid mille lagunemine looduses võib kesta mitusada aastat.
Kõige parem oleks, kui materjale saaks ümber töödelda ja taaskasutada, kuid polümeeride puhul tekib siin olulisi takistusi, mis on seotud nende vananemisega. Polümeersete materjalide korduval töötlemisel muutuvad nende omadused järjest halvemaks. See tähendab, et ümbertöötlemisel ei ole võimalik saada kvaliteetset toodangut. Sageli on kõige mõistlikumaks polümeerjääkide kasutamise viisiks nende põletamine kütusena, vähendades fossiilsete kütuste kulu, kuid tuleb kindlaks teha, kas nende põlemisel tekib mürgiseid ühendeid, ja vajaduse korral kasutada puhastusseadmeid, mis ohtlikud ühendid kahjutuks teevad.


Põlemine.
Keemias nimetatakse põlemiseks kiirelt kulgevat oksüdatsiooniprotsessi, mille käigus aine ühineb hapnikuga.
Hapnik käitub oksüdeerijana ja redutseerub ning põlev aine käitub redutseerijana ning oksüdeerub.
Põlemine võib toimuda leegiga (leegitsemine) või leegita (kas miilamine või hõõgumine).


Platon.
"Platonit kujutav herm (Berliin, Altes Museum)"
Platon (umbes 427 eKr Ateena – umbes 347 eKr Ateena) oli vanakreeka filosoof, Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja ning Lääne esimese kõrgkooli, Ateena Akadeemia rajaja, üks maailma ajaloo mõjukamaid filosoofe.
Platoni õpetus puudutas praktiliselt kõiki filosoofia valdkondi. A. N. Whiteheadi sõnul on kogu Euroopa filosoofiatraditsioon vaid rida ääremärkusi Platoni teostele – mitte niivõrd tema süsteemi, kui just tema külluslike ideede suhtes.
Platonile on omistatud 36 dialoogi ja 13 kirja. Mitme teose autorsuses on siiski kaheldud.
Elulugu.
Platon pärines Ateena aristokraatiast. Tema sünninimi oli "Aristokles" ta vanaisa järgi; "Platon" ("lai") on hüüdnimi, mille ta pälvis maadlustreenerilt oletatavasti ka laia lauba või laiade õlgade pärast. Diogenes Laertiose andmeil, milles on küll kaheldud, põlvnes Platoni isa Ariston Ateena kuningast Kodrosest, ema Periktione aga seadusandjast Solonist. Periktione oli kolmekümne türanni režiimi ajal mõjuvõimsa Kritiase nõbu.
Nooruses sai ta korraliku hariduse grammatikas, muusikas ja gümnastikas. Diogenes Laertiose sõnul maadles ta isegi Isthmose mängudel. Enne Sokratesega kohtumist oli ta õppinud filosoofiat Herakleitose õpilase Kratylose juures.
Platoni ja Sokratese täpne vahekord on tekitanud vaidlusi, kuna Platoni säilinud dialoogid ei anna sellest kuigi selget pilti. Platon ise ei esine neis kordagi otseselt kõnelejana, samas on küsitav, mil määral edastavad Sokratese sõnavõtud tema tekstides Sokratese ja mil määral Platoni vaateid, mis pealegi muutusid aja jooksul. Lisaks on dialoogid üsna dramaatilised, Sokrates aga tihtipeale irooniline. Õpetaja ja õpilase vahekordade võrdluseks võib tuua Aristotelese, kes Platoni õpilasena siiski eitas mitmeid Platoni õpetuse põhiteese.
Platon reisis ulatuslikult Itaalias, Sitsiilias, Egiptuses ja Küreenes. Neljakümneselt Ateenasse naastes asutas ta omaenese kooli, Akadeemia, mis sai nime asukoha järgi Ateena kangelasele Akademosele pühendatud puudesalus. Kool tegutses aastani 529 pKr, mil Bütsantsi keiser Justinianus I selle paganluse tõttu sulges.
Hiljem sekkus Platon Sürakuusa linna poliitikasse Sitsiilias. Diogenes Laertiose andmeil külastas ta linna esmalt Dionysiose võimu ajal. Dionysiose sugulane Dion hakkas Platoni õpilaseks, kuid türann pöördus tema vastu ning Platon müüdi orjusse. Ateenaga sõjajalal oleva Küreene linna orjaturult ostis Platoni üks ta pooldaja ning läkitas filosoofi koju Ateenasse.
Pärast Dionysiose surma kutsus Dion Platoni tagasi Sürakuusasse, et koolitada uus valitseja Dionysios II valgustatud filosoof-kuningaks. Dionysios kuulas küll õpetusi, kuid hakkas kahtlustama Dionit plaanis võimu haarata, saatis tolle pagendusse ja hoidis Platonit väevõimuga kinni. Lõpuks Platon siiski lahkus, Dion aga kukutas Dionysios II ning valitses Sürakuusat lühikest aega, kuni teine Platoni õpilane Kallippos linnas omakorda võimu haaras.
Platoni surma kohta on mitu versiooni. Enamik neist kinnitab, et Platoni suri rahulikult omas kodus, kuid väidetakse ka, et ta surnud pulmalauas.
Ideedeõpetus.
Platoni filosoofia tuumaks on juba Platoni tuntuima õpilase Aristotelese ja veelgi enam hilisemate Platoni tõlgendajate jaoks ideedeõpetus.
Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse – "ousia", mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on "paradeigmata" – algkujud.
Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdpildi abil. Meie, inimesed oleme nagu koopas. Oleme aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda meie selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjad ise jäävad müüri taha peitu ning neid pole varjudel näha. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist esemetest. Esemeid endid me ei näe, ainult nende varje, mida heidab kunstlik valgus. Sestap võib väita, et me tajume siin muutuvas maailmas ainult tegelike asjade pettekujutisi. Ja seejuures elame ekslikult veendumuses, nagu näeksime tõelisi asju. Samas asub ülim tõelisus hoopis väljaspool koobast, puhta päikesevalguse käes, mis on meile kui koopas viibijatele pimestav, me ei suuda seda näha, kui meid selleks spetsiaalselt ei treenita. Koopast väljaspool asuvad tõelised asjad on samastatavad ideedega. Ideede haaramiseks on meie tavalised kogemuse hankimise viisid liiga puudulikud ja piiratud.
Kuigi ideed on tabatavad mõtlemise abil, ei saa me neid mõtlemise abil tekitada, sest ideed pole mõisted tänapäevases mõttes, nad on olemas inimese mõtetest sõltumata. Ideed eksisteerivad oma täiuses iseeneses ja on aluseks nähtavatele asjadele, mis on sarnased ideedele, jäljendavad või kopeerivad neid nii palju kui võimalik.
Inimese hing, mis Platoni järgi on surematu, on näinud ideid enne sündimist, siis kui ta oli ideede riigis. Sündimise läbi on hing aheldatud kehaga, on sattunud nagu vanglasse ja unustanud selle, kus ta kunagi on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi teadmiste hankimine anamnesis – meeldetuletamine. Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem.
Ideid on väga palju, kuid neid on siiski lõplik hulk. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast, nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon siiski piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed.
Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Ideede omavahelist suhet võib kujutada ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed – nagu samasus, erinevus jms – allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee ("idea tou agathou"), mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi ("epekeina tes ousias"), mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist.
Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuid me kuulsime juba, et ideede maailm on igavene, muutumatu ja täiuslik, meeltega tajutav maailm aga vastupidine – ebatäiuslik, tekkiv, muutuv ja kaduv. Seepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meelelise olemise ebatäiuslikkuse põhjust tuleb otsida mitte-olevast. Seega sõltub muutuv kehaline maailm ainult osaliselt ideedest, osaliselt aga mitte-olevast, mis on piiritu, täiesti muutlik, mitte-olev ja mitte-teaduslik. Mitte-olev on tühi ruum, mis on vormitu, oleva täielik negatsioon.
Õpetus hingest.
Meid ümbritsev maailm on Platoni järgi loodud valmistava meistri ehk demiurgi ("demiourgos") poolt. Maailma luues lõi demiurg esmalt hinge (maailmahing), mis on kogu meelelisele maailmale aluseks ja ümbriseks, läbistades seda kõikjal. Meeltega tajutav või kehaline maailm ei saa olla igavene nagu igavene mõteldava sfäär, sest ta sisaldab mitte-oleva muutuslikkust, mis väljendub kõikvõimalikes liikumise (s. t. muutumise) vormides: "Esiteks tuleb minu arvates teha see eristus: (1) mis on alati olev, millel pole saamist, ja (2) mis on alati saav, aga kunagi pole. Esimene on haaratav mõistusele mõtlemisega ja on alati iseendaga sama, teise üle teeb oletusi arvamus mõistuseta meeletajuga, on saav ja häviv ning pole kunagi olev olevasti" (Timaios 27d-28a). Hing järgib igavest ja muutumatut mõteldavat muutuvuses kõige täiuslikuma liikumise läbi, mis mõteldav on. Hing on Platoni järgi iseennast liigutav, s. t. liikuvana omab ta oma liikumise põhjust iseeneses. Kõik muud liikumised, sh kehaline liikumine, kus liikumise põhjus on väljaspool liikuvat, on põhjustatud hinge kui ainukese võimaliku liikumise alge poolt.
Kuna demiurg oli hea, lõi ta üheainsa kosmose igavese eeskuju võimalikult täiusliku koopiana. Ta tahtis, et kõik sarnaneks täiuslikele ideedele ja lõi korrapärasuse korrapäratuses pannes hinges kokku muutuva ja muutumatu ning neist sai ta kolmanda, vahepealse olemuse tüübi. Siis ühendas ta vägivallaga (vaevu ühendatavat ühendades) hinges samasuse ja erinevuse loomused ja kolmanda vahepealse olemuse ning moodustas neist kõigist kokku üheainsa idee. Ta pani hinge mõistuse ja liitis hinge külge keha, et hingestatud olend saaks loomu poolest olla kosmoses parimate (kehaliste) asjade loojaks. Ta tegi ka kõiksuse elavaks hingega ja mõistusega, st Platon peab kosmost elusaks organismiks.
Keha on Platoni järgi aga noorem kui hing ega saa olla aluseks vanemale. Seega lõi demiurg kõigepealt hinge ja pani selle kosmose keskmesse, venitas selle aga ümber kogu maailma nii, et see kõike läbistas ja lõi niiviisi kõige esimese õnneliku jumala – taeva (ouranos), mis on paarituna iseenda armuke, s.t autarkne. Seejärel võis demiurg luua maailma olendid ja kõik muu, mis sinna kuulub.
Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, mida ta jäljendab. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu ning lihtne – olles samas liikuv ning seejuures ise oma liikumise põhjuseks. Ta on sarnane ideele, ta on sellega sugulane, kuid mitte idee ise. Enne sündimist "elab" hing ideede riigis. Kehasse sündinuna pääseb hing ainult surma läbi teda aheldavaist köidikuist. Seepärast ei tule surma karta. Hinge ja keha vahekord on sama mis idee ja näiva maailma, tõelise ja näiva tegelikkuse oma: hing on surematu, ideeline, keha aga tekkiv ja kaduv.
Nähtamatusse ideede maailma pääsevad tagasi ainult puhtad hinged, kes juba siinses elus on end vabastanud keha halbadest mõjudest. Seepärast ka need hinged, kes liigselt kiinduvad keha külge, ei pääse tagasi sinna, kust nad on tulnud, vaid siirduvad karistuseks inimeste või mitmesuguste loomade kehadesse. Väga rumalad siirduvad kaladesse. Need, kes hoolega on taotlenud tavalisi kodaniku hüvesid, olemata filosoofid, muutuvad mesilasteks või sipelgateks. Nii jätkab hing rändamist ühest kehast teise kuni ta on viimaks vabanenud keha halbadest mõjudest ja jõuab tagasi nähtamatusse ideede maailma.
Inimese hingel on kolm osa: mõistus (mõtlemine, tunnetus: "nous"), söakus (julgus, vaprus: "thymos") ja ihalus (himu, instinkt: "epithymos"). Ihaluse asukoht on niuetes. Niuded on pakitsev energiareservuaar, põhiliselt seksuaalne. Söakuse asukoht on südames, verevoolus ja jõus. Mõistuse ja teadmise asukoht on peas, mis on silmaks ihale ja lootsiks hingele. Nii on see inimese hinge kui ka kosmose hinge puhul.
Olulisim ning kõrgeim osa hingest on mõistus, mis moodustab hinge tõelise olemuse. Mõistus on hinge jumalik ja surematu osa, kuigi Platon väidab mujal, et kõik kolm hinge osa on surematud (dialoog "Phaidros"). Dialoogi "Timaios" järgi Kehasse sattunud surematule hingele lisanduvad surelikud osad – söakus ja ihalus.
Õpetus riigist.
Inimestes esinevad kõik kolm hinge osa, kuid erineval määral. Mõned inimesed on ainult kehastunud iha, rahutud ja omandamishimulised hinged, kes upuvad ainelistesse otsingutesse ja tülidesse. Need on mehed, kes valitsevad ja tegelevad tööstuses, käsitöös, põllumajanduses. Kuid on ka teisi, kes on tundmuste ja vapruse ning julguse templid, kes pole huvitatud niivõrd sellest, mille eest nad võitlevad, kui võidust võidu enda pärast. Nad on võitlushimulised. Need on mehed, kes moodustavad maailma sõjavägesid ja kaitsejõude. Ja lõpuks on need vähesed, kelle lõbuks on meditatsioon ja mõtlemine, kes ei ihka hüvesid, varasid ega võitu, vaid teadmisi, kelle taevaks pole varandus ega võim, vaid tõde. Need on tarkuseinimesed.
Platoni ideaalriigis on vastavalt kolmele hinge osale kolm ühiskondliku klassi: valvurid, sõdurid ja töölised. Igale klassile on määratud eri ülesanded. Valvurite ülesandeks on riigi kaitsmine ja tööliste ülesandeks varade loomine. Nii nagu mõjuka individuaalse teo juures iha, olgugi soojendatud emotsioonist, on juhitud teadmisest ja mõistusest, nii peaksid täiuslikus riigis tööstuslikud jõud tootma, mitte valitsema. Teadmise, teaduse ja filosoofia jõud peavad valitsema. Ilma teadmiste juhtimiseta on inimesed korratu hulk, on nagu segaduses ihad. Inimesed vajavad filosoofide juhtimist, nii nagu ihad vajavad teadmiste ja mõistuse valgustamist. Ainult filosoof on kohane rahvast juhtima.
Iga valitsemisvorm püüab iseennast hävitada oma põhiprintsiipidega liialdamisega. Aristokraatia ruineerib end, piirates liiga kitsalt seda ringi, kelle päralt on võim. Oligarhia hävitab end ettevaatamatus rüseluses kiireks rikastumiseks. Mõlemal puhul on tagajärjeks revolutsioon. Siis tuleb demokraatia. Kuid ka demokraatia hävitab end demokraatia liialdamise tõttu. Tema põhiprintsiibiks on kõigi samaväärne õigus olla ametis ja määrata riigi poliitikat. Esimesel pilgul näib see olevat kena korraldus. Kuid ta muutub hävitavaks sellepärast, et inimesed pole kasvatuse abil ette valmistatud selleks, et valida parimaid juhte. Platon kaebab, et lihtsate ülesannete- nagu kingategemise- puhul me arvestame, et ainult eriliselt ettevalmistatud isik võib teenida oma eesmärki, poliitikas ja riigijuhtimises aga oletame, et igaüks teab, kuidas riiki valitseda. Poliitilise filosoofia probleemiks on leida meetod, mille abil saaks eemaldada oskamatuse ja kelmuse avalikest ameteist ja ette valmistada parimaid valitsemiseks üldsuse hüvanguks.
Poliitiliste probleemide taga seisab inimese loomus. Ei või oodata paremaid riike, seni kui pole paremaid inimesi. Seepärast on riigi tähtsamaid ülesandeid oma kodanikkude kasvatamine.
Riik oma tsensorite abil peab rangelt valvama kasvatuse järele. Juba varasemaist aastaist alates peab tsensor valvama materjali üle, mida loetakse, ja muusika üle, mida kuulatakse. Emad ja ammed võivad jutustada ainult muinasjutte ja lugusid, mis on lubatud. Homeros ja Hesiodos kuulusid keelatud autorite hulka mitmel põhjusel. Neil leidus jutustusi, kus jumalad toimisid ebamoraalselt, aga noored pidid juba algusest peale õppima, et paha ei saa kunagi tuleneda jumalast, kuna jumal on teadus. Neil leidus kirjeldusi, mis äratasid kartust surma vastu, aga noori tuleb kasvatada nii, et nad rõõmuga on valmis ohverdada oma elu võitluses. Muusikas olid keelatud lüüdia ja joonia meloodia: esimene sellepärast, et väljendab kurbust, leina, ja teine, et on pehmeloomuline. Seevastu olid lubatud dooria meloodia, mis sisendab vaprust, ja früügia oma, mis on ettevaatlik, kaaluv.
Inimestel peab olema religioon. Platon usub, et rahvas ei saa olla tugev ilma usuta jumalasse. Veel enam kehtib see, kui usule jumalasse lisandub usk isiklikusse surematusse. Teise elu lootus annab meile julgust kohata surma ja taluda ka oma armsamate surma.
Suur lugupidamist osutas Platon kui mõtlemise kasvataja vastu. Platonile nagu hiljem Russellile on matemaatika filosoofia vältimatu eelmäng. Matemaatilised objektid on ka muutumatud nagu ideed, vastandina tajutavale asjade maailmale.
Platoni dialoogi "Politeia" algul küsib Sokrates, kes esindab Platoni seisukohti, rikkalt aristokraadilt Kephaloselt: „Mida pead suurimaks õnnistuseks, mis sa oled saanud oma rikkusest?“ Kephalos vastab, et rikkus on õnnistuseks talle peamiselt selletõttu, et võimaldab olla helde, aus ja õiglane. Sokrates küsib oma kavalal viisil, mida ta mõtleb õiglusega, ja algatab sellega filosoofilise arutluse. Sokratesele osutub lihtsaks kummutada üksteise järel talle esitatud definitsioonid. Ta provotseerib ettevaatamatu, pahura ning kergesti ärrituva sofisti Trasymachose tunnistama järgmist definitsiooni: „Kuula siis“, ütles vihane sofist, „ma kuulutan et võim on õigus, ja õiglus pole midagi muud kui tugevama kasu“.
See on õpetus, mida meie päevil seotakse Nietzsche nimega. Võib-olla pole filosoofia ajaloos see õpetus paremini sõnastatud kui Platoni enda poolt dialoogis "Gorgias". Seal paljastab liigset filosofeerimist põlgav aristokraat Kallikles moraali kui nõrkade leiutise tugevate võimu kahjutukstegemiseks. Sofist arvates õiglus pole meeste, vaid sulaste moraal; see on orjamoraal, mitte kangelasmoraal.
Siin esineb eetika fundamentaalne probleem: mis on õiglus? Kas peame otsima õiglust või võimu? Kas on parem olla hea või tugev?
Esiti Sokrates, s.o. Platon, ei vasta üldse. Ta vihjab vaid sellele, et õiglus on indiviididevaheline suhe, mis sõltub sotsiaalsest korrast. Järelikult on seda parem uurida osana ühiskonna struktuuris kui isikliku käitumise osana. Ta oletab, et kui suudaksime kirjeldada õiglast riiki, siis oleksime paremas olukorras õiglase indiviidi kirjeldamisel. Õiglus oleks lihtne, kui inimesed oleksid lihtsad.
Õiglus ühiskonnas on Platoni järgi suhete harmoonia ühiskonna klasside vahel. Seda suhete harmooniat võiks võrrelda harmooniaga, mille tõttu planeedid püsivad oma õiges liikumises. Õiglus ei ole tugevama õigus, vaid terviku mõjukas harmoonia.
Kunstikäsitlus.
Platon on kujutava kunsti ja eepilise luule suhtes kriitiline, kuna sellel on tema arvates liiga otsene mõju inimese hingele. Kunst tekitab näivust ning püüab seda esitada tõe pähe, kuigi on enamasti tõest nii kaugel kui võimalik. Kui kunstiteosed on valmistatud väga imposantselt ja veenvalt, siis inimene satub nende mõju alla ega kasuta asjade tõlgendamisel enam oma mõistust, ning on seega kunsti vahenditega ettearvamatult manipuleeritav. Sestap osutab Platon vajadusele ideaalses riigis kunsti tsenseerida, mille all peab ta eelkõige silmas eepilise luule teoste tegemist vägivallatumaks, realistlikumaks, üllamaks, õpetlikumaks ning loodab, et sel teel muutuvad vooruslikumaks ka inimesed "polises".
Kunstnik tegutseb Platoni järgi entusiasmi või maania mõjuvallas ega oma oma tegevusest arupärast teadmist ("technē"), vaid ainult kogemust ("empeiria"). Kunstnikud pole ise oma teoste head tõlgendajad, vaid loovad need inspiratsiooni ajel ning pigem mõistavad nende teoseid nt filosoofid.
Platonile omistatakse etteheide kunstile, mis ütleb, et kunstiteos ainult jäljendab ("mimesis") asju, mis jäljendavad jumaliku looja ("demiourgos") valmistatud asju, mis jäljendavad ideesid, mistõttu kunstiteos on tõest kolme astme võrra eemal. Tavaliselt räägitakse siinkohal Platoni arusaamast, et kunst seisneb või peaks seisnema asjade jäljendamises, st nende võimalikult realistlikus kopeerimises, kuid on kaheldav, kas Platon kunsti niimoodi mõistis, kuna Platon räägib siin pigem kunsti ontoloogilisest väärtusest ning staatusest kui selle valmistamise tehnikast. Tõenäoliselt ei heida Platon siiski kunstile ette vähest seost reaalsusega, vaid pigem puudujääke ideaalsuse osas.
Platonil on selle kõrval ka n-ö positiivseid käsitlusi kunstist, nt määratleb ta mõõtmise ja mõõdupära erinevuse kunsti puhul, räägib teadvast ja teadmatust jäljendamisest, käsitleb nii filosoofiat kui kunsti mõlemat inspiratsioonil põhinevana – lisaks muule on ta ise maailmakirjanduses tunnustatud draamateoste autor, mistõttu tuleb ütelda, et Platoni suhe kunsti on õieti silmatorkavalt ambivalentne.
Filosoofiline pärand.
Platoni dialoogid on filosoofia ajaloo jaoks olnud ammendamatu tõlgendamise allikas. Inglise filosoof ja matemaatik Alfred North Whitehead on öelnud: "Kõige kindlam üldiseloomustus õhtumaa mõtlemise tavale on, et see koosneb ääremärkuste jadadest Platoni filosoofiale". Platoni dialoogides on tõstatatud kõik peamised filosoofia küsimused, mistõttu nende küsimuste arutamisel pöördutakse tihti tagasi just Platoni enda juurde.
Tänapäevane Platoni-uurimine on jõudnud veendumusele, et on üldse raske rääkida ühtsest "Platoni filosoofiast", kuna tema dialoogid on vestlused, mille käigus esitatakse palju vastandlikke seisukohtasid. Puudub selge kriteerium eristamaks nende vastandlike teooriate seast seda, mida olevat pooldanud Platon ja mida ainult arutluse alla võtnud. Pigem on Platonile omistatav üks mõtlemise viis kui selle üheselt määratletud sisu. Seda mõtlemise viisi võib määratleda tagantjärgi metafüüsilisena, kindlasti on õige viidata Platoni filosoofiale kui mõtlemise tavale, mis paneb aluse platonismile.
Platonit peetakse esimeseks filosoofiks, kes keskendub keelele ja mõistete määratlemisele selles ning loob vastava rangetel filosoofilistel alustel põhineva mõtlemissuuna. Kuna mõisted on määratletavad oma olemusest lähtuvalt, siis võib pidada Platonit olemusfilosoofia või essentsialismi alustajaks. Seose tõttu Sokratese püüdlusega määratleda eetika põhimõisteid või voorusi on Platoni olemusfilosoofial ka moraalne tähendus.
Hiljem arendas aga Platoni õpilane Aristoteles selle najal välja loogika eraldiseisva teadusena ja "logos apophantikose" kui "esimese filosoofia".
Seejuures on Platoni filosoofias tahke (hinge surematus, hüve transtsendentsus), mis lubavad tema mõtlemise tõlgitsemist müstilisena ja on kandvaks neoplatoonikute (nt Plotinose ja Augustinuse) käsitluste puhul.


Postmodernism.
Postmodernism on kirjanduslik ja kunstiline vool ning arhitektuurisuund. Üldisemalt võib postmodernismi pidada globaalseks kultuuriliseks hoiakuks, mis järgneb (ladina keeles "post") modernismi hoiakule edenemise mõttes või lihtsalt ajalises tähenduses.
Kirjanikud.
Barry Lewis. Postmodernism and literature or Word Salad Days, 1960–90. – "The Routledge Critical Dictionary of Postmodern Thought".
Postmodernism Eestis.
Eesti taasiseseisvumise järel sai postmodernism nõukogude kultuurikammitsaist vabanenud ühiskonnas moeideoloogiaks eesti kunsti- ja kultuurimaastikul.


Pablo Picasso.
Pablo Ruiz Picasso (25. oktoober 1881 Málaga, Hispaania – 8. aprill 1973 Mougins (Cannes'i lähedal), Prantsusmaa) oli hispaania kunstnik, kubismi rajaja. Ta tegeles peamiselt maalikunstiga, kuid tegi ta ka lavakujundusi ja illustreeris raamatuid.
Biograafia.
Pablo sündis José Ruiz y Blasco ja María Picasso y Lópezi perre esimese lapsena. Tema täisnimi oli Pablo (ka Pablito) Diego José Santiago Francisco de Paula Juan Nepomuceno Crispín Crispiniano de los Remedios Cipriano de la Santísima Trinidad Ruiz Picasso.
Tema isa oli kunstiteadlane, kes tegutses peamiselt kohalikus muuseumis kuraatorina. Picasso esimesed kunstialased teadmised on just pärit isalt, näiteks õlimaalide tegemise oskus. Kogu lapsepõlve kestel külastas Pablo mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis. Vaatamata suurele kogemustepagasile mis nende aastatega kogunes ei lõpetanud Picasso kunagi Madridi Kunstiakadeemiat. Picasso esimesed kunstikatsetused leidsid aset Barcelonas. Sellal toetas teda Jaime Sabartés, kes oli hiljem palju aastaid Picasso sekretär. Tema esimesed tööd olid mõjutatud peamiselt isa eestkostest. 23. eluaastal asus ta Prantsusmaale. Siit said ka alguse tema erinevad kunstiperioodid.
Peale Esimest maailmasõda muutus Picasso radikaalseks patsifistiks. Suurkunstnik ei võtnud osa Esimest maailmasõjast, Hispaania kodusõjast ega isegi Teisest maailmasõjast ainuüksi patsifistlikel printsiipidel. Peale Esimest maailmasõda austas ta kõrgelt kommunistlikku elulaadi, olles ise äge kommunist. Selle sõjaperioodide üks kuulsamaid teoseid on "Guernica", kus kajastatakse sõjakoledusi ja verevalamise mõttetust.
Peale Teist maailmasõda astus Pablo Prantsuse Kommunistlikku Parteisse. Kuigi partei kritiseerimine Stalini juhikultuse ümber jahendas kunstniku suhtumist kommunismi, sellest hoolimata ei hüljanud ta oma nägemusi ideoloogiast kui ühest riigikorrast. 1962 sai ta lojaalse kommunismipooldajana ka Lenini rahupreemia.
Picasso eraelu.
Juba lapsepõlvest peale meeldis Picassole suhelda inimestega, ta lausa vihkas üksindust, välja arvatud juhtudel, kui ta maalis mõnda oma kunstitöödest. Tema sõprade rohkust on raske hinnata, kuigi neid, kes tema töödele otsest mõju avaldasid, ei olegi nii palju.
Esimestel Pariisi-aastatel oli tal eriti lähedane suhe Fernande Olivieriga, naisega, kes teda suuresti inspireeris. Kui Picasso Fernande'i hülgas, soojenesid tema suhted Marcelle Humbert’ga, Picasso kutsus teda hellitavalt Evaks. Picasso armastus naise vastu kajastub ka paljudes tema kubistlikes teostes. Kui Marcelle’l tuvastati vähk, oli entusiastlik kunstnik oma muusale igal sammul toeks.
1918. aastal abiellus Pablo Picasso Olga Khoklovaga, kes oli elukutseline baleriin. Sel ajajärgul elab Pablo luksuslikku ja kõrgkihile omast elulaadi. Abielupaaril sünnib ka poeg Paulo, kes kasvab liiderlikuks ja kombelõdvaks mootorratturiks (elukutseline võistleja), ta on kaua aega oma isa sohver. Kuigi Olgaga tekkisid mitmed suhte jahenemise perioodid, kestis abielu siiski paberite järgi 1955. aastani. Oleks rumal uskuda, et Picasso sel ajal ei kurameerinud ka teiste daamidega, seejuures peamiselt väga noortega. Kui Pariis 1944. aastal vabastati, kiindus Picasso noorde kunstiõpilasse - Françoise Gilot’. Neil sündis 2 last: Claude ja Paloma.
Järgnesid mitmed lühisuhted ja afäärid: Picasso ei olnud inimene, kes hoiaks oma südame ainult ühele ja ainsale. Kunstnik oli tänu oma laiale sõpruskonnale kutsutud osalema ka mitmetes filmides, millest ta ei loobunud. Filmides mängis ta peamiselt iseennast. Ehedamaiks näiteks võiks tuua “Orfeuse testament”, aastal 1959 valminud linateos.
Kunsti(stiilide) perioodid.
Sinine periood (1901–1904), perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised maalid on mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, sügavat mõju töödele avaldab ka tema lähisõbra surm. Piltidel kujutatakse akrobaate, arlekiine, prostituute ja vaeseid. Eriti iseloomulik on sel perioodil vägivaldse anatoomia kujutamine. Tähtsamateks töödeks võiks lugeda: "Vana kitarrimängija" (1903), tema autoportree, "Tragöödia", "La Celestina"
Roosa periood (1905–1907), seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja rõõmsam stiil roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka siin domineerib maalidel arlekiinide ja akrobaatide rohkus. Tema tööd on mõjutatud Fernande Olivierist, skulptor ja kunstnik Pariisis. Rõõmsameelsus töödes on tingitud ka Pablo Pariisis olemise algusaastate romantilisusest ja õhkamisest, mida ta suurlinnas alguses koges. Selle perioodi tippteosteks võiks lugeda: "Arlekiinide perekond", "Arlekiinide perekond ahviga", "Kaks noorukit", "Tüdruk kitsega", "Alasti poiss"
Aafrikat viljelev kunstiperiood (1908–1909), sel ajal on Picasso süübinud Aafrika motiividele ja mandri rahvuste eripäradele ja tunnusjoontele. Selle perioodi tippteoseks on "Avignioni neiud"
Analüütilise kubismi periood ehk cezanne’elik periood (1909–1912), nagu nimetuski ütleb on tegemist kubismi rakendusega. Selle perioodi peamine mõjutaja oli Picasso jaoks Georges Braque, kellega tema tööd ka suuresti sarnanevad. Tööd iseloomustavad loodusvormide allutamine geomeetrilisele vormile. Maalidest võiks nimetada järgmisi: "Kitarrimängija", "Tütarlaps mandoliiniga", "Willhelm Uhde portree", "Akordionist"
Sünteetilise (kubismi) kunsti periood (1912–1919), sellele perioodile on iseloomulikud kollaaž ja paberi lõikus. Mainimisväärseteks töödeks on: "Kitarr ja viiul", "Muusikariistad", "Itaalia tüdruk", "Naine tugitoolis", "Arlekiin viiuliga".
Viimased elukümnendid Picasso kunstikarjääris.
1950ndatel aastatel pühendus Pablo teiste suurkunstnike tööde imiteerimisse, ta lõi nende põhjal uusi maale. Teda huvitas sel perioodil eriti Velázquiz’, Goya, Poussini ja Courbet' teosed. Sellel aastakümnel pani ta suurt rõhku ka skulptuuride loomisele. Eriti silmapaistvaks said tema tööd Chicagos, kuulsaim neist kannab isegi nime "Chicago Picasso". Selle skulptuuri motiivi ja kujutatut ei oska keegi kindlalt öelda. Arvatakse nagu olevat lind, hobune, isegi naine või lihtsalt üks abstraktne kunstniku üllitis. On huvitav tõdeda, et Picasso loobus saamast 100 000 dollarit säärase šedöövri eest.
Kunstniku elu kaks viimast aastakümmet olid kõige viljakamad tema pika kunstikarjääri jooksul. Pablo kunstilaad sel perioodil oli segu paljudest kunstiliikidest, mis tema töödes ka kajastusid. Pablo tegeles palju vasegravüüriga. Selle aja tööd on tal üsna erootilise kallakuga. On huvitav märkida, et mõned tema tööd ei olnud mitte signeeritud ainult kuupäevaga, vaid isegi numbritega; see tähendas, et ta oli päevas loonud mitu erinevat tööd !
Sellest ajast pärinevad näiteks säärased tööd nagu: "Musketäär", "Härjavõitleja ja alasti naine", "Embus" ja üks viimased töid, mis valmis 1972. aastal oli tema enda autoportree.
20. sajandi suurkunstnik suri 8. aprillil 1973 ning maeti "Vauvenargues" pargi surnuaeda. Matuste juures oli kummaline, et tema oma lapsi ei lastud osalema neil peiedel. On isegi teada Pablo Picasso elu viimased sõnad. Need kõlavad "drink to me", mis peaks eesti keelde panduna tähendama ‘jooge minu heaks’.
Pärand maailmale.
Suurkunstniku pärandit maailmale on raske hinnata. Vaatamata omaenda kunstiteoste tohutule arvule armastas ta koguda ta teiste kuulsate maalikunstnike, näiteks Henri Matisse töid. Pärast kunstniku surma oli paljude Picasso maalide saatus üpris lahtine. Paljud suurteosed läksid oksjonile, osad kunstimuuseumidesse jne. Tema tööde hinnad oksjonil olid hiiglasuured, näiteks töö "Pierrette’de abielu" müüdi 51 miljoni dollari eest.
1996. aastal loodi kunstniku eluloofilm – pealkirjaga "Looja ja hävitaja Picasso" ("Surviving Picasso")


Paul Kuusberg.
Paul Kuusberg (30. aprill 1916 Tallinn – 21. jaanuar 2003) oli eesti kirjanik.
Elulugu.
Paul Kuusberg sündis ehitustöölise pojana. 1940. aastal pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt asus toetama kommunistlikku režiimi ja 1941. aastal astus hävituspataljoni, Teises maailmasõjas teenis Punaarmees poliittöötajana.
Ta oli 1960. aastast Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär ning 1976–1983 juhatuse esimees. Aastatel 1957–1960 ja 1968–1976 oli ta ajakirja Looming peatoimetaja.
Kuusbergi on peetud reaalpoliitikuks, kelle suurimaks teeneks kirjanduselus peetakse ideoloogilise surve kiuste eesti kirjanikele loomingulise õhkkonna tagamist. 1983. aastal sunniti Paul Kuusberg pärast Eesti Kirjanike Liidu juhatuse sekretäride Arvi Siia ja Jaak Jõerüüda pöördumist EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane poole esimehe kohalt lahkuma (esimeheks valiti Vladimir Beekman).
Looming.
Romaanidega debüteeris Kuusberg alles oma elu teisel poolel, olles enne seda kirjandusideoloog, ajakirjanik ja poliittöötaja. 1957 ilmunud “Müürid” kujutab Kuusbergile lähedast keskkonda ja elukogemust. Sellele jääb ta truuks kogu oma loomingus. Kuusbergi läbimurdeteoseks sai novaatorliku inimkujutusega "Enn Kalmu kaks mina" (1960–1961), mis keskendus II maailmasõjas Nõukogude Liidu poolel sõdinud eestlaste siseheitlustele. Sealtpeale käsitles Kuusberg sõjajärgse nõukogude aja inimeste sisemaailma ja 1940. aasta juunipöörde põhjuste otsingud. Oma teostes "Andres Lapeteuse juhtum" (1963) ja "Südasuvel" (1966) jõudis Kuusberg nii elu- kui inimesekujutuses meistriklassini. Romaani "Vihmapiisad" (1976) võib aga vaadelda kokkuvõttena selle põlvkonna eluteest: nende saatuse lõhestasid II maailmasõda ja vägivaldne ühiskonnakorravahetus Eestis.
Paul Kuusbergi novellid "Roostetanud kastekann" (1971) ja "Võõras või õige mees" (1978) pälvisid Tuglase novelliauhinna.


Paul Keres.
Paul Keres (7. jaanuar 1916 Narva – 5. juuni 1975 Helsingi) oli eesti maletaja.
Ta sündis Narvas, käis koolis Pärnus ja õppis 1937–1941 Tartu ülikoolis matemaatikat. Oli alates 1936. aastast Üliõpilasselts Liivika liige.
Juba noorukina võitis ta tähtsaid turniire. 1937 sai Keres rahvusvaheliseks suurmeistriks ning pälvis 1938 Hollandis peetud AVRO turniiri võidu eest maailmameistri matši õiguse Aleksandr Alehhiniga (matši ei toimunud). Sellest ajast oli ta aastakümneid maailmameistri tiitli peamisi pretendente.
1948. aasta Haag-Moskva turniiril, mis selgitas maailmameistri pärast Aleksandr Alehhini surma (1946), jagas Keres kolmandat-neljandat kohta Samuel Reshevskyga, saades 10,5 punkti 20-st. Turniiri võitis Mihhail Botvinnik.
Pretendentide turniiril, mille võitja sai MM-tiitlimatšile, oli Keres 1950. aastal Budapestis 4., 1953. aastal Zürichis ja Neuhausenis 2.-4. (jagas kohta Samuel Reshevsky ja David Bronsteiniga, 1956. aastal Amsterdamis 2., 1959. aastal Bledis, Zagrebis ja Belgradis toimunud võistlusel 2. ja 1962. aastal Curaçaol 2. (Keres võitis temaga 2.-3. koha jaganud Jefim Gelleri vastu lisamatši, mis selgitas välja, kumb neist pääseb vahetult järgmise tsükli kaheksa pretendendi hulka.)
1939. aastal võitis Eesti võistkond, kuhu kuulus ka Keres, Buenos Airese maleolümpial pronksmedalid.
Ta oli NSV Liidu teeneline meistersportlane, kolmekordne NSV Liidu maletšempion (1947, 1950 ja 1951) ning kuulus 7 korda (1952, 1954, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964) NSV Liidu võistkonda, mis võitis maleolümpia.
Kerese mängustiil oli erakordselt mitmekesine. Tema saavutused ja isiksus aitasid propageerida malet nii kodu- kui ka välismaal.
Keres on kirjutanud maleraamatuid, sealhulgas püsiva väärtusega teoseid eriti lipu- ning vankrilõppmängust. Lõppmängu käsitlev "Praktische Endspiele" (Hamburg 1973) kuulub maailma sellealase kirjanduse paremikku. Teoseid: "Malekool" I-III (1948-1955), "Maailmameistri turniir Haag-Maskva 1948" (1949), "Valitud partiid 1931-1958" (1961), "Maleaabits" (1969, Kereselt lõppmängude osa, raamatu avangu ja keskmängu osa Iivo Neilt), "4x25" (1975, koos Iivo Neiga).
Kerese väljakujunemisel mängis suurt osa kirimale, mida ta mängis armastusega ka hilisemas eas. Keres tegutses ka maleproblemistina.
Mälestuse jäädvustamine.
Kerest on kujutatud NSV Liidu postiagentuuri poolt tema 75. sünniaastapäeval välja antud postmargil (1991). Paul Kerese portree oli ka Eesti Panga 5-kroonisel rahatähel.
Tallinna kesklinnas Tõnismäel paikneb Paul Kerese monument.
Tema järgi on nimetatud tänav Tallinnas, Pärnus ja Narvas. Tallinnas tegutseb Paul Kerese Malemaja.
Pere.
Füüsik Harald Keres oli tema vend.
Kirjandus.
Paul Kerese mälestusmärk Tallinnas Tõnismäel


Peet Vallak.
Peet Vallak (kodanikunimega Peeter Pedajas; 23. juuni 1893 Suitsuküla (täna Väljaküla) – 17. märts 1959 Tartu) oli eesti kirjanik.
Elulugu.
Õppis ministeeriumikoolis ja Pärnu progümnaasiumis (lõpetas 1911), mille järel pühendus kunstiõpingutele.
Esialgu töötas Peet Vallak ajakirjanikuna ja joonistajana, 1920. aastate alguses valis oma peamiseks tegevusalaks kirjanduse. Temast sai silmapaistev novellikirjanik.
Tema abikaasa oli tõlkija ja ajakirjanik Marje Pedajas (1895–1992).
Looming.
Vallaku esimene raamat oli komöödia "Luupainajad" (varjunimega Egon Närep, 1924; ta on kirjutanud ka ühe romaani: "Hulgus" (1927, 2. trükk 2005)
Vallak on avaldanud 9 kogu novelle ja novellette
Ta asetas tähelepanu keskmesse tavalised inimesed ja maalis värvikalt nende pingelistes olukordades avalduvaid karaktereid.
Vallaku teostes valitseb üldiselt realistlik käsitluslaad. Mõjukust suurendavad huumor ja isikupärane stiil.
Välislingid.
Vallak, Peet


Parallelism.
Parallelism ehk mõtteriim või mõttekordus on eesti rahvaluule iseloomulik kujundusvõte: ühe värsi (ka lause või lauseosa) mõtte teisendatud, täpsustav ja avardav kordamine.
Näiteks: "Veere, veere, päeväkene,/ veere, päevä, vetta möödä,/ hõbedasta õrta möödä,/ vaskesta värävid möödä,/ kullatud kõrendid möödä!"


Paul-Eerik Rummo.
Paul-Eerik Rummo esinemas kirjandusfestivalil HeadRead 29. mail 2011.
Paul-Eerik Rummo (sündinud 19. jaanuaril 1942 Tallinnas) on Eesti kirjanik ja poliitik.
Elulugu.
Paul-Eerik Rummo on kirjanik Paul Rummo poeg. Ta õppis Tallinna 2. Keskkoolis ja lõpetas Tartu Ülikooli 1965. aastal eesti filoloogina.
Rummo on töötanud Vanemuise ja Draamateatri kirjandusala juhatajana, olnud kultuurikonsultant, vabakutseline kirjanik ja poliitik.
Poliitiline tegevus.
Aastal 1980 kirjutas Paul-Eerik Rummo alla 40 kirjale.
Ta on olnud loomeliitude kultuurinõukogu liige 1987–1990/1991, Riigikantselei kultuurikonsultant 1989–1992, Eesti Komitee liige 1990–1992, kultuuri- ja haridusminister 1992–1994, Tallinna linnavolikogu liige 1996–1999 ja 1999–2000.
Rummo oli Eesti Kongressi liige ning riigikogu liige 1992–1995, 1995–1999 ja alates 1999. Ta kuulus 1990–1994 Eesti Liberaaldemokraatlikku Parteisse ja alates 1994 Eesti Reformierakonda. Ta valiti Riigikogu VII–XI koosseisu liikmeks.
1992. aasta septembrist 1994. aasta juunini oli ta Eesti kultuuri- ja haridusminister. 2003. aasta aprillist kuni 5. aprillini 2007 oli ta Eesti rahvastikuminister. Formaalselt oli ta Andrus Ansipi valitsuses portfellita minister, rahvastikuministriks kutsuti teda mitteametlikult.
Alates 16. aprillist 2007 oli ta Eesti-Malta parlamendirühma ja 30. aprillist Soome-Ugri toetusrühma esimees.
Rummo sai 2011. aasta Riigikogu valimistel 833 häält, kuid valituks ei osutunud. Pärast Andrus Ansipi kolmandas valitsuses sotsiaalministriks Hanno Pevkuri asendusliikme Einar Vallbaumi tagasiastumist Riigikogu liikme kohalt sai Riigikogu juhatuse otsusega Paul-Eerik Rummo asendusliikmena XII Riigikogu liikmeks alates 7. aprillist 2011.
Paul-Eerik Rummo on olnud Eesti Rahvusringhäälingu Nõukogu esimees, Integratsiooni Sihtasutuse Nõukogu esimees. 2007 sai ta Eesti Migratsioonifondi nõukogu esimeheks.
Looming.
"Paul Eerik Rummo luule tervikuna kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset," on kirjutanud kirjandusteadlane Rein Veidemann.
Isiklikku.
Lea Tormis ning Jaak Johansoni ema Mall Johanson on Paul-Eerik Rummo õed.
Paul-Eerik Rummol on neli tütart. On abielus näitleja ja kirjaniku Viiu Härmiga.


Välismaa poolsaarte loend.
"Siin on loetletud välismaa poolsaari ja neemi; Eesti poolsaared ja neemed on loetletud Eesti poolsaarte loendis."


Marseljees.
Marseljees (prantsuse keeles "La Marseillaise") on Prantsusmaa riigihümn. Selle kirjutas Rouget de Lisle ööl vastu 26. aprilli 1792. Laulu nimi oli siis "Chant de guerre pour l'armée du Rhin" ("Sõjalaul Reini armeele"). Kui 30. juulil 1792 Pariisi sisenedes laulsid seda Marseille' sõdurid, hakati laulu rahva seas kutsuma "La Marseillaise".
Laul kuulutati riigihümniks 14. juulil 1795.
le jour de gloire est arrivé
Qui viennent jusque dans vos bras
Égorger vos fils et vos compagnes.
Français, pour nous, Ah quel outrage
Feraient la loi dans nos foyers!
Grand Dieu! Par des mains enchaînées
Nos fronts, sous le joug, se ploieraient.
Tout est soldat pour vous combattre.
La terre en produit de nouveaux
Contre vous, tous prêts à se battre
Tous les tigres qui sans pitié
Déchirent le sein de leur mère!
Sous nos drapeaux, que la victoire
Voient ton triomphe et nous, notre gloire
Quand nos aînés n'y seront plus
Et la trace de leur vertus!
Et la trace de leur vertus!
Bien moins jaloux de leur survivre
De les venger ou de les suivre
Välislink.
http://www.elysee.fr/ang/instit/symb1_.htm


Pürenee poolsaar.
Pürenee poolsaar (ehk Ibeeria poolsaar) asub Lõuna-Euroopas Vahemere ja Atlandi ookeani vahel. Muust Euroopast eraldavad seda Püreneed, Aafrikast kitsas Gibraltari väin. Suurema osa poolsaarest hõlmab Meseta kiltmaa, mida äärestavad 2000-3000 m kõrgused mäed. Kesk-Kordiljeeride mäeahelik jaotab kiltmaa Vana- ja Uus-Kastiiliaks. Poolsaar asub vahemerelise kliima vööndis. Et maapind on kõrge, kõigub temperatuur aasta ja ööpäeva jooksul suuresti. Jõed on veevaesed. Looduslikku metsa on vähe säilinud, kasvab kivi- ja korgitamme, palju on istutatud männi- jm puistuid. Loodusmaastikus on rohkesti kuivalembest võsa (makjat), kohati ka poolkõrbe. Leidub elavhõbedat, kivisütt, rauda ja värvilisi metalle. Pürenee poolsaarel asuvad Hispaania, Portugal, Andorra ja Gibraltar.


Postimees.
Postimees on Tartus 1886. aastal Karl August Hermanni poolt asutatud eesti ajaleht. Leht on täiesti politikaleht, aga saab ka teadusest ja põllutööst hoolega kirjutama. Ajaleht on 1857. aastal ilmuma hakanud Perno Postimehe järglane ja loeb oma ilmumise alguseks Perno Postimehe ilmumise algust (1857).
Omanikud ja toimetajad.
Päevaleht Postimees toimetus asub Maakri tänaval, Tallinnas ja lisalehe Tartu Postimees toimetus Gildi tänaval, Tartus.
Postimehe peadirektor oli Toomas Issak ja alates 1998. aastast Erik Roose.
Postimehe väljandja "AS Postimees" ainuomanik on Eesti Meedia Group, mille suuromanik on Norra kontsern Schibsted, juhatuse esimees on Mart Kadastik. Postimeest trükitakse Kroonpressi trükikojas. Tiraaž 63 000 kuni 64 000 eksemplari. Septembris 2009 oli keskmine tiraaž 58 400.
7. novembrist 2005. aastal ilmub Postimehe venekeelne väljaanne, mille sisust umbes poole moodustavad tõlked eestikeelsest lehest ja teine pool on originaalmaterjal. Trükiarv oli 2010. aasta märtsikuus 12 200.
Alates 1997. aastast valib Postimees igal aastal aasta inimese.
Postimehe sisu on peetud poliitiliselt kallutatuks ja lehte on nimetatud Eesti Reformierakonna poliitiliseks häälekandjaks.
Ajalugu.
Postimeest andis välja 1886. aastast Karl August Hermann, 1891. aastast esimene ajalehest 1. eesti päevaleht, 1896. aastal ostsid ajalehe rahvusmeelsed Tartu haritlased ning oimetaja Jaan Tõnissoni juhtimisel sai “Postimehest” tähtsaim eesti ajaleht, mis koondas enda ümber võimekaid kultuuritegelasi, nagu August Kitzberg, Anna Haava ja Karl August Hindrey. Jaan Tõnisson oli ka kauane ajalehe peatoimetaja enne Teist Maailmasõda.
Aastatel 1905–1917 oli ajaleht Eesti Rahvameelse Eduerakonna, 1917–1919 Eesti Demokraatliku Erakonna, 1919–1932 Eesti Rahvaerakonna ja aastatel 1932–1935 Eesti Rahvusliku Keskrakonna häälekandja. Üldpoliitilistes küsimustes oli “Postimees” mõõdukalt liberaalne, pooldades riigi reformimist seaduslikul teel. Moodsasse ühiskonnaõpetustesse ja revolutsioonilisse tööstusliikumisesse suhtus ajaleht tõrjuvalt. Kirjandusküsimustes jäi leht konservatiivseteks.
Ajalehel olid lisad: satiirilisa "Sädemed" (1905–1934), "Lasteleht" (1901–1940), "Tervis" (1903–1931), "Elu" (1905–1917).
Pärast Teise maailmasõja jõudmist Eesti aladele väljaandmine ajutiselt katkes, leht jätkas ilmumist 13. juulil 1941. Toimetajateks olid Aleksander Oinas ja Karl August Hindrey.
1. maist 1948 kuni 1990. aastani kandis ajaleht Eesti NSV-s nimetust Edasi.
Ajalehe nimetus "Postimees" taastati 1990. aastal.


Pliiats.
Pliiats on vahend käsitsi kirjutamiseks, joonistamiseks ja joonestamiseks (tavaliselt paberile) ning puurimis- ja lõikekohtade märkimiseks puidule.
Märgistus.
Paljusid pliiatseid, sealhulgas kunstis kasutatavaid, märgistatakse Euroopa süsteemis, mille skaalal on tähised "H" ("hard" 'kõva') ja "B" ("black" 'must') ning "F" ("fine point" 'terav'). Tavaline kirjutuspliiats on "HB".
Vene süsteemis on "H" asemel "T" (твёрдый 'kõva') ja "B" asemel "M" (мягкий 'pehme').
Teritamine.
Kirjutamisel pliiatsi grafiitsüdamik kulub ning puidust või plastmassist ümbris tuleb ära teritada. Selleks kasutatakse nuga või spetsiaalset pliiatsiteritajat. Pliiatsiteritajaid on mitmesuguseid, alates metalliga ümbritsetud väikesest lõiketerast kuni elektrooniliste rõhutundlike automaatteritajateni.
Kunst.
Kunstis on pliiatsit traditsiooniliselt peetud visandamise vahendiks kompositsiooniidee talletamisel või maalile ettejoonistamise vahendiks. Nüüdseks aga on pliiatsis hakatud nägema omaette kunstiteoste loomise vahendit.
Täitepliiats.
Täitepliiatsil (automaat- ehk mehaanilisel pliiatsil) saab grafiitsüdamikku uuendada. Vahetatav südamik on paigutatud spetsiaalsesse pliiatsiümbrisesse, kus saab reguleerida südamiku väljaulatust sellest, samuti asendada südamikku uuega. Selliseid pliiatseid kasutati sageli kuninganna Victoria ajal, mil pliiatsiümbrised olid sageli tehtud väärismetallist ning kaetud nikerdustega.
Kustutuskummiga pliiats.
Pliiatsi otsas võib olla ka kustutuskumm, mille ümber on kaitserõngas, mis hoiab kustutuskummi paigal. Kustutuskummiga pliiatsi patenteeris Hyman Lipman Philadelphiast 30. märtsil 1858.
Valmistamine.
Pliiatsiümbriseid valmistatakse enamuses pehmest puidust, millel peaaegu puuduvad oksakohad ja mis on eriti kergesti lõigatav, mistõttu pliiatsit saab hõlpsasti teritada. Sellised omadused on näiteks liibanoni seedril. Seedripuitu saadi varem Liibanonist, nüüd kasutatakse palju California kadakapuitu (mida kutsutakse ka seedriks) ja Siberi seedermändi. Kalifornia seeder uueneb kiiremini teistest sobivatest puudest. Kasutatakse ka alternatiivset kohalikku puitu, seda näiteks Brasiilias ja Indoneesias.
Pliiatse valmistamise vana ja uus meetodid
Seedrilaua sisse freesitakse ühtlaselt üksteise kõrvale soonekesed. Soonekestesse valatakse valget liimi. Liimiga lauad liiguvad konveieril sortimismasinasse, mis jaotab nad kordamööda (näiteks) vasakusse ja paremasse harusse. Vasakus harus paigutatakse soonekeste sisse üheksakaupa pliiatsisüdamikud. Paremas harus pööratakse lauad karusselliga teistpidi. Vasaku ja parema haru ühinemisel asetatakse lauad kohakuti üksteise peale, nii et südamikud jäävad laudade vahele. Seejärel pressitakse lauad teineteisega kokku. Kokkuliimitud lauad lähevad jälle freesmasina alla: laudadele tehakse poole laua sügavused sisselõiked. Seejärel freesitakse teiselt poolt samasugused sisselõiked. Nii saadakse kokkuliimitud laudade paarist üheksa pliiatsit, mis on kuusnurkse, kolmnurkse, ümara või ovaalse ristlõikega. Pliiatsid kaetakse poleerimismasina abil mitmes kihis värvilise lakiga. Mõnikord jäetakse pliiatsid ka lakkimata. Kui värv on kuivanud, tembeldatakse pliiatsitele peale markeering firma nime ja pliiatsi kõvadusastmega. Tembeldamiseks kasutatakse enamasti terastemplit ja värvilist kilet. Kvaliteetsemate pliiatsite otsad kastetakse kuni 2 cm ulatuses värvi sisse, et moodustuks värvimüts. Lõpuks pliiatsid terituvad liivapaberiribal kiiresti pööreldes. Viimane etapp on pliiatsite pakkimine.
Harilik pliiats.
Hariliku pliiatsi südamiku valmistamiseks segatakse pasta veest, savi ja grafiidi pulbrist. Nii grafiit kui ka savi peavad olema väga peeneks jahvatatud ning segu peab olema võimalikult ühtlane. Pärast segamist pressitakse segu matriitsi abil kõrge rõhu all filjeerist läbi, nii et moodustuvad südamikuniidid, mis lõigatakse seejärel parajateks tükkideks. Pasta paigutatakse "hõbelaegastesse", kuni väga kiiresti pööreldes tekivad ühtlased ja puhtad, kuid pehmed südamikud. Need omakorda pannakse toosidesse kuivama. Kuivanud ja kõvenenud südamikud pannakse metallkastidesse raskete metallplaatide alla, et nad järgneval kuumutamisel ei kõverduks. Plaadid ja kastid on eelnevalt juba kuumad. Kastile pannakse kaas peale ning ta paigutatakse põletusahju umbes 90 minutiks. Selle ajaga muutub savi 1200-kraadisel temperatuuril kõvaks. Pärast jahtumist kastetakse südamikud palmiõlivanni, et pliiats hästi libiseks. Õli täidab põlemisel tekkinud poorid.
Keemiline pliiats.
Keemilise pliiatsi puhul lisatakse südamikku värvainet metüülvioletti.
Värvipliiatsid.
Värvipliiatsite värvilisi südamikke valmistatakse teistmoodi. Nad koosnevad värvipigmentidest, rasvadest, vahadest, sideainetest (tavaliselt tselluloosi derivaatidest) ja mineraalsetest täiteainetest, näiteks talgist ja jahvatatud kaoliinist. Värvipliiatsisüdamike kvaliteet sõltub jahvatise peenusest, eelkõige aga pigmentide osakaalust ja kvaliteedist. Mida suurem on pigmentide osakaal, seda kõrgem on südamiku kvaliteet ja seda paremini hakkab pliiats paberi külge. Pärast segamist pessitakse segu matriitsi abil välja ning südamikud lõigatakse parajateks tükkideks. Erinevalt grafiitsüdamikest värvipliiatsisüdamikke ei põletata, vaid kuivatatakse kuivatusahjus. Et pliiats paremini libiseks, käib värvipliiatsisüdamik läbi veel kuumast rasvavannist.
Ajalugu.
Pliiatsi eelkäija oli vanarooma stiilus, peenike metallpulk, millega kriibiti papüürust.
Keskajal kasutati pliiatsina plii- (siit ka pliiatsi nimi; hiljem peeti ka grafiiti pliiks) või hõbepulka.
Aastal 1564 leiti Inglismaalt Cumbriast Borrowdale'i lähedalt Seathwaite Fellist suur grafiidimaardla. Legendi järgi leidsid kohalikud lambakarjased tormiga mahalangenud puu juurte alt sätendava hallikasmusta massi, millega oli hea lambaid märgistada. Sealne grafiit oli väga puhas ja kõva ning seda sai hõlpsasti pulkadeks saagida. Tol ajal arvati, et tegemist on teatud sorti plii või pliiühendiga, sest grafiit sarnanes pliiga läike poolest. Alles 1789 tõestas rootsi keemik Carl Wilhelm Scheele, et tegemist on kristallilise süsinikuga. See koht ongi jäänud kõva grafiidi ainsaks leiukohaks.
Grafiidikamakatest hakati lõikama neljakandilisi kepikesi, millega sai kirjutada nagu krihvliga. Varsti mõistis riik selle materjali suurt tähtsust ning võttis kaevandused üle ja valve alla. Et grafiit oli pliist pehmem, vajas ta mingit ümbrist. Algul mähiti grafiitpulgad paela või lambanaha sisse.
Uudis grafiitpliiatsitest levis kiiresti ja äratas huvi kunstnikes. Mõttele paigutada grafiit puitümbrise sisse tuldi Itaalias. Nii oli pliiats kergemini käsitsetav, grafiit ei murdunud kergesti ja käed jäid puhtaks.
Mujal maailmas leitud grafiit oli palju vähem puhas kui Borrowdale'i oma ning seda pidi purustama, kuid järele jäi üksnes grafiidipulber. Kuniks leiutati grafiidipulbrist pliiatsile sobiva grafiidi tootmise tehnoloogia, jäi Inglismaale pliiatsite tootmise monopol. Neljakandilisi inglise pliiatseid valmistati looduslikust grafiidist 1860. aastateni.
Esimene katse valmistada grafiitpulki pulbrilisest grafiidist tehti Nürnbergis 1662. Seal kasutati grafiidi, väävli ja antimoni segu. Kuigi need pliiatsid olid kasutatavad, jäid nad kvaliteedilt Inglismaa omadele alla. Et Passau lähedal ja Austrias leiduv grafiit ei kõlvanud pliiatsite valmistamiseks, sest ta ei olnud küllalt puhas, tuli grafiiti importida Borrowdale'ist. Sealne maardla aga hakkas ammenduma ning selle strateegilise tähtsusega kauba eksport keelati.
Napoleoni sõdade ajal ei olnud Prantsusmaal Inglismaa ja Saksamaa pliiatseid saada. Aastal 1795 leiutas Napoleoni armee ohvitser Nicolas Jacques Conté uue pliiatsitootmise tehnoloogia. Et Conté oli tegelnud suurtükkide valmistamisel kasutatavate tiiglite tootmisega, oli tal grafiidiga kogemusi. Ta tegi ebapuhtast grafiidist pulbri, puhastas selle ning segas siis savi ja veega. Sellest segust moodustati pikad nelinurksed kepid, mis kuivatati ja mida seejärel puusöesse pakituna keraamilises kapslis põletati kõrge temperatuuri juures põletusahjus. Grafiidikepi kõvadust sai varieerida, muutes grafiidi ja savi vahekorda: mida rohkem savi, seda kõvem oli pliiats ja seda heledam oli pliiatsijälg. See meetod levis 19. sajandi keskpaigaks üle maailma ning täiustatuna kasutatakse seda tänini.
Pliiatsite tööstuslikku tootmist alustas vabahärra ja riiginõunik Lothar von Faber, kes 1839 võttis neljanda põlvkonna juhina üle pliiatsifirma A.W.Faber Steinis Nürnbergi lähedal. Ta omandas Siberis kaevanduse, kust sai maailma parimat grafiiti. See toodi kohale põhjapõtradega ja meritsi. Faber võttis kasutusele kuusnurkse ristlõike ning praegu kehtiva kõvadusskaala. Et kaitsta oma rahvusvaheliselt nõutud pliiatseid võltsijate eest, esitas ta 1874 Riigipäevale palvekirja, et võetaks vastu kaubamärgi kaitse seadus. Seadus jõustus aasta hiljem. Faberi pliiatsid on ühed esimesed kaubamärgiga kaitstud tooted Euroopas.


Pierre Bayle.
thumb
Pierre Bayle [pjeer bel] (18. november 1647 – 28. detsember 1706) oli prantsuse publitsist ja filosoof.
Bayle sündis 18. novembril 1647 Carla-le-Comte'is kalvinistliku vaimuliku pojana.
Aastal 1669 pöördus ta katoliku usku ning kirjutas varsti pärast seda Toulouse'i jesuiitide kolleegiumi õpilasena ka oma esimese filosoofilise töö. Pärast ühte aastat kolleegiumis pöördus ta siiski kalvinismi tagasi. Aastani 1673 jäi ta elama Genfi.
Aastal 1675 sai Bayle'ist Sedani kalvinistliku akadeemia professor. Sedanis kirjutas ta filosoofia käsiraamatu ja teose "Objections" (Vastuväited; 1679), mis oli suunatud kartesiaani Pierre Poiret' vastu.
Veidi aega enne Sedani akadeemia sulgemist asus Bayle elama Rotterdami. Seal ta õpetas "École illustreis ajalugu ja filosoofiat. Aastal 1682 ilmus raamat
ebausust "Pensées diverses sur la comète" (Mitmesugused mõtted komeedist) ning 1683 Prantsuse protestantismi kaitsev "Critique générale de l'histoire du calvinisme de M. Maimbourg" (Hr Maimbourgi kalvinismi ajaloo üldine kriitika), mille katoliku kiriku võimud hukka mõistsid ja mis seejärel põletati Pariisis Grève'i väljakul.
Aastal 1684 asutas Bayle retsensioonideajakirja "Nouvelles de la République des Lettres". Kui usuvabadust tagav Nantes'i edikt 1685 tühistati, avaldas Bayle 1686 teose "Commentaire philosophique" (Filosoofiline kommentaar), milles ta astus teravalt välja ususallimatuse vastu ning kaitses "eksiva südametunnistuse õigusi". Selle teose mõistsid hukka kõik Prantsuse protestantlikud teoloogid (sealhulgas Pierre Jurieu ja Elie Saurin, pidades seda uskmatuse ülistuseks.
Aastal 1690 ilmus "Avis aux réfugiés" (Nõuanne pagulastele), mis kritiseeris Hollandis elavate Prantsuse protestantlike pagulaste poliitilisi hoiakuid. Selle eest vallandati ta Pierre Jurieu initsiatiivil "École illustreist. Bayle loobus publitsistlikus tegevusest ning asus kirjutama oma peateost "Dictionnaire historique et critique" (Ajalooline ja kriitiline sõnaraamat), mis ilmus 1696. aasta lõpus.
Viimastel eluaastatel töötas Bayle oma sõnaraamatu uue väljaande (1702) kallal ning vaidles teoloogide Jean Le Clerci, Isaac Jaquelot' ja Jacques Bernardiga. Teoses "Continuation des pensées diverses" ("Mitmesuguste mõtete järg"; 1704) väitis Bayle, et ateistide vastuväidetele teoloogia aadressil ei ole veenvat vastust.
Bayle suri Rotterdamis 28. detsembril 1706.
Bayle avaldas suurt mõju Valgustusaja ideedele.
Kuigi Bayle oli kalvinist, võitles ta igasuguse usulise sallimatuse vastu, heites sallimatust ette mitte ainult katoliiklastele, vaid ka kalvinistidele, sealhulgas Pierre Jurieule. Ta pidas teoloogilisi vaidlusi mõttetuteks ning suurelt jaolt eelarvamusel põhinevateks.
Bayle leidis, et inimmõistus sobib paremini vigade avastamiseks kui tõe leidmiseks. Seetõttu ei ole mõtet püüda mõistuspäraselt tõestada näiteks Jumala olemasolu ja hinge surematust, vaid tuleb rahulduda usuga. Samuti puudub mõistuspärane lahendus kurjuse probleemile. Usutõdede allumatus mõistusele teebki mõttetuks teoloogilised vaidlused ning vajalikuks ususallivuse.
Bayle pidas võimalikuks moraali ilma religioonita.
Välislingid.
Bayle, Pierre
Bayle, Pierre
Bayle, Pierre


Pierre Boisguillebert.
Pierre Le Pesant de Boisguillebert (ka Boisguilbert) [pjeer buagilbeer] (17. veebruar 1646 Rouen – 10. oktoober 1714 Rouen) oli Prantsuse majandusteadlane.
Boisguillebert sündis Normandias Rouenis 17. veebruaril 1646 ja ristiti 17. veebruaril Roueni Sainte-Croix-Saint-Oueni kirikus. Õppis Pariisis õigusteadust. Aastatel 1674 kuni umbes 1685 tegi kirjanduslikke katsetusi.
1676 sai Boisguillebert kohtunikuks Montivilliers'is, hiljem Le Havre'is. Alates 1690. aastast sai temast magistraat Rouenis.
Suri Rouenis 10. oktoobril 1714.
Boisguillebert oli maaomanik ja kuulus mantliaadli hulka. Algul oli ta huvitatud tavalistest majandusalastest faktidest ja poliitikast, hiljem aga hakkas tegelema ka teooriaga. Roueni piirkond oli Boisguillebert'i ajal väga vaene. Selle põhjuseid otsides jõudis ta järeldusele, et Colbert'i merkantilistlik poliitika ei ole õige.
Nagu Boisguillebert'i nõo Vaubani "Dîme royale", nii ka Boisguillebert'i raamatud "Détail de la France sous le règne présent" ja "Factum de la France" põrkusid tsensuuri vastuseisule. Boisguillebert pidi koguni mõne aja Auvergne'is maapaos olema. Mõlemad autorid pidasid rikkuste loojaks majandustegevust, mitte raha, ning seadsid eesmärgiks rahva vaesusest väljatoomise. Kui Vaubani retsept oli proportsionaalne maksusüsteem, siis Boisguillebert rõhutas vajadust loobuda riigi sekkumisest majandusellu.
Raamatus "Détail de la France" käsitles ta avameelselt kaasaegse Prantsusmaa olukorda. Ta leidis, et kuningriigi rahvas on allutatud vägivaldselt. Mis aga põhineb vägivallal, see ei saa püsima jääda, nii et revolutsioon, mis pöörab asjad algseisundisse tagasi, on vältimatu.
Tema majandusalaseid vaateid põllumajanduse osas (põllumajanduse hea konjunktuuri pidamine riigi elanike heaolu tingimuseks, põllumajanduse kaitsmine liigse maksustamise eest) peetakse füsiokraatlikeks. Need vaated ning samuti seisukoht, et põllumajandus on kõige tähtsam majandusharu, mida tuleb tööndusele eelistada, tegid ta füsiokraatide eelkäijaks.
Boisguillebert pooldas põllumajandusaaduste kõrgeid hindu, et maaelanikel oleks suurem ostujõud ja raha ringleks kiiremini.
Boisguillebert'i arutlused kaupade väärtusest, mille allikaks on töö (tööväärtusteooria), tootmise arengu tingimustest ning sõltuvusest tarbimise (nõudmise) ja tulude (tootmise) vahel ja toetus majandusliberalismi ideele annavad aluse pidada teda ka Inglise klassikalise poliitilise ökonoomia eelkäijaks.
"Arutluses rikkuste, raha ja maksude loomusest" analüüsib Boisguillebert inimeste kogu tootlikku tegevust, pidades majanduse eesmärgiks mitte üksikute inimeste luksusejanu rahuldamist, vaid kõikide inimeste eluliste vajaduste rahuldamist. Ta jõuab järeldusele, et rahal ei ole rikkuse tootmises mingit rolli, vaid ta üksnes paneb rikkuse ringlema. Rikkus sünnib tootlikust tegevusest: " (...) rikas olemiseks ei piisa kaugeltki maavalduse ja suure hulga väärismetallide omamisest, sest nad lasevad oma omanikul vaid õnnetult hukkuda, kui ühte üldse ei harita ja teist ei saa vahetada vahetute eluvajaduste, nagu näiteks toidu ja riiete vastu, milleta keegi ei saaks läbi." Selgelt vastanduvad kaks klassi, "kellest üks ei tee midagi ja naudib kõiki mõnusid ning teine töötab hommikust õhtuni, omab vaevalt hädavajalikku ning on sageli sellestki täiesti ilma."
Raha tarvitusele võtmine on teinud väärtusetuks tõelised rikkused, mis on pärit kasulikke hüvesid loovast tegevusest. Otsese vahetuse süsteemis on ringlevate hüvede hulk väike. Raha roll seisneb algul selles, et hõlbustada suurema hulga hüvede ringlemist. Esialgu on raha tootjatevahelise vahetuse "ori", kuid siis saab temast isand ja koguni "türann", kellest Boisguilllebert kutsub üles vabanema. Ta teeb ettepaneku asendada metallraha paberrahaga.
Ka monarhi rikkus ei tulene mitte sellest, et tal on palju raha, vaid tema alamate tegevusest. Raha on looriks monarhi silme ees. Valitseja mõtleb üksnes sellest, kuidas makse tõsta, et saaks sõjaväele maksta. Selle asemel peaks ta mõtlema, kuidas kergendada maaharijate olukorda, sest nende toodangu ülejääk võimaldaks sõjaväe toita, riietada ja relvastada.
Inimesed püüavad omavahelistest vahetustest alati maksimaalset kasu lõigata. Sellega nad rikuvad loomulikku kooskõla. Ometi ei õigusta see võimude sekkumist. Tuleb usaldada ainult loodust, sest inimlik sekkumine ajab asjad ainult hullemaks, ükskõik kui õilsatest motiividest see ka ei lähtuks. Majanduse vaba tasakaal on võimalik ainult juhul, kui riik tootjate vabasse komkurentsisse ei sekku.
Majandusalased mõtisklused muutuvad seda vajalikumaks, mida mitmekesisemaks muutuvad inimeste loovad tegevused. Halvasti läbimõeldud majanduspoliitika võib ühiskonna viletsusse paisata.
Boisguillebert oli üks esimesi, kes vaidles vastu merkantilistidele, kelle meelest rahvuse rikkuse kriteeriumiks oli väärismetallide omamine. Temalt on pärit Adam Smithi seisukoht, et rikkuse määravad maa ning hüvede tarbimine. Samuti on Boisguillebert füsiokraatide eelkäija ning nende õpetaja François Quesnay otsene mõjutaja.
Ka Karl Marx tunnistas oma võlgnevust Boisguillebert'ile.


Päike.
Päike on meie Päikesesüsteemi täht, heledaim Maal nähtav täht.
Kui jutt on mõnest teisest planeedisüsteemist, siis võib üldnimetusena päikesteks nimetada ka selle teise konkreetse planeedisüsteemi tähte (või tähti). Eesti keeles tehakse vahet suurtähe kasutamisega: kui räägitakse Päikesest (näiteks käesolevas artiklis), siis on mõeldud meie Päikesesüsteemi tähte, aga kui päikesest, siis mõeldakse üldnimetust.
Päikese näiv tähesuurus on −26,74 ja absoluutne tähesuurus 4,85. Päikese aktiivsustsükkel kestab umbes 11 aastat, kuid amplituud on vaid umbes 0,001 tähesuurust.
Päike on Maast keskmiselt 149,6 miljoni kilomeetri kaugusel. Seda kaugust nimetatakse astronoomiliseks ühikuks. Maa kaugus Päikesest ei muutu palju: periheelis ehk kõige lähemas punktis on see 147,1 miljonit km ja afeelis ehk kõige kaugemas punktis 152,1 miljonit km. Päikese näiv nurkläbimõõt on 32'58",78–31'31",34. Päikese ekvatoriaalne horisondiline parallaks on 8",94–8",65. Päikese solaarkonstant Maa atmosfääri piiril on 1,95 cal/cm²/min ehk 1,36 kW/m².
Päikese ümber tiirlevad Maa ja teised planeedid, nii Maa-sarnased planeedid, hiidplaneedid kui ka kääbusplaneedid. Lisaks tiirlevad Päikese ümber veel asteroidid, meteoroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja tolm.
Päike on peajada täht spektriklassiga G2V, mis tähendab, et ta on keskmisest tähest mõnevõrra massiivsem ja kuumem. Umbes 85% tähtedest on Päikesest väiksema massiga. Ka mõõtmetelt ületab Päike suurt osa peajadal asuvaid tähti, kuid kuumimatest peajadal asuvatest tähtedest on tema raadius umbes 10 korda väiksem, (ka Päikese massist väiksema massiga) punastest hiidtähtedest või massiivsetest ülihiidudest aga sadu kuni tuhandeid kordi väiksem. G2-spektriklassi tähtedel on peajadale omane eluiga umbes 10 miljardit aastat. Päikese vanus on 4,57 miljardit aastat.
Päike liigub lähimate tähtede suhtes kiirusega 19,5 km/s. Päike liigub Herkulese tähtkuju suunas. Päikese kaugus Linnutee tasandist on 50 valgusaastat ja Linnutee keskmest 28 000 valgusaastat. Päike tiirleb ümber Linnutee keskme kiirusega 250 km/s ja tiirlemisperiood on 200 miljonit aastat.
Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit (109 Maa läbimõõtu) ja mass 1,9891×1030 kg (332 950 Maa massi). Päikese raadius on 6,9599×108 m (109 Maa raadiust), pindala 6,087×1018 m², ruumala 1,4122×1027 m³ ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³.
Raskuskiirendus Päikese pinnal on 273,98 m/s², mis on ligi 28 korda suurem kui Maal. Paokiirus Päikese pinnal on 617,7 km/s, mis on üle 55 korra suurem kui Maal. Päikese ekvaatoril on sünoodiline pöörlemisperiood 27,275 ööpäeva (13°12' päevas) ja sideeriline pöörlemisperiood 25,380 ööpäeva (14°12' päevas).
Päike koosneb peamiselt vesinikust (73,46% massi järgi) ja heeliumist (24,85% massi järgi), kõiki ülejäänud elemente on 1,67% massi järgi. Päikese keskmes, kus tihedus on 160 000 kg/m³ ja rõhk 3,4×1016 Pa, muundub vesinik termotuumareaktsioonides heeliumiks. Igas sekundis ühineb 3,4×1038 prootonit (vesiniku aatomi tuuma) heeliumi tuumadeks. Selle käigus tekkivate gammakvantidena vabanev energia jõuab pärast kümneid kuni sadu tuhandeid aastaid ning miljoneid kordi toimuvaid neeldumis- ja kiirgumisprotsesse Päikese fotosfääri ja edasi kosmosesse. Päikese kogukiirgus on 3,825×1026 J/s. Päike kiirgab ka raadiokiirgust, aga Päikese raadiokiirgus on nõrk ja muutlik. Päikese koguenergia on 7×1041 J. Kiirguse tõttu väheneb Päikese mass igas sekundis 4,3 t. Fotosfääris kiirgub suurel hulgal nähtava valguse footoneid, mis jõuavad Maa pinnale. Füüsikud tekitavad Päikese tuumas toimuvatele sarnaseid protsesse vesinikupommis ning termotuumareaktorites.
Päikese pinnaks loetakse see ala, millest allapoole on Päike läbipaistmatu. See moodustab kromosfääri aluse ja sellest alates mõõdetakse kaugust Päikese pinnast.
Päikese fotosfäär ehk valgust kiirgav kiht ulatub 320 km kõrgusele Päikese pinnast. Ümberpöörav ehk konvektsioonikiht ulatub 2000 km kõrguseni ja selles on temperatuur kuni 9000 K. Kromosfäär ulatub 7000 km kõrgusele ja temperatuur selles on kuni 500 000 K.
Päikese krooni tihedus on 1011 aatomit kuupmeetri kohta ning fotosfääril 1023 aatomit kuupmeetri kohta. Tsentris on Päikese tihedus umbkaudu 150 grammi kuupsentimeetri kohta.
Spiikulate ja kromosfääriloidete keskmine kestus on 8 minutit, kõrgus 7000 km, gaasi kiirus nendes 4 km/s. Protuberantside kestus seevastu on 1–2 kuud, kõrgus kuni 40 000 km ja pikkus kuni 200 000 km.
Päikese pinnatemperatuur on 5778 K, kuid märksa kuumemad on Päikese kroon (kuni 1,8 miljonit K) ja tuum (umbes 15,7 miljonit K). Spiikulate ja kromosfääriloidete temperatuur on 15 000 K, protuberantside temperatuur 7000 K.
Kogu Päikese aine on äärmiselt kõrge temperatuuri tõttu plasmaolekus. Et Päike ei ole tahkis, siis pöörleb ta diferentsiaalselt: ekvaatoril kiiremini kui kõrgematel laiuskraadidel. Et Päikese pöörlemine on eri laiuskraadidel erinev, siis tema magnetvälja jõujooned põimuvad, nii et magnetvälja silmused purskuvad Päikese pinnalt välja, tekitades laike ehk päikeseplekke ja protuberantse.
Päikese aktiivsust iseloomustavad päikeseplekid. Päikese aktiivsus on tsükliline. Kui vaadata päikeseplekkide arvu, on tsükli pikkus 11,4 aastat, aga kui nende magnetvälja polaarsust, siis 22,08 aastat. Laikude läbimõõt on 10 000 km, aga suurim seni nähtud päikeselaik oli läbimõõduga 185 000 km. Laigu keskmine sügavus on 500 km. Laigu tuuma ehk umbra keskmine temperatuur on 4240 K, selle halo ehk penumbra temperatuur 5680 K ja laigu kõrval oleva fotosfääri keskmine temperatuur 6050 K. Laikude iga on 6 päeva kuni 1½ kuud.
Päikesevarjutuse ajal varjab Kuu Maal asuva vaatleja jaoks Päikese osaliselt või täielikult. Täieliku päikesevarjutuse ajal on taeva heledus Päikese ümbruses 1,610−9 Päikese heledusest. Seevastu Kuu heledus on Maalt Kuule peegeldunud valguse tõttu 1,110−10 Päikese heledusest.
Mõnda aega arvati, et Päikeses toimuva termotuumareaktsiooni poolt tekitatud neutriinode arv on ainult kolmandik teooria poolt ennustatust (Päikese neutriinode probleem). Ent hiljuti avastati, et neutriinodel on seisumass, mistõttu nad saavad teel Päikeselt Maale muunduda raskemini avastatavat liiki neutriinodeks, nii et lahknevus mõõtmiste ja teooria vahel on kõrvaldatud.
Päikese otsene vaatlemine võib silmi kahjustada ja muuta pimedaks jäämist (nii juhtus Joseph Plateauga). Päikesevarjutuse ajal on oht Päikesesse vaadates silmi kahjustada eriti suur, sest haruldane taevanähtus tekitab uudishimu ja sellepärast vaadatakse heledat Päikest kauem kui ohutu. Silmade kaitsmiseks pikaajalise vaatlemise korral tuleb kasutada spetsiaalseid päikesefiltreid või tumedat keevitusklaasi. Tahmane klaas, diskett, valgustatud filmilint jms sobivad vaid Päikese väga lühiajaliseks vaatlemiseks, sest nad ei neela Päikese infrapunakiirgust.


Päikesesüsteem.
Päikesesüsteemi planeedid. Planeetide suurused on mõõtkavas, kaugused aga mitte.
Päikesesüsteem koosneb Päikesest ning sellega gravitatsiooniliselt seotud astronoomilistest objektidest, mis tekkisid molekulaarpilve (tuntud ka kui Päikese udukogu) kokkutõmbumisel 4,568 miljardit aastat tagasi. Suurem osa Päikese ümber tiirlevate objektide massist on jagunenud kaheksa planeedi vahel. Need planeedid tiirlevad ümber Päikese peaaegu ringikujulisel enam-vähem samatasandilisel orbiidil. Neli väiksemat siseplaneeti Merkuur, Veenus, Maa ja Marss, mida nimetatakse ka Maataolisteks planeetideks, koosnevad põhiliselt kivimitest ja metallidest. Neli välimist gaasilist hiidplaneeti on võrreldes Maataoliste planeetidega oluliselt massiivsemad. Kaks suurimat planeeti, Jupiter ja Saturn, koosnevad peamiselt vesinikust ja heeliumist. Kahel kaugeimal, Uraanil ja Neptuunil, arvatakse olevat tahke siseosa, mis koosneb põhiliselt kivimite ja erinevat tüüpi jääde (nt. vesi, ammoniaak ja metaan) segust. Seetõttu nimetatakse neid vahel eraldi mõistega "jäähiiglased".
Lisaks planeetidele on Päikesesüsteem koduks ka paljudele väiksematele objektidele. Asteroidide vöö, mis asub Marsi ja Jupiteri vahel, koosneb sarnaselt Maa-taolistele planeetidele põhiliselt mineraalsetest ja metallist objektidest. Teiseks regiooniks nimetatakse Neptuuni-taguseid objekte, mis koosnevad peamiselt erinevat tüüpi jääst, nagu vesi, ammoniaak ja metaan. Sinna piirkonda ja kaugemalegi jääb Kuiperi vöö ning Kuiperi vöö hajusketas.
Päikesesüsteemi kaugemateks piirkondadeks on heliopaus ja hüpoteetiline Öpik-Oorti pilv.
Geotsentriline maailmapilt.
Kuni renessansiajani usuti valdavalt, et Maa asub Universumi keskpunktis (geotsentriline maailmapilt) ja erineb teistest öise taeva objektidest. Päikesesüsteemi objektide näivaid liikumisi Maalt vaadatuna peetigi nende tegelikeks liikumisteks ümber Maa, mida arvati paigal seisvat. Esimesed, kes spekuleerisid sarnase süsteemi üle, olid kreeka filosoof Aristarchus ja india matemaatik-astronoom Aryabhatta. Geotsentrilise maailmapildi matemaatilise mudeli loojaks peetakse Ptolemaiost. Geotsentrilise maailmapildi mudelit kasutati planeetide asukohtade arvutamiseks laialdaselt kuni 17. sajandi keskpaigani.
Heliotsentriline maailmapilt.
Esimene, kes geotsentrilisust matemaatiliselt eitas, oli Mikołaj Kopernik. Ta pakkus välja Päikesesüsteemi heliotsentrilise mudeli, mille järgi kõik planeedid liiguvad ümber Päikese ringikujulistel orbiitidel. Juba sõna "päikesesüsteem" ise eeldab niisugust vaateviisi. Ent kõige tähtsam oli see, et ümber Päikese tiirlev Maa osutus üheks planeetidest.
17. sajandi teadlased Galileo Galilei, Johannes Kepler ja Isaac Newton täiendasid tema maailmavaateid erinevate füüsikaliste arusaamadega, millega laiem üldsus lõpuks nõustus.
Galileo Galilei uuris teleskoobiga erinevaid taevakehi ja jõudis Jupiteri kaaslaste süsteemi ning siseplaneetidel teleskoobis nähtavate faaside põhjal järeldusele, et kõik kehad ei tiirle ümber Maa. Kuigi Galileo Galilei vaatlused kinnitasid, et Maa tiirleb ümber Päikese ja planeedid on Maa sarnased taevakehad, ei toonud see kohe kaasa heliotsentrilise maailmasüsteemi võidukäiku. Koperniku mudeli põhjal tehtud arvutused andsid sageli Ptolemaiose mudeliga võrreldes tunduvalt ebatäpsemaid tulemusi.
Heliotsentriline maailmapilt sai lõpliku kinnituse Johannes Kepleri töödega, milles ta töötas välja seadused, mis käsitlesid planeetide liikumist elliptilistel orbiitidel. Isaac Newton töötas välja gravitatsiooniteooria, mis võimaldas Kepleri seaduseid kirjeldada range matemaatilise ja füüsikalise teooriana. Elliptilistel orbiitidel liikuvate planeetidega heliotsentriline maailmapilt võimaldas juba väga täpselt arvutada planeetide asukohta taevas. Kui 19. sajandi teisel veerandil mõõdeti esimest korda tähtede kaugused (Struve – Veega kaugus, Bessel – 61 Cygni kaugus), tehti sellest järeldus, et tähed on Päikese-taolised objektid, mille ümber võivad tiirelda ka planeedid.
Esimesed kinnitused planeedisüsteemidest teiste tähtede ümber saadi 20. sajandi viimasel kümnendil.
Relativistlik maailmamudel.
Relativistlik maailmamudel sai alguse Albert Einsteini üldrelatiivsusteooriast 1916. aastal. Selle teooria järgi ei asu Päike kosmose keskel ja tähed ei asu sfääris. 1922. aastal leidis vene matemaatik Aleksander Fridman, et selline universum ei saa olla tasakaalus, vaid peab kas paisuma või kokku tõmbuma. Kinnituse "paisuva universumi" teooriale said astronoomid 1926. aastal, kui Edwin Hubble avastas galaktikate laialilendamise. See teooria, mida on täiendatud temperatuuri (soojusenergia) sissetoomisega, ongi tänapäeva kosmoloogia aluseks.
Ülesehitus ja struktuur.
Päikesesüsteemi põhiliseks komponendiks on selle keskmes asuv Päike (peajada täht spektriklassiga G2), mis moodustab 99,86% kogu hetkel teada oleva süsteemi massist. Ülejäänud massist (0,14%) moodustavad hiidplaneedid 99%.
Enamik suuri objekte tiirlevad ümber Päikese peaaegu samal tasapinnal Maaga. Kui planeetide orbiidid on väga ekliptilised, siis komeedid ja Kuiperi vöö objektid tiirlevad tunduvalt suurema nurga all. Kõik planeedid ja enamik teisi objekte tiirlevad samas suunas ümber Päikese nagu Päike pöörleb ümber oma telje (vastupäeva, kui vaadata ülevalt alla Päikese põhjapoolusele).
Vastavalt Kepleri seadustele tiirleb iga keha mööda ellipsi, mille ühes fookuses on Päike. Kehad, mis asuvad Päikesele ligemal, liiguvad kiiremini, sest Päikese gravitatsioon mõjutab neid rohkem. Elliptilisel orbiidil muutub kehade kaugus Päikesest aasta vältel. Keha lähimat asukohta Päikesest nimetatakse periheeliks ning kaugeimat afeeliks. Planeetide orbiidid on väga väikese ekstsentrilisusega, seevastu paljud asteroidid ja Kuiperi vöö kehad liiguvad mööda välja venitatud ellipseid. Suurem osa komeete seevastu liigub piki ülimalt elliptilisi, paraboolseid või isegi hüperboolseid orbiite.
Mida kaugemal planeet või vöö asub Päikesest, seda suurem vahemaa on temast järgmisena asuva objektiga kui eelnevaga (mõne üksiku erandiga). Näiteks: Veenus asub Merkuurist 0,33 astronoomilise ühiku kaugusel (AU), Saturn, aga 4,3 AU kaugusel Jupiterist ja Neptuun asub 10,5 AU kaugusel Uraanist.
Enamikel planeetidel on oma alamsüsteem: Ümber planeetide tiirlevad kuud ja rõngad. Peaaegu kõik kuud tiirlevad sünkroonis planeediga ehk neil on alati sama poole planeedile pööratud (nagu Kuul).
Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto). Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2.
Päike.
Päike on Päikesesüsteemi kõige massiivsem komponent, tema arvele langeb umbes 99% kogu Päikesesüsteemi massist. Päikese suure massi (332 990 Maa massi) tõttu on tema tuumas väga kõrge temperatuur ja rõhk, mille tulemusena toimuvad Päikese tuumas termotuumareaktsioonid. Termotuumareaktsioonides vabaneb tohututes kogustes energiat, enamasti elektromagnetkiirguse kujul, mis Päikese sisemusest välja jõudes kiiratakse 5800 K temperatuuriga absoluutselt musta keha kiirgusena. Päikese kiirgusenergia maksimum on rohelises spektriosas, lainepikkusel ca 500 nanomeetrit.
Päike on spektriklassi järgi kollane kääbustäht. See nimi on veidi eksitav, sest võrreldes suurema osa teiste tähtedega Linnutees, on Päike hoopiski võrdlemisi suure massi ja heledusega. Arvatakse, et ligikaudu 85% tähtedest on Päikesest väiksemad.
Planeetidevaheline keskkond.
Lisaks valgusele paiskab Päike laiali ka laetud osakesi plasma kujul, mida kutsutakse päikesetuuleks. Sellised osakesed liiguvad kiirusega 1,5 miljonit kilomeetrit tunnis, moodustades (heliosfääri), milles osakesed liiguvad läbi Päikesesüsteemi vähemalt 100 AU kaugusele (heliopausini). Heliosfääri plasma moodustab suure osa planeetidevahelisest keskkonnast. Heliosfääri tihedusel on spiraalne struktuur, mille tekitab ümber oma telje pöörleva Päikese magnetväli.
Maa magnetväli takistab päikesetuulel otse atmosfääri siseneda. Kui Päikesel toimuvate aine väljapursete käigus planeetidevahelisse ruumi jõudnud laetud osakeste vood jõuavad magnetväljaga ümbritsetud planeetide atmosfääride ülakihtidesse, tekivad nendes atmosfäärikihtides planeedi magnetpooluste ümbruses virmalised.
Kosmiline kiirgus pärineb väljaspoolt Päikesesüsteemi.
Planeetidevahelises keskkonnas asub ka vähemalt kaks kettasarnast kosmilise tolmu piirkonda. Tihedam neist asub Päikesesüsteemi siseosades ja tekitab sodiaagivalgust. Arvatakse, et see piirkond on tekkinud tänu kokkupõrgetele asteroidivöös. Teine asub umbes 10 AU kuni 40 AU kaugusel ja on arvatavasti tekkinud Kuiperi vöös toimunud mitmetele kokkupõrgetele. Päikesesüsteemi tekkimise ajast pärit tolmu leidub eeskätt süsteemi äärealadel, Öpik-Oorti pilves.
Päikesesüsteemi siseosa.
Päikesesüsteemi siseosa on üldnimetuseks piirkonnale, kus asuvad Maa-sarnased planeedid ja asteroidid. Need taevakehad koosnevad põhiliselt erinevatest silikaatidest ja metallidest. Päikesesüsteemi siseosa raadius on väiksem kui 5 astronoomilist ühikut.
Maa-tüüpi planeedid.
Maa-sarnaseid planeete iseloomustab suhteliselt suur tihedus, kivine pind ja vähe (või puuduvad) kaaslasi. Ühelgi Maa-sarnasel planeedil ei ole rõngaid. Maa-sarnaste planeetide põhikomponentideks on kuumusekindlad mineraalid, mis moodustavad nende koored ja vahevööd (mantlid). Enamasti on neil planeetidel metallidest, nagu raud ja nikkel, koosnevad tuumad. Kolmel Maa-sarnasel planeedil (Veenusel, Maal, Marsil) on piisavalt tihe atmosfäär, et saab rääkida kliimast. Merkuur ja Marss on kaetud arvukate kraatritega, vulkaanilised pinnavormid on valdavad Veenusel, väga tavalised Maal ning silma torkavad ka Marsil.
Merkuur.
Merkuur on Päikesesüsteemis Päikesele lähim (kaugus=0,4 AU Päikesest) ja ka väikseim planeet (0,055 Maa massi). Merkuuril ei ole looduslikke kaaslasi ja ainukeseks geoloogiliseks nähtuseks peale kaatrite on kaljud, mis on tõenäoliselt tekkinud planeedi kokkutõmbumise ajal selle varajases faasis. Merkuuri peaaegu olematu atmosfäär koosneb aatomitest, mida päikesetuul pinnalt üles lennutab. Merkuuri suhteliselt suurt rauast tuuma ja õhukest vahevööd ei ole suudetud veel korralikult seletada. Arvatakse, et planeedi välimised kihid pühiti minema hiiglasliku kokkupõrkega või noore Päikese mõju ei lasknud neil korralikult välja areneda.
Veenus.
Veenus asub Päikesest 0,7 astronoomilise ühiku kaugusel ja on massi poolest Maale kõige sarnasem (0,815 Maa massi). Nagu Maal, on ka Veenusel paks silikaatidest vahevöö ning rauast tuum, paks atmosfäär ning pinnal toimuvad geoloogilised protsessid. Kuid erinevalt Maast on Veenus kuiv ja tema atmosfäär on Maa atmosfäärist koguni 90 korda tihedam, koosnedes põhiliselt süsinikdioksiidist. See on Päikesesüsteemi kuumim planeet, tema pinna temperatuur küündib 460 kraadini, seda tänu atmosfääris suurel hulgal leiduvatele kasvuhoonegaasidele. Veenuse tänapäevasest geoloogilisest aktiivsusest ei ole leitud kindlaid tõendeid, aga kuna tal puudub magnetväli, mis hoiaks ära atmosfääri ärakande kosmosesse, siis peavad tema atmosfääri pidevalt uusi aineid andma vulkaanid. Veenuse pinnavormid on kujundatud üleplaneedilise vulkaanilise aktiivsuse käigus.
Maa.
Maa on suurimate mõõtude ja suurima tihedusega planeet Päikesesüsteemi siseosades. Maa on ainus planeet, kus teada olevalt toimuvad praegu geoloogilised protsessid ja ainus koht universumis, kus teadaolevalt eksisteerib elu. Selle vedel hüdrosfäär on unikaalne Maa-tüüpi planeetide hulgas ja Maa on ainus planeet, kus on täheldatud laamade liikumisi. Planeedi pooluste piirkonnas asuvad jääst koosnevad polaarmütsid. Maa atmosfäär on väga erinev teiste sarnast tüüpi planeetide omast, koosnedes põhiliselt 78% lämmastikust ja 21% hapnikust. Maal on üks looduslik kaaslane, Kuu, mis on suurim kaaslane Maa-tüüpi planeetide hulgas.
Marss.
Marss on väiksem kui Veenus ja Maa (0,107 Maa massi) ja asub Päikesest minimaalselt 1,56 astronoomilise ühiku kaugusel. Marsi atmosfäär koosneb enamjaolt süsinikdioksiidist ning atmosfäärirõhk pinnal on vaid 0,6 protsenti Maa atmosfäärirõhust. Marsi pinnas on väga ebaühtlane, kaetud arvukate meteoriidikraatritega. Marsil asuvad ka mõned suured vulkaanid, teiste hulgas Olympus Mons, Päikesesüsteemi kõige kõrgem mägi. Marsil on ka silmatorkavad orud, kõige suurem neist tektoonilise aktiivsuse käigus tekkinud Valles Marineris. Marsi pinnase punakas värvus tuleneb raudoksiidist, mida leidub kõikjal pinnases. Marsi poolustel on polaarmütsid, mis koosnevad süsinikdioksiidi ja vee jääst. Marsil on 2 looduslikku kaaslast, Deimos ja Phobos, need on arvatavasti gravitatsiooniliselt kinni püütud asteroidid.
Asteroidide vöö.
Asteroidid on väikesed Päikesesüsteemi kehad. Need koosnevad põhiliselt mineraalidest ja metallidest.
Asteroidide vöö asub Marsi ja Jupiteri vahel, nende orbiidid jäävad Päikesest valdavalt 2,3 kuni 4,9 astronoomilise ühiku kaugusele. Arvatakse, et asteroidide vöö on tekkinud Päikesesüsteemi algusaastatel, kui Jupiter oma suure gravitatsiooniga segas planeedi tekkimist.
Asteroide võib leida igas suuruses, alates mõnest meetrist kuni ca 1000 kilomeetrini välja. Suurimad asteroidid on liigitatud kääbusplaneetide hulka.
Asteroidivöö sisaldab 1 - 2 miljonit asteroidi, mille diameeter on üle ühe kilomeetri. Kuid vaatamata sellele ei ole kogu piirkonna mass rohkem kui üks tuhandik Maa massist. Asteroidide vöö on väga hõredalt asustatud. Kosmoselaevad lendavad sealt läbi ilma kahjudeta. Asteroididest väiksemaid Päikesesüsteemi väikekehasid nimetatakse meteoorkehadeks.
Asteroidide grupid.
Asteroidid on peavöös jaotatud erinevatesse gruppidesse ja perekondadesse, sõltuvalt nende orbiitide iseärasustele. Asteroidkuud on asteroidid, mis tiirlevad ümber suurema asteroidi. Nad ei ole nii hästi eristatavad nagu on planeetide kuud, sest mõnikord on nad sama suured kui asteroid mille ümber nad tiirlevad. Asteroidivöös on ka komeetide peavöö, millelt võisid komeedid Maa peale vee tuua.
Troojalased ja kreeklased on kaks asteroidigruppi, mis tiirlevad ümber Päikese samal orbiidil Jupiteriga. Üks grupp on orbiidil 60 kraadi Jupiterist eespool, teine 60 kraadi tagapool.
Päikesesüsteemi välisosad.
Päikesesüsteem välisosa kõige sisemises piirkonnas asuvad hiidplaneedid ja nende kuud. Selles piirkonnas paiknevad ka mõned lühiperioodilised komeedid.
Hiidplaneedid.
Neli välimist planeeti moodustavad 99% ümber Päikese tiirlevate kehade massist. Jupiter ja Saturn koosnevad põhiliselt vesinikust ja heeliumist, Uraan ja Neptuun sisaldavad rohkem jääd ja kivimeid. Kõigil neljal on rõngad, kuid ainult Saturni omad on Maalt lihtsalt jälgitavad.
Jupiter.
Jupiter on kõige massiivsem planeet (318 Maa massi). Päikesest asub ta 5,2 astronoomilise ühiku kaugusel. Põhiliselt koosneb see vesinikust ja heeliumist.
Saturn.
Saturn asub Päikesest 9,5 astronoomilise ühiku kaugusel ja on tuntud oma rõngaste poolest. Tal on palju sarnasusi Jupiteriga nagu atmosfääri koostis ja magnetosfäär. Kuigi ta moodustab 60% Jupiteri ruumalast, on ta viimasest 3 korda kergem (95 Maa massi), mis teeb Saturnist kõige väikseima tihedusega planeedi Päikesesüsteemis. Rõngad koosnevad väga väikestest jää- ja kivimiosakestest. Saturnil on üle 60 kaaslase, millest kahel - Titaanil ja Enceladusel - on avastatud ka seismilist aktiivsust. Titaan on Päikesesüsteemis suuruselt teine kuu, ta on suurem kui planeet Merkuur ja ainuke kuu Päikesesüsteemis, millel on tihe atmosfäär.
Uraan.
Uraan on hiidplaneetidest kergeim (14 Maa massi) ning asub 19,6 astronoomilise ühiku kaugusel Päikesest. Ta erineb teistest planeetidest selle poolest, et ta tiirleb külili. Uraani pöörlemistelje kaldenurk on 97,8 kraadi. Samuti on tal võrreldes teiste hiidplaneetidega palju jahedam tuum, mistõttu kiirgab ta väga vähe soojust. Uraanil on 27 teadaolevat kaaslast.
Neptuun.
Neptuun, mis asub 30. astronoomilise ühiku kaugusel Päikesest, on ruumalalt Uraanist väiksem, aga massilt suurem (17 Maa massi) ehk palju tihedam. Neptuunil on teada 13 kaaslast.
Komeedid.
Komeedid on väikesed Päikesesüsteemi kehad, tavaline läbimõõt on kõigest mõni kilomeeter. Komeedid koosnevad põhiliselt jäätunud gaasidest ja vähesest osast mineraalidest. Enamike komeetide orbiidid on kas väga suure ekstsentrilisusega ellipsid või hoopis paraboolsed või hüperboolsed.
Lühiperioodilistel komeetidel võtab täistiiru tegemiseks aega alla kahesaja aasta. Pikaperioodilistel komeetidel kulub selleks tuhandeid aastaid. Arvatakse, et lühiperioodilised komeedid on pärit Kuiperi vööst ning pikaperioodilised Öpik-Oorti pilvest. Paraboolsetel või hüperboolsetel orbiitidel olevad komeedid läbivad Päikesesüsteemi siseosasid vaid üks kord.
Kui komeet läheneb Päikesele, hakkab komeeti moodustav poorne jäine materjal aurustuma ning seejuures paiskub komeedist välja ka tolmu. Päikesevalgust peegeldav gaas ja tolm tekitavad komeedi saba. Komeedist väljuvad osakesed annavad Päikesesüsteemi siseosades meteoorkehade hulgale arvestatava panuse.
Neptuuni-tagune piirkond.
Neptuuni tagune piirkond on Päikesesüsteemi osa, mis jääb Neptuunist (viimasest planeedist) kaugemale. See piirkond on suures osas veel läbi uurimata. Arvatakse, et seal on arvukalt väikseid taevakehasid (suurimal objektil on diameetriks kõigest viiendik Maa diameetrist ja mass on sellel väiksem kui Kuul), mis koosnevad põhiliselt kivist ja jääst.
Kuiperi vöö.
Kuiperi vöö on ülesehituselt sarnane asteroidide vööga, kuid koostiselt on nad küllaltki erinevad. Kuiperi vöö kaugus Päikesest jääb 30. ja 50. astronoomilise ühiku kaugusele. Kuigi selles leidub mitmeid kääbusplaneete, on enamik objektidest seal siiski väikesed. Kuiperi vöös arvatakse olevat üle 100 000 keha mille diameeter on üle 50 kilomeetri, kuid piirkonna kogumassiks pakutakse kõigest kümnendikku või sajandikku Maa massist. Kuiperi vöö objektide orbiidid ei järgi sageli ekliptika tasandit. Selle piirkondade taevakehadel on leitud ka kaaslasi.
Pluuto ja Charon.
Pluuto on kääbusplaneet ning Kuiperi vöö suurim objekt. Kui see 1930. aastal avastati, siis liigitati see üheksandaks planeediks, kuid 2006. aastal klassifitseeriti Pluuto planeedi definitsiooni kohaselt kääbusplaneediks. Pluuto orbiit on võrdlemisi suure ekstsentrilisusega ja on ekliptika tasandi suhtes 17 kraadi kaldus. Pluuto orbiidi periheel on 29,7 astronoomilist ühiku ning afeel on 49,5 astronoomilist ühiku kaugusel Päikesest.
Pluuto suurim kuu on Charon. Kuna Charoni ja Pluuto massid ei ole väga erinevad, nimetatakse seda süsteemi ka vahel kaksiksüsteemiks, sest süsteemi massikese ei asu Pluuto sees. Lisaks Charonile on Pluutol veel 2 kaaslast: Nix ja Hydra.
Kuiperi vöö hajusketas.
Hajusketas kattub Kuiperi vööga, kuid ulatub palju kaugemale kosmosesse. Arvatakse, et see on lühiajaliste komeetide allikaks. Hajusketta kehad on arvatavasti sattunud praegustele orbiitidele tänu Neptuuni orbiidi migratsioonile. Enamikul kehadest asub periheel Kuiperi vöös, afeel aga ulatub kuni 150. astronoomilise ühiku kaugusele Päikesest. Hajusketta kehade orbiitide ja ekliptika tasandi vaheline nurk on enamasti väga suur, orbiidid võivad olla isegi ekliptika tasandiga risti.
Päikesesüsteemi piirialad.
Ei ole olemas täpset piiri, millest alates Päikesesüsteem lõpeb ja tähtedevaheline ruum algab, sest Päikesesüsteemi välimine piir on moodustatud kahe erineva jõu poolt: päikesetuul ja Päikese gravitatsioon. Päikesetuule mõju ulatub kuni 4 korda kaugemale Pluuto kaugusest Päikesest. Seda piirkonda kutsutakse heliopausiks ja arvatakse, et sealt alates tähtedevaheline ruum algabki. Kuid, samas Päikese gravitatsiooni mõju ulatub tuhat korda kaugemale.
Heliopaus.
Heliosfäär on jagatud kaheks erinevaks piirkonnaks. Päikesetuul liigub keskmise kiirusega 400 km/h läbi Päikesesüsteemi, kuni põrkub tähtedevahelise tuulega (milleks on plasmavoolud tähtedevahelises ruumis). Põrkumine toimub lõpušokis (Päikesetuule lõpuosa lööklaine), mis asub Päikese liikumise suunas umbes 80 kuni 100 astronoomilise ühiku kagusel Päikest ja vastassuunas umbes 200. astronoomilise ühiku kaugusel. Lööklaine piirkonnas aeglustub päikesetuul järsult, tekitades turbulentsi ning moodustades ovaalse kuju, heliotupe. Arvatakse, et see piirkond käitub ja näeb välja sarnaselt komeedi sabaga, ulatudes allatuult mitmeid kordi kaugemale kui vastutuult. Kuid andmed, mis on saadud kosmoseaparaatide Cassini ja IBEX (Interstellar Boundary Explorer) abil, on näidanud, et see on hoopis mulli sarnane, sest seda mõjutab ka tähtedevaheline magnetväli. Heliosfääri välimist piiri kutsutakse heliopausiks. See on piirkond, kus tähtedevaheline tuul on tugevam kui päikesetuul ehk sealt alates algab tähtedevaheline ruum.
Öpik-Oorti pilv.
Hüpoteetiline Õpik-Oorti pilv on sfääriline, sisaldades kuni miljard jäätunud keha. See asub umbes ühe valgusaasta kaugusel Päikesest ja ulatudes kuni 1.9 valgusaastani (100 000 astronoomilist ühikut). Arvatakse, et siit piirkonnast on pärit pikaajalised komeedid ning need on sattunud sinna hiidplaneetide gravitatsiooni mõjul. Kehad Öpik-Oorti pilves liiguvad väga aeglaselt.
Päikesesüsteemi teke.
Praegusel ajal arvatakse, et Päikesesüsteem moodustus veidi enam kui 4,6 miljardit aastat tagasi külmast molekulaarse gaasi ja tolmupilvest. Tegemist oli tavalise tähetekke, mitte mingi eksootilise protsessiga (näiteks tähtede peaaegu-kokkupõrge), nagu kunagi usuti. Arvatakse, et selle protsessi alguses toimus päikeseudukoguks nimetatava väga suure massiga külma tähtedevahelise gaasi- ja tolmupilve gravitatsiooniline kollaps. Mitmete või isegi paljude tihendustsentrite edasise tihenemise ja pöörlemise tõttu lapikuks muutuvate gaasipilve fragmentide keskele tekkisid prototähed. Kui prototähed tõmbusid niivõrd kokku, et nende keskmes tõusid temperatuurid ja tihedused piisavaks termotuumareaktsioonide algamiseks, süttisid prototähed ükshaaval tähtedena. Üks nendest prototähtedest oli Päike. Algselt tekkinud täheparv või -assotsiatsioon hajus võrdlemisi ruttu ning praeguseks on Päike suhteliselt hõredalt asustatud Galaktika piirkonnas.
Gaasipilve kollapsi käigus koondusid ketta tasandisse raskematest elementidest koosnevad ühendid, mis esinesid põhiliselt tolmu kujul. Edasisel suhteliselt kiirel tolmuosakeste kleepumise ning kuhjumise ajajärgul tekkisid suuremad ainekogumid, mis üksteisega põrgates moodustasid aja jooksul praegu tuntud planeedid. Päikese ja planeetide tekkimisest üle jäänud tahke aine on jäänud Päikesesüsteemi tolmu ja väikekehadena, gaas aga puhutud Päikese kiirguse ja päikesetuulte poolt kaugetesse Päikesesüsteemi välisosadesse.
Päikesesüsteemi ja teiste kosmiliste objektide päritoluga tegeleb kosmogoonia.
Päikesesüsteem osana Galaktikast.
Päikesesüsteem on osa Linnutee galaktikast, umbes 100 000 valgusaastase läbimõõduga spiraalgalaktikast, ning mis sisaldab ligikaudu 200 miljardit tähte, mille hulgas meie Päike on üsna tüüpiline. Siiski on umbes 85% kõigist Galaktika tähtedest Päikesest väiksema massiga.
Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga.
Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja planeet Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad.
Teised planeedisüsteemid.
Veel hiljaaegu oli Päikesesüsteem ainuke tuntud näide planeedisüsteemist, olgugi et laialt usuti teiste võrreldavate süsteemide olemasolu. Nüüdseks on avastatud mitusada eksoplaneeti või nende süsteemi, kuigi nende täpsest olemusest teatakse võrdlemisi vähe. Üheks võimaluseks planeedisüsteemide kindlaks tegemiseks on tähtede radiaalkiiruste perioodiliste muutuste, mis on tingitud planeetide ja tähe tiirlemisest ümber ühise masskeskme, analüüs. Nii saab kindlaks teha ka nähtamatute planeetide masside alampiirid ja kaugused tähest. See meetod ei võimalda praegu siiski avastada Maaga võrreldava massi ja orbiidiga planeete, välja arvatud kolm planeeti, mis tiirlevad ühe pulsari ümber. Samuti on avastatud planeete teiste tähtede ümber, mõõtes pikka aega tähe heledust. Kui planeet liigub Maalt vaadates üle tähe ketta, siis tähe heledus väheneb väga natukene (maksimaalselt seni avastatud süsteemidel umbes 2%). Varjutuste kordumisel on võimalik määrata planeedi tiirlemisperiood ja ka mass. See meetod annab võimaluse määrata planeetide masse kõige suurema täpsusega, kuid eelistatult on vaadeldavad vaid need planeedid, mis on suured ja asuvad oma tähele väga lähedal.


Planeet.
Planeet on suure massiga taevakeha, mis tiirleb ümber tähe ega tooda termotuumasünteesi abil energiat.
Definitsioon.
Rahvusvahelise Astronoomiauniooni definitsiooni järgi 24. augustist 2006 nimetatakse Päikesesüsteemi planeediks taevakeha, mis
Kui täidetud on ainult kaks esimest tingimust, ei ole tegemist planeediga, vaid kääbusplaneediga. Nii on ka varem planeediks peetud Pluuto kääbusplaneet, sest tema ümbruses on Kuiperi vöö.
Hiljaaegu oli teada üksnes üheksa planeeti, kõik meie oma Päikesesüsteemis. Nüüd aga on avastatud Päikesesüsteemi väliseid planeete, mida 2005. aasta alguseks oli teada üle 150. Astronoomid nimetavad planeete ja teisi suuremaid planetaarkehi sageli ka suurplaneetideks; väikeplaneetideks nimetatatakse asteroide.
Planeetide teke.
Valdavalt arvatakse, et ka planeedid moodustuvad gravitatsiooniliselt kollapseeruvast gaasipilvest, millest tekkis planeedi täht. Kokkutõmbumise käigus muutub gaasipilv väiksemaks ning hakkab pöörlema, mis omakorda muudab pilve lapikuks. Tekkiva paksu prototähe gaasiketta tasandisse kogunevad suuremad aineosakesed, mis aja jooksul omavahel kleepudes üha kasvavad. Sellised klombid koonduvad veel suuremateks moodustisteks, mida nimetatakse planetesimaalideks. Arvatakse, et planetesimaalide kokkupõrgete ning kokkusulamiste käigus tekivad protoplaneedid, mille sisemusse koonduvad raskemad elemendid ning väliskihid koosnevad põhiliselt erinevatest gaasidest. Kui tekkiv täht lõpuks süttib, puhutakse tähe ümbrus väga tugeva tähetuule poolt suhteliselt kiiresti gaasist ja väga peenikesest tolmust puhtaks. Ajapikku kaotavad tähele lähimad või väiksema massiga protoplaneedid oma atmosfäärist suure osa kergetest gaasidest (nagu vesinik ja heelium), põhjuseks noore tähe soojendav mõju ning planeetide väike mass, mille tõttu nad ei suuda kiiresti liikuvaid gaasimolekule kinni hoida.
Jaotus.
Kääbusplaneetide sarnased on ka mõned planeetide kaaslased, mis koosnevad põhiliselt jääst. Näiteks võib tuua Päikesesüsteemi hiidplaneetide jäised kaaslased, näiteks Jupiteri suurimad kaaslased Ganymedes, Europa ja Callisto ning mitmed Saturni kaaslased.
Nimetamine.
Kõik päikesesüsteemi planeedid peale Maa on nimetatud vanarooma jumalate järgi. Planeetide kaaslased on nimetatud vanakreeka või vanarooma mütoloogiast pärinevate tegelaste, jumalate või William Shakespeare'i näidendite tegelaste järgi. Asteroide võib nende avastajate äranägemise järgi nimetada ükskõik kelle või mille järgi aga nimed peab heaks kiitma Rahvusvahelise Astronoomiauniooni nomenklatuurikogu.
Päikesesüsteemi planeedid.
Päikesesüsteemi planeedid on Päikese poolt loetuna
Varem peeti planeediks ka kääbusplaneet Pluutot, mida koos tema kaaslase Charoniga mõnikord vaadeldakse kaksikplaneedina (kaksikkääbusplaneedina).
Hüpoteetilised planeedid.
On välja pakutud mitmeid hüpoteetilisi planeete, nagu näiteks Nibiru Pluutost kaugemal ja Vulkaan Merkuurist Päikesele lähemal, mida on senini tulutult otsitud.
Taevakehad, mis on pretendeerinud planeedi staatusele.
Kui 1801 leiti Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel tiirlev taevakeha Ceres, siis võeti teda uue planeedina, kui aga samas piirkonnas leiti tiirlevat palju väikesi taevakehi, hakati neid koos Ceresega nimetama asteroidideks. Et aga Ceres on teistest asteroididest suurem ning on enam-vähem kerakujuline, mahub ta mõne astronoomi arvates planeedi definitsiooni alla.
Alates 1992. aastast on leitud palju Neptuuni-taguseid objekte Kuiperi vöös. Mõned neist on kerakujulised ja asteroididest suuremad ning sarnanevad suuruse, orbiidi ja ehituse poolest Pluutole. Seetõttu oleks alust nimetada neid planeetideks. Rahvusvaheline Astronoomiaunioon ei ole ühtki neist seni siiski planeediks tunnistanud. Tähtsamad neist on (Päikesest kaugenevas järjekorras) 90482 Orcus, 2003 EL61 ("Santa"), 50000 Quaoar, 9 ("Easterbunny"), 2003UB213 ja Sedna. Viimast peetakse siiski sageli Kuiperi vööst kaugemal paiknevaks.
Kui Sedna 2003 aastal avastati, peeti seda planeediks, sest tegemist oli suurima Päikese ümber tiirleva taevakehaga, mis pärast Pluutot oli avastatud. Rahvusvaheline Astronoomiaunioon Sednat aga planeediks ei tunnistanud. Põhjus oli peamiselt selles, et ta on Pluutost väiksem. Et aga 2005 avastati 2003UB213, mis on Pluutost läbimõõdu ja massi poolest suurem, siis on võeti küsimus uuesti päevakorda. Rahvusvaheline Astronoomiaunioon kuulutas 26. augustil 2006. a. välja planeedi definitsiooni, mille järgi Pluuto, 2003UB213 (e. Eris) ja kõige suurem asteroid Ceres nimetatakse kääbusplaneetideks.
Päikesesüsteemivälised planeedid.
Alates 1990-ndatest on avastatud hulgaliselt päikesesüsteemiväliseid planeete, mida nimetatakse ka eksoplaneetideks. Kuna suurte planeetide gravitatsiooniline toime oma tähele on tugevam ja seetõttu on neid astromeetriliste mõõtmistega kergem avastada, on suurem osa seni avastatud päikesesüsteemiväliseid planeete sarnased Päikesesüsteemi hiidplaneetidega. Siiski pole selge, kas need planeedid sarnanevad gaashiidudele ka muu kui massi poolest või on nad hoopis mingit muud tüüpi, mis pole meie Päikesesüsteemis tuntud. Viimasele viitab fakt, et mõned neist planeetidest tiirlevad mööda väga elliptilisi orbiite oma tähele väga lähedal ning saavad seetõttu palju rohkem tähe kiirgust kui meie Päikesesüsteemi hiidplaneedid.
Lisaks on leitud ka kolm planeeti, mis tiirlevad ümber ärapõlenud tähe -- pulsariks nimetatava supernoova jäänuse -- ning mis on suuruselt võrreldavad Maa-sarnaste planeetidega. Sarnaste planeetide avastamiseks on NASA-l plaanis välja töötada eriotstarbeline satelliit, mis suudaks avastada Maa-lähedase massiga planeete. Selliste planeetide esinemissagedus on üks muutujaid Drake'i võrrandis, mis hindab Maa-välise mõistuse võimalikkust. Vastupidiselt ootustele õnnestus aga 2007. a. aprillis teadlastel avastada ka Maal paiknevate mõõtmisvahenditega esimene Maa-tüüpi planeet, esialgse nimega Gliese 581 c.
Muud.
Teistel planeetidel toimuv ning tundmatute planeetide uurimine on olnud üks püsiteemasid teaduslikus fantastikas (vaata planeedid teaduslikus fantastikas).


Maa (planeet).
Maa on Päikesesüsteemi kolmas planeet Päikese poolt loetuna ning ainuke teadaolev planeet Universumis, kus leidub elu.
Maa tekkis 4,54 miljardit aastat tagasi. Maa biosfäär on oluliselt muutnud Maa atmosfääri ja planeedi teisi abiootilisi omadusi, võimaldades kiiret aeroobsete organismide ning osoonikihi teket, mis koos Maa magnetväljaga blokeerib kahjulikku päikesekiirgust võimaldades elu maal. Maa geofüüsilised omadused ning selle geoloogiline ajalugu ja orbiit on võimaldanud elul säilida. Arvatakse, et elu planeedil Maa kestab veel vähemalt 500 miljonit aastat.
Maa välispind (maakoor) jaguneb mitmeks jäigaks "plaadiks" ehk laamaks, mis miljonite aastate vältel planeedi pinnal ringi liiguvad. Umbes 71% maapinnast on kaetud soolase veega ookeanidega, ülejäänud osa koosneb kontinentidest ja saartest, millel on hüdrosfääri osadena järved ja jõed. Elu säilimiseks vajalik vedelas olekus vett ei leidu teadaolevalt ühelgi teisel planeedil. Maa poolused on suuremalt osalt kaetud jääga. Maa ainus teadaolev looduslik satelliit on Kuu.
Maa ja teised objektid kosmoses mõjutavad vastastikku üksteist, eriti Päike ja Kuu. Kuu põhjustab ookeanides loodeid.
Nimi.
Maad hüütakse tema värvuse järgi ka helesiniseks planeediks. Inimeste eluasemena nimetatakse teda maailmaks.
Mered, mandrid ja saared.
Maa pind on 71% ulatuses kaetud soolase vedelas olekus veega, mis moodustab maailmamere. Selle keskmine sügavus on 3,8 km.
Maailmamere tasemest kõrgemal asuvaid alasid nimetatakse mandriteks ja saarteks. Kokku moodustavad need maismaa. Maismaa keskmine kõrgus merepinnast on 623 m.
Geoloogiline elavus.
Maa on geoloogiliselt elav planeet, mille selgeks tõendiks on väga väike impaktstruktuuride arv võrreldes näiteks geoloogiliselt surnud Kuuga. Kuu on meteoriidikraatreid tihedalt täis, ehkki ta ei suuda väiksema massi tõttu tõmmata ligi nii palju taevakehi kui Maa. Maal olevad impaktstruktuurid on erosiooni poolt minema uhutud, mattunud setete alla või tektooniliste protsesside käigus hävinud.
Laamad.
Maa pealmine kiht ehk litosfäär on jagunenud paarikümneks üksteise suhtes liikuvaks plaadiks ehk laamaks. Maa on ainus teadaolev taevakeha, kus esineb laamtektoonika.
Maa kaaslased.
Maa ümber tiirleb üks looduslik taevakeha nimega Kuu.
Lisaks sellele on inimesed alates 20. sajandi keskelt saatnud Maa orbiidile palju tehiskaaslasi.
Maa kui inimese kodu.
Maa on inimese ainsaks koduks. Peale Maa on inimene külastanud ainult Kuud. Inimese valmistatud kosmoseaparaadid on uurinud kõiki Päikesesüsteemi planeete ning mõned neist on praeguseks jõudnud planeetidest kaugemale, kandes endaga teistele hüpoteetilistele mõistusega olenditele mõeldud sõnumeid inimtsivilisatsiooni kohta.
Mõõtmed.
Maa on suuruselt viies planeet päikesesüsteemis. Maa-tüüpi Päikesesüsteemi planeetide seas on Maa suurim.
Maa ümbermõõt on piki ekvaatorit 40 075,004 km (ekvatoriaalne ümbermõõt), üle pooluste piki meridiaane 39 940,638 km (polaarne ümbermõõt). Nende kahe ümbermõõdu vahe on 67,183 km.
Maa diameeter (läbimõõt) on ekvaatoritasandil 12 756,270 (ekvatoriaalne diameeter), poolusi läbival sirgel 12 713,500 km (polaarne diameeter). Nende diameetrite vahe on 42,77 km.
Maa kogupindala on 510 065 284,702 km2.
Maa ruumala on 1 083 230 000 000 km3.
Maa ekvatoriaalraadius on 6378,135 km. Maa polaarraadius on 6356,750 km. Maa ruumalaga kera raadius oleks 6371,005 076 123 km. Seda nimetatakse Maa keskmiseks raadiuseks. Teistel andmetel on Maa keskmine raadius 6372,795 km.
Kuju.
Kõige täpsemalt kirjeldab Maa kuju geoid, kuid see teeks arvutused liiga keeruliseks. Geoidi asemel kasutatakse tavaliselt pöördellipsoidi (lapikusega 1:298,252 747 25). Maa kuju näitlikustamiseks on teda võrreldud muuhulgas sidruni, tomati, õuna ja kartuliga.
Energia.
Päikeselt saab Maa ühe ööpäeva jooksul energiat 1,49×1022 J.
Geotermilist energiat jõuab ühe aasta jooksul Maa pinnale 1021 J.
Mass ja tihedus.
Maa ligikaudne mass on 5,9742×1024 kg ehk 5,9742×1021 tonni. Ta on Päikesesüsteemi Maa-tüüpi planeetide seas suurima massiga.
Maa on Kuust ligikaudu 81 korda massiivsem, kuid Päikesest 333 000 korda kergem.
Keskmine tihedus on 5,5 cm³. Seega on Maa keskmine tihedus vee tihedusest 5,5 korda suurem. Maa on Päikesesüsteemi Maa-tüüpi planeetide seas kõige tihedam.
Siseehitus.
Teadmised Maa siseehituse kohta on hangitud peamiselt seismiliste lainete levikupildi alusel. Seismiliste lainete levikukiirus ja suund muutuvad siis, kui lainete levimiskeskkonna omadused muutuvad. Muutuvaks omaduseks võib olla koostis (mineraloogiline ja kivimiline), mineraalide kristallstruktuur või mõlemad korraga. Seismiliste lainete levimiskiirus muutub tavaliselt ühtlaselt. Näiteks suureneb see vahevöös sügavuse suurenedes, sest sügavamad vahevöö osad on tihedamad. Lisaks ühtlasele muutumisele esinevad Maa sisemuses ka teravamad piirpinnad, kus seismiliste lainete kiirus muutub väga äkki olulisel määral. Sellised piirpinnad ongi aluseks Maa siseehituse jagamisel erinevateks üksusteks. Kõige üldisem on jaotus maakooreks, vahevööks ja tuumaks.
Maakoor.
Maakoor on valdavalt tahke ja ränirohke kivimiline kest, mis jaguneb mandriliseks ja ookeaniliseks maakooreks. Mandriline maakoor moodustab mandreid, koosneb sette- ja moondekivimitest ja tardkivimist (graniidist). Mandriline maakoor on paksem (25–70 km) kui ookeaniline, keskmine paksus on umbes 40 km. Mandrilise maakoore vanust hinnatakse 4 miljardile aastale. Oluliselt paksem on maakoor mäestike ehk orogeensete vööndite piires. Keskmisest õhem on mandriline maakoor mandriliste riftivööndite, kilpide ja mandrite äärealade all. Reeglina koosneb kontinentaalne maakoor kolmest selgesti eristuvast kihist – lasuvast settelisest pealiskorrast, lamavast kristalsest aluskorrast ja selle all olevast gabroidse koostisega kivimkiht. Viimast nimetatakse vahel basaldikihiks, ehkki see on ebasobiv nimetus, sest vulkaanilist kivimit basalti ei saa sellises sügavuses kuidagi olla. Ülemine korrus ehk setteline pealiskord võib ka puududa, nii on see näiteks kilpidel. Keskmine kiht koosneb mitmesugustest moondekivimeist (peamiselt gneiss, migmatiit ja amfiboliit), mida lõikavad rohked plutoonid.
Ookeaniline maakoor moodustab maailmamere põhja ning koosneb basaltse magma tardumisel tekkinud kivimitest, millel lasuvad süvamere setted. Ookeaniline maakoor on noorem (umbes 180 mln aastat) ja õhem (umbes 11 km) ning uueneb pidevalt.
Maakoore alumiseks piirpinnaks on 20...70 km sügavusel paiknev Mohorovičići eralduspind ehk Moho. Sellest allpool levivad seismilised lained oluliselt kiiremini.
Litosfäär.
Maakoor koos tugevatest tahketest kivimitest koosneva vahevöö ülaosaga moodustavad litosfääri, mis on oluline mõiste laamtektoonika seisukohalt. Litosfäär hõlmab Maa ülemise kihi 50...300 kilomeetri sügavuseni. Litosfääri alumiseks pinnaks on astenosfääri ülemine pind.
Vahevöö.
Vahevöö koosneb kuumast ja tihedast kivimimassist ning see ulatub kuni 2900 km sügavuseni. 660 kilomeetri sügavuses toimub viimane oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses enne vahevöö ja välistuuma piiri. Selle piirpinna järgi jagatakse vahevöö üle- ning alavahevööks. Vahevöö ehk mantli ülemist osa nimetatakse astenosfääriks, milleks on poolvedelas olekus mõnesaja kilomeetri paksune kiht. See on vahevöö kivimite ülessaulamise ehk basaltse magma tekkepiirkonnaks. Ülemine vahevöö ulatub umbes 10–200 kilomeetri sügavusele. Vahevöö ehk mantli alumine osa on tahke ja koosneb peamiselt ränist.
Mantli alumine osa ulatub 900–2900 kilomeetri sügavusele. Vahevöö alaosas on D"-kiht, mis ulatub vahevöö ja tuuma piirilt 220...250 kilomeetrit kõrgemale. See on kiht, kus seismiliste lainete levikukiirus sügavuse suurenedes ei muutu.
Maa tuum.
Maa tuum on Maa keskel asuv osa Maast. See on metallilise koostisega. Tuuma siseosa ehk sisetuum on tahke, välisosa ehk välistuum aga vedel. Vedela metallilise välistuuma ainese pööriseline liikumine on Maa tugeva magnetvälja põhjustajaks.
Välistuum.
Vahevöös on mitmeid väiksemaid piirpindu, kuid väga suur muutus seismiliste lainete levikukiiruses tuleb alles 2900 km sügavuses, kus algab Maa välistuum. P-lainete levikukiirus aeglustub järsult ning S-lainetele on see kiht läbimatu. Sellest võib järeldada, et välistuum on vedelas olekus. Vedela metalli pöörisvoolud välistuumas tekitavad Maa magnetvälja. Välistuum koosneb peamiselt niklist ja rauast ning ulatub umbes 2900–5100 km sügavusele.
Sisetuum.
5200 kilomeetri sügavusel muutub tuum kõrge rõhu tõttu taas tahkeks, ehkki ta on ilmselt sulamispunktile väga lähedal. Sisetuum koosneb peamiselt niklist ja rauast ning ulatub umbes 5100–6378 kilomeetri sügavusele.
Koostis.
Peamiselt neist kaheksast maakoort moodustavast elemendist koosnevad kõik enam levinud mineraalid ja kivimid.
Päikesesüsteemi liikumine.
Koos Päikesesüsteemiga liigub Maa kosmoses kiirusega umbes 20,1 km/s = 72 360 km/h Herkulese tähtkuju poole.
Galaktika liikumine.
Galaktika tervikuna liigub aga Lõvi tähtkuju suunas kiirusega umbes 600 km/s.
Tiirlemine.
Maa koos oma loodusliku kaaslase Kuuga tiirleb mööda ellipsikujulist orbiiti ümber Päikese. Tiirlemisperiood (nn täheaasta) on 365 ööpäeva 6 tundi 9 minutit 9,98 sekundit. Maa tiirlemise keskmine kiirus on 107 218 km/h (peaaegu 29,783 km/s).
Maa moodustab Päikesesüsteemis koos oma loodusliku kaaslase Kuuga vastastikku graviteeriva osasüsteemi, mille massikese asub Maa keskmest keskmiselt 4635 km kaugusel.
Pöörlemine.
Maa pöörleb ümber oma keset läbiva mõttelise polaartelje. Täispöörde ümbritseva galaktilise tausta (tähesüsteemi) suhtes teeb Maa 23 tunni 56 minuti 4,10 sekundiga (see on nn täheööpäev). Täheööpäeva pikkus kõigub, peamiselt seetõttu, et aine (näiteks lumikate) paigutub Maa pinnal ümber. Peamiselt loodete mõjul pikeneb täheööpäev sajandis 0,0016 s võrra.
Pöörlemistelg on orbiidi tasandi ehk ekliptika normaali suhtes kaldus 23,4° võrra. See nurk on aastaaegade põhjustajaks.
Temperatuur.
Keskmine temperatuur Maa pinnal on 15 °C. Süstemaatilistel ilmavaatlustel maapinna lähedal registreeritud kõrgeim õhutemperatuur on 58 °C ja madalaim õhutemperatuur on −89,6 °C.
Teke ja vanus.
Maa vanus on hinnangute kohaselt 4,55±0,05 miljardit aastat. Keemiliste mudelite põhjal, mis põhinevad kõige pikemate poolestusaegadega radioaktiivsete isotoopide praegusel levikul Maal ning meteoriitidelt ja Kuult pärineva diferentseerimata materjali analüüsil, dateeritakse Maa teket ajale umbes 4,65 miljardit aastat tagasi. Põhiline raskus Maa vanuse määramisel tuleneb asjaolust, et Maal ei leidu tollest ajast pärinevaid kivimeid, sest maakoor oli esimese umbes miljardi aasta jooksul vedel või plastiline.
Maa moodustus koos teiste Päikesesüsteemi planeetidega Päikese ümber tiirelnud tolmu- ja gaasikettast.
Faasid.
Kuult ja kosmoselaevadelt saab vaadelda Maa faase, mis sarnanevad Kuu faasidega.
Elu.
Maa on ainuke teadaolev taevakeha, kus esineb elu (kui mitte arvestada inimtegevust väljaspool Maad). Praeguse teadmiste seisu juures võib öelda, et elu Maal sai alguse väga lühikestel ajavahemikel pärast algset perioodi, mil Maad intensiivselt pommitasid asteroidid. See pommitamine lõppes umbes 3,9 miljardit aastat tagasi. Pidi moodustuma stabiilne maakoor ning see pidi niipalju jahtuma, et vesi saaks olla vedelas olekus. Vedela vee olemasolu Maa pinnal on meile tuntud elu esinemise jaoks hädavajalik tingimus. Teiste teadaolevate planeetide pinnal vesi vedelal kujul ei esine.
Seni vanimad (ja vaieldavad) märgid elust (kivistunud sinivetikad) on 3,5 miljardit aastat vanad. Need leiti Lääne-Austraalia kivimitest. 3,9 miljardi aasta vanusest Gröönimaa settekivimist on leitud süsiniku isotoopide omavahelise vahekorra anomaaliaid, mis viitavad bioloogilisele ainevahetusele. Seega võis elu eksisteerida juba siis.
Elul on olnud Maale suur mõju. Et elu on tootnud hapnikku, siis on atmosfääri koostis muutunud. Algselt sisaldas see praegusest palju rohkem süsinikdioksiidi, kuid mitte hapnikku. Fotosünteesivate organismide elutegevuse käigus moodustus hapnikurikas atmosfäär, mis tegi võimalikuks aeroobse elu. Hapniku aatomeist moodustunud osoonikiht kaitses Maad Päikeselt lähtuva ultraviolettkiirguse eest, mille tõttu sai elu esinemine võimalikuks ka väljaspool ookeane. Taimed on Maa albeedot ning sellega ühtlasi energiabilanssi radikaalselt muutnud.
Maal elab miljoneid liike, sealhulgas tarkinimene.


Poola kirjandus.
Poola kirjandus on poola keeles kirjutatud kirjandus.


Pjotr Grigorenko.
Pjotr Grigorenko ja Zinaida Grigorenko 10. oktoobril 1980
Pjotr Grigorjevitš Grigorenko (Петр Григорьевич Григоренко; 16. oktoober 1907 Ukraina, Zaporižžja oblast, Primotski rajoon, Borissovka küla - 21. veebruar 1987) oli ukraina päritolu Nõukogude Liidu sõjaväelane, inimõiguslane ja publitsist.
Sündis talupoja perekonnas Borissovka külas 16. oktoobril 1907.
1927 astus parteisse. Valiti komsomoli keskkomitee liikmeks.
Astus Harkivi polütehnilisse instituuti. Kolmandal kursusel viidi üle Kuibõševi sõjaväeinseneride akadeemiasse ning lõpetas selle 1934. Lõpetas 1939 kiitusega Kõrgema sõjaväeakadeemia ning määrati Kaug-Ida rinde juhataja asetäitjaks.
Võttis Kaug-Ida brigaadi juhatajana osa lahingutest Halhin-Goli jõel (1939).
1941 kritiseeris parteikongresil Stalini sõjalist lühinägelikkust, mistõttu ta ei saanud kindrali ametikohta.
Võttis osa Suurest isamaasõjast. Sõja ajal olid Grigorenkol ebameeldivused SMERŠ-iga, sest saadi kätte kiri sõbrale, milles ta kritiseeris sõjapidamise meetodeid. Sai kaks korda haavata. Hoolimata oma sõjalistest teenetest lõpetas sõja polkovnikuna.
Pärast sõda kaitses kandidaadiväitekirja. 1945. aastast oli Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia õppejõud. Viimastel aastatel oli seal küberneetika osakonna juhataja (küberneetikat hakkas uurima juba siis, kui see oli riigi juhtkonna poolt keelatud). Akadeemias töötades sattus mitu korda vastuollu mõningate kolleegide ja juhtkonnaga, sest ta astus välja rahvuse järgi diskrimineerimise vastu. Ta oli siiras leninlane ning arvas, et kõik hädad tulenevad sellest, et Stalin moonutas marksismi-leninismi.
1959 sai ta kindralmajori auastme.
7. septembril 1961 esines Grigorenko parteikonverentsil Moskvas, nõudes, et dokumentidesse tehtaks parandus, mis oleks suunatud sellele, et likvideerida parteis tingimused, mis aitavad kaasa Hruštšovi isikukultuse tekkimisele. Temalt võeti mandaat ära ning ta viidi sõjaväeakadeemiast üle Kaug-Itta operatsiooni staabi juhatajaks.
1963 rajas organisatsiooni "Võitlusliit leninismi taassünni eest" (Cоюз борьбы за возрождение ленинизма). Selles osalejad hakkasid levitama valitsusvastaseid lendlehti. Grigorenko kirjutisi hakati avaldama samizdatis.
2. veebruaril 1964 arreteeriti ta Habarovskis süüdistatuna kriminaalkoodeksi § 70 alusel ning viidi üle Lubjankale. Grigorenko populaarsuse tõttu ei söandanud võimud teda kohtu alla anda. Grigorenkole tehti Serbski-nimelise Kohtupsühhiaatria instituudi 4. kinnises eriosakonnas (kuhu pääsesid sisse ainult selle osakonna töötajad) ekspertiis. Komisjon, kuhu kuulusid Moskva juhtivad psühhiaatrid akadeemik A. Snežkevski, Teaduste Akadeemia korrespondentliige G. Morozov, ja mitu professorit, sealhulgas selle eriosakonna juhataja professor D. Lunts, panid diagnoosiks "psühhopaatia". Kindral suunati sundravile Siseministeeriumi eripsühhiaatriahaiglasse Leningradi. Ta degradeeriti reameheks ning temalt võeti ära autasud ja kindralipension.
Haiglas ta ei saanud ühtegi süsti ega tabletti. Abikaasale öeldi, et Pjotr Grigorenkole "on mäidustatud stenoteraapia" (vene keeles "stena" 'sein, müür'). Pärast Nikita Hrushtshovi võimult kõrvaldamist Grigorenko vabastati diagnoosiga "terve", kuigi psühhopaatia on ravimatu.
Haiglas oli Grigorenko tutvunud dissident Vladimir Bukovskiga. See tutvus muutis tema vaateid: "Ma olin näinud ainult ühte teed: tagasi Lenini juurde. Ent see oli viga. Meie elus on toimunud pöördumatud muutused, ja keegi ei saa osuteid tagaai keerata 1924. ega isegi 1953. aastasse (...) Nüüd: avalik võitlus seaduste raames meie ühiskonna demokratiseerimise eest (...)"
Grigorenkost sai aktiivne inimõiguslane. Hoolimata vanusest ja kehvast tervisest kirjutas ta 80 artiklit ja monograafia Скрытая историческая правда и преступления против людей ("Varjatud ajalooline tõde ja kuriteod inimeste vastu").
Ta nõudis Kossõginilt riigi rahvuspoliitika muutmist. Koos kirjanik Kostjoriniga, kes oli olnud Gulagis, astus ta välja krimmitatarlaste kaitseks. Nõudis miitingutel kohtuhoone ees, kus toimusid kinnised poliitilised protsessid, et nendele lubataks vaba juurdepääs.
Auastet Grigorenkole tagasi ei antud. Et reamehepensionist ei jätkunud, tegi Grigorenko abikaasa teenijatöid, pestes võõraste inimeste juures põrandat ja põetas vanainimesi. Grigorenko ise töötas laadijana, koristajana ja valvurina. Pärast 1968. aastat ei saanud ta üldse tööd.
2 mail 1969 sõitis Grigorenko lennukiga Taškenti, sest ta oli saanud telegrammi, millega teda kutsuti protsessile inimõiguslaste üle. Telegramm osutus võltsituks ning Grigorenko arreteeriti. Võimud otsustasid selles kõrvalisemas kohas teha uue ambulatoorse psühhiaatrilise ekspertiisi. Ent kohalikest arstidest koosnev komisjon eesotsas tollase Turkestani sõjaväeringkonna peapsühhiaatri professor Fjodor Detengoffiga otsustas ühehäälselt: "Terve ja varem oli terve." Lisatud oli, et tervisliku seisundi tõttu ei ole Grigorenkole näidustatud ekspertiis psühhiaatriahaiglas. Grigorenko viidi sellegipoolest kohe üke Serbski-nimelisse instituuti, kus ta 19. novembril tunnistati psühhiaatrilise ekspertiisiga jälle süüdimatuks ning saadeti Kaliningradi oblastisse Tšernjahhovi psühhiaatriahaiglasse, mis oli mõeldud vaimuhaigetele kurjategijatele ja kus viibisid ravil ka mõrtsukad ja inimsööjad. Sinna jäi Grigorenko 1974. aastani.
Hiljem Ameerika Ühendriikides tehti Grigorenkole psühhiaatriline ekspertiis, mis tunnistas ta absoluutselt terveks.
Grigorenko oli Moskva Helsingi grupi üks asutajaid ja liige ning Ukraina Helsingi grupi liige.
1977 sõitis ta (koos abikaasaga) operatsioonile ja ravile ning pojale külla Ameerika Ühendriikidesse. 1978. aasta alguses võeti temalt Brežnevi seadlusega ära Nõukogude Liidu kodakondsus ja ta jäi elama Ameerika Ühendriikidesse, kuigi tal polnud mingit tahtmist emigreerida.


Põld-lõosilm.
Põld-lõosilm ("Myosotis arvensis" (L.) Hill) on taim kareleheliste sugukonnast lõosilma perekonnast. Ta on tuntud ka meelespea ehk äraunustamiselille ehk ära-unusta-mind-lillena. Ta ei ole nii suurte õitega kui näiteks aedades sageli ilutaimena kasvatatav mets-lõosilm ja seega ei ole tal ka väärtust iluaednike jaoks. Luubiga uurides selgub, et põld-lõosilma väikesed õied on täpselt sama ilusad kui suurte peenralillede omad. Ka need on taevassinised ja viie kroonlehega, mille tipul on väikene sisselõige. Kroonlehed on omavahel kokku kasvanud ja moodustavad rattakujulise õie.
Taim on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Skandinaavia lõunaosas, Kesk- ja Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas. Tulnukana kasvab ka Jaapanis ja Põhja-Ameerikas. Eestis väga sage.
Ta kasvab peamiselt põldudel ja aedades umbrohuna, kuid vähem ka kuivadel pärisniitudel, teede ääres, mäenõlvadel, vahel liivikutel, enamasti aga inimesest mõjustatud aladel.
Õisi tolmeldavad putukad. Seemned levivad loomade ja inimeste abiga.
Põld-lõosilma ladinakeelne perekonnanimi on kreeka päritoluga: 'mys' tähendab kreeka keeles 'hiir' ja 'otis' 'kõrv'; "arvensis" tähendab 'põllu-'; nii et kokku 'põld-hiirekõrv'.
Kirjeldus.
Põld-lõosilm on üheaastane tiheda ja laialivalguva puhmastikuga taim (peetakse rahvasuus ka samblaks), mis levib seemnete abil. Taim on inimkaasleja: kasvab peamiselt inimestega asustatud aladel. Seemneid on igal puhmal 500–1000.
Põld-lõosilm eelistab veidi niisket ja varjulist kohta, kuigi võib lühikest aega õitseda ka väga päikesepaistelistes kohtades. Seda arvatakse põhjustavat seemnete ja juurestiku küllaltki maapinnalähedane kinnitus. Ta õitseb hiliskevadest suve keskpaigani.
Lillest möödakäijaile hakkab esialgu silma vaid suur sinetav õiemeri. Aga lähemal vaatlusel osutub see ühtlaselt sinakas õitekompleks suhteliselt sümmeetriliste õitega ja värviküllaseks vaatepildiks. Õielehed on suhteliselt sarnased ega erine pealtnäha tavapärastest kroonlehtedest.
Õielehed, mida on harilikult viis, moodustavadki õie, mille keskel võib suurendusklaasiga vaadates eraldada veel mitu kihti viieseid eri värvi rattakesi ja nende keskel paiknevat kollakat õiekobarat.
Põld-lõosilma lehed mõjuvad veidike karedate või kleepjatena. Mõlajad või keeljad tömbi või lühidalt teritunud tipuga karedakarvalised lihtlehed. Pikkus on 1–7 cm, laius 0,5–1,5 cm. Ülemised lehed on rootsutud, istuvad, alumised ahenevad rootsuks. Juurmised lehed moodustavad kodariku ja kuivavad enamasti juba õitsemise ajaks.
Taime vars on vastupidav ega kipu esimesel murdmisel järele andma. Küllap see omadus aitab taimel tuultele ja vihmadele ning nii loomade kui ka inimeste käimistele ja tegemistele vastu panna. Varsi on ühel taimel enamasti mitu, nad on lihtsad või juba alusel harunenud ning karvased.
Vili on põld-lõosilmal munajas, sile ja läikiv mustjaspruun pähklike. Viljad varisevad sageli koos tupega. Viljaraod on õietupest vähemalt 2 korda pikemad. Karvad on alumises osas harali, ülaosas lidus.
Paljuneb seemnetega, mis levivad mööduvatele loomade karvadele ja inimeste riietele kinnitudes.
Põld-lõosilm on suhteliselt kärme levikuga ja need, kel huvi tema vastu, võiksid proovida neid ka kodus varjulistel kohtadel ja metsaalustel kasvatada. Igal juhul kipuvad selle taime läheduses jääma kängu või pea üldse ära kaduma tavalised maaharijale niipalju muret tekitavad nn. päris umbrohud.


Pieter van der Aa.
Pieter van der Aa moto, 1695
Pieter (ka: Pierre, Petrus) van der Aa (ka: "vander Aa") [p'iiter fan der 'aa] (umbes 1659 Leiden – august 1733) oli hollandi kirjastaja, raamatukaupmees, raamatutrükkija ja geograafiliste kaartide valmistaja.
Üheksa-aastaselt asus ta tööle raamatukaupmehe õpipoisina. Aastal 1680 või 1682 asutas Pieter van der Aa Leidenis kirjastuse, mis sai varsti maailmakuulsaks. Viiekümne aasta jooksul andis ta välja tohutu hulga materjali, sealhulgas igasuguse kujuga atlaseid ja illustreeritud teoseid. Kaks neist koosnevad vastavalt 27 ja 28 köitest, sisaldades üle 3000 kaardi ja tahvli.
Pieter van der Aa maa- ja merekaardid ei ole enamasti esmaklassilised ja kindlasti ei ole nad originaalkaardid, kuid nad on sageli väga stiilsed ja dekoratiivsed, mistõttu neid kollektsioneeritakse. Paljud atlased tegi ta tellimustööna, kasutades teiste kaarditrükkijate vanu trükivorme.
Peale selle andis ta välja Gronovi jt koostatud töö vanaajast ning palju anatoomia- ja matemaatikaraamatuid, Christiaan Huygensi kuulsa teose "Traité de la lumière" (Traktaat valgusest), antiikklassikuid ja antiikkeelte grammatikaid, 12-köitelise luksusteose "Thesaurus antiquitatum romanarum" ("Rooma muististe aardekamber") jmt. Tähtsad on ka H. Boerhaave ja W. J. 's-Gravesande teoste väljaanded ja Rotterdami Erasmuse kogutud teosed ("Opera omnia").


Paleoliitikum.
Paleoliitikum ehk vanem kiviaeg oli kiviaja vanim ja pikim periood.
Paleoliitikum algas üle 2 miljoni aasta tagasi, kui "Homo habilis" ja "Homo ergaster" esimest korda töötlesid kivist tööriistu. Paleoliitikum lõppes koos Pleistotseeni lõpuga.
Paleoliitikum jaguneb vanemaks ehk alampaleoliitikumiks, nooremaks ehk ülempaleoliitikumiks ja epipaleoliitikumiks. Eristatakse ka vanema ja noorema paleoliitikumi vahelist keskmist paleoliitikumi.
Peenema jaotuse järgi on paleoliitikumi põhilised perioodid;
Traditsiooniliselt on peetud paleoliitikumile järgnevaks mesoliitikumi. Ent arheoloogide seas on saanud tavaliseks mesoliitikumi mõistest loobuda ning pikendada epipaleoliitikumi kuni neoliitikumini välja, eriti Lähis-Idas ja Anatoolias.


Pekka Himanen.
Pekka Himanen (sündinud 19. novembril 1973) on soome filosoof.
Õppis Helsingi ülikoolis filosoofiat (ja kõrvalainena informaatikat) ja kaitses 1994 doktoritöö religioonifilosoofiast Soome noorima teadusdoktorina teemal "Bertrand Russelli väljakutse".
On töötanud Soomes (Helsingi ülikoolis), Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides (Stanfordi ülikoolis ja California ülikoolis Berkeleys) ning teinud väli-uurimistööd Indias, Hiinas ja Jaapanis.
Himanen on tegutsenud ka Soome presidendi, valitsuse (sealhulgas haridusministeeriumi) ja parlamendi nõunikuna infoühiskonna alal, olles pidevas dialoogis maailma juhtivate infotehnoloogiafirmadega inimkeskse infoühiskonna küsimustes.
Viimasel ajal on Manuel Castells ja Himanen tegutsenud infotehnoloogia ja infoühiskonna uurimiskeskuse rajamisel. Himaneni raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde.
Looming.
Dialoogivormis teoses "HimEros" jutustab Sokratese abikaasa Xanthippe Helsinglasele, mis sai Sokratesest Hadeses, kuidas Sokrates otsustas Hadesest põgeneda ning Helsingi ülikooli filosoofiat õppima tulla ning ta pärast kolmepäevast vestlust ülikooli filosoofidega arreteeriti, kohtu alla anti ja hukati. Xanthippe annab edasi ka Sokratese jutuajamise filosoofiaõppejõudude Cyborgi (Stephen Hawking, Paavsti (Johannes Paulus II), Unabomberi (Theodore Kaczynski) ja Madonnaga (Madonna Ciccone).
"Häkkerieetikas" püüab Himanen mõista industrialismijärgse paradigma informatsionalismi olemust, arendades niiviisi edasi Manuel Castellsi suurteost "Infoajastu". Tööstuslik-kapitalistliku protestantliku eetika asemele pakub ta häkkerieetikat kui omamoodi küberkommunismi. See on uus süsteem kapitalismi peal või küljes, mis otsekui hülgab kapitalismi. Infoühiskonna struktuuriks on võrgustik, mis tänapäeva ärimaailmas väljendub näiteks dünaamilistes allhankeorganisatsioonides ja isegi koostöös konkurentidega. Selle võrgustiku "sõlmed" aktiveeruvad vastavalt vajadusele ja võimalusele.
Manuel Castells peab häkkerite poolt toodetavaid innovatsioone kogu kultuuri arengu aluseks. Sotsiaalne häkkerlus algab Himase arvates kas või näiteks taimetoitlusest, selle vastandi aga leiame näiteks Microsofti ja arvutiprogrammide litsenseerimise näol. Infoühiskonnas vajame Himase arvates radikaalset eelarvamusetust, nagu ta seda on kohanud lastele peetud filosoofiatundides. Internetiajastu kriitiliseks väljakutseks peab ta ka võimet kohata teist inimest.


Pejë.
Linna elanike arv oli 2003. aastal 81 800, 1982. aastal 42 100 ja 1991. aastal 68 163.
Peć on Kosovo kõige läänepoolsema rajooni keskus Rugova kuristiku kohal kõrguvate Neetud mägede (Põhja-Albaania mägede) jalamil Pećka Bistrica jõe, Valge Drini lisajõe jalamil. Kogukonna pindala on üle 602 km². Peć jaguneb 28 territoriaalseks üksuseks. Sinna kuulub 95 küla ja elanike arv on umbes 125 000.
Piirkonnas asuvad vanad albaania "kullad (väikesed kindlused), türgi saunad ja õigeusu kiriku Serbia patriarhaat.
Peale väheste vaimulike, kes elavad Peći patriarhaadis, on pärast 1999. aasta konflikti serblased elama jäänud põhiliselt Goraždevaci külla, mis moodustab serbia enklaavi (umbes 1000 elanikku). Ka teisi vähemusi on vähemaks jäänud. Piirkonnas on palju bosnialasi, kes elavad äärelinnas Vitomiricas. Märgatavalt on veel mustlasi, "ashkali"sid ja albaaniaegiptlasi.
Albaanlased moodustavad 90% elanikest. Albaanlased on valdavalt moslemid, kuid mõnes maapiirkonnas (Barani org, GlaviĀica/Gllaviqicë) on ka suur katoliiklaste kogukond.
ÜRO ajutise haldusmissiooni halduskeskusena on ta Dukagjini/Metohija rajooni keskus. See hõlmab Peći/Pejë, Gjakovica/Gjakovë, Dečani/Deçan'i, Klina/Klinë ja Istoki/Istog'i kogukonna.
Linnas on ehitusmaterjalide tööstus, keemiatööstus, nahatööstus, puidutööstus ja toiduainetetööstus ning käsitöö. Valmistatakse diivaneid.
Peći linna on selle nime all all esimest korda mainitud 1202.
Keskajal asus siin peapiiskopkonna ja Serbia patriarhaadi keskus ning linn oli Serbia riigi keskus. Stefan Dušan tegi 1346 Peći Serbia õigeusu patriarhide residentsiks. Türgi võimu ajal paigutati sinna taastatud Peći patriarhaadi keskus. Õigeusu patriarhid resideerisid seal 1766. aastani.
Pećis on olnud palju kloostreid, kirikuid, eraklaid ja teisi sakraalobjekte, mis on säilinud kuni 12.–14. sajandist (üks klooster ja 4 kirikut). Nendes on väärtuslikke freskosid. Linn on tähelepanuväärne 13. sajandist pärit patriarhikatedraali ning mitmete türgi mošeede ja majade poolest.
Püha Nikolaose klooster 14. sajandist asus tõenäoliselt Peći patriarhiaadi läheduses, Püha Lunastaja kloostri juures, nagu on märgitud türgi allikates.
Selles kloostris elas ja töötas tuntud keskaegne kunstnik ja luuletaja zograaf Longinos Pećist. Kloostri juures elas ka Serbia patriarh Pajsije 17. sajandi esimesel poolel.
Serbia püha Sava kirik Lizicas on rajatud peapiiskop Nikodimi annetusena 14. sajandi teisel poolel. Tema surma tõttu jäi kirik pooleli ja ehituse viis lõpule järgmine peapooskop Danilo.
Ružica kirik asus praeguse Bajrakli mošee kohal. Seda hüüavad serblased praegugi Ružica-d&#x017E;amija. Nimi tuleb roosivärvist. Kirik säilis kuni Türgi võimu alla langemiseni. Sultan Mehmed II Abu Fatih laskis selle lõhkuda ja rajas selle kohale 1649 mošee. Pärimuse järgi läksid Ružica õigeusu mungad pärast selle lõhkumist Belgradi ning rajasid Kalemegdani põhjapoolsele jalamile väikese Ružica kiriku oma emakiriku mälestuseks.
Pećis olid veel pühale Nikolaosele (Nikolale) pühitsetud Ivanovaci kirik, püha Peetruse (Petka) kirik, väike püha Gregoriose (Gligori) kirik, nunnaklooster Kenavija ehk Ćenavija, püha Basileiose (Vasili) kirik ning palju koopaeraklaid: Marki erakla, Mustade kääride erakla ja mõned eraklad Pećka Bistrica vasakul kaldal.
Linnas on olnud kaks vana serbia surnuaeda. Esimene asus Jedrinjakil, künkal Pećist põhja pool. 19. sajandil türklased lõhkusid selle ning ehitasid selle kohale sõjaväerajatise.
Teine vana serbia surnuaed lõhuti suuremalt jaolt pärast Teist maailmasõda. Säilinud osa on jäänud puutumata sellepärast, et ta oli kaitse all ning oli mõeldud linnapargiks.
Pećis on sündinud Albaania kommunistlik poliitik Mehmet Shehu ning Kosovo albaania arhitekt ja disainer Agush Beqiri.


Paulette Ivory.
Paulette Ivory (sündinud 3. märtsil 1976 Londonis) on muusikalilaulja, sopran.
On mänginud Londoni West Endis. Muusikalis Aida on ta mänginud nimiosa.


Peet Lepik.
Peet Lepik (sündis 23. veebruaril 1935 Tallinnas) on eesti semiootik ja kultuuriteoreetik.
Peet Lepik sündis Eesti Põllutööministeeriumi ametnike perekonnas.
Lõpetas 1953 Tallinna 10. Keskkooli ning asus samal aastal õppima režissuuri Moskvas VGIK-is. 1957 osales ta kollektiivses arupärimises, mis vaidlustas 1956. aasta Ungari sündmusi kritiseerinud üliõpilaste eksmatrikuleerimise. Seetõttu heideti ta instituudist välja.
1957. aasta sügisest jätkas ta õpinguid Tartu Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse erialal ning lõpetas stuudiumi folkloorile spetsialiseerununa 1962.
Nelja-aastane õpetajastaaž (Tallinna 19. Keskkoolis ja 46. Keskkoolis) vaheldus lühikese televisiooni- ja ametnikutööga (Eesti NSV Kõrgema ja Kesk-erihariduse Komitees).
Sügisel 1966 kandideeris edukalt Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna esteetika kateedri aspirantuuri kultuurisotsioloogia erialal. Kandidaaditöö pidi kujunema osaks kogu Eesti elanikkonda hõlmavast kollektiivsest uurimusest "Teie ja kultuur", mille alusel kavatseti välja selgitada eestlase kunstimaitse ja -eelistused. Väitekiri jäi aga kaitsmata kahel põhjusel. Esiteks oli ankeet, mille alusel elanikkonda küsitleti, koostatud täiesti ebaprofessionaalselt. (Peet Lepik tegi ise hiljem vastava analüüsi ja tuvastas paljude ankeediküsimuste mitme-, koguni seitsmetähenduslikkuse…) Teiseks sattus ta Moskvas põhjalikult lugema Tartu-Moskva semiootikakoolkonna töid, mis ta tähelepanu pöördumatult sidusid.
Tallinnas ei olnud tal võimalik oma semiootikahuvile leida rakendust ja nii võttis ta 1970 vastu nooremteaduri (hiljem vanemteaduri) koha Haridusministeeriumi Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis (PTUI-s), kus ta kakskümmend aastat (internatsionalistliku) kasvatuse uurimist simuleerides või oma huvisid Haridusministeeriumi pealesunnitud teemanimetuste varju peites luges süstemaatiliselt Tartu Ülikooli semiootika-alaseid publikatsioone ja süvenes (kaheksa aasta jooksul) põhjalikult tadžiki-pärsia klassikalise kultuuri problemaatikasse. See töö päädis ulatuslike vahetekstidega varustatud 480-leheküljelise pärsia kultuurantropoloogia koostamisega, mis tekstide originaalkeeltest tõlkimise mahukuse tõttu on siiani avaldamata.
Lisaks sellele koostas ta õppematerjali tadžiki-pärsia islamikultuuri sünnist ning suhetest euroopa kultuuriga (8 autoripoognat). Hiljem valis ta õppematerjali illustreerimiseks välja ka sarja tekste (3 autoripoognat), mille originaalkeeltest tõlkisid Haljand Udam, Ly Seppel ja Andres Ehin ning Udami reaaluste järgi Paul-Eerik Rummo. Kõik need materjalid on trükis avaldamata.
Avaldamata on ka kultuurisemiootikasse sissejuhatav õppematerjal gümnaasiumidele ("Kuidas mõista kultuuri?"; 8 autoripoognat), millega ta 1992 võitis Haridusministeeriumi kultuuri-alase õppekirjanduse konkursi. Kahekümne-aastasest PTUI-s töötamise perioodist riiulile jäänud teistest käsikirjadest on mahukamad M. S. Kagani esteetikakontseptsiooni kriitika kantiaanlikelt positsioonidelt (2,7 autoripoognat; autori kommentaar: tollal ei saanud avaldada, nüüd pole seda enam kellelegi vaja); tänaseks on tarbetuks saanud ka marksistliku ateismi kriitika (2 autoripoognat), mille kirjastus omal ajal tagasi andis. Kokkuvõtteks peab siiski möönma, et PTUI perioodil läbitöötatud kultuuriajalooline ning -teoreetiline kirjandus on jätkuvalt olnud aluseks tema kõikidele teaduslikele pürgimustele tänini välja.
Teadusliku töö kõrvalt on Lepik tegelnud ka tõlkimisega vene keelest (Olga Perovskaja, Maksim Gorki, Leonid Sobolev, Nikolai Nikolski jt) ja inglise keelest (Harold Pinter) eesti keelde ning ka eesti keelest vene keelde.
Töötas 1990–1992 Toompeal Riigikantselei hariduskonsultandina ning töötab 1992. aastast Tallinna Pedagoogikaülikoolis.
Pärast lühiajalist (1992–1993) vanemteaduri ametit Kasvatusteaduste Instituudi arengu-uuringute laboratooriumis kaitses TPÜ kultuuriteaduskonna nõukogu ees magistritööd "Tadžiki-pärsia islamikultuuri kujunemise eeldused: Õppematerjal kultuuriloo kursuseks". Astus aastateks 1993–1996 ja 1997–1999 kultuuriteaduskonna doktorantuuri. Määrati 1996 kultuuriteooria õppetooli juhatajaks. Tema doktoritöö on keskendunud kultuuriuniversaalide uurimisele, täpsemini: kultuuri kui intellekti semiootiliste skeemide analüüsile.
Loeb Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuri- ja keeleteaduskondade üliõpilastele loenguid semiootika alustest, kultuurisemiootikast, kultuuriuniversaalidest, pärsia islamikultuuri tekkest ja islamikultuuri tähendusest Euroopale.
Peet Lepiku juhendamisel on oma magistritöö hindele "cum laude" kaitsnud Hasso Krull ("Jacques Lacani psühhoanalüütilise teooria võtmemõisteid: Tõlke probleemid ja "rakendus", 1988) ja Erik Juzykain ("Marilaste infokeskkonna mõningaid aspekte", 2000) ning hindele "optime approbatur" Eike Värk ("Eesti kutselise nukuteatri ajaloost", 1999).
Aastatel 1992–1994 oli Peet Lepik Eesti Akadeemilise Pedagoogika Seltsi esimehe asetäitja ja Seltsi Tallinna osakonna esimees. 1995. aastast on ta Euroopa Kultuurifondi Eesti Rahvuskomitee liige ja 1999. aastast Estonia Seltsi juhatuse liige. Samuti on ta Eesti Semiootikaseltsi asutajaliige.
Tema doktoritöö keskendub antikultuuri fenomenile nõukogude kultuuris. Sellel teemal on ilmunud mitmeid artikleid võõrkeelsetes semiootikaalastes ajakirjades, aga ka "Akadeemias" (nr 4, 2000). 2001 ilmus Peet Lepiku koostatud "Uurimusi müüdist ja maagiast", milles leidub ka ta enda ettekanne "Müüdi ja maagia semiootiline spetsiifika".
Peet Lepik kaitses 17. detsembril 2007 Tartu Ülikoolis doktoritöö "Universaalidest Juri Lotmani semiootika kontekstis" (juhendaja Peeter Torop, oponent Vilmos Voigt. Töö on ilmunud raamatuna (ISSN 14064278).


Pal Engjëlli.
Pal Engjëlli ("Engjëlli" tähendab albaania keeles 'ingel') [paal 'endjöli] (1416 Drisht – 1470) oli Albaania katoliku vaimulik, Durrëse peapiiskop ja Albaania kardinal, kes pani 1462 kirja esimese teadaoleva albaaniakeelse lause.
See on ristimisvormel ("Formula e Pagëzimit"): "Un'te paghesont' pr'emenit t'Atit e t'Birit e t'Spirit Senit." (Ma ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.) See vormel sisaldub ladinakeelses karjasekirjas, mille peapiiskop kirjutas pärast visitatsiooni Mati Püha Kolmainu kirikusse. Kiri on dateeritud 8. novembriga 1462. Seda vormelit pidid albaania preestrid kasutama, et ristimine oleks arusaadav kohalolijatele, kes ladina keelt ei mõista. Selle vormeliga pidid ka külaelanikud oma lapsi ristima, kui nad neid kirikusse ei saanud tuua.
Vormeli kiitis heaks 1462 Matis koos olnud sinod.
Ürik on hoiul Firenze Laurentiuse raamatukogus. Selle avastas sealt 1915 rumeenia õpetlane Nicolae Iorga.
Poliitiline tegevus.
Pal Engjëlli oli Skanderbegi sõber, kaastööline ja lähedane nõuandja. Ta oli Ülemnõukogu ("Këshilli i Lartë") liige ning käis Skanderbegi saadikuna sageli välismaal Türgi vastu abi otsimas.
Pärast Skanderbegi surma saatis Venezia Pal Engjëlli Albaaniasse, et ta veenaks Skanderbegi naist ja last andma Krujë ja teised nende valduses olevad maad Veneziale üle. Sellest tekkisid lahkhelid teiste ülikutega, kes ei olnud Venezia mõju all. Näiteks Lekë Dukagjini tahtis astuda läbirääkimistesse türklastega. Venezia ei tahtnud lasta Dukagjinit tema pärusvaldustesse Shkodëri ümbruses, mistõttu Venezia ja Dukagjini vahel tekkis relvastatud konflikt.
Pal Engjëllit ei tohi segi ajada 16. sajandi alguses elanud Pal Pjetër Engjëlliga, kelle onu oli Dhimitër Frëngu.


Paul Lauterbur.
Paul Christian Lauterbur (6. mai 1929 Sydney, Ohio osariik – 27. märts 2007) oli USA keemik, kes koos Peter Mansfieldiga sai 2003. aasta Nobeli meditsiiniauhinna.
Paul C. Lauterbur lõpetas 1951 keemia alal Clevelandi kõrgkooli "Case Institute of Technology". Mõni aasta hiljem sai ta samal alal Pittsburghi ülikoolist doktorikaraadi.
Ta tegi teedrajavaid ülesvõtteid tuumamagnetresonantsi abil, mis on praegu tähtis mitteinvasiivne meditsiinilise diagnostika tehnika. 1972 kirjeldas ta magnetresonantskuvamise printsiipe ning 1973 avaldas esimese neil printsiipidel saadud ülesvõtte.
1963–1984 töötas ta New Yorgi osariigi ülikoolis Stony Brookis, alates 1985. aastast oli ta UIUC meditsiinilise informaatika, keemia, biotehnoloogia, molekulaar- ja integratiivfüsioloogia ja biofüüsika professor.
Oma töö eest sai ta arvukalt autasusid.


Peter Mansfield.
"Sir" Peter Mansfield (sündis 9. oktoobril 1933 Londonis) on inglise füüsik, kes sai 2003. aasta Nobeli meditsiiniauhinna (koos Paul Lauterburiga).
Peter Mansfield lõpetas 1959 füüsika alal Londoni ülikooli ("Queen Mary College") ning sai 1962 samast doktorikraadi. Ta täiendas end kaks aastat USAs Illinoisi ülikoolis ning asus 1964 tööle Suurbritannias Nottinghami ülikoolis. Praegu on seal emeriitprofessor.
Ta tegi teedrajavaid ülesvõtteid magnettuumaresonantsi alal, mis on praegu meditsiinilise diagnostika mitteinvasiivne meetod.
1973 avaldatud töös kirjeldas ta koos kaastöölistega magnetvälja gradiendi rakendamist magnetresonantskuvamises. Ta näitas, kuidas signaale saab matemaatiliselt analüüsida.
1976 arendas ta välja täiustatud tehnika, mille abil on kerge ühekorraga piltidega katta terve lõigu. Selle põhjal arendati kümmekond aastat hiljem välja väga kiire kuvamistehnika.
Karjäär.
Oma tööde eest on ta saanud arvukalt autasusid, sealhulgas aadlitiitli 1993.
Isiklikku.
Peter Mansfield on aastaid abielus Jeaniga ja neil on kaks tütart.
Tema hobid on lugemine ja lendamine. Tal on kopteri juhtimise luba.


Per Brahe.
Krahv Per Brahe noorem [br'aae] (18. veebruar 1602 Rydboholmsi loss – 12. september 1680 Bogesundi lossis) oli Rootsi ja Soome riigitegelane ning sõjaväelane, kes oli 1637–1640 ja 1648–1654 Soome kindralkuberner.
Per Brahe osales Rootsi-Poola sõjas (1626–1629), teenides lõpuks välja oobersti auastme, oli 1629 ja 1630 maamarssal ja samast aastast riiginõunik, ning Vestmanlandi, Bergslageni ja Dalarna laaman.
Pärast oma hea sõbra kuningas Gustav II Adolfi surma 1632. aastal asus ta tegelema poliitikaga.
Ta soosis kaubanduse arengut ja hariduse levikut. Asutas 1640. aastal Turu Akadeemia (mille kantsler ta oli 1646–1680) ning 1649 Raahe (rootsi keeles Brahestad) linna. Ta tegi ettepaneku, et igas linnas oleks gümnaasium ja igas vallas algkool.
Kuninganna Kristiina nooruse ajal ja ka pärast kuningas Karl X Gustavi surma oli Per Brahe riigikantslerina üks regentidest.
Tegeles pisut ka keelepoliitikaga. Rõhutas, et Soomes töötavad rootslased peavad oskama kohalikku keelt.
Perekond.
Tema vanemateks olid riiginõunik Abraham Pedersson Brahe (1569–1630) ja vabapreili Elsa Gyllenstierna af Lundholm (1577–1650). Tema õde, õuemeistrinna Margaretha Brahe (1603–1669), oli abielus Ingeri- ja Liivimaa kindralkuberner Bengt Bengtsson Oxenstiernaga.
Teistkordselt abiellus 1653 Lennart Torstensoni lese Beata De la Gardiega (1612–1680), kes oli Ekholmi vabahärra Johan De la Gardie ja Steninge vabaproua Catharina Christiernsdotter Oxenstierna (maetud 1625) tütar, Narva linnuse ja lääni asehaldur (1584) Krister Gabrielsson Oxenstierna (1545–1592) tütretütar.


Perekond (bioloogia).
Perekond ("genus") on bioloogias liigist kõrgemalseisev takson, millesse kuulub üks liik või mitu morfoloogiliselt sarnast liiki.
Perekonda kasutatakse elavate ja fossiilsete organismide bioloogilises klassifikatsioonis.
Perekond ja kõrgemad taksonoomilised astmed nagu sugukond on kasutusel elurikkuse õpetuses, eriti just fossiilide uuringutes, sest neid ei ole alati võimalik täielikult identifitseerida liigilisel tasandil. Kuid perekonnal ning sugukonnal on tavaliselt pikem stratigraafiline ulatus kui liigil, seetõttu on parem uurida fossiile teisel või kolmandal tasemel (vastavalt siis perekond või sugukond).
Termin tuleb ladinakeelsest sõnast "genus" (järeltulijad, perekond, sugu)
Taksonoomidel on perekonna koostis kindlaks tehtud. Perekonna klassifikatsiooni standardid pole veel täelikult seaduse jõus.
Binomiaalse klassifikatsiooni skaalal perekond järgneb liigile ja pärast perekonda tuleb sugukond.
Üldnimetus.
Perekonna klassifikatsioon mängib pöördelist rolli binaarses nomenklatuuris ning on ühtlasi aluseks bioloogilise nomenklatuuri süsteemile. Liigi nimi koosneb perekonnanimest, mis kirjutatakse alati suure tähega, ja liigiepiteedist, mis märgitakse väikese tähega. Näiteks "Homo sapiens", milles "Homo" tähistab perekonda ning "sapiens" liigi epiteeti.
Binaarne nomenklatuur.
Reeglid teaduslikuks nimede kirjapanekuks(binaarne nomenklatuur) on paika pandud nomenklatuurikoodeksi alusel: sõltub sellest, millist tüüpi organismiga on tegu ning millisesse riiki ta kuulub.
Teaduslike nimetusi, see tähendab ühtlasi ladinakeelset nime, saab kasutada rahvusvaheliselt. Eelnev on ka nende kasutamise eelis üldkasutavate nimede juures, sest sellest saavad aru erinevatest rahvustest teadlased.
Ladinakeelsete nimetuste kasutamine ühise teaduskeelena vähendab segadust, mis võib tekkida tavanimede kasutusega, kus ühel sõnal võib olla mitu tähendust (näiteks elk tähendab inglise keeles nii põtra kui hirve), või siis kui ühel isendil on mitu nime (näiteks jänes ja haavikuemand).
Mõned taksonoomid määravad perekonda riigist sõltuvalt ühe kindla nomenklatuuri koodi järgi, teised taksonoomid aga määravad perekonda riigist sõltuvalt teise koodi järgi. See on võib olla erandjuhtum, mis pole määratud kindla reegli järgi.
Binaarse nomenklatuuri pöördelisus.
Tihti tuleneb üldnimetus mitmete madalamate taksonite nimede koostisest. Näiteks, "Canis lupus" on teaduslik nimetus hallile hundile, perekond "Canis" on perekonna üldnimetus koertele ja tema lähimatele sugulastele ja "lupus" tähistab spetsiifilist epiteedinimetus hundi jaoks (kasutatakse liigilisel tasemel nimetustes). Sarnaselt, "Canis lupus familiaris" on nimetus kodustatud koerale.
Kõrgemate tasemete taksonoomiliste gruppide nimetused tulenevad sageli perekonna nimetusest, nagu näiteks sugukond Canidae tuleb nimest "Canis". Loomulikult, kõik kõrgemate taksonite nimetused pole tuletatud perekonna nimedest.
Näiteks kiskjaliste nimetus Carnivora määrab ära millisesse seltsi koer kuulub.
Nimede mitmekordsest kasutamisest tulenevad probleemid.
Ühe riigi piires on lubatud kanda ainult üks kord mingit teadusliku nimetust, ühte nime ei või kasutada korduses näiteks järgmisel taksonoomilisel tasandil. Nii võib teha aga erinevates riikides. Kuigi see on mahalaidetud reeglites ja, on siiski umbes viis tuhat nimetust, mis on kasutusel korraga mitmes erinevas riigis. Näiteks, "Anura" on nimetus konnade seltsi jaoks, samuti kasutatakse seda sama nimetust ühe taime perekonna nimetuseks. "Aotus" tähendab nii perekonda kuldoad kui ka ööahve, "Oenanthe" on perekonna nimetus nii kivitäksile (linnuriigist) kui vesiputkele (taimeriigist), "Prunella" on perekonna nimetus raatile (linnuriik) samamoodi käbiheinale, mis kuulub taimede hulka ja viimaks Proboscidea on seltsi nimeks elevantidele samas ka perekonna nimetuseks saatanaküünele(taimeriik).
Sama riigi piires võib ühte konkreetset nimetust kasutada ainult ühe korra.
See seletab ka, miks perekond nokkloom on nimetatud kui "Ornithorhynchus" – George Shaw nimetas selle algselt "Platypus" 1799. aastal, kuid see nimi oli juba Johann Friedrich Wilhelm Herbsti poolt 1793. aastal antud ambroosia mardikate grupile.
Nimetusi, mis on vormilt ühte tüüpi aga rakenduvad erinevatele taksonitele kutsutakse homonüümideks.
Kuna mardikas ja nokkloom on mõlemad loomariigi esindajad ei saanud nime Platypus kasutada mõlemal puhul. Aastal 1800 nimetas Johann Friedrich Blumenbach nokklooma ümber "Ornithorhynchus".
Liigi nime kirjutamise viisid ja reeglid.
Teaduslike nimetuste reeglite ehk siis binaarse nomenklatuuri järgi võiks iga perekond omada kindlaks määratud valemit nime kirjapanekuks. Endiselt näitab praktika, et on palju vanu nimesid, millel puudub kindel reegel kirjapanekus ehk siis nad on siiani ümbernimetamata. Need kuuluvad uude seltsi või sugukonda, mis eeldaks ka nime muutmist, kuid eksisteerivad endiselt vana nimega, mis nomenklatuurikoodeksi järgi pole enam õiged. Zooloogias määratakse liikide nimed holotüübi (liigi kirjeldusele aluseks olnud isend) järgi. See tähendab, et üldnimetus on täielikult seotud selle liigi holotüübiga.
Rohkem infot liikide nimetamise süsteemi kohta leiab, vaadates klassifikatsiooni või nomenklatuurikoodeksit.
Juhis taksonite määramiseks.
Ei ole mingeid kindlaid ja keerulisi reegleid, mida taksonoom peaks järgima, otsustades, mis kuulub ja mis ei kuulu ühte kindlasse perekonda. See ei tähenda seda, et poleks kindlat ja kasutatavat alustala taksonoomide seas, mis moodustaks „hea” perekonna koostise.
Näiteks on mõned rusikareeglid limiteerimaks perekonna nimetuste kontuure.
Neid arvestades peaks perekond täitma kolme kriteeriumit, et olla kasulikult kirjeldatud.


Poliitika.
Poliitika on protsess, mille käigus erinevate sotsiaalsete subjektide sihikindla tegevuse tulemusena jõutakse otsusteni (poliitiliste otsusteni), mis määravad neist subjektidest koosnevas sotsiaalses grupis või eri gruppide vahelistes suhetes kehtivad reeglid.
Enamasti peetakse poliitikast rääkides silmas riike või riikidevahelisi suhteid mõjutavate otsuste tegemist, milles osalevad poliitikud ja parteid. Poliitika tähendab siiski ka muude sotsiaalsete gruppide, sealhulgas ettevõtete ja organisatsioonide vahelisi ja siseseid võimusuhteid puudutavaid otsusi. Kuigi algselt on poliitikat seostatud ainult avaliku sfääriga, on seda mõistet üle kantud ka erasfäärile.
Poliitiliste otsuste tegemises osalevad erinevate huvidega sotsiaalsed subjektid (huvigrupid, parteid, organisatsioonid ja üksikisikud), kasutades argumenteerimist ja aktsioone. Poliitilise tegevusel tulemusel saavad isikud, parteid, organisatsioonid jne võimule riigis ja omandavad mõjuvõimu ühiskonnas.
Vajadus poliitika järele tuleneb sellest, et sotsiaalsetes gruppides (sealhulgas ühiskonnas) on erinevate huvide ja arvamustega sotsiaalseid subjekte ehk teiste sõnadega on olemas sotsiaalne konflikt. Poliitiliste otsuste tegemisel tuleb saavutada kokkulepe, mis eeldab kompromissi erinevate huvide ja arvamuste vahel.
Poliitikateemalisi artikleid.
2003. aasta Iraagi okupatsioon - 2003. aasta Riigikogu valimised - 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimised - 2005. aasta Bulgaaria parlamendivalimised - 2005. aasta Norra parlamendivalimised - 2005. aasta Poola parlamendivalimised - 2006. aasta Soome presidendivalimised
Albaania Agraarpartei - Albaania Sotsialistlik Partei - Anarhism - ATTAC
Demilitariseeritud tsoon
Eesti erakonnad - Eesti erakondade kuuluvus rahvusvahelistesse organisatsioonidesse - Eesti erakonnad vasak-parem-skaalal - Eesti Keskerakond - Eesti Vasakpartei - Erakond - Esindusdemokraatia - Euroopa Liidu eesistujariik - Euroopa Sotsialistlik Partei - Euroopa Vasakpartei
Knesset - Kolmas tee - Kommunism - Konservatism - Kristlik demokraatia - Kurdistani Demokraatlik Partei - Kurdistani Patriootlik Liit
Lehmakauplemine - Liberalism - Liit - Liitlane
Natsionalism - Noorte Sotsialistide Rahvusvaheline Liit - Norra Tööpartei
Partei - Politoloogia - Politoloogia mõisteid - Põhiseadus
Rahva võim - Rahva Üksmeele Partei - Rahvakomissariaat - Rahvusvahelised organisatsioonid - Reformierakond - Res Publica - Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei
Saeima - Sisepoliitika - Sotsiaaldemokraatia - Sotsiaalliberalism - Sotsialism - Storting
Töö Leedu Hüvanguks
Uus Tööpartei
Valimiskünnis - Vasaktsenter - Võrdeline valimissüsteem - Välispoliitika


Politoloogia mõisteid.
Sellel leheküljes on loetletud politoloogia-alased artiklid Vikipeedias.
__NOTOC__


Paavstide loend.
Paavstide nimekiri Püha Peetruse katedraalis Vatikanis
Paavstide loend loetleb paavstid kronoloogilises järjekorras varasematest hilisemateni. Loend tugineb Vatikani ametlikule versioonile, kuid erandiks on Stephanus II (752), kelle ajaloolisus on vaieldav. Vastupaavstid on loetletud Vastupaavstide loendis.
Aastatel 756–1870 olid paavstid ühtlasi Paavstiriigi ja alates 1929. aastast Vatikani riigipead. Sellest tulenevalt on siinne loend ka Paavstiriigi riigipeade loend ja Vatikani riigipeade loend.


Pertinax.
Avidius Cassius (Imperator Caesar Successi Publius Helvius "Pertinax" Augustus; sünninimi Publius Helvius Pertinax; 1. august 126 - 28. märts 193 oli Vana-Rooma keiser 1. jaanuarist 193 kuni surmani.


Pescennius Niger.
Pescennius Niger (Imperator Caesar Annii Fusci Caius "Pescennius Niger" Iustus Augustus; sünninimi Lucius Pescennius Niger; 140 - 19. aprill 194) oli Vana-Rooma keiser 9. aprill 193 surmani.


Pupienus.
Pupienus (Imperator Caesar Maximi Marcus Clodius Pupienus Augustus; sünninimi Marcus Clodius Pupienus Maximus; 164 – mai 238) oli Vana-Rooma keiser 238. aasta veebruarist kuni surmani. Oli Balbinuse kaaskeiser. Ta Tapeti.


Philippus Araablane.
Philippus Araablane (ladina keeles "Philippus Arabs"; ametlik nimi valitsejana Imperator Caesar Marcus Iulius "Philippus" Augustus; sünninimi Marcus Julius Philippus; 204 – september 249) oli Vana-Rooma keiser märtsist 244 kuni surmani.
Gordianus III ajal oli ta pretoriaanide prefekt ja sai tema troonijärglaseks.
Ta sõlmis pärslastega rahu, sõdis 245–247 Doonau ääres gootide jt germaani hõimudega ning paljude usurpaatoritega.
Raskest sise- ja välispoliitilisest olukorrast hoolimata laskis ta 21. aprillil 248 suure pidulikkusega tähistada Rooma asutamise 1000. aastapäeva.
Ta langes lahingus vastukeisri Deciusega Verona lähedal.


Preetor.
Preetor oli Vana-Rooma magistraat, kes vastutas peamiselt õigusemõistmise eest.
Sõna "praetor" tähistas meest, kes 'läheb enne teisi'. Kui seda võtta sõna-sõnalt, siis see tiitel võib pärineda armeest, kuid hiljem kasutati seda tsiviilvallas.
Pärast reforme 360. aastatel eKr kandis seda tiitlit patriitsist magistraat, kes vastutas peamiselt õigusemõistmise eest, kuid võis juhtida ka sõjaväge, olles konsulite noorem kolleeg. Preetor jäi harilikult Rooma, kui konsulid sõjavägedega sõtta läksid. Hiljem lubati preetoriks saada ka plebeidel. Aastal 242 eKr loodi ka teise, ainult Itaalia eest vastutava preetori ametikoht nimetusega "praetor peregrinus" (võõrastepreetor. Esimene preetor ("praetor urbanus") linnapreetor) jäi Rooma.
Aastal 227 eKr lisati veel kaks preetorit, kes vastutasid vastavalt Sitsiilia provintsi ning Sardiinia ja Korsika provintsi eest. Pärast provintside loomist Hispaanias ("Hispania Citerior" ja "Hispania Ulterior") 197 eKr kasvas preetorite arv kuuele.
Preetorid valiti tsenturiaatsetel komiitsidel ("Comitia centuriata"; see oli rahvakoosolek, milles osalesid Rooma elanikud vastavalt varandustsensusele).
Alates seadusest "Lex Vibia annalis" (180 eKr) oli preetori nõutav miinimumvanus 40 aastat. Veidi hiljem sai "praetor urbanus" uue ülesande: ta pidi juhatama kohut, mis mõistis kohut korrumpeerunud kuberneride ja valitsejate üle.
Pärast Sullat kasvas preetorite arv 8 või 10-le, pärast Julius Caesarit oli see kas 10 või 12. Keisririigi ajal kõikus preetorite arv 10 ja 18 vahel. Miinimumvanust alandati 30-le ja preetorile lisati veel üks ülesanne: ta pidi maksma maksu Rooma mängude tarbeks.
Preetoril oli kuus ihukaitsjat (liktorit ("lictores")) ja tal oli lubatud kanda lilla äärisega toogat.


Propreetor.
Propreetor oli Vana-Rooma magistraat, endine preetor provintsi eest vastutavates ülesannetes.
Sarnaselt prokonsulile käitus propreetor nii, nagu nagu ta oleks olnud endine ("pro") ametlik magistraat. Tal olid kõik preetori võimutäiused ja ta oli tegelikult nagu endine preetor, kelle valitsemisaeg lihtsalt pikenes ("prorogatio").
Vanim teadaolev propreetor tegutses 241 eKr. Propreetori staatus levis pärast Hannibali-vastast sõda. Pärast Sullat pidid kõik preetorid pärast ametiaja lõppu linnast lahkuma ja valitsema provintsis propreetoritena. Sellest ajast olid propreetorid sisuliselt Rooma provintside kubernerid.
Keiser Augustus oli ametlikult paljude provintside kuberner. Neid valitses ta saadikute kaudu, keda kutsuti "legatus Augusti pro praetore". Nad teenisid oma ametis tavaliselt 36 kuud.


Prefekt (Vana-Rooma).
Prefekt oli Rooma ametnik, kelle määrasid ametisse magistraadid või keiser.
Sõna "praefectus" tähendab 'see, kes seisab teiste ees'.
Prefekt oli ametnik, kes oli määratud ametisse magistratuuri poolt kindlaks määratud ametiajaks ja kindla ülesandega ("mandatum"). Algselt oli see sõjaväeline ülesanne: näiteks abivägesid juhtis prefekt ja "praefectus castrorum" oli garnisoni komandör.
Keisririigi ajal oli prefektide määramise õigus ainult keisril. Sellel ajal levisid laialt tsiviilprefektid. Ometi säilis prefektidel alati teatud side militaarsusega.


Pikomeeter.
Pikomeeter (lühend pm) on SI-süsteemi kuuluv pikkuse mõõtühik, mis võrdub 10-12 ehk 0,000000000001 meetriga.
Seda mõõtühikut kasutatakse tavaliselt aatomi mastaabis pikkuste mõõtmisel. Aatomi läbimõõt on vahemikus 50 kuni 600 pm. Vesiniku aatomi läbimõõt on 50 pm, heeliumi aatomil 62 pm. Aatomituuma läbimõõt on umbes 0,1 pm.
Röntgenikiirte lühemad lainepikkused on umbes 5 pm.
Valgusmikroskoobiga on võimalik näha struktuure, mille läbimõõt algab 500 000 pm.
1 pm = 1 × 10-12 meetrit
1 pm = 1000 femtomeetrit
100 pm = 1 ongström
1000 pm = 1 nanomeeter


Probus.
Probus (Imperator Caesar Dalmatii Marcus Aurelius "Probus" Augustus; sünninimi Marcus Aurelius Probus; 19. august 232 Sirmium – oktoober 282) oli Vana-Rooma keiser juulist 276 kuni surmani.
Lisanimed: Gothicus maximus (277), Germanicus maximus (279), Parthicus Persicus maximus (279), Medicus maximus (279).
Ta võttis osa keisrite Valerianuse, Gallienuse, Claudius II ja Aurelianuse sõjakäikudest. Tacitus määras ta itta kuberneriks. Keisriks kuulutasid ta tema oma väeosad pärast eelmise keisri Tacituse surma. Ta võitis Tacituse venna Florianuse, kelle sõdurid kuulutasid keisriks läänes, septembris 276, samuti vastukeisrid Saturninuse, Proculuse ja Bonosuse 280. Ta saavutas lühiajalist edu võitluses frankide, alamannide, vandaalide ja pärslaste vastu.
Probus tühistas Domitianuse keelu kasvatada viinamarju väljaspool Itaaliat ning aitas sellega kaasa viinamarjakasvatuse levikule.
Probuse ideaal oli sõjaväe kaotamine ja riigi valitsemine ainult seaduste jõul. Ta rakendas sõdureid rahu ajal ehitustöödel. Selle peale muutusid sõdurid rahulolematuks ning tapsid Probuse.


Põhja-Korea.
Korea Rahvademokraatlik Vabariik (eestikeelne mitteametlik nimetus Põhja-Korea) on riik Aasias Korea poolsaare põhjaosas põhja pool 38. laiuskraadi. Lõunast piirneb ta Lõuna-Koreaga, millega ta 1948. aastani moodustas ühise riigi. Põhjast piirneb Põhja-Korea peamiselt Hiinaga ning lühike piirilõik on tal ka Venemaaga.
Nimi.
Põhja-Korea kõige tavalisem kohalik nimi on "Buk Chosŏn" 'Põhja- Chosŏn"' (북조선; 39854;).
Lõuna-Koreas kasutatakse tavaliselt nime "Buk Han" 'Põhja-Han' (북한; 北韓). Sõna "Han" vihjab Jumala südamele pärast inimese pattulangemist. Selle nimega tuuakse paralleel, et ka Jumal valutab südant Põhja-Korea saatuse pärast.
Riik.
Põhja-Korea on kommunistlikku ideoloogiat järgiv totalitaarne riik. Riiki juhib diktaator Kim Chŏng-un, kes on ainukese partei Korea Tööpartei peasekretär ja. Ta päris võimu oma isalt Kim Chŏng-ililt pärast tolle surma. Kim Il-sŏng on kuulutatud riigi igaveseks presidendiks. Riigis valitseb tema isikukultus.
Haldusjaotus.
Sarnaselt Lõuna-Korea haldusjaotusele kasutatakse Põhja-Koreas "do" 'de, "si" 'de, "gun" 'ide ja "eup" 'ide süsteemi. Kuid erinevus on ainult provintsistaatusega linnades, milliseid on kaks ja neid kutsutakse "jikhal-si"deks (ainsuses "jikhal-si" 직할시).
Rahvastik.
Ligikaudu 99% Põhja-Korea rahvastikust moodustavad korealased. hiinlasi on hinnanguliselt 50 000-175 000, mongoleid 7000, venelasi kuni 5000.
Majandus.
Põhja-Korea soovib arendada oma raketiprogrammi, kuid maailma juhtivad riigid on selle vastu. Hoolimata üleüldisest vastuseisust sooritas Põhja-Korea 5. aprillil 2009 raketikatsetuse, mis katsetust jälgivate riikide andmetel ebaõnnestus


Kujutav kunst.
Kujutav kunst ehk figuratiivne kunst on reaalsust (inimesi, objekte, keskkonda) kujutav kunst.


Pierre Menard.
Pierre Menard on fiktiivne autor Jorge Luis Borgese kirjatükist "Pierre Menard, "Don Quijote" autor" ("Pierre Menard, autor del Quijote"; 1939), kelle tähelepanuväärseimaks saavutuseks oli Miguel Cervantese romaani "Don Quijote" uuesti kirjutamine.
Pierre Menard sündis 20. sajandi alguses.


Petar II Petrović.
Petar II Petrović Njegoš (Петар II Петровић Његош; 13. november (vana kalendri järgi 1. november) 1813 Njeguši – 31. oktoober (vana kalendri järgi 19. oktoober) 1851 Cetinje) oli Montenegro valitseja alates 19. oktoobrist 1830, Montenegro ja ranniku metropoolia (piiskopkonna) valitseja (piiskop), samuti luuletaja.
Tema kodanikunimi oli Radivoje Tomov Petrović, hüüdnimega Rade. Tema vanemad olid Petrovićide dünastiasse kuuluvad Tomo Marko ja Ivana Proroković Petrović. Selle dünastia käes oli sajandeid olnud Montenegro vaimulik ja osaliselt ilmalik võim. Tal oli kaks venda (Pero ja Jovan) ning kaks õde.
Petar sai hariduse Cetinje kloostris, kuhu onu Petar I Petrović laskis ta elama panna, nähes temas oma järeltulijat. 17-aastaselt sai ta onu surma järel Montenegro valitsejaks. Sel ajal ei olnud Montenegro tänapäeva mõistes riik, sest piiskoppi tunnistati eeskätt vaimuliku peana. Riigipiir oli kindlaks määramata. Montenegro ei olnud ametlikult tunnustatud. Mõned Montenegro hõimud tunnistasid ilmaliku võimuna Austria, mõned Türgi ja mõned Cetinje keskvalitsust.
Nähes vajadust muuta Montenegro moodsaks riigiks, lepitas ta vaenutsevad hõimud, seadis sisse Senati, valitsuse ja kohtud, hakkas makse koguma, tugevdas piire, ehitas teid, rajas koole ja trükikodasid.
Tema luulest on kõige kuulsam poeem "Mägipärg".
Petar II suri Cetinjes tuberkuloosi. Ta maeti väiksesse kabelisse Lovćeni mäel. Hiljem rajati sinna mausoleum. Trooni päris tema vennapoeg Danilo II Petrović.
Tsitaate.
"Õnnistatud olgu see, kelle nimi elab igavesti."
"Hea põhjus oli tal olla elus!"
"Kui mu naine minult küsib, kus ma täna olin,"
"siis ma ütlen talle, et olin soola külvamas."
"Ja häda talle, kui ta ei usu!"
"Mis on inimene? (Ja olla inimene on tema saatus!)"
"Väike olend, keda maa tihti petab,"
"ometi ta näeb, et maa ei ole tema jaoks."
"Kas tegelikkus pole mitte mõistatuslikum kui unenägu?"


Pyrrhon.
Pyrrhon [p'ürron] Elisest (umbes 360 eKr – 270 eKr) oli Vana-Kreeka filosoof, keda tavaliselt peetakse esimeseks skeptikuks ja kes oli tema järgi nimetatud koolkonna pürronismi rajaja.
Diogenes Laertios ütleb Apollodorost tsiteerides, et Pyrrhon oli algul maalikunstnik ning tema pilte võis näha ühes Elise gümnaasiumis. Hiljem hakkas ta Demokritose teoste mõjul filosoofiks. Stilponi õpilase Brysoni kaudu tutvus ta Megara koolkonna dialektikaga.
Pyrrhon võttis koos Anaxarchosega osa Aleksander Suure retkedest idamaadele ning õppis Indias gümnosofistidelt ja Pärsias maagidelt. Paistab, et ta võttis ida filosoofidelt üle üksildase elu.
Naasnud Elisesse, elas ta vaeselt, kuid elislased ja ka ateenlased austasid teda väga. Ta sai Ateena kodakondsuse.
Tema õpetused on teada põhiliselt tema õpilase Phleiose Timoni (Sillograafi) satiirilistest kirjutistest. Tema õpetuse põhiprintsiipi väljendab sõna "akatalepsia", mis tähendab võimatust teada asju nende enda loomuses. Igale väitele saab sama õigustatult vastu seada vastupidise väite. Seetõttu tuleb säilitada intellektuaalse kahevaheloleku hoiak. Timon väljendas seda nii: ühtki väidet ei ole võimalik teada paremini kui mõnda teist. Need tulemused käivad elu kohta üldse. Et midagi teada pole võimalik, siis ainuke õige hoiak on ataraksia (meelerahu).
Et teadmine on võimatu, ja seda isegi omaenda teadmatuse või kahtluse kohta, siis tark inimene peaks tõmbuma endasse, vältides pingeid ja meeleliigutusi, mis tulevad tühistest ettekujutustest.
Tegemist on agnostitsismi esimese ja kõige radikaalsema väljendusega filosoofia ajaloos.
Selle järelmid eetikas on võrreldavad stoikute ja epikuurlaste tüünuse ideaaliga.


Poola haldusjaotus.
Praegune haldusjaotus Poolas on alates 1. jaanuarist 1999.
Poola jaguneb 16 vojevoodkonnaks ("województwo"). Need jagunevad omakorda maakondadeks ("powiat"), mis jagunevad veel valdadeks ("gmina").
Riigihalduspiirkondadena on uued vojevoodkonnad käibel juba 1990. aastast; 1999. aastast on nad ka omavalitsusüksused.
Need vojevoodkonnad tulid 49 vojevoodkonna asemele, milleks Poola oli jagunenud alates 1. juulist 1975. Ka sõdadevahelises Teises Poola Vabariigis (1918–1939) oli 16 vojevoodkonda.
Praegused vojevoodkonnad põhinevad laias laastus Poola ajaloolistel piirkondadel; eelmine haldusjaotus oli orienteeritud suurematele keskustele, mille järgi vojevoodkonnad ka nimetati. Uute vojevoodkondade pindalad ulatuvad alla 10 000 ruutkilomeetrist (Opole vojevoodkond) üle 35 000 ruutkilomeetrini (Masoovia vojevoodkond) ja rahvaarvud 1 miljonist (Lubuszi vojevoodkond) üle 5 miljonini (Masoovia vojevoodkond).


Podkarpacie vojevoodkond.
Podkarpacie vojevoodkond on haldusüksus Poolas.


Podlaasia vojevoodkond.
Podlaasia vojevoodkond on haldusüksus (vojevoodkond) Poolas.


Percy Shelley.
Percy Bysshe Shelley (4. august 1792 – 8. juuli 1822) oli inglise luuletaja, kelle kuulsate luuletuste hulgas on "Ozymandias", "Ode to the West Wind" ja "To a Skylark".
Shelley sündis väga jõukas Sussexi maa-aadli perekonnas baronetitiitli pärijana.
Ta sai hariduse Eton College'is ja Oxfordi Ülikooli University College'is.
Tema esimene avaldatud teos oli gooti romaan "Zastrozzi" (1810), milles ta väljendas oma ateismi kelm Zastrozzi kuju kaudu. Samal aastal avaldas Shelley koos oma õega raamatu "Original Poetry by Victor and Cazire". Oxfordis õppides andis ta välja luulekogu "Posthumous Fragments of Margaret Nicholson". Võib-olla tegi kaastööd kaasüliõpilane Thomas Jefferson Hogg.
1811 avaldas Shelley pamfleti "Ateismi paratamatus" ("The Necessity of Atheism"), mille pärast ta pidi koos Hoggiga Oxfordist lahkuma. Isa sekkumisel oleks ta võinud ülikooli edasi jääda, kui ta oleks oma vaadetest lahku öelnud. Ta keeldus ning see viis täieliku suhete katkemiseni isaga.
Aastal 1811 põgenes Shelley Šotimaale ning abiellus kohvikupidaja tütre Harriet Westbrookiga. Seejärel siirdus ta Järvepiirkonda kirjutama, kuid varsti pärast seda külastas Iirimaad, et kirjutada poliitilisi pamflette. 1813 avaldas ta poeemi "Queen Mab: A Philosophical Poem". See oli mõjutatud briti filosoofist William Godwinist ning väljendas tolle radikaalset filosoofiat.
Shelley, kes oli õnnetus abielus, armus Godwini ja Mary Wollstonecrafti tütresse Marysse. Juulis 1814 põgenesid nad mandrile, läbides Prantsusmaa ja jõudes Šveitsi. Kuue nädala pärast sai neil raha otsa ja nad naasid Inglismaale.


Piim.
Piim on toitev vedelik, mida toodavad emaste imetajate piimanäärmed. See on vastsündinute põhiline toit, enne kui nad suudavad mitmekesisemat toitu seedida. Kõige sagedamini mõistetakse Eestis piima all lehmapiima.
Koostis.
Piim koosneb suuremalt jaolt veest, ent sisaldab ka valku, rasva, süsivesikuid, vitamiine ja mikroelemente. Piima koostis on imetajate eri liikidel väga erinev. Näiteks naise rinnapiim on vesine ja sisaldab palju laktoosi, mis on põhiline suhkur selle koostises. Seevastu lehma piimas on vähem suhkrut ja rohkem rasva. Süsivesikud leiduvadki piimas üldse eranditult suhkrutena, millest tähtsaim on laktoos ehk piimasuhkur. Loomaliikidel, kelle pojad peavad eriti kiiresti kasvama, näiteks vaaladel ja jääkarudel, sisaldab piim eriti palju rasva, valku ja süsivesikuid.
Piim kui toiduaine.
Mõne imetaja, eriti lehma, kitse, lamba ja pühvli piima koguvad inimesed oma toiduks. Piima kas juuakse, tavaliselt pärast pastöriseerimist, või töödelduna piimasaadusteks (näiteks koor, või, jogurt, juust, sõir, kohupiim, rjaženka).
Kui värske piim jäetakse mõneks ajaks seisma, siis läheb ta hapuks. Seda põhjustab fermentatsioon: piimhappebakterid muudavad piimasuhkru piimhappeks. Seda fermentatsiooniprotsessi kasutatakse mitmete piimatoodete valmistamisel.
Ka pastöriseeritud lehmapiim läheb hapuks, kui seda ei hoita külmutuskapis 1–4 kraadi juures. Piima hapnemist saab ära hoida töötlemisega ultrakõrgel temperatuuril. Niiviisi töödeldud piima saab avamata kujul säilitada väljaspool külmutuskappi mitu kuud.
Rinnapiim.
Naise rinnapiima peetakse tavaliselt imikute peamiseks toiduks. See sisaldab
Taluvus.
Inimene, eriti Euroopa ja osalt ka Aafrika päritoluga inimene, joob erinevalt teistest imetajatest piima ka pärast imikuiga. Võime seedida piimas sisalduvat laktoosi ka täiskasvanuna on geneetiliselt hiline (umbes 8000 aastat vana) ning on tõenäoliselt tekkinud levinud piimaveisekasvatuse põhjal nimetatud piirkondades. Laktoosi seedimiseks on tarvis ensüüm laktaasi, mida toodetakse esimestel elukuudel küll kõikide inimeste organismis, kuid mille tootmine enamikul inimestel pärast imikuiga lakkab. Kui enamik Euroopa päritolu inimesi talub piima, siis enamikul aasialastel, Ameerika põliselanikel ja aafriklastel tekkivad laktoositalumatuse tõttu seedehäired (puhitused, kõhulahtisus). Kuid need inimesed võivad puuduva ensüümi laktaasi tablettidena sisse võtta.
Majanduslik tähtsus.
Piima põllumajanduslik kogutoodang on umbes 500 miljonit tonni aastas, millest umbes 85 protsenti lehmapiim. Kõige suuremad piimatootjad on USA, India ja Venemaa.
Nii mõneski kultuuris, mis pärineb põhiliselt karjastest ja nomaadidest, on piimaloomapidamine, piim ja piimasaadused (näiteks juust, jogurt) toitumises kesksel kohal, kuid on ka rahvaid, kes peale rinnapiima üldse piima ei tarvita.
Piimatarbimine kasvab maailmas jõudsalt, kuid ülekaalukalt piimasaaduste kujul. Toiduainetetööstus töötleb piima arvukates vormides alates pagaritööstusest ja jäätisetööstusest kuni lihatöötlemiseni ning konservitööstuse ja kulinaariatööstuseni välja.
Piimatootmine Eestis.
Eestis toodetud joogipiimast on üle 90 protsendi 2,5-protsendine piim.
25. märtsil 2004 kiitis Euroopa Liidu piima ja piimatoodete korralduskomitee heaks määruse eelnõu, mille kohaselt Eesti võib jätkata 2,5-protsendise joogipiima tootmist ja kasutamist kuni 30. aprillini 2007. 2,5-protsendilist joogipiima võib turustada ainult Eestis ja ainult Eestis toodetud ja töödeldud piimast.
Eestis lüpstava piima rasvasisaldus on 3,8%–5,0%.
Piimaloomad.
Eestis on peaaegu ainuke piimaandja lehm. Ka Kesk-Euroopas on põhiline piimaandja lehm, peamiselt mägedes ka lammas (vaata lambapiim) ja kits (vaata kitsepiim), peamiselt Aasias veel pühvel (vaata pühvlipiim) ja ka hobune (vaata hobusepiim), kohati ka eesel, kaamel ja jakk, Lõuna-Ameerika Andides harva ka laama. Arktikas kasutatakse ka põhjapõtrade piima.
Konserveerimine ja piimasaadused.
Et värsket piima paremini säilitada, seda kuumutatakse. Selleks on mitmeid menetlusi: pastöriseerimine, millega saadakse tavalist piima, ja ultrakõrgrõhukuumutamine. Et piima seismisel rasv eraldub veest, siis seda takistatakse homogeniseerimisega. Ka kontsentreeritud piimasordid nagu kondenspiim ja kohvikoor tehakse kuumutamise abil säilivaks.
Teine piima konserveerimise viis on kuivatamine piimapulbriks. Ka arvukad hapupiimasaadused, nagu hapupiim, jogurt, keefir, kumõss ja pett, aitavad muuhulgas piima säilitada.
Piima saab töödelda arvukateks piimasaadusteks, nagu võiks, juustuks ja kohupiimaks. Töötlemiskohti, kus piima ka säilitamiseks töödeldakse, nimetatakse meiereideks, piimatööstusteks ja juustutööstusteks.
Kasulikkus.
Selle üle vaieldakse, kas lehmapiima joomine on täiskasvanud inimesele kasulik, kuigi on üldtunnustatud, et lastele on see kasulik. Piima küll kiidetakse sageli selle pärast, et see sisaldab palju kaltsiumi, mis on vajalik luude normaalseks kasvuks ja närvide funktsioneerimiseks, kuid mõningatel andmetel ei lase piimas sisalduvad valgud selles leiduvat kaltsiumi luude ehitamiseks kasutada.


Põllumajandus.
Põllumajandus on majandusharu, mis tegeleb maa harimise ning toidu, loomasööda ja muude looduslike toodete (toiduainetööstusele, tekstiilitööstusele, naha- ja jalatsitööstusele, farmaatsiatööstusele jt tooraine) tootmisega teatud kultuurtaimede ja koduloomade kasvatamise teel. Põllumajandusharude rühmad on taimekasvatus ja loomakasvatus.
Põllumajanduslikku tootmist mõjutavad.
Põllumajandus koos metsanduse, kalanduse ja jahindusega kuulub majanduses esmasesse ehk hankivasse sektorisse. Esmasektor rahuldab ühiskonna esmaseid vajadusi ja vähearenenud ehk agraarühiskonnas töötab esmasektoris suur osa elanikkonnast. Kõrgelt arenenud infoühiskonnas on esmasektoris hõivatud inimeste arv väga väike.
Põllumajanduslikku maad on ligikaudu 30% ja haritavat maad 10 % kogu Maakera pindalast.
Ajalugu.
Vanimad seniavastatud (nisu-)põllud on leitud Karacadagis (tänapäeva Türgi aladelt). Nende vanuseks 8000 aastat eKr. Seda peetakse mullaharimise ja loomakasvatuse alguseks, mis toimus neoliitikumis ehk nooremas kiviajas, neil aladel eristatakse nn keraamikaeelset neoliitikumi ehk nooremat kiviaega (Ees-Aasias ja Vahemeremail). Tekib rahvastiku kasv ja hajumine, kasutatakse lihvitud tööriistu, rajatakse savi- ja palkehitisi, ehitatakse kindlustatud asulaid ja monumentaalkalmeid.
Sumerite poolt võetakse umbes 4000 aastat enne Kristust kasutusele maa harimises ader ning järgneva aastatuhande jooksul rajatakse kõrgetasemeline niisutuspõllundus.
Eestisse jõuab maaviljelus 4000...3000 eKr. Vanim kaera õietolm on leitud Põhja-Eestist, pärinedes aastast u 4000 eKr. Veidi hilisemast ajast on esimesed märgid odrast Hiiumaalt Kõpu poolsaarelt ja nisust Põhja- ja Lääne-Eestist u 3500 eKr. Umbes samal ajal algab maaviljelus ka Lõuna-Skandinaavias. Tolleaegne põllupidamine jäi aga siiski erandlikuks tegevuseks, ilma, et oleks nimetamisväärselt mõjutanud asustust ja ainelist kultuuri. Pikaajalisi asulaid ei tunta, arvatavasti liiguti palju ringi. Rohkem tõendeid põlluharimise kohta on nöörkeraamikakultuuri ajajärgust – umbes III aastatuhat enne Kristust. Matmispaikadest ja asulakohtadest on koduloomade luid ja söestunud odra teri.
Suured muutused Eesti alade põllumajanduses leidsid aset I aastatuhande esimesel poolel enne Kristust. Hoogustus metsade mahavõttmine ja aletegemine, saadud metsamullal hakati kasvatama kultuuristatud taimi. Kasutusele võeti konksader ning kuuselatv- ja karuäke; samuti hakati kasutama veoloomi. Rannikualadel tekkisid esimesed põllupeenardega ümbritsetud põllusüsteemid. Neist vanimad on fikseeritud Põhja-Eesti loopealsel Saha-Lool. Vanimad seniavastatud muistsed põllud on rajatud avarale õhukeste paepealsete muldadega loopealsele. Põldudega kaetud ala võis ulatuda isegi 40–50 hektarini. Uuemate uurimistulemuste põhjal on Valter Lang Saha-Loo esimesed põllud dateerinud väga varasesse aega – 14.–11. sajandisse eKr. Arenev maaviljelus tõrjub küttimise ja kalastuse tagaplaanile.
600/500 eKr rajatakse esimesed ulatuslikud põllusüsteemid, nn keldi põllud, mis on laialdaselt levinud ka Skandinaavias ja Kesk-Euroopas. Põlde küntakse konksadraga, mida veavad hobused või härjad. Kasvatatakse põhiliselt otra, nisu ja kaera, õlikultuuridest lina. Põllumajanduslik asustus koondub valdavalt Põhja- ja Lääne-Eestisse, kus paiknevad kergemini haritavad õhukesed paepealsed mullad.
50/100 pKr muutub maaviljelus järjest tähtsamaks ja inimesed jäävad paiksemaks. Arvatakse, et sel ajal Põhja- ja Lääne-Eesti asulakohtades välja kujunenud külad püsivad samal kohal tänapäevalgi.
Majanduslikust seisukohast lähtudes oli varase põllumajandusega ühiskondades tegu naturaalmajandusega, kus kogu vajaminev toodeti ehk tehti oma talu või ka küla piires. Puuduvad esemed vahetati kaup kauba vastu, raha ei tuntud ega kasutatud.
Põllumajandusliku tootmise vormid.
Segatalud – põllumajandustalu, kus kasvatatakse erinevaid põllukultuure ja peetakse loomi oma tarbeks, kuid toodangu ülejäägid (mõni toode) lähevad müügiks. Iseloomulikud arengumaadele, kus viiakse läbi agraarreforme.
Spetsialiseeritud suurtalu – moodne kõrgtootlik taluvorm, kus on spetsialiseerutud enamasti vaid ühele tooteliigile (lillekasvatus, piimakari, maitsetaimed, teravili jne). Spetsialiseeritud suurtalud on levinud peamiselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas, nende arv kasvab ka Jaapanis, arengumaades leidub neid veel vähe.
Ekstensiivsed teraviljatalud hõredasti asustatud kuiva kliimaga piirkondades Põhja-Ameerikas ja Austraalias, Venemaa ja Kasahstani steppides jm rohtlaaladel. Teraviljatalud on väga suure pindalaga ja seal kasvatatakse peamiselt nisu. Sageli tuleb farmer tallu ainult külvi ja -lõikuse ajaks ning palkab selleks perioodiks sulased. Kogu töö tehakse ära paari nädalaga, vili müüakse kohe elevaatorisse, seejärel sõidab omanik tagasi alalisse elukohta, sulased aga lähevad uuele tööle. Madala hektarisaagi kompenseerivad väikesed tootmiskulud, kuid vajatakse mitmesuguseid agraartööstuskompleksi poolt pakutavaid äriteenuseid (elevaatorid, masinhoole, valveteenistus, jms).
Rantšo on suur loomakasvatusmajand, kus peetakse tuhandepealisi lihaveise- või lambakarju, keda söödetakse aastaringselt looduslikel karjamaadel. Söödatagavarasid varutakse erakordseteks juhtudeks (pikaajaline põud vmt). Karjased kaitsevad karja röövloomade eest ja jälgivad karjamaade ühtlast kasutamist. Rantšo annab väga odavat toodangut, kuid selleks peab olema kümneid tuhandeid hektareid karjamaid. Suuremaid kulutusi tehakse vaid tõuaretusele ja veterinaarteenindusele. Rantšod on levinud USA kuivas lääneosas, Austraalias, Argentinas, Lõuna-Aafrikas jm.
Istandus on suur taimekasvatusmajand, mis toodab saadusi (kohvi, suhkruroog, puuviljad jms) müügiks ja tegeleb nende esmase töötlemisega. Kõrge saagikuse tagamiseks pannakse suurt rõhku agrotehnikale (sordiaretus, väetamine, õiged maaharimis- ja hooldusvõtted, taimekaitse jmt). Istandus saab töötada vaid odava tööjõuga. Selleks olid ajalooliselt orjad, hiljem arengumaadest värvatud lepingutöölised. Arengumaades on praegugi palju istandusi.
Hiigelfarm loomad koondatakse mitmekorruselistesse hiigelfarmidesse, mis paiknevad turu läheduses (sadamad, linnaäärne odav maa) ja kasutavad sisseostetud sööta. Kõige rohkem on rajatud linnu-, loomaliha- ja piimavabrikuid, seda eriti Jaapanis ja USA-s, kuid viimasel ajal ka arengumaades.


Quintillus.
Quintillus (Imperator Caesar Marcus Aurelius Claudius "Quintillus" Augustus); suri septembris 270) oli Vana-Rooma keiser aastal 270.


Rahvusvaheliste organisatsioonide loend.
Siin on loetletud valitsusvahelisi rahvusvahelisi organisatsioone; valitsusväliseid organisatsioone loetleb valitsusväliste organisatsioonide loend.
Ü.
Rahvusvahelised organisatsioonid


Rootsi keel.
Rootsi keel (rootsi keeles "svenska") kuulub indoeuroopa keelkonna germaani keelte skandinaavia idarühma, ta on taani ja norra keelega lähedalt suguluses ning on nii kõnes kui kirjas vastastikku mõistetav. Keel arenes välja vanapõhja keelest.
Rootsi keel on alates 1. juulist 2009 Rootsi ametlik keel (seaduses: "peamine keel") ja "de iure" Soome riigikeel soome keele kõrval.
Varem olid rootsikeelsed kogukonnad ka Eestis (Aibolandis), peamiselt saartel (Hiiumaal, Saaremaal, Vormsil ja Ruhnus). Rootsi keelt kasutavad vähemused olid esindatud parlamendis ning neil oli õigus kasutada emakeelt parlamentaarsetel debattidel. Venemaa ülemvõimu ajal 1781 sunniti umbes tuhandet rootsi keele rääkijat ümber asuma Ukrainasse, kus nad asutasid Gammalsvenskby ('Vana-Rootsi') küla. Mõned küla vanurid räägivad siiani rootsi keelt ning järgivad Rootsi kalendripühi, kuigi keelemurre on ilmselt välja suremas.
Eestisse jäänud rootslaste kogukonda koheldi Esimese ja Teise maailmasõja vahel väga hästi. Rootslaste enamustega piirkonnad kasutasid administratiivse keelena rootsi keelt ning Eesti-Rootsi kultuur oli tõusmas. Paljud rootsi keelt rääkivad inimesed pidid aga Teise maailmasõja lõpus põgenema Rootsisse, kui Eesti liideti Nõukogude Liiduga. Tänapäeval on alles jäänud vähe vanemaid rääkijaid.
Struktuurist ja sõnavarast.
Rootsi keele grammatiline struktuur on küll veidi raskem norra ja taani keele omast, ent ei valmista õppijaile kunagi suuremaid raskusi. Näiteks on verbil ühes kindlas ajavormis vaid üks vorm, mis kõikides pööretes on sama (nt "arbeta" (töötama) olevikus "arbetar": jag arbetar, du arbetar, han arbetar, vi arbetar, ni arbetar, de arbetar, lihtminevikus "arbetade": jag arbetade, du arbetade jne).
Rootsi keel jagab 100% skandinaavia sõnavara taani ning norra keelega. Kuid samas sarnaneb rootsi sõnavara kuni 90% ka lõuna-germaani keelte omaga, nt saksa ja hollandi sõnavaraga, niisiis ei valmista näiteks saksa või hollandi keelt oskavale õppurile erilisi raskusi; kui probleeme tekib, siis tavaliselt puudutavad need rootsi keele puhul vaid hääldust - grammatika ja sõnavara probleemiks ei kujune.
Murded.
Rootsi keele murde lingvistiline definitsioon on, et murret ei ole mõjutanud tavapärane rootsi keel ning selle eraldiseisvat arengut saab jälgida vanapõhja keeleni.


Rudyard Kipling.
Rudyard Kipling (30. detsember 1865 Bombay Briti impeerium (tänapäeval Mumbai, India) – 18. jaanuar 1936 London) oli briti kirjanik.
Ta ammutas ainet India värvikast olustikust (romaan "Kim").
Nii proosas kui ka luules ülistas Kipling mehisust, tugevaid isiksusi ja Briti kolonisaatoreid.
Kuulsad on tema loomajutud ("Džungliraamat" I-II, 1894-95; eesti keeles lühendatult pealkirjaga "Mowgli") ja muinasjutud ("Jutte väikestele lastele" 1902).
1907 sai ta Nobeli kirjandusauhinna, olles esimene ingliskeelne ning tänaseni noorim Nobeli kirjandusauhinna laureaat.
Vähem kui aasta enne oma surma, 6. mail 1935 pidas Kipling Püha Jüri kuninglikus ühingus kõne pealkirjaga "Kaitsmata saar", milles hoiatas Suurbritanniat ohu eest, mida Saksamaa endast kujutab.
Haakrist raamatute kaanel.
Kiplingi paljude raamatute kaanel on haakrist koos elevandiga, kes kannab lootoseõit. Alates 1930. aastatest on tekitanud see küsimuse, kas Kipling polnud natsiideoloogia pooldaja.
Kipling kasutas haakristi kui india iidset õnne ja heaolu sümbolit. Seevastu natsid ei võtnud haakristi oma sümbolina kasutusele enne 1920. aastat. Kipling kasutas nii päri- kui vastupäeva suunatud haakristi. Juba enne natside võimuletulekut Saksamaal teatas Kipling oma kirjastajale, et haakristid tema teoste kaantelt tuleb kõrvaldada, et mitte näidata teda natside pooldajana.


Religioon.
Religioon on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja/või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused. Religioonile (kasutusel on ka mitmetähenduslikud sünonüümid "usund" ja "usk") on antud palju definitsioone, enamasti on nad seotud selle usundiga, mida defineerija ise eelistab.
Sõna "religioon" pärineb ladina sõnast "religio", mille etümoloogia on vaieldav. Üks võimalik tõlgendus on 'taassidumine'.
Oletatakse, et religioon tekkis kiviajal või et religioon on sama vana kui inimkond. Kirjalike allikate puudumisel või nende kõrval võib varasemate uskumuste kohta informatsiooni saada arheoloogilise materjali (sealhulgas näiteks matusekommete, hauapanuste põhjal), samuti võrdleva mütoloogia ja keeleteaduse abil. Pole teada ühtki rahvast või kultuuri, kel poleks mingisuguseidki religioosseid uskumusi.
Religioon on lahutamatult seotud kultuuri ja ajalooga. Religioossetest tekstidest on alguse saanud ja edasi kandunud kirjakeeled ning kirjaoskus. Religioon on ajaloos olnud ja on ka praegu tihedas seoses hariduse, teaduse, meditsiini, filosoofia, ajaarvamise, kunsti, kirjanduse, muusika jpm valdkondadega. Paljud maailma suurimad ehitised on rajatud religioossel otstarbel (sakraalehitised, templid, püramiidid).
Religioon võib anda järgijaile kindla maailmavaate (elu mõtte, juhised õigeks tegutsemiseks ja suhtlemiseks, tõe, surma, saatuse, tuleviku, maailma alguse ning lõpu küsimustes jms).
Pärast renessanssi on religiooni tähtsus ja tähendus läänemaailmas langenud. 18. sajandi ratsionalism vähendas religiooni tähtsust veelgi. Teaduslikud meetodid ja avastused jätsid üha vähem ruumi religioossele maailmapildile. 20. sajandil vähenes religioonide tähtsus eriti kommunistliku režiimiga maades, kus religiooni püüti välja tõrjuda. Samal ajal tõusid läänemaailmas jm esile mitmesugused uued usulised liikumised ("New Age" jm). Religioon on väga oluline Indias, Indoneesias, paljudes Aafrika maades ning mitmetes katoliiklikes maades. 2005. aastal ei pidanud umbes 16% inimestest ennast religioosseks, kuid pooled neist uskusid Jumalat, sidumata ennast ühegi religiooniga.
Religiooni(de) uurimisega tegeleb teoloogia ehk usuteadus, samuti kultuuriantropoloogia, religiooniantropoloogia, etnoloogia, folkloristika.
Sõna "religioon" ajalugu.
Sõna "religioon" pärineb ladina sõnast "religio" ("rĕlĭgĭo"), mille põhitähendused klassikalises ladina keeles olid 'jumalakartus' ja 'vagadus'.
Usundite liigitus.
Sõnu "religioon" ja "usund" kasutatakse ka religiooni (laiemas tähenduses) erinevate sotsiaalselt organiseeritud vormide kohta. Usundeid on liigitatud mitmeti. Jumalate arvu järgi eristatakse monoteistlikke ja polüteistlikke usundeid. Leviku järgi võib usundid jagada maailmareligioonideks ja rahvusreligioonideks. Tüpoloogiliselt: aabrahamlikud ja dharmalikud religioonid. Varem on usundeid liigitatud ka kõrgreligioonideks ja primitiivseteks religioonideks (vt rahvausund); tänapäeval püütakse sellistest hinnangulistest liigitustest hoiduda. Ükski neist liigitustest ei ole ammendav.
Religioon ja teadus.
Teaduse varajases arengujärgus olid religioon, filosoofia ja loodusteadused sünkretistlikult põimunud. Teadusliku maailmapildi ja teadusliku meetodi areng tõi kaasa vastuolud religioossete õpetustega. Tänapäeval on täheldatav usulise ja teadusliku maailmavaate teatav leppimine ja lõimumine, kuid on ka fundamentalistlikke usulisi liikumisi, kes eitavad näiteks evolutsiooniteooriat. Levinum on siiski seisukoht, et religioon püüab anda vastuseid nendele küsimustele inimese ja universumi suhtest, millele teadus ei suuda vastata. Mõned mõtlejad on püüdnud religiooni mõisteid ühendada füüsika uusimate uurimissuundadega, nii on sündinud nn kvantmüstika, Suure Paugu seostamine loomisaktiga, Jumala käsitlemine varjatud aine või energiana jms.
Religioon ja mõtlemine.
Religiooni ja mõtlemist on nähtud teineteisele vastandlikuna ning mõtlemist on peetud religioosset tunnet rüvetavaks ja moonutavaks ning religiooni oma olemuselt mõtlemisest sõltumatuks. Hegeli järgi see ei saa nii olla, sest just mõtlemine eristab inimest loomast ja religioon on inimesele ainuomane. Religiooni puhul võib mõtlemine esineda madalamas, mittemõistelises, mittefilosoofilises vormis ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 2). Nii religiooni kui ka filosoofia ese on tõde kui Jumal (samas, § 1).
Mõisteid.
ahinsa - altar - amulett - animatism - animism - apoteoos - askees - astraalreligioon - ateism - austusobjekt - avataara - deism - Delfi oraakel - demiurg - "Deus otiosus" - dharma - dhjaana - dualism - ebausk - ekstaas - emajumalanna - eremiit - haldjad - hing - ilmutus - jumal - Jumala nimi - jumalad - kaitsemaagia - karma - kirik - kirikud - klooster - konfessioon - kosmogoonia - kuri - kultus - liturgia - loodususund - loomismüüdid - maailmareligioon - meditatsioon - misjon - monoteism - munk - mõtlus - märter - müstika - mütoloogia - nunn - nõid - nõidus - ohverdamine - ordu - palve - pandeism - panteism - panteon - Piibel - polüteism - prohvet - pärimus - pühak - religioonifilosoofia - religioonipsühholoogia - religioosne eetika - reliikvia - riitus - saatus - sallivus - surnute ülestõusmine - šamanism - teism - tempel - teoloogia - totemism - usk - uskumus - usulahk - usuline ekstremism - usund - usundi seitse dimensiooni - uususund - vaimulik - vägi - üleloomulik - ülestõusmine - ürgusund


Rootsi.
Rootsi (rootsi keeles "Sverige"), ametliku nimega Rootsi Kuningriik ("Konungariket Sverige"), paikneb Euroopas Skandinaavia poolsaare idaosas (62° põhjalaiust, 15° idapikkust). Ta piirneb idast Soomega (586 km piiri) ja läänest Norraga (1619 km piiri). Maismaapiiri kogupikkus on 2205 km. Idast ja lõunast piirab Rootsit Läänemeri. Rannajoone pikkus on 3218 km. Rootsi on silla abil ühendatud Taaniga.
Loodus.
Rootsi 528 447 ruutkilomeetrisest pindalast on 410 934 km² maismaad ja 39 030 km² on sisevete (peamiselt järvede) all.
Lääne- ja lõunarannik on sirged ja rannikumeri madalavõitu. Idarannikut liigestavad tugevasti skäärid ja väikesed lahed.
Rootsi paikneb geoloogiliselt stabiilsel pinnal, suurem osa maast asub kaljusel Fennoskandia kilbil, jagunedes järgmisteks loodusprovintsideks: Lapimaa, Norrland, Botnia lahe rannikumadalik, Kesk-Rootsi madalik ja Småland. Riigi lääneosas kõrgub Skandinaavia mäestik. Lõunaosas asub tasane ja viljakas Skåne. Keskosas laiub Kesk-Rootsi madalik ja idaosas Botnia lahe rannikumadalik.
Rootsi madalaim punkt asub Kristianstadi lähedal (2,41 m alla merepinna). Rootsi kõrgeimad punktid on Kebnekaise (2104 m üle merepinna, varasematel mõõtmistel 2111 m ja 2117 m) ja Sarek (2090 m).
Kliima.
Rootsis valitseb suhteliselt pehme kliima, seda peamiselt tänu Golfi hoovusele. Rootsis on valdavalt mandriline kliima. Ilm on muutlik. Suvel on erinevused lõuna ja põhjaosa ilma vahel suhteliselt väikesed, sest põhjas on päev pikem. Põhjas ja sisemaal saabub sügis ja talv varakult, lõunas ja rannikul on aga pikk ja soe sügis. Kui Läänemeri jäätub, on idarannikul märgatavalt külmem talv. Põhja-Rootsi mägedes valitseb lähisarktiline kliima. Umbes 15% Rootsi alast paikneb põhjapolaarjoonest põhja pool.
Talvel on keskmine temperatuur Rootsi lõunaosas −2 °C, põhjas −16 °C, suvel vastavalt 17 °C ja 13 °C. Sademeid on 500–800 mm aastas, põhjaosa mägedes ka kohati üle 2000 mm.
Saared.
Rootsi suuremad saared on Ojamaa (Gotland) (pindala 2994 km²) ja Öland (1347 km²).
Rootsis on 221 831 saart (meres ja sisevetes). Nende pindala on kokku 10 574 km2, mis moodustab 2,6% Rootsi maismaast. Meresaari on 98 372 ja siseveekogude saari 123 459. Aasta 2008 lõpus oli püsiasustus 1085 saarel, millest 598 saarel polnud püsiühendust mandriga.
Jõed.
Rootsi suuremad jõed saavad alguse Skandinaavia mäestikust ja suubuvad Läänemerre. Rootsi pikimaks jõeks loetakse Vänerni järve suubuvat Klarälvenit koos Göta jõega (720 km). Jõed on kärestikulised ega ole üldjuhul hästi laevatatavad.
Järved.
Rootsis on kümneid tuhandeid järvi, neist suuremad on Vänern (pindala 5648 km²), Vättern (1893 km²), Mälaren (1140 km²) ja Hjälmaren (484 km²).
Loodusvarad.
Rootsi tähtsamad loodusvarad on tsingi-, raua-, vase-, plii-, hõbeda- ja uraanimaak ning puit ja hüdroenergia.
Taimestik.
Rootsi maastikul domineerivad okasmetsad, lõunaosas ka segametsad. Ajalooliselt lõunaosas kasvanud lehtmetsad asendusid inimtegevuse tagajärjel põldudega, nüüdseks on osaliselt asemele istutatud okaspuid.
Kaske, haaba, tamme, pärna, pööki, saart, vahtrat ja jalakat kasvab kõikjal Rootsi lõuna- ja keskosas.
Tänu lubjarikkale pinnasele ja pehmele kliimale võib Gotlandilt ja Ölandilt leida eksootilisemaid taimi, sealhulgas orhideesid.
Umeå ülikooli teadlaste väitel kasvab Rootsis Dalarna maakonnas maailma vanima (ligikaudu 9550 aastat) juurestikuga puu – harilik kuusk.
Loomastik.
Rootsi metsades elab palju loomaliike, kes mujal Euroopas on haruldaseks jäänud. Hundid olid veel hiljuti väljasuremisohus, kuid nüüd nende populatsioon kasvab. Suureneb ka karude ja ilveste arvukus. Kõikjal Rootsis leidub põtru, metskitsi, rebaseid ja jäneseid. Jahipidamine on väga täpselt reguleeritud ning paljud loomaliigid on täieliku kaitse all.
Vaid üksikud linnuliigid talvituvad Rootsis, kuid suvel saabub lõunast palju erinevaid rändlinde.
Kalavarud on viimastel aastatel vähenenud. Sügavamas soolases meres esineb muuhulgas turska ja makrelli, rannikumeres ja mageveekogudes lõhet ja haugi. Ka varem igapäevatoiduks olnud heeringas ja räim on muutumas delikatessiks. Jõgedes ja järvedes elab 52 liiki mageveekala, osa neist on haruldased.
Keskkonnaohud.
Rootsi suuremad keskkonnaohud on pinnast ja järvesid ohustavad happevihmad ning Põhjamere ja Läänemere reostus.
Rahvuspargid.
Rootsis on 28 rahvusparki kogupindalaga 699 863 ha. Rootsi oli esimene riik Euroopas, kes 1909. aastal rahvusparke rajama hakkas.
Igaüheõigus.
Igaüheõigus annab igale inimesele õiguse ilma omaniku luba küsimata metsas ja niidul jalutada, telkida, jalgrattaga sõita ja marju või seeni korjata. Loomulikult käib sellega kaasas kohustus looduse rahu ja omaniku vara austada. Telkida ei tohi kellegi aiamaal. Kala võib püüda, kuid mitte võrguga. Lahtise tule tegemisel tuleb järgida reegleid.
Riigikord.
Rootsis kehtib konstitutsiooniline monarhia.
Rootsi on 1995. aastast Euroopa Liidu liige.
Haldusjaotus.
Rootsi on jagatud 21 lääniks, mis jagunevad omakorda kokku 290 kohaliku omavalitsuse üksuseks (vallaks). Ühes läänis võib olla mitu valda, kuid nende vahel puudub hierarhiline seos, mõlemad tegelevad oma ülesannetega, välja arvatud Gotland, kus vald täidab ühtlasi ka lääni ülesandeid.
Läänid.
Blekinge – Dalarna – Gävleborg – Halland – Jämtland – Jönköping – Kalmar – Kronoberg – Norrbotten – Ojamaa – Skåne – Stockholm – Södermanland – Uppsala – Värmland – Västerbotten – Västernorrland – Västmanland – Västra Götaland – Örebro – Östergötland
Götalandi maakonnad.
Blekinge – Bohuslän -Dalsland – Halland – Ojamaa – Skåne – Småland – Västergötland – Öland – Östergötland
Norrlandi maakonnad.
Ångermanland – Gästrikland – Hälsingland – Härjedalen – Jämtland – Lapimaa – Medelpad – Norrbotten – Västerbotten
Svealandi maakonnad.
Dalarna – Närke – Sörmland – Uppland – Värmland – Västmanland
Paleoliitikum (kuni 10 000 eKr).
Rootsi inimasustuse jäljed ulatuvad tagasi nooremasse paleoliitikumi. Skandinaavia on mitu korda olnud kaetud mandrijääga. Viimase jääaja eelsest asustusest Rootsi alal ei ole jälgi ning seda ei peeta tõenäoliseks.
Rootsi alalt on leitud kolme hilispaleoliitilise kultuuri jälgi. Need on Hamburgi kultuur, Bromme kultuur ja Ahrensburgi kultuur. Valdav neist on Rootsis Bromme kultuur. Ligikaudu samaaegse Federmesseri kultuuri jälgi pole Rootsist leitud.
Mesoliitikum (umbes 10 000 – 4000 eKr).
Pärast viimast jääaega asusid Rootsi aladele elama kütid-korilased ning seejärel kiviajal (10 000 – 1700 eKr) põllluharijad. Sellele järgnes pronksiaeg (1700 – 500 eKr) ning rauaaeg (500 eKr – 1050). Rootsi ühiskonnad jäid kirjaoskuse-eelsete hõimude tasemele kuni 1. aastatuhandeni.
Rootsit mainis esimest korda 1. sajandil Rooma ajaloolane Tacitus, kes kirjutas suioonide hõimust, kes elasid merel ning olid tugevad nii relvade kui laevade poolest. See viitas Ida-Rootsi asukatele Svealandist, kes elasid peamiselt Mälareni järve ümbruses. Sellest hõimust on saanud Rootsi endale ka nimetuse ("Sverige"). Lõuna-Rootsit asutasid Götalandi alal Götarid. Põhjaosa asustasid hõredalt saamid, kveenid ning teised hõimud/inimesed, kes on seotud soomlastega.
Viikingiajal (9. – 10. sajand) liikusid Rootsi viikingid ka ida poole ning jätsid jälje Baltimaadele ning Venemaale. Venemaale liikunud viikingite nimi tuleneb ilmselt nende slaavi nimetusest: "Rus". See nimi tuleneb ilmselt Roslagenist ning peegeldub ka tänapäevases riigi soome- ja eestikeelses nimes ("Ruotsi" ning "Rootsi"). Nende teekonnad viisid mööda Venemaa jõgesid lõunasse Konstantinoopolisse ning Lõuna-Euroopasse.
Keskaeg.
Pärast ristiusustamist 12. sajandil riik ühendati ning selle keskuseks olid Östergötlandi ning Västergötlandi põllumajanduslikud alad, ning hiljem ka Põhja-Balti veeteed ning Soome laht. 1252. tunnistas Rooma paavst Birger Jarli ühendatud Rootsi kuningana, sellest ajast loetakse ka ühtse Rootsi riigi tekkimist. 13. sajandil osales Rootsi Rooma paavsti poolt välja kuulutatud Põhjala ristisõdades, koloniseerides järk-järgult Soome territoooriumi ning keskajal Rootsi laienes põhjapoolsetesse Lapimaa ning Norrbotteni aladele, Skandinaavia poolsaarele ning tänapäevase Soome alale. Soome oli osa Rootsist 13. sajandist kuni 1809. aastal.
1389. aastal ühendati Norra, Taani ja Rootsi Kalmari uniooniga ühe kuninga võimu alla. Peale mitmeid sõdu ning vaidlusi nende riikide vahel, otsustas kuningas Gustav I eralduda aastal 1521 ning ta lõi rahvusriigi, mida peetakse tänapäevase Rootsi algusajaks. Peale katoliiklusest keeldumist viis ta läbi protestantliku reformatsiooni. Gustav I peetakse Rootsi "rahvusisaks".
16. sajandil konkureeris Roosti ülemvõimu eest Kesk-Euroopas teise suurriigiga Rzeczpospolitaga
, "Rootsi-Poola sõda (1600–1611)"
Suurvõim.
a> 1658. aastal (kollane ja punane) ning tänapäevane Rootsi (punane).
17. sajandil tõusis Rootsi üheks Euroopa suurvõimudest tänu edukale osalemisele Kolmekümneaastases sõjas Gustav II Adolfi juhtimisel ning sõdades Poolaga Karl X Gustavi juhtimisel. Sel ajal sai Rootsist tähtis jõud Põhja-Euroopas, kuid selle võim ei olnud nii mõjukas kui teistel Euroopa juhtriikidel. Rootsi sai ka mitmeid võimsaid vaenlaseid ning suurvõimu staatus lagunes 18. sajandil.
Põhjasõja tulemusel võitis Venemaa keisririik Rootsilt Põhja-Euroopa valdused ning Vene-Rootsi sõja tulemusena kaotas Rootsi Soome Venemaale, 1809. aastal moodustati Rootsi idapoolest Soome territooriumist Soome suurvürstiriik.
Kui Taani alistus Napoleoni sõdades, ühendati Kieli lepinguga Norra Rootsiga. Norra aga kuulutas end iseseisvaks ning see viis sõjani aastal 1814. Sõda lõppes Mossi konventsiooniga, mis sundis Norra liitu Rootsiga aastani 1905. See kampaania oli ka viimaseks Rootsi sõjaks ning riigi 200 aastat kestnud rahu on maailmas tähelepanuväärne.
Uusaeg.
18. ja 19. sajandil suurenes elanikkond tähelepanuväärselt, kahekordistudes aastatel 1750–1850. Rootsi oli traditsiooniliselt vähem arenenud kui Lääne-Euroopa (kuid palju külluslikum kui Ida- ja Lõuna-Euroopa); 1870.a. algas industrialiseerimine. 19. sajandi lõpupooles mõjutasid Rootsit peamiselt Ameerikast tulevad protestantlikud karskust propageerivad liikumised. Seetõttu arvatakse, et Rootsis toimus sel ajal erakordselt suur alkoholitarbimine, kuid faktid ei näita suuremat tarbimist kui teistes võrreldavates riikides.
19. sajandil loodi mitmeid ühinguid, liikumisi ning iseseisvaid usugruppe. Need kõik põhinesid demokraatlikel alustel ning lõid aluse Rootsi arenemisele modernseks parlamentaarseks demokraatiaks, mis saavutati Esimeseks maailmasõjaks. Tööstusrevolutsiooni tõttu asusid inimesed elama linnadesse, et töötada vabrikutes. Nad olid seotud ka Sotsialistlike ühendustega. Sotsialistlik revolutsioon hoiti ära 1917. aastal, misjärel hakkas riik demokratiseeruma.
Lähiajalugu.
1930-ndateks oli Rootsis välja kujunenud Euroopa üks kõrgemaid elustandardeid.
Rootsi jäi neutraalseks Esimeses ja Teises maailmasõjas, kuigi neutraalsuse üle Teises maailmasõjas on vaieldud. Rootsi oli Saksa mõju all kogu sõja ajal, kuna sidemed teiste riikidega lõigati ära. Rootsi valitsus nõustus Saksamaaga ilma vaidluseta, kuid üritas aidata salajaselt ka liitlasi. Paljud põgenikud päästeti tänu Rootsi neutraalsusele.
Pärast sõda hakkas Rootsi ära kasutama industrialiseeritust, sotsiaalset stabiilsust ning loodusvarasid, tehes võimalikuks majanduse arenemise, et aidata Euroopa ülesehitust, tehes Rootsist ühe rikkama riigi maailmas aastaks 1960. Rootsi osales Marshalli plaanis, kuid jäi neutraalseks Külma sõja ajal ning ei ole praegugi ühegi sõjalise liidu liige.
Pärast sõda juhtis riiki peamiselt Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, mis lõi heaoluriigi. Pärast majanduslangust 1990. aastate alguses kujundati sotsiaalpoliitikat veidi ümber. Kuigi Rootsi on ametlikult neutraalne, liituti 1995.aastal Euroopa Liiduga. 2003. aasta rahvahääletusel keeldusid Rootsi kodanikud Euro kasutuselevõtust. Rootsi jääb oma rahvusvahelises suhtluses neutraalseks ega ole sarnaselt naaberriigi Soomega liitunud NATO-ga.
Eksport.
Rootsi tähtsaimad ekspordipartnerid olid 2010. aastal Saksamaa 10,5%, Norra 9,8%, Suurbritannia 7,8%, Taani 6,9%, Soome 6,5%, Ameerika Ühendriigid 6,4%, Holland 5,2%, Prantsusmaa 5,2% ja Belgia 4.3%.
Import.
Rootsi tähtsaimad impordipartnerid olid 2010. aastal Saksamaa 18,3%, Norra 8,5%, Taani 8,3%, Holland 6,2%, Suurbritannia 5,7%, Soome 5,4%, Hiina 4,9%, Venemaa 4,9% ja Prantsusmaa 4,7%.
Kultuur.
Rootsist on pärit palju maailmamainega kirjanikke, sh August Strindberg ja Astrid Lindgren ning Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud Selma Lagerlöf ja Harry Martinson. Kokku on rootsi kirjanikud võitnud 7 Nobeli kirjandusauhinda. Rootsi tuntumad maalikunstnikud on Carl Larsson ja Anders Zorn ning skulptorid Carl Milles ja Tobias Sergel. Rahvusvaheliselt tuntud on ka rootsi filmikunsti esindajad Ingmar Bergman, Greta Garbo, Ingrid Bergman ja Max von Sydow. Palju tähelepanu on saanud rootsi popmuusika, sealhulgas ABBA.
Teadus.
Rootsist on võrsunud väga palju tuntud teadlasi ja leiutajaid. 18. sajandil toimus Rootsis loodusteaduste revolutsioon. Rootsi oli tol ajal väljapaistev põllumajandusmaa ning 16. ja 17. sajandi tehnilised edusammud olid eelkõige Saksamaalt, Šotimaalt, Hollandist, Prantsusmaalt ja Vallooniast sisse rännanud käsitööliste ja kaupmeeste teene. Aastat 1739, mil asutati Kuninglik Teaduste Akadeemia ("Kungliga Vetenskapsakademien"), peetakse rootsi loodusteaduste sünniaastaks. Kahtlemata tegeldi Rootsis ka varem looduse uurimisega, kuid alles nüüd algasid süstemaatilised uuringud. Tolleaegsed teadlased olid tihti universaalgeeniused, kes mängisid tähtsat rolli kogu loodusteaduste ja tehnika arengus.
Rootsi riik panustab teadusse ja innovatsiooni umbes 1% SKPst, millest suurema osa saavad ülikoolid ja kõrgkoolid. Koos erasektori panusega moodustavad investeeringud teadusse aga umbes 3,9% Rootsi SKPst. Rootsi rahvaarvu arvestades moodustab see ühe inimese kohta 820 eurot.
Teaduse jätkusuutlikuks arendamiseks on loodud mitu riiklikku institutsiooni, tähtsaimad neist on Teadusnõukogu ("Vetenskapsrådet"), mis tegeleb teadustöö ja tehnilise innovatsiooni rahastamise, otsustajate nõustamise ja teaduse populariseerimisega, ning innovatsiooniagentuur VINNOVA, mis toetab teaduspõhiste toodete, teenuste ja protsesside arendust. Erainitsiatiivil on loodud palju erinevates valdkondades tegutsevaid teadussihtasutusi.
Kiiresti kasvab ettevõtete arv bio- ja nanotehnoloogia sektoris. Sageli kasvavad need välja ülikoolide teadusprojektidest. Rootsi farmaatsiatööstus investeerib uurimistöösse 25% oma tulemist. Erakordselt palju panustatakse ka keskkonnatehnoloogiasse. Rootsi on üks pioneere tootmisprotsessides tekkivate mürgiste jäätmete käsitsemisel.
Rootsi teadlased teevad tihedat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu Euroopa Tuumauuringute Keskus (CERN), Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) ja Euroopa Lõunaobservatoorium (ESO).
Haridus.
Rootsis on üldine kohustuslik 9-klassiline põhikooliharidus. Sellele järgneb vabatahtlik 3-klassiline gümnaasium. Kõrgharidus on Rootsis kõigile (seni veel ka välismaalastele) tasuta. Õppurite abistamiseks on loodud riiklik toetuste ja laenude süsteem. Rootsi hariduses pööratakse erakordselt suurt tähelepanu iseseisvale ja kriitilisele mõtlemisele, probleemilahendusoskusele, elukestvale õppele ja sugude võrdõiguslikkusele.
Rootsi osaleb Bologna protsessis, mille eesmärk on Euroopa kõrghariduse harmoniseerimine.
Rootsi ülikoolid ja kõrgkoolid on otse valitsusele alluvad iseseisvad institutsioonid. Riiklikke ülikoole on Rootsis 14 ja kõrgkoole 22, lisaks on kümmekond eraülikooli, millest tuntumad on Chalmersi Tehnikaülikool ja Stockholmi Majandusülikool. Ülikooli nimetuse saavad kõrgkoolid, kus on võimalik omandada akadeemiline kraad. Rootsi vanimad ülikoolid on Uppsala Ülikool (asutatud 1477) ja Lundi Ülikool (asutatud 1666).
Rahvastik.
Rootsi rahvastiku tihedus valdade kaupa
Rootslase oodatav eluiga on maailma kõrgemate hulgas. 12. augustil 2004 ületas Rootsi rahvaarv esimest korda 9 miljoni piiri. 86,7% elanikkonnast on etnilised rootslased. Suurim vähemusrahvus on soomlased (2%). Teised suured etnilised grupid pärinevad teistest Põhjamaadest, endisest Jugoslaaviast ja Lähis-Idast. Lisaks on tähtis mõju algasukatel saamidel, kes elavad Põhja-Rootsis.
Ligi 12% elanikest on sündinud välismaal ning üks viiendik elanikest on immigrandid või immigrantide järeltulijad.
77% rootslastest on luteri usku.
Keeled.
Rootsi keel on põhjagermaani keel, mida kõneldakse Rootsis, Soome lääne- ja lõunarannikul, Ahvenamaal, samuti siin-seal Ameerika Ühendriikides. Varem elasid rootsikeelsed nn rannarootsi kogukonnad ka Eestis, Rootsi suurvõimu ajal ka Rootsi riigi muudes osades.
Rootsi keel on väga lähedane taani ja norra keelele, erinedes neist peamiselt häälduse ja ortograafia poolest. Rootsi keel on alates 1. juulist 2009 Rootsi ametlikuks keeleks (seaduses: "peamiseks keeleks"). Peamine keel on siiski alati olnud rootsi keel ning pole olnud vajadust teha seda ametlikuks. Ametlikud vähemuskeeled on soome keel, meä keel, saami keel, mustlaskeel ja jidiš.


Rakvere.
Rakvere mõisa peahoone ja teatrihoone
Rakvere linn (ajalooline nimi Tarvanpää; saksa keeles "Wesenberg", vene "Rakovor") on Lääne-Viru maakonna haldus-, majandus- ja kultuurikeskus.
Rakvere on linn alates 12. juunist 1302, kui ta sai Taani kuningas Erik Menvedilt Lübecki linnaõiguse.
Linnajuhtimine ja haldusorganid.
Rakvere linnapea on 2012. aastast Toomas Varek, Rakvere linnavolikogu esimees on Mihkel Juhkami.
Rakveres on 19 linnaosa: Kondivalu, Kukeküla, Kurikaküla, Leppiku, Lennuvälja, Lilleküla, Linnuriik, Moonaküla, Mõisavälja, Palermo, Paemurru, Roodevälja, Seminari, Südalinn, Taaravainu, Tammiku, Vallimäe, Vanalinn, Õpetajate Heinamaa.
Linna pindalast moodustab 153 ha linnale kuuluv metsamaa.
Taristu.
Linna läbib Tallinna–Narva raudtee, linnast põhja poole jääb Tallinn–Narva maantee. Rakverest saab alguse Rakvere–Pärnu maantee. Kaugus Tallinnast on 98 km, Narvast 114 km, Tartust 126 km ja Peterburist 274 km.
Kliima.
Rakvere linn paikneb Eesti tingimustes kontinentaalse ja merelise kliima mõjupiirkonnas. Aasta keskmine sademete hulk on 750 mm ja lumikatte keskmine paksus 30–40 cm. Aasta keskmine õhutemperatuur on 4,5 °C, püsivad külmad algavad detsembris ja kestavad 80–90 päeva.
Vaatamisväärsused.
Rakvere kõige tähtsam vaatamisväärsus on mõjuvad ordulinnuse varemed.
Loodus.
Rakvere asub Põhja-Eestis Pandivere kõrgustiku põhjajalamil 20 km kaugusel Soome lahest.
Linna läbib Soolikaoja. Linna edelaosas asub Rakvere tammiku maastikukaitseala.
Haridus.
Lääne-Viru maakonna keskusena on Rakveres arenenud koolide võrgustik, kus omandavad haridust enam kui 5500 last ja noort.
Rakveres tegutseb 8 kooli, neist 5 munitsipaalkooli – Rakvere Gümnaasium, Rakvere Reaalgümnaasium, Rakvere Linna Algkool, Rakvere Ametikool ja Rakvere Põhikool. Samuti tegutseb 3 erakooli – Rakvere Eragümnaasium, Rakvere Vanalinna Kool ja Rakvere Lille Kool (toimetulekukool). Täiskasvanud saavad põhi- ja keskharidust omandada Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumis. Kõrgharidust annavad Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledž ja Mainori Kõrgkooli Rakvere Õppekeskus. Linnas tegutseb muusikakool ja spordikool ning hulgaliselt huvikoole.
Ettevõtlus.
Rakvere tööstussõlm hõlmab lisaks linna territooriumile ka Näpi küla ja Sõmeru alevikku.
Rakvere külje all Roodevälja külas asub Eesti suurim lihatööstus, AS Rakvere Lihakombinaat, mis on Rakvere Lihakombinaat Grupp'i emaettevõte. Ettevõttes on edukalt ühendatud uus tehnoloogia nii seakasvatuses (AS EKSEKO) kui lihatoodete valmistamises. Rakvere Lihakombinaadi toodanguks on liha ja lihast valmistoodete – keeduvorstide, viinerite, sardellide, grillvorstide, suitsutussaaduste, poolsuitsuvorstide, pihvide jm. tootmine ja müük. Tooraineks kasutatakse sea-, veise- ja linnuliha. Grupi teised tootmisüksused paiknevad Viiratsi vallas ja Läti Vabariigis.
Kehakultuur ja sport.
Rakveres asuv Rakvere linnastaadion on kaasaegne staadion ning 20. mail 2004. aastal avatud kaasaegne ja avamise hetkel Eesti suuruselt teine spordihall. Staadioni kõrval asub ka kergejõustikumaneež ja osalise katusega pealtvaatajate tribüün. Spordihallis on peale spordivõistluste võimalik korraldada ka messe, laatu ja kontserte.
Linna lõunaosas asuvas Palermo metsas on avatud tervisespordirada, kus talvel on ka suusarajad.
Edukaim korvpalliklubi on Eesti korvpalli Meistriliigas mängiv BC Rakvere Tarvas, edukaim võrkpalliklubi on Schenker Liigas osalev Võrkpalliklubi Rivaal / Rakvere Grossi Toidukaubad ning edukaim jalgpalliklubi on Eesti jalgpalli esiliigas mängiv Rakvere JK Tarvas.
Ajalugu.
, "Taani valdused Eestis", "Harju-Viru rüütelkond", "Rakvere foogtkond", "Rakvere ordulinnus", "Rakvere foogtikohus", "Rakvere mõis", "Wesenbergi kreis", "Viru maakond", Rakvere rajoon, "Lääne-Viru maakond"


Reaktsiooni kiirus.
Raua roostetamine on aeglane reaktsioon.
Puuokste põlemine on kiirelt toimuv reaktsioon.
Reaktsiooni kiirus on keemias reaktsioonis osaleva aine kontsentratsiooni muutus ajaühikus.
Reaktsiooni kiirus v = (C2–C1)/t, kus C2 on kontsentratsioon ajahetkel t2 ja C1 on kontsentratsioon ajahetkel t1 ning t = t2–t1 on kontsentratsiooni muutumiseks kuluv aeg.
Et kontsentratsiooni ühikuks on keemias tavaliselt mol/l, siis reaktsiooni kiiruse ühikuks on mol/l∙s (mool liitri kohta sekundis).
Reaktsiooni kiirus sõltub paljudest asjaoludest, näiteks reaktsioonis osalevate ainete kontsentratsioonist ja temperatuurist. Näiteks toimub põlemine puhtas hapnikus kiiremini kui õhus. Gaasiliste ainete vahelist reaktsiooni kiirendab rõhu tõstmine, mis sisuliselt on samaväärne kontsentratsiooni suurendamisega.
Kui temperatuur tõuseb 10° C võrra, suureneb reaktsiooni kiirus rusikareeglina 2 korda. Reaktsiooni kiiruskonstandi "k" väärtus ei sõltu ainete kontsentratsioonidest, kuid sõltub temperatuurist ja reaktsiooni aktivatsioonienergiast "E"a ning avaldub Arrheniuse võrrandi kaudu.
Reaktsiooni kiirust võivad suurendada ka katalüsaatorid.
Reaktsiooni kiirust suurendab reageerivate ainete kokkupuutuva pinna suurendamine. See kehtib näiteks heterogeense katalüüsi korral. Aine peenestamine harilikult suurendab reaktsiooni kiirust, sest sellega tema pind suureneb.
Ainete segamine enne reaktsiooni suurendab reaktsiooni kiirust. Veel rohkem suurendab kiirust ainete pidev segamine reaktsiooni ajal. See näitab difusioonlimiteeritud reaktsiooni.
Reaktsiooni käigus reaktsiooni kiirus reeglina muutub. Enamiku reaktsioonide kiirus sõltub reageerivate ainete kontsentratsioonidest. Sedamööda, kuidas lähteained ammenduvad, reaktsioon aeglustub.
Mõni reaktsioon võib kiiremini toimuda valguse käes. Valgus ehk elektromagnetkiirgus on üks energia vormidest ja mis tahes kujul oleva energia juurdeandmine võib teatud tüüpi reaktsiooni kiirendada või isegi selle iseeneslikuks teha. Näiteks metaani ja kloori reaktsioon täielikus pimeduses on väga aeglane, hajutatud valgus seevastu seda reaktsiooni ja ere päikesevalgus muudab selle plahvatuslikuks: CH4 + 2Cl2 = CCl4 + 2H2.
Reaktsiooni kiirust võib mõjutada kasutatav isotoop. Eriti kehtib see vesiniku kohta, sest tavalise vesiniku ja deuteeriumi aatomi mass on selgelt erinev.
Keemiliste reaktsioonide kiiruse ja mehhanismidega tegeleb keemiline kineetika.


Redoksreaktsioon.
Redoksreaktsioon ehk redutseerumis-oksüdeerumisreaktsioon on keemiline reaktsioon, mille käigus aatom (või ioon) liidab või loovutab elektrone. Elektronide liikumise tõttu muutub ka aatomi oksüdatsiooniaste.
Redoksreaktsioon saab toimuda ainult siis, kui reageerivate ühendite redokspotentsiaalid on erinevad.
Oksüdeerijad ja redutseerijad.
Aineid, millel on oksüdeerivad omadused, nimetatakse oksüdeerijateks või oksüdantideks. Oksüdeerijad liidavad endaga elektrone, ise redutseerudes. Tüüpiline oksüdeerija on kõrge oksüdatsiooniastmega nt MnO4-, kus mangaani oksüdatsiooniaste on +7.Teised näited oksüdeerijatest on H2O2, CrO3, Cr2O72-, OsO4.
Ained, mis redutseerivad on redutseerijad või reduktandid. Nemad loovutavad redoksreaktsioonis elektrone, ise oksüdeerudes. Redutseerijad on näiteks metallid (Li, Na, Mg), orgaanilises keemias kasutatavad NaBH4 (naatriumborhüdriid), LiAlH4 (liitiumalumiiniumhüdriid)
Redoksreaktsioonide näiteid.
Antud reaktsioon kulgeb kahe pool-reaktsioonina: oksüdeerumine
Elementidel on oksüdatsiooniaste 0. Esimeses poolreaktsioonis vesinik oksüdeeritakse oksüdatsiooniastmest 0 kuni oksüdatsiooniastmeni +1. Kuna vesiniku aatomeid osaleb reaktsioonis kaks, siis vesinik kaotab kokku 2*1=2 elektroni.
Teises poolreaktsioonis redutseeritakse fluor oksüdatsiooniastmest 0 kuni −1.
Kuna kogu reaktsiooni laeng jääb muutumatuks, peab oksüdeerumisel loovutatud elektronide arv
olema võrdne redutseerumisel liidetud elektronide arvuga.
Redoksreaktsioonid looduses.
Looduses levinuimate redoksreaktsioonide seas on põlemine, hingamine ja roostetamine.


Redutseerija.
Redutseerija on keemias element, mis redoksreaktsiooni käigus loovutab elektrone.


Eesti Reformierakond.
Eesti Reformierakond on 13. novembril 1994 asutatud liberaalset maailmavaadet esindav Eesti partei, mille eelkäijaks oli Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei.
Eesti Reformierakonna programmiliseks eesmärgiks on jõuka kodanikuühiskonna kujundamine, mille aluseks on lihtne maksusüsteem ja riigi vähene sekkumine turul toimuvasse.
Reformierakond kuulub Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse, kuhu Eesti erakondadest kuulub ka Keskerakond.
Erakonna juhid.
Erakonna esimees on Andrus Ansip ning aseesimehed Jürgen Ligi, Urmas Paet ja Keit Pentus.
Juhatusse kuuluvad lisaks esimehele ja aseesimeestele Arto Aas, Laine Randjärv, Urmas Klaas, Urmas Kruuse, Tõnis Kõiv, Rein Lang, Kalev Lillo, Hanno Pevkur, Valdo Randpere, Taavi Rõivas ja Jaanus Tamkivi.
Reformierakonna peasekretär on Martin Kukk.
Erakonna auesimees on Siim Kallas.
Volikogu.
Reformierakonna volikogu moodustavad erakonna esindajad Euroopa parlamendis ja komisonis, kõik Riigikogu liikmed, ministrid ning maakondlike piirkondlike organisatsioonide esimehed.
Reformierakonna volikogu esimees on Kristen Michal.
Volikogusse kuuluvad veel Leo Aadel, Andry Agard, Rein Aidma, Tiia Allas, Reigo Alp, Aivar Alviste, Kaja Amor, Allar Aron, Peep Aru, Piret Blande, Sirje Bärg, Merle Bötker, Evelyn Danilov, Egon-Einar Einberg, Meelis Elbre, Raido Fomitsev, Igor Gräzin, Veigo Gutmann, Veljo Haavel, Krista Habakukk, Kristel Habakukk, Piret Haljend, Urmas Hallap, Väino Hallikmägi, Kristel Hani, Heiki Hansen, Teet Helm, Aleksander Holst, Igor Ignahhin, Tiia Ilusk, Kalle Jents, Anu Juurmann, Regiina Jõhvikas, Ants Järvmägi, Heikki Kadaja, Mati Kadak, Anton Kaljula, Priit Kaljund, Teet Kallakmaa, Peeter Kallas, Andrus Kandima, Raivo Kangron, Igor Karnö, Ott Kasuri, Kersten Kattai, Jüri Kaver, Aime Keis, Priit Keskla, Aire Kiisk, Rita-Anette Kohava, Urmas Kruuse, Vaido Kubo, Ott Kukk, Arvo Kullapere, Karin Kund, Kristjan Kutsar, Rauno Kuus, Jüri Kuusk, Kaido Kõiv, Tõnis Kõiv, Kristjan Kõljalg, Lea Kõrv, Mati Laansalu, Erkki Laidinen, Kalmer Lain, Inga Leelanss, Vahur Leemets, Janno Lehemets, Harri Lepamets, Tiina Lobja, Lauri Luik, Rain Luik, Aivar Lõhmus, Valter Malm, Margus Metsma, Urve Mukk, Marju Muldia, Alar Mutli, Innar Mäesalu, Jaanus Mägi, Leino Mägi, Piia Mägi, Margus Männik, Nikolai Männik, Jaan Mätas, Kaido Mölder, Tiina Mölder, Reimo Nebokat, Viktor Neglason, Aivar Nigol, Katre Noor, Juri Novozilov, Lembit Nõlvak, Silver Näkk, Viive Obermann, Raivo Ojapõld, Kristiina Ojuland, Lennart Okas, Kalle Ollema, Andres Ots, Üllar Padari, Harti Paimets, Kalev Palling, Kalle Palling, Jana Palu, Andres Paomees, Avo Part, Ene Peettamm, Arvo Pennonen, Keit Pentus, Merike Peri, Andra Perv, Villi Pihl, Indrek Pill, Kalle Pint, Ülo Plakso, Eero Plamus, Nele Pruuns, Urmas Puusepp, Reigo Põdersalu, Aarne Põlluäär, Urmas Päevloo, Arvo Pärniste, Madis Pütt, Rannar Raantse, Hardi Raiend, Tanel Raju, Ralf Ramot, Reti Randoja-Muts, Õnnela Raudsepp, Peeter Reemann, Tiit Rettau, Aivar Ritson, Mait Rooden, Kaire Roosipuu, Aivar Rosenberg, Tarmo Ruder, Renee Rumm, Lauri Räbin, Meelis Rääk, Lilian Saage, Aivar Saarela, Egon Saat, Urmas Salu, Jaak Salumets, Andrus Seeme, Anneli Sepp, Kaja Sepp, Peeter Sibul, Rasmus Sillamaa, Mati Sinivee, Merit Somelar, Ena Soodla, Andrus Soopalu, Urmas Sukles, Igor Sumarok, Aivar Surva, Rein Zaitsev, Vello Tafenau, Arne Tamm, Reigo Tamm, Karl Tamme, Toomas Tammik, Ain Tammvere, Urve Tiidus, Tiit Toos, Marek Topper, Karin Torin, Valentin Tsõganov, Tiit Tõnts, Ivar Unt, Alar Uus, Mariliis Vahar, Martin Vahi, Kristjan Vaino, Artur Valk, Mart Vardja, Meeme Veisson, Olev Veskimäe, Ain Viik, Evelin Viira, Sulev Viiron, Eero Viisu, Agnes Villmann, Margus Voitk, Meelis Välis, Reet Välja ja Uno Õunapuu.
1994-2003 oli Reformierakonna volikogu esimees Paul-Eerik Rummo, 2003-2011 Rain Rosimannus.
Asutamine.
Erakond asutati 13. novembril 1994. Sel päeval toimus Tallinnas kaks poliitilist kogunemist – Eesti Panga toonase presidendi Siim Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusrühma istung ja 1990. aastal asutatud Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) erakorraline kongress. Algatusrühm otsustas ühineda ELDP-ga, uus erakond Eesti Reformierakonna nime all ellu kutsuda ning asuda valmistuma 1995. aasta parlamendivalimisteks. ELDP kiitis kongressil heaks liitumise Reformierakonna algatajatega. Kahe struktuuri juhtkonnad ühendati, erakonna esimeheks valiti Siim Kallas. Siseministeerium registreeris Eesti Reformierakonna 9. detsembril 1994.
Erakonna peasekretärid on varem olnud Heiki Kranich, Eero Tohver ja Kristen Michal.
Siim Kallase algatusrühm tõi erakonda ettevõtjaid ja avaliku elu tegelasi - Igor Gräzin, Rein Lang jt. Samuti liitus sellega mitu seni erakondadesse mitte kuulunud poliitikut, nagu Valve Kirsipuu, Uno Mereste, Ignar Fjuk, Toomas Savi.
ELDP poolelt liitus uue erakonnaga Paul-Eerik Rummo, Meelis Atonen, Kristiina Ojuland, Heiki Kranich, Tiit Käbin, Toomas Vilosius, Andres Lipstok, Daimar Liiv, Henn Sarv, Aap Neljas, Andres Taimla jt. ELDP-l oli ka juba Eesti poliitikas osalemise kogemus: liikmed omaaegsest Rahvarindest ja Loomeliitude Kultuurinõukogust, kontakt Liberaalse Internatsionaaliga (vaatlejaliige alates 1990. a.), töö Eesti Kongressis ja Ülemnõukogu viimases koosseisus, osalemine 1992. aasta parlamendivalimistel ning Mart Laari valitsuses, erakonna presidendikandidaadi Lennart Meri valimine Vabariigi Presidendiks, samuti ühenduse "Noored Liberaalid" tegevus.
8. jaanuaril 1995 toimunud Reformierakonna peakoosolekul kinnitati erakonna uus programm "Eesti Kodu", põhikiri ning valimisnimekiri. Valiti erakonna uus juhatus. Erakonna esimeheks valiti tagasi Siim Kallas. Erakonna presidendikandidaadiks 1996. aasta valimistel kuulutati teiseks tähtajaks president Lennart Meri.
10. mail 1997. aastal toimus Reformierakonna üldkoosolek, kus võeti seoses Mittetulundusühingute seaduse jõustumisega vastu uus erakonna põhikiri ja muudeti erakonna programmi. Erakonna esimeheks valiti järgmiseks kaheks aastaks Siim Kallas.
11. detsembril 1998 Bonnis toimunud nõukogu istungil võeti Eesti Reformierakond Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühenduse ELDR täisliikmeks.
15. mail 1999 toimunud Reformierakonna korralisel üldkogul valiti erakonna esimeheks taas Siim Kallas. Erakonna peasekretäriks sai Eero Tohver.
2001.aasta presidendivalimiste eel käivitas Reformierakond sisevalimiste kampaania erakonna presidendikandidaadi väljaselgitamiseks. Üle Eesti toimunud presidendituuril osalesid kandidaatidena Siim Kallas, Märt Rask, Toomas Vilosius ja Toomas Savi. Alates sellest ajast on Reformierakonna valimisnimekirjad moodustunud erakonnasiseste eelvalimiste tulemusena.
2002. aasta märtsis kirjutasid Reformierakonna ja Vene Balti erakonna juhid alla kokkuleppele kahe erakonna liitumise kohta.
Kevadel 2003 valis Reformierakonna üldkogu taas esimeheks Siim Kallase. Erakonna aseesimeesteks said Meelis Atonen, Märt Rask ja Andrus Ansip. Reformierakonna peasekretäriks nimetati Kristen Michal.
Alates maist 2004 asus Reformierakonna esimees Siim Kallas tööle Eesti volinikuna Euroopa Komisjonis. 2004. aasta sügisel alustanud Euroopa Komisjoni uues koosseisus sai Siim Kallasest komisjoni asepresident.
Kuna Siim Kallas asus tööle Brüsselisse, oli Andrus Ansip vastavalt Reformierakonna juhatuse otsusele alates 2004.aasta suvest Reformierakonna esimene aseesimees, kes vajadusel täidab erakonna esimehe ülesandeid.
2004. aasta sügisel valiti aseesimeheks Kristiina Ojuland, sest Märt Rask nimetati Riigikohtu esimeheks ja ta pidi erakonnast lahkuma.
2004. aasta novembris toimunud erakonna Üldkogul valiti Reformierakonna uueks esimeheks Andrus Ansip. Siim Kallasest sai erakonna auesimees.
Aprillis 2007 nimetas Reformierakonna juhatus presidendikandidaatideks Paul-Eerik Rummo, Laine Jänese ja Toomas Hendrik Ilvese. Aprilli lõpus tuli Andrus Ansip välja palju tähelepanu saanud lubadusega viia 15 aastaga Eesti Euroopa viie jõukaima riigi hulka.
23. septembril 2007 valiti 174 valijamehe häälega Eesti Vabariigi presidendiks Toomas Hendrik Ilves. Presidendivalimiste käigus oli toimunud oluline muutus poliitikamaastikul, kus ühel poolel hoidsid kokku Arnold Rüütlit toetanud Keskerakond ja Rahvaliit (sõlmisid omavahel nn KeRa lepingu) ning teisel poolel Ilvest toetanud Sotsiaaldemokraatlik erakond, Isamaa ja Res Publica liit ning Reformierakond.
23. aprillil 2008 valiti Reformierakonna uueks aseesimeheks Jürgen Ligi.
15. novembril 2008 toimus Tallinnas Swissôteli konverentsikeskuses majanduskonverents Restart, kus Reformierakonna kutsel esinesid Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, Rootsi majandusanalüütik Johnny Munkhammar, iga-aastase majandusvabaduse indeksi koostamise eest vastutav, endine USA asevälisminister Terry Miller Heritage Foundationist, Rootsi Riigikassa peadirektor Bo Lundgren, innovatsioonikonsultant Pekka Roine, tolleaegne justiitsminister Rein Lang ja ettevõtja Viljar Arakas.
2009 detsembris toimunud Üldkogul valiti erakonna esimeheks ligi tuhande häälega tagasi Andrus Ansip. Erakonna juhatuse koosseis uuenes poole võrra.
8. märtsil 2010 tähistas Reformierakonna juures tegutsev Liberalismi Akadeemia Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) asutamise 20. aastapäeva. Aasta Liberaaliks 2010 valiti rahandusminister Jürgen Ligi.
Mais 2010 alustas Reformierakond üle-Eestilise laienemiskampaaniaga, mille eesmärgiks oli kutsuda inimesi erakonnaga liituma. Liikmeskond kasvas selle tulemusena 7500-lt 10 000-ni.
Aprillis 2011 nimetas erakonna juhatus ametisse uue peasekretäri, kelleks sai Martin Kukk.
Juunis valiti uueks volikogu esimeheks justiitsminister Kristen Michal. Sellele järgnenud erakonna üldkogul valiti erakonnale uus juhatus ja kinnitati järgmiseks kaheks aastaks ametisse erakonna senine esimees Andrus Ansip.
Augustis suudeti esimest korda taasiseseisvunud Eestis valida president ära parlamendis. Presidendiks valiti Toomas Hendrik Ilves, kelle poolt hääletas 73 Riigikogu liiget.
13. novembril Liberalismi päeva tähistamisele pühendatud Liberalismi Akadeemia seminaril kuulutati Aasta Liberaaliks 2011 ajakirjanik Anvar Samost.
21. märtsil kogunenud juhatus nimetas erakonna uueks välissekretäriks Priit Kallakase.
16. novembril tähistati Liberalismi päeva seminariga, kus kuulutati Aasta Liberaaliks 2012 peaministri majandusnõunik, Tallinna Ülikooli inimgeograafia külalisõppejõud ja tõlkija Kalev Kukk. Samuti esitleti akadeemia poolt kirjastatud teost „Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost".
Novembris valiti Reformierakonna Tallinna piirkonna uueks juhiks Valdo Randpere.
VIII Riigikogu (1995–1999).
1995. aasta parlamendivalimistel sai Reformierakond 87 531 häält ehk 16,19%, mis andis 19 kohta Riigikogus. 1995. aasta sügisel lõi erakond valitsuskoalitsiooni Koonderakonna ja Maarahva Ühendusega. Riigikogu esimeheks valiti reformierakondlane Toomas Savi. Erakonna esimees Siim Kallas sai välisministriks. Valitsusse kuulusid Reformierakonna poolt veel Andres Lipstok majandus-, Toomas Vilosius sotsiaal-, Jaak Aaviksoo haridus-, Märt Rask sise- ning Kalev Kukk teede- ja sideministrina.
Novembris 1996 otsustas Reformierakond valitsuskoalitsioonist lahkuda. Siirduti opositsiooni ja loodi saadikuühendus "Ühinenud opositsioon".
Kohalikud valimised 1996.
Reformierakonna jaoks esimestel kohalikel valimistel osaleti 22 nimekirjaga, lisaks oldi kolmes valimisliidus. Reformierakonna nimekirjas valiti üle Eesti kohalikesse volikogudesse 124 inimest.
IX Riigikogu (1999–2003).
7. märtsil 1999 toimunud Riigikogu valimistel sai Reformierakond 77 088 häält ja 18 kohta Riigikogus. 17. märtsil sõlmis Reformierakond Isamaaliidu ja Mõõdukatega koalitsioonilepingu, mille alusel moodustati valitsus, kus Reformierakond sai viis ministrikohta. Erakonna esimees Siim Kallas sai rahandusministriks, erakonna peasekretär Heiki Kranich keskkonnaministriks, erakonna juhatuse liikmed Märt Rask justiits- ja Toivo Asmer portfellita ministriks. Kultuuriministriks kinnitati Signe Kivi. Riigikogu esimeheks valiti Reformierakonna aseesimees Toomas Savi.
2001. aasta detsembris lahkus Reformierakond Tallinnas valitsuskoalitsioonist. Jõulude eel moodustati Tallinnas uus koalitsioon Keskerakonnaga. See samm tõi jõulude eel kaasa valitsuse tagasiastumise, kuna ei õnnestunud säilitada riigi ja kohalike võimude lahusus.
2002. aasta jaanuaris toimunud koalitsioonikõnelustel moodustas Reformierakond valitsuskoalitsiooni Keskerakonnaga. Reformierakonna esimees Siim Kallas sai peaministriks. Välisministriks sai Kristiina Ojuland, keskkonnaministrina jätkas Heiki Kranich, justiitsministrina Märt Rask, kultuuriministrina Signe Kivi, portfellita regionaalministrina Toivo Asmer.
Kohalikud valimised 1999.
17. oktoobril 1999 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osales Reformierakond 16 oma nimekirjaga ning neljas valimisliidus. Nii linnapea kui volikogu esimehe koht saadi seitsmes linnas, ainult volikogu esimehe koht 5 linnas ja ainult linnapea koht kahes linnas.
Kohalikud valimised 2002.
2002.aasta oktoobris toimunud kohalikel valimistel osales Reformierakond oma valimisnimekirjaga 55 omavalitsuses üle Eesti. Et veel viimast korda olid kohalikel valimistel lubatud valimisliidud, siis osalesid paljud Reformierakonna liikmed valimistel valimisliitude nimekirjades.
Reformierakond sai võimule 54 omavalitsuses, nende hulgas näiteks Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kuressaares, Paides, Rakveres aga ka paljud väikelinnad ja vallad.
2004. aasta oktoobris sõlmis Reformierakond Tallinnas uue võimuliidu Res Publica ja Rahvaliiduga. Linnakoalitsioonist lahkus Keskerakond. Reformierakondlastest abilinnapeadena asusid ametisse Peep Aaviksoo, Tatjana Muravjova ja Ülle Rajasalu. Linnaosavanematena jätkasid tööd Keit Pentus, Hanno Pevkur ja Taavi Rõivas, lisandusid Remo Holsmer ning Triinu Rajasalu.
2005. aasta märtsis muutus taas kord linnavõim Tallinnas. Reformierakond asus opositsiooni ning linna hakkas juhtima Keskerakonna ja Res Publica koalitsioon.
X Riigikogu (2003–2007).
2003. aasta märtsis sai Reformierakond Riigikogu valimistel 87 551 häält. See oli 17,7 protsenti kõikidest antud häältest ning andis 19 kohta parlamendis.
Aprillis 2003 sõlmis Reformierakond valitsusleppe Res Publica ja Rahvaliiduga. Valitsuses asusid tööle majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen, välisminister Kristiina Ojuland, kultuuriminister Urmas Paet, kaitseminister Margus Hanson ja rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo.
2005. aasta märtsis lagunes peaminister Juhan Partsi tagasiastumise tõttu valitsus. Peaministriks sai presidendi ettepanekul ja Riigikogu otsuse järel 12. aprillil 2005 Reformierakonna esimees Andrus Ansip, kes juhtis valitsust, kuhu lisaks Reformierakonnale kuulusid veel Keskerakond ja Rahvaliit. Teised Reformierakonna ministrid: välisminister Urmas Paet, kaitseminister Jaak Jõerüüt, justiitsminister Rein Lang ja rahvastikuministrina jätkas Paul-Eerik Rummo.
Oktoobris 2005 astus ametist tagasi kaitseminister Jaak Jõerüüt, ministrikohused võttis üle Jürgen Ligi.
Euroopa parlamendi valimised 2004.
Juunis 2004 toimunud Europarlamendi valimistel valiti üheks kuuest Eesti saadikust Reformierakonna kandidaat Toomas Savi. Ta sai Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liidu fraktsiooni liikmeks ning kuulus Europarlamendi arengukomisjoni.
Kohalikud valimised 2005.
2005. aasta sügisel toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel olid Reformierakonna valimisnimekirjad väljas 151 omavalitsuses 2113 kandidaadiga ja volikogudesse pääseti 127 omavalitsuses. Kokku sai erakond 83 953 häält ehk 16,9%. Reformierakond säilitas võimupositsiooni Tartus, Võrus, Valgas, Jõgeval, Viljandis, Keilas, Raplas, Kärdlas ja Kuressaares.
XI Riigikogu (2007–2011).
4. märtsil 2007 toimunud Riigikogu valimistel sai Reformierakond 153 041 häält ehk 27,8%, mis andis 31 kohta Riigikogus.
2. aprillil 2007. aastal sõlmisid Reformierakond, Isamaa ja Res Publica liit ning Sotsiaaldemokraadid koalitsioonilepingu. Loodud valitsuse juhiks sai Andrus Ansip, välisministrina jätkas Urmas Paet ja justiitsministrina Rein Lang, kultuuriministriks sai Laine Jänes, sotsiaalministriks Maret Maripuu ning Jaanus Tamkivist sai keskkonnaminister.
Veebruaris 2009 astus Maret maripuu tagasi ning uueks sotsiaalministriks sai Hanno Pevkur.
Juunis 2009 lahkusid sotsiaaldemokraadid valitsuskoalitsioonist, uueks rahandusministriks sai Jürgen ligi
2007. aasta Riigikogu valimiste eel tegi erakond rohkesti valimisreklaami, sealhulgas tänavaplakatitega enne aktiivse valimiskampaania algust. Lubadused keskendusid palkade ja toetuste suurendamisele.
Kampaania kulud.
Valimiskampaaniale kulutati kokku 32,4 miljonit krooni, sealhulgas
Kandidaadid kulutasid lisaks ligi kaks miljonit krooni.
Erakonna liikmemaksudest, annetustest ja riigieelarve eraldistest laekus erakonnale 2007. aasta esimeses kvartalis 29,9 miljonit krooni.
Suurimad annetajad olid Urmas Sõõrumaa (2 miljonit krooni) ja Arti Arakas (1,6 miljonit krooni).
Erakond jäi võlgu 2,5 miljonit krooni.
Euroopa parlamendi valimised 2009.
7. juunil 2009 toimusid Europarlamendi valimised ning Reformierakonnast osutus valituks Kristiina Ojuland. Reformierakond sai 60877 häält ehk 15,3%.
Kohalikud valimised 2009.
18. oktoobril 2009 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel sai Reformierakond 110 275 häält. Kõige suurem toetus oli Reformierakonnal Saaremaal (32,8%), järgnes Põlvamaa (31,9%) ja Tartu (30,88%). Nimeliselt pälvisid rohkem hääli linnapea Urmas Kruuse Tartus, Kalle Jents Viljandis ja Urve Tiidus Kuressaares ning Rapla vallavanem Aare Heinvee.
XII Riigikogu (2011-2015).
6. märtsil 2011 toimunud Riigikogu valimistel sai Reformierakond 164 255 häält ehk 28,6% kogu häältearvust, saades Riigikogus 33 kohta.
Uue võimuliidu otsustas Reformierakond peale läbirääkimisi sõlmida senise valitsuspartneri Isamaa ja Res Publica Liiduga, kellega kahepeale omatakse Riigikogus 56 kohta.
Loodud valitsuse juhina jätkas Andrus Ansip, välisministrina Urmas Paet, rahandusministrina Jürgen Ligi, sotsiaalministrina Hanno Pevkur, kultuuriministriks sai Rein Lang, justiitsministriks Kristen Michal ja Keit Pentusest sai keskkonnaminister.
Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimeheks valiti Jaanus Tamkivi, aseesimeesteks Valdo Randpere ja Remo Holsmer. Riigikogu aseesimeheks esitati Laine Randjärv.
Reformierakond peab oma olulisemateks saavutusteks:.
1. jaanuarist 2000 kaotati Eestis tulumaks ettevõtetesse reinvesteeritud kasumilt. Tegemist oli Reformierakonna ühe peamise valimislubadusega 1999.aasta parlamendivalimistel.
2002. aasta novembris ja detsembris sai Eesti kutse liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga. Suure panuse liitumisläbirääkimiste edukaks lõppemiseks andsid Eesti delegatsioone juhtinud peaminister Siim Kallas ja välisminister Kristiina Ojuland. Septembris 2003 kiitis ka Eesti rahvas referendumil heaks Eesti liitumise Euroopa Liiduga.
Alates 1. jaanuarist 2004 jõustus vanemahüvitise seadus, mis võimaldab väikelapsega emal lapse sünni järel aasta lapsega kodus olla ilma, et ta sissetulekus kaotaks. Tegemist on Reformierakonna ühe olulisema valimislubadusega 2003.aasta Riigikogu valimistel. 2006.aastal pikenes vanemahüvitise maksmine 15 kuuni ning 2008. aastast alates makstakse vanemahüvitist 18 kuud.
2005. aasta 1. jaanuarist jõustus üksikisiku tulumaksumäära alanemine kahe protsendi võrra. Järgnevatel aastatel langes tulumaks veelgi, olles nüüdseks 21%.
1. juulist 2007 tõsteti lapsetoetus alates pere kolmandast lapsest 900 kroonini. Samaaegselt lõppes kvartalitoetuse maksmine kolme- ja enamalapselistele peredele. Muudatusest võitsid kolmelapselised pered 300 krooni, neljalapselised pered 600 krooni, viielapselised pered 1050 krooni ja kuuelapselised pered 1500 krooni kuus.
17. detsembril 2008 võeti Riigikogus vastu uus Töölepinguseadus, mille tulemusena muutusid töösuhted paindlikumaks. Uus Töölepingu seadus jõustus 1. juulil 2009.
13. juulil 2010 otsustas Euroopa liidu rahandusministrite nõukogu ECOFIN, et Eesti saab 1. jaanuaril 2011 eurole üle minna, olles majanduslanguse tingimustes täitnud selleks vajalikud Maastrichti kriteeriumid. 1. jaanuaril 2011 läks Eesti üle eurole.
Alates 2011.aastast on võimalik asutada osaühingut ilma sissemakset tegemata, mis oli oluline samm selle poole, et Eesti inimesed saaksid kiiremini oma ettevõttega alustada.
Juunis 2011 võeti Riigikogus vastu kodualuse maa maksuvabastust kehtestav seadus, mis hakkab kehtima alates 1. jaanuarist 2013.
Valitsus kiitis jaanuaris 2012 heaks maagaasiseaduse muutmise, mis loob võimalused konkurentsi tekkimiseks Eesti gaasiturul ja suurendab oluliselt Eesti riigi energiajulgeolekut.
Märtsis 2012 võeti riigikogus vastu seadusemuudatus, millega kaotatakse riigikontrolli ja õiguskantsleri eripensionid 1. jaanuarist 2013.
Juunis 2012 võeti Riigikogus vastu vanemapensioni süsteemi kehtestav seadus.
Sügisel 2012 kinnitas valitsus töötuskindlustusmakse langetamise 3%le.
13. juunil 2012 võeti Riigikogus vastu uus avaliku teenistuse seadus, mis muudab avaliku sektori palgakorralduse selgeks ja läbipaistvaks.
Reformierakonna rahastamisskandaal.
Erakonna 18. sünnipäeval 2012. aastal toimus Tartus raekoja platsil erakonna kontori ees valeliku poliitika vastane meeleavaldus.
Silver Meikar teatas 2012. aasta maikuus, et annetas 2009.–2010. aastal Eesti Reformierakonnale raha, mille päritolu ta enda väitel ei tea. Riigiprokuratuur alustas samal päeval kriminaalmenetlust, et kontrollida Postimehes ilmunud väiteid, et Reformierakond on vastu võtnud teadmata allikatest pärinevat vara, mis on vormistatud erakonna liikmete annetustena. Järgnevad viis kuud oli erakond meediatähelepanu keskmes. Oktoobris lõpetati uurimine küllaldaste tõendite puudumise tõttu, kuid samas jäid endiselt üles kahtlused.


Rahvuslik Koonderakond Isamaa.
Rahvuslik Koonderakond Isamaa oli Eesti erakond 21. novembrist 1992 kuni 2. detsembrini 1995.
Sügisel 1991 moodustasid Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit ja Vabariiklaste Koonderakond valimisliidu Isamaa.
21. novembril 1992 ühinesid Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit ja Vabariiklaste Koonderakond nimetatud erakonnaks. Uue erakonna esimeheks sai tollane Eesti peaminister Mart Laar, kes jäi esimeheks kuni erakonna eksisteerimise lõpuni.
Rahvuslik Koonderakond Isamaa ühines 2. detsembril 1995 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga. Ühinemisel sündis Isamaaliit.
Vaata ka.
Isamaa


Rumeenia keel.
Rumeenia keel on keel, mis kuulub indoeuroopa keelkonna romaani rühma.
Sõnavara.
Rumeenia keele sõnavara sisaldab umbes 70% ladina päritoluga sõnu, 20% moodustavad slaavi päritoluga sõnad.


Rebane.
Rebane ehk punarebane ("Vulpes vulpes") on koerlaste ("Canidae") sugukonda rebase ("Vulpes") perekonda kuuluv kiskja.
Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranžid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks.
Nomenklatuur ja süstemaatika.
Rebane kuulub rebase perekonda. Tema ladinakeelne nimetus sisaldab sõna "vulpes" ('rebane') algul perekonna- ja seejärel liiginimena.
Rebase perekonnas on 6 liiki, kellest punarebane on kõige suurem.
Liiki kirjeldas 1758 Karl Linné, arvates ta koera perekonda ja andes talle nimeks "Canis vulpes".
Rebase alamliiki ameerika punarebast ("Vulpes vulpes fulva"; "fulvus" tähendab 'punakaskollane; ruuge') on peetud ka omaette liigiks "Vulpes fulva" euroopa punarebase ("Vulpes vulpes vulpes") kõrval.
Rebase mõõtmed ja värvus varieeruvad elupaigast sõltuvalt suuresti ja selle põhjal on kirjeldatud palju alamliike. NSV Liidu alal oli kirjeldatud 14–15 alamliiki ja levila ülejäänud osas veel umbes 25 alamliiki. Et süstemaatikud on kirjeldanud veel palju kahtlasi vorme, on alamliikide arv nähtavasti veelgi suurem.
Kromosoomistik.
Rebasel on 38 kromosoomi. Näiteks kassil on sama palju, naaritsal palju vähem (30), aga koeral enam kui poole rohkem (78).
Levila.
Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levilaga. Ta elab Palearktises ja Nearktises: kõikjal Euroopas, peaaegu kõikjal Aasias (sealhulgas Jaapanis, ei leidu Indo-Hiinas), kõikjal Kanadas ja suures osas USA-s (ei leidu edelas ning mõnes Texase ja Alaska osas). Mõned asurkonnad on ka Põhja-Aafrikas. Eestis on rebane tavaline loom. Austraaliasse introdutseeriti rebane 19. sajandil.
Eestis on rebast arvukalt nii mandril kui ka saartel, koguni pisematel laidudel, kokku 8000 isendit. 1986. aastal oli rebaseid Eestis hinnanguliselt 5000. Arvukus kõigub olenevalt saakloomade ja teiste kiskjate arvukusest.
Suurus.
Rebane on väikese koera suurune. Täiskasvanud isaslooma tüvepikkus on 60–90 cm, sealhulgas saba 40–60 cm (umbes pool tüvepikkusest).
Kehapikkus on isastel keskmiselt 65–75 (80) cm, emastel 62–67 cm.
Täiskasvanud rebase mass on 6–10 kg. Euroopa rebased ja kõrgematel laiuskraadidel elavad rebased kaaluvad tavaliselt rohkem kui Põhja-Ameerika rebased ja madalamatel laiuskraadidel elavad rebased.
Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem.
Isased kaaluvad keskmiselt 10–15% rohkem kui emased. Et isendite suurus varieerub tugevalt, ei saa selle alusel sugu määrata.
Värv.
Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedamate karvadega ja vahel ebamäärase tumeda mustriga selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge, aga vahel ka must. Käppade alaosa on tavaliselt must ja sabaots on tavaliselt must või valge (valge sabaots on punarebase iseloomulik tunnus). Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10%). Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ja temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast kohtab harva ja enne kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis. Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane. Harva esineb albiinosid.
Rebased on põhja pool tumedamad ja intensiivsema tooniga kui lõuna pool. See on vastuolus Glogeri reegliga. Karmi kliimaga põhjaaladel täheldatakse märksa sagedamini mustjaspruune ja koguni melanootilisi isendeid
Silmad on täiskasvanud rebasel kollased. Silmade lõige on vertikaalne. Nina on tumepruun või must. Kõrvad on väljastpoolt pruunid või mustad.
Koon.
Koon on kitsas ja piklik, mis on punarebase iseloomulik tunnus.
Hambad.
Hambavalem on 3/3 1/1 4/4 2/3. Hammasterida moodustab üle poole koljupikkusest. Eespurihambad on lihtsad ja terava otsaga, välja arvatud kontide järamiseks kasutatav ülemine neljas eespurihammas. Tagapurihambad on muljumiseks sobiva ehitusega.
Käpad.
Esikäpal on 5 küünist, tagakäpal 4 küünist. Esimene varvas on rudimentaarne, kuigi küünisega, ega puutu vastu maad.
Käpad on pikamaajooksuks kohastunud nagu koeralgi: varvaste padjandid on kõvad ning küünised on pidevalt väljas ja lõikuvad maasse.
Saba.
Saba on pikk ja kohev, eriti talvel. Sabaots on must või valge. Joostes hoiab rebane saba horisontaalselt.
Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise suhtluse vahend.
Nagu enamikul koerlastel, on rebasel sabanääre. See asub tal 75 mm sabajuurest kõrgemal saba ülapinnal nahas ja nahaaluses koes. See nääre eritab skungi lõhna taolist lõhna, mis on seksuaalne peibutuslõhn.
Jäljed.
Rahulik rebane asetab kündimisel jala jala ette ja jätab niimoodi lumele sirge jäljerea.
Ehmunud loom seevastu traavib või galopeerib, hoides keha maadligi ja saba taga pikalt sirgu.
Meeled.
Rebastel on hea haistmine ja kuulmine ja need on rebase juhtivad meeled; nägemine ei ole nii hea. Näiteks liikumatult seisvale või istuvale inimesele võib ta peaaegu otsa tormata. Erinevalt teistest koerlastest näeb rebane pimedas suhteliselt hästi.
Rebane on uudishimulik. Mõnda ebatavalist objekti, näiteks maas kükitavat inimest nähes võib rebane seda kergesti uurima tulla. Sobiva tuule korral võib rebane üsna lähedale tulla, enne kui ta inimese ära tunneb.
Elupaik.
Rebane on plastiline liik. Õigupoolest sobivad rebasele kõik elupaigad alates soolapaduratest ja liivaluidetest ning lõpetades mäetippudega. Lääne-Euroopas ja USA-s on rebane jõudnud eeslinnadesse. Linnas sünnivad rebasekutsikad sageli kuuris. Lausmetsa rebane väldib, rohkem rebaseid elab metsastepis, stepis ja eelmäestikus.
Rebane on üldiselt paikne loom. Normaalsetes oludes ta ei rända. Regulaarseid rändeid on siiski täheldatud tundras, kõrbes ja mägedes. Näiteks tabati üks Malozemelskaja tundras märgistatud isend 600 km edela pool. Ida-Euroopas asuvad noored rebased iseseisvalt elama sünnipaigast tavaliselt 2–30 km kaugusele, ehkki on ka juhtunud, et enam kui 100 km kaugusele.
Inimeste lähedus pakub väikesel alal palju toitu, sealhulgas inimeste toidujäätmeid. Kahjuks toob inimeste lähedus kaasa ka auto alla jäämise ohu. Rebaseid elab isegi suurte tööstuskeskuste vahetus läheduses.
Maal on talumehed paljudes kohtades loobunud neid küttimast, nähes neis viljasaaki ohustavate rohutirtsude ja hiirte hävitajaid. Looduses eelistab rebane mitmekesise taimkattega elupaigad, Eestis metsatukki kultuurmaastiku naabruses, mitte sügavaid metsi. Rebane elutseb kuni 1800 m, Tiibetis kuni 4000 m kõrgusel.
Talvel 2002/03 asus üks rebane elama Kuressaare linnuse lähedale, kodunes inimestega ja hakkas käest süüa võtma.
Eluviis.
Rebane on eraklik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimisajani elab ja kütib ta üksi. Ühel territooriumil elab üks täiskasvanud isasloom koos ühe või kahe täiskasvanud emase ja kutsikatega. Täiskasvanud rebaseid saab ühel territooriumil olla rohkem kui kaks ainult juhul, kui neid taga ei kiusata ja toitu on külluses.
Täiskasvanud rebase territooriumi suurus sõltub elupaiga kvaliteedist. Heades piirkondades on see 5–12 km², linnas koguni 0,2 km². Halbades piirkondades (mägedes) ulatub territoorium 20–50 ruutkilomeetrini. Mõnel aastaajal võivad kõrvutised territooriumid pisut kattuda, kuigi selle tuumikut kaitstakse sissetungijatega võideldes. Mööda oma maa-ala ringi liikudes ja toitu otsides märgistab rebane juba läbivaadatud kohad uriiniga, et mitte hakata sealt uuesti otsima.
Rebane eelistab pesauru rajamiseks vihma-, sula- ja pinnavee eest kaitstud kuiva liivast pinnast. See võib asuda mingi kõrgendiku nõlval. Rebasel on põhiurg ja sageli ka tagavaraurud. Sageli võtavad rebased üle teiste loomade, näiteks mäkrade, küülikute, ümisejate, polaarrebaste ja vöölaste urge, mida nad kohandavad: teevad suuremaks ja lisavad uusi käike. Talvel ning poegimise ja poegade kasvatamise ajal võivad rebased kaevata ja kasutada suuremaid urge. Rebane võib kasutada ka looduslikke redupaiku: koopaid, kaljulõhesid ja mahalangenud puude õõnsusi. Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem kui üks väljapääs (kuni viis), et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda. Peaurgu ühendavad teiste puhkepaikade, lemmikjahimaade ja toidupanipaikadega käigurajad. Tavaliselt viib rebane pojad uutesse urgudesse sedamööda, kuidas nad suuremaks kasvavad.
Urgu kasutab rebane peamiselt siis, kui tal on pesakond. Kui rebasel parajasti poegi ei ole, ei puhka ta urus, vaid lagedal maal rohus, võsas või isegi lumes, et saaks märgata kiskja lähenemist. Jälitajate eest põgenedes poeb rebane mõnda ettejuhtuvasse redupaika, mida tema elukohas leidub tavaliselt rohkesti.
Võimalusel rajab rebane oma uru tihnikusse, aga selle asukoha reedavad kaugeleulatuvad käigurajad. Lähemale tulles on lihtne rebase eluaset ära tunda, sest pesauru ümbrus on räpane. Uruavade ees on suured mullahunnikud, lähiümbruses toidujäätmed ja ekskremendid. See loob soodsa pinnase umbrohu kasvamiseks ja vahel ongi uruavad umbrohupuhmaste varjus.
Rebase eluviis on öine või videvikuline. Seal, kus teda ei jälitata, võib ta ringi liikuda ka keskpäeval, kusjuures siis on ta üllatavalt julge ega karda inimest. Seevastu jälitamise korral on rebane ettevaatlik ning ilmutab üllatavat osavust jälgede segamise abil või muul viisil põgenedes. Selletõttu on peaaegu kõigil rahvastel, kes rebast tunnevad, temast saanud kavaluse ja osavuse sümbol folklooris. Karm olelusvõitlus on rebasel välja kujundanud väga keerulise käitumise ja mõnel isendil on vaimsed võimed saavutanud eriti kõrge taseme.
Rebase kiirus on kuni 48 km/h ja ta võib üle hüpata 2 meetri kõrgustest takistustest.
Rebase häälitsuste hulka kuuluvad klähviv haukumine (hoiatus) ja läbilõikav ulgumine ning kiunumine. Paaritumise ajal emasloom klähvib.
Toitumine.
Rebane on kõigesööja. Endise NSV Liidu aladel on rebase toidu hulgast leitud üle 300 liigi loomi ja kümneid taimeliike..
Ta sööb põhiliselt närilisi, eriti uruhiiri. Just hiirte rohkusest sõltub rebaste käekäik. Suuremad loomad pole tema toidus nii tähtsad, kuigi rebane teisigi loomi, eriti jänesepoegi, tihti kätte saab. Lisaks hiirtele sööb rebane jäneselisi ning teisi väikese ja keskmise suurusega selgroogseid (sealhulgas skunke, noori opossumeid, oravaid, okassigu, laululinde ja parte), tigusid, vihmausse ja putukaid (rohutirtse, põrnikaid, kilke) ning puuvilju, marju (eriti murakaid), rohtu, pähkleid ning teri (maisi ja nisu). Menüüsse kuuluvad ka lindude, põhiliselt partide ja kanaliste munad ja pesapojad. Täiskasvanud lindudel ei ole rebase toidus suurt osa, kuigi ta ei jäta juhust kasutamata, kui tema läheduses laskub maapinnale mõni lind. Ta püüab kõiki linde, alates kõige väiksematest kuni hanede ja metsisteni. Levila lõunaosas püüavad ja söövad rebased sisalikke, Kaug-Idas söövad nad massiliselt pärast kudemist surnud lõhelisi. Selgroogseid sööb rebane rohkem talvel, kui muud toitu pole saada. Meeleldi sööb ta raibet. Linnas kogub rebane toitu maast ning tühjendab prügikaste, linnumajasid ja kompostihunnikuid. Erinevalt maarebastest murravad linnarebased palju väikesi linde ja metsikuid tuvisid.
Hiiri jahtiv rebane seisab liikumatult, kuulatades ja jälgides avastatud hiirt tähelepanelikult. Seejärel hüppab ta kõrgele ja püüab hiire maandudes käppade abil vastu maad suruda. Selline jaht näeb ebaõnnestuvate katsete tõttu välja nagu tants. Rebase päevane toiduhulk on 0,5–1,0 kg.
Sama huvipakkuv on rebase talvine hiirejaht. Rebane kuulatab tähelepanelikult ja kui kuuleb läbi lume hiire piiksumist, teeb graatsilise hüppe ja hakkab lund kaapima. Vahel on ta sellest tegevusest nii haaratud, et laseb inimeselgi endale üsna lähedale tulla.
Taimne toit on rebase toidus levila lõunaosas tähtsam kui põhjaosas. Siiski söövad taimetoitu kõik rebased. Rebane eelistab puuvilju ja marju, harvem sööb ta taimede vegetatiivseid osi.
Rebasejahi pooldajad väidavad, et kodulinde ründav rebane tapab rohkem kui tal toiduks tarvis, kuid see pole tõsi. Pealegi ei söö rebane kodulinde sugugi nii sageli nagu arvatakse.
Eluiga.
Rebase eluiga on looduses tavaliselt mõni aasta, maksimaalselt 10–12 aastat, vangistuses kuni 20–25 aastat.
Vaenlased.
Rebase põhiline vaenlane on inimene, kes kütib teda lõbu pärast ja karusnaha saamiseks. Maal tapetakse rebaseid kui kanavargaid. Paljud rebased jäävad auto alla. Rebastele peavad jahti ilvesed, pantrid ja hundid, kuid neid ei ole palju alles jäänud. Rebane on ettevaatlik ja vaenlase eest põgenemisel väga leidlik. Ta ei poe oma urgu, vaid jookseb kiiresti ära.
Paljunemine.
Emasloom indleb kord aastas ja jooksuaeg vältab 1–6 päeva. Ovulatsioon on spontaanne ega nõua kopulatsiooni. Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad levila piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). See sõltub ka ilmast ja loomade toitumusest. Mõnel aastal jääb 60–70% emaseid järglasteta.
Isasloomadel on sigivustsükkel. Täielik spermatogenees toimub ainult novembrist märtsini. Poegimisajal isased võitlevad.
Kurameerimise ajal märgistavad isane ja emane oma territooriumi lõhnaga. Selleks nad urineerivad puurontidele, kividele ja põõsastele, mis koos sabanäärme eritisega tekitab ainulaadse rebaselõhna. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 15–20 minutit ja sageli saadavad seda lärmavad häälitsused (emasloom klähvib). Kaklevad ja vihased loomad vinguvad läbilõikavalt.
Viljastatud munarakk kinnitub 10–14 päeva pärast edukat paaritumist. Tiinus kestab 40–58 päeva või 2,5 kuud.
Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Pesakonnas on 3–6, harva kuni 12-13 kutsikat. Nende sünnikaal on 50–150 g. Kutsikad sünnivad tumepruunis udukarvastikus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ning hoides nad soojad ja puhtad. Isane varustab teda toiduga, kuid ei sisene urgu. Alles kahe nädala vanustena hakkavad nad nägema ja kuulma ning nende igemetest lõikuvad läbi esimesed hambad
Emapiima saavad pojad poolteist kuud. Üle kahe nädala vanused pojad saavad ka peenestatud toitu. Kutsikad hakkavad pesast väljas käima 4–6 nädala vanuselt. Sel ajal toob ema neile päris toitu, millel tihtilugu on veel elu sees. Nii saavad pojad õppida saaki murdma. Umbes kolmekuistele rebasekutsikatele toob ema urgu hiiri, et pojad saaksid õppida hiirte küttimist ja söömist. Nad võitlevad omavahel, et välja selgitada, kes on kõige tugevam. Täielikult võõrutatakse kutsikad emapiimast 8–12 nädala vanuselt. Kutsikad hakkavad varakult kogust plehku panema ja juba õige väikeseid rebasekutsikaid saab kohata pesast kaugel. Üldiselt kulub innaajast kuni poegade lahkumiseni urust pool aastat. Sügiseks on noorloomad juba päris suured.
Ema ja poeg jäävad kokku kuni sünnile järgneva sügiseni. Juhtub, et tütar aitab emal järgmisel aastal uue pesakonna üles kasvatada. Üldse, kui emaseid on territooriumil rohkem kui üks, siis tavaliselt poegib ainult üks nendest. Suguküpsus saabub mõnel emasel 10 kuu vanuselt, aga järgmisel aastal, 1 aasta ja 10 kuu vanuselt on nad igal juhul suguküpseks saanud.
Kasulikkus.
Rebane on tähtis karusloom, keda kasvatatakse farmides rohkem kui ühtki teist tavaliselt metsikut karuslooma. Rebast ka kütitakse karusnaha pärast. Rebasejaht on meelelahutussport, eriti Suurbritannias, kus rebaste ratsa küttimine koertega on traditsiooniline.
Rebase tumeda karvaga vorm hõberebane aretati 19. sajandi lõpus. Hiljem on aretatud veel teisigi tõuge: plaatinarebane, merivaikrebane, marmorrebane jne.
Rebane reguleerib väikeste näriliste ja kahjulike putukate arvukust. See kasu, mida ta toob kahjurnäriliste ja -putukate hävitajatena, kaalub paljukordselt üles linnustikule ja jahimajandusele tekitatava kahju.
Kahjulikkus.
Paljud peavad rebast ohtlikuks kodulindudele, kuigi ohu suurusega liialdatakse.
Rebased on tuntud marutaudisiirutajad. Mõnes kohas pannakse rebaste käiguradadele marutaudivastaseid preparaate.
Samuti levitavad rebased kärntõbe. Ka see haigus on rebasele ohtlik, sest karvkatte hõreduse tõttu võib ta talvel ära külmuda.
Rebased levitavad ka kiskjate katku ja teisi tõbesid.
Austraalias on sissetoodud rebased looduse mitmekesisusele väga kahjulikud: nende pärast on välja surnud rohkem liike kui kasside ja küülikute pärast.
Looduskaitse ja jaht.
Rebane ei ole Eestis looduskaitse all. Jaht rebasele on lubatud ja sagedane. Peibutusjaht, varitsusjaht ja hiilimisjaht on Eestis lubatud aasta ringi, uru- ja ajujaht ning jaht koeraga 1. oktoobrist 28. veebruarini. 2001. aastal kütiti Eestis 5797 rebast.
Loomaaed.
Tallinna Loomaaias on euroopa punarebase paar, kes saab järglasi. Pojad lastakse rebastel üles kasvatada võimalikult häirimatult js lastakse augustis või septembris mõnekümne kilomeetri kaugusel Tallinnast loodusesse lahti.
Rebaseid elab ka Elistvere loomapargis.
Kultuur.
Lääne kultuuris omistatakse muinasjuttudest lähtuvalt rebasele kavalus, mida ta kasutab lindude, eriti kanade püüdmiseks ning täbaratest olukordadest pääsemiseks. Keskajal levisid allegoorilised loomamuinasjutud rebasest, kes oma kavalusega võidutseb tugevamate loomade üle ("Rebaseromaan"), ("Reinuvader Rebane"). Hiinas jutustatakse libarebastest nagu Eestis libahuntidest.
Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli esimese kursuse üliõpilasi nimetatakse rebasteks.


Rott.
Rott ("Rattus") on hiirlaste sugukonda kuuluv liigirohke näriliste perekond.
Enamik liike elutseb Kagu-Aasias ja Aafrikas. Mitu liiki on inimene tahtmatult mujale levitanud. Paljud rotid on kõigesööjad ja seal, kus neid on palju, nad lausa hävitavad inimeste toiduvarusid. Ohtlikke nakkushaigusi (näiteks katku, tüüfust) edasi kandes on rotid põhjustanud epideemiaid.
Eestis elab 13. sajandist alates India päritoluga mustjashalli karvastikuga kodurott. Sellest suurem, hallikarvaline rändrott jõudis meile 17. sajandil, kuid on praeguseks koduroti tõrjunud suhteliselt väikesele alale Lõuna- ja Kagu-Eestis.


Reaalarv.
Reaalarvud on kõik ratsionaal- ja irratsionaalarvud ehk kõik positiivsed arvud, negatiivsed arvud ja null ehk kõik algebralised arvud ja transtsendentsed arvud.
Reaalarvud moodustavad reaalarvude hulga formula_1 ehk R ning tähtsaima arvuvalla matemaatikas.
Reaalarvud on konstrueeritud nii, et oleks võimalik loomulik üksühene vastavus reaalarvude hulga ja sirge (arvsirge) punktide hulga vahel.
Nimetus "reaalarv" ('tegelik arv') iseloomustab erinevust imaginaararvudest.
Reaalarvude konstruktsioonid.
Reaalarvude konstruktsioonid ehk konstruktiivsed definitsioonid on sellised reaalarvude defineerimise viisid, mille korral võetakse aluseks ratsionaalarvud või muud matemaatilised objektid, mis loetakse antuks. Neist konstrueeritakse uued objektid, mis vastavad meie intuitiivsele arusaamale irratsionaalarvudest ja mida nimetatakse irratsionaalarvudeks, ja lisatakse need ratsionaalarvudele. Ratsionaalarvud ja irratsionaalarvud kokku moodustavad reaalarvud.
Ajalooliselt esimesed reaalarvude ranged definitsioonid olidki konstruktiivsed. Aastal 1872 avaldati üheaegselt kolm tööd – Georg Cantori fundamentaaljadade teooria, Karl Weierstrassi teooria (tänapäevases variandis lõpmatute kümnendmurdude teooria) ning Richard Dedekindi lõigete teooria ratsionaalarvude vallas.
Cantori fundamentaaljadade teooria.
Allpool esitatud lähenemise reaalarvude defineerimisele esitas Georg Cantor 1872. aastal avaldatud artiklis. Sarnaseid ideid väljendasid Eduard Heine ja Charles Merais.
Kokkuvõte.
formula_2
Selle tingimuse mõte seisneb selles, et jada liikmed on alates teatud numbrist üksteisele kui tahes lähedal. Jadasid, mis seda tingimust rahuldavad, nimetatakse "fundamentaaljadadeks"..
Reaalarvu, mille defineerib ratsionaalarvude fundamentaaljada formula_3, tähistame formula_4.
formula_5 и formula_6,
mis on defineeritud vastavalt fundamentaaljadadele formula_3 ja formula_8, nimetatakse "võrdseteks", kui
formula_9
formula_14
Järjestusseos reaalarvude hulgal kehtestatakse kokkuleppega, mille järgi arv formula_15 on "definitsiooni kohaselt" suurem arvust formula_16 ehk formula_17, kui
formula_18
Reaalarvude hulga konstrueeriine fundamentaaljadade kaudu on mis tahes meetrilise ruumi "täielikustamise" konstruktsioon. Nagu ka üldjuhul, on täielikustamise tulemuseks saadud reaalarvude hulk ise juba "täielik", st temasse kuuluvad kõigi tema elementide fundamentaaljadade piirväärtused.
Cauchy koonduvuskriteerium ja selle kasutamine Cantoril.
Cantori teooria lähtekoht oli järgmine idee. Iga reaalarvu saab esitada ratsionaalarvude lõpmatu jada
formula_19
abil, mille liikmed on selle reaalarvu lähendid kasvava täpsusastmega, nii et see jada "koondub" selleks arvuks.
Mõistame nüüd reaalarvu all mingit objekti formula_20, mille defineerib ratsionaalarvude koonduv jada formula_21.
formula_3 koondubformula_23 leidubformula_24, nõnda et formula_25
Et vigast ringi ei tekiks, on tarvis leida mingi tunnus, mis võimaldab väljendada jada koonduvuse tingimust selle jada liikmete terminites, see tähendab mainimata jada "piirväärtuse väärtust" ennast.
Cantori ajaks oli niisugune tingimus juba leitud. Selle tegi üldisel kujul kindlaks prantsuse matemaatik Augustin Louis Cauchy.
Cauchy kriteeriumi järgi koondub jada formula_21 siis ja ainult siis, kui
formula_27
Kujundlikult öeldes seisneb jada koonduvuse tingimus Cauchy kriteeriumis selles, et jada liikmed on mingist numbrist alates üksteisele kui tahes lähedal.
Cauchy ei saanud seda kriteeriumi kuigivõrd rangelt põhjendada, sest puudus reaalarvu teooria.
Cantor pööras tähelepanu sellele, et see kriteerium iseenesest iseloomustab koonduva jada "sisemisi omadusi": teda saab formuleerida ja kontrollida, ilma et oleks juttu selle jada piirväärtuseks olevast reaalarvust endast. Ja sellepärast saab seda tunnust kasutada selleks, et tuua välja jadade klass, mille abil saab reaalarve "defineerida".
Nii et põhiline samm, mille tegi Cantor reaalarvu teooria rajamisel, seisnes selles, et ta vaatles iga ratsionaalarvude jada formula_21, mis rahuldab Cauchy tingimust, mingit (ratsionaalset või irratsionaalset) reaalarvu defineerivana. "Kui ma räägin arvsuurusest üldistatud mõttes, toimub see eelkõige juhtumil, mil on ette pandud ratsionaalarvude lõpmatu jada
formula_19,
mis on antud mingi seaduse abil ning millel on see omadus, et vahe formula_30 saab formula_31-i kasvades lõpmata väikeseks, olgu positiivne täisarv formula_32 milline tahes, ehk teiste sõnadega, suvaliselt valitud (positiivse ratsionaalarvu) formula_33 korral leidub selline täisarv formula_31, et formula_35, ja formula_32 on mis tahes positiivne täisarv."
Tänapäeva terminoloogias nimetatakse Cauchy tingimust rahuldavat jada "Cauchy jadaks" ehk "fundamentaaljadaks".
Reaalarvude konstruktsioon Cantori järgi.
Kaks fundamentaaljada formula_3 ja formula_8 võivad defineerida üht ja sedasama reaalarvu. See on nii tingimusel
formula_39
Niisiis tekib ratsionaalarvude kõigi fundamentaaljadade hulgal ekvivalentsusseos, ja üldise printsiibi järgi jagunevad kõik fundamentaaljadad ekvivalentsusklassideks. Selle klassijaotuse mõte seisneb selles, et ühte klassi kuuluvad jadad defineerivad ühe ja sellesama reaalarvu ning eri klassidesse kuuluvad jadad erinevad. Niisiis on olemas üksühene vastavus realarvude ning ratsionaalarvude fundamentaaljadade klasside vahel.
Nüüd saame sõnastada Cantori reaalarvude teooria põhidefinitsiooni.
"Definitsioon." "Reaalarv on ratsionaalarvude fundamentaaljadade ekvivalentsusklass."
Realarvu (ekvivalentsusklassi), mille defineerib ratsionaalarvude fundamentaaljada formula_40, tähistame formula_4.
Aritmeetilised tehted reaalarvudega defineeritakse nii. Kui on antud kaks realarvu formula_20 ja formula_43, mis on defineeritud fundamentaaljadadega formula_3 ja formula_8, nii et
formula_5 ja formula_6,
formula_51
Pole raske kontrollida, et see definitsioon on korrektne, st ei sõltu konkreetsete jadade formula_3 klassist formula_20 ja formula_8 klassist formula_43 valikust.
Analoogselt defineeritakse reaalarvude vahe, korrutis ja jagatis.
Reaalarv formula_15 on "definitsiooni järgi" suurem kui arv formula_16, see tähendab formula_17, kui
formula_59
See definitsioon ei sõltu jadade formula_3 klassist formula_20 ja formula_8 klassist formula_43 valikust.
Ratsionaalarvude süsteem sisestatakse reaalarvude süsteemi täiendava kokkuleppe abil, mille järgi jada
formula_64
mille kõik liikmed on võrdsed ühe ja sellesama ratsionaalarvuga formula_65, defineerib sellesama arvu, nii et formula_66. Teiste sõnadega, iga klass formula_67, mis sisaldab statsionaarset jada formula_68, samastatakse arvuga formula_65. Niisiis, reaalarvude hulk, mille konstrueerisime, on ratsionaalarvude hulga laiend.
Sellega on reaalarvude hulga konstrueerimine lõpule viidud.
Edasi saab toodud definitsioonide abil tõestada reaalarvude teadaolevad omadused.
Reaalarvude hulga täielikkus.
Definitsioonist järeldub, et iga "ratsionaalarvude" fundamentaaljada koondub mingiks reaalarvuks. See printsiip oli reaalarvu definitsiooni aluseks. Tänu sellele lisandusid ratsionaalarvudele irratsionaalarvud – ratsionaalarvude nende fundamentaaljadade piirväärtused, millel ratsionaalarvude seas piirväärtust ei olnud.
Tekib õigustatud küsimus, kas analoogset "täielikustamise" protseduuri ei või läbi viia veel kord, juba konstrueeritud reaalarvude hulgal. Osutub, et see protseduur ei anna uut tulemust, sest igal reaalarvude fundamentaaljadal on piirväärtus reaalarvude seas. Seda reaalarvude hulga omadust nimetatakse "täielikkuseks". Ja väide, et iga reaalarvude fundamentaaljada koondub, ongi Cauchy koonduvuskriteeriumi põhisisu.
Sama ideed kasutas hiljem Felix Hausdorff, kui ta tõestas Hausdorffi teoreemi meetrilise ruumi täielikustamisest.
Lõpmatute kümnendmurdude teooria.
Lõpmatute kümnendmurdude teooria pärineb Karl Weierstraßilt. 1863. aasta paiku töötas ta välja reaalarvude teooria, mis avaldati tema loengumärkmetena 1872. Muide, Weierstraßi teooria algversioon erineb mõnevõrra lõpmatute kümnendmurdude teoriast, mida esitatakse tänapäeva matemaatilise analüüsi õpikutes.
Ratsionaalarvud ja kümnendmurrud.
formula_72
Kui kümnendmurruks lahutamise protsess lõpeb lõpliku arvu sammude järel, siis kümnendmurd on "lõplik", vastasel juhul "lõpmatu".
Iga lõplikku või lõpmatut kümnendmurdu võib vaadelda formaalse reana kujul
formula_73
kus indeksi formula_74 väärtused on kas esimesed naturaalarvud formula_75 või vastavalt kõik naturaalarvud formula_76. Saab näidata, et rida, mis saadakse ratsionaalarvu formula_77 lahutamisel kümnendmurruks, alati koondub ning tema summa võrdub algse ratsionaalarvuga.
Kui ratsionaalarvu lahutamisel kümnendmurruks saadakse lõpmatu kümnendmurd, siis see on alati "perioodiline".
Seega vastab igale ratsionaalarvule üksainus kümnendmurd, kuid mõni kümnendmurd (näiteks lõpmatud mitteperioodilised) ei vasta ühelegi ratsionaalarvule. Loomulik on oletada, et ka nendele murdudele vastavad mingid "hüpoteetilised" arvud, mis ei ole ratsionaalarvud. Võttes vaatluse alla need hüpoteetilised arvud, mida hakkame nimetama "irratsionaalarvudeks", just nagu täidame lüngad kõigi kümnendmurdude kogumis.
formula_79
Seejuures tõlgendame seda lahutust samamoodi nagu ratsionaalarvude puhul, nimelt peame reaalarvu formula_20 rea
formula_81
Lõpmatute kümnendmurdude teooria konstruktsioon.
"Definitsioon." "Reaalarv on lõpmatu kümnendmurd, see on avaldis kujul"
formula_82,
"kus formula_83 on üks sümbolitest formula_84 või formula_85, mida nimetame arvu märgiks, formula_86 on mittenegatiivne täisarv, formula_87 on kümnendnumbrimärkide (mida võib tõlgendada arvuhulga formula_88 elementidena) jada."
Seejuures samastame "definitsiooni kohaselt" kümnendmurrud formula_89 ja formula_90, samuti kümnendmurrud kujul formula_91 ja formula_92. Selle kokkuleppe mõte on ilmne, sest neile kümnendmurdudele vastavad ratsionaalarvud langevad kokku.
Loomulik on kohe kokku leppida, et perioodilised lõpmatud kümnendmurrud kujutavad neile vastavaid ratsionaalarve. Teiste sõnadega, me "samastame" perioodilised kümnendmurrud ratsionaalarvudega. Sellise kokkuleppe puhul on ratsionaalarvude hulk kõikide reaalarvude hulga alamhulk.
Järgneb lõpmatute kümnendmurdude teooria konstruktsiooni visand.
Kõigepealt defineeritakse järjestus kõigi lõpmatute kümnendmurdude hulgal. Aluseks võetakse arvude kümnendjärkude järjestikune võrdlemine suurematest väiksemateni. Olgu näiteks antud kaks "mittenegatiivset" arvu
formula_93
Olgu formula_94 ja formula_95 esimesed mittekokkulangevad numbrimärgid formula_20 ja formula_43 üleskirjutustes. Kui nüüd formula_98, siis definitsiooni kohaselt formula_99, ja kui formula_100, siis formula_17. Kahe mittenegatiivse arvu võrdluse alusel defineeritakse mis tahes kahe reaalarvu võrreldavus.
Saab näidata, et defineeritud võrdlusseos «/math> annab lõpmatute kümnendmurdude hulgal lineaarselt järjestatud hulga struktuuri. Samuti saab näidata, et perioodiliste kümnendmurdude korral langeb kehtestatud järjestussuhe kokku juba olemasoleva võrreldavusseosega ratsionaalarvude seas.
Pärast lõpmatute kümnendmurdude hulgal järjestusseose defineerimist tõestatakse reaalarvu teooria jaoks põhimõtteline teoreem täpsest ülemrajast. See teoreem väljendab asjaolu, et reaalarvude järjestatud kogumil on pidevuse (Dedekindi täielikkuse) omadus.
Nüüd laiendatakse aritmeetilised tehted, mis on juba defineeritud ratsionaalarvude seas, "pidevuse alusel" "kõigile" reaalarvudele.
formula_105
Saab näidata, et seda tingimust rahuldav reaalarv eksisteerib ja on ainuke.
formula_109
Nagu ka liitmise puhul, seda tingimust rahuldav arv eksisteerib ja on ainuke. Pärast seda on lihtne defineerida kahe "suvalise" märgiga reaalarvu korrutis.
Saab kontrollida, et reaalarvude hulgal defineeritud liitmise ja korrutamise tehe langevad kokku ratsionaalarvude liitmise ja korrutamise tehtega.
Sellega on lõpmatute kümnendmurdude teooria konstruktsioon lõpule viidud. Edasi saab antud definitsioonide põhjal tõestada reaalarvude teadaolevad omadused, mis puudutavad aritmeetilisi tehteid ja järjestust.
Lõpuks olgu märgitud, et pärast reaalarvude jada piirväärtuse ja rea summa defineerimist saab tõestada, et iga reaalarv on oma kümnendlahutuse rea summa. See tähendab, kui
formula_79,
formula_111.
Ajalooline kommentaar.
Weierstrass ise vaatles pisut teistsugust konstruktsiooni.
Ülalesitatud teooriat võib lühidalt määratleda teooriana formaalsetest ridadest kujul
formula_112,
kus formula_86 on mittenegatiivne täisarv ning formula_114 on — kümnendnumbrimärgid.
formula_115,
kus formula_116 on "suvalised" mittenegatiivsed täisarvud.
On ilmne, et niisuguses konstruktsioonis saab reaalarvu kujutada lõpmata paljudel viisidel. Peale selle on selge, et kaugeltki mitte kõigile niisugustele ridadele ei saa omistada arvväärtust. Näiteks rida
formula_117
hajub.
Sellepärast Weierstrass esiteks vaatleb ainult koonduvaid ridasid (ta defineerib need read tõkestatud osasummadega ridadena (vaata mittenegatiivsete liikmetega rea koonduvuse kriteeriumi) ning teiseks defineerib sellel hulgal ekvivalentsusseose. Reaalarv defineeritakse ekvivalentsete koonduvate ridade klassina.
Reaalarvude defineerimisiis kümnendmurdude abil, see tähendab lahutuse abil mitte kõikide "alikvootsete" murdude (see on murdude kujul formula_118) kaupa, vaid ainult kümne astmete formula_119 kaupa on mugavam, sest sellega saavutatakse reaalarvu rea kujul kujutamise ühesus. Kui aga tulla tagasi Weierstrassi üldise viisi juurde, siis saab ilmsiks analoogia Weierstrassi lähenemise ja Cantori lähenemise vahel. Cantor defineeris reaalarvu ratsionaalarvude koonduvate jadade ekvivalentsusklassina, kusjuures jada koonduvuse määratlemiseks ta kasutas Cauchy kriteeriumi. Weierstrass tegi sedasama, ainult et koonduvate jadade asemel vaatles ta koonduvaid ridasid ning jada koonduvuse Cauchy kriteeriumi asemel kasutas ta mittenegatiivsete liikmetega rea koonduvuse tunnust (muide, ekvivalentne teoreem monotoonse jada piirväärtusest kannab Weierstrassi nime).
Lõigete teooria ratsionaalarvude vallas.
Richard Dedekindi teooria on kõige lihtsam ja ajalooliselt esimene range reaalarvuteooria. Erinevalt Cantori ja Weierstrassi analüütilisest lähenemisest on Dedekindi teooria aluseks geomeetrilised kaalutlused, millest tuleneb selle näitlikkus.
Dedekindi teooria väärtus seisneb selles, et peale reaalarvude konstrueerimise toodi seal esimest korda välja "pidevuse" mõiste matemaatiline olemus. See mõiste on matemaatilise analüüsi aluseks ning seda oli sajandeid kasutatud, viidates selle ilmsusele või geomeetrilistele kaalutlustele.
Dedekind lõi oma teooria 1858, kuid see avaldati esmakordselt 1872 väikeses brošüüris "Stetigkeit und irrationale Zahlen" (Pidevus ja irratsionaalarvud). See raamat on tänini üks paremaid ja arusaadavaid aine esitusi. Siinne esitus järgib põhilises Dedekindi mõttekäiku.
Küsimuseasetus.
Dedekindi ajal tuli diferentsiaalarvutuse kursuse esituses, mis enamasti kasutas rangeid meetodeid, mõne väite tõestamisel siiski tugineda geomeetrilisele näitlikkusele.
Näiteks kui tõestati teoreemi monotoonse jada piirväärtusest, siis joonestati sirgjoon, millele märgiti punktid formula_120, mis kujutasid jada formula_94 liikmeid. Edasi öeldi näiteks, et "ilmselt" eksisteerib punkt formula_122, millele punktid formula_120 piiramatult lähenevad, või et niisugune punkt "peab" eksisteerima, sest arvsirge on "punktidega pidevalt täidetud". Edasi, kuna igale punktile sirgel vastab mingi ratsionaal- või irratsionaalarv, siis punktile formula_122 vastava arvu formula_65 korral kehtib: formula_126. Dedekind ütleb: "Sageli öeldakse, et diferentsiaalarvutus tegeleb pidevate suurustega, ent mitte kuskil ei anta selle pidevuse definitsiooni, ja isegi diferentsiaalarvutuse kõige rangemal esitamisel ei rajata tõestusi pidevusele, vaid apelleeritakse enam-vähem teadlikult kas geomeetrilistele ettekujutustele või ettekujutustele, mis saavad alguse geomeetriast, või lõpuks rajatakse tõestus teesidele, mida endid pole mitte kunagi tõestatud puhtaritmeetilisel teel."
Vajadust kasutada puhtaritmeetilise (arvude kohta käiva) väite tõestamiseks kasutada geomeetrilisi kaalutlusi tekitab teatava rahulolematuse tunde ning annab tunnistust "aritmeetika puudulikust põhjendatusest", arvu range ja täieliku teooria puudumisest. Ent kui isegi pidada lubatavaks geomeetrilist argumentatsiooni, tekib küsimus "pidevusest" sirge enese punktide suhtes. Osutub, et sirge pidevuse mõistel puudub siin loogiline definitsioon.
Ratsionaalarvude võrdlus sirge punktidega.
Dedekind lähtub ratsionaalarvudest, mille omadused ta loeb teadaolevateks. Ratsionaalarvude süsteemi kõrvutab ta sirge formula_127 punktide kogumiga, et tuua välja viimase omadused.
Ratsionaalarvud formula_70 moodustavad kogumi, millel on antud aritmeetilised tehted liitmine ja korrutamine, millel on teatud omadused. Kogum formula_70 on "lineaarselt järjestatud": mis tahes kahe erineva arvu formula_65 ja formula_131 korral võib öelda, et üks neist on teisest "väiksem".
Sirge formula_127 punktide kogum on samuti lineaarselt järjestatud hulk. Kahe punkti formula_133 ja formula_134 vaheline järjestusseos väljendub siin selles, et üks punkt formula_133 asetseb teisest formula_134 "vasakul".
Selle sarnasuse ratsionaalarvude ja punktide vahel saab välja arendada, seades nende vahele vastavuse. Nii saadakse arvsirge. Selleks valitakse sirgel kindel "algpunkt", kindel "pikkusühik" ehk "ühiklõik" ehk "skaala" lõikude mõõtmiseks ning "positiivne suund". Iga formula_137 jaoks saab konstrueerida vastava pikkuse, ning asetades selle algpunktist paremale või vasakule olenevalt sellest, kas arv formula_65 on positiivne või mitte, saame kindla punkti formula_139, mis vastab ratsionaalarvule formula_65.
Seega saab igale ratsionaalarvule formula_137 seada vastavusse kindla punkti formula_139. Seejuures vastavad eri arvudele eri punktid. Kui arv formula_65 on "väiksem" kui formula_131, siis punkt formula_133, mis vastab arvule formula_65, asetseb "vasakul" punktist formula_134, mis vastab arvule formula_131. Teiste sõnadega, kehtestatud vastavus säilitab järjestuse.
Sirge pidevus.
Ühtlasi osutub, et sirgel formula_127 on lõpmata palju arve, mis ei vasta mitte ühelegi ratsionaalarvule. See järeldub "ühismõõdutute" lõikude olemasolust, mis oli teada juba antiikajal (näiteks ruudu diagonaali ja külje ühismõõdutus, see tähendab arvu formula_150 (ruutjuur kahest) irratsionaalsus.
Piltlikult öeldes on sirge formula_127 täidetud punktidega "tihedamalt" kui ratsionaalarvude kogum formula_70 arvudega. Me näeme, et ratsionaalarvude hulga sees on "tühjad kohad", mis vastavad neile sirge punktidele, millele ei leidunud vastavat ratsionaalarvu, sellal kui sirge kohta ütleme, et ta on "punktidega pidevalt täidetud". Dedekind ütleb: "Eelnev ratsionaalarvude valla võrdlus sirgega viis selleni, et esimeses avastati lünklikkus, mittetäielikkus ehk katkelisus, sellal kui sirgele me omistame täielikkuse, lünkade puudumise, pidevuse."
Milles see pidevus õigupoolest seisneb? Kuidas seda sirge omadust "matemaatiliselt" väljendada?
Dedekind teeb järgmise tähelepaneku. Kui formula_133 on sirge kindel punkt, siis sirge kõik punktid jagunevad kaheks klassiks: need, mis asetsevad punktist formula_133 vasakul, ja need, mis asetsevad punktist formula_133 paremal; punkti formula_133 võib aga suvaliselt arvata kas esimesse või teise klassi. Ühtlasi kehtib sirge punktide kohta pöördprintsiip: "Kui sirge punktid jagunevad kaheks niisuguseks klassiks, et iga esimese klassi punkt asetseb asetseb igast teise klassi punktist vasakul, siis eksisteerib üks ja ainult üks punkt, mis tekitab sirge niisuguse jagunemise kaheks klassiks, sirge niisuguse lõigatuse kaheks tükiks."
Geomeetriliselt tundub see väide ilmsena, kuid tõestada me seda ei suuda. Dedekind osutab, et tegelikult ei ole see printsiip midagi muud kui postulaat, milles väljendub sirge pidevuse olemus. Kui võtame selle postulaadi omaks, siis omistame sirgele selle omaduse, mida me nimetame tema pidevuseks. "Selle omaduse omaksvõtmine pole midagi muud kui aksioom, mille abil me alles mööname sirgele pidevuse, paigutame mõttes sirge sisse pidevuse."
Selgitame Dedekindi printsiibi sisu ja geomeetrilist tõlgendust. Kujutame ette, et "kõik" sirge punktid on värvitud kahte värvi — roheliseks ja punasekd, nii et iga rohelist värvi punkt asetseb vasakul igast punast värvi punktist.
On "geomeetriselt ilmne", et peab eksisteerima sirge niisugune punkt, milles värvid puutuvad kokku. See punkt jagabki sirge kaheks klassiks: kõik rohelist värvi punktid asetsevad temast vasakul ja kõik punast värvi punktid paremal. Selles seisnebki Dedekindi printsiip.
Sealjuures peab ka kokkupunktepunkt ise olema kindlat värvi, sest tingimuse kohaselt on värvitud eranditult kõik sirge punktid. See punkt peab olema kas roheline, olles sel juhul "viimane" roheline punkt, või punane, olles sel juhul "esimene" punane punkt. Nagu on kerge näha, need kaks varianti välistavad teineteist: esimesel juhtumil ei eksisteeri esimest punast punkti — eksisteerivad kokkupuutepunktile kui tahes lähedased punased punktid, kuid esimest nende seas ei ole, teisel juhtumil aga puudub analoogsetel põhjustel viimane roheline punkt.
Nüüd pöörame tähelepanu sellele, millised "loogilised võimalused" me välistasime, apelleerides geomeetrilisele näitlikkusele. Kerge on näha, et neid on ainult kaks: esiteks võiks juhtuda, et üheaegselt eksisteerivad nii viimane roheline kui ka esimene punane punkt; teiseks võiks juhtuda, et pole ei viimast rohelist ega esimest punast punkti.
Esimese olukorra kohta öeldakse, et leiab aset "hüpe". Selline pilt on võimalik sirge korral, millest on välja visatud terve intervall vahepealseid punkte.
Teise olukorra kirjeldamiseks kasutatakse terminit "lünk". See pilt võib aset leida sirge korral, millest on eemaldatud terve lõik, kaasa arvatud selle otsad — sealhulgas juhtum, kui on eemaldatud üksainus punkt.
Seega tähendab sirge pidevus, et temas ei ole ei hüppeid ega lünki – lühidalt, ei ole tühje kohti.
On märkimisväärne, et ülaltoodud pidevuse definitsioon on rakendatav mis tahes elementide järjestatud kogumile.
Pidevus Dedekindi järgi.
Anname nüüd pidevuse täpse definitsiooni Dedekindi järgi, mis on rakendatav suvalisele lineaarselt järjestatud hulgale.
"Definitsioon." "Olgu formula_157 lineaarselt järjestatud hulk. Hulkade formula_122 ja formula_159 järjestatud paari nimetatakse "lõikeks" järjestatud hulgal formula_157 ning hulki formula_122 ja formula_159 endid selle lõike vastavalt "alumiseks ja ülemiseks klassiks", kui on täidetud järgmised tingimused:"
formula_163
formula_165
formula_166
Lõiget tähistame formula_167.
"Definitsioon." "Lineaarselt järjestatud hulka formula_157 nimetatakse "pidevaks (Dedekindi järgi)", kui tema mis tahes lõike puhul kas alumises klassis leidub suurim element ja ülemises klassis ei leidu vähimat või ülemises klassis leidub vähim element ja alumises klassis ei leidu suurimat (niisuguseid lõikeid nimetatakse "Dedekindi lõigeteks")."
Näitena vaatleme ratsionaalarvude hulka. Kerge on näha, et selles ei saa olla hüppeid: kui formula_65 on alumise klassi maksimaalne element, formula_131 on ülemise klassi minimaalne element, siis arv formula_171, mis asetseb formula_65 ja formula_131 vahel keskel, ei saa kuuluda ei alumisse ega ülemisse klassi, mis on vastuolus lõike definitsiooniga.
Samal ajal on ratsionaalarvude hulga sees tühikud — just neis kohtades, kus peavad asuma irratsionaalarvud. Vaatleme näiteks lõiget formula_167, mille defineerivad hulgad
formula_175
Kerge on näha, et see on tõesti lõige, kuid alumises klassis ei ole maksimaalset elementi ja ülemises klassis ei ole minimaalset. Seega on tegu lüngaga.
Irratsionaalarvude konstrueerimine.
Seega ratsionaalarvude kogum ei ole pidev: selles on lüngad. Et konstrueerida reaalarvude hulk, mille elemendid assotsieeruvad reaalarvudega, tuleb täita kõik lüngad ratsionaalarvude kogumis.
formula_167 korral lisame kogumile formula_70 uue elemendi (irratsionaalarvu) formula_20, mis "definitsiooni kohaselt" on suurem igast alumisse klassi kuuluvast arvust formula_65 ning väiksem igast ülemisse klassi kuuluvast arvust formula_180. Sellega täidamegi lõike klasside vahelise tühja koha. Me ütleme, et lõige formula_167 "defineerib" irratsionaalarvu formula_20 ehk irratsionaalarv formula_20 "tekitab" lõike formula_167.
Ühendades kõik võimalikud juhtumid, võime öelda, et iga lõige "ratsionaalarvude vallas" defineerib mingi ratsionaal- või irratsionaalarvu, mis selle lõike tekitab.
"Definitsioon." " nimetatakse iga lõiget ratsionaalarvude hulgas, mille alumises klassis ei ole suurimat elementi ja mille ülemises klassis ei ole vähimat elementi."
"Definitsioon." " nimetatakse ratsionaal- ja irratsionaalarvude hulga ühendit. Reaalarvude hulga iga elementi nimetatakse."
Reaalarvude hulk on defineeritud järjestusseose suhtes lineaarselt järjestatud.
"Reaalarvude hulk on pidev Dedekindi järgi."
formula_188
Reaalarvude hulga pidevusest järeldub, et niisugune reaalarv formula_187 on olemas ja on ainus. Peale selle, kui formula_20 ja formula_43 on ratsionaalarvud, siis see definitsioon langeb kokku tavalise kahe ratsionaalarvu suma definitsiooniga. Analoogselt defineeritakse korrutamine ja tõestatakse tehete ning järjestusseose omadused.
Reaalarvude hulk kui pidev järjestatud korpus.
"Hulka formula_192 nimetatakse reaalarvude hulgaks ning selle elemente reaalarvudeks, kui on täidetud järgmine tingimuste kompleks, mida nimetatakse reaalarvude aksiomaatikaks:"
Korpuse aksioomid.
Hulgal formula_192 on defineeritud kujutus ("liitmise binaarne tehe")
formula_194,
mis seab igale elementide järjestatud paarile formula_195 hulgast formula_192 vastavusse mingi elemendi formula_197 sellest samast hulgast formula_192, mida nimetatakse formula_65 ja formula_131 "summaks" (formula_201 on hulga formula_192 elemendi formula_197 ekvivalentne üleskirjutus).
Hulgal formula_192 on defineeritud ka kujutus ("korrutamise tehe")
formula_205,
mis seab igale elementide formula_195 järjestsatud paarile hulgast formula_192 vastavusse mingi elemendi formula_208, mida nimetatakse formula_65 ja formula_131 "korrutiseks".
formula_213
formula_216
formula_220
formula_225
formula_228
formula_231
formula_235
formula_241
formula_244
formula_247
Järjestuse aksioomid.
Hulga formula_192 elementide vahel on defineeritud binaarne seos formula_249, st mis tahes elementide formula_250 järjestatud paari korral hulgast formula_192 on kindlaks määratud, kas seos formula_252 kehtib või mitte. Sealjuures kehtivad järgmised omadused.
formula_255
formula_258
formula_261
formula_264
formula_267
formula_270
Pidevuse aksioomid.
formula_280
Kokkuvõte ja definitsioon.
Neist aksioomidest piisab, et rangelt järeldada reaalarvude kõik teadaolevad omadused.
Tänapäeva algebra keeles tähendavad esimese rühma aksioomid, et hulk formula_192 on korpus. Teise rühma aksioomid tähendavad, et hulk formula_192 on lineaarselt järjestatud hulk (formula_283 — formula_284), kusjuures järjestusseos on kooskõlas korpuse struktuuriga (formula_285 — formula_286. Hulki, mis rahuldavad esimese ja teise rühma aksioome, nimetatakse "järjestatud korpusteks". Lõpuks, viimane rühm, mis koosneb ühest aksioomist, väidab, et reaalarvude hulgal on "pidevuse omadus", mida nimetatakse ka "täielikkuseks".
"Definitsioon." "Reaalarvude hulgaks nimetatakse pidevat järjestatud korpust."
Reaalarvude hulk kui maksimaalne arhimeediline järjestatud korpus.
formula_296
"Definitsioon." "Reaalarvude hulk on maksimaalne arhimeediline järjestatud korpus."
Tarski reaalarvude aksiomaatika.
Aastal 1936 esitas Alfred Tarski reaalarvude aksiomaatika, mis koosneb ainult 8 aksioomist ja 4 algmõistest: reaalarvude hulk R, a binaarne seos täielik järjestus hulgal R, mida tähistab binaarne tehe liitmine hulgal R, mida tähistab +, ja konstant 1.
Seda aksiomaatikat kirjanduses mõnikord mainitakse, kuid üksikasju kunagi ei esitata, kuigi ta on ökonoomne ning tal on elegantsed metamatemaatilisi omadusi. See aksiomaatika on vähe tuntud, võib-olla sellepärast, et ta on teist järku. Tarski aksiomaatikat võib vaadelda versioonina tavalisest reaalarvude definitsioonist ainsa Dedekindi mõttes täieliku järjestatud korpusena; ent ta on muudetud tunduvalt lühemaks (näiteks aksioomid 4 ja 5 võtavad kokku tavalised neli Abeli rühma aksioomi).
Aksioomid.
Nendest aksioomidest järeldub, et R on lineaarselt järjestatud Abeli rühm liitmise suhtes koos märgitud elemendiga 1. R on ka Dedekindi mõttes täielik ja jagatav.
See aksiomaatika ei anna esimest järku teooriat, sest aksioom 3 on formuleeritud kahe üldisuskvantoriga üle hulga R kõigi võimalike alamhulkade.
Kuidas need aksioomid toovad kaasa korpuse.
Tarski visandas (mittetriviaalse) tõestuse, kuidas nendest aksioomidest ja algmõistetest tuleneb binaarne tehe korrutamine, millel on oodatavad omadused, nõnda et R on täielik järjestatud korpus.
Lõpmatu kümnendarendus.
Iga reaalarvu saab esitada kümnendmurdude abil lõpmatu kümnendarenduse kujul; näiteks
Viimased kaks (Napieri arv ja Liouville'i arv) on mitteperioodilised kümnendmurrud ning seetõttu irratsionaalarvud, teised aga on perioodilised kümnendmurrud ning seega ratsionaalarvud.
Reaalarvude korpus.
Reaalarvude hulk formula_1 moodustab oma aritmeetiliste tehetega "+" ja "·" korpuse (reaalarvude korpuse), mis on kompleksarvude korpuse formula_306 alamkorpus.
Ajalugu.
Reaalarvu mõiste tekkis ratsionaalarvu mõiste laiendamisel. Vajaduse selleks tingis vajadus väljendada mis tahes suuruse väärtust arvuna ning püüd laiendada tehete rakendatavust (juurimine, logaritmimine, algebraliste võrrandite lahendamine).
Naiivne reaalarvude teooria.
Esimeses arenenud arvusüsteemis, mis konstrueeriti vanakreeka matematikas, olid ainult naturaalarvud ja nendes suhted (proportsioonid), tänapäeva mõistes ratsionaalarvud. End peagi selgus, et geomeetrias ja astronoomias sellest ei piisa: näiteks ruudu diagonaali ja külje suhe ei ole esitatav ei naturaal- ega ratsionaalarvuna.
Olukorra lahendamiseks võttis Eudoxos kasutusele lisaks arvu mõistele geomeetrilise suuruse (lõigu pikkuse, pindala või ruumala) mõiste. Eudoxose teooria on meieni jõudnud Eukleidese esituses ("Elemendid", 5. raamat). Eudoxose teooria on oma olemuselt reaalarvude geomeetriline mudel. Tänapäeva seisukohast on arv niisuguse lähenemise puhul kahe homogeense suuruse (näiteks uuritava suuruse ja ühiksuuruse; ühiksuurused võisid olla omavahel ühismõõduta) suhe. Eudoxos jäi siiski ustavaks varasemale traditsioonile: ta ei vaadelnud sellist suhet arvuna; sellepärast tõestatakse "Elementides" paljud teoreemid arvude omaduste kohta uuesti suuruste jaoks. Dedekindi klassikaline reaalarvude konstruktsioon on oma põhimõtetelt väga lähedane Eudoxose esitusele. Ent Eudoxose mudel on mitmes suhtes ebatäielik: näiteks ei sisalda ta pidevuse aksioomi, puudub suuruste või nende suhete aritmeetiliste tehete üldine teooria.
Olukord hakkas muutuma esimestel sajanditel pKr. Juba Diophantos Aleksandriast vaatles erinevalt varasemast traditsioonist murde samamoodi nagu naturaalarve, ning oma "Aritmeetika" 4. raamatus ta isegi kirjutas ühe tulemuse kohta: "Arv osutub mitteratsionaalseks." Pärast antiikteaduse lõppu nihkusid esiplaanile India ja islami matemaatikud, kes pidasid iga mõõtmistulemust arvuks. Tasapisi said sellised vaated valdavaks ka keskaegses Euroopas, kus esialgu eristati ratsionaalarve ja iratsionaalarve (sõna-sõnalt "mittemõistuspäraseid" arve), mida nimetati ka kujuteldavateks, absurdseteks, kurtideks jne. Irratsionaalarvude saamine täieõiguslikeks on seotud Simon Stevini töödega. Stevin kuulutas: "Jõuame järeldusele, et pole olemas mingeid absurdseid, irratsionaalseid, ebaõigeid, seletamatuid ega kurte arve, vaid arvude seas valitseb niisugune täius ja kooskõla, et meil tuleb ööd ja päevad mõtiskleda nende hämmastava lõpetatuse üle." Tema legaliseeris teatud reservatsioonidega ka negatiivsed arvud ning töötas välja ka kümnendmurdude teooria ja sümboolika; sellest ajast hakkasid need välja tõrjuma ebamugavaid kuuekümnendmurde.
Saja aasta pärast andis Isaac Newton oma "Universaalses aritmeetikas" (1707) (reaal)arvu klassikalise definitsiooni mõõtmistulemusena ühiketaloni suhtes: "Arv ei ole mitte niivõrd mitme ühiku kogum kui mingi suuruse abstraktne suhe teisesse temaga homogeensesse, mis on ühikuks võetud." Kaua aega peeti seda rakenduslikku definitsiooni piisavaks, nii et reaalarvude ja reaalarvuliste funktsioonide praktika seisukohast tähtsaid omadusi ei tõestatud, vaid neid peeti intuitiivselt ilmseteks (geomeetrilistel või kinemaatilistel kaalutlustel). Näiteks peeti ilmseks asjaolu, et pidev kõver, mille punktid asetsevad eri pooltel teatud sirgest, lõikab seda sirget. Puudus ka pidevuse range definitsioon. Sellepärast oli paljudes definitsioonides vigu või ebamääraseid või liiga laiu formuleeringuid.
Isegi veel siis, kui Augustin Louis Cauchy oli välja töötanud matemaatilise analüüsi range aluse, olukord ei muutunud, sest puudus reaalarvude teooria, millele matemaatiline analüüs oleks saanud tugineda. Sellepärast tegi Cauchy vigu, toetudes intuitsioonile seal, kus see viis vääradele järeldustele: ta eeldas näiteks et pidevate funktsioonide rea summa on alati pidev.
Range teooria loomine.
Esimese katse täita lünk matemaatika alustes tegi Bernard Bolzano oma artiklis "Puhtanalüütiline tõestus teoreemile, et mis tahes kahe väärtuse vahel, mis annavad vastupidise märgiga tulemid, on vähemalt üks võrrandi reaalarvuline juur" (1817). Selles teedrajavas töös ei ole veel reaalarvude terviklikku süsteemi, kuid juba esitatakse pidevuse tänapäevane definitsioon ja näidatakse, et sel alusel saab pealkirjas mainitud teoreemi rangelt tõestada. Hilisemas töös "Lõpmatuse paradoksid" esitas Bolzano reaalarvude üldise teooria visandi, mis on ideede poolest lähedane Georg Cantori hulgateooriale, kuid see tema töö jäi autori eluajal avaldamata ja ilmus alles 1851. Bolzano vaated olid ajast tunduvalt ees ega äratanud matemaatilises üldsuses tähelepanu.
Reaalarvu ranged teooriad rajasid 19. sajandi lõpus Georg Cantor, Richard Dedekind ja Karl Weierstrass, samuti Eduard Heine ja Charles Meray. Weierstrass, Dedekind ja Cantor esitasid erinevad, kuid ekvivalentsed reaalarvude konstruktsioonid.


Ratsionaalarvud.
Ratsionaalarvud on need reaalarvud, mida saab esitada kahe täisarvu "m" ja "n" ("n" ≠ 0) jagatisena nii, et
kus formula_2 on täisarvude hulk, formula_3 on naturaalarvude hulk (v.a. null) ja formula_4 on ratsionaalarvude hulk.
Igal ratsionaalarvul on ka lõpmatu kümnendarendus ja see on alati perioodiline. Näiteks = 11/4 = 2,7500000... või 2,7499999... ja 0 = 0/1 = 0,00000... on ratsionaalarvud.
Ratsionaalarvu vastandarvuks nimetatakse ratsionaalarvu - ning pöördarvuks ratsionaalarvu.
Kõikide ratsionaalarvude hulk formula_4 moodustab oma aritmeetiliste tehetega "+" ja "×" korpuse (ratsionaalarvude korpuse), mis on reaalarvude korpuse formula_6 alamkorpus ning on kõige kitsam arvukorpus.


Rahvalaul.
Rahvalaul on seotud kõnes rahvaluuleteos, mida esitatakse lauldes või laulvalt kõneledes ehk retsiteerides.


Rahvaluule.
Rahvaluule ehk folkloor on laias, traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule on seega pärimuslik ehk traditsiooniline vaimne looming (esemeline pärimuslik looming kuulub etnograafia valdkonda). Enamasti peetakse rahvaluuleks siiski ainult rahva poeetilist sõnaloomingut: rahvalaule, rahvadraamat, rahvajutte (muinasjutte, muistendeid, naljandeid, pajatusi), mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände. Rahvaluule uurimisega tegeleb "folkloristika" ehk "rahvaluuleteadus".
Rahvaluules ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Iseseisvaid rahvaluuleteoseid nimetatakse tüüpideks (muinasjututüüp, vanasõnatüüp, tantsutüüp jne). Tüübid avalduvad teisendeina ehk variantidena. Mõnest tüübist on jäädvustatud sadu teisendeid, aga leidub ka tüüpe, millest on kirja pandud ainult üks-kaks teisendit. Mida laialdasemalt rahvaluuleteost tuntakse, seda rohkem erinevad selle teisendid üksteisest. Rahvaluule uurimine tugineb eelkõige teisendite võrdlemisele.
Rahvaluulel on püsiv kunstiväärtus. Kirjaoskamatul rahval asendas see nii kirjandust kui teadust. Rahvaluule on ka kirjanduse läte: paljude rahvaste kirjandus on alguse saanud rahvaluuleteoste avaldamisest või nende liitmisest eeposeks. Tänapäevale on rahvaluule tähtis kirjandusmälestisena rahva noorusajast. Ta viljastab ka nüüdiskirjandust ja tutvustab kui ajaloomälestis kaugeid aegu, sealhulgas sellistki aega, millest muid allikaid pole või on äärmiselt vähe.
20. sajandil on folkloristika huviorbiiti tõusnud ka kaasaegne folkloor, samuti rahvapärimuse kirjalikud ja mittetraditsioonilised vormid (näiteks "graffiti" ja linnalegendid).
Rahvaluule kogumine.
Euroopas pani rahvaluule kogumisele ja uurimisele aluse Johann Gottfried Herder eri rahvaste rahvalaulude antoloogiaga "Volkslieder".
Eesti tähtsaim rahvaluulekoguja oli Jakob Hurt, suurkoguja oli ka Mattias Johann Eisen. Oskar Loorits on uurinud eriti rahvausundit, Herbert Tampere rahvalaule ja rahvamuusikat, August Annist "Kalevipoega". Eesti suurim rahvaluulekogu (umbes 1,2 miljonit lehekülge) asub Tartus Kirjandusmuuseumis.


Romaani keeled.
Romaani keeled on ladina keelest arenenud indoeuroopa keelte rühm.


Rahvaste ja hõimude loend.
Artikkel Rahvad ja hõimud sisaldab maailma rahvaste, hõimude ja muude etniliste rühmade mittetäielikku nimistut algul tähestiku järjekorras ja seejärel geograafiliste piirkondade kaupa.
Vaata ka: Maailma rahvaste mitmekeelne loend
__NOTOC__ A B D E F G H I J K L M N O P R S Š Z Ž T U V W Õ Ä Ö Ü Euroopa - Vahemeremaad ja Hommikumaad - Siber ja Sise-Aasia - Ida-Aasia - Kagu-Aasia - Lõuna-Aasia - Austraalia ja Okeaania - Must Aafrika - Põhja-Ameerika - Lõuna-Ameerika
A.
Aafrika pügmeed - ababdad - abasiinid - abelamid - abhaasid - adžaarid - adõgeed - afrikandrid (buurid) - aimarad - ainud - akad - akied - albaanlased - aleuudid - alžeerlased - altailased - ambelaud - ambod - ameeriklased - amharid - ammonlased - andorralased - antaifasid - antaimorod - apatšid - araablased - arakanid - arapahod - aravakid - armeenlased - asanded - aserid - assüürlased - asteegid - Aškenazi juudid - attakordid - austerlased - †avaarid (Euraasia) - avaarid (Kaukaasia)
B.
babüloonlased - bahnarid - bakad - bamileked - baskid - baškiirid - †bataavid - batvad - beduiinid - belglased - belutšid - bengalid - berberid - betsimisarakad - bhilid - biatid - bihaarid - †boilased - bosnialased - brasiillased - bretoonid - budehid - bulgaarlased - burjaadid - burud - bušmanid
D.
†daaklased - dakootad ja lakootad - dargid - dominikaanlased - džaggad
E.
edomlased - eenetsid - eestlased (väliseestlased) - egbad - ersad - eved - eveenid - evengid
F.
flaamid - foiniiklased - friisid - fulbed - furid - fäärlased
G.
gagauusid - giod - goahirod - gondid - grusiinid
H.
handid - hazarad - hausad - †hellenid - †heruskid - hesaarid - hiinlased (hanid) - hindud - hindustanlased - hispaanlased - hollandlased - hood - horvaadid - hotentotid - hueid (dunganid) - hutud - †hüksoslased
I.
ibanid - ibod - †idagoodid - iirlased - iisraellased - ikid - †illüürlased - ingerisoomlased - inglased - ingušid - inuitid - islandlased - †insuberid - isurid - itaallased
J.
jaapanlased - jaavalased - jaganid - jagnoobid - jakuudid - jaod - †jatvingid - jorubad - jukagiirid - juudid
K.
kalmõkid - †kamassid - kansad - karaiimid - karakalpakid - karjalased - †kartaagolased - †kasaarid - kasahhid - kasakad - kašuubid - katalaanid - †kavaarid - ketid - ketšuad - khmeerid - kikujud - kirgiisid - kisid - komid - koptid - korealased - korjakid - korkud - kornid - korsiklased - kosad - kpelled - kreeklased - kreevinid - krimmitatarlased - kumõkid - kurdid - †kurelased - kuubalased - kõmrid
L.
ladiinid - †langobardid - laod - lazid - latgalid - leedulased - †leivud - lesgid - liibanonlased - liid - liivlased - luod - †lutsid - lätlased
M.
maiad - makedoonlased - malagassid - malailased - maltalased - mandanid - mansid - maoorid - marathid - marid - masaid - megrelid - mehhiklased - †merjalased - metsaneenetsid - mokšad - monegaskid - mongolid - monid - montenegrolased (tšernogoorlased) - mordvalased - morod - mustlased (romad) - mägijuudid - mänksid
N.
nahuad - namaid - neenetsid - nepallased - nganassaanid - njamveesid - njandžad - nogaid - †norid - norralased - nuubialased
O.
oiraadid - oriad - oromod - orotšid - osseedid - ovambod
P.
paapuad - †paleoeskimod - pandžabid - peruulased - †petšeneegid - †piktid - †polovetsid - pomoorid - ponkad - poolakad - prantslased - †preislased - puertoriikolased - puštud - pärslased - pügmeed
R.
radžastanlased - rootslased - ruandad - rumeenlased - rundid - russiinid
S.
saamid - sakslased - samoalased - samojeedid - sardid - †seelid - Sefaradi juudid - †semgalid - serblased - setud - silotid - sindhid - singalid - skotid - †sküüdid - slaavlased - slovakid - sloveenid - somaalid - soomlased - sothod - sorbid - suahiilid - suaavid - †sumerid - suulud - svaasid - svanid - sölkupid - süürlased
Š.
šotlased - šugnid - šveitslased
T.
taanlased - taid - tailased - tainod - tamilid - tatarlased - tiibetlased - tlingitid - tongalased - tšehhid - tšerkessid - tšetšeenid - tšuangid - tšuvašid - tuareegid - tubad - tutsid - tvaad - tõvalased - türklased - türkmeenid
U.
udmurdid - uiguurid - ukrainlased - †umbrid - ungarlased
V.
vadjalased - vahhid - vajuud - valgevenelased - valloonid - †vandaalid - †vazimbad - venelased - vepslased - vietnamlased - †vilistid - volgasakslased - volofid - võrukesed
Euroopa rahvad.
Aškenazi juudid - †idagoodid - †langobardid - mustlased (romad)
Põhja-Euroopa.
eestlased - fäärlased - ingerisoomlased - islandlased - isurid - karjalased - komid - †kreevinid - †kurelased - latgalid - †leivud - liivlased - †lutsid - lätlased - neenetsid - norralased - pomoorid - rootslased - saamid - †seelid - †semgalid - setud - soomlased - taanlased - vadjalased - vepslased - võrukesed
Volga-Uurali alad.
baškiirid - ersad - kalmõkid - kasakad - marid - †merjalased - mokšad - slaavlased - tatarlased - tšuvašid - udmurdid - venelased - volgasakslased
Vahe-Euroopa.
†daaklased - gagauusid - †jatvingid - karaiimid - kašuubid - krimmitatarlased - †kurelased - leedulased - lätlased - †petšeneegid - †polovetsid - poolakad - †preislased - rumeenlased - russiinid - †sarmaadid - †semgalid - †sküüdid - slaavlased - slovakid - †žemaidid - ukrainlased - ungarlased - valgevenelased
Kagu-Euroopa.
bosnialased - bulgaarlased - horvaadid - makedoonlased - montenegrolased (tšernogoorlased) - serblased - slaavlased
Lääne- ja Kesk-Euroopa.
andorralased - austerlased - baskid - belglased - †boilased - bretoonid - flaamid - friisid - †heruskid - hollandlased - iirlased - inglased - kornid - kõmrid - mänksid - †norid - †piktid - prantslased - sakslased - slaavlased - sloveenid - sorbid - šotlased - šveitslased - tšehhid - valloonid
Vahemeremaade-Hommikumaade rahvad.
†hellenid - Sefaradi juudid - †vandaalid
Lõuna-Euroopa.
albaanlased - hispaanlased - †illüürlased - itaallased - katalaanid - korsiklased - kreeklased - maltalased - monegaskid - sardid - †umbrid
Põhja-Aafrika.
ababdad - alžeerlased - berberid - †kartaagolased (?) - koptid - nuubialased - oromod - suaavid - tuareegid
Väike-Aasia ja Kaukaasia.
abasiinid - abhaasid - adžaarid - adõgeed - armeenlased - aserid - avaarid - †foiniiklased - grusiinid - ingušid - lazid - kumõkid - lesgid - megrelid - mägijuudid - nogaid - osseedid - svanid - tšetšeenid - türklased
Edela-Aasia.
†ammonlased - araablased - assüürlased - beduiinid - belutšid - †edomlased - juudid (sealhulgas iisraellased) - kurdid - liibanonlased - pärslased - †sumerid - süürlased
Kesk-Aasia.
Buhhaara juudid - hazarad - jagnoobid - karakalpakid - kirgiisid - puštud - šugnid - tadžikid - türkmeenid - usbekid - vahhid
Siberi ja Sise-Aasia rahvad.
burjaadid - eenetsid - eveenid - evengid - handid - jukagiirid – †kamassid - kasahhid - kirgiisid - korjakid - mansid - metsaneenetsid - mongolid - neenetsid - nganassaanid - oiraadid - samojeedid - sölkupid - tiibetlased - tubad - tõvalased - uiguurid
Ida-Aasia rahvad.
ainud - eskimod - hiinlased (hanid) - hueid (dunganid) - jaapanlased - korealased - liid - nanaid - orotšid - †paleoeskimod - tšuangid
Kagu-Aasia rahvad.
ambelaud - arakanid - bahnarid - biatid - budehid - bulod - burud - džehhid - halangid - katud - kavetid - khmeerid - kohod - krõngid - kuid - laod - laved - malailased - mnongid - monid - morod - pakohid - pearid - samred - saoutšid - sedangid - sreed - stiengid - taid - tailased - tampuanid - tšraud - vietnamlased
Lõuna-Aasia rahvad.
belutšid - bengalid - bhilid - gudžaratid - hindud - hood - gondid - marathid - korkud - oriad - radžastanlased - silotid - singalid - tamilid - telugud
Austraalia ja Okeaania rahvad.
abelamid - maoorid - paapuad - samoalased - tongalased
Musta Aafrika rahvad.
Aafrika pügmeed
Ida-Aafrika.
akied - batvad - hutud - masaid - njamveesid - njandžad - ruandad - rundid - tutsid
Lõuna-Aafrika.
afrikandrid (buurid) - malagassid - svaasid - †vazimbad
Arktika.
aleuudid - eskimod - gröönlased - inuitid - †paleoeskimod
Anglo-Ameerika.
ameeriklased - apatšid - dakootad ja lakootad - ponkad - tlingitid
Kesk-Ameerika.
maiad - mehhiklased - nahuad
Kariibia.
dominikaanlased - kuubalased - puertoriikolased - tainod
Lõuna-Ameerika rahvad.
aimarad - aravakid - brasiillased - jaganid - ketšuad - peruulased - vajuud (goahirod) - waricacad


Regioonide Komitee.
Regioonide Komitee on Euroopa Liidu nõuandev komitee, mille 317 liiget on kohalike ja regionaalsete võimuorganite esindajad, kes on määratud liikmesriikide poolt. Asutatud Maastrichti lepinguga. Istungid toimuvad Brüsselis, Jacques Delorsi nimelises hoones. Komitee president on Mercedes Bresso.
1994. aastal asutatud Regioonide Komitee annab kohalikele ja regionaalametnikele võimaluse arutada Euroopa Liidu tasandi küsimusi. Euroopa Liidu aluslepingute kohaselt peavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu küsima Regioonide Komiteelt arvamust selliste uute seisukohtade puhul, millel on regioonipõhine või kohalik mõõde. Regioonide Komitee saab avaldada arvamust ka omal initsiatiivil.
Ülesannete ja eesmärkide kirjeldus.
Regioonide Komitee on Euroopa Liidu piirkondlike ja kohalike volikogude valitud liikmetest koosnev poliitiline kogu, mis tegutseb Euroopa integratsiooni nimel. Oma poliitilisele õiguspärasusele tuginedes tagab see kõigi Euroopa Liidu piirkondade, linnade ja valdade institutsioonilise esindatuse.
Komitee ülesanne on kaasata piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused Euroopa Liidu otsustusprotsessi, soodustades sellega kodanike suuremat osalemist.
Algusest peale on Regioonide Komiteel kaks eesmärki. Esiteks rakendub umbkaudu kolmveerand Euroopa seadustikust kohalikul või regionaalsel tasandil, seepärast on mõistlik, kui kohalikud ja regionaalsed esindajad saavad Euroopa Liidu uute seaduste arengus kaasa rääkida. Teiseks kardeti komitee loomise ajal Euroopa integratsiooniprotsessi kaugenemist avalikkusest. Euroopa kodanikele lähima valitud valitsustasandi kaasamine oli üks viise lõhet vähendada.


Rebane (perekond).
Rebane ("Vulpes") on perekond kiskjaliste seltsi koerlaste sugukonnast.
Perekonna nimetuse võttis kasutusele Frisch 1775.
Perekonnale rebane on iseloomulikud küllaltki pikk (pikem kui koertel) ja madal keha, suhteliselt lühikesed jalad (lühemad kui koertel), pikk kitsas terav koon, suured teravatipulised kõrvad ja ümara otsaga kohev saba, mille pikkus on vähemalt pool, sageli ka terve pea ja keha pikkus. Rebased on koertest graatsilisemad ja kassisarnasemad. Pupillid on ereda valguse käes enamasti ellipsikujulised. Pupillide kuju on üldiselt vertikaalselt ovaalne. Mõnel liigil on vänge "rebasehais", mis peamiselt tuleb saba selgmises osas sabajuure lähedal asuvast näärmest. Emastel on tavaliselt 6 või 8 nisa.
Rebane ja teised lähedased perekonnad on kassisarnased, sest nad toituvad sarnasel viisil. Rebased, nagu kassidki, peavad jahti üksinda öisel ajal ning nende saakloomad on väikesed. Nagu kassidki, näevad rebased pimedas hästi ja nende silmad on elliptilised. Ka tundlikud vibrissid ehk kompekarvad, kerge ja osav keha ning pikk saba (tasakaalu hoidmiseks) teevad rebased kassisarnasteks.
Rebase perekonda kuulub 11 liiki: aafrika liivarebane ehk kahvatu rebane ("Vulpes pallida"), afgaani rebane ("Vulpes cana"), bengali rebane ("Vulpes bengalensis"), fennekrebane ("Vulpes zerda", "Fennecus zerda"), kapi rebane ("Vulpes chama"), kääbusrebane ("Vulpes macrotis"), korsak ("Vulpes corsac"), rebane ehk punarebane ("Vulpes vulpes"), tiibeti liivarebane ("Vulpes ferrilata"), väle rebane ("Vulpes velox") ja liivarebane ("Vulpes rueppelli").
Paljud uurijad arvavad fennekrebase eraldi perekonda "Fennecus". Geneetilised uuringud näitavad, et afgaani rebane on fennekrebase lähedane sugulane (lahknenud 3–4 miljonit aastat tagasi). Seega peaksid nad kuuluma samasse perekonda.
Rebasele lähedased perekonnad on ka "Atelocynus", maikong ("Cerdocyon"), "Pseudalopex", pamparebane ("Dusicyon"), kõrvukrebane ("Otocyon"), hallrebane ("Urocyon") ja polaarrebane ("Alopex"; kõige lähedasem). Nii hall- kui ka polaarrebaseid on tahetud liita perekonnaga "Vulpes". Üks ettepanek on vaadelda perekondi "Vulpes", "Fennecus" ja "Urocyon", kuid mitte perekonda "Alopex", koera perekonna ("Canis") alamperekonnana.
Põhjaameerika punarebast on mõnikord nimetatud eraldi liigiks "Vulpes fulva", kuid enamasti arvatakse ta punarebase alamliigiks ("Vulpes vulpes fulva").
Kääbusrebast ja väledat rebast on peetud ka ühte liiki kuuluvaks, sest on täheldatud nende ristumist.
Põlvnemine.
Rebase perekonna teadaolevalt vanim (ja ainus väljasurnud) liik on "Vulpes riffautae", kes elas 7 miljonit aastat tagasi Tšaadis. Ta oli tänapäeva keskmise rebase suurune, ent märksa koerasarnasem.


Rahvakultuur.
Rahvakultuur on ühele rahvale omane (traditsiooniline) kultuur.
Kitsamas tähenduses koosneb rahvakultuur üksnes antud rahvale omastest, unikaalsetest ja põlistest kultuurielementidest.
Laiemas tähenduses võidakse rahvakultuuri all mõista ka kogu rahva kultuuri, kaasa arvatud kultuurilaenud ja -mõjustused teistest kultuuridest, mis koos ainuomaste kultuurielementidega moodustavadki unikaalse kogumi.
Enamasti kasutatakse rahvakultuuri mõistet vahepealses tähenduses, pidades eelkõige silmas kultuurielementide traditsioonilisust ja pikaealisust.


Rehielamu.
Rehielamu Eesti Vabaõhumuuseumis.Elamu pärineb Köstriaseme talust, Hageri kihelkonnast, Harjumaalt. Ehitatud 1890ndatel.
Rehielamu oli eestlaste vana traditsiooniline elamu.
Rehielamu oli eesti talu tähtsaim hoone. See ehitati esiküljega õue poole ning paiknes sageli otse sissesõidukoha vastas. Rehielamu täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid. Ta koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, sellest ühele poole jäävast rehealusest ja teisele poole jäävatest kambritest. Eestis on kujunenud kaks plaanilt ja ehituselt erinevat rehielamu tüüpi: põhjatüüp ja lõunatüüp.
Ehitus.
Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (niinimetatud "paja") või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli ka paeplaatidest. Rehetoa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu.
Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku. Samuti kasutati rehealust veokite ja hobuseriistade hoidmiseks. Pulmade ja muude pidude puhul oli see tantsuruum, suviti paiknes seal sageli söögilaud.
Kamber leiab esmakordselt mainimist alles 17. sajandi allikates. Kaua aega oli see kütteta ruum, mida kasutati hoiuruumina ja kus suvel magati. 19. sajandi alguses muutus kamber suitsuvabaks ning sai soojustuse ja klaasaknad, sajandi teisel poolel juba ka laudpõrand. Kambrit hakkasid esmajoones kasutama peremees ja perenaine koos väikeste lastega, teised täiskasvanud ja vanemad perekonnaliikmed jäid edasi rehetuppa.


Ravimtaimed.
Ravimtaimed on selliseid bioaktiivseid aineid sisaldavad taimed, mis toimivad ravivalt, haigust ennetavalt (vältivalt) või mida kasutatakse ravimi toorainena.
Traditsiooniliselt on ravimtaimi kasutatud rahvameditsiinis.
Ravimtaimede kasvatamist ja nende raviomadusi uurivad teadusharud on farmakobotaanika ja farmakognoosia.


Roman Ubakivi.
Roman Ubakivi (sündinud 24. märtsil 1945) on eesti jalgpallitreener, kes oli noortemeeskonna Lõvid juhendaja ning 1994–1995 Eesti rahvusmeeskonna peatreener.
Roman Ubakivi lõpetas 1971 kaugõppes Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehalise kasvatuse õpetajana.
Eesti rahvusest poistest koosnev meeskond Lõvid (esimene eestikeelne profijalgpallimeeskond), mille Ubakivi alates 1978. aastast kokku kogus, võitis Nõukogude Liidu nahkpalli turniiri ja kahel korral Helsingi Cupi (sealhulgas 1987 ja 1988). A-klassi Eesti meistrivõistlused võitsid Lõvid väravate vahega 71:4.
Lõvide meeskond lagunes 1990. aastal pärast osavõttu Dallas Cupist 1989. Kõige tuntum endistest meeskonnaliikmetest on Mart Poom. Väga edukad on olnud ka Marko Kristal ja Martin Reim. Kaheksa poissi pääsesid Eesti rahvuskoondisesse. See oli Eesti jalgpalli taassünni algus.
Hiljem mängisid mitmed endised Lõvide meeskonna liikmed klubis Tallinna "Sport" Nõukogude Liidu teises liigas. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist meeskond lagunes ning mängijad läksid välismaa klubidesse.
Ubakivi treeningumeetodid ja distsipliin olid väga karmid. Teda on kritiseeritud selle eest, et liiga ränk füüsiline koormus liiga noores eas rikkus mängijad ära.
1993–1995 treenis Ubakivi peamiselt Eesti koondislastest koosnevat jalgpalliklubi FC Flora.
Ajal, kui Ubakivi oli rahvuskoondise treener, oli koondise bilanss 1 viik ja 23 kaotust.
Kuulus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteisse, Põllumeeste Kogusse ja Keskerakonda.
1999. aastal kandideeris Sinise Erakonna nimekirjas Riigikokku.
12. novembril 2004 sai ta Eesti Jalgpalli Liidu kuldmärgi.


Randvere (Laimjala).
Randvere küla asub Saaremaal Laimjala vallas Ruhve poolsaarel.
Küla kohta on andmeid alates 16. sajandi esimesest poolest.
Randveres asub kaks kivikalmet. Väiksem kuulub I aastatuhande algusesse. Suuremast on leitud hõbedaga kaunistatud odaots ja mõõgaosi, suitsed ja muud. Need leiud on pärit 11. ja 12. sajandist. Arheoloogilised väljakaevamised Randvere kalmetel toimusid 1940 Marta Schiedehelmi ja Richard Indreko juhtimisel. Kivikalmed on ajaloomälestised.
Randvere külast on pärit Johannes Aavik, kes on kasutanud küla nime oma varjunimena.
Külas asub Villemi talu, mis tegeleb viljakasvatusega (peremees Andres Ruus).
Külavanem on Ilvi Pihl. Varem on külavanem olnud Maie Mets.


Rasedus.
Rasedus on füsioloogiline seisund naise eostumise ja sünnituse vahel.
Rasedus algab eostumisega ehk viljastumisega ja lõpeb sünnituse või iseenesliku või kunstlikult esilekutsutud abordiga.
Viimase menstruatsiooni esimese päeva ja sünnituse vahele jääb ligikaudu 40 nädalat. See aeg jaotatakse kolmeks kolme kuu pikkuseks trimestriks. Esimesel trimestril on kõige suurem oht, et rasedus iseeneslikult katkeb. Raseduse iseeneslik katkemine võib tuleneda defektidest lootes või ema organismis või kahjustustest pärast eostumist.
Viljastumine.
Rasedusele eelneb tavaliselt suguühe, mille käigus haploidsed isasgameedid (spermatosoidid ehk seemnerakud) sisenevad tuppe. Sperma sisaldab peale seemnerakkude ka suhkruid, valke ja muid aineid, mis aitavad seemnerakkudel elujõulistena püsida. Spermatosoidid on naise kehas võimelised elama umbes 72 tundi. Neil on pikk vibur, mida nad kasutavad ujumiseks; nad on ainsad inimese rakud, millel on selline võime. Need haploidsed (ühe kromosoomide komplektiga) rakud on tekkinud mehe munandites meioosi teel sugurakkude pooldumisel. Ühe seemnepurske jooksul vallandub spermatosoide tavaliselt 100 kuni 300 miljonit.
Munarakud on haploidsed emassugurakud. Munarakk ühineb ühe seemnerakuga, moodustades viljastatud sügoodi, millest emakas kujuneb arenev vililane. Munarakud tekivad meioosi teel munasarjades. Iga menstruatsiooni ajal vallandub tavaliselt üks munarakk.
Ovulatsiooni ajal liiguvad munajuha lõpus olevad narmad üle munasarja, et haarata vallandunud munarakk. Kui viljastumine leiab aset, siis spermatosoid kohtub munarakuga tavaliselt munajuhas. Selleks peavad seemnerakud ujuma tupe ülaosast läbi emakakaela ja emaka munajuhani, mis on seemneraku mõõtmetega võrreldes suur vahemaa.
Pärale jõudnud seemnerakud ujuvad munaraku poole ning igaüks neist püüab munarakku viljastada. Spermatosoidil on ensüümid, mille abil ta tungib läbi munaraku väliskihi, et munarakuga ühineda. Kõigepealt tuleb spermatosoidil läbi tungida munarakku ümbritsevast kõvast membraanist (läbipaistvast vöötmest ehk pellutsiidtsoonist). Selleks peab ta mõjutama üht ensüümiretseptorit munaraku pinnal. See võtab aega umbes 20 minutit. Kui munarakk on ühe seemnerakuga ühinenud, siis tema membraan muutub, nii et ta teise ssemnerakuga enam ühineda ei saa. Seemne- ja munaraku tuumade liitumine, mille tulemusel, moodustub diploidne rakk (loote esimene rakk), lõpetab raseduse esimese staadiumi.
Viljatuse puhul ning üksikute naiste ja lesbiliste paaride puhul kasutatakse ka alternatiivseid viljastamismeetodeid, sealhulgas tehisseemendust ja katseklaasis viljastamist.
Rakkude pooldumine munajuhas.
Selle faasi alguses on olemas viljastumise tulemusena tekkinud üksainus totipotentne diploidne rakk (sügoot), millest saab välja areneda kogu inimese organism. See rakk pooldub mitoosi teel ning saadud uued diploidsed rakud poolduvad edasi. Iga raku pooldumisel tekib kaks väiksemat rakku (blastomeeri). Pooldumine leiab aset iga 20 tunni tagant. Need rakud on aina väiksemad. Pärast nelja pooldumistsüklit (umbes 80 tunni jooksul) on tekkinud 16 rakku. See 16 rakust koosnev kobar, mida nimetatakse kobarlooteks ehk moorulaks, lahkub munajuhast, suundudes emaka poole.
Emakaväline rasedus.
Mõnikord kinnitub implanteerub viljastatud munarakk väljaspool emakat. Seda nimetatakse emakaväliseks raseduseks. Emakaväline rasedus kulgeb enamasti munajuhas, kuid selle asukoht võib olla mis tahes kude, milleni viljastatud munarakk võib jõuda (enam-vähem suvaline allkeha kude).
Et loote arenguks on sobiv ainult emakas, tekivad emakavälise raseduse korral tavalised tüsistused, kui loode on kasvanud liiga suureks, et tema asukoha verevarustusest talle piisaks. Sellisel juhul võib emakaväline rasedus katkeda, tuues kaasa tõsise verekaotuse. Seega võib emakaväline rasedus olla naisele eluohtlik.
Emakavälist rasedust ei ole võimalik lõpuni kanda ja loode on määratud hukkumisele. Tavaliselt püütakse emakavälise raseduse korral ema elu päästmiseks teha abort.
Pärast munajuhast väljumist.
Rakkude jagunemine jätkub teel emakasse ning arenevad rakud moodustavad nüüd blastotsööli ehk põislooteõõne. Blastotsööl on väike õõs rakkude keskel, mille ümber rakud kasvavad. Selle õõnest väljapoole tekib lame rakukiht. Läbipaistev vööde säilitab esialgse suuruse. Sellepärast on uued rakud aina väiksemad. Seda uut struktuuri, mille keskel on õõs, koos selle ümber kasvavate rakkudega nimetatakse blastotsüstiks ehk lootepõiekeseks.
Implantatsioon.
Nüüd moodustub kahte tüüpi rakke: ühed kasvavad blastotsööli sisse ning teised sellest väljapoole. Läbipaistev vööde lõheneb 24 või 48 tunni pärast. Blastotsöölist väljaspool asuvad rakud hakkavad nõritama ensüümi, mis nõrgendab emaka sisepinna epiteelkude ning tekitab koha, kuhu loode kinnitub (implanteerub). Blastotsüst nõritab ka hormooni (inimese koorioni gonadotroopne hormoon), mis stimuleerib progesterooni jätkuvat moodustumist ema kollakehas. Progesteroon tagab toitainete juurdepääsu lootele emaka seina kaudu. Reaktsioonina blastotsüstile näärmed emaka limaskestas paisuvad ning selles piirkonnas hakkavad moodustuma kapillaarid. See võimaldab blastotsüstil saada emalt elutähtsaid toitaineid, mis on raseduse jätkumiseks vajalik.
Rasedustestid näitavad inimese koorioni gonadotroopse hormooni olemasolu.
Platsentavereringe.
Blastotsüsti ümbritsevad rakud hävitavad nüüd emaka limaskesta rakke, tekitades väikesi verevalumeid, mis stimuleerivad kapillaaride moodustumist. See on platsenta arengu esimene staadium. Blastotsüsti sisekihi rakud jagunevad kiiresti, moodustades kaks kihti. Ülemisest kihist kasvab loode ja sealseid rakke kasutatakse amnioniõõnes. Samal ajal moodustab alumine kiht paunakese. (Kui rakud hakkavad arenema ebanormaalses asendis, võib tekkida ka emakaväline rasedus).
Mõne päeva pärast kinnitavad vormuvas platsentas olevad korioonihatud implantatsioonikoha emaka külge. Nüüd areneb kujuneva platsenta küljes implantatsioonikoha lähedal vere- ja veresoonte süsteem. Paunake blastotsüsti sees hakkab produtseerima punaliblesid. Järgmise 24 tunni jooksul tekib kujuneva platsenta ja areneva loote vahele sidekude. Hiljem areneb sellest nabaväät.
Rakkude diferentseerumine.
Seejärel tekib loote pinnale kitsas rakkude riba. Lootes toimub gastrulatsioon, mille käigus arenevad kolm lootelehte: ektoderm, mesoderm ja endoderm. Kitsast rakkude ribast hakkavad arenema endoderm ja mesoderm. Kolmest lootelehest tekivad kõik organismi koed.
Endodermist tekib hiljem keele, seedetrakti, kopsude, kusepõie ja mitmete näärmete välimised osad. Mesodermist tekivad lihaskude, luukude ja lümfikude ning kopsude, südame, suguelundite ja erituselundkonna sisemised osad. Sellest tekib ka põrn ja seda kasutatakse vereloomes. Ektodermist tekivad nahk, küüned, karvad, silmade sarvkestad, sise- ja väliskõrva välimised osad, nina, siinused, suu, pärak, hambad, ajuripats, piimanäärmed, silmad ja kogu närvisüsteem.
Umbes 18 päeva pärast viljastumist on loote rakud piisavalt diferentseerunud, et tekiks suur osa vajalikest kudedest. Loode on pirnikujuline: peapiirkond on suurem kui sabapiirkond. Loote närvisüsteem on üks esimesi elundkondi, mis kujuneb. See hakkab kasvama nõgusas piirkonnas, mida nimetatakse närvivaoks.
Jätkub verevõrgustiku moodustumine, mis võimaldab verel voolata ümber loote. Vererakke juba produtseeritakse ja nad voolavad läbi nende arenevate võrgustike. Platsenta ümber hakkavad kujunema ka sekundaarsed veresooned, et platsenta oleks toitainetega paremini varustatud. Paunas loote keskel hakkavad moodustuma vererakud ja rakud, mis hakkavad diferentseeruma veresoonteks. Lihastest hakkavad moodustuma endokardi rakud, millest moodustub süda.
Umbes 24 päeva pärast viljastumist hakkab lööma algeline S-kujuline torujas süda. Siis algab vedeliku voolamine läbi loote.


Rumeenia.
Rumeenia on riik Kagu-Euroopas Musta mere läänerannikul, lõunapiiriks on Doonau jõgi. Idaosa ümbritsevad Karpaadid. Riik piirneb põhjast ja kirdest Ukrainaga, kirdest Moldovaga, läänest Ungari ning Serbiaga ja lõunast Bulgaariaga. 1. jaanuarist 2007 on Rumeenia Euroopa Liidu liige.
Pinnamood.
Umbes 30% riigi territooriumist katavad mäed. Peamised ahelikud on Ida-Karpaadid ja Transilvaania Alpid. Mõned Ida-Karpaatide mäetipud ulatuvad üle 2200 m üle merepinna. Transilvaania Alpide ja ühtlasi Rumeenia kõrgeim tipp Moldoveanu on 2544 m kõrgusel merepinnast. Läänes on väiksem mägede piirkond Lääne-Rumeenia mäed, mille kõrgus ületab 1800 m merepinnast.
Mägede ümber on küngaste ja kiltmaade alad. Ida-Karpaatidest ida pool on Moldova kõrgustik, lääne pool on suur Transilvaania platoo. Idas ulatub Doonau jõest Musta mereni Dobrudža platoo. Eelmäestikest ja kiltmaadest lõuna pool laiub suur Valahhia madalik. Lääne-Rumeenias laiub Lääne-Rumeenia mägedest kuni Ungari piirini väiksem Tisza jõe tasandik. Teine tasane ala on Doonau delta. Deltas on sood, leetseljakud ja ujuvad pilliroosaared.
Siseveekogud.
Pikim jõgi on Doonau, mis voolab 1075 km pikkuselt läbi Rumeenia territooriumi Musta merre. Enamik teisi jõgesid on Doonau lisajõed. Suuremad jõed on Jiu, Olt, Argeş ja Ialomiţa, mis kõik voolavad läbi Valahhia tasandiku. Siret ja Prut saavad alguse kirdest. Pikkuselt teine jõgi Mureş voolab 768 km lääne poole, et suubuda Ungaris Doonau lisajõkke Tiszasse.
Mullad.
Rumeenia mullad on väga mitmekesised. Kõige viljakamad on tasandike mustmullad, kuid suur osa riigist on kaetud keskmise viljakusega pruunide metsamuldadega. Mägedes ja küngastel on mullad vähem viljakad.
Kliima.
Valitseb parasvöötme mandriline kliima: suved on kuumad ja talved on külmad. Mägedes on eriti karmid talved. Sademete hulk on piirkonniti erinev, kõige rohkem sajab mägedes. Kliima on põllumajandusele üldiselt soodne. Pealinnas Bukarestis, mis asub Valahhia tasandikul, on juuli keskmine temperatuur 23,3 °C ja jaanuari keskmine temperatuur –2,8 °C. Aastane keskmine sademete hulk on 580 mm.
Taimed.
Umbes veerand Rumeenia pinnast on kaetud metsadega, millest 60% on mägedes. Mägedes on kõige tavalisemad puud nulg ja kuusk. Madalamatel nõlvadel on kasvavad pöögi-, tamme- ja teiste lehtpuude metsad. Tasandikke katab rohi, puud kasvavad üksikult. Doonau deltas on suured pilliroo- ja teiste veetaimede alad.
Loomad.
Imetajatest võib mainida mägikitse, karu, ilvest, hirve, hunti, rebast, mäkra ja tuhkrut.
Linnuliike on palju, sealhulgas kotkad, raisakotkad ja kullid. Pelikanid on tavalised Doonau deltas.
On ka palju liike mere- ja mageveekalu.
Maavarad.
Rumeenias on mitmesuguseid maavarasid. Tähtsamad energiaallikad on maagaas ja nafta. Naftapuurimine algas juba 1850. aastatel ja varud on kokku kuivanud. Maagaasivarud on palju suuremad. Sütt on vähe.
Mineraalsetest maavaradest leidub vaske, boksiiti, rauamaaki, kroomi, mangaani ja uraani. On ka kulda, hõbedat ja teisi haruldasi metalle. Enamik nendest maardlatest on piisavad sisemaisteks vajadusteks, kuid rauamaaki tuleb importida.
Rahvastik.
Elanike arv on alates 1990. aastast vähenenud negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu.
Suuremad linnad on Bukarest, Iași, Constanța, Timișoara, Galați, Cluj-Napoca, Craiova ja Brașov.
Antiikaeg.
50. aasta paiku eKr ühendas kuningas Burebista paljud väikesed daaklaste riigid üheks suureks Daakia riigiks, mille keskus oli tänapäeva Transilvaanias. Läänes jõudis ta välja Moravani, kus ta alistas mõned keldi hõimud, idas Musta mereni ja Lõuna-Bugini ning lõunas Balkani mägedeni. Daaklaste pealinn oli Sarmizegetusa, mis asetses tänapäeva Transilvaania äärmises kaguosas tänapäeva Banaadi lähedal. Kui roomlased Daakia vallutasid, purustasid nad Sarmizegetusa ning ehitasid Daakia provintsi pealinna 40 km kaugusele.
Rooma keiser Traianus võitis 102. aasta ja 106. aasta Daakia sõdades kuningast Decebalust. Daakia sai 107 Rooma provintsiks ning jäi Rooma võimu alla 276. aastani. Pärast Daakia alistamist Traianuse poolt hõlmas Rooma riigi Daakia provints põhiliselt daaklaste asuala, sealhulgas veerandi tänapäeva Rumeeniast, kuid ulatus üle tänapäeva Rumeenia piiride, hõlmates läänes Alföldi osi (tänapäeva Ungaris ja Vojvodinas ning idas Moldova ja Bulgaaria osi. Daakia elanikud daaklased ja geedid, arvatakse traaklaste hulka.
Rumeenia piirid pärast I maailmasõda
Uusaeg.
15. sajandil alanud Ottomani impeeriumi vallutuste käigus hõivati türgi vägede poolt 1453. aastal Konstantinoopol ja seejärel Lõuna-Euroopa ja Kesk-Euroopa vallutamise käigus ka Valahhia ja Transilvaania ning jäi Osmani impeeriumi võimu alla 300 aastaks. Valahhia vürst Vlad Dracula ("Teibasseajaja") sõdis 15. sajandil Ottomani impeeriumi vastu ja ta on Bram Stokeri Dracula prototüübiks.
19. sajandil toimunud Vene-Türgi sõdade käigus vallutas Venemaa keisririik Türgilt Bessaraabia ja liitis 1812. aasta Bukaresti rahulepinguga Venemaa keisririigiga.
, "Bessaraabia", "Transilvaania", "Munteenia ~ Suur-Valahhia" ja "Austria-Ungari keisririigi Bukoviinia hertsogkond"
Rumeenia Sotsialistlik Vabariik.
Nicolae Ceaușescu ja julgeolekuteenistus Securitate.


Réunion.
Réunion [reüni'oon] on Prantsusmaa meretagune piirkond.
Réunion on vulkaanilise tekkega ookeaniline saar, mis asub 800 km Madagaskarist idas. Saarel on sõjaväebaas. Siseosa on mägine, asustus seetõttu rannikul. Kasvatatakse suhkruroogu.
Ajalugu.
Eurooplastele avastasid saare portugallased 1513. aastal. See oli asustamata ja sai nimeks Santa Apolonia. Araabia meresõitjad tundsid teda nime all Diva Morgabin (Läänesaar).
Aastast 1638 või 1642 on saare nimeks Bourbon'i saar ja ta kuulub Prantsusmaale. Réunioni nime kannab ta Suurest Prantsuse revolutsioonist alates.
Réunion on Prantsusmaa meretagune departemang alates 19. märtsist 1946.


René Descartes.
René Descartes [rön'ee dek'art] (ladinapäraselt Renatus Cartesius; 31. märts 1596 – 11. veebruar 1650) oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane.
Ta oli 17. sajandi ratsionalismi isa.
Descartes'ilt pärineb kuulus ütlus "Mõtlen, järelikult olen (olemas)". Ladinakeelne originaal kõlab "Cogito ergo sum", sellega püüdis Descartes väita, et kui inimene mõtleb, kas ta olemas on, siis ainuüksi mõtlemine tõendab seda, et ta on.


Elimelekh Liženskist.
Rabi Elimelekh Liženskist ehk rabi Elimelekh Lõžanskist (1717–1786 või 1787) oli kolmanda põlvkonna hassiidi rabi.
Tema õpetaja oli Dov Baer, "Mežiretši "maggid". Tema õpilased olid nii Abraham Joshua Heschel Aptist kui ka Jacob Issac Horowitz ehk Lublini nägija.
Rebe Elimelekhi õpetused on kogutud raamatusse "Sefer Noam Elimelekh".
Pärimused rabi Elemelekhist.
Alljärgnevad pärimused on võetud Martin Buberi "Hassiidide lugudest".
Surmanuhtlus pattude eest.
"Rabi ette tuli kord mees, kes soovis kahetseda oma patte täis elu. Ta otsis juhatust, et võtta ette mida tahes, et täielikult pöörduda.
Rabbi Elimelekh oli nõus juhatama ning ütles, et mees peab kõigepealt likvideerima kõik oma varad. Mööbli, kalliskivid, kinnisvara ja pärandi. Ja kui kõik on sularahaks vahetatud, tulgu tagasi. Alles siis lubas rabi talle õpetada patukahetsemist.
Mees tegigi nii, ja kõik, mis tal oli olnud, oli nüüd rahahunnikuna targa ees laual. See oli suur varandus. Arved maksti ära. Viimased sidemed lõigati läbi.
"Nüüd me oleme valmis patukahetsuse korraldamiseks. Kirjuta meile paberi peale üles," ütles Elimelekh, "kõik oma patud ja pahateod ja üleastumised ja anna need mulle."
Mees tegi jälle, nagu öeldud, ja mees hakkas siis pihtimust valjusti lugema. Mees oli häbi ja süü all küürus, aga rabi luges edasi. Varsti paistis, et rabi on vapustatud pattude tohutust suurusest ja kisendas valu pärast. "Kuidas saab sääraseid asju teha?"
Mees minestas ja kukkus oimetult põrandale. Elimelekh virgutas ta üles ning jätkas lugemist. Tark hakkas jälle hämmastusest kisendama, ja mees kukkus jälle kokku, kui tema pahategusid ette loeti, ja tark äratas ta jälle üles. Pattude nimekirja ettelugemise ajal kordus see uskumatusest kisendamine ja minestamine ja äratamine seitse korda.
Kui katsumus oli lõpuks läbi, raputas rabi Elimelekh pead. "Nii tõsiste pattude eest saab olla ainult üks lepitus: surm. Niisugune oleks olnud Suurkohtu otsus, kui Tempel veel püsti seisis. Sellise hukkamise vahend on põletamine."
Ja rabi selgitas, kuidas sellist surmanuhtlust täide viia. Tuleb võtta sula seatina ja valada seda kurku, nii et hukka mõistetud mees põleks seestpoolt.
Ent isegi kui mees seda kuulis, oli tema soov pattu kahetseda nii suur, et ta nõustus meelsasti otsusega ja kuulas karistuse värisedes ära. "Ma teen kõik, mida vaja peaks olema."
Ta võttis enda ees olevast rahahunnikust mõned mündid ja ostis metall-lusika, tina valamiseks ja seatina. Siis läks ta rabi majja tagasi.
Seal käskis Elimelekh tal teha tuld ning sulatada lusika sees tina ja seatina, jälgides hoolikalt, et need oleks õigesti segatud. Mees tegi kõike seda täieliku andumusega.
Ja kui ta teatas, et sulatina on valmis, käskis rabi tal põrandale heita ja silmaside ette siduda. Siis laskis Elimelekh tal lugeda viimset pihtimust, mida mees tegigi rusutud südamega ja suure värinaga. Ta võttis endale täie vastutuse oma pattude ja karistuse eest. Ta luges Šema (Jumala ühtsuse tunnistamise) kuus sõna.
"Nüüd tee suu lahti, et ma saaksin sulle sulatina kurku valada..." Sel silmapilgul võttis rabi hoopis lusikatäie keedist ja pani selle mehe lahti olevasse suhu.
"Sa oled täielikult lepitatud. Nüüd tõuse üles, seisa jalul, teeni seda, kelle Nimi on õnnistatud, sest sa oled uus olend. Võta see raha laualt ja kasuta seda nagu õiglane mees..."
Inimene peab olema see, mis ta on.
"Rabi Elimelekh armastas öelda, et kui ta pärast surma peaks taevasse minema ja temalt peaks küsitama, miks ta ei olnud mõni Rambam või mõni Baal Shem Tov, siis tal on hea vastus valmis; ta sündis iseendaks ning tal polnud tingimusi saada Rambamiks ega Baal Shem Toviks. On aga üks küsimus, millele tal vastust ei oleks; miks ta ei olnud Elimelekh? Inimene peab olema see, mis ta on; ta ei tohiks püüda olla keegi teine."
Elimelekh on iseenda saatjaks.
"Rabi Elimelekh hakkas kord minema koju linnast, mida ta oli külastanud, ja kõik hassiidid saatsid teda pika maa. Kui tema vanker sõitis läbi värava, siis ta läks välja, ütles kutsarile, et ta sõidaks edasi, ja kõndis vankri taga rahvahulgas. Hämmastunud hassiidid küsisid, miks ta nii teeb. Ta vastas: "Kui ma nägin teie suurt andumust, millega te tegite minu saatmise head tegu, siis ma ei kannatanud välja, et olen sellest välja jäänud!"
Saatan ei kannata välja.
"Saatan tuli rabi Elimelekhi juurde ja ütles: "Ma lihtsalt ei kannata enam välja, et sa kiusad mind oma hassiididega! Ära arva, et sina minust üle oled! Ma teen kogu maailma hassiidideks, ja siis sul ei ole enam võimu."
Mõni aeg pärast seda läks rabi Elimelekh õppimisemajja kepiga, et kedagi hassiididest välja ajada. Keegi ei tea, miks ta seda ei teinud. Ma arvan, et ta ei söandanud Saatana saadikuid esile tõsta."
Hagi Jumala vastu.
"Keiser Viinis andis välja edikti, mis pidi tegema juba niigi rõhutud Galiitsia juutide elu hoopis viletsaks. Sel ajal elas rabi Elimelekhi õppimisemajas üks tõsine ja püüdlik mees nimega Feivel. Ühel ööl ta tõusis, läks tsadiki tuppa ja ütles talle: "Meister, mul on hagi Jumala vastu." Ja kui ta seda ütles, oli ta kohutatud omaenda sõnadest.
Ent rabi Elimelekh vastas talle: "Väga hea, aga kohus ei pea öösel istungit."
Järgmisel päeval tulid Liženskisse kaks tsadikit, Israel Koznitzist ja Jacob Yitzhak Lublinist, ning peatusid rabi Elimelekhi majas. Pärast lõunasööki laskis rabi kutsuda mehe, kes oli temaga rääkinud, ja ütles: "Nüüd räägi meile oma hagist."
"Mul ei ole praegu jõudu seda teha," ütles Feivel kogeldes. "Siis ma annan sulle jõudu," ütles rabi Elimelekh.
Ja Feivel hakkas rääkima. "Miks meid hoitakse selles impeeriumis orjuses? Kas mitte Jumal ei ütle Tooras: "Sest minu sulased on Iisraeli lapsed." Ja kuigi ta saatis meid võõrastele maadele, peab ta siisku jätma meile täieliku vabaduse ennast teenida, kus me ka ei ole."
Selle peale vastas rabi Elimelekh: "Me teame Jumala vastust, sest see on kirjas ka kirjakohas laitusest Moosese ja prohvetite läbi. Aga nüüd peavad nii hageja kui ka kostja kohtusaalist lahkuma, nagu kord ette näeb, et nad ei saaks kohut mõjutada. Niisiis mine välja, rabi Feivel. Sind, maailma Issand, me ei saa välja saata, sest Sinu kirkus täidab maad, ja ilma Sinu kohalolekuta ei saaks ükski meist hetkegi elada. Ent käesolevaga me teatame Sulle, et me ei lase ka Sinul end mõjutada." Siis nad mõistsid kolmekesi, vaikides ja silmad kinni. Tunni aja pärast nad kutsusid Feiveli sisse ja kuulutasid talle kohtuotsuse: et tal on õigus. Samal tunnil Viinis edikt tühistati."
Allikas.
Martin Buber. "Tales of the Hasidim. Early Masters."


Rrok Mirdita.
Rrok Kola Mirdita (sündinud 28. septembril 1939 Montenegros Kleznas) on Durrëse-Tirana katoliku peapiiskop, Albaania priimas.
Ordineeriti preestriks 2. juulil 1965 ja oli albaania koguduse preester New Yorgis Bronxis.
25. detsembril 1992 määrati Durrëse ja Tirana peapiiskopiks ja ordineeriti 25. aprillil 1993 paavst Johannes Paulus II ja kardinal Camillo Ruini ning kardinal Jozef Tomko poolt koos veel kolme piiskopiga (Zef Simoni, Frano Illia ja Robert Ashta) paavsti pastoraalvisiidi ajal Albaaniasse. Sellega taastati katoliku hierarhia pärast tagakiusamist kommunistide poolt. Katoliku kirik Albaanias tuli uuesti üles ehitada. Peapiiskopi sõnul ei ole talle eelkäijalt jäänud midagi peale rinnaristi.
Ta on Albaania Piiskopite Konverentsi esimees ning Albaania Caritase esimees.
Tema initsiatiivil rajati Tiranasse Pauluse katedraal. Selle kolmnurkne arhitektuur, mis järgib peapiiskopi ideed, sümboliseerib islami, õigeusu ja katoliikluse kooseksisteerimist Albaanias. Esimese missa uues katedraalis teenisid Vatikani kardinal-riigisekretär Angelo Sodano ja peapiiskop Rrok Mirdita 27. jaanuaril 2002. Peapiiskopi maja ehitati katedraali kõrvale.
1999. aasta jõulude ajal tervitasid katoliku peapiiskop Rrok Mirdita ja õigeusu peapiiskop Anastasios ühiselt rahvast.
Vaated:.
1997. aasta sündmuste süvapõhjus on väärtuste kriis.
Ainult Kristus saab olla vastukaaluks Lääne ahvatlustele.


Röntgen.
Röntgen (sümbol R) on röntgenikiirte või gammakiirguse doosi mõõtühik.
Üks röntgen on doos, mis vabastab 2,58×10–4 kulonit positiivseid ja negatiivseid laenguid ühe kilogrammi õhu kohta.
Mõõtühik on nimetatud füüsik Wilhelm Röntgeni järgi.


Reklaam.
Reklaam on üks turunduse tähtsaimaid vahendeid. Reklaami eesmärk on teavitada tarbijat meedia kaudu toodetest, rakendustest või ideedest ning ühtlasi muuta inimeste suhtumist, teadlikkust ja/või tarbimisharjumusi.


Roh Moo-hyun.
Roh Moo-hyun [no mu hjon] (Hangul: 노무현; Hanja: 盧武鉉; Korea uus omaladina: No Mu-hyeon; 1. september 1946 Gyeongsangnam-do Gimhae – 23. mai 2009) oli Lõuna-Korea jurist ja poliitik. Aastatel 2003–2008 oli ta Lõuna-Korea president.
Ta valiti presidendiks 19. detsembril 2002 ja vannutati ametisse 25. veebruaril 2003. 25. veebruaril 2008 andis ta ameti üle Lee Myung-bakile.
1980. aastatel oli ta tuntud advokaat, kes kaitses inimõigusi.
Elulugu.
Roh sündis 1. septembril 1946 Lõuna-Korea kaguosas Busani lähedal Gimhaes (Gyeongsangnam-do) vaeses talupoja perekonnas.
1960 juhtis ta oma koolis protestikampaaniat riigi presidenti ülistavate kirjandite kohustusliku kirjutamise vastu.
Valmistudes advokatuurieksamiks tegi ta juhutöid ja õppis iseseisvalt.
1977 sai temast Daejeoni piirkonna kohtunik ja 1988 alustas ta erapraksist maksuõiguse alal.
1981 oli ta kaitsjaks kohtuasjas üliõpilaste vastu, keda oli piinatud keelatud kirjanduse omamise eest. 2003. aasta alguses meenutas ta seda: "Kui ma nägin nende hirmunud silmi ja puuduvaid küüsi, tuli lõpp minu mugavale elule advokaadina." Ta vastustas Lõuna-Korea tolleaegset režiimi ning aitas 1987 juhtida president Chun Doo-hwani vastast juunivõitlust demokraatia eest. 1988 süüdistas ta avalikult valitsust korruptsioonis ja protestijate vastases veresaunas 1980.
1988 valiti ta Ühendamise Demokraatliku Partei (통일민주당) esindajana parlamenti (Rahvakogusse). Ta sai populaarseks esimesel parlamendiistungil, mis ringhäälingus kogu riigis üle kanti.
2000 sai Roh merendus- ja kalandusministriks. 2001 valiti ta valitseva Millenniumi Demokraatliku Partei esindajana Ülemnõukokku.
Pärast presidendiks saamist jätkas Roh Põhja-Korea suhtes päikesepaistepoliitikat, mida alustas eelmine president Kim Dae-jung.
12. märtsil 2004 tagandas parlament Rohi ametist valimisseaduse rikkumise eest. 14. mail 2004 ennistas konstitutsioonikohus ta ametisse.
2007. aasta oktoobri algul külastas Roh Moo-Hyun koos oma abikaasaga Korea RDV liidrit Kim Jong-Ili. Nende riigi liidrite kohtumine oli alles teine pärast Korea sõja lõppemist 1953. Riigijuhid allkirjastasid ühisdeklaratsiooni, milles tõotasid astuda samme Korea sõja formaalseks lõpetamiseks ja teha koostööd sõjalise vaenu lõpetamiseks. Ühtlasi kuulutasid nad oma läänepoolse merepiiri rahutsooniks. Põhja-Korea tegi olulisi järeleandmisi, nõustudes muu hulgas oma tuumarajatiste sulgemisega.
Isiklikku.
Ta abiellus jaanuaris 1973 Kwon Yang-suk'iga (Kwon Yang-sook; (권양숙; 權良淑; sündinud 23. detsembril 1947). Neil on poeg Roh Gun-ho (sündinud 1973), kes töötab elektroonikafirmas, ja tütar Roh Jung-yeon (sündinud 1975), kes töötab saatkonnas.
Surm.
Roh Moo-hyun lõpetas elu enesetapuga, hüpates umbes kell 6.40 kohaliku aja järgi alla oma maakodu taga olevalt 45 m kõrguselt kaljult, mida kutsutakse Öökullikaljuks. Ta sai luumurde ja raskeid peavigastusi ja toimetati haiglasse, kus ta tunnistati kell 9.30 surnuks. Hiljem kinnitas politsei, et see oli enesetapp.
Ta jättis maha hüvastijätukirja, milles ütles, et on väga paljudele inimestele võlgu. Ta väitis, et tema ülejäänud elu oleks ainult koorem teistele inimestele, sest halva tervise tõttu ei suuda ta enam lugeda ega kirjutada. Ta soovitas inimestel tema surma üle mitte kurvastada, sest elu ja surm on looduse osad. Lõpuks ütles ta, et on enesetapust juba pikka ega mõelnud.


Rahva võim.
Rahva võim tähendab, et võimu kandja on rahvas.
Seda väljendit kasutatakse ka demokraatia sünonüümina.
Rahva võimu on võimalik teostada otseselt ja kaudselt. Kaudne tee on valida esindajad (esindusdemokraatia), otsene tee on rahvahääletus (otsene demokraatia).


Ruth Benedict.
Ruth Benedict (sünninimi Ruth Fulton; 6. juuni 1887 New York – 17. september 1948 New York) oli USA kultuurantropoloog ja kirjanik. Kirjanikuna kasutas ta pseudonüümi Anne Singleton.
1905 asus ta õppima "Vassar College" 'isse. Pärast kooli lõpetamist 1909 reisis ta Euroopas, kus tutvus ka oma mehe Stanley Benedictiga (lahutas 1930).
Ruth Benedict õppis 1919–1923 Columbia Ülikoolis ja lõpetas selle doktorikraadiga. 1923. aastast kuni surmani töötas ta samas ülikoolis õppejõuna. Kaks kuud enne surma sai ta korraliseks professoriks.
Tema õpetaja ja juhendaja oli Franz Boas, keda on nimetatud ameerika antropoloogia isaks. Ruth Benedict jätkas tema tööd ja näitas oma teostes, et rass, keel ja kultuur on üksteisest sõltumatud. Boase ja Benedicti järgi ei ole väide, et mõni rass on teisest väärtuslikum, tõsiseltvõetav. Nad olid oma aja mõjukad antirassismi teoreetikud.
Teosed.
Benedict, Ruth
Benedict, Ruth
Benedict, Ruth


Relativism.
Relativism on filosoofias mis tahes seisukoht, mis peab tõde, tunnetust, väärtusi, reaalsust ennast või muud taolist relatiivseks – sõltuvaks mingist vaatekohast.
Relativism toob sageli kaasa seisukoha, et inimeste uskumuste ja käitumisviiside väärtus ei ole absoluutne, vaid sõltub näiteks nende ajaloolisest ja kultuurikontekstist ning on mõistetav ja hinnatav ainult selles kontekstis.
Relativismi ühisjooned.
Kõigile relativismi liikidele on ühine, et
Relativismi liigid.
Filosoofid eristavad erinevaid relativismi liike sõltuvalt sellest, mida millest väidetakse sõltuvat. Näiteks moraalirelativism väidab, et moraaliväärtused on suhtelised, ja epistemoloogiline relativism väidab, et teadmine on suhteline. Näiteks moraalisubjektivism on moraalirelativismi vorm, mis relativeerib moraalset väärtust individuaalse subjekti suhtes.
Tänapäeva filosoofias arutatakse kõige rohkem moraalirelativismi, tunnetusrelativismi ja esteetilist relativismi.
Relativism filosoofias ja antropoloogias.
Relativismi mõiste on tähtis nii filosoofias kui ka kultuurantropoloogias. Filosoofid uurivad uskumuste võimalikku sõltuvust keelest, mõisteskeemist või muust sarnasest (üks näide on moraalirelativism). Antropoloogid uurivad inimeste tegelikku käitumist. Nende jaoks tähendab relativism metodoloogilist hoiakut, mille puhul uurija paneb kõrvale omaenda kultuurilise kallutatuse, et püüda uskumusi ja käitumisviise mõista kohalikus kontekstis. Seda nimetatakse metodoloogiliseks relativismiks.
"Poliitika kaitseks".
Relativismi pooldav Briti politoloog Bernard Crick kirjutas artikli "Poliitika kaitseks" ("In Defense of Politics"), milles ta väidab, et inimestevaheline moraalikonflikt on vältimatu, seda saab lahendada üksnes eetika ning kui lahendamine leiab aset avalikult, siis tekib poliitika. Seetõttu on igasuguse moraalifilosoofia keskmes vaidluste lahendamine, kahju vähendamine, vahendamine ja rahuloomine. See artikkel on mõjutanud feministe ja hiljem rohelisi.
Relativism ja relatiivsusteooria.
Väidet "Kõik on suhteline" on ekslikult omistatud Albert Einsteinile, kuid tema relatiivsusteooria järgi tuleb just välja, et valguse kiirus vaakumis on absoluutne.
Absoluutsete väärtuste kriitika.
Relativism kritiseerib üksikute eetiliste väärtuste, näiteks vabaduse, õigluse, korra, sallivuse, armastuse või lihtsuse absoluutseks kuulutamist, väites, et ühekülgsel ja liialdatud kasutamisel muutuvad need ebainimlikeks ning et ainult mõistlik tasakaal eri väärtuste vahel võib viia heade ja inimväärsete oludeni.
Relativismi vastuolulisus.
Tavaline argument relativismi vastu tõstab esile, et relativism on seesmiselt vastuoluline. Väide "Kõik on suhteline" on kas suhteline või absoluutne. Kui see väide on suhteline, siis peab maailmas olema midagi absoluutset. Ja kui see väide on absoluutne, siis ta on ise näide tõest, mis ei ole suhteline.
Mõnikord sõnastatakse relativism teesina, et kõik vaatekohad on võrdselt kehtivad, näiteks kõik moraaliprintsiibid on võrdselt head ja kõik uskumused või uskumuste süsteemid on võrdselt tõesed. Sellele saab vastu vaielda, et sel juhul on võrdselt tõene ka väide, et relativism on väär. Samuti saab sellisele relativismile ette heita, et see teeb võimatuks mõtlemisviisi täiustamise. Sellepärast ei taha kuigi paljud filosoofid end relativismiks nimetada.
Tunnetusrelativism.
Filosoofias on relativismi all tavaliselt silmas peetud seisukohta, mille järgi pole olemas absoluutset tõde (või see on tunnetamatu) ja tunnetus on relatiivne. See seisukoht jääb dogmatismi ja skeptitsismi vahele.
Moraalirelativism.
Moraalirelativism on seisukoht, mille järgi moraalinormid on eri ühiskondades erinevad ning universaalseid moraalinorme ei ole.
Teadusrelativism ehk epistemoloogiline relativism.
Teadusrelativism väidab, et teaduslik tõde luuakse järjestikuste lähendustena.
Relativiste.
Relativistideks on nimetatud näiteks Ludwig Wittgensteini, Peter Winchi, Thomas Kuhni, Richard Rortyt, Michel Foucault'd ja Jacques Derrida'd, kelle tegelikud seisukohad on keerukamad.
Ajalugu.
Tunnetuse relatiivsuse idee leidub paljudel filosoofidel. Relatiivsusest hakkasid esimesena rääkima sofistid. Protagoras ütles: "Inimene on kõikide asjade mõõt". Tajutakse mitte absoluutselt, vaid üksiku inimese suhtes või inimese suhtes üldse. Seevastu Sokrates ja Platon rõhutasid mõistete ja ideede üldkehtivust. Skeptikud rõhutasid tunnetuse sõltuvust asjaoludest ega möönnud absoluutset teadmist. Ka Boethius võttis arvesse inimese vaimse eripära mõju tunnetusele (Filosoofia lohutus V)
Charles Bonnet ütleb: "Substantsid on meile teada ainult oma suhete poolest meie võimetega: teistsuguste võimetega olendid näevad neid teistes suhetes. Aga kõik suhted, milles substantsid erinevatele olenditele ilmnevad, on väga reaalsed, sest nad tulenevad substantside olemusest endast, mis on kombineeritud neid taipavate olendite olemusega." (Essai analytique sur les facultés de l'âme, eessõna, lk XXIII). Jean le Rond d'Alemberti järgi me tunnetame ainult nähtumuste suhteid. Johann Christian Lossius nimetab igasugust tõde ainult asjade suhteks meiega. Tunnetus on relatiivne, seda määrab meie organisatsioon (Physische Ursachen des Wahren). Ka Adam Weishaupt rõhutas kõigi meie tunnetuste relatiivsust, sõltuvust meie organisatsioonist (Über Materialismus und Idealismus). Sarnased vaated olid hiljem Auguste Comte'il: "Igasugune olevate seesmise loomuse, nende esma- ja lõpp-põhjuste jne uurimine peab ilmselt olema alati absoluutne, kuna aga igasugune nähtumuste üksikute seaduste uurimine on silmapaistvalt relatiivne, ilma et täpne reaalsus võiks kunagi mingil moel täielikult ilmsiks saada." (Philosophie des sciences)
Immanuel Kant jõuab vaateni, et absoluudini (asjad iseeneses, noumenonid) pole tunnetusel võimalik jõuda, sest ta ei saa väljuda oma aprioorse konstitutsiooni raamest. Transtsendentses suhtes (asjade iseeneses suhtes) on igasugune tunnetus relatiivne, kuid igasuguse võimaliku kogemuse jaoks on fundamentaaltunnetused absoluutsed.
Georg Friedrich Wilhelm Hegelil on absoluudi sees omamoodi metafüüsiline relativism.
Johann Friedrich Herbart ütleb: "Me elame kord juba suhetes ega vaja midagi enamat". Me tunnetame ainult omal moel asjade ("reaalide") vahelisi vahekordi.
Herbert Spencer rõhutab "meie mõtlemise relatiivsust". Igasugune tunnetus on relatiivne, me elame suhtes, absoluut on tunnetamatu.
Ernst Laas ütleb, "et kõik ruumilised ja ajalised asjad on ainult relatiivsed, on suhtes omavahel ja viimaks kõik koos kunati aprehendeerivate subjektide keskse kohaga" (Idealismus und Positivismus).
Wilhelm Dilthey järgi saab tunnetus vaid "tuvastada osasisude konstantseid suhteid, mis looduseelu mitmekesistes kujudes korduvad" (Einleitung in die Geisteswissenschaften).
Alois Riehli järgi ei ole relatiivne "mitte subjekti olemine, vaid tema subjektolemine, mitte objektide olemine, vaid nende objektolemine". Meie tunnetus on relatiivne asjade laadi, mitte nende eksistentsi suhtes. (Der philosophische Kritizismus und seine Bedeutung für die positive Wissenschaft).
Relativistlikel seisukohtadel olid ka Friedrich Albert Lange, Friedrich Nietzsche, Hermann von Helmholtz, Georg Simmel ja Rudolf Goldscheid.
Individuaalset ja spetsiifilist (liigi-)relativismi eitab Edmund Husserl: "Mis on tõene, see on absoluutne, on "iseeneses" tõene" (Logische Untersuchungen).
Moraalirelativismi kui absoluutsete, iseenesest olemasolevate normide, väärtuste ja eesmärkide eitust pooldas Erich Adickes.


Raymond Radiguet.
Raymond Radiguet [rem'oon radig'ee] (18. juuni 1903 – 12. detsember 1923) oli noorelt surnud prantsuse kirjanik, kelle tuntuim teos on "Saatan ihus" ("Le diable au corps").
Elulugu.
Raymond Radiguet sündis Saint-Maur-des-Fossés linnas, ilmajaamas Pariisi eeslinnas. Tema isa Maurice Radiguet oli tuntud karikaturist. Raymond'il oli viis nooremat õde ja venda. 1909 läks ta Saint-Mauri kooli. Ta õppis hästi, sai stipendiumi ja võeti 1913 vastu Pariisi Karl Suure lütseumi. 1913 nägi ta Saint-Mauris peal naabermaja lapsehoidja hullumeelsushoogu, mis kajastub romaanis "Saatan ihus". Raymond hakkas väga varakult joonistama ja kirjutama.
16-aastaselt sattus Radiguet dadaistide ja kubistide ringkonda. Dadaistidest Tristan Tzarast ja André Bretonist ta aasta pärast distantseerus. Seejärel sai temast Jean Cocteau soosik. Tal oli ka rida armulugusid naistega. Radiguet oli tuttav ka Max Jacobi, Juan Grisi, Pablo Picasso, Igor Stravinski ja Constantin Brâncuşiga.
Radiguet tegi kaastööd ajakirjale Sic, kuhu kirjutasid ka Louis Aragon, André Breton ja Philippe Soupault.
Koos Cocteau, Erik Satie ja Francis Poulenciga asutas ta ajakirja Le Coq.
Tema esimene raamat oli 15-aastaselt kirjutatud luulekogu "Les joues en feu", mis avaldati 1925. See oli mõjutatud sürrealismist (unenäod ja automaatkirjutamine).
1920 asus Radiguet elama Carqueiranne'i kalurikülla Touloni lähedal, ja hiljem Piquet'sse. Seal ta kirjutas luuletusi ja alustas tööd esimese romaani "Saatan ihus" kallal. Enne raamatu ilmumist luges Cocteau katkendeid sellest ette Jean Hugo stuudios Palais-Royalis. Kohal oli teiste seas ka Pablo Picasso. Madame de Beaumont jäi lugemise ajal magama. Selle romaaniga sai Radiguet rikkaks ja kuulsaks.
1924 ilmus Radiguet' viimane romaan "Krahv d'Orgeli ball", mis meenutab psühholoogilise analüüsi sügavuse poolest madame de la Fayette'i raamatut "La Princesse de Cléves" (1677).
Peategelane François de Séryeuse armub krahvinna d'Orgelisse. Kuigi nende suhe jääb platooniliseks, tunneb naine end süüdi olevat ja tunnistab abikaasale üles. Olukorra lahendamiseks tuuakse Pariisi ka François' ema. François'l ei õnnestu end kodust ja perekonnast lahti murda. Romaan lõpeb sellega, et krahv libiseb asjast kergelt üle, jätkates maskiballiks valmistumist.
On võimalik, et Cocteau töötas Radiguet' romaanid oluliselt ümber, kui nad suvel kõrvuti kirjutasid.
Radiguet suri 12. detsembril 1923 Pariisis 20-aastaselt kõhutüüfusesse. Oma viimased sõnad ütles ta 9. detsembril Cocteau'le: "Kuule, mul on sulle öelda midagi kohutavat. Kolme päeva pärast lasevad Jumala sõdurid mind maha." Cocteau nuttis ja "mõtles välja teistsuguseid seletusi", nagu ta jutustab. Cocteau jutustuse järgi jätkas Radiguet: "Sinu seletused ei ole nii head kui minu omad. Käsk on antud. Ma kuulsin käsku." Hiljem ta ütles: "On üks värv, mis liigub, ja inimesed värvi sees peidus." Cocteau küsis, kas Raymond tahab, et nad ära saadetaks." Raymond vastas: "Sa ei saa neid ära saata, sest sa ei näe värvi." Siis ta vajus kokku. Ta liigutas suud, kutsus juuresolijaid nimepidi, vaatas üllatunult ema, isa ja oma käsi.
Cocteau Radiguet'st.
"Ta oli väike, kahvatu, lühinägelik, halvasti lõigatud juuksed rippusid tal kaelal (...). Ta tegi grimasse nagu päikese käes. Kõndides ta hüples. Oleks võinud öelda, et kõnniteed on tema jaoks elastsed. Ta võttis taskust väikesi koolivihikulehti ja kortsutas neid kokku. Ta silus neid peopesaga ning katsus lugeda väga lühikese luuletuse (...). Ta surus selle silma vastu."
Artikkel "Cet élève qui devint mon maître" (See õpilane, kellest sai minu õpetaja; 5. juunil 1952 Les Nouvelles littéraires, artistiques et scientifiquesis: "Ta on omamoodi kõnelev taim. Raamatus "Saatan ihus" jutustab see taim oma juurte saladuse. "Krahv d'Orgeli ballis" see taim õitseb, ja tema lõhn on sõna."
Välislingid.
Radiguet, Raymond
Radiguet, Raymond
Radiguet, Raymond


Soome keel.
Soome keel on läänemeresoome keelte põhjarühma kuuluv keel, mida kõneleb umbes 5 miljonit inimest Soomes, Rootsis ja teistes riikides.
Soome keel on arenenud Häme ja Karjala hõimumurdest ning hilisemast eesti keelele lähedasest Edela-Soome murdest. Kirjakeelele pani aluse Mikael Agricola. Tema koostatud on ka vanim säilinud soomekeelne trükiteos, aabits "Abckiria" (1543).
Soome keelt räägitakse peamiselt Soomes. Soome keelt rääkivad vähemused on Rootsis, Norras, Venemaal ning Eestis. Mõnisada tuhat hiljuti emigreerunud soomlast elab Rootsis. Ka Ameerika Ühendriikides ning Austraalias on soome immigrantidest vähemusi. Väikesed kogukonnad on ka Argentinas ja Brasiilias.
Ajalugu.
Arvatakse, et läänemeresoome keeled arenesid soomeugri algkeelest, millest saami keel eraldus ligikaudu 1500-100 eKr. On väidetud, et soomeugri algkeelel oli kolm murret: põhja-, lõuna- ja idamurre. Läänemeresoome keeled eraldusid algkeelest 1. sajandi jooksul, kuid hakkasid hiljem üksteist mõjutama. Nõnda on soome keele idamurded geneetiliselt lähedased soomeugri algkeele idavariandiga ning edelamurded on lähedased eesti keelega.
Esimene soomekeelne kirjutis pärineb 16. sajandist Mikael Agricola poolt. Ta lõi soome keele ortograafia toetutudes rootsi, saksa ja ladina keelele. Hilisemat kirjakeelt mõjutasid mitmed isikud, nende hulgas Paavali Juusten, Erik Sorolainen ja Jaakko Finno.
17. sajandil kirjutati Soomes raamatuid soome, taani, norra, eesti, saksa ja rootsi keeles. Tähtsaimaid raamatuid kirjutati ladina keeles. Soome ja rootsi keel olid sel ajal vähema tähtsusega keeled.
Agricola töö.
Soome kirjakeelele lõi alused Mikael Agricola. Agricola keel põhines lääne-soome keelel, nõnda jõudis selle fonoloogia ka soome kirjakeelde.
Agricola lõi Uut testamenti tõlkides mitmeid uusi sõnu. Mõningaid neist kasutatakse ka tänapäeval, nt. armo ("arm"), vanhurskas ("õiglane"). Agricola kasutas umbes 8500 sõna, neist 60% on siiani kasutuses.
Ametlik seisund.
Soome keel on üks kahest Soome ametlikust keelest (teiseks on rootsi keel, mida räägib 6% suurune vähemus) ning Euroopa Liidu ametlik keel. See on ametlikuks vähemuskeeleks Rootsis.
Murded.
Soome keele murded jagunevad kahte rühma: läänemurded ja idamurded. Nad erinevad häälikute, diftongide ja rütmi poolest, seetõttu on neid parem pidada aksentideks. Enamjaolt põhinevad murded samal fonoloogial, grammatikal ja sõnavaral.
Edela-Soome murdeid (lounaismurteet) räägitakse Soome edelaosas ning Satakuntas. Need murded meenutavad mitmeti eesti keelt.
Karjalas räägitav karjala keel on soome keelest piisavalt erinev, et omada oma ortograafiat. Põhjamurret meänkieli räägitakse ning õpetatakse Rootsis eraldiseisva keelena.
Välislingid.
Soome keel


Saksa keel.
Saksa keel ("Deutsch") on indoeuroopa keelkonna germaani rühma kuuluv keel, mida kõneleb umbes 100 miljonit inimest Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Luksemburgis, Liechtensteinis, Belgias ja mujal.
Keskajal oli Põhja-Saksamaal kirjakeeleks alamsaksa keel (praegu regionaalkeel).
Nüüdiskirjakeel põhineb ülemsaksa (endise Saksamaa kesk- ja lõunaosa) murdeil, selle tähtsaimaid arendajaid oli Martin Luther.
Baltimaade sakslaste kõne- ja kirjakeel on mõjustatud eesti keele sõnavarast ja lauseehitusest.
Saksa tähestik.
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z Ä Ö Ü ß


Selma Lagerlöf.
Selma Ottilia Lovisa Lagerlöf (20. november 1858 – 16. märts 1940) oli rootsi kirjanik.
Ta oli pärit Kesk-Rootsist Värmlandi maakonnast. Tema loomingus on tähtis osa kohalikel pärimustel ja muistenditel.
Tuntud on romantiline romaan "Gösta Berlingi saaga" (1891).
Lagerlöf kujutab selles haaravalt tugevate iseloomude ja kirgedega inimesi, nende võitlust iseenda ja oma saatusega.
Muinasjutulises noorsooraamatus "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" (1906–1907) lendab härjapõlvlaseks moondatud nimitegelane metshanede seltsis läbi kogu Rootsi. Teekonna jooksul muutub üleannetu ja südametu Nils arukaks ning loomi armastavaks poisiks.
1909 sai Lagerlöf Nobeli kirjandusauhinna.
"Jeruusalemm" on tema romaan, mille tegevus toimub 19. sajandi viimasel veerandil. Romaani esimeses osas kujutatakse ärkamisliikumise teket ja kujunemist ühes Dalarna kihelkonnas, mille tagajärjel suur hulk selle asukaid rändab välja Palestiinasse, teises väljarännanute saatust Pühal Maal. Sündmustiku keskpunktis on kaks noort inimest: vanast auväärsest soost talupoeg Ingmar ja tema mõrsja Gertrud. Talu säilitamise nimel hülgab Ingmar Gertrudi, kes liitub väljarändajatega. Rohkete kannatuste järel leiavad mõlemad uue maise õnne.
Lagerlöfi "Gösta Berlingi saaga" 2006. aasta eestikeelne väljaanne (kirjastus "Eesti Raamat", kujundaja Piret Niinepuu-Kiik) nimetati 2006. aasta Eesti 25 kauneima raamatu hulka.


Slovakkia.
Slovakkia on Kesk-Euroopa merepiirita riik, mis 1. mail 2004 liitus Euroopa Liiduga. Naaberriigid on Poola, Tšehhi, Ukraina, Ungari ja Austria. Slovakkial puudub otsene väljapääs merele, kuid Doonaud mööda on tal ühendus Musta merega.
Loodus.
Slovakkia maastikku iseloomustab mäeahelike ja madalike vaheldumine. Slovakkias leidub kustunud vulkaane, kanjoneid ja koopaid. Seal on rikkalik taimestik ja loomastik. Paljud loomad ja taimed kuuluvad looduskaitse alla, riigis on üle tuhande looduskaitseala, nende üldpind on üle 10 000 ruutkilomeetri.
Slovakkia fauna on vaheldusrikas, sealsetes metsades elab enam kui 40 000 liiki loomi. Suuremateks metsaelanikeks on karud, hundid, metssead ja punahirved. Sealne piison on suurim maismaal elav imetaja Euroopas. Kõrgetel mägedel pesitsevad röövlinnud: kotkad, kanakullid ja pistrikud.
Slovakkia madalatel aladel on aegade kestel tehtud lausraiet, kuid mägedes on suuri metsi veel säilinud. Teiste Euroopa riikidega võrreldes on Slovakkias metsi sootuks rohkem – tervelt 36% riigi üldpindalast.
Paljud loomad pesitsevad põldudel ja aasadel; tüüpiliste elanike hulgas on jänesed, vutid ja põldpüüd.
Kalu kohtab looduslikes ojades ja jõgedes ning tiikides. Säga, haugi ja karpkala saab püüda Kesk- ja Põhja-Slovakkia veekogudes.
Taimestik.
Madalamas piirkonnas kasvavad põhiliselt pärnad ja pöögid. Kõrgemal mägedes kasvavad eelkõige okaspuud, sest neil on seal ideaalsed kasvutingimused. Tatra mäestiku tippe katvate kivirünkade vahel võivad areneda ainult kõige vähemnõudlikud alpitaimed ja samblikud.
Looduslikud riigipiirid.
Slovakkia põhja- ja loodepiir järgib Karpaatide ahelikke, eraldades Slovakkiat Poolast ja Tšehhist. Piiri Ungari ja Austriaga markeerivad edelas kolm jõge: Morava, Doonau ja Ipoly (Ipeľ). Paljud luuletused ja laulud viitavad Slovakkiale kui maale, mis jääb Tatra mägede ja Doonau jõe vahele.
Madalikud.
Slovakkias on kolm põhilist madalikupiirkonda: Zahorska Nižina läänes, Vychodoslovenska Nižina kagus ja Kisalföld edelas.
Mäed.
Tatrate tipud ulatuvad 2654 meetrini. Sellesse piirkonda kuuluvad Slovakkia ühed mõjusamad maastikuvaated – liustike uuristatud orud, mägijärved ja kosed. Karpaatide mäestiku moodustavad mitmed paralleelsed ahelikud, mille vahele jäävad orud.
Slovakkia kõrgeim mägi on Gerlachovský štít, mille kõrgeim tipp on 2655 m kõrgusel.
Koopad.
Eripärased on arvukad lubjakoopad. Mitmed nendest on külastajatele avatud ja nii saab tutvuda sealsete jäiste kambritega. Üsna mitmed koopad on kantud UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi nimistusse.
Jõed.
Slovakkia suurim jõgi on Doonau. See voolab läbi Saksamaa ja Austria ning tähistab looduses ka piiri Ungariga. Suvel, kui jääväljad mägedes hakkavad sulama, tõuseb veetase. Teistes Slovakkia jõgedes nagu Váh, Hron ja Ipoly (Ipeľ) on nivoo kõrgeim märtsis. Doonau järel pikkuselt teine jõgi Váh voolab peaaegu täies pikkuses Slovakkia territooriumil.
Järved.
Enamik Slovakkia järvi on moodustunud jääajal. Igal järvel on oma värvus, mille määrab ümbrus ja kohalik geoloogiline eripära. Iidsed jäämassiivid on uuristanud koski ka Tatratesse. Kõrgeim (umbes 80 meetrit) on Nefcerka.
Põhjavesi.
Slovakkia võib uhkustada paljude mineraalveeallikatega ja tohutu põhjaveevaruga. Allikaid leidub kõikjal, samas kui põhjaveereserv on koondunud Doonau jõe ümbrusesse lõunas. Slovakkias on üle 1200 mineraalveeallika ja pole ühtki piirkonda, kus neid ei leiduks. Mõned on parajalt leige veega (üle 20 kraadi), teised üsna kuumad.
Kliima.
Slovakkia kliima on mõõdukas, kuigi erineb madalikel ja mägedes oluliselt. Allpool kohtab kuiva ja sooja ning seal on ka ilm enamasti ettearvatav. Mägedes võib seevastu olla hoopis jahedam ja niiskem. Kõige soojem paikkond Slovakkias on Kisalföld ja kõige jahedam Tatra mäestik.
Aastaajad.
Aastaajad Slovakkias eristuvad selgesti. Talved on Slovakkias üsnagi karmid, eriti just põhjaosas, kus lumi jääb maha enamaks kui sajaks päevaks.
Siseveekogud.
Slovakkia suuremad jõed on Doonau, Hron ja Váh.
Ajalugu.
Esimesed leiud, neandertallaste eluasemete jäljed pärinevad 100 000 aasta tagusest ajast Spiši soojaveeallikate lähedalt.
5000 aastat tagasi.
Slovakkia aladele tekkisid esimesed põlluharijate asundused.
16. sajand e.m.a.
16. sajandist eKr on pärit vanim kivilinn, mis leiti Spiškom Sdvruku lähedal.
5. sajand e.m.a–1. sajand m.a.j.
5. sajandist eKr–1. sajandini elasid Slovakkia territooriumil keldid, kes ehitasid linnu, sulatasid rauda ja vermisid münte. Seda aega võib nimetada esimeseks küpseks tsivilisatsiooniks Slovakkia territooriumil.
Riigikord.
Slovaki Vabariik parlamentaarne vabariik. Parlament on Slovaki Vabariigi Rahvusnõukogu ("Národná Rada Slovenskej Republiky"), mis valitakse otsevalimistel proportsionaalse süsteemi alusel neljaks aastaks.
President valitakse viieks aastaks, alates 1999. aastast otsevalimistel.
Slovakkia valitsused.
Alates 1. jaanuarist 1993 jätkas senine valitsus juba iseseisva riigi valitsusena.
Haldusjaotus.
Slovakkia jaguneb maakondadeks ("kraj"). Maakonnad kannavad maakonnalinnade nime.
Rahvastik.
2010. aastal elas Slovakkias 5 429 763 inimest.
Keeled.
Slovakkia ametlik keel on slovaki keel. Umbes 10% rahvastikust räägib ungari keelt. Tänini elab Slovakkias ka sakslasi. Nn Zipsi saksilased ("Zipsersachsen") on üks osa keskajal ja uusaja alguses Karpaatidesse asunud sakslastest. Kõige tuntum Slovakkia sakslane on Slovakkia Vabariigi teine president Rudolf Schuster.
Rahvuslik koosseis.
Tegelikult on mustlasi rohkem registreerunud ungarlaste või slovakkidena.
Religioon.
Rooma-katoliiklased moodustavad 68,9% rahvastikust, protestandid 10,8%, kreeka-katoliiklased 4,1% ja ateistid 13%.
Majandus.
Slovakkia 2010. aasta SKP oli 120,758 miljardit USA dollarit. SKP ühe inimese kohta moodustas 2010. aasta Euroopa Liidu keskmisest (32 900 €) 67%. Slovakkias tuli euro käibele 2009. aastal.
Töötus on 2010. aasta seisuga Slovakkias 13,5%.
Eksport.
Slovakkia tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 20,1%, Tšehhi 12,9%, Prantsusmaa 7,8%, Poola 7,2%, Ungari 6,3%, Itaalia 6,1%, Austria 5,8%, Suurbritannia 4,8% (2009).
Import.
Slovakkia tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 16,8%, Tšehhi 12,3%, Venemaa 9%, Lõuna-Korea 6,8%, Hiina 5,8%, Ungari 5,3%, Poola 4% (2009).
Linnad.
Esimesed tekkisid 11.–12. sajandil. Linnade tähtsus kasvas tormiliselt pärast tatari-mongoli sissetungi ja saksa kolonisatsiooni. 13. sajandil oli Slovakkias 30 linna. 14. ja 15. sajandil kasvas linnade arv seoses mäetööstuse arenguga järsult. Tänapäeval on Slovakkias 138 linna ja neis elab 57% kogu elanikkonnast. Tähtsaim linn on Bratislava (367 km2, 429 000 inimest). Suuruselt järgmised linnad on Trnava, Košice, Prešov, Bardejov, aga ka suured tööstuskeskused nagu Banská Štiavnica, Banská Bystrica ja Strevnica.
Külaelu.
Slovakkia küla omandas juba algselt väga täpse struktuuri – üksteise vastu ehitatud majade read moodustasid tänava, mis keskuse poole laienes ja moodustas omakorda väljaku, kus asus kirik. Tänapäeva Slovakkia külad on kompaktsed ja küllaltki suured, neis on tihti ligi 5000 elanikku. Slovakkias on olnud ka hajakülasid.
Arhitektuur, ajaloo- ja kultuurimälestised.
Linnuseid on Slovakkias üle saja. Peaaegu poole rohkem on aristokraatide paleesid ja mõisaid. Kivilinnuste ehitus Slovakkias algas 11.-12. sajandil. Ehitati näiteks Spiši kindlus (Spišský hrad) ja Nitra kindlus (Nitriansky hrad). Seoses tatarlaste pealetungiga linnuste arv suurenes. 1241–1242 kindlustas kuningas Bela IV piiriäärseid alasid ja peamiste teede äärseid alasid. Tol ajal ehitati näiteks Orava, Plavecký ja Strečno kindluslossid.
14.–15. sajandil ehitati suurem osa nendest kindluslossidest ümber. Algselt olid nad romaani stiilis, seejärel täiendati neid gooti elementidega. Eriti suured muudatused kaasnesid renessansiga, mil losse täiendati mugavustega. 17. ja eriti 18. sajandil jäid lossid tühjaks. Paljud isegi hävitati kuninga käsul kui Habsburgide vastase liikumise keskused. Osa neist siiski säilis, näiteks Devínis, Bratislavas ja Oravas. Mõned neist ehitati ümber eluasemeteks, kus omanikud elasid kuni 20. sajandini (Orava).
Slovakkias on säilinud suur hulk eri stiilides aristokraatlikke losselamuid. Näiteks on barokne Svätý Antoni loss, rokokoostiilis Markušovce loss ning klassitsistlikud Topoľčianky loss ja Dolná Krupá mõis. Nende losside ansamblis on kaunid aiad ja pargid.
19. sajandil ilmusid Slovakkiasse uut tüüpi mõisahooned, mis rajati tavaliselt külade keskele.
Kirikud.
Võrreldes Lõuna-Euroopaga hakati neid Slovakkias ehitama palju hiljem, esimesed ilmusid alles 9. sajandil. Vanemad sakraalehitised on näiteks Püha Jüri kirik Kostoľany pod Tribečomis, basiilika Banská Štiavnicas, gooti stiilis Püha Martini toomkirik ja Püha Elsbeta toomkirik Ostices. Sakraalarhitektuuris on ka muid stiilinäiteid: renessanss, barokk, klassitsism – protestantide kirik Banská Bystricas.
Slovakkias on väga levinud ka puukirikud. Nad on väga vanad, nende arhitektid on tundmatud. Nendes ehitistes väljendub inimhinge ja looduse vaheline harmoonia. Inimese püüe seista kõrgemal argiaskeldustest ja muredest. Vanimad neist on Hervatovis, Tvrdošínis ja Žilina maakonnas. 15.–17. sajandist pärinevad niinimetatud artikulaarsed puukirikud, mis ehitati 17. sajandil imperaator Leopold I käsul. Need on protestantlikud kirikud ning neid võib leida Hronsekist, Leštinyst, Paludžast ja Kežmarokist. Selliste kirikute põhiplaan on kreeka risti kujuline, neil puudub kellatorn ja nende sissekäik on seljaga linnavärava poole. Need kirikud ehitati tavaliselt asulate äärealadele.
Puuarhitektuuri tõelised pärlid asuvad Ida-Slovakkias. Need kirikud on Karpaatide puuseppade meisterteosed, mis on enamjaolt valminud 18. sajandil. Algselt kuulusid need kreeka-katoliiklastele, hiljem õigeusklikele. Nende kirikute ikonostaasides on ainulaadsed Karpaatide ikoonid.
Rahvaarhitektuur.
Slovakkia külade elamute fassaadid on pööratud peatänava või väljaku poole. Maja sissekäik on hoovi pool. Ehitusmaterjalid on savi, puit ja kivi. Populaarseim on siiski puu, kuna metsa on palju. Puuehitised on põhiliselt Ida-Slovakkias, keskosas on levinuim materjal kivi ja Slovakkia madalas lõunaosas savi.
Põhja-Slovakkias maju krohviti, aga ei värvitud. Sagedased on puuornamendid. Lõunas krohviti majad valgeks, aga vahel lisati helesinist. Katused on enamasti puitlaastust, lõunaosas ka õlest ja roost. Mägedes ja nende jalamil on puitarhitektuur suurepäraselt säilinud. Vlokolice on UNESCO kaitse all.
Rahvakunst.
Populaarne on puulõige, sealhulgas puunõud, mida kasutatakse ka tänapäeval. Metallist valmistatud kannud ja taldrikud on igas regioonis sellele omase mustriga.
Tänini peetakse kinni kalendripühadest ja perekondlikest traditsioonidest. Populaarsed on tantsud ja mitmehäälsed rahvalaulud. Moes on folkfestivalid ja laulupeod.
Söök.
Slovakkia köögi põhilised toorained on piim, kartul ja kapsas. Piima kasutatakse nii värskelt kui hapendatult. Kõige popimad piimatooted on "cmar" – kohupiim, hapukoor, brõnsa ja lambajuustud. Peamine rahvustoit on brõnsaklimbid ("bryndzové halušky") praetud pekiga. Klimpe tehakse kartulijahust, segatakse brõnsaga, valatakse juurde sulapekk ja fetajuust; kõrvale juuakse hapupiima.
Slovaki algupärane alkohoolne jook on "vodka borovicka" ehk kadakamarjaviin. Samuti on populaarsed "slivovica" ja "grjato" – piirituse, mee ja sularasva segu, mis kuumutatakse enne joomist 60–70 °C-ni. Levinud on "palenka" ja õlu.
Viinamarju kasvatatakse Slovakkias juba ajalugu Rooma keisririigi ajast, kuid kuna Slovakkia veine valmistatakse peamiselt koduturu tarbeks, mille tarvidused need ka suuresti rahuldavad, ei ole Slovakkia veinid pidanud turul tänapäevaste Euroopa veinidega võistlema ega vasta enamjaolt tänapäevase lääne tarbija ootustele.
Ajavöönd.
Slovakkias kehtib Kesk-Euroopa aeg.


Sport.
Sport on mänguline kehaline või vaimne võistluslik tegevus. Sport eristub mittevõistluslikust kehakultuurist.
Sport jaguneb amatöör- ehk harrastusspordiks ja elukutseliseks (professionaalseks) ehk profispordiks. Eesmärgi järgi eristatakse tervisesporti (kehakultuuri), kus võistluslik aspekt ei ole oluline, ja võistlussporti. Viimase äärmuslik aste on tippsport. Spordi meelelahutuslik külg hõlmab spordihuviliste tähelepanu ja kaasaelamise võistluste ja spordiuudiste jälgimisel.
Maailmas enim harrastatavate spordialade seas on kergejõustik, jalgpall, korvpall, poks, võrkpall ja ujumine. Eestis on populaarseimad kergejõustik, suusatamine, orienteerumine, võrk-, korv- ja jalgpall. Suurimad ülemaailmsed võistlused on kaasaegsed olümpiamängud ja maailmameistrivõistlused.
Ajalugu.
Spordi algeid võib leida muisteist mängudest ja sõjapidamisest. Sihiteadlikuks muutus sport Vana-Kreekas, kus kehaline kasvatus seostati võistlusega. Mitmesugustest jõu- ja osavusvõistlustest arenesid suurvõistlused: 776 eKr peeti esimesed olümpiamängud.
Nüüdisaja spordi alguseks peetakse 19. sajandi II poolt, kui hakati korraldama ametlikke rahvuslikke ja rahvusvahelisi võistlusi. Sporti edendas rahvusvaheliste spordiföderatsioonide loomine ja olümpiamängude taassünd (1896; kaasaegsed olümpiamängud). Eriti kiiresti on sport arenenud pärast Teist maailmasõda.
Eestis algas sihipärane spordi-, eelkõige raskejõustikuharrastus 1890. aastatel. Raskejõustik jäigi kauaks kõige menukamaks spordialaks. Kui 19. ja 20. sajandi vahetusel asutati esimesed spordiseltsid, lisandusid jalgrattasport, jooks, võimlemine, jalgpall, poks, ujumine ja uisutamine. 1912. aasta Stockholmi olümpiamängudel kuulus Venemaa võistkonda ka eestlasi. Selleks ajaks oli teiseks edukaks alaks saanud kergejõustik. Iseseisvas Eestis saavutasid kõrge rahvusvahelise taseme laskesport, purjetamine, jääpurjetamine, male ja meeste kergejõustik, endiselt võidukad olid raskejõustiklased.
Spordirajatised.
Sportimise keskkond ehitatakse võistlusreegleile vastavalt. Staadion on rajatis, mis võimaldab mitmesuguste spordivõistluste korraldamist, peamiselt kergejõustikus ja jalgpallis. Sisevõistluste jaoks ehitatakse võimlaid, ujumisvõistluste jaoks ujulaid, jalgrattavõistluste jaoks velodroome.
Spordi negatiivsed tagajärjed.
Spordi kaasnähuks on doping, mille levik on suurenenud koos võistlustel antavate auhindade kaalukusega. Mõnel spordialal esineb sageli vigastusi.
Võistkondlik tippsport on suurel määral äriline, kus sportlased on ühtlasi müügi ja ostu objektiks.


Stockholm.
Stockholm (ametlikult Stockholmi vald ("Stockholms kommun", poolametlikult Stockholmi linn ("Stockholms stad")) on vald Rootsis Stockholmi läänis. See hõlmab suure osa Stockholmi linnast kui asulast.
Põhjala Veneetsiaks ja Mälareni kuningannaks nimetatud Stockholm asub Mälareni järve ja Läänemere vahelise väina kaldail ja saartel, mida ühendab üle 50 silla.
1252 asutatud linna ajalooline südamik paikneb Stadeni saarel. Stockholmis on palju kauneid keskaegseid ehitisi.
1950. aastatel rajati Stadenist põhja poole Norrmalmi 5 ühesuguse kõrghoonega ärikeskus Hötorgscity, kus tohib liikuda ainult jalgsi. Djurgårdeni saarel on muuseume (Skanseni vabaõhumuuseum, Põhjala muuseum, Vasa laev Vasa muuseumis), suur park ja loomaaed.
Stockholmis asub enamik riigi suuri õppe- ja teadusasutusi (ülikool, akadeemiad, 3 Nobeli instituuti). Stockholm on riigi suurimaid sadama- ja tööstuslinnu.
Veebruaris 2009 tunnustas Euroopa Komisjon Stockholmi keskkonnasõbraliku eluviisi eest ning nimetas linna 2010. aasta Euroopa keskkonnapealinnaks.
Ametlik nimi.
1971. aasta haldusreformiga sai Stockholmi linnast Stockholmi vald. Stockholmile tehti erireeglid, mille järgi vast valitud Stockholmi vallavolikogu volitused algasid juba 1. oktoobril 1970 (teistel vallavolikogudel 1. jaanuaril 1971.
1980ndatel otsustas Stockholmi vallavolikogu kasutada ametliku nime "Stockholmi vald" asemel nime "Stockholmi linn'" juhtudel, kui "puudub omavalitsusõiguslik tähtsus". Teatud kontekstides, näiteks juriidilistes dokumentides, peab siiski kasutama ametlikku nime "Stockholmi vald".
Haldusjaotus.
thumb


Suspensioon.
Suspensioon on dispersne süsteem, mille puhul vedelikku on pihustunud tahket keemilist ainet.
Suspensiooni korral on tahke aine settimine küll aeglane, kuid sobivate tingimuste korral (näiteks seisev vesi) see aja jooksul siiki toimub. Suspensioonina kantakse ühest kohast teise paljusid setteid. Näiteks jõevesi kannab liiva ja savi merre suspensioonina.
Näide.
Katseklaasis tekib savipulbri segamisel hägune vedelik, milles saviosakesed on hõljuvas olekus (heljum). Katseklaasi lisatud aine on savi, mis vees ei lahustu. Hägust vedelikku, mis sisaldab vees mittelahustuva tahke aine hõljuvaid osakesi, nimetatakse suspensiooniks. Seismisel tahke aine sadestub ning ladestub katseklaasi põhja. Mõne aja möödudes muutub ka katseklaasis olev vesi selliseks, nagu katse alguses oli.


Süsivesinikud.
Süsivesinikud on keemilised ained, mille molekul koosneb ainult süsiniku ja vesiniku aatomitest. Süsivesiniku molekul sisaldab süsinikahelat. Ahela ehituse järgi jaotatakse süsivesinikud ning kõik teised orgaanilised ühendid alifaatseteks ja tsüklilisteks.


Sotsioloogia.
Sotsioloogia on sotsiaalteadus, mis uurib sotsiaalsete gruppide, inimese ja ühiskonna vahelisi seoseid.
Sotsioloogia on nii metodoloogiliselt kui temaatiliselt väga lai teadusala. Traditsiooniliselt on keskendutud sotsiaalse kihistumise, klasside, mobiilsuse ja religiooni, ilmalikustamise, õiguse ja kõrvalekallete uurimisele. Kuna kogu inimtegevus sõltub sotsiaalselt struktuurist ja indiviididest, siis on sotsioloogia fookus laienenud ka tervise-, militaarsete ja karistusasustuste, Interneti ja isegi sotsiaalse aktiivsuse teaduslikule uurimisele.
Kasutatavate teaduslike meetodite valik on samuti laienenud. Sotsiaalteaduste uurijad koguvad informatsiooni erinevate kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite abil. Kui 20. sajandi keskel sagenesid tõlgendatavad, hermeneutilised ja filosoofilised lähenemised ühiskonna analüüsimisele, siis sajandi lõpus hakati kasutama rohkem analüütilist sotsioloogiat ja matemaatilisi ning rangemaid arvutusmeetodeid nagu näiteks agentidel baseeruv modelleerimine ja sotsiaalse võrgustiku analüüs.
Sotsioloogia rajajaks peetakse prantsuse sotsioloogi Auguste Comte'i, kes võttis esimesena kasutusele termini "sotsioloogia". Klassikalise sotsioloogilise mõtte rajajateks peetakse tavaliselt Karl Marxi, Max Weberit, Émile Durkheim'i ning Vilfredo Paretot.
Sotsioloogilise mõtlemise arengusse on panustanud paljud filosoofid ning teiste erialade teadlased, kes ei ole ennast ise sotsioloogina määratlenud, nende hulka kuulub ka Karl Marx. Teistest rohkem on varasel arenguperioodil sotsioloogide hulgas olnud majandusteaduse taustaga inimesi, selline taust oli ka Vilfredo Paretol.
Erinevalt psühholoogiast vaatleb sotsioloogia indiviidi käitumist ning otsuseid seostatuna makrotasandil jälgitavate ühiskondlike protsessidega.


Siim Kallas.
Siim Kallas (sündinud 2. oktoobril 1948 Tallinnas) on Eesti ja Euroopa Liidu poliitik.
Aastatel 2002–2003 oli ta Eesti peaminister. Alates 1. novembrist 2004 on Siim Kallas Euroopa Komisjoni asepresident ning administratiivasjade, auditi ja korruptsioonivastase võitluse volinik.
Elulugu.
Sündis Udo ja Riina Kallase (neiupõlvenimi Alver) perekonnas. Vanaisa, mõjukas advokaat Eduard Alver oli Eesti Vabariigi esimene politseiülem ning Kaitseliidu ülem. Siim Kallas on Betti Alveri sugulane. Siim Kallas on vanaemade poolt baltisaksa päritolu.
Lõpetas 1967 Tallinna 22. Keskkooli ning 1972 Tartu Ülikooli "cum laude" rahanduse ja krediidi eriala. Aastatel 1973–1975 oli ta samal alal aspirant ja kaitses ka kandidaadiväitekirja. Aastatel 1979–1986 ENSV Hoiukassade Peavalitsuse juhataja ja aastatel 1986–1989 ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitja.
Siim Kallas oli aastaid "Mnemoturniiri" toimetaja ja saatejuht. Perestroika ajal sai Kallas tuntuks IME idee ühe autorina.
Aastatel 1991–1995 Eesti Panga presidendina töötades jäi ta tööle Tartu Ülikooli veerandi kohaga dotsendina.
Ta oli NLKP liige aastatel 1972–1990.
Aastail 1991–1995 Eesti Panga president, kui 1993. aastal firma Villa Paradiso investeeris Põhja-Eesti Pangalt saadud kümme miljonit dollarit (tollase kursi järgi 130 mln kr), millest saadi tagasi 2 miljonit dollarit. Süüdistus investeeringu ebaõnnestumises esitati ka Siim Kallasele. Siim Kallas ja tema nõunik Eesti Panga päevilt Urmas Kaju mõisteti 2000. aastal 10 miljoni dollari afääris õigeks.
Aastal 1994 suundus ta poliitikasse, asutades Reformierakonna. Samal aastal esitas president Lennart Meri ta Riigikogule peaministri kandidaadiks, kuid ta ei suutnud koguda Riigikogus piisavalt toetushääli valitsuse moodustamiseks. Märtsis 1995 toimunud parlamendivalimistel oli uus erakond edukas ja oli üks partnereid valitsuskoalitsioonis. Siim Kallasele kuulus seal välisministri portfell. Hilisemates valitsustes on ta olnud rahandus- (1999–2002) ja peaminister (2002–2003). Kallas oli Liberaalse Internatsionaali asepresident.
Pärast peaministriametist lahkumist oli Kallas riigikogu liige, kuni ta 1. mail 2004 sai Euroopa Liidu portfellita volinikuks majandus- ja valuutavaldkonnas Pedro Solbes Mira ja hiljem Joaquín Almunia juures.
Kallast peetakse majanduspoliitikas liberaaliks Wall Street Journali ja Frankfurter Allgemeine Zeitungi vaimus.
12. augustil 2004 kinnitas Euroopa Parlament Siim Kallase Euroopa Komisjoni volinikuks administratiivasjade, auditi ja korruptsioonivastase võitluse alal. Samuti sai Kallas üheks neljast Euroopa Komisjoni asepresidendist.
Siim Kallas on abielus. Tal on poeg ja tütar. Tema tütar on poliitik Kaja Kallas.


Saaremaa.
Saaremaa (rootsipärane nimi "Ösel") on Eesti suurim saar, Sjællandi, Gotlandi ja Fyni järel pindalalt neljas saar Läänemeres.
Saaremaa pindala on 2673 km². Rannajoont on saarel 854 km või 1300 km. Saaremaal on 32 800 elanikku (2010), millega ta on tervenisti Läänemeres asuvatest saartest seitsmendal kohal (Sjællandit ja Fyni arvestamata). Temast rahvarohkemad on Rügen, Usedom, Lolland, Gotland, Falster ja Bornholm.
Loodus.
Saaremaa on üldiselt tasase pinnamoega madal saar. Saare lääneosas kerkivad jääservamoodustised Lääne-Saaremaa- ja Sõrve kõrgendik. Põhjarannikul Jaani- ja Jaagarahu lademe piiril on pankrannik.
Saaremaa üldiselt tasast pinda ilmestavad ka kümmekond muinasajast pärit maalinna. Neist Valjala, Kaarma ja Kahutsi maalinna läbimõõt on 110 ja 150 meetri vahel ja säilinud vallide kõrgus 5...10 meetrit.
Saaremaa umbes 80 järvest on valdav osa maakerke tagajärjel merest eraldunud või ka merega ühendust omavad madalad rannajärved. Kõige rohkem (ligi 20) on neid saare loodeosas Tagamõisa poolsaarel, veel ka saare kagu- ja lõunarannikul. Sageli kannavad nad nime "laht", "meri" või "abajas". Suurim seda tüüpi järv on Kuressaare lähedal paiknev kaksikjärv Mullutu-Suurlaht pindalaga 14,4 km². Need järved on enamasti riimveelised. Suvel osa taolisi järvi kuivab. Maastikuliselt peetakse Saaremaa ilusaimaks järveks Lääne-Saaremaa kõrgustiku metsases maastikus paiknevat käärulise kaldajoone ja saarterikast Karujärve pindalaga 3,3 km².
Aluspõhja moodustavad Siluri ajastul tekkinud mitmesuguste lademete lubjakivid, merglid ja dolomiidid, mis paljanduvad pankadel, loodudel ning rohketes murdudes. Saaremaa tõuseb merest umbes 1,5–2,5 mm aastas (põhjaosa kiiremini, lõunaosa aeglasemalt). Pinnakatte moodustab enamasti rähkmoreen, klibu ning mere- ja tuiskliiv; umbes 7% Saaremaa pindalast hõlmavad sood ja rabad. Viimastes võib turbakihi paksus ulatuda kuni 2.5 meetrini. Pinnamood on tasandikuline. Mitmel pool rannikul leidub luiteid. Saaremaa õhukesed rähk- ning noored rannikumullad on looduslikult väheviljakad.
Merelise kliima ja mullastiku mitmekesisuse tõttu on saare taimestik väga rikkalik: leidub üle 900 taimeliigi (umbes 80% Eestis kasvavaist), sealhulgas endeemseid haruldasi liike nagu saaremaa robirohi, jugapuu, luuderohi, tuhkpihlakas. Saaremaale on iseloomulikud kadaka- ja sarapuu-lood, liigirikkad puisniidud ning allikasood. Metsamaad on saarel umbes 1200 km², valdavalt kasvab saarel okaspuumets.
Lääne-Saaremaa kõrgustiku edelaosas asub Viidumäe looduskaitseala.
Ajalugu.
Salme muinaslaev, mis pärineb 8.sajandist, on ühtlasi vanimaks Läänemerel seilanud purjelaevaks.
Saaremaa oli muinasaja lõpul üks tihedamini asustatud ja arenenumaid piirkondi Eestis, üksikute muinaskihelkondade asemel oli tekkinud ühtne maakond ilmselt juba 11. või 12. sajandil.
Muistse vabadusvõitluse ajal 13. sajandi alguskümnenditel oli Saaremaa kõige visamalt võõrvallutajatele vastu pannud maakond. Maakond alistati alles 1227. aastal pärast mitmeid sõjaretki, mil Valjala linnuse piiramise lõpetas ristisõdijate ja muistsete saarlaste vahel sõlmitud leping (vasallileping). Seetõttu jäi Saaremaale tollal eristaatus ning nii mitmedki muistsed vanemad said arvatavasti uute maahärrade vasallideks. Saaremaast endast sai Saare-Lääne piiskopkonna osa.
Liivi sõja tulemusena sõlmitud Jam-Zapolski (1582) ja Pljussa vaherahu (1583) tulemusena läks Taani koosseisu, mille osaks jäi ta kuni 1645. aasta Brömsebro rahuni, mis lõpetas 1643. aastast kuni 1645. aastani Rootsi ja Taani vahel kestnud sõda ülemvõimu pärast Läänemeremaades. See sõda oli osa Kolmekümneaastasest sõjast, mis lõppes 1648.
Brömsebro rahuga omastas Saaremaa Rootsi, Liivimaa ehk Liivimaa kubermangu kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem.
Pärast Rootsi kuninganna Kristiina loobumist troonist 1654. aastal ja Rooma elama asumist, sai Kuressaare krahvkonnast sai tema elatusmaa (rootsi keeles "underhallsland"), mille valitsejaks oli elatusmaade kindralkuberner Seved Baath.
1710. aastal vallutas saare Põhjasõja käigus Venemaa. Saaremaa jäi eristaatusega piirkonnaks (pooleldi eraldiseisvaks provintsiks, pooleldi maakonnaks), Liivimaa kubermangus Arenburgi kreisina kuni 1917. aastani, mil ta ühendati selgelt Eestimaa rahvuskubermanguga. 1917. aasta oktoobris okupeerisid Saaremaa Saksamaa Keisririigi väed, nende võim kestis kuni 1918. aasta novembrini.
Eesti Vabariigi ajal oli Saaremaa üks sõdadevahelise Eesti Vabariigi üheteistkümnest maakonnast.
Saaremaa maakond likvideeriti 1950. aasta haldusreformiga, mil Eesti NSV-s moodustati maarajoonid. Alates 1959. aastast, mil likvideeriti Orissaare rajoon, kuulus kogu Saaremaa ala taas ühe haldusüksuse, Kingissepa rajooni alla.


Sokrates.
Sokrates (469–399 eKr) oli vanakreeka filosoof.
Ta elas ja õpetas Ateenas.
Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidlustes või vestlustes, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse. Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Läbi aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest Sokratese suu läbi oma enese mõtteid.
Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aretē) nagu õiglus (dikaiosynē), vaprus (andreia), vagadus (hosiotēs, eusebeia), mõistlikkus (sōphrosynē) jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia).
Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistēmē) ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad – neil on mõni kunst või oskus (technē) –, siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad oskama nad ka teistele, nt õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama nad sellest sõnade vahendusel aru anda (logos). Enamasti aga satuvad ametimehed oma tegevusest aru anda püüdes raskustesse, mis ongi Platoni "sokraatiliste dialoogide" üheks peamiseks teemaks.
Ateena valitsus mõistis Sokratese üle kohut, sest tema õpetamismeetodid kutsuvat noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud jumalate salgamise. Pärast surmamõistmist lükkas Sokrates talle tema pooldajate poolt pakutud põgenemisvõimaluse tagasi ning nõustus surmaga, juues karuputkest valmistatud alkoholiga segatud mürki, mida surmaotsuse täideviimisel kasutati.


Søren Kierkegaard.
Søren Aabye Kierkegaard (5. mai 1813 – 11. november 1855) oli taani filosoof ja kirjanik, keda peetakse eksistentsialismi isaks.
Suurem osa Kierkegaardi varastest töödest on kirjutatud mitmete pseudonüümide all ning need "autorid" kommenteerivad varasemate "autorite" teoseid.
Kierkegaard kritiseeris teravalt oma aja hegeliaanlust ning Taani kiriku sisutühja "kristlikkust". Paljud tema teosed käsitlevad religioosseid teemasid, nagu usk Jumalasse, kirik kui institutsioon, kristlik eetika ja teoloogia jne.
Välislingid.
Kierkegaard, Søren
Kierkegaard, Søren
Kierkegaard, Søren


Shkodër.
Shkodër on linn Loode-Albaanias Montenegro piiri lähedal Shkodëri järve idarannikul Mbishkodra tasandiku lõunaosas Drini jõe ja Buna jõe vahel. Linn on Shkodëri maakonna ja Shkodëri ringkonna keskus.
Ajalugu.
Shkodër rajati umbes 4. sajandil eKr. Seal paiknes illüüria hõim Labeat ning kuningas Gentiuse ja kuninganna Teuta residents.
168 eKr vallutasid linna roomlased ning see jäi nende tähtsale kaubandus- ja sõjateele.
1040 pKr vallutasid Shkodëri serblased ning sellest sai üks keskaegse serbia riigi Zeta (praegu Montenegro) tähtis majandus- ja halduskeskus.
1396 läks linn Venezia võimu alla, kellega koos võideldi Türgi impeeriumi vastu. Hoolimata mõneaastasest vastupanust rünnakutele langes Shkodër 1479 Türgi võimu alla. Hõivamise käigus linn laastati. Linna uus õitseng saabus alles 17. sajandil. Aastatel 1757–1831 valitses linna Bushati suguvõsa.
19. sajandi lõpuks oli Shkodërist jälle saanud tähtis kaubanduskeskus. Linnal oli tähtis koht ka Prizreni liigas Albaania vabadusliikumise ajal.
Balkani sõdade ja Esimese maailmasõja ajal püüdsid Shkodërit enda võimu alla saada Montenegro ja Serbia. Hoolimata elanike vastupanust vallutasid linna 1913. aasta alguses Serbia ja Montenegro sõjavägi. Suursaadikute Londoni konverents sundis Montenegrot loovutama Shkodëri piirkonna vastmoodustatud Albaania riigile. Ent 1915 sisenesid Shkodërissejälle Montenegro mäed. Aastal 1916 vallutas linna Austria-Ungari ning see jäi üheks Austria keskustest 1924. aastani.
Teise maailmasõja ajal tungis linna Saksa sõjavägi, kes jäi sinna 19. novembrini 1944.
1990. aastate algul oli Shkodër demokraatliku liikumise tähtis keskus.
Shkodër on tähtis haridus- ja tööstuskeskus. Linnas toodetakse mitmesuguseid mehhaanika- ja elektroonikaseadmete detaile ning tekstiili- ja toiduainetetööstuse tooteid.
Linn asub rahvusvahelise maantee ja Belgradi–Tirana raudteelõigu ääres.
Shkodëris asuvad ka pedagoogiline instituut ja Luigj Gurakuqi nimeline Shkodëri ülikool.
Linna pearaamatukogus on üle 250 000 köite. Linnas on ka kultuurikeskus, kunstnike ja kirjanike liit, Migjeni (Millosh Gjergj Nikolla nimeline) teater, kunstigalerii ja ajaloomuuseum. Vaatamisväärsused on ka Shkodëri kindlus (ehk Rozafa kindlus), türgi saun ja Plumbi mošee.
Linnale annavad ainulaadse väljanägemise vanad majad ning kitsad tänavad kõrgete kivimüüride vahel. Pärast Teist maailmasõda ehitati mõned kvartalid laiemate tänavatega uuselamurajoone.


Skanderbeg.
Skanderbeg (albaania keeles "Skënderbeu"; õieti Gjergj Kastrioti, Georg Kastriota; sündis umbes 1403–05, suri 17. jaanuaril 1468) oli Kastrioti vürst Albaanias, Albaania rahvuskangelane, Türgi-vastase vabadusvõitluse juht 1443–1468.
Skanderbeg ühendas Albaania vürstid ühiseks liigaks, sai nende juhiks ja juhatas ühist sõjaväge. Ta valdas sissitaktikat. Albaanlased lõid tagasi üle 20 türklaste rünnaku. Peakindluse Kruja kolm rasket piiramist sultanite Murad II ja Mehmed II poolt lõppesid kaitsjate võiduga.
Noorus.
Skanderbegi isa oli Gjon (Johannes) Kastriota, kes oli omandanud võimu suurel territooriumil Kesk-Albaanias. Aastatel 1415 ja 1423 saadeti Gjergj koos kolme vennaga pantvangina sultani õukonda Adrianoopolisse, kus ta astus paažidekorpuse liikmena islamiusku ning sai türgi nime Iskander (siit tema hüüdnimi Skanderbeg; beg tähendab beid; kokku 'vürst Aleksander').
Sultani õukonnas sai ta ka sõjalise ettevalmistuse. 1438 saatis Murad II ta tasuna sõjaliste teenete eest Misia, Skuria ja Jonima (pealinn Kruja) beina tema kodumaale Albaaniasse. Juba sel ajal lõi ta sidemed Venezia, Ragusau ja Ungariga. 1439 viis Murad II ta üle Dibrasse.
Sõltumatuse väljakuulutamine.
Pärast ungarlaste võitu türklaste üle novembris 1443 lahkus Skanderbeg sultani sõjaväest, vallutas 27. novembril Kruja kindluse ja ütles järgmisel päeval avalikult sultanist lahti, kuulutas Venezia ja paavsti toetusel välja Albaania sõltumatuse ning võttis uuesti vastu ristiusu.
Et teisi Albaania aristokraate enda poolele võita, abiellus ta Gjergj (Georg) Arianitise tütre Andronikaga (Donika) ning pani oma õe mehele Karl Musacho Thopiale. Märtsis 1444 ühendas Skanderbeg Albaania hõimuvürstid Lezhës (Alessio) Türgi-vastaseks liiduks ning valiti seal ühisväe ülemjuhatajaks. Juunis 1444 hävitas Albaania sõjavägi esimest korda tema juhtimisel ühe Türgi väeüksuse.
Võitlus Albaania vabaduse eest.
1447 läks Danja (Dagno) pärast sõjaks Veneziaga. Ta küll lõi juulis 1448 Drini ääres Venezia palgasõdurite armeed, kuid pidi kasvanud Türgi ohu tõttu Danja Veneetsiale loovutama. 14. augustil 1448 lõi ta ühte Türgi armeed Oraniki juures (Dibrast põhja pool).
Mais 1450 läks Murad II isiklikult suure armeega Albaania peale, kuid see sõjakäik nurjus, sest Kruja ei olnud vallutatav ja Skanderbeg kasutas sissitaktikat, mis tegi Türgi väe varustamise väga raskeks ning sundis türklased oktoobri lõpus lahkuma. 26. märtsil 1451 sõlmis Skanderbeg Gaetas liidulepingu Napoli kuninga Alfonso V-ga ning hakkas sõjastrateegilistel kaalutlustel tema vasalliks.
Pärast Konstantinoopoli langemist 1453 läks Skanderbeg isiklikult Napolisse ning palus kuningalt abiväge ja suurtükke. 1455. aastal Berati all tabas Skanderbegi küll ebaõnnestumine, kuid 7. septembril 1457 said türklased temalt Albuleni all Kruja lähedal hävitava kaotuse osaliseks.
Aastatel 1460 ja 1463 sõlmis ta Mehmed II-ga vaherahu, nii et ta sai 1461 tulla umbes 2500 mehega appi Napoli kuningale Ferdinando I-le appi mässava Taranto vürsti Giovanni Antonio Orsini vastu.
Skabderbeg, kes kavatsetava ristisõjaga arvestades oli paavsti algatusel vaherahu Mehmed II-ga üles ütelnud, oli pärast paavst Pius II surma 15. augustil 1464 jälle türklaste rünnakute ees üksinda. 1465 ja 1466 lõi ta tagasi Balaban-paša ja Mehmed II rünnakud. Mehmed II ei suutnud küll Krujat vallutada, kuid rajas Kesk-Albaaniasse türklaste tugipunkti Elbasani ("al-basan" – 'kindlus').
Detsembris 1466 külastas Skanderbeg Roomas paavst Paulus II ja jaanuaris 1467 Napolis kuningas Ferdinando I-t ning palus suuremate tulemusteta sõjalist abi. Aprillis 1467 vabastas Skanderbeg türklaste poolt sissepiiratud Kruja ja lõi Balaban-paša armeed, nii et juulis 1467 võttis Mehmed II isiklikult ette sõjakäigu Albaania vastu. Pärast võidukat lahingut Buzursheki juures piiras Mehmed II uuesti Kruja ümber, kuid katkestas kolme nädala pärast piiramise.
Pärast Skanderbegi loomulikku surma 1468 emigreerisid tema lesk Donika ja 14-aastane poeg Gjon kõigepealt Napolisse, sellal kui albaanlaste juhtimise võttis üle Lek Dukagjin. 16. juunil 1478 pidi Kruja Mehmed II ees kapituleeruma. 1479 langesid ka Shkodër, Lezhë, Drisht, Himarë ja Sopot türklaste kätte. Skanderbegi poeg Gjon püüdis 1481–82 tulemusteta taastada vastupanu Türgi võimule.
Hoolimata oma pöördumisest säilitas Skanderbeg oma Türgi päritolu tiitli ning on kangelaseks ka Albaania moslemitele. Eriti hinnatakse Skanderbegi Makedoonias ja Kosovos, sest ta suutis ühendada Põhja- ja Lõuna-Albaania, mida märgib kahe peaga kotkas tema lipul (Albaania lipp).


Seitse tarka.
Seitse tarka olid vanakreeka riigimehed 7. ja 6. sajandist eKr, kes paistsid silma oma elutarkusega.
Seitsme targa nimekirju on erinevaid. Platoni dialoogis "Protagoras" arvatakse seitsme targa hulka Bias Prienest, Cheilon Lakedaimonist, Kleobulos Lindoselt, Periandros Korintosest, Solon Ateenast ja Thales Mileetosest. Seitsme targa hulka on arvatud ka teisi, näiteks Mysonit, Anacharsist ja Epimenidest.
Seitsmele targale omistati gnoome – elutarkust väljendavaid mõtteteri.
Seitse tarka olevat legendi järgi kohtunud Delfis, et pühendada oma mõtteterad Apollonile.


Semiootika.
Semiootika on teadus märkidest, märgisüsteemidest ja märgiprotsessidest. Semiootika tegeleb tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniprotsesside ja -nähtuste uurimisega, nii nende teooria kui empiirilise analüüsiga.
Semiootika on alusteaduseks humanitaar- ja eluteadustele, kuivõrd märgiprotsessid on omased kõigele elusale. Semiootika uurib elu poolt kehtestatud seaduspärasusi ehk suhteid.
Semiootika klassikud.
Sellesarnases tähenduses kasutas seda sõna esimest korda John Locke oma teoses "An essay concerning human understanding" (1690), ent juba palju varem oli tuntud meditsiinisemiootika kui teadus haiguste sümptomitest.
Charles Sanders Peirce'i peetakse semiootika üheks rajajaks.
Ferdinand de Saussure kavandas teaduse nimega "märgiõpetus" (semioloogia).
Charles Morris esitas oma semiootikateooria raamatus "Foundations of the Theory of Signs".
Umberto Eco on teinud semiootika laiemalt tuntuks. Tema semiootikateooria on esitatud raamatus "A Theory of Semiotics".
Jakob von Uexküll on üks biosemiootika rajajaid.
Thomas Sebeoki juhtimisel kujunes semiootika rahvusvaheliseks keskuseks Indiana ülikool USAs. Samas asus pikka aega ajakirja Semiotica toimetus.
Erialaorganisatsioonid.
Maailma semiootikudi ühendab Rahvusvaheline Semiootika Assotsiatsioon (loodud 1969). Ameerika semiootikudi ühendab Ameerika Semiootika Selts. Eesti semiootikuid ühendab Eesti Semiootika Selts (loodud 1998).
Semiootika Tartus.
Tartu Ülikoolis tegutses rahvusvaheliselt tuntud semiootik Juri Lotman, kes on üks kultuurisemiootika rajajaid. Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika traditsiooni kannab Tartus ilmuv ajakiri "Sign Systems Studies", mis asutati (kui "Trudy po znakovym sistemam – Semeiotike") aastal 1964.
Tartu Ülikooli semiootika osakond loodi aastal 1992.


Sinilill.
Sinilill ("Hepatica") on taimeperekond tulikaliste sugukonnast.
Süstemaatika, klassifikatsioon ja taksonoomia.
Umbes 6 liiki, mis kasvavad põhjapoolkeral. Sinilille on jaotatud päris mitme liigi vahel. Küsimus liikide arvust on vaidluse all. Olukorda komplitseerib laialdane hübridiseerimine. Liikide hulka kuuluvad harilik sinilill ja transilvaania sinilill. Nende kahe liigi hübriid on keskmine sinilill.
Varem on sinililled koos ülaste ja karukelladega paigutatud ülase perekonda. Sinilille perekonna esmakirjeldaja on Philip Miller (1754).
Perekonnanimi on tuletatud sõnast "hēpar" 'maks' ja tähendab 'maksa-' (sinilille peeti maksarohuks, sest juurmised lehed meenutavad maksasagaraid ning on alt maksa värvi). Sõna pärineb keskaegsest ladina keelest.
Kirjeldus.
Sinililled on talihaljastest püsikutest tugeva risoomiga rohttaimed. Juurmised lehed on pika raoga, kolmehõlmalised, pisut maksataolised, pealt rohelised, alt pruunikaslillad. Kõrvallehed puuduvad. Kolm ovaalset kõrglehte paiknevad tupetaoliselt. Varrel on üksik õis. Õiekate on lihtne, kroonlehetaoline, tavaliselt viie kuni kaheksa tuhmsinise, harvem roosa või valge tupplehega. Tolmukaniidid on arvukad, peaaegu valged. Vili on ovaalne, karvane pähklike lisemega (elaiosoomiga).
Eestis kasvab looduslikult ainult harilik sinilill. Harilikul sinilillel on teisendid teravahõlmine sinilill ("Hepatica nobilis var. acuta") ja ümarahõlmine sinilill ("Hepatica nobilis var. obtusa"), mida varem tunti liikidena "Hepatica acutiloba" (ka "Hepatica acuta", "Hepatica triloba acuta") ja "Hepatica americana" (ka "Anemone hepatica", "Hepatica hepatica", "Hepatica triloba americana", "Anemone americana"). Teravate hõlmadega juurmiste lehtedega harilik sinilill on levinud Euraasias, ümarahõlmine teisend Ameerikas. Esimesel teisendil on lehtede pikkus 10 cm, teisel harva üle 7 cm. Teravahõlmisel sinilillel võib olla kuni 7 hõlma, sest ka hõlmadel võivad olla hõlmad.
Teravahõlmine sinilill on inglise keeles "sharp-lobed hepatica" 'teravahõlmine sinilill'. Ümarahõlmine sinilill on inglise keeles "round-lobed hepatica" 'ümarahõlmaline sinilill' või "round-leaved hepatica" 'ümaralehine sinilill'.
Ka Aasia teisendit on peetud omaette liigiks "Hepatica asiatica". Sinilille on jaotatud päris mitme liigi vahel. Liikide arv on vaidluse all. Olukorda komplitseerib laialdane hübridiseerumine.


Stanisław Lem.
Stanisław Lem (12. september 1921 Lviv – 27. märts 2006 Kraków) oli juudi päritolu Poola kirjanik, filosoof ja satiirik.
Lem on tuntud põhiliselt oma teadusliku fantastika järgi. Tema teoseid on tõlgitud 41 keelde ja tema raamatuid on müüdud üle 27 miljoni eksemplari.
Lem sündis jõuka Poola juudist kurguarsti pojana. 1939 lõpetas ta Lvivis Karol Szajnocha nimelise II Gümnaasiumi, 1940–1941 (Nõukogude okupatsiooni ajal) õppis Lvivi ülikoolis arstiteadust. Saksa okupatsiooni ajal töötas Lem juudi päritolu varjamiseks võltsitud dokumentidega automehaaniku ja keevitajana ning osales vastupanuliikumises.
Lemi kasvatati katoliiklaseks, kuid hiljem sai temast ateist "moraalsetel põhjustel... Maailm tundus mulle kokku panduna niivõrd valulikul viisil, et ma eelistan uskuda, et see pole loodud... tahtlikult".
1946 repatrieerus Lem koos perekonnaga Nõukogude territooriumile jäänud Lvivist Krakówisse. Seal jätkas ta arstiteaduse õppimist Jagelloonide ülikoolis, kuid talle hakkas vastu lõssenkismi propageerimine ja viimasel eksamil kukkus ta pooleldi meelega läbi. Seetõttu ei antud talle arstidiplomit. Tema kursusekaaslased saadeti üldjuhul sõjaväearstideks, kuid Lem ei soovinud sõjaväes töötada.
Lisaks arstiteadusele on õppinud filosoofiat. Ta töötas assistendina teadusasutuses ja töö kõrvalt kirjutas jutte. Lemist sai üks populaarsemaid poola kirjanikke. Ta on laialt tuntud ka välismaal. 1976 väitis Theodore Sturgeon, et Lem on kogu maailmas kõige enam loetav ulmekirjanik.
Lem polnud kommunist, kuid ei toetanud ka Solidaarsust: ta nägi, et sel on head plaanid, kuid too on täiesti eluvõõras. 1982, kui Poolas kuulutati välja sõjaseisukord, emigreerus Lem Lääne-Berliini ja elas hiljem Viinis. 1988 naasis ta Poolasse.
Tema teosed käsitlevad filosoofilisi teemasid: arutlusi tehnika arengu ja intellekti loomuse kohta ning inimkonna kohast universumis, kahepoolse suhtlemise ja arusaamise võimatust tulnukatega, ahastust inimloomuse piiratuse pärast. Tema teoseid on käsitletud ka esseede või filosoofiliste raamatutena.
USA ulmekirjanike organisatsioon "Science Fiction and Fantasy Writers of America" valis 1973 Lemi auliikmeks, ent 1976 võttis temalt selle tiitli ära Lemi märkuste tõttu kaasaegse teadusliku fantastika kohta. Tema meelest oli see halbade ideedega ja halvasti kirjutatud ning huvitatud rohkem seiklustest kui ideedest ja uutest kirjanduse vormidest. Organisatsioon pakkus Lemile tavalise liikme staatust, mille ta lükkas tagasi.
1981 sai Lem Wroclawi ülikooli audoktoriks, 1998 Jagelloonide ülikooli, Lvovi ülikooli ja Opole ülikooli audoktoriks ning 2003 Bielefeldi ülikooli audoktoriks.
1997 sai ta Krakowi linna aukodanikuks.
Lemi järgi on nimetatud asteroid 3836 Lem, mille avastas 1979 NSV Liidu astronoom Nikolai Tšernõhh.
Välislingid.
Lem, Stanislaw
Lem, Stanislaw
Lem, Stanislav


Sõjandus.
Sõjandus on inimtegevuse valdkond, mille eesmärgiks on enda ühiskondlike ressursside ja territooriumi kaitse ning võimaliku vaenlase ressursside ja valduste üle kontrolli saavutamine.


Solomon Marcus.
Solomon Marcus (sündinud 1. märtsil 1925 Rumeenias Bacăus) on Rumeenia matemaatik, informaatik, keeleteadlane ja semiootik.
Käis koolis Bacăus. Lõpetas keskkooli 1944. Õppis Bukaresti ülikoolis matemaatikat 1945–1949 ning lõpetas ülikooli kiitusega.
Oli Bukaresti ülikooli matemaatikateaduskonnas 1950. aastast assistent, 1955. aastast lektor, 1964. aastast dotsent, 1966. aastast professor. Kaitses kandidaaditöö ("Kahe muutuja monotoonsed funktsioonid") 1956 ning on 1968. aastast teaduste doktor. Aprillis 1983 valiti Rumeenia Akadeemia korrespondentliikmeks, detsembris 2001 akadeemikuks (täisliikmeks).
On tegelnud uurimis- ja õppetööga järgmistel aladel: matemaatiline analüüs, teoreetiline arvutiteadus, mõõduteooria, üldtopoloogia, keeleteadus, matemaatika ajalugu, matemaatiline poeetika, semiootika ning matemaatika rakendused loodus- ja sotsiaalteadustes.


Soodla (Anija).
Soodla on küla Harju maakonnas Anija vallas Piibe maantee ääres umbes 40 km kaugusel Tallinnast.
Piibe maanteel on bussipeatused Soodla ja Soodla kauplus.
Kõrgus merepinnast on 64 m.
Soodla küla juures suubub Soodla jõgi Jägala jõkke.
Soodla veehoidla on osa Tallinna pinnaveehaardesüsteemist.
Külas asub kaitsealune Gabrieli poolsaar.
Soodlat on esimest korda mainitud 1241 ("Sotal").
19. sajandi alguses Soodla küla mõisastati.
Küla rajati uuesti 20. sajandi esimesel poolel.


Sławomir Mrożek.
Sławomir Mrożek [mroožek] (pseudonüüm Damian Prutus; sündinud 26. juunil 1930 Borzęcinis Brzesko maakonnas Krakówi lähedal) on poola näitekirjanik, satiirik, karikaturist, följetonist, sketšide kirjutaja, novellist ja paljude lühijuttude autor.
Ta on tõenäoliselt nii Poolas kui ka välismaal kõige rohkem lavastatud poola näitekirjanik. Mrożek on aastaid olnud kõige populaarsem kirjanik Poolas koos Stanisław Lemiga. Tema teoseid on tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde.
Elulugu.
Mrożek õppis algul Krakówi ülikoolis arhitektuuri ja kunstiajalugu, samuti Idamaade filosoofiat.
1950 debüteeris ajakirjanikuna reportaažiga väljaandes "Przekrój". 1950-1954 töötas Krakówi päevalehes "Dziennik Polski", 1956-1958 nädalalehes "Życie Literackie". 1959 asus elama Varssavisse. 1963. aastast elas Itaalias, 1968. aastast Pariisis, 1989. aastast Mehhikos. Alates 1996. aastast elab jälle Krakówis. On elanud ka Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal.
Mrożek on avaldanud karikatuure ja kolumne Poola suurimas päevalehes "Gazeta Wyborcza". Tema esimesed karikatuurid ilmusid 1950 ning sellest ajast saadik on Mrożek regulaarselt avaldanud karikatuurikogumikke. Karikatuurid ja satiirilised lood tegid ta varakult väga tuntuks. Ta pilas nii kommunistliku režiimi aegse elu absurdsusi kui ka Poola mõttelaadi banaalseid romantilisi stereotüüpe. Poolakad ütlevad eriti absurdsete olmesituatsioonide kohta: "otse Mrożekilt võetud”.
Et aastaid Prantsusmaal elanud Mrożek aastal avaldas ajalehes "Le Monde" protestikirja Varssavi pakti maade vägede sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse ning otsustas ametlikult emigreeruda, siis keelati tema teiste avaldamine ja mängimine Poolas (keeld kehtis 1973. aastani) ja Nõukogude Liidus.
Looming.
Mrożeki näidendid näitavad kõige lihtsamaid olukordi, inimeste skemaatilist käitumist. Ta demonstreerib selle koomilisust ja absurdsust. Mrożeki näidendeid on saatnud menu. Ta kasutab eksimatu huumorimeelega groteski, absurdi, hüperbooli, satiiri ja paroodiat. Samal ajal pikib ta oma teoseid motiividega, mis muudavad need mõistujuttudeks, valmideks või filosoofilisteks eksperimentideks. Nad lahkavad nii kommunistliku võimu aegse Poola ängistavaid olusid kui ka inimsuhteid, mis rajanevad manipuleerimisel. Ühe kriitiku järgi areneb Mrożeki teostes konflikt marionettidest intellektuaalide, ühiskonda teadlikult kujundavate ideoloogide ning toorele jõule lootvate juhmardite vahel. Tavaliselt langeb intellektuaal ideoloogide soove täitva juhmardi ohvriks.
Mrożek debüteeris näitekirjanikuna 1956 näidendiga "Politsei", mis kujutas politsei, sealhulgas salapolitsei keskset rolli totalitaarses riigis. Et õigustada avalikkuse ja ülemuste silmis oma olemasolu, organiseerib politsei opositsioonilise liikumise.
Mrożeki kõige kuulsam näidend on "Tango", bioloogiline ja psühholoogiline vaatlus totalitarismi tekkemehhanismidest. Selle näidendiga sai ta rahvusvaheliselt tuntuks.
"Emigrandid", lavastuste arvu poolest teisel kohal olev Mrożeki näidend, on kirjutatud välismaal. See analüüsib kahte väljajäetuse vormi, kõrvutades poliitilise emigrandi idealistlikke mõttemustreid raha pärast kodumaalt lahkunud lihtsa emigrandi terve mõistusega. 1980. aastatel jätkas Mrożek näidendites "Suursaadik" ja "Portree" oma karakteriuuringuid, keskendudes üha enam psühholoogiale ning kasutades neid ajalooliste ja poliitiliste mehhanismide demonstreerimiseks.
1990. aastatel kirjutas Mrożek näidendid "Armastus Krimmis" Vene impeeriumi langemisest, "Kaunis vaade" Balkani sõjast kahe eurooplase pilgu läbi, kes veedavad hooletult oma puhkust ühe endise Jugoslaavia riigi mererannas, ja "Kõrgeaulised", mis humoorikalt analüüsib usulist silmakirjalikkust. Kõik kolm annavad pildi 20. sajandi viimasest veerandist, väärtuste lagunemisest, genotsiidil põhinevast süsteemist. Kuigi teemad on väga tähtsad, ei esita Mrożek neid otse, vaid väändes. Sõda muutub turistidele tüütuseks ja totalitarismi viimsete päevade kaos on vastupandamatult naljakas.


Sütelkõnd.
Sütelkõnd on religioosne ja "New Age" 'i praktika ning mentaalse treeningu vorm, mis seisneb hõõguvate süte peal paljajalu kõndimises ja selleks valmistumises. Sütelkõndi harrastatakse enamasti kommertsalusel "seminaridena".
Sütelkõndi nimetatakse inglise keeles "firewalk" või "firewalking" ('tulekõnd') või "coal walking" ('söekõnd'), saksa keeles "Feuerlauf" või "Feuergang" või "Feuerlaufen" ('tulekõnd') ja vene keeles хождение по углям ('mööda süsi käimine') või хождение по углю ('mööda sütt käimine').
Sütelkõnni praktika mitmetes vormides on tuhandeid aastaid vana. Bulgaarias kõnnivad või tantsivad naised konstantinipäeval (21. mail) paljajalu üle hõõguvate süte, ikoonid käes. Kreekas tantsitakse pühakute auks üle tule. Näiteks Bali saarel ja Sri Lankal toimub sütelkõnd religioossete pidustuste osana.
Sütelkõnniseminari ülesehitus.
Seminaris osalejad omandavad intensiivse ettevalmistuse käigus võime vigastamatult üle süte kõndida või tantsida ning seda kogemust hilisemas elus optimaalselt ära kasutada. Iga osaleja töötab juhendaja abiga välja oma isikliku eesmärgi.
Ettevalmistus võib seisneda ka sügava une taolise "alfa"-seisundi saavutamises. Selleks kasutatakse vaheldumisi sügavat lõdvestumist ja meditatsiooni ning energiaharjutusi (näiteks "qigong" 'i). Ohjeldamatu tantsimisega saavutatakse grupis isadus- ja heaolutunne, mis tekitab turvalisuse kogemuse.
Õhtul toimub sütelkõnd ise. Ühiselt süüdatakse halgudest suur lõke. Lauldakse näiteks indiaanlaste laule, et tulega kontakti saada ja hirm tule ees võita. Hiljem laotatakse puusöed laiali sõevaibaks, mille pikkus on 5 kuni 9 meetrit. Süte temperatuur on umbes 800 kraadi. Iga osavõtja läheb juuresviibijate kaasaelamisel üle süte. Iga sütelkõndijat jälgitakse keskendunud vaikuses või vaikse laulu saatel. Distantsi läbinule võidakse kärarikkalt tunnustust avaldada.
Üle süte minek ei ole kohustuslik.
Sütelkõnniseminaride ideoloogia.
Hirm tulest põletada saada on seesama hirm, mis ei lase meil oma elueesmärke teoks teha. Kes on sütel kõndides oma hirmust jagu saanud, kannab selle kogemuse üle igapäevaellu ning suudab oma vanu käitumisviise muuta ja ise oma elu kujundada.
Kõik, mis tulega kokku puutub, muutub. Sütelkõnd võib olla imeilus kogemus ning kaasa tuua kaasa sügavaid kehalisi, emotsionaalseid ja vaimseid muutusi. Sellest saab esimene samm elu muutmisel.
Igapäevaelus surutakse hirmud kas alla või lastakse end nendest halvata. Sütelkõnniseminaridel õpitakse hirmu lihtsalt teatavaks võtma, hirmu sõnumit taipama ning tegutsema vastavalt oma eesmärkidele.
Osalejad peavad ise otsustama, kas nad kõnnivad üle süte või mitte. Igaüks vastutab enda eest ise. Olles terveks jäädes üle süte kõndinud, teadvustavad nad, et nad igal hetkel vastutavad oma elu eest ega ole väliste asjaolude abitud ohvrid.
Senine kogemus, et tuli alati põletab, kaotab kehtivuse. Osalejad kogevad, et nad suudavad teha asju, mida nad varem on pidanud täuesti võimatuks. Nii on nad valmis tegema ka teisi näiliselt võimatuid asju hoolimata oma hirmudest, kahtlustest, arvamustest ja kogemustest.
Et näiliselt võimatu on saanud võimalikuks, siis tekib uus arusaam oma piiridest, sellest, mida suudetakse, mida mitte. Sellele kogemusele saab toetuda iga kord, kui jõudu, energiat ja eneseusku eriti tarvis läheb.
Kokkupuude tulega asetab sütelkõndija vastamisi oma hirmudega ning oma arusaamadega iseendast ja oma elust. Ta avastab oma illusioonid ning kogeb jõuliselt ja rõõmsalt, kes ta tegelikult on.
Osaleja kogeb, et ta ei ole väliste olude ega saatuse ohver, vaid elu kujundamine on tema enda võimuses. Seetõttu ta võtab endale vastutuse oma elu eest.
Osaleja avastab, et ta ei ole pelgalt mateeria või saatuse ohver. Ta kogeb, et ta on vaim, kes mateeriat kujundab.
Tavaliselt on suur osa inimese energiast ja elujõust hirmude köidikutes. Nad ei usalda olla nii, nagu nad on. Nad kardavad haavata saamist ja teiste reaktsioone. Kogemus, et isegi tuli ei haava, vabastab energia, mis seni ei saanud valla pääseda. Peale selle avastavad osavõtjad, et hirm ei ole lõppkokkuvõttes midagi muud kui energia ning et seda energiat saab iseenda kasuks pöörata. Näiteks saab jääda keskendunult hetkesse, energiat mõnuga voolata lasta ja jõuliselt tegutseda.
Kõndides üle hõõguvate süte, omandavad osalejad oma eesmärkide saavutamiseks vajalikku energiat, keskendumist, otsustavust ja eneseusaldust.
Ühine valmistumine ja intensiivne kogemus, et ühiselt kõnnitakse läbi tule, tekitab ühtekuuluvuse ja osaduse tunde.
Efekti annab ka selle tunnistajaks olemine, kuidas teised üle süte kõnnivad.
Sütelkõnnil on neli vormi: religioosne sütelkõnd, fikseeritud sütelkõnd, transis sütelkõnd ja teadlik sütelkõnd. Seminaride korraldajad eelistavad viimast.
Religioosse sütelkõnni puhul usaldab sütelkõndija end täielikult oma jumaluse või kaitseingli hooleks. Kui tema usk on piisavalt suur, siis kõnnib ta vigastamatult üle süte. Toetuseks kasutatakse religioosseid esemeid ja "preester" kõnnib ees üle süte.
Fikseeritud sütelkõnni korral keskendub sütelkõndija millelegi (näiteks mantrale või seminari juhendajatele teisel pool sütevaipa) nii tugevalt, et ta tuld enam ei tunne ega reageeri sellele.
Transis sütelkõnni korral on sütelkõndijad muutunud teadvuseseisundis ning kogevad reaalsust teisiti. Neile võib näiteks tunduda, et nad kõnnivad niiskel samblal, mitte hõõguvatel sütel.
Teadliku sütelkõnni korral on sütelkõndija täiesti teadvel sellest, et ta kõnnib üle hõõguvate süte, ent see ei häiri teda. Ta teeb teadliku otsuse kõndida vigastamatult üle hõõguvate süte. Kõndimise ajal tunneb ta puusütt taldade all ning selle kuumust. See sütelkõnni vorm on tõhusaim, sest asi ei ole mitte sütel kõndimise faktis (seda ei lähe igapäevaelus tarvis), vaid kogemuse ülekandmises tavaelule. Tavaelus aga on probleemide lahendamisel eelistatav nende teadvustamine.


Santander.
Santander on sadamalinn Põhja-Hispaanias Biskaia lahe ääres, Kantaabria autonoomse piirkonna (ning ühtlasi selle ainsa, Santanderi provintsi) keskus.
Kantaabriast lääne poole jääb Astuuria ja ida poole Baskimaa.
Elanike arv oli 1998. aastal umbes 184 000 ja 2009. aastal 183 466.
Rooma riigi ajal oli linna nimi Portus Victoriae Iuliobrigensium (1. sajand eKr). Praeguse nime on linn saanud pühalt Emetheriuselt, (hispaania keeles Emeterio), kes legendi järgi oli märter, kelle pea toodi sinna 3. sajandil. Nime vahepealsed vormid olid näiteks Sant Emter ja San Ender.
1187. aastal tegi kuningas Alfonso VIII San Emeterio kloostri abti linna isandaks. 1248. aastal osales Santander Sevilla lahingus, mille eest ta sai vapi.
Santander oli keskajal Kastiiliale tähtis sadam, mille kaudu käis ka Uue Maailmaga kauplemine.
Santander sai ametlikult linnaõigused aastal 1755.
1893. aastal plahvatas sadamas prahilaev Cabo Machichaco, hukkus 500 inimest.
Santander oli kuningas Alfonso XIII meelissuvituskoht. Ka praegu on see populaarne suvituskoht, kuigi 1941. aastal hävis tulekahjus suur osa vanalinnast.


Suhhoi Su-27.
Suhoi Su-27 (NATO koodnimetus "Flanker") oli Nõukogude Liidu, on nüüd Venemaa relvastuses olev mitmeotstarbeline hävituslennuk. Protüübi esmalend toimus 1977. aastal. Su-27 projekteerimise lähteülesnded olid analoogsed USA hävituslennuki F-15 võimekusega.
Esimesed lennukid saabusid N. Liidu lennuväeosadesse 1984. aastal. Ametlikult võeti Su-27 relvastusse 1990. aastal kui olid kõrvaldatud kõik katselendudel ilmnenud puudused. Su-27 on kasutusel Vene, Ukraina, Valgevene, Kasahstani ja Vietnami lennuväes. Hiinas ehitatakse Su-27 (J-11) litsentsi alusel.
Tehniline kirjeldus.
Lennuki konstruktsioonis on kasutatud suhteliselt palju titaani (kuni 30%), kõrgtugevusega alumiiniumisulameid ja komposiitmaterjale.


Star Trek.
"Star Trek" on väljamõeldud ulmemaailm, millel põhinevad 6 telesarja (kokku 716 jagu), 11 mängufilmi ning hulk raamatuid ja arvutimänge. "Star Treki" maailma esitles 1966. aastal eetrisse läinud samanimeline telesari, millele pani aluse Gene Roddenberry.
Star Treki huvilisi kutsutakse "trekkeriteks" või "trekkiedeks. Sarja tootjafirma korraldab huvilistele iga aasta üritust nimega TREK-CON, kus esinevad sarja loojad ning ka näitlejad, kes on telesarjades ja linateostes osalenud.
Telesarjad.
Kokku on toodetud 6 "Star Treki" teemalist telesarja. Plaaniti veel ühte telesarja, kuid see ei jõudnud tootmisesse.
Eesti telekanalitel.
1990. aastate teisel poolel näitas telekanal TV3 "Süvakosmose" sarja esimesed 13 osa. Aastatel 2003 – 2006 näitas ETV algupärase sarja kõiki osi. Alates 2006. aastast näitas ETV telesarja "Uus põlvkond"
Mängufilmid.
2. ja 5. film on seotud jätkuva tegevusliiniga. Kuigi iga film on omaette tegevustikuga, jätkub iga film sealt, kus eelmine pooleli jäi. Filmide tegemisel kasutati kasutamata materjale tootmata jäänud sarjast "'".
Filmid "Generatsioonid", "Esimene kontakt", "Ülestõus" ja "Nemesis" on samade põhitegelastega, kes figureerivad sarjas "Uus põlvkond".
Star Treki maailm.
Star Treki maailma põhjalik kirjeldus sisaldub raamatus, mille kirjutas Gene Roddenberry ja mida kutsutakse "Trek Bible". Vastavalt Roddenberry visioonile võivad kõik kirjutada antud teemal kas stsenaariumeid või käsikirju, arvestades, et lähtutakse tema poolt paika pandud ajaliinist ning üldkontseptsioonist. Selles on kirjas põhijooned, millest tuleb lähtuda Star Treki ainelist teost luues. Kuigi nimes kasutatakse sõna "Bible", on siiski tegemist täieneva teosega, kuhu lisatakse uusi tegelasi ja tähelaevu ning täiendatakse ajaliini. Tuntumate tegelaste nagu näiteks kaptenite James T. Kirk või Jean-Luc Picard ning rasside, nagu klingonid puhul on ajaliin juba suhteliselt täis ning neid on raske uutesse teostesse sisse kirjutada. Tänu sellisele lähenemisele on loodud pea täielik universum, kus on oma seadustik, keeled, tehnoloogia, kombed ja olendid – mõistusega ja mõistuseta.
Tähelaevad.
Vastavalt "Star Treki" maailma kronoloogiale leiutas Maa teadlane Zefram Cochrane 2063. aastal "warp"-ajami. Idee on tuttav ka juba tänapäeva füüsikutele ning asi on seni jäänud ainult targa taha, kes töötava mudeli kokku paneks. Lühidalt on asi selles, et pannakse kahte kambrisse anti-ainet ning siis tilgutatakse seda tavalise ainega kokku. Tekkiv plahvatus on tugevaim, mida üldse inimene suudab luua ning saadavast jõust piisab, et mitu korda ületada valguse kiirust ja seega lennata tähtede vahel, jäädes inimea piiridesse.
Esimene tähelaev, mis ehitati "vulcanite" abiga, kandis nime "Enterprise" ja sealt alates on "Tähelaevastiku" lipulaevad alati kandnud seda nime. Praegu kirjas oleva ajaloo jooksul on "Enterprise" nimeliste laevade kaptenid olnud "Jonathan Archer" (peale teda on olnud pikem paus nii 100 aastat) siis kapten "Pike" (ainult sarja "TOS" kronoloogilises piloodis) seejärel kõige kuulsam "Star Treki" kapten "James Tiberius Kirk" (klassikaline sari ja filmid 1–7) ja momendil viimane kapten "Jean-Luc Picard" (sari "TNG" ja filmid 7–10).
Tähelaevad jagunesid veel omakorda erinevatesse klassidesse vastavalt nende spetsiifikale ning erinevatel aegadel tekkisid ja kadusid erinevad klassid.
Astronavigatsioon.
Astronavigatsioon hõlmab meie Galaktikat ja jagab selle nelja veerandisse e. kvadranti – Alfa, Beeta, Gamma, Delta.
"Alfa" osas asub Maa Päikesesüsteem "Sol". Iga kvadrant on jagatud sektoritesse ning nende täpsem jagunemine ei ole antud, kuid on teada, et Päikesesüsteem asub "Sektoris 001".
"Alfa" kvadrandi põhilise osa moodustab Planeetide Ühendatud Föderatsioon, kuhu kuuluvad muuhulgas inimesed (Maa), vulcanid, andorlased, betazoidid, trillid, sheliakid, bajorlased ja cardassianid.
"Beeta" kvadrandi tuntumad rahvad on "klingonid" ja "romulanid". Kuna viimaste puhul on tegemist suhteliselt suletud ühiskondadega, siis nende võimu all olevatel aladel elavate lähemate ja kaugemate rahvaste kohta on vähe teada. Romulanide kodumaailma sõsarplaneedil elavad sõjakad reemlased ("Remans").
Föderatsiooni jaoks seni tundmatumaid kvadrante on olnud "Delta" kvadrant, kus teatakse eksisteerivat poolorgaaniliste-poolküberneetiliste Borgide rahvast.
Rassid.
Vulcanid – Alfakvadrandi rahvas, kes teostas Maa elanikega ametliku Esimese kontakti. Vulcanid hindavad eelkõige loogilisust ning emotsioonide varjatust, millede seotus on neil moodustunud omamoodi religiooni, mis neid valitseb. Samas on neil kõrgelt arenenud telepaatiline aju ning nad on võimelised suunama enda ja teiste mõtete protsesse ning vajadusel sulanduma teise mõtlemisvõimelise olendi mõistusega. Selline meeleühendus ("mind meld") ei ole ohtudeta, kuna kummagi poole sama võimas või võimsam mõistus võib mõjutada vastuvõtvamat poolt.
Klingonid – Väga sõjakas ning kompleksne Beetakvadrandi rass, kelle ideoloogia ning muud omadused sarnanevad 17.-18. saj Maa Jaapani samuraide omaga. Klingonitega peeti maha paar sõda ja hulgaliselt konflikte, enne kui looduskatastroof nende kodumaailmas motiveeris neid sõlmima 2293. aastal Planeetide Ühendatud Föderatsiooniga rahu. Hiljem loodi mõlema suurjõu vahel liit, mis lõppes aastal 2372 klingonite Cardassia-invasiooni pärast.
Romulanid – Beetakvadrandi rahvas, kes pärineb vulcanitest. Neid peetakse kirglikeks, salakavalateks ja oportunistlikeks. Nad on dominantne rass Romulani Täheimpeeriumis, mis on üks Linnutee galaktika Beetakvadrandi suuremaid impeeriume. Romulani Täheimpeeriumi jõud ja võim on võrreldavad Klingoni Impeeriumi omaga ning romulanidel ja klingonitel on hõõrumisi juba väga varajastest aegadest. Oma afäärides eelistavad romulanid salakavalaid taktikaid ja provokatsioone isealustatud otseste rünnakute asemel.
Cardassianid – Alfakvadrandi humanoidne rahvas, kelle välimus meenutab arengut roomajatest. Cardassianidel on keeruline ajalugu ning sinna hulka kuulub ka Cardassiani Unioon, mis oli oma regioonis dominantseks poliitiliseks jõuks. Cardassianid üldiselt usuvad, et riik on tähtsam kui üksikisik. Nad on oma iseloomult salakavalad ja kahtlustavad. Cardassiani haridussüsteem on tuntud üle terve kvadrandi ning lapsi õpetatakse juba noorest east valdama selliseid tehnikaid, nagu fotograafiline mälu ja vulcani meeleühenduse blokeerimine.
Borgi kollektiiv – Kõrgtehnoloogiline organisatsioon, mille koostisesse kuuluvad erinevad eri rassidest borgide sekka assimileeritud humanoidid ja teised intelligentsed olendid. Borgi rahvas on läbinisti küberneetiliselt ühendatud ning toimetab ühtselt nagu detsentraliseeritud superarvuti. Borgidevahelist suhtlust on võrreldud putukate rohkearvutliste kollektiividega. Borg kollektiiv kontrollib igal ajahetkel oma indiviidide elu kõiki tahke alates liikmete energiavajadusest lõpetades mõtetega. Seega tuleb vaadata borge kui ainsust mitmuses. On ainult Kuninganna, kellel on suhteline tegevusvabadus, kuid kes on ka suletud sellesse kollektiivi. Paljud kollektiivi liikmed on assimileeritud rasside hulgast, kelle BORG on koos oma tehnoloogiaga allutanud. Borgi kollektiiv naturaalse sünnitusega tavaliselt ei tegele, ehkki on leitud hulganisti tõendeid assimileeritute neonataalsest arendamisest. Kõik borgi liikmed on täis istutatud mehhaanilisi vidinaid ning visuaalselt oleks nagu tegemist bio-tehnoloogiliste robotitega. Borgide ideeks on allutada kõik mõistuselised olendid oma mehhaanilis-bioloogilise täiuse mudelile.
Raamatusarjad.
Esimesed neli raamatusarja põhinevad telesarjade tegelaskujudel ja New Frontieri tegelastel, kes ei ole esinenud filmides, kuid põhitegelased on vahest episoodilistes osades või neid mainitakse.
"Star Treki" teemalisi juturaamatuid on väljaantud orienteeruvalt enam kui 200.


Saturn.
Saturn on Päikesesüsteemi kuues planeet.
Saturni tuntakse juba antiikajast, mil ta oli teadaolevatest planeetidest kõige kaugem.
Planeedile on antud nimi Vana-Rooma jumala Saturnuse järgi.
Saturni keskmine kaugus Päikesest on 9,5 astronoomilist ühikut. Saturn on tuntud oma rõngaste poolest ning tal on vähemalt 60 kuud 2007 aasta seisuga (lisaks 3 kinnitamata kuud). Enamik neist on väga väikesed: 34 on diameetrilt väiksemad kui 10 km ja veel 13 väiksemad kui 50 km. Saturni ööpäev kestab 10 tundi 32 minutit 15 sekundit, täistiiruks ümber Päikese kulub 29,5 Maa aastat.
Saturni läbimõõt on 120 600 km, mis on 9,4 korda suurem kui Maal. Kuigi Saturn oma läbimõõdult ainult umbes 20% Jupiterist väiksem, moodustab ta mass vaid ligikaudu 1/3 Jupiteri omast (5,6846×1026 kg) ehk umbes 95 maa massi. Saturni keskmine tihedus ligikaudu 0,687 g/cm³ tingib ka asjaolu, et ta meie päikesesüsteemi planeetidest kõige lapikum (läbimõõtude erinevus 10%).
Saturni atmosfääri peamisteks koostisosadeks on vesinik (~96%) ja väiksemal määral ka heelium (~3%). Esindatud on ka metaan (~0,4%), ammoniaak (~0,01%), etaan (0,0007%) atsetüleen ja fosfiin.
Phoebe, Iabetus, Hyperion, Titan, Rhea, Helena, Dione, Kalypso, Telesto, Tethys, Enceladus, Mimas, Janus, Epimetheus, Pandora, Prometheus, Atlas, Pan.
Saturni on külastanud kosmoseaparaadid Pioneer 11 (1979), Voyager 1 (1980), Voyager 2 (1981) ja Cassini-Huygens (2004 – tänapäev).
Saturni rõngad.
Saturni rõngad on tõenäoliselt tekkinud mitmeid miljardeid aastaid tagasi. Varasemate, Voyageri missioonidelt pärinevate andmete põhjal oletasid teadlased, et Saturni rõngad on suhteliselt hiljutine nähtus. Teooria lükkasid ümber Cassinilt saadud andmed. Rõngad asuvad ekvatoriaaltasandil ja nende kogulaius ületab planeedi läbimõõdu. Rõngad avastas Galileo Galilei, kes 1610. aastal märkas oma väikese teleskoobiga Saturni küljes kahte moodustist, kuid ta ei suutnud välja selgitada, millega on tegemist. Hüpoteese oli palju, kuid esimese sõnastas hollandlane Huygens 1655. aastal, kus ta väitis et "ta on ümbritsetud õhukese ja tasase rõngaga, mis ei puutu teda kuskil ja on ekliptika suhtes kaldu." Saturni rõngad on oma nime saanud nende avastamise järgi tähestikulises järjekorras.
Roche arvutuste järgi ei saa lähemal kui 2,44 planeedi raadiust suuri kaaslasi tekkida ning kui nad sinna satuvad, siis nad purunevad. Saturni rõngad asuvad just sellises vahemikus ning see on viinud arvamuseni, et materjal, millest muidu oleks tekkinud mõned kuud, on jäänud rõngastesse. Rõngaste osakesed koosnevad jääst, mis on segatud metaani ja ammoniaagiga. Osakeste suurus kõigub mikromeetrist kilomeetrini.
"Pioneer 11" piltide põhjal jõudsid uurijad arvamusele, et F-rõngast "karjatatakse": kaks kuud, Prometheus ja Pandora tiirlevad teine teiselpool rõngast.


Shefqet Verlaci.
Shefqet (Shevket, Sefket) Bej Verlaci (Vërlaci, Verlaçi, Verlaxhi, Velaxhi; 15. september 1877 Elbasan – 21. juuli 1946 Zürich) oli Albaania peaminister 5. märtsist (või veebruarist või märtsist) 10. juunini (või 2. juunini) 1924 ja Itaalia okupatsiooni ajal 12. aprillist (või 11. aprillist) 1939 3. detsembrini (või 4. detsembrini või 10. novembrini) 1941.
1922 oli Verlaci Albaania suurim maaomanik. Joseph Roth kirjutab, et talle kuulus enamik Elbasani maju. Tema ümber koondus Eduerakond, suurim konservatiivne partei, mis vastustas kindlalt igasugust maareformi, mis annaks talupoegadele maad. Parteisse kuulus Põhja-Albaania hõimujuhte ja väljapaistvaid moslemitest maaomanikke.
1922. aasta lõpupoole kihlus Ahmed Zogu Verlaci tütrega, kindlustades sellega endale Verlaci toetuse ja peaministrikoha.
1924. aastal oli Zogu sunnitud finantsskandaali ja atentaadi tagajärjel haavata saamise tõttu loovutama peaministrikoha Verlacile. Verlaci jäi valitsuse etteotsa juunikuuni ning põgenes seejärel Itaaliasse. Järgnenud Fan Noli režiimi ajal mõistis eritribunal Verlaci tagaselja surma koos kogu varanduse konfiskeerimisega.
Kui Zogu sai 1928 kuningaks, tühistas ta kohe kihluse Verlaci tütrega. See tegi Verlacist kuninga verivaenlase.
12. aprillil (või 11. aprillil) 1939 sai Verlacist Itaalia okupatsiooni all moodustatud valitsuse peaminister. Kuni 16. aprillini oli ta riigipea kohusetäitja.
Verlaci toetas albaanlastega asustatud Jugoslaavia ja Kreeka territooriumide liitmist Albaaniaga.
28. novembril 1939 toimus Tiranas esimene fašismivastane tänavameeleavaldus, mida toetas tööstus- ja transporditööliste streik. Nõuti itaallaste lahkumist ja valitsuse tagasiastumist.
Verlaci suri 1946 Zürichis ja maeti Rooma protestantlikule kalmistule.


Sarandë.
Sarandë on sadamalinn Lõuna-Albaanias Joonia mere (või Aadria mere) rannikul, 61 km Gjirokastërist edela pool, 160 km Durrësest lõuna pool. Kõrgus merepinnast on kuni 157 m. Kuulub Pavllo jõgikonda.
Sarandë on Sarandë ringkonna keskus.
Rahvaarv.
Sarandë elanike arv on 17 587 (rahvaloendus 2011; 22. koht Albaanias). Elanike arvu dünaamika: 1800 (1938); umbes 2000 (1939); 1500 (1945); 3400 (1955); 6000 (1960); 7700 (1965); 7400 (1969); 10 900 (rahvaloendus 1979); 10 800 (hinnang 1987); 16 400 (1990); 14 500 (rahvaloendus 2001); 12 000 (hinnang 2002); 14 500 (2003).
Nimed ja ajalugu.
Vana-Kreekas nimetati seda sadamat Anchisese sadamaks. Ladina keeles oli koha nimi Onchesmus. Vana Illüüria linna Onchesmost mainiti sadamana esimest korda 1. sajandil eKr.
4. sajandil pKr kindlustati linn müüridega. Müüride vahelt on välja kaevatud elamute ja veetsisternide jäänused ja varajase kristliku basiilika varemed 5. ja 6. sajandist, mis sisaldavad ilusat värvilist põrandamosaiiki.
Hiljem hakati linna nimetama Hagia Sarandaks (kreeka keeles 'nelikümmend pühakut'. Pühakute all mõeldakse kas sufisid või siis 40 Armeenia märtrit või 40 Illüüria märtrit. Hiljem hakati kasutama itaaliakeelset nimekuju Santi Quaranta 'nelikümmend pühakut'.
Esimese maailmasõja ajal oli Sarandë 1915–1918 Itaalia sõjalaevastiku tähtis baas. Albaanlased nimetasid linna Pirro. Pärast Itaalia sissetungi hakati 1939 Sarandët Mussolini tütre Edda Ciano auks nimetama Porto Edda.
Sarandë nimed on ka Santi Quaranta (itaalia keeles) ja Ayioi Saranda (Άγιoι Σαράvτα uuskreeka keeles). On ka vorm Saranta.
Kuigi Sarandët arendasid algselt kreeka kolonistid sadamana Phoinike jaoks ning seda mainisid Strabon ja Ptolemaios, sai ta tõesti tähtsaks kohaks Rooma ajal, mil ta oli peatuspaigaks Itaalia ja Kreeka vahelisel mereteel. Idast naasev Cicero mainib "soodsat tuult Onchesmusest". Siin olid Julius Caesari sõjaväe toiduvarud. Läheduses oli Epeirose kuninga Phironi pealinn.
Aastal 551 okupeerisid linna idagoodid. Veetaseme muutuse tõttu on enamik tollest ajast pärinevaid jäänuseid kadunud. Kuni Bütsantsi ajani jäi Sarandë väikeseks sadamaks. Türgi võimu ajal käis ta alla nagu enamik Albaania ranniku keskusi. Ali-paša ajal sai Sarandëst sadam, mille kaudu kaubeldi Ioanninaga.
Sõdadevahelisel perioodil oli Sarandë põhiline ekspordiartikkel kuivatatud meriärnimari, mida eksporditi Itaaliasse.
Itaalia sissetungi ajal 1939 oli Sarandë üks neljast sadamast, kuhu Itaalia dessantväelased maabusid. Teise maailmasõja ajal oli Sarandë üks väheseid kohti, mida ründasid Briti dessantväelased. Oktoobris 1944 vallutas 40. Kuninglik merejalaväekomando sadama, et ära hoida Saksa garnisoni evakueerumist Korfule.
Oktoobris 1989 sai Sarandëst alguse valitsusvastane protestiliikumine. Mitmed protestijad vahistati.
2. märtsil 1997 süüdati Sarandës politsei, julgeolekuteenistuse ja kohtu hoone. 4. märtsil hõivasid linnaelanikud sõjaväetugipunkti. Moodustati autonoomne omavalitsus. Politseijaoskonnast, armeest ja sõjalaevastikutugipunktist võeti relvad. Politseijaoskond oli maha jäetud. Sõjalaevastiku baasis olid veel üksikud ohvitserid, kes olid sõdurid koju lasknud.
Seos Kérkyra saarega.
Sarandë asub ainult mõnekilomeetrise meretee kaugusel Kérkyra saarest Kreekas. 1988 seati sisse praamiühendus. Praamisõit kestab 30–60 minutit, teistel andmetel 80 minutit. Linn on ajaloo kestel sageli olnud selle saarega seotud. Saar on Sarandëst nähtav.
Turism.
Sarandë on üks väheseid turismilinnu Albaanias. Ta jätab ka kõige tsiviliseerituma mulje kogu Albaanias. Ka hinnatase on vastav. Puhkekohana on Sarandë osa Albaania Rivierast ning on tuntud ka Joonia mere pärlina. Merekaldal on ilus liivarand, mille ääres kasvavad palmid. Ranna ääres on pikk promenaad. Avatakse järjest uusi restorane ja hotelle, ent Albaania õhustik on tuntav. Teisel pool lahe ääres on sadam. Sadamast kõrgemal sisemaal asub linn, kus on palju paneelelamuid. Sarandë laiub ümber lahe. Tänavad asuvad künka nõlval paralleelselt üksteise kohal. Majad on räämas.
Sarandës paistab aasta läbi päike. Tuul on väga mahe. Ümbritsevad Eremece mäed pakuvad tugevate tuulte eest varju. Talved on väga soojad. Taimestik on mitmekesine. Mere vesi on väga selge.
Sarandë on ammune välisturistide puhkekoht. Korfu saarelt saab Sarandësse teha mitmepäevaseid väljasõite. Sarandë on ka paljude albaanlaste mesinädalate veetmise koht. Aastal 2000 külastas Sarandët 50 000 välisturisti ja palju rohkem Albaania turiste. Sarandë on üks põhilisi väravaid, mille kaudu turistid Albaaniasse tulevad.
Päikeseloojangu ajal Kérkyra saar just nagu hõljuks Aadria mere kohal.
Meres ujumiseks on kõige parem aeg mai lõpust septembri alguseni. Oktoobris on vee temperatuur küll veel 20 kraadi, ent ilmad on sajused. Matkamiseks on parim aeg aprill, mai ja september, sest suvel on liiga palav.
19 kilomeetrit linnast lõuna pool asub Butrint, kuhu viib maaliline tee (taksoga 30 minutit).
Sarandë väikeses linnamuuseumis on huvitavaid jäänuseid Rooma ajast. Muuseum on ehitatud ümber basiilikast leitud mosaiigi. Seal saab näha ka Phoinikest pärit esemeid, nende seas naise marmorkuju ja Artemise büsti 2. sajandist pKr.
Lapsed kerjavad sadama juures kirjatarbeid, raamatuid ja riideid.
Fototarbeid ja päevituskreemi ei saa kohapealt hankida.
Sobiv riietus päeval on lühikesed püksid, T-särk ja müts päikesepiste vältimiseks.
Korfu linna peasadamast saab Sarandësse sõita praamiga. Praamifirmasid on mitu. Ametlikke sõiduplaane ei ole, kuid nad väljuvad ilusa ilma korral kell 8–10 hommikul. Mõnele praamile saab auto kaasa võtta. Sõit kestab pisut üle tunni. Pileteid saab osta sadamast või laeva pealt. 1999 maksis ühe otsa pilet 4000 Kreeka drahmi ja edasi-tagasi pilet 6000 drahmi. Piletid kehtivad ainult sellele praamile, millele nad on ostetud. Sellepärast on parem osta tagasisõidupilet eraldi. Enne laevale minekut tuleb võtta Kreeka passikontrollist pardakaart, mis tuleb laevale minnes koos passiga ära anda. Sõidu ajal hoiab kapten neid enda käes, et valmistada ette informatsioon Sarandë sadamavõimudele. Sarandës tuleb peale tolliametnik, kes kontrollib passe. Sissesõiduviisa maksab kõigile välismaalastele 10 USA dollarit. Viisa on väike valge kaart, mis tuleb hoolikalt alal hoida, sest selleta on raske riigist lahkuda. 15. maist 15. oktoobrini enamikult välismaalastelt viisat ei nõuta ja Euroopa Liidu kodanikud saavad riiki siseneda ka ID-kaartide ja juhilubadega. Ka viisa- ja sissesõidumaksu sel perioodil ei nõuta. Oli kavas teha see kord 2003. aastast aastaringseks.
Viimane praam Sarandëst Kérkyra saarele väljub tavaliselt kell 14.30 Albaania aja järgi. Seda on parem siiski järele küsida. Albaaniast lahkudes tuleb sadama sissepääsust paremal politseijaoskonnas valge kaart ära anda ja võtta passi tempel. Seejärel võib minna praamile. Enne praami väljumist jõuab vabalt ära käia Butrintis. Kui on tahtmist ka muud vaadata, tuleb Sarandës ööbida.
Kolme magamistoaga villa kaheks nädalaks saab üürida 400–450 euro eest. Öö meljatärnihotellis Butrinti maksab umbes 180 USA dollarit. Ent näiteks kolmetärnihotellis Tatzati võib saada üheinimesetoa 13 dollari eest.
Linna lähedal olevad mererannad on ilusad, vesi on puhas, rahvast ei ole.
Sarandë ja Vlorë vahel on väga ilus valge rikkumata inimtühi liivarand sinise merega. Ranna lähedalt algab mäeahelik, mille kõrgus ulatub 2 kilometrini. Paralleelselt rannaga kulgeb ohtlik maantee, mida ei ole parandatud Teisest maailmasõjast saadik.
Majandus.
1990. aastate alguses hakkasid Kreeka ärimehed rajama Sarandësse kergetööstusettevõtteid.
Sarandës toimub illegaalne kaubandus Albaania ja Kreeka vahel.
Märgid.
Sarandë linna kaugvalimiskood on (+355) 852.


Sergei Dovlatov.
Sergei Donatovitš Dovlatov (vene "Сергей Донатович Довлатов"; 3. september 1941 Ufa – 24. august 1990 New York) oli vene kirjanik ja ajakirjanik.
Elulugu.
Teise maailmasõja ajal Baškiiriasse evakueeritud perekond naasis 1944. aastal kodulinna Leningradi.
Dovlatov õppis Leningradi Riiklikus Ülikoolis 1959-1962 soome keelt, kuid katkestas õpingud ja võeti sõjaväe sundteenistusse, mille jooksul 1962–1965 oli NSV Liidu Siseministeeriumi Sisevägedes vangivalvur Komi ANSV-s. Pärast sõjaväge töötas ajakirjanikuna ning alustas kirjanduslikku tegevust. Ta kuulus Leningradi kirjanike rühmitusse "Linlased" ("Горожане").
Dovlatov elas 1972–1976 Tallinnas, töötades ajalehes "Sovetskaja Estonija". Seda ajajärku käsitleb ta raamatus "Kompromiss" (1981). Suviti töötas ta samal ajajärgul ekskursioonijuhina Puškini muuseumis Mihhailovskojes. Sellest räägib jutustus "Riiklik kaitseala" ("Заповедник", 1983).
Aastal 1976 kolis Dovlatov tagasi Leningradi, kus töötas ajakirjas "Kostjor".
Nõukogude Liidus ei õnnestunud Dovlatovil ühtki raamatut avaldada, samuti nurjus see tsensuuri tõttu Eesti NSV-s. Tema jutustuste kogumik pidi ilmuma kirjastuses Eesti Raamat, kuid tiraaž hävitati KGB käsul. Tema teosed levisid samizdati kaudu. Selle eest, et teda avaldati lääne venekeelsetes ajakirjades, heideti ta välja NSV Liidu Ajakirjanike Liidust.
1978. aastal emigreerus Dovlatov Ameerika Ühendriikidesse New Yorki. Sealgi tegeles ta publitsistikaga, muuhulgas oli tal 1980. aastatel autorisaade Raadio Vaba Euroopa – Vabadusraadio vene programmis. New Yorgis asutas ta koos sõpradega 1979. aastal venekeelse nädalalehe "Novõi amerikanets" ("Новый американец", Uus Ameeriklane), mis suleti 1982.
Dovlatov suri 1990 südamepuudulikkusse ja on maetud Mount Hebroni kalmistule.
Dovlatov võttis endale reegliks, et kõik sõnad lauses peavad algama ise tähega.
Talle on paigaldatud mälestustahvel Tallinnasse Vabriku tänav 41 seinale.
Alates 2011. aastast toimub Tallinnas Dovlatovi Päevade nimeline kirjandusfestival.
Isiklikku.
Dovlatov oli 2 meetrit pikk ja kaukaaslase väljanägemisega (tegelikult armeenia-juudi segaverd).
Tsitaat.
Elada on võimalik ainult kolmes linnas: Leningradis, New Yorgis ja Tallinnas.
Välislingid.
Dovlatov, Sergei
Dovlatov, Sergei
Dovlatov, Sergei


San Demetrio Corone.
San Demetrio Corone on linn Itaalias Calabria maakonnas Cosenza provintsis. San Demetrio Corone üks Itaalia albaanlaste kultuurikeskusi.
Linn on nime saanud suurmärtri püha Demetriose järgi, kelle mälestuspäeva tähistatakse 26. oktoobril. Algne nimi oli Sandemitre. "Corone" on lisatud seetõttu, et 1400 asusid linna elama Albaania põgenikud Corone linnast.
Linna kõrgus merepinnast on 520 m. Ta asub Sila Greca põhjanõlval.


Soome.
Soome Vabariik paikneb Põhja-Euroopas Rootsi ja Venemaa vahel, üks Põhjamaadest.
Soome piirneb idast Venemaaga (1313 km piiri), põhjast Norraga (727 km piiri) ja läänest Rootsiga (586 km piiri). Lõunas on teisel pool Soome lahte lähim riik Eesti.
Soome pealinn on Helsingi alates 1812. aastast. Soome esimene pealinn oli Turu (1809–1812).
Ahvenamaa saared kuuluvad küll Soome koosseisu, kuid neil on laialdane autonoomia.
Soome on ÜRO 2006. aasta inimarengu indeksi järgi maailma riikidest 11. kohal.
Soome pindala on 338 430,53 km2 (303 892,46 km2 maad, 34 538,07 km2 siseveekogusid). Soome pindala kasvab umbes 7 km2 aastas maapinna kerkimise tõttu.
Soome liitus Euroopa Liiduga aastal 1995.
Etümoloogia.
Nime "Suomi" päritolu ei ole kindel, kuid võimalikuks päritolusõnaks peetakse balti sõna "zeme" ('maa, pind'). Soome keeles tähendab "suo" sood, mis on tavaline Soome biotüüp. Arvatakse, et varased soomlased kutsusid Soomet Suomaaks ('soomaa').
Eksonüüm "Finland" sarnaneb Skandinaavia sellistele kohanimedele, nagu Finnmark, Finnveden ja Finnskogen, mis tulenevad germaani sõnast kütt-korilaste kohta "finn". Miks ja millal see hakkas tähendama soomlasi, on teadmata.
Loodus.
Soome on üks maailma põhjapoolseimaid riike. Veerand Soome territooriumist asub põhjapolaarjoone taga. Kuid tal puudub juurdepääs Põhja-Jäämerele.
Soome on tuntud tuhande järve maana: seal on 187 888 järve (pindalaga üle 500 m²) ja 179 584 saart.
Kliima.
Põhja-Atlandi hoovuse ja madalikulise pinnamoe tõttu on kliima suhteliselt pehme. Põhja-Soomes, eriti Lapi maakonnas, on lähisarktiline kliima, mida iseloomustavad külmad talved ja üsnagi soojad suved.
Kuna veerand Soome alast asub põhjapolaarjoone taga, esinevad seal polaarpäev ja polaaröö. Soome põhjapoolseimas tipus ei looju päike suvel 73 päeva ega tõuse talvel 51 päeva.
Riik.
Soomemaa ajaloolised piirkonnad enne Rootsi kuningriigiga liitmist: Päris-Soome maakond (Turu linnalään), Ahvenamaa (Kastelholmi linnalään), Satakunna maakond (Kokemäenkartanon linnalään), Uudenmaan maakond (Raasepori ja Porvoo linnalään), Karjala maakond (Viiburi linnalään), Häme maakond (Hämeenlinna linnalään), Pohjanmaa (Korsholmi linnalään) ja Savo (Savonlinna linnalään). Vaata ka "Soome ajaloolised maakonnad".
Haldusjaotus.
Soomes on 1. jaanuari 2010 seisuga 20 maakonda ja 342 valda (neist 108 nimetatakse linnaks).
Elanike arv suuremates omavalitsustes.
Rahvastikuandmed seisuga 30. september 2012.
Majandus.
Minevikus määrasid Soome majandussuhted ja -poliitika üritused mitte provotseerida Nõukogude Liitu. Kuigi võimas naaberriik piiras mõneti majanduse arengut, sai Soomest lõpuks globaliseerunud riik.
Tähtsaimad majandusharud on puidu- ja metallitööstus, telekommunikatsioon ja elektriseadmed. Eksport moodustab umbes kolmandiku SKT-st. Põhjamaine kliima takistab põllumajanduse arengut. Maaelanikkond leiab tööd metsanduses.
Soome oli üks 11 riigist, mis liitusid eurotsooniga 1. jaanuaril 1999. Endine rahaühik mark asendati täielikult euroga 2002. aasta alguseks.
Soome tunnistati kõige riigiks 3 aastat järjest (2003–2005). Viimastel aastatel on rõhk olnud uuringutel ja toodete arendamisel, eriti infotehnoloogial. Nokia on telekommunikatsioonisektori tähtsaimaks osaks.
Demograafia.
Soomes on umbes 5,4 miljonit elanikku, mis teeb keskmiseks asustustiheduseks 16 inimest ruutkilomeetri kohta. See teeb Soomest Venemaa, Norra ja Islandi järel ühe kõige hõredamalt asustatud riigi Euroopas. Suurem osa elanikkonnast on alati asunud Soome lõunaosas, eriti pärast linnastumist 20. sajandil. Soome tähtsaimad linnad on Helsingi, Espoo, Vantaa, Tampere, Turu ja Oulu.
Pärast Talvesõda pidi 12% Soome elanikkonnast Karjala kannaselt ümber asuma. Emigreerus umbes 400 000 soomlast, neid asutati ümber Soome.
Alates 1970. aastate algusest on Soome võtnud vastu pagulasi ja teisi sisserändajaid.
Keel.
Enamik Soome elanikke (90%) räägib emakeelena soome keelt, suurimaks vähemuskeeleks on rootsi keel (5,4%). Riigi põhjaosas räägitakse saami keeli. Rootsi ja saami keeltel (Lapi maakonna mõnes vallas) on Soomes ametliku keele staatus.
Enamus soomlasi oskab ka inglise keelt. Sagedane on ka saksa, prantsuse ja rootsi keele oskus, vähem osatakse eesti, vene ja norra keelt.
Sisserändajad moodustavad üle 4% elanikkonnast. Suurimad rühmad on venelased, eestlased, rootslased, somaallased ja mitme endise Jugoslaavia rahva esindajad. On ka inglise ja tatari keelt rääkivaid vähemusi.
Soome keel on koos eesti, ungari ja malta keelega üks vähestest Euroopa Liidu ametlikest keeltest, mis ei ole indoeuroopa päritolu.
Usk.
Enamik soomlasi (77,2%) kuulub Soome Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse, 1,1% Soome Õigeusu Kirikusse. Need on ka Soome riigikirikud. Vähemuste hulka kuuluvad muud protestandid, katoliiklased, muslimid ja juudiusulised.
Esiaeg.
Arheoloogiliste allikate järgi asustati Soome ala esmakordselt kiviajal, 8500 eKr. Esimesed inimesed olid kütid-korilased, kes elasid tundra- ja mereandidest. Keraamikat on leitud 5300 eKr (kammkeraamika kultuur). Soomeugri keeli rääkivad inimesed saabusid kiviaja jooksul. Nöörkeraamika kultuuri esindajate saabumist Soome lõunaossa 3200 eKr peetakse ka põllumajanduse algusajaks. Jahtimine ja kalastus jäid tähtsaks eriti riigi põhja- ja idaosas.
Pronksiajal (1500–500 eKr) ja rauaajal (500 eKr – 1200 pKr) olid asukatel kokkupuuted Skandinaaviaga, Põhja-Venemaaga ja Baltimaadega.
Soome elanikke, näiteks kveene, ja nende kuningaid mainitakse kroonikates ja teistes kirjutistes, nagu Skandinaavia saagades. Kirjalikke allikaid on leitud juba 13. sajandist.
Rahvasterände ajal liikusid läänemeresoomlased tänapäeva Soome, tõrjudes kaugemale põhja varasemad elanikud saamid. Soomes hõimud jagunesid: Edela-Soomes pärissoomlased, Kesk-Soomes hämelased ja ida-Soomes karjalased.
Soome ristiusku pööramine ja vallutamine Rootsi ja Taani poolt.
Arheoloogilised leiud näitavad juba ristiusueelsest ajast pärinevaid kristlikke mõjutusi Soome edelaosas (suhted Rootsiga) ja kaguosas (suhted Novgorodiga).
Soome 700-aastane seotus Rootsiga algas Rootsi valitseja Erik Püha esimese ristiretkega, mis pärimuse järgi leidis aset aastal 1155. Teine ristiretk leidis aset alles XIII sajandi teisel veerandil ja kolmas 1293. aastal, mil rajati ka Viiburi linnus.
Kõiki Soome tehtud sõjaretki ei nimetata siiski ristisõdadeks, näiteks taanlaste 1191. ja 1202. aasta sõjakäigud Soome. 1209 otsustas Rooma paavst anda Taani kuningale Knud Suurele ja Lundi peapiiskopile, õiguse määrata Soome oma piiskop ja nimetada ametisse preestreid selle eest, et taanlased on pööranud kristlusse Läänemere põhjakalda rahvaid.
Soome Rootsi Kuningriigi koosseisus (1154–1809).
Ajalooliselt loetakse Soome Rootsiga liidetuks Birger Jarli juhitud Teise ristisõja tulemusel 1249–1250, mille käigus ta alistas hämelased, pani aluse Häme kindlusele ning liitis Hämemaa ja Päris-Soome lõplikult Rootsiga.
Soome Rootsi Kuningriigi koosseisus.
1581. aastast oli Soome Rootsi Kuningriigi koosseisu kuuluv Soome Suurvürstiriik. Rootsi tahtis laiendada oma riigi piire ida suunas, mis viis sõdadeni Vene tsaaririigiga. Põhjasõja käigus vallutas Venemaa Keisririik pea kogu Soome. 1743. aasta Abo rahulepingu järgi loovutas Rootsi Venemaale osa Kagu-Soomest, hilisema Viiburi kubermangu.
1807. aastal Venemaa keisri Aleksander I ja Prantsuse keisri Napoleon I vahel sõlmitud Tilsiti rahulepingu alusel nõuti Rootsilt ühinemist Suurbritannia-vastase kontinentaalblokaadiga, millest keeldumise järel alustas Venemaa Vene-Rootsi sõda, mille tulemusena vallutas Venemaa 1808–1809 ülejäänud Soome, Rootsis kukutati kuningas Gustav IV Adolf ja uus Rootsi kuningas Karl XIV Johani nime all Rootsi kuningaks valitud Jean-Baptiste Bernadotte ja Venemaa keiser Aleksander I sõlmisid 1810. aastal mõjusfääride lepingu, mille kohaselt Rootsi tunnistas Soomet Venemaa osana ning Venemaa kinnitas ning lubas toetust Rootsile seni Taanile kuulunud Norra liitmiseks Rootsi Kuningriigiga.
Soome Venemaa Keisririigi koosseisus (1809–1917).
29. märtsil 1809 lõi Aleksander I pärast kogu Soome vallutamist autonoomse Soome Suurvürstiriigi Venemaa Keisririigi koosseisus. 1811. aastal liideti sellega Viiburi kubermang ja selline Soome Suurvürstiriik jäi püsima aastani 1917.
Iseseisvumine ja Soome Vabariik.
Viimastel Venemaa keisririigi senati valimistel 1.–2. juulil 1916 said Soome sotsiaaldemokraadid 103 kohta 203 kohast, Soome partei 33, Noor-Soome partei 23, Rootsi rahvapartei 21 ja Agraar- ehk Põllumeeste Liit 19 kohta. 6. detsembril 1917, pärast Oktoobrirevolutsiooni, kuulutas Soome end iseseisvaks. Soome iseseisvust tunnustas ka Vladimir Lenini juhitav bolševike ja esseeride koalitsioonivalitsus 24. detsembril 1917.
18. jaanuaril 1918 asutati Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei. Ametiühingud ja Punane kaardivägi (Soome Tööliste Täitevkomitee) soovisid Soomes võimu haarata. 1918 toimus lühike Soome kodusõda valgete, keda toetas Saksamaa Keisririik, ja punaste vahel, keda toetas Nõukogude Venemaa.
Kuigi pärast iseseisvumist kuulutati Soome vabariigiks, kuulutas parlament pärast kodusõda välja loodava Soome Kuningriigi. Kuningaks valiti Hesseni prints Friedrich Karl. Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas sai Soomest vabariik, mille esimeseks presidendiks valiti 1919 Kaarlo Juho Ståhlberg. Soome kodusõja lõpetas Tartu rahulepinguga aastal 1920, millega määrati kindlaks ka Soome-Vene piir.
Teise maailmasõja ajal võitles Soome Nõukogude Liidu vastu kahel korral: Talvesõjas (1939–1940) ja Jätkusõjas (1941–1944), Operatsiooni Barbarossa käigus, kus Saksamaa väed sisenesid Nõukogude Liitu. Sellele järgnes Lapi sõda (1944–1945), mille käigus soomlased tõrjusid Põhja-Soomest välja sakslased.
Nõukogude Liiduga 1947 ja 1948 sõlmitud lepingud sisaldasid Soomele kohustusi, piiranguid ja reparatsioone, millega anti ära ka maa-alasid. Soome andis ära Karjala, Salla ja Petsamo. Evakueeriti 400 000 inimest.
Lähiajalugu.
Suhete arenemisel Nõukogude Liiduga toimus nn finlandiseerumine. Soome säilitas demokraatliku valitsuse ja turumajanduse.
Soome hakkas majanduslikult kiiresti arenema ning muutus üha rikkamaks, stabiilsemaks ja arenenumaks. Riik omandas keeruka sotsiaalhoolekande süsteemi. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist aastal 1991 tekkis bilateraalse majanduse kadumisega lama. Siiski majandus paranes ja hakkas taas kiiresti arenema.


Soome linnade loend.
"Siin on loetletud Soome linnaks nimetatavad omavalitsusüksused seisuga 1. jaanuar 2010, endiste linnade kohta vaata artiklit Soome endiste linnade loend."
Sulgudes on toodud linnaks saamise aasta.
A.
Akaa (2007) - Alajärvi (1986) - Alavus (1977)
H.
Haapajärvi (1977) - Haapavesi (1996) - Hamina (1653) - Hanko (1874) - Harjavalta (1977) - Heinola (1839) - Helsingi (1550) - Huittinen (1977) - Hyvinkää (1960) - Hämeenlinna (1639)
I.
Iisalmi (1891) - Ikaalinen (1977) - Imatra (1971)
J.
Jakobstad (1652) - Joensuu (1848) - Juankoski - Jyväskylä (1837) - Jämsä (1977) - Järvenpää (1967)
K.
Kaarina - Kajaani (1651) - Kalajoki (2002) - Kankaanpää (1972) - Kannus (1986) - Karkkila (1977) - Kaskinen (1785) - Kauhajoki (2001) - Kauhava (1986) - Kauniainen (1972) - Kemi (1869) - Kemijärvi (1973) - Kerava (1970) - Keuruu (1986) - Kitee - Kiuruvesi linn - Kokemäki linn (1977) - Kokkola (1620) - Kotka (1878) - Kouvola (1960) - Kristinestad (1649) - Kuhmo (1986) - Kuopio (1782) - Kurikka (1977) - Kuusamo
L.
Lahti (1905) - Laitila (1986) - Lappeenranta (1649) - Lapua (1977) - Lieksa (1973) - Lohja (1969) - Loimaa (1969) - Loviisa (1745)
M.
Mariehamn (1861) - Mikkeli (1838) - Mänttä-Vilppula (1973)
N.
Naantali (1443) - Nilsiä - Nivala - Nokia (1977) - Nurmes (1974) - Närpes - Nykarleby (1620)
O.
Orimattila - Orivesi (1986) - Oulainen (1977) - Oulu (1605) - Outokumpu (1977)
P.
Paimio - Parkano (1977) - Pieksämäki (1962) - Pori (1558) - Porvoo (1346) - Pudasjärvi (2004) - Pyhäjärvi
R.
Raahe (1649) - Raisio (1974) - Raseborg (2009) - Rauma (1442) - Riihimäki (1960) - Rovaniemi (1960)
S.
Saarijärvi (1986) - Salo (1960) - Sastamala (2009) - Savonlinna (1639) - Seinäjoki (1960) - Somero - Suonenjoki (1977)
T.
Tampere (1779) - Tornio (1621) - Turu (1229)
U.
Ulvila (1365) - Uusikaupunki (1617)
V.
Vaasa (1606) - Valkeakoski (1963) - Vammala (1965) - Vantaa (1974) - Varkaus (1962) - Viitasaari (1996) - Virrat (1977) - Väståboland (2009)
Ä.
Ähtäri (1986) - Äänekoski (1973)
Y.
Ylivieska (1971) - Ylöjärvi (2004)
*Soome linnade loend
Linnad


Subkultuur.
Subkultuur on erilaadse käitumise ja tõekspidamistega inimeste grupp, mis eksisteerib suuremas kultuuris (dominantkultuuris).
Tihti sisaldab kultuur arvukalt subkultuure. Subkultuurid võivad põhineda ühisel eal, religioonil, etnilisel pärandil või tõekspidamistel. Ka elukutsed võivad olla subkultuuri kujunemise aluseks. Mõned subkultuurid arenevad ühisest hobist või huvist. Subkultuurid võivad olla lähedased dominantkultuurile või moodustada selles omaette maailma, kuid võivad ka dominantkultuurile vastanduda ning isegi sellega konfliktis olla. Tuntud on näiteks mitmesugused kurjategijate subkultuurid ja paljud ebaseadusliku tegevusega seotud subkultuurid.
Subkultuuris võivad peale väliste tunnuste (stiilielementide) esineda kõik võimalikud kultuurielemendid: oma eripärane keel, moraal, hierarhia, kunst, muusika, kombestik, traditsioonid, ajalugu, uskumused jne.
Teke.
Subkultuuride tekkes on oma osa keskkonnal, tehnoloogial, sotsiaalsetel suhetel. Leidub uurijaid, kes peavad näiteks ealisi subkultuure urbaniseerumise tulemuseks. Suurte heterogeensete populatsioonide koondumine linnalistes piirkondades viib sugukondlike suhete lõdvenemiseni, kujuneb uus sotsiaalne struktuur ja normatiivne üksmeel. Dünaamilise populatsiooni tihedus viib lõpuks välja hälbiva käitumiseni ja anoomiani. Urbanistlikes tingimustes leidub rohkem hälbivaid gruppe kui traditsioonilistes ühiskondades. Suured linnad (näiteks Amsterdam, San Francisco või London) oma mitmekesise elanikkonnaga loovad mõnedes piirkondades atmosfääri subkultuuriliste põlvkondade tekkimiseks.
Subkultuuride tekkes on oma osa sisemistel tõukejõududel. Viimased võivad jääda teadvustamata. aga neid võidakse ka formuleerida. Näiteks Linus Torvalds loetleb häkkerite subkultuuri (kogukonda) koos pidavate motiividena elusäilitusmotiivi ("survival" tähenduses: toimetulek, elusuutlikkus, elutagamine), ühiselumotiivi ("social life" tähenduses: vajadus sotsiaalse ühekuuluvuse järele, arvutiasjandus kui viis kuuluda kogukonda) ja meelelahutusmotiivi ("entertainment" tähenduses: ergutatud energiseeriv mõttetegevus, arvuti ja võrk kui võimalus meeldivaks tegevuseks). Subkultuuri tekkeks ei piisa ühest tingimusest: alles tõukejõud üheskoos sünnitavad teatava eluviisi, sellele vastava käitumise ning tunnuslikud välised
Erisused.
Ealine subkultuur. Kuulumine mõnda ealisse subkultuuri on tavaliselt seotud perioodiga, mis jääb lapsepõlve ja töölemineku või abiellumise vahele. Tihti on sellistel subkultuuridel üheks kultuuriliseks eneseväljenduseks stiil. Stiili kasutatakse kui sümbolit. Stiil hõlmab mitmeid elemente: imidž: milliseid lisandeid tarvitatakse (ehted, soengud jne); käitumisviis: mida ja kuidas kantakse; argoo: eriline sõnavara ja keelekasutus. Sellised subkultuurid kasutavad dominantkultuuri moodi ja esemeid uues kontekstis, andes neile oma tähenduse.
Etniline subkultuur. Etnilisi subkultuure moodustavad tavaliselt vähemusrahvused oma keele, kommete, traditsioonide jm-ga neid ümbritseva dominantkultuuri suhtes. Etnilised subkultuurid võivad samaaegselt olla ka religioossed subkultuurid.


Shenzhou 5.
Shenzhou 5 (神舟五号) oli esimene mehitatud kosmosemissioon kosamoselaevaga Shenzou ja esimene Hiina mehitatud kosmosemissioon. See saadeti välja 15. oktoobril 2003 kanderaketiga Pikk Retk 2F.
Shenzhou 5 startis kell 9.00 kohaliku aja järgi (kell 1.00 maailmaaja järgi) Jiuquani kosmodroomilt Gansu provintsist Gobi kõrbes ning jõudis orbiidile kell 9.10 (1.10). Pardal oli astronaut ("taikonaut") Yang Liwei (杨利伟), 38-aastane endine hävituslendur.
Hiina oli Nõukogude Liidu ja USA järel esimene riik, mis lennutas inimese kosmosesse. Mehitatud kosmoselennu programmi alustati 1992.
Otseülekannet televisioonis väljalennutamisest ja maandumisest ei tehtud (nähtavasti õnnetuse kartuses), kuid kumbagi sündmust näidati Hiina Kesktelevisioonis veidi aega hiljem. Salastatuse aste jään USA ja Nõukogude praktika vahepeale. Erinevalt USA praktikast välismaa ajakirjanikke ligi ei lastud ning otseülekandeid ei tehtud. Ent erinevalt Nõukogude praktikast teatati kavandatavast lennust mitu päeva ette ning fotod ja videod olid saadaval mõni tund hiljem.
Shenzhou 5 tegi 14 tiiru ümber Maa ja lend kestis 21 tundi ja 28 minutit. Laev sisenes Maa atmosfääri kell 16. oktoobril kell 6.04 kohaliku aja järgi (15. oktoobril kell 22.04 maailmaaja järgi), selle langevari avanes normaalselt ja astronaut ütles, et tunneb end hästi. Maandumine leidis ametlikel andmetel aset kell 6.28 ainult 4,8 kilomeetri kaugusel planeeritud maandumiskohast Sise-Mongooliast. Laeva orbitaalmoodul jäi orbiidile, et teha 6 kuu jooksul automatiseeritud eksperimente.
President Hu Jintao, kes oli kosmodroomil kohal, tervitas Hiina edu esimese mehitatud kosmoselaeva orbiidile lennutamisel, öeldes, et see on "au meie suurele kodumaale, mis näitab meie riigi algset esimese mehitatud kosmoselennu algset võitu ja ajaloolist sammu, mille Hiina rahvas on teinud oma püüdluses ületada maailma teaduse ja tehnika tippu." Hu lisas: "Partei ja rahvas ei unusta kunagi neid, kes tegid selle väljapaistva teene kosmosetööstuses kodumaale, rahvale ja rahvusele" ning õnnitles spetsialiste ja Hiina kosmosemissiooni väljaarendamisele kaasa aidanud inimesi ning avaldas neile lugupidamist Hiina Kommunistliku Partei Keskkomitee, Riiginõukogu ja Kesksõjaväekomisjoni ning selle esimehe Jiang Zemini poolt.
Mõned analüütikud märkisid, et 77-aastane erru läinud parteijuht ja president Jiang Zemin hoidis madalat profiili. See ajendab spekulatsioone tema mõju nõrgenemisest. Kogu lennu vältel ei näidatud ühtegi pilti, mis oleks seostanud Jiangi Shenzhou 5-ga, küll aga näidati Hu Jintao'd ja Wen Jiabao'd. Pealegi toimus kosmoselaeva üleslennutamine vahetult pärast Hiina Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenumit, kus Jiang olevat propageerinud oma kolme esinduse teooria ja omandiõiguse tagatiste sissepanemist Hiina konstitutsiooni. Mõlemad seisukohad on partei sees väga vaieldavad.
Peaminister Wen Jiabao õnnitles riigi esimest kosmoselendurit õnneliku naasmise puhul Maale. 15 minutit hiljem väljus Yang kapslist ja lehvitas taastusmeeskonna liikmetele.
Lennujuhtimiskeskus kuulutas Hiina esimese mehitatud kosmoselennu õnnestunuks, kui Yang Liwei väljus kapslist.


Sally von Kügelgen.
Sally von Kügelgen (2. märts 1860 Tartu – 16. oktoober 1928 Rooma) oli baltisaksa maalikunstnik.
Tema isa oli maastikumaalija Konstantin von Kügelgen (1810–1880), kellele 1842–1856 kuulus Nõmme mõis Väike-Maarja kihelkonnas..
Kunstialaseid teadmisi sai Sally esmalt isa juhatusel, seejärel Julie Wilhelmine Hagen-Schwarzi juures. Ta täiendas end Peterburis Ivan Kramskoi juures ning vabakuulajana Peterburi Kunstide Akadeemias.
Elas 1890. aastast alates pidevalt Roomas, külastades aeg-ajalt kodumaad.
Sally von Kügelgen on loonud portreid ja kompositsioone, kasutades teiste meistrite maalidelt laenatud motiive.
Ta on Pilistvere kiriku altarimaali autor.
Eestist on teada Tallinna Kaarli kiriku altarifreskod, mis on Carl Timoleon von Neffi poolt Peterburi Iisaku katedraali jaoks tehtud kompositsioonide pealiskaudsed koopiad.


Svanethi.
Svanethi (gruusia სვანეთი; ebasoovitatav vorm "Svaneetia") on ajalooline ja etnograafiline piirkond Gruusia loodeosa mägedes.


Septimius Severus.
thumb
Septimius Severus (Imperator Caesar Divi Marcus Antonini Divi Antonini Pii Lucius "Septimius Severus" Pertinax Augustus; sünninimi Lucius Septimius Severus; 11. aprill 146 – 4. veebruar 211) oli Vana-Rooma keiser 9. aprillist 193 surmani.
Suri loomulikku surma. Omandatud tiitlid: Arabicus (195), Adiabenicus (195), Pius (195), Parthicus (198), Britannicus (210).


Severus Alexander.
Severus Alexander (Imperator Caesar Divi Antonini Magni Divi Septimii Severii Pii Marcus Aurelius "Severus Alexander" Augustus); sünninimi Marcus Bassianus Alexianus; 1. oktoober 209 - veebruar 235 oli Vana-Rooma keiser 14. märts 222 kuni surmani.


Sajandid.
Praegu on 21. sajand. Eelmine sajand oli 20. sajand ja üle-eelmine oli 19. sajand.
Nendes artiklites on loetletud aastatuhandete ja sajandite sündmused. Artiklites üksikute sajandite kohta on kümnendite ja aastate nimekirjad.
Eriliste ajaloosündmuste kohta vaata ka Ajalugu.
Varasema aja kohta vaata kosmoloogiline ajaarvamine, geoloogiline ajaarvamine, evolutsiooniline ajaarvamine, jääaeg, kiviaeg.


Severus.
Severus (Imperator Caesar Flavius Valerius "Severus" Augustus); sünninimi teadmata; sünniaeg teadmata, surnud 16. september 307) oli Vana-Rooma keiser augustist 306 aprillini 307, mil ta astus tagasi.
Ta tapeti Tres Tabernaes Maxentiuse käsul.


Savoia dünastia.
Savoia dünastia on dünastia, mis valitses Savoia krahvkonda 1003–1416, Savoia hertsogkonda 1416–1720, Sitsiilia kuningriiki 1713–1720, Sardiinia kuningriiki 1720–1861, Itaalia kuningriik (1861–1946)i 1861–1946 ja Hispaaniat 1870–1873.


Sokch'o.
Sokcho [sok-tšo] (korea keeles 속초시; 束草市) on linn Lõuna-Korea idarannikul Gangwoni provintsis.
Linn asub 61 kilomeetri kaugusel Põhja ja Lõuna-Koread eraldavast demilitariseeritud tsoonist. Linn asetseb piki rannikut ning läänest ja lõunast piirneb mägedega, mille kõrgeim tipp Taebaeksan ulatub 1708 meetrit üle merepinna.
Linna elanike arv on 90 218 (2002) ning ta jaguneb 8 linnarajooniks.
Korealastele on Sokcho tuntud suvituslinnana. Seal on arenenud puhkemajandus.
Linna lähedal on Lõuna-Korea üks omapärasemaid budistlikke templeid – Sinheungsa, mis on ehitatud aastal 652. Templis asub 18 meetri kõrgune pronksist Buddha kuju.


Sylvia Beach.
Sylvia Beach [silvia biitš] (sünninimi Nancy Woodbridge Beach: 14. märts 1887 Bridgeton (New Jersey) – 5. oktoober 1962 Pariis) oli USA-st pärit raamatukaupmees, üks USA emigratsiooni juhtivaid tegelasi sõdadevahelises Pariisis.
Tema isa oli presbüterlik pastor, kelle töö tõi perekonna 1901 Pariisi.
Beach armastas Pariisi ning asus 1916 sinna alaliselt elama. Koos oma sõbra Adrienne Monnieriga asutas ta novembris 1919 raamatukaupluse "Shakespeare and Company", millest sai ameeriklaste kohtumispaik. Raamatukauplus sai kuulsaks pärast seda, kui ta 1922 avaldas James Joyce'i romaani "Ulysses", sest Joyce'il ei õnnestunud seda ingliskeelsetes maades avaldada.
1930. aastate depressiooni ajal oli kauplus raskustes. Seda hoidis vee peal Beachi sõprade, sealhulgas Bryheri heldus.
Teise maailmasõja ajal oli Beach interneeritud.
Kaupluse vabastas sümboolselt 1944 Ernest Hemingway isiklikult, kuid seda ei avatud enam.
1959 kirjutas Beach sõdadevahelisest ajast mälestused.
Beach, Sylvia
Beach, Sylvia
Beach, Sylvia


Skeptitsism.
Skeptitsism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt meil kas "ei ole" mingit teadmist või "ei saa olla" propositsionaalset teadmist kas "mitte millegi kohta" või "mingis kindlas valdkonnas".
Nimetused.
Skeptitsismi on nimetatud ka agnostitsismiks. Sel juhul nimetatakse skeptitsismiks kahtlemist teadmise võimalikkuses.
Skeptitsismi pooldajat nimetatakse skeptikuks, kuigi see sõna tähistab ka lihtsalt kahtlejat – inimest, kellele on omane skepsis. Sõna "skepsis" tähistab harva ka skeptitsismi (seda põhiliselt antiikfilosoofia skeptiliste koolkondade nimetusena).
Skeptitsismi nimetati vanakreeka keeles "skepsis" ja skeptikut "skeptikos", uusladina keeles on skeptiku nimetuseks "scepticus".
Skeptitsismi ja skeptikut nimetatakse briti inglise keeles vastavalt "scepticism" ja "sceptic", ameerika inglise keeles "skepticism" ja "skeptic", prantsuse keeles "scepticisme" ja "sceptique", itaalia keeles "scetticismo" ja "scettico", hispaania keeles "escepticismo" ja "escéptico", vene keeles скептицизм ja скептик, soome keeles "skeptisismi" ja "skeptikko".
Hilisantiikajal tähendas skeptik filosoofi, kes kõige kohta otsustustest hoidub.
Vanakreeka keele omadussõna tähendas algselt '(midagi) uuriv'. Ka sõna "skepsis" tähendas algul lihtsalt 'põhjalikku uurimist'.
Philon kasutas sõna "skeptikoi" filosoofide kohta üldse ("Quaestiones et Solutiones in Genesim" III, 33).
Sextus Empiricuse ajal kasutati sõnu "skepsis" ja "skeptikos" pürronistide kohta. Pürroniste nimetati ka aporeetikuteks ("aporētikos"), zeteetikuteks ("zētētikos" 'uurija') või efektikuteks ("ephektikos" 'püüdleja').
Üldist.
Skeptitsism on positsioon, mille kohaselt otsustuse tõesus ei ole tunnetatav. Seejuures peetakse (vähemalt antiikskeptikute puhul) silmas otsustusega väljendatud asjadeseisu vastavust tegelikule, tunnetusest sõltumatule asjadeseisule, mille kohta otsustus käib. Seega lähtub vähemalt antiikskeptitsism tõe korrespondentsiteooriast.
Skeptik lähtub sellest, et oma otsustustes me pretendeerime objekti kirjeldamisele nõnda, nagu ta iseenesest ja sõltumata meie ettekujutustest on. Selle pretensiooni vastu on ta sellepärast, et selle pretensiooni katmine tundub talle tõestatamatuna. Paljud skeptikud ei eita siiski, et mõni otsustus seda pretensiooni katab ja on tõene. Nad eitavad selle pretensiooni tõestatavust ning peavad otsustust ennatlikuks aktiks, millest tuleb hoiduda, kui ei taheta lootma jääda pelgalt dogmadele.
Skeptitsismi ja dogmatismi vaheline vaidlus ei käi teadmise võimaliku kindluse üle, kui selle all mõista subjektiivset uskumisseisundit või mingit tunnet, mis otsustusi saadab. Selles asjas vaidlust ei ole, sest selle võimalikkust möönab ka enamik skeptikuid. Kuid skeptikud eitavad, et on olemas meetod, millega saab iseennast või kedagi teist mingiks veendumuseks sundida, isegi kui see teine end veenda lubab. Selline sundimine nõuab mitte üksnes veendumust mingis otsustuses ja selle tõesuse väitmist, vaid ka selle tõestamist – selle niisugust esitamist, et see peab olema igaühele ilmne ja mitte keegi, kes on tõest huvitatud, ei saa selle otsustusega mitte nõustuda. See on skeptiku meelest saavutamatu.
Nicholas Rescher eristab absoluutseid ("guaranteeing") ja piisavaid ("authorizing") tõe kriteeriume. Skeptikud möönavad, et on olemas piisavad tõe kriteeriumid, ent eitavad absoluutsete tõe kriteeriumide olemasolu.
Skeptitsismile, millega peab kaasnema kahtlus, vastandub iga kord dogmatism, mis tähendab selle uskumist, milles skeptitsism kahtleb.
Skeptitsism tuleneb positiivse teadmise ebaõnnestumise kogemustest, erinedes sellega kahtlusest, millega kriitiline mõtlemine peab algama. Reeglina tähistab skeptitsismi esiletõus mingi filosoofiaperioodi lõppu. Skeptitsismi ajendiks on dogmaatiliste filosoofiate üksteisele vasturääkimine. Skeptitsismi esiletõusu põhjust on nähtud väärtuste kriisis. Franz Brentano esitas 1895 õpetuse neljast faasist. Nii antiikfilosoofia, keskaja filosoofia kui ka uusaja filosoofia läbib Brentano järgi neli faasi, millest skeptitsism on kolmas faas (ja teine allakäigufaas). Keskajal esindab seda nominalism, uusajal Hume. Umbusule teaduse vastu järgneb neljanda faasina reaktsioon skeptitsismile uue, kuid pelgalt vägivaldse dogmatismi näol.
Skeptitsismi radikaalsuse aste võib olla erinev. Mõõdukates vormides puudutab skeptitsismi kahtlus ainult teatud liiki teadmist. Näiteks võib skeptitsism kahelda ainult meeltel põhinevas teadmises ja tunnustada ainult üldkehtivat ja paratamatut teadmist. Radikaalne skeptitsism eitab igasuguse teadmise võimalikkusr, pidades kõiki arvamusi puhtsubjektiivseteks.
Saab eristada "teoreetilist skeptitsismi", mis kahtleb teoreetilises teadmises kas lähtudes inimtunnetuse loomusest
(tunnetusteoreetiline ehk loogiline skeptitsism) või lähtudes tõeluse olemusest (metafüüsiline
skeptitsism), "eetilist skeptitsismi", mis eitab moraalinormide objektiivsust ja üldkehtivust, ja "religioosset skeptitsism"i, mis eitab kindlat teadmist Jumala olemasolu kohta.
Skeptitsism võib olla suunatud religiooni dogmade vastu, olles kriitiline teoloogide argumentide vastu (Michel de Montaigne, Pierre Charron, Pierre Bayle), või teha ruumi religioonile, olles kriitiline mõistuse suhtes (Blaise Pascal, David Hume, Immanuel Kant).
Selles artiklis ei ole juttu teaduslikust skepsitsismist, mis on praktiline positsioon, mis seisneb selles, et väidete tõesust ei aktsepteerita, kuni nende kasuks on teadusliku meetodi abil esitatud soliidne tõendmaterjal.
Teadmist ei ole või teadmist ei saa olla.
Skeptitsism võib tähendada väidet, et meil "ei ole" teadmist, või väidet, et meil "ei saa" olla teadmist. Teine väide on tugevam ja raskemini põhjendatav. Üks asi on öelda, et meil küll "saab olla" teadmine, kuid kahjuks ei ole. Sellise vaate saab vast omistada Sokratesele. Paistab, et ta eeldas, et kui me edasi küsime, siis me võime teadmiseni välja jõuda, kuid seni meil teadmist ei ole või vähemalt tema ajal Vana-Kreekas ei olnud.
Hoopis teine asi on öelda, et meil teadmist "ei saagi üldse olla": teadmine on võimatu. See on olnud skeptikute tavalisem positsioon. Sellest positsioonist (mida tänapäeval küll vähesed jagavad) ongi allpool juttu.
Relatiivne ja absoluutne skeptitsism.
Kui öeldakse, et teadmist ei saa olla meie käesolevas seisundis, siis see on "relatiivne skeptitsism". Kui öeldakse, et teadmist ei saa üldse olla, siis see on "absoluutne skeptitsism".
Sextus Empiricuselt võib välja lugeda, et pürronistide skeptitsism oli relatiivne. Näiteks ütleb ta ühes kohas kürenaikude koolkonna ja pürronismi erinevuse kohta: "Me hoidume siis dogmaatilisest väitest välisesemete kohta, kuna aga kürenaikud väidavad, et need on loomu poolest tunnetatamatud." ("Pyrrhoni põhiteesid" I 215)
Teadmisskeptitsism ja tõeskeptitsism.
Wolfgang Stegmüller eristab teadmisskeptitsismi ja tõeskeptitsismi. "Teadmisskeptitsism" möönab tõeste väidete olemasolu, kuid peab neid tunnetamatuteks. "Tõeskeptitsism" eitab ka tõeste väidete olemasolu. Antiikskeptikud olid tunnetusskeptikud, tänapäeval aga esineb ka tõeskeptitsism.
Globaalne ja lokaalne skeptitsism.
Skeptitsism võib käia kas "kõige" või mõne "kindla valdkonna" kohta. Kui skeptik usub, et pole üldse võimalik millegi kohta midagi teada, siis tema positsioon on "globaalne skeptitsism" ehk "universaalne skeptitsism" ehk "üleüldine skeptitsism" ehk "epistemoloogiline skeptitsism".
See positsioon on omane pürronistidele. Seda positsiooni on kaitsnud Keith Lehrer.
Globaalne skeptik ütleb iga asja kohta, et meil pole võimalik seda teada või vähemalt me ei tea seda. Globaalseid skeptikuid on filosoofia ajaloos olnud väga vähe, sest see nõuab väga suurt julgust. Globaalne skeptik peaks ju väitma, et ta ei tea, mis ta nimi on, et ta ei tea, kas tal on keha või kas tal on vaim, et ta ei tea, kas ta on elanud kauem kui kümme minutit, ja nii edasi. Selliseid väiteid on väga raske põhjendada, eriti kui öeldakse, et meil pole üldse võimalik midagi teada. Võib-olla oleks lihtsam põhjendada väidet, et me tegelikult lihtsalt ei tea mitte midagi.
Kui aga keegi väidab, et meil teatavas valdkonnas ei ole või ei saa olla teadmist, siis see on "lokaalne" skeptitsism ehk "partsiaalne skeptitsism" ehk "osaline skeptitsism". Siis võib öelda, et ta on skeptik selle valdkonna "suhtes". Lokaalse skeptitsismi versioonid erinevad selle poolest, millisest valdkonnast on jutt. On näiteks olemas skeptitsism välismaailma suhtes; teiste vaimude suhtes ning mineviku ja tuleviku suhtes. Näiteks skeptitsism välismaailma suhtes ehk välismaailmaskeptitsism tähendab positsiooni, et kellelgi pole võimalik teada midagi selle kohta, mis on olemas väljaspool tema enda vaimu. Lokaalse skeptitsismi vormid on näiteks ka moraaliskeptitsism, juriidiline skeptitsism, esteetiline skeptitsism, pedagoogiline skeptitsism, metafüüsilis-teoloogiline skeptitsism ja teadusteoreetiline skeptitsism. Lokaalne skeptik võib kahelda ka teatud tüüpi väidetes, näiteks aprioorsetes väidetes.
Lokaalset skeptitsismi on nimetatud ka mõõdukaks skeptitsismiks.
Me "ei saa kunagi olla" õigustatud uskuma midagi "valdkonnas X" või vähemalt mitte piisavalt, et see annaks meile tolles valdkonnas teadmise.
Epistemoloogias väidab "fundatsionism", et on olemas mõned baasuskumused. Baasuskumused on uskumused, mis on õigustatud, kuid ei ole õigustatud teiste "uskumustega". Baasuskumused võivad olla õigustatud vaimusündmustega, näiteks tajumuste või mälusündmustega.
Kui ma saan õigustatud uskumused mälust, siis mälu peab olema usaldatav. Samuti on lood tajumustega: kui see, et mulle näib, et ma midagi näen, õigustab mind uskuma, et ma midagi näen, siis ma pean eeldama, et taju on usaldatav.
Lokaalne skeptitsism käib "kindlate valdkondade kohta". Need kindlad valdkonnad võivad vastata erinevatele tunnetusprotsessidele. Skeptik kahtleb nende tunnetusprotsesside usaldatavuses. Ta ütleb näiteks: taju ei ole usaldatav (või: "ei pruugi" olla usaldatav); järelikult meie uskumused selle kohta, mida me tajume, ei ole usaldatavad.
Et see, mida me tajume, on välismaailm, siis seda liiki skeptik ütleb: meie uskumused "välismaailma" kohta ei ole õigustatud. Nii et üks skeptitsismi liik on "välismaailmaskeptitsism": meil ei ole võimalik välismaailma kohta midagi teada, isegi mitte seda, et ta on olemas. Põhjuseks on see, et meie taju ei ole usaldatav.
Välismaailmaskeptitsismi motiivid.
Ühe argumendi selle kasuks, et taju ei ole usaldatav, esitas David Hume. Selle kohaselt meil ei ole võimalik välismaailma kohta midagi teada, sest selleks me peaksime teadma, et meie meelteandmete ja välismaailma (mida meie meelteandmed peavad esitama) vahel on seos. Ent meil ei ole kokkupuudet millegi muuga kui oma meelteandmetega; meil pole võimalik välismaailma asjade kohta midagi teada, kui me eelnevalt ei tea oma meelteandmeid. Sellisel juhul pole meil aga mingit võimalust tõestada, et meie meelteandmed ja välismaailm on omavahel seotud. Nii et me ei saa kuidagi tõestada, et meie meelteandmed esitavad välismaailma. Ja see tähendabki, et me ei saa tõestada, et meie taju on usaldatav.
Teine argument on René Descartes'i kuulus unenäokahtlus (esimene meditatsioon). See oli umbes nii: Descartes kirjutas õhtul oma toas ja mõtles: mis siis, kui ma praegu magan ja näen ainult und? On see üldse võimalik? Ma ju teen kindlasti vahet, millal ma olen ärkvel ja millal ma magan ning näen und. Unenäos tuleb ju ette igasugu imelikke asju; unes ma satun arusaamatul kombel ühest kohast teise; öösel unes ma ei mäleta, mis päeval juhtus, ja nii edasi. Nojah, aga kas ma pole mõnikord unes neidsamu asju mõelnud? On ju juhtunud, et ma magades olin veendunud, et ma olen ärkvel! Ma püüdsin unes isegi kontrollida, kas ma olen ärkvel, ja kontroll näitas, et ma olen ärkvel! Ent ma eksisin: tegelikult nägin ma ikkagi und. Kas pole siis täiesti võimalik, et ka praegu on samasugune olukord? Kas pole võimalik, et ma näen unes, et saan seda kontrollida, ja unes näitab kontroll, et ma olen ärkvel? Nõnda, et praegu tundub mulle elavalt, et ma olen ärkvel, kuigi ma tegelikult magan?
Nii et nähtavasti pole olemas märke ega teste, mille abil ma saaksin kindlaks teha, kas ma näen und või olen ärkvel. Võib ju olla, et ma neid testegi näen unes. Nii et "pole mingit võimalust" tõestada, et ma olen praegu ärkvel. Nõnda Descartes ütleski endale: tegelikult ma ei tea, et ma olen praegu ärkvel ja kirjutan. Sest arvestades kõike, mida ma tõesti tean, on võimalik, et ma magan. See ongi Descartes'i unenäokahtlus.
Vaadakem seda argumenti lähemalt. Miks Descartes arvab, et ta ei tea, et ta on ärkvel ja kirjutab? Hea küll, võib-olla ta magab. Aga mis vahet seal on? Vahe on selles, et kui ta magaks, siis tema "meeltetajuvõime ei oleks usaldatav". Teiste sõnadega, kui ta magaks, siis talle tunduks, et ta näeb, kombib ja kuuleb mitmesuguseid asju; tegelikult aga see nii ei oleks. Sellisel juhul tema tajuvõime muidugi ei oleks usaldatav. Aga Descartes läheb veel kaugemale: ta paistab ütlevat, et juba ainuüksi sellepärast, et pole välistatud, et ta näeb und, ei ole tema tajuvõime usaldatav.
Paljudele võib Descartes'i positsioon tunduda absurdsena. Enamasti inimesed tunnevad, et igatahes võivad nad kindlad olla, et nad ei näe und. Descartes võiks siin vastata, et võib-olla nad näevad ainult und, et nad võivad kindlad olla. Kui keegi ütleb, et ta teeb vahet ärkveloleku ja magamise vahel, siis ta eeldab, et ta on ärkvel, ja seetõttu on tegemist vigase ringiga.
Teine tervemõistuslik vastus Descartes'i argumendile rõhutab, et oma tajumuse usaldatavust on võimalik kindlaks teha. Kui ma midagi näen, näiteks lehma, siis ma võin lehmale ligi minna, teda katsuda, kuulda tema hääli, tema vastu nõjatuda ja nii edasi. See on mulle kinnituseks, et ma tõesti näen lehma. Seda laadi kinnituse olen ma nii paljudel kordadel saanud, et vähemalt tavalistes olukordades on praktiliselt kindel, et minu taju on üldiselt usaldatav.
Descartes'i skeptik vastab sellele enam-vähem samamoodi nagu eelmiselegi vastuväitele: võib-olla sa näed ainult unes, et sa lehma katsud, tema hääli kuuled ja tema vastu nõjatud. Sellepärast on võimalik, et sa nägid ainult unes, et sinu tajuvõime on olnud üldiselt usaldatav. Kui sa väidad, et sa ei näe und, sest sinu tajuvõime on usaldatav, siis on jälle tegemist vigase ringiga. Sa pead kõigepealt kindlaks tegema, et sa ei näe und, ja see on võimatu. Seega ei ole sul võimalik teada, et sinu tajuvõime on usaldatav.
Peale selle, kas sa mitte selleks, et näidata, et sinu tajuvõime on üldiselt usaldatav, ei kasutanud oma tajuvõimet? Selleks et näidata, et sinu nägemine on usaldatav, kasutad sa nägemist ja teisi meeli. See on jälle vigane ring. Tundub, et on võimatu tõestada oma taju usaldatavust, kasutamata oma meeli. Aga kuidas saab meeli kasutada, eeldamata, et taju on usaldatav? Tuleb välja, et "pole võimalik" tõestada, et taju on usaldatav.
See on juba kolmas skeptiline argument. Hume ütles, et meil ei ole võimalik tõestada, et meie meelteandmed esitavad välismaailma; Descartes ütles, et me ei saa tõestada, et me ei näe und; ja see kolmas argument ütleb, et me ei saa tõestada, et meie taju on usaldatav, eeldamata, et meie meeled on usaldatavad, ja sattumata seega vigasesse ringi.
Kolmas argument on väga tõsine, sest selle abil saab põhjendada skeptitsismi ka teiste meie tajuprotsesside suhtes. Võtame näiteks mälu. Kas ma saan tõestada, et minu mälu on usaldatav? Kas ma saan teha seda nii, et ma üldse ei toetu mingitele mälestustele? Kui ma toetun mälestustele, siis ma eeldan, et mälestused on usaldatavad. Aga seda ma ei tohi eeldada, sest seda ma ju tahangi tõestada.
Teadmise definitsiooni nõrgendamine.
Kõigis kolmes argumendis väidetakse, et me ei saa üht või teist asja tõestada. Me ei saa tõestada, et meelteandmed esitavad välist tõelust. Me ei saa tõestada, et me ei näe und. Me ei saa tõestada, et taju või mälu on usaldatav. Aga kas see, et me ei saa midagi tõestada, tähendab, et me ei tea seda? Või et me ei ole õigustatud seda uskuma? Võtame näiteks Descartes'i unenäokahtluse. Oletagem, et me oleme veendunud, et me (ilma vigase ringita) ei saa tõestada, et me ei näe und. Ja me oleme isegi valmis tunnistama, et on küll olemas väga väike võimalus, et me praegu näeme und. Siis me võime mitteskeptikutena vastata: mis siis sellest? Mis siis, kui me ei saa Descartes'i skeptikule tõestada, et me ei näe und? Mis siis sellest on, kui on olemas väga väike võimalus, et me praegu näeme und? Kas sellel on meie teadmisepretensioonide koha pealt mingi tähtsus?
Descartes leidis, et raudselt on. Tema tahtis, et teadmine oleks täiesti kindel, nii et selles poleks võimalik kahelda. Nii et kui me saame milleski vähimalgi määral kahelda, siis me tegelikult ei tea seda.
See paneb küsima: kas selleks, et meil oleks teadmine, peab meil olema täielik kindlus, puuduma igasugune kahtlus? See oleks kõige tugevam võimalik õigustus. Ja siis me ütleksime, et teadmine ei ole mitte lihtsalt piisavalt õigustatud tõene uskumus, vaid kindlalt tõene uskumus.
Paljud filosoofid leiavad, et teadmine ei nõua nii tugevat õigustust. Näiteks leitakse, et hommikuse ilmateate järgi on võimalik teada, mis ilm päeval tuleb. Teine kord küll ilmateade eksib, aga kui ei eksi, siis me teame. Sel juhul ei tasu eriti muretseda, kui me ei saa tõestada, et me und ei näe. Me peame seda väga ebatõenäoliseks ja sel juhul me oleme täiesti õigustatud arvama, et me oleme ärkvel. Ja selleks, et olla õigustatud arvama, et me oleme ärkvel, ei pea meil olema absoluutset kindlust selles.
Muide, ka Descartes ise loobus lõpuks oma skeptilistest kahtlustest. Aga ta arvas, et ta saab tõestada, et tema elu ei ole unenägu. Selleks ta tõestas kõigepealt, et Jumal on olemas, ning lähtus siis sellest, et Jumal ei ole petis, sest ta on hea. Seetõttu ta ei lubaks olukorda, kus ma magan, kuigi kõik märgid näitavad mulle, et ma olen ärkvel. Jumal andis mulle taju ja ta poleks loonud seda nii vigaseks, et see ei ole usaldatav. Järelikult on minu taju usaldatav. Nii et Jumal tagab, et Descartes on ärkvel ning et tema tunnetusprotsessid on usaldatavad. (Nendes punktides on Descartes'ile palju vastu vaieldud.)
Thomas Reidi vastuväide.
Šoti terve mõistuse filosoof Thomas Reid esitas välismaailmaskeptitsismile järgmise vastuväite. Oletagem, et skeptikul on õigus ja et taju ei ole usaldatav. Aga taju on vaid üks tunnetusprotsessidest. Ja kui taju pole usaldatav, siis ei saa teisedki tunnetusprotsessid olla usaldatavad. Aga siis ei ole usaldatav ka mõtlemisvõime, mida skeptik kasutab. Mõeldes me teeme vigu ja seetõttu ei saa ühtki argumenti usaldada. Siis ei saa usaldada ka argumenti skeptitsismi kasuks. Nii et kui skeptikul on õigus, siis ei ole mõtet skeptitsismile tähelepanu pöörata, sest see on saadud mõtlemise teel. Ja kui skeptik eksib, siis pole ammugi mõtet skeptitsismile tähelepanu pöörata. Seega on tõestatud, et igal juhul pole skeptitsismi meie tunnetusvõimete usaldatavuse suhtes mõtet tõsiselt võtta.
Seda laadi vastuväidet saab rakendada lokaalse skeptitsismi mis tahes liigi puhul, mis viitab mingi tunnetusvõime mitteusaldatavusele.
Skeptitsismi seesmine vastuolulisus.
Et skeptik nõuab teadmiselt absoluutset kindlust, siis ta peaks seda nõuet rakendama ka skeptitsismile endale. Kas skeptitsism ise on täiesti väljaspool kahtlust? Kas mitte skeptitsismile pole võimalik mitmel moel vastu väita? Aga siis pole võimalik teada, et skeptitsism on tõene. Ent sellisest vastuväitest jääb siiski väheks, sest see ei lükka skeptitsismi ümber. Skeptik võib sellega rahumeeli nõustuda, et keegi ei tea, et skeptitsism on tõene. Skeptik võib piirduda väitega, et on väga tõenäoline, et skeptitsism on tõene. Enamik mitteskeptikuid ei taha juba sellega nõustuda.
Skeptitsismile heidetakse seesmist vastuolulisust ette kahel moel. Esiteks küsitakse, kust on võimalik teada skeptitsismi ennast, ning nõutakse sellele tõestust. Teiseks rakendatakse skeptitsismi sisu skeptitsismile endale.
Nii relatiivne kui ka absoluutne lokaalne skeptitsism jääb sellest vastuväitest puutumata, sest ta jätab osa väiteid skeptilise kahtluse alt välja.
Globaalne skeptitsism on esimese küsimuse suhtes immuunne, sest ta ei püüagi oma väidet tõestada ega väida, et ta skeptitsismi teab. Kuigi skeptitsismil tõestust ei ole, ei tähenda see, et ta ei võiks tõene olla. Ei ole õigustatud pidada tunnetust võimalikuks pelgalt sellepärast, et vastupidist ei saa tõestada.
Teisest küljest, miks me peaksime skeptikut järgima, kui ta ei saa tõestada, et tal on õigus? Pürronistid vastasid sellele tavaliselt, et nad kasutavad oma vastase relvi, et teda lüüa, ilma et nad usuksid, et need relvad on eriti tõhusad. Peale selle saaks skeptik öelda, et ka teised ei saa oma positsiooni tõestada. Et globaalne skeptik ei saa oma positsiooni õigustada, siis on ta jõuetu inimese vastu, kes on teatud teeside õigsuses veendunud ning nimetab kõike, mis nendega kooskõlas pole, vääraks, ilma et ta oma veendumusi põhjendaks; kes ei hooli teiste arvamusest ega taha pöörduda. Sarnane probleem tekib eetikas amoralistiga.
Vaatame, kas globaalset skeptitsismi saab õõnestada teise meetodiga. Rakendame seda kõigepealt teadmisskeptitsismile: kui teadmist ei ole, siis ka "teadmist ei ole" ei ole teadmine.
Vastuolu siin siiski ei teki. Teadmisskeptiku tees seisneb selles, et teadmist ei ole. Kui oletada, et "teadmist ei ole" on teadmine, siis teadmine on olemas. Järelikult "teadmist ei ole" ei ole teadmine. Seega on teadmisskeptitsism seesmiselt kooskõlaline positsioon.
Pürronistid esindasid suhtelist ja globaalset teadmisskeptitsismi. Nende skeptiline tees seisneb selles, et pole võimalik midagi teada, isegi mitte seda, et pole võimalik midagi teada, ja pole võimalik midagi tõestada, isegi mitte seda, et pole võimalik midagi tõestada. Vähemalt Sextus Empiricuse järgi otsustades oli nende skeptitsism mõeldud relatiivsena.
Mis saab, kui kasutada samalaadset argumenti tõeskeptitsismi puhul? Antiikskeptikutel leidub selliseid ütlusi, nagu "miski pole tõene" või "kõik on väär" (Sextus Empiricuse "Pyrrhoni põhiteesid" I, 14). Jutt on lausetest.
Saame sellise arutluse. Kõik laused on väärad. Järelikult, kui "kõik laused on väärad" on lause, siis "kõik laused on väärad" on väär. Aga "kõik laused on väärad" on ju lause. Järelikult "kõik laused on väärad" on väär.
Nii et väide "kõik on väär" on väär. Tõeskeptikul on võimalik vaidlustada järeldamisreeglite rakendavust selles arutluses. Wolfgang Stegmüller on näidanud, et tõeskeptik pääseb vastuolust, kui välistatud kolmanda seaduse kehtivust intuitsionistliku loogika stiilis vaidlustada.
Vastuolust saab lahti ka siis, kui skeptitsismi globaalsust pisut nõrgendada. Akadeemilised skeptikud ütlesid, et ei ole võimalik teada mitte midagi peale selle, et mitte midagi pole võimalik teada, ja pole võimalik tõestada mitte midagi peale selle, et pole võimalik midagi tõestada. Selline (teadmisskeptiline) tees on vastuoludeta. Analoogiliselt saaks nõrgendada ka tõeskeptitsismi, saades küll mitte enam päris globaalse tõeskeptitsismi, mis jääb vastuoludest vabaks ka tavalise loogika puhul. Sellega ei ole globaalsest tõeskeptitsismist liiga palju loovutatud: miski pole tõene peale selle, et miski pole tõene.
Skeptikute sellise käigu peale võib küsida: kui on võimalik teada ühte asja (kui on tõene üks asi) – skeptitsism(i) –, miks mitte ei või siis olla teisigi asju, mida on võimalik teada või mis on tõesed?
Kui on võimalik teada midagi muud, siis on akadeemiline skeptitsism väär, sest ta ütleb, et teada on võimalik ainult akadeemilist skeptitsismi. Kui akadeemiline skeptitsism on väär, siis ei ole ka seda võimalik teada, sest seda, mis on väär, pole võimalik teada.
Võiks ka küsida, kas sellest üldse midagi oleks, kui osutuks, et skeptitsism sisaldab vasturääkivusi. On ju olemas parakonsistentsed loogikad, mis sisaldavad vasturääkivusi. Miks peaks skeptik just vasturääkivusi välistava seaduse kahtluse alt välja jätma?
Skeptitsismi teooriavaenulikkus.
Ka Edmund Husserl ("Loogilised uurimused" 1, §32) süüdistab skeptitsismi teooriavaenulikkuses. Ta kasutab skeptitsismimõistet oma teooriamõiste piiritlemiseks: "skeptiline teooria" sisaldab tema järgi teooria võimalikkuseks üldse tarvilike tingimuste väärust ning on seetõttu mõttetu.
Säärane argument leidub ka Peter Strawsonil. Ta omistab skeptikule meie tavalise mõistetesüsteemi revideerimise. Nõnda paistab skeptik mõisterelativistina, kes väljendab oma kahtlust öeldes, et saab olla palju erinevaid mõistesüsteeme ning meil pole mingit alust omistada oma faktilisele mõistesüsteemile erilist autoriteeti ja vältimatust.
Nüüd võib skeptikule öelda: meil kas on võimalik mõistelisest ettepanekust aru saada; sel juhul on meil võimalik näidata, et tegelikult ei ole see meie tavalisele mõistesüsteemile alternatiiviks. Või meil on tegemist radikaalselt teistsuguse mõistesüsteemiga, mida me enda omaga kuidagi seostada ei saa; siis meil pole võimalik ettepanekust aru saada. Kummalgi juhul ei ole meie mõistesüsteem sellisena juhuslik.
Selle argumendi nõrkus seisneb selles, et isegi kui me oleme sunnitud maailma mingil kindlal viisil mõtlema, ei tähenda see, et maailm on ka tegelikult niisugune. Skeptik võib seega möönda, et meie kogemusel on vältimatult teatud struktuur, ilma et ta peaks skeptitsismist loobuma.
Skeptitsismi ebapraktilisus.
Skeptitsismi vastu on ammu esitatud argument, et ükskõik mida skeptik ka ütleks, ta ei saa oma filosoofiat tõsiselt võtta ja selle järgi elada.
Seda öeldi juba Pyrrhonile. Diogenes Laertios (IX 104) väljendab seda vastuväidet nii: skeptikud "kaotavad elu ära, lükates tagasi kõik, milles elu seisneb".
Seda vastuväidet võib sõnastada ka nii. Skeptikud ka väidavad midagi, väited aga väljendavad arvamusi. Kui neil on arvamused, siis nad peavad midagi tõeseks. See ei sobi kokku nende teesiga, et arvamused võivad olla väärad.
Ilma nõustumiseta ei saa inimene elada. Cicero ütleb, et ilma nõustumiseta ei saa olla meelelist tunnetust. Ilma meelelise tunnetuseta ei saa loom, sealhulgas ka inimene, tegutseda. Nõustumisvõimeta inimesel ei oleks meelelisust ega spontaansust. Tal ei oleks ka mõistust, sest see nõuab ilmse asjaga nõustumist. Nõustumiseta ei oleks ka mõistust ega moraali.
Pürronistid vastasid sellele vastuväitele, et praktilises elus nad peavad otsuseid tegema ja nõustumine kätkeb juba selles, et nad teevad otsuseid igapäevase elukogemuse ning isade kommete ja seaduste järgi.
Oma teadmatusest teadlikuks saav skeptik ei pea oma elu otsast peale alustama, vaid leiab end juba teatud eluvormist. Ta elab ühiskonnas, milles kehtivad teatud reeglid, mille järgi ta seni on alati otsuseid teinud. Seda seisundit oleks tal mõtet muuta ainult juhul, kui ta saaks tõelistest eetilistest väärtustest nüüd paremini aru. Et ta aga usub, et neid tal pole, siis ei saa ta leida põhjust, miks ta peaks lakkama tegema otsuseid nende reeglite alusel, millest ta seni juhindus, ning asendama need teiste reeglitega, mis on sama küsitavad.
Nüüd võib vastu väita, et kui skeptik tahab käituda nii, nagu tavaks on, näiteks Roomas nii nagu roomlased, siis ta peab teadma, mis Roomas tavaks on. Aga tõeline skeptik ei saa pretendeerida sellelegi, et ta seda teab. Skeptik vastaks, et skeptikud söövad leiba, sest nad usuvad, et leib toidab, pretendeerimata sellele, et nad teavad, et tavaks on süüa leiba, mitte taldrikut.
Arkesilaos leidis sellele vastuväitele veenvama vastuse. Plutarchos teatab, et Arkesilaos asendas nõustumise tungiga ("hormē"). Inimese elu ja tegevus on võimalik ka ilma nõustumiseta, sest tung viib inimese selleni, mis on talle "omane" ("oikeion") – selleni, mis hoiab teda olemises ja paneb tema eeldused avalduma. Mulje, mis näitab, et tegemist on millegi selles mõttes kasulikuga, äratab tungi, mis paneb loomse olendi liikuma kasuliku poole, ilma et oleks tarvis nõustumiseakti.
Sõnad "tung" ja "omane" on pärit stoitsismist, kuigi nendel on teine tähendus. Stoikute järgi oli iga tung nõustumine. Arkesilaos seevastu lahutas tungi nõustumisest. Arkesilaosel õnnestus vist siiski see vastuväide stoitsistlikest eeldustest lähtudes pareerida.
Antiikaeg.
Skeptilised mõttekäigud esinesid antiikfilosoofias juba enne skeptilisi koolkondi. Nende algmed esinevad eleaatidel ja Herakleitosel. Eleaat Zenon osutas vastuoludele liikumise mõistes. Herakleitose järgija Kratylos tegi skeptilisi järeldusi õpetusest, et kõik voolab. Nende skeptitsism oli suunatud ainult meeltel põhineva teadmise vastu.
Sofistid seevastu ei kahelnud viimase tõesuses, küll aga eelnevate filosoofide aprioorsetes väidetes. Protagoras kuulutas, et inimene on kõikide asjade mõõt, nii et kõik on nii, nagu see igale üksikule inimesele tundub. Sextus Empiricus ("Pyrrhoni põhiteesid" I 217–219) esitab seda nii: mateeria voolab, meeled kujunevad pidevalt ümber ja seetõttu ka inimese taju muutub. Nii sai Protagorasele inimene oleva kriteeriumiks. Sextus Empiricuse järgi ("Pyrrhoni põhiteesid" I 216) ei saa Protagorase koolkonda siiski skeptikuteks pidada.
Gorgias püüdis tõestada, et midagi ei ole, ja kui oleks, siis meil poleks selle kohta võimalik midagi teada, ja kui meil oleks võimalik midagi teada, poleks meil võimalik seda teadmist teistele edasi anda.
Sextus Empiricus märkis, et mõningaid kürenaikusid saab pidada skeptikuteks, sest nagu pürronistidki, väitsid nad, et nad tunnetavad üksnes aistinguelamusi ("Pyrrhoni põhiteesid" I 215).
Radikaalne skeptiline koolkond tekkis 4. sajandil eKr Pyrrhoni poolt rajatud pürronismi ehk vanema skepsitsismikoolkonna ehk pürronistliku skepsise näol. Pürronistide hulka arvatakse Pyrrhoni kõrval ka Timon Phleiusist ja Numenios.
Pürronistid väitsid, et asjad ei ole inimtunnetusele kättesaadavad, ning nägid ette igasugustest otsustustest hoidumise, mis võimaldab säilitada täieliku meelerahu (häirimatust, ataraksiat) ja seega jõuda õnneni, mis on filosoofia eesmärk. Pürronism kahtles nii meeltetajus kui ka teaduses, kuid ei välistanud praktilist usku.
Pyrrhon olevat oma õpilastele öelnud, et jumalad on olemas, ja Timon Phleioselt, kes halvustas dogmaatilisi filosoofe, soovitas kõikides praktilistes küsimustes järgida üldist arvamust.
Esimesed skeptikud lähtusid inimtunnetuse subjektiivsusest, teadmise tõestamise võimatusest ja tunnetuse sõltuvusest elutingimustest, meeleelundite seisundist, kultuuri mõjust jms.
Vähem radikaalne oli keskmine skeptitsismikoolkond ehk akadeemiline skepsis, milleks Arkesilaos arendas Platoni Akadeemia (Uus Akadeemia) ja mille tähtsaim esindaja oli Karneades. Sellesse koolkonda kuulusid teiste seas ka Arkesilaos ja Kleitomachos.
See koolkond eitas tõe kriteeriumi ja tõestamise võimalikkust, kuid eristas tõenäolisuse astmeid. Antiikajal seda koolkonda skeptikute hulka ei arvatud. Aulus Gellius (2. sajandi keskpaik pKr) on kõige varasem autor, kes ütleb, et pürroniste nimetati "skeptikoi", ning teeb tähelepaneku, et seda nimetust võib kasutada ka akadeemikute kohta ("Atika ööd" XI, 5, 6). Sextus Empiricus kirjeldas põhjalikult erinevust pürronismi ja akadeemilise skepsise vahel ("Pyrrhoni põhiteesid" I 220–235). Peale erinevuse eetikas toob ta olulisena välja järgmise erinevuse: "Uus Akadeemia, kuigi ta ütleb, et kõik on tunnetamatu, erineb skeptikutest võib-olla just selle poolest, et ta väidab, et kõik on tunnetamatu. Sest ta ütleb seda kindlalt, kuna aga skeptik arvestab võimalusega, et midagi ka tunnetatakse." (226).
Noorem skeptiline koolkond taaselustas pürronismi. Selles koolkonnas sõnastas Ainesidemos (1. sajand eKr) oma kümme troopi ehk skeptitsismi põhjendust. Agrippa esitas viis troopi, mis hiljem taandati kahele. Sellest suunast on säilinud arsti Sextus Empiricuse (2. sajand pKr) teosed. Ta koondas skeptikute argumendid, eriti tõestuse ja põhjuslikkuse vastu. Ta rõhutas, et kahtlus ei puuduta meeltetajumuste sisu, vaid teadmist asjade olemusest.
Keskaeg.
Keskajal esines skeptitsism ainult ilmaliku teaduse vastu suunatud kriitikana nagu nominalistidel William Ockhamil ja al-Ghazālīl ning Agrippa von Nettesheimil, kes kirjutas töö "Teaduste ja kunstide ebakindlusest ja tühisusest".
Uusaeg.
Uusajal esinevad sarnased motiivid Michel de Montaigne'il, Marie le Jars de Gournayl, Pierre Charronil, Blaise Pascalil, Francisco Sanchesel, François de la Mothe le Vayeril, Samuel de Sorbière'il, Simon Foucher'l, Pierre-Daniel Huet'l, Joseph Glanvillil ja Pierre Bayle'il (16. ja 17. sajand, Johann Georg Hamannil (18. sajand) ja Felicité Robert de Lammenais'l (19. sajand).
Skeptitsismi levikut just Prantsusmaal on püütud seletada sellega, et skolastika mõju ja vastupanu looduseuurimisele oli seal eriti suur, ja teiseks oli seal aktuaalne kalvinismi ja katoliikluse vastasseis.
Montaigne laiendas skeptitsismi ka moraali valdkonda. David Hume, kes ise nimetas oma positsiooni skeptitsismiks ja kellele Immanuel Kant skeptitsismi ette heitis, kritiseeris küll substantsi ja põhjuslikkuse mõistet ning eitas ülemeelelise kohta käiva teadmise võimalikkust, ei eitanud aga meelelisel kogemusel põhinevat teadmist ega vaidlustanud matemaatika kehtivust. Füüsika tõesust ta ei eitanud, sest ta pidas selle aluseks kogemusel põhinevat induktsiooni ning omistas sellele üksnes faktilise kehtivuse.
Kanti meelest oli skeptitsism ilma eelneva kriitikata puhta mõistuse vastu suunatud üldine umbusk, mis põhineb üksnes puhta mõistuse väidete ebaõnnestumisel. Ta püüdis skeptitsismi ületada oma krititsismiga, mis tema järgi oli maksiim, et tuleb üldiselt umbusaldada kõiki puhta mõistuse sünteetilisi otsustusi, kuni pole näidatud nende võimalikkuse üldist alust meie tunnetusvõime olemuslikes tingimustes. Need tingimused arvas ta olevat leidnud tunnetusvõime aprioorsetes vormides, mis peavad kehtima meie kogemuse mistahes sisu korral ning seetõttu võimaldama tõelist üldkehtivat ja paratamatut teadmist meile antud meelelise reaalsuse (fenomeni) kohta. Seevastu teoreetilise metafüüsika suhtes oli Kant skeptilisel positsioonil ning võitles selle vastu, et teha ruumi praktilisele usule.
Kanti pretensiooni vastu, et ta on Hume'i kummutanud, astus välja Gottlob Ernst Schulze oma anonüümse tööga "Änesidemus" ("Ainesidemos"), kuid skeptitsismi, mille eest ta seal väljas oli, iseloomustas ta lihtsalt usuna filosofeeriva mõistuse alalisse täiustatavusse.
Sügavamat alust üldisele teoreetilisele skeptitsismile esindas ühelt poolt Johann Gottlieb Fichte, kes, lähtudes sellest, et igas teoreetilises väites saab kahelda, rõhutas, et meie veendumuste tegelik raskuspunkt on seotud tahtega. Selle arusaamaga on suguluses ka pragmatism.
Teiselt poolt on positivism mõõduka skeptitsismi vorm, mis tunnustab küll kogemuse ja sellel põhinevate empiiriliste teaduste kindlust, kuid eitab mittemeelelise ja apodiktilise teadmise võimalikkust.
Tänapäeva teadusfilosoofias on antirealismi vorme, mis realismiga polemiseerides on skeptilised teooriate väidete suhtes mittevaadeldavate objektide kohta.


Soome kirjandus.
Soome kirjandus on soome keeles kirjutatud ilukirjandus. Laiemas tähenduses hõlmab Soome kirjandus ka soomerootslaste rootsikeelset kirjandust ja Soome saamide saamikeelset kirjandust.


Santa Cruzi provints.
Santa Cruzi provints on Argentina provints riigi äärmises lõunaosas Lõuna-Patagoonias. Kiilukujuline provints piirneb põhjast Chubuti provintsiga, idast Atlandi ookeaniga, läänest Tšiiliga ning lõunast Tšiili ja Magalhãesi väinaga. Provintsi halduskeskus on Río Gallegos.
Pindalalt on ta Buenos Airese provintsi järel teisel kohal. Provints ulatub põhjast lõunasse umbes 800 kilomeetrit ja idast läände 350 kilomeetrit.
Santa Cruzi provints on kõige hõredamalt asustatud provints Argentinas. Rahvaarv on umbes 180 000 ja pindala on 243 943 km², nii et ühele ruutkilomeetrile tuleb alla ühe inimese. Santa Cruzi provints on olnud poliitiline ja majanduslik ääremaa.
Santa Cruzi provintsist on pärit endine Argentina president Néstor Kirchner.


Sallivus.
Sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või/ja usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab austust.
Eri kultuurides esineb sallivust erineval moel. Sallivus teistsuguste kommete, tavade jmt suhtes on üldreeglina suurem multikultuursetes ühiskondades, suurtes turismipiirkondades jm. Sageli on probleemiks enamuse tavadest hälbivate vähemuste sallimine, nt homoseksualistide, moslemite vms sallimine, aga ka sallivus ühiskonna täieõiguslike gruppide vahel, nt vanurite ja noorte, loomeinimeste ja ärimeeste jne. Tuntud on idamaade religioonide sallivus teiseusuliste suhtes, mis on seal võimaldanud paljude erinevate usundite üksteisesse sulandumist, nende osiste liitumist ja omavahelist täiendamist.
Sallivus ei pruugi olla üksnes positiivne nähtus. Sallivusest kui negatiivsest nähtusest räägitakse näiteks siis, kui jutt on ühiskonna sallivast suhtumisest mõningatesse korrarikkumistesse ja kuritegudesse. Sallivuse egiidi all on võimalik nõuda mitte sekkumist olukordadesse, kus rikutakse mõne iseäraliku usutunnistuse või kultuuritraditsiooni raames inimeste põhilisi õigusi. Vastupidiselt sellele räägitakse näiteks täissallimatuse poliitikast (nulltolerants) narkootikumide ja vägivalla suhtes.
Ajalugu.
Uusaja kontekstis räägiti sallivusest eelkõige kui sallivusest reformeeritud usu ja sellega seoses ka uute ideede suhtes. Sallivuse küsimus tõstatus seoses 16. ja 17. sajandi reformatsiooni ja ususõdadega ja sallivuse esimeseks teoreetikuks peetakse John Locke'i, kes olevat 1667. aastal koostanud oma "Kirja sallivuse kohta" ("Letter concerning toleration"), mille ta avaldas alles 1689. aastal. Sallivuse ja sallimatuse eri vormid ühiskonnas, sallivus kui avatud ühiskonna voorus ja ideaal ning globaalne kultuuriline sallivus on saanud keskseks küsimuseks alles 20. sajandil.
Sallivus kui voorus.
Aristotelese vaimus vaadatuna võiks sallivus kui voorus olla kesktee ühelt poolt ükskõiksuse (st ülisallivuse) ja teiselt poolt julmuse (st ülima sallimatuse) vahel.
Kristluse mõnedes vooludes jutlustatakse vajadusest osalt just sallivuse nimel jätta maha oma vana eluviis, vana inimene, keda rikuvad petlikud soovid (eelarvamus, vagatsemine ja sallimatus), ning vaimulikult uueneda. Tuleb saada uueks inimeseks, kes on loodud Jumala näo järgi ning on õige ja tõeliselt püha (salliv, kannatlik ja leebe).
Sallivus kui isikuomadus on tänapäeval üldtunnustatud ideaaliks, mille järgimist nõutakse mitmekesistes eluvaldkondades, nii era- kui ametialaselt. Sallivust peetakse demokraatliku ühiskonna üheks alustalaks, laialt on levinud loosungid "Püüa mõista, aga mitte hukka mõista!" ja "Erinevuste tunnustamine rikastab meie ilmavaadet!" jms. Samas arutletakse sallivuse piiride üle ning rõhutatakse, et sugugi mitte kõike ei tule sallida, eriti just riiklikul või ideoloogilisel tasandil.
Ühiskonnateoreetikud peavad sallivust tänapäeva liberaalse demokraatia peamiseks poliitiliseks vooruseks, mida võib võrrelda monarhia voorusega (nt ustavus), aristokraatia voorusega (nt suursugusus), oligarhia voorusega (nt jõukus), türannia voorusega (nt alluvus) jne.
Sallivus filosoofias.
Filosoofias tuntakse sallimatu sallimise paradoksi, mis on väga sarnane patsifisti paradoksiga: kas tuleb sallida ühiskonda, mis on sallivuse suhtes sallimatu? Kas mitte ei aita sallimatu sallimine kaasa sallimatusele ja ei moondu sallimine seega ise sallimatuseks, kuna selle tulemuseks on suurem sallimatus? Kas poleks siis juba õigem ise sallimatuse üle kontrolli hoida, kui see delegeerida nendele, kes on sallimise suhtes sallimatud? Vastavalt problemaatilisusele sallivuse mõistmisel osutatakse, et sallimine on alati osaline või tinglik ning vajab konkreetse olukorraga täpsustamist. Puhas sallivus on ühiskonnafilosoofia vaatenurgast enamasti tühi mõiste.
Herbert Marcuse eristab progressiivset ja regressiivset sallivust ning väidab, et sallivus on alati suunatud teatud ideaalide täideviimisele ja sisaldab alati sallimatust ideaalide suhtes takistava suhtes, st on repressiivne. Progressiivne sallivus on selline sallivus, mis viib ühiskonda ideaalide poole, Marcuse järgi suurema ühiskondliku vabaduse poole, millega ta määratleb sallivuse just ühiskonnast lähtuvalt ega mitte üksikisikust. Progressiivsete muutuste sallimine õigustab tema jaoks teatud määral indiviidi represseerimist.
Sallimatus kuritegevuse suhtes.
Sallimatus korrarikkumiste ja pisikuritegude suhtes sai aktuaalseks New Yorgi linnapea John Lindsay poliitikas 90. aastate lõpul. On vaieldav, kuidas tuleb mõista sallimatust kuritegevuse suhtes. Kahtlemata leidub tänapäeval olukordi, kus karistatakse süütuid, samuti on eri aegadel seadused lugenud kuritegelikeks asju, mida hiljem on peetud ohutuks, õigustatuks või isegi kohustuslikuks (nt mitmesugused poliitilised kuriteod, sh kehtiva korra õõnestamine). Argumendina kuritegevuse täieliku mitte-sallimise vastu kasutatakse kurjategija võimalikku paranemist ja hilisemat kasu ühiskonnale, mis omakorda sõltub sellest, kas kurjategija teeb edaspidi kuritegusid, mida tal on võimatu heastada. On tähelepanu juhitud ka sellele, et õigusriigis otsustab konkreetse kuriteo ja süü küsimuse kohus mitte inimeste salliv või sallimatu suhtumine, mistõttu pole kuritegevuse küsimus sallimisega otseselt seotud.
Sallivuse küsimused Eestis.
Eestis kerkib sallimise küsimus eelkõige üles seoses "muulaste küsimusega". Küsimuseks on see, et mil määral on võimalik eri tasanditel sallida neid inimesi, kes on asunud Eestisse elama Nõukogude okupatsiooni ajal ning moodustanud siin kogukonna, mille tavad ja taotlused ei ühti eestlaste omadega.
Sallivuse üle arutletakse Eestis ka seoses tööjõu vaba liikumisega Euroopa Liidus. Võõrtööjõu massiline saabumine Eesti tööturule võiks tekitada konflikte majanduslikel, rassilistel, usulistel jm alustel, mistõttu tunnistatakse, et mõnede inimeste sallivuse piir jookseb just nende küsimuste vahelt.


Saatan ihus.
"Saatan ihus" ("Le diable au corps") on Raymond Radiguet' romaan, mis ilmus 1923 pealkirja all "Coeur vert" ("Roheline süda"). Eesti keeles ilmus see Margot Endjärve tõlkes 2001 Tallinnas.
Romaani hakkas Radiguet kirjutama 1920. aastal Carqueiranne'i kalurikülas Touloni lähedal.
Enne raamatu ilmumist luges Jean Cocteau katkendeid sellest ette Jean Hugo stuudios Palais-Royalis. Kohal oli teiste seas ka Pablo Picasso. Madame de Beaumont jäi lugemise ajal magama. Selle romaaniga sai Radiguet rikkaks ja kuulsaks.
Romaan jutustab koolipoisi ja noore abielus naise armastuse loo, mis on Daphnise ja Chloe loo tänapäevane versioon. Autor kasutab autobiograafilist ainest: tal oli 1917–1919 suhe endast vanema noore naise Alice'iga, kelle abikaasa oli sõdurina rindel.
Süžee.
Minategelane, 15-aastane poiss, võtab koolist vaba päeva, et saata 19-aastast naist Marthe Lacombe'i, kes valmistub pulmadeks ja ostab mööblit. Esimesel kohtumisel leiavad nad, et mõlemale meeldivad Charles Baudelaire'i "Kurja lilled".
Pärast Marthe'i abiellumist läheb tema mees Esimese maailmasõja rindele. Nende armastus algab arglike lähenemiskatsetega. Lõpuks jõuab nende meelelisus välja tülideni, milles poiss ilmutab julgust. Nad lähevad Pariisi ja hulguvad seal lõputult ringi. Kohe pärast relvarahu väljakuulutamist Marthe sureb, sünnitades poisi last. Surmas on suurelt jaolt süüdi sunnitud kõndimine külma ilmaga, sest poiss ei julge hotellituba küsida.
Retseptsioon.
Raamatu ilmumise päeval 10. märtsil 1923 avaldas Radiguet artikli Nouvelles littérairesis: "Mis aga puudutab raamatu "Saatan ihus" kangelassse (keda hoolimata sõna "mina" kasutamisest ei tohiks ära segada autoriga), siis tema draama on mujal. See draama sünnib rohkem oludest kui kangelasest endast. Siin on näha, kuidas sõjast tingitud vabadus ja jõudeolek kujundavad noort poissi ja tapavad noore naise. See väike armastusromaan ei ole pihtimus, ja seda eriti hetkel, mil ta kõige rohkem näib seda olevat. On liiginimlik pahe uskuda ainult selle siirusesse, kes end süüdistab; nii et kuna romaan nõuab reljeefsust, mida elus harva leidub, siis on loomulik, et just võlts autobiograafia tundub kõige ehtsamana." "
Kirjastaja Bernard Grasset saatis ajakirjandusele autori fotosid, millest oli näha tema noorus. Kinos näidati, kuidas Radiguet kirjutas alla lepingule kirjastusega. Raamat oli väga menukas.
Raamat šokeeris paljusid kriitikuid julge hoiaku ja skandaalse minategelase tõttu.
Romaan on köitnud mitut noorte lugejate põlvkonda. Noored on end romaani tegelastega samastanud.
1952. aastal esitles üks vihane lugeja end abielumehena, keda raamatus on petetud.
1946 või 1947. aasta film.
1946 või 1947 tegi režissöör Claude Autant-Lara romaani järgi filmi "Le diable au corps". Stsenaristid olid Jean Aurenche ja Pierre Bost, operaator Michel Kelber ja helilooja René Cloërec.
Film on must-valge ja kestab 122 minutit.
Naise nimi on pärast abiellumist Marthe Grangier. Ta töötab sõja ajal sõjaväehospidalis õena. Vanemad sunnivad teda abielluma. Koolipoisi nimi on François Jaubert. Naine väsib poisi isekusest ja ebaküpsusest ning jätab ta sinnapaika. Ta abiellub ohvitseriga, keda ta ei armasta. Mõni aeg hiljem Marthe siiski armub François'sse, kuigi poiss ei ole muutunud.
1986. aasta film.
1986 tegi Marco Belloccio romaani ainetel filmi "Il diavolo in corpo". Selles mängisid Maruschka Detmers, Federico Pitzalis, Anita Laurenzi ja Riccardo De Torrebruna.
Roomas armub üliõpilane Andrea Giuliasse, kes on kihlatud endise terroristiga ja kannatab foobiate all. Suhe pidurdamatu Andreaga aitab Giulial hirmukujutlustest vabaneda.


Tartu Ülikool.
Tartu Ülikool (lühend TÜ) on vanim ja suurim Eestis tegutsev ülikool. Aastatel 1940–1941 ning 1944–1989 kandis nime Tartu Riiklik Ülikool (lühend TRÜ).
Tartu Ülikoolil on 9 teaduskonda ja 4 kolledžit (2012). Ülikooli rektor on alates 2012. aastast Volli Kalm.
Ülikooli rektor.
1. juulil 2012 asus Tartu Ülikooli rektori ametikohale rakendusgeoloogia professor Volli Kalm.
Ülikooli juhtimine.
Ülikooli juhtimise struktuur on olnud eri aegadel erinev.
Alates 2012. aastast on ülikooli juhtorganid nõukogu ja senat, varem olid need valitsus ja nõukogu.
Periodiseering.
Tegelikult on selline periodiseering lihtsustav. Nii võib eristada tsaariaegse ülikooli tegevuses kaht perioodi: 1802–1893 tegutsenud Kaiserliche Universität zu Dorpat oli peamiselt saksakeelne, 1893–1918 sunniti aga Kaiserliche Universität Jurjewi nime kandnud ülikooli minema aina suuremal määral üle vene keelele. 1918. aastal tegutses Saksa okupatsiooni all lühikest aega saksakeelne Landesuniversität Dorpat ning 1940–1944 Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikool.
Eelkäijad.
1583–1600 ja 1603–1625 tegutses Tartus jesuiitide gümnaasium. Tänapäevast Tartu Ülikooli sellega otseselt ei seostata, kuid kohati on seda peetud ülikooli üheks eelkäijaks.
Tihedamad on seosed ülikoolil 1630–1632 Tartus eksisteerinud gümnaasiumiga, mille õppejõududest mõni ka ülikoolis õpetamist jätkas.
Rootsi aeg Tartu Ülikoolis.
30. juunil 1632 kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Academia Dorpatensise asutamisüriku. Esimesed üliõpilased immatrikuleeriti 20. ja 21. aprillil 1632. Academia Dorpatensise (Academia Gustaviana) pidulik avamine toimus 15. oktoobril 1632. Ülikooli eellaseks oli 1630. aastal asutatud akadeemiline gümnaasium, mis kindralkuberner Johan Skytte ettevõtmisel muudeti ülikooliks.
Aktusel pidas Liivimaa kindralkuberner ja ülikooli kantsler Johan Skytte kõne, milles esitas oma seisukoha, et ülikoolis peavad saama õppida mitte üksnes aadlikud ja linnakodanikud, vaid ka vaesed talupojad. See oli kogu Euroopas erakordne nõue. Näiteks Göttingeni ülikoolis õppis veel aastail 1797–1837 ainult üks talupoeg, tulevane Tartu ülikooli rektor Johann Philipp Ewers
Academia Gustavianal, nagu ka teistel tolleaegsetel Euroopa ülikoolidel, oli neli teaduskonda: filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond, kuid traditsioonipäraselt kujunes ülikoolis juhtivaks fakulteediks usuteaduskond.
Kõik üliõpilased alustasid õpinguid filosoofiateaduskonnas, mis andis üldisema kõrghariduse ja oli baasiks mingile erialale. Selline üldine kõrgharidus, mis taotles, et üliõpilane oleks kõiketeadja, nõudis kuni kuus aastat kestvaid õpinguid. Igal juhul oli selleks vaja vähemalt kaks aastat. Pärast seda järgnes spetsialiseerumine ja veel kolm aastat õpinguid samas või mõnes muus teaduskonnas. Seega oli normaalne õpiaeg ülikoolis üheksa aastat, kuigi võis toime tulla ka lühema ajaga.
Ülikooli töö Tartus katkes Vene-Rootsi sõja tõttu ja Vene vägede rünnakuga Rootsi Balti provintside vallutamiseks 1656. aastal. Selle käigus kapituleerus ka Tartu linna piiravatele Vene vägedele. Tartu Ülikooli professorid ja üliõpilased põgenesid sõja jalust Tallinna, kuid katse rajada ülikool Eestimaa kubermangu pealinnas äpardus Tallinna rae vastuseisu tõttu. Professorid said kasutada Tallinna Gümnaasiumi ruume küll kuni 1665. aastani, kus akadeemiline tegevus soikus lõplikult 1665. aastal.
Aastal 1690 sai Tartust jälle ülikoolilinn. Rootsi-vastase koalitsiooni ning 1695.–1697. aasta suure näljahäda tõttu viidi ülikool Tartust Pärnusse. 28. augustil 1699 Pärnus avatud Academia Gustavo-Carolina pääses Põhjasõja käigus 1708. aastal toimunud Tartu elanikkonna küüditamisest. Pärnusse kolinud ülikool sai seal tööd jätkata 1710. aastani, mil see suleti seoses linna kapituleerumisega Põhjasõjas Vene vägedele 12. augustil 1710.
Rootsi aja iseloomustus.
Kuna kohalik õppejõudude kaader puudus, loodi see Tartusse kutsutud professoritega, kes säilitasid oma senised teaduskontaktid. Seetõttu kujunes ja arenes ka Tartu Ülikool oma õppetegevuses ühises Euroopa kultuuriruumis. Abi oli ka Lundi Ülikoolist. Õppeained filosoofiateaduskonnas jagunesid pärisfilosoofilisteks (metafüüsika, loogika, dialektika, retoorika, eetika, poliitika) ning natuurfilosoofiaks, mis oli seotud loodusteadustega.
Õppetegevuse aluseks oli Petrus Ramuse (Pierre de la Ramée) õpetus, kes võitles selle eest, et teadus vabaneks teoloogia ja Aristotelese autoriteedist. Ajaloo käsitluses oli käsitlus jaotati neljaks üksteisele järgneva suurriigi ajastuks. Täppisteaduste alal on tähelepanuväärne, et Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor ja rektor Sven Dimberg hakkas vähemalt 1693. aastast pidama loenguid Newtoni õpetusest - sellal polnud Newtoni gravitatsiooniteooria ka Inglismaal veel kõikjal omaks võetud. Njutoniaanliku füüsika õpetamine jäi siiski Dimbergi isiklikuks algatuseks ning pigem valitses toona samuti edumeelne, aristotellikule skolastikale vastanduv kartesiaanlus.
Olulist osa kultuuriloos etendas see, et paralleelselt organiseerimistöödega ülikooli rajamiseks toimusid ettevalmistused ülikooli trükikoja asutamiseks. Esimeseks Eestis trükitud raamatuks on peetud Henrik Boismanni disputatsiooni. Ülikooli trükikoja viimane trükis ilmus jaanuaris 1710. Üldse ilmus u 1500 üllitist. Academia Gustaviana trükikoja avamisega (avati ülikooli eelkäija Tartu gümnaasiumi juures) sai alguse raamatutrükkimine Eestis.
Tartu Ülikooli avamise kõne, rariteetse raamatu tiitelleht
Maarahva keel Tartu Ülikoolis.
Ülikooli asutamisel lubati, et mitut rahvusgruppi ühendavas Liivimaa kubermangus antakse haridust ka ümberkaudsete piirkondade elanikele – peale Lõuna-Eesti elanike veel läti ja ingeri-isuri keeles. Tegelikult toimus õppe- ja teadustöö ainult ladina keeles, sest sellel ajal ei olnud reaalne, et akadeemilist haridust võiks anda mõnes muus keeles. Eestlaste kui talurahva maakeel ei olnud veel arenenud kultuurkeeleks, milles oleks olnud võimalik teadustöö ja ülikooliharidus.
Kohalikud Rootsi võimuesindajad aga soodustasid pastorite ja riigiametnike kohaliku keele õpet. Kuningavõimu korraldusel pidid Baltimail riigiameteid taotlevad kandidaadid õppima vähemalt kaks aastat Tartu (või Pärnu) ülikoolis, et omandada elementaarne keeleoskus. (Korraldust jõustada siiski ei suudetud.) Kohaliku keele õppimine oli soodustav asjaolu õppestipendiumi saamisel. Eesti keele oskus oli õppejõududele vajalik, et olla suuteline otsustama, kas üliõpilase keeleoskus on nõutaval tasemel kirikuõpetaja või riigiametniku kohale asumiseks, samuti Tartu-perioodil ka suhtlemiseks Tõrvandi küla talupoegadega, sest see küla oli jagatud professorite vahel nende sissetulekute suurendamiseks.
Tartu Ülikooli kasvandikest on eesti keele arendamisel silmapaistev roll: Johann Gutslaff tõlkis lõunaeesti keelde Piibli ja Andreas Virginius 1686. aastal Uue Testamendi. Koos pojaga tõlkis Virginius eesti keelde ka osa Vanast Testamendist ning osales suure katekismuse ja lauluraamatu tõlkimises. Tallinna Toomkiriku eesti koguduse õpetajat Martin Gillaäust (1610–1686) peetakse esimeseks, kes mõistis, milline on eesti keeles omastav kääne.
Venemaa keisririigi aeg Tartu Ülikoolis.
18. sajandi lõpul kattusid Vene keskvõimude hariduspoliitilised huvid baltisaksa eliidi taotlustega. 21.–22. aprillil 1802 taasavati Tartu ülikool rüütelkondadest sõltuva Balti (provintsiaal)ülikoolina. 12. detsembril 1802 Aleksander I poolt kinnitatud asutamisaktiga sai ülikoolist saksakeelne Vene riigiülikool ("Kaiserliche Universität zu Dorpat"; "Imperatorski Derptski Universitet").
Ülikooli klassitsistlikus stiilis peahoone on ehitatud 1804–1809.
Aastatel 1828–1838 koolitati Tartu Ülikooli Professorite Instituudis tulevasi professoreid Venemaa ülikoolidele.
Aastal 1803 avati eesti keele lektori ametikoht. Aastal 1838 asutati ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts ("Gelehrte Estnische Gesellschaft").
Tartu ülikooli dünaamiline areng kestis aastatel 1820–1890, millest aastaid 1855–1880 on peetud akadeemilise enesekesksuse ajastuks, kuid vilistlaste silmis hoopis teiseks õitsenguajaks. Seal õppisid või õpetasid galvanoplastika leiutaja Moritz Hermann Jacobi, kaasaegse embrüoloogia üks rajajaid Karl Ernst von Baer, füüsikalise keemia üks rajajaid Wilhelm Ostwald, vere hüübimise fermentatiivse teooria ja vereülekande aluste väljatöötaja Alexander Schmidt jpt.
Esimesed üliõpilasorganisatsioonid tekkisid maiskondlike korporatsioonidena. 1816. aastal palus rektor Friedrich Eberhard Rambach Tartu politseimeistrilt linna valvama ühte kasakapolku, et ära hoida sõda üliõpilaste vahel 1824–1855 olid korporatsioonid ametlikult keelatud, 1862. aastal korporatiivne üliõpilasriik legaliseerus.
Eesti üliõpilaste koondumine algas 1870. aastal "Kalevipoja" ühislugemistelt. Kalevipoja õhtutelt sai alguse Eesti Üliõpilaste Selts (1873–1881 tegutseti selts Vironia nime all). 1884. aastal pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, sini-must-valge trikoloor.
1889. aastal alanud venestuslaines muudeti Tartu ülikool tavaliseks kõrgemaks õppeasutuseks Imperatorski Jurjevski Universitet. 1895 kehtestati õppekeeleks vene keel. Hoolimata suurtest muudatustest üliõpilaskonnas ja professuuris jäi Tartu vene ülikool rahvusvaheliseks teaduskeskuseks. Tartu ülikooli erilisus Venemaa kontekstis seisnes selles, et ta haris impeeriumile kõigis teadusvaldkondades silmapaistvaid teadlasi ja kõrgemaid riigiametnikke, eriti õiguse ja diplomaatia valdkonnas.
I maailmasõda ja Saksa okupatsioon.
Maailmasõja keerises häiris 1915. aastast alates akadeemilist elu ülikooli varade ja isikkooseisu evakueerimine.
1918. aasta veebruaris toimunud Eesti okupeerimine Saksa keisririigi vägede poolt, venekeelse ülikoolihariduse keelamine okupatsioonivõimude poolt 20. märtsiks tähendas Tartus vene ülikooli lõppu 1918. aasta kevadel ja vene ülikooli "vabatahtlik" evakueerumine Voroneži vabastas tee sisuliselt uuele provintsiülikoolile – saksa okupatsioonivägede poolt kavandatud Balti hertsogiriigi maaülikoolile (Landesuniversität Dorpat). Maaülikool avati 15. septembril 1918, kuid oli sunnitud paari kuu pärast oma tegevuse lõpetama. 27. novembril 1918 andis sõjaväekomando komandör Tartu ülikooli üle Eesti Ajutise Valitsuse moodustatud komisjonile.
Eesti aeg Tartu Ülikoolis.
Eeltööd ülikooli avamiseks olid alanud märtsis 1918. 1. detsembril 1919 alustas ülikool tööd eestikeelse Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolina. Esialgset õppejõudude nappust aitasid leevendada kutsutud teadlased ja õppejõud Soomest, Rootsist ja Saksamaalt.
Algul juhtis ülikooli kuraator. 1920. aastal rektoriks valitud Henrik Koppel algatas traditsiooni, mille järgi enamiku ülikooli rektorite perekonnanimi algab K-tähega.
1. jaanuaril 1938 jõustus Ülikoolide seadus. Uue põhiseaduse alusel oli Tartu Ülikooli rektor Riiginõukogu liige.
Esimesel nõukogulikul õppeaastal 1940/1941 suleti üliõpilasühendused ja akadeemilised seltsid ning katkesid senised teaduskontaktid Lääne-Euroopa teaduskeskuste ja ülikoolidega. Toimus õppekavade ühtlustamine Nõukogude Liidus kehtivatega ja üleminek üleliidulisele õppekorraldusele: kehtestati kursuste süsteem, õppekavadesse lülitati kohustuslikena uuest ideoloogiast marksismist-leninismist lähtunud õppeained, NSVL ajalugu. Tartu ülikooli üliõpilaskonda ning õppejõude tabasid repressioonid ja küüditamine.
Saksa okupatsioonivõimude saksakeelne Ostland-Universität in Dorpat kavandati kogu Baltikumi tarvis. Kuid hetkevajadusi arvestavalt avati eestikeelsena Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikool, mis tugines 1938. aasta ülikooliseadusele. Sõjaaja tingimustes olid eelistatud arsti-, loomaarsti- ning põllumajandusteadused.
Teise maailmasõja sõjatules hävis 22 ülikoolile kuulunud hoonet ja vara, õppejõudude ja teenistujate eluasemeid ning raamatukogusid.
1944. aasta sügisel jätkati 1941. aasta suvel pooleli jäänud ümberkorraldusi. Ülikool allus Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadile ja alates 1946. aastast NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministeeriumile. 1949. ja 1950. aastate alguse kataklüsmid ja repressioonid ei jätnud puudutamata ka ülikooli.
Aastad 1989–1992 muudeti Tartu ülikooli organisatsiooni ja akadeemilist sisu ning taastati akadeemilised traditsioonid.
Aastast 2003 kuulub Tartu Ülikool
Tunnustused.
2010. aastal asetas Hispaania rahvuslik uurimisnõukogu SRC maailma ülikoolide paremusjärjestuse tabelis Tartu ülikooli 187. kohale 12 000 maailma kõrgkooli seas.
Välislingid.
Tartu Ülikool


Thomas Mann.
Thomas Mann (6. juuni 1875 Lübeck – 12. august 1955 Kilchberg Zürichi lähedal) oli saksa kirjanik.
Aastal 1929 sai ta Nobeli kirjandusauhinna ja 1949 Goethe auhinna.
Kirjanik Heinrich Mann oli Thomas Manni vanem vend.
Ka Thomas Manni poeg Klaus Mann oli kirjanik, kelle tuntuim teos on "Mefisto". Romaani ainetel on ungari režissööril István Szaból 1981. aastal valminud samanimeline film.
Elukäik.
Thomas Mann sündis Lübeckis, jõuka kaupmehe ja senaatori Thomas Johann Heinrich Manni perekonnas. Tema ema, Júlia da Silva Bruhns, oli Brasiilia päritolu. Pärast isa surma 1891. aastal kolis perekond elama Münchenisse.
Aastal 1905 abiellus jõukast juudi perest pärit Katia Pringsheimiga (1883 – 1980), neil oli kuus last.
Aastal 1933 lahkus ta Saksamaalt ning jätkas Šveitsis ja USA-s elades võitlust inimsuse ja kultuuriväärtuste eest. Elu viimastel aastatel elas ta Šveitsis.
Looming.
Thomas Mann kujutab nii inimese hingeelu kui ka sotsiaalset keskkonda erakordse täpsusega ning suhtub ainesse tihti irooniliselt.
Thomas Manni esikteos oli novellikogu "Väike härra Friedemann" (1898).
Ta sai tuntuks esikromaaniga " (1901), mis jälgib ühe suurkaupmeeste suguvõsa mandumist nelja põlvkonna vältel. Romaani aluseks on tema perekonnalugu.


Teater.
Teatrietendus sünnib näitekirjaniku, näitlejate, lavastaja ning kujundaja (teatrikunstniku) koostöös. Neil on rohkesti abilisi: valgustajad, helitehnikud, rätsepad, riieturid, jumestajad ehk grimeerijad ja lavatöölised.
Näitekunsti sugemeid leidus juba loodusrahvaste tavades, näiteks enne jahile minekut korraldati maagilisi mänge, millega paluti jumalailt head saaki. Mänguõnn pidi tooma õnne ka tegelikku ellu.
Aastatuhandete jooksul arenes sellistest kombetalitustest näitekunst. Eri rahvail on see isesugune. Teater kui meelelahutusasutus tekkis Vana-Kreekas. Etendused toimusid amfiteatris. On teada, et 534 e. m. a. korraldati esimene tragöödiate võistlus. Etendati ka komöödiaid. Kreeklasi jäljendasid roomlased: ka nemad hakkasid etendama näidendeid, sealhulgas palju kreeka omi. Roomas etendati areenil ka veriseid vaatemänge, trikke loomadega jms., millest on hiljem arenenud tsirkus.
Keskajal paikset ja püsivat teatrit polnud, esinesid rändnäitlejad (miimid) ja žonglöörid. 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kirikus või kiriku ees väljakul piibliainelisi vaatemänge. 13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid – mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit. Jõudsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast pärineb Euroopas tavapäraseks jäänud nn. karplava.
Rämekoomiline laadateater (commedia dell'arte) mängis põhiliselt väljas; rändnäitlejad, kellest igaüks kehastas üht kindlat tüüpi, improviseerisid: mõtlesid teksti välja etenduse jooksul. Inglise teater puhkes õitsele William Shakespeare'i eluajal. Prantslast Molière'i peetakse tänini üheks säravaimaks komöödiate autoriks. Hispaania näitekirjanduse tipp on Lope de Vega ja Pedro Calderón de la Barca looming.
Prantsusmaal kujunesid lõplikult klassitsismile omased aja, koha ja tegevuse ühtsuse reeglid (Pierre Corneille' ja Jean Racine'i loomingus). 18. sajandil valgustusaja suurimad näitekirjanikud olid Denis Diderot, Voltaire ja Gotthold Ephraim Lessing. Friedrich Schiller andis kaaluka panuse kodanliku draama arendusse, ta mõjutas ka romantikuid (Johann Wolfgang von Goethe). 19. sajandi alguses oligi valitsev romantiline suund (Victor Hugo, Alfred de Musset jt.). 19. sajandi lõpus seadis naturalism eesmärgiks argise tõetruuduse. Perekonnaelu vastuolude kirjeldamisega ning ühiskonnakriitilise realismiga tõusid esile Henrik Ibsen, August Strindberg ja Gerhart Hauptmann. Psühholoogilise realismi suurmeister teatris oli Anton Tšehhov. Maurice Maeterlinck oli sümbolismi meister. Isiksuse ja hulga konflikti käsitlesid pärast I maailmasõda ekspressionistid Georg Kaiser ja Ernst Toller.
Poliitilise teatri lipukandja Bertolt Brecht arendas eepilise teatri teooria. Pärast II maailmasõda olid mõjukad eksistentsialism (Jean-Paul Sartre) ja absurditeater (Samuel Beckett ja Eugène Ionesco).
Näitemäng rahvusliku ärkamise ajal.
Lydia Koidula "Saaremaa onupojaga" 1870. aastal "Vanemuise" seltsis alguse saanud eesti teater oli esmalt veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Tõeliselt üllatav on aga kiirus, millega linnade eestlastest alamrahvas ja talupojad selle neile seni võõra kunstiliigi nüüd omaks võtsid. 1880. aastail kattis maad – linnu ja külasid – juba üle saja mängupaiga.
Nagu laulu- ja pasunakoorid olid näiteringidki peaasjalikult rahvusliku liikumise vormiks ja uuetüübilise seltskondliku suhtlemise kooliks, mis aga sugugi ei välistanud ka puhast mängulusti. Kogu selle asjaarmastajaliku arengujärgu vältel oli juhtivaks Tartu "Vanemuine", mis August Wiera käe all kujunes juba poolkutseliseks teatriks. Kunstiliselt asetus selle kõrgaeg 1880. astatesse, kui katsetati ka maailmaklassikaga. Hiljem jäi Wiera oma jantide ja laulumängudega kiiresti esile tõusva harituma kihi nõudmistest eemale.


Tragöödia.
Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend, üks dramaatika žanre (teised on komöödia ja draamaga).
Tragöödia mõiste võeti esimesena kasutusele Vana-Kreekas, sõna ise tähendab kreeka keeles "sokulaulu" ("tragos" – 'sokk' ja "ode" – 'laul') ja seetõttu on oletatud, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või siis soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varasemates näitemängudes oli juhtiv osa. Pole välistatud ka võimalus, et kreeklased võtsid sõna üle mingilt teiselt rahvalt ja hiljem seletasid seda oma keelest lähtudes (rahvaetümoloogia).
Aristoteles sidus tragöödia tekke eeslaulja eraldumisega ditürambe laulvast koorist. Esialgselt oli ditüramb ülistuslaul veinijumal Dionysose auks. Tragöödia-etendused Kreekas kuulusidki kõigepealt kevadpidustuste, suurte dionüüsiate kavva ja hiljem said tavapärasteks muudelgi pidustustel.
Algul seisnesid etendused koori ja ühe näitleja dialoogis. Hiljem lisandus teine ja kolmaski näitleja, kuid koor säilitas siiski keskse osa.
Roomas piirdusid teatrietendused näitekirjanike püüetest hoolimata peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama kombel olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et sellised näitemängud haritumat ja nõudlikumat publikut ei rahuldanud, hakkas osa autoreid kirjutama näidendeid ainult lugemiseks.
Klassitsistlik tragöödia.
Aastal 1635 loodi Prantsuse Akadeemia, eesmärgiga koostada prantsuse kirjakeele sõnaraamat ja normeerida prantsuse keel. Akadeemikud sekkusid pidevalt teatriellu, jälgides et see kõigiti vastaks riigi huvidele. Eriti rangeiks muudeti reegleid nn kõrges žanris, tragöödias.
Tragöödia võis olla ainult värssteos, vaatusi pidi olema 5. Valitseva värsivormina kujunes välja aleksandriin, mille riimipaare draamas nimetati "heroilisteks kupleedeks". Tragöödialaval ei olnud lubatud "madalad" seigad, füüsiline vägivald, labaste väljendite kasutamine. Tegelased pidid olema suursugused juba päritolult, sest oldi veendunud, et tragöödiale sobivaid ülevaid tundeid ei saa edasi anda lihtlabane kodanlane või plebei.
Klassitsistlik maitse taunis igasugust eba- ja üleloomulikust. "Kolme ühtsuse" reeglite kehtestamine tulemuseks oli paratamatult näidendi vähene liikuvus; seiklustele pole klassitsistlikus tragöödias ülepea kohta ega aega.
Kuna kogu sündmustik pidi mahtuma tegelaste kõnesse, kasvas monoloogide osa. Tegelaste pikad arutlused, mõtisklused ja sisekõned aitasid kaasa analüütilise ja psühholoogilise suuna arengule klassitsistlius teatris. Üleloomulikkuse ja liiga keerulise sümboolika vältimine lähendas klassitsistlikku teatrit mõneti ka draama realistlikule arengusuunale.
Tragöödia Eestis.
Klassikaline eesti tragöödia on August Kitzbergi "Libahunt". Näidendi alguses visandab autor tegevuspaiga miljöö. Must ja nõgine rehetare, hiline talveõhtu, õues torm ja huntide ulgumine. Talupere on otsekui tardunud halvaendelisse ootusse - midagi tavatut on sündimas.


Tallinn.
Tallinn on linn Eesti põhjarannikul Põhja-Eesti pangal, Kopli ja Tallinna lahe ääres.
Tallinn on Eesti Vabariigi pealinn ning Harju maakonna halduskeskus.
Tallinna ajalooline nimi on Reval, linn sai Lübecki linnaõigused 15. mail 1248.
2011. aastal oli Tallinn koos Turuga Euroopa kultuuripealinn.
Tallinna linna esmamainimise aastaks peetakse 1154. aastat, kui Sitsiilia kuningriigi kuninga Roger II õukondlane araablane Al-Idrīsī joonistas maailmakaardile Soome lahe ääres linna "qlwry" või "flwry", mida on loetud ka Kaleweny, mida peetakse tänapäeva Tallinna esmaseks asulaks ja sadamakohaks.
Tallinna sümbolid ja tähtpäevad.
Tallinna sümbolid on vapp (täis-, suur- ja väikevapp), linnalipp ja logo. Mitteametlikud sümbolid on ka Vana Toomas, kilukarbi siluett, Linda kuju, Koorti «Metskits», Estonia teater ja Kolm Õde., Tallinna kaitsepühak on Püha Victor, Marseille'st oli vana Rooma sõdur, ristiusu märter, kes hukati keiser Maximianuse poolt.
Linn tähistab kahte tähtpäeva:15. mail on Tallinna linna päev ja 22. detsembril on Tallinna vapipäev.
Asukoht ja territoorium.
Tallinn hõlmab 156,3 km² suuruse maa-ala. Linna halduspiiridesse kuuluvad Ülemiste ja Harku järv ning Aegna saar.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Tallinnas 392 331 püsielanikku. 1. jaanuari 2013. aasta seisuga oli Tallinnas 419 830 registreeritud elanikku.
Tallinna linnasüdameks on Tallinna vanalinn, mis koosneb kõrgendikul asuvast Toompeast ning all-linnast. Vanalinna ümbritseb keskaegse Tallinna linnamüüri kaitserajatised ja mööda kunagist esplanaadi kulgev haljasvöönd. Tallinna vanalinn oma praegustes piirides kujunes välja 1355. aastaks.
Kesklinnast lääne pool asuvad Kalamaja, Pelgulinna, Lilleküla ja Tondi asum, neist kaugemal Paljassaare (Paljassaare poolsaarel) ja Kopli (Kopli poolsaarel), Harku järvest lõunas Väike-Õismäe ja Mustamäe, mis asuvad kunagistel Kadaka küla maadel. Idakaares paikneb Tallinna suurim park Kadriorg, mille kohal asuva paekalda kohal asuvad Ülemiste ja Lasnamäe, mkaugemal kirdes, Pirita jõe orus, asuvad Kose ja Pirita, Viimsi poolsaarel lõpeb linn Merivälja ja Mähe aedlinnaga. Edelas, laialdasel liivikualal, paikneb Nõmme aedlinn, kus eristatakse Rahumäed, Männikut, Hiiut, Kivimäed, Pääsküla, Liivat jt paikkondi. 1960. aastatel alustati elamupiirkondade arendamist Mustjõe, Tondi ja Mustamäe piirkonnas; 1971. aasta generaalplaani alusel aga 1970. aastatel Väike-Õismäel ja 1980. aastatel Lasnamäel.
Linnajuhtimine ja haldusorganid.
Tallinna linna täitevvõimu juht on Tallinna linnapea, kelleks on alates 2007. aastast Edgar Savisaar. Linnapea juhib linnavalitsust. Tallinna kui kohaliku omavalitsusüksuse esinduskogu on Tallinna Linnavolikogu, mis alates 2009. aastast on 79 liikmeline.
, "Tallinna asumite loend" "ja tänavate loend"
Elanikkond.
Pärast Põhjasõda oli Tallinnas vaid paar tuhat elanikku, mille põhjustas Tallinna piiramise ajal levinud katkuepideemia. Elanike arv suurenes järgmiselt: 1820. aastal oli see 13 000, 1881. aastal 45 900, 1897. aastal 58 800 ja suurenes märgatavalt Esimese maailmasõjaga seoses alnud sõjatööstuse kiire arenguga linnas, 1917. aastal oli linnaelanikke ligi 160 000.
1930. aastatel oli linnas 140 000 elanikku. 1940 liideti Tallinnaga Nõmme (oli 1926–1940 eraldi linn). 1962 alustati Mustamäe, 1973 Väike-Õismäe ja 1978 Lasnamäe linnaosa ehitamist.
Ajavahemikul 1944–1988 toimunud Eesti võimalustega ebaproportsionaalse tööstuse arendamisega ning tööjõu suunamisega NSV Liidust asustati Tallinnasse uuselamurajoonidesse (Mustamäe, Väike-Õismäe, Lasnamäe) elama hulgaliselt peamiselt NSV Liidust pärit immigrante. Tallinna elanike arv kasvas ebaproportsionaalselt kiiresti, ulatudes 1988. aasta alguseks koos tollal Tallinna haldusalasse kuulunud Maardu ja Sauega üle 500 000 piiri. Eestlaste osatähtsus langes samaks ajaks 47 protsendini. Taasiseseisvumise järel on Tallinnast lahkunud kümneid tuhandeid mitte-eestlasi ning seetõttu on suurenenud ka eestlaste osatähtsus Tallinna rahvastikus 54 protsendini. Tallinna elanike arv oli 2000. aasta rahvaloenduse andmetel 400 378, nendest eestlasi 215 114 (53,7%), venelasi 146 208 (36,5%), muid rahvusi ning teadmata rahvusega 39 056 (9,7%). Statistikaameti arvestuse järgi olid 1. jaanuaril 2012 Tallinna elanikest 55,6% eestlased, 36,2% venelased, 3,4% ukrainlased ja 4,8% teistest rahvustest. Rahvastikuregistri arvestuse järgi olid 1. jaanuaril 2011 Tallinna elanikest 52,5% eestlased, 38,5% venelased, 3,7% ukrainlased ja 5,4% teistest rahvustest. 50,1% rääkis emakeelena eesti keelt, 46,7% vene keelt ja 1,3% ukraina keelt.
Rahvastikuregistri andmetel oli 2. jaanuaril 2010 Tallinna elanikest Eesti kodanikke 76,8 %, määratlemata kodakondsusega isikuid 11,8 %, Venemaa kodanikke 8,6 %, Ukraina kodanikke 0,8 %, Soome kodanikke 0,3 %, Valgevene kodanikke 0,2 %, Leedu kodanikke 0,2 %, Läti kodanikke 0,2 %, Rootsi kodanikke 0,1 %, teiste riikide kodanikke 0,8 %. Andmed puudusid 0,1 % kohta.
Tallinna elanikkonnas toimuvaid protsesse iseloomustab ka paneelelamute elanike siirdumine Tallinna äärelinnadesse ning Harju maakonda rajatavatesse madaltiheda asustusega uusasumitesse. Seetõttu on viimastel aastatel suhteliselt kiirema rahvaarvu kasvuga linnaosadeks Tallinnas muutumas Pirita ja Nõmme.
Kliima.
3. jaanuaril 2010 mõõdeti Tallinnas lumikatte paksuseks 62 sentimeetrit, millega püstitati pealinna uus ilmarekord. Seni oli maksimaalseks lumikatte paksuseks Tallinnas olnud 59 sentimeetrit, mis mõõdeti 18. märtsil 1968.
Ajalugu.
2009. aastal teostatud väljakaevamiste käigus Vabaduse väljakul leiti kiviaegse asustuse jälgi, millede vanuseks hinnati esialgu 4500 kuni 5500 aastat.. Mainitud on veel võimalikke küttide laagrikohti Härjapea jõe (Kivisilla eeslinn, praegune Tornimäe) ja Liivalaia tänava kandis.
Praegu valitseb arvamus, et eestlased (rävalased) rajasid Toompeale (tollal kandis see tõenäoliselt Härjapea nime) Väikese linnuse arvatavasti 10. sajandi lõpul või 11. sajandil. Selle ümber oli aga Raekoja platsi kohal turg koos eesti kaubitsejate sesoonse asula ja kabeliga. Toompeal paiknes alates 11. sajandi keskpaigast linnus (Toompeal asuva Soome saatkonna remondi ajal avastati 8. sajandist pärit ehitiste jäänused), Oleviste kiriku kohal Skandinaavia kaubahoov kirikuga, sellest ida pool vene kaubahoov kirikuga.
1154. aastal joonistas Sitsiilia kuningriigi kuninga Roger II õukondlane araablane Al-Idrīsī maailmakaardile linna "qlwry" või "flwry", mida on loetud ka "Kaleweny", mida Tallinnaks peetakse.
Tallinna arhitektuurimälestised.
Tallinn on silmapaistvalt rikas arhitektuurimälestiste poolest. Tallinna vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Vanimad ehitusmälestised on 13. sajandi alguses Toompeale püstitatud linnus ja toomkirik. Linnuse peatorn on Pikk Hermann.
Tallinna all-linna ümbritsev keskaegne linnamüür on Põhja-Euroopa üks paremini säilinuid (2,35 km pikkusest müürist on alles 1,85 km, 46 värava- ja müüritornist 27). Keskaegse Tallinna õitsenguajast – 15. sajandist – pärineb all-linna gooti stiilis hoonestus ning praktiliselt tervikuna kogu tolleaegne tänavavõrk. Säilinud on enamik kirikuid, sealhulgas suurejoonelised Niguliste ja Oleviste kirik, mida on küll vahepeal tarvis olnud olulises ulatuses taastada. Varemetena on säilinud linna suurimad kirikud Püha Katariina Dominiiklaste kloostri kirik ja Pirita kloostri kirik. Enam vähem ehedalt on säilinud Püha Vaimu kirik, raekoda, raeapteek, Suurgildi hoone ning kaupmeeste ja käsitööliste elamuid. Alles ka vähem mõjukate gildide hooned (Kanuti gildi hoone ja Oleviste gildi hoone), mis on küll oluliselt ümber ehitatud. Ka suur hulk keskaegseid kaupmeheelamuid on säilinud, kuigi paljusid neist on hilisematel sajanditel vähemal või rohkemal määral ümber ehitatud.
Alates 1780. aastatest värskendati paljude keskaegsete hoonete väljanägemist moodsates stiilides alates varaklassitsismist (kuberneriloss Toompeal) kuni modernismini.
Vanalinnas on isegi mõned väga ehedad postmodernismi näidised (lillepood Väike-Karja tänavas ning endine Raeköök Dunkri tänavas).
Majandus.
Töötlevas tööstuses oli 2010. a Tallinnas tegevuses 326 ettevõtet, neis töötas 24 766 inimest ja toodangu väärtuseks oli 1,639 miljardit eurot (25,64 miljardit krooni).
Transport ja taristu.
Tallinn on Eesti peamine transpordisõlm. Siin asub Lennart Meri Tallinna lennujaam, Tallinna reisisadam ja Balti jaam. Tallinnast saavad alguse Tallinn–Narva maantee, Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee, Tallinn–Pärnu–Ikla maantee, linnalähirongide jt rongiliinid.
Ühistranspordiliinidest toimivad Tallinnas ühtses piletisüsteemis bussi-, trolli- ja trammiliinid. Lisaks marsruuttaksoliinid ja linnalähirongid.
, "Tallinna ühistranspordiliinid", "Trollibussiliiklus Tallinnas", "Tallinna ringtee"
Haridus.
2009. aastal tegutses Tallinnas 78 üldhariduskooli kokku 39 307 õpilasega.
Õppeaastal 2010/2011 tegutses Tallinna Haridusameti haldusalas 66 üldhariduskooli, sealhulgas 51 gümnaasiumi (neist 30 eesti ja 21 vene õppekeelega).
Tallinnas tegutsevad Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Sisekaitseakadeemia.
Sport.
Tallinna edukaimad jalgpalliklubid on FC Flora, FC Levadia ja JK Nõmme Kalju.
Meistriliigas mängivad korvpalliklubid Cramo, Kalev ja TTÜ/Kalev II.
1980. aastal toimus Tallinnas Moskva olümpiamängude purjeregatt.
Jaanuaris 2010 toimusid Tallinnas Euroopa meistrivõistlused iluuisutamises.
Tallinna spordiehitistest on tuntumad A. Le Coq Arena, Saku Suurhall, Kadrioru staadion, Kalevi Keskstaadion ja Kalevi spordihall.


Tants.
Tants on kunstiliik, milles tundeid, elamusi ja suhtumist väljendatakse liigutuste ja poosidega; ka selle kunstiliigi teos. Tantsu saatmiseks mõeldud muusika on tantsumuusika.
Ajalugu.
Tants on vanimaid kunstiliike, see kuulus algselt maagiliste kombetalituste juurde. Praeguseni on tantsul tihe seos rütmimuusika, laulu, pantomiimi ja teatrikunstiga. Vanimad tantsud matkivad tegelikkust (tööliigutusi, loomi ja muud seesugust).
Algul esitas tantsu selle looja, alles hiljem eristusid elukutselised tantsijad. Euroopa varaseim tantsukunst on teada Vana-Kreekast, kus see kaasnes jumalakultusega, näiteks Apolloni pidustustega. Keskajal kirik põlgas tantsu, kuid ei suutnud selle arengut pidurdada, õitsele puhkes rahvatants. 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.-17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti.
Liigitus.
Eristatakse rahvatantsu, seltskonna- ehk peotantsu ja lavatantsu.
Euroopa lavatants jaguneb klassikaliseks ja balletiks, karaktertantsuks ehk lava-rahvatantsuks, plastiliseks tantsuks ja estraaditantsuks.
Peotantsust on väljakujunenud kindlatele reeglitele vastav võistlustants. Võisteldakse standardtantsude (aeglane valss,fokstrott, tango jne) ja ladina-ameerika tantsude kategoorias (samba, rumba, džaiv jne) kategoorias.
Eesti rahvatantsu saab jagada folkloorseks (näiteks tantsuansambli Leigarid repertuaar) ja folklooril põhinevaks autoritantsuks (näiteks tantsuansambel Sõprus repertuaar).


Tartu.
Tartu (lõunaeesti keeles "Tarto") on Eesti suuruselt teine linn, Lõuna-Eesti suurim keskus ning Tartu maakonna halduskeskus. Tartu on tuntud kui Eesti traditsiooniline intellektuaalse elu keskus: Tartus asuvad Eesti ainus klassikaline ülikool - 1632. aastal asutatud Tartu Ülikool - ning Eesti vanim teater Vanemuine.
Tartu esmamainimise aastaks loetakse aastat 1030. Läbi aegade on Tartu kandnud nimesid "Tarbatu", "Dorpat", "Dorpt", "Dörpt", "Derpt", "Jurjev" jts. Tartu vanalinn on muinsuskaitseala.
Tähtsamatest riigiasutustest tegutsevad Tartus Riigikohus, Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu Vangla, Ravimiamet ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA).
Tartu Raekoja platsil paikneb linna keskpunkt, selle tähise koordinaadid on.
Geograafia.
Tartu linn asub Suur-Emajõe mõlemal kaldal, ainsas kohas selle jõe ääres, kus ürgoru neemikud ulatuvad jõe lähedale ja Kalmistu paljandil paljandub Devoni liivakivi. Kesklinnas asub looduslik kõrgendik Toomemägi, mille ümber on kujunenud alates linna loomisest Tartu linnasüda. Jõeoru nõlvad välja arvatud, on Tartu ümbruse maastik pigem tasane, künklikud Lõuna-Eesti maastikud jäävad lõuna poole.
Ajaloolise kesklinna ümber paiknevad vanemad linnaosad - kunagised eeslinnad, mis kujunesid jõe ja kaubateede äärde. Kaugemale jäävad 20. sajandil arenenud nooremad linnaosad. Tartu ilme kujundab suuresti Emajõgi, mis jagab linna kaheks. Jõe paremkaldal asuvad kesklinnast ülesvoolu Supilinn, allavoolu Karlova ja Ropka tööstusrajoon, üles ürgoru nõlvadele Tähtvere, Vaksali, Ropka ning edasi 19. sajandil linnast välja ehitatud raudtee tagused linnaosad Veeriku, Maarjamõisa, Tammelinn, Ränilinn ja Variku. Vasakkaldal on jõe ääres Ülejõe, Annelinn ja Ihaste, orunõlvadel Raadi-Kruusamäe ja Jaamamõisa. Mõningal määral on linna arengut piki jõge piiranud soised luhad, kuid nüüdseks on Tartu laienenud igas suunas kunagiste mõisate aladele, mis on andnud ka nimed mitmele linnaosale.
Emajõe tõttu on Tartu jaoks ülimalt tähtsad sillad. Algselt oli neid ainult üks ning suur osa liiklusest toimus parvedega. Praeguseks on sildade arv Emajõel kasvanud kuueni, neist kaks on jalakäijate sillad.
Veekogud.
Linnas on peale Emajõe veel mitu veekogu: Meltsi tiik (nüüd kadunud), Vanemuise tiik, Supilinna tiik, Anne kanal, Raadi järv, botaanikaaia tiik, Jaamamõisa oja.
Haljasalad.
Kuna Tartu kesklinn on saanud sõdades suuri purustusi, asub taastamata jäänud kvartalites arvukalt parke. Seda peetakse suures osas Teise maailmasõja järgse linnaarhitekti Arnold Matteuse teeneks, kes tahtis hoida vabu alasid tulevase väärisarhitektuuri tarbeks, mitte lasta neid tema hinnangul kehval tasemel Nõukogude arhitektuuri täis ehitada.
Parkide rohkust on peetud nii Tartu plussiks kui ka miinuseks. Kunagise linnapea Roman Muguri suust on käibele läinud Tartu linnapea võrdlemine metsavahiga. Et jõekaldaid palistavate puude tõttu võib Tartu kesklinnast teha fotosid, kus maju peaaegu ei paistagi, on kasutatud ka etteheitena. Ent ehkki juba 1990. aastatest on ajakirjanduses korduvalt võetud sõna kesklinna parkide täisehitamise poolt (eelkõige puudutab see Keskparki, Pirogovi platsi ja endisel Holmi saarel asuvat parki), ei ole tänini Tartu parke ulatuslikult likvideeritud.
Vanemate parkide hulka kuulub Toomemägi, kuhu kujundas romantilise pargi 19. sajandi alguses Tartu Ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause. Samas näeb mäepealne praeguseks välja hoopis teistsugune kui Krause aegadel, puud on suureks kasvanud ning varju jäänud alustaimestik on kidur. Seegi on tekitanud vaidlusi, mil määral ja kuidas peaks parki uuendama.
Ajalugu.
Tartu tekkis kohas, kus põhja-lõuna suunas minevad teed ületasid olulise veetee, Emajõe. Arvatavasti 6.–8. sajandi paiku rajati Toomemäele linnus.
Tartut mainiti kirjalikult esimest korda 1030. aastal, kui Jaroslav Tark Nestori kroonika andmetel "ründas tšuude, võitis nad, ning asutas Jurjevi linna". Nimi "Jurjev" tuleneb Jaroslav Targa ristinimest "Juri".
Tartu (Tarbatu) muinaslinnuse vallutamine ristisõdijate poolt 1224. aastal tähendas muistse vabadusvõitluse lõppu Mandri-Eestis. Mahapõletatud linnuse asemele püstitati kivist piiskopilinnus (praeguse tähetorni kohal) ning Tartust sai järgnevaks enam kui kolmeks sajandiks piiskopkonna keskus. Tartu raadi on allikais mainitud esmakordselt 1262. Linn kuulus Vana-Liivimaa rikkamate linnade hulka, mis elatus Venemaa ja Lääne-Euroopa vahelisest kaubandusest. Siin asus neli kloostrit ja kaheksa kirikut.
Tartu esimene õitseaeg lõppes Liivi sõjaga. 1558–1582 kuulus linn venelastele, seejärel 1583–1625 Poolale vaheajaga 1601–1603, mil linn kuulus Rootsile. 1625. aastal läks linn jällegi Rootsi kuningriigile. Sagedased sõjad purustasid enamuse endisest hiilgusest, lisaks küüditati 1571 kogu saksa soost elanikkond Venemaale.
Rootsi alluvuses alustas linnas 1632. aastal tegevust ülikool – "Academia Gustaviana" –, mis tegutses Tartus kuni 1699. aastani. Linna lähedale Ropka mõisa asutati Bengt Gottfried Forseliuse eestvõttel kooliõpetajaid ettevalmistav õpetajate seminar.
Põhjasõja käigus langes linn jälle Vene vägede kätte. Rootslaste tagasipöördumist kartes küüditati 1708. aastal linnakodanikud ning põletati linn täielikult maha. Maa oli sõjast kurnatud ja vaene, peamiselt puust linna laastasid korduvalt tulekahjud, 1775 hävis 2/3 linnast. Järgneva ülesehitustöö käigus kinkis keisrinna Katariina II Tartule kivisilla.
1802. aastal avati Tartus Aleksander I käsul jällegi ülikool, mis tegutseb tänaseni. 19. sajandi esimesel poolel oli Tartu Ülikool kõige suurem ülikool kogu Vene riigis. Linn kasvas kiiresti ja muutus oluliseks teadus- ja kultuurikeskuseks. Sajandi teisel poolel oli siin oluline rahvusliku liikumise keskus. Anti välja ajalehte "Postimees", tegutsesid Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts ja Õpetatud Eesti Selts ning "Vanemuine". Tartu sai raudteeühenduse 1876. aastal. 1893. aastal muudeti venestamise käigus linna nimi ametlikult Jurjeviks.
Esimene maailmasõda ja Vabadussõda möödusid Tartus suuremate purustusteta. 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu ja 14. oktoobril 1920 Soome ja Nõukogude Venemaa vahel.
Sõdadevahelisel ajal laienes linn kiiresti, muuhulgas rajati Tähtvere linnaosa. Raadi mõisa rajati Eesti Rahva Muuseum. Linnas tegutsesid ülikool, Eesti Teaduste Akadeemia ning Pallase kõrgem kunstikool.
Teises maailmasõjas sai Tartu rängalt kannatada. Hävisid 2/3 elamispinnast, Kivisild, Eesti Rahva Muuseumi ja Vanemuise hooned jpm. Nõukogude okupatsiooni ajal tasandati suurem osa kesklinna varemetest haljasaladeks. 1960. aastatel algas hoogne elamuehitus Annelinnas. 1960. aastal valmis Kaarsild ja 1980. aastal Sõpruse sild, mis ühendab Annelinna Karlovaga, rajati ülikooli uus füüsikahoone ning raamatukogu. Linnas paiknenud suure sõjaväelennuvälja tõttu oli Tartu kinnine linn: välismaalasi Tartusse ei lubatud.
Tartu Katseremonditehases valmistati veoauto GAZ raamile Eestis laialt levinud leivaautosid ja kolhoosibusse. Viimased legendaarsed mudelid olid tootmises veel enne Nõukogude aja lõppu. Eesti taasiseseisvumisel alustati tehase ruumides Scania kontserni all liinibusside tootmist. Esimese suurema partii tellis Tallinna Autobussikoondise AS. Lisaks Tallinnale valmistati suurem kogus ka Tartusse ning väiksemad kogused Kohtla-Järvele, Narva ja Pärnusse. Viimasena valmistati Tartus Scania linnalähiliinibusse Scania Omniline, mis Eestis sõidavad ringi GO Busi ja ATKO liinide all. 2007. aasta sügisest tehas likvideeriti ja tootmine lõpetati.
1980. aastate lõpust ja taasiseseisvumisest alates on hakatud sõjas purustatud kesklinna uuesti täis ehitama. Taastati sõjast saadik varemeis seisnud Jaani kirik. Riiklikest institutsioonidest toodi Tartusse Riigikohus ja 2002. aastal ka Haridus- ja Teadusministeerium.
Rahvastik.
Tartu elanike arv ületas 100 000 piiri 1977. aastal ning on selle lähedal püsinud tänaseni. 1989. aastal elas Tartus 113 420 inimest. Aastal 2000 oli elanike arv 101 169. 2005. aastal langes arvestuslik elanike arv alla 100 000, kuigi loomulik iive linnas on positiivne. Statistikaameti andmetel oli 1. jaanuaril 2007 Tartu rahvaarv 101 965. Rahvastikuregistri andmeil oli 1. augustil 2007 Tartu linna oma elukohana registreerinud 101 250 inimest. Neist 80% olid eestlased, 16% venelased ja 4% teiste rahvuste esindajad. 2008. aasta 14. veebruari seisuga oli Tartus 98 701 registreeritud elanikku. 1. jaanuaril 2012 oli Tartus 95 074 registreeritud elanikku.
Haldus.
Tartu omavalitsusorganid on Tartu Linnavolikogu kui esinduskogu ja Tartu Linnavalitsus kui volikogu moodustatud täitevorgan.
Tartu linna valitsemise üldpõhimõtted, valitsemisalaga seotud mõisted ja ametiasutuste tegutsemise kord on kajastatud Tartu Linna Põhimääruses.
Linnaosad.
Tartul ei ole halduslikke linnaosasid (nagu Tallinnas).
Allolev tabel võimaldab sorteerimist, nii et linnaosasid saab järjestada nii elanike arvu kui pindala järgi. Andmed pärinevad 2001. ja 2006. aastast. 2012. aasta rahvastikuandmed pärinevad Rahvastikuregistrist aasta alguse seisuga.
Majandus.
a> on üks Tartu suuremaid tööstusettevõtteid.
Tähtis majandusharu on tööstus. Enam kui 20 töötajaga Tartu töötleva tööstuse ettevõtete (üle) toodangu müük oli 2006. aastal umbes 5,4 miljardit krooni. Traditsiooniliselt on tähtsad kohalikul toormel baseeruvad tööstusharud: toiduaine-, puidu- ja mööblitööstus.
2006. aastal oli müügikäibe järgi tähtsaim toiduaine- ja joogitööstus (müük oli umbes 1,7 miljardit krooni), järgnesid metalli-, masina- ja aparaaditööstus (umbes 1,2 miljardit krooni) ning puidu- ja mööblitööstus (umbes 1,0 miljardit krooni).
Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne.
Tartu on Eesti meditsiini süda: Eestis koolitatakse arste vaid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Tulevaste arstide praktikabaasiks on Tartu Ülikooli Kliinikum ja selle allasutused. Seetõttu on Tartu tervishoid mitme teise piirkonnaga võrreldes paremini varustatud nii personali kui ka tehnikaga.
Tervishoiualast tööd Tartus korraldab Tartu Linnavalitsuse koosseisu kuuluv tervishoiuosakond. 2013. aasta alguse seisuga hõlmab see umbes 40 linnas tegutsevat apteeki, 5 veterinaarapteeki, umbes 35 perearstikeskust (firma või FIE-na), umbes 40 hambaarsti või hambaravikliinikut, koolitervishoidu, terviseedendust jpm.
Sotsiaalhoolekannet korraldab Tartu Linnavalitsuse koosseisu kuuluv sotsiaalabi osakond. Selle alla kuulub laste, eakate ja puudega inimeste hoolekanne, abi toimetulekuraskustega elanikele, vältimatu sotsiaalabi, abi töötutele, mitmesugused projektid ning toetused, samuti (2013. aasta alguse seisuga) 6 lastele ja 8 täiskasvanutele mõeldud hoolekandeasutuse töö (päevakeskused, varjupaigad, hoolde-, turva- ja lastekodud).
Kultuur.
Tartus on mitmekesine kultuurielu: linnas tegutseb mitu teatrit ja kino, arvukalt muuseume ja kontserdipaiku, mitmed koorid ja ansamblid, kultuuriasutused ja -organisatsioonid. Hulk kultuuritegevust on koondunud kõrgkoolide ümber, näiteks on Tartu Ülikoolil oma kammerkoor ja koolist on väja kasvanud üliõpilasteater. Tartus toimub arvukalt kultuuri-, muusika- ja kirjandusfestivale, tantsu- ja laulupidusid.
Linna kultuurielu koordineerib Tartu Linnavalitsuse koosseisu kuuluv kultuuriosakond. Enamik Tartu muuseume on linna allasutused, linnale kuulub ka Oskar Lutsu nimeline Tartu Linna Keskraamatukogu koos filiaalidega.
Teatrid.
Teatritest vanim, suurim ja tuntuim on 1870. aastal loodud Vanemuine, mis tegutseb juba pikka aega kolmežanriteatrina (draama, ooper ja ballett).
Suveetendustest on välja kasvanud Emajõe Suveteater, Tartu Ülikooli juures tegutsenud näiteringide traditsioonist Kalev Kudu juhitud Tartu Üliõpilasteater. Üks Tartu nooremaid, kuid kõrgelt hinnatud teatreid on avangardistlik Tartu Uus Teater, mille eestvedajaist tuntuim on lavastaja ja muusik Ivar Põllu. Kammerlikus Sadamateatris toimuvad väiksemad, mõnikord monoetendused. Tähelepanu on pälvinud ka Uru noorteteater.
Muuseumid.
Tartus tegutseb üle 20 muuseumi. Nende seas on nii riiklikke, linna haldusalasse kuuluvaid kui ka kõrgkoolide ja eraettevõtete muuseume. Tuntumateks võib pidada Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Spordimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Linnamuuseumi ning Tartu Ülikooli muuseume. Tinglikult arvatakse vahel muuseumide hulka ka Tartu Ülikooli botaanikaaed ning AHHAA Teaduskeskus.
Eesti Kirjandusmuuseum tegutseb nimele vaatamata peamiselt teadusasutuse ja arhiivina. Eesti Spordimuuseum on riiklik muuseum. Linna alluvuses olevaist muuseumitest on mõned tegelikult Tartu Linnamuuseumi filiaalid, näiteks 19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseum, Laulupeomuuseum ja Oskar Lutsu majamuuseum. Eramuuseumitest teatakse ehk enim Tartu Õlletehase muuseumi.
Kinod.
Tartus on kinod tegutsenud juba eelmisest sajandivahetusest saati. Tänapäeva kinod tegutsevad siiski uutes hoonetes. Vanim neist on Nõukogude ajal ehitatud Ekraan, suurim Tasku kaubanduskeskuses tegutsev Cinamon. Vanemaid kultuuriväärtuslikke filme näitab Tartu Elektriteater.
Skulptuurid linnaruumis.
Suure osa Tartu skulptuuridest moodustavad ajaloolistele isikutele pühendatud mälestusmärgid. Tuntumate seas neist on Barclay de Tolly monument kesklinnas Barclay platsil, Tartu vabadussammas Emajõe paremkaldal ning Oscar Wilde'i ja Eduard Vilde skulptuur Vallikraavi ja Ülikooli tänava nurgal. Üheks Tartu sümboliks on kujunenud Raekoja platsil paiknev Mati Karmini ja Tiit Trummali skulptuur "Suudlevad tudengid". Omapärane on ka Emajõe vasakpoolsel kaldal asetsev Mare Mikoffi skulptuurigrupp 100 000. tartlase sünni tähistamiseks.
Arhitektuur.
a> on üks linna tuntumaid hooneid.
Tartu sõdade- ja tulekahjuderohke ajalugu on jätnud tugeva jälje linna arhitektuuri. Kuigi keskajal oli Tartu peamiselt kivist linn, pärineb sellest ajast tollasel kujul vaid üksainus ehitis – Tartu Jaani kirik, mis on terrakotaskulptuuride rohkuse poolest maailmas ainulaadne. Teisest keskaegsest kirikust – Toomemäele püstitatud Tartu piiskopkonna keskuseks olevast toomkirikust – on säilinud suurejoonelised varemed. Ülejäänud keskaegsest linnast on alles vaid tühiseid müürifragmente hilisemate hoonete sees.
Vanematest ehitistest on Tartus imekombel säilinud vähesed, unikaalsed on umbes 13.-14. sajandil ehitatud Jaani kirik ning 15. sajandil valminud Toomkiriku varemed Toomemäel. Mõlemad kirikud on gooti stiilis ning ehitatud telliskivist. Jaani kiriku muudab eriti väärtuslikuks rikkalik ehitusskulptuur.
1784. aastal rajati Rostockist pärit linna ehitusmeistri (müürseppmeister) Johann Heinrich Bartholomäus Walter kavandi kohaselt Tartu raekoda, mis on säilinud tänaseni, ja Tartu kivisild, mis hävis Teises maailmasõjas.
Praegune Tartu kesklinn on valdavalt klassitsistlik. See ehitati 19. sajandi esimesel poolel, mil linn taastati pärast 1775. aasta hiigeltulekahjut. Ehitustegevust hoogustas ülikooli taasavamine 1802. aastal — endise Maarja kiriku kohale ehitati ülikooli peahoone (ehitati 1803–1809) ning aja jooksul jäätmaaks muutunud Toomemäele püstitati õppehooneid ja rajati park. Õppehoonete ansambli autor on ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause. Märkimisväärne on veel 18. sajandil ehitatud osalt barokne, osalt varaklassitsistlik raekoda (arhitekt Johann Heinrich Bartholomäus Walter). Sajandi esimesel kolmandikul kujunes ulatuslik klassitsistliku üldilmega linnaansambel, millele polnud vastet kogu Baltikumis. Paraku hävis kaks kolmandikku taastatud linnast Teises maailmasõjas taas.
Funktsionalistliku arhitektuuri näidetena on huvipakkuvad 1932. aastal kuulsa soome arhitekti ja disaineri Alvar Aalto loodud Villa Tammekann ning 1938. aastal avatud turuhoone (arhitekt Voldemar Tippel).
Uuematest suurema mahuga ehitistest linnaruumis võib mainida Tigutorni, Tartu Kaubamaja uut hoonet ning Emajõe Ärikeskust ehk rahvasuus Plaskut.
Liiklus.
Valdava liiklusmahu moodustab Tartus autoliiklus. Rööbastranspordi tähtsus on tagasihoidlik, see piirdub maapealse rongiliiklusega. Trammiliiklus Tartus puudub. Kuigi Emajõgi on kogu pikkuses laevatatav, kasutatakse Emajõge peamiselt meelelahutusliku iseloomuga liikluseks.
2011. aasta seisuga oli Tartus 467 tänavat üldpikkusega 336 km. Neil liikles 36 444 sõiduautot (neist eraomanduses 27 160), 5445 veoautot, 360 autobussi ja 1414 mootorratast. Inimkannatanutega liiklusõnnetusi oli aasta vältel 118, neis sai viga 132 ja hukkus 4 inimest. Linnas oli 25 bussiliini (kogupikkusega 491 km) ja 276 bussipeatust
Looduskaitse.
Kuna Tartu linna piiridesse jääb lisaks parkidele ja haljasaladele ka mitmesuguseid looduslikke objekte, siis on Tartus oma looduskaitse kontseptsioon, mis on esitletud säästva arengu põhimõtteid kajastavas ning Tartu edumeelse arendamise ja sihikindla väljaarendamise püüdlusi kirjeldavas dokumendis – Tartu Agenda 21. Dokumendis on toodud Tartus looduskaitset nõudvate objektide loetelud. Objektidena on toodud nii looduslikke vaatamisväärsusi, looduskooslusi, taimi, linde, loomi.
Tartus on eri aegadel kaitse alla võetud 44 loodusobjekti: 2 parki, 3 alleed, 1 paljand, 1 koobastik, 1 selektsiooniaed, 1 haruldaste taimede kaitseala, rohkesti puid ja puuderühmi. Aja jooksul on mõned neist hävinud.
Eri taime- ja loomaliike on Tartus ja selle lähikonnas kaitse all 26.
Hotellid.
Paljud Tartu hotellid asuvad Tartu vanalinna muinsuskaitsealal ja on arhitektuursed vaatamisväärsused.
Sport.
Linna tuntuim praegu tegutsev korvpalliklubi on Rock, tuntuim jalgpalliklubi on JK Tammeka.
Tartus tegutseb Ameerika jalgpalli klubi Tartu Titans.
Tartus asuvad veekeskus Aura Keskus ja siseruumidega Tamme staadion.
Sõpruslinnad.
Varem on Tartul olnud sõprussidemed ka Leninakaniga Armeenias (nüüdne Gjumri). 2006. aastast korraldab Tartu sõpruslinnade rahvusköökide päevi.
Tartu partnerlinnad on Aigina (Kreeka), Peterburi (Venemaa), Siena (Itaalia) ja Ningbo (Hiina Rahvavabariik).


Ajaloolaste loend.
"Siin on loetletud ajaloolasi, sealhulgas arheolooge.


Tirana.
Tirana on Albaania pealinn ja suurim linn ning Tirana ringkonna ja Tirana maakonna keskus. Asetseb Ishmi jõe ääres viljaka tasandiku lõpus. Tiranat ümbritsevad mäed. Asub geograafiliselt Albaania keskel. Aadria meri jääb 27 km lääne poole.
Linna tegelik elanike arv arvatakse olevat 650 000 (1998; siis oli seal 420 000 ametlikult registreeritud elanikku). Nüüd räägitakse juba 700 000 või koguni 1 000 000 elanikust. Pealinnaks saades 1920 oli Tirana väike kohake, kuid on nüüd oma tähtsuselt möödunud endistest suurematest keskustest Shkodërist, Durrësest ja Korçëst.
Elanike arv oli 1910. aastal 12 000, 1930. aastal 30 000 ning 1945. aastal hoolimata vahepealsetest okupatsioonidest ja sõjast 60 000. 1950. aastatel Tirana tööstus kasvas kiiresti ning 1960. aastal oli elanike arv juba 137 000. 1989 oli elanike arv 238 057. 1990. aastatel on elanike arv plahvatuslikult kasvanud muuhulgas sellepärast, et Põhja-Albaaniast on parema elu lootuses palju rahvast pealinna kokku voolanud.
Kliima on suvel kuum ja kuiv, talvel jahe ja vihmane. Tirana asub viljakal tasandikul, kus kasvatatakse mitmesuguseid põllumajandussaadusi.
Teiste linnadega ühendavad teda maanteed ja raudteed. Tiranas on ka Rinase rahvusvaheline lennujaam, mis kannab Ema Teresa nime. Tirana on 40 km kaugusel Albaania tähtsaimast sadamalinnast Durrësest, millega tal on raudtee- ja maanteeühendus. Tiranal on Podgorica ja Belgradi kaudu ühendus Budapestiga (avati uuesti 2003, kuid reisijatevedu puudub). Raudteeühendus on ka Laçiga.
Alates 1920. aastatest on Tirana jõudsasti kasvanud ning on rajatud palju tööstusettevõtteid. 1951 valmisid soojus- ja hüdroelektrijaam. Läheduses kaevandatakse pruunsütt.
Tirana on Albaania suurim tööstuskeskus. Tekstiili-, toiduainete-, ehitusmaterjali- (tsemendivabrik), puidu-, jalatsi-, ravimi-, klaasi-, portselani-, masina- (traktorite remont), metalli-, farmaatsia-, kosmeetika- ja värvitööstus.
Tiranas on 7 kõrgkooli, sealhulgas Tirana ülikool (asutatud 1957), Polütehniline Ülikool, Kunstide Akadeemia, Põllumajandusülikool, Sõjaväeakadeemia ja Siseministeeriumi Instituut. Peale selle on linnas Albaania Teaduste Instituut, kontserdisaal, Rahvusteater, ooperi- ja balletiteater ning teised teatrid, muuseume ja folkloorinstituut.
Tirana püüab arendada turismi, kuid seda on takistanud regiooni ebastabiilsus.
Elanikkonna enamiku moodustavad moslemid. Sulejman Pasha ehk Ethem Bey mošeed hakkas 1789 ehitama Molla Bey ning selle lõpetas 1821 või 1819 tema poeg Haxhi Ethem Bej, Sulejman Pasha pojapojapoeg. Selle mošee lähedal hiigelsuurel Skanderbegi väljakul (mis on linna keskus) on kellatorn ("Kulla e Sahatit"), mis ehitati 1830. Skanderbegi väljakul on ka Skanderbegi mälestussammas ja riigiasutused, sealhulgas parlamendihoone. Mošee kõrval on Nõukogude Liidu poolt ehitatud Kultuuripalee. Läheduses on ka Tirana ülikooli hoone 1957]. aastast.
Vanalinnas, mis jääb Skanderbegi väljakust ida ja põhja poole, on madalad vanad hooned, kitsad tänavad ja palju mošeesid ning kõrtse. Linnapilt on osalt idamaine, osalt annavad tooni sõdadevahelise aja itaalia stiilis ehitised. Uuslinnaosa on nüüdisaegse planeeringuga.
2001 sai valmis Tirana suurim kirik, katoliiklik Pauluse katedraal.
Tirana rajas 17. sajandi alguses Türgi kindral Suleyman Pasha (Barkinzade Süleyman Paşa) Burgjini Bütsantsi kindluse kohale, andes linnale 1614 nimeks "Teheran", tähistades oma võitu Teheranis. Ta olevat lasknud kõigepealt ehitada mošee, pagaritöökoja ja türgi sauna, et inimesi linna elama meelitada. Suleyman Pasha on ka Tiranasse maetud.
Kaubanduskeskusena, mis asus teede ja karavaniteede ristumiskohas, Tirana aegamööda kasvas ning valiti Albaania pealinnaks 1920, Lushnjë kongressi poolt jaanuaris 1920 ametisse seatud ajutise valitsuse poolt. See oli kompromiss Põhja- ja Lõuna-Albaania vahel.
Kuningas Zog I ajal palgati linna ümberplaneerimiseks Itaalia arhitekte. 1939–1943 ehitati itaalia stiilis elamukvartalid.
Itaalia ja Saksa okupatsiooni ajal oli Tirana vastupanuliikumise keskus. Linn vabastati Saksa okupatsioonist 17. novembril 1944. Samal aastal seati Tiranas ametisse Enver Hoxha valitsus. 11. jaanuaril 1946 kuulutati välja rahvavabariik.
Rahvavabariigi ajal julgustasid Nõukogude ja hiljem Hiina nõuandjad linna laienemist.
1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses oli Tirana kommunistliku režiimi kokkuvarisemiseni viinud vägivaldsete demonstratsioonide tulipunktiks. Kommunistliku režiimi kokkuvarisemist märgistas sümboolselt Enver Hoxha tohutu kuju ümbertõukamine veebruaris 1991.
Linnas püütakse arendada turismi, kuid seda takistab regiooni poliitiline ebastabiilsus.
Lana oja kaldapealsed pärast puhastamist ebaseaduslikest ehitistest
Linn maadleb ülerahvastusest tulenevate probleemidega (prügimajandus, veevärgi puudulikkus, elektrinappus). Infrastruktuur on vananenud.
Ehitamine on kiiresti kasvanud. Väidetavalt on paljud uued hooned ehitatud pestud rahaga.
Linnapea Edi Rama püüdis linna väljanägemist parandada, puhastades Lana kaldapealsed ja värvides vanad ehitised üle.
Tiranas asub Qemal Stafa staadion.


Thales.
Thales Mileetosest (Θαλῆς ὁ Μιλήσιος, "Thalēs ho Milēsios"; 624 eKr – 546 eKr) oli Sokratese-eelne vanakreeka mõtleja ja üks seitsmest targast. Teda peetakse esimeseks filosoofiks üldse ja ka esimeseks teadlaseks.
Tema arvamuse järgi oli ürgalgeks ehk algaineks ("archē") vesi, mis on kõige algus ja kõige olemus. Thales püüdis esimesena seletada füüsilist maailma ja selle nähtusi ratsionaalselt, mitte mütoloogiliselt, võtmata appi jumalaid.
Thales elas Mileetose linnas Joonias. Tõenäoliselt õppis ta noore mehena Egiptuses. Peaaegu kindlasti oli ta tuttav vanaegiptuse mütoloogia, astronoomia ja matemaatikaga. Just tutvus võõra kultuuriga võis panna teda distantseeruma mütoloogiast.
Thalesel oli sügav mõju hilisematele vanakreeka mõtlejatele. Ta oli joonia koolkonna rajaja; Anaximandrost peetakse tema õpilaseks. Pythagoras olevat noore mehena külastanud Thalest ning see andnud talle nõu õppida Egiptuses.
Herodotose teatel oli Thales 585 eKr kuningas Alyattes II ajal Meediaga sõdiva Lüüdia leeris ning ennustas päikesevarjutust, mis tegi sõjale lõpu.
Thales kui riigimees.
Thalest ei peetud eeskätt filosoofiks. 582 eKr, arhont Damasiase ajal (582/581 eKr), olevat ta Diogenes Laertiose (I, 22) järgi kuulutatud seitsmest targast esimeseks, tegelikult arvatavasti Delfi oraakli poolt, päikesevarjutuse ennustamise eest. Seitsme targa hulka üldse arvati ta nähtavasti oma poliitilise tegevuse pärast. See on seda tõenäolisem, et Thalesel oli nähtavasti pistmist Apolloni kultusega. Diogenese väide põhineb nähtavasti Delfi kolmjalalool (Diog. Laert. I, 27–33), sest Damasiase arhondiaeg langeb kokku püütiamängude taastamisega. See, et Thales paigutati seitsme targa etteotsa, ning Herodotose (I, 75; 170) ja Diogenese (I, 25) tunnistused tõestavad, et ta sai kuulsaks oma praktilise arukuse ja riigimehetarkuse poolest. Thales oli Ioonia patrioot. Ta soovitas tungivalt Ioonia polistel ühineda ohu palge ees algul Lüüdia vastu, seejärel Pärsia vastu. Kuid filosoofi nõuandeid ei võetud kuulda.
Herodotos (11 A 4 DK=Historia I 170.3): [Pärast Ioonia vallutamist Kyros II poolt 547/6 eKr andis Bias ioonlastele nõu ümber asuda Sardiiniasse ja rajada seal ühtne Ioonia riik]... “Aga juba enne Ioonia hävingut oli kasulik ettepanek, mille [kaheteistkümne Ioonia polise probuulide kokkutulekul Panioonionil] tegi Thales, mileetoslane, kelle perekond tuli algselt Foiniikiast; ta veenis ioonlasi pidama ühtainust buleuteerioni [riiginõukogu istungitekoda], ja see buleuteerion pidi olema Teoses, sest Teos on Ioonia keskkoht, ning et teised üksteist polist peaksid olema endiselt asustatud, kuid neid tuleks õiguslikult käsitleda deemidena.”
Herodotos (11 A 6 DK=Historia I 75.4–5): “Kui aga Kroisos jõudis Halyse jõe juurde, siis pärast seda, nagu ma arvan, tõi ta oma sõjaväe üle olemasolevate sildade kaudu; kuid enamiku kreeklaste teada tõi talle sõjaväe üle Thales Mileetosest. Sest räägitakse, et Kroisos oli nõutu, kuidas tema sõjavägi jõest üle saab, sest praegusi sildu tol ajal veel ei olnud, ja et Thales, kes oli laagris, pani tema heaks jõe, mis voolas sõjaväest vasakul, voolama ka paremal, ja ta tegi seda järgmisel viisil. Alustades laagrist ülesjõge, kaevas ta sügava kanali, mis jooksis laagrikoha selja tagant poolkuukujuliselt läbi, nii et vesi voolas algsest voolusängist kõrvale kanalist alla ning suubus pärast laagrit tagasi algsesse voolusängi. Niipea kui jõgi jagunes, muutus ta mõlemas osas ületatavaks. Mõned ütlevad koguni, et vana voolusäng jäi täiesti kuivaks. Aga seda ma ei pea võimalikuks: kuidas nad siis tagasiteel üle said?” See teade on küsitav.
Päikesevarjutuse ennustamine.
Herodotos (11 A 5 DK=Historia I 74): “Sõda nende vahel kulges vahelduva eduga, kui kuuendal aastal toimus lahing. Ja juhtus nii, et pärast võitluse algust muutus päev järsku ööks. Seda päeva kadumist oli ioonlastele ette ennustanud Thales Mileetosest, kes oli tähtajaks määranud sama aasta, kui see toimuski.”
“"διαφέρουσι δέ σφι ἐπὶ ἴσης τὸν πόλεμον τῷ ἕκτῳ ἔτεϊ συμβολῆς γενομένης συνήνεικε ὥστε, τῆς μάχης συνεστεώσης, τὴν ἡμέρην ἐξαπίνης νύκτα γενέσθαι. Τὴν δὲ μεταλλαγὴν ταύτην τῆς ἡμέρης Θαλῆς ὁ Μιλήσιος τοῖσι Ἴωσι προηγόρευσε ἔσεσθαι, οὖρον προθέμενος ἐνιαυτὸν τοῦτον ἐν τῷ δὴ καὶ ἐγένετο ἡ μεταβολή."”
See varjutus ajendas Lüüdia kuninga Alyattese ja Meedia kuninga Kyaxarese rahu tegema (Herodotos I, 74).
Väike-Aasias tõenäoliselt nähtav päikesevarjutus toimus 28. mail 585 eKr. See on esimene ajalooline sündmus, mida saab kuupäevaliselt dateerida. Herakleitos, Thalese noorem kaasaegne, teab teda vaid astronoomina, kes sai kuulsaks päikesevarjutuse ennustamisega. Tänapäeva teadlased oletavad, et Thales oli midagi õppinud Babüloonia astronoomiast. Kuid nagu babüloonlased ja egiptlasedki, ei mõistnud Thales, mis taevas varjutuste ajal tegelikult toimib. Thales lihtsalt toetus sellele perioodilisusele, mille päikesevarjutustes leidsid Akadi, Sumeri ja Egiptuse preestrid. Üldiselt peetakse kaheldavaks, kas Thales sai tegelikult varjutust ennustada. Ta ei saanud seda teha oma matemaatilis-astronoomiliste teadmiste alusel, kui ta arvas, et Maa ujub vee peal nagu puutükk. Isegi kui Thales tõesti teadis päikesevarjutuse õiget põhjust, ei saanud ta oma napi matemaatika abil seda välja arvutada. Pigem tutvus ta Egiptuse-reisil babüloonia Sarose-perioodiga 18 aastat 11 päeva, ning arvutas uue varjutuse kuupäeva lähtudes Egiptuses 18. mail 603 eKr vaadeldud varjutusest. Probleemiks on see, et varjutused ei esine tavaliselt samas kohas, seetõttu kaheldakse babüloonlaste vastavates teadmistes. Thalesel pidi ennustusega õnne olema. Tsüklite meetod võimaldas varjutust ennustada kindlas kohas tõenäosusega 1/6. Thalese ennustus on igatahes kogu antiigis väga hästi tõendatud.
Theon Smyrnast (Platoni lugemisel kasulikest matemaatilistest teadmistest, c. 198, 14 Hiller=11 A 17 DK): "Eudemos teatab "Astronoomia ajaloos", et Eponides avastas esimesena sodiaagi kalde ja suure aasta tsükli, Thales aga päikesevarjutuse ja selle, et tema periood, mis käib päikeseseisakute juurde, ei ole alati võrdne."
Filosoofide arvamused (11 A 17a DK=II, 24, 1): “Thales ütles esimesena, et päikesevarjutus toimub, kui Kuu, mis on oma loomult maine, läheb päikese alt läbi mööda püstjoont, kusjuures nähtav on see siis, kui vaatleja asub peegelduse positsioonis (ühel sirgel) ketta suhtes.”
“"Θαλῆς πρῶτος ἔφη ἐκλείπειν τὸν ἥλιον τῆς σελήνης αὐτὸν ὑποτρεχούσης κατὰ κάθετον, οὔσης φύσει γεώδους· βλέπεσθαι δὲ τοῦτο κατοπτρικῶς ὑποτιθεμένῳ τῷ δίσκῳ."”
Päikesevarjutuse õiget seletust peetakse Thalese puhul ebausutavaks, sest muidu ei oleks tema järelkäija Anaximandros veel kord püstitanud vale teooria. Siiski on teisigi näiteid, kuidas õiget teooriat selle revolutsioonilise iseloomu tõttu algul ei tunnistata.
Aristarchos Samoselt: “Thales ütles, et Päikese-varjutus on siis, kui teda katab Kuu, järeldades seda selle päeva järgi, millal tavaliselt on varjutused. Seda päeva nimetavad ühed triakaadiks (kolmekümnendaks), teised neomeeniaks (kuu loomiseks).”
Päritolu.
Thales oli Mileetose kodanik, Examyese ja Kleobuline poeg, kes pärines Boiootia kadmeialastest. Herodotos ütleb, et Thales oli foiniikia päritolu, ja hilisemad autorid seletasid seda nii, et ta kuulus suursugusesse perekonda, mis pärines Kadmosest ja Agenorist. Oli ka pärimus, et Thales oli foiniiklane, kes oli saanud Mileetose kodanikuks. Herodotos oletab foiniikia päritolu tõenäoliselt seetõttu, et Thales olevat kasutusele võtnud Foiniikiast pärit uuendusi meresõidus. Isa nimi ei ole semiitlik, vaid viitab pigem kaaria päritolule. Kaarlased olid joonlaste poolt peaaegu täielikult assimileeritud. Monumentidel leiame kreeka ja kaaria nimesid vaheldumas samas perekonnas, kuna aga nimi Thales on muidu tuntud kreeta nimena. Nähtavasti oli Thales puhtalt mileetose päritolu, kuigi tõenäoliselt kaaria verega segatud.
Elu dateering.
Apollodoros peab Diogenes Laertiose järgi (I, 38) Thalese sünniaastaks 35. olümpiaadi 1. aastat (640/39 eKr), tegelikult siiski alles Ol. 39,1 (624/3 eKr). Ta lähtub sellest, et Thalese akmē oli Ol. 48, 4 (585/4 eKr; Plinius Vanema järgi päikesevarjutus ja Meedia-Lüüdia rahu). See ei klapi päris täpselt, sest varjutus pidi aset leidma üks aasta varem. Surma-aasta on Ol. 58,3 (546/5 eKr; Thales olevat surnud 78-aastasena veidi enne Lüüdia pealinna Sardeise langemist pärslasedte kätte).
Egiptuses.
Egiptuse geomeetria toomine Hellasesse omistatakse Thalesele. Proklos (Kommentaar Eukleidesele 65.3–11=Eudemos, Geomeetria ajalugu, fr. 133 Wehrli=11 A 11 DK): “Nagu foiniiklastel pandi arvude täpsele teadmisele alus tänu kaubandusele ja tehingutele, nii ka egiptlastel leiutati geomeetria nimetatud põhjusel. Külastanud Egiptust, tõi Thales esimest korda selle teaduse Hellasesse; palju ta avastas ise, paljude teiste teadmiste printsiibid aga osutas ta kätte neile, kes tulid pärast teda; üht uuris ta üldisel kujul, teist meelelisemal.”
“"ὥσπερ οὖν παρὰ τοῖς Φοίνιξιν διὰ τὰς ἐμπορίας καὶ τὰ συναλλάγματα τὴν ἀρχὴν ἔλαβεν ἡ τῶν ἀριθμῶν ἀκριβὴς γνῶσις, οὕτω δὴ καὶ παρ' Αἰγυπτίοις ἡ γεωμετρία διὰ τὴν εἰρημένην αἰτίαν εὕρηται. Θαλῆς δὲ πρῶτον εἰς Αἴγυπτον ἐλθὼν μετήγαγεν εἰς τὴν Ἑλλάδα τὴν θεωρίαν ταύτην καὶ πολλὰ μὲν αὐτὸς εὗρεν, πολλῶν δὲ τὰς ἀρχὰς τοῖς μέτ' αὐτὸν ὑφηγήσατο, τοῖς μὲν καθολικώτερον ἐπιβάλλων, τοῖς δὲ αἰσθητικώτερον."”
On tõenäoline, et ta tõesti külastas Egiptust, sest tal oli Niiluse üleujutuste teooria.
Herodotos (II, 20=11 A 16 DK; kreeklased, “kes tahtsid tarkusega silma paista”, andsid kolm seletust Niiluse üleujutustele, millest kaks väärivad vaevalt mainimist): “Esimene kahest kõlab, et jõe üleujutustes on süüdi ("aitioi") eteesiatuuled [passaattuuled], mis ei lase Niilusel merre voolata.”
“"Τῶν ἡ ἑτέρη μὲν λέγει τοὺς ἐτησίας ἀνέμους εἶναι αἰτίους πληθύειν τὸν ποταμόν, κωλύοντας ἐς θάλασσαν ἐκρέειν τὸν Νεῖλον."”
Herodotos toob ära kolm seletust faktile, et Niilus ainukese jõena tõuseb suvel ja langeb talvel, kuid ei maini nende autoreid. Kuid Filosoofide arvamused ja paljud hilisemad autorid omistavad esimese seletuse Thalesele. See on võetud Aristotelesele omistatavast raamatust Niiluse üleujutusest, mida tundsid kreeka kommentaatorid, kuid mis on säilinud vaid ladinakeelse kokkuvõttena 13. sajandist. Seal omistatakse esimene Herodotose mainitud teooriatest Thalesele, teine Euthymenesele Massaliast ja kolmas Anaxagorasele. Need nimed on tõenäoliselt võetud Hekataioselt, ja see teeb tõenäoliseks, et Thales tõesti käis Egiptuses.
Thalese seletus on vale: tegelikult põhjustab Niiluse üleujutusi suurvesi lume sulamisest mägedes Niiluse lätete juures ning vihmadest jõe ülemjooksul. Küll aga tekivad sarnastel põhjustel (tuuled ei lase jõeveel merre voolata) Neeva üleujutused. Thalese seletusel on teaduslik iseloom. Võrreldagu seda seletust egiptuse teooriaga: selle järgi tõi üleujutused kuidagi Chnum, jumalik olend, kellel oli väga pikkade sirgete sarvedega jäära kuju.
Plutarchos (Isisest ja Osirisest, 10, 364 CD): “Egiptlased ütlevad, et Päike ja Kuu ei sõida üle taeva mitte vankritel, vaid laevadel, vihjates nende sündimisele niiskusest ja toitumisele niiskusest. Arvatakse, et ka Homeros peab vett kõikide asjade algeks ja “sünnitajaks” kaldealaste õpilased ega kirjutanud palju, kusjuures neid teoseid peavad hellenid kõige muistsemateks ning usuvad vaevaga, et nad on tõesti nende kirjutatud.”
Geomeetria.
On ka tõendeid, et Thales tegi geomeetrilisi avastusi. Proklos väidab, et Thales tõi Hellasesse Egiptusest geomeetria. Proklos kirjutas 5. sajandil pKr, kuid ta toetus Aristotelese õpilase Eudemose töödele. Teadlased on siiski tõrkunud Eudemose teateid usaldamast.
“Öeldakse, et Thales oli esimene, kes tõestas, et diameeter poolitab ringi.” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 157.10–11)
“"τὸ μὲν οὖν διχοτομεῖσθαι τὸν κύκλον ὑπὸ τῆς διαμέτρου πρῶτον Θαλῆν ἐκεῖνον ἀποδεῖξαί φασιν."”
“Me võlgneme vanale Thalesele paljud avastused ja eriti selle teoreemi; sest öeldakse, et ta oli esimene, kes tegi kindlaks ja väitis (formuleeris), et igal võrdhaarsel kolmnurgal on alusnurgad võrdsed, ja nimetas võrdseid (isas) nurki arhailises stiilis “sarnasteks” (homoias).” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 250.20–251.2)
“"Τῷ μὲν οὖν  τῷ παλαιῷ πολλῶν τε ἄλλων εὑρέσεως ἕνεκα καὶ τοῦδε τοῦ θεωρήματος χάρις. λέγεται γὰρ δὴ πρῶτος ἐκεῖνος ἐπιστῆσαι καὶ εἰπεῖν, ὡς ἄρα παντὸς ἰσοσκελοῦς αἱ πρὸς τῇ βάσει γωνίαι ἴσαι εἰσίν, ἀρχαϊκώτερον δὲ τὰς ἴσας ὁμοίας προσειρηκέναι."”
“See teoreem tõestab, et kui kaks sirget lõikuvad, siis tippnurgad lõikepunkti juures on võrdsed – Eudemose järgi avastas selle esimesena Thales.” (Proklos, "Kommentaar Eukleidesele" 299.1–4)
“"Τοῦτο τοίνυν τὸ θεώρημα δείκνυσιν, ὅτι δύο εὐθειῶν ἀλλήλας τεμνουσῶν αἱ κατὰ κορυφὴν γωνίαι
ἴσαι εἰσίν, εὑρημένον μὲν, ὡς φησὶν  ὑπὸ  πρώτου."”
“Eudemos "Geomeetria ajaloos" omistab selle teoreemi [et kaks kolmnurka, mille üks külg ja kaks nurka on võrdsed, on võrdsed] Thalesele; sest ta ütleb, et ta pidi seda kasutama protseduuris, millega ta olevat määranud laevade kauguse merel.” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 352.14–18)
“" δὲ ἐν ταῖς γεωμετρικαῖς ἱστορίαις εἰς  τοῦτο ἀνάγει τὸ θεώρημα. τὴν γὰρ τῶν ἐν θαλάττῃ πλοίων ἀπόστασιν δι' οὗ τρόπου φασὶν αὐτὸν δεικνύναι τούτῳ προσχρῆσθαί φησιν ἀναγκαῖον."”
See, et Thales mõõtis laevade kaugust merel, nagu ka püramiidi kõrgust, ei tähenda veel, et ta pidi nimetatud teoreemi teadma. Tegemist on Aahmesi seqt’i-leidmise protseduuri rakendamisega. Kuid egiptlased ei kasutanud seda protseduuri niisuguste ülesannete lahendamiseks. Thalese puhul pidi olema tegemist kas analoogia või üldise meetodiga.
See, et need teoreemid võivad pärineda Thaleselt, on vähem kaheldav, kui päris “Thalese teoreem” (Diog. Laert. I 24j). Kuuendaks konkreetseks geomeetriliseks saavutuseks on paljukiidetud püramiidide kõrguse mõõtmine.
Thales joonistas ringi sisse täisnurkse kolmnurga. Babüloonia ja Egiptuse preestritele oli see teada, kuid Hellasele oli see avastuseks. Põhimõtteliselt uus seisnes selles, et juba Thales hakkas matemaatikat õpetama mitte ainult empiirilises, vaid ka abstraktses vormis. Van der Waerden arvab, et Eudemose tunnistustesse tuleb suhtuda täie tõsidusega ning et nimelt Thales võttis babüloonlaste ja egiptlaste saavutustele tuginedes matemaatikas kasutusele tõestused, andes sellele teadusele loogilise struktuuri. Kaupmees Thales Mileetosest on teadusliku matemaatika tähtsaim eelkäija. Ta hakkas esimesena harrastama matemaatikat mitte ainult omamoodi toiduretseptide koguna, vaid süstemaatiliselt korrastatud teadusena, kuigi ta seda arusaama veel täielikult ei realiseerinud. Pole juhus, et kreeklased, erinevalt babüloonlastest ja egiptlastest, ei tegelnud matemaatikaga enam peamiselt praktilisest, vaid ka filosoofilisest huvist. Egiptuse ja Babüloonia matemaatika tegeleb vara jaotamisega, päranduste ja maksudega, ehitustehniliste arvutustega ja muu maisega. Lahendusmeetodid ei ole meetodid: nad seisnevad üksnes konkreetse ülesande konkreetses lahendamises; ei öelda isegi seda, et analoogsete ülesannete puhul võib toimida analoogselt. Muinasida matemaatika oli väga rikkalik. Oluline uuendus seisneb selles, et Thales esimesena formuleeris eeldusi ja väiteid, eelkõige aga selles, et ta otsis oma väidetele tõestusi. Ta püüdis rajada matemaatilistele väidetele vundamenti. Seejuures tugines ta siiski kaemusele, mille pärast teda peetakse üksnes matemaatikateaduse eelkäijaks. Teised uurijad arvavad, et Thalese tõestustel ei saanud olla loogilist iseloomu ning nad põhinesid peamiselt jooniste murdmisel ja üksteise peale asetamisel. Võimalikud tõestusmeetodid olid: a) (mõttelise!) üksteise peale asetamise meetod, millest lähtub kongruentsiaksioom, Eukleidese 7. aksioom (“Mis üksteist katab, see on alati võrdne”); b) vastuolutõestus, mis reeglina omistatakse küll Parmenidesele, leidub aga varjatud kujul juba lastel, Homerosel ja kõigis keelelistes antiteesides. Et kreeklased joonistasid oma geomeetrilised kujundid liiva sisse, oli neil selge ettekujutus selle geomeetrilise kujundi ideaalsusest, mille puhul teoreemid pidid kehtima. Egiptlased ja babüloonlased ei olnud ideaalseid objekte kunagi tundnud; nende jaoks oli ristkülik põld, ring ratas või kaevuäär. Ilma idealisatsioonita aga ei saanud mõeldagi tõestusest – siin tuli teha otsustav samm.
On ka arvamus, et traditsioonilised jutustused Thalese ja Pythagorase avastustest on täiesti ebaajaloolised.
Iamblichos (Sissejuhatus Nikomachose Aritmeetikasse, 10.8 Pist.): “Thales defineeris arvu kui ühtede kogumi, järgides Egiptuse vaadet, aga Egiptuses ta tegeleski teadustega.”
Muu teaduslik tegevus.
Thales oli tihedalt seotud Lähis-Ida kultuuriga. Hilisem antiiktraditsioon on üksmeelne selles, et Thales ammutas kõik oma esialgsed teaduslikud teadmised Babülooniast, Foiniikiast ja Egiptusest. Iamblichos ütleb, et oma tarkuse ammutas Thales Memphise ja Diospolise preestritelt. Aetiose järgi tegeles Thales filosoofiaga juba Egiptuses ning ta saabus Mileetosesse alles vana mehena. Thales on Ioonia esimene matemaatik ja füüsik, antiiktraditsioonis esimene astronoom ja matemaatik. Thalesele omistatakse kalendri kasutuselevõtmine. Ta olevat määranud aasta pikkuseks 365 päeva ning jaotanud selle 12 30-päevaseks kuuks, millest viis päeva langesid välja nii, nagu oli kombeks Egiptuses. Nähtavasti oli tegemist "parapēgma"’ga, mis sarnases palju hilisemate Mileetosest leitutega. "Parapēgma" oli vanimat tüüpi astronoomiline kalender, mis andis mitme aasta jaoks pööripäevad, Kuu faasid, mõnede tähtede tõusu ja loojumise ajad ning ka ilmaennustused. (Thales olevat tähtede järgi oliivisaaki ennustanud.) Thalesele omistatakse muuhulgas foiniiklastel kasutusel olnud Väikese Vankri järgi laevajuhtimise leiutamine. Kiidetakse Thalese matemaatika- ja astronoomiaalaseid teadmisi, mis ta omandas (Eudemose sõnul) Foiniikias ja Egiptuses – võib-olla kaubareisidel – ja tõi Kreekasse. Egiptuses reisides töötas Thales välja viisi püramiidide kõrguse mõõtmiseks, kasutades lihtsat protseduuri: mõõta püramiidi varju sel päevaajal, kui vari on võrdne kõrgusega. Küsimusele, kui kõrgeks ta Cheopsi püramiidi hindab, olevat ta vastanud, et ta mitte ei hinda, vaid mõõdab selle, ja nimelt järgmiselt. Ta heitis liiva sisse, et oma kehasuurust maapinnal markeerida. Siis ta seisis jälje jalaotsale ja ootas, kuni tema vari on täpselt sama pikk nagu jälg. Sest selleks hetkeks pidi püramiid olema täpselt sama pikk nagu vari, ja viimast sai hõlpsasti mõõta. Kui aga tahetakse teisel päevaajal mõõta, siis tuleb lihtsalt kepp liiva sisse torgata ning arvutada kepi pikkuse suhe varju pikkusesse. Sama suhe peab kehtima ka püramiidi puhul.
Simplikios ("Kommentaar Aristotelese Füüsikale" 23.29–33): “Öeldakse, et Thales oli esimene, kes tõi looduseuurimise kreeklaste juurde: kuigi talle eelnesid paljud teised, nagu Theophrastos ise möönab, ületas ta neid siiski niivõrd, et varjutas kõik oma eelkäijad. Kuid öeldakse, et ta ei jätnud endast maha ühtegi kirjutist peale "Nautilise astronoomia".” See kirjutis ei ole tõenäoliselt ehtne. Thalesele omistatakse ka Päikese aastase liikumise avastamine kinnistähtede foonil, pööripäevade aegade määramine, selle mõistmine, et Kuu valgus ei ole Kuu enda valgus, jne.
Filosoofide arvamused (27, 5=11 A 17b DK): “Thales ütles esimesena, et Kuud valgustab Päike.”
“"Θαλῆς πρῶτος ἔφη ὑπὸ τοῦ ἡλίου φωτίζεσθαι τὴν σελήνην."”
See teadmine võib olla pärit Babülooniast. Kaldealaste järgi sai Kuu oma valguse Mardug-Belilt, kes oli tõusnud Babüloonia linnajumalast jumalate isandaks.
Taevakehades nägi Thales süttinud maad. Thales jaotas taevasfääri viieks tsooniks. Ka maavärinat olevat Thales julgenud seletada: tema arvates ujub Maa vee peal nagu laev, ta peab ka kõikuma nagu laev, kui kandevesi hakkab liikuma – ja see on siis maavärin. Seletus on naiivne, kuid on siiski võrreldamatult ratsionaalsem kui traditsiooniline kreeka seletus, et Poseidon tõukab oma kolmpiid vastu kaljut. Thalese teooriad on kõik “nõidusest vabastavad”, “dedemoniseerivad”, ning just see teeb nad teaduse teerajajateks.
Tähed, Päike ja Kuu koosnevad maast.
“Thalese arvates koosnevad tähed maast, kuid on seejuures hõõgvele aetud.”
“"Θαλῆς γεώδη μέν, ἔμπυρα δὲ τὰ ἄστρα."”
“Thales väitis, et Kuu koosneb maast.”
“Jumalat teotav” tees, et tähed on tuline maa, rajab teed materialistlikule vaatele, et tähed peavad olema loomulikul viisil ehitatud looduslikest ainetest.
Kaldealaste jaoks olid ja jäävad tähed alati kehastunud jumalateks. Anaxagoras sai sellise ratsionaalse tähtedeseletuse eest kaela aseebiaprotsessi. Aristoteles leiutas täheaineks spetsiaalse kaalutu "aithēr'"i.
Thales olevat küsinud oma avastuste teatamise eest mitte raha, vaid et nende autorlus omistataks talle.
Äpardus tähtede vaatlemisel.
Platon (Theaitetos 172c–176a, 11 A 9 DK; vrd Diogenes Laertios, I 34; Sokrates võrdleb reetorit ja filosoofi): "172c Theodoros: Sokrates, meil on aega küll. – Sokrates: Muidugi. Ja nüüd ma näen järjekordselt, kui loomulik see on, et inimesed, kes on veetnud palju aega filosoofilistes uuringutes, paistaksid kohtus kõneldes naeruväärsetena. – Theodoros: Mida sa silmas pead? – Sokrates: Kui võrrelda neid, kes on noorusest peale kolanud kohtutes ja muudes säärastes kohtades, nendega, kes on üles kasvanud filosoofilistes otsingutes, siis tundub, et ühed on kasvatatud orjadeks, teised vabadeks meesteks. – Theodoros: Kuidas nii? – 172d Sokrates: Nii nagu sa ütlesid. Vabal mehel on alati aega, et jõudeajal rahus vestelda. Ta läheb üle ühelt arutluselt teisele, nagu meie praegu – just jõudsime kolmanda arutluseni. Nagu meiegi, jätab ta vana arutluse pooleli, et võtta käsile uus, mis talle rohkem meeldib, ega hooli sellest, kui pikk või lühike arutelu võib olla, kui ta ainult tõeni välja jõuab. Oraator kõneleb alati aja peale, veekell kiirustab teda tagant; ta ei saa rääkida pikalt igast asjast, millest tahab, vaid vastane seisab tema kohal, valmis ette lugema päevakorrapunktid, millega ta peab piirduma. Ta on ori, kes vaidleb kaasorja pärast peremehe ees, kes istub kohtumõistjana, kindel hagi käes, ja küsimus ei ole kunagi ükskõikne, vaid alati on kaalul isiklikud huvid, mõnikord isegi elu. Nii ta omandab kibeda kavaluse; ta oskab meelitada peremeest ja võita tema soosingut, kuid meel on tal väiklane ja kõver. Orjuse õppimine on ta kasvu kängu jätnud ja koolutanud ning röövinud talt vaba vaimu, juhtides ta kõveratele teedele, ähvardades teda kartuste ja ohtudega, millele ta õrnas eas pole suutnud vastu minna tõe ja aususega; nõnda pöördub ta algusest peale valede ja kättemaksu poole ning saab noorukist meheks kõvera ja kidurana ning ebamõistlikuna, ja lõpuks saab temast enda arvates ülimalt arukas mees. Niipalju oraatorist, Theodoros. Kas ma kirjeldan nüüd filosoofilist koori, kuhu meie kuulume, või sa eelistad tulla tagasi meie arutelu juurde? Me ei tohi kuritarvitada seda vabadust minna ühe aine juurest teise juurde, millest me äsja rääkisime. 173b Theodoros: Ei, Sokrates, kuulame kõigepealt sinu kirjeldust. Nagu sa õigesti ütlesid, meie ei ole arutluse teenrid, vaid arutlus peab seisma ja ootama, millal me tahame üht või teist teemat lõpuni arutada. Me ei ole kohtus kohtuniku silma all ega teatris, kus publik võiks kritiseerida meie filosoofilisi järeldusi. 173c Sokrates: Kui see on siis sinu soov, rääkigem filosoofia korüfeedest, sest mida võib öelda nende kohta, kes tegelevad filosoofiaga erilise innuta? Varasest noorusest peale ei ole nad tundnud teed ei agoraale ega kohtusse ega Nõukokku ega muule avalikule kogunemisele; nad ei ole kunagi kuulnud otsuse ettelugemist ega näinud seadusetähte. Huvituda poliitiliste klikkide nägelustest, kokkusaamisest, lõunasöökidest ja lõbutsemisest flööditüdrukutega ei tule neil isegi unes pähe. Kas mõni kaaskodanik on kõrge või madala päritoluga või on pärinud mõne puuduse kummagi poole esivanematelt, seda ei tea filosoof, nagu ütleb kõnekäänd, paremini kui seda, mitu mõõtu vett on meres. Ta ei tea isegi seda, et ta kõike seda ei tea, sest ta hoidub eemale, mitte maine pärast, sest õieti viibib ainult tema keha linnas, kuna tema mõte, mis põlgab kõik need asjad väärtusetuks, saab tiivad, nagu Pindaros ütleb, “taeva taga, maa all”, uurides taevast ja mõõtes tasandikke, otsides kõikjalt kõiksuse tõelist olemust, laskumata kunagi ligioleva juurde. – Theodoros: Mida sa silmas pead, Sokrates? – 174a Sokrates: Ma pean silmas Thalest, Theodoros. Räägitakse, et kui ta vaadeldes taevakehasid ja vaadates üles, kukkus kaevu, siis keegi traaklanna – nägus ja terane teenijatüdruk – naeris tema üle, et ta tahab teada, mis on taevas, aga seda, mis on tema ees ja jalgade all, ei märka. See pilge käib kõigi kohta, kes veedavad oma elu filosoofiaga tegeldes. On tõsi, et ta ei tea, mis tema üleaedne teeb, ta teab vaevalt sedagi, kas see olend on üldse inimene; ta piinleb küsimuse kallal, mis on inimene ning millised võimed ja omadused eristavad niisugust loomust kõigist muudest. Kas sa saad nüüd aru, mida ma silmas pean? – Theodoros: Jah, ja see on tõsi. – 174b Sokrates: Ja nõnda, mu sõber, nagu ma alguses ütlesin, olgu avalikul puhul või seltskonnas, kohtus või kuskil mujal, kui ta on sunnitud rääkima sellest, mis on ta jalge ees või silmade ees, siis kogu pööbel naerab tema üle koos teenijatüdrukutega, kui ta kogenematusest käib pimedalt ja kukub igasse auku. Oma kohutava kohmakuse tõttu näib ta rumal. Ta ei saa osaleda solvangutevahetuses, sest olemata kunagi uurinud kellegi erilisi nõrkusi, ei suuda ta kedagi hingepõhjani haavata; nõnda paistab ta oma abituses lollina. Kui inimesed kiidavad enda või teiste teeneid, siis ta torkab silma oma siira naeruga, ja arvatakse, et ta on lihtsameelne. Kui ülistatakse despooti või kuningat, siis ta kujutab ette, et mõnda sea-, lamba- või lehmakarjust õnnitletakse selle puhul, et ta on oma karjast palju piima välja pigistanud; ainult et ta mõtleb, et loom, keda vürstid karjatavad ja lüpsavad, on tülikam; peale selle arvab ta, et karjane, kes on oma kopli rajanud künka otsa tugeva müüri taha, on jõudeaja puudumise tõttu vältimatult sama metsik ja harimatu nagu need teised karjused. Kui aga meie filosoof kuuleb, et keegi on ostnud tuhat pleetronit maad või omandanud veel imelisemaid aardeid, siis talle, kes on harjunud kogu Maad üle vaatama, on see tühiasi. Kui aga ülistatakse kõrget sugu, kui keegi loetleb seitse põlve rikkaid esivanemaid, siis ta peab seda lihtsameelsete inimeste kahtlaseks kiituseks, sest oma harimatuses ei suuda nad pilguga haarata kõiki maid ja kõiki aegu ning taibata, et igaühel on olnud lugematud tuhanded vanaisad ja vaarisad, kelle hulgas on korduvalt olnud rikkaid ja vaeseid, kuningaid ja orje, barbareid ja helleneid ja keda tahes. Talle tundub mõttetu ja tühisena, kui keegi kiitleb nimekirjaga kahekümne viiest esivanemast ning viib oma soo tagasi Heraklese ja Amphitryonini, sest ka Amphitryoni esivanem kahekümne viiendas põlves oli niisugune, milline saatus talle osaks langes, nagu ka selle esivanema esivanem viiekümnendas põlves, ja talle on naljakas ka inimeste mõistmatus ning võimetus hüvasti jätta mõistmatu hinge tühisusega. Kõigil niisugustel juhtudel naerab enamik inimese välja, sest neile tundub, et ta on ülbe, kuigi ta ei tea lihtsaid asju ning kaotab pea igapäevastes olukordades. – Theodoros: Just nii ongi, Sokrates. – 175b Sokrates: Kui aga, mu sõber, ta tõmbaks kellegi kaasa kõrgustesse ning keegi sooviks küsimustelt “mis ülekohut ma sulle tegin, või sina mulle?” üle minna selle kaemisele, mis on õiglus või ebaõiglus iseenesest ning mille poolest nad erinevad kõigest muust ja teineteisest, ja küsimustelt selle kohta, kas kuningas on oma kullaga õnnelik, selle vaatlemisele, missugune on tervikuna kuningate ja inimeste õnn või õnnetus ning kuidas inimloomus peab taotlema üht ja vältima teist – kui sellel kavala ja pedantse hingega väiklasel inimesel tuleb endale aru anda niisugustest asjadest, siis on olukord vastupidine. Rippudes peadpööritaval kõrgusel ja vaadates ülevalt alla, heitudes harjumatusest ja midagi pomisedes, ei aja ta siiski naerma traaklannasid ja teisi tumedaid inimesi, sest nad ei märka seda, vaid see lõbustab kõiki neid, kes on saanud kasvatuse, mis on vastupidine orjalikule. Niisugune iseloom on kummalgi, Theodoros, ühel, kes on kasvatatud ehtsas vabas jõudeolekus (teda sa nimetad filosoofiks, kellele ei ole häbistav näida lihtsameelsena) ning kui ta juhtub orjatööd tegema, ei omista ta tähtsust oma oskamatusele koormat kokku panna, süüa teha või lipitseda, ja teisel, kes kõike seda oskab teha täpselt ja osavalt, kuid ei tea, kuidas vabal inimesel on kohane mantel üle õla heita, või tabades kõnede harmooniat ülistada jumalate ja inimeste õnnelikku elu."
Aristoteles (Nikomachose eetika, VI, 7, 1141b 2–8): "Öeldust on selge, et tarkus ("sophia") on loomult kõige väärtuslikumate asjade teadmine. Sellepärast nimetatakse Anaxagorast, Thalest ja nendetaolisi tarkadeks ("sophoi"), mitte arukateks ("phronimoi"), nähes, et nad ignoreerivad omakasu, ja öeldakse, et nad teavad midagi erakordset, imekspandavat, rasket ja jumalikku, kuid kasutut, sest nad ei otsi mitte inimlikke hüvesid."
Plutarchos (Solon, 3, 8): "Nähtavasti ületas tol ajal ainult Thalese tarkus praktiliste vajaduste piirid ning läks neist kaugemale spekulatsioonis ("theōria"), ülejäänud aga pälvisid tarkade nime poliitilise väljapaistvuse tõttu."
Kaval rikastumine.
Aristoteles (Poliitika, A IV, 4–6, 1259a 3jj=11 A 10 DK): “Peale selle tuleb koguda ka seda, mida räägitakse siin ja seal vahenditest, kuidas ühed või teised isikud olid edukad varandusekogumises. Niisugune on näiteks Mileetose Thalese võte: selles ilmneb taip rikastumiskunstis, mida omistatakse Thalesele tema tarkuse tõttu, kuna aga tegelikult on sellel universaalne mõte. (5) Räägitakse, et kui Thalesele tema vaesuse tõttu heideti ette filosoofia kasutust, siis taibates tähti vaadeldes tulevast oliivisaaki ja käsutades väikest rahasummat, maksis ta aasta alguses käsiraha, et rentida kõik Mileetose ja Chiose õlipressid; ning kõrgema pakkumise puudumisel õnnestus tal saada need odavalt. Kui hooaeg tuli ning oli tarvis äkki ja üheaegselt palju presse, siis ta üüris oma presse hinnaga, mis ta ise määras; ja kogudes suure varanduse, õnnestus tal näidata, et filosoofidel on lihtne rikkaks saada, kui nad tahavad, kuigi nad ei ole tegelikult selle asja peal väljas. (6) Räägitakse, et nii tõestas Thales oma tarkuse. Kuid ka üldse, nagu me ütlesime, on varandusekogumise mõttes kasulik, kui keegi oskab haarata endale mingi monopoli. Sellepärast kasutavad ka mõned riigid, kes on finantskitsikuses, niisuguse tulu saamist – nad kehtestavad ühe või teise kauba monopoli.”
Need anekdoodid võivad olla hilisemad väljamõeldised, mida kergesti omistatakse targale mehele, ühele seitsmest targast.
Teosed.
Aristoteles püüab ainult ära arvata, miks Thales peab vett ürgalgeks, sest Thalese teost tal ei olnud, ning seda ei olnudki olemas. Just see, et Aristoteles tunnistab, et ta ei tea Thalese vaate päritolu ja tema argumente, paneb uskuma, et vaade ise kuulub tõepoolest Thalesele. Ükski Aristotelest vanem autor ei tea midagi Thalesest kui teadlasest ja filosoofist, vaid teda tuntakse inseneri ja leiutajana. Tõenäoliselt ei kirjutanud Thales midagi, või vähemalt ei olnud Aristotelese ajaks midagi säilinud. Hilisemate autorite poolt mainitud teosed on tõenäoliselt võltsid. Antiikajal omistati Thalesele proosateosed "Algetest", "Solstiitsiumist", "Ekvinoksist", "Mereastroloogia". Meie teadmised Thalese vaadetest pärinevad hilisematest teadetest, mis nähtavasti põhinevad suulisel pärimusel.
Võltsfragment: Pseudo-Galenos (Kommentaar Hippokratese teosele Mahladest, I, 1): “Seega segunevad kurikuulsad neli, millest esimeseks ning just nagu esimeseks elemendiks me arvame vee, omavahel maailmasiseste kehade ühinemiseks, kõvenemiseks ja moodustumiseks. Aga kuidas, seda ütlesime esimeses raamatus.”
Vesi on ürgalge.
Aristoteles (Aristotelese Metafüüsika A 3 983a–984a4): “On aga ilmne, et algusest olevate põhjuste teadmine tuleb saavutada (sest teadvat ütleme iga kord siis, kui arvame ära tundvat esimest [lähimat] põhjust), aga põhjust räägitakse nelja moodi, millest üheks põhjuseks ütleme olevat substantsi ja olemust (sest esimene “miks” taandatakse lõpuks logosele; aga esimene miks on põhjus ja algus), teiseks aga mateeriat ja substraati, kolmandaks aga seda, kust on liikumise algus, neljandaks aga sellele vastupidist põhjust, ja seda, mille pärast, ja hüvet (sest see on iga tekkimise lõpp [eesmärk]). Niisiis, kuigi need põhjused on meil piisavalt vaadeldud teoses loodusest [Füüsika], võtame kaasa ka enne meid olevate uurimisele tulnud ja tõest filosofeerinud; on aga selge, et ka nemad räägivad mingeid algusi ja põhjusi. Lähenenutena saab meil siis olema midagi kasulikku praegusele uurimisele; sest kas leiame põhjuse mingi teise soo või hakkame praegu räägitavaid rohkem uskuma. Aga enamik esimestest filosofeerinutest arvas, et kõige alg(us)ed on ainult mateeria kujul; sest seda, millest on kõik olevad ja millest kui esimesest tekivad ja milleks kui viimaseks hävivad, kusjuures substants püsib, aga seisundid muutuvad, seda nad ütlevad olevat olevate element ja algus, ja sellepärast nad arvavad, et miski ei teki ega hävi, kui niisugune loomus alati säilib. Nii nagu me ka Sokratese kohta ei ütle, et ta üldse saab, kui ta saab kauniks või harituks, või et ta hävib, kui ta kaotab need omadused, sest jääb substraat – Sokrates ise – nii ei teki ega hävi nende sõnul kõik muu, sest peab olema mingi loomus, kas üks või rohkem kui üks, millest tekivad muud, kusjuures ta ise säilib, 983b18 aga niisuguse alg(us)e (archē) hulka ja kuju ei ütle kõik olevat sama, vaid Thales, niisuguse filosoofia algataja, ütleb olevat vesi (sellepärast ta kuulutaski, et maa on vee peal), võttes arvatavasti selle oletuse nägemisest, et kõikide toit on niiske ja soojus ise tekib sellest ja elab sellest (aga see, millest kõik tekib, ongi kõige algus), ja ilmselt sellepärast võttes selle oletuse, et kõikide seemnetel on niiske loomus; aga vesi on niisketele loomuse algus. Aga on mõned, kes ka iidseid ja neid, kes olid ammu enne praegust põlvkonda, ja esimesi teologiseerinuid arvavad niiviisi loomuse kohta oletavat; sest Okeanose ja Tethyse tegid nad sündimise esivanemateks ja jumalate vandeks vee, poeetide endi poolt Styxiks nimetatu: sest kõige vanem on kõige austusväärsem, aga vanne on kõige austusväärsem. Kuid kas see arvamus loodusest on tõesti iidne ja vana, see ei olegi võib-olla kindel, igatahes räägitakse Thalesest, et just nii ta ütles algpõhjuse (aitia) kohta (mis puutub Hipponisse, siis teda vast igaüks ei nõustu asetama nende filosoofide kõrvale tema mõtete kasinuse tõttu).”
Homeros (Ilias 14, 201j): “"Ὠκεανόν τε θεῶν γένεσιν καὶ μητέρα Τηθύν, / οἵ μ' ἐν σφοῖσι δόμοισιν ἐῢ τρέφον ἠδ' ἀτίταλλον"”
Ei ole selge, kas Aristoteles annab täpselt edasi Thalese sõnu ja mõtet, sest ta paigutab Thalese vaate oma mõttekäigu konteksti. Kui Aristoteles ütleb, et Thalesel "archē" on vesi, siis ei ole selge, kas Thales ise kasutas sõna "archē" või annab Aristoteles selle sõna abil lihtsalt Thalese vaadet edasi. Aristotelese pärandatud kontseptsiooni traditsioonilise tõlgenduse järgi tahtis Thales öelda, et vesi on kõikide asjade alge, kuivõrd kõik elemendid on veest moodustunud ning on põhialuselt ikka vesi. See tees sisaldab algetena järgmised tähtsad metafüüsilised eeldused: a) asjade paljuse aluseks on ühtsus; b) nähtumuse aluseks on tõeline olemus; c) saamist tuleb mõista püsiva substraadi muutumisena; d) kõikide põhjuslike seoste aluseks on esmaalus. Gadameri järgi on Thalese küsimus algaine järele niisugune: “Mis on jääv selles juhtumise ja möödumise lakkamatus voolus, mis annab talle reegli ja korra ja usaldatava tagasituleku?”
Mida siis tähendab, et alge on vesi? Rääkides Thalesest kui esimesest filosoofist ja võib-olla ka esimesest teadlasest, eeldame, et Thales rebib ennast lahti mütoloogilisest maailmanägemisest, mis aga ei välista teatavat järjepidevust mütoloogiliste vaadetega. Vesi võib olla kreeka Okeanose, egiptuse Nuni, babüloonia Abzu (Apsû) filosoofiline ümbermõtestus. Igatahes peab katkestus mütoloogiaga seisnema selles, et alge ei ole inimlike joontega jumalus, vaid ebaisikuline printsiip. Ioonlaste kui meresõitjarahva kujutlustes pidi vesi olema tähtsal kohal. Tõenäoliselt oli kujutlus veest kui vedelast eluandjast ning tema muutumisest maaks ja õhuks ning vastupidi Ioonias üldlevinud. Peale selle, kui Thales tõesti lähtus vaatlusest, nagu Aristoteles näis eeldavat, siis arvatavasti mängisid suuremat rolli mitte bioloogilised, vaid meteoroloogilised vaatlused. Võib-olla võttis Aristoteles bioloogilised argumendid Samose Hipponilt. Tõenäoliselt Thales mingis vormis püstitas ürgalge küsimuse: tegemist on ju muuhulgas kosmogoonilise küsimusega, mis oli mütoloogias tavaline. Thalese puhul pidi lihtsalt vastus olema mittemütoloogiline ja küsimus ise muuhulgas selline: millest on maailm tehtud? Sellist küsimuseasetust võib nimetada teaduslikuks. Peale selle, ürgalge mõiste oma abstraktsuses eeldab maailma alge filosoofilist mõtestust, mis on küll samuti juba ette valmistatud mütoloogilises mõtlemises.
Kui alge peab olema element, millest kõik tekib ja mis kõik neelab, siis miks see on just vesi? Kui jätta kõrvale see, et niisugune valik võis olla mütoloogilises vormis juba tehtud, siis võis Thales lähtuda järgmistest kaalutlustest. Maailmaaine peaks olema võimeline minema võimalikult hõlpsalt üle kõigiks oma teisenditeks, nagu vedel läheb üle nii tahkeks kui ka gaasiliseks. (Hippolytuse järgi moodustub Thalese arvates kõik veest kõvastumise ja aurustumise kaudu). Igatahes on selge, et aurustumine näitab, et vesi võib muutuda uduks või õhuks, kuna aga külmumise põhjal võib ehk arvata, et protsess võib jätkuda maaks muutumiseni (Päikest ja tähti arvati toituvat veeaurudest). Vesi tuleb uuesti alla vihmana ning paistab muutuvat maaks. Egiptuse jõgi kujundas Delta, ja Väike-Aasia mägijõed toovad alla jõesetteid. Latmose laht, mille ääres Mileetos vanaajal asus, on praegu täitunud. Kaste ja maa-alused allikad näitavad, et maa muutub tagasi veeks (maa-alust vett ei seostatud vihmaga).
Edasi võib küsida, kuidas asjad veest tekivad. Hiljem on niisugust muutumist tõlgendatud tihenemise ja hõrenemisena, seega kvantitatiivse muutumisena, mis jätab alles algaine kvaliteedi. Ei ole aga teada, kas kujutlus tihenemisest ja hõrenemisest ulatub tagasi Thaleseni.
Mis kutsub esile algaine teisenemist? Thales ei rääkinud veele väljastpoolt toimuvast jõust. Nähtavasti ta eeldas, et liikumapanev jõud peitub algaines endas. Liikumine on algainele on loomuomane. On võimalik, et ta seostas seda algainele omast iseliikuvust millegi hingetaolisega.
Mõnede tõlgendajate arvates (näiteks Gigon, kes tugineb kohale "dio kai tên gên eph hydatos apephaineto einai") pärineb maa Thalesel veest ainult selles mõttes, et ta oli algul täiesti üle ujutatud ning siis ilmus pinnale. Ilma tema mõtlemise metafüüsilise põhistruktuurita ei oleks siiski mõtet näha Thaleses esimest filosoofi ning ilma järjepidevuseta oleks Anaximandros järglasena vaevalt mõeldav.
Kommentaar Aristotelese vaimus: Filosoofide arvamused (I, 2): “Thales Mileetosest peab esmaalget ja elemente samaks asjaks. Kuid nende vahel on suur erinevus, sest elemendid on liitsed, kuid meie väidame, et esmaalged ei ole ei liitsed ega protsesside tulemus. Nii me nimetame maad, vett, õhku, tuld elementideks; ja me nimetame neid esmaalgeteks sellepärast, et neile ei eelne midagi, millest nad pärineksid, sest see ei oleks esmaalge, vaid hoopis see, millest ta tuleneb. Aga on midagi maale ja veele eelnevat, nimelt mateeria, mis on vormitu ja nähtamatu, ja vorm, mida me nimetame entelehhiaks, ja ilmaolek. Nii et Thales eksis, kui ta nimetas vett elemendiks ja esmaalgeks.”
Servius (Aeneise kommentaar, XI 186 (II, 497, 3)): “Eri rahvastel olid erinevad matmisviisid... Thales, kes väidab, et kõik sünnib veest, ütleb, et kehad tuleb matta, et nad saaksid laguneda niiskuseks.”
Maa ujub vee peal.
Aristoteles väidab, et Thalese järgi ujub Maa (mida ta nähtavasti pidas lamedaks kettaks) vee peal (sellel vaatel on eellasi Egiptuses). See seletas maa püsimist maailma keskmes, samuti maavärinaid.
Aristoteles (De coelo, B 13 294a10–294b14=11 A 14 DK): “Olemasolevad lahendused küsimusele Maa liikumisest ja paigalseisust on, nagu me teame, mitmekesised. Küsimus ise peab vältimatult kõigile pähe tulema: peab olema üpris muretu mõtteviisiga, et mitte imestada, kuidas on võimalik, et iga väike osa maast, kui ta üles tõsta ja lahti lasta, liigub ega jää kunagi paigale (ja seejuures liigub seda kiiremini, mida suurem ta on), aga Maa, kui teda üles tõstetaks ja lahti lastaks, ei liiguks. Aga nii see ju on: nii tohutu raskus püsib paigal! Samal ajal, kui tema kukkuvate osade alt enne kukkumist eemaldada maa, siis nad jätkavad allapoole liikumist, kohtamata vähimatki vastupanu. Seetõttu on täiesti loomulik, et see küsimus sai kõikidele filosoofilise uurimise aineks. Kuid see, et küsimuse lahendused, mis nad pakkusid, ei tundunud neile veel imelikumad, on imekspandav. Nii räägivad ühed selle alusel, et Maa alumine osa on lõputu... Teised arvavad, et Maa lebab vee peal. See on tegelikult kõige vanem teooria, mis on meieni jõudnud – öeldakse, et selle esitas Thales Mileetosest, kes arvas, et maa püsib liikumatuna, sest ta saab ujuda nagu palk või miski muu taoline (sest ükski nendest asjadest ei saa püsida õhul, küll aga saavad püsida veel) – just nagu vee kohta, mis toetab maad, ei saaks öelda sama, mis maa kohtagi: ka veele ei ole loomu poolest omane rippuda – ta asub alati millegi peal. Peale selle, nagu õhk on kergem kui vesi, nii on vesi kergem kui maa – kuidas on siis võimalik, et kergem asuks madalamal loomu poolest raskemast? Peale selle, et kogu Maale on loomu poolest omane püsida vee peal, siis on selge, et ka igale Maa osale – kuid samuti me tegelikult ei näe, et see leiaks aset; vastupidi; Maa iga osa läheb põhja, ja mida suurem ta on, seda kiiremini. Tõesti jääb mulje, et nad jätkavad küsimuse uurimist teatavate piirideni, mitte aga seni, kui see on võimalik. Meil kõigil on komme uurida jälgides mitte objekti ennast, vaid nende vastuväiteid, kes väidavad vastupidist, ja isegi see, kes uurib mõtteliselt ja üksinduses, teeb seda seni, kuni tal pole enam endale midagi vastu väita. Nii et selleks et uurida nii nagu tarvis, tuleb omada ammendamatult vastuväiteid, mis vastavad objekti soole, see aga võimalik ainult kõigi liigierisuste läbiuurimise tulemusena.”
Simplikios (Kommentaar sellele kohale, 522, 14): “Aristoteles esitab Mileetose Thalese arvamuse: Maa ujub nagu puu vee peal või mingi muu aine, millele on loomuomane vee peal ujuda. Aristoteles vaidleb sellele arvamusele vastu. Tõenäoliselt valitses see arvamus sellepärast, et niisugune arvamus on müüdi vormis väljendatuna egiptlastel, ja Thales laenas selle tõenäoliselt sealt.”
Seda, et Maa ujub vee peal, tõlgendatakse ka vee substantsiaalsuse naiivse või piltliku väljendusena: vesi asub sõna otseses mõttes kõige selle all, mis tema peal ujub.
Jumalad.
Arvatavasti ei ole vesi lihtsalt vesi, vaid “mõistuslik”, jumalik vesi. Aristoteles ütleb, et kõik asjad on täis jumalaid ning et magnetil on hing, sest ta liigutab rauda.
Aristoteles (De Anima I, 5 411a7=11 A 22 DK): “Mõned väidavad ka, et hing on segatud kogu universumisse; võib-olla lähtudes sellest Thales arvaski, et kõik on täis jumalaid ("panta plêrê theôn einai").”
“καὶ ἐν τῶι ὅλωι δέ τινες αὐτὴν [sc. τὴν ψυχήν] μεμεῖχθαί φασιν, ὅθεν ἴσως καὶ Θαλῆς ὠιήθη πάντα πλήρη θεῶν εἶναι.”
“Niisugune vaade tekitab mõned kahtlused. Nimelt: miks hing asudes õhus või tules ei tekita elusolendit, asudes aga elementide segus, tekitab, kuigi nendes kahes elemendis ta on just nagu parem.”
See on apoftegma, mis ei pruugi kuuluda Thalesele kui Mileetose koolkonna rajajale, vaid lihtsalt kui ühele seitsmest targast.
Niisuguseid mõtteteri võidi omistada suvaliselt mis tahes targale.
Rödi järgi jääb see mittemehhaaniline seletuskatse veel täiesti müüdi sfääri ning näitab, et teadusliku mõtlemise tähelepanuväärsete algete kõrval seisavad veel selgelt müütilised kujutlused. Hans-Georg Gadamer mõistab: "Looduses endas kätkevad jõud, mis määravad oma juhtumist ja inimese olemasolu looduses. Sellega on pandud algus loodusmõtlemisele, mis vastandina müüdi toimivatele jumalatele mõistab kõiki toimivaid jõude loodusimmanentsetena.
Aristoteles (Loomade sündimisest, III, 11, 762a 18–21): “Loomad tärkavad maas ja vedelikus, sest maas sisaldub vesi, vees pneuma, pneumat aga läbistab psüühiline soojus, nii et teatud mõttes "kõik on täis hinge".
Platon (Seadused X 899b): “Ateenlane: Ja kas me peame kõikidest planeetidest, Kuust, aastatest ja kuudest ja kõigist aastaaegadest rääkima mingit muud lugu kui sedasama, et kuna hing või hinged, ja need täiusliku headusega hinged, on osutunud kõikide põhjusteks, siis neid hingi me peame jumalateks, kas nad siis juhivad maailma elades kehades nagu elusolendid või milline ka oleks nende toimimine? Kas keegi, kes jagab seda uskumust, talub, kui öeldakse, et kõik asjad ei ole “täis jumalaid”?”
Filosoofide arvamused: (IV, 2, 1): “Thales kuulutas esimesena hinge igiliikuvaks või iseliikuvaks substantsiks.”
Filosoofide arvamused (1, 7, 11): “Thalese järgi on vaim universumi jumalus, kõik on elus ja täis jumalaid”.
Isegi kui Thales nimetas vett jumalaks, ei tähenda see tingimata mingit kindlat religioosset uskumust.
Siin on Thalese vaade antud stoitsistlikus fraseoloogias ning maailmamõistus on samastatud jumalaga. Kõik see tugineb Aristotelese ettevaatlikule väitele.
Niisugust vaadet nimetatakse hülosoismiks. Või: polüteism. (Veel: panpsühhism, panenteism, pandemonism). Versus. Nähtavasti ei olnud sellel arusaamal tema jaoks teoloogilist tähtsust, vaid see oli püüe seletada asjades (nagu magnetis) peituvat väge. Kas see tähendab, et mateeria on iseliikuv?
Cicero (De legibus II, 26): “Thalese sõnul arvavad inimesed, et kõik, mida kaetakse, peab olema täis jumalaid”.
Need jumalad on maailmas toimivad jõud, nad on ka hinged kui kehade iseliikumise allikad.
Aristoteles: (De Anima I, 2 405 a10=11 A 22 DK; eelnevatest filosoofidest mõned lähtuvad kontseptsioonist, et hing on liikumise printsiip, teised sellest, et hing on aistingu ja tunnetuse printsiip): “Nähtavasti pidas ka Thales – selle järgi, mis temast räägitakse – hinge võimeliseks liikuma panema, sest ta väitis, et magnetil on hing, sest ta liigutab rauda.”
“"ἔοικε δὲ καὶ Θαλῆς, ἐξ ὧν ἀπομνημονεύουσι, κινητικόν τι τὴν ψυχὴν ὑπολαβεῖν, εἴπερ τὸν λίθον ἔφη ψυχὴν ἔχειν ὅτι τὸν σίδηρον κινεῖ."”
See on tõenäoline, et Thales ütles, et magnetil ja merevaigul on hing. Kuid see tähendab pigem, et teistel asjadel ei ole hinge.
Johannes Philoponos (Kommentaar sellele kohale, c. 86, 13 Hayduck): “Viis, kuidas ta mainib Thalese arvamust, tekitab kohmaka mulje. Kuna tal tuli tõestada, et need, kes lähtusid kontseptsioonist, et hing on tunnetuse printsiip, pidasid teda koosnevaks samadest algetest mis asjadki, sest “sarnast tunnetatakse sarnasega”, ei öelnud ta Thalese arvamust esitades midagi sarnast sellele, mida ta ütles teiste kohta; ta ütles vaid, et Thales pidas kivi, mis rauda külge tõmbab, elusaks, sest ta pidas hinge eristavaks tunnuseks liikumist. Esitades nende vaateid, kes lähtusid kontseptsioonist, et hing on liikumise printsiip, ütles ta, et igaüks neist pidas hinge elemendiks seda elementi, mis talle tundus kõige liikuvamana... kuid Thalese arvamuse kohta, kes pidas kõige algeks vett, ta samuti ei öelnud midagi sarnast. Nii näiteks ta ei öelnud, et Thales peab hinge veeks ning seetõttu väidab, et magnet tõmbab rauda ligi, sest ta koosneb veest. Selle asemel ta ütles vaid, et Thales pidas magnetit elusaks. Miks? Võib-olla sellepärast, et tema teosed ei ole säilinud, vaid on pärandunud vaid mälestused temast, sellepärast Aristoteles hoidus, omamata Thalese teoseid, süüdistamast teda õpetuse vulgaarsuses? Või siis sellepärast, et ta tundis tema vastu pieteeti, sest mälestused on säilitanud palju Thalese märkimisväärseid vaateid? Nii näiteks ütles ta, nagu räägitakse, et Kaitselmus ("Pronoia") tungib kosmose äärmiste piirideni ja miski ei lipsa tema eest kõrvale, isegi mitte kõige väiksem. Sel põhjusel ta ei omista talle arvamust, mille järgi hing koosneb veest, vaid ütleb ainult, et tema samuti omistas hingele liikumise. Kuid Hipponile ta omistab allpool vaate, mille järgi hing on veest, sest ka Hippon pidas kõikide asjade algeks vett.”
Simplikios (kommentaar Aristotelese De Animale): “Thales postuleerib vett elemendina, kuid see on kehade element, ja ta ei arva, et hing on üldse keha....rääkides nõnda Thalesest, lisab ta teatava etteheitega, et ta omistas hinge magnetkivile kui jõu, mis liigutab rauda, et ta oleks võinud tõestada, et hing on selles liikumapanev jõud; kuid ta ei väitnud, et see hing on vesi, kuigi vesi oli määratud elemendiks, sest ta ütles, et vesi on substantside element, aga hinge ta arvas olevat mittesubstantsiaalne vorm... Sest ma oletan niisiis, et Thales arvas, et kõik asjad on täis jumalaid ning jumalad on nendega segunenud; ja see on imelik.”
Cicero (De natura deorum, I, 10, 25): Thales Mileetosest, kes esimesena uuris sarnaseid (teoloogilisi) küsimusi, pidas vett kõikide asjade algeks, jumalat aga selleks mõistuseks ("mens"="nous"), kes lõi kõik veest.”
Cicero, kes toetub epikuurlikule allikale, jätab kõrvale stoa panteismi ning muudab maailmamõistuse Platoni demiurgiks. Kõik see tugineb Aristotelese ettevaatlikule väitele.
Aponius (Ülemlaulu tõlgendus, V c. 95 Bottino–Martini): “Thales... kuulutas oma õpetuses vee kõikide asjade algeks ja allikaks, millest kõik on loonud Nähtamatu ja Suur; liikumise põhjus aga on tema arvates vaim ("spiritus"="pneuma"), mis pesitseb vees. Ja samuti avastas ta tänu teravale mõistusele geomeetriakunsti, mille kaudu ta arvas ära, et on olemas kõikide asjade üks Looja.”
Pidada seda väidet maailmahinge olemasolu kinnituseks (Filosoofide arvamused I, 7, XI (11 A 23 DK)) ning samastada siis seda maailmahinge Jumalaga (või Platoni Demiurgiga (Cicero, De natura deorum, I, 10, 25 (D samas)), nagu viimane vormiks kõik asjad veest, on liiga vaba tõlgendus. Cicero sõnad, et Thales vastandas mateeriale Jumala loovat vaimu, reedavad ühest küljest stoikute terminoloogiat, teisest küljest tekitavad kahtluse, et Thalest aetakse segamini Anaximandrosega. Ei ole alust arvata, et Thales tegi selget vahet maailmamoodustava jõu (jumaluse või vaimu) ja aine vahel. Friedrich Engels rõhutab, et Thalese stiihiline materialism kätkes endas “hilisema lõhe seemet”. Kosmose jumalus on mõistus. Meie ees ei ole üksnes Thales antimütoloogilisus, kes pani Zeusi asemele mõistuse, logose, Zeusi poja, kes eitas oma isa, vaid ka protofilosoofilises õpetuses kätkev idealismi võimalus.
Filosoofide arvamused IV, 2, 1: “Thales kuulutas esimesena hinge igiliikuvaks ehk iseliikuvaks substantsiks.”
Filosoofide arvamused (I, 7, 11=11 A 23 DK): “Thales arvab, et jumal on kosmose mõistus ("nous"), ja Universum on elus ja samal ajal täis jumalusi; elementaarset niiskust läbistab jumalik jõud, mis paneb vee liikuma.”
Thalese kui filosoofi iseloom.
Thales kujutas endast omamoodi segu filosoofist ja praktilisest teadlasest. On küll võimalik, et Thalese märkuses magneti elususe kohta elab edasi primitiivne animism, milles hing-fantasmi (inimese varjutaoline teisik, keda tajutakse unenägudes) mõiste laienes kogu orgaanilisele elule ning isegi anorgaanilise maailma jõududele, kuid sel juhul on tegemist vaid jäänusega, sest Thalese näol on selgelt tegemist üleminekuga müüdilt teadusele ja filosoofiale, ning Thales on ikkagi kreeka filosoofia rajaja. Ilmselt on matemaatiliste uurimustega ning nende poolt äratatud teadusliku vaimuga seotud tema katse leida teistsugune, mittemütoloogiline vastus küsimusele asjade viimsetest alustest; teisest küljest, selle kõige vanema kreeka matemaatika elementaarsele iseloomule vastab see, et Thalese füüsika ei jõudnud kaugemale algelisest seisundist. Thalese õpetuse filosoofiline tähtsus seisnes eelkõige selles, et ta esimesena inimkonna ajaloos püstitas küsimuse, mis sai hiljem kogu kreeka filosoofia põhiküsimuseks: “Mis on kõik?” Ainuke kindel ja ainuke tõeliselt tähtis asjaolu Thalese õpetuses on see, et ta mõistis asju ühe algelemendi vormidena. See, et ta peab selleks elemendiks vett, on tema ajalooline eripära, kuid ta on esimene kreeka filosoof sellepärast, et ta esimesena mõtleb ühtsusest erinevuses ning püüab seletada ilmset mitmekesisust ühtsuse alusel. On loomulik, et filosoofia püüab mõista kogetavat paljusust, selle olemist ja olemust, ja mõistmine tähendabki aluseks oleva ühtsuse või esmaalge leidmist. Kuni ei teadvustata selgelt mateeria ja vaimu põhimõttelist erinevust, mõistetakse reaalsust materiaalse ühtsusena nagu Thalesel või ideena. Ühe ja palju vahekorda kogu selle keerukuses mõistetakse õigesti alles siis, kui mõistetakse reaalsuse olemuslikke astmeid ning olemise analoogia õpetust. Thales suutis anda mõistusliku (ratsionaalse) vastuse olemise ja saamise probleemile (olemise jäävuse lause) ja ühtsuse ja paljuse probleemile. Sellega vahetub välja müütiline maailmaseletus (Hesiodos: sigitamine Uranose ja Gaia poolt) teaduslik-füüsikalise vaatlusviisi algusega. Taevakehasid ei peeta enam jumalaiks, vaid “hõõguvateks massideks”. Jõud on asjadele immanentsed. Thalese ontoloogiline monism on seotud tema gnoseoloogilise monismiga: kogu teadmine tuleb taandada ühele ühtsele alusele. Thales ütles: “Paljusõnalisus ei ole sugugi mõistliku arvamuse näitaja”. Siin astus Thales välja mütoloogilise ja eepilise paljusõnalisuse vastu. “Otsi midagi ühte tarka, vali välja mingi üks hea, nii sa tõkestad lobisejate tühisõnalisuse”. Niisugune on esimese muinaslääne filosoofi deviis, tema filosoofiline testament.
Ioonias tekib avatud teaduslik kõnelus. Uued mõtlejad vajavad üksteist, et jõuda õigele teele. Uued mõtlejad taotlevad teadmist teadmise pärast, küsimata teadmise praktilise kasu järele. Niiluse üleujutuse seletus on täiesti kasutu, ta on tegelikult kasutum kui egiptuse seletus pikasarvelise Chnumi kaudu. Uurimine võib edasi minna igas suunas ja lõputult, sest ta ei taotle kindlat eesmärki. Ka kõige varjatum teadmine leitakse sel kombel üles, ja nii võib teadmine iseenesest sünnitada uut teadmist. Ratsionaalsust Thalese mõtlemises (vastandina müütilisele maailmapildile) tõlgendatakse erinevalt: a) traditsiooniliste müütiliste kujutluste formaalne ratsionaliseerimine (maailma tekkimise personifitseeriva esituse elimineerimine); b) (ka müüdivõõraste) loodusetõikade seletamine põhjusliku seosega.
Diogenes Laertios Thalesest.
11 A 1 DK; Diogenes Laertios, Filosoofide elud I 22–40: “ (22) Niisiis, Thalese isa (Herodotose [I, 170], Durise ja Demokritose [68 B 115 a=156 L.] järgi) oli Examyes ja tema ema oli Kleobuline Theleuse soost (nad on foiniiklased, kõige suursugusemad Kadmose ja Agenori järglastest). Ta oli üks seitsmest targast, nagu teiste seas ütleb Platon [Protagoras 343a=10, 2 DK], ja ta oli esimene, keda nimetati targaks – Damasiase arhondiajal [582/1 eKr], millal Phaleroni Demetriose "Arhontide nimekirja" järgi seitse tarka nimetatigi. Nad võeti Mileetose kodanikuks, kui nad Foiniikiast pagendatuna koos Neileosega tulid Mileetosesse. Kuid enamik ütleb, et ta oli pärit suursugusest Mileetose põlisperekonnast. (23) Pärast riigiasju pühendus ta looduse uurimisele. Mõnede järgi ta ei jätnud maha ühtki kirjutist; sest talle omistatav "Mereastronoomia" öeldakse kuuluvat Phokosele Samoselt. Kuid Kallimachos teab teda kui Väikese Vankri avastajat ning kirjutab oma "Jambides" [191 Pfeiffer I, 167=11 A 3a DK]: “Ja öeldakse, et ta mõõtis ära/ [Väikese] Vankri väikesed tähed, mille järgi foiniiklased purjetavad.” [Kreeka meremehed orienteerusid Suure Vankri järgi, foiniikia meremehed Väikese Vankri järgi.] Teiste järgi ta kirjutas ainult kaks tööd "Solstiitsiumist" ja "Ekvinoksist", pidades ülejäänut tunnetamatuks. Mõned arvavad, et ta on esimene, kes hakkas tegelema astronoomiaga ning ennustas päikesevarjutusi ja pööripäevi, nagu Eudemos ütleb "Astronoomia ajaloos" – sellepärast Xenophanes ja Herodotos [1, 74] imetlevadki teda. Ka Herakleitos ja Demokritos kiidavad teda. (24) Mõned (sealhulgas poeet Choirilos) ütlevad, et ta oli ka esimene, kes ütles, et hinged on surematud. Ta oli mõnede järgi esimene, kes avastas Päikese teekonna solstiitsiumist solstiitsiumini, ja esimene, kes väitis, et Päikese suurus [läbimõõt] on üks seitsmesajakahekümnendik Päikese orbiidist, nagu Kuu suurus on üks seitsmesajakahekümnendik Kuu orbiidist. Ta oli esimene, kes nimetas kuu viimast päeva kolmekümnendaks. Ja mõnede järgi ta oli esimene, kes arutles loodusest ("peri physeōs"). Aristoteles [11 A 22 DK] ja Hippias [86 B 7 DK] ütlevad, et ta omistas hinge ["psychē"] ka elutule, järeldades ["tekmairomenos"] magnetist ja merevaigust. Pamphila ütleb, et ta õppis geomeetriat egiptlastelt ja oli esimene, kes joonestas täisnurkse kolmnurga ringi sisse, mille eest ta ohverdas härja. (25) (Teised, sealhulgas Apollodoros Arvutaja, omistavad selle Pythagorasele, kes arendas väga palju nende kujundite uurimist, mille leiutamise Kallimachos oma "Jambides" omistab früüglasele Euphorbosele – näiteks “isekülgsed ja võrdkülgsed kolmnurgad” ja üldse kõik, mis puudutab geomeetrilist uurimist.) Arvatakse ka, et ta tegi väga tarku otsuseid riigiasjades. Näiteks kui Kroisos saatis saadikud mileetoslaste juurde, et sõlmida sõjaline liit, siis ta hoidis selle ära – ja nõnda päästis linna, kui Kyros võimule tuli. Kuid ta ise ütleb, "Herakleidese dialoogis", et ta elas üksildast elu ja hoidus riigiasjadest. (26) Mõned ütlevad, et ta abiellus ja tal oli poeg Kybisthos, teised ütlevad, et ta jäi poissmeheks, kuid lapsendas õepoja – ja kui temalt küsiti, miks tal lapsi ei ole, siis ta vastas: “Sest ma armastan lapsi.” Ja räägitakse, et kui ema käis talle peale, et ta abielluks, siis ta ütles: “Ei ole veel aeg,” ja et kui tema noorusaeg oli möödas ja ema jälle peale käis, siis ta ütles: “Ei ole enam aeg”. Hieronymos Rhodoselt ütleb oma "Segamärkmete" teises raamatus, et tahtes näidata, kui kerge on rikkaks saada, rentis ta head oliivisaaki ette nähes õlipressid ning kogus väga palju raha. (27) Ta arvas, et kõikide asjade alge on vesi ning et maailm on hingestatud ["empsychos", elus] ja täis jumalikke jõude ["daimones"]. Veel räägitakse, et ta avastas aastaajad ning jagas aasta 365 päevaks. Õpetajaid tal ei olnud peale preestrite], kellega ta suhtles Egiptuse-reisi ajal. Hieronymos ütleb ka, et ta mõõtis püramiidid varju järgi, pannes tähele, millal meie varjud on sama suured kui meie ise. Minyese järgi oli ta Mileetose türanni Thrasybulose lähedane sõber. Kuulus on lugu kolmjalast, mille leidsid kalurid ja mille Mileetose rahvas saatis tarkadele. (28) Räägitakse, et mingid Ioonia noormehed ostsid Mileetose kaluritelt ette ära ühe noodatäie. Kui püüti välja kolmjalg, tekkis vaidlus, kuni mileetoslased pöördusid Delfisse. Jumal vastas nii: “Mileetose võsu, kas sa küsid Phoiboselt kolmjala kohta?/ Ma teatan, et kolmjalg kuulub sellele, kes on tarkuselt esimene.” Nii nad kinkisid selle Thalesele. Kuid tema kinkis selle ühele teistest tarkadest, ja nii nad saatsid seda edasi, kuni see jõudis Solonini, kes ütles, et tarkuselt esimene on jumal, ning saatis selle Delfisse. Kallimachos oma "Jambides" jutustab sellest teisiti, laenates Mileetose Maiandroselt. Kallimachose järgi pärandas keegi arkaadlane Bathyklos fiaali kõige paremale tarkadest. Anti Thalesele, ja ringi mööda jälle Thalesele, (29) tema aga saatis selle Didymaioni Apollonile niisuguste sõnadega: “Thales kingib mu Neileuse rahva kaitsjale,/ olles kaks korda saanud selle autasu esimeneolemise eest.” Proosapealdis kõlab: “Thales, Examyese poeg, mileetoslane, Delphinoi Apollonile, olles saanud kaks korda autasuks esimese koha eest hellenite hulgas”. Nagu ütlevad Eleusios teoses “Achilleusest” ning Alexon Mindosest "Müütiliste jutustuste" IX raamatus, hüüti Bathyklose poega, kes fiaali ringi kandis, Thyrioniks. Eudoxos Knidosest ja Euanthos Mileetosest räägivad, et üks Kroisose sõpradest sai kuningalt kuldkarika käsuga anda see “kõige targemale hellenitest”. See andis ta Thalesele, ja karikas jõudis ringi mööda Cheilonini. (30) Cheilon küsis Pythia Apollonilt: kes on temast endast targem? Jumal kuulutas Mysoni, kellest me räägime hiljem (Eudoxos oma järgijatega asetab ta Kleobulose asemele, Platon Protagoras, 343a 4] Periandrose asemele). Niisiis kuulutas Pythia Apollon tema kohta nii: “Ma ütlen, et Myson... ületab sind taibukuses.” Aga küsimusega tuli jumala juurde Anacharsis. Platoonik Daimachos ja Klearchos ütlevad, et Kroisos saatis fiaali Pittakosele, ja seejärel käis fiaal ringi läbi. Andron teatab "Kolmjalas", et argoslased määrasid autasuks vapruse eest kõige targemale hellenitest kolmjala; valiti spartalane Aristodamos, kuid see loovutas Cheilonile. Aristodamost mainib ka Alkaios niisuguste sõnadega: “Nii, räägitakse, ütles kunagi Spartas Aristodemos kaugeltki mitte abitu sõna:/ “Raha teeb mehe, ja kes on vaene, see ei ole au sees”.” Mõned ütlevad, et Periandros saatis Thrasybulosele kaupa täis laeva; see läks Kosi meres põhja, ja hiljem leidsid kalurid kolmjala. Kuid Phanodikose sõnul leiti kolmjalg Ateena vetest, viidi linna ning rahvakoosoleku otsusega saadeti Biasele. (32) Aga miks, sellest me räägime peatükis Biasest [I, 82]. Teised ütlevad, et kolmjalg on Hephaistose tehtud, jumal kinkis ta Pelopsile pulmadeks, siis läks ta Menelaose kätte, ja kui Alexandros röövis ta koos Helenaga, siis lakoonlanna viskas ta Kosi merre, öeldes, et ta saab tüliõunaks. Aja möödudes ostsid mingid lebedoslased sellessamas kohas noodatäie, ja saagi hulka sattus kolmjalg; kaluritega vaieldes jõuti Kosi, ning kuna midagi ei saavutatud, kantakse ette Mileetosele (Mileetos oli [Lebedose] metropol). Aga mileetoslased – sest nende saatkond jäeti tähelepanuta – lähevad sõtta koslaste vastu, ja kui mõlemal poolel oli juba palju langenuid, siis oraakel kuulutas: anda kõige targemale. Mõlemad pooled nõustusid, et see on Thales, (33) aga see pühendas kolmjala – kui ta oli ringi ära teinud – Didymeioni Apollonile. Koslastele anti niisugune oraakel: “Enne ei lakka meroopide ja ioonlaste vaen,/ kui kuldse kolmjala, mille Hephaistos vette heitis,/ saadate linnast välja ning see jõuab tolle mehe majja,/ kes on tark selles, mis on, mis tuleb ja oli.” Aga mileetoslastele: “Mileetose võsu, kas sa küsid Phoiboselt kolmjala kohta?” jne, nagu ülal öeldud. Kuid sellest aitab. Hermippos oma "Eludes" omistab Thalesele selle, mida teised ütlevad Sokratese kohta. Nad teatavad, et ta rääkis, et tänab saatust kolme asja eest: “esiteks, et ma sündisin inimeseks, mitte loomaks; teiseks, et meheks, mitte naiseks; kolmandaks, et helleniks, mitte barbariks”. (34) Räägitakse, et üks vana naine viis ta kodunt tähti vaatama, ja nii ta kukkus auku: kui ta valjusti oigas, siis vana naine ütles: “Kas sa arvad, Thales, et sa saad teada, mis on taevas, kui sa ei suuda sedagi näha, mis su jalgade ees on?” [Populaarne folkloorne motiiv.] Ka Timon teab teda kui astronoomi ning ülistab teda oma "Sillostes" järgmiste sõnadega: “Ja kui tark on seitsme targa seas Thales tähtede vaatlemises!” Lobon Argosest ütleb, et tema kirjutised ulatusid kahesaja reani ning tema raidkujule oli kirjutatud järgmine epigramm: “Seda Thalest toitis Ioonia Mileetos ja kuulutas/ targimaks kõigist astronoomidest.” (35) Ta lisab, et [seitsme targa] lauludest kuulub talle: “Palju sõnu ei näita sugugi tarka mõtet./ Otsi üks tarkus,/ vali üks hüve:/ nii sa paned kinni lobisejate lõputukõnelised keeled.” Järgmised aforismid omistatakse talle: “Kõigist asjadest vanem on jumal, sest ta ei ole sündinud. Kõige kaunim on kosmos, sest ta on jumala loodud. Kõige suurem on ruum, sest ta mahutab kõik. Kõige kiirem on mõte ["nous"], sest ta jookseb peatumata. Kõige tugevam on paratamatus, sest ta saab kõigist jagu. Kõige targem on aeg, sest ta teeb kõik ilmsiks.” Ta ütles, et surm ei erine elust. “Miks siis sina ei sure?” küsiti temalt. “Sest vahet ei ole,” vastas ta. (36) Kui temalt küsiti, kumb oli enne, päev või öö, siis ta vastas: “Öö oli enne – päeva võrra.” [Maailma loomise eelne aeg oli öö.] Kui temalt küsiti, kas inimene võib jumalatele märkamatuks jääda, kui ta kurja teeb, siis ta vastas: “Isegi mitte siis, kui ta mõtleb kurjategemisest.” Abielurikkuja küsis temalt, kas ta peaks vanduma, et ei ole abielu rikkunud: ta vastas: “Valevandumine ei ole halvem kui abielurikkumine.” Kui küsiti, mis on raske, siis ta ütles: “Ennast tunda”; mis on kerge: “Teisele nõu anda”; mis on kõige magusam: “Edu”; mis on jumalus: “See, millel ei ole algust ega lõppu”. Kui küsiti, mis on suurim ime, mida ta on näinud, siis ta ütles: “Vana türann”. Kuidas saab ebaõnne kõige kergemini kanda? “Kui me näeme, et meie vaenlastel läheb halvemini.” Kuidas elada kõige paremini ja õiglasemalt? “Mitte teha ise asju, mille eest me teisi laidame.” (37) Kes on õnnelik? “See, kellel on terve keha, rikas loomus ja kombekas hing”. Ta ütleb, et meil tuleb meeles pidada oma sõpru, nii kohal- kui ka eemalviibivaid, ja et meil ei tule kaunistada oma nägu, vaid olla kaunid oma kommetes. “Ära rikastu ebaausalt”, ütleb ta, ”ja ära lase kuulujuttudel ennast meelestada nende vastu, keda sa usaldad” “Mis oled sisse maksnud vanematele, seda nõua tagasi lastelt.” Ta ütles, et Niilus ajab üle, kui tema voolu tõkestavad passaat-vastutuuled. Apollodoros ütleb oma "Kroonikates", et ta sündis 35. olümpiaadi esimesel aastal [640 eKr] [Dielsi konjektuur: 39. olümpiaadi esimesel aastal 624 eKr Ta suri 78-aastaselt (või nagu Sosikrates ütleb, 90-aastaselt; sest ta suri 58. olümpiaadil [548–545 eKr], olles elanud Kroisose ajal, kelle ta viis üle Halyse jõe ilma sillata, jõevoolu muutes. Olid teised Thalese-nimelised mehed – viis Magnesia Demetrose järgi "Ühenimelistes": reetor Kallatisest, kellel oli halb stiil; maalikunstnik Sikyonist, andekas; kolmas on väga muistne, Hesiodose, Homerose ja Lykurgose kaasaegne; neljandat mainib Duris traktaadis "Maalikunstist"; viiendat, kõige hilisemat ja tundmatumat mainib Dionysios "Kriitilistes teostes". (39) Tark suri palavusse, janusse ja jõuetusse, vaadates gümnilist agooni. Ta oli selleks ajaks vana mees. Tema hauale on kirjutatud: “Tema haud on väike, tema kuulsus on taevakõrgune:/ vaadake targa ja teravmeelse Thalese hauda.” Minu "Epigrammide" ehk "Igamõõduliste" esimeses raamatus on epigramm tema kohta: “Kui ta ükskord vaatas gümnilist agooni, oo Helios Zeus,/ Sa röövisid Thales Targa staadionilt,/ ma kiidan Sind, et Sa võtsid ta enda juurde;/ sest vana mees ei saanud enam näha tähti maa pealt.” Moto “Tunne iseennast” on tema oma, kuigi Antisthenes oma "Järglustes" ütleb, et see oli Phemonose oma ning et Cheilon omastas selle.”


Tööstus.
Tööstus on ühiskonna tootlike jõudude arenemist mõjustav rahvamajandusharu, mille ettevõtted (tehased, vabrikud, kaevandused, elektriajaamad) valmistavad töövahendeid nii tööstuse enese kui ka teiste rahvamajandusharude jaoks, toodavad tooraineid, materjale, kütust ja energiat ning töötlevad tööstus- ja põllumajandussaadusi.


Tallinna Ülikool.
Tallinna Ülikool (lühend TLÜ) on Tallinnas asuv avalik-õiguslik ülikool, mis loodi Eesti Vabariigi Riigikogu otsusega mitme Tallinnas asuva ülikooli ja akadeemilise asutuse ühinemise tulemusena. 18. märtsil 2005 nimetati Tallinna Pedagoogikaülikool ümber Tallinna Ülikooliks.
Tallinna Ülikooli rektoriks valiti 14. veebruaril 2011 ülikooli keemiaprofessor ning matemaatika ja loodusteaduste instituudi direktor Tiit Land. Tema ametiaeg algas 15. mail 2011 ja see kestab viis aastat.
13. veebruarist 2006 kuni 15. maini 2011 oli Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud.
2011. aasta seisuga on ülikoolil 19 instituuti ja 5 kolledžit.
Tallinna Õpetajate Seminar ja Tallinna Pedagoogium.
Ülikooli eelkäija Tallinna Õpetajate Seminari pidulik avaaktus peeti 15. septembril 1919. aastal. Seminaris töötasid oma aja silmapaistvamad koolimehed, keda tunti kogu Eestis. 1928. aastal muutis õppeasutus struktuuri ja sai nimeks Tallinna Pedagoogium. Õppetöö kestis kaks aastat ja vastu hakati võtma gümnaasiumide, kesktehnikakoolide ja kunsttööstuskooli lõpetanuid. Pedagoogiumi õppeprotsessi reorganiseerimisel jälgiti mõnevõrra kõrgkooli eeskujusid. Ümberkorralduste tulemusena avati meeskäsitöö, laulmise ja muusika, järgmisel aastal naiskäsitöö, aianduse ja vene õppekeelega algkooliõpetaja eriala.
1937. aastal tunnistati pedagoogiumi süsteem ebaotstarbekaks ning tegevust alustas uuesti Tallinna Õpetajate Seminar.
1940. aastal kolis seminar Vene tänavalt Narva maanteele, vastvalminud Riikliku Inglise Kolledži majja (nüüd TLÜ peahoone).
Tallinna Õpetajate Instituut.
1947 reorganiseeriti õppeasutus kuueaastase õppeajaga Tallinna Õpetajate Instituudiks. Neljal esimesel kursusel oli üldhariduslik iseloom, 5. ja 6. kursusel valmistuti üliõpilastena õpetajatööks. Avati eesti keele ja kirjanduse, vene keele ja kirjanduse, inglise keele, ajaloo, füüsika-matemaatika ja loodusteaduste-geograafia eriala. Täiendavalt võis õppida ka muusikat ja laulmist, joonistamist ja joonestamist ning kehalist kasvatust. Lõpetaja sai 5.–7. klassi õpetaja kutse.
1952. aastal muudeti Tallinna Õpetajate Instituut kõrgkooliks õppeajaga 4 aastat statsionaarses õppes ja 5 aastat kaugõppes. 1955. aastal nimetati ümber "Eduard Vilde nimeliseks Tallinna Pedagoogiliseks Instituudiks". 1952 kuni 1960 oli rektoriks K. Prinkman. 1960 kuni 1968 oli rektor Arnold Koop, 1968–1973 J. Jakobson, 1973–1979 Kalev Koger.
Aegamööda õppeasutuse profiil laienes. 1965. aastal alustas tööd kultuurharidustöö osakond, Tartu Ülikoolist toodi üle raamatukogunduse ja bibliograafia eriala, kaks aastat hiljem avati koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala. Kõrvuti õppetöö korraldamisega kujunes instituudi üheks põhiülesandeks erialase teadustöö arendamine ning oma erialadele järelkasvu koolitamine.
Üliõpilasi oli 1. oktoobril 1978 2899 (neist 1630 päevaosakonnas), õppejõude 1. jaanuar 1979 232 (sealhulgas 3 professorit ja 49 dotsenti, doktoreid 3, kandidaate 87).
1983. aastal lõpetati keeleteaduskonna uue õppehoone ja üliõpilaste ühiselamu ehitamine. Samal aastal hakkas ilmuma ajaleht.
Instituut koolitas koolide, koolieelsete lasteasutuste ja kultuuriasutuste töötajaid ning oli kaugõppe- ja ettevalmistusosakond.
Tähtsamateks uurimissuundadeks olid: noorte vaimne arendamine, isiksuse areng kollektiivis, õpetamise metoodika, liigutuste juhtimise optimeerimine, organismi kohanemine vaimse ja kehalise pingutusega, spordisotsioloogia, raamatukogundus, raamatu-, pedagoogika- ja kooliajalugu.
Tallinna Pedagoogikaülikool.
1992. aastast kandis õppeasutus Tallinna Pedagoogikaülikooli nime. Sama aasta aprillis promoveeriti esimesed audoktorid. 1995. aasta algusest määratles Eesti Vabariigi Ülikooliseadus TPÜ ühena kuuest Eesti avalik-õiguslikust ülikoolist. 1997. aastal ühinesid Tallinna Pedagoogikaülikooliga endised Teaduste Akadeemia instituudid Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut ja Ökoloogia Instituut.
Viimaseid aastaid iseloomustas ulatuslik õppetöö reform: mindi üle ainesüsteemidele, avati magistri- ja doktoriõpe.
Tallinna Ülikool.
18. märtsil 2005 nimetati Tallinna Pedagoogikaülikool ümber Tallinna Ülikooliks.
15. mail 2005 ühines Tallinna Ülikooliga Eesti Humanitaarinstituut. 29. juulil 2005 allkirjastati ühinemisleping Ajaloo Instituudiga. Ka Audentese Ülikooli meediateaduskond on üle tulnud Tallinna Ülikooli. 1. juulil 2010 alustas Akadeemia Nord baasil tööd Õigusakadeemia.
Uus-Sadama tänavas seniste Narva maantee õppehoonete kõrval valmis veebruaris 2006 uus õppehoone.
2005. aastal võeti ülikooli vastu umbes 2400 üliõpilast.
Välislingid.
Tallinna Ülikool


Transilvaania sinilill.
Transilvaania sinilill ("Hepatica transsylvanica", varem "Hepatica angulosa") on taimeliik tulikaliste sugukonnast sinilille perekonnast.


Taimed.
Taimedeks ("Plantae") nimetatakse tavakeeles päristuumseid organisme, mis (erinevalt heterotroofsetest loomadest ja seentest) elavad autotroofselt ning toodavad kasvamiseks ja eluks vajalikke orgaanilisi aineid päikesevalguse abil fotosünteesi teel. Erandiks on mõned parasiittaimed, mis saavad oma toidu teistelt taimedelt ning on evolutsiooni käigus klorofülli kaotanud.
Taimi uurivat bioloogia haru nimetatakse botaanikaks.
Taime mõiste.
Taime mõiste suhtes ei ole täpset üldkehtivat kokkulepet. Üldiselt siiski fotosünteesivaid prokarüoote (näiteks sinivetikaid) praegu enam taimede hulka ei arvata. Enamjaolt jäetakse välja ka kõiksugu vetikad ja piirdutakse ainult maismaataimedega ehk embrüofüütidega ("Embryophyta": osjad, kollad, samblad, seemnetaimed). Laiemas käsitluses võidakse taimede alla arvata ka rohevetikad ja mändvetikad ning sellise rühma nimeks oleks "Viridiplantae" (rohelised taimed). Mõned teadlased (näiteks Thomas Cavalier-Smith) on taimeriigi alla arvanud kõik primaarsete plastiididega (kloroplastid, mis pärinevad otseselt tsüanobakteritest ehk sinivetikatest) eukarüoodid: rohelistele taimedele lisaks veel punavetikad ja liitvetikad. Ülejäänud vetikaid (näiteks pruunvetikad, ränivetikad) tänapäeval taimede hulka enam ei arvata.
Kuigi varasemad süsteemid on taimede hulka arvanud ka bakterid ("Schizomycetes") ja seened, järgitakse käesolevas artiklis fülogeneetilist süsteemi, mis rühmitab taimi nende päritolu ja evolutsiooni järgi. Taimede hulka kuuluvad selles süsteemis nii rohevetikad kui ka kõik maismaataimed. Kõik need organismid sisaldavad klorofülli a ja b ning säilitavad fotosünteesi teel toodetud suhkruid tärklise kujul kloroplastides. Nende organismide rakuseinad koosnevad tselluloosist.
Taimede evolutsioon.
Taimed pärinevad rohevetikatest, mis on ülejäänud vormidega parafüleetiline rühm ning mida arvatakse kord taimede, kord protistide hulka. rohevetikatel on kahemembraanilise kattega kloroplastid, mis sisaldavad klorofülli a ja b. Nad võivad olla flagellaadid, koloonialised või isegi algeliselt hulkraksed. Paljud on primaarselt haploidsed, kuid teistel on vahelduvad põlvkonniti haploidsed ja diploidsed vormid, mida nimetatakse gametofüüdiks ja sporofüüdiks.
Millalgi paleosoikumis hakkasid taimed maa peale tulema. Nendel uutel vormidel muutusid gametofüüt ja sporofüüt vormilt ja funktsioonilt väga erinevaks: sporofüüt jäi väikeseks ning kogu oma lühikese elu jooksul vanemast sõltuvaks.
Siluris ilmusid uued embrüofüüdid, mis olid nendest piirangutest vabad, ja vallutasid Devonis kogu maismaa. Neile rühmadele on tüüpiline veekaotuse eest kaitsev kutiikula ning juhtkude, mis transpordib vett kõikjale organismi. Selliseid taimi nimetatakse soontaimedeks. Paljudel neist toimib sporofüüt omaette isendina, gametofüüt aga jääb väga väikeseks.
Soontaimede alamrühmas on ka spermatofüüdid ehk seemnetaimed, mis lahknesid paleosoikumi lõpupoole. Nendel vormidel gametofüüti üldse ei ole ning noor sporofüüt alustab elu seemneks nimetatavas elundis, mis areneb vanemorganismil.
Taimed hakkasid rohevetikatest arenema umbes 400 miljonit aastat tagasi. Kasutasid klorofülli ja fotosünteesisid. Säilitasid oma kloroplastides samuti suhkrut tärklisena. Samal perioodil alustasid taimed ja seened (viimased sümbiondid) sissetungi maismaale. Esimesed maismaataimed olid samblalaadsed, mis nõudsid niisket kliimat. Hiljem, kui taimed olid võimelised moodustama oma katteks vahalaadseid aineid, said nad võimaluse asustada sisemaa kuivemaid piirkondi.
Sammaldel puudub toitainete transpordiks vajalik soonte süsteem ja see limiteerib nende suurust. Vaskulaarsed taimed arenesid sammaldest – esimene teadaolev vaskulaarne taim "Cooksonia", oli lehtedeta, ogadega ja harunenud tüvega.
Varsti selle järel hakkasid maismaale tungima ka esimesed loomad- sajajalgsete laadsed organismid.
Süstemaatika.
Kõige varem teistest taimedest lahknenud hõimkonnaks võib pidada punavetikaid, mille sugulust teiste taimedega kinnitavad peamiselt molekulaarsed tunnused. Liitvetikad on muudele taimedele mitmete tunnuste poolest sarnasemad, kuid sisaldavad kloroplastide asemel tsüanelle. Samas ei kinnita mitmed molekulaarsed uuringud nende suuremat lähedust ülejäänud taimedele.
Rohevetikad on rühmaks, millest põlvnevad hulkraksed maismaataimed (embrüofüüdid). Seega on rohevetikad nende suhtes parafüleetiline takson, ning peaks rangelt põlvnemist järgivas süsteemis ka neid sisaldama. Teised olulisemad rohevetikate harud on "Parasinophycaceae", rohevetikad kitsamas mõttes, "Ulvophycaceae" ja mändvetikad (viimased on lähimad maismaataimedele, ja neid ühendatakse koos maismaataimede ja mõne teise rohevetikate rühmaga harusse "Streptophyta").
Algelisimaks maismaataimede (embrüofüütide) rühmaks on sammaltaimed. Osad sammaltaimed (kõdersamblad) on veel kudedeks eristumata tallusega, arenenumad samblad aga juba üsna keerulise ehitusega. Sammaltaimede hulka kuulusid ka sõnajalgtaimede eellased, niisiis on ka sammaltaimed parafüleetiline takson. Kokku on sammaltaimi ja sõnajalgtaimi käsitletud eostaimedena (nimetus viitab nende paljunemisele eoste abil) ("Sporophyta"), neile vastandati nö alamad taimed ("Thallophyta"), mis hõlmas erinevaid vetikatehõimkondi. Taoline süsteem pole siiski kooskõlas tänapäeva teadmistega taimede põlvnemisest.
Sõnajalgtaimedele on juba iseloomulik varre harunemine ja vee liikumiseks arenenud trahheiidid. Need tunnused ühendavad neid kõrgemate taimedega soontaimede ("Tracheophyta") rühma.
Sõnajalgtaimedest arenesid kaks tänapäeval valitsevat taimede rühma - paljasseemnetaimed ja õistaimed ehk katteseemnetaimed (koondnimetusega seemnetaimed). Varem valitsev olnud seisukoht katteseemnetaimede põlvnemisest paljasseemnetaimedest pole uuemate uuringutega kinnitust leidnud, samuti pole põhjendatud paljasseemnetaimedest palmlehikute, hõlmikpuuliste ja vastaklehikute eraldamine eri hõimkondadena.
Taimede süstemaatikat püüab soovituslikult reglementeerida Rahvusvaheline Botaanilise Nomenklatuuri Koodeks ("International Code of Botanical Nomenclature", ICBN), mille viimane versioon on St.Louisi Koodeks ("St.Louis Code", 1999).
Hingamine.
Taimede puhul saab rääkida pimedushingamisest ja valgushingamisest (viimane üksnes C3-tüüpi fotosünteesiga taimedel). Pimedushingamine kattub universaalse hapnikuhingamisega.
Taimede ökoloogiast.
Tänu enamikul taimedest esinevale fotosünteesivõimele on taimed (koos fotosünteesivate bakteritega) peamised õhu süsihappegaasist orgaaniliste ainete tootjad ja õhu hapnikuga rikastajad. Seega asuvad taimed toitumisahelate alguses.
Kuna taimedel üldiselt puudub võime aktiivselt ühest paigast teise liikuda, moodustavad nad ökosüsteemis kindla struktuuriga taimekooslusi (ehk mingi paiga taimkatte). Maismaa-taimekoosluses jaguneb taimestik vastavalt taimede suurusele ja kasvuvormile rinneteks. Taimed on väga olulised ka mullastiku kujunemisel.


Toataimede loend.
Sulgudes on toodud taime ladinakeelne nimetus.


Taani keel.
Taani keel (taani keeles "dansk") kuulub Indoeuroopa keelkonna germaani rühma põhjagermaani ehk Skandinaavia alamrühma.
Taani keel on Taani ametlik keel ja fääri keele kõrval teine ametlik keel Fääri saartel. 2009. aasta maini oli ta grööni keele kõrval teine ametlik keel Gröönimaal. Peale selle on pisut taani keele kõnelejaid Taani piiri ääres Saksamaal.
16.–19. sajandil oli taani keel ka Norra ametlik keel.
Taani keelt kõneleb emakeelena Taanis umbes 5 miljonit inimest ning Saksamaal (Põhja-Schleswigis umbes 50 000 inimest), Gröönimaal, Kanadas, Norras, Rootsis ja Ameerika Ühendriikides kokku umbes 330 000 inimest. Taani keelt kõneleb kokku umbes 5,6 miljonit inimest.
Taani keele lähimad sugulaskeeled on norra ja rootsi keel. Eriti lähedane on taani keelele norra kirjakeele variant "bokmål", kuigi hääldus on oluliselt erinev. Rootsi, norra ja taani keele kõnelejad saavad üksteisest aru, kui ei räägita liiga kiiresti.
Murded.
Saja aasta eest oli Taanis sadu murdeid. Näiteks väikese Samsø saare põhjaosa elanikud said halvasti aru sama saare lõunapoolsetest asukatest! Pealinna Kopenhaageni domineerimise tõttu on praeguseks murded hääbunud, kuid on säilinud piirkondlikud erinevused näiteks sõnameloodias, nii et on kergesti arusaadav, kas inimene on pärit näiteks Jüütimaalt või Fynilt. Mõnes Jüütimaa lääne- ja põhjapiirkonnas on maal siiski säilinud ka puhtad murded, mis on pealinna keelest väga erinevad. Neil on muuhulgas hoopis teistsugune artiklite süsteem ja hääldus, näiteks: kirjakeeles "ormen" 'uss' - murdes "æ worm"; kirjakeeles "æblet" 'õun' - murdes "æ æwl".
Mitmed kuulsad 19. ja 20. sajandi Jüütimaa autorid on kirjutanud murdes.
Murded jagunevad kolme rühma: läänemurded (jüüti murded), saarte murded (Sjællandi, Fyni ja naabersaarte murded) ja idamurded (Bornholmi murre; 17. sajandi keskpaigani Skåne, Hallandi ja Blekinge murrakud, millest hiljem said lõunarootsi murded).
Kiri.
Taani keel kasutab ladina kirja. Taani tähestikus on ladina tähestikule lisatud tähed Æ/æ, Ø/ø ja Å/å, mis paiknevad tähestiku lõpus siin toodud järjekorras. Enne õigekirjareformi 1948 kasutati tähe å asemel ühendit aa. Isikunimedes, mõnes kohanimes ja vanades dokumentides on säilinud vana kirjaviis. Tähestikulise järjekorra puhul "aa" ja "å" samastatakse.
Taani ja norra tähestik langevad praegu kokku.
Foneetika.
Taani keele hääldus on raskesti õpitav. Taani naabermaadel öeldakse, et taanlased räägivad, nagu neil oleks kuum kartul kurgus.
12.–13. sajandil muutusid vokaalidevahelised "p", "t" ja "k" helilisteks spirantideks ning osaliselt vokaliseerusid. Norra keele sõnadele "løpe" [lööpe] 'jooksma', "måte" [moote] 'viis', "bake" [baake] 'küpsetama' vastavad taani keele sõnad "løbe" [löw(e)], "måde" [moð(e)], "bage" [bäj(e)]. Säilinud helitud klusiilid aspireerusid tugevalt ning helilised klusiilid muutusid helituteks.
Muusikaline rõhk asendus "tõukega" (häälepaelte järsu kokkutõmbega; "stød"). Sõnade "mand" [männ] 'mees' ja "man" [män] (aluse konkretiseerimata jäämist märkiv sõna) hääldus erineb põhiliselt selle poolest, et esimese hääldamisel tõmbub kõri kõvasti kokku. Samasugune hääldusefekt esineb nõrgemal kujul põhjainglise murretes (näiteks sõnas "butter" [ba?a] 'või').
Taani keeles on väga palju täishäälikuid, mida kirjapilt oma 9 vokaalitähega ei näita. Näiteks "a"-täht võib häälduda eesti keele "a" või "ä" sarnase häälikuna. Iga täishäälik võib olla pikk või lühike, tõukega või ilma. Vokaalid moodustavad ka diftonge, triftonge ja tetraftonge (näiteks "færge" [fäoue] 'värvima', "jærv" [iäou] 'ahm'). Täishääliku järel muutuvad "g" ja "r" diftongi osaks või kaovad hoopis: "og" [ou] 'ja', "flag" [fläi] 'lipp', "bar" [bäo] 'alasti', "Norge" [nou] 'Norra'.
Peaaegu kõik vanapõhja keele sõnalõpulised rõhuta vokaalid on taani keeles muutunud nii: täishäälik > "e" > švaa (> null). Õigekirjas on -"e" säilinud, kuid paljudes murretes seda ei hääldata (näiteks "tage" [ta] ‘võtma’.
"r" on kurguhäälik, kuigi palju nõrgem kui prantsuse keeles: "rige" [Rij(e)] 'riik'.
Morfoloogia.
Nimisõnadel on kaks sugu: ühissugu, mis on tekkinud mees- ja naissoo ühtesulamisel, ja kesksugu. Sugude kohta ei ole kindlaid reegleid; need tuleb lihtsalt meelde jätta. Nagu teisteski Skandinaavia keeltes, on taani keeles enkliitiline määrav artikkel. Näiteks "mand" 'mees' on umbmäärase artikliga "en mand" ja määrava artikliga "manden". Omadussõnalise täiendi puhul on määrav artikkel eraldi sõna: "den store mand" 'suur mees'.
Taani keele tegusõnade infinitiiv lõpeb täishäälikuga, mis on peaaegu alati -"e". Tegusõnadel on ajavormid, kuid pööramist ei ole. Näiteks sõna "spise" 'sööma' olevik on "spiser" 'söön, sööd, sööb, sööme, sööte, söövad'.
"løbe" 'jooksma' - "løber" 'jookseb' - "løb" 'jooksis' - "er løbet" 'on jooksnud' (tugev)
"skyde" 'tulistama' - "skyder" 'tulistab' - "skød" 'tulistas' - "har skudt" 'on tulistanud' (tugev)
"straffe" 'karistama' - "straffer" 'karistab' - "straffede" 'karistas' - "har straffet" 'on karistanud'.
Taani keeles on ka refleksiivsed verbid, mis moodustatakse sufiksi -("e")"s" abil: näiteks "møde" 'kohtama' - "mødes" 'kohtuma'.
Sõnavara.
Enamik taani keele sõnu on genuiinsed ja pärinevad vanapõhja keelest. Genuiinsed sõnad on näiteks germaani algkeeleni tagasi ulatuvad "mand", "kvinde" 'naine', "hund" 'koer', "hjem" 'kodu', "gård" 'õu', "rød" 'punane' ning Skandinaavia keeltele eriomased "barn" 'laps', "skov" 'mets'.
Et saksa ja inglise keel on taani keele sugulaskeeled, siis tulevad paljud taani keele sõnad nende keelte oskajatele tuttavad ette. Näiteks sõnad "have", "over", "under", "for" ja "kat" langevad nii tähenduselt kui ka kirjapildilt (kuid mitte häälduselt) peaaegu kokku ingliskeelsete sõnadega. Taani keele sõna "by" 'linn' esineb mitmes Inglismaa kohanimes (näiteks Whitby, Selby).
Põhiarvsõnad ühest kahekümneni on: "en", "to", "tre", "fire", "fem", "seks", "syv", "otte", "ni", "ti", "elleve", "tolv", "tretten", "fjorten", "femten", "seksten", "sytten", "atten", "nitten" ja "tyve". 40-st suuremate arvude puhul kasutatakse osalt kahekümnendsüsteemi.
Sõnavaras on palju laene saksa, inglise, prantsuse ja teistest keeltest.
Õigekeelsussõnaraamatus on umbes 55 000 sõna. Kokku on teada umbes 2,5 miljonit sõna. Sõnade suur arv tuleneb liitsõnade rohkusest.
Meieisapalve.
"Fader Vor! Du, som er i Himlen.
som i Himlen så og på jorden.
Giv os i dag vort daglige brød.
som og vi forlader vore skyldnere,
Og led os ikke i fristelse, men frels os fra det onde.
(Thi dit er riget og magten og æren i evighed). Amen."
Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 1.
Alle mennesker er født frie og lige i værdighed og rettigheder. De er udstyret med fornuft og samvittighed, og de bør handle mod hverandre i en broderskabets ånd.
Ajalugu.
Taani keele ajalugu jaguneb kaheks perioodiks: vanataani keel (9.–15. sajand) ja uustaani keel (alates 16. sajandist).
Vanimad keelemälestised on 9.–11. sajandist pärinevad raidkirjad (nooremad ruunid). 13.–14. sajandist on säilinud ladina kirjas käsikirjad (piirkondlikud seadused).
Esimene taanikeelne trükitud raamat ilmus 1495.
Kuulsaimad taani keeles kirjutanud kirjanikud on filosoof Søren Kierkegaard, muinasjutuvestja Hans Christian Andersen ja näitekirjanik Ludvig Holberg. Nobeli kirjandusauhinna on saanud Karl Adolph Gjellerup ja Henrik Pontoppidan (koos 1917) ning Johannes Vilhelm Jensen (1944).


Taevavõlv.
Taevavõlv ehk taevalaotus (heebrea keeles "raqia‘", vanakreeka keeles "stereôma", ladina keeles "firmamentum") on taevas, niivõrd kui ta näib kuplikujulise võlvina.
Taevavõlvi kirjeldatakse matemaatiliselt taevasfääri abil. Taevavõlvi ja taevasfääri oluline erinevus on see, et vaatleja ei taju taevavõlvi mitte poolkera pinnana, vaid nõnda lamendunult, et taevaobjektid (nt Kuu, Päike, tähtkujud) paistavad vaatlejale horisondi lähedal suurematena kui seniidi lähedal.
Ajalooline ja religioosne arusaam taevavõlvist.
Kujutlus, et taevas on tahke võlv, on olnud vanaajal seas üldine.
Muinasegiptlased pidasid taevast rauast võlvlaeks, millest tähed on köite abil alla riputatud.
Babüloonlased pidasid taevast tohutuks võlviks, mille kõige kõvemast metallist on sepitsenud Marduk. Seda võlvi arvati toetuvat maad ümbritsevale müürile.
Muinaskreeklased ja muinasroomlased pidasid taevast suureks kristallvõlviks, mille külge tähed on kinnitatud. Mõned pidasid taevavõlvi materjaliks rauda või pronksi.
"Ja Jumal ütles: "Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis laotuse all, vetest, mis laotuse peal olid. Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik, teine päev."
Heebrea keele sõna "raqia‘" tähendab midagi, mis on välja taotud ning seejärel laiali laotatud. Septuagintas ja ka teistes kreekakeelsetes piiblitõlgetes vastab sellele sõnale "stereôma" 'kindlaks või tahkeks tehtu'. Taevalaotuse tahkusele viitab ka Hiiobi raamat, kus mainitakse taevast, mis on väga tugev, nagu ta oleks sulatatud pronksist.
Taevalaotuse tahkus järeldub ka eesmärgist, milleks Jumal selle tegi: taevalaotuse kohal pidi olema vesi. Sellest on juttu ka loos ülemaailmsest veeuputusest: "taeva luugid tehti lahti" (1Mo 7:11) ja "taevaluugid suleti" (1Mo 8:2). Jesaja 42:5 ütleb: "kes on loonud taevad ja on need võlvinud".
Loomislugu jätkab: "Ja Jumal ütles: "Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed. Ja Jumal pani need taevalaotusse, et nad valgustaksid maad" (1Mo 1:14–17) Seega on tähed kinnitatud taevalaotuse külge, nii et laotus peab olema tahke. Linnud lendavad laotusest madalamal, seetõttu õhk ei ole taevalaotus.
Teoloogide üldine seisukoht on, et Piibel kirjeldab loomislugu ja taevast vastavalt vanaaja ettekujutustele. On ka teolooge, kes väidavad, et taevast on Piiblis tegelikult kirjeldatud õigesti ning meie arusaam, et laotuse all on mõeldud taevavõlvi, on ekslik.


Tim Rice.
"Sir" Tim Rice (sündinud 10. novembril 1944) on muusikalide laulusõnade autor.
Tim Rice sündis 10. novembril 1944 Inglismaal Buckinghamshire'is Amershamis.
Tim Rice oli pop-ansambli Aardvarks laulja (1961-1963) ning laulis hiljem ka teistes "rock"-ansamblites.
1965 ilmus tema esimene avaldatud laul "That's My Story". Samal aastal sai ta tuttavaks Andrew Lloyd Webberiga. Nad kirjutasid koos muusikale ning ka eraldi laule, sealhulgas "It's Easy for You", mille 1976 plaadistas Elvis Presley.
1980. aastate alguses hakkas Rice tegema koostööd ABBA liikmete Björn Ulvaeuse ja Benny Anderssoniga muusikali "Chess" kallal. "Chess" ilmus kõigepealt plaadina 1984 ja sai rahvusvaheliselt populaarseks. Kaks singlit sellelt plaadilt, "One Night in Bangkok", mida laulis Murray Head, ja "I Know Him So Well", mida laulsid Elaine Paige ja Barbara Dickson, olid edetabelite tipus Ameerikas, Euroopas ja Aasias. 1985 oli "Chessi" esietendus Londoni West Endis ning sellest sai menukas lavalugu paljudel teistel maadel.
Rice on teinud koostööd paljude silmapaistvate heliloojatega. Nende seas on Marvin Hamlisch (laulud Lauren Bacallile, Bing Crosbyle, Jack Lemmonile ja George Burnsle), John Barry (tiitellaul "All-Time High", mille esitas Rita Coolidge James Bondi filmis "Octopussy"), Mike Batt (sealhulgas David Essexi "A Winter's Tale"), Paul McCartney, Paul Jones, Francis Lai, Vangelis, Rick Wakeman ja Freddie Mercury (laulud tema ühisplaadile Montserrat Caballéga).
1981 asutasid Rice ja laulja Elaine Paige plaadifirma EP Records, mis on välja lasknud mitmeid menukaid plaate. Mad olid ka koos Robert Foxiga Cole Porteri muusikalise kmöödia "Anything Goes" 1989. aasta West Endi uuslavastuse produtsendid.
Rice teeb regulaarselt raadiosaateid BBC'le. Tal on oma kirjastus Pavilion Books, mis asutamisest (1981) saadik on välja andnud üle 300 nimetuse raamatuid, sealhulgas Kingskey Amise, Michael Palini ja Sebastian Cie raamatuid.
Rice on kirjutanud raamatu "The Treasures of Lords" (1989) muuseumist kriketiväljakul Lord's Cricket Ground. Ta on Briti hittsinglite Guinnessi raamatu kaasautor. Sanuti on ta ajalehe The London Daily Telegraph kriketikolumnist.
Rice sai kolm Grammy auhinda koos Alan Menkeniga kirjutatud Walt Disney filmi "Aladdin" laulude eest.
Kõige tuntumad on tema libretod Andrew Lloyd Webberi muusikalidele ja koostöö Disney kompaniiga.
2002. aasta suvel vaatas Rice Tartu Raekoja platsil "Evita" etendust. 2003. aastal tuli Rice vaatama muusikali Aida esietendust Tartu lauluväljakul 6. juunil.
Välislingid.
Rice, Tim
Rice, Tim


Tony Halme.
Tony Christian Halme (6. jaanuar 1963 Helsingi – 8. jaanuar 2010 Helsingi) oli Soome raskejõustiklane ja poliitik.
Õppis algkoolis ja keskkoolis ning Strömbergi mehhaanikakoolis kaks aastat elektrimontööriks. Kool jäi pooleli, sest Tony puudus aastas 638 tundi.
23-aastasena läks ta elama Ameerika Ühendriikidesse, kus elas ametlikult 15 aastat, millest kuus aastat viibis turniiridel Jaapanis.
Märtsis 2003 pääses Tony Halme partei Põlissoomlased nimekirjas (kuid mitte partei liikmena) kandideerides Soome parlamenti, saades rohkem hääli kui Anneli Jäätteenmäki. Suurem osa häältest tuli Helsingist Jakomäki linnaosast.
Tony Halme programmis olid tasuta ravimid ja hauaplatsid sõjaveteranidele välisabi kärpimise arvel, kultuuri- ja spordikulutuste suunamine eranditult noorte harrastustele, et lahendada noorte narko- ja muid probleeme, radikaalsed abinõud vägistajate ja pedofiilide vastu, töötasu maksustamise vähendamine ja proportsionaalseks tegemine, politseinike arvu suurendamine Euroopa Liidu laienemise tõttu kasvavaks kuritegevuseks valmistumiseks, kohustusliku rootsi keele kaotamine.
Ta on nimetanud president Tarja Haloneni lesbiks, kuid palus hiljem avalikult vabandust. Eduskunnas on ta saanud hoiatuse sobimatu keelekasutuse eest. Teda on kohtulikult karistatud narkootikumide tarvitamise, relva ebaseadusliku kasutamise ja ebakaines olekus auto juhtimise eest. 2006. aastal viibis ta haiglaravil alkoholismist põhjustatud maksa- ja kõhunäärmepõletiku tõttu.


Toomas Leius.
Toomas Leius (sündinud 28. augustil 1941 Tallinnas) on eesti tennisist ja tennisetreener.
Aastal 1970 lõpetas ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehalise kasvatuse õpetajana.
Tennisetreeninguid alustas 1951 Evald Kree juhendamisel.
Toomas Leius võitis 1959 Wimbledoni noorteturniiri. Aastatel 1970 ja 1971 võitis ta Euroopa meistrivõistluste pronksmedali ja 1970 paarismängus hõbemedali. Aastal 1970 tuli ta ka üliõpilaste maailmameistriks segapaarismängus.
Aastal 1969 mängis Toomas Leius Aucklandi turniiri veerandfinaalis viis setti Rod Laveriga (3:6, 6:4, 6:4, 3:6, 5:7), kes samal aastal võitis kõik Suure slämmi turniirid.
Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt sai ta aastatel 1963–1968 10 kuldmedalit ja kokku 30 medalit. Võitis 1959–1970 maailma ja Euroopa tipptennisiste ning kümneid rahvusvahelisi turniire.
Toomas Leius tuli 23 korda Eesti meistriks ja aastatel 1961, 1963 ja 1965 valiti ta Eesti parimaks sportlaseks.
Toomas Leius mõisteti oma abikaasa kägistamise eest armukadedushoos kaheksaks aastaks vangi. Räägitakse ka, et ta rajas vangla territooriumile tenniseväljaku. Vabanes kinnipidamiskohast hea käitumise tõttu juba viie aasta pärast.
Pärast vabanemist töötas tennisetreenerina Usbekistanis, Gruusias ja Saksamaal. Sai Gruusia NSV teenelise treeneri aunimetuse.
Aastal 1997 tuli Eestisse tagasi ja töötas Kadrioru Tennisekeskuses treenerina. Oli Federation Cupil osaleva Eesti naiskonna treener. Oli ka Maret Ani treener.
On edukalt võistelnud rahvusvahelistel veteranide turniiridel.


Tessaloonika vaga Theodora.
Tessaloonika vaga Theodora [teod'oora] (ka: "vaga Teodora"; kreeka keeles Θεοδώρα; umbes 812 Aigina saar – 29. august 892 Thessaloniki) on õigeusu ja katoliku pühak, kes elas Bütsantsi nunnana eeskujulikku elu vagaduses ja teenistusvalmiduses.
"Theodora" tähendab kreeka keeles 'Jumala and'.
Tessaloonika vaga Theodora vanemad olid kristlased Antonios ja Chrysanthi (Chrysanthe), kes elasid Aigina saarel. Ta ristiti nimega Agapia.
Theodora abiellus ja tal sündis kolm last, kellest jäi elama ainult esimene (tütar). Kreetal baseeruvate saratseeni korsaaride sissetungi ajal (umbes 823–830) asus noorpaar elama Thessaloniki linna. Nad pühendasid oma esimese lapse Jumalale ning andsid ta püha Stephanose kloostri hoole alla. Seal pühendus Theodora Jumala teenimisele kloostris ning pärast abikaasa surma sai temast sama kloostri nunn nimega Theodora. Ta elas nunnana 55 aastat.
Pühaku eluloo järgi oli Theodora kuulekuse, paastu ja palvega Jumalale nii meelepärane, et ta sai imetegemise anni ja tegi imesid mitte ainult eluajal, vaid ka pärast surma.
868 andis kloostri iguumenia Anna oma ameti üle Theodora tütrele Theopistele. 3. augustil 893 maeti Theopiste säilmed tema soovi kohaselt kloostri peakiriku narteksisse Theodora kirstu kõrvale. Theodora nihkus koos kirstuga, nagu oleks elus, ning loovutas koha oma ülemusele, näidates alandlikkuse eeskuju isegi pärast surma. Ühest avausest Theodora haua alumisest otsast, ühest lambist ja ühest pühaku ikoonist voolas imettegevat mürri nagu püha Demetriose puhul.
Klooster kandis hilisematel sajanditel Theodora nime.
Kui türklased 1430 Thessaloniki vallutasid, pillutasid nad vaga Theodora säilmed laiali.
Vaga Theodora on ka Thessaloniki linna kaitsepühak.
Tessaloonika vaga Theodora mälestuspäev on õigeusu kirikus 5. aprill ja 29. august ning katoliku kirikus 29. august.
Kokkuvõte pühaku eluloost.
Theodora (ristitud Agapiaks) oli pärit Aigina saarelt. Agapia isa Antonios, kes oli esipreester ja hiljem munk, ja ema Chrysanthi olid väga vooruslikud. Ema suri varsti pärast Theodora sündi ja isa eraldus mungana üksindusse, loobudes linnaelu mugavustest ja teenijatest ning jättes lapse Jumala ja oma lähedase sugulase ning endise ristiema hoolde. See naine andis oma puhta eluga Agapiale head eeskuju.
Agapia oli seitsmeaastasena andekas laps, kes õppis kiriklikke tekste lugema ja kirjutama ning omandas osa psaltrist. Ta paistis silma ilusa kehaehituse ja näo poolest ning vanematelt päritud tagasihoidlikkuse poolest. Paljud saare suursugused mehed tahtsid temaga abielluda ja tüütasid sellega Agapia isa, kes elas erakuelu. Isa ei kannatanud pidevaid kosimisi välja ning otsustas lasta lapse laulatada ühe suursuguse Aigina mehega, kes oli tuntud oma tagasihoidlikkuse ja kõneanni poolest. Paar oli elu- ja mõtteviisi poolest väga ühtne.
Saratseenid ründasid Aiginat ja hakkasid saart ründama, võttes palju kohalikke elanikke vangi. Mõned ka tapeti. Viimaste hulgas oli ka Agapia diakonist vend, kes surmati sõjakirvega. Selle inimeste poolt armastatud mehe surm oli kõigile kurvastuseks. Agapia mees ei talunud pidevat võõrusuliste kallaletungi ohtu ja küsis äialt nõu. Agapia isa kartis oma ainsa alles jäänud lapse pärast (tal oli kokku kolm last; ka tema esimene tütar, kes oli olnud nunn, oli surnud) ja soovitas kodusaarelt lahkuda.
Paar asus elama Thessalonikisse, mis oli oma asukoha poolest ohutum ning oli märter Demetriose kaitse all. Agapia isa, kes oli nendega kaasa tulnud, eraldus ligipääsmatusse kõrbesse, vältides ikonoklaste, kelle võimu all Kirik parajasti oli. Seal viibis ta elu lõpuni.
Agapial ja tema abikaasal oli kolm last, kellest viimane ja keskmine varsti surid. Nad elasid äärmises vaesuses. Kõike seda oli väga raske taluda. Agapia julgustas oma abikaasat ja tegi ettepaneku tuua esimene laps anniks Jumalale, millega mees oli rõõmuga nõus.
Nad läksid oma kuueaastase lapsega Luuka kirikusse, kus elasid ka mõned õigeusulised nunnad. Ikonoklastid olid selle kiriku arvatavasti tema väiksuse tõttu kahe silma vahele jätnud. Nunnade eesotsas oli Katariina, Agapia sugulane ja usutunnistaja Antoniose, hilisema Thessaloniki ülemhingekarjase õde. Temale andis Agapia oma lapse, et ta nunnaks pühitsetaks. Järgmisel päeval pühitseti laps nunnaks ja tema nimeks sai Theopisti (Theopiste). Vanemad läksid koju ja kiitsid Jumalat selle eest, et lapsest oli saanud nunn.
Varsti pärast seda Agapia abikaasa suri. Agapia oli siis 24-aastane. Ta jaotas oma vara kolmeks osaks, millest ühe jagas vaestele surnu hingeõnnistuseks, ja otsustas otsida varjupaika oma sugulase Anna juurest, keda ikoonide austamise pärast taga kiusati. Ta läks kohe esimärter ja esidiakon Stephanose kloostrisse, võttes kaasa sada kuldraha (pärast seda, kui ta nunnaks sai, jäi kloostrile veel tema kolm ümmardajat ja kogu ülejäänud vara). Ta palus Anna (kes oligi selle kloostri ülem) ette maha langedes end nunnaks vastu võtta.
Anna oli heameelega valmis Agapiat nunnaks vastu võtma, ent andis talle kloostris katseaja, et vältida kahetsust pärast leina lõppemist. Agapia ütles: "Kui sa kohe mind nunnaks ei võta, siis vastutad minu eest viimsel kohtupäeval." Paljude manitsuste ja õpetuste saatel käskiski Anna kohe preestrile käärid anda ning Agapia pöeti nunnaks ja tema nimeks sai Theodora.
Kloostriülem kartis endiselt Theodora hinge pärast, sest tolle keha oli noor ning nägu oli õitsev ja meeldiv. Anna rõõmustas, nähes, et paastumine oli Theodorale juba algusest peale nagu hingamine, milleta ei saa elada. See omadus säilis tal elu lõpuni. Ta paastus ilma sunni ja vaevata. Seetõttu tahtis ta kloostris veel rohkem paastuda, kuid ta ei söandanud kloostriülemalt paluda endale suuremat paastu kui teistel ega rikkuda kloostri põhikirja (et õdesid mitte kiusatusse viia. Ta istus koos õdedega lauas, kuid peaaegu ei söönud. Sageli ei joonud ta nädal aega isegi vett. See ei jäänud kloostriülema eest kaua varjule. Kloostriülem soovitas seda ja kõike muud teha nii avalikult kui võimalik, sest ta armastas Theodorat, nähes tema äärmist alandlikkust ja hoolt pääsemise eest. Ta jälgis teda ka lihtsates ja tühiseks peetavates asjades, lubamata tal muretseda asjade eest, mis on hingele kasutud, ja soovitades tal ööl ja päeval avada oma teod ja mõtted, sõnad ja liigutused, ja mitte midagi tega ilma tema teadmata.
Kui kurat hakkas teda kiusama ebapuhaste ja kirglike mõtetega, eemaldas ta need kohe innuka palvega ja mõtete avaldamisega ning igaveste piinade lakkamatu meenutamisega. Ta teadis, et kord saatanast lahti öelnuna ei ole sünnis rüvetada end kõlvatute ja räpaste mõtetega. Ja see oli tal seda kergem, et ta ei olnud upsakas oma õnnestumiste tõttu ega meelitanud end sellega, et ta paljudest erineb, vaid tal oli kahju, et ta on täielikust allumisest nii kaugel. Sellepärast pidas ja nimetaski ta ennast kloostriülema ja õdede kõlbmatuks ümmardajaks ning tegi üksinda peaaegu kõiki töid. Ta jahvatas jahu, tegi oma kätega leiba, keetis süüa, millest tal varem ei olnud tulnud mõeldagi. Peale selle käis ta turul ja kaugel maal, et kaup odavamalt kätte saada, tassis õlgadel suurt puude kandamit või midagi muud. Mõnikord võttis ta õlgadelt rätiku ja kandis midagi selle sees. Ja kui keegi, kes teadis tema suursugust päritolu, küsis vastu tulles, miks ta oma õilsust alandab, siis ta ei hakanud kuulamagi. Teiste jaoks oli märkamatum see, et ta käis pidevalt jumalateenistusel, võttis igast asjast vastavalt vajadusele osa ning püüdis maailma kärast alati kaugele jääda. Nii ta põlgas maailma austust ning suretas oma lihalikku loomust koos kirgede ja himudega.
Theodora hakkas kloostriülema käsul meeleldi täitma ülesandeid kirikus. Ta kandis pidevalt mõttes või kuulas Jumala-sõna ning püüdis täita kõiki Issanda käske.
Kurat otsis võimalust teda lõksu püüda. Teades, et Theodora pidas eriti kinni kahest käsust, milles on koos kogu Seadus ja Prohvetid (Mt 22:40), ning teades, et ka looduse seadused panevad vanemaid lapsi armastama, lahutades teise käsu esimesest, sisendas kurat oma tavalist võitlusviisi kasutades Theodorale mõtte suhtuda oma lapsesse erilise hoolitsusega. Tema laps oli üle toodud samasse kloostrisse, sest Katariina oli surnud. Theodora hakkas kloostriülemale peale käima, et laps viidaks mujale, sest tal on hale vaadata, kuidas ta käib räbalates ega saa suurt midagi süüa.
Anna nägi läbi kuradi riuka ning tuletas Theodorale meelde, et Pühakirja järgi tuleb hoolitseda ainult hinge eest. Kui Theodora oleks tahtnud teha tütart kõhuorjaks ja riietada teda pehmetesse riietesse, oleks ta pidanud tütre panema ilmalikku elupaika, mitte Kristusele pühendama. Kas Theodora mitte ei tõotanud maailmast lahti öelda ning lahti öelda mitte ainult oma lihastest sugulastest, vaid ka oma elust? Mida tütrel tarvis on? Kas ta ei veeda aega pühakirja uurides, kas ta pole ehitud kõigi nunnavoorustega, kas ta ei sära nagu lamp nunnade seas? Või tahab Theodora tema hea tahte läbi lõigata? Kuidas ta saab üldse öelda, et tal on tütar kloostris? Mingu ta ja rahunegu. Kloostriülem lubas Theodorat karmilt karistada.
Kui kloostriülem märkas, et Theodora teda kurvastusega kuulab, laskis ta Theodoral minna. Mõne aja pärast märgati jälle, et Theodora lohutab tütart ema kombel. Oli pühapäev ning kõik õed olid pärastlõunal kogunenud ühte ruumi ja igaüks rääkis midagi hingele kasulikku. Kloostriülem oli eraldi palvetamas, nii et Theodora oli tema silma alt ära, ja ta pööras rohkem tähelepanu tütrele kui sellele, mida räägiti. Kloostriülem tuli tasakesi ja jälgis õdesid, nagu ta sageli tegi. Ta nägi, et Theodora tegeleb õdede keskel tütrega, ning kutsus Theodora koos tütrega välja ja küsis sõrmega Theopistile näidates: "Theodora, kes see sinu jaoks on?" Theodora vastas aupaklikult: "Tütar." Kloostriülem küsis samamoodi ka tütre käest, ja see nimetas Theodorat emaks. Kloostriülem ohkas südamepõhjast ja ütles: "Teil on õnnistus Isalt ja Pojalt ja Pühalt Vaimult ja kõikidelt pühadelt isadelt ja minult patuselt nüüdsest peale teineteisega mitte sõnagi rääkida."
Neid aga haaras seda rasket ja ootamatut keeldu kuuldes võitmatu hirm, nagu neid oleks kurdistanud jumalik hääl, ning nad läksid hirmuga oma kohale. Ning elades viisteist aastat ühes kongis, istudes ühe laua taga, tegeldes ühe tööga, sageli ka kasutades ühtesid kangastelgi, jahvatades ühel veskil, ja üldse veetes teineteisega vaba ja järelvalveta elu, täitsid nad seda käsku nii, et kui juhtus, et kloostriülem hüüdis Theodorat ja see kohe ei kuulnud, ei söandanud Theopisti talle kunagi öelda, isegi mitte emaks hüüdmata: "Theodora, kloostriülem hüüab sind." Ja seda ta tegi sageli, kuigi nad istusid koos ja tegelesid ühe tööga. Vaid ta ütles kellelegi: "Ütle emand Theodorale, et ülem kutsub teda." Sest nad ei rääkinud kunagi omavahel oma suuga. Samamoodi suhtus ka Theodora Theopistisse.
Nii nad elasid viisteist aastat omavahel rääkimata. Siis jäi Theodora haigeks ning kõik õed palusid, et neile antaks luba omavahel rääkida. Paljude õpetuste saatel vabastas kloostriülem nad epitüümiast. Nad hakkasid omavahel rääkima samamoodi nagu kõigi teiste õdedega.
Neil päevil oli nii karm talv, et vesi külmus ja muutus kivitaoliseks. Kloostriülem andis korralduse, et külma tõttu söödaks magamistoas. Ja juhtus, et kuuma vee katel pandi sellesse kohta, kus Theodora lõuendi peal magas. Tal ei olnud pehmete vaipadega aset ega lauda või midagi muud lõuendi all, mis külma läbi ei laseks, vaid ta magas niiske maa peal, lõuendi ja lambanaha peal. Ja katel ajas vett üle ning kogu see koht muutus niiskeks. Theodora võttis oma aseme ja laotas selle teise kohta, ütlemata kloostriülemale midagi. Kui kloostriülem nägi, et lõuend on teises kohas, ning sai teada, et see on Theodora oma, käskis ta Theodoral enda juurde tulla.
"Miks sa ilma minu teadmata aseme ümber tõstsid? Kas sa ei tea, et seda, mida tehakse ülema korralduse vastaselt, nimetatakse üleastumiseks ja enesearmastuseks?" – "Ma tegin seda sellepärast, et ase läks niiskeks." Kloostriülem käskis tal võtta oma lambanahk ja magada kloostri siseõuel, et saada võitu omavolist ja naasta kuulekusse.
Theodora läks talle määratud kohta, pööramata tähelepanu karmile ilmale, paduvihmale ja tugevale tuulele. Ta veetis kükitades öö lageda taeva all, sest vihmavee tõttu polnud võimalik istuda. Keskööks oli vihm lakanud ja sadanud palju lund ning vihmapiisad olid Theodora pead ja õlgu katval kaltsul jäätunud.
Öise psalmidelugemise ajal kiitis kloostriülem õdedele Theodora usuvägitegusid ning ütles: "Ma olen kindel, et Jumal arvab ta õigluse pärast neljakümne märtri hulka, kes vabatahtlikult kannatasid külma, ja annab neile ühesuguse autasu. Sest olles maailmas rikkalikult mugavusi nautinud ja kloostris vaeva talunud, ei ole ta kunagi raskustele tähelepanu pööranud, vaid nüüdki kannatab külma käes Jumala-armastuse tõttu." Kui ta veel rääkis, siis üks nunn, kes oli kloostriülema lihane õde, ütles talle vaikselt: "Emand, sel ööl ma nägin taevast alla tulemas hiilgavat valguskrooni, mille ilu ja sära ma ei suuda väljendada. Ja kui ma imestasin, kelle kroon see võib olla, siis ma kuulsin häält, mis ütles: see on Theodora kroon." Kloostriülem kartis, et Theodora võib seda kuuldes uhkeks minna, tänas Jumalat ja keelas sellest nägemusest kellelegi rääkida.
Ta käskis Theodoral kohe kirikusse tulla. Theodora tuli täiesti valgena, väljastpoolt lume tõttu ja hinge poolest taevasest valgusest kirgastatuna. Ta tegi oma tavalise kummarduse ja palus andestust, tõusmata enne, kui oli andestuse saanud. Kui õed küsisid, kuidas ta öö veetis, ütles ta: "Uskuge mind, õed! Võtnud kõigutamatu usuga vastu kloostriülema keelu, ei tundnud ma sel ööl ei vihma ega midagi muud kurba, vaid mul oli rõõmus ja lõbus, ja ma oleksin nagu saunas istunud."
Sellepärast tahtis tolleaegne arhimandriit Johannes teha ta ühe teise kloostri iguumeniaks. Kui Theodora sellest kuulis, hakkas ta valju häälega nutma ja kloostriülema peale kaebama, arvates, et too on sellega nõus. Aga niipea kui ta nägi, et ka kloostriülem on sellepärast kurb, ütles ta: "Ärgu tehku keegi mulle vaeva (Gl 6:17)! Võimatu in minul patusel saada üleastujaks oma tõotustest Jumalale ning jätta maha see klooster, kus ma laususin oma tõotused. Ja hingede juhatamisest pole mõtet rääkidagi minul, kes ma veel lehkan maailma soo järele ega suuda hoida omaendagi hinge. Minge ja öelge arhimandriidile: pangu ta mind kas või kirikuvande alla, toogu mulle mis tahes kurvastus, minu otsust ei saa iialgi muuta. Kuulan Issandat, kes ütleb: "Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija" (Mk 9:35). Ja: "nii nagu Inimese poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida" (Mt 20:28). Ja kui Issand niiviisi käsib, ja mina olen Tema ees tõotanud vanaduseni ja raugaeani olla kloostris ning oma nõtrust mööda teenida nii Teda kui ka õdesid, siis kes saab mind, kellel Jumal on abimeheks, siit eemale kiskuda?" Kui arhimandriit sellest teada sai ülistas ta Jumalat, kes oli andnud Theodorale niisuguse alandlikkuse, ning soovis palves, et Theodora meel jääks viimse tunni ja hingetõmbeni selles kavatsuses püsivaks ja muutumatuks.
Kui Theodora oli 55-aastane, siis peapiiskop Theodor tegi arhimandriitide Ilarioni ja Dorotheose, kloostriülema ja kõikide õdede valikul iguumeniaks Theodora tütre Theopisti, sest kloostriülem oli jõudnud väga kõrgesse ikka ega saanud nägemise nõrgenemise ja kuulmise nüristumise tõttu enam õdesid juhatada. Ja lihane tütar sai Theodora vaimulikuks emaks ning au vältiv ja jumalakartlik Theodora oli veel kuulekam. Ja ühel päeval, kui ta kiirustas täitma mingit ülesannet, kukkus ta komistades maha ja põdes kaua. Juhtus aga, et endine kloostriülem kellegi poolt toetamata õue peal käies libises ja kukkus, ja sellest ajast peale ei saanud ta käia, vaid lamas asemel. Neljandal aastal hämardus ka tema mõistus, ja ta elas veel kolm aastat. Theodora teenis teda peaaegu üksinda, kandis ja pööras sageli külge, andis oma käega süüa ja vannitas, ja üldse hoolitses tema eest igati. Sealjuures said talle osaks solvangud ja peks.
Kui Theodora oli 67-aastane, siis Anna suri. Räägitakse, et ta oli 120-aastane. Pärast kolmeaastast meeltesegadust tuli Anna jälle mõistusele.
Theodora sai oma kuulekuses veel rohkem kinnitust ning leidis, et ta on kuulekusega alles alustanud, öeldes, et seni oli ta kuulekas kloostriülemale, mitte vabale tahtele. Ta talus vapralt kõiki ebameeldivusi, vältides igasugust nurinat ning ergutas ka teusu seda tegema. Paljud nunnad olid juba surnud, ja polnud kedagi, kes oleks näidanud kuulekuse eeskuju. Ta osales koos õdedega kõikides määratud töödes, kergendades omal valikul paljude teiste tööd, kuigi see oli kõrvaltegevus Pühakirja lugemise ja palvetamise kõrval.
Ta hoidis ka oma silmi, et nende kaudu ei siseneks hinge tabavad nooled. Kui keegi, keda ta lähedalt ei tundnud, tuli palvetamise oärast tema juurde, siis ta vastas, silmad maas, vaatamata teisele näkku, ning kui teine olu ära läinud, siis küsis, kes see oli ja kuidas ta välja nägi. Ta hoidis ka keelt sobimatu jutu eest. Ta hoidus vandetõotusest, laitusest ja hukkamõistmisest. Ta omandas kõik voorused ja ingelliku elu. Ta kuulis sageli ka inglite häält. Kui kõik õed magasid, äratas ta sageli tasakesi Theopisti üles ja ütles: kas kuuled inglite laulu pühakojas? Siin ei olnud tegemist meelepettega ega oma anniga kiitlemisega, vaid arvatavasti ta valmistas oma tütart ette jumalike andide vastuvõtmiseks. Ta ütles sageli neile, kes olid talle Jumalas lähedased: tean, et Issand ei põlga ära minu aastatepikkust kuuletumisteenistust, vaid hoolitseb minu eest Oma halastuses. Ja tütrele ütles ta, et tema keha maetaks teistest eraldi, nähes ette Jumala imetegusid.
Kui Theodora hakkas lähenema 74. eluaastale, oli tema keha nii nõrgaks jäämud, et ta ei suutnud enam koos õdedega töötada ega isegi kaevust vett võtta. Niikaua kui ta suutis seda teha, võttis ta rätiku alla väikese kruusi ja tõi sellega märkamatult küllaldase koguse vett. Kui ta ka seda ei suutnud enam teha, siis ta tegi villajäätmetest kotte, öeldes, et apostel soovitas sellel, kes ei tööta, ka mitte süüa. Samuti teenis ta teisi.
Kaheksakümnendal eluaastal põdes ta augustikuus umbes viis päeva ja tundis ette, et järgmine päev on tema ihuliku elu viimane päev. Ta ilmutas soovi jõuda kiiremini Kristuse juurde, vabanedes ihu köidikutest. Koidu ajal võttis ta armulauda, pani käed rinnale ning sulges suu ja silmad nagu magaja, minnes üle igavesse ellu.
Kui tema surm sai teatavaks, tuli naaberkloostritest vähesel arvul nunni. Theodora lebas vanadusest kortsulise näoga, kuid järsku muutus tema nägu kirkaks, nii et tähelepanelikult vaadanutele näis, nagu tema ilust oleksid väljunud mingid kiired. Silmade juurde ilmus higi, millel oli jumalik aroom, ning tema auline ja inglisarnane nägu näis naeratavat. Seejärel leidis aset neitsite laulmine, mis oli segatud nutuga, ja arutelu, kuhu Theodora matta. Theopisti tahtis täita ema testamenti ning muretses talle eraldi uue haua. Ent kohal viibinud preestrid ja mungad ütlesid, et ka pärast surma pole teda vaja kaasnunnadest lahutada. Enamuse hääl jäi lõpuks peale.
Kui kõik psalmide laulmise saatel austusega Theodora keha viimset korda suudlesid, siis keegi Demetrios, kes oli diakon ja suurmärter Demetriose kiriku vaimulik ning oli olnud Theodorale ammu tuttav ning tema vastu poolehoidu tundnud ja parajasti üheksa kuud raske haiguse käes kannatanud, nii et tema keha tõve tõttu oli ka magu nõrgaks jäänud, ei kartnud tulla Theodora matustele. Teel peatus ta kolm korda terava ja kuiva hingelduse tõttu, ning ta jõudis vaevu psalmide lugemise lõpuks kohale. Ent niipea kui ta langes Theodora keha ette maha, sai ta kohe terveks, nii et ta samal päeval isukalt sõi ja magas rahulikult ning käis hästi omil jalul, mida ta kaua polnud saanud teha. Ja ka üks ümbruskonna nooruk nimega Johannes, keda kaks aastat oli vaevanud palavik, mis kordus igal neljandal päeval, nii et ta keha oli kurnatud, suudles Theodora säilmeid ning sai kohe terveks. Ja ka üks teine nooruk, kes oli samuti haige, suudles väga tugevatoimelise arstimi asemel Theodora säilmeid ning sai täiesti terveks.
Sama päeva kuuenda tunni paiku pandi Theodora preestrite ja munkade kätega auga oma kaasnunnade hauda. See päev oli augustikuu kahekümne üheksas päev kuue tuhande neljasajandal aastal maailma loomisest ja aegade algusest, keisrite Leo ja Aleksandri valitsemise ajal, mil Thessaloniki peapiiskop oli Johannes.
Ja iguumenia Theopisti, kes oli nii loomuselt kui ka iseloomult Theodira lihane tütar, kutsus jumalikust armastusest tema vastu seitse väga harrast preestrit püha Kiriku pärimuse kohaselt pidama 40-päevaseid peiesid, leppides kokku, et iga päev teenib üls nendest seal jumaliku liturgia.
Ükeksandal päeval pärast Theodora jõudmist Jumala juurde hakkas tema haua kohale riputatud lamp, milles oli üsna vähe õli, nii eredalt põlema, et pealtnägijad olid hämmeldunud ning küsisid endalt, mida see ebaharilik nägemus tähendab. Sealjuures lamp mitte ainult et ei kustunud, vaid ei andnud mingit märki õli otsalõppemisest ning põles tugevalt ühest õhtust teiseni. Ja üheteustkümnendal päeval pärast Theodora surma, septembrikuu üheksandal päeval, kui preester oli toonud Jumalale veretu ohvri ning koju läinud, nägi kloostriülem, et lambis on õli otsa lõppemas, ning käskis õli juurde panna, sest ta tahtis, et lamp põleks päev läbi. Ent nunn ütles, et parem on lasta lambil lõouni põleda ning enne uut täitmist järgmiseks päevaks, mis oli püha, puhastada, siis kloostriülem kiitis selle mõtte heaks. Mõne aja pärast oli selsamal õel tarvis kirikusse minna. Niipea kui ta oli ustest mööda saanud, nägi ta, et sellest lambist voolab õli välja põrandale. Tal tuli hirm peale ning ta läks kloostriülema juurde ja teatas sellest. Ent kliistriülem, kellele tuli kohe meelde ema ennustus, läks värina ja rõõmuga kirikusse, tänades valjuhäälselt Jumalat niisuguse erakordse külaskäigu eest, mille ta tegi oma ümmardaja Theodora läbi. Kohe levis kogu linnas nagu heeroldi suu läbi kuuldus ning kirikusse tuli nii palju inimesi, et nad ei mahtunud ära. Ja kõik, kes nägid seda ootamatut suurt imet, kuidas lambist voolas põtandale heakõhmalist õli, võidsid end usuga ja läksid tagasi Jumalat kiites. Ja lambi alla tuli panna anum voolava õli vastuvõtmiseks.
Sellest ajast peale kuni tänini [eluloo kirjutamiseni] põleb see lamp täiesti piisavalt ega kustu kunagi. Ja juhtub, et mõnikord voolab õli ojana põrandale, lähtudes teadmata soonest, ja muidugi ei saa ta kunagi otsa.
Hagiograafia.
Ajavahemikus 893–904 kirjutas kleerik Gregorios algul aruande vaga Theodora säilmete ümbermatmisest ning seejärel ka pühaku eluloo, mille 1899 Tartus avaldas koos venekeelse tõlkega trükis arhimandriit Arseni (venekeelset tõlget saab lugeda allikana äratoodus veebiaadressil). Thessalonikis ilmus 1991 selle pühakueluloo täpsustatud väljaanne, mille toimetas Symeon A. Paschalides.
Eduard Kurtz publitseeris 1902 Peterburis pühakueluloo parafraasi, säilmete ümbermatmise aruande ning enkoomioni Johannes Staurakioselt, kes oli 1280. aastatel Thessaloniki metropoolia "chartophylax" (arhivaar).
Ka tuntud müstik Thessalonikist, Nikolaos Kabasilas (umbes 1350), on kirjutanud vaga Theodora auks enkoomioni.


Taoism.
Taoism (eesti keeles on seda sõna mõnikord kirjutatud ka kujul "daoism"; hiina keeles lihtsustatud kirjas 道教 ("dàojiào") on üks Vana-Hiinast alguse saanud filosoofiline ja religioosne õpetus.
Mõnikord peetakse seda tarkuseks ja eluviisi aluseks, mis erineb nii filosoofiast kui ka religioonist.
Taoismi on peetud ainsaks tõeliseks hiinalikuks religiooniks. Ta on konfutsianismi ja budismi kõrval üks "Kolmest õpetusest", millel traditsiooniline hiina kultuur ja ühiskond rajaneb. Hoolimata omavahelistest olulistest erinevustest on nad hiina vaimuelus sulandunud ühtseks kultuuriks. Sellepärast on neid koos võetuna nimetatud ka "hiina universalismiks". Nad on oluliselt mõjutanud ka Hiina naabermaade religiooni ja vaimuelu.
Et taoismil on mitmekesiseid avaldumisvorme ning taoismi ja teiste religioonide vahele on raske piire tõmmata, siis on taoismi kui religiooni järgijate arvu raske määrata. Eriti palju taoiste elab Taiwanil.
Õpetuse alused.
Taoismi põhimõiste on "dao" (ka "Tao"), mis tähendab teed, aga ka toimimisviisi, eluseadust jpm. Taod võidakse mõista ka igavese ja määratlematu, kõikjaleulatuva ja ammendamatu printsiibi või väljana, kuid, nagu öeldakse, on lihtsam rääkida sellest, mis Tao ei ole.
Taoism keskendub üksikisiku suhtele maailmaga. Tao ühendab ja on aluseks kõigile nähtavatele esemetele ja tegevustele; Tao on universumi tee ehk lakkamatu kulg, looduse kord. Tao tunnuseks võib olla pideva muutuse ja vahelduse tsükliline kordus, mis avaldub kahe polaarse jõu (näiteks yin ja yang) vastastikuse mõjuna. Seda ei saa mõjutada ega ära osta ohvrite ja rituaalidega. Sellest osasaamine on võimalik vaid sellega kooskõlas olemise läbi. Tao liikumised pole peale sunnitud, vaid toimivad loomulikult ja sundimatult. Sundimatus on Tao üks omadusi ja seega peaks ka Taoga olema kooskõlas olekut taotleva inimese käitumine olema sundimatu. Taoism tegeleb ka looduse vaatluse ja selle Tee kulgemise ehk Tao tundmaõppimisega. Tegutsemine harmoonilises kooskõlas loodusega tähendab taoistile sundimatut ja seega oma tõelisele loomusele vastavat tegevust. Taoismi peamised märksõnad on loomulik lihtsus, sundimatu tegutsemine, spontaansus ja kaastunne. Usaldama peab inimese intuitiivset intelligentsust. Taoistliku arusaama kohaselt tulenevadki õnnetused peamiselt sellest, et inimesi viivad eksiteele pettekujutlused. Põhiõpetuse olulisi printsiipe on toimimatus, mis aga ei samastu liikumatusega. Näiteks võiks loodusega kooskõlas olev kulg olla toimimatus, tegutsemine väljaspool seda kulgu võiks olla juba toimimine.
Taoismile on omane tundeline suhtumine: õnnelik olek, leebus, lapselikkus, süütus, rahu.
Ajalugu.
Taoismi põhiteos on "Daodejing" ("Raamat teest ja väest", "Kulgemise väe raamat"). Vana pärimuse järgi on selle autoriks arvatavasti 6. sajandil eKr elanud Laozi, keda peetakse ühtlasi taoismi rajajaks.
Vaade Laozi'le kui taoismile alusepanijale on omane vanale lääne sinoloogiale. Taolased peavad selles osas temaga võrdseks Huang-di'd.
Teine tähtis teos on "Zhuangzi" (pärimuse järgi Zhuangzi nimeliselt autorilt, teadlaste arvates erinevatelt autoritelt).
Peamiste allikate hulgas on veel Hua Hu Jing ja Lie Zi.
Religioosse taoismi alguseks on peetud 142. aastat pKr, mil Zhang Daoling sai väidetavalt Sichuani mägedes ilmutuse Laozilt.
"Daodejing" ei omanud taolastele nii olulist rolli, kui Piibel kristlastele või Koraan muhameedlastele. Temaga kõrvu tunnistati teisi ilmutuse tekste, millede arvgi on raskesti määratav. Mõned tekstid polnud sellest oma autoriteetsuselt vähemtähtsad. Näiteks alates VIII s keskel omandas sellise staatuse "Yinfu jing", mille loojaks peetakse mütoloogilist imperaatorit Huang-di'd. Taolased uskusid kanooniliste tekstide eelnevat olemasolu "varajases taevas" (xian tian) s.t. trandtsedentaalselt. Selline vaade oli neil kõigile Kaanoni raamatutele.
Nii nagu Yi Jing oli valitseva kihi valduses, nii olid ka elu toitmise viisid. Dao-de Jing on oma toonilt teos valitsevale kihile oma ja teiste elu korraldamiseks, mis tagaks elu toitmise-kasvu. See on teos valitsejale, kes püüdleb läbi enesetäiustamise rahusse, et ühineda kogu elava kuluga. Selles on seetarvis kirja pandud üldised elulaadilised alused, praktilise teostamise põhiprintsiibid ja meditatiivse protsessi sisuline kirjeldus. Samas puuduvad konkreetsed tehnikad - neid peeti tõelisteks saladusteks.
Taoistlikke praktilis-filosoofilisi (Laozi ja Zhuangzi) tekste ei saa vaadelda nii nagu kreeka puhtalt spekulatiivseid-filosoofilisi tekste. Taoistlike tekstide taga oli kinnine traditsiooni edasiandmine "õpetajalt õpilasele", kusjuures tähelepanu keskmes oli eriliste tehnikate või kunstide (shu) õppimine ja praktika, mis said ajapikku nimeks "tao kunstid" (dao shu). Just need kunstid on nii või teisiti ka Laozi ja Zhuangzi tekstide tähelepanu keskmes. Muu kas tagab nende tingimused ja eeldused, viib nendeni või järeldub neist. Seda kinnitab Laozi ja Zhuangzi tekstide vaatlus neile lähedaste selleaegsete tekstide "Guan-zi", Mawandu tekstidest 13. teksti, "Lüshi chunqiu" ja "Huainan-zi" kontekstis. Hiina tsivilisatsiooni alused - aluselised tõekspidamised ja tõdemused tekkisid shamanistliku traditsioonilise (kultuuri) ühiskonna sees. Teadmiste ja oskuste edasiandmine oli piiratud pärimusliku edasiandmisega suguvõsa piires põlvkonnalt põlvkonnale.
Dao-de jing'i teine lause ütleb - "nimetatav nimi pole püsiv (igavene) nimi" ja üheks teose läbivaks mõtteks on see, et õnnis ei õpeta sõnadega. Seega viitab teos juba aalgusest peale isegi sellele, et oma kirjasõnalisuse tõttu on ta ebatäiuslik ja teisejärguline, ning tema sisu sõnaline väljenduski on ajas muutuv. Taoistlikus alkeemias loeti kõrgeimaks tõe ja tee edastamiseks edastamist n.ö asja käigus ja asja tarvis südamest südamesse (meelest meelde). Sellest madalamaks oli suuline edasiandmine ja kõige madalamaks kirjalik edasiandmine.
Taoism ja ta kirjavara on sündinud elulisest praktikast mille viljaks on ka hiina traditsionaalne meditsiin. Selle üheks aluseks on teooria keha hinguse-qi kanalitest ja punktidest. Seejuures on neid kanaleid ilma kõrvalharudega arvestamata 71 (12 elundite+ 8 imelist+12 side +12 suurt side +12 lihas-kõõlus+15 erilist), kusjuures punktid paiknevad neist otseselt vaid 14 kanalil. Lisaks kanalitele ja punktidele on mahukas andmestik nende ajalisest funktsioneerimisest, diagnosteerimisest, nendega seotud haigustest ja sümptoomidest ning nende mõjutamisest. Just nimelt see andmestiku mahukus, korrastatus süsteemiks ja pidev pikaajaline praktiline kinnitus sellele eristab teda teistest eelteaduslikest meditsiinidest, nõiakunstidest ja müstikatest. Samad kanalid ja qi-hinguse keskmed on ka taoistlike ja teiste hiina kehalis-vaimsete enesearendus süsteemide koostisosaks
Kaanon.
1. Tõelisuse koobas (Dongzhen): Ülima Puhtuse (Shangqing traditsiooni) tekstid. Tao meistri kõrgeim aste.
2. Müstilisuse koobas (Dongxuan): Püha Aarde (Lingbao traditsiooni) tekstid. Tao meistri keskmine aste.
3. Vaimsuse koobas (Dongshen): Kolme Valitseja (Sanhuang traditsiooni) tekstid. Tao meistri madalaim aste.
Iga "koobas" jaguneb omakorda 12 ossa, mis sisaldavad põhitekste, talismane, kommentaare, diagramme ja illustratsioone, ajalugusid ja genealoogiaid, ennustusi, tseremooniaid, rituaale, praktikaid, biograafiaid, hümne ja mälestusi.
Esimene taoistlik kaanon (Dao Zang) pandi kokku 471. a. pKr. See koosnes 1200 kirjarullist ehk meie mõistes "raamatust", mis olid kogutud kõigist taoismi peamistest traditsioonidest. Kõik nad tunnistasid Daodejingi. Dao Zang koosnebki peamiselt tao meistrite poolt antud tõlgendustest Daodejingile ning sisaldab kirjutisi alkeemiast ja surematusest, surematute ja kangelaste elukäikudest, filosoofilisi kirjutisi ja rahvapärimust, samuti taoistlikku maagiasse, meditatsiooni, rituaali, liturgiasse ja paljudesse teistesse taoismi aspektidesse puutuvaid tekste.
748. aastal saatis Tangi dünastia keiser Tang Xuanzhong, kelle sugupuu pidi pärimuse kohaselt ulatuma kuni Laozini, õpetlased üle terve Hiina koguma kokku taoismi kirjutisi. Kokku saadi 7300 kirjarulli. Nendest moodustus teine Dao Zang.
1016. aasta paiku, Songi dünastia valitsemise ajal, mil trükikunst oli Hiinas juba kasutusel, vaadati Dao Zang uuesti üle. Paljud Tangi dünastia ajal kogutud tööd kõrvaldati kaanonist ning moodustatud kolmas Dao Zang koosnes vaid 4565 kirjarullist.
1444. aastal, Mingi dünastia ajal, pandi kokku lõplik versioon, mis koosneb 5318 rullist ehk raamatust.
Üldist.
Taoism on levinud praeguse Hiina aladel, kuid tugevasti mõjutanud ka naabermaade (Korea, Jaapani ja Kagu-Aasia maade) kultuuri. Alates 1960. aastatest muutus taoism koos zen-budismi ja teiste idamaiste õpetustega populaarseks ka läänemaailmas.
Taoismiga on tugevasti seotud või sellest arenenud mõtlemine yin ja yangi ja viie elemendi õpetuse kategooriates ning "Yijing" (I Ching), "feng shui", "qigong" (Chi Kung), "taijiquan" (Tai Chi Chuan), taoistlik alkeemia, taoistlik kosmoloogia, taoistlik meditsiin ja palju muud.
Taoismil on olnud oluline mõju kirjandusele ja kunstile. Eesti keelde on traditsiooniliselt taoismimõjulisteks peetud raamatutest tõlgitud nt. Anatoli Kimi "Olgem vagurad kui lapsed", aga samuti selgitab taoismi muidugi Benjamin Hoffi raamat "Puhh ja tao" jpt.


Tirana Ülikool.
Tirana Ülikool (albaania keeles "Universiteti i Tiranës", ingliskeelne ametlik nimi "University of Tirana") asub Albaania pealinnas Tiranas.
Tirana Ülikool asutati oktoobris 1957 Tirana Riikliku Ülikooli ("Universiteti Shtetëror i Tiranës") nime all Albaania esimese ülikoolina pedagoogilise instituudi, polütehnilise instituudi, kõrgema majandusinstituudi, kõrgema õigusinstituudi ja meditsiiniinstituudi baasil.
Aastatel 1985–1991 kandis ülikool nime "Universiteti i Tiranës "Enver Hoxha".
Aastal 1991 viidi kolm teaduskonda üle vastrajatud Polütehnilisse ülikooli.
Praegu on ülikoolil seitse teaduskonda. Üliõpilaste arv on 14 500 ja õppejõudude arv umbes 675 (andmed 2000. aastast).
Ülikooli rektor oli 2000. aastal albaania keele uurija Shezai Rrokaj. Järgmisel ametiajal (2000–2003) oli rektoriks Maringlen Spiro. Aastal 2003 valiti tagasi Shezaj Rrokaj. 1981–1988 oli rektoriks matemaatik Osman Kraja, kes on olnud ka Albaania suursaadik Eestis.


Tehnika.
Tehnika on koondmõiste masinate kohta, samuti viis midagi teha (vt. metoodika). Eesti Entsüklopeedia järgi on tehnika loodusseaduste ja -nähtuste tundmisel ning loodusjõudude ja -varade rakendamisel põhinevate teadmiste, töövõtete ja -oskuste kogum. See on kõige üldisem, Aristoteleselt pärinev määratlus, mille kõrval on ka kitsamaid.
Tehnika valdkonnad.
Elektroonika - Elektrotehnika - Kliimatehnika - Külmutustehnika - Laevandus - Lennundus - Masinad - Masinaehitus - Materjalid - Materjaliteadus - Mehhatroonika - Metallurgia - Mäendus - Raketindus - Trükindus - Tööriistad


Tupolev Tu-134.
Tu-134 tootmine algas 1964, kuid Aeroflot alustas temaga regulaarlende alles 1967. Algne versioon mahutas 72 reisijat, kuid peagi järgnes veidi pikendatud versioon Tu-134A, kuhu mahtus 80 reisijat. Uuemate mootoritega versioon sai nimeks Tu-134A-3. 1980. aastal jõudis lennuliinidele Tu-134B, mis oli esimene NSVL reisilennuk, millel lubati lennata ilma navigaatorita. Seeläbi vähendati meeskonnaliikmete arvu neljalt kolmele.
Tu-134-st toodeti ka mitmeotstarbelisi versioone, nagu staabilennuk, lennukid pommitajameeskondade treeninguteks, navigatsiooniseadmete kalibratsiooniks ning põllumajanduslikeks uuringuteks.
Tüüpilise lühimaa-reisilennukina võeti Tu-134 ruttu kasutusele paljudes Ida-Euroopa maades. Balkan Bulgarian'i, CSA', Interflug'i, LOT'i ja Malév'i lennukiparkide selgroo moodustas just Tu-134. Väljaspool Euroopat kasutasid Tu-134 ka Vietnam Airlines, Cubana, Air Koryo jt.
Kuigi nüüdseks on lennuk endistest sotsialismimaadest peaaegu kadunud, on tal SRÜ-s reisijateveos endiselt oluline osa. Ka Aeroflot Russian Airlines kasutab Tu-134A-d veel mõningatel rahvusvahelistel liinidel. Mürapiirangute tõttu on Tu-134 lennud enamikusse Lääne-Euroopa lennujaamadesse keelustatud.
Tu-134 kabiini laius on 271 cm, turistiklassis on harilikult kummalgi pool vahekäiku kaks istet.
Kokku toodeti Tu-134 erinevaid versioone 852 eksemplari, tootmine lõppes 1989. aastal.
Tu-134A.
Esmalend: 29. juuli 1963


Tupolev Tu-154.
Tupolev Tu-154 on kolmemootoriline keskmaa-reaktiivreisilennuk.
Tu-154 konstrueeriti Aerofloti tellimusel kui NSVL põhilist keskmaareisilennukit, mis asendaks An-10, Il-18 ja Tu-104 tüüpi lennukeid. Esmalend toimus 3. oktoober 1968, lennuliinidel hakati Tu-154 kasutama alates 1972. aastast.
Aastate jooksul tehti Tu-154-st mitmeid edasiarendusi, edukaimaks neist kujunesid Tu-154B ning Tu-154M. Viimasel kasutati senistest Kuznetsov NK-8 mootoritest ökonoomsemaid Soloviev D-30 mootoreid ning seda versiooni toodeti kuni 2006. aastani. Kokku toodeti lennukeid Tu-154 üle 900 eksemplari.
Tu-154 põhikasutajaks oli Aeroflot, kuid lennukit eksporditi ka paljudesse sotsialismimaadesse, nagu Bulgaaria, Kuuba, Ungari jne.
Tänapäeval on Tu-154 SRÜ lennunduses tõeline tööhobune, mille kaela langeb suur osa lendudest. Ka väljaspool SRÜd on Tu-154 vähesel määral endiselt kasutusel.


Tupolev Tu-204.
Tupolev Tu-204 on Venemaal toodetav kahemootoriline reaktiivreisilennuk.
Kahemootorilise keskmaa-reisilennuki Tu-204 arendustööd algasid aastal 1985, kui oli vaja järglast Tu-154-le. Juba algusest peale oli Tu-204 väga sarnane USA reisilennukiga Boeing 757.
Probleemid Perm PS-90A mootoritega aeglustasid projekti käiku. Esimesed lennukid lõpetati ja pandi katseliselt lendama Vnukovo Airlines'i ja Orel Avia teenistuses 1994. Aeroflot testis samal ajal kaubaveoversiooni Tu-204S. Regulaarlende alustati Tu-204-100'ga alles 1997. aasta suvel.
Pärast poliitilisi muutusi Venemaal algas töö versiooni Tu-204-120 kallal, mis sai Rolls-Royce RB-511 mootorid.


Tupolev Tu-144.
Tu-144 oli maailma esimene õhku tõusnud ülehelikiiruseline reisilennuk, mis ehitati Nõukogude Liidus Moskvas asuvas Tupolevi lennukitehases.
Tu-144 ehitati tihedas võistluses samal ajal loodava Briti/Prantsuse ülehelikiiruselise reisilennuki Concorde'iga. Nõukogude Liidu juhtkond lootis, et Tu-144-ga maailmaturule pääsemine võib õnnestuda.
Tu-144 esimalend toimus 31. detsembril 1968. Juba ainuüksi esmalennu kuupäev näitab kui tähtis oli propagandistlikult Nõukogude juhtkonnale Tu-144 esmalennu aastanumber. Concordi esmalennu aastanumber sai Tu-144-st vähemalt aastanumbri võrra hilisem olla. Kokku valmis 16 lennukit Tu-144.
Esimene löök "144" projektile tuli 1973 Pariisi lennundusnäitusel, kui lennuk otse telekaamerate ees alla kukkus. Kuigi lennukatastroofi põhjustas meeskonna eksimus, oletatakse ka, et Tu piloote võisid häirida muud välised põhjused. "144" mootorid põdesid veel nii öelda "lastehaigusi" oodatust suurem oli kütusekulu, väike oli samuti tööiga (ressurss) ja mitme muugi näitaja poolest jäi Tu-144 Concorde'ile alla.
Peale mitmeid täiustusi pandi üks Tu-144 26. detsembril 1975 postilennukina liinile Moskva–Alma-Ata, et koguda teavet mootorite NK-144 tegeliku ressursi kohta. See liin valiti sellepärast, et kulges suures osas kõrbede ja muude vähem asustatud alade kohal ning loodeti, et lennuki poolt tekitatud häiriv võimas lööklaine ei ärataks Nõukogude avalikuse ebasoovitavat tähelepanu. Tu-144 oli ka üldse esimene reisilennuk, mis ületas helikiiruse (5. juulil 1969).
Järgmine Tu-144 kukkus alla 23. mail 1978. See oli uuendatud lennuki katselend enne liinile lubamist ning reisijaid selle pardal ei olnud, kahjuks Tu meeskond hukkus. Kokku toimus regulaarlende 55, millest viimane Tu-144 lend tehti 1. juunil 1978. Lende taasalustati 23. juunil 1979, kuid need olid üksnes ebaregulaarsed kaubareisid pikamaaliinil Moskva ja Habarovsk. Kokku tehti 102 lendu. Peale ametlike lendude lõpetamist Aeroflotis lendasid Tu-144-d 1980. aastatel veel juhuslikult.
Mitu Tu-144 annetati muuseumidele, vähemalt 4 lennukit jäi avamaastikul olevale suletud alale Tupolevi lennukitehase Žukovski lennuväljal. Aastal 1995 taastati üks Tu-144 USA rahadega lennukõlblikuks, nüüd juba uuemate Tu-160 reaktiivmootoritega, et teha uurimusi NASA tulevase uue põlvkonna ülehelikiiruselise lennukiprojekti jaoks. Taastatud Tu-144 lennuomadused paranesid NK-321 mootorite tõttu oluliselt, asjatundjate arvates isegi oleks need ületanud Concordi. Viimane lennati Tu-144-ga 1999. aastal.


Tupolev Tu-334.
Tupolev Tu-334 on Venemaal toodetav kahemootoriline reisilennuk.
1990. aastate alguses hakati planeerima asendajat lennukile Tu-134.
Tu-334 sooritas esmalennu 1999. aastal.


Televisioon.
Televisioon (lühend TV) on elektroonilise teabelevi üks vorme, mis võimaldab pildi, video ja heli ülekannet ja vastuvõttu. Televisiooni võib käsitada ka kui teleülekande organiseerimisega seotud tegevuse, asutuste või vastavate telejaamade võrgustikku.
Televisiooniülekandeid võtab vastu ja taasesitab televiisor.


Transport.
Transport (ladina "trans" 'üle' ja "portare" 'kandma') ehk veondus on inimeste, materjalide jms. teisaldamine ühest kohast teise.
Transpordiliigid.
Transpordiliigid ("means of transport") kujutavad endast erinevaid vahendeid, millega transporditakse objekte/tooteid sh inimesi ühest kohast teise. Peamiselt toimub transport maa (maanteed, raudteed), õhu, vee (meri, siseveekogu) ja torujuhtmete kaudu.
Paljud jaotusvõrgud kasutavad nimetatud transpordivahendite kombinatsioone. Näiteks naftat pumbatakse läbi torujuhtmete laevale, et sealt transportida rafineerimistehasesse ning edasi üle kanda veoautodele, et vedada bensiin jaemüüjatele või kütteõli tarbijatele. Kõigil neil transpordiliikidel on omad miinused ja plussid.
Maanteetransport.
Maanteetransport on reisijate või kauba transportmine teedel. Esimesteks maanteetranspordi vahenditeks olid hobused, härjad või koguni inimesed. Järjest kasvava kaubanduse ja tööstusrevolutsiooniga olid paremad teed hädavajalikud. John Loudon McAdam (1756-1836) lõi esimese kaasaegse maantee. Ta töötas välja odava sillutise, mis koosnes mullast ja kividest(tuntud kui killustikkate) ning ta tõstis teed mõned meetrid kõrgemale ümbritsevast maastikust, mis aitas kaasa veeäravoolule.
Transpordi teedel võib laias laastus jagada kaheks: kaubavedu ja inimeste transport. Lühikeste vahemaade ja kergemate väiksemate saadetiste jaoks kasutatakse kaubikuid või pikapi. Suurte vedude jaoks on mõistlikum kasutada veoautosid.
Inimeste(reisijate) transport teedel toimub kas isiklike autode, ühistranspordi või kaugliinibusside vahendusel.
Raudteetransport.
Rong Pariisi rongijaamas Saint Lazare's
Raudteetransporti kasutatakse enamasti pikkade vahemaade läbimiseks. Peamiseks transpordivahendiks on rong, mis veab reisijaid ning kaupa raudteerööbastel. Kiiruse suurendamisel raudteedel ning kiirraudteevõrgustike täiendamisel on olnud oluline mõju reisijate transpordile, eriti Euroopas ja Jaapanis. Inimesed jõuavad väga kiiresti punktist A punkti B, kuid seetõttu jäetakse vahele ka palju n-ö vähemtähtsaid vahepeatusi. Näiteks Prantsuse TGV on operatiivse kiirusega ligikaudu 300 km/h.
Lennutransport.
Lennutransport (lennundus) on kõige kiirem pikamaatranspordi vahend kosmoselaeva järel.
Maailmas on viis peamist tsiviilsete transpordilennukite tootjat: Airbus (Euroopa), Boeing (USA), Bombardier (Kanada), Embraer (Brasiilia) ja United Aircraft Corporation (Venemaa).
Igal suvalisel ajahetkel on ainuüksi USA-s üle 5000 lennuki samaaegselt õhus, mis tähendab, et igal aastal tõuseb õhku üle 64 miljoni kaubandus- ning eralennuki.
Mere- ja siseveetransport.
Meretransport on olnud suurim kauba vedaja läbi teadaoleva ajaloo, ühtlasi on ta kõige odavam kuid aeglaseim kauba transportimisviis. Kõige modernsemad kaubanduslaevad saab liigitada järgnevalt: puistlastilaevad, konteinerlaevad, tankerid, puurlaevad, külmutuskonteineritega laevad, Ro-ro-laevad, rannikuäärsed kauplemislaevad, praamid, kruiisilaevad, liinilaevad ja mitmeotstarbelised laevad.
Meretransport on efektiivne lühikesteks reisideks ja nauditavateks kruiisideks, kus inimesed saavad kasutada mitmeid pardal olevaid mugavusi, näiteks ujulad, kinod, erinevad restoranid, baarid, ööklubid jne.
Siseveetransport, sealhulgas jõed ja kanalid, on alternatiivne ning keskkonnasõbralik viis kaupade transportimiseks.
Muud meetodid.
Torutransport on kaubavedu läbi toru. Kõige sagedamini saadetakse vedelikke ja gaase ning suruõhu abil saab pneumaatiliste torude kaudu transportida ka tahkeid kapsleid. Torujuhtme trassid on praktiliselt piiramatud, kuna neid saab paigaldada nii maa peale kui ka vee alla. Pikim gaasijuhe on Alberta et Sarina, mis asub Kanadas ja on 2911 km pikk. Pikim naftajuhe on Transiberian, mis on üle 9344 km pikk ning ulatub Venemaa arktilistelt naftaväljadelt Ida-Siberist Lääne Euroopasse.
Lisaks kemikaalidele transporditakse ka vett ning õlut.
Maanteetransport.
Eestis oli 2005. aasta 1. jaanuari seisuga 56 800 km maanteid, millest 16 459 km moodustasid riigi maanteed. Eestis on 1602 km põhimaanteid, mis moodustavad riigimaanteedest ca 10%. Põhimaanteed on transpordisüsteemi tähtsamas teed.
Eestis kiirteedeks peetavaid teid ei ole. Liikluse koosseisust moodustavad 80% paki-ja sõiduautod, 11% raske- ja kergeveoautod ja 9 % autorongid.
Eestis hukkub maanteeliikluses keskmiselt 185 inimest aastas.
Raudteetransport.
Raudteeliinide kogupikkus Eestis on 1026 km, millest 968 km moodustavad avalikud raudteed. Eestis tegeleb raudteede opereerimisega AS Eesti Raudtee, mille liinide kogupikkus ulatub 684,9 km-ni, kusjuures elektrifitseeritud teelõike on 132,2 km ning kaherealisi teelõike 107,3 km.
Rongide liikumiskiirused Eestis on küllaltki madalad, mis on ka üheks põhjuseks, miks Eestis puudub reisirongide ühendus teiste Balti riikidega. Rail Baltica peaks siiski valmima järgneva kümne aasta jooksul ning see võimaldaks sõita kiirrongiga Eestist Euroopasse.
Mere-ja siseveetransport.
Põhiliselt saabuvad Eestisse väliskülastajad läbi sadamate ning kõige suurem osa reisijate transpordist toimub läbi Tallinna Vanasadama. Kui arvestada nii kauba kui ka reisijatevedu on see Läänemere suurim sadam. 2005. aastal küündis rahvustvaheliste reisijate läbikäik 7,2 mln reisijani (kokku 7 192 059 reisijat). Eesti laevadest on 50% vanemad kui 20 aastat. Siinsetes sadamates asuvad Euroopa ühed efektiivsemad terminalid, kus toimub kaupade ümberlaadimine kiiremini, kui teistes Euroopa riikides.
Lennutransport.
Eestis on 12 ametlikku lennuvälja ja 1 kopteriväljak. Lennart Meri Tallinna lennujaama läbis 2005. aastal 1 401 059 reisijat, kaupa transporditi 9099 tonni ja posti veeti 836 tonni. Tallinna lennujaamas on rahvusvaheliste reisijate osakaal 98,2 %.Tartu lennujaam on lennutreeningute keskuseks ning teenindab tellimusreise. Seda läbis 2005. aastal 902 reisijat. 2005. aastal tehti Eesti ainukesel kopteriväljakul City Hall'sis 7311 lennuoperatsiooni ning teenindati 32 497 reisijat. Tallinna Lennujaam on Euroopa Liidu lennujaamadest Aasiale kõige lähemal.
Eesti konkurentsieelised.
Eesti asub Euroopa Liidu kõige uuenduslikumas ja arenenumas piirkonnas. Meilt jõuab kaup 24 tunniga 50 miljoni tarbijani ja 48 tunniga 300 miljoni tarbijani.


Turu.
Turu (soome keeles "Turku"; rootsi keeles "Åbo") on linn Soome edelarannikul Aura jõe suudmes. Turu on Soomes elanike arvult viies linn.
Ajalugu.
Turu on Soome vanim linn, asutatud 1229.
Aastani 1812 oli Turu Soome pealinn.
Turul on soome kultuuriloos oluline roll: seal asutati Soome esimene kool, klooster, haigla, kohus, Turu Akadeemia ja trükikoda.
1827 oli linnas suur tulekahju, mille tagajärjel hävis enamik hoonetest (sealhulgas Toomkirik ja ülikooli raamatukogu).
Tulekahjujärgse linnapildi kujundajaks oli arhitekt Carl Ludvig Engel.
Turu kindlus restaureeriti põhjalikult pärast 1941. aasta pommitamist ning avati 1961 uuesti külastajatele. Toomkiriku põhjalik restaureerimine toimus aastatel 1923–1928.
Sport.
Turus tegutseb jalgpalliklubi Turu Palloseura.


Turu Akadeemia.
Turu Akadeemia on Soome vanim ülikool, Helsingi Ülikooli eelkäija.
Akadeemia asutas 1640. aastal Per Brahe.
Pärast Turu suurpõlengut 1827. aastal viidi akadeemia üle Helsingisse, kus ta alustas tööd 1828.


Theodosius II.
thumb
Theodosius II (Imperator Caesar Divii Arcadii Divi Theodosii Flavius "Theodosius" Augustus'"; aprill 401 – 28. juuli 450) oli Ida-Rooma keiser 408–450.
Ta oli Aelia Eudoxia ja Arcadiuse vanim poeg, Theodosius I lapselaps.
Pärast koolitust sõjanduse ning keelte alal sai 7-aastaselt, kui Arcadius 408 suri, Ida-Rooma keisriks.
Theodosius oli oma vanima õe Pulcheria tugeva mõju all. Õde tahtis teda viia idakristluse juurde. Pulcheria oligi venna poliitiliste sammude algataja ning surus paljud oma vaated keisri ametliku poliitikana läbi. Muuhulgas pääses maksvusele antisemitism, mis viis sünagoogide lõhkumisele.
Juunis 421 abiellus Theodosius poeet Aelia Licinia Eudociaga. Sellest ajast peale oli ta abikaasa mõju all.
429 määras Theodosius komisjoni, mis pidi koguma kokku kõik seadused alates Constantinus Suure valitsemisajast ning looma täiesti formaliseeritud õigussüsteemi. See töö jäi lõpetamata, ent teine komisjon, mis pidi kokku koguma kõik üldised õigusaktid, viis oma töö lõpule ning tulemus ("Codex Theodosianus") ilmus 438.
Tänu Theodosiusele loodi ka Konstantinoopoli ülikool.
Theodosiuse valitsemise ajal tehti diplomaatilisi jõupingutusi hunnide-ohu kõrvaldamiseks.
Theodosius suri 450 hobuse seljast kukkumise tagajärjel saadud haavadesse.


Tiberius.
Tiberius ("Tiberius" Caesar Divi Augusti Divi Iulii Augustus; sünninimi Tiberius Claudius Nero; 16. november 42 eKr – 16. märts 37) oli Vana-Rooma keiser 19. augustist 14 pKr kuni surmani.
Noorus.
Tiberiuse lapsepõlve võib pidada õnnelikuks ja edukaks. 9-aastaselt pidas ta kõne oma isa matustel, 17-aastaselt sai ta kvestoriks, hakkas esinema kohtus ning osales edukatel sõjakäikudel. Sellele järgnes konsulikoht ning abielu, millest Tiberiusele sündis poeg Drusus. Et saada õigustatud troonipärijaks, pidi Tiberius Augustuse nõudmisel lahutama oma õnneliku abielu ning abielluma Augustuse suguvõsa liikmega. Vana abikaasaga kohtumine keelati Tiberiusel täiesti pärast seda, kui ta kord teda tänaval nähes nutma puhkes ja tema järel käima hakkas.
Tiberius Rhodosel.
Tiberius sai olulisi sõjaväelisi ülesandeid ning tuli nendega edukalt toime. Kõik kulgenuks nagu troonipärijale kohane, kui Tiberius ei oleks 36-aastaselt äkki kõigile ootamatult karjäärist loobunud ning siirdunud õppe-eesmärgil vabatahtlikku pagendusse Rhodose saarele, kuhu ta jäi kaheksaks aastaks, ümbritsetuna sõpradest, kelle hulka kuulusid nii poeedid kui matemaatikud, aga ka astroloogid.
Selle teo motiivi üle on palju spekuleerinud nii muistsed kui kaasaegsed autorid. Suetoniuse järgi võib üheks põhjuseks olla vastikus oma uue naise vastu, keda ta ei söandanud ei liiderlikkuses süüdistada ega ka temast lahutada. Teised põhjused võisid olla poliitilised. Samuti räägib Suetonius loo sellest, et Kampaania ranniku lähedal purjetades jõudsid Tiberiuseni teated, et Augustus on haigeks jäänud, mille peale ta jäi ankrusse. Siis aga hakati teda süüdistama trooniihkamises, ning Tiberius suundus otsustavalt Rhodose poole, ehkki tuul oli peaaegu täiesti vastu.
Rhodosel olevat ta avaldanud soovi näha haiglas olevaid patsiente. Tema tõlgendasid aga soovi valesti ja nii toodi järgmisel päeval kõik haiged Tiberiuse juurde ja reastati haiguste kaupa rühmadesse. Seepeale olevat Tiberius šokeerituna kõikide patsientide ees eraldi vabandanud.
Filosoofia ja astroloogia kaudu püüdis Tiberius leida eesmärki oma elule. Ta olevat leidnud lohutust mõttes, et maailma valitseb saatus: "fata regunt orbem".
Naasmine Rooma ja troonijärglaseks saamine.
Augustusele oli see Tiberiuse siirdumine Rhodosele löögiks, see seadis hädaohtu keisritrooni tuleviku. Kui Tiberius tajus oma situatsiooni keerukust, tahtis ta Rooma naasta, ent Augustus oli nüüd muutunud tujukaks ning lubas seda alles 2. aastal pKr. Tiberius jäi siiski poliitilises elus kõrvaletõrjutuks. Siis aga saabus ootamatu ning üllatav pööre. Pärast kõigi teiste trooninõudlejate surma adopteeris Augustus 4. aastal Tiberiuse, andis talle nimeks Tiberius Julius Caesar ning temast sai Augustuse järglane. Pikaajaline tõrjutud seisund oli aga Tiberiusele jätnud oma jälje, ta oli elus pettunud ning väsinud, tema iseloom oli väga vastuoluline. Kuigi ta nimetati juba 13. aastal kaasvalitsejaks, asus ta Augustuse surma järel valitsema alles pärast pikki kõhklusi. Ta oli kogenud ning tundis impeeriumi vajadusi, ent loomult võib teda pidada pigem alluvaks kui juhiks. Ta oli väga umbusklik ja enesekriitiline, äkilistes situatsioonides kõhklev. Tiberius oli endale soetanud sõpru, keda ta jäägitult usaldas: nendest olulisim oli kurikuulus pretoriaanide prefekt Seianus.
Tiberiuse valitsemisaeg.
Tiberiuse valitsemisaeg jagatakse tavaliselt kaheks perioodiks: nn. heaks ja halvaks. Ehkki selge piiri tõmbamine nende perioodide vahele on võimatu, on üheks oluliseks sündmuseks peetud Tiberiuse lõplikku lahkumist Roomast 26. aastal, mis tõi endaga kaasa tõsiseid tagajärgi. Oma valitsemisaja algusest alates püüdis Tiberius jätkata Augustuse poliitikat. Ta valitses asjalikult ja kokkuhoidlikult, parandas rahandust ja provintside haldamist ning kaotas osaliselt maksurendi. Ta oli väga aupaklik senati suhtes, konsulteerides sellega sageli ka küsimustes, mis ei kuulunud viimase kompetentsi. Pleebs jäi Tiberiuse ajal ilma oma viimastest poliitilistest õigustest, sest komiitse ehk rahvakoosolekuid enam kokku ei kutsutud.
Religiooni vallas oli ta rangelt vastu võõrapäraste kultuste juurutamisele Roomas. Religioossete küsimustega seoses on teada mitmeid kurikuulsaid protsesse. Nii näiteks olevat aastal 19 jumalanna Isise preestrid ära ostetud, et nad kuulutaksid noorele naisjüngrile, et temaga soovib teatud noormehe kujul ühte heita jumal Anubis ise. Kui altkäemaksulugu päevavalgele tuli, laskis Tiberius preestrid risti lüüa, templi hävitada ning Isise pühapildi jõkke visata. Samal aastal olevat neli juuti veennud üht rooma matrooni saatma väärtuslikke riideesemeid ning kulda Jeruusalemma templisse, ent hiljem saadetised omastanud. Seepeale pagendas imperaator juudid Roomast. Neist 4000 saadeti sõjaväeteenistusse Sardiiniasse, vastutõrkujad hukati. Samuti pagendas Tiberius Roomast 'kaldealased', s.o astroloogid ja ennustajad, ehkki, nagu öeldud, ta ise oli astroloogiast vägagi huvitatud.
Tiberiuse ebapopulaarsemaid omadusi rahva seas oli vaatemängude ning gladiaatorite võitluste põlgamine. Talle ei meeldinud ei raharaiskamine ega sellistel üritustel esinevad vabameelsuse ning mässumeelsuse ilmingud. Aastal 23 saadeti näitlejad Itaaliast välja. Gladiaatorite võitlusi ning nende ulatust piirati tunduvalt, nii et gladiaatorid kurtsid isegi oma oskuste näitamise võimaluste vähesuse üle.
Tiberius ei tahtnud endale omistada erilisi õigusi ega tiitleid. Pärast troonile saamist oli ta ainult kolm korda konsuliks, ta keeldus mitmel korral nimetusest 'isamaa isa' ("pater patriae"). Enese tituleerimise kohta on ta ise öelnud: "Oma orjadele olen ma "dominus", oma sõduritele "imperator", aga ülejäänutele olen ma "princeps".". Kui tehti ettepanek, et novembrikuu tuleks tema järgi ümber nimetada, olevat Tiberius irooniliselt küsinud: "Ja mida te teete siis, kui teil on kolmteist keisrit?" (On siiski teada, et Aasia provintsides hakati üht kuud Tiberiuse järgi nimetama.)
Tiberiuse iroonia ja sarkasm on tuntud teistestki lugudest. Nii olevat Ilioni linna elanikud tükk aega pärast Tiberiuse poja Drususe surma äkki avastanud, et nad ei olegi imperaatorile kaastundeavaldusi saatnud. Kiiresti pandi kokku saatkond ning läkitati see Rooma. Tiberius kuulas saadikud ära ning palus neil siis omakorda viia kaasa kaastundeavaldused nende endi kuulsa kaaslinlase, nimelt Hektori surma puhul. Teatavasti oli Hektor müütiline Trooja kangelane, Ilion aga on Trooja teine nimi.
15. aastast alates korraldati kohtuprotsesse keisri solvamise asjus, millega kaasnesid pagendamised, varanduse konfiskeerimised ja hukkamised. See tõi endaga kaasa ka professionaalsete öördajate ("delatores") tekke, kes said "õnnestunud" kohtuasja puhul endale neljandiku süüdistatava varandusest. Kuna keisri solvamist käsitlev seadus oli väga mitmeti tõlgendatav, sai selles süüdistada pea igaüht. Kuni valitseja tundis end kindlana, lükati absurdsed süüdistused lihtsalt ümber; ent sellise seaduse potentsiaal oli kohutav: kui valitseja end kas või pisut ebakindlana tundis või oma hirmudele järgi andis, võis sellest saada terrorivahend. Seda kasutas ära pretoriaanide prefekt Seianus, kelle mõju valitsejale oli üha tugevnenud.
Germanicus ja Seianuse võimu suurenemine.
Üheks tuntumaks sõjaväeliseks ja poliitiliseks figuuriks pärast Augustuse surma oli olnud Tiberiuse vennapoeg Germanicus, kelle populaarsus oli sedavõrd suur, et sõjavägi tahtis teda isegi keisriks kuulutada. Samas on teada, et väejuhina ei olnud ta eriti andekas. Pärast mitmeid konfliktseid situatsioone Tiberiusega suri Germanicus aastal 19 Antiookias. Tema lähikondsed olid veendunud, et ta mürgitati keisri käsul. Germanicuse naine Agrippina Vanem ei andestanud seda Tiberiusele iialgi.
Pretoriaanide prefekt Seianus hakkas Tiberiust hirmutama Agrippina ja tema poegade (kelle seas oli ka hilisem keiser Caligula) kättemaksuga, mõistes samal ajal süüdi ning õhutades üksteise vastu üles mitmeid Agrippina lähikondseid. Aastal 23 oli – ilmselt Seianuse intriigide tõttu – surnud ka Tiberiuse poeg Drusus, kes pidi olema seaduslik troonipärija. Kõige selle tulemusena lahkus inimpelglikuks ja umbusklikuks muutunud Tiberius Roomast ning elas 26. aastast alates alaliselt Campanias, peamiselt Capril. Ta võttis endaga kaasa oma sõbrad: filosoofid ja haritlased. Seianus jäi Rooma ning oli impeeriumi tegelik valitseja. Seda Tiberiuse sammu on peetud saatuslikuks veaks, ehkki keisri korraldusel võeti Seianus 31. aastal lõpuks kinni ja hukati, samuti tema perekond ja mitmed sõbrad.
Oma viimased aastad veetis Tiberius Capril, tegeldes antiikautorite teadetel põhiliselt oma poja leinamisega, olles nüüd veendunud, et tolle surma põhjustas Seianus, endine "sõber". Roomaga suhtles valitseja nüüd ainult kirja teel, ent Augustuse poolt sisseseatud riigiaparatuur lubas impeeriumil sujuvalt edasi toimida.
Tiberius suri Misenumis 78-aastaselt. Tema populaarsus kogu rahva hulgas oli langenud väga madalale, nii et senat keeldus teda jumalikustamast, lihtrahvas aga olevat tänavatel karjunud: "Tiberius Tiberisse!" (nii talitati tavaliselt roimarite laipadega).
Tiberiuse elu ja valitsemisaja kohta annavad antiikautoritest kõige rohkem materjali Tacitus, Suetonius (kes kirjutas ka Tiberiuse eluloo) ning Cassius Dio.


Lõuna-Kaukaasia.
Lõuna-Kaukaasia ehk Taga-Kaukaasia on piirkond Suur-Kaukasuse mäestikust lõunas, mis hõlmab Gruusiat, Armeeniat ja Aserbaidžaani. Oli suurema osa 19.–20. sajandist Venemaa (ja Nõukogude Liidu) võimu all.
Piirkond on keeleliselt, rahvuslikult ja religioosselt väga kireva koosseisuga. Teda võib lugeda täielikult või osaliselt kuuluvaks Lähis-Itta (aluseks ajalugu, religioon, kultuur), Aasiasse (loodusgeograafia), SRÜ-sse (ajalugu, poliitika) või Euroopasse (poliitika, religioon, kultuur).
Suur-Kaukasusest põhja poole jääv Kaukaasia osa kannab nime Põhja-Kaukaasia (ka Ees-Kaukaasia).
Pinnamood.
Taga-Kaukaasia lääneosas asuvad Kolhethi madalik ja Surami ehk Lihhi ahelik, idaosas Kura-Araksi madalik ning lõunasse jääb Väike-Kaukasus ja Armeenia mägismaa kirdeosa.
Taga-Kaukaasia Komissariaat.
Taga-Kaukaasia Komissariaadi moodustasid novembris 1917 Gruusia esseerid ja menševikud, Armeenia dašnakid ning Aserbaidžaani mussavatistid.
Komissariaadi esimees oli 28. novembrist 1917 kuni 26. märtsini 1918 Е. P. Gegetškori.
Taga-Kaukaasia Seim.
23. veebruar 1918 avatakse Thbilisis Taga-Kaukaasia Seim. Selle esimees oli 8. juunini 1918 Nikoloz Tšheidze.
Taga-Kaukaasia Demokraatlik Föderatiivne Vabariik.
President oli Nikoloz Tšheidze.
Vabariik lagunes, kui Gruusia ja tema järel ka Aserbaidžaan ja Armeenia kuulutasid end iseseisvaks.
Taga-Kaukaasia Föderatsioon.
"Taga-Kaukaasia Föderatsiooni kohta (1922–1936 Nõukogude Liidus) vaata artiklit Taga-Kaukaasia SFNV."


Titus.
Titus (Imperator "Titus" Caesar Divi Vespasiani Vespasianus Augustus; sünninimi Titus Flavius Vespasianus; 30. detsember 39 – 13. september 81) oli Vana-Rooma keiser 24. juunist 79 kuni surmani.


Traianus.
Traianus (Imperator Caesar Divii Nervae Nerva "Traianus" Augustus; sünninimi Marcus Ulpius Traianus Crinitus; 18. september 53 – 9. august 117) oli Vana-Rooma keiser 28. jaanuar 98 kuni surmani.
Traianus andis 112. aastal välja edikti, mille järgi tuli surmata kõik, kes avalikult tunnistasid või toetasid kristlust.
Traianus suri loomulikku surma. Lisanimed, mida Traianus kandis: Germanicus (97), Dacicus (102), Optimus (114), Parthicus (116).


Trebonianus Gallus.
Decius (Imperator Caesar Caius Uibius "Trebonianus Gallus" Augustus); sünninimi Caius Vibius Trebonianus Gallus; 206 - august 253 oli Vana-Rooma keiser juuni 251 kuni surmani.


Tõde.
Tõde on põhjendatud uskumus tavaliselt mõeldakse tegelikku asjade seisu ja tegelikke asjaolusid või siis tõeste propositsioonide, väidete ja muude tõekandjate sisu.
Analüütilises filosoofias kasutatakse sõna "tõde" sageli ka 'tõesuse' tähenduses.
Nii tavakeeles kui ka teistes eluvaldkondades ning filosoofia ja religiooni keelepruugis kasutatakse sõna "tõde" ka teistes tähendustes.
Sõna "tõde" eri keeltes.
Vanakreeka sõna "alētheia" ("ἀλήθεια") tähendab siirust-ausust ja tegelikkust (faktuaalsust, tõsiasjalisust, reaalsust). Sõna "ἀ-λήθεια" sõnasõnaline tähendus on 'varjamatus; aval-ilmsus'.
Ladina sõnal "veritas" on mitu tähendust; ta väljendab (kokkuleppelist) tegelikkust ja on seotud aususe, heausklikkuse ja siiruse mõistega.
Mõlemas keeles on see ka jumalanna (Aletheia, Veritas) nimi. Selle jumalanna tütar on Voorus.
Romaani keeled kasutavad sõnu, mis tulenevad ladina sõnast "veritas".
Germaani keeled peale inglise keele eristavad "ustavuse" tõde ja "tegelikkuse" tõde. Faktuaalsuse väljendamiseks on põhjagermaani keeltes tuletised sõnast "sanna" 'tõendama, kinnitama', läänegermaani keeltes (saksa ja hollandi keeles) tuletised sõnast "wara" 'usk, usaldus, leping'. Sellele vastavad ladina sõna "verus" 'tõene' ja slaavi "věra" '(religioosne) usk'.
Inglise sõna "truth" hõlmab nii 'ustavust, truudust, lojaalsust, siirust, tõepärasust' kui ka 'vastavust asjaolu või tegelikkusega'. Vanainglise sõna "sōþ" on tänapäeva inglise keeles "sooth" (tõesti, päriselt). Vanapõhja "tru" tähenduseks on 'usutavus, ausõna; usk, veendumus' (inglise "troth" 'lojaalsus, ausus, hea usk').
Tõde kui elutõde.
Kunstis ja kirjanduses kohatava seisukoha järgi tugineb inimene elamiseks elutõele: tõeselt võetavatele kui usutavatele asjadele ja tõsiselt võetavatele kui usuldatavatele inimestele. Sellega on seotud ka teadustõde, kunstitõde, filosoofia tõde ja usutõde. Samas on elus oluliseks ka tõenditele, ekspertide hinnangutele, tunnistajate vannetele tõtt räägida ja nende ütlustele tuginev õigusemõistmise aluseks olev kohtutõde ja moraalne tõde. Kohtu ja tõe seostamine on enam levinud läänes, kui Andreste ja Pearude maal. Enamustes lääne kohtutes algab tunnistamine veel siiani "kogu tõtt ja midagi muud peale tõe" seotud kohtuvande erikujudega.
Jidiši keeleruumis on tõde tõde ja vastavalt usule tuleb alati öelda tõtt, sest kohtus on keelatud öelda valet. Heebrea keeles tõlgitakse filosoofiale omaseid mõisteid tõde ja väär sõnadega "õige" ja "vale". Võimalik et see pelglikkus tuleneb Moosese käskudest, kus valetunnistaja võidi ja sageli ka visati kividega surnuks. Midagi sarnast on ka "Vanem Edda" "Vafthruudniri laulus" (täpsustada): "Kui sul jaksu oli juba mu kotta tulla..., et koja põrmandal tahad vaagida võimalikku..., vaimujaksu nüüd peade hinnaga hinnakem..." Selle kohta on ka hilisemal ajal soome-rootsi kirjanduses küsitud: "Mis su tõde maksab?" (Elmer Diktonius)
Tõde kui väärtus.
20. sajandil sai läbi mõiste sissetoomise alguse (Paul Lapie 1902, E. von Hartmann 1908) antiikaja filosoofia väärtuskäsitluste edasiarendus aksioloogiaks Selle arenduses väärtusteooriaks (ka John Dewey (1859-1952) Theory of Valuation) tuuakse eetiliste, esteetiliste ja teiste inimelu väärtuste kõrval esile ka tõde. Rõhuga sellel, et tõde erinevalt tõelusest on inimese jaoks juba tõdetud tõelus. Tõde on filosoofidele olnud väärtuseks juba alates Sokratesest ja seda väljenditki peetakse juba truismiks. Tõe olemasolu väärtusena eesti kultuuriruumis on jäädvustunud läbi A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse".
Paradoksaalselt on tõe väärtus läbi pettuse esiletulev Hiina kultuuriruumis. Rahvarikkaima riigi keeruline sotsiaalne hierarhia, ülerahvastusega seotud terav maa-ja muude ressursside puudus, pidevad rändrahvaste ründed ja sõjad, suured looduskatastroofid ja igapäevne mure ellujäämise pärast kujundasid hiinaliku maailmapildi elust kui sõjast ja sõjast kui elu võrdkujust. Tuhandete aastate kogemused sõdadest ja konfliktidest töötati läbi ja kontseptualiseeriti traktaatides sõjapidamise kohta, mis on nende arusaamade järgi pettuse tee (Sunzi 1). Lõppkokkuvõtteks on neile sõjapidamise peaeesmärgiks olnud saavutada inimeste ellujäämine. Näiliselt pettusega seotud salaplaanid on olnud Hiinas suurte inimeste ja materiaalsete vahenditega seotud kahjude vältimisviisiks.
Ehki Aristoteles oli oma õpilasele Kallisthenesele õpetanud ka elutõdesid hiilgas see valel ajal ja vales kohas (sõjaretkel) oma filosoofiliste tõdedega Aleksander Suure ees ja maksis selle eest eluga.
Tõde kui usk.
Budismi alust nimetatakse tõdedeks: neli õilsat tõde. Luterlikus Piiblis kohtab sõna "tõde/tõe" 720 salmis. Rääkimata mittetõlgitud sõnast Aamen (tõesti). Sagedaseimaks vormiks on pidevalt korduv kinnitus: tõesti (, tõesti). See usk on kindel usaldus ja veendumus (Hb 11.1) oma kõrgemalt saadud tõest (Jh 3.3). Selle tõe läbi uskliku inimese usk sünnib ja elab (Jk 1.18). Kristus on „täis armu ja tõde” (Jh 1.14) ning „tee ja tõde ja elu”. (Jh 14.6) „... ning te tunnetate tõde ja tõde teeb teid vabaks.”(Jh 8.32) Selle veendumuse pärast tões on mindud märtrisurma, peetud nõiajahti, mindud ja saadetud teisi ristisõdadesse ja tuleriidale. Lev Gumiljov on selliseid nähtusi püüdnud üldistada läbi passionaarsuse mõiste. Kaasaja tõe diskursuste vägivaldset külge on uurinud ja kirjeldanud Jacques Derrida ja Michel Foucault (?).
Tõde kui tõestus (formaalsed teooriad).
Töde loogikas, tõde matemaatikas ja tõde semantikas.
Tõde kui tõesus.
Analüütilises filosoofias kasutatakse sõna "tõde" sageli kontekstides, milles selle võib asendada sõnaga "tõesus". Erinevad arusaamad tõe mõistest (tõeteooriad) tulenevad siis enamasti sellest, mida tähendab see, et antud propositsioon (või mõni teine tõesusekandja) on tõene.
Intuitiivse arusaama kohaselt on propositsioon tõene parajasti siis, kui propositsiooni kohaselt asjad on nii ja nii ning tegelikult asjad ongi nii ja nii. Aristoteles ütleb "Metafüüsikas": "Öelda oleva kohta, et see on, või mitteoleva kohta, et see ei ole, on tõene."
Tõeteooriaid, mille kohaselt tõesus sõltub tegelikkusest, nimetatakse objektivistlikeks. Tõeteooriaid, mille kohaselt tõesus sõltub tunnetuse subjektist (tunnetaja uskumustest, kultuurist, keelest, vaatekohast vms) nimetatakse relativistlikeks.
Tõe korrespondentsiteooria.
Tõe korrespondentsiteooria ehk tõe vastavusteooria klassikaline sõnastus pärineb Immanuel Kantilt ja kõlab: "Tõde on tunnetuse kooskõla tunnetuse objektiga". Tõe vastavusteooriat seostatakse teiste seas Platoni, Aristotelese, George Edward Moore'i, Bertrand Russelli, Karl Popperi ja Noam Chomskyga.
Tõe korrespondentsiteooria ütleb, et propositsioon "P" on tõene siis ja ainult siis, kui "P" vastab faktidele.
Tõde kui tõesus on seega vastavus faktidele. Näiteks see, et mõned koerad hauguvad, on tõene siis ja ainult siis, kui propositsioon "mõned koerad hauguvad" vastab faktidele. Jutt on nimelt sellest ühest faktist, et mõned koerad hauguvad. Nüüd võib öelda: see, et mõned koerad hauguvad, on tõene parajasti siis kui propositsioon "Mõned koerad hauguvad" vastab faktile "Mõned koerad hauguvad."
Ontoloogiline tõekäsitlus.
Tõe ontoloogiline või fenomenoloogiline käsitlus lähtub arusaamast, et tõde kui tõelus "on" olemas tunnetavast subjektist sõltumata, ja eristub sellega põhimõtteliselt tõe korrespondentsiteooriast, mis käsitleb tõde propositsiooni või tunnetuse omadusena. Kui tõde kuulub tõelusena asjade endi juurde ning mitte ainult meie teadmistesse asjadest, siis seisneb tõde meie jaoks asja puhtas ilmsuses ja tõe tõdeda püüdlemine meie tunnetusvõime puhastamises kõigest sellest, mis asja tõe ilmnemist tõkestada võib.
Tõe ontoloogiline käsitlus esineb peamiselt vanakreeka filosoofias, uusaja filosoofias saab valdavaks tõe käsitlemine epistemoloogilisena, st tunnetuse omadusena, millele on aluseks juba Aristotelese käsitlus tõest kui "logose valdkonda kuuluvast. Teatud määral leidub ontoloogilist lähenemist tõele 20. sajandi fenomenoloogilises filosoofias.
Erinevad hermeneutilised tõeteooriad lähtuvad samuti eeldusest, et tõde on olemas interpretatsioonile eelnevalt, kusjuures tõele lähenetakse hermeneutilise ringi vahendusel. Tõe ontoloogilisus on hermeneutilise tõeteooria puhul küll pigem kultuuriline, kuid sellegipoolest kaasneb hermeneutilise positsiooniga eeldus, et tõde on olemas meist sõltumatult ja sellele võib läheneda, kuid selle otsene valdamine on küsitav.


Tõesus.
Tõesus on teatav omadus, mida omistatakse propositsioonidele, väidetele, mõtetele, uskumustele jne ning ka lausetele ja lausungitele. Asju, millel see omadus võib olla, nimetatakse tõesusekandjateks.
Selle kohta, milles see omadus seisneb, on erinevaid arusaamu, mida nimetatakse tõeteooriateks. Kas tõesus ja väärus on omistatav propositsioonidele, lausetele, uskumustele või millelegi muule, see on tõesusekandja probleem. Tänapäeval omistatakse tõesus ja väärus kõige sagedamini propositsioonidele. Propositsiooni koguni defineeritakse kui seda, mis võib olla tõene või väär. On siiski vaieldav, kas iga propositsioon peab olema tõene või väär.
Formaalses loogikas on "tõene" (tavaliselt koos "vääraga") üks tõeväärtustest.
Tavakeeles samastatakse sageli "tõene" ja "õige" ning "väär" ja "vale". Täpsemas keeles on tõesus ja väärus propositsiooni (või uskumuse või lause) vastavus või mittevastavus tõele, seevastu õigsus ja valesus aga teo (sealhulgas valiku või otsuse, ka uskumuse valiku või uskuda otsustamise) kooskõlalisus mingite reeglitega.


Täisarv.
Täisarv on arv, mis on esitatav naturaalarvude vahena.
Kõikide täisarvude hulka formula_1 tähistatakse tavaliselt sümboliga formula_2 (saksa sõnast "Zahlen" 'arvud').
Täisarvude hulgal on defineeritud liitmine, lahutamine ja korrutamine ning lineaarne järjestus.
Täisarvu –"a" (st 0 – "a") nimetatakse täisarvu "a" vastandarvuks.
Täisarvude omadusi uurivat matemaatika haru nimetatakse arvuteooriaks.
Täisarvude järjestamine.
Kahest täisarvust loetakse suuremaks see,mille kujutis arvteljel on teisega võrreldes positiivses suunas.
-5 -4 -3 -2 -1 0 1 2 3 4 5
Nullist väiksemaid täisarve nimetatakse negatiivseteks täisarvudeks, nullist suuremaid täisarve positiivseteks täisarvudeks.


Türgi keel.
Türgi keel ("Türkçe") on turgi keelte hulka kuuluv keel, Türgi ametlik keel.
Türgi keelt kõnelevad türklased. Nad elavad põhiliselt Anatoolias, Musta mere ja Vahemere (türgi keeles "Valge mere") vahelisel poolsaarel. Türgis räägitakse ka teisi keeli, sealhulgas araabia ja kurdi keelt.
Kõnelejate arv on umbes 80 miljonit. Lisaks ladina tähestiku tähtedele on kasutusel mõned modifitseeritud tähed.
Türgi keele lähemad sugulaskeeled on türkmeeni ja aserbaidžaani keel.
Nagu teisigi turgi keeli, iseloomustab türgi keelt vokaalharmoonia, aglutinatsioon ning rikkalik sufiksite kasutamine. Näiteks mitmust väljendaval sufiksil on kaks kuju "-lar" või "-ler" vastavalt sellele, kas sõna tüves on ees- või tagavokaalid.
Türgi keel kasutab ladina kirja. Kirjaviis on fonoloogiline: ühele foneemile vastab üks grafeem. See kirjaviis võeti kasutusele tänapäevase Türgi esimese riigipea Mustafa Kemal Atatürki ajal. Varem kasutati araabia kirja.
Atatürk rajas ka Türgi keele instituudi, mille ülesandeks oli keele türgipärasemaks muutmine.
Keelekood on standardi ISO 639 järgi tr või tur.


Tacitus.
Publius (?) Cornelius Tacitus (u. 55 – 120) oli Vana-Rooma ajaloolane ja kõnemees.
Tacitus sündis tõenäoliselt tänapäeva Lõuna-Prantsusmaal Gallia Narbonensise provintsis. Tema isa kuulus ratsaväelaste ühiskonnakihti ehk teisisõnu alamaadlisse.
Tacitus sai väga hea hariduse. Juba nooruses oli ta tunnustatud oraator. Tema kuulsus kõnemehena oli vastuolus perenimega Tacitus, mis tähendab 'vaikne'.
Praeguses mõistes alustas ta sõjaväeteenistusest ja sai ohvitseriks, siis oli ediil, mis tähendas tööd n-ö siseministeeriumis, siis kvestor (rahandusministeeriumis) ja preetor (justiitsministeeriumis). 88 sai ta preetoriks, 97 konsuliks ja arvatavasti 112/113 prokonsulina Aasia provintsi asehalduriks.
77 või 78 abiellus Tacitus kindrali Julius Agricola 14-aastase tütre Julia Agricolaga. Pole teada, kas sellest abielust lapsi sündis. 3. sajandil elanud keiser Marcus Claudius Tacitus väitis end olevat tema järeltulija, aga see võis olla ka väljamõeldis.
Teosed.
Kirjanikuna hakkas Tacitus tegutsema pärast Domitianuse surma 96. Domitianuse valitsusaeg muutis Tacitusele igasuguse türannia vastumeelseks ja see kumab tema loomingust sageli läbi.
98 avaldas Tacitus teose "Julius Agricola elust ja kommetest" ("De vita et moribus Julii Agricolae", lühidalt "Agricola"), mis on järelehüüe 93 surnud sõjaväelasele pidamata jäänud matusekõne asemel. Selle teose algus ja lõpp käsitlevad Agricola elu, aga keskosa on ajalooline monograafia tema vallutusretkest Britanniasse.
Samal 98. aastal ilmus geograafilis-etnograafiline uurimus "Germania". Selle 1. osa kirjeldab germaanlaste päritolu, elu ja maad, 2. osa germaani hõime. Tacitus on germaanlasi osalt idealiseerinud, kujutades neid rikkumata ja tugeva loodusrahvana ning seadnud neid eeskujuks kõlvatutele roomlastele. Ühtlasi viitab teos Rooma riiki põhjast ähvardavale hädaohule sõjakate ja vabadustarmastavate germaanlaste poolt.
Selles teoses mainib ta Läänemere ümbrust kirjeldades aestii hõime ("aestiorum gentes"). Tänu tema ülestähendustele kinnistus mõiste aestii ja hakkas aja jooksul märkima läänemeresoome hõimu, mida täna tunneme eestlastena.
102 või paar aastat hiljem ilmus "Dialoog kõnemeestest" ("Dialogus de oratoribus", lühidalt "Dialoog"). Selles arutleb Tacitus kõnekunsti mandumise üle, mis oli tema eluajal populaarne teema. Teos räägib ka sellest, et luule ja kõnekunst on tähtsamad kõigist teistest kunstidest. Tacitus näitas, et kõnekunsti languse põhjustasid ühiskonnaelust ja sisepoliitikast tulenevad puudujäägid lastekasvatuses ja hariduses. Ühtlasi põhjendas ta selle teosega, miks ta otsustas siirduda kõnekunsti harrastamiselt kirjandusse, eriti ajalooraamatute kirjutamisele.
Tacituse peateosed on "Ajalugu" ("Historiae") ja "Annaalid" ("Annales"). Need kirjeldavad Rooma riigi ajalugu alates Augustuse surmast 14 kuni Domitianuse surmani 96. "Ajalugu" koosneb 14 raamatust ja valmis esimesena, "Annaalid" koosnevad 16 raamatust ja valmis hiljem. Mõlemad on säilinud osaliselt. "Ajaloost" on säilinud kõigest 4 esimest raamatut ja 5. raamatu 26 peatükki, mis käsitlevad aastaid 69 ja 70. "Annaalidest" on säilinud 4 esimest, 11.–15. ning osalt 5., 6. ja 16. raamat. Selle 6 esimest köidet käsitlevad Tiberiust, 6 järgmist Caligulat ja Claudiust ning ülejäänud Nerot.
Tacituse "Annaalid" on üks esimesi sõltumatuid ajalooallikaid, mis mainib kristlasi. Tacitus kirjutab, et Nero süüdistas Rooma linna tabanud suures tulekahjus kristlasi ning laskis neist paljud hukata alandaval ja julmal viisil. Põlengu ajal oli Tacitus umbes 7 aastat vana.
Tacitus lootis kirjutada ka Domitianuse järel valitsenud Nervast ja Traianusest, samuti Caesarist, kuid suri enne.
Stiil.
Tacitus seadis endale eesmärgiks kirjutada kõigest erapooletult ("sine ira et studio"), aga täielikult pole ta seda suutnud. Ta kirjeldab ajaloosündmusi põneva draamana, kus süngel taustal tõuseb aeg-ajalt esile mõni mehine ja vooruslik inimene. Kirjelduse dramaatilisus oli Tacitusele tähtsam käsitluse täpsusest ja järjekindlusest. Siiski on tema andmed üldiselt usaldusväärsed, kuigi ta pole faktide ja sündmuste valikus, nende rõhutamises ja seostamises järjekindel.
Elukogemus oli Tacitusele tõestanud, et riigi despootlik valitsemine ohustab alati vabadust ja voorusi. Teisalt tajus ta, et vabariigi taastamine on võimatu, ja pidas printsipaati paratamatuks. Tunnetamine, et printsipaat on vastuolus vabaduste ja voorustega, muutis tema esituse süngeks. Varast keisririiki kujutab ta ilmekalt, kuid isegi üleliia negatiivselt. Oma ajastu puuduste põhjuseks pidas ta vabaduse kadu, aga ei otsinud ega pakkunud selle olukorra leevenduseks ühtegi lahendust.
Tacituse järgi määravad ajaloo arengut eeskätt valitsejad. Nende teod ja otsustused olenevad iseloomust. Tacitus püüdis mõista ja edasi anda valitsejate ajendeid ja motiive. Seevastu teateid rahva elu, riigi valitsemise ning riigi ja provintside arengu ja majandusliku olukorra kohta leidub tema teostes vähe.
Tacitus jagas Sallustiuse pessimistlikku maailmavaadet ing järgis ka tema keelt ja stiili. Tacituse stiilile lisavad väljendusrikkust arhaismid ja poeetiline sõnavara ning ebatavalised, mõnikord kontrastsed süntagmad ja sõnaühendid. Tema lakoonilisus ja mõttesügavus on haaravad ja mõtlemapanevad.
Tähtsus.
Antiikajal ei mõistetud ega hinnatud Tacitust küllaldaselt. Erandiks oli 4. sajandi lõpus tegutsenud Ammianus Marcellinus, kes oma ajalooteost alustas sealt, kus Tacitus lõpetas.
Pole teada, kas hilisantiikajal Tacitust üldse tunti. Ka keskajal oli Tacitus unustatud.
Alles 14. sajandi lõpul hakati Tacituse käsikirju otsima. Kuid õiglast hinnangut neile ei antud, sest seda takistas jäik lähtumine Cicero vaimsest pärandist. Tacituse tähtsuse tunnustamiseni jõuti alles pärast seda, kui Belgia humanist Justus Lipsius (1547–1606) oli 1574 välja andnud väljaande Tacituse kohta.


Tacitus (keiser).
Tacitus (Imperator Caesar Marcus Claudius Tacitus Augustus; sünninimi Marcus Claudius Tacitus; 200 – juuli 276) oli Vana-Rooma keiser detsembrist 275 kuni surmani.


Teadmine.
Teadmised hõlmavad kõik need kirjeldused, hüpoteesid, mõisted, teooriad, printsiibid ja protseduurid, mis mõistliku kindluse astmega on tõesed või vastavalt kasulikud (kuid ei pruugi nendega piirduda).
Teadmisi jagatakse traditsiooniliselt kogemuslikeks ja mõistuslikeks, kuigi suurem jagu teadmisi sisaldab jooni mõlemast.
Teadmised kõige tavalisemas mõttes on põhjendatud uskumused tegelikkuse kohta. Üks viis teadmisteni jõuda ja neid verifitseerida on tugineda traditsioonile või üldtunnustatud autoriteetidele. Teadmised võivad põhineda ka institutsionaliseeritud ilmalikul või vaimulikul autoriteedil, näiteks riigi või kiriku arvamustel. Teadmiste puhul võib aga autoriteediks pidada ka mõnda inimese võimet, nt mõistust, intuitsiooni, meeli vms.
Teadusliku teadmise standardjuhuks on kogemuslik teadmine koos selle üldistustega. Sellise teadmiseni jõudmise lihtsaim viis on tuginemine vaatlustele ja eksperimentidele. See on ka teadusliku meetodi kõige klassikalisem ja rõhutatum iseloomujoon. Teadmiseni võib aga jõuda ka arutluste teel. Arutlused võivad lähtuda kas aksioomidest, autoriteetide arvamustest või teaduse tulemustest. Neid võidakse vaatluste ja katsete abil kontrollida või mitte. Sestap sisaldab teaduslik teadmine nii teoreetilist kui ka praktilist komponenti.
Teadmine võib olla kas faktiline või järelduslik. Faktiteadmine põhineb otsesel vaatlusel. Ta ei ole vaba ebakindlusest, sest võivad esineda vaatlus- või tõlgendusvead ning meeli saab illusioonidega petta. Järelduslik teadmine põhineb arutlustel lähtudes faktidest või olemasolevast järelduslikust teadmisest, näiteks mõnest teooriast.
Teaduslikuks teadmiseks tuleb pidada aga ka loogika seaduste või matemaatika tõdede teadmist, mida ei saa aga kuidagi eksperimentaalselt kontrollida.
Teadmise definitsioon.
Teadmise defineerimine tähendab osalt sõnade "teadmine" ja "teadma" intuitiivse tähenduse väljaselgitamist ja fikseerimist, osalt nende sõnade tähenduse kehtestamist. Filosoofia ei saa arvestada nende sõnade kõiki kasutusjuhte, sest siis läheks esiteks asi lootusetult keeruliseks ja teiseks oleks juba tegemist keeleteaduse, mitte filosoofiaga. Teadmise defineerimise maski alla tunduvad olevat peitunud teoreetilised küsimused teadmise olemuse kohta.
Teadmise defineerimiseks püüame selgusele jõuda, mida tähendab, et S teab, et "p" ("S" on teadmise subjekt ehk see, kes teab). Niisugust teadmist-et (inglise "knowing-that") nimetatakse ka propositsionaalseks teadmiseks, sest teadmine, et "p", on propositsiooni "p" teadmine. (Propositsiooni me päris täpselt ei defineeri, ütleme vaid, et propositsioon on see miski, mida võib teada, mida võib uskuda, milles võib kahelda jne ning mis on kas tõene või väär.) Mõnikord räägitakse ka veel muud sorti teadmistest, kuid need tulenevad õigupoolest inglise keele omapärast: inglise keeles kasutatakse sõna "to know" ka oskuse ("to know how to"...) ning kellegi või millegiga tuttavoleku tähenduses.
Et fikseerida, mis tähendab, et S teab, et "p", püütakse leida tarvilikud ja piisavad tingimused selleks, et S teaks, et "p". Olgu need tingimused A1, A2, …, A"n". Siis igaüks neist on tarvilik selleks, et S teaks, et "p": kui S teab, et "p", siis kehtib A1; kui S teab, et "p", siis kehtib A2; …; kui S teab, et "p", siis kehtib A"n". Ja kõik tingimused kokku on piisavad selleks, et S teaks, et "p": kui kehtivad tingimused A1, A2, …, A"n", siis S teab, et "p". Kokkuvõttes: S teab, et "p", siis ja ainult siis (ehk: parajasti siis), kui kehtivad tingimused A1, A2, …, A"n".
Üks tarvilik tingimus selleks, et S teaks, et "p", on see, et "p" oleks tõene. Ei ole võimalik teada seda, mis on väär. Kõik, mida teatakse, on tõene. Kuid see tingimus ei ole piisav selleks, et S teaks, et p on tõene. Kõike, mis on tõene, kõik ju ei tea.
Võõrplaneetlased ei usu, et Jumal on olemas; nad teavad, et Jumal on olemas, st see pole nende jaoks uskumise küsimus, nad on Jumalat oma silmaga näinud. Seega ei ole uskumine teadmise tarvilik tingimus. See näide näitab, et sõna "uskuma" kasutatakse mõnikord tähenduses, mis implitseerib, et usk ei ole kindel. Seetõttu lepime kokku, et mõistame uskumise all tõeseks pidamist. Kas on võimalik teada, et "p", ja ometi mitte pidada tõeseks, et p? Tundub, et ei ole. Seetõttu võib uskumist pidada teadmise tarvilikuks tingimuseks.
Uskumine ei ole teadmise piisav tingimus, sest ma võin uskuda seda, mis pole tõsi ja mida ma seetõttu ei tea.
Tõene uskumus ei pruugi veel olla teadmine. Ma võin uskuda, et võidan järgmisel kuul miljon krooni. Ja kui ma tõesti võidan, siis see veel ei tähenda, et ma praegu seda teaks.
Teadmiseks peab olema alus. Epistemoloogias nimetatakse seda (episteemiliseks) õigustuseks. Uskumuse õigustatusest võib rääkida ka selles mõttes, et õigustatus osutub tõeseks, ja selles mõttes, et uskumine on (näiteks tervisele) kasulik. Viimasel juhul on tegemist prudentsiaalse õigustusega.
Episteemilise õigustuse (eesti keeles võib öelda ka: põhjenduse) loomus on üks epistemoloogia põhiprobleeme.
Kas teadmine on sama mis õigustatud tõene uskumus? Vaatame järgmist näidet. Mees kuuleb tütrelt, et see on ostnud auto. Naaber ütleb mehele, et on kuulnud, et mehe peres on keegi auto ostnud. Mees ütleb, et ta teab seda. Tegelikult tütar valetas, aga naine ostis salaja auto. Sel juhul mees siiski ei tea, et tema peres on keegi auto ostnud, kuigi see on tõsi, mees usub seda ja tema uskumus on õigustatud. Uskumust õigustab see, et mees tegi järelduse tütrelt kuuldu põhjal, milles tal ei olnud alust kahelda.
Milline tarvilik tingimus tuleks lisada, et saada teadmise definitsioon?
On õigustatud tõeseid uskumusi, mis ei ole teadmised. Kas peaksime teadmise puhul nõudma, et tegemist oleks täielikult õigustatud uskumusega? Kui täielik õigustus ei garanteeri uskumuse tõesust, siis ta ei ole ikkagi täielik. Kui ta aga garanteerib uskumuse tõesuse, kas me siis üldse midagi teame? Me ei taha ometi teadmist defineerida nii, et teadmine osutuks võimatuks.
Õigustust saab tühistada (inglise keeles "defeat"). Õigustust tühistavaks faktiks nimetame niisugust tõest väidet, mille puhul on nii, et kui õigustuse subjekt hakkaks seda väidet uskuma, siis tal enam õigustust ei oleks ehk õigustus oleks tühistatud. Nimetame tühistamatuks õigustuseks sellist õigustust, mille korral puudub seda õigustust tühistav fakt. Näiteks eelmise osa näites on õigustust tühistavaks faktiks see, et tütar valetas.
Kas võiks teadmine olla sama mis tühistamatult õigustatud tõene uskumus? Vaatame niisugust näidet. 1. Ma kohtan koridoris naabrimeest, tunnen ta ära ja tervitan teda. Ma usun, et see oli naabrimees. See oligi naabrimees. Ma olen tühistamatult õigustatud uskuma, et see oli naabrimees. Ma tean, et see oli naabrimees. 2. Ma kohtan koridoris naabrimeest, tunnen ta ära ja tervitan teda. Ma usun, et see oli naabrimees. See oligi naabrimees. Naabrimehel on temast täiesti eristamatu kaksikvend, kes elab Austraalias. See on minu õigustust tühistav fakt. Ma ei tea seda fakti. Siis ma ei tea seda, et see oli naabrimees. See on definitsiooniga kooskõlas. 3. Ma kohtan koridoris naabrimeest, tunnen ta ära ja tervitan teda. Ma usun, et see oli naabrimees. See oligi naabrimees. Naabrimehel on temast täiesti eristamatu kaksikvend, kes elab Austraalias. See on minu õigustust tühistav fakt. Ma ei tea seda fakti. Aga kui ma seda fakti teaksin ja küsiksin naabrinaise käest, siis ta ütleks, et kaksikvend on praegu Austraalias. Kui ma teaksin ka seda, siis ei saaks need kaks fakti koos minu õigustust tühistada. Seega ei saaks öelda, et ma ei tea, et see, keda ma kohtasin, oli naabrimees. Ometi definitsiooni järgi ma ei tea seda. Kas saaks definitsiooni kohendada?
Defineerime teadmise kui tühistamatult õigustatud uskumuse. Uskumus on tühistamatult õigustatud, kui ükski tõene uskumus ei saa meie uskumuse õigustust tühistada. (Alati võib õigustuse tühistada mõni väär uskumus).
Mis saab siis, kui uskumuse õigustuse tühistusele uue uskumuse lisamine taastab õigustuse ja ka teadmise? Siis on võimalik teadmine, mis ei ole tühistamatult õigustatud uskumus. Järelikult on meie definitsioon liiga tugev.
Tuleb ette, et ma tean midagi, kuid ei mäleta, kust ma seda tean. Praegu mul puuduvad teadmist õigustavad uskumused.
Teadmise definitsioon tühistamatu õigustuse kaudu kohendatud kujul on järgmine: teadmine on tõene uskumus, mis on lõppastmes tühistamatult õigustatud, see tähendab, kas 1) on tühistamatult õigustatud või 2) õigustus ei ole tühistamatu, kuid iga tühistus on tühistamatult tühistatav tõese uskumusega, või 3) õigustuse iga tühistuse iga tühistus ei ole tühistamatu, kuid iga selle tühistus on tühistamatult tühistatav tõese uskumusega, või jne.
Kui on võimalik midagi teada omamata seda teadmist õigustavaid uskumusi, kas siis on teadmisel üldse midagi õigustusega pistmist?
Alternatiivne definitsioon teadmisele võiks olla niisugune. S teab, et "p", parajasti siis, kui
1) "p" on tõene, 2) S usub, et "p", 3) S on jõudnud uskumusele, et "p", usaldataval meetodil.
Kas usaldatav meetod peab olema täielik, see tähendab, andma igal juhtumil tõese uskumuse? Niisugust meetodit nähtavasti ei ole, kas või juba sellepärast, et iga meetodit võidakse valesti rakendada. Seetõttu saab nõuda vaid seda, et meetod oleks üldiselt usaldatav, see tähendab, annaks üldjuhul tõese uskumuse. Siiski võib juhtuda, et üldiselt usaldataval meetodil saadav tõene uskumus ei ole teadmine. Näiteks telefoniraamatust järelevaatamine on üldiselt usaldatav meetod kellegi telefoninumbri teadasaamiseks. Ent võib juhtuda, et telefoniraamatus on trükiviga, kuid telefoninumbrit on vahepeal muudetud nii, et telefoniraamatus olev number on nüüd õige. Meie tõene uskumus, mis me telefoniraamatust järele vaadates saame, ei ole teadmine. Kuidas lahendada seda probleemi?
Meetod peab olema usaldatav mitte ainult üldiselt, vaid ka konkreetsel juhul. Kuid usaldatavus saab iseloomustada ainult tendentsi, mitte üksikjuhtu.
Ka üldiselt usaldatavat meetodit ei saa alati usaldada. Näide: Tornikell seisab ja näitab alati 8.00. Tornikella vaatamine on üldiselt usaldatav meetod kellaaja teadasaamiseks. Kui ma vaatan seda kella kell 8.00, siis ma olen kellaaja teada saanud üldiselt usaldataval meetodil, kuid ometi ei ole tegemist teadmisega. Võiks nõuda lisaks meetodi üldisele usaldatavusele seda, et ta oleks andnud õige tulemuse ka (pisut) teistsugustel asjaoludel, meie näites näiteks ka kell 7.45. Jääb probleem, kuidas täpsustada, kui erinevatest asjaoludest võib olla jutt.


T'aebaek.
Taebaek on linn Lõuna-Koreas Gangwoni provintsis.


Tiibet.
Tiibet (tiibeti བོད་ (Pö, Wylie transliteratsioonis Bod); mongoli "Төвд" (Tüvd), hiina 西藏 (Xīzàng)) on piirkond Sise-Aasias, tiibetlaste kodumaa. Suurema osa Tiibetist hõlmab Hiina Rahvavabariigi Tiibeti autonoomne piirkond (pealinn Lhasa).
1913–1951 oli Tiibet iseseisev riik. Selle Hiina poolt annekteeritud riigi õigusliku järjepidevuse esindajaks peab end Tiibeti eksiilvalitsus, mis ei ole ametlikult ühegi riigi poolt tunnustatud.
Tiibeti piirid.
Pindala on 2,47 miljonit km2, mis on võrreldav Euroopa Liidu pindalaga. Keskmine kõrgus on 4000 m üle merepinna, ulatus läänest itta on 2400 ja põhjast lõunasse 1000 km.
Koosneb kolmest piirkonnast: Ü-tsang, Amdo ja Kham.
Tiibet jaguneb Ü-Tsangi, Kami (Khami) ja Amdo piirkonnaks (Qamdo (Chamdo) on Kami piirkonna keskus).
1965. aastal loodud Hiina RV Tiibeti autonoomne piirkond tükeldas ajaloolise Tiibeti. Autonoomne piirkond hõlmab vaid Ü-Tsangi piirkonna ja Khami lääneosa; Khami idaosa ja Amdo ühendati teiste Hiina provintsidega. Kui hiinlased räägivad Tiibetist, siis peavad nad silmas vaid Tiibeti autonoomset piirkonda. Tiibetlaste endi jaoks tähendab Tiibet kõiki kolme piirkonda nendes piirides, mis kehtisid enne Hiina Rahvavabastusarmee sissetungi 1949. aastal.
Tiibeti Autonoomne Piirkond (edaspidi TAR) – 1,23 miljonit km² – hõlmab vaid poole ajaloolisest ja etnilisest Tiibetist, nimelt Ü-tsangi maakonna, millega on liidetud osa Khamist ning millest samas on eraldatud osa põhja piirkonda ja ühendatud Hiina Xinjiangi provintsiga (Ida-Turkestan), osa Khamist on liidetud Hiina Yunnani ja Sichuani provintsidega. Amdo piirkond on muudetud omaette Hiina provintsiks nimega Qinghai, kust omakorda on osa eraldatud ja ühendatud Gansu provintsiga.
Kolmandik Tiibetist on asustamata, viiendikku asustavad nomaadid. Peamine põllumajanduspiirkond on 1600 km pikkune org, mis ulatub Ülem-Induse orust läänes kuni Ülem-Brahmaputra oruni idas.
Tiibeti rahvaarvu hinnatakse umbes 13,7 miljonile, sellest 44,5% ehk 6,1 miljonit on tiibetlased ja 7,5 miljonit hiinlased. Pealinnas Lhasas elab 120 tuhat elanikku, neist 42% on tiibetlased. Sissetulek ühe inimese kohta on 80 dollarit aastas (1990), arvatav eluiga on 40 aastat. ÜRO Arenguprogrammi Arenguindeks on 0,087, millega Tiibet asub Tšaadi ja Djibouti vahel 153. kohal maailmas. Valdav osa tiibetlastest on budistid, aga säilinud on ka budismieelne bööni usund.
Tiibeti keel kuulub Tiibeti-Birma keelkonda. Kirjakeel pärineb VII sajandi algusest. Tiibeti kõnekeel jaguneb mitmeks dialektiks, millest Lhasa dialekti kasutatakse lingua franca´na.
Tiibetis on suured boksiidi, kroomi, vase, kulla, raua, hõbeda ja liitiumi varud,
Liitiumit arvatakse Tiibetis olevat pool maailma koguvarudest. Hiina Rahvavabariigi maavarudest asub Tiibetis 40%. Potentsiaalse hüdroenergia poolest on Tiibet maailmas kindlalt esikohal. Viimasel ajal on hakatud avastama ka naftat. Metsa all on umbes 13 miljonit hektarit (1985), kokku 3,6 miljonit kuupmeetrit.
Iseseisvuspüüdluste alused.
1913–1951 oli Tiibet "de facto" iseseisev riik, millel oli oma sõltumatu keskvalitsus, sõjavägi, raha ja maksusüsteem. Rahvasteliitu Tiibet ei kuulunud, eelistades ajada neutraalset ja isolatsionistlikku välispoliitikat ning arendada kahepoolseid suhteid naaberriikidega. Samadel põhjustel ei avaldanud Tiibet soovi astuda ÜRO liikmeks.
Hiina Rahvavabariigi propaganda, mis räägib Tiibeti ajaloolisest kuulumisest Hiina emamaa koosseisu, eelistab nimetatud perioodist mööda minna ja rõhutada valitud lõike varasemate sajandite ajaloost. Hiina Rahvavabariik peab seda ajajärku imperialistlikust agressioonist tingitud võimuvaakumiks. Nimelt olevat 1913. aasta iseseisvusdeklaratsioon Suurbritannia mahitus ja seega puudub Pekingi arvates juriidiline alus väidetel, nagu oleks Tiibet olnud sel perioodil iseseisev riik.
Tiibeti ajalugu.
Arvatakse, et Tiibeti esimesed asukad saabusid Tiibetisse rohkem kui 2000 aastat e.m.a ida poolt. Pärimused räägivad, et sõjakad karjakasvatajad ühendas oma vahel 410 e.m.a Indiast saabunud Nyatri tsenpo, kes pani alguse 41 kuninga dünastiale.
Esimesed kirjalikud ajaloo allikad (7.-9. saj): “Mani bka’-‘bum”, “sBa-bzhed”,
“bKa’-thang-sde-lnga”. Raidkirjad. Tun-huangi koobastempli käsikirjad (7.-9. saj).
Esimest korda ajaloos mainitakse Tiibetit Ptolemaoise Geograafias nime all "batai (βαται)," järgmisena mainivad teda hiinlased, kasutades nime "fa".
Esimene Tiibeti kuningas gNya-‘khri-btsan-po (247 eKr).
Yar-lungi Seitsme taevalikku trooni kuningadünastia (u 250-100 eKr).
Kahe sTeng dünastia kuninga valitsemisaeg (u 150 eKr) – muutuste periood.
Kuningas Gri-gum-btsan-po tapmine kuningliku tallmeistri Lo-ngam-i poolt, Lo-ngam-i
Võimuvõitlus hõimude vahel, religioossed ja sotsiaalsed muutused. Kultuuri ja tehnika areng.
Kuus Sa’i Legs (u 50 eKr), kaheksa lDe (u 100 a) ja viis bTsan (u 300 a) kuningat ning nende ajastu.
Esimene Tiibeti kirjakeelne lähetus mahub 7. sajandisse, kui kuningas Namri Löntsän (Gnam-ri-slon-rtsan) saatis saadiku Hiinasse.
Tiibeti ajalugu algab kindlustisest nimega Taktsé (Stag-rtse) Chingbas (Phying-ba) maakonnas Chonggyä (Phyongs-rgyas).
Religioon.
Levinuim usund on budismi haru Tiibeti budism. Seega on Tiibeti budismi ajalugu osa ka Tiibeti ajaloost.


Tunnetusrelativism.
Tunnetusrelativism on seisukoht, mille kohaselt tõde on suhteline.
Et tõe mõiste seondub ratsionaalsuse ja teadmise mõistega, siis tavaliselt mõistetakse tunnetusrelativismi seisukohana, mille kohaselt ka ratsionaalsus ja teadmine on suhtelised.
Tõde relativeeritakse tavaliselt mõisteskeemi suhtes. Jutt võib olla mingi kultuuri, ajastu või kogukonna mõisteskeemist.
Tunnetusrelativism eitab mõne mõisteskeemi privilegeeritust. Ükski mõisteskeem ei taga objektiivsust ei tegelikkusele vastavuse ega objektiivse ratsionaalsuse mõttes.
Esimesteks tunnetusrelativistideks peetakse sofiste, eriti Protagorast. Vahepeal ei ole lääne filosoofias kuni viimase ajani tunnetusrelativiste olnud.
19. sajandi tähtsamad tunnetusrelativistid olid Friedrich Nietzsche ja William James.
20. sajandi filosoofias on relativism olnud üsna levinud.
Kuulsamad 20. sajandi relativistid, kes on tunnetusrelativismiga seotud, on hiline Wittgenstein, Willard Quine, Thomas Kuhn, Peter Winch, Nelson Goodman, Richard Rorty, Hans-Georg Gadamer, Michel Foucault ja Jacques Derrida.
Tunnetusrelativistid ei piirdu ilmselt tõeste väidetega, et eri kultuurides ja kogukondades on erinevad arusaamad sellest, mis on tõde, ning erinevad tõe kriteeriumid ja ratsionaalsuse standardid. Tunnetusrelativismi tuum on väide, et ülski episteemiliste normide komplekt ei ole teistega võrreldes metafüüsiliselt privilegeeritud. Ei ole objektiivseid ning üldkehtivaid tõe ja ratsionaalsuse kriteeriume. Tunnetusrelativistid viitavad sellele, et antud eposteemiliste normide paremust ei saa tõestada. Antirelativistid osutavad vastuseks sellele, et näiteks episteemilised normid, millele teadus toetub, on aidanud meil maailmas paremini toime tulla.
Tunnetusrelativismile heidetakse tavaliselt ette seesmist vastuolulisust. Ka tunnetusrelativism ise ei saa vastavalt oma väitele olla privilegeeritud seisukoht. Vastuseks viitavad relativistid tavaliselt sellele, et nad ei pretendeeri tõele mingis mitterelativistlikus mõttes. On võimalik esitada mingi väide ja pidada seda tõeseks antud normikomplekti suhtes, pretendeerimata selle väite tõesusele ja nende normide kehtivusele mingis mitterelativistlikus mõttes.
Relativistile väidetakse vastu, et ta peab möönma, et on vaatekohti, millest relativism tundub väärana, ja need vaatekohad on võrdväärsed relativismi omaga. Nii et relativism on nii tõene kui ka väär. Relativist võib vastata, et järjekindel relativist nendel vaatekohtadel ei ole.


Ungari kirjandus.
Ungari kirjandus on ungari keeles kirjutatud kirjandus.


UNESCO.
Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (ingl "United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization", lüh UNESCO) on loodud ülemaailmseks vaimseks koostööks teaduse, hariduse, kultuuri, lõite, keskkonnakaitse ja inimõiguste vallas.
UNESCO põhikirja allkirjastasid 37 riiki 16. novembril 1945. aastal Londonis ning see jõustus pärast ratifitseerimist 20 riigis 4. novembril 1946. aastal. 2011. aasta seisuga kuulub UNESCO-sse 196 riiki. Eesti võeti UNESCO liikmeks 14. oktoobril 1991. Siis moodustati ka UNESCO Eesti komisjon. Komisjoni kuulub 25 liiget ja selle jooksvat tööd juhib sekretariaat.
UNESCO peakonverents, kus kõik liikmesriigid on esindatud, peetakse iga kahe aasta tagant. Seal määratakse kindlaks töösuunad ja selgepiirilised töökavad, mille elluviimist suunab 51 riigi esindajatest koosnev täitevkogu. Jooksvate küsimuste lahendamiseks töötab Pariisis organisatsiooni peakorteris UNESCO sekretariaat.
Töökavade täitmiseks vajalik raha saadakse liikmesriikide liikmemaksudest, mille määramisel lähtutakse iga riigi kogutoodangust.
UNESCO annab välja erialase ja üldisema suunitlusega ajakirju, põhjalikke ajalookäsitlusi, maakaarte ja atlaseid. Kõige tuntum on tõenäoliselt "UNESCO Courier", mis ilmub 36 keeles ja pimedate kirjas ning tutvustab UNESCO tegevust ja teadusuuringuid, samuti eri maade ja kultuuride esindajate seisukohavõtte üleilmsete probleemide kohta. Erialased ajakirjad on näiteks "Prospects", "Museum", "Impact of Science on Society", "Nature and Resources". Paljudes keeltes antakse välja põhjalikke aastaraamatuid, seal hulgas "Statistical Yearbook", "Index Translationum" ja "World Communication Report".
UNESCO tegeleb ka maailmakirjanduse tähtsamate teoste tõlkimisega ning maailma rahvaste rahvamuusika salvestamisega, toetab pärimusliku käsitööoskuse säilitamist ning loovkunstnike õppe- ja tööreise.
1997. aastal võeti Tallinna vanalinn UNESCO maailmapärandi nimistusse. 1998. aasta juunis avas UNESCO peadirektor Federico Mayor Tallinna raekoja seinal sellekohase mälestustahvli. 8. juunil 1998. aastal kirjutasid Eesti Vabariigi president Lennart Meri ja Federico Mayor alla memorandumile Eesti Vabariigi ja UNESCO koostöö kohta.
15. juulil 2005 kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja Tartu Ülikooli täheteadlase F.G.W. Struve geodeetiline kaar - 2820 km pikkune meridiaanilõik, mis ulatub Musta mere äärest Põhja-Jäämere äärde.
UNESCO ametlik hoiuraamatukogu Eestis on Eesti Rahvusraamatukogu.
22. septembril 2009 valiti UNESCO uueks peadirektoriks Bulgaaria endine välisminister Irina Bokova.
2012. aasta märtsi seisuga kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja 936 objekti, sealjuures 725 kultuuri-, 183 loodus- ja 28 segaobjekti 153 liikmesriigist; UNESCO maailmapärandi konventsiooni on ratifitseerinud 189 liikmesriiki.


Ungari keel.
Ungari keel on soome-ugri keel, mida kõneleb üle 12 miljoni inimese Ungaris, Rumeenias, Slovakkias, Serbias, Ukrainas ja mujal.
Ungari keele esimesi ülestähendusi leidub 9. ja 10. sajandil Bütsantsi allikais. Umbes 1200. aastast pärinev "Hauakõne" on vanim ungari ja ühtlasi soome-ugri keelte kirjalik tekst. Ungari kirjakeel hakkas tekkima 16. sajandil. Sõnavara sisaldab peale soomeugrilise kihi laene kunagiste türgi sugu hõimude bulgaaride keelest (need on vanimad laenud), slaavi keeltest (neid on kõige rohkem), türgi keelest ja mujalt.
Maailma keelte seas on ungari keel emakeelsete kõnelejate arvult 62. kohal, Euroopas 14. kohal.
Ungari keele lähimad sugulaskeeled on mansi ja handi keel.
Kiri.
Ungari keel kasutab ladina kirja. Tähestikus on mitmeid digraafe ja trigraaf dzs. Pikkade vokaalide märkimiseks kasutatakse akuuti põhitähe peal, umlaudiga tähtede ö ja ü puhul topeltakuuti: ő, ű.
Foneetika.
Ungari keeles esineb hulgaliselt helilisi kaashäälikuid (B, D, DZ, DZS, G, GY, Z, ZS, J, L, LY, M, N, NY, R, V), puuduvad aga diftongid. Ungari keeles esineb vokaalharmoonia.
Grammatika.
Tüpoloogiliselt kuulub ungari keel aglutineeruvate keelte hulka. Ungari keel on kääneterohke. Omandusliidete süsteem on keeruline. Tegusõna pööramine võib olla määramata või määratud. Kasutakse ainult tagasõnu (postpositsioone), eessõnu (prepositsioone) ei ole. Grammatiline sugu puudub. Erinevalt teistest soome-ugri keeltest esineb ungari keeles artikkel (määramata artikkel "egy" ja määratud artikkel "a" või "az").


Uganda.
Uganda on merepiirita riik Ida-Aafrikas, mis piirneb idast Kenya, põhjast Lõuna-Sudaani, läänest Kongo DV, lõunast Rwanda, Tansaaniaga. Selle rannikut ümbritseb lõunast Victoria järv.
Iseseisvumisest 1962 saadik kuulub Uganda Briti Rahvaste Ühendusse.
Loodus.
Riik asub laial avatud platool, mille kõrgus on 900–1500 m merepinnast.
Ugandas on palju järvi ja soid, mis katavad 15% pindalast. Victoria järve ja Kyoga järve vesi voolab Niiluse ülemjooksu lisajõgedesse.
Läänepiiril on suur org ja Ruwenzori mäestik, mida seostatakse uinunud vulkaanidega. Mäestiku kõrgeim tipp on Margherita mägi (5109 m). Selles orus asuvad Rutanzige järv, George'i järv ja Alberti järv. Idas lõpeb Uganda platoo samalaadse oruga. Sealses mäestikus asub kõrge vulkaan Elgoni mägi (4321 m). Põhjas laskub platoo laugjalt Lõuna-Sudaani ja As-Suddi soo poole.
Et Uganda asub kahel pool ekvaatorit, siis sajab Ugandas igal pool peale piiriäärsete põhja- ja idapiirkondade väga palju vihma. Vihmaperiood kestab 9–11 kuud. Kõige vihmasem aastaaeg on märtsist juunini. Victoria järve ümbruses ja Lääne-Uganda mägedes on sademeid 150 cm aastas, mis võimaldab põllumeestel aastaringi toiduvilja kasvatada.
Ruwenzori mägedes ja kõrgetel vulkaanidel on igilumi.
Suuremas osas riigist on temperatuurid kõrge asendi tõttu rohkem troopilised kui ekvatoriaalsed. Pealinna Kampala keskmine temperatuur on 22 kraadi.
Kunagi olid suurem osa Lõuna-Ugandast ja mägede madalamad nõlvad kaetud troopiliste vihmametsadega. Neid raiuti põllumaa saamiseks ning praeguseks on alles vaid mõned hajusad metsaalad. Põhja pool, kus sademeid on vähem, on kõrged rohuse alustaimestikuga puistud. Ruwenzori mäestikus ja Elgoni mäel on omapärased hiigeltaimed.
Loomastik oli kunagi arvukas ja mitmekesine, kuid vihmametsade maharaiumine pagendas nad rohumaadele. Metsloomadele on ka jahti peetud, et saada liha ja trofeesid. Loomade kaitseks on rajatud mõned rahvuspargid. Kõige suurem rahvuspark on Kabalega (varem Murchison Falls) kummalgi pool Victoria Niiluse jõge. Seal elavad elevandikarjad.
Metsad hõlmavad üle neljandiku Uganda pindalast. Suurem osa neist on siiski hõredad metsad, kus puuvõrad katavad 10-25% maapinnast.
Metsad paiknevad riigi kesk- ja lõunaosas ning jõeorgudes. Keskosas domineerivad hõredad savannimetsad, lõuna suunas muutuvad metsad tihedamaks ja lopsamaks ning otsapidi ulatub riik vihmametsavööndisse. Savannis domineerivad akaatsia erinevad liigid, teised levinud puuliigid on baobab, eebenipuu, mahagon.
Metsast varutakse suur osa riigis kasutatavast küttest. 1990-ndate keskel kasutati üle 75% riigi energiavajaduse rahuldamiseks puitu ja puusütt. Nüüdseks on puidu roll nafta ja maagaasi laialdasema kasutuselevõtu tõttu ilmselt vähenenud.
Märkimisväärset rolli etendab ka kummiaraabiku kogumine akaatsialt – see on üks tähtsamaid ekspordiartikleid ning Uganda asub selle tootmisel maailmas juhtpositsioonil.
Viimasel ajal on põllumaade laiendamise tõttu metsade pindala vähenenud. Seetõttu on valitsus astunud mitmeid samme metsaraie piiramiseks ja reguleerimiseks.
Riigi edelaosas asub Mgahinga gorillade rahvuspark.
Ajalugu.
1877. aastal jõudsid Ugandasse kristlikud misjonärid. 1894. aastast oli tänapäeva Uganda Suurbritannia protektoraat. Tänapäeva piirides on Uganda alates 1914. aastast. 1962. aastal sai Uganda iseseisvuse, riiki juhtis peaminister Milton Obote. 1963. aasta põhiseadus lõi presidendiameti. Presidendiks määrati kuningas Edward Mutesa II. Aastail 1971–1979 valitses riiki diktaator Idi Amin, kes tuli võimule sõjaväelise riigipöördega. 1980. aastal tõusis võimule taas Milton Obote, kelle ajal repressioonid ja kodusõda jätkusid. Obote kõrvaldati võimult sõjaväelise riigipöördega 1985. aastal.
1987. aastast kestab riigis relvakonflikt Yoweri Museveni juhitava keskvalitsuse ja usuliselt motiveeritud relvarühmituse Issanda Vastupanuarmee vahel, milles on hukkunud üle 10 000 ja oma kodu kaotanud üle 80 000 inimese.


Uskumus.
Uskumuseks nimetatakse mingist usundist (tavaliselt kõrvaltvaatajana) rääkides religioosset usku millessegi; filosoofias ja kognitiivses psühholoogias mõistetakse millegi tõeseks pidamist.
Uskumise puhul saab eristada millessegi uskumist millegi (mingi propositsiooni) uskumisest ehk propositsionaalsest uskumisest. Uskumine millessegi võib tähendada uskumist, et miski on olemas, või et miski on mingis mõttes hea, ning võib sellisel juhul olla taandatav propositsionaalsele uskumisele. Näiteks uskumine Jumalasse võib tähendada uskumist, et Jumal on olemas, või Jumala usaldamist. Uskumine mõnesse inimesse võib tähendada selle inimese usaldatavaks pidamist või uskumist, et ta saab ühe või teise ülesandega hakkama või et ta on arenemisvõimeline. Mingisse õpetusse või ideoloogiasse uskumine võib tähendada selle pooldamist.
Epistemoloogia ja loogika.
Uskumuseks nimetatakse kas vaimuseisundit, mis seisneb mingi propositsiooni uskumises, või propositsiooni kui uskumise objekti. Epistemoloogias ei peeta uskumuse all tingimata silmas millegi üleloomuliku või kahtlase uskumist.
Küsimus, miks keegi midagi usub, võib olla kas küsimus uskumuse "põhjuste" kohta või küsimus uskumuse "põhjendite" kohta. Näiteks ma võin uskuda, et reinkarnatsiooni ei ole olemas, sest ma olen saanud kristliku kasvatuse ja elan kristlikus ühiskonnas; või uskuda, et reinkarnatsioon on olemas, sest ma olen saanud hinduistliku kasvatuse ja elan hinduistlikus ühiskonnas. Ma võin uskuda, et reinkarnatsioon on olemas, selle põhjal, et hinged peavad saama oma tegude eest tasu või karistuse, ent kogemus näitab, et ühe elu piires see nii ei ole; või selle põhjal, et leidub inimesi, kes lapsena mina-vormis täpselt kirjeldavad mõne surnud inimese elu. Ma võin uskuda, et reinkarnatsiooni ei ole olemas, selle põhjal, et kirikukogu on seda eitanud ja kirikukogud on usuasjades autoriteetsed; või selle põhjal, et kui ma oleksin varem teises kehas elanud, siis ma peaksin sellest midagi mäletama, ent ma ei mäleta sellest mitte midagi.
Põhjuste abil on võimalik uskumust "seletada"; põhjendite abil on võimalik uskumust episteemiliselt õigustada (põhjendada).
Siin tekib kahemõtteline olukord. Õigustamiseks võib nimetada katset õigustada või siis sellist õigustust, mis tõesti õigustab, – nii-öelda head õigustust. Viimasel juhul võivad ka põhjendid olla või mitte olla head. Analoogiliselt võiks siis ka rääkida heast ja halvast seletusest: halb seletus ei esita tegelikke ehk tõelisi ehk õigeid ("häid") põhjusi.
Tavakeeles nimetatakse ka põhjendeid põhjusteks. Räägitakse põhiliselt mingi teo „heast põhjusest“. Nii nagu uskumuste puhul, saab ka tegude puhul rääkida põhjenditest ja õigustusest. Uskumuse põhjenduse nimetamine õigustuseks tulenebki analoogiast tegude ja uskumuste vahel.
Uskumuse õigustus põhineb nendel uskumustel, mis uskujal juba olemas on. Kuigi ka põhjendite õigustatus on küsimärgi all, huvitab loogikat see, kas mingit uskumust on võimalik õigustada tuginedes teistele uskumustele.
Uskumuse all mõistetakse peale uskuja vaimuseisundi ka propositsiooni, mida uskuja usub. Sel juhul võib uskumust kui vaimuseisundit mõista kui teatavat uskuja ja propositsiooni vahelist seost. Propositsioonide õigustamist teiste propositsioonide abil on võimalik vaadelda ka lahus uskujast. Loogika tegeleb propositsioonidevaheliste suhetega, uurides, mis teeb ühe propositsiooni või (lõpliku) propositsioonide kogumi heaks põhjendiks mingile propositsioonile.


Ungari muusika.
Ungari muusika on ungarlaste, aga ka Ungaris loodud muusika.
Kuigi ungari kõrgklassil oli juurdepääs muu Euroopa muusikakultuurile ning sealt võeti eeskuju ning saadi mõjutusi, säilitas lihtrahvas oma traditsioonid. See võimaldas heliloojatel 19. sajandi lõpul luua ungari rahvusliku süvamuusikastiili. Suur osa ungari klassikalisest muusikast kasutab rahvamuusika motiive ja teemasid.
Tuntud ungari heliloojad on Béla Bartók, Zoltán Kodály, Ferenc Lehár, Imre Kálmán ja Ferenc Liszt.
Ungari lauljatest on tuntumad Márta Sebestyén ja Irén Lovász.
Ungari ansamblitest on tuntud Muzsikás, Locomotiv GT, Omega, Ghymes, Moby Dick jt.
Iga-aastane muusikafestival "Busójárás" Mohácsi linnas on üks ungari rahvamuusika peasündmusi.


Urbanus VIII.
Urbanus VIII (Maffeo Barberini, aprill 1568 – 29. juuli 1644) oli paavst 1623–1644. Ta oli 235. paavst.
Maffeo Barberini sündis Firenzes jõuka kaupmehe Antonio Barberini ja Camilla Barbadori 6-lapselises peres 5 lapsena. Ta ristiti 5. aprillil 1568, kuid tema täpne sünnikuupäev on allikate puudumisel teadmata.
Isa surma järel sattus Maffeo Barberini 3-aastaselt oma onu Francesco Barberini hoole alla. Ta õppis Firenzes ja Rooma kolleegiumis õigusteadust ning on Gregorius XV järel teine paavst, kes omandas hariduse jesuiitidelt. 7. aprillil 1586 tehti talle tonsuur ja ta ordineeriti 24. juunil 1592 diakoniks. 1589 kaitses Barberini Pisa ülikoolis doktorikraadi kanoonilise ja tsiviilõiguse alal. Ta koostas protonotarina Hispaania kuninga Felipe III ja Austria Margarethe abielulepingu ning Austria suurhertsogi Albert Habsburgi ja Hispaania printsessi Isabel Clara Eugenia Habsburgi abielulepingu. Saadikuna õnnitles Barberini 1601 Prantsusmaa kuningat Henri IV-t poja (tulevase kuninga Louis XIII) sündimise puhul. 24. septembril 1604 ordineeriti Barberini preestriks. Maffeo Barberini koostas ladinakeelseid värsse, mis avaldati 1637 kogumikus 'Maphei Cardinalis Barberini poemata.' Kardinal Barberini osales 2 konklaavil 1621–1623.
1623. aasta konklaav.
Urbanus VIII valiti paavstiks 6. augustil 1623 Vatikani paavstipalees ja krooniti mihklipäeval 29. Septembril kardinal Alessandro d'Este poolt. Kroonimine lükkus edasi paavsti haiguse tõttu. 19. juulist 6. augustini 1623 toimunud konklaavil osales 55 kardinali, kuid 3. augustil lahkus kardinal Andrea Baroni Peretti Montalto konklaavilt ja kohale jäänud 54 kardinali seast valiti Urbanus VIII paavstiks 50 häälega, kuid et üks kardinal ei pannud oma skrutiiniumit teiste hulka, kaaluti ka uue vooru korraldamist. Konklaavil peeti soosikuks kardinal Ottavio Bandinit, kes ei saanud aga vajalikku toetust. Kardinal Scipione Caffarelli Borghese toetas Giovanni Garzia Millini valimist, kes sai varasemas voorus 22 häält.
Välispoliitika.
Urbanus VIII sai võimule Kolmekümneaastase sõja ajal. Ta soovis katoliiklike valitsejate vahelise liidu sõlmimist, et saavutada sõdivate poolte vahel neutraliteeti ja pidas oma missiooniks kõigi kristlaste isana rahumeelsete suhete taastamist. Urbanus VIII toetas välispoliitikas rohkem Prantsusmaa huvisid, kuna ta ei soovinud Habsburgide mõju laienemist Itaaliasse.
Suhted Saksamaaga.
Urbanus VIII pühitses 1626 Praha peapiiskopi Ernst Adalbert von Harrachi kardinaliks ja sõlmis 1630 Saksa-Rooma keisri Ferdinand II konkordaadi, kuid ta ei toetanud keisri võitlust Rootsi kuninga Gustav II Adolfiga. Kui keiser nõustus 30. mail 1635 sõlmitud Praha rahulepinguga tegema protestantidele mööndusi, ei pooldanud paavst keisri otsuseid. Gustav II Adolfi surma tähistamiseks peeti Roomas 11. detsembril 1632 tänujumalateenistus ja järgmisel päeval lauldi Sixtuse kabelis "Te Deumi".
Suhted Prantsusmaaga.
Urbanus VIII keeldus 1624 ühinemast Prantsusmaa, Venezia ja Savoia vahel Hispaania vastu moodustatud liiduga. Ta taunis 1631 liidu sõlmimist Prantsusmaa ja Rootsi vahel. 1635 sekkus Prantsusmaa Kolmekümneaastasesse sõtta. Urbanus VIII lähetas 1634–1636 Giulio Raimondo Mazzarino erakorraliseks saadikuks Prantsusmaale, kuid pärast oma volituste lõppemist jäi Mazarin Pariisi. Mazarini asemele määras Urbanus VIII 30. septembril 1636 uueks saadikuks kardinal Guido Bentivoglio d'Aragona. 1631 kohustas Urbanus VIII Maillezais' piiskoppi resideeruma Fontenay-le-Comte'is.
Urbanus VIII keeldus vastu võtmast Prantsusmaa suursaadikut François Annibal d'Estréesi, sest too ei täitnud etiketireegleid.
Suhted Hispaaniaga.
1625–1626 peeti Hispaania ja Prantsusmaa vahel Valtellina sõda, kus osalesid ka paavsti väed, mille koosseisus tegid sõjaretke kaasa ka Mazarin ja tulevane kardinal Nicola Guidi di Bagno. Urbanus VIII vahendusel sõlmiti 5. märtsil 1626 Monzoni rahuleping, millega omandasid nii Hispaania kui Prantsusmaa Valtellina alale võrdsed õigused.
Kui Parma hertsog ründas Hispaania üksusi, saatis Urbanus VIII Imola piiskopi hispaanlaste juurde, et Hispaania teeks rahu Modena ja Parmaga.
Hispaania suursaadik lootis 1637 "di precenza" privileegiga saavutada teiste Rooma akrediteeritud suursaadikute seas paremat positsiooni. Selle privileegi järgi viibisid suursaadikud paavsti vastuvõttudel järgmises järjekorras: Saksa-Rooma keisri saadik, Prantsusmaa saadik, Hispaania saadik, Aragóni saadik, Portugali saadik, Inglismaa saadik, Sitsiilia saadik, Ungari saadik, Küprose saadik, Böömimaa saadik, Poola saadik ja Daakia saadik. Kuid Aragón ja Portugal kuulusid sel ajal Hispaania koosseisu, Inglismaa polnud aga üldse esindatud ja keisrile kuulusid mitmed alad. Pärast seda viibisid suursaadikud vastuvõttudel paavsti otsuse alusel järgmises järjekorras: keisri, Prantsusmaa, Hispaania ja Poola saadikud.
Suhted Inglismaaga.
Urbanus VIII mõistis 1626 taas hukka Inglise parlamendi otsuse truudusvande andmise kohta. Ta saatis 1624 Inglismaale vikaariks Robert Smithi, kes sattus tülli jesuiitidega, sest ta soovis endale saada piiskoplikku autoriteeti. Seetõttu pidi paavst 6. mail 1631 avaldatud dekreedis kinnitama, et ülempreestri volitused ei laiene jesuiitidele. Vahepeal sätestas Inglismaa valitsus uued meetmed katoliiklaste represseerimiseks ja Smith pidi 1631 Inglismaalt põgenema. 1634 saatis Urbanus VIII Inglismaale Gregorio Panzani ja 1638 George Conni, kes peatselt asendati Carlo Rossettiga. 1642 alustas Urbanus VIII eelneva saja aasta jooksul Inglismaal märtrisurma surnud isikute süüdimõistvate otsuste läbivaatamist.
Suhted Poolaga.
24. oktoobril 1630 määras Urbanus VIII Mikołaj Toroszewiczi Lvivi peapiiskopiks. Paavst kinnitas 1640 Włocławeki piiskopkonna laienemise.
Suhted Veneziaga.
Kirikuriigil jätkusid Veneziaga piiritülid Ferrara alade pärast. Urbanus VIII ajal eemaldati Sala Regias asunud ornamendid, mis kujutasid Aleksander III ja Friedrich I Barbarossa lepingu sõlmimist Venezias.
Mantova pärilussõda.
Kui 1627 suri Mantova hertsog Vincenzo II Gonzaga lastetult, olid suurriigid huvitatud tema troonist. Urbanus VIII toetas puhkenud pärilussõjas Prantsusmaa kandidaati Nevers'i hertsogi Carlo Gonzagat, kelle Vincenzo II oli määranud oma pärijaks, kuid Felipe IV ja Ferdinand II ei tunnustanud hertsogi otsust, vaid toetasid Guastalla hertsogi Ferrante II Gonzaga nõudlusi. 1628 piirasid hispaanlased Casalet ja Savoia hertsog Carlo Emmanuele I vallutas Monferrato, kuid järgmisel aastal vabastati alad prantslaste poolt. Kui prantslased pidid La Rochelle'i piiramiseks Mantovast tagasi tõmbuma, sattus Casale uuesti hispaanlaste piiramisrõngasse. 1630 vallutasid prantslased Mantova uuesti ja keisri väed loovutasid hertsogiriigi, sest nad olid sunnitud võitlema Kolmekümneaastase sõjas rootslastega. Mantova pärilussõjast võttis osa ka Mazarin, kes 26. oktoobril 1630 osales Regensburgis vaherahu sõlmimisel. Mantova pärilussõja lõpetas 19. juunil 1631 sõlmitud Cherasco rahuleping.
Kirikuriigi laiendamine ja sisepoliitika.
Urbanus VIII inkorporeeris 1625–1631 Kirikuriigi koosseisu Urbino hertsogkonna, sest viimane hertsog Francesco Maria II della Rovere loobus pärast poja Federico Ubaldo della Rovere mõrvamist 1624 oma tiitlist. Urbanus VIII volitas piiskop Berlinghiero Gessit tema valdusi üle võtma ja Gessi määrati Urbino kuberneriks.
1626 kinnitas ta Pius V otsuse, mille alusel on keelatud võõrandada Kirikuriigi maid.
1633 avastati kardinal Felice Centini di Accolti sugulase Giacinto Centini juhitav vandenõu paavsti vastu. Centini soovis oma onu saamist paavstiks ja oli vandenõu korraldamiseks õppinud maagiat.
Urbanus VIII andis 1636 Urbania linnale linnaõigused.
Castro sõda.
1639 läksid paavsti onupojad etiketireeglite pärast tülli Roomat külastanud Castro hertsogi Odoardo Farnesega. Nad veensid paavsti hertsogi vaenulikkuses, mille tulemusena vallutasid paavstiväed 13. oktoobril 1641 Taddeo Barberini ja Luigi Mattei juhtimisel Castro. 13. jaanuaril 1642 ekskommunitseeris paavst hertsogi. Orvietos sõlmiti esialgne rahuleping, kuid paavst ei tunnustanud seda, vaid pooldas sõja jätkamist. Sõja jätkudes toetasid Farneset Prantsusmaa, Venezia, Toscana ja Modena, kelle ühisjõududega oli hertsog valmis vallutama Roomat. Urbanus VIII pöördus abisaamiseks Hispaania poole, kuid see ei saanud talle piisavalt abi pakkuda, sest oli sõjas Prantsusmaaga. 1644 said paavsti väed Lagoscuro lahingus hävitava kaotuse osaliseks ja 31. märtsil 1644 sõlmiti rahu, mille järgi pidi paavst vabastama hertsogi kirikuvande alt ja pidi hertsogile loovutama kõik paavstivägede poolt Castros vallutatud alad.
Kiriku institutsioonide reformid.
Urbanus VIII kinnitas 25. jaanuaril 1625 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Ad romani pontificis' Gregorius XV otsused konklaavi toimumise kohta.
22. juunil 1626 avaldatud bullas 'Inscrutabile' sätestas Urbanus VIII immuniteedi.
1627 avaldatud dekreedis 'Sacra congregatio' uuendas Urbanus VIII sätteid noviitside vastuvõtmise kohta.
10. juunist 1630 hakati kardinalide, vaimulikest kuurvürstide ja Malta ordu suurmeistri poole pöördumisel kasutama tiitlit eminents ("eminentissimus"). Kardinalidele sätestati etiketireeglina eesõigus viibida audientsidel väärikamatel kohtadel kõikide isikute, väljaarvatud kroonitud peade ees.
20. detsembril 1631 avaldatud bullas 'Alias felicis' sätestas ta privileegide määramise.
1633 kinnitas ta bullas 'Plantata' Downside kloostri rajamise.
1634 rõhutas Urbanus VIII Trento oikumeenilise kirikukogu otsust, et prelaadid peavad resideeruma oma ametikohtadel.
Ta sätestas paavsti õukonnas majordoomuse kohustused.
Ta kinnitas 1631 Maria Vittoria Fornari rajatud annuntsiaatide privileegid.
1640 määras ta kardinal Stefano Durazzo bartolomiitide patrooniks.
Ta tunnustas 20. augustil 1631 Basilius Suure ordut.
Ta andis Nocera dei Pagani kiriku basiliaanide käsutusse.
8. oktoobril 1634 tunnustas ta Prantsusmaa benediktiini kamalduleeslaste kongregatsiooni ("Notre-Dame de Consolation"). 1634 ühendas ta Camaldoli ja Monte Corona kongregatsioonid.
Urbanus VIII eraldas 1630 foillandid ("Notre-Dame des Feuillans") kaheks kongregatsiooniks.
Ta restruktureeris 1. oktoobril 1625 Prantsusmaal asunud frantsisklaste neli provintsi.
5. mail 1628 kinnitas ta frantsiskaani konventuaalide konstitutsiooni.
13. jaanuaril 1643 annetas ta Porziuncola privileegi frantsiskaanide kolmanda ordu kirikutele.
1642 tunnustas ta Halastuse Emanda nunnaordut.
Urbanus VIII oli kaputsiinide patroon ja kinnitas 1643 nende privileegid. 30. aprillil 1627 nimetas ta kaputsiine „Franciscuse tõelisteks poegadeks.” 28. juunil 1627 avaldatud bullas 'Salvatoris et Domini' kinnitas ta Paulus V otsuse, millega tunnustas kaputsiinide konstitutsiooni. 15. aprillil 1631 pühitseti Roomas sisse kaputsiinidele kuuluv Neitsi Maarja pärispatuta saamise kirik. 1636 suri Franche-Comtés nii palju kaputsiine katku, et Urbanus VIII lubas ordul ordineerida nooremaid, kui kanoonilise õiguse järgi oli lubatud.
1644 eraldas ta mauristid Cluny kongregatsioonist, kuigi Richelieu oli selle vastu.
Urbanus VIII tunnustas 1623 Mantova hertsogi rajatud rüütliordut.
1633 tunnustas ta tsistertslaste ordu Calabria ja Lucania kongregatsiooni.
Ta kinnitas "l'Institut du Saint-Sacrementi" (jansenism) sõltumatuse Cîteaux abti jurisdiktsioonist.
Urbanus VIII tunnustas 1626 Jeanne-Francoise de Chantali rajatud visitatsiooni ordut (salesiaani õed, "l'Ordre de la Visitation").
4. jaanuaril 1628 tunnustas ta Nicolas Sanguini rajatud kongregatsiooni.
1628 tunnustas ta Pierre Fourier rajatud kongregatsiooni ("Congrégation Notre-Dame").
Ta tunnustas 1630 Melki kongregatsiooni.
Ta tunnustas 1631 Claudia Mouy rajatud institutsiooni.
Urbanus VIII ei tunnustanud Mary Wardi rajatud liikumist, vaid 31. mail 1631 saatis selle apostellikus konstitutsioonis 'Pastoralis' sõnakuulmatuse pärast laiali.
Ta saatis 1633 laiali ka Paulus V poolt tunnustatud Surmavendade kongregatsiooni.
12. jaanuaril 1632 (või 1633) avaldatud bullas 'Salvatoris nostri' tunnustas ta Vincent de Pauli lazariste.
1633 tunnustas ta Jeanne Chézard de Mateli rajatud ordut ("l'Ordre du Verbe Incarné").
1634 tunnustas ta Marie-Élisabeth de la Croix de Jésuse rajatud nunnaordut.
Liturgilised reformid.
Urbanus VIII andis 1624 välja korralduse vaimulike riietumise kohta.
1625. aastat tähistati juubeliaastana.
1627 avaldatud bullas 'In coena domini' kinnitas ta Paulus V otsuse ekskommunikatsiooni määramiseks 20 juhul.
12. septembril 1628 reguleeris Urbanus VIII pihireegleid.
Urbanus VIII määras 1629 breviaariumi revideerimiseks ametisse komisjoni, kuhu kuulusid ka Maciej Kazimierz Sarbiewski ja Anthony Hickey. Ta kirjutas ümber mitmed hümnid ja komponeeris Eliisabeti offiitsiumi. Revideeritud breviaarium avaldati 19. septembril 1631.
Urbanus VIII sätestas 29. aprillil 1631 idariituse kasutamise.
Ta revideeris 2. septembril 1634 avaldatud bullaga 'Si quid est' missaali.
Urbanus VIII vähendas 13. septembril 1642 avaldatud bullas 'Universa per orbem' kiriklike suurpühade arvu 34 päevani (v.a. pühapäevad). Ta piiras ka piiskoppide õigust uute suurpühade sisseseadmiseks, mida ei tohi teha ilma paavsti loata.
Ta tunnustas palverännakud püha Sernini seitsme altari juurde Toulouse’is samaväärseks palverännakutega Rooma Püha Peetruse basiilika seitsme altari juurde.
Teoloogilised vaidlused.
Urbanus VIII lõpetas 1633 Sorbonnes tekkinud vaidluse John Floydi teeside üle.
Juunis 1643 (koostatud 6. märtsil 1641 või 1642) avaldatud bullas 'In eminenti' mõistis ta hukka Michael Baiuse teesid ja Cornelius Janseniuse 'Augustinuse'.
Üks Hiinasse saadetud preester kinnitas, et ilmikud pole kohustatud osalema pihisakramendil. Urbanus VIII määras küsimuse uurimiseks ametisse komisjoni, kes otsustas, et pihisakrament on ilmikutele kohustuslik ja seda peavad läbi viima vähemalt preestripühitsust omavad vaimulikud.
Galilei protsess.
Kardinal Maffeo Barberini oli aastaid Galileo Galilei isiklik tuttav ja patroon. 1616 oli Barberini vastu inkvisitsiooni poolt Galileile määratud ettekirjutusele. 1624 külastas Galilei jälle Roomat ja käis kuuel korral paavsti audientsil. Urbanus VIII jättis 1616 langetatud otsuse tühistamata, aga lubas Galileil siiski kirjutada raamatu "Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta". 1630 määras Urbanus VIII Galileile 40 skuudo suuruse pensioni. 1632 avaldaski Galilei eelmainitud teose, kuid Urbanus VIII keelas teose levitamise ja määras selles sisalduvate väidete uurimiseks ametisse komisjoni ning kohustas septembris 1632 inkvisitsiooni uurima Galilei juhtumit. Kuna inkvisitsiooni väitel oli Galilei 1616 lubanud enam mitte õpetada Mikołaj Koperniku vaateid, pidi ta oma vaadetest pärast teose ilmumist uuesti inkvisitsiooni ees aru andma. Vanusele ja põdurale tervisele viidates soovis Galilei istungi pidamist Firenzes. Urbanus VIII eesistumisel peetud istungil lükati Galilei ettepanek tagasi ja ta pidi tulema Rooma, kus Urbanus VIII lubas tal resideeruda Toscana saatkonnas. 22. juunil 1633 inkvisitsiooni poolt langetatud otsusega määrati Galilei määramata ajaks vangistusse ja ta pidi 3 aasta jooksul lugema korra nädalas seitset patukahetsuspsalmi. Galilei 5 teost lisati keelatud raamatute indeksisse, kuhu need jäid 1835.aastani. 10 kardinalist pooldasid 7 seda otsust ja karmimast karistusest päästis Galileid arvatavasti varasem tutvus valitseva paavstiga, samuti jäi inkvisitsiooni otsus paavsti allkirjaga kinnitamata. Karmile otsusele vaatamata asendati vanglakaristus koheselt koduarestiga. Kuigi Urbanus VIII saatis hiljem põdurale Galileile oma õnnistuse, ei lubanud ta pärast Galilei surma rajada talle hauamonumenti.
Misjon.
Urbanus VIII võttis vastu Konstantinoopoli patriarhi ja Kongo valitsejate saadikud.
Ta saatis Egiptuse katoliiklastele kirja, et need võimaldaksid kaputsiinidel Põhja-Aafrikas misjoneerida.
1626 nõustus Etioopia valitseja Sūsinyōs saama koos poegadega katoliiklaseks, kuid tema poeg Fāsīladas korraldas 1632 riigipöörde.
Urbanus VIII lubas 1633 Jaapanis ja Hiinas misjoneerida kõikidel katoliku kiriku vaimulikel.
Ta saatis 1637 teatiinid Bijapuri Indias.
Urbanus VIII toetas Jean-Jacques Olieri ja Jérôme de la Dauversière misjonit Kanadas.
Kristlik eetika ja moraal.
20. oktoobril 1626 ja 17. septembril 1627 tunnistas Urbanus VIII Lõuna-Ameerikas praktiseeritava paganliku kooselu kehtetuks.
22. aprillil 1639 avaldatud bullas keelas ta indiaanlaste orjastamise Paraguays, Brasiilias ja Lääne-Indias.
Suhtumine juutidesse.
22. aprillil 1625 avaldatud bullas 'Sedes apostolica' tunnistas Urbanus VIII Portugalis elavad juudid ketseriteks. 20. augustil 1626 avaldatud bullas 'Injuncti nobis' määratles ta privileegid katehhumeenide kloostrile. 18. oktoobril 1635 avaldatud bullas 'Cum sicut acceptimus' sätestas ta kohustuse vaeste juutide toitmiseks, kes olid vangistatud võlgade pärast. 17. märtsil 1636 avaldatud bullas 'Cum allias piae' määras ta 10 eküü suuruse maksu sünagoogidele Ferrara ja Urbino hertsogkondades.
Kanoniseerimised.
Urbanus VIII sätestas 1634 kanoniseerimis- ja beatifikatsiooniprotsessi üksikasjad, keelates pühakuna või õndsana austada isikuid, keda kirik pole tunnustanud. Ta avaldas 14. märtsil 1625 dekreedi María de Ágreda nägemuste kohta.
Ta kinnitas Gregorius XV poolt läbi viidud kanoniseerimised ja kinnitas 1625 Rosalia ja 25. oktoobril 1634 Martina austamise. 1627 tunnustas ta Roberto Bellarmino austamist ("venerabilis"). Ta lubas frantsisklastel austada Piacenza Konradit. Louis XIII palus paavstil uurida Lotringi Margareeta imetegusid.
Onupojapoliitika.
Kaheldes sugulastele osutatud soosingu õigsuses, määras Urbanus VIII kahel korral ametisse komisjoni, mis pidi uurima tema otsuste õigsust kanooniliselt ja mõlemal juhul leidis komisjon, et paavst pole valesti käitunud.
Urbanus VIII vend Carlo Barberini sai 1627 Monterotondo hertsogiks. Carlo abiellus Costanza Magalottiga. Nende poeg Francesco Barberini sai 1623 kardinaliks ja 1632 asekantsleriks. Carlo poeg Taddeo Barberini abiellus Anna Colonnaga, kelle suguvõsast pärines paavst Martinus V. Taddeo sai kindraliks, pärast isa surma 1630 sai temast Monterotondo, Montelibretti ja Collalto hertsog
Carlo poeg Antonio Barberini sai 1627 kardinaliks, 1638 camerlengoks ja ta oli paavsti vägede komandör.
Urbanus VIII vend Marcello Antonio Barberini sai 1624 kardinaliks.
Carlo naisevend Lorenzo Magalotti sai 1624 kardinaliks.
Magalottide sugulane Francesco Maria Macchiavelli sai 1641 kardinaliks.
Kardinalide pühitsemised.
Urbanus VIII pühitses oma valitsemisajal 74 kardinali 8 konsistooriumil. See oli suurim hulk ühe paavsti poolt pühitsetud kardinale pärast Paschalis II-t. Urbanus VIII ajal sai kardinaliks hilisem paavst Innocentius X. Tema ajal sai 1641 kardinaliks Jules Mazarin. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 4 hispaanlast, 1 sakslane, 1 poolakas ja 1 ungarlane. Ta rajas 6. oktoobril 1627 San Carlo ai Corso titulaarkiriku, asendades sellega San Carlo ai Catinari tiitli, kuid 5. septembril 1639 taastas endise tiitli.
Urbanus VIII kultuuriloos.
18. novembril 1626 pühitses Urbanus VIII ümberehitatud Püha Peetruse basiilika. Tema ajal ehitati Castelfranco, Palazzo Barberini, Barberini raamatukogu ("Biblioteca Barberini"), kuhu 1640 oli koondatud 6458 ladinakeelset koodeksit. Urbanus VIII käsul kindlustati Civitavecchia sadam, Monte Cavallo ja Sant' Angelo kindlus. Sant' Angelo kindluse varustamiseks kahuritega kasutati Panteonis olevat materjali, mille tõttu oli Roomas käibel väljend "quod non fecerunt barbari, fecerunt Barberini" (mida ei teinud barbarid, tegid Barberinid). Roomas taastati tema ajal Santa Martina kirik. Alates 1626 oli paavsti suveresidentsiks Clemens VIII poolt omandatud Castel Gandolfo. 1630 tegi Urbanus VIII palverännaku Gennazanosse. Pietro Berrettini dekoreeris paavsti käsul Santa Bibiana kabeli. Kardinalina käskis Barberini taastada Spoleto katedraali.
Ta oli Benedetto Castelli, Cavaliere Giovanni Baglioni, Nicolas Poussini, Athanasius Kircheri, Gian Lorenzo Bernini, Francesco Borromini ja Claude Lorraini patroon. Tema sõber oli teoloog Fra Dominicus Andrijasevic. Bartolommeo Gavantus pühendas talle 1628 oma teose 'Thesaurus sacrorum rituum'. Denis Pétau pühendas talle oma 1637 avaldatud teose. Urbanus VIII käsul koondati Thomas a Jesu kirjutised köidetesse.
6. detsembril 1629 määras ta Gregorio Allegri ametipostile Sixtuse kabeli kooris. Ta kinnitas "Regia Accademia di Santa Cecilia" privileegid, mille järgi ei tohi ühtki muusikateost avaldada ilma selle akadeemia akadeemikute loata. Samuti ei tohi ühtki muusikakooli rajada ilma akadeemia loata.
1624 keelas Urbanus VIII ekskommunikatsiooni ähvardusel nuusktubaka kasutamise ning lubas 1642 ekskommunitseerida iga katoliiklase, kes suitsetab tubakat Püha Peetruse basiilikas ja Sevilla katedraalis.
Tema palvel vabastas Hispaania kuningas Felipe IV 15. mail 1626 Napoli vanglast Tommaso Campanella.
Ta rajas 10. novembril 1625 kardinalide kolleegiumi arhiivi.
Ta kinnitas 1631 Sixtus V otsuse astroloogia hukkamõistmisest.
Ta kinnitas 10. juulil 1626 avaldatud bullas 'Piis Christi fidelium' Mandri-Euroopas asuvatele iiri kolleegiumite privileegid. Ta rajas 1627 Urbanuse kolleegiumi ("Collegio Urbano"), millest sai järgnevatel sajanditel oluline institutsioon misjonäride ettevalmistamisel. Ta kinnitas 14. oktoobril 1627 Pedro de Continho poolt Lissabonis rajatud inglise kolleegiumi. Ta rajas 9. septembril 1629 Münsterisse akadeemia. Ta rajas 1636 Vatikani seminari ("Seminario Vaticano").
Tema ajal eemaldati Sala Regias asunud ornamendid, mis kujutasid Aleksander III ja Friedrich I Barbarossa lepingu sõlmimist Venezias.
Pietro da Cortona ja Gian Lorenzo Bernini on teda kujutanud oma maalidel.
Legendid.
'Catholic Encyclopedia' andmetel olevat Urbanus VIII pärast tulemuste selgumist konklaavil palvetanud altari ees, kus ta soovis, et Jumal laseks tal ennem surra, kui et tema valitsemisaeg ei oleks kirikule meelepärane.
Surm.
Urbanus VIII suri 29. juulil 1644 Roomas ja maeti Vatikani basiilikasse. Ta oli valitsenud 20 aastat 11 kuud ja 23 päeva, mis oli pikim valitsemisaeg pärast Aleksander III.


Urbanus VII.
Urbanus VII (Giambattista Castagna; 4. august 1521 – 27. september 1590) oli paavst 15. septembrist 27. septembrini 1590. Ta oli 228. paavst.
Tema isa Cosimo Castagna oli Genova aadlik. Tema ema Costanza Ricci oli pärit Roomast ning oli kardinal Cristoforo Giacobazzi õde. Giambattista Castagna õppis tsiviil- ja kanoonilist õigust Perugia ülikoolis ning Padova ülikoolis. Ta lõpetas tsiviil- ja kanoonilise õiguse doktorina Bologna ülikooli. 1551 sai temast oma onu kardinal Girolamo Verallo audiitor (sekretär), kes määrati paavsti saadikuks Prantsusmaale. Julius III määras Castagna "Signatura gratiae" referendiks ja 1. märtsil 1553 nimetati ta Rossano peapiiskopiks. Kardinal Verallo ordineeris Castagna preestriks 30. märtsil ja piiskopiks 4. aprillil 1553.
Julius III saatis Castagna kuberneriks Fanosse 14. juunil 1555. Paulus IV ajal oli ta 1559 Città di Castello komissar ning Perugia ja Umbria kuberner. 1562–1563 osales ta Trento oikumeenilisel kirikukogul. 1565 saadeti ta koos kardinal Ugo Boncompagniga Hispaaniasse nuntsiuseks, kuhu ta jäi 1572. aastani, ristides selles ametis Hispaania kuninga Felipe II tütre. 1573 astus ta Rossano peapiiskopi kohalt tagasi ja sai nuntsiuseks Venezias. 29. detsembrist 1576 29. novembrini 1577 oli ta Bologna kuberner, 1578–1580 legaat Flandrias ja Kölnis. Castagna oli Gregorius XIII esindaja Madalmaade rahukonverentsil. 12. detsembril 1583 sai ta San Marcello kardinalpreestriks (pühitseti ametisse 9. jaanuaril 1584). 1584–1585 oli ta legaat Bolognas. 19. novembril 1586 sai temast Rooma inkvisitsiooni peainkvisiitor. Ta osales kardinalina 1585 ja 1590 toimunud konklaavidel.
1590. aasta esimene konklaav.
Kui Sixtus V 27. augustil 1590 suri, sisenesid 54 kardinali 7. septembril Vatikani paavstipalees alanud konklaavile ja valisid kardinal Castagna 15. septembril paavstiks. Lisaks temale oli valimistel soosikuks ka kardinal Marco Antonio Colonna.
Konklaavil tekkis 3 fraktsiooni: Gregorius XIII kardinalid, Sixtus V kardinalid ja Ascanio Colonna järgijad. Kaks viimast fraktsiooni toetasid Marco Antonio Colonna saamist paavstiks.
8. septembril saabus konklaavile kardinal Ludovico Madruzzo, kes tõi kaasa Hispaania kuninga Felipe II koostatud nimekirja prelaatidest, keda kuningas soovis uue kirikupeana näha. Nende seas olid peale Madruzzo veel Tolomeo Gallio, Giovanni Antonio Facchinetti, Girolamo Simoncelli ja Gabriele Paleotti.
Esmalt asusid kardinalid toetama Galliot, kuid kui kardinal Michele Bonelli keeldus teda pooldamast, tõusis uueks soosikuks kardinal Ippolito Aldobrandini (hilisem paavst Clemens VIII), kes aga loobus, sest ta polnud vastuvõetav kandidaat Hispaaniale.
9. septembril saabus konklaavile kardinal Niccolò Sfondrati (hilisem paavst Gregorius XIV). Samuti asusid konklaavi töös osalema kardinalid Paleotti ja Federico Cornaro, kes olid haiguse tõttu esimesest voorust eemale jäänud. Õhtul liitus nendega kardinal Scipione Gonzaga.
10. septembril teatas kardinal Madruzzo, et Hispaania oleks rahul, kui paavstiks saaks kardinal Facchinetti. Tema vastu olid aga Toscana hertsog ja kardinal Alessandro Damasceni Peretti, mistõttu Facchinetti kandidatuur ei läinud seekord läbi. Samuti oli hertsog vastu Simoncelli valimisele. Samal päeval liitus kardinalidega Ippolito de' Rossi.
13. septembril tahtsid mõned kardinalid panna tiaara Marco Antonio Colonna pähe, kuid nende katse ei läinud läbi ja seega olid Colonna edasised võimalused järgmiseks paavstiks saada pärsitud. Uueks sobivaks kandidaadiks tõusis Toscana hertsogi ja Hispaania toetusel Castagna, kes sai järgmisel päeval toimunud voorus 20 häält.
Valitsemisaeg.
Urbanus VII andis 2000 tukatit kardinal Nicolas de Pellevé'le ja 1000 tukatit kardinal William Allenile, kes olid kulutanud kogu oma raha konklaavile reisimiseks. Ta lasi koostada nimekirja puudust kannatavatest isikutest ning käskis Rooma pagaritel teha suuremad pätsid ja müüa neid odavamalt. Ta keelas oma kantsleritele siidist rõivaste kandmise. Urbanus VII teatas ka, et ei määra ühtki oma sugulast kuuria ametnikuks. Urbanus VII pärandas kogu oma vara vaestele Rooma tüdrukutele.
Järgmisel päeval (teistel andmetel kolm päeva hiljem) pärast valimisi haigestus uus paavst malaariasse. Ta suri enne paavstiks kroonimist 27. septembril veidi enne keskööd ja maeti Vatikani basiilikasse. 21. septembril 1606 maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Maria sopra Minerva kirikusse.
Urbanus VII valitses 12 päeva, mis on lühim valitsemisaeg ajaloos, sest preester Stephanuse valitsemisaega ei loeta ametlike valitsemisaegade hulka.
Francesco Bassano on temast teinud portree.


Ungari.
Ungari on merepiirita riik Kesk-Euroopas Doonau keskjooksul. Ta piirneb Ukraina, Slovakkia, Austria, Sloveenia, Horvaatia, Rumeenia ning Serbiaga.
Haldusjaotus.
Ungari on jaotatud pealinnaks (Budapest), 19 komitaadiks ("megye") ja 24 komitaadi õigustega linnaks ("megyei jogú város").
Majandus.
Tööjõulisi on Ungaris 3,8 miljonit. Töötus oli 2012. aasta III kvartalis 10,4% (2009. aasta seisuga oli 10,8% ja 2008. seisuga 7,8%). 13,9% elanikkonnast elab alla vaesuspiiri.
Eksport.
Ungari tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 25,54%, Itaalia 5,67%, Suurbritannia 5,41%, Prantsusmaa 5,37%, Rumeenia 5,28%, Slovakkia 4,97%, Austria 4,52% (2009).
Import.
Ungari tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 25,05%, Hiina 8,56%, Venemaa 7,3%, Austria 6,08%, Holland 4,73%, Prantsusmaa 4,51%, Slovakkia 4,14%, Itaalia 4,13%, Poola 4,07% (2009).
Pinnamood.
Ungari maastik koosneb põhiliselt tasastest kuni lainelistest tasandikest. Suure osa Ungarist moodustab Alföld.
Loode-Ungaris lahutab madalate küngaste ahelik Alföldit Kisalföldist.
Edela-Ungaris on Dunántúli mäed. Läänepiiri ääres on väike osa Alpidest.
Riigi põhjaosas Slovakkia piiri ääres on künkad ja madalad mäed. Kõrgeim punkt on Kékes (1014 või 1015 m üle merepinna) Mátra mägedes.
Veekogud.
Doonau jõgi ("Duna"), mis voolab Ungari territooriumil 410 km pikkuselt, jaotab Ungari kaheks osaks. Suured jõed on veel Tisza, mis voolab 580 km pikkuselt Ungari kirdenurgast lõunasse, ja Drava ("Dráva").
Ungari lääneosas asub 70 km pikkune väga madal Balatoni järv. Tisza jõel asub paisjärv ("Tisza-tó").
Kliima.
Ungaris valitseb mandriline paraskliima. Talved on külmad, pilvised ja niisked. Suved on soojad. Isoleeritud asendi tõttu mägede vahel on põuad sagedased. Aasta keskmine õhutemperatuur on 9,7 °C. Jaanuaris on kogu riigis temperatuurid alla nulli. Juulis ületavad tasandikel keskmised temperatuurid 20 °C.
Pealinnas Budapestis, mis asub riigi keskosas, on jaanuari keskmine temperatuur –0,6 °C ja juuli keskmine temperatuur 22,2 °C ning aasta keskmine sademete hulk 635 mm.
Mullad.
Ungari mullad on üsna mitmekesised. Madalikel on viljakaid must- ja lammimuldi, kohati ka vähem viljakaid liivaseid muldi. Küngastel on keskmiselt viljakad pruunid metsamullad.
Loomastik.
Ungaris elavad muuhulgas hirved, rebased, jänesed ja oravad. Leidub ka metssigu, hunte, šaakaleid, ilveseid ja kopraid.
Balatoni järve ääres on mitmesuguseid linde. toonekured on tavalised.
Jõgedes ja järvedes on karpkala, haugi, ahvenat ja teisi kalu.
Loodusvarad.
Peamine energiaallikas on süsi. Kivisütt leidub edelas, kuid sellest ei jätku riigi vajaduste katteks. Siin-seal Põhja-Ungari mäenõlvadel leidub pruunsütt. Läänes ja lõunas on väikesed naftavarud ning leidub maagaasi. Ka idas on maagaasimaardla.
Peamine mineraalne maavara on boksiit, mida ka eksporditakse.
Ajalugu.
9. sajandi lõpus asusid Ungari alale rändkarjakasvatajad ungarlased vürst Árpádi juhtimisel. Ungarlased tegid rüüstretki naabermaadesse, kuni said lüüa 955.a. Lechi lahingus. Vürst István ehk Püha István (997–1001 vürst, 1001–1038 kuningas) võttis vastu ristiusu ja jagas riigi komitaatideks. 14. sajandil kujunes Ungari suurriigiks.
15. sajandil algas võitlus läände pürgivate türklastega, ning 1526.a. said ungarlased Mohácsi lahingus lüüa. Ida-Ungari liideti otseselt Türgiga, Lääne- ja Põhja-Ungari Austriaga. Karpaatide basseini idaosas asetsevast Transilvaaniast sai nimeliselt iseseisev vürstiriik aga praktiliselt Türgile alluv vasall. Aastatel 1683–1699 vallutas Austria kogu Ungari ja riik allutati Habsburgidele täielikult.
Rahvuslik liikumine hoogustus Ungaris 1840ndatel aastatel. 15. märtsil 1848.a. puhkes Pestis ülestõus, mille alguses moodustati oma valitsus ning 14. aprillil 1849 kuulutati Ungari iseseisvaks. Austria ja Vene väed sundisid aga ungari armee 13. juulil 1849 kapituleeruma. Ungarist sai jälle Austria provints.
1867. aastal moodustati kaksikriik, Austria-Ungari, kus Ungaril oli Austriaga võrdne staatus. Kaksikmonarhias Austria keiser Franz Joseph I oli ühtlasi Ungari kuningas. Ungarisse kuulusid Transilvaania, Slovakkia ehk Ülemine Ungari, Taga-Karpaatia, Horvaatia ning Vojvodina ja Banaat.
Pärast Esimest maailmasõda kuulutas Ungari end 16.11. 1918 iseseisvaks. 1919.aasta märtsist juulini valitses Ungaris kommunistlik režiim Ungari Nõukogude Vabariik- Béla Kuni (Aaron Kohn) juhtimisel. Tekkinud kommunistliku riigikorraga vabariik likvideeriti naaberriikide sõjavägede poolt ning Trianoni rahuga (1920) kaotas Ungari üle kaks kolmandikku senisest territooriumist, mh. terve Transilvaania. 1920. aastal taastati kuningriik, mis oli tegelikult kontradmiral ja riigihoidja Miklós Horthy autoritaarrežiim, sest riigil ei olnud kuningat. Saksamaa toetusel sai Ungari 1938 osa Lõuna-Slovakkiast, 1939 Taga-Karpaatia, 1940 Rumeenialt Põhja-Transilvaania. II maailmasõjas toetas Ungari Saksamaad ning osales ka sõjas Nõukogude Liidu vastu 1941–1944. Sõja lõpus 1944.aastal oli Ungaris Saksa okupatsioon, millele järgnes 1945 NSV Liidu okupatsioon.
Pärast sõda natsionaliseeriti kõik ettevõtted ning põllumajandus kollektiviseeriti. 1948 said juhtpositsioonidele kommunistid ning järgmisel aastal kuulutati Ungari rahvademokraatiaks, mida juhtis Mátyás Rákosi. 1956. aasta oktoobris toimunud rahvaülestõus oli algusest edukas, ning NSV Liidu väeosad taganesid riigi piiride taha. Ungari kuulutati vabariigiks ning pöörduti lääneriikide poole abi saamiseks. Rahvatõusu ajal Ungari peaministriks oli aastatel 1953–1955 peaminister Imre Nagy. 4.11. 1956 Nõukogude ja VLO liikmesriikide väeosad surusid revolutsiooni maha ning kommunistlik režiim taastati uue peaministri János Kádári juhtimisel.
1960ndatel aastatel reformiti majandust. Näiteks oli Ungaris võimalik asutada väikseid eraettevõtteid. NSV Liidu nõrgenedes algas 1988.a. üleminek demokraatiale, aastast 1989 on Ungari vabariik ning 1990 korraldati esimesed vabad valimised. Järgmisel aastal lahkusid Ungarist nõukogude väed. 1999 ühines Ungari NATOga. Aastast 2004 on Ungari ka EL liikmesriik.


Ulsan.
Ulsan on keskalluvusega linn Lõuna-Koreas.
Linna pindala on 1055 km² ja elanike arv 1 012 000.


Ulju-gun.
Suurima mäe tipp sümboliseerib suuri mõtteid tulevikule ja vaimu alati esimene olla. Päike, mis tõuseb mäe kohal, sümboliseerib Ulju maakoha inimeste tarkust ja teadmisi ning nende piiritut energiapotentsiaali.


Ubavoj nam Crnoj Gori.
"Ubavoj nam Crnoj Gori" oli Montenegro Kuningriigi ametlik riigihümn.
Selle sõnade autor on Jovan Sundečić ja lõpliku muusikalise kuju andis sellele Jovo Ivanišević.
Hümn võeti kasutusele 1870. aastal. Esiettekanne oli 17. oktoobril 1870 Cetinje lugemissaalis.
Убавој нам Црној Гори с поноситим брдима,
Отаџбини што не двори, коју нашим мишицама
Ми бранимо и држимо презирући невољу, -
Добри Боже, сви Т' молимо: живи Књаза Николу!
Здрава, срећна, моћна, славна, - обћем врагу на ужас,
Врлим претцим' у свем равна, свом народу на украс;
Добрим блага, злијем строга; крста, дома, слободе
Заштитника ревноснога, - храни нам Га, Господе!
Од коварства и напасти чувај Њег' и Његов Дом;
Који сније Њем' пропасти - нека буде пропаст том!
А коју му вјеру крши, - правда тог укротила,
Крјепки Боже, све растр'си што нам злоба ротила.
Куд Он с нама, свуд' ми с Њиме крв смо љеват готови
за Њ' за вјеру, наше име и за браћу у окови!
Томе ћемо свету дугу одзивати се сваки час, -
Боже, свеј нам буд'у у кругу, благосиљај Њег' и нас!


Valgevene.
Valgevene on merepiirita riik Euroopa idaosas. Piirneb Venemaa, Ukraina, Poola, Leedu ja Lätiga.
Loodus.
Valgevene on üks vähestest riikidest, kus euroopa piison looduses vabalt elab.
Valgevene kõrgeim tipp on Valgevene kõrgustikul asuv 345 m kõrgune Dziaržynskaja.
Riik.
President on 1994. aastast alates Alaksandr Łukašenka, peaminister on detsembrist 2010 Michaił Miaśnikovič.
Valgevene Rahvavabariigi president eksiilis on Ivonka Surviłła.
Haldusjaotus.
Valgevene jaguneb oblastiteks ("вобласць" / "voblasć"). Lisaks on pealinnal eristaatus.
Riigikaitse.
Valgevene riigikaitse aluseks on maavägede 2 armeekorpust, Läänepiirkonnas, staap Hrodnas ja Loodepiirkonas, staap Barysaŭs, lisaks regulaarvägedele on Valgevene kaitsejõudude koosseisus ka territoriaalsed kaitseväed, mis on relvajõudude reserviks, mis mobiliseeritakse sõja alguses.
Sisejulgeolek.
Valgevene sisejulgeolekut tagavad asutused on: Valgevene Julgeolekunõukogu, Valgevene Vabariigi Riiklik Julgeoleku Komitee, Riiklik Majanduskuritegude Uurimiskomitee, Riigikaitse Peavalitsuse Presidendi Julgeolekuteenistus ja Valgevene Siseministeeriumi riigi juhtkonna valveteenistus ("Ахова"). Valgevene Tollikomitee, Riigikontrollikomitee ja Riiklik Piirivalvekomitee.
Rahvastik.
2007. aasta 1. juuli seisuga oli Statistika- ja Analüüsiministeeriumi andmetel rahvaarv 9 698 100 inimest.
2009. aasta rahvaloenduse andmeil oli Valgevene rahvaarv 14. oktoobri seisuga 9 503 807 inimest. Valgevenelased moodustasid 83,7% elanikest, venelasi oli 8,3%, poolakaid 3,1%, ukrainlasi 1,7% ja juute 0,1%.
Majandus.
Suurem osa riigi majandusest on riigi kontrolli all. 51,2% Valgevene töötajatest töötab riigisektoris, 47,4% eraettevõtetes (neist 5,7% välisosalusega ettevõtetes) ja 1,4% välisettevõtetes. Valgevene sõltub Venemaast mitmete impordiartiklite osas, sealhulgas naftatooted.
2006. aastal oli Valgevene põhikaubanduspartneriks Venemaa, mille arvele langes ligi pool väliskaubanduse käibest. Euroopa Liidu arvele langes umbes 1/3 väliskaubandusest.
Tööstustoodangust moodustavad olulise osa traktorid ja muud põllumajandusmasinad, mootorrattad, veoautod, kodumasinad, väetised ja tekstiilid.
Valgevene rahaühik on Valgevene rubla (BYR), mis võeti kasutusele mais 1992. 23. mail 2011 devalveeriti Valgevene rubla 56% USA dollari suhtes. 1. juunil 2011 palus riik Rahvusvaheliselt Valuutafondilt päästepaketti. 2011. aastal oli riigis inflatsioon 109%.
Keskmine palk oli 2012. aasta mais 3,559 miljonit Valgevene rubla (umbes 350 eurot).


Vadja keel.
Vadja keel ("vađđaa tšeeli", vanema nimega "maa tšeeli" või "maatšeeli") on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, mille lähimad sugulaskeeled on eesti ja liivi keel.
Seisund.
Vadja keel on hääbumas. Suvel 1998 kõneles seda emakeelena suuremal või vähemal määral umbes 30–40, suvel 2003 umbes kümme inimest kolmes Lauga jõe suudme äärses külas. Vadjalasi on 70–80. Noorim vadja keelt kõnelev vadjalane sündis aastal 1935. 1989. aastal rääkis vadja keelt veel 62 inimest.
Murretest on järel veel läänevadja Vaipoole murrak. Lätis Bauska ligidal räägitud kreevini murre on kadunud juba 1800. aastatel. Idavadja oli hääbumas juba 1900. aastate algusepoolel, aga see säilis Itšäpäivä külas veel 1960-ndate lõpuni, millal viimane rääkija suri. Läänevadja Mäe ja Oru murrakud hääbusid samuti 1960. aastatel.
Vadja keelt esindas 2006. aastal Östersundis toimunud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte lauluvõistlusel Liet Lavlut lauluga "Kui miä kazvõlin kanaine" ansambel Raud-Ants.
Õpetus.
Veel 21. sajandi esimestel aastatel õpetati lastele vadja keelt Luutsa küla koolis, kuid loobuti huvipuuduse tõttu. 2011. aasta alguses avati Kingissepa koduloomuuseumis vadjalastele ja isuritele pühapäevakool, kus õpetatakse ka vadja kultuuri ja keelt.


Viljandi.
Viljandi (ajalooliselt saksa keeles "Fellin", poola keeles "Felin", läti keeles "Vīlande") on linn Lõuna-Eestis. Viljandi on Viljandi maakonna halduskeskus. Linn asub Sakala kõrgustikul, Viljandi järve kaldal. Viljandist on Tallinnasse 164 km, Tartusse 81 km ja Pärnusse 97 km.
2000. aasta rahvaloenduse järgi oli Viljandis elanikke 20 756; 2004. aastal 20 454 ning 2012. aasta jaanuaris arvestuslikult 17 868. Viljandi on elanike arvult Eestis kuues linn. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Viljandi elanikest eestlasi 91,52 %, venelasi 5,23 %, soomlasi 1,16 %, ukrainlasi 0,93 %, valgevenelasi 0,26 % ja teisi rahvusi 0,9 %.
Muinasaeg.
Viljandi muinaslinnus võeti kasutusele viikingiajal. 13. sajandi algul kuulus Viljandi Sakala muinasmaakonda ning on oletatud, et Viljandi võis olla muinasmaakonna keskuseks.
Aastal 1211 toimus linnuse esimene piiramine liivlaste, latgalide ja saksa orduvägede poolt. Tolleaegne linnus olevat Läti Henriku järgi olnud oma aja kohta küllaltki tugev ja 1211. aastal seda päris vallutada ei suudetudki, pärast nädala kestnud piiramist jõuti kokkuleppele ja linnusesse lasti preestrid, kes viisid läbi ristimise. See sündmus on ühtlasi Viljandi esmamainimine kirjalikes allikais. Araabia geograafi Abū ‘Abdullāh Muḩammad al-Idrīsī maailmakaardil (1154) esineva tähekombinatsiooni FLMWS seostamine Viljandiga on meelevaldne.
Sakslased lasti alaliselt Viljandi kindlusesse alles pärast Madisepäeva lahingu kaotust 1217. aastal. Kuni 1223. aastani mehitati Viljandi linnust sakslastega koos. Sama aasta 29. jaanuaril toimus Saaremaalt alguse saanud ülestõus, mille tulemusena vangistati sakslased pühapäevase missa ajal. Linnus vallutati sakslaste poolt tagasi sama aasta augustis pärast kahenädalast piiramist.
Muinasaegne asustus paiknes linnusest lõuna pool. Asustusjälgi on leitud Lossipargis asuvailt Kivi-, Musu- ja Suusahüppemäelt ning ka Huntaugumäe nõlvalt Männimäe elurajooni ligidal.
Keskaeg.
Viljandi linn sai tekkida pärast 1224. aastat, mil asuti kivilinnuse rajamisele varasema puidust muinaslinnuse asemele. Võimalik, et linna rajamine oli kavandatud osana linnuse kaitserajatistest (esimesena pakkus selle skeemi välja Paul Johansen). Arvatakse, et Viljandi sai linnaõigused 13. sajandi keskel, õiguste kinnitamisürik on säilinud 1283. aastast (Hamburgi-Riia linnaõigused). 14. sajandist kuulus Viljandi ka Hansa liitu. Keskaegne linn paiknes linnusest põhja pool, sellest on ümber ehitatuna säilinud ainult Jaani kirik (endine kloostrikirik).
Viljandi linna ümbritsesid tänapäeval muinsuskaitse all olevate kaitserajatistena Viljandi linnamüür ja Viljandi linnamüüri väravad, mida ümbritses perimeetris 1,2 km pikkune vallikraaviga kolmest küljest; lõunakülge kaitses vallikraaviga eraldatud Viljandi ordulinnus. Linna lääneküljelt idaküljeni asus kaarjalt linna ümbritsev müür, mis kagusuunal liitus taas linnuse müüriga. Linamüür oli 1,2—2,1 m paksune, laotud maakividest. Linna lääneküljel oli Riia e. Storke värav, loodenurgal 4-tahuline torn, põhjaküljel poolringikujulise põhiplaaniga torn ning Tartu värav. O-küljel paiknes kolmveerandringi-kujulise põhiplaaniga Moskva torn ning pääsuks Viljandi järve äärde väike poolringikujulise põhiplaaniga torn. Väravad linnamüüris olid tornideta. Täiendavate kaitserajatistena oli Tartu värava ees oli piklik zwinger eesväravaga otsseinas, Riia värava ees oli algselt u 1 m paksuste seintega eeskaitseehitis, mis aga hiljem asendati 4-nurkse plaaniga zwingeriga, mille lõunaküljel oli eesvärav.
Linn purustati korduvalt Liivi sõjas (1558–1583) ja Poola-Rootsi sõdades (1600–1622/23), mille käigus kadusid ka linnaõigused.
Uusaeg.
Uuesti sai Viljandi linnaõigused alles Katariina II ukaasiga 1783. aastal, mil temast sai haldusreformi käigus asutatud Viljandi kreisi (maakonna) keskus. 19. sajandil kasvas linn jõudsalt. Täiendava kasvuimpulsi andis 1895. aastal avatud Viljandi–Mõisaküla kitsasrööpmelise raudtee avamise näol, mis suubus Valga–Pärnu raudteele. 1901. aastal (tegelikult 1900) valmis ka Viljandi–Türi–Tallinna raudteeharu.
Poliitika.
Viljandi linnapea on alates 2011. aastast Loit Kivistik (Reformierakond).
Majandus.
Tähtis majandusharu on tööstus. Töötleva tööstuse alal tegutsevate ettevõtete (üle 20 töötajaga) toodangu müük oli 2010. aastal umbes 2,8 miljardit krooni.
Sport.
Viljandis on võimalik harrastada kõiki levinud spordialasid. Tähtsamad spordirajatised on Viljandi linnastaadion, Viljandi kunstmuruväljak, Viljandi Spordihoone, Carl Robert Jakobsoni nimelises Gümnaasiumis asuv ujula ja Viljandi Jäähall.
Jalgpallis on oma Meistriliiga meeskond Viljandi Tulevik, Viljandi Tuleviku duubelmeeskond mängib aga Esiliigas. Linnas tegutsevad ka kaks harrastusmeeskonda, JK Liverpool Pub ja Viljandi JK Kotkad. Palju on noorte võistkondi.
Käsipallis esindab Viljandit klubi Viljandi HC.
Saalihokis on Viljandit teises liigas esindav Viljandi Saalihokiklubi (tuntud ka nimega Viljandi Metalli saalihokiklubi). Lisaks tegutseb veel hetkel mitteaktiivne Vestmani meeskond.
Kultuur.
Viljandis asub teater Ugala, muuseum, kunstisaal. Kontserte korraldatakse Sakala Keskuses, Jaani ja Pauluse kirikus, samuti Kultuuriakadeemias.
Kuni 2011. aastani tegutses Viljandis kino Rubiin.
2012. aastal taasavati Viljandi Kultuurimaja uue nimega Sakala Keskus.
Viljandi koolid.
Viljandis tegutseb üks riiklik päevase õppevormiga gümnaasium, lisaks täiskasvanute gümnaasium ning veel neli avalikus omandis olevat põhikooli, neist üks erivajadustega lastele. Viljandis on kaks kooli, kust on võimalik omandada kõrgharidust.


Võru.
Estonia katastroofis hukkunute mälestusmärk Katariina kiriku kõrval
Võru linna tunnuslause avalikul reklaamplakatil
Võru (võru keeles "Võro", saksa keeles "Werro") on linn Eesti kaguosas, Võru maakonna haldus- ja majanduslik keskus.
Linna läbib Peterburi–Pihkva–Riia raudtee ja Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa maantee. Linna asukoht on geograafiliselt soodne kaubavahetuseks Venemaa ja Lätiga.
Võrus räägitakse põhiliselt eesti ja võru keelt. Võru tunnuslause on "Üts ummamuudu liin".
Võrus on mõõdetud Eesti soojarekord 35,6 °C, mis registreeriti 11. augustil 1992.
Võru kaitsepühak on Püha Jüri.
Asend.
Võru asub Otepää kõrgustiku ja Haanja kõrgustiku vahel kulgevas, suures osas mandrijää sulavete uuristatud Hargla orundis. Linna territooriumil asub kolm järve – Tamula järv (229 ha), Kubija järv (15,9 ha), Mustjärv ja Kubija Veskijärv (1,7 ha). Tamula järvest on väikese Vahejõe kaudu olemas ühendus Vagula järvega. Loodest ja põhjast piirab linna Võhandu jõgi.
Majandus.
Tähtis majandusharu on tööstus. Töötleva tööstuse 12 ettevõtetes(üle 20 töötaja) on umbes 1100 töötajat ning toodangu müük oli 2010. aastal umbes 850 miljonit krooni. Traditsiooniliselt on tähtsamad kohalikul toormel baseeruvad tööstusharud: toiduaine- ja puidutööstus (sealhulgas mööblitööstus). Toiduainetetööstuse ettevõtted annavad umbes 80 % käibest. Suurima müügituluga on Valio kontserni kuuluv Võru Juustutehas, mis müüs 2010. aastal toodangut 547 miljoni krooni eest ja Cristella pagaritööstus.
Ajalugu.
Võru linna asutamise kuupäevaks loetakse 21. augustit 1784, mil Riia asehaldurkonna kindralkuberner George Browne kinnitas allkirjaga dekreedi linna asukoha ja nime määramisest. 1783. aasta oli moodustatud Riia asehaldurkond ja kreisid sh Võru kreis.
19. märtsil 1785 kinnitas kindralkuberner George Browne esimese Võru linna plaani. 4. oktoobril 1788 kinnitas Katariina II Võru linna vapi. Esialgu juhtis linna politseimeister major Georg Gottfried Osterhausen. 1790. aastal valiti Võrus esimene kolmeliikmeline magistraat ja linnanõukogu. Esimeseks linnapeaks sai Friedrich Ambrosius Schroeder ja bürgermeistriks Georg Heinrich Franzen.
Pärast Katariina II surma 1796. aastal troonile saanud Paul I kaotas asehalduskorra ja tunnistas kehtetuks linnaseaduse. Võru kaotas 1796. aastal ajutiselt maakonnalinna õigused ning moodustati ühine Tartu-Võru kaksikmaakond. 1797. aastast aga mindi tagasi vana haldus- ja valitsemiskorra juurde. 1888. aastal sai Võru maakonnalinna õigused tagasi.
Haridus.
Võrus tegutseb kolm gümnaasiumi: Võru Kesklinna Gümnaasium, Võru Kreutzwaldi Gümnaasium, Võru Täiskasvanute Gümnaasium ning kaks põhikooli: Võru I Põhikool ja erivajadustega õpilastelele mõeldud Võru Järve Kool. Võru Vene Põhikool suleti 14. juulil 2010.


Veenus.
Veenus on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim planeet (vähim kaugus 42 miljonit km). See on nii hele (heledamad on ainult Päike ja Kuu), et on taevast kergesti leitav. Hommikutaevas nähtavat Veenust nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks.
Veenuse uurimine.
Maanduda õnnestus Veenusel esimesena Nõukogude Liidu automaatjaamal "Venera 7" 1970. aastal.
Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990–1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120–300 meetrit).
"Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega.
"Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile.
Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud.
"Venera 13", mille kaamera lahutusvõime oli 4–5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas.
"Venera 14" nägi tasaseid kihte paksusega 1 kuni 10 cm ja horisondini ulatuvaid murtuid kiviplaate. Tolmu polnud näha. Kihiline pinnas meenutab settekivimeid. Veenusel toimub settimine loomulikult atmosfääris, mitte vees.
2012. aastal tiirleb Veenuse ümber Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) missioon Venus Express. Missiooni läbiviiv rakett saadeti kosmosesse 2005. aasta novembris ning Veenuseni jõudis see 2006. aasta aprillis. Missiooni eesmärgiks on jälgida Veenuse atmosfääri, mõista selle kui ka üldiselt atmosfääri eripärasusi, et aru saada kliimamuutustest ka Maal.
Atmosfäär.
Teleskoobis paistab Veenus alati sirbikujulisena, kuid selle pind pole vaadeldav, sest taevas on seal kogu aeg pilves: 49–63 km kõrgusel paikneb tihe, 71–72 km kõrgusel hõredam pilvekiht. Pilvekihtide vahel puhub kogu aeg tuul, mille kiirus on 300–400 km/h.
Temperatuur planeedi pinnal on 480 °C.
Veenuse atmosfäär on ligi 100 korda tihedam Maa omast. Atmosfääri rõhk on 9 MPa ehk 90 at. Maal on selline rõhk ookeanides 1 km sügavuses.
Veenust võib võrrelda kasvuhoonega: kõrge temperatuur tema pinnal tuleneb sellest, et atmosfäär nagu kasvuhooneklaas laseb läbi suure osa soojendavat päikesekiirgust, kuid takistab pinna soojuskiirguse hajumist. Soojust neelab peamiselt süsinikdioksiid. Veenuse atmosfäär sisaldab seda 96,5%, lämmastikku 3,4% ja argooni 2% ja hapnikku 0,1%. Vähesel määral (kokku 0.1%) on vingugaasi (CO), vääveldioksiidi (SO2) ja veeauru. Vedel vesi muidugi puudub.
Kuigi süsihappegaasi olemasolu tuvastati juba 1932, andis alles esimesena Veenuse atmosfääri sisenenud automaatjaama "Venera 4" otsemõõtmine 1967 teada õhkkonna koostise. Päikese lähedus ja äärmine kasvuhooneefekt (süsihappegaasi, veeauru ja vääveldioksiidi mõju) teevad Veenusest Päikesesüsteemi kõige kuumema planeedi.
Üldse on Veenuse õhkkonna keemia väga keeruline, sest suure kuumuse tõttu peavad kõik atmosfääri mikrokomponendid peale inertgaaside ennast ülal väga agressiivselt. Näiteks väävelhape tekib pilvedes veest ja vääveldioksiidist süsihappegaasi ja vesinikkloriidi osavõtul. Analoogiliselt tekivad Maal stratosfääripilved ja tööstuslikud sudud. Madalamal kui 46 kilomeetrit väävelhappe laguneb termiliselt ning komponendid tõusevad jälle pilvedesse.
Pilved.
Veenuse kollakasvalged pilved kihutavad pöörlemisele vastassuunas (idast läände) kiirusega 350 km/h, tehes täistiiru saja tunniga ehk umbes 60 korda kiiremini kui planeet ise.
Pilvkate on mitmekihiline. Põhiline pilvekiht on paarkümmend kilomeetrit paks, ta ulatub 60–70 kilomeetri kõrgusele ning sisaldab kontsentreeritud väävelhappe piisku läbimõõduga kuni 1 mikromeeter.
Madalamad pilved on rikkad mitmesuguste ainete poolest. Osa pilvi sisaldab näiteks kloori, osa aga kuni sadakond tahket osakest kuupsentimeetri kohta.
Veenuse pinnale lähemal pilved hõrenevad ning 30 kilomeetri kõrgusel kaovad sootuks.
Ülespoole ulatub hõre udu 90 kilomeetrini. Pilvede põhikihis on nähtavus üllatavalt hea – mitu kilomeetrit, kuid siiski on pilvkatte tõttu valgustatus Veenuse pinnal sada korda nõrgem kui Maal. Veenuse pinda ei näeks me ka pilvede puudumisel, sest atmosfäär on liiga paks ja tihe.
Pinnavormid ja koostis.
Pinnavormidelt on Veenus üsna sarnane Maaga. Veenus on üldiselt tasane, rohkem kui pool pindalast mahub poolekilomeetrilisse kõrgusvahemikku. Suurim kõrgustevahe on 12 kilomeetrit (Maal 20 kilomeetrit). Madalamad alad ("ookeanid") vahelduvad kõrgemate mägiste piirkondade (mandritega).
Veenusel on kuni 3 km kõrgusi mägesid, 2 km sügavune, 1500 km pikkune ja 150 km laiune lõhe ning vulkaan, mille jalami läbimõõt on 300–400 km.
Põhjapoolkeral paikneb Austraalia suurune Ishtari maa või manner. Kontinendi idaosas asub Veenuse kõrgeim tipp Maxwelli mägi (12 kilomeetrit). Seda ümbritsevad ahelikud on vaid 2–3 kilomeetrit kõrged. Lõunapookeral paikneb umbes 7–10 kilomeetri kõrgune Aafrika suurune Aphrodite maa. Hiljem leiti kaugemal lõunas veel üks kontinent – Lada maa.
Ishtari maa lääneosas asub Lakshmi platoo. Selle kõrgus ümbritseva tasandi suhtes on 3–4 kilomeetrit. Selle pinnal on kaks suurt lehtrit, Colette ja Sacajawea, mis meenutavad vulkaanilisi kaldeerasid Marsilt. Neist kahest noorema, Colette'i juures on näha ka laavavoogusid. Lakshmi platood ümbritsevad Akna ning Freyja mägede paralleelsed harjad ja orud, Maxwelli mäed ja Vesta astang. Näib, et nad on tekkinud horisontaalse kokkusurumise tagajärjel, mis on tüüpiline Maale, kuid ei esine Kuul ega Marsil.
Lakshmi platoost ida suunas muutub reljeef. Paralleelsed harjad ja orud asenduvad lühemate, lõikuvate rõngakujuliselt või kaootiliselt paiknevate harjade ja orgude süsteemiga. Seda nimetatakse parketiks ja seda pole leitud mitte ühelgi teisel taevakehal. Tasandike keskel on kõrgendikud, mille pind meenutab tasandikke. Need on Beta, Bell'i, Ulfrun'i ja Metis'e piirkonnad kõrgusega 2–4 kilomeetrit. Ka nendel on astanguid ja kraatreid.
Kõige rohkem pakub huvi Beta piirkond, mis on eraldiseisev kõrgem ala. Seal on kaks suurt vulkaani: Theia ja Rhea. Suurema läbimõõt on 820 kilomeetrit ja ta on 5 kilomeetrit kõrge, tema kraatri läbimõõt on 60 kuni 90 kilomeetrit.
Marsi suurima vulkaani, Olympose mäe läbimõõt on 550 kilomeetrit läbimõõdus ja kõrgus 20 kilomeetrit ning Maa suurim vulkaan Mauna Loa Havail on 200 kilomeetrit läbimõõdus ja oma jalamilt 9 kilomeetri kõrgune.
Kokku on Veenuse pinnal leitud 100 000 väikest ja mitusada suurt vulkaani, neist mõned võivad olla praegugi aktiivsed. Voolav laava on tekitanud voolusänge, neist suurima pikkus on ligi 7000 km.
Mandrilaamade liikumisele tüüpilised elemendid siiski puuduvad, selle põhjuseks peetakse kõrgemast temperatuurist tingitud tahke pinnakihi (Veenuse koore) väiksemat paksust ja suuremat painduvust.
Muidugi on Veenusel ka suur hulk meteoriidikraatreid, kuid vähem kui vulkaanikraatreid.
Suurima meteoriidikraatri Mead'i läbimõõt on 280 kilomeetrit. Peaaegu täielikult puuduvad meteoriidikraatrid läbimõõduga alla kahe kilomeetri, sest neid tekitada võivad meteoorid põlevad Veenuse tihedas atmosfääris lihtsalt ära. Ka on meteoriidikraatrid sageli parvena koos, sest neid tekitanud suurem meteoor on tihedas atmosfääris purunenud. (Purunemise jäägid võivad tekitada ka alla kahekilomeetrise läbimõõduga kraatreid.) Kraatrite keskmise tiheduse järgi pinnaühiku kohta on Veenuse basaltide vanus kuni 800 miljonit aastat, seega on nad tunduvalt nooremad kui Kuu merede basaldid (3 miljardit), kuid vanemad kui Maa basaldid. Veenuse pind näib olevat põhjalikult muutunud 300 kuni 500 miljonit aastat tagasi.
Veenuse tasandikel on näha veel mõnekilomeetrilisi kuplitaolisi moodustisi, sageli kraatriga tipus, ning seljandike ja vagudega piirkondi pikkusega mõnituhat kilomeetrit ja laiusega kuni paarsada kilomeetrit. Ishtari maa lähedalt tasandikult leiti omapärased ringstruktuurid läbimõõduga 200–300 kilomeetrit, millele pole analooge teistel planeetidel. Nende, "kroonideks" või "pärgadeks" nimetatud pinnavormide keskel asuvad kaootilise reljeefiga piirkonnad. Arvatavasti tekkisid "pärjad" sinna, kus pinnale tikkus ümbruskaudsete piirkondade kuumem aine.
Veenusel on üsna sageli ka maavärinaid.
Planeedi pind sarnaneb kivikõrbega. Pinnaseproovid ja pinnafotod näitavad normaalse maise koostisega tardkivimite (graniit, basalt) olemasolu. Veenuse tasandikud koosnevad põhiliselt basalt-laavast. Oma osa võib olla ka tuule poolt kantud vulkaanilisel tuhal ja liival.
Pinna keskmine vanus on miljard aastat, vaid vulkaanilis-tektoonilistel kõrgendikel on näha nooremaid moodustisi, kuid need katavad tühise osa pinnast. Seevastu Maal on alla miljardi aasta vanused moodustised valitsevad.
Veenuse kõrgendikud on kaetud raskemetallikirmetisega. Veenusel on nii soe, et plii sulab, metallid aurustuvad ja kondenseeruvad jahedamatel kõrgematel kohtadel. See seletab, miks kosmoselaevade radarivaatlused on näidanud, et kõrgendikud peegelduvad.
Uuringu tulemused, mis on avaldatud teadusajakirjas Icarus, viitavad sellele, et plii ja vismut annavad Veenusele ereda metalse kesta.
Pöörlemine.
Veenuse aasta kestab 225 maist ööpäeva, kuid alles paarkümmend aastat tagasi õnnestus USA astronoomil G. Pettingil radari abil kindlaks teha planeedi tavapärasele vastassuunaline pöörlemine.
Et Veenus pöörleb aeglaselt tagurpidi, kestab Veenuse päikeseööpäev 117 Maa ööpäeva. Seega on Veenuse aastas 2 ööpäeva.
Atmosfäär on nii tihe, et aastaaegade ning öö ja päeva vahet peaaegu ei ole.
Maale lähenedes on Veenus alati sama küljega meie poole pööratud. Selle põhjuseks võib olla tõusu-mõõnajõudude mõju, kuid päris kindel see ei ole.
Tuum.
Veenuse suur keskmine tihedus lubab oletada raud-nikkeltuuma olemasolu. Sellegipoolest pole planeedil magnetvälja õnnestunud avastada. Arvatavasti on magnetvälja puudumise põhjuseks aeglane pöörlemine.
Veenuse ja Maa sarnasused.
Omal ajal arvati, et Veenus peab olema väga Maa moodi. Veenuse läbimõõt (12 100 km) ja keskmine tihedus (5,25 g/cm3) jäävad ju Maale alla vaid kahekümnendiku võrra, mass ainult viiendiku võrra.
Veenus ei sarnane Maaga sellepärast, et Veenusel puudub vesi, sest nii imelik kui see ka pole, on süsihappegaasi mõlemal planeedil umbkaudu samapalju.
Ka Maa atmosfäär koosnes alguses põhiliselt süsihappegaasist, kuid vihmaveega reageerides moodustas ta süsihappe. See omakorda tekitas kaltsiumiga ühinedes lubjakivi. Veenusel jäi aga CO2 atmosfääri, kus ta oma tohutu hulga tõttu tekitab väga tugeva kasvuhooneefekti, millest paratamatult tuleneb ülikõrge temperatuur ja rõhk planeedi õhkkonnas ja pinnal. Suur kuumus ja õhurõhk määravadki tingimused Veenuse pinnal.
Veenusel on nagu Maalgi troposfäär, kus gaasid on ühtlaselt segatud. Veenuse troposfäär on viis korda ulatuslikum ja viiskümmend korda tihedam kui Maa troposfäär.
Vesi.
On arvatud, et elu võis Veenusel tekkida paralleelselt eluga Maal. Kui kliima ja temperatuur võimaldasid vee voolamist, siis sobisid need tõenäoliselt ka elu tekkeks. Teadlaste arvates võis Veenus kunagi olla üsna maaliline. Kuid umbes pool miljonit aastat tagasi algas – ilmselt rohkete vulkaanipursete tagajärjel – peatumatu soojenemine, mis hävitas Veenuse kliima ja aurustas lõpuks ookeanid.
Kui Maa atmosfääri kuumutataks Veenuse temperatuurini, siis ookeanid aurustuksid ja veeauru rõhk oleks 300 atmosfääri. (Tegelikult on meil veeauru rõhk alumistes õhukihtides umbes tuhandik atmosfääri.)
Elu Veenusel.
USA teadlased jõudsid ajakirjas "Astrobiology" avaldatud artiklis järeldusele, et Veenusel võib leiduda elu. Mikroobid võivad elada ja paljuneda Veenuse õhukeses pilvekihis, mida kaitsevad päikesekiirguse eest selles leiduvad väävliühendid. Mõni aasta tagasi avastati meie planeedil bakter, mis on võimeline elama ja paljunema pilvedes. Samasugune evolutsioon võis toimuda ka Veenusel ning kui pinnas muutus seal elamiseks liiga kuumaks, võis pilvedest saada sealse elu ainus pelgupaik.
Veenuse pilved asuvad maapinnast kõrgel, kus tingimused meenutavad suuresti tingimusi Maa pilvedes. Sealt võib leida isegi veekomponente, ent need esinevad seal muidugi vaid kontsentreeritud väävelhappe näol. Samal ajal tunneme me ka mitmeid Maal elavaid organisme, mis saavad väävlilises keskkonnas väga hästi hakkama.
Teadlased on ka teinud NASA-le ettepaneku saata Veenusele kosmoseaparaat, mis tooks võimalikud proovid Veenuse “elanikest” Maa peale.
Kuud.
Veenusel ei ole looduslikke kaaslasi, vaid ainult tehiskaaslased.
Ehatäht ja Koidutäht.
Et Veenus on Maalt vaadates alati Päikese lähedal, siis ta paistab kas õhtu- või hommikutaevas. Esialgu ei teatud, et tegu on sama taevakehaga. Veenust nimetati eesti rahvaastronoomias vastavalt Ehatäheks ja Koidutäheks või Aotäheks, Vana-Kreekas vastavalt Hesperoseks (ladina "Hesperus") ja Phosphoroseks (ladina "Phosphorus").


Vaht.
Vaht on keemias pihussüsteem, kus tahkesse ainesse või vedelikku on pihustatud/pihustunud gaasi.


Väinameri.
Väinameri (varasema nimega Muhu väin) on käärulise rannajoonega madal saarterikas Läänemere osa, mis paikneb Lääne-Eesti saarte (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi) ning mandri vahel.
Väinamere pindala on umbes 2200 km². Saari ja mandrit eraldavad üksteisest väinad: Voosi kurk eraldab mandrit ja Vormsit, Hari kurk Vormsit ja Hiiumaad, Soela väin Hiiumaad ja Saaremaad, Väike väin Saaremaad ja Muhut ning Suur väin Muhut ja mandrit. Üle Väikese väina ehitati 1894-1896 Saaremaad ja Muhu saart ühendav 3,6 km pikkune tammtee. Läbi Väinamere idaosa, mida tunti Moonsundi nime all, kulges varem tähtis, kuid keeruline meretee Soome lahe ja Liivi lahe vahel. Selle ohtlikkusele viitab Suure väina sissepääsu juures asuva saare (nüüd Viirelaid) keskajast pärinev nimi Paternoster (ladina keeles "meie isa").
Madala ja väikese veeväljaga Väinamere hüdroloogilised tingimused erinevad tunduvalt saartest läände jääva mere omadest. Siin on nõrgem lainetus, suurem veetemperatuuri aastane kõikumine, väiksem vee soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres.
Sõjasadama rajamise tõttu Rohukülla süvendati Esimese maailmasõja eel läbi väinade kulgevaid laevateid. Need tööd olid mahult suurimad taolised Tsaari-Venemaal üldse. Suurematele laevadele on Väinameri liiga madal, keskmine sügavus on ainult viis meetrit. Vaid Kesselaiu ja Muhu vahel ulatub sügavus 24 meetrini. Üle Väinamere kulgevad parvlaevaliinid, mis ühendavad suuremaid saari nii mandriga kui ka omavahel. Keerulised navigatsioonitingimused ja vahelduv maastikupilt on teinud Väinamere populaarseks purjetajate seas (Muhu väina regatt). Väinamere peamine püügikala on räim, teatud tähtsus on veel ahvenal ja tuulehaugil.


Voldemar Panso.
Voldemar Panso (30. november 1920 Tomsk – 27. detsember 1977 Tallinn) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane.
Panso lõpetas aastal 1941 Tallinna Konservatooriumi Lavakunsti Kooli ja Moskvas Teatriinstituudi (GITIS) (1955) (juhendajad A. Popov ja Marija Knebel), oli 1958–1965 GITIS-es aspirantuuris (aastast 1965 kunstiteaduste kandidaat).
Ta töötas Draamateatris näitlejana (1941–50) ja hiljem lavastajana, 1965. aastast Noorsooteatri ja 1970. aastast Draamateatri peanäitejuhina.
1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas.
Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed, näiteks Juhan Smuuli "Lea" ja "Kihnu Jõnn" ning Frederic Loewe' "Minu veetlev leedi". Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist, näiteks "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal, Oskar Lutsu "Kevade", Maksim Gorki "Ema" ja Aleksis Kivi "Täna mängime "Seitset venda".
Panso mängis ka filmides. Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, humoorikaid vesteid, inimestesse süveneva paeluva portreeraamatu "Portreed minus ja minu ümber" ja teatrialase teose "Töö ja talent näitleja loomingus" (1965).
Mälestuse jäädvustamine.
Aastast 1978 antakse Voldemar Panso sünniaastapäeval välja Voldemar Panso nimeline preemia. Preemia on mõeldud noorte andekate EMTA Lavakunstikooli lavaüliõpilaste esiletõstmiseks ja tiivustamiseks.
Andrus Kivirähk on Voldemar Panso mälestuste, päevikute ja artiklite põhjal kirjutanud näidendi kahes vaatuses "Voldemar" (lavastas Eesti Draamateatris Merle Karusoo, nimiosas Tiit Sukk, esietendus 25. märtsil 2007; raamatuna ilmunud Eesti Draamateatri väljaandel sarjas Näidendiraamat nr 4, Tallinn 2007). Andrus Kivirähk on kirjutanud ka näidendi "Teatriparadiis" (lavastaja Ain Mäeots, esietendus Vanemuises 27. märtsil 2006), kus üheks tegelaseks on Voldemar Panso.
EMTA Lavakunstikooli seinal on Voldemar Panso bareljeef kirjaga "Voldemar Panso 1920-1977: lavastaja, lavakooli asutaja 1957 ja juht".


Veis (perekond).
Veis ("Bos") on perekond veislaste sugukonnas.


Vanasõna.
Vanasõna on üks rahvaluule žanre; lühike, terviklik, hinnanguline ja kujundlik ütlus. Vanasõna on rahvasuus käibiv üldistav lause, argikogemuse üldistus, mille tunnusteks on lühidus, poeetilisus ja õpetlikkus. Vanasõna on võrreldes rahvalaulu või -jutuga lühike. Kõige sagedasemad on Eestis 4–8-sõnalised vanasõnad. Leidub ka üle 50-sõnalisi vanasõnu.
Eesti vanasõnad.
Eesti vanasõnade kohta on otsesed andmed hilised (16.–17. sajandist alates), mistõttu ei saa kuigi hästi jälgida nende teket ja arengut. Rahvaluuletekstide kõrvutamisel sugulasrahvaste omadega võib siiski aru saada, et mõne üldläänemeresoomelise vanasõna vanus ulatub vähemalt läänemeresoome ühisaega. Ent Anton thor Helle vanasõnaüleskirjutuste (1732) ja 1900. aastate vanasõnade võrdlemisel on näha, et sajandi jooksul kaob käibelt kolmandik vanasõnu. See-eest lisandub pidevalt uusi ütlusi.
Kõige varasem teadaolev üleskirjutus eesti vanasõnadest pärineb 1587. aastast Hiiumaalt, kus arvekirjade kirjutaja Lorenz Becker on muu hulgas üles kirjutanud kaks eestikeelset lauset: "Kuy Taivas koitap / si Tallopoick hobosett jotap" ja "Arro, Rickus / Ikapeevf Remus", millest viimasel on olemas ka otsene saksa paralleel.
Eesti vanasõnad lähtuvad põhiliselt tolleaegse talupoja seisukohast. Pikad orjusesajandid on vanasõnadesse tugeva jälje jätnud. Hinnatakse töökust, julgust, headust, ausust ja teisi positiivseid omadusi, kuid rohkemgi veel alandlikkust, kannatlikkust, vastupidamist, piskuga leppimist, tasa ja targu toimimist, ettevaatlikkust. Elu mitmepalgelisus ning vastuolud tingivad suuresti ka asjaolu, et võib kergesti leida vastukäivaid eesti vanasõnu ("Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru").
Eesti vanasõnadele on nagu rahvalaululegi enamasti omane algriim ja parallelism (näiteks "Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki"). Vanasõnavormile on ühtaegu iseloomulikud nii ellipsid kui ka kunstikavatsuslikud sõnakordused, žanritunnuste hulka kuulub üldistus. Vanasõna koosseisu võib kuuluda iga liiki kõnekäände. Samuti on vanasõna tunnuseks poeetilisus ja allegooria, ka personifikatsioon.
Teistest rahvaluule lühižanridest on eesti vanasõnadel väga tihedad sidemed kõnekäändudega, kuid minimaalsed mõistatustega.
Eestis on üles kirjutatud umbes 82 000 autentset vanasõna. Osa vanasõnu tuntakse üle Eesti, mõned on rahvusvahelisedki, kuid kolmandate levik piirdub ühe murdepiirkonnaga. Eesti vanasõnade esialgsed levikualad on: 1. Põhja- ja Kesk-Eesti, 2. saared, 3. Lääne-Eesti ja Edela-Eesti (kaasa arvatud Mulgimaa), 4. Lõuna-Eesti.
35 kõige levinuma eesti vanasõna seas on kaks sellist, millele maalimas vastet ei leidu: "Parem suutäis soolast kui maotäis magedat" ja "Kes kannatab, see kaua elab". Rohkesti on käibel rahvusvahelisi vanasõnu (näiteks "Häda ajab härja kaevu", "Tasa sõidad (sõuad), kaugemale jõuad").
Eesti vanasõnu on kõige rohkem mõjutanud kokkupuuted soomlastega (Põhja-Eestis, eriti Ranna-Eestis ja Hiiumaal), liivlastega (Lõuna-Eesti ning Saaremaa), vadjalastega (Kirde-, Ida- ja Kagu-Eesti) ning venelastega (Ida-Eesti, eriti Setumaa ja Vastseliina).


Viidumäe looduskaitseala.
Viidumäe looduskaitseala (18,7 km²) Viidumäe ümbruses Saaremaa edelaosas loodi 1957. aastal haruldaste taimede ja taimekoosluste kaitsmiseks.
Piki looduskaitseala kulgeb kuni 18 m kõrgune ja kohati 25-30° nõlvakaldega Antsülusjärve astang. Astangu jalamile on tekkinud allikasood. Mitmekesiste loodusolude tõttu on kaitsealal kujunenud rikkalik elustik. Soontaimi on umbes 700 liiki, millest 58 on kaitse all, sealhulgas ainult Saaremaal kasvav saaremaa robirohi. Haruldased on praegustele kliimaoludele mittevastavad tammealusmetsaga männikud.
Viidumäel on saaremaa robirohu ja saaremaa sõrmkäpa kasvukoht, seal elab ka saaremaa tondihobu.


Väliseestlased.
Väliseestlased ehk ulgueestlased on väljaspool Eestit alaliselt elavad eestlased.
Väljarände ajalugu.
Eestlaste esimene suur väljaränne algas 1850. aastatel. Järgneva poole sajandi jooksul tekkisid eesti asundused Loode-, Põhja- ja Kesk-Venemaal, Siberis, Kaug-Idas, Kaukaasias, Krimmis, Volgamaal ja mujal. Pärast väljarännet elas 20. sajandi teisel kümnendil Vene impeeriumis väljaspool Balti alasid umbes 200 000 eestlast.
Väljarände peamisteks põhjusteks olid rahvastiku kiire juurdekasv ja maapuudus. Talupojad, kellele maju ja maatükke ei jätkunud, ei tahtnud linna elama asuda, pealegi soosis Vene impeeriumi koloniaalpoliitika balti talupoegade väljarännet riigi väheasustatud aladele.
19. ja 20. sajandi vahetusel rändasid mitmed Venemaale asunud eestlased edasi Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. 20. sajandi alguses elas Põhja-Ameerikas umbes 10 000 eestlast, vähemal määral elas eestlasi ka Austraalias, Soomes ja Lätis.
Palju eestlasi lahkus välismaale ka 1920. aastate teisel poolel. Väljarände põhjuseks oli Eesti Vabariigi ebastabiilne poliitiline ja majanduslik olukord. Eestlased rändasid peaaegu kõigisse maailmajagudesse, eesti kogukonnad tekkisid Argentinas, Brasiilias ja Austraalias.
Suur eestlaste väljaränne toimus Teise maailmasõja ajal. Aastatel 1939-1944 lahkus poliitilise pagulasena Saksamaale ja Rootsi vähemalt 70 000 eestlast. Sõjajärgsetel aastatel tekkisid suuremad väliseesti kogukonnad peale Saksamaa ja Rootsi ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Suurbritannias.
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal on 10 000 kuni 15 000 eestlast lahkunud mitmesse Euroopa riiki, samuti Põhja-Ameerikasse. Arvukas eestlaskond on tekkinud Soomes, paljud on asunud Saksamaale, Rootsi, Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Väljaspool Eestit elab mõnedel hinnangutel üle 160 000 eestlase. Kui arvestada, et Eestis on umbes 950 000 eestlast, siis ulatub eestlastena määratletavate inimeste üldarv maailmas 1,1 miljonini ning neist umbes 14% elab praegu väljaspool oma ajaloolist kodumaad. Suurim väliseesti kogukond asub tänapäeval Venemaal. 1989. aastal elas seal üle 46 000 Nõukogude seaduste järgi eesti rahvust omava inimese. Paarikümnetuhandelised eestlaste kogukonnad on Ameerika Ühendriikides, Rootsis ja Kanadas. Nimetatud neljas riigis elab kokku ¾ väliseestlastest. Vähemalt sajaliikmeline eesti kogukond paikneb 24 välisriigis.
Mitmes riigis on eestikeelsed koolid, kirikud, koorid ja teised tegevusgrupid. Näiteks saatis Toronto (Kanada) eesti kool 2004. aastal koori Tallinnas toimunud laulupeole.
Väliseestlaste asulad ja asumid.
Rootsis on väliseestlaste põhiosa koondunud kolme suurema keskuse ümber – Stockholm, Göteborg ja Malmö-Lundi piirkond. Rootsis tegutsevad või on tegutsenud Stockholmi Eesti Ühing (1904), Rootsi Eestlaste Liit, Rootsi Eesti Komitee, Stockholmi Eesti Maja, Lundi Eesti Maja, Göteborgi Eesti Kodu, Eskilstuna Eesti Kodu, Uppsala Eesti Kodu, Eesti Skautlike Noorte Malev Rootsis.
Ameerika Ühendriikides: Livonia, Michigani osariik; Livonia linn ja Livonia küla Livingstoni maakond, New Yorki eeslinn;
Ukraina Eesti Selts, esinaine Mare Litnevska


Valgustusajastu.
Valgustusajastu (prantsuse keeles "siècle des lumières", saksa keeles "Zeitalter der Aufklärung", inglise keeles "Age of Enlightenment", vene keeles Просвещение) oli ajajärk 18. sajandi Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.
Valgustusajastu nimi pärineb Voltaire'ilt ja Johann Gottfried von Herderilt ja sai eriti tuntuks koos Kanti artikliga "Mis on valgustus?", kus ta määratles valgustust inimese väljumisena "omasüülisest alaealisusest" ning püüdlust alati ja igas olukorras "mõtelda ise". Valgustusajastule iseloomulikeks peetakse aga ka varasemaid mõtlejaid, nt John Locke, Nicolas Malebranche, Isaac Newton, Charles de Montesquieu jpt.
Valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika iseseisvussõda ja Prantsuse revolutsioon. Suurt mõju avaldas valgustus ka tööstuslikule pöördele.


Vanarooma mütoloogia.
Vanarooma mütoloogia ehk rooma mütoloogia on muinasroomlaste uskumused, rituaalid ja kombed, mis on seotud üleloomulikuga. Kristlus tõrjus muinasroomlaste religioonid täielikult välja.
Muinasroomlaste algset religiooni on hilisemad arvukad ja üksteisele vasturääkivad uskumused ning suure hulga vanakreeka mütoloogia omaksvõtmine nii palju muutnud, et seda ei saa enam täpselt rekonstrueerida. Et religioon oli juba enne kirjaliku traditsiooni algust palju muutunud, siis ei tundnud selle algset kuju ka kõige varasemad religioonist kirjutanud vanarooma autorid, näiteks õpetlane 1. sajandist eKr Marcus Terentius Varro. Teisi klassikalisi autoreid, näiteks Ovidiust, kes kirjutas poeemi "Fasti", mõjutasid hellenistlikud eeskujud. Nad kasutasid rooma pärimuse lünkade täitmiseks kreeka uskumusi.
Vana-Rooma ametlike preestrite rituaalipraktika teeb selgelt vahet kahel jumalate klassil: "di indigetes" 'põlisjumalad' ja "di novensides" ehk "novensiles" 'uusjumalad'. "Di indigetes" olid Vana-Rooma riigi algsed jumalad (vaata Vanarooma põlisjumalate nimekiri). Nende nimesid ja loomust näitasid kõige varasemate preestrite tiitlid ja kalendripühad. Uusjumalad olid hilisemad jumalused, kelle kultus toodi Rooma ajaloolisel ajal. Tavaliselt on kultuse alguse aeg teada ning see oli seotud mingi konkreetse hädaga. Peale põlisjumalate olid vanarooma jumaluste hulgas nn spetsiaaljumalad, kelle poole pöörduti seoses mõne kindla tegevusega, näiteks seoses viljalõikusega. Katkendid vanadest rituaalidest näiteks kündmise või külvamise juures näitavad, et iga toimingu juures hüüti appi eraldi jumalust, kusjuures jumaluse nimi oli tuletatud vastavat toimingut tähistavast tegusõnast. Neid jumalusi võib pidada abijumalusteks, kelle poole pöörduti tähtsamate jumaluste kõrval. Varane rooma kultus ei olnud niivõrd polüteism kui polüdemonism: olenditest, kelle poole pöörduti, teati vaevalt midagi peale nime ja funktsiooni ning olendi "numen" 'vägi' avaldus väga spetsialiseeritud moel.
Põlisjumalate ja nendele pühendatud pühade iseloom näitab, et muinasroomlased ei olnud üksnes põlluharijad, vaid ka sõdalased. Jumalad esindasid igapäevaelu praktilisi vajadusi. Ettenähtud riitustest ja ohverdustest peeti rangelt kinni. Janus ja Vesta valvasid vastavalt ust ja kodukollet, laarid kaitsesid põldu ja maja, Pales kaitses karjamaid, Saturnus külvamist, Ceres viljakasvu, Pomona puuvilju ning Consus ja Ops viljasaaki. Isegi jumalate valitsejat Jupiteri austati sellepärast, et ta oma vihmaga oli põldudele ja viinamarjaistandustele kasulik. Jupiteri tegevusväli oli laiahaardelisem. Oma piksenoolega juhtis ta inimeste tegevust ning kaitses roomlaste sõjategevust väljaspool Roomat. Varajasel ajajärgul olid tähtsateks jumalateks Mars ja Quirinus, keda sageli omavahel samastati. Mars oli noorte meeste ja nende tegevuste, eriti sõja jumal; teda austati märtsis ja oktoobris. Arvatakse, et Quirinus oli sõjaväe patroon rahuajal.
Kõige varasema panteoni eesotsas oli kolmik Jupiter, Mars ja Quirinus (kelle kolm preestrit ehk "flamenid olid kõige kõrgemat järku preestrid) ning Janus ja Vesta. Varasemal ajal ei olnud need jumalad kuigi isikupärased ning nende abielud ega sugupuud polnud teada. Erinevalt vanakreeka jumalatest ei omistatud neile surelikesarnast elu ning nende tegevusest ei ole palju lugusid. Vanemat kultust seostati Rooma teise kuninga Numa Pompiliusega, kelle abikaasa ja nõuandja usuti olevat olnud allikate ja sünnituse jumalanna Egeria, keda hilisemates kirjanduslikes allikates sageli samastatakse nümfiga. Uusi elemente lisati kultusele juba üsna varakult. Tarquinuste dünastiale omistab legend suure Capitolinuse kolmiku (Jupiter, Juno ja Minerva) etteotsa seadmise. Lisandusteks olid veel Diana kultus Aventinuse künkal ning maailmaajaloo ennustusraamatud "Libri Sibyllini", mis legendi kohaselt ostis Tarquinius Superbus 6. sajandi lõpus eKr Kyme sibüllilt.
Sedamööda, kuidas Rooma vallutas uusi alasid, võeti omaks teiste rahvaste jumalaid. Vallutatud alade jumalaid austati tavaliselt samamoodi nagu rooma jumalaid. Paljudel juhtudel paigutati uued jumalad Roomas uutesse pühamutesse. Linna elama asunud võõramaalastel lubati jätkata oma jumalate kultust. Peale Castori ja Polluxi tõid vallutused Itaalias rooma panteoni nähtavasti ka Diana, Minerva, Herculese, Venuse ja teised, vähemad jumalused, kellest mõned olid itali jumalused, teised algselt pärit Vana-Kreekast. Tähtsad rooma jumalused samastati lõpuks antropomorfsemate kreeka jumalate ja jumalannadega, kellelt võeti üle ka atribuudid ja müüdid.
Et mõned templid olid pühendatud Roomale, siis on oletatud, et oli olemas Roma-nimeline jumalus. Tegelikult on see üksnes retooriline allegooria, riigi sümboolne personifikatsioon, mis ilmus kõigepealt Rooma müntidele ("nummus") (269 eKr) ning hiljem Locris (Calabrias) 204 eKr. Võib-olla on teised rahvad omistanud Romale jumaluse atribuute. Seda allegooriat rõhutavad templid rajati Smürnas (195 eKr) ning kultus on teada Ephesosest, Sardist ja Delost. Segadust võis tekitada ka keisri jumalikkus: et Augustus oli omamoodi pooljumal, siis tema religioosne austamine võis laieneda isikustatud linnale.
Rooma pühadekalender andis tunnistust külalislahkusest vallutatud alade kultuste ja jumaluste vastu. Iidseid pühasid oli vähe. Mõned kõige vanemad säilisid siiski paganliku impeeriumi lõpuni, kandes edasi mälestust algelise põllundusrahva viljakus- ja lepitusriitustest. Uute jumalate auks hakati pidama uusi pühasid. Lõpuks oli pühasid juba rohkem kui tööpäevi. Kõige tähtsamad pühad olid saturnaalid ("Saturnalia"), luperkaalid ("Lupercalia"), "Equiria" ja sekulaarmängud.
Impeeriumi ajal pühitseti saturnaale seitse päeva, 17. detsembrist 23. detsembrini talvise pööripäeva aegu. Kogu äritegevus katkestati, orjadele anti ajutine vabadus, vahetati kingitusi ning põhiliselt lõbutseti. Luperkaalid olid iidne püha, millel algselt austati karjasejumalat Lupercust. Neid pühitseti 15. veebruaril Lupercali koopa juures Palatinuse mäel, kus emahunt olevat üles kasvatanud Rooma linna legendaarsed asutajad kaksikud Romuluse ja Remuse. Nendega seotud Rooma legendide seas on legend Faustulusest, lambakarjusest, kes olevat leidnud kaksikud hundikoopast ning võtnud enda juurde koju, kus tema naine Acca Larentia kasvatas nad üles. Vaata Rooma asutamine.
Equiria oli püha Marsi auks. Seda peeti 27. veebruaril ja 14. märtsil, mis traditsioonilielt oli uuteks sõjakäikudeks valmistumise aeg. Korraldati hobuste võiduajamisi Campus Martiusel.
Sekulaarmänge, mille kavas olid nii atleetide etendused kui ka ohverdused, peeti ebakorrapäraste intervallidega, traditsiooniliselt umbes üks kord saja aasta kohta, et märkida uue "saeculum" 'i ehk ajajärgu algust. Idee järgi peeti neid siis, kui suri viimane inimene, kes oli näinud eelmisi sekulaarmänge. See traditsioon taaselustati Augustuse poolt etendusena ja Horatius pühendas neile oodide tsükli.
Ka Rooma templite arv ja arhitektuur näitavad vastuvõtlikkust kõikidele maailma religioonidele. Kõige vanemad Rooma templid jäljendavad etruskide templeid, nagu suur tempel Capitolinuse künkal, mis 509 eKr pühendati Capitolinuse triaadile Jupiterile, Junole ja Minervale. Nagu etruski eeskujudki, kõrgus tempel suurel poodiumil ning sinna pääses üksnes hiine fassaadiküljele jäävaid astmeid pidi, erinevalt kreeka templite, kuhu tavaliselt viisid astmed igast küljest. Ka fassaad oli teistsugune kui kreeka templitel: sammaskäik oli sügavam kui enamikus kreeka templites (6 samba sügavune) ning asetses üksnes fassaadi ees. Templi sisemus jaotus mitmeks suureks ruumiks kultuseskulptuuridele. Rooma Marsi väljakul asus Isise ja Serapise tempel, mis oli ehitatud Egiptuse materjalist. Seal leidis aset Egiptuse jumalanna Isise kultus. Rooma templitest kõige märkimisväärsemad olid Jupiter Capitolinuse tempel ja Pantheon. Pantheon ehitati aastatel 117–138 pKr keiser Hadrianuse käsul ning pühendati kõikidele jumalatele. Tempel rajati väiksema templi asemele, mille oli lasknud ehitada kindral ja riigimees Agrippa. 607 sai Pantheonist kristlik kirik ning praegu on see Itaalia rahvuslik mälestis, Raffaeli ning ühendatud Itaalia mitme kuninga matmispaik.
Et Rooma religiooni kanti üle kreeka jumalate antropomorfsed jooned ning haritud roomlaste seas sai valdavaks kreeka filosoofia, jäid vabad riitused üha enam unarusse ning 1. sajandil eKr vanade preestriametikohtade usuline tähtsus vähenes kiiresti. Paljud mehed, keda patriistslik päritolu kutsus preestriametiks, ei uskunud riitustesse, kui selleks just ei olnud poliitilist vajadust, ja harimatute inimeste mass hakkas üha enam huvituma võõramaa riitustest. Siiski jäid "pontifex maximus"e ja auguri koht ihaldatud poliitilisteks kohtadeks. Julius Caesar kasutas enda valimist "pontifex maximuseks selleks, et avaldada mõju preestritele.
Keiser Augustus, kes ise oli preester, võttis ette kultusereformi vana süsteemi taastamiseks. Varasemal rituaalil oli küll vähe pistmist moraaliga, vaid tegemist oli suhtega inimeste ja mähtamatute jõudude vahel, milles jumalate teenimise eest saadi vastutasuks turvalisus. Siiski oli see kaasa toonid vagaduse ja religioosse distsipliini, mille tõttu Augustus püüdis kultust kasutada korra tagamiseks riigis. Augustuse ajal sai Vergilius eepose Aeneis järgi tuntuks legend Rooma linna asutamisest Trooja sõja kangelase Aenease poolt.
Hoolimata Augustuse reformidest keskendus Rooma impeeriumi religioon üha enam keisrikoja ümber ning lõpuks hakati keisreid pärast surma jumalaks kuulutama. Jumalaks kuulutamine sai alguse juba enne keisririigi rajamist Julius Caesariga. Ka keisrid Augustus, Claudius, Vespasianus ja Titus kuulutati jumalaks ning pärast Nervat (valitses 96-98) jäid vähesed keisrid sellest aust ilma.
Keisririigi ajal said populaarseks ning levisid laialt paljud võõramaa kultused, näiteks Egiptuse jumalanna Isise ja Pärsia jumala Mithrase kultus. Viimane oli mõneti sarnane kristlusega. Ka kristlus levis hoolimata tagakiusamistest Nero ja Diocletianuse ajal. Constantinus I (oli ainuvalitseja 324-337) sai kristlusest keisririigi ametlik religioon. Keiser Theodosius I ediktiga 392 keelati kõik paganlikud kultused.
Vaata ka.
*


Vanakreeka mütoloogia.
Vanakreeka mütoloogia ehk kreeka mütoloogia on Vana-Kreeka müütide kogum ehk mütoloogia. Need lood olid tuttavad kõikidele muinaskreeklastele. Kuigi mõned mõtlejad olid nende lugude suhtes skeptilised, olid nad rahvale rituaalide ja ajaloo allikaks.
Muistsed kreeklased olid ühed suurimad müütide loojad Euroopas. Sõna "mütoloogia" on pärit samuti kreeklastelt. Umbes 400 aasta paiku eKr mõtles Kreeka filosoof Platon välja sõna "mythologia", et eristada jumalikest tegudest jutustavaid fantaasiarikkaid jutustusi tavapäraste ja üleloomulike sündmuste tõetruust kirjeldamiset.
Kreeka mütoloogias olid jumalad antropomorfsed (inimesekujulised), kuid eelkõige olid nad universumi jõudude kehastused. Sellistena olid nad enam-vähem muutumatud. Kuigi nad mõnikord paistsid õiglastena, olid nad sageli väiklased ja kättemaksuhimulised. Jumalate soosingu ärateenimiseks oli tarvis ohverdusi ja vagadust, ent need ei garanteerinud midagi, sest jumalad kaldusid meelt muutma. Jumalate viha oli kardetav ja ka nende armastus oli ohtlik.
Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel (vaata näiteks "Ilias" ja "Odüsseia"). Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks.
Kreeka mütoloogia ulatus ja huvisfäärid avaldasi muljet ka roomlastele. Roomlased võtsid suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid paljud nende oma itaalia jumalad kreeka Panteoni jumalustega.
Tänapäeva kirjanduses kasutatakse jätkuvalt allusioone kreeka mütoloogiale. Ka mütoloogiat ennast võetakse köitva kirjandusena.
Müütilised kohad.
Atlantis - Elysioni väljad - Hades - Helikon - Hüperborea - Lethe - Olympos - Styxi jõgi - Tartaros
Allikad.
Ovidiuse "Metamorfoosid" - Apuleiuse "Kuldne eesel" - Homerose "Ilias" ja "Odüsseia" - Hesiodose "Teogoonia"


Vene kirjandus.
Vene kirjandus on vene keeles kirjutatud ilukirjandus.


Vissarion.
Vissarion (kodanikunimega Sergei Torop; sündinud 14. jaanuaril 1961 Krasnodaris) on Vene müstik, Viimase Testamendi Kiriku juht.
Pärast sõjaväeteenistust asus ta elama Minussinskisse. Töötas liikluspolitseinikuna, kuni 1989 kaotas töö.
Aastal 1991 "sündis uuesti" Vissarionina, tagasitulnud Jeesuse Kristusena.
Tema usundis on Vene Õigeusu Kiriku elemendid ühendatud budismi, apokalüptilisuse, kollektivismi ja ökoloogiliste väärtustega.
Vissarioni järgijad elavad Lõuna-Siberis Krasnojarski krai Kuragino rajoonis. Umbes 5000 järgijat elavad 30 külas Vissarioni residentsi Päikeselinna lähedal.
Vissarioni jüngrid järgivad rangeid reegleid. Nad on taimetoitlased. Suitsetamine ja alkoholi tarvitamine on keelatud. Raha on põlu all. Viimase Testamendi Kiriku eesmärk on ühendada kõik usundid.
Isiklikku.
Ta isa nimi oli Anatoli, ema Nadežda. Ta kasvas ema ja võõrasisa Nikolaiga Siberis.


Võrtsjärv.
Võrtsjärv on suurim tervikuna Eesti territooriumil olev järv, suuruselt jääb see alla Peipsile, millest osa asub Venemaa piirides.
Võrtsjärv piirneb kolme maakonna (Viljandi, Tartu ja Valga) ja 7 vallaga (Tarvastu, Kolga-Jaani, Viiratsi, Rõngu, Rannu, Põdrala ja Puka). Neis 7 vallas elab ligikaudu 18 000 inimest.
Üldandmed.
Võrtsjärves on mitu saart: Ainsaar, Heinassaar, Petassaar, Pähksaar, Rättsaar, Tondisaar, samuti Leie, Soolika ja Suurkivi vare, Pikkvare ja Heinassaare vare ehk Kanakese saar.
Võrtsjärve voolab 18 jõge ja oja, suurimad neist on Väike Emajõgi, Õhne ja Tänassilma. Kevaditi voolab Võrtsjärve Järvejõgi. Ainus väljavoolav jõgi on Emajõgi.
Võrtsjärv on tekkinud mandrijää poolt tekitatud madalasse lohku. Minevikus läbis Võrtsjärve Pärnu–Viljandi–Tartu–Peipsi veetee, mis on maakerke tagajärjel kadunud.
Võrtsjärve valglal elab ligi 100 000 inimest.
Kliima.
Aasta keskmine õhutemperatuur on 4,9°C. Sademeid langeb keskmiselt 591 mm aastas. Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi on Võrtsjärv parasvöötme kontinentaalse ja merelise kliimavöötme piiril. Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi kuulub Võrtsjärv Dfb kliimatüübi alla, mida iseloomustab mõõdukalt külm talv ning jahe suvi. Talvel on järv külmunud keskmiselt 135 päeva jooksul.
Elustik.
Järves elab 35 (teistel andmetel 27) liiki kalu. Võrtsjärve ääres pesitseb palju linde ning järv on tähtis peatuspaik ka rändlindudele.
Tuntuim Võrtsjärve asukas on angerjas. Angerjas on Võrtsjärve looduslik liik, kuid pärast paisu ehitamist Narva jõele on angerjate loomulik rändetee ära lõigatud. Seetõttu on tänased Võrtsjärve angerjad sinna inimeste poolt sisse lastud.
Probleemid.
Suurimad probleemid on liigtoitelisus ning kalameeste arvates ka veepinna taseme kõikumine. Pärast kuiva suve on järve veetase madal ning talvel tekib hapnikupuudus, mis hukutab suure osa kalu. Viimane suur sügisene madal veeseis oli 2006 aastal, kus järve madalas põhjaosas paljandus järvepõhi kuni paarisaja meetri laiuselt paljude kilomeetrite pikkusel rannaalal. Kuna kalurid lasevad Võrtsjärve angerjamaime, on nad huvitatud oma raha tagasisaamisest täiskasvanud angerjate näol. Kalurite plaan on reguleerida järve veetaset, ehitades selleks tammi Emajõe lähtele. See plaan pole seni teostunud ning järv saab elada ühes rütmis loodusega.
Aastas püütakse Võrtsjärvest ligikaudu 250 tonni kala.
Kaitse.
2000. aastal moodustati Võrtsjärve Sihtasutus, mille peaeesmärgiks on Võrtsjärve puhkemajanduse ja kaitse korraldamine.


Vercingetorix.
Vercingetorix (72 eKr – 46 eKr) oli gallialaste juht, arvernide pealik. Ta oli suure, peaaegu kõiki gallialasi haarava viimase roomlastevastase ülestõusu juht 52 eKr.
Julius Caesar ruttas Galliasse ülestõusu maha suruma. Vercingetorix oli võimekas juht ning taandus looduslikesse kindlustustesse, põletades samal ajal linnu, et takistada Rooma leegionide varustamist. Caesar ja tema staabiülem Labienus said esimestes, väiksemates kokkupõrketes tõsiselt lüüa.
Pärast viljatut, kaotusterohket rünnakut arvernide pealinnale Gergoviale (praeguse Clermont-Ferrand'i lähedal Auvergne'is) oli Caesar sunnitud taganema. Sealjuures saatis Vercingetorix teda tugeva väega, millega olid liitunud ka heduid, kes seni olid Caesarile truuks jäänud, ja Caesaril oli oht oma seniste pingutuste viljad vähemalt esialgu kaotada. Ent Vercingetorix laskis näiliselt soodsatel asjaoludel end ahvatlema roomlastele lahingut andma ning ta sai hävitava kaotuse osaliseks.
Kui Vercingetorix taandus Alesiasse (praegune Alise-Sainte-Reine Côte d'Ori departemangus Dijoni lähedal, kuhu Napoleon III 1864 laskis Vercingetorixi auks rajada 6,5 m kõrguse pronkskuju) ning Caesar hakkas teda seal piirama. Kui Vercingetorix kutsus gallialastest liitlased ründama Alesiat piiravaid roomlasi, lõid roomlased taganevaid vägesid ning vallutasid kindluse.
Vercingetorix tegi kõik, et vaenlasele vastupanu osutada. Kui ta aga siiski roomlaste energiale ja taibukusele alla jäi, andis ta ise oma vägedele nõu alla anda ning teda elavana või surnuna võitjatele välja anda, et paremaid tingimusi saavutada. Vercingetorix viidi Caesari ette, kes laskis ta aheldada. Pärast näitamist triumfirongkäigus Roomas laskis Caesar ta hukata.


Varastatud suudlused.
"Varastatud suudlused" ("Baisers volés") on Prantsuse film aastast 1968.
Selle perspektiivitu armastuse ja ühe tundmatu võõra mehe hullumeelne ning niisama perspektiivitu armastus noore kauni Christine Darboni (Claude Jade) vastu vormivad lõpuks paari Antoine’ist ja Christine’ist. See armastus on ainus, mis filmi lõppedes ei purune. Finaalis kõrvuti kaugenevad Antoine ja Christine pole teineteisele küll veel midagi lõplikku tõotanud, kuid vaatajale aimub siiski nende ühine tulevik.


Vana-Egiptus.
Vana-Egiptus ehk Egiptus oli vanaaja maa Kirde-Aafrikas Niiluse kallastel ligikaudu praeguse Egiptuse kohal.
Egiptus koosnes põhjapoolsest Alam-Egiptusest ja lõunapoolsest Ülem-Egiptusest. Kogupindala oli umbes 34 000 km².
Vana-Egiptuse algust loetakse umbes aastat 3100 eKr ning lõppu vallutusest Rooma riigi poolt 30 eKr või mõnikord kreeklaste vallutusest 332 eKr.
Määratlus.
Vanaajal nimetati Egiptuseks Niiluse jõe kitsast orgu alates 1. kärestikust Syene juurest (Ülem-Egiptust) ja Niiluse deltat, mille moodustasid mitu Vahemerre suubuvat jõeharu (Alam-Egiptust). Niiluse oru laius oli 1–20 km (teistel andmetel 8–25 km; keskmiselt 5–10 km) ja Ülem-Egiptuse pikkus oli umbes 700 km. Delta pikkus oli 150–200 km. Niiluse jõgi ei ole tollest ajast oma sängi oluliselt muutnud, välja arvatud deltas. Peale Niiluse oru ja delta hõlmas Vana-Egiptus Al-Fayyūmi oaasi (ajuti olid Egiptuse kontrolli all ka Sahara idaosa oaasid).
Herodotos määratles Egiptust nii: "Egiptus on kogu see maa, mida oma vetega niisutab Niilus, ja egiptlased on kõik need, kes elavad allpool Elephantine linna ning joovad vett Niiluse jõest."
Nimi.
Nimi Egiptus tuleb kreekakeelsest nimest "Aígyptos". See nimi tuleneb rahvaetümoloogia põhjal Egiptuse kõige vanema pealinna Memphise egiptusekeelsest nimest. See oli Hetka-Ptah (Hwt-Ka-Ptah) ehk Hikupta või Hikuptah ('Ka on Ptahi maja': kiilkirjaline vorm umbes aastast 1400 eKr), mis tähendas 'jumal Ptahi hinge (ka) kindlus (või maja)'. Ptah oli Memphises peajumal. Jutt oli Uue riigi ajal ehitatud Ptahi templist. See tempel sai Memphise linna uueks nimeks.
Egiptlased nimetasid oma maad "Kemet" (Kêmet, Ta-Kemet, Kamt, Quemt; või "Kemi"; kopti keeles Kême ja Khêmi) 'must (maa)' Niiluse oru ülesküntud maa (Niiluse mudast tekkinud mulla) värvi järgi. Algselt käis see nimetus Niiluse oru kohta. Seevastu Punane maa (Dešret, "ta dešer") oli Liibüa ja Araabia kõrbe tuliste liivade ja kiviste eelmäestike maa (jutt oli oaasidest, kus sai elada). Egiptlased nimetasid end Kemeti inimesteks ja oma maad sageli lihtsalt maaks.
Kaananlased ja babüloonlased nimetasid Egiptust "Misr", mis tähendab 'piir', aga pole selge, mida sellega silmas peeti.
Heebrea keeles kasutatakse duaalivormi "Misraim" 'kaks Egiptust', mis ilmselt vastab egiptlaste mõistele 'mõlemad maad' (Alam- ja Ülem-Egiptus). Sõna "Misr" (või "Masr") kasutavad ka praegused araabia keelt rääkivad egiptlased Niiluse oru ja eriti Kairo kohta. "Misr" tähendab araabia keeles ka 'tsivilisatsiooni' või 'metropoli'.
Asend.
Egiptus asetseb Aafrika mandri kirdenurgas ning on kitsa Suessi maakitsuse kaudu karavanitee vahendusel ühenduses Ees-Aasia kultuurikeskustega. Niiluse kaudu toimus Egiptuse suhtlemine Troopilise Aafrika ja Vahemeremaadega. Küllaltki varakult võtsid muinasegiptlased teedena kasutusele kuivanud jõesängid (vadid), mis viisid Niilusest Punase mere kaldale, kust avanesid mereteed Siinai poolsaarele, Araabiasse ning Bab el Mandebi väina kaudu tänapäeva Somaaliasse (kus arvatavasti asus Puntimaa).
Egiptus asus otsekui ristteel, kust oli ühendus paljude maadega, kuid see ühendus realiseerus siis, kui egiptlased olid kõik teed kasutusele võtnud. Ajuti aga oli Egiptus geograafiliselt üsna isoleeritud. Niiluse raskesti läbitavad kärestikud takistasid suhtlemist lõunapoolsete maadega (kärestikest saab küll kergesti jõekaldaid mööda ringi minna, kuid kitsas jõeorus on vähe haritavat maad ja toitu), Araabia kõrbe hõõguvad liivad eraldasid orgu Punasest merest, soine delta raskendas Vahemereni jõudmist. Eraldatust suurendasid ka lõuna-, lääne- ja idapiiridel elavad nomaadid, kes olid Egiptuse suhtes vaenulikud.
Selline eraldatus tekkis millalgi 4. ja 3. aastatuhande jooksul, mil egiptlaste asualade ümber tekkis kõrb. Kesk-Holotseenis sadas Egiptuses rohkem vihma kui praegu, mistõttu mõlemal pool kasvas taimi Niilusest eemal, ka oli Niilusel lisajõgesid.
Sõltuvus Niilusest.
Niiluse-äärne viljakas muld lõi asustuseks ja põllumajanduseks head tingimused. Kõrbetes jõest kaugemal (välja arvatud Al-Fayyūmi oaas) oli elu peaaegu võimatu. Maaharimine oli seotud iga-aastaste Niiluse üleujutustega, millest Egiptuse tsivilisatsioon sõltus. (1830. aastal ehitati lüüsid ja tammid, mis mõjutasid vee loomuliku käiku, ja 1971. aastal rajatud Aswāni tammiga tehti Niiluse üleujutustele lõpp.) Ida-Aafrika mägedest pärinev üleujutusvesi jõudis Aswāni ja Ülem-Egiptuseni juuni alguses. Juulist oktoobrini vesi tõusis ning kohale jõudis viljakat muda.
Kuningas.
Riigi kuningas oli egiptlaste jaoks olemasolu kese ning riigi edu ja jõukuse tagatis. Tal oli ainsana otseside jumalatega, ta kehastas jumalate ligiolu maa peal, mõjutas looduse ja ajaloo käiku ja tagas maailmakorda. Ta oli teoreetiliselt kõigi Egiptuse templite ainus legitiimne preester; tema funktsioonid olid delegeeritud preestritele. Kõike, mida kuningas rahva ja maa nimel saavutas, peeti jumalate anniks vastutasuna ehitiste, ohvrite ja muude templiandide eest.
Kuningas ei olnud mitte ainult jumalate poolt väljavalitu, vaid oli ise jumal. Jumalana samastati teda pärast surma taevajumala Horosega, kuid peale surnud kuninga austamise mingit spetsiaalset kuningate kultust jumalate austamise kõrval ei olnud. Uuemate uurimuste järgi oli jumalkuningal ka jumalatest madalam staatus. Eri dünastiate ajal omistati jumalkuningatele erinevat tähtsust: Ramseste ja Ptolemaioste ajal pandi nendele rõhku, seevastu 17. dünastia ja Port-Saidi renessansi ajal olid nad vähetähtsad.
Kuningaamet oli põhimõtteliselt pärandatav. Kui dünastia vahetus (seda juhtus küllaltki sageli), sidus uus kuningas end genealoogiliselt varasema kuninga suguvõsaga.
Valitseva kuninga võimu ja au kajastas ka tema titulatuur. Igal kuningal oli viis ametlikku nime ning peale selle võis tal olla aunimetusi. Kuninga nimedest tuntuim on Horose-nimi – epiteet, mis samastas kuningat pistrikjumal Horose mõne aspekti ilminguga. 1. aastatuhandel eKr ilmus esimest korda tiitel "pir-o" ('suur maja'), mis ei esinenud sageli, kuid millest pärineb sõna "vaarao".
Kuninga positsioonist annavad tunnistust võimsad hauarajatised, näiteks Abydos kõige varasemal ajal, püramiidid Vana riigi ajal ja Kuningate org Teebast läänes Uue riigi ajal.
Preestrid.
Vanast ajast peeti preestriametit kõrvalametina ja preestrite võim oli piiratud.
Kui Egiptusest sai 18. dünastia ajal majanduslikult ja poliitiliselt võimas riik, kasvasid templiehitised tunduvalt ning kujunes välja täisajaga töötavate, templitest elatist saavate preestrite seisus. Ramseste ajal olid preestrid koos kõrgemate ohvitseridega oma võimu tipul ning võimas ametnikkond oli nende kontrolli all. Templitel olid maavaldused, koolid ja töökojad ning nad etendasid majanduses olulist osa. Pika aja jooksul oli suurem osa maast ligikaudu võrdselt jaotatud kuninga, suurmaaomanike ja templite vahel.
Preestrid olid ametnike (sealhulgas kõrgemate ohvitseride) kõrval ainsad, kes oskasid lugeda ja kirjutada.
Kohalike preestrite ülem oli väga mõjukas isik, eriti suurtes kultusekeskustes Amoni templites Teebas (Luxor), Ptahi templites Memphises, Ra templites Heliopolises ja Thoti templites Hermopolises.
Preestrid olid väga mõjukad ka hiljem, eriti antiikajal. Et kuningavõim oli tunduvalt nõrgenenud, jäid preestrid Egiptuse põhilisteks kultuurikandjateks. Sel ajal olid preestrid oma võimu tipul, mistõttu Vana-Kreekas jäi mulje Egiptusest kui preestrite valitsetud maast.
Haldusjaotus.
Egiptus oli varajasest dünastiate ajast saadik jaotatud haldusüksusteks, mida nimetatakse noomideks. Noomide eesotsas olid nomarhid.
Noomide arv kasvas. Ülem-Egiptuse lõplik noomide arv 22 kujunes välja 5. dünastia ajaks. Alam-Egiptuse lõpliku noomide arvuni (20) jõuti antiikajal.
Sõjavägi.
Suhteliselt isoleeritud asendi tõttu ei olnud Egiptusel eriti karta. Egiptuse üleoleku tõttu ei tekitanud suurt muret ka kummalgi pool Niilust elavate kõrbehõimude katsed sisse tungida.
Vanas riigis oli alalised sõdurid, kellele vajaduse korral kutsuti ajutisi sõdureid appi.
I vaheperioodil tekkis vajadus alaliste sõjaväeüksuste järele. Kohalikud valitsejad organiseerisid oma väikesed sõjaväed. Võeti kasutusele välismaa palgasõdurid.
Keskmise riigi ajal oli hästi korraldatud sõjavägi (jalavägi ja ka merevägi), mida vajaduse korral toetasid kohalikud väed. Alates 12. dünastiast tungisid egiptlased Nuubiasse ning rajasid sinna oma kindlustused.
18. dünastia ajal hakkas Egiptus võitlema ülemvõimu pärast Süüria ja Palestiina aladel, mistõttu oli tarvis väga hästi organiseeritud sõjaväge. Võeti kasutusele keerukamad relvad, rajati vankriväeüksused ning jalavägi jaotati 250-mehelisteks kompaniideks. Strateegia ja taktika muutusid üha tähtsamaks. Sõjaväe võimu kasvades omandasid kõrgemad ohvitserid poliitilise tähtsuse.
Hilisel dünastiate ajal koosnes sõjavägi peamiselt välismaa palgasõduritest.
Egiptuses kasutati relvadena vibu, kilpi, oda, keppi, sõjakirvest, kõverat saablit, nuia, pistoda ja viskoda.
Perekond ja seksuaalsus.
Perekonnal oli usundiline roll, näiteks seoses surnute austamisega.
Kõige tavalisem oli tuumikperekond, ja sellel oli suur tähtsust ühiskonna elemendina. Perekond hoolitses kõigi haigete, vanade ja vaeste eest.
Abielu sõlmimise kohta on vähe teada. Abielulepinguid ei ole säilinud. Arvatavasti oli korraldatud abielust rohkem levinud armastusabielu. See on üks Vana-Egiptuse ühiskonna individualistlikke jooni. Abielu oli soositud ja seda peeti loomulikuks. Abielu võis olla nii matrilokaalne kui ka patrilokaalne. Abielurikkumine oli mõlema abikaasa puhul tõsine asi. Oli olemas ka abieluta kooselu, millel oli teatav juriidiline tunnustus.
Et keskmine eluiga oli lühike, väärtustati viljakust ja järglasi. Maaharimine nõudis palju tööjõudu, mistõttu maaharijatel oli tähtis saada järeltulijaid.
Erootilised stseenid hauakaunistustel ja kirjalikes allikates annavad tunnistust sellest, et muinasegiptlased pidasid au sees ka seksuaalset naudingut. Hilisematest aegadest on teateid ka lesbilisusest.
Meditsiinilised tekstid käsitlevad sünnitusabi, aborti, viljatust, viljatusravi ja sündimusprognoose.
Seksuaalsusel oli ka religioosseid aspekte. See oli seotud loomisega ning oli tähtis ka seoses taassünniga teispoolsuses.
Mehed olid kodulembesed ja perekonnal oli nende elus tähtis koht. Teispoolsuses tahtis mees perekonnaga taasühineda.
Poeg jätkas tavaliselt isa elukutset. Kujunes peaaegu kastisüsteem, vähemalt üksikute juhtivate positsioonide suhtes, kuigi teoreetiliselt peeti võimekust sugulusest olulisemaks.
Soorollid.
Naiste- ja meesteasjad olid rangelt lahus. Mees osales avalikus elus, naine tegeles koduse majapidamise ja lastekasvatusega.
Naist austati ning tal oli vabam asend kui vanaaja maades tavaliselt (allikad räägivad peamiselt ülemkihtide naistest). Keskmisest riigist alates oli abielunaistel tiitel "maja valitsejanna". Naine oli juriidiliste õigustega isik, tal võis olla omand, ta võis pärida ning pärandada oma omandiosa testamendiga. Abielulahutuse puhuks tagas abieluleping naisele majandusliku toe. Kuigi lahutused olid haruldased ja eluiga oli vaid 20 aasta ringis, esines sageli varanduse üleminekuid ja keerukaid pärimisasju. Lesestuda võidi mitu korda. Kuigi abikaasad olid juriidiliselt põhimõtteliselt võrdõiguslikud, ei olnud kunagi täielikku võrdõiguslikkust. Tavaliselt läks pärandus isalt lastele.
Väga vähesed naised oskasid lugeda ja kirjutada, mida aga nõuti ametnikelt. Mõnel naisel oli kohustusi väljaspool kodu. Nad võisid olla preestrid või arstid; on teada ka, et naisi on kasutatud näiteks kudumistöökodades. Põllutööd tegid ainult kõige madalamate kihtide naised. Kuninga abikaasal ja emal oli kõrge staatus. Markantne naine oli Amenhotep IV abikaasa Nefertiti. Oli ka naismonarhe, näiteks Hatšepsut.
Igapäevaelu.
Teadmised Vana-Egiptuse igapäevaelu kohta pärinevad põhiliselt haudade maalingutelt ja reljeefidelt, vähemal määral kirjanduslikest ja halduslikest tekstidest. Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi.
Kujutatud on teraviljakasvatust, veinitegemist, karjavalvamist, loomapidamist, jahti ja kalapüüki, samuti käsitöölisi (puuseppi, paadimeistreid, kullasseppi, seppi, pottseppi, köiepunujaid, müürseppi, kiviraidureid, lihunikke, pagareid, õllepruule). Paljud kujutised on hämmastavalt meisterlikud. Palju on kujutatud ka tantsijaid ja muusikuid ning mängu ja meelelahutust. Tunti palju tööriistu. Näha on rõiva- ning ehete- ja kosmeetikamoe muutumist. Kodusest majapidamisest head ettekujutust ei saa.
Orjapidamine.
Rangelt võttes Vana-Egiptuses orjapidamist ei olnud. Inimesi sai küll omada, müüa, pärandada, laenata ja vabaks lasta, kuid neil samadel inimestel võis olla omand, mida nad ise käsutasid, nad võisid palgata töölisi ja abielluda vabade naistega, nii et tegu oli pigem pärisorjuse kui orjusega. Mittevabade seas oli egiptlasi, kuid enamik olid võõramaalastest sõjavangid. Pärisorjad tegid mitmesugust tööd põllul, majapidamises ja töönduses, kuid neil ei olnud majanduses tähtsat osa.
Põllumajandus.
Tänu Niiluse üleujutustele oli maaharimine alati tähtsaim majandusharu. Oktoobris ja novembris, kui üleujutuste vesi oli taganenud, külvati ning jaanuarist, eriti märtsis ja aprillis, koristati saaki.
Kunstlikuks niisutuseks juhiti üleujutuste vett kanalite kaudu looduslikesse tiikidesse jõe lähedal ning sealt pikkade kaldu asetsevate terrasside süsteemi abil edasi. Niisutust korraldati tavaliselt kohalikul või piirkondlikul tasandil. Erandlik oli olukord Al-Fayyūmi oaasis, kus keskvõim 12. dünastia ajal kasutas põllumaa saamiseks suurt järve, kust tuli suure tööjõukuluga vett ammutada. Vee mehaaniliseks tõstmiseks tunti ainult šaduffi, mis võeti kasutatusele Uue riigi ajal; mastaapseteks töödeks see ei sobinud.
Egiptus oli Lähis-Ida viljaait. Kasvatati leiva ja õlle jaoks nisu ja otra, samuti porrulauku, sibulat, salatit, meloneid, kurki ja ube. Eri taimedest tehti õli. Saadi ka oliiviõli, kuid seda toodi põhiliselt sisse Palestiinast ja Liibüast. Puuviljadest olid tähtsamad viigimarjad ja datlid.
Koduloomadena peeti härgi, vasikaid, sigu, lambaid ja kitsi. Jahiti antiloope, kaljukitsi, jaanalinde ja jäneseid. Püüti linde. Niilusest ja jõega seotud tiikidest püüti kala. Tähtis koht oli mesindusel.
Põllumajanduse lahutamatu osa on kalender. Egiptuses oli kasutusel 360-päevane päikesekalender. Aasta algas täht siriuse tõusuga mis jäi suvise pööripäeva lähedale. Kõige suurejoonelisem talvise päikesetõusu vaatlemise rajatis on Amon-Re tempel Karnakis Luksori lähedal. Aastal 1480 eKr. ehitati templile juurde pidustustehall ja päikesevaatlusruum. Päikesetõusu vaatlemine muutus vaarao ja preestrite privileegiks.
Papüürus.
Kuigi kohapeal kasutati näiteks palme, oli suur puudus puidust, mida toodi sisse Liibanonist. Papüürus-lõikheina saadi Niiluse deltast ning seda kasutati mitmel otstarbel. Eriti tähtis oli avastus, et selle säsist saadavat papüürust saab kasutada kirjutusmaterjalina. See võimaldas välja kujundada keeruka riigiaparaadi ja halduse.
Maavarad.
Egiptuses ei olnud palju maavarasid, kuid idapoolsel kõrbealal leidus karneooli, granaati, jaspist, mäekristalli, amasoniiti, kulda ja hõbedat. Siinai poolsaarel ja idakõrbes leidus rikkalikult vaske, kuid pronks võeti kasutusele alles Uue riigi ajal. Söögisoodat, keedusoola ja pesusoodat kasutati mitmel tööstuslikul otstarbe. Kvartsist valmistati klaasi. Palju leidus lubjakivi ja liivakivi, millest rajati monumentaalehitisi. Samuti leidus graniiti, basalti, dioriiti, doleriiti, alabastrit, serpentiini ja talki, mida kasutati mitmel otstarbel. Egiptuse kiviraidurite meisterlikkus oli laialt tuntud.


Viktor Pelevin.
Viktor Olegovitš Pelevin [pel'eevin] (vene keeles Виктор Олегович Пелевин; sündis 22. novembril 1962 Moskvas) on vene kirjanik.


Vibulaskmine 1900. aasta suveolümpiamängudel.
Vibulaskmine 1900. aasta suveolümpiamängudel toimus 28. mail ning võisteldi seitsmel vibulaskmisalal. Ühelgi neist tänapäeval ei võistelda.


Varnja.
Varnja (vene keeles "Воронья", "Варнья") on alevik Eestis Tartumaa Peipsiääre vallas.
Varnja on Eesti Peipsi ranniku kõige lõunapoolsem vene küla ja kõige lõunapoolsem Peipsi-äärne küla põhja pool Emajõge. Lõuna poole jääb Varnja soo'", mis jääb Emajõe Suursoost põhja poole.
Elanike arv on umbes 250, põhiliselt venelased.
Küla nimi on seotud Peipsi järves asuva suure Varesekiviga (Voroni kiviga). Selle kiviga seostatakse Jäälahingut.
Varnjas on apostliku õigeusu Issanda Templisseviimise kirik (varemed) (ehitatud 1855) ja vanausuliste koguduse palvela (valmis 1903; ehitati kohalike talupoegade jõududega; ikoonid on põhiliselt 20. sajandist).
Varnjas asub piirivalvekordon ja raamatukogu.
Kohaliku külaseltsi eestvedamisel on loodud Kolkja vanausuliste muuseumi filiaal, milles leiab käsitlust vanausuliste elulaad. Tuntust kogub iga-aastane septembris toimuv sibula- ja jõhvikalaat.
Varnjat on esimest korda mainitud 1582 ("Warnia", hiljem "Waronja"). Kindel asustus tekkis 18. sajandil.
Varnja vallakoolis oli 1879–1880 abiõpetajaks Jakob Liiv.
Varnjas on sündinud eesti vaimulik Harald Tammur.


Vana-Rooma keisrite loend kuni riigi lahknemiseni.
See lehekülg loetleb Vana-Rooma keisreid keisririigi algusest kuni riigi lahknemiseni.


Vastupaavstide loend.
"Siin on loetletud mõjukamad ajaloolised vastupaavstid kronoloogilises järjekorras varasematest hilisemateni ning tänapäeva vastupaavstid. Paavstid on loetletud paavstide loendis.


Vana-Rooma konsulite loend.
"Siin loetletakse Vana-Rooma konsuleid."


Vitellius.
Vitellius (Aulus "Vitellius" Germanicus Augustus Imperator; sünninimi Aulus Vitellius; 7. september 12 või 24. september 15 – 20. detsember või 22. detsember 69) oli Vana-Rooma keiser 18. juulist 66 kuni surmani.
Vitellius oli 48. aastal konsul.
Ta oli Caligula, Claudiuse ja Nero sõber.
Sõdurid kuulutasid ta keisriks Germaanias Colonia Agrippinensises (Kölnis). Pärast keiser Otho vägede võitmist ja Otho enesetappu läks ta Rooma.
Tal oli palju vastaseid ja 69. aastal kuulutati Vespasianus Juudamaal sõdurite poolt keisriks. Vespasianuse toetajad Roomas võtsid Vitelliuse kinni ja kui Vespasianus Rooma jõudis, veeti Vitellius Foorumile, kus teda pilgati ja loobiti väljaheidetega. Seejärel piinati ta Gemonia treppidel surnuks ja laip visati Tiberi jõkke.


Vespasianus.
Vespasianus (Imperator Caesar Flavii Sabini Titus Flavii Petronis "Vespasianus" Augustus; sünninimi Titus Flavius Vespasianus; 17. november 9 – 23. juuni 79) oli Vana-Rooma keiser 1. juulist 69 kuni surmani.


Volusianus.
Volusianus (Imperator Caesar Claudius Afinius Gallus Veldumianus "Volusianus" Augustus; suri augustis 253) oli Vana-Rooma keiser 251–253.
Volusianus oli Trebonianus Galluse poeg ja kaasvalitseja.
Ta tapeti koos isaga sõdurite poolt.


Valerianus.
Valerianus (Imperator Caesar Publius Licinius "Valerianus" Germanicus Maximus Augustus; sünninimi Publius Licinius Valerianus; 200 – pärast juunit 260, võib-olla 263) oli Vana-Rooma keiser augustist 253 kuni vangistamiseni 260.


Vaasa.
Vaasa (soome "Vaasa", rootsi "Vasa") on linn Soome läänerannikul Pohjanmaa maakonnas Merenkurkku kitsaimas osas, kus Soomet ja Rootsit eraldab vaid 80 km. Vaasa sai alguse 1606. aastal.
Aastail 1855–1917 kandis linn Nikolai I järgi nime Nikolaistad (Nikolainkaupunki).
Elanikke oli 2010. aastal 59 600 (soomekeelseid 71,7% ja rootsikeelseid 25,1%).
Vaasa pindala on 397 km², millest maismaad on 183 km².
Vaasa idaosas on väiksel alal mitmeid turismiobjekte.
Sport.
Vaasas tegutseb jalgpalliklubi Vaasa PS.


Vasad.
Vasad (Vasa dünastia'") olid kuninglik dünastia Rootsis aastail 1523–1654 ja Poolas aastail 1587–1668.
Päritolu.
Vasade dünastia oli ilmselt saksa päritolu. Alates 15. sajandist asusid nad Upplandis ja tõusid peagi Rootsi mõjukaimate aadliperekondade sekka. 1464 ja 1465 oli Kettil Karlsson Vasa Rootsi regent. Tema sugulane Erik Johansson Vasa oli Riiginõukogu liige 16. sajandi alguses ning tema pojast Gustav Erikssonist (Gustav I Vasa) sai esimene Vasade soost kuningas. Ta oli ka esimene kuningas pärast Kalmari uniooni lõppu. Vasade kuningavõim oli alates 1545. aastast pärilik.
Vasa dünastiast Rootsi kuningad ja kuninganna.
Vasade valitsusaega on Rootsis üldiselt peetud äärmiselt edukaks. Esimene Vasa, Gustav I, kukutas viimase Kalmari uniooni valitseja Christian II ja seadis sisse päriliku kuningavõimu. Ta teostas ka reformatsiooni, riigistades enamiku kirikumaid. Samas suutis ta Taaniga rahu hoida ja riigi majandust oluliselt turgutada. Tema poeg Erik XIV paistis silma võimeka riigimehe ja sõjandusteoreetikuna, kes algatas Eestimaa omandamisega 1561. aastal ka Rootsi riigi laienemise. Kuid tema ebastabiilse valitsemisstiili ja vaimuhaiguse tõttu kukutati ta 1568. aastal ja uueks kuningaks sai tema noorem vend Johan III, endine Soome hertsog. Ta laveeris katoliiklaste ja protestantide vahel ja saavutas sellega liidu Poolaga. Ta abiellus ka Jagelloonid]e dünastiasse kuuluva Katarina Jagellonicaga, kes oli Poola kuninga Zygmunt II õde. Nende poeg Zygmunt valiti hiljem Poola kuningaks, seega sai alguse Vasade ("Waza"de) võim Poolas. Johani surma järel sai Sigismundist ka Rootsi kuningas, kuid ta läks katoliikliku usutunnistuse tõttu tülli oma onu, Södermanlandi hertsogi Karliga, kes ta 1599. aastal kukutas ja Karl IX nime all ise Rootsi kuningaks sai. Nii jagunes Vasade dünastia vanemaks liiniks, mis valitses Poolas, ja nooremaks Rootsis. Nende vahel puhkesid usuliste ja dünastiliste erimeelsuste tõttu ägedad sõjad, mis kestsid kuni 1629. aastani.
1611. aastal sai Rootsi kuningaks Gustav II Adolf, keda on peetud üheks kõigi aegade silmapaistvamaks Rootsi monarhiks. Ta suutis sõdades võita nii venelasi, poolakaid kui ka sakslasi, muutes Rootsi tõeliseks suurriigiks. Ta kirjutas alla ka Tartu Ülikooli rajamise ürikule. 1632. aastal langes ta aga 38-aastasena Lützeni lahingus. Gustav Adolfi järel sai Rootsi kuningannaks tema alaealine tütar Kristiina, kelle ajal jätkas riigikantsler Axel Oxenstierna tegelikult Gustavi-aegset poliitikat. Kolmekümneaastases sõjas jätkati sõdimist protestantide poolel ning 1648. aastal saadi Vestfaali rahuga endale Saksamaal Ees-Pommeri ja Bremen. Selleks ajaks oli Kristiina juba iseseivalt valitsema asunud. Ta paistis silma suure harituse, metseenluse ja katoliikluselembusega. Samas haarasid tema ajal suure osa riigimaadest enda kätte suuraadlikud ning riigi majanduslik olukord halvenes.
Aastal 1654 loobus Kristiina troonist, pöördus katoliku usku, lahkus riigist ja suri 1689 lastetuna. Troon läks tema nõole Karl X Gustavile Pfalzi dünastiast (Pfalz-Zweibrücken-Birkenfeld), Wittelsbachide nooremast harust, kes olid Vasa dünastia järeltulijad naisliinis.
Vasade järeltulijad naisliinis (algul Pfalzi Wittelsbachid, hiljem Holstein-Gottorpi dünastia) valitsesid Rootsis 1818. aastani. Viimane valitsejanna, kes nimetas end Vasa printsessiks, oli Saksimaa kuninganna Carola (1833–1907), Saksimaa kuninga Alberti abikaasa ning aastal 1809 troonist ilma jäänud Gustav IV Adolfi lapselaps. Ent ka praegustel Rootsi monarhidel Bernadotte'i dünastiast on tilgake Vasade verd, mille nad on pärinud naisliinis Gustav IV Adolfist põlvnenud Viktorialt, kes oli sündinud Badeni printsessina ning oli Gustav V abikaasa ja praeguse kuninga Karl XVI vanavanaema.
Vasa dünastiast Poola kuningad.
Poola ja Rootsi kuningas Zygmunt III (Rootsis Sigismund)
Rootsi kuningas Johan III abiellus Poola kuninga Zygmunt II Augusti õe Katarina Jagellonicaga, sidudes Poola-Leedu Jagelloonide dünastia Rootsi kuningakojaga. Kui Zygmunt suri ilma meessoost järeltulijata, valiti nende poeg 1587 Zygmunt III-na Poola kuningaks. Pärast Johani surma sai Zygmunt ka Rootsi kuningaks (Sigismundi nime all).
Kuningas Sigismund kaotas aga Rootsi trooni, sest ta oli katoliiklane. Järgmiseks Rootsi kuningaks sai tema onu Karl IX. Seega oli sellest hetkest kaks Vasa dünastiat: vanem, katoliiklik haru Poola troonil ja noorem, protestantlik haru Rootsi troonil. See tekitas kahe riigi vahel arvukaid sõdu.
Zygmunt III poegade Władysław IV ja Jan II Kazimierzi ajal algas Poola allakäik. Sõjad Türgi, Venemaa ja Rootsiga nõrgestasid riiki. 1652 seati Poola Seimis sisse "liberum veto", mille kohaselt Seim sai otsuseid teha ainult ühehäälselt, nii et faktiliselt muutus otsuste tegemine võimatuks: ükskõik kes paljudest saadikutest sai ükskõik missuguse eelnõu üksinda blokeerida. 1657 anti Preisimaale suveräänsus. Andrussovo vaherahuga 1667 pidi Poola Venemaale loovutama ulatuslikke alasid. Venemaale läksid Smolenski ja Kiievi linn ning Ukraina kuni Dneprini. Juba aastal 1668, pärast Jan Kazimierzi loobumist troonist asus Poola troonile Michał Korybut Wiśniowiecki, kes ei olnud Vasa, kuigi ka Rootsi troonist loobunud Kristiina, kes oli nüüd katoliiklane, plaanis mõnda aega oma kandidatuuri ülesseadmist Poola kuninga valimistel. Viimane meessoost Vasa, Poola kuningas Jan II Kazimierz suri 1672. aastal Pariisis.


Välismaa väinade loend.
"Selles loendis loetletakse maailma väinu, välja arvatud Eesti väinad (need on loetletud Eesti väinade loendis).
A.
Ahvenameri – Ahvenanrauma – Airisto
B.
Bab el Mandeb – Baía de Todos os Santos – Balabaci väin – Bali väin – Barösund – Bashi väin – Bassi väin – Beagle'i väin – Belt – Beringi väin – Blagoveštšenski väin – Bohai väin (Bo Hai Haixia) – Bonifacio väin – Bosporus
C.
Calais' väin – Coco väin – Cooki väin
D.
Dardanellid – Davise väin – Dmitri Laptevi väin – Drake'i väin
E.
Ekarma väin –
Eterikani väin
F.
Fehmarni Belt – Florida väin – Foveaux' väin – Foxe'i väin – Freemani väin
G.
Genitšeski väin – Gibraltari väin – Great Channel – Gubali väin – Gõda väin
H.
Halli laht – Hinlopeni väin – Hormuze väin – Hudsoni väin
I.
Izmenõ väin
J.
Jevgenovi väin –
Jevreinovi väin –
Johori väin –
Jugorski Šar –
Junõi väin
K.
Kaheksanda Kraadi väin –
Kalmari väin –
Kara Värav –
Kennedy väin –
Kertši väin –
Khowrāni väin –
Korea väin –
Korsika väin –
Krenitsõni väin –
Krusensterni väin –
Kunaširi väin –
Kura kurk –
Kvalsundet (Finnmark) –
Kvalsundet (Troms) –
Kümnenda Kraadi väin
L.
La Manche –
La Pérouse'i väin –
Lancasteri väin –
Le Maire'i väin –
Longi väin –
Lomboki väin –
Lužini väin –
Lõuna-Kuriili väin –
Lõuna-Preparise väin
M.
Magalhãesi väin – Makassari väin – Malaka väin – Man-aungi väin – Matotškin Šar – Menai Straits – Merenkurkku – Messina väin – The Minch – Mona väil – Mosambiigi väin
N.
Narese väin –
Neljas Kuriili väin –
Nevelskoi väin
O.
Ōsumi väin – Otranto väin
P.
Palki väin – Peimari – Piombino väin – Pitkäsalmi – Punaarmee väin – Põhja-Preparise väin – Põhjaväin
R.
Robesoni väin – Ruotsinsalmi
S.
Saint George'i väin –
Sannikovi väin –
Severgini väin –
Sindetmaw' väin –
Skíathose väin –
Smithi väin –
Solenti väin –
Storfjorden –
Sunda väin –
Š.
Šokalski väin
Z.
Zákynthose väin – Zarja väin
T.
Taani väin – Taani väinad – Taiwani väin – Tatari väin – Teine Kuriili väin – Tirani väin – Tjeldsund –
Torrese väin – Tromsøysundet – Tsugaru väin – Tsushima väin – Tuulepealne väin
V.
Valge mere kurk – Vilkitski väin – Väike-Belt
Ü.
Üheksanda Kraadi väin
Y.
Yucatáni väin


Vaso Abašidze.
Vaso Abašidze (ვასო აბაშიძე; eesti keeles on kasutatud ka nimekuju Vasso; õieti Vasil Abašidze (ვასილ აბაშიძე); 4. detsember 1854 Dušethi – 9. oktoober 1926) oli Gruusia näitleja ja lavastaja.
Tema mängu- ja lavastamislaad oli realistlik. Teda peetakse gruusia realistliku näitlejakoolkonna rajajaks.
Nooruses töötas Abašidze alates 1874. aastast õpetajana Khuthaisis ja Aserbaidžaanis. Khuthaisis hakkas ta mängima amatöörteatris. Aastal 1879 hakkas ta Thbilisis elukutseliseks näitlejaks, esinedes nii gruusia kui teiste näitekirjanike näidendites, sageli komöödiates.
Pärast hakkas ta näidendeid ka lavastama. Ta on tõlkinud ja lavastanud vähemalt 42 näidendit.
Aastal 1885 asutas ta Gruusia esimese teatriajalehe Theatri.
Elu lõpul (1916–1926) mängis ta ka 3 filmirolli.
Tema nime kannab Vaso Abašidze nimeline Thbilisi Muusika- ja Draamateater.


Vatikan.
Vatikan on Roomas asuv merepiirita linnriik. Ta on väikseima pindala ja elanike arvuga riik maailmas.
Vatikan on Euroopa ainuke teokraatia. Moodustati tänasel kujul Rooma paavsti ja Itaalia valitsuse vaheliste Lateraani kokkulepetega 1929. aastal. Vatikan on katoliikliku kiriku keskus. Kirikuriigi pea on paavst.
Vatikani linnriik.
Vatikani Linn, ametliku nimega Vatikani Linnriik, on vaid maismaaga piirnev suveräänne linnriik, mille territoorium koosneb müüriga ümbritsevast enklaavist Roomas. Ligikaudu 44 hektari suurune (110 aakrit) ja rahvaarvuga 900 inimest, on Vatikan väikseim riik maailmas, nii rahvaarvu kui ka pindala poolest.
Vatikani Linn on linnriik, mis ametlikult loodi suveräänse riigina 1929. aastal ja on seega selgelt eraldiseisev osa Rooma-Katoliku Kiriku keskvõimust, mida tuntakse ka kui Püha Tooli ning mis eksisteeris kaua enne 1929. aastat. Vatikani linna määrused ja korraldused avaldatakse itaalia keeles. Seevastu Püha Tooli ametlikke dokumente väljastatakse enamasti ladina keeles. Neil kahel juriidilisel objektil on isegi erinevad passid. Püha Tool, olles mitte riik, väljastab vaid diplomaatilisi passe ja teenistuspasse, seevastu Vatikani Linn väljastab tavalisi passe. Mõlemal juhul on väljastatavate passide hulk äärmiselt väike.
Lateraani leping, mis allkirjastati 1929. aastal, oligi aluseks iseseisva linnriigi tekkele. Leping kirjeldas riiki kui uut moodustist (preambuli III artikkel), mis ei olnud varasema Kirikuriigi järeltulija (756–1870), mis oli varem ümbritsenud tervet Itaalia keskosa. Enamik selle territooriumist liideti Itaalia Kuningriigiga aastal 1860 ning Paavstiriigi viimane osa, mis oli Rooma lähistel asuva territoorium, 10 aastat hiljem, aastal 1870.
Vatikani Linn on mitte sünnijärgse valitseja, vaid valitud monarhi poolt juhitud riik, mille eesotsas on Rooma piiskop ehk Rooma paavst. Kõige kõrgemad linna funktsionäärid on kõik katoliku kiriku vaimulikud. Suveräänset Püha Tooli territooriumi ja paavsti residendi asukohta kutsutakse ka apostellikuks paleeks.
Paavstid on elanud sellel territooriumil, mis 1929. aastal sai nimeks Vatikani Linn, sellest ajast peale, kui nad naasid pagulusest Avignoni linnast 1377. aastal. Varem resideerisid nad Lateraani palees, mis asus hoopis Rooma teises otsas ning mis oli mittekõlbulik aastast 1377 alates. Kokkulepete allkirjastamine, mis lõid uue riigi, võtsid aset hilisemas hoones, mille järgi nimetatakse ka vastavaid lepinguosasid Lateraani kokkulepeteks ning mille järgi tuntakse seda lepingut ka tänapäeval.
Riigipea.
Paavst on riigipea ja ka valitsuspea Vatikani Linnas. Need funktsioonid on erinevad tema primaarsest kohustusest – olla Rooma peapiiskopkonna piiskop. Termin Püha Tool vihjab pigem paavsti spirituaalsele ja pastoraalsele valitsemisele, mitte Vatikani riigile. Püha Tooli poliitikat viiakse läbi eelkõige just Rooma Kuuria kaudu. Tema ametlik nimetus, mis puudutab Vatikani Linnriiki on „suveräänne Vatikani Linnriigist“.
Paavsti aujärg on mittepärilik ning valitav monarh, kelle nimetab ametisse Kardinalide Kolleegium ehk konklaav. Samal ajal on paavst ka monarh, mis tähendab seda, et tal on täielik seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim Vatikani Linna üle. Paavst nimetatakse ametisse eluks ajaks kardinalide konklaavi poolt ning ta peab olema alla 80 aasta vanune.
Paavsti otsene valitsusametnikust alluv, kes vastutab Vatikani Linna eest, on Paavstliku Komisjoni President Vatikani Linnriigis, kes aastast 1952 kätkeb endas funktsioone, mis varem kuulusid Vatikani Linna kubernerile. Aastast 2001 kuulub Paavstliku Komisjoni Presidendile Vatikani Linnriigis ka tiitel, mille nimetus on Vatikani Linnriigi Kubermangu President. Paavst resideerib paavsti eluruumides Paavsti Palees, mis asub Püha Peetruse väljaku kõrval. Just sealt korraldab ta oma valitsemist ja kohtub teiste maade välisesindajatega.
Hetkel ametisolev paavst on Saksamaal sündinud Benedictus XVI, sünnijärgse nimega Joseph Alois Ratzinger. Itaallasest kardinal Giovanni Lajolo teenib hetkel Paavstliku Komisjoni Presidendina Vatikani Linnriigis. Ta nimetati ametisse paavst Benedictus XVI poolt 11. septembril 2006. aastal.
Ajalugu.
Just sellel algselt asustamata territooriumil, mis asub vastastikuliselt Tiberi jõega Rooma linnas, asus Agrippina Vanem (14 eKr – 18. oktoober 33 pKr) kuivendama mäeküngast ning ümbritses ja ehitas sinna enda aiad 1. sajandi varajases alguses pKr. Imperaator Caligula (37–41) alustas sinna tsirkuse ehitamist (40 pKr), mis hiljem lõpetati keiser Nero poolt ning mis kandis nimetust Circus Gaii et Neronis, mida tavaliselt nimetati lihtsalt Nero Tsirkuseks. Vatikani obelisk oli algselt võetud imperaator Caligula poolt Heliopolisest ning oli mõeldud kaunistamaks tema tsirkuse esist ning on samal ajal ka selle algselt tsirkuse viimane nähtav jäänuk. See territoorium muutus paljude kristlaste jaoks märtripaigaks pärast suurt Rooma põlengut keiser Nero ajal, aastal 64 pKr. Antiikne pärimus väidab, et just siis ja selles tsirkuses otsustati Püha Peetrus pea alaspidi risti lüüa. Tsirkuse vastas asus surnuaed, mis on eraldatud Via Cornelia poolt. Ehitati mitmesuguseid matusemonumente, mausoleume ja väikesed hauakambrid ning ka altareid paganatest jumalatele, kes pärinesid erinevatest polüteistlikest religioonidest. Need ehitised püsisid kuni Püha Peetruse Constantinuse Basiilika taastamise alguseni umbes 4. sajandi esimesel poolel. Selle antiikse nekropoli jäänused tulid päevavalgele sajandite jooksul erinevate renoveerimiste käigus, mida viisid läbi mitmed paavstid. Renoveerimiste sagedus tõusis märgatavalt just renessanssi ajal. Kõik see kestis nii kaua, kuni paavst Pius XII käskis kogu selle territooriumi süstemaatiliselt läbi kaevata, aastatel 1939–1941.
Aastal 326 valmis esimene kirik – Constantinuse basiilika ning see ehitati, vastavalt katoliku vaimulike väidetele ning ka tuntud Itaalia arheoloogide kinnitusel Püha Peetruse hauakambri kohale, kes oli väidetavalt maetud tavalisele surnuaiale sellel kohal. Sellest ajast alates hakati seda territooriumi rohkem asustama. Peamiselt ehitati sinna vaid kortermaju, mis olid seotud Püha Peetruse katedraali tegevusega. Palee ehitati basiilika lähedusse juba 5. sajandi alguses.
Paavstide ilmalik roll muutus suuremaks ning järk-järgult hakkasid nad valitsema naaberregioone ning läbi Paavstiriigi valitseti suurt osa Itaalia poolsaarest rohkem kui tuhat aastat. See kestis kuni 19. sajandi keskpaigani, mil suur osa Paavstiriigist vallutati vastloodud Itaalia Kuningriigi poolt. Oma võimutäiust ei viinud paavstid aastatuhande jooksul enamasti läbi Vatikani, vaid hoopis Lateraani Palee, samas kui aastatel 1309–1377 oli paavstide residentsiks hoopis Avignon Prantsusmaal.
1870. aastatel jäid paavsti poolt valitsetavad territooriumid saatuse hooleks, kuna Rooma ise annekteeriti Piemonte maakonna poolt juhitud vägede poolt, mis olid samas liitnud ka ülejäänud Itaalia, pärast paavstivägede marginaalset vastuhakkamist. Aastatel 1861–1929 oli paavsti staatus kui „Rooma küsimus“. Nad jäeti segamatult oma paleesse elama ning neile anti teatud tunnustus, muuhulgas ka õigus saata ja vastu võtta välissaadikuid. Samas ei tunnustanud nad Itaalia kuninga õigust valitseda Roomat ning nad keeldusid lahkumast Vatikani territooriumilt. See küsimus oli lahtiseks nii kaua, kuni see viimaks 1929. aastal lahenduse leidis. Teised riigid jätkasid diplomaatilisi suhteid Püha Tooli kui välisriigiga. Praktiliselt ei teinud Itaalia aga midagi, segamaks Püha Tooli tegemistesse Vatikani müüridest seespool. Samas hõivasid nad suure osa kirikuvarast muudes piirkondades, sh ka paavsti teise ametliku residentsi. Paavst Pius IX, (1846–1878) Paavstiriigi viimane valitseja, väitis, et pärast seda, kui Rooma annekteeriti, on ta kui „Vatikani vang“. Esimese maailmasõja ajal taotlesid Saksamaa ja Austria luua iseseisvat kirikuriiki Tiroolis, Baleaaridel või Liechtensteinis (Paavst Baleari saartele. Kaja, 17. veebruar 1929, nr. 41, lk. 8). Vatikani probleem leidis lahenduse alles 11. veebruaril 1929. aastal Itaalia ja Püha Tooli omavaheliste lepingutega.
Leping allkirjastati Benito Mussolini, kes esindas kuningas Vittorio Emanuele III ning Vatikani riigisekretäri Pietro Gasparri vahel, kes esindas paavst Pius XI. Lateraani leping ja kokkulepe rajas iseseisva Vatikani Linnriigi ning garanteeris katolitsismile eristaatuse Itaalias. 1984. aastal sõlmiti uus kokkulepe Püha Tooli ja Itaalia riigi vahel, millesse toodi sisse teatud muudatused võrreldes varasema lepinguga, sh määratleti katolitsismile ka uus positsioon Itaalia riigiusundina.
Sõjavägi ja politsei.
Varem palkasid paavstid Šveitsi palgasõdureid kui osana oma armeest. See kestis kuni paavst Julius II rajas 22. jaanuaril 1506. aastal Paavstliku Šveitsi Kaardiväe, mis pidi tegelema paavsti isikliku turvamisega ning mis jätkab seda traditsiooni ka tänapäeval. See kokkulepe on Paavstlikus Aastaraamatus registreeritud „Püha Tooli“, mitte Vatikani Linnriigi nime all. 2005. aasta lõpus oli Kaardiväel 134 liiget. Värbamist korraldab leping, mis on sõlmitud Püha Tooli ja Šveitsi vahel ning on lubatud vaid katoliiklastest Šveitsi kodanikele. Paleevalve ja Aadlivalve saadeti 1970. aastal laiali paavst Paul VI poolt. Nendest kahest esimene – Paleevalve – oli rajatud kui sõjavägi, kaitsmaks Paavstiriiki, samal ajal, kui tema teenistus Vatikani Linnas oli sarnaselt Aadlivalvega vaid tseremoniaalne.
Politseina tegutseb Vatikanis Corpo della Gendarmeria, mille ametlik nimetus on Corpo della Gendarmeria dello Stato della Città del Vaticano (see tähendab Vatikani Linnriigi sandarmeeriaüksus). Sandarmid vastutavad avaliku korra eest, seaduste täitmise, rahva ning liikluskontrolli eest ning ka kriminaalmenetluste eest Vatikani Linnas.
Vatikanil on ka oma vangla.
Suhted teiste riikidega.
Vatikani Linnriiki tunnustatakse riikliku territooriumina rahvusvahelises õiguses, kuid just Püha Tool on see, kes viib läbi diplomaatilisi suhteid Vatikani nimel. Lisaks sellele on Pühal Toolil ka enda diplomaatia, mis sõlmib ka rahvusvahelisi kokkuleppeid. Seetõttu puudub Vatikani Linnriigil enda diplomaatiline teenistus. Välissaatkonnad Püha Tooli juures asuvad väljaspool Vatikani, Rooma linnas. Ainult II maailmasõja ajal tehti mõnede riikide saatkondadele teatud erandeid, nt Ühendkuningriikide saatkonda majutati Vatikani Linnas, samal ajal, kui Roomat valitsesid fašistid ning ka Saksamaa saatkonda majutati Vatikani Linnas, samal ajal, kui Itaaliat kontrollisid liitlasväed.
Arvestades nende kahe juriidilise objekti olulist erinevust (Vatikani ja Püha Tooli), on Püha Tooli tohutu mõjuvõim maailmaasjadele samas üsna kõrvaline miniatuursele Vatikani Linnriigile.
Valitsus.
Vatikani Linnriigi poliitikat viiakse läbi absoluutse valitava monarhia, millega seoses kuulub võim Rooma-Katoliku Kiriku peale. Paavst kasutab ex officio põhimõtet, samal ajal, kui tal on seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim Vatikani Linnriigi üle (eraldiseisev objekt Pühast Toolist), mis on väga haruldane võimukombinatsioon valitava monarhiaga riigi puhul.
Poliitiline süsteem.
Vatikani Linnriigi valitsusel on unikaalne struktuur. Paavst on sõltumatu riigist. Seadusandlikku võimu viiakse läbi Paavstliku Komisjoni Vatikani Linnriigis kaudu, mis on kardinalide kogu, kelle määrab ametisse paavst isiklikult viieaastasteks perioodideks. Täidesaatev võim kuulub selle komisjoni presidendile, keda assisteerivad riigisekretär ja aseriigisekretär. Vatikani riigi välissuhted on usaldatud Püha Tooli riigisekretariaadile ja diplomaatilisele teenistusele. Sellest hoolimata kuulub just paavstile absoluutne seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim Vatikani Linnriigis. Ta on praegusel hetkel ainus absoluutne monarh Euroopas. Lisaks selle on Vatikanis olemas spetsiaalsed osakonnad, mis tegelevad tervishoiuga, turvalisusega, telekommunikatsiooniga jne.
Kardinal Camerlengo on Apostelliku Kambri eesotsas – see on asutus, mille kaudu on talle usaldatud võim administreerida ja juhtida Püha Tooli vara kaitset ja Püha Tooli õiguste ametlikku kaitset ajutisel perioodil, mil paavsti ametikoht ei ole täidetud. Vara, mis kuulub Vatikani Linnriigile jääb Paavstliku Komisjoni Vatikani Linnriigis kontrolli alla. Koos kolme teise kardinaliga, keda valitakse komisjoni kaudu iga kolme päeva järel teostab ta riigipea funktsioone. Kolm toetavat kardinali valitakse 3 erineva kardinalide rühma seast (kardinal-piiskop, kardinal-preester, kardinal-diakon). Kõik otsused, mis need 4 kardinali vastu võtavad peavad lisaks olema terviklikult heakskiidetud Kardinalide Kolleegiumi poolt.
Vatikani Linnriik, mis loodi 1929. aastal Lateraani kokkulepete kaudu kindlustab Pühale Toolile alalise jurisdiktsiooni ja iseseisvuse väiksel territooriumil. See on eriline osa Pühast Toolist. Seda riiki võib seega pidada tähelepanuväärseks, kuid mitte vajalikuks osaks Pühast Toolist. Püha Tool ise on vahetpidamatult eksisteerinud juriidilise isikuna juba Rooma Impeeriumi aegadest alates ning on olnud rahvusvaheliselt tunnustatud kui võimsa, iseseisva ja suveräänse juriidilise isikuna alates hilisantiikajast kuni tänapäevani välja. Segamatult on Püha Tool tegutsenud isegi aegadel, mil tal puudus ametlik territoorium (nt aastatel 1870–1929). Pühal Toolil on maailma vanim aktiivne ja tegutsev diplomaatiline teenistus üle maailma ning see ulatub vähemalt aastasse 325 pKr, mil asutati tema esimene ametlik diplomaatiline esindus Nicea Nõukogu juures. Suursaadikud akrediteeritakse ametisse alati Püha Tooli ning mitte iialgi Vatikani Linnriigi poolt.
Demograafilised andmed – rahvaarv ja keeled.
Peaaegu kõik Vatikani Linnriigi 824 kodanikku (2008. aasta andmeil) elavad kas Vatikani müüride sees või teenivad Püha Tooli diplomaatilistes saatkondades (paavsti saatkonda nimetatakse nuntsiatuuriks) üle kogu maailma. Vatikani kodanikkond koosneb peaaegu terviklikult kahest grupist: vaimulikest, kellest enamik töötab Püha Tooli teenistuses ning väga vähestest Vatikani riigiametnikest ning Šveitsi Kaardiväelastest. Enamik 3000 lihttöölistest, kes moodustavad suure osa Vatikani tööjõust, elavad väljaspool Vatikani ning on Itaalia kodanikud, samas, kui mõned üksikud on ka teiste riikide kodanikud. Selle tulemusena on Linnriigi kõik kodanikud katoliiklased. Kõik palvekojad Vatikani Linnriigis on katoliiklikud.
Vatikani Linnriigil puudub ametlik riigikeel. Erinevalt Pühast Toolist, mis kasutab enamasti ladina keelt ametlikes riigidokumentides, mis puudutavad katoliku kirikut, kasutab Vatikani Linnriik enamasti ametlikuks suhtlemiseks itaalia keelt. Itaalia keelt kasutavad enamasti ka need inimesed, kes töötavad selles linnriigis. Šveitsi Kaardiväes antakse seevastu käsklusi saksa keeles, kuid ihukaitsjad annavad oma ametliku vande oma emakeeles: saksa, prantsuse või itaalia keeles. Vatikani Linnriigi ametliku kodulehekülje keeled on itaalia, inglise, saksa ja hispaania (seda kodulehekülge ei tohiks jällegi segi ajada Püha Tooli ametliku koduleheküljega, mis kasutab eelnevatele keeltele lisaks veel portugali keelt ning alates 9. maist 2008. aastast ka ladina keelt).


Virginia Woolf.
Virginia Woolf [vö´džinjö vulf] (sünninimi Adeline Virginia Stephen; 25. jaanuar 1882 London – 28. märts 1941) oli briti kirjanik ja feminist.
Elukäik.
Virginia Woolf sündis Londonis söör Leslie Stepheni ja tema naise Julia Duckworthi tütrena. Tal oli kuus (pool)õde-venda.
Virginia Woolfi ema suri 1895 ja 18-aastane poolõde Stella 1897 ning sellest ajast peale kannatas Virginia kogu elu tasakaalutuse ja depressioonihoogude all. Aastal 1891 pandi tema 21-aastane poolõde Laura hullumajja, kus ta oli surmani 1945. Tema isa suri 1904. aastal. Virginia vaimset tasakaalutust süvendas ka tema ja ta 3 aastat vanema õe Vanessa seksuaalne väärkohtlemine 12 ja 14 aastat vanemate poolvendade poolt.
Aastal 1912 abiellus kirjanduskriitiku Leonard Woolfiga. Koos abikaasaga soetati trükipress, millega pandi 1917. aastal alus kirjastusele Hogarth Press. Kirjastus avaldas kaasaegse Inglise ja Ameerika kirjanduse kõrval ka Sigmund Freudi teoseid inglise keeles ning tõlkeid vene keelest.
Virginia Woolf lõpetas elu enesetapuga 1941. aastal, uputades end Ouse'i jõkke kodu lähedal Sussexis.
Looming.
Eesti keeles on veel ilmunud valimik "Esseed" (tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1997) ning lühiproosat ja esseid ajakirjades: "Kew Gardens" (tõlkinud Inna Feldbach, Looming 1975/8), "Kaasaegne proosa" (tõlkinud Jaak Rähesoo, Looming 1982/1), "Kolm pilti" (tõlkinud Malle Talvet, Vikerkaar 1991/7), "Tellija ning krookus", "Viiv", "Suveõhtu" (tõlkinud Malle Talvet, Looming 1991/12), "Kuidas rabab kaasaegset" (tõlkinud Jaak Rähesoo, Looming 1992/8).
Oma romaanides rakendas ta teadvuse voolu tehnikat.
Lisaks romaanidele kirjutas Woolf ka novelle ja kirjanduslikke esseid.
Virginia Woolfi tugev külg on sisemine dialoog, mille abil ta tungib inimese teadvuse äärmiste piirideni ja üritab talletada laiaulatusliku silmapilgu kestvaid tegelaste minevikku ja tulevikku. Teostel puudub kindel süžee, jutustust siduv intriig, pole sõlmitusi ega lahendusi, järjekindlat tegevustikku.
Muud.
Virginia Woolfi 1925. aastal ilmunud romaanist "Proua Dalloway", on saanud ainest Ameerika kirjaniku Michael Cunninghami 1999. aastal Faulkneri ja Pulitzeri auhinna võitnud romaan "Tunnid".
Romaani ainetel on valminud film "Tunnid" ("The Hours"). Film tunnistati 2003. aastal Kuldgloobuse vääriliseks. Filmi lavastajaks oli Stephen Daldry, osades Nicole Kidman, kes võitis selle rolli eest nii Oscari kui Kuldgloobuse, Meryl Streep ja Julianne Moore.
Välislingid.
Woolf, Virginia
Woolf, Virginia
Woolf, Virginia


Vladimir Majakovski.
Vladimir Vladimirovitš Majakovski (19. juuli 1893 Gruusias Bagdathis Khuthaisi lähedal – 14. aprill 1930 Moskva) oli vene luuletaja, vene futurismi silmapaistvamaid esindajaid.
Vladimir Majakovski lõpetas oma elu enesetapuga, olles 37 aastat vana. Ta on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.
Tema loomingu põhiteemaks oli uue maailma ehitamine ja uue inimese kujundamine.
Kari tänav Tallinnas kandis aastatel 1953–1995 Vladimir Majakovski nime.
Tema auks kandis nõukogude ajal Majakovski nime tema sünnilinn Bagdath.


Vanakreeka mütoloogia tegelaste loend.
"Siin on loetletud vanakreeka mütoloogia tegelasi.
A.
Abas - Acheloos – Achilleus – Admetos – Adonis – Adrastos – Agamemnon – Agaue – Agenor ja Epikaste – Agenor ja Telephassa – Aglaia – Agrios – (Suur) Aias – (Väike) Aias – Aietes – Aigeus – Aineias – Aiolos (tuultejumal) - Aison – Aither – Aithra – Akarnanos – Akrisios – Aktaion – Alkaios – Alkestis – Alkmaion – Alkmene – Alkyone – Alphesiboia – Althaia – Amaltheia – Amphiaraos – Amphilochos – Amphion – Amphitrite – Amphitryon – Amphoteros – Amykos – Anchises – Androgeos – Andromache – Andromeda – Anippe - Antaios – Anteia – Antigone – Antikleia – Antiope – Aphrodite – Apollon – Apsyrtos – Arachne – Areion – Ares – Arges – Argos – Ariadne – Aristaios – Artemis – Askanios – Asklepios – Asopos – Asterion – Astyanax (Hektori poeg) – Astyanax (Heraklese poeg) – Atalanta – Athamas – Athena – Atlas – Atreus – Atropos – Attis – Augeias – Autolykos – Autonoe
B.
Bellerophon (Bellerophontes) – Biton – Boreas – Briareos – Briseis – Brontes – Busiris
C.
Chaos – Charon – Charybdis – Cheiron – Chione – Chloris – Chrysaor – Chryseis – Chthonia
D.
Daidalos – Danae – Danaos – Daphne – Dardanos – Deianeira – Deidameia – Deiphobos – Demeter – Demodokos – Demonike – Demophon – Deukalion – Dido – Dike – Diktys – Diomedes – Dionysos – Dysnomia
E.
Echidna – Echo – Eileithyia – Elara – Elektra – Elektryon – Eos – Epaphos – Ephialtes – Epikaste – Epimetheus – Erato – Erebos – Erechtheus – Erichthonios – Eriphyle – Eris – Eros – Erymanthose metssiga – Eteokles – Euphrosyne – Europe – Euros – Euryale – Eurydike – Eurystheus – Euterpe – Evenos
G.
Gaia – Galatea – Galateia – Ganymedes – Geryon – Glauke – Glaukos – Gorge – Gorgophone – Gyes
H.
Hades – Haimon – Harmonia – Hebe – Hekabe - Hekate – Hektor – Helena – Helena (jumalanna) – Helenos – Helios – Helle – Hellen – Hemera – Hermaphroditos – Hephaistos – Hera – Herakles – Hermes – Hermione – Hesione – Hestia – Hilaeira – Hippomedon – Hippodameia – Hippolyte – Hippolytos – Hippomenes – Hyakinthos – Hydra – Hyllos – Hyperion – Hypermestra (Aitoolia) – Hypnos
I.
Iapetos – Iasion – Iason – Idas – Idomeneus – Ikaros – Inachos – Ino – Io – Iobates – Iokaste – Ion – Iphigeneia – Iphikles – Iphimedeia – Ismene – Ixion
K.
Kadmos – Kalais – Kalchas – Kalliope – Kallirrhoe – Kallisto – Kalydoni metssiga – Kalypso – Kapaneus – Kassandra – Kassiopeia – Kastor – Kelaino – Kephalos – Kerberos – Kerkyron – Keryneia hirv – Keto – Kimäär – Kinyras – Kirke – Kleio – Kleobis – Klotho – Klymene – Klytaimestra – Koios – Kokalos – Kottos – Kreeta sõnn – Kreios – Kreon – Kretheus – Kreusa – Kronos – Kybele – Kyknos
L.
Labdakos – Lachesis – Ladon – Laios – Lamia – Leda – Lerna hüdra – Leto – Leukippos – Lykos – Lynkeus
M.
Maia – Makris – Marpessa – Medeia – Megareos – Meleagros – Melikertes – Menoikeus vanem – Menoikeus noorem – Merope – Minos – Minotauros - Mnemosyne – Molos – Momos – Morpheus – Myrrha
N.
Narkissos – Nemea lõvi – Nemesis – Neleus – Nike – Niobe – Notos – Nykteus – Nyx
O.
Odysseus – Oidipus – Oineus – Okeaniidid – Okeanos – Oreithyia – Orion – Orpheus – Orthos
P.
Paan – Pallas – Pandora – Paris – Parthenopaios – Pasiphae – Patroklos – Pegasos – Peleus – Pelias – Pelops – Penelope – Pentheus – Periklymenos – Persephone – Perseus – Phaeton – Phegeos – Pheres – Phlegos – Phoibe – Phoinix – Phrixos – Pluton – Polydeukes – Polydora – Polydoros (Teeba) – Polyhymnia – Polyneikes – Polyphemos – Pontos – Porthaon – Poseidon – Priamos – Prokne ja Philomela – Prokris – Prokrustes – Prometheus – Pygmalion – Pylos – Pyrrha – Python
S.
Salmoneus – Sarpedon – Schoineus – Semele – Sterope – Sthenelos – Styx
Z.
Zephyrios – Zetes – Zethos – Zeus
T.
Talaos – Talos – Tantalos – Taygete – Telemachos – Telephassa – Terpsichore – Tethys – Thaleia – Thanatos – Thea – Themis – Theseus – Thespios – Thestios – Thetis – Triton – Tydeus – Tyndareos – Typhon – Tyro
Tegelaste rühmad.
allilma kolm kohtunikku – amatsoonid – aloaadid – argonaudid
danaiidid – Diomedese hobused – dioskuurid – drüaadid
gigandid – gorgod – graiad
hariidid – heerosed – hekatonheirid – heliaadid – hesperiidid – hoorid
kariidid – keerid – kentaurid – korübandid – kükloobid
meleagriidid – menaadid – moirad – muusad
najaadid – nereiidid – niobiidid – nümfid
okeaniidid – Olümpose jumalad
penaadid – perseiidid – plejaadid
saatürid – sireenid – spardid – Stymphalose linnud


Vanausulised.
Vanausulised (ka staroveeretsid, raskolnikud; vene keeles "староверы, старообрядцы") on 17. sajandil Vene Õigeusu Kirikust eraldunud usuline liikumine.
Ajalugu.
Õigeusu kiriku jumalateenistusi viidi kuni 17. sajandini läbi paralleelselt Konstantinoopolist ja Jeruusalemmast pärit liturgiliste reeglite järgi. 1652 algatas Vene õigeusu patriarh Nikoni reformid, mis olid suunatud rituaalide ja doktriinide vastavusse viimisele Kreeka emakirikuga. Teda toetas tsaar Aleksei I. Tsaar ja patriarh kutsusid abiks mitmeid välismaiseid (eeskätt Kreeka) nõuandjaid ning toetusid osalt ka oma isiklikule maitsele.
Kaugeltki kõik usklikud ja vaimulikud ei pooldanud reforme. Nende meelest oli tegu muistsel pärandil püsiva kristliku autoriteedi hülgamisega, õigeusu ajaloo diskrediteerimisega ja tee vabaks andmisega edasisele moderniseerumisele ja ilmalikustumisele. Nad kartsid võõramaa mõjusid ja "ladina orjust". Vanausuliste vaatekohast langes kirik Antikristuse rüppe.
1658 toimus kirikukogu, kus tsaar hääletas esimesena kõigi uuenduste poolt. Samal ajal suutsid Nikoni vastased tsaari veenda, et patriarhi vägevus hakkab tsaari oma varjutama. Tsaari suhted Nikoniga jahenesid tugevasti ning viimane pidi ametist lahkuma. 1666-1667 Moskva sinod kiitis taas kõik reformid heaks. Vanade kommete pooldajad pandi kirikuvande alla, neid hakati nimetama raskolnikuteks ("раскол" – vene keeles lõhe). Vanausuliste seas omakorda hakati seda kirikukogu nimetama röövellikuks ("Разбойный") või hullumeelseks ("Бешеный").
1681 ja 1685 aasta kirikukogud andsid õnnistuse nn idainkvisitsioonile ning algas vanausuliste tagakiusamine. Rakendati surmanuhtlust, peksu, küüditamist, vara konfiskeerimist; hukatute arvu on hinnatud mitmele kümnele tuhandele. Pealöök anti vastupanijate keskusteks kujunenud kloostrite pihta, mida mõnel pool oldi sunnitud sõjaväega piirama. Tühjenenud kloostritesse toodi mujalt uued asukad, kes said ka uue vaimulikkonna alustaladeks.
Kaluuga oblastis Borovskis piinati 1675. aastal surnuks kaks Sokovinite bojaarisoost õde – Feodossia Morozova ja Jevdokia Urussova. Vahistatud bojaarinna Morozovat on maalil kujutanud Vassili Surikov. Pärast pagendust ja piinamist põletati 1682. aastal elusalt kangekaelne vanausu kaitsja ülempreester Avvakum. Tema surma järel tõusis vanausuliste vaimseks juhiks Suzdali vaimulik Nikita Dobrõnin. Ta kohtus ka patriarh Joakimiga ning suutis teoloogilises dispuudis viimase kimbatusse viia. Näis, et Joakim oli peaaegu valmis vana ja uue kombe pooldajaid ühendama. Vanausulised juubeldasid, kuid Joakim reetis Nikita ja viimane hukati.
Arveteõiendamine kestis Peeter I ajani, mil tagakiusamine vähenes peamiselt seetõttu, et pragmaatiline tsaar nägi vanausulistes eeskätt maksumaksjaid.
Vanausuliste seas jätkusid oma kirikukogud pagenduses, vähetähtsatel maadel Venemaa piiri taga. Neile tegi muret puuduv vaimulikkond, kes oli suures osas füüsiliselt likvideeritud. Vanausulistel puudus piiskop, kuid ainult piiskopid said uusi vaimulikke ametisse pühitseda. See probleem põhjustas vanausuliste lahknemise kahte peamisse harru.
Vanausuliste seas püsis suhteliselt laialdane kirjaoskus, sest nende kätte oli jäänud hulk käibelt kõrvaldatud vaimulikku kirjandust. Üritati anda lastele algharidust – nii kloostrites kui kaupmehemajades. 18. sajandi alguseks oli juba tekkinud puudus kirjandusest ning asutati põrandaaluseid trükikodasid, sealhulgas Leedus ja Poolas.
19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Venemaal olid vanausulistest kaupmehed edukad tööstuste rajamisel, selle põhjusena on nähtud nii nende traditsioonilist töökust ja visadust kui toimivat omavahelist sotsiaalset võrgustikku. Paljud edukad vanausulised ettevõtjad (näiteks Mihhail Sirotkin ja Mihhail Brilliantov) toetasid usuelu, püüdsid korraldada paremaid suhteid riigiga, koostasid palvekirju tsaarile.
Vaimulikku kirjandust kirjutas Uurali piiskop Arseni, kes tegeles ka ulatusliku rahvavalgustusega. Tema algatusel toimusid vanausuliste kongressid ja iga-aastased kirikukogud. Tänu tema initsiatiivile alustas 1905 Venemaal tööd esimene legaalne vanausuliste kirjanduse trükikoda, mis kuulus A. Simakovile.
16. aprillil 1905 andis keiser Nikolai II ukaasi usuvabaduse kohta.
1971 tühistas Vene Õigeusu Kirik vanausulistele pandud kirikuvande, kuid nende kogudused on püsinud oma eraldatuses.
Harud.
Vanausulised jagunesid mitmesse harru. Kõige üldisem jaotus kujunes siis, kui enne kirikulõhet pühitsetud vaimulikud olid kõik surnud.
Popoovetsid ehk preestritega vanausulised ("popovtsõ") uskusid, et sakramentide jagamiseks on vajalikud pühitsetud vaimulikud, ning lootsid neid värvata uuekombeliste ridadest.
Bespopoovetsid ehk preestritud vanausulised ("bespopovtsõ") keeldusid uues kirikus pühitsetud vaimulikke vastu võtmast ning eelistasid jääda ilma kirikliku hierarhiata.
Kaks peamist haru jagunevad erinevateks gruppideks, mida otseses tõlkes võiks nimetada koosmeelteks või kooskõladeks ("соглас, согласие") ja õpetusteks ("толк").
Preestritega vanausulised.
1717. aastal Vetka kirikukogust alates hakkasid popoovetsid otsima endale piiskoppe. See oli raske ülesanne, sest vanausuliste silmis olid paljud uueusulised liiga tugeva poola ja ladina mõjude all, rahvast kaugel ja mitte-venepärased. Otsingud edenesid visalt, eriti Nikolai I ajal, kes oli vanausuliste silmis väga kardetud ja vihatud 1826. aastal alanud uue repressioonide laine tõttu. 1835 Moskva kirikukogus otsustati asutada piiskopitool väljaspool Venemaa piire. Mungad Pavel ja Alimpii läksid Austriasse ja esitasid avalduse sooviga lubada neil omada piiskoppi. Luba anti praeguses Lääne-Ukrainas Tšernivtsi oblastis asuvale Belaja Krinitsa kloostrile. Piiskoppi otsiti Egiptusest, Süüriast, Palestiinast, Aleksandriast, Konstantinoopolist ja Jeruusalemmast, otsinguid spondeerisid jõukad vanausuliste kaupmeheperekonnad. Konstantinoopolis kohtusid mungad metropoliit Ambrosiusega (1791-1863), kellele vanausuliste pühendumus nähtavasti muljet avaldas. 1846. aasta mais nõustus ta sõitma Austriasse, kus ta 11. juulil kohtus keisriga, kellele ta kinnitas, et just vanausuliste juures on kõige puhtamalt säilinud õigeusu algne pärand. 28. oktoobril 1846 ühines Ambrosius vanausuliste kirikuga ja nii pandi alus Belokrinitsa hierarhiale. Tsaar Nikolai I nõudis Austria keisrilt Ambrosiuse vaimulikust seisusest välja heitmist ning kloostri sulgemist. Metropoliit kutsuti Viini, kus talle tehti ettepanek Konstantinoopoli kiriku rüppe naasta või pagendusse minna. Ta valis viimase ning saadeti Celje (Cilli) linna Slovakkias, kuhu jäi oma surmani 1863. aastal. Enne seda jõudis ta siiski ametisse seada kolm piiskoppi ning panna aluse vanausuliste piiskoppide järglusele. 1853. aastaks oli Moskvas loodud peapiiskopkond, mille eesotsas seisis Vladimiri ja kogu Venemaa peapiiskop Antonius. Esimese kahe tööaasta jooksul pühitses ta ametisse 54 vaimulikku. Tema elu lõpuks oli Venemaal 12 piiskopkonda, oli ehitatud pühakodasid ja palvelaid.
Preestritega vanausulistel on kaks täiemõõdulist kiriklikku hierarhiat.
Vene Õigeusu Vanakombeliste Kirik ("Русская Православная Старообрядческая Церковь"), tuntud ka kui Belokrinitskaja hierarhia (ka nime all Rogožkoe) – esimene täielik ja püsiv vanausuliste kirikuhierarhia; tekkis 1846 Belaja Krinitsa kloostris metropoliit Ambrosise valitsuse all. Praegu (2005) on eesotsas Moskva ja kogu Venemaa peapiiskop metropoliit Kornilius. Sama hierarhia alla kuulub ka Rumeenia Lipovanide Kirik.
Vene Vana-Õigeusu Kirik ("Русская Древлеправославная Церковь"), tuntud ka kui Novozõbkovskaja hierarhia ehk peapiiskopkond – sellele pani aluse Belokrinitskaja hierarhiat mitte tunnustanud grupp, nn "beglopopovtsõ" (Белокриницкое Беглопоповское Старообрядческое Согласие). 1923 tunnistasid nad oma kirikupeaks endise Saraatovi peapiiskopi, vanausuliste poole üle tulnud Nikola. 1929 liitus veel Sverdlovski piiskop Stefan(us) ning tekkis võimalus hakata pühitsema ametisse oma piiskoppe. Esimene läbinisti vanausuliste piiskop oli Pansofi. Keskus asus Saratovis, siis Moskvas, siis Samaras, alates 1963. aastast Novozõbkovis. Eesotsas on patriarh Aleksander. Kirikusse kuulub u 75 kogudust 700-800 tuhande usklikuga; kirik jaguneb 5 piiskopkonnaks.
Preestritud vanausulised.
Preestritud ehk bespopoovetsid keeldusid uues kirikus pühitsetud vaimulikke vastu võtmast ning eelistasid jääda ilma kirikliku hierarhiata. See suund oli levinum Pihkva ja Novgorodi ümbruses, kus ka õigeusu kirik ise oli demokraatlikum ja rahvalikum kui Venemaa kesk-ja lõunaosas. Kuni 18. sajandi keskpaigani säilis neis siiski lootus, et selline olukord on ajutine ning et kuskil "metsade sügavuses" võib veel olla vana usu vaimulikke. Vennad Denissovid pidasid salajast kirjavahetust popoovetsitega, lootuses endale siiski vaimulikke saada, olgu või uues usus pühitsetud, peaasi, et nad vanu kombeid täidaksid. Asi nurjus ning meeleheitel vanausulised hakkasid uskuma, et käes on Antikristuse valitsusaeg ning lähenemas viimnepäev. Nad loobusid kõigist sakramentidest peale hinge päästmiseks minimaalselt vajalike – nendeks olid ristimine ja piht, mida võisid erakorralistel asjaoludel toimetada ka ilmalikud ja isegi naised. Tavaliselt valiti jumalateenistusi läbi viima vähemalt 40-aastane haritud ja üldiselt lugupeetud mees. Et kadus võimalus abielu laulatada, siis hakkas osa vanausulisi nõudma kõigilt vallalist elu ("безбрачные"). Tegelikkuses kujunes siiski nii, et elati vabaabielu laulatamata elukaaslastena (vene k. "сожитель, сожительница"). Teised tunnistasid lihtsa laulatustalituse võimalikkust ("брачные"). Bespopoovetsid jagunesid ka ümberristijateks ja mitteristijateks, vastavalt sellele, kas nad pidasid vajalikuks oma usku pöördunud teiste kirikute kristlasi ümber ristida. Nii kestis hargnemine väikesteks sektideks kogu 18. ja 19. sajandi.
Mõned bespopoovetsite sektid.
Lisaks kahele peamisele lahule tekkis 1801 ühisusuliste liikmine ("единоверцы"), kes nõustusid kuuluma Vene Õigeusu Kiriku alla, kuid säilitasid oma vanad tavad. Praeguseks on neil Moskvas ja Kesk-Venemaal kokku kolm kogudust.
Erinevate õpetuste vahel valitseb küllalt suur lahkmeel; ainsad, kes on omavahel suhteliselt heades suhetes, on pomoorlased ja fedossejevlased. Oikumeenilist liikumist vanausuliste seas praktiliselt ei ole.
Kombed.
Vanausulised ei tunnista Nikoni reformidega tehtud muudatusi liturgias ja rituaalides. Nad löövad endiselt risti ette kahe sõrmega, kasutavad reformide-eelset pühakirja ja lauluraamatut. Jumalateenistustel lauldav koorilaul on ühehäälne, kasutatakse spetsiaalset arhailist noodikirja. Ristimine vanausuliste moodi toimub ristitava kolme üleni vettekastmisega. Kasutatakse vana bütsantslikku ikoonimaalimisstiili, kasutatakse ka väärismetallist ja reljeefseid ikoone. Ei austata pühakuid, kes on pühakuks tunnistatud pärast 1666. aastat, kuid austatakse mõningaid oma pühakuid (nagu Avvakum Petrovitš), keda omakorda ei tunnista õigeusu kirik. Lastele valitakse nimed kirikukalendrist.
Jumalateenistused on pikad. Eriti konservatiivsed vanausulised nõuavad, et jumalateenistusel tuleb kanda traditsioonilisi palverõivaid. Naistel on nõutav pikk seelik ja pearätt, mida ei sõlmita, vaid kinnitatakse haaknõelaga. Palvetades tehakse rohkelt kummardusi, sealhulgas maani kummardusi, mille ajal käed toetatakse väiksele vaibakesele ("podrutšnik"). Palvehelmesteks on "lestovka", mis koosneb väikestest riiderullikestest helmestest (17 rulli 17 prohvetliku ettekuulutuse auks, 33 on Kristuse eluaastad, 40 tähistavad Kristuse paastumist ja kiusamist kõrbes, 12 rulli kaheteistkümne apostli mälestuseks) ning neljast kolmnurksest labast (sümboliseerivad nelja evangelisti).
Rangemates sektides pole meestel lubatud habet ajada, ei tohi juua kohvi, mõnes harus ka musta teed, suitsetamist peetakse patuks. Eriti ranged vanausulised ei jaga isegi oma toidunõusid ja tarbeesemeid võõrausulistega.
Olukord tänapäeval.
Tänapäeval elab vanausulisi Venemaal, Eestis, Lätis, Leedus, Rumeenias, Poolas, USAs, Brasiilias, Argentinas, Uruguais, Paraguais jm. Kokku võib neid olla paar miljonit. Venemaal taastatakse vanausuliste kirikuid, kuid kogudused oma vara tagasi ei saa.
Vanausulised Eestis.
Esimesed vene vanausulised ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kandis 17. sajandi lõpus. Peale Eestimaa liitmist Venemaaga ning sõjasadama ehitamise lõpetamist Paldiskisse (kuhu vanausulised saadeti sunnitööle koos kriminaalkurjategijatega) jäid nende järglased elama Tallinna piirkonda. 1807. aastal ehitati Tallinnasse vanausuliste palvemaja ning Tallinnas oli ca 160 vanausulist. 18. sajandi algul tegutses Räpinas mõnda aega vanausuliste klooster, mis aga hävitati 1722. aastal. Räpina vanausulised kolisid ära Narva lähedale Mustjõe piirkonda.
Aastast 1740. on andmeid vanausuliste palvemaja avamisest Kükital (Kükita vanausuliste palvemaja), andmeid on veel palvemajadest 19. sajandi alguses: Kasepääl, Kallastel, Mustvees, Varnjal, Piirissaarel ja Kolkjal..
Kuna vanausulised ei tunnistanud Vene Keisririigi ametlikku riiklikku õigeusku olid nad Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna poolse pideva järelvalve all. Vastavalt Venemaa keisririigi Seadustekogu köite 14 §14 kohaselt oli otsustavalt keelatud "raskolnikute kirikute ja palvemajade ehitus, samuti ka vanade palvemajade ümbertegemine ja parandamine" ("воспрещена как постройка новых раскольнических церквей и часовен, так и переделка и починка старых").
1865. aastaks oli Tallinnasse jäänud ainult 20 registreeritud vanausulist ja varem ehitatud palvemaja müüdi maha ning usuteenistuste läbiviimiseks koguneti erakorterites. Sajandi lõpul tööstuse arenguga linnas suurenes aga jällegi linna kolinud elanike arvel kogukond ning 1897. aastal oli kogukonnas Tallinnas juba 47 usklikku.
18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust. Peamiselt olid need fedossejevlased ja pomoorlased. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid. Nikolai I valitsusajal vanausuliste pühakodasid suleti ja lammutati. Keelati vanausu tavade kohaselt ristida, laulatada ja matta. Asutati kirikukoolid, kus lapsi õpetati õigeusu vaimus. Säilis vaid üks palvemaja Kasepää külas. Võimude surve nõrgenedes hakkasid vanausulised organiseerima salajasi "tädikoole", kus anti vanausu õpetust. Tüdrukuid saadeti Peterburi ja Pihkvasse õppima lugemist, koorilaulu ja ikoonide tikkimist. Käsitsi paljundati vanu käsikirju.
Põhja-Eestis olid vanausuliste kogukonnad koondunud Tallinna ja Peipsi järve äärsetesse asulatesse: Alajõe, Mustjõe ja Uhha piirkonda. Samuti oli suhteliselt suur kogukond Narvas loodud Kreenholmi manufaktuuri töötajaskonnas, kus Joala manufaktuuris töötas 91 vanausulist.
Lõuna-Eestis oli vanausuliste kogukonnad, kuhu kuulus ligi 3000 inimest 19 külas Peipsi järve ümbruses: Laiuse-Tähtvere, Võtikvere, Kokora, Alatskivi, Kavastu, Kastre ja Ahja külades.
Tartu vanausuliste kogukond asutati 1740. aastal, 1826. aastal oli Tartu (sellel ajal Dorpati) kogukonnas 70 meessoost ja 754 naissoost kogukonnaliiget, 1833. aastal vastavalt 67 ja 90 liiget, 1846. aastal juba 296 liiget.
Keiser Nikolai I ajal aga vanausuliste kogukonna tegevust piirati -keelati uute palvemajade ehitamine ning uute liikmete vastuvõtt kogudustesse, suleti Dorpati palvemaja ja 1835. aastal suleti ka vanausuliste kool lastele, 1836. aastal saadeti sunniviisiliselt kloostrisse kogukonna eesseisja 79-aastane Abram Danilov vene õigeusku vanausku ümberristimise eest. 1847. aastal alustati kohtuasi linnaelaniku Agafija Fjodorova suhtes, kes soovis kasvatada lapsi vanausu põhimõtetel. 1849. aastal saadeti Tartust välja Rakverre eestseisja Nikolai Mošarov. Vanausulisi süüdistati keisririigi seaduste mittetäitmises ja sõjaväekohustuse mittetäitmises (nekrutikohustuse mittetäitmises). 1859. aastal keelati vanausulistel vaimuliku omamine ning jumalateenistusi tohtisid nad läbi viia ainult erakorterites.
Alles 1863. aastal, keiser Aleksander II valitsemisajal võisid vanausulised (pomoorid) Tartus ehitada palvemaja Põigu tänaval, kuid seegi ilma kellatornita. 19. sajandi teisel poolel oli Tartus umbes 500 vanausulist, kes elasid kompaktselt 3. politseijaoskonna piires, kuid omasid tihedaid sisemeid Peipsiääre vanausulistega 1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli Tartus 438 vanausulist.
Peale 17. oktoobri manifesti 1905. aastal moodustati 20. septembril Tartus ("Община старообрядцев беспоповцев Поморского согласия в городе Юрьеве Лифляндской губернии") (pomooride kogukond), kogukonda juhtis kolmeks aastaks valitav 9 liikmeline nõukogu juhatusega. 1913. aastal kuulus nõukogusse Ivan Sõštšikov (esimees), Ivan Sokolov (esimehe asetäitja), Fjodor Orlov, Pjotr Belobrov, Ivan Kološenkov, Ilja Nikolajev, Ivan Annuškin, Ivan Polin, Fedot Pekljovkin ("Федот Пеклевкин"). Esimees oli Gavriil Sõštšikov ("Гавриил Яковлевич Сыщиков").
Kasepääl moodustati (vanapomooride), ("Мало-Колецкая") (fedossejevlaste kogukond), Kallastel ("Красных горах") (vanapomooride), Mustvees ("Черновская") pomooride kogukond- kokku registreeriti 6 kogukonda.
1917. aastal toimunud isemääramise ajajärgul, kui Eestimaaga ühendati Liivimaa eestlastega asustatud maakonnad esitasid ka Liivimaa vanausulised taotluse Petrogradi, et vanausulistega asustatud piirkonnal liidetaks autonoomse piikonnana Peipisiääre vene makonnana - Venemaa, mitte Eestimaa koosseisu.
Vanausulised Eesti Vabariigis.
1920.–1930. aastail oli Eestis kümme tuhat vanausulist, kes moodustasid 12 kogudust Peipsimaal, Tartus ja Tallinnas.
11. juuli 1924 registreeriti Tallinnas Tallinna vanausuliste ühing, kuhu kuulus ca 125 koguduse liiget. 1936 vastavalt uutele reeglitele registreeriti, selts ümber kui Tallinna Vanausuliste Usuühing, asukohaga Kanarbiku tänav 6. Vahepeal kasutatud ja 20-ndatel aastatel ehitatud palvemaja põles hooletu tulega ümberkäimise tulemusel maha ning peale seda koguneti aadressil Tehnika tänav 12.
Koguduse esimene esimees oli: Filaret Prussakov ("Филарет Федорович Пруссаков"), seejärel I.M Pogdornõi 1930-1945.
Tartus toimus peale Eesti Vabariigi loomist vanausuliste ühingu ümbernimetamine Jurjevi ühingust Tartu ühinguks. 30-ndate aastate alguses oli ühingus 450 koguduseliiget, 1939. aastal umbes 500 liiiget
Regulaarselt toimusid vanausuliste kongressid, tegutses kesknõukogu, ehitati uusi palvekodasid (Tallinnas Kristiine linnaosas Kibuvitsa tänaval maja nr 6). 22. aprillil 1936 asutati Vanausuliste Usuühingute Liit Eestis.
Vanausuliste esindaja Peeter Baranin oli Peipsiääre piirkonna esindaja Riigikogu liige II (1923-1926) ja III (1926-1929) koosseisus.
Nõukogude võim likvideeris vanad kultuurharidusseltsid ning alustas repressioone vaimsete liidrite vastu. Kolhoosikord lõikas läbi vanausuliste elukorralduse majanduslikud juured, nende külad tühjenesid. Palvemajades käimist jätkasid peamiselt naised ja eakamad inimesed. Vanausu taassünd algas 1995. aastal, kui taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Eestis on registreeritud 11 vanausuliste kogudust – 9 Peipsimaal, Tallinnas ja Tartus kummaski üks.
Vanausulised Eesti NSV-s.
Eestist on pärit tuntud vanausu ikoonikirjutaja Gavriil Frolov (1854–1930) ning tema õpilased Pimen Sofronov (1898–1973) ja Mark Solntsev (1899–1957).
Muud.
Kuigi vanausulised ei olnud reformijad, vaid reformile vastuseisjad, on ajaloos neid vaadeldud kogu Euroopat hõlmanud reformatsiooniprotsessi osana ning ka nende ideoloogias on palju ühisjooni rangete protestantlike usulahkudega (amišid, hutteriidid, mennoniidid jt).


Venemaa.
Venemaa on maa ja riik Euroopas ja Aasias. Venemaa on maailma suurima pindalaga riik ning ulatub 11 ajavööndisse. Venemaa piirneb loodes Norra ja Soomega, läänes Eesti, Läti, Leedu, Poola (viimase kahega Läänemere-äärse eksklaavi Kaliningradi oblasti kaudu), Valgevene ja Ukrainaga, edelas Gruusia ja Aserbaidžaaniga, lõunas Kasahstani, Hiina ja Mongooliaga, kagus Põhja-Korea ja Jaapaniga ning idas USAga (viimase kahega meritsi). Venemaa pikk rannajoon (37 653 km) ulatub Põhja-Jäämerest Vaikse ookeani lääneosani ning hõlmab veel Musta mere, Kaspia mere ja Läänemere äärse ranniku. Venemaa on pikim maismaapiiriga riik; tal on see 14 riigiga (kokku 20 257 km).
1991. aastani oli Venemaa (Vene NFSV) Nõukogude Liidu pindalast suurema osa hõlmanud liiduvabariik. Venemaad loetakse Nõukogude Liidu õigusjärglaseks. Pärast NSV Liidu lagunemist on Venemaa olnud endisi NSVL liiduvabariike ühendava SRÜ juhtivaks liikmeks.
Riigi nimetus.
Praeguse Vene riigi nimi on eesti keele normi järgi Venemaa Föderatsioon. Laialt on levinud nimekuju "Vene Föderatsioon", sealhulgas diplomaatias. Nimekuju "Vene Föderatsioon" kasutati ka NSV Liitu kuulunud Vene NFSV lühendnimena.
Maa ja riik.
Venemaa kui idaslaavlaste riik sai alguse 13. sajandil, kui moodustati Moskva Vürstiriik, millest arenes ekspansiooni ja territooriumi laiendamise tulemusena põhja, ida, lõuna ja läänesuunas Moskva suurvürstiriik, Moskva tsaaririik, Venemaa keisririik, Venemaa Nõukogude Vabariik, Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik, Venemaa Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ja Venemaa Föderatsioon.
Riigikord ja juhtimine.
Venemaa on vastavalt põhiseadusele föderatiivne presidentaalne vabariik, riigipea on president, (vaata "Venemaa riigipeade loend").
Seadusandlik organ on kahekojaline parlament: Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu. Freedom House klassifitseerib Venemaa mittevabaks riigiks. Venemaa praegust riigikorda on nimetatud ka juhitavaks demokraatiaks.
Venemaa on maailmas üks korrumpeerunumaid riike. Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksi järgi oli Venemaa 180 uuritud riigi seas 2007. aastal 143. kohal. Sama uuringu järgi jagas Venemaa 2010. aastal 154.-163. kohta 178 riigi seas.
Riigi haldusjaotus.
"Lähemalt vaata artiklit Venemaa haldusjaotus"
Venemaa riigikaitse.
Venemaa riigikaitse aluseks oli pärast 1991. aastal NSV Liidu lagunemist põhiliselt Venemaa territooriumile jäänud NSV Liidu relvajõud ja selle koosseisu kuulunud relvaliigid Venemaa Föderatsiooni Relvajõud: maaväed, merevägi, lennuvägi ja väeliigid: strateegilised raketiväed, kosmoseväed ja õhudessantväed. Relvajõudude juhtorganiks on Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaap.
Venemaa riiklik- ja sisejulgeolek.
Venemaa sisejulgeoleku tagamise aluseks on Venemaa julgeolekuasutuste ühendus, mille juhtorganiks on Venemaa Julgeolekunõukogu. Julgeolekuasutuste ühenduse koosseisu kuuluvad: Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), Venemaa Siseministeerium, Venemaa Eriolukordade Ministeerium, Venemaa Välisluureteenistus (SVR), Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Teine Peavalitsus ehk Luurepeavalitsus (GRU)
Rahvastik.
Venemaa rahvaarv on 141,9 miljonit, maailma riikide seas on Venemaa rahvaarvult üheksas. Rahvastiku tihedus on 8,3 inimest ruutkilomeetri kohta (2007). Rahvastik on väga ebaühtlaselt jaotunud. Valdav osa elab Venemaa Euroopa osas (2004. aastal 78%), Siberis ja Kaug-Idas on suured alad peaaegu inimtühjad.
Venemaal on demograafiline kriis. Rahvastik vähenes 2010. aastani negatiivse loomuliku iibe tõttu. ÜRO keskmise prognoosi järgi elab 2050. aastal Venemaal 113 miljonit inimest. Rahvastik on vananev (keskmine vanus 2008. aastal oli 37,7 aastat). Üle 65-aastaste osakaal on 14,4%. Alla 15-aastaste osakaal on 14,2%. Linnarahvastiku osakaal on 73% (2007). Sündimus on 10,4‰, suremus 15,2‰ (2006). Loomulik iive on −4,8‰. Naise kohta on 1,39 sündi. Keskmine oodatav eluiga on naistel 75 ja meestel 62,9 aastat (2009). 1000 mehe kohta on 1158 naist (46,3% mehed, 53,7% naised). Laste suremus on 1,53%.
Venemaa rahvaarv on alates 1993. aastast alkoholismiga seotud põhjustel vähenenud 6,6 miljoni inimese võrra ning väheneb ÜRO Arenguprogrammi prognoosi kohaselt 2025. aastaks veel 11 miljoni võrra.
Viimane rahvaloendus toimus Venemaal 2010. aastal, toimunud rahvaloendusel loendati esialgsetel andmetel 143,2 miljonit inimest, samas kui 2002. aasta rahvaloendusel saadi elanike koguarvuks 145 miljonit.
20. sajandi jooksul on Venemaalt toimunud mitu väljarändamislainet, mille põhjusteks olid poliitilised muutused Venemaal. 1917. aastal pärast Venemaal võimu haaramist VSDT(b)P poolt lahkusid Venemaalt - rahvastiku kõrgkiht, aadlikud, haritlased ja teadlased. 1918. aastal saadeti VK(b)P KK ostusega välja veel allesjäänud intelligentsi esindajad, kes ei toetanud bolševike võimu (sh kirjanikud Ivan Bunin (hilisem Nobeli kirjanduspreemia laureaat ja Vladimir Nabokov; lennukikonstruktor Igor Sikorski ja tänapäevase televiisori leiutaja Vladimir Zvorõkin; parimad humanitaarteadlased (nn "Filosoofide laev"aga); poliitikud, kaupmehed, kunstnikud (Marc Chagall) ja artistid (Fjodor Šaljapin); 2. emigratsioonilaine oli Venemaalt pärast NEPipoliitika lõpetamist ning sundkollektiviseerimise algust; 3. emigratsioonilaine oli Teise maailmasõja ajal, kui sõjaolukorras või saksa okupatsioonivägede poolt sundkorras äraviidud Venemaa elanikud võimaluse korral ei naasnud NSV Liitu (umbes 1 000 000); 4. emigratsioonilaine toimus Leonid Brežnevi valitsemisajal 1970-1980-ndail aastail "juudi perekondade taasühinemise" ettekäändel (umbes 2 000 000 elanikku); 5. emigratsioonilaine oli 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, NSV Liidu lagunemise ja Venemaa ajutise demokraatliku arenguetapi ajal; 6. emigratsioonilaine algas pärast 2000. aastat ja Vladimir Putini poolt "juhitud demokraatia" juurutamist Venemaal.
Venemaal elab üle 160 rahvuse. Venelased moodustasid 2002. aasta rahvaloenduse andmetel ligi 79.8% rahvastikust. Suuremad vähemusrahvused on tatarlased (3,8%), ukrainlased (2%), baškiirid (1,2%), tšuvašid (1,1%), tšetšeenid ja armeenlased.
2010. aasta rahvaloenduse ajal tekkis ida pool Uurali mägesid (Tjumeni, Omski, Novosibirski, Kemerovo, Krasnojarski, Irkutski, Barnauli ja Jakutski) Siberi piirkonna elanike loendusel fenomen, kus NSV Liidu ajal Siberisse suunatud või elama asunud elanikud ei identifitseeri ennast enam kuii venelasi vaid siberlasi, vastandades end moskvalastele, kes käituvad nagu kolonisaatorid Ameerikas - ahnitsedes kokku kõik, mis nad saavad, ja jättes kohalikud pika ninaga.
Venemaa võttis ristiusu vastu 988. aastal. Valdav osa venelastest on õigeusklikud, kes kuuluvad Vene Õigeusu Kirikusse, mille juht on Moskva ja kogu Venemaa patriarh - Kirill.
Mitmed suuremad vähemusrahvused (tatarlased, tšetšeenid, baškiirid) on valdavalt muslimid.
Majandus.
2011. aastal Venemaa SKP kasvab eelarve järgi 4,3 protsenti, 50,29 triljonile rublale. Venemaa sissetulekuteks kavandatud 8,8 triljonit rubla, millest nafta- ja gaasitooted annavad peaaegu poole ehk 4,4 triljonit rubla. Venemaa on 74 miljardi barrelini hinnatavate tõestatud naftavarude poolest maailmas seitsmendal kohal. Uudisteagentuuri Ria Novosti andmetel riigi julgeolekunõukogu koosolekuks ettevalmistatud materjalide kohaselt on Venemaa naftavarudest on juba enam kui pool ära kasutatud. Elektrienergia- ning gaasitööstuse võimsustest kasutusel 60 protsenti ning nafta ümbertöötlemises 80 protsenti. 2009. aastal tõusis Venemaa 494 miljoni tonniga maailma suurimaks naftatootjaks (vt. Venemaa naftatööstus).
Venemaa 2012. aasta riigieelarve defitsiidi suurusena on kavandatud 1,81 triljonit rubla ehk 3,6 protsenti SKPst, 2012. aastal on arvestatud eelarvedefitsiidina 1,73 triljonit ehk 3,1 protsenti ja 2013. aastal 1,79 triljonit rubla ehk 2,9 protsenti SKPst.
Töötus oli 2011. aastal 6,8%.
Eksport.
Venemaa tähtsaimad ekspordipartnerid olid 2010. aastal Saksamaa 8,2%, Holland 6%, Ameerika Ühendriigid 5,6%, Hiina 5,4% ja Türgi 4,6%.
Import.
Venemaa tähtsaimad impordipartnerid olid 2010. aastal Saksamaa 14.7%, Hiina 13.5%, Ukraina 5.5%, Itaalia 4.7% ja Valgevene 4.5%.
Ajalugu.
Venemaa lääneosa ja sealsete rahvaste paiknemine ligikaudu varjaagide tuleku ajal
Vanimaid arheoloogilisi leide tänapäeva Venemaa territooriumilt on leitud vanema paleoliitikumi ajajärgust Kaukaasiast, keskmisest paleoliitikumist ka Volgogradi lähedalt, Uurali keskosast, Oka äärest ja Desna ülemjooksult; Siberi vanimad leiud (Altaist ja Amuuri jõgikonnast) on Aasia-pärased.
Kaudsete dokumentaalsete tõendite alusel oli 8.-9. sajandil tänapäeva loode- ja põhja-Venemaa territooriumil Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni ääres viikingite valitsetud, kuid erinevaid hõime (balti, slaavlased, soome-ugri, türgi hõimud ja skandinaavlasi) ühendanud Vene khaaniriik (en), mille keskus asus arvatavalt kaubatee ääres Laadoga järve juures "Aldeigoburg"is.
Esimene ida-slaavlaste riiklik moodustis tänapäeva Venemaa territooriumil loodi 862. aastal, kui poolmüütilise varjaagi valitseja Truvori moodustatud Novgorodi vürstiriik, mille järgmine valitseja Oleg aga jätkas vallutusi ning 882 vallutas ta Smolenski ja Ljubegi linnad ja rikka kaubalinna Kiievi koos Kiievi suurvürstiriigiga, liitis need alad vanima slaavlaste riigi Novgorodi vürstiriigiga ning viis riigi pealinna üle Kiievisse, kus ta moodustas põhjaslaavlasi ja osa lõunaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi.
Kiievi-Vene suurvürstiriigi tuumiku moodustasid Kiievi, Tšernigovi ja Perejaslavli vürstiriigid. Oleg pani aluse Rjurikute dünastiale, mis valitses pika aja jooksul tänapäeva Venemaa, Ukraina ja Valgevene, niisiis slaavi aladel eksisteerinud vürstiriikides, millest tuntuimad olid Tšernigov, Perejaslav, Polotsk, Rostov ja Ljubetš. Vürstiriikide kuulumine Kiievi suurvürstiriiki ja lahkulöömine sellest toimus vahelduva eduga kuni 12. sajandi keskpaigani, mil moodustus umbes 20 rahvusgrupist ja hõimust koosnev suurvürstiriik. Kiievi-Venemaa lagunemise põhjustasid 12. sajandi keskel Tšingis-khaani juhitud mongolite vallutused Euroopas ja suurvürstiriigi koosseisu kuulunud vürstiriikide vürstide iseseisvumispüüded.
13. sajandil olid idapoolsed vene vürstiriigid mongolite Kuldhordi vasallriigid ning vürstiriikide valitsejad said õiguse valitseda vürstiriikides Mongolite riigi suurkhaanilt. Edela-Venemaa Novgorodi vürstiriik ja Pihkva vürstiriiki mongoli vallutuskäigud ei ulatunud, kuid piirkonda toimusid Rooma-katoliku kiriku poolt suunatud Põhjala ristisõjad, mis tõrjuti edukalt.
Mongoli Kuldhordi kuulunud Venemaal kujunes endise Kiievi/Vladimiri-Suzdali vürstiriigi asemel uueks keskuseks Moskva vürstiriik, Moskva vürst Juri Danilovitš sai 1318. aastal diplomaatilisi vahendeid kasutades õnnestus tal saavutada poolehoid Kuldhordis ja ning abielluda Kuldhordi khaanitütrega ning saavutada, ka enda tunnistamist Kuldhordi poolt Venemaa vürstide vanemana. 1319. aastal tunnistati Kuldhordi poolt Moskva vürst Juri Danilovitši Vladimiri suurvürstina (endise Kiievi-Vene suurvürstiriigi uus pealinn oli Vladimiri linnas). Uue suurvürstiriigi (Moskva suurvürstiriik) pealinnaks määras Ivan I Moskva linna, samuti sai ka Vene Õigeusu Kiriku metropoliidi asukohaks Vladimiri linna asemel Moskva. Suurvürst Ivan I Kalita jätkas väiksemate vene maade ja vürstiriikide ühendamist Moskva võimu alla, kasutades selleks Kuldhordi toetust, kes soodustas tugeva vasallvõimu loomist Venemaal. Ivan kasutas suurvürstiriigi piiride laiendamiseks nii sõdu (1332 Novgorodiga, 1340 Smolenskimaal) kui ka maade ja linnade ostmist (Beloozjorsk, Galitš, Uglitš) vaesunud osalis- ja naabervürstidelt.
14. sajandi teisel poolel, pärast Kuldhordi nõrgenemist sisemise võimuvõitluse käigus Moskva suurvürsti juhitud Kulikovo lahingus (1380) saavutasid vene väed esimese võidu mongoli-tatari vägede üle ja 1480. aastal vabanes Venemaa mongoli-tatari ikkest.
15. sajandi II veerandil puhkenud sõda riigi jagunemise pooldajatega, kelle eesotsas seisid Galiitsia vürstid, lõppes Vassili II võiduga. 1478. aastal liidendati Novgorodi Vabariik, 1485 Tveri Vürstiriik, 1510 Pihkva Vürstiriik, 1514 Smolenski Vürstiriik ning arvatavasti 1521 Rjazani Vürstiriik. Ivan III ja Ivan IV Groznõi ajal tsentraliseeriti riigi haldus, loodi prikaasid. Enne Venemaal asuvate feodaalriikide allutamist Moskva vürstiriigile olid Lääne-Venemaal Galiitsia-Volõõnia piirkonnas Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriiki kuulumise ajal välja kujunenud piiratud keskvõimuga ning aadlike-šlahta ja suurnike suurte vabadustega vürstiriigid; Novgorodis ja Pihkvas suure kaubandus- ja majandusvõimuga vabariik, ainult Moskva suurvürstiriigiga liidetud vürstiriikides valitses tsentraliseeritud keskvõim ja suurvürsti ainuvõim. Tsaar Ivan IV viis lõpule põhiliselt idaslaavlastega asustatud vene alade koondamise Moskva tsaaririigiks (1547).
15.–17. sajandil pidas Moskva keskne tsentraliseeritud Venemaa läänesuunal sagedasi sõdu teise slaavi elanikkonnaga suurriigi katoliikliku Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi ühisriigi Rzeczpospolita vastu, mille koosseisu kuulusid endised Kiievi-Vene suurvürstiriigi maa-alad koos vene õigeusku alamatega; Läänemere ääres Liivimaa-Moskva sõda ja Liivi sõda. Idasuunal pidas Moskva tsaaririik pidevaid sõdu Kuldhordi lagunemisel Musta mere piirkonnas moodustunud islamiusku khaaniriikidega (Astrahani, Krimmi, Kaasani khaaniriik) ning suurriigi Osmani impeeriumiga.
17. sajandi keskel alustas Venemaa tsaar Aleksei Mihhailovitš Venemaa moderniseerimist, mida jätkas 18. sajandi alguses Venemaa tsaar Peeter I, kes majanduslike ja poliitiliste ambitsioonide mõjul sekkus Euroopas Rzeczpospolita–Rootsi kuningriigi-Taani kuningriigi vahelisse sõtta. Põhjasõja tulemusel saavutas Venemaa strateegilist tähtsust omava rannikuala Läänemere ääres ning sõnaõiguse suures Euroopa poliitikas.
19. sajandil osales Venemaa juba suurriigina kõigis Euroopa poliitilistes sündmustes (Napoleoni sõdades, Viini kongress, Poola jagamised jne). 19. sajandil jätkus ka Venemaa keisririigi laienemine ida- ja läänesuunas.
19. sajandi teisel poolel tekkisid Venemaal esimesed poliitilised liikumised, mille tegevus oli suunatud keisri isevalitsemise vastu ja rahva elukvaliteedi tõusu parandamiseks (Venemaal kaotati pärisorjus alles 1861. aastal). Poliitiline tegevus ja vabameelsus oli aga ülikonvservatiivses Venemaa keisririigis range kontrolli all, mida jälgis 1826. aastal moodustatud Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond.
Keisri ainuvalitsemisevastased poliitilised liikumised ja kodanikevabaduste nõuded päädisid 1905. aasta revolutsiooni ning selle survel välja antud 1905. aasta 17. oktoobri manifestiga, millega võimaldati elanikkonnale poliitilised õigused.
1914. aastal Euroopas alanud Esimeses maailmasõjas liitus Venemaa keisririik Antanteriikidega, kuid 1917. aastal toimunud veebruari ja sellele järgnenud oktoobrirevolutsiooniga tõugati Venemaa troonilt viimane Romanovite dünastia keiser Nikolai II, kui ka loodud Venemaa Vabariigi Ajutine Valitsus.
1917. aastal haaras võimu Venemaal äärmuslikult meelestatud sotsiaaldemokraatlik VSDT(b)P ning võimu haaranud "bolševike" ja nende vastaste vahel algas Vene kodusõda. Viis aastat kestnud kodusõja tulemusel võitsid bolševike juhitud Punaarmee väed erineva suunitlusega (monarhistid, konstitutsioonilised demokraadid jne) Vene valgekaartlaste vägesi ning kehtestasid Venemaal Venemaa Nõukogude Vabariigi (1917-1918) ning seejärel pärast VK(b)P ainuparteisüsteemi kehtestamist Vene SFNV (1918–1937), mis 1937. aastal nimetati Vene NFSV-ks (1937–1991).
, "Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei"
1922. aastal moodustati Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe ja VK(b)P KK sekretäri Vladimir Lenini juhtimisel Vene SFNV baasil koos teiste sotsialistlike vabariikidega ühine Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, mis eksisteeris aastatel 1923–1991.
1991. aastal pärast NSV Liidu lagunemist tunnistas Venemaa, Boriss Jeltsini juhtimisel oma omariiklust Venemaa Föderatsioonina 25. detsember 1991. aastal.
Ajakirjandus.
Venemaa on rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi mittevaba riik. Suuremad meediakanalid on riigi kontrolli all. Valitseb osaline poliitiline tsensuur. Sõltumatuid kanaleid on sunnitud sulgema või müüma oma aktsiad Kremli kontrolli all olevatele ettevõtetele. Rahvusvahelise õiguskaitseorganisatsiooni „Piirideta reporterid” 2007. aasta aruandes on Venemaa sõnavabaduselt 169 riigi seas 149. kohal. Mitu juhtivat ajakirjanikku on mõrvatud (Paul Klebnikov, Anna Politkovskaja).
Suurema levikuga ajalehed on Pravda, Sport-Ekspress ja Komsomolskaja Pravda. Tähtsam valitsust kritiseeriv ajaleht on 2 korda nädalas ilmuv Novaja Gazeta.
Tähtsamad infoagentuurid on ITAR-TASS ja RIA Novosti.
Suuremad üleriigilised telekanalid on ORT, RTR ja Ren TV.


Vita Sackville-West.
Vita Sackville-West (sünninimi Victoria Mary Sackville-West; 9. märts 1892 Kent, Sevenoaks, Knole House – 2. juuni 1962) oli inglise kirjanik.
Tema vanemad olid kolmas Sackville'i parun lord Lionel Edward Sackville-West ja Victoria Josepha Dolores Catalina Sackville-West. Ta oli peres ainus laps. Seetõttu läks Sackville'i paruni tiitel isa surma järel 1928 viimase vennale Charlesile. Vita pidi oma perekonna lossist Knole House'ist välja kolima ja see oli talle suur emotsionaalne löök.
1. oktoobril 1913 abiellus Vita Harold Nicolsoniga, kes oli diplomaat, ajakirjanik (sealhulgas ringhäälingus), parlamendi liige ning biograafiate ja romaanide autor.
Neil sündisid pojad Benedict ja Nigel Nicolson. Benedict (sündinud 1914) oli kunstiajaloolane. Nigel (sündinud 1917) oli kirjanik ja parlamendisaadik.
Nii Vita kui ka tema abikaasa olid biseksuaalsed. Vita enda kõige kuulsam armulugu oli Violet Trefusisega. Tema eluajal oli vähem teada tema armulugu Virginia Woolfiga.
Vita oli Orlando prototüüp Virginia Woolfi romaanis "Orlando", mis avaldati 1928.
Poeemi "The Land" ("Maa") eest sai ta 1927 Hawthorndeni auhinna. 1933 võitis ta selle oma "Kogutud luuletustega" uuesti ja on tänapäevani ainus kirjanik, kes selle auhinna kaks korda on pälvinud.
Vähem tuntud on ta elulookirjutajana. 1927 avaldas ta 17. sajandi inglise kirjaniku Aphra Behni eluloo "Aphra Behn – The Incomparable Astrea", 1936 Jeanne d'Arci eluloo "Saint Joan of Arc" ("Püha Jeanne d'Arc") ja 1937 oma vanaema eluloo "Pepita". Tema vanaema oli hispaania päritolu tantsijatar Josefa de la Oliva (sündinud Durán y Ortega), kes abiellus teise Sackville'i paruniga. 1943 avaldas Sackville-West kaksikeluloo "The Eagle and the Dove" ("Kotkas ja tuvi") Ávila pühast Teresast ja Lisieux' Thérèse'ist.
Ta oli harrastusaiakujundaja. Ta aitas planeerida omaenda aedu Kentis Sissinghurstis, mis kuuluvad Sissinghursti lossi juurde. Sissinghurst kuulub praegu National Trustile. See on kõige külastatum aed Inglismaal.
Vita Sackwell-West suri 1962 Sissinghursti lossis vähktõppe.
Välislink.
Sackville-West, Vita
Sackville-West, Vita
Sackville-West, Vita


Viki.
Viki (havai keeles "wiki", 'kiire') on veebisait, mis võimaldab selle külastajatel sisu lisada, kustutada ja muuta. Tihti ei ole nõutav eelnev kasutajaks registreerimine. Sõna viki võib tähistada ka vikisaidi loomiseks kasutatavat viki tarkvara ehk viki-mootorit.
Esimese viki tarkvara WikiWikiWeb-i loomist alustas Ward Cunningham 1994. aastal ning esimese vikisaidi avas ta 25. märtsil 1995.
Vikipeedia on viki, mille sisu on entsüklopeedilist laadi.
Osade vikide muutmiseks on vajalik kasutajaks registreerimine, kuid paljude jaoks mitte. Sageli luuakse wikisid spetsiaalse riistvara abil. Nii sünnibki internetikeskne võrgustik personaalseks kasutamiseks või üldisena süsteemseks teadmiste haldamiseks. Vikide kasutamise süsteem on lihtne: selle haldamiseks ei pea omama teadmisi HTML-st või FTP-st, mida tavaliselt ühe veebilehe käigushoidmiseks ning muutmiseks kasutatakse. Piisab vaid üldiste mõistete (viide, veebiaadress) tundmisest.
Vabavaralised lahendused.
Vikisid kasutatakse personaalsete andmete haldamiseks (http://hstickwiki.sourceforge.net), kommuuni sisuhaldamise toetamiseks (http://recipes.wikia.com) või üldtarbimiseks laiale piiritlemata sihtgrupile. WikiMatrix (http://www.wikimatrix.org) annab võrdluseks valida 121 viki vahel, millel on igal ühel omad eripärasused ja reeglid. Samuti on olemas hulk kogukonnapõhiseid vikisid, mis koondavad kokku ühiste huvidega ja põhimõtetega grupid (http://www.wikia.com).
Vikide plussid.
Vikid on lihtsad, mugavad ja kasutajasõbralikud. Neid on lihtne kasutada tänu ja paindlikele muutmis- ja taastamisvõimalustele. Kõik inimesed saavad lehel asuvat teksti toimetada. Lugemiseks ja toimetamiseks ei pea enamasti kasutajaks registreerima, külastaja võib jääda anonüümseks. Vikidesse kirjutamine ei eelda üldjuhul keerulisi IT-alaseid teadmisi. Vikide kasutamiseks ei ole vaja midagi eraldi alla laadida või installeerida. Laiemahaardelistest vikidest on võimalik leida palju erinevat infot ühest kohast. Võrreldes traditsioonilise suhtekorraldusega võimaldab wikide kasutamine pikemaajalise mõjuga eesmärkide soodustamist. Võimalik tagasiside väga paljudelt erinevatelt oma eriala professionaalidelt.
Vikide miinused.
Kuna vikisid saavad toimetada peaaegu kõik soovijad, võib kahelda sealse info usaldusväärsuses. Nendes ei pruugi alati olla vajalikku teavet või pole informatsioon täielik. Vikidesse saab üles laadida infot ka inimeste ja ettevõtete kohta, seega on oht, et võidakse avaldada tõele mitte vastavat või liiga isiklikku informatsiooni. Kõik negatiivsed sündmused ja kriisiolukorrad on vikides looduna püsivad ja võivad mõjutada inimeste arvamust. Failide redigeerimise puhul jääb alati võimalus, et teatud eesmärkidel loodud artikkel ei jää oma algsele kujule, millest lähtuvalt võib muutuda ka artikli eesmärk, suunitlus ja vajalikkus. Halvimal juhul võib artiklist saada negatiivne või pahatahtlikult koostatud materjal. Kasutades wikisid teaduslikel ühisloomise eesmärkidel, jääb tihtipeale arusaamatuks kirjutajate osaluste suurus ning orginaaltekstide olemasolek lõpp-protsessis. Vikisse informatsiooni lisanud inimese kohta ei jää harilikult maha mingit märget peale IP-aadressi või e-maili, selle abil aga ei pruugi autorit vajaduse korral tuvastada.


William Cecil.
William Cecil, esimene parun Burghley
William Cecil, esimene parun Burghley (tuntud ka kui Lord Burghley: 1521–1598) oli Inglise poliitik, Elizabeth I peamine nõuandja suurema osa tema valitsusaja jooksul.
Cecil sündis Lincolnshires Northamptonshires asuva Burghley mõisa omaniku pojana. Mõis on praegu külastajatele avatud. Seal toimuvad populaarsed hobuste võiduajamised.
Cecil õppis Cambridge'i Ülikoolis ja 1547 sai ta ametikoha Henry VIII õukonnas. Ta oli algul Edward Seymouri, esimese Somerseti hertsogi, endise kuninganna Jane Seymouri venna teenistuses. Kui Somerseti hertsog, kes oli mõjuvõimas tegelane oma õepoja Edward VI valitsemise ajal, langes ebasoosingusse ja hukati, siis Cecil kaotas oma positsiooni, kuid varsti see taastus ning 1550 tehti ta rüütliks. Mary I ajal võttis ta diplomaatiliselt vastu katoliku usu.
Ta valmistas tulevast kuningannat Elizabeth I ette troonile asumiseks. Kui Elizabeth sai 1558 kuningannaks, määras ta Cecili riigisekretäriks. Burghley jäi Elizabeth I administratsioonis domineerivale kohale kuni oma surmani ning aitas väga palju kaasa kuninganna edule.
Cecili noorem poeg Robert Cecil oli isa poliitiline mantlipärija. Ta tagas võimu tõrgeteta ülemineku Inglismaa kuningas James I administratsioonile.
1571 sai William Cecilist esimene parun Burghley. Tema suguvõsa püsib meesliinis aadlikena tänapäevani ja on kaks korda aukõrgendust saanud: 1605 tõsteti tema vanem poeg Thomas Cecil Exeteri krahviks ja 1801 tema järeltulija Henry Cecil Exeteri markiiks.


William Walton.
Sir William Turner Walton [uiljam tööner uoolton] (29. märts 1902 – 8. märts 1983) oli inglise helilooja.
1920. aastate lõpus ja 1930. aastatel peeti teda suurimaks elavaks inglise heliloojaks. Pärast Teist maailmasõda huvi tema vastu kadus ja teda peeti vanamoodsaks, nüüd aga on taas tema vastu huvi tekkinud ja mitmeid tema teoseid kantakse kogu maailmas menukalt ette.
Aastast 1949 elas Walton Itaalias Ischia saarel, kus ta ka suri.
William Waltoni populaarsemad teosed on vioolakontsert, kantaat "Belshazzar's Feast", sümfoonia nr 1 ja viiulikontsert.
Walton kirjutas džässisugemetega hästi orkestreeritud romantilist muusikat.
Walton, William
Walton, William
Walton, William


Wŏnju.
Wonju on linn Gangwoni provintsis Lõuna-Korea kirdeosas.


Werner Tübke.
Werner Tübke (30. juuli 1929 Schönebeck – 27. mai 2004 Leipzig) on saksa maalikunstnik ja graafik. Ta kuulub koos Bernhard Heisigi ja Wolfgang Mattheueriga niinimetatud Leipzigi koolkonda.
Tübke sai tuntuks põhiliselt talupoegade sõja panoraamiga Bad Frankenhausenis.
Elulugu.
Werner Tübke elas ja töötas Leipzigis.
Tübke eeskujuks olid mineviku suured kunstnikud.


Warmia-Masuuria vojevoodkond.
Warmia-Masuuria vojevoodkond on vojevoodkond Poolas.


Wang Mang.
Wang Mang (王莽; "Pinyin" 'is Wáng Mǎng) (45 eKr – 22 või 6. oktoober 23; või 24) oli Hiina keiser, usurpaator, kes haaras trooni Hani dünastialt ja rajas aastal 9 Xini dünastia (Xīn (新; 'uus'), kuid 23 tõugati ta troonilt. Troon anti siis tagasi Liu suguvõsale.
Ülikusuguvõsast pärinev Wang Mang oli keisri kõrge ametnik, kes juba kümneid aastaid oli olnud riigi tegelik valitseja. Keiser Ai ajal 6 eKr – 1 pKr) oli ta ajutiselt kõrvale tõrjutud. Aastal 6 pani Wang Mang oma tütre paari teismelise keiser Pingiga (valitses 1–6). Räägitakse, et keisri surmas oli Wang Mangi käsi mängus. Aasta 8 lõpupoole sai Wang Mang leskkuninganna (keiser Yuani (valitses 42 eKr kuni 32 eKr lese) Cheng-chüni sugulasena (keisrinna oli tema isa poolõde) regendiks (teistel andmetel oli ta regent juba varem, kuid usurpeeris aastal 8 võimu). Varsti ta tagandati, kuid 10. jaanuaril 9. aastal, laskis ta mürgitada Lääne-Hani dünastia (206 eKr – 24 pKr) 9-aastase (või veel noorema) valitseja ning kuulutas end Hiina keisriks.
Ta võttis nõuks Hiina valitsemisel juhinduda konfutsianismist, mille Lääne-Hani dünastia valitsejad olid teinud riigi ametlikuks moraalseks ja poliitiliseks õpetuseks.
Sai kuulsaks sellega, et ehitas 9 pühamut oma müütiliste esivanemate auks ning Ming-tangi residentsi pealinnas Chang'anis (praegune Xi'an).
Viis läbi arvukalt reforme, sealhulgas riigistas aastal 9 maa, et lahti saada suurmaaomanike mõjuvõimust, mis ohustas riiklikku julgeolekut. Ta jaotas maa talupoegade vahel ning keelas selle ostu ja müügi. Peale selle pidid talupojad erinevalt suurmaaomanikest keisrile makse maksma. Ent maaomanikud osutasid vastupanu. Paljud ametnikud olid ise maaomanikud ning lihtsalt ei viinud neid reforme ellu. Aristokraatia survel tühistas ta selle reformi aastal 12.
Ta kehtestas uue rahasüsteemi (korduv devalveerimine) ja piirhindade süsteemi, keelas orjakaubanduse, kehtestas ühtse mõõdustiku.
Kuigi ta kujutas oma valitsemist kui varase Zhou dünastia aegse idealiseeritud riigi taastamisena, olid tema reformid suunatud eelkõige bürokraatia tugevdamisele ja jooksva rajanduskriisi lahendamisele. Riigikassa täitmiseks kehtestas ta riiklikud monopolid, võltsis raha ja viis läbi põllundusreforme.
Reformid paiskasid majanduse segi ja tekitasid kohati näljahäda. Wang Mangil kadus lõpuks kontroll hoopis käest, sotsiaalse korratuse ning mässu tõttu pärast Huanghe jõe voolusuuna järsule muutusele järgnenud katastroofi.
Ühe versiooni järgi piirasid Hani dünastia printsid ta 22 tema palees sisse ja tal raiuti pea maha. Teise versiooni järgi mõrvati ta Fan Chongi poolt juhitud taoistliku talupoegliku Punakulmude ülestõusu (17–27) käigus, kui tema Ida pealinna Chang'ani (Xi'an)i rüüstati. Samal ajal hävitati tema tsentraliseeritud bürokraatia. Segadikus hukkus umbes 25 miljonit inimest (umbes pool Hiina elanikkonnast).
Legendi järgi olevat Wang Mang olnud nii paks, et kui mässajad ta palee õuel tapsid, pisteti talle taht läbi naba sisse ja see inimküünal põles kümme päeva.
Võitlus trooni pärast kestis kuni 25. aastani, mil Liu Xiu taastas Hani dünastia ning alustas keskhalduse tugevdamise pikka protsessi.
Tuhat aastat hiljem võttis Põhja-Songi reformaator Wang Anshi tema reformid eeskujuks. 20. sajandi reformaator Hu Shi nimetas Wang Mangi Hiina esimeseks sotsialistiks.


Xenophon.
Xenophon (kreeka keeles Ξενοφῶν) (umbes 430 eKr Ateena – 354 eKr Korintos) oli vanakreeka ajaloolane ja kirjanik.
Poliitliselt mõjutasid teda Sparta-sõbralikud aristokraadid, kes ei tunnustanud Ateena demokraatiat. Ta polnud rahul Ateena poliitilise arenguga ja võttis palgasõdurina osa Kyros Noorema sõjaretkest Pärsia kuninga Artaxerxes II vastu (401 eKr). Kui Kyros samal aastal Kynaxa lähedal lüüa sai, juhtis Xenophon Kyrose sõjaväes teeninud Kreeka palgasõdurid Traakiasse.
Seejärel otsis Xenophon võimalust toetada Spartat ja võitles Korintose sõjas (395–386 eKr) Sparta poolel. Xenophon imetles Sparta kuningat Agesilaos II-t, võttis tema relvakaaslasena 394 eKr osa sõjast Ateena liitlase Teeba vastu ja osales Koroneia lahingus. Selle eest pagendati Xenophon Ateenast.
Hiljem elas ta Olümpia lähedal Skilluse juures asuvas villas, mille spartalased olid talle andnud kompensatsiooniks selle eest, et Ateenas tema kinnisvara konfiskeeriti. Seal kirjutas ta teoseid ajaloost, poliitikast, filosoofiast, majandusest ja muudel teemadel.
370 eKr hõivasid Elise elanikud Skilluse ja Xenophon põgenes Korintosesse, kus talle anti amnestia. Viisteist aastat hiljem suri ta seal.
Memuaarteos "Anabasis" ("Sõjaretk") kujutab Kyros Noorema retke ning 10 tuhande kreeka palgasõduri naasmist Musta mere äärde. Autor on liialdavalt esile tõstnud omaenese teeneid, kuid kirjeldanud ka Väike-Aasia ja Taga-Kaukaasia geograafiat ja etnograafiat.
"Hellenika" ("Kreeka ajalugu") käsitleb sündmusi aastatel 411–362 eKr, kuni Mantineia lahinguni. See teos ei ole Thukydidese ajalooteose jätk. Xenophon pööras peatähelepanusuurtele ajaloolistele isikutele. Ateena vaenlasena vaikis ta täiesti maha olulisi Ateena ajaloo sündmusi, näiteks Ateena II mereliidu asutamise. Selle asemel keskendus ta vähetähtsatele sündmustele ja ülistas Sparta osa Kreeka poliitikas.
Ajaloolis-pedagoogiline romaan "Kyrupaideia" ("Kyrose kasvatus") jutustab Xenophoni valitsejaideaali Kyros II elust ja surmast.
Xenophon oli Sokratese õpilane, kuid tegelikult filosoofiast ei huvitunud.
Mitu tema teost räägib Sokratesest. Tähtsaim neist on "Apomnemoneumata" ("Mälestusi Sokratesest"). See sisaldab kujuka pildi Sokratesest inimesest, kodanikust ja meisterlikust õpetajast. Teos käsitleb ka Sokratese õpetamismeetodit.
Xenophoni hinnati tema lihtsa ja selge stiili tõttu.


Xhemil Dino.
Xhemil Bej Dino [dž'eemil bei d'iino] (1894–1972) oli Albaania diplomaat.
Ta oli Albaania delegaat Rahvasteliidu 6., 7. ja 8. täiskogul (1925–1927).
1932 nimetati Dino Albaania suursaadikuks Suurbritannias, kuid oli sunnitud tagasi astuma, sest tema armuke sooritas saatkonna trepil enesetapu.
Itaalia okupatsiooni ajal oli Xhemil Dino 12. aprillist 1939 Shefqet Verlaci valitsuse välisminister, kuni 3. juunil 1939 välisministeerium likvideeriti ja välisasjadega hakkas tegelema Itaalia välisministeerium. Dinole anti Itaalia välisteenistuse suursaadiku auaste.
Pärast albaanlastega asustatud Kreeka alade vallutamist 1941 määrati Dino Thesprotia (Çamëria) ülemkomissariks.


Xhafer Ypi.
Xhafer (Djafer, Djeferr) Bej Ypi [dž’aafer üüpi] (1880 Starje (Kosteha prefektuur) – detsember 1940) oli Albaania poliitik.
Ta kuulus Bektashi islamiordusse.
Ypi vanemad olid Asilan (maaomanik) ja Zavalani.
Ta sai hariduse Konstantinoopoli ülikoolis.
Oli 1920–1921 sise- ja justiitsminister, samuti haridusminister.
Rahvapartei juhina moodustas Ypi detsembri lõpus 1921 valitsuse, kus välisminister oli Fan Noli ja siseminister Ahmed Zogu. Kuni 4. detsembrini 1922 oli Ypi Albaania peaminister, 1922 pärast Noli tagasiastumist ka välisministri kohusetäitja.
Detsembrist 1922 31. jaanuarini 1925 kuulus Ypi Ülemnõukogusse (kollegiaalne riigipea, formaalselt Wilhelm zu Wiedi nimel). Juunis 1924 põgenes ta Albaaniast Fan Noli mässu tõttu, kuid jäi formaalselt ametisse.
Zogi Kuningriigi ajal oli Ypi Kuningliku Kohtu üleminspektor.
Kui algas Itaalia okupatsioon, tervitas Ypi itaallasi, kes olid Albaania "vabastanud verise Zogu rängast orjusest". Pärast kuningas Zogi põgenemist oli Ypi 9. aprillist 12. aprillini Ajutise Administratiivkomitee esimees (ja sellena ka riigipea kohusetäitja) ning justiitsvolinik. 12. aprillist kuni 1940. aastani oli Ypi Shefqet Verlaci valitsuses justiitsminister.


Yang Liwei.
thumb
Yang Liwei (杨利伟; sündis 21. juunil 1965) on esimene taikonaut ("yuhangyuan"), Hiina esimene astronaut.
Ta on sündinud Kirde-Hiina tööstuspiirkonnas, Liaoningi provintsi Huludao linna Suizhongi maakonnas. Yangi ema oli õpetaja ja isa riikliku põllumajandusliku majandi raamatupidaja. Ta kasvas üles Liaoningis, kutsuti sõjaväkke ning seejärel lõpetas lennundusinstituudi. Ta on abielus ohvitseriga ja neil on üks poeg.
Yangi hinded koolis olid keskmised, kuid ta paistis silma reaalainetes. Ta armastas ujuda ja suusatada ning tal olid head tulemused kergejõustikus.
Ta on sõjaväelendur, endine hävituslendur, lennu ajal Rahvavabastusarmee kolonelleitnant, 20. oktoobril 2003 ülendati koloneliks (otsus olevat tehtud enne lendu, kuid Yangile seda ei teatatud). Ta valiti 14 astronaudikoolituse läbiteinu seast esimeseks kosmosesse lendajaks. Astronaudikandidaadiks valiti ta 1500 kandidaadi seast 1998 ning sellest ajast peale on ta olnud astronautide rühmas. Enne lendu ei olnud Hiina astronaudikandidaatidest avalikkuse peaaegu midagi teada. Tema valimine lekkis ajakirjandusse päev enne lendu.
Ta lennutati kosmosesse kell 15. oktoobril 2003 kell 1.00 maailmaaja järgi (kell 9.00 kohaliku aja järgi Jiuquani kosmodroomilt kanderaketi Pikk Retk 2F abil kosmoselaevaga Shenzhou 5.
Lennu ajal andis ta regulaarselt aru oma seisundist, öeldes eri variantides "tunnen end hästi", viimast korda siis, kui ta maandumiskapslis maa poole laskus. Kui Shenzhou 5 alustas kaheksandat tiiru ümber Maa, ütles ta oma naisele: "Ma tunnen ennast väga hästi, ära muretse." Ta sõi spetsiaalselt konstrueeritud pakkidest, mis sisaldasid sealihalõike küüslaugu ja "kaheksa aarde" riisiga (八寶飯), ning jõi hiina rohuteed. Keset lendu näitas Hiina televisioon, kuidas Yang lehvitab oma kapslist väikest Hiina ja ÜRO lippu.
Riikliku ajakirjanduse teatel olid kapslis vales kohas maandumise puhuks püss, nuga ja telk.
Yang maandus Sise-Mongoolia stepis 16. oktoobril umbes kell 6.30 kohaliku aja järgi (15. oktoobril kell 22.30 maailmaaja järgi). Ta tegi 14 tiiru ümber Maa ja läbis üle 600 000 km. Yang väljus kapslist umbes 15 minutit pärast maandumist ning teda õnnitles peaminister Wen Jiabao.
Sageli öeldakse, et looklev Suur Hiina müür, mida hakati ehitama üle 2000 aasta tagasi kaitseks nomaadide röövretkede eest, on ainuke kunstlik objekt, mis on kosmosest nähtav. Ent Yang ütles televisioonile, et ta Hiina müüri ei näinud. Tegelikult paistab orbiidilt küll kunstlikke objekte, näiteks linnu, ent Hiina müür on liiga kitsas, et inimene seda kosmosest näeks.
Yang Liwei ei ole siiski esimene hiinlane kosmoses, sest Shanghais sündinud Taylor Wang (USA kodanik aastast 1975) oli kosmosesüstiku missiooni STS-51-B liige 1985. Ka Shannon Lucid oli Hiinas (Shanghais) sündinud, kuid tema vanemad olid USA misjonärid.
Yang läks 31. oktoobril 2003 Hongkongi, kus ta tegi kuue päeva jooksul ettekandeid. Visiidiga samal ajal toimus näitus, millel näidati tema maandumiskapslit, skafandrit ja kosmoses kasutamata jäänud toitu. 5. novembril sõitis ta edasi Aomeni.
7. novembril 2003 sai Yang sõjaväejuhilt Jiang Zeminilt kosmosekangelase aunimetuse.
22. juulil 2008 sai ta kindralmajori auastme.


Zeno.
Zeno ("Imperator Caesar Flavius Zeno Augustus") oli Ida-Rooma keiser 474–491.


Zeus.
Zeus (kreeka keeles Zεύς) ehk Dias (kreeka keeles Δίας) ('jumalik kuningas') on vanakreeka mütoloogias peajumal ning taeva- ja äikesejumal.
Zeusi müüt.
Zeus oli vanakreeka mütoloogias titaanide Kronose ja Rhea poeg. Kronos tahtis kõik oma vastsündinud lapsed alla neelata. Zeusil õnnestus pääseda seeläbi, et ta ema Rhea andis Kronosele neelamiseks mähkmetesse pandud kivi. Väike Zeus aga saadeti Kreeta saarele ja kasvatati seal üles. Kui Zeus vanemaks sai, otsustas ta oma isa kukutada. Zeus valmistas võlujoogi, mis pani ta isa kõiki allaneelatud lapsi välja oksendama.
Pärast Kronose kukutamist jagas Zeus maailma oma vendade Hadese ja Poseidoniga. Zeus sai valitsemiseks taeva, Poseidon mere ja Hades allmaailma. Maapinda ja jumalate kodu Olümpost peeti ühiseks valitsemise territooriumiks.
Zeusi kultus.
Zeusi austamine sai alguse Minose kultuuri pärijatelt Mükeene kultuuris, kus teda tunti Maaraputaja nime all. Atribuut või sümbol: valitsuskepp, piksenool, kotkas. Talle vastab vanarooma mütoloogias jumal Jupiter.
Antiikaja sünkretistlikus ettekujutuses seostati teda mitmete teiste jumalustega (Amon vanaegiptuse mütoloogias, Tinia etruski mütoloogias ja võib-olla isegi "Dyaus Pitar" hinduismis).
Paljud Zeusi austamisega seotud pühakohad on tammed või tammesalud. Tähtsaimaks neist pühapaikadest on peetud Dodonet. Homeros kirjeldab "Iliases", kuidas Achilleus kõnetab Zeusi (16. laul, värsid 231–235). Siin mainitakse kõigepealt ka Dodone oraakleid.
"Õue keskele astudes nüüd valas ohvrit ta, vaatas taevaste poole ja palvetas – ning isa Zeus teda kuulis: "Zeus, pelasgide kaitsja ja valdijas kauges Dodonas ikka-talvises, seal, kus su ennustustargad on, Sellid, kes ei eal pese jalgu ja puhkavad maaemal paljal!"
Zeusi armukesed ja järglased.
Tähtsat osa etendavad vanakreeka mütoloogias Zeusi surelikud ja surematud armukesed. Oma armukestele lähenes Zeus väga erineval moel, mõnikord härjana, saatüri või luigena (vaata Leda), vahel sureliku mehena ja kord isegi kuldse vihmana (vaata Danae). Tema naine Hera aga veetis suurema osa ajast Zeusi armukesi ja nende lapsi taga kiusates. Müüdi järgi ajas Hera julmus Heraklese vastu Zeusi nii vihaseks, et ta pani oma naise randmeid pidi torni külge rippuma ning kinnitas tema jalgade külge raskused.


Ülemiste järv.
Ülemiste järv (ka: Järveküla järv, Mõigu järv, Kuningajärv) asub Tallinna kaguosas Kesklinna linnaosas. Järve pindala on 9,6 km², sügavus kuni 6 meetrit. Ülemiste on Eestis pindalalt kolmas looduslik järv Peipsi ja Võrtsjärve järel (varem kolmas olnud Mullutu-Suurlaht on jagunenud väiksemateks osadeks).
Ülemiste järvest saab Tallinn vett alates 14. sajandist. 2005. aastal tarvitas linn keskmiselt 60 829 m³ järvevett ööpäevas, järve juhitakse lisavett Pirita, Vääna, Jägala ja Pärnu jõest.
Järvest idasuunale jääb Tallinna lennujaam.
Elustik.
Ülemiste järves elab kalu, sealhulgas angerjaid, kes asustati sinna 1986 (nad olid mõeldud Võrtsjärve jaoks).
Mütoloogia.
Üldtuntud on muistendid leinavast Lindast (nende järgi kutsutakse kalda lähedal vees paiknevat rändrahnu Linda kiviks). Nimelt olevat Ülemiste järv tekkinud Linda pisaratest, kui ta oma põllest mahakukkunud rahnu otsa istus ja oma hukkunud mehe pärast pisaraid valas.
Samuti on laialt levinud legend Ülemiste vanakesest, kes küsib nendelt, keda ta kohtab: "Kas Tallinn on juba valmis?". Kui vastus peaks tulema jaatav, siis uputavat Ülemiste vanake linna üle. Sellel põhjusel ei tohi Tallinn kunagi valmis saada.
Antonov An-26 2010. aastal Ülemiste järves.
Õnnetused.
1938. aasta septembril kukkus järve Poola purilendur Zbigniew Olenski oma ühemootorilise RWD-ga. Lendur sai õnnetuses selgroovigastuse.
1966 jaanuaris maandus järve jääle Tallinn-Saaremaa liini reisilennuk Il-14.
18. märtsil 2010 tegi järvejääle hädamaandumise Poolale kuuluv An-26 tüüpi lennuk, mis vedas DHLi saadetisi. Lennukis viibis kuus inimest, üks piloot sai kergelt viga.
Uputused.
1708. aasta novembris murdis järv läbi kaitsemüürist ja liivavallist. Vesi tungis suure jõuga alla eeslinna ja tekitas uputuse. 1758. aastal kippus järv aga kuivama.
Siis arvati, et järv on kuskil leidnud maa-aluse äravoolukoha ja jookseb merre. Ometi osutus see kartus põhjendamatuks, sest järgmistel aastatel hakkas vesi taas tõusma, kuni 1761. aastal murdis järv läbi liivavalli ja uputas Tiigiveski ümbruse.
1783 ja järgnevatel aastatel oli veetase jälle väga kõrge ning raehärrad kartsid uputust.
Pärast seda tõusis veetase kõrgele uuesti 1807. aastal. Järve madalamatele kallastele paigaldati liivakotte, mis suutsid ära hoida suurema uputuse.
See olid sissejuhatuseks 1867. aasta uputusele. Kevad oli sel aastal hiline, veel mai algul oli lumetuisku ja külma, ning sula algas maikuu teisel poolel. Veepind Ülemiste järves tõusis iga päevaga.
Kuberner ja linnavalitsus moodustasid komisjoni, mis pidi seisukorda uurima ning kaaluma vastuabinõusid. Sel ajal kui teoreetikutest komisjon järjekordsel koosolekul olukorra tõsidust arutas, murdis vesi Pärnu maantee kohal liivakaldalt läbi.
See õnnestus sulgeda, kuid järgmine läbimurre Tartu maantee kohalt oli juba üle kümne sülla (ca 21,3 m) laiune. Vesi ulatus Roosikrantsi tänavani.
Suurim läbimurre toimus 5. juunil ning lühikese ajaga oli kogu Tartu maantee veega üle ujutatud. Maakri ja Kompassi tänavate piirkonnas ulatus vesi täiskasvanud mehel rinnuni. Suurvesi viis endaga kaasa ka loomi. Kõneldi laste ja ühe mehe uppumisest, kuid ametlikku kinnitust sellele ei leitud.
Suur uputus tõstis esile tõelised sangarid. Tuttelbergi-nimeline noormees päästis kümneid lapsi ja vanureid algul ratsahobusega ning hiljem paadiga.
Sõjaväeosadest saadeti 150 meest läbimurdekohta kinni toppima, mis lõpuks ka visa tööga õnnestus. Seekordset üleujutust soosis asjaolu, et tollal rajati Tartu maantee kohal veevarustussüsteemi ning uue magistraaltorustiku jaoks kaevati kanalit, mis ulatus Ülemiste järvest Lasnamäe nõlvakuni.
Üleujutusohtusid oli ka hiljem. A. Uessoni andmeil tõusis 1923. aastal veepind Ülemiste järves 88 tolli (ca 2,1 meetrit) ning kippus Liiva kõrtsi juures üle kalda tulema. Ohtlikusse kohta veeti kiiresti liivakotte ja tõsteti kallast.
Praegu Ülemiste järve vesi enam linna ei ohusta. Viimati oli järve veetase ohtlikult kõrge 2004. aastal.


Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on 26. juunil 1945. aastal San Franciscos loodud 51 riigi poolt moodustatud rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine ja majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine. Organisatsiooni tegevuse aluseks on ÜRO põhikiri (harta). Organisatsiooni peakorter asub New Yorgis. Põhikiri jõustus 24. oktoobril 1945. Seda päeva tähistatakse ÜRO päevana. Liikmesriike on 193. ÜRO peasekretär on Ban Ki-moon.
ÜRO töökeelteks on inglise, prantsuse, hispaania, hiina, araabia ja vene keel.
Eesti ühines ÜRO-ga 17. septembril 1991.
Eesti keeles on juurdunud nimetus Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja vastavalt ÜRO, ehkki enamikes keeltes on nimetuseks Ühinenud Rahvad. Eestikeelne kasutus rõhutab institutsiooni, seades ülla rahvaste ühinemise idee tahaplaanile. Jaak Jõerüüt: "On tõenäoline, et see kalk bürokraatlik “organisatsiooni”-lisand kandus eesti keelde vene keelest. Stalinile pidi see igatahes paremini sobima kui mingi abstraktne ja üllas ühinemisidee."
ÜRO ametlik hoiuraamatukogu Eestis on Eesti Rahvusraamatukogu.
ÜRO struktuur.
Peaassamblee ("General Assembly") koosneb liikmesriikide delegatsioonidest. Korralised istungjärgud toimuvad igal aastal septembrist detsembrini. Suure töömahu tõttu suunab Peaassamblee enamiku arutusele tulevatest küsimustest oma kuuele peakomiteele.
Julgeolekunõukogu ("Security Council") on tähtsaim püsivalt tegutsev organ. Koosneb 15 liikmest, kellest viis – Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina RV – on alalised ja omavad vetoõigust. Ülejäänud Julgeolekunõukogu liikmed valib Peaassamblee neljaks aastaks, valides iga kahe aasta järel 5 uut Julgeolekunõukogu liiget. Julgeolekunõukogu vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku eest.
Tegevusest:, "ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonid"
Majandus- ja Sotsiaalnõukogul ("Economic and Social Council") on 9 alalist komiteed ning lisaks ekspertorganid, funktsionaal- ja regionaalkomisjonid.
Rahvusvaheline Kohus ("International Court of Justice") on ÜRO tähtsaim juriidiline organ. Kohus lahendab riikidevahelisi vaidlusküsimusi ja muid ÜRO organite poolt tõstatatud õiguslikke küsimusi.
Hooldusnõukogu ("Trusteeship Council") kontrollib ÜRO halduse alla kuuluvaid territooriume.
Sekretariaat ("Secretariat") on ÜRO haldusorgan, mille eesotsas on peasekretär, kes valitakse viieks aastaks. Alates 1. jaanuarist 2007 on ÜRO peasekretär Ban Ki Moon Lõuna-Koreast.
ÜRO peakorter.
Vaade ÜRO peakorterile East River-ilt
Praegune ÜRO peakorter ehitati New Yorki aastatel 1948–1952 East Riveri jõe kaldale. John D. Rockefeller, Jr. ostis selle krundi 8,5 miljoni USA dollari eest ja detsembris 1946 annetas maa ÜRO-le.
Hoone projekteerimisega tegeles rahvusvaheline arhitektide rühm, mida juhtis Wallace K. Harrison USA-st. Rühma kuulusid mitmed tuntud arhitektid nagu näiteks Le Corbusier (Prantsusmaa) ja Oscar Niemeyer (Brasiilia). Lõplik projekt koostati Le Corbusieri visandatud idee põhjal, mis koosnes vastandite tasakaalust kõrge klaasist kontorihoone ja madala ümmarguse kupliga Peaassamblee hoonega. Valmides peeti lõplikku lahendust üheks modernsemaks arhitektuuri näiteks Manhattanil.
Nurgakivi panemise tseremoonia toimus 14. septembril 1948 ja ÜRO peakorter avati 10. jaanuaril 1951. Selleks ajaks oli valminud 39-korruseline marmorist ja klaasist Sekretariaadi hoone. 1952 valmisid ka konverentside ja Peaassamblee hooned.
ÜRO peakorteri aadress on "760 United Nations Plaza, New York, NY 10017, USA".


Õigeusk.
Õigeusk on katoliikluse ja protestantismi kõrval üks kristluse kolmest põhivoolust.
Õigeusu tunnistajaid nimetatakse õigeusulisteks, õigeusklikeks, õigeusklikeks kristlasteks või ortodoksideks.
Õigeusulised peavad õigeusku kristluse algseks kujuks.
Ajalugu.
Kirik asutati 33 pKr Nelipühal ning selle asutajad "jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse" (Ap 2:42). Apostellik suktsessioon ulatub tagasi algkiriku viie keskuseni – Rooma, Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Konstantinoopoli kirikuni.
Aastast 1054 on õigeusu kirik katoliku kirikust lahus (vaata suur kirikulõhe), sest peab hereesiateks sõna "filioque" usutunnistuses, paavsti pretensiooni täielikule autoroteedile kõikide kristlaste üle ning mõningaid muid katoliku kiriku õpetuslikke ja liturgilisi uuendusi.
Hiljem lisas katoliku kirik oma õpetusele teisigi dogmasid, mida õigeusu kirik peab hereetiliseks, sealhulgas paavsti ilmeksimatuse ja Neitsi Maarja pärispatuta saamise dogma. Katoliku kirik peab õigeusu kirikut skismaatiliseks. Õigeusu kirik peab katoliku kirikut nii skismaatiliseks kui ka hereetiliseks.
Alles 9 sajandit hiljem, 1965. aastal, tühistasid Rooma paavst ja Konstantinoopoli patriarh Õigeusutunnistuse pooldajatele kehtestatud kirikuvande.


1. jaanuar.
1. jaanuar on Gregoriuse kalendri esimene päev. Aasta lõpuni on jäänud 364 päeva, liigaastal 365 päeva. Juliuse kalendris 19. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 01


2. jaanuar.
2. jaanuar on Gregoriuse kalendri teine päev. Juliuse kalendri järgi 20. detsember (1901–2099).
Viited.
Jaanuar 02


3. mai.
3. mai on Gregoriuse kalendri 123. (liigaastal 124.) päev. Juliuse kalendri järgi on see 20. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 03


6. mai.
6. mai on Gregoriuse kalendri 126. (liigaastal 127.) päev. Juliuse kalendri järgi 23. aprill (1901–2099).
Pühad:.
Mai 06


3. jaanuar.
3. jaanuar on Gregoriuse kalendri kolmas päev. Juliuse kalendri järgi 21. detsember (1901–2099).
Viited.
Jaanuar 03


4. jaanuar.
4. jaanuar on Gregoriuse kalendri neljas päev. Juliuse kalendri järgi 22. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 04


5. jaanuar.
5. jaanuar on Gregoriuse kalendri viies päev. Juliuse kalendri järgi 23. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 05


6. jaanuar.
6. jaanuar on Gregoriuse kalendri kuues päev. Juliuse kalendri järgi 24. detsember (1901–2100).
Viited.
Jaanuar 06


7. jaanuar.
7. jaanuar on Gregoriuse kalendri seitsmes päev. Juliuse kalendri järgi 25. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 07


8. jaanuar.
8. jaanuar on Gregoriuse kalendri kaheksas päev. Juliuse kalendri järgi 26. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid:.
Jaanuar 08


9. jaanuar.
9. jaanuar on Gregoriuse kalendri üheksas päev. Juliuse kalendri järgi 27. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 09


10. jaanuar.
10. jaanuar on Gregoriuse kalendri kümnes päev. Juliuse kalendri järgi 28. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 10


11. jaanuar.
11. jaanuar on Gregoriuse kalendri 11. päev. Juliuse kalendri järgi 29. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 11


12. jaanuar.
12. jaanuar on Gregoriuse kalendri 12. päev. Juliuse kalendri järgi 30. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 12


13. jaanuar.
13. jaanuar on Gregoriuse kalendri 13. päev. Juliuse kalendri järgi 31. detsember (1901–2099).
Viited.
Jaanuar 13


14. jaanuar.
14. jaanuar on Gregoriuse kalendri 14. päev. Juliuse kalendri järgi 1. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 14


15. jaanuar.
15. jaanuar on Gregoriuse kalendri 15. päev. Juliuse kalendri järgi 2. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 15


16. jaanuar.
16. jaanuar on Gregoriuse kalendri 16. päev. Juliuse kalendri järgi 3. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 16


17. jaanuar.
17. jaanuar on Gregoriuse kalendri 17. päev. Juliuse kalendri järgi 4. jaanuar (1901–2099).
Viited.
Jaanuar 17


18. jaanuar.
18. jaanuar on Gregoriuse kalendri 18. päev. Juliuse kalendri järgi 5. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 18


9. mai.
9. mai on Gregoriuse kalendri 129. (liigaastal 130.) päev. Juliuse kalendri järgi 26. aprill (1901–2099).
Pühad.
Mai 09


19. jaanuar.
19. jaanuar on Gregoriuse kalendri 19. päev. Juliuse kalendri järgi 6. jaanuar (1901–2099).
Viited.
Jaanuar 19


20. jaanuar.
20. jaanuar on Gregoriuse kalendri 20. päev. Juliuse kalendri järgi 7. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 20


21. jaanuar.
21. jaanuar on Gregoriuse kalendri 21. päev. Juliuse kalendri järgi 8. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 21


22. jaanuar.
22. jaanuar on Gregoriuse kalendri 22. päev. Juliuse kalendri järgi 9. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 22


23. jaanuar.
23. jaanuar on Gregoriuse kalendri 23. päev. Juliuse kalendri järgi 10. jaanuar (1901–2099).
Viited.
Jaanuar 23


24. jaanuar.
24. jaanuar on Gregoriuse kalendri 24. päev. Juliuse kalendri järgi 11. jaanuar (1901–2099).
Viited.
Jaanuar 24


25. jaanuar.
25. jaanuar on Gregoriuse kalendri 25. päev. Juliuse kalendri järgi 12. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 25


26. jaanuar.
26. jaanuar on Gregoriuse kalendri 26. päev. Juliuse kalendri järgi 13. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 26


27. jaanuar.
27. jaanuar on Gregoriuse kalendri 27. päev. Juliuse kalendri järgi 14. jaanuar (1901–2099).
Viited.
Jaanuar 27


28. jaanuar.
28. jaanuar on Gregoriuse kalendri 28. päev. Juliuse kalendri järgi 15. jaanuar (1901–2099).
Viited.
Jaanuar 28


29. jaanuar.
29. jaanuar on Gregoriuse kalendri 29. päev. Juliuse kalendri järgi 16. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 29


30. jaanuar.
30. jaanuar on Gregoriuse kalendri 30. päev. Juliuse kalendri järgi 17. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 30


31. jaanuar.
31. jaanuar on Gregoriuse kalendri 31. päev. Juliuse kalendri järgi 18. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Jaanuar 31


Émile Cartailhac.
pisi
Édouard-Philippe-Émile Cartailhac (15. veebruar 1845 Marseille – 25. november 1921 Genf) oli prantsuse arheoloog.
Émile Cartailhac oli pärit vanast Aveyroni alamaadlisuguvõsast.
Tema isa oli Lyonis tolliametnik ning Émile lõpetas seal keskkooli.
Ta õppis Toulouse'i ülikoolis õigusteadust ning 1868 sai temast advokaat. Ta oli oma kutsealast vähe huvitatud ja suurelt jaolt oma onu Armand de Quatrefages de Bréau, tolleaegse Toulouse'i ülikooli zooloogia õppejõu ja hilisema Loodusloomuuseumi professori mõjutusel tekkis Émile'il kirg loodusloo vastu.
1864 korrastas Cartailhac koos Eugène Trutat'ga Édouard Filholi poolt rajatud Toulouse'i Loodusloomuuseumi inimese paleontoloogia kollektsioone. Pariisi maailmanäituse ajal 1867 võttis ta Gabriel de Mortillat' ja Édouard Lartet kõrval osa antropoloogiagalerii rajamisest. Aastast 1884 korraldas ta Saint-Raymond'i muuseumi ekspositsiooni Saint-Serninis. 1887 oli ta Toulouse'i põhikorraldaja. Viimaste asutuste ekspositsioon pärines suurelt jaolt Cartailhaci väljakaevamisest.
Cartailhac oli 1867. aastast Kesk-Prantsusmaa Arheoloogiaseltsi liige ning 1914-1921 seltsi president.
Aastast 1899 oli võistluse "Jeux Floraux" korraldajate seas.
1910 pidas loenguid Toulouse'i ülikoolis.


Õigustus.
Õigustus (inglise keeles "justification") on see, mis annab aluse mingiks teoks, uskumuseks, emotsiooniks vms. Õigustusi ja nende seoseid lähedaste mõistetega nagu teadmine ja uskumus uurib epistemoloogia.
Ühed uskumused toetuvad teistele. Analüütilises epistemoloogias öeldakse selle kohta, et ühed uskumused on õigustatud teiste poolt. Sõna "õigustama" (inglise keeles "to justify") kasutatakse siin enam-vähem samamoodi, nagu tavakeeles kasutatakse sõna "põhjendama". Sõna "õigustama" on siiski eelistatav sellepärast, et ta viitab seosele õigustamisemõistega, mida kasutatakse näiteks eetikas tegude puhul. Uskumuse õigustamine on analoogiline teo õigustamisega. Selline seos kaldub eeldama, nagu saaks uskumusi meelega valida, mis ei pruugi kaugeltki nii olla. Siiski saab õigustamisest rääkida ka nii-öelda tagantjärele, küsides, mis on olemasolevatele uskumustele õigustuseks.
Uskumust võib õigustada mitmel viisil. Näiteks võib mõni uskumus anda elujõudu, mõne uskumuse omamist nõuavad moraalinormid. Epistemoloogia koondab tähelepanu nn episteemilisele õigustusele. Episteemiline õigustamine orienteerub lõppsihina uskumuse tõesusele. Ükskõik kuidas episteemilist õigustust ka ei defineeritaks, igal juhul eeldatakse, et õigustatuks teeb uskumuse selle tõenäoline tõesus. Episteemilise õigustamise tuntud erijuht on tõestamine.
Episteemilise õigustuse mõiste figureerib epistemoloogias sageli seoses küsimusega, mis eristab teadmist pelgast uskumisest. Epistemoloogia peab üheks oma põhiliseks ülesandeks öelda, mis on õigustus ehk millal on uskumus õigustatud, millal mitte.
Intellektuaalne vastutustundlikkus eeldab, et ei usutaks ükskõik mida, mis aga pähe tuleb, vaid üksnes seda, mis on episteemiliselt õigustatud.
Mis asi võib uskumust õigustada ehk olla uskumuse õigustajaks? Selleks võivad olla näiteks tõendid. Oletame, et naine avastab, et komandeeringust naasval abikaasal on lõhnaõli lõhn juures ja tema särgikrael on huulepulgajäljed. Siis on naisel tõendeid, et uskuda, et mehel on armuke. Siis võib öelda, et selle uskumuse õigustajateks on lõhnaõlilõhn mehe juures ja huulepulgajäljed tema särgikrael. Võib-olla tuleks öelda, et õigustajaks on see, et naine neid tõendeid aktsepteerib. Järelemõtlemisel näeme, et polegi nii lihtne öelda, mis laadi asjad nimelt on õigustajateks. Kõikidel juhtudel ei olegi olemas "tõendeid".
Olenemata vastusetüübi valikust võib öelda, et vähemalt mõnel juhul on uskumuse õigustajaks mõni teine uskumus. Toodud näites võib öelda, et naise uskumus, et mehel on armuke, ei rajane mitte tõenditel enestel, vaid uskumustel. Tõepoolest, kui naine ei usuks, et mehel on lõhnaõlilõhn juures ja et tal on huulepulga jäljed krae peal, siis ei saaks tema uskumus nendele tõenditele rajaneda. Seega taandub uskumuse rajanemine tõenditel uskumuse rajanemisele mingi(te)le uskumus(t)ele nende tõendite kohta.
Oletame, et uskumus P õigustab uskumust Q, aga P ise ei ole üldse õigustatud, vaid on täiesti meelevaldne. Sel juhul ei saa ju ikkagi veel öelda, et Q on õigustatud. Sellepärast tuleks nõuda, et kui uskumust Q õigustab teine uskumus P, siis P ise peab olema õigustatud.
Esimesel juhul on tegemist regressismiga, mis paistab olevat vastuvõtmatu. Teisel juhul võib rääkida koherentismist. Kolmandal juhul räägime fundatsionismist.
Fundatsionismi järgi on olemas uskumusi, mis on õigustatud, kuid mitte teiste uskumustega. Neid nimetatakse baasuskumusteks. Kõik teised uskumused on sel juhul õigustatud baasuskumustega.
Koherentismi järgi on uskumus õigustatud parajasti siis, kui ta kuulub üksteist toetavate uskumuste koherentsesse süsteemi. Kui koherentistilt küsida, mis õigustab mõnd minu konkreetset uskumust, siis ta vastab, et enam-vähem kõik teised uskumused minu uskumuste võrgus. Kõik minu uskumused on imavahel seotud. Kui minu uskumuste süsteem on koherentne, siis iga minu uskumus teeb kõik teised minu uskumused mingul määral usutavamaks. See tähendabki, et minu uskumuste süsteem on koherentne.
Üks vastuväide koherentismile seisneb selles, et koherentismi järgi tuleb välja, et ei ole midagi viga niisugusel arutlusel; P, järelikult Q; Q, järelikult R; R, järelikult P. Koherentistid vastavad tavaliselt, et kui ring on piisavalt suur, siis probleemi pole. Selle peale võiks küsida, kuidas puutub asjasse ringi suurus.
Teine vastuväide ütleb, et koherentsel uskumuste süsteemil ei pruugi tegelikkusega mingit pistmist olla.
Kolmas vastuväide koherentismile seisneb selles, et mõned meie uskumused põhinevad tajul ning on õigustatud, kuigi nende õigustus ei tulene teistest uskumustest.
Fundatsionismi järgi on uskumus õigustatud parajasti siis, kui ta kas on baasuskumus (st on õigustatud, kuid tema õigustaja ei ole uskumus), on õigustatud baasuskumus(t)ega või on õigustatud uskumuste ahelaga, mida lõppkokkuvõttes õigustavad baasuskumused.
Fundatsionistide järgi õigustavad baasuskumusi näiteks tajumused või siis meelteandmed või mälu.
Fundatsionistidele saab vastu väita, et tajumused, mälu ja nii edasi võivad eksida, ja sel juhul puudub meie uskumustel õigustus. See on skeptitsism.
Fundatsionism ei eelda, et baasuskumused peavad olema absoluutselt kindlad.
Osa fundatsioniste, keda nimetatakse eksternalistideks, ütleb, et baasuskumusi õigustavad protsessid või seisundid maailmas, mis ei ole teadvustatud vaimuseisundid. Me ei pruugi nendest õigustajatest teadlikudki olla. Eksternalism vastandub internalismile.
Eksternalism on arusaam, mille kohaselt meil ei pea oma uskumuste õigustajatele juurdepääsu olema. Internalism on arusaam, mille kohaselt meil on oma uskumuste õigustajatele alati juurdepääs.


2003.
2003. aasta (MMIII) oli 21. sajandi 3. aasta.
Surnud.
"Pikem nimekiri artiklis Surnud 2003"


1900.
1900. aasta (MCM'") oli 19. sajandi 100. aasta.


1900. aasta suveolümpiamängud.
1900. aasta suveolümpiamängud (ametlikult II olümpiaadi mängud) olid teised kaasaegsed olümpiamängud. Need leidsid aset Pariisis 14. maist 28. oktoobrini 1900.
Hoolimata Kreeka püüetest jätta mängud oma maale, otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee 1897. aastal pidada neid igal korral erinevas kohas. Kreeklased plaanisid seepeale hakata korraldama iga kahe aasta tagant Ateena mänge, kuid esimene katse 1906. aastal kukkus läbi.
Olümpiamängud toimusid 1900. aasta maailmanäituse raames. Ametlikku avamis- ega lõpetamistseremooniat ei toimunud.
Neil mängudel kasutati esimest korda olümpiamängude motot "Citius, altius, fortius", mille ROK oli heaks kiitnud 1897. aastal
Võistlused toimusid 20 spordialal (ROK-i ametliku arvestuse järgi 19 spordialal: ujumine ja veepall ühendatuna veespordi alla) ning 95 võistlusalal.
Mängudel osales 997 sportlast. 1900. aasta mängudel osalesid esmakordselt naissportlased.
Mängude läbiviimine.
Paljud Prantsuse spordiametnikud ei sallinud Pierre de Coubertini tema rahvusvahelise vaatekoha pärast, sest nad nägid selles soovi importida Inglismaa pedagoogilisi ideid. Seetõttu oleksid 1900. aasta mängud peaaegu ära jäänud ning nad olid halvasti korraldatud. Asi hakkas liikuma alles siis, kui Coubertin lahkus Prantsuse Spordiseltside Liidust (USFSA). Siis otsustas liit korraldada olümpiamängud osana maailmanäitusest, mis Pariisis samal aastal aset leidis, ning mängud võistlesid külastajate pärast muu ekspositsiooniga, jäädes peaaegu märkamatuks. Näiteks vehklemisvõistlused korraldati omamoodi kõrvaletendusena näituse terariistade sektsioonis. Näituse korraldajad hajutasid võistlused viiele kuule ning jätsid varju asjaolu, et tegemist on olümpiamängude osadega (peale olümpiamängude korraldati näituse raames muidki spordivõistlusi), nii et paljud võistlejad ei saanudki kunagi teada, et nad osalesid olümpiamängudel, teised aga arvasid, et käisid olümpiamängudel, kuigi see tegelikult nii ei olnud. Näiteks Margaret Abbott (USA) võttis nalja pärast osa üheksa auguga golfiturniirist ja võitis selle, kuid ei saanudki kunagi teada, et ta on olümpiavõitja.
Tegemist oli kõige halvemini korraldatud mängudega olümpiamängude ajaloos ja Coubertin ütles hiljem, et on ime, et olümpiamängud need mängud üldse üle elasid. Neid mänge on nimetatud ka kõige organiseeritumaks kaoseks.
Võistluspaigad.
Mitteametlik avatseremoonia ning jalgpallispordi-, kriketi-, ragbi-, jalgpalli- ja võimlemisvõistlused toimusid staadioniks ümberehitatud Vincennesi velodroomil.
Kergejõustrikuvõistlused peeti halvas seisukorras Racing Club de France'i spordiväljakul Boulogne'i metsas. Selle 500-meetrine rada oli rohuga kaetud, rajakatet ega süvendeid ei olnud. Pealtvaatajate vaatevälja varjasid puud. Odad, vasarad ja kettad visati puudesse.
Ujumine, vettehüpped, veepall ja sõudmine toimusid Seine'i harujõel d'Asnieres'is.
Vehklemine toimus La Grande Salle Fetes de l´Exposition Tuileries´s.
Mängudest osavõtt.
Pariisi olümpiast võttis (ROK-i andmetel (andmeid on mitu korda korrigeeritud) osa 26 rahvuskoondist ja 1225 (1206 meest ja 22 naist) sportlast. Toimus 95 võistlust 20 spordialal. Võrreldes esimeste, 1896. aasta suveolümpiamängudega oli osalevaid riike poole rohkem, sportlasi neli korda rohkem ning ka tulemused olid paremad.
Esimest korda võtsid mängudest osa ka naised (tennises toimusid võistlused naisüksikmängus ja segapaarismängus, golfis toimusid eraldi võistlused naistele, kroketis võistlesid mehed ja naised koos. Esimene naisolümpiavõitja oli Charlotte Cooper (tennise naisüksik- ja segapaarismängus). Esimesed naisvõistlejad olid proua Brohy ja preili Ohnier Prantsusmaalt kroketis. Ka purjetamisest võttis osa naisvõistleja krahvinna Helen de Pourtales, kes tuli Šveitsi võistkonna koosseisus 1,0–2,0 tonni klassis olümpiavõitjaks. Naiste osavõtt oli vastuolus Pierre de Coubertini veendumustega.
Tennises, jalgpallis, polos, sõudmises ja köieveos võisid eri riikide sportlased võistelda samas meeskonnas.
Kõik kergejõustiku olümpiarekordid purustati. 23 kergejõustikualast võitsid ameeriklased 17.
Alvin Kraenzlein võitis kolme päeva sees 60 meetri jooksu, 110 ja 200 meetri tõkkejooksu ning kaugushüppe. Neli kuldmedalit kergejõustikus on seni ületamatu saavutus. Tema konkurent Meyer Prinstein, kes pühapäeval toimunud finaalvõistlusest loobus, pidas temaga pärast võistlust maha rusikavõitluse. Ka paljud teised USA sportlased keeldusid pühapäeval võistlemast, sealhulgas mõlemad 1500 meetri jooksus osalejad ja ratsutamise ("Prix des Nations") võistkond. Järgmisel päeval võitis Prinstein kolmikhüppe, edestades poole meetriga 1896. aasta suveolümpiamängudel olümpiamängude ajaloo esimese kuldmedali saanud James Connollyt.
Konrad Stäheli (Šveits) võitis laskmises 3 esimest kohta ja 1 kolmanda koha.
Ray Ewry (USA), kes lapsepõlves oli põdenud lastehalvatust, võitis 16. juulil kergejõustikus 3 esimest kohta (hoota kõrgushüpe, hoota kaugushüpe ja hoota kolmikhüpe. Taastumisharjutused olid tema jalad tugevaks teinud. Temast sai hiljem 8-kordne olümpiavõitja. Irving Baxter (USA) võitis kergejõustikus 2 esimest kohta (kõrgushüpe ja teivashüpe) ja 3 teist kohta. Walter Tewksbury (USA) võitis kergejõustikus 2 esimest kohta 200 meetri jooks ja 400 meetri tõkkejooks), 2 teist kohta ja 1 kolmanda koha. John Flanagan (USA) saavutas esimese oma kolmest vasaraheite olümpiavõidust. USA võitis 23 kergejõustikualast 23.
Maratonirada muudeti viimasel minutil. Liidripositsioonil olnud ameeriklane sai autolt löögi.
Üks ragbimatš Prantsusmaa ja Saksamaa vahel läks nii ägedaks, et politsei pidi sekkuma.
Esimest korda olid olümpiamängude kavas kriket, kroket, elusate tuvide laskmine, takistusujumine (need võeti hiljem kavast välja), golf, ragbi ja jalgpall. Kavast olid välja jäetud maadlus ja tõstmine ning võimlemises oli ainult üldvõistlus ilma eraldi aladeta.
Autasud.
Kuldmedaleid ei antud. Esimese koha eest sai hõbemedali ja teise koha eest pronksmedali. Teistel andmetel ei antud üldse medaleid, vaid mälestusesemeid (vaagnaid, vihmavarje, mappe), mida enamasti keelduti vastu võtmast. Mõned sportlased said medalid kätte 1912. aasta suveolümpiamängude ajal.
Medaliarvestus.
Kuldmedaleid sai kõige rohkem Prantsusmaa (26), teiseks jäi USA (20) ning kolmandaks Suurbritannia (17).


Émile Durkheim.
Émile Durkheim (15. aprill 1858 Épinal – 13. september 1917 Pariis) oli prantsuse sotsioloog. Tema tööd on kõige enam mõjutanud nüüdisaegset sotsioloogiat ja panid aluse kaasaegsele sotsioloogilisele teooriale. Sotsioloogiast sai uus teadus, mille probleeme ja küsimusi saab lahti mõtestada empiirilisel teel.
1887.aastal sai Durkheimist Bordeaux’ ülikoolis sotsioloogia kateedri juhataja ning oli esimene, kes asus sotsioloogiat õpetama kui iseseisvat ainet. Sotsioloogia ei leidnud kohe poolehoidu.
1898. aastal asutas sotsioloogia aastaraamatu "Année sociologique", mis oli esimene sotsiaalteaduslik ajakiri Prantsusmaal. Aastaraamatus ilmusid ka Durkheimi peamised tööd "Ühiskondlikust tööjaotusest", "Sotsioloogia meetodi reeglid", "Enesetapp", "Religioosse elu peamised vormid".
Tööd.
Durkheimi sotsioloogia teooriad väljendasid optimistlikku nägemust inimese eneseteostuse võimalustest õigesti korraldatud ühiskonnas.
Durkheimi sotsiologism – sotsioloogia teoreetilised printsiibid ja metodoloogia.
Ühiskonnas on integratsioon ehk side. Mida suurem see side on, seda tugevam on indiviidide sotsiaalne ja psühholoogiline turvatunne (nt leevendab frustratsiooni). Mida tugevam turvatunne, seda väiksem enesetappude arv. Vallalistel rohkem suitsiide, naistel vähem kui meestel, katoliiklastel vähem kui protestantidel, suvel rohkem kui talvel. Kui välised normid liialt nõrgad või liialt tugevad, siis rohkem suitsiide. Samas vaesus kaitseb suitsiidide eest, kuna on oma olemuselt piirav
Kiire muutus võib kaasa tuua anoomia, näiteks ülenev sotsiaalne mobiilsus. Anoomia on kahjulik nii üksikindiviidile kui ka ühiskonnale tervikuna.


1940. aastad.
1940. aastad on ajavahemik 1940. aasta algusest kuni 1949. aasta lõpuni.
Tähtsad inimesed.
*1940. aastad


1. veebruar.
1. veebruar on Gregoriuse kalendri 32. päev. Juliuse kalendri järgi 19. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Veebruar 01


2. veebruar.
2. veebruar on Gregoriuse kalendri 33. päev. Juliuse kalendri järgi 20. jaanuar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 02


3. veebruar.
3. veebruar on Gregoriuse kalendri 34. päev. Juliuse kalendri järgi 21. jaanuar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 03


4. veebruar.
4. veebruar on Gregoriuse kalendri 35. päev. Juliuse kalendri järgi 22. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Veebruar 04


1.
"0. aasta"


0. aastad.
0. aastad [nullindad aastad] on aastad 1–9 pKr.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Kümnendid: 40. aastad eKr 30. aastad eKr 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr - 0. aastad - 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad
Aastad: 1 2 3 4 5 6 7 8 9
"0. aastat" ei ole.
Maailm.
Maailmas oli umbes 252 miljonit inimest.
Rooma riik.
Valitses keiser Augustus.


2.
"0. aasta"


1. sajand.
1. sajand ehk I sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise esimene sajand, mis algas 1. jaanuaril 1 ja lõppes 31. detsembril 100.
Kümnendid ja aastad.
"0. aasta"
0. aastad: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9
10. aastad: 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19
20. aastad: 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 29
30. aastad: 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37, 38, 39
40. aastad: 40, 41, 42, 43, 44, 45, 46, 47, 48, 49
50. aastad: 50, 51, 52, 53, 54, 55, 56, 57, 58, 59
60. aastad: 60, 61, 62, 63, 64, 65, 66, 67, 68, 69
70. aastad: 70, 71, 72, 73, 74, 75, 76, 77, 78, 79
80. aastad: 80, 81, 82, 83, 84, 85, 86, 87, 88, 89
90. aastad: 90, 91, 92, 93, 94, 95, 96, 97, 98, 99


5. veebruar.
5. veebruar on Gregoriuse kalendri 36. päev. Juliuse kalendri järgi 23. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Veebruar 05


6. veebruar.
6. veebruar on Gregoriuse kalendri 37. päev. Juliuse kalendri järgi 24. jaanuar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 06


7. veebruar.
7. veebruar on Gregoriuse kalendri 38. päev. Juliuse kalendri järgi 25. jaanuar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 07


8. veebruar.
8. veebruar on Gregoriuse kalendri 39. päev. Juliuse kalendri järgi 26. jaanuar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 08


9. veebruar.
9. veebruar on Gregoriuse kalendri 40. päev. Juliuse kalendri järgi 27. jaanuar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 09


10. veebruar.
10. veebruar on Gregoriuse kalendri 41. päev. Juliuse kalendri järgi 28. jaanuar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 10


11. veebruar.
11. veebruar on Gregoriuse kalendri 42. päev. Juliuse kalendri järgi 29. jaanuar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Veebruar 11


12. veebruar.
12. veebruar on Gregoriuse kalendri 43. päev. Juliuse kalendri järgi 30. jaanuar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 12


13. veebruar.
13. veebruar on Gregoriuse kalendri 44. päev. Juliuse kalendri järgi 31. jaanuar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 13


14. veebruar.
14. veebruar on Gregoriuse kalendri 45. päev. Juliuse kalendri järgi 1. veebruar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 14


2. sajand.
2. sajand ehk II sajand pKr ehk maj
2. sajand on kristliku ajaarvamise teine sajand, mis algas 1. jaanuaril 101 ja lõppes 31. detsembril 200.
Kümnendid ja aastad.
100. aastad: (100), 101, 102, 103, 104, 105, 106, 107, 108, 109
110. aastad: 110, 111, 112, 113, 114, 115, 116, 117, 118, 119
120. aastad: 120, 121, 122, 123, 124, 125, 126, 127, 128, 129
130. aastad: 130, 131, 132, 133, 134, 135, 136, 137, 138, 139
140. aastad: 140, 141, 142, 143, 144, 145, 146, 147, 148, 149
150. aastad: 150, 151, 152, 153, 154, 155, 156, 157, 158, 159
160. aastad: 160, 161, 162, 163, 164, 165, 166, 167, 168, 169
170. aastad: 170, 171, 172, 173, 174, 175, 176, 177, 178, 179
180. aastad: 180, 181, 182, 183, 184, 185, 186, 187, 188, 189
190. aastad: 190, 191, 192, 193, 194, 195, 196, 197, 198, 199
200. aastad: 200


15. veebruar.
15. veebruar on Gregoriuse kalendri 46. päev. Juliuse kalendri järgi 2. veebruar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 15


16. veebruar.
16. veebruar on Gregoriuse kalendri 47. päev. Juliuse kalendri järgi 3. veebruar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 16


17. veebruar.
17. veebruar on Gregoriuse kalendri 48. päev. Juliuse kalendri järgi 4. veebruar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 17


18. veebruar.
18. veebruar on Gregoriuse kalendri 49. päev. Juliuse kalendri järgi 5. veebruar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 18


19. veebruar.
19. veebruar on Gregoriuse kalendri 50. päev. Juliuse kalendri järgi 6. veebruar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 19


20. veebruar.
20. veebruar on Gregoriuse kalendri 51. päev. Juliuse kalendri järgi 7. veebruar (1901–2100).
Viited.
Veebruar 20


21. veebruar.
21. veebruar on Gregoriuse kalendri 52. päev. Juliuse kalendri järgi 8. veebruar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 21


22. veebruar.
22. veebruar on Gregoriuse kalendri 53. päev. Juliuse kalendri järgi 9. veebruar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 22


23. veebruar.
23. veebruar on Gregoriuse kalendri 54. päev. Juliuse kalendri järgi 10. veebruar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 23


24. veebruar.
24. veebruar on Gregoriuse kalendri 55. päev. Juliuse kalendri järgi 11. veebruar (1901–2100).
Ilmarekordid.
Veebruar 24


25. veebruar.
25. veebruar on Gregoriuse kalendri 56. päev. Juliuse kalendri järgi 12. veebruar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Veebruar 25


26. veebruar.
26. veebruar on Gregoriuse kalendri 57. päev. Juliuse kalendri järgi 13. veebruar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Veebruar 26


27. veebruar.
27. veebruar on Gregoriuse kalendri 58. päev. Juliuse kalendri järgi 14. veebruar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Veebruar 27


28. veebruar.
28. veebruar on Gregoriuse kalendri 59. päev. Juliuse kalendri järgi 15. veebruar (1901–2099).
Ilmarekordid.
Veebruar 28


20. sajand eKr.
Avastused ja leiutised.
20. sajand eKr
*20. sajand eKr


's-Gravendeel.
's-Gravendeel [shraafend'eil] on küla ja vald ("gemeente") Lõuna-Hollandi provintsis.
Valla elanike arv on 8891 (2003) ja pindala 20,81 ruutkilomeetrit.
Teised asulad.
De Wacht ja Schenkeldijk.
Ajalugu ja nimi.
's-Gravendeel asutati 1593. Kuni 1592. aastani oli merel vaba juurdepääs 's-Gravendeeli kohal oleva Bonaventura poldri mudasele pinnale. Poldri territoorium jagati ja üks osa läks Hollandi krahvile "Des Graven Deel" ('krahvi jagu').


's-Gravenzande vald.
's-Gravenzande [shraafenz'ande] oli 19 000 elanikuga vald ("gemeente") Hollandis Lõuna-Hollandi provintsis Westlandis. 2004 ühines ta naabervaldadega uueks vallaks nimega Westlandi vald.
's-Gravenzande valla pindala oli 20,77 ruutkilomeetrit, millest 3,38 km² oli vett.
's Gravenzandes oli kaks asulat: 's-Gravenzande linn ja Heenweg.
's-Gravenzande telefonikood ("netnummer") on 0174. Sihtnumbrid ("postcode") on 2691, 2692, 2693 ja 2694.
's-Gravenzande on Westlandi ainuke vana linn: ta sai linnaõigused 1246 Hollandi krahvilt Willem II-lt. Nime esimene oda osutab krahvi õukonnale, teine osa ("zand" 'liiv') osutab Maasi jõe liiva täis suudmele, mille juurde linn tekkis.
's-Gravenzande oli ka palverännakute sihtkoht: Willem II ema kinkis kirikule, mille ta oli lasknud ehitada, madonnakuju, millele omistati imesid. 's-Gravenzande on praegugi ülekaalukalt katoliiklik.
1914. aastani kuulus 's-Gravenzande valda ka Hoek van Holland.


's-Hertogenbosch.
Sint Jani (Püha Johannese) katedraal
's-Hertogenbosch (mitteametlikult ka Den Bosch) on linn Hollandi lõunaosas, 20 kilomeetri kaugusel Tilburgist. See on Põhja-Brabandi provintsi ja 's-Hertogenboschi valla keskus.
Den Boschi vanalinna läbib kanalite võrk, kuigi see on üldiselt peidetud hoonete ja teede alla. Kuigi kanalid on laokile jäänud ja neid kasutati roiskveekollektoritena, on paljud neist renoveeritud ja nendega on võimalik ekskursioonil tutvuda.
Kultuur.
Linn on tuntud Sint Jani (Püha Johannese) katedraali, delikatessi Bossche Bol ja laulukese "Zoete lieve Gerritje" järgi. Seal toimub iga-aastane džässifestival "Jazz in Duketown" ja iga-aastane teatrifestival "Boulevard".
Ajalugu.
Linna ametlik nimi tuleb väljendist "des hertogen bosch" 'hertsogi mets'. Nimetus tuleb Brabandi hertsogi Hendrik I järgi, kes andis 1185 's-Hertogenboschile linnaõigused ja vastavad kaubandusprivileegid. Ta tegi seda selleks, et kaitsta omaenese huvisid Gelre ja Hollandi krahvkonna vastu. Linna asutamise harta on kaduma läinud. Esimest korda mainiti linna kirjalikes allikates 1196.
's-Hertogenbosch asutati algusest peale kindlusena. 1203 ühendasid Gelre ja Holland oma jõud ja hävitasid kindluse, aga see taastati peatselt. Algupärase linnamüüri jäänuseid on veel mõnel pool näha. 15. sajandi lõpus püstitati märksa suurem müür, et kaitsta märgatavalt laienenud asustatud ala. Linna jõesadama vajaduste rahuldamiseks kaevati palju kanaleid.
Aastani 1520 linn õitses, olles elanike arvult teine linn tänapäeva Hollandi maa-alal Utrechti järel, pärast seda läks ta 50 aastaks Hispaania võimu alla. Mitu korda piiras teda Oranje vürst Maurits, kes tahtis 's-Hertogenboschi allutada Ühendprovintside võimule. Linna vallutas lõpuks 1629 Oranje vürst Frederik Hendrik, lõigates linna ülejäänud hertsogkonnast ära.
1794 vallutasid linna Prantsuse väed Charles Pichegru juhatusel. Linna vabastasid Preisi väed 1814. 1815, kui rajati Madalmaade Ühendkuningriik, sai 's-Hertogenboschist Põhja-Brabandi keskus.
's-Hertogenboschi kuulsaim kodanik on olnud maalikunstnik Hieronymus Bosch (umbes 1450–1516), kes linnas sündis, elas ja selle järgio nime sai.
1. juuli 2006 seisuga oli linnas 134 961 elanikku ja 1. jaanuari 2008 seisuga 137 800 elanikku.
Välislingid.
Hertogenbosch


0. aasta.
Kristlikus ajaarvamises 0. aastat ei ole: aastale 1 eKr järgneb aasta 1 pKr.
0. aasta on olemas mitmetes budistlikes ja hinduistlikes kalendris
Vastavalt ISO (8601:2004) standardile tähistatakse astronoomias 0. aastana aastat 1 eKr.


Esperanto.
Esperanto ehk esperanto keel on populaarseim rahvusvaheline abikeel (plaankeel).
Selle oskajate arvuks on hinnatud paarsada tuhat kuni mitu miljonit inimest.
Tegemist on ainsa tehiskeelega, millel on n-ö emakeelena kõnelejaid (esperanto keeles "denaskuloj" või "denaskaj esperantistoj") – enamasti eri rahvusest ema ja isaga perekondadesse sündinud lapsed, kelle kodune keel (või üks kodustest keeltest) on esperanto (näiteks Daniel Bovet, George Soros; Eestis Diana Aitai).
Keelt kasutatakse tänapäeval suuliseks suhtlemiseks, kirjavahetuseks, teiste keelte õpetamiseks, trükitakse raamatuid ja ajakirju, antakse eetrisse raadio- ja telesaateid (Internacia Televido).
Esperanto autoriks on Poola silmaarst L. L. Zamenhof, kes avaldas selle kohta 1887. aastal raamatu Unua Libro ("esimene raamat") pseudonüümi Doktoro Esperanto ("doktor lootja") all, ning see jäigi keele nimeks.
Esperanto grammatika on lihtne ja korrapärane, erandeid ei ole. Sellepärast on selle õppimine palju lihtsam kui loomulike keelte õppimine.
Esperanto levis algul Poolas ja Venemaal, kuid võitis juba 20. sajandi alguseks palju pooldajaid Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal, nii et esperantistide liikumine muutus rahvusvaheliseks. Ülemaailmne Esperantoliit asutati 1908.
Esperanto levikut piirab tema sõnavaraline baas, indoeuroopa keeltest redutseeritud grammatika ning ladina kiri. Esperanto keel on kõige lähedasem romaani keeltele, mistõttu nende keelte kõnelejatel on seda ka kõige lihtsam omandada.
Mitmed katsed koolides on näidanud, et esperanto õppimine võib soodustada teiste keelte õppimist. Näiteks ühes katses leiti, et klass, kus neli aastat järjest õpiti prantsuse keelt, ei saanud prantsuse keelt nii hästi selgeks kui klass, kus enne õpiti üks aasta esperantot ja ülejäänud kolm aastat prantsuse keelt (lisaks oskas teine rühm lõpuks kahte keelt ainult ühe asemel).
Kirjutamine ja hääldus.
Esperanto keele kirjutamiseks kasutatakse ladina kirja. Tähestikus on 28 tähte, kuue tähe puhul kasutatakse diakriitilisi märke ˆ ja ˘ ("ĉ, ĝ, ĥ, ĵ, ŝ" ja "ŭ").
a b c ĉ d e f g ĝ h ĥ i j ĵ k l m n o p r s ŝ t u ŭ v z
Esperanto keel on täielikult häälduspärane, igale tähele vastab ainult üks häälik ning igat häälikut märgitakse ainult ühe tähega.
Täishäälikud "a", "e", "i", "o" ja "u" häälduvad nagu eesti keeles. Silbi moodustab iga täishäälik, kas üksi või kaashäälikutega. Kõrvuti asuvad täishäälikud on kindlasti eri silbis. Täishäälikuühendite moodustamiseks kasutatakse poolvokaale "j" ja "ŭ" (hääldub kui lühike "u" või inglise "w"). Täishäälikuühendeid "aj, ej, oj, uj, aŭ, eŭ" hääldatakse samuti kui eesti vasteid "ai, ei, oi, ui, au, eu".
Kaashäälikud "b, d, g" on helilised nagu saksa või vene keeles. Sõnaalguse "b, d, g" õigest hääldusest sõltub paljude sõnade tähendus. "H" hääldatakse ka sõna alguses, "ĥ" on tugev häälik nagu eesti sõnas "pahk", vene "х" või saksa "ach". "Z" hääldub nagu vene "з".
Tähti "ĉ, ĝ, ĵ, ŝ" hääldatakse vastavalt kui "tš, dž, ž, š".
Esperanto keeles on rõhk alati eelviimasel silbil.
Kui katusega tähti pole võimalik kirjutada, siis kasutatakse kahte viisi nende kodeerimiseks tavaliste ladina tähtede abil. Esimene viis, mida alguses soovitas Zamenhof, on katusega tähe asemel kirjutada katuseta täht ja selle järele täht "h", nii et "ĝ" muutub "gh"-ks jne. See aga ei pruugi olla ühetähenduslik, näiteks sõnas "flughaveno" ("lennujaam"). Teine viis, mis on populaarsem, on kasutada h asemel tähte x, kuna seda tähte keeles muidu ei kasutata ja seega ei teki kahetähenduslikkust.
Grammatika.
Esperantos määrab sõna viimane täht ära selle sõna tüübi (välja arvatud mõned üksikud määrsõnad, näiteks "kaj" "ja", "aŭ" "või", jne.) – nimisõnad lõpevad tähega "o", omadussõnad tähega "a" ja määrsõnad tähega "e". Mitmuse tunnus on sõna lõpus täht "j" – "ĉambro" "tuba", "ĉambroj" "toad".
Keeles on kaks käänet – nimetav ja osastav. Osastava käände lõpp on täht "n" – "ĉielo" "taevas", "ĉielon" "taevast". Käändelõpp "n" lisandub alati pärast mitmuse lõppu "j" – "ĉielojn" "taevaid".
Sõnavara.
Esperanto sõnavara (sõnatüved) on tuletatud peamiselt romaani ja germaani keeltest, vähemal määral ka slaavi keeltest.
Ajalugu.
15. detsembril 1859. aastal sündis Poola linnas Białystokis Ludvik Lazar Zamenhof. Ta isa oli keeleõpetaja. Białystok oli väikelinn, kus üksteise kõrval elasid neli kohalikku rahvust – poolakad, valgevenelased, juudid ja sakslased. Neil kõigil olid lapsed, kes meelsasti oleksid koos mänginud. Kuid mängust ei tulnud midagi välja, sest lapsed ei saanud üksteisest aru. Sõpruse asemel valitses vaen, sõimati üksteist, tekkisid tülid, kaklused. Ja kas ainult laste hulgas!
Noorele Zamenhofile näis, et arusaamatustes on süüdi eelkõige rahvaste keelte erinevus, uskude erinevus. See aga, mis oli selle taga, mis kasutas keelte ja uskude erinevust, et rahvaid ässitada üksteise vastu –, jäi talle tollal muidugi vähemärgatavaks. Ludvik hakkas mõtlema sellest, kuidas päästa rahvaid erikeelsuse õnnetusest. Ta jõudis järeldusele, et peale oma emakeele vajavad rahvad veel üht ühist keelt, mille abil nad võiksid üksteisest aru saada väljaspool kodu, perekonda, oma rahvust.
"Kui saan suureks, siis kõrvaldan selle häda," tõotas Ludvik enesele.
Oma idee teostamisele asus Ludvik Zamenhof juba koolipõlves. Algul unistas ta antiikkeelte – ladina või kreeka keele – elustamisest, hiljem aga veendus, et ühiseks rahvusvaheliseks keeleks võib olla ainult erapooletu keel, mis ei ole ühegi rahvuse emakeeleks, ei aseta eelisolukorda ühtki rahvust.
Sellise keele koostamisel püüdis Zamenhof algul jäljendada harilikke rahvuskeeli kõigi nende keerukusega. See oleks nõudnud paksu grammatikaõpikut ja samasuguseid sõnastikke. Õnneks ta leidis teise tee: kasutades mitmes keeles leiduvaid ühiseid korduvaid elemente – eesliiteid ja lõppliiteid –, õnnestus tal luua keel, mis on igati sarnane loomulikul teel tekkinud rahvuskeeltele, kuid loogilisuse ja reeglipärasuse tõttu võrratult kergem õppida ja kasutada.
1878. a. lõpul, kui Ludvik Zamenhof oli gümnaasiumi lõpuklassis, oli tema rahvusvaheline keel põhiliselt valmis. Ainult oma nooruse tõttu ja isa nõuandel kavatses ta selle avaldamise mõneks ajaks edasi lükata, ülikooli lõpetamiseni. Ludvik ei teadnud, et samal ajal tegeles sama ideega ka sakslane Scheyer. Temagi poolt loodud keel pidi saama igati inimkeele sarnane, tähendab – kõneldav. Kui see 1878. aastal volapüki nime all ilmus, siis leidis see otsekohe laialdast kõlapinda ja proovijaid paljudes Euroopa maades, ka Eestis. Volapük oli aga tegelikult lihtsustatud ja moonutatud inglise keel. Ja sõnad olid selles niivõrd keerulised ja rasked meeles pidada, et ka autor ise võis kõnelda ainult sõnaraamatu abil.
Üheksa aastat hiljem, 1887. aastal, ilmus Varssavis raamatuke "D-ro Esperanto: Internacia Lingvo". See oli uue rahvusvahelise keele õpperaamat, milles oli keele elemendid koos näidetega, 16 reeglit ja 918 sõnatüvest koosnev sõnastik venelastele. Dr. Esperanto – see oli Ludvik Lazar Zamenhofi varjunimi. Hiljem jäigi "esperanto" rahvusvahelise keele nimeks.
Kui volapüki viljelejad uue rahvusvahelise keelega tutvusid, nägid nad kohe, et see oli võrratult lihtsam, kõlavam, kergesti õpitav ja kasutatav. Volapük ei leidnud enam uusi pooldajaid, paljudest endistestki said esperantistid.
Kultuur.
Esperanto keele ümber on tekkinud isesugune kultuur oma kirjanduse, muusika (vt näiteks "Kaj Tiel Plu") ja ideoloogiaga.
Eestis.
Eestis tegutsevad Eesti Esperanto Liit ja Tartu Esperanto Selts.


Maailma riikide loend.
Ajaloolised riigid.
Endiste riikide nimistut vaata eraldi artiklist.


Horvaatia.
Horvaatia (horvaadi keeles "Hrvatska") ehk Kroaatia on riik Euroopas Balkani poolsaare loodeosas. Horvaadid ise peavad oma maad mitte Balkanile, vaid Kesk-Euroopasse kuuluvaks. Horvaatia pealinn on Zagreb.
Enne Kristust.
3. sajandil eKr alustasid roomlased Horvaatia ala vallutustega. Lõid Solini provintsi Spliti lähedal. Keiser Augustus laiendas impeeriumit ja lõi Illüüria provintsi praegustel Dalmaatsia ja Bosnia aladel ja Pannoonia provintsi Horvaatia aladel.
19. sajand.
Horvaadi rahvuslik ärkamine toimus 1835. 1848 toimus nn talurahva ülestõus, mida juhtis Josip Jelacic. See suruti küll maha, kuid orjus või siis allasurutus kaotati.
1868. aasta reformiga anti võim Põhja-Horvaatia üle austerlastelt ungarlastele. Territoorium ühendati Ungari Slavooniaga ja garanteeriti sisemine autonoomia. Dalmaatsia jäi austerlaste kätte.
20. sajand.
Kümme aastat enne Esimest maailmasõda emigreerus 50 000 horvaati USA-sse. Kui Austria-Ungari impeerium sõjas lüüa saanuna tükeldati, sai Horvaatiast osake Serbia, Sloveenia ja Horvaadi kuningriigist.
1929. aastal rajati Jugoslaavia Kuningriik valitsusega Belgradis. Horvaadi rahvuslased seisid sellele kõvasti vastu. Nad organiseerisid 1934. aastal selle riigi kuningale, Alexander I-le Marseille's atentaadi.
Esimeses maailmasõjas olid jugoslaavlased lubanud Itaaliale Aadria mere ranniku vastutasuna toetuse eest võitluses Austria-Ungariga. Enamus Dalmaatsiast saigi 1918–1943 itaallastele.
Pärast seda kui sakslased 1941. aastal Jugoslaaviasse sisse tungisid, seati üles nukuvalitsus eesotsas Ante Paveliciga, Ustaša juhiga. Pärast sõda pages Ante Pavelic Argentiinasse. Ustaša püüdis serblasi Serbiast välja ajada. Serblased pagesid eelkõige Saksamaa suunal, kuid sakslased ei olnud selle üle kuigi rõõmsad. Ustaša asus rajama koonduslaagreid. Erinevatel andmetel tapeti neis 60 000–300 000 serblast, juuti ja rumeenia mustlast. Öeldakse, et "Ustaša tappis kolmandiku serblastest, kolmandiku ajas välja ja pööras kolmandiku katoliiklusesse.
Aga mitte kõik horvaadid ei olnud sellise verise poliitika poolt. Marssal Josip Broz Tito, kes oli sloveen-horvaat, astus Ustašale vastu. Tuhanded horvaadid sõdisid tema partisanidena. Lõuna-Horvaatias tapeti vastulöögiks Ustašale serbia "cetnikutele" sadu horvaate ja bosnialased sundisid kõik horvaatidest antifašisitid kommunistideks. Nad liitusid vastukaaluks serbia antifašistidega. Selles horvaadi-bosnia sõjas suri 1 000 000 inimest.
Pärast sõda sai Titost uue Jugoslaavia Föderatsiooni juht. Ta jagas Jugoslaavia viieks vabariigiks – Horvaatiaks, Serbiaks, Sloveeniaks, Bosnia-Hertsegoviinaks ja Makedooniaks. Ehkki riigiplaneerimine oli stalinlik, edenes Horvaatias, eriti aga Sloveenias majandus võrreldes lõunapoolsete vabariikikidega jõudsamalt. Nad nõudsid reforme, intellektuaalid ja üliõpilased suuremat autonoomiat. Selle tagajärjena toimus "Horvaatia sügis 1971". Need reformimeelsed saadeti kas riigist välja või heideti kompartei ridadest. Jugoslaavias oli NL ees see eelis, et Tito lubas jugoslaavlastel väljaspool riigipiire tööl käia. Tagasitoodud raha, valuuta oli aga riigi majandusele kasulik. Titol oli kombeks naaberriikidelt laenata ja ujutada Jugoslaavia riigid üle odavate kaubandushüvedega – see viis riigid 1980. aastal pärast tema surma majanduskrahhini.
Languses olev majandus põhjustas veelgi suuremaid pingeid Jugoslaavia etniliste gruppide vahel, ning eriti siis, kui Serbia poliitik Slobodan Milosevic hakkas oma serbe sundima midagi ette võtma Kosovo albaanlaste asjus.
Kartes serblaste ülemvõimu taastamist, leidsid paljud horvaadid, et on saabunud aeg lõpetada pea nelikümmend aastat kestnud kommunism ja et tuleb hakata läbirääkima autonoomia asjus.
1990. ja 1991. aasta.
1990. aastal toimusidki vabad valimised ja Franjo Tudiman Horvaadi Demokraatlikust Parteist võitis üsna kergelt vana Kommunistlikku parteid.
22. detsembril 1990 avaldati uus Horvaatia põhiseadus. Sellega koos muutusid Horvaatias elavad serblased rahvusvähemuseks. Uues põhiseaduses ei olnud ära märgitud rahvusvähemuste õigused – riigiametitest lasti lahti massiliselt serblasi. 600 000 inimese suurune serblaste kogukond muidugi hakkas autonoomiat nõudma. Kui Horvaatia kuulutas 25. juunil 1991 välja iseseisvuse, nõudis ka serbia Kraijna piiriäärne kogukond iseseisvust Horvaatiast.
Puhkes suur vastasseis, võitlemine (Kraijna asub Splitist natuke põhja pool) Krajinas, Baranjas (Osijeki–Drava jõel) ja Slavoonias (Doonaust läänes). 180 000-liikmeline, 2000 tankiga Jugoslaavia Rahvaarmee, mida juhtisid Serbia kommunistid, hakkas ise nõudma õigusi ja vabadusi serbia rahvale ning etnilise diskrimineerimise lõpetamist.
Nende kolme kuu jooksul, mis järgnesid 25. juunile, langes veerand horvaatidest Serbia sõjaväe ja föderaalvägede kätte. Septembrikuus käskis Horvaadi Vabariigi valitsus luua blokaaad 32-st föderaalsõjaväe üksusest – see tõstis üldist moraali ja tõi kohale selle sõjalise varustuse, mida selles situatsioonis tarvis oli. Vastukäiguks blokeeris Jugoslaavia sõjalaevastik Aadria mere ranniku ja ründasid strateegilise tähtsusega Vukovari linna Doonau kaldal.
1991. aasta oktoobri alguses liikusid jugode föderaalarmee ja nüüdseks ka Montenegro Tsernogooria sõjavägi Dubrovniku vastu, et protesteerida ikka kestva blokaadi vastu nende garnisonide ümber Horvaatias. 7. oktoobril suunati presidendipaleele Zagrebis raketirünnak, püüdes sooritada atentaati president Tudjimanile. Kangelaslik Vukovari linn langes lõpuks 19. novembril, kui Jugoslaavia armee lõpetas verise 3 kuu pikkuse piiramise, kus olid osalenud 600 tanki ja 30 000 sõdurit. Horvaatias toimunud kuue kuulise sõdimise jooksul suri 10 000 inimest, sajad tuhanded põgenesid mujale ja kümned tuhanded kodud purustati tahtlikult.
1992. ja 1993. aasta.
Pärast seda, kui Horvaadi parlament viis oma põhiseadusesse sisse muudatuse, mis lubas kaitsta vähemusi ja nende õigusi, tunnustas Euroopa Liit, eelkõige Saksamaa pealekäimise tulemusena, Horvaadi Vabariiki jaanuaris 1992. Kolm kuud hiljem tegi seda ka USA ja mais 1992 võeti Horvaatia ÜRO täisliikmeks.
Jaanuaris 1993 ründas Horvaadi armee ootamatult serblasi Kraijnas, surudes neid mõnes kohas tagasi isegi 24 kilomeetrit saades nii oma kontrolli alla mõned strateeglilised punktid. Kraijna serblased vandusid, et nad ei allu kunagi Zagrebile ja 1993 juunis hääletasid nad üksmeelselt selle poolt, et liituda Bosnia serblastega ja lõppkokkuvõttes Suure Serbiaga.
Isehakanud Kraina Serbia Vabariik pidas 1993 detsembis ka valimisi, aga ükski rahvusvaheline üksus või riik neid ei tunnistanud. Jäktuv "etniline puhastamine" jättis vaid 900 horvaati Krainasse – algselt oli neid 44 000.
1995.
Maailma üldsus hakkas tõsisemalt jälgima jubedaid sündmusi Bosnia-Hertsegoviinas ja Horvaadi valitsus leidis võimaluse, et hakata vaikselt koguma väljaspoolt riiki vägesid.
Ehkki stabiilsus on taastatud, oli selle leppe üks põhipunkte veel see, et lubatakse Horvaatiasse tagasi tulla serblastest põgenikel. Elumajad, kohalik tööstus ja põllumajandus Kraijnas ja Slavoonias olid sõjas tõsiselt kannatada saanud, ning see tegi serblaste tagasiasumise tõeliselt kulukaks. Ning ehkki serblastest põgenikud, kes tagasi tulevad, on kohtunud suure bürokraatiarägastikuga, annad Horvaadi valitsus pikapeale rahvusvahelisele üldsusele ja selle nõudmistele alla.
2009.
1. aprillil 2009 sai Horvaatia NATO täisliikmeks.
Haldusjaotus.
Horvaatia on jaotatud 20 maakonnaks ja pealinnaks Zagrebiks.
Rahvastik.
Rahvastiku enamiku moodustasid 2001. aastal horvaadid (89,6%). Muud tähtsamad etnilised grupid on serblased (4,5%), bosnialased, ungarlased, sloveenid, tšehhid ja mustlased.


Kambodža.
Kambodža on riik Kagu-Aasias Indohiina poolsaarel.
Kambodža piirneb läänest Tai (803 kilomeetrit ühist riigipiiri), põhjast Laose (541 km), idast Vietnami (1228 km) ja lõunast Tai lahega (443 km rannajoont). Riiki läbib Mekongi alamjooks.
Loodus.
Geograafiliselt jaguneb Kambodža kuueks piirkonnaks: põhjaosas paikneb troopilise metsaga kaetud mäestik, kirdes troopilise metsaga kaetud ning rikkaliku loomastiku ja taimestikuga platoo, keskosas on madalal keskplatoo, kus kasvatatakse peamiselt riisi, maisi ja ube, ning lõunaosas on liivarannad ja tegeldakse kalapüügiga.
Pinnamood.
Umbes kolmveerandi Kambodžast moodustab Mekongi–Tônlé Sabi tasandik, mille kõrgus merepinnast ei ületa üldjuhul 100 meetrit. See hõlmab riigi kesk- ja kaguosa.
Riigi äärealadel paiknevad madalad mäed. Riigi idapiir Vietnamiga on samuti mägine ja selle moodustab Lõuna-Vietnami keskkõrgustik.
Läänes, Lõuna- ja Edela-Kambodžas, asuvad Kardemonimäed, mis kulgevad loode-kagu suunas. Seal paikneb ka riigi kõrgeim tipp Phnom Aural (1771, teistel andmetel 1810 m üle merepinna). Selle naabruses asub Elevandipiirkond, mis on mõnevõrra madalam, kuni 1000 meetrit kõrge. Need piirnevad kitsa rannikutasandikuga, mis oli ülejäänud riigist suuresti isoleeritud enne Kampong Saomi sadama (endine Sihanoukville) ning raud- ja maanteede rajamist 1960. aastatel.
Riigi põhjapiiril asuvad Dângrêki mäed, mille veelahe on Kambodža ja Tai piir. See tõuseb keskmiselt 500, kõrgeimad tipud 700 meetrini.
Kliima.
Kambodžas valitseb lähisekvatoriaalne mussoonkliima. Aastaajad võib jagada kaheks: suvi (mai–september) ja talv (november–märts). Suvel toob lõunast, Tai lahelt ja India ookeanist puhuv tuul kaasa rohkelt sademeid. Talvel sajab vähe ja tuul puhub põhjast, maalt.
Temperatuur jääb aasta läbi 21–35 °C vahele. Kõige külmema kuu (jaanuari) keskmine temperatuur riigi keskosas on 22 °C, kõige kuumema kuu (aprilli) keskmine 28 °C ja aasta keskmine temperatuur 25 °C. Absoluutne maksimum tõuseb sageli üle 32 °C ning võib vahetult enne vihmaperioodi algust jõuda 38 °C-ni. Talvel langeb soojus harva alla 10 °C.
Aasta keskmine sademete hulk on kogu riigis 1000–2000 mm, kuid üksikutel aastatel võib sademeid olla nii märgatavalt rohkem kui ka vähem. Sademete hulk ei sõltu niivõrd asukohast kui kõrgusest: kõrgemal sajab rohkem. Enim sajab riigi edelaosas, kus mere kaldal on kõrged mäed. Seal võib sademete hulk ulatuda isegi 5000 mm aastas. Enamik sellest aga voolab kohe merre tagasi, mitte põhja poole Tonlé Sabi piirkonda. Sademerohkeimad kuud on september ja oktoober, ning -vaeseimad jaanuar ja veebruar. Kambodža külastamiseks on parimad kuud novembrist jaanuarini, kui õhuniiskus ja temperatuur on madalamad.
Õhuniiskus on kõikjal suur, olles öösel aasta ringi 90% ringis. Päeval võib see kuivaperioodil langeda pisut alla 50%.
Taifuunid, mis sageli Vietnami rannikut laastavad, jõuavad Kambodžasse harva. Küll aga käivad suvise ajaga kaasas ulatuslikud üleujutused Phnom Penhi ja Tônlé Sabi piirkonnas.
Veestik.
Kambodža suurim jõgi on Mekong. Ehkki jõgi suubub Lõuna-Hiina merre väljaspool Kambodžat, Vietnamis, algab selle delta juba Phnom Penhi juures. Jõgi on laevatatav kogu riigis.
Enamik riigist kuulub Mekongi valglasse. Ainult riigi edelarannikul on väike piirkond, mida eraldavad muust riigist Kardemonimäed ja Elevandipiirkond ning kust jõed voolavad otse merre.
Kambodža suurim järv on Tônlé Sab, mis on ka suurim mageveejärv Kagu-Aasias. See on Mekongiga ühenduses Tônlé jõe kaudu, mis ühineb Mekongiga Phnom Penhis. Järve keskmine veetase võib langeda 1–1,5 meetrini ja pindala 2500–2700 ruutkilomeetrini. Kui vihmad tõstavad Mekongi taset, hakkab Tônlé Sabi jõgi septembris-oktoobris tagurpidi voolama, Tônlé Sabi jõe veetase tõuseb 9–15 meetrini ja pindala 15 000 – 25 000 ruutkilomeetrini. See väldib ka üleujutusi allpool Phnom Penhi. Kui Mekongi tase alaneb, hakkab jõgi taas põhjast lõunasse voolama.
Phnom Penhis jaguneb Mekong neljaks ja seda tuntakse Nelja Näona ("Chattomukh"): kirdest voolab linna sisse Mekong, loodes on Tônlé Sab ning linnas algab Mekongi delta jõe jagunemisega kahte harusse (Mekong ja Basak).
Taimestik.
Kambodžas on mitmekesine taimestik ja loomastik, millest enamik on koondunud Tônlé Sabi järve äärde. Kambodža aladel kasvavad banaan, kautšuk, kookos, kapok, mango ja apelsin.
60% Kambodžast katab mets. 1970. aastast on vihmametsa osakaal maharaiumise ja põletamise tõttu drastiliselt langenud.
Rahvusvaheline Looduskaitseliit on paljud liigid kandnud metsade hävitamise, salaküttimise, ebaseadusliku kaubanduse, liigse põllunduse või kalastamise tõttu ohustatud liikide nimekirja.
Loomastik.
Kambodžas leiab loodusest punahunte, elevante, hirvi, pantreid, karusid ja tiigreid, lindudest kormorane, kurgi, papagoisid, faasaneid, samuti arvukalt mürkmadusid. Metsa kadumine, mineerimine ja reeglistamata küttimine on riigi loomastiku mitmekesisust järsult vähendanud.
Haldusjaotus.
Kambodža on halduslikult jagatud pealinnaks ("reach theani") ja 23 provintsiks ("khétt"), mis on 1. järgu haldusüksused. Provintsid on omakorda jagatud 26 munitsipaliteediks ja 159 piirkonnaks ning pealinn 8 "khaniks.
Rahvastik.
Kambodžas elab ligi 15 miljonit inimest, kellest 80–90% moodustavad khmeerid. Ülejäänud 10–20% rahvastikust on põhiosas tailased, vietnamlased ja hiinlased. Arvestades, et Kambodža aastane iive jääb 2,4% kanti, on ennustatud, et aastaks 2020 on kambodžalaste rahvaarv jõudnud 20 miljonini.
Khmeerid on Kambodža alad asustanud 2. sajandil. Aja jooksul on nad segunenud jaavalaste, malaide, tailaste, vietnamlaste ja hiinlastega. Vietnamlased moodustavad vähemusrahvustest elanike põhiosa. Neil on suur roll kalastamises ja ehitamises.
Ajalugu.
Esimene riik tänapäeva Kambodža alal oli Funan, mis hõlmas enamiku Kagu-Aasiast. See riik püsis 3.–6. sajandini. Riigi juhtkonna rahvuslik päritolu ja keel ei ole täpselt teada. On oletatud, et nad olid khmeerid. Funan oli india kultuurist tugevasti mõjutatud ja sel ajal hakkas maal levima budism. Funanil olid lähedased suhted ka Hiinaga.
9. sajandil tekkis Khmeeri Impeerium, mille õitseng kestis 15. sajandini. Esialgu oli linna pealinnaks Ângkôr. Pärast tailaste rüüsteretke 1432. aastal viidi see üle Phnom Penhi. Ângkôr jäeti peagi lõplikult maha ja kasvas džunglisse. Ebaedukad sõjad viisid riigi majanduse alla ja põhjustasid territoriaalseid kaotusi, kuid riik ise jäi püsima kuni 19. sajandi keskpaigani.
Aastal 1863 kuulutas Prantsusmaa Kambodža oma protektoraadiks. Samast aastast valitseb Kambodžas Norodomi dünastia, mille aitas võimule Tai. 1867 jagasid Tai ja Prantsusmaa Khmeeri riigi omavahel ära (Tai sai kaks provintsi ja Prantsusmaa ülejäänu) ning Norodomid jäid Prantsuse asumaa asevalitsejateks. 1906. aastal sõlmitud piirileppe järgi pidi Tai mõlemad endise Kambodža provintsid Prantsusmaale üle andma. Kambodža jäi osaks Prantsuse Indo-Hiinast kuni iseseisvumiseni aastal 1953. Teise maailmasõja ajal aastail 1941–1945 oli Kambodža okupeerinud Jaapan.


Pinyin.
"Pinyin" [phin-in] (拼音 pīnyīn) on hiina keele omaladina transliteratsioon Hiina Rahvavabariigis.
"Pinyin" tähendab hiina keeles sõna-sõnalt 'häälduspärane kirjutamine'. Tavaliselt peetakse selle väljendiga silmas "Hanyu pinyin" 'i (汉语拼音; hànyǔ pīnyīn:; hiinlaste keele "pinyin").
"Pinyin" kiideti Hiina Rahvavabariigis heaks 1958 ja võeti kasutusele 1979. Ta asendas vanema Wade'i-Giles'i transkriptsiooni (1859) ja selle 1912. aasta modifikatsiooni Bopomofo.
Sarnased süsteemid töötati välja hiina keele dialektide jaoks ja Hiina vähemusrahvuste keelte jaoks. Vastav süsteem Kantoni dialekti jaoks on "Penkyamp", mille nimi vastab Kantoni dialektis sõnale "pinyin".
1979 tunnistas Rahvusvaheline Standardiseerimisorganisatsioon (ISO) "pinyin" 'i uushiina keele standardseks transkriptsiooniks.
See transkriptsioon ei ole kohandatud ühelegi konkreetsele ladina kirja kasutavale keelele ning on kasutatav kõigis neis. "Pinyin" 'i kasutatakse ka hiinakeelse teksti arvutisse sisestamisel.


Antigua ja Barbuda.
thumb
Antigua ja Barbuda on saareriik Väikestes Antillides.
Haldusjaotus.
Antigua ja Barbuda jaguneb valdadeks ("parish") ja sõltkondadeks ("dependency").
250px
Vaata ka.
*Antigua ja Barbuda


Araabia Ühendemiraadid.
Araabia Ühendemiraadid on riik Araabia poolsaarel Pärsia lahe ja Araabia mere ääres.
Geograafia.
Araabia Ühendemiraadid asub Lääne-Aasias. Ta piirneb Omaani ja Pärsia lahega ning asetseb Omaani ja Saudi-Araabia vahel.
Araabia Ühendemiraatide riigipiir on 867 km pikk ja rannajoon 1 318 km.
Majandus.
Araabia Ühendemiraatide SKP on maailmas suuruselt 52.
Araabia Ühendemiraatide rahaühik on dirhem.
Eksport.
Araabia Ühendemiraatide tähtsaimad ekspordipartnerid on Jaapan 17,27%, Lõuna-Korea 10,49%, India 9,96%, Iraan 6,82% ja Tai 5.11% (2009).
Import.
Araabia Ühendemiraatide tähtsaimad impordipartnerid Hiina 15,03%, India 14,27%, Ameerika Ühendriigid 8,44%, Saksamaa 5,81% ja Japan 4,52% (2009).
Rahvastik.
Araabia Ühendemiraatides elab 4 975 593 inimest (2010. aasta seisuga). 2008. aasta seisuga elab 78% elanikkonnast linnades.
2010. aasta sündimuse kordaja oli 15,98 promilli ja suremuse kordaja 2,08 promilli. Keskmine eluiga oli 76,32 aastat, kusjuures meestel 73,75 ja naistel 79,01 aastat.
Linnad.
Araabia Ühendemiraatide pealinn on Abu Dhabi ja suurim linn on Dubai.
Religioon.
Araabia Ühendemiraatide ametlik usund on islam.
2005. aasta andmete järgi moodustasid 76% rahvastikust moslemid, 9% kristlased ja 15% muud (peamiselt budistid ja hindud).


Maailma riikide lipud.
__NOTOC__ Sõltuvad ja eristaatusega territooriumid - Endised riigid


Andorra lipp.
Andorra lipp on Andorra Vürstiriigi ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 1866. aastal varasema puna-kuldse lipu asemel, kuid praegusel kujul kasutusel olev lipp kinnitati 10. juulil 1996.
Andorra riigilipp on vertikaalsete väljadega sini-kolla-punane trikoloor. Värvid pärinevad Prantsusmaa ja Kataloonia lipult. Sinine tähistab Prantsuse riigipead, kollane Urgelli piiskoppi ja punane nende mõlema ühist võimu Andorra riigipeana. Laidude laiused moodustavad lipu laiusest 8+9+8. Kollase välja keskele on paigutatud Andorra vapp.
Andorra rahvuslipp sarnaneb riigilipuga, kuid lipult puudub vapp.
Täpselt samade värvidega trikoloor on Rumeenial, Moldoval (vapiga) ja Tšaadil. Andorra lippu eristab nendest ainult vapi kujutis.


Belau.
Belau Vabariik on saareriik Vaikses ookeanis, umbes 500 km Filipiinidest idas. See on üks nooremaid riike, iseseisvus alles 1994. aastal.


Arhelaos.
Arhelaos ehk Archelaos ehk Herodes Archelaos (23 eKr – 18) oli Juudamaa etnarh.
Ta oli Herodes Suure ja Malthake poeg ning Herodes Antipase vend.
Oma isa testamendi kohaselt sai ta Juudamaa kuningaks, kuigi eelmine testament oli selleks määranud Herodes Antipase.
Sõjavägi kuulutas ta kuningaks, kuid ta keeldus seda tiitlit vastu võtmast, kuni ta oli Roomas oma pretensioonid esitanud keiser Augustusele. Enne seda surus ta äärmise julmusega maha ühe variseride mässu, tappes peaaegu 3000 variseri. Roomas olid tema vastu Antipas ja paljud juudid, kes kartsid tema julmust. Ent aastal 4 eKr määras Augustus talle suurema osa Juudamaa, Samaariamaa ja Iturea kuningriigist ning etnarhi tiitli.
Ta abiellus Glaphyraga, kes oli tema venna Alexandrose lesk, kuigi Arhelaose naine ja Glaphyra teine mees Mauretaania kuningas Juba II veel elasid. See Moosese käsuõpetuse rikkumine ja tema jätkuv julmus sundisid juute Augustusele tema peale kaebama. Aastal 6 Arhelaos vabastati ametist ja pagendati Galliasse (praegusesse Vienne'i Prantsusmaal). Tema surmaaeg ei ole teada.
Mainimine Piiblis.
"Kuulnud aga, et Arhelaos on kuningaks Juudamaal oma isa Heroodese järel, kartis Joosep sinna minna. Teda hoiatati unenäos, et tal tuleb varjuda Galileas."
"Aga neile, kes teda kuulasid, rääkis Jeesus veel ühe tähendamissõna, sest ta oli Jeruusalemma lähedal ja nemad arvasid, et Jumala riik otsekohe ilmsiks saab. Ta ütles siis: "Üks kõrgest soost inimene reisis kaugele maale, et omandada kuningriik ja siis pöörduda tagasi. Ning ta kutsus kümme oma sulastest ja andis neile kümme naela raha ja ütles neile: "Kaubelge, kuni ma tagasi tulen!" Aga tema alamad vihkasid teda ja läkitasid saadikud järele talle ütlema: "Meie ei taha, et tema meie üle kuningana valitseks!" Ja see sündis, kui ta tagasi tuli, olles saanud selle riigi, et ta käskis enese juurde kutsuda need sulased, kellele ta oli raha andnud, et teada saada, kui palju kasu keegi kaubeldes oli saanud. Siis tuli esimeneja ütles: "Isand, sinu nael on kümme naela kasu toonud." Ja tema ütles sellele: "Tubli, sa hea sulane! Et sa oled olnud ustav kõige pisemas, seepärast olgu sul meelevald kümne linna üle." Ja teine tuli ja ütles: "Isand, sinu nael on viis naela kasu toonud." Tema ütles sellelegi: "Ja sina ole viie linna üle!" Ja veel teine tuli ja ütles: "Isand, vaata, siin on sinu nael, mida ma olen alles hoidnud higirätikus, sest ma kartsin sind: sa oled vali mees, sa võtad, mida sa ei ole paigale pannud, ja lõikad, mida sa ei ole külvanud." Tema ütles talle: "Sinu enda suu läbi mõistan ma su süüdi, sa halb sulane! Eks sa teadnud, et ma olen vali mees: võtan, mida ma ei ole paigale pannud, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud? Mispärast sa siis ei ole andnud mu raha panka? Küll ma siis oleksin selle tagasi tulles kasuga kätte nõudnud!" Ja ta ütles juuresseisjaile: Võtke nael tema käest ära ja andke sellele, kellel on kümme naela!" Ja nemad ütlesid talle: "Isand, tal on kümme naela!" "Ma ütlen teile, igaühele, kellel on, antakse, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära ka see, mis tal on. Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud, et ma nende üle kuningas oleksin, tooge siia ja lööge nad maha minu ees!"


Piibli tegelaste loend.
Piibli tegelaste loend loetleb nii Vana Testamendi kui Uue Testamendi tegelaste nimesid.


2002.
2002. aasta (MMII) oli 21. sajandi 2. aasta.
Surnud.
"Pikem nimekiri leheküljel Surnud 2002"


Seitse Tarka.
Seitse Tarka on Suure Vankri üks nimedest.
Seitse tarka olid Vana-Kreeka targad.


Archelaos (filosoof).
Archelaos ("Ἀρχέλαος") Ateenast või Mileetosest (akme 450 eKr) oli vanakreeka filosoof.
Tema isa oli nimi oli Apollodoros või Midon.
Archelaos olevat olnud Sokratese õpetaja.
Ta pidas kasvamise põhjuseks sooja ja külma mõju.
Seda, mis on häbiväärne, ei määra Archelaose järgi loomus ("physis"), vaid kokkulepe ("nomos").
Allikas.
Diogenes Laertios 2.16–17
"Archelaos oli kas Ateena või Mileetose kodanik, ja tema isa nimi oli Apollodoros; aga nagu mõned ütlevad, Mydon. Ta oli Anaxagorase õpilane ja Sokratese õpetaja."
"Ta oli esimene inimene, kes tõi loodusfilosoofia uurimise Jooniast Ateenasse, ja teda hüüti Loodusfilosoofiks, sest loodusfilosoofia lõppes temaga, sest Sokrates tõi sisse eetilise filosoofia. Ja tundub tõenäoline, et ka Archelaos sekkus mingil määral moraalifilosoofiasse, sest oma filosoofilistes spekulatsioonides arutas ta seadusi ja seda, mis on auväärsus ja õiglane. Ja Sokrates laenas temalt; ning et ta laiendas tema printsiipe, siis arvati, et ta on nende leiutaja."
"Ta ütles, et tekkimisel on kaks põhilist põhjust, soe ja külm; ning et kõik loomad on tekkinud mudast; ning see, mida peetakse õiglaseks ja häbiväärseks, ei ole nõnda loomu poolest, vaid seaduse tõttu. Ja tema arutlus on niisugune. Ta ütleb, et kui vesi, mida soojus sulatab, allutada tule toimele, siis ta tahkub, muutudes maaks; ja kui teda veeldatakse, siis ta muutub õhuks. Ja seetõttu ümbritseb maad õhk ja mõjutab teda, ja õhku ümbritsevad ja mõjutavad tule pöörlemised. Ja ta ütleb, et loomad tekivad soojast maast, mis saadab neile toiduks üles paksu muda, midagi piimataolist. Ta ütleb, et nii on see tekitanud ka inimesed."
"Ja ta oli esimene inimene, kes ütles, et heli tekitab õhu löök; ning et maa õõnsusi läbides meri filtreerub, ning seetõttu tiheneb; ning et päike on suurim tähtede seas; ning et universum on põhjatu."
"Kuid oli veel kolm Archelaost: üks oli geograaf, kes kirjeldas Aleksandri poolt läbitud maid; teine oli mees, kes kirjutas luuletuse asjadest, millel on kaks loomust; ja kolmas oli reetor, kes kirjutas oma kunsti reegleid sisaldava raamatu."


Kuramaa.
Kuramaa (läti keeles "Kurzeme", liivi keeles "Kurāmō", saksa keeles "Kurland") on Läti ja oli Vana-Liivimaa läänepoolseim ajalooline piirkond, mis hõlmab Kura poolsaare ning sellest lõuna ja ida poole jäävad Läti alad. Kuramaa on ümbritsetud läänest Läänemerega ja põhjast Liivi lahega. Lõunas piirneb ta Leeduga, idas Vidzeme (Läti-Liivimaa) ja Zemgalega (Semgalliaga). Mõnikord arvatakse Kuramaa hulka kuuluvaks ka Zemgale ja Seloonia.
Rahvastik ja asustus.
Kuramaa põhjaossa, Kura poolsaare tippu, jäävad liivlaste viimased asualad. Varem Kuramaad asustanud kuralased on tänapäevaks sulandunud lätlaste hulka. Kuramaa linnades elab ka palju venelasi.
Kuramaa tähtsaimad linnad on Liepāja, Ventspils, Jelgava, Kuldīga, Tukums, Talsi ja Saldus.
Muinas- ja keskaeg.
Kuramaa põlisasukateks olid kuralased. Pole selge, kas tegemist oli balti või soome-ugri keelt kõnelenud rahvaga; kuralasi on nimetatud ka kuršideks. Kura poolsaarel elanud liivlasi on samuti nimetatud kuralasteks või kurelasteks. On võimalik, et Kuramaa elanikkond jagunes muinasajal soomeugrilastest Kuramaa liivlasteks ehk kuralasteks ning baltlastest kuršideks.
Kuralased allutati saksa ristisõdijatele ajavahemikul 1230–1267. Esmalt vallutasid ristisõdijad Kuramaa põhjaosa, seejärel lõunaosa. Keskajal oli Kuramaa jagatud Liivi ordu ja Kuramaa piiskopkonna vahel, ordule kuulus 2/3 ja piiskopile 1/3 Kuramaast. Kuramaa piiskopkonda kuulus muuhulgas Ruhnu saar. Vaimulik võim kogu Kuramaa üle oli ametlikult piiskopi käes, kuid ordu oli paavstilt saanud privileegid, tänu millele ta sai oma aladel kirikuelu ise korraldada.
Kuramaa orduvaldused jagunesid Kuldīga, Vindavi, Dobele ja Miitavi komtuurkondadeks ning Grobiņa ja Kandava foogtkondadeks, lisaks oli Tukumsi piirkond Liivi ordu maameistri valitseda. Miitavi komtuurkond liideti 15. sajandi lõpul Liivi ordu maamarssali valdustega. Kuramaa piiskopi valdused jagunesid kaheks suuremaks ja kaheks väiksemaks territooriumiks, piiskopkonna keskus asus Piltenes.
Keskaegsel Kuramaal leidus palju vabatalupoegi (nn Kura kuningad, saksa keeles "Kurschkönige"), kellest mõned säilitasid oma õigused 20. sajandini.
Kuramaa hertsogiriik ja Piltene piirkond.
5. märtsil 1562 andis viimane Liivimaa ordumeister Gotthard Kettler vasallivande Poola-Leedu kuningale Zygmunt II Augustile ja sai endale valitseda endised orduvaldused Väina jõest läänes ja lõunas, millest moodustus Kuramaa hertsogiriik. Riik hõlmas lisaks Kuramaale Zemgale ja seelide alad (selle ametlikuks nimetuseks oligi Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik, saksa keeles "Herzogtum Kurland und Semgallen"), seetõttu laiendatakse Kuramaa kui piirkonna nimetust mõnikord kogu toonase hertsogiriigi alale, hõlmates lisaks Kuramaale ka Zemgale ja Seloonia.
Hertsogiriigi esimene pealinn oli Kuldīga, kuid peagi viidi pealinn üle Jelgavasse (Miitavisse). Esimeseks Kuramaa hertsogiks sai viimane Liivi ordu ordumeister Gotthard Kettler. Hertsogiriiki valitsesid kolm dünastiat: Kettlerid 1561–1737, Bironid (1737–1795, vaheajaga) ja Saksi dünastia (1740–1763). Hertsogiriigi hiilgeaeg oli 17. sajandil hertsog Jakob Kettleri ajal, mil tegeleti laevaehituse ja kolooniate rajamisega. Alates 18. sajandi algusest sattus hertsogiriik üha tugevneva Vene mõju alla.
Lisaks Kuramaa hertsogiriigile jäid Kuramaale veel endised Kuramaa piiskopkonna ehk Piltene stifti alad, mille riigiõiguslik seisund oli sajandeid ebaselge. Kuni 1583. aastani kuulus ala hertsog Magnusele, seejärel nõudis seda endale Taani. 1585 kindlustas Piltene üle kõrgeima võimu Rzeczpospolita, kuid 17. sajandil püüdsid selle üle kontrolli saavutada, peamiselt diplomaatiat kasutades, Kuramaa hertsogiriik ja Preisimaa. Sajandi lõpuks suutis neist esimene ala pantvaldusena endale saada. 18. sajandi alguses vabanes Piltene stift Kuramaa hertsogi võimust ja jäi kuni 1795. aastani lõdvalt seotuks Rzeczpospolitaga.
Kuramaa kubermang.
Kolmanda Poola jagamisega 1795 läksid nii Kuramaa hertsogiiriik kui ka Piltene stift Venemaa keisririigi koosseisu, nendest moodustati Kuramaa kubermang. Ka Kuramaa kubermangus kehtestati Eesti- ja Liivimaa kubermanguga analoogne õiguslik korraldus, kehtestus baltisaksa aadli omavalitsus, nn Balti erikord, mistõttu Kuramaad loeti üheks kolmest Venemaa Läänemere- ehk Balti kubermangust.
1812. aastal, Napoleoni sõjakäigu ajal Venemaale (1812. aasta Isamaasõda), tungisid Kuramaale Prantsusmaa liitlasest Preisimaa väeüksused, mis hõivasid juuli esimesel poolel enamiku Kuramaa kubermangust ja ähvardasid isegi Riia linna. Sama aasta detsembris, kui Prantsuse väed Venemaalt taganesid, läksid Preisi väed üle Venemaa poolele ja Kuramaal taastati Venemaa kontroll.
1817. aastal kaotati Kuramaal pärisorjus, talude päriseksostmine algas 1860. aastatel. Sarnaselt Liivimaaga algas Kuramaal samal ajal lätlaste rahvuslik ärkamine. 19. sajandi teisel poolel kujunesid Kuramaa olulisimateks keskusteks sadamalinnad Ventspils ja Liepāja, kus algas intensiivne laevaehitus, samuti muutusid nad olulisteks laevastikubaasideks.
Esimeses maailmasõjas oli Kuramaa 1915–1917 veriste lahingute tallermaa. Piirkond langes 1917. aastaks Saksamaa võimu alla. Sõja käigus kaotas Kuramaa suure osa rahvastikust, paljus evakueerimiste tõttu.
1918. aasta märtsis plaaniti taastada Kuramaa hertsogiriiki. See kava sai ka Saksa keisri Wilhelm II tunnustuse. Alates sama aasta suvest plaaniti Kuramaad liita Balti hertsogiriigiga. Hertsogiriigi loomine nurjus Saksamaa kapituleerumise tõttu 11. novembril 1918.
Kuramaa Läti Vabariigis ning Läti NSV-s.
Alates Läti Vabariigi väljakuulutamisest 1918 kuulub Kuramaa Läti koosseisu. Läti Vabadussõja ajal paiknesid Kuramaal suured Saksa väeüksused (Landeswehr ja Rauddiviis), mis lõid küll tagasi Punaarmee rünnaku, kuid püüdsid hiljem kogu Lätit enda kontrolli alla saada. 1919. aasta sügisel püüdis Lätis võimu haarata Pavel Bermondt-Avalov, kes kontrollis samuti enamikku Kuramaast. Pärast tema Riia vallutamise katse nurjumist kehtestus Kuramaa üle Läti valitsuse kontroll.
1940. aastal läks Kuramaa koos ülejäänud Lätiga NSV Liidu koosseisu, Läti asemele kuulutati välja Läti NSV. 1941. aasta suvel vallutasid selle Saksamaa väed.
Enamik Kuramaast püsis kuni sõja lõpuni 8. mail 1945 Saksa vägede kontrolli all, kes suutsid Punaarmee rünnakud tagasi lüüa (nn Kuramaa kott ehk katel). Kuramaal olnud Saksa väeüksusi nimetati väegrupp Kurlandiks. Tol perioodil anti Kuramaal välja ka oma postmarke. Plaan taastada Läti iseseisvus nurjus Saksa vägede vastuseisu ja sõja lõppemise tõttu.
Pärast Läti iseseisvuse taastamist 1991 jäi Kuramaa Läti osaks.


Läti.
Läti (ametlikult Läti Vabariik'") on riik Euroopas, üks kolmest Balti riigist.
Läti asub Põhja-Euroopas Läänemere idarannikul. Riik asetseb Eestist lõunas, Leedust põhjas. Idas on maapiir Venemaaga ja kagus Valgevenega. Läänes piirab riiki Läänemeri ja loodes Riia laht. Lätile ei kuulu saari ega asumaid. Pindala on 64 589 km².
Läti on demokraatlik parlamentaarne vabariik ning kuulub alates 17. septembrist 1991 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), 29. märtsist 2004 Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ja alates 1. maist 2004 Euroopa Liitu (EL).
Asend ja piir.
Läti asub Põhja-Euroopas, Ida-Euroopa lauskmaa lääneosal, Läänemere idarannikul. Maapiir oma Balti naabritega on Lätil Eestiga põhjas (340 km) ja Leeduga lõunas (570 km). Idapiir Venemaa Pihkva oblastiga on 283 km. Kagus on maismaapiir Valgevenega (163 km).
Lätil on ka merepiir, mille pikkuseks on 531 km. Vaatamata pikale ja laugele merepiirile ei ole Läti territooriumil mitte ühtegi meresaart. 1920. aastal taotlesid lätlased Eesti territoorimile kuuluvat Ruhnu saart Läti omandiks.
Pinnamood.
Läti asub Ida-Euroopa lauskmaa serval. Ta on kaetud liustikusetetega, mis on moodustanud tänapäevase künkliku pinnamoodi.
Lätis asub kolm suuremat kõrgustikku. Lääne-Lätis, Kurzeme südames asub Kurzeme kõrgustik, mis ulatub üle 180 m merepinnast. Kirde-Lätis asub Vidzeme kõrgustik, millel on mitu üle 300 m ulatuvat tippu, sealhulgas Läti kõrgeim tipp Gaiziņkalns (312 m). Kirde-Lätis, Eesti piiril asub ka Alūksne kõrgustik, mis ühineb Eestis asuva Haanja kõrgustikuga. Alūksne kõrgustik on madalam kui Vidzeme kõrgustik, kuid suuremate kõrgusvahedega. Kagu-Lätis asub Latgale kõrgustik.
Enamiku riigi pindalast moodustavad madalikud. Riigi keskosas asub Zemgale tasandik. Läänemere kaldal, ümber Liivi lahe ja Kuramaa poolsaare paikneb Rannikumadalik, mis jätkub Leedu territooriumil. Vidzeme kõrgustikku piiravad Kesk-Läti madalik ja Ida-Läti madalik. Antud madalikud on ka kohati soised.
Geoloogiline ehitus ja maavarad.
Enamik läti aluspõhjakivimitest on pärit vanaaegkonna lõpust, Devoni ajastust. Riigi edelaosa aluspõhjakivimid on aga pärit keskaegkonnast.
Eelkambriumi kristalliline aluskord on kaetud settekivimite kihiga, millel on kvaternaarsed setted. Settekivimeid paljandub maismaal jõgede ürgorgudel. Riigi põhjaosas paljanduvad ka devoni punased liivakivid Gauja orus. Territooriumi keskosas paljanduvad ülemdevoni karbonaatsed kivimid. Dolomiidid ja merglid palistavad Daugava keskjooksu, tema lisajõgesid ja ka Lielupe ülemjooksu.
Lätil ei ole maavaradelt rikas riik. Enamik Lätis leiduvatest maavaradest läheb kasutuseks ehitustel. Kõrgustike aladel leidub suurtes kogustes liiva ja kruusa. Riigi põhjaosas kasutatakse liiva ka klaasi tootmiseks. Riigi keskosas on dolomiidi leiukoht. Dolomiidikihtide vahel leidub suures koguses kipsi. Samuti kasutatakse ka leiduvat devoni, juura ja kvaternaari savi. Lubjakivi kasutatakse lubja- ja tsemenditööstuses.
Ka leidub Lätis suuremas koguses turvast, mille ladestumine sai alguse mandrijää taandumisel. Turba varusid kasutatakse eelkõige tööstuslikel eesmärkidel. Riigis leidub ka ravimuda ja mineraalvett. Lätist on leitud ka naftat ja rauamaaki. Lisaks leidub riigis pruunsütt ning mererannalt võib juhuslikult leiduda ka merevaiku.
Veestik.
Läti on jõgederikas riik. Jõgesid ja ojasid on kokku umbes 12 000 ning nende kogupikkus on umbes 37 500 km. Enamik jõgedest on siiski lühikesed. Vaid 17 jõge on pikemad kui 100 km. Pikimad jõed on Väina (Daugava), Lielupe, Koiva (Gauja), Venta ja Salaca jõgi. Praegune jõgedevõrk on kujunenud välja 10–12 tuhande aasta jooksul. Kõik jõed kuuluvad Läänemere vesikonda. Suurem osa neist suubub Liivi lahte; väiksem osa otse Läänemerre ja Velikaja lisajõed suubuvad ka Soome lahte.
Lätis on järvi üle 3000. Enamasti on nad siiski väikesed ja hõlmavad territooriumist vaid 1,5%. Järvi, mille pindala on suurem kui 10km² on vaid 15. Suuremad järved Lätis on: Lubāns, Rāznas, Engures, Asti ja Usma.
Kliima.
Lätis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Läti on samal laiusel Labradori poolsaarega. Võrreldes Labradori poolsaare mandrilise kliimaga, on Läti kliima küllaltki pehmem. Selle põhjustab Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse mõju Läti rannikule. Külmatemperatuurid talvel on küllaltki tagasihoidlikud. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on riigi lääneosas Liepajas –2,8 °C ja Kagu-Läti linnas Daugavpilsis –6,6 °C. Juuli õhutemperatuurid samades linnades on vastavalt 16,7 °C ja 17,6 °C.
Sademed saabuvad Läti territooriumile Põhja-Atlandilt. Sademete hulk on suurim suve teisel lõpus ja sügis. Ka talvel sajab tihti, kuid sademete hulk on väike. Kõige vähem sademeid on kevadel. Aastas sajab rannikul ja madalikel 550–600 mm, kõrgustikel 700–800 mm sademeid.
Taimestik.
44% Läti pindalast on kaetud metsadega. Erinevalt paljudest teistest Ida-Euroopa lauskmaa aladest sarnaneb Läti taimestik väga taigaga. Enamik metsadest on okasmetsad. Levinud on kask, harilik mänd, harilik kuusk.
Riigikord.
Läti on demokraatlik parlamentaarne vabariik.
Kõrgeima võimu organiks on läti rahvas. Rahva võimu esindab riigijuhtimises 100-liikmelise parlamendi Saeima ja omavalitsuste volikogud.
President.
Läti riigipeaks on president, kes on ühtlasi ka Läti kaitseväe ülemjuhataja. Läti presidendi valib Saeima salajase hääletusega nelja aasta pikkuseks ametiajaks.
Läti president alates 8. juulist 2011 on Andris Bērziņš.
Saeima.
left
Saeima on Läti Vabariigi parlament. Tegemist on ühekojalise, 100-liikmelise parlamendiga.Valimised toimuvad võrdelise valimissüsteemi alusel, mille juures kehtib ka 5% valimiskünnis. Valimised toimuvad iga nelja aasta tagant esimesel oktoobrikuu laupäeval.
Läti presidendil on õigus Saeima laiali saata ning kuulutada välja ennetähtaegsed valimised. Selle protseduuriga kaasneb ka poliitiline risk presidendile. Valimiste ebaõnnestumisel peab president lahkuma ametist.
Saeima asub Riia vanalinnas, endises Liivimaa rüütelkonna hoones.
Valitsus.
Parlamendivalimiste järel on Läti presidendil õigus kuulutada välja peaminister. Peaministri ülesandeks on koostada valitsus, kelle peab hääletusega kinnitama parlament Saeima. Valitsusse kuulub 16 ministrit.
Läti Vabariigi peaminister on Valdis Dombrovskis, kes astus ametisse koos valitsusega 12. märtsil 2009.
Välispoliitika.
Koheselt pärast taasiseseisvumist sai 17. septembril 1991 Lätist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liige.
1990ndate aastate Läti välispoliitiline eesmärk oli liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga. 20. septembril 2003 toimunud referendumiga hääletasid lätlased Euroopa Liiduga liitumise poolt. 1. mail 2004 sai Lätist Euroopa Liidu (EL) täieõiguslik liige. Läti liitus Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga 29. märtsil 2004. Läti osaleb aktiivselt ÜRO rahuvalvamismissioonidel.
Läti kuulub ka sellistesse organisatsioonidesse ja rahvusvahelistesse kokkulepetesse nagu Euroopa Nõukogu, UNESCO, UNICEF, Maailmapank, IMF, Rahvusvaheline Mereuuringute Nõukogu (ICES) ja paljudesse teistesse.
Pealinn.
Läti Vabariigi pealinn on Riia.
Haldusjaotus.
Alates 1. juulist 2009 jagati Läti üheksaks vabariigilinnaks ehk vabariikliku keskalluvusega linnaks ja 109 piirkonnaks. Piirkondadest ja vabariigilinnadest said 1. järgu haldusüksused Lätis. Omavalitsuste kohapealseid riigiesindusi, nagu endistes rajoonides, ei eksisteeri. 2011. aastast on piirkondi 110.
Parteid.
Lätis on mitmeparteisüsteem, kus ühel parteil on väga harva võimalus üksi seista võimul ning seega ollakse sunnitud looma koalitsioonivalitsusi.
Rahvaarv.
Läti rahvaarv juuli 2011 seisuga on 2 067 887. Sellega on ta rahvaarvult Euroopas 36. kohal.
Asustus.
Suurem osa rahvastikust (umbes 1 150 000 inimest) elab Riia linnas ja selle ümbruses. Maarahvastiku osakaal sealjuures kahaneb üha enam. Ligi kolm neljandikku elanikkonnast elab linnaasulates.
Linnad.
Lätis on 77 linna. Neist kaks ületavad 100 000 elaniku piiri: Riia ja Daugavpils. 22 Läti linna ületavad 10 000 elaniku piiri.
Etniline koosseis.
Läti on olnud sajandeid mitmerahvuseline, kuid suurimad muudatused demograafias toimusid 20. sajandil maailmasõdade, emigratsiooni, baltisakslaste lahkumise, Holokausti ja Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu.
Läti põlisrahvad on lätlased ja liivlased, kes moodustavad praegu 62,1% riigi elanikkonnast. Suurimaks vähemusrahvuseks on venelased, kes moodustavad 26,9% rahvastikust. Kõige enam oli venelasi Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal. 1989. aastal oli venelasi üle 900 000, mis moodustas tol ajal 34% elanikkonnast. Nõukogude okupatsiooni ajal suurenes ka ukrainlaste ja valgevenlaste osakaal. Alates Läti iseseisvumisest 1991. aastal on venelaste arv riigis oluliselt vähenenud.
Lisaks venelastele on suuremad vähemusrahvused valgevenelased (3,3%), ukrainlased (2,2%), poolakad (2,2%), leedulased (1,2%), juudid (0,3%), sakslased (0,3%), mustlased (0,1%) ja eestlased (0,1%).
Religioon.
Eurobarometer 2005 järgi vastas 37% läti elanikest, et nad usuvad jumalasse. 49% vastasid, et usuvad on olemas mingisugune vaimne jõud ja 10% vastasid, et ei usu mingisuguse vaimse jõu ega jumala olemasolu. Enne Nõukogude Liidu okupatsiooni oli luterlaste osakaal tunduvalt suurem, kui see oli põhiline usutunnistus Lätis. Luterlaste arv on balti riikides vähenenud tunduvalt rohkem kui katoliiklaste arv. On teada, et Lätis elab 182 moslemit, kuid eeldatatakse, et moslemite arv Lätis on 500 kuni 5000.
Majandus.
Tänu oma geograafilisele asendile on Lätil suur tähtsus transpordisfääris. Lätis on 10 suuremat sadamat, suurim on Ventspilsi vabasadam, kus asub ka Läti suurim Venemaa kütuse transiidikeskus (Ventbunkers, Latrostrans, Ventspils Nafta, mille suuromanik on maailma üks suuremaid toornaftaga tegelevaid Vitol Group ja Läti Merelaevandus).
Kui 1996. aastast alates kasvas majandus pidevalt, Lätist sai Euroopa Liidu kiireima majanduskasvuga riik. 2008. aastal tabas Lätit seoses globaalse finantskriisi ja kohaliku kinnisvaramulli lõhkemisega majanduskriis. 2009. aasta kolme esimese kuu aastane majanduskasv oli -18%.
Inflatsioon.
Aprillis 2007 kuulutati kõrge inflatsioonitaseme tõttu välja inflatsioonivastane plaan.
Inflatsioon oli 2007. aasta juulis 9,5% ja 2007. aasta augustis 10,1%, mis oli viimase 10 aasta kõrgeim. Augustis tõusid tubaka, kütte ja majutuse hinnad.
Keskmine palk.
Läti keskmine brutopalk oli 2007. aasta teises kvartalis 558 eurot kuus (kasv 2006. aasta teise kvartaliga võrreldes 33,4%). 2009. aasta viimases kvartalis oli keskmine palk 440 latti ehk 620 eurot (langus 2008. aasta IV kvartaliga võrreldes 12,1%).
Kaitsejõud.
Läti kaitseväe suurus on umbes 5000 inimest, millele lisandub ka ligikaudu 10 000 Zemessardze, Läti vabatahtliku riigikaitselise organisatsiooni liiget.
Läti sõjalise riigikaitse juhtimisstruktuur on kolmetasandiline: strateegilise tasandi moodustab Läti Vabariigi Kaitseministeerium, mis vastutab nii kaitsepoliitika kujundamise kui ka väevõimekuste arendamise planeerimise eest. Läti kaitseväe juhataja allub Läti kaitseministrile ja kaitseväe juhataja on kaitseministeeriumi koosseisus. Teise, operatsioonide tasandi moodustab kaitseväe juhataja koos ühendstaabiga, millel on põhimõtteliselt vägede operatiivjuhtimise ülesanne. Ühendstaabi ülesanded taandunud vaid kaitseväe operatsioonide ning igapäevategevuse juhtimisele. Kolmanda, taktikaline tasand – jalaväebrigaad, õhuväebaas ja mereväe flotill on otse allutatud kaitseväe juhatajale.
Läti maaväe komponendiks on jalaväebrigaad on põhimõtteliselt kergejalaväe brigaadiga, millel puuduvad raskemad tuletoetusvahendid. Läti brigaad koosneb kahest jalaväepataljonist, logistikapataljonist ning tsiviil-militaarkoostöö ("CIMIC") keskusest. Brigaad on suuteline tagama Läti rahvusvaheliste kohustuste täitmise. Konventsionaalses sõjas oleks selline brigaad suuteline täitma piiratud ulatuses toetavaid ülesandeid, nagu julgestamine või tagalaalade kontroll.
Läti õhuväe pearõhk on suunatud õhuseiresuutlikkuse ning vastuvõtva riigi toetuse osutamise võimekuste väljaarendamisel, sõjalennukid Lätil puuduvad. Õhuväe arendamiseks vajalikud vahendeid on investeeritud eelkõige radarisüsteemide soetamisele ning viimastel aastatel lennuväljade väljaarendamisele.
Läti mereväe relvastuses on neli Imantas-tüüpi miinijahtijat ja neli Norralt saadud Storm-tüüpi patrullkaatrit.
Lätis on võimalik astuda vabatahtliku riigikaitselise organisatsiooni Zemessardze liikmeks pärast ajateenistuse peatamist või lõpetamist, Zemessardze ja Leedu KASP on põhimõtteliselt võrreldavad Eesti Kaitseliiduga. Zemessardze on jagatud kolmeks regiooniks. 1. regiooni staap paikneb Liepājas ning regiooni kuulub viis pataljoni. Teise regiooni staap asub Rēzeknes ning selle alla kuulub seitse pataljoni. Kolmanda regiooni staap on Riias ning selle alla kuulub kuus pataljoni. Organisatsiooni üldiseks suuruseks on umbes 10 000 liiget.
Kaitseväe relvastuses on Saksa päritolu 5,56 millimeetrise kaliibriga automaadid G-36, tankitõrjeraketikompleksid Spike ning 40 millimeetrise kaliibriga automaatgranaadiheitjaid.
Ajalugu.
Läti territooriumile tekkis asustus 9000 aastat eKr. Balti hõimude jõudsid Läänemere idakaldale umbes 3000 aastat eKr. Balti hõimudel kujunesid välja kaubateed Rooma ja Bütsantsiga. Enamasti müüsid baltlased kohalikku merevaikku metallide vastu. Umbes 900 aastat pKr asustasid tänapäeva Läti territooriumi neli praeguseks välja surnud rahvust: kuralased, latgalid, seelid, semgalid ning ka soome-ugri keelt kõnelevad liivlased, kellest aja jooksul kujunes lätlaste rahvus.
Keskaeg.
Kohalikel rahvastel oli ka varasemaid kogemusi välismaailmaga, 12. sajandil aga saatis Rooma-katoliku kiriku pea Rooma paavst Liivimaale esimesed misjonärid. Misjonärid tulid rahuga pakkuma rahvale usuvahetust, kuid ristiusk ei leidnud laia kõlapinda ning kohalikud hõimud olid tugevalt ristiusustamise vastu. Seetõttu saadeti Liivimaale relvastatud jõud, kelle abiga sunniti rahvad alistuma ja laskma end ristida.
13. sajandil vallutasid sakslased kogu tänapäeva Läti territooriumi. Koos Lõuna-Eestiga moodustati riik, mida tänapäeval teatakse kui Vana-Liivimaa. 1228. aastal liideti Riia Hansa liitu. Hiljem kuulusid sinna ka Cēsis, Limbaži, Koknese ja Valmiera. Sellest ajast saadik oli Riial, kui sdamalinnal tähtis koht ida-lääne kaubavahetuses.
, "Kuramaa hertsogiriik", "Kuramaa piiskopkond", pärast Liivi sõda (1558-1583) läks Liivimaa ning Kuramaa Poola-Leedu riigi valdustesse.
17. sajand oli kogu Euroopas ja ka Lätis suurte muutuste aeg, toimus reformatsioon, Vana-Liivimaa (Liivi ordu ja piiskopkondade) lagunemine ja Läti territoorium jaotati mitmete erinevate riikide vahel ära. 1629. aastal läks Rootsi kuningriigi ja Rzeczpospolita vahel sõlmitud Altmargi vaherahulepingu ja 1660. aasta Oliwa rahulepingu nn. Poola Liivimaa (va Latgale) Rootsi kuningriigi valdusse, mille tulemusena Põhja-Läti oli Liivimaa kubermanguna Rootsi kuningriigi koosseisus ja Läti alal Daugavast lõunas asuv Kuramaa hertsogiriik, Rzeczpospolita vasallriik.
, "Rootsi aeg", "Liivimaa rüütelkond", "Kuramaa rüütelkond", "Piltene rüütelkond"
Valitsusorganitena tegutsesid Liivimaal Liivimaa kuberner, koos Liivimaa provintsi kantseleiga ja Liivimaa rüütelkond.
Põhjasõda ja Venemaa keisririik.
Pärast Põhjasõja käigus 1710. aastal Liivimaa rüütelkonna poolset alistumist liideti lätlastega asustatud Põhja-Lätimaa Riia kubermang, kuhu kuulus kolm maakonda: Riia maakond, Wendeni maakond ja Pärnu-Kokenhuseni maakond. Hilisem Liivimaa kubermangu Tartu maakond, kuulus aastatel 1704-1713 Sankt-Peterburi maakonda.
1783. aastal Venemaa keisrinna Katariina II poolt läbiviidud haldusreformide käigus moodustati Liivimaa kubermangust Riia asehaldurkond, mis eksisteeris kuni 1796. aastani, kui Katariina poeg Paul I taastas endisaegse halduskorralduse.
Valitsusorganitena tegutsesid Lätimaal Liivimaa osas Liivimaa kubermanguvalitsus, mida juhtis Liivimaa kuberner ja Liivimaa rüütelkond ning Kuramaa kubermanguvalitsus, mida juhtis Kuramaa kuberner ja Kuramaa rüütelkond.
Läti ärkamisaeg.
Läti rahvusliku ärkamise algjärk on seotud selliste silma­paistvate nimedega nagu Kaspar Biezbārd, Juris Allunān, Krišjānis Valdemārs, Krišjānis Barons, Atis Kronvald, Joh Jurjān. Kõik nad viibisid pikemat või lühemat aega viibinud ka Eesti alal, eriti Tartus, kus nad õppisid Liivimaa kubermangu ainsas ülikoolis - Tartu ülikoolis.
Läti poliitilised organisatsioonid.
Liivimaa kubermangu pealinna ja sadamalinna Riia hoogsa industrialiseerimise ja läti intellektuaalide marksismiga kokkupuutumise tulemusena tekkis Liivimaa lõunaosas sotsiaaldemokraatlik liikumine 1890. aastate keskpaigaks. 1905. aasta revolutsiooni eel loodi kaks illegaalset läti parteid: Läti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (1904) ja Läti Sotsiaaldemokraatlik Ühing (1903) ja Riias tegutsesid 1905. aastaks ka Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) ja juudi Bundi sektsioonid.
Esimene maailmasõda ja 1917. aasta revolutsioonid.
1914. aasta sügisel alanud Esimese maailmasõja käigus vallutati 1915. aasta lõpuks pärast Poolat ja Leedumaad ka Lätimaa kuni Riia linnani, mis vallutati aga 21. augustil (3. september ukj) 1917. aastal. Lätimaa kaitsmiseks Saksa vägede vastu andis Venemaa keisririigi sõjaline juhtkond loa moodustada läti rahvusväeosad, 8 polku ning 1 tagavarapolk (asukohagaTartus).
1917. aastal toimunud keisri ainuvõimuvastase revolutsiooni ajal olid läti XII armee koosseisus olevad läti rahvusväeosad suuremalt jaolt meelestatud bolševistlikult ning 1918. aasta kevadela alanud Saksa keisririigi vägede pealetungiga taganesid läti väeosad Venemaale, kus nad teenisid nõukogude võimu, kõige ustavamate ning paremini organiseeritud sõjalise jõuna - läti küttidena.
Pärast 1917. aastal moodustasid bolševikke pooldavad Lätimaa Sotsiaaldemokraatialiikumise esindajad 30 juulil (12.augustil ukj) 1917. aastal Riias, Lätimaa Tööliste, Soldatite ja Maatameeste Nõukogu Täitevkomitee, mille kooseisus oli 27 liiget, neist 24 bolševikku ja 3 sotsiaaldemokraati internatsionalisti. Pärast saksa vägede pealetungi 1918. aasta alguses taganes Täitevkomitee koos bolševistlikult meelestatud XII armeega Lõuna-Eestisse, kus tegustesid Fricis Rozinši juhtimisel enne lõpplikku evakueerimist Venemaale Võnnus ja Valgas.
Iseseisvumine.
Lätimaa püsis Esimese maailmasõja käigus saksa vägede poolt okupeerituna kuni 1918. aasta Novembrirevolutsioonini ja Saksamaa poolt kapituleerumiseni Compiegne'i vaherahuga.
1918. aastal Lätis Kārlis Ulmanise poolt juhitud Läti valitsus aga ei omanud sõjalist võimu oma riigi kaitseks (kuna enamik võitlusvõimelisi mehi oli mobiliseeritud läti rahvuspolkudesse ning taganenud koos Vene vägedega Venemaale) ning 1918. aasta lõpus alanud Punaarmee suurrünnaku käigus vallutati enamik Lätimaast. Pärast aga 1919. suvel Lätis baltisakslaste poolt organiseeritud Landeswehri palgasõdurite poolt Rüdiger von der Goltzi juhimisel nõukogude Punaarmee ja Läti armee vägede väljaajamist Lätist haarasid nad reaalse kontrolli ja võimu Lätis ning moodustasid variisiku Andrievs Niedra juhtimisel Landeswehrist sõltuva Läti valitsuse.
Pärast nõukogude vägede väljaajamist Lätimaalt jätkasid Landeswehri väed liikumist Põhja-Lätist - Lõuna-Eestisse, mille tõkestamiseks ning sakslaste Landeswehri vägede invasiooni peatas 1919. aasta Võnnu lahing. Pärast Võnnu lahingu võitu jätkunud Eestis moodustatud ja Eesti poolt toetatud läti väeosade ning Eesti soomusrongide toetusel taastati Riias Läti Kārlis Ulmanise valitsus.
Kultuur.
Läti rahvuslind on linavästrik ja rahvuslill harilik härjasilm.
Kirjandus.
Läti rahvuseepos on Andrejs Pumpursi kirjutatud kunsteepos "Lāčplēsis". Tuntud läti kirjanikud on Rainis, Aleksandrs Čaks, Vilis Lācis ja Andrejs Upīts. Noorematest kirjanikest on tuntumad Pauls Bankovskis, Janis Einfelds, Gundega Repse, Andra Neiburga, Laima Muktapavele ja Nora Ikstena.
Esimene lätikeelne romaan oli 1879. aastal ilmunud Reinis Kaudzīte ja Matīss Kaudzīte "Maamõõtjate ajad".
Muusika.
Tuntud heliloojad on Jāzeps Vītols, Raimonds Pauls ja Imants Kalniņš.
Läti võitis 2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse.
Ajakirjandus.
Läti suurimad päevalehed on "Diena", "Neatkarīgā Rīta Avīze" ja "Latvijas Avīze". Regulaarsed raadiosaated toimuvad alates 1. novembrist 1925. 6. novembrist 1954 algasid Läti Televisiooni regulaarsed saated. 1991 alustas tööd esimene eratelevisioonikanal. Suuremad telekanalid on Läti Televisioon (LTV1 ja LTV7), LNT ja TV3 Latvia.
Sport.
Lätis on jäähoki, jalgpalli ja korvpalliliigad. Läti jäähokikoondis osales 2002. ja 2006. aasta taliolümpiamängudel. Tuntumad Läti hokimängijad on Sandis Ozoliņš ja Artūrs Irbe. Läti jalgpallikoondis pääses 2004. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Tugevamad korvpallklubid on LMT, BK Ventspils ja ASK Rīga. Tuntumad korvpallurid on Jānis Krūmiņš ja Gundars Vētra.
Kergejõustiklastest on tiitlivõistlustelt medaleid toonud odaviskajad Jānis Lūsis, Dainis Kūla, Vadims Vasiļevskis ja Ainārs Kovals, käija Aigars Fadejevs ning tõkkejooksja Staņislavs Olijars. Kahekordseks olümpiavõitjaks on tulnud BMX-rattur Māris Štrombergs.
Rahvusvahelist edu on saavutanud ka tennisist Ernests Gulbis.
Mihhail Tal oli male maailmameister 1960–1961.
Haridus.
Lätis tegutseb mitmeid ülikoole. Neist suurim on Riias asuv 1919. aastal asutatud Läti Ülikool. Suuremad ülikoolid on veel Riia Tehnikaülikool, Jelgavas asuv Läti Põllumajandusülikool ja Daugavpilsi Ülikool. Läti alg- ja keskkoolides õppis 2003/2004 õppeaastal 302 700 õpilast, neist 193 100 lätikeelsetes koolides.


Venemaa haldusjaotus.
Föderaalringkonnad.
Peale selle on Venemaa jaotatud 8 föderaalringkonnaks.


Leedu.
Leedu (ametlikult Leedu Vabariik'") on riik Euroopa Liidus Läänemere kagurannikul.
Leedu on lõunapoolseim Balti riikidest. Ta piirneb Läti, Valgevene, Poola ja Venemaa Kaliningradi oblastiga.
Riigivalitsemine.
Leedu Vabariigi riigipeaks on Leedu president. Täidesaatvat võimu teostab Leedu valitsus. Valitsuse juht on Leedu peaminister.
Leedu ainus riigikeel on leedu keel. See kuulub balti keelte hulka ja tema üks lähimaid sugulasi on läti keel.
Valimised.
Leedu parlament on 141-kohaline Seim. Seimi valimised toimuvad iga 4 aasta tagant.
12. ja 26. oktoobril 2008 toimunud parlamendivalimistel kogus kõige rohkem kohti (44) erakond Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid. Järgnesid Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei (26 kohta), Rahva Ärkamise Partei (16 kohta), Kord ja Õiglus (15 kohta), Leedu Vabariigi Liberaalne Liikumine (11 kohta), Tööpartei (10 kohta) ja ülejäänud erakonnad. Seimi pääses 10 erakonda.
14. ja 28. oktoobril 2012 toimunud parlamendivalimised võitis opositsiooniline Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei, kasvatades oma esindajate arvu parlamendis 38 inimeseni. Seni võimul olnud Isamaaliit kaotas 11 kohta ja pidi piirduma 33 esindajaga, kolmandaks tõusis aga Tööpartei, mis sai parlamenti 29 esindajat. Kokku pääses parlamenti 8 erakonda ja 3 sõltumatut kandidaati.
Haldusjaotus.
Leedus on kahetasandiline haldusjaotus. Esimese järgu haldusüksused on 60 linna- ja rajoonivalitsust, mis omakorda jagunevad teise järgu haldusüksusteks ("seniūnija").
1995–2010 oli riik jagatud kümneks maakonnaks ("apskritis"). Maakonnad jagunesid 2. järgu haldusüksusteks, milleks võisid olla omavalitsused ("savivaldybė"), rajoonid ("rajonas") ja linnad ("miestas"). Leedu maakonnad (1995–2010) olid Alytuse, Kaunase, Klaipeda, Marijampole, Panevežyse, Šiauliai, Taurage, Telšiai, Utena ja Vilniuse maakond.
Rahvastik.
Leedus elas 2001. aasta rahvaloenduse andmetel 3 483 972 inimest, neist mehi 1 629 148 ja naisi 1 854 824. 1. detsembril 2011 oli rahvaarv statistikaameti teatel 3 201 344.
2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel elas Leedus 1. märtsi seisuga 3 053 800 inimest (1 407 000 meest ja 1 645 000 naist).
Rahvuslik koosseis.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli leedulasi 2 907 293 (83,45%), poolakaid 234 989 (6,74%), venelasi 219 789 (6,31%), valgevenelasi 42 866 (1,23%) ja ukrainlasi 22 488 (0,65%).
2009. aasta alguses oli leedulasi arvestuslikult 2 815 700 (84,0%), poolakaid 205 500 (6,1%), venelasi 165 100 (4,9%), valgevenelasi 36 100 (1,1%) ja ukrainlasi 20 000 (0,6%). Inimesi, kelle rahvust ei olnud kirjas, oli 86 800 (2,6%).
Iive.
Leedu rahvaarv on alates 1992. aastast vähenenud negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu. 2009. aastal emigreerus 21 970 ja 2010. aastal 83 157 inimest.
Majandus.
Leedu ekspordis on olulisel kohal nafta töötlemise saadused (23%), kerge- (16%), masina- (11%) ja keemiatööstuse toodang (6%), puit ja puidutooted (5%) ning toiduained (5%; 2001. aasta seis). Lisaks veeti välja elektroonikat ning autosid Venemaale ja Valgevenesse.
Leedu keskmine palk oli 2007. aasta teises kvartalis 529,06 Eurot kuus (kasv 2006. aasta teise kvartaliga võrreldes 20,2%).
Leedus on heal tasemel maanteede võrgustik. Ainukesena Balti riikidest on Leedus ka kiirteed: Vilniuse–Klaipėda maantee ja Panevėžysi–Vilniuse maantee.
Religioon.
Leedu on katoliiklik maa: katoliku kirikusse kuulub 80% elanikkonnast.
Loodus.
Leedul on 99 km rannikut. Rannik on liivane.
Leedu pinnamoodi on kujundanud liustikud. Liustikud katsid Leedut viimasel jääajal, mis Leedu maa-alal lõppes 22–20 tuhat aastat tagasi. Kõige künklikumad alad on Lääne-, Ida- ja Edela-Leedus, vastavalt Žemaitija, Aukštaitija ja Dzūkija kõrgustik.
Leedu kõrgeim punkt on Aukštojase mägi (293,84 m merepinnast). Kõrguselt järgmised tipud on Juozapinė mägi (293,6 m) ja Kruopinė mägi (293,4 m).
Leedu pikim jõgi on Nemunas.
Leedu sügavaim järv on Tauragnas (60,5 m).
Ajalugu.
Leedu ja Poola 1387. aastal
Esimest korda mainiti Leedut 1009 Quedlinburgi kroonikas, mille järgi püha Brunoni ja 18 munga elu sai õnnetu lõpu 19. märtsil 1009, kui nad Venemaa ja Leedu piiril paganate poolt taevariiki saadeti.
Leedu Suurvürstiriik.
a>i järgne Leedu ja Poola ühisriik
Leedu hõimud ühendas riigiks Mindaugas 1230. aastatel. 6. juulil 1253 krooniti ta Leedu kuningaks. Leedu oli viimane paganlik riik Euroopas ning seetõttu oli ta sagedane Saksa ja Liivi ordu korraldatud ristisõdade sihtmärk. Sellest hoolimata laienes Leedu kiiresti, hõivates ida ja lõuna pool asunud, kuid poliitiliselt nõrgenenud slaavlaste maid.
Liit Poolaga.
1385 võttis Leedu suurvürst Jogaila vastu Poola palve hakata Poola kuningaks. Sellega algas järkjärguline Leedu ristiusustamine.
1410 purustas Leedu, Poola ja Venemaa ühendatud sõjavägi Grünwaldi lahingus Saksa ordu peaväed ja sellega lõppes sajanditeks sakslaste oht Leedule. Saksakeelne sõna "grünwald" tähendab tõlkes 'roheline mets', leedu keeles "žalgiris" ja selle lahingu mälestuseks kannab tänapäeval Vilniuse tähtsaim spordiklubi Žalgirise nime.
1447–1492 ja 1501–1569 olid Leedu ja Poola personaalunioonis. Lublini uniooniga liitusid Leedu ja Poola 1569 üheks riigiks Rzeczpospolitaks. Leedu säilitas oma haldus- ja kohtuorganid, sõjaväe ja riigikassa. Võim kuulus Poola-Leedu ühisele seimile. III Leedu statuut 1588 vormistas šlahta seisusena. Pärast Bresti uniooni (1596) edenes katoliiklus.
Vene-Poola sõja ajal 1654–1667 hõivasid Venemaa väed suure osa Valgevenest, kuid Andrussovo vaherahuga 1667 jäi maa Rzeczpospolitale. 1705–1709 toimus Leedus mitu Põhjasõja lahingut. Sõjad Venemaa ja Rootsiga 16. sajandi keskpaigast 18. sajandi alguseni kurnasid Leedut. Teravnesid rahvuslikud ja klassivastuolud. Leedu šlahta poolastus 17. ja 18. sajandil tunduvalt. Sõdades kannatanud majandus elavnes 18. sajandi II poolel, hakkasid tekkima varakapitalistlikud suhted. Leedut haaras ka Poolas Tadeusz Kościuszko juhtimisel 24. märtsil 1794 puhkenud ülestõus.
Venemaa keisririik.
Rzeczpospolita jagamisega 1772–1795 läksid endise Leedu suurvürstiriigi alad Venemaa keisririigile, välja arvatud Sūduva ja osa Podlaasiast (need liideti Venemaaga vastavalt 1815 ja 1807). 1796. aastal moodustati Leedu kubermang, mis 1802 jaotati Vilniuse (Vilno) ja Kaunase kubermanguks.
1820. aastail, eriti pärast 1830.–1831. aasta Poola Novembriülestõusu lämmatamist tugevnes tsarismi surve: likvideeriti üliõpilaste salaseltsid "Filomaadid" ja "Filaretid", 1832 suleti Vilniuse Ülikool. 1863 Poolas puhkenud tsarismivastane Jaanuariülestõus (seda juhtisid Zygmunt Sierakowski, Antanas Mackevičius ja Kastuś Kalinoŭski) haaras ka Leedu alasid. Pärast ülestõusnute lüüasaamist Biržai juures 7.–9. mail 1864 lämmatati ülestõus Vilniuse kindralkuberneri Mihhail Muravjovi juhtimisel. 1864–1904 oli keelatud leedukeelsete raamatute trükkimine ladina tähestikus, leedu keel oli koolides ja ametiasutustes keelatud. Preisi valitsus saksastas Klaipėda ala, kus 1872 keelati koolides leedu keele kasutamine.
1860. aastail algas streigiliikumine. 1900 tekkis uus partei Poola Kuningriigi ja Leedumaa Sotsiaaldemokraatia. 1905–1906 toimus Leedus palju streike, relvastatud kokkupõrkeid politseiga ja talupoegade väljaastumisi. I maailmasõja ajal hoogustus Saksa vägede poolt 1915 okupeeritud Leedus revolutsiooniliikumine.
Leedu parempoolsed poliitikud moodustasid 1917. aasta septembris Saksa okupatsioonivõimude toetusel oma võimuorgani, Leedu Nõukogu, mis võttis 16. veebruaril 1918 vastu Leedu riigi moodustamist käsitleva deklaratsiooni. Leedu Rahvusnõukogu kuulutas Mindaugas II 9. juulil kuningaks. Ta sai Saksa Keisririigi toetusel juriidiliselt võimul olla kuni 2. novembrini 1918.
8. detsembril 1918 moodustati Vilniuses Ajutine Revolutsiooniline Tööliste ja Talupoegade Valitsus, mida juhtis Vincas Kapsukas. 22. detsembril tunnustas Vene SFNV Leedu NSV iseseisvust. 1918. aasta novembrist 1919. aasta jaanuarini hõivas Punaarmee koos kohalike partisanidega suurema osa maast. 1. jaanuaril 1919 kuulutati Smolenskis välja Valgevene NSV. 5. jaanuaril 1919 viidi valitsus Minski, mis jäigi Valgevene pealinnaks. Veebruariks oli Kesk- ja Ida-Leedu revolutsioonilise valitsuse kontrolli all. 18.–20. veebruaril toimus Vilniuses Leedu nõukogude I kongress, mis kinnitas Leedu ja Valgevene ühinemise Leedu-Valgevene NSV-ks. 27. veebruaril 1919 valiti Leedu ja Valgevene NSV ühine valitsus, mille esimees oli Vincas Kapsukas.
1919. aasta veebruaris-augustis hõivasid Poola väed osa Leedu ja Valgevene NSV-st, sealhulgas 21. aprillil Vilniuse. 1920. aasta aprillis algas Poola-Nõukogude sõda. Juulis hõivas Punaarmee Vilniuse ja selle ümbruskonna. Vene SFNV tunnustas 12. juulil 1920 sõlmitud rahulepinguga Leedu Vabariigi iseseisvust ja loovutas Vilniuse ala Leedule, kuigi selle 139 tuhandest elanikust oli leedulasi vaid 1,6% (poolakaid 54%, juute 41%).
Leedu Vabariik.
Leedu Vabariik kuulutati välja 16. veebruaril 1918.
9. oktoobril 1920 hõivasid Poola väed Vilniuse uuesti ja Leedu Vabariigi ajutiseks pealinnaks sai Kaunas. Kuid 1922. aastal vastu võetud Leedu põhiseadus sätestas, et Leedu pealinn on Vilniuses. Leedu ei tunnistanud Poola võimu Vilniuse üle isegi "de facto". Poola ja Leedu vahel ei olnud kuni 1938. aastani diplomaatilisi suhteid. Üle Leedu-Poola piiri ei liikunud rongid, telegraafiliinid ega isegi post. Leedu deklareeris Vilniust oma pealinnaks kõigis ametlikes dokumentides, kaasa arvatud 1922 vastu võetud põhiseaduses. Leedu võimuorganid viidi üle Kaunasesse, mida ametlikult nimetati "ajutiseks pealinnaks". Leedu hinnangul pidi Kaunas olema ajutine pealinn seni, kuni Vilnius on "vabastatud Poola okupatsioonist".
Teine maailmasõda.
23. augustil 1939 sõlmisid NSV Liit ja Saksamaa Molotovi-Ribbentropi pakti, millega jagasid Ida-Euroopa oma mõjusfäärideks. 1. septembril alustas Saksamaa Teist maailmasõda, rünnates Poolat. 17. septembril viis oma väed Poolasse ka NSV Liit. 19. septembril hõivas Punaarmee Vilniuse. 10. oktoobril sõlmiti Leedu Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mille alusel Leetu paigutati Punaarmee sõjaväebaasid. Vastutasuks lubas NSV Liit Leedule Vilniuse. Punaarmee tõmmati linnast välja ja 27.–28. oktoobril 1939 anti Vilnius ja Vilniuse piirkond Leedule üle.
15. juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit kogu Leedu. Taasloodi Leedu NSV. 6. augustil 1940 inkorporeeriti Leedu Nõukogude Liitu.
1941. aasta juuni lõpus hõivasid linna Saksa väed, kes 22. juunil olid tunginud kallale Nõukogude Liidule. Leedus elas sõja hakul arvukalt juute, kellest rõhuv enamus langes holokausti ohvriks. Vilniuses asutati kaks getot: väiksem likvideeriti juba oktoobriks, suurem tegutses 1943. aastani. 1. septembril 1943 puhkes Vilniuse getos ülestõus, mis aga maha suruti. Holokaust Leedus hävitas 91% sealsest juudi kogukonnast. Paljud nendest tapeti Vilniuse keskusest kõigest 10 km lääne pool asuvas Paneriai koonduslaagris. Seal hukati umbes 70 tuhat juuti, 20 tuhat poolakat ja 8 tuhat vene sõjavangi, kokku umbes 100 tuhat inimest.
13. juulil 1944 vallutas Punaarmee taas Vilniuse.
Leedu Vabariik.
4. veebruaril 1991 sai Island esimeseks riigiks, kes tunnustas Leedu iseseisvust. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist võeti Leedu 17. septembril 1991 koos Eesti ja Lätiga vastu ÜRO-sse. Viimased Venemaa väeüksused lahkusid Leedust 31. augustil 1993. Leedu esitas taotluse astuda NATO-sse 1994. 2004 sai ta NATO ja Euroopa Liidu täisliikmeks ja ühines 21. detsembril 2007 Schengeni leppega.
Viimane Leedu osa, mida Venemaa okupeerib, on Roomas asuv Leedu saatkonnahoone Villa Lituania.
2009. aastal tähistas Leedu 1000 aasta möödumist esmamainimisest.


‘Uday Şaddām Ḩusayn at-Tikritī.
‘Uday Şaddām Ḩusayn at-Tikritī (18. juuni 1964 – 22. juuli 2003) oli Iraagi presidendi Saddam Husseini ja tema esimese naise Sajida Talfahi vanim poeg.
Teda peeti Saddam Husseini tulevaseks järglaseks Iraagi riigipeana. Ta andis välja ajalehte "Babel" ja tema juhtimisel töötas noorteraadio.


Adõgee Vabariigi hümn.
Adõgee Vabariigi hümni sõnade autor on Ishak Mašbaša (Исхьакъ Мэщбэшlэ) ja viisi autor on Umar Thabsõsõm (Умар Тхьабысым). Hümn võeti kasutusele 25. märtsil 1992.
Земля адыгская - милая сердцу страна,
Наша душа - пусть живет, -
И сердцем в ней ты свободна.


Korduma Kippuvad Küsimused.
Korduma Kippuvad Küsimused ehk KKK (inglise keeles "Frequently Asked Questions" ehk "FAQ") on rida küsimusi ja vastuseid teatud teema kohta. See on internetitraditsioon.
Algselt oli KKK kogumik küsimusi, mida mingi teema (tavaliselt veebilehe) kohta on palju küsitud, kuid tänapäeval on see enamasti viis, kuidas lühidalt antakse küsimuste ja vastuse vormis edasi ülevaatlikku informatsiooni.


Burjaatia.
Burjaatia Vabariik on Venemaa autonoomne piirkond Siberi föderaalringkonnas. Piirneb lõunas Mongooliaga.
Vabariik hõlmab Baikali järve idakalda ulatudes Jablonovõi ahelikuni. Suuremad jõed on Selenge, Barguzin ja Ülem-Angara.
Vabariigi sünniks loetakse Burjaadi-Mongoli ANSV loomist Vene NFSV koosseisus 30. mail 1923. 1958. aastal nimetati Burjaadi-Mongoli ANSV Burjaadi ANSV-ks. 1992. aastast kannab nime Burjaatia Vabariik.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas vabariigis 981 238 inimest, kellest olid 27,81% burjaadid, 67,82% venelased, 0,98% ukrainlased ja 0,83% tatarlased. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Burjaatia elanikest burjaate 29,51%, venelasi 64,89%, tatarlasi 0,7% ja ukrainlasi 0,58% Linnades elab 46% rahvastikust. Pealinnas Ulan-Udes elab üle 1/3 vabariigi elanikest.


Baškortostan.
Baškortostani Vabariik on Venemaa autonoomne piirkond. See piirneb Orenburgi oblasti, Permi oblasti, Sverdlovski oblasti, Tšeljabinski oblasti, Udmurtia ja Tatarstaniga. Kuulub Volga föderaalringkonda.
Vabariigi suuremad linnad on Ufa, Sterlitamak, Salavat, Neftekamsk ja Oktjabrski.
Rahvastik.
2002. aasta andmetel on 36,3 protsenti elanikest venelased, 29,76% baškiirid, 24,14% tatarlased, 2,86% tšuvassid, 2,6% marid, 1,3% ukrainlased, 0,6% mordvalased, 0,6% udmurdid ja 0,5% valgevenelased. Eestlasi oli 301. Koguni 11% elanikest olid 1990. aastatel saabunud uusasukad.


Adõgee.
Adõgee (ametlik nimi Adõgee Vabariik) on Venemaa koosseisu kuuluv vabariik (föderatsiooni subjekt) Lõuna föderaalringkonnas.
Adõgee asub enklaavina Krasnodari krai keskel.
Adõgee Vabariigi nime kannab alates 3. juulist 1991. Loodi 1922. aastal Adõgee (Tšerkessi) autonoomse oblastina.
Rahvuslik koosseis.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Adõgee Vabariigis venelasi 270,7 tuhat (63,6 %), adõgeesid 107,0 tuhat (25,2 %), armeenlasi 15,6 tuhat (3,7 %) ja ukrainlasi 5,9 tuhat (1,4 %).


Altai Vabariik.
Altai Vabariik on Venemaa autonoomne piirkond, mis asub Lõuna-Siberis. Vabariik piirneb Kemerovo oblasti, Hakassia ja Tõva Vabariigi, Altai kraiga ning välisriikidest Mongoolia, Hiina ja Kasahstaniga.
Ajalugu.
Moodustati 1922. aastal kui Oiroodi autonoomne oblast. 1948. aastal nimetati ümber Mägi-Altai autonoomseks oblastiks, 1990. aastal Mägi-Altai ANSV-ks, 1991. aastal Mägi-Altai Vabariigiks ja 1992. aastal Altai Vabariigiks.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas vabariigis 202 947 inimest, kellest 116 510 (57,4%) olid venelased, 62 192 (30,6%) altailased ja 12 108 (6%) kasahhid.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Altai Vabariigi elanikest venelasi 55,68%, altailasi 35,33% ja kasahhe 6,07%.


Dagestan.
Dagestani Vabariik on Venemaa autonoomne piirkond Põhja-Kaukaasia föderaalringkonnas.
Dagestan asub Kaukasuse peaahelikust põhja jääval mäestiku- ja eelmägede alal Tšetšeenia ja Kaspia mere vahelisel alal.
Nimi Dagestan ('mägede maa') pärineb türgi sõnast dağ ('mägi'), millele lisatud pärsia sufiks -stan.
Loodus.
Suurem osa Dagestanist on väga mägine, kliima on kuiv ja taimestik napp.
Rahvastik.
Dagestanis elab üle 30 etnilise rühma, kes räägivad peamiselt kaukaasia keelte nahhi-dagestani keelkonda kuuluvaid keeli. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas vabariigis 2 576 531 inimest, kellest 758 438 (29,4%) olid avaarid, 425 526 (16,5%) dargid, 365 804 (14,2%) kumõkid, 336 698 (13,1%) lesgid, 139 732 (5,4%) lakid, 120 875 (4,7%) venelased, 111 656 (4,3%) aserbaidžaanlased ja 110 152 (4,3%) tabassaraanid. Põlisrahvad moodustavad üle 80% rahvastikust.
Kuigi venelased moodustavad ainult 3,6 % elanikkonnast, on vene keel Dagestanis põhiline asjaajamiskeel ja suures osas ka rahvustevahelise suhtlemise keel.
Linnades elab 45,2% ja maal 54,8% elanikest. Suuremad linnad on Mahhatškala, Hassavjurt, Derbent, Kaspiisk, Buinaksk ja Kizljar.
Haldusjaotus.
Halduslikult jaguneb Dagestan 10 linnaks ja 41 rajooniks.
Poliitika.
Peaminister on Atai Alijev, president Magomedsalam Magomedov.


Hakassia.
Hakassia Vabariik on Venemaa autonoomne piirkond Siberi föderaalringkonnas.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Hakassia elanikest venelased 81,7%, hakassid 12,1%, sakslased 1,1% ja ukrainlased 1,0%.


Inguššia.
Inguši Vabariik (ehk Inguššia'") on 1. järgu haldusüksus (vabariik) Venemaa koosseisus.
Moodustati 4. juulil 1992 Tšetšeenia-Inguššia lääneosast.
Ajalugu.
Oktoobrist 2008 on president Junus-bek Jevkurov, kes vahetas välja Murat Zjazikovi (oli ametis alates 2002. aastast).
Rahvastik.
77,3% elanikest on ingušid, 20,4% tšetšeenid. Venelasi on 1,2%.
Venemaa Föderaalse Statistikateenistuse andmetel oli Inguššia 2009. aasta 1. jaanuari seisuga Venemaa tihedaimalt asustatud regioon Moskva oblasti järel, rahvastiku tihedusega 140 inimest ruutkilomeetril.


Kabardi-Balkaaria.
Kabardi-Balkaaria ehk Kabardi-Balkaari Vabariik on Venemaa autonoomne piirkond Põhja-Kaukaasia föderaalringkonnas.
Haldus.
Alates 2005. aastast on vabariigi president Arsen Kanokov.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid kabardid rahvastikust 55,3%, venelased 25,1%, balkaarid 11,6% ning osseedid 1,1%. Eestlasi oli 44. Viimastel aastatel on täheldatud majanduslikest ajendeist lähtuvat venelaste, kabardiinide ja balkaaride väljarännet ning teiste Põhja-Kaukaasia rahvaste osakaalu kasvu.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kabardi-Balkaaria elanikest kabarde 57,2%, venelasi 22,5%, balkaare 12,7%, türklasi 1,6% ja osseete 1,1%.


Kalmõkkia.
Kalmõkkia Vabariik on autonoomne piirkond Venemaa Lõuna föderaalringkonnas.
Ajalugu.
Kalmõki autonoomne piirkond moodustati 1920 ja nimetati autonoomseks vabariigiks 1935. Teise maailmasõja ajal oli Kalmõkkia saksa okupatsiooni all. Kalmõkke süüdistati massilises koostöös sakslastega ning vabariik likvideeriti 1943. aastal. Kalmõkid küüditati Siberisse ja Kesk-Aasiasse. 1956. aastal kalmõkid rehabiliteeriti ja taastati autonoomne oblast, mis 1958 muudeti Kalmõki ANSV-ks.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli elanikest kalmõkke 162 740 (57,4%) ja venelasi 85 712 (30,2%). Suuremad vähemusrahvad olid dargid (7590 ja 2,7%), kasahhid (4948 ja 1,7%) ja tšetšeenid (3343 ja 1,2%).
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli elanikest kalmõkke 155 938 (53,33%) ja venelasi 98 115 (33,55%). Suuremad vähemusrahvad olid dargid (7295 ja 2,49%), tšetšeenid (5979 ja 2,04%) ja kasahhid (5011 ja 1,71%).


Karatšai-Tšerkessia.
Karatšai-Tšerkessi Vabariik ehk Karatšai-Tšerkessia (Карачаево-Черкесия) on Venemaa autonoomne piirkond Põhja-Kaukaasia föderaalringkonnas. Piirneb lõunas Gruusia vaidlusaluse territooriumi Abhaasiaga.
Geograafia.
Karatšai-Tšerkessia asub Põhja-Kaukaasias. 80% territooriumist on mägine, põhjaosas on maa tasasem. Kagupiiril asub Euroopa kõrgeim tipp Elbrus.
Ajalugu.
Karatšai-Tšerkessi autonoomne oblast moodustati 1922. See jagati 1926 Karatšai autonoomseks oblastiks ja Tšerkessi rahvusringkonnaks. Viimane muudeti 1928 autonoomseks oblastiks. Teise maailmasõja ajal süüdistati karatšaisid massilises koostöös sakslastega. Karatšai autonoomne oblast likvideeriti 1943. aastal. Karatšaid küüditati Kasahstani ja Usbekistani. 1956. aastal karatšaid rehabiliteeriti ja 1957 taastati Karatšai-Tšerkessi autonoomne oblast, mis 1991. aastal nimetati Karatšai-Tšerkessi ANSV-ks. Pärast NSVL lagunemist sai vabariik oma praeguse nime. Pärast 1999. aasta presidendivalimisi ähvardas vabariiki lagunemine, sest tšerkessid ja abasiinid soovisid luua eraldi vabariiki. 9. novembril 2004 vallutas vihane rahvamass valitsuse residentsi ja tungis presidendi tööruumidesse. Mässajad lahkusid hoonest järgmisel päeval, pärast läbirääkimisi Venemaa presidendi esindajaga Lõuna föderaalringkonnas.
Rahvastik.
Vabariigi elanikest olid 2002. aastal 38,5% karatšaid, 33,6% venelased, 11,3% tšerkessid, 7,4% abasiinid ja 9,2% teistest rahvustest. Eestlasi oli 65. Valdav osa elanikest on islamiusulised.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Karatšai-Tšerkessia elanikest karatšaisid 41,0%, venelasi 31,6%, tšerkesse 11,9%, abasiine 7,8% ja nogaisid 3,3%.
Suuremad linnad on Tšerkessk, Ust-Džeguta ja Karatšajevsk.
Poliitika.
Alates 2011. aastast on vabariigi president Rašid Temrezov. Aastatel 2008–2011 oli ametis president Boriss Ebzejev. Seadusandlikku võimu teostab neljaks aastaks valitav 73-liikmeline parlament (Народное Собрание).
Riigikeel on vene keel. Ametlikud keeled on lisaks vene keelele karatšai keel, nogai keel, abasiini keel ja kabardi-tšerkessi keel.


Komi.
Komi (ametlik nimi Komi Vabariik) on Venemaa 1. järgu haldusüksus (vabariik, föderatsiooni subjekt) Loode föderaalringkonnas. Asub Venemaa Euroopa-osa kirdenurgas.
Haldusüksus moodustati 22. augustil 1921 Komi (Sürja) autonoomse oblastina. Aastal 1936 sai sellest Komi ANSV. 26. mail 1992 võeti kasutusele praegune nimi.
Etniline koosseis.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas vabariigis 1 018 674 inimest, kellest 607 021 (59,6%) olid venelased, 256 464 (25,2%) komid ja 62 115 (6,1%) ukrainlased. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas vabariigis 901 189 inimest, kellest 555 963 (65,1%) olid venelased, 202 348 (23,7%) komid ja 36 082 (4,2%) ukrainlased. 46 886 (5,2%) isiku rahvus jäi teadmata.
Asulad.
Suuremad linnad on Sõktõvkar, Uhta, Vorkuta, Petšora, Ussinsk, Inta ja Sosnogorsk.


Marimaa.
Marimaa, ametliku nimetusega Mari Eli Vabariik on Venemaa autonoomne piirkond. Asub Volga föderaalringkonnas. Piirneb Nižni Novgorodi oblasti, Kirovi oblasti, Tšuvaši Vabariigi ja Tatarstani Vabariigiga. Riigikeelteks ("государственные языки") on mari (niidu- ja mäemari) ning vene keel.
Vabariigi president on alates 2001. aastast Leonid Markelov.
Haldusjaotus.
Vabariik jaguneb 3 vabariikliku alluvusega linnaks ja 14 rajooniks.
Rahvastik.
Linnarahvastiku osakaaluks 2000. aasta rahvaloenduse ajal oli 61,2%. Rahvastiku tihedus on sarnane Eesti vastava näitajaga – 32,7 in/km2.
Rahvuslik koosseis.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid marid rahvastikust 43,9%, venelased 47,4% ja tatarlased 5,8%. Lisaks elas Mari Elis veel rohkem kui 50 eri rahvuse esindajaid. Nad moodustasid 3,3% rahvastikust ja arvukamad neist olid tšuvašid, udmurdid, mordvalased ja ukrainlased.
Ajalugu.
Maride maa on ajaloos olnud seotud Kasaari kaganaadi, Volga bulgarite riigi, Kuldhordi ja Kaasani khaaniriigiga.
Venemaa koosseisu kuuluvad Mari Eli alad 16. sajandi keskpaigast. 20. sajandi alguses oli maa jagatud Kaasani, Vjatka, Nižni Novgorodi, Ufa ja Jekaterinburgi kubermangu vahel.


Karjala Vabariik.
Karjala Vabariik (karjala "Karjalan tazavaldu", vepsa "Karjalan Tazovaldkund", soome "Karjalan tasavalta") on autonoomne vabariik Venemaa koosseisus.
Karjala Vabariik asub Loode föderaalringkonnas. Karjala Vabariik piirneb Soome, Leningradi oblasti, Vologda oblasti, Arhangelski oblasti ja Murmanski oblastiga.
Vabariigi ainus riigikeel on vene keel. Karjala, vepsa ja soome keel on seaduse järgi "riiklikult toetatavad" keeled. Nende käibimise valdkondadeks on kultuur, kunst, haridus, meedia, kohalik omavalitsus ning riigivõimuorganid; neid säilitatakse, uuritakse ja arendatakse.
Karjala Vabariigi juht on alates 2012. aastast Aleksandr Hudilainen.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Karjala Vabariigi elanikest venelasi 82,2 %, karjalasi 7,4 %, valgevenelasi 3,8 %, ukrainlasi 2,0 %, soomlasi 1,4 %, vepslasi 0,5 % ja teistest rahvustest inimesi 2,7 %.


Mordva.
Mordva Vabariik on Venemaa föderatsiooni subjekt Volga föderaalringkonnas.
Vabariigi ametlikud keeled on ersa, mokša ja vene keel.
Haldus.
Mordva Vabariigi pea oli 1995–2012 Nikolai Merkuškin ja alates 2012. aastast Vladimir Volkov.
Ajalugu.
10. jaanuaril 1930 moodustati Mordva autonoomne oblast, mis 20. detsembril 1934 nimetati Mordva ANSV-ks.
Mordva ANSV Zubova Poljana rajoonis Potma lähedal asusid NSV Liidu Siseministeeriumi Kinnipidamisasutuste Valitsusele allunud Poliitvangide vangilaagrid: Nr. 19(Lesnõi asula), Nr. 17 (Ozjornõi asula) ja Nr. 3-5. 19. laager teenindas puidutöötluskombinaati, laagrites nr. 17 ja 3-5 tegelesid kinnipeetud presentkinnaste õmblemisega.
Aastast 1990 eksisteerib Mordva Vabariik.
2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas vabariigis 888 766 inimest. Neist 60,8 % olid venelased, 31,9 % mordvalased ja 5,2% tatarlased. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Mordva Vabariigi elanikest venelasi 53,4 %, mordvalasi 40,0 % ja tatarlasi 5,2 %.


Põhja-Osseetia.
Põhja-Osseetia Alaania Vabariik on autonoomne piirkond Venemaa Põhja-Kaukaasia föderaalringkonnas. Piirneb Inguššia, Tšetšeenia, Kabardi-Balkaaria ja Stavropoli kraiga ning välisriikidest Gruusiaga.
Loodus.
Suurema osa Põhja-Osseetiast võtavad enda alla Kaukasuse mäeahelikud ja eelmäestikud. Maa põhjaosa väljub stepialadele.
Suurimaks jõeks on Põhja-Osseetiat lõunast põhja läbiv Terek.
Vabariigi põhjaosa stepid on valdavalt põllustatud. Mägedes levivad metsad ning alpiniidud.
Ajalugu.
Põhja-Osseetia ühendati Venemaaga 1774.
Riiklus.
Põhja-Osseetial on oma parlament, president ja valitsus.
Parlamendi 75 liiget valitakse neljaks aastaks.
President valitakse samuti neljaks aastaks. Ta on riigipea ja kõrgeim täitevvõimu kandja. Tal on õigus saata laiali parlamenti ja valitsust, anda välja seadlusi.
Aastal 2005. tehtud põhiseaduse muudatuse kohaselt ei ole Põhja-Osseetia riigipea ametinimetus enam "president", vaid "vabariigi pea" (vene keeles "глава республики"). Muutust põhjendati väitega, et ühes riigis (st Venemaal) saab olla ainult üks president.
Venemaa Föderatsiooni kodanikud, kes alaliselt elavad Põhja-Osseetias, on Põhja-Osseetia kodanikud.
Põhja-Osseetia riigikeelteks on osseedi keel ja vene keel.
Konstitutsiooni kohaselt on Põhja-Osseetia suhted Lõuna-Osseetiaga "üles ehitatud etnilise, ajaloolis-territoriaalse ühtsuse ja sotsiaal-majandusliku integratsiooni alusel".
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas vabariigis 710 275 inimest, neist 464 875 (65,5%) linnalistes asulates ja 245 400 maa-asulates. Ligi pool rahvastikust elas pealinnas Vladikavkazis. Mehi oli 336 035 (47,3%) ja naisi 374 240 (52,7%). Elanike keskmine vanus oli 33,8 aastat. 445 310 (62,7%) olid osseedid, 164 734 (23,2%) venelased, 21 442 (3,0%) ingušid. Eestlasi oli 44.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Põhja-Osseetia elanikest osseete 65,1%, venelasi 20,8%, ingušše 4,0%, armeenlasi 2,3%, kumõkke 2,3% ja grusiine 1,3%.
Võrreldes varasemate loendustega oli osseetide koguarv ja osakaal tõusnud ja venelaste oma aga langenud. 1959. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid osseedid rahvastikust 50 ja venelased pea 40 protsenti.
Haldusjaotus.
Põhja-Kaukaasia haldusjaotus aastal 1940. Tänased piirid on näidatud valgete joontega.
Põhja-Osseetial on territoriaalseid lahkarvamusi inguššidega Pravoberežnõi rajooni osas. See Terekist itta jääv ala koos Vladikavkazi eeslinnadega kuulus enne inguššide küüditamist Sise-Aasiasse Teise maailmasõja lõpus Tšetšeeni-Inguši ANSV koosseisu ja oli asustatud inguššidega. Tšetšeeni-Inguši ANSV kaotati 1944 ning tema alad jagati muude haldusüksuste vahel ära. Hiljem, pärast inguššide rehabiliteerimist ja Tšetšeeni-Inguši ANSV taastamist 1957. aastal jäi kõnealune rajoon aga edasi Põhja-Osseetia koosseisu.


Sahha.
Sahha (Jakuutia) Vabariik on Venemaa 1. järgu haldusüksus Kaug-Ida föderaalringkonnas.
Sahha paikneb Ida-Siberis ja on pindalalt ülekaalukalt suurim Venemaa haldusüksus (18% Venemaa territooriumist). Ulatus läänest itta on 2000 km (3 ajavööndit) ja põhjast lõunasse 2500 km. 40% territooriumist asub põhjapolaarjoone taga.
Vabariigi president on alates 2010. aastast Jegor Borissov.
Pinnamood.
Pobeda mägi – Sahha Vabariigi kõrgeim tipp
Üle 2/3 Sahha territooriumist hõlmavad mäestikud ja kiltmaad, ülejäänu madalikud. Kõrgeim tipp on Pobeda mägi (3003 m) Tšerski mäestikus.
Sahha lääneosas paikneb üks maailma suurematest kiltmaadest Kesk-Siberi kiltmaa. Vabariigi keskosas on Verhojanski mäestik, idaosas Tšerski mäestik, mille kõrgeimad tipud ulatuvad üle 3000 m merepinnast. Lõunapiiril on Stanovoi mäestik.
Suurimad madalikud on Kesk-Jakuutia ja Kolõma ning Põhja-Siberi madalik, mille idaosa on Sahha territooriumil.
Jõed.
Suuremad jõed on Leena, Olenjok, Jana, Indigirka ja Kolõma.
Järved.
Sahhas on üle 700 järve. Suurem osa järvedest asub vabariigi kirdeosas.
Maavarad.
Sahha on maavarade poolest väga rikas. Seal leidub naftat, maagaasi, kulda, teemanteid, kivisütt, tina, volframit ja hõbedat. 99% Venemaa teemantitest (13% maailma toodangust) on pärit Sahhast.
Kliima.
Sahha on kontinentaalse kliimaga. Oimjakonist 40 km kaugusel on ilmajaam, kus madalaim mõõdetud õhutemperatuur oli −67,7 °C 1933. aastal ja ekstrapoleerimise teel saadi 1924. aastal õhutemperatuuriks −71,2 °C, mis võimaldas end arvata põhjapoolkera külmapooluseks, aga tegelikult on külmapoolus Verhojansk. Juulis võib temperatuur tõusta üle 30°C.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas vabariigis 958 528 inimest, kellest 49,9% olid jakuudid, 37,8% venelased, 2,2% ukrainlased, 2,2% evengid, 1,6% eveenid, 0,9% tatarlased, 0,8% burjaadid, 0,5% kirgiisid, 0,4% armeenlased, 0,3% tadžikid, 0,2% dolgaanid, 0,1% jukagiirid ja 0,1% tšuktšid. Riigikeelteks on sahha ja vene keel. Suuremad linnad on Jakutsk, Nerjungri, Mirnõi, Lensk ja Aldan.
Ajalugu.
Arheoloogilised leiud näitavad, et Jakuutia oli asustatud juba varases paleoliitikumis.
I aastatuhande keskel saabusid Jakuutiasse evenkide ja eveenide esivanemad. 13. sajandil asusid Leena keskjooksule turgi hõimud, kellest said jakuutide esivanemad, ning sundisid evenke ja eveene minema Leenast lääne või ida poole. Oletatavasti toimus turgi hõimude sisseränne mitme lainena, viimane neist 15. sajandil. Turgi hõimud tõid endaga karjakasvatuse kombe ja paikse eluviisi.
17. sajandi alguses hakkasid Jakuutiasse saabuma kasakad, nende järel Venemaa kolonistid. Paljud Jakuutia linnad on rajatud 17. sajandil. 18. sajandil põlisrahvad ristiti. Alates 19. sajandi algusest hakati Jakuutiasse inimesi asumisele saatma.
1784 moodustati Jakuudi oblast Irkutski kubermangu koosseisus, 1805 eraldati see kubemangust ning iseseisvaks administratiivüsksuseks sai oblast 1852. aastal. 1922 loodi Jakuudi ANSV, mis 1991 nimetati Sahha (Jakuutia) Vabariigiks.


Tšetšeeni Vabariik.
Tšetšeeni Vabariik (Tšetšeenia; vene "Чечня", tšetšeeni "Noxçiyçö") on Venemaa autonoomne vabariik Põhja-Kaukaasia mägialadel ja neist põhja jäävatel Tereki-äärsetel tasandikel Venemaal lõunaosas.
Tšetšeenia asub Põhja-Kaukaasia föderaalringkonnas. Piirneb Inguši Vabariigiga (läänes) Dagestani Vabariigiga (idas), Põhja-Osseetia Alaania Vabariigiga ja Stavropoli kraiga (mõlemad loodes) ning välisriikidest Gruusiaga (lõunas).
Rahvastik.
Tšetšeenia elanikkond ei ole homogeemne, selle vainahide rahvuse moodustavad tšetšeenid ja ingušid; tšetšeenid jagunevad omakohda elupiirkondade järgi – mägilasteks (lameerid) ja tasandikuelanikeks (noktšid); need hõimugrupid jaguneva omakorda veelgi hõimukonföderatsioonideks ja sugulushõimudeks (taipideks) ja nende harudeks.
Ajalugu.
Juulis 1991 deklareeriti, et Tšetšeeni Vabariik ei kuulu Vene NFSV ega Nõukogude Liidu koosseisu. Tekkis Itškeeria Tšetšeeni Vabariik.
3. juunil 1994 keeldusid Džohhar Dudajevi vastased taipid (endised kolhoosiesimehed) allumast keskvalitsusele, moodustasid oma väeüksused ja tegid katse kukutada Dudajevit. Doku Zavgajevi riigipöördekatse ebaõnnestus. Venemaa abiga õnnestus neil ometi kodusõjas peale jääda ja seetõttu saavutasid nad võimu kogu Tšetšeenias. Pole õige nimetada Moskva-meelseid väeüksusi 1994–1996 eksisteerinud riigiks: neil polnud isegi oma lippu, vaid nad kasutasid algul Tšetšeeni ja siis Vene lippu.
1996. aastal Venemaa ja Tšetšeenia vahel Hassavjurti lepingu sõlmimise järel lagunes ühise vaenlase vastu sõlmitud Aslan Mashadovi ja Šamil Bassajevi sõjaline koalitsioon ning nad asusid ainuvõimupürgimuste tõttu vaenupositsioonidele. Teised sõjapealikud valisid vastavalt ühe osapooltest, keda toetada – Gudermesist pärit vennad Jamadajevid (Ruslan Jamadajev ja Sulim Jamadajev) toetasid Mashadovit ja araabia päritolu tšetšeeni sõjast osavõtnud islamivõitleja Ibn al-Khaţţāb toetas Bassajevit. Edasises võimuvõitluses positioneerisid ainuvõimutaolejad enda ka kui erinevate islamiusuvoolude pooldajatega: Mashadov, kui sufismipooldaja ja Bassajev, kui salafismipooldajana.
Mashadovi ja teda toetava Tšetšeenia mufti Ramzan Kadõrov poolt järgitav sufism toetas Tšetšeenia iseseisvumist, Bassajaevi ja Ibn al-Khaţţābi poolt järgitav salafism aga panislamismi ideed ning rahvuslikke ja riigipiire mittearvestava ülemaailmse džihaadi levitamist.
Bassajaevi ja Ibn al-Khaţţābi poolt 1999. aastal alustatud sissetungile Venemaa koosseisu kuuluvasse Dagestan, järgnes Venemaa vägede vasturünnak, mille käigus likvideeriti Tšetšeeni suhtelise iseseisvus ning kõrvaldati võimult Groznõis Aslan Mashadov.
Venemaa vägede sissetungi ajal eraldusid Mashadovist Ramzan Kadõrov ja vennad Jamadajevid (Ruslan Jamadajev ja Sulim Jamadajev), kes asusid toetama liitu Venemaaga ning Venemaa tunnistas Kadõrovit Tšetšeenia valitsejana vastutasuks, viimase poolt Bassajaevi ja Ibn al-Khaţţābi Venemaa vastase tegevuse piiramise eest.


Tšuvaššia.
Tšuvaššia (ametlik nimi Tšuvaši Vabariik–Tšuvaššia (vene "Чувашская Республика–Чувашия")) on Venemaa föderatsiooni subjekt.
Suuremad linnad on Tšeboksarõ, Novotšeboksarsk, Kanaš ja Alatõr.
Ravastik.
2002. aastal moodustasid tšuvaši keelt rääkivad tšuvašid 67,7% Tšuvaššia elanikest. 26,5% olid venelased. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Tšuvaššia elanikest tšuvašše 67,7%, venelasi 26,9%, tatarlasi 2,8% ja mordvalasi 1,1%.


Tõva.
Tõva Vabariik on autonoomne piirkond Venemaa Siberi föderaalringkonnas. Oli vahemikus 1921 – 1944 Tannu-Tuva nime all formaalselt sõltumatu rahvavabariik. Piirneb põhjas Krasnojarski krai ja Irkutski oblastiga, läänes Hakassia ja Altai Vabariigiga, idas Burjaatiaga ja lõunas Mongooliaga.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas vabariigis 307 930 inimest, kellest olid 82,0% tõvad ja 16,3% venelased. Linnades elas 52,0% rahvastikust. Ainuke suurem linn on pealinn Kõzõl.
Venelaste osakaal on alates 1959. aasta rahvaloendusest (40 protsenti) pidevalt langenud. Suurem väljaränne järgnes 1990. aastal toimunud etnilistele rahutustele, milles hukkus ligi 90 venelast.


Udmurtia.
Udmurtia (ametlik nimi Udmurdi Vabariik) on Venemaa föderatsiooni subjekt Volga föderaalringkonnas.
Piirneb läänes ja põhjas Kirovi oblasti, idas Permi krai ning lõunas Baškortostani ja Tatarstaniga.
Vabariigis kehtib Moskva aeg. 28. märtsini 2010 kehtis Samara aeg.
Pinnamood.
Udmurtia on valdavalt künklik tasandik, langusega lõuna ja lääne suunal. Maa põhjaosas asub Ülem-Kama kõrgustik (kõrgus kuni 330 m), lääneosas asub on kohati soostunud Kilmezi jõe äärne madalik. Lõunaosas on väiksemad Možga ja Sarapuli kõrgustik, nendevahelisel alal voolab Iži jõgi ja tema lisajõed.
Loodusvarad.
Maavaradest leidub naftat, turvast, kvartsliiva, savi, lubjakivi.
Kliima.
Valitseb mõõdukalt kontinentaalne parasvöötme kliima. Talv on külm, suvi suhteliselt soe. Jaanuari keskmine temperatuur on −14... –16 °C, juuli 17... 19 °C. Sademeid on aastas 400–600 mm.
Veestik.
Suurim jõgi on Kama, mille läte on Udmurtia kirdeosas, muud suuremad on kõik Kama jõgikonna jõed: Vjatka, Siva, Iž, Tšeptsa, Kilmez. Uurali alasid Volgaga ühendav Kama on laevatatav.
Riik.
4. novembril 1920 moodustati Votjaki autonoomne oblast Vene SFNV koosseisus.
1. jaanuar 1932 nimetas NSV Liidu Kesktäitevkomitee oblasti ümber Udmurdi autonoomseks oblastiks. Nimelt korrastati sel ajal venekeelseid rahvaste nimesid ja tsaariaegse "votjakid" asemel võeti kasutusele udmurtide omanimetus.
28. detsember 1934 võttis NSV Liidu Kesktäitevkomitee vastu otsuse, millega Udmurdi autonoomsest oblastist loodi Udmurdi ANSV.
1990 sai Udmurdi ANSV-st Udmurdi ANSV Ülemnõukogu seaduse kohaselt Udmurdi Vabariik.
Udmurdi Vabariigi juht (vene Глава) on Aleksandr Volkov (presidendiks valitud aastatel 2000 ja 2004, nimetatud 2009).
Rahvastik.
Maa põlisasukad udmurdid moodustasid 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 29,3% rahvastikust. Nendele lisaks elasid Udmurtias venelased (60,1%), tatarlased (7,0%), ukrainlased. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Udmurtia elanikkonnast udmurte 28,0%, venelasi 62,2% ja tatarlasi 6,7%.
Tihedamalt on asustatud maa ida- ja lõunaosa.


Altai krai.
Altai krai on Venemaa haldusüksus Siberi föderaalringkonnas. Asub Lõuna-Siberis Obi jõe ülemjooksul. Piirneb lõunas Kasahstaniga.
Suuremad linnad on Barnaul, Biisk ja Rubtsovsk.


Thbilisi.
Thbilisi (varem eesti keeles kasutatud nimekuju "Tbilisi", Venemaa Keisririigi ajal "Тифлис") on Gruusia pealinn.
Thbilisi asub Kura ("Mtkvari") jõe mõlema kalda terrassidel Ida-Gruusia keskel.
Linna ISO 3166 kood on GE-TB.
Rahvastik.
Elanike arv on 1999. aasta andmetel 1,345 miljonit, nende hulgas on ligi 80 000 sõjapõgenikku Abhaasiast.
Aastal 1989 (enne Nõukogude Liidu lagunemist) oli linna elanike seas grusiine 66%, armeenlasi 12%, venelasi 10%, osseete 3%, kurde 2% ja kreeklasi 2%.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Thbilisi elanikest grusiine 84,2 %, armeenlasi 7,6 %, venelasi 3,0 %, kurde 1,6 %, aserbaidžaanlasi 1,0 %, osseete 0,9 %, kreeklasi 0,4 %, ukrainlasi 0,3 % ja teistest rahvustest inimesi 0,6 %.
Nimi.
Linna on nime saanud gruusiakeelsest sõnast "thbili" 'soe' kuumaveeallikate järgi, mille juurde linn (legendi järgi just nende allikate pärast) rajati ning millele omistati ravitoime. Allikatel on juba sajandeid kümbluskohad, kus on vänge väävlilõhn.
Abhaasi "Kharth (К̩арт̩)", korea keeles 트빌리시 "[T(h)bil-lishi]", kreeka "Tiflída (Τιφλίδα)", vene " Тбилиси", türgi "Tibilisi", vana nimi (kuni 1936) "Tiflis".
Ajalugu.
Thbilisi asutajaks peetakse 5. sajandil pKr elanud Kharthli kuningat Vahtang I Gorgasalit. Ta valis selle koha uueks kuninga residentsiks Iveria vana pealinna Mtshetha asemele. Kindlus oli seal olemas arvatavasti juba 4. sajandil eKr.
Thbilisi on olnud mitmete Gruusia riikide pealinnaks, kuid ka araablaste, türklaste ja teiste võõrvallutajate võimu all. 1801–1917 oli linn Venemaa Kaukaasia piirkonna peamiseks administratiivseks ja kaubanduslikuks keskuseks. Alates 1845. aastast valitses Venemaa siit Põhja-Kaukaasiat ja Taga-Kaukaasiat.
Esimest korda tegi Thbilisist kogu Gruusia pealinna David Ehitaja 1122. aastal.
Enne I maailmasõda moodustasid armeenlased Tibilisi elanikest 80%. Kõik Tibilisi vanad keskaegsed kirikud on ehitatud armeenlaste poolt. Kirikute armeeniakeelsed kirjad muudeti gruusiakeelseteks Nõukogude Liidu ajal, mil Stalin käskis Tibilisi muuta gruusia linnaks. Sealsete armeenlaste nimed gruusiastati ja nad assimileeriti.
1918–1921 oli Thbilisi iseseisva Gruusia pealinnaks. 1921 vallutas linna Punaarmee ja Thbilisist sai aastani 1936 Taga-Kaukaasia SFNV ja aastani 1991 Gruusia NSV pealinn.
4.-10. märts 1956 toimus veretöö, milles hukkunute arvuks hinnatakse 106-st kuni 800-ni.
9. aprillil 1989. a. toimus Thbilisi veretöö.
Haridus.
Thbilisis asub Thbilisi Riiklik Ülikool, mis asutati 26. jaanuaril 1918. aastal. Gruusias puudus selle ajani kõrghariduse omandamise võimalus, kuigi hariduse andmise traditsioonid ulatuvad kaugetesse aegadesse. Ülikooli avas Ivane Javahhišvili poolt juhitud haritlaste grupp kohe pärast Gruusia iseseisvuse väljakuulutamist. Kuigi Gruusia sai iseseisev olla ainult kolm aastat, jätkus heatasemelise hariduse andmine ülikoolis ka Nõukogude perioodil. Tol ajal rajati ka ülikooli poolt Gruusia Teaduste Akadeemia.
Ülikooli esimeseks rektoriks valiti keemik Petre Melikišvili. Avamise hetkel oli õppejõude kokku 18, üliõpilasi 369 ning vabakuulajaid 89. Praegu õpib ülikoolis üle 30 000 üliõpilase. Õppeasutust juhivad professorite nõukogu ja rektorile alluvad ametnikud. Praegu on rektoriks filosoofiaprofessor Roin Metreveli.
Arhitektuur.
Linna arhitektuuris peegeldub hommiku- ja õhtumaade kultuuri segunemine. Vanalinnale annavad keskaegse armosfääri käänulised tänavad, basaarid ja lamedate katustega madalad majad rohkelt kaunistatud rõdudega.
Linna ümbritsevad metsade, aedade ja viinamägedega kaetud mäenõlvad.
Metroo.
Thbilisi metroo (თბილისის მეტროპოლიტენი, "Thbilisis metropoliteni")
Muud.
Thbilisi on kogu Kaukaasia peamine majanduskeskus ja transpordisõlm.
Linnas on teaduste akadeemia, kolm ülikooli ja muid kõrgkoole, 14 teatrit, 20 muuseumi ja galeriisid.
Thbilisisse ehitati Moskva, Leningradi ja Kiievi järel neljanda linnana Nõukogude Liidus metroo.
Thbilisi sõpruslinnade seas on Saarbrücken, Nantes, Ljubljana, Palermo, Atlanta ja Bilbao.


Habarovski krai.
Habarovski krai on Venemaa 1. järgu haldusüksus Kaug-Ida föderaalringkonnas.
Haldusjaotus.
Habarovski krai koosseisus on kaks linnaringkonda ja 17 rajooni. Oblastis on 236 munitsipaalmoodustist, neist 29 linnalist ja 188 maa-asundust.


Krasnodari krai.
Krasnodari krai on haldusüksus Venemaa Lõuna föderaalringkonnas. Piirneb läänest Musta merega, põhjas Rostovi oblastiga, idas Stavropoli krai ja Karatšai-Tšerkessiaga, lõunas Abhaasiaga. Krai keskel asub enklaavina Adõgee Vabariik.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas krais 5 226 647 inimest, kellest 4 522 962 (88,3%) olid venelased, 281 680 (5,5%) armeenlased, 83 746 (1,6%) ukrainlased, 22 595 (0,4%) kreeklased, 16 890 (0,3%) valgevenelased ja 24 840 (0,5%) tatarlased. Krasnodari krais elas 2002. aastal ka 1138 eestlast.
Linnades elas 2002. aastal 53,5% elanikest. Krais on 26 linna, suuremad linnad on Krasnodar, Sotši, Novorossiisk, Armavir, Jeisk, Kropotkin, Slavjansk-na-Kubani, Tihhoretsk ja Tuapse.


Krasnojarski krai.
Krasnojarski krai ("Красноярский край") on 1. järgu haldusüksus Venemaa Siberi föderaalringkonnas.
Krai koosseisu kuuluvad ka Evengi rajoon (endine Evengi autonoomne ringkond) ja Taimõri rajoon (endine Taimõri (Dolgaani-Neenetsi) autonoomne ringkond), mis olid 1. jaanuarini 2007 föderatsiooni subjektid.
Rahvastik.
Suuremad linnad on Krasnojarsk, Norilsk, Atšinsk, Kansk, Železnogorsk ja Zelenogorsk.


Primorje krai.
Primorje krai on Venemaa administratiivne piirkond Kaug-Ida föderaalringkonnas. Piirneb Habarovski krai, Hiina ja Põhja-Koreaga.
Primorje krai kesk- ja idaosas asub Sihhote-Alini mäestik. Suurim jõgi on Ussuuri jõgi.
Suuremad linnad on Vladivostok, Nahhodka, Ussuriisk ja Artjom.
Kliima.
Primorje krais valitseb mussoonparaskliima. Talved on külmad, kõige külmem kuu on jaanuar, selle keskmine temperatuur on alates –7 °C krai edelaosas kuni –23 °C põhjapoolsetes mägistes piirkondades. Suvi on soe või palav, mereäärsetel aladel on kõige soojem kuu august, selle keskmine temperatuur on seal 18 °C kuni 21 °C. Mandrilistemal aladel on kõige soojem kuu juuli temperatuuriga 17 °C kuni 22 °C. Õhutemperatuuri absoluutsed miinimumid on alates –24 °C Põhja-Korea piiri lähedal Hassani rajoonis kuni –54 °C krai põhjaosa mägedes Krasnoarmeiski rajoonis. Õhutemperatuuri absoluutsed maksimumid on 33,6 °C Vladivostokis kuni 41 °C Pogranitšnõi rajoonis.
Taimestik.
Krais kasvab umbes 400 puud, põõsast ja liaani. Metsad hõlmavad 77 % territooriumi. Kõige levinumad puuliigid on kuusk (22,5 %), seeder (18,9 %), tamm (17,5 %), lehis (10,7 %), valge kask (9,8 %), kivikask (6,2 %), nulg (3,7 %), pärn (3,5 %), saar (2,7 %), haab (1,8 %), jalakas (1,0 %), ülejäänud liigid alla 1,7 %.
Järvedes võib kohata lootoseid, kõige rohkem on neid Hanka järves.
Krais kasvatatakse kartuleid, sojaube, maisi, päevalilli, riisi, viinamarju, kirsse, mureleid, ploome, õunu, pirne, aprikoose, arbuuse, meloneid, tomateid, pipart ja muid taimekultuure.
Loomastik.
Loomadest asuvad krais amuuri tiiger, goral, tähnikhirv, kaeluskaru, mandariinpart, must-toonekurg, kaug-ida toonekurg, jaapani kurg, idakurg, valgesaba-merikotkas, amuuri metskass, amuuri leopard, rabapistrik ja paljud muud. Hanka järves elavad kaug-ida ehk hiina kilpkonnad.


Stavropoli krai.
Stavropoli krai on administratiivne piirkond Venemaa Põhja-Kaukaasia föderaalringkonnas. Krai piirneb Rostovi oblasti, Krasnodari krai, Kalmõkkia, Karatšai-Tšerkessia, Kabardi-Balkaaria, Põhja-Osseetia, Tšetšeenia ja Dagestaniga.
Suuremad linnad on Stavropol, Pjatigorsk, Nevinnomõssk, Kislovodsk, Jessentuki, Mineralnõje Vodõ, Georgijevsk ja Budjonnovsk.
1. septembril 2007 oli krai arvestuslik rahvaarv 2 702 700.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Stavropoli krai elanikest venelased 80,11%, armeenlased 5,79%, dargid 1,77%, kreeklased 1,20%, mustlased 1,11%, ukrainlased 1,09%, nogaid 0,79%, aserid 0,64%, karatšaid 0,56%, turkmeenid 0,54%, tšetšeenid 0,43%, tatarlased 0,42% ja türklased 0,37%.


Adžaaria.
Adžaaria on Gruusia koosseisu kuuluv autonoomne vabariik ja regioon, mis asub riigi edelaosas Musta mere rannikul Kaukaasia metsastel nõlvadel. Naaberregioonid on Guria (põhjas) ja Samtshe-Džavahhethi (idas). Lõunas on Adžaarial piir Türgiga.
Adžaaria põhielanikkonna moodustavad adžaarid, kes on islamiusulised grusiinid.
Adžaaria piirkonna ISO 3166 kood on GE-AJ.
Pinnamood.
Suurema osa Adžaariast hõlmavad Väike-Kaukasuse eelmäestikud ja mäed.
Kliima.
Adžaarias on niiske lähistroopiline kliima.
Jaanuari keskmine temperatuur on rannikul 4–6 °C, mägedes 2 kuni –2 °C, juuli keskmine temperatuur on vastavalt 20–23 ja 16–20 °C.
Aasta keskmine sademete hulk on 1000–2800 mm.
Taimestik.
Üle poole territooriumist on kaetud laialehiste ja okaspuumetsadega. Ranniku ääres on subtroopiline taimestik.
Maavarad.
Maavarad on kuld, hõbe, vask ja teised metallid.
Rahvastik.
Rahvaarv oli 1991. aastal 382 000, nendest linnaelanikke 42%. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli rahvaarv 376 000.
Rahvuslik koosseis.
Grusiinid on valdavas enamuses (1991. aasta andmetel üle 90% (325 000)). Adžaarid on islamiusulised grusiinid. Teised suuremad rahvusgrupid on armeenlased ja venelased. On ka ukrainlasi ja kreeklasi.
Religioon.
Adžaaria grusiinid on islamiusku. Armeenlased ja venelased on kristlased.
Majandus.
Peamised tööstusharud on naftatöötlemine, masinatööstus, toiduainetetööstus, kergetööstus ja puidutööstus.
Põllumajandussaadused on teepõõsa lehed, tsitrusviljad, viinamarjad ja teravili (eriti mais).
Ajalugu.
6. sajandist 4. sajandini eKr kuulus Аdžаaria Kolchise riigi koosseisu, hiljem oli osa Iverist.
Keskaeg.
Seldžukid tungisid Adžaariasse 11. sajandil ja mongolid 13. sajandil. 17. sajandil kaotas Gruusia selle territooriumi Türgile. Sel ajal Adžaaria islamiusustati vägivaldselt.
Hiljem annekteeris Venemaa selle 13. juulil 1878 Berliini kongressi otsusega.
Nõukogude periood.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni oli Adžaaria oma strateegilise asendi tõttu ajutiselt ajutiselt Türgi, Saksamaa (?) ja Suurbritannia okupatsiooni all. Hiljem tunnistati Adžaariat Gruusia Vabariigi (1918–1921) osana.
Kui 1921 taaskehtestati nõukogude võim, kujundati Bathumi sadamat ümbritsevast piirkonnast Adžaari ANSV Gruusia NSV koosseisus. Põhjused ei olnud etnilised, sest adžaarid ja grusiinid on sama etnilise päritoluga. Põhjus oli pigem selles, et Moskva tahtis vältida Gruusiale selle tähtsa Musta mere sadama üle täieliku kontrolli andmist ja toetada kommunistlikke tendentse Türgis elavate islamiusuliste grusiinide seas, keda tuntakse Lazi nime all. Adžaaria staatus kinnitati 1921 Türgi-Nõukogude lepinguga (Karsi lepinguga).
Abašidze periood.
Erinevalt Gruusiast ei võtnud iseseisvusliikumine Adžaarias kodanlik-demokraatlikku vormi, vaid tekkis separatistide ja kommunistide Gruusia-vastane liit. 22. aprillil 1990 toimus Bathumis Lenini väljakul separatistide demonstatsioon punaste lippude all. Nõuti Adžaaria riiklikku iseseisvust. Gruusia parlamendivalimistel oktoobris 1990 said kommunistid Adžaarias 56% häältest.
Et takistada Adžaaria eraldumist kommunistlike loosungite all, võttis endine Gruusia teenindusministri asetäitja Aslan Abašidze aprillis 1991 komissarina endale Adžaaria parlamendi eesistuja ametikoha. Ta saatis vana parlamendi laiali ega lasknud kokku tulla uuel parlamendil. Abašidze kehtestas autokraatliku kohaliku režiimi, mis oli Gruusiast üsna sõltumatu. Abašidze suguvõsa valitses Adžaariat nagu feodaalset vürstiriiki.
1998 valiti Abašidze 93% protsendiga antud häältest Adžaaria presidendiks. Teda aitas seejuures Venemaa vaikiv toetus. Venemaa oli paigutanud oma väed Adžaariasse ja teistesse Gruusia separatistlikesse piirkondadesse.
Abašidze võimu all rajas Adžaaria oma relvajõud ega maksnud Gruusiale makse. Gruusiast Adžaariasse sõitvad autod pidid piiril läbima kohaliku politsei kontrolli ning nende pealt tuli makse maksta. Kriitikat riigipea aadressil ei sallitud. Abašidze poliitilised vastased kas tapeti, saadeti maalt välja või läksid fabritseeritud süüdistustega kohtu alla.
Gruusia varasem president Eduard Ševardnadze külastas oma ametiajal 1992–2003 mitu korda Adžaariat, et Abašidzega ära leppida. 1995 läks Abašidze partei Liit Demokraatliku Õitsengu Nimel ("Demokratiuli Agordzinebis Kavširi") parlamendivalimistele koos Ševardnadze Gruusia Kodanike Liiduga.
Abašidze Liidul Demokraatliku Õitsengu Nimel on Gruusia parlamendis 30 kohta. Oktoobris 2003 oli see partei vastu Roosirevolutsioonile ning on praegu Gruusia presidendi Mihhail Saakašvili ja tema valitsusega opositsioonis. Partei oli mures Saakašvili poliitika pärast, mis nägi ette Adžaaria valitsuse õiguste kärpimist ning mis võis lõpuks viia Abašidze kõrvaldamiseni.
Gruusia uus valitsus lubas Adžaaria huvide eest seista, kuid nõudis Gruusia õigussüsteemi maksmapanekut ja keskvalitsuse õiguste jaluleseadmist Gruusias. Abašidze näitas jaanuaris 2004 Thbilisile algul oma kompromissivalmidust ning maksis esimest korda paljude aastate jooksul makse. Adžaaria lahkulöömise Gruusia riigist ta välistas nagu varemgi.
Abašidze langus.
Gruusia Roosirevolutsiooni võidu innustusel kujunes Adžaarias laialdane Abašidze valitsuse vastane opositsioon. 27. detsembril 2003 asutati opositsiooniline liit Meie Adžaaria. Sellesse kuulub intellektuaale ja Gruusia parteide liikmeid. 27. jaanuaril 2004 tekkis opositsiooniline partei Demokraatlik Adžaaria, mille esimees on Eduard Zurmanidze, kes on ühtlasi Gruusia partei Rahvuslik Liikumine – Demokraadid liige. 3. veebruaril 2004 laiendas oma tegevust Adžaariasse ka Gruusia üliõpilaste liit Kmara ('aitab, küllalt'), mis mängis olulist rolli Roosirevolutsiooni ettevalmistamisel.
Abašidze püüdis opositsiooni jõuga maha suruda. Opositsioonilisi poliitikuid ja ajakirjanikke peksti, opositsiooni büroosid rüüstati. Seda tegi Abašidze rajatud poolsõjaväeline organisatsioon, keda rahvas hüüdis "mehed mustas".
Märtsis 2004 muutus Adžaaria ja Gruusia valitsuse vaheline konflikt jälle teravaks. President Saakašvili nõudis Adžaaria relvaüksuste laialisaatmist, keskvõimu otsest kontrolli Bathumi sadamate ja tolli üle. 14. märtsil ei lubatud Gruusia presidendil Adžaariasse siseneda. Vastuseks kehtestas Gruusia Adžaariale osalise blokaadi.
18. märtsil 2004 andis Abašidze keskvalitsusele üle täieliku kontrolli Bathumi sadama, Adžaaria tolli, piiride, kommunikatsioonide ja riiklike finantside üle. Ta kohustus poolsõjaväelised grupeeringud Adžaarias desarmeerima, tagama vabad ja demokraatlikud valimised ning sõnavabaduse.
Mai alguses nõudis Thbilisi taas Abašidze antud lubaduste täitmist (relvaüksuste laialisaatmist). Vastuseks õhkis Adžaaria sillad piirijõel muu Gruusiaga ja valmistus relvakonfliktiks; Gruusia aga pidas Mustal merel sõjaväeõppusi. 5. mail toimus Bathumis meeleavaldus, kus nõuti Aslan Abašidze tagasiastumist.
6. mai varahommikul lahkus Aslan Abašidze pärast kohtumist Venemaa välisministri Igor Ivanoviga ametist ning siirdus eksiili Venemaale. Järgmisel hommikul saabus Gruusia president Mihhail Saakašvili triumfeerivalt Bathumisse. 7. mail likvideeris Adžaaria parlament presidendi ametikoha.
Gruusia periood.
20. juunil 2004 toimusid Adžaaria parlamendi valimised, kus saavutasid võidu Mihhail Saakašvili toetajad. 30-liikmelisse parlamenti pääsesid kaks parteid: Gruusia-meelne "Võidukas Adžaaria" sai 75% häältest (28 kohta) ning kohaliku meelsusega pikaaegne Abašidze-vastane "Vabariiklik partei" sai 9% häältest (2 kohta). Teised 11 parteid ei suutnud ületada 7% künnist.
25. juunil 2004 toimus Gruusia parlamendis Adžaaria autonoomia kohta käiva seaduse eelnõu esimene lugemine. Uus seadus näeb ette Adžaaria autonoomia olulise vähendamise. Adžaariale jääks vaid õigus teatud määral oma finantse käsutada.
Muude poliitiliste otsuste tegemine on piiratum kui tavalistel Gruusia omavalitsustel (Gruusia president määrab valitsuse juhi, kes omakorda määrab valitsuse liikmed (kohalikes omavalitsustes valitakse täidesaatva võimu juht); juhul, kui tekib oht Gruusia riigi terviklikkusele, on presidendil õigus parlament laiali saata.


Egiptus.
Egiptus on riik Aafrika kirdeosas, teda loetakse Lähis-Itta kuuluvaks. Egiptuse koosseisu kuulub ka Siinai poolsaar, mis asub Aasias. Egiptus piirneb Iisraeli, Liibüa ja Sudaaniga. Temast itta jääb Punane meri, põhja Vahemeri.
Egiptus kuulub suurima rahvaarvuga riikide hulka Aafrikas ja Lähis-Idas ning seal elab tänapäeval üle 82 miljoni inimese. Lõviosa rahvastikust elab viljaka pinnasega Niiluse orus ja deltas, mille pindala on ligi 40 000 km2. Enamuse riigi territooriumist moodustavad väga hõreda asustusega Sahara kõrbe alad. Ligi 50% rahvastikust elab linnades. Neist rahvarohkeimad on Kairo ja Aleksandria.
Egiptusel on väga pikk ajalugu, riigi alad on olnud püsivalt asustatud alates aastast 10 000 e.m.a. Egiptuse kuulsaimad monumendid – Giza püramiidid ja Chephreni sfinks – rajati Vana-Egiptuse ajal, mis kuulus oma ajal kõige enam arenenud tsivilisatsioonide hulka. Memphise, Teeba ja Karnaki varemed ning Kuningate org (Luxori lähedal) pakuvad suurt huvi arheoloogidele ja turistidele. Egiptuse rikkalik kultuuripärand ja Punase mere äärsed kuurordid on muutnud turismitööstuse osa majanduses väga oluliseks, selles sektoris töötab umbes 12% kogu riigi töölistest.
Eelajalooline Egiptus.
Egiptuse alad asustasid kütid-korilased pleistotseenis. 10. aastatuhandel e.m.a asendus küttide-korilaste kultuur põlluharijate-karjakasvatajate kultuuriga. Umbes aastal 8000 e.m.a alanud kliimamuutuste ja/või liiga intensiivse karjakasvatuse tõttu muutusid suured haritavad ja karjatatavad maa-alad kasutuskõlbmatuks, moodustus Sahara kõrb. Varajased hõimud liikusid Niiluse orgu, kus arenes välja püsiasustusega, põllumajanduslik ja varasema perioodiga võrreldes rohkem tsentraliseeritud ühiskond.
Neoliitikumis arenesid Ülem- ja Alam-Egiptuses mitmed eeldünastilised kultuurid. Mõlema Egiptuse kogukonnad jäid kultuuriliselt eraldatuks rohkem kui 2000 aastaks, kuid lävisid sageli omavahel läbi kaubanduse. Esimesed jäljed egiptuse hieroglüüfidest ilmnevad Nagada kultuuri saviesemetelt aastast "ca" 3200 e.m.a.
Vana-Egiptus.
a> ajal ning on tänapäeval Egiptuse tähtsaimad turismimagnetid.
Ülem- ja Alam-Egiptuse ühendas umbes aastal 3150 e.m.a üheks kuningriigiks vaarao Menes, kes pani aluse erinevatele Egiptuse dünastiatele, mille esindajad valitsesid riiki järgneval kolmel aastatuhandel. Egiptuse kultuur jõudis sellel perioodil oma õitsengu tippu, eristudes teistest kultuuridest oma religiooni, kunsti, keele ja tavade poolest. Ühendatud riigi varadünastilisele ajastule järgnes Vana riigi periood ("ca" 2700–2200 e.m.a), mil rajati palju püramiide, milledest märkimisväärseimad on III dünastia ajal rajatud Džoseri püramiid ja IV dünastia ajal rajatud Giza püramiidid.
Esimese vaheperioodi ligi 150 aastast perioodi riigis iseloomustab poliitiline ebakindlus ja võimu detsentraliseerumine. Ulatuslikumad Niiluse üleujutused ja poliitiline stabiliseerumine aitasid kaasa riigi uuele tõusule Keskmise riigi perioodil, mis saavutas oma kõrgaja vaarao Amenemhet III võimuperioodil. Teisel vaheperioodil valitsesid Egiptuse põhjaosa hüksoslased (semiidid-asiaadid), kes rändasid Niiluse deltasse 18. sajandil e.m.a ning haarasid võimu umbes aastal 1630 e.m.a. Hüksoslased rajasid deltasse uue pealinna Avarise ning valitsesid suuremat osa Egiptusest XV dünastiana (1630–1521 e.m.a). Võõramaalased ajas riigist välja Ülem-Egiptuse vaarao Ahmose I, kes asutas XVIII dünastia ja viis pealinna Memphisest üle Teebasse.
Uue riigi perioodil (u 1550–1070 e.m.a) saavutas Egiptuse territoriaalne laienemine oma haripunkti, ulatudes lõunas (Nuubias) Niiluse neljanda kärestikuni (tänapäeval Sudaani põhjaosa) ja põhjas Süüriani. Sellel perioodil valitsesid Egiptust kuulsad vaaraod, nt Hatšepsut, Thutmosis III, Ehnaton ja tema naine Nofretete, Tutanhamon ning Ramses II. Kolmandat vaheperioodi iseloomustavad liibüalaste, nuubialaste ja assüürlaste vallutusretked Egiptusesse, kuid egiptlased suutsid need sissetungijad riigist lõpuks välja lüüa.
Ahhemeniidide riigi valitseja Kambyses II purustas Egiptuse väed aastal 525 e.m.a ning vallutas seejärel kogu riigi. Korduvalt ebaõnnestunud ülestõusude järel suutsid egiptlased kreeklaste sõjalise abiga aastal 404. e.m.a iseseisvuse taastada, kuid kaotasid selle taas aastal 343 e.m.a, kui langes viimane põliselanikust vaarao.
Niiluse kingitus.
Egiptuse tsivilisatsiooni tekkes oli esmatähtis roll Niiluse jõel. Kõrbetest ümbritsetud Niiluse orus toimusid iga-aastased üleujutused (tavaliselt juulist kuni detsembrini), niisutades ja väetades mudaga egiptlaste põlde. Kohalikud kutsusid viljakat muda Niiluse kingituseks.
Põldude niisutamist alustati Niiluse orus arvatavalt juba 6. aastatuhandel e.m.a. Ebaühtlase ulatusega üleujutuste reguleerimiseks ja haritava maa suurendamiseks alustati esimest laiaulatuslikku tammide ja niisutuskanalite ehitust umbes aastal 3100 e.m.a.
Üleujutuse kõrgajal oli pea kogu Niiluse org vee all, ainult kõrgemale ehitatud ja tammidega ühendatud külad ja linnad jäid veepinnast kõrgemale. Haritava maa pindala oli sõltuvalt üleujutuse ulatusest 20 000 – 34 000 km2. Üleujutatavatel põldudel oli vee sügavus 0,5–3,0 m ning settiv muda sisaldas orgaanilist materjali 2%. 17. sajandil e.m.a võeti niisutusel abiks vinnkaev, 7. sajandil e.m.a aga veeratas, viimase abil oli võimalik saada kaks viljasaaki aastas.
Kreeka-Rooma aeg.
332. aasta sügisel e.m.a vallutas Aleksander Suur Gaza linna ja hõivas sama aasta lõpus Egiptuse ilma vastupanuta. Pärslasi mittesallivad egiptlased võtsid makedoonlased-kreeklased vastu kui vabastajaid. Makedoonlaste väejuht asutas oma Egiptuses viibitud aja jooksul Aleksandria, millest sai pärast tema surma Ptolemaioste kuningriigi suursugune pealinn.
Ptolemaioste kuningriigi asutas pärast Aleksander Suure surma tema kaasvõitleja ja väepealik Ptolemaios I. Kuningriik oli tugev hellenistlik riik, mis ulatus idas Lõuna-Süüriani, läänes Küreeneni ja lõunas Nuubiani. Aleksandriast sai riigi pealinn, hellenistliku kaubanduse ja kultuuri keskus. Et kohalike egiptlaste seas poolehoidu võita, nimetasid valitsejad endid vaaraode järeltulijateks. Hiljem võtsid Ptolemaiosed omaks Egiptuse tavad, riietuse ning osalesid religioonielus.
Ptolemaioste dünastia viimane valitseja oli Kleopatra VII (valitses 51–30 e.m.a), kes toetas Rooma impeeriumi kodusõjas Marcus Antoniust. Aktioni merelahingus said Antoniuse-Kleopatra väed Octavianuselt lüüa ning nad põgenesid Egiptusesse. Mõlemad sooritasid enesetapu, kui Octavianuse leegionid Egiptusesse tungisid.
Kleopatra surma järel sai Egiptusest Rooma impeeriumi provints, mille territoorium langes suures osas kokku tänapäevase riigi aladega (v.a Siinai poolsaar, mille roomlased hõivasid hiljem). Seejärel muutus Egiptus Rooma riigi jaoks võtmetähtsusega provintsiks, kuna enamik impeeriumi viljast imporditi sealt. Provintsi kaitses ja valvas kolm leegioni, kellel tuli maha suruda ülestõuse ja rahvastevahelisi konflikte. Rooma võimu all segunesid Egiptuses mitmed kultuurid – Egiptuse, Aleksandria kreeklaste, Rooma ja juutide omad.
1. sajandil m.a.j tõi evangeeliumi kirjutaja Markus kristluse Egiptusesse, kus see hakkas väga kiiresti levima ja muutus 3. sajandi lõpuks provintsis valitsevaks usundiks. Rooma riigi valitsejad nägid kristluse kiires levikus ohtu impeeriumile ja organiseerisid üle riigi vägivaldseid kristlaste tagakiusamisi, mis saavutasid oma haripunkti Diocletianuse valitsemise (285–305) ajal. Vägivald lõppes Constantinus Suure võimuloleku ajal (306–337), kes tunnustas kristlust impeeriumi ametliku religioonina. Constantinus Suure surma järel jagunes Rooma riik kaheks riigiks ning Egiptus jäi Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisririigi võimu alla. Bütsantsi pidevad sõjad oma naabritega nõrgestasid riiki sedavõrd, et nad ei suutnud enam Egiptust kaitsta. Aastatel 618–621 vallutas Egiptuse ligi 10 aastaks Sassaniidide riik, pärast lühikeseajalist võimu taastamist kaotas Bütsants aastatel 639–642 provintsi uuele suurvõimule – araablaste kalifaadile.
Araablaste, mamelukkide ja Osmanite Egiptus.
Vallutajatest araablased tõid Egiptusesse sunniitliku islami. Kopti kristlastele jäeti kaks võimalust – minna üle islamiusku või maksta kristluse säilitamisel erimaksu. Araablaste ülemvõimu perioodi alguses segunes islam kohalike uskude ja tavadega (mis olid üle elanud kopti kristluse), aidates kaasa kohalike sufi vennaskondade tekkele. Egiptust hakkas juhtima kaliifi poolt määratud kuberner, kellel oli õigus ametisse nimetada provintsi kõrgemaid ametnikke. Muslimite sisekonflikti järel (sunniidid, šiiidid) läks võim Egiptuses üle Omaijaadide dünastiale (aastal 661), mille pealinn asus Damaskuses. Aastal 706 sai Egiptuse administratsiooni keeleks araabia keel. Omaijaadide dünastiale tegid lõpu Abassiidid aastal 750.
Kartes siduda kohalikke valitsejaid pikaks ajaks Egiptusega, määrasid Abassiidid sinna kubernere vaid lühiajaliselt valitsema.
Lühikest perioodi võimul olevad valitsejad kasutasid seda aega omakasu huvides, mis viis Egiptuses laiaulatusliku korruptsiooni puhkemiseni. Sellele lisandunud range maksupoliitika põhjustas mässu nii kohalike koptide kui ka muslimitest elanikkonna seas. Aastal 868 haarasid Egiptuses võimu turgi sõjaväeorjad, keda hakati nende juhi järgi kutsuma Tuluniidideks (868–904). Neile järgnesid veel kord Abassiidid (905–935), Ihšiidid (935–969), Fatimiidid (969–1171) ja Aijubiidid (võimul 1171–1253, dünastia rajajaks oli Saladin).
1250. aastal haarasid riigis võimu mamelukid, kes olid algselt (türgi, kaukaasia jm päritolu) orjadest sõdurid Aijubiidide kalifaadis. Mamelukid valitsesid Egipuses ja Süürias kahe dünastiana kuni aastani 1517. XIII sajandi teisel poolel õnnestus mamelukkidel kaitsta riiki edukalt mongolite sissetungi eest ja alistada viimased ristisõdijate valduses olnud linnad Lähis-Idas. Riigi allakäik sai alguse XV sajandi lõpus, kui portugaallased avastasid alternatiivse kaubandusetee Lõuna-Aasiasse ümber Hea Lootuse neeme. Varem riiki läbinud karavanidelt võeti suurt tollimaksu, millest ilmajäämine viis majanduse kollapsini. Lisaks nõrgestasid riiki sõjad Osmanite riigiga, mis vallutas mamelukkide sultanaadi lõplikult aastal 1517.
Osmanid ei kõrvaldanud mamelukke täielikult võimult ning pakkusid neile valitsemiseks mõned riigi provintsid. Selline administratiivne korraldus osutus mamelukkide kasuahnuse tõttu (lihtrahva rõhumine kõrgete maksudega) ebaefektiivseks ning viis Egiptuse järgnevaks ligi kolmeks sajandiks üldisesse ebastabiilsusesse. Rahva olukorra tegid veel raskemaks katkuepideemiad ja näljahädad. XVIII sajandi jooksul nõrgenes järk-järgult Osmanite võim ning sajandi lõpus oli Egiptus praktiliselt iseseisev, sest enam ei makstud Osmanite sultanile iga-aastast tribuuti. Samas valitses riigis poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik korralagedus. Sellises olukorras tungisid Egiptusesse Prantsuse väed aastal 1798, mille eesotsas oli Napoleon Bonaparte. Prantslaste ülemvõimu periood jäi lühikeseks, nad olid sunnitud 1801. aastal Inglise-Osmanite ühendväele alistuma.
Muhammad Ali dünastia.
Muhammad Ali, portree aastast 1840.
Prantsuse vägede lahkumine tekitas Osmanite riigi provintsis võimuvaakumi. Mamelukkide ja Osmanite väed alustasid verist võimuvõitlust. Sellel anarhia perioodil (1801–1805) toetas albaanlasest Osmanite väejuht Muhammad Ali endale lojaalsete Albaania väeüksustega kord üht, kord teist vaenupoolt. Oskuslikult vangerdades kasvatas Ali kohalike seas prestiiži ja mõjuvõimu. Suutmata olukorda kontrolli alla saada, nimetas 1805. aastal Istanbulis resideeruv sultan Muhammad Ali Egiptuse asevalitsejaks, kuid faktiliselt oli see vaid viisakas žest, millega lõppes Osmanite riigi ülemvõim Egiptuses. Ali oli ambitsioonikas ja võimekas liider, kes asutas dünastia, mis valitses Egiptust kuni 1952. aasta revolutsioonini. Alates langes riik Briti impeeriumi mõjuvõimu alla.
600 aastat Egiptuse valitsemises osalenud mamelukkides nägi Ali endiselt suurt ohtu. Seetõttu lasi ta 1811. aastal pidustustele kutsutud mamelukkide liidrid hukata ning seejärel õiendas arved viimaste mamelukkide väeüksustega kogu Egiptuses.
Muhammad Ali esmane eesmärk oli militaarne: ta vallutas Põhja-Sudaani (1820–1824), Süüria (1833), osaliselt Araabia poolsaare ja Anatoolia. Kartes Osmanite riigi täielikku kokkuvarisemist, sekkusid konflikti Euroopa suurriigid (Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa). Ali oli sunnitud loovutama enamiku vallutatud alasid tagasi Osmanitele, kuid säilitas võimu Sudaanis ning ta nimetati pärandusõigusega Egiptuse asekuningaks. Koos sõjaväega moderniseeris Ali tööstuse, rajas kanalite süsteemi põldude niisutamiseks ja transpordiks ning reformis avalikku teenistust. Egiptuse majanduse arengule aitas olulisel määral kaasa 1820. aastal laialdaselt kasutusele võetud pikakiuline puuvill, millest sai 19. sajandil suurt tulu toov ekspordiartikkel. Kui 1861. aastal puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, kasvasid puuvilla defitsiidi tõttu maailmas Egiptuse eksporditulud mitmekordseks. Suurenenud sissetulekute toel haaras Egiptust ehitusbuum, mille käigus ehitati muu hulgas ka Suessi kanal (1859–1869). Kuna administratsioon kulutas oluliselt rohkem kui teenis, viis see Egiptuse 1877. aastal sisuliselt pankrotti.
Briti administratsioon.
Raske majandusliku seisu tõttu (Egiptus ei suutnud enam täita laenukohustusi) oli Muhammad Ali pojapoeg Ismail sunnitud müüma 1875. aastal Egiptusele kuuluvate Suessi kanali aktsiad Suurbritannia valitsusele (Prantsusmaa säilitas enamusosaluse). Kreeditoride survele järele andes nõustus Ismail võtma valitsusse Prantsuse ja Briti ministreid (1878), mis tekitas kohalike seas tugevat rahulolematust ning viis esimeste rahvusmeelsete organisatsioonide tekkeni. Sellele järgnes siseriikliku poliitilise segaduse periood (valitsuse ja sultani väljavahetamine). Kartes kaotada kontrolli Egiptuses, otsustas Suurbritannia sõjaliselt sekkuda. Briti sõjalaevastik pommitas 1882. aasta suvel Aleksandriat ning 13. septembril toimunud lahingus purustasid britid Egiptuse sõjaväe. Järgneval päeval hõivati Kairo ning Egiptusest sai "de facto" Briti impeeriumi protektoraat. Suurbritannia väed jäid Egiptusesse kuni 1954. aastani.
Sultanaat ja kuningriik.
Aastal 1914 sai Egiptusest ametlikult Suurbritannia protektoraat ning selle valitsejale omistati sultani tiitel (kediivi asemel). Iseseisvusmeelsed demonstratsioonid muutusid üleriigilisteks rahutusteks, mida tuntakse Egiptuse 1919. aasta revolutsioonina. Rahutused suruti küll maha, kuid britid olid sunnitud minema teatud järeleandmistele. Aastal 1922 loobusid nad protektoraadist ja kuulutasid ühepoolselt välja Egiptuse iseseisvuse teatud tingimustel. Suurbritanniale jäi kontroll Egiptuse militaarpoliitika, kommunikatsioonide, välishuvide ja Sudaani üle. Egiptuse valitsejad võtsid endale seejärel kuninga tiitli.
II maailmasõja ajal oli Egiptus Briti vägede baasiks liitlaste operatsioonide toetamiseks lähiregioonis. Strateegiliselt tähtsat piirkonda püüdsid vallutada nii Itaalia (1940–1941) kui ka Saksamaa (1941–1942) väed, kuid brittidel õnnestus nende pealetung tagasi lüüa. II maailmasõja lõppedes muutusid Briti vägede vastased protestid vägivaldseteks. Läbirääkimiste järel lubas Suurbritannia oma väed evakueerida linnadest ja baasidest Suessi kanali tsooni aastaks 1949.
Demograafia.
2011. aasta juuli seisuga elas Egiptuses 82 079 636 inimest. 43,4% elanikkonnast elab linnades.
Sündimuskordaja on 24,63 promilli ja suremuskordaja 4,82 promilli.
Keskmine eluiga on 72,66 aastat, kusjuures meestel 70,07 ja naistel 75,38 aastat.
Majandus.
Tööjõulisi oli Egiptuses 2010. aastal 26,2 miljonit inimest ja töötus oli 2009. aastal 9%. 20% elanikkonnast elas 2005. aastal alla vaesuspiiri.
Eksport.
Egiptuse tähtsaimad ekspordipartnerid on USA 7,6%, Itaalia 7,3%, India 6,1%, Hispaania 5,4%, Saudi Araabia 5,4%, Prantsusmaa 4,7% ja Liibüa 4% (2010).
Import.
Egiptuse tähtsaimad impordipartnerid on USA 11,8%, Hiina 10,4%, Saksamaa 6,5%, Itaalia 6,4% ja Saudi Araabia 4,1% (2010).


Aserbaidžaan.
Aserbaidžaani Vabariik (aserbaidžaani keeles: Azərbaycan Respublikası) on riik Lõuna-Kaukaasias Kaspia mere läänekaldal. Ta piirneb põhjast Venemaa (Dagestani Vabariigiga), lõunast Iraaniga (Lõuna-Aserbaidžaan), loodest Gruusiaga ja läänest Armeeniaga. Nahhitševani eksklaavil on lühike lõik ühispiiri ka Türgiga.
Praegune Aserbaidžaani Vabariik tekkis Nõukogude Liidu lagunemise järel 1991. aastal. Mägi-Karabahhi ümber Armeeniaga puhkenud sõjalise konflikti tulemusena kaotas Aserbaidžaan kontrolli 16% üle oma territooriumist (Mägi-Karabahh ja sellest läände ja lõunasse jäävad alad) ning sai 800 000 sõjapõgenikku okupeeritud aladelt.
Ajalugu.
Aserbaidžaan on suure osa oma ajaloost kuulunud Pärsia koosseisu. Aserbaidžaani Vabariik on ajaloolise Aserbaidžaani põhjaosa, mis läks Pärsialt Venemaale 19. sajandi alguses (Gulistoni rahulepinguga 1813. aastal ning Turkmantšai rahulepinguga 1828. aastal). Lõuna-Aserbaidžaan on jagatud kaheks Iraani provintsiks – Lääne-Aserbaidžaaniks (pärsia keeles "Āzarbāyjān-e Gharbī") ja Ida-Aserbaidžaaniks (pärsia "Āzarbāyjān-e Sharqī").
1870. aastatel alanud naftabuumis kasvas suureks linnaks Bakuu, kus sajandivahetusel toodeti mõnedel andmetel üle 50% maailma naftast. Aserid olid vaeseim ja rahulolematuim osa linna elanikkonnast.
1905. aasta Vene revolutsiooni päevil leidsid Bakuus aset aserite pogrommid armeenlaste kallal.
1918. aasta mais kuulutati Bakuus Türgi vägede toetusel välja Aserbaidžaani Vabariik. Lühidalt kaitsesid noort riiki Briti väed, mille eesmärgiks oli kindlustada naftaväljad.
1920. aasta mais tungis Aserbaidžaani Punaarmee ja kehtestas bolševike võimu.
1922. aastal loodi Taga-Kaukaasia SFNV, mille koosseisu arvati ka Aserbaidžaan. 1936. aastal jagati see föderatiivne moodustis Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV-ks.
Parlament.
Aserbaidžaani ühekojalises parlamendis ("Milli Məclis") on 125 saadikut, kes valitakse 5 aastaks.
President.
President İlham Әliyev (meil tuntud venepärane nimekuju Ilham Alijev) on ametis 31. oktoobrist 2003. 2008. aasta oktoobris valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Aserbaidžaani presidendi valib rahvas 5 aastaks.
Rahvusvahelised suhted.
2010. aastal sõlmis Aserbaidžaan Türgiga strateegilise partnerluse ja vastastikkuse abi lepingu, mis muuhulgas kohustab osapooli osutama üksteisele igakülgset abi kolmanda riigi või riikide relvastatud rünnaku või agressiooni korral.
2011. aasta mais liitus Aserbaidžaan Mitteühinemisliikumisega.
Pinnamood.
Suure osa territooriumist hõlmab Kura-Araksi madalik, millest enamik asub allapoole maailmamere pinda. Põhjas ulatub Aserbaidžaani Suur-Kaukasus, läände jääb Karabahhi ahelik.
Bakuu asub Kaspiasse ulatuval Abşeroni poolsaarel.
Kliima.
Suurem osa Aserbaidžaanist asub lähistroopikas. Kliimaerinevused maa eri osade vahel ulatuvad valdavast kuivast lähistroopikast (ja niiskest lähistroopikast Lənkərani madalikul) tundrale iseloomuliku kliimani Suur-Kaukasuse kõrgematel aladel (kõrgusvööndilisus). Juulis on madalikel 26° С ja mägialadel 5° С. Jaanuaris vastavalt 3° C ja –10° C. Suvi on kuiv. Kura-Araksi madalikul sajab 200–300 mm (Bakuus alla 200 mm), Suur-Kaukasuse eelmäestikes 300–900 mm, mägialadel 900–1400 mm ja Lənkərani madalikul 1700 mm sademeid aastas.
Loodusvarad.
Aserbaidžaani peamisteks maavaradeks on nafta, maagaas, rauamaak, aluniit, püriit, polümetallilised maagid, barüüt, kivisool, mineraalvesi.
Majandus.
Oluline sissetulekuallikas on nafta- ja gaasieksport ning -transiit. 2008. aastal toodeti 45 miljonit tonni naftat.
2009. aastal toodeti 23,584 miljardit kuupmeetrit maagaasi.
Rahvastik.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Aserbaidžaani elanikest aserid 91,60%, lesgid 2,02%, armeenlased 1,35% (Mägi-Karabahh), venelased 1,34%, talõšid 1,23%, avaarid 0,56%, türklased 0,43%, tatarlased 0,29%, taadid 0,28%, ukrainlased 0,24%, tsahurid 0,14%, grusiinid 0,11%, juudid 0,10%, kurdid 0,07% ja muudest rahvustest inimesed 0,22%.


Taga-Kaukaasia SFNV.
Taga-Kaukaasia föderatsiooni ametlik nimi oli algselt, asutamisest 12. märtsil 1922 kuni 13. detsembrini 1922 Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit (T-K SNVFL); kuni 1936. aastani aga Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik (T-K SFNV).
1922. aastal Thbilisis rajatud föderatsioon ühendas Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV-d. Taga-Kaukaasia SFNV oli Nõukogude Liidu asutajaliige (30. detsembril 1922). Föderatsioon likvideeriti 1936. aastal, kui Nõukogude Liidus kehtestati uus, nn stalinlik konstitutsioon. Taga-Kaukaasia SFNV koosseisus olnud NSV-d kuulusid sellest alates iseseisvate liiduvabariikidena Nõukogude Liidu koosseisu.
Riigijuhid.
T-K SFNV kommunistlike parteide KK I sekretärid


Aserbaidžaan (Iraan).
Aserbaidžaaniks (pärsia keeles آذربايجان ("Āz̄arbāyjān")) nimetatakse Iraanis selle riigi koosseisus olevaid ajaloolise Aserbaidžaani alasid, mis on jagatud Ida-Aserbaidžaani, Lääne-Aserbaidžaani, Ardabīli ja Zanjāni provintsiks.
Väljaspool Iraani nimetatakse neid alasid tavaliselt Lõuna-Aserbaidžaaniks või Iraani Aserbaidžaaniks.


Lääne-Aserbaidžaan.
Lääne-Aserbaidžaan (pärsia keeles Āz̄arbāyjān-e Gharbī; rööpnimi Āz̄arbayejān Bākhtarī) on üks Iraani 31 provintsist.


Argentina asekuningate loend.
Río de la Plata asekuningate loend


Abhaasia valitsejate nimistu.
Abhaasia Kuningate nimistu (gruusia აფხაზთა მეფეთა დივანი, Ap'xazta mep'eta nimistu, mis on tõlgitud Abhaasia Kuningate kroonikast) on lühike dokument, mis on koostatud keskaegses Gruusia keeles ajavahemikus 10. või 11. - sajandil. Euroopasse jõudis eeltoodud dokument 15. sajandil. Seda teksti oli esimesena uurinud ja avaldanud Gruusia õpetlane Ekvtime Takaišhvili poolt. Samuti on tõlgitud dokument inglise ja vene keelde.
Dokumenti on tavaliselt seostatud esimese kogu Gruusia kuninga Bagrat III (II)- ga, kes alustas oma valitsemisaega Abhaasia kuningana aastal 978. Mitmed eksperdid on seisukohal, et selle dokumendi võis kuni enda nimeni väljastada Bagrat III (II), uus kuningate dünastia Bagrationiidide rajaja, toetades sellega oma õigust Abhaasia troonile.
Nimekirja 22 järjestikust valitsejat Anos`est kuni Bagrat III(II)- ni, igaühele neist on omistatud tiitel "Kuningas" (gruusia Mepe) (kuigi aastani 780 toimisid nad Bütsantsi poolt määratuna). 2 kuningat klannist Shavliani (878-887) on välja jäetud, kuna ilmselt oli tegemist usurpaatoritega. Esimeste Abhaasia valitsejate valitsemise kuupäevad jäävad oletuslikeks.
Nimed allpool on toodud vastavalt esialgsele transliteratsioonile. Kuupäevad on märgitud vastavalt vürst Kirill Tumanov`i ja teiste kaasaegsete teadlaste poolt esitatule.
Abhaasia vürstid, "Tšatšba, hiljem Tšatšibaia, Šervašidze" dünastia
Parlamendi esimees (alates 26. novembrist 1994 president)


Uus-Hispaania asekuningriik.
Uus-Hispaania asekuningriik sai alguse Mehhiko vallutamisega Hernán Cortési poolt aastatel 1519–1521. Vallutatud territooriumist loodi asekuningriik 1535 ning sellega rajas Hispaania oma esimese asunduse väljaspool Kuubat ja Hispañola saart.
Uus-Hispaania alla kuulus kogu Hispaania Ameerika Panamast põhja pool. Kuid see lagunes, kui Mehhiko sai iseseisvaks. Mehhiko iseseisvumine sai alguse Miguel Hidalgo y Costilla poolt algatatud revolutsiooniga aastal 1810.
Asekuningriiki juhtis asekuningas. Asekuninga puudumisel (ainult asekuningas määrati ametisse Hispaania kuninga poolt, ja see võis vahel aega võtta) tegi seda "Audiencia". "Audiencia" (või "Audencia") oli valitsuskohus, mis koosnes kohtunikest, süüdistajast ja teistest ametnikest, kes töötasid asekuninga, kindralkapteni või presidendi juhtimisel.


Portugal.
Portugal on riik Lõuna-Euroopas Pürenee poolsaare lääneosas. Portugal piirneb idast ja põhjast Hispaaniaga.
Ajalugu.
Portugali aladel elasid algselt ibeerid ja keldid. 138-136 eKr vallutasid maa roomlased ning nende valitsemisajal moodustati seal Lusitaania provints. 711.aastal vallutasid ala araablased ja alates 756 kuulus ta Córdoba kalifaati.
1139.aastal rajas Afonso I Portugali kuningriigi ning kuulutas pealinnaks Coimbra. Hiljem kujunes riigi majanduslikuks ja poliitiliseks keskuseks hoopis Lissabon. 15. sajandil alanud maadeavastustega muutus Portugal suureks koloniaalvõimuks, millel olid suured asumaad Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas (Brasiilia).
1807. aastal vallutasid riigi Napoleoni väed ning kuningas põgenes koos perega Brasiiliasse. Brittide abiga aeti Napoleoni väed välja, toimunud liberaalse revolutsiooni tulemusena võeti 1821 vastu esimene põhiseadus. 7. septembril 1822 iseseisvus Brasiilia. 1908. tapeti kuningas Carlos I ning 1910. aastal kuulutati Portugal vabariigiks. 1926. aastast valitses sõjaväeline diktatuur, mida juhtis António de Oliveira Salazar ja alates 1968. aastast Marcello Caetano.
1974 toimunud nelgirevolutsiooni käigus taastati demokraatia. 1986. aastal liitus riik Euroopa Liiduga.
2007 II poolaastal oli Portugal Euroopa Liidu eesistujariik.
Kliima.
thumb
Portugal asub lähistroopikas, tal on lähistroopiline vahemereline kliima sooja ja niiske talvega ning palava ja kuiva suvega.
Haldusjaotus.
Portugal jaguneb 18 ringkonnaks ja 2 autonoomseks piirkonnaks (Assoorid ja Madeira).
Demograafia.
Portugali rahvaarv on 2010. aasta seisuga 10 735 765. 59% elanikkonnast elab linnades.
Sündimuskordaja on 10,12 ja suremuskordaja 10,74 promilli. Keskmine eluiga on 78,38 aastat, kusjuures meestel 75,12 ja naistel 81,86 aastat.
Majandus.
Portugalil on maailma suuruselt 49. SKP.
2002. aastal võeti kasutusele euro, mis asendas Portugali eskuudo.
Töötus on 10,7% (2010. aasta seisuga).
Eksport.
Portugali tähtsaimad ekspordipartnerid on Hispaania 26,25%, Saksamaa 12,99%, Prantsusmaa 12,04%, Angola 7,21% ja Suurbritannia 5,54% (2009).
Import.
Portugali tähtsaimad impordipartnerid on Hispaania 31,58%, Saksamaa 12,41%, Prantsusmaa 8,58%, Itaalia 5,55% ja Holland 5,31% (2009).
Õhutransport.
Portugalis on 65 lennujaama, millest 43 hoovõturajad on asfalteeritud. Lennuvälju, mille lennurada on pikem kui 3047 m on 5.
Portugali rahvuslik lennufirma on TAP Portugal.
Portugali suurim lennujaam on Lissaboni Portela lennujaam, mis teenindas 2009. aastal 13 277 959 reisijat.
Raudtee.
Portugali raudteevõrk on 2 786 km pikk.
Sõiduteed.
Portugali teedevõrk on 82 900 km pikk.


Portugali koloniaalimpeerium.
a> avastamine on vaidlusalune, siis pole seda näidatud.


Hispaania.
Hispaania Kuningriik (hispaania keeles "Reino de España") on riik Edela-Euroopas Pürenee poolsaarel. Samal poolsaarel asub ka Hispaania läänenaaber Portugal. Põhjapiiri taha jäävad Prantsusmaa ja väikeriik Andorra. Vahemeri jääb idasse ja lõunasse, Atlandi ookean lõunasse (Cádizi laht), läände ja põhja (Biskaia laht). Hispaaniat lahutab lõuna poole jäävast Aafrikast (Maroko) kitsas Gibraltari väin, mille ääres Euroopa poolel asub ka Suurbritanniale kuuluv Gibraltar.
Hispaania osad on ka Baleaarid Vahemeres, Kanaari saared Atlandi ookeanis ning Põhja-Aafrika linnad Ceuta ja Melilla.
Haldusjaotus.
Hispaania on halduslikult jaotatud 17 autonoomseks piirkonnaks ja kaheks autonoomseks linnaks Põhja-Aafrika rannikul (Ceuta ja Melilla). Autonoomsed piirkonnad jagunevad 50 provintsiks. Ka kumbki autonoomne linn koosneb ühest provintsist. Provintsid on jaotatud munitsipaliteetideks.
Religioon.
Riigi peamine usund on rooma katoliiklus. Umbes 76% hispaanlastest peab ennast katoliiklasteks, umbes 2% järgib mingit muud usundit ja 19% peab end ateistiks. 2006. aasta oktoobris läbi viidud uuringu kohaselt käis neist 76 protsendist 54% kirikus äärmiselt harva, 15% mõnel korral aastas, 10% mõned korrad kuus ja 19% igal pühapäeval või sagedamini. 22% Hispaania elanikest käib mingit tüüpi religioossel teenistusel vähemalt korra kuus.
Tõendeid tänapäeva Hispaania ilmalikkusest võib näha näiteks laiapõhjalisest toetusest samasooliste abielule, mida toetab üle 66% hispaanlastest. 2005. aastal võeti vastu ka samasooliste abielude legaliseerimisakt (187 poolt- ja 147 vastuhäälega) – seega on Hispaania Euroopa Liidus lisaks Belgiale ja Hollandile kolmas riik, kus samasooliste abielu on seaduslik.
Umbes 50 000 inimest kuulub protestantlikesse usulahkudesse ja 20 000 on mormoonid.
Evangelism on levinum mustlaste kogukonnas; pastorid on kirikumuusikasse põiminud flamencot. Evangeliste on natuke rohkem kui Jehoova tunnistajaid (keda on 105 000).
Viimase aja sisseränne on suurendanud moslemite arvu – neid on umbes miljon. Moslemid ei ole tegelikult Hispaanias elanud juba sajandeid. Kuid Hispaania kolooniad Põhja- ja Lääne-Aafrikas on osale Sahara ja Maroko elanikkonnast andnud kodakondsuse. Tänapäeval on islam Hispaania suuruselt teine usund (umbes 3% rahvastikust).
Ladina-Ameerikast saabunud katoliiklased on katoliku kiriku positsiooni tugevdanud.
Judaism oli pea olematu 19. sajandini, mil juudid jälle riiki lubati. Praegu on Hispaanias umbes 50 000 juuti (1% elanikkonnast), kes saabusid eelmisel sajandil. Enne inkvisitsiooni moodustasid juudid 8% elanikkonnast.
Ajalugu.
16. sajandil kujunes Hispaania oma vallutuste tõttu Ameerikas Euroopa võimsaimaks suurriigiks. Järgnevatel sajanditel jäi Hispaania oma arengus mitmestest teistest Euroopa riikidest maha.
Eelajalugu ja eel-Rooma rahvad Pürenee poolsaarel.
Kaasaja inimese eellased, kromanjoonlased, hakkasid Ibeeria poolsaarele saabuma Püreneedest umbes 35 000 aastat tagasi. Tuntuimad mälestised ja kunstiteosed sellest perioodist on kuulsad maalingud Põhja-Hispaanias, Kantaabrias, Altamira koobastes. Need loodi ilmselt 15 000 eKr.
Poolsaare ajaloolised asukad olid ibeerlased ja keldid, neist esimesed ida- ja teised läänerannikul. Keskplatool segunedes said neist keltibeerid.
Varaseim linnakultuur usutakse olevat poolmüütiline lõunapoolne linn Tartessos (enne 1100 eKr). Umbes perioodil 500 eKr–300 eKr asutasid meresõitjatest foiniiklased ja kreeklased hulga kolooniaid Vahemere rannikul. Kiirelt aga võtsid Puunia sõdade käigus jõupositsiooni Vahemerel üle kartaagolased – kuni roomlased nad purustasid ja positsiooni üle võtsid.
Rooma impeerium ja germaanlaste sissetung.
Teise Puunia sõja ajal allutas laienev Rooma Impeerium endale Vahemere rannikul olevad Kartaago kaubanduskolooniad. See toimus umbes 210–205 e Kr. Nii sattus pea kogu Pürenee poolsaar rohkem kui 500 aastaks roomlaste kontrolli alla. Pürenee poolsaart sidus Rooma seadus, keel ja Rooma teed. Kohalikud juhid sulandati roomlaste hulka, kuid põhiosa keltidest ja ibeerlastest säilitas oma rahvuse..
Roomlased arendasid juba olemasolevaid linnu, näiteks Lissaboni (Olissipo), Tarragona (Tarraco) ja asutasid Zaragoza (Caesaraugusta), Mérida (Augusta Emerita) ja Valencia (Valentia). Rooma eestkoste all arenes poolsaare majandus. Hispaania toimis rooma turu jaoks kui viljaait: sadamad eksportisid kulda, villa, oliiviõli, veini. Põllumajanduslik toodang kasvas hüppeliselt, kui võeti kasutusele niisutussüsteemid, millest osa on kasutusel siiani. Hispaanias on sündinud keisrid Traianus, Hadrianus, Marcus Aurelius ja Theodosius I ning filosoof Lucius Anneus Seneca. 1. sajandil tutvustati Hispaaniale kristlust ning linnades sai see populaarseks juba 2. sajandil. Enamik Hispaania tänapäevastest keeltest, usunditest ja seaduste alustest on pärit sellest perioodist.
Esimesesd Hispaaniat vallutanud barbarid saabusid 5. sajandil, samal ajal kui Rooma Impeerium kokku kukkus. Hispaaniasse jõudsid üle Püreneede goodid, visigoodid, svaabid, alanid, asdingid ja vandaalid. Romaniseerunud visigoodid saabusid Hispaaniasse 415. aastal ja Visigoodi kuningriik haaras enda alla kogu Pürenee poolsaare. Ka kõikjal levinud hobuseraua kujuline kaar on pärit visigoodi arhitektuurist.
Islami ülemvõim.
8. sajandil vallutasid lühikese aja jooksul (711–718) peaaegu kogu Pürenee poolsaare peamiselt berberi moslemid (maurid), kes tulid Põhja-Aafrikast. Need vallutused moodustasid osa Islami Umaijaadide impeeriumi laienemisest. Vaid kolmel väikesel maapiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Põhja-Hispaanias õnnestus oma vabadus säilitada.
Islami ülemvõimu all tunnistati juute ja kristlasi kui “raamatuinimesi”. Nad võisid küll vabalt praktiseerida oma usku, ent siiski neid diskrimineeriti mõneti. Pöördumine islamisse toimus stabiilselt kasvavas tempos, alates aristokraatidest, kellele see lihtsalt pakkus võimalust põgeneda “dhimmi” – mitte moslem – olemise piirangutest ja alandustest. Arvatakse, et 11. sajandiks olid Al-Ándalusis moslemid ülekaalus.
Moslemi kogukond Hispaanias oli väga mitmekülgne ja ohustatud pidevaist sotsiaalsetest pingetest. Põhja-Aafrikast pärit berberid olid kokku pannud suure enamuse armeest ja neil tekkis kokkupõrge Lähis-Idast Ibeeriasse tulnud juhtivate araabia hõimudega. Aja jooksul tekkisid suured mauri asulad – eriti Guadalquiviri jõe orus, Valencia rannikuplatool ja hiljem ka Granada mägisel alal.
Córdobat, islamistliku Hispaania pealinna, peeti keskaegse Euroopa rikkaimaks ja vaimselt arenenuimaks linnaks. Vahemere majandus ja kultuur õitses. Moslemid tõid sisse rikka intellektuaalse traditsiooni Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Moslemi ja juudi õpetlased mängisid väga suurt rolli klassikalise kreeka keele taaselustamises ja selle õpetamise alustamises Lääne-Euroopas. Hispaania romaniseeritud kultuurid toimisid koos moslemi ja juudi kultuuriga väga erinevatel viisidel, andes Hispaaniale äratuntava, iseloomuliku kultuuri. Linnadest väljaspool jäi maaomandus põhiliselt puutumata, kuna moslemist juhid võõrandasid maad vaid väga harva. Seevastu tõid nad hoopis sisse uusi tehnoloogiaid ja uusi kasvatuskultuure, mis viisid märkimisväärse tõusuni põllumajanduses.
Siiski, 11. sajandiks olid moslemite maavaldused jagunenud hispaania kuningriikide vahel, mis küll sisult allusid moslemitele. Kui saabusid Põhja-Aafrikast juhtivad jõud Almoraviidi ja Almohaadi armeede näol, taastati ühtsus moslemi maavaldustes, seekord juhituna rangemast, vähem tolerantsest islamist. Kuid islami aeg Ibeeria poolsaael oli lihtsalt möödas, ning kuigi alguses oli mõningast edu Põhja-Hispaania vallutamisel, ei suutnud moslemite väed vastu panna kristlike piirkondade sõjajõududele.
Islami võimu langus ja taasühinemine.
Termin Reconquista ("taasvallutamine") on kasutusel, et kirjeldada sajandite pikkust Hispaania kristlike kuningriikide laienemist Pürenee poolsaarel. Rekonkista alguseks peetakse aastat 722, mil loodi Astuuria kuningriik, kõigest 11 aastat pärast mauride sissetungi. Juba 739. aastal aeti moslemi väed välja Galiciast, kus asus keskaegse kristluse üks pühamaid kohti – Santiago de Compostela. See, et Al-Ándalus ülejäänud Hispaaniast taifa (moslemi maaüksus Hispaanias) kuningriiki irdus, aitas kaasa kristlike kuningriikide laienemisele. Kui 1085. aastal vallutati tagasi Toledo, oli peaaegu kogu põhjapoolsem osa Hispaaniast tagasi vallutatud. Peale moslemite taganemist ja väljarännet Hispaaniast 12. sajandil, langesid 13. sajandil sellised suured mauri kindlused, nagu Cordoba 1236 ja Sevilla 1248. Mauridele jäi vaid Granada. 13. sajandil laiendas Aragóni kuningriik oma piire üle Vahemere Sitsiiliani.
1469. aastal ühendati Kastiilia ja Aragóni kuningriigid Isabel I ja Fernando II abieluga. 1492. aastal vallutas ühendatud kuningriik Granada, viimase Ibeeria poolsaare mauride kantsi, 781 aastat islami võimu all olnud linna. Aasta 1492 märkis ära ka Christoph Kolumbuse jõudmise Uude Maailma. Seda ekspeditsiooni, milles osales 3 laeva – Pinto, Nina ja Santa Maria, rahastas Isabel I. Samal aastal aeti Hispaaniast välja ka suur hulk juute – oli alanud Hispaania Inkvisitsioon.
Renessanssiaegsete monarhidena tsentraliseerisid Isabel ja Fernando kuningavõimu kohaliku aadli arvelt. Selle tsentraliseeritud võimu kohta hakati kasutama sõna "España", mis märkis tollal kahte riiki – Kastiiliat ja Aragóni. Nende laiaulatuslike poliitiliste, õigus- ja sõjaväereformide tulemusel sai Hispaaniast suur jõud Euroopas.
Tõus maailmajõuna: renessansist 19. sajandini.
Tänapäeva Hispaaniale ja Hispaania Impeeriumile pani alguse Aragoni, Kastiilia, Leóni ja Navarra kuningriikide ühendamine. Hispaaniast sai väga mõjuvõimas riik Euroopas, see positsioon kestis terve 16. ja 17. sajandi esimesel poolel. Seda soodustasid muidugi koloniaalvaldustest tulenevad rikkused. Oma tippu jõudis Hispaania kahe esimese Hispaaniat valitseva Habsburgi ajal (Carlos I 1516–1556 ja Felipe II 1556–1598). Sellesse perioodi jäävad Itaalia sõjad, Madalmaade ülestõus, sõjaväelised aktsioonid Osmanite riigi vastu, Inglise-Hispaania sõda ja sõda Prantsusmaaga.
Hispaania Impeerium laius pea kogu Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Mehhikos, Põhja-Ameerika keskosas, Filipiinidel, Ida-Aasias, Ibeeria poolsaarel (kaasaarvatud Portugal alates 1580. aastast), Lõuna-Itaalias, Sitsiilia, samuti ka osad tänapäeva Saksamaast, Belgiast, Luksemburgist ja Madalmaadest. See oli esimene impeerium, mille kohta öeldi, et "Päike ei lähe seal kunagi looja". See oli avastuste aeg, tehti julgeid uurimisretki merel ja maal, avati uusi kaubateid üle ookeanide, oli vallutuste ja Euroopa kolonialismi aeg. Koos hinnaliste metallide, vürtside, luksuskaupade ja põllundustaimede saabumisega, tõid Hispaania uurijad ja muudki, tagasi teadmisi, mis muutsid Euroopa arusaamist maailmast.
Hispaanias kutsutakse seda aega Hispaania Kuldseks Ajastuks ja seda intellektuaalset liikumist Salamanca Kooliks.
Aeglane “Hispaania allakäik” algas 17. sajandil, ning selles olid kaasatud ka poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud asjaolud, kuid põhjustajaks oli pidev pinge sõjaväelistes püüete näol – seda kogu Euroopas. Hispaania sõjavägi oli üldiselt edukas laialipaisatud Habsburgide impeeriumi kaitsmisel, kuid see ettevõte viis lõpuks Hispaania kolmekümneaastase sõja ajal pankrotti. 1640. aastaks, mil Hispaania jõud olid Euroopas laiali, kaotas Hispaania Portugali ja selle koloniaalvaldused.
18 sajandi esimesi aastaid täitsid vaidlused päriluse üle. 1701–1714 oli Hispaania Pärilussõda, laiaulatuslik rahvusvaheline konflikt segunenud kodusõjajaga; sõda läks Hispaaniale lõpuks maksma Euroopa maavaldused ja positsiooni Euroopa juhtiva jõuna, kuid säilisid ülemere valdused.
Selle sõja ajal sai troonile uus dünastia – Prantsuse Bourbonid – ning kuulutati välja ka tõeline Hispaania Kuningriik, kui esimene Bourbonist kuningas, Hispaania Felipe V, trooniti 1707 ja ühendati Kastiilia ja Aragon. See tähendas ka paljude piirkondlike privileegide tühistamist.
18. sajand nägi järkjärgulist paranemist ja kasvavat jõukust. Uus Bourboni monarhia võttis eeskuju Prantsusmaalt – moderniseeris majandust ja haldust. Sajandi lõpu poole hakkas kaubandus lõpuks tugevalt kasvama. Ja tänu sellele, et Hispaania saatis brittidele abivägesid, kui Briti kolooniad Ameerika Iseseisvussõja ajal mässasid, sai Hispaania tagasi oma rahvusvahelise positsiooni.
Napoleoni valitsus ja selle tagajärjed.
Hispaania sõlmis 1795 rahu Prantsusmaaga ja viimast toetades kuulutas sõja Suur Britanniale ja Portugalile. Hispaania kohutav majanduslik olukord – ja ka muud faktorid – sundisid Hispaania kuningat troonist loobuma, ja seda Napoleoni venna, Joseph Bonaparte' i kasuks.
Võõrasse monarhi suhtuti põlgusega. 2. mail 1808 tõusis Madridi rahvas üles prantsuse sõjaväe vastu – seda tuntakse Hispaania Iseseisvussõja nime all, britid nimetavad seda Poolsaare sõjaks. Napoleon oli sunnitud isiklikult sekkuma, lüües hispaania vägesid ja anglo-portugali vägesid. Siiski, järgnevad sõjalised aktsioonid Hispaania geriljade poolt ja Wellingtoni anglo-portugali armee kombineeritud Napoleoni kohutava läbikukkumisega sissetungil Venemaale, kihutati 1814 Prantsuse sõjavägi Hispaaniast välja ja troonile naasis kuningas Ferdinand VII.
Prantsuse invasioon oli Hispaania majandusele hävitav ja jättis endast maha sügavalt lõhenenud riigi, mis oli väga aldis poliitilisele ebastabiilsusele enam kui sajandi jooksul. Võimutülid 19. sajandi alguses viisid kõikide Hispaania Ladina-Ameerika kolooniate kaotamiseni, erandeiks vaid Kuuba ja Puerto Rico.
Hispaania-Ameerika sõda.
19. sajandi lõpus kaotas Hispaania kõik endised kolooniad viimseni, kaasaarvatud Kuuba, Puerto Rico, Filipiinid ja Guami USA-le pärast Hispaania-Ameerika sõda 1898. 1899 müüs Hispaania ülejäänud Vaikse ookeani maadest Saksamaale.
1898. aasta katastroof, nagu Hispaania-Ameerika sõda tuntuks sai, andis hispaania kultuurielule tugeva tõukejõu ("Generación de 1898"), milles oli palju kriitilist eneseuurimist.
20. sajand.
20. sajand tõi natuke rahu. Hispaanial oli väike roll "võidujooksus Aafrikale" – koloniseeriti Lääne-Sahara, Hispaania Maroko ja Ekvatoriaal-Guinea. Rasked kaotused Rifi sõjas (Marokos 1920–1926) õõnestasid monarhiat. Diktatuurivalitsus kindral Miguel Primo de Rivera (1923–1931) käe all lõppes Hispaania Teise Vabariigi loomisega. Vabariik pakkus poliitilist autonoomiat Baskimaale, Katalooniale ja Galiciale ning andis naistele hääletamisõiguse.
Järgnes kibedalt, vastu tahtmist võideldud Hispaania kodusõda (1936–1939). Kolm aastat hiljem väljusid sõjast Saksamaa ja Itaalia toetusel võitjana natsionalistlikud jõud, mille eesotsas oli kindral Francisco Franco. Vabariiklasi toetasid Nõukogude Liit ja Mehhiko, kuid neid ei toetanud lääneriigid. Hispaania kodusõda on nimetatud ka Teise maailmasõja esimeseks lahinguks. Franco juhtimise all jäi Hispaania Teises maailmasõjas neutraalseks, ehkki pigem teljeriikide poolt.
Ainus legaalne partei Franco režiimi ajal oli "Falange española tradicionalista y de las JONS" (loodud 1937); partei tähtsustas antikommunismi, katoliiklust ja rahvuslust.
Teise maailmasõja ajal oli Hispaania Francisco Franco juhtimisel osaliselt neutraalne ning ei liitunud ei Kolmikpakti ega Lääneliitlastega, ehkki saatsid Saksamaa vägede koosseisus Idarindele nn Helesinise diviisi.
Pärast Teist maailmasõda hoiti Hispaaniat, mis oli niigi poliitilises ja majanduslikus isolatsioonis, ka ÜRO-st kuni aastani 1955 eemal. Aastal 1953 omandas USA Hispaanias sõjaväelise tugipunkti. 1960. aastatel leidis Hispaanias aset ootamatu majanduskasv, mida kutsutakse ka Hispaania imeks. Sellest kasvas omakorda välja tänapäevane industriaalmajandus koos õitsva turismitööstusega.
Aastal 1967 toimus Gibraltaril hääletus, millel 99,19% elanikest hääletas Suurbritannia võimu poolt. Hispaania valitsus sulges juunis 1969 Gibraltari piiri.
Kui Franco novembris 1975 suri, sai troonile prints Juan Carlos – temast sai riigipea ja kuningas, kelle Franco ise oli eelnevalt määranud. Kui rahvusvaheliselt ja Hispaania siseselt 1978. aastal võeti vastu Hispaania põhiseadus ja kui saabus demokraatia, oli pandud alus poliitilisele autonoomiale. Baskimaal eksisteeris mõõdukas baski natsionalism koos radikaalset natsionalismi toetava terrorirühmituse ETA-ga.
1982. aastal tuli võimule Hispaania Töölispartei (PSOE), mis oli esimene vasakpoolne partei 43 aasta jooksul. 1985. aastal avati Gibraltari piir. 1986. aasta 1. jaanuaril ühines Hispaania Euroopa Majandusühendusega, millest sai Euroopa Liit. Töölispartei asemel sai 1996 üldvalimistel võimule PP – rahvapartei, selleks ajaks oli PSOE võimul olnud 14 aastat.
21. sajand.
1. jaanuaril 2002 lõpetas Hispaania oma ajaloolise rahaühiku peseeta kasutamise ning asendas selle euroga. Sellega kaasnes majanduse kiire kaasajastamine.
2004. aasta 11. märtsil plahvatas Madridi metroos terve pommiseeria. Selles terroriaktis sai surma 191 ja haavata 1460 inimest. Peale selle mõjutas see õudus ilmselt ka plahvatustele järgnenud rahvuslikke valimisi 14. märtsil. Madridi rongiplahvatustel oli väga ebasoodus mõju toona valitsenud konservatiivsele Partido Popularile, kellele küsitlusfirmad olid ennustanud tõenäolist valimisvõitu. Seega aitasid pommitamised kaasa Zapatero parteile Partido Socialista Obrero Español (PSOE), kuna valitsuspartei süüdistas koheselt ETA-t, ehkki asitõendid viitasid islamistidele. 14. märtsil 2004, 3 päeva pärast valimisi, nägigi Hispaania oma uut peaministrit – presidente del Gobierno – Rodríguez Zapaterot, kes oli valitsusjuht 21. detsembrini 2011.


Ratša-Letšhumi ja Khvemo Svanethi.
Ratša-Letšhumi ja Khvemo Svanethi (ka Ratša-Letšhumi ja Alam-Svanethi) on Gruusia piirkond.
Piirkonna ISO 3166 kood on GE-RL.


Khuthaisi.
Khuthaisi (varasem, ebasoovitav eestikeelne nimekuju "Kutaissi") on linn Gruusia lääneosas Rioni jõe ääres kohal, kus jõgi jõuab mägedest tasandikule.
Linna elanike arv oli 235 000 (1989). Ta on suuruselt teine linn Gruusias, Imerethi keskus ning Lääne-Gruusia majanduslik ja kultuuriline keskus.
Alates 2012. aastast hakkab Khuthaisis paiknema Gruusia parlament.
Nimi.
Linna nimi on tuletatud gruusia sõnast "khuata" ('kivine').
Khuthaisi nimi on inglise keeles "Kutaisi" või "Khuthaisi", leedu keeles "Kutaisis",
prantsuse keeles "Koutaïssi", saksa keeles "Kutaissi" ja vene keeles "Кутаиси".
Majandus.
Khuthaisi on tähtis liiklussõlm ja tööstuskeskus.
Linnas toodetakse spetsiaalseid veoautosid mägiteede jaoks, väiketraktoreid, siidi, nahka, jalatseid, keemiatööstuse tooteid.
Rioni jõel ja selle lisajõel Ladžanural ning Inguri jõel on hüdroelektrijaamad.
Kultuur.
Linnas on mitu kõrgkooli (sealhulgas ülikool).
Khuthaisi gümnaasiumis, mis ehitati 1840, on õppinud luuletajad Akaki Tseretheli, Galaktion Tabidze ja Vladimir Majakovski, keeleteadlane Nikolai Marr ning psühholoog Dmitri Uznadze. Hoones on praegu Majakovski-nimeline keskkool.
Linnas on ajaloo-etnograafiamuuseum, helilooja Zakaria Paliašvili majamuuseum, kunstimuuseum.
Linna keskväljakul on Lado Meshišvili nimeline draamateater. Linnas on ka Zakara Paliašvili nimelise Thbilisi ooperiteatri filiaal, nukuteater ja Gruusia Filharmoonia filiaal.
Ajalugu.
Khuthaisist on teateid 6.–2. sajandist eKr Kolchise riigi ajast. Ta on olnud Gruusia riigi (10. sajandist kuni 1122. aastani) ja Imerethi kuningriigi (15.–19. sajand) pealinn.
Vaatamisväärsused.
Jumalaema Uinumise katedraal (Bagrati katedraal)
Ida-Gruusiast Lääne-Gruusiasse Khuthaisini viiva Imerethi maantee ääres on Surami aheliku nõlvadel asuvad külad.
Linna kohal kõrgub Gabašvili mägi. Sellelt avaneb vaade Khuthaisi vanade majade punastest tellistest katustele, mis on ümbritsetud rohelusega, sildadele ja valget värvi uuselamurajoonidele.
Linnas asuvad 10. sajandist kuni 11. sajandi algusest pärit Bagrati katedraali ehk kuningas Bagrat III kiriku varemed.
Bussijaama viiva tee ääres on Kuulsuse memoriaal, mis koosneb kolmest kompositsioonist: "Ema lein", "Viinapuud õitsevad jälle" ja "Võidusõnumi tooja". Nende autor on Merab Berdzenešvili.
Linna lähedal, madalatel metsaga kaetud mägedel on Gelati klooster, mis rajati 12. sajandi alguses. Seal asus ka Gelati Akadeemia (asutatud 12. sajandi alguses), keskaegne ülikool.


Lõuna-Osseetia.
Lõuna-Osseetia on end iseseisvaks kuulutanud ning Venemaa, Nicaragua, Venezuela, Nauru ja Tuvalu poolt tunnustatud vabariik Gruusia territooriumil. Ametlikult Gruusia haldusüksusena ei eksisteeri. Tema alad jäävad Sise-Kharthli, Ratša-Letšhumi ja Khvemo Svanethi, Imerethi ja Mtshetha-Mthianethi piirkonna territooriumile. Osa Lõuna-Osseetiast on Gruusia keskvalitsuse kontrolli all.
Kuulub koos Abhaasia ja Transnistriaga organisatsiooni Tunnustamata Riikide Ühendus.
Nimetust Lõuna-Osseetia (vene keeles "Южная Осетия"), üheaegselt nimetustega "Mägi-Osseetia" ("горная Осетия"), "Lõuna-Osseetia mägialad" ("нагорная полоса Южной Осетии"), "lõuna- ehk Kharthli osseedid" ("южные, или карталинские, осетины"), hakkas Venemaa militaar- ja seejärel tsiviiladministratsioon kasutama 19. sajandi alguses. "Lõuna-Osseetia" tähistas alasid Ratšas, Imerethis, kuid peamiselt Šida Kharthlis, kuhu olid elama asunud Põhja-Kaukaasiast sisse rännanud osseedid, st märkis etnilist territooriumi. Osseete elas ka aladel Kura jõest lõunas (Thrialethi Osseetias).
Lõuna-Osseetia nime kandev haldusüksus moodustati esmakordselt 1922. aastal – Lõuna-Osseedi AO Gruusia NSV koosseisus. Selle autonoomse oblasti koosseisu arvati ka valdavalt grusiinidest elanikkonnaga Šida Kharthli lõunapoolsed tasandikualad (mh Tshinvali linn). Lõuna-Osseetial puudub merepiir.
Pinnamood.
Lõuna-Osseetia hõlmab Suur-Kaukasuse keskosa lõunanõlvad ja Šida Kharthli tasandiku põhjaosa. Mägialadest jäävad Lõuna-Osseetia alale Ratša ahelik, Surami ahelik, Kudaro ahelik, Gudisi ahelik, Haruli ahelik, Lomisi ahelik; kirdeosas asub Keli platoo.
Ligi 90% territooriumist asub kõrgusel üle 1000 m, üle 3500 küündivaid mäetippe on mitu, neist kõrgeim – Halatsa (3938 m). Ühendus üle Kaukasuse Peaaheliku on võimalik (Roka) (2995 m kõrgusel), Zekari (3300 m) ja Dzedo kuru (2994 m) kaudu.
Kliima.
Lõuna-Osseetia kliimas väljendub selgelt kõrgusvööndilisus. Maa kõige madalamal asuvate kohtade hulka kuuluvad Tshinvalis on kõige soojema kuu, augusti keskmine õhutemperatuur 20,7 °С, kõige külmemal kuul, jaanuaris -2,6 °С, sademeid 500 mm aastas. 2000 m kõrgusel ulatuvad samad näitajad vastavalt 13,8 °С, -6,5 °С ja vähemalt 1000 mm-ni.
Mägede kõrgemad tipud on kaetud igilumega.
Vetevõrk.
Suuremad jõed on Didi Liahvi, Patara Liahvi, Khsani, Lehhura ja Medžuda. Kõik jõed kuuluvad Kura jõgikonda.
Suurimad järved on Keli ja Ertso.
Taimestik.
Metsad ja põõsastikud katavad 48% maast. Madalamatel aladel valdavad lehtmets ja põõsastikud. Kõrgemal kasvab lehtmets (tamm, pöök, jalakas, vaher), mis kõrguse kasvades asendub okasmetsaga (kuusk, kohati nulgu ja mändi). Metsaaladest 79% on pöögimetsade all, 10% on tammikuid, okasmetsi 8%. Metsadest kõrgemale jäävad subalpiinsed ja alpiniidud.
Rahvastik.
1970. aasta rahvaloenduse andmetel oli Lõuna-Osseetias osseete (66,5%), grusiine (28,3%) ning venelasi (1,6%). 2009. aasta andmetel on Lõuna-Osseetias 40 000 elanikku.
Rahvusvahelise Kriisigrupi hinnangul 2010. aastast ei ole Lõuna-Osseetiasse jäänud rohkem kui 30 000 elanikku.
Lõuna-Osseetia rahvastik on koondunud maa lõunaossa – suurim on rahvastiku tihedus tasandikualal lõunas, minimaalne põhjaosa kõrgmägedes.
Nii osseedid, grusiinid kui ka venelased on õigeusulised.
Haldusjaotus.
Lõuna-Osseetia Vabariigi asulad ja rajoonid.
Gruusia keskvalitsuse-poolse haldusjaotuse järgi on Lõuna-Osseetia alal olemas Džava ja Leningori rajoon (viimane Ahhalgori rajooni nime all). Tshinvali rajoon on aga liidetud Gori rajooni ning Znauri rajoon Khareli rajooniga.
Ajalugu.
Vanimad inimasusutuse jäljed Lõuna-Osseetia alal pärinevad paleoliidist (Tsone ja Kudaro koopad). 3. aastatuhande alguseks eKr olid tasandikualad lõunas hõlvatud Kura-Araksi kultuuri esindajate poolt.
Pronksi- ja varasel rauaajal (2. ja 1. aastatuhat eKr) oli piirkonna elanikel sidemeid nii Gruusia lääneosa kui ka Põhja-Kaukaasia aladega. Samasse aega jääb klassiühiskonna kujunemine.
Alates 1. aastatuhande 2. poolest eKr kuulus maa Ibeeria riigi koosseisu.
9.–13. sajandil kujunes osseetide esivanematel, alaanidel oma riik, millel oli sidemeid nii Gruusia, Kiievi-Vene kui Bütsantsiga. Mongoli-tatari ning hiljem Timuri retked sundisid osseete taanduma lõunasse – Suur-Kaukasuse mägialadele ning Taga-Kaukaasiasse. Alates 17. – 18. sajandist laienes osseetide asuala Suur-Kaukasuse kõrgmäestikualadelt edasi lõunasse – eelmäestikesse ja tasandikele.
Aastal 1801 liideti Lõuna-Osseetia ala Venemaaga.
Aastatel 1917-1920 oli Lõuna-Osseetia iseseisva Gruusia koosseisus. Sel perioodil leidis aset mitu iseseisvust taotlevate osseetide mässukatset. Võimud süüdistasid osseete koostöös bolševikega. 1920. aastal hukkus osseetide väitel vastuhaku mahasurumisel 5000 osseeti, üle kümne tuhande surnud aga nälja ja tõbede tagajärjel.
20. aprillil 1922 moodustati Gruusia NSV-sse kuuluv Lõuna-Osseedi Autonoomne Oblast, mille elanikest moodustasid osseedid 1989. aastal 2/3.
10. novembril 1989 otsustas Lõuna-Osseetia parlament grusiinide ja osseetide teravnevate suhete taustal kuulutada Lõuna-Osseetia autonoomseks nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks Gruusia NSV koosseisus. Gruusia NSV Ülemnõukogu tühistas Lõuna-Osseetia parlamendi otsuse kui (Gruusia) konstitutsioonile mittevastava.
20. septembril 1990 kuulutas Lõuna-Osseetia Ülemnõukogu Lõuna-Osseetia iseseisvaks nõukogude vabariigiks Nõukogude Liidu koosseisus. Samuti sooviti ühinemist Põhja-Osseetiaga. 10. detsembril 1990 tühistas Gruusia Ülemnõukogu Lõuna-Osseetia autonoomia.
1991. aastal algas 1991.–1992. aasta Lõuna-Osseetia sõda, milles lisaks grusiinidele ja osseetidele osalesid viimaste poolel vabatahtlikud Venemaalt - Põhja-Osseetiast ning kasakad.
14. juulil 1992 sõlmiti Dagomõssi kokkulepe Gruusia ja Venemaa vahel. Selle kohaselt paigutati Lõuna-Osseetiasse rahuvalvejõud (kolm pataljoni - vene, osseedi ja gruusia). Lepiti kokku relvarahus ning loodi konflikti lahendamisega tegelev kontrollkomisjon, kuhu kuuluvad Gruusia, Lõuna-Osseetia, Venemaa ja Põhja-Osseetia esindajad.
Detsembrist 1990 kuni juulini 1992 kestnud konflikti ohvrite arvu hinnatakse 2-4 tuhandele.
Augustis 2008 algas järgmine konflikt, 2008. aasta Lõuna-Osseetia sõda. 26. augustil tunnustas Venemaa Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust. 2. septembril 2008 järgis Venemaa eeskuju ka Nicaragua.
5. augustil 2009 sulges Lõuna-Osseetia piiri Gruusiaga, põhjuseks Gruusiast leviv seagripp ja grusiinide väidetavad provokatsioonid. Pinged Venemaa ja Gruusia vahel kasvasid juuli lõpus.
10. septembril 2009 tunnustas Lõuna-Osseetiat iseseisva riigina Venezuela.


Peruu asekuningriik.
"Siin on loetletud Hispaania kuninga nimel Peruu asekuningriiki valitsenud asevalitsejad."


Uus-Granada asekuningriik.
Uus-Granada asekuningriik (hispaania keeles "virreinato de Nueva Granada") oli Hispaania asekuningriik Lõuna-Ameerikas umbes tänapäeva Colombia, Venezuela, Panama ja Ecuadori territooriumil. Selle keskus oli Santa Fe de Bogotá.
Uus-Granada asekuningriik loodi Peruu asekuningriigist eraldamise teel 29. mail 1717. Ta kaotati 1723 ja taastati lõplikult 1739.
Eraldi asekuningriik loodi sellepärast, et piirkond oli tähtis Lõuna-Ameerika põhilise kullatootmispiirkonnana ning strateegiliselt tähtis oma asendi tõttu, mis võimaldas võidelda salakaubaveoga ja Kariibi mere piraatidega.
Asekuningriigi rahvaarv kasvas 18. sajandi jooksul pidevalt. Sajandi viimaseks veerandiks jõudis iive arvatavalt 1,5 protsendini aastas. 1778. aasta rahvaloenduse järgi oli asekuningriigis (välja arvatud Quito "audiencia" 'sse kuuluvad territooriumid) 742 759 elanikku.


Adžaaria lipp.
Adžaaria lipp on Gruusia Adžaaria Vabariigi lipp. Praegusel kujul võeti kasutusele 2004. aastal.
Adžaaria lipp 2000–2004.
Lipu tumesinine värv sümboliseerib Musta merd, mille rannikul Adžaaria asub. Seitse tähte on kaks Adžaaria linna (Bathumi ja Khobulethi) ja viis rajooni (Helvatšauri, Khobulethi, Kheda, Šuahhevi, Hulo).
Välislingid.
Lipp


Guria.
Guria on 1. järgu haldusüksus Gruusias.
Piirkonna ISO 3166 kood on GE-GU.


Mtshetha-Mthianethi.
Mtshetha-Mthianethi on Gruusia regioon.
Piirkonna ISO 3166 kood on GE-MM.


Samegrelo–Zemo Svanethi.
Samegrelo–Zemo Svanethi (ka Samegrelo–Ülem-Svanethi) on Gruusia 1. järgu haldusüksus.
Piirkonna ISO 3166 kood on GE-SZ.


Kahhethi.
Kahhethi on idapoolseim Gruusia piirkondadest.
Piirkonna ISO 3166 kood on GE-KA.


Khvemo Kharthli.
Khvemo Kharthli (ka Alam-Kharthli) on Gruusia regioon.
Piirkonna ISO 3166 kood on GE-KK.


Samtshe-Džavahhethi.
Samtshe-Džavahhethi on Gruusia 1. järgu haldusüksus.
Piirkonna ISO 3166 kood on GE-SJ.


Šida Kharthli.
Šida Kharthli (ka Sise-Kharthli) on Gruusia 1. järgu haldusüksus.
Piirkonna ISO 3166 kood on GE-SK.
Tema põhjaossa jääb suurem osa end iseseisvaks kuulutanud Lõuna-Osseetia territooriumist.


Ühendkuningriik.
Ühendkuningriik (inglise "United Kingdom", lühendina "UK") on lühendatud nimekuju Suurbritannia eestikeelsest ametlikust nimest "Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik".
Kuigi Suurbritannia saart ning seda ümbritsevaid saari hõlmav Suurbritannia (Inglismaa, Šotimaa ning Wales) on vaid osa sellest riigist (teine suurem osa on Põhja-Iirimaa), on riigi eestikeelne põhinimi Suurbritannia.
Ingliskeelses kirjasõnas eelistatakse kasutada nimekujusid "United Kingdom" ja "UK". Nimekuju "Great Britain" kasutatakse harvem.
"Ühendkuningriik" on KNAB-i järgi lühendnimi, mis on samas staatuses nagu Lõuna-Aafrika Vabariigi kohta "Lõuna-Aafrika" ja Dominikaani Vabariigi kohta "Dominikaani".
Mõnikord kasutatakse selle riigi nimena ka nime "Inglismaa", kuigi Inglismaa ei ole tänapäeval omaette riik, vaid Suurbritannia üks ajalooline osa. Kuigi selline nimekasutus on eesti traditsioonis olemas, ei ole see praeguste keelenormide kohaselt korrektne.
Mõned autorid (näiteks Lauri Vahtre) kasutavad siiski teadlikult Suurbritannia kohta nime "Inglismaa". Inglismaaks on riiki nimetatud ka näiteks raamatus "XIX olümpiamängud: Mexico 1968" (Tallinn 1970).


Hispaania Portugal.
"Siin on loetletud Hispaania okupatsiooni ajal olid Portugalis valitsenud asevalitsejad."


Sri Lanka.
Sri Lanka on saareriik Lõuna-Aasias. Kuni 1972. aastani kandis nime Tseilon.
Saare ümber on kolm veekogu, India ookean, Mannari laht ja Palki väin. Naabriteks on India ja Maldiivid.
Haldusjaotus.
Sri Lanka jaguneb üheksaks provintsiks (sulgudes halduskeskus).


Saksamaa.
Saksamaa (ametlik nimi Saksamaa Liitvabariik) on föderaalne vabariik Kesk-Euroopas. Ta piirneb Taani, Poola, Tšehhi, Austria, Šveitsi, Prantsusmaa, Luksemburgi, Belgia ja Hollandiga. Põhjas moodustavad loodusliku riigipiiri Põhjameri ja Läänemeri.
Pealinn ja valitsuse asukoht on Berliin, mõned üksikud ministeeriumid ja föderaalinstitutsioonid asuvad Bonnis, endise Lääne-Saksamaa pealinnas. Poliitiline ülesehitus on föderaalne ja organiseeritud parlamentaarse demokraatiana. Põhiseaduse järgi määratleb Saksamaa end demokraatliku ja sotsiaalse liitriigi ning õigusriigina. Riik koosneb 16 osaliselt suveräänsest liidumaast. Saksamaa on 82 miljoni elanikuga Venemaa järel elanike arvult teine riik Euroopas ja suurim Euroopa Liidus. Saksamaa on ka ÜRO, Euroopa Liidu, NATO ja G8 liikmesriik.
Asend.
Saksamaa asub Kesk-Euroopas 47°16′15″ ja 55°03′33″ põhjalaiuse ning 5°52′01″ ja 15°02′37″ idapikkuse vahel. Põhjas piirneb Saksamaa Taaniga (piiri pikkus 67 km), kirdes Poolaga (442 km), idas Tšehhiga (811 km), kagus Austriaga (815 km, ilma piirita üle Bodensee), lõunas Šveitsiga (316 km, koos Büsingeni eksklaaviga, kuid ilma piirita üle Bodensee), edelas Prantsusmaaga (448 km), läänes Luksemburgi (135 km) ja Belgiaga (156 km) ning loodes Hollandiga (567 km). Riigipiiri kogupikkus on 3757 km. Loodes ja kirdes moodustavad loodusliku riigipiiri Põhjameri ja Läänemeri, Saksamaale kuulub ka osa Alpidest.
Nimi.
1949. aastast on riigi ametlik nimi "Bundesrepublik Deutschland", eesti keeles Saksamaa Liitvabariik (kuni 1983. aastani Saksa Föderatiivne Vabariik'").
Rahvastik.
Oma 81,8 miljonilise rahvastikuga 2010. aasta jaanuaris on Saksamaa Euroopa Liidu suurima rahvaarvuga riik. Maailmas on ta selle näitaja poolest 15. kohal. Rahvastikutihedus on 229,4 inimest ruutkilomeetri kohta.
Keskmine eluiga on 79,9 aastat. Ühe ema kohta on 1,4 last ja suremus 7,9 1000 inimese kohta aastal 2009. Need näitajad on ühed maailma madalaimad.
91% elanikkonnast moodustavad sakslased. 2004. aasta seisuga registreeriti Saksamaal seitse miljonit välisriikide kodanikku.
Ühe ema kohta on 1,4 last ja suremus 10,9/1000 inimese kohta aastal 2011.
Linnad.
Saksamaa suurimad linnad on Berliin, Hamburg, München, Köln, Frankfurt ja Stuttgart. Suurim liitlinn on Reini – Ruhri piirkond, kus elab 12 miljonit inimest.
Majandus.
Saksamaa oli 2009. aastal SKP suuruse poolest kuues riik maailmas. Saksamaad hinnati samal aastal Hiina järel maailmas teiseks suurimaks eksportijaksja teiseks suurimaks importijaks USA järel.
Saksamaa võttis 1. jaanuaril 2002 kasutusele euro, mis vahetas välja saksa marga.
Tööjõulisi on Saksamaal 43,5 miljonit ja töötus 7,5% (Saksamaa Tööhõiveameti järgi 10,8%).
Eksport.
Saksamaa tähtsaimad ekspordipartnerid on Prantsusmaa 10,2%, Ameerika Ühendriigid 6,7%, Holland 6,7%, Suurbritannia 6,6%, Itaalia 6,3%, Austria 6%, Hiina 4,5%, Šveits 4,4% (2009).
Import.
Saksamaa tähtsaimad impordipartnerid on Holland 12,71%, Prantsusmaa 8,3%, Belgia 7,19%, Hiina 6,89%, Itaalia 5,88%, Suurbritannia 4,76%, Austria 4,55%, Ameerika Ühendriigid 4,25%, Šveits 4,07% (2009).
Energiamajandus.
Aasta 2004 seisuga toodeti Saksamaal kokku 566,9 miljardit kilovatt-tundi (kWh) elektrit, millest eksporditi 50,8 miljardit kWh. Energiajaotumine Saksamaal 2004. aasta seisuga oli järgmine: 40% naftasaadused, 24% kivisüsi, 22% maagaas, 11% tuumaenergia, 2% hüdroenergia ja 2% muu energia. Energiavarudest leidub rikkalikult kivisütt (Ruhri tööstuspiirkonnas) ja pruunsütt (Saksimaal ja Harzi mäestikus). Maagaasi leidub peamiselt Põhja- ja Lõunasaksamaal. Põhjameres ja Põhja-Saksamaal on riigil ka väikesed naftavarud. Suurte jõgede olemasolu (Rein, Elbe, Doonau jne) võimaldab ka hüdroenergia kasutamist, kuid siiski maailma mastaabis suured hüdroelektrijaamad Saksamaal puuduvad. Kuna kõik potentsiaalsed hüdroenergia tootmiseks sobivad kohad on juba kasutusele võetud, siis tulevikus selle osakaal enam tõusta ei saa. Viimasel aastakümnel on Saksamaal kõvasti hakatud rõhku panema ka tuuleenergiale: Saksamaast on saanud maailma suurim tuuleenergiatootja terves maailmas. Aastaks 2021 on otsustatud kõik Saksamaal töötavad tuumaelektrijaamad sulgeda ja sealt tulenev energiapuudujääk asendada rohelise energia näol. Aastaks 2050 on võetud vägagi suurejooneline eesmärk: tõsta taastuvenergia osakaal energiamajanduses 50% peale.
Tööstus.
Suur osa Saksamaal leiduvast toorainest on tänaseks ennast juba ammendanud. Ohtralt on veel naatriumi leiukohti. Harzi mäestikus kaevandatakse veel ka pliid ja tsinki. Saksamaal esineb nii kerge- kui ka rasketööstusettevõtteid. Suurimad tööstusettevõtted paiknevad Ruhri piirkonnas, tooraine olemasolu ja Reini jõe tõttu. Piirkonnas asuvad suured tööstuslinnad nagu Essen ja Dortmund. Ülemaailmset kuulsust on sakslased kogunud enda autotööstusega, mis on väga kõrgelt hinnatud üle terve maailma – Volkswagen ja Daimler AG on ühed suurimad autotootjad terves maailmas (aasta 2001 seisuga tootsid ettevõtted kahepeale ligi 10 miljon masinat). Ka elektroonikatööstuses ollakse tasemel (tänud suurettevõttele Siemens Group). Metallurgias pole Saksamaa küll maailma juhtivamaid riike, kuid Euroopas talle vastast ei ole. Näiteks ollakse Euroopa suurim terasetootja ja eksportija. Alumiiniumi puhul jäädakse alla vaid Norrale. Kergetööstuse hõive riigis suur pole, kuna masstoodang on koondunud odavama tööjõuga riikidesse. Siiski pärinevad paljud arenenud riikides tuntuks saanud brändid just nimelt Saksamaalt (näiteks sportrõivaste bränd Adidas). Kõrgtehnoloogilise tootmise arengueeldused on kõrged. Riigis on selleks vajaminevat kapitali, nõudlust kui ka võimalusi ekspertide väljakoolitamiseks.
Kliima.
Saksamaal valitseb mõõdukas kliima sooja suve ja külma talvega, aga pikemaajalised pakase- ning lumeperioodid on haruldased. Vihma sajab aastaläbi. Talve keskmine õhutemperatuur on 0 °C. Sademete hulk on mõõdukas, 500 mm.
Veestik.
Niiske kliima tõttu on Saksamaa veevarud suured. Jõgede vett tarbivad tööstusettevõtted. Jõgedel kasutatakse veetransporti ning nende vahele on rajatud palju kanaleid. Järvesid on Saksamaal vähe. Kalavarud veekogudes on tühised.
Maastik.
Kolmandik riigi põhjapoolsest osast asetseb Põhja-Euroopa tasandikul. Märgalad ja soised tingimused leiduvad enamasti Hollandi piiri lähedal. Liivases Macklenburgis kirdes on palju jääajast liustike poolt vormitud järvi.
Kesk-Saksamaad kujutab mustritu mägine maa, millest mõningad mäed on juba vormitud iidse vulkaanilise aktiivsuse poolt. Kesk-kõrgmaad jätkuvad idas ja põhjas kuni Saaleni ja liituvad Maagimäestikuga Tšehhi piiril. Berliinist lõunas, riigi kesk-ida osas, on maapind rohkem madal nagu põhjas koos liivase pinnasega ja jõgede ääres asetsevate märgaladega nagu Spreewaldi regioon.
Lõuna-Saksamaa pinnavorme iseloomustavad varieeruvad sirgjoonelised mägede ja kõrgendike ulatused. Lõunapiiril asetsevad Alpid on suurimad mäestikud, kuid erinevalt Šveitsist ja Austriast asetseb Saksamaa pindalal väike osa alpidest. Schwarzwaldi edelapiiril Prantsusmaa lähistel eraldab Reini Doonau ülemjooksust selle idanõlvadel.
Maakasutus.
Saksamaa pindalast (357 021 km²) on 4750 km² niisutamata maa ja 7798 km² kaetud veega. 33% Saksamaast on kaetud põllumaaga ja 31% metsadega. Kõigest 15% on karjamaa jaoks.
Saksamaal on 2389 km rannajoont ja kokku on piirisid 3621 km ulatuses (päripäeva põhjast: Taani 68 km, Poola 456 km, Tšehhi 646 km, Austria 784 km, Šveits 334 km, Prantsusmaa 451 km, Luksemburg 138 km, Belgia 167km, Holland 577 km).
Loomad.
Sealsed suured teed metsades ja mägised teed laiali paisatud asupaikadega sisaldavad üllatavalt varieeruvat ürgset loodust. Paljud regioonid kubisevad ulukitest – mitmeid hirveliike, vutid ja faasanid. Mägi- ja kaljukitsed Alpi regioonides, kelle arvukus on kaitstud mitmete ulukiseadustega. Metssea arvukus, mis tõusis suuresti pärast II maailmasõda jahimääruste tõttu, on nüüd vähendatud, et see loom ei oleks enam ohtlik inimestele ja nende põllusaadustele. Üldlevinud on jänes, favoriitne uluk. Ilves taasesineb Tšehhi piirialadel ja põder ning hunt on juhuslikud sissetulijad idast. Ehkki karu ja hunt on nüüdseks väljasurnud looduses, on metskasside arvukus taas tõusnud pärast II maailmasõda, eriti Eifeli ja Hunsrücki piirkondades ning Harzi mägedes. Tuhkrut, nugist, kobrast ja mäkra võib leida kesk- ja lõuna kõrgendikel. Tavapärased roomajad on salamandrid, mitmed sisalike ja madude liigid, millest ainult rästik on mürgine.
Taimestik.
Pärast Jääaega olid lössi alad kaetud tamme ja pöögi metsadega, mis tänapäevaks on suuremas osas kadunud. Põhja-Saksamaa ranniku liivased alad olid algselt valdavalt kaetud tammikute ja kaasikutega. Need puhastati ja asendati kanarbikuga lammaste karjamaadeks koos pinnase erosiooniga. 19. sajandil kasutati seal kunstliku väetist, et arendada seda maad põllunduseks. Kesk-Saksamaa kõrgendikud on traditsionaalse pöögi valdused. Ehkki pöök suudab elutseda hästi toitainevaesel pinnasel kattes pae- ja liivakivisid, on paljud asendunud männiga madalmaadel ja kuusega kõrgendikel. Saksa metsad on tugevalt saanud kannatada happevihmade käes, milles on suuremas osas süüdi emissioonid (või väävel dioksiidid ja lämmastikoksiidid) elektrijaamadest, tööstushoonestustest ja mootorsõidukitest. Kahju on ka märgatav Kagu-Saksamaal Ore mäestiku lähistes, mis piirneb Tšehhiga ja selle pruunsüsi-põletavate tööstustega.
Järved.
Suurimad järved on Bodeni järv (536 km²), Müritz (117 km²) ja Chiemsee (80 km²).
Religioon ja maailmavaated.
Pärast reformatsiooni on Lõuna-Saksamaa valdavalt katoliiklik ja Põhja-Saksamaa protestantlik. 19. sajandi lõpul algas sakslaste eelkristlike juurte otsimine, mille religioosse müstika pinnal kasvas välja rassistlik natsionaalsotsialism.
Pärast Teist maailmasõda on Saksamaale saabunud hulgaliselt Türgist pärit võõrtöölisi, kes tõid kaasa islami.
Saksamaa suurlinnad on kujunenud paljude Aasia ja Ameerika uusreligioonide keskusteks Euroopas.
Rahvastik numbrites ja paiknemine.
Saksamaa on suurriik, kus elab 82 422 299 inimest, millega on ta rahvaarvult suurim riik Euroopas. Saksamaa iive on olnud üldjoontes juba 18. sajandist positiivne, kuid 21. sajandil on hakanud vaikselt langema, olles hetkel isegi negatiivselt −0,02%. Prognooside kohaselt on aastaks 2050 Saksamaa rahvaarv langenud 70 miljonini.
Saksamaal on rahvastikutihedus 227 inimest ruutkilomeetri kohta, kuid see varieerub riigisiseselt. Suurim on ta endiste/praeguste tööstuspiirkondade lähedal, kuhu on tekkinud suured linnastud (näiteks Ruhri tööstuspiirkond). Väiksem tihedus on Lõuna-Saksamaal, kus mõnevõrra takistavaks faktoriks on mäed. Viimasel aastakümnel on vähenenud ka endise Ida-Saksamaa rahvastikutihedus, kuna hulk inimesi on suundunud elama läände, et leida paremad töövõimalused. Seega rahvastiku paiknemine sõltub nii looduslikest põhjustest kui ka sotsiaalsest olukorrast (töökohtade arv jne). Võrreldes naaberriikidega on Saksamaa suhteliselt tihedalt asustatud, kuna minevikus toimunud sõdade tõttu on riik kaotanud palju endisi territooriume. Naabritest on suurem rahvastikutihedus vaid Madalmaades.
Kultuur.
Saksa keel oli varem "lingua franca" Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas ja on inglise keele järel teine enimõpitud võõrkeel. Saksa kultuur on väga rikas, riiki tuntakse kui "das Land der Dichter und Denker" (poeetide ja mõtlejate maa).
Ajalugu.
Arvatakse, et germaani hõimude etnogenees sai alguse hilisel põhja pronksiajal või kõige hiljem eel-rooma rauaajal. Hõimud hakkasid 1. sajandil eKr liikuma Lõuna-Skandinaaviast ja Põhja-Saksamaalt lõuna, ida ja lääne poole. Nii said nad kokku gallia keltide, pärsia, balti ja slaavi hõimudega Ida-Euroopas. Varasest germaani ajaloost teatakse üldiselt vähe, teatakse vaid nende läbikäimisest ja kaubavahetusest Rooma Impeeriumiga.
1. saj. algusaastatel korraldas Rooma pika sõjalise kampaania Reinist itta jäävatel aladel. Oma võimule allutati mitmed germaani hõimud. 7 pKr kuulutati piirkond rahulikuks ning Germaania asehalduriks määrati Publius Quinctilius Varus. Vallutuskampaaniat juhtinud Tiberius (hilisem keiser) lahkus piirkonnast, et tegeleda Illüürias puhkenud ülestõusuga.
9. aastal toimunud Teutoburgi lahingus said Varuse juhitud Rooma väed germaanlaste ühisväe käest hävitavalt lüüa. Heruskide pealik Arminius oli suutnud koondada rivaalitsevad germaani hõimud Rooma-vastasesse liitu. Kuna Arminius oli ise Rooma sõjaväes teeninud, tundis ta selle nõrku kohti. Ta meelitas Varuse valeinformatsiooni abil Teutoburgi metsa, kus germaanlaste varitsus hävitas kogu Varuse armee. Roomale osutus kaotus niivõrd suureks löögiks, et see sisuliselt loobus edasistest Reini jõe taguse Germaania vallutamise plaanidest.
Aastaks 100, mis on ka Tacituse "Germania" aeg, olid saksa hõimud asustanud enamuse tänapäeva Saksamaa aladest: Reinist Doonauni. 3. sajandi paiku tõstsid pead hulk Lääne-Germaani hõime: alemannid, frangid, saksid, friislased, sikambrid ja tüüringlased. Umbes 260. aastal murdsid needsamad saksa hõimud läbi Limesi frondi ehk liikusid kaugemale Reini ja Doonau jõgedest.
Keskaegne saksa keelse tuumikuga (Austria ja Saksamaa) riik Saksamaa kuningriik tekkis 843. aastal, 800. aastal Karl Suure poolt loodud Karolingide Impeerium jagunemisega Verduni lepingu alusel. Uus tekkinud impeerium püsis 1806. aastani. Selle territoorium ulatus Eideri jõest põhjas Vahemereni lõunas. Tihti viidatakse tekkinud riigile ka kui Püha Rooma Riigile või Vanale Keisririigile. Ametlik riigi nimi oli siiski Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik (ladina keeles "Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicæ").
Algselt pärast Frangi riigist eraldumist jätkus piirkonnas hertsogkondadeks killustumine ning alles Otto I (936–973) valitsemisajal suutis ta Rooma paavsti toetusel allutada hertsogiriigid ning pärast sõjakäiku Rooma end 962. aastal Rooma keisriks kroonida, kuid juba pärast Otto I surma hakkas keisri võim vähenema, seda eriti tema vastuolude tõttu Rooma paavstidega, kes keskajal Euroopas valitseva Rooma-katoliku kirik peana tahtis lisaks vaimulikule võimule ka ilmalikku võimu kõikide keskaegsete riikide valitsejate üle.
Saksi dünastiasse kuulunud keiser Otto I juhtimisel ühendati Lotring, Saksimaa, Frangimaa, Svaabimaa, Tüüring ning Baierimaa. Järgmise dünastia valitsemisajal 11. sajandil liideti Saksa aladega ka Põhja-Itaalia ja Burgundia, ehkki keisrivõimu nõrgestas nn Investituuritüli – konflikt keisri ja paavsti vahel maavalduste küsimuses. Saksa keisrid olid isegi kirikust välja arvatud kuni 1122. aasta Wormsi rahuni. Hohenstaufeni keisrite ajal (1138–1254) suurendasid saksa vürstid veelgi oma mõjujõudu ida ja lõuna suunas Läänemere ristisõdade käigus. Põhja-Saksamaa linnad aga rikastusid Hansaliidu liikmetena.
13. sajandi keskel, kui Hohenstaufenite dünastia hääbus, tekkis mõneks ajaks – 25 aastaks interregnum ehk valitsejata aeg. Ükski valitseja ei suutnud ülal hoida seadusi või õigusi, aadlikud eirasid seadusi, röövrüütlid laastasid maad. Kuna keisrivõim ei kehtinud ja rüütlid omavahel jagelesid, oli vabalinnadel aega ja võimalust oma mõjuvõimu kasvatada. Nii sõlmisidki kaubalinnad kaitseliidu – Hansalinnade liidu. Lõpuks siiski leidus mees, kes sai riigi valitsemisega hakkama – Rudolf I ning pärast tema troonile asumist 1273 olid kõik Saksa keisrid Habsburgide, Wittelsbachide või Luxemburgide dünastiast.
Keiser Karl IV valitsemisajal (1346–1378) viidi SRPR keisririigi pealinna Prahasse ja põhiosa Tšehhi (Böömi)maale, Habsburgide dünastia esindaja Karl V (Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas, Saksa kuningas, Itaalia ja Napoli kuningas, Burgundia hertsog ja Austria ertshertsogi valitsemisajal (1519–1556) asus SRPR keisririigi pealinna Madridis ja põhikeskus Pürenee poolsaarel.
1517. aastal kirjutas Wittenbergis munk Martin Luther oma 95 teesi ning luterlus omas laia levikut Saksamaa vürstiriikides ning Rooma-katoliku kirikust eraldiseisev luteri kirik sai paljudes saksa vürstiriikides 1530. aastal õiguslikuks usutunnistuseks. Lahkarvamused usuküsimustes Rooma-katoliku kirikuga viisid Kolmekümneaastase sõjani (1618–1648), mis laastas Saksamaad. Kolmekümneaastase sõja lõpetas Vestfaali rahu 1648, keisiririik jagati "de facto" paljudeks (300) iseseisvateks vürstiriikideks.
Pärast 1740. aastat valitses Saksamaad duaalsus (kaksikmonarhia) – Austria Habsburgid ja Preisimaa kuningriik. Brandenburgi mark-Preisi kuningriiki valitses 1740. aastast kuningas Friedrich II, kes läks ajalukku kui Friedrich Suur. Saksamaa ühe kuurvürstiriigi esiletõusu aluseks oli Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelmi poolt 1618. aastal Poola kuningalt lääniks Preisimaa ühendamine Brandenburgiga ning tugeva sõjaväe ning hariduse arendamine (Halle ülikooli (1694) ja Teaduste akadeemia (1699) asutamine). Samuti oli Brandenburg-Preisimaa varjupaigaks Prantsusmaa hugenottidele ja teistele (Madalmaade) usuvähemustele, kes leidsid protestantlikul Preisimaal pelgupaiga. Brandenburgi-Preisimaa laienemine toimus ka Poola jagamiste käigus: 1772. aastal Ida-Pommeri, Warmia, Kulmimaa (Chelmnomaa) ja 1792. ning 1795. aastal.
Nimelt alates 1793. aastast oli Saksamaa mässitud esmalt koalitsioonisõdadesse, seejärel Napoleoni sõdadesse. Reinist lääne pool olevad alad kaotati Prantsusmaale. 1803. aastal viidi läbi territoriaalreform. Kirik kaotas palju privileege ja senised 289 pisiriiki koondati 112-ks suuremaks haldusüksuseks. Mõned nendest nagu Baierimaa, Baden, Saksimaa ja Württemberg toetasid Napoleoni sõjas Austria vastu ja 1806 lakkas Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririik olemast. Baierimaa, Baden, Saksimaa ja Württemberg said kuningriigi õigused ning Napoleon lõi Jena jõe lahingus Preisimaad ja Prantsusmaa okupeeris riigi.
Peale seda kui venelaste, austerlaste ja preislaste armee 1813. aastal Leipzigi all Rahvaste Lahingus lõpuks Napoleoni väed purustasid, järgnes prantslaste kaotus brittidele Waterloo lahingus ning 1815. aastal toimus Viini kongress.
Viini kongressil asutati Saksa Konföderatsioon (Saksa Liit), mis koosnes 35-st riigist ja 4 vabalinnast, mida juhtis Bundestag Maini äärsest Frankfurdist, kuid olulist rolli mängis Austria ja selle võimukas kantsler Klemens Wenzel Lothar von Metternich. 1820–1830 toimus Saksamaa kiire industrialiseerimine ja moodustati Saksa tolliliit, mis oli esimene samm ühtse Saksamaa suunas. Hilisem kantsler Otto von Bismarck soodustas ühinemist kõigi sõjaliste ja diplomaatiliste vahenditega.
Mitmete revolutsiooniliste liikumiste valguses Euroopas algatasid intellektuaalid ja keskklass Märtsirevolutsiooni Berliinis. Preisi sõjavägi surus selle 1849. aastal veriselt maha. Samal aastal alustas Preisimaa Saksamaa ühendamist. Selleks sõlmiti koos Saksimaa ja Hannoveriga sama mais leping, mida hakati nimetama Kolme Kuninga Uniooniks. Sellega ühines peatselt 28 Saksa riiki. Sündmuste käiku sekkus Venemaa, kelle survel pidi Preisimaa Olomouci linnas kirjutama alla kokkuleppele Austriaga, millega ta lubas loobuda Saksamaa ühendamise plaanist enda juhtimise alla. Ühtlasi taastati ka Saksa Liit, milles liidriroll kuulus Austriale. Kokkulepet hakati kutsuma Olmützi alanduseks.
Pärast võitu 1866. aastal Austria ja Prantsusmaa üle kuulutatigi Versailles' lossi peegelsaalis 1871. aasta 18. jaanuaril välja Saksa riik.
ja "Saksa Keisririik"
Uut keisiririiki valitses Preisi Hohenzollernite dünastia ning selle pealinnaks oli Berliin. Keisririik ühendas kõiki saksa laialipillutud alasid, peale Austria – "Kleindeutschland" ehk Väike-Saksamaa, mis moodustas koos Ungari ja Böömimaaga Austria-Ungari keisririigi. Alates 1884. aastast hakati asutama ka mõningaid kolooniaid väljaspool Euroopat.
Perioodil peale Saksamaa ühendamist, mida tunti ka "Gründerzeit" nime all, kindlustas Saksa positsiooni keiser Otto von Bismarck, kes lõi rahvusvahelisi liite, alliansse ning piiras senise Euroopa suurvõimu Prantsusmaa mõju diplomaatiliste meetmetega, vältides sõdu. Siiski, Saksamaa hakkas tänu oma ühendamisele teistesse pisut üleolevalt suhtuma ning see muidugi tekitas välissuhetesse mõrasid. Enamikest vastloodud liitudest arvati Saksamaa välja. Täpsemalt: Prantsusmaa lõi uusi suhteid kirjutades 1904 Ühendkuningriikidega alla Entante Cordiale lepingule ning kindlustas oma suhteid Venemaaga. Peale oma Austria-Ungari suhetele jäi Saksamaa üha enam üksi ja isoleerituks.
19. sajandi lõpul püüdis Saksamaa laieneda väljapoole Euroopat ja liitus teiste Euroopa jõududega, et saada osa Aafrikast ja Aasiast (Hiinas). Aafrika alad jagati Berliini Konverentsil Euroopa jõudude all. Saksamaale jäid Ida-Aafrika, Kagu-Aafrika, Togo ja Kamerun. Soov omandada kolooniaid Aafrikas tekitas pingeid "Suurte Jõudude" vahel, s.t Ühendkuningriik, Austria-Ungari, Preisimaa, Venemaa ja Prantsusmaa.
Austria kroonprintsi mõrv 28. juulil 1914 vallandas Esimese maailmasõja. Saksamaa, osana ebaedukatest Keskjõududest, sai maitsta kaotusvalu Liitlasvägede käest. Seda ühes kõigi aegade verisemas kokkupõrkes. Novembris 1918 vallandus Saksa Revolutsioon ning keiser Wilhelm ja kõik saksa vürstid loobusid troonist. 11. novembril 1918 tegi vaherahu sõjale lõpu ja Saksamaa oli sunnitud alla kirjutama Versailles Rahulepingule juunis 1919. Saksamaa kaotas suuri alasid Poolale, Prantsusmaale, Leedule. Reparatsioonikulud olid suured ja pärssisid majandust, tööstust. Leping võeti Saksamaal vastu kui sõja jätk ning selle ränkus olevat otseselt seotud natsismi pea tõstmisega.
Pärast edukat Saksa Revolutsiooni 1918. aasta novembris kuulutati välja vabariik. Weimari Põhiseadus sai kehtivaks, kui president Friedrich Ebert selle 11. augustil 1919 allkirjastas. 1918 loodi Kommunistlik Partei. Loojateks olid Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht. Peale kompartei loodi 1919. aastal ka Adolf Hitleri juhtimisel Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei.
Et kogu riik kannatas Suure depressiooni – majanduslanguse – all, mida tekitasid Versailles' rahu rasked tingimused ja mitu järjestikust ebastabiilset valitsust, siis nõrgenes saksa poliitiliste üksuste, parlamendiliikmete, parteide tähtsaim tunnus: parlamentaarne demokraatia. Seda võimendas veelgi laialtlevinud parempoolsete liikumine (monarhistid, rahvuslased ja natsid). Ekstreemsed poliitilised jõud kasutasid olukorda, kommunistid ja natsionalistid kõigutasid noort demokraatiat. "Dolchstoßlegende" on poliitiline müüt, mis väidab, et Saksamaa kaotas Esimese maailmasõja tänu Saksa revolutsioonile, mitte sõjalisele kaotusele. Teisest küljest, radikaalsed vasakpoolsed kommunistid, nagu näiteks Spartakusbund, oli tahtnud tühistada seda, mis neile tundus "kapitalistliku valitsusena" ning asemele panna Räterepublik – nõukogude vabariik. Mitu parteid suutis lüüa parlamendi vägesid ja toimus tuhandeid poliitiliselt motiveeritud mõrvu. Tulemuseks olid parlamendi poolt hirmutatud valijad ning kõikjale külvatud vägivald ning viha rahva hulgas, kes kannatas töötuse ja vaesuse all. Pärast edutuid valitsuskabinette ei näinud president Paul von Hindenburg alternatiive ning oli parempoolsete nõuandjate poolt nurka surutud – ta nimetas 30. jaanuaril 1933 riigikantsleri ametisse Adolf Hitleri.
27. veebruaril 1933 süüdati Reichstag põlema. Selle sündmuse tagajärjel välja antud dekreet tühistas suure osa Saksamaa kodanike põhiõigustest. Parlamendis vastu võetud aktiga anti Hitlerile täielik seadusandlik võim – ainult Sotsiaaldemokraatlik partei hääletas selle vastu. Kommunistidest parlamendisaadikud olid selleks ajaks juba vangistatud. Võimaliku vastupanu mahasurumiseks kasutas Hitler oma uut võimu ning kehtestas mõne kuuga totalitaarse tsentraliseeritud režiimi. Tööstuse jalule aitamisel keskenduti sõjaväe taasrelvastamisele. 1935. aastal võttis Saksamaa oma kontrolli alla Saar-i ning 1936. aastal Reinimaa (mõlemad piirkonnad olid Versaille rahuleppega kaotatud).
Paralleelselt armee taasrelvastumisega muutus Saksamaa toon välispoliitikas üha agressiivsemaks. 1938. aastal võeti oma kontrolli alla Austria ("Anschluss"), millele järgnes 1939. aastal Tšehhoslovakkia okupeerimine. Ettevalmistava sammuna Poola ründamiseks sõlmiti 1939. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel vastastikkuse mittekallaletungileping ehk nn Molotov-Ribbentropi pakt.
1939. aastal kasvasid militarismist, natsionalismist ja territoriaalküsimustest tekkivad pinged, mis vallandusid 1. septembril välksõjas Poola vastu. Kaks päeva hiljem kuulutasid britid ja prantslased sakslastele sõja ning Teine maailmasõda oligi alanud. 22. juunil 1941 avas Saksamaa Idarinde tungides Nõukogude Liitu. Sellega oli mittekallaletungileping murtud. Peatselt pärast seda, kui Jaapan ründas Ameerikat Pearl Harbouris, kuulutas Saksamaa sõja ka USA-le. Sõda Euroopas lõppes 1945. aasta 8. mail kui Saksamaa kapituleerus.
Pärast sõda sai Saarland Prantsuse protektoraadiks 1947–56.
Natsi režiimi ajal hukati umbes 11 miljonit inimest, sealhulgas 4–6 miljonit juuti (holokaust). Kogu Euroopas on Teine Maailmasõda vastutav 35 miljoni surma eest.
Saksamaa kaotas sõja tagajärjel hukkunutena miljoneid sõdureid ja tsiviilisikuid, kokku ligi 10 miljonit inimest. Lisaks territoriaalsed kaotused. Teistest riikidest oli Saksamaale pagenud või välja saadetud pea 15 miljonit sakslast. Sõjas said kahjustusi pea kõik suuremad Saksamaa linnad.
Saksamaa tingimusteta kapituleerumine lõpetas Teise maailmasõja. Kolme suurriigi juhtide konverents Jaltas määras Saksamaa edasise struktuuri. Potsdamis fikseeriti ka selle üksikasjad. Inglismaa, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit jaotasid Saksamaa ja Berliini okupatsioonitsoonideks, mis pidid jääma kehtima kuni uue, demokraatliku Saksamaa loomiseni.
Külm sõda sai alguse Berliini blokaadist 1948, mis jaotas Saksamaa pealinna Berliini kaheks.
23. mail 1949. aastal kuulutati kolmes läänepoolses okupatsioonitsoonis välja Saksamaa Liitvabariik (Bundesrepublik Deutschland, BDR; Lääne-Saksamaa) ja 7. oktoobril 1949 idapoolses Saksa Demokraatliku Vabariik ("Deutsche Demokratische Republik, DDR"). Seda nimetatakse Saksamaa lõhenemiseks.
Saksa Demokraatlik Vabariik oli sisuliselt NSVL satelliitriik ja Varssavi pakti läänepoolseim riik. Vastupanukatsed, nagu tööliste ülestõus Ida-Berliinis 17. juunil 1953, suruti maha. Paljud SDV kodanikud põgenesid läände. Seepärast otsustas SDV valitsus ehitada läbi Berliini müüri. Müüri ehitamist alustati 13. augustil 1961.
Saksamaa Liitvabariigi esimene kantsler Konrad Adenauer püüdis riiki Lääne-Euroopasse integreerida, arendades laialdast koostööd teiste maadega. 1950 jõustus Marshalli plaani. Kui 1969 aastal valiti liidukantsleriks Willy Brandt, algas Ida ja Lääne lähenemine, mis viis SDV diplomaatilise tunnustamiseni Lääne-Saksamaa poolt.
Saksamaa taasühinemise tegi võimalikuks NSV Liidus toimunud perestroika ja glasnost.
9. novembril 1989 langes Berliini müür. Kolm nädalat hiljem esitas SFV liidukantsler Helmut Kohl kümnest punktist koosneva programmi Saksamaa ühendamiseks. 3. oktoobrist 1990 oli Saksamaa taas terviklik riik.
Alates ühinemisest on Saksamaa võtnud olulise rolli Euroopa liidus ja NATOs. Saksamaa on saatnud rahuvalvekorpuseid Balkanile ja osalenud sõjas Afganistanis ja Iraagis ning on pidanud luuresõda Talibani vastu.


Namiibia.
Namiibia on riik Aafrika lõunaosas Atlandi ookeani rannikul. Piirneb Lõuna-Aafrika Vabariigi, Botswana, Sambia ja Angolaga. Namiibial on 1572 km pikkune rannajoon.
Kuni 1968. aastani kandis Namiibia nime Edela-Aafrika.


Vietnam.
Vietnam on riik Kagu-Aasias Indohiina poolsaare idarannikul. Piirneb Hiina, Laose ja Kambodžaga.
Rohkem kui poole riigi aladest hõlmab tiheda metsaga kaetud Annami mäestik. Tihedama asustusega ja ühtlasi kõige tegusamalt haritavad alad paiknevad Hồng Hà ja Mekongi jõe ääres.
Teise maailmasõja järel oli Vietnam kaheks jagatud, pärast Vietnami sõda (1962–1975) ühendas kommunistlik põhjaosa riigi taas. Tänapäeval on Vietnam üheparteiline riik, mida juhib kommunistlik partei. Alates 1986. aastast on valitsus järginud liberaalset, doi moi (uuendamise) nime all tuntud majanduspoliitikat.
Poliitiline areng.
1996. aasta keskel toimunud kommunistliku partei 8. kongressil tehti ettepanekuid partei ümberkujundamiseks. Partei juhtkond, kes 1950-70 võitles prantslaste ja ameeriklaste vastu, ei soovi poliitika demokratiseerimise oludes võimust loobuda.
Vietnam toimib ikka veel endise, kommunistliku elukorralduse järgi. 146-liikmeline keskkomitee valib 17-liikmelise poliitbüroo. Kõrgeim võimuorgan on uue poliitbüroo alaline komitee. Võimu jagub ka allapoole riigiettevõtete juhtidele, kes kõik on partei liikmed. Ent sellise seaduslikkuse hoidmine ilma majandusideoloogia keskse programmita ei ole kerge. Tuntakse muret sellepärast, et partei on saamas lihtsalt nn. võimuparteiks. Ometigi ollakse ka reformi vastu, sest kardetakse, et kolhooside ja riigiettevõtete kaotamisega libiseb käest otsustav võimuhoob.
Tugevad küljed.
Mitmekülgsed varud. Soodne asend Ida-Aasias.palju odavam tööjõud kui teistes NIC-des, näiteks Malaisias ja Tais.
Nõrgad küljed.
Nõrgad majandusettevõtted teevad täielikule turumajandusele ülemineku raskeks. Tohutu suur sõjajärgne taastamistöö. Sõltuvus lääneriikide, Jaapani ja Hiina abist.
Lühikokkuvõte.
Mõni vaatleja peab Vietnami juba järgmiseks Aasia tiigriks. See on alles kauge tulevikunägemus, ehkki eeldusi on kindlasti. Täieliku turumajanduse saavutamise aluseks on peamiselt põhjaosas paiknevate maavarade varud ja kapitalipuuduses vaevlevale majandusele lääneriikidelt antav abi. Põhimured on erasektori arendamine ja inflatsiooni talutaval tasemel hoidmine. Valitsuse rahaliste vahendite õigele alusele viimiseks on vaja rakendada uut maksukorraldust. Isegi enne Nõukogude Liidu lagunemist oldi Vietnamis veendunud, et tsentraliseeritud plaanimajandusel on raskusi. Eraettevõtluse ergutamine algas 1988. aastal. Enamik raha paigutatakse nafta- ja gaasitööstusesse, turismi, kinnisvarasse ja kergetööstusesse.
Välispoliitika.
Majanduse liberaliseerimine on Vietnami ja USA suhteid parandanud. 1993. aastal tühistas Washington lõpuks abi embargo, lubades Maailmapangal alustada investeerimist ümberkujundamisse ja USA kompaniidel üritada lepinguid saada. Täielikud diplomaatilised suhted kehtestati 1995. aasta keskel. Pärast Vietnami väeosade väljaviimist naaberriigist Kambodžast 1989 paranesid suhted Hiinaga, ehkki piirivaidlused on endiselt pingeallikaks. Punaste khmeeride rünnakud Kambodžas elavate vietnamlaste vastu on rikkunud Vietnami ja Kambodža suhteid.
Kirjandus.
Vietnami kirjakeel tekkis 14. sajandil. Esimene kirjandusklassik oli Nguyen Trai. 16.-17. sajandil sugenes ühiskondlik õiglusetuse teema, viljeleti ka loodus- ja isikulüürikat. 18.-19. sajand oli kirjanduse õitseaeg, mil viljeleti kolonialismivastast kirjandust. 20. sajandil tekkisid seni domineerinud värsskirjanduse kõrvale realism, proosa ja draama. 1920.-30. aastail ilmnes Euroopa mõjul uusromantismi, kuid ühiskondlike vastuolude tugevnedes sai valdavaks kriitiline realism. 1950. aastaist alates kajastab kirjandus aktuaalseid probleeme: sotsialismi ehitamist ja kangelaslikku võitlust USA agressoritega. Lüürika peateema on sotsialismiajastu inimese kujunemine.
Kunst.
Algselt mõjutas Vietnami kunsti India kunst. Ehitati budistlikke kloostreid ja rikkaliku dekooriga templeid. 10. sajandil algas Vietnami põhjaosas Hiina kunsti mõjuaeg. 15.-18. sajandil lisandus skulptuuris ehitusplastikale portreekunst, maalikunsti sugenes enamasti usulise sisuga fresko, hiljem portree. Keskajast alates viljeleti rahvapärast puugravüüri. Käsitöös on tähelepandavad kullassepakunst, luunikerdus ja lakitöö. 19.-20. sajandil hakkas mõju avaldama prantsuse kunst. Sotsialismiajal kujunes domineerivaks suunaks sotsialistlik realism.
Muusika.
16. sajandil rajati esimesed muusikaühingud ja asutati õukonna orkester, milles peale Vietnami rahvapillide oli Hiina omi. Nüüdisajal on tähtis osa patriootilisel ja rahvalaulul. Traditisioonilised teatriliigid on "hat cheo" ja "hat tuong". Viljeletakse eriti "hat cheo" teatrist lähtuvat ooperit. 1960 sai alguse ballett. Hanois on konservatoorium, sümfooniaorkester, rahvapilliorkester, koor ning riiklik laulu- ja tantsuansambel.


Venezuela.
Venezuela (varasem ja praegu mööndav nimekuju: "Venetsueela") on riik Lõuna-Ameerikas. Piirneb põhjas Kariibi merega, kirdes Atlandi ookeaniga, läänes Colombiaga, lõunas Brasiiliaga ja idas Guyanaga.
Majandus.
Riigi suurim majandusharu on naftatööstus. Nafrtamaardlad paiknevad Maracaibo järve ja Venezuela lahe all. Nafta ja naftatooted moodustavad 80% riigi ekspordituludest. Eksporditakse ka boksiiti, alumiiniumi, terast ja põllumajandussaadusi.
Haldusjaotus.
Venezuela jaguneb 23 osariigiks, 1 liiduringkonnaks ja liidusõltkondadeks.
Iseseisvumine.
Seni Hispaania kolooniaks olnud Venetsueela kuulutas end esmakordselt iseseisvaks 1811. aastal. Algas Venetsueela iseseisvussõda. Suveräänsus saavutati pärast võidukat Carabobo lahingt 1821. aastal ning kindlustati võiduga Maracaibo lahingus 1823. aastal.
Kuni 1830. aastani oli Venezuela Gran Colombia riigi osa.


Ukraina.
Ukraina on riik Ida-Euroopas, Mustast merest ja Aasovi merest põhja pool. Ukraina piirneb Rumeenia ja Moldovaga edelas, Ungari ja Slovakkiaga läänes, Poolaga loodes, Valgevenega põhjas ja Venemaaga idas. Pindalalt (603 628 km²) on Ukraina 45. riik maailmas ja suurim tervikuna Ida-Euroopas asuv riik (Venemaa on suurem, kuid asub suuremalt osalt Aasias).
2001. aastal elas Ukrainas üle 48,4 miljoni inimese, 2012. aasta 1. septembril Ukraina statistikaameti andmeil 45 559 058. Rahvaarvult on Ukraina 29. riik maailmas.
Riigi pealinn on Kiiev, riigikeel ukraina keel. 2001. aastal oli Ukraina elanikest 77,8% ukrainlased. Suur osa Ukraina elanikest on õigeusklikud.
Ukraina on unitaarriik, riigikorralt poolpresidentaalne vabariik. Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on Ukrainas lahutatud. 2012. aasta oktoobri seisuga oli Ukraina president Viktor Janukovõtš, peaminister Mõkola Azarov. Ukraina jaguneb 27 haldusüksuseks: 24 oblastiks, 2 riikliku alluvusega linnaks (Kiiev ja Sevastoopol) ja 1 autonoomseks vabariigiks (Krimm).
Ukrainast lõunasse jäävad Must ja Aasovi meri. Maismaapiir on Ukrainal Venemaa, Valgevene, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Moldaaviaga.
Tänapäeval on Ukraina areneva majandusega tööstusriik, kus on ka tugev põllumajandus ja toorainesektor. 2011. aastal oli Ukraina SKP 327,94 miljardit USA dollarit (ligi 7198 dollarit elaniku kohta). Ukraina rahaühik on grivna. 2011. aasta keskmine kurss oli 7,9 grivna 1 USA dollari eest.
Riigi iseseisvus kuulutati välja 24. augustil 1991. Sellele eelnenud 69 aasta vältel kuulus Ukraina Nõukogude Liitu.
Pinnamood.
Suurem osa Ukrainast asub Ida-Euroopa lauskmaal, mida katavad viljakad tasandikud ja stepid.
Ukraina lääneosas asuvad Podoolia kõrgustik, Volõõnia kõrgustik ja osa Ida-Karpaatidest. Seal on ka Ukraina kõrgeim tipp Goverla (2060 m). Krimmi poolsaarel asuvate Krimmi mägede kõrgeim tipp on Roman Koš (1545 m).
Ukrainale kuulub ainuke saar Mustas meres – Zmijinõi ("Maosaar").
Veestik.
Ukraina lõunapiiriks on 2782 km Musta mere ja Aasovi mere rannikut. Suuremad jõed Dnepr, Desna ja Dnestr suubuvad Musta merre. Edelapiiril Rumeeniaga voolab 54 km ulatuses Doonau.
Floora.
Karpaatides kasvavad Euroopa ühed viimased ürgmetsad, need kuuluvad UNESCO maailmapärandi hulka. 16% Ukrainast on kaetud metsadega, peamised puud on pöök, mänd, kask, lepp, haab, tamm, saar ja vaher.
Fauna.
Ukrainas on kohatud 132 liiki imetajaid ja 424 liiki linde, neist 270 pesitsevaid. Mustas meres leidub 4 liiki delfiine.
19. sajandil suri välja metshobune tarpan. Suurtest kiskjatest leidub Karpaatides karu ja ilvest.
Looduskaitse.
Ukrainas on mitukümmend rahvusparki. Vanim neist on 1980 asutatud Karpaatide rahvuspark. Vanim looduskaitseala on 1921 loodud Askania-Nova looduskaitseala.
Haldusjaotus.
Ukraina suurimad linnad on pealinn Kiiev, tööstuskeskused Dnepropetrovsk, Harkiv ja Donetsk, sadamalinnad Odessa, Jalta ja Mõkolajiv.
Ukraina on jaotatud 24 oblastiks (область; "oblast"), üheks autonoomseks vabariigiks (автономна Республіка; "avtonomna respublika") ja kaheks keskalluvusega linnaks (місто; "misto").
Pärast NSV Liidu lagunemist on Ukraina ja Venemaa Föderatsioon vaielnud Sevastoopoli linna ja Krimmi poolsaare (endise NSV Liidu Musta mere laevastiku tugibaasi) kuuluvuse üle. Varema Venemaale kuulunud Krimmi andis 1954. aastal Ukrainale üle Nikita Hruštšov. 1991. aasta detsembris hääletati Krimmis Ukraina iseseisvuse poolt, kuid juba 1992. aastal algatasid kohalikud venelased kampaania Krimmi tagastamiseks Venemaale. 1997. aastal sõlmitud Vene-Ukraina sõpruse, koostöö ja partnerluse lepinguga tunnustas Venemaa Ukraina piire ja territoriaalset puutumatus, ent ka pärast seda on Vene poliitikud korranud nõudmisi Krimmi üleandmiseks Venemaale.
Rahvastik.
Ukraina keele emakeelena rääkijate osakaal piirkonniti.
Rahvaarv.
Rahvaloenduse järgi elas 5. detsembril 2001. aastal Ukrainas 48 457 100 inimest.
Statistikaameti andmetel elas Ukrainas 1. jaanuaril 2008. aastal 46 372 700 inimest, sealhulgas oli linnaelanikke 31 668 800 inimest ja maaelanikke 14 703 900 inimest ning 1. jaanuaril 2012. aastal 45 633 600 inimest.
Rahvuslik koostis.
2001. aasta rahvaloenduse andmeil oli 77,8% Ukraina elanikest ukrainlased.
Suurim vähemusrahvus Ukrainas on venelased (2001. aasta seisuga 17,3%). Ülejäänud vähemusrahvuste osakaal on märksa väiksem (valgevenelased 0,6%, moldaavlased ja krimmitatarlased 0,5%, bulgaarlased 0,4%, ungarlased, rumeenlased ja poolakad 0,3%, juudid, armeenlased, kreeklased ja tatarlased 0,2%, muud 1,2%).
Ukraina alad on ajaloos olnud korduvalt jagatud eri riikide, peamiselt Poola, Venemaa ja NSV Liidu vahel. Nõukogude võimu aastail arendati Ukrainas eelkõige maavarade kaevandamist ja rasketööstust, mille tarvis loodud suurettevõtetesse suunati Ukrainasse töölisi ja spetsialiste kogu Nõukogude Liidust. Selle tagajärjel on tööstuslikus Ida-Ukrainas märksa rohkem venelasi kui põllumajanduslikus lääneosas, kus domineerivad ukrainlased. Samuti on Krimm valdavalt venelaste asuala.
Ajalooliselt silmapistev vähemus on ka krimmitatarlased. 1944. aastal küüditati Krimmis elanud tatarlased Kesk-Aasiasse, tagasi hakkasid nad tulema alles 1990. aastatel. Nüüdseks on Krimmis tatarlasi umbes 250–300 000, ligikaudu 100 000 on jäänud Kesk-Aasiasse. Samas ei ole kodumaale naasnud krimmitatarlastele tagastatud konfiskeeritud vara, see tõstab aga rahvaste vahelisi pingeid.
Riigikaitse.
Ukraina maaväed koosnevad kolmest operatiivalluvusega armeedegrupist (endiste Kiievi, Karpaatia ja Odessa sõjaväeringkondade baasil) – "Põhi" (staap Tšernigivis), "Lääs" (staap Lvivis) ja "Lõuna" (staap Odessas). Relvajõud koosnevad 5 armeekorpusest, 16 diviisist ja 11 üksikbrigaadist.
Sisejulgeolek.
Ukraina Rahvuslik julgeoleku- ja kaitsenõukogu, Ukraina Presidendi juures asuv poliitilise analüüsi- ja prognoosikeskus, Ukraina Kaitseministeeriumi Luure Peavalitsus, Ukraina Julgeolekuteenistus, Ukraina Välisluureteenistus, Ukraina Maksumiilits, Ukraina Rahvuslik Juurdlusbüroo ("НБР"), Ukraina SM Eriotstarbeline miilits, Ukraina Riiklik informatsiooni tehnilise kaitse teenistus, Riigipiirikaitse Operatiivjälitusvalitsus.
Ukraina majandus.
Põllumajanduspiirkonnana oli Ukraina tähtis juba Tsaari-Venemaa jaoks. Nõukogude ajal oli Ukraina NSV suuruselt teise majandusega liiduvabariik NSV Liidus, sealne tööstus ja põllumajandus mängisid Nõukogude plaanimajanduses tähtsat rolli. Nõukogude riigi lagunedes läks Ukraina üle turumajandusele.
Üleminekuaeg oli Ukraina jaoks raske. Kui 1991. aastal võitles valitsus esmatarbekaupade defitsiidiga, siis järgnevail aastail oli probleemiks hüperinflatsioon: 1993. aastal püstitas Ukraina maailmarekordi inflatsioonis aasta kohta. Toetused riigiettevõtetele ja põllumajandusele neelasid suure osa riigi eelarvest, kohati levis barterkaubandus. Struktuursete majandusreformide ja privatiseerimise toel saadi siiski jagu suuremast osast probleemidest.
Tänapäeval on Ukraina areneva majandusega tööstusriik, kus on ka tugev põllumajandus ja toorainesektor. Riigis on laiaulatuslik rasketööstus, Ukraina on üks suuremaid metallirafineerijaid Ida-Euroopas. Arenenud on kõrgtehnoloogiline tootmine, sealhulgas IT. Ukrainas valmistatakse pea kõiki transpordivahendite liike, areneb ka kosmosetööstus ning Ukrainal on oma kosmoseagentuur.
Energiaallikad imporditakse peaaegu täielikult, nafta- ja gaasivarustuses sõltub Ukraina Venemaast; see on tinginud ka riikidevahelisi probleeme. 25% tarbitavast maagaasist toodab Ukraina ise, 30% tuleb Venemaalt ning 40% Kesk-Aasiast Venemaa kaudu, samas liigub 85% Vene gaasist Euroopasse Ukraina kaudu. 2007. aastal tuli Ukrainas toodetavast energiast 47,4% söest ja gaasist, 47,5% tuumajaamadest ning 5% hüdroelektrijaamadest. Neli tegutsevat tuumaelektrijaama asuvad Kuznetsovskis, Enerhodaris, Južnoukrainskis ja Netišõnis.
Euroopa riikide seas on Ukraina turistide külastuste arvult 8. kohal. Turismi soosib Ukraina mitmekesine loodus: Karpaadid on populaarsed suusatajate, matkajate, jahimeeste ja kalastajate seas, Musta mere rannikul aga asuvad tuntud kuurordid, näiteks Jalta. Mitmekesise ajaloo tõttu on Ukrainas huvitav arhitektuur, omapärase kultuuriga linnadena on Kiievi kõrval tuntud ka Lviv ja Odessa. Ukrainas on rikkalik köök, millest on ülemaailmselt tuntud näiteks borš, vareenikud ja kapsarullid ("golubtsõ"), kiievi kotlet, kartulikotletid, soolapekk ja pipraviin; samuti kasvatatakse seal viinamarju ja valmistatakse veini.
Suurem osa Ukraina ekspordist läheb Euroopa Liitu ja SRÜ riikidesse. Suurimad firmad kuuluvad börsiindeksisse PFTS, nendega kaubeldakse Ukraina börsil.
Maailmapank liigitab Ukraina keskmise sissetulekuga riikide hulka. Riigi majanduses nähakse tugevat arengupotentsiaali, mis aga saab realiseeruda ainult ulatuslike majandus- ja juriidiliste reformide toel. Ehkki 1990. aastate alguse majanduslangusest saati püsib Ukraina majandus suhteliselt stabiilne, pidurdavad selle arengut monopolid rasketööstuses, infrastruktuuri ja transpordi nõrkus, korruptsioon ja bürokraatia. 2011. aastal oli Ukraina SKP 327,94 miljardit USA dollarit (ligi 7198 dollarit elaniku kohta).
Ukraina rahaühik on grivna. 2011. aasta keskmine kurss oli 7,9 grivna 1 USA dollari eest.
Ukraina kultuur.
Ukraina kultuur on kujunenud Ida ja Lääne vastasmõjus. Paljugi sellest on ühine teiste slaavi rahvastega, eelkõige venelastega. Lisaks keelelisele sarnasusele tugevdas sidemeid ka Ukraina pikaajaline kuulumine Vene võimu alla, mistõttu ukrainakeelse kultuuri areng oli pikka aega pärsitud.
Ukraina arhitektuurile, kirjandusele, muusikale ja rahvakommetele on avaldanud tugevat mõju ka riigis valitsev õigeusk. Nii on näiteks soorollid Ukrainas tänini traditsioonilisemad ja vanavanemad mängivad lastekasvatuses suuremat rolli kui Läänes.
Ukraina kirjandus sai alguse juba 11. sajandil, pärast Kiievi-Vene ristimist. Toonane kirjandus oli peamiselt liturgiline ning kirjutatud kirikuslaavi keeles. Iseseisev kirjandus arenes Ukrainas 14.–16. sajandil, suuresti Poola ja Vene mõju all. Suulise kirjanduse arengut mõjutas kasakakultuuri väljaarenemine, kus sündis uut laadi eepiline luule. 17.–18. sajandil oli ukraina keeles avaldamine keelatud, keelu kadudes sündis 18. sajandi lõpuks ka modernne ukraina kirjandus. 1830. aastail arenes Ukraina romantism, mille üks tuntumaid esindajaid oli rahvuslik luuletaja ja maalikunstnik Tarass Ševtšenko.
1863. aastal keelati Venemaal täielikult ukrainakeelsete teoste trükkimine. See sundis ukraina kirjanikke kas avaldama oma teosed vene keeles või trükkima neid piiri taga, Austria-Ungarile kuulunud Galiitsias. Nii tuntaksegi mitmeid ukraina autoreid, teadmata alati, et nad on pärit Ukrainast – üks selliseid on Nikolai Gogol. Keeldu ei tühistatud ametlikult, kuid pärast 1917. aasta revolutsiooni ja bolševike võimuletulekut muutus see tähtsusetuks. Ukraina kirjanduse õitseng kestis 1930. aastateni, mil Jossif Stalin kehtestas Nõukogude kunstis ja kirjanduses sotsialistliku realismi ainuvalitsuse. Täielikult taastus Ukraina kultuurielu sellest alles pärast riigi iseseisvumist 1991. aastal.
Ukraina on tuntud spordiriik, Nõukogude ajal esindasid paljud ukrainlased rahvusvahelistel võistlustel NSV Liitu. Tuntud on näiteks kergejõustiklane Sergei Bubka, jalgpallurid Oleg Blohhin ja Ihor Belanov. Tänapäeva sportlastest on kuulsad poksijad Vitali ja Volodõmõr Klõtško. 2012. aastal võõrustas Ukraina koos Poolaga Euroopa meistrivõistluseid jalgpallis.
Ajalugu.
Ukraina territooriumil moodustus esimene slaavlaste riik – Kiievi-Vene Suurvürstiriik, 9. sajandil. 11. sajandi keskpaigas osalisvürstide omavaheliste võimuvõitluste pärast riik lagunes ja seniste Kiievi suurvürsti võimu alla kuulunud vürstiriikide iseseisvumise tulemusena kujunes iseseisev Lääne-Euroopale orienteeritud Kiievi vürstiriik.
Kiievi vürstiriik eksisteeris iseseisvalt kuni 1362. aastani, mil liitus Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigiga ning moodustas 2/3 Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi territooriumist oma lääne-slaavi päritolu elanikkonnaga; aastatel 1471–1654, kuulus Ukraina koos Valgevenega Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi koosseisus Rzeczpospolita riiki.
1657–1667 Vene-Poola sõja tulemusel Ukraina liideti Andrussovo rahulepinguga Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jagati eri riikide vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks sai aga Ukrainat poolitav Dnepri jõgi.
1700. aastal alanud Põhjasõja ajal alustas iseseisvussõda Ukraina hetman (1687–1709) Ivan Mazepa, kes sõlmis liidulepingu Venemaa tsaaririigiga sõjas olnud Rootsi kuninga Karl XII-ga. 1708. aastal Mazepa ja Karli vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi Ukraina pärast Venemaaga peetud sõja edukat lõppu saama iseseisvuse, kuid Rootsi vägede kaotatud Poltava lahing lõpetas selle vabanemiskatse Venemaast.
1917. aasta veebruari ja oktoobrirevolutsiooni järel püüdsid ukraina rahvuslased kehtestada rahvusriiki Ukraina Rahvavabariiki, kuid Ukrainas toimunud Saksa okupatsiooni, Nõukogude okupatsiooni ja Nõukogude-Poola sõja tulemusena ei suutnud ukrainlased oma iseseisvust kindlustada ning Ukraina jagati Nõukogude Venemaa ja Poola vahel.
1939. aastal alanud Teise maailmasõja alguses NSV Liidu kallaletungiga Poolale okupeeriti Poola riigi koosseisus olnud Ukraina alad ja moodustati NSV Liidu koosseisus Ukraina NSV.
Teise maailmasõja käigus okupeeris Saksamaa Ukraina ning Nõukogude väed hõivasid Ukraina uuesti 1944. aastal.
Ukraina iseseisvus taas 24. augustil 1991. aastal pärast NSV Liidu lagunemist.


Laos.
Laos on merepiirita riik Kagu-Aasias Indohiina poolsaarel. Piirneb Kambodža, Vietnami, Tai, Myanmari ja Hiinaga. Väljapääsu meredele tal ei ole.
Laos oli 1949. aastani Prantsusmaa protektoraat.
1354. aastal rajati praeguse Laose alale Lan Xangi kuningriik.
Haldusjaotus.
Provintsid jagunevad 140 ringkonnaks, mis jagunevad rohkem kui 11 000 vallaks.


Prantsusmaa.
Prantsuse Vabariik on Lääne-Euroopa riik, mille naaberriigid on Belgia, Luksemburg, Saksamaa, Šveits, Itaalia, Monaco, Andorra ja Hispaania.
Prantsusmaa on Euroopa Liidu asutajaliige, kuulub NATO-sse ja on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige.
Pinnamood.
Põhja-Prantsusmaal, eriti Île-de-France'is ja selle ümbruses, domineerib Pariisi nõgu, mis on riigi suurim tasandik. See ala on kohati väga tasane. Teda on võrreldud üksteise sisse laotud aina väiksemate taldrikutega. Nõo välisnõlvad on järsud, sisenõlvad laugjad. Pariisi linn asub selle nõo keskel. Nõo idaäärel on peamiselt lubjakivist koosnevad looduslikud vallid, mis on aidanud Pariisi ida poolt kaitsta. Lääne pool, La Manche'i ääres, moodustavad mäeseljandikud sakilisi kriidikaljusid. Põhja pool läheb Pariisi nõgu üle Flandria ja Edela-Euroopa tasandikeks.
Pariisi nõost kirde ja ida pool on keskmise kõrgusega Ardennide (põhiliselt väljaspool Prantsusmaad) ja Vogeeside mäed, mis on osa teisele poole Reini jõge üle Kesk-Saksamaa ulatuvast mägede vööndist.
Lääne-Prantsusmaal moodustavad vanad kivimid, põhiliselt graniidid ja kildad, Armorica massiivi Bretagne'is ning Normandias Cotentini poolsaarel.
Edela poolt on Pariisi nõgu madala läve (Poitou värava) kaudu ühendatud Akvitaania madalikuga. Biskaia lahe äärsetel Akvitaania aladel (Landes'is) on palju liivaseid alasid (kuni 100 m kõrguste liivaluidete ahelik) ning mõned Prantsusmaa tasasematest aladest.
Lõuna-Prantsusmaa keskosas domineerib Prantsusmaa suurim mägine ala, keskmise kõrgusega Keskmassiiv, mis koosneb peamiselt vulkaanilise päritoluga kõrgustikest. Nende mägede pind on väga kulunud. Massiivi keskosas asub Auvergne. Seal domineerib vulkaaniline platoo, millel on vanu koonuseid ja kraatreid. Massiivi lõuna- ja kaguosas on karstistunud platoo, mida liigendavad sügavad kanjonid. Massiivi loode-, kirde- ja idaosas on kristallilised platood (sealhulgas Limousin ja Sevennid).
Keskmassiivis on 1200...1800 m kõrgusi mäetippe. Selline maastik raskendab kommunikatsioone ja pärsib majandustegevust.
Rhône'i jõest ida pool, kus Vahemere äärde ulatuvad Alpid, on rannajoon sakiline.
Rhône'ist lääne pool laiub Keskmassiivi äärtest lõuna pool lai viljakas Languedoci tasandik.
Prantsusmaa kagu- ja edelapiiril on Euroopa kohta väga kõrged mäed. Keskmassiivist ida pool, teisel pool Rhône'i-Saône'i orgu, on algul Juura mäed ning seejärel Alpid. Viimased algavad Prantsusmaal Vahemere äärest, kus neid hüütakse Ranniku-Alpideks ning suunduvad põhja poole. Seejärel pöörduvad itta ning jõuavad Šveitsi ja Põhja-Itaaliasse. Prantsuse Alpid on kõrged ja sakilised. Liustike toimel on neil eriti põhjaosas laiad orud ning mäestiku siseorgudesse pääseb hõlpsasti ligi. Alpides asub Euroopa kõrgeim tipp Mont Blanc (4808 m).
Prantsusmaa ja Hispaania piiril kõrguvad Püreneed on Alpidest madalamad, kuid jätavad võimsama mulje. Nad on moodustunud ühestainsast maakoore plokist. Nad on pööratud järsema küljega Prantsusmaa poole. Et liustikke on seal olnud vähe, ei ole nad nii hõlpsasti ligipääsetavad nagu Alpid. On vaid mõned raskesti ületatavad kurud mäestiku keskosas. Prantsuse Püreneede kõrgeim tipp on Pic de Vignemale (3298 m), kuid Hispaania poolel ulatuvad Püreneed 3350 m kõrguseni.
Loodusvarad.
Prantsusmaal on rikkalikult järgmisi loodusvarasid: kivisüsi, rauamaak, boksiit, tsink, uraan, antimon, arseen, kaaliumkarbonaat, päevakivi, puit ja kala.
Prantsuse Guajaanas leidub aga kullasetteid, petrooleumit, kaoliini, nioobiumi, tantaali ja savi.
Maakasutus.
Haritavat maad on Prantsusmaal 33,46% (Prantsuse Guajaanas 0,13%). Niisutatud maad on 26 000 km2, koos meretaguste aladega 26 190 km2.
Looduslikud ohud.
Prantsusmaal on looduslikeks ohtudeks üleujutused, lumelaviinid, tormid, põuad, metsatulekahjud. Ülemere piirkondades on ohtudeks orkaanid ja üleujutused; vulkaanilist aktiivsust on Guadeloupes, Martiniques ja Reunionis.
Riigikord.
Prantsusmaa on poolpresidentaalne vabariik. Parlament koosneb Rahvuskogust ("Assemblée nationale"), mis valitakse iga 5 aasta tagant ja Senatist, mille senaatorite mandaat kestab 6 aastat. President valitakse iga 5 aasta tagant. Prantsusmaa president on alates 2012. aasta 15. maist François Hollande, kes sai presidendivalimistel 52% häältest. Nicolas Sarkozy võttis 48% häältest.
Haldusjaotus.
Prantsusmaa piirkonnad ("région métropolitaine", mitmuses "régions métropolitaines")
Lennundus.
Prantsusmaal on 474 lennujaama, millest 297 on asfalteeritud hoovõturadadega. Suuremaid lennujaamu, mille hoovõturada on pikem kui 3 047 m, on 14. Prantsusmaa suurim lennujaam on Pariisi Charles de Gaulle'i lennujaam, mis aastal 2009 teenindas 57 906 866 reisijat. Maailmas on ta selle näitaja poolest kuuendal kohal ja Euroopa Liidus teisel kohal. Prantsusmaa rahvuslik lennufirma on Air France, mis on ühtlasi üks maailma suurimaid.
Raudteed.
Prantsusmaa raudteevõrk on 29 213 km pikk. See on Lääne-Euroopas Saksamaa järel suuruselt teine.
Sõiduteed.
Prantsusmaa teedevõrk on 1 027 183 km pikk. See on suuruselt maailmas seitsmendal ja Euroopas esimesel kohal.
Majandus.
Prantsusmaal on maailmas suuruselt viies sisemajanduse kogutoodang (SKT). Prantsusmaa võttis 1. jaanuaril 2002 kasutusele euro, mis vahetas välja prantsuse frangi.
Tööjõulisi on Prantsusmaal 28,1 miljonit. Töötus oli 2009. aastal 9,1% ning 2008. aastal 7,4%.
Eksport.
Prantsusmaa tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 15,88%, Itaalia 8,16%, Hispaania 7,8%, Belgia 7,44%, Suurbritannia 7,04%, Ameerika Ühendriigid 5,65%, Holland 3,99% (2009).
Import.
Prantsusmaa tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 19,41%, Belgia 11,61%, Itaalia 7,97%, Holland 7,15%, Hispaania 6,68%, Suurbritannia 4,9%, Ameerika Ühendriigid 4,72% ja Hiina 4,44% (2009).
Energeetika.
77% tarbitavast elektrienergiast toodetakse tuumaelektrijaamades.
2007. aastal toodeti 535,7 miljardit kWh elektrit, millest kasutati 447,2 miljardit kWh. 2008. aastal eksporditi 58,69 miljardit kWh ja imporditi 10,68 miljardit kWh.
Gallia.
Praeguse Prantsusmaa ala, mida asustasid peamiselt gallialased ja teised keldi rahvad (erandiks olid baskid territooriumi edelaosas ja liguurid lõunarannikul), moodustas 1. sajandist eKr 5. sajandini pKr Vana-Rooma riigi Gallia piirkonna põhiosa.
Frangid.
Aastal 486 vallutas saali frankide juht Chlodovech I Rooma ala Loire'i ja Somme'i jõe vahel. Seejärel ühendas ta suurema osa Põhja- ja Kesk-Prantsusmaast oma võimu alla ning võttis 496 vastu kristluse katoliiklikul kujul, eelistades seda teiste germaanlaste juhtide poolt omaks võetud arianismile.
Pärast Chlodovechi surma (511) jagati tema riik mitu korda mitme valiseja vahel, nii et tema Merovingide dünastia pidi lõpuks loovutama tegeliku võimu majordoomustele, kelle amet oli päritav. Viimastest sai lõpuks Karolingide dünastia. Aastal 751 kuulutas Karl Martelli poeg Pippin III (Pippin Lühike) end ka vormiliselt kuningaks.
Karolingide võimu kulminatsioon oli Pippini poja Karl Suure valitsemisaeg. Aastal 771 taasühendas ta frankide alad, 774 vallutas Lombardia kuningriigi Põhja-Itaalias, 788 liidendas oma riigiga Baieri, 796 lõi Doonau tasandiku avaare, 801 tungis islamiusulise Hispaania aladele kuni Barcelonani välja ning 804 alistas pärast pikka võitlust Alam-Saksi.
Paavst Leo III kroonis 800 Karl Suure roomlaste keisriks ehk Lääne-Rooma keisriks, tunnustades tema saavutusi ning poliitilist tuge paavstlusele. Kui suri Karl Suure poeg Ludwig I Vaga, kes oli keiser 814–840), jagati keisririik 843 Verduni lepinguga viimase kolme poja vahel. Pärast lühikest taasühendatust aastatel 884–887 ei olnud keisririigi lääneosa (tulevase Prantsusmaa kuningriigi) valitsejatel enam keisririiki.


Saalihoki.
Saalihoki on siseruumides mängitav jäähoki sarnane võistkondlik sportmäng. Kaks võistkonda võistlevad teineteise vastu plastmassist hokikeppidega eesmärgiga lüüa kerge aukudega plastmasspall vastasvõistkonna väravasse.
Saalihoki sai alguse koolidest ja on lisaks võistlusspordile populaarne harrastussport. Suurima populaarsuse on ta saavutanud Soomes, Rootsis ja Šveitsis. Populaarsus kasvab jätkuvalt nii Euroopa riikides kui ka Aasias (Singapur, Jaapan, Taiwan).
Maailmameistrivõistlusi on peetud alates 1996. aastast. Nii meeste kui ka naiste maailmameistrivõistlusi peetakse iga kahe aasta järel, paarisaastatel meeste, paaritutel naiste MM. 2008. aastal mängis Eesti koondis esimest korda saalihoki A-divisjoni MM-võistlustel, mis korraldati Tšehhis 6.-14. detsembril.


Mägi-Karabahh.
Kaardil tumedamana kujutatud ala on ligikaudne armeenlaste poolt okupeeritav territoorium Aserbaidžaanis; lisaks on tähistatud endise Mägi-Karabahhi AO piirid.
Mägi-Karabahh (aserbaidžaani keeles "Dağlıq Qarabağ", armeenia keeles Արցախ ("Artshahh")) on endine autonoomne oblast (AO) Aserbaidžaani koosseisus, mille staatuse ümber puhkes 1980. aastate lõpus relvastatud konflikt aserite ja armeenlaste vahel. Selle konflikti üheks katalüsaatoriks said märtsis 1988 Aserbaidžaanis Bakuu lähistel Sumgaidis toimunud armeenlaste ja aserite vahelised kokkupõrked, mille käigus aserite enamus tarvitas ulatuslikku vägivalda armeenlaste suhtes.
Staatus.
Aserbaidžaani haldusüksusena Mägi-Karabahhi ei eksisteeri. Tema territoorium on jagatud rajoonide vahel, mille piirid alati ei järgi (näiteks põhjaosas) endise Mägi-Karabahhi AO piire.
"De facto" on tegu Aserbaidžaani keskvalitsusest sõltumatu Mägi-Karabahhi Vabariigiga, mis lisaks endise autonoomse oblasti aladele hõlmab ka ümberkaudseid piirkondi (vt kaarti). Mägi-Karabahhi Vabariiki pole ametlikult tunnustanud ükski riik, ka mitte Armeenia.
Hoolimata Armeenia ja Aserbaidžaani vahelisest relvarahust, jätkub nende vahel Mägi-Karabahhis madala intensiivsusega sõda, millega kaasnevad inimohvrid. USA, Prantsusmaa ja Venemaa vahendavad Armeenia ja Aserbaidžaani valitsusdelegatsioonide läbirääkimisi. Välja on käidud ettepanek korraldada rahvahääletus, mille toimumise aeg määratakse kindlaks edaspidi, et lõplikult otsustada piirkonna staatus, tuua mõned maa-alad tagasi Mägi-Karabahhi kontrolli alla ja tagada julgeolek piirkonnas.
Aserbaidžaani president Ilham Alijev ja Armeenia president Serž Sargsjan kohtusid 2. novembril 2008 Moskvas Venemaa presidendi Dmitri Medvedjeviga. Kõneluste lõppedes kirjutati alla deklaratsioonile, milles nad kinnitasid soovi jätkata läbirääkimisi, ja pärast seda ongi nad omavahel kohtunud, sealhulgas Peterburis.
Valitsuskord.
Mägi-Karabahhi Vabariigis valitseb presidentaalne riigikord. President määrab ja kutsub tagasi ministrid. Parlamenti kutsutakse Rahvuskoguks. Parlamendis on 33 liiget, neist 17 valitakse proportsionaalse süsteemi alusel ning 16 ühemandaadilistes ringkondades majoritaarse süsteemi järgi.
Mägi-Karabahhi president on alates 2007. aastast Bako Sahakjan.
Rahvastik.
Rahvastiku enamuse (~95%) moodustavad selles piirkonnas põlisrahvana elavad armeenlased. Neile lisaks elab seal assüürlasi, kurde (nende peamine asuala on Armeeniat ja Mägi-Karabahhi eraldavas nn Laçıni koridoris) ning kreeklasi. Enne 1980. aastate lõpu konflikti Mägi-Karabahhis ning sellest Armeenia ja Iraani poole jäänud aladel elanud aserid on nüüd põgenenud mujale Aserbaidžaani.
Enamik usklikke on kristlased ja kuuluvad Armeenia kirikusse. On ka õigeusklikke ja evangeelseid kristlasi. Teiste religioonide hulgas on levinuim judaism.
Elanikud räägivad enamasti armeenia keele karabahhi murret, mis erineb armeenia keelest märgatavalt, sest sisaldab palju laensõnu vene, türgi ja pärsia keelest.
Nõukogude Liidu lõpupäevil elas Mägi-Karabahhi AO-s 192 000 inimest. Nende seas oli armeenlasi 76% ja asereid 23%, lisaks venelasi ja kurde. 1990. aasta paiku asus sinna elama ligikaudu 40 tuhat armeenlasest põgenikku mujalt Aserbaidžaanist.
1924. aastal, mil Nõukogude Liit lõi Mägi-Karabahhi AO, oli armeenlaste osakaal seal 94%.
Linnad.
Asulaist suurimad on pealinn Stephanakert (aseri Xank&#x0259;ndi) ning Šuši (Şuşa).


Indoneesia.
Indoneesia on riik Kagu-Aasias, mis hõlmab suurema osa Indohiina poolsaare ja Austraalia vahele jäävatest saartest. Koloniaalajastul kasutati Indoneesia piirkonna kohta nimetust Hollandi India.
Indoneesia asub 17 508 saarel ja koosneb 33 provintsist. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Indoneesias 237,6 miljonit inimest ning selle näitaja poolest on riik maailmas neljandal kohal. Muslimite arvukuselt on Indoneesia maailmas esikohal. Indoneesia on vabariik, valitava presidendi ja seadusandliku võimu esindajatega. Riigi pealinn on Jakarta. Riigil on maismaapiir Malaisia, Ida-Timori ja Paapua Uus-Guineaga. Naabermaade seas on veel Singapur, Filipiinid, Austraalia ja Indiale kuuluvad Andamani saared. Indoneesia on ASEAN-i ja G-20 liige. Sisemajanduse kogutoodangu järgi on Indoneesia maailmas 16. kohal, kuid arvestades SKT-d elaniku kohta, alles 154.
Indoneesia saarestik on olnud tähtis kaubandusregioon alates 7. sajandist, mil Sriwijaya riik ja hiljem ka Majapahiti impeerium kauplesid Hiina ja Indiaga. Indoneesia ajalugu on oluliselt mõjutanud tema loodusvarasid himustavad võõrriigid. Muslimitest kauplejad tõid kaasa islami ja Euroopa riigid kristluse. Mõlemad osapooled võitlesid suurte maadeavastuste ajastul monopoolsete kauplemisõiguste eest Maluku vürtsisaartega. Sellele järgnes kolm ja pool sajandit Hollandi kolonisatsiooni, kuni Indoneesia saavutas iseseisvuse pärast II maailmasõda. Iseseisvuse järel on Indoneesia ajalugu olnud sündmusterohke, seda on saatnud loodusõnnetused, korruptsioon, separatism, demokraatia areng ja kiire majanduskasvu periood.
Indoneesias on esindatud erinevad etnilised, lingvistilised ja religioossed rahvad ja hõimud. Kõige suurem ja poliitiliselt domineerivam rahvusgrupp on jaavalased. Indoneesia rahvuslik moto "Bhinneka Tunggal Ika" ("ühtsus mitmekesisuses") väljendab sõnadega riigis valitsevat kultuurilist ja etnilist mitmekesisust. Vaatamata suurele rahvaarvule ja tiheda asustusega piirkondadele on Indoneesias laialdased metsiku loodusega territooriumid, kus on rikkalik bioloogiline mitmekesisus. Riigis on ohtralt loodusvarasid, kuid tänapäeval elavad seal paljud inimesed vaesuses.
Nimi.
Nimi "Indoneesia" tuleneb ladinakeelsest sõnast "Indos" (tõlkes 'India') ja kreekakeelsest sõnast "nesos" (tõlkes 'saar'). Nimetust "Indu-nesians" kasutati esmakordselt 1850. aastal ning algselt kirjeldati selle liitsõnaga Malai saarestiku elanikke. Hiljem võeti kasutusele sõna "Indonesia".
Ajalugu.
a>i templile tahutud laev aastast "ca" 800 pKr.
Jaava saarelt 1890. aastate alguses leitud fossiilsed jäänused kuulusid väljasurnud inimliigile püstine inimene ("Homo erectus"), kes elasid Indoneesia saartel hinnanguliselt 500 000 kuni 1,7 miljonit aastat tagasi. Püstise inimese järglased ("Homo erectus soloensis") arenesid Jaava saarel välja arvatavalt 500 000 kuni 100 000 aastat tagasi. "Homo sapiens" jõudis Lõuna-Aasiast Indoneesiasse umbes 50 000 aastat tagasi. Viimased "Homo erecticuse" esindajad kadusid Jaava saarelt umbes 30 000 aastat tagasi. Tänapäeval moodustavavad enamiku Indoneesia elanikest Austroneesia keeli kõnelevate rahvaste järeltulijad, kes saabusid Kagu-Aasiasse Taiwani saarelt umbes 2000 eKr, tõrjudes kohalikud melaneeslased maa idaregioonidesse.
Ideaalilähedased põllukultuuride kasvatustingimused ja üleujutatud riisipõldude harimine alates 8. sajandist eKr võimaldasid küladel, linnadel ja väikestel kuningriikidel 1. sajandiks pKr heale järjele jõuda. Indoneesia strateegiliselt tähtis geograafiline asukoht aitas kaasa sise- ja väliskaubanduse arengule. Tähtsamateks kaubanduspartneriteks said India kuningriigid ja Hiina. Sellest perioodist alates on kaubavahetus piirkonna majanduses olulist osa etendanud.
a>i hinduistlik tempel Jaava saare keskosas.
Alates 7. sajandist sai tänu kaubavahetusele üsna jõukaks Sriwijaya riik, kuhu jõudsid kaubateede abil ka hinduism ja budism. 8. ja 10. sajandi vahel tekkisid ja kadusid Jaava sisemaal kaks dünastiat: budistlik Sailendra ja hinduistlik Mataram. Need agraarriigid jätsid endast maha suured religioossed monumendid, nagu Borobudur ja Prambanan. Hinduistlik Majapahiti kuningriik asutati Jaava saare idaosas 13. sajandi lõpus ning ligi 100 aasta jooksul sai enda kontrolli alla peaaegu kõik suuremad saared Indoneesia arhipelaagis.
Kuigi muslimitest kaupmehed jõudsid Kagu-Aasiasse juba islami leviku algusperioodil, pärinevad varasemad Indoneesia elanikkonna islamiseerumise tõendid alates 13. sajandist Sumatra saare põhjaosast. Ülejäänud Indoneesia piirkonnad islamiseerusid järk-järgult. 16. sajandi lõpuks sai islamist valitsev religioon Jaaval ja Sumatral. Enamikus piirkondades segunes islam kohaliku kultuuri ja religioonidega või vahetas need välja ning sellest kujunes domineeriv religioon, seda eriti Jaava saarel. Portugali kaupmehed saabusid Indoneesiasse 1512. aastal, soovides saada monopoolseid õigusi Maluku saartel kasvavate muskaatpähklitega, nelgiga ja kubeebapipraga kauplemisel. Varsti saabusid ka Hollandi ja Briti kaupmehed. 1602. aastal moodustasid hollandlased Madalmaade Ida-India Kompanii ja said piikonnas domineerivaks jõuks. Portugallased tõrjuti saarestikust välja (v.a Ida-Timor) 17. sajandi esimesel poolel. Jaava saare suurim riik – Matarami sultanaat (16. saj–1755) – langes koloniaalvõimust sõltuvusse 18. sajandi alguses. Peale Madalmaade Ida-India Kompanii pankrotistumist moodustas Hollandi valitsus aastal 1800 Madalmaade Ida-India koloonia.
Peaaegu kogu koloniaalperioodi jooksul kontrollisid hollandlased kindluste abil peamiselt rannikupiirkonda. Alles 20. sajandil laienes Hollandi ülemvõim suuremate saarte sisemaale. Hollandi väed surusid pidevalt maha ülestõuse nii Jaava saarel kui ka mujal. Kohalike liidrite ja verise Acehi sõja (1873–1903) mõjul (sõja käigus alistati Acehi sultanaat) nõrgenes kolonistide mõjuvõim ning seoti pidevalt nende vägesid. Hollandlaste võim asendus II maailmasõja ajal Jaapani okupatsiooniga (1942–1945).
Kaks päeva pärast Jaapani alistumist, 17. augustil 1945 kuulutas mõjukas rahvuslik liider Sukarno (kes määrati hiljem presidendiks) ja Mohammad Hatta välja riigi iseseisvuse. Hollandlased üritasid seejärel oma võimu regioonis uuesti kehtestada, kuid olid sunnitud 1945–1949 toimunud Indoneesia iseseisvussõja järel riigi iseseisvust tunnustama. Haagis sõlmitud kokkulepete kohaselt tunnustas Holland Indoneesia iseseisvust personaaluniooni ja föderaalriigina, millesse kuulusid lisaks vabariigile ka 15 Madalmaadele formaalselt alluvat riiki. Lääne-Paapua (ehk Uus-Guinea saare lääneosa) jäi Hollandile. Indoneesia saavutas ametlikult iseseisvuse 27. detsembril 1949. 1950. aasta märtsikuuks oli enamik föderaalriigi koosseisu kuuluvaist ja Hollandile allunud riikidest ühinenud Indoneesia vabariigiga, misjärel moodustus unitaarne riik. Indoneesia alustas Lääne-Paapua okupeerimist 1. mail 1963 ning inkorporeeris selle riigi koosseisu 1969. aastal.
Sukarno võimu all muutus riigi demokraatlik valitsemiskord autoritaarseks ning ta ise suutis võimu säilitada parem- ja vasakpoolsete jõudude omavahelise tasakaalustamisega. 30. septembril 1965 surus armee maha ohvitserirühma võimuhaaramiskatse. Tekkinud olukorra kasutasid ära kindral Suharto ja kaitseminister Nasution, kes kõrvaldasid võimult president Sukarno ning alustasid kommunistidevastaseid repressioone, mille käigus kaotas elu pool kuni üks miljon inimest. Armee ülemjuhatajaks saanud Suharto määrati ametlikult presidendiks märtsis 1968. Uus valitsus asus seejärel majanduspoliitikat muutma: soodustati välisinvesteeringuid ja rahvuslikku erakapitali, vähendati riigi reguleerivat osa ning loobuti radikaalsetest reformidest. Sellele järgnes kolme aastakümne järel pidev majanduskasv. 1975. aastal okupeerisid Indoneesia väed Ida-Timori.
1990. aastate lõpus tabas Indoneesiat rängalt Aasia riikides leviv majanduskriis. Üle kogu maa toimusid selle tõttu demonstratsioonid ja rahutused. 1998. aasta mais sunniti Suharto tagasi astuma. 1999. aastal otsustas Ida-Timor referendumil Indoneesiast lahku lüüa ning sellega lõppes 25 aastat kestnud Indoneesia okupatsioon Timori saare idaosas. Suharto tagasiastumisest alates on riigis tugevnenud demokraatlikud arengud ning on toimunud esimesed presidendi otsevalimised (2004). Progressi on aeglustanud aga poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus, sotsiaalsed rahutused, korruptsioon ja terrorismiaktid. Siiski on viimastel aastatel majanduskasv olnud märkimisväärne. Kuigi eri religioonidesse ja etnilistesse gruppidesse kuuluvate inimeste vahel on suhted enamasti rahulikud, on esinenud ka rahulolematust ja vägivalda. Poliitiline lahendus leiti ka relvakonfliktile Acehi separatistidega, kellega sõlmis keskvalitsus rahuleppe 2005. aastal.
Riigikord.
Indoneesia on presidentaalne vabariik ning unitaarriik. Riigivõim on koondunud keskvalitsuse kätte. Pärast Suharto tagasiastumist 1998. aastal on Indoneesia poliitilisi ja valitsusorganeid põhjalikult reformitud. Neli põhiseaduse parandust (1998, 1999, 2000 ja 2001) on uuendanud täidesaatvat, kohtu- ja seadusandlikku võimu. Indoneesia president on riigipea, valitsusjuht ja relvajõudude ülemjuhataja. Presidendil on konstitutsiooni järgi õigus ametisse määrata ja tagandada ministreid, õiguskantslerit ning politsei ja relvajõudude juhatajat. 2004. aastal toimusid esimesed presidendi ja asepresidendi otsevalimised. President võib ametis olla maksimaalselt kahe järjestikuse viieaastase ametiaja jooksul.
Rahvast esindav kõrgeim võimuorgan on Rahva Konsultatiivkongress, mille funktsioonide hulka kuuluvad põhiseaduse parandamine või täiendamine, presidendi inauguratsioon ja riigipoliitika üldise suuna määramine. Konsultatiivkongressil on õigus presidenti tagandada. Rahva Konsultatiivkongress koosneb Rahvaesindajate Nõukogu ja Provintsiesindajate Nõukogu liikmetest, kuhu kuulub vastavalt 560 ja 132 liiget. Rahvaesindajate Nõukogu teostab seadusandlikku võimu ning selle liikmed valitakse viieks aastaks võrdelise valimissüsteemi järgi. Alates 1998. aastast on läbiviidud reformide abil oluliselt tõusnud Rahvaesindajate Nõukogu tähtsus riigi valitsemises. Provintsiesindajate Nõukogu loodi 2001. aastal regioonide majandamiseks. Koja funktsioonide hulka kuuluvad arvete ettevalmistamine ja nõuandev tegevus (puudub seadusandlik võim) mitmesugustes küsimustes, nt regionaalne autonoomia, suhted ja majanduslik tasakaal keskvõimu ja regioonide vahel, regioonide majandamine, ühendamine ja valitsemine, loodusvarade ammutamine jm.
Enamik tsiviilhagidest menetletakse madalama astme ("Pengadilan Negeri") kohtutes, apellatsioonid aga teise astme kohtus ("Pengadilan Tinggi"). Riigi kõrgeim kohus on ülemkohus ("Mahkamah Agung"), mis menetleb kassatsioonkaebusi. Teiste kohtute tegevusvaldkondade hulka kuuluvad majanduslike, administratiivsete, seaduste kehtivuse ja nende tõlgendamise ning šariaadi küsimuste lahendamine.
Välissuhted.
a>-i liikmesriigid. Organisatsiooni asutajaliikmete hulka kuulub Indoneesia.
Sukarno võimuperioodil püüdis Indoneesia arendada häid suhted Aasia kommunistlike riikidega (Hiina, Põhja-Korea, Vietnam, Kambodža), vastandudes kolonialismile,neokolonialismile ja imperialismile. Kuigi NSV Liit oli riigi peamine relvadega varustaja ja majandusabi andja, lähenes Indoneesia rohkem Hiinale, eriti aastatel 1964–1965. Agressiivset välispoliitikat aeti Hollandi poolt hallatava Lääne-Paapua ja Malaisia suhtes. Vastuseks Malaisia määramisele ajutiseks ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks 1965. aastal, lahkus Indoneesia ÜRO-st.
Alates Suharto valitsemisperioodist on Indoneesia välispoliitika põhinenud majanduslikul ja poliitilisel koostööl läänemaailmaga. Indoneesia kuulub Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) asutajaliikmete hulka ning säilitab häid suhteid lähinaabritega. Riik taastas oma liikmestaatuse ÜRO-s 1966 ning parandas suhteid Hiina Rahvavabariigiga, mis halvenesid oluliselt pärast kommunistidevastaseid repressioone Suharto võimuperioodi alguses (1965–1966). Indoneesia on Mitteühinemisliikumise (NAM) ja Islamikonverentsi organisatsiooni (OIC) asutajaliige ning Kagu-Aasia vabakaubanduspiirkonna (AFTA), Cairns rühma, Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liige. Kuni 2008. aastani oli riik ka Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPEC) liige, kuid lahkus sealt naftaekspordi mahtude vähenemise tõttu. Alates 1966. aastast on Indoneesia majanduslikku ja humanitaarabi saanud peamiselt USA-st, Lääne-Euroopast, Austraalist ja Jaapanist.
Indoneesia valitsus on teinud koostööd mitmete riikidega, et tabada ja süüdi mõista riigis pommiplahvatusi organiseerinud äärmuslikke islamiste ja Al-Qaeda liikmeid. Ohvriterohkeim pommiplahvatus, mille tagajärjel hukkus 202 inimest, toimus Bali saarel Kuta linnas 2002. Plahvatuste ning neile järgnenud erinevate riikide hoiatuste tõttu kannatas tõsiselt Indoneesia turismisektor ja vähenesid oluliselt välisriikide investeeringud riigi majandusse.
Relvajõud ja separatism.
Indoneesia maa-, mere- ja õhuvägedesse kuulub kokku 300 000 sõjaväelast. Armee tegevteenistussse kuulub umbes 233 000 inimest. Kaitsekulutuste osakaal eelarves oli 2006. aastal 4% SKT-st. Pärast Suharto tagasiastumist oli ühe reformi eesmärgiks armee ametliku esindatuse eemaldamine parlamendist, kuid endiselt on selle poliitiline mõju üsna laialdane.
Separatismi esinemine Acehi ja Paapua provintsis on viinud relvastatud kokkupõrgete, inimõiguste rikkumise ja mõlemapoolse vägivallani. Juhuti esinevad relvastatud kokkupõrked Acehi separatistide ja keskvõimu relvajõudude vahel olid kestnud ligi 30 aastat, kui 2005. aastal sõlmiti poolte vahel relvarahu. Paapua provintsis pole vägivald veel lõppenud, kuigi regioon on saanud autonoomia staatuse pärast Suharto tagasiastumist.
Haldusjaotus.
Indoneesia koosneb 33 provintsist, millest viiel on eristaatus. Igal provintsil on oma seadusandlik võim ja kuberner. Provintsid jagunevad regentkondadeks ja linnadeks, mis jagunevad omakorda ringkondadeks ning edasi küladeks ("desa" või "kelurahan").
Provintsidel Aceh, Jakarta, Yogyakarta, Paapua, and Lääne-Paapua on suuremad seadusandliku võimu privileegid ja suurem sõltumatus keskvalitsusest, mis puudub ülejäänud provintsidel. Acehi provintsil on teatud õigused muuta oma õigussüsteemi, nt 2003. aastal kehtestati seal šariaat (islamiseaduste süsteem). Yogyakarta provintsil oli eristaatus juba enne riigi iseseisvumist – Yogyakarta sultanaadil oli vasallriigi staatus juba Hollandi kolonisatsiooni aegadest alates. Provintsi pealinn oli Indoneesia iseseisvussõja ajal ühtlasi riigi ajutine pealinn (jaanuar 1946 kuni august 1950). Lääne-Paapua (varem tuntud kui "Irian Jaya") sai autonoomse staatuse aastal 2001 ning jagati kaheks eraldi provintsiks 2003. aasta veebruaris. Jakarta on eristaatusega pealinna regioon.
Väikesed Sunda saared
Maluku saared
Asend ja naabrid.
Indoneesia asub 17 508 saarel, millest umbes 6000 on asustamata. Riik ulatub idast läände ligi 5120 kilomeetrit ja põhjast lõunasse ligi 1760 kilomeetrit. Saared paiknevad mõlemal pool ekvaatorit ning neist suurimad on Jaava, Sumatra, Kalimantan (koos Brunei ja Malaisiaga), Uus-Guinea (koos Paapua Uus-Guineaga) ja Sulawesi. Kalimantani saarel on Indoneesial 1782 km pikkune maismaapiir Malaisiaga, Uus-Guinea saarel 820 km pikkune maismaapiir Paapua Uus-Guineaga ja Timori saarel 228 km pikkune maismaapiir Ida-Timoriga. Merepiir on Indoneesial lisaks ülaltoodud riikidele ka Austraalia, Belau, Filipiinide, Vietnami, Tai, Singapuri ja Indiaga. Riigi rannajoone pikkus on 54 716 km.
Pindala ja rahvastiku tihedus.
Indoneesia pindala on 1 904 569 km2, millega ta on maailma riikide hulgas 16. kohal. Kogupindalast on maismaad 1 811 569 km2 ja siseveekogusid 93 000 km2. Rahvastiku tihedus on 135,6 inimest ühe ruutkilomeetri kohta. Indoneesia saartest on Jaava kõige tihedamini asustatud saar maailmas (elanikke 136 miljonit ja rahvastiku tihedus 1029 in/km2), kus elab üle poole kogu riigi rahvastikust.
Saarterühmad ja pinnamood.
Saared on jaotatud nelja rühma: Suured Sunda saared, Väiksed Sunda saared, Maluku saared ja Uus-Guinea saar. Saartel vahelduvad lavamaad ja jõesetetest moodustunud tasandikud keskmise kõrgusega mäeahelikega. Riigi kõrgem tipp asub Puncak Jaya (4884 m) mäel Uus-Guinea saarel. Sumatra saarel paiknev Indoneesia suurim järv Toba (pindala 1103 km2) on ühtlasi maailma suurim kraatrijärv. Indoneesia jõed on veerohked ja kannavad kaasa rohkesti setteid. Riigi pikimad jõed asuvad Kalimantani saarel ning nende hulka kuuluvad Barito, Kapuas, Mahakam. Suurematel jõgedel on levinud jõetransport.
Vulkaaniline aktiivsus.
Kuna Indoneesia paikneb laamade (Indo-Austraalia, Euraasia ja Vaikse ookeani laama) subduktsioonivööndi lähedal, siis asub riik seismiliselt ja vulkaaniliselt väga ebapüsivas piirkonnas. Seetõttu esineb riigis sageli maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Indoneesias on vähemalt 150 tegevvulkaani. Nende hulka kuuluvad Krakatau ja Tambora, mis said kuulsaks 19. sajandil toimunud võimsate vulkaanipursete tõttu. 70 000 kuni 75 000 aastat tagasi toimunud Toba vulkaanipurse oli arvatavalt maailma üks võimsamaid. Lähiaja suurimate looduskatastroofide hulka kuuluvad 2004. aasta India ookeani maavärin, mille tagajärjel hukkus Indoneesias ligi 168 000 inimest ning 2006. aasta Jaava saare maavärin, mille tõttu hukkus peaaegu 6000 inimest. Samas on vulkaanilise aktiivsuse ajal mahalangeva tuha tõttu mõnedel saartel (nt Jaava ja Bali) väga viljakad mullad, mis on aidanud ära toita tihedalt asustatud saartel elavaid inimesi.
Kliima.
Ekvaatori läheduse tõttu valitseb Indoneesias ekvatoriaalne kliima. Aasta keskmine õhutemperatuur on rannikupiirkondades 28 °C, sisemaal 23...26 °C ning mägedes kõrgemal kui 1500 m 15...17 °C. Suhteline õhuniiskus on küllalt kõrge, olles enamasti vahemikus 70...90%. Piirkonniti suuresti varieeruvat sademete hulka mõjutavad eelkõige mussoonid. Kõige rohkem esineb sademeid riigi lääne- ja põhjaosas. Kõige niiskemad Indoneesia piirkonnad asuvad Sumatra lääneosas, Jaaval, Balil, Kalimantanil, Sulawesil ja Uus-Guinea saarel. Sademeid esineb aastaringselt rohkesti, madalikel on aasta keskmine sademete hulk 2000–3000 mm, tuulepealsetel mäenõlvadel aga üle 4000 mm. Väikestel Sunda saartel ja Jaava idaosas on Austraaliast tulevate mussoonide tõttu talvel (juunist septembrini) kuivaperiood, keskmine sademete hulk aastas on seal vahemikus 800–1500 mm. Tugevate tuulte ja rohkete sademete hulgaga taifuune esineb saartel septembrist detsembrini. Siiski pole kõik taifuunid väga tugevad ning mõnel aastal esineb tormihooajal vaid üksikuid taifuune.
Elustik ja keskkond.
a> kuulub äärmiselt ohustatud liikide hulka.
Tänu Indoneesia suurusele, mitmekesisele saarestikule ja ekvatoriaalsele kliimale on sealne biodiversiteet maailmas teisel kohal (Brasiilia järel). Riigi taimestiku ja loomastiku hulgas on esindatud nii Aasia kui ka Austraalia päritolu liigid. Sumatra, Jaava, Kalimantan ja Bali olid kunagi ühenduses Euraasia mandriga, mistõttu nende saarte fauna on pärit Aasiast. Suured imetajad, nagu sumatra tiiger, jaava ja sumatra ninasarvik, orangutanid, india elevant ja leopardid olid kunagi laialdaselt levinud kuni Bali saareni. Tänapäeval on nende arvukus ja levila inimtegevuse tõttu olulisel määral kahanenud. Näiteks jaava ja bali tiiger on juba välja surnud. Indoneesia metsad võtavad enda alla umbes 58% (2000) riigi maismaa pindalast. Viimase aastakümne jooksul on metsade pindala vähenenud kiirusega 2 miljonit hektarit aasta jooksul ning 20. sajandi alguses oli metsade osakaal maismaa pindalast "ca" 84%. Kõige rohkem on metsade pindala vähenenud tiheda inimasustusega saartel (nt Jaava). Sumatral ja Kalimantanil on metsades kasvavad liigid peamiselt Aasia päritolu, kuid pikemat aega mandrist eraldunud saartel, nagu Sulawesil, Nusa Tenggaral ja Malukul, on arenenud ainulaadne loomastik ja taimestik. Paapua Uus-Guinea oli aga kunagi ühenduses Austraaliaga ning seetõttu on sealne taimestik ja loomastik (kaasa arvatud ligi 600 linnuliiki) lähedane Austraalia floora ja faunaga.
Indoneesia loomastiku hulgas on väga palju endeemseid liike – nt ligi 39% imetajatest (imetajaid kokku 515 liiki), umbes 26% linnuliikidest (linnuliike kokku 1531), "ca" 37% kahepaiksetest (kahepaikseid kokku 270 liiki) jne. Indoneesia rannikuvete elustiku mitmekesisus on arvatavasti kõige suurem maailmas, seda aitavad rikastada 54 716 kilomeetri pikkune rannajoon ja 5,5 miljoni hektari suurune rannikuala, kus on väga laialdaselt levinud mangroovid ja korallrahud. Rannikualade ökosüsteemide hulka kuuluvad veel rannad, liivaluited, estuaarid, mererohu ja vetikate kasvupiirkonnad, mudast moodustunud märgalad ja väikesaarte ökosüsteemid. Sisemaal kasvavad umbes kuni kõrguseni 1500 m liigirohked ekvatoriaalsed vihmametsad, 1500–3000 m kõrgusel igihaljad lähistroopilised metsad ja okaspuumetsad ning veelgi kõrgemal mäestikumetsad. Riigi kaguosas esineb ka savanne ja savannimetsi.
Metsade raie ja turbarabade hävitamine on teinud Indoneesiast maailma suuruselt kolmanda kasvuhoonegaaside emiteerija. Elukohtade kadumine inimtegevuse tulemusena ohustab mitmeid kohalikke ja endeemseid liike. Rahvusvahelise Looduskaitse liidu poolt on ohustatud liikide hulka kantud 140 liiki Indoneesias elutsevaid imetajaid ja äärmiselt ohustatud liikide hulka 15 liiki imetajaid, kelle hulgas on ka sumatra orangutan.
Majandus.
Kodustatud vesipühvlite kasutamine riisipõllu harimisel.
Indoneesia majandus on segamajandus, kus erasektori ja keskvalitsuse osatähtsus on üsna oluline. Riigi majandus on suurim Kagu-Aasias ning riik kuulub G-20 liikmesriikide hulka. Indoneesia arvestuslik sisemajanduse kogutoodang ostujõu pariteedi alusel oli 2010. aastal 1,033 triljonit USA dollarit, millega riik platseerus maailmas 16. kohale. Samas on Indoneesia hinnanguline sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 4300 USD, millega jääb riik maailmas vaid 154. kohale. Arvestuslik majanduskasv on olnud aastatel 2008 6%, 2009 4,5% ja 2010 6%.
Tööstussektori osakaal oli majanduses kõige suurem, moodustades sisemajanduse kogutoodangust 46,4% (2010), järgnes teenindussektor (37,1%) ja põllumajandussektor (16,5%). 2010. aastal oli kõige suurem tööjõu osakaal teeninduses (hinnanguliselt 48,9%), millele järgnes põllumajandus (38,3%) ja tööstus (12,8%). Riigi eelarve ülejääk oli 2010. aastal 8,5 miljardit USA dollarit (arvestuslik), aasta varem 10,75 miljardit USD. Tööstussektorist on kõige olulisemad nafta-, maagaasi- ja kaevandustööstus, tekstiili-, rõiva- ja jalatsitööstus, puidu-, kautšuki- ja toiduainetetööstus ning turism. Riigi elektritoodang oli 2008. aastal 129 miljardit kWh. 2009. aastal oli arvestuslik naftatoodang 1,023 miljonit barrelit ööpäevas (tarbimine aga 1,115 miljonit), maagaasi toodang 85,7 miljardit m3.
Majanduse areng.
1960. aastatel kannatas Indoneesia majandus tõsiselt poliitilise ebastabiilsuse, noore ja kogenematu valitsuse ning majandusliku natsionalismi tõttu, mis põhjustas elanikkonna seas vaesust ja nälga. Sukarno valitsusaja lõpus 1960. aastate keskel oli majandus kaoses – aastane inflatsioon oli ligi 1000%, eksport oli lakanud ja taristu lagunenud, tehased töötasid minimaalse jõudlusega ja investeeringud majandusse olid kokku kuivanud. Uus valitsus asus koheselt majandusprobleemide lahendamisele, mille käigus saadi inflatsioon kontrolli alla, stabiliseerus ruupia kurss välisvaluutade suhtes, ajatati välisvõlg ning soodustati välisabi ja -investeeringute sissevoolu. Kuni 2008. aastani oli Indoneesia Kagu-Aasia riikide seas ainus Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPEC) liige. Organisatsioonist lahkumise põhjuseks sai toornafta sisenõudluse järjepidev kasv, mille rahuldamiseks enam riigi omatoodangust ei piisanud. 1970. aastate maailmaturu naftahinna tõus tõi aga Indoneesiale nii suurt eksporditulu, et selle abil saavutatud majanduskasv aastatel 1968–1981 oli keskmiselt üle 7%. 1980. aastate lõpus viidi läbi uued majandusreformid, kuna majandus oli ülereguleeritud ja sõltus liigselt langenud nafta maailmaturu hindadest ning aastane majanduskasv oli perioodil 1981–1988 keskmiselt 4,3%. Reformide hulka kuulus ruupia devalveerimine (ekspordi soodustamiseks) ja majandusregulatsioonide lõdvendamine, mis tõi endaga kaasa välisinvesteeringute sissevoolu, seda eriti kiiresti arenevasse ekspordisuunitlusega töötlevasse majandussektorisse ning mille abil oli riigi aastane majanduskasv aastatel 1989–1997 keskmiselt 7%.
Indoneesia majandus kannatas tõsiselt 1997.–1998. aasta majanduskriisi ajal. Majandus langes 13,7% ning ruupia kurss kukkus USA dollari suhtes tasemelt 2600 kuni tasemeni 14 000 ruupiat ühe dollari eest. Rahvuslik valuuta stabiliseerus seejärel vahemikus 8000–10 000 ruupiat ühe dollari eest ning järgnes aeglane, kuid püsiv majanduskasv. Samas vähendas majanduse taastumist poliitiline ebastabiilsus, aeglaselt läbiviidavad majandusreformid ja korruptsioon. Transparency Internationali loodud korruptsiooniindeksi taseme järgi on Indoneesia maailma riikide hulgas 110. kohal (2010). Viimaste aastate positiivsele majanduskasvule vaatamata elavad paljud Indoneesia elanikud vaesuses ning kõrge on ka tööpuudus, seda peamiselt madalate töötasude, toidukaupade ja kütuse kiire hinnatõusu tõttu. 2010. aastal oli arvestuslik tööpuudus 7,1%, aasta varem 7,9%. 13,3% rahvastikust elab allpool vaesuspiiri. Alates 2007. aastast on aga pangandussektori kosumise ja sisenõudluse kasvu tõttu majanduskasv olnud 4,5–6,3%, mis on aidanud riigil ülemaailmse majanduskriisi aastatel 2008–2009 paremini toime tulla.
Eksport ja import.
2009. aastal olid Indoneesia tähtsaimad ekspordipartnerid Jaapan (17,3%), Singapur (11,3%), USA (10,8%) ja Hiina (7,6%). Samal aastal olid olulisemad impordipartnerid Singapur (25,0%), Hiina (12,5%) ja Jaapan (8,9%). Riik eksportis 2010. aastal kaupa hinnanguliselt 146 miljardi USD väärtuses ning importis kaupa 2009. aastal 119,5 miljardi dollari väärtuses. Indoneesial on rikkalikult mitmesuguseid loodusvarasid, mille hulka kuuluvad nafta, maagaas, tina, vask ja kuld. Riigi peamiste impordiartiklite hulka kuuluvad masinad ja seadmed, keemiatööstuse produktid, kütused ja toiduained. Tähtsamate ekspordiartiklite seas on nafta, maagaas, elektriseadmed, vineer, kummi, palmiõli, tekstiilitooted.
Transport.
Indoneesia transpordivõrgus domineerib maanteetransport, millel veetakse 70% tonnkilomeetritest ning 82% reisijakilomeetritest. Riigi maanteede kogupikkus on 437 759 km, neist on 59,1% kõvakattega teed. 2003. aastal moodustasid mootorrattad mootorsõidukite koguhulgast 71%. Autode osakaal suureneb järk-järgult impordipiirangute liberaliseerimise tõttu. Vaatamata taristu kiirele arengule on suurlinnad pidevalt hädas liiklusummikutega.
Raudteetransport on levinud vaid kahel saarel – Jaaval ja Sumatral. Kalimantanil on arendamisel uued raudteevõrgud kivisöe transportimiseks kaevandustest sadamatesse. Esimene raudteelõik ehitati Jaava saare keskosas aastal 1864. Indoneesias töötab neli isoleeritud raudteevõrku – kolm Sumatral ja üks Jaaval. Riigi raudteede kogupikkus on 8529 km, nendest on elektrifitseeritud teid 565 km. Raudteevõrk on kõige tihedam Jaava saarel.
Siseveekogude veeteede kogupikkus on 21 579 km ning laevatatavaid jõgesid on umbes 50. Üle poole nendest on Kalimantanil ning ülejäänud Sumatral. Üle kogu saarestiku töötab umbes 300 sadamat, millest 43 tegelevad rahvusvaheliste vedudega. Meretranspordis domineerivad riigisisesed kaubaveod (ligi 60%), mis ületavad väliskaubandust. Riigisiseselt reisib laevadega saartel vahel aastas umbes 14 miljonit inimest. Riigi kaubalaevastik koosneb 1244 alusest. Malaka väinas ja Lõuna-Hiina meres ohustavad kaubavedusid piraadid.
Õhutranspordi osakaal on viimastel aastatel pidevalt kasvanud, peamiselt saartevaheliste pikkade vahemaade ning puudulike olemasolevate transpordivõrkude tõttu. Riigis on tänapäeval 684 lennuvälja, millest 171 on kõvakattega.
Turism.
Turism on Indoneesias kiirelt arenev majandusharu. 2009. aastal külastas riiki 6,45 miljonit külalist ning turismi osakaal SKT-st moodustab umbes 3%. Siiski on arenguruumi veel palju, sest väikest naaberriiki Singapuri külastas samal aastal 9,5 miljonit turisti.
Rahvastik.
a> lapsed. Indoneesias elab ligi 300 erinevat etnilist gruppi.
Indoneesia rahvaarv oli 2010. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetel 237,6 miljonit ning aastane juurdekasv oli 1,9 protsenti. Arvatavalt peatub rahvastiku juurdekasv alles 50 aasta pärast. Jaava saar on kõige tihedamini asustatud saar nii Indoneesias kui ka maailmas (elanikke 136 miljonit ja rahvastiku tihedus 1029 in/km2), kus elab üle poole kogu riigi rahvastikust. Ülerahvastatus on probleemiks eriti Jaava ja Bali saarel. Hollandi koloniaalperioodi ajal hakati probleemi lahendama (20. sajandi alguses) inimeste ümberasustamisega madala inimasustusega saartele. Sama poliitikat jätkati ka pärast riigi iseseisvumist. 1960. aastatel hakati lisaks juurutama pereplaneerimispoliitikat, mis osutus üsna edukaks Bali saarel. Samas ümberasustatavate inimeste hulk aina kasvas, ning sisemigratsiooni haripunkt saabus välisabi toel (Maailmapank ja teised välisdoonorid) 1980. ja 1990. aastatel. Jaavalt, Balilt ja Maduralt asustati inimesi ümber peamiselt Kalimantanile, Sumatrale, Sulawesile, Malukule ja Uus-Guineale. Kokku viidi perioodil 1949–2000 oma kodusaarelt minema üle 6 miljoni inimese. Nii suuremahuline inimeste ümberasustamine on tekitanud aeg-ajalt pingeid ja vägivalda migrantide ja kohalike vahel, mille tagajärjel on sadu inimesi tapetud. 2001. aastal hukkus kokkupõrgetes dajakkidega Kalimantani saarel vähemalt 500 madurat ning ligi 100 000 olid sunnitud saarelt põgenema. Peale Kalimantani on konflikte esinenud ka Malukul, Sulawesil ja Lääne-Paapuas.
Suurem osa indoneeslastest on tõenäoliselt austroneesia keeli kõnelevate rahvaste järglased, kes pärinevad arvatavalt Taiwani saarelt. Teiseks olulisemaks rahvusgrupiks on melaneeslased, kes elavad peamiselt riigi idaosas. Kokku elab Indoneesias umbes 300 erinevat rahvast ja etnilist gruppi, kes räägivad 721 erinevas keeles ja dialektis (viis keelt on välja surnud). Indoneesia suurim rahvas on jaavalased (osakaal 45%), kes domineerivad nii poliitiliselt kui ka kultuuriliselt. Teiste rahvaste hulka kuuluvad sundad (14%), madurad (7,5%), malaid (7,5%) ja teised (26%). Väiksemate, kuid püsivate etniliste hiinlaste, indialaste ja araablaste grupid elavad üle kogu saarestiku peamiselt linnastunud piirkondades.
Indoneesia riigikeeleks on indoneesia keel, malai keele vorm, mida räägivad peaaegu kõik indoneeslased. Seda keelt kasutatakse kooliõppes, äritegevuses, poliitikas, kohalikus meedias ja akadeemilises maailmas. Keel põhineb Johori sultanaadis välja arenenud malai keele dialektil, mida kasutati laialdaselt Malai saarestikus suhtluskeelena ("lingua franca") ning mida kasutatakse tänapäeval Singapuri, Malaisia ja Brunei riigikeelena. Indoneesia keele kasutamist propageerisid rahvuslased 1920. aastatel ning see kuulutati ametlikult riigikeeleks pärast riigi iseseisvumist 1945. aastal. Enamik indoneeslasi kasutab vähemalt ühte (sageli põhikeelena) ligi kolmesajast riigis kasutatavast keelest ja dialektist. Nendest on kõige rohkem kasutusel jaava keel, mida kasutab Indoneesia suurim rahvas. Samas on hõredalt asustatud Lääne-Paapuas kasutusel 276 keelt.
Kuigi Indoneesia põhiseaduses on sätestatud usuvabadus, tunnistab riik ametlikult vaid kuut religiooni: islamit, protestantlust, katoliiklust, hinduismi, budismi ja konfutsianismi. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elab riigis muslimeid 86,1%, protestante 5,7%, katoliiklasi 3,0%, hindusid 1,8%, ülejäänuid 3,4%. Enamik hindusid elab Bali saarel ning suurem osa budistidest on etnilised hiinlased. Kuigi hinduism ja budism on tänapäeval vähe levinud, on need varem Indoneesia kultuuri märkimisväärselt mõjutanud. Islam kinnistus kaupmeeste abil Sumatra põhjaosas 13. sajandil ja sai piirkonna valitsevaks usundiks 16. sajandil. Rooma katoliku usk jõudis Indoneesiasse Portugali kolonistide ja misjonäridega. Protestantlus saabus koloniaalajastul koos Hollandi kalvinistidest ja luterlastest misjonäridega.
Rahvastikust 44% (2010) elab linnades. Elanike mediaanvanus on 28,2 aastat. Sündide ja surmade arv on riigis 1000 elaniku kohta vastavalt 18,1 ja 6,26 (hinnanguline 2011). Kuni üheaastaste laste suremus 1000 elaniku kohta on 28 (riikide arvestuses 72. kohal). Elanike keskmine eluiga on meestel 68,8 ja naistel 74,0 aastat. Üle 15-aastaste meeste kirjaoskus on 94% ja naiste oma 86,8%.
Kultuur.
Indoneesias elab ligi 300 erinevat etnilist gruppi, kelle kultuuriline identiteet on tekkinud sajandite jooksul ning seda on mõjutanud India, araabia, Hiina ja Euroopa kultuur. Näiteks sisaldavad jaava ja bali tantsud (samuti ka varjuteater "wayang kulit") hindu kultuuri ja mütoloogia aspekte. Indoneesia arhitektuuri on kõige rohkem mõjutanud India arhitektuur, kuid märkimisväärset mõju on avaldanud ka Hiina, araabia ja Euroopa arhitektuur.
Sport on Indoneesias üldjuhul meestele orienteeritud, suureks probleemiks on sporti saatvad illegaalsed kihlveod. Kõige populaarsemad spordialad on sulgpall ja jalgpall. Olümpiamängudel on Indoneesia sulgpallikoondis võitnud mitmeid medaleid ning samuti on tuldud meeste ja naiste sulgpalli võistkondlike maailmameistrivõistluste võitjaks ("Thomas Cup" ja "Uber Cup") vastavalt kolmeteistkümnel ja kolmel korral. Traditsiooniliste spordialade hulka kuuluvad veel "sepak takraw" ja pullide võiduajamine Madural.
Indoneesia köök on regiooniti erinev ning selle mõjutused pärinevad Hiinast, Euroopast, Lähis-Idast ja Indiast. Põhitoiduks on riis, mida serveeritakse liha ja köögiviljade garniirina. Vürtsid (eriti tšilli), kookospiim, kala ja kana on toitude põhilised komponendid. Erinevalt Vietnami ja Tai toidust, segatakse vähem maitseaineid ning maitsestatakse lihtsalt ja rohkelt.
Indoneesia traditsioonilise muusika esindajate hulka kuuluvad "gamelan" ja "kroncong" (või "krontjong"). "Gamelan" on ansambel (levinud peamiselt Jaaval ja Balil), mille mäng põhineb pentatoonilistel helilaadidel. "Dangdut" on tänapäevane popmuusika, millel on araabia, India ja malai rahvamuusika sugemed. Indoneesia kohaliku filmitööstuse toodang oli väga populaarne ja domineeris Indoneesia kinodes 1980. aastatel. 1990ndatel saabus järsk langus ning võimust võtsid Hollywoodi ja Hongkongi filmid. 21. sajandi algusest on kohaliku filmitööstuse toodang taas kasvamas.
Vanimad Indoneesia kirjamälestised on sanskritikeelsed raidkirjad (leiti Kalimantani idaosast), mis pärinevad 4. sajandi teisest poolest pKr. Esimesed kirjandusteosed ilmusid vanajaava ehk kaavi keeles umbes 8. sajandil. Vanajaava kultuuri peamiseks kirjandusžanriks oli "kakawin" – sanskriti kirjandusest tuletatud poeem, mida esitati Jaava saare kuningakodades 9. kuni 16. sajandini. Vanim selline teos on "Ramayana" (u aastast 870). Esimeste proosateoste hulka kuulusid "Pararaton" ja "Tantu Panggělaran" (arvatavalt 15. sajandist). Hilisema Indoneesia kirjanduse tähtsamateks autoriteks on hollandlane Multatuli (1820–1877), kes kritiseeris Indoneesia põliselanike kohtlemist Hollandi koloniaalvõimude poolt; Sumatra saarelt pärit Muhammad Yamin (1903–1962) ja Hamka (1908–1981) olid iseseisvuse-eelse aja tähtsamad rahvuslastest kirjanikud ja Pramoedya Ananta Toer (1925–2006), kes oli kuulus romaanikirjanik. Paljud indoneeslased kannavad kaasa rahvaluule ja rahvajutu traditsiooni, mis aitab neil säilitada oma identiteeti.
Indoneesia meedia vabadus suurenes märkimisväärselt pärast Suharto võimuperioodi, mil tänapäeval tähtsuse minetanud informatsiooniministeerium jälgis ja kontrollis kodumaist meediat ning piiras välismaist. Televisiooniturul konkureerib tosinkond televisioonivõrku – kaks avalik-õiguslikku ja kümme kommertsvõrku. Riigis tegutseb üle 100 kohaliku telejaama, laialdaselt on levinud satelliit- ja kaabeltelevisioon; raadiojaamu on üle 700, millest üle 650 erajaamad (2008). Internetti kasutas 2009. aastal ligi 20 miljonit inimest.
Haridus.
Indoneesia haridussüsteem on väga suur ja mitmekülgne. Kooliõpilasi on riigis üle 50 miljoni ja õpetajaid üle 2,6 miljoni. Alates 1994. aastast on Indoneesias koolikohustuslikud lapsed vanuses 7–15 aastat. Enne seda oli koolikohustus 7–12 aastatel lastel.
Hariduse eest vastutavad kaks ministeeriumi – haridusministeerium, mille alla kuuluvad 84% koolidest ja religiooniministeerium (16%). Haridussüsteemis on lisaks riigile oluline roll ka erakoolidel. Eraomandis on algkoolidest 7%, põhiastme koolidest 56% ja keskastme koolidest 67%. Koolis käivate laste osakaal on piirkonniti erinev. Vaesemates regioonides moodustab algkoolis käivate laste osakaal koolikohuslastest sageli alla 60%, rikkamates piirkondades aga peaaegu 100%. Põhi- ja keskastmes õppivate laste osakaal (vastavalt 66% ja 45%) on viimastel aastatel pidevalt tõusnud, kuid jääb endiselt alla lähiriikide vastavatele näitajatele. Samuti on Indoneesias naaberriikidega võrreldes väiksem haridust saavate eelkooliealiste laste ja tudengite osakaal.
Viimase 10 aasta jooksul on Indoneesia valitsus oluliselt suurendanud tähelepanu hariduse edendamisele. Kulutused haridussektoris on kasvanud märkimisväärselt alates 1990. aastate lõpu majanduskriisist, kahekordistudes ajavahemikus 2000–2006. Aastal 2007 möödusid haridussektori kulud kõigist teistest sektoritest, moodustades 3,4% sisemajanduse kogutoodangust.
2009. aasta seisuga õppis Indoneesia 82 kõrgkoolis 4,8 miljonit tudengit. Valitsus planeerib suurendada 2020. aastaks üliõpilaste arvu 260 000 võrra.


Adventistid.
Adventism on kristlik liikumine, mis kuulub protestantide hulka ning tekkis 19. sajandil Ameerika Ühendriikides Jeesuse Kristuse teise tuleku ootuses. Nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast "adventus" 'saabumine', mis viitab Kristuse teisele tulemisele.
Adventistide tuntuimaks jutlustajaks oli algaastatel William Miller ning liikumine kogus kiiresti 50000 kuni 100000 järgijat, kes uskusid, et Jeesus Kristus tuleb tagasi 22. oktoobril 1844. aastal. See arvamus oli tekkinud Piibli prohvetikuulutuste väärtõlgendamisest ja tõi endaga kaasa suure pettumuse, mille tulemusena paljud kaotasid usu.
Esialgu oli tegu liikumisega, milles osales mitmete erinevate kirikute liikmeid, sealhulgas baptiste, metodiste ja universaliste. Peale suurt pettumust jagunesid usklikud erinevatesse liikumistesse, milledest tekkisid uued kogudused. Peamiseks adventistide koguduseks on Seitsmenda Päeva Adventistide kogudus, mis organiseerus 1863. aastal ja millel oli 2008. aastal üle maailma 15,8 miljoni liikme. Lisaks Kristuse teisele tulemisele peavad nad peavad tähtsaks ka kümne käsu pidamist, sealhulgas hingamispäeva (sabati pühitsemist laupäeval) ning tervislikke eluviise.


Piibel.
Piibel on ristiusu kanoniseeritud pühakiri.
Sõna "piibel" tuleb vanakreeka sõnast βιβλίον – 'papüürusrull', üldistatult 'raamat'. (kreeka Βίβλος nt Αγία Γραφή "pühakiri", sõnast "βιβλío[ν]" 'biblíon, byblíon' = 'paberirull' > "Bíblos, Býblos" = "Papüürus(rull)".) Seetõttu on Piibli ja raamatu kohta paljudes keeltes kasutusel sama sõna.
Eestis harilikult tarvitatav protestantlik piiblikaanon koosneb 66 "raamatust" ehk iseseisvast osast, mis on koostatud erinevate autorite poolt ajavahemikus 1200 eKr kuni 2. sajand pKr. Kristlased usuvad, et Piibel on "Jumala Sõna", mis on inspireeritud Jumala poolt.
Piibliks nimetatakse mõnikord ülekantud tähenduses ka mingi valdkonna tähtsaimat või põhilist raamatut või andmekogu.
Kaanoni kujunemine.
367. aastal ilmus Athanasiose Uue Testamendi raamatute loetelu, mida tunnistab õigeusu kirik. Läänekirik määras kaanoni Rooma (382. aastal), Hipporegiuse (393. aastal) ja Kartaago kirikukogudel. Idakirikus kanoniseeriti Vana Testament Jeruusalemma kirikukogul 1672. aastal koos Saalomoni Tarkuse Raamatu, Jeesus Siiraki Tarkuse Raamatu, Tobia ja Juuditi raamatuga ning Läänekirikus Tridenti kirikukogul 1545–1563 koos peale eelpoolnimetatute ka 1–2 Makkabeide, Baruki, Taanieli, Estri raamatud koos viimase lisadega ja Jeremija palve.
Piibli jaotus.
Piibli kuuskümmend kuus raamatut jagunevad kolmekümne üheksa raamatuga Vanaks Testamendiks ja kahekümne seitsme raamatuga Uueks Testamendiks.
Vana Testament.
Vana Testament oli algselt kirja pandud heebrea ja aramea keeles.
Üldistatult sisaldab Vana Testament Iisraeli rahva ajalugu. Tegemist ei ole aga puhtakujulise ajalooteosega – iisraellaste ajaloole vaadatakse kui Jumala tegutsemisele maailmas, kui Jumala kaitsele ja juhtimisele, mida Ta osutab oma rahvale.
Vana Testament oli esmalt juutide Pühakiri, hiljem sai see ka kristlaste Pühakirjaks. Ka islam tunnistab Vana Testamenti nn vana lepingu raamatuna.
Uus Testament.
Üles kirjutatud on Uus Testament kreeka keeles, sest ta sündis hellenistlikus maailmas. Uue Testamendi juured on Vanas Testamendis – nimelt oli Uue Testamendi keskne kuju Jeesus Kristus juudi rahvusest ning tema pühakiri oli Vana Testament.
Piibli teksti kujunemine.
Piibli tekstid on erinevate autorite poolt kirja pandud ja välja kujunenud pika aja jooksul. Tekstide kujunemist uurib teoloogia valdkonda kuuluv eksegeetika. Vanimad koopiad Vana Testamendi tekstidest on enam kui 2500 aastat vanad. Uue Testamendi vanimad ürikud on pärit teisest sajandist pKr.
Piiblitõlked.
Esimene piiblitõlge oli Vana Testamendi tõlge kreeka keelde 2.-1. sajandil eKr (nn Septuaginta ehk LXX). Esimesed Uue Testamendi ladinakeelsed tõlked valmisid 2. sajandi lõpul pKr. Kehvade tõlgete kasvava hulga tõttu palus paavst Damasus I 382. aastal õpetlane Hieronymost võtta käsile ladina tõlgete korrigeerimine. Tulemuseks oli ladinakeelne piiblitõlge Vulgata, mis jäi kuni reformatsioonini jumalateenistuse alustekstiks.
Varasemate rahvuskeelsete tõlgete seas on ka 2. sajandi lõpust pärinevad tõlked vanasüüria ja kopti keelde. 4. sajandil tõlkis Wulfila Piibli gooti keelde. Lisaks on esimestel sajanditel Piibel tõlgitud kreeka ja süüria keele baasil veel gruusia, amhara, araabia, nuubia, pärsia ja paljudesse teistesse keeltesse.
9. sajandil kreeka keelest bulgaaria keelde tehtud tõlge sai aluseks hilisematele kirikuslaavikeelsetele piiblitekstidele ja on mõjutanud just õigeusu kirikutes kasutatavat Pühakirja teksti.
Modernsed rahvuskeelsed tõlked hakkasid Euroopas levima alles pärast reformatsiooni. Teedrajavaks peetakse Martin Lutheri tõlkeid saksa keelde – 1522 ilmus tema tõlgitud Uus Testament ja 1534 Piibli tervikteksti tõlge, mille ettevalmistamisel osalesid lisaks Lutherile ka mitmed tema kaastöölised.
Kaasajaks on Piibel tervikuna tõlgitud enam kui 300 keelde, osaliselt aga enam kui 2100 keelde. Tegu on maailmas kõige enam tõlgitud ja müüdud raamatuga.
Piibel kui ajalooallikas.
Piibel on ajalooallikas kultuuri- ja keeleteadlastele, sest raamatute alguses on tihti määratud kirjutamise aja valitseja või mõni muu sündmus ajaloos (näiteks rahvaste loendamine Rooma impeeriumis). 20. sajandi arheoloogilised avastused on tunnustanud piibli tähtsust ajalooteaduse osana.


Riigikeel.
Riigikeel on keel, mis on riigi, osariigi või muu territooriumi konstitutsioonis riigikeeleks määratud.
Pooltel maailma riikidel on riigikeel. Mõnel riigil, näiteks Eestil ja Albaanial, on ainult üks riigikeel. Mõnel riigil on mitu riigikeelt, näiteks Belgial, Soomel, Afganistanil, Paraguail, Boliivial, Indial, Šveitsil ja Lõuna-Aafrika Vabariigil.
Mõnel riigil, näiteks Iraak, Itaalia ja Hispaania, on üks üleriiklik riigikeel, kuid mõned keeled on kaasriigikeeled mõnes tähtsas piirkonnas. Mõnel riigil, näiteks Ameerika Ühendriikidel, riigikeelt küll ei ole, kuid mõnes osariigis on riigikeeled (vaata Keeled Ameerika Ühendriikides). Mõnel riigil riigikeelt üldse ei ole, näiteks Austraalial, Eritreal, Luksemburgil, Rootsil, Tuvalul ja Suurbritannial.
Mõnes Aafrika riigis ja Filipiinidel ei ole riigi- ja õppekeeleks riigi kõige levinum keel. Iirimaal aga on riigikeelel ("national language") iiri keelel väga vähe kõnelejaid, kuna aga enamik rahvast kõneleb ametlikult madalama staatusega inglise keelt. Sarnane olukord on Uus-Meremaal, kus elanike valdav enamik kõneleb inglise keelt, kuid ainus riigikeel on maoori keel.
Mõnes riigis on keelte kasutamine poliitiliseks tüliküsimuseks (vaata keeletülidega riikide loendit).
Eesti riigikeel on eesti keel.


Burgos.
Burgos on linn Põhja-Hispaanias ajaloolises Vana-Kastiilias, mis moodustab osa Castilla-Leóni autonoomsest piirkonnast. Linn on Madridist 237 km kaugusel.
Linn on Burgose provintsi halduskeskus.
Ajalugu.
Vanimad märgid inimasustusest linna maa-alal pärinevad neoliitikumist (4000–2500 eKr).
Linn asutati rekonkista ajal 884. aastal, kui krahv Diego Rodríguez Porcelos rajas Leóni kuninga Alfonso III korraldusel mäele Arlanzóni jõekäänu lähedal kindluse, mis oli mõeldud mauride võimaliku edasitungi takistamiseks. 930. aastal valis Fernan González linna Kastiilia krahvkonna pealinnaks. Kastiilia kuningate residentsiks oli linn 11.–13. sajandil, 11. sajandil sai ta piiskopi residentsiks. Neil sajanditel rajati rida märkimisväärseid ehitisi: 11. sajandil klooster Las Huelgas Reales, 12. sajandil alustati linnamüüri ehitust, 13. sajandil ehitati gooti stiilis katedraal.
Linn osales comunero'de ülestõusus 1520–1522. Majanduslik õitseng oli 15.–16. sajandil, kui Burgos sai monopoolse õiguse Kastiilia villaga kauplemiseks ja kujunes villa väljaveokeskuseks Inglismaale ja Madalmaadesse. Järgnesid majandusliku allakäigu sajandid.
Burgos oli Napoleoni sõdade ajal okupeeritud Prantsuse vägede poolt. Hispaania kodusõja ajal (1936–1939) paiknes linnas mässuliste, kindral Francisco Franco poolehoidjate valitsus.
Tänapäeva Burgos.
Burgos on tähtis liiklussõlm. Ta paikneb kommunikatsioonitelgedel Madrid
–põhjasuund – Baskimaa sadamad ja Porto–Irun – Euroopa suund.
Linna läbib Santiago de Compostela palverännutee Prantsuse haru "Camino Francés".
Majanduskoostöös on linn osa Ebro teljest: Kataloonia–Aragón–Navarra, eriti autotööstuse osas (toodetakse tarvikuid).
Burgoses on märkimisväärne toiduainetetööstus (näiteks üks San Migueli õlle tehastest). autotööstuse tarvikute tootmine.
Burgose Ülikool asutati 1994. aastal.
Linna hoonestus on inimmõõtmes. Huviväärsusteni on vabalt võimalik jõuda jalgsi.
Kesklinna põhiline hoonestus on pärit 19. sajandist.
Kindluse ümbruses ja piki Arlanzóni jõe kallast on ulatuslikud pargialad.
Huviväärsused.
Säilinud on keskaegne korrapäratu tänavavõrk ja osa linnamüürist (11.–14. sajand). Linna tähtsaimaks sümbolehitiseks loetakse gooti- prantsuse stiilis katedraali "Catedral de Santa María", mis ehitati aastatel 1221–1260 ja mida täiendati 16. sajandini. Katedraali on ümber maetud kastiilia rahvuskangelane Cid, kellest on kirjutatud eepos "Laul minu Cidist" ("Cantar de Mio Cid"), mida peetakse esimeseks kastiiliakeelseks (hispaaniakeelseks) suurteoseks.
Teine emblemaatiline ehitus on linnavärav "Arco de Santa María", mis on 16. sajandil ümber ehitatud kindlusekujuliseks ja mida kaunistavad linna ajaloo võtmeisikute kujud.
Tsistertslaste kloostris "Convento de Santa María de las Huelgas Reales" (12. sajand; romaani stiil, gooti stiil, "mudejar"-stiil) paikneb Kastiilia kuningate panteon. Gooti stiilis kartuuside klooster "Monasterio de la Cartuja de Miraflores" (15. sajand) on ümber ehitatud kuningapaleest.
Arvukalt on gooti stiilis kirikuid, nagu "San Nicolás de Bari", "San Lesmes", "San Esteban", "San Gil", "Santa Gadea".
Kindlusest (9. sajand) on säilinud varemekatked, need on restaureeritud ja seal on avatud muuseum. Linnamüüris on mitmed erineva väljanägemisega väravad nagu "Arco de San Esteban", "Arco de San Martín", "Arco de San Gil".
Muudest ehitistest on huvipakkuvamad peaväljaku "Plaza Mayor" hoonestus ja 15. sajandi palee "Casa del Cordón", mille fassaadi kaunistuseks on raiutud frantsiskaani mungarüü köiemotiiv. Palees võtsid Fernando II ja Isabel I vastu 1497. aastal teiselt Ameerika-retkelt naasnud Kolumbuse. Palees hoiti vangis ka Prantsuse kuningat François I-st.
Provints.
Burgose provints kuulub Hispaania pindalalt suurima, Castilla y Leóni autonoomse piirkonna koosseisu. Provintsi pindala on 14 292 km², elanikke on 375 000.


Kanada.
Kanada on maailmas pindalalt Venemaa järel teine, samuti maailma kõige pikema rannajoonega riik (58 500 km). Kanadal on pikad rannaalad nii Põhja-Jäämere, Atlandi kui ka Vaikse ookeani ääres, samuti kaks teineteisest lahus paiknevat maismaapiiri USA-ga. Lääneservas piirneb Kanada Alaska osariigiga, peamine piir naabriga aga jookseb 6400 km pikkuselt mööda riigi lõunaosa.
Pinnamood ja piirkonnad.
Kanada hiigelmõõtmed tähendavad geograafilist mitmekesisust. Riigi saab jagada viieks selgesti erinevaks suureks piirkonnaks.
Peaaegu poole mandriosast hõlmab suur Kanada kilp ehk Laurentia kiltmaa - avar, harvade kõrgendikega tasandik. Jääajast on sinna jäänud palju järvi ning kärestikulisi jõgesid. Kilbist läänepool laiuvad Suurtasandiku preeriad. See on tõeliselt viljakas piirkond. Veel kaugemal läänes, Vaikse ookeani ääres asub mägismaa, mida piiravad Kaljumäestik ning Rannikuahelik. Suure järvistu ümbruses ja Saint Lawrence'i jõe äärsel madalikul valitseb hea kliima ja seepärast on ka sealsed maad üles haritud ning sinna on koondunud suurem osa rahvastikust. Lõpuks, Atlandi ranniku provintsid ning riigi idapoolsemad saared kujutavad endast madalate, rannikuga paralleelselt kulgevate Apalatši mägede jätku.
Riigi kõrgeim tipp on läänepiiril asuv Logan (5959 m).
Saared.
Kanada rannikud, eriti aga arktiline, on tugevasti liigestatud ja nende lähedal asub arvukalt saari. Atlandi rannikul on tähtsaimad Newfoundlandi, Cape Bretoni, Prints Edwardi ning Anticosti saar ja Nova Scotia poolsaar. Vaikse ookeani ranniku lähedal asuvad Vancouveri saar ja Kuninganna Charlotte'i saarestik. Arktikas asub õige mitu peaaegu asustamata hiigelsaart (Baffini saar, Victoria, Ellesmere jt).
Veekogud.
Kanadas on palju suuri järvi ja veerikkaid jõgesid. Sügavale sisemaale ulatub Põhja-Jäämere Hudsoni laht.
Jõed.
Eriti tähtis on Suurt järvistut Atlandi ookeaniga ühendav Saint Lawrence'i jõgi oma laia viljaka oru ning arvukate lisajõgedega. Neist Ottawa, Saguenay ja St John suubuvad Atlandi ookeani, Saskatchewan voolab Winnipegi järve; Nelson ühendab Winnipegi Hudsoni lahega.
Kanada suurim jõgi on siiski Mackenzie, mis koos lisajõgedega seob enamikku Kanada kilbil asuvaid järvi ja viib oma vee jäämerre.
Riigi arvututest jõgedest ja jõekestest tuleb veel nimetada Yukoni ja Columbiat, mis jõuavad mereni juba USA rannikul.
Erie järvest Ontario järve voolaval Niagara jõel asub Niagara juga.
Järved.
Kanada on kõige järverikkam maa maailmas, neid on seal umbes 200 000. Kokku on riigi pindalast järvede all 891 163 km². See on palju suurem pindala kui kogu Hispaania ja umbes sama suur kui Pakistan või Türgi. Kagupiiril asub Suur järvistu.
Enamik neid on üksteisega ühenduses, vesi voolab neist Mackenzie jõkke, mis läbib riigi keskosa.
Taimestik.
Peaaegu poolt Kanada territooriumi katavad metsad. Põhjas levib arktiline ja lähisarktiline taimestik, tasandikuprovintsides rohtlad. Tihedates okas- ja väärispuumetsades kasvavad kuused, tsuugad, palsamnulud, mitut liiki mände ja seedreid.
Loomastik.
Metsloomi on ohtralt. Liigiliselt on loomastik üsna samasugune nagu Euroopa ja Aasia jahedamates piirkondades. Imetajaid on looduses 193 liiki. Kanada metsades võib kohata väikseid tamme ehitavaid kopraid, samuti kärplasi (naaritsaid, kärpe, nugiseid), kelle karusnahka ammust aega väga hinnatakse. Veel asustavad Kanada metsi ameerika karud baribal ja grisli, ilves, koiott, rebane, skunk, karibu ja urson. Avamaastikul saab imetleda tundrakaribut, põtra, piisonit. Kaugel põhjas võib kohata võimsat jääkaru. Läänepoolsetes mägedes elab ohtralt just neile aladele iseloomulikke lumelambaid ja -kitsi. Riigis on kohatud 665 liiki linde, neist pesitsevaid 310 liiki. Roomajaid on 39 liiki ja kahepaikseid 42 liiki.
Ajalugu.
Kanada põlisasukateks on inuitid ja indiaanlased (atabaskid, algonkinid, irokeesid jpt). Eurooplastest jõudsid esimestena tänapäeva Newfoundlandi rannikule viikingid 1000. aasta paiku, kelle avastatud Vinland, Markland ja Helluland asusid tõenäoliselt tänapäeva Kanada alal.
1497 maabus inglaste teenistuses olev itaallane Giovanni Caboto (John Cabot) Newfoundlandis või Nova Scotias, ning kuulutas maa Newfoundlandina Inglise krooni omandiks. 1534 jõudsid prantsuse maadeuurijad Jacques Cartier ja Samuel de Champlain Saint Lawrence'i lahe kaldale. Püsivat asustust sinna ei tekkinud, kuid 16. sajandil väitsid nii Inglismaa kui ka Prantsusmaa omavat alasid tänapäeva Kanadas.
1604. aastal asusid prantslased esimeste eurooplastena püsivalt Kanadasse elama. 1663 kuulutas kuningas Louis XIV Uus-Prantsusmaa Prantsusmaa asumaaks.
Inglased rajasid 1628. aastal Nova Scotia koloonia ning asundusi Atlandi ookeani rannikule ja Hudsoni lahe äärde. Inglismaa kuningas Charles II andis 1670. aastal Ruperti maal Hudsoni lahe kompaniile kaubandusmonopoli. 1689. aastal alanud Prantsusmaa ja Inglismaa vahelises sõjas kaotas Prantsusmaa osa oma Kanada valdustest. Viimased osad Uus-Prantsusmaast läksid Inglismaa valdusesse 1763. aastal.
Rahvastik.
Kanada rahvaarv oli 2006. aasta rahvaloenduse andmeil 31 612 897.
Kanadalasteks nimetatakse Kanada kodanikke. Kanada on paljurahvuseline ühiskond, mille rahvastik koosneb põliselanikest ning immigrantide järeltulijatest. Päritolu järgi on suurimad rühmad inglise, prantsuse, šoti, iiri, saksa, itaalia ja hiina päritolu kanadalased. Paljud immigrandid on säilitanud oma identiteedi ja elavad sageli kompaktsete rühmadena. Eesti päritolu kanadalasi oli 2001. aastal 22 085, neist 9645 nimetas oma (päritolu)rahvusena ainult eesti. 2006. aastal olid samad näitajad 23 930 ja 8440.
57% Kanada elanikest räägib emakeelena inglise keelt, 22% prantsuse keelt, 20% teisi keeli ning 1,2% mitut erinevat keelt. Prantsuskeelsed kanadalased elavad valdavalt Québecis (80% elanikest).
Kanada põliselanikud on indiaanlased ja inuitid.
Majandus.
Peamised tööstuspiirkonnad on Ontario provints ning Québeci provintsi lõunaosa, kus valmib ligikaudu 70% riigi tööstustoodangust.
Transport.
Tähtsaim Kanada-sisene on kauba- ja laevatee on Saint Lawrence'i jõgi, mis on ühenduslüliks rohkem kui 4000 km pikkusele laevatatavale veeteele, ühendades omavahel Suure järvistu ja Atlandi ookeani.
Väliskaubandus.
1996. aastal oli Kanada ekspordi maht 185 miljardit dollarit. Peamised eksporditavad kaubad olid ajalehepaber, paberipuit, nafta, maagaas, alumiinium ja masinad ning nende osad. Nende toodete suurimad importijad Kanadast olid USA, Jaapan, Suurbritannia, Saksamaa, Lõuna-Korea, Holland ja Hiina.
Impordi maht oli 1996. aastal 166,7 miljardit dollarit. Tähtsaimad sisseveetavad kaubad olid õli, kemikaalid, arvutid, telekommunikatsioonivahendid ja ka igasugused mootorid. Suurimateks kaubanduspartneriteks olid USA, Jaapan, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Mehhiko, Taiwan ja Lõuna-Korea.


Gupo sild.
Gupo sild on sild Lõuna-Koreas Naktongi jõel, Pusani linna territooriumil Kangsǒ linnaosas.
Sild valmis 7. märtsil 1932 ja kandis siis nimetust 계루바식판향교 ("Gyero Basikpan Hyang-gyo") ning tal oli 56 sammast. Sel ajal oli ta pikim sild Koreas ja talle anti hüüdnimi "Nakdong Janggyo". Hiljem lülitati sild Gupo liiklussüsteemi ja ka silla nimi muudeti.
Sild ühedab Kyŏngnami regiooni ja Sŏuli–Pusani liiklusteed. Sild on nii majanduslikult kui ka kultuurilis-poliitiliselt väga tähtis ühendustee.
Korea sõja ajal oli sild tähtis sõjavarustuse transportimisel Pusanisse.


Konrad Mägi.
Konrad Vilhelm Mägi (1. november 1878 Hellenurme mõis, Tartumaa – 15. august 1925 Tartu) oli eesti maalikunstnik ja pedagoog.
Elukäik.
Konrad Mägi sündis mõisa abivalitseja perekonnas.
Mägi õppis 1888–1889 Uderna ministeeriumikoolis, seejärel Tartus Pelbergi algkoolis ja 1891. aastal linnakoolis.
Sai kunstialased algteadmised 1899–1902 Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. Harrastas samal ajal innukalt näitekunsti, viiulimängu ja mitut spordiala.
Jätkas kunstiõpinguid 1903–1905 vabakuulajana Peterburis parun Alexander Stieglitzi kunsttööstuskoolis, keskendus Amandus Adamsoni õpilasena puunikerdusele ja modelleerimisele.
Olles sunnitud õpilasrahutustest osavõtu pärast koolist lahkuma, täiendas end 1905-1906 Jakob Goldblatti ateljees. Kokkupuude moodsa vene kunstiga süvendas soovi pääseda õppima Pariisi. Mägi siirdus esialgu Soome ja veetis 1906. aasta suve koos Nikolai Triigi ja Aleksander Tassaga, kus huvitus maastikumaalist; sügisest õppis Helsingis arvatavasti Soome Kunstiühingu koolis ja teenis ülalpidamist Soome Kirjanduse Seltsis Jakob Hurda rahvaluulekogude ümberkirjutamisega. Soomes said alguse Mäe sidemed "Noor-Eesti" ringkonnaga.
Läks 1907. aasta varasügisel Pariisi, elas kunstnike ja kirjanike koloonias "La Ruche" ("Mesipuu"), õppis Filippo Colarossi vabaakadeemias ("Académie Colarossi") ja "Académie de la Grande Chaumièreis joonistamist ning külastas kunstinäitusi ja muuseume.
1908–1910 elas Norras. 1911. aasta suve veetis Normandias Dieppe'is. Naasis 1912 Saksamaa kaudu kodumaale, Tartusse.
Ta töötas joonistusõpetajana 1913 Tartu linnakoolis, 1914 kutsehariduse Seltsi õhtukoolis, aastast 1914, püsivamalt 1916-1919, pidas ateljeestuudiot.
Tegutses 1919 Eesti Töörahva Kommuuni ja Lõuna-Eesti kunstikaitsetoimkonnas.
Looming.
Konrad Mägi oli 20. sajandi alguskümnendite värvitundlikumaid eesti maalijaid, kes kujundas oma käsitluslaadi kaasaja moodsa kunsti mõõdukaid suundi tõlgendades. Tema lemmikvärv oli kaadmiumpunane. Looduse kujutajana oli ta suuresti mõjutatav motiivist, uued loodusmuljed põhjustasid stiili muutumise ja panid aluse uuele loomejärgule. Alati pani Mägi maalidele ka taevast.
Ahvenamaal lõi ta hapraid juugendlikke taimevinjette: "Kahekesi" (1908; tušijoonistus).
Pariisis puutus ta kokku impressionismi, neoimpressionismi ja fovistide loominguga, mille mõjul tema värvikäsitus muutus: "Lilleline väli majakesega" (1908–1909), "Norra maastik männiga" (1910).
Mäe Saaremaa-ainelised teosed on esimesed moodsad eesti loodusmaalid.
Aastast 1918 võib märgata ekspressionismi mõju, mille vastuvõttu soodustas Mäe ülitundlikkus ja emotsionaalne reageering ärevatele aegadele: "Pühajärv" (1918–1920), "Otepää maastik" (1918–1920). Ekspressionismist mõjutatud on ka suured figuraalkompositsioonid "Pietà" (1919), "Kolgata" (1921).
Itaalia-reisiga alanud uus loomejärk tõi rahunemise: "Varemed Capril" (1922–1923). Itaalias valmisid Mägi võluvaimad maalid.
Kõrvuti looduspiltidega maalis ta lilli ja portreid. Enamasti kauni välimusega naisemodellid kajastavad juugendlikku iluideaali: "Holsti" (1916).
Hilistes portreedes väljendub 1920. aastatel tõsinenud meeleolu: "Madonna" (1923–1924). Esimene teadaolev portree on norra tütarlapsest.


Omaan.
Omaan on riik Aasias Araabia poolsaare kaguosas.
Riigikord.
Omaan on ametlikult konstitutsiooniline monarhia, kuid tegelikku võimutäiust omab sultan Qābūs bin Sa‘īd. Teda toetab ka enamik rahvast, kuna ta on toonud riiki suhtelise majandusliku õitsengu ning stabiilse valitsusvõimu.
Kahekohaline parlament koosneb 58-liikmelisest Riiginõukogust, mille liikmed määrab ametisse sultan ja 83-liikmelisest Konsultatiivkogust, mille valib rahvas.
Haldusjaotus.
Riik jaguneb 5 piirkonnaks ("minţaqah") ja 4 provintsiks (muḥāfaẓah).
Rahvastik.
Põhirahvas on araabia keelt rääkivad omaanlased. 2003. aasta rahvaloendusel oli riigi rahvaarv 2,34 miljonit.
Riigis elab umbes 600 000 välismaalast, peamiselt võõrtöölised Pakistanist, Bangladeshist, Egiptusest, Indiast ja Filipiinidelt.
Religioon.
Ibadiidid 75%, sunniidid, šiiidid ja hinduistid.
Ajalugu.
Omaan oli alates 6. sajandist eKr kuni aastani 632 Pärsia impeeriumi osa. Sejärel vallutasid selle araablased ning seal levis islam. 751 sai Omaan ibadiidi moslemite keskuseks ning seal hakkas valitsema nende imaam. 1508 vallutati pealinn Masqaţ Portugali poolt, kuid 1659 langes see Türgi kätte. 1741 tõrjuti türklased välja ning kehtestati sultanaat. 19. sajandil oli Omaani võimsuse kõrgaeg, ta omas kolooniaid Belutšistanis ja Sansibaris. Viimased kolooniad kaotas ta alles 1947, kui need liideti Pakistaniga. 1970 tõusis võimule praegune sultan Qābūs bin Sa‘īd, kes vabastas järgmisel aastal maa Suurbritannia protektoraadist. 1990. aastatel hakkas sultan toetama mõningaid demokraatlikke reforme, mille tulemusena parlamendi alamkoda valiti 2003 esimest korda vabadel valimistel.


Ida-Timor.
Ida-Timor (portugali "Timor-Leste", tetumi "Timór Lorosa’e") on riik Aasias, Malai saarestikus, Timori saare idaosas. 1976. aastani kandis nime Portugali Timor.
Ajalugu.
Timori saar asustati kolme lainena, mille käigus inimesed liikusid üle kogu Australaasia. Usutavasti elavad Timoril tänapäevani kõigi kolme laine järeltulijad.
Esimene laine toimus üle 40 tuhande aasta tagasi. Selle käigus hõlvasid inimesed Austraalia ja Paapua Uus-Ginea. Nende järeltulijad on Austraalia aborigeenid.
Teine laine toimus umbes 5000 aastat tagasi. Need olid austroneeslased. Selle laine käigus toodi Timorile põllumajandus.
Kolmanda rühma moodustasid protomalailased, kes pärinevad Lõuna-Hiinast ja Põhja-Indo-Hiinast.
Mägine maastik hoiab neid inimrühmi eraldi ja see on ka üks põhjus, miks tänapäeval räägitakse Ida-Timoril nii paljusid keeli.
14. sajandil haarati Timor Hiina ja India kaubatedesse. Timorist hakati välja vedama lõhnavat sandlipuud, orje, mett ja vaha.
Varased eurooplastest maadeavastajad, näiteks Antonio Pigaletta Magalhãesi ümbermaailmareisi ajal, teatasid 16. sajandi algul, et Timor jaotub hulga hõimude või riigikeste vahel. Kõige tähtsam neist oli Wehali kuningriik Kesk-Timoris, mille pealinn oli tänapäeva Lääne-Timoris asuv Larani küla. See riik hõlmas mitut rahvusrühma ja portugallaste teatel maksid kõik ülejäänud kuningad saarel neile andamit. 1642 ja 1665 korraldasid portugallased Wehali vastu sõjaretke ning laastasid ja vallutasid kogu Timori.
Mis aastal Timor Portugali võimu alla läks, see on mitmeti tõlgendatav, sest see toimus sammhaaval. Näiteks esimesed Portugali alalised elanikud Timoril olid dominikaani mungad 1556 Lifau linnas, kuid see ei tähenda veel Timori saamist Portugali asumaaks. Portugallased viisid Timorile maisi, kohvi, katoliikluse ja kirjaoskuse.
Kui Hispaania vallutas 1580 Portugali, kutsus ta kõik Portugali esindajad Ida-Indiast ära ja nii jäi see aastani 1640, kui Portugal taasiseseisvus.
Esimese kuberneri määras Portugal Timorisse 1702. Kuberneri asukohaks sai Lifau, alates 1769 Dili. Halduskeskuse vahetuse põhjustasid kohalike hõimude rünnakud Lifaule. Samal aastal vallutas Lääne-Timori Holland ja seda aastat ongi vahel nimetatud sisulise koloniseerimise aastaks. Portugal tunnistas Ida-Timori kuulumist Hollandile alles 1859 Lissaboni rahulepinguga ja piir määratleti 1916 Haagi rahulepinguga. 1916. aasta piir ongi tänapäeva Ida-Timori ja Indoneesia vaheline piir.
Portugali võimu all olid investeeringud haridusse ja majandusse minimaalsed. Peamine väljaveoartikkel oli sandlipuu, 19. sajandi keskpaigast alates ka kohv.
Teise maailmasõja ajal okupeerisid 1941 Ida-Timori lühikeseks ajaks Hollandi ja Austraalia väed, et takistada Jaapanit piirkonda hõivamast. Pärast Portugali protesti tõmbas Holland oma väed välja ja Jaapan vallutas Ida-Timori rannikuala. Austraalia väed tõmbusid mägedesse ja jätkasid võitlust jaapanlaste vastu. Seda nimetatakse Timori lahinguks.
Ida-Timor oli Portugali asumaa aastani 1975, mil Ida-Timor kuulutas end iseseisvaks, kuid seejärel Indoneesia annekteeris Ida-Timori. ÜRO järelvalve all 1999 korraldatud referendumil said ülekaalu Ida-Timori iseseisvuse pooldajad. Ida-Timor kuulutati ÜRO haldusterritooriumiks. 20. mail 2002 kuulutati Ida-Timor iseseisvaks ja 27. septembril liitus riik ÜRO-ga.
2004. aasta rahvaloenduse andmetel on 96% timorlastest on katoliiklased, 2% protestandid.


Colombia.
Colombia (mööndav nimekuju Kolumbia'") on riik Lõuna-Ameerika loodeosas Vaikse ookeani ja Kariibi mere ääres. Piirneb Brasiilia, Peruu, Ecuadori, Venezuela ja Panamaga. Riigi pealinn ning majanduse ja kultuuri keskus on Bogotá.
Ajalugu.
Riigi põlisasukad on mitmed indiaani hõimud, kellest mõjuvõimsaimad olid tšibtšad. Lõunapoolsed alad kuulusid inkade riiki. 1525 algas hispaanlaste konkista.
Colombia kuulutas end Hispaaniast iseseisvaks 20. juulil 1810, seda tunnustati 1819. aastal. 1831. aastani hõlmas Colombia Vabariik (Suur-Colombia) tänapäeva Colombia, Venezuela, Ecuadori ja Panama ning väiksemaid osi Costa Ricast, Peruust, Brasiiliast ja Guyanast.
1830 riik lagunes ja tänapäeva Colombia alal asunud Uus-Granada muutis 1863 oma nime Colombia Ühendriikideks ning 1886 Colombia Vabariigiks. 1903 lõi Colombiast lahku Panama.
Colombias kaotati orjus 1851. aastal.
Haldusjaotus.
Riik jaguneb 32 departemanguks ("departamento") ja pealinnaringkonnaks.


Costa Rica.
Costa Rica [k'osta r'iika] on riik Kesk-Ameerikas. Ta piirneb loodest Nicaraguaga ja kagust Panamaga.
Costa Rica on aastakümneid olnud stabiilne ja demokraatlik. Costa Rical ei ole sõjaväge.
Riik.
Costa Rica on Kesk-Ameerika väikeriikide seas üks põnevamaid turismimagneteid. Aastas külastab seda maad ca 2,2 miljonit turisti. Enam kui pooled turistidest külastavad kohalikke rahvusparke ja muid kaitsealasid, mis kokku hõlmavad peaaegu veerandi riigi pindalast.
Sümbolid ja tähised.
Costa Rical on lipp ja vapp.
Costa Rica deviis "¡Vivan siempre el trabajo y la paz!" ('Elagu alati töö ja rahu!') on Costa Rica hümni "Noble patria, tu hermosa bandera" ('Õilis isamaa, sinu ilus lipp') viimane rida.
Välislingid.
*Costa Rica


Finnair.
Finnairi Boeing 757-200 laskumas Helsingi Vantaa lennuväljale
Finnair on Soome lennukompanii, asutatud 1923. Baas on Helsingi lennujaam. Aastal 2006 transportis lennufirma 8,8 miljonit inimest 15 riigisisesse ja 55 rahvusvahelisse sihtkohta. Lisaks on Finnairil ka ligi 50 hooajalist tšarterlennu sihtkohta.
Koodijagamise lepingud.
^ - Star Alliance'i liige.


Elevandiluurannik.
Elevandiluurannik ehk Vandlirannik (diplomaatilistes dokumentides Côte d'Ivoire [kot-divu'aar]) on riik Lääne-Aafrikas Guinea lahe põhjarannikul.
Riik piirneb Libeeria, Guinea, Mali, Burkina Faso ja Ghanaga.
Kunagi oli tegemist ühega õitsvamatest Lääne-Aafrika maadest, kuid nüüd rikub selle majandust kodusõda, korruptsioon ja tahtmatus ellu viia vajalikke reforme.
Nimi.
Côte d'Ivoire tähendab prantsuse keeles 'Elevandiluurannik'. Maa on saanud nime kunagise tähtsaima ekspordiartikli elevandiluu järgi.
President Félix Houphouët-Boigny tegi 1985. aastal korralduse, et nime "Elevandiluurannik" tohib kasutada ainult prantsuskeelsena ning seda ei tohi tõlkida. Teiste nimede ja tõlgete kasutamine on riigis endas karistuse ähvardusel keelatud.
Aastast 2006 on riigi põhinimi eesti keeles Elevandiluurannik. Diplomaatias jääb tarvitusele nimi Côte d'Ivoire.
Asustus.
Riigi suurim linn on Abidjan.
Haldusjaotus.
Riik on jaotatud 19 piirkonnaks, mis omakorda on jaotatud 58 departemanguks.
Poliitika.
2010. aasta presidendivalimised kaotanud Laurent Gbagbo keeldus võimult lahkumast ning alanud rahutuste käigus tapsid senisele presidendile ustavad väed valimiste võitjaks kuulutatud opositsioonipoliitiku Alassane Ouattara poolehoidjaid. Valimiskomitee sõnul sai opositsioonipoliitik, endine peaminister Alassane Ouattara teises valmisringis 54 protsenti häältest. Elevandiluurannikul olid need üle kümne aasta esimesed presidendivalimised. Kuigi Ouattarat pidasid Elevandiluuranniku seaduslikuks presidendiks ÜRO, USA, EL, Prantsusmaa ja Aafrika Liit, keeldus ametisolev riigipea Laurent Gbagbo võimult lahkumast.
Riigist põgenes enam kui 400 000 inimest ning ÜRO andmetel tapeti alates 2010. asta novembrikuistest presidendivalimistest vähemalt 410 inimest.
Gbagbo väed kontrollisid riigi lõunaosa ja põhjaosa kontrollisid Alassane Ouattara poolehoidjad. Ouattara toetajad saavutasid ülekaalu ning 11. aprillil 2011 vangistasid Alassane Ouattarale ustavad väed presidendipalee keldrisse varjunud Gbagbo.
Majandus.
Elevandiluurannik toodab enam kui kolmandiku maailma kakaoubadest. Kodusõjajärgsetel aastatel soiku jäänud investeeringute tõttu on toodang langemas aga 2006. aastal andis Elevandiluurannik umbes 40 protsenti maailma kakaotoodangust.
Elevandiluurannik ja Eesti.
2006. aasta augustis sattus Paldiski sadamast väljunud tankerilt Probo Koala Abidjani lähedal asuvale prügimäele mürgiseid jäätmeid, mille tõttu suri 15 inimest. Hollandi prahtijafirma Trafigura maksis Elevandiluuranniku valitsusele hüvitist 198 miljonit USA dollarit ning valitsus loobus edasistest nõuetest Trafigura vastu.


Djibouti.
Djibouti [džib'uuti] on riik Aafrika idaosas. Djiboutil on maismaapiir kolme riigiga: Eritreaga põhjas, Etioopiaga läänes ning Somaaliaga kagus. Djiboutist kirdesse ning läände jäävad Bab el Mandebi väin Punases meres ning Adeni laht. 20 km kaugusel teisel pool Bab El Mandebi väina on Aasia maailmajaos asuv Jeemen.
19. sajandil rajas Prantsusmaa Djibouti alale Prantsuse Somaalimaa protektoraadi. 1967 pandi sellele nimeks Afar ja Issa. 27. juunil 1977 riik iseseisvus ja võttis nimeks Djibouti.
Loodus.
Suurimad järved on Assali järv ja Abbe järv (kuulub osaliselt Etioopiale).


Dominica.
Dominica on riik Kesk-Ameerikas Väikestes Antillides.


Dominikaani Vabariik.
Dominikaani Vabariik on hispaaniakeelne riik Kariibi meres asuva Haiti saare lääneosas, mis läänest piirneb Haitiga.
Suure osa 20. sajandist oli Dominikaani Vabariik diktaatorite Rafael Leónidas Trujillo ja hiljem Joaquín Balagueri võimu all. 1978. aastast on demokraatia jalule seatud.
Pealinn.
Pealinn on Santo Domingo.
Linnad.
Suurim linn on Santo Domingo. Suuruselt järgmine on
Santiago de los Caballeros.
Majandus.
Dominikaani Vabariigi majandus on suures sõltuvuses turismist.
Alates 1960. aastatest on majandusraskuste tõttu paljud dominikaanlased emigreerinud USA-sse, peamiselt idaranniku suurlinnadesse. New Yorgi linnaosas Washington Heightsis on dominikaanlased nii tihedalt koos, et seda mõnikord hüütakse "Quisqueya Heights". Arvatakse, et Haiti saare põliselanikud aravakid kutsusid saare idaosa "Quisqueya", kuigi mõned ajaloolased vaidlustavad seda. Praegu on dominikaanlased üks suuremaid latiinode rühmi USA-s.
Ajalugu.
Dominikaani Vabariigi territoorium on olnud vaheldumisi Hispaania, Prantsusmaa, Haiti ja jälle Hispaania ning USA võimu all. Vahepeal on taotletud iseseisvust ja omavalitsust.
20. sajandil on USA korduvalt sekkunud riigi siseasjadesse. USA toetas Rafael Leónidas Trujillo diktatuuri (1930–1961). 1963. aastal kukutati parempoolse riigipöördega, mida toetas USA, vabariigi esimene demokraatlikult valitud president Juan Bosch. Ülestõus, mille eesmärgiks oli põhiseaduslik võim taastada, kujunes kodusõjaks. 1965. tungisid sisse USA väed. Algas Joaquín Balagueri diktatuur (1966–1978).
Muusika.
Rahvusvaheliselt tuntud on "merengue", mis on populaarne alates 19. sajandi keskpaigast.
Sport.
Dominikaanlased on tuntud pesapallifännid. USA-s on peaaegu kõikides paremates pesapallimeeskondades mõni dominikaanlasest mängija.
Dominikaani Vabariigi riigipeade loend


Ecuador.
Ecuador (ametlikult Ecuadori Vabariik (hispaania keeles "República del Ecuador")) on demokraatlik vabariik Lõuna-Ameerikas. Ta piirneb põhja poolt Colombiaga, lõuna ja ida poolt Peruuga ning läänest Vaikse ookeaniga. Ecuadorile kuuluvad ka Galápagose saared (Archipiélago de Colón) Vaikses ookeanis, umbes 965 kilomeetrit mandrist lääne poole. Ecuador asub ekvaatoril ja selle järgi on ta ka oma nime saanud. Tema alla kuulub 256 370 ruutkilomeetrit. Equadori pealinn on Quito ning suurim linn on Guayaquil. Riigi keskosa ("Sierra") läbivad Andid. Idaosas asub Amazonase vihmamets.


Ekvatoriaal-Guinea.
pisi
Ekvatoriaal-Guinea Vabariik on unitaarriik Kesk-Aafrikas Biafra lahe ääres ja saartel. Riik piirneb põhjas Kameruni ning idas ja lõunas Gaboniga.
Loodus.
Ekvatoriaal-Guinea hõlmab mandriosa, Mbini, rannikulähedased saared Corisco (Mandyi), Elobey Grande ja Elobey Chico ning Bioko ja Annobóni saare. Mbini ala on valdavalt 600–900 m kõrgune mägismaa, Kristallmägedes ulatub kõrgus üle 1500 m-ni (kõrgeim tipp Mitra, 1200 m). Mägised on ka saared. Riigi suurim saar on Bioko, mis paikneb Mbinist rohkem kui 180 km loodes. Bioko koosneb kolmest liitunud vulkaanilisest massiivist, seal asub ka riigi kõrgeim tipp Basilé (3008 m). Mbini keskosas voolab Mbini jõgi.
Umbes kolmandik riigi territooriumist on metskatteta. Kasvab peamiselt troopiline vihmamets, Mbini rannikul on mangroove. Muldadest on valdavalt vihmametsa puna-kollased ferraliitmullad. Kokku on 19 kaitseala, sealhulgas kolm rahvusparki.
Maavaradest leidub rauamaaki, titaani, mangaani, uraani, ja kullaliiva, suurem osa varudest on kasutusele võtmata. Mandrilaval on suur nafta- ja gaasivaru.
Äärmuspunktid.
Kõige põhjapoolsem punkt on Bioko saarel, idapoolseim punkt on Gaboni piiri idapoolses servas, lääne- ja lõunapoolseim punkt on Annobónil.
Kliima.
Ekvatoriaalne kliima on edelamussoonide tõttu väga niiske. Keskmine temperatuur on 24–28 o C ning sajab üle 2000 mm aastas (kuni 9000 mm aastas).
Juunist augustini on Río Munil kuiv ja Biokol niiske; detsembrist veebruarini on vastupidi. Annobónil on vihm ja udu igapäevased nähtused, pilvitut päeva ei ole seal kunagi registreeritud.
Floora ja fauna.
Ekvatoriaal-Guineas elab 184 liiki imetajaid (neist 23 on eriti ohustatud, sealhulgas šimpans, gorilla ja drill on ohustatuimad), 172 liiki linde (neist 5 liiki on eriti ohustatud), 91 liiki roomajaid ja 29 liiki kahepaikseid.
Poliitika.
Ekvatoriaal-Guinea on vormiliselt presidentaalne vabariik, sisuliselt valitseb seal aga diktaator Teodoro Obiang Nguema Mbasogo. Presidendi valib rahvas seitsmeks aastaks. Seadusandlik organ on 100-kohaline Rahvaesindajate Koda, mille liikmed valitakse viieks aastaks. Valida võivad vähemalt 18-aastased. Täidesaatev võim kuulub Ministrite Nõukogule. Vormiliselt kehtib mitmeparteisüsteem, kuid tegelikult on võimupartei presidendi juhitav Ekvatoriaal-Guinea Demokraatlik Partei ("Partido Democratcio de Guinea Ecuatorial"). Rahvusvahelise klassifikatsiooni alusel on Ekvatoriaal-Guinea mittevaba riik. Korruptsiooniindeksi järgi asub Ekvatoriaal-Guinea maailmas 151. kohal.
Õigussüsteem.
Kohtusüsteem on kolmeastmeline, kõrgeim kohus on Ülemtribunal.
Kehtib 1991. aasta põhiseadus, mida täiendati 1995; 2011 toimus põhiseaduse parandamise referendum.
Naiste valimisõigus kehtestati 1963. aastal.
Diplomaatilised suhted.
Ekvatoriaal-Guinea liitus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga 12. novembril 1969.
18. detsembril 2007 allkirjastasid Eesti suursaadik ÜRO juures Tiina Intelmann ja Ekvatoriaal-Guinea suursaadik ÜRO juures Lino Sima Ekua Avomo New Yorgis kahe riigi vahel diplomaatiliste suhete sõlmimise protokolli.
Majandus.
Ekvatoriaal-Guinea on nafta- ja gaasivaru kasutuselevõtmise tõttu olnud viimasel kümnel aastal üks maailma kiireima majanduskasvuga riike (1997 oli kasv rekordiline – 151,4% ka 1998–2001, 2003 ja 2004 oli maailmas esikohal). Tööstus moodustab riigi SKT-st 90,6%.
Haritavat maad on 4,6% riigi territooriumist.
Rohkesti kasvatatakse kakao- ja kohvipuud, toodang veetakse välja. Peamiselt oma tarbeks kasvatatakse maniokki, bataati, banaane, kookospalmi, õlipalmi ja suhkruroogu. Karjapidamist takistab tsetsekärbes. Tähtsal kohal on väärispuidu raie ja väljavedu. Püütakse tuunikala ja koorikloomi (eriti krevette).
Maantee kogupikkus on 2880 km (2002), teed on halvas seisukorras. Väljavedu (2005. aastal 6,7 miljardi USA dollari eest) ületab sisseveo (1,9 miljardi USA dollari eest) üle kolme korra. Välja veetakse peamiselt naftat, metanooli, kakaod ja puitu. Sisse tuuakse kõige rohkem naftatooteid ja masinaid. Turism tõi sisse 14 miljonit USA dollarit.
Enne iseseisvumist rajanes Ekvatoriaal-Guinea majandus kakao tootmisel, mis oli ühtlasi ka peamine ekspordiartikkel ning valuuta allikas. 1959. aastal oli riik Aafrika rikkaim. Iseseisvumise järel võimule saanud diktatuur mõjus majandusele laastavalt. Kakao tootmine langes diktaator Francisco Macías Nguema võimu ajal 36 000 tonnilt peaaegu olematuks. Kui Francisco Macías Nguema kukutati riigipöördega 1979. aastal ning võimule sai Macíase nõbu Teodoro Obiang Nguema Mbasogo, hakati taastama ka vahepeal hävinud majandust, kuid kakao tootmine pole seniajani endises mahus taastunud. 2000. aastal näiteks toodeti kakaod 4800 tonni, mis on vaid viiendik kunagisest.
1996. aastal avastati riigis suured naftavarud, mida asuti välisfirmade abiga kiiresti ekspluateerima. 2002. aastal toodeti toornaftat 220 000 barrelit päevas. 2004. aastal aga juba 360 000 barrelit päevas. 2004. aastast alates on Ekvatoriaal-Guinea Musta Aafrika kolme suurima naftatootja hulgas. SKP elaniku kohta oli 2005. aastal 50200 USA dollarit, millega riik jääb alla vaid Luksemburgile. Siiski jõuab sellest rikkusest tavakodanikuni vähe. Kuna riiki valitseb diktaator Teodoro Obiang Nguema Mbasogo, siis saavad naftatuludest suurimat kasu kõrgemad riigiametnikud ja sõjaväelased.
Enamus inimesi elab endiselt ilma puhta vee ja elektrita.
Rahvastik.
Mandrialal Mbinis on peamine etniline rühm fangid, kes moodustavad 85% riigi rahvastikust. Rannikul ja rannikulähedastel saartel elab väiksemaid rahvusrühmi. Biokol elavad peamiselt bubid. Nii fangid kui ka bubid kõnelevad bantu keeli. Eurooplasi elab alla 1000 inimese. Peaaegu pool rahvastikust elab linnades, ligi kolmandik kahes linnas – pealinnas Malabos (Bioko saarel) ja Batas (Mbinis).
Keskmine vanus Ekvatoriaal-Guineas oli 2011. aastal hinnanguliselt veidi üle 19 aasta (meestel 18,5 aastat). Rahvastikukasvu kiirus on 2,607 protsenti aastas. Imikusuremuskordaja on 75,18, millega riik on maailmas 15. kohal.
Asulad.
Ekvatoriaal-Guinea suurimad linnad on Bata (132 235 elanikku 2001. aasta rahvaloenduse järgi), Malabo (132 440, 2001) ja Ebebiyín (19 515, 2001).
Haridus.
Francisco Macíase režiimi ajal oli haridus märkimisväärselt nõrgal tasemel. Ükskõik millist haridust said väga vähesed lapsed. President Teodoro Obiangi ajal langes kirjaoskamatus 73 protsendilt 13 protsendile ja põhikooliõpilaste hulk on tõusnud 65 tuhandelt (1986) üle 100 000 (1994). Haridus on tasuta ja kohustuslik 6–14-aastastele.
87% alates 15-aastastest elanikest on kirjaoskajad.
Tervishoid.
Ekvatoriaal-Guinea innovatiivsel malaaria kontrolliprogrammil on olnud tugev mõju malaariasse haigestumisele.
1000 inimese kohta on hinnanguliselt 0,3 arsti ja 1,92 haiglavoodikohta.
Kultuur.
Kultuur on suures osas mõjutatud iidsetest rituaalidest ja lauludest.
Riigi ametlikud keeled on hispaania, prantsuse ja portugali keel. Annobóni saarel kõneldakse põhiliselt annoboni keelt.
Sport.
Aafrika Jalgpallikonföderatsioonis kuulub riik kesktsooni (UNIFAC). Ekvatoriaal-Guinea jalgpallikoondis mängis Eesti jalgpallikoondisega sõprusmängu 6. juunil 2009 A. Le Coq Arenal, mille Eesti võitis 3:0. Ekvatoriaal-Guinea korraldab 2012 Gaboniga kahasse Aafrika rahvaste karikavõistlused jalgpallis, mis on ühtlasi esimene osavõtt nendest maailmajao tiitlivõistlustest.
Ekvatoriaal-Guineast on pärit tuntud ujuja Eric Moussambani.
Religioon.
Ekvatoriaal-Guineas on levinuim usund kristlus (93% elanikkonnast), sealhulgas enamik roomakatoliiklasi, väga väike osa on protestante. 5% elanikkonnast jaguneb hõimuusunditele ja 2% jaguneb moslemite ja baha'i usu vahel.
Kristlike piiskopkondade moodustamine.
10. oktoobril 1855 moodustas Pius IX Ekvatoriaal-Guinea apostelliku vikariaadi.
12. mail 1904 moodustas Pius X Malabo apostelliku vikariaadi.
9. august 1965 moodustas Paulus VI Rio Muni apostelliku vikariaadi.
15. oktoobril 1982 moodustas Johannes Paulus II Malabo peapiiskopkonna ja Ebebiyini piiskopkonna.


Eritrea.
pisi
Eritrea, ametliku nimega Eritrea Riik, on riik Kirde-Aafrikas, Aafrika sarvel. See piirneb loodes Sudaani, lõunas Etioopia ja kagus Djiboutiga. Idas ja kirdes külgneb Eritrea Punase merega, millest otse üle asuvad Saudi Araabia ja Jeemen. Eritreale kuuluvad ka Dahlaki saared ja mitu Hanishi saartest.
Riigi pealinn on Asmara. Eritrea pindala on ligikaudu 117 600 km2 ja hinnanguline rahvaarv 5 miljonit. Domineerivad keeled on tigrinja ja araabia. Peamised usulahud on sunni islam ja Eritrea õigeusu kirik. Riigis on üheksa suuremat rahvusrühma.
Eritrea iseseisvus Etioopiast 1993. aastal ning on üks nooremaid iseseisvaid riike maailmas. 1998. aasta maist kuni 2000. aasta juunini toimus piirivaidluse ajendil Eritrea-Etioopia sõda, milles hukkus umbes 100 000 inimest.
Eritrea nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast "erythros" ('punane'). Nime "Punane meri" kasutati juba hellenismiajal, nagu näitab 1. sajandist pärineva geograafiateose nimi "Periplus Maris Erythraei". Tänapäeva Eritrea sai muistse nime 19. sajandil, mil Itaalia moodustas esmakordselt praeguse Eritrea kui poliitilise üksuse; nime soovitas Itaalia poliitikule Francesco Crispile kirjanik ja diplomaat Carlo Dossi.
Poliitiline olukord.
Eritrea on üheparteiriik, mida valitseb Rahvarinne Demokraatia ja Õigluse Eest. Ehkki 1997. aastal vastuvõetud põhiseaduse järgi on Eritrea presidentaalne vabariik ühekojalise parlamendiga, ei ole seda süsteemi veel rakendatud. Valimisi on regulaarselt välja kuulutatud ning tühistatud; põhiseadus lubab luua parteisid, kuid poliitilist organiseerumist takistatakse. 150-kohalises parlamendis kuulub Rahvarindele 75 kohta.
2001. aasta septembris sulges valitsus kogu erameedia. Valitsuse kritiseerijaid on vahistatud ja kinni peetud ilma kohtuta. 2004. aastal arvas USA Riigidepartemang Eritrea erilist tähelepanu pälvivate riikide sekka sealse usulise tagakiusamise pärast. 2010. aastal paigutas Reporterid Ilma Piirideta Eritrea pressivabaduse indeksis 178. ehk viimasele kohale (177. kohale jäi Põhja-Korea).
Riigipea on 1993. aastal parlamendis valitud president Isaias Afewerki.
Ajalugu.
Vanaajal oli Eritrea tõenäoliselt osa alast, mida egiptlased nimetasid Puntiks. Hiljem oli see oma maavarade ning strateegilise asukoha tõttu mereteedel korduvalt võõrvallutajate võimu all, kelle seas olid tänapäeva Jeemenist pärinevad lõunaaraablased, Osmani impeerium, Goa portugallased, egiptlased, britid ning 19. sajandil, pärast Suessi kanali rajamist Egiptuses, itaallased.
1. jaanuaril 1890 sai Eritreast ametlikult Itaalia koloonia ning 1936. aastal Itaalia Ida-Aafrika provints koos Etioopia ja Itaalia Somaalimaaga. 1941. aastal oli Eritreas 760 000 elanikku, neist 70 000 itaallast.
1941 tõrjusid Etioopia ja Briti väed Itaalia armee Eritreast välja. Britid valitsesid maad ÜRO mandaadi alusel 1951. aastani, mil Eritrea liideti Etioopiaga ÜRO resolutsiooni alusel, mille algatas USA. Etioopia annekteeris Eritrea oma 14. provintsina 1952. 1959 kehtestati kõigis kohalikes koolides kohustuslik amhaarikeelne õpetus.
Etiopiseerimise mõjul tekkis Eritreas 1960. aastatel iseseisvusliikumine. Sellest sai alguse 30-aastane Eritrea iseseisvussõda, mis lõppes alles 1991. ÜRO järelvalve all korraldatud referendumil hääletasid eritrealased ülekaalukalt iseseisvuse poolt. Eritrea Riik kuulutas välja iseseisvuse ning saavutas rahvusvahelise tunnustuse 1993.


Etioopia.
Etioopia on merepiirita riik Aafrika idaosas.
Loodus.
Etioopia paikneb Aafrika Sarvel. Eritrea lahkulöömisega kaotas Etioopia kogu Punase mere äärse rannamaastiku.
Geoloogiline ehitus ja pinnamood.
Etioopia paikneb Aafrika laamal Araabia-Nuubia kilbil. Maastik koosneb peamiselt mägismaast, mille moodustavad Tertsiaarist pärinevad suured laavamassid. Mägismaal on platoosid ja kiltmaid. Mäed on kunagiste vulkaanide jäänused.
Enamiku Etioopast võtab enda alla Etioopia mägismaa. See ulatub põhjas Punase mereni, teistest külgedest piirab seda kõrb. Mägismaa on murtud kaheks osaks, mida lahutab edelasuunaline Ida-Aafrika alang (selle Etioopia osad on Etioopia alang ja Danakili alang), mis läbib kogu piirkonda Punasest merest Ida-Aafrika suurte järvede (Victoria, Tanganjika, Njassa) piirkonnani. Etioopia idaosa võtab enda alla Somaali astangmaa.
Etioopia mägismaa kõrgeimad mäed on põhjapoolses osas umbes 700 kilomeetri laiusel alal, ja tõusevad üle 4500 meetri kõrgusele Simeni mägedes.
Ras Dashen (4620 m), Buahit (4510 m), Selki (4502 m), Abba Jared (4459 m), Talo (4413 m), Dimtu (4433 m), Saneti (4315 m), Tigrita (4302 m), Guna Terara (4231 m), Gughe (4200 m), Kakka (4190 m).
Majandus.
Etioopia on maailma suurim tsiibeti tootja ja eksportija; ligi 90 % kõnealusest toorainest kogutakse sellest riigist.
Ajalugu.
Meie ajaarvamise algul kujunes Põhja-Etioopia territooriumil suur orjanduslik Aksumi riik.
13.-14. sajandil kujunenud Etioopia feodaalriik osutus hiljem killustatuks iseseisvateks vürstkondadeks.
16-17.saj. suured arengud. Keisrivõimu nõrgenemine pärast 1468.aastat. Kohalikud valitsejad hakkasid võimu uuesti suurendama. Keisri tiitel muutus formaalsuseks. Oht tulenes moslemite sultanaatidest (Adal, keskus Hararis, lisaks türklased ja gallad). Seega vajati liitlasi. Abi Portugalilt, kes ei tahtnud niivõrd sõltumatut Etioopiat, vaid laiendada katoliku usu piirkondi ja laiendada oma koloniaalimpeeriumi. 30-aastane sõda Adali emiiri Ahmed ibn Ibrahim al-Ghazi eestvedamisel. Etioopial suured inimkaotused, hävinud kloostrid, linnad, paleed. Calawdewos (1540-1559) Etioopia keisrina saavutas aga edu moslemite vastu. Appi jõudsid vahepeal kadunud portugallased. Moslemeid lõplikult ei purustatud. Aga Adalis oli tekkinud näljahäda pärast Calawdewosi tapmist, seega Etioopia jäi sarnasena püsima. Türklaste katsed ebaõnnestusid samuti. (Klaassen, O. "Aasia ja Aafrika 16.-19.sajandil ning kontaktid Eestiga", 1994)
Hakati mõtlema tugevamast keisrivõimu vajalikkusest, kuna koosnes paljudest väikestest üksustest, igal oma sõjavägi ja valitsejad. Keisriga olid kohalikel valitsejatel vasallikohustused. Mõnevõrra keskvõim kasvas. Kirikutegelased soovisid aga ennast ilmaliku võimu üle kehtestada. 1628 Rooma kiriku alla minek. Kuid hiljem keelustati katoliiklus, jesuiidid pagendati. (Klaassen, 1994, lk.26-38)
Keiser Fasilides lasi ehitada pealinnaks Gondari (Etioopia renessanss). Kairo järel suuruselt teine linn Aafrikas sel ajal. 17.-18.saj vaimse elu edenemine. Oluliseks keiser Iyasu, kelle ajal toimus võitlus gallade vastu, sisepoliitilised reformid. Iyasu II (1730-1755) - hariduse, teaduse, kirjanduse areng. Järeltulijate ajal nõrgenes keskvõim uuesti. Tegelik võim läks tagasi kohalikele valitsejatele (vürstidele). (Klaassen, 1994, lk.26-38)
19. sajandi keskel algas Etioopia maade taasühinemine, mis aitas kaasa vastupanu osutamisele Euroopa riikidele ekspansioonile jaotada Aafrikat. "Ras" (vürst) Kassa (1818-1868), võimutses lõpuks kogu Kesk-Etioopiat. Krooniti keisriks Tewodros II nime all. Etioopia sai taasühendatud. Keelas orjakaubanduse, uued teed, armee relvastuse moderniseerimine. Keelustas polügaamia. Vähendas kiriku mõju riigiasjadele. Kuid vasallvürstid polnud rahul, mis tähendas lähenemist Inglismaale (ka Türgi-vastane koostöö), kuid algsed head suhted lõppesid uue vaenuliku konsuli saabumisega Etioopiasse ning inglaste võitlus keisriga kogus toetajaid ka vürstide hulgas, mistõttu keiser sai lüüa. Pärast seda äge võimuvõitlus. Yohanis IV (1872-1889) suutis teatud võimu lõpuks saavutada. Kuid toimusid kokkupõrked egiptlaste ja Sudaaniga. 1885 maabusid itaallased ja hõivasid ümberkaudseid maid. Shoa (piirkond Etioopias) valitseja kuulutas end Yohanise järel keisriks (Menelik II). Tema ajal märkimisväärne stabiilsus. Uueks pealinnaks sai Addis Abeba. Maksusüsteemi-, armee-, ja rahareformid. Kasvas Itaalia mõju ja seeõttu sõlmis keiser Itaaliaga lepingu (Wechale-Ucciali leping 1889), mis Etioopia Itaalia protektoraadi alla viis (Itaallaste meelest). Itaallased hakkasid mõjuvõimu laiendama (Eritrea sai nende asumaaks). Etioopia protestis ja tühistas lepingu. Sellest sai alguse Itaalia-Etioopia sõda. (Klaassen, 1994, lk.26-38)1896. aastal toimunud Adua lahingu võitmine kindlustas Etioopia iseseisvuse.
Kohv.
Kohvipuu kodumaaks on Etioopia, seal kasvas kohvipuu metsikult, kuigi esimesed kohviistandused rajati Jeemenis.


Fidži.
Fidži (ametliku nimega Fidži Vabariik; endise nimega Fidži Saarte Vabariik) on riik Okeaanias.


Filipiinid.
Filipiini Vabariik on saareriik, mis asub 7107 saarest koosneval saarestikul troopikas Vaikse ookeani lääneosas umbes 1000 km kaugusel Euraasia mandrist. Tegemist on ainsa valdavalt katoliikliku maaga Aasias ning ühe läänelikuma Aasia riigiga. Filipiinide kultuur on ainulaadne Kagu-Aasia ja Lääne kultuuri segu, mida on mõjutanud Filipiine koloniseerinud Hispaania ja USA kultuur.
Asend.
Filipiinide geograafilised koordinaadid on 116° 40' E kuni 126° 34' E ja 4° 40' N kuni 21° 10' N. Itta jääb Filipiini meri, läände Lõuna-Hiina meri ning lõunasse Sulawesi meri. Filipiinidest lõunas on Indoneesia koosseisu kuuluvad Maluku saared ja Sulawesi, edelas on Kalimantani Malaisiale kuuluv osa. idas teisel pool Filipiini merd laiuskraadil 7,5° N. on Belau ning otse põhjas on Taiwan.
Majandus.
Pärast Teist maailmasõda olid Filipiinid üks arenenumaid riike Aasias, kuid on nüüd aeglase majanduskasvu ja suure korruptsiooni tõttu teistest maha jäänud. Praegu on Filipiinidel mõõdukas majanduskasv, mida toetavad rahaülekanded välismaal töötavatelt filipiinlastelt ning suurenenud investeeringud kiirelt arenevasse infotehnoloogiatööstusse ning odav tööjõud teistes majandussektorites. Suurteks probleemideks on islami separatistlik liikumine Mindanao saarel ja korruptsioon riigiametnike seas.
Religioon.
Esimesed Filipiinide elanikud olid animistid. Kuid juba enne islami jõudmist saarele olid Filipiinidele jõudnud hinduism, mis oli animismiga läbi põimunud, ja budism, mida mitu Filipiini pärismaalaste kuningriiki toetas.
Islam jõudis Filipiinidele 13. sajandil lõunast, Malaisiast ja Indoneesiast, kaupmeeste ja misjonäridega. Kõige põhjapoolsemale, Luzoni saarele jõudis islam 1565. aastal.
Hispaania kolonisaatorid juurutasid katoliiklust. Enamik ranniku- ja tasandikuelanikke pöörduski ristiusku, kuid mäestikuhõimud säilitasid 20. sajandini omad uskumused.
Tänapäeval on filipiinlastest 90% kristlased, sealhulgas 80% katoliiklased. Umbes 5% on moslemeid (sunniite). Eraldatud paikades, näiteks mägedes, järgitakse rahvausundit (animismi ja šamanismi). Kohalikud hiinlased on taoistid, budistid ja hiina rahvausundi pooldajad. Mingil määral leidub ka bahaiste, hinduiste, judaiste ja uskmatuid.
Ajalugu.
Väljakaevamised Palawani saarel Tamboni koobastes on näidanud, et Filipiinid olid asustatud juba 40 tuhat aastat tagasi. Missugusesse rassi nad kuulusid, on teadmata. Ühe teooria järgi jõudsid negriitod, eelmongoloidne rass, Filipiinidele 30 tuhat aastat tagasi mandri-Aasiast. Teise teooria järgi jõudsid Filipiinidele 6000 aastat tagasi Hiinast pärit austroneeslased Taivani kaudu üle Bashi väina põhja poolt. Selle teooria järgi hõivasid need hõimud kogu Filipiinid ning muutusid Polüneesia meresõitjateks, kes edaspidi sõitsid niihästi lõunasse, jõudes tänapäeva Malaisiasse ja Indoneesiasse, kui ka itta, hõivates pikapeale enam-vähem kogu Vaikse ookeani saared.
Enne eurooplaste saabumist puudus ühtne riik, mis oleks ühendanud kogu Filipiini saarestiku. Hulka riigikesi valitsesid datud, radžad ja sultanid. Nad polnud ka usuliselt ühtsed: saartel leidus nii animiste, budiste, hinduiste kui moslemeid.
1521 saabusid Filipiinidele esimesed eurooplased portugallase Fernao Magalhaesi ümbermaailmareisiga. Ta saabus Samari ja Leyte saarele ja kuulutas need Hispaania valduseks. Koloniseerimine algas siis, kui 1565. aastal saabus Mexicost hispaania maadeavastaja Miguel López de Legazpi ja moodustas Cebus esimese eurooplaste asunduse. 1571 asutasid nad Hispaania Ida-India keskusena Manila. Kuni 1821. aastani hallati Filipiine Uus-Hispaania asekuningriigi territooriumina, mille keskus asus Mexicos, seejärel kuni 1898. aastani vahetult Hispaaniast. Ühendust peeti Manila galeooniga, mis liikus Acapulco ja Manila vahel üks-kaks korda aastas.
Hispaania võim ei olnud kunagi väga kindel. Koloniaalvõimud pidid sõdima niihästi hollandlaste, portugallaste, inglaste kui Hiina piraatidega. 1762–1764 olid Filipiinid Suurbritannia poolt okupeeritud. Inglased lahkusid, kuid Hispaania pidi avama Filipiinide sadamad välisriikide laevadele. See ergutas tugevalt kaubandust.
Hispaania tõi Filipiinidele lääne kultuuri: seadused, trükikunsti, gregooriuse kalendri, koolid, ülikoolid ja haiglad. Koolides anti haridust üksnes hispaania keeles.
Filipiinlaste rahvuslik ärkamine toimus umbes samal ajal kui Eestiski: 1870. aastatel. 1872 toimus Filipiinide revolutsioon, esimene suur kolonialismivastane ülestõus Filipiinidel.
Hispaania püüdis kohalikke riigikesi poliitiliselt ühendada, kuid sisuliselt ta seda ei suutnudki: see sündis alles 20. sajandil USA võimu all.


Gabon.
Gabon on riik Lääne-Aafrikas. Ta piirneb põhjast Kameruni ja Ekvatoriaal-Guineaga ning idast ja lõunast Kongo Vabariigiga. Lääneosas on riigil merepiir Atlandi ookeani Guinea lahega.
Eesti sõlmis Gaboniga diplomaatilised suhted 13. juulil 2007.


Gambia.
pisi
Gambia on Aafrika mandri läänerannikul paiknev riik.
Gambia on väga väike ning kitsas riik, mis ümbritseb Gambia jõge. Kõige laiemas kohas on riik 48 kilomeetrit lai. Riigi praegused piirid pandi paika aastal 1889, pärast Prantsusmaa ning Suurbritannia kokkulepet. Peale rannikujoone, kus Gambia piiriks on Atlandi ookean, on Gambia ümbritsetud Senegaliga ning Aafrika riikidest üks väiksemaid.
Gambia oli oma poliitiliselt stabiilsuse olukorra tõttu heas kuulsuses, kuni 1994. aastal kukutas valitsuse sõjaväeline riigipööre. Ehkki põllumajandus annab 65% SKT-st, läheb üha enam gambialasi maalt linna, kus keskmine sissetulek on neli korda suurem. Näib, et pärast 1980ndail aastail tehtud katset Senegaliga konföderatsiooni moodustada jääb Senegali maa-alast ümbritsetud riik püsima.
Poliitika.
Enne 1994. aasta juulis toimunud riigipööret oli Gambia üks vanemaid mitmeparteilisi demokraatiamaid Aafrikas. Riigis toimusid iseseisvumisest alates iga 5 aasta tagant valimised. Pärast sõjaväelist riigipööret olid president Dawda Jawara erakonna liikmed ja mitmed teised valitsuse liikmed poliitikast 2001. aasta juulini kõrvaldatud.
Pärast riigipööret toimusid presidendivalimised 1996. aasta septembris, kus erru läinud kolonel Yahya Jammeh võitis 56% häältest. Järgmistel presidendivalimistel, 18. oktoobril 2001, osales neli opositsiooniparteid, kuid võitis ametisolev president Jammeh, kogudes peaaegu 53% häältest.
Tema partei säilitas oma tugeva enamuse Rahvuslikus Assamblees seadusandlikel valimistel, jaanuaris 2002, osaliselt selle tõttu, et põhiline opositsioonipartei Ühendatud Demokraatlik Partei boikoteeris seadusandlikke valimisi. 21. ja 22. märtsil 2006, enne pingelisi 2006. aasta presidendivalimisi, paljastati väidetav plaanitud sõjaväeline riigipööre. President Yahya Jammeh oli sunnitud naasma visiidilt Mauritaaniasse, paljud kahtlusalused sõjaväelased arreteeriti ning armeede ülemjuhataja, koos mõnede alluvatega, pages riigist.
Väideti, et kogu see sündmus oli korraldatud ametisoleva presidendi poolt kaudsetel eesmärkidel – kuid nende väidete tõepärasuse pole teada, kuna kinnitavaid tõendeid pole välja toodud. On kaheldav, kas kogu tõde üldse kunagi päevavalgele tuleb, kuna mitte keegi, kes omab mingisuguseid asitõendeid, ei julge nendega lagedale tulla, kartes, et nad saavad olema valitsuse poolt tagakiusatud.
Valitsus.
1970. aasta konstitutsioon, mis jagas valitsuse sõltumatuteks täideviivaks, seadusandlikuks ja kohtulikuks haruks, kõrvaldati peale 1994. aasta riigipööret. Osana üleminekuprotsessist asutas AFPRC (Relvastatud Jõudude Ajutine Juhtiv Nõukogu) 1995. aasta märtsi määrustega Konstitutsiooni Ülevaate Komisjoni.
Aastal 1996 võeti referendumil vastu uus konstitutsioon. See tagab tugeva valitsuse, ühekojalise seadusandliku võimu, sõltumatu kohtu ning inimõiguste kaitse.
Välispoliitika.
Gambiale on olulised suhted Senegaliga, eriti pärast seda, kui 1989. aastal varises kokku Senegambia konföderatsioon, mis oli moodustatud pärast 1981. aasta riigipöördekatset senegallaste surve all. Peale Lääne-Aafrika on tähtis hoida ka häid suhteid peamise abiandja Suurbritanniaga. Gambia suhteline stabiilsus on võimaldanud abi kergesti välja meelitada ka Maailmapangalt, IMF-ilt, AFDB-lt ning Saudi Araabialt. Itaalia ja Holland on toetanud riigi tervishoidu, Jaapan aga praamiteenistust.
Rahvastik.
Gambias elab väga palju erinevaid etnilisi gruppe ning igaüks neist on säilitanud oma keele ja traditsioonid minimaalsete segunemistega. Mandingod on suurim grupp, mis moodustab ligi 40% elanikkonnast, neile järgnevad fulbed, volofid, diolad ning soninked. Seal elavad ka akud, kes aga moodustavad vaid väga väikese osa. Gambias elab ligikaudu 15 000 mitte-aafriklast.
Moslemid moodustavad rohkem kui 92% elanikkonnast. Erinevatesse usulahkudesse kuuluvad kristlased moodustavad enamiku ülejäänust. Gambialased peavad ametlikult mõlema usundi pühasid ning tolereerivad mõlemat usundit.
Üle 80% gambialastest elab maal külades, kuigi üha enam noori inimesi läheb pealinna tööd ning haridust otsima. Samal ajal kui urbaniseerumine, areng ning moderniseerumine ühendab järjest rohkem gambialasi lääne kommete ning hinnangutega, on alles jäänud ka endised igapäevaelu traditsioonid.
Ajalugu.
Esimest korda on seda regiooni ajaloos mainitud araabia kaupmeeste poolt 9. ja 10. sajandil. Tekrur, kuningriik Senegali jõe lähedal, oli esimene riik Aafrikas, kuhu jõudis islamiusk, see juhtus aastal 1066.
Moslemitest kaupmehed rajasid Sahara kõrbe kaubatee orjade, kulla ning elevandiluu jaoks. Portugallased jõudsid Gambia aladele mööda merd 15. sajandi keskel ning hakkasid sealset tulusat kaubandust domineerima.
Aastal 1588 müüs inglasest kaupmeestele Portugali üks troonipärijate pretendentidest, Antonio, maha kaubandusõigused Gambia jõel kauplemiseks, ning sellele leppele oli alla kirjutanud ka kuninganna Elizabeth I. Aastal 1618 kiitis kuningas James I heaks lepingu, milles lubas Gambias ning praeguses Ghanas kaubelda briti firmadel. 1651 ja 1661 vahel kuulus Gambia Rzeczpospolitale, selle ostis ära Kuramaa prints Jacob Kettler. Sellal oli Kuramaa, praeguse Läti alal, osa Rzeczpospolitast. Kuramaalased jäid paikseks Jamesi saarele. Ise nimetasid nad seda St. Andrewsi saareks ning kasutasid seda kaubandusbaasina aastast 1651 kuni aastani 1661, mil see võeti inglaste poolt üle.
17. sajandi lõpust kuni 18. sajandini, võitlesid Inglismaa ja Prantsusmaa katkematult poliitilise ning kaubandusliku ülemvõimu eest Senegali ning Gambia jõgedel.
Versailles' lepinguga 1783. aastal anti ülemvõim Gambias Suurbritanniale, kuid Prantsusmaale jäi väikene enklaav, mis loovutati aastal 1857 Suurbritanniale.
Kolme sajandi jooksul viidi Gambia aladelt ära umbes 3 miljonit orja. 1807 tühistati orjakauplemine Briti impeeriumi kaudu, ning britid proovisid ebaõnnestunult lõpetada orjakauplemist Gambias. 1816 asutasid nad Bathursti (nüüdsesse Banjuli) sõjaväelaagri. 1888. aastal sai Gambiast eraldi koloniaalne osa. 1889 sai sellest kuninglik koloonia. Pärast Teist maailmasõda kiirenes konstitutsioonilise reformi käik. Sellele järgnesid üldvalimised aastal 1962, valitsus astus ametisse aastal 1963.
Gambia saavutas iseseisvuse 18. veebruaril 1965. 24. aprillil 1970, sai Gambia pärast referendumit vabariigiks. Kuni sõjalise riigipöördeni aastal 1994, juhtis Gambiat president Sir Dawda Kairaba Jawara, kes valiti tagasi 5 korda. Suhteliselt stabiilne Jawara ajastu lõppes esimest korda aastal 1981, kui ebaõnnestus vägivaldne riigipöördekatse.
Riigipöördekatse tagajärjena kirjutasid 1982. aastal Senegal ja Gambia alla konföderatsioonilepingule. Tulemuseks tuli Senegambia konföderatsioon, kes liitsid kahe rahvuse sõjalised jõud, et ühtlustada majandust ning valuutat. Gambia loobus lepingust aastal 1989.
Juulis 1994 kasutas oma jõudu ära Relvastatud Jõudude Ajutine Juhtiv Nõukogu (AFPRC) ning kõrvaldas võimult Dawda Jawara valitsuse. Leitnant Yahya A.J.J. Jammeh, AFPRC esimees, sai uueks riigipeaks.
AFPRC avaldas üleminekuplaani, muutumaks tagasi demokraatlikuks valitsuseks.
2001 aasta lõpul sai Gambia presidendil ametiaeg täis ning järgmised valimised võitnud president Yahya Jammeh andis 21. detsembril 2001 uue ametivande.


Ghana.
pisi
Ghana Vabariik on riik Lääne-Aafrikas Guinea lahe ääres.
Riigile võeti nimi 11. sajandini suurt osa Lääne-Aafrikast hõlmanud Ghana impeeriumi järgi.
Ghana pindala on 238 538 km².
Asend.
Ghana asub veidi ekvaatorist põhja pool. Tema Three Pointsi neeme tipus asuva kõige lõunapoolsema punkti põhjalaius on 4° 30'. Riiki läbib nullmeridiaan. Punkt, mille pikkus- ja laiuskraad on mõlemad nullid, asub umbes 614 km Accrast lõuna pool Guinea lahes.
Riigi ulatus põhja-lõuna suunas on umbes 670 km ja ida-lääne suunas umbes 560 km.
Ghanal on läänes 668 km pikkune piir Elevandiluurannikuga, põhjas 549 km pikkune piir Burkina Fasoga ja idas 877 km pikkune piir Togoga.
Rannajoone pikkus on 539 km.
Riik.
Ghana kuulub Rahvaste Ühendusse. Põhiseadus kehtib alates 1992. aastast.
Ghana on presidentaalne vabariik. President on ühtlasi ka valitsusjuht. Ta valitakse enamusvalimistel neljaks aastaks. President nimetab valitsuse, kelle peab ametisse kinnitama parlament.
Seadusandlikku võimu teostab ühekojaline parlament, kuhu kuulub 230 liiget. See valitakse ametisse enamusvalimistel neljaks aastaks. Nii presidendi- kui ka parlamendivalimised toimusid viimati 2008. aastal.
Ghanas on mitmeparteisüsteem. Suuremad erakonnad on Uus Patriootlik Partei ("New Patriotic Party") ja Rahvuslik Demokraatlik Kongress ("National Democratic Congress").
Ghana president on alates 7. jaanuarist 2009 Rahvusliku Demokraatliku Kongressi liider John Atta Mills.
Ghana on Aafrika Liidu ja Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse liige.
Ghanal on diplomaatilised suhted Eestiga alates 5. veebruarist 1992.
Rahvastik.
Arvutuslikult elab Ghanas 2009. aastal 24 018 055 inimest.
Umbes kaks kolmandikku rahvast räägib kvaa keeli. Riigikeel on inglise keel.
Kristlased moodustavad umbes 63 protsenti rahvastikust. Islamisulisi on 16 ja põlisusundite järgijaid 21 protsenti.
Suuremad linnad on pealinn Accra (2,37 miljonit elanikku), Kumasi (1,85 miljonit) ja Tamale (0,45 miljonit).
Ajalugu.
Praeguse Ghana Vabariigi eelkäija oli aastatel 1821–1957 eksisteerinud Briti koloonia Kullarannik (inglise keeles "Gold Coast").


Grenada.
Grenada on saareriik Lõuna-Ameerikast põhjas Väikestes Antillides. Ta asub Trinidadist ja Tobagost põhjas ning Saint Vincentist ja Grenadiinidest lõunas ning on Tuulepealsete saarte kõige lõunapoolsem saar. Saarest läände jääb Kariibi meri, itta Atlandi ookean.
Läänepoolkera iseseisvatest riikidest on Grenadast väiksem ainult Saint Kitts ja Nevis.
Grenada rahvuslind on kriitiliselt ohustatud grenada tuvi.
Grenada pindala on 344 km². Saarel elab umbes 110 000 inimest. Tema pealinn on St. George's.
Ajalugu.
Grenada oli asustatud juba enne eurooplaste saabumist. Sel ajal elasid saarel kariibid, kes olid saare põlisasukad, rahumeelsemad aravakid minema ajanud.
Kolumbus avastas Grenada 1498 oma kolmandal reisil Uude Maailma. Ta nimetas selle saare Concepcióniks.
Nime Grenada päritolu on teadmata. Tõenäoliselt nimetasid hispaania meremehed saare Hispaania linna Granada järgi. Millal see toimus, on teadmata, aga 18. sajandil oli see nimi juba üldtuntud.
Osaliselt kariibide sõjakuse tõttu jäi Grenada rohkem kui sajandiks pärast avastamist koloniseerimata. Kõigepealt proovisid seda inglased, aga ebaõnnestunult. Alles 1650 ostis kardinal Richelieu asutatud ettevõte Grenada inglastelt ära ja rajas saarele väikese asunduse. Kariibidega tekkis kohe sõjaline konflikt, aga prantslased tõid Martinique'ilt lisajõude ja hävitasid kariibid viimseni, sest need keeldusid alla andmast ja end ristida laskmast.
Grenada jäi Prantsusmaa võimu alla kuni 1762, mil Inglismaa selle Seitsmeaastase sõja käigus vallutas. Järgmisel aastal sõlmitud Pariisi rahuleping kinnitas saare ülemineku. 1779 vallutas Prantsusmaa saare tagasi, kuid Versaille' rahuleping (1783) andis saare taas inglastele. 1795 puhkes saarel ülestõus, mille eesmärgiks oli ühinemine Prantsusmaaga, kuid see ebaõnnestus ja Grenada jäi inglastele kuni koloniaalperioodi lõpuni 1974.
18. sajandil toimus Granada majanduses pööre. Varem olid kõik Lääne-India saared pühendunud suhkru tootmisele orjatööjõu abil, aga saart tabasid loodusõnnetused, mis ajendasid saarele sisse tooma teisi kultuure. 1782 hakkas George III botaanikanõunik Joseph Banks saarel kasvatama muskaatpähkleid. Grenada pinnas sobis taime kasvatamiseks. Muskaatpähkli- ja kakaokasvatus soosis väiksemaid talusid ja saare maad jagunesid peatselt väikemaaomanike vahel.
1833 määrati saarele kuberner, kes aga kunagi saarel ei resideerunud, sest oli kõigi Briti Tuulepealsete saarte peale ühine. 1834 kaotati Grenadal orjus.
1958 kaotati Briti Tuulepealsete saarte valitsus ja Grenada ühendati Lääne-India Föderatsiooniga. See lagunes juba 1962. Suurbritannia püüdis tulutult leida sobivat valitsusvormi, misjärel 1967anti Grenadale laialdane autonoomia assotsieerunud riikluse raames ja 7. veebruaril 1974 täielik iseseisvus.
Pärast iseseisvuse saavutamist võttis Grenada üle Briti parlamentaarse süsteemi, kus monarhi asemel on Suurbritannia monarhi esindav ja tema määratud kindralkuberner ning peaminister on ühtlasi valitsuserakonna juht. Peaministriks sai Eric Gairy.
13. märtsil 1979 toimus Grenadas revolutsioon. Gairy kukutati ja võimule tuli marksistlik Rahva Revolutsiooniline Valitsus, mis lõi tihedad sidened Kuuba, Nikaraagua ja teiste sotsialismimaadega. Kõik ülejäänud erakonnad keelustati, põhiseaduse toimimine peatati ja 4 aastat ei toimunud saarel valimisi. Valitsust juhtis Maurice Bishop.
25. oktoobril 1983 vallutas USA sõjavägi Grenada. Ronald Reagani sõnul põhjustas sissetungi asjaolu, et Grenada kujutas endast ohtu USA riiklikule julgeolekule. Operatsiooni ettevalmistamise ja läbiviimise ajal ei konsulteerinud USA Grenada riigipea Elizabeth II, ÜRO ega Rahvaste Ühendusega. Maurice Bishopi keha on siiamaale leidmata.
1984 peeti Grenadal üldvalimised, millel parlamendi 15 kohast 13 võitis Uus Rahvuslik Partei Herbert Blaize'i juhtimisel, kes valitses kuni surmani 1989. Pärast valimisi taastati saarel 1974. aasta põhiseadus. Kõik tähtsamad tänapäeva Grenada erakonnad pärinevad Uuest Rahvuslikust Parteist eraldunud rühmitustest, kuid sellest hoolimata võitis Uus Rahvuslik Partei 1999. aasta valimistel kõik 15 kohta. Erakonda juhib Keith Mitchell.
7. septembril 2004 hävitas 4. kategooria orkaan Ivan 85% saare struktuuridest, sealhulgas vangla ja peaministri residentsi. Surma sai 39 inimest ja peaaegu kogu muskaatpähklisaak hävines.


Guatemala.
Guatemala on riik Kesk-Ameerikas. Piirneb Mehhiko, Belize'i, El Salvadori ja Hondurasega. Riigil on väljapääs Vaiksele ookeanile ja Atlandi ookeanile. Riigi pindala on 108 889 km² ning rahvaarv 13 276 517.
Loodus.
Guatemalas esineb pidevalt nii maavärinaid kui ka vulkaanipurskeid. Seal kasvab ka Kesk-Ameerika ulatuslikum puutumata vihmametsa massiiv.
Mäed.
Peaaegu kaks kolmandikku Guatemalast on kaetud mägedega. Riiki läbib kaks suuremat mäeahelikku. Kuigi põhjapoolne ahelik on vana ning tugevasti kulunud, kõrguvad mõned sealsed mäetipud ikkagi üle 3000m. Lõunapoolne ahelik on noorem ning seal on rohkem kui 30 vulkaani, millest kolm on aktiivsed. Mäekülgi mööda alla uhtutud vulkaaniline tuhk on Guatemala Vaikse ookeani äärsel kitsal rannikumadalikul segunenud mullaga, selle tagajärjel on mullad väga viljakad.
Veekogud.
Suuri jõgesid Guatemalas pole, tähtsaimad on Usumacinta, Motagua, Chixoy ja Sarstún. Küll aga võib nii mägismaal kui ka ürgmetsas imetleda uhkeid järvi, nagu Petén Itzá ja Atitlán.
Kliima.
Kuigi riik asub troopikavööndis, muudavad jahedad hoovused ja kõrgusvööndilisus Guatemala klimaatilised tingimused väga mitmekesisteks. Vaikse ookeani rannikul võib keskmine temperatuur olla üle 30°C, samas kui 1800m kõrgematel mägismaadel jääb see pigem 10°C ja 16°C vahele.
Taimestik.
Taimestik on lopsakas ja vaheldusrikas. Madalamates ja niiskemates paikades kasvab väärispuudega troopilisi vihmamets, silma rõõmustavad orhideed ja paljud muud erksavärvilised lilled. Mägismaadel asuvad tamme ja männi segametsad.
Loomastik.
Hirved, pekaarid, jaaguarid, tapiirid, mitut liiki ahve ja ohtralt eksootilisi linde, nende hulgas ka rahvuslind ketsaal.
Rahvastik.
Guatemala ala oli 300 kuni 900 pKr õitsenud klassikalise maiade tsivilisatsiooni keskus.
1990. aasta seisuga moodustavad 55% Guatemala elanikkonnast indiaanlased, kellest valdav enamik on maiad, ja 44% mestiitsid.
Riigis kõneldakse pärismaiselt kahtekümmet kahte maia keelkonda kuuluvat keelt ning aravaki keelkonda kuuluvat garifuna keelt. 20. sajandi lõpus suri välja klassifitseerimata šinka keel.
Esivanemate kombeid peetakse au sees, eriti maaelanike hulgas.
Majandus.
40% tööealisest elanikkonnast on leidnud rakendust põllumajanduses. Kohaliku turu tarbeks kasvatatakse tera- ja puuvilju ning peamiseks ekspordiartikkliks on kohv. Guatemala on üks maailma suuremaid kardemoni tootjaid. Igal aastal raiutakse puidu ja põllumaade rajamise eesmärgil maha ligikaudu 1.7% Guatemala ülimalt liigirikastest vihmametsadest.
Poliitika.
Pärast aastakümneid väldanud diktatuure ja veriseid kodusõdasid valitseb Guatemalas hetkel rahu, ent riigis on suuri probleeme tervishoiu ja hariduse vallas. Näiteks 39% täiskasvanud naistest ei oska lugeda ega kirjutada.


Guinea.
Guinea on riik Lääne-Aafrikas. See on endine Prantsusmaa asumaa (Prantsuse Guinea), mis iseseisvus 1958. aastal.
Guinea piirneb läänes Guinea-Bissauga, põhjas Senegali ja Maliga, idas Elevandiluurannikuga, lõunas Libeeria ja Sierra Leonega ning edelas Atlandi ookeaniga.
Haldusjaotus.
pisi


Guinea-Bissau.
Guinea-Bissau (ametlikult Guinea-Bissau Vabariik) on riik Lääne-Aafrikas Atlandi ookeani rannikul.
Ta piirneb põhjast Senegaliga, lõunast ja idast Guineaga.
Nimi.
Endise Portugali asumaana kutsuti teda Portugali Guineaks. Kui riik iseseisvus, siis vältimaks vaidlusi nime pärast Guineaga võeti pealinna Bissau järgi nimeks Guinea-Bissau.
Haldusjaotus.
Guinea-Bissau on jaotatud 8 piirkonnaks ja üheks autonoomseks sektoriks. Need on omakorda jaotatud 37 sektoriks.
Ajalugu.
Kuni 18. sajandini oli Guinea-Bissau Mali impeeriumi Gabù kuningriigi osa. 17. sajandil jõudsid sinna aga portugali orjakaupmehed, kes sajandi lõpuks koloniseerisid kogu riigi praeguse ala.
1956. aastal alustas "Guinea ja Cabo Verde iseseisvuspartei" (PAIGC) relvastatud vastupanu kolonisaatoritele. Džunglisõjaks vajaliku varustuse eksportis PAIGC peamiselt Hiinast, endisest Nõukogude Liidust ja teistest Aafrika riikidest. Vastupanu haaras peagi kogu riigi ning 1973. aastaks kontrollis PAIGC suurt osa Guinea-Bissau territooriumist. 24. septembril 1973 kuulutati välja iseseisvus, mis leidis tunnustamist novembris 1973 toimunud ÜRO peaassambleel. 1974. aastal toimus riigis sõjaväeline riigipööre ning järgmised kümme aastat juhtis Guinea-Bissaud sotsialistlik revolutsiooninõukogu. Esimesed mitmeparteilised valimised toimusid 1994, kuid armee hakkas mässama ning riigis puhkes kodusõda. Uued valimised toimusid 2000 ning riigi presidendiks sai Kumba Ialá.
Septembris 2003 toimus järjekordne riigipööre ning Kumba Ialá arreteeriti ja anti kohtu alla süüdistatuna võimetuses lahendada riigi probleeme. Pärast mitmekordset edasilükkamist toimusid märtsis 2004 taas parlamendivalimised, kuid sõjaliste klikkide võimuvõitlus viis sõjavägede ülemjuhataja mõrvamiseni ning riigis puhkesid taas laialdased rahvarahutused.
Juunis 2005 toimunud presidendivalimistel seadis oma kandidatuuri üles ka endine president Kumba Ialá, kuid kaotas ning valimised võitis João Bernardo Vieira, kes oli kõrvaldatud võimult 1998. aastal riigipöördega. Vieira oli aga absoluutselt vastuvõetamatu peaminister Carlos Gomes Júniorile ning seetõttu saatis president valitsuse laiali.
2. märtsil 2009 mõrvasid president João Bernardo Vieira väidetavalt tema paleesse tunginud sõjaväelased.
Diplomaatilised suhted Eestiga.
8. detsembril 2007 sõlmiti Eesti ja Guinea-Bissau vahel diplomaatilised suhted. Ühisdeklaratsioonile kirjutasid Lissabonis toimunud Euroopa Liidu ja Aafrika riikide tippkohtumise raames alla Eesti peaminister Andrus Ansip ja Guinea-Bissau välisminister Maria da Conceição Nobre Cabral. Juures viibis Guinea-Bissau president João Bernardo Vieira.


Guyana.
Guyana (varasem ja praegu mööndav nimekuju: "Guajaana") on riik Lõuna-Ameerika põhjaosas. Piirneb Suriname, Brasiilia ja Venezuelaga. Riigi ametliku nime rööpkuju on Guyana Kooperatiivvabariik (inglise "Co-operative Republic of Guyana").
Haldusjaotus.
Guyana jaguneb 10 piirkonnaks. Rahvaarv tabelis on 15. septembril 2002 toimunud rahvaloenduse andmetel.


Kaliningradi oblast.
Kaliningradi oblast (7. aprill – 4. juuli 1946 Königsbergi oblast) on Venemaa läänepoolseim oblast Läänemere kagurannikul. Kuulub Loode föderaalringkonda. Ta on riigi muust territooriumist Leedu ja Valgevenega ära lõigatud. Oblast piirneb lõunast Poola ning põhjast ja idast Leeduga. Oblastil on läänes pääs avamerele ja Visla lahele, põhjas Kura lahele.
Haldusjaotus.
Kaliningradi oblastis on 13 rajooni ja 8 oblastilise alluvusega linna.
Pinnamood.
Pinnamoelt on Kaliningradi oblast valdavalt madal tasandik. Visla lahe rannikul on maapind kohati merepinnast madalamal. Oblasti kaguossa ulatub Balti moreenkõrgustike vöönd ja maapind tõuseb 231 m üle merepinna.
Visla ja Kura lahte avamerest eraldavatel Visla ja Kura säärel asuvad suurejoonelised luited.
Kliima.
Siinne parasvöötme kliima on rannikuala mereline, siseosas mõõdukalt üleminekuline.
Keskmine temperatuur jaanuaris on –3...–5 °C, juulis +15...+17 °C.
Sademeid on kuni 700 mm aastas. Sademeterikkaimaks piirkonnaks on oblasti kagunurgas kerkiva kõrgustiku läänenõlvad.
Läänemeri.
Rannikumeri ja Visla laht ei külmu. Oblasti rannikule jääb kaks maasäärtega avamerest eraldatud mageveelist laguuni – Visla laht ja Kura laht. Esimesest on oblastil ka pääs avamerele (Baltiiski sadam), Kura lahe suue jääb Leedu territooriumile.
Siseveekogud.
Suurim oblastisisene jõgi on Visla lahte suubuv Pregolja. Põhjapiiril Leeduga voolab Nemunas (vene keeles "Неман", saksa keeles "Memel"), mis suubumisel Kura lahte moodustab delta. Nimetatud jõed on omavahel ühendatud kanalite süsteemiga (ulatub üle Poola Saksamaale ja Prantsusmaale).
Looduskaitse.
Kura säär (Venemaale ja Leedule kuuluv osa koos) on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Rahvastik.
Rahvaarv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 955 200. Linnades elas 741 800 ja maal 213 400 elanikku.
Suurim linn on 430 300 elanikuga Kaliningrad (saksa keeles "Königsberg"). Teised tähtsamad linnad on Tšernjahhovsk (saksa "Insterburg"), Sovetsk (saksa "Tilsit"), Neman (saksa Ragnit) ja Baltiisk (saksa "Pillau").
Kokku on linnu 22 ja aleveid 5.
Rahvuslik koosseis.
Oblasti algsed asukad olid balti hõimude hulka kuuluvad preislased ja leedulased. 13. sajandist alates toimus nende järkjärguline saksastumine. 20. sajandiks oli leedu keele kõnelejaid säilinud vaid Ida-Preisimaa kirde- ja idaosas (Väike-Leedu).
Sakslastest elanikkond põgenes Teise maailmasõja lõpus peale tungiva Punaarmee eest. Paigale jäänud sakslased küüditati 1947. aastal Saksamaale. Nende asemele toodi inimesi Venemaa keskosa oblastitest ja Valgevenest (sõjas enim kannatanud majandusega piirkondadest).
Praegu moodustavad elanikkonnast 86,4% venelased, ukrainlased 3,7%, valgevenelased 3,6%, leedulased 1,1%, armeenlased 1,0% ja sakslased 0,8%.
Religioon.
Vastavalt rahvuslikule koosseisule on valdav religioon õigeusk. Oblastis elavad leedulased on katoliiklased ja seal elanud sakslased olid luterlased.
Ajalugu.
"Ajaloo kohta kuni 1945. aastani vaata Ida-Preisimaa."
Venemaa koosseisus on Kaliningradi oblasti ala (endise Ida-Preisimaa põhjapoolne kolmandik) Teise maailmasõja lõpust. Lõunaosa läks Poolale (vaata Warmia-Masuuria vojevoodkond).
1945 moodustati Königsbergi erisõjaväeringkond, mis 1946. aastal reorganiseeriti Königsbergi oblastiks (Vene NFSV koosseisus). Samal aastal nimetati Königsberg Mihhail Kalinini järgi Kaliningradiks ning seejärel muutus ka oblasti nimi.
Ida-Preisimaa lõunaosa anti Poolale ja Nemunasest põhja poole jääv osa (Klaipėda piirkond) tagastati Leedule.
Nõukogude Liidu ajal oli Kaliningradi oblasti näol tegemist eriti tugevasti militariseeritud piirkonnaga, mida kutsuti ka "uputamatuks Nõukogude lennukikandjaks".
Majandus.
Kaliningradi oblastis ehitatakse vaguneid, kraanasid ja laevu ning pannakse kokku autosid.
Kaevandatakse ja töödeldakse merevaiku (mõnedel andmetel üle 90% maailma varudest ja toodangust) ning on alustatud nafta ammutamist.
Venemaa ülejäänud osadega peetakse ühendust lennukitega, maad mööda läbi Leedu ja Valgevene ning laevaga Peterburi kaudu (liini teenindas aastail 2003-2010 "Georg Ots").
Lõpetatakse Teise maailmasõja ajal pooleli jäänud kiirtee ehitust Berliini. Sama linnaga toimib ka
Välislingid.
Kaliningradi oblast


Haiti.
Haiti [ha'iiti] (varasem eestikeelne nimevorm "Haiiti") on riik Ameerikas Kariibi meres Kuubast ida pool asuva Haiti saare (Antillide suuruselt teine saar) läänepoolsel kolmandikul. Ta jagab saart idanaabri Dominikaani Vabariigiga, millega tal on väga vähe ühist. Riik on praegu presidendi vastu suunatud mässu järgses anarhias.
Haiti on endine Prantsusmaa koloonia, mis kuulutas end iseseisvaks teisena Ameerika maadest (esimene oli USA). Tegemist on maailma esimese neegrite vabariigiga.
Haiti on läänepoolkera vaeseim maa, mille ajalugu on tumestanud poliitiline vägivald ja diktatuurid. Riik on ülerahvastatud ja maa on suuremalt osalt väheviljakas. Elanikkonna kultuurilised juured on Aafrikas ja Prantsusmaal.
Aastal 2000 valiti presidendiks Jean-Bertrand Aristide, kuid neid valimisi kahtlustatakse võltsimistes. Sellest tingitud vimm ja laialdane korruptsioon kutsusid esile vägivallapuhangu 5. veebruaril 2004, kui relvastatud mässuline rühmitus, mis nimetab end Revolutsiooniliseks Artibonite'i Vastupanurindeks, vallutas Gonaïvesi politseijaoskonna. Mäss viis selleni, et 29. veebruaril astus Aristide tagasi.
12. jaanuaril 2010 leidis pealinnas Port-au-Prince'is aset 7-magnituudiline maavärin (2010. aasta Haiti maavärin), milles hukkus vähemalt 212 000 inimest.
Liigendus.
Haiti asetseb Haiti saare läänepoolsel kolmandikul. Põhjaranniku lähedal Port-de Paix' linna juures on Tortue saar ("Île de la Tortue"), mida Haiti saarega ühendab Tortue väin ("Canal de la Tortue"). Haiti loodeosas asuva Loodepoolsaare (tipneb Môle'i neeme ja Cap-à-Foux'ga) ja Kuuba kaguosa vahele jääb Tuulepealne väin. Loodepoolsaarest edelas on Gonaïves'i laht ("Golfe de la Gonâve"). Selles lahes asub Gonâve'i saar ("Île de la Gonâve"), mida eraldab kirdesse jäävast riigi keskosast St.-Marci väin ("Canal de St.-Marc") ja lõunasse jäävast Tiburoni poolsaarest Lõunaväin ("Canal du Sud"). Poolsaare põhjaranniku lähedal on saar Grande Cayemite. Poolsaar tipneb Cap Dame Marie'ga. Lõunapoolseim neem on Pointe à Gravois. Tiburoni poolsaarest lõunaranniku lähedal Kariibi meres on Vache'i saar ("Île à Vache").
Suurus.
Riigi pindala on 27 750 või 26 832 km², millest sisevete all on 190 km². Pindala moodustab pisut üle poole Eesti pindalast.
Piirid.
Rannajoone pikkus on 1771 km, maismaapiir Dominikaani Vabariigiga on 360 km pikk.
Territoriaalmere laius on 12 meremiili. Eksklusiivse majandustsooni laius merel on 200 meremiili. Külgneva tsooni laius on 24 meremiili. Mandrilava kuulub hõlvamise sügavuseni Haitile.
Pinnamood.
Haiti kaart
Haiti on üks mägisemaid maid Kariibi mere saartel (Lääne-Indias): mäed moodustavad riigi pindalast kolmveerandi. Mäeahelikud ja neid lahutavad madalikud on enam-vähem lääne-idasuunalised. Põhjas algab Loodepoolsaarelt edela-kagusuunaline Põhjaahelik ("Massif du Nord"), mis jätkub Dominikaani Vabariigis Kesk-Kordiljeeride ("Cordillera Central") nime all. Koos moodustavad nad Haiti saare peamäestiku. Lõunas on pikk ja suhteliselt kitsas Tiburoni poolsaar, millel paiknevad Hotte'i mäed ("Massif de la Hotte" ehk "Massif du Sud" poolsaare sügavuses, riigi edelaosas) ja Selle'i mäed ("Massif de la Selle" ehk "Chaine de la Selle" riigi kaguosas). Selle'i mägedes on ka riigi kõrgeim tipp La Selle ("Pic La Selle"; 2690 m või 2684 m või 2680 m või 2674 m üle merepinna).
Mäestike vahel riigi keskosas vahelduvad kõrgustikud (Matheux' ahelik ("Chaine des Matheux"), Mustad mäed ("Montagnes Noires") madalike ja tasandikega (Cul de Sac, L'Artibonite'i jõe org, Keskplatoo ("Plaine Centrale")). Pealinn Port-au-Prince asub Cul de Saci madalikul. Riigi kirdeosas Cap-Haïtieni linna ümbruses on väike madalik, mille nimi on Põhjatasandik ("Plaine du Nord").
Kliima.
Valitseb troopiline kliima. Riigi eri piirkondade vahel on kliimaerinevusi. Puhuvad passaattuuled, eri kohtade kliima on erinev sõltuvalt ookeani lähedusest ja kõrgusest merepinnast.
Enamasti on õhutemperatuur mõõdukas ning oleneb aastaajast.
Vihma on tavaliselt rohkem (aasta keskmine sademete hulk kuni 2000 mm) tuulepealsetel mäenõlvadel, mis jäävad loodest puhuvate passaattuulte ette, ning vähem tuulealustel nõlvadel ja suurtes orgudes (500 mm ja vähem), eriti Cul de Sacis ja L'Artibonite'i jõe orus. Kesk-Haiti madalikud on nii kuivad, et põlluharimine nõuab niisutust.
Loodusõnnetused.
Aastatel 1965, 1975, 1977 ja 1980 olid pikad põuad, mis kahjustasid kohvi ja suhkru eksporti ning tekitasid näljahäda.
Purustavad orkaanid on sagedased. 1979 ja 1980 kahjustasid need põllumajandust. Juunist oktoobrini on tormide hooaeg.
Piirkond on maavärinaohtlik. 18. sajandil lõhkus maavärin kaks korda Port-au-Prince'i linna ning 1842 Cap-Haïtieni linna. 12. jaanuaril 2010 tabas Port-au-Prince'i 7-magnituudine maavärin (2010. aasta Haiti maavärin), milles hävis suur osa linnast. Hukkus vähemalt 170 000 inimest.
Taimed.
Haiti oli kunagi peaaegu täielikult kaetud männi-, leht- ja segametsadega. Tulekahjud, kontrollimatu raiumine ja metsamaa muutmine põllumaaks on enamiku puid hävitanud. Puit on endiselt peamine energiaallikas.
Niisketel kõrgetel nõlvadel on veel mände, mahagonipuid, seedreid ja dalbergiaid. Põhjas ja loodes on segametsi, lõunas ja edelas troopilisi heitlehiseid ja igihaljaid metsi. On ka metsikuid kohvipuid, kakaopuid ja kookospalme ning palju kohalikke troopilisi viljapuid, näiteks avokaado, apelsinipuu, hapulaimipuu ja mangopuu.
Poolniisketel aladel, näiteks L'Artibonite'i jõe orus, on põhiliselt savann, kus siin-seal kasvab palme.
Cul de Sacis ja teistes kuivades piirkondades (tasandikel) kasvavad kaktused ja astelpõõsad.
Loomad.
Haitil on palju putukaliike, kuid suuri imetajaid ega mürkmadusid ei ole. Tavalised on pardid, pärlkanad, flamingod ja metsikud tuvid.
Mitmete endeemsete liikide seas on üks ohustatumaid haiiti pilukoonu.
Keskkonnaprobleemid.
Metsade pindala väheneb hoogsalt, sest metsamaad põllustatakse ja puitu kasutatakse kütusena. Muldasid kahjustab erosioon. Joogivett napib.
Loodusvarad.
Haiti loodusvarade hulka kuuluvad maavarad boksiit, vask, kaltsiumkarbonaat, kuld ja marmor ning hüdroenergia.
Riigikord.
Haiti on presidentaalne vabariik valitava presidendi ja Rahvuskoguga. Mõned väidavad, et praktikas on tegemist autoritaarse režiimiga. 29. veebruaril 2004 lõppes mäss president Jean-Bertrand Aristide'i tagasiastumisega. Pole teada, kas praegune riigikord jääb püsima.
Konstitutsioon kehtestati 1987. See järgib USA ja Prantsusmaa eeskuju. Konstitutsiooni kehtivus taastati 1994 pärast seda, kui see oli mõned aastad täielikult või osaliselt peatatud.
Poliitika.
Suurem osa Haiti ajaloost on möödunud poliitilise vägivalla tingimustes ja korrumpeerunud diktaatorite võimu all. 1990 valiti pärast kolmkümmend aastat kestnud diktatuuri ja sõjaväe valitsemist presidendiks Jean-Bertrand Aristide. Suurema osa tema ametiajast valitses sõjaväelise riigipöördega võimule tulnud hunta, kuid 1994 õnnestus Arustide'il võimule naasta. 1996 valiti presidendiks Aristide'i lähedane abiline René Préval. 2000. aasta presidendivalimised, mida opositsioon boikoteeris, võitis jälle Aristide. 2004. aasta alguses muutusid valitsusevastased protestiavaldused vägivaldseiks.
Demograafilised näitajad.
Riigi rahvaarv on 7 527 817 (2003), rahvastiku tihedus 271 inimest ruutkilomeetril. Haiti on üks tihedamalt asustatud riike maailmas.
Linnad.
Pealinn Port-au-Prince on kiiresti kasvanud. Seal elab umbes miljon inimest, paljud neist linna ümbritsevates slummides.
Teised suuremad linnad on Cap-Haïtien, Gonaïves, Les Cayes ja Jérémie.
Päritolu.
Haiti elanikud põlvnevad aafriklastest orjadest, kelle tõid Prantsuse kolonistid 17. ja 18. sajandil sisse, et nad suhkrurooistandustes töötaksid.
Keeled.
10% elanikest räägib prantsuse keelt. 90% elanikest räägib haito kerlt, kreooli keelt, mis on kujunenud inglise, prantsuse ja hispaania keele baasil.
Religioon.
Enamik haitilasi on nimeliselt katoliiklased. Kultuur on aafrikalik, ning enamik haitilasi praktiseetib "voodoo"d, aafrika usundite ja katoliikluse segu, millesse kuuluvad tantsurituaalid, muusika, maagia ja surnutekultus.
Vaesus.
Haiti on läänepoolkera vaeseim maa. Umbes 80% elanikkonnast elab äärmises vaesuses. Maal elavate haitilaste aastasissetulek on alla 100 USA dollari.
Haitil ei ole õnnestunud saada rahvusvahelistelt sponsoritelt eelarve- ja arenguabi, mida riik hädasti vajab.
Tööhõive.
Unbes 70% haitilasest sõltub põllumajandusest, mis seisneb põhiliselt väiketalupidamises oma tarbeks. Aktiivsest tööjõust on põllumajanduses hõivatud umbes 2/3.
Pärast René Prévali võimuletulekut veebruaris 1996 on loodud vähe töökohti, kuid varimajandus kasvab.
Maakasutus ja põllumajandus.
Maaharimiseks kõlblikuks peetakse umbes 30% maast, kuid rahvaarvu kasvu tõttu on talupidajad olnud sunnitud hõlvama vähekõlbulikku maad. Umbes pool maast on põllumajanduslikus kasutuses.
1998. aasta hinnangu järgi on künnimaad 20,32%, alaliselt on põlluviljade all 12,7%.
Sellest ajast saadik, kui Prantsuse suhkrurooistandused iseseisvusvõitluse käigus hävitati, on Haiti põllumajandus põhinenud väiketaludel, mida pärimine on järjest väiksemaks teinud. Maad haritakse põhiliselt käsitsi, kasutades algelisi tööriistu, sealhulgas kõplaid ja matšeetesid. Väetised ja insektitsiidid on vähestele talunikele taskukohased.
Madal tootlikkus ei pea sammu iibega. Vähemalt 15% toidust imporditakse.
1984 hävitas sigade katk kõik sead.
Põllumajandussaaduste seas on kohv, suhkur, sisal ja eeterlikud õlid.
Mäendus.
Kuni 1983. aastani kaevandati boksiiti, kuid varud lõppesid.
Tööstus.
Tööstust on vähe, peamiselt Port-au-Prince'is. Keskmise suurusega ettevõtted toodavad tsementi, taimeõli, jahu, rafineeritud suhkrut ja tuletikke.
Alates 1960. aastatest on kiiresti kasvanud kergetööstus, mille arvele tuleb 25% Haiti ekspordist.
Odav tööjõud, tööseadusandluse puudumine ja maksuvabastused on Haitisse meelitanud välisfirmasid. Sporditarbeid, rõivaid, mänguasju ja elektrikaupu pannakse kokku USA-st toodud detailidest.
Maanteed.
Maanteid on 3200 kilomeetrit, millest ainult 20% on asfalteeritud. Enamik asfalteerimata teid on vihmaperioodil läbimatud ning kaupa veetakse eeslite ja inimeste seljas.
Tervishoid.
Haitilaste põhitoidus on mais, maniokk, hirss, riis ja puuvili. Vaesuse tõttu söövad maaelanikud liha, kala ja mune harva. Maaelanikud on väga alatoitunud.
Levinud on malaaria, tuberkuloos, hepatiit ja AIDS.
Enamik arste elab Port-au-Prince'is. Maal tuleb üks arst 30 000 elaniku kohta.
Haridus.
Maal on üks õpetaja 550 kooliealise lapse kohta. Ainult 5% kooliminejatest saab täieliku alghariduse.
Ajalugu.
Kolumbuse-eelsest ajast on vähe teada. Piirkonnas elasid siboneed, tainod, Quisqueyad ja kariibid.
Avastamine ja koloniaalvõim.
5. detsembril 1492 avastas Christoph Kolumbus Aytí saare, millele ta andis nimeks "La Española". Kuigi Bahamale jõudis Kolumbus varem, oli Haiti saar esimene koht Ameerikas, kus hispaanlased kanda kinnitasid.
Hispaanlased kasutasid Haiti saart (ka Hispaniola, "Quisqueya", "Bohio") 16. sajandi algul baasina eurooplaste ülevõimu kehtestamiseks Uue maailma üle.
Indiaanlaste väljasuremine.
Haiti põliselanikud, aravakkide hulka kuuluvad tainod ehk "Taíno"-indiaanlased suretati pärast Kolumbuse saabumist välja. 50 aasta pärast oli suurem osa neist surnud. Arvatavasti on tegemist kõige rängema taolise juhtumiga Ameerika avastamise algaegadel.
Paljud on pannud rahvastiku drastilise kokkukuivamise tol perioodil hispaanlastest vallutajate poolt toime pandud genotsiidi arvele. Katoliku preester ja ajaloolane Bartolomé de Las Casas kirjutas oma paljuköitelises teoses "Historia de las Indias" (1527–1561): "Sellel saarel elas 60 000 [kui ma 1508. aastal saabusin], kaasa arvatud indialased; nii et 1494–1508 oli sõja, orjuse ja kaevanduste tõttu hukka saanud kolm miljonit inimest. Kes seda tulevaste põlvede seas usuks?"
Tänapäeval arvavad paljud ajaloolased, et Las Casase andmed aravakkide arvu kohta olid liialdus ning tõenäoliselt oli aravakke pisut üle miljoni, kuigi on nimetatud ka 8 miljonist suuremaid arve.
Aravakkide erakordselt suure suremuse põhjusteks võivad olla tapmine, raske sunnitöö, rängad karistused orjusele allumatuse eest ja orjastamisevastase vastupanu julm mahasurumine. Olid ka massilised enesetapud hispaanlastest isandate võimust vabanemiseks. 1540. aastateks olid aravakid arvatavasti välja surnud.
On ka väiteid, et kuigi oma osa oli kindlasti põliselanike julmal kohtlemisel ning traditsiooniliste ühiskondade ja traditsioonilise tootmisviisi lõhkumisel, oli suures osas tegemist Vanast maailmast sisse toodud haigustega (rõuged, gripp, leetrid, tüüfus), sest põliselanikel puudus nende vastu immuunsus.
1530. aastaks oli kuld, mida tolleaegse kullapuisttehnoloogia abil oli võimalik kätte saada, otsas. Pilk pöörati Mehhiko ja Peruu poole.
Piraadid ja istandused.
Pärast põliselanike väljasuremist asustati saar Aafrikast toodud orjadega, kes rakendati tööle suhkruroo-, kohvi- ja puuvillaistandustes. Kuni 17. sajandi lõpule saabus orje siiski suhteliselt vähe.
Prantsuse piraadid kasutasid saare lääneosa hiljem tugipunktina Inglise ja Hispaania laevade ründamiseks. 1697 loovutas Hispaania Rijswijki rahuga Haiti saare läänepoolse kolmandiku Prantsusmaale. Kui piraatlusest lõpuks pikkamisi jagu saadi, hakkasid mõned Prantsuse seiklejad istandikuomanikeks. Saare Prantusmaale kuuluvast osast, mida nimetati Saint-Domingue'iks, sai "Antillide pärl", 18. sajandi Prantsuse impeeriumi üks rikkamaid asumaid. Saint-Domingue tootis umbes 40% kogu kohvist, mida Euroopas 1780. aastateks tarbiti. See väike, umbes poole Eesti suurune koloonia tootis rohkem suhkrut ja kohvi kui Briti Lääne-India asumaad kokku.
Sel ajal toodi istandustesse tööle arvatavalt 790 000 Aafrika päritolu orja (1783–1791 tuli Haiti arvele kolmandik kogu transatlantilisest orjakaubandusest). Et aga orje ei suudetud alal hoida, oli selle perioodi lõpul rahvaarvuks umbes 434 000, kellest valgeid oli umbes 31 000.
Saint-Domingue'is oli ka suurim ja rikkaim vabadest värvilistest elanikkond Kariibi mere saartel. 1789. aasta kuningliku rahvaloenduse järgi oli seal umbes 25 000 värvilist. Need olid enamasti Prantsuse kolonistide ja naisorjadest armukeste järeltulijad. Paljud rikkad värvilised olid ka vabaks lastud orjad. Enamik vabasid värvilisi ei olnud neegrid, vaid eurooplaste ja aafriklaste järeltulijad.
18. sajandi lõpus elas Haitil 524 000 inimest, kellest 88% olid neegerorjad.
Orjade ülestõus.
22. augustil 1791 algas orjade ülestõus Haiti kangelaste Toussaint L'Ouverture'i, Jean-Jacques Dessalines'i ja Henri Christophe'i juhtimisel. Prantslaste (mulattide?) vastu võideldes saavutasid ülestõusnud kontrolli Prantsuse asumaa põhjaosa üle. Aastaks 1801 oli Toussaint, kes oli Prantsusmaa poolt kuberneriks määratud, enda kontrolli alla saanud peaaegu kogu saare. (Baseli rahuga 22. juulil 1795 oli ka saare idaosa läinud Prantsusmaale.) Orjandus kaotati ja viidi ellu maareform. 1802 tekkis Toussaint'il Prantsusmaaga konflikt. 25. veebruaril 1803 vallutasid Napoleoni saadetud väed Santo Domingo. Toussaint kutsuti läbirääkimistele, kuid vangistati ja viidi Prantsusmaale, kus ta 7. aprillil 1803 vangistuses suri.
Haitilaste sõjavägi, mida nüüd juhtis Dessalines, lõi novembris 1803 Napoleoni poolt saadetud sõjaväge ning kuulutas endise asumaa Prantsusmaast sõltumatuks kohaliku nime Haiti all. Arvatavasti lõplikku kaotust kartes otsustas Napoleon müüa Louisiana 1803 Ameerika Ühendriikidele.
Esimene iseseisvusperiood.
1. jaanuaril 1804 kuulutas Dessalines, kes oli end Jacques I nime all keisriks kuulutanud, välja Saint-Domingue'i iseseisvuse Haiti nime all. Samal päeval hõivasid Prantsuse väed Santo Domingo (saare idaosa). Seal taaskehtestati orjandus. Haiti nimetas end esimeseks vabaks neegririigiks. Et õigustada orjapidamist teistes riikides, räägiti Haitist kui "voodoo"-maast.
1805 vallutati saare idaosa tagasi. See jäi Haiti võimu alla 1809. aastani.
Üha despootlikumaks muutuva valitsemise tõttu Dessalines mõrvati 17. oktoobril 1806. Selle taga seisis Henri Christophe. Haiti riik lagunes Christophe'i režiimiks (neegrikeisrite riigiks) Haiti põhjaosas ja Alexandre Pétioni režiimiks (mulattide vabariigiks) lõunaosas. 1811 kuulutas Christophe end Henri I nime all kuningaks, kuid pärast tema enesetappu 1820 Pétionile presidendina järgnenud Jean Pierre Boyer taasühendas Haiti ja jäi võimule 1843. aastani.
Haiti on maailma esimene neegrivabariik ja Ameerika teine vabariik pärast Ameerika Ühendriike. Kuigi Haiti aitas aktiivselt kaasa paljude Ladina-Ameerika maade iseseisvusvõitlusele, jäeti endiste orjade iseseisev riik välja esimeselt läänepoolkera iseseisvate riikide kohtumiselt Panamas 1826 ning USA tunnustas Haitit diplomaatiliselt alles 1862.
Haiti saare Hispaaniale kuulunud ja hispaania keelt rääkiv idaosa Santo Domingo oli alates 1822. aastast Haiti võimu all, kuid lõi 1844 Haitist lahku Dominikaani Vabariigi nime all.
Aastatel 1843–1915 oli Haitis 22 valitsusevahetust ning arvutult riigipöördekatseid ja vandenõusid. Selle aja jooksul oli palju poliitilise ja majandusliku kaose perioode.
USA okupatsioon.
28. juulil 1915, pärast Haiti juhi tapmist rahvahulkade poolt okupeeris riigi USA. Avalikkusele serveeriti seda USA kontrolli tugevdamisena, arvestades Saksamaa sissetungiohtu Esimese maailmasõja käigus. Tegelikult sellist ohtu ei olnud.
USA okupatsioon kestis 19 aastat, augustini 1934. Sel ajal haldas Haitit USA merejalaväekorpus. Haiti klassikalise hariduse süsteem lõhuti. Nad taaskehtestasid orjanduse ("corvee labor"), mida iseloomustas ahelate kasutamine, piitsutavad ülevaatajad ja viivitamatu surmanuhtlus põgenemiskatse eest.
Okupatsioonivastase vastupanu populaarseima juhi Charlemagne Peralte'i mõrvas USA merejalaväelane, kes teeskles, et on Peralte'i poolehoidja. Peralte'i surnukeha näidati pooduna avalikul väljakul kõigi pühakute päeval. Seda sündmust mäletavad haitilased "ristilöömisena".
Duvalier'de diktatuur.
1957 valiti presidendiks François Duvalier. Tekkis repressiivne ja korrumpeerunud režiim, mis surus opositsiooni jõuga maha ning kasutas "voodoo"d. 1964 kuulutas Duvalier, keda tunti Papa Doci nime all, end eluaegseks presidendiks. Kui ta 22. aprillil 1971 suri, päris võimu tema poeg Jean-Claude Duvalier (Baby Doc).
Diktatuurijärgne periood.
Duvalier'de 29-aastane diktatuur lõppes 7. veebruaril 1986. Sellest ajast kuni 1991. aastani valitses Haitit rida ajutisi valitsusi.
1987 kiideti heaks põhiseadus, mis nägi ette valitava kahekojalise parlamendi, valitava riigipea (presidendi) ning peaministri, ministrid ja ülemkohtu, kelle nimetab president parlamendi nõusolekul. Haiti põhiseadus nägi ette ka linnapeade ning kohalike halduskogude valimise.
Aristide'i esimene ametiaeg.
Detsembris 1990 toimusid presidendivalimised, mis kuulutati rahvusvaheliste vaatlejate poolt vabadeks ja õiglasteks. Need võitis 67% häältega karismaatiline katoliku preester Jean-Bertrand Aristide. Ta asus ametisse 7. veebruaril 1991. Sama aasta 30. septembril toimus sõjaväeline riigipööre, mida toetas suur osa riigi ärieliidist.
Aristide läks kolmeks aastaks maapakku. Sõjaväerežiimi ajal tapeti 3000–5000 haitilast. Tekkis suur paadipõgenike vool. USA rannavalve päästis 1991 ja 1992 kokku 41 342 haitilast, mis on rohkem kui 10 eelneval aastal kokku.
Sõjaväerežiimi kolmeaastase valitsemise ajal tegid Ameerika Riikide Organisatsioon ja ÜRO algatusi poliitilise kriisi lahendamiseks põhiseadusliku võimu rahumeelse taastamise teel. 3. juulil 1993 sõlmiti lepe, mida sõjaväelased aga ei täitnud. Haiti vastu kehtestati rahvusvahelised majandussanktsioonid. Võimud ignoreerisid neid ning Haiti niigi nõrk majandus kukkus kokku ja hooletusse jäetud infrastruktuur halvenes.
Haitis hoogustusid repressioonid ja ÜRO ning Ameerika Riikide Organisatsiooni kodaniku- ja inimõiguste seiremissioon (MICIVIH) saadeti maalt välja. 31. juulil 1994 võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni nr. 940, mis volitas ÜRO liikmesriike võtma kõik vajalikud meetmed, et soodustada Haiti sõjaväeliste juhtide lahkumist ja taastada põhiseadusliku valitsuse võim.
Järgnevatel nädalatel moodustati USA juhtimisel rahvusvahelised jõud ÜRO mandaadi täitmiseks sõjalise sekkumise teel. Septembri keskel, kui USA väed valmistusid Haitisse tungima, saatis president Bill Clinton delegatsiooni ekspresident Jimmy Carteri juhtimisel veenma võime naasma põhiseadusekohase valitsemise juurde. Kui sissetungivad väed olid juba saabumas, nõustusid kindral Raoul Cedras ja teised juhtkonna liikmed kõrvale astuma ega osutanud sõjalisele interventsioonile vastupanu.
19. septembril 1994 jõudsid Haitisse esimesed üksused 21 000-liikmelistest rahvusvahelistest vägedest. Oktoobri alguses lahkusid kolm sõjaväelise juhtkonna liiget (Cedras, kindral Philippe Biamby ja politseiülem kolonelleitnant Michel François) Haitilt. 15. oktoobril naasid president Aristide ja teised valitud ametnikud.
Rahvusvaheliste rahuvalvajate valvsate pilkude all korraldas võimule naasnud Haiti põhiseaduslik valitsus üleriigilised kohalikud ja parlamendivalimised juunis 1995. Kõikjal tuli võimule Aristide'i pooldajatest koosnev parteide liit OPL ("Organisation Politique Lavalas: OPL, 'Lavalasi Poliitiline Organisatsioon'). Et president Aristide'i ametiaeg lõppes veebruaris 1996 ning põhiseadus ei võimaldanud tal kaks ametiaega järjest president olla, nõustus ta kõrvale astuma ja toetama presidendivalimisi detsembris 1995. 88% häältest sai René Préval, Aristide'i väljapaistev poliitiline liitlane, kes 1991 oli olnud Aristide'i peaminister.
René Prévali presidentuur.
7. veebruaril 1996 vannutati René Préval presidendiks. See oli esimene võimu üleandmine ühelt demokraatlikult valitud presidendilt teisele Haiti ajaloos.
1996. aasta lõpus lõi ekspresident Aristide OPL-ist lahku ja asutas uue partei "Fanmi Lavalas" (FL, 'Lavalasi perekond'). OPL, millel oli parlamendis enamus, nimetas end ümber Võitleva Rahva Organisatsiooniks ("Organisation du Peuple en Lutte"), säilitades lühendi OPL. Aprillis 1997 toimunud valimistel uuendati kolmandik Senati koosseisust ning moodustati valdade ja linnade esinduskogud. See oli endistele liitlastele esimene võimalus omavaheliseks valimisvõitluseks. Kuigi esialgsed tulemused näitasid enamikul juhtudel FL-i kandidaatide võitu, ei kinnitanud enamik rahvusvahelisi vaatlejaid, et tegemist on vabade ja õiglaste valimistega. Registreeritud valijatest käis hääletamas ainult 5%. Võime süüdistati tulemuste võltsimises.
Prévali valitsus oli sunnitud tulemused tühistama, kuid ei võtnud suurt midagi ette olukorra lahendamiseks. Vaidlused valimistulemuste üle viisid sügava lõheni parlamendis ning seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel, mistõttu valitsemine oli peaaegu halvatud. Juunis 1997 astus peaminister Rosny Smarth tagasi. Parlament lükkas tagasi kaks president Prévali esitatud peaministrikandidaati. Lõpuks kinnitati detsembris 1998 peaministriks Jacques Alexis.
Selle poliitilise ummiku ajal ei suutnud valitsus korraldada kohalikke ega parlamendivalimisi 1998. aasta lõpus. Jaanuari alguses 1999 saatis president Préval laiali seadusandjad, kelle ametiaeg oli lõppenud – kogu Saadikutekoja ja kõik Senati liikmed peale 9 – ning muutis kohalikud valitavad ametnikud riigiteenistujateks. President ja peaminister valitsesid dekreetidega ning moodustasid valitsuskabineti, mis koosnes peaaegu täielikult FL-i pooldajatest. Oli tekkinud uus poliitiline liit ESPACE (Demokraatlik Konsultatsioonigrupp), mille survel andis valitsus kolm kohta 9-liikmelises Ajutises Valimisnõukogus ("Conseil Électoral Provisoire", CEP) opositsioonirühmitustele ja andis CEP-le mandaadi korraldada valimised 1999. aasta lõpul.
Valimised lükkusid mitu korda edasi. Kohalike nõukogude, vallavalitsuste, linnasaadikute, Saadikutekoja ja 2/3 Senati valimiste esimene voor toimus 21. mail 2000. Valimistel osales lai poliitiliste jõudude spekter. Osalusprotsent oli üle 60%.
Metoodika, millega CEP määras kindlaks Senati valimiste võitjaid, vältides teist hääletusvooru ja võimaldades FL-ile esimeses voorus peaaegu täieliku võidu, tekitas vaidlusi. Rikkumised häältelugemisel ning CEP-i tahtmatus uurida väidetavaid rikkumisi ja võltsimisi õõnestasid usaldust selle organi vastu. Valitsus avaldas nõukogule survet esitada moonutatud tulemused. Nõukogu esimees põgenes Haitilt ja kaks liiget astusid lõpuks tagasi.
Haiti võimud ei reageerinud rahvusvahelistele nõudmistele valimistulemusi korrigeerida. 28. augustil 2000 kutsuti kokku uus parlament, sealhulgas 10 senaatorit, kelle puhul valimisprotseduuri vaidlustati.
Samal ajal ühines enamik opositsiooniparteisid taktikalisse liitu, millest sai lõpuks "Convergence Démocratique" (CD). See nõudis valimistulemuste tühistamist ning uute valimiste korraldamist uue Ajutise Valimisnõukogu juhtimisel. Sellele pidi eelnema president Prévali tagasiastumine ning ajutise valitsuse võimuletulek. Opositsioon teatas ka novembrile määratud presidendi- ja Senati-valimiste boikoteerimisest.
Mitu Ameerika Riikide Organisatsiooni, Caricomi ja USA diplomaatilist missiooni olid püüdnud saavutada parlamendi kokkukutsumise edasilükkamist kuni valimistega seotud tüliküsimuste lahendamiseni. Kui parlament siiski kokku kutsuti, otsustasid Haitit abistavad riigid suunata oma abi valitsusest mööda. Samuti teatasid nad, et ei saada novembris toimuvatele valimistele isegi vaatlejaid.
Vastavalt Haiti põhiseaduses ette nähtud tähtajale toimusid presidendi ja 9 senaatori valimised 26. novembril 2000. Neid valimisi boikoteerisid kõik suuremad opositsiooniparteid ning valimisaktiivsus oli väga madal. Presidendivalimised võitis Jean-Bertrand Aristide. Kõik 9 senaatorikohta sai Fanmi Lavalas.
14. detsembril 2000 teatas CD, et moodustab ajutise valitsuse, mis astub ametisse 7. veebruaril, president Aristide'i ametissevannutamise päeval. Selle valitsuse põhiülesanne pidi olema uute valimiste korraldamine. Et ära hoida tõsisemat kriisi, hankis USA diplomaatiline missioon Aristide'ilt nõusoleku 8-punktilisele plaanile, mis nägi muuhulgas ette mais toimunud valimuste tulemuste läbivaatamise ning uue valimisnõukogu moodustamise.
Veebruari alguses 2001 tõi väljapaistvatest haitilastest koosnev Tsiviilühiskonna Algatuse Hõlbustamise Komisjon ja Ameerika Riikide Organisatsiooni esindaja läbirääkimisteks kokku Fanmi Lavalasi ja CD esindajad. Fanmi Lavalas ei tahtnud minna kaugemale 8-punktilisest leppest, milleni detsembris oli jõutud. CD nõudis mai- ja novembrivalimiste tulemuste tühistamist ning enda ulatuslikku osalemist valitsemises.
Aristide'i teine ametiaeg.
7. veebruaril 2001 vannutati Jean-Bertrand Aristide Haiti presidendiks. Samal päeval vannutas CD Gérard Gourgue'i 'Konsensuse ja Rahvusliku Liidu Valitsuse ajutiseks presidendiks'. Uusi otseläbirääkimisi Fanmi Lavalasi ja CD vahel hiljem enam ei peetud.
29. veebruaril 2004 pani Aristide presidendivolitused maha ja põgenes riigist.
Kirjandus.
Haiti vabastaja Toussaint L'Ouverture'i kirjades ja kõnedes on tunda piirkonna identiteet.


Iirimaa.
Iirimaa ehk Iiri on riik, mis katab umbes 5/6 Iirimaa saarest Euroopa mandri looderanniku lähedal, Suurbritannia saarest läänes. Ülejäänud osa saarest (Põhja-Iirimaa) on osa Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigist.
Nimi.
Iirimaa ametlik konstitutsiooniline nimi on iiri keeles "Éire" ja inglise keeles "Ireland", millele vastab eestikeelne nimi "Iirimaa". Riigi ametlik kirjeldus on iiri keeles "Poblacht na hÉireann" ja inglise keeles "Republic of Ireland" (eestikeelne vaste Iiri Vabariik).
Riik ja saar.
Kunagi moodustas Iirimaa saar ühe haldusliku terviku, kuid praegu asub Iiri Vabariigi territooriumil ainult 26 Iirimaa 32 ajaloolisest krahvkonnast. Erinevus Iirimaa saare ja Iiri Vabariigi vahel kujunes välja keeruliste konstitutsiooniliste protsesside tulemusena 20. sajandi esimesel poolel.
1. jaanuarist 1801 kuni 6. detsembrini 1922 oli Iirimaa ühtse tervikuna osa Suurbritannia ja Iiri Ühendkuningriigist. Aastal 1919 keeldus enamik Suurbritannia 1918. aasta üldvalimistel Iirimaalt valitud parlamendiliikmeid asumast oma kohtadele Briti Saadikutekojas (Alamkojas). Selle asemel asutasid nad võistleva, seadusega mitte ette nähtud Iiri parlamendi "Dáil Éireann". See "Dáil" andis jaanuaris 1919 välja ühepoolse iseseisvusdeklaratsiooni (väljakuulutatud Iiri Vabariigi nimel). See vabariik ei saanud rahvusvahelist tunnustust. Pärast Inglise-Iiri sõda ehk Iiri iseseisvussõda sõlmisid Iiri Vabariigi "Aireachti (valitsuse) liikmed 1921. aastal Inglise-Iiri lepingu ning lõid terve uue Iiri omavalitsuse süsteemi, mis on tuntud dominiooni staatuse nime all.
Loodi uus, rahvusvaheliselt tunnustatud Iiri riik, mille nimi oli Iiri Vaba Riik (iiri keeles "Saorstát Éireann", inglise keeles "Irish Free State"). Teoreetiliselt pidi uus riik katma kogu saare, kuid lisatingimuseks oli, et Põhja-Iirimaal on õigus otsustada jääda Ühendkuningriigi osaks, mida ta tegigi. (Põhja-Iirimaa kui omaette üksus oli loodud "Government of Ireland Actiga 1920). Iirimaa ülejäänud 26 krahvkonnast sai Iiri Vaba Riik, mis oli konstitutsiooniline monarhia Briti monarhi valitsemise all (1927 sai monarh tiitli "Iirimaa kuningas"). Tal oli kindralkuberner, kahekojaline parlament, valitsus, mille nimetus oli Täitevnõukogu ("Executive Council"), ja peaminister, kelle nimetus oli Täitevnõukogu president. Konstitutsioon oli Iiri Vaba Riigi Konstitutsioon.
29. detsembril 1937 sündis uus konstitutsioon "Bunreacht na hÉireann". See asendas Iiri Vaba Riigi uue riigiga, mille nimi on Éire ("Ireland"; Iirimaa). Kuigi selle riigi konstitutsioonilised struktuurid nägid ette kuninga asemel Iirimaa presidendi, ei olnud tegemist vabariigiga. Riigipea üks põhifunktsioon, riigi sümboolne rahvusvaheline esindamine, jäi parlamendiaktidel põhineva seadusega ("statute law") kuningale kui organile. 1. aprillil 1949 kuulutas "Republic of Ireland Act" "Éire" vabariigiks: varem kuningale antud õigused anti nüüd Iirimaa presidendile.
Kuigi riigi ametlikuks nimeks jäi "Éire" (konstitutsiooni Artikkel 4: "Riigi ametlik nimi on "Éire" ehk inglise keeles "Ireland"), hakati riigi nimena kasutama väljendit "Republic of Ireland", mis ametlikult on üksnes uue riigi kirjeldus. Kuigi vabariik nimetab end nimega "Iirimaa", eriti diplomaatias (alati räägitakse Iirimaa presidendist ja Iirimaa konstitutsioonist), väldivad paljud riigid seda väljendit, sest on olemas teine Iirimaa (Põhja-Iirimaa) ning 1937. aasta konstitutsioon pretendeeris vabariigi jurisdiktsioonile Põhja-Iirimaa üle. Nime "Iirimaa" kasutamist võeti selle pretensiooni aktsepteerimisena ja Põhja-Iirimaal pandi seda pahaks. Sellest pretensioonist, mis oli sõnastatud 1937. aasta konstitutsiooni artiklites 2 ja 3, loobuti 1999. aastal.
Iiri Vaba Riik (hiljem "Éire") jäi Briti Rahvaste Ühenduse liikmeks aprillini 1949. Rahvaste Ühenduse tollaste reeglite järgi tähendas vabariigi väljakuulutamine automaatselt Ühenduse liikmelisuse lõppu. Vabariik kuulutati välja enne seda, kui reegleid muudeti, et võimaldada Indial saada Ühendusse kuuluvaks vabariigiks. Kuigi Iirimaa kaotas liikmestaatuse ega taotlenud selle taastamist, säilisid tal paljud Rahvaste Ühenduse liikme privileegid. Näiteks on Ühendkuningriigi territooriumil elavatel Iirimaa kodanikel kõik kodanikuõigused, sealhulgas õigus kandideerida kohalikel ja parlamendivalimistel ning teenida Briti sõjaväes.
Iirimaa astus 1955 ÜRO-sse ja 1973 Euroopa Majandusühendusse (praegu Euroopa Liit). Iirimaa valitsused on taotlenud Iirimaa rahumeelset ühendamist ning on teinud koostööd Suurbritanniaga, et teha lõpp vägivaldsele konfliktile poolsõjaväeliste rühmituste vahel Põhja-Iirimaal (Põhja-Iirimaa konflikt). Praegu viiakse ellu rahu jaluleseadmiseks sõlmitud Belfasti lepet, mis kiideti 1998. aastal hääletusel heaks nii Iiri Vabariigis kui ka Põhja-Iirimaal.
Haldusjaotus.
1. Leinster, 2. Munster, 3. Connacht, 4. Ulster
Traditsiooniliselt jaguneb saar neljaks ajaloolis-geograafiliseks provintsiks: Connacht, Leinster, Munster ja Ulster, mis omakorda jagunevad 32 maakonnaks. 26 maakonda jäävad Iiri Vabariigi territooriumile ning 6 maakonda Põhja-Iirimaa (kõik Ulsteris) territooriumile.
Demograafia.
2011. aastal elas Iirimaal rahvaloenduse andmetel 4 588 252 inimest.


Iraan.
Iraan (pärsia keeles ايران) on riik Lähis-Idas. Iraan piirneb Aserbaidžaani, Armeenia, Türgi, Iraagi, Türkmenistani, Afganistani ja Pakistaniga. Põhjast on Iraanil ligipääs Kaspia merele, lõunast Pärsia lahele ja India ookeanile.
Rahvastik.
2005. aastal elas Iraanis 68 miljonit inimest. Neist 51% on pärslased ehk farsid, u 24% aserid, u 8% gilakid, 7% kurdid ja 3% araablased, turkmeenid.
Keskmine oodatav eluiga on 70,56 aastat, keskmine vanus 25,8 aastat.
Kõige tihedamini on asustatud pealinna Teherani ümbrus ja riigi loodeosa.
Religioon.
Rahvastikust 89% on šiiidid. Sunniite on 9%, zoroastristid, kristlased (põhiliselt armeenlased), judaistid (pärast islamirevolutsiooni enamasti maalt lahkunud).
Riik.
Iraan oli kuni 1979. aastal revolutsioonini monarhistliku riigikorraga riik. Pärast šahh Reẕā Pahlavī kukutamist muutsid islami fundamentalistid Iraani teokraatlikuks islamivabariigiks ning alates sellest ajast on võimul islamiäärmuslased. Revolutsiooni juht oli Ayatollah Khomeini, praeguse Iraani usujuht on Ayatollah Ali Khamenei ja Iraani president on 2005. aastast alates konservatiivsete vaadetega Mahmoud Ahmadinejad.
Haldusjaotus.
Halduslikult jaguneb Iraan 31 provintsiks ("ostān").
Energeetika.
Iraan on maagaasivarudelt teine ning naftavarudelt kolmas riik maailmas. 2005. aastal tootis Iraan 4 miljonit barrelit naftat päevas, 1974. aastal oli see arv aga koguni 6 miljonit.
Suur osa gaasivarudest on tarvitusele võtmata. Tõestatud reservide suuruseks hinnatakse 28 triljonit kuupmeetrit. 2006. aastal toodeti Iraanis 105 miljardit kuupmeetrit, umbes sama suur oli ka tarbimine. Hoolimata rikkalikest gaasivarudest importis Iraan 2007. aastal Türkmenistanist umbes 23 miljonit kuupmeetrit gaasi päevas.
Iraani tuumaprogramm.
Alates 2006. aastast Lääneriigid soovinud ja nõudnud, et Iraan loobuks oma tuumaprogrammi laiendamisest ja uraani rikastamisest. Iraani kinnitusel on tuumaprogrammi arendamise eesmärk elektrienergia tootmine, kuid lääneriigid kahtlustavad, et selle varjus töötatakse välja tuumarelva. Vaatamata ÜRO Julgeolekunõukogu on viimase 4 aasta jooksul korduvalt (,11.06.2010) võtnud vastu Iraani suhtes rahvusvahelisi sanktsioone (finantssanktsioone, relvamüügiembargo, Iraani suunduvate laevade inspekteerimist), kuid vaatamata neile resolutsioonidele on riik jätkanud ka uraani rikastamist.
Rahvusvaheliste sanktsioonide ja investeeringute vähesuse tõttu on Iraani naftatoodangu maht langenud vähemalt 300 000 barreli võrra päevas, võrreldes 2005. aastaga, mil Iraani naftatööstuse tootmisvõimsus oli ligikaudu 4,2 miljonit barrelit päevas. 2010. aastaks on sellest alles jäänud 3,8-3,9 miljonit. Iraan peaks igal aastal investeerima energiasektorisse vähemalt 25 miljardit dollarit. Vastasel korral valitseb oht, et riigil tuleb lõpuks ise naftat importima hakata.
Samuti on Iraanil raskusi Lääne naftatehnoloogia hankimisega. Suured Lääne naftafirmad nagu näiteks Prantsuse kompanii Total ja Royal Dutch Shell on USA sanktsioonide tõttu Iraani energiasektori arendamisest keeldunud.
11. juunil 2010 kehtestati Iraanile täiendavad sanktsioonid: Iraanile on nüüd keelatud müüa raskerelvastust ja riiki siirduvaid laevu võib inspekteerida, Iraan ei tohi katsetada ballistilisi rakette ja riigi pankadel on nüüd raskem maailmaturul tehinguid sooritada. Sanktsioonide juures on must nimekiri firmadest ja üksikisikutest, kelle tegevust ja liikumist rahvusvahelisel areenil oluliselt piiratakse. Iraan toodab iga päev 44,5 miljonit liitrit rafineeritud bensiini, impordib aga 20 miljonit liitrit, mille eest riigil tuleb turuhinnale 25 protsenti peale maksta
Ajalugu.
Tänapäeva Iraani territooriumil moodustus 6. sajandil eKr Pärsia impeerium. Riik laius Vahemerest kuni Induse jõeni, sellesse kuulusid tänapäeva Iraan, Iraak, Pakistan, Afganistan, Türkmenistan, Usbekistan, Tadžikistan, Türgi, Jordaania, Küpros, Süüria, Liibanon, Iisrael, Egiptus ning osa Kaukaasia piirkonnast.
1882 asutas Nasir al-Din šahh Pärsia kasakabrigaadi.


Itaalia.
Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari.
Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Enklaavina asuvad Itaalia territooriumil iseseisvad San Marino ja Vatikani riigid.
Itaalia on G8 liige ja Euroopa Majandusühenduse (EEC) asutajaliige (1957).
Loodus.
Valdav osa Itaaliast on mägine. Põhjas asetsevad Alpid. Nendest lõunasse jäävad sügavad orud, kus asuvad Itaalia suurimad järved (Garda järv, Como järv, Lago Maggiore). Alpide jätkuks Kirde-Itaalias on Dolomiidid. Piki kogu Apenniini poolsaart kulgevad Apenniinid. Mägised on ka Sitsiilia ja Sardiinia.
Lõunas asetseb seismiliselt aktiivne piirkond, sealhulgas kaks kuulsat vulkaani Vesuuv ja Etna. Sageli esineb maavärinaid.
Kliima.
Põhja-Itaaliat iseloomustavad külmad Alpi talved ja sajused suved, Po madalikul valitseb parasvöötme mandriline kliima: suved on kuivad, talved niisked ja külmad. Apenniini poolsaarel ja saartel valitseb lähistroopiline, pika kuuma ning kuiva suve ja pehme sademerikka talvega kliima. Jahedama ilmaga võib sadada ka lund; Calabrias on talviti piisavalt lund ka suusatamiseks ja see paikkond on tuntud kui "Calabria Šveits". Itaalias on kliima mitmekesisus tingitud territooriumi pikisuunalisest väljavenitatusest. Keskmised temperatuurid kõiguvad 11 °C ja 19 °C vahel.
Alpide eelmäestikes puhub talvel sageli kuiv ja soe föön, Triestes külm boora, mis mõjutab Aadria merehoovusi ja põhjustab Veneetsias mõnikord üleujutusi. Lõuna-Itaalias suvel kuiv ja kuum Sahara kõrbest pärit siroko, mis toob endaga kaasa liivatolmu.
Vihmaperiood algab enamasti oktoobri lõpus. Foggia piirkond kannatab madalaima sademetehulga all, keskmiselt 460 mm, Sitsiilias on suurim sademetehulk: 1520 mm.
Riigikord.
Itaalia on parlamentaarne vabariik. Itaalia Vabariik loodi 2. juunil 1946 korraldatud referendumiga. Põhiseadus kuulutati välja 27. detsembril 1947 ning jõustus 1. jaanuaril 1948.
Presidendi valib 7 aastaks parlamendisaadikutest ja maakondade esindajatest koosnev valijatekogu (see on pigem auamet).
Valitsust juhib peaminister ning tema kabinet, mis on valitud parlamendi 322-liikmelisest senatist ja suurema mõjujõuga 630-liikmelisest saadikutekojast 5 aastaks.
Haldusjaotus.
Itaalias on 20 maakonda, mis omakorda jagunevad 110 provintsiks ja 8101 vallaks ("comune").
Religioon.
87,8% Itaalia elanikest peab end roomakatoliiklasteks. Põhja-Aafrikast lähtuv immigratsioon on kasvatanud Itaalia moslemite kogukonna 2,1%-ni elanikkonnast.
Majandus.
Itaalias on kapitalistlik majandussüsteem. Itaaliat iseloomustab ka kõrge SKP. 2008. aastal oli Itaalias suuruselt seitsmes majandus maailmas ja suuruselt neljas Euroopas. Itaalia on G8 liige ja Euroopa Liidu üks asutajaliige. Euro, mis vahetas välja Itaalia liiri, võeti kasutusele 2002. aastal.
Eksport.
Itaalia tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 12,6%, Prantsusmaa 11,57%, Ameerika Ühendriigid 5,92%, Hispaania 5,69%, Suurbritannia 5,13%, Šveits 4,69% (2009).
Import.
Itaalia tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 16,68%, Prantsusmaa 8,82%, Hiina 6,53%, Holland 5,63%, Hispaania 4,3%, Venemaa 4,12%, Belgia 4,08% (2009).
Transport.
Itaalias ehitati 1920ndatel aastatel maailma esimesed kiirteed – autostradad.
Ajalugu.
Itaalia ajalugu, mis ulatub tagasi etruskide aega, on täis vastuolusid, sõdasid ja lõhenemisi. Enne 19. sajandit oli poolsaar poliitiliselt ühendatud vaid kahel korral: roomlaste võimu all, kes 3. sajandiks eKr olid alistanud teised Itaalia hõimud, ja 6. sajandil Bütsantsi võimu all.
Roomast sai alguse paavstivõim. Keskaegne katoliku kirik kutsus frangid, et ajada välja langobardid; aastal 800 kroonis paavst frangi kuninga Karl Suure Saksa-Rooma keisririigi valitsejaks. Viis sajandit võitlesid keisrid ja paavstid koha pärast impeeriumi eesotsas.
Aastal 1071 langesid viimased Bütsantsi valdused Lõuna-Itaalia normannide kätte. Järgnevatel sajanditel kuulus praeguse Itaalia lõunaosa Anjou dünastia käes olevale Napoli kuningriigile ning Aragóni valduses olevale Sitsiilia kuningriigile.
11.–13. sajandil oli Põhja-Itaalia linnriikide õitseaeg. Pikka aega valitses riigikestes omamoodi aristokraatlik demokraatia. Piirkonna rikkusele pani aluse kaubandus idamaadega, 13. sajandil olid Veneetsia, Genova ja Pisa sisuliselt kogu Vahemere kaubanduse valitsejad. Põhja-Itaalia oli tollal kogu Lääne-Euroopa kõige jõukam ja piirkond, muu hulgas tekkisid seal pangad ning kindlustusseltsid. Hiljem sai sellest kultuurilembesest piirkonnast ka renessansikultuuri häll.
Omavahel pidevates vastuoludes olevad linnad ei suutnud aga võistelda suurvõimudega. 16. sajandil langes Itaalia põhjaosa Hispaania ja hiljem osaliselt Austria võimu alla.
19. sajandil sai Risorgimentost alguse Itaalia ühendamine, mis saavutati 1870. aastal suuresti tänu Giuseppe Garibaldi sõjalistele oskustele.
1922. aastal tulid võimule fašistid eesotsas Benito Mussoliniga.
Aastal 1946 kuulutati Itaalia vabariigiks.


Jamaica.
Jamaica (eesti keeles varem Jamaika) on riik ja saar Kariibi meres. Ta piirneb põhjast Kuubaga ja idast Haiti saarega, millel asuvad Haiti ja Dominikaani Vabariik.
Ajalugu.
Riigi nimetus pärineb aravakkidelt, kes asusid saarele elama umbes aastal 1000. "Xamayca" tähendas 'puu- ja veemaad'.
Jamaica avastas 1494. aastal Christoph Kolumbus. Algul sai sellest Hispaania asumaa. Kolumbus kasutas saart oma perekonna eravaldusena.
Aastal 1670 hõivasid saare inglased. Briti asumaaks oleku esimese 200 aasta järel sai Jamaicast maailma suurim suhkru eksportija. See sai võimalikuks tänu suure hulga orjatööjõu sissetoomisele Aafrikast.
Aastal 1838 keelustati saarel ametlikult orjapidamine, sest mustanahaliste suhtarv oli muutunud suureks: iga valge kohta saarel tuli ligi 20 mustanahalist. Mustanahalised tõstsid orjuse vastu mässu.
Aastate pikku muutus Jamaica üha Suurbritanniast sõltumatumaks. 1958. aastal sai Jamaicast iseseisev provints Lääne-India Saarte Föderatsiooni koosseisus. Jamaica eraldus föderatsioonist 1962. aastal ja on nüüdseks täielikult iseseisev riik maailma rahvaste peres.
Majanduse allakäik 1970. aastatel tekitas riigis vägivallalaineid, mis mõjusid ebasoodsalt Jamaica peamisele sissetulekuallikale turismile.
Riigikord.
Jamaica on konstitutsioonilise monarhiaga riik. Riigipeaks on Suurbritannia monarh (praegu Elizabeth II). Tema võim on põhiliselt sümboolne. Monarhi esindab saarel kindralkuberner, kellel on riigipea roll. Vabariigi pooldajate arv on Jamaical viimasel ajal kasvanud ja tundub, et lähitulevikus monarhiast loobutakse.
Jamaica parlament on jagatud kaheks kojaks – Esindajatekojaks ja Senatiks. Esindajatekoja liikmed valitakse otse. Enamuse kohti saanud partei juht saab peaministriks. Senati koosseis nimetatakse peaministri ja opositsiooni liidri poolt.
Jamaical on kaheparteisüsteem: kordamööda on võimul Riiklik Rahvapartei ja Jamaica Tööpartei.
Loodus.
Jamaica
Jamaica saare sisemaa on mägine. Mägesid ümbritseb kitsas rannikutasandik. Seetõttu asuvad kõik suuremad linnad rannikulal. Suuremad linnad on pealinn Kingston ja Montego Bay saare põhjaosas.
Jamaica kliima on troopiline, kuum ja niiske. Sisemaa kliima on muutlikum.


Jeemen.
Jeemen on riik Lähis-Idas, Araabia poolsaarel. Jeemeni territooriumi alla kuulub ka üle 200 saare, suurim neist on Sokotra.
Haldusjaotus.
Jeemen on halduslikult jaotatud kubernerkondadeks ("muḩāfaz̧ah").
Pealinn Şan‘ā' on keskalluvusega linn.


Jordaania.
Jordaania Hašimiidi Kuningriik on riik Lähis-Idas. Piirneb Iisraeli, Jordani Läänekaldaga, Süüria, Iraagi ja Saudi Araabiaga.
Kuni 1946. aastani kandis riik nime Transjordaania.
Ajalugu.
Jordaania alad on kuulunud Rooma, Bütsansi (4. sajand), Araabia Kalifaadi (630. aastast) ja Osmani impeeriumi (1517–1918) koosseisu.
I maailmasõja lõpul tõrjuti Suurbritannia toel Jordaania aladelt türklased välja.
1920 liideti Jordaania territoorium Suurbritannia hallatud Palestiina mandaatterritooriumi osaga.
1921 eraldati sellest Transjordaania, mis sai iseseisvaks emiraadiks.
1946 loodi sõltumatu Transjordaania Hašimiidi Kuningriik. Aastast 1950 on Jordaania Hašimiidi Kuningriik.
1967 kaotas sõjas Iisraeliga Jordani läänekalda, mille tagajärjel elab Jordaanias ligi 2 miljonit Palestiina põgenikku, mis moodustab 1/3 riigi rahvastikust. 1994 sõlmis Iisraeliga rahulepingu.
Alates 1955 on Jordaania ÜRO liige.
Riigikaitse.
Jordaania kaitsejõud koosnevad kolmest väeliigist: maavägedest, õhujõududest ja sõjamerejõududest.
Kogu Jordaania territoorium on jaotatud 4 ringkonnaks: Keskpiirkond (‘Ammān), Lõunapiirkond (Al-‘Aqabah sadam), Põhjapiirkond (Irbid) ja Idapiirkond (Azraq).
Kubernerkonnad.
pisi
Jordaania jaguneb 12 kubernerkonnaks (muḥāfaẓah).
Rahvastik.
2011. aasta andmete järgi elas Jordaanias 6 508 271 inimest.
Rahvastiku tihedus on 70,5 inimest ruutkilomeetri kohta.
Jordaania Sündimuskordaja on 2011. aastal 26,79 promilli ja suremuskordaja 2,69 promilli.
Keskmine eluiga on 80,5 aastat (meestel 78,73 aastat, naistel 81,45 aastat).
Rahvuslik koosseis.
Põhiosa elanikkonnast moodustavad araablased (98%). Suuremad vähemusrahvused on tšerkessid 1% ja armeenlased 1%.
Religioon.
Valitsev religioon on islam. 94% elanikkonnast moodustavad moslemid (peamiselt sunniidid (92%)) ja 6% kristlased.
Majandus.
Jordaania 2011. aasta SKP oli 36,04 miljardit USA dollarit.
2010. aastal oli töötus 13,4%. 14,2% rahvastikust elas alla vaesuspiiri.
Eksport.
Jordaania tähtsaimad ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 17,13%, Iraak 17%, India 13,59%, Saudi Araabia 10,56%, Süüria 4,18% ja Araabia Ühendemiraadid 4,09% (2009).
Import.
Jordaania tähtsaimad impordipartnerid on Saudi Araabia 17,3%, Hiina 10,95%, Ameerika Ühendriigid 6,94%, Saksamaa 6,29% ja Egiptus 6,1% (2009).


Õigusteadus.
Õigusteadus on teadus, mis selgitab kehtivate õigusnormide sisu. Tavakasutuses jäävad tahaplaanile küsimused õigusteaduse teaduslikkusest ja õigusnormide kehtivusest, mida lihtsalt eeldatakse, ja keskendutakse küsimustele õigusnormide sisust.
Õigusteadus ja jurisprudents.
Eelneva tõttu samastatakse enamikel juhtudel õigusteadus jurisprudentsiga ehk õigusdogmaatikaga kui normide sisu selgitamisega. Sisu selgitamisele suunatud tegevust nimetatakse tõlgendamiseks. Tõlgendamine ongi jurisprudentsi meetod, mille objektiks on õigusnormid. Uurimisobjekti järgi võib jurisprudentsi täpsemalt liigitada, näiteks karistusõigusjurisprudentsiks, riigiõigusjurisprudentsiks jne.
Õigusteadus kui jurisprudents ("Rechtswissenschaft") on peamiselt Saksa 19. sajandi teise poole õigusteadlaste looming, mis kasvas välja Carl Friedrich von Savigny ideedest. Savigny väitis oma vaidluses Thibaut'ga, et loomuõiguse asemel tuleks Saksa eraõiguse kodifitseerimisel pöörduda Saksa riikides ajalooliselt jõus olnud õiguse poole. See tähendas Rooma eraõiguse uurimist.
Õigusteaduse mõiste tugineb eeldusele, et õigusmaterjale (seaduseid, tavaõigust jne) on võimalik vaadelda loomulikult esinevate nähtustena, mille uurimisest õigusteadlane avastab sisemised põhimõtted ja seosed, analoogiliselt loodusteadustega. Kehtivat õigust nähakse süsteemina, millesse iga uus põhimõte peab lünkadeta paiknema. Sellest tuleneb suur huvi definitsioonide ja klassifikatsioonide vastu, mida ei vaadelda mitte kokkuleppelistena, vaid tõe kehastusena. See protsess leiab aset kõrgel abstraheerituse tasemel, traditsioonilise formaalse loogika reegleid järgides. Jurisprudentsi iseloomustab püüdlus puhtuse poole, millest tuleneb muude sotsiaalteaduste leidude, samuti väärtuste mittejuriidilistena kõrvalejätmine.
Mandrieuroopa õigusteaduskondade õppekavades määravat rolli omav õigusteadus on seega üks peamiseid eristavaid jooni mandrieuroopa ja angloameerika õigussüsteemide vahel. Lihtsustatult on öeldud, et "üldise õiguse kohtunikud on probleemilahendajad, mitte teoreetikud, ja tsiviilõiguse rõhk stsientismile, süsteemiehitamisele, formalismile ja muule taolisele jääb efektiivsele probleemilahendamisele ette."
Õigusteadus ja õigusteadused.
Laiemas tähenduses hõlmab õigusteaduse mõiste endasse mitmed teadused, mis tegelevad õigusnormide sisust kõrvale jäävate küsimustega. Seega erinevad nad jurisprudentsist nii meetodi kui uurimisobjekti poolest.


Ehitus.
Ehitus on ehitiste püstitamine, rekonstrueerimine, laiendamine ja remontimine. Ehituse aluseks reeglina projekt (ehitusprojekt), mis määrab ehitise mahu- ja konstruktsioonilahendused. Projekteerimise käigus võidakse viia läbi ehituse tehnilis-majanduslik analüüs ja koostada eelarve.
Projekteerimise staadiumid on eskiisprojekt (ideelahendus), eelprojekt, põhiprojekt ja tööprojekt.


Lennundus.
Lennundus (ka aviatsioon, ladina keeles "avis" 'lind') on lendamisega ja õhus püsivate alustega (õhust kergemate (aerostaadid) ja raskemate (liikumatult kinnitatud tiivaga või pöörleva tiivikuga) lennuaparaatidega} seotud teoreetiline ja praktiline tegevusala.
Lennundus ehk lennuasjandus hõlmab lennukiehituse, sõjalennunduse, kaubaveo/reisilennunduse (liinilennuliiklusega seonduv), eriotstarbe-valdkonna lennunduse ja harrastus(hobi-)lennunduse (sport jne.).
Eesti seaduste alusel jagunevad lennukid kaitseväe lennukiteks (registreeritud Kaitselennunduse õhusõidukite registris (§ 221), kasutatakse Kaitseväe või Kaitseliidu otstarbel) ja ülejäänud lennukiteks (registreeritud Õhusõidukite registris (§ 16))..


Lennukompaniide loend.
"See on lennukompaniide mittetäielik tähestikuline loend. Lennukompaniide loend riikide kaupa loetleb eri riikide lennukompaniide loendid. Rahvusvaheliste lennukompaniide loend loetleb riikidevahelised lenukompaniid. Lennukompaniide loend IATA-koodi järgi loetleb lennukompaniid IATA-koodi järgi. Rahvuslike lennukompaniide loend loetleb rahvuslikud lennukompaniid.
__NOTOC__


Valgevene keel.
Valgevene keel on idaslaavi keelte hulka kuuluv keel.
Ajalugu.
Vanavalgevene keel oli Leedu suurvürstiriigis kasutusel asjaajamiskeelena, milles muuhulgas pandi kirja ka seadusi (Leedu statuudid).
Keelereformid 20. sajandil.
20. sajandi I poolel toimus Valgevenes kaks keelereformi. Neist esimene lähendas kirjakeelt valgevene kõnekeelele - sellist (klassikalist) kirjakeelt (тарашкевіца ("taraškievica")) kasutati ametlikult kuni 1933. aastani. Täna on klassikalise kirjakeele kasutamine levinud rahvuslikult meelestatud valgevenelaste seas.
Teine, 1933 toimunud reform lähendas valgevene kirjakeelt tugevasti vene keelele (наркамаўка, vabas tõlkes 'rahvakomissarikeel').
Suur osa tänapäeva Valgevene elanikest kasutab vene-valgevene segakeelt, mille sõnavara pärineb vene keelest, aga grammatika valgevene keelest. Seda keelt nimetatakse trasjankaks (трасянка).
Valgevene tähestikud.
Traditsiooniliselt kasutatakse valgevene keeles kirjutamisel kirillitsat ("Kirylica"). Vähetuntud on fakt, et valgevene keeles kirjutamisel kasutatakse ka ladina kirjal põhinevat tähestikku ("Łacinka").
365;t Suure ajal Leedu suurvürstiriiki asunud tatarlaste järeltulijad läksid üle valgevene keelele, kuid kasutasid selle kirjutamiseks 20. sajandi alguseni araabia kirja.
Kirylica (Esimeses ja teises reas on suur- ja väiketähed, kolmandas transkriptsioon eesti keelde.)


2004.
2004. aasta (MMIV'") oli 21. sajandi 4. aasta.
Surnud.
"pikem nimekiri leheküljel Surnud 2004"
Kalender.
Eelmine aasta – Järgmine aasta – Sada aastat tagasi


Valgevene ajalugu.
9.–12. sajand.
Esimesed Valgevene vürstiriigid – Połack ja Turaŭ
Valitsevad valitsejadünastiad olid Rogvolodovitšid ("Рогволодовичи") (10.–11. sajand) ja Vseslavitšid ("Всеславичи") (12.–13. sajand).
13.–16. sajand.
Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik - valgevene renessanss
1569–1772.
Poola ja Leedu ühisriik - Rzeczpospolita ("Рэч Паспалітая")
20. sajand.
Valgevene elanikkond ei olnud 20. sajandi alguses poliitiliselt eriti aktiivne. Enamik elanikest tegeles põllumajandusega ning aktiivne linnaelanikkond moodustas vaid väikese osa Valgevene kubermangude elanikkonnast. Suurimad linnad olid Vitebsk, kus oli ligi 100 000 elanikku, ning Minsk, mis alles ligines sellele piirile. Valgevene elanikkonnal ei olnud riiklikku iseseisvuse püüdeid, sest puudusid rahvusel põhineva iseseisvuse traditsioonid, varasemad Valgevene riiklikud moodustised olid olnud vaid Poola riigi koosseisus. Venemaa keisririigi poolt läbiviidud venestamispoliitika tõttu puudusid 20. sajandi alguses rahvusliku liikumise juhtfiguurid. Poliitikas oli toetus Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride Parteile, mis oma poliitilises tegevuses esindas maarahva huve.
1917. aastal Venemaa keisririigi lagunemise ajal oli Valgevene iseseisvuse protsessid tõkestatud toimunud I maailmasõja tulemusena Valgevene poolitamisega Venemaa keisririigi vägede ja Saksa keisririigi vägede vahel ning toimuva sõjategevuse tõttu. Sõjategevuse tõttu asus Valgevenes Venemaa keisririigi vägede peastaap Mogiljovis.
1917. aasta oktoobris Venemaal Petrogradis toimunud oktoobrirevolutsiooni järel haarasid Valgevenes võimu VSDT(b)P bolševike fraktsioon Aleksandr Mjasnikov, kes Valgevene piirkonna tulevikku ei kavandanud iseseisvana, vaid kui puhverterritooriumina Venemaa sisepiirkonande ja Petrogradi kaitsel. Venemaa bolševike toel moodustati Valgevenes 1917. aasta kevadel bolševike toetatud Lääne oblast (1917–1918) ja sügisel Lääne Kommuun; 1919. aastal Nõukogude Venemaast sõltuvad Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja Leedu-Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
1917. aasta 15. detsembril koguti Valgevenes kokku Ülevalgevenemaaline kongress, millele kogunenud 1872 saadikut kiitsid heaks Valgevene iseseisvumise, kuid kongress aeti Lääne oblasti ja rinde Rahvakomissaride Nõukogu otsusega laiali.
Valgevene Rahvavabariigi eriüksus Eestis (1919-1920).
15. novembril 1919 oli moodustatud Valgevene Rahvavabariigi eriüksus Baltikumis ("Асобны аддзел войскаў БНР у Балтыі"), mille komandöriks sai kindral-major Stanisław Bułak-Bałachowicz.
Poola ja Valgevene NSV vahel jagatud maa (1920-1939).
Aprillis 1920 algas Nõukogude-Poola sõda. Punaarmee koos partisanidega hõivas enamiku maast. Et Leedus olid võimule tulnud rahvuslased, moodustati 31. juulil 1920 vormiliselt iseseisev Valgevene NSV.


Armenian Airways.
Armenian International Airways (Armenian Airways) oli Armeenia lennukompanii.
Firma loodi 2002. aastal ning tegeles reisijate veoga Ateenasse, Beirutisse, Dubaisse, Kiievisse, Pariisi, Peterburisse ja Viini. 2005. aastal läks Armenian International Airlines pankrotti, tema lennud ja lennukipargi võttis üle Armavia.
Firma president oli Levon Baghdasarjan.


Aung San Suu Kyi.
Aung San Suu Kyi pidamas kõnet toetajatele
Daw Aung San Suu Kyi [tši] (ဒော္‌ အောင္ ဆန္း စု က္ရည္; sündis 19. juunil 1945 Rangoonis (praegu Yangon)) on Myanmari poliitikategelane, Birma (nüüdse Myanmari) rahvusliku liidri kindral Aung Sani (mõrvati 19. juulil 1947) tütar. Ta sai 1991. aasta Nobeli rahuauhinna.
Elulugu.
Aung San Suu Kyi sündis kindral Aung Sani ja Daw Khin Kyi (Ma Khin Kyi) tütrena. Ma Khin Kyi oli Aung Sani kuues abikaasa.
Emast sai tuntud poliitik, kes tegeles eelkõige sotsiaalpoliitikaga. 1960. aastal asus ta koos emaga, kes sai suursaadikuks Indias, elama New Delhisse ning alustas õpinguid Delhi Ülikoolis. 1964–1967 õppis ta Oxfordi Ülikoolis ("St Hugh's College") filosoofiat, politoloogiat ja majandusteadust (PPE) ning sai bakalaureusekraadi.
Aastatel 1969–1971 töötas ta New Yorgis ÜRO sekretariaadis administratiiv- ja eelarveküsimuste nõuandva komitee sekretäri abina. Vabal ajal töötas ta vabatahtlikuna haiglas.
Aastal 1972 abiellus ta Briti teadlase Michael Arisega, kellega ta oli tutvunud Oxfordis õppides. 1972–1974 elasid nad Bhutanis. 1994 asusid nad elama Oxfordi, kus Michael töökoha sai. Neil sündisid pojad Alexander (sünd. 1973 Londonis) ja Kim (sünd.1977 Oxfordis).
Suu Kyi hakkas uurima oma isa elu ning avaldas 1984 selle kohta raamatu. 1985–1986 viibis ta stipendiaadina Kyōtos, et uurida oma isa tegevust Jaapanis. Ta avaldas täiendavaid uurimusi Birma kohta.
Märtsis 1988 läks ta tagasi Myanmari, et haige ema eest hoolitseda. Kauaaegne valitseva sotsialistliku partei juht Ne Win oli tagasi astunud, mille järel olid alanud massidemonstratsioonid, mis nõudsid demokratiseerimist (8.8.88 massiülestõus 8. augustil 1988). Demonstratsioonid suruti veriselt maha ja võimule tuli sõjaväehunta.
Võttes eeskujuks Mahatma Gandhi võitlusmeetodid, hakkas Aung San Suu Kyi võitlema demokratiseerimise eest. 24. septembril 1988 rajas ta Rahvusliku Liidu Demokraatia Eest. Aasta lõpul tegi ta mitmeid kriitilisi avaldusi selle liidu liidrina riigi erinevates piirkondades. Veebruaris 1989 keelati tema kandideerimine valimistel. 1989. aastal üritas ta avalikult mälestada massimeeleavalduses hukkunuid tudengeid, kuid valitsus pani ta 20. juulil selle eest koduaresti ja kogunemised suruti valitsuse poolt vägivaldselt maha. Üliõpilased, kes tema kodus olid, arreteeriti. Seepeale kuulutas ta välja näljastreigi, mis kestis seni, kuni talle kinnitati, et üliõpilasi koheldakse hästi. Aung San Suu Kyile pakuti võimalust riigist lahkuda, kuid ta loobus sellest.
Sõjaväehunta korraldas 1990. aastal valimised, mille Aung San Suu Kyi partei Rahvuslik Liit Demokraatia Eest veenvalt võitis. Sõjaväelased keeldusid võimu üle andmast. Valimistulemused tühistati. See kutsus esile rahvusvahelise protesti.
1990. aastal määrati Aung San Suu Kyile Euroopa Parlamendi Sahharovi auhind.
Osaliselt suure rahvusvahelise tähelepanu tõttu sai Aung San Suu Kyi 1991. aasta Nobeli rahuauhinna. Saadud 1,3 miljoni USA dollari abil rajas ta Myanmari rahva tervishoiu ja hariduse fondi.
10. juulil 1995 vabastati ta koduarestist, kuid talle öeldi, et kui ta lahkub riigist, et külastada oma perekonda, siis teda tagasi ei lubata. Nii ta jäigi Myanmari ja tema abikaasa suri 1999. aastal, ilma et nad oleksid kohtunud.
Tal takistati mitu korda oma parteikaaslastega kohtumast. Septembris 2000 pandi ta jälle koduaresti.
Pärast salajasi ÜRO juhtimisel peetud usalduse rajamise läbirääkimisi ta vabastati 6. mail 2002. Ühe valitsusesindaja sõnul anti talle liikumisvabadus, "sest me oleme kindlad, et võime teineteist usaldada." Aung San Suu Kyi kuulutas riigile "uut koitu". Ent 30. või 31. mail 2003 ta arreteeriti uuesti. Septembris 2003 oli tal operatsioon ning seejärel ta pandi uuesti Yangonis koduaresti.
Aung San Suu Kyi võttis 16. juunil 2012 Oslos vastu talle 1991. aastal antud Nobeli rahupreemia.


Ida-Aserbaidžaan.
Ida-Aserbaidžaan (pärsia "Āz̄arbāyjān-e Sharqī"; rööpnimi "Āz̄arbayejān-e Khāvarī") on üks Iraani 31 provintsist.


Lõuna-Korea kiirteed.
Lõuna-Korea kiirteede võrgustik on tihe Sŏuli piirkonnas ja riigi lõuna osas, sest enamik elanikkonnast on koondunud just nendesse piirkondadesse.
Kiirteed Lõuna-Koreas on küllaltki ajakohased ja neid täiustatakse ja arendatakse pidevalt. Esimene kiirtee ehitati Lõuna-Koreasse 1970ndatel. Kiirteed, mis on ehitatud, on kõik erakapitalil põhinevate firmade poolt ja eestvedamisel rajatud. Et autode hulk pidevalt kasvab, siis tekib ka pidevalt suurenev vajadus uute ja suurema läbilaskevõimega kiirteede järgi. Kiirtee kasutamise eest tuleb tasuda erinevalt, olenevalt sõidu pikkusest teel ja ka firmast, kes teed haldab. On olemas ka mõned linnasisesed kiirteed, nagu näiteks kiirtee number 100 Sŏulis, mille kasutamise eest tuleb maksta vähem ja mille autode läbilaskevõime on suurem kui teistel kiirteedel.


Stardust.
Stardust ('tähetolm') on USA planeetidevaheline kosmoseaparaat, mis lennutati kosmosesse Canaverali neemelt 7. veebruaril 1999 kanderaketiga Delta II. Kosmoseaparaadi põhiülesanne on koguda tähtedevahelist ja komeeditolmu.
Projekt kiideti heaks 1995. aasta sügisel ja seda hakati teostama 1996. aasta jaanuaris.
22. veebruarist 1. maini 2000 kogus Stardust esimest korda tähtedevahelist tolmu. 15. jaanuaril 2001 suurendas ta Maad kasutades gravitatsioonilise tõmbe abil oma kiirust. 5. augustist 9. detsembrini kogus ta jälle tähtedevahelist tolmu. Sealjuures möödus Stardust 2. novembril 2002 3300 km kauguselt asteroidist 5535 Annefrank ja tegi mitu fotot.
2. jaanuaril 2004 lendas ta mööda komeedist Wild 2. Läbides kell 19.40 maailmaaja järgi, võttis ta tolmuproove komeedi peast ja tegi detailseid ülesvõtteid komeedi jäisest tuumast. Proovid tuuakse 2006. aastal kapsliga Maa peale.
Kosmoseaparaat.
Stardusti on välja töötanud kompanii Lockheed Martin.
See kerge kosmoseaparaat kaalub koos avakosmosemanöövriteks vajaliku raketikütusega 380 kg. Põhilise uuringulise lasti pikkus on 1,7 m, nii et see on tavalise kirjutuslaua suurune.
Aerogeel-näidistekogujad.
Väga väikese tihedusega aerogeeli abil kogutakse komeedi- ja tähtedevahelisi osakesi. Iga tüüpi osakese jaoks on ette nähtud üle liitri suurune kogumisala.
Kui Stardust lendas komeedist mööda, siis tabasid teda osakesed löögikiirusega, mis ületab 9-kordselt püssitorust välja lendava kuuli kiiruse. Kuigi haaratud osakesed olid kõik väiksemad kui liivatera, võis suurel kiirusel haaramine muuta nende kuju ja keemilist koostist või need täielikult aurustada.
Et osakesi ilma neid kahjustamata koguda, kasutatakse ränil põhinevat poorse, käsnataolise struktuuriga tahket keha, mille ruumala on 99% ulatuses tühi. Aerogeeli tihedus on 1000 korda väiksem kui klaasil, mis on samuti ränil põhinev tahke keha. Aerogeeli tabav osake mattub materjali, nii et tekib porgandikujuline jälg, mis on osakesest endast kuni 200 korda pikem. Osake aeglustub ja peatub nagu lennuk, mis maandub maandumisrajale ja pidurdab. Et aerogeel on enamasti läbipaistev (seda hüütakse mõnikord siniseks suitsuks), siis saavad teadlased need pisikesed osakesed jälgede järgi üles leida.
Komeedi- ja tähtedevahelise tolmu analüsaator.
Tolmuanalüsaator on lennuaja massispektromeeter, mis määrab hõbedast löögiplaadiga põrkuvate tolmuterade koostise.
Tolmuanalüsaatori ülesanne on tolmu kinni pidada, analüüsida selle koostist reaalajas ja edastada tulemused Maale. Ta eraldab ioonid massi järgi, võrreldes nende lennuaegu. Kui tolmuosake tabab analüsaatori märklauda, siis tolmust saadakse elektrostaatilise võre abil ioone, olenevalt märklaua polaarsusest kas positiivseid või negatiivseid. Saadud ioonid liiguvad läbi analüsaatori, peegelduvad reflektoris ja detektor avastab need. Raskemad ioonid liiguvad läbi analüsaatori kauem kui kergemad, nii et ioonide lennuaja järgi saab arvutada nende massi.
Tolmuanalüsaatoril on samasugune konstruktsioon nagu kosmoseaparaatide Giotto ja Vega tolmuanalüsaatoritel. Nende aparaatidega saadi unikaalseid andmeid Halley komeedi kooma keemilisest koostisest. Tolmuanalüsaator koosneb kogurist, märklauast, iooniekstraktorist, lennuaja massispektromeetrist ja ioonidetektorist.
Tolmuanalüsaator töötati välja Saksamaal Garchingis maavälise füüsika Max Plancki instituudis. Sealne kaasuurija on Jochen Kissel. Elektroonika pandi kokku Saksamaal Schwetzingenis firmas von Hoerner & Sulger GmbH. Tarkvara töötas välja Soome meteoroloogiainstituut.
Navigatsioonikaamera.
Navigatsioonikaamerat kasutatakse kosmoseaparaadi optiliseks juhtimiseks komeedi Wild 2 tuumast möödalennul. Ta võimaldas saavutada sobiva möödalennukauguse.
Kaamera tegi lähenemisel ja eemaldumisel komeedi tuumast ka värvilisi peenpilte ning tuuma läheduses viibides lairibapilte eri faasinurkade alt. Nende kujutiste abil konstrueeritakse tuuma kolmemõõtmeline kaart, mis võimaldab paremini mõista selle päritolu, morfoloogiat ja mehhanisme, otsida tuuma mineraloogilisi ebahomogeensusi ning võib-olla saada teavet tuuma pöörlemise kohta. Kaamera tegi komeedile lähenedes ja sellest eemaldudes eri filtritega pilte, mis annavad infot kooma koostise, gaasi ja tolmu dünaamika ning võimalike düüsinähtuste kohta.


Maailmaaeg.
Maailmaaeg (inglise "Universal Time", lühend UT) on nullmeridiaani (läbib Greenwichi) kohalik päikeseaeg ja on aluseks ühtsele ajaarvestusele Maal.
See aeg kehtib nullmeridiaani ümbritsevas ajavööndis vööndiajana.


Ajavöönd.
Ajavöönd on keskmiselt 15 pikkuskraadi laiune ühelt pooluselt teiseni ulatuv "riba" Maal, kus kehtib üks ja sama kellaaeg – vööndiaeg. Maismaal kasutavaid ajavööndeid on (praegusel ajal) 40.
Ajavööndi laius on määratud pikkuskraadide arvuga (360°/24h=15°). Ajavööndeid arvutatakse Greenwichi meridiaanist lähtuvalt: sellest meridiaanist 7,5° itta ja 7,5° läände jäävas vööndis kehtib Greenwichi kohalik päikeseaeg ehk maailmaaeg. Järgmised vööndipiirid tulevad iga 15° järel: 22,5°, 37,5° jne.
Selliselt arvutades jääks osa Saaremaast ja Hiiumaast muust Eestist erinevasse ajavööndisse.
Et lihtsustada aja arvestamist riikide piires, on kokkuleppeliselt ajavööndite piirideks maismaal enamasti mitte vastavad meridiaanid, vaid erinevad riigi- (näiteks Eesti ja Venemaa vahel) ja halduspiirid (näiteks Ameerika Ühendriikides ja Venemaal).


Vööndiaeg.
Vööndiaeg on ühes ajavööndis kehtiv kellaaeg.
Vööndiajad erinevad teineteisest ühe täistunni võrra. Erandiks on mõned üksikud riigid (Iraan, Afganistan, India, Myanmar, Nepal) või nende osad (Kanadas, Austraalias), kus erinevus naaberajavööndi ajast on 0,5 või 1,5 tundi.
Enne vööndiajale üleminekut kasutati ühe riigi piires mingi linna (näiteks pealinna) kohalikku päikeseaega. Nii näiteks erines kellaaeg Lätis kellaajast Eestis mõne minuti võrra.
Eestis kehtib alates 1. maist 1921 (välja arvatud Nõukogude okupatsioon) Ida-Euroopa aeg.
Vabariigi Valitsuse poolt 27. apr. 1921 a. vastuvõetud


Kohalik päikeseaeg.
Kohaliku päikeseaja järgi on päike kõige kõrgemal taevas täpselt kell 12.00 ja kõige madalamal horisondi all kell 24.00. Kohaliku päikeseaja järgi elades on päikeseloojangust südaööni täpselt samapalju aega, kui südaööst päikesetõusuni.
Kellaaeg, mille järgi tänapäeval tavaliselt elatakse, ei ole kohalik päikeseaeg, vaid vööndiaeg.
Kui liikuda täpselt põhja-lõuna-suunas, jääb kohalik päikeseaeg muutumatuks.
Eesti.
Eestis erineb idas asuva Narva ja läänes asuva Kuressaare kohalik päikeseaeg 22 minuti ja 52 sekundi võrra (neid linnu läbivate meridiaanide vahe on 5° 43"). Täpselt nii palju minuteid Kuressaarest varem tõuseb ja loojub päike Narvas kevadisel ja sügisesel pööripäeval.
Eestis kehtestati kohalik aeg Eesti Ajutise Valitsuse otsusega 4. jaanuarist 1919 nr. VIII


Katar.
Katar on riik Lähis-Idas Pärsia lahe rannikul. Piir Saudi Araabiaga (60 km), rannajoone pikkus 563 km.
Poliitiline süsteem.
Katar on absoluutse monarhiaga riik. Riigipea on emiir, kes teostab nii seadusandlikku kui ka enda nimetatud valitsusega täitevvõimu.
2007. aastani nõustas teda ühekojaline Nõuandev Kogu (Majlis ash-Shura), mille 35 liiget nimetas ta ise. Põhiseadus näeb ette 45-kohalise Nõuandva Kogu, mille 30 liiget valib rahvas ja 15 nimetab emiir. Uue põhiseaduse järgi valiti parlament 2007. Valida võivad kõik vähemalt 18-aastased. Valitsuskabineti liikmed ja peaministri määrab emiir lähedaste perekondade liikmete hulgast. Erakondade tegevus on keelatud. Apellatsioonikohus on kõrgeim kohtuorgan, usuküsimustega tegelevad šariaadikohtud. Klassifikatsiooni alusel on Katar mittevaba riik. Korruptsiooniindeksi järgi asub Katar 32. kohal.
Sümboolika.
Nagu Bahreini lipu nii on ka Katari lipu aluseks haridžiidide islamirühmitiste punakaspruun lipp (aastast 1971). Suurbritannia nõudmisel lisati sellele 1860. aastatel varda poole valge riba. Suurbritannia lepingu (1916) kohaselt lisati lipule 9 valget sakki, mis osutavad asjaolule, et Katar oli Pärsia lahe äärsete nn lepinguosaliste emiraatide 9. liige. Punakaspruun värv sümboliseerid sõdades valatud verd ja valge rahu. Lipuvärvides vapi (aastast 1978) keskel on traditsiooniline Araabia purjakas dau, palmisaar ja kakas ristitatud mõõka. Rahvusloom on valge-orüks.
Loodus.
Katari poolsaar ulatub lõuna-põhja suunas Pärsia lahte. Selle põhjaosas on luidetega tasandik, keskosas kivikõrb ja lõunaosas liivakünkad. Rannikut ümbritsevad korallrahud, mis on kohati 4 km laiused. Valitseb kuum troopiline kliima.
Suvel puhuvad Araabia poolsaare kõrbealadelt kuivad kuumad tuuled, mis sageli tugevnevad liivatormideks. Alalise vooluga jõgesid ei ole, tasandikku (madalikku) liigestavad vadid. Põhjaveevaru ei rahulda riigi vajadusi, seetõttu magestatakse merevett. Looduslikus taimkattes on peamised kuivlembesed põõsad ja poolpõõsad. Kataris on 11 liiki imetajaid, 14 liiki pesitsevaid linde ja 10 liiki roomajaid. Kaitsealasid on 15.
Kataril leidub rikkalikult naftat ja maagaasi.
Rahvastik.
Ainult 20% rahvastikust moodustavad põliselanikud Katari araablased, sama palju elab riigis araabia maadest saabunuid ja nende järglasi ning Iraanist ümber asunud araablasi; Indiast ja Pakistanist tulnuid on kumbagi 18% ning pärslasi 10% Katari rahvastikust. Suureneb tailaste, filipiinlaste ja indioneeslaste sisseränne. 91% inimesi elab pealinnas, sisemaal on püsiasutus vaid oaasides. Peale araabia keele kasutatakse ka inglise keelt. Haridust toetab tugevalt riik. Riigiusk on islam. Tervisehoiukulutused moodustavad riigi SKT-st 3%, 450 inimese kohta on 1 arst ja 570 inimese kohta on 1 haiglakoht.
Majandus.
Katari majandus põhineb nafta- ja maagaasi ammutamisel. Katar on maailma suurimaid vedeldatud gaasi eksportijaid. Kataris toodetakse ka terast ja tsementi.


Kenya.
Kenya (mööndav on ka nimekuju "Keenia") on riik Aafrika idaosas. Piirneb Etioopia, Somaalia, Lõuna-Sudaani, Tansaania, Uganda ja India ookeaniga. Riigi põhjapiiril asuv vaidlusalune Ilemi kolmnurk on tegelikult ("de facto") Kenya kontrollitav.
Kenya pindala on 580 000 km² ja rahvaarv veidi üle 43 miljoni inimese. Pealinn on Nairobi.
Riik on saanud nime Kenya mäe järgi, mis on Aafrika mägedest kõrguselt teine.
Loodus ja kliima.
India ookeani rannikul on soe ja niiske kliima, sisemaale pealinna poole minnes valitseb savann. Pealinna ja Kenya mäe piirkonnas on jahedam kliima, mäetipud on kaetud lumega. Teisel pool, veelgi sügavamal sisemaal, muutub kliima jällegi soojemaks, riigi läänepiiri lähedal on mõõduka ilmastikuga metsased-mägised alad. Kirdes Somaalia ja Etioopia piiri lähedal on kliima kuiv, isegi põuane, maastik on peaaegu kõrbeline.
Kenya on tutud safarite ja loodusparkide poolest.


Sloveenia.
Sloveenia, ametlikult Sloveenia Vabariik (sloveeni keeles "Republika Slovenija"), on riik Kesk-Euroopa lõunaosas Aadria mere kirderannikul. Maa põhiosa jääb Ida-Alpide piirkonda. Sloveenia piirneb Itaaliaga läänes, Austriaga põhjas, Ungariga kirdes ning Horvaatiaga lõunas ja idas.
Sloveenia on olnud Rooma riigi, Karantaania vürstiriigi, Saksa-Rooma riigi, Austria-Ungari, Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste riigi, Jugoslaavia Kuningriigi ja lõpuks Jugoslaavia Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi osa.
25. juunil 1991 kuulutas Sloveenia välja iseseisvuse, mispeale järgmisel päeval tungisid riiki Jugoslaavia väed. Järgnes 10-päevane sõda, mille käigus langes 18 ja sai haavata 182 Sloveenia võitlejat. Jugoslaavlasi langes 44, haavata sai 146 ning vangi võeti 4944. Lisaks hukkus 12 teiste riikide esindajat, peamiselt ajakirjanikud ja Bulgaaria veoautojuhid. 2. juulil tegi Sloveenia relvarahuettepaneku. Jugoslaavlased keeldusid, kuid 4. juulil see jõustus. Sloveenia lubas Jugoslaavia vägedel taganeda kasarmutesse ja lahkuda Horvaatiasse. 26. oktoobril 1991 lahkusid Sloveeniast viimased Jugoslaavia väed.
Tänase seisuga on Sloveenia majanduselt arenenuim endine sotsialistlik riik (endine Jugoslaavia liiduvabariik).
Sloveenia on 2004. aastast Euroopa Liidu, 1993. aastast Euroopa Nõukogu ja 2004. aastast NATO liige. Jaanuaris 2008 võttis Sloveenia kasutusele Euroopa Liidu ühisraha euro. Jaanuarist juulini 2008 oli Sloveenia Euroopa Liidu eesistujariik.
Riik.
Sloveenia on unitaarne parlamentaarne vabariik. Parlament koosneb kahest kojast: alamkotta (Riigikogu ehk "Državni zbor") valitakse otse proportsionaalse süsteemi järgi 88 saadikut, kellele lisanduvad ühemandaadilistes ringkondades valitud ungari ja itaalia vähemuse esindajad. Valimiskünniseks on 4%, volitused kestavad normaaloludes neli aastat.
Selle koja liikmete volituste pikkus on viis aastat.
Sloveenia President valitakse otse, kuid täita on tal peamiselt vaid esindusroll. Volituste tähtaeg on viis aastat.


Vanuatu.
Vanuatu on saareriik Vaikses ookeanis Melaneesias.
Vanuatule Vaiksest ookeanist eraldatud piirkond piirneb põhjast Saalomoni Saarte, idast Fidži, lõunast Uus-Kaledoonia, edelast Austraalia ja läänest Paapua Uus-Ginea merealaga.
Kuni iseseisvumiseni 1980. aastal oli saarestik Suurbritannia ja Prantsusmaa ühine kondomiinium.
Geograafia.
Vanuatu saarestik on põhja-lõuna-suunaline ja umbes 1300 km pikk.
Riik koosneb 82 saarest, millest 65 on asustatud. 14 saare pindala on üle 100 km². Need on suurimast väikseima poole Espiritu Santo, Malakula, Efate, Erromango, Ambrym, Tanna, Pentecost, Epi, Aoba, Vanua Lava, Gaua, Maewo, Malo ja Aneityum.
Kõige kõrgemad mäed on Espiritu Santol asuv 1879 m kõrgune Tabwemasana, Aoba saarel asuv 1496 m kõrgune Ambae vulkaan, Tanna saarel asuv 1084 m kõrgune Tukosmera vulkaan ja Vanua Laval asuv 921 m kõrgune Suretamatai vulkaan.
Kõige suuremad linnad on Efafel asuv pealinn Port Vila ja Espiritu Santol asuv Luganville.
Vanuatul räägitakse 113 pärismaist keelt. Kõik need kuuluvad austroneesia keelte okeaania rühma. Üheski teises maailma riigis ei ole nii palju keeli ühe elaniku kohta kui Vanuatul: keskmiselt tuleb ühe keele kohta 2000 elanikku. Seetõttu on paljud Vanuatu keeled tugevalt ohustatud ja mitu neist on 20. sajandil välja surnud.
Ametlikud keeled on inglise, prantsuse ja bislama keel. Viimane neist on pidžinkeel ja kreoolkeel, mis ühendab melaneesia grammatika peamiselt inglise keele põhjal kujunenud sõnavaraga.
Kliima.
Vanuatul on lähisekvatoriaalne kliima. Kolmveerand aastat valitsevad kuumad vihmased ilmad ja ähvardavad orkaanid. Veerand aastat puhuvad jahedamad kagutuuled. Veetemperatuur on talvel +22 °C ja suvel +28 °C. Jahedam aeg on talvel, juunist septembrini. Lõunapoolsetel saartel on talv pikem, põhjapoolsetel lühem.
Aastane sademete hulk on keskmiselt 2360 mm, kuid põhjapoolsetel saartel võib see ulatuda üle 4000 mm.
Ajalugu.
Vanuatu esiajalugu on välja selgitamata. Arheoloogilised andmed toetavad üldiselt omaks võetud seisukohta, et Vanuatule saabusid esimesed inimesed 4 tuhat aastat tagasi ja nad rääkisid austroneesia keeli. Savinõude kilde on dateeritud aega 1300–1100 eKr.
Esimene eurooplane, kes Vanuatule jõudis, oli Hispaania heaks töötav portugali meresõitja Pedro Fernandes de Queirós 1606. Järgmine ekspeditsioon saabus alles poolteist sajandit hiljem ja seda juhtis Louis Antoine de Bougainville Prantsusmaalt. 1774 nimetas James Cook selle saarestiku Uus-Hebriidideks ja seda nime kandis ta kuni iseseisvumiseni.
Haldus.
Igal provintsil on kohalik omavalitsus, mis tegeleb muu hulgas maksude kogumisega. Omavalitsus valib endi liikmete hulgast presidendi. Provintsi president kuulub vastavalt Vanuatu põhiseadusele valimiskogu koosseisu, mis valib Vanuatu presidendi.
Provintsivalitsuse juhi määrab Vanuatu peaminister pärast nõupidamist vastava omavalitsusega. Tavaliselt on selleks mõni vastava provintsi nõukogu valimistel enamuse saanud rühmituse liige. Kohalike pealike nõukogu on provintsivalitsuse nõuandev organ kultuuri- ja keelepoliitika osas.
Majandus.
Vanuatu neli peamist majandusharu on põllumajandus, turism, finantsteenused ja karjakasvatus. Kalapüük on riigi jaoks oluline, aga märkimisväärset väliskaubandust sellega ei kaasne.
Tähtsaimad ekspordiartiklid on kopra, kava, liha, kakao ja puit. Tähtsaimad impordiartiklid on masinad ja seadmed, toiduained ja kütus.
Maavarade kaevandamine on Vanuatus tähtsusetu. Mangaani tootmine lõpetati riigis 1978. Siiski sõlmiti 2006 kokkulepe selle mangaani eksportimiseks, mida jõuti enne kaevanduste sulgemist toota, kuid mis oli seni eksportimata jäänud.
Riigis on pisut kergetööstust. See keskendub üksnes siseturule.
Maksutulud saadakse peamiselt impordist ja 12,5% suurusest käibemaksust. Vanuatul ei ole tulumaksu, kinnisvaramaksu, vara väärtuse suurenemise maksu ega pärandimaksu.
Vanuatu on maksuparadiis, mis kuni 2008. aastani ei andnud välismaa valitsustele ega muudele välismaa organisatsioonidele pangakontode kohta mingit teavet. Sellepärast on paljud laevahaldusettevõtted otsustanud minna Vanuatu lipu alla. Formaalselt on Vanuatu ettevõte ka KaZaA teenusepakkuja Sharman Networks.
Loomakasvatuses kasvatatakse veiseid peamiselt ekspordiks ning sigu ja kanu peamiselt siseriiklikuks tarbeks (sealhulgas religioosseks ja tseremoniaalseks). 2007. aasta rahvaloenduse põhjal oli Vanuatu iga majapidamise kohta keskmiselt 5 siga ja 16 kana.


Uus-Meremaa.
Uus-Meremaa on riik Okeaania edelaosas. Austraaliast lahutab teda Tasmani meri. Ta paikneb veepoolkera keskme lähedal.
Uus-Meremaa paikneb Uus-Meremaa saartel, põhiosas kahel saarel, milleks on Põhjasaar ja Lõunasaar. Väiksemad on nendega võrreldes tühise pindalaga. Põhjasaare lõunakaldal asuv Wellington on maailma lõunapoolseim pealinn.
Uus-Meremaad kohta kasutatakse ka maoorikeelset nime "Aotearoa" ('Pika Valge Pilve Maa').
Uus-Meremaa valdustesse kuuluvad ka Cooki saared ja Niue, mis on iseseisvad, aga ainult vaba assotsiatsioonina; Tokelau; ja Rossi Sõltuvuses (Uus-Meremaa territoriaalsed nõuded Antartikas).
Uus-Meremaa, Hawaii ja Lihavõttesaar moodustavad antropoloogide sõnul Polüneesia Kolmnurga.
Uus-Meremaa on märkimisväärne just tema geograafilise eraldatuse tõttu, olles eraldatud Austraaliast loodesse Tasmani mere poolt, üle 2000 kilomeetri (1250 miili). Lähimad naabrid põhjas on Uus-Kaledoonia, Fidži ja Tonga.
Piir.
Uus-Meremaa majandusvööndi pindala on üle nelja miljoni ruutkilomeetri, mis on 15 korda suurem kui maismaa-ala.
Mõõtmed, saared ja rannajoon.
Uus-Meremaa saarte kogupindala on 268 021 km². Ta on pisut väiksem Itaaliast ja Jaapanist ning pisut suurem Suurbritanniast.
Kaks suuremat saart on Põhjasaar (inglise "North Island", maoori "Te Ika a Maui") ja Lõunasaar ("South Island", "Te Wai Pounamu"). Neid lahutab Cooki väin, mis on kitsaimas kohas 20 km laiune.
Väiksemate asustatud saarte seas on Stewarti saar (Rakiura), Waiheke saar, Aucklandi Hauraki lahes; Great Barrier Hauraki lahest idas ning Chathami saared, mida moriorid nimetavad "Rēkohu". Uus-Meremaale kuuluvad ka Bounty saared, Kermadeci saared jt.
Riigi põhiosa on pikliku kujuga. Selle pikkus on üle 1600 km.
Rannajoone pikkus on umbes 15 134 km.
Põhjasaare loodeosas on pikk kitsas maakeel.
Geoloogiline ehitus.
Uus-Meremaa moodustab osa Vaikse ookeani tulerõngast.
Aluspõhja vanima osa moodustavad fossiilidega kihid Ordoviitsiumist Juurani koos kristalliliste kiltade, gneisside ja magmakivimitega. Juura ja Ülem-Kriidi vahel need kihid kurrutusid tugevalt.
Diskordantselt nende kurrutuste kohal lasuvad kihid Ülem-Kriidist Tertsiaarini, mida omakorda kurrutasid maakooreliikumised Tertsiaari lõpus samaaegselt vulkaanilise aktiivsuse algusega.
Kõige nooremad on lamedad Kvaternaari kihid.
Tegevvulkaanid ja geisrid annavad tunnistust jätkuvast liikumisest maakoores.
Pinnamood.
Põhjasaare lõunaosas on 1000 kuni 2000 m kõrgused kirde-edelasuunalised mäeahelikud. Kaugemal läänes on mitu suurt vulkaani, millest mõned on tegevad, näiteks Ruapehu (2797 m). Kõige kaugemal läänes on lumemütsiga kustunud vulkaan Mount Egmont (Taranaki, 2518 m). Ida- ja läänerannikul on viljakad tasandikud.
Lõunasaarel kulgevad peaaegu kogu saare ulatuses edela-kirdesuunas Lõuna-Alpid (Ka Tiriti o te Moana). Selles ahelikus on 16 üle 3100 m kõrgust tippu. Kõrgeim tipp on Aoraki ehk Mount Cook (3574 m). Saare lõunaosas on hulk pikki sügavaid fjorde ning kitsaid orge mägede vahel. Mäeahelik on olnud barjääriks saare ida- ja lääneosa vahel.
Taupo järv ja Ruapehu mägi asuvad Põhjasaare keskel. Lõuna-Alpid ja nende tekitatud vihmapilved on selgelt nähtavad Lõunasaarel.
Lõunasaar on saartest suurim ja olles pikkuselt võrreldav Lõuna-Alpidega, kõrgeim tipp on Aoraki/Cooki mägi, mis on 3754 meetri kõrgune. Lõunasaarel on 18 mäetippu, mis on kõrgemad kui 3000 meetrit. Põhjasaar on vähem mägine kui Lõunasaar, kuid on vulkaaniline. Kõrgeim Põhjasaare mägi, Ruapehu mägi (2797 m), on praegugi aktiivne koonusvulkaan. Draamataline ja vahelduv maastik on populaarne koht televisiooniprogrammide ja filmide tegemiseks, näiteks "Sõrmuste isanda triloogia” ja “Viimane Samurai”.
Cooki mägi on kõrgeim mägi Uus-Meremaal
Järved.
Põhjasaarel kuumaveeallikate piirkonnas on Taupo järv (616 km²).
Lõunasaarel on mägede vahel kitsaid järvi, millest suuremad on Te Anau, Wakatipu ja Wanaka järv.
Joad.
Sutherlandi joastiku kõrgus on 580 m.
Liustikud.
Lõunasaarel on suuri liustike. Ühe serv asetseb 120 m kõrgusel. Pikim liustik Tasmani liustik on 29 km pikkune.
Kliima.
Uus-Meremaa kliimat kujundavad läänetuulte kantud sajused madalrõhkkonnad ning Ida-Austraalia hoovuse toodud suhteliselt soojad veed.
Tugeva merelise mõju tõttu on kogu riigis enamjaolt mõõdukas mereline kliima. Temperatuuride vahed on väikesed: õhutemperatuur langeb harva alla 0 °C ega tõuse ka üle 30 °C. Sademed on aastaringsed. Ainult kõige põhjapoolsemat piirkonda mõjutavad lähistroopilised kõrgrõhualad, mis kõige kaugemale lõunasse jõuavad jaanuaris-veebruaris.
Läänepiirkondades on juuli keskmine õhutemperatuur umbes 10 °C, lõuna ja põhja vahel suurt erinevust ei ole. Tuulealustes idapiirkondades on külmem, näiteks Christchurchis on keskmine temperatuur 5 °C kandis. Kõige soojem kuu on kõikjal veebruar, mil keskmine temperatuur on enamasti 15...20 °C, kõige põhjapoolsemates piirkondades pisut kõrgem.
Aasta keskmine sademete hulk on läänepiirkondades 1000–1500 mm, tuulepealsetel nõlvadel ja nende lähedal isegi üle 2000 mm. Idapiirkondades sajab aastas tavaliselt 600–1000 mm. Linnadest on kõige kuivem Christchurch (640 mm), Aucklandis sajab kaks korda rohkem.
Rahvastik.
2010. aastal elas Uus-Meremaal 4 393 500 inimest.
Sündimuse üldkordaja on 2011. aasta hinnangul 13,68 promilli ja suremuse üldkordaja 7,15 promilli.
Majandus.
Uus-Meremaal on kaasaegne arenenud majandus, mille SKT oli 2010. aastal 119,2 miljardit dollarit.
Uus-Meremaa 2010. aasta SKT inimese kohta oli 28 722 või teistel andmetel 28 000 USA dollarit. Elustandardeid on mõõdetud ka mitmel muul kujul, sealhulgas inimarengu indeks (2005. aastal 19. kohal) ja ökonoomia 2005. aastal maailmas 15. kohal.
Uus-Meremaa on riik, mis toetub suuremas osas kaubandusele, enamjaolt põllumajanduslikule toodangule, millest peaaegu 20% eksporditakse riigist välja (võrdluseks Inglismaal 21%, Soomes 49% ja Belgias 83%). See teeb Uus-Meremaast iseäranis haavatavaks tarbeesemete hinna langusele maailma majanduslanguse korral.
Uus-Meremaal nauditi kõrget elutaset tänu stabiilsele toodete ekspordile, mis baseerus tugevale sõprussuhtele Inglismaaga. Aastal 1973 ühines Inglismaa Euroopa Liiduga ning hakkas kinni pidama oma kauplemispoliitikast. Samal ajal mõjutasid Uus-Meremaa majanduse elujõudu ka teised tegurid, näiteks naftakriis. See viis väga tõsise majanduskriisini, mille jooksul langes Uus-Meremaa elatustase madalamale kui see oli Austraalias ja Lääne-Euroopas.
2010. aastal oli töötuse määr 6,5%.
Eksport.
Uus-Meremaa tähtsamad ekspordipartnerid on Austraalia 23,36%, USA 9,64%, Hiina 9,21%, Jaapan 7,1%, Suurbritannia 4,21% (2009).
Import.
Uus-Meremaa tähtsamad impordipartnerid on Austraalia 18,4%, Hiina 15,09%, USA 10,45%, Jaapan 7,24%, Saksamaa 4,16% ja Singapur 4,12% (2009).
Ajalugu.
Polüneesia meresõitjad saabusid Uus-Meremaale 11. ja 13. sajandi vahel ning lõid maoori kultuuri. Uus-Meremaa maoorikeelne nimi Aotearoa tõlgitakse tavaliselt kui “pika valge pilve maa”. Legendi järgi sai ta oma nime, kui avastajad saarele lähenedes horisondil vastava kujuga pilve nägid.
Umbes aastal 1500 rändas grupp maoore Uus-Meremaalt "ca" 800 km kaugusel paiknevatele Chathami saartele, kus kujunes välja moriori kultuur.
Enamus Uus-Meremaast jagati hõimude vahel territooriumiteks, mida nimetati “rohedeks” ning mida kontrollisid “hapū-d” (peasuguharud). Maoorid kohanesid nende troopikale põhinevale kultuurile, süües kohalikke mereande. Nad jahtisid ka suuri lennuvõimetuid linde moasid, mis peagi välja surid. Nad näitasid suurt nupukust kohanedes nende troopilise põllumajandus tehnoloogiaga selles mõõdukas kliimas, edukalt kultiveerides tarot, magusat kartulit, pudelkõrvitsaid ja palju teisi taimi, mida nad Polüneesiast kaasa tõid; usutakse, et kumara kasvas kaugemal lõunas kui seda on Banksi poolsaare lõuna saartel. Kui oli väga kerge kasvatada neid taimi põhjas, siis olid need sooja kliima taimed ebapraktilised lõunas Lõunasaarel. Ometi, sisepiirkondne vahetus ja ekspluateerimine nende mõnede toidu taimedega kohalikust loodusest oli piisav. Nad tutvusid ka muude taimedega nagu mooruspuu ja ‘aute’, mida kasutati korp riiete valmistamiseks kergete ülapuride ja isiklike ehete jaoks.
Esimesed teadaolevad eurooplased tõi Uus-Meremaale Abel Tasman, kes seilas mööda läänerannikut Lõuna ja Põhja saartel 1642. Ta nimetas seda “riigistatud maaks”, uskudes et see on üks osa maismaast, mida Jacob Le Maire nägi Tšiili rannikul aastal 1616. “Riigistatud maa” ilmus Tasmani esimestel kaartidel Uus-Meremaast, kuid see muudeti Hollandi kaardistajate poolt “Nova Zeelandia”-ks, Hollandi maakonna Zeeland järgi, see juhtus mõni aeg pärast seda kui Hendrik Brouwer 1643. aastal tõestas, et eeldatav Lõuna-Ameerika on hoopis saar. Ladina pärane “Nova Zeelandia” muutus Hollandi pärasemaks, “Nieuw Zeelandia”. Kapten James Cook nimetas järgnevalt selle saarestiku “Uus-Meremaaks”, kuigi maooride nimetatud Põhja- ja Lõunasaared (Aehei No Mouwe ja Tovy Poenamu) lükati tagasi ja kolme põhisaart hakkati nimetama Põhi, Keskmine ja Lõuna. Keskmine saar nimetati hiljem ümber Lõunasaareks ja varasemast Lõunasaarest sai Stewarti saar. Cook alustas oma ulatuslikke vaatlusi saartest 1769. aastal, viies selle Euroopa vaalapüügi ekspeditsiooniks ja lõpuks tähenduslikuks euroopalikuks koloniseerimiseks. 1780ndate algusest oli Maori rahval kokkupuuteid Euroopa meremeestega ja vaalapüüdjatega. Musketide ettevõtluskaubandus iwide (Maoori suurimad igapäevased sotsiaalsed rühmad) ja Euroopa külaliste vahel lõi põneva jõutasakaalu Maoori hõimude vahel ja seal oli ajutine kuid pingeline suguharude vaheline sõjatanner, tuntud kui Muskettide Sõda, mis lõppes alles siis kui kõik maoorid olid relvastatud.
Tundes muret maooride ärakasutamise pärast eurooplaste poolt, määras Briti Koloniaalne Kantselei 1832. aastal James Busby Briti residendiks Uus-Meremaal. 1834. aastal veenas Busby Uus-Meremaa Ühinenud Hõimude Liitu valima endale lippu ja kuulutama välja iseseisvust, mis lõpuks viis Uus-Meremaa Iseseivusdeklaratsioonini. Selline väljakuulutamine ei vaigistanud Kiriku Misjonäride Ühiskonna hirme, kes jätkasid musta tööd Briti anneksiooniks. Prantsusmaa suurenev huvi selle regiooni vastu viis Britid lõpuks jaanuaris 1840 Kuningliku Teadeande kaudu teatama Uus-Meremaa liidendamisest. Legaliseerimaks Briti anneksiooni, saadeti 1839. aastal Uus-Meremaale leitnant kuberner William Hobson, kes viis läbi rutakalt Waitangi Vaherahu läbirääkimised. Vaherahu sõlmiti 6. veebruaril 1840 ja seniajani on seda peetud dokumendiks, mis rajas Uus-Meremaa kui rahvuse ning garanteerib maooridele nende õigused. Maoori tõlke versioonis oli neile lubatud alles jätta “tino rangatiratanga” kui vastutasuks loovutatakse “kawanatanga”, mida inglaste versioon nimetas suveräänsuseks, tänapäeval aga vaieldakse tegeliku tähenduse üle. Vaidlused maavalduste müügi kohta ja suveräänsuse üle põhjustasid Uus-Meremaa Maade Sõja, mis leidis aset aastatel 1845 kuni 1975. 1975 Waitangi Rahulepingu akt asutas Waitangi Tribunali, mis oli täis laetud kasvanud Waitangi Rahuleppe tingimuste rikkumistega. Mõned maoori hõimud ja morioorid ei allkirjastanud kunagi seda rahulepet.
Gustavus von Tempsky "Taranaki Sõdade vaieldav õnnetus Uus-Meremaa maade sõja ajal
Uus-Meremaad administreeriti Lõuna-Walesi koloonia osana ja sellest sai eraldi koloonia novembris 1840. Esimeseks pealinnaks oli Okiato või vana Russell Saarte lahes, kuid peagi kolis see Aucklandi. Euroopa asustus kulges kiiremini kui keegi oodata oskas ja peagi oli uusasunikke rohkem kui maoorisid. Omavalitsused oli eraldatud uusasunike populatsioonile aastal 1852. Tekkisid poliitilised mured seoses kulla leidmisega aastal 1861 Otago keskosas, millest Lõuna saared tahtsid luua eraldi koloonia, nii siis 1865. aastal viidi pealinn rohkem keskele ehk Wellingtoni. Uus-Meremaa osales Põhiseaduse koostamisel Sydneys märtsis 1891 koos Austraalia kolooniatega. See oli määratlemaks potentsiaalset konsitutsiooni, esitatud Austraalia födreatsioonidele, kõikides Austraalia kolooniates. Uus-Meremaa loobus mõttest liituda Austraalia föderatasiooniga pärast seda konventsiooni.
Aastal 1893 sai Uus-Meremaast esimene rahvus maailmas, kes andis naistele valimisõiguse, siiski said naised osaleda valimistel alles aastal 1919.
Uus-Meremaa sai iseseisvaks valitsusalaks 26. septembril 1907. Täielik iseseisvus anti Suurbritannia parlamendi poolt 1931. aastal Westminsteri statuudiga. Statuut võeti omaks Uus-Meremaa parlamendi poolt alles 1947. Alates sellest ajast on Uus-Meremaa olnud suveräänne konstitutsiooniline monarhia Rahvaste Ühenduses.
Uus-Meremaa oli üks esimesi, kes koos Prantsusmaa, Inglismaa, Austraalia ja Kanadaga liitus liitlasvägedega Teises maailmasõjas kui kuulutati sõda Saksamaale 3. septembril 1939. aastal pärast sakslaste tungimist Poolasse. Uus-Meremaa maaväed võitlesid Põhja-Aafrikas, Kreekas, Kreetal, Itaalias ja Vaiksel Ookeanil. Samuti võtsid sõjast osa Uus-Meremaa merevägi ja lennuvägi.
1951. aastal sõlmisid Austraalia, Uus-Meremaa ja USA ametliku ANZUS leppe, mis kuulutas nad liitlasteks. 1985. aastal kuulutas Uus-Meremaa iseennast tuumavabaks tsooniks. Selle tulemusena ei saanud USA sõjalaevad siseneda Uus-Meremaa vetesse ilma deklareerimata, et neil oleks pardal tuumalõhkepeasid või tuumakütust. Selline asi oli vastuolus USA poliitikaga, kuna nende laevad olid automaatselt Uus-Meremaal seadusega keelustatud. USA kaktestas oma seotuse ANZUS leppega ja ka oma kohustused Uus-Meremaa suhtes.
Kultuur.
Kaasaegsel Uus-Meremaal on mitmekülgne kultuur, mida on mõjutanud inglise, šoti, iiri ja maoori kultuurid, sealhulgas on mõjutusi ka maooridelt erinevast polüneesia kultuurist (kaasa arvatud Samoa, Tonga, Cooki saarte maoori, Tahiti ja ka Havai); samuti Lõuna-Aasia (India), Kagu-Aasia (Filipiinide, Malaisia, Kambodža ja Vietnami) ning Ida-Aasia (Hiina, Korea ja Jaapani) kultuuridest. Kuigi põhiline sisseränne oli Inglismaalt, tuli ka palju rahvast Šotimaalt koos varasemate Briti asustajatega ja ka koos oma kultuuri elementidega. Öeldakse, et Uus-Meremaal on rohkem torupilliansambleid kui Šotimaal. Tänu püsivale sisserändele Inglismaalt ja sellele, et paljud noored uus-meremaalased veedavad aega Inglismaal saamaks “ülemerelisi kogemusi”, säilib kultuuriline ühendus Uus-Meremaa ja Inglismaa vahel, mistõttu säilib ka tavapärane inglise keel.


Usbekistan.
Usbekistani Vabariik on merepiirita riik Kesk-Aasias.
Usbekistani naaberriigid on Afganistan kagus, Kasahstan põhjas ja läänes, Kõrgõzstan ja Tadžikistan idas ning Türkmenistan lõunas. See on üks kahest riigist maailmas (teine on Liechtenstein), millel endal ega selle ühelgi naaberriigil ei ole merepiiri.
Usbekistanil on 4 eksklaavi, mis on ümbritsetud Kõrgõzstanist. Suurima pindala on üle 300 ruutkilomeetri, rahvaarvuks üle 40 000. Usbekistani territoorium omakorda ümbritseb väikest Kõrgõzstanile kuuluvat küla Farg‘ona lähedal.
Usbekistanis tähistatakse 1. septembrit rahvuspühana, kuna 31. augustil 1991 kuulutas Usbekistan end iseseisvaks.
President.
Esimesed otsesed presidendivalimised 29. detsembril 1991 võitis Usbeki KP esimene sekretär Islom Karimov 86 % häältega ja sai esimeseks Usbekistani presidendiks. Tema ametiaega pikendati 26. märtsil 1995 toimunud referendumil 2000. aastani.
9. jaanuaril 2000 valiti ta 91,9 % häältest teiseks ametiajaks presidendiks. Välisvaatlejad hindasid valimisi mittevabadeks ja mittedemokraatlikeks. 27. jaanuaril 2002 toimunud referendumil lasi ta oma ametiaega detsembrini 2007 pikendada.
23. detsembril 2007 valiti ta 88,1 % häältest uueks ametiajaks.
Parlament.
Usbekistani parlament kannab nime Oliy Majlis.
Sisejulgeolek.
Usbekistani sisejulgeolekuametkondade ühenduse moodustavad: Usbekistani Rahvuslik Julgeolekunõukogu, Usbekistani Välisluureteenistus, Usbekistani Rahvuslik Julgeolekuteenistus, Presidendi Julgeolekuteenistus, Usbekistani Siseministeerium.
Haldusjaotus.
Usbekistan jaguneb halduslikult 12 vilajetiks ("viloyat"), 1 vabariigiks ("respublika") ja 1 keskalluvusega linnaks ("shahar"). Sulgudes on toodud nõukogude ajal tarvitatud venepärased "vilajeti" (tollal "oblasti") nimekujud.
Loodus.
Usbekistan on mandrisisese asendiga. Kliima on kuiv. Põllumajandus on võimalik 10% territooriumist, oaasides ja jõgede ääres.
Suur osa oaaside kunagisest rikkalikust elustikust on hävinud, sest kogu oaaside ala on kaetud inimasustusega. Näiteks turaani tiiger on välja surnud.
Majandus.
Usbekistan oli endise Nõukogude Liidu üks vaeseimaid piirkondi. 60% rahvastikust elas maal.
Praegu on Usbekistan maailma teine puuvillaeksportija, oluline kulla ja maagaasi tootja. Piirkondlikult on seal oluline keemiatööstus ja (põllumajandus)masinaehitus.
Rahvastik.
Usbekistani rahvastikust moodustavad ametlikult usbekid 80,0%, venelased 5,5%, tadžikid 5,0%, kasahhid 3,0%, karakalpakid 2,5%, tatarlased 1,5% ja teised rahvad 2,5%. Mitteametlikel andmetel on tadžikke märgatavalt rohkem: mitte 1 miljon, vaid 6–7 miljonit ning vastavalt 30% riigi rahvastikust.
Teised rahvad, eriti tadžikid on allasurutud seisus. Nende omakultuuri viljelemine, sealhulgas omakeelne haridus on tugevalt takistatud.
Juudid on Usbekistanis väga kaua elanud. 1989. aastal loendati seal 94 900 juuti, kuid nõukogude võimu kokkuvarisemise järel on enamus neist Iisraeli emigreerunud. 2007. aastal elas Usbekistanis alla 5000 juudi.
2008. aasta hinnangutel on 34,1% Usbekistani elanikest alla 14 aasta vanad.
Ajalugu.
Esimesed Kesk-Aasia elanikud olid iraani keeli rääkivad rändrahvad. Nad asusid Usbekistani 1. aastatuhandel enne meie aega.
Kesk-Aasias oli hõimude rändamine selles mõttes ebasoodus, et suurepäraste elutingimustega oaaside kõrval asusid ebasoodsate tingimustega kõrbed. Seetõttu tekkisid Usbekistanis kiiresti paiksed asulad Buhhaara ja Samarkand, millest said võimu- ja kultuurikeskused. Need asulad muutusid kiiresti linnriikideks ja siis juba suuremate riikide keskusteks.
Usbekistani läbis Siiditee. Tihe kauplemine pani aluse piirkonna majanduslikule õitsengule.
Aleksander Suur vallutas Sogdiana ja Baktria 327 eKr ning abiellus Baktria printsessi Roxanaga. See piirkond sai osaks Kreeka-Baktria kuningriigist. Hiljem kuulus Usbekistan Partia ja Sassaniidide impeeriumi, olles selle üks jõukaimaid osi.
13. sajandil vallutas kogu Kesk-Aasia Tšingis-khaan. Vallutusega kaasnesid ülisuured julmused ja genotsiid. Selles piirkonnas eelnevalt elanud indoiraanlased hävitati peaaegu täielikult. Nende asemel asusid piirkonda elama senised turgi ja mongoli päritolu rändrahvad, kes võtsid üle oma eelkäijate kultuuri ja jäid paikseteks.
1380. aastatel ühendas kogu piirkonna enda võimu alla Timur, kes ründas ka Venemaad ja suri 1405 sõjakäigul Hiinasse. Tema rajatud Timuriidide dünastia ajal oli Usbekistan viimast korda maailma kultuurikeskus, näiteks Timuri pojapoeg Ulugbek oli maailmakuulus astronoom. Timuriidid võtsid pärsia keele kõrval asjaajamises kasutusele ka turgi keeled.
Timuriidide riik nõrgenes kiiresti. 1501 hakkasid piirkonda hõivama usbekid, kes seni olid rändhõimudena elanud Araali merest põhja pool.
19. sajandil hõivas Venemaa Kesk-Aasia. Kesk-Aasiale pretendeeris ka Suurbritannia, kuid 1813–1907 kestnud poliitilises mängus jäi Venemaa peale.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni ei läinud Kesk-Aasia kohe kommunistidega kaasa, sest töölisklass oli seal väikesearvuline. Alles 1924 suudeti luua Usbeki NSV. 1925 võeti Usbeki NSV vastu Nõukogude Liitu.


Uruguay.
Uruguay Idavabariik on riik Lõuna-Ameerikas. Piirneb Argentina ja Brasiiliaga. Riik on nime saanud asukoha järgi Uruguay jõest idas. Edelas piirneb La Plata lahe ja lõunas Atlandi ookeaniga.


Kuuba.
Kuuba on riik Ladina-Ameerikas. Ta hõlmab suurema osa Kuuba saarest ja seda ümbritsevad väiksemad saared.
Pinnamood.
Umbes kaks kolmandikku Kuubast hõlmavad künklikud tasandikud. Kõrgeim mägi on idaosas Sierra Maestra mägedes asuv Turquino (1974 m).
Kliima.
Kuuba kliima on troopiline. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on 21 °C ja juuli keskmine õhutemperatuur 27 °C.
Rahvastik.
Riikliku Statistikavalitsuse andmete järgi kasvas Kuuba rahvaarv esimest korda viimase nelja aasta jooksul. 2009. aasta lõpuks elas Kuubal 11 239 000 inimest, neist mehi 5 629 000 ja naisi 5 610 000. 60 aastast vanemate inimeste osakaal oli 17%.
Imikusuremus oli 2009. aastal 4,8‰, mis koos eelneva aasta 4,7‰-ga on Kuuba ajaloo madalaim.
Ajalugu.
Kuuba põliselanikud olid aravakkide hulka kuuluvad tainod ja siboneid.
27. oktoobril 1492 avastas Christopher Kolumbus oma esimesel merereisil saared ja Kuubast sai Hispaania koloonia, mida valitses Hispaania Havanna kuberner. Kuuba põhilised põllumajandussaadused olid tubakas ja suhkur. 1762 kuulus see suurlinn ka põgusalt Inglismaale enne kui ta vahetusena Florida eest tagasi saadi. 1756–1763 aastatel toimunud Seitsmeaastase sõja tulemusel tõid britid kümne kuu jooksul Kuubasse tuhandeid orje Aafrikast. (Hispaanlastel ei olnud ligipääasu Aafrikast orjade toomisele, sellega tegelesid peamiselt inglased, prantslased ja hollandlased). Orje toodi veel ka hiljem ja tänu neile sai Kuubast üks tähtsamaid suhkrutootjaid 19. sajandil.
1868–1878 toimunud Kümneaastase sõja tulemusel purustati orjanduslik kord 1884 aastal ja Kuuba oli eelviimane riik, mis seda tegi (viimane oli Brasiilia).
19. sajandil toimus mitmeid ülestõuse, mis kasvatasid pinget Hispaania ja USA vahel, mis lõppesid Hispaania-Ameerika sõjaga ja mille tulemusel sai Kuuba 1902 aastal iseseisvuse Hispaaniast kuid jäi USA mõjuvõimu alla ja ka Guantánamo laht jäi USAle. USA mõjuvõim tähendas, et USAl oli õigus Kuubal oma sõjaväge hoida, kolm neljandikku suhkrukasvandustest kuulus USA investoritele. Havannast ja Varaderost said turismikeskused koos hulga kasiinode ja stripiklubidega.
1902 valiti Kuuba presidendiks Tomás Estrada Palma ja ta valitses edukalt oma neli aastat ja kui ta soovis pikendada oma valitsusaega, järgnes sellele ülestõus, mis suruti maha, Palma astus tagasi ja USA kuberner Charles Magoon võttis Kuubas kontrolli üle kuni 1909 aastani. Kuuba järgmised valitud presidendid, kel erilist kohalikku võimu ei olnud, olid: José Miguel Gómez (1908–1912); Mario Garcia Menocal (1913–1920); Alfredo Zayas (1921–1925).
Esimesest maailmasõjast Kuuba sõdurid otseselt osa ei võtnud,kuid Kuuba deklareeris sõja Saksamaale üks päev peale USAd 7. aprill 1917.
1925. aastal valiti Kuuba presidendiks Gerardo Machado, kes oli tuntud oma natsionalistlike vaadete poolest ja kandis seepärast hüüdnime "troopika-Mussolini". Tema presidendikampaaniat toetasid rahaliselt tuntud ameerika miljonärid Rockefeller, Guggenheim ja Morgan. Esimesel valitsuspäeval lasi ta oma vastaskandidaadid kas mõrvata või eksiili saata, nende hulgas saatis ta USAsse eksiili ka oma eelkäija Mario Garcia Menocali. 1933 aastal astus Machado peale erinevaid ülestõuse tagasi.
Poole aasta pärast, septembris 1933, toimus Kuuba armees edukas vastuhakk, mille tulemusel sai ülemjuhatajaks Fulgencio Batista. Peale seda oli Kuubal küll mitmeid riigijuhte, aga tegelik võim oli Batistal.
1940. aastal toimusid Kuubas presidendivalimised, mille võitis kommunistidega koalitsiooni moodustanud Fulgencio Batista Grau San Martíni vastu. 1944 võitis valimised Grau San Martín, kuna vastavalt põhiseadusele, ei saanud Batista uuesti kandideerida ja ta läks elama USAsse. 1948. aasta presidendivalimised võitis Carlos Prío Socarrás ja 1952 pidi toimuma uued valimised, mida Batista oleks soovinud uuesti võita, aga kuna uuringud ei näidanud talle selleks võimalust, otsustas ta Socarráse 10. märts 1952 võimult kõrvaldada, mis tal ka õnnestus. Ta moodustas presidendivalimiste nõukogu kõikide parteide esindajatest ning need valisid ta kolm kuud enne ametlikke valimisi teistkordselt presidendiks. Tänu Batista valitsemisele (koos kommunistidega) sai Kuuba populaarseks turistimagnetiks. Havanna oli maailma kolmas linn oma kalliduselt ja dünaamikalt. Kuna kuubalased olid väsinud korrumpeerunud valitsustest, siis toetasid nad Batistat, kes rajas infrastruktuure ja koolimaju. Hoolimata majanduslikust edukusest organiseerisid opositsiooniparteid nagu "Orthodoxo" ja "Auténtico" 1950ndatel tudengite osavõtul erinevaid rahutusi lõhates pomme ja tappes tsiviilelanikke.
Kuna lõpuks leiti, et ka valitsus on korrumpeerunud ja teeb koostööd maffiaga, kasvas Kuuba kesk- ja kõrgklassi vastuseis valitsusele.
Fidel Castro, kes kuulus parteisse "Ortodoxo" ja kuulus parlamenti, oli üks aktiivsemaid valitsusevastaseid ja levitas avaldusi, et Batista valitsus tagasi astuks, kuna tema valimisel rikuti valimisprotsessi. 26. juuli 1953 korraldas Castro ebaõnnestunud rünnaku Moncada sõjaväele Santiago de Kuubas ja paljud tema sõdurid hukkusid ning Castro määrati 15 aastaks vangi.
Havanna, mis oli USA maffiabossi Meyer Lansky võimu all, sai tuntuks kui rahvusvaheline narkootikumite sadam. Batista ja teised poliitikud nautisid kasumeid, mida nad said narkootikumidest ja kasiinodest.
See aga ei meeldinud paljudele kuubalastele ja ameeriklastele. Selleks, et rahvast rahustada, kuulutas Batista 1954. aastal välja valimised, kus oli vaid üks ametlik kandidaat – tema ise.
1956 aastal kuulutas Batista valitsus välja amnestia paljudele poliitvangidele kaasa arvatud Castrole. Castro läks eksiili Mehhikosse, kus ta kohtus Ernesto Che Guevaraga, kus nad organiseerisid Batista valitsuse vastase "26. juuli Liikumise". Kui nad 80-mehelise seltskonnaga laeval 1956. aasta detsembris jahiga Granma Kuuba edelarannikul maabusid, tapeti valitsusjõudude poolt enamik neist ning Castro põgenes Sierra Maestra mägedesse.
1956 aastal keeldus Batista valimiste korraldamisest ja valimised toimusid 1958, kui Batista pani ametisse presidendi, kel polnud Kuubal mingit võimu. Batista valitsus kaotas ka USA toetuse ja 1. jaanuar 1959, astus erinevate rühmituste survel Batista tagasi ning lahkus Dominikaani Vabariiki. Castrost sai Kuuba peaminister.
USA tunnustas koheselt Castro valitsust. Castro alustas riigis radikaalseid reforme ettevõtete ja põllumajanduse natsionaliseerimisel ja lõpetas USA domineerimise riigis.
3. jaanuaril 1961 lõpetas Washington diplomaatilised suhted Kuubaga ja 16. aprill 1961 kuulutas Kuuba end sotsialistlikuks riigiks. Järgmisel päeval saatis USA CIA poolt väljaõppe saanud sõdurid Sigade lahte, kus toimus Sigade lahe dessant. Castro valitsuse kukutamine ei õnnestunud ja veebruaris 1962 kuulutas USA välja täieliku kaubandusembargo Kuuba vastu, mis kehtib siiani. Hoolimata embargost on USA aga ikkagi Kuubasse eksporditavate kaupade mahu poolest viies riik.
Raketikriis.
Suvel 1962 tõi NSV Liit Kuubale maa-maa tüüpi tuumalõhkepeadega keskmaaraketid ning oktoobris seadis need üles (sihtmärgiks USA). Kuubal olid ka NSV Liidu pommituslennukid. 22. oktoobril 1962 tegi USA president John Kennedy avalduse, milles informeeris USAd ja muud maailma, et USA blokeerib Kuuba, selleks et NSV Liit ei saaks sinna lisavägesid viia. USA sõjavägi viidi kõrgendatud lahinguvalmidusse. Samaga vastas Nõukogude Liit. Tekkis reaalne tuumasõja oht. Mõlema riigi väed olid valmis iga hetk alustama sõjategevust. 28. oktoobril teatas NSV Liit, et toob raketid Kuubast ära. Vastusena sellele lõpetas USA Kuuba blokeerimise ja viis Türgist ära ka sealt NSV Liidu peale sihitud raketid. Pärast Kuuba kriisi seati USA ja NSV Liidu vahel sisse "kuum liin" riigipeade jaoks.


Mehhiko.
Mehhiko Ühendriigid on riik Kesk-Ameerikas.
Asend ja mõõtmed.
Riigi mandriosa paikneb Põhja-Ameerika mandril. Ta piirneb põhjas USA-ga ning lõunas (Yucatáni poolsaarel) Guatemala ja Belizega. Läänes piirneb riik Vaikse ookeani ja California lahega, idas Atlandi ookeanist välja sopistunud Mehhiko lahe ja Kariibi merega.
Riigi pindala on 1 964 375 km². Mandriosa pindala on 1 959 248 km², saarte pindala 5127 km² või 5073 km². Mehhiko on maailma riikide seas pindalalt 14. kohal.
Rannajoone pikkus on 11 122 km. Selle näitaja poolest on ta Ameerika riikide seas Kanada järel teisel kohal.
Mehhiko on kõige laiem oma põhjapiiril.
Mehhikol on arvukalt saari, sealhulgas Revillagigedo saared (Socorro saar, Clarióni saar, San Benedicto saar, Roca Partida saar) ja Maríase saared Vaikses Ookeanis, Guadalupe saar, Cedrose saar, Ángel de la Guarda saar, Coronado saared, Rocas Alijos, Tiburóni saar, Carmeni saar California poolsaare ja Sonora ranniku lähedal ning Ciudad del Carmen, Cozumel, Mujerese saar ja Alacranes Atlandi ookeani basseinis.
Nimi.
Mehhiko nimi ning kõik selle tuletised, nagu "mexicano" ('mehhiklane') ja "mexicanismo" ('Mehhiko hispaania keelele omane keelend') soovitatakse hispaania keeles kirjutada vanas kirjaviisis "México" [m'ehhiko], sest selline kirjapilt on levinud Mehhikos ja enamikus hispaaniakeelsetest Ladina-Ameerika maadest. Õige on ka uue kirjaviisi kasutamine ("Méjico", "mejicano"), mis oli Hispaanias veel hiljuti üldlevinud. Mehhiklased peavad uue kirjaviisi kasutamist neis sõnades solvavaks.
Pinnamood.
a>i vulkaan (5610 m), riigi kõrgeim mägi.
Pinnamood on väga ebatasane. Riigis on arvukalt vulkaane. Riiki läbivad mäestikud Ida-Sierra Madre ja Lääne-Sierra Madre, mis on Kaljumäestiku pikendused. Lääne-Sierra Madre lõpeb Nayaritis, kus ta ühineb Cordillera Neovolcánicaga. Sealt alates kulgeb rööbiti Vaikse ookeani rannikuga Lõuna-Sierra Madre.
Cordillera Neovolcánica läbib riigi läänest itta ning ühineb Sierra Mixtecas 3395 m kõrgusel Ida-Sierra Madrega. Suure vulkaanilise aktiivsusega Cordillera Neovolcánicas paiknevad Mehhiko kõrgeimad mäetipud Orizaba ehk Citlaltépetl (5610 m), Popocatépetl (5462 m), Iztaccíhuatl (5286 m), Nevado de Toluca (4690 m), La Malinche (4461 m) ja Nevado de Colima (4340 m). Selles piirkonnas sündis maailma noorim vulkaan Paricutín.
Ida-Sierra Madre pikendus kagu poole on Sierra Madre de Oaxaca, mis Tehuantepeci maakitsusel ühineb Lõuna-Sierra Madrega. Sealt ida poole jäävad Chiapase Keskplatoo ja Sierra Madre de Chiapas, mille kõrgeim tipp on Tacaná vulkaan (4117 m).
Mehhiko kiltmaa ja mäeahelikest kaugele ida poole, Mehhiko lahe äärde jäävad tohutud rannamadalikud, kus leidub soid, laguune ja liivavalle.
Veestik.
Mehhiko suurimaks järveks on 1080 km² suurune Chapala järv, mis asub riigi suuruselt teise linna Guadalajara läheduses.
Pikim jõgi on Rio Grande, mis suubub Mehhiko lahte ja moodustab üle 2000 km pikkuse piiri USA osariikide Texase ja New Mexico ning Mehhiko vahel.
Poolsaared.
Paekivist aluskivimiga Yucatan on üsna madal maasfäär, mille keskmine kõrgus on vaid 30 meetrit üle merepinna. Teine suurem Mehhiko poolsaar - California poolsaar - on sootuks teistsuguse ilmega. Tegemist on 1125 kilomeetri pikkuse kitsa maaribaga, mis saab alguse USA California osariigi lõunapiirilt ning mis tekitab poolsaare ja mandri vahele California lahe. Paljud mäed sellel Vaiksesse ookeani sirutaval maaribal ulatuvad rohkem kui 3000 meetri kõrgusele merepinnast.
Mehhiko kiltmaa.
Mehhiko keskosas laiub suur ja kõrge põhja poolt avatud platoo - Mehhiko kiltmaa, mida piiravad kaks lõunas omavahel kokku jooksvat mäestikku: Lääne-Sierra-Madre ja Ida-Sierra-Madre. Kiltmaa võtab enda alla ligi pool Mehhiko pindalast. Kõige kõrgem on platoo oma lääneküljel, laskudes sealt tasase kallakuna ida suunas. Lõunas, kus kiltmaaga ristuvad mitmed mäeahelikud ja vulkaanid, on maapind jälle kõrgem. Veracruzi ja Puebla linnade vahel asub Orizaba vulkaan, mis on Mehhiko kõrgeim tipp.
Kliima.
Mehhiko kliima ja maastik on äärmiselt mitmekesised. Seal leidub nii lumiseid mäetippe, tulikuumi kõrbetasandikke, aga ka lopsakaid vihmametsi. Kliima muutub lisaks maapinna kõrgusele ka põhja-lõuna suunaliselt. Maapind, mis jääb merepinnast madalamale, kui 910m, kannab nime "tierra caliente" (kuum maa); 910m ja 1800m vaheline kõrgusvöönd kannab nime "tierra templada" (mõõdukas maa) ning 1800m kõrgemale jääb ala "tierra fria" (külm maa). Pealinn México jääb "tierra templada" vööndisse, mistõttu valitseb seal kuiv ja jahe kliima ning õhutemperatuurid on üsnagi stabiilsed. Mehhiko põhjaosas võivad maksimaalsed õhutemperatuurid olla kohati üle 45°C. Selline kuumus koos vähese sademetehulgaga ongi tekitanud ulatuslikke kõrbe- ja poolkõrbealasid. Kuiva kliimaga on ka suur osa riigi kesk- ja lõunaosast. Ohtralt niiskust on vaid kaugel lõunas ning kagus paiknevatel Mehhiko troopikaaladel. Kõige rohkem vihma sajab Yucatani poolsaarel ja riigi lõunatipus, kus sademeid võib olla rohkem kui 3000 mm aastas.
Rahvastik.
Mehhiko aladel on elanud paljud iidsed tsivilisatsioonid, näiteks olmeegid, maiad ja asteegid. Viimased asusid Mehhiko alale elama 13. sajandi paiku ning ehitasid oma pealinna Tenochtitláni samale kohale, kus praegu asub México linn. Suurema osa asteekide tsivilisatsioonist hävitasid 16. sajandi alguses hispaanlased. Tänapäeval moodustavad indiaanlased riigi 110 miljonist elanikust ligikaudu kolmandiku. Ligikaudu 60% rahvastikust on mestiitsid – indiaanlaste ja hispaanlaste järeltulijad.
Majandus.
Riigid, millega Mehhiko on sõlminud vabakaubanduslepingu
Mehhiko majandus on maailmas suuruselt 11s. Majandus tõusis 2010. aasta teisel poolel võrreldes esimese poolega 7,6%.
1. jaanuarist 1994 on Mehhiko Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (NAFTA) liige. 2000. aastal sõlmis Mehhiko vabakaubanduslepingu Euroopa Liiduga.
Tööjõulisi on Mehhikos 46,2 miljonit ning töötus 2009 aasta seisuga 5,5%.
Eksport.
Mehhiko tähtsaimad ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 80,5%, Kanada 3,6%, Saksamaa 1,4% (2009).
Import.
Mehhiko tähtsaimad impordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 56,7%, Hiina 9,35%, Lõuna-Korea 5,21% (2009).


Nicaragua.
Nicaragua on Kesk-Ameerika riik, mis piirneb põhjast Hondurase ja lõunast Costa Ricaga. Läänest uhuvad Nicaragua rannikut Vaikse ookeani lained ja idast Kariibi mere veed.
Riigi nimi on tuletatud rikka ja võimuka indiaanipealiku "Nicarao" nimest (kes viissada aastat tagasi hakkas hispaania vallutajatele ägedalt vastu) ja hispaania sõnast "agua" (vesi - maa lääneosa kahe suure järve, Managua järve ja Nicaragua järve järgi).
Ajalugu.
Esimese eurooplasena jõudis Nicaragua rannikule 16. septembril 1502. aastal Christoph Kolumbus.
1979 aastal kukutati võimult rohkem kui 40 aastat Nicaraguat valitsenud Somoza perekond. Võimu haaras sandinistide juhitud valitsus, mis kukutati omakorda 1990. aastal.
Kliima.
Troopilises vööndis asuvas Nicaraguas vältab vihmaperiood maist oktoobrini. Mõnes paigas sajab rohkem kui 3100mm aastas. Riigi idarannikut tabavad tihtipeale orkaanid. 1998. aastal võttis orkaan Mitch (mis tegi suurt laastamistööd ka El Salvadoris ja eriti Hondurases) 1800 nicaragualase elu ning hävitas lisaks sellele ka suurema osa riigi banaani-, suhkru- ja kohvisaagist. Riigi lääneosa kliima on idaosast kuivem ning seal laiuvad väheste metsade kõrval peamiselt savannid.
Mäed.
Lääne- ja idaosa eraldavad teineteisest kaks pikka mäeahelikku, kus leidub rohkem kui 40 vulkaani. Need tulemäed ongi Nicaraguat tabavate ohtrate maavärinate ühed põhjustajad. Näiteks jättis 1992. aastal toimunud maavärin peavarjuta 16 000 elanikku.
Kõrgeimad mäed on Montes Kilambe (1963m) ja Momotombo (1865m).
Madalikud ja Järved.
Kariibi mere äärset Nicaragua idaosa kutsutakse Moskiitorannikuks. Tegemist on osaliselt vihmametsadega kaetud, ohtrate laguunide ja jõedeltadega palistatud rannikumadalikuga, mis ulatub kohati rohkem kui 70km kaugusele sisemaale.
Nicaragua lõunaosas domineerib hiiglaslik madalik, kus paiknevad Nicaragua ja Managua järved. Tegemist on Kesk-Ameerika suurimate järvedega. Suurem osa Nicaragua rahvast elab ja töötab Vaikse ookeani ranniku ja Nicaragua ning Managua järvede kallaste vahele jääval madalikul. Seal on väga viljakad mullad, kus kasvavad jõudsalt nii kodumaise kui ka välisturu jaoks mõledud puuvill, banaanid, mais, riis, ja oad. Järvi ühendab Tititapa jõgi.
Nicaragua järv.
Nicaragua järv on 177 km pikkune ning kuni 58 km laiune. Selles asub rohkem kui 400 saart, mistõttu on järv populaarseks turismisihtkohaks. Tegemist on ainsa järvega maailmas, kus elab mitmesuguseid merekalu, muuhulgas mõõkkalu ja haisid. Uuringud on näidanud, et need on Kariibi merest pärinevad kalad, kes on ujunud järve San Juani jõge pidi. Lisaks sellele voolab järvest merre veel kolm suuremat jõge.
Taimestik.
Taimestik on troopiline ja lähistroopiline. Lopsakust soodustavad Atlandi rannikul maist oktoobrini sadavad ohtrad vihmad. Palju kasvab tammi, mände, seedreid, palsami- ja mahagonipuid samuti ka igasuguseid viljapuid.
Loomastik.
Nicaragua loomastik on ülikülluslik: ahvid, hirved, eksootilised linnud, sisalikud ning teised roomajad jpt.
Rahvastik.
Riigi elanikkond on koondunud riigi lääneossa, Vaikse ookeani rannikule ja kahe suure järve ümber. Umbes 70% rahvastikust on segaverelised, umbes 17% valged. Atlandi rannikul asuv Zelaja piirkond (koosneb Atlántico Norte ja Atlántico Sur'i departemangudest) hõlmab peaaegu poole riigi pindalast, kuid seal elab vaevalt 10% riigi elanikkonnast, sest kliima pole kiita. Kariibi mere rannikul elab üsna palju neegreid ja indiaanlasi. 55% rahvastiksut on linlased.
Eksport.
Nicaragua on peamiselt põllumajanduslik riik. Põllumajanduse osakaal ekspordist on 60%, mis teeb aastas ligi 300 millionit USD. Nicraguast pärinev Flor de Caña rumm on üks parimaid Ladina Ameerikas, ning hea maine on ka tubakal ja loomalihal. Nicaragua põllumajandus põhineb ajalooliselt banaani-, kohvi-, suhkru-, loomaliha- ja tubakaekspordil. Kergetööstus (maquila), turism, pangandus, kaevandamine, kalastamine, ning üldkaubandus on laienemas. Suur osa Nicaragua majandusest sõltub suuresti välismaistest rahasaadetistest, mis tegid 2006. aastal kokku 655.5 millionit USD.
Vaesus.
SKT elaniku kohta järgi on Nicaragua läänepoolkera teine väikseima majandusliku tegevusega riik. CIA Fact Booki andmetel oli inflatsioon 2000. ja 2006. aasta vahemikus keskmiselt 8.1%, aastal 2009 oli see 9.8%. Maailmapanga andmed näitavad keskmiselt 5% kasvu vahemikus 1995 kuni 2004. 2005. aastal kasvas majandus 4%, kusjuures SKT saavutas 4.91 miljardit USD. 2006. aastal kasvas majandus 3.7%, millega SKT saavutas 5.3 miljardit USD. 2008. aastaks jõudis see arv 6.5 billionile USD.
ÜRO andmetel elab 28% nicaragualastest allpool vaesuspiiri (2006. aasta hinnang), töötus on 3.9%, ning 46.5% on alahõivatud (2008. aasta hinnang). Nagu mitmetes teistes arenguriikides, moodustavad Nicaraguas suure osa vaestest naised. Naiste osakaal perekonnapeana on üsna kõrge - 39% linnades ja 28% maal. ÜRO andmetel elab 80% põlisrahvast (kes moodustavad elanikkonnast 5%) vähem kui ühel dollaril päevas.
Hädade taga peituvad mitmed tegurid. Nicaragua on palju kannatanud mitemsuguste looduskatastroofide, peamiselt orkaanide ja maavärinate tagajärjel. Lisaks sellele toimusid riigis pikaajalised kodusõjad, kohalikud konfliktid ja muud rahutused. Aastaid kestnud ebastabiilsus on andnud suure löögi avalikele teenustele.
Taristu.
1980. aastatel toimunud sõjas ameeriklaste poolt toetatud Contrade ja valitud valitsuse sandinistide vahel sai suur osa taristust kannatada või hävines. Inflatsioon püsis kaheksakümnendatel ligi 30% juures. Pärast Ameerika Ühendriikide kaubandusembargot 1985. aastal, mis kestis 5 aastat, tõusis Nicaragua inflatsioon tugevalt. 1985. aasta tempo oli 220%, kolmekordistus järgmisel aastal, ning 1988. aastaks oli 13 000%. Majanduse arendamiseks on viimastel aastatel tugevasti tööstust arendatud.
2005. aastal teatas valitsus plaanist ehitada Atlandi ja Vaikset ookeani ühendav kanal, mis valmimise korral hakkaks konkureerima Panama kanaliga.


Panama.
Panama on riik Ameerikas. Piirneb loodes Costa Rica ja kagus Colombiaga. Riik asub samaaegselt kahel mandril - Põhja-Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas.


Paraguay.
Paraguay on merepiirita riik Lõuna-Ameerikas. Piirneb Brasiilia, Boliivia ja Argentinaga.
Kagus on piirijõeks Paraná jõgi. Selle lisajõgi Paraguay jõgi poolitab riigi põhjast lõunasse kaheks.
Suuremad linnad on Asunción, Ciudad del Este, San Lorenzo, Luque, Capiatá, Lambaré ja Fernando de la Mora.
2007. aasta hinnangul oli rahvaarv 6 669 100. 95% rahvastikust on mestiitsid. Umbes 90% elanikest räägib guaranii keelt, 75% oskab hispaania keelt. Riigi põhjaosa Gran Chaco on väga hõredalt asustatud.


Peruu.
Suuremad linnad on Lima, Arequipa, Callao, Trujillo, Chiclayo ja Iquitos.
Haldusjaotus.
Peruu jaguneb 25 piirkonnaks ("región"). Piirkonnad jagunevad provintsideks ("provincia"), need omakorda ringkondadeks ("distrito"). Lima provints ei kuulu ühtegi piirkonda.
Liigirikkus.
Peruus elab 315 liiki kahepaikseid: päriskonnalisi on 297, sabakonnalisi (salamandreid) 3 ja siugkonnalisi 15. 364 roomajaliigist on 185 maod, 158 sisalikud, 16 kilpkonnad ja 5 krokodillilised. Peruu linnuriik on maailma kõige liigirikkam. Umbes 3300 neotroopilisest linnuliigist elab Peruus peaaegu 1700 ehk rohkem kui pooled. Peruus kirjeldatud linnud moodustavad 19% maailma lindude liigistikust. 431 Peruus elavast imetajaliigist on 170 (40%) käsitiivalised (nahkhiired).
Peruust on metsadega kaetud 72 miljonit hektarit. Taimestiku liigirikkuse poolest on Peruu maailma esirinnas. 35 000 kirjeldatud taimest on umbes 5500 (16%) endeemsed.
Looduskaitse.
21. sajandil on Peruus metsatustumise vähendamiseks aktiivseid meetmeid rakendatud. Metsatustumise määr vähenes 250 000 hektarilt 2001. aastal 150 000 hektarini 2005. aastal. 2010. aastal on metsade raadamine eeldatavasti vähenenud 90 000 hektarini aastas ning 2021. aastaks loodetakse metsatustumise nullmäärani jõuda.


Tšiili.
Tšiili Vabariik asub Lõuna-Ameerika läänerannikul.
Tšiili piirneb idas Argentina ja Boliiviaga ning põhjas Peruuga.
Tšiilile kuuluvad ka Lihavõttesaar ja Juan Fernándeze saarestik Vaikses ookeanis.
Tšiili pindala on 756 950 km². Riigi ulatus põhja-lõuna suunas on umbes 4630 km, kuid ida-lääne suunas on suurim ulatus vaid 430 km.
Rahvastik.
Aastal 2009 oli Tšiili rahvaarv hinnanguliselt 16 970 000. Aastal 2002 oli elanikke 15 050 000. Rahvastiku tihedus oli 2009. aastal 22,4, 2003. aastal 20,7 in/km².
Ajalugu.
Põhja poolt tulnud indiaanlased asustasid tänapäeva Tšiili ala umbes 10 tuhat aastat tagasi. Tuntuim indiaanihõim Tšiilis oli maputšed. Oma riiki Tšiili indiaanlastel ei tekkinud.
Inkad ühendasid lühikeseks ajaks oma riigiga Tšiili põhjaosa, kuid üldiselt seisid maputšed inkade vallutusplaanidele korralikult vastu, hoolimata riikluse puudumisest. Verine kolmepäevane Maule lahing peatas inkade vallutused Maule jõel.
Esimene eurooplane, kes jõudis Tšiilisse, oli Fernão de Magalhães, kes läbis Lõuna-Tšiilis Tulemaad mandrist eraldava väina, mis hiljem nimetati tema järgi. Järgmisena jõudis Tšiilisse konkistadoor Diego de Almagro, kes kulda otsides jõudis siia Peruust. Tšiili vallutas üks Francisco Pizarro ohvitsere Pedro de Valdivia 1540. 12. veebruaril 1541 asutas Valdivia Santiago linna. Ehkki hispaanlased ei leidnud Tšiilist kulda ega hõbedat, taipasid nad Kesk-Tšiili väärtust põllumajanduse seisukohalt ja Tšiili sai osaks Peruu asekuningriigist.
Eurooplased ei hõivanud Tšiilit korraga, vaid vähehaaval. Maputšed olid väikesearvulised, kuid avaldasid visa vastupanu. 1553. aastal alanud ülestõusu käigus tapsid nad Valdivia ja hävitasid hulga eurooplaste asundusi. Järgmised suured ülestõusud toimusid 1598 ja 1655. Iga ülestõus lõppes koloonia lõunapiiri nihutamisega kaugemale põhja poole. Vangistatud maputšedest ei olnud tööjõuna kasu ja nii aitas maputšede vastupanu kaasa orjanduse keelustamisele Tšiilis Hispaania kuninga poolt 1683. Sellest hoolimata jäid hispaanlaste ja maputšede suhted pingelisteks.
Tšiili oli üsna väike koloonia. Ta oli piiratud läänest ookeaniga, lõunast maputšedega, idast Andidega ja põhjast Atacama kõrbega. Seetõttu sai Tšiili üheks kõige homogeensemaks ja tsentraliseeritumaks kolooniaks Hispaania Ameerikas. Lisaks maputšedele ohustasid Tšiilit ka teised Euroopa riigid, näiteks vallutas Francis Drake 1578 Tšiili peamise sadama Valparaiso. Seepärast oli Tšiilil suhteliselt suur sõjavägi.
Koloniaalperioodi lõpuks elas Tšiilis umbes pool miljonit inimest, kellest 300 tuhat olid mestiitsid ja 150 tuhat kreoolid.
Tšiili iseseisvumisele aitas kaasa see, et Napoleoni vend Joseph Bonaparte usurpeeris 1808 Hispaania trooni. 18. septembril 1810 moodustati Tšiilis rahvuslik hunta, kes kuulutas Tšiili autonoomseks vabariigiks Hispaania kuningriigi koosseisus. Oma riigipeaks tunnistasid nad Hispaania kukutatud kuninga Fernando VII.


Suriname.
Suriname (aastani 1948 "Hollandi Guajaana") on riik Lõuna-Ameerika põhjarannikul.
Geograafia.
Suriname asub Guajaana kilbil. Ta paikneb 1. ja 6. põhjalaiuskraadi ning 54. ja 58. läänepikkuskraadi vahel. Riik piirneb põhjas Atlandi ookeaniga, idas Guyanaga, läänes Prantsuse Guajaanaga ja lõunas Brasiiliaga. Guyanaga on ühist piiri 600 km, Prantsuse Guajaanaga 510 km ja Brasiiliaga 597 km.
Põllumaad on peamiselt riigi põhjaosas, kuhu on koondunud enamik elanikke. Lõunapoolsel alal, mis moodustab 80% riigi pindalast, on vihmamets ja piki Brasiilia piiri kulgev hõredalt asustatud savann.
Surinames on troopiline kliima. Lühem vihmaperiood kestab detsembri algusest veebruari alguseni ja pikem aprilli lõpust augusti keskpaigani. Augustist detsembrini ja veebruarist aprillini on kuivaperioodid. Suriname keskmine temperatuur on 21–32 °C. Aastane sademetehulk rannikul on umbes 1500 mm ja riigi kaguosas ligi 3000 mm.
Rahvastik.
Suurem osa rahvastikust elab rannikupiirkonnas. Linnades elas 2010. aasta andmetel 69% surinamelastest. 2011. aastal oli elanikke hinnanguliselt 491 989, kellest nooremaid kui 15 aastat oli 26,4% ning 65-aastaseid ja vanemaid 6,3%. Kirjaoskajaid on 2004. aasta rahvaloenduse andmetel 89,6%.
Suurima osa Suriname elanikest moodustavad Lõuna-Aasia (37%) ja Jaava päritolu inimesed (16%), kelle esivanemad toodi pärast orjanduse kaotamist istandustesse tööle. 30% elanikest on orjapidajate ning 18. ja 19. sajandil Aafrikast toodud orjade järeltulijad. 12% surinamelaste esivanemad olid orjapidajate eest vihmametsa põgenenud neegrid. Vähem elab Surinames hollandlasi, hiinlasi, portugallasi ja liibanonlasi. Põliselanikud moodustavad elanikkonnast 2%.
Ajalugu.
Piirkonna asustasid 3000 eKr indiaanlased. Suurimad rahvad olid aravakid ja kariibid, kes elasid ranniku- ja savannialal. Väiksemad rahvad elasid sisemaa vihmametsades.
Esimeste eurooplastena jõudsid Surinamesse Hollandi kaupmehed. Inglased rajasid sinna asenduse kahel korra, 1630. ja 1650. aastal. Esimene kord läks asumaa pidamine liiga kulukaks ja 20 aastat hiljem rajatud asunduse vallutasid 1667. aastal hollandlased. Aastatel 1799–1816 oli maa taas inglaste käes ja hiljem jälle hollandlaste käes. Orjapidamise, millest inglased sajandi alguses loobunud olid, kaotasid hollandlased 1863. aastal.
Pärast ligi 300 aastat kestnud Hollandi ülemvõimu saavutas Suriname 1975. aastal iseseisvuse. 1980. aastal toimus sõjaväeline riigipööre. Pärast uue põhiseaduse kehtestamist 1987. aastal taastus järk-järgult demokraatlik kord. Holland on siiani peamine abiandja.
Majandus.
Riigi põhiline majandusharu on boksiidi kaevandamine, mille osakaal SKTst on 15% ja eksporditulust 70%. Teised olulised väljaveoartiklid on nafta, kuld, riis, tuun, kooskospähklid, banaanid ja krevetid. 2010. aastal olid riigi peamised ekspordipartnerid Kanada, Belgia, Araabia Ühendemiraadid, Holland ja Norra. Teeninduses oli 2004. aasta seisuga hõivatud 78% tööjõust, tööstuses 14% ja põllumajanduses 8%.


Kõrgõzstan.
NASA satelliitfoto põhjal tehtud pilt Kõrgõzstanist
Kõrgõzstan ehk Kirgiisia on merepiirita riik Sise-Aasias. Piirneb Kasahstani, Usbekistani, Hiina ja Tadžikistaniga. Riigil puudub merepiir.
Riigi ametlik nimi on Kirgiisi Vabariik. Iseseisvumisest kuni 1993. aasta 5. maini oli ametlikuks nimeks Kõrgõzstani Vabariik.
Geograafia.
Kõrgõzstani territoorium ümbritseb kuut erinevat mõõtu enklaavi, millest neli kuulub Usbekistanile ning kaks Tadžikistanile. Suurima, Usbekistanile kuuluva enklaavi pindala on üle 300 ruutkilomeetri, elanikke on seal üle neljakümne tuhande. Kõrgõzstanile omakorda kuulub pisike, umbes 600 elanikuga eksklaav Usbekistanis Farg‘ona lähistel.
Kõrgõzstanist saab alguse Sõrdarja. Riigi suurim järv on Õsõkköl ja kõrgeim tipp Hiina piiril asuv Džengiš. Suurem osa territooriumist jääb Tian Shani mäestikusse, mis jagab riigi kaheks kultuuriliselt erinevaks ja poliitiliselt kohati vastanduvaks piirkonnaks.
Riigi lõunaosa hõlmab viljaka Fergana oru idapoolse osa.
Ajalugu.
Kõrgõzstani ala läks Venemaa kontrolli alla 19. sajandi teisel poolel ning liideti Turkestani kindralkubermanguga. 1918. aastast oli tänapäeva Kõrgõzstani ala osa Turkestani ANSVst. 1924 loodi Kara-Kirgiisi autonoomne oblast, mis 1925 nimetati Kirgiisi autonoomseks oblastiks. 1926—1936 oli samades piirides Kirgiisi ANSV. 5. detsembril 1936 loodi Kirgiisi NSV. Nõukogude ajal tõmmatud piirid ei järginud etnilise ega geograafilise sidususe loogikat.
Akajevi autoritaarne režiim kukutati Tulbirevolutsiooni käigus 2005. aasta märtsis. 2005. aastal toimunud presidendivalimised võitis endine peaminister Kurmanbek Bakijev. Ta valiti 23. juulil 2009 toimunud presidendivalimistel tagasi teiseks ametiajaks. 2010. aasta aprillis Bakijev kukutati. 2010. aasta juunis kiitis rahvahääletus heaks presidendivõimu kärpiva põhiseaduse.
Haldusjaotus.
Kõrgõzstan jaguneb halduslikult seitsmeks oblastiks ja üheks keskalluvusega linnaks (pealinn Biškek).
Riigikaitse.
Venemaa õhujõududel on sõjaväebaas Kantis, Ameerika õhujõududel Manasi lennujaamas.
Sisejulgeolek.
Kõrgõzstani sisejulgeolekuasutuste ühenduse moodustavad: Kõrgõzstani Julgeolekunõukogu, Peaministri aparaadi kaitse- ja õiguskaitseasutuste osakond, Riigikaitse teenistus, Rahvuslik Julgeolekuteenistus, Kõrgõzstani Siseministeerium.
Keel.
Riigikeel on kirgiisi keel, vene keelel on ametliku keele staatus. Enamik pealinna elanikest räägib vene keelt emakeelena, asjaajamine käib enamasti vene keeles.
Majandus.
Kõrgõzstan on vaene, domineeriva põllumajandussektoriga riik. 2004. aastal jäi 40% elanikest vaesuspiiri alla. 2005. aastal oli põllumajandusega hinnanguliselt hõivatud 48% tööjõust. Peamised põllumajandussaadused on puuvill, tubakas, vill ja liha, eksporditakse neist suuremas mahus vaid esimest kahte. Majandus sõltub olulisel määral kulla ekspordist.
Kõrgõzstan oli esimene SRÜ riik, mis võeti Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks.
SKT elaniku kohta oli 2010. aastal 2200 USA dollarit.
Umbes kolmandik majanduslikult aktiivsetest elanikkonnast on suundunud töömigrandina välismaale, põhilisteks sihtriikideks on Venemaa ja Kasahstan.
Rahvastik.
CIA hinnang Kõrgõzstani rahvaarvule 2011. aasta juulis on 5 587 443. Rahvastiku mediaanvanus on 25. Linnades elas 2010. aastal 35% elanikest.
1999. aasta rahvaloenduse andmetel olid 64,9% riigi elanikest kirgiisid, 13,8% usbekid, 12,5% venelased, 1,1% hueid, 1% ukrainlased ja 1% uiguurid. 64,7% rääkis esimese keelena kirgiisi keelt, 13,6% usbeki keelt, 12,5% vene keelt, 1% huei keelt.
Umbes 75% rahvastikust on muslimid, 20% vene õigeusku.
Kirjaoskuse tase 1999. aastal oli 98,7%.


Flash Airlinesi lend FSH604.
Flash Airlinesi reis FSH604 oli Egiptuse tšarterlennukompanii Flash Airlines tšarterlend.
3. jaanuaril 2004 kukkus sellel reisil lennuk Boeing 737-300 Punasesse merre Naama lahe piirkonnas umbes 15 km Sharm ash-Shaykhist lõuna pool. Hukkusid kõik 135 reisijat, kellest 133 olid Prantsuse turistid (nende seas palju koolivaheajalt naasvaid lapsi ja üks 7-liikmeline perekond), üks jaapanlane ja üks marokolane, ning kõik 13 egiptlastest meeskonnaliiget.
Pärast Itaalia turistidega saabumist tõusis lennuk tunni aja pärast, pisut enne koitu, kell 4.44 või 4.45 Ida-Euroopa aja järgi, õhku Sharm as-Shaykhist (Egiptus), et lennata Kairo kaudu Pariisi. Kairos pidi meeskond välja vahetatama. Viie minuti pärast kadus lennuk radariekraanilt. Piloot ei võtnud juhtimiskeskusega ühendust.
Lennukil oli õhkutõusmise ajal probleeme ja lennukit püüti nähtavasti ümber pöörata. Lennuk oli jõudnud umbes 1,7 km kõrgusele, tegi vasakpöörde, nagu planeeritud, kuid muutis minut hiljem kurssi ja pööras paremale. Pöörde ajal kukkus ta merre.
Üks 45-aastane naisreisija helistas mobiiltelefoniga oma vennapojale Pariisi, öeldes, et lennuga on midagi korrast ära. Seejärel kuuldus kõrvalseisva stjuardessi karje ning ühendus katkes.
Kokkupõrge merega jättis järele ainult väikesed tükid. Päästjad leidsid veepinnalt üksnes väikesi lennukiosi, esemeid ja üksikuid inimkehade osi. Õnnetuskohas on Punase mere sügavus 800 kuni 1000 meetrit (tegemist on Süüria-Aafrika lõhega). Musta kasti sai suure sügavuse tõttu otsida ainult robotitega. Lennuki vrakk leiti 400 m sügavusest. Reisijad olid päästevestides.
Egiptuse välisministri Ahmed Maheri ja tsiviillennundusministri Ahmed Mohamed Shafiq Zaki esialgsel teatel neli tundi pärast õnnetust oli õnnetuse põhjuseks tehniline rike. Õnnetuse toimumise ajal kardeti terrorismi rahvusvahelistel lendudel. Suurbritannia peaminister oli parajasti Sharm as-Shaykhi piirkonnas puhkamas. Kuigi Jeemeni terroristid kuulutasid, et tegu on nende kättemaksuga, välistati terrorismiversioon enam-vähem kohe, sest lennuk purunes alles kokkupuutes veepinnaga. Lisaks teati, et kompaniil oli varemgi olnud probleeme turvalisusega. Terrorirünnak oleks tähendanud hoopi Egiptuse turismile ja ühtlasi kogu majandusele.
Lennuk oli ehitatud 1993. aastal. Seda hooldati regulaarselt Norras. Lennuki kapten oli sõjasangar ning üle 7000-tunnise lennu- ja üle 2000-tunnise instruktorikogemusega piloot.
4. jaanuaril pidas Pariisi kardinal Jean-Marie Lustiger Pariisi Jumalaema kirikus ohvrite mälestuseks missa.
Kaks kuud pärast õnnetust lõpetas Flash Airlines oma tegevuse.
Õnnetuse uurimine.
17. ja 18. jaanuaril toodi pinnale lennuki mustad kastid. Õnnetust asus uurima komisjon, mis koosnes USA, Prantsusmaa ja Egiptuse ekspertidest. Uurimise raport avalikustati 2006. aasta märtsis. Õnnetuse lõplikes põhjustes komisjon selgusele ei jõudnud. Eksperdid ei välistanud tehnilist viga, kuigi USA uurijad pidasid tõenäolisemaks lennufirma väljaõppe puudulikkust ja kaudset pilootide süüd.
Mustade kastide lindistusest ja instrumentide näitude salvestustelt selgus, et kapten alustas vasakpööret, nagu ette nähtud, seejärel lülitas aga sisse autopiloodi, mis instrumentide näitude järgi otsustades kohe uuesti välja lülitus (lülitati). Lennuki nina tõusis järsult püsti ja kiirus vähenes, kuid kapten ei paistnud seda märkavat. Seejärel hakkas lennuk kiiresti kalduma ja paremale pöörama. Uurijad oletasid, et kapten kaotas suunataju ja sattus segadusse, sest koges vastuolu oma veendumuse ja näidikute info vahel. Halva nähtavuse korral, kui ei ole ühtki visuaalset pidepunkti, võib piloote tabada desorientatsioon. Oletati ka, et kaaspiloot tajus olukorda adekvaatsemalt, kuid ei julgenud kogenuma kolleegi otsuseid kahtluse alla seada. Selgusetuks jäi ka asjaolu, kuidas õnnestus lennuk vahetult enne kokkupuudet veepinnaga enam-vähem kontrolli alla saada.


Lennuõnnetuste loend.
"See artikkel loetleb lennuõnnetusi aastate lõikes."


Pihkva oblast.
Pihkva oblast on oblast Venemaa loodeosas. Oblast on moodustatud 1944. aastal.
Piirneb Eesti, Läti, Valgevene, Leningradi oblasti, Novgorodi oblasti, Tveri oblasti ja Smolenski oblastiga. Kuulub Loode föderaalringkonda.
Topograafia.
Pihkva oblast asub Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas. Kõrgeim mägi on Lipnitskaja mägi (339,1 m). 6% terrotooriumist hõlmavad veekogud: järved ja jõed.
Kliima.
Oblastis valitseb paraskliima parajalt külma talve ja sooja suvega.
Taimestik.
38% maapinnast on kaetud leht- ja okasmetsadega.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Pihkva oblasti rahvaarv 760 810, kellest 717 101 (94,3%) olid venelased, 12 471 (1,6%) ukrainlased ja 9664 (1,3%) valgevenelased. Eestlasi oli 1122. Rahvaarv väheneb peamiselt negatiivse loomuliku iibe tõttu (2004. aastal -11 209, 2005. aastal -11 492, 2009. aastal -7331, 2010. aastal -7244 ja 2011. aastal -5928). 2012. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 666 924.
Linnad.
Pihkva oblastis on 14 linna (sulgudes elanike arv 2012): Pihkva (204 000), Velikije Luki (98 400), Ostrov (21 000), Nevel (15 900), Opotška (11 400), Petseri (11 000), Porhov (10 300), Dno (8700), Novosokolniki (7900), Sebež (6100), Põtalovo (5700), Pustoška (4500), Oudova (4100) ja Novoržev (3600).
Alevid.
Pihkva oblastis on 14 alevit: Dedovitši, Strugi Krasnõje, Puškinskije Gorõ, Idritsa, Bežanitsõ, Loknja, Krasnogorodsk, Pljussa, Kunja, Palkino, Usvjatõ, Sosnovõi Bor, Krasnõi Lutš ja Zapljusje.
Maa-asulad.
Pihkva oblastis on 2010. aasta seisuga 8351 maa-asulat, neist 1923 on ilma püsielaniketa, 3890-s on 1-10 elanikku, 1874-s on 11-50 elanikku, 234-s on 51-100 elanikku ning 430-s on üle 100 elaniku.
Välislingid.
Pihkva oblast


Leningradi oblast.
Leningradi oblast on oblast Venemaa loodeosas Soome lahe ääres.
Leningradi oblast on moodustatud 1927. aastal. Tema halduskeskus Peterburi linn ei kuulu oblasti koosseisu. Oblast on "surutud" kolme suure veeala vahele: teda piiravad Soome laht, Laadoga järv ja Äänisjärv. Piirneb kahe välisriigi – Soome ja Eestiga. Leningradi oblasti naabriteks on Karjala Vabariik, Vologda oblast, Novgorodi oblast ja Pihkva oblast. Kuulub Loode föderaalringkonda.
Haldusjaotus.
Oblast on jaotatud 20 oblastilise alluvusega linnaks ja 17 rajooniks.
Loodus.
Geoloogiliselt saab Leningradi oblast jaguneb kaheks: Neeva jõest põhjas asub kerkiv Balti kilbi ala ja jõest lõunas laskuv Ida-Euroopa platvorm. Seetõttu esineb nõrku maavärinaid.
Maavaradest-loodusvaradest leidub turvast, sapropeeli, ravimuda, mineraalvett, fosforiiti, boksiiti, kvartsi, kvartsiiti, savi. Perspektiivsete maavaradena nimetatakse magnetiidimaaki, tina-hõbedat ja uraani. Arvatakse leiduvat naftat ja maagaasi.
Rahvastik.
2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 631 900.
Asulad.
Oblasti alale jääb 31 linna, 32 alevit ning ligikaudu 3200 maa-asulat. Suuremad linnad on Gattšina, Viiburi, Sosnovõi Bor, Tihvin, Kiriši ja Kingissepp.
Ajalugu.
1927. aastal moodustati Leningradi oblast Leningradi kubermangust, Murmanski kubermangust, Novgorodi kubermangust, Pihkva kubermangust ja Tšerepovetsi kubermangust.
Kommunistliku partei keskkomitee I sekretär.
ÜK(b)P Petrogradi, Leningradi (1924) linna- ja oblastikomitee ning NLKP (1952) Leningradi oblastikomitee I sekretärid
24. augustil 1991 Linnakomitee likvideeriti.


Peterburi.
Peterburi (1914–1924 Petrograd, 1924–1991 Leningrad; kõnekeeles ka Piiter; vene "Санкт-Петербург"; isuri ja soome "Pietari"; vadja "Petteri") on üks kahest Venemaa keskalluvusega linnast.
Peterburi on üks Euroopa nooremaid suurlinnu. Aastal 2003 tähistas ta oma 300. sünnipäeva. Sellest 300 aastast üle 200 aasta oli Peterburi Venemaa Keisririigi pealinn. Esimest korda kuulutati Peterburi Venemaa pealinnaks 1712. aastal.
Peterburi asub Neeva suudmes Soome lahe idasopis. Linna kaugus Eesti pealinnast Tallinnast on ametliku kodulehe andmete põhjal maanteed mööda 330 km, meritsi 350 km ja linnulennul 310 km.
Nimi.
Peeter I andis Jänesesaarele ehitatud muldkindlusele iseenda ja oma kaitsepühaku apostel Peetruse järgi hollandipärase nime Sankt Pieter Burch. Hiljem, kui Neeva kallastele valmisid elumajad ja valmis apostlitele Peetrusele ja Paulusele pühendatud kirik, siis hakati ka kindlust kutsuma Peeter-Pauli kindluseks ning esialgne nimi läks üle linnale. Nimekuju Sankt-Peterburg kinnistus peale Peetri surma.
1914. aastal, kui Venemaa Keisririik astus I maailmasõtta Saksamaa Keisririigi vastu, asendati saksapärane nimetus "Sankt-Peterburg" venepärase Petrogradiga ("Peetri linn/kindlus").
26. jaanuaril 1924. aastal pärast Nõukogude kommunistliku partei Keskkomitee sekretäri ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe Vladimir Lenini surma nimetati Petrograd Leningradiks. Seda nime kandis linn 6. septembrini 1991. aastal. Vene kõnekeeles nimetati linna ka "Питер" (eesti vaste Piiter). Eesti kõnekeeles tarvitati Leningradi lühema vormina nime Lenska.
12. juunil 1991 toimus referendum, kus 54 % hääletanud elanikest arvas, et linnale tuleks tagastada tema esialgne nimi. 6. septembril 1991 nimetati linn ümber Sankt-Peterburgiks (vene "Санкт-Петербург").
Haldusjaotus.
Peterburi haldusalasse kuulub 9 linna (Kolpino, Krasnoje Selo, Kroonlinn, Lomonossov, Pavlovsk, Peterhof, Puškin, Sestroretsk, Zelenogorsk) ja 21 alevit.
Rahvastik.
Peterburi on rahvastiku poolest Venemaa suuruselt teine linn. 2002. aastal korraldatud rahvaloenduse andmete järgi elas Peterburis 4 661 219 inimest ehk 3,21% kogu Venemaa rahvastikust. Peterburis elas üle 22 erineva päritolumaaga inimese (igaühes rohkem kui 2000 inimest), suuremad neist olid: venelased 84,72%, ukrainlased 1,87%, valgevenelased 1,17%, juudid 0,78%, tatarlased 0,76%, armeenlased 0,41%, aserid 0,36%, grusiinid 0,22%, tšuvašid 0,13%, poolakad 0,10% ja palju teisi. 7,89% elanikest keeldusid oma rahvust avaldamast.
2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli linna elanike arv 4 848 742. 2012. aasta septembris sündis viiemiljones elanik.
Peterburi keskmine õhutemperatuur ja sademete hulk kuude kaupa
Kliima.
Peterburis on parasvöötme niiske merekliima sooja suve ning mõõduka talvega. Ilmad on enamjaolt sombused. Juuli keskmine temperatuur on 18,8° C, veebruari keskmine temperatuur −5,8° C. Õhutemperatuuri absoluutne maksimum oli 2010. aasta augustis — 37,1° C, absoluutne miinimum oli 1883. aasta jaanuaris, kui õhutemperatuur langes kuni −35,9° C.
Sademetehulk on keskmiselt 662 mm aastas (395 kuni 842 mm).
Veestik.
Peterburi on esimesel kohal Venemaal ja ühel esimestest maailmas linna piiresse jäävate veealade pindala poolest. Veealad moodustavad linna pindalast umbes 10 protsenti.
Neeva voolab linna piires 32 km ulatuses ja moodustab Soome lahte suubudes delta. Jõe laius kaubasadamas on 1250 meetrit, Kolmainu silla ees 600, Lossi- ning Nikolai silla vahel 340 meetrit. Jõe sügavus on 8–24 meetrit.
Kokku on linnas 93 jõge, oja ja kanalit kogupikkusega 217,5 km, sealhulgas paarikümne kanali kogupikkus on umbes 160 km. Linna suuremateks kanaliteks on Krjukovi kanal, Gribojedovi kanal, Talvekanal, Obvodnõi kanal ja Luigekanal.
Linnas on ka sadakond järve ja tiiki.
Suur osa Peterburist asub kuni 3 meetri kõrgusel merepinnast ja on sellepärast ohustatud üleujutuste poolt. Need ei teki siis, kui Neeva jões on suurvesi, vaid kui läänetuul Soome lahe vee Neeva suudmesse kokku puhub. Suurim üleujutus toimus 19. novembril 1824, kui veetase tõusis 421 cm üle keskmise. 23. septembril 1924, kui veetase tõusis 369 cm üle keskmise, oli 70 km² linnast üle ujutatud. Kaitseks üleujutuste eest ehitatud tammide süsteemi õnnistas sisse Peterburi juurtega Vladimir Putin 2011. aasta augustis. 28. novembril 2011 hoidis kaitserajatis ära üleujutuse, mis oleks olnud linna ajaloos järjekorras 309.
Tammide süsteemi on süüdistatud ka seisva ja roiskuva vee tekkes, mis hävitab vähese olemasoleva elu Soome lahe idasosas, mis on väga suure reostuskoormuse all.
Kaitsetammide kompleks on ehitatud kümnest tammist, millede vahel on kaks laevade lüüsisõlme ja kümme vee väljalaske kohta.
Arhitektuur.
Peterburi ehitamist alustati 18. sajandi alguses Domenico Trezzini juhtimisel, kuid 18. sajandi lõpuni valitsesid Venemaad enamasti naiskeisrinnad, kelle maitse määras suuresti ka Peterburi arhitektuurilise ilme.
Sillad.
Sildade arvult on Peterburi maailma linnade seas esikohal. Arvatakse, et koos eeslinnades paiknevatega, on Peterburis umbes 620 silda. Neist 218 on jalakäijate omad. Linna piiridesse jääb 342 silda. 22 silda on avatavad laevaliikluse jaoks st ülestõstetava keskosaga.
Esimene sild üle Neeva ehitati 1850. aastal.
Üle Neeva peasängi viib üheksa silda. Aastast 1965 kuni 2004 oli linna pikimaks sillaks Aleksander Nevski sild (ilma kaldarajatisteta on pikkus 629 meetrit, koos nendega 905,7 meetrit. Silla laius on 35 m). Enne seda oli pikimaks sillaks 582-meetrine Kolmainu sild.
Aastast 2004 on linna pikimaks sillaks Bolšoi Obuhhovski sild (üldpikkus 2824 meetrit, ilma kaldrajatisteta 382 meetrit).
Kõige laiem on üle Moika viiv Sinine sild (ligi 100 meetrit lai).
Kirikud ja kloostrid.
Peterburis on 268 kogudust, millest 131 alluvad õigeusu kiriku Moskva patriarhaadile. Nende omanduses või kasutuses on 229 kirikut või muud usutalituste läbiviimiseks mõeldud hoonet. Arhitektuuriliselt silmapaistvamad on Iisaku katedraal, Kaasani katedraal, Peeter-Pauli katedraal ja Spass na Krovi kirik. Peterburis asub ka eestlaste ehitatud Peterburi Jaani kirik ning õigeusu Püha Issidori kirik.
Spordirajatised.
Peterburis asub jalgpalliklubi Peterburi Zenit kodustaadion Petrovski staadion.
Kultuur.
Peterburi nimetatakse Venemaa kultuuripealinnaks. Linnas asub üle 100 kõrgkooli, 105 muuseumi ja umbes 100 teatrit.
Transport.
1955. aastal tööd alustanud Peterburi metrool on 5 liini kogupikkusega 112,54 km ja 65 jaama.
Peterburi teenindab samuti Pulkovo rahvusvaheline lennujaam ja kolm väiksemat lennujaama äärelinnades. 2007. aasta seisuga on see Venemaa neljas toimekaim lennujaam.
Peterburis on viis raudteejaama: Balti jaam, Laadoga vaksal, Moskva vaksal, Soome vaksal ja Vitebski vaksal.
Eellugu.
Ajalooliselt jäi Neeva jõe ümbrus Ingerimaa koosseisu. Eelajaloolise aja lõpus kulges siit aga viikingite kaubatee "varjaagide juurest kreeklaste juurde".
12. sajandi teisel poolel püüdsid seda ala enda valdusesse saada rootslased. 15. juulil 1240 toimus Ižora jõe Neevasse suubumise koha läheduses Neeva lahing. Lahingu käigus purustas novgorodlaste poolt Suzdalist kutsutud Novgorodi vürst Aleksandr Jaroslavitš Rootsi väed ja sai siit endale hüüdnime Aleksander Nevski.
Peterburi linna kohal, Ohta jõe suudmes, asus 1300. aastal rootslaste poolt ehitatud Landskrona kindlus, mille eluiga polnud kuigi pikk. Laadoga järve ääres Neeva lähtes ehitasid 1301. aastal novgorodlased Orešeki kindluse.
Ingerimaa kubermanguna.
Pärast Liivi sõja kaotust loovutas Moskva tsaaririigi tsaar Ivan Julm 1583. aastal Pljussa vaherahuga Ingerimaa ja Karjalas (Käkisalmi lääni ehk Kexholm), Moskva tsaaririik aga säilitas Neeva jõe suudmeala.
Aastatel 1610–1613 toimunud Venemaa pärilussõja tulemusena, milles osalesid Moskva tsaaririigi troonikandidaatidena Rzeczpospolita ja Rootsi Kuningriik ning Romanovite dünastia, kaotas tsaar Mihhail I Fjodorovitš ja Moskva tsaaririik Ingerimaa uuesti Rootsile ja kuningas Gustav II Adolfile. 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga, said Rootsi Kuningriigi valdusesse tulevase Peterburi linna alused maa-alad. Pärast rahulepingu sõlmimist nimetati Orešeki kindlus ümber Nöteborgiks.
Endise Landskrona kindluse kohale rajati Rootsi Kuningriigi Ingerimaa kubermangu kuberneri juhtimisel "Nyeni" linnus ja linn, (linnaõigus alates 1642. aastast). Ingerimaa kubermangu keskuseks oli Narva linn, kus asus ka Ingerimaa kuberner või asehaldur. Maad kuulusid Rootsile kogu 17. sajandi.
Ingeri- ja Peterburi kubermanguna.
Aastal 1689 tuli Venemaal võimule Peeter I (pärast poolvenna Ivan V surma 1696. aastal sai temast Venemaa ainuvalitseja). Peeter I nõudis Rootsilt Ingerimaa tagasisaamist. Aastal 1700 alustas Venemaa Rootsi vastu sõda (tuntud Põhjasõja nime all). 11. oktoobril 1702 vallutasid venelased Nöteborgi, nimetades selle võtmelinnuseks Schlüsselburgiks. Põhjasõja lõppedes vallutas Venemaa Ingerimaa ja taastas Venemaa väljapääsu Läänemerele.
Linna asutamine.
Linna asutas Vene tsaar Peeter I 27. mail (vkj. 16. mail) 1703 pärast Ingeri vallutamist Rootsilt Põhjasõjas.
Üldlevinud legendi kohaselt olevat Peeter I sel päeval läinud koos saatjatega Jänesesaarele, võtnud kätte labida, lõiganud välja kaks rida mättaid, paigutanud need ristikujuliselt saare keskele ning andnud käsu ehitustööde alustamiseks.
Et linna ehitamine algas sõja ajal, siis esimene ehitis oli muldkindlus, praegune Peeter-Pauli kindlus. See rajati Zajatšji saarele (eesti Jänesesaarele) Neeva parema kalda lähedale mõne kilomeetri kaugusele merest. Kindlus ehitati algselt mullast ja puidust, kuid juba 1706. aastal asuti ehitama kivikindlust. Ehitustööde juhatajaks oli Peeter I lähedane kaaskondlane Aleksandr Menšikov, kes määrati ka Ingerimaa kubermangu (alates 1710. aastast Peterburi kubermang) kindralkuberneriks.
Kuna Peterburi rajati suhteliselt soisele alale, siis soo kuivendati suure hulga kraavide abil, nii et Peterburi on nimetatud ka Põhjamaade Veneetsiaks. Pinnast kergitati: tükk aega pidi igaüks, kes Peterburi saabub, kaasa võtma kive või palke. Peaaegu kogu töö tegid talupojad ja Rootsi sõjavangid. Ühe hinnangu järgi suri ehitusel 40 000 inimest.
Peeter I kavatses uue pealinna südameks teha Vassili saare (Neeva delta suurim), kuid saarele oli raske ligi pääseda. Linna keskmeks kujunes hoopis Admiraliteedihoone ümbrus. Admiraliteet oli laevaehitustehas, mida Peeter-Pauli kindluse lähedale ehitama hakati.
1703/1704. aasta talvel alustati ka Peterburi läänekülje merepoolsete kaitserajatiste ehitamist Kotlini saarel, millest hiljem arenes Kroonlinna kindlus.
Esimene inimene, kes Peterburi maja ehitas, oli Balti sõjalaevastiku ülem Cornelius Cruys.


Iraagi lipp.
Iraagi lipp on Iraagi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Praegune Iraagi riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 2008. aasta jaanuaris ajutise kompromissvariandina. Varasem, 28. juunil 2004 kasutusele võetud lipp oli panaraabia värvides puna-valge-must horisontaalsete väljadega trikoloor, mille valgele väljale oli paigutatud kolm rohelist viisnurkset tähte. Tähtede vahel oli araabiakeelne tekst "allah akbar" ehk "jumal on suur". Jaanuaris 2008 eemaldati viisnurgad.
Punane (PMS 186C) sümboliseerib julgust, valge õilsust, must islami võitu ja roheline (PMS 347C) islami usku.
Iraagi ajaloolised lipud.
Aastatel 1922 - 1924 oli Iraagi lipuks horisontaalväljadega, must-valge-roheline kangas, mille vardapoolses osas oli punane Hašmiidide kolmnurk. Lipp, mis oli peaaegu täpne Jordaania lipu koopia (puudus vaid punasel kolmnurgal olev seitsmeharuline täht) võeti kasutusele 23. augustil 1921 ning selle proportsioonid olid 1:2.
1924. aastal muudeti lippu, vargdapoolses osas oleval punasel kolmnurgal lõigati tipp ning sellele lisati kaks seitsmeharulist valget tähte üksteise alla.
1958. aastal kukutati kuningas ja kuulutati välja vabariik. Uueks lipuks võeti must-valge-roheline vertikaalsete väljadega lipp, mille keskel oli suur kaheksaharuline täht, mis on Babüloonia päikesejumala sümbol. Tähe harud olid punased ja selle keskel olev kollane sõõr oli eraldatud valge äärisega.
Aastatel 1963 - 2004 kasutusel olnud lipp (kasutusele võetud 31. juulil 1963) sarnanes praeguse lipuga, sellel olid islami värvideks peetud ja araabia maade lippudel laialdaselt kasutatavad punane üleval ja must riba all, keskel valgel taustal kolm rohelist viisnurgaks nimetatavat tähekest. 13. jaanuaril 1991, Kuveidi vallutamise ajal lisas Saddam Hussein valgele osale sõnad "allah akbar" ehk "jumal on suur", mis on ka praegusel lipul veidi muudetud kujul.
Peale seda, kui 2003. aastal Ameerika Ühendriigid koos liitlastega Iraagi vallutasid, mõeldi välja ka uus lipp. See erines täiesti varasematest panaraabia traditsioone järginud lippudest. Uue lipu valge põhi sümboliseeris rahu ja kaks sinist triipu Tigrise ja Eufrati jõgesid ning nende vahel olev kollane triip kurdi vähemust. Poolkuu viitas islamile. Lipp oli kasutusel väga lühikest aega 26. aprillist kuni 28. juunini 2004. Lippu ei kiidetud iraaklaste poolt heaks ning kasutusele võeti uuesti endine lipp veidi muudetud kujul.


Kesk-Aafrika Vabariik.
Kesk-Aafrika Vabariik on merepiirita riik Aafrika mandri keskosas. Riik piirneb põhjas Tšaadiga, idas Sudaani ja Lõuna-Sudaaniga, lõunas Kongo Demokraatliku vabariigi ja Kongoga ning läänes Kameruniga.
Haldusjaotus.
Suuremad linnad on Bangui, Bimbo, Mbaïki ja Berbérati.
Suuremad rahvusrühmad on gbajad, bandad ja mandžad. Enamik inimestest tegeleb põllumajandusega.
Rahvastik.
Iseseisvumisest on rahvaarv peaaegu neljakordistunud. 1960. aastal elas riigis 1 232 000 elanikku ja 2009. aastal 4 422 000.
Keskmine eluiga on 49,68 aastat (meestel 48,45 ja naistel 50,95 aastat; 2010. aasta hinnang). Rahvastiku keskmine vanus on 19,1 aastat..
ÜRO hinnangul on 11% 15- kuni 49-aastastest HIV-positiivsed. 2007. aastal suri hinnanguliselt 11 000 inimest HIV-i või AIDSi.
Majandus.
Kesk-Aafrika Vabariigi elanike arv (1961–2003) tuhandetes
Kesk-Aafrika Vabariigis on 2007. aasta seisuga 1,926 miljonit tööjõulist. 2001. aasta seisuga on töötus 8%.
Eksport.
Kesk-Aafrika Vabariigi tähtsaimad ekspordipartnerid on Belgia (32,57%), Hiina (10,49%), Indoneesia (10,36%), Maroko (10,24%), Kongo DV (6,87%), Prantsusmaa (5,79%) (2009).
Import.
Kesk-Aafrika Vabariik tähtsaimad impordipartnerid on Lõuna-Korea (19,29%), Prantsusmaa 11,95%, Ameerika Ühendriigid (7,78%), Kamerun (7,39%), Holland (6,77%) (2009).


Kiribati.
Kiribati on saareriik Vaikses ookeanis, mis asub mõlemal pool ekvaatorit.
Kiribati territoorium ulatub ida-lääne suunas 4835 km (kaugus linnulennul läänepoolseimast Banaba saarest idapoolseima Millenniumi atollini) ja põhja-lõuna suunas 1973 km (Terainast (Washington Island) põhjas Flinti saareni lõunas) hõlmates umbes 5,2 miljonit km² merd.
Kiribati koosneb 33 atollist. Kolm suuremat saarterühma on (läänest itta) Kiribati saared, Fööniksisaared ja Line'i saared.
Kuni 1979. aastani kandsid saared nime Gilberti saared.


Komoorid.
Komoorid on saareriik India ookeanis Mosambiigi väina põhjaosas.
Riigi ametlik nimi on Komoori Liit. Aastani 2002 oli ametlik nimi Komoori Islamiliitvabariik.
Liidu moodustavad kolm suuremat saart: Ngazidja, Mwali ja Ndzwani. Neljas Komoori saarestiku saar, Mayotte kuulub Prantsusmaale.
1997. aastal puhkenud rahutustes lõid Mwali ja Ndzwani Komooridest lahku ja tahtsid uuesti Prantsusmaa asumaaks saada. Prantsusmaa vastuseisu tõttu kuulutasid mõlemad saared end iseseisvaks. 2000. aastal saavutati kokkulepe Komooride ühtsuse säilitamiseks. Kõigil kolmel saarel on ulatuslik autonoomia ja oma sümbolid.
Komoorid on üks maailma vaesemaid riike.
Komooride-Eesti suhted.
30. novembril 2010 kirjutasid Eesti peaminister Andrus Ansip ja Komooride välisminister Fahmi Said Ibrahim Liibüa pealinnas Tripolis alla diplomaatiliste suhete sõlmimise lepingule kahe riigi vahel.


Kongo Demokraatlik Vabariik.
Kongo Demokraatlik Vabariik on riik Kesk-Aafrikas. 1908–1960 kandis nime Belgia Kongo, 1971–1997 Zaire (eesti keeles ka Sair). Kongo DV piirneb Kongo Vabariigi, Kesk-Aafrika Vabariigi, Lõuna-Sudaani, Uganda, Rwanda, Burundi, Tansaania, Sambia ja Angolaga.
Ajalugu.
Kongo alal asunud Kongo kuningriik tegeles aktiivse orjakaubandusega portugallastega.
Kongo territooriumi uuris esimese eurooplasena Henry Morton Stanley. Berliini konverentsil 1885. aastal tunnistati Kongo Belgia kuninga Léopold II eraomandiks (Kongo Riik). Tema valitsuse all toimus Kongos genotsiid, mille käigus tapeti 3–10 miljonit inimest. 1908. aastal, kui Kongos toime pandud metsikused olid paljastatud, võttis Belgia valitsus Kongo enda haldusesse ja Kongost sai Belgia asumaa.
1960. aastal sai Kongo iseseisvaks. 24. novembril 1965 tegi Mobutu riigipöörde ja hakkas ise valitsema. 17. mail 1997 kukutati ta Laurent Kabila poolt, kes aga 18. jaanuaril 2001 mõrvati tema enda ihukaitsjate poolt. Uueks presidendiks sai tema poeg Joseph Kabila.
Rahvastik.
Kongo DV-s elab üle 200 etnilise rühma, suuremad neist on lubad 18%, kongod 16,1%, mongod 13,5%, ruandad 10,3%, asanded 6,1%, bangid ja ngaled 5,8%.
94% elanikest on kristlased, peamiselt roomakatoliiklased (55%).
Majandus.
Kuigi riigil on ühed Aafrika suurimad maavarade varud, on Kongo DV üks maailma vaesemaid riike. Selle põhjuseks on Mobutu oskamatu majanduspoliitika ja raha kokkuajamine, halb majandamine, korruptsioon ja aastakümnetepikkused relvakokkupõrked. 1990ndate alguses kukkus majandus kokku. Riigis valitses hüperinflatsioon (1994. aastal 7400 %), välisvõlg tõusis rohkem kui 10 miljardi euroni.
Maailmapanga igaaastase "Doing Business" raporti kohaselt on Kongo DV halvim riik äri alustamiseks.
Peamised kaubanduspartnerid on Hiina, Belgia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Tšiili, USA, Saksamaa ja India.
Välislingid.
Kongo Demokraatlik Vabariik


Kongo Vabariik.
Kongo Vabariik (ka "Kongo-Brazzaville", "Brazzaville'i Kongo") on riik Aafrikas. Piirneb edelas Atlandi ookeaniga, lõunas ja idas Kongo Demokraatliku Vabariigiga, põhjas Kesk-Aafrika Vabariigiga, loodes Kameruniga ja idas Gaboniga.
Haldusjaotus.
Kongo Vabariik jaguneb 9 piirkonnaks (Bouenza, Cuvette, Kouilou, Lékoumou, Likouala, Lääne-Cuvette
Niari, Plateaux, Pool, Sangha) ja pealinnaks.


Kuveit.
Kuveit on riik Pärsia lahe looderannikul. Piirneb Saudi Araabia ja Iraagiga.


Küpros.
Küprose Vabariik on saareriik Vahemere idaosas. Asub lõunapool Türgist, põhjapool Egiptusest ja Kreekast kagu suunas. Loodusgeograafiliselt kuulub Aasiasse.
Küpros on suuruselt kolmas saar Vahemeres ja üks suurimaid turismi sihtpunkte. Küpros saavutas iseseisvuse 1960. aastal. 1974. aastal toimus Küprosel riigipööre, peale mida tõi Türgi Küprosele oma väed. Vaenupooli lahutama toodi ÜRO rahutagamisjõud (UNICYP), mis tegutseb riigis siiani. Novembris 1983 kuulutati ühel kolmandikust saarel välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik. Ülejäänud saarel toimib 1974. aastast rahvusvaheliselt tunnustatud Küprose Vabariik.
Kliima.
Kliima on vahemereline – mahedate, niiskete talvede (10–13 °C) ja palavate, kuivade suvedega (26–29 °C).
Pinnamood.
Küprose edelaosas Trodose massiivil asub saare kõrgeim tipp Olümpos (1952 m). Põhjas asuvad Kyrenia mäed, mille kõrgeim tipp on Kyparissovouno (1024 m). Saare keskosas laiub Mesaoría tasandik.
Küprosel puuduvad aastaringselt voolavad jõed; on vaid mõned allikad ja ojad.
Taimestik.
17% saarest on kaetud metsadega. Taimestik koosneb umbes 1800 liigist, alamliigist ja teisendist; neist umbes 140 on Küprosel endeemid.
Loomastik.
Küprosel elutseb 365 linnuliiki; pesitsevad nendest vaid 115.
Loodusvarad.
Küprose loodusvaradeks on vask, kips, puit, marmor, bentoniit ja pigmentmullad; ühtegi neist ei leidu aga märkimisväärses koguses. Küprose veevarud on napid.
Etniline koosseis.
Saare elanikud, kes polnud ei kreeklased ega türklased, pidid 1960. aasta Konstitutsiooni kohaselt valima, kas kuuluvad saare kreeklaste või türklaste kogukonda.
Keeled.
Riigi ametlikud keeled on kreeka ja türgi keel. Laialdaselt kasutatakse ka inglise keelt.
Religioon.
Küprose kreeklased on põhiosas kristlased ja kuuluvad Küprose Autokefaalse Kreeka Õigeusu Kiriku koosseisu. Armeenlased kuuluvad Armeenia Apostlikku Kirikusse. 1% saare elanikest on katoliiklased ja 1% maroniidid. Küprose türklased on moslemid (sunniidid).
Haldusjaotus.
Küprose territoorium on jaotud kuueks ringkonnaks: Nikosia ringkond, Famagusta ringkond, Kyrenia ringkond, Larnaca ringkond, Limassoli ringkond ja Paphose ringkond.
Majandus.
Rahaühik on alates 2008. aastast euro, enne seda oli see nael (CYP). 29. aprillil 2005 liitus Küprose nael vahetuskursimehhanismiga ERM II. Peeti kinni naela keskmise kursi standardsest fluktuatsioonist pluss-miinus 15%.
Vaatamata Küprose poliitilistele porbleemidele on turumajandus teinud alates 1974. aastast saarel märgatavaid edusamme. Majanduslik suunitlus on pöördunud põllumajanduselt teenuste ja kergetööstuse poole. Küpros on ka populaarne turismiriik.
2000.–2005. aasta keskmine majanduskasv on 3,4%, sama perioodi keskmine inflatsioon 3,1% ja töötus 3,3 %.
Põhilisteks impordiartikliteks on toormaterjalid, tarbekaubad, transpordivahendid ja kütus. Peamisteks ekspordiartikliteks on rõivad, jalatsid, farmaatsiatooted, tsement, sigaretid, mööbel, vein, kartulid ja tsitrusviljad.


Lesotho.
Lesotho on merepiirita riik Lõuna-Aafrikas Draakonimägede lõunaosas, kuningriik. Ta on enklaavina ümbritsetud Lõuna-Aafrika Vabariigi territooriumist.
1884–1966 oli Lesotho Basuutomaa (Basutoland) nime all Suurbritannia protektoraat.


Libeeria.
Libeeria Vabariik on riik Aafrika läänerannikul. Libeeria naaberriikideks on Sierra Leone, Guinea ja Elevandiluurannik.
Ajalugu.
Libeeria rajasid 19. sajandi alguses Ameerikast ümberasunud vabastatud orjad. Riik kuulutati iseseisvaks 26. juulil 1847. Orjade järeltulijad hoidsid võimu pikka aega enda käes, põliselanikud said hääleõiguse alles 1960ndatel. Aastal 1980 toimunud riigipöördega haarasid võimu põliselanikud Samuel K. Doe juhtimisel.
Libeerias oli aastatel 1989–1996 ja 1999–2003 kodusõda.
Aastal 2003 valiti presidendiks Charles Ghankay Taylor, kuid kodusõda jätkus peagi pärast Taylori võimuleasumist. Sõja lõpetas alles ÜRO vägede sekkumine ja Taylori loobumine presidendiametist.
8. novembril 2005 toimunud presidendivalimistel valiti presidendiks Ellen Johnson-Sirleaf, kellest sai esimene Aafrika naine, kes on valitud presidendiks.


Liibanon.
Liibanon on riik Lähis-Idas. Asub Vahemere idarannikul. Piirneb põhjast ja idast Süüriaga, lõunast Iisraeliga.
Liibanoni elanikest on 57% muhameedlased (35% šiiidid ja 22% sunniidid), 36% kristlased ja 7% druusid (2001).
1975–1990 peeti riigis kodusõda, millesse sekkusid nii Iisrael kui ka Süüria.
Haldusjaotus.
Liibanon on jaotatud 6 kubernerkonnaks, mis omakorda jagunevad 25 piirkonnaks.
Kubernerkonnad.
Liibanoni pealinn on Beirut, kus elab ligikaudu 1,8 miljonit inimest.
Teised suuremad linnad on Tripoli, Şūr, Jūniyah, Şaydā, Zaḩlah. Liibanonis asub ka Jubayl (Byblos), mis mõne allika väitel on maailma vanim linn üldse. Kunagine suur kaubalinn Byblos on tänapäeval kuurortlinn ja väga populaarne turismimagnet.
Poliitika.
Liibanoni Jõudude partei on üks suurimaid poliitilisi parteisid Liibanoni kristlikus ühiskonnas. Partei on loodud Bachir Gemayeli poolt Liibanoni kodusõja alguses 1970ndate keskpaigas, ajal mil sõjaline vastupanuliikumine koondas enda alla erinevaid armee üksusi. Bachir Geyamel sai Liibanoni presidendiks pärast 1982.aasta valimisi ning mõrvati Süüria režiimi poolt kõigest kolm nädalat pärast tema ametisse nimetamist. Samir Geagea sai partei juhiks 1986.aastal. Ta käivitas reorganiseerumise nii organisatsioonilisel kui ühiskondliku heaolu tasandil. Aastal 1989 toetas Geagea avalikult Taefi kokkuleppe lõppu pärast 15 aastast kodusõda, mille tulemusel kaotas elu u.130 000 Liibanoni elanikku. Hoolimata sellest, et Liibanoni Jõud vähendasid sõjalist mõjuvõimu, oponeeris Samir Geagea Süüria okupatsiooni, mis jäi kestma pärast Taefi kokkuleppet. Süüria võimule vastutöötamine tõi kaasa partei keelustamise ja likvideerimise ning selle eestvedaja vangistamise 1994ndal aastal. Aastal 2005 vallandus Seedri revolutsioon seoses peaminister Rafic Hariri mõrvamisega, misjärel Süüria sõjalised üksused sunniti jõuga taganema Liibanonist. Samir Geagea vabastati 11 aastat ja 3 kuud kestnud vangistusest ja Liibanoni Jõudude partei taastati. Täna on partei koosseisus 8 Liibanoni parlamendi liiget ning alates 2005 aastast on omatud Justiits,-Kultuuri,-Keskkonna ja Turismiministeeriumide portfelle.
Liibanoni Jõudude partei loodi ühiskonda piinavate ja piiravate sündmuste tulemusel Liibanonis 1970ndate keskel, kui Liibanoni ühiskond tundis vajadust omariikliku kaitse järele, mida ähvardasid sise-ja välisohud.
Need ohud olid võimendatud faktist, et valitsus koos infrastruktuuriga tõestasid oma jõuetust seoses Palestiina sõjaliste jõudude kohalolekuga riigi territooriumil, mis ohustas otseselt Liibanoni suveräänsust ja iseseisvust.
Bachir Gemayel lõi Liibanoni Jõudude partei 1976. aastal. Ta organiseeris võimukaadrid ja sätestas need etendama paralleelrolli ühiskonnas, et kaitsta olulisi ja keeruka infrastruktuuriga asutusi, mis teenivad ühiskonda poliitiliselt, majanduslikult ja ühiskondlikult. Ta jätkas jõudude organiseerimist ja suurendamist selles valdkonnas hetkeni, mil ta valiti Liibanoni presidendiks 1982. Lühikest aega pärast ametisse ennistamist, 14.septembril 1982, ta mõrvati.
1. Liibanoni iseseisvuse kaitse, vabaduse, suveräänsuse ja julgeoleku tagamine võrdselt kõikidele kodanikele, et säilitada selgus identiteedist koos rahvusvaheliselt tunnustad piiriga.
2. Liibanoni valitsuse loomine kindlale vundamendile, et tagada tõene ja tasakaalustatud poliitiline maastik ja tagasiulatuv õigus mitmekülgsusele, mis iseloomustab Liibanoni ühiskonda.
3. Demokraatliku süsteemi loomise kohustus, kus olulisel kohal on vabadus ning inimõigused, mille alusel omavad kõik kodanikud kaitsegarantiid.
Pärast „Taefi kokkuleppeid“ leidis Liibanoni Jõudude partei ennast olukorrast, kus tuli kokku puutuda ohtliku kõrvalepõikega seoses kokkuleppe tingimuste ülesehitamisega, mil Süüria režiim võttis üle Liibanoni progressi. Antud stsenaarium avaldus tulemusena poliitilisel areenil, mille põhjustasid kaks faktorit: rahvusvahelised/regionaalsed jõud, mis olid seotud Süüria režiimiga ning Süüria-ülesest Liibanonist keeldumine, et kaitsta ja jääda kindlaks „Taefi kokkulepetele“.
1994-2005: Rahuliku vastupanu aastad vägivaldse Süüria okupatsiooni vastu
Liibanoni Jõudude partei ei tunnistanud Süüria okupatsioonilist seisundit ning kasutas igat demokraatlikku kanalit, et saavutada oma poliitiline eesmärk ühelt poolt ning et ennetada Süüria jõulist Liibanoni hõivamist enda koosseisu teiselt poolt. Selle tulemusena rakendas Süüria-ülene võim süüdistuse ja vastupanu kampaania Liibanoni Jõudude partei vastu, alustades partei keelustamisega avalikult 23.märtsil 1994 ning arreteerides seadusevastaselt selle juhi Dr.Samir Geagea 21.aprillil samal aastal. Illegaalsete arreteerimiste laine algas koheselt pärast seda ja jätkus missiooni näol, et tabada Liibanoni Jõudude partei kaadrid ja sajad selle ühenduse liikmed. Valitsus konfiskeeris kõik varad ja varustuse, mis oli Liibanoni Jõudude partei omanduses ja võttis üle partei poolt hallatavate sotsiaalsete, hariduslike ja meedia institutsioonide juhtimise.
Dr. Geagea määrati üksikvangistusse, kus õigused välismaailmaga suhtlemiseks olid väga karmilt piiritletud. Ta veetis 11 aastat väikeses kongis, kust puudus päevavalgus, kuna see asus kaitseministeeriumis maa all kolmandal korrusel. Tema naine Sethrida Geagea võttis partei juhtohjad üle ajal, mil valitses üleüldine võimuvõitlus ja vastupanu süüdistuste, arreteerimiste ja hirmutamise vastu.
Inimõiguste grupeeringud ja organisatsioonid, sealhulgas ka Amnesty International, mõistsid hukka protsessi õigusvastasuse, mis oli viinud vangistamisteni ja raskete õigusrikkumisteni poliitilistel põhjustel. Vaieldavad sündmused andsid Süüria poolt kontrollitavale valitsusele ettekäände Geagea vangistamiseks ning süüria-vastase partei keelustamiseks.
Aastatel 1994-2005, mil Liibanoni Jõudude partei oli keelatud ühendus ning tal ei olnud õigusi teha koostööd poliitilisel tasandil ja kogunemine oli ametlikult keelatud olnud alates süüria-ülesest valitsuse ennistamise hetkest. Lisaks sellele vangistati sajad toetajad ning mitmed neist hukkusid piinamise tagajärjel.
Süüria-ülese valitsuse rõhumine, inimeste vangistamine ning kinnivõtmine ja hiljem Liibanoni Jõudude partei juhtide tapmine oli sündmuste jada, mis kutsututi esile selleks, et vaigistada rahumeelset vastupanu ja järjekindlad nõudmised vabaduse, suveräänsuse ja iseseisvuse taastamiseks. Kogu Liibanoni Jõudude dünaamilisus koos poliitiliste tegevustega kontsentreerus sellele, et murda vaikus ning osutada vastupanu Süüria režiimile ning nende agentidele.
2012 – „Liibanoni Jõudude partei“ ennistamine esimeseks demokraatlikuks parteiks regioonis
28.juunil 2011 lõi Liibanoni Jõudude liider Dr.Geagea sisepoliitilise organisatsiooni partei sõsarüksusena tseremoonia raames, mis leidis aset Liibanoni Jõudude peakorteris Meerab’is, täiendades et see andis naistele partei siseselt rohkem otsustusõigust. Sisepoliitilised regulatsioonid, mis nõudsid 5-aastast ettevalmistust ja kirjutisi erikomisjoni poolt, võeti arutlusele ja tunnustati 100 liikmelise juhtkonna poolt.
Liibanoni Jõudude partei on hiljem kinnitanud üldassamblee kaudu partei manifesti pärast seda, kui oli tutvustanud selle vaateid 155le erinevale tsiviilühiskonna esindajale, laia intellektuaalse pagasiga inimestele, kultuuri, religiooni ja meedia valdkondadest kõikidest Liibanoni kogukondadest. Need andmed kinnitati hiljuti partei juhtide palvel, manifesti koopia on saadetud üldassambleele ja partei eestseisusele, et kaasata nende kommentaarid üldkorraldusse, et partei manifest sisaldaks erinevaid aspekte partei laiahaardelisest tööst. See on ilmselgelt ajalooline hetk Liibanoni Jõudude parteile ning tema liidrile Dr. Samir Geageale, kes on muutnud Liibanoni jõud esimeseks demokraatlikuks parteiks terves regioonis. Geagea arvestab, et Liibanoni elanikel on meeleheitlik vajadus demokraatlike parteide järele, millest on saanud tõsine kohustus.
Olulised lõigud põhikirjas, mis on seotud partei juhi valimistega on lisatud artikliga nr.101, mis sätestab, et president ja eestseisus valitakse otse Liibanoni Jõudude poolt. Geagea kohaselt muudab partei kongress Liibanoni jõud tugevaks ja demokraatlikuks institutsiooniks, mis järgib terviklikke protsesse, et kesta jätkusuutlikult ka tulevikus.
Liibanoni Jõudude partei koos juhtkonnaga keskendub dialoogile nii erakondlikul kui ka ühiskondlikul tasandil, mille sisuks on vabaduse tagamine. Kõik juhatuse liikmed on samuti inspireeritud vaatamaks tulevikku, et arendada partei demokraatlikku selgroogu edasi ning luua parteipõhised demokraatlikud printsiibid: inimesed, vabadus ja Liibanon.
Liibanoni Jõudude partei koos 14.märtsi koostööpartneriga valitsuse koalitsioonis
2005.aasta tõi Liibanoni muudatuste tuuled. Pärast „Seedrite Revolutsiooni“ 14.märtsil 2005, kogunes süüria-vastane rahvamass Beirutis, mille suurus oli üle ühe miljoni, et seista Süüria sõjaliste jõudude riigist lahkumise eest ja nõuda Süüria agressiivse sekkumise lõpetamist Liibanoni poliitilistesse afääridesse.
Revolutsioon aga oli ilmselge tõestus, et see on esimene samm „Araabia kevade“ suunas, mis saavutas ka peamise eesmärgi, mille tagajärjel Süüria lõpetas 13 aastase okupatsiooni Liibanonis.
1. Vähendada Süüria ja Iraani sekkumist Liibanoni siseasjadesse.
2. Ennetada Hezbollahi tegevust Süüria poliitilise süsteemi ülevõtmise osas relvastatud jõudude kaudu.
3. Luua rahvusvaheline tõekomisjon ning leida vastus Rafic el Hariri mõrvamise ning kõikide kuritegude kohta, mis leidsid aset enne ja pärast seda.
14.märtsi koalitsioon võitis 2009.aasta parlamentaarsed valimised ning on hetkel ette valmistamas kampaaniat 2013.aasta valimisteks. Liibanoni Jõudude president Samir Geagea pooldas Süüria proteste Assadi võimu vastu oma kõnes 14.02.2012 Hariri 7nda surmaaastapäeva mälestusüritusel. Ta avaldas samuti toetust Araabia kevade revolutsioonile, mis on demokraatia ja vabaduse püüdlus.
Rahvastik.
95% elanikest on araablased, 4% armeenlased ja 1% muud rahvad. Paljud liibanonlased, eriti kristlased, ei pea ennast araablasteks, nimetades end pigem foiniiklaste ja kaananlaste järeltulijateks. Nende elustiil on euroopalik ning ka välimuselt, kommetelt ja olemuselt on nad pigem eurooplaste kui araablaste moodi.
Kuigi emakeel on araabia keel, on paljude perede kodune keel hoopis prantsuse keel. Inglise keel on samuti laialt levinud.
Majandus.
Liibanoni majandus põhineb teenindussektoril. Isegi esimese kodusõja ajal tunti Liibanoni pankureid kui regiooni osavamaid, kellest paljud ka mujal maailmas tuntust kogunud. Teiseks oluliseks majanduse alustalaks on turism, mis on pärast 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konfliktist tingitud langust jälle kasvab. Pakub ju Liibanon enam kui kõike ühele reisihuvilisele: suusakuurorte, väga ilusaid liivarandu, araabia ja euroopa täielikku ühendkontrasti, ühte hinnatumat vahemere kööki. Veel tegeldakse transiidi, tsitruseliste kasvatamise, veini tootmise ja teemandite lihvimisega. Liibanonil on väga suured kullavarud ja ta on suur kapitalimahutaja teiste riikide ettevõtetes. Probleemiks on tööjõu suur lahkumine teistesse riikidesse. Valitsus teeb maksukärpeid kohalikele ja ka välisettevõtjatele, kes kohalikku tööjõudu rakendavad. Kuid isegi sellises olukorras tuuakse tööjõudu sisse nii Kagu-Aasiast kui Aafrikast, kes küll raskema töö peale pandud.
Liibanoni päritolu tuntud inimeste seas on Salma Hayek, Tony Shalhoub (Monk), Paul Anka, Yasmine Bleeth, Frank Zappa, Carlos Helou, Jack Hanna, Shannon Elizabeth jne.


Liibüa.
Liibüa on riik Põhja-Aafrikas Vahemere lõunarannikul ja Sahara põhjaosas. Piirneb Tuneesia, Alžeeria, Nigeri, Tšaadi, Sudaani ja Egiptusega.
Riik.
Liibüas toimus 2011. aastal kodusõda, mille käigus kukutati pikaajalise riigijuhi Mu‘ammar al-Qadhdhāfī sisse seatud riigikord. 2011. aasta 27. augusti seisuga olid 57 riiki ja Araabia Liiga tunnustanud riigivõimuna Qadhdhāfīle vastanduvat Rahvuslikku Üleminekunõukogu. 20. oktoober 2011 tabati al-Qadhdhāfī tema sünnilinnas Surtis ja hukati.
Kodusõja ajal moodustatud Rahvusliku Üleminekunõukogu juht andis võimu üle 7. juulil 2012 valitud 200-liikmelise Rahvuskongressi esimehele Muḩammad Yūsuf al-Maqariyafile 9. augustil 2012.
Senine riigikord.
Qadhdhāfī Liibüa oli unitaarne riik. Vastavalt 1977. aasta põhiseadusliku dekreedi kohaselt kuulusid seadusandlik ja täidesaatev võim Üldisele Rahvakongressile, mille alatine organ oli viieliikmeline Sekretariaat. Täidesaatva võimu organ oli Kõrgem Rahvakomitee. Tegelikult kuulus kõrgeim võim viieliikmelisele juhtkonnale.
Rahvastik.
Ligi 84% rahvastikust on araablased. Oaasides elab berbereid, kõrbealadel umbes 15000 tuareegi. Naftatööstuse arengu tõttu on sisse rännanud umbes 400000 inimest mujalt araabia aladelt. Eurooplastest elab Liibüas enim itaallasi ja kreeklasi.
90% rahvastikust elab riigi põhjaosas Vahemere rannikul.
Elanikest 78% elavad linnades. Suurimad linnad on Tripoli, Banghāzī ja Al-Bayḑā’.
Mediaanvanus on hinnanguliselt 24,5 aastat. Kirjaoskuse määr 2003. aasta seisuga 82,6%, naiste kirjaoskus 72%.
Loodus.
Suurem osa Liibüa territooriumist on 200–600 m kõrgune lavamaa, mida liigestavad suured madalikud. Kõrbed, poolkõrbed ja kuivstepid katavad ligikaudu 98% riigi pindalast. Taimkatet leidub vaid Vahemere rannikul loode- ja kirdeosas.
Kuu keskmine õhutemperatuur on juulis 26–29 kraadi, jaanuaris 11–13 kraadi.
Liibüa kõrbetes on kohti, kus aastaid ei saja. Sademeterohkeim piirkond on riigi kirdeosa.
Püsiva vooluga jõgesid ei ole. Põhjavee varu on suur.
Majandus.
Naftasektor annab Liibüale 95% ekspordituludest, 80% valitsuse tuludest ning 25% SKT-st. SKT elaniku kohta on üks Aafrika kõrgemaid (2010. aasta hinnangul 13 800 USA dollarit). Ühiskonna madalamate kihtideni jõuab sellest aga väike osa. Põllumajandusolud on viletsad, mistõttu Liibüa impordib kolmveerandi oma toidust.
2011. aasta algul oli Liibüa maailma riikidest 17. naftatootja, Aafrika riikidest aga kolmas. Liibüa naftatoodang moodustas umbes 2% maailma tarbimisest. Umbes 85% naftatoodangust müüdi Euroopasse.
Liibüa naftatoodang, mis on küündinud kuni 1,6 miljoni barrelini päevas, kuivas 2011. aastal puhkenud kodusõja tõttu kokku vähem kui 100 000 barrelile päeva. Asjatundjate arvates võtab tootmise viimine taas vähemalt miljoni barrelini päevas aasta või mitu aega.
Liibüa taotleb alates 2004. aastast Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmestaatust


Luksemburg.
Luksemburg on merepiirita väikeriik Kesk-Euroopas. Teda ümbritsevad Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa.
Majandus.
Luksemburg liitus eurotsooniga 1999. aastal ja euro võeti kasutusele 2002. aastal.
Luksemburgis on Liechtensteini ja Qatari järel maailma kõrgeim SKP elaniku kohta.
2011. aastal oli töötus 6%.
Eksport.
Luksemburgi tähtsaimad ekspordipartnerid olid 2010. aastal Saksamaa 22,3%, Prantsusmaa 15,5%, Belgia 12,1%, Suurbritannia 9,2%, Itaalia 7,2% ja Holland 4,1%.
Import.
Luksemburgi tähtsaimad impordipartnerid olid 2010. aastal Belgia 31,4%, Saksamaa 25,1%, Prantsusmaa 11,6%, Hiina 9,2% ja Holland 5,2%.


Flash Airlines.
Flash Airlines ehk Flash Air oli tšarterlendudega tegelev Egiptuse eralennukompanii, mille kontor asus Kairos ja mis oli osa turismifirmast Flash Group. Viimane on asutatud 1985. aastal ja omab autosid, kruiisilaevu ja restorani Kairos.
Lennukipark.
Kompaniil oli kuni 3. jaanuarini 2004 kaks 1993. aastal valmistatud lennukit Boeing 737-300. Ta korraldas rahvusvahelisi ja Egiptuse-siseseid odavaid reisilende.
Õnnetused.
3. jaanuaril 2004 kukkus lennul FSH604 sõitev lennuk veidi aega pärast Sharm ash-Shaykhist õhkutõusmist Punasesse merre.
Pärast õnnetust ütles Šveitsi Föderaalse Lennundusameti esindaja, et oktoobris 2002 tehtud rutiinsel ülevaatusel avastati ühel Flash Airlinesi lennukil turvalisusprobleemid. Et kompanii turvalisusmurele piisavalt ei reageerinud, siis ei lubatud tal enam lennata Šveitsi ega Šveitsi kohal. Egiptuse tsiviillennundusminister Ahmed Shafiq ütles, et Šveitsi süüdistused on alusetud ning ministeeriumil on ülevaatusdokumendid, mis tõestavad, et Flash Airlinesi lennukid on turvalised. Kompanii peapiloot Hassan Mounir väitis, et lennukeeld Šveitsi kohal ei olnud seotud turvalisusega, vaid endise omaniku finantsprobleemidega. Küll aga kinnitas ta, et üks kompanii lennukitest süttis lennul Sharm-as-Shaykhist Bolognasse oktoobris 2002. Lennuk tegi hädamaandumise Ateena lennuväljalt. Parempoolne mootor oli leekides.
Hoolimata Šveitsi otsusest jätkas kompanii lende Euroopa maadesse, sealhulgas Prantsusmaale ja Itaaliasse. Ka Prantsusmaal toimusid tehnilised ülevaatused, kuid kõik leiti korras olevat. Prantsuse lennundusvõimude teatel ei olnud nad teadnud, et Šveitsi õhuruum on kompaniile suletud. Šveitsi esindaja väitel informeeriti teisi riike, sealhulgas ka Prantsusmaad. Ka Soome lennuamet lubas septembris 2003 Flash Airlinesil teha tšarterlende Soomest Egiptusesse. Luba kehtis detsembrini 2003. Pärast õnnetust selgus, et Šveitsist oli juba oktoobris 2002 Soomet meili teel hoiatatud ning saadetud kokkuvõte ja ülesvõtted kahelt üllatusülevaatuselt, kuid see meil oli kogemata tähele panemata jäänud.
Pärast õnnetust on kompanii teine lennuk ülevaatuseks lennud katkestanud. Ta jätkab lende ainult juhul, kui ta osutub turvaliseks.
Kompanii kinnitusel on tema lennukid varustatud uusimate navigatsiooniseadmetega ja pilootidel on seljataga vähemalt 5000 lennutundi.


Sharm ash-Shaykh.
Sharm ash-Shaykh (tuntum nimekuju "Sharm el-Sheikh") on linn Egiptuses Siinai poolsaare lõunatipus Punase mere ja Siinai poolsaare vahelisel rannikuribal.
Linna peamine majandusharu on välisturism. Punase mere rahulik ja selge vesi pakub ideaalsed võimalused veespordiks, eriti sukeldumiseks ja hingamistoruga ujumiseks.
Linnas on palju rahvusvahelisi hotelle ning restorane, samuti golfiradasid ja muid vabaajarajatisi.
Linnas on korraldatud poliitilisi ja majandusalaseid tippkohtumisi.
Sharm ash-Shaykhist lõunas on Egiptuse mereväebaas.


Abhaasia vapp.
Abhaasia vapp on Abhaasia Vabariigi vapp.
Vapp kujutab endast kilpi, mis on vertikaalselt jagatud kaheks võrdseks pooleks – valgeks ja roheliseks. Ülejäänud elemendid vapil on kuldsed.
Vapi alumises osas on kaheksaharuline täht. Ülemises osas on valgel ja rohelisel väljal veel kaks, väiksemat kaheksaharulist tähte.
Vapi keskel on müütilisel ratsul Arašil lendava ja tähtede suunas vibu laskva ratsaniku figuur. See süžee on pärit abhaaside rahvuseeposest.
Roheline värv vapil sümboliseerib noorust ja elu, valge vaimsust. Kaks väikest tähte vapi ülaosas sümboliseerivad kahe kultuurimaailma – Ida ja Lääne – ühtsust.


Nahhitševan.
Nahhitševan (aserbaidžaani "Naxçıvan") on autonoomne vabariik Aserbaidžaani koosseisus. Piirneb Armeenia ja Iraaniga, lühike lõik piiri on Nahhitševanil ka Türgiga. Maismaaühendus Aserbaidžaani põhiterritooriumiga on aga blokeeritud.
Piiriks Iraani ja Türgiga on Araksi jõgi. Vabariigi poolkõrbeline territoorium ulatub Araksi viljakast orust Zangezuri ahelikuni ja on üldiselt väga mägine.
Rahvastik.
1989. aasta rahvaloenduse andmetel oli enamik elanikest aserid, armeenlaste osakaaluks oli umbes 5%.
1919. aastal hinnati armeenlaste osakaaluks ligi 50%.
Ajalugu.
1990. aasta jaanuaris deklareeris Nahhitševani ANSV Ülemnõukogu Nahhitševani kavatsusest Nõukogude Liidust välja astuda. Seega oli Nahhitševan esimene Nõukogude Liidust eraldumist kuulutanud piirkond.


Kerala.
Kerala on India osariik Araabia mere ääres. Piirneb põhjas Karnataka, lõunas ja idas Tamil Nadu osariigiga.
Keralas räägitakse valdavalt malajalami keelt, mis on ka osariigi ametlik keel.
Peamised usundid on hinduism (56,1%), islam (24,7%) ja kristlus (19%).
Halduslikult jaguneb osariik 14 ringkonnaks: Kasaragod, Kannur, Wayanad, Kozhikode, Malappuram, Palakkad, Thrissur, Ernakulam, Kottayam, Idukki, Alappuzha, Pathanamthitta, Kollam ja Thiruvananthapuram.


Lääne-Bengali osariik.
Lääne-Bengal on India osariik. Piirneb Nepali, Bhutani ja Bangladeshiga.


Gujarāt.
Gujarāt on India läänepoolseim osariik. Piirneb loodes Pakistaniga, põhjas Rājasthāni, idas Madhya Pradeshi, kagus Mahārāṣhṭraga ja läänes India ookeaniga. Gujarāti rannikul asub Daman ja Diu liiduterritoorium.
Osariigi rannikut liigestavad Kachchhi laht ja Khambhāti laht. Gujarātil on India osariikidest kõige pikem rannajoon.
Giri metsa rahvuspargis on säilinud viimane looduslik lõvide populatsioon Aasias.
Gujarāti osariik loodi 1. mail 1960, kui Bombay osariik keelepiiri järgi kaheks jaotati (lõunapoolsest osast sai Mahārāṣhṭra osariik).
26. jaanuaril 2001 tabas Gujarāti 7,9-magnituudine maavärin, milles hukkus 25 000 inimest.
Suuremad linnad on Ahmedabad, Surat, Vadodara, Rajkot, Bhavnagar ja Jamnagar.
Gujarāti ametlik keel on gudžarati keel, mida räägib 85% elanikest.
Champaner-Pavagadhi arheoloogiapark kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Haldusjaotus.
Gujarāt jaguneb 26 ringkonnaks: Ahmedabadi, Amreli, Ānandi, Banaskantha, Bharūchi, Bhāvnagari, Dāhodi, The Dangsi, Gāndhīnagar, Jāmnagari, Jūnāgadhi, Kheda, Kachchhi, Mehsana, Narmada, Navsāri, Panchmahali, Pātani, Porbandari, Rājkoti, Sabarkantha, Surati, Surendranagari, Tapi, Vadodara ja Valsādi ringkond.


Ivonka Surviłła.
thumb
Ivonka Surviłła ("Івонка Сурвілла" (enne abiellumist Ivonka Šymaniec), sündis 1936 Stoŭbcys Minski lähedal) on 1918. aastal väljakuulutatud Valgevene Rahvavabariigi president eksiilis. Ta on kunstnik.
Sündis Valgevenes, üles kasvas Prantsusmaal, kuhu jõudis läbi Ida-Preisimaa ja Taani. Pariisis õppis kunsti ja Sorbonne'i ülikoolis filoloogiat. Pärast abiellumist valgevene emigratsioonitegelase Janka Surwiłłaga elas Madridis, kus töötas prantsuse keele õppejõuna.
Elab 1969. aastast Kanadas, kus töötas kuni 1996. aastani tõlgina.
Koos abikaasaga osales aktiivselt valgevene emigratsiooni elus. 1974 kuni 1984 oli ta Ottawas Valgevene Teaduse ja Kunsti Instituudi esimees.
Koos mehega asutas Valgevene Tšernobõli ohvrite abifondi Kanadas.
1997. aastal valiti ta Valgevene Rahvavabariigi presidendiks.


Valgevene Rahvavabariik.
Valgevene Rahvavabariik (valgevene keeles Беларуская Народная Рэспубліка (БНР)) oli Minskis 25. märtsil 1918 välja kuulutatud ja 5. jaanuaril 1919. aastal "de facto" olemasolu lõpetanud riik. Valgevene Rahvavabariik pidi hõlmama valgevenelaste asualad, tema piire lõplikult kindlaks ei määratud.
Riigi tunnused ei jõudnud välja kujuneda. Väljakuulutamine toimus Saksa okupatsiooni tingimustes. Okupatsioonivõimud tegid ridamisi takistusi riikluse rajamisel, näiteks oma relvaüksusi moodustada ei õnnestunud). Pärast Saksamaa lüüasaamist Esimeses maailmasõjas moodustasid bolševikud 1. jaanuaril 1919 Smolenskis nende kontrolli all oleva sotsialistliku Valgevene NSV, mis 1922. aastal liideti NSV Liiduga.
Rahvavabariigi presidendid ("Старшыня Рады БНР").
1919. aasta augustist - 1920. aasta juulikuuni, Vene-Poola sõja käigus Poola okupatsioon
Vabariigi pealinn oli formaalselt Minsk, kuid asus 1919. aasta jaanuarist Grodnos, 1919. aasta detsembrist - 1920. aasta juulikuuni Minskis ja juulikuust 1920. aastal Varssavis


Assam.
Assam on India osariik. Piirneb loodes Bhutaniga ja edelas Bangladeshiga.
Osariigi suurimad linnad on Guwāhāti, Silchar ja Dibrugarh. Pealinn on Dispur, mis on Guwāhāti eeslinn.
Peamised keeled on assami ja bengali keel. 65% elanikest on hinduistid, 30% muslimid.
Tuntud on assami tee ja Assami siid.
Ajalugu.
Assami kuningriiki valitses 1228. aastast alates Ahomi dünastia. 1821 haarasid võimu birmalased. Pärast Esimest Inglise-Birma sõda läks Assam 1826. aastal Briti impeeriumi koosseisu. Pärast India iseseisvumist eraldati Assamist Sylheti ala ja liideti Ida-Pakistaniga (praegu Bangladesh). 1960ndatel ja 1970ndatel eraldati Assamist Nagaland, Meghalaya ja Mizoram, millest said India osariigid.
Osariigis tegutsevad mitmed sissirühmitused, mis taotlevad Assami iseseisvust. Mõjukamad neist on Asomi Ühendatud Vabastusrinne (ULFA) ja Bodolandi Rahvusdemokraatlik Rinne (NDFB).


Armeenia vapp.
Armeenia vapp on Armeenia Vabariigi ametlik vapp.
Armeenia praegune vapp kehtis 1918–21 ning on uuesti kasutusel alates 1992. aastast.
Vapikilpi hoidvad kotkas ja lõvi sümboliseerivad tarkust, uhkust, kannatlikkust ja suursugusust. Vapikilbi keskel on Ararati mägi, mille tipus on Noa laev. Vapi neli välja tähistavad nelja sõltumatut Armeenia kunigriiki: Aršakiidide, Reubeniidide, Artašesiidide ja Bagratiidide oma (kellaosuti suunas). Vapi värvid kordavad Armeenia Demokraatliku Vabariigi lipuvärve.


Gruusia vapp.
Gruusia vapp on Gruusia riigivapp.
Praegune vapp.
26. mail 2004 teatati Gruusia uuest vapist ning deviisist "ძალა ერთობაშია" ("Dzala Ertobashia", "Jõud on ühtsuses"). Vapi autoriks on Mamuka Gongadze, deviisi autoreiks Valeri Bahtadze ja Tamaz Naniašvili.
Gruusia uue vapi esialgsel kavandil oli vapikilp jagatud neljaks väljaks. 1. ja 4. väljal oli Gruusia kuningadünastia Bagratiidide vapp – lohet tappev püha Jüri valgel ratsul. 2. väljal oli Kharthli vapp (kahest noolest läbistatud tulemägi) ning 3. väljal Imerethi vapp (Kuldvillak). Välju lahutas üle kilbi ulatuv kuldne rist, mille keskel asus väike kilp Kristuse surilina kujutisega. Vapikilbi kohal oli kuningakroon ning teda toetasid mõlemalt poolt sammuvad lõvid.
1. oktobril samal aastal kinnitas parlament uue vapi muudetud kujul – vapikilp on jagamata ja sellel on kujutatud Bagratiidide vappi, lohet tapvat püha Jüri. Vapil on kaks kuju – suur ja väike vapp. Väike vapp koosneb vapikilbist ja kuningakroonist selle kohal.
Vanad vapid.
Gruusia eelmine vapp oli kasutusel aastatel 1918–1922 ja 1991–2004. Vapi aluseks oli võetud Gruusia kuningriigi-aegne (Bagrationi dünastia) vapp. Vapi ümmargusel gruusia kilbil on kujutatud püha Jüri ("Terti Giorgi") valgel ratsul. Püha Jüri paremas käes on oda ning vasakus kilpi. Kilbi allosas on näha mäeharja.
Juurde lisati päikese, kuu ning kaheksaharuliste tähtede kujutised. See on seotud gruusia folklooris levinud taevakehade kultusega. Paganlikus Gruusias kandsid nädalapäevad taevakehade nimesid. Megreli keeles on pühapäev siiani pühendatud päikesele ("žašha"), esmaspäev kuule ("tutašha") ning neljapäev taevale ("tsašha").
Kilpi ümbritsev seitsmeharuline täht oli Kharthli riigi sümbol aga juba 1. sajandist saati. Mõnede allikate andmeil oli vapp 1918–1920 ilma seitsmeharulise täheta.


Aserbaidžaani vapp.
Aserbaidžaani vapp on Aserbaidžaani riigi ametlik vapp.


Valgevene vapp.
Valgevene vapp on Valgevene riigivapp.


Moldova vapp.
Moldova vapp on Moldova Vabariigi ametlik vapp.
Vaata ka.
Moldova lipp


Usbekistani vapp.
Praegune Usbekistani vapp võeti kasutusele 2. juulil 1992. aastal.
Vaata ka.
Vapp


Ukraina vapp.
Ukraina vapp ("Trõzub") on Ukraina riigivapp.
Vastavalt Ukraina põhiseaduse §20-le on olemas Ukraina suur ja väike vapp. Tänapäeval kasutatakse ainult väikest vappi, mis kinnitati 19. veebruaril 1992. Suur vapp eksisteerib üksnes seaduse eelnõu kujul.
Mõlema vapi keskne kujund on kolmhammas (тризуб), Kiievi-Vene valitseja ja ristiusustaja Vladimir Püha tunnusmärk.
Suurel vapil asub vastavalt Ukraina põhiseaduse §20-le musketiga kasakas, mis sümboliseerib Zaporožje Setši.
Kolmhammas.
Kolmhammas pärineb eelkristlikust ajast. Tema täpne tähendus ja mõte ei ole tänapäevani selge. Osa ajaloolasi arvab, et kolmhammas on kulli või mõne teise vürstisoo tootemilooma stiliseeritud kujutis.
Igal Kiievi-Vene vürstil oli oma tunnusmärk. Sugulaste tunnusmärgid olid sarnased, kuid igal inimesel oli erisugune tunnusmärk. Aja jooksul hakati tunnusmärke kasutama pitsatitel, diplomaatias ja kaubanduses. Vanim sellistest säilinud pitsatitest kuulus Svjatoslav Igorevitšile, kes suri aastal 972. Tema pitsatil oli kakshammas nagu ka mõne tema järeltulija pitsatil.
Kolmhammast on leitud Kiievis asunud Ülipüha Jumalasünnitaja Taevasseminemise kloostri telliskividelt, Volodõmõr-Volõnskõi Maarja taevasseminemise katedraali ehituskividelt ning paljudelt kividelt teistes kirikutes, kindlustes ja lossides. Seda on kasutatud keraamikas, relvadel, sõrmustel, medaljonidel ja käsikirjadel. Ukrainas on kolmhambast avastatud üle kahesaja keskaegse variatsiooni.
11. sajandi teisel poolel hakkas kolmhamba kasutamine harvemaks muutuma. Selle asemel hakati rohkem kasutama kristlikke sümboleid, eriti Püha Jüri ja peaingel Miikaeli, keda peeti valitseva dünastia kaitsjateks.
Ühe hüpoteesi kohaselt on kolmhamba tänapäevane kuju koostatud slaavi tähtedest ВОЛЯ, mis vanavene keeles tähendab 'vabadus'. Teise seletuse järgi on kolmhargile "peidetud" vana Kiievi riigi kolme asutaja nimede esitähed - В (Volodimir), O (Olga), Я (Jaroslav). O moodustab alla sööstva "kulli" või "pistriku" keha, B (V)vasaku tiiva ning Я (Ja) "pistriku" parema tiiva.
Riigi sümbolina ei kasutatud kolmhammast enne 1917. aastat. Sel aastal soovitas mõjukas ukraina ajaloolane Mõhhailo Gruševskõi võtta see kasutusele riigi sümbolina koos teiste Ukrainale ajaloolise, kultuurilise ja heraldilise tähtsusega piltidega: ammu, vibu ja musketit kandva kasakaga. 22. märtsil 1918 kinnitas Ukraina Rahvusliku Vabariigi Keskraada kolmhamba riigi vapina ja kolmhammas paiknes ka riigi lipul, mis nägi välja nagu praegunegi Ukraina lipp, üksnes kolmhambaga vasakus ülanurgas.
Suure vapi kavand.
Ukraina suure vapi kavand on avaldatud mitmes heraldikaallikas, kuid on ametlikult vastu võtmata. Suurel vapil toetavad Ukraina väikest vappi vasakult lõvi, kes pärineb Galiitsia vapilt, ja paremalt musketiga kasakas, kes sümboliseerib 1659–1764 eksisteerinud kasakate hetmanaati. Väikese vapi kohal on Vladimir Püha kroon, mis sümboliseerib Ukraina iseseisvust. Altpoolt on vapp kaunistatud kahe nisupea ja lodjapuukobaraga.
Suure vapi ametlik vastuvõtmine nõuab Ukraina Ülemraada kahekolmandikulist häälteenamust. Kommunistlikud ja venemeelsed erakonnad pole olnud nõus suurt vappi sellisel kujul kinnitama.


Türkmenistani vapp.
Türkmenistani vapp on Türkmenistani riigivapp.


Tadžikistani vapp.
Tadžikistani vapp on Tadžikistani Vabariigi riigivapp. Vapp on modifitseeritud Tadžiki NSV vapp.


Kõrgõzstani vapp.
Kõrgõzstani vapp on Kirgiisi Vabariigi vapp.


Kasahstani vapp.
Kasahstani vapp on Kasahstani riigivapp.


Aserbaidžaani lipp.
Aserbaidžaani lipp on Aserbaidžaani Vabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Riigi- ja rahvuslipp oma praegusel kujul võeti kasutusele 5. veebruaril 1991. Plagu on horisontaalsete laidudega trikoloor, sini-puna-roheline. Punase välja keskele on paigutatud poolkuu ja kaheksaharuline täht. Laiud viitavad rahvuslikule loosungile "Türklane, muhameedlane ja eurooplane".
Helesinine (PMS ?C) on igavene Türgi, sealhulgas tatarlaste väepealiku Timurlengi värv.
Roheline (PMS 1795C) on traditsiooniline islamitunnus.
Punane (PMS 355C) tähendab aga euroopalikku arengut.
Poolkuu ja täht on Türgi muhameedlik sümbol. Tähe kaheksa haru tähistavad kaheksat türgi rahvast, aserid, osmanid, tatarlased, kasahhid, kiptšakid, seldžukid, jagataisid ja türkmeenid.
Aserbaidžaani ajaloolised lipud.
Aastal 1918, esimese iseseisvusperjoodi algul oli kasutusel "Mussavati partei" lipp.
Aastatel 1918–1920 kasutati praegust lippu, kuid poolkuu oli suurem ning oli koos tähega nihutatud veidi varda poole..
Aastatel 1920–1991 oli Aserbaidžaani territooriumil Aserbaidžaani NSV ning kasutati Aserbaidžaani NSV lippu.
Vaata ka.
Aserbaidžaani vapp


Venemaa vapp.
Venemaa vapp on Venemaa Föderatsiooni riigivapp. See on praegusel kujul kasutusel alates 6. detsembrist 1993. 2000. aasta föderaalseadus kinnitas selle Venemaa Föderatsiooni riigivapiks.
Vapil on kujutatud punasel taustal kuldset kahepäist kotkast, kes lehvitab tiibu. Kotka rinnal asub väike Moskva vapp, millel on kujutatud Püha Jüri lohet tapmas. Kotkas hoiab vasaku jalaga skeptrit ja parema jalaga riigiõuna. Skeptri otsas on omakorda kahepäine kotkas, mis hoiab parema jalaga riigiõuna ning vasaku jalaga skeptrit ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Kotkastel on kolm Peeter I krooni, kujult ühesugused, kuid suuruselt erinevad: kummaski peas üks väiksem ja nende kohal üks suurem. Kroonid on omavahel lindiga ühendatud.
Vapikilbiks on prantsuse ristkülikukujuline kilp, mille alumised nurgad on ümardatud ja alaserval on teravik.
Vapp rikub heraldika reegleid sellega, et ratsanik peaks liikuma vastupidises suunas.
Ajalugu.
Pärast Vene NFSV ümbernimetamist Venemaa Föderatsiooniks 25. detsembril 1991 jäi esialgu kasutusele Vene NFSV vapp. 21. aprillil 1992 võeti vastu seadus, millega asendati kiri "РСФСР" (VNFSV) sõnadega "Российская Федерация" (Venemaa Föderatsioon). Seadus jõustus pärast avaldamist "Rossiiskaja Gazetas" 16. mail 1992.
30. novembril 1993 andis Venemaa president Boriss Jeltsin Venemaa ajaloolise sümboolika taastamise eesmärgil ja arvestades, et Vene NFSV vapi sümbolite tähendus on aegunud, välja ukaasi "Venemaa Föderatsiooni riigivapist", mis jõustus 6. detsembril 1993.
25. detsembril 2000 kinnitas Venemaa president Vladimir Putin seaduse Venemaa Föderatsiooni riigivapist, milles täpsustati kotka välimust. Seadus nägi ette võimaluse kasutada vapi keskset figuuri – kotkast koos kõige juurdekuuluvaga – ilma vapikilbita, samuti võimaluse kasutada vappi mustvalgena. Seadus sätestas, et kolm krooni sümboliseerivad nii Venemaa Föderatsiooni kui ka kõigi selle osade, föderatsiooni subjektide, iseseisvust. Skepter ja riigiõun sümboliseerivad riigivõimu ja ühtset riiki.
Tsaari-Venemaa vapp.
Venemaa vapp nägi juba palju sajandeid tagasi põhilise ülesehituse poolest samasugune kui tänapäeva vapp.
Ivan IV Julma ajal sai ratsanik endale pähe krooni. 1562 määras ta kindlaks, et väike kilp ratsanikuga asub kotka rinnal ja et Püha Jüri ratsutab ükssarvikul. Niisugustele tingimustele vastas nii Ivan IV, Boriss Godunovi, Vale-Dmitri II, Mihhail Fjodorovitši kui Aleksei Mihhailovitši pitsat.
Ivan IV poja Fjodor I ajal lisati kotka kahe pea vahele õigeusu rist.
Vale-Dmitri I ajal kujutati kotkast esimest korda kolme krooniga ja ratsanik keerati heraldika mõttes õigesse suunda, kuid pärast tema kukutamist need muudatused tühistati. Kolmanda krooni lisas Mihhail Fjodorovitš 1625. ja uuesti tema poeg Aleksei Mihhailovitš 1645.
27. märtsil 1654 ilmusid Bogdan Hmelnitskile saadetud kirjas kotka jalgadesse esimest korda skepter ja riigiõun. 1667 ilmusid skepter ja riigiõun juba Aleksei Mihhailovitši pitsatile. 4. juunil 1667 andis Aleksei Mihhailovitš esimest korda kolme krooni ametliku tähenduse, sidudes need Kaasani, Astrahani ja Siberi riigiga, mis kõik Venemaale kuulusid. 14. detsembril 1667 andis ta välja läbi ajaloo esimese ukaasi Venemaa vapi kohta. 1672. aastal määrati esimest korda kindlaks, et kotka rinnal asub Moskva vapp, ehkki väikese vapi kirjelduse põhjal oli see juba varemgi selge.
Vapikilbi värvi enne Peeter I aega kindlaks ei määratud. Tavaliselt oli vapikilp kollane, ehkki tuli ette ka musta ja halli.


Austria vapp.
Austria vapp on Austria Vabariigi vapp.


Bulgaaria vapp.
Bulgaaria vapp on Bulgaaria riigivapp. See võeti kasutusele 1991. aastal.


Tšehhi vapp.
Tšehhi vapp on Tšehhi Vabariigi riigivapp.
Vapi esimesel ja neljandal väljal on Čechy vapp, teisel väljal Morava ning kolmandal väljal Sileesia vapp.


Andorra vapp.
Andorra vapp on Andorra Vürstiriigi vapp.
Andorra vapp võeti kasutusele 1969. aastal.


Bosnia ja Hertsegoviina vapp.
Bosnia ja Hertsegoviina vapp on Bosnia ja Hertsegoviina ametlik vapp, mis võeti kasutusele 1998. aastal.
Bosnia ja Hertsegoviina vapp aastatel 1991-1998


Suurbritannia vapp.
Suurbritannia vapp on Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi riigivapp.
Vapil esindatud Ühendkuningriigi erinevad osad. Vapikilbi esimesel ja neljandal väljal asuvad Inglismaa kolm leopardi. Teisel väljal on Šoti lõvi ja kolmandal väljal Iirimaa harf.
Vasakult toetab vapikilpi krooniga inglise lõvi ja paremalt šoti ükssarvik.
Tekst vapikilbi ümber on Sukapaela ordeni deviis prantsuse keeles "Honi soit qui mal y pense": "Häbi sellele, kes seda halvaks peab." Tekst vapikilbi all on prantsuse keeles "Dieu et mon droit": "Jumal ja minu õigus", mis on Briti monarhia deviis.
Praegune kuju on vapil 1837. aastast, mil eraldus Hannoveri kuningriik.


Kreeka vapp.
Kreeka vapp (kreeka "Εθνόσημο της Ελλάδας") on Kreeka riigivapp. See on praegusel kujul kasutuses 7. juunist 1975.
Helesinisel vapikilbil on Kreeka lipult tuntud valge rist. Vapikilpi ümbritseb loorberipärg. Vapi sümboolika määrati kindlaks 1822. aastal, kuid ajaloo jooksul on kujundust korduvalt muudetud.


Taani vapp.
thumb
Taani vapil on kujutatud kolme sinist sammuvat lõvi ümbritsetud südametega (tegelikult vesikupu lehtedega).
Traditsiooni järgi andis Taani kuningas Tallinna linnale ja Eestimaa rüütelkonnale õiguse kasutada Taani vappi, millest kujunes välja Eesti vapp.


Iirimaa vapp.
thumb
Iirimaa vapp on Iiri Vabariigi vapp, mis on kasutusel alates 1945. aastast.
Vapil on kujutatud sinisel vapikilbil kuldset harfi.


Itaalia embleem.
Itaalia embleem (itaalia "emblema della Repubblica Italiana") on Itaalia Vabariigi poolt kasutatav embleem. Tihtipeale nimetatakse seda küll vapiks, aga kuna see ei vasta heraldika reeglitele, siis on tegemist embleemiga.
Embleem võeti kasutusele 5. mail 1948.
Vapi keskmes on punasega ääristatud valge viisnurk (Itaalia täht), taustaks hammasratas, vasakul pool ääristab vappi oliivioks, paremal tammeoks. Oksad on all köidetud punase lindiga, millel on valgete tähtedega kiri "REPVBBLICA ITALIANA" (Itaalia Vabariik).
Valge täht sümboliseerib Itaalia ühtsust. Hammasratas viitab Itaalia konstitutsiooni artiklile, mis ütleb, et "Itaalia on tööl põhinev demokraatlik riik". Oliivioks sümboliseerib rahu ja esindab Lõuna–Itaaliat. Tammeoks sümboliseerib tugevust ning väärikust ja esindab Põhja–Itaaliat.
Ajalugu.
Alcide de Gasperi valitsus otsustas oktoobris 1946 pärast vabariigi väljakuulutamist kehtestada ka uue vapi. Kuulutati välja avalik konkurss tingimustel, et erakondade sümbolite kasutamine on keelatud ja kavand peab sisaldama Itaalia tähte. Viis võitjat said uued tingimused ja nad parandasid omi kavandeid. Nende seast kuulutati veebruaris 1947 võitjaks Paolo Paschetto.
Avalikkusele see kavand ei meeldinud. Niisiis korraldati uus konkurss. Ka selle võitis Paolo Paschetto. Veebruaris 1948 esitati uus kavand konstitutsioonilisele assambleele ja 5. mail kuulutas president Enrico de Nicola vapi ametlikult välja.


Makedoonia vapp.
thumb
Makedoonia vapp on Makedoonia riigivapp.
Praeguse kujundusega vapp on kasutusel alates 16. novembrist 2009, mil eemaldati vapikilbi kohal olnud punane täht. Tähega vapp oli kasutusel alates aastast 1946.
Vapikilpi ääristavad rahvusliku mustriga lindiga kokku seotud nisu-, tubaka- ja moonivihud. Kilbi keskel on Ohridi järv ja Šar Planina mäed.


Malta vapp.
Malta vapp on Malta Vabariigi ametlik vapp.


Portugali vapp.
Portugali vapp võeti kasutusele 30. juunil 1911 koos Portugali vabariigi lipuga. See põhineb keskajast kasutusel olnud Portugali kuningriigi vapil.
Välislingid.
Vapp


Rumeenia vapp.
Rumeenia vapp on Rumeenia Vabariigi riigivapp.


Horvaatia vapp.
thumb
Horvaatia vapp on Horvaatia riigivapp. Vapp on kasutusel alates 21. detsembrist 1990.


Vatikani vapp.
Vatikani vapp on Vatikani riigivapp.


Bahreini vapp.
Bahreini vapp on Bahreini ametlik vapp.


Iisraeli vapp.
thumb
Iisraeli vapp on Iisraeli riigivapp. Sellel on kujutatud sinisel taustal kaheastmelisel poodiumil seisvat menoraad, mida piiravad kahelt poolt oliivioksad. Vapi alaosas on heebrea kirjas sõna "Iisrael".
Vapp võeti kasutusele pärast 1948. aastal toimunud vapikujunduskonkurssi.


Iraani vapp.
Iraani vapp on Iraani riigivapp, mis on kasutusel alates 1980. aastast.
Vapp koosneb 4 poolkuust ja mõõgast, mille kohal on araabia kirja märk "tašdid".


Romanovid.
Mihhail I Fjodorovitš Romanov oli Romanovite dünastia rajaja Venemaal. Ta valiti Maakogu (Zemski Sobor) poolt 21. veebruaril 1613. 16-aastaselt kogu Venemaa valitsejaks. Tsaariks kroonimine leidis aset Moskva Kremlis Uspenski katedraalis 11. juulil 1613.
Holstein-Gottorp-Romanovite dünastia.
Holstein-Gottorp-Romanovite dünastia valitses Venemaad 1761–1917. Dünastiale pani aluse Holstein-Gottorpi hertsog Karl Peter Ulrich, kes Vene keisrina kandis nime Peeter III. Ta päris Vene trooni, sest tema ema oli Peeter I tütar Anna Petrovna Romanova. Dünastiast pärineb ka viimane Venemaa keiser Nikolai II.
Troonipärimise seadus.
Troonipärimise seadus Venemaal kehtestati keiser Paul I poolt 1791. aastal. Nikolai I ajal, 1832. aastal, lisati see sõnastuses "Keiserliku perekonna institutsioon" ("«Учреждение об императорской фамилии»") "Venemaa keisririigi seaduste kogumikku" ("«Свод законов Российской империи»"). Viimased parandused sellesse viidi sisse Nikolai II poolt 1911. aastal.


Wild 2.
Wild 2 [vilt kaks] ehk 81P (ametlikult 81P/Wild) on komeet, mis on nime saanud Šveitsi astronoomi Paul Wildi järgi, kes avastas selle 1978.
Komeet on 4,5 miljardit aastat vana. Varem oli selle komeedi orbiit kaugemal ning see oli lähedasem ringjoonele. 1974. aastal möödus ta lähedalt Jupiterist, mille tugev gravitatsiooniline tõmme muutis komeedi orbiiti ning tõi ta Päikesesüsteemi ossa, mis on Päikesele lähemal.
2. jaanuaril 2004 uuris komeedi koomat kosmoseaparaat Stardust.


San Marino vapp.
San Marino vapp on San Marino riigivapp.


Liibanoni vapp.
Liibanoni vapp on Liibanoni Vabariigi vapp. Seda ei ole ametlikult sisse seatud, kuid kasutatakse vajaduse korral alates 1920ndatest aastatest. Vapi sümbolid on samad, mis Liibanoni lipul.


Pakistani vapp.
Pakistani vapp on Pakistani Islamivabariigi riigivapp.
Vapp võeti kasutusele 1954. aastal. Keskel oleval vapikilbil on kujutatud 4 vapi vastuvõtmise ajal tähtsaimat põllukultuuri: puuvill, džuut, teepõõsas ja nisu.
Vapi all oleval ribal on urdukeelne kiri "Iman, Ittehad, Nazm" ('Usk, Ühtsus, Kord').


Türgi vapp.
Türgi vapp on Türgi Vabariigi riigivapp.
Vapp


Nepali vapp.
Nepali vapp on Nepali riigivapp. See võeti kasutusele 30. detsembril 2006, pärast Nepali kodusõda.
Vapil on Nepali lipp, Mount Everest, rohelised künkad, naise ja mehe käepigistus (sümboliseerib soolist võrdsust) ja rahvuslille rododendroni vanikud. Kollane värv ja viljapead vapi alaosas sümboliseerivad Nepali viljakaid piirkondi.
Vana vapp.
Vana vapi keskel on maastik Himaalaja jalamil, kus on näha rododendroniõied (Nepali rahvuslill, valge lehm (Nepali rahvusloom), roheline läikfaasan (Nepali rahvuslind). Kummalgi pool seisab gurkha sõdur. Vasakpoolne kannab kukrit ning vibu ja noolt, parempoolne püssi. Himaalaja tippudest vasakul on hinduistlike kastimärkidega kuu, paremal päike. Himaalaja tippude kohal on ristatud Nepali lipud ja kukrid, kõrgemal gurkhade kaitsejumaluse Goraknathi või Višnu) jalajäljed ja veel kõrgemal Nepali kuninga peakate.
All on punane kirjarull, millel on sanskritikeelne Nepali deviis जननी जन्मभूिमश्च स्वर्गादिप गरीयसी 'Nii ema kui ka sünnimaa on taevast kallimad'.


Montenegro vapp.
Montenegro vapp (serbohorvaadi keeles Грб Црне Горе) on Montenegro Vabariigi riigivapp.
Vapil on kujutatud Petrovići dünastia lendavat kahepäist kotkast, kes hoiab jalgadega kuningavõimu sümboleid: skeptrit vasakul ja riigiõuna paremal pool. See sümbol pärineb Bütsantsi riigist ja selle kaudu Vana-Roomast. Kotkas sümboliseerib kiriku ja riigi kas ühtsust või vähemalt väga lähedasi suhteid. Kotka kohal on kroon. Krooni tipus ja skeptri tipus on rist. Riigiõun on helesinine, kuldses hoidikus ja samuti kuldse ristiga.
Kotka rinnakilbil on kujutatud rohelisel pinnal sinisel taustal sammuvat kuldset lõvi, kellel on üks esikäpp kõrgel õhus. Lõvi sümboliseerib piiskopi võimu, samuti Juuda lõvi ning selle kaudu ülestõusmist ja Kristust kõige valitsejana ("Christos Pantokrator"). Sellel on sarnasus Veneetsia vapiga, millel on Montenegrole kogu riigi ajaloo jooksul olnud märkimisväärne mõju.
Montenegro vapi kujundust on mõjutanud Venemaa keisririigi vapp, sest Montenegro valitsejasool olid Venemaa tsaariperega kogu 19. sajandi vältel lähedased dünastilised ja poliitilised suhted.
Pärast seda, kui Montenegro iseseisvus, muutus ta pikkamööda teokraatiaks, et säilitada ühtsus ja suuta Türgi vallutusretkedele vastu seista. Sellepärast kujutatigi riigi sümbolitel sageli kiriku võimu tähistavaid elemente.
Kui 1851 kuulutati välja ilmalik troonipärimiskord, paigutati lõvi kotka alla ja kilbil kujutati valitseja initsiaale. Selline vapp kehtis näiteks Danilo I, Danilo II ja Nikola ajal, sealjuures Danilo I oli ühtlasi vürstpiiskop, nii et vapikilbil kujutati piiskopi nimetähti.
Tänapäeval on lõvi taas paigutatud kilbile ja sellelt on kõrvaldatud monarhiale viitavad nimetähed. Sellegipoolest on vapil säilitatud Petrovićide kroon, mis on tekitanud osas inimestes vastuseisu. Sellegipoolest on praegune vapp osutunud rahva seas väga populaarseks: seda võib näha mitte üksnes koolides ja valitsusasutustes, vaid ka eramajades, ärides ja eraülikoolides ning see on kujunenud rahvusliku uhkuse sümboliks.
Montenegro vapi kasutamine on vaba, sealhulgas hariduslikel eesmärkidel ja kunstis, tingimusel, et sealjuures ei kahjustata avalikku kõlblust, Montenegro mainet ega väärikust. Vapi kasutamisel ei tohi sellel midagi muuta, sellele midagi lisada ega sellelt midagi ära jätta. Erand on tehtud riigi asutustele ja teistele riiklikele organisatsioonidele, kes tohivad seda kasutada oma sümbolite koosseisus.
Kui Montenegro vappi kasutatakse Montenegro territooriumil koos ühe või mitme välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni vapiga, peab Montenegro vapp olema aukohal. Aukohaks nimetatakse ringi keskkohta, poolringi tippu, rea või veeru esimest kohta. Ainult ühe välisvapi korral on aukoht eestpoolt vaadates parempoolne. Trükitud lehtedel on aukoht üleval keskel või ülemises vasakus nurgas.
Montenegro vapp on ka Montenegro lipu keskne motiiv. Kummagi kirjeldus on sätestatud 2. oktoobril 2007 välja kuulutatud Montenegro põhiseaduses.


Rootsi vapp.
Rootsi vapp on Rootsi Kuningriigi riigivapp. Vapil on kaks versiooni: väike riigivapp ja suur riigivapp.
Riigivapp on Rootsi riigi sümbol. Riigipea ettekirjutust mööda tohivad erijuhtudel suurt riigivappi kasutada Rootsi parlament, Rootsi valitsus, Rootsi esindajad välismaal ja Rootsi sõjavägi.
Suur riigivapp.
Rootsi suure riigivapi keskne kujund on sinine vapikilp, mille kuldne rist jagab nelja ossa. Vapikilbi keskel, kuldse risti peal paikneb Rootsi kuningakoja vapp.
Vapikilbi neljast osast (neid loendatakse vasakult paremale ja ülevalt alla) esimeses ja neljandas on sinisel väljal kolm kuldset lahtist krooni, üleval kaks krooni kõrvuti ja nende all kolmas. Teisel ja kolmandal väljal on kuldne kroonitud tagajalgadel seisev ja vasakule vaatav tõstetud esikäppadega lõvi. Lõvi seisab taustal, kus ülevalt vasakult kuni alla paremale vahelduvad 7 lainelist triipu, vaheldumisi sinised ja valged, esimene ja viimane on sinised.
Rootsi kuningakoja vapp, mis asub vapikilbi keskel, on mõttelise püstjoonega jagatud kaheks. Selle esimesel, vasakpoolsel osal on kujutatud kuldne amfora. Amfora asub taustal, kus ülevalt paremalt kuni alla vasakule vahelduvad sinine, valge ja punane triip. Teisel, parempoolsel osal on Bernadotte'ide dünastia vapp: valge kolme sillakaarega sild sinisel taustal. Silla kummaski otsas on kaks hambulise tipuga torni. Silla kohal on kuldne vasakule vaatav kotkas, mis oli Napoleon I embleem ja näitab Bernadotte'ide dünastia prantsuse päritolu. Kotkas hoiab jalgadega välgunoolte kimpu. Kotka kohal on kuldne Suure Vankri tähtkuju.
Vapikilp on kroonitud kuningakrooniga ja ümbritsetud 7 Serafimi ordeniga. Vapikilpi hoiavad kaks kuldset tagajalgadel seisvat kroonitud lõvi, teine teisel pool vapikilpi, kes vaatavad vapikilbist eemale. Lõvid seisavad kuldsel rõhtsal alusel ja näitavad punast keelt.
Vapikilbi taustaks on mantel, mille välimine, üksnes servadest paistev pool on lilla ja sisemine, vaataja poole pööratud pool on valge hallide ristikheinalehemärkidega. Mantel on kroonitud kuningakrooniga, mis on täpselt samasugune kui vapikilbi kohal olev kroon, ainult suurem.
Vahel kasutatakse Rootsi suure vapina üksnes vapikilpi.
Suur riigivapp on ühtlasi kuninga isiklik vapp. Kuninga perekonnaliikmed tohivad seda samuti oma isikliku vapina kasutada, aga kuningas otsustab, missuguseid muudatusi ja lisandeid nad vapi juures peavad sealjuures kasutama.
Väike riigivapp.
Väikest riigivappi kasutavad peamiselt Rootsi valitsus ja selle ametid. Need tohivad lisada vapile oma tegevuse sümboleid. Seda kasutatakse näiteks Rootsi politsei vormil.
Väike riigivapp koosneb sinisest vapikilbist, millel on kujutatud kolm ühesugust kuldset krooni, üleval kaks tükki kõrvuti ja nende all kolmas. Vapikilp on kroonitud kuningakrooniga. Vapikilp võib olla ümbritsetud Serafimi ordenitega.
Vahel võidakse väikese riigivapina käsitleda lihtsalt kolme krooni kujutist. Sellised kolm krooni on näiteks Rootsi jäähokikoondise riietusel, mida selle järgi kutsutaksegi Kolmeks krooniks ("Tre kronor").
Riigiorganid, kes soovivad väikest riigivappi kasutada, peavad selleks eelnevalt saama loa riiklikult heraldikanõukogult.


Gaboni vapp.
thumb
Gaboni vapp on Gaboni ametlik vapp. Vapp võeti kasutusele 15. juulil 1963.
Vapikilpi hoiavad kaks musta pantrit, kes sümboliseerivad rahvast kaitsva presidendi valvsust ja vaprust. Laev vapikilbi keskel sümboliseerib helge tuleviku suunas liikuvat Gaboni. Kuldsed ringid kilbi ülaosas tähistavad riigi rikkalikke maavarasid ning okuumeapuu kilbi taustal puidukaubandust.
Kilbi all on lint prantsuskeelse deviisiga "Union, travail, justice" ("Ühtsus, töö, õiglus"), kilbi kohal aga teine lint ladinakeelse kirjaga "Uniti progrediemur" ("Edeneme üheskoos").


India embleem.
India vapp on India riigivapp, mis võeti kasutusele 26. jaanuaril 1950.
Vapil on kujutatud valitseja Ašoka Sārnāthis püstitatud samba kapiteeli, mis koosneb neljast selgapidi koos dharmatšakra (seaduseratta) peal seisvast lõvist. Kapiteeli all on devanaagaris sanskritikeelne deviis सत्यमेव जयते ("Satyameva Jayate") 'vaid tõde võidab'.


Armeenia NSV vapp.
Armeenia NSV vapp oli 1922–1936 Taga-Kaukaasia SFNV ja 1936–1991 NSV Liidu haldusüksuse Armeenia NSV vapp.
Esimene Armeenia NSV vapp loodi 1920. aastal Punaarmee poolt vallutatud Armeenia aladele loodud Armeenia NSV-le. See oli ümmargune kilp, millel oli kujutatud Ararati mäe tagant tõusvat päikest. Päikese kohale oli kirjutatud ANSV (Armeenia NSV) armeeniakeelses kirjas. Sõõri alumises osas olid ristatud kuldsed sirp ja vasar. Kilbi ümber oleva ringi alumisele osale oli kirjutatud armeenia keeles Kõigi maade proletaarlased, ühinege!.
2. veebruaril 1922, kui Armeenia NSV, Aserbaidžaani NSV ja Gruusia NSV moodustasid Taga-Kaukaasia SFNV, muudeti ka Armeenia NSV vappi. Sirp ja vasar viidi sõõri ülemisele osale päikese kiirtesse, vapile lisati viinamarjaväädid ja oliivipuu oksad. Kilbi ümber oleva ringi ülemisele osale kirjutati armeenia keeles "Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik". Selle vapi autorid olid Martiros Sarjan ja Akop Kodžojan.
Viinamarjad vahetult Ararati mäe all meenutasid ühtlasi piiblilegendi sellest, et Noa laev oli pärast ülemaailmset veeuputust jäänud kinni Ararati mäe otsa ja et just Noa olevat maailma esimene viinamarjakasvataja olnud.
29. märtsil 1941 asendati oliivipuu oksad viljapeadega, päike aga punase viisnurkse tähega sirbi ja vasara taustal. Viisnurgast väljusid päikesekiired. Viinamarjaväädid ja viljapead sümboliseerisid põllumajandust.
Legendi järgi protestis Türgi Ararati kujutamise üle Armeenia vapil, sest Ararati mägi on osa Türgi territooriumist. Rahvakomissar Anatoli Luntšarski olevat selle peale vastanud, et Türgi vapil on jällegi kujutatud Kuu, ehkki Kuu ei kuulu Türgile.
Armeenia NSV vapp oli kasutusel 19. aprillini 1992. Ta asendati Armeenia vapiga.


Aserbaidžaani NSV vapp.
Aserbaidžaani NSV vapp oli 1920–1922 Punaarmee poolt vallutatud Aserbaidžaani aladel moodustatud Aserbaidžaani NSV vapp, 1922 – 1936 Taga-Kaukaasia SFNV ja 1936–1991 NSV Liidu haldusüksuse Aserbaidžaani NSV vapp.
Vapp loodi 1920. aastal, sellel oli kujutatud punane viisnurkne täht, mille taustaks olid kuldsed ristatud sirp ja vasar, nende tagant aga väljusid päikesekiired. Figuurid olid paigutatud punase, ülevalt avaneva poolkuu sisse, selle kohal olid aga kirillitsa ja araabia tähed "A.N.S.V.". See kõik oli ümbritsetud pärjaga.
1922. aastal võeti ajutiselt kasutusele eelmise vapi lihtsustatud variant. Päikesekiired ja tähed kadusid ning vapi kohale lisati punane lint vene- ja aserbaidžaanikeelse deviisiga "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!".
1922–1937 kasutusel olnud vapil oli kujutatud tehaste taustal tõusvat päikest, mille kiirtes olid kuldsed sirp ja vasar ning kuldne poolkuu ja viisnurkne täht. Vapi väli oli punane. Figuure ümbritses viljapeadest pärg, mis oli seotud punase lindiga, alumisel lindil oli deviis ja ülemisel "Aserbaidžaani Nõukogude Sotsialistlik Vabariik", mõlemad kirjad olid aserbaidžaanikeelsed (kirjakeeles oli üle mindud araabia tähtedelt ladina tähtedele).
1. aprill 1937 võeti kasutusele uus vapp, sellel oli naftapuurtorni taustal tõusev päike, päikesekiirtes aga kuldsed ristatud sirp ja vasar. Figuure ümbritses viljapeadest ja puuvillaokstest pärg mis oli seotud punase lindiga. Ülemistel lintidel oli aserbaidžaani- (aserbaidžaani kirjakeel oli nüüd kirillitsas) ja vene keeles täielikult välja kirjutatud "Aserbaidžaani Nõukogude Sotsialistlik Vabariik", külgmistel aga deviis mõlemas keeles. Vapi kohal oli punane kuldse äärisega viisnurkne täht. Vapi vahetas välja 19. jaanuaril 1993. Aserbaidžaani Vabariigi vapp, kuna NSV Liit lakkas olemast ja Aserbaidžaan iseseisvus.


Eesti NSV vapp.
Eesti NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Eesti NSV vapp.
Eesti NSV vapp kinnitati ametlikult 1. oktoobril 1940, sellel oli kujutatud tõusva päikese kiirtes ristatud sirpi ja vasarat. Figuure raamis paremalt okaspuuokstest (männi- ja kuusepuuoksad) ja vasakult rukkipeadest pärg. Pärg oli põimitud punase lindiga. Ülemistel lintidel oli kiri "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!", ühel küljel eesti- ja teisel vene keeles, alumisel aga "Eesti NSV". Vapi kohal paikneb punane kuldsete äärtega viisnurkne täht.
Vapp oli kasutusel 7. augustini 1990.


Gruusia NSV vapp.
Gruusia NSV vapp oli 1921–1922 Punaarmee poolt vallutatud Gruusia aladel moodustatud Gruusia NSV vapp, 1922–1936 Taga-Kaukaasia SFNV ja 1936–1991 NSV Liidu haldusüksuse Gruusia NSV vapp.
Gruusia NSV esimene vapp oli ringikujuline. Sellel olid lumise Kazbeki taustal seisvad sirp ja vasar, nende kohal aga viisnurkne täht. Alla paigutatud nisupead ja viinamarjaväädid sümboliseerisid põllumajandust. Figuurid olid paigutatud rahvusliku ornamendi laadis viisnurgale.
1937. aastal muudeti vappi. Kilpi ümbritsenud viisnurk kadus ning selle asemele lisati kilbi ümber kaks sõõri. Sisemisele sõõrile oli kirjutatud nii vene- kui ka gruusiakeelne deviis "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!". Välimisel sõõril oli vanagruusia ornament. Vappi kasutati 11. detsembrini 1990.


Kasahhi NSV vapp.
Kasahhi NSV vapp 1978–1991
Kasahhi NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Kasahhi NSV vapp.
Vapi esimene variant kehtestati Kasahstani NSV põhiseadusega, mis võeti vastu 26. märtsil 1937 X erakorralisel ülekasahstanilisel nõukogude kongressil. Selle kirjeldus oli küll olemas, aga vappi ennast ei olnud. Vapi saamiseks kuulutati välja konkurss. 16. mail 1937 kuulutati välja konkursi võitja.
Vapil oli kujutatud punasel taustal päikesekiirte valguses ristatud sirpi ja vasarat, sirp oli asetatud vasarale. Figuure ümbritsesid kuldsetest viljapeadest pärg, mis olid seotud punase lindiga. Alumisel lindil olid riigi nimie esitähed kasahhi keeles (QSSR) ja vene keeles (КССР). Külgmistel lintidel deviis "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!", paremal kasahhi, vasakul vene keeles. Vapi kohal oli kuldne, sektoriteks jagatud viisnurkne täht.
28. jaanuaril 1939 muutis Kasahstani NSV ülemnõukogu presiidium oma määrusega vappi. Kõik kasahhikeelsed kirjad viidi ladina kirjal põhinevalt nimekujult üle kirillitsal põhinevale kujule. Liiduvabariigi suurtähtlühend oli nüüd kasahhi keeles ҚССР. Deviisi kirjutati kasahhi keeles "Барлық елдердің пролетарлары, бірігіңдер!". Vasar asetati sirbi peale ja vapi kohal asendati kuldne viisnurk punase kuldse äärisega viisnurgaga.
1978 muudeti vapil taas sirbi ja vasara asetust, sirp asetati vasarale. Punase värvi intensiivsust vähendati ja vähendati ka päikesekiirte arvu. Sellisena kasutas Kasahhi NSV seda vappi 16. detsembrini 1991. Peale NSV Liidu lagunemist Kasahhi NSV iseseisvus Kasahstani nime all, ning kasutas seda vappi 6. juunini 1992.


Kirgiisi NSV vapp.
Kirgiisi NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Kirgiisi NSV vapp.
Liiduvabariigi vapp võeti kasutusele 23. märtsil 1937. Vapil kujutatakse Alatau mäge, mille tagant tõuseb päike. Figuure ümbritseb rahvuslikus ornamendis kaar, mida omakorda ümbritsevad nisupead ja puuvillaoksad. Pärjast põimub läbi rahvusornamendi laadis kujundatud lint deviisiga "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!", mis on kahes keeles, nii vene kui ka kirgiisi keeles. All seisab vabariigi lühendatud nimetus ("Кыргыз ССР"), selle kohal asub ketas sirbi ja vasaraga.
1948. aastal lisati vapile viisnurkne täht, ning sellisena püsis vapp 1991. aastani mil Nõukogude Liit lagunes.


Läti NSV vapp.
Läti NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Läti NSV vapp.
Vapp võeti vastu 6. septembril 1940. Sellel kujutatakse Läänemerest tõusvat päikest, päikese kiirte valguses aga sirpi ja vasarat. Seejuures on vasar asetatud sirbi peale (teine sellise asetusega oli Kirgiisi NSV vapp). Figuure ümbritseb viljapeadest pärg, mis on seotud punase lindiga. Külgmistel lintidel on deviis "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" nii läti kui ka vene keeles, all aga kiri "Latvijas PSR" (Läti NSV). Vapi kohal on punane kuldse äärisega viisnurkne täht. Vapp oli kasutusel 17. veebruarini 1990.


Leedu NSV vapp.
Leedu NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Leedu NSV vapp.
27. septembril 1940 kinnitatud vapil on kujutatud viljapeadest ja tammelehtedest pärga, mis tõusva päikese kiirtes valgustatud sirpi ja vasarat ümbritseb. Pärg on seotud punase lindiga, külgmistel lintidel on deviis "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" leedu ("Visų šalių proletarai, vienykitės!"(ja vene keeles ("Пролетарии всех стран, соединяйтесь!"). Alla, lintide ja pärja peale on asetatud valged tähed "LTSR" (Leedu Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, leedu keeles "Lietuvos Tarybų Socialistinė Respublika"). Vapi kohal on aga punane kuldse äärisega viisnurk.
Leedu NSV vapi kujundas kunstnik Vsevolod Dobužinski. Vapi välimuse sätestas Leedu NSV põhiseaduse §167. Põhiseadus hakkas kehtima 20. aprillil 1978.
20. märtsil 1989 kõrvaldati vapp kasutuselt.


Moldaavia NSV vapp.
Moldaavia NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Moldaavia NSV vapp.
Moldaavia NSV vapil olid päikesekiirtest valgustatud sirp ja vasar, sirp oli asetatud vasarale. Vappi ääristas viljapeadest, maisitõlvikutest, viinamarja lehtedest, väätidest ja viljadest moodustatud pärjaga. Pärg oli seotud punase lindiga. Vasakpoolsel lindil oli venekeelne kiri "Пролетарии всех стран, соединяйтесь!", parempoolsel moldaaviakeelne "Пролетарь дин тоате цэриле, униць-вэ!" ("Kõigi maade proletaarlased, ühinege!"), keskel aga "РССМ" ("Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik" lühendatult kirillitsas). Vapi kohal oli punane kuldse äärisega viisnurkne täht.
Vapp võeti kasutusele 10. veebruaril 1941. Seda kasutati 3. novembrini 1990, kui see asendati Moldova vapiga.


Nõukogude Liidu vapp.
Nõukogude Liidu vapp oli Nõukogude Liidu riigivapp.
Vapil oli kujutatud maakera, mille peal olid sirp ja vasar. Maakera mandrid olid kujutatud helepruunidena, ookeanid helesinistena. Maakera ümber oli viljavihkudest pärg, mida kaunistasid punased lindid. Vappi kaunistavatele põimitud lintidele oli kirjutatud kõigis liiduvabariikide keeltes "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!". Maakera kohal vapi ülaosas oli kollase randiga punane viisnurk.
Vapi väljatöötamisel osales palju kunstnikke. Juba 1922. aasta sügisel moodustas Goznak nõukogude võimu sümboolika väljatöötamiseks komisjoni. See komisjon oli ka esimeste nõukogude markide ja ümbrike autor. Komisjoni pani kokku kartograaf V.N. Adrianov (1875–1938), kelle mõte oli kujutada vapil maakera. See pidi sümboliseerima, et pääs NSV Liitu on avatud igale maailma maale.
NSV Liidu vapist on säilinud palju kavandeid. Näiteks V. Lomantsovi projekt: maakera on ümbritsetud viljapeadega, ülal punane täht, külgedel sirp ja vasar. D.S. Goljadkini projekt oli järgmine: viisnurk, mille keskel asuvad päikesekiirtes sirp ja vasar, ümberringi tööstussümbolid. J.B. Dreieri projektil on sirp ja vasar, täht, maakera ja lindid deviisiga. V.P. Korzuni projekt on juba väga hilisema vapi moodi. Vapi lõpliku joonise tegi Ivan Ivanovitš Dubassov, kelle esimeses versioonis olid kõik kirjad "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" vapi alumisel punasel lindil, hiljem otsustati igas keeles kiri panna vapi külgedele.
Komisjoni tööd jälgisid ka riigijuhid ja esitasid omi soovitusi. Näiteks on säilinud V. Korzuni eskiis, millel kesktäitevkomitee sekretär Avel Enukidze oli 28. juunil 1923 vapi ülaosast punase lindi maha tõmmanud ja juurde kirjutanud "Lindi asemele täht".
Esimese NSV Liidu vapi kinnitas NSV Liidu Kesktäitevkomitee 6. juulil 1923. Vapi kirjeldus sätestati NSV Liidu Konstitutsioonis 1924. aastal.
Aegade jooksul vappi muudeti vastavalt vajadusele. 1923–1936 oli vapil kiri "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" ainult 6 keeles vastavalt liiduvabariikide arvule. 1936–1946 kasutati vappi, millel oli ainult 11 põimitud linti, puudusid Eesti NSV, Läti NSV, Leedu NSV ja Moldaavia NSV. 1946–1956 oli vapil lisaks veel Karjala-Soome NSV soomekeelne lint. Sellise kujuga vappi, nagu juuresoleval pildil näha võib, kasutati Nõukogude Liidu ametliku vapina 1956–1991. Eestikeelne kiri oli paremal pool kõige ülemine.


Tadžiki NSV vapp.
Tadžiki NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Tadžiki NSV vapp.
Tadžiki NSV sai endale vapi 28. aprillil 1929. Hiljem muudeti seda mitu korda. 1929–1931 oli Tadžiki NSV vapp ka Tadžiki NSV lipul.
Põhiseaduse järgi sai Tadžiki NSV vapi alles 1. aprillil 1937. Vapil olid tõusva päikese kiirtes kuldsed ristatud sirp ja vasar, taustaks punane viisnurkne täht. Figuure ümbritses vasakult puuvillaokstest, paremalt viljapeadest pärg, mis oli seotud punase lindiga. Pärja mõlemal küljel oli kaks linti. Puuvillaokstel olevatel lintidel oli tadžikikeelne deviis "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!", aga viljapeadel olevatel lintidel venekeelne. Alumisel lindil oli tadžiki ja vene keeles kirjutatud "Tadžiki NSV".
Hiljem on tadžikikeelseid tekste muudetud. 1938 asendati lühendis "NSV" Ç-täht (sõnast "Çumhurijat") R-tähega (sõnast "Respublica"). 28. septembril 1940 andis Tadžiki NSV Ülemnõukogu presiidium välja käsu, mille järgi muudeti tadžikikeelseid kirju vapil uuesti ("Пролетарҳои ҳамаи мамлакатҳо, як шавед!" ja "РСС Тоҷикистон"), sest tadžiki kirjakeel läks ladina tähtedelt üle kirillitsale.
Vapp oli kasutusel 1992. aasta novembrini (septembrist 1991 novembrini 1992 kirjaga Tadžikistani Vabariik). Selle asemele võeti kasutusele Tadžikistani vapp.


Turkmeeni NSV vapp.
Turkmeeni NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Turkmeeni NSV vapp.
Esialgu, pärast Turkmeeni NSV loomist 1924 oma vappi kasutusele ei võetud, otsustati kasutada NSV Liidu riigivappi.
Oma vapp võeti kasutusele 1926. Seda muudeti 2. aprillil 1937.
Vapil seisavad tehasehooned tõusva päikese taustal, sirp ja vasar, viisnurk, Turkmeeni rahvakultuuri sümbol vaip ning puuvillapõõsad. Päikesel on 30 kiirt, mis jagunevad 15 paari – NSV Liidus oli 15 liiduvabariiki.
Figuure ümbritseb viljapeadest ja puuvillapõõsastest pärg, millest on läbi põimitud punane lint deviisiga "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" vene ja türkmeeni keeles. See deviis kõlab türkmeeni keeles "Әxли юртлариң пролетарлары, бирлешиң!". Tänapäeval kirjutatakse seda lauset ladina tähtedega kujul "Ähli ýurtlaryň proletarlary, birleşiň!".
Vapp oli kasutuses 19. veebruarini 1992, mil ta asendati Türkmenistani vapiga.


Ukraina NSV vapp.
Ukraina NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse (1919–1922 Punaarmee vallutatud alad) Ukraina NSV vapp.
Esimene vapp võeti kasutusele 14. märtsil 1919. See oli punane kilp, millel kujutati tõusvat päikest. Päikesekiirtes olid kuldsed ristatud sirp ja vasar (vasar sirbi peal) ning nende kohal tähed "У.С.Р.Р.". Kilbi all oli punane lint, mille vasakule poolele oli kirjutatud ukraina keeles ja paremale vene keeles "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!". Kilpi ümbritses nisupeadest pärg. 1923 muudeti kilbil olevaid tähti: "У.С.С.Р".
1929 sai vapp uue kujunduse. Eelmisel vapil olnud figuurid jäid samaks. Kilbi ülaosas olevad tähed muudeti tagasi algseteks "У.С.Р.Р." (alates 1937 "У.Р.С.Р") ja sirp asetati vasara peale. Vapi alaosas olev punane lint muudeti viljapärga siduvaks ja sellele jäi ainult ukrainakeelne deviis "Пролетарі всіх країн, єднайтеся!".
21. novembril 1949 muudeti vappi taas. Kilbil olevad tähed eemaldati, punase lindi asendit muudeti nii, et alumisele lindile jäi kiri "Українська РСР" ning külgmistele deviis "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" ukraina ja vene keeles. Kilbi kohale paigutati punane viisnurkne täht.
Tõusev päike sümboliseeris Nõukogude Ukraina rahva tulevikku, aga sirp ja vasar koos tähega kommunismi võitu ja "ülemaailmset sotsialistlike riikide ühendust".
Vapp oli kasutusel 1991. aastani.


Usbeki NSV vapp.
Usbeki NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Usbeki NSV vapp.
Usbeki NSV-s oli 27. juulist 1925 kasutusel ajutine vapp, mis 1927. aastal ametlikuks vapiks kinnitati. Vappi on mitu korda muudetud (1929, 1931, 1937 ja 1941), eriti teksti, seoses üleminekuga araabia tähestikult ladina ja hiljem kirillitsa tähestikule.
1941. aastal vastuvõetud vapil on maakera tagant tõusev päike, mille kiired valgustavad ristatud sirpi ja vasarat. Figuure ümbritseb nisupeadest (vasakul) ja puuvillapõõsaokstest (paremal) pärg, mis on seotud punase lindiga. Külgmistel lintidel on kiri "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" vene ja usbeki keeles, alumisel lindil aga "Ўз ССР" (Usbeki NSV) – üksnes usbeki keeles. Vapi kohal paikneb punane kuldsete äärtega viisnurkne täht, mis sümboliseeris sotsialistlikku revolutsiooni kõigis 5 maailmajaos.
Usbeki NSV koosseisu kuuluva Karakalpaki ANSV vapp oli samasugune kui Usbeki NSV vapp, ainult Kiri "Ўз ССР" oli asendatud Karakalpaki ANSV lühendiga ning kiri "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" oli karakalpaki ja usbeki keeles.
Vappi kasutati kuni 2. juulini 1992. Selle asendas Usbekistani vapp, mis näeb üsnagi Usbeli NSV vapi moodi välja.


Valgevene NSV vapp.
Valgevene NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Valgevene NSV vapp.
Valgevene NSV viimasel, 28. juulist 1938 kuni 10. detsembrini 1991 kehtinud vapil kujutati maakera kohal sirpi ja vasarat tõusva päikese kiirtes. Sirp asetses vasara peal. Vappi ümbritsesid kuldsed viljapead ja kimp punaseid ristikuõisi ühel ja siniseid linaõisi teisel pool. Viljapead olid põimitud punase lindiga. Lindil oli valgevene ja vene keeles deviis "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" ning allosas vabariigi nimelühend "БССР" ("VNSV", 1956 eemaldati tähtede vahelt punktid). Vapi ülaosas oli punane kuldse randiga viisnurk.
Valgevene NSV eelmine vapp, mis võeti kasutusele 11. aprill 1927 oli kuni 1991 kehtinud vapist erinev järgmises: vappi ümbritsesid ühelt poolt hõredamad viljapead, millesse oli lisatud ristikut; teisel pool oli viljapeade asemel tammeoks. Sellisena sarnanes vapp Leedu NSV vapile. Erinev oli ka tekst punastel lintidel. Kuni 1938. aastani oli erinev vabariigi nime tähelühend – "NSVV". Deviis "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" oli neljas keeles – lisaks valgevene ja vene keelele ka jidišis ja poola keeles.
Valgevene NSV esimene vapp, mida kasutati aastatel 1920–1927 oli identne Vene NFSV vapiga, erinevuseks olid vaid sirbi ja vasara kohal olevad initsiaalid, Valgevene NSV vapil "Б.С.С.Р" ning punasel lindil olev deviis, mis oli valgevene keeles.


Vene NFSV vapp.
Vene NFSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Vene NFSV (1922. aastani iseseisev riik; 1918–1925 Vene SFNV) vapp.
Vene NFSV vapp seadustati 10. juulil 1918 (alates 19. juunist 1918 oli kasutusel pitsatina). Põhiseaduse järgi oli vapp järgmine: kilbikujulisel punasel taustal asub päikesekiirtest valgustatud sirbi ja vasara embleem, kujundeid pärgavad viljapead. Seda kõike ümbritseb kiri "Российская Социалистическая Федеративная Советская Республика" (Vene Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik). All seisab venekeelne deviis "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!".
Esialgses kavandis oli sirbi asemel kujutatud mõõk. Kirjanik Vladimir Bontš-Brujevitši järgi oli Vladimir Lenin isiklikult mõõga vapilt eemaldada käskinud, öeldes, et mõõk ei ole Nõukogude Venemaa sümbol.
Aastal 1920 viimistleti ja muudeti vapi kujundust. Riigi nimetus "Р.С.Ф.С.Р" (kuni 1925. aastani kasutati riigi täielikku nimetust) paigutati kilbile sirbi ja vasara kohale.
Vene NFSV vapp mõjutas oluliselt selle koosseisu kuuluvate ANSV-de vappide välimust: need nägid üldiselt üsna samamoodi välja. Peamised erinevused seisnesid lühendis ja kasutatavates keeltes. Näiteks dagestani keelt ei ole olemas ja üldse ei kasutatud Dagestani ANSV-s üht keelt, mistõttu Dagestani ANSV vapil olid kirjad 11 keeles.
Aastal 1954 kaotati õigekirjareeglite muutuse tõttu riiginime tähtede vahelt punktid ja 1978 paigutati kilbi kohale viljapeade vahele punane viisnurkne täht kuldse äärisega.
Pärast NSV Liidu lagunemist asendati vapil olev lühend sõnadega "Vene Föderatsioon" ("Российская Федерация") vastavalt riigi nime muutusele. 1993 lõpetati Vene NFSV vapi kasutamine, kui selle asemel võeti vastu Venemaa vapp.


Tupou VI.
Tupou VI ehk ʻAhoʻeitu ʻUnuakiʻotonga Tukuʻaho (printsina 'Ulukalala Lavaka Ata; sündinud 12. juulil 1959) on alates 18. märtsist 2012 Tonga kuningas.
Ta oli Tonga peaminister 3. jaanuarist 2000 kuni 11. veebruarini 2006.
Ta on eelmise kuninga, George Tupou V vend.


Gruusia NSV.
Gruusia NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu ja Taga-Kaukaasia SFNV koosseisus.


Valgevene NSV.
Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (Valgevene NSV) oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus. Kuulutati välja 1. jaanuaril 1919 Smolenskis. Nõukogude Liidu asutajariik (30. detsembril 1922).
Pärast Nõukogude Liidu laialisaatmist (liidulepingu tühistamist) 1991. aasta detsembris on Valgevene taas iseseisev vabariik (Valgevene Vabariik).
Valgevene NSV oli ÜRO asutajaliige.
Haldusjaotus.
1918. aastal moodustatud esimene Valgevene NSV koosnes 4 algsest Valgevene kubermangust: Minski, Vitebski, Smolenski ja Mogiljovi kubermangust, millele liideti Grodno kubermang.
Pärast Venemaa kodusõda ja Valgevenes nõukogude võimu taaskehtestamist moodustatud Valgevene NSV jaotus kuni 1920. aastani Venemaa keisririigis väljakujunenud haldusjaotusele 6 maakonnaks, teised Valgevene läänepoolsed maakonnad liideti Nõukogude-Poola sõja tulemusel Poolaga.


Haiti vapp.
Haiti vapp on Haiti riigivapp, mis praegusel kujul on kasutusel 1986. aastast alates.


Barbadose vapp.
Barbadose vapp on Barbadose ametlik vapp, mis on kasutusel alates 1966. aastast.
Vaata ka.
Vapp


Boliivia vapp.
thumb
Boliivia vapp on Boliivia riigivapp.


Brasiilia vapp.
thumb
Brasiilia vapp on Brasiilia Liitvabariigi vapp.


Venezuela vapp.
Vapp 1954 - märts 2006
Venezuela vapp on Venezuela ametlik vapp, mis on praegusel kujul kasutusel 12. märtsist 2006.


Guatemala vapp.
Guatemala vapp on Guatemala Vabariigi riigivapp.
Vapi kujundas šveitsi kunstnik ja graveerija Jean-Baptiste Frener, kes elas Guatemalas 1854—1897.
Vappi on kujutatud ka Guatemala riigilipul.
Vapp


Costa Rica vapp.
Costa Rica vapp 5. maist 1998
Costa Rica vapp on Costa Rica Vabariigi vapp. Vapi praegune kuju on kasutusel 5. maist 1998.
Vapil on kolm vulkaani, mis tähistavad kolme mäestikku, mis riiki läbivad, või riigi kolme tähtsamat vulkaani, ja kahe ookeani Vaikne ookean, Atlandi ookeani Kariibi meri) vaheline lai org. Kummaski ookeanis on kaubalaev, mis sümboliseerib riigi ajaloole iseloomulikku meresõitu. Horisondil on tõusev päike. Vappi ääristab kuldne raam, mis sümboliseerib kohvi kui kullatera. Vapi ülaosas on kaks mirdioksa, mida palistab lint, millele on kuldsete tähtedega kirjutatud "República de Costa Rica" ('Costa Rica Vabariik'). Seitse tähte kaarena kujutavad Vabariigi provintse. Vapi tipus on sinine lint, mis moodustab krooni pealdisega "América Central" ('Kesk-Ameerika').
Riigivappi võivad kirjapeas kasutama riigi kõrgemate võimuorganite liikmed, Costa Rica suursaadikud ning Vabariigi peakonsulid ja konsulid.
Ajalugu.
Costa Rical on olnud ajaloo jooksul erinevaid vappe.
Hispaania võimu ajal oli kasutusel valitseva monarhi vapp. Monarhi vapp ("las armas") vahetus, kui uus monarh valitsema asus. Costa Ricat valitsesid Isabel I, Fernando V, Juana I, Carlos I, Felipe II, Felipe III, Felipe IV, Carlos II, Felipe V, Luis I, Fernando VI, Carlos III, Carlos IV ja Fernando VII.
Costa Rica asulatest oli oma vapp ainult Cartago linnal. Ta sai selle 1565 kuningas Felipe II-lt.
Pärast Hispaaniast lahkulöömist 1821 pidi Costa Rica 1822 liituma Agustín de Iturbide Mehhiko keisririigiga. Kasutusel oli Mehhiko vapp, mis kujutas kroonitud kotkast, kellel on madu noka vahel.
Märtsis 1824 liitus Costa Rica Kesk-Ameerika Ühendatud Provintsidega. Kasutusele võeti vapp, mille kehtestas 1823 Kesk-Ameerika Asutav Kogu. See kujutas võrdkülgset kolmnurka, mille sees oli viis vulkaani, mis sümboliseerisid viit ühendatud provintsi, ja früügia mütsi. Selle vapi elemendid on põhiliselt samad, mis figureerivad tänapäeva El Salvadori vapil ja Nicaragua vapil.
Aasta 1824 lõpus, kui tekkis Kesk-Ameerika Liitvabariik, võeti kasutusele uus vapp, mis pisut erines Ühendatud Provintside vapist. Föderatsiooni iga liikmesriik võttis kasutusele oma vapi. Costa Rica vapp võeti kasutusele 1825. See kujutas alasti mehe torsot mägedega ümbritsetud ringis.
Aastal 1840 kehtestas Costa Rica riigipea Braulio Carrillo Colina oma dekreediga uue vapi. See oli esimene Costa Rica kui suveräänse ja sõltumatu riigi vapp. Selle keskel oli särav täht. Aastal 1842 tühistas Francisco Morazán Quesada valitsus selle vapi ning taastas 1825. aastal kasutusele võetud vapi.
29. septembril 1848, José María Castro Madrizi valitsuse ajal, võeti kasutusele praegusega sarnanev vapp.
1906. aasta 27. novembril muudeti seadusega nr 18 vappi, kaotades sellelt sõjakad elemendid. Samuti muutus vapi kuju ning jäeti välja lipud ja küllusesarv.
Aastal 1964 muudeti seadusega vappi veel kord. Viiele tähele lisati veel kaks tähte, nii et tähtede arv viidi vastavusse provintside arvuga. 1848. aasta vapi kehtestamise ajal oli praegune Puntarenase provints maakonna ("comarca") staatuses ning praeguse Limóni provintsi ala oli osa Cartago provintsist. Viis tähte vastas ka Kesk-Ameerika provintside arvule. Tõlgendades sõna "armas" sõjandusterminina ('relvad') kaotati vapi kohta ka väljend "escudo de armas", jättes kasutusele ainult väljendi "escudo nacional" 'riigivapp'.
Viimane muudatus toimus 5. mail 1998. Vapi keskel asetsevad vulkaanid pandi suitsema.


Kuuba vapp.
thumb
Kuuba vapp on Kuuba ametlik vapp, mis võeti kasutusele 24. aprillil 1906.


Mehhiko vapp.
Mehhiko vapp on Põhja-Ameerika lõunaosas asuva riigi Mehhiko vapp.


Nicaragua vapp.
thumb
Nicaragua vapp on Nicaragua Vabariigi riigivapp.


Peruu vapp.
thumb
Peruu vapp on Peruu riigivapp.


Uruguay vapp.
Uruguay vapp on Uruguay ametlik vapp, mis võeti kasutusele 19. märtsil 1829.


Ecuadori vapp.
thumb
Ecuadori vapp (hispaania "Escudo de armas del Ecuador") on Ecuadori riigivapp.
Vapp võeti oma praegusel kujul kasutusele 1900. aastal. Praegune vapikujundus põhineb 1845. aastast pärineval vapil.
Vapikilbi keskel on Ecuadori kõrgeim mägi Chimborazo.


Jamaica vapp.
Mõnetiste muudatusega on praegune Jamaica vapp kasutusel 1661. aastast, mil sellest sai Jamaica koloonia vapp. Algupärase vapi kujundas William Sancroft, tollane Canterbury peapiiskop.
Püha Jüri ristil kujutatud ananasse kasvatati Jamaical enne Kolumbuse saabumist. Kiivri kohal on kujutatud Jamaica suurim pärismaine maismaaloom teravkoon-krokodill. Külgedel olevad aravakid on Jamaica põlisasukad.
Vapp


Uus-Meremaa vapp.
thumb
Uus-Meremaa vapp on Uus-Meremaa ametlik vapp. Praegune vapp on kasutusel aastast 1956. Kuni 1911. aastani oli kasutusel Suurbritannia vapp, seejärel sai Uus-Meremaa kuningas George V otsusega oma vapi, mida on uuemas versioonis mõnevõrra muudetud.
Vapil kujutatakse eurooplannat ja maoori meest. Vapikilbil olevad laevad sümboliseerivad merekaubandust, tähed Lõunaristi, nisupead põllundust, lammas karjandust, vasarad mäetööstust. Vertikaalsed väljad tähistavad Cooki väina. Kilbi vasak ja parem tiib esindavad Põhja- ja Lõunasaart. Vapikilbi kohal on Briti monarhi Püha Edwardi kroon.


Lõuna-Aafrika Vabariigi vapp.
thumb
Lõuna-Aafrika Vabariigi vapp on Lõuna-Aafrika Vabariigi riigivapp. Praegusel kujul on kasutuses alates 2001. aastast.


Ekvatoriaal-Guinea vapp.
thumb
Ekvatoriaal-Guinea vapp on Ekvatoriaal-Guinea riigivapp. Vapp on kasutusel alates 21. augustist 1979.
Vapikilbil on kujutatud villapuud, mida nimetatakse ka jumalapuuks. Kuus tähte kilbi kohal sümboliseerivad riigi mandriosa ja saari. Kilbi all on lint hispaaniakeelse motoga "Unidad, Paz, Justicia" (ühtsus, rahu, õigus).


Tansaania vapp.
Tansaania vapp on Tansaania riigivapp.
Elevandivõhkadega ümbritsetud vapikilp seisab Kilimanjaro tipus. Seda hoidvad mees ja naine sümboliseerivad koostööd. Mehe jalge ees on nelgipuu oks ja naise jalge ees puuvillapõõsa oks.
Vapikilbi ülemine, kollane osa sümboliseerib maavarasid, tõrvik vabadust ja tarkust. Selle all on Tansaania lipp. Punane väli tähistab viljakat maapinda, sinised lained aga maad, vett ja rannajoont. Oda sümboliseerib vabadust ning ristatud kirves ja kõblas kujutavad rahva tööriistu.


Libeeria vapp.
Libeeria vapp on Libeeria ametlik vapp. Oma praegusel kujul on vapp kasutusel alates 16. juulist 1847.
Vapikilbi keskmes on 19. sajandi laev, mis toob Aafrikasse tagasi Ameerika Ühendriikides vabastatud orje. Kilbi kohal on lint Libeeria rahvusliku deviisiga: "Meid tõi siia armastus vabaduse vastu", kilbi all on kirjas riigi ametlik nimi. Käru ja kühvel sümboliseerivad rasket tööd, tõusev päike rahva sündi ning maa kõige mitmekesisem toiduallikas palmipuu esindab küllust. Valge postituvi sümboliseerib rahu.


Läti vapp.
Läti vapi kilbi vasakul alumisel väljal on Kuramaa vapp, paremal alumisel Liivimaa (st. Vidzeme) vapp ning ülemine väli tõusva päikese kujutisega tähistab Latgalet, millel Läti vapi loomise ajal oma vappi polnud. Tõusvat päikest kasutasid Esimeses maailmasõjas Venemaa sõjaväes sõdinud Läti kütid. Päikesel on 17 kiirt, mis sümboliseerivad 17 tollast Läti maakonda.
Kuramaa vapil on punane lõvi hõbedasel väljal ja Liivimaa vapil hõbedane greif punasel väljal. Lõvi esines Kurzeme ja Zemgale sümbolina juba 1569. Greif esines Liivimaa sümbolina veelgi varem, 1566, kui tänapäeva Vidzeme ja Latgale läksid Leedu võimu alla.
Kolm viieharulist tähte märgivad kolme ajaloolist Läti osa Vidzemet, Kurzemet ja Latgalet. Sama tähendusega on need tähed ka Riias asuval vabadussambal.
Ajalugu.
Läti vapp võeti ametlikult vastu 16. juunil 1921. Selle kujundas läti kunstnik Rihards Zariņš.
Nõukogude okupatsiooni ajal kasutati Lätis Läti NSV vappi. 1990 võeti taas kasutusele 1918. aasta vapp.
Kasutamine.
Läti vapi kasutamine on rangelt reglementeeritud. Lisaks suurele ja väikesele vapile on Lätil ka "lisanditega väike vapp" ("papildinātais mazais valsts ģerbonis"), millel väikest vappi ümbritsevad kaks tammeoksa. Niisiis on vapist kokku kolm versiooni.
Läti suurt vappi kasutavad Läti president, parlament, peaminister, valitsus, ministrid, ülemkohus ja peaprokurör, samuti Läti diplomaatilised ja konsulaaresindused.
Lisanditega väikest vappi kasutavad parlamendi fraktsioonid, valitsus ja need institutsioonid, mis on valitsuse ministrite otsese või kaudse juhtimise all.
Väikest vappi kasutavad ülejäänud valitsusasutused, kohalikud omavalitsused ja haridusasutused ametlikes dokumentides.
Vapp


Leedu vapp.
thumb
Leedu vapp on Leedu Vabariigi vapp.


Kofi Annan.
Kofi Atta Annan (sündis 8. aprillil 1938 Kumasis, Ghanas) oli 1997–2006 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni seitsmes peasekretär.
2001. aastal sai ta Nobeli rahupreemia.
Isiklikku.
Annani esimene naine oli Nigeeria päritolu Titi Alakija, neil olid lapsed Kojo ja Ama. Abielupaar lahutas 1970ndate lõpus.
Praegu on Annan abielus Rootsi juristi Nane Lagergreniga, kes on Raoul Wallenbergi sugulane.


Mihheil Saakašvili.
Mihheil Saakašvili (sageli kasutatakse venepärast eesnime "Mihhail", tuntud ka hüüdnimega Miša'"; gruusia keeles მიხეილ სააკაშვილი; sündis 21. detsembril 1967 Gruusias) on Gruusia poliitik, Gruusia president teist ametiaega. Ta juhib võimuparteid Ühinenud Rahvuslik Liikumine.
Saakašvili oli president Eduard Ševardnadze tagasiastumiseni viinud "rooside revolutsiooni" üks juhte ja võitis järgnenud presidendivalimised 2004. aasta 4. jaanuaril 96,25 protsentiga häältest. Astus 2007. aasta 25. novembril pärast opositsiooni meeleavalduste jõuga laialiajamist ennetähtaegselt ametist tagasi. Valiti 5. jaanuaril 2008 toimunud ennetähtaegsetel presidendivalmistel uuesti presidendiks 53,5 protsendiga häältest.
Saakašvilit on peetud läänemeelseks juhiks, kes on Gruusias läbi viinud rea edukaid reforme kritiseeritud autoritaarsete tendentside pärast. Poliitilised vastased heidavad talle ette populismi, demagoogiat ja võimujanu ning süüdistavad teda valimistulemuste võltsimises.
Saakašvili teine ametiaeg presidendina lõppeb 2013. aastal. Põhiseaduse järgi ei saa ta presidendiametisse kolmandat korda kandideerida. Parlament algatas 2010. aasta suvel põhiseaduse muutmise, mis annab edaspidi presidendist suurema võimu peaministrile.
Varasem elu.
Saakašvili lõpetas 1992. aastal Kiievi Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse erialal. 1994 sai ta õigusteaduse alal magistrikraadi New Yorgi Columbia ülikoolist ning 1995 õigusteaduse doktori (SJD) kraadi Washingtoni ülikoolist. Aastal 1995 sai ta ka diplomi rahvusvahelisest inimõiguste instituudist Strasbourgis.
Kui Saakašvili töötas 1995. aasta alguses advokaadina New Yorgi advokaadibüroos Patterson, Belknap, Webb & Tyler ja elas Central Parki ääres, võttis temaga ühendust vana sõber Gruusiast Zurab Žvania, kes president Eduard Ševardnadze ülesandel otsis noori andekaid grusiine, kes tuleksid poliitikasse. Valimistel detsembris 1995 pääsesid mõlemad Gruusia parlamenti, kandideerides Ševardnadze partei Gruusia Kodanike Liit nimekirjas.
Saakašvili tegi endale varsti nime uue valimissüsteemi, sõltumatu kohtusüsteemi ja mittepoliitilise politsei kavandamisega tegeleva parlamendikomitee esimehena. Ta sai arvamusküsitluste järgi Ševardnadze järel populaarsuselt teiseks poliitikuks Gruusias
Jaanuaris 2000 määrati Saakašvili Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresidendiks.
12. oktoobril 2000 sai Saakašvili president Ševardnadze poolt ametisse nimetatud valitsuse justiitsministriks. Ta algatas Gruusia korrumpeerunud ja politiseeritud kriminaalkohtu- ja vanglate süsteemis suuri reforme, mida rahvusvahelised vaatlejad ja inimõiguste aktivistid kiitsid.
2001. aasta keskel süüdistas Saakašvili majandusminister Vano Tšhartišvilit, julgeolekuministrit Vahtang Kutateladzet ja Thbilisi politseiülemat Soso Alavidzet ebaseaduslikelt äritehingutelt teenimiselt. Nimetatud olid enesele ehitanud kallid villad. Saakašvili esitas korruptsiooni vastu võitlemiseks seaduseelnõu, mille järgi poliitikud oleksid pidanud oma sissetulekud deklareerima. President Ševardnadze ei kiitnud seda seaduseelnõud heaks. Arvatakse, et Ševardnadze ei tahtnud kaotada endale kommunistliku partei päevilt lojaalseid poliitikuid.
Saakašvili astus 5. septembril 2001 tagasi, öeldes: "Pean ebamoraalseks jääda Ševardnadze valitsuse liikmeks." Ta teatas, et korruptsioon on tunginud Gruusia valitsuse keskmesse välja ning Ševardnadzel puudub tahe sellega tegelda, ning hoiatas, et "praegune asjade käik Gruusias muudab riigi ühe-kahe aastaga kriminaalseks enklaaviks."
Saakašvili astus välja Gruusia Kodanike Liidust ja asutas oktoobris 2001 Ühinenud Rahvusliku Liikumise, kuhu pidid koonduma Gruusia reformimeelsed.
Koos Ühinenud Demokraatidega, kelle eesotsas olid nüüd Zurab Žvania ja Nino Burdžanadze, moodustas ta "laia demokraatliku alliansi". Juunis 2002 valiti ta Ühinenud Rahvusliku Liikumise ja Gruusia Tööpartei kokkuleppel Thbilisi linnavolikogu ("Sakrebulo") esimeheks (faktiliselt linnapeaks). See andis talle uued võimalused valitsuse kritiseerimiseks.
Linnapeana püüdis ta näidata end tegudeinimesena, tegeldes katuste ja liftide parandamisega.
Tõus presidendiks.
2. novembril 2003 toimusid Gruusias parlamendivalimised. Valimisvõitlust pidas Saakašvili loosungi all "Gruusia ilma Ševardnadzeta".
Kohalikud ja rahvusvahelised vaatlejad täheldasid valimistel võltsimisi. Saakašvili kuulutas end valimiste võitjaks (seda kinnitasid sõltumatud hääletanute küsitlused) ning kutsus Gruusia kodanikke üles demonstratsioonidele Ševardnadze valitsuse vastu ning vägivallatule kodanikuallumatusele. Ühinenud Rahvuslik Liikumine ja teised opositsioonilised rühmitused nõudsid Ševardnadze kõrvaldamist ja uute valimiste läbiviimist.
Kui paistis, et Ševardnadze tahab hoolimata võltsimistest uue parlamendi kokku kutsuda, kutsus ta oma pooldajaid üles piirama parlamendihoone sisse.
20. kuni 23. novembril toimusid Thbilisis üle 100 000 osavõtjaga massimeeleavaldused ("roosirevolutsioon"), millel esinesid kõnedega Saakašvili ja teised opositsioonitegelased. 22. novembril, kui Ševardnadze oli just alustanud parlamendi avamise kõnet, sisenes Saakašvili hoonesse ja hüüdis presidendile, et too peab tagasi astuma. 23. novembril astus Ševardnadze tagasi ja tema kohuseid täitma asus ajutiselt parlamendi spiiker Nino Burdžanadze.
Saakašvili kandideeris ennetähtaegsetel presidendivalimistel, lubades võidelda korruptsiooniga ning tõsta palku ja pensione. Ta lubas parandada suhteid välisriikidega. Läänemeelsena kavatses ta taotleda Gruusia vastuvõtmist NATO-sse ja Euroopa Liitu, rääkides ka vajadusest parandada suhteid Venemaaga.
Presidendivalimiste võitja.
4. jaanuaril 2004 võitis Saakašvili Gruusia ennetähtaegsed presidendivalimised, saades 96,25% häältest. Enne valimisi kardeti, et hääletajate arv ei küüni vajaliku 50 protsendini valimisõiguslikest kodanikest.
Uue presidendi suuremad probleemid olid Gruusia raske majanduslik olukord ning separatism Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Adžaarias.
Saakašvili seadis endale ülesande tuua Gruusia välja majanduslikust langusest, kodusõdadest ja korruptsioonist ning juhtida riik stabiilsuse ja kasvu perioodi. Ta palus abi ja investeeringuid lääneriikidelt. Saakašvii lubas parandada pingelisi suhteid Venemaaga, kuid hoiatas, et Venemaa ei tohi kohelda Gruusiat oma kolooniana ning rõhutas, et Gruusia taotleb suuremat integratsiooni Euroopaga, sest "meie koht on Euroopas".
Saakašvili peale pandi väga suuri lootusi, kuigi oli ka neid, kes kahtlesid tema võimetes juhtida riiki revolutsioonijärgses olukorras.
24. jaanuaril 2004 andis Saakašvili kuningas David Ehitaja haua juures Khuthaisi lähedal Gelathi katedraalis sümboolse vande. Hoides kätt kuninga haual, ütles ta: "Seistes Davidi haua juures, peame ütlema, et Gruusia ühineb, Gruusia saab tugevaks ja me taastame tema terviklikkuse. Ma soovin, et me kõik teeksime seda koos ja ma tõotan mitte saada teile häbiks." Ta sai õnnistuse patriarh Ilja II-lt.
Saakašvili andis ametivande 25. veebuaril ja kirjutas samas alla aktile, mis kinnitas Gruusiale uue riigilipu.
Tseremooniat olid vaatamas suured rahvahulgad ja väljak oli täis punavalgeid lippe. Toimus sõjaväeparaad, millel osales 1500 sõjaväelast, ründelennukite Su-25 ja helikopterite Mi-8 demonstratsioonlennud ja suurtükisaluut.
Tseremoonial viibisid 24 riigi delegatsioonid, teiste seas USA USA riigisekretär Colin Powell ja Venemaa välisminister Igor Ivanov. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei võtnud kutset vastu.
2007. aasta kriis.
2007. aasta sügisel puhkesid Gruusias valitsusvastased meeleavaldused. Meeleavalduste lõkkelelöömises oli oluline roll Saakašvili valitsuse endisel kaitseministril Irakli Okruašvilil, kes loopis süüdistusi süütegudes alates korruptsioonist kuni mõrvadeni. Opositsioon ei olnud rahul ka võimupartei poolt läbiviidud muudatustega valimiskorras.
Tuge said protestijad suurärimees Badri Patarkatsišvili meediakanalitelt. Muuhulgas oli Okruašvili presidenti süüdistanud kavas Patarkatsišvili kõrvaldada.
7. novembril otsustas valitsus juba hääbuma kippuvad meeleavaldused jõuga laiali ajada. President kuulutas välja erakorralise olukorra, sulges opositsioonilised meediakanalid. Inimõigusorganisatsioonid süüdistasid Gruusia valitsust ebaproportsionaalse jõu kasutamises, Saakašvili valitsust kritiseerisid ka senised liitlased Läänes.
Saakašvili otsustas ametist ajutiselt taanduda, kuulutas välja erakorralised presidendivalimised 2008. aasta 5. jaanuaril ja rahvahääletuse küsimuses, millal pidada parlamendivalimised (kevadel, nagu nõudis opositsioon, või sügisel, nagu oli kavandanud võimupartei).
25. novembril peatati Saakašvili presidendivolitused, presidendi kohusetäitjaks sai Nino Burdžanadze. Opositsiooni väitel ei koheldud teisi kandidaate järgnenud valimiskampaania perioodil võimupartei nimel kandideerinud Saakašviliga võrdväärselt. Saakašvili võitis erakorralised valimised esimeses hääletusvoorus olulise edumaaga järgmise kandidaadi ees ja vannutati 20. jaanuaril 2008 teiseks ametiajaks presidendiametisse.
2008. aasta sõda.
2008. aasta augustis andis Saakašvili pärast rida relvaintsidente käsu Tshinvali ründamiseks. Vastuseks tungisid Lõuna-Osseetiasse Venemaa väed ja puhkes lühike sõda, milles Gruusia vägedel ei õnnestunud vastu seista Venemaa, Lõuna-Osseetia ning Abhaasia vägedele. Prantsusmaa presidendi vahendusel jõudsid Gruusia ja Venemaa 6-punktise rahuplaani allakirjutamiseni, kuid augusti lõpus tunnustas Venemaa Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning ei viinud oma vägesid viimaste territooriumilt välja. Gruusia katkestas Venemaaga diplomaatilised suhted.
Venemaa president Dmitri Medvedevi sõnul ei ole Venemaa ja Gruusia suhete normaliseerumine võimalik, kuni Gruusiat juhib Saakašvili.
Isiklikku.
Saakašvili valdab vabalt peale gruusia ja vene keele ukraina, inglise ja prantsuse keelt.
Saakašvili on abielus Terneuzenist pärit hollandlanna Sandra Roelofsiga, kellega ta tutvus ühel inimõiguste kursusel Prantsusmaal enne USA-sse minekut. Neil on kaks poega, Eduard ja Nikoloz.


Afganistani lipp.
Afganistani lipp on Afganistani riigi (praegu Afganistani Islamivabariigi) lipp.
Lipu praeguse kuju kinnitas 22. detsembril 2001, pärast Ţālibāni võimu kukutamist, üleminekuvalitsus. Lipp sarnaneb üldiselt sellele, mida Afganistanis kasutati monarhia ajal 1930–73. Erinevuseks on islami usutunnistuse šahada lisamine vapi kohale, mistõttu lipu keskel olev kujund meenutab rohkem ringi.
Riigi- ja rahvuslipul on must, punane ja roheline püsttriip. Need kolm triipu on olnud enamikul Afganistani lippudel alates 1928. aastast. Lipu värvid sümboliseerivad lootust (roheline), rahu (valge) ja süngete aegade lõppemist (must). Lipu keskel on Afganistani vapp, mille viimane kuju (ja ühtlasi lipu kuju) on sätestatud 4. jaanuaril 2004 vastu võetud Afganistani Islamivabariigi põhiseadusega (peatükk I, artikkel 19). Afganistani president Ḩāmid Karzay kirjutas sellele alla 26. jaanuaril 2004.
Ajalugu.
Ükski teine riik ei ole nii palju oma lippu vahetanud kui Afganistan. Pärast 1900. aastat on lippu vahetatud üle kahekümne korra.
1709–38 valitses Afganistanis Hotaki dünastia. Tema riik hõlmas lisaks Iraani kesk-, ida- ja lõunaosa ja Pakistani loodeserva. Riik ulatus kohati tänapäeva Turkmeeniasse ja Tadžikistani. Hotaki dünastia kasutas täiesti musta lippu, mille külgede suhe oli 2:3.
1747–1842 valitses Afganistanis Durrani impeerium, mis suurima ulatuse saavutas 1761. Sel ajal hõlmas riik tänapäeva Afganistani ja Pakistani, Iraani idaosa, Turkmenistani kaguosa, Usbekistani lõunaosa, Tadžikistani lääneosa ja India loodeosa kuni Delhini. Durrani impeeriumil oli kolmnurkne lipp, mille mõõtmed olid umbes 9:25. Sellel oli mustal taustal valge värviga kujutatud puu, tollane Afganistani vapp ja mõõk.
Kui Durrani impeerium alla käis, loodi 1826 Afganistani emiraat. Sellel polnud esialgu üldse lippu. 1880 sai Afganistani emiiriks ‘Abdur Raḩmān, kes võttis taas kasutusele üleni musta lipu.


Alžeeria lipp.
Alžeeria lipp on Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 3. juulil 1962. Plagu on jagatud vertikaalselt kaheks võrdseks väljaks, varda poolne väli on roheline, lehvi poolne valge. Lipu keskel on punane poolkuu ja viisnurkne täht. Sarnaseid lippe kasutas Alžeeria Rahvuslik Vabastusrinne. On võimalik, et ka Abd el-Kaderi vabadusvõitlejad aastatel 1837–1847 (liikumine Põhja-Aafrika Täht) kasutasid samade sümbolitega lippu. Kui lipp 1962. aastal Alžeeria Rahvapartei poolt kasutusele võeti, siis tähe asetust muudeti.
Roheline (PMS 356C) värv sümboliseerib islamit.
Punased (PMS 186C) poolkuu ja täht on pärit Türgi lipult ning sümboliseerivad samuti islamit.


Ameerika Ühendriikide lipp.
Ameerika Ühendriikide lipp on Ameerika Ühendriikide ametlik lipp.
Algselt võeti riigi- ja rahvuslipp kasutusele 1777. aastal ja sellel oli ainult 13 viisnurkset tähte. Kuni tänaseni on lippu muudetud 26 korda, viimati 4. juulil 1960, kui lisati viiekümnes täht, mis esindab Hawaii osariiki.
Punased ja valged horisontaalsed triibud, mida on 13, tähistavad 13 algset osariiki.
Viisnurksed tähed vardapoolsel ülemisel sinisel väljal aga sümboliseerivad praeguseid 50 osariiki.
Sinine (PMS 281C) sümboliseerib õiglust.
Hüüdnimesid: "Stars and Stripes" ('tähed ja triibud'), "Old Glory" ('vana hiilgus').


Angola lipp.
Angola lipp on Angola Vabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 11. novembril 1975. Lipu eeskujuks on võetud, iseseisvusvõitluses võitnuks tulnud partei MPLA (Movimiento Popular de Libertação de Angola) lipp, millele on lisatud banganuga (võsalõikamise nuga) ja hammasratas, mis on kommunistide sümboli- sirbi ja vasara Angola vaste. Lipp koosneb kahest horisontaalsest värviväljast, punane ja must, millede keskele on lisatud kollane embleem.
Punane esindab verd, mida angolalased on pidanud valama pika koloniaalperioodi jooksul oma maa eest võideldes ja seda kaitstes.
Lipu keskel on pool hammasratast, mis sümboliseerib tööstust, koos võsanoaga tähistavad need tööliste ja talupoegade liitu.
Matšeete sümboliseerib põllumajandust, talupidamist ja relvastatud võitlust.
Täht sümboliseerib rahvusvahelist solidaarsust ja sotsialismi ning selle viis haru ühtsust, vabadust, õiglust, demokraatiat ja progressi.
Kollane värv (hammasratas, matšeete ja täht) sümboliseerib riigi rikkust.
27. augustil 2003 valmis Angoola uus lipp, kuid seda pole veel siiani ametlikult kinnitatud.
Vaata ka.
Angola vapp


Antigua ja Barbuda lipp.
Antigua ja Barbuda lipp on Antigua ja Barbuda ametlik lipp.
Riigi iseseisvumisel korraldati lipukavandite konkurss, millest võttis osa üle 600 töö. Võitja töö autoriks oli Reginald Samuel, tema töö kuulutatigi uue riigi riigi- ja rahvuslipuks 27. veebruaril 1967. Plagu on jagatud "V" kujuliselt kolmeks, varda- ja lehvipoolne väli on punased, keskmine aga on omakorda horisontaalselt kolmeks (39+22+39) jagatud, must, sinine ja valge. Mustale väljale on paigutatud kollane tõusev päike.
Kollane(PMS 116C) päike esindab lipul uue ajastu koitu.
Must aga antigua ja barbudalaste aafrika päritolu.
Sinine (PMS 300C) sümboliseerib lootust ja Kariibi merd. Kollase, sinise ja valge kombinatsioon koos sümboliseerib päikest, liiva ja merd.
Punane (PMS 186C) sümboliseerib riigi rahva energiat.
Lipu välju jagav "V" tähistab võitu.


Bihār.
Bihār on India osariik. Piirneb põhjas Nepaliga.
Osariigi suuremad linnad on Patna, Gaya, Bhagalpur, Muzaffarpur, Darbhanga, Bihār ja Arrah.
Haldusjaotus.
Osariik jaguneb 38 ringkonnaks, mis rühmitatakse 9 jaotiseks.


Madhya Pradesh.
Madhya Pradesh [m`adhja prad`eeš] (hindi keeles 'keskosariik') on India osariik.
Pinnamood.
Osariik asub Dekkani kiltmaa põhjaosas. Pinnamoelt valdavalt lainjas tasandik. Kõrgeimad on Vindhya mäed (suurim kõrgus 1350 m) ja Malwa platoo.
Kliima.
Valitseb troopiline kliima. Sademeid 750–1500 mm aastas.
Põllumajandus.
Suur osa rahvastikust töötab põllumajanduses. Kasvatatakse nisu, riisi, hirssi, suhkruroogu, tubakat, puuvilla, maapähklit.
Mäendus.
Kaevandatakse kivisütt, rauamaaki, mangaanimaaki, boksiiti ja teemante.
Tööstus.
Esikohal on tekstiilitööstus, kiiresti areneb metallurgia, masinatööstus, ehitusmaterjalitööstus ja toiduainetetööstus.
Rahvastik.
Peamisteks keelteks on hindi (ametlik keel), urdu, marathi, sindhi, pandžabi, gudžarati ja inglise keel.
Rahvad.
Osariigi rahvastiku enamuse moodustab hindikeelne rahvastik. Bhopalist läänes jäävad osariiki hindude ja radžastanlaste segaasustusega alad. Äärmises lääneosas elavad bhilid. Lõunaossa ulatuvad marathite, gondide ja korkude asualad. Viimased kaks elavad saartena marathite ja hindude seas.
Ajalugu.
Osariik moodustati 1956 Madhya Bharati, Bhopali, Vindhya Pradeshi ja Madhya Pradeshi osariigist.
1. novembril 2000 eraldus temast Chhattisgarhi osariik.


Mahārāshtra.
Mahārāshtra on India osariik.
Osariigi ametlik keel on marathi keel. Seda räägib 70% elanikkonnast.
Mahārāṣhṭra osariik moodustati 1960. aastal endise Bombay osariigi marathi keele kõnelejate asualadest.
Mahārāshtra suuremad linnad on Mumbai, Pune, Nagpur, Thane, Kalyan-Dombivli, Nashik ja Pimpri-Chinchwad.
105 miljoni elanikuga (2006) on Mahārāshtra India osariikidest Uttar Pradeshi järel teisel kohal ja pindalalt 307 762 km2-ga Rājasthāni järel teisel kohal.


Andhra Pradesh.
Andhra Pradesh on India osariik.
Nimi.
Osariigi nimi tähendab hindi keeles 'Andhrate maa'.
Rahvastik.
Andhra Pradesh on India üks tihedamini asustatud osariike: rahvastiku tihedus on umbes 300 inimest ruutkilomeetril.


Karnataka.
Karnataka on India osariik. Ta piirneb läänes Araabia merega, kirdes Goa, põhjas Mahārāṣhṭra, edelas Kerala, idas Andhra Pradeshi ja kagus Tamil Nadu osariigiga.
Karnatakas räägitakse valdavalt kannada keelt, mis on ka osariigi ametlik keel. Suuremad vähemuskeeled on urdu, telugu, marati, tamili ja tulu.
Osariigi elanike seas levinud peamised usundid on hinduism (83%), islam (11%) ja kristlus (4%).
Halduslikult jaguneb osariik 29 ringkonnaks: Bāgalkoti, Bangalore, Bangalore Rural, Belgaumi, Bellary, Bidari, Bijāpuri, Chāmrājnagari, Chikkaballapuri, Chikmagalūri, Chitradurga, Dakshina Kannada, Dāvanagre, Dhārwāri, Gadagi, Gulbarga, Hassani, Hāveri, Kodagu, Kolāri, Koppali, Mandya, Mysore ringkond, Rāichūri, Ramanagara, Shimoga, Tumkūrii, Udupi ja Uttara Kannada ringkond.


Tamil Nadu.
Tamil Nadu (tamili தமிழ்நாடு 'tamilite maa') on India osariik. Asub Hindustani poolsaare lõunaosas, piirneb idas Bengali lahega. Piirneb Puducherry, Kerala, Karnataka ja Andhra Pradeshi osariigiga.


Haiti lipp.
Haiti lipp on Haiti Vabariigi riigilipp. Praegune lipp võeti kasutusele 25. veebruaril 1986. Selle eeskujuks on Prantsusmaa lipp.
Plagu on kahe horisontaalse väljaga, millest ülemine on sinine ja alumine punane. Riigilipu keskel on Haiti vapi kujutis. Sini-punane lipp tekkis vabadusvõitluse ajal, mil Prantsusmaa lipult eemaldati valge väli kui valge mehe sümbol.
1964-1986 oli Haiti lipp kahe vertikaalse väljaga, parempoolne must ja vasakpoolne punane.


Saksamaa lipp.
Saksamaa lipp oli Saksa Liidu lipp ning Saksamaa lipp aastatel 1919–1933 (Weimari vabariik). 1949–1990 oli ta Lääne-Saksamaa lipp ning alates 1990. aastast taas kogu Saksamaa lipp.


Põhja-Korea lipp.
Põhja-Korea lipp on Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 8. september 1948.
Valge on lipul puhtuse, jõu ja väärikuse sümboliks ning ühtlasi on valge ka korea kui ühtse rahvuse sümboliks. Sinine triip sümboliseerib rahuarmastust, kuid samal ajal sümboliseerib punane riigi sotsialistlikku orientatsiooni. Viisnurkne täht on Põhja-Korea Töölispartei kui riigis valitseva partei sümbol. Valge ketas, mille peal täht asetseb sümboliseerib Korea Taeguk´i – universumi sümbolit.


Valgevene lipp.
Valgevene rahvuslipp ja riigilipp 1991–1995
Valgevene lipp on Valgevene ametlik lipp.


Venemaa lipp.
Venemaa lipp on Venemaa riigi- ja rahvuslipp.
See lipp on praegusel kujul kasutusel 11. detsembrist 1993.
Lipu võtis Hollandi lipu eeskujul kasutusele Venemaa tsaar Peeter I, kes käis seal laevaehitust õppimas. Sama lippu kasutasid 1709. aastast Venemaa kaubalaevad. Valge-sini-punane trikoloor oli Venemaa Keisririigi rahvuslipp ja Venemaa Vabariigi riigilipp.


Usbekistani lipp.
Usbekistani lipp on Usbekistani Vabariigi riigilipp.


Araabia Ühendemiraatide lipp.
Araabia Ühendemiraatide lipp on Araabia Ühendemiraatide ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 2. detsember 1971 ehk 4. "Dhu al-Qedah"´il 1391 islami kalendri järgi. Lipp on horisontaalsete väljadega trikoloor, rohe-valge-must. Kanga vardapoolsele küljele on lisatud vertikaalne punane laid, see moodustab 1:4 lipu laiusest.
Punane pärineb emiraatide lippudelt ja sümboliseerib verd.
Must aga viitab emiraatides leiduvale naftale ja sümboliseerib kättemaksu.
Riigipea lipp.
Riigipea lipp on rahvuslipp, mille valge välja keskele on lisatud Araabia Ühendemiraatide vapp.


Argentina lipp.
Argentina lipp on Argentina Vabariigi ametlik lipp. Riigi- ja rahvuslipuna võeti see kasutusele 12. veebruaril 1812, 1818. aastal lisati lipule kuldne päike (Mai Päike – Argentina sümbol, viitab Mairevolutsioonile), millel on 32 vaheldumisi sirget ja lainelist kiirt. Algselt oli päike vaid riigilipul, kuid 1985. aastal kinnitati ka rahvuslipule.
Sinine (PMS 2975C) sümboliseerib taevast, kuldkollane (PMS 116C) päike tähistab revolutsiooni ja iseseisvust.


Armeenia lipp.
Armeenia lipp on Armeenia Vabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 24. augustil 1990, see on horisontaalsete laidudega trikoloor, puna-sini-oranž.
Punane (PMS 199C) osutab verele, mida armeenlased on eriti türklaste vastu võideldes ohverdanud oma olemasolu eest.
Sinine (PMS 285C) sümboliseerib lootust ja riigi püsimist nagu taevasina.
Oranž (PMS 021C) on õnnistusrikka töö värv.
Lipu kavandasid armeenia emigrandid 1885. Veneetsia Armeenia Instituudi uurija preester Ghevont Ališan arvas, et armeenlased olid vikerkaarelipu saanud Piiblis kirjeldatud veeuputuse ajal, kui Noa laev heitis Ararati mäe tippu ankrusse. Ališani kavandatud lipp oli siiski puna-rohe-sinine. Vikerkaarevärve tõlgendati raskete katsumuste käes vaevelnud rahva tulevikulootuste sümbolina, mis pärineb aastatuhandete tagusest ajast. Vaieldi kaua, kuni 1918. aastal otsustati puna-sini-oranži lipu kasuks ning need värvid said uue riigi tunnuseks. Kuid lipp sai lehvida 1921. aastani.
Armeenia ajaloolised lipud.
Aastatel 1921–1990 oli Armeenia territooriumil eksisteerinud Armeenia NSV lipuks Armeenia NSV lipp.


Austraalia lipp.
Austraalia lipp on Austraalia Liidu ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Peale Austraalia iseseisvumist, jaanuaris 1901, korraldati riigi- ja rahvuslipu saamiseks kavandivõistlus, millest võttis osa üle 30 000 töö, neist kuus sarnanesid võitja tööga. Lipp oli sinine kangas, mille vardapoolsesse ülanurka oli paigutatud Suurbritannia lipp "Union Jack", selle alla aga valge kuueharuline täht. Täht sümboliseeris Austraalia Ühendust. Lehvipoolsele väljale aga lisati viiest tähest koosnev Lõunaristi tähtkuju. Neli suuremat seitsmeharulist tähte olid Alfa, Beeta, Delta ja Gamma. Kõige väiksem, viieharuline täht aga Üpsilon. Praegusel kujul võeti lipp kasutusele 22. mail 1909, siis muudeti "Union Jack'i" all olev täht seitsmeharuliseks. Tähe harud tähistavad Austraalia halduspiirkondi.


Bahama lipp.
Bahama lipp on Bahama Ühenduse ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Lipu saamiseks korraldatud kavandivõistluse võitnud töö kinnitati riigi- ja rahvuslipuks 10. juulil 1973. Sellel on kolm horisontaalset laidu, sinine, kollane ja sinine, ning vardapoolsel küljel on must kolmnurk teravikuga lehvi poole.
Kollane (PMS 115C) kujutab saare päikesepaistet ja liivarandu, mis on maa tähtsaim loodusvara.
Must kolmnurk tähistab Bahama peamiselt Aafrika päritolu elanikkonda ja selle ühisjõudu.
Sinise (PMS 312C) värvi eripäraks on see, et see peab olema sama kirgas kui saart ümbritsev meri, seega sümboliseerib sinine saart ümbritsevat merd.
Bahama ajaloolised lipud.
Enne iseseisvumist oli Bahama Suurbritannia asumaa. Selleaegsed lipud on kõik sarnased. Sinise kanga vardapoolses ülanurgas oli Suurbritannia lipp ja lehvil koloniaalaegne vapp. Ka proportsioonid olid samad, 1:2. Erinevuseks on see, et 1896–1923 oli vapp paigaldatud valgele sõõrile ja 1964. aastal eemaldati vapilt kaunistused nii, et jäi ainult vapikilp. Muidugi kasutati edasi ka vana kujundusega lippu.
Vaata ka.
Bahama vapp


Bahreini lipp.
Bahreini lipp (araabia keeles علم البحرين) on Bahreini ametlik lipp. See on kasutusel nii riigi- kui rahvuslipuna.
Tänane lipp käibib Bahreinis alates 2002. aastast. Esimene Bahreini lipp, mida kasutati 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, oli üleni punane. Kui 1820 sõlmis Bahrein Suurbritanniaga merenduslepingu, siis lisati lipu vasakusse serva kahe riigi vahelise rahu märgiks vertikaalne valge riba.
Sakiline serv punase ja valge värvi vahel võeti kasutusele 1932. aastal, et eristada seda muudest sarnastest lippudest piirkonnas. Esialgu moodustasid sakilise serva 28 punase värvi sisse lõikuvat valget kolmnurka. Kindlaks määrati ka lipu proportsioonid, mis olid sel ajal 9:13.
19. augustil 1972 muudeti lippu lihtsamaks, vähendades valgete kolmnurkade arvu sakilises eraldusjoones kahekümne kaheksalt kaheksale.
16. veebruaril 2002 muudeti lippu veel kord, vähendades valgete kolmnurkade arvu sakis viiele. Nende arv vastab nüüd islami viiele sambale, milleks on usutunnistus, palvus, annetamine, palverännak ja paast. Lipu ametlikud proportsioonid on 3:5.


Bangladeshi lipp.
Bangladeshi lipp on Bangladeshi Rahvavabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Praegune riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 13. jaanuaril 1972, see on roheline kangas, millel on punane sõõr. Sõõr ehk päike ei asetse lipu keskel, vaid on nihutatud veidi varda poole, et see lehvides tunduks keskel olevat. Sõõri keskpunkti kaugus vardapoolsest küljest on 3:4 lipu laiusest. Bangladeshi esimesel lipul, mida kasutati aastatel
Punane (PMS 032C) päike sümboliseerib vabadusvõitluses toodud vereohvrit, ning seda nimetatakse vabaduse päikeseks.
Rohelist (PMS 342C) tõlgendatakse mitmeti, see on islami värv, kujutab viljakust ning riigi noorust ja usku tulevikku.
Ajaloolised lipud.
1971–1972 oli kasutusel roheline lipp punase sõõriga, nagu ka praegune lipp, kuid punase sõõri sees oli kollane riigi maakaardi kujutis. Ametlikult aga seda lippu ei kasutatud.
Vaata ka.
Bangladeshi vapp


Barbadose lipp.
Barbadose lipp on Barbadose ametlik lipp.
Riigi ja rahvuslipp.
Praeguse riigi- ja rahvuslipu saamiseks korraldatud kavandivõistluse võitis Garantley W. Prescodi väljapakutu, see võeti ka muudatusteta vastu 30. novembril 1966. Lipp on vertikaalsete laidudega trikoloor, sini-kolla-sinine. Kollase laiu keskele oli paigutatud koloniaalaegselt vapilt pärit merejumal Neptunuse kolmeharuline ahing ilma varreta.
Ilma varreta kolmeharuline ahing sümboliseerib koloniaalsuhete katkemist, kuid ka saareriigi sõltuvust merest. Ahingu kolm haru tähendavad demokraatliku võimukasutuse kolme põhimõtet: võim rahvalt, rahvale, koos rahvaga (of, by and for the people).
Vardapoolne sinine (PMS 280C) viitab taevasinale.
Lehvipoolne sinine (PMS 280C)aga tähistab saart ümbritsevat merd.
Barbadose ajaloolised lipud.
Aastatel 1885-1958 oli kasutusel Briti koloniaal lipp (blue ensign with Neptune), selle lehvipoolsel osale oli paigutatud Barbadose kolooniaaegne vapp, millel oli kujutatud merejumal Neptunus kolmeharulise ahinguga, kahel hobusel maailma meresid valitsemas.
Aastatel 1958-1966 oli "Neptunuse" vapi asemel valge sõõr, millesse oli paigutatud Barbadose vapp.


Belgia lipp.
Belgia lipp on Belgia Kuningriigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Praegune riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 23. jaanuaril 1831, selle eeskujuks on Prantsusmaa lipp. Plagu on vertikaalsete väljadega trikoloor, must-kollane-punane. Värvid pärinevad Brabandi, Flandria ja Hainauti provintsi vappidelt. Lipp on erandlikult peaaegu ruudukujuline, mis viitab iseseisvusvõitluses osalenud Brüsseli mässumeelsete lipu kujule.
Värvid viitavad Belgia vapile. Must on vapikilbi väli, kollane (PMS 116C) on lõvi ja punased (PMS 186C) on lõvi keel ja küüned.
Lipud on ka flaamikeelsel Flandrial, prantsuskeelsel Valloonial ja kakskeelsel Brüsselil.
Belgia ajaloolised lipud.
Aastatel 1789–1792 oli Belgia esimeseks lipuks Austria Madalmaade puna-valge-kollane horisontaallaidudega lipp, millelt eemaldati Austria Keisririigi vapp ning keskmine valge väli asendati mustaga.
Aastatel 1830–1831 olid lipuvärvid ikka horisontaalselt, kuid värvide järjestust oli muudetud, nüüd oli kangas puna-kolla-must.
Vaata ka.
Belgia vapp


Belau lipp.
Belau lipp on Belau Vabariigi riigi- ja rahvuslipp. Kavandivõistluse võitnud lipp, mille autoriks oli Blau Skebong, võeti kasutusele 1. jaanuaril 1981. See on sinine kangas millel on kollane sõõr. Sõõr ei ole lipu keskel, vaid on veidi varda poole nihutatud. Osade allikate põhjal on lipu proportsioonid 5:8.
Oma lipud on ka kõikidel Belau osariikidel.
Sümbolite tähendused.
Sinine ei tähista mitte riiki ümbritsevat ookeani, vaid taevast - vabaduse taevast.
Kollane sõõr on aga täiskuu, mis sümboliseerib rahvuslikku ühtsust ja viljakust. Vana pärimuse järgi on just täiskuuaeg kõige sobivam loovaks tegevuseks. Siis on õige aeg hakata nii külvama kui ka saaki korjama. Kuu on ka rahu ja armastuse sümbol.
Taevas ja kuu iseloomustavad sümboolselt belaulaste tahet vabaneda välismaisest ülemvõimust ja saavutada enesemääramisõigus.
Vaata ka.
Belau vapp


Ameerika Ühendriikide vapp.
Ameerika Ühendriikide vapp on Ameerika Ühendriikide mitteametlik vapp, mida on kujutatud Ameerika Ühendriikide suurel pitsatil.


Benini lipp.
Benini lipp on Benini Vabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp oli esmakordselt kasutusele 16. novembrist 1959 kuni detsembrini 1975 (Dahomee Vabariik). Uuesti sai see riigi tunnuseks 1. augustil 1990. Plagu on panaafrika värvides trikoloor, punane, kollane, roheline. Vardapoolses osas on vertikaalne roheline laid, mis moodustab 2/5 lipu laiusest, ülejäänud lipu osa on jagatud horisontaalselt kaheks kollaseks ja punaseks.
Roheline sümboliseerib haljendavat maad ja lootust.
Roheline, punane ja kollane kokku kujutavad aafrika ühtsust ja rahvustunnet.


Bhutani lipp.
Bhutani lipp on Bhutani ametlik lipp.
Kirjeldus.
See kujutab näoga vardast ära pööratud valget tiibadeta draakonit safrankollasel ja oranžil põhjal. Lipp on jaotatud vardapoolse külje alaosast lähtuva diagonaaliga pooleks, nii et moodustuvad ülemine safrankollane ja alumine oranž kolmnurk.
Tõlgendus.
Kollane värvilaid tähendab monarhiat, oranž värvilaid Drukpa koolkonna kloostreid ja budismi.
Valge kõuedraakoni (tiibeti "Druk") kujutis on lipul sellepärast, et kohalikes dzongkha keeles nimetatakse Bhutani Draakonimaaks ("Drukyuel"). Nimi ja embleem tulenevad Drukpa koolkonnast, mille klooster Bhutani 1200. aasta paiku rajati. Müristamist peetakse Bhutanis draakoni hääleks. Valge sümboliseerib puhtust.
Draakoni küüniste küljes on kalliskivid, mis sümboliseerivad rikkust. Kuule hoidev draakon on ka universumi sümbol. Ähvardavalt avatud suu sümboliseerib maad kaitsvaid jumalaid ja jumalannasid.
Hiina stiilis lipp meenutab Hiina keisririigi kuldkollast lippu. Lipu kollane on seotud Bhutani kuninga rüü värviga.
Võrdlus teiste lippudega.
Bhutani lipp on üks väheseid riigilippe, millel on tähtsal kohal oranž värv.
Draakon on rahvuslippudest kujutatud veel Walesi lipul.
Ajalugu.
Sarnane lipp on Bhutanil olnud 19. sajandist saadik.
Riigilipu esimene variant kavandati 1949 India-Bhutani lepingu sõlmimise puhuks. Kuningas Jigme Wangchuk kavandas ruudukujulise lipu, mis oli diagonaalselt jagatud ülemiseks kollaseks ja alumiseks punaseks laiuks. Lipu keskel oli roheline draakon, traditsiooniline türkiisdraakon "yu druk ngonm" (གཡུ་ རབྲུག་ སྡོནམ). Thimphus Rahvuskogu hoones võib selle lipu koopiat praegugi näha. Originaali asukoht on teadmata.
Riigilippu läks uuesti tarvis kuninga ringreisi ajal 1956. Uus lipp tehti vana lipu foto järgi, kuid draakon muudeti valgeks. Valmistati üks suur lipp laagripaikades heiskamiseks ning hulk väikesi lippe kuninga saatesalga igale kümnendale ponile.
Enam-vähem praeguse kuju sai lipp 1960. Üks ametnik märkas mõni aasta varem Indiat külastades, et ruudukujuline lipp ei lehvi nii hästi nagu India lipp, mille proportsioonid on 2:3. Bhutani lipule anti India lipu mõõdud 6×9 jalga. Draakoni asendit muudeti nii, et ta kergelt tuule käes lehvides ei vaataks alla.
Aastal 1969 muudeti kuninga käsul punane oranžiks. Seoses riigi astumisega ÜRO-sse 1971 kinnitati lipu kuju ametlikult 8. juunil 1972.


Boliivia lipp.
Boliivia lipp on Boliivia riigi ametlik lipp.
Rahvuslipp.
Praeguse Boliivia rahvuslipp võeti vastu 31. oktoobril 1851 ja kinnitati 14. juulil 1888. aastal. Lipp on horisontaalsete väljadega trikoloor, puna-kolla-roheline. Ka Boliivia järgib Simón Bolívari ülestõusnute tunnust, Lõuna-Ameerika trikoloori, kuid sinise, merd sümboliseeriva laiu asemel on roheline. Lipu proportsioonid on 2:3.
Punane sümboliseerib rahva kangelaslikkust ning sõdurite valmisolekut kangelasteoks, kui ka loomariiki.
Riigilipp.
Boliivia riigilipuks on rahvuslipp, mille kollase laiu keskele on lisatud Boliivia vapp.
Riigipea lipp.
Boliivia riigipeaks on president ning tema lipuks on riigilipp, ainult proportsioonid erinevad, nimelt presidendi lipu proportsioonid on 1:2.
Boliivia ajaloolised lipud.
Aastatel 1825 - 1826 oli riigi tunnuseks rohe-puna-roheline trikoloor, mille punane laid oli tunduvalt laiem kui rohelised. Punasele laiule olid paigutatud viis kollast õlipuu- ja loorberipuu lehtedega ümbritsetud viisnurkset tähte, need tähistasid viit vana Boliivia departemangu.
1826. aastal muudeti lippu, nimelt kolla-puna-roheliseks. Kollane sümboliseeris maavarasid, punane loomastikku ja roheline taimestikku. Kasutati ka lippe, millel keskel oli vapp ja ka selliseid mille keskmine punane väli oli laiem.
1836. aastal loodud Peruu-Boliivia liitriigi lipuks oli punane kangas, millel olid loorberipärjaga ümbritsetud ühinenud maade vapid. Keskel oli Peruu vapp, lehvi pool Boliivia vapp ja varda pool oli kollase päikese kujutis.


Bosnia ja Hertsegoviina lipp.
Bosnia ja Hertsegoviina lipp praegusel kujul võeti kasutusele 1998. aastal. Lipul on sinisel taustal kollane kolmnurk, mis sümboliseerib riigi kolme põhirahvust (bosnialasi, serblasi ja horvaate), ning üheksa viieharulist tähte, mis sümboliseerivad Euroopat. Samad kujundid on ka riigi vapil.
Pärast iseseisvumist 1992 kasutusele võetud lipp tuli asendada pärast Bosnia sõda, kuna see arvati esindavat ainult ühte rahvust, bosnialasi (moslemeid). Praeguse lipu kujundas ÜRO ning see on mõeldud neutraalse sümbolina, millelt puuduvad ajaloolised ja rahvuslikud tunnused.
Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioonil ning Serblaste Vabariigil on oma lipud.


Botswana lipp.
Botswana lipp on Botswana Vabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Praegune riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 30. septembril 1966, selle kohta ütles riigi esimene juht Khama:"Vihm on meid elus hoidev veri, mida iseloomustab sõna pula, sadagu! See väljendab meie lootusi ja usku, et ükskord me võidame ja õnn on meiega". Põhivärvilt on lipp helesinine mille keskel on kolm horisontaalset laidu, valge-must-valge. Sinised laiud moodustavad lipu kõrgusest 9/24, valged 1/24 ja must 4/24.
Mustvalged triibud kujutavad sebra mustrit ja sümboliseerivad eri rasside võrdsust ja ühtsust.
Helesinine lipu põhi aga kujutab nii taevast kui ka vett, mis koos sümboliseerivad vihma. Vihmavaesel kiltmaal asuv Botswana rõhutab oma lipul sademete erilist tähendust eluks vajalike tingimuste tekkimisel.
Presidendi lipp.
Presidendi lipp on põhivärvilt helesinine, lipuvälja keskele on paigutatud valge sõõr musta äärisega, valge sõõri sees on aga Botswana vapp. Valge sõõri diameeter koos musta äärisega hõlmab lipu kõrgusest 1:4, aga ilma musta äärisetta 5:12. Värvid pärinevad rahvuslipult ja proportsioonid on 5:8.


Brasiilia lipp.
Brasiilia lipp on Brasiilia Liitvabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 19. novembril 1889, kuid viimane muudatus tehti 11. mail 1992, kui lipule lisati neli tähte (Amapá, Tocantins, Roraima ja Rondônia osariike tähistavad tähed). Plagu on roheline, millele on paigutatud kollane romb, sellele aga omakorda lõunapoolkera taevalaotust kujutav ketas tähtedega. Üle taevakaare lookleb valge lint tekstiga "Ordem e progresso" (kord ja progress).
Roheline (PMS 356CV) sümboliseeribmaa ääretuid vihmametsasid.
Kollane (PMS 3945CV) romb kujutab maavarasid, eriti kulda ja teemante.
Sinisel (PMS 286CV) kettal olev tähekujund kujutab tähistaevast Rio de Janeiro kohal 15. novembril 1889. Lipul kehtib põhimõte, et tähtede arv vastab osariikide arvule, kuid tähti ei lisata automaatselt. Praegused 27 tähte tähistavad 26 osariiki ja pealinna Brasíliat, igal osariigil on oma täht. Tähtede kaart kujutab tähtede, mida on viies suuruses, tegelikku suurust ja asukohta taevavõlvil. Tähekaardi keskel on lõunataeva tuntuim tähtkuju, "Lõunarist", mis sümboliseerib Brasiilia rahvaste vabadustahet.
Sinine ja valge pärinevad kunagiselt Portugali Kuningriigi lipult.
Riigipeade lipud.
Presidendi lipp on roheline plagu, mille keskele on paigutatud Brasiilia vapp. Lipu proportsioonid on 2:3
Asepresidendi lipp on aga kollane, mille jaotab keskelt neljaks sinistest viisnurkadest moodustatud rist, horisontaalselt on 15 ja vertikaalselt 9 viisnurkset tähte. Vardapoolsele ülemisele väljale on paigutatud riigi vapp. Lipu mõõtmed on 2:3 või 3:4.
Brasiilia ajaloolised lipud.
1822. aastal kui Brasiilia kuulutati iseseisvaks keisririigiks võeti kasutusele praeguse lipuga sarnane lipp, kuid taevaketast asendas keisri vapp.
Aastal 1889 kuulutati Brasiilia vabariigiks, ajutiselt (15 - 19. november 1889) oli kasutusel USA lipu kollastes ja rohelistes värvides koopia. Juba samal aastal mindi tagasi vana lipu juurde, kuid vapp asendati taevakaardiga.
Brasiilia osariikide lipud.
Ka Brasiilia osariikidel on oma lipud.
Vaata ka.
Brasiilia vapp
Välislingid.
Brasiilia lipp


Brunei lipp.
Brunei lipp on Brunei Darussalami Riigi lipp.


Bulgaaria lipp.
Bulgaaria lipp on Bulgaaria Vabariigi ametlik lipp. Bulgaaria lipu värvid on valge, roheline ja punane.
Vaata ka.
Bulgaaria vapp


Burkina Faso lipp.
Burkina Faso lipp on Burkina Vabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 4. augustil 1984. Panaafrika värvides plagu on jagatud kaheks võrdseks horisontaalseks väljaks, punaseks ja roheliseks. Lipu keskele on paigutatud kollane viisnurkne täht.
Roheline (PMS 355C) tähistab riigi rikkalikke loodusvarasid, mis kindlustavad rahva heaolu.
Punane (PMS 032C) sümboliseerib revolutsiooni kindlustamiseks valatud verd eile, täna ja homme. Veel tähistab see Burkina rahva ohvrimeelsust.
Kollane (PMS 116C) täht on revolutsiooni ja vabaduse täht.
Burkina Faso ajaloolised lipud.
Ülem-Volta lipp 1959 - 1984
Aastatel 1959–1984, kui riigi nimi oli Ülem-Volta (kuni 5. augustini 1960 oli Ülem-Volta Prantsusmaa valdus), oli lipuks must-valge-punane horisontaalsete laidudega trikoloor. Nimelt Volta jõgi, mille järgi sai ka riik nime, hargneb riigi territooriumil kolmeks: Mustaks, Valgeks ja Punaseks Voltaks. Lipu proportsioonid olid 2:3.
Vaata ka.
Burkina Faso vapp


Burundi lipp.
Burundi lipp on Burundi ametlik lipp.
Lipp võeti (praegusest erinevate proportsioonidega) Burundi riigi- ja rahvuslipuna kasutusele 28. juunil 1967.
Kirjeldus.
Valge diagonaalrist (Andrease rist) jagab selle ülemiseks ja alumiseks punaseks laiuks ning vardapoolseks ja lehvipoolseks roheliseks laiuks. Keskel on teisi värve kattev valge ring, millel on kolm punast rohelisega ääristatud kuueharulist tähte. Tähed asetsevad kolmnurgana: üks täht ülal, kaks all.
Burundi põhiseaduse artiklis 8 öeldakse: "Burundi lipp on trikoloor: roheline, valge ja punane. Tema kuju on Andrease ristiga ("sautoir") jagatud ristkülik, mille keskel on valge ketas kolme punase kuueharulise tähega, mis moodustavad kujuteldava võrdkülgse kolmnurga selle ümberringjoonega piiratud ringis, millel on sama keskpunkt mis kettal ja mille alus on paralleelne lipu pikkusega. Seadus täpsustab lipu mõõtmed ja teised üksikasjad."
Punase toon on ligikaudu Pantone 186c - CMYK (%) C 0 - M 90 - Y 80 - K 5. Rohelise toon on ligikaudu Pantone 361c - CMYK (%) C 80 - M 0 - Y 90 - K 0.
Kuni 27. septembrini 1982 olid lipu proportsioonid 2:3, sellest ajast alates on nad 3:5.
Tõlgendus.
Roheline värv sümboliseerib lootust tulevikule, valge puhtust või rahu soovi ja punane iseseisvusvõitlust. Kolm tähte sümboliseerivad Burundi kolme suuremat rahvast hutusid, tutsisid ja batvasid ning samuti riigi deviisi kolme elementi ühtsust, tööd ja progressi.
Kasutamine.
Eraisikutel on õigus lippu kasutada ainult pühade puhul. Muul ajal kasutatakse seda riigilipuna ning sõjaväelipuna. Presidendil on õigus kasutada lippu hoonetel.
Varasem lipp.
Varasemal lipul olid kolme tähe asemel kuningavõimu sümbolid. See võeti kasutusele 1962.


Roheneemesaarte lipp.
Roheneemesaarte lipp on Cabo Verde Vabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Uus riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 22. septembril 1992. Selle eeskujuks olid Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide lipp. Uus, minevikupärandist lahti öelnud lipp ei rõhuta pelgalt vaese saarestikuriigi tahet, vaid sümboliseerib ka lõplikku loobumist kunagisest plaanist luua ühisriik Guinea-Bissauga.
Üle sinise kanga jooksevad kolm horisontaalset laidu: valge, punane, valge (6+1+1+1+3). Lipu keskelt veidi varda poole on paigutatud ringina 10 kollast viisnurkset tähte, 5 tähte ülevalpool ja 5 allpool punast laidu.
Kollased tähed tähistavad saarestiku kümmet asustatud saart, tähtedest ring aga saarestiku rahvast ja nende ühtsust.
Valge-puna-valged triibud näitavad teed tulevikku ning Roheneemesaarte asukohta lennu- ja laevateede ristumiskohas.
Valge on rahu ja punane rahva ühise jõu värv.
Roheneemesaarte ajaloolised lipud.
Aastatel 1975–1992 oli Roheneemesaarte lipuks PAIGC-i ("Partido Africano da Independência da Guinê e Cabo-Verde") partei lipp. Sellel olid panaafrika värvid: horisontaalsed kollane ja roheline ning varda pool vertikaalne punane laid. Punasel laiul oli Aafrika vabastamise must täht, mille alla olid lisatud maisivihk ja teokarp, mis sümboliseerisid maa põhilisi tegevusalasid põllumajandust ja kalapüüki.
Vaata ka.
Roheneemesaarte vapp


Colombia lipp.
thumb
Colombia lipp on Colombia lipp, mis võeti kasutusele 26. novembril 1863.
Trikoloor koosneb kollasest, sinisest ja punasest triibust. Kollane triip moodustab poole lipu laiusest ja sinine ning punane kumbki neljandiku.


Costa Rica lipp.
Costa Rica lipp on Costa Rica Vabariigi lipp.
Lipul on proportsioonides 1:1:2:1:1 sinine, valge, punane, valge ja sinine horisontaaltriip. Riigi- ja merelipul on punase laiu esimeses kolmandikus Costa Rica vapi kujutis.
Sinine tähistab Costa Rica taevast, võimalusi, idealismi ja visadust, valge – rahu, tarkust ja õnne ning punane – vabaduse eest langenute verd ja inimeste soojust ning heldust.
Sinist ja valget on tõlgendatud ka pärinevana Kesk-Ameerika Ühendatud Provintside lipult (kuigi seal oli helesinine): valge sümboliseerib Kesk-Ameerikat kui silda Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika vahel ning sinised triibud Kariibi merd ja Vaikset ookeani.
Punast on tõlgendatud ka revolutsiooni värvina.
Rahvuslipu autor on president José María Castro Madrizi abikaasa Pacífica Fernández Oreamuno, kes kavandas selle 1848 Prantsusmaa lipu eeskujul. Triipude asetus on horisontaalne, sest erinevalt Prantsusmaast on Costa Ricasse tsivilisatsioon tulnud idast, mitte lõunast.
Praegune riigilipp võeti ametlikult kasutusele 27. septembril 1906 (21. oktoobril 1964 muudeti vappi, asendades viis tähte seitsme tähega).
Ajalugu.
Enne iseseisvumist kasutati Costa Ricas kuningas Carlos III poolt kehtestatud Hispaania lippu (1786–1821) ja Agustín de Iturbide kehtestatud Mehhiko lippu (1822–1823).
Esimene Costa Rica rahvuslipp ilmus välja septembris 1921. Sellel oli kaks sinist triipu, mis pidid kujutama kahte ookeani, kuid hiljem kasutusel olnud valge vahetriibu asemel kasutati kollast triipu, mis pidi kujutama "kuldset Ameerikat". Seda lippu kasutati võitluses Mehhiko iseseisvuse eest kuni maini 1822 ning pärast Costa Rica iseseisvuse väljakuulutamist 10. mail 1823 kuni 6. juunini 1823.
Siis võeti kasutusele valge lipp kuueharulise punase tähega keskel. Tähe sakid kujutasid arvatavasti tookordset kuut provintsi.
Aastal 1824 ühines Costa Rica Kesk-Ameerika Ühendatud Provintsidega ning võttis 4. märtsil kasutusele nende lipu, mis oli inspireeritud Argentina lipust. Sellel olid horisontaalsed sinine, valge ja sinine laid (valgel laiul oli vapp). 2. novembril 1824 täiendati seda oma riigivapiga. Föderatsiooni vapi muutus 22. novembril 1824 tõi kaasa riigilipu muutuse.
Novembris 1838 lõi Costa Rica föderatsioonist lahku. Algul kasutati vana lippu. 21. aprillil 1840 kehtestas riigipea Braulio Carrillo Colina föderatsiooni lipu kõrvale horisontaalsete laidudega valge-sini-valge lipu. Need olid vana lipu ümberpööratud värvid. Alates 15. novembrist 1840 jäi uus lipp ainsaks lipuks.
20. aprillil 1842 võeti uuesti kasutusele sini-valge-sinine lipp. Seotembris 1842 viidi riigivapp lipu keskele. Lipu üle käisid ägedad vaidlused. Liberaalne Partei, mis pooldas Prantsuse revolutsiooni, pooldas punase värvi sissetoomist, et lipp oleks sarnasem Prantsuse trikolooriga.
12. novembril 1848 kehtestatigi kolmevärviline lipp. President José María Castro Madriz laskis lipule lisada punase kesktriibu ning selle sisse uue riigivapi. Teda mõjutas abikaasa, kes oli samuti Prantsuse revolutsiooni pooldaja.
Praegune riigilipp võeti kasutusele 27. septembril 1906. Muudatused puudutasid eelkõige vapi väljanägemist ja asendit.


Elevandiluuranniku lipp.
Elevandioluuranniku lipp on Côte d'Ivoire'i Vabariigi ametlik lipp.
Praegune riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 3. detsembril 1959. See on vertikaalsete laidudega oranž-valge-roheline trikoloor. Sellise värvivalikuga soovitakse vältida panaafrika värve ning näidata pigem sõltuvust Prantsusmaast kui oma Aafrika naabritest. Lipu eeskujuks on Prantsusmaa lipp, kuid värvid pärinevad Iirimaa lipult.
Lipu värvid seostuvad rahvusliku juhtmõttega "Ühtsus, distsipliin ja töö". Roheline ja valge on Côte d'Ivoire'i Demokraatliku Partei värvid.
Oranž (PMS 151C) sümboliseerib progressi ja riigi põhjaosa savannipiirkonda.
Roheline (PMS 347C) kujutab lootust ja riigi lõunaosa haljaid metsi.
Valge sümboliseerib rahu ja riigi osade ühtsust.
Vaata ka.
Elevandiluuranniku vapp


Djibouti lipp.
Djibouti lipp on Djibouti ametlik lipp.
Djibouti liigi- ja rahvuslipuks võeti 27. juunil 1977 Rahva Iseseisvusliidu lipp. Lipu autoriks on Mahamoud Harbi. Kanga vardapoolses osas on valge võrdhaarne kolmnurk, ülejäänud kanga väli on jaotatud horisontaalselt kaheks, siniseks ja roheliseks. Kolmnurga keskel on punane viisnurkne täht. Valge ja roheline on afarite parteide ning valge ja sinine issade värv.
Sinine (PMS 292C) sümboliseerib taevast ja merd, roheline (PMS 361C) maa viljakandvust ning valge rahu. Võrdkülgne kolmnurk tähistab võrdsust, punane (PMS 179C) täht aga rahvuslikku ühtsust iseseisvusvõitluses.
Vaata ka.
Djibouti vapp


Dominica lipp.
Dominica lipp on Dominica Ühenduse lipp.


Dominikaani Vabariigi lipp.
Dominikaani Vabariigi lipp on Dominikaani Vabariigi ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 6. novembril 1844.
Kangast läbib valge rist, mis jagab lipu neljaks võrdseks väljaks, vardapoolne ülemine ja lehvipoolne alumine väli on sinised ning vardapoolne alumine ja lehvipoolne ülemine väli punased. Punane ja sinine pärinevad Haiti lipult. Värvid Pantone värviskaala järgi on sinine PMS 295 ja punane PMS 186 ning vapil olevad värvid - kollane PMS 116 ja roheline PMS 335.
Punane tähistab iseseisvuse eest võidelnute verd ja kannatusi, sinine vabadust ning valge rahva ohvrimeelsust.
Riigilipu keskel asub Dominikaani Vabariigi vapp, mis rahvuslipul puudub. Vapil on lippude grupp, rist ja Piibel ning rahvuslik moto "Dios, patria, libertad" (Jumal, isamaa, vabadus).


Kambodža lipp.
Kambodža lipp on Kambodža rahvuslipp.
Rahvuslipp võeti uuesti kasutusele aastal 1993 pärast seda, kui rahvahääletusel otsustati monarhia kasuks.
Lipu kujundus pärineb umbes aastast 1850. Suures osas on sinised raamid ja punane keskosa, millel on Angkor Wat, jäänud sellest ajast alates muutumatuks.
Kambodža lipp oli mõneks aastaks muudetud punaste khmeeride võimul oleku ajal, kes kasutasid üleni punast lippu, kuigi Angkor Wati kujutis sellel säilis.


Kameruni lipp.
Kameruni lipp on Kameruni ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Kameruni praegune riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 20. mail 1975. aastal. See on vertikaalsete väljadega rohe-puna-kollane trikoloor mille punase välja keskel on kollane viisnurkne täht. Roheline (PMS 341C), lootuse värv, sümboliseerib riigi lõunaosa ja selle troopilist rohelust. Kollane (PMS 116C), päikese värv, esindab põhjapiirkonda ja sealseid pruunikaskollaseid savanne. Punane (PMS 186C), iseseisvuse värv, ühendab riigi eri osad ja rahvusrühmad. Kollane täht on riigi ühtsuse sümbol.
Kameruni ajaloolised lipud.
Kamerun oli Ghana järel teine riik Aafrikas, kes võttis Etioopia eeskujul oma lipule panaafrika värvid ja esimese Aafrika riigina võeti eeskujuks Prantsusmaa lipp. Rohe-puna-kollaste laidudega trikoloor võeti kasutusele 1957. aastal, kui Kamerun sai Prantsusmaa koosseisus autonoomia. See lipp oli ka esialgu riigi tunnuseks, peale iseseisvuse välja kuulutamist 1960. aastal.
1. oktoobril 1961 lisati rohelisele väljale kaks kollast viisnurkset tähte, mis tähistasid riigi kahte osa, iseseisvumisel ühinenud Briti- ja Prantsusmaa Kameruni.


Kanada lipp.
Kanada lipp on Kanada ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 15. veebruaril 1965.
Kangas on jagatud vertikaalselt kolmeks väljaks (punane, valge, punane) ning valge välja keskel on 11 tipuga punane vahtraleht.
Lipuväljade laiused on 1:2:1. Punane värvus on Pantone värviskaala järgi PMS 193.


Kesk-Aafrika Vabariigi lipp.
Kesk-Aafrika Vabariigi lipp on Kesk-Aafrika Vabariigi ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 1. detsembril 1958. Selle kujundas tollal Oubangui-Chari nime all Prantsusmaa kolooniaks olnud maa esimene autonoomiaaegne president Barthélemy Boganda.
Lipuvärvid moodustavad kombinatsiooni prantsuse trikoloorist ja panaafrika värvidest. Punane värv sümboliseerib vabaduse eest valatud verd, sinine aafriklasi ja vabadust, valge eurooplasi ja rahu, roheline mulatte ja lootust ning kollane aasialasi ja sallivust. Kollane täht lipu vasakus ülanurgas tähistab Aafrika iseseisvust ja ühtsust.


Komooride lipp.
Komooride lipp on Komooride ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Praegune Komooride riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 7. jaanuaril 2002. Lipp sarnaneb Mauritiuse ja Seišellide lipuga. Sellel on ühendatud horisontaalsete laidudena Ndzwani, Mwali ja Mayotte'i lipuvärvid. Vardapoolses osas on aga islami tunnusena roheline kolmnurk, valge poolkuu ja neli valget viisnurkset tähte. Kuigi riik koosneb kolmest saarest, Ngazidja, Ndzwani ja Mwali, tähistab neljas täht Prantsusmaale kuuluvat Mayotte. Sellega väljendatakse soovi ühendada kõik neli saart ühtseks riigiks.
Lipu värvide toonid on roheline PMS 363C, kollane PMS 123C, punane PMS 186C ja sinine PMS 285C.
Oma lipud on ka Ngazidjal - sinine kangas, millel valge poolkuu ja neli viisnurkset tähte, Ndzwanil - punane kangas, mille keskel valge käsi ja poolkuu ning Mwalil - kollane kangas, mille vardapoolsel osal on must vertikaalne laid, kollase välja keskel on aga valge viisnurkne täht ning poolkuu.
Komooride ajaloolised lipud.
1963. aastal võeti Prantsusmaa autonoomse piirkonnana kasutusele roheline lipp, mille vardapoolses ülanurgas oli valge poolkuu ning kanga poolitasid diagonaalselt paigutatud neli valget viisnurkset tähte. Kui Komoorid iseseisvusid 1975. aastal siis võeti see lipp ka riigi tunnusena kasutusele. Selle lipu iga iseseisva riigi tunnusena jäi aga lühikeseks, juba kuu aega hiljem toimunud riigipöörde käigus vahetati see lipp välja.
Uus lipp oli jagatud kaheks horisontaalseks väljaks, punane ehk ülemine väli oli laiem ja alumine roheline kitsam. Punase laiu vardapoolses osas olid eelmiselt lipult pärit valged poolkuu ja neli tähte.
1978. aastal eemaldati lipult punane väli ning poolkuu ja tähed paigutati rohelise välja keskele.
1992. aastal muudeti lippu sellega, et poolkuu pöörati selili. Nii sarnanes uus plagu Mauritaania lipuga, erinevuseks oli tähtede arv.
Aastatel 1996 - 2002 oli poolkuu lipul jälle püstises asendis. Vardapoolsesse ülanurka oli lisatud araabiakeelne kiri "Allah" ja lehvi alanurka "Muhamed".


Kongo Demokraatliku Vabariigi lipp.
Kongo Demokraatliku Vabariigi lipp on Kongo Demokraatliku Vabariigi riigilipp.
See on praegusel kujul kasutusel 2006. aasta veebruarist.


Kongo Vabariigi lipp.
Kongo Vabariigi lipp on Kongo Vabariigi riigilipp. Lipp oli kasutusel aastatel 1958–1970 ja uuesti kasutatakse seda alates aastast 1991.
Lipul on kolm diagonaalset panaafrika värvides (roheline, kollane, punane) välja.


Kuuba lipp.
Kuuba lipp on Kuuba ametlik lipp. Lipp võeti kasutusele 20. mail 1902.


Küprose lipp.
Küprose lipp on Küprose Vabariigi lipp.


Horvaatia lipp.
Horvaatia lipp on Horvaatia ametlik lipp. Praegune lipp on kasutusel alates 21. detsembrist 1990.
Horisontaalsete panslaavi värvides (punane, valge ja sinine) väljadega trikoloori keskel on Horvaatia vapp. Lipu pikkuse ja laiuse suhe on 2:1.


Hiina Rahvavabariigi lipp.
Hiina Rahvavabariigi lipp on Hiina Rahvavabariigi riigilipp. See heisati esimest korda 1. oktoobril 1949.
Lipu ametlik nimi on 红旗 (hóngqí) punane lipp (täielik nimi: 五星红旗 ("pinyin"is wǔxīng hóngqí (wuxing = viisnurk, hóngqí = punalipp)). Lipu kavandi autor on Zeng Liansong.
Suur viisnurk sümboliseerib Hiina Kommunistlikku Parteid. Väiksemate viisnurkade tähenduse kohta ametlik versioon puudub.


Taani lipp.
Taani Kuningriigi lipp (ehk Dannebrog'") on üks maailma vanemaid riigilippe. Esimene kirjalik mainimine selle kasutamisest pärineb 14. sajandist.
Taani rahvuslipp ("Stutflag") on punane, valge Skandinaavia ristiga, mis ulatub lipu äärteni. Punane värvitoon pole ametlikult defineeritud, kuid mitteametlikult on see PMS 185U (nimetatakse ka Dannebrogi-punaseks, taani keeles "Dannebrogsrød").
Taani riigilipp ("Splitflag") on sarnane rahvuslipuga, kuid sellel on "pääsusaba".
Taani merelipp ("Orlogsflag") on sarnane riigilipuga, kuid selle värvitoon on PMS 195U.
Ajalugu.
Legendi kohaselt kukkus ajal, kui Taani kuningas Valdemar II Võitja sõdis Tallinnas Lindanise linnuse (mõnes kroonikas Lindanäs, venekeelsetes ka Ledenets ja Kolõvan) lähedal eestlastega, lipp 15. juunil 1219 taevast alla, mille tõttu taanlased võitsid lahingu.
Taani-Norra liidu ajal oli Dannebrog ka Norra lipp, kuni aastani 1821, mil Norra võttis vastu oma lipu. Selle, nagu ka teiste Põhjamaade (Soome, Islandi ja Rootsi) lippude kujundus põhines Dannebrogil.
Nimi Dannebrog tähendas vana-taani keeles "taanide riie".


Tšaadi lipp.
Tšaadi lipp on Tšaadi ametlik lipp.
Tšaadi riigi- ja rahvuslipp on vertikaalne trikoloor, mille laiud on sinist, kollast ja punast värvi. Lipp võeti kasutusele 6. novembril 1959 ja iseseisva riigi tunnuseks 11. augustil 1960 Selle proportsioonid on 2:3.
Sinine (PMS 281C) viitab Tšaadi lõunaosa vetele ja taevale, kollane (PMS 116C) põhjapiirkondade kõrbetele ja päikesele ning punane (PMS 186C) progressile ja rahvuslikule ühtsusele.
Tšaadi lipp on saadud Prantsusmaa lipu värvide kombineerimisel panaafrika värvidega. Täpselt samad värvid on Rumeenia lipul (Tšaadi lipu sinine olevat küll pisut tumedam), kuid neil lippudel puudub ajalooline seos. Rumeenia ja Tšaad tülitsevad selle pärast, kumb seda lippu tohib kasutada. Sarnasus on ka Andorra ja Moldova lipuga, kuid nende lippude kollasele väljale on lisatud riigivapp.


Tšiili lipp.
Tšiili lipp on Tšiili Vabariigi riigilipp.
Lipp on kasutusel alates aastast 1817.
Lipu sinine värv sümboliseerib taevast ja Vaikset ookeani, valge lumiseid Ande ning punane vabaduse nimel valatud verd.
Valge täht tähistab progressi ning selle viis haru riigi viit ajaloolist piirkonda.


Tšehhi lipp.
Tšehhi lipp on Tšehhi Vabariigi lipp. Lipp võeti vastu 1992.


Ida-Timori lipp.
Ida-Timori lipp on Ida-Timori ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
20. mail 2002 vastu võetud riigi- ja rahvuslipp on punane kangas, mille vardapoolses osas on kollasele kolmnurgale paigutatud must kolmnurk, sellele aga valge viisnurkne täht, mille üks tipp on suunatud vardapoolsesse ülanurka. Kollase kolmnurga pikkus moodustab 1/2, musta kolmnurga pikkus aga 1/4 lipu pikkusest. Lipu proportsioonid on 1:2 ja ametlikud mõõdud 180cm x 90cm.
Kollane (PMS 123C) sümboliseerib koloniaal perioodi ja riigi rikkust, punane (PMS 485C) tähistab iseseisvuse eest valatud verd, must aga pimeduse jõude ja ka neid kelle eestvedamisel saabus iseseisvus ning valge on vabaduse värv.
Selline lipp oli kasutusel ka kümme päeva kestnud iseseisvusperioodil 1975. aastal. Lipu eeskujuks oli võetud vabadusvõitluse partei "FRETILIN"-i (Ida-Timori Iseseisvuse Revolutsiooniline Rinne) lipp. "Fretilin"-i lipul olid puna-kolla-punased horisontaalsed laiud ja vardapoolses osas must vertikaallaid valge viisnurkse tähega.
Ida-Timori ajaloolised lipud.
1961 aastal toimunud ülestõusu ajal Portugali kolonisaatorite vastu võeti Ida-Timori rahvuslipuks punane kangas, mille keskel oli must sõõr kollase äärisega ja selles valge viisnurkne täht. Ülestõus suruti maha ja lipp keelustati.
Pärast 1999. aastal ÜRO järelvalve all toimunud rahvahääletust iseseisvus küsimuses, võeti kasutusele "CNTR"-i (Conselho Nacional de Resistźncia Timorense) partei lipp, millelt jäeti ära partei nimi.


Ecuadori lipp.
Ecuadori lipp on Ecuadori ametlik lipp, mis võeti kasutusele 26. septembril 1860. Lipp on väga sarnane Columbia ja Venezuela lipuga.


Egiptuse lipp.
Egiptuse lipp on Egiptuse ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 4. oktoobril 1984.
Kangas on jagatud kolmeks võrdseks horisontaalseks laiuks, punane, valge ja must. Valge laiu keskel on kuldne Saladini kotkas. Värvitoonid on punane Pantone 186 c / CMYK (%) C 0-M 90-Y 80-K 5 ja kollane (kuldne) Pantone 116c / CMYK (%) C 0-M 15-Y 95-K 0.
Punane tähistab revolutsiooni, valge helget tulevikku ja must tumedat minevikku.
Lipuvärvid on Pan-Araabia traditsioonilised värvid, samad värvid on ka Iraagi, Süüria ja Jeemeni lipul. Egiptuse lippu eristab nendest lipu keskel olev kotkas.


Ekvatoriaal-Guinea lipp.
Ekvatoriaal-Guinea lipp on Ekvatoriaal-Guinea ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Praegune Ekvatoriaal-Guinea lipp oli kasutusel aastatel 1968 - 1973 ja uuesti alates 21. augustist 1979. Sellel on kolm horisontaalset laidu, roheline, valge, punane ning vardapoolses osas on sinine kolmnurk, mille laius on 1/4 lipu pikkusest. Lipu keskel, valgel laiul on Ekvatoriaal-Guinea vapp.
Roheline (PMS 347C) sümboliseerib lopsakat loodust ja põllumajandust, valge on ühiskonnas valitseva rahu värv ning punane (PMS 186C) viitab iseseisvusele. Sinine (PMS 312C) kolmnurk tähistab merd, mis eraldab ja samas ka ühendab riigi eri osi. Vapikilbil on kujutatud kapokipuud, kilbi kohal on aga kuus kollast kuusnurkset tähte ning kilbi all lint tekstiga "Unidad, Paz, Justicia" (ühtsus, rahu ja õiglus).
Ekvatoriaal-Guinea ajaloolised lipud.
Aastatel 1968 - 1969 oli kasutusel rahvuslipuna ilma vapita lipp.
Aastatel 1973 - 1979 sarnanes lipp praeguse lipuga, kuid riigis oli kasutusel teine vapp, mis asendas praegust vappi.


Eritrea lipp.
Eritrea lipp on Eritrea ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
5. detsember 1995 kasutusele võetud Eritrea riigi- ja rahvuslipp on kompromiss kahe vabastusliikumise, "EPLF"-i (Eritrea People's Liberation Front) ja "ELF"-i (Eritrea Liberation Front) lipust. "EPLF"-i lipu kollane sotsialismi täht asendati riigi iseseisvuse sümboli oliivipuulehtedest vanikuga, mis on pärit autonoomse Eritrea lipult ja seda kasutas ka "ELF". 1995. aastal suurendati vanikut nii, et see sarnaneks ÜRO lipul oleva pärjaga.
Lipu väljad on jaotatud kolmeks, vardapoolsest üla ja alanurgast kulgeb punane kolmnurk üle kanga lehvipoolsesse keskkohta. Sellest ülespoole jääb roheline ja allapoole sinine väli. Oliivipuuokstest vanik paikneb punase kolmnurga vardapoolsel osal.
Punane (PMS 185C)sümboliseerib vabadusvõitluses toodud vereohvrit, roheline (PMS 361C) põllumajandust, kollane (PMS 123C) maavarade rikkust ja sinine (PMS 279C) mereande. Oliivipuuokste 30 oksa meenutavad Aafrika 20. sajandi kõige pikema sõja kestvust.
Riigipea lipp.
Eritrea presidendi lipuks on rahvuslipp, mille oliivipuuokstest vanik on asendatud Eritrea vapiga. Lipp võeti kasutusele 1995. aastal ja selle proportsioonid on 1:2.
Eritrea ajaloolised lipud.
Aastatel 1952 - 1962 oli Eritrea Etioopia autonoomne osa ja selle lipuks oli sinine kangas, mille keskel oli roheline oliivipuuokstest pärg. See lipp oli Eritrea riigi tunnuseks ka 1993. aasta maist kuni 1995. aasta detsembrini.


Etioopia lipp.
Etioopia lipp on Etioopia ametlik lipp.
Praegune Etioopia lipp kinnitati 6. veebruaril 1996. See on rohe-kolla-punase horisontaalsete laidudega trikoloor, mille keskel on sinine sõõr kollase viisnurkse tähe ja viie kollase kiirega.
Roheline (PMS 347C) sümboliseerib maad ja viljakust, kollane armastust ja õiglust, punane (PMS 032C) usku ja ohvrimeelt ning sinine (PMS 293C) rahu. Kollane täht väljendab rahva ühtsust ja kiired helget teed tulevikku.
Etioopia ajaloolised lipud.
Etioopia lipp aastatel 1975-1987 ja 1991-1996


Fidži lipp.
Fidži lipp on Fidži Vabariigi lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Pärast iseseisvumist kinnitas Fidži 10. oktoobril 1970 enda riigi- ja rahvuslipuks koloniaalaegse lipu, kuid muutis lipu sinise välja heledamaks, et lippu oleks lihtsam eristada teistest samasugustest. Plagu helesinise välja vardapoolses ülanurgas oli Suurbritannia lipp ja lehvil 1908. aastast pärinev vapikilp. Kilbi ülaosa on punane ning sellel on Suurbritannia kuninga tunnus lõvi, kes hoiab käppade vahel kookospähklit. Ülejäänud vapiosa on jagatud Püha Jüri ristiga neljaks osaks, millest kolmel on kujutatud Fidži istanduste tüüpilisi vilju: suhkruroog, kookospalm ja banaanikobar. Neljandal väljal on aga rahutuvi, mis on pärit kuningriigiaegselt lipult. Lipu helesinine väli sümboliseerib Vaikset ookeani.
Fidži ajaloolised lipud.
Aastatel 1871–1874 oli Fidži Kuningriigi lipul kaks püstivälja - valge ja sinine - ning keskel punane vapp, millel oli valge rahutuvi, oliivipuuoks noka vahel, vapi kohal aga kuninga kroon.
1908. aastal sai Fidži, olles Suurbritannia koloonia, endale lipu, mis sarnaneb praeguse lipuga, kuid lipuväli oli tumesinine nagu Suurbritannia lipul ning lehvil oli valge sõõri sees Fidži vapp. 1924. aastal valge sõõr eemaldati ning sellisena püsis lipp kuni Fidži iseseisvumiseni 1970. aastal.


Soome lipp.
Soome rahvuslipul (soome keeles "siniristilippu") on valgel taustal sinine Skandinaavia rist, mille vertikaalne osa on nihutatud lipuvarda poole. Sinine värv sümboliseerib järvi ja taevast ning valge sümboliseerib lund ning valgeid Soome öid.
Soome riigilipp erineb rahvuslipust vaid selle poolest, et risti keskel on kollase raami sees Soome vapp.
Mõlema lipu proportsioonid on 11:18 (5:3:10 horisontaalselt ja 4:3:4 vertikaalselt).
Pääsusabaga riigilippu (endise nimega "sõjalipp") kasutab sõjavägi. See on ühe ühiku võrra laiem kui rahvus- ja riigilipp; saba pikkus on 5 ühikut.
Soome seaduse järgi on lippudel kasutatavad värvid defineeritud järgmiselt: sinine – PMS 294C, punane – PMS 186C, kollane – 123C.
Ajalugu.
Peale Soome iseseisvumist 1917. aastal korraldati konkurss lipu kujunduse valimiseks. Mitme variandi seast kinnitati lõpuks 29. mail 1918 praegune sini-valge Taani lipul Dannebrogil põhinev kujundus.


Prantsusmaa lipp.
Prantsusmaa lipp on Prantsusmaa ametlik lipp.
Lipp on vaheaegadega kasutusel alates 14. juulist 1790, ning see koosneb kuninga värvist (valge) ja Pariisi värvidest (sinine ja punane).


Gaboni lipp.
Gaboni lipp on Gaboni ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Praegune Gaboni riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 8. septembril 1960. Lipp on horisontaalsete laidudega rohe-kolla-sinine trikoloor, sellel on ühendatud Prantsusmaa lipu- ja panaafrika värvid. Kollane (PMS 116C) viitab nii päikesele, kui ka ekvaatorile, mis läbib roheliste (PMS 347C) metsade ja sinise (PMS 285C) ookeani vahel asuvat riiki.
Riigipeade lipud.
Gaboni presidendi lipuks on alates 1990. aastast Gaboni rahvuslipp, mille keskele on lisatud valge sõõr Gaboni vapiga. Lipu proportsioonid on 2:3.
Aastatel 1960 - 1990 oli Gaboni presidendi standardiks Gaboni vapilt pärit kilp, mis oli ruudukujuline kangas. Lipp oli jagatud rahvuslipu värvides kolmeks väljaks. Ülemisel, rohelisel väljal olid kõrvuti kolm kuldset sõõri. Keskmisel, kollasel väljal aga must purjelaev, mille ahtris lehvis Gaboni rahvuslipp. Alumine väli oli sinine, see oli eraldatud laineliselt kollasest väljast ja kujutab purjelaeva alla merelaineid. Kollane väli oli laiem rohelisest ja sinisest.
Gaboni ajaloolised lipud.
Aastal 1958, kui Gabon sai autonoomia Prantsusmaa koosseisus, võeti kasutusele ka oma lipp. Kangas oli jaotatud kolmeks horisontaalseks väljaks (4+1+4), roheline, kollane ja sinine. Rohelise välja vardapoolsele osale oli paigutatud Prantsusmaa lipp. Proportsioonid olid 3:4.


Gambia lipp.
Gambia lipp on Gambia ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Gambia riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 18. veebruaril 1965. Lipu eeskujuks sai Botswana lipp, mille oli kujundanud Inglise heraldikakool (English College Of Arms). Ettepaneku, millest lähtuti, oli teinud gambialane Pa Louis Thomasi. Lipu puna-sini-rohelisi horisontaalseid välju eraldavad valged kitsad triibud (6+1+4+1+6). Sinine (PMS 293C) väli sümboliseerib Gambia jõge, punane (PMS 186C) jõelt vastu peegelduvat päikeseloojangut ning roheline (PMS 361C) jõge ümbritsevat loodust. Valged triibud on rahu ja ühtsuse sümbolid.
Riigipeade lipud.
Gambia presidendi lipp võeti kasutusele aastal 1970. Lipu standardiks on sinine kangas, mis on ääristatud kolmest küljest – ülalt, alt ja lehvi poolt –, kuldse äärisega. Sinise kanga keskel on Gambia vapp. Presidendi lipu proportsioonid on 26:33.
Gambia ajaloolised lipud.
Gambia koloniaalaegne lipp aastatel 1888–1965 oli sinine kangas, mille vardapoolses ülanurgas oli Suurbritannia lipp, lehvil aga sõõr, milles mägede ja palmi taustal elevant. Elevandi all olev G-täht tähistas Gambiat.


Ghana lipp.
Ghana lipp on Ghana Vabariigi lipp. Praegune lipp võeti kasutusele 1957. aastal. Aastatel 1964–1966 kasutati lippu, mille keskmine laid oli valge.
Horisontaalsete laidudega panaafrika värvides (punane, kollane, roheline) trikoloori keskmisel laiu keskel on must viieharuline täht. Punane sümboliseerib iseseisvuse nimel valatud verd, kollane maavarasid ja roheline metsi. Täht on Aafrika vabanemise juhttäht.


Grenada lipp.
Grenada lipp on Grenada riigilipp.


Guatemala lipp.
Guatemala lipp on Guatemala Vabariigi lipp. Sinised triibud sümboliseerivad Guatemala paiknemist kahe ookeani vahel ja taevast riigi kohal. Valge tähistab rahu ja puhtust.
Riigilipu keskel on Guatemala vapp.
Kuni 1851. aastani oli Guatemalas kasutusel Kesk-Ameerika lipp, mil lipule lisati Hispaania värvid punane ja kollane. Algsed värvid taastati 17. augustil 1871, aga vertikaalsete triipudena.


Guinea lipp.
Guinea lipp on Guinea riigilipp. Lipp võeti kasutusele pärast riigi iseseisvumist 10. novembril 1958.
Lipp on vertikaalsete väljadega panaafrika värvides trikoloor (punane, kollane, roheline). Punane sümboliseerib verd, kolonialismi ohvreid, tööliste valatud higi ja tulevikulootust; kollane kulda ja teisi maapõuevarasid, päikest, energiat, heaolu ja võrdsust; roheline taimestikku ja viljakat pinnast.


Guinea-Bissau lipp.
Guinea-Bissau lipp on Guinea-Bissau Vabariigi riigilipp.
Ta võeti ametlikult kasutusele 24. septembril 1973, kui Guinea-Bissau kuulutati iseseisvaks.
Kirjeldus.
Vardapoolsel küljel on 1/3 laiuse ulatuses punane laid, mille keskel on must viisnurk.
Ülejäänud osa on jaotatud kaheks võrdseks pikitriibuks, millest ülemine on kollane ja alumine roheline.
Funktsioon.
Guinea-Bissau riigilipp on rahvuslipp maal ja merel.
Tõlgendus.
Lipp on meelega valitud sarnasena endise Roheneemesaarte lipuga. See väljendas tolle riigiga ühinemise püüdlusi.
Ajalugu.
Portugali Guinea lipu kavand (1967)
Koloniaalajal kasutati Portugali Guineas Portugali lippu.
Aastal 1967 tehti ettepanek lisada iga Portugali asumaa lipule selle asumaa vapp. Seda ei tehtud teoks.
Guinea-Bissau lipp pärineb iseseisvusliikumise PAIGC-i lipust, mis kasutas punast, kollast ja rohelist kui panaafrika värve. Pärast iseseisvumist 1973 eemaldati kiri "PAIGC" musta viisnurga alt. Nõnda omandas lipp praeguse välimuse. PAIGC oli Guinea-Bissaus esialgu ainupartei.
PAIGC-i lipu eeskujuks oli Ghana lipp, millel punane tähistab märtrite verd, roheline metsi ja kollane maavarasid. Ghana lipp (1957) kasutas esimesena panaafrika värve.


Guyana lipp.
Guyana lipp on Guyana Vabariigi riigilipp, mis võeti ametlikult kasutusele 26. mail 1966.
Lipp on tuntud hüüdnimega 'kuldne nooleots'.


Kreeka lipp.
Kreeka lipp on Kreeka riigilipp.


Hondurase lipp.
Hondurase lipp on Hondurase riigilipp, mis on kasutusel 1866. aastast alates ja praegusel kujul alates 18. jaanuarist 1949.
Lipp on horisontaalsete laidudega sini-valge-sinine trikoloor. Sinised laiud sümboliseerivad Atlandi ja Vaikset ookeani. Valge laiu keskel on viis sinist viisnurka.


Ungari lipp.
Ungari lipp on Ungari riigilipp ja ungarlaste rahvuslipp. Mitteametlikult kasutatakse ka lippu, mille keskel on Ungari vapp.


Jamaica lipp.
Jamaica lipp on Jamaica riigilipp. Lipp võeti kasutusele riigi iseseisvumise päeval, 6. augustil 1962.
Kollane diagonaalrist jagab lipu kaheks roheliseks ja kaheks mustaks väljaks. Must värv sümboliseerib jamaikalaste tugevust ja loovust, kollane päikest ja loodusvarasid, roheline tulevikulootust ja põllundusest saadavat jõukust.


Jaapani lipp.
Jaapani lipp on Jaapani ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Jaapani riigi- ja rahvuslipuks on valge kangas, mille keskel on punane sõõr ehk päikesesümbol "Hinomaru". Lipp kuulutati riigi tunnuseks 1870. aastal, kuid ametlikult tunnistas Jaapani parlament selle riigilipuks alles 1999. aastal.
Valge tähistab puhtust ja puutumatust, punane on aga siiruse, soojuse ja inspiratsiooni värv.
Päikeseketas on muistsetest aegadest peale olnud Jaapani ja selle keisri sümbol. Legendi järgi rajas Jaapani Keisririigi päikesejumalanna Amaterasu Omikami poeg Jimmu Tenno.
Merelipp.
Esimese, 1889. aasta põhiseadusega sai sõjavägi endale "tõusva päikese lipu". Lipu põhivärv oli valge, millele oli paigutatud keskkohast veidi varda poole punane sõõr, sellest väljus 16 punast kiirt. Peale Teist maailmasõda keelas rahuleping selle lipu kasutamise, kuid 1954. aastal võeti see lipp siiski kasutusele laevade lipuna ehk merelipuna.
Vaata ka.
Jaapani vapp


Jordaania lipp.
Jordaania lipp on Jordaania Hašmiidi Kuningriigi ametlik lipp.
Lipp loodi 1916. aastal, kui toimus araablaste ülestõus Ottomani Impeeriumi vastu. Kangas oli jagatud mustaks, valgeks ja roheliseks horisontaalseks väljaks ning vardapoolses osas oli punane võrdhaarne kolmnurk. Värvid esindasid araablaste kolme vana dünastiat, roheline Fatimiide, must Abbassiide ja valge Umaijaade, punane kolmnurk aga sümboliseeris Hašmiidide dünastiat.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 16. aprillil 1928, mil punasele kolmnurgale lisati valge seitsmeharuline täht, sellega sooviti rõhutada oma islami juuri ja erineda naaberriikidest. Tähe seitse haru sümboliseerivad Koraani esimese peatüki seitset esimest salmi, mida loetakse islami aluseks.
Värvid Pantone värviskaala järgi on roheline PMS 356 ja punane PMS 186.
Vaata ka.
Jordaania vapp


Kasahstani lipp.
Kasahstani lipp on Kasahstani ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Riigi- ja rahvuslipp võeti praegusel kujul kasutusele 4. juunil 1992.
Šaken Nijazbekovi poolt kujundatud lipp oli helesinine ning see sümboliseerib ääretut taevast, mille all kõik inimesed elavad. See tähistab ka igavest meelekindlust ja rahu ning ustavust iseseisvusele. Lipu keskel liugleb särava päikese all stepikotkas. Kõik see koos kujutab kasahhide ülevaid ideaale ja vabaduseiha. Lipu vardapoolses osas on traditsiooniline rahvuslik ornament.
Kasahstani ajaloolised lipud.
Aastatel 1937–1991 eksisteeris Kasahhi NSV ning kasutusel oli Kasahhi NSV lipp.
Aastatel 1991–1992 kasutas Kasahstan Kasahhi NSV lippu.
Aastal 1992 oli väga lühikest aega kasutusel praeguse lipuga sarnane lipp, kuid ornament oli punane, kuid suurema harmoonia mõttes muudeti see kuldkollaseks.


Kenya lipp.
Kenya lipp on Kenya Vabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 12. detsembril 1963.
Kenya riigi- ja rahvuslipp koosneb kolmest võrdsest horisontaalsest laiust, ülemine on must, keskmine punane ning alumine roheline. Punast laidu ääristavad ülevalt ja alt valged kitsad triibud ning kanga keskele on paigutatud embleem, mis koosneb masai sõdalase kilbist ja selle taha risti paigutatud kahest odast. Värviväljad jaotuvad 6+1+6+1+6. Lipu eeskujuks on "KANU" (ing. "Kenyan African National Union") lipp, kuna just see partei võitis kätte Kenya iseseisvuse. Kui 1964. aastal muudeti riigi nime - Kenya Dominioonist sai Kenya Vabariik - jäi lipp muutumatuks.
Must tähistab Kenya rahvast, punane (PMS 180) vabadusvõitlust, roheline (PMS 342) põllumajandust ja loodusrikkusi ning valge rahu ja ühtsust. Puna-valge-must kilp sümboliseerib aga vabaduse kaitsmist.
Riigipea lipp.
Kenya presidendi lipuks on rahvuslipp, mille keskel on Kenya vapp ning kangast ümbritseb kolmest küljest (ülalt, alt ja lehvipoolt) kollane ääris. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Koloniaallipp.
Aastatel 1895–1963, kui Kenya kuulus Suurbritanniale oli kasutusel koloniaallipp, milleks oli sinine kangas Suurbritannia lipuga vardapoolses ülanurgas, lehvipoolsel küljel oli aga punane tagajalgadel seisev lõvi. Lipu proportsioonid olid 1:2.
Presidendi lipud.
Esimeseks presidendi lipuks, aastatel 1964–1970 oli rahvuslipp, mille keskel must ruut Kenya vapiga.
1970–1978 oli presidendi lipuks sinine kangas, mille keskel on Masai sõdalase kilp ning sellel kaks kollast ristatud oda teravikuga alla. Lehvipoolsel küljel, kahe odaotsa vahel oli kollane kukk.
Järgmine, 1978–2002 kasutusel olnud presidendi standard oli roheline kangas, mille keskel oli puna-must-valge kilp kahe kollase ristatud odaga, mille teravikud olid alla suunatud. Lehvipoolsel küljel, kahe odaotsa vahel on punane, kollase nokaga kukk.
Vaata ka.
Kenya vapp


Kiribati lipp.
thumb
Kiribati lipp on 1979. aastast kasutusel olev Kiribati riigilipp. Lipu ülaosas on kujutatud punasel taustal kollast kuning-fregattlindu ("Fregata minor") kollase tõusva päikese kohal. Päikese 17 kiirt sümboliseerivad 16 Gilberti atolli ja Banabat. Lipu alumisel poolel on kolm valget ja kolm sinist lainelist laidu, mis sümboliseerivad Gilberti, Line'i ja Fööniksisaari.


Kuveidi lipp.
Kuveidi lipp (علم الكويت) võeti kasutusele 7. septembril 1961.


Kõrgõzstani lipp.
Kõrgõzstani lipp on Kõrgõzstani Vabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Riigi- ja rahvuslippu kasutati esmakordselt 3. märtsil 1992. See juhtus Helsingis Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise (OSCE) järelkonverentsil, millel Kõrgõzstan võeti NSV Liidu järglasena OSCE liikmeks.
Kõrgõzstani plagu on punane. Algselt tähendab sõna 'kirgis' punast ja ka pärimuse järgi oli rahvuskangelasel Manasil, kes ühendas nelikümmend kirgiisi hõimu, punane lipp. Lipu keskel olev sümbol kujutab karjuse telgi (jurta) punutud lage, mille kaudu pääseb telki valgus ja väljub suits. See viitab kirgiisi karjakasvatajate igivanale eluviisile, aja ja ruumi ühtsusele, elu allikale ja kodule. Stiliseeritud jurta on lipul kujutatud päikesena, millel on nelikümmend kiirt, mis tähistavad neljakümmet hõimu. Päike on valguse ja igavese elu sümbol.
Riigipea lipp.
Presidendi lipp on punane plagu, mis on ääristatud neljast küljest kollase kitsa ribaga. Punase välja keskel on kuldse ja valgega kujundatud Kõrgõzstani vapp, vapi ümber on kollaste äärtega punane sõõr, millel on kiri "КЫРГЫЗ РЕСПУБЛИКАСЫНЫН ПРЕЗИДЕНТИ". Lipu proportsioonid on 3:5.
Kõrgõzstani ajaloolised lipud.
Aastatel 1937–1991 eksisteeris praeguse Kõrgõzstani territooriumil Kirgiisi NSV ning kasutusel oli Kirgiisi NSV lipp.
Aastatel 1991–1992 kasutas Kõrgõzstani Vabariik Kirgiisi NSV lippu ilma sirbi ja vasara ning viisnurgata.


Laose lipp.
Laose lipp on Laose ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Laos võttis 2. detsembril 1975 oma lipuks kommunistliku vabastusliikumise Pathet Lao lipu. See oli horisontaalsete laidudega puna-sini-punane trikoloor, millel sinise laiu keskel on valge sõõr. Punased laiud moodustavad kumbki 1/4 ja sinine laid 1/2 lipu kõrgusest.
Valge sõõr koos sinise laiuga tähistavad täiskuud Mekongi jõe kohal ja punased laiud jõe mõlemat kallast.
Valgel kettal on mitu tähendust, näiteks päike, Kuu ja "Yin-yang.
Sinine sümboliseerib Mekongi, heaolu ja rikkust kindlustavat jõge.
Punane tähistab rahva poolt vabadusvõitluses toodud vereohvrit.
Laose ajaloolised lipud.
1893. aastal sai Laos (Prantsusmaa asumaa) endale traditsioonilise punasepõhjalise lipu, millel oli päikesevarju kujutis ja selle all kolm valget elevanti. Elevandid seisid trepil, millel oli 5 astet, sümboliseerides budismi 5 käsku. Legendi järgi armastas Laose (miljoni elevandi maa) rajaja Fa Ngun sõita valgel elevandil päikesevarju all. Neist said kõige tähtsamad kuninglikud sümbolid. Kolm elevanti esindasid igaüks ühte kolmest Laose kuningriigist ja kuningliku Laose kolmainsust: monarhi, rahvast ja budismi. Lipu vardapoolsesse ülanurka oli paigutatud Prantsusmaa lipp. Kui Jaapan Teises maailmasõjas Indo-Hiina vallutas, kaotati lipult prantsuse trikoloor.
1945. aastal oli ajutiselt kasutusel praegune lipp, mis algselt oli Lao Issara (hilisem Pathet Lao) tunnuseks, kuid siis taastati Jaapani okupatsiooni eelne lipp. 1952. aastal, kui Laos iseseisvus, kaotati lipult jällegi Prantsuse trikoloori kujutis.
Vaata ka.
Laose vapp


Läti lipp.
Läti lipp on Läti riigi- ja rahvuslipp.
Lipp on kasutusel rahvuslipuna alates 18. novembrist 1918 ja riigilipuna alates 15. juunist 1921 ning uuesti alates 27. veebruarist 1990.
Lipu triipude laius on suhtes 2:1:2. Punase värvi kood on Pantone 1807C.
Legend räägib latgalite pealikust, kes sai surmavalt haavata ja mähiti voodilinasse. Lina see osa, millel pealik lamas, jäi valgeks, aga ülejäänud lina sai verega kokku. Järgmises lahingus kasutati seda lina lahingulipuna. Legendi kohaselt olid latgalid seekord võidukad ja ajasid vaenlased maalt välja. Sellest ajast kasutavad läti hõimud seda lippu.


Leedu lipp.
Leedu lipp on Leedu ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
20. märtsil 1989 kinnitati riigi- ja rahvuslipuks juba aastatel 1918 - 1940 kasutusel olnud lipp. Plagu on horisontaalsete väljadega trikoloor, kollane, roheline, punane. Esialgu olid lipu proportsioonid 1:2, kuid need muudeti 1. septembril 2004.
Kollane (CMYK C0/M30/Y100/K0) kujutab küpseid viljapõlde ja heaolu.
Roheline (CMYK C100/M55/Y100/K0) tähistab Leedu taimestikku ja lootust.
Punane (CMYK C25/M100/Y100/K0) sümboliseerib õitsvaid aasu, vaprust ja iseseisvuse eest valatud verd. See värv pärineb Leedu vürstiriigi lippudelt ja vapilt.
Riigipea lipp.
Leedu presidendi lipp on purpurpunane kangas, mille keskel on Leedu vapp, mida ühelt poolt hoiab greif ja teiselt ükssarvik. Lipu proportsioonid on 2:3 ja see loodi "Leedu Heraldika Komisioni" poolt. Standart kinnitati Leedu Seimi poolt 26. jaanuaril 1993 ning seadustati presidendi seadusega sama aasta 18. veebruaril.
Leedu ajaloolised lipud.
Aastatel 1940 - 1989 oli Leedu Leedu NSV ja kasutusel oli Leedu NSV lipp
Vaata ka.
Leedu vapp


Liibanoni lipp.
Liibanoni lipp on Liibanoni Vabariigi ametlik lipp.
Lipp on Liibanoni põhiseaduse 7. detsembri 1943 sõnastuse kohaselt puna-valge-punaste rõhtsete triipudega, mille laiused suhtuvad nagu 1:2:1 (s.t. valge on sama lai kui punased kokku). Valgel laiul on roheline liibanoni seeder, mis puudutab mõlemat punast laidu.
Lipu proportsioone põhiseaduses kirjas ei ole ja sellepärast kasutatakse lippu proportsioonides 2:3 nagu Prantsusmaa lippu.
Tähendus.
Seeder tuleb Piiblist, Laulud 92:12: "Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil".
Punane värv tähistab iseseisvuse eest valatud verd ja valge lund Liibanoni mägedel. Lumi omakorda on puhtuse sümbol.
Ajalugu.
Liibanoni esimene põhiseadus võeti vastu 23. mail 1926. Et Liibanon oli sel ajal Prantsusmaa protektoraat, kinnitas põhiseadus Liibanoni lipuks Prantsuse lipu, mille keskmisel, valgel laiul oli roheline seeder, mis puutus mõlema äärmise laiu vastu.
Esimest korda heisati tänapäevane Liibanoni lipp 21. novembril 1943, Liibanoni iseseisvuspäeva eelsel päeval. Usutakse, et tänapäeval asub see lipp Liibanoni Rahvusmuuseumis, kuigi on ka väidetud, et see on hoopis valitsuse palees.
Väärvormid.
Vähe on maailmas lippe, millel oleks nii palju väärvorme kui Liibanoni lipul. Kuigi lipu kirjeldus on põhiseaduses kirjas, ei järgitud seda kuni 1982. aastani kuigi tõsiselt. Realistlikkuse huvides kujutati lipul seedri tüve pruunina või (Süüria-Liibanoni sõpruse märgiks) mustana. Seeder kujutati sageli valgest laiust väiksemana, mõnikord ka suuremana. Isegi Eesti NSVs välja antud teatmeteostes (ENE, "A ja O") on väär lipp.
1982. aasta suvel lubas liibanoni TV-saatejuht Riad Sharara TV-šõus autasu sellele, kes toob stuudiosse korrektse lipu. Saate käigus selgus, et isegi sõjaväes toodeti lippe valede eeskujude järgi ning et turismiminister oli saatnud kõigisse koolidesse väära lipu.
See saade mõjutas tugevalt liibanonlaste suhtumist oma lippu. Poliitilise ebakindluse ajal, mil Liibanon oli Iisraeli poolt okupeeritud, oli oma lipu abil võimalik väljendada patriotismi. Nii koolides kui ka sõjaväes vahetati väärad lipud välja.
Liibanoni seedri nimetamine seedermänniks on samuti ebakorrektne. Seedermänd ei ole seedri sugulane.


Lesotho lipp.
thumb
Lesotho lipp on Lesotho Kuningriigi lipp.
Praegune lipp võeti kasutusele 4. oktoobril 2006.
Lipul on kujutatud sothode traditsioonilist mütsi.
thumb
thumb


Libeeria lipp.
Libeeria lipp on Libeeria riigilipp. Lipp võeti kasutusele 26. juulil 1847.
Lipu kujundamisel oli eeskujuks Ameerika Ühendriikide lipp. Üksteist punast ja valget horisontaaltriipu tähistavad 1847. aasta iseseisvusdeklaratsioonile allakirjutanute arvu. Sinine värv sümboliseerib ustavust, punane vaprust ja valge puhtust. Valge täht on Libeeria kui Aafrika esimese sõltumatu riigi sümbol.
Libeeria lippu kasutavad mugavuslipuna paljude riikide laevad.


Liibüa lipp.
Liibüa lipp 1951–1969 ja alates 2011
Liibüa lipp (araabia keeles علم ليبيا) on Liibüa riigilipp. Kodusõjas olevas Liibüas on suuremat osa Liibüast kontrolliva Üleminekunõukogu lipuna alates 27. veebruarist 2011 kasutusel Liibüa Kuningriigi lipp.
Võimult kukutatud Suure Liibüa Araabia Sotsialistliku Rahvadžamahirija riigilipp on üleni roheline plagu. See oli kasutusel alates 11. novembrist 1977.


Liechtensteini lipp.
Liechtensteini lipp on Liechtensteini Vürstiriigi riigilipp.
Praegusel kujul on lipp kasutusel 30. juunist 1982.
Kirjeldus.
Lipul on kaks võrdset horisontaalset laidu (ülal sinine, all punane). Sinise laiu vardapoolses ääres on kuldne kroonisarnane vürstikübar.
Tõlgendus.
Ühe tõlgenduse järgi sümboliseerib sinine värv taevast ja punane koidupuna mägedes või õhtutuld (või maa tuld). Teise tõlgenduse järgi meenutab sinine Reini jõge ning punane vürsti kuldset-punast lippu.
Kuldne vürstikübar sümboliseerib rahva, vürstliku perekonna ("Fürstenhaus") ja riigi ühtsust.
Kasutamine.
See lipp on tsiviillipp ning teenistuslipp maal.
Ajalugu.
Liechtensteini lipp 1719–1852, vana vürstilipp.
Esimene Liechtensteini lipp võeti kasutusele 1719. See koosnes kahest rõhtsast laiust nagu tänapäevanegi, ülemine oli kuldne (kollane) ja alumine punane. Tõenäoliselt tulid need 18. sajandil vürstilossis kasutatud livreede värvidest. Nii selle kui kõigi järgmiste Liechtensteini lippude külgede suhe on 3:5.
Aastal 1852 lippu muudeti. Uuel lipul oli kaks püstist laidu, millest parempoolne oli sinine ja vasakpoolne punane. Värvivahetust on seostatud vürstilossi livreede värvi muutusega. Värvid on tuntud hiljemalt 1764. aastast.
5. oktoobril 1921 tõsteti Liechtensteini põhiseadusega laiud ümber nii, nagu nad tänapäeval on: sinine ülal ja punane all. Esialgu lipul vürstikübarat ei olnud. Vürstikübar lisati 24. juunil 1937. aastal pärast seda, kui 1936. aasta suveolümpiamängudel selgus, et Liechtensteini tollane lipp on identne Haiti lipuga.
30. juunil 1982 anti välja uued lipuseadused, millega muu hulgas muudeti pisut vürstikübara kuju.
Teised lipud.
Liechtensteini valitsuse ja Maapäeva standart
Liechtensteini valitsuse ja Maapäeva standart on võrdse sinise ja punase horisontaalse laiuga, keset lippu on suur Liechtensteini vapp. Proportsioonid on 3:5.
Liechtensteini vürsti standart on sinise ja punase vertikaalse laiuga, keskel on suur Liechtensteini vapp, lipu igas ääres on lai kuldne (kollane) riba. Proportsioonid on 3:5. See lipp kehtestati 30. juunil 1982.
Vürstitruud liechtensteinlased heiskavad siiski sageli vana vürstilipu (praeguse vürstliku perekonna lipu), mis on vürstisuguvõsa värvides (kuldne ja punane). Analoogiliselt riigilipuga on see kasutusel neljal kujul.


Luksemburgi lipp.
Luksemburgi lipp on Luksemburgi lipp.
Trikoloor koosneb kolmest võrdse laiusega triibust (punasest, valgest ja sinisest), lipu külgede suhe võib olla nii 1:2 kui 3:5.
Luksemburgi lipp on väga sarnane Hollandi lipuga, ta on üksnes teiste mõõtmetega (Hollandi lipu külgede suhe on 2:3) ja sinine triip on heledam.
Luksemburgi lipu värvid tulevad Luksemburgi suurhertsogi vapilt, mis pärineb 13. sajandist.
Esimest korda kasutati Luksemburgi lipu värve rahvusvärvidena Belgia revolutsiooni ajal 1830. Praegust lippu kasutati esimest korda 12. juunil 1845.
Ametlikult kinnitati ta Luksemburgi lipuks 23. juunil 1972. Seadus sätestas ka sinise värvi tooni, mis on märksa heledam kui Hollandi lipul. Sama seadus fikseeris ka Luksemburgis registreeritud laevade ja lennuettevõtete lennukite embleemi, milleks on sinise-valge-triibulisel taustal seisev punane lõvi (värvid on samad mis lipul). See lõvi triibulisel taustal esineb ka Luksemburgi vapil.
5. oktoobril 2006 asitati Luksemburgi parlamendis algatus lipu muutmiseks, sest see olevat liiga sarnane Hollandi lipuga. Uus lipp peaks välja nägema umbes nii nagu vapp ja embleem: punase lõviga sinivalgel taustal. 23. juulil 2007 otsustas valitsus, et lippu ei muudeta.


Makedoonia lipp.
Makedoonia lipp on Makedoonia Vabariigi lipp.


Madagaskari lipp.
Madagaskari lipp on Madagaskari Vabariigi ametlik lipp (rahvuslipp ja riigilipp).
Lipp võeti kasutusele 14. oktoobril 1958. See leidis aset seoses autonoomse vabariigi staatuse saamisega Prantsuse Ühenduse raames (kaks aastat enne iseseisvumist).
Kirjeldus.
Lipu proportsioonid on 2:3. Vardapoolne kolmandik on vertikaalne valge triip. Ülejäänud osa on jagatud kaheks võrdseks horisontaaltriibuks, millest ülemine on punane ja alumine roheline.
Tõlgendus.
Valge sümboliseerib puhtust. See on koristatud riisi värv (riis on vanilli kõrval üks Madagaskari põhilisi varasid) ja malagassi rahvarõiva "lamba" värv naistel.
Punane sümboliseerib suveräänsust. See on Imerina traditsiooniliste majade savi värv, kunagiste kuningate surilinade värv ning animismis surnute tagasituleku nimel ohverdatud seebude vere värv.
Roheline sümboliseerib lootust. See on madagaskari ränduripuu värv, inimese ja looduse ühtsuse sümbol ning riisipõldude värv.
Ajalugu.
Madagaskari lipp põhineb 1896 Prantsusmaale alistunud Merina kuningriigis viimase valitseja kuninganna Ranavalona III punavalgel lipul. Punane esindas Volamena valitsejasugu, valge Volafotsy valitsejasugu. Arvatakse, et need värvid on pärit Kagu-Aasiast, kus nad praegu figureerivad Indoneesia lipul. Roheline on lisatud Prantsusmaa ülemvõimu vastases vabadusvõitluses tähtsat osa etendanud "hova" klassi (merinade vabade mitteaadlike klass) esindamiseks.


Malawi lipp.
Malawi lipp on Malawi riigilipp. See võeti kasutusele 29. juulil 2010. aastal, kui Demokraatliku Progresiivse Partei juhitud valitsus uue lipu kavandi esitas. Lipu värvisiilude järjekorda muudeti, et need vastaks Pan-Aafrika lipu algsetele värvidele. Tõusev päike lipu ülemisel siilul asendati keskel asuva valge täispäikesega, mis sümboliseerib Malawi majanduslikku edu peale iseseisvumist. Opositsiooniline Ühendatud Demokraatlik Rinne on lipu muutmise kohtus vaidlustanud. Malawi President Bingu wa Mutharika kinnitas uue lipu 29. juulil 2010. aastal.
Endine lipp.
Malawi eelmine riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 6. juulil 1964. See oli must-puna-roheline Malawi Kongressi Partei lipp, mille mustal väljal on kujutatud punast 32 kiirega tõusvat päikest, "kvatša". Malawi Kongressi Partei lipu eeskujuks on võetud Kariibi mere piirkonnas Marcus Carvery juhtimisel tegutsenud mustanahaliste vabastusliikumise lipp.
Must kujutab aafriklasi, punane vabaduse eest valatud verd ning roheline loodust. Päike sümboliseerib lootust ja vabadust Aafrika rahvastele.
Riigipea lipp.
Malawi presidendi standardiks on punane kangas, millel on kujutatud kollast lõvi mustade küüniste ja musta keelega, lõvi all on aga kollane lint kirjaga "Malawi". Lipu proportsioonid on 2:3 ja see võeti kasutusele 1964. aastal.
Merelipp.
Malawi merelipuks on valge kangas, mille jagab neljaks punane rist (Püha Jüri rist). Vardapoolse ülemise välja hõivab rahvuslipp, lehvipoolsel alumisel väljal on aga kujutatud kollane ankur ja selle kohal punane lõvi. Lõvi ja ankru vahel on kiri "MALAWI ARMY" ja ankru all "NAVAL UNIT". Lipu proportsioonid on 2:3.
Malawi ajaloolised lipud.
Enne iseseisvumist kasutusel olnud Njassamaa koloonia lipp.
Aastatel 1914–1953 oli Njassamaa (Malawi endine nimi) lipuks sinine kangas, mille vardapoolses ülanurgas oli Suurbritannia lipp ja lehvil Njassamaa vapikilp, kuni 1919 aastani oli see valge sõõri sees. Kilbil ülemisel väljal oli kujutatud mustal taustal kollast tõusvat päikest, alumisel väljal aga künkal seisvat kollast mustade tähnidega leopardi.
Aastatel 1953–1964 Kuulus Njassamaa Rodeesia ja Njassamaa Föderatsiooni, ning kasutusel oli ka selle lipp. Sinise kanga vardapoolses ülanurgas oli Suurbritannia lipp ja lehvil Föderatsiooni vapilt pärit vapikilp. Njassamaad tähistas vapil kollane tõusev päike.


Malaisia lipp.
Malaisia lipp on Malaisia riigilipp.


Maldiivide lipp.
Maldiivide lipp on Maldiivide riigilipp.
Lipp on kasutusel aastast 1965.
Lipu punane värvus sümboliseerib vabaduse nimel valatud verd. Valge poolkuu ja selle roheline taustavärvus sümboliseerivad islamit.


Filipiinide lipp.
Filipiinide lipp on Filipiinide riigi- ja rahvuslipp.
Selle kavandas Emilio Aguinaldo.


Hispaania lipp.
Hispaania lipp (hispaania keeles "Bandera de España") on Hispaania riigilipp.
Hispaania lipu määratleb Hispaania põhiseadus. Põhiseadus võeti vastu 1978 ja selle §4.1 sätestab: "Hispaania lipp koosneb kolmest rõhtsast laiust: punasest, kollasest ja punasest, kusjuures kollane laid on kaks korda laiem kummastki punasest."
Traditsiooniliselt kasutatakse lipu kollase värvi määratlemisel arhailist sõna "gualda". Sellepärast kutsutakse rahvasuus lippu sõnaga "rojigualda", mis tähendab punakuldset.
Lisaks reguleerivad lipu kasutamist 1977 vastu võetud kuninglik määrus 1511, mis reguleerib lippude, vappide ja muude embleemide kasutamist, aastal 1981 vastu võetud kuninglik määrus 441, mis määratleb lipul kasutatavad värvid ja kujundid, ning 19. detsembril 1981 vastu võetud seadus 39, mis reguleerib lipu kasutamist.
Lipu proportsioonid on 2:3. Lipul oleva Hispaania vapi kõrgus on 40% lipu kõrgusest ja ta on lipu mõlemal poolel. Vapi keskosa kaugus lipu vasakust servast on võrdne poolega lipu kõrgusest. Lubatud on kasutada ka ebaproprtsionaalseid, näiteks ruudukujulisi lippe. Sel juhul peab vapp asuma lipu keskel.
Lippu tohib heisata üksnes rõhtsalt avalike asutuste hoonetel, eramajadel, äriettevõtetel, laevadel, linnaväljakutel ja avalikel tseremooniatel. Lipp tohib olla heisatud päikesetõusust päikeseloojanguni, välja arvatud Hispaania valitsuse hoonetel nii kodu- kui välismaal, kus ta peab olema heisatud ööpäev läbi. Öösel peab lipp olema sealjuures valgustatud.
Leinalipp peab olema heisatud ühel järgmisest kahest viisist. Esiteks tohib leinalipu heisata mitte lipumasti tippu, vaid selle 2/3 kõrgusele. Teiseks tohib leinalipul kasutada musta linti, mis on vähemalt 10 cm lai ja kinnitatud lipumasti külge nii, et selle otsad ulatuvad vähemalt lipu alumise servani. Lipuga tohib katta ka matuse ajal valitsusametnike, sõjaväelaste ja kuninga määrusega nimetatud isikute kirstu.
Kui Hispaania lipp heisatakse koos teiste lippudega, siis tuleb kasutada järgmist järjestust: Hispaania lipp, teiste riikide lipud, Euroopa Liidu lipp, rahvusvaheliste valitsusväliste, sõjaliste ja valitsusorganisatsioonide lipud, autonoomsete piirkondade lipud, linnade lipud ja ülejäänud lipud. Teiste riikide lipud tuleb järjestada vastavalt nende hispaaniakeelsete nimede tähestikulisele järjestusele, kui lippe ei heisata just mõne rahvusvahelise ürituse käigus, mis nõuab teiste keelte kasutamist. Hispaania lipp ei tohi olla teistest lippudest väiksem ja peab olema aukohal.
Ajalugu.
Keskajal ei eksisteerinud riigilipu mõistet. Valitsejad kasutasid isiklikku või oma suguvõsa sümboolikat ja sõjaväeosad selle valitseja sümboolikat, kellele nad allusid.
Tänapäevane Hispaania riik tekkis 15. sajandil, kui Kastiilia ja Aragón omavahel ühinesid. Enne ühinemist kasutas Aragón oma lippu, mis langeb kokku tänapäevase Kataloonia lipuga. See on jagatud pikkupidi 9 vaheldumisi kollaseks ja punaseks ribaks ning seda käsitletakse 4 paralleelse punase ribana kollasel taustal. Paljude teistegi Hispaania omavalitsuste ja autonoomsete piirkondade lippudel on näha Aragóni lipult pärinevad 4 paralleelset joont kollasel taustal: Valencia lipp, Aragóni lipp, Baleaaride lipp ja Prantsusmaal asuv Roussilloni lipp. Need värvid langevad kokku tänapäeva Hispaania lipu värvidega.
Mere- ja sõjaväe lipp 1506–1843
1506 võttis Hispaania kuningas Philipp Ilus kasutusele Burgundia ristiga lipu, mida esialgu kasutas tema Burgundia ihukaitse. Laiemalt hakati seda lippu kasutama tõenäoliselt 1525. Lipul on kujutatud Andrease rist. Lippu kasutasid Hispaania mere- ja maavägi. 1785 lõpetas kuningas Carlos III selle kasutamise, sest see sarnanes liiga palju Inglismaa lipuga. Selle asemel võeti kasutusele puna-kolla-punane merelipp. Maavägi kasutas burgundia ristiga lippu kauem. 1843 võeti ka maaväes kasutusele puna-kolla-punane lipp. Seejärel hakkasid burgundia ristiga lippu kasutama karlistid, kes soovisid valitsevat dünastiat kukutada, ja karlistide sümbol on see lipp tänapäevani.
Rahvuslipu mõiste polnud ka 16. sajandil veel tekkinud. Sõjaväeüksustel oli kõigil oma lipp, millel riikliku kuuluvuse tähistamiseks oli ka kuninga vapp. Felipe II käskis igal sõjaväeosal muretseda teisegi lipu, millel oli punane burgundia rist kollasel taustal. Sellegipoolest kasutasid mõned sõjaväeosad teistsuguseidki lippe.
Kuningas Carlos III pani tähele, et enamik Euroopa riike kasutasid valge tagapõhjaga lippe. Kuna riigid olid tavaliselt üksteisega sõjajalal, siis tekkis sageli olukordi, kus laevad alles viimasel hetkel või veel hiljem aru said, kas teine laev on sõber või vaenlane. Pärast trooniletõusu käskis ta oma laevastikuministril esitada uue lipu kavand, mis oleks merel juba kaugele näha. Minister valis 12 kavandit ja Carlos III valis neist välja puna-kolla-punase lipu, mille keskmine riba oli poole laiem nii ülemisest kui alumisest. Selline lipp erines oluliselt teistest Euroopa lippudest.
Sellist lippu kasutati esialgu üksnes sõjaväes. Tsiviilotstarbelised kaubalaevad hakkasid kasutama sarnast lippu, aga sellele oli üles ja alla lisatud veel üks kollane riba. Ribade laiused suhtusid üksteisesse vahekorras 1:1:2:1:1.
14. aprillil 1931 kukutati Hispaanias m,onarhia ja välja kuulutati vabariik. Võeti kasutusele uus sümboolika, sealhulgas lipp. Nimelt pärinesid nii kollane kui punane värv senisel lipul Aragóni lipult, mis jättis mulje, justkui Kastiiliat ei sümboliseerikski lipul midagi. Sellepärast oli uuel lipul kolm võrdse kõrgusega laidu, millest ülemine oli punane, keskmine kollane ja alumine lilla. Alumine laid pidi sümboliseerima Kastiiliat. Sõjaväes hakati seda lippu kasutama 6. mail 1931.
Hispaania kodusõda lõppes 1. aprillil 1939, kui Francisco Franco väeüksused vallutasid tormijooksuga vabariiklaste viimased tugipunktid.
Hispaania vabariiklaste lippu kasutatakse aeg-ajalt tänapäevalgi, näiteks kommunistide ja vabariiklaste korraldatud meeleavaldustel, samuti NATO ja globaliseerumise vastastel meeleavaldustel. Sellise lipu kasutamine ei ole võimude poolt soositud, kuid otse keelatud see ka ei ole.
Franco järgse aja lipp (1977–1981)
29. augustil 1936 andis hunta välja dekreedi number 77, milles kehtestas Hispaania uueks lipuks puna-kolla-punase lipu, mis põhiosas kehtib tänapäevani. Esialgu ei olnud sellel kujutatud vappi.
Vapp lisati 1938. Vapil oli kujutatud Evangelist Johannese kotkas ja kummalgi pool seda Heraklese sambad. Kotka kaelas oli valge lint motoga "UNA, GRANDE Y LIBRE" ('üks, suur ja vaba').
26. juulil 1945 lippu muudeti vapi osas. 11. oktoobril 1945 avaldati kotka üksikasjalikum kirjeldus. Näiteks moto muudeti valgest punaseks, mis punasel taustal nii hästi välja ei paistnud.
Franco suri 1975. Tema lipp kehtis kuni 21. jaanuarini 1977, mil vappi taas muudeti. Kotka tiivad avati laiemalt, lint motoga asetati kotka kaelast tema kohale ja Heraklese sambad asetati tiibade vahele.
1981. aastal võeti kasutusele tänapäevani kehtiv vapp.
1982. aasta maailmameistrivõistlustel jalgpallis kasutati MM-logo keskel Hispaania lippu, kuid ilma vapita. Vapi asemel oli lipul jalgpallipall.
Naftatootmisettevõtte Royal Dutch Shell logo värvid pärinevad samuti Hispaania lipult.


Hollandi lipp.
Hollandi lipp on Hollandi ja Madalmaade Kuningriigi riigilipp. See on tänapäeva riigilippudest vanim trikoloor. Lipp võeti kasutusele juba 16. sajandil, kuid praegusel kujul on see kasutusel 14. veebruarist 1796, ametlikult kinnitati lipp 19. veebruaril 1937.
Hollandi lipp on horisontaalsete laidudega trikoloor, mille värvid on punane, valge ja sinine.
Jan Pieter Heije kirjutas 19. sajandil lipulaulu "het Vlaggelied".
Hollandi lipu eeskujul on loodud endine Lõuna-Aafrika Vabariigi lipp (1928–1994) ja Venemaa lipp.


Iirimaa lipp.
Iirimaa lipp (iiri "bratach na hÉireann / suaitheantas na hÉireann") on Iirimaa riigi- ja rahvuslipp, mis on kasutusel alates 1919. aastast. Ametliku staatuse riigilipuna sai see alles 1937. aastal.
Iirimaa lipp on vertikaalsete laidudega trikoloor, mille värvid on roheline, valge ja oranž. Lipu kõrguse ja laiuse suhe on 1:2.


Islandi lipp.
Islandi lipp on Islandi Vabariigi ametlik lipp.
Rahvus- ja merelipp.
Rahvus- ja merelipu kujundas Einar Petursson 1913. aastal, ning see võeti kasutusele 1915. aastal, ametlikult aga kinnitas selle Taani kuningas alles 30. novembril 1918.
Islandi lipp on sinine kangas, millele on paigutatud valge Skandinaavia rist, sellele aga omakorda punane rist. Lipp sarnaneb Norra lipuga, millel on punasel taustal valge ja sinine rist. See sarnasus pole juhuslik, nimelt põlvnevad islandlased norralastest, nad on Norra viikingite järeltulijad.
Lipu väljade mõõtude suhted on horisontaalselt 7+1+2+1+14 ja vertikaalselt 7+1+2+1+7.
Sinine (PMS 287) tähistab saart ümbritsevat alati jäävaba merd.
Valge on lumiste mäetippude ja jääliustike värv.
Punane (PMS 1795) aga osutab tegutsevatele tulemägedele ja tulipunaselt hõõguvale laavale.
Skandinaavia rist tähistab Islandi ühtekuuluvust Põhjamaadega, selle kahevärvilisus aga igipõlist seotust Norraga.
Riigilipp.
Islandi riigilipp ("Tjúgufáni") sarnaneb rahvuslipuga, kuid sellel on pääsusaba. Värviväljad on jagatud horisontaalselt 7+1+2+1+9+12 ning vertikaalselt 7+1+2+1+7.
Riigipea lipp.
Islandi presidendilipp on sarnane riigilipuga, kuid risti keskele on paigutatud valge ruut, millel on Islandi vapp. Plagu on kasutusel alates 18. juulist 1944.
Islandi ajaloolised lipud.
Aastatel 1897-1915 oli Taani Kuningriigi koosseisu kuulunud Islandi lipuks sinine plagu valge Skandinaavia ristiga.


India lipp.
India lipp (hindi keeles ka तिरंगा "tirangā" 'trikoloor') on India riigilipp, mis võeti kasutusele 22. juulil 1947.
Lipp koosneb kolmest võrdsest horisontaalsest laiust: ülemine on safrankollane, keskmine valge ning alumine roheline. Valge laiu keskel on 3/4 laiu kõrgune tumesinine 24 kodaraga dharmatšakra ehk seaduse- ja eluratas.


Indoneesia lipp.
Indoneesia lipp on Indoneesia ametlik lipp.
Indoneesia riigi- ja rahvuslipp kinnitati 17. augustil 1945. Lipp on jagatud kaheks horisontaalseks väljaks, punaseks ja valgeks. Indoneesia keeles kutsutakse seda lippu ka "Sang Saka" (uhke kahevärviline) ja "Merah Putih" (punane valge).
Punane sümboliseerib keha, vaprust ja vabadust, valge aga hinge, õilsaid püüdlusi ja õiglust.
1922. aastal asutasid rahvuslikult meelestatud üliõpilased Hollandis Indoneesia Liidu, mis võttis oma tunnuseks keskaegse Majapahiti kuningriigi punavalge lipu. Esmakordselt lehvis see lipp Jaaval 1927. aastal, kui tuli kokku Indoneesia Rahvuspartei.
Vaata ka.
Indoneesia vapp


Iraani lipp.
Iraani lipp on Iraani ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Iraani praegune lipp võeti kasutusele 29. juulil 1980 riigi-, rahvus-, ja sõjalipuna maal ja merel. Ta kajastab muutusi, mis tõi kaasa islamirevolutsioon. Lipu proportsioonid on 4:7, teistel andmetel ka 5:9.
Lipu põhielementideks on kolm horisontaalset laidu: ülevalt alla roheline, valge ja punane. Ligikaudsed värvitoonid on punasel Pantone 186 c / CMYK (%) C 0 - M90 - Y 80 - K 5, rohelisel Pantone 355 c / CMYK (%) C 100 - M 0 - Y 95 - K 5. Roheline sümboliseerib islamit, valge rahu ja punane vaprust. Need laiud olid kasutusel alates 20. sajandi algusest Iraani šahhide lippudel. Tõenäoliselt on värvid pärit hiljemalt 18. sajandist.
Šahhide ajal oli lipu keskel mõõka hoidva lõvi kujutis päikese taustal, mis on klassikaline Pärsia sümbol. Pärast islamirevolutsiooni asendati lõvi mitmetähendusliku sümboliga, mis on sõna "Allah" tulbikujuline stiliseeritud kirjapilt (mõõga kohal on geminaati markeeriv W-tähe sarnane diakriitiline märk tašdiid) ning mida võib lugeda ka kui "Allāhu akbar" ('Jumal on vägev'). Tulp sümboliseerib Iraani eest oma elu andnud noori inimesi (pärimuse kohaselt kasvab isamaa eest surnud sõduri hauale punane tulp). Viimastel aastatelon tulpi hakatud pidama märterluse sümboliks. See sümbol kujutab ka nelja poolkuud mõõgaga keskel. See sümbol rohelisena on Iraani vapil. Viis joont sümboliseerivad islami viit sammast. Sümboli kavandas Hamid Nadimi ning ajatolla Khomeynī kiitis selle ametlikult heaks 9. mail 1980.
Peale selle lisati pärast islamirevolutsiooni laidudevahelistele äärtele kiri "Allahu akbar" ('Jumal on vägev'), mis kordub 22 korda. See arv sümboliseerib revolutsiooni kuupäeva (Iraani kalendri 11. kuu (bahmanikuu) 22. päev; 11. veebruar 1979, ajatolla Khomeynī Iraani naasmise päev). Kirjastiil on islami esimestest sajanditest pärinev kufi kiri, mida võib näha iraani vanades mošeedes. Kirja tõttu ei ole Iraani lipp pööratav. Lipuvarras peab jääma vaatajast paremale poole.
Iraani ajaloolised lipud.
Vanas Pärsias kasutati valget lippu, millel olid kujutatud lõvi ja päike. Päike tähendas Zarathustra õpetust ja mõtete puhtust. Lõvi tähendas pärslaste jõudu ja julgust. Lõvi ja päikese kujutamise viis ühtlustati alles 19. sajandi alguses, sest 1806 asutati Lõvi ja päikese orden, millelt võeti lõvi ja päikese kujutis üle ka lipule. Umbes 1845. aastast alates kujutati lõvi ‘Alī mõõgaga (mõõka hoidev lõvi). Tõenäoliselt pidi see kujutama šiismi valmidust kaitsta end babistlike reformide vastu.
19. sajandi lõpus (umbes 1885) ümbritseti lipp rohelise äärega. Tõenäoliselt olid selle taga Pärsia panislamistlikud taotlused. Roheline on islami värv üldiselt ning ‘Alīst põlvneva Fatimiidide kaliifidünastia värv. Samal ajal võeti kasutusele mereväelipp, millel ülemises ja alumises ääres oli roheline asendatud helelillakaspunasega.
Revolutsiooni ajal aastatel 1905–1906 oli kasutusel ühtne lipp, millel olid vertikaalsed roheline, valge ja mereväelipult võetud lillakaspunane laid ning päikese, lõvi ja mõõga sümbol keskel, äärtega rohelisse ja punasesse laidu ulatuvalt.
30. detsembril 1906 kinnitas Pärsia šahh Mozaffar ad-Dīn põhiseaduse, mis nägi ette lipu, mis erines eelmisest lipust selle poolest, et trikoloori laiud olid horisontaalsed; samuti kasutati uut lippu enamasti proportsioonides 1:3.
Aastal 1933 täpsustati punase toon praeguseks tooniks. Samuti võeti riigilipu kõrval kasutusele ilma keskel oleva sümbolita rahvus- ja kaubanduslipp ning mereväelipp, millel sümbolit ümbritseb pärg.


Iisraeli lipp.
Iisraeli lipp on Iisraeli ametlik lipp.
28. oktoobril 1948 kuulutati Iisraeli riigi- ja rahvuslipuks valge kangas, millel on kaks horisontaalset sinist laidu ja lipu keskmisel valgel väljal kahest kolmnurgast moodustatud sinine kuusnurkne täht, Taaveti täht ("Magen David"). Laidude paigutus lipul on 3+5+16+5+3 (valge, sinine, valge, sinine, valge). Lipu ametlikud proportsioonid on 8:11 ja originaalmõõdud 160 x 220 cm, kuid rohkem kasutatakse lippu proportsioonides 2:3.
Valge sümboliseerib sionistlike aadete puhtust ja sinine (PMS 280C) taevast.
1891. aastal Bostonis kogunenud sionistlik õppegrupp võttis oma lipu eeskujuks traditsioonilise juudi sinivalge palvevaiba talithi, mille keskele paigutati Taaveti täht. Kui 1897. aastal tuli Baselis kokku maailma sionistide esimene kongress, kiideti lipp heaks ning sellest saigi Iisraeli tunnus. 1948. aastal moodustatud Iisraeli riigi lipul oli esialgu Taaveti täht üleni sinine.


Itaalia lipp.
Itaalia lipp on Itaalia Vabariigi ametlik lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 19. juunil 1946.
Itaalia lipp on vertikaalsete väljadega rohe-valge-punane trikoloor. Värvitoonid Pantone värviskaala järgi on roheline PMS 340 ja punane PMS 485. Selle eeskujuks on Prantsusmaa lipp. Lipp sarnaneb Iirimaa ja Côte d'Ivoire'i lipuga, kuid nendel lippudel on punase asemel oranž, Côte d'Ivoire'i lipul on ka värvide järjestus teine.


Lõuna-Aafrika Vabariigi lipp.
Lõuna-Aafrika Vabariigi lipp on ametlik Lõuna-Aafrika Vabariigi riigilipp. See võeti praegusel kujul kasutusse 27. aprillil 1994 pärast esimesi vabu valimisi ja apartheidipoliitika lõppu.
Uue lipu saamiseks korraldatud konkursile esitatud variantidest ei rahuldanud ükski žüriid, kuid 27. aprilli Frederick G. Brownelli valimisteks kujundatud ajutine lipp leidis rahva hulgas nii suurt poolehoidu, et see jäigi uueks riigilipuks.
Lipul pn kolm horisontaalset laidu: üleval punane, all sinine ja keskel roheline, mis hargneb horiontaalselt Y-kujuliseks, kusjuures Y harud lõppevad lipukanga nurkades. Harude vahele moodustub must võrdkülgne kolmnurk, mida Y harudest eraldab kitsas kollane riba. Punane ja sinine laid on rohelisest laiust ja Y harudest eraldatud kitsa valge laiuga. Lipu laiud on vardapoolses osas suhtega 5:1:3:1:5.
Vastuolude vältimiseks ei ole lipuvärvidele antud ametlikku tõlgendust, kuid must, kollane ja roheline on Aafrika Rahvuskongressi lipuvärvid ning punane, valge ja sinine buuride ajaloolise kodumaa Hollandi lipuvärvid.
Lõuna-Aafrika Vabariigi lipp on ainuke riigilipp, millel on 6 värvi, kuid ei ole vappi ega ornamenti.


Jeemeni lipp.
Jeemeni lipp on Jeemeni Vabariigi ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 22. mail 1990, samal päeval, mil Jeemeni AV (Põhja-Jeemen) ja Jeemeni DRV (Lõuna-Jeemen) ühinesid. Plagu on horisontaalsete väljadega puna-valge-must trikoloor. Värvid pärinevad mõlema ühinenud riigi lipult, Põhja-Jeemeni lipult jäeti ära roheline täht ja Lõuna-Jeemeni lipult sinine kolmnurk punase viisnurkse tähega.
Ametliku kirjelduse järgi sümboliseerib punane ühtsust ja märtrite verd, valge säravat tulevikku ja must tumedat minevikku.
Punane, valge ja must on ka panaraabia värvid. Must sümboliseerib Muhamedi ja Abbassiidide dünastiat, valge Omaijaadide dünastiat ja punane haridžiide. Neljas araabia värv on roheline, mis sümboliseerib Fatimiidide dünastiat, kuid Fatimiidide riik ei ulatunud kunagi Jeemenini ja rohelist värvi Jeemeni lipul ka pole.
Üsna sarnased on mitu araabiamaade lippu. Egiptuse, Iraagi ja Süüria lipp erinevad Jeemeni lipust ainult selle poolest, et neil on valgel laiul mingi kujutis.
Lõuna-Jeemeni lipp.
Jeemeni Demokraatliku Rahvavabariigi lipp (1967–1990)
Vaata ka.
Jeemeni vapp


Katari lipp.
pisi
Katari lipp on Katari Riigi ametlik lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 9. juulil 1971.
Kangas on jagatud vertikaalselt sakilise joonega kaheks väljaks, vardapoolne osa on valge ja lehvipoolne pruunikaspunane (PMS 222). Valge väli moodustab 144, sakiline osa (9 valge teravikuga) 36 ja punane 324 ühikut lipu pikkusest.


Mali lipp.
Mali lipp on Mali ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Mali riigi- ja rahvuslipu eeskujuks on võetud Prantsusmaa lipp, mis on kujundatud panaafrika värvides. Lipp võeti ametlikult kasutusele 1. märtsil 1961. Rohe-kolla-punane trikoloor väljendab Aafrika ühtsust.
Roheline (PMS 361C) kujutab lootust ja loodust, kollane (PMS 116C) päikest ja maavaraderikkust ning punane (PMS 186C) kangelaslikkust ja revolutsioonilist minevikku.
Mali ajaloolised lipud.
1958. aastal kui Prantsuse Sudaan (Mali tolleaegne nimi) sai autonoomia, sai ta endale ka lipu. See oli Prantsuse sini-valge-punane trikoloor, mille valge välja keskele oli paigutatud "kanaga" - musta tantsija kujutis.
Mali lipp 1959 - 1961
1959. aastal loodud Mali Föderatsiooni (ühendatud Prantsuse Sudaan ja Senegal) lipuks sai vertikaalsete väliadega rohe-kolla-punane trikoloor, mille kollase välja keskel oli "kanaga". Liitriik eksisteeris kõigest 2 kuud ning lipust sai Mali Vabariigi tunnus. 1961. aastal eemaldati islamiusuliste nõudel lipult "kanaga", sest islami usk ei luba kujutada lipul inimest.
Vaata ka.
Mali vapp


Malta lipp.
Malta lipp on Malta Vabariigi ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 21. september 1964.
Kangas on jagatud vertikaalselt kaheks väljaks, vardapoolne on valge ja lehvipoolne punane, mis on Pantone värviskaala järgi PMS 186. Vardapoolsesse ülanurka on aga paigutatud Georgi Rist, mille andis Maltale Suurbritannia kuningas Teises maailmasõjas.


Maroko lipp.
Maroko lipp on Maroko riigilipp.


Marshalli Saarte lipp.
Marshalli Saarte lipp on kasutusel alates 1. maist 1979.


Mauritaania lipp.
Mauritaania lipp on Mauritaania ametlik lipp.
Mauritaania rahvuslipp võeti kasutusele 1. aprillil 1959, kui Mauritaania sai autonoomia Prantsusmaa koosseisus. Pärast iseseisvumist 28. novembril 1960 kuulutati see ka riigilipuks.
Mauritaania ei võtnud oma lipuks teiste Prantsusmaa Lääne-Aafrika asumaade kombel trikoloori ega panaafrika värve, vaid otsustas vastavalt oma nimele (Mauritaania Islamivabariik) islami sümbolite kasuks. Plagu on roheline kangas, millel on kollane ülalt avanev poolkuu ja selle kohal kollane viisnurkne täht.
Poolkuu, täht ja roheline värv viitavad islamile, mis on ainuke ühendav asjaolu nii rahvuslikult, territoriaalselt kui ka sotsiaalselt kuuluvuselt lõhenenud riigis.
Roheline (PMS 361C) sümboliseerib islamit, lootust ja õitsengut, kollane (PMS 116C) on aga kõrbe ja päikese värv.


Mauritiuse lipp.
Mauritiuse lipp on Mauritiuse ametlik lipp.
Mauritiuse riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 9. jaanuaril 1968. Sellel on neli võrdset horisontaallaidu, punane, sinine, kollane ja roheline, mis pärinevad asumaaaegselt vapilt. Triipude tähendust seletatakse nõnda: punane (PMS 186C) tähistab iseseisvusvõitlust, sinine (PMS 300C) India ookeani, kollane lootust (või päikest ja kuldest vabaduse valgust) ning roheline (PMS 364) igihaljast taimestikku ja viljakat mullastikku ning põllumajandust.
Ka Mauritiuse autonoomsel piirkonnal, Rodriguese saarel on oma lipp


Mehhiko lipp.
Mehhiko lipp on Mehhiko ametlik lipp.


Mikroneesia lipp.
Mikroneesia lipp heisati esmakordselt ametlikult 10. novembril 1979. Sinine taust sümboliseerib Vaikset ookeani ja neli tähte nelja osariiki: Chuuk, Pohnpei, Kosrae ja Yap.


Moldova lipp.
Moldova lipp on Moldova Vabariigi riigilipp.
Selle värvid on samad kui Rumeenia rahvuslipul, kuid mõõtmed on 1:2. Lipu keskel asub Moldova Vabariigi vapp.
Lipp


Monaco lipp.
Monaco lipp on Monaco riigi- ja rahvuslipp. Praegusel kujul on kasutuses 4. aprillist 1881.


Mongoolia lipp.
Mongoolia lipp on Mongoolia ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Riigi- ja rahvuslipp määratleti praegusel kujul 1992. aasta 13. jaanuari põhiseadusega, mis jõustus sama aasta 12. veebruaril. Plagu on vertikaalsete laidudega puna-sini-punane trikoloor. Vardapoolsel punasel väljal on mongolite müstiline sümbol sojombo, mille valmistas 1686. aastal Bogdo Dzanabadzar.
Punane sümboliseerib sotsialistlikku revolutsiooni.
Sinine kujutab rahvast ja isamaalisust ning on mongolite rahvusvärv. Samuti tähistab ta Tšingis-khaani aegset hiilgust.
Kollane on vankumatu sõpruse värv.
Tuli tõotab õnne ja edu, selle kolm leeki sümboliseerivad minevikku, olevikku ja tulevikku.
Päike ja kuu kinnitavad, et mongoli rahvas elab igavesti.
Kolmnurk moodustab noole- või odaotsa, mis ennustab hävingut mongoolia rahva vaenlastele. Kolmnurk on ka sümboli kõige alumine kujutis.
Kaks kitsast triipu kujutavad tasast steppi ning iseloomustavad mongolite otsekohesust ja õiglust.
"Yin-yangi sümbol, mis on ülevõetud Vana-Hiinast, tähistab vastandite ühtsust. Mongoolia lipul moodustub see kahest pärani silmadega kalast, mis sümboliseerivad valvsust.
Sambad sojombo külgedel esindavad jõudu ja iseseisvust ning ütlevad, et kaks sõpra on tugevamad kui kivimüür.
Mongoolia ajaloolised lipud.
Mongoolia riik, mis oli end aastal 1911 iseseisvaks kuulutanud, võttis endale kollase lipu, mille keskel oli sinine sojombo. Kuid 1919 vallutas Hiina Mongoolia ning lipp kõrvaldati.
Aastal 1921 kukutati rahvuskangelase Sühbaatari juhtimisel ja Vene Punaarmee toel Hiina ülemvõim ning lipuks võeti punane kangas, mille vardapoolses ülanurgas olid kuldne poolkuu ja päike.
Aastal 1924, kui Mongoolia kuulutati rahvavabariigiks, eemaldati lipult poolkuu ja päike, lipu keskele aga lisati sinine sojombo.
Aastal 1940 sai lipp peaaegu praeguse kuju (sojombo kohale oli lisatud kuldne viisnurkne täht).


Mosambiigi lipp.
thumb
Mosambiigi lipp on Mosambiigi riigilipp.
Lipp on kasutusel alates 1. maist 1983.
Lipu pikkuse ja laiuse suhe on 3:2.
Lipu roheline värv tähistab loodust, must Aafrikat, kollane maavarasid, valge rahu ja punane vabadusvõitlust.
Kollane viisnurk sümboliseerib sotsialismi ja rahvusvahelist solidaarsust, avatud raamat haridust, kõblas maaharimist ning automaatrelv AK-47 riigikaitset.


Birma lipp.
Birma riigi- ja rahvuslipp aastatel 1974–2010
Birma lipp Jaapani okupatsiooni ajal 1942–1945
Birma lipp on Birma riigilipp. See võeti kasutusele 21. oktoobril 2010. Lipul on kolm horisontaalset laidu – kollane, roheline ja punane. Lipu keskel on valge viisnurk. Värvide tähenduseks on solidaarsus, rahu ja vagurus ning julgus ja otsusekindlus.
Samasuguse värvikombinatsiooniga lipp oli Birmas kasutusel ka 1943–1945 Jaapani okupatsiooni ajal. Siis oli värvilaidude keskel tantsiv paabulind. Võitlevat paabulindu kasutab enda sümbolina Birma demokraatlik opositsioon, sealhulgas ka juba aastaid koduarestis viibiva poliitiku Aung San Suu Kyi praeguseks laiali saadetud partei.
Ajalugu.
Eelmine Birma lipp võeti kasutusele 3. jaanuaril 1974. aastal, kui Ne Win kuulutas Birmas välja sotsialistliku vabariigi. See ei erinenud palju Birma eelmisest lipust. Nelinurga sisse paigutati hammasratta kujutis ja riisivõsu kujutis selle peal. Tegemist on sotsialistlike sümbolitega, mis tähendavad töölisi ja talupoegi või tööstust ja põllumajandust. Neid sümboleid ümbritseb 14 viieharulist tähte, mis kujutavad Birma 14 osariiki. Tähed on ühesuurused, mis sümboliseerib nende võrdsust. Valge värv sümboliseerib puhtust, sinine värv rahu ja ausust ning punane julgust, solidaarsust ja sihikindlust.
Birma riigilipp kasvas välja Teise maailmasõja aegse Jaapani-vastase vastupanuliikumise lipust, mis oli punane väli valge tähega ülemises vardapoolses nurgas. Kui Birma iseseisvus, asetati täht sinisele ristkülikule ja ümbritseti 5 väiksema tähega, mis esindasid rahvusrühmi.
Välislingid.
Lipp


Erootika.
Erootika on inimese seksuaalsuse ja erootilise armastusega seonduv ühiskonnaelu- ja kultuurinähtuste valdkond ning nendega seotud teadmiste valdkond.
Kitsamas mõttes mõistetakse erootika all otseseid või fantaasia või kunstiteostega vahendatud esteetiliselt rafineeritud erootilisi elamusi ning nende allikaid.


Vietnami lipp.
Vietnami lipp on Vietnami ametlik lipp.


Venezuela lipp.
Venezuela riigilipp alates märtsist 2006.
Venezuela lipp on Venezuela ametlik lipp.
Vaata ka.
Venezuela vapp


Vatikani lipp.
Vatikani lipp on Vatikani ametlik lipp.


Vanuatu lipp.
Vanuatu lipp on Vanuatu ametlik lipp.
Vaata ka.
Vanuatu vapp


Pandžab (India).
Pandžab on India osariik. Piirneb läänest Pakistaniga.
Pandžabi levinuim usund on sikhism (59% elanikest), järgnevad hinduism (39%) ja kristlus (1%). Amritsaris asub sikhide pühapaik Kuldne Tempel.
Suuremad linnad on Ludhiana, Amritsar, Jalandhar ja Patiala. Pealinn on Chańḍīgaṙh, mis moodustab eraldi liiduterritooriumi.


Uruguay lipp.
Uruguay lipp on Uruguay Idavabariigi lipp.


Uus-Meremaa lipp.
Uus-Meremaa lipp on Uus-Meremaa ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 12. juunil 1902.
Värvid Pantone värviskaala järgi on sinine PMS 280 ja punane PMS 186 ning värvid on identsed Suurbritannia lipu värvidega.


Orissa.
Orissa on India osariik riigi keskosas Bengali lahe rannikul.
83% elanikest räägib oria keelt, mis on ka osariigi ametlik keel. 94% on hinduistid.
Pealinn ja suurim linn on Bhubaneswar. Suuremad linnad on veel Cuttack, Sambalpur, Berhampur, Balasore, Puri ja Rourkela.


Manipur.
Manipur on India osariik. Ta piirneb Nagalandiga põhjas, Mizoramiga lõunas, Assamiga läänes ning idas Birmaga.
Osariigi ametlikud keeled on inglise ja manipuri keel.
Ajalugu.
Manipur oli iseseisev vürstiriik. 1891–1947 oli Manipur Briti protektoraat. Pärast India iseseisvumist oli Manipur iseseisev riik. 1949. aastal liitus ta Indiaga. 1972. aastast on Manipur täieõiguslik India osariik.


Rājasthān.
Rājasthān (ka Radžastan; hindi keeles 'kuningamaa') on India osariik.
Osariigi suuremad linnad on Jaipur, Jodhpur, Kota, Bikaner, Ajmer ja Udaipur.


Ukraina lipp.
Ukraina lipp (ukraina keeles "Державний Прапор України") on Ukraina ametlik lipp.
Lipu värvid valiti Lvivi vapi järgi, kuna lipp võeti esmakordselt kasutusele 1848. aastal Lvivis kogunenud rahvusliku raada poolt. Sinine tähistab taevast ja jõgesid, kollane viljavälju. Nõukogude võimu ajal oli lipp keelatud. 1992. aastal taastati lipp kui Ukraina rahvuslipp. Lipu proportsioonid on 2:3.


Tripura.
Tripura on India osariik. See asub riigi idaosas ning piirneb põhjas, läänes ja lõunas Bangladeshiga. Idas piirneb Assami ja Mizoramiga.
Osariik hõlmab endise Tripura kuningriigi ala, mis liideti Indiaga 15. oktoobril 1949.
Tripura on mägine, selle kõrgus merepinnast on 15 kuni 940 m.
Osariigi pealinn on Agartala. Ametlikud keeled on bengali, inglise ja kokboroki keel.


Uganda lipp.
Uganda lipp on Uganda ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
9. oktoobril 1962 kinnitati Uganda ametlikuks riigi- ja rahvuslipuks Uganda Rahvuskongressi lipuvärvid. Lipp oli jagatud kuueks horisontaalseks laiuks: must, kollane, punane, must, kollane, punane. Lipu keskel on kahe laiu (punane-must) kõrgune valge sõõr, selle keskel aga kroonkurg näoga varda poole. Kurg pärineb koloniaalaegselt lipult.
Must sümboliseerib Uganda elanikkonda, kollane (PMS 116C) ekvaatoril asetsevale riigile otse paistvat päikest, punane (PMS 186C) aga vendlust ja solidaarsust.
Riigipea lipp.
Uganda presidendi standart võeti kasutusele 26. septembril 1963. Selle punase välja keskel on Uganda vapp, lippu alaservas aga rahvusvärvides laiud (kuus laidu nagu rahvuslipulgi). Lipu proportsioonid on 1:2.
Uganda ajaloolised lipud.
Koloniaalperioodil 1914–1962 kasutati sinist lippu, mille vardapoolses ülanurgas oli Suurbritannia lipp ja lehvil Uganda protektoraadi vapp. Vapp sarnanes praegusel rahvuslipul oleva embleemiga, ka sellel oli kroonkure kujutis.
Pärast Uganda iseseisvumist 1962 kasutati ajutiselt (märtsist oktoobrini) vertikaalsete laidudega rohe-sini-rohelist lippu. Rohelisi ja sinist laidu eraldasid kitsad kollased laiud, sinise välja keskel oli kollane kroonkure kujutis.
Kuni 1967. aastani oli Uganda liitriik, mis koosnes kuningriikidest (Ankole, Buganda, Bunyoro, Busoga ja Ruwenzururu Kuningriik). Ka kõigil kuningriikidel olid oma lipud.


Türkmenistani lipp.
Türkmenistani lipp on kasutusel alates 24. jaanuarist 2001.
Enne Türkmenistani iseseisvumist oli kasutusel Turkmeeni NSV lipp.


Haryana.
Haryana on India osariik riigi põhjaosas.
Ajalugu.
Osariik moodustati 1. novembril 1966, kui hindikeelse elanikkonnaga ala eraldati Pandžabi osariigist.
Rahvastik.
89% rahvastikust on hinduistid, 6% sikhid ja 4% muslimid. Suuremad linnad on Farīdābād, Rohtak, Pānīpat, Hisār, Sonīpat, Karnāl ja Yamunānagar. Osariigi pealinn asub Chandigarhis, mis moodustab iseseisva liiduterritooriumi.
Majandus.
Haryana on India rikkaim osariik elanike sissetuleku järgi. See on üks tööstuslikult arenenumaid India osariike. Haryanas toodetakse 50% India autodest ja mootorratastest, 30% külmkappidest ja 25% traktoritest.
Haldusjaotus.
Haryana jaguneb 20 ringkonnaks, mis administratiivselt on koondatud 4 jaotiseks.


Jammu ja Kashmir.
Jammu ja Kashmir on India põhjapoolseim osariik. Ta asub peamiselt Himaalaja mäestikus. Piirneb Pakistani ja Hiinaga, lõunas Himachal Pradeshi ja Pandžabiga.
Halduslikult jaguneb 22 ringkonnaks, mis asuvad kolmes piirkonnas: Jammu, Kashmiri org ja Ladakh.


Jharkhand.
Jharkhand on India osariik.
Osariik loodi 15. novembril 2000 Bihāri lõunapoolsest osast.


Türgi lipp.
Türgi lipp on Türgi Vabariigi lipp.


Sikkim.
Sikkim on India osariik. Ta piirneb Nepali, Hiina (Tiibeti) ja Bhutaniga.
Sikkim oli 1975. aastani iseseisev kuningriik.
Sikkimi piiril Nepaliga asub maailmas kõrguselt kolmas mägi Kanchenjunga.
Ajalugu.
Sikkimist sai kuningriik 1641. aastal. 1890–1947 oli Sikkim Briti protektoraat. 1947 lükati referendumil tagasi ettepanek ühineda Indiaga. 1950. aastal oli Sikkim sunnitud anneksiooni vältimiseks sõlmima Indiaga protektoraadilepingu. Pärast 1973. aasta riigipöördekatset tungisid Sikkimisse India väed. 1974. muudeti Sikkim Indiaga assotsieerunud riigiks ja pärast 14. aprillil 1975 toimunud referendumit kuulutati Sikkim India 22. osariigiks.
Rahvastik.
Tänapäeval moodustavad enamiku rahvastikust 19. sajandil Sikkimisse tulnud Nepali päritolu inimesed. 63% elanikest räägib nepali keelt, 7,7 % sikkimi keelt ja 6,7 % hindi keelt. 60,9% elanikest on hinduistid, 28,1% budistid ja 6,7% kristlased.
Haldusjaotus.
Halduslikult jaguneb Sikkim 4 ringkonnaks: East Sikkim, West Sikkim, North Sikkim ja South Sikkim.


Uttarakhand.
Uttarakhand on India osariik. See piirneb põhjas Tiibetiga ja idas Nepaliga.
Osariik rajati 9. novembril 2000 India 27. osariigina Uttar Pradeshi osariigi põhjapoolsest osast. 31. detsembrini 2006 kandis ta nime Uttaranchal (hindi उत्तरांचल ("Uttarāńchal")).
Uttarakhandis asuv 7816 m kõrgune Nanda Devi on India kõrgeim täielikult Indias asuv mägi ja kõrguselt teine tipp Indias. Mäe ümber asuv Nanda Devi rahvuspark kuulub koos Valley of Flowersi rahvuspargiga UNESCO maailmapärandi nimistusse. Osariigis asub ka India vanim rahvuspark, Jim Corbetti rahvuspark, kus leidub haruldasi bengali tiigreid.
Osariigi suuremad linnad on Dehra Dūn, Haridwar ja Haldwani.


Tuvalu lipp.
Tuvalu lipp on Tuvalu ametlik lipp.
Vaata ka.
Tuvalu vapp


Tuneesia lipp.
Tuneesia lipp on Tuneesia ametlik lipp.
Tuneesia riigi ja rahvuslipp võeti kasutusele 1831. aastal, kuid 1. juunil 1959 kinnitati see ametlikult riigi põhiseadusega Vabariigi tunnuseks. Praegune lipu variant pärineb 3. juulist 1999.


Trinidadi ja Tobago lipp.
Trinidadi ja Tobago lipp on Trinidadi ja Tobago Vabariigi ametlik lipp.
Lipp võttis kasutusele Trinidadi ja Tobago iseseisvuskomitee 8. juunil 1962. Riik iseseisvus 31. augustil 1962.
Punane sümboliseerib tuld, päikest ja vahvust. Must sümboliseerib maapinda ja pühendumust. Valge sümboliseerib vett, puhtust ja võrdsust.
Valge triibu laius on 1/30 lipu laiusest ja musta triibu laius on 2/15 lipu laiusest. Seega hõlmavad kolm triipu kokku 1/5 lipu laiusest ja must triip on 4 korda laiem valgest. Lipu proportsioonid on 3:5.
Nurk triipude ja lipu rõhtsate servade vahel on
Musta triibu ülemise vasaku nurga kaugus lipu ülemisest vasakust nurgast on
Riigi merelipp, mida kasutab nii avalik kui erasektor, kuid mitte sõjavägi, on samasugune, ainult lipu proportsioonid on 1:2.
Vaata ka.
Lipp


Tonga lipp.
Tonga lipp on Tonga Kuningriigi ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 1864. aastal, kuid ametlikult kinnitati 4. novembril 1875.
Punase kanga vardapoolses ülanurgas on valge ristkülik punase ristiga, arvatavalt on selle eeskujuks Suurbritannia punane merelipp ("Red Ensign").
Algselt (aastatel 1862–1864) oli Tonga lipp valge kangas punase ristiga, kuid selline lipp võeti kasutusele Punase Risti lipuna ning 1864. aastal Tonga lippu muudeti. Kui 1875. aasta Tonga lipp ametlikult kinnitati, lisati seadusesse ka punkt, et Tonga lippu ei muudeta enam kunagi.
Rist tähistab riigi kristlastest elanikkonda, valge on puhtuse värv ja punane sümboliseerib Jeesuse verd tema ristilöömisel ning näitab ka Tonga rahva ustavust temale. Kangal olev punane on Pantone värviskaala järgi PMS 186C.


Togo lipp.
Togo lipp on Togo ametlik lipp.
Togo praegune riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 27. aprillil 1960. See meenutab oma kompositsioonilt Ameerika Ühendriikide lippu, kuid sarnasus ei ole kavatsuslik, sest ajaloos on määrav osa Euroopa riikidel, mitte USA-l. Lipul on viis horisontaalset laidu, kolm rohelist ja kaks kollast. Kanga vardapoolses ülanurgas on kolme laiu kõrgune punane ruut, milles valge viisnurkne "lootuse täht". Valge täht tähistab togolaste vastuhakku naaberriigile Ghanale, mille eeskujul sündis panaafrika lipp ja Aafrika vabaduse must täht.
Panaafrika värvid rõhutavad Aafrika ühtsust ja valge täht valgustab teed ühtsuse ja progressi suunas. Värvidel on ka iseseisev tähendus, roheline (PMS 342C)) kujutab maa viljakust, kollane (PMS 116C) maavarade rikkust ja rahva jõudu, punane (PMS 186C) isamaalisust ja ustavust ning nalge rahvuslikku ühtsust ja puhtust.
Togo ajaloolised lipud.
1957. aastal sai Togo autonoomia Prantsusmaa koosseisus ning võeti kasutsusele ka lipp. Plagu oli roheline kangas, mille oli kaks valget viisnurkset tähte, üks vardapoolses alanurgas ja teine lehvipoolses ülanurgas. Vardapoolses ülanurgas oli Prantsusmaa lipp. 1960. aastal eemaldati lipult Prantsuse trikoloor. Proportsioonid olid
Vaata ka.
Togo vapp


Puducherry liiduterritoorium.
Puducherry on India liiduterritoorium. Hõlmab India edelarannikul asuva Mahé ning idarannikul Karaikali, Yanami ja Puducherry.


Tansaania lipp.
Tansaania lipp on Tansaania riigilipp, mis võeti kasutusele 26. aprillil 1964. aastal. Roheline sümboliseerib maad, must elanikkonda, sinine India ookeani ja kollane maavarasid.
Ajalugu.
Peale iseseisvumist 1961. võttis Tanganjika Vabariik kasutusele vabastusliikumise TANU värvides lipu: roheline kangas musta laiuga, mida ääristasid kollased triibud.
Aastal 1963 iseseisvunud Sansibari vabariigi lipp oli sini-must-roheline trikoloor. Riigid ühinesid 1964. aastal Tansaania nime all. Varasema Tanganjika lippu alumine roheline siil asendati Sansibari sinisega ja kujundus muudeti diagonaalseks, et mõlemale värvile võrdne staatus anda.
Värvid on paika pannud Presidendi Kantselei juures paiknev Planeerimise ja Erastamise osakond. Kasutatakse 1955. aasta Briti standardi 2660 värve.


Tai lipp.
Tai lipp on Tai Kuningriigi ametlik lipp.
Lipul on viis horisontaalset triipu, ülalt alla punane, valge, sinine, valge ja punane. Keskmine sinine triip on ülejäänud neljast kaks korda laiem. Värvid punane, valge ja sinine tähendavad rahvust (eluveri), religiooni (budismi puhtus) ja kuningat (monarhia), mis on Tai mitteametlik deviis (rahvus, religioon, kuningas).
Lipp võeti kasutusele 28. detsembril 1917.
Lipu taikeelne nimi on ธงไตรรงค์ ("Thong Trairong" või "Trairanga") 'kolmevärviline lipp'.
Varasemad lipud.
Tai lipp 1916 - 1917.
Esimene Siiami lipp oli arvatavasti punane lipp, mida kasutati kuningas Narai (valitses 1656–1688) ajal. Mõne allika andmetel paigutati hiljem punasele põhjale mitmeid sümboleid: budistlik valge tšakra, valge elevant tšakra sees või valge ketas, mille sees oli päike.
Esimese ametliku lipu võttis kasutusele 1855 kuningas Rama IV Mongkut. Sellel oli kuninglik sümbol valge elevant punasel põhjal, sest punane lipp oli liiga väheinformatiivne, et teda rahvusvahelistes suhetes kasutada.
Aastal 1916 anti lipule peaaegu praegune kuju, välja arvatud keskmine triip, mis oli sama värvi punane nagu äärmised triibud. Lipu sünniloo kohta räägitakse, et kuningas Rama VI Vajiravudh olevat ühe üleujutuse ajal näinud lippu tagurpidi rippumas ning ta otsustas kasutusele võtta sümmeetrilise lipu.
Aastal 1917 muudeti keskmine värv siniseks, sest kuningas Rama VI oli sündinud reedel, mida sümboliseerib sinine. Teise versiooni järgi valiti sinine värv selleks, et demonstreerida solidaarsust Esimese maailmasõja aegsete liitlastega, kelle lipuvärvid olid samuti sinine, punane ja valge.


Tadžikistani lipp.
Tadžikistani lipp on Tadžikistani Vabariigi riigilipp.


Zimbabwe lipp.
Zimbabwe lipp on Zimbabwe Vabariigi lipp.
Lipp võeti kasutusele 18. aprillil 1980. Lipu proprtsioonid on 1:2.
Lipul on seitse horisontaaltriipu ja valge võrdkülgne kolmnurkne väli, kus on kujutatud rahva ajaloolist võimsust sümboliseerivat Zimbabwe lindu. Lind asub punasel viieharulisel tähel, mis tähistab rahva lootust paremale tulevikule ja ühtlasi Zimbabwe valitseva erakonna ZANU-PF sotsialistlikku suunitlust.
Roheline värv sümboliseerib põllumajandust, kollane maavarasid, punane vabadusvõitluse ehk Chimurenga käigus valatud verd, must põlisrahva traditsioone ja valge rahu.
Seitsmetriibuline osa meenutab ZANU-PF lippu, millel on samad värvid samas järjestuses. Suurima opositsioonipartei Demokraatliku Muutuse Liikumise lipul olid samad neli värvi samas järjestuses, ainult nelja, mitte seitsme triibuna.


Šveitsi lipp.
Šveitsi lipp on Šveitsi Konföderatsiooni lipp.


Süüria lipp.
Praegune Süüria lipp võeti taas kasutusele 1980. aastal. Aastatel 1958–1961 kasutas sama lippu Ühinenud Araabia Vabariik.
Vaata ka.
Lipp


Svaasimaa lipp.
Svaasimaa lipp on Svaasimaa Kuningriigi lipp.


Suurbritannia lipp.
Suurbritannia lipp ehk Union Jack on Suurbritannia riigilipp ja endise Briti impeeriumi lipp. Lipu praegune kujundus pärineb 1801. aastast. Suurbritannia lipp on saadud Inglismaa lipu, Šotimaa lipu ja Iirimaa Püha Patricku lipu kombineerimisel.


Suriname lipp.
Suriname lipp on Suriname Vabariigi riigilipp.


Sudaani lipp.
Sudaani lipp on Sudaani ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Sudaani riigi- ja rahvuslipul on kolm horisontaalset laidu, punane, valge ja must, mis pärinevad Egiptuse lipult, ning vardapoolses osas roheline kolmnurk. Lipp võeti kasutusele pärast 1969. aasta sõjaväelist riigipööret 20. mail 1970.
Punane on märtrite, revolutsiooni, sotsialismi ja progressi värv, valge kujutab rahu ja usku tulevikku ning see on ka 1924. aasta rahvusliku tõusu tunnus. Roheline sümboliseerib looduse rohelust ja on islami värv, must aga viitab riigi nimele (araabia keeles tähendab Sudaan musta) ja mustale Aafrikale. See on ka Mahdi ülestõusnute lipu värv.
Riigipea lipp.
Sudaani riigipea lipuks on rahvuslipp, mille valge välja keskele on paigutatud Sudaani vapp. Lipu proportsioonid on 1:2.
Sudaani ajaloolised lipud.
Aastatel 1956–1970 oli Sudaani lipuks horisontaalsete laidudega sini-kolla-roheline trikoloor. Sinine sümboliseeris Niilust, kollane kõrbeid ning roheline põllu- ja karjamaid.


Sri Lanka lipp.
Sri Lanka lipp on Sri Lanka riigilipp.


Saint Kittsi ja Nevise lipp.
Saint Kittsi ja Nevise lipp on Saint Kitts ja Nevise ametlik lipp, mis võeti kasutusele 19. septembril 1983.


Saint Lucia lipp.
Saint Lucia lipp võeti kasutusele 1. märtsil 1967. aastal pärast Saint Lucia iseseisvumist. Sinine sümboliseerib lipul Kariibi merd, valge kolmnurk saart, kollane kolmnurk liivaranda ja must kolmnurk Pitoni vulkaani.


Sloveenia lipp.
Sloveenia lipp aastatel 1947 - 1990
Sloveenia lipp on Sloveenia Vabariigi ametlik lipp.
Lipu põhi on trikoloor, mis koosneb ülalt alla lugedes valgest, sinisest, ja punasest triibust võrdsest. Need on panslavistlikud värvid, mida kasutavad ka mitmed teised slaavlaste riigid: selline trikoloor on Venemaa lipp, Slovakkia lipul on samasugune põhi, Serbia ja Montenegro ning Tšehhi lipul on need värvid teisiti paigutatud. Slovakkia lipp on Sloveenia lipuga esmapilgul äravahetamiseni sarnane: erinevus on ainult vappides.
Lipuvarda pool on Sloveenia vapp, mis asetseb tsentreerituna valge ja sinise triibu põhjal. Vapikilp on sinine. Alt ümbritseb seda mõlemalt poolt punane ääris. Kilbi alumises osas on Aadria merd ning Sloveenia jõgesid Dravat ja Savat sümboliseeriva kahe laine kohal Sloveenia kõrgema mäe Triglavi kolm tippu. Nende kohal on tipule toetuva kolmnurgana kolm kuueharulist kuldset tähte Celje krahvide vapilt. Vapp sümboliseerib ühtlasi Sloveenia kolme ajaloolist piirkonda Kranjskat, Štajerskot (Alam-Steiermark) ja Goriškot. Vappi on kritiseeritud heraldikareeglitele mittevastavuse pärast.
Lipu värvid on panslaavi rahvusvärvid, mis on seotud ka vanemate vappidega. Lipuna kasutati neid esimest korda 1848. Värvide järjekorda inspireeris Venemaa lipp. See lipp jäi Sloveeniale ka Jugoslaavia koosseisus, mil lipul keskele lisati punane kollase äärisega viisnurkne täht. Pärast Sloveenia iseseisvumist täht eemaldati ja lisati vapp ning sellisena võeti lipp ametlikult kasutusele 27. juunil 1991.
Uued lipukavandid.
Praegu arutatakse uue, samade värvidega lippudest, eriti Slovakkia lipust, paremini eristuva riigilipu kasutuselevõttu. Ajendiks oli Sloveenia ja Slovakkia sagedane segiajamine rahvusvahelisel areenil. Valitsus kuulutas 2003 välja konkursi, mille võitis triipudega lipp, millel samuti esineb Triglavi motiiv. Parlament ei ole uue lipu kasutusele võtmist veel otsustanud. Juunis 2003 läbiviidud arvamusküsitlusel oli 67% vastanutest vana lipuga rahul, mingi uue lipu kasutuselevõttu pooldas 17% vastanutest.


Slovakkia lipp.
Slovakkia lipp on Slovakkia riigilipp.
See on kasutusel alates 1992. aastast.


Singapuri lipp.
Singapuri lipp on Singapuri ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Singapuri riigi- ja rahvuslipp võeti kasutusele 3. detsembril 1959. Riigilipuks sai ta Singapuri iseseisvumisel 9. augustil 1965.
Plagu jaguneb kaheks rõhtsaks väljaks, millest ülemine on punane ja alumine valge. Värvid on võetud muinasaegse Majapathiti impeeriumi lipult ja need on iseloomulikud kogu Kagu-Aasiale. Punase laiu vardapoolsel osal on kuusirp ja viis korrapärast viisnurkset tähte, mis omakorda paiknevad korrapärase viisnurga tippudes. Lipu kõrguse ja laiuse suhe on 2:3.
Kuusirp sümboliseerib noort ja tugevnevat rahvust, viis tähte aga rahva ideaale: demokraatiat, rahu, arengut, õiglust ja võrdsust. Punane (PMS 186C) sümboliseerib ülemaailmset vendlust ja võrdsust. Valge sümboliseerib läbitungivat ja igikestvat puhtust ja voorusi.
Riigipea lipp.
Presidendi standart on punane kangas, mille keskel on valged poolkuu ja viis viisnurkset tähte. Lipu külgede suhe on 2:3. Värvide ja kujundite tähendus on sama mis riigi- ja rahvuslipulgi.
Riigipea lipp heisatakse näiteks Singapuri presidendi residentsi Istana lossi ette kell 8.00 kuni 18.00, juhul kui president on parajasti lossis.
Kasutamine.
Singapuri teabe-, side- ja kunstiministeerium soovitab kasutada lippu mõõtmetega 915×1370, 1220×1830 või 1830×2740 mm, kuid möönab, et lubatud on ükskõik kui suured lipud ning et lippu võib heisata ükskõik millal, peaasi, et selle proportsioonid ja värvid on õiged. Sealjuures kolmest soovitatud suurusest on täpselt 2:3 proportsioonides üksnes keskmine.
Välistingimustes tohib Singapuri lippu heisata üksnes lipuvarda otsa. Näiteks autol on lipu kasutamine keelatud. Erand on tehtud Singapuri presidendile ja ministritele, kui nad ametiasjus välismaal reisivad. Kui lipp heisatakse öösel, siis peab see olema kohaselt valgustatud.
Vee- ja õhusõidukitel ei tohi Singapuri lippu heisata. Selle keelu rikkumise eest on ette nähtud trahv kuni 1000 Singapuri dollarit. Sel põhjusel ei kanna Singapuri lippu isegi Singapuri rannavalve- ja sõjalaevad, kellel on oma sümboolika.
Ilma Singapuri teabe-, side- ja kunstiministeeriumi loata ei tohi Singapuri lippu kasutada kaunistuseks, katteks ega näiteks kottidele või pakenditele trükkida. Lippu ei tohi kasutada kaubamärkides ega riietuses.
Singapuri valitsus võib käskida langetada lipud poolde masti mõne tähtsa isiku surma või rahvusliku leina puhul. Eramatustel on keelatud Singapuri lippu tarvitada. Siiski tohib sõjaväeliste või riiklike matuste korral kirstu Singapuri lipuga katta.
Kulunud või kahjustatud lippu ei tohi kasutada. Kahjustatud lipuks loetakse ka selline lipp, millele on lisatud sõnu või pilte. Seda tohib ära visata ainult mustas prügikotis, kuid mitte lahtiselt prügikasti visata. Samuti on keelatud lipu avalik hävitamine.


Sierra Leone lipp.
Sierra Leone lipp on Sierra Leone riigilipp.
Lipp võeti kasutusele aastal 1961.


Serbia ja Montenegro lipp.
Serbia ja Montenegro lipp


Seišellide lipp.
Seišellide lipp on Seišelli Vabariigi ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Lipp kinnitati ametlikult 18. juunil 1996.
Kangas on jagatud nelja vardapoolsest alanurgast algava viltuse joonega viieks väljaks. Lipu ülaääres jaotuvad värvid 2+2+2 ning lehvipoolsel küljel 1+1+1. Värvid alates vardapoolsest küljest on sinine (PMS 294), kollane (PMS 122), punane (PMS 1795), valge ja roheline (PMS 356).
Sinine tähistab taevast ja merd, kollane päikest, punane rahva ühtsust, valge õiglust ja üksmeelt ning roheline maad ja loodust. Värvide paigutus lipul aga sümboliseerib elujõudu.
Riigipea lipp.
Seišellide presidendi lipp on riigi- ja rahvuslipp, mille punase välja lehvipoolsel osal on Seišellide vapp. Lipu proportsioonid on 1:2.
1903–1976.
1903. aastal, kui Seišellid olid Suurbritannia koloonia, võeti kasutusele lipp, mille sinise kanga vardapoolses ülanurgas oli Suurbritannia lipp ning lehvival osal Seišellide embleem. Plagu püsis peaaegu muutumatuna kuni 1976. aastani, aastatel 1961 ja 1970 muudeti vaid embleemi.
1976–1977.
Pärast iseseisvumist 29. juunil 1976 võeti lipuks siniste ja punaste väljadega kangas. Väljasid eraldas valge diagonaalne rist. Vardapoolne ja lehvipoolne väli olid punased, ülemine ja alumine sinised. Proportsioonid olid 1:2. Sinine ja valge olid "Demokraatliku Partei" (inglise "Democratic Party") ning valge ja punane "Seišellide Ühinenud Rahvapartei" ("Seychelles People's United Party") värvid.
Presidendi lipp oli rahvuslipp, mille keskele oli paigutatud 1961. aastal kasutusele võetud koloniaalaja lipult pärit embleem valge äärisega. Embleemil olid kilpkonn ja palm.
1977–1996.
29. juunil 1977 vahetati lippu ning kasutusele võeti "Seišellide Ühinenud Rahvapartei" värvid. Ülemine väli oli punane, keskmine laineline valge ja alumine roheline. Laineline laid koosnes kahest tervest ja kahest poolikust laineharjast, kuigi kasutati ka lippe millel oli ainult kolm tervet laineharja. Laiud moodustasid lipu laiusest 3+1+2 ühikut ning lipu proportsioonid olid 1:2. Punane tähistas progressi ja revolutsiooni, roheline maad ja põllumajandust ning valge India ookeani laineid.
Presidendi lipp oli kollase äärisega rahvuslipp, mille keskel oli valge sõõri sisse paigutatud Seišellide vapp. Sõõr moodustas 1/2 ilma kollase ääriseta rahvuslipu laiusest, kollane ääris aga 1/10 lipu laiusest. Lipu proportsioonid olid 1:2.


Senegali lipp.
Senegali lipp võeti kasutusele 20. augustil 1960.
Lipp sarnaneb Mali Föderatsiooni lipuga, mille moodustasid Prantsuse Sudaan ja Senegal, kui nad Prantsusmaast iseseisvusid. Senegal eraldus föderatsioonist 22. augustil 1960 ja võttis kasutusele peaaegu sama lipu, kuid asendas dogonite sümboli kanaga (musta mehe figuuri) rohelise tähega.
Senegali lipp on panaafrika värvides, mida esimestena kasutasid Etioopia ja Ghana. Lipu värvide ja sümbolite tähendust ei ole selgitatud Senegali põhiseaduses, seadustes ega määrustes, kuid valitsuse sait annab järgmise selgituse. Roheline tähistab moslemitele Muhamedi lipu värvi, kristlastele lootust ja animistidele viljakust. Kollane sümboliseerib jõukust, toodangut, majanduse arengut, mis on riigi esimene prioriteet ja võimaldab omakorda tõsta kodanike kultuuritaset, mis on riigi teine prioriteet. Kuldne on ühtlasi kunsti ja kirjanduse, samuti intellekti värv. Punane sümboliseerib verd ning seega elu ja riigi jaoks toodud ohvreid, samuti võitlust majandusliku arengupeetusega. Roheline täht tähistab taevast ja selle kaudu rahva vaimseid väärtusi. Tähe 5 haru sümboliseerivad Senegali avatust kõigile 5 mandrile. Tähe roheline värv sümboliseerib lootust, mille on toonud riigi iseseisvumine.


Saudi Araabia lipp.
Saudi Araabia lipp on Saudi Araabia Kuningriigi riigilipp. See on praegusel kujul kasutusel 15. märtsist 1973.
لا إله إلا الله محمد رسول الله
Pole teist jumalat kui Allah ja Muḩammad on Allahi saadik.
Kirja all on valge mõõk, mis sümboliseerib õigust ja õiglust.
Lipu võttis kasutusele ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd, kes lisas Najdi lipule mõõga.


São Tomé ja Príncipe lipp.
São Tomé ja Príncipe lipp
São Tomé ja Príncipe lipp on São Tomé ja Príncipe riigilipp, mis võeti kasutusele 5. novembril 1975. Punane, roheline, kollane ja must on Pan-Aafrika ja vabastusliikumise MLSTP värvid. Vabastusliikumise lipp võeti kasutusele 1972. aastal ja ainsaks erinevuseks on, selle värvitriibud olid võrdse laiusega.
Punane kolmnurk sümboliseerib iseseisvuse eest valatud verd, rohelised laiud loodust ja kollane laid kakaopuud. Kaks musta tähte sümboliseerivad riigi kahte peamist saart ja nende kuulumist Musta Aafrika riikide hulka. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2.


San Marino lipp.
San Marino lipp on San Marino riigilipp.
See on kasutusel 1862. aastast.


Sambia lipp.
Sambia lipp on Sambia Vabariigi riigilipp. Lipp võeti kasutusele 24. oktoobril 1964. Lipu kujundust muudeti veidi 1996. aastal.
Lipu roheline värv sümboliseerib loodusressursse, punane vabadusvõitlust, must Sambia rahvast ning oranž maavarasid (eelkõige vasemaaki). Kotkas tähistab rahva suutlikkust probleemidest üle saada.


Samoa lipp.
Samoa lipp on Samoa Iseseisvusriigi ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 1948. aastal, ametlikult aga kinnitati see 24. veebruaril 1949, siis oli Samoa Uus-Meremaa hooldusterritoorium. Kui Samoa iseseisvus, 1. jaanuaril 1962 Lääne-Samoa nime all, võeti see lipp ilma muutusteta riigi tunnuseks, ka 1997. aastal kui riigi nime muudeti, ei muudetud ka siis lippu.
Samoa lipuks on punane kangas, mille vardapoolses ülanurgas on sinine ristkülik viie viisnurkse tähega (1948–1949 oli lipul neli tähte), mis kujutavad Lõunaristi - lõunapoolkeral nähtav tähtkuju. Tähed ei ole ühesuurused, alumine on kõige suurem, ülemine ja vardapoolne on ühesuurused, järgneb lehvipoolne ning alumise ja lehvipoolse vaheline täht on kõige väiksem. Sinine ristkülik moodustab 1/2 lipu laiusest ja 1/2 pikkusest.
Punane (PMS 186) sümboliseerib ohvrimeelsust ja on Samoa traditsiooniline värv ning sinine (PMS 294) vabadust. Lõunarist näitab Samoa geograafilist asendit maailmas, see on väga levinud sümbol lõunapoolkera riikide lippudel. Rist koosneb Alpha, Beta, Gamma, Delta ja Epsiloni tähest. Epsilon on kõige väiksem, kuna ka tähtkujus on ta kõige halvemini nähtav. Lipu eeskujuks on Uus-Meremaa lipp.


Saalomoni Saarte lipp.
Saalomoni Saarte lipp on Saalomoni Saarte ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Iseseisvunud Saalomoni Saared said endale lipu kavandivõistlusega. Lipp kuulutati riigi- ja rahvuslipuks 18. novembril 1977. Lipu sinise ja rohelise välja jagab pooleks diagonaalne kollane laid, mis algab vardapoolsest alanurgast ja lõppeb lehvipoolses ülanurgas. Sinisele väljale on paigutatud viis viisnurkset tähte (ülemises ja alumises reas kummaski kaks ja keskmises üks).
Lipu värvid viitavad loodusele: sinisele merele, kollasele päikesepaistele ja looduse lopsakale rohelusele. Viis algset provintsi said igaüks lipule oma tähe. Kuigi riigi haldusjaotus on muutunud, on tähtede arv samaks jäänud.
Merelipp.
Saalomoni Saartel on merelipud nii tsiviil-, riigi- kui ka sõjalaevadel.
Tsiviillaevade lipp on punane plagu, mille vardapoolses ülanurgas on rahvuslipp. Riigilaevade lipp on sinine kangas, mille vardapoolses ülanurgas on rahvuslipp. Ka sõjalaevade lipu vardapoolses ülanurgas on rahvuslipp, kuid lipu väli on valge, punase Püha Jüri ristiga. Kõikide lippude proportsioonid on 1:2.
Saalomoni Saarte ajaloolised lipud.
Enne iseseisvumist olid Saalomoni Saared Suurbritannia asumaa ja kasutusel oli koloniaallipp. Aastatel 1906–1947 kasutatud lipp oli sinine kangas, mille vardapoolses ülanurgas oli Suurbritannia lipp, lehvil aga valge sõõr, mille sees oli Suurbritannia kuninga kroon ning ümber selle kiri "British Solomon Islands".
Aastatel 1956–1966 oli kasutusel eelmise lipuga sarnane lipp, mille valge sõõri sees oli Saalomoni Saarte koloniaalvapp. Lipu proportsioonid olid nii sellel kui ka eelmisel lipul 1:2.


Omaani lipp.
Omaani lipp võeti kasutusele 18. oktoobril 1995.
Omaani esimene rahvuslipp heisati 17. detsembril 1970.
Lipul on kujutatud Omaani sultani embleemi: kahte ristatud mõõka khandžariga, mis on kokku seotud vööga.
Valge sümboliseerib lipul omaanlaste rahusoovi ja õiglustunnet. Punane, mida on lipul kõige rohkem (ka vanad Omaani lipud oli punased) sümboliseerib sõdasid, mida omaanlased on pidanud oma riiki võõrsissetungijate vastu kaitstes. Roheline sümboliseerib maa viljakust ja rohelust.
Peale 25. rahvuspäeva 1995. aastal võeti vastu uued seadusaktid, mis muutsid lipu kolme värvitriibu proportsioone. Enne oli punane horisontaalne triip kitsam, kui seda olid valge ja roheline triip.


Rootsi lipp.
Rootsi lipp sinise taeva taustal.
thumb
Rootsi lipp on Rootsi Kuningriigi riigilipp.
Lipul on sinisel taustal kollane Skandinaavia rist, mille püsttriip on lipuvarda poolel.
Lipp on inspireeritud Taani lipust. Arvatakse, et värvid pärinevad Rootsi vapi värvidest. Värvid on Rootsi värvidena kasutusel hiljemalt kuningas Magnus Aidaluku kuninglikust vapist (1275).
Lipp on taaskehtestatud 22. juunil 1906.
Tõlgendus.
Lipu värvid sümboliseerivad selget sinitaevast ja päikesekiiri.
Kirjeldus.
Rootsi lipuseaduse () järgi on lipu kõrguse ja pikkuse suhe 10/16. Lipuvarda poolse (sisemise) sinise välja kõrguse ja pikkuse suhe on 4/5, välisel sinisel väljal aga 4/9. Risti triipude laius on pool sinise välja kõrgusest.
Lipu värvid on täpsemalt määratletud määrusega. Värvisüsteemi NCS järgi on kollase värvi toon NCS 0580-Y10R ja sinise värvi toon NCS 4055-R95B. Pantone värvisüsteemi järgi on kollase toon PMS 116 C (läikiv paber) ja 109 U (mitteläikiv paber) ja sinise toon PMS 301 C ja U (vastavalt läikiv ja mitteläikiv paber). CMYK värvimudeli järgi on kollase toon Ec 100% kollane, 20% magenta (Ec. X200), sinise toon Ec 10% kollane, 50% magenta, 100% tsüaan (Ec. 15X0). Lähendused veebivärvides on #FFB200 ja #005B99.
Lipupäevad.
Rootsis on lipupäevad reglementeeritud üldiste lipupäevade määrusega ().
Lipupäevadel heisatakse Rootsi lipp kõigile avalikele lipuvarrastele ja avalikele hoonetele. Eraisikutel on lipu heiskamine küll väga soovitatav, kuid selle tegematajätmine ei ole karistatav.
Euroopa päev 9. mai ei ole ametlik Rootsi lipupäev, kuid sel päeval heisatakse avalikele lipuvarrastele ja avalikele hoonetele Rootsi lipp kõrvuti Euroopa Liidu lipuga.
Lipu suurus.
Lipu soovitatav laius lipumastis on neljandik masti kõrgusest. Väga kõrges mastis võib lipp olla suhteliselt väiksem. Lipu soovitatav laius hoone küljes oleval lipuvardal on üks kolmandik varda pikkusest.
Heiskamise ja langetamise aeg.
Lipu heiskamise ega langetamise aja kohta ei ole Rootsis üldisi reegleid. Eraisikud ja -organisatsioonid võivad lippu heisata ja langetada vastavalt oma soovile, kuid pimedal ajal peaks lipp olema valgustatud. Juhinduda võib kaitseväele kehtivatest reeglitest, mille kohaselt tohib lipp lehvida päikesetõusust päikeseloojanguni. Seda järgivad ka Rootsi ametiasutused. Märtsist oktoobrini heisatakse lipp kell 8, novembrist veebruarini kell 9. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid hiljemalt kell 21. Talvel kestab aeg päikesetõusust päikeseloojanguni kogu Rootsis sageli vähem kui 12 tundi. Sel ajal tuleb järgida tegelikku valget aega. Põhja pool põhjapolaarjoont ei tõuse mõne detsembrinädala jooksul päike üldse. Üks näide toimimisest niisugustel puhkudel on Kiruna jalaväerügemendi praktika: 7. detsembrist kuni 3. jaanuarini heisatakse lipp kell 9 ja langetatakse kell 11.50. Alates 4. jaanuarist langetatakse lipp iga päev mõne minuti võrra hiljem, kuni jõutakse tavapärasesse graafikusse. Lippu soovitatakse öösel lehvida lasta ainult sõjaajal.
Leinalipp.
Leinalipp heisatakse surmajuhtumi või matuste päeval. Lipp heisatakse kõigepealt masti tippu, seejärel aga langetatakse lipumasti puhul umbes kahe kolmandiku masti kõrgusele, fassaadivarda puhul varda keskele.
Muud eeskirjad.
Lipule ei tohi lisada tähti ega muid märke. Lippu ei tohi ilma eriloata kasutada kaubamärkidel jms. Seadus ei näe ette eeskirju sinikollase vimpli kasutamisel, kuid selle värvid peavad olema lipu värvid.
Rootsi lipu päev.
Alates 1916. aastast on 6. juunit tähistatud kui Rootsi lipu päeva. 1983. aastal nimetati see ametlikult Rootsi rahvuspühaks ja Rootsi lipu päevaks. Alates 2005. aastast on 6. juuni ka puhkepäev.
Varem on 6. juunit nimetatud ka Gustav Vasa päevaks. See kuupäev on seotud kahe tähtsa sündmusega Rootsi ajaloos. 1523. aastal valiti Gustav Vasa Rootsi kuningaks ning 1809. aastal võeti vastu põhiseadus. 6. juuni tähistamise algatas 1893. aastal Skanseni rajaja Artur Hazelius.
Keskaeg.
Legendi järgi nägi kuningas Erik Püha 1157 Esimese Rootsi ristisõja ajal Soome jõudes kollast risti sinises taevas. Ta pidas seda Jumala märgiks ning tegi selle oma lipuks. See legend on problemaatiline esiteks sellepärast, et tolle ristisõja kohta puuduvad kaasaegsed allikad, teiseks sellepärast, et ajast enne 16. sajandi keskpaika ei ole teada sinikollase lipu kujutisi ega kirjeldusi. Samas on sinist ja kollast kaua kasutatud Rootsi värvidena, muu hulgas kuningasoo vapil, millest 1275 Magnus Aidaluku kuninglik vapp.
Ajaloolane Alf Åberg on esitanud teooria, mille kohaselt Rootsi lipp tekkis vastupanulipuna Kalmari unioonile 15. sajandi keskel. Tegemist on siis aastast 1219 kasutusel Taani lipu eeskujul kujundatud muudetud värvidega lipuga. Åbergi järgi oli asja algataja Karl Knutsson Bonde. Ta kujundas 1448 Rootsi suure vapi, mis on kombinatsioon vapist, mille 1364 endale võttis Albrecht Mecklenburgist, ning Folkungite suguvõsa (Magnus Aidaluku) kuninglikust vapist aastast 1275. Vapi nelja sinist välja eraldas kollane Mantova rist, ja see võis olla lipule eeskujuks.
Teise teooria on esitanud ajaloolane Carl-Gustav Liljenberg. Selle teooria kohaselt võttis Erik XIV aastal 1562 (sellest aastast pärineb esimene lipu ametlik kirjeldus) Riia linna sinikollase ristivapi, et inkorporeerida Riia tähtis kaubandussüsteem Rootsi süsteemi.
Kolmandate ajaloolaste väite järgi oli Rootsi lipp enne 1420. aastat valge ristiga sinine ning rist muutus kuldseks alles kuningas Gustav I Vasa valitsemisaja alguses.
Esimesed kujutised kollase ristiga sinisel põhjal Rootsi lipuna on Lõuna-Soome maakonnavapp 1550. aastatest ja üks Ojamaa vapp (1562). Kaks sinikollast lippu on praegugi Päris-Soome maakonnavapil, mis pärineb ajast, mil Johan III oli Turu hertsog (1556–1569). Johan sai vapi oma isalt Gustav I Vasalt 1557.
Rootsi rahvuslipu esimene ametlik kirjeldus leidub kuninglikus kirjas 19. aprillist 1562, kus öeldakse, et sellel peab olema "kollane ristikujuliselt jaotatuna sinisele" ("gult udi korssvijs fördeelt påå blott"). Paistab, et seda lippu kasutati peamiselt "kuningalipuna", "kroonilipuna" või "välimärgina merel", st sõjalipuna, ning algul olid tal kaks "keelt" ehk "tippu".
Johan III avaldas 1569 soovi, et suure vapi risti kasutataks kõikidel Rootsi riigi lippudel.
Suurriigiaeg.
Meresõidu arenguga kasvas vajadus laevade päritolutunnuse järele. Kaubalaevad hakkasid kandma kaubalippu. Alguses oli kaubalipuks kahe keelega lipp. Esimesed usaldusväärsed teated selle kasutamisest laevadel pärinevad kuningas Gustav II Adolfi valitsemisajast 1620. aastatel.
17. sajandil omandas sõjalipp oma praeguse (kolme keelega) kuju. 17. sajandi esimestest kümnenditest pärinevatel maalidel on sõjalaevadel kujutatud nii kolme keelega kui ka täisnurkseid lippe.
Kuninglik dekreet ("plakat") 6. novembrist 1663 keelas eraisikutel kolme keelega kroonilipu kasutamise (seda võis kasutada ainult riigi- ja sõjalipuna), kuid nad võisid kasutada oma laeval mõne Rootsi linna või selle alla kuuluva provintsi värve ning võisid ka kasutada kollase ristiga lippu, kuid ainult neljakandilist. Sarnase sisuga dekreete avaldati regulaarselt, mistõttu võib arvata, et seda keeldu sageli rikuti (kaubalaevad püüdsid jätta muljet, et laev on relvastatud). Praktikas hakati kasutama riigilipu värvides ilma keelteta lippu.
18. sajand.
Aastal 1730 avaldatud Rajalini raamatus "Nödig underrättelse om skiepsbyggeriet" on kirjas ("brev"), et "kaubalipul on sama proportsioon mis kuningalipul, kuid tal pole tippe, vaid ta on ühtlaselt lõigatud."
Aastal 1756 keelati vimplite kasutamine eralaevadel.
Kuningliku kirjaga 18. augustist 1761 sai väikestest laevadest ja aerupaatidest koosnev armee laevastik Skärgårdsflottan helesinise kolme tipuga lipu, kuid selle laevastiku ülem võis kasutada ka purjesõjalaevastiku sinikollast lippu, kui ta seda kohaseks pidas. See helesinine lipp kadus 1813 käibelt.
Rootsi ja Norra unioon.
7. märtsil 1815 määrati kindlaks Rootsi ja Norra ühine sõjalipp, mis erines seni kasutatud Rootsi sõjalipust ainult selle poolest, et ülemisse vardapoolsesse nurka paigutati punasele põhjale valge diagonaalrist. Selle lipu kavandas Norra peaminister, uniooni pooldaja Peder Anker. Valge diagonaalrist punasel põhjal sümboliseeris Norrat.
Kaubalipuna kasutati uniooniaja alguses Norras Taani lippu Norra vapiga ülemises vardapoolses nurgas. Teisel pool Fisterra neeme tuli kasutada Rootsi kaubalippu. Aastal 1818 võeti kasutusele Rootsi ja Norra ühine kaubalipp, milleks oli Rootsi sõjalipp ilma keelteta kujul. Rootsi laevadel ei olnud selle lipu kasutamine kohustuslik, küll aga Norra laevadel kaugetes vetes.
Kuninglik teadaanne ("kungörelse") 17. juulist 1821 ütles, et "kuna ühendatud Rootsi ja Norra lipp (samasugune nagu sõjalipp, kuid sirgelt lõigatud) on kõigi mereriikide poolt tuntud ja tunnustatud", siis võivad ainult need Rootsi ja Norra kaubalaevad, mis kannavad seda lippu, teisel pool Fisterra neeme arvestada Rootsi sõjalaevade kaitsega ja ühendatud riikide konsulite abiga. Laevad võisid kanda ka kummagi riigi lippu (Norra lipp pidi varsti kindlaks määratama; praegune Norra lipp võetigi kasutusele 1821).
See olukord kestis kuni 1844. aastani, mil kumbki maa sai 20. juunil kuningliku dekreediga ("brev") eraldi sõjalipu ja kaubalipu, mille seesmises ülemises nurgas oli unioonimärk, mis moodustus kummagi riigi lipu kokkupanekul. (Unioonimärk eemaldati Norra lipult 1899 ja Rootsi lipult 1905, pärast uniooni lagunemist.)
Sõjalipp oli kolme keelega. Unioonimärki kasutati ka sõjalaevade plaguna ning ühiste diplomaatiliste välisesinduste lipuna. Kaubalaevad pidid kasutama oma Rootsi või Norra lippu (unioonimärgiga nurgas). Samuti võeti kasutusele kummagi riigi kuninglik lipp. Meil oli unioonimärgiga sõjalipule lisatud Rootsi ja Norra uniooni vapp risti keskel.
Norralased, kes olid uniooni algusest saadik nõudnud eraldi sõjalippu, võtsid uued unioonilipud hästi vastu. Rootsis aga oli eriti uus unioonimärk väga ebapopulaarne. Seda hakati põlglikult nimetama "heeringasalatiks" (rootsi keeles "Sillsallaten", norra keeles "Sildesalaten", sest ta sarnases soolaheeringaga, mida ringikujuliselt ümbritseb peedi- ja õunagarneering. Arvatakse, et seda nime kasutas esimesena C. O. Brakel Rüütlitekojas ("Riddarhus") peetud kõnes 1868.
Aeg-ajalt avaldatud korralduste järgi tuli sõjalippu kasutada ka teatud laevadel ja hoonetel (lootsid, toll, post), ainult et kollase risti keskel pidi olema valge väli, kuhu kuldse või pronksivärvilisena pidi olema paigutatud: lootside puhul (1881. aastast) ankur ja täht selle kohal, tolli puhul (1844. aastast T-täht kuningakrooniga ja posti puhul (1844. aastast) postisarv kuningakrooniga. Eraisikute laevadele, millega lepingu järgi postiteenistuse arvel veeti posti, nägi kuninglik kiri ("brev") 1. augustist 1838 ette kahe keelega Rootsi lipu (nn lõhestatud lipu, ilma kollase keeleta).
Kaubalaevaseltside privileegid.
31. oktoobril 1786 sai Rootsi Ida-India Kompanii kanda kolme keelega sõjalippu "India vetes", kui ühtki sõjalaeva kohal pole.
27. veebruaril 1832 anti Rootsis esmakordselt eraalustele luba kanda kolme keelega lippu: Rootsi Purjeselts (Rootsi jahtklubi) sai loa kanda sõjalippu valge ruuduga kollase risti sees ning kullatud O-tähte vürstikrooniga valge ruudu sees (1878 asendati see kuningakrooniga).
7. juunil 1893 sai ka Göteborgi Purjeselts (Göteborgi jahtklubi) loa kanda Rootsi sõjalippu valge ruuduga kollase risti sees ning kullatud tähti G S S kullatud viieharulise tähega nende kohal valge ruudu sees.
Kõik need privileegid tühistati 1906. aasta lipuseadusega.
Rootsi ja Norra lipud 1899 pärast "heeringasalati" eemaldamist Norra kaubalipult. Ühendatud kuningriikide välisministeeriumi poolt avaldatud tahvel, millel antakse äsjasest muudatusest teada.
Uniooni lagunemine.
19. sajandi lõpus kasvas Norras rahulolematus uniooniga. Muu hulgas hakati nõudma 1921. aasta "puhta", ilma unioonimärgita lipu taaskasutusele võtmist. Uniooni vastased hakkasid "puhast lippu" kasutama mitu aastat enne selle ametlikku tunnustamist. 1890ndatel hääletas mitu järjestikust Stortingi koosseisu unioonimärgi kaotamise poolt tsiviillipul, kuid kuningas Oskar II pani sellele otsusele edasilükkava veto. Kui aga lipuseadus 1898 kolmandat korda vastu võeti, pidi kuningas selle kinnitama. 11. oktoobril 1899 eemaldati unioonimärk Norra kaubalipult ja tsiviilriigilipult. See oli nn lipuküsimuse ("flaggfrågan") lahendus. Et Norra sõjalipp pidi 1814. aasta põhiseaduse kohaselt olema unioonilipp, jäi unioonilipp sõjalaevadele kuni uniooni lagunemisele. Puhtad sõjalipud heisati kindlustele ja sõjalaevadele 9. juunil 1905.
Rootsis kadus unioonilipp alles pärast uniooni lagunemist, kui kuninglik määrus ("förordning") 27. oktoobrist 1905 nägi ette, et alates sama aasta 1. novembrist tuleb nii kauba- kui ka sõjalipul kasutada unioonimärgi asemel sinist välja. Tollel päeval kell 9 hommikul heisati uus lipp suurtükisaluudi saatel kindlustele ja kastellidele. Samal ajal heisati see paljudele eralaevadele ja -hoonetele, eriti Stockholmis, kus samal ajal helisesid kirikukellad ja kõlasid Stockholms strömi aurikute ning vabrikute sireenid.
Teine riigilipp (1897).
7. mail 1897 avaldati uued sätted Rootsi lipu kasutamise kohta riigi laevadel ja hoonetel, millega muu hulgas määrati kindlaks, et sõjalipu kõrval peab olema teine, ilma kollase keeleta riigilipp, mis pidi heisatama sellistel riigi laevadel ja hoonetel, mis ei pidanud kandma sõjalippu.
1906. aasta lipuseadus.
Need sätted tühistas riigilipu seadus ("Lag angående rikets flagga"), mis pärast kuulamist Riigipäeval avaldati 22. juunil 1906. See seadus, mis nägi ette täpsed sätted lipu kuju, värvi jne kohta, ei sisaldanud küll sellist väljendit nagu "Rootsi rahvuslipp", kuid määras kindlaks, et Rootsi lipp on hele kesksinine ("ljust mellanblå") ja ristil kuldkollane ("guldgul"). (Selle seadusega sätestati lipuvärviks heledam sinine kui varem.) Lipp pidi olema sirgelt lõigatud, kui teda ei kasutata sõjalipuna; viimasel juhul pidi ta olema kolme keelega. Sõjalippu pidi kasutatama sõjalaevastiku laevadel, paatidel ja hoonetel; riigi kindlustel; armee kasarmutel, laagritel ja harjutusväljakute, samuti armeele kuuluvatel laevadel ja paatidel, kui neid juhib sõjaväelasest kapten; ja hoonetel, mis on tervikuna ette nähtud staabile, väeüksusele või sõjaväelisele õppeasutusele.
Kuningas ja tema loal kuningliku perekonna liige võis kasutada kolme keelega lippu riigivapiga või ilma selleta valgel väljal risti keskel, samuti kasutada sellist märki sirgelt lõigatud lipul.
Rootsi sõjalipp.
Rootsi sõjalipp on kolme keelega Rootsi lipp, mida kasutavad Rootsi kaitsejõud ja mida kannavad kõik Rootsi sõjalaevad.
Rootsi kuninglikud lipud.
6. aprillil 1987 on avaldatud kuninglike lippude kasutamise reeglid Stockholmi kuningalossis.
Kuninga lipp.
Valitseva Rootsi kuninga või kuninganna lipp on Rootsi sõjalipp, mille risti keskel on suur, sinistele väljadele ulatuv valge ruut, mille sees on suur riigivapp koos Seeravite ordeni insiigniatega (kuningas on Seeravite ordu suurmeister). Lipp on käibel 1905. aastast. See lipp lehvib Stockholmi kuningalossis, kui kuningas viibib riigis ja täidab riigipea kohustusi.
Kuninganna lipp.
Mittevalitseva Rootsi kuninganna või kuninglikku perekonda kuuluva regendi lipp on Rootsi sõjalipp, milles risti keskel on valge ruut ning selle sees väike riigivapp, mida ümbritsevad Seeravite ordeni tunnused. Lipp on käibel 1905. aastast. See lipp lehvib lossis, kui kuningas ei saa haiguse tõttu, välisreisi tõttu või muul põhjusel riigipea kohustusi täita ning teda asendab ajutise regendina mõni kuningliku perekonna liige.
Regendi lipp.
Kuninglikku perekonda mittekuuluva regendi lipp langeb kokku Rootsi sõjalipuga. Lipp on käibel 1905. aastast. See lipp lehvib Stockholmi kuningalossis, kui Riigipäev on määranud riigipea kohustusi täitma kuninglikku perekonda mittekuuluva isiku, sest ükski kuningliku perekonna liikmetest ei saa neid täita. Samuti lehvib ta kuningalossis, kui riigipea kohustusi samadel põhjustel täidab ajutise regendina valitsuse korraldusel Riigipäeva juhataja või tema vältimatul puudumisel üks asejuhatajatest. Praeguse kuninga Karl XVI Gustavi ajal on see lipp kuningalossis lehvinud ainult ühe korra, nimelt 2.–3. juuli, mil kuningas viibis eravisiidil Wuppertalis ning prints Bertil viibis eravisiidil Sainte-Maxime'is. Valitsus määras ajutiseks regendiks Riigipäeva juhataja Ingemund Bengtssoni.
Kuninga isiklik käsulipp.
Kuninga isikliku käsulipu aluseks on suure riigivapi vapikilp.
16.–17. sajandi riigi- ja sõjalipp.
Umbes 1520ndatest kuni 1650ndateni oli kasutusel kahe keelega lipp, mis oli kujult ja värvidelt lähedane praegusele sõjalipule ilma keskmise keeleta (pisut teistsugune kui pildil).
17.–19. sajandi riigi- ja sõjalipp.
thumb
17. sajandi keskpaigast kuni 1815. aastani oli kasutusel kolme keelega lipp, mis oli kujult ja värvidelt lähedane praegusele sõjalipule (pisut teistsugune kui pildil).
Armee laevastiku lipp (1761–1813).
Armee laevastikule (Skärgårdsflottan) oli 1761–1813 ette nähtud üleni sinine kolme keelega lipp. Värv oli heledam kui pildil.
Riigi- ja sõjalipp (1815–1844).
thumb
Aastatel 1815–1844 oli riigi- ja sõjalipp kolme keelega lipp, mille ülemises vardapoolses nurgas oli punasel põhjal valge diagonaalrist, mis tähistas Norrat.
Rootsi tsiviillipp 1844. aastani.
thumb
Kuni 1844. aastani oli Rootsi tsiviillipuna kasutusel praegusele Rootsi lipule lähedane lipp. Selle värvid ja kuju olid pisut teistsugused kui pildil.
Rootsi ja Norra uniooni tsiviillipp (1818–1844).
thumb
Aastatel 1818–1844 oli kaubalaevadel "kaugetes vetes", s.o teispool Fisterra neeme Loode-Hispaanias ette nähtud sirgelt lõigatud lipp, mille ülemises vardapoolses nurgas oli punasel põhjal valge diagonaalrist, mis tähistas Norrat. 18. oktoobril 1818 sätestati alternatiivina tavalisele Rootsi tsiviillipule, mida võisid soovi korral kasutada ka Norra laevad. 17. juulil 1821 nähti see ette ainsa Norra ja Rootsi tsiviillipuna kaugetes vetes.
Posti vedavate eralaevade lipp (1838–1844).
thumb
Aastatel 1838–1844 oli lepingu alusel posti vedavatele eralaevadele ette nähtud kahe keelega lipp, mille ülemises vardapoolses nurgas oli punasel põhjal valge diagonaalrist, mis tähistas Norrat.
Rootsi ja Norra uniooni sõjalaevade plagu (1844–1905).
thumb
Alates 1844. aastast kuni uniooni lõpuni 1905 oli kasutusel sõjalaevade plagu, mis kujutas Rootsi ja Norra lipust moodustatud märki ("Sillsallaten").
Riigi- ja sõjalipp (1844–1905).
thumb
Alates 1844. aastast kuni uniooni lõpuni 1905 oli kasutusel kolme keelega riigi- ja sõjalipp, mille ülemisel vardapoolsel väljal oli "Sillsallaten".
Rahvus- ja tsiviillipp (1844–1905).
thumb
Alates 1844. aastast kuni uniooni lõpuni 1905 oli kasutusel sirgelt lõigatud rahvus- ja tsiviillipp, mille ülemisel vardapoolsel väljal oli "Sillsallaten".
thumb
Teine riigilipp (1897–1905).
Alates 1897. aastast kuni uniooni lõpuni 1905 oli kasutusel kahe keelega teine riigilipp, mille ülemisel vardapoolsel väljal oli "Sillsallaten". Seda kasutati riigi laevadel ja valitsushoonetel, mis ei kandnud sõjalippu. Enne 1897. aastat kasutati seda posti vedavatel eralaevadel.
Rootsi lipp vanadel fotodel.
19. sajandist ja 20. sajandi algusest pärinevatel mustvalgetel fotodel näeb Rootsi lipp välja musta triibuna valgel põhjal, sest tollal kasutatud ortokromaatiline emulsioon oli punase suhtes tundetu (punane, oranž ja kollane jäid näha mustana) ning sinise suhtes väga tundlik (sinine jäi näha väga heledana).
Rootsi lipp ja Rakvere lipp.
Rootsi lipp on sarnane Rakvere lipuga. 12. jaanuaril 2007 lehvis Rakvere linnuse tornis pool päeva eksikombel Rakvere lipu asemel Rootsi lipp.
Rootsi lipp ja Wilmingtoni lipp.
USA Delaware'i osariigi linna Wilmingtoni lipp on kujundatud mälestuseks kunagisest Uus-Rootsi kolooniast. Rootsi lipu risti keskele on lisatud Wilmingtoni pitsat.
Hümn.
Rootsi lipule on pühendatud hümn "Sveriges flagga", mille viisi autor on Hugo Alfvén ja sõnade autor Karl Gustav Ossiannilsson (1916).
Märkused.
"Selle artikli kirjutamisel on kasutatud rootsi- ja saksakeelse vikipeedia artiklit seisuga 19.10.2007. Kasutatud on ka artikleid, ja sama seisuga. Rootsikeelne vikipeedia on kasutanud materjali rootsikeelsest entsüklopeediast "Nordisk familjebok".


Rumeenia lipp.
Rumeenia lipp on Rumeenia ametlik lipp.
Rumeenia riigi- ja rahvuslipp on trikoloor, mis koosneb kolmest võrdsest vertikaalsest laiust, varda poolt loetuna sinine (PMS 280C), kollane (PMS 116C) ja punane (PMS 186C). Värvid pärinevad Rumeenia vapilt.
Nendel värvidel on pikk ajalugu, kuid viimati on niisugune lipp ametlikult kasutusele võetud 27. detsembril 1989. Eelmisel, kommunistliku riigi lipul (1947–1989) oli keskmisel, kollasel laiul tollane riigivapp. 1989. aasta revolutsiooni ajal võis näha palju lippe, millel kommunistlik vapp oli välja lõigatud. Nii otsustatigi vappi mitte enam lisada. Sarnane rahvuslipp oli kasutusel ka Rumeenia Kuningriigi ajal (1881–1947).
Väga sarnane on Moldova lipp. Tšaadi lipp on Rumeenia lipuga täiesti identne (Tšaadi lipu sinine olevat küll pisut tumedam), kuigi neil omavahel mingit seost ei ole. Rumeenia ja Tšaad tülitsevad selle pärast, kumb seda lippu tohib kasutada.


Rwanda lipp.
Rwanda lipp on Rwanda ametlik lipp.
Riigi- ja rahvuslipp.
Praegune Rwanda riigi- ja rahvuslipp on horisontaalsete laidudega trikoloor, sinine, kollane ja roheline. Sinine väli moodustab 1/2 lipu kõrgusest ja selle lehvipoolsel küljel on 24 kiirega kollane päike. Lipp võeti kasutusele 25. oktoobril 2001. Selle kujundas Alphonse Kirimobenecyo.
Roheline (PMS 3415C) tähistab riigi õitsengut ja heaolu, kollane (PMS 109C) riigi majandust ning sinine (PMS 3005C) õnne ja rahu. Kollane (PMS 130C) päike sümboliseerib lootust.
Rwanda ajaloolised lipud.
Aastal 1959, kui Rwanda sai autonoomia, võeti kasutusele ka oma lipp. See oli vertikaalsete laidudega puna-kolla-roheline trikoloor.
1961. aastal muudeti lipul värvide järjestus rohe-kolla-punaseks, kuid lipp sarnanes liigselt Mali lipuga ning juba samal aastal lisati lipu keskele suur "R" täht. Rwanda oli ainus riik maailmas, kelle lipul oli riigi nimetuse esitäht. "R" tähistas veel rahvuslikku loosungit "Revolutsiooni (revolution) sünnitatud ja rhvahääletusel (referendum) kinnitatud vabariik (republic)". Ametlikult ei olnud "R" tähe suurus määratletud, kuid eeldati, et see on suur. Punane sümboliseeris revolutsioonis valatud verd, kollane rahu, mis saabus pärast vabanemist, ning roheline lootust ja usku tulevikku.


Portugali lipp.
Portugali lipp on Portugali Vabariigi riigilipp. See sai ametlikuks riigilipuks 30. juuni 1911.
Lipu põhivärvid on roheline ja punane. Roheline sümboliseerib lootust ja punane revolutsiooni ja vabariigi väljakuulutamist 1910. Värvide eraldusjoonel asub Portugali vapp.


Poola lipp.
Poola lipp on Poola lipp.
Lipul on kaks ühesuurust laidu, ülal valge ja all punane. Lipu värvid on võetud Poola vapilt. Vapil on krooniga valge kotkas punasel taustal.
Punane ja valge olid Rzeczpospolita värvid ning esinesid juba selle eellasriikide Poola kuningriigi ja Leedu suurvürstiriigi vapil. Leedu vapp on tänapäevani punane ja valge.
Lipu kiitis Poola Seim heaks 1. augustil 1919.
Punase varjundit 1919. aasta seaduses kindlaks ei määratud. See, millise varjundiga punast kasutati, sõltus praktikas sellest, missugust punast käepärast oli. Jagamiste-eelses Poolas oli eriti hinnas karmiinpunane. See oli kallis värv, mistõttu seda seostati rikkuse ja eesõigustega. Seda saadi poola košenillitäist "Porphyrophora polonica", kuigi olemas oli ka importvariante. Karmiinpunase poolakeelne nimetus "kamazyn" hakkas tähendama aadlikku ja keeld kanda karmiinpunast võis kuuluda aadlike karistuse hulka. 19. sajandi esimesel poolel asendus karmiinpunase kandmine tollal levinud prantsuse moe mõjul punakaslilla ehk amarandiga.
1921 andis Sõjaväeministeerium välja Stanisław Łoza brošüüri "Godło i barwy Rzeczypospolitej Polskiej" ("Poola Vabariigi vapp ja värvid") Poola riiklike sümbolite kujutistega. Lipu punane oli karmiinpunane. Kuid Vabariigi Presidendi seadusega 13. detsembrist 1927 muudeti lipu punane kinaverpunaseks. Uus seadus jõustus 28. märtsil 1928. Kinaver jäi Poola lipule kuni 31. jaanuarini 1980. Siis võeti kasutusele punase tänapäevani kehtiv varjund, mis on kinaverist pisut tumedam ja meenutab rohkem karmiinpunast.
Alates 1955 on Poolal kaks lippu, mida nimetatakse riigilipuks. Peale ülalkirjeldatud lipu on veel "vapiga riigilipp", millel on valgel laiul Poola vapp. Ka see lipp kehtestati 1919 ning oli algselt mõeldud Poola saatkondadele, konsulaatidele ja kaubandusesindustele. 1928–1938 oli see ainult kaubanduslipp. Aastast 1938 kasutavad seda jälle Poola riigi institutsioonid välismaal. 7. detsembri 1955 dekreet kinnitas lipu niisuguse kasutusala ning laiendas seda tsiviillennujaamadele ja Poola lennukitele, mis teevad rahvusvahelisi lende. 31. jaanuari 1980 seadus laiendas selle lipu kasutusala sadamakaptenite ja -pootsmanite kontoritele. Iga kord, kui vappi on ametlikult muudetud, on muutunud ka vapiga lipp.
Alates 2004 tähistatakse iga aasta 2. mail Poolas lipupäeva.
Lipp on pidevalt heisatud kõige kõrgemate Poola võimuasutuste hoonetele, näiteks Poola presidendilossile ja Seimi hoonele. Teised asutused ning paljud poolakad ja Poola elanikud heiskavad rahvuslipu rahvuspühadel ja teistel riikliku tähtsusega juhtumite puhul. Tänapäeva Poola seadused ei keela rahvuslipu heiskamist, kui lippu väärikalt koheldakse.


Peruu lipp.
Peruu lipp on Peruu riigilipp. See on kasutusel alates 1825. aastast.
Lipu punane värv sümboliseerib vabaduse nimel valatud verd ning valge rahu ja õiglust.
Ametlikel tseremooniatel kasutatakse lippu, mille keskmisel laiul on riigivapp.


Paraguay lipp.
Paraguay lipp on Paraguay Vabariigi lipp.
Trikoloori esi- ja tagaküljel on erinevad embleemid: esiküljel Paraguay vapp, tagaküljel rahandusministeeriumi pitsati kujutis (früügia müts, lõvi ja kiri "Paz y justicia")


Panama lipp.
Panama lipp on Panama ametlik lipp.
Panama riigi- ja rahvuslipp lehvis esmakordselt 20. detsembril 1903. Selle valmistasid Amador Guerrero ja tema naine Maria Ossa de Amador. Plagu on jagatud neljaks võrdseks väljaks, vardapoolne ülemine väli on valge, ning sellel on sinine viisnurkne täht, alumine väli on sinine. Lehvipoolne ülemine väli on punane, alumine aga valge ja sellel punane viisnurkne täht. Lipu ametlikud proportsioonid on 2:3, kuid kasutatakse ka 1:2.
Sinine (PMS 300C) ja punane (PMS 186C) on Panama suurimate võimuparteide, konservatiivide ja liberaalide värvid. Valge tähistab nende kahe partei koosmeelt, aga ka rahu. Sinine sümboliseerib Atlandi ookeani, rahva ausust ja puhtust, punane aga Vaikset ookeani, rahvast kaitsvaid seadusi ja võimu. Tähed kujutavad Panama kanali kummaski otsas asuvaid linnu, Panamád ja Colóni.
Esialgsel lipul, mida kasutati 3. novembrist kuni 20. detsembrini 1903. aastal, olid värvid teises järjekorras, nimelt vardapoolsetel väljadel oli ülemine väli sinine ja alumisel valgel väljal sinine viisnurkne täht, lehvi pool aga alumine väli punane ja ülemisel valgel punane viisnurk.
Vaata ka.
Panama vapp


Paapua Uus-Guinea lipp.
Paapua Uus-Guinea lipp võeti kasutusele 1. juulil 1971, ehkki riik ise iseseisvus aastal 1975.
Lipul on kujutatud kahte kolmnurka: musta ja punast. Punasel kolmnurgal on kujutatud paradiisilindu - kohalikku rahvuslindu. See kolmnurk sümboliseerib Paapua Uus-Guinea teket. Lõunaristi kujutamine mustal kolmnurgal viitab seotust Austraaliaga ja teiste Vaikse ookeani lõunaosa riikidega. Must, punane ja kollane on ka Paapua Uus-Guinea traditsioonilised värvid.
Vahel on need viis tähte olnud ka seotud legendiga viiest õest.


Pakistani lipp.
Pakistani lipp on Pakistani riigilipp.
Lipp on kasutusel alates 11. augustist 1947.


Norra lipp.
Norra lipp on punasel taustal sinine valge kontuuriga Skandinaavia rist. Lippu heistatakse sarnaselt Dannebrogi, Taani lipuga. Pikkuse-laiuse suhe on 22:16, värvielementide laiuse suhe on 6:1:2:1:12 ja kõrguse 6:1:2:1:6. Riigilipu mõõtmed on 27:16, ehk 6:1:2:1:6:11 horisontaalselt ja 6:1:2:1:6 vertikaalselt.
Ajalugu.
Varaseim rahvuslipp on sarnane tänapäevasele Kuninglikule Standardile. Eirik Magnusson kasutas punast lippu kuldse lõviga, kellel oli kirves ja kroon aastast 1280. Seda lippu kasutati ka laevadel ning linnustel kuni 17. ja 18. sajandini.
16. sajandist kuni 1814. a. kasutas Norra sama lippu, mis Taani, kuna need riigid olid liidus. 1814.a. võttis Norra kasutusele Taani lipu Norra lõviga. Seda lippu kasutati 1821 aastani. 1814 liitus Norra Rootsiga ja
1815 võeti kasutusele ühine lipp, Rootsi lipp valge ristiga punasel taustal, lipu ülemisel vasakul küljel.
1821 loodi praegune Norra lipp parlamendiliikme Fredrik Meltzeri poolt. Seda lippu kasutati ka Rootsi lipul, tähistamaks ühendust. Kui ühendus muutus ebapopulaarseks, eemaldas Norra parlament 1898. aastal liidumärgi oma lipult. Uus lipp heistati esimest korda 1899.a. Kui ühendus Rootsiga katkes 1905. aatal, eemaldati märk ka sõjalaevastikult.
Sümbolism.
Fredrik Meltzer valis kristliku risti järgides teiste Põhjamaade (Taani ja Rootsi) traditsioone. Punane, valge ja sinine valiti demokraatia tähistamiseks, kuna neid värve kasutati demokraatlike riikide (Hollandi, Suurbritannia, USA ja Prantsusmaa poolt). Meltzeri disain meenutab ka punast ja valget Taani lippu, mis oli
Norra lipuks kuni 1814.a. Sinine oli ilmselt sarnasuseks Rootsi lipuga.


Nigeri lipp.
thumb
Nigeri lipp on Nigeri ametlik lipp. Lipp võeti kasutusele 23. novembril 1959.
Horisontaalsete väljadega trikoloori pikkuse ja laiuse suhe on 7:6. Ülemine oranž väli sümboliseerib Sahara kõrbe, keskmine valge väli puhtust ja Nigeri jõge ning alumine roheline väli lootust ja Lõuna-Nigeri viljakat pinnast. Oranž ring keskmisel väljal tähistab päikest, mis on rahva võitlustahte ja ohvrimeelsuse sümboliks.


Nigeeria lipp.
Nigeeria lipp on Nigeeria Liitvabariigi riigilipp.


Nicaragua lipp.
Nicaragua lipp on Nicaragua Vabariigi lipp.


Nepali lipp.
thumb
Nepali lipp on Nepali riigi-, rahvus- ja sõjaväelipp.
See võeti ametlikult kasutusele 16. detsembril 1962 koos põhiseadusega.
Lipp moodustati lihtsustatud sümbolitega kujul (varem olid taevakehadel näojooned) kahest eraldi vimplist, mida kasutasid päritavat peaministriametit enda käes hoidva Rana suguvõsa kaks võistlevat rühmitust (Ranade dünastia).
Vimplid on eraldi olnud kasutusel umbes 200 aastat ning koos alates 19. sajandist. Sarnane kaheosaline lipp oli kasutusel juba Malla dünastia ajal templite väravate kohal, mõnikord oli lipul ka päike ja kuu. Samasuguse kujuga lipud olid kasutusel ka Indias. Kolmnurga kuju võib olla seotud männiga.
Lipu ääris on varem olnud ka roheline.
Kirjeldus.
Lipp koosneb kahest ülestikusest karmiinpunasest siniste äärtega kolmnurgast. Ülemises kolmnurgas on stiliseeritud kuusirp, alumises stiliseeritud 12 sakiga päike. Alumine kolmnurk on ülemisest suurem.
Lipu kõrguse ja laiuse suhe on 4:3, kui mitte arvestada sinist äärt.
Tegu on ainsa riigilipuga, mis ei ole ristkülikukujuline (mitteristkülikukujuline on ka USA osariigi Ohio lipp; ka Vatikani lipp ja Šveitsi lipp ei ole ebavõrdsete külgedega ristküliku kujulised).
Tõlgendus.
Sinine sümboliseerib rahu. Karmiinpunane on Nepali rahvusvärv. Vastandina valgele ja mustale sümboliseerib ta surma.
Poolkuu ja täht sümboliseerivad kuningakoda. Päike sümboliseerib Rana suguvõsa seda haru, mille käes oli kuni põhiseaduse jõustumiseni peaministriamet (Ranade dünastia). Tänapäeval tähistavad need sümbolid lootust, et Nepali riik kestab sama kaua kui päike ja kuu. See on seotud palvemantratega.
Rahva seas on ka teisi tõlgendusi. Ühe tõlgenduse järgi tähendab kuu rahu (rahumeelsust ja öist puhkamist) ning päike tööd (päeval teevad kõik tööd).
Lippu on ametlikult tõlgendatud ka nii, et kolmnurgad tähistavad Himaalajat ning
ühtlasi kaht usundit hinduismi ja budismi.
Hinduismis sümboliseerib kolmnurk dharmat (kõlblusseadus, usuline voorus ja pühad kohustused).


Nauru lipp.
Nauru lipp on Nauru Vabariigi rahvus- ja riigilipp.
See võeti ametlikult kasutusele riigi iseseisvumisel 31. jaanuaril 1968.
Lipu töötas välja üks kohalik elanik Austraalia lipuvabrikandi Evansi tellimisel.
Kirjeldus.
Lipu pikkuse ja laiuse suhe on 2:1. Lipu standardmõõtmed on 6×3 tolli (182×91 cm).
Lipp on rukkilillesinine (Pantone 280). Keskel on kollane (Pantone 123c) horisontaaltriip, mille laius on 1/24 lipu pikkusest. Sellest vahetult allpool lipu vardapoolses osas on 12-haruline valge täht, mille ülemine haru puudutab kollast triipu. Tähe keskpunkt asub veerandi lipu pikkuse võrra vardast kaugemal. Tähe välisringi läbimõõt on neli kollase triibu laiust, siseringi läbimõõt kaks kollase triibu laiust.
Tõlgendus.
Lipp kujutab Nauru geograafilist asendit. Kollane triip kujutab ekvaatorit. Valge täht kujutab Nauru saart ekvaatorist pisut lõuna pool (Nauru asub ekvaatorist 42 km lõuna pool).
Lipu jaotus kaheks võrdseks siniseks laiuks meenutab muistendit, mille kohaselt esimesed asukad toodi kahelt kaljult. Sinine on ookeani värv.
Tähe 12 haru kujutavad saare algset kahtteist hõimu. Valge kujutab fosforiiti, mille kaevandamise läbi Nauru on jõukaks saanud.
Varem kasutatud lipud.
Enne Nauru iseseisvumist kasutati Austraalia lippu.


Namiibia lipp.
thumb
Namiibia lipp on Namiibia ametlik lipp, mis on kasutusel alates 21. märtsist 1990.
Lipu proportsoonid on 2:3. Lipp on jagatud diagonaalselt kolmeks väljaks. Lipuvärvid põhinevad Namiibia suurima rahvusgrupi ovambode traditsioonidel. Ülemise kolmnurga sinine värv tähistab taevast, Atlandi ookeani ja vihma, alumine roheline aga loodusvarasid. Diagonaaltriibu punane tähistab rahvast ja tema tulevikku, seda ääristav valge aga rahu ja üksmeelt. Sinisel väljal paiknev päike sümboliseerib elu ja energiat. 12 päikesekiirt tähistavad erinevaid etnilisi gruppe.


Somaalia lipp.
Somaalia lipp on Somaalia ametlik lipp.
12. oktoobril 1954. kasutusele võetud Somaalia riigi- ja rahvuslipu eeskujuks on nii värvi, kui ka kompositsiooni poolest ÜRO lipp, sinise kanga keskel on valge viisnurkne täht. Lipu autoriks on Mohammed Awale Liban. Tähe iga haru esindab üht somaalide piirkonda: Briti, Itaalia ja Prantsuse Somaalimaad, Etioopia valduses olevat Ogedeni ning Põhja-Kenyat. Ilmseid vallutussoove sümboliseeriv Somaalia lipp on riigilippude seasüsna haruldane, vaid Komooride lipp väljendab teadaolevalt samu püüdlusi.
Põhja Somaalias kuulutati 1991. aastal välja iseseisev Somaalimaa Vabariik, Kirde Somaalias on aga aastast 1992 moodustatud Puntlandi Vabariik. Iseseisvaks kuulutas end 2002. aastal ka Edela-Somaalia. Neil, Somaalia piirkondadel, kes on end iseseisvaks kuulutanud, kuid ilma rahvusvahelise tunnustuseta on ka oma lipud.


Andamanid ja Nicobarid.
Andamanid ja Nicobarid on India liiduala. Koosneb Andamanidest, Nicobaridest ning mõnest väiksemast saarerühmast, paiknedes India ookeanis Bengali lahe ja Andamani mere vahel. Saarestikud on Arakani mäestiku jätk.
Saarestikud koosnevad rohkem kui viiesajast saarest, millest vaid mõnelkümnel on inimasustus.
Paljusid saari ääristavad korallrahud ning neid katab troopiline vihmamets.
Rahvastik.
Piirkonna elanikkonna enamuse moodustavad uusasukad. Võrreldes 1981. aastaga, mil saartel loendati 188 000 elanikku, on rahvaarv immigratsiooni toel India aladelt kahekordistunud. Kõneldakse hindi, bengali ja tamili keelt ning põliskeeli.
Põlisasukad.
Andamani saartel on säilinud neli negriidsesse rassi kuuluvat hõimu: suurandamanid, onged, džarauad ja sentinelid (üldnimetus: andamanid). Nicobari saarel elutsevad kaks mongoliidset hõimu: šompenid ja nikobarid. Pool territooriumist on reservaadina kaitse all, hõimusid ähvardab väljasuremine ja nendega ühenduse pidamine on seadusega piiratud. Nikobarid on ainsad, kelle arv ulatub (kümnetesse) tuhandetesse, ülejäänud hõimude arvukus kõigub erinevatel andmetel mõnekümne ja mõnesaja vahel.
Negriidsed hõimud on saartel elanud 15–60 000 aastat ning nad on säilitanud nomaadse või poolnomaadse eluviisi küttide ja korilastena. Mongoliidsed hõimud on saartele saabunud mõni tuhat aastat tagasi Malai ja Birma rannikult. Šompenidki elatuvad küttimisest ja korilusest, nikobarid aga on põlluharijad ja suurem osa neist on vastu võtnud ristiusu.
Ajalugu.
2004. a. 26. detsembril leidis India ookeanis aset maavärin, mille tugevuseks mõõdeti 9,0 palli Richteri skaala järgi. Tekkinud 10-meetrise hiidlaine
tagajärjel said saared tugevasti kannatada, hukkus tuhandeid inimesi. Sündmuse tagajärjel muutus saarte arv. Küttidest ja korilastest põlisrahvad hiidlaines teadaolevalt nimetamisväärselt ei kannatanud.


Daman ja Diu.
Daman ja Diu on India liiduala.


Lakshadweep.
Lakshadweep on India liiduala.


Nagaland.
Nagaland on India osariik. Piirneb idas Birmaga.
Nagalandi põlisrahvad on erinevad hõimud, keda koos nimetatakse nagadeks.


Uttar Pradesh.
Uttar Pradesh on India osariik. Piirneb kirdes Nepaliga.
Rahvaarvult on see riigi suurim osariik ja maailma suurim 1. järgu haldusüksus. Iseseisva riigina oleks see rahvaarvult 5. kohal Pakistani ees. Uttar Pradeshi pealinn on Lucknow, kuid suurim linn on Kanpur.
80% elanikest on hindud ja 18% muslimid.
Osariigis on palju hinduismi ja budismi pühakohti, näiteks Varanasi ja Kushinagar.
Nimi.
Osariigi nimi tähendab hindi keeles 'Ülemine osariik'.


Mizoram.
Mizoram on India osariik. Ta asub riigi idaosas, piirneb läänes Bangladeshi ja idas Birmaga.
Osariigi ametlik keel on tiibeti-birma keelte hulka kuuluv mizo keel, mida räägib üle 70% elanikest. Ligi 90% elanikest on kristlased.


Himachal Pradesh.
Himachal Pradesh on India osariik riigi põhjaosas. Ta piirneb põhjas Jammu ja Kashmiriga, läänes ja edelas Pandžabiga, lõunas Haryana ja Uttar Pradeshiga, kagus Uttarakhandiga ja idas Tiibetiga.
Osariik on mägine, kõrguste vahe on 350 kuni 6000 meetrit üle merepinna. 25,78% pindalast on kaetud metsaga. Himachal Pradeshis on 2 rahvusparki: Great Himalayan rahvuspark ja Pin Valley rahvuspark.
Himachal Pradesh tähendab hindi keeles 'lumiste mägede piirkond'. Piirkond oli osa Pandžabist. 1950. aasta moodustati liiduterritoorium, mis 1971. aastal sai osariigiks.
95% rahvastikust on hinduistid. Suuremad linnad on Shimla, Solan, Mandi, Nahan, Sundarnagar, Baddi, Chamba ja Dharamsala.
71% inimestest on hõivatud põllumajanduses. Kasvatatakse nisu, maisi, riisi ja otra.
Haldusjaotus.
Osariik jaguneb 12 ringkonnaks: Kangra, Hamirpur, Mandi, Bilaspur, Una, Chamba, Lāhul and Spit, Sirmaur, Kinnaur, Kullu, Solan ja Shimla.


Meghālaya.
Meghālaya on India osariik riigi idaosas. Piirneb lõunas Bangladeshiga.


Goa osariik.
Goa on pindalalt India väikseim osariik.
Goa oli 1510–1961 Portugali asumaa. India osariigiks sai ta 1987.


Chhattīsgarh.
Chhattīsgarh on India osariik.
Osariik loodi 1. novembril 2000 osast Madhya Pradeshist.
Suuremad linnad on Raipur, Bhilai, Korba ja Bilāspur.


Chandīgarh.
Chandīgarh on India linn-liiduala, mis on pealinnaks kahele osariigile – Pandžabile ja Haryanale.
Ajalugu.
Pärast Briti India Indiaks ja Pakistaniks jagamist 1947. aastal jagati ka Pandžab, kusjuures pealinn Lahore jäi Pakistanile. India Pandžabile otsustati rajada uus pealinn, mis sai nimeks Chandīgarh jumalanna Chandile pühendatud Chandi Mandiri templi järgi. Chandīgarh tähendab 'Chandi kindlus'. Linna üldplaani projekteerisid arhitektid Albert Mayer ja Matthew Nowicki.
Le Corbusier projekteeritud osariigi parlamendihoone
Pärast hindikeelse elanikkonnaga asustatud Pandžabi eraldumist ja Haryana osariigi loomist 1966. aastal jäi Chandīgarh mõlema osariigi pealinnaks ja sai sõltumatu liiduala staatuse.
Mitmed hooned linnas on projekteerinud Le Corbusier.
Chandīgarhi sümboliks on avatud lahtise labakäe kujutis.


Dadra ja Nagar Haveli.
Dadra ja Nagar Haveli on India liiduala.


Brunei vapp.
Brunei vapp on Brunei rahvusvapp, mis on kujutatud Brunei lipul. Vapp oli kinnitatud aastal 1932.


Araabia Ühendemiraatide vapp.
thumb
Araabia Ühendemiraatide vapp on Araabia Ühendemiraatide ametlik vapp. Vapp on kasutusel alates 2008. aastast.


Hongkongi vapp.
Hongkongi vapp on Hongkongi vapp. Sellisel kujul alates aastast 1997.


Hiina Rahvavabariigi vapp.
thumb
Hiina Rahvavabariigi vapp (hiina keeles 中华人民共和国国徽) on Hiina Rahvavabariigi vapp. Vapp on kasutusel alates 20. septembrist 1950.
Vapi keskel on kujutatud Taevase rahu väravat, mida valgustab viis tähte.


Eesti vapp.
a>i Eesti Vabariigi vapi kavand, 1922.
Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat lõvi (leopardi). Vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Väikese vapi kilp ja vapikujund on samad mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta.
Riigivapi kuju on määratud riigivapi seadusega. Seda kasutavad riiklikud ametkonnad oma pitsatitel ja dokumentidel. Riigivapi kujutis on ka rahatähtedel ning mõnede riigiasutuste hoonetel.
Suure riigivapi kujutist kasutatakse Eesti Vabariigi seadustel ja Vabariigi Presidendi seadlustel.
Ajalugu.
Eesti riigivapi motiiv pärinevat 13. sajandist, kui Taani kuningas Valdemar II annetas Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga (leopardiga) vapi. See motiiv kandus hiljem rüütelkonna vapilt üle Eestimaa hertsogiriigi, Eestimaa Rüütelkonna ja Eestimaa kubermangu vapile, mille kinnitas keisrinna Katariina II 4. oktoobril 1788.
Eesti Vabariigi vappi otsiti kaua. Tehti palju kavandeid, millest kõige populaarsem oli Ado Vabbe kavand: punane kümneharuline täht sinisel kilbil. See kahest viisnurgast kokkupandud kujund sümboliseeris koidutähte ning pidi olema vastuvõetav kõigi maailmavaadete esindajatele.
II Riigikogu kinnitas Eesti riigivapi 19. juunil 1925 Riigivapi seaduses. Tammeoksad lisati suurele riigivapile Juhan Luiga ettepanekul.
Eesti liitmisel NSV Liiduga 1940. aastal keelati senise vapi kasutamine. Kasutusel olid Eesti NSV vapp ja NSV Liidu vapp. Eesti Vabariigi vappi kasutati paguluses.
Uuesti võeti ajalooline Eesti riigivapp kasutusele 7. augustil 1990 seadusega "Riigilipu ja vapi kohta". Riigivapi seadus kuulutati välja 6. aprillil 1993.


Hispaania vapp.
Hispaania vapp on Hispaania Kuningriigi riigivapp.


Islandi vapp.
Islandi vapil (islandi keeles: Skjaldarmerki Íslands) on hõbedane rist sinisel taustal, hõbedase risti sees on veel punase rist. Vapi tagapinnal on pull, kotkas, draakon ja kivihiiglane. Neid elukaid austati Islandil niivõrd, et viikingiajal keelati Islandile lähenemine laevadega, millel oli kujutatud grimassiga sümboleid (nagu draakonipea laevavööris), kuna need võisid austatud elukaid hirmutada.
Ajalugu.
Islandil on olnud läbi aegade mitmeid vappe. Esimeseks vapiks peetakse vappi kuue sinise ja kuue hõbedase triibuga. Teine anti Earl Gissur Þorvaldssonile Norra kuninga Hákon Hákonarsoni poolt aastal 1258. See kujundati kuninga enda vapi järgi, vahetades värvid lõvi värvusega ning lisades sellele sinised ja hõbedased triibud eelmiselt vapilt.
Umbes 1500.a. sai Island vapi, millel kujutati punasel taustal olevat kala. Seda tuntakse kui "Þorskmerkið".
3. oktoobril 1903.a. muudeti vappi taaskord. Sellele asetati pistrik sinisel taustal. Vappi kasutati kuni 12. veebruaril 1919.a. võeti kasutusele praegusele vapile sarnane vapikujutis.
Trivia.
Sloveenia linnal Piranil on Islandi vapile sarnane vapp.


Küprose vapp.
thumb
Küprose vapp on Küprose Vabariigi riigivapp.
Vapikilbil on kuldsel taustal tuvi, kes hoiab nokas oliivipuu oksa, mis sümboliseerib rahu. Arv 1960 tähistab iseseisvumise aastat. Kuldne värvus sümboliseerib riigi rikkalikke vasemaagi varusid.


Luksemburgi vapp.
Luksemburgi vapp on Luksemburgi riigivapp. Vapi kujundus põhineb keskaegsel Limburgi hertsogkonna vapil.
Vapp


Šveitsi vapp.
Šveitsi vapp on Šveitsi ametlik vapp.


Poola vapp.
thumb
Poola vapp on Poola Vabariigi riigivapp.


Saksamaa vapp.
Kotkas on Saksamaa vapi vapiloom. Selle ajalugu embleemina on siiski rohkesti vanem. germaani hõimudele oli kotkas jumala Odini lind; roomlastele ülima jumala sümbol. Sealt, ja läbi usulise tähtsuse, sai sellest keskaegse sümbolismi osa.
Ajalugu.
"Reichi kotka (saksa keeles Adler) algusaeg ulatub ilmselt Karl Suure ajani. Ligikaudu 1200.a. saab mustast kotkast kuldsel väljal impeeriumi vapp. 1433.a. võetakse esimest korda kasutusele kakspäine kotkas Saksa-Rooma keisri Sigismundi poolt. Sellest ajast on kakspäine kotkas olnud Saksa-Rooma keisrite sümbol ning seetõttu ka Saksa-Rooma riigi sakslaste vapp. Umbes 15. sajandi keskpaigast on keisrid pannud oma dünastiate vapikilpe kotka rinnale.
Pärast Saksa-Rooma riigi likvideerimist aastal 1806 lakkas ühiselt kasutatud embleem eksisteerimast. 1815. aastal loodi saksa aladel Saksa Konföderatsioon (saksa "Bund") 39-st ühinenud saksa riigist. Kuni 1848. aastani ei olnud konföderatsioonil oma vappi. Maapäev ("Bundestag"), kandis kohtudes Frankfurt am Mainis Austria vappi, kuna Austria oli üle võtnud liidu juhtimise. Sel oli must, kahe peaga kotkas, mille Austria oli võtnud kasutusele peale Saksa-Rooma riigi lõppu.
1848. aasta revolutsiooni ajal võttis Saksa Rahvuskogu Püha Pauli kirikus Frankfurtis kasutusele uue "Reichi vapi. Must kahe peage kotkas jäeti alles, kuid sel puudusid neli keisri sümbolit - mõõk, riigiõun, skepter ja kroon. Kotkas oli kuldsel taustal, ülalosas oli kuldne täht. Mõlemad vapi küljed olid katetud kahe musta-punase-kuldse lipuga. See vapp ei leidnud aga head vastuvõttu.
1867. aastal loodi Preisimaa võimu all olev Põhja-Saksa Liit ilma Austriata ning Lõuna-Saksa riikideta. Kasutusele võeti uus vapp, mille taust koosnes mustast-valgest-punasest ning selle külgedel olid kaks metslast seismas pjedestaalil ning hoidmas kaikaid.
Kotkas oli kasutusel ka Saksa Keisririigi (1871-1918) ja Weimari vabariigi ajal (1918-1933), kuigi sümboolne tähendus ja kujundus erines.
Kui Hitler 1933.aastal võimule tuli, hoiti esialgu alles Weimari kotkas. 1935. aastal asendati see Natsionaalsotsialistliku Töölispartei (NSDAP) embleemiga. Sellel oli must kotkas stiliseeritud tammepärja peal, mille keskel oli svastika.
Pärast Saksamaa kaotust Teises maailmasõjas 1945. aastal lakkas Kolmas Riik eksisteerimast. 1949. aastal loodi Saksamaa Liitvabariik, mille vapina võeti 1950. aastal kasutusele Weimari kotkas. Seda hakati nüüdsest kutsuma "liidukotkaks". Tobias Schwabi kujundus pärineb aastast 1926. Peale Saksa Demokraatliku Vabariigi ühinemist 1990. aastal, on liidukotkas olnud üheninenud Saksamaa sümbol.
Kotkas tänapäeval.
Kotka ametlikud kujutused ei ole vaid vapil, kuid ka föderaalsete ametiasutuste lippudel. See on ka Saksamaa presidendi- ja ametlike pitsatite standardkujutis. Weimari perioodi ajal loodi erinevaid kujundusi, mis erinesid peamiselt oma kuju ja tiibade positsiooni poolest. Suur ja väga priske kotka kujutis kaunistab Bundestagi, Saksa parlamendi, koda. Seda kutsutakse mõnikord nimega "Fette Henne" (paks kana). Peale ametlike kujutuste, on lubatud liidukotkast kunstipäraselt muuta ning see on leidnud tee müntidele, markidele ning föderaalsete võimude kirjapäistele.


Serbia ja Montenegro vapp.
Serbia ja Montenegro vapp oli Serbia ja Montenegro riigivapp. See võeti kasutusele aastal 1994 Jugoslaavia Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi vapi asemel.
Vaata ka.
Vapp


Slovakkia vapp.
Slovakkia vapp on Slovakkia riigivapp.


Sloveenia vapp.
Sloveenia vapp aastatel 1947 - 1991
Sloveenia vapp on Sloveenia Vabariigi riigivapp.
- 1918, kui Sloveenia rahvusnõukogu otsustas Sloveenia ühinemise Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigiga;
- 1945, kui lõppes Saksa okupatsioon ja
- 1991, kui Sloveeniast sai iseseisev riik.
Vapp sümboliseerib ühtlasi Sloveenia kolme ajaloolist piirkonda Kranjskat ("saksa" Krain), Štajerskot (Alam-Steiermark) ja Goriškot.
Vappi on kritiseeritud heraldikareeglitele mittevastavuse pärast.


Soome vapp.
thumb
Soome vapp võeti kasutusele Gustav Vasa matustel aastal 1560 ning on siiani Soome Vabariigi vapiks. Vappi kasutati ka Soome keisririigi ametliku sümbolina.
Arvatakse, et lõvi pärineb Folkungite vapilt, nagu ka lõvi Rootsi vapil. Kaks erinevat mõõka on sarnased Karjala vapil olevaile. Kaardus saabel lõvi jalgade all tähistab poliitilist olukorda tol perioodil. Sel ajal olid Rootsi ja Venemaa pidevas sõjaseisus. Arvatakse, et üheksa roosi tähistavad üheksat ajaloolist Soome provintsi, aga rooside arv on aja jooksul erinenud ning ei oma provintsidega ühisust.
Vapp on ka Soome riigilipul.


Burundi vapp.
Burundi vapp on Burundi riigivapp. Vapp on ametlikult kasutusel alates 1966. aastast.
Kollase äärisega punasel kilbil on kujutatud lõvi pea. Kilbi all on valge lint deviisiga "Unité, Travail, Progrès" (prantsuse keeles "ühtsus, töö, progress"). Ka kilbi taga paiknevad kolm traditsioonilist Aafrika oda väljendavad sama deviisi.


Djibouti vapp.
thumb
Djibouti vapp on Djibouti ametlik vapp. Vapp võeti kasutusele pärast riigi iseseisvumist 27. juunil 1977.
Vappi ääristavad loorberipuu oksad, mis sümboliseerivad rahu. Vapi keskel on kaitsetahet sümboliseerivad oda, kilp ja täht, nende kõrval aga kaks matšeetesid hoidvat kätt, mis tähistavad kaht etnilist gruppi, afareid ja issasid.


Roheneemesaarte vapp.
Roheneemesaarte vapp on Cabo Verde Vabariigi vapp.


Vietnami vapp.
Vietnami vapp on Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vapp.
Vapp


Keelte loend.
"Siin on loetletud maailma keeli. Üldjuhul ei sisalda nimekiri infot keelte omavahelise suguluse kohta. Samuti ei ole see täielik ega lõplik nimekiri maailmas kõneldavatest või kõneldud (surnud) keeltest. Viimased on tähistatud märgiga †.
__NOTOC__


Indoneesia vapp.
Indoneesia vapp on Indoneesia Vabariigi riigivapp.


Jatvingi keel.
Jatvingi keel on hääbunud balti keel, mida kõneldi praegusel Valgevene–Poola piirialal.


Balti keeled.
Balti keeled on rühm indoeuroopa keeli.
Sugulus.
Leedu keeles on säilinud väga arhailisi elemente, mida teistes indoeuroopa keeltes enam ei leidu (läti keel on olnud suurema naaberkeelte mõju all). Veel arhailisem oli preisi keel. Ka teised balti keeled on mitmete joonte poolest lähedased arvatavale indoeuroopa algkeelele. Üks nendest joontest on rikkalik fleksioon. Balti keeled on kõikidest Euroopa keeltest sanskriti keelele kõige lähedasemad. Arhailisuse põhjuseks on tõenäoliselt võõrmõjude vähesus.
Indoeuroopa keeltest on balti keeled lähedasemad idapoolsetele keeltele (sealhulgas indoiraani keeled ja slaavi keeled). Kuigi nad on lähedased satem-keeltele, neid siiski ilma reservatsioonideta satem-keelte hulka ei arvata, sest neis on aset leidnud rida uuendusi, mis on omased nn keskeuroopa keeltele. Nii võib neid lugeda satem- ja kentum-keelte vahepealseks või siis satem-keelteks, milles satem-keeltele omased jooned esinevad kõige nõrgemal kujul.
Ühe teooria kohaselt on balti keeled see tuum, mis pärast teiste indoeuroopa keelte algkeelest eraldumist järele jäi. Teiste teooriate järgi on balti keelel ühine algkeel kas slaavi keeltega või germaani keeltega (balti-slaavi algkeel või balti-germaani algkeel). Igatahes on balti keeled lähemas suguluses slaavi keeltega. Peale ühise päritolu balti-slaavi algkeelest (see on kõige levinum teooria) võib see olla seletatav ka pärinemisega geneetiliselt ja geograafiliselt lähedastest indoeuroopa murretest ning hilisema rööpse muutumisega või siis erinevate keelerühmade hilisema konvergentsiga või slaavi keelte hilise eraldumisega balti keeltest. Balti-slaavi ühtsuse teooria pärineb August Schleicherilt. Nõukogude Liidus propageeriti seda ka poliitilistel kaalutlustel, kuigi arvatav lahknemise aeg oli umbes 1400 eKr.
On ka teooria, mille kohaselt läänebalti ja idabalti keelte ühisjooned on tekkinud konvergentsi teel.
Küllaltki lähedane sugulus on balti keeltel ka illüüria, traakia ja teiste vanade Balkani poolsaare indoeuroopa keeltega ning tänapäeva albaania keelega.
Läti ja leedu keel on nii erinevad, et vastastikune arusaamine on väga piiratud.
Leviala.
Balti keeli kõneldakse tänapäeval põhiliselt Leedu ja Läti territooriumil ning ka naaberaladel Poolas (Suwałki ümbruses)
ja Valgevenes. Neid kõnelevad ka välisleedulased ja välislätlased põhiliselt USA-s, Kanadas, Austraalias ja endise Nõukogude Liidu territooriumil.
Varem ulatus balti keele leviala Leedust ja Lätist kaugemale. Läänes ulatus see Wisła jõe suudmeni praeguses Poolas, idas vähemalt Dneprini praeguses Valgevenes, võib-olla koguni Moskvani välja, lõunas võib-olla Kiievini. Sellest annavad tunnistust põhiliselt baltipärased hüdronüümid, mis siiski ei näita balti keelte mõju täpset aega. Slaavlaste ekspansiooni tõttu lõunas ja idas ning germaanlaste ekspansiooni tõttu läänes on balti keelte leviala vähenenud.
Mõjud.
Läti keel on õige suure soome-ugri keelte mõjuga. Balti keeled on omakorda mõjutanud läänemeresoome keeli.
Ajalugu.
Tõenäoliselt jõudsid balti keeltele aluseks olnud murdeid kõnelevad indoeurooplased Läänemere lõunarannikule umbes 13. sajandil eKr. Hiljem rändasid nad piki rannikut ida poole, jõudes soomeugrilastest kalurite ja põlluharijate asualale. Baltlased assimileerisid suure osa neist. Eri keeled kujunesid tõenäoliselt 1. aastatuhandel eKr.
Kuigi antiikajaloolased mainisid balti hõime juba 98 eKr, pärineb vanim keelemälestis umbes 1350. aastast, kui koostati "Elbingi (Elblągi) preisi sõnastik" (saksa-preisi sõnastik). Esimene leedu keele mälestis on üks kirikulaulutõlge aastast 1545; esimene leedukeelne trükitud raamat on Martynas Mažvydase katekismus (1547). Esimesed läti keelsed mälestised on 1530. aastast pärinev lauluraamat ja 1585. aastast pärinev trükitud katekismus.
Kui 13. sajandil rajati Preisimaale saksa riik ja paljud preislased ümber asusid, hakkasid preislased assimileeruma ning 17. sajandi lõpuks suri preisi keel välja.
Poola-Leedu riigis (1569–1795) jäi leedu keel ainult lihtrahva kõnekeeleks. Pärast Poola jagamisi kuulus peaaegu kogu balti keelte leviala Venemaale. Leedu keele avalik kasutamine oli pikka aega keelatud.


Aomeni vapp.
Aomeni vapp on Hiina Rahvavabariiki kuuluva Aomeni erihalduspiirkonna vapp.


Maailma keelkondade loend.
Järgnev loend aitab orienteeruda maailma keeltes nende suguluse alusel.
Omavahel suguluses olevate keelte suurimad üldtunnustatud klassid on keelkonnad, mis jagunevad rühmadeks ja edasi alarühmadeks. Uurali keelte ja altai keelte puhul on keelkonna ja keelerühma vahel vahepealne klassifikatsiooniüksus haru, näiteks soome-ugri keeled on uurali keelte haru, läänemeresoome keeled aga sellesse harusse kuuluv keelerühm.
Keelte loetelud ei pruugi olla ammendavad. Lingid üksikutele keeltele sisalduvad keelkondi, harusid, keelerühmi ja alarühmi käsitlevates artiklites. Keelte tähestikuline loend on artiklis Maailma keelte loend.
Surnud keeled ning keelte klassid, millesse kuuluvad keeled on kõik surnud, on tähistatud märgiga †.
Keelte klassifikatsioon suguluse järgi on eri keeleklasside puhul ühel või teisel määral vaieldav ning keeleteadlaste seisukohad keelte suguluse kohta muutuvad. Ühest küljest on mõned uurijad rääkinud keelkondade
sugulusest. Näiteks Vladislav Illitš-Svitõtš püüdis näidata, et uurali keeled, indoeuroopa keeled, altai keeled, afroaasia keeled, kartveli keeled ja draviidi keeled on omavahelises suguluses, moodustades nostraatilised keeled. Teiselt poolt ei pea paljud uurijad näiteks altai keelte harusid omavahel suguluses olevateks. Üldiselt arvatakse, et kartveli keelte ei ole suguluses teiste traditsiooniliselt kaukaasia keelkonda arvatavate keeltega. Suguluse probleemidest on täpsemalt juttu vastavaid keeli ja keelte klasse käsitlevates artiklites.
Eraldi seisvad keeled (isoleeritud keeled)


San Marino.
San Marino on merepiirita kääbusriik Lõuna-Euroopas. Ta on tervikuna ümbritsetud Itaalia territooriumist. Ta on üks kolmest enklaavriigist maailmas Vatikani ja Lesotho kõrval. San Marino on maailma vanim tänini eksisteeriv vabariik.


San Marino kaptenregendid 1701–1800.
Selles loendis on toodud San Marino kaptenregendid ("Capitani reggenti") 1. aprillist 1701 kuni 1. aprillini 1800.
Vaata ka.
Kaptenregendid 1701–1800


San Marino kaptenregendid 1801–1900.
Selles loendis on toodud San Marino kaptenregendid ("Capitani reggenti") 1. aprillist 1801 kuni 1.aprillini 1901.
Kaptenregendid 1801–1900


Ecuadori riigipeade loend.
Ecuadori riigipeade loend loetleb Ecuadori riigipead.


Egiptuse riigipeade loend.
Egiptuse riigipeade loend esitab Egiptuse territooriumit valitsenud monarhide ja presidentide nimestiku alates 1805. aastast, mil Egiptus saavutas "de facto" iseseisvuse Osmanite riigi võimu alt.
Kediivid Osmanite riigi koosseisus (1805–1882).
Egiptusest sai "de facto" iseseisev riik 1805. aastal, mil Osmanite asehaldur ("wāli") Muḩammad `Alī hakkas sisuliselt teostama võimu sultanist sõltumatult ja võttis endale kediivi tiitli. "De iure" jäi Egiptus edasi Osmanite riigi osaks ja Osmani sultanid, kuigi jõuetud sõjaliselt sekkuma, Egiptuse sõltumatust ei tunnistanud. Alles 1867. aastal tunnistasid nad Egiptuse valitsejate kediivi tiitlit ja laiendatud võimupiire, kuid nominaalselt jäi Egiptus ka siis Osmanite riigi osaks.
Kediivid Suurbritannia protektoraadi all (1882–1914).
Suurbritannia mõju oli kasvanud Egiptuses alates 1870. aastatest ja suvel-sügisel 1882 viis see Egiptuse sisulise okupeerimiseni brittide poolt. Kuigi ametlikult Egiptuse õiguslik-poliitiline staatus ei muutunud, sai riigist nüüd "de facto" Suurbritannia protektoraat. Kediivid säilitasid seejuures oma positsiooni riigipeana.
Sultanid Suurbritannia protektoraadi all (1914–1922).
Ametlikult kuulutati Suurbritannia protektoraat Egiptuses välja 18. detsembril 1914 ja järgmisest päevast omistati Egiptuse valitsejale sultani tiitel.
Egiptuse kuningriik (1922–1953).
16. märtsil 1922 kuulutas Egiptus ühepoolselt välja iseseisvuse ja seoses sellega muutis valitseja tiitli sultanist kuningaks. Suurbritannia tunnistas Egiptuse iseseisvust ametlikult 14. novembril 1936. Troonil jätkas alates 1805. aastast riiki valitsenud Muḩammad ‘Alī dünastia.
Vabariik.
18. juunil 1953 likvideeriti monarhia ja kuulutati välja Egiptuse Vabariik. Aastatel 1958–1961 kandis riik nime Ühinenud Araabia Vabariik ja moodustas ühisriigi Süüriaga. Alates 11. septembrist 1971 on Egiptuse ametlik nimi Egiptuse Araabia Vabariik.
Egiptuse riigipea ametinimi on president, kuid sõjaväelise võimu aastatel on riigipea kandnud ka teistsuguseid tiitleid. Seetõttu on riigipeade erinevad ametinimed ära toodud tabelis.


San Marino kaptenregendid 1901–2000.
Siin on loetletud San Marino kaptenregendid ("Capitani reggenti") 1. aprillist 1901 1. aprillini 2001.
Vaata ka.
Kaptenregendid 1901–2000


San Marino kaptenregendid.
San Marino kaptenregendid (itaalia keeles "Capitani reggenti") on San Marino riigipead, kes valitakse Suure Peanõukogu (itaalia keeles "Consiglio Grande e Generale") poolt iga 6 kuu tagant.
Korraga valitakse kaks kaptenregenti. Nad valitakse erinevatest parteidest ning nad on ametis 6 kuud. Ametisse nimetamine toimub iga aasta 1. aprillil ja 1. oktoobril.
Selline mudel on tuletatud Vana-Roomas kasutusel olnud tavast, kus rahvakoosolekul valiti täitevvõimu teostajaks aastaseks perioodiks kaks konsulit.
San Marino kaptenregentide loend.
San Marino kaptenregendid alates 1. aprillist 2001 kuni tänaseni
Kaptenregendid
San Marino riigipeade loend
Kaptenregendid 2001–


Abasiinid.
Abasiinid (ka "abaasid"; abasiini keeles абаза) on rahvas, kellest enamik elab Venemaal Karatšai-Tšerkessi Vabariigis. Nad nimetavad oma traditsioonilist asuala Abazašta'ks (Абазашта).
Arv ja asuala.
Abasiinide üldarv on umbes 55 000. Neist elab Venemaa Föderatsioonis umbes 44 000 (sealhulgas Karatšai-Tšerkessias 37 000) ja Türgis umbes 10 000. Abasiine elab ka Süürias, Türgis, Jordaanias, Liibanonis, Egiptuses, Bulgaarias ja mujal. 2002. aasta rahvaloendusel loendati Venemaa Föderatsioonis 37 942 abasiini, neist 32 300 elas Karatšai-Tšerkessias ning 2010. aasta rahvaloendusel 43 341 abasiini, neist 36 919 Karatšai-Tšerkessias.
Teistel hinnangutel on abasiinide arv Türgis 15 000 ja maailmas 50 000 kuni 100 000.
Enamik abasiini emigrante lahkus kodumaalt pärast Kaukaasia sõdu 19. sajandil.
1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 32 938 abasiini (98,13% kõikidest Nõukogude Liidus elanud abasiinidest), nendest Karatšai-Tšerkessias 27 475. Abasiinide osatähtsus Karatšai-Tšerkessia elanike seas oli 6,6%.
Abasiinide rändeiive Karatšai-Tšerkessias oli 1995. aastal +80, 1996. aastal +102, 1997. aastal +91, 1998. aastal +37 ja 1999. aastal +43.
Karatšai-Tšerkessias (abasiini keeles Къарча-Черкес)
Abasiinide arv oli 1989. aasta rahvaloenduse järgi Malokaratšajevski rajoonis 3455, Prikubanski rajoonis 5291, Habezi rajoonis 4113, Ust-Džeguta rajoonis (abasiini "Ust'-Dźgwaty"/Усть-Джьгваты) 3134, Adõge-Habli rajoonis (abasiini "Adygja-Hablja"/Адыгьа-ХІабльа) 3468 ja Tšerkesski linnas (abasiini "Ćerkessk"/Черкесск) 8014.
Abasiinid elavad hajali ka mujal Karatšai-Tšerkessias ning samuti Kabardi-Balkaarias (abasiini Къабарда-Балкъар), Adõgees (abasiini "Adygej"/Адыгей) ja Nogai rajoonis. Kaks abasiini küla on Kislovodski lähedal.
Rahvaloenduste järgi oli Eestis abasiine 1959. aastal 4, 1970. aastal 3, 1979. aastal 13 ja 1989. aastal 6.
Traditsioonilised elatusalad.
Enne 1860. aastaid, kui abasiinid elasid mägedes, kus on palju karjamaid, tegelesid nad põhiliselt karjakasvatusega. Nad kasvatasid lambaid ja kitsi ning mõningal määral ka veiseid. Abasiinid olid ka kuulsad tõuhobusekasvatajad.
Tasasemal maal elavad tapanta abasiinid tegelesid rohkem põlluharimisega. Kasvatati põhiliselt hirssi; 19. sajandil tõrjus selle välja mais. Et vaba maad oli palju, siis kasutati ühte põldu tavaliselt kaks-kolm korda ning künti siis üles uus maalapp.
Päritolu.
Abasiinide ja abhaaside esivanemad protoabhaasi hõimud elasid 1. aastatuhandel eKr Taga-Kaukaasias Musta mere lähedal tänapäeva Tuapsest kuni Suhhumini. Neljast hõimurühmast ("apsil", "abazg", "svanig", "misimian") tekkisid abhaasid ning 8.–9. sajandiks abasiinid.
Arvatakse, et abasiinid pärinevad peamiselt abazgi hõimust, kes elas Edela-Abhaasias Bzõbi jõest kuni tänapäeva Tuapseni. Abasiinid jäid sinna kuni 13. sajandini, mil nad rändasid Põhja-Kaukaasiasse. Arheoloogia andmetel on sellesuunalist liikumist olnud juba 8. sajandist alates, kuid 13.–14. sajandil asus ümber kogu tapanta murret kõnelev tapanta hõim, kellele järgnes ašhari murret kõnelev šharaua (ašharua) hõim.
Oma praegusele asualale jõudsid abasiinid 17.–19. sajandil.
Ajalugu.
18. sajandi kirjeldused Põhja-Kaukaasiast mainivad juba kõigi abasiini hõimude nimesid. Osa škaraua abasiinidest jäid siiski elama Musta mere rannikule ning assimileerusid abhaaside ja tšerkessidega.
15.–16. sajandi allikad kujutavad abasiine tugeva ja sõjaka rahvana. Pidevate sisetülide tõttu sattusid nad 17. sajandil sõltuvusse Kabardi valitsejatest.
18.–19. sajandil oli abasiinide asuala tüliõunaks Venemaa ja Türgi vahel. Mõlemad riigid kasutasid abasiinide vastupanu mahasurumiseks relvi ning küüditasid abasiine oma territooriumile. Terved abasiini külad asustati ümber Türgisse või Venemaale. Vaidlusaluse territooriumi sai lõpuks endale Venemaa, kuid paljud abasiinid eelistasid asuda ümber Türgisse.
1862 andsid Vene võimud korralduse, et abasiinid peavad lahkuma Laba ja Belaja jõe vaheliselt alalt ning siirduma kas Kubani jõe äärde või välismaale. Järgnes massiline väljaränne. Abasiinide asualale oli 1880. aastaks jäänud algse 50 000 asemel ainult 9000. Kaudsetel kaalutlustel on Türgisse rännanud abasiinide arvuks hinnatud 30 000–45 000.
Kubani-äärsetel aladel, mis Vene valitsus abasiinidele andis, oli 9921 abasiini, kellest 2/3 kuulus tapanta hõimu. Ainult neli küla jäid monoetniliseks. Abasiinide poolt maha jäetud küladesse asusid elama väljarändajad Venemaalt, peamiselt slaavlased.
Kui Kubani-äärsed alad ühendati Venemaaga, hakkas sisse rändama palju slaavlasi. 1897. aastaks oli piirkonnas, mille keskuseks oli Batalpašanskaja staniitsa (praegune Tšerkessk), 69,3% elanikkonnast venelased. Maareformiga said endistel abasiinide aladel asunikud ligi miljon hektarit maad. Abasiinid koondusid kogukondadeks, millele anti maad samadel alustel nagu uusasunikele. See reform tegi karjakasvatuse perifeerseks, sest karjamaad läksid erakätesse ja nende rent oli liiga kõrge. Selle asemel levis põlluharimine. Aastal 1866 seati sisse riigimaks rahas, mis kiirendas finants- ja kaubasuhete arengut maal. Muutus ka abasiini küla struktuur. Riiklike standardite järgi pidi kogukonnas olema vähemalt 200 majapidamist. Seetõttu ühines mitu väikest küla. See lõhkus sugulussüsteemid ning tekkisid segakülad. Tekkis kaheksa abasiini küla: Kuvin, Loov-Kuban, Šahgirejev, Kuma-Abazin, Loov-Zelentšuk, Dudarukov, Klõtšev ja Biberdov. Neist ainult neli esimest olid monoetnilised abasiini külad.
Rass.
Abasiinid kuuluvad balkani-kaukaasia rassi. Neil on mustamere ja kaukaasia tüübi tunnuseid.
Nahk on suhteliselt hele, pea on ümar, kasv keskmine.
Keel ja usund.
Abasiinid kõnelevad abasiini keelt ja tunnistavad sunniitlikku islamit.
93% Karatšai-Tšerkessia abasiinidest kõneleb abasiini keelt.
Kuni 17.–18. sajandini olid abasiinid kristlased. Nagu varem kristlus, nii on ka islam abasiinidel olnud läbi põimunud paganlike kommete ja uskumustega, mille mõju on säilinud tänapäevani.
Abasiinid hoiavad kiivalt oma kultuurilist identiteeti.
Esindatus võimuorganites.
Abasiinid olid seisuga 1. juuli 1999 Karatšai-Tšerkessi Vabariigi võimuorganites esindatud järgmiselt.
Rahvakogu 71 saadikust olid 3 abasiinid, ministritest oli abasiine 6,7%. Rajoonide ja linnade adminstratsioonijuhtide seas abasiine ei olnud.


Abasiini keel.
Abasiini keel (on kasutatud ka nimetust "abaasi keel") on abhaasi-adõgee keelte abhaasi-abasiini allrühma kuuluv keel.
Lähim sugulaskeel on abhaasi keel. Abasiini keel on umbes 1000 aastat tagasi geograafilise isolatsiooni tõttu lahknenud (abasiinide esivanemad rändasid Taga-Kaukaasiast põhja poole).
Nimi.
Abasiini keele nimi on abasiini keeles "абаза бызшва", vene keeles "абазинский язык", inglise keeles "Abasinian" või "Abaza".
Levik.
Abasiini keelt kõnelevad abasiinid, kellest enamik elab Venemaal Karatšai-Tšerkessi Vabariigis. Nende kompaktne asustus jaguneb 13 asula vahel, mis on hajutatud Karatšai-Tšerkessia viie erineva rajooni vahel.
Venemaa 2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaal 41 094 abasiini, kelle emakeel oli abasiini keel. 2002. aasta Venemaa rahvaloenduse andmeil oli Venemaal 38 247 abasiini keele oskajat. Kõnelejate arv Nõukogude Liidus oli 1979. aasta rahvaloenduse andmetel 27 000. 1970. aastal oli see arv 24 000.
93% Karatšai-Tšerkessia abasiinidest kõneleb abasiini keelt.
Murded.
Abasiini keele murded on tapanta murre (orumurre) ja ašhari murre (ašharaua, šharaua; mäemurre), mis vastavad abasiinide kahele etnilisele rühmale. Murretevahelised erinevused on peamiselt foneetilised.
Abasiini keele murded jagunevad viieks murrakuks: Abazakti, Apsua, Kubina-Elburgani, Kuvinskoje (Starokuvinskoje ja Novokubinskoje) ning Psõži–Krasnõi Vostoki murrakuks. Ka murrakute vahel on märkimisväärsed foneetilised erinevused.
Kirjakeele aluseks on tapanta murde Kubina-Elburgani murrak ("sisisev variant").
Ašhari murre on lähedane abhaasi keelele.
Foneetika ja fonoloogia.
Abasiini keeles on kaks põhivokaali – "a" ja
"ы". Teised vokaalid ("е", "о", "и", "у") moodustuvad "а" ja "ы" assimileerumisel ja kokkusulamisel poolvokaalidega.
Abasiini keele foneetikat peetakse endise Nõukogude Liidu keelte hulgas kõige keerulisemaks.
Morfoloogia.
Tegusõnal on keeruline aegade ja kõneviiside süsteem ning suur hulk eesliidete abil väljendatavaid kategooriaid (näiteks kausatiiv).
Isikulised asesõnad ja isikulis-asesõnalised eesliited jagunevad tavaliselt kolmeks klassiks (mehed, naised ja asjad), mõnikord kaheks klassiks (inimesed ja asjad).
Nimisõnal on definiitsust, indefiniitsust ja üksikust väljendav vorm.
Süntaktilisi suhteid väljendavad käänded (nagu nimetav, ergatiiv või daativ) puuduvad, kuid on olemas mõningate käändevormide alged.
Abasiini keele morfoloogiline ehitus on lähedane abhaasi keele omale. Erinevusi on näiteks näitavate asesõnade ning järg- ja kordarvude moodustamises, järelsõnade kasutamises, aja- ja kõneviisivormides, tegusõnade eitusvormides ja määrsõnade moodustamises.
Süntaks.
Abasiini keel on tugevalt sünteetiline keel. Öeldises võib olla korraga mitu isikuklassi-eesliidet, koha- ja muud tunnust ning tegevuse ja seisundi varjundit väljendavat sufiksit.
Sõnajärg on SOV (alus, sihitis, öeldis).
Isikuklassi-eesliidete järjekord öeldises oleneb sellest, kas öeldis on sihiline või sihitu.
Abasiini keeles kasutatakse kõrvallausete asemel tavaliselt kesksõnu ja tegevusnimesid sisaldavaid tarindeid.
Sõnavara.
Abasiini keeles on palju laene kabardi-tšerkessi keelest.
Tähestik.
Abasiini tähestik, mida kasutatakse alates 1938. aastast, põhineb vene tähestikul.
Kirjakeele loomist alustati 1932–1933 ladina kirja alusel, kuid varsti ladina kirjast loobuti.


Mehhiko valitsejad 1813–1824.
Mehhiko riigipeade loend 1813–1824
Mehhikol on olnud kaks korda riigipeaks monarh. Mõlemad valitsesid väga lühikest aega, kuid suutsid monarhia inimestele meelde jätta.
Iturbide oli konservatiivne teise põlvkonna ülemklassi mehhiklane, kes aktiivselt võttis osa Hispaania võimu lõpetamisest Mehhikos. Tema valitsemine näitas kujukalt, miks ei ole tark valida sellist inimest troonile, keda tema enda ühiskonnaklassi esindajad ei austa rohkem kui ennast ja enda positsiooni. Riigist välja aetuna tuli ta riiki tagasi, kuid hukati pärast aastast tagasiolekut.
Tema järglaseks sai Benito Juarez.
Teine keiser, Habsburgide dünastiast pärit Maximiliano, oli troonil heade suhete tõttu Prantsusmaaga.
Maximiliano ja tema abikaasa Charlotte olid lastetud ja adopteerisid 1865. aastal ametlikult Iturbide dünastia troonipärijad. Sellest momendist ühinesid Iturbide ja Habsburgi järjepidevus.


USA Neitsisaarte lipp.
Ühendriikide Neitsisaarte lipp on USA inkorporeerimata ala Ühendriikide Neitsisaarte ametlik lipp.
Lipp võeti ametlikult kasutusele 17. mail 1921.
Valgel kangal on kujutatud USA lihtsustatud vappi ning tähti V ja I (nime "Virgin Islands" esitähed). Kolm noolt, mida kotkas jalaga hoiab sümboliseerivad kolme saart: Saint Croix, Saint Thomas ja Saint John.


Turksi ja Caicose lipp.
Turksi ja Caicose lipp on Turksi ja Caicose riigilipp. Võeti kasutusele 7. novembril 1968.


Puerto Rico lipp.
Puerto Rico lipp on Puerto Rico Ühenduse lipp.


Põhja-Mariaanide lipp.
Põhja-Mariaanide lipp on Ameerika Ühendriikidega assotsieerunud Põhja-Mariaani Ühenduse ametlik lipp.
See võeti ametlikult kasutusse 4. juulil 1976. Praegusel kujul on see alates 1989. aastast.


Prantsuse Polüneesia lipp.
Prantsuse Polüneesia lipp võeti kasutusele 1984.


Pitcairni lipp.
Pitcairni lipp on Suurbritannia meretaguse ala Pitcairni ametlik lipp.


Norfolki saare lipp.
Norfolki saare lipp on Norfolki saare lipp.
See koosneb kolmest vertikaalsest laiust (kahest rohelisest ja nende vahel olevast valgest) ja keskmisel laiul olevast araukaaria kujutisest. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2.
Külgmised rohelised laiud sümboliseerivad Norfolki taimestiku rikkust.
Lipp sarnaneb Kanada lipuga, kuna kasutab samuti kahte värvi vertikaalseid laide, mille vahel on valge laid kohalikule loodusele iseloomuliku taime kujutisega. Keskmine triip on äärmistest laiem, kuid mitte nii lai kui Kanada lipul, kus ta hõlmab poole lipu laiusest, vaid triipude laiuse suhe on 7:9:7.
Norfolki saare lipp võeti kasutusele 17. jaanuaril 1980. Vastav seaduseelnõu esitati 7 kuud varem, kusjuures lipu kavandi autor on teadmata. Lipu seadus ei sätesta, kuidas araukaaria täpselt välja näeb, ei tema suhtelist suurust ega okste arvu, erinevalt Liibanoni lipust, kus keskmisel laiul oleva puu suurus on täpselt määratletud.
Araukaaria võeti Norfolki sümboolikas kasutusele 1856. aastal Norfolki vapil.


Niue lipp.
Niue lipp on Uus-Meremaaga assotsieerunud ala Niue lipp.


Aomeni lipp.
Aomeni lipp on Hiina Rahvavabariiki kuuluva Aomeni erihalduspiirkonna lipp.
Endine Portugali valdus Aomen liideti 20. detsembril 1999 Hiina Rahvavabariigiga ning sellest ajast lehvib ka uus lipp. Rohelisel (PMS 341C) kangal on valge lootoseõis, mille all on kujutatud silda ning silla all olevad valged triibud tähistavad merd. Õie kohal on üks suur ja neli väikest kollast (PMS 116C) viisnurkset tähte, mis pärinevad Hiina Rahvavabariigi lipult. Lipul olevatele sümbolitele ei ole antud ametlikku tähendust.
Plagu valmis juba 31. märtsil 1993 ja selle autor on Henani ülikooli professor Xiao Hong.


Kaimanisaarte lipp.
Kaimanisaarte lipp on Suurbritanniale kuuluvate Kaimanisaarte lipp.


Jersey lipp.
Jersey lipp on Briti krooni sõltkonna Jersey lipp.


Hongkongi lipp.
Hongkongi lipp on Hiina Hong Kongi erihalduspiirkonna lipp. Punasel taustal on kujutatud viie valge kroonlehega hongkongi sämplehiku ("Bauhinia blakeana") õis.
Lipu kujunduse kinnitas Hiina RV parlament 16. veebruaril 1990 ja ametlikku kasutusse võeti see 1. juulil 1997.


Hollandi Antillide lipp.
Hollandi Antillide lipp oli Hollandi Antillide riigilipp.
Lipp on valge keskelt läbiva horisontaalse sinise triibuga, mille laius on kolmandik lippu kõrgusest. Sinine triip katab sama laia vertikaalse, lipu keskelt läbiva, punase triibu. Lipu keskkohas, sinisel taustal, on viis, ovaalselt paigutatud, viieharulist tähte, suunaga üles. Need tähed sümboliseerivad Hollandi Antillide saari: Bonaire, Curaçao, Saba, Sint-Eustatius ja Saint-Martini saar.


Guernsey lipp.
Guernsey lipp on Briti kroonisõltkonna Guernsey lipp. Sellel on punane rist – püha Jüri rist - valgel põhjal. 1985. aastal lisati punasele ristile kuldne võrdhaardne rist, et eristada seda Inglismaa lipust.


Guami lipp.
Guami lipp on USA valduse Guami lipp. Lipp võeti kasutusele 9. veebruaril 1948.
Lipu tumesinist tausta ümbritseb igast küljest punane rant. Lipu keskel on Guami vapp.


Gröönimaa lipp.
Gröönimaa lipp (grööni "Erfalasorput", 'meie lipp') on Taani omavalitsusliku üksuse Gröönimaa ametlik lipp.
Lipp on horisontaalselt jagatud kaheks võrdseks osaks, millest ülemine on valge ja alumine punane. Lipu keskel asub ring, mille ülemine pool on punane ja alumine valge. Mõõdud on 12:18. Ringi läbimõõt on 8 ühikut ja see asub 7 ühiku kaugusel mastist vertikaalselt keskel.
Lipp kujutab jäävälja kohale tõusvat päikest.
Lipp valiti Gröönimaa omavalitsuse korraldatud konkursi tulemusel 1980. aastal. Gröönimaa ametlikuks lipuks kinnitati see 21. juunil 1985.


Fääri saarte lipp.
Fääri saarte lipp Fääri saarte ametlik lipp.
See on Skandinaavia ristilipp, mis põhineb Dannebrogil. Lippu nimetatakse "Merkið", mis tähendab märki.
Ajalugu.
Merkið tehti esimest korda fääri õpilaste poolt Kopenhaagenis ning toodi hiljem Fääri saartele, kus see heisati esimest korda 22. juunil 1919. Aastal 1931 hakati lippu kasutama mitteametlikult. 23. märtsil 1948 võeti lipp viimaks ametlikult kasutusele Fääri saarte rahvuslipuna. 25. aprill on lipupäev.
Sümbolism.
Peamine värv, valge, tähistab puhast taevast ning lainete tekitatud vahtu. Punane ja sinine on Fääri saarte traditsioonilise peakatte värvid. Neid värve kasutavad ka Norra ja Island.


Gibraltari lipp.
Gibraltari lipp on Suurbritannia meretaguse ala Gibraltari lipp. See võeti ametlikult kasutusele 8. novembril 1982.
Vapp


Falklandi saarte lipp.
Falklandi saarte lipp on Suurbritanniale kuuluvate Falklandi saarte lipp.


Cooki saarte lipp.
thumb
Cooki saarte lipp on Uus-Meremaaga assotsieerunud ala Cooki saarte lipp.
Lipul on traditsiooniline endiste Briti kolooniate lipu kujundus. Sinise plagu vasakul ülanurgas on Briti lipp, paremal on ringikujuliselt 15 valget viisnurka, mis sümboliseerivad 15 saart.


Briti Neitsisaarte lipp.
Briti Neitsisaarte lipp on Suurbritannia valduse Briti Neitsisaarte Meretaguse Territooriumi ametlik lipp.
Lipp võeti kasutusele 15. novembril 1960, see on tüüpiline Briti asumaade lipp. Sinise välja vardapoolses ülanurgas on Suurbritannia lipp, lehvil aga valduse ametlik vapp. Lipu eripäraks on see, et vapikilp on lipu ühel küljel üht- ja teisel teistpidi, mõlemal poolel on vapil kujutatud "Püha Ursula" näoga lipuvarda poole.


Briti India ookeani ala lipp.
Briti India ookeani ala lipp
Briti India ookeani ala lipp sarnaneb teistele Suurbritanniast sõltuvate terriottoriumide lippudele. Selle vasakus ülemises servas asub Suurbritannia lipp. Kroon ja palmipuu on India ookeani ala sümbolid. Siniste ja valgete lainete tähendus ei ole teada ja nende kasutamine lipul on selgelt erinev Briti kolooniate lippude traditsioonist: tavaliselt on taust sinine. Lipp võeti kasutusele 1990. aastal Briti India ookeani ala 25. aastapäeval.


Bermuda lipp.
Bermuda lipp on Suurbritannia meretaguse territooriumi Bermuda lipp.
Bermuda rahvuslipuks on punane kangas Suurbritannia lipuga vardapoolses ülanurgas ehk Suurbritannia riigilaevade merelipp, mille lehvile on lisatud Bermuda vapp. Lipu värvitoonid on, punane PMS 186C ja sinine PMS 280C. Plagu võeti kasutusele 4. oktoobril 1910, esialgu sinise põhivärviga, kuid 1915. aastal muudeti see punaseks. Mitteametlikult kasutatakse ka lippe, millele on lisatud vapi alla kollane lint motoga "Quo, Fata, Ferunt".


Aruba lipp.
Aruba lipp on Kariibi meres asuva ja Madalmaade Kuningriiki kuuluva maa Aruba rahvuslipp.
Aruba lipp võeti kasutusele 18. märtsil 1976 (18. märts on Aruba rahvuspüha, lipu- ja hümnipäev).
See on helesinine kangas, millel on kaks horisontaalset kollast kitsast triipu ja vardapoolses ülanurgas on neljaharuline punane täht valge äärisega. Lipuväljad ülalt alla jaotuvad proportsioonides 12:1:1:1:3 ning tähe kõrgus moodustab lipu kõrgusest 1/3.
Lipu proportsioonid on 2:3. Aruba valitsuse kodulehel on lipu proportsioonid ligikaudu 1:2.
Helesinine (PMS 300C) on ÜRO lipu ja kukekannuse värvi (kasutatakse siiski rohekat tooni sinist). Punane on "Union Jacki tooni (PMS 032C). Kollane on lipukangakollane (PMS 109C, inglise keeles "bunting yellow").
Helesinine sümboliseerib merd ja taevast (õhku), punane täht tähistab saart ennast ja sellel räägitavat nelja keelt (hollandi keel, papiamento keel, hispaania keel, inglise keel). Harusid tõlgendatakse ka ilmakaartena, kust Aruba rahvas on kokku tulnud või kust tulevad saare külalised. Lipukangakollased triibud on rahvuslille "wanglo" (kollane vihmalill, mis mõnikord õitseb ainult ühe päeva) värvi. Kaks triipu tähistavad maa staatust ("status aparte") ning ühtlasi turismi ja tööstust. Nende kollane värv tähistab vastavalt saare loodusvarasid päikesepaistet, kulda, harilikku aaloed ja (Venezuela) naftat. Punane tähistab ka isamaa-armastust ja vana metsatööstust. Tähe ümber olev valge ääris aitab tähel paremini esile tulla. Valge sümboliseerib ka Aruba lumivalgeid randu ning õigluse, korra ja vabaduse järele igatsevate inimeste südame puhtust.
Ametlik tõlgendus.
Ametlik kirjeldus Aruba valitsuse kodulehel ütleb: "Aruba lipp sisaldab nelja värvi: säravkollane, kukekannusesinine, "Union Jack'"i punane ja valge. Igal värvil on oma tähendus: sinine kujutab Arubat ümbritsevat merd; kollane on külluse värv, kujutades eilset ja tänast kulla, aaloe- ja naftatööstust; punane kujutab iga Aruba elaniku armastust oma maa vastu ja vana "brasiilia puidu" tööstust; ja valge sümboliseerib valge liiva randu ning alati õiglust, korda ja vabadust otsiva Aruba rahva südamepuhtust. Lipu sümbolid koosnevad punasest tähest ja kahest kollasest triibust. Arubasse on sisse rännanud üle 40 rahvuse esindajad. Täht kujutab ka saart ennast, mida ümbritseb ilus sinine meri. Horisontaalsed kollased triibud tähistavad eraldi asendit, mis saarel on Madalmaade Kuningriigis".
Ajalugu.
Aastatel 1959–1976 oli Arubal kasutusel Hollandi Antillide lipp, mille sinise laiu keskel oli kuus viisnurkset tähte. Kuigi Aruba eraldus Hollandi Antillidest omaette maaks alles 1986. aastal, võeti uus lipp saare lipuna kasutusele juba 1976. aastal (omaette maa staatust oli hakatud taotlema juba lipu kasutuselevõtu ajaks). Hollandi Antillid muutsid pärast Aruba eraldumist oma lippu, eemaldades sellelt Arubat tähistava tähe.
Saare lipu saamiseks korraldati konkurss. Saabus üle 630 kavandi, millest võeti kaalumisele 157. Kavandeid vaatas läbi 21. jaanuaril 1976 moodustatud lipukomisjon, kuhu kuulusid Julio Maduro, Epi Wever ja Roland Donk. Otsiti ilma kaugelt raskesti nähtavate vappide ja kirjadeta, kergesti valmistatavat ja joonistatavat, piisavalt kontrastsete värvidega ning omapärast ja kergesti äratuntavat lippu. Samuti sooviti, et lipu sümboolika ja värvid esindaksid Aruba ajalugu ja kultuuri.
Neile nõuetele vastavateks tunnistas komisjon kolm kavandit, kuid saare nõukogu ei pidanud neid küllalt iseloomulikuks. 6. märtsil 1976 valis lipukomisjon välja kaks või kolm kavandit, mida töödeldes oleks võimalik välja töötada Aruba lipp. Appi võeti lipuekspert Sarah Bollinger USA-st. Ta soovitas välja töötada uus lipp paljudes kavandites esitatud ideid kombineerides.
Võistlustöödes oli sageli kasutatud kollaseid, kuldseid või punaseid ringe, tähti ja triipe, mis pidid kujutama päikest. Päikesel on tähtis koht Aruba elus ja majanduses, sest püsiv päikesepaiste tagab soodsa kliima. Päike sümboliseerib ka majanduskasvu ja rahvuslikku ühtsust (üle 50 rahvuse elab Arubal rahumeelselt koos).
Rohkem kui pooltes võistlustöödes esinesid triibud. Mõnel kavandil oli trikoloor, mõnel kitsad triibud.
Sageli kasutati ka tähte, mis sümboliseeris saart ennast ning vabadust, ühtsust või taassündi. Paljud tähed olid neljaharulised nagu jõulutähed lastejoonistustel. Ühegi riigi lipul ei olnud sellist tähte.
Värvidest esinesid sageli sinine ja kollane. Kõige populaarsem oli sinine, mis kujutas Aruba taevast või Kariibi merd. Toonid ulatusid akvamariinist tumesiniseni. Kollane tähistas peaaegu kõigis kavandites päikesevalgust. Esinesid ka valge, mis kujutas Aruba liivarandu, ja punane, mis tähendas päikeseloojangut, saare savimulda, progressi või arubalaste verd.
Sarah Bollingeri ettepanekul valiti taustavärviks sinine (ta soovitas ÜRO lipu eresinist tooni, mis viitab saare rahumeelsusele ja kujutab mere värvi). Tähe soovitas ta asetada vardapoolsesse nurka, et see oleks hästi nähtav ka lehvival lipul. Tähe neljaharulisus pidi sümboliseerima eri ilmakaari, kust ühtne ja tugev Aruba rahvas on kokku kogunenud. Tähe punane värv pidi viitama Aruba mullale. Valge ääris pidi kujutama laineid, mis loksuvad Aruba valgetel randadel. Nõnda pidi täht kujutama saart ennast oma ühtsuses, mitmekesisuses, jõus ja ilus.
Komisjon leidis, et tähe neli haru tähendavad ka saarel kõneldavat nelja keelt. Julio Maduro leidis, et punane sobib tähistama ka saarel kunagi elanud indiaanlasi ning verd, mis arubalased sõja ajal valasid. Valge pidi tähendama ausust ning sinine kui lootuse värv Aruba tulevikku ja sidemeid minevikuga.
Lõpuks tõmmati läbi sinise laiu kaks kollast triipu, mis viitasid saare püüdele saada maa staatust ("status aparte"). Triipude kitsus tähendab, et Aruba on küll omaette, kuid mitte isoleeritud. Üks triip tähendab turistide voolu päikesepaistelisse Arubasse, teine triip tööstust ja maavarasid (kuld, fosfaadid, hiljem nafta). Triibud annavad märku uuest rahvast, kelle majandus suudab tagada iseseisvuse ning kes teeb rahvusvahelist koostööd.
Lipukomisjon esitas saare nõukogule selle kavandi kõrval veel seitse varianti: neli variatsiooni vähemate värvidega (valge ja sinine või valge, sinine ja kollane) ning kolm kavandit, mis olid varem välja valitud.
Betico Croes palus Bollingeril Arubale jääda, et anda vajaduse korral saare nõukogule seletusi, kuni lipp on välja valitud. Nõukogu hääletas (16. märtsil?) komisjoni esimese kavandi poolt. Lipumääruse tekst avaldati väljaandes "Aruban Gazetteer" 14. märtsil (?) 1976.
Bollingeri abiga korraldati lipu esimeste eksemplaride valmistamine USA-s. Lipp heisati esimest korda neljapäeval, 18. märtsil 1976 Oranjestadis. Samal päeval esitati esimest korda ka Aruba rahvushümni "Aruba Dushi Tera". Kuupäev valiti sellepärast, et 18. märtsil 1948 tunnistas Holland Aruba õigust saada Madalmaade Kuningriigi koosseisus autonoomia.
Kuberneri lipp.
Sellel on valge laid, mille üla- ja alaosas on kitsas punane, valge ja sinine horisontaaltriip (Hollandi lipu värvid). Iga triibu laius on 1/12 lipu laiusest. Lipu keskel on Aruba lipu tausta värvi sinine ring, mille läbimõõt on 5/12 lipu laiusest. Ringi sees on valge äärisega punane neljaharuline täht ja kaks kollast triipu, mis pärinevad Aruba lipult. Tähe keskpunkt on võrdsel kaugusel lipu vasakust ja paremast äärest, 5/48 lipu laiuse võrra kõrgemal ringi keskpunktist.
See lipp sätestati 29. oktoobril 1985 ning võeti kasutusele 1. jaanuaril 1986.
Märkused.
"Kirjutamisel on kasutatud teisi Vikipeediaid ja välislinkide all loetletud saite."


Anguilla lipp.
Anguilla lipp on Anguilla (Suurbritannia autonoomse meretaguse ala) lipp.
Ametlik lipp.
Praegune lipp kinnitati ametlikuks lipuks 30. mail 1990. See on tüüpiline Suurbritannia kolooniate lipp. Sinise kanga vardapoolses ülanurgas on Suurbritannia lipp, lehvil aga Anguilla vapp. Vapp on kujundatud rahvuslipu järgi.
Rahvuslipp.
Rahvuslipp alates 12. juulist 1967 on valge põhivärviga. Selle alaservas on helesinine laid, valge välja keskel aga kolm oranži delfiini. Kolm delfiini tähistavad sõprust, arukust ja vastupidavust, üheskoos aga ühtsust ja jõudu; nende paiknemine ringikujuliselt kujutab järjepidavust. Valge väli sümboliseerib rahu, sinine laid merd ning võitlust, noorust ja lootust. Seda mitteametlikku lippu kasutatakse Anguillas rohkem kui ametlikku.
Vaata ka.
Anguilla vapp


Ameerika Samoa lipp.
Ameerika Samoa lipp on Polüneesias asuva ja Ameerika Ühendriikidele kuuluva Ameerika Samoa lipp.
Ameerika Samoa lipp võeti kasutusele 24. aprillil 1960. See on sinine kangas, mille lehvipoolsest üla ja alanurgast algav valge kolmnurk lõppeb teravikuga vardapoolse külje keskkohas. Kolmnurga kahel küljel, ülemisel ja alumisel on punane ääris ning lehvil on kujutatud valgepeakotkast, mis pärineb Ameerika Ühendriikide vapilt. Kotka küüniste vahel on kaks Samoa traditsioonilist sümbolit, valitsuskepp (fue) ja sõjanui (uatogi). Lipu värvid on võetud Ameerika Ühendriikide lipult.


Mehhiko riigipeade loend.
Mehhiko riigipeade loend loetleb Mehhiko riigipead alates Mehhiko Ühendriikide moodustamisest 1824. aastal.


Elva.
Elva on linn Eestis Tartumaal.
Elva linna koosseisu kuulub linnast eraldiasetsev Peedu asula, aga Elva linnaga kokku kasvanud Käärdi alevik kuulub halduslikult Rõngu valda.
Ajalugu.
Vanimaid leiud asustusest Elva aladel pärinevad Peedu Kerikmäelt. 1790. aastast on teateid Uderna postijaamast. Suurem asula hakkas kujunema pärast Tartu–Riia raudtee ehitamist ja Elva raudteejaama avamist 1889. Varem kuulusid Elva maad Uderna, Meeri ja Konguta mõisale.
Sellest ajast on Elvast kujunenud puhke- ja suvituslinn. Seda on soodustanud linna piiresse jäävad veekogud: Verevi ja Arbi järv, samuti linna läbiv Elva jõgi. 1937. aastal registreeriti suvitajaid 12 välisriigist.
10. juulil 1941, kui Nõukogude okupatsioonivõimud olid lahkunud, anti Elva postkontoris välja niinimetatud Elva margid – järele jäänud Nõukogude Liidu postmarkidele löödi kummitempliga "Eesti Post". Need margid on praegu väga haruldased, aga neid on ka palju võltsitud. Elva margid kehtisid kuni 15. augustini, erandjuhtudel kuni 22. septembrini 1941.
Aleviks nimetati Elva 1923, linnaks 1. mail 1938. Aastatel 1950 kuni 1962 oli ta Elva rajooni keskus.
Sümbolid.
Elva linna lipp koosneb valgest ja taevasinisest värvilaiust. Vapil on kujutatud mändi, künkaid ning kaht lainet, mis sümboliseerivad mõlemat Elva järve (Verevi ja Arbi).
Elva tunnusmuusika on fraas Aleksander Lätte laulust "Kuldrannake", mille sõnad kirjutas Elva kandist pärit luuletaja Ado Reinvald. 1999. aastal korraldatud Elva tunnuslause konkursi võitis "Tule ja naudi!".
Nimi.
Elva nime päritolu selgitatakse tavaliselt kas rootsi või gruusia keele kaudu. Levinum põhjendus on rootsikeelne sõna "elva", mis tähendab 'üksteist', kuna Meeri mõisnik O. Seydlitz ehitas Arbi järve ümbrusse 19. sajandi lõpul üksteist suvilat, mille ümber kujunes hiljem linn. Teine seletus on gruusia sõna, mis tähendab äikest, kuna Tartu-Riia raudteed olevat ehitanud gruusia töölised.
Kultuurielu.
Elvas on elanud rida Eesti kirjanikke, näiteks Aino Kallas, Jaan Kärner, Hugo Raudsepp, Richard Janno, Jim Ollinovski ja praegu Ain Kaalep, samuti näitleja Leopold Hansen, keeleteadlane Johannes Silvet ja kunstnik Eduard Kutsar. Elvas elab ka kirjandusteadlane Karl Muru, sealt on pärit laulja Kerli Kõiv.
1959. aastal asutatud Elva koduloomuuseum kannab 1990. aastast Tartumaa Muuseumi nime. Lisaks peahoonele aadressil Pikk 2 on muuseumil kaks filiaali: kunstnik Eduard Kutsari pildituba ja näitleja Leopold Hanseni majamuuseum.
1990. aastal rajati Elvas Eesti Straussi Ühing.
Aegade jooksul on Elvas ilmunud terve rida ajalehti: 1932–1937 Elva Elu, 1934–1935 Elva Tulevik, 1935–1940 EELK Elva Koguduse Teataja, 1935–1936 Elva Noorsoolane, 1951–1962 Uus Tee, 1992. aastast Elva Filatelist ning 1994. aastast Elva Postipoiss.
1920. aastal valminud Elva kirikus tegutseb EELK Elva Kogudus, samuti on linnas Elva Baptistikogudus.


Haapsalu.
Haapsalu (Läänemaa murrakutes varem ka Oablu või Aablu) on linn Eestis Läänemere ääres Haapsalu lahe lõunakaldal, Lääne maakonna halduskeskus.
Linna territooriumi hulka kuulub Krimmi holm.
Ajalugu.
Pärast Vana-Pärnu mahapõletamist leedulaste poolt 1263. aastal otsustas Saare-Lääne piiskop Hermann I piiskopkonna uue keskuse rajada põhja poole turvalisemale alale. 1279 sai Haapsalu linnaõigused.
Linna ajalooline saksakeelne nimi on "Hapsal", mis on tuletatud eestikeelsest sõnast "Haavasalu" või 12. sajandi lõpul tegutsenud Lundi peapiiskopi Absaloni nimest, kelle tegevus ulatus tõenäoliselt osalt ka Läänemere idakaldale. Nime päritolu kohta on aga olemas ka mitu teist oletust.
Varsti pärast linnuse rajamist tekkis piiskopilinnuse juurde alev, mis sai Riia linnaõiguse 1279.
Linnavalitsemine.
1715 Haapsalut külastas keiser Peeter I, kes tutvus Loode-Eesti sadamakohtadega ja andis tollasele kohtufoogtile Johann Tobias Jenckenile bürgermeistri ametikoha ning kangete jookide turustamise monopoli; samuti tunnustas keiser vanu privileege.
1721 Uusikaupunki rahulepingu põhjal sai Venemaa endale Liivi-, Eesti- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga, Eestis lõppes Rootsi valistusaeg ning kehtestati Venemaa võim.
Haapsalu linna plaan aastast 1783
Kuni 1737. aastani juhtis Haapsalu linna kohtufoogt koos kahe raehärraga. Kuid Haapsalu kodanike kaebused rae erapooliku kohtupidamise ja linnajuhtimise üle olid kuberneri nii ära tüüdanud, et ta määras asja lahendama eraldi komisjoni. Põhjaliku uurimise tulemusel täiendati raadi asjatundlike liikmetega. Raesekretäriks kutsuti Johann Georg Rambach.
1740. aastal taastati Haapsalus bürgermeistri amet. Selleks sai senine kohtufoogt Johann Tobias Jencken. Kuni 1784. aastani koosnes magistraat viiest liikmest. Bürgermeistri ja kohtufoogti kõrval olid ametis kolm raehärrat. Kohtufoogt oli portooriumi- ja aktsiisihärra ning sekretär. Esimene raehärra oli majutushärra ja pruulihärra. Raesekretär tegeles lisaks protokollimisele, arvepidamisele ja asjaajamisele ka postikorraldusega. Rae teenistuses olid kohtuteener ja aktsiisiteener. Aegade jooksul mängiti tööjaotus ümber vastavalt raeliikmete huvidele.
3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775. aastal sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi siin kehtima kuni Katariina II surmani. 1796. a. Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähemjõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu. Haapsalu sai maakonna- ehk kreisilinnaks.
1797. aastal kaotati asehalduskord ja taastati magistraadid, kuid need kaotasid üha enam otsustusõigust.
Haapsalu vanalinn asub kahe oosiga poolsaarel, mis loode suunas jätkub mandriga ühinenud laidude ahelikuna, mida kohalikud nimetavad holmideks. Holmide vahele on jäänud madalad lahed - Suur ja Väike viik. Viimaste aastakümnetel toimunud linna laienemise tõttu maa suunas on linna keskpunkt nihkunud Haapsalu piiskopilinnuse juurest praeguse kaubanduskeskuse juurde.
Haapsalu on kolmest küljest merega piiratud linn, mille suurus on kasvanud 10,59 ruutkilomeetrile.
Haapsallu viis aastatel 1905–2004 Riisiperest raudtee. Tänapäeval asub raudteejaamas Eesti raudteemuuseum.
Haapsalu kuurort.
Haapsalu on vaikne suvituskoht Haapsalu lahe ääres, mis tänu oma madalale veele soojeneb suhteliselt kiiresti. Doktor Karl Abraham Hunnius võttis kasutusele Haapsalu ravimuda. Haapsalu ravimuda ja meri on siia puhkama meelitanud paljud tuntud inimesed üle maailma.


Jõgeva.
Jõgeva on linn Jõgeva maakonnas Pedja jõe ääres, maakonna halduskeskus. Linna pindala on 3,86 km2, 2012. aastal oli arvestuslik rändega rahvaarv 5597.
Jõgeva sai aleviks 13. oktoobril 1919 ning kolmanda astme linnaks 1. mail 1938. aastal.
Jõgeval mõõdeti 17. jaanuaril 1940. aastal Eesti külmarekord: –43,5 °C.
Linnas on ligikaudu 30 ha kõrghaljastusega ja küllaltki liigirikkaid haljasalasid, mis vahelduvad rohelusse uppuvate koduaedadega.
2011. aastal tegutses Jõgeval kaks üldhariduskooli, milles oli kokku 1003 õpilast. Linnas oli üks rahvaraamatukogu, millel oli 3087 lugejat.
Jõgevalt on pärit poetess Betti Alver ja laulva revolutsiooni üks silmapaistvamaid tegelasi Alo Mattiisen. Nende mälestuseks korraldatakse igal aastal üleriigilist tunnustust leidnud Betti Alveri luulepäevi ja Alo Mattiiseni muusikapäevi. Nõukogude okupatsiooni ajal oli tuntuim linnaga seotud isik Enn Kippel. 2006. aastal avati Jõgeval Betti Alveri Muuseum. Jõgeval toimuvad jääpurika- ja küüslaugufestivalid.
Linna eelarvetulud olid 2008. aastal 6993,9 tuhat eurot, 2011. aastal 5790,5 tuhat, kulud 2008. aastal 6648,0 ja 2011. aastal 5473,0 tuhat eurot. 2011. aastal kulus linna eelarvest 59% haridusele. 2009. aastal oli Jõgeval registreeritud 183 äriühingut, nende müügitulu oli kokku 122,30 miljonit eurot. Registreeritud töötuid oli 2008. aastal 105, 2011. aastal 158.
1988. aastal oli Jõgeval 58 tänavat.
Asend.
Jõgeva linn asub Vooremaa maastikurajoonis kahel loode-kagu suunalisel voorel ja nendevahelistes nõgudes ning 200–300 meetri laiuse Pedja jõe oru kallastel. Linn on piiritletud Jõgeva-Mustvee maanteega põhjas, Pedja jõega idas, Painküla ja Õuna küladega lõunas ja läänes. Linn paikneb 51 km kaugusel Tartust ja 154 km kaugusel Tallinnast. Põhja-lõuna suunaliselt läbib linna Tartu-Tapa raudtee.
Elanikkond.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Jõgeva elanikest eestlasi 88,3%, venelased 7,3%, ukrainlasi 1,4%, soomlasi 0,9%, valgevenelasi 0,5%.
Nime päritolu.
Jõgeva nime etümoloogia kohta on mitu võimalikku selgitust. Lauri Kettunen pidas seda v-tuletiseks sõnast "jõgi", Andrus Saareste lühenenud vormiks nimest "Jõgedevahe". Vähemalt 16. sajandi lõpust pole nimi muutunud. Wiedemanni sõnaraamatus leidub sõna "jõgev" (omastav "jõgeva"), mis tähendab kiirevoolulist.
Ajalugu.
Muinasajal kuulus Jõgeva Vaiga maakonda. On tõenäoline, et Jõgeva küla oli olemas juba enne sakslaste tulekut. Sellele viitab küla soodne asend jõe ääres, mis andis olulise osa toidusest kala näol ning oli ühtlasi liiklustee.
Jõgeva küla ja mõisa esmamainiti 1601. aastal Poola revisjonikirjas "Hoff Jagiwa" kujul. Jõgeva mõis oli ehitatud alles hiljuti Jõgeva küla maadele ning haldusjaotuslikult kuulus Laiuse lossi staarostkonda. Jõgevast on juttu ka kõigis järgnevais Rootsi revisjonides.
Põhjasõja ajal, 1701. aasta kevadtalvel, kui Rootsi kuningas Karl XII talvitus Laiusel, ehitas Jõgeva mõisa majutatud väeosa väljale täismõõdulise lumekindluse ja peeti maha suurejooneline sõjamäng: kindluse kaitsmine ja vallutamine kõigi sõjakunsti reeglite kohaselt. Tulistati pappkuulidega.
1756. aastal omandas Jõgeva mõisa maanõunik krahv Gotthard Johann von Manteuffel (1690–1763). Jõgeva kuulus krahv Manteuffelitele kuni mõisa võõrandamiseni 1919. aastal. Mõisakeskus asus Pedja jõe saarel, millest ka mõisa saksa keelne nimetus Laisholm. Tänapäeval kuulub kunagine mõisa keskus Jõgeva aleviku territooriumile.
Jõgeva linn tekkis kohale, kus varem asus Jõgeva küla. Linna tekkimise ajendiks sai Jõgeva raudteejaama asutamine 1876. aastal Tapa-Tartu raudtee äärde. Mõisa järgi sai ka jaam saksakeelse nime Laisholm. 20. sajandi algul hakkas tollane Jõgeva mõisa omanik krahv Ernst von Manteuffel (1844–1922) jaama ümber krunte välja rentima.
Jõgeva sai aleviks 13. oktoobril 1919 ja nimetati ümber kolmanda astme linnaks alates 1. maist 1938. Esimene linnavanem oli Johannes Võsu, kes varem oli täitnud ka Jõgeva alevivanema kohustusi.
4. septembril 1939 külastas Jõgevat Vabariigi President Konstantin Päts, kellele linnavalitsus kinkis albumi linna vaadetega.
Jõgevalt valitud Rahvuskogu liige oli Jaan Järve ja I Riigivolikogu liige Karl Roomet.
Jõgeval asus Jõgeva põllumeeste konvent.
Jõgeva maavalitsuse 1968. aastal valminud hoone.
1939. aastal valminud pangahoone Jõgeval.
Teises maailmasõjas hävis ligi 60% linnast. Saksa okupatsiooni ajal hukati Jõgeva kruusaaugus ligi 80 nõukogude aktivisti ja sõjavangi.
Nõukogude ajal sai Jõgevast rajoonikeskus, põllumajandusrajooni juhtiv linn. Tartu-lähedus ja põllumajanduskesksus peegeldusid ka ettevõtluses: Jõgeval asusid Tartu Piimatoodete kombinaadi võitsehh, Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi nahavabrik, ETKVLi tööstuskoondisse kuuluv Jõgeva Leivakombinaat, tootmiskoondis "Jõgeva", trükikoda jm. Suured tööandjad olid Jõgeva KEK ja MEK. Alates 1960. aastatest on linna kerkinud hulgaliselt teenindushooneid ja suurelamuid (Pae linnaosa ja Tähe-Rohu kvartal).
1979. aastal laiendati linna Ellakvere ja Õuna külade suunas.
Klubi "Hekto".
1976. aastal moodustasid Jõgeva noored Ants Paju eestvõttel klubi "Hekto". Koos ei käidud ainult meelt lahutamas, vaid tehti ka tõsist tööd. "Hekto" eeskujul tekkis ulatuslik noorteklubide liikumine, mis levis nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. "Hektost" räägiti ja kirjutati, temast tehti 1981 film "Rong peatub kaks minutit" (stsenarist Rein Karemäe, režissöör Kaljo Kiisk, operaator Arvo Vilu).


Jõhvi.
Jõhvi on Jõhvi vallas, Ida-Viru maakonnas asuv vallasisene linn, kus asub nii Jõhvi valla kui ka Ida-Viru maakonna halduskeskus.
Rahvastik.
Elanikke oli 1999. aasta 1. jaanuari seisuga 12 922. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli elanikke 12 112, kellest venelasi oli 6482 ja eestlasi 4022. Aastal 2003 oli elanikke 11 743. Aastal 2005 oli elanikke 11 533.
Loodus.
Jõhvi linn asub Kirde-Eesti lavamaal.
Ajalugu.
Esmateated Jõhvi küla ("Gevi", hiljem "Jewe") kohta pärinevad aastast 1241 Taani hindamisraamatust. Küla suuruseks mainitakse 20 adramaad ja omanikuks Taani kuningat.
Tänapäeva Jõhvi kiriku kohal oletatakse muinaseestlaste linnuse asukohta, kuhu pärast taanlaste vallutusi ehitati puukirik.
Jõhvi kirikukihelkond moodustati umbes 1250. aastal Alutaguse ajaloolise kihelkonna lääneosast. Jõhvit kihelkonnakeskusena mainitakse ajalooürikutes esmakordselt 1354.
Esimene kirik hävis 1367. aastal vene ja saksa vägede lahingus. Seejärel ehitati uus, kivist müüride ja kitsaste kõrgel asetsevate laskeavadega kindluskirik.
Jõhvi kirik koos Järve, Edise, Purtse vasallilinnuse ja Lüganuse kaitsekiriku ning Toolse, Narva ja Vasknarva ordulinnusega moodustasid keskajal kindlustatud vööndi Peipsi järve ja Soome lahe vahel.
Aastal 1491 mainitakse kirjalikus allikas esmakordselt Jõhvi mõisa, mille omanikuks oli Narva ordufoogt.
Aastal 1543 mainitakse Jõhvis kõrtsi ja vesiveskit.
1558 algas Liivi sõda. Sõja ajal peeti kihelkonnas ägedaid lahinguid. Jõhvi kindluskirik vallutati venelaste poolt 3. veebruaril 1558 pärast teist rünnakut. Kirik rööviti paljaks ja põletati, inimesed tapeti ja kihelkond laastati.
1581 vallutasid Jõhvi rootslased, kes viisid sisse Rootsi haldussüsteemi. Jõhvi ordumõisa baasil moodustati Jõhvi lään, mis vastas oma territooriumilt Jõhvi kirikukihelkonnale.
Linna arengus oli oluline 1782. aasta, kui rajati seni mööda rannikut kulgenud Tallinn–Peterburi postimaantee lõik läbi Jõhvi. Jõhvi kaudu kulges ka Peterburi tähtsaim ühendustee Tartu ja Riia kaudu Lääne-Euroopasse. Samal, 1782. aastal, valmis postijaam.
1825 peeti Jõhvis esimene laat. Avati esimesed poed.
Aastal 1852 avas pastor F.F. Meyer kirikukooli, mis kümme aastat hiljem muudeti kihelkonnakooliks, mis tegutses 1883. aastani.
1865. aastal korraldati Jõhvis kihelkonna laulupidu.
1866. aastal moodustati Jõhvi vald.
Aastal 1918 mõrvasid bolševikud luteri kiriku õpetaja Carl Hesse.
Aastal 1949 rajati linna lääneossa põlevkivikaevandus "Kaevandus nr. 2", mis likvideeriti 1971.
Haldusajalugu.
Jõhvi asukoht maakonnas ja vallas
Aastal 1917 sai Jõhvi aleviks ning 1938. aastal sai ta kolmanda astme linnaks. Aastatel 1949–1950 oli linn Jõhvi maakonna keskus.
1. oktoober 1950 Jõhvi maakond likvideeriti ja selle asemele moodustati Jõhvi rajoon. Maakondliku alluvusega linn Jõhvi muudeti rajoonilise alluvusega linnaks. Rajooni keskuseks jäi Jõhvi linn
Aastal 1960 liideti linn Kohtla-Järvega. 1977. aastani asus Jõhvis Kohtla-Järve linna ja rajooni keskus.
Linnastaatuse sai Jõhvi tagasi 1991 linnakodanikest moodustatud Jõhvi taastava kogu tegutsemise tulemusel.
2005. aastal ühinesid Jõhvi linn ja Jõhvi vald Jõhvi vallaks, Jõhvi linnast sai vallasisene linn.
Majandus.
Võrreldes naabruses oleva Kohtla-Järve linnaga on Jõhvi tööstuslik panus väike: 15 suuremas ettevõttes töötab u 1000 töötajat ja töötleva tööstuse toodangu müük oli 2006. a u 0,6 mld krooni.
Tähtsaimaks tööstusharuks on toiduainetetööstus — Maag Piimatööstus, AS Järle, Viru Joogid, Maadlex OÜ jt, müük kokku 0,3 mld krooni.
Tähtis ettevõte on EP Mäetehnika — remondi- ja metallitööstus.
Haridus.
Jõhvis asuvad ja tegutsevad Jõhvi Gümnaasium, Jõhvi Vene Gümnaasium ja Jõhvi Vene Põhikool. Kutsekoole on Jõhvis kaks: Eesti Mäehariduskeskus (ainuke omataoline Eestis) ja Jõhvi Kutsekeskkool. Linnas tegutsevad muusikakool, kunstikool, spordikool, noortemaja ja Ida-Virumaa Keeltekeskus.
Kõrgharidust saab omandada nii eesti kui vene keeles Mainori Kõrgkoolis.
Kultuur.
Jõhvi kultuurikeskus avati 1978. aasta sügisel ja kuulus esialgu "Eesti Põlevkivile". Linn sai kultuurikeskuse omanikuks 1994. aasta augustis. Hoone renoveeriti 2004. 2005. aasta sügisel valmis samale kohale uus Jõhvi kontserdimaja. Uues kontserdimajas on 900-kohaline saal, lisaks kino, kammersaal, näitusesaalid ja muusikakool. See pakub Ida-Virumaa parimaid võimalusi teatrietenduste, kontsertide, näituste, esitluste ja messide korraldamiseks. Siin asub ka Eesti Kunstimuuseumi filiaal, sisuliselt näitusesaal-galerii.
Jõhvis tegutseb kaks kutselist lasteteatrit: lasteteater "Tuuleveski" ning nukuteater "Lepatriinu", üks harrastusteatritrupp ning mitmed koolinoorte teatriringid.


Kallaste.
Kallaste on linn Tartu maakonna kirdeosas Peipsi järve läänerannikul.
Linn asub Peipsi järve ja Tartu-Mustvee maantee vahelisel umbes kahe kilomeetri pikkusel rannalõigul. Naabriteks on Pala vald põhja pool ning Alatskivi vald lõunas ja läänes.
Loodus.
Maastikuliselt asub Kallaste linn Kagu-Eesti lavamaal.
Linna territooriumil paikneb Kallaste paljand.
Ajalugu.
Esialgselt oli Kallaste vene vanausuliste asula, mis tekkis 18. sajandil.
Varasematel aegadel kuulus Kallaste nii Kokora kui Alatskivi valda, 1917. aastast kuulus Peipsiääre valda.
Aastal 1921 nimetati Kallaste aleviks ja 1938. aastal sai ta kolmanda astme linnaks õigused.
1950. aastal, kui moodustati maarajoonid, sai Kallaste linn Kallaste rajooni keskuseks. Pärast rajoonide reorganiseerimist aastal 1959 sai Kallastest Tartu ja Elva järel kolmas linn Tartu rajoonis.
Rahvastik.
Rahvastikuregistri andmetel elas 1. jaanuaril 2012 linnas 999 inimest. Neist 482 olid mehed ja 517 naised. 99 olid kuni 15-aastased, 662 tööealised ja 238 pensioniealised (65 aastased ja vanemad).
Elanike arv rahvaloenduste andmetel.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli 21,1% elanikest eestlased, 2011. aasta rahvaloenduse andmete põhjal vähenes eestlaste osatähtsus 15,5%-ni.
Muud.
Aastal 1988 püstitati Kallastele Eesti viimane avalik Lenini kuju.


Karksi-Nuia.
Karksi-Nuia on linn Viljandi maakonnas Karksi vallas.
Linn asub Läti piiri lähedal, Lilli piiripunkt asub umbes 15 km kaugusel.
Karksi-Nuia sai linnaks 1973. aastal.
Karksi nime on ürikutes mainitud esmakordselt 1224. aastal, pärast mandrieestlaste lüüasaamist muistses vabadusvõitluses, kui Karksi alad läksid maadejagamisel Saksa ordu valdusse. Pisut hiljem, 1228. aastast, on kirjas Karksi linnus Viljandi komtuurkonna foogtkonnana, mil ta sai võrdlemisi suure maa-ala halduskeskuseks Saarde, Halliste, Paistu, Helme ja Ruhja piirkonnas.
Vaatamisväärsused.
Linnas asub August Kitzbergi monument ja ka taastatud Vabadussõja mälestusmonument.
Linnas on 13. sajandil rajatud Karksi ordulinnus.


Kehra.
Kehra on vallasisene linn Anija vallas Harjumaal, Tallinnast idas. 1945 sai ta iseseisva omavalitsusega alevi staatuse, 1993. aastal aga linna õigused. Alates 2002. aastast (mil ta ühines Anija vallaga), on ta vallasisene linn, ühtlasi ka Anija valla halduskeskus.
Linn on tuntud seal asuva paberitehase järgi (alustas tööd 1938). Kehrat läbib Tallinna–Narva raudtee, raudteejaam ehitati Kehrasse 1876. aastal. Samuti läbib Kehrat Jägala jõgi.
Kehrast Tallinna on raudteed mööda 39 kilomeetrit, maanteed mööda umbes 43 kilomeetrit.
Kehra küla (praegusest linnast u 1 km põhjas, Jägala jõe ääres) on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus 1241. aastal. 1620–30ndatel aastatel rajati kilomeetri jagu külast lõuna poole, varasema Karukse veskikoha juurde Kehra mõis. Praeguseni säilinud varaklassitsistlik puidust mõisahoone ehitati 1820ndatel aastatel ning on arvatavalt linna vanim ehitis.
Suurem asula hakkas raudteejaama ja Kehra mõisa juurde tekkima pärast Jägala jõe äärde Eesti esimese iseseisvusperioodil suurima rajatud ehitise – Eesti Metsa ja Tselluloosi Aktsiaühingu sulfaattselluloositehase asutamist alates 1938. aastast, eriti intensiivselt aga 1950–60ndatel aastatel.


Keila.
Keila (saksa keeles "Kegel") on linn Harju maakonnas, Keila jõe ääres.
Keila jõeäärne piirkond on olnud asustatud juba muinasajast saadik. Kirjalikes allikates mainiti Keilat esmakordselt Taani hindamisraamatus 1241. aastal. Aleviku mõõtu asula moodustus Keila kohale 15. kuni 16. sajandil, kuid Liivi sõja ajal sai see tõsiselt kannatada ning pärast sõda jäi Keilasse vaid kirikuküla. 1925. aastal sai Keilast alev ning 1938. aastal kolmanda astme linn. Tänapäeval on Keila Tallinna ja Maardu järel Harju maakonna suuruselt kolmas linn.
Muinasaja asula.
Keila territooriumil asus küla juba muinasajal. Asustuse jälgi on leitud peamiselt Keila jõe lähedalt, kus tänapäeval läbib ala raudteetamm. Arheoloogiliste proovikaevamiste tulemusena on sellest piirkonnast leitud potikilde ja söestunud luid, mille abil on oletatud, et küla eksisteeris seal 10.–15. sajandini. Keila territooriumilt leitud seni vanimaks esemeks on III–II aastatuhandest eKr pärit kivikirves, mis tuli välja vundamendi augu kaevamisel 1930. aastal, jõest umbes 200 meetri kaugusel. Samast kohast leiti ka luid ja süsi.
Muinasaja vanimaks säilinud mälestiseks on Keila Jõepargi territooriumil asuv kultuskivi (vähemalt I aastatuhandest), millesse on uuristatud lohukesed.
1912. aastal leiti põllu kündmisel Keila jõe lähedusest (tänapäeval raudtee ülekäigukoha juures) aardeleid, kuhu kuulusid 9.–10. sajandist pärit pronks- ja hõbemündid.
1241. aastal mainiti Keila küla ("Keikæl") esmakordselt Taani hindamisraamatus, kus küla suuruseks oli märgitud kümme adramaad.
Kirik.
13. sajandi esimesel poolel rajati Keilasse kirik (arvatavalt puidust). Sama sajandi lõpus valmis avar nelinurkne kabel, kuid pikihoone ehitati arvatavasti 14. sajandi esimesel poolel. 1452. aastal läks Keila kirik Tallinna Toomkiriku alluvuselt Tallinna Komtuurkonna alluvusse. Liivi Ordu valduses toimusid 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses suured kiriku ümberehitused. Alates 1489. aastast on kirik kahelööviline, mis on küllaltki harvaesinev ruumilahendus Eestis kirikutes. 15.–16. sajandist säilinud arveraamatu järgi oli Keila kirik üsna jõukal järjel, seal oli neli altarit. Liivi sõja ajal 1558. aastal kirik rüüstati ja purustati. Aastaks 1596 kirik taastati. Tänapäevase välimuse on kirik saanud 1851. aastal. Rootsi ajast pärinevad tänapäeva kirikus altar, kantsel ning kaks kroonlühtrit.
Keila mõis ja vasallilinnus.
1350. aastal või veidi varem rajas Kegelite suguvõsa Keila jõesaarele mõisa, kuhu kuulusid 3–4 kiviseinte või -vundamendiga hoonet. Aastal 1433 ostis Liivi ordu mõisa Arndt Kallelt ning alustas 1470. aastatel mõisa väikelinnuseks ümberehitamist. Vene väed põletasid ordumõisa maha Liivi sõja ajal 1560. aastal, kuid see taastati Rootsi ajal. Tugevaid kahjustusi sai vasall-linnus Põhjasõja ajal (u 1710) ning jäeti maha 1750. aastatel. Üksikuid linnuseruume kasutati keldritena kuni 19. sajandini. Seejärel varemed unustati ja kaevati välja alles 1976. aastal.
Linnuse kõrvale rajati juba Rootsi ajal väike kivist mõisa härrastemaja, mille asemele ehitati "ca" 1802. aastal uus peahoone, mis jäi arhitektuuriliselt ümbruskonna mõisate (nt Ohtu, Vääna, Saue) peahoonetega võrreldes tagasihoidlikumaks.
Asula enne Liivi sõda.
15.–16. sajandil moodustus Keila kohale bürgerite, bürgermeistri ja gildiga alevik, kuhu kuulusid kindlustatud ordumõis ja selle lähedal olev küla, kivist vesiveski (vabade möldritega), kirik ja selle lähedal asuv ligi 20 kivist elamu, kõrvalhoonete ja viie kõrtsiga (pruulimisõigusega majapidamised) küla. Aleviku hävitasid poolakad Liivi sõja ajal 1567. aastal, mille järel jäi Keilasse paariks sajandiks väike kirikuküla.
Uusaeg ja uusim aeg.
18. ja 19. sajandil muutus Keila ilme üsna vähe. Pööre saabus Balti raudtee valmimisega 1870. aastal. Samuti mõjus asula kasvule soodsalt 1896. aastal alanud mõisamaa müümine ehituskruntideks.
1862. aastal püstitati kirikumõisa juurde Martin Lutheri pronksist mälestussammas, mille finantseerijaks oli Keila mõisnik parun Georg von Meyendorff (1794–1879). Kuue meetri kõrguse mälestusmärgi skulptoriks oli Peter Clodt von Jürgensburg (1805–1867). Kuju hävitati nõukogude võimu poolt aastal 1949.
1925. aastal sai Keilast alev ning 1938. aastal linn.
Keilas tegutses Keila põllumeeste konvent.
1941. ja 1949. aastal oli Keila raudteejaam üheks sõlmjaamaks, kuhu koondati arreteeritud inimesed ja paigutati nad jaamas seisvatesse loomavagunitesse. Vahistamised toimusid valdavalt öösiti ning ühte rongitäit komplekteeriti paar ööpäeva. Jaamast saadeti inimesed Siberisse asumisele. Küüditatute mälestuseks on jaama territooriumile paigaldatud mälestustahvliga kivi.
Aastatel 1950–1962 oli Keila linn Keila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskuseks.
Nõukogude ajal baseerus Keila linna territooriumil tankipolk, viimased tankid viidi minema 1994. aasta 5. augustil. Tankipolgu territooriumil tegutses aastatel 1990–1991 piraatraadiojaam "Nadežda", mille abil edastati venekeelseid raadiosaateid.
Juulis 1958 jõudis Keilasse elektriraudtee, mis pikenes Kloogani sama aasta detsembris ja 1965. aastal pikendati elektriraudteed ka Vasalemmani. Praegusel ajal on linnal elektrirongide näol hea ühendus Tallinnaga.
Nõukogude ajal kasvas linn jõudsalt. Linna äärde ehitati viiekorruseliste paneelmajade rajoon. Nende hulgas on ka kolm seitsmekorruselist korterelamut. Lisaks arenes ka välja Mudaaugu rajoon.
1994. aastal valmis Mudaaugu elamupiirkonnas SOS-lasteküla, millest sai esimene pere-tüüpi lastekodu Eestis.
Asukoht ja territoorium.
Keila asub Eesti loodeosas ning Harju maakonna lääneosas. Kaugus Tallinnast on 25 kilomeetrit. Linna ümbritseb põhja-, lääne- ja lõunaosas Keila vald, idaosas Harku ja Saue vald. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.
Maanteedest läbivad linna Tallinna–Paldiski maantee, Keila–Haapsalu maantee, Keila–Ääsmäe tee ja Keila–Ohtu tee. Tallinna–Keila raudtee hargneb Keilas Riisipere ja Paldiski suunas.
Keila linna territooriumi pindala on 11,25 km2, millest ligi pool on tiheasustusega ning ülejäänud ala moodustavad peamiselt metsad, sood ja looduslikud heinamaad. Raudteest lõunapoole jääv Keila osa on valdavalt eramutega aedlinn, põhjapoolne aga korruselamutega linnaosa. Linna maa-alal on ka kolm suuremat parki: Keskpark, Jõepark, Männik.
Rahvastik.
Keila alal on olnud asustus juba muinasajast alates. 15.–16. sajandil arenes külast aleviku mõõtu asula, kus elasid peamiselt eestlased, sakslased ja rootslased. Liivi sõja ajal 1567. aastal hävitasid Poola väesalgad selle aleviku ning paariks järgnevaks sajandiks oli Keila üsna hõredalt asustatud. Rahvastiku kasvu pärssis ka katk (aastatel 1657 ja 1710), näljahäda (1695. aastal) ning Põhjasõda.
1697. aastast säilinud Keila plaanil on vaid mõned majad koos kiriku, mõisa ja kahe kõrtsiga. Oluline pööre saabus 1870. aastal, kui valmis Keilat läbiv Balti raudtee, mis soodustas piirkonna majanduslikku arengut ja rahvastiku kasvu. Oluline oli ka mõisamaade müümine ehituskruntideks.
Vahetult enne I maailmasõda elas Keilas ligi 800, pärast sõda aga umbes 600 inimest. Pidev kasv jätkus kuni 1990. aastani, mil Keilas elas üle 10 000 inimese.
Eesti taasiseseisvumise järel hakkas Keila linna elanike arv kahaneva sündimuse ja väljarände tõttu vähenema ning 2000. aastaks langes see 1990. aasta tipust ligi 11%. Viimase kümne aasta jooksul on aga elanike arv taas tõusuteel ning on 2011. aastal statistikaameti andmetel 9806. Linna asustustihedus on nüüdisajal 871,6 inimest ruutkilomeetri kohta. Ligi pool Keila linna territooriumist on tihedamini asustatud, ülejäänud maa-alal on metsad, heinamaad ja sood (vt Keila kaarti).
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Keila elanikkonnast eestlasi 82,8%, venelasi 12,07%, ukrainlasi 1,77%, soomlasi 0,89%, valgevenelasi 0,68% ja teisi rahvusi 1,79%.
Geoloogia.
Keila lademe tüüppaljand endises paemurrus.
Keila ala kerkis merest "ca" 8000 aastat tagasi ning asub Põhja-Eesti lavamaal. Pinnasetüüpidest domineerivad Keilas lubjakivi, liiv, paepealsed mullad ja jõelammide setted. Pae ja Põhja tänaval peaaegu maapinnani ulatuv paekivi pärineb Keila lademest, mis on ligi 20 m paksune ning moodustus ordoviitsiumis umbes 454 miljonit aastat tagasi. Endises paemurrus on tüüppaljandil näha vaid kolmemeetrine sein lademe keskmisest osast. Sama lademe alumisi kihte saab vaadelda näiteks Rootsis ja Põhja-Ameerikas. Liivase ja kruusase pinnasega kõrgendikud on endised rannavallid, mis tekkisid Antsülusjärve kallastele 8000–9500 aastat tagasi.
Kliima.
Selles peatükis on kasutatud Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) Tallinn-Harku aeroloogiajaama andmeid, mis asub Keilast linnulennult ligi 14 km kaugusel. Keila hüdromeetriajaamas mõõdetud sademete ja õhutemperatuuride andmed pole avalikud ning seal on õhutemperatuure registreeritud alles 2007. aastast.
Harku jaama andmetest on avalikud perioodil 1971–2000 mõõdetud andmed. Sellel ajavahemikul oli aasta keskmine õhutemperatuur 5,5 °C (Eesti keskmine vahemikus 4,7...6,7 °C). Registreeritud õhu absoluutne maksimumtemperatuur oli +34,3 °C ning miinimumtemperatuur −32,2 °C. Aasta kõige külmem kuu on veebruar, mil keskmine minimaalne õhutemperatuur oli −7,5 °C ning kõige soojem kuu on juuli, mil aasta keskmine maksimaalne õhutemperatuur oli +21,2 °C.
Aasta keskmine sademete hulk antud perioodil on olnud 693 mm, Eestis samal ajal vahemikus 552...747 mm. Sademetega ööpäevi (sademete hulk on suurem kui 1,0 mm) on olnud keskmiselt 126. Ööpäevas on registreeritud maksimaalne sademete hulk 74,5 mm. Suhteline õhuniiskus on aasta jooksul keskmiselt 81%.
Keskmine tuule kiirus oli perioodil 1971–2000 3,9 m/s, maksimaalne aga 35 m/s (126 km/h).
Päikesepaistet esines aastas keskmiselt 1783,1 tundi (74,3 ööpäeva), võrdluseks Kuusiku jaamas oli vastav näitaja 1630,8 ja Vilsandi jaamas 1953,5 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud olid juuni ja juuli (vastavalt 291,5 ja 293,6 tundi) ning kõige vähem nägi päikest detsembris ja jaanuaris (17,8 ja 24,0 tundi).
Majandus.
Keskajal oli Keila mõis lähipiirkonna põllumajanduslik keskus. Lisaks põlluharimisele tegeleti mõisas 17. sajandi lõpus kalkunikasvatusega, 19. ja 20. sajandi vahetusel peeti friisi tõugu veiseid ning itaalia tõugu kanu. Keila kirikumõisas tegeleti peamiselt mesindusega.
16. sajandil vabadele möldritele renditud mõisa vesiveski tegutses kuni 1940. aastateni. Veski pais purustati 1941. aastal, kuid veski töötas veel mõned aastad abimootoriga.
Keskajast on olemas andmed Keilas tegutsevate kõrtside kohta (enne Liivi sõda tegutses viis kõrtsi). Mõisa pruulikoda rajati 1694. aastal, mille asemele ehitati 19. sajandil väike õllevabrik (hävis põlengus 1904. aastal), kus valmistati ka karastusjooke. Tänapäeval seisavad Keila jõe lähedal mõisa piiritusetehase varemed, mis töötas lühikest aega aastatel 1888–1896.
20. sajandil oli Keilas küllaltki hästi esindatud tekstiilitööstus. Sajandi alguses oli tegev aurujõudu kasutav mõisa värvalitöökoda. 1918. aastal hakkas tööle villa kraasimis- ja ketrusvabrik. Tuula teel asunud riidevabriku hooned on tänapäeval varemetes.
Pagaritooteid valmistasid igapäevaselt Keila elanikele väikesed pagariärid. II maailmasõja järel tegutses Keilas esialgu kaks leivatehast, kus töö käis käsitsi. 1971. aastal elektriahjudega tööd alustanud leivatehas suleti 2003. aastal. Hoone lammutati ning selle asemele ehitati Selveri kauplus.
1956. aastal loodi Keilas Eesti esimene kolhoosiehitajate organisatsioon – Keila KEN (Kolhoosiehitajate Ehitusnõukogu), mis sai hiljem nimetuseks Harju KEK (Kolhoosiehitajate Ehituskontor).
Nõukogude ajast pärit Keila kõrgeimad tööstushooned (rajatud 1976. aastal) kuulusid Keila Teraviljasaaduste Eksperimentaalkombinaadile (tänapäeval Keila Veskid AS).
Nüüdisaja põhilisteks tööandjateks on Keilas peamiselt tööstus-, jaemüügi ja transpordiettevõtted. Nende hulka kuuluvad näiteks: Ensto Ensek, Harju Elekter (koos tütarfirmaga Harju Elekter Elektrotehnika), Keva, Keila Tarbijate Ühistu, Draka Keila Cables, Protten F.S.C., KMV, Glamox HE, Entek jt.
Haridus.
1930. aastal Vabadussõja mälestusmärgina ehitatud algkooli hoone.
Esimesed jäljed Keilas toimuvast haridustegevusest ilmnevad 17. sajandist, kui kirikuõpetaja Anton Heidrich (1659–1692) andis vaimuliku sisuga õpperaamatu abil leeriõpetust. Õppetegevuse juurde kuulus lugemisoskuse omandamine ning katekismuse ja kirikulaulude õppimine. 1724. aastal ehitati koolihoone pastoraadi juurde. Seejärel puudub haridustegevuse kohta teave rohkem kui sajandi jooksul. 1820. aastal palkas pastor Otto Reinhold von Holtz kaks lugemisõpetajat, kes käisid kihelkonnas lugemist ja piiblilugu õpetamas.
Järjepidevus haridustegevuses sai alguse 1867. aastal, kui Keilast kolme kilomeetri kaugusel avati Väljaotsa talus kool. Esialgu toimus õpe kahel, alates 1872. aastast kolmel päeval nädalas. Õpilasi oli alla kümne. Ruumikitsikuse tõttu koliti 1886. aastal Kruusiaugule, kus õppetöö toimus kolmes klassis viiel päeval nädalas. Õpetati vene keelt, aritmeetikat, emakeelt, laulmist, piiblilugu ja katekismust. Õppetöö toimus seal kuni aastani 1918. Aastatel 1907–1911 töötas Keilas Eesti Rahvahariduse Seltsi eestikeelne erakool, mis suleti tsaarivõimu ametnike poolt. Aastal 1912 alustas Keilas tööd venekeelne kolmeklassiline kool, kuhu toodi 1918. aastal üle Kruusiaugu õpilased ning õppetöö hakkas toimuma eesti keeles. Aastal 1919 sai koolist kuueklassiline algkool ning 139 õpilasele andis õpetust viis õpetajat. Aastal 1930 ehitati Keilasse Eesti Vabadussõjas langenute mälestuseks uus algkooli hoone.
Nõukogude ajal muudeti kool 7-klassiliseks ning 1954. aastal asutati keskkool, kus õppis 477 õpilast ja 29 õpetajat. 1946/1947. õppeaastast tegutsenud vene õppekeelega klassidest moodustati 1967. aastal II Keskkool. I Keskkoolis toimus õpe eesti keeles. Pidevalt kasvava õpilaste arvu tõttu ehitati 1959–1960 vana hoone lähedusse uus koolimaja, mida omakorda laiendati aastatel 1967–1968. Aastal 1964 hakkas Keilas tegutsema muusikakool. 1965. aastal ületas Keila koolide õpilaste arv 1000 piiri. I Keskkool kolis 1975. aastal Põhja tänavale. 1978. aastal eraldati I Keskkoolist algkool.
Taasiseseisvumise järel sai I Keskkoolist Keila Gümnaasium ning II Keskkoolist Keila Vene Gümnaasium (hiljem sai nimeks Ühisgümnaasium). 2009. aastal liideti algkool ja Keila Gümnaasium üheks Keila Kooliks, mida haldab Keila Hariduse Sihtasutus. 2010. aasta lõpus kolis Keila Kool Põhja tänavalt uude koolihoonesse (aadressil Ehitajate tee 1). Samasse hoonesse kolib ka Keila Muusikakool. Peale nimetatud koolide tegutseb Keilas ka 4-klassiline Erakool Läte. Õpilaste arv oli 2007. aasta alguses kõikides koolides kokku 1872.
Kultuur.
Keila kultuuriloo alguseks võib pidada 1865. aastat, mil Max Wilhelm Fick asutas lühikest aega tegutsenud meeskoori. 1876. aastal asutati Jakob Maabergi eestvõtmisel segakoor. Keila Laulu ja Muusika Selts loodi aastal 1890 ning meeskoor uuesti aastal 1896. Aastal 1885 toimus esimene Keila laulupäev, kus osales 18 koori koos 300 lauljaga. Sellel üritusel esitati ka Keila esimene näitemäng. Järgnevad laulupäevad toimusid aastatel 1895, 1897, 1898 ja 1927. Vahepealne mõõn oli tingitud sellest, et Keila Laulu ja Muusika Selts lõpetas tegevuse 1910. aastatel ning see taastati aastal 1923. Aastal 1900 asutati Keila Pritsimeeste Selts ning 1908 Keila Rahvahariduse Selts.
Aastal 1935 moodustati kõikidest Keilas tegutsevatest seltsidest ühine organisatsioon, mille nimeks sai Keila Rahvamaja. Rahvamaja tegutses algselt pritsumajas, kuid Teise maailmasõja ajal hoone hävis ning nõnda koliti endisesse vallamajja. Aastal 1956 valmis kultuurimaja, mida alates 1997. aastast kutsutakse Keila Kultuurikeskuseks. Tänapäeval toimuvad Kultuurikeskuses kontserdid, etendused ja huvitegevus.
1883. aastal asutas Jakob Maaberg Keila esimese laenu-raamatukogu, mis tegutses 9 aastat. Aastal 1919 avati lugejatele Keila Rahvahariduse Seltsi raamatukogu, mis anti 1938. aastal linnale. 1941. aastal oli raamatukogus 3500 köidet. Aastal 1957 kolis raamatukogu kultuurimajja, kus tegutseb tänapäeval Harjumaa Maakonnaraamatukogu nime all. 2011. aasta 1. jaanuari seisuga on raamatukogus 82 684 raamatut ning neist 63 547 on eestikeelsed.
Keila mõisa endises peahoones tegutseb tänapäeval Harjumaa Muuseum.
1989. aastal sai aasta varem asutatud Harjumaa Muuseum endale ruumid Keila mõisa peahoones. Muuseum kogub, näitab ja säilitab Harjumaa ajaloo ja kultuurilooga seotud materjale. Muuseumil on oma kodulooline ja erialane raamatukogu. Aastal 2010 avati Paldiskis Harjumaa muuseumi filiaal – Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum.
"Udupilte" näidati 20. sajandi alguses pritsimajas. Eesti iseseisvuse ajal toimusid kinoetendused rahvamajas. Pärast Teist maailmasõda alustas tegevust väikekino "Keila" ning 1956. aastal valmis kino "Saluut" (tänapäeval on hoone kasutuses pangakontorina). Nüüdisajal toimuvad kinoseansid paar korda kuus Kultuurikeskuses.
Tervishoid.
Tervishoiu alguseks võib Keilas pidada aastat 1865, mil esimene arst (E. G. von Flick) saabus neljaks aastaks Keilasse tööle. Esimene apteek alustas tegevust aastal 1889. Järgnevalt oli arstiabi võimalik saada aastatel 1901–1903 ning seejärel alates aastast 1907 (v.a I maalimasõja periood). Aastal 1909 osteti arstile oma maja ning selle kõrvalhoones avati kuue kohaga vaestehospidal, mille kohta pärinevad viimased teated aastast 1913. Iseseisvusperioodil Keilas haigla puudus, 1930. aastate lõpus töötas linnas kolm arsti, üks hambaarst ja loomaarst.
Esimene haigla (linna- ja maa-ambulatoorium) alustas Keilas tegutsemist 1944. aastal vanas ja madalas puumajas (Jaama tn 11, lammutati 1992. aastal). 1963. aastal koliti endisesse Keila rajooni parteikomitee hoonesse Keskväljakul. 1970. aastate lõpus töötas Keila polikliinikus 29 ja haiglas 8 arsti. Suur haiglakompleks valmis aastatel 1989–1991 Keila Männiku serval Pargi tn 30 (voodikohtade arvu poolest vabariigi kolmas kliinik), mis sai tuntuks oma põletusravi osakonna tõttu. Aastal 2003 lõpetati Keila haigla kui riigiasutuse tegevus ning selle vara anti üle sihtasutusele Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH). PERH viis järk-järgult aktiivravi osakonnad Keilast oma Mustamäe korpusesse ning Keilas pakuti edaspidi vaid hooldus- ja järelravi teenuseid. Aastal 2011 viis PERH järelravi osakonna üle Hiiu korpusesse ning müüs Keila haigla hooldusravi kliiniku uuele omanikule, kes peaks pärast hoonete remonti osutama hooldusraviteenuseid peamiselt Lääne-Harjumaa elanikele. Peale hooldusravikliiniku töötab Keilas veel viie perearstiga perearstikeskus ning mõned hambaravi kabinetid ja apteegid.


Kilingi-Nõmme.
Kilingi-Nõmme on vallasisene linn Pärnu maakonna lõunaosas Saarde vallas, 40 km kaugusel Pärnust. Linn on Saarde valla keskus.
Linna kõrvalt möödub Uulu–Karksi-Nuia–Tõrva–Valga (Valga–Uulu) maantee, samuti läbis linna äärt ka Pärnu–Mõisaküla raudtee, mis 2008. aastal üles võeti.
4,3 ruutkilomeetril paiknevas väikelinnas elab praegu üle 2300 inimese.
Nimi.
Kilingi-Nõmme on oma nime saanud 1560. aastal rajatud Schillingite mõisa ("Kilingi") ja 1789. aastal rajatud Nõmme kõrtsi järgi.
Ajalugu.
1560. aastal rajatud Kilingi (Schillingite) mõisa ja Nõmme kõrtsi (1789) järgi nime saanud asundus sai alevi õigused 1919 ja linnaks 1938. aasta 19. aprillil. Ajalooliselt piki Pärnu-Valga maanteed kujunenud Kilingi-Nõmmele annab isikupära hästi säilinud peatänava-äärne puithoonestus. Osaliselt on säilinud sajandi algul ehitatud tuletõrjehoonete kompleks.
20. aprillil 1937 hukkus Kilingi-Nõmme algkoolis kinoseansil tuleõnnetuses 17 kooliõpilast, vigastada sai rohkem kui 50. See on ka Eesti suurim vigastatutega õnnetus lastega.
Major Paul Lilleleht oli 1941. aasta suvel Kilingi-Nőmme kaitselahingu – Liivamäe lahingu juht, kui Pärnust saadeti 2 bussi- ja 6 autotäit hävituspataljoni mehi vőimu tagasi vőtma. Hävituspataljoni rünnak löödi tagasi, major Lilleleht sai haavata. Hävituspataljoni riismed pőgenesid tagasi Pärnu suunas.
Lilleleht oli üks 1941. aasta suve vastupanu organiseerijatest Kilingi-Nőmme kandis (Tali vallas) Pärnumaal, kus Kaitseliidu meeste, järelejäänud eesti ohvitseride ja metsavendade jőududega mitmetes kohtades vőeti vőim enda kätte ja sakslaste saabudes vőidi ette kanda, et piirkond on juba "kommunisten-frei". Hilisemal ajal, 1944, oli Paul Lilleleht juba kolonelleitnandi aukraadis ja 6. piirikaitse rügemendi ülem. See rügement oli kaitsel Peipsi ääres ja hiljem Narva jõe ääres, Permisküla saare kohal.
Kultuuri- ja mälestusobjektid.
Kohalikest kultuuri ja mälestusobjektidest võiks nimetada 1710. aasta Põhjasõja aegse pärimusega seotud ajaloolist mändi. Rahvajutu järgi olnud Põhjasõja ajal Vene sõjavägi laagris praeguse Kilingi-Nõmme keskpargi (kunagise laadaplatsi) kohal. „Sääl surnud väepealik ära ja maetud samas liivakünkasse maha. Mõnekümne aasta eest leitud laadaplatsil oleva suure männi juure kartuli koobast kaevates ühe inimese luud, mis arvatud Vene väepealiku omad olevat. Omapärase kujuga kaheharuline mänd on praegu aiaga piiratud ja võetud alevivalitsuse korraldusel kaitse alla." (E. Nugis "Saarde kihelkond", 1934.). Kõnealuse männi jäänused on säilinud tänaseni.
Eesti Vabadussõja ajal 1918. aasta lõpul toimus Punapargi juures (7 km Kilingi-Nõmmest) kokkupõrge Eestist taanduva Saksa väeosa ja Eesti kaitsesalga vahel Punapargi lahing. Samas kohas toimus 1919. aasta alguses lahing peale tungivate Vene enamlastega. Vaenlased löödi taganema. Täheks, et siin enamlaste vägede edasitungimisele Eestis piir pandi, seati Voltveti Punaparki 1934. a. üles inimeste jõul kohale veetud kivimürakas. Kihelkonna keskusesse Kilingi-Nõmme alevisse püstitati I Maailmasõjas ja Eesti Vabadussõjas langenud Saarde sõdurite mälestuseks Anton Starkopfi poolt valmistatud mälestussammas 1933. aastal. Mõlemad mälestusmärgid hävitati peale II Maailmasõda võimule tulnud kommunistide poolt. Punapargi mälestuskivi taastati nn. „laulva revolutsiooni" päevil, Kilingi-Nõmme südames paiknenud sammas on nüüdseks endisel kujul taastatud.
Aastal 1998-2010 oli Kilingi-Nõmme Euroopa kultuurikülade programmis. Eestit esindab selles programmis Kilingi-Nõmme. Hoolimata ametlikust projekti lõpust, hoitakse kontakti ja tehakse konverentse. Euroopa kultuurikülade järelprojekti Euroopa Liit ei rahastanud.
Kilingi-Nõmme lipp ega vapp ei ole kasutusel, sest 2005. aastal ühineti Saarde ja Tali vallaga ühtseks omavalitsusüksuseks Saarde vallaks.
Alates 5. septembrist 2008 asub Kilingi-Nõmmes ka värske spordihoone, kus on suur palliplats, seinatenniseväljak ja jõusaal.
Tuntud inimesed.
Tuntud isikutest on Kilingi-Nõmmel sündinud poliitikud Lauri Laasi, Marie Reisik ja Mart Siimann, sõjaväelased Ants Laaneots ja Paul Lilleleht, näitlejad Neeme Kuningas ja Helene Vannari, laulja Liisi Koikson, koorijuht Toomas Voll ning arhitekt Reio Avaste.


Kiviõli.
Kiviõli on linn Ida-Viru maakonnas. Linn on rajatud 1922. aastal, linnaõiguse sai ta 1946. aastal. Aastatel 1957–1991 kuulus Kiviõli Kohtla-Järve linna koosseisu.
Linna koosseisus on ka Küttejõu ja Varinurme linnaosa, mis on Kiviõliga liidetud.
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli linnaelanikest venelasi 51% ja eestlasi 39,4%.
Seisuga 1. jaanuar 2010 oli linnas elanikke 6606. Võttes arvesse rännet oli elanike arv 5845.
Põlevkivitööstus.
Linna lääneservas paikneb Kiviõli Keemiatööstus.
Kiviõli kõige tuntumateks objektideks võib pidada Kiviõli tuhamägesid, mis on tekkinud seoses põlevkivitööstusega. Mägede kõrgused on 115 ja 109 m; tegu on Baltimaade kõrgeimate hulka kuuluvate tehismägedega.
Vaata ka.
Kiviõli linn. Taamal paistab Püssi tuhamägi.


Kuramaa hertsogiriik.
Kuramaa hertsogiriigi asend 1701. aasta eel
Kuramaa hertsogiriik ehk Kuramaa ja Zemgale Hertsogiriik (ladina "Ducatus Curlandiae et Semigalliae") oli riik praeguse Läti alal Daugavast lõunas, hõlmates Kuramaa ja Zemgale piirkondi.
Territoorium.
Kuramaa esimene pealinn oli Kuldīga (saksa keeles "Goldingen"), hiljem Miitavi (saksa keeles "Mitau"; praegune Jelgava)
Kuramaa hertsogiriik oli Rzeczpospolita vasallriik Läti alal Daugavast lõunas (välja arvatud Riia linnasaras) ja Ruhnu saarel. Hertsogiriigi alla kuulus ka Zemgale ja Selija ala. Hõlmas hilisema Kuramaa kubermangu ala.
Alates Põhjasõjast, kui Venemaa mõju piirkonnas tugevnes, kujunes Kuramaast puhverriik Rzeczpospolita ja Venemaa vahel. 3. märtsil 1795 läks Kuramaa hertsogiriik Kolmanda Poola jagamise tulemusena Venemaa koosseisu (Kuramaa kubermang).
1596–1617 oli hertsogiriik ajutiselt jagatud kahe hertsogi vahel Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigiks.
Kuramaa kolooniad.
17. sajandil kuulus Kuramaa hertsogiriigile kolooniaid väljaspool Euroopat. Nendeks olid Tobago saar Lõuna-Ameerika rannikul ja Gambia jõe suudmeala Lääne-Aafrikas.
Kuramaa hertsogiriik, Rzeczpospolita vasallina.
1561 moodustati Kuramaa hertsogiriik, mis oli välispoliitiliselt järgnevad sajandid tihedalt seotud Poola-Leedu ehk Rzeczpospolitaga, oli Gotthard Kettleri poolt 5. märtsil 1562. aastal Riias Poola kuningale Stefan Batoryle antud vasallivandest sõltuvuses.
Hertsogiriigi esimene pealinn oli Kuldīga ("Goldingen"), kuid peagi viidi pealinn üle Jelgavasse (Miitavisse).
Tema esimeseks Kuramaa hertsogiks sai viimane Liivi ordu ordumeister Goddert Kettler. Hertsogiriiki on valitsenud kolm dünastiat: Kettlerid (1561–1737), Bironid (1737–1795) ja Saksi dünastia (1740–1763).
Aadlike õigused olid Kuramaal nagu Rzeczpospolitaski suhteliselt laialdased. Neid kinnitas 1617. aastal vastu võetud põhiseadus ("Formula regiminis"), mis kitsendas hertsogi volitusi ning andis olulisi volitusi Kuramaa rüütelkonna maapäevale ning hertsogi nõukogule, mis moodustati maapäeva poolt. Üldiselt olid Kuramaa hertsogid suhteliselt nõrga valitsusvõimuga.
Hertsogkond moodustati Liivi ordu aladest, mis jäid Daugava jõest lõuna poole, riigi pindalaks oli 23 000 ruutkilomeetrit. Kuigi Kettler oli viimane Liivimaa ordumeister, ei suutnud ta Liivi sõja tulemusena lagunenud Liivimaa ordu maid ainult endale.
Sõja ajal Preisimaale panditud Grobiņa piirkond jäigi Preisimaalt "välja ostmata" ning ei liidetud hertsogiriigiga; samuti Kuramaal asuvad, kuid hertsog Magnusele kuulunud Kuramaa piiskopkonna hajali asuvad maavalduseid ei liidetud hertsogiriigiga; Dobele komtuurkonna komtuur keeldus samuti tunnistamast Kettleri võimu ning valitses iseseisvalt senist komtuurkonda.
1583. aastal pärast hersog Magnuse surma tekkinud võimuvaakumi ajal tekkis seni Magnuse valdusesl elanud rüütelkonna seas kaks mõjugruppi, kellest üks soovis liituda katoliku Kuramaa hertsogkonnaga Poola kuninga võimu alla (kuna Magnus oli asunud Poola kuninga vasalliks), teie osa aga soovis liituda Taani kuninga alluvuses olevasse protestantliku riiki. Piirkonnas võimu saamiseks pöördusid huvigrupid nii protestatntliku Preisimaa kui ka katoliikliku Poola poole, kuid siiski toimus reaalne sõjategevus Kuramaale tunginud Poola vägede vahel Kuramaal. Sõjategevus lõppes alles 1585. aasta 15. aprillil Poola ja Taani vahendusel sõlmitud Kronenborgi rahulepinguga. Rahulepingu alusel sai Taani 30000 taalrit Piltene piirkonna maade eest, kuna aga antud summa tasus Brandenburg-Ansbachi markkrahv Georg Friedrich, kes valitses Preisimaad nõrgamõistusliku Albreht Friedrichi eest, siis langes Kuramaa Preisimaa ja koos sellega Preisimaa vasalliisanda Poola võimu alla. Osa Magnusele Kuramaal kuulunud maavaldusi aga müüdi suurmaavaldajatele: Embote (saksa Amboten) – hertsog Kettleri vennapojale Wilhelm Kettler von Nesselrodele; Dundaga (saksa "Dondangen") metsarikkad piirkonnad Poola kuningriigi kantslerile vabahärra Martin von Berzewiczile, kes selle varsti aga Levin von Bülow´ile edasi müüs; Vastseliina (saksa "Neuhausen") aga poolakas Pawel Wernik´ule.
Pärast hertsog Gotthard Kettleri surma Miitavis 1587. aastal jaotati vastavalt tema korraldusele hertsogiriik tema poegade: Friedrichi ja Wilhelmi vahel pärast viimase täiselaliseks saamist. 1596. aastal jagati Kuramaa hertsogiriigi territoorium Hoffzumbergi lossis, mis asus Miitavast 30 km kaugusel ning jagamise tulemusel sai Friedrich Kettler Semgallia koos pealinna Miitavi ja Wilhelm Kettler Kuramaa koos pealinna Goldingeniga.
1600. aastal alanud Poola-Rootsi sõjas osales Poola kuninga vasall Kuramaa hertsog Friedrich Kettler oma Kuramalt pärit vägedega lahingutes Rootsi vägedega Lõuna-Liivimaal ja 17. septembril 1605 toimunud Kirchholmi lahingus (Salaspilsis).
Wilhelm Ketteler saavutas abieluga Preisimaa hertsogi Albrecht Friedrichi tütrega Sophiega oma valdusetele taas Liivi sõja ajal Preisimaale panditud Grobiņa piirkonna liitmise, kuid 1615. aastal pärast Wilhelmi poolt oma vastaste – Kuramaa rüütekonna juhi Johann von Nolde poegade tapmist, mõistis Poola kuninga poolt määratud kohus Wilhelmi pagendusse ja tema valdused tema venna Friedrichi omadega liitmisele. Wilhelm lahkus Kuramaalt ning asus algselt Rootsi kuninga Gustav Adolfi ja hiljem Stettini hertsogi Bogislaus XIV juurde Pomeraaniasse.
1617. aastal oli hertsog sunnitud majandusraskuste tõttu pantima Piltene piirkonna Maydellide suguvõsale.
Halduslikult jagati hertosogiriik ülemhauptkondadeks (Jelgava (saksa "Mitau"), Sēlpils (saksa "Selburg"), Kuldīga (saksa "Goldingen"), Tukums (saksa "Tuckum"), Aizpute (saksa "Hasenpoth") alates 1656–1717), kelle juhtidest ("Oberhauptleute") moodustati täiendav nõuandev organ hertogile.
Hertsog Friedrich Kettleri ajal anti uutele tekkivatele linnadele linnaõigused: Miitavale – 1606. aastal; Bauskale 1635. aastal; Liibavale 1625. aastal; linnaõigused sai ka Neustädtchen (hilisem Friedrichstadt).
Kuramaa rüütelkond viis ka läbi oma liikmeskonna ning Kuramaa aadlike revisjoni, mille käigus nn. (Ritterbank), viis läbi oma liikmeskonna päritolu kontrolli ning kandis aasatetl 1620–1634 kontrollitud ning väärilised aadliperekonnad (110) aadlimatrikklisse, kuni 1642. aastani lisandus nimekirja veel ainult 9 suguvõsa.
Teistest Kuramaa valitsejatest edukam oli Wilhelm Ketteler poeg hertsog Jackob (1642–1682), keda iseloomustatakse väga ettevõtliku ning targa valitsejana. Ta rajas tugeva sõja ning kaubalaevastiku, arendas kaubavahetust ning diplomaatilist läbikäimist Euroopaga, edendas tööstust, rajas manufaktuure. Kuramaa muutus mõneks ajaks sedavõrd tugevaks mereriigiks, et omandas isegi kolooniaid. Aafrikas kuulus Kuramaa hertsogkonnale Gambia (1651–1664), kuhu asustati isegi lätlastest koloniste, Lääne-Indias kuulus Kuramaa hertsogkonnale Tobago (1652–1690).
Pärast Hertsog Jakobi surma sai Kuramaa valitsejaks tema poeg Friedrich Kasimir Kettler, kes aga ei omanud häid majandusoskusi ning samuti oli pillava eluviisiga, pidades ülal koormavat õukonda, auvahtkonda jne, mistõttu Kuramaa majandus ei suutnnud taastada oma endist majanduslikku hiilgust.
Friedrich Kasimiri poja Friedrich Wilhelm Kettleri esimestel valitsusaastatel valitses tema onu Ferdinand Kettler, kuna ise surma ajal oli Friedrich Wilhelm ainult viieaastane ning tema täisealiseks saamiseni määrati alguses riiki juhtima ülemnõunikud. Poola kuninga toetusel aga sai tema eestkostjaks ja riigi valitsejaks Friedrich Wilhelm onu – Friedrich Kasimir vend Ferdinand Kettler. Kuid pärast Poola ja Rootsi vägede Spilve lahingu kaotust, (kus Ferdinand osales suurtükiväeülemana) põgenes viimane Poolale kuulunud Danzigisse, kuhu jäigi alaliselt ning enam Kuramaale ei naasenud.
Friedrich Wilhelm Kettleri valitsemisajal käis Rootsi ja Venemaa vahel Põhjasõda, mille käigus 1701. aastal Rootsi väed hertsogiriigi vallutasid ning 1701/1702 aasta talve dislotseerusid Kuramaal. 1705. aastal hõivasid hertsogiriigi Vene väed, kuid järgmisel aastal langes see taas Rootsi vägede kätte.
Vene väed okupeerisid selle aga uuesti 1709. aastal ning Venemaa tsaar Peeter I, selleks et oma mõjuvõimu laiendada abielusidemetega Euroopas ja Vene Kuramaal põlistada, sundis Peeter I Friedrich Wilhelmit 1710. aastal oma vennatütre Anna Ivanovnaga abielluma. Friedrich Wilhelm Kettleri ja Anna Ivanovna pulmad leidsidki aset Peterburis 31. oktoobril vkj/ 11. novembril 1710. aastal ning pärast seda asus pruutpaar Kuramaa poole tagasiteele. Teel aga suri noor hertsog ootamatult, Kipenis Peterburi kubermangus. Tema abikaasast – hertsoginna Annast sai Kuramaa tegelik valitseja ja Anna Ivanovna valitses Kuramaad kuni 1730. aastani, mil ta kutsuti pärast keiser Peeter II surma Ülemsalanõukogu poolt Venemaa valitsejannaks.
Kuramaa hertsogiriigi asend 1701. aasta eel
Kuramaa hertsogkond, Anna Ivanovnaga.
Viimaste Kettlerite ajal langes Kuramaa hertsogkond sõltuvusse Venemaa keisririigist, eriti pärast seda, kui hertsog Friedrich Wilhelm Kettler abiellus Peeter I venna Ivan V tütre Anna Ivanovnaga, kellest hiljem sai Venemaa keisrinna (1730–1740). Abielludes Kuramaa hertsogi Friedrich Wilhelm Kettleriga sai Anna Ivanovna Kuramaa hertsoginna tiitli ning vaatamata abikaasa surmale 4 kuud pärast abiellumist säilitas Anna Ivanovna tänu onu keiser Peeter I toetusele võimu Kuramaa hertsogiriigis, ehkki vastavalt eelnvatele vasallilepetele oli Kuramaa Poola kuningriigi vasall. Kuramaale lahkudes saatis teda Venemaalt pärit õukonnaliikmed: ülemõuemarssal Pjotr Mihhailovitš Bestužev ja ülemõuemeistrinna Matvejeva, hertsoginna Anna Ivanovnale eraldatud mõisade ja valduse üle teostas järelevalvet Aleksandr Menšikov.
Pärast Friedrich Wilhelm Kettleri surma tegi katseid tagasi saada Kuramaa hertsogi tiitlit varem Danzigisse põgenenud Ferdinand Kettler, kelle troonipüüdlusi toetas ka Poola kuningas. Kuramaa hertosgiriigi trooni püüdsid saavutada abieluga Anna Ivanovnaga 1717. aastal Wettinide valitsejadünastia Saksi-Weissenfelsi hertsogiriigi hertsog Christian (de) ja seejärel 1726. aastal ka Poola kuninga August II ja Aurora Königsmarcki poeg Saksimaa krahv Moritz (1696–1750), kelle kandidatuuri kinnitas ka Kuramaa aadelkonna Maapäev hertsogiks, kuid teda ei kinnitanud Venemaa keisrinna Katariina I. Krahv Moritz püüdis võtta võimu jõuga Kuramaal pärast Katariina I surma ja Menšikovi ajutist võimukaotust, kuid taltsutati Kuramaal asuvate Vene vägede poolt ning pagendati 1727. aasta augustis.
Pärast Anna Ivanovna tõusmist Venemaa troonile andis Kuramaa vasalliisand Poola kuningas Kuramaa hertsogiriigi hertsogi tiitli Ferdinand Kettlerile, tingimusel, et pärast tema surma liidetakse Kuramaa Poola kuningriigiga, mille vastu protesteeris aga teine Poola vasall Preisimaa Saksa ordu kõrgmeister Franz Ludwig von Pfalz-Neuburg, kes nõudis, et pärast Kettlerite dünastia lõppu liidetaks endine Saksa ordu territoorium taas orduvaldustega.
Kuramaa hertsogkond, Bironite ja Saksimaa dünastia valitsejatega.
Pärast Poola kuninga August II surma 1733. aastal, pakkus aga tema järglane August III Kuramaa valitsemist krahv Ernst Johann von Bironile (1734 ja 1736. aastal), kuid kes võttis võimu Kuramaal üle 1737. aastal, pärast 82-aastase Ferdinand Kettleri surma, kes suri lastetuna. 1737. aasta juunikuus kinnitas ka Miitavis toimunud Kuramaa rüütelkonna maapäev Ernst Johann von Bironi (1690–1772) hertsogkonna valitsejana, eelistades teda samuti oma kandidatuuri esitanud krahv Moritzale.
Ernst Johann von Biron olles Kuramaa hertsogiks, elas alaliseks aga Venemaal, Peterburis. Ta lasi endale ehitada Itaalia päritolu Vene arhitekti Bartolomeo Rastrelli projekti järgi Kuramaale Rundālesse äärmiselt suurejoonelise Rastrelli palee ja endise ordulossi asemele lossi Miitavisse ning tema eluviisi kadestasid koguni Prantsusmaa kuninga Louis XV õukonna liikmed. 1740. aastal aga keisrinna Anna suri ning ehkki Biron määrati seejärel Venemaa regendiks, ei kestnud tema ülemvõim kaua. Juba 3 nädalat hiljem võttis Burchard Christoph von Münnich ta vahi alla ning esialgu mõisteti ta surma. Hiljem muudeti see aga eluaegseks asumiselesaatmiseks Siberisse. Aastetel 1740–1758, oli Kuramaa ilma valitseja hertogita ning võimuvaakumi ajal saavutas Poola kuningas August III keisrinna Katariina II nõuoleku määrata Kuramaa hertsogiks oma poeg Karl Christian Joseph, kes valitses kuni 1763. aastani.
1762. aastal kui võimule sai Peeter III, kutsusti vana Biron tagasi tema õukonda, aasta hiljem määras uus keisrinna Katariina II ta uuesti Kuramaa hertsogiks ning ta hõivas vene vägede toel Miitavi linna ning taastas oma hertogivõimu. 1769. aastal loobus ta troonist oma poja Peteri kasuks.
Järgnevalt 18. sajandil toimunud Poola jagamised nõrgendasid Poolat ning viimase 1795. aastal toimunud Poola jagamisega Venemaa ja Preisimaa vahel, sattusid Kuramaa valitsejad, kes olid senini Venemaa keisririigi sõltuvusest, Venemaa keisririigi alluvusse ja Kuramaa liideti viimase Läänemereäärse provintsina Venemaa keisririigi koosseisu.
Pärast Poola jagamist kuulutasid 17. märtsil 1795. aastal Kuramaa rüütelkond ja 18. märtsil Piltene rüütelkond senise Poola kuninga läänisõltuvuzse kehtivuse kaotanuks ning palusid oma valitsejaks Venemaa keisrinna Katariina II, sellest Peterburis viibides teada saanud hertsog Karl Christian Joseph loobus (17)/28. märtsil 1795. aastal hertsogi tiitlist ning lahkus igaveseks oma hertsogiriigist.
1795. aastast kuni Esimese maailmasõja ja 1917. asta veebruarirevolutsioon tulemusena Venemaa keisririigi lagunemisena kuulus Kuramaa keisririigi koosseisu Kuramaa kubermanguna.
Kuramaa hertsogiriik 1917–1918.
15. märtsil 1918 tunnustas Saksamaa Kuramaa Hertsogiriiki iseseisva riigina. Tunnustamine leidis aset olukorras, kus Kuramaad okupeerisid 1915. aastast alates Saksa väed. Tunnustamise hetkel ei olnud see aga enam okupatsioon (võib-olla ehk interventsioon), kuna Kuramaa Hertsogiriigi (baltisaksa) valitsuse seisukohast olid need sõbraliku liitlasriigi väed. (Okupatsioon oleks see olnud Läti Vabariigi suhtes, mida veel ei eksisteerinud; või Tsaari-Venemaa suhtes, mida enam ei eksisteerinud.)
12. aprillil 1918 kuulutas baltisakslaste Balti Maanõukogu ("Baltische Landesrat") Riias kõigi Venemaa Balti provintside baasil välja Balti Hertsogiriigi.


Kohtla-Järve.
Kohtla-Järve on linn Ida-Viru maakonnas.
Linna elanikkond on valdavalt venekeelne. Eestlasi oli 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 17,8% elanikest.
Kohtla-Järve sai linna staatuse 15. juunil 1946. aastal.
Ajalugu.
Kohtla-Järve nimi pärineb linna alal asunud Kohtla ja Järve külalt; samas asusid ka Kohtla ja Järve mõis.
Kohtla-Järve linnaosa territoorium jääb osaliselt kahe ajaloolise küla maadele, mida on mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus: Järve küla ("Jeruius") ja Tõrvasküla ("Tourascula"), mille maadele rajati hiljem Kohtla mõis.
1950. aastatel taheti linna nimeks panna Stalin.
Sõpruslinnad.
Kohtla-Järve sõpruslinnad teistes riikides: Soomes - Outokumpu ja Kemi; Poolas - Wyszków; Saksamaal - Norderstedt; Venemaal - Saransk, Slantsõ ja Kingissepp; Leedus - Kedainiai; Rootsis - Umeå.
Majandus.
Eelkõige on tegemist tööstuslinnaga. Tähtsaim tööstusharu on keemiatööstus. Sellel alal tegutseb 3 suurt ettevõtet: Viru Keemia Grupp, Genovique Specialties, Novotrade Invest, mille toodangu müügikäive oli 2010. aastal 2,50 miljardit krooni. Nitroferti keemiatehas lõpetas töö 2009 veebruarist ning taasavati 2012 detsembris.
Teised tähtsamad tööstusharud on metallitööstus (Remeksi keskus), õmblustööstus (10 ettevõtet, sh Baltika tütarettevõtte Virulane õmblustsehh), mööblitööstus (TNC Components) ja ehitusmaterjalide tootmine.
Hinnanguliselt oli 2010. aastal töötlevas tööstuses hõivatud 3000 inimest, toodangu müük oli u 3,54 miljardit krooni.
Lisaks tegutsevad läheduses Viru põlevkivikaevandus (2005. aastal kaevandati seal 1,9 miljonit tonni põlevkivi) ning soojuse- ja elektritootja Kohtla-Järve Soojus (sh Ahtme elektrijaam, võimsusega 30 MW).
Sport.
Kohtla-Järve FC Lootus mängib jalgpalli Eesti esiliigas.
Linnaosad.
Aastatel 1960–1991 kuulusid Kohtla-Järve linna koosseisu ka praegused Jõhvi, Kiviõli ja Püssi linn ning Kohtla-Nõmme alev.


Paldiski.
Paldiski linnavalitsuse hoone, oktoober 2009.
Paldiski (aastani 1933 Baltiski) on sadamalinn Harju maakonnas Pakri poolsaarel.
Administratiivselt alluvad Paldiskile ka Suur- ja Väike-Pakri.
Paldiski linna tunnuslause on "Rohelise energia linn".
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paldiski elanikest venelasi 52,19 %, eestlasi 29,66 % ja teisi rahvusi 18,85 %. 1989. aastal moodustasid eestlased Paldiski elanikest 2,4 %.
Ajalugu.
Muistse asustuse jäljed on Paldiski ümbruses olemas juba 1. aastatuhandest.
17. sajandil ehitasid rootslased sellesse kohta sadama nimega Rogerwiek või Rågervik. Pärast Eestimaa vallutamist Põhjasõjas 1710 ja rahulepingu sõlmimist Rootsiga alustas Vene keiser Peeter I 1718 kindlustatud süvasadama ja lahte sissesõitu varjavate muulide ehitust, mis aga tema surmaga katkes. Pakri poolsaarele ehitati Peetri kindluse hoone, kasarmud, linna garnisoni ohvitseridele majad ja majandushooned, sõjaväeasula, laevatehas ja tsaari maja. Ehitasid sõdurid, kohalikud elanikud ja sunnitöölised.
Vene valitsejaist käisid peale Peeter I Paldiskis ka Jelizaveta Petrovna 1746, Katariina II 1764 ja Nikolai II 1912. Jelizaveta Petrovna valitsusajal ehitused lõpetati ja 1762. aastast alates hakkas asula vene keeles kandma nime Baltiiski Port "(Балтийский Порт)", eestikeelses tõlkes 'Balti sadam'.
Pakri lahel oli teiste võimalike sadamakohtade ees kolm suurt eelist: ta on praktiliselt jäävaba, väga sügav (oluline suurte sõjalaevade jaoks) ning kaitstud tormide eest Pakri saartega. Aastal 1783 sai sadama juures olev asula linnaõigused. Linna juhtis foogtikohus.
1775 toodi pärast Pugatšovi ülestõusu mahasurumist ja sellest osavõtnute karistamist Paldiskisse sunnitöölisena Salavat Julajev. Talle on linnas püstitatud ausammas.
1870 valmis Paldiski – Keila – Tallinn – Tapa – Narva – Gattšina – Tosno raudteeliin ehk Balti raudtee.
Aastal 1933 nimetati Baltiski ümber Paldiskiks. 1939. aasta septembris valis linnavolikogu linna uueks nimeks Lahe. Samal aastal rajas Nõukogude sõjavägi sinna laevastiku mereväebaasi, enamus tsiviilelanikkonnast evakueeriti. 1962. aastal loodi Paldiskisse Nõukogude tuumaallveelaevade õppekeskus ning linn koos Pakri saartega suleti ja salastati. Paldiskist sai Nõukogude garnisonilinn. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lahkus Nõukogude sõjavägi 1994 Paldiskist ja linn avati.
Paldiskit on nimetatud ka Eesti kõige nooremaks linnaks. Nimelt ei olnud pärast taasiseseisvumist linnas piisavalt Eesti kodanikke ning linn allutati halduslikult Keilale. Alles kohalike omavalitsuste valimise järel 30. oktoobril 1996 sai Paldiski halduslikult iseseisvaks.
Linnal on Tallinnaga nii elektrirongi- kui ka bussiühendus. Seetõttu käib palju linna elanikke Tallinnas tööl.
Paldiskis on kaks gümnaasiumi: eestikeelne Paldiski Gümnaasium ja Paldiski Vene Gümnaasium.
Linnas tegutsevad aktiivselt EELK Paldiski Nikolai kogudus (Paldiski Nikolai kirikus), EAÕK Paldiski Püha Georgi kogudus (Paldiski Georgi kirikus), MPEÕK Paldiski Püha Suurmärter Panteleimoni kogudus (Paldiski Suurmärter Panteleimoni kirikus), EKNK Paldiski Kogudus ning Metodisti kirik.
Linnas asub ka kujur Amandus Adamsoni ateljeemuuseum.
Esimene maailmasõda.
1910 allutati Paldiski kindlus Vene meredepartemangule. 5. juulil 1912 toimus Paldiskis ajalooline kohtumine Venemaa keisri Nikolai II ja Saksa keisri Wilhelm II vahel. Wilhelm oli jahil Hohenzollern sõjalaeva Moltke saatel. Paldiski reidil Nikolai II jahil Standart peeti lõuna 50 inimesele ja läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, mis siiski ei suutnud ära hoida Esimest maailmasõda. Esimese maailmasõja ajal paiknesid Paldiskis kui manööverbaasis väeosad, mis tagasid Vene Põhjarinde 12. armee ja Balti laevastiku mereväe tegevuse ohutust.
Paldiski pärast baaside lepingut.
1939. aastal Eestile peale sunnitud baaside lepingu järgi said nõukogude väed ja sõjamerevägi õiguse peale Saaremaa, Hiiumaa ka Paldiski sõjamerebaasile. Esimesed Nõukogude transpordilaevad saabusid Paldiskisse kohe 1939. aasta oktoobris. Samal ajal saabusid ka Nõukogude 24. allveelaevade divisjoni kuus M-tüüpi allveelaeva (Maljutka).
Paldiski sõjamerebaas (Paldiski SMB) moodustati 1940. aasta jaanuarikuus. Baasi ülem oli 1. järgu kapten Stepan Grigorjevitš Kutšerov, baasi kooseisus: 30. allveelaevade brigaad; 3. miiniristlejate divisjoni eskardon; 3. topreedokaatrite divisjon; Paldiski veerajooni valve; PSMB kaldakaitse; õhutõrjebaasid ja tugiteenistused. 1940. aastal viidi PSMB üksused üle Tallinnasse, kuna Paldiski väikelinnas puudus sellise sõjalise kontingendi jaoks infrastruktuur (kütus, remondivõimalused, elamud isikkoosseisule jne.). Puuduste likvideerimiseks ning sõjamerejõududele vajaliku materiaaltehnilise baasi loomiseks asutati PBL ülema asetäitja ehituse alal ametikoht. Eestis teostatavate ehitustööde teostamiseks asutati ka spetsiaalsed ehitusosakonnad ja nende liiniallosakonnad. Eestis tegutsenud 1. ehitusosakonna ülem oli A, Jevstignejev ja peainsener А.Kuzmin. Paldiski piirkonnas läbiviidavate ehitstööde teostamiseks aga spetsialiseeritud ehitusettevõte 01 ("особое линейное строительство 01"), ülem N. Zagvozdkin, peainsener S. Kalašnikov. Ehitusette tegevuse tulemused olid aga tagasihoidlikud ja 1940. aasta maikuuks oli ette valmistatud ainult 4 kasarmuelamut, kus igas kohta 326 inimesele, leivatehas ja 4 arteesiakaevu. Paldiski SMB Tallinna SMB koosseisus tegutses kuni 1940. aasta juunipöördeni, pärast mida toimunud Eesti annekteerimist muudeti Tallinn PBL Peabaasiks ja Paldiski SMB likvideeriti 6. septembril 1940. aastal.
1939. aasta sügisel alustati ka PBL poolt PSMB kaitsepiirkonnas kindlustusehitiste ehitamisega, kaitsepiirkonna (PBL Balti mere rajooni rannikukaitse PBL Läänemere rajooni rannikukaitse ("береговая оборона Балтийского района (БОБР) КБФ"), hiljem Läänemere rannikukaitse komandandi valitsus ("управление коменданта БО БВМБ")), mille staap asus Saaremaal Kuressaares ja ülem oli brigaadikomandör/kindralmajor S. Kabanov. Kaitsepiirkonna koosseisus oli algselt: PBL patareide baasil moodustatud 11., 12., 21., 26. ja 27. rannakaitse suurtükipatareid, 12. raudteepatarei, 83. ja 202. üksikud seniit-õhutõrjesuurtükiväe divisjonid.
Paldiski piirkonnal oli ka suur tähtsus kogu PBL Läänemere rannikukaitsesüsteemis, kuhu kuulusid peale Paldiski ja Tallinna kindlustatud rajooni ka veel Suur-Pakri saar, Väike-Pakri saar, Osmussaar, Hiiumaa ja Saaremaa.
Pärast Teist maailmasõda.
Pärast Teise maailmasõja lõppu muudeti Paldiski uuesti Balti laevastiku baasiks. Alguses olid Paldiski Põhjasadamas kaatrite baasid ja Paldiski Lõunasadamas allveelaevade baas. Peale laevastiku oli Pakri poolsaarel veel ka piirivalvekordon, piirivalvesalga staap, ehituspataljoni rood, õhutõrje raketiüksus, Balti laevastiku distsiplinaarpataljon, hospidal ning sõjaväepolikliinik, raketiväeosad ja isegi ballistilised raketid, millest üks asus Leetse mõisas. Paldiskis olid ka maaväe üksused (144. diviisi tagalaladu).
Tuumaallveelaevade õppekeskus.
1962. aastal loodi Paldiskisse Nõukogude tuumaallveelaevade Õppekeskus nr. 93 (sõjaväeosa nr. 56190 Paldiski aatomiallveelaevade õppekeskus). 1964. aastal linn koos Pakri saartega suleti ja salastati. Isegi linna elanike arv (umbes 14 000) oli riigisaladus. Paldiskist sai Nõukogude garnisonilinn. Linna garnisoni ülem oli pikka aega Juri Bondartšuk, väeosa nr. 56190 poliitosakonna ülem oli 1980. teisel poolel Aleksandr Beloussov. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lahkus Nõukogude sõjavägi 1994 Paldiskist ja linn avati.
Linna ehitati üks kolmest NSV Liidu tuumaallveelaevade allveelaevnike väljaõppekeskusest koos tuumaallveelaeva maketiga, mis oli varjatud allveelaevnike õppekorpuse hoonega (Pentagon). Teised olid Musta mere laevastiku baasis Sevastoopolis Ukrainas ning kolmas- Sosnovõi Bori tuumajaama lähedal Leningradi oblastis. Õppekeskuses oli kaks allveelaeva esimese ja teise põlvkonna tuumareaktorit Delta-I ja Ehho-II ning trenažöörid allveelaevnike ettevalmistamiseks "Taifun", "Janki" ja "Delta I–IV" klassi tuumaallveelaevadele.
Paldiski õppekeskuse hoonetest on olulisimad kaks. Esimene on Pakri poolsaare keskel paiknev kahe tuumareaktoriga hoone koos teenindava kompleksi ning tahkete ja vedelate jäätmete hoidlaga, teine on Paldiski sissesõidul asetsev tohutu 9-korruseline ja mitmesaja meetri pikkune õppekorpus, mida hüütakse Pentagoniks. Õppekorpuse ühes tiivas olid allveelaeva eri osade tööd imiteerivad trenažöörid, kus harjutati rakettide väljatulistamist, tehnilist hoolet, allveelaevade väljapeilimist jne. Õppekorpuse teises tiivas, mis näeb välja nagu pikk viiekorruseline paneelelamu, asetses sektorite kaupa allveelaev. Kogu maja kujutaski endast seestpoolt allveelaeva neid sektoreid, mis ei puutu reaktorisse. Laed ja põrandad on sellisel kõrgusel nagu allveelaevas, vahe on vaid selles, et laevas on vahelaed metallist, majas aga betoonist. Pentagoni keskosas olid õppeklassid ja auditooriumid. Reaktorihoones olid kahe allveelaeva need sektorid, mis seotud mootori- ja energiaploki, tuumareaktorite, nende juhtimise ning turbiinide ja muude jõuseadmetega. Kõik see oli samasugune nagu tõelises vee all ujuvas allveelaevas, vaid laevakruvi pöörlemise koormust imiteeris hüdrauliline pidur, mis mõningatel andmetel oli salaja ostetud Lääne-Saksamaalt.
Väljaõppekeskus valmistas ette ligi 500 ohvitseri aastas. Õppetöö toimus laevameeskondadele 2 kuu ja vahetustele 1 kuu jooksul. Parematel aegadel käis aastas õppekeskusest läbi umbes 1200 välja- ja ümberõpetatavat meest. Teist 1200 oli õppejõude, teenindavat personali ja abijõude. Raketiallveelaevade aatomiallveelaevastikus oli süsteem selline, et igal laeval on kaks meeskonda. Kui üks on merel, siis teine on maal ja puhkab. Merel oldi tavaliselt kuni kolm kuud.
Paldiski tuumareaktorid.
Esimene tuumareaktor toodi Paldiski õppekeskusesse 1967 ja käivitati 10. aprillil 1968. See reaktor jäi õppevahendiks ligi 19 aastaks. Reaktorid eemaldati ning evakueeriti Paldiskist 26. septembril 1995. Reaktori võimsus oli 70 MW. Selles oli 180 tuumakütuse varrast, neist 50–60 kilogrammi uraan-235. Uraan-235 rikastusaste oli 20%. Reaktoris vahetati kütusevardaid 1980. aastal, vanad viidi minema raudteed pidi. Teine reaktor oli 90 MW võimsusega ja tunduvalt uuem. See käivitati 10. veebruaril 1983, tuumakütuse vardaid oli 250, kütus samasugune kui vanal reaktoril. Mõlemad reaktorid seisati 28. detsembril 1989, vanemal oli selleks ajaks töötunde 20 821 ja uuemal 5333.
Reaktorite sulgemisel keevitati nende külgedele metallplaadid ja peale ehitati 38 sentimeetri paksune betoonsarkofaag. Esialgu on kavas lasta reaktoritel sarkofaagis oma radioaktiivsust kaotada umbes 50 aastat. Sarkofaagi jäeti kaks avaust, üks mõõteriistade siselaskmise tarvis, teine juhuks, kui peaks olema vajalik inimsekkumine.
Tuumareaktorite avamine.
Paldiski tuumareaktorite demonteerimise suhtes jõudsid Eesti ja Venemaa kokkuleppele 30. juulil 1994. Venemaa lubas reaktoritest ära viia tuumakütuse ning anda tuumareaktorid ja radioaktiivsete ainete hoidlad Eestile üle 30. septembriks 1995.
Reaktoreid saabus demonteerima 27 spetsialisti, 2 inimest reaktorikompleksi projekteerinud asutusest, sealhulgas peakonstruktor, ja 3 asjatundjat Venemaa ühest suurimast allveelaevade ehitamise keskusest Severodvinskist. 24. augustil 1994 kell 9.27 alustasid 8 Vene spetsialisti uuema, 90-megavatise reaktori kaane avamist. Töö kestis 3 tundi ja 3 minutit ning kulges kavakohaselt. Spetsialistid tõstsid kaane kõigepealt 5 sentimeetri kõrgusele, siis tehti mitu tundi mõõdistustöid ja lõpuks tõsteti kaas pealt. 20. septembril 1994 avasid tuumaspetsialistid 70 megavatise reaktori.
15. oktoobri 1995 hommikul kell 6 algas Paldiskis operatsioon tuumakütuse varraste äraviimiseks. Kell 9.53 lahkus tuumakütusega eriešelon veduri M62-1599 juhtimisel Paldiskist ja võttis suuna Tallinnale. Paldiskist saabus tuumaešelon Tallinna kaubajaama, kus vahetati välja vedur. Tallinnast läks sõit Tapale, kus tehti 8-minutiline tehniline peatus, ja edasi Narva. Narvas õiendati tolliformaalsused ning kell 18.05 ületas erirong Narva silla ja lahkus Eestist. Kinnitamata andmeil viidi tuumakütuse vardad Krasnojarski ettevõttesse Majak.
Allveelaevade baas.
Pärast Teise maailmasõja lõppu välja ehitatud Paldiski Lõunasadamas baseerusid esimestel aastail Whiskey-tüüpi (NATO koodnimetus) diiselallveelaevad, mida ehitati 1951–1957.
Paldiskis dislotseerusid PBL 37. allveelaevade divisjoni 157. brigaad, sama divisjoni 22. ja 40. brigaadid asusid Liepājas.
Paldiskis asus ka NSV Liidu sõjamerelaevastiku õppekeskus, mille kooseisus olevad laevad kuulusid Balti laevastiku koosseisu erinevalt õppekeskusest, mis oli Põhjamere laevastiku alluvuses.
Paldiskis on nähtud ka väikesi, umbes 30 meetri pikkusi Piranha-tüüpi luure-diversiooniallveelaevu. Need on veeväljasurvega 150 kuni 220 tonni, meeskonnas on 4 inimest pluss 6 allveediversanti, kes vajaduse korral laevast välja lastakse. Seesuguste allveelaevade põhibaas oli Liepājas.
Intsidendid allveelaevadega.
Kinnitamata andmetel on Eesti vetes uppunud 3 M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) ja 1 Whiskey-tüüpi allveelaev. Üks vana Whiskey-tüüpi allveelaev uppus 1970ndate keskel poolel teel Paldiskist Tallinna. See laev oli kasutusest maha võetud ja määratud vanarauaks.
1956. aasta oktoobris sõitis üks Tallinna poolt tulev miiniristleja Suurupi väinas pooleks Paldiskist lahkunud M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) pardanumbriga M-200. Laev vajus põhja, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi osa meeskonnast laevas ellu. Soome ja Rootsi pakkusid abi laeva ülestõstmises, kuid Nõukogude Liit keeldus abist, soovides sõjasaladust hoida. Selleks ajaks, kui nad ise laeva said üles tõstetud, oli meeskond ära lämbunud. Poolekssõidetud allveelaeva meeskonnast on 28 meest maetud Paldiskisse ühiskalmistule. Paldiskis töötanud laevastikuajaloo uurija Voldemar Grossbergi andmetel pääses sellest laevaõnnetusest siiski 7 meeskonnaliiget.
1956. aastal puhkes tulekahju allveelaeval M-257, kust 32 meeskonnaliikmest pääses samuti 7.
Samal aastal oli plahvatus laeval M-259. Kogu meeskond hukkus koos laevaga.
28. oktoobril 1981 sattus segastel asjaoludel Paldiskis paiknenud Whiskey-tüüpi diiselallveelaev U-137 Rootsi lähedal Karlskrona sissesõiduteel karile.


Tapa.
Tapa on vallasisene linn Tapa vallas Lääne-Viru maakonnas.
Tapa linna territooriumil asub Eesti kaitseväe Tapa väljaõppekeskus (Tapa VÕK), mis koosneb Pioneeripataljonist, Suurtükiväepataljonist, Õhutõrjepataljonist ja Tagalakeskusest.
Tapa raudteejaam on oluline Eesti raudtee sõlmpunkt.
Ajalugu.
Tapa Ristija Johannese õigeusu kirik.
Saksa keeles on Tapa linna eellase Tapa mõisa nimi "Taps", mida on esmakordselt mainitud alles 1629. aastal.
1870. aastal rajati Tapa mõisa maale väike raudteejaam; 1875.a. alustatud Tapa–Tartu harutee ehitamise lõpetamisega 1876. aastal sai Tapa raudteesõlmeks, selle juurde tekkis peagi alevik. 1917. aastal sai Tapa alevi, 1926. aastal sai Tapa linna õigused.
Esmamainitud on Tapat 1482. a kui "Tappe"st.
Haldusjaotus läbi aegade.
1949. aasta alguses (veebr) haldusjaotuse muudatuste käigus moodustati Virumaa idaosast Jõhvi maakond ning samas suurendati allesjäänud Viru maakonda läänepiiril asuvate Harju ja Järva maakonna osadega. Harjumaast liideti Kolga ja Kõnnu vald ning Loksa alev. Järvamaast liideti Tapa linn ning Lehtse valla Saksi ja Tapa külanõukogud, mis arvati vastavalt Assamalla ja Undla valda.
1950. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega jagati Eesti 39 rajooniks. Haldusjaotus kujunes järgmiseks: 5 vabariikliku alluvusega linna, 39 maarajooni, mis koosnes 27 rajoonilise alluvusega linnast, 22 alevist ja 641 külanõukogust.
Tapa rajooni koosseisu kuulusid – keskus Tapa linn, Ambla ja Aegviidu alev, Ambla, Jäneda, Roosna, Aegviidu, Aru, Lehtse, Tapa, Aravete, Järva-Madise, Peedu, Kruusimäe-Kadapiku, Neeruti, Pakito-Sorgi, Udriku-Tuha, Arbavere, Vohnja ja Saksi külanõukogu.
Elanikke 20 468 – neist Tapal 4872 el, Amblas 683 el, Aegviidus 889 el. Üle 1000 elanikuga külanõukogusid oli 6, alla 500
1952. aastal moodustati Eesti NSV Ülemnõukogu seadlusega Eestisse Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastid.
Tallinna oblastisse kuulusid Harju rajoon, Keila rajoon, Kose rajoon, Rapla rajoon, Loksa rajoon, Paide rajoon, Tapa rajoon, Türi rajoon, Rakvere rajoon, Väike-Maarja rajoon, Kiviõli rajoon ja Jõhvi rajoonid ning Kohtla-Järve ja Narva linnad. Eestis likvideeriti oblastid 25. aprill 1953. aastal
17. juuni 1954 seadlusega vähendati külanõukogude arvu 641-lt 320-le. Tapa rajooni 17 külanõukogust jäi alles 10 külanõukogu. Aegviidu senistes piirides; Albu, mis koosnes Järva-Madise ja Peedu külanõukogust; Ambla, mis koosnes Roosna ning osast Ambla ja Tapa külanõukogust; Aravete senistes piirides; Jäneda, mis koosnes Jäneda ja Aru ning osast Ambla külanõukogust; Kadrina, mis koosnes Kruusimäe-Kadapiku ja Neeruti külanõukogust; Lehtse, mis koosnes Lehtse ning osast Ambla ja Tapa külanõukogust; Põima, mis koosnes Udriku-Tuha ja Pakito-Sorgi külanõukogust; Saksi külanõukogu senistes piirides; Vohnja, mis koosnes Vohnja ja Arbavere külanõukogust (end Vohnja vald). Tervikuna liideti teistega Järva-Madise, Peedu, Roosna, Aru, Kruusimäe-Kadapiku, Neeruti, Udriku-Tuha, Pakito-Sorgi ja Arbavere, jagati Tapa külanõukogu. Uutena loodi Albu, Kadrina ja Põima külanõukogud.
1957. aastast algas rajoonide liitmine. 1959. aastal. 24. jaanuaril likvideeriti 37 rajoonist 13. Tapa rajoon jäi alles. Suur külanõukogude arvu vähendamine toimus 1960. aastal. Likvideeriti kokku 64 külanõukogu ja muudeti paljude külanõukogude piire. Tapa rajoonis jagati Põima külanõukogu Vohnja, Saksi ja Kadrina külanõukogude vahel. Märtsist 1962 kuni jaanuarini 1963 kestis viimane suur haldusjaotuse muutmine. 28. märtsi 1962 seadlusega likvideeriti 1. aprillist Keila, Väike-Maarja ja Tapa rajoon.
Tapa rajoon: Tapa linn, Aegviidu alev, Aegviidu külanõukogu, Albu, Ambla kn, Aravete kn, Jäneda kn, Kadrina kn, Lehtse kn, Saksi kn, Vohnja kn arvati Paide rajooni koosseisu.
1. jaanuarist 1963 korrigeeriti olemasolevate rajoonide piire. Muude muudatuste hulgas viidi Paide rajoonist Rakvere rajooni Kadrina, Saksi ja Vohnja külanõukogud ning Harju rajooni Aegviidu alev ja Aegviidu külanõukogu.
8. detsembril 1964 liideti Rakvere rajooniga Tapa linn.
1965. aasta alguseks oli Eestis 15 rajooni, 6 vabariikliku alluvusega linna ja 26 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit ning 238 külanõukogu.
Taasiseseisvusjärgne halduskorraldus.
2005. aastal liitus seni eraldi olnud Saksi vald, Tapa linn ja Lehtse vald uueks Tapa vallaks, seni Saksi vallas olnud Kiku, Pariisi ja Salda külad, liitusid Kadrina vallaga.
Tapa raudteesõlmpunktina.
19. sajandi 60. aastatel hakati Venemaa keisririigis intensiivselt raudteid ehitama. Esimeseks Eesti alal ehitatud raudteeks oli Tallinna-Peterburi raudtee, mille ehitamist alustati 1869. a. ja lõpetati aasta hiljem. 1875.a. alustati Tapa-Tartu harutee ehitamist ja juba järgmisel aastal oli seegi valmis.
1876. aastal ehitati siinsesse põlisesse kuusemetsa esimene maja - Tapa jaamahoone. Millest sai alguse ka Tapa kui jõudsasti kasvav raudteelaste asula. Kuusemetsast juuritud platsile kerkisid raudteelaste elamud, ehitati hobupostijaam, apteek, kauplused, kõrts, koolid, võõrastemajad, rajati väiketööstused. Sajandivahetusel oli Tapa alevikus pisut alla tuhande elaniku. 19. sajandi lõpus oli Tapa „Waldorfi" võõrastemaja Peterburi keskklassi „tervise parandamise paik" tänu kosutavale metsaõhule.
1910. a. paiku lammutati osa Tapa puidust jaamahoonest ja asemele ehitati telliskivihoone, kuhu paigutati einelaud ja ooteruumid. Alles 1980. aastatel seoses Tallinnas avatud Muuga sadama käikulaskmisega rekonstrueeriti jaamahoonet.
1916. a. ehitati paekivist depoohoone auruvedurite remondiks. 1960. aastatel seda rekonstrueeriti, 1988. a. anti käiku uus depookorpus. Aastate jooksul kujunes Tapa vagunite remonditsehh Eesti suurimaks kaubavagunite remondiettevõtteks. Praegu remonditakse aga Tapal kõiki Eesti Raudteele kuuluvaid kaubavaguneid.
Peale Vabadussõda paigutati Tapa mõisa sõjas võidukalt tegutsenud soomusrong "Kapten Irv" ja soomusrong nr. 3 ning 1. augustil 1923 formeeriti nendest 1. soomusrongirügement. 30. novembril 1934 liideti 1. (Tapal) ja 2. (Valgas) rügement üheks Soomusrongirügemendiks, asukohaga Tapal. Rügement paiknes Tapal kuni oma tegevuse lõpetamiseni jaanuaris 1941, kui Nõukogude okupatsioonivõimud Eesti sõjaväe likvideerisid.
Nõukogude ajal asus endise Soomusrongirügemendi territooriumil, kuhu aastate jooksul ehitati juurde mitmesuguseid hooneid ja rajatisi, insener-tehniline õppeväeosa (1,4 km²).
Põhja-Eesti tähtsaima raudteesõlmena on Tapa eelkõige raudteelaste linn, sealses raudteejaamas (77 km Tallinnast, 133 km Narvast, 112 km Tartust).
Tapa Nõukogude armee baasina.
Tapale rajatud lennuvälja ehitamist alustati endise Nõukogude armee poolt 1939. a. sügisel. Aastate jooksul suurenes Nõukogude armee poolt Eestis kasutatava Tapa lennuvälja territoorium üheksa ruutkilomeetrini. Viimati asus siin lennupolk neljakümne lahingulennukiga Mig-23.
Aastast 1968 kuuluvad Tapa piiresse ka linnast läänes ja lõunas paikevad endise Tapa mõisa alad, mida kasutas Nõukogude armee. Tapal asus endise NSV Liidu tankipolk ja insenervägede õppeväeosa, mis loodi 1963. aastal. Sõjaväeobjektid tekitasid Tapa piirkonnas ulatusliku keskkonnareostuse (põhja- ja pinnavette imbus petrooli ja teisi naftasaadusi).


Kunda.
Kunda on linn Lääne-Viru maakonnas. See asub Kunda jõe suudmealal.
Kunda sai aleviõigused, 1920. aastal ning aleviga liideti Lontova, rannaküla Maagerand ja Lähta moonaküla. 1. maist 1938. aastal on Kundal linnaõigused.
Linnavalitsemine.
2011. aastast on Kunda linnapea Riina Sooäär, Kunda Linnavolikogu esimees, 2009. aastast Arvo Vainlo.
Ajalugu.
Kunda on tekkinud Kunda mõisaomaniku John Karl Girard de Soucantoni 1870. aastal rajatud tsemendivabriku juurde. Kolmanda astme linnaks sai Kunda alev 1. mail 1938.
Varem tähistas Kunda nimi linnast 2,5 kilomeetrit lõuna pool asunud Kunda mõisa, mida mainiti esmakordselt 1443. aastal kivist vasallilinnusena. Mõis sai nime Cundiste perekonna järgi. 1770. aastatel püstitatud varaklassitsistlik mõisahoone on alates Teisest maailmasõjast varemeis.
Linna idaservas asub Kunda hiiemägi.


Kärdla.
Kärdla (rootsi keeles "Kärrdal"; saksa keeles "Kertel") on Hiiu maakonna halduskeskus ja ainus linn. Läbi linna voolab Nuutri jõgi.
Paul Ariste on Kärdla rootsikeelset nime "Kärrdal" tõlkinud kui "Võsaoru".
Hiidlaste seltside jaotuses nimetatakse Kärdla rahvast kohvilähkriteks. "Kärdla alevi mehi on hüütud kohvilähkriks, kuna nad vabrikusse tööle minnes lähkriga kohvi kaasa võtnud," põhjendab seda Emmaste kihelkonnast 1971. aastal kogutud teade.
Aastal 2011 valiti telekanali TV3 saates Kärdla Eesti laulupealinnaks.
Loodus.
Umbes 450 miljonit aastat tagasi langes Kärdla lähedale meteoriit. Selle tagajärjel tekkis 4 kilomeetrise läbimõõduga ja 400–500m sügavune meteoriidikraater. Kraater on mattunud ja praeguses reljeefis vähemärgatav.
Kärdla asub Tareste lahe (Kärdla lahe) lõunakaldal. Põhiosas jääb rannikumadalikule, kuid linna idaosa ulatub aluspõhjalisele Põllumäele. Linna läbivad Nuutri jõgi (Kärdla jõgi), Kammioja, Liivaoja. Linna lääneosas on arteesia allikaid. Oma olemuselt on Kärdla parklinn: on palju kõrghaljastust, hooned on valdavalt väiksed, on palju aedu.
Rahvastik.
2010. aasta 1. jaanuaril oli statistikaameti andmeil Kärdla rändega rahvaarv 3381 ja rändeta rahvaarv 3634.
Rahvuslik koosseis (2000): 97,64 % eestlased, 1,4 % venelased.
Ajalugu.
Kärdlat on esmakordselt mainitud 1564. aastal, kui seal asus 24 perekonnast koosnev rootslaste asundus. Aastaks 1810 oli enamik rootsi peresid lahkunud ja Partsi mõis rajas sinna karjamõisa. Kärdla küla hakkas kasvama 1830. aastal sinna Suuremõisast üle toodud kalevivabriku tõttu. Aastast 1847 kuni 1890. aastateni moodustas piirkond vabrikuvalla. Kirik valmis aastal 1863. Aastal 1920 sai Kärdla aleviks. Kolmanda astme linnaks sai Kärdla 1. mail 1938. Aastal 1946 sai Kärdla maakonnalinnaks, aastal 1950 rajoonikeskuseks. Aastast 1990 on Kärdla taas maakonnalinn.
Transport.
Linna läbib Heltermaa–Kärdla–Luidja maantee. Kärdla lennujaam asub linnast umbes 4 km ida pool.


Lihula.
Lihula (saksa keeles "Leal") on linn Lääne maakonnas, Lihula valla keskus.
Ajalugu.
Lihula on muinasaegne kihelkonnakeskus, kus asus muinaslinnus (Lihula linnus).


Loksa.
Loksa on linn Põhja-Eestis Harju maakonnas Soome lahe kaldal. Läbi linna voolab Valgejõgi, mis samas ka Hara lahte suubub.
Loksa pindala on 380 hektarit. Linn tekkis Loksa küla maale. 1874 rajati sinna tellisetehas, 1903 elling ja 1907 saeveski. Loksa sai aleviks 1948, linnaõigused sai 25. augustil 1993.
Aastatel 1950–1957 oli Loksa samanimelise rajooni halduskeskus.
Linna suurim tööandja on Loksa Laevatehas AS. Loksal paikneb ka Medrulli kaubamärgi all meditsiinitooteid valmistava aktsiaseltsi Forans Eesti tootmisüksus.
Alates 1976. aastast tegutseb linnas haigla. Selle baasil loodi 2000. aastal ambulatoorset ja statsionaarset arstiabi pakkuv osaühing Loksa Ravikeskus.
Rahvastik.
Loksa elanikkond on alates 1990. aastate algusest seoses tööstuse taandarenguga linnas püsivalt vähenenud. Linn on paljurahvuseline, kõige enam – umbes 57% – on venelasi. Eestlased moodustavad alalisest elanikkonnast umbes kolmandiku.
Tööealise elanikkonna arv oli 2000. aastal 1650 inimest, kellest 750 inimest töötas väljaspool linna.
Haridus.
Hariduse ajalugu Loksal ulatub tagasi detsembrisse 1867, kui kohalikus talus hakkas õpetaja Jakob Janter tunde andma 20 talulapsele. Loksa esimene koolimaja valmis 1903. aastal ja tegutses esialgu kaheklassilise vallakoolina. Täielik algkool alustas tegevust 1920.
Sõjajärgsel perioodil oli kool 7-klassiline. 1948 avati vene keelt kõnelevate elanike arvu suurenemise tõttu koolis esimesed kolm venekeelset klassi. 1951 muudeti senine seitsmeklassiline kool kakskeelseks keskkooliks.
Kakskeelne õpe jätkus koolis kuni 1988. aastani, mil kool jagati eesti õppekeelega Loksa 1. Keskkooliks ja vene õppekeelega Loksa 2. Keskkooliks. Alates 1996. aastast kandis vene kool Loksa Vene Gümnaasiumi nime. Kahe kooli ühendamine üheks eesti õppekeelega gümnaasiumiks tuli uuesti arutusele 2002 ja 2010 jõutigi koolide liitmiseni, kuid esialgu kakskeelse koolina. Kahe keskkooli ühinemisel tekkinud õppeasutus hakkas kandma Loksa Gümnaasiumi nime.
Teed ja transport.
Loksa esmamainimise 370. aastapäeva mälestuskivi
Loksal on regulaarne bussiühendus Tallinna ja ümbruskaudsete küladega (Hara, Kolga, Pärispea, Viinistu, jt). Tallinna ja Loksa vahel on ühistranspordiliiklus toimunud alates 1938. aastast.
Avalikke maakondlikke bussiliine haldab ATKO Gruppi kuuluv transpordiettevõte Harjumaa Liinid, kommertsbussiliine teenindavad firmad Pesor Liinid ja Galaton. Kõigi nende bussiliinide lõpp- või kontrollpeatuseks on Loksa bussijaam.
Raudteeühendus linnal puudub. Meritsi on ühendus tagatud Loksa sadama kaudu, kuid regulaarvedusid laevadega ei toimu.


Maardu.
Maardu on linn Harjumaal Muuga lahe kaldal, mis ulatub Maardu järvest Pirita jõeni; piirneb Viimsi ja Jõelähtme vallaga. Linnas elab üle 16 000 inimese.
Maardu linnapea on alates 1996. aastast Georgi Bõstrov.
Nimi.
Linna nimi on pärit teisel pool Maardu järve paiknevalt Maardu mõisalt. Viimane sai oma nime arvatavalt surmahaldjas Marduse järgi.
Ajalugu.
Esimest korda mainiti asulat tänapäeva Kallavere kohal aastal 1241, endise Kroodi küla kohta on andmeid 1397. aastast. Nende asulate endisel asukohal praegune Maardu põhiosas paiknebki. Kroodi küla tänapäeval enam ei ole. Kallavere küla paikneb praegu Maardust kirdes, kuuludes tervenisti Rebala muinsuskaitsealasse.
Maardust sai tööstusasula tänu fosforiidi kaevandamisele. Kaevandamist alustati Ülgase külas juba 1920. aastatel. 1939. aastal rajati Maardusse Eesti Fosforiidi tehas ja karjäärid, kus Teise maailmasõja ajal oli fosforiidimaardla alal Saksa koonduslaagrid.
Maardusse rajati keemiakombinaat, mis tootis fosforiidist muuhulgas väetisi. See reostas väga suurel määral keskkonda. Eriti kahjulikud olid tehase korstnatest linna kohale tulnud väävliaurud, mis isegi aknaklaase söövitasid. Uus elamurajoon rajati sellega arvestades veidi eemale, endistele Kallavere küla maadele, kus maju väga vähe oli. 1951 sai Maardu alevi õigused ning linnaõigused 17. juulil 1980. aastal.
Maardu alad kuulusid 1963–1991 administratiivselt Tallinna alla. Iseseisvaks linnaks sai Maardu 7. novembril 1991.
Rahvastik.
Maardus elavast 16 000 inimesest on enamik vene rahvusest, vaid 15% on eestlased. Kokku leidub linnas 43 rahvuse esindajaid.
Elanike keskmine vanus on 35–36 aastat.
Kõige lähem luteri kirik on Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kirik. Kallavere elamupiirkonna keskel asub Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule kuuluv Maardu Peaingel Miikaeli kirik. Linnas asub ka Eesti Jehoova Tunnistajate Maardu koguduse kuningriigisaal.
Haridus.
Maardus asuvad koolieelsed asutused ja 3 üldhariduskooli, vaid Kallavere keskkool on neist eestikeelne. Vene keeles toimub õppetöö Maardu põhikoolis ja Maardu gümnaasiumis. Tegutseb ka Maardu Kunstide Kool, kus õpetatakse muusikat, koreograafiat ja maalikunsti.
Transport.
Maardu arengule on soodsalt mõjunud väga erinevate transpordiliikide olemasolu linna läheduses. Kõige tähtsamad kaubanduse seisukohalt on raudtee ja Muuga sadam. 15 kilomeetri kaugusel asub Tallinna lennujaam. Autotransport on samuti kasutatav, linnast läheb läbi Tallinna-Narva maantee (Peterburi tee).
Maardu ja Tallinna vahel liiguvad AS Temptrans bussiliinid. On tehtud plaane, et pikendada võimalikku Lasnamäe trammiliini Maarduni.
Vaata ka Maardu teede ja tänavate loetelu.
Ettevõtlus.
Maardus asub Iru Soojuselektrijaam, mis toodab soojust ka Tallinnale.


Mustvee.
Mustvee on linn Jõgeva maakonna kirdeosas, Peipsi järve looderannikul.
Ajalugu.
Mustvee ("Mustut") kohanimena on teada 1493. aastast. Enne püsiasula kujunemist olid siin mitme küla talupoegade kalastuskohad.
Aastast 1554 on teateid Mustvee mõisa ("Moustet") kohta. Suurem asula tekkis siia 18. sajandil vene vanausulistest, millest ka venepärane kohanimetus ("Посад Черный").
Aastal 1869. sai Mustvee omaette vallaks, 1921. aastal muudeti aleviks.
Kolmanda astme linnaks sai Mustvee 1938. aastal.
Rahvuslik koosseis.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil olid Mustvee elanikest
Vaatamisväärsused.
Mustvees tegutseb Eestis ainulaadne Heino Lubja kaalumuuseum. Kollektsiooni kuulub üle saja kaalu, paarkümmend margapuud ja palju muid kaalumisega seotud eksponaate.
Samuti asub Mustvees Vanausuliste Koduloomuuseum, kus on väljapanek Mustvee ajaloost ning vene vanausuliste eluolust.
Mustvee huviväärsusteks on üks paljudest Kalevipoja lingukividest (pikkus 2,5 m, laius 2,2 m ja kõrgus 2 m) ja Peipsi kaldal seisev monument "Leinav tütarlaps" (1973, Elmar Rebane).
Mustvees oli 20. sajandi algul seitse kirikut. Praeguseks tegutseb viis kirikut: Apostel Nikolai õigeusu kirik, Püha Kolmainsuse Ainuusu kirik, Mustvee luteriusu kirik, Mustvee vanausuliste kirik ja 2008. aastal valminud Mustvee Betaania koguduse palvemaja.


Mõisaküla.
Mõisaküla (läti keeles "Meizakila") on linn Viljandi maakonnas, Läti piiri ääres. Linnaõigused sai linn 1. mail 1938.
Mõisaküla tekkis suuresti tänu raudteele. Kuna rongiliiklus on lakanud ja tööstust linnast suuresti kadunud, on Mõisaküla hakanud kahanema ning on nüüdseks Eesti kõige väiksem linn (2012. a. 1. jaanuaril 839 elanikku). 2012. aasta augustis jõudsid ajakirjandusse teated siseministeeriumis valmivast seaduseelnõust, mille jõustumise korral võiks Mõisaküla linna staatuse sootuks kaotada.
Linnas on 32 tänavat, mille kogupikkus on 15,5 km. Mõisakülas on 401 elamut.
Ajalugu.
Aastal 1937 nimetas Mõisaküla alevivolikogu Mõisaküla tulevaseks Abja linnaks, milline nimemuutus oleks kehtima hakanud linnaks saamise järel. Abja vallavalitsus avaldas selle otsuse vastu protesti.
Linnaks saamise järel nõudis Siseministeerium linna nime muutmist, kuna linna nimi ei saavat olla "küla". Linnakodanikud panid ette 101 uut nime, sealhulgas Piiri, Raja, Soodla, Sooniste, Rajasoo, Luhaste, Porilombi, Raudsoo, Linda, Pori, Paliste (linnavanema Paalitsa järgi), Okasmäe (endise linna maade omaniku Stackelbergi järgi), Kureste (endise alevivanema Kure järgi), Abjaraja (Abja+Rajangu), Ümera, Säde, Haliste jne. 1940. aastaks ei jõutud siiski linna ümber nimetada.
4. augustil 1941, kohe pärast nõukogude võimu väljakihutamist, anti Mõisakülas välja haruldased nn Mõisaküla margid: 7 erinevat NSV Liidu postmarki templiga "Vaba Eesti".
Esimene kitsarööpmeline reisirong oli Mõisakülas 5. oktoobril 1896. Kitsarööpmelise raudtee ajastu lõppes 15. mail 1975. aastal, kui Mõisakülast lahkus viimane üldkasutatav kitsarööpmeline reisirong. Uuesti jõudis raudtee Mõisakülla suvel 1981, kui algas otseühendus laiarööpmelist raudteed pidi Riia ja Tallinnaga. Üheaegselt saabusid 17. juulil 1981. aastal Mõisaküla raudteejaama ehitud reisirongid Tallinnast ja Riiast. Viimane Tallinn-Riia diiselrong läbi Mõisaküla oli 20. veebruaril 1992, viimane Pärnust edasi Mõisaküla poole liikunud reisirong aga 31. jaanuaril 1996. Kaubarongid sõitsid veel aastani 2000. 2008. aasta alguses alustati raudtee demonteerimist lõigul Pärnu-Mõisaküla. Et raudtee unustuste hõlma ei vajuks, kinkis Edelaraudtee Mõisakülale reisivaguni, mis jäi alles koos paarisaja meetrise raudteejupiga endises jaamas.


Narva.
Narva on linn Ida-Viru maakonnas Narva jõe alamjooksul. Narva on suuruselt Eesti kolmas linn Tallinna ja Tartu järel ning suurem kui 50 km kaugusel asuv maakonnakeskus Jõhvi. Ta on Eesti linnadest idapoolseim.
Linnavalitsemine.
Narva linna omavalitsusorganid on: Narva Linnavolikogu, mis valitakse hääleõiguslike linnaelanike poolt ja Narva Linnavalitsus, mis moodustatakse linnavolikogu poolt. Narva linnavolikogu esimees on Aleksandr Jefimov, Narva linnavalitsuse juht on Narva linnapea Tarmo Tammiste.
Kuni Venemaa keisririigi linnaseaduse kehtestamiseni tegutses linnas kohaliku omavalitsusorganina Narva raad, pärast linnaseaduse kehtestamist aga valitavad linnavolinikud (vt. Narva linnavolinikud 1934 ja 1939).
Aastatel 1917–1918, 1940–1941 ja 1944–1990 tegutses linnavalitsusasutusena Narva Linna Töörahva Saadikute Nõukogu ja selle täidesaatva organina Narva Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee.
Linnaosad.
1782–1942 koos nüüdse Jaanilinnaga, aastani 1913 (k. a) Kreenholmita ja teiste eeslinnadeta.
Rahvastik.
1. jaanuaril 2010 oli Narva elanike arv 65 506. Suurim rahvusrühm on venelased, keda oli 81,4% linna elanikest. Eestlasi oli 2544 ehk 3,9%. Narva elanikest olid 46,13% Eesti kodanikud, 36,05% Venemaa kodanikud ja 17,03% kodakondsuseta isikud.
Taristu.
Narva on Eesti idapoolseim piiripunkt, mida läbivad Tallinn-Peterburi raudtee ja Peterburi maantee, mis suunduvad Loode-Venemaale ja Peterburgi.
Kultuur.
Narvas on kaks kultuurimaja, tegutseb Narva Muuseum, Narva Sümfooniaorkester ja teatristuudio Ilmarine. Linnas korraldatakse Frédéric Chopini loomingule pühendatud rahvusvahelist noorte pianistide konkurssi.
Narva kirikud.
Narva Aleksandri kirik, mida kasutab Narva Aleksandri kogudus; Narva Aleksandri Suurkirik, Narva Jaani kirik, Narva Peetri kirik, Narva Issanda Ülestõusmise peakirik.
Narva spordirajatised.
Narva Kreenholmi staadion
Haridus.
Käesoleval ajal tegutseb Narvas kokku 12 kooli ja gümnaasiumi (Narva Kesklinna Gümnaasium jt.).
Tartu Ülikooli Narva Kolledži avamisega tekkis võimalus omandada akadeemilist haridust ning õppida avatud ülikoolis täiendõppes. Kolledž on ka rahvusvaheliste konverentside, näituste ja seminaride toimumise koht ning noorte kohtumispaik. 2012. aastal avati vana Raekoja kõrvale ja sõjas hävinud börsihoone kohale kolledž uus hoone.
Täiskasvanute õppega tegeleb Narva Kutseõppekeskus, kus õpib üle 2000 inimese. Keskus õpetab välja spetsialiste teeninduse, ettevõtluse, kergetööstuse, infotehnoloogia, energeetika, ehituse, autoteeninduse ning keevitustööde alal.
2000. aastsa sügisel avati Vanalinna Riigikool, mis töötab keelekümbluspõhimõttel. Sügisest 2009 tegutseb koolis ka gümnaasiumi osa.
Noorte tegevust koordineerib Narva Noortekeskus. Traditsiooniks on kujunenud iga-aastane Noortekeskuse korraldatav infomess Orientiir, kus soovijad saavad infot õppimisvõimaluste kohta Eestis ja kaugemalgi.
Tööstus.
Kaasajal on Narva nagu paljud Euroopa tekstiilitööstuse keskused hääbuva tööstusega linn.
Töötleva tööstuse üle 20 töötajaga ettevõtete müügitulu oli 2010. aastal 2,0 mld krooni.
Ajalugu.
Narva aladel ja selle ümbruses on elatud juba kiviajal. Narva asula tekkis ilmselt muinaseestlaste linnuse kohale, mille lähedale ehitasid hiljem oma linnuse taanlased. Novgorodi kroonika teatas aastal 1172, et Novgorodis asus kaubaõu Nerveski või Nerovski konets (Nerevi õu). "Narvia" 8 adramaaga küla märgiti esmakordselt Taani hindamisraamatus 1241.
Narva linnus rajati taanlaste poolt 1256. aastal, esialgu Narva jõe ida kaldale. 1277. aastal kinnitasid ürikud, et Taani kuninga esindaja Eylard von Oberge nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks ("capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam").
Liivi ordu võimuperioodil, mis algas 1347, moodustati Narva foogtkond. 1558. aasta algul alustas Moskva tsaaririik Liivi sõda ning Narva vallutati Moskva tsaaririigi vägede poolt. Aastatel 1558–1581 valitses Narvas Moskva tsaaririik. 6. septembril 1581. aastal vallutasid Rootsi Kuningriigi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Narva ja seejärel ka Ingerimaa.
1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga, said Rootsi Kuningriigi valdusesse. Ingerimaa kubermangu keskuseks oli Narva linn, kus asus ka Ingerimaa kuberner või asehaldur.
1700. aastal alanud Põhjasõja algul, 30. novembril 1700 toimunud Narva lahingus saavutasid arvulises vähemuses olnud Rootsi väed Vene vägede üle hiilgava võidu. Siiski võitis Põhjasõja Venemaa ning Narva nagu kogu Eesti läks Venemaa koosseisu.
Narva kuulus 1710. aastast Venemaa tsaaririigi võimu alla ja pärast Eestimaa liitmist Venemaa Keisririigiga, kuulus Narva koos Narva maakonnaga Peterburi kubermangu, kuid säilitas oma kohaliku omavalitsuse, rae ja allus kohtuasjus Eestimaa Ülemmaakohtule. 1797. aastal anti Narva maakonna alad Eestimaa kubermangu kosseisu ja liideti Viru kreisiga, kuid Narva linn jäi Peterburi kubermangu Jamburgi maakonna koosseisu.
1917. toimunud Narva linnavolikogu valimiste järel sai Narva linnapeaks sai Ants Dauman, kelle juhtimisel viidi linnas läbi rahvahääletus Narva ja Ivangorodi liitumiseks Eestimaaga, eraldi Narva maakonnana. 21. detsembril 1917 tunnistas seda otsust (Narva ja Jaanilinna eraldumist Jamburgi maakonnast ja eraldi Narva maakonna loomist, mis koosnes Narvast ja Ivangorodist) ka Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.
Esimese maailmasõja lõpuetapil 1918. aasta 4. märtsil jõudsid saksa väed Narva ning linnas valitsenud nõukogude võimuorganid ja punakaardiväeosad taandusid Jamburgi piirkonda. Saksa okupatsioon kestis 1918. aasta märtsist novembrini. 11.–14. novembril 1918. aastal andsid Saksamaa esindajad kõrgema poliitiline võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte ning Saksa väed hakkasid pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas, Compaigne vaherahu sõlmimist ja Novembrirevolutsiooni Saksamaal Narvast taganema 28. novembril ning 29. novembril vallutasid Nõukogude Venemaa Punaarmee relvastatud jõudude abil linnas võimu eesti bolševikud.
Vabadussõja käigus, 18/19. jaanuaril 1919, vabastasid Eesti väed ja Soome vabatahtlikud Utria dessandiga linna Nõukogude okupatsioonist.
Narva oli 1944. aastal kuus kuud rindelinn. Suurem osa Narva hoonetest, sealhulgas ajalooline vanalinn sai kannatada Nõukogude pommirünnakute ja suurtükitule tagajärjel. Narva 3550 sõjas purustatud kivihoonest olid taastamiskõlblikud vaid 198 hoonet. Enne sõda Narvas elanud 34 000 elanikust elas pärast sõda, 1946. aastal seal vaid mõni üksik eestlane põhiliselt linna äärealadel. Kuigi Narva vanalinna oli võimalik taastada ning enamiku majade ja kirikute müürid olid püsti, otsustas uus võim kõik maatasa teha. Alates 1950. aastate algusest varemed õhiti ja suure osa vanalinna asemele ehitati tänapäevased korterelamud.
Pärast Teist maailmasõda asustati linn peamiselt migrantidega. Endised narvalased, kes pärast sõda soovisid Narva tagasi tulla, ei saanud Narvas elamispinda. Tänapäeval on Narva elanikest eestlasi vaid 4%. Narva jõe paremkaldal asuv Jaanilinn eraldati Narvast ja liideti Vene NFSV-ga 1945. Rahvaarv 1973. aastal 66 000 elanikku.


Narva-Jõesuu.
Narva-Jõesuu (saksa keeles varem "Hungerburg", "Narwa-Mündung"; vene keeles varem "Гунгербург", "Усть-Нарoва") on linn Ida-Viru maakonnas. Linnaõigused sai 1993. aasta augustis.
Hungerburgi (Narva-Jõesuu) kaart, 1905. aastast
Linna kaugus Narvast on 14 kilomeetrit ja maakonnakeskusest Jõhvist 47 kilomeetrit. 1. aprillil 1934 liideti Narva-Jõesuu alev jaoskonnana Narva linnaga. 1. mail 1938 jõustunud linnaseadusega sai Narva-Jõesuust Narva linnaosa (ainus selline Eestis). Eesti taasiseseisvumise järel eraldati Narva-Jõesuu Narvast omaette linnaks.
Narva-Jõesuu on tuntud kuurortlinnana, mille hiilgepäevad jäävad aastakümnete taha. Linn paikneb Narva jõe ja merelahe vahelises kolmnurgas, kus sümmeetrilised tänavad on rajatud otse luitemännikusse. Seal on mitu tänapäevast raviasutust ja puhkekodu. Narva-Jõesuus asub Eesti pikim mereäärne liivane supelrand (7,5 km ja jätkub Vaivara valla Meriküla ja Udria randadega).
Ajalugu.
Esimest korda on paikkonda mainitud 1503. aastast pärinevas Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi dokumendis. Aastal 1686 sai paikkond nimeks Hungerburg ("näljalinn"). Legendi järgi andsid kohale sellise nime Saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast mingit sööki.
Kuurordina algas Narva-Jõesuu tõus pärast Tallinn–Peterburi raudtee avamist 1870. aastal. Sõdade järel tulid kuurordi ellu langusperioodid. Viimane langus toimus peale Eesti taasiseseisvumisest Venemaalt pärit puhkajate arvu kahanemise tõttu.
Rahvastik.
seisuga 1. veebruar 2007. aasta oli 3011 inimest, kellest
76,2% olid venelased, 13,2% olid eestlased ja 10,6% olid muud rahvused.


Otepää.
Otepää (varem Nuustaku) on linn Põhja-Valgamaal ning on Otepää valla halduskeskus. See on rahvusvaheliselt tuntud talvespordilinn ning turismikeskus. Otepää on ka Eesti talvepealinn.
Linn asub Otepää kõrgustikul.
Otepää jaguneb kaheks: vanem, juba 20. sajandi alguses aleviks kujunenud põhjaosa, ning Pühajärve lähedal asuv lõunaosa – Otepää aedlinn.
Linnas asub Otepää Maarja kirik (ja selle juures Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas, energiasammas ning seal töötab Otepää Gümnaasium. Idaküljel on Linnamägi, kus asuvad Otepää piiskopilinnuse varemed 13. sajandist.
Ajalugu.
20. septembril 1876 korraldas Tartu Eesti Põllumeeste Selts kirikumõisas esimese Eesti põllumajandusnäituse.
4. juunil 1884 õnnistati Otepää kirikla saalis sisse esimene Eesti lipp. Seetõttu on kiriku juures Eesti lipu tuba ja Eesti lipu õnnistamise mälestustahvel. Kiriku lähedal asub ka Jakob Hurda mälestussammas.
13. oktoobril 1919 asutas Siseminister Nuustaku alevi.
"Vanade eestlaste ajaloo järele asunud vanasti praeguse Nuustaku alevi kohal eesti linn "Otepää". Kui saksa raudrüütlid eestlased äravõitsid purustati ära ka Otepää linn, ja pärast poole kasvanud sinna kohale pähklimets. Vanakirjade järele elanud seal siis keegi Nuustaku Rein, kes, kui pähklid valmis saanud iga aasta ühel teatud päeval kõik ümbruskonna teomehed kokku käsutanud pähklate kogumiseks, mis siis mõisa viidi. Sellest pähkli päevast tulnud saksakeelne nimetus Nusstag, millest Vene ajal Nustago saanud.
Et aga Nustago, mida eestlased Nuustakuks kutsuvad, muistset kurba orja aega meeletuletab, kuna aga "Otepää" selle vastu endist kuldset minevikku mälestab, otsustas Nuustaku alevivolikogu omal koosolekul 13 augustil s. a. [1922] Nuustaku alevi nimetust ümber muuta "Otepää" aleviks, silmas pidades, et seal, alevi kiire edenemise tõttu, edespidi jälle "Otepää linn" saab asuma."
4. oktoobril 1922 nimetas Vabariigi Valitsus Nuustaku alevi ümber Otepää aleviks.
10. juunil 1928 avati Otepää Vabadussõja mälestussammas.
1. aprillist 1936 sai Otepää alev linnaks.
22. juulil 1941 anti Otepääl välja niinimetatud Otepää postmargid.
1999. aastal liitusid Otepää linn ja Pühajärve vald Otepää vallaks.
4. juunil 2004 tähistati kiriku juures lipu pühitsemise 120. aastapäeva.
Sport.
Otepää on väga tuntud talispordi- ja suusalinn.
Otepääl korraldatakse alates 1999. aastast murdmaasuusatamise maailmakarikavõistluste etappi.
2011. aastal peeti Tehvandi spordikeskuses juunioride ja kuni 23-aastaste põhja suusaalade maailmameistrivõistlused. See oli läbi aegade suurim Eestis peetud tippspordisündmus. Osales 700 sportlast 38 riigist.
Tehvandi staadioni hoones asub Eesti Spordimuuseumi filiaal Otepää talispordimuuseum, mille eelkäija oli Otepää Suusamuuseum.
Otepääl asub Tartu maratoni start.
Siseministri määrus 13. oktoobrist 1919. a. Nuustaku alevi Pühajärve vallast ja Jõgeva alevi Jõgeva vallast äralahutamise asjus..
Tartu maakonna nõukogu otsus 3. juunist 1919. a. p. XI VII [XLVII!] Nuustaku alevi Pühajärve vallast ja Jõgeva alevi Jõgeva vallast äralahutamise asjus kinnitada.
Alus: Vabariigi Valitsuse otsus 30. septembrist 1919. a.
Omavalitsuse asjade peavalitsuse juhataja eest: Valge.
Riigivanema otsus nr. 45..
1. Muuta Otepää alev elanikkude soovil samanimeliseks linnaks, arvates 1. aprillist 1936, misjuures loodava linna piirkonnas olevad maad ja muud kinnisvarad jäävad nende isikute ja asutuste omanduseks, kes need varemalt seaduslikul alusel omandanud.
2. Panna p. 1 nimetatud uues linnas maksma 1892 a. Linnaseadus selle hilisemate muudatustega ja täiendustega.
3. a) Panna Otepää linnavolikogu ülesannete täitmine Alevivolikogude valimise seaduse põhjal 14. ja 15. jaanuaril 1934 valitud Otepää alevivolikogule kuni uue linnavolikogu valimiseni, mis toimub üheskoos linnavolikogude uute valimistega;
b) panna Otepää linnapea ja linnavalitsuse liikmete kohustuste täitmine alevivolikogu poolt ametisse valitud alevivanemale ja alevivalitsuse liikmete ning linnavalitsuse muude täidesaatvate organite kohustuste täitmine vastavate alevivolikogu poolt valitud täidesaatvatele organitele kuni uute organite valimisteni.
4. Anda lahendada Siseministrile muud küsimused, mis seoses Linnaseaduse maksmapanemisega asutatavas linnas.
K. Päts
K. Eenpalu


Paide.
Paide on linn Järva maakonnas ning ühtlasi selle halduskeskus.
Paides elas Rahvastikuregistri andmetel 1. jaanuar 2012 seisuga 8868 inimest.
Alates 17. märtsist 2011 on Paide linnapea Kaido Ivask. Aastail 2005–2011 oli linnapea Kersti Sarapuu.
Nimi.
Paide linnuse ja linna algne nimi oli "Wittenstein" (alamsaksa 'valge kivi'; kasutati ka nimekuju "Wittensten"). Nimi pärines ordulinnuse ehitamiseks kasutatud paekivilt. Ülemsaksakeelne "Weissenstein" tuli kasutusele 17. sajandil.
Linna eestikeelset nime on mainitud esmakordselt 1564. aastal Vene-Rootsi vaherahulepingus, kus linna ja linnuse kohta öeldi Paida. 1637. aasta Heinrich Stahli sõnastikus on linna nimena antud Paid. 18. sajandi esimesel veerandil koostatud Salomo Heinrich Vestringi sõnaraamatus on kasutatud nime Paide. Anton thor Helle 1732. aastal ilmunud eesti keele grammatikas on kasutatud samuti nime Paide. 19. sajandi kirikudokumentides on kasutatud nii Paide kui Paede nimekujusid. Tõenäoliselt tuleneb ka linna eestikeelne nimi paekivist.
Paul Johanseni andmeil kasutati Paide kohta ka ladinakeelset nimetust "Albus lapis", mis tähendab valget kivi.
Burgundia diplomaat ja kirjanik Guillebert de Lannoy, kes 1413. aastal Leedus, Vana-Liivimaal ja Venemaal reisis, kasutas Paide kohta nimetust "Wislen". Poola keeles kasutati nime "Bialy Kamien", mis tähendas samuti valget kivi. Vene allikais on kasutatud saksakeelset nime "Wittenstein" või kasutatud nimekuju "Белый город", mis tähendas valget linna.
Keskaeg.
a>e peatorn Pikk Hermann, ehk Paide Vallitorn.
Paidet on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud seoses 1265. aastaga, mil Liivi ordu maameistri Konrad von Manderni valitsemisajal alustati ordulinnuse rajamist.
30. septembril 1291 sai Paide ordumeister Haltilt linnaõigused.
Paidest kujunes ordu tähtsaimad sõjalisi tugipunkte. Paide oli Järva foogtkonna ning lühiajaliselt ka Paide komtuurkonna keskus.
Jüriöö ülestõusu ajal 4. mail 1343 hukati Paide ordulinnuses eestlaste saadikud.
Liivi sõja ajal sai Paide sõjategevuses tugevasti kannatada. 1558. aastal piirasid Paidet vene väed, kuid ei suutnud linnust vallutada. Siiski põletasid nad linna maha. Piiramise järel lahkus Paidest viimane Järva foogt Bernd von Smerten.
Vene väed piirasid Paidet taas 1560. aastal, kuid linnuse valitseja Caspar von Oldenbockum suutis rünnaku tagasi lüüa.
1562. aastal piirasid linnust Rootsi väed Klas Kristersson Horni juhtimisel ning sundisid linnuse asevalitseja Johann Grolli kapituleeruma.
1565. aastal ajasid Rootsi võimud Paidest minema mõned sakslastest kodanikud kellest kahtlustati, et nad ei ole Rootsi riigile truualamlikud.
1571. aastal piirasid linna taas venelased, kuid ei suutnud seda vallutada.
1573. aastal vallutasid Moskva väed Ivan IV enese juhtimisel Paide. Tapeti peaaegu kõik linnaelanikud ning linnuses viibinud isikud. Paide asevalitseja Hans Boy seoti ora külge ning küpsetati tulel surnuks.
1581. aastal vallutasid Rootsi väed Göran Boije, Johann von Koskulli ning Caspar von Tiesenhauseni juhtimisel Paide tagasi.
Paide allakäik 17.–18. sajandil.
1600. aastal sügisel, Poola-Rootsi sõja ajal, oli Paides hertsog Karli (hilisem Rootsi kuningas Karl IX) peakorter.
Karli abikaasa Kristina viibis Paides veel ka 1601. aasta alguses.
1602. aastal piirasid Paidet Poola väed suurhetman Jan Zamoyski juhtimisel ning sundisid linnuse kaitsjad kapituleeruma. 1604. aastal toimus Paide ordulinnuse müüride all Paide lahing, milles Poola väed lõid Leedu välihetmani Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel Rootsi vägesid. Lahingut peeti niivõrd oluliseks, et Chodkiewicz ülendati lahingu järel Leedu suurhetmaniks
, ning Rootsi vägesid juhtinud Arvid Eriksson Stålarm mõisteti surma (kuigi surmaotsust ei viidud täide).
Linn ja linnus said sõjas rängalt kannatada.
1615. aastal põletati Paides 9 nõida.
Sõdades kannatada saanud Paide kaotas oma tähtsuse sõjalise tugipunktina ning eemaldati 1636. aastal kindluste nimistust. Linnusevaremed ja neid ümbritsev linn annetati Mäo mõisnikule Lennart Torstensonile, ning Paide kaotas senised linnaõigused. Esimesed omanikud Lennart ja Axel Torstenson suhtusid Paide elanikesse heatahtlikult. 1669. aastal omandas Mäo mõisa Hans von Fersen ning tema ja tema järeltulijad protsessisid korduvalt Paide elanikega maksude ning maavalduste pärast.
Paide elanike ja Mäo mõisnike vaheline vaidlus jõudis isegi Svea õuekohtusse. 14. mail 1696 andis Eestimaa kindralkuberner Axel Julius De la Gardie korralduse arvata Paide Mäo mõisa võimu alt välja.
Põhjasõja ajal 1703. aastal põletasid Vene väed Paide maha, ning kui Eestimaa läks Venemaa valdusse anti Paide taas Mäo mõisale. See tõi kaasa uued kohtuvaidlused Paide elanike ning Mäo mõisnike vahel, kuid paidelaste jaoks lõppesid need edutult.
August Wilhelm Hupeli andmeil oli 18. sajandi keskel Paides vaid 40 hoonet. Kõik nad olid õlgkatusega ning ainult pastoraat oli ehitatud kivist.
1769. aastal asutas Johann Joseph Meckin Paidesse apteegi
1773. aastal rajati Reopalu kalmistu.
1783–1918.
Paide sai oma linnaõigused tagasi 1783. aastal seoses Katariina II algatatud haldusreformiga. Paidest sai Järva kreisi keskus ning 1789. aastal määrati ka uus linnapiir. Sel perioodil valmis ka mitmeid olulisi ehitusi: 1786. aastal valmis Paide kirik ning 1789. aastal kohtumaja. 1796. aastal asutasid linnaelanikud seltsi "Bürgerliche Einigkeit", mida rahvasuus tunti ka "Bürgermusse" nime all.
Paide linnal, nagu ka teistel Eestimaa väikelinnadel, ei olnud raadi, linna juhtis foogtikohus. Kreisilinnana arenes Paide tüüpiliseks väikeseks provintsilinnaks.
1820. aastal avati Paides kreisihaigla
, ning 1835. aastal alustati Paide vaestemajas eestikeelse koolihariduse andmist.
1862. aastal lasi Sankt Peterburgi kaupmees Russanov Vallimäele rajada õigeusu kiriku.
1886. aastal külastas Paidet suurvürst Vladimir Aleksandrovitš, kes istutas Vallimäele puu ning avas Paide-Mäo tee ääres asuva Liivi sõjas hukkunud vene sõduritele pühendatud mälestussamba.
19. sajandi viimasel kümnendil hoogustus linna heakorrastamine. 1895–1897 korrastati Vallimägi ning taastati Vallitorn. 1898. aastal rajati Pärnu tänava äärde Pärna- ning Tallinna tänav äärde kaseallee.
1902. aastal valiti linnapeaks apteeker Oskar Wilhelm Brasche (1865–1954), kelle eestvedamisel asutati 1905. aastal Paide muuseum.
1907. aastal ehitati Laiale tänavale kivist tuletõrjedepoo. 1908. aastal rajati linnuse edelabastioni juurde historitsistlik laohoone koos hobusetallidega ning Posti tänava äärde kahekorruseline punastest tellistest tütarlastegümnaasiumi hoone. 1910. aastal valmis Pärnu tänaval saksa gümnaasiumi hoone, ning rajati Peetri park.
1907. aastal korraldas karskusselts "Idu" Paides esimese Järva laulupäeva.
1900. aastal avati Paide-Türi kitsarööpmeline raudtee (valmis koos Tallinna–Viljandi raudteeliini ehitusega) ning 1918. aastal Paide-Tamsalu kitsarööpmeline raudtee.
1912. aastal avati tuletikuvabrik "Baltika". Paides korraldati rahvarohkeid lina- ja hobuselaatu.
Ajalugu pärast 1918. aastat.
1918. aastal alanud Eesti Vabadussõja alguses moodustati 18. detsembril 1919. aastal Paides, Järvamaa kaitsepataljon.
1920. aastatel rajati Pärnu tänava äärde aedlinliku ilmega elamurajoon. Ehituskrunte jagati ka Laia ja Lembitu tänava äärde. 1920. aastal rajati keskväljaku äärde kivist raekoda, millele lisati 1925. aastal ka teine korrus. 1926. aastal võeti vastu otsus rajada Paidesse rahvamaja, mälestamaks Vabadussõjas hukkunud Järvamaalt pärit sõdureid. Hoonele asetas 1927. aastal nurgakivi riigivanem Jaan Teemant. Paide rahvamaja avati 1929. aasta 3. veebruaril. Rahvamaja kujutas endast endise Pikaküla mõisa härrastemaja, mis võeti tükkideks ja Paides uuesti kokku pandi.
1936–1937 rajati Lembitu park.. 1939. aastal valmis uus funktsionalistlikus stiilis jaamahoone, mille projekteeris G. Tumm.
Teises maailmasõjas Paide suuri purustusi ei saanud, kuid taganevad Nõukogude Liidu väed lasid 1941. aastal õhku Vallitorni.
Teisele maailmasõjale järgnenud aastakümnetel lammutati suur hulk Paide vanalinna puithooneid, mille asemele rajati plokk- ja paneelmaju.
1967. aasta juulis avati kaubanduskeskus ja söökla-restoran "Paide". 1973. aastal loodi Paide vanalinna kaitsetsoon ja alustati vanalinnas asuvate hoonete restaureerimisega. 1977. aastal valmis veetornelamu, linna ainus kõrghoone.
1982. aastal valmis Paide tehisjärv.
1987. aasta märtsis külastas Paidet Mihhail Gorbatšov ning sama aasta detsembris alustas tööd Paide uus kultuurimaja.
24. veebruaril 1990 heisati Paide raekojal alaliselt Eesti lipp.
1991. aastal tähistati linna 700. aastapäeva. Sama aasta 21. mail sai Paide omavalitsusliku staatuse.
1993. aasta 23. aprillil taasavati Paide vallitorn ning 29. aprill põles maha Vallimäel asunud õigeusu kirik.
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paide elanikest eestlasi 90,1 %, venelasi 5,3 %, ukrainlasi 1,2 % ja soomlasi 1,2 %.
Majandus.
Töötleva tööstuse alal Paide linnas tegutsevate üle 20 töötajaga ettevõtete toodangu müük oli 2007. aastal umbes 600 miljonit krooni. Tähtsaim on kohalikul toormel baseeruv toiduainetööstus. Suurima müügituluga oli (nüüdseks Tere AS-i kontserni kuuluv) ettevõte Paide piimatööstus, mis müüs 2007. aastal toodangut 262 miljoni krooni eest, toodangu müügimahult järgneb u. 130 miljoni krooniga Eesti Pagari Paide Leivatehas.
Masinatööstuse esindaja on Paide Masinatehas, mille müügitulu oli 2007. aastal 82 miljonit krooni.
Haridus.
Paides asub kolm üldhariduskooli: Paide Ühisgümnaasium, Paide Gümnaasium ning Paide Täiskasvanute Keskkool. Kutse- või kõrgharidust pakuvad Järvamaa Kutsehariduskeskus ning Mainori Kõrgkooli Paide õppekeskus. Linnas asub ka kaks lasteaeda.
Hariduse ajaloost.
1528. aastal rajati Paidesse ladina- ehk linnakool. 17. sajandil tegutses Paide Püha Risti kiriku juures ühe õpetajaga algkool, kus mõnda ainet (usuõpetus) anti eesti keeles. Põhjasõja tõttu tekkis linnakooli tegevusse paus.
1786. aastal asutati alamrahvakool, kus õppetöö käis saksa keeles. Seal õpetati kirjutamist, usuõpetust, joonistamist ja aritmeetikat.
1804. aasta kooliseaduse põhjal rajati Paide elementaarkool, kus kolme aasta jooksul õpiti saksa, ladina ja vene keelt, usuõpetust, aritmeetikat, geograafiat, kalligraafiat, füüsikat, geomeetriat, kodumaa riigikorda ning ajalugu. Õppetöö käis saksa keeles.
11. veebruaril 1818 avati Paides August Wilhelm Hupeli eestvedamisel tütarlastekool. Hupel andis kooli käsutusse oma maja ja toetas seda rahaliselt. Kuni 1856. aastani sai koolis alghariduse 517 neiut.
1835. aastal avati kirikuõpetaja Carl Gotthard Hammerbecki eestvedamisel vaestemaja ruumides esimene eestikeelse õppetööga kool Paides. Õpetajana tegutses seal talupojaseisusest rätsepmeister Georg Magnus Schütze. Õpingud seal kestsid kaks aastat ning õpiti kirjutamist, usuõpetust ning arvutamist. Koolimaja asukohta Pärnu tänava ääres tähistab kaasajal mälestuskivi.
1854–1862 tegutses Paide koguduse juures eesti lastele mõeldud kihelkonnakool, kus õpetati usuõpetust, lugemist, kirjutamist, rehkendamist ning vähesel määral ka ajalugu ja geograafiat.
1865. aastal asutati kolmeklassiline tasuline kreiskool, kus said õppida mõlemast soost eesti noored. Kool asus linna vaestemajas.
1897. aasta Paide koolikolleegiumi protokolli järgi tegutses sellal linnas kolm kooli: 3-klassiline poeglaste linnakool, 2-klassiline II järgu tütarlastekool ning õigeusu kirikukool nii poistele kui tüdrukutele.
1910. aastal avati linnapea Oskar Brasche ja kiriku eestseisja Stackelbergi eestvedamisel Saksa Tütarlaste Eragümnaasium. Seda pidas ülal Saksa Kooliselts. Eragümnaasiumis õppisid eestlannad, kohalikud sakslannad, samuti õppis seal juuditare ning poolatare. Kool suleti 1914. aastal kohalike vene ametnike ning preestri intriigide tagajärjel. Kool jätkas tegevust 1. detsembril 1918 Tütarlaste Reaalgümnaasiumi nime all. 1920. aastal õppis seal 325 naisgümnasisti, õpetas 13 õpetajat ning koolidirektor oli Jaan Roos. Õppemaks oli aastas 140 marka, millest 60–70 vaesemat õpilast oli vabastatud.
1918. aasta novembris loodi Paide Poeglaste Reaalgümnaasium, mille direktoriks määrati ühiskonnategelane Jaan Kana.
4. juulil 1924 ühendati Paide gümnaasiumid ja uue kooli nimeks sai Järva Maakonna Avalik Paide Ühisgümnaasium. Gümnaasium jagunes humanitaar-, reaal- ja tütarlaste majapidamisharuks. Kool tegutses kolmes erinevas hoones: Posti 12, Tallinna 58 ja Pärnu 57. Gümnaasiumi direktrissiks sai Anna Mangelson-Söödor, kes oli esimene naissoost gümnaasiumidirektor Eesti Vabariigis. 1928. aastal sai direktoriks August Reeben.
Sport.
Paide Linnameeskond mängib jalgpalli Eesti meistriliigas.
Tervishoid.
Paides asub Järvamaa Haigla. Linnas tegutseb mitmeid pere- ning hambaarste, samuti asub Paides mitu apteeki
Tervishoiu ajaloost.
Hospidal, mis oli tõenäoliselt pidalitõbistele mõeldud, asus Paides juba ordu valitsusajal. Vainu ja Pika tänava vahel asunud hospidali kunagist asupaika on mainitud ühes 1626. aasta dokumendis.
1820. aastal avati kreisihaigla, mis 1832. aastal läks Eestimaa kubermangu Üldise Hoolekande Kolleegiumi alluvusse. 1873. aasta sügisel viidi haigla üle uude hoonesse, kus oli 26 voodikohta senise 20 asemel. Haigla läks linna omandisse 1890. aastatel.
Esimesed kutselised meedikud Paides olid kohalikud polgukirurgid. Esimesena on neist nimetatud Andreas Schultzi 1739. aastal. Esimese linnakirurgina tegutses aastail 1753–1805 David Alexander, kes 1784–1797 oli ühtlasi ka kreisikirurg.
Esimene meditsiinidoktor Paides oli Erfurdis sündinud Emmanuel Riedel (1742–1796), kes hariduse oli omandanud enda sünnilinnas. Esimene Järvamaa päritolu arst oli Järva-Peetris sündinud Chrisopher Rinne (1781–1864), kes õppis 1803–1807 Tartu ülikoolis ja oli 1810–1830 Paide kreisiarst, misjärel tegutses eraarstina.
1830. aastal tuli raskelt haiget Christopher Rinnet asendama Carl Hermann Hesse (1802–1896), kes 1833. aastal kreisiarstiks sai. 1897–1909 tegutses kreisiarstina Eduard von Nottbeck (1869–1913), kelle teeneks peetakse sundvaktsineerimise korralduse väljatöötamist Eestimaa kubermangus aastail 1904–1905.
1907. aastal saabus Paidesse eraarstiks Ernst Hörschelmann (1847–1912), kes 1910 aastal linnaarstiks määrati. 1909–1910 töötas Paide kreisiarstina Friedrich August Pindler (sünd. 1867), kes kirjutas uurimustöid naha- ja suguhaigustest, samuti raamatu Tallinna haigemajade ajaloost.
1912–1914 oli Paide kreisiarstiks Karl Schlossmann (1885–1969), hilisem väljapaistev arstiteadlane.
Esimese apteegi avas Paides Johann Joseph Meckin (1740–1794) 1769. aastal. Apteek hävis tulekahjus 1775. aastal, Meckin loobus apteekriametist ning valiti peagi linnapeaks. Samal aastal müüs Meckin apteegi pidamise loa Christian Adolph Wedelile (1743–1826), kes asutas peagi uue apteegi, mis aga juba 1778. aasta kevadel maha põles. Tulekahjust alles jäänud varaga asutas Wedel samal sügisel uue apteegi, mis peagi jälle süttis. Wedel rajas uue apteegi ja jätkas linnaelanike varustamist ravimitega. Ta valiti hiljem Paide linnapeaks, mistõttu apteegile jäi vähem aega ja see hakkas alla käima.
Kreisiarst Rinne kutsus Haapsalust kohale sealse apteekri Franz Heinrich Brasche, kes sai 1819. aastal loa asutada Paidesse teine apteek. 1822. aastal andis ta selle üle oma pojale Johann Heinrich Braschele (1799–1889), kes oli vastava hariduse omandanud Tartus.
Vana apteegi omanik Christian Adolph Wedel pärandas varad oma kasupojale Gustav Adolph Rosenfeldtile, kes müüs 1826. aasta varakevadel apteegi Johann Heinrich Braschele. Rosenfeldt suri peagi, Brasche ostis tema pärijatelt kogu apteegimaja ja kahest apteegist moodustati üks.
1849. aastal sai apteegi juhatajaks Johann Heinrichi poeg Franz Rudolf Brasche (1823–1902), kes 1858. aastal ka omanikuõigused sai. 1893. aastal sai omanikuks Franz Rudolfi poeg Oskar Brasche (1865–1954), kes oli mitmekülgne ühiskonnategelane, Paide linnapea ja Riigiduuma liige. 1917. aastal rentis ta apteegi Gustav Lindtkele, kes ostis selle 1925. aastal.


Põltsamaa.
Põltsamaa (saksa keeles "Oberpahlen") on linn Jõgeva maakonnas Põltsamaa jõe ääres. Esimesed ülestähendused Põltsamaast pärinevad 1234. aastast. Aastatel 1570–1578 oli Põltsamaa Liivimaa kuningriigi pealinn. Siin resideerus hertsog Magnus. 18. sajandi II poolel kujunes Põltsamaa Põhja-Liivimaa valgustusliikumise keskuseks. Põltsamaa külje alla rajati esimene Vene keisririigi eratrükikoda ja siin ilmus esimene eestikeelne ajakirjandusväljaanne. 19. sajandi teisel poolel oli Põltsamaa üks rahvusliku ärkamisaja keskusi: siia hakati rajama Eesti Aleksandrikooli ning siin õmmeldi esimene sini-must-valge lipp, mis õnnistati hiljem Otepääl.
Linna õigused sai Põltsamaa 30. juunil 1926. Teises maailmasõjas hävis ligikaudu 75% linna hoonetest. Aastatel 1950–1962 oli Põltsamaa samanimelise rajooni keskuseks. Põltsamaa linna omavalitsuslik staatus taastati 1991. aastal.
Asend.
Põltsamaa linn asub Põltsamaa jõe keskjooksul, Kesk-Eesti moreentasandikul. Kogu maa-ala reljeef on tasane, absoluutkõrgus kõigub 56–63 m vahel merepinnast, langedes jõe voolu suunas. Ainus kõrgem punkt on linna külje all asuv Kuningamägi (abs kõrgus 67 m). Aluspõhjaks on alamsiluri adavere lademe dolomitiseerunud lubjakivi, mis lasub 1,0–4,0 m sügavusel maapinnast, pinnakate koosneb ülempleistotseeni moreenidest.
Geograafiliselt paikneb Põltsamaa Kesk-Eestis Tallinn-Tartu ja Võhma-Mustvee maantee ristumiskohal. Linna ümbritseb rõngasvallana Põltsamaa vald. Asetsedes Jõgevast 30 kilomeetri kaugusel on Põltsamaa Jõgeva maakonna läänepoolseks keskuseks. Põltsamaalt Tallinnasse on 127 ja Tartusse 59 kilomeetrit. Lähimad raudteejaamad asuvad Võhmas (25 km) ja Jõgeval.
Linna pindala on 6,0 km². Põltsamaa jõgi jagab linna kaheks võrdseks osaks, suuremad ehitised ja keskus jäävad jõe äärde. Nii
põhja-lõuna kui ida-lääne suunas on linna ulatus umbes 2,5 km. Kirdest piirneb linn Tallinn-Tartu maanteega, muudes suundades peamiselt põldudega.
Põltsamaa on aedlinnalik asula, koosnedes põhiosas 1–2 korruselistest väikeelamutest. Ringtee ümbrusesse on ehitatud kuni 5-
korruselisi kortermaju, ülejäänud korruselamute grupid paiknevad linna äärtel ega mõjuta oluliselt üldpilti. Juhusliku arengu
tulemusena puudub linnalik tihedus ning eristuv keskus.
Põltsamaa territooriumil on järgmised jõesaared: Roosi-, Kirikla-, Lille-, Saunasaar ja Naistesaar. Roosi- ja Kiriklasaart ühendab Kiisamauru veskitamm.
Rahvastik.
Rahvuslik koosseis (2000): 97,44 % eestlased.
Rahvaarv on 4272 (1.01.2010, arvestatud rännet) või 4666 (1.01.2010).
Ajalugu enne Liivi sõda.
Põltsamaa asus 13. sajandini Mõhu muinasmaakonnas. Täpsemad andmed varasema inimasustuse kohta on lünklikud. Midagi võib välja lugeda kohalike aardeleidude põhjal. Näiteks 1939. aasta sügisel tuli Põltsamaa linna loodepiiril päevavalgele viikingiaegne kogukas mündiaare. Aarde noorim münt, Samaniidide dünastia emiiri Nasr ibn Ahmadi dirhem on löödud aastal 329 hidžra järgi, mis vastab kristliku ajaarvamise 940-941. aastale.
Põltsamaa piirkonna alad ristiusustati põhiliselt 1220. aastatel. 1234. aastal tunnistas Rooma paavst Gregorius IX ühes kirjas, et Mõhu (Moche) kuulub nende maade hulka, mis on jutlustamise või retkede läbi pööratud usule ning kuulub Rooma kirikule. 1234. aastal töötas siin ka juba katoliku vaimulik, plebaanus.
13. sajandi teisel poolel rajati Põltsamaale ordulinnus. Linnuse rajamisel sai määravaks Põltsamaa strateegiline asukoht - Pala jõe ületuskohal ristusid tolleaegsed põhimagistraalid Tallinn–Tartu ja Viljandi–Laiuse–Narva. Ordumeister Otto von Rodensteini juhtimisel eraldati pisut rohkem kui ühe hektari suurune nelinurkne maatükk. See piirati paksude müüridega. Ehitustöödel kasutati materjalina kohalikku maa- ja lubjakivi. Müüri ümber kaevati lai ja sügav kraav, mis oli ühenduses jõega. Linnus valmis 1272. aastal.
Algne linnus oli ruudukujuline kastell, mille ümber kaevati Põltsamaa jõega ühenduses olevad vallikraavid. Kastelli müüride algne kõrgus oli kolm meetrit, peagi kõrgendati seda aga viie meetrini.
Keskaegse Põltsamaa linnuse ehitusloost ja eluolust puuduvad kirjalikud andmed - seetõttu tugineb enamik ehitise varasematest kirjeldustest ehitusarheoloogilistele uuringutele.
Vähestest kirjalikest allikatest on teada, et Liivi Ordu ja Moskva vahelise sõja (1501-1503) käigus põletati Põltsamaa linnus ja alev 1502. aastal Vene vägede poolt maha. Sellele on osutanud Balthasar Russow oma "Liivimaa kroonikas".
Liivimaa kuningriigi pealinn.
Liivi sõja ajal, 1570. aastal, kuulutas Vene tsaar Ivan Julm Holsteini hertsogi Magnuse – Taani kuninga Frederik II noorema venna ning Saare-Lääne piiskopi – Liivimaa kuningaks. Kuningas Magnuse residentsiks sai Põltsamaa kindlus ning tema sõjalaager paiknes lähimal künkal, mis kannab tänaseni Kuningamäe nime.
Poola ajal (1582–1621) oli Põltsamaa staarostkonna keskuseks.
Põhjasõja ajal, 1703. aastal purustasid venelased asula uuesti.
18. sajandi õitseng.
18. sajandi teisel poolel elas Põltsamaa üle silmapaistva majandusliku ja kultuurilise õitsengu. Seotud on see peasjalikult Vana-Põltsamaa mõisa valdaja Woldemar Johann von Lauw'ga, kes rajas siia hulgaliselt tööstusettevõtteid. 1760-1780 asutati Põltsamaale või selle ümbrusesse Laashoone klaasivabrik, Kamari vasekoda ja peeglivabrik, portselanimanufaktuur jms. Lauw kutsel Põltsamaale asunud arst Peter Ernst Wilde rajas Kuningamäele Põltsamaa mõisameiereisse 1766. aastal trükikoja ning andis siin välja esimest eestikeelset ajakirja "Lühhike Öppetus". Pastorina teenis Põltsamaa kirikus neil aastail August Wilhelm Hupel, kes pälvis tuntust ka koduloouurijana ja literaadina.
Kuni 1917. aastani kandis linn saksakeelset nime Oberpahlen ('Paala jõest ülalpool'). Varem on ka kasutatud venekeelseid nimesi "Оберпален", "Верпель", "Полчев", "Воробьин-город".
1926. aastal sai Põltsamaa linnaõigused.
Ettevõtlus.
Põltsamaa ettevõtluses on esindatud ligi 30 tegevusharu. Ülekaalukalt kõige rohkem on kaubandusega tegelevaid äriühinguid. Enamasti on nende puhul tegemist väikeettevõtetega.
Osa ettevõtetest on koondunud 1992. aastal loodud Põltsamaa Ettevõtjate Liitu, mille president on Andres Vään.
Hariduselu.
Esimesed ülestähendused Põltsamaal tegutsenud koolidest pärinevad 17. sajandist. 1638–1806 jagas siin koolitarkust Põltsamaa saksa kool, kus õppisid vaid saksa lapsed. Koolis õpetati lugemist, kirjutamist, arvutamist, usuõpetust ja ladina keelt. Lisaks sai veel õppida geograafiat, ajalugu ja looduslugu.
Eestikeelset kooliharidust pakkus esimeste hulgas 17. sajandi lõpul asutatud Põltsamaa köstrikool. Näiteks 1687/88 õppis koolis 22 last. Põhjasõja ajal lõpetas kool tegevuse. Uuesti avati köstrikool 1737. aastal. 1784/85 õppis seal 25 õpilast.
1805. aastal avati Põltsamaal elementaarkool, mis töötas 1889. aastani. Õpetus toimus koolis saksa keeles. Rahvas nimetas kooli selle kauaaegse juhataja nime järgi Kapi kooliks. Elementaarkoolis õppis ka Karl August Hermann.
1835. aastal asutati Põltsamaa kihelkonnakool, mis tegutses esimesed viis aastat Võhma külas, hiljem aga kolis Põltsamaale. Kihelkonnakoolis õpetati emakeelt, saksa ja vene keelt, ilu- ja õigekirja, rehkendamist, usuõpetust, maateadust, ajalugu, joonistamist ja laulmist.
Keskkool avati Põltsamaal 17. detsembril 1917. Esimesed seitse aastat kandis see nimetust Põltsamaa Reaalgümnaasium. Kool tegutses alguses Pajusi mnt 1 koolimajas. 1921. aastal kolis see aga riigistatud Uue-Põltsamaa mõisahoonesse. 1967. aastal valmis koolimaja aadressil Veski tn 5.
Lasteaiad.
Põltsamaa kesklinnas paikneb Lasteaed Mari, mis valmis 19. märtsil 1973. Esialgu kandis asutus nime Põltsamaa Lastepäevakodu nr 3. 1991. aastal nimetati lasteaed ümber Lastepäevakoduks nr 2. 1992. aastal otsustas linnavalitsus lasteaia sulgeda. Protestiks selle vastu korraldas lasteaia tollane direktor Aide Kirs koostöös lastevanematega linnavalitsuse ees piketi. Sündmus leidis kajastamist ka üleriigilises meedias. Piketi tulemusena otsustas linn lasteaia sulgemisest loobuda. 1. juulist 1999 kannab lasteaed nime Lasteaed Mari. Lasteaias on 6 rühma, rühmade nimed on Maasikmari, Kirsimari, Kibuvitsamari, Pohlamari, Vaarikmari ning Pihlamari. Lasteaia sümboliks on maasikas.
Linna ääres, Lembitu tänaval asub lasteaed "Tõruke", mis avas uksed 9. detsembril 1983. Lasteaed rajati Lillevere, Lustivere ja Pajusi kolhoosi, Adavere ja Sakala sovhoosi, Põltsamaa EPT, Tarbijate Kooperatiivi, KEKi ja Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi koostööna. Lasteaed alustas tegevust majanditevahelise ööpäevase lastepäevakoduna. 10.jaanuaril 1984 kinnitati asutuse nimeks Põltsamaa Majanditevaheline Lastepäevakodu Tõruke ning sama aasta sügiseks töötas maja 11-rühmalise lastepäevakoduna, kus oli kuus ööpäevast ja viis päevast rühma kokku 219 lapse ja 72 töötajaga. 13. oktoobrist 1997 kuulub Põltsamaa linna omandisse.
Muusikakool.
Põltsamaa Muusikakool alustas tegevust 1959. aastal. Esimesel aastal alustas õpinguid 50 last, keda õpetas viis õpetajat. Kooli lõputunnistuse nr 1 sai hilisem Eesti Muusikaakadeemia professor ja puhkpillikateedri juhataja Hannes Altrov. 1994. aastast korraldab Põltsamaa Muusikakool igal suvel rahvusvahelisi suvekoole.
Kunstikool.
Põltsamaa Kunstikool alustas tegevust 2000. aastal, esimene lend lõpetas 2004. aastal. Kool tegutseb Põltsamaa lossikompleksis konvendihoone keldris. Siin on läbi aegade õpetatud joonistamist, maali, kompositsiooni, keraamikat, siidimaali, portselanmaali, vitraaži, nahkehistööd ja erinevaid graafikatehnikaid.
Põltsamaa linnus.
Põltsamaa linnuse ehitamist alustati juba 1272. aastal, nelinurkse ringmüüri kuju on säilinud 14. sajandist. Hertsog Magnus valitses siit aastatel 1570–1578 Liivimaa kuningriiki. 1770ndatel rajas Woldemar Johann von Lauw siia rokokoostiilis lossi.
Põltsamaa EELK Niguliste kirik.
Aastatel 1633–1634 valmis luteri kirikuhoone, kindlust ja suurtükitorni ühendavate müüride vahel. 1870. aastatel valmistatud altar on pööratava altarimaaliga: enamjagu kirikuaastast näeb kogudus Julie Hagen-Schwartzi maali "Kristus ristil", Ülestõusmispühadest Taevaminemispühani saab imetleda Kaavelt pärit eesti soost kunstniku Woldemar Friedrich Krügeri maali "Naised haua juures".
Teise maailmasõja ajal sai kirik ja loss kahjustusi, samuti hävitati 1944. aastal Põltsamaa Suur sild.
Sõpruse park.
Sõpruse park on noorim Põltsamaa parkidest. Esimene puu istutati 8. mail 1973. aastal. Praegu on pargis enamasti Luua metsanduskoolist toodud puid üle 6000. Parki on istutanud puid nimekad Eesti ja välismaa ühiskonna-, kultuuri- ja sporditegelased. Sinna on paigaldatud mitmeid kauneid graniitskulptuure, kündva Kalevipoja kuju ja monumentaalskulptuur “Tee Olümposele”, mille sammastele on graveeritud kõigi Eesti olümpiamedalistide nimed. Pargi rajajaks oli Ants Paju.
Põltsamaa Roosiaed.
Põltsamaa Roosiaia rajajateks on lillekasvatusagronoomid Küllike Joost ja Rein Joost. Rosaarium rajati Martin Lillevere nimelise kolhoosi õunaaia maa-alale. Istutustöödega alustati 27. juunil 1996 ja rosaariumi pidulik avamine toimus 11. juunil 1998.
Täna kasvab roosiaias ca 5000 roosipõõsast ligi 1000 erinevast sordist. Põltsamaa Roosiaed on oma kollektsiooni suuruse poolest Baltikumis suurim ja kuulub Euroopa 10 suurema rosaariumi hulka.


Põlva.
Põlva on linn Orajõe alamjooksul Põlva maakonnas ning ühtlasi selle maakonna halduskeskus.
Nimi.
Legendi kohaselt on Põlva oma nime saanud Põlva kirikusse müüritud põlvitava Maarja-nimelise tüdruku järgi.
Ka keeleteadlased Gustav Must ja Julius Mägiste seostavad Põlva nime sõnaga "põlv", mis võib tähendada mis tahes käändu. Arvatavasti märkis see käänukohta Ora jõe orus.
Ajalugu.
Põlva kirik valmis lõplikul kujul 1460–1470.
Põlva kiriku ja kirikumõisa ("Pölwe") juurde tekkis väike alevik juba 19. sajandi teisel poolel. 1907. aastal asutati Põlvasse haridusselts. 1910. aastal ehitati valmis seltsimaja. 1931. aastal avati Põlva raudteejaam, mis elavdas Põlva majanduselu.
Suvesõjas algas Põlva vabastamine kommunistidest 1941. aasta 6. juuli keskpäeval. Võeti üle vallavalitsus, postkontor, miilitsajaoskond ja teised avalikud asutused. Nende asutuste kommunistlikku võimu kandvad juhid vangistati. Sama päeva õhtupoolikul asus tegevust juhtima metsavend kapten Rein, kellel oli õnnestunud Venemaale viidavast Petseri Laskurpolgust eemalduda, kui viimane pärast puhkuspeatust Mõla orus asus rännakmarssi Irboska suunas jatkama.
Põlvas tehti nüüd kiireid ettevalmistusi lahingu vastuvõtmiseks taganevate vene vägedega, mis näis paratamatuna, sest nende tugevad jõud istusid veel Võrus ja nende peastaap, umbes kümne mitmesuguse bussi, veo- ja sõiduautoga asus Väimela mõisas. Hävitussalkade kohta puudusid täpsemad teated.
Põlva enese lahingjõud oli nõrk, ainult umbes 10 püssi ja Mooste vallast kohale toodud vanemat tüüpi kergekuulipilduja Lewis, mis oli hästi hoitud ja töötas hästi. Meeste moraal oli aga kõrge ja oldi täis võitlusvaimu. Salga käsutuses seisis üks sõiduauto ja paar veomasinat. Võitlusliin ehitati välja Rosma metsa lääneservale Põlva–Võru maanteele ning tõkestati maantee. Sama tehti Tännasilma–Põlva maanteega. Igasse telefonipunkti oli paigutatud valve, ratturpiilurid saadeti ette maanteele, igas külas oli korraldatud vaatlejaid ning valvet. Põlvas oli kehtestatud liikumiskeeld kella 21-05.
Ettevalmistatud ja oodatud lahing jäi seekord tulemata ning ohvrid ja Põlva säästetud.
16. augustil 1944 langes Põlva uuesti Punaarmee kätte.
Põlva sai linnaõigused 10. augustil 1993.
Elanike arv.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Põlva elanikest eestlasi 96,4 %, venelasi 2,0 %, ukrainlasi 0,6 % ja soomlasi 0,3 %.
Majandus.
Tähtis majandusharu on tööstus. Töötleva tööstuse alal tegutsevate üle 20 töötajaga ettevõtete toodangu müük oli 2010. aastal umbes 800 miljonit krooni. Traditsiooniliselt on tähtsaim kohalikul toormel baseeruv tööstusharu toiduainetööstus. Suurima müügituluga on AS Tere AS tootmisüksus.
Ravimitööstuse esindaja Nycomed Sefa müügitulu oli 2010. aastal 320 miljonit krooni.


Püssi.
Püssi on väike linn Kirde-Eestis Ida-Viru maakonnaloodeosas, Purtse jõe ida- ja Roodu jõe läänekaldal. Linna naaberomavalitsusteks on Maidla ja Lüganuse vallad ning Kiviõli linn.
Ajalugu.
Püssit kui maakohta mainiti esmakordselt 1472. aastal ("Püssz").
Tol ajal oli Püssi alev raskesti läbitav soine maa-ala. Püssi alevile pandi alus 1869. aastal alustatud Paldiski–Peterburi raudtee ehitusega. Vähem kui kahe aastaga valmis 4. klassi jaam (hävis sõjas 1944. aastal).
Esimeseks tööstusettevõtteks oli Püssi mõisa saeveski Purtse jõe kaldal. Seoses sellega on Püssi mõisa nimetatud ka Uue-Purtseks ("Neu-Isenhof").
Praeguse linna territooriumil töötasid ka kohvitööstus, mööblitöökojad, nahaparkimistöökojad, elektrijaam. Viimane ehitati siia 1930ndate aastate lõpus. Suurärimees Anton Nurk kauples Püssis aga soolast-rauast moodsate masinateni.
1926. aastal valmis Püssi mõisa härrastemaja varemeil Püssi koolimaja (käesoleval ajal Lüganuse keskkool).
Püssi sai aleviks 1954. ja linnaks 1993. aastal.
Rahvastik.
Püssi elanike arv oli 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 1083. Neist olid 495 mehed ja 588 naised. Eestlasi oli 581 ja mitte-eestlasi 502.
Majandus.
Püssi linnas töötab puitplaatide tehas REPO, mis on Šveitsi kontserni SORBES üks allettevõtetest. Aastal 2006 töötas tehases 600 töötajat ja toodangu müük oli umbes 0,65 miljardit krooni.
Linnapead.
3. juulil 2006 lahkus tervislikel põhjustel linnapea ametist Enn Siska.
17. augustil 2006 valis volikogu linnapeaks Marge Männi. Ta asus ametisse 24. augustil kuupalgaga 10 000 krooni. Volikogu vabastas ta ametist 20. septembrist 2010. Uueks linnapeaks valiti senine volikogu esimees Enno Mägar.


Räpina.
Räpina (võru keeles "Räpinä", saksa keeles "Rappin") on Räpina valda kuuluv linn Põlva maakonnas Võhandu jõe alamjooksul.
Räpinas asuvad Räpina Paberivabrik ja Räpina Aianduskool.


Saue.
Saue linna logo ja tunnuslause
Saue on linn Harju maakonnas Tallinna lähedal.
1792. aastal ehitati Saue mõisahoone, mille ümber hakkas 1920. aastatel tekkima aedlinn.
1960. aastal liideti Saue asundus Tallinnaga. Pärast seda hakkas Sauel arenema elamuehitus. Aastal 1973 moodustati Saue alev Tallinna koosseisus.
25. augustil 1993 sai Saue alevist Saue linn, mis 1994 eraldus Tallinnast.
Saue linnapea oli 1989–1999 ja 2008-2010 Orm Valtson ning 2004–2007 Ero Liivik. Peale nimetatuid on olnud linnapead Harry Pajundi ja Henn Põlluaas. Linnavolikogus on Eesti Reformierakond esindatud 6 kohaga, Erakond Isamaa ja Res Publica Liit 5, Kindlad tegijad-uus tulevik 5 ja Eesti Keskerakond 1 kohaga. Märtsis 2012 toimus volikogus võimutüli, mille tagajärjel tõukas IRL senise koostööpartneri Reformierakonna võimult ning lõi koalitsiooni valimisliiduga.


Sillamäe.
Sillamäe on linn Ida-Viru maakonnas. Ta asub Soome lahe lõunarannikul Narva lahe kaldal Sõtke jõe suudmes.
Sillamäe kaugus maakonnakeskusest Jõhvist on 24 kilomeetrit. Lähim raudteejaam on 3 km lõunas asuv Vaivara raudteejaam. Narva jääb 25 km kaugusele itta.
Sillamäe sai linnaõigused 1957. aastal.
Rahvastik.
Sillamäel on 2006. aasta seisuga 16 567 elanikku ja elanikkond on valdavalt venekeelne.
Alates 1946. aastast värvati Sillamäe tehase ehitusele
Sillamäe tehase ehitusel kasutati väga palju vabakäiguvange. Paljud nendest jäid pärast karistuse kandmist Sillamäele elama.
Sillamäe elanikonna hüppeline kasv toimus pärast 1968. aastat, kui hakati ehitama elamuid Eesti Põlevkivi töötajatele.
NSV Liidu ajal oli eestlastel Sillamäele elamisluba (korterit) saada praktiliselt võimatu. Eestlasi elas Sillamäel 1989. aastal 656 ehk 2,5% ja 1994. aastal 636.
Sillamäe oli 1947–1991 kinnine linn.
1990. aastail soodustas riik eestlaste sisserännet, kuid eestlaste osatähtsus oluliselt ei suurenenud. 1990. aastate lõpus hakkas elanike arv väljarände tõttu vähenema, keskmine vanus suurenema ja tööhõive vähenema. Linna elanikest oli 1989 tööhõivelisi inimesi 60%, 2000 ainult 36%.
Ajalugu.
Sillamäed mainiti ürikutes esmakordselt 1502 kõrtsikohana ("tor Bruggen"), Türsamäed mainiti esmakordelt 1520 (Turrisel). 17. sajandil rajati seal asunud kaluriküla kõrvale mõis (Türsel), aastast 1700 on teada veski. Türsamäe mõis oli rüütlimõis ja kuulus paljudele aadlisuguvõsadele, näiteks Seidlitzidele. Viimasena omandas mõisa eesti soost Tõnu Walk (Waldman). Kogu Sillamäe ala kuulus Vana-Sõtke mõisale, 1849 eraldus sellest Uus-Sõtke (Sillamäe) poolmõis.
19. sajandil kujunes mereäär Hungenburgist (Narva-Jõesuu) alates suvituspiirkonnaks. Sajandi lõpus kujunesid suvituskohaks ka Sillamäe ja Türsamäe, eriti Peterburi kõrgete ametnike ja haritlaste seas.
1928–1929 ehitas Eestimaa Õlikonsortsium Rootsi kapitali abiga Türsamäele põlevkiviutmise tehase, rajati ka elektrijaam ja sadamasild. Majanduskriisi aastail tootmine peatati, kuid alustati taas 1935, kui põlevkiviõlist hakkas huvituma Saksamaa. Tehase kontor asus Türsamäe mõisas. Mõisa peahoone lammutati 1950. aastatel, kui alustati tehase uue kontorihoone ehitust samale kohale.
II maailmasõjas Türsamäe tehas hävis.
Sillamäe tööstuslinnana.
1945. aastal toimus Moskva Kremlis nõupidamine, millest võtsid osa Jossif Stalin, Lavrenti Beria, Kliment Vorošilov, Geogori Malenkov, Anastass Mikojan, Zavenjagin, Juri Andropov ja teised. Nõupidamise teema oli uraanileiukohtade puudumine Nõukogude Liidus ja perspektiivse leiukoha avastamine Eestis. Sillamäe sai Moskva huviobjektiks pärast seda, kui avastati, et Ida-Virumaal leiduv diktüoneemakilt sisaldab uraanoksiide. 1944.-1945. aasta talvel saabusid Moskvast Sillamäele üleliidulise geoloogia instituudi geoloogid, kes uurisid kaldajärsakutes olevaid põlevkivilademeid. Kohale oli toodud ka tükk Eesti põlevkivi ja Narva katsetehases toodetud partii uraanikontsentraati. Tõenäoliselt sai see nõupidamine määravaks Eestisse uraanirikastustehase rajamisel. Algselt pidi tehas rajatama Narva, see oli ka üks põhjuseid, miks ei lubatud Narva tagasi tulla põlisnarvakatel. Kuid tehase asukohta muudeti ja selleks valiti endise Türsamäe õlitehase asukoht.
1947. aastal hakati Sillamäele rajama NSV Liidu Siseministeeriumi Kombinaati nr. 7 koodnimetusega "Värvivabrik", uraani rikastamise tehast, mis oli rangelt salastatud. Tehase ehitamist juhtis NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1. peavalitsus. Uurimistööde Eesti-poolne koordineerimine ja järelevalve pandi isiklikult tolleaegsele Eesti NSV valitsuse juhile Arnold Veimerile.
Tehase ehitus vangitööna.
a>i 70. aastapäevale pühendatud skulptuur linnavalitsuse hoone vastas
Sillamäe radioaktiivsete tööstusjäätmete hoidla on juba ohutu.
Tehase ehituseks oli vaja odavat tööjõudu. Selleks andis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomisariaat välja käskkirja nr 00336 19. aprillist 1946, mis kohustas vangilaagrites olevate eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavangide saatmise Eestisse. Loomulikult ei teadnud need inimesed enda "mobiliseerimisest" NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi poolt ehituspataljonidesse. Esimene partii tööjõudu saabus Narva 1946. aasta sügisel ja anti NSV Liidu Siseministeeriumi poolt üle 7. kombinadi ehitusvalitsusele ja neist formeeriti 4., 6., ja 7. tööpataljon kokku umbes 4000 meest, kes olid vabastatud NSV Liidu GULAGist, pärast saksa sõjaväeteenistuse eest määratud vanglakaristust. Esialgu saadeti Narva toodud endised sõjamehed Narva linna ja Narva-Jõesuu ehitus- ja taastamistöödele ning mitmesugustele transpordi- ja laadimistöödele.
Kõik 1946. aastal Sillamäele toodud ehituspataljonide soldatid elasid esimese talve üle riidetelkides, kuhu oli sisse ehitatud kahekordsed puunarid ja kus sooja andis telgi keskel olnud punkriahi. Talvel, tugeva pakasega, tuli hommikuti sageli jäätunud telgiseina külge külmunud meeste juukseid sooja veega lahti sulatada. Pesemiskoha puudumise tõttu käidi hommikul rivikorras Sõtke jões pesemas. Talvel raiusid barakkide päevnikud pesemiseks jäässe augud. 1947. aasta sügisel ehitati telkide asemele ümmargused kilpmajad.
1947. aasta algul rajati Türsamäe vangilaager, mis asustati Nõukogude Liidust toodud umbes 3000 kriminaalvangiga (vargad, vägistajad, tapjad). 1947. aasta algul rajati endisesse Türsamäe mõisa vangilaager, kuhu toodi 3000 mees- ja nais kriminalvangi. Tööpataljoni soldatid piirasid ehitatava tehase territooriumi ümber kahekordse okastraataiaga, ehitasid vahitornid ja laagrisse toodud vangid hakkasid koos soldatitega tehase ehitustöödel käima.
Sillamäe tehase ja töölisasula selle juurde ehitasid tööpataljonide sõdurid, Saksa sõjavangid ja kriminaalvangid. Tehase tööjõud, esialgu insenertehnilised töötajad, värvati Venemaalt. 1946. aastal oli Sillamäe postiaadress Moskva 10. 1947. aastast oli Narva postkast 2. 1949 sai Sillamäe, mis oli seni halduslikult allutatud Narvale töölisasulaks.
Ehki ehitus juba täie hooga käis eraldati Vaivara vallast 3202 ha maad alles 31. detsembril 1948 Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsusega nr 082.
Sillamäe külje alla rajatud kaevanduses töötasid põhiliselt vangid. Kaevandusest veeti maak tehasesse vagonettidega. Sillamäel toodeti enam kui viiendik (100 022 tonni) NSV Liidus toodetud uraanist, millest saanuks plutooniumi umbes 60–70 tuhande tuumalaengu valmistamiseks. Oletatavasti oli ka NSV Liidu esimese aatomipommi uraan Sillamäel toodetud. 1953 hakati uraanimaaki tooma Tšehhoslovakkiast ja Saksa DV-st. Selleks ehitati Vaivara raudteejaamast kuni tehaseni haruraudtee, mida samuti, alates vedurijuhist kuni laadijateni, teenindasid ehituspataljoni soldatid.
Sillamäe uraanikaevandusväli paiknes praeguse linna lääneosas kunagise Türsamäe mõisa maadel, klindist lõunas. Tegelikult rajati kaks pisikaevandust numbritega 1 ja 2, esimene kaevevälja põhja-, teine lõunaosale. Kaevandused kavatseti ühendada, kuid kaevanduse varing jättis selle pooleli. Kaevandus nr 1 tegutses aktiivselt 1949. aastast kuni 1952. aasta juunini ja suleti lõplikult 1969. Kaevandus nr 2 ei saanudki valmis ja selle käigud kanti maha 1957. aastal.
Esimesed Sillamäe põlisasukad olid 1948 Leningradist siia toodud 14–18-aastased kodutud, valdavalt vargad, röövlid ja "kotipoisid", keda hakati tehasetöölisteks õpetama. Kohe pärast nende saabumist algasid Sillamäel ladude ja poodide röövimised. Selle takistamiseks moodustati tööpataljonide meestest relvastatud vahisalgad. Toimus mittu inimohvritega kokkupõrget uute töölistega, kuni Leningradist toodud miilitsaüksus korra majja lõi.
Sõjavangidest moodustatud tööpataljonid töötasid Sillamäel kuni 1952. aastani.
Sillamäe elanikkonna eripära.
Sillamäe SEJ varustab linna elektri- ja soojusenergiaga.
Venemaalt toodud tööliste osakaal Sillamäe tehase ehitusel oli kuni 1951. aastani väike. Massiline vene rahvusest tööliste tulek Sillamäele algas viiekümnendate algul, kui linnas valmisid esimesed tööpataljonide ehitatud korterelamud. Pärast seda hakkas elanike arv jõudsalt kasvama. Viiekümnendate esimesel poolel oli Sillamäel juba üle 10 000 elaniku. Tunduvalt paremad töö- ja elutingimused olid peamiseks põhjuseks, miks Sillamäele saabus suurel arvul vene rahvusest töölisi sõjatules laastatud Venemaa oblastitest.
Nõukogude ajal allusid linnas kõik, miilitsast kuni lasteaiani, tehasele. Tehase direktor oli nagu jumal, kelle positsiooni ei kõigutanud isegi formaalne allumine Eestimaa Kommunistlikule Parteile. Objekti salastatuse ja range tööliste valiku tõttu puudus linnas peaaegu täielikult eesti rahvusest elanikkond. Sillamäe varustamine kõige eluks vajalikuga toimus Moskva kaudu ja see oli tunduvalt parem kui teistes Eesti linnades. Kogu Sillamäe sõjajärgne ajalugu on seotud salajase ettevõtte rajamisega. Kõik teised objektid ehitati vaid kombinaadi huve silmas pidades.
Sillamäe sai iseseisvaks linnaks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 29. juuni 1957. aasta otsusega. Ta muudeti kohe vabariikliku alluvusega linnaks.
Sillamäe vana osa, kesklinn, on üks kõige paremini säilinud viiekümmnendate aastate arhitektuuri näide Eestis. Seal valitseb korrapärane planeering koos haljasalade ja teiste tolleaegsete arhitektuurielementidega. Üks esimesi ühiskondlike kivihooneid Sillamäel on klubihoone, mille ehitust alustati viikümnendate alguses. Sellele järgnesid kivist elamud ja muud hooned.
Tööstus.
Vaade Sillamäe sadamale Päite pangalt (2008)
Alguses tegeles Sillamäe tehas kohaliku diktüoneemaargilliidi kaevandamisega, sellest uraanoksiidi tootmisega ja selle rikastamisega. Algselt toodi maak Sillamäe kavandustest tehasesse vagonettides. Ajavahemikus 1. jaanuarist 1949 kuni 31. juunini 1952 väljastati Sillamäe kaevandusest 2405 tuhat tonni maaki keskmise uraanisisaldusega 0,036% ehk 63,3 tonni potentsiaalset uraani. Alates 1953. aastast hakati uraanimaaki sisse vedama Tšehhoslovakkiast ja Saksa DV-st, hiljem ka Ungarist. Selle tarbeks ehitati raudtee Vaivara raudteejaamast Sillamäe tehasesse. Vastavalt tootmise arendamisele ja uute tsehhide (5. tsehh) valmimisele toodeti Sillamäel uraanist juba lõpptoodet (vardaid). Sillamäel toodetud uraan moodustas üle 25% Nõukogude Liidu tolleaegsest uraanitoodangust. Uraanimaagi töötlemine lõpetati Sillamäel 1989.
Alates 1990. aastatest toodetakse tehases põhiliselt nioobiumi, haruldaste muldmetallide oksiide ja mitmesuguste keemiliste ühendite kontsentraate.
Tähtsaimad tegevusharud linnas on seotud metallidega. Haruldaste muldmetallide tootmisega tegeleb suurim tööandja AS Silmet. Uus ettevõte on vanadest akudest plii tootmisega tegelev Ecometal, plii toodang ca 9000 t.
Suuremate tööstusettevõtete toodangu müük oli 2007. aastal 1,0 miljardit krooni, sealhulgas metallide tootmine (Silmet ja Ecometal) 730 miljonit krooni.
Sillamäel otse Soome lahe rannal on 33 hektari suurune radioaktiivsete tööstusjäätmete hoidla. Seal leidub umbes 1200 tonni uraani ja 800 tonni tooriumi rikastamise jääke ning teisi mürgiseid aineid.
Linna majandusele lisab kaalu sadama arendamine.
Sadam.
Sillamäe sadam avati 2005. aastal. Laevaliin Kotkasse Soomes algas 2006. aasta märtsis kaubaveoga, millele 17. mail 2006 lisandus reisijatevedu. Saaremaa Laevakompanii korraldatud liiniliiklus lõppes 19. oktoobril 2007.


Sindi.
Sindi on linn Pärnu maakonnas Pärnu jõe vasakul kaldal jõe ning Lanksaare raba vahelisel tasandikul 14 km kaugusel Pärnust.
Nimi.
Sindi on oma nime saanud siinse mõisa kunagise omaniku Pärnu linnanõuniku Carl Zindti järgi (1603, "Zintenhof"). Mõis asus Pärnu jõe kaldal praeguse Politseikooli (endise erikutsekooli) asukohas. Hiljem päris sama nime veidi kaugemal asuv linn.
Ajalugu.
Sindi linn tekkis töölisasulana 1833. aastal mõisale kuulunud Saia ja Tõela küla alale rajatud kalevivabriku ümber. Ettevõtja oli Riia tulundustegelane ja tööstur J. C. Wöhrmann, kes asus siia seejärel, kui tema ettevõte Poolas kangrute ülestõusu ajal 1831 oli maha põletatud. Asutamise ajast pärinevad praeguse vabriku vanimad hooned, samuti mõned endised meistritemajad ja ametnike klubi "Harmonie" hoone. 19. sajandi keskel rajati vabriku juurde mehaanikaosakond, kus tehti ka malmivalu ja gaasivabrik – esimesed selletaolised ettevõtted Pärnumaal.
Aastal 1921 sai Sindi alevi õigused. Tõuke asula edasisele kasvule andis Papiniidu–Lelle raudteelõigu valmimine 1928, mispuhul Sindi sai raudteejaama. Raudtee läbi Sindi oli käigus 1970. aastani.
Aastal 1938 sai Sindi kolmanda astme linnaks. 19. oktoobril 1938 tegi siseminister Sindi linnavalitsusele korralduse leida linnale 1. maiks 1939 uus nimi (kuna seda korraldust ei täidetud, pikendas Pärnu maavalitsus tähtaega 1. juulini 1940).
Haridus.
Sindis asuvad Sindi Gümnaasium, Sindi Kergetööstuskool (asus seal kuni aastani 2006, siis liideti Pärnu Kutsehariduskeskusega), Sindi Karl Rammi nimeline Muusikakool ja Sindi lasteaed.
Vaatamisväärsused.
Arhitektuuriliselt on Sindis huvipakkuvad aastatel 1927–1928 ehitatud Sindi raudteejaama hoonekompleks, Sindi raekoda ja Sindi–Lodja sild Pärnu–Paide maanteel üle Reiu jõe.
Sindi Viira linnaosa kohal Pärnu jõe paremal kaldal asub Eesti vanim kiviaja asulapaik, Pulli asula.
Kindlasti pakuvad silmailu Sindi pais ning Sindi Gümnaasiumi vana punane hoone.
Sindi linna piirist umbes 500 m kirdes on Pärnu jõe kõrges vasakus kaldas Kuke talu lähedal kolm hästi säilinud puhast tehiskoobast. Need kaevati pärast II maailmasõda klaasiliiva varumisel, mida veeti siit Järvakandi tehasele. Kuke koobastest sadakond meetrit allavoolu esinevad Pärnu jõe ääres mõned väikesed koopad. Need on uuristanud jõevesi.


Suure-Jaani.
Suure-Jaani on vallasisene linn Suure-Jaani vallas Viljandi maakonnas. Kolmanda astme linnaks sai Suure-Jaani alev 1. mail 1938. Esimest korda on Suure-Jaanit mainitud 1428. aastal, tol ajal kandis asula Valula nime. Suure-Jaani nime hakkas asula kandma 17. sajandil.
Suure-Jaanis on paisjärv, gümnaasium, lasteaed "Sipsik", raamatukogu, kultuurimaja, Heliloojate Kappide majamuuseum, kalmistu ja EELK Suure-Jaani Evangelist Johannese kirik, mis on ehitatud gooti stiilis kindluskirikuna umbes 1330. aastal, kuid meieni säilinud 16.–19. sajandil ümber ehitatud kujul. Suure-Jaanis asub ka õigeusu kirik, mis aga ei tegutse.


Tamsalu.
Tamsalu on vallasisene linn Tamsalu vallas Lääne-Viru maakonnas. Linnaõigused sai Tamsalu 26. oktoobril 1996.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli linna elanike arv 2572.
Tamsalus on raudteejaam.
Ajalugu.
Tamsalu arengu alguseks peetakse aastat 1512, kui mainiti mõisa nimega Tamsal. Mõisa ümber tekkis küla, kuid mitte suurem asustus. Koos Tallinn-Tartu raudtee rajamisega aastal 1876 tõusis Tamsalu tähtsus ja raudteejaama ümber tekkis linn. Tamsalusse loodi sel perioodil lubjapõletusahjud, millest tänapäeval on järgi varemed.


Tõrva.
Tõrva on Lõuna-Eesti linn, mis paikneb Valga maakonna keskosas Õhne jõe ääres, maakonnakeskusest Valga linnast 30 kilomeetrit põhja suunas. Tõrva linn on kunagise Helme kihelkonna ja praeguse Helme valla keskus, samuti Valga maakonna üks kolmest suuremast keskusest, Valga ja Otepää järel. Tõrva linna ümbritseb Helme vald, mis on selle tõmbekeskuseks ja teeninduspiirkonnaks. Linna ümbritsev Helme, põhja suunda jääv Põdrala ning lõunas asetsev Hummuli vald moodustavad juba ajalooliselt väljakujunenud ligi 8000 elanikkonnaga ühtse regiooni. Tõrva sai linnaõigused 2. juulil 1926.
Muinasaeg.
Helme kihelkond, mille koosseisu kuulus ka Tõrva linn, oli üks vanemaid kihelkondi Eestis. Helme esineb kirjalikus ürikus esmakordselt 1329. aastal. Nüüdseks Tõrva linna põhjaküljel asuv Tantsumäe linnamäge peetakse muistsete eestlaste maalinnaks, mis oli kohaliku ümbruskonna ja kogu Lõuna Sakalamaa üheks tähtsamaks keskuseks. 1930. aastal avastas Tõrva Gümnaasiumi õpetaja Ernst Karolin Tõrva Tantsumäelt muistse linnusepaiga, mille ehitamise ajaks arvatakse olevat 12. – 13. sajand. Nüüdseks on sinna ehitatud vabaõhulava, kus korraldatakse laulu- ja tantsupidusid.
Aastad 1834–1914.
Esimesed teated Tõrva kohta pärinevad aastast 1834 mõisale kuulunud kõrtsihoone kohta, mis asus Valga, Pärnu, Tartu maanteede ristumiskohal. Algselt oli kõrts puitmaja, mis peale 1890. aastal toimunud põlengut maakividest ümber ehitati. Renoveerituna on Tõrva kõrtsihoone tänaseni säilinud ning seda peetakse üheks Tõrva linna sümboliks.
1871. aastal hakkas Helme ja Patküla mõisa omanik Alexander Oskar von Stryk, kellele kuulus tollast kõrtsihoonet ümbritsev mets, soovijaile raiesmikaladele krunte müüma. Esimesed elumajad püstitati praeguse Veski, Viljandi ja Tartu tänava ristumiskohale aastatel 1875–1892.
Asula kasv toimus peamiselt talumajanduse kasvuga. Tõrva kõrtsi ümber tekkinud uus maakeskus sai Helme taluperemeeste oluliseks tööjõuturuks, kus nad palkasid endale sulaseid ja karjaseid ning kus peeti laatasid. 1890–1892. aastal oli Tõrva paarikümne maja ja umbes 400 elanikuga asula, 15 aastat hiljem, 1909. aastaks oli Tõrvas juba 150 maja, 1750 elanikuga.
1892. aastal asutati Tõrva Priitahtlik Pritsi Selts, mille poolt ehitatud majad kujunesid pikaks ajaks ümbruskonna seltsi- ja kultuurielu keskusteks. 1904. aastal asutati Helme Laenu-Hoiu Ühisus, mis oli üks esimesi ühistegelikke rahaasutusi Eestis. 1908. aastal asutati Helme-Tõrva Haridusselts, mis asutas muuhulgas ka raamatukogu.
Esimene maailmasõda ja Eesti Vabadussõda.
Esimese maailmasõja ajal mobiliseeriti elanikkonnast palju mehi, kuid selle vaatamata avati 1917. aastal, 15. novembril Tõrva Gümnaasium. Bolševike võimuhaaramisel 1917. aastal hakati organiseerima Punakaarti ja seati sisse tribunal, mille lõpetas Saksa okupatsioonivägede saabumine 1918. aasta veebruaris.
Kui sakslased detsembris 1918. aastal Eestist lahkusid, tekkis Helmes-Tõrvas paariks nädalaks omapärane olukord – Eesti valitsuse võim siia ei ulatunud ja punaseid ei olnud veel tulnud. Detsembri viimastel päevadel punased siiski okupeerisid Helme-Tõrva, kuid nende edasitung peatati Kärstna all.
Eesti vägede pealetungis punaste vastu läks ja vabastati Tõrva võõrvõimu alt kokku kolm korda. Lõplikult vabastati Helme-Tõrva piirkond punastest 30. jaanuaril 1919. aastal. Vabadussõja edasises käigus sõjategevus Helmet ja Tõrvat enam otseselt ei puudutanud.
Helme-Tõrva piirkonnast oli pärit mitu Vabadussõjas juhtpositsioonidel olevat ohvitseri – kindralmajorid J.Soots ja A. Jaakson, kindralleitnant P.Löll, kolonelleitnant ja skautpataljoni juht F. Pönka.
1928. aastal 14. oktoobril püstitati Tõrva Gümnaasiumi parki rahvalt kogutud rahadega Helmes-Tõrvas langenud vabadussõdalastele pühendatud mälestussammas, mille võlga maksti veel 1937. aastani.
Iseseisvusaastad.
Iseseisvuse ajal arenes Helme-Tõrva piirkond jõudsalt. Eriti arenes Tõrva, mis 1920-ndatel aastatel oli Eesti kõige kiiremini kasvav asula. Tõrva muutus omaette haldusüksuseks 1. septembril 1921. aastal, kui sellele anti alevi õigused. Riiklike ehituslaenude kehtestamine soodustas 1922. aastal Tõrvas eriti hoogsat ehitustegevust, mille käigus ainuüksi 1930-ndail aastatel ehitati linna üle saja uue elamu. Kui 1922. aastaks oli Tõrvas 1810 elanikku (795 meest ja 1015 naist), siis 1932. aastal oli elanike arv 2482 (mehi 1063, naisi 1419).
2. juulil 1926.a. kinnitati Eesti Vabariigi Valitsuse otsusega elanikkonna nõudmisel ja soovil Tõrva alev Tõrva linnaks,
Tegelikult hakkas Tõrva linnana funktsioneerima ja sai linnaõigused alles 1. jaanuarist 1927. aastal. Algselt toimusid vaidlused linna nime ümber, kuna rahvasuus olid "Tõrva" kõrval kasutusel ka "Tökatialev" ja "Pigilinn". Pakuti ka Helme nime. Viimaks jäädi siiski Tõrva juurde.
Helme-Tõrva piirkonnakeskus oli Tõrva Linn, mille elanike arv kasvas aastaks 1940 üle 3000. Linnas suuremaid tööstusettevõtteid ei olnud, aga oli palju käsitöölisi – ligi 20 rätseppa, 10 kingseppa, 5 kellasseppa, 3–4 fotograafi. Taksosid 6–7, kauplusi üle 50-ne. Linnas tegutses kaks panka – Helme Ühispank (praegune postkontor) ja Tõrva Ühispank (praegune haigla).
Linnas oli gümnaasium (mis rekonstrueeriti 1938. aastal) ja linna algkool. Tehti katset välja anda kohalikku ajalehte ("Tõrva Teataja" 1922.a.), mis küll majanduslikel põhjustel lühiajaliseks katseks jäi. Linnas oli rahvakohus, politseijaoskond, Helme Vallavalitsus. Arste oli 4–5 ja vanadekodusid 2. Murettekitav oli küll haigla puudumine. Tõrval oli bussiühendus lähemate linnadega ja plaaniti ka kitsarööpmelise raudtee ehitamisest Valgast läbi Tõrva Abjani. Peamiseks rahva kooskäimise paigaks oli kohaliku tuletõrjemaja mahukas saal. Tõrvas tegutses tenniseklubi ja tegeleti purilennundusega. Lisaks oli linnal oma elektrijaam ja mitu veskit.
Tõrva linna arengu peamiseks aluseks oli Helme valla jõukas põllumajandus, mis pakkus tööd nii kaupmeestele kui käsitöölistele. 1934. aastal alustati parkide ja puiesteede rajamist. 3. juulil 1936. aastal alustati Tõrva linna raekoja ehitamist. 1. detsembril 1938. aastal valmis Helme Ühispanga hoone ja 14. mail 1939.a. pandi nurgakivi Tõrva Ühispanga hoonele. Eesti Vabariigi otsusega 21. aprillil 1937. aastal anti Tõrvale suvituslinna staatus. Enne II maailmasõda oli Tõrva kujunenud kauniks aed-ja suvituslinnaks. 1940. aastaks oli linnas ligi 3200 elanikku ja umbes 440 maja.
Teine maailmasõda.
Esimene okupatsiooniaasta ei olnud küll pikk, aga tõi kaasa natsionaliseerimise, millekäigus võeti suurematelt taludelt ära maa. Juuniküüditamise ajal küüditati Helmest 13 inimest, Tõrvast märksa rohkem. Valdav osa küüditatud meestest lasti maha või surid laagrites. Suuremaid lahinguid sõja algusaegadel Tõrva-Helme lähistel ei toimunud, kuigi Punaarmee taganemise käigus tapeti mõnigi elanik.
a> käigus hävines ligi pool Tõrva hoonetest.
Saksa okupatsioon möödus suhteliselt rahulikult. Rängalt sai Tõrva kannatada 1944. aasta septembris, kui ägedad lahingud Väike Emajõe joonel kestsid mitu nädalat, misjärel taganevad sakslased hävitasid Tõrvas üle kolmandiku kõigist hoonetest. 1944. aastal sügisel linn purustati pommitamisel, hävis ligi pool hoonetest.
Nõukogude Liidu okupatsioon.
Uue okupatsiooni massiküüditamise käigus 1949. aastal küüditati Helme vallast olemasolevatel andmetel 127 inimest.
Pärast märtsiküüditamist loodud kolhoosides oli olukord 1950-ndatel aastatel masendav, toodang langes, inimesed töötasid praktiliselt palgata. Olukord hakkas paranema Hruštšovi võimuletulekuga 1956. aastal. Suurem osa Tõrva kesklinna purustatud kivihoonetest õnnestus taastada. Aastatel 1950–1959 oli Tõrva kohalik rajoonikeskus. 1954. aastal valmis kinoteater Koit. Kaubandus kontsentreerus asutatud Tõrva Tarbijate Kooperatiivi kätte. Asutati Tõrva haigla.
Helme-Tõrva muutus Valga rajooni üheks jõukamaks piirkonnaks. 1956. aastal moodustati Valga KEK, suurtööstus Tõrvas, mis oli vastutav uute elamurajoonide ehitamise eest nagu näiteks Tõrva Riiska linnaosa. 1963. aastal rajati Valga Piimatoodete Kombinaat Tõrvasse Helme võitööstuse baasil.
Haridus (vaatamata sageli vahetuvale sisule) arenes – Tõrva Gümnaasium sai juurdeehituse, rajati kaks lasteaeda. Aktiivselt ja suhteliselt iseseisvalt tegutses Tõrvas Aianduse ja Mesinduse Selts L. Tangsoo ja L. Nagelmaa juhtimisel. Seltsiliikmete aktiivsel kaasalöömisel avati endises Helme pastoraadis 1979. aastal Helme Koduloomuuseum.
Taasiseseisvumine.
Gorbatšovi perestroika mõjul elavnes järsult rahvuslik-poliitiline elu Tõrvas. 1987. aastal asutati Helme-Tõrva Muinsuskaitse klubi ja 1988. aastal Rahvarinde tugigrupp, kelle ettevõtmisel toimus 16. oktoobril 1988. aastal Tõrvas rahvakoosolek, kus peeti mitmeid kõnesid ja siirduti seejärel endise Patküla vallamaja juurde, kus taasavati 24. veebruaril 1939. aastal sinna pandud mälestustahvel Vabadussõjas langenuile. Tahvel oli olnud peidetuna kogu okupatsiooniaja.
Balti keti toimumisajaks 23. augustil 1989. aastal pakkusid kõik piirkonna asutused ja organisatsioonid kasutada oma transpordivahendid. Võeti osa kodanike komiteede liikumisest. Suuremaks rahvuslikuks ürituseks kujunes Helme-Tõrva piirkonnas Vabadussõjas langenute mälestussamba taastamine, millest oli säilinud ainult üks aluskivi. Rahva aktiivsel toetusel ja mitmete asutuste ning organisatsioonide rahalise abiga suudeti initsiatiivgrupi (H. Villemson, P. Laipaik, A. Parts, J. Loorits) poolt sammas taastada kujur A. Elleri ja kiviraidur R. Toominga rekonstrueeritud kujul ja see avati 23. juunil 1990.
1991. aasta putši ajal oli Tõrva piirkond rahulik ja 20. augustil 1991. aastal kuulutati välja Eesti Vabariigi taasiseseisvus. Tõrva omavalitsuse staatus kinnitati 30. jaanuaril 1992. aastal.
Tõrva Gümnaasium.
Tõrva linnas tegutsev Tõrva Gümnaasium alustas oma tööd 15. novembril 1917. aastal erakoolina. Aastatel 1937–1938 toimus koolimaja ulatuslik ümberehitus. Hilisem juurdeehitus valmis 1979. aastal ja andis koolile juurde 19 õpperuumi ja söökla. 1985. aastal alustas Tõrva Keskkooli ruumide baasil tööd Tõrva Lastemuusikakool.
1999. aastal võttis Tõrva Linnavolikogu vastu põhimõttelise otsuse ühendada Tõrva Patküla Põhikool Tõrva Gümnaasiumiga. Ruumipuuduse tõttu kavandatud juurdeehitust rahastati põhiliselt Euroopa Regionaalarengu Fondist. Juurdeehitus valmis ehituslikult 2005. aasta kevadel ja avati pidulikult 1. septembril 2005. aastal. Juurdeehituse osas paiknevad poiste ja tütarlaste tööõpetuse ruumid, suur spordisaal, jõusaal, lauamängude saal, aeroobikasaal, spordisaalide riietusruumid ja abiruumid.
Tõrva Gümnaasiumi ruumides tegutseb Tõrva Muusikakool, lisaks mitmed huvialaringid ja ka AO eksamikeskus. Koolis on huvilistel võimalik õppida Prantsuse keel, tegeleda rahvatantsu ja käsitööga. Tõrva Gümnaasiumis õpib ligemale 500 õpilast ja töötab üle 40 õpetaja. Tõrva Gümnaasiumi praegune direktor on Ivar Hanvere.
Tõrva Muusikakool.
Tõrva Muusikakool töötab alates 1. septembrist 1985. aastast Tõrva Gümnaasiumi hoones ja kasutab õppetööks gümnaasiumi klassiruume. Muusikakoolis toimub õpe individuaal- (pilliõpetus) ja rühmatundides (solfedžo, muusikalugu, ansambel).
Muusikakoolis saab õppida klaverit, viiulit, kitarri, kannelt, akordionit, plokkflööti, klarnetit ja saksofoni. Tõrva muusikakoolis tegutsevad ka mitmed ansamblid: õpilaste rahvamuusikaansambel, kitarriansambel, viiuliansambel (kus mängivad vajadusel koos noored õppurid, vilistlased ja õpetajad), erinevad klaveriansamblid (4- ja 6-käel), õpetajate ansamblid vastavalt vajadusele (klaveriduo, akordioniansambel, rahvamuusikaansambel, erinevad saateansamblid).
Koolis töötab hetkel 10 õpetajat ja õpib 69 õpilast.
Lasteaed Tõrvalill.
Tõrva sovhoosi lasteaed avati 8. aprill 1968. aastal. Tollal töötas lasteaias 1 sõime- ja 1 aiarühm. 1972 a. tehti hoonele juurdeehitus ning sellest ajast töötab majas 1 sõime- ja 2 aiarühma. Majal on oma katlamaja. Alates 1992. aastast kuulub lasteaed Tõrva Linnale.
Lasteaed Mõmmik.
Tõrva Lasteaed Mõmmik asub Tõrvas Riiska linnaosas ja asub spetsiaalselt selleks otstarbeks 1975. aastal ehitatud hoones, mille läheduses asub mets ning Riiska järv. Lasteaed avati 20. oktoobril 1975. aastal majanditevahelise lasteaiana. 1992.a. läks lasteaed üle Tõrva linna haldusesse.
Kultuur ja sport.
Tõrva linnas asub kultuurimaja, kus korraldatakse aastaringselt erinevaid kultuuriüritusi. Linnas asub ka kaks raamatukogu (Linnaraamatukogu ja Lasteraamatukogu). Lisaks töötab linnas Tõrva Noortekeskus.
Alates 2008. aastast toimub Tõrvas igaaastane suur muusikaüritus Tõrva Loits, kus esinevad tuntud artistid üle Eesti.
Tõrvas tegutsevad Tõrva Võrkpalliklubi ja mitmeid harrastuslikud spordirühmad. Tõrva Gümnaasiumi pargis toimuvad aastaringselt mitmed jooksu-, kergejõustiku- ja suusavõistlused.
Tõrva Tantsumägi.
Tõrva linnamägi paikneb moreenseljakul Õhne jõe vasakul kaldal Tõrva linna edelapoolses osas. 1965. aastal alustatud arheoloogilistel kaevamistel, mida juhatas akadeemik Harri Moora, eristati siinse linnamäe kultuurkihis kahte tekkejärku (vastavalt I aastatuhande teisest poolest ja II aastatuhande algusest).
Linnamäge koos lähema ümbrusega tuntakse Tantsumäe nime all, kuhu 1970-ndatel aastatel ehitati vabaõhulava, kus korraldatakse laulu- ja tantsupidusid, esinevad suviti artistid üle kogu Eesti ja süüdatakse igal aastal jaanituli. Linna ühendab Tantsumäega Tõrva oma arhitekti Endla Raime kujundatud kaarsild.
Tõrva Kirik-Kammersaal.
Tõrva Kirik-Kammersaal on Tõrva linna üks vanemaid ehitisi, mis algselt oli Helme-Tõrva apostliku õigeusu Kristuse Sündimise Kirik. Kirik ehitati Tõrva aastatel 1903–1905. 28. detsembril 1905 toimus Tõrvas vene õigeusu kiriku pidulik sisseõnnistamine. 1987.aastal alustas Valga KEK Teises maailmasõjas kannatada saanud kiriku ümberehitamist, mis valmis 1990. aasta detsembris.
Alates 1997. aastast juhib Kirik-Kammersaali tööd sihtasutus Tõrva Kirik-Kammersaal. Sihtasutuse toetajateks on Tõrva Linnavalitsus, Helme Vallavalitsus, Eesti Kultuurkapital ja erafirmad. Hoone ise kuulub 1996. aastast EELK Helme Kogudusele.
1996.aastal sõlmis sihtasutus koostöölepingu Eesti Kontserdiga. Sellest ajast alates toimub igal aastal 4–5 Eestis tuntud ja ka maailmakuulsate muusikute kontserti.
Aastas külastab Tõrva Kirik-Kammersaali 6000–7000 inimest. Esinejate arv ulatub 1000-1300-ni. Aastas toimub keskmiselt 15–20 näitust, 35–40 kontserti, lisaks loengud, aktused, rahvakalendri tähtpäevad, vastuvõtud, konverentsid. Kokku toimub aastas 80–115 mitmesugust üritust.
Turism.
Majutusteenust pakub Tõrvas kokku 6 hotelli, hostelit ja kodumajutust, mille hulka kuuluvad Hotell de Tolly, Hotell Pigilinn, Ülle Kodumajutus, Airi Kodumajutus, Misjonimaja Hostel ja Spordiklubi "Viraaz" hostel. Kokku leidub linnas üle 80 ööbimiskoha, millele lisanduvad suviti ka renditavad telkimiskohad.
Toitlustust pakuvad kokku 7 asutust, mille hulka kuuluvad kohvikud, restoranid, baarid ja bistrood.
Vaatamisväärsustest ja meelelahutuspaikadest on linnas suurimateks Tõrva Tantsumägi, Vanamõisa järv ja Riiska järv, Tõrva Kirik-Kammersaal, Tikste ürgorg, Tõrva Kõrtsihoone (Musta Kõutsi Kõrts), Õhne jõgi ja Tõrva Raekoda.


Türi.
Türi on vallasisene linn Türi vallas Järva maakonnas. Asub Pärnu jõe ääres. Türit läbib Tallinna–Viljandi raudteeliin ja Rakvere–Pärnu maantee.
Türi kirikukihelkond rajati 13. sajandil.
1564. aastast pärinevad esimesed kirjalikud andmed Türi küla kohta. Küla saksakeelne nimetus oli "Turgel".
1897 sai valmis Tallinna–Viljandi–Mõisaküla kitsarööpmeline raudtee (oli kasutusel kuni 1971, mõned lõigud kuni 1972; asendati laiarööpmelisega).
1899 hakati ehitama puupapivabrikut. Sellest ajast hakkas elanike arv tublisti suurenema.
1917 sai Türi aleviks, 2. juulil 1926 linnaks.
1926 oli Türil 2500 elanikku ja 30 tänavat. Hakati rajama parke ja puiesteid. 1936 oli Türil juba 3100 elanikku ja 50 tänavat, linna pindala oli 8,21 km². Linnas asus Türi põllumeeste konvent.
1936 hakati Türil rajama raadiosaatejaama, mis kujunes Eesti peasaatejaamaks, sest ta oli enam-vähem igast Eesti otsast umbes ühekaugusel. 15. detsembril 1937 alustas raadiojaam koos 197 meetri kõrguse mastiga tööd. Raadiojaama õhkis Nõukogude hävituspataljon 1941. aasta suvel. Sakslased taastasid selle kiiresti.
Aastatel 1915–1972 oli Türil kitsarööpmelise raudtee otseühendus läbi Paide Tamsaluga (61 km). Algselt oli see raudteeliin plaanitud sõjaliseks otstarbeks. Viimane reisirong sõitis sel liinil 3. mail 1972.
1950 sai Türist Türi rajooni keskus. Elanikkond kasvas järjest. Hakati ehitama kultuurimaja.
Aastal 2004 liitus Türi Euroopa Liidu linnade ühendusega Douzelage.
23. oktoobril 2005 moodustus Türi linna, Türi valla, Oisu valla ja Kabala valla ühinemisel uus omavalitsusüksus Türi vald.
Türil on töötanud talurahvakool (alates 1715), koolmeistrite seminar (alates 1834), kihelkonnakool (alates 1872), tütarlaste ministeeriumikool (alates 1900), kroonu algkool (alates 1913), aiandusgümnaasium (alates 1924) ja gümnaasium (alates 1938). Aastast 1990 tegutseb Türi Muusikakool.
Türil asub Eesti Ringhäälingumuuseum.
Eesti jalgpalliliigas osaleb klubi Türi Ganvix.


Valga.
Eesti-Läti piiripunkt Valgas 2007. aastal
Valga on maakonnalinn Lõuna-Eestis Eesti–Läti piiril, Valga maakonna halduskeskus.
Valgat on esmakordselt mainitud 1266. aastal nime Walk all Liivimaa ordu dokumentides seoses maapäevade korraldamisega.
1584. aastal andis Poola kuningas Stefan Bathory Valgale asutamiskirja ja Riia õiguse. Seda peetakse Valga linna sünnipäevaks.
3. juulil 1783 loodi Katariina II ukaasiga Balti provintsidele uus halduskord ning Riia ja Võnnu (Cēsise) maakonna kirdeosadest moodustati Liivimaa kubermangu Valga kreis ning linnast sai kreisilinn ehk maakonnakeskus.
Majandus.
Valga on tähtis tööstuskeskus. Töötleva tööstuse 10 rohkem kui 20 töötajaga ettevõtet müüsid 2010. aastal toodangut umbes 700 miljoni krooni eest.
Tähtsaim tööstusharu, mille arvel on umbes pool linna tööstustoodangust, on toiduainetetööstus. Seda esindab linna suurim ettevõte - "Atria Eesti Valga Lihatööstus".
Väiksema tähtsusega on rõiva- ja jalatsitööstus, metallitöötlemine ning mööblitööstus.
Ajalugu.
Valgat on esmakordselt mainitud 1266. aastal nime Walk all Liivimaa ordu dokumentides seoses maapäevade korraldamisega. Keskajal oli Valga alev üks kahest kohast, kus kogunes Vana-Liivimaa maapäev, teine oli Volmari Lätis).
1286. aastast leidub sissekanne Riia linna võlaraamatus, kus mainitakse Johannes Clericus de Walcot ja Johannes Stedinc de Walkot. 1296. aastal mainitakse sealsamas Thidericus de Walcot. Ilmselt olid need inimesed Valgast pärit. Võib oletada, et Valga alevi algne nimi oli "Walco, Walko, Walk". Teise versiooni järgi pärineb Valga nimi vanast eesti sõnast "valketa", mis tähendas 'valge'. Valgal oli ka teine nimi, mis seostus linna sees voolava Pedeli jõega: Podel, Põdeli jne. Lõpuks jäi nimeks Walk, Valga, Läti poolel Valka.
11. juunil 1584 andis Poola kuningas Stefan Bathory Valgale asutamiskirja ja Riia õiguse. Seda peetakse Valga linna sünnipäevaks. Valga jäi Poola-Leedu valdustesse. 17. aprillil 1590 kinnitas Poola kuningas Sigismund III Valga asutamiskirja teist korda. 1626. aastal läks Valga rootslaste valdusesse. 6. märtsil 1626 kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf kõik Valga senised privileegid. 1710. aastal läks Valga Põhjasõja käigus Venemaa valdusse. 5. oktoobril 1764 kinnitas Vene keisrinna Katariina II järjekordselt Valga linna privileegid.
3. juulil 1783 loodi Katariina II ukaasiga Balti provintsidele uus halduskord. Riia ja Võnnu (Cēsise) maakonna kirdeosadest moodustati Valga kreis, mis kuulus Liivimaa kubermangu. Nii sai Valgast kreisilinn ehk maakonnakeskus.
1903. aastaks oli Valgast saanud tähtis raudteede keskus. Valga raudteejaamast viis 5 raudteed Riiga, Pihkvasse, Tartusse, Pärnusse ning Alūksnesse. Tänu sellele kasvas Valga linna elanikkond kiiresti.
23. märtsil 1902 valiti esimene eesti soost Valga linnapea: Johannes Märtson.
1913. aastal oli Valgas 5 suuremat, üle 20 töötajaga tööstusettevötet, kus töötas 700 töölist, sealhulgas raudteetöökodades 500.
1914. aastal ehitati linna elektrijaam, võimsusega 270 kW.
Esimese maailmasõja käigus okupeerisid sakslased Valga 1918. aasta jaanuaris. 31. jaanuaril 1919 toimus Valga linna lähedal Vabadussõja kuulus Paju lahing.
Eesti ja Läti iseseisvumisel muutus Valga peamiseks tüliõunaks kahe riigi vahel. Vaidlust asus lahendama rahvusvaheline komisjon, mida juhtis Briti kolonel Stephen George Tallents. Kuna kumbki pool ei nõustunud kompromissi tegema, siis jagas Tallents Valga linna kaheks. 1. aprillil 1927 jõustus Eesti lõunapiir lõplikult.
1. juunil 1922 asutati Valga Muusikakool, mis on koos Narva Muusikakooliga vanimad muusikakoolid Eestis.
1939. aasta 1. septembril algas Teine maailmasõda.
1940. aasta 17. juunil Nõukogude Liit okupeeris ja 6. augustil annekteeris Eesti.
9. juulil 1941 hõivasid Valga Saksa okupatsiooniväed. 19. septembril 1944 vabanes Valga saksa okupatsioonist, mis asendus nõukogude okupatsiooniga.
17. oktoobril 1993 toimusid taasiseseisvunud Eestis Valga linnavolikogu valimised. Alates 1994. aastast toimuvad igal aastal 11. juunil, Valga linna sünnipäeva paiku, Valga linna päevad. Alates 2005. aastast antakse linnapäevade ajal silmapaistvatele valgalastele Valga linna aukodaniku tiitel.
Seoses Schengeni lepinguga liitumisega kõrvaldati 21. detsembril 2007 Valgas kõik piiripunktid ja tõkked.
Vaatamisväärsused.
Valgas on varaklassitsistlikus arhitektuuristiilis Jaani kirik (ehitatud 1787–1816, arhitekt Christoph Haberland), kus asub Friedrich Ladegasti 1867. aastal ehitatud Jaani kiriku orel.
Haridus.
Esimesed andmed kooli olemasolust Valgas on pärit Poola ajast.
Järgmine teadaolev fakt on pärit aastast 1788, kui Valgas tegutses kool, mis andis keskhariduse.
19. sajandi lõpus oli linna koolivõrk küllalt hästi välja arenenud. Geograafilist asendit ja mitmerahvuselist elanikkonda arvestades tegutsesid eesti, läti, vene ja saksa õppekeelsed koolid. Aeglaselt kasvas eesti koolide osatähtsus.
Eesti Vabariigi algusaastatel töötasid Valga Poeglaste Gümnaasium, Valga Tütarlaste Gümnaasium, Vene Eragümnaasium, Läti Gümnaasium, Valga Tööstuskool, Õhtu Erakool, Valga Muusikakool, mitmed eestikeelsed algkoolid ja abialgkoolid, samuti juudi, läti ja saksa algkoolid.


Võhma.
Võhma on linn Viljandi maakonna põhjapiiril vastu Järvamaad.
Võhmat läbivad põhja-lõuna-suunalised magistraalid: Tallinna–Viljandi raudteeliin ja Tallinna–Viljandi maantee (Imavere – Viljandi – Karksi-Nuia maantee).
Praegused tähtsamad tööstusettevõtted on Wendre õmblustsehh umbes 60 töötajaga, puidutööstusettevõte Baliset ja jooke valmistav Largo.
Võhma tekkeloost räägitakse legendi – kui Kõigevägevam Sakala kõrgustikku voolis, väsis ta väga ära. Et mägede ja orgude tegemisel ülejäänud prahti kuhugi panna polnud, siis võttis ta viimase võhma (jõu) kokku ning virutas mulla ja mättad konnadele sohu küljealuseks. Saigi rabade keskele soosaareke, see tähendab Võhma. Nii püütakse ilmselt ära seletada Võhma tasase reljeefiga ümbrust.
Ajalugu.
Võhmat on esimest korda mainitud ajalooürikutes aastal 1583 Wechma nime all. Ta kuulus Pilistvere kihelkonna koosseisu.
Korrapärane raudteeühendus liinil Viljandi–Tallinn algas aastal 1900. 1899. aastal avati Võhma jaamahoone. Pärast raudtee valmimist kujunes Võhma jaama juurde Võhma küla maadele asula, mis peagi muutus tähtsaks raudteesõlmeks ja töölisasulaks Viljandimaa põhjaosas.
Võhma oli eesrindlik ühistegevuse piirkond. 1908. aastal alustasid tegevust Majandusühisus ja Võhma Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, 1912. aastal Ühispiimatalitus.
1928. aastal avati Võhma Eksporttapamaja. Selleks olid aeg ja koht soodsad: Võhma asub raudtee ja kaubateede ristumiskohal, ümbruskonnas oli heal järjel sea- ja veisekasvatus. Sõjaeelsel ajal tegutses linnas Võhma Ühispank, kust käis läbi suur osa Põhja-Mulgimaa põllumajandusettevõtete rahast.
Teise maailmasõjas sai Võhma tugevalt kannatada. Põles maha Eksporttapamaja ja hävis hulgaliselt elumaju.
1945. aastal sai Võhma alevi õigused. Algasid toonase alevi taastamistööd.
Võhma Lihakombinaadi hooned, 2011. aasta suvi
1972–1975 ehitati Võhmasse uus lihakombinaat, mitmed korruselamud, uus koolimaja jpm. 1980. aastatel töötas Võhma Lihakombinaadis üle 800 töötaja. Võhmast kujunes monofunktsionaalne asula. Võhma Lihakombinaat pankrotistus 1996. aastal, tuues linna suure tööpuuduse. Praeguseks ajaks on tööpuudusest vaikselt üle saadud ja linn elab oma elu edasi.
Omavalitsuse sai Võhma 10. oktoobril 1991, linna staatuse sai Võhma alev 10. augustil 1993.


Väike-Leedu.
Laiemalt nimetatakse Väike-Leeduks (leedu keeles "Mažoji Lietuva") leedukeelseid alasid endise Ida-Preisimaa alal.
Kitsamas mõttes on tegu kahe maailmasõja vahelisel ajal Leedu vabariigile kuulunud 279;da piirkonnaga (saksa keeles "Memelland"), mis Esimese maailmasõja lõppedes Saksamaalt ära võeti ja 1923. aastal Leeduga liideti.


Tšiili riigipeade loend.
Tšiili riigipeade loend loetleb Tšiili riigipead (sealhulgas ajutised valitsejad). Alates 9. juulist 1826 on Tšiili valitsejate ametlik ametinimetus president, enne seda kasutati erinevaid tiitleid.


Panama riigipeade loend.
Panama riigipeade loend loetleb Panama presidendid alates riigi iseseisvumisest 1903. aastal.


Oslo.
Oslo on Norra suurim linn ja aastast 1814 pealinn. Linna asutas 1048. aastal kuningas Harald III. Oslo on Euroopa tähtis merendusteadmiste keskus ja merendussektoris tegutseb umbes 980 firmat ja 8500 töötajat. Oslos elab 2004. aasta seisuga 1 403 268 inimest.
Oslo asub Bohusi lahest algava Oslo fjordi põhjakaldal Akerselva suudmes, Kagu-Norras. Läbi Oslo voolab Akerselva jõgi.
Nimi.
Pärast 1624. aasta laastavat tulekahju ehitati linn Taani ja Norra kuninga Christian IV korraldusel uuesti üles ning linn sai uue nime "Christiania" (hiljem "Kristiania"; eesti keeles on kasutatud ka nimekuju "Kristiaania"). 1925 taastati esialgne nimi "Oslo".
Ajalugu.
Lähtudes Põhjala saagadest, asutati Oslo ligikaudu aastal 1049, kuningas Harald Hardråde poolt. Hiljutine arheoloogiline uurimus on paljastanud kristlike matmispaiku, mis pärinevad enne aastat 1000, mis on tõend eelnevast asustusest. See andis aga Oslole põhjust tähistada oma millenniumi aastal 2000.
Oslot on peetud pealinnaks alates Håkon V (1299–1319) valitsemisajast, kes seal alaliselt elas. Ta samuti alustas Akershusi lossi ehitamist. Sajand hiljem olid isiklikud suhted Taaniga jahenenud ning Oslo rolliks oli olla administratiivne keskus. Monarhid elasid aga Kopenhaagenis. Fakt, et Oslo ülikool loodi alles 1811, oli väga kahjulik mõju rahva arengule.
XIV sajandi must surm oli Oslo ümbruses väga kohutav. Enamik linlasi suri ja 3000 elaniku piir saavutati uuesti alles XVII sajandil. Linna laastasid mitmed tulekahjud. 1624. aastal, pärast järjekordset suurtulekahju, otsustas Taani-Norra kuningas Christian IV Oslo kodanike protestidest hoolimata rajada uue linna umbes 3 km lääne poole, jõe teisele kaldale. Linn sai ajastule kohase reeglipärase planeeringu ja asutaja kuninga nime.
Viimane katkupuhang laastas Oslot aastal 1654.
Christiania sai taas õigeks pealinnaks aastal 1814, kui liit Taaniga tühistati. 19. sajandil rajati hulk silmapaistvaid hooneid: Oslo kuningaloss (1825–1848), Stortingi hoone (1861-1866), Oslo ülikool, Nationaltheatret ja Oslo börs ("Oslo Børs"). Maailmakuulsad inimesed nagu Henrik Ibsen ja Knut Hamsun elasid sel perioodil siin. Aastal 1850 ületas Christiania Bergenit ning sellest sai kõige rahvastatuim linn Norras. 1878 nimetati linn ümber "Kristiania"ks. Originaalne nimi Oslo taastati 1925.
Linna pitser.
Oslo ja Bergen on Norra ainukesed linnad, mis ei kasuta formaalset vappi, vaid linna pitserit. Oslo pitseri peal on kujutatud linna pühakut Püha Hallvardi. Pitser näitab Püha Hallvardi koos oma tunnustega, veskikivi ja nooled ja surnud naine jalgade juures. Hallvard on istuma pandud lõvidega kaunistatud troonile, mida tavaliselt kasutasid Norra kuningad. Istudes sellisel toolil, tegi temast kuningaga võrdse isiku.
Vaatamisväärsused.
Peamised vaatamisväärsused on ampiirstiilis kuningaloss Slottet (1825–1848, arhitekt Hans Linstow), Akershusi kindlus (13. sajand), Norra muuseum, viikinglaevade muuseum, Frami, Kon-Tiki ja meresõidumuuseum, Holmenkolleni puhke- ja talispordikeskus ning suusamuuseum, Norra rahupreemia instituut (1897), Frogneri pargis kujur Gustav Vigelandi 150 skulptuuri, Bærumi eeslinnas Henie-Onstadi Kunstikeskus. Samuti ka Storting (parlamendihoone) ning Rahvuskunsti-, arhitektuuri- ja disainimuuseum.
Sport.
Oslos toimusid 1952. aasta taliolümpiamängud.
Linnas tegutsevad jalgpalliklubid Oslo Lyn ja Oslo Vålerenga.
Linnaosad.
Oslo linnaosad: Alna, Bjerke, Frogner, Gamle Oslo, Grorud, Grünerløkka, Nordstrand, Nordre Aker, Sagene, St. Hanshaugen, Stovner, Søndre Nordstrand, Ullern, Vestre Aker, Østensjø. Kesklinn Sentrum ja osaliselt Oslo äärealasid hõlmav Marka ei ole ametlikult linnaosad.


Storting.
thumb
thumb
Storting (norra keeles määrava artikliga "Stortinget") on Norra parlament. Storting valitakse 4-aastaks, võrdelise valimissüsteemi alusel. Storting koguneb Oslos asuvas Stortingi hoones, mis valmis 1886 rootsi arhitekti Emil Victor Langleti projekti alusel.
Stortingi kojad.
Stortingi on ühekojaline parlament, mis legislatiivsetel põhjustel jaotub kaheks kojaks. Peale valimistulemuste selgumist valivad parlamendi liikmed ühe neljandiku saadikuid enda hulgast ülemkojasse nimetusega Lagting. Kolm neljandikku liikmetest jäävad alamkoja Odelsting liikmeteks. Kahte erinevat koda kasutatakse seadusandluses väga harva ja üldiselt on ülemkoja poolt tehtav kinnitus vaid formaalne akt. Alguse sai jaotus ilmselt 1814. aastal, kui Lagting tegutses reaalselt ülemkojana ja sinna kuulusid kogenumad ja vanemad Stortingi liikmed.
Seadused antakse valitsuse poolt Odelstingile. Odelstingi liikmetel on ka endal õigus seadusmuudatusi algatada, Lagtingi liikmetel sellist õigust ei ole. Seadust arutatakse vastavast komisjonis, kuhu kuuluvad mõlema koja liikmed. Kui seadus läbib Odelstingi, läheb see edasi Lagtingi ülevaatuseks või parandusteks. Tavaliselt läbivad seadused Lagtingi ilma, et neid muudetaks ja need saadetakse edasi kuningale nõusoleku saamiseks. Tänapäeval on kuninga nõusolek vaid formaalne akt.
Kui Lagting muudab seadust, läheb see tagasi Odelstingi. Kui Odelsting kiidab Lagtingis tehtud parandused heaks, läheb seadus kuningale, kes selle kinnitab. Kui parandusi heaks ei kiideta, saadetakse seadus tagasi Lagtingi. Kui Lagting parandusi tagasi ei võta, toimub Stortingi plenaaristung. Selleks, et plenaaristungil seadus läbi läheks, on vaja kaht kolmandikku poolthääli. Muudel juhtudel piisab tavalisest häälteenamusest. Erinevate kodade hääletuste vahele peab jääma kolm päeva. Plenaaristungid toimuvad ka maksude jms muutmiste küsimustes.
2004. aastal tehti ettepanek muuta põhiseadust ja kaotada Odelsting ja Lagting. Muudatus läbis Stortingi 20. veebruaril 2007. aastal ja jõustub pärast 2009. aasta parlamendivalimisi.
Stortingi valimissüsteemi lühikirjeldus.
Ringkondades valitakse 157 saadikut. Valimismeetod on modifitseeritud Sainte-Laguë meetod (1.4,3,5,7, jne).
Tasandusmandaatide võitmiseks on vaja nimekirjal saada 4% häältest. Siis jaotatakse 4% ületanud erakondade vahel kohad nii, et arvutatakse nimekirja järgmine mandaat valemiga: nimekirja üleriigiline häältearv / mandaadile vasatva jagaja modifitseeritud Sainte-Lägue jadas. Saadud mandaadid lähevad mandaadi saanud nimekirja kandidaadile, kes oli kõige lähemal ringkonnas koha saavutamisele.
Ringkonnas võib saada koha ilma 4% ületamata, künnisega on seotud tasandusmandaadid.
Norras jaotatakse kohad tavaliselt kinnise nimekirja alusel, aga kui üle poole valijatest on valinud isiklikult kandidaati, siis kehtib avatud nimekiri. Tasandusmandaadid on 1989. aastast alates. Seoses sellega muudeti parlamendi kohtade arvu.
Stortingi järgmised valimised toimuvad 2013. aastal.
2005. aasta valimistel jagati ringkondade vahel 150 mandaati ja 19 kohta tasandusmandaatidena. Samade algoritmide alusel.


Minsk.
Minsk (valgevene "Мінск", "taraškievica" nimekuju "Менск" (Miensk'")) on Valgevene pealinn.
Esmakordselt mainitud kroonikas 1067. aastal, 1499. aastal anti linnale Magdeburgi linnaõigused, 1566. aastal sai linn vojevoodkonna keskuseks. 1793. aastast liideti Minsk Venemaa Keisririigiga.
Minski Neitsi Maarja kirik ("Kaścioł Imia Najśv. Panny Maryi")
Nimi.
Linna ametlik nimi on nii valgevene kui ka vene keeles "Minsk". Nii valgevene-eesti transkriptsioonis kui ka vene-eesti transkriptsioonis on linna nimekuju "Minsk". Ajalooline nimi on "Менск" ("Miensk"). Venepärane "Minsk" võeti kasutusele 29. juulil 1939 valgevenelaste venestamisele suunatud valgevene keele reformi (1933) tulemusena. Valgevene klassikalises kirjakeeles ("taraškievica") kasutatakse ainult ajaloolist nimekuju "Miensk".
Elanikkond.
17. sajandi lõpul elas Minskis umbes 6000 inimest, 19. sajandi keskel 31 000 elanikku. 1909 oli linna elanikest 43,3% juudid, 34,8% venelased, 11,4% poolakad ja 8,2% valgevenelased. 1940. aastal oli linnas elanikke juba umbes 300 000, kuid pärast Teist maailmasõda ja saksa okupatsiooni ning Saksa julgeolekupolitsei Einsatzgruppe B poolst rassipoliitika elluviimise käigus juutide ja okupeeritud linna elanike suhtes toime pandud inimsusevastaseid kuritegusi vähenes elanike arv 50 000 elanikule. 2005. aastal on Minski elanike arv 1 741 400.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Minski elanikkonnast valgevenelasi 85,77 %, venelasi 10,84 %, ukrainlasi 1,61 %, poolakaid 0,79 % ja juute 0,31 %. Valdavaks suhtlemiskeeleks on Minskis vene keel.
Ajalugu.
Venemaa Keisririigis oli Minsk Minski kubermangu kubermangulinn. Esimeses maailmasõjas vallutati Minsk ja Valgevene Saksamaa keisririigi vägede poolt 1918. aastal ning sellele järgnenud endise Venemaa Keisririigi territooriumil alanud rahvaste iseseisvuspüüdluste käigus moodustati 25. märtsil 1918. aastal Valgevene Rahvavabariik, mille pealinn oli algselt Minskis. Pärast Nõukogude invasiooni ning Valgevenemaa vallutamist moodustati Valgevenes 1919. aasta jaanuris Valgevene NSV, mille pealinnaks oli samuti Minsk.
Majandus.
Minsk on tähtis Valgevene majandus-ja tööstuskeskus-tuntuimad tooted traktorid Belarus ja veoautod MAZ.
Valgevene ja Minski tööstuse (masinaehituse) loojaks loetakse 19. sajandi viimasel veerandil Minskis Kuramaalt pärit Nikolai Jaksobsoni poolt 1881. aastal asutatud metallitöötlusettevõtet (Košarski malmi- ja masinaehitustehas), mis tänu sellel ajal alanud Liepāja-Romnõ raudtee ehitusele ning riigipoolsetele tellimustele raudteele, saavutas kiire arengu. 1896. aastal asutati Minskis ka konkureeriv Raudtee malmi- ja masinaehitustehas, mis pärast Jakobsoni surma 1900. aastal ühinesid. Pärast Nõukogude võimu kehtestamist reorganiseeriti tehas 1934. aastal Kirovi nimeliseks masinaehitustehaseks.
1894. aastal asutati Minkis õlletehas "Bohemia", mille toodang saavutas 1896. aastal Venemaa tööstus- ja kunstinäitusel aukirja, tänaseks päevaks tegutseb tehase ruumides õlletehas "Olivaria"
Tööstustoodangu mahult ca 5,8 mr Eurot on Minsk regiooni (Baltikum,Ukraina) suurim keskus!


Parlament.
Parlament on üleriigiline seadusandlik esindusorgan. Lisaks seaduste vastuvõtmisele on sageli parlamendi pädevuses teiste riigiorganite valimine, nimetamine ja kinnitamine ning poliitiline ja õiguslik kontroll nende tegevuse üle. Tavaliselt on parlamendi oluline ülesanne riigieelarve kinnitamine.
Eesti parlamenti nimetatakse Riigikoguks. Skandinaavia traditsioonis tuleneb parlamendi nimetus enamasti sõnast "ting", mis tähendab rahvakogunemist, kus arutatakse kogukonna asju. Sageli ongi parlamendid saanud alguse sellistest koosolekutest, näiteks Novgorodi vabariigi kõrgeim võimuorgan veetše. Teine parlamentaarne traditsioon pärineb monarhidele nõuandvatest kogudest.
Parlamendid tegutsevad ka riikides, kus neil tegelikku võimu pole. Ehkki Nõukogude Liitu valitses sisuliselt Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, valiti riigis formaalselt kõrgeim riigivõimuorgan NSV Liidu Ülemnõukogu.
Parlamendid võivad olla ühe- või kahekojalised. Üldjuhul tulenevad kahekojalised parlamendid keskaegsetest seisuste esindustest, kus üks koda esindas aadlit ja teine lihtrahvast.
Demokraatia alged kujunesid Vana-Kreekas, kuid tänapäeva mõistes parlamente seal ei olnud, sest kõrgeimasse seadusandlikku organisse buleesse inimesi ei valitud, vaid loositi. Rooma riiki valitsenud Senatit ei valitud samuti, vaid selle koosseisu määras vabariigi ajal tsensor, keisririigi ajal keiser.
Tänapäeva parlamentidest on kõige vanem Hispaania parlament, mille eellaseks on 1188 Leóni kuningriigi esinduskogu Cortes, mille oli kokku kutsunud Alfonso IX, kui 17-aastasena võimule sai.
Sõna "parlament" pärineb Inglismaalt aastast 1236. Enne seda kutsuti kuninga nõunike lähimat ringi nõukoguks ("council").


Brest (Valgevene).
Brest (valgevene Брэст, vene Брест) on linn Edela-Valgevenes.
Linna nimekujud on veel Берасце (Bieraście [bj'erastje]; "taraškievica": Берасьце) ning Бярэсце (Biareście [bjar'estje]; taraškievica: Бярэсьце).
Ta on samanimelise oblasti keskus. Asub Bugi jõe paremal kaldal Muhhavetsi jõe suudmes.
Linn on oluline transpordisõlm. Teda läbivad Läänemerd Musta merega ühendavad veeteed ning Moskvast Varssavisse suunduvad maanteed ja raudteed, kunagised Nõukogude Liidu ja praegused Valgevene väravad lääne suunal.
Ajalugu.
Bresti mainiti esimest korda 1017 (Берасце) kroonikas "Möödunud aegade lood" Kiievi-Vene linnana. Sellega on ta Valgevene vanuselt kolmas linn Połacki (862) ja Turaŭ (980) järel. Esialgu kuulus Brest Turaŭ vürstile. 1044 hõivas linna Jaroslav Tark ja Kiievi-Vene koosseisu jäi Brest 12. sajandini, mil läks üle Volõõnia vürstkonnale.
Umbes 1319 läks Brest Leedu suurvürstiriigi koosseisu. Teda nimetati aastani 1921 ka Brest-Litovskiks (Брэст-Літоўск), kuna ta jäi Poola-Leedu riigis Leedu suurvürstiriigi (Litva) maadele.
1596 sõlmiti siin Bresti unioon, mis kehtis pärast Poola jagamisi Venemaale läinud aladel 1840. aastani. Uniooniga sai suurvürstiriigi õigeusklike kirikupeaks Rooma paavst.
Bogdan Hmelnitski ülestõusu ajal 1648 toimus ka Brestis Poola-vastane ülestõus. 1795 läks Brest Kolmanda Poola jagamise käigus Venemaale.
1918 sõlmiti siin Saksamaa, Venemaa ja Ukraina vahel Bresti rahu.
1919–1939 kuulus Brest Poolale (Brześć),
1939. aasta 1. septembril alanud Teise maailmasõja Saksamaa vägede pealetungi käigus toimus Poola vägede poolt Bresti tsitadelli kaitsmine 14-16. septembrini, kindluse osade kaitsmine jätkus Poola vägede poolt ka pärast NSV Liidu kallaletung Poolale 17. septembril, siis juba Punaarmee väeosade vastu.
Pärast piirkonna vallutamist Saksa vägede poolt ning selle üleandmist NSV Liidule liideti valgevenelastega asustatud ajalooline Valgevene piirkond Valgevene NSV-ga.
1941. aasta suvel alanud NSV Liidu ja Saksa Riigi vahelises sõjas peetud lahingutes, pidasid selleks ajaks juba NSV Liidu ja Saksamaa vahelises piirilinnas sisse piiratud nõukogude väed pingelisi kaitselahinguid, mille eest nimetati Bresti kindlus kangelaskindluseks.
Pärst Teise mailmasõja lõppu kuulub Brest Valgevene riigi koosseisu.
Rahvastik.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Bresti elanikest valgevenelasi 82,13 %, venelasi 10,67 %, ukrainlasi 4,16 % ja poolakaid 0,97 %.


Komooride riigipeade loend.
Komooride riigipeade loend sisaldab Komooride riigipäid alates riigi iseseisvumisest 1975.


Homiel.
Homiel (transkribeerituna Gomel) on elanike arvult teine linn Valgevenes. Ta on Homieli oblasti keskus.
Rahvastik.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Homieli elanikest valgevenelasi 83,42 %, venelasi 10,85 %, ukrainlasi 3,11 % ja juute 0,35 %. Valdavaks suhtlemis- ja asjaajamiskeeleks linnas on vene keel.


Põhja-Iirimaa.
Põhja-Iirimaa (inglise "Northern Ireland", iiri "Tuaisceart Éireann)"; ka Ulster) on Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi piirkond Iirimaa saare kirdeosas. Hõlmab enamiku ajaloolisest Ulsterist. Põhja-Iirimaa halduskeskus on Belfast.


Elizabeth II.
Elizabeth II (Elizabeth Alexandra Mary Windsor; sündinud 21. aprillil 1926) on Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendatud Kuningriigi, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Jamaica, Barbadose, Bahama, Grenada, Paapua Uus-Guinea, Saalomoni Saarte, Tuvalu, Saint Lucia, Saint Vincenti ja Grenadiinide, Antigua ja Barbuda, Belize'i ning Saint Kittsi ja Nevise kuninganna. Westminsteri statuudi (1931) järgi on ta võrdselt kõigi nende riikide riigipea. Ta on maailma ainus monarh, kes on samal ajal rohkem kui ühe iseseisva riigi pea. Kuueteistkümnes riigis, mille riigipea ta on, elab kokku umbes 128 miljonit inimest.
Ta sai kuningannaks 6. veebruaril 1952 pärast oma isa, kuningas George VI surma, viibides ise sel ajal koos abikaasaga Kenyas. Ametlik kroonimine toimus Westminster Abbeys 2. juunil 1953.
Ta on anglikaani kiriku pea.
Sünd.
Elizabeth Alexandra Mary Windsori isa George VI oli kuningas George V ja kuninganna Mary teine poeg. Tema ema oli Yorki krahvinna (neiupõlvenimega Elizabeth Bowes-Lyon). Elizabeth sai nime oma ema järgi, teised nimed aga isapoolse vanavanaema kuninganna Alexandra ja vanaema, kuninganna Mary järgi. Lapsena kutsuti pereringis teda Lilibetiks.
Valitseva Briti monarhi lapselapsena oli ta Briti printsess koos tiitliga Tema Kuninglik Kõrgus. Sünnihetkel oli ta troonipärilusjärjestuses kolmas ning ei ennustatud, et ta saab kuningannaks. Arvati, et tema onu, Walesi prints Edward abiellub, saab lapsed ning saab kuningaks.
Lapsepõlv.
Elizabeth ja Margaret vanaema, kuninganna Maryga
Printsess Elizabethi ja tema õe printsess Margareti koduõpetaja oli Marion Crawford. Noor printsess õppis keeli ja räägib praegugi vabalt prantsuse keelt.
Kui tema isa pärast Edward VIII troonist loobumist kuningaks sai, sai Elizabethist troonipärija. Ehkki nõuti tema nimetamist Walesi printsessiks, ütles tema isa, et see tiitel on ette nähtud Walesi printsi abikaasale, mitte naissoost troonipärija tiitel.
Elizabeth oli 13-aastane, kui puhkes Teine maailmasõda; tema ja ta õde evakueeriti Berkshire'i. Soovitati printsesside saatmist Kanadasse, kuid printsesside ema oli selle vastu, öeldes: "Lapsed ei saaks minna ilma minuta, mina ei lahkuks ilma kuningata ja kuningas ei lahkuks mitte kunagi."
Sõja ajal teenis Elizabeth Territoriaalses Abiteenistuses. Pärast regendiseaduse muutmist nimetati ta 18-aastaselt riiginõunikuks.
Abielu ja perekond.
Elizabeth abiellus 20. novembril 1947 Kreeka ja Taani printsi Philipiga; nad on kuninganna Victoria kaudu kauged sugulased. Abielu üle oli palju vaidlusi; prints oli Kreeka troonipärija ja õigeusklik ning tema õed olid abiellunud natsionaalsotsialistide pooldajatega. Ka Elizabethi ema on tunnistanud, et oli abielu vastu.
Ehkki kuningliku perekonna ametlik nimi on Windsor, kannavad kõik kuninganna järglased perekonnanime Mountbatten-Windsor.
Elu kuningannana.
Pärast kroonimist 1953. aastal kolisid Elizabeth ja Philip Buckinghami paleesse Londonis. Arvatakse aga, et nagu paljudki tema eelkäijad, eelistab kuninganna elupaigana Windsori lossi.
Elizabeth II on kõige rohkem reisinud riigipea ajaloos; ta on teinud visiidi enamikusse Euroopa riikidesse. Samuti külastab ta sageli Rahvaste Ühenduse riikide parlamendiistungeid.
2002. aastal täitus tal 50 aastat Suurbritannia kuningannana. Samal aastal kaotas ta aga oma ema ja õe. Pärast seda on tema suhted oma laste ja lapselastega muutunud soojemateks. Ta saab eriti hästi läbi oma minia, Wessexi krahvinna Sophiega. On teada, et ta ei suhtunud hästi prints Charlesi suhtesse Camilla Parker Bowlesiga.
2006. aastal arvati, et kuninganna kavatseb oma ametlikke kohustusi vähendada ning räägiti isegi tema troonist loobumisest. Siiski, Elizabeth on ise selgesõnaliselt öelnud, et kavatseb olla kuninganna surmani.
Alates 21. detsembrist 2007 on ta vanim Suurbritanniat ja Rahvaste Ühendust valitsenud monarh. Kui ta valitseb 9. septembrini 2015, saab temast ka pikima valitsusajaga Briti monarh.
Hinnanguliselt on Elizabeth II varanduse väärtus, mistõttu ta on maailma rikkaim naine. 1993. aasta aprillis hakkas ta vabatahtlikult maksma tulumaksu ja kapitalitulu maksu oma sissetulekutelt, mis moodustuvad põhiliselt aktsiaportfellist ja on väärt umbes 45 miljardit naelsterlingit.
Riigivisiit Eestisse.
19.–20. oktoobril 2006 tegi kuninganna Elizabeth II riigivisiidi Eestisse. Elizabeth II annetas Eesti presidendile Toomas Hendrik Ilvesele Bathi ordu rüütli suurristi ja sai presidendilt Maarjamaa risti keti.
Tiitlid, ordenid, auastmed, tunnustused.
Ametlik tiitel Suurbritannias: Elizabeth Teine, Jumala armust Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ning tema teiste valduste ja territooriumite Kuninganna, Rahvaste Ühenduse juht, Usu Kaitsja (Tema Majesteet).
Elizabeth Teine, Jumala armust Ühendatud Kuningriigi, Kanada ning tema teiste valduste ja territooriumite Kuninganna, Rahvaste Ühenduse juht, Usu Kaitsja (Tema Majesteet).


Toos Goorhuis-Tjalsma.
Toos Goorhuis-Tjalsma [hoorhöüs-tjalsma] (30. juuni 1915 Leiden – 5. jaanuar 2004 Tilburg) oli hollandlanna, kes koos oma sõbratari Bertje Jens'iga koostas "Pieterpadi, esimese pikamaa-matkaraja Hollandis.
Eelnev elu.
Sõja ajal töötas Toos Rekkenis psühhopaatide ja vaimuhaigete kurjategijate hooldusasutuses, kus ta sõbrunes oma töökaaslase Bertje Jensiga.
Toos abiellus pastoriga, asudes elama ühte külla, ja Bertje läks mujale tööle. Bertje hakkas pühasid ja nädalalõppe Toosi juures veetma. Toos ja Bertje olid mõlemad väga rännuhimulised, kuid Toosi abikaasa mitte. Kui Toosi kuues laps oli nelja-aastaseks saanud, ütles ta abikaasale: "Nüüd te tulete küll natuke aega ilma minuta toime, meie läheme Bertjega reisima." Esimesel korral käisid nad Nordkapil, Lapimaal ja Leningradis. Edaspidi hakkasid nad tegema hotellidest matku maakohtadesse, sest nad armastasid loodust. Ühel niisugusel käigul jutustas Toos Bertjele, kuidas ta oli nooruses Vabameelse Kristliku Noorsookeskusega käinud Lake Districtis jalgsimatkal. Nii tuli neil mõte minna matkama Schwarzwaldi tähistatud matkaradadele. Kui nad hakkasid jalgsimatkadel käima, oli Toos 59-aastane ja Bertje 61-aastane. Selleks et ei peaks jalgsimatkadel alati välismaal käima, otsustasid nad Toosi algatusel teha Hollandis matka ilma tähistatud matkarajata.
Pieterpad.
Nad mõtlesid raja välja 1978. aastal, matkates Bertje elukohast Groningenist Toosi elukohta Tilburgi. Selle matka võtsid nad ette selleks, et "ka Hollandis pisut matkata". Nad olid kogenud matkajad, kuid olid matkanud alati välismaal, sest Hollandis ei olnud pikamaa-matkaradu. Sellepärast otsustasid nad maha märkida sellise raja, et "lapsedki suudaksid selle läbida".
Matka ajal tuli neil mõte rajada "Pieterpad" 'Peetri rada', Pieterburenist Hollandi põhjatipus kuni Sint Pietersbergini Hollandi lõunatipus. Nad muutsid oma plaane, ning sõitsid Drenthe provintsi lõunaosast, kus nad parajasti olid, bussiga Pieterburenisse. Kui nad olid kirjeldanud teeosa Pieterburenist Groningenini, läksid nad tagasi kohta, kus nad olid matka katkestanud, ning jätkasid teekonda, seekord Sint-Pietersbergi suunas.
Matkaraja mahamärkimiseks kulus terve aasta. Kui Toos oli kaardi järgi 20–30-kilomeetrise teelõigu välja valinud, pidades silmas looduse ilu ja ajaloomälestisi, käisid nad alati koos Bertjega tee läbi. Mõnikord piisas ühest korrast, mõni kord läks rohkem aega, et meelepärast ja läbitavat rada leida. Lõik Pieterburen–Groningen lisati hiljem, et õigustada nime "Pieterpad". Rada valmis 1980. aastaks. Toos kirjutas raja teejuhiks neli raamatukest. Pieterpad avati ametlikult 1983.
Pieterpadi idee autoriks peetakse üldiselt Toosi, sest tema märkis raja maha ja algatus tuli temalt. Ka nime "Pieterpad" mõtles välja Toos.


Pieterpad.
Pieterpad (tähis Hollandis: LAW 9) on Hollandi tuntuim matkarada.
Rada viib Pieterburenist Waddeni rannale Sint Pietersbergi juures Maastrichti lähedal. Raja pikkus on 490 kilomeetrit.
Rada on olemas alates 1983. aastast ning selle mõtlesid välja Toos Goorhuis-Tjalsma Tilburgist ja tema sõbratar Bertje Jens Groningenist. Rada peab korras töögrupp.
Rada tähistavad pikamaa-matkaradade rahvusvaheliselt tunnustatud valge-punased tähised ning nende põhjalik kirjeldus on kahes Nivoni matkajuhis.


Matkamine.
Matkamine on looduses liikumine harrastusena. See on aktiivse puhkuse vorm, mida harrastatakse ka rahvaspordina (matkasport).
Levinud matkamise viisid on maismaal jalgsimatk, mägimatkamine (sealhulgas (alpinism), suusamatk, jalgrattamatk, motomatk ja automatk ning veeteedel kanuumatk, süstamatk ja merematk.
Matkamise positiivsete külgede seast tõstetakse sageli esile selle tervislikkust füüsilise tegevusena vabas õhus. Samuti tõstab matkamine inimeste teadlikkust loodusest ja ümbruskonna geograafiast.
Vajalik matkavarustus sõltub matka pikkusest, kestusest ja viisist. Levinud matkatarbed on telk, matkasaapad, seljakott, kaart ja kompass. Sageli hõlmab matkamine välitingimustes ööbimist, näiteks telkimist koos lõkke tegemisega.
Matkamisel on oluline keskkonnamõju. Kuna matkajad eelistavad enamasti huvitavat ja kaunite vaadetega looduskeskkonda, võib matkajate hulk ajapikku sellesama keskkonna hävitada. Seepärast on looduskaitsealadel kehtestatud külastajatele reeglid ja sageli lubatakse matkajail liikuda vaid mööda matkaradu. Suurim oht, mida matkaja loodusele põhjustada võib, on metsatulekahju.
Matkajaid ähvardavate ohtude seas on äraeksimine, vigastused, varasemate haiguste ägestumine, allergia, seedehäired, dehüdratsioon, hüpodermia, päikesepiste ja -põletus ning külmetus, samuti metsloomade ja inimeste rünnakud.
Kui inimest sunnitakse liikuma kiiremini või aeglasemalt tema loomulikust liikumiskiirusest, siis võib see olla tülikas ja seda kiirust võib olla keeruline säilitada. Ebaloomulikult kiiresti liikumine võib suurendada väsimust ja kurnatust ning põhjustada vigastusi. Seevastu suures rühmas liikujate seas on tõenäoliselt üsna erineva loomuliku kiirusega matkajaid. Kui neist igaühel lasta omapead kõndida, võivad tagumised esimestest liiga kaugele maha jääda ja koguni kaotsi minna. Selle vältimiseks on tavaks kõige aeglasem matkaja panna rühmas esikohale ja teised ei tohi temast mööda minna. Teine tava on panna kogenud matkaja(d) rühma lõppu ja tema peab vaatama, et kellelgi rühmas probleeme ei tekiks.
Majanduses vaadeldakse matkamist turismitööstuse, täpsemalt loodusturismi haruna.


Kuvendi Popullor.
"Kuvendi Popullor" on Albaania parlament. Liikmete arv on 140, neist 100 valitakse otsesel rahvahääletusel.


Brasiilia riigipeade loend.
Brasiilia riigipeade loend loetleb iseseisva Brasiilia riigipead alates eraldumisest Portugali, Brasiilia ja Algarve Ühendatud kuningriigist 1822. aastal.


Brasiilia asevalitsejate loend.
Brasiilia monarhide loend sisaldab kahte tabelit, millest esimene loetleb Portugali poolt määratud asekuningad ja teine toob ära Portugali, Brasiilia ja Algarve Ühendatud kuningriigi koosseisu kuulunud Brasiilia kuningad.


Harold Shipman.
Harold Frederick Shipman (14. jaanuar 1946 – 13. jaanuar 2004) oli briti arst, kes võis olla Suurbritannia kõigi aegade kõige ohvriterikkam sarimõrvar. Teda on hakatud nimetama Mr Death ('hr Surm') või Dr Death ('dr surm').
Eelnev elu.
Harold Shipman oli pärit Nottinghamist. Tema isa oli veoautojuht.
Teadlikkuse tõttu oma töölisklassipäritolust oli Haroldil tõrjuv hoiak võimalike sõprade suhtes.
Shipmani emale, kes suri 43-aastasena vähki, kui poeg oli 17-aastane, süstiti viimastel nädalatel enne surma valude vähendamiseks morfiini.
1965 hakkas Harold õppima Leedsi Ülikoolis meditsiini. Ta oli Pontefracti üldhaiglas nooremintern (1970) ja vanemintern (1971). 1974 hakkas ta tööle Todmordenis Abraham Ormerodi meditsiinikeskuses. Seal hakkas ta endale seadusevastaselt süstima valuvaigistit petidiini.
See tuli välja ning ta sai 1976. aastal 600 naela suuruse trahvi narkootikumide tarvitamise ja võltsimise eest. Ta nõustus psühhiaatrilise raviga.
Pärast lühiajalist töötamist meditsiiniametnikuna Durhamis hakkas Shipman 1977 arstina tööle Hyde’i linnas Donneybrook House’is. 1992. aastal hakkas ta praktiseerima üksinda.
Kuriteod.
Sõltumatu uurimise kokkuvõtte järgi juulist 2002 tappis ta aastatel 1975–1998 Lääne-Yorkshire'is Todmordenis ja Suur-Manchesteri idaosas Hyde'is perearstina töötades 215 oma patsienti. Kokkuvõtte teinud kohtunik "dame" Janet Smith möönis, et on veel 45 kahtlast surmajuhtumit, mida ei saa täie kindlusega Shipmani arvele kirjutada. Selle uurimise lõplikud tulemused.
Shipman tappis oma ohvrid surmava diamorfiinisüstiga. (Diamorfiin on meditsiinis kasutatav heroiini variant, mida Suurbritannias lubatakse kasutada valuvaigistina.)
Tema ravialuseid suri kokku 459 inimest ja paljud juhtumid jäävad hämarusse, sest Shipman kirjutas sageli üksinda surmatunnistuse välja. Ta võltsis haiguslugusid, et kinnitada surma põhjust surmatunnistusel, ja valetas sugulastele, et kutsus kiirabi välja. Ta tegi surmavaid süste sageli isegi ohvri kodus ajal, kui majas oli patsiendi perekonnaliikmeid.
Enamik ohvreid olid eakad naised. Ohvrite vanus oli 41 kuni 93 aastat.
Kõrge suremus tema patsientide hulgas tegi kolleegidele muret, kuid patsiendid usaldasid teda. Ta oli patsientide suhtes väga tähelepanelik ja hoolitsev.
Motiivid.
Shipman ei ole andnud oma tegude kohta mingeid ütlusi, nii et tema motiivid jäävad saladusse. Ta leiti süüdi olevat ka oma viimase ohvri, Hyde endise linnapea, lesknaise Kathleen Grundy 386 000 naelase testamendi võltsimises, kuid rohkem rikkaid patsiente tal ei olnud. Seetõttu on arusaamatu, miks 3100 patsiendiga perearstist sai sarimõrvar.
Tabamine, uurimine, kohus ja vangla.
Shipmani kuriteod avastati pärast seda, kui ta püüdis võltsida 24. juunil 1998 surnud Kathleen Grundy testamenti. Shipman oli teinud koduvisiidi, tuues ettekäändeks vereproovi võtmise väljamõeldud uurimistöö tarbeks. Võltsimine ebaõnnestus, sest testamendi tekst oli kohmakalt trükitud Shipmani kirjutusmasinal ja kogu varanduse jätmine arstile oli ebausutav. Shipman võltsis ka patsiendi allkirjad, kuid tal oli kaks tunnistajat, kes nägid, kuidas Grundy kirjutas alla mingile paberile. 24. juulil andis ohvri tütar asja politseile uurida. Ohvri surnukeha ekshumeeriti augustis ja sellest leiti diamorfiini jälgi. Politsei oli samal aastal, märtsis 1998 ühe perearsti kahtlustuste tõttu teda uurinud, kuid ei suutnud leida tema vastu tõendeid.
Enne arreteerimist ütles Shipman meditsiiniõele, et ta jääb tõendite põhjal süüdi, ning hakkas nutma. Ainuke asi, mis ta Grundy surma puhul valesti tegi, olevat olnud see, et ta ei suutnud teha nii, et Grundy surnukeha kremeeritaks.
Shipman kutsuti koos advokaadiga 7. septembriks politseisse. Kui Shipmanil paluti kommenteerida surma põhjust (morfiini või diamorfiini üledoos), siis Shipman väitis, et oli kahtlustanud Grundyt narkootikumide kuritarvitamises või regulaarses tarvitamises.
Shipman eitas järjekindlalt oma süüd. Ta eitas isegi süüdistusi mürgiste ravimite kuritarvitamises ja surmatunnistustele valeandmete kirjutamises, kuigi need olid ilmsed faktid. Seetõttu ei ilmnenud ka süüd kergendavaid asjaolusid.
Kohtuprotsess Shipmani üle kestis neli kuud. Shipman mõisteti jaanuaris 2000 süüdi 15 patsiendi tapmises. 31. jaanuaril kell 17.07 mõistis kohtunik Forbes talle Prestoni kohtus 15 eluaegset vanglakaristust. Siseminister David Blunketti korraldusel 2002 pidi ta jääma eluks ajaks vanglasse.
Juunis 2002 viidi Shipman Franklandi vanglast Durhamis üle Wakefieldi vanglasse. Ülbe käitumise tõttu alandati enne jõule 2002 Shipmani staatust vangina. Kambrist viidi televiisor ära ja ta pidi hakkama kandma vanglariideid. Enesetapule eelnenud nädalal mõned tema privileegid taastati.
Kuni Wakefieldi vanglasse üleviimiseni oli Shipman enesetapuvalve all, kuid Wakefieldis see lõpetati, sest tema käitumine ei viidanud võimalikule enesetapule. Teda kontrolliti iga tund. Enesetapule eelneval õhtul oli tal 6-minutine telefonikõne oma abikaasaga, mis ei sisaldanud midagi ebaharilikku.
Surm.
Ta leiti kella kuuese rituaalse ülevaatuse käigus pooduna oma kambris Wakefieldi vanglas Lääne-Yorkshire'is 13. jaanuaril 2004 kell 6.20 ning tunnistati surnuks kell 8.10. Esialgse teate kohaselt poos ta end voodilinade abil oma kambri trellide külge.
Isiklikku.
Aastal 1966 abiellus Shipman Primrose'iga, taluniku tütrega, kellega ta oli tuttavaks saanud Leedsis õppimise ajal oma ööbimiskohas Wetherbys. Primrose oli Haroldist aasta noorem. Neil sündisid tütar Sarah (1967) ning pojad Christopher (1971), David (1981) ja Sam (1983).
Vaata ka.
Shipman, Harold
Shipman, Harold
Shipman, Harold
Shipman, Harold


Ameerika Ühendriikide presidendivalimised.
Aastatel 1789–1800.
1 Ainult 10 osariiki osalesid valimistel. New Yorgi seaduslik kogu ei valinud valijamehi ning Põhja-Carolina ning Rhode Island polnud veel konstitutsiooni ratifitseerinud.
² Kui Jefferson ja Burr said võrdse tulemuse, siis Esindajatekoda valis presidendi. Hääletati osariikide kaupa. 10 häält sai Jefferson, 4 Burr ja 2 häält ei arvestatud.
Aastatel 1804–1868.
3. Kuna ükski kandidaat ei saanud valimistel enamust, siis Esindajatekoda valis presidendi esimese kolme kandidaadi hulgast. Osariikide kaupa sai Adams 13 häält, Jackson 7 häält ja Crawford 4.
4. Vabamüürlastevastane Partei oli esimene partei, mis valis presidendi- ja asepresidendikandidaadi (26. septembril 1831).
5. Kuna Johnson ei saanud valimistel häälteenamust, siis Senat valis ta häältega 33:14 Grangeri vastu.
6. Harrison suri 4. aprillil 1841 ja Tyler sai tema järglaseks 6. aprillil.
7. Taylor suri 9. juulil 1850 ja Fillmore sai tema järglaseks 10. juulil.
8. Samuti tuntud kui "Mitte midagi teadjate partei".
9. Lincoln suri 15. aprillil 1865 ja Johnson sai tema järglaseks samal päeval.
10. Nimi võeti kasutusele vabariiklaste rahvuslikul kokkutulekul 1864. Johnson oli sõjademokraat.
Aastatel 1872–2008.
*


Arstide loend.
"Siin on loetletud tuntud arste. On olemas ka Eesti arstide loend (1940)."
"Arstiteadlaste kohta vaata arstiteadlaste loendit".


Türgi.
Türgi Vabariik on riik, mille territoorium asub nii Euroopas kui ka Edela-Aasias. Aasia-osa nimetatakse Anatooliaks. Tähtsama osa riigist moodustab Musta mere ja Vahemere vahele jääv Väike-Aasia poolsaar. Türgi piirneb idast Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ja Iraaniga, lõunast Iraagi ja Süüriaga ning läänest Egeuse mere ning Kreeka ja Bulgaariaga.
Rahvastiku tihedus.
Asustus on tihedam lääne- ja põhjarannikul (umbes 200 inimest ruutkilomeetri kohta), hõredaim Ida-Anatoolias (umbes 25 inimest ruutkilomeetri kohta).
Demograafilised näitajad.
Rahvastiku juurdekasv (2004. aastal 1,13%) on olnud kiire peamiselt tänu suurele sündimusele (17' sündi 1000 elaniku kohta; 6 surma 1000 elaniku kohta). Keskmine eluiga on 72 aastat (2004; meestel 70 aastat, naistel 74 aastat).
Rahvuslik koosseis.
Põhiosa (kuni 80%) elanikkonnast moodustavad türklased. Suurim vähemusrahvus (kuni 20%) on Türgi ida- ja kaguosas elavad kurdid. On ka araablasi, kreeklasi, armeenlasi, bulgaarlasi, juute ja teisi.
Keeled.
Ametlik keel on türgi keel. Räägitakse veel kurdi, araabia, kreeka ja armeenia keelt.
Kirjaoskus.
Kirjaoskus on 86,5% (2003), sealhulgas meestel 94,3% ja naistel 78,7%.
Religioon.
Valitsevaks religiooniks on islam: 99,8% elanikkonnast on moslemid (peamiselt sunniidid ja aleviidid). Leidub ka kristlasi ja judaiste. İstanbulis resideerib õigeusu kiriku kõrgeim vaimulik Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh.
1924 lahutati religioon riigist. Võrreldes ülejäänud islamimaailmaga suhtutakse Türgis võõrusulistesse sallivamalt.
Majanduspoliitika ja makromajanduslikud näitajad.
Türgi dünaamiline majandus on keeruline segu tänapäevasest tööstusest ja ärist ning traditsioonilisest põllumajandussektorist, mille arvele veel 2001. aastal tuli 40% tööhõivest. Erasektor on tugev ja kiiresti kasvav, kuid riigil on ikka veel suur roll tööstuses, panganduses, transpordis ja kommunikatsioonides. Kõige tähtsamad tööstusharud, mis toodavad ka kõige suurema osa ekspordist, on tekstiili ja rõivatööstus, mis on peaaegu täielikult erakätes.
Türgi alustas 1980. aastatel reforme, mille eesmärgiks oli üleminek stagneerunud ja isoleeritud süsteemilt rohkem erasektoril ja turumajandusel põhinevale majandusele. Tulemuseks oli tugev majanduskasv. rahvusliku koguprodukti reaalkasv on paljudel aastatel ületanud 6%. Ent majanduskasvu on katkestanud järsud langused ja finantskriisid aastatel 1994, 1999 ja 2001. Juunis 1994 kaotas töö 577 000 inimest. Tööpuudus kasvas ja aastane inflatsioon oli 100%. Tekkis stagflatsioon.
Reformid on jäänud poolikuks. Eelarvedefitsiit on kasvanud ning on regulaarselt ületanud 10% rahvuslikust koguproduktist. Selle põhjuseks on olnud kõrge intressimaksete koormus, mis 2001. aastal moodustas üle 50% keskvalitsuse kuludest. Seetõttu on riigis kõrge (vähemalt 10-protsendiline) inflatsioon, kasvav makromajanduslik volatiilsus ning nõrk pangandussektor.
Bülent Eceviti valitsuse ajal (1999–2002) taasalustati struktuurireforme vastavalt IMF-iga allakirjutatud lepingule. Nende seas on sotsiaalkindlustusreform, rahandusreform, riiklike pankade reform, pangandussektori reform, läbipaistvuse suurendamine avalikus sektoris ning telekommunikatsiooni- ja energiaturu liberaliseerimine. IMF-i programmi raames püüdis valitsus ka vahetuskursipoliitika abil inflatsiooni tõkestada.
2000. aasta lõpul tekkis kasvava jooksevkonto defitsiidi ja nõrga pangandussüsteemi tõttu ning kasvava mure tõttu, et vajalike struktuurireforme ei viida ellu, likviidsuskriis, mis ajendas IMF-i programmi korrigeerimise. Veebruaris 2001 tekitas avalik vaidlus presidendi ja peaministri vahel suure nõudmise liiri järele ning intressimäärade järsu kasvu. Tagajärjeks oli kiire inflatsioon, ränk panganduskriis, siseriikliku riigivõla suur tõus ja äritegevuse suur langus (rahvuslik koguprodukt langes 2001. aastal 9,5% võrra). Valitsus oli sunnitud liiri kursi vabaks laskma ning alustama ulatuslikumat reformiprogrammi, mis muuhulgas nägi ette väga range fiskaalpoliitika, sügavamad striktuurureformid ning enneolematult suured laenud IMF-ilt.
Suured laenud IMF-ilt koos ulatuslike struktuurireformidega võimaldasid Türgil stabiliseerida intressimäärad ja valuuta ning rahuldada võlakohustused. Aastatel 2002 ja 2003 hakkasid reformid tulemusi andma. Kui mitte arvestada turu tõmblusi Iraagi sõja eel, on inflatsioon ja intressimäärad märgatavalt langenud, valuuta on stabiliseerunud ja usaldus hakanud taastuma. Majandus on siiski endiselt väga habras ning kasvu ja stabiilsuse säilimise eelduseks on reformide jätkumine. Kasvu raskendavad ülemaailmse majanduskasvu aeglus ning poliitilised pinged Lähis-Idas.
Türgil on hulk kahepoolseid investeerimis- ja maksulepinguid (sealhulgas USA-ga), mis tagavad kapitali vaba tagasiviimise ning väldivad topeltmaksustamise. Otseste välisinvesteeringute kogumaht oli novembris 2002 siiski ainult 15,7 miljardit USA dollarit ning aastane otseste välisinvesteeringute maht on alla miljardi dollari aastas. Asi on selles, et investorid on mures poliitilise ja makroökonoomilise ebakindluse, koormavate regulatsioonide ning riigi suure rolli pärast majanduses.
Türgi püüab investeerimiskliimat parandada bürokraatia vähendamisega, investeeringute tõkestamise lõpetamisega ja intellektuaalse omandi kaitse alase seadusandluse tugevdamisega. Investeerimist pidurdavad välisinvestoritega seotud vaidlused ning mõned poliitikast tulenevad tegurid, nagu näiteks koolatoodete kõrge maksustamine ja lüngad imtellektuaalse omandi kaitses. On käimas mitmete riigiettevõtete, sealhulgas riikliku alkoholi- ja tubakakompanii ning naftatöötlemisettevõtte erastamine. 2004. aastal on plaanis erastada telefonikompanii ja mõned riiklikud pangad. Valitsus on WTO-s kohustunud liberaliseerida 2004. aasta alguses telekommunikatsioonisektor.
Põllumajandus.
Põllumajandus on Türgi tähtsaim majandusharu, kus töötab umbes 40% töötavast elanikkonnast.
Umbes 37% maast sobib maaharimiseks ja veel 12% karjakasvatuseks. Suurem osa paremast põllumajanduslikust maast on rannikutasandikel ja jõeorgudes. Platoo- ja mägedepiirkonnas on palju sellist maad, mis sobib ainult karjamaaks.
Palju kasvatatakse teravilja, valdavalt nisu. Kuivemates piirkondades kasvatatakse otra. Vähesel määral kasvatatakse ka rukist, maisi ja riisi.
Et vihma sajab vähe, on paljudes kohtades hädavajalik niisutus. Riik on ehitanud tamme, veehoidlaid ja kanaleid.
Tähtsaim tehniline kultuur on puuvill, mis on kordumaise tekstiilitööstuse tooraineks. Puuvilla kasvatatakse põhiliselt Kiliikia tasandikul. Tähtis eksportkultuur on ka tubakas, mida kasvatatakse põhiliselt riigi edelaosas ja Musta mere rannikul. Et suhkrut vähem importida, kasvatatakse ka suhkrupeeti.
Väliskaubandus.
Türgi ekspordib rõivatööstuse toodangut (naiste ja meeste valmisriideid, T-särke jms), televiisoreid, autosid, autoosi, naftat ja naftatooteid ning impordib naftat, mootoridetaile, ravimeid, kulda, puuvilla.
Türgi peamisteks kaubanduspartneriteks on Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia.


Tuneesia.
Tuneesia on riik Põhja-Aafrikas. Riik piirneb läänes Alžeeriaga ja kagus Liibüaga.
Tuneesia alale rajasid foiniiklased alates 12. sajandist eKr kolooniaid, millest tähtsaimaks sai 9. sajandil eKr rajatud Kartaago.
Haldusjaotus.
Kubernerkonnad jagunevad 264 ringkonnaks, mis jagunevad valdadeks.


Tšehhi.
pisi
Tšehhi ehk Tšehhimaa (tšehhi keeles "Česko"; enamasti kasutatakse siiski nimekuju "Česká republika") on merepiirita riik Kesk-Euroopas. Piirneb Poola, Saksamaa, Austria ja Slovakkiaga. Väljapääsu meredele pole.
Praegune riik tekkis Tšehhoslovakkia lagunemisel Tšehhi Vabariigiks ja Slovaki Vabariigiks. Hõlmab ajaloolised piirkonnad Čechy ja Morava ning osa Sileesiast (Tšehhi Sileesia).
Tšehhi kuulub Euroopa Liitu, NATOsse ja OECDsse.
Nimi.
"Lähemalt artiklis Tšehhi Vabariigi nimi"
Tšehhi keeles on nimi "Čechy" tähistanud nii ajaloolist piirkonda, mida eesti keeles nimetatakse ajaloolises kontekstis ka Böömimaaks (ning mida on nimetatud Tšehhiaks), kui ka laiemat ala, mis enam-vähem vastab praeguse Tšehhi Vabariigi territooriumile. On tuntud puudust riigi ühemõttelisest lühinimest. Ametlikult on selleks "Česko", kuid enamik Tšehhi inimesi väldib seda ja kasutab nimekuju "Česká republika".
Religioon.
Umbes 35% tšehhe tunnistab roomakatoliku usku, 9% on hussiidid ja 8% on teisi protestantlike rühmi, näiteks luterlasi. 40% elanikest ei kuulu kirikusse.
Praeguse Tšehhi Vabariigi aladel elas varem ka palju juute. Nad saabusid siia 10. sajandil Saksamaalt ja Ungarist. Tšehhid ei tahtnud neid oma küladesse ja nii pidid juudid ise oma asulad rajama. Neid tekkis peamiselt Praha vanalinna Vltava jõe äärde (Josevof). Juudid pidid sajandite vältel taluma palju tagakiusamisi. 1939. aastal kui Saksa väed tungisid Tšehhoslovakkiasse, viidi tuhanded juudid koonduslaagritesse. Pärast sõda naasis vaid kolmandik. Kommunistliku režiimi ajal ei lubatud juutidel oma kombeid täita, nii lahkusid paljud Tšehhoslovakkiast. Praegu on Tšehhis umbes 6000 juuti.
Ajalugu.
, "Tšehhi krooni maad"
, "Hussiitide sõjad", "Jan Hus"
, "Vytautas", "Vladislav I"
, "Sudeedimaa", "Böömimaa ja Määrimaa Riigiprotektoraat", "Reinhard Heydrich", "Lidice", "Tšehhi põrgu"


Tai.
Tai on riik Kagu-Aasias, Indohiina poolsaarel. Ta piirneb lõunast Tai lahe ning Malaisia, idast Kambodža ja Laosega ning läänest Andamani mere ja Birmaga.
Kuni 11. maini 1949. aastani kandis maa nime "Siiam". Sõna "thai" (ไทย) tähendab tai keeles 'vaba'. Sama sõna tähistab ka tai rahvast, mistõttu osa elanikest, eriti suur hiina vähemus, kasutab endiselt nime "Siiam".
Tai ei ole kunagi olnud mõne Euroopa maa asumaa.
Asend ja kuju.
Tai asub Kagu-Aasia mandriosa keskel. Ta ulatub põhjast lõunasse 1585 kilomeetri ulatuses ning idast läände 821 kilomeetri ulatuses.
Tai piirneb põhjast ja läänest piki Salweeni jõge Birmaga, põhjast ja idast piki Mekongi jõge Laosega, kagust Kambodžaga ning lõunast Kra maakitsuse kaudu Malaisiaga.
1900 kilomeetri ulatuses on Tail rannajoont Tai lahe (Lõuna-Hiina mere osa) ääres. Malaka poolsaare läänekülg on Andamani mere ääres.


Türkmenistan.
Türkmenistan on merepiirita riik Kesk-Aasias. Piirneb Kasahstani, Usbekistani, Afganistani ja Iraaniga. Temast läände jääb Kaspia meri, väljapääsu maailmamerele ei ole.
Türkmenistan on maagaasivarudelt neljas riik maailmas.
Loodus.
Üle 80% riigi territooriumist hõlmab Karakumi kõrb.
Kliima on kuiv subtroopiline ja kõrbeline.
Suur osa riigist paikneb Turaani madalikul, lõuna- ja läänepiiril on mäestikud ja kõrgustikud (Köpetdag, Garabili kõrgustik, Köýtendag). Riigi loodeosa hõlmab osa Kaplankõri platoost, idas asub Balkani mäestik.
Rahvastik.
Rahvaarv 2011. aasta juulis oli CIA World Factbooki andmetel 4 997 503.
Mediaanvanus on 25,3 aastat. Linnades elab 50% rahvastikust.
Suurim linn on Aşgabat, kus 2009. aastal elas hinnanguliselt 637 000 inimest.
2003. aasta andmetel olid 85% elanikest türkmeenid, 5% usbekid ja 4% venelased.
89% elanikest arvatakse olevat muslimid, 9% õigeusklikud.
72% elanikest räägib esimese keelena türkmeeni keelt, 12% vene keelt, 9% usbeki keelt.
Riik.
Türkmenistan on autoritaarse presidendivõimuga riik, mille juht Saparmyrat Nyýazow ehk "Türkmenbaşy" loeb end ise ilmalikuks demokraatlikuks presidentaalseks vabariigiks.
Sisejulgeolek.
Türkmenistani sisejulgeolekuasutuste ühenduse moodustavad: Türkmenistani Rahvusliku Julgeoleku Ministeerium, Türkmenbaşy isiklik kaitseteenistus, Riiklik piiriteenistus, Valitsusside asutus, Riiklik välipostiteenistus, Riiklik välismaalaste registreerimise teenistus.
Haldusjaotus.
Riik on haldusterritorialselt jagatud viieks vilajetiks, pealinn Aşgabat on eraldi haldusüksus.
Majandus.
Riigis paiknevad ulatuslikud maagaasi- ja nimetamisväärsed naftavarud.


Armeenia riigipeade loend.
Tabelis on ka Armeenia riigipead aastatel 1918–1925, keda ei nimetatud presidendiks.


Tuvalu.
Tuvalu on saareriik Vaikses ookeanis Polüneesias. Asub Saalomoni Saartest idas.
Kuni 1975. aastani oli Tuvalu tuntud Ellice'i saartena ja oli 1978. aastani Suurbritannia koloonia.


Trinidad ja Tobago.
Trinidad ja Tobago on riik Kariibi mere kaguosas Lõuna-Ameerika põhjarannikul Väikestel Antillidel. Ta piirneb edelas Venezuelaga, põhjas Grenadaga, kirdes Barbadosega ja kagus Guyanaga.
Trinidad ja Tobago paikneb kahel suurel (Trinidad (4828 km²) ja Tobago (300 km²)) ning 21 väikesel saarel.
Endised Briti kolooniad Trinidad ja Tobago ühinesid 1889. aastal ja iseseisvusid 1962. aastal.
Loodus.
Trinidadi põhjaosas asub kolmest massiivist koosnev ahelik, mille järgi saar on saanud nime Trinidad (hispaania keeles 'kolmainsus'). Riigi kõrgeim tipp on Aripo (940 m). Saare kesk- ja lõunaosa on madal. Tobagol on madalad mäed.
Trinidadi lääneosas asub maailma suurim looduslik asfaldijärv La Brea.
Majandus.
Varem oli majanduse aluseks suhkruroo kasvatamine ja rummi tootmine, praegu naftatootmine ja turism.


Zimbabwe.
Zimbabwe (varasem nimi "Rodeesia") on merepiirita riik Aafrika lõunaosas.
Piirneb idas Mosambiigi, lõunas Lõuna-Aafrika Vabariigi, edelas Botswana ning põhjas Sambiaga. Pealinn on Harare (endise nimega Salisbury). Aprillis 1980 lõppes 15 aastat kestnud valgete vähemuse valitsus ning Zimbabwe põliselanikud moodustasid enamusvalitsuse, mida rahvusvaheliselt tunnustati.
Zimbabwel on kolm ametlikku keelt: inglise, šona ja ndebele. Zimbabwe sai alguse Briti isemajandava Lõuna-Rodeesia kolooniana, mille maad võeti Briti Lõuna-Afrika Kompaniilt. President Robert Mugabe on riigipea ja sõjaväe ülemjuhataja olnud alates riigi iseseisvumisest aprillis 1980. Peaminister on Morgan Tsvangirai.
Nimi.
Zimbabwe on olnud tuntud kui Lõuna-Rodeesia (1923), Rodeesia (1965) ja Zimbabwe Rodeesia (1979). Nime "Zimbabwe" tutvustati 1960. aastatel võimaliku nimena iseseisvale riigile ja seda kasutasid iseseisvust nõudvad liikumised.
Nimi tuleb šona keelest ja see tähendab kas kivimaja või iidset varemet, mis on nüüd püha koht. Zimbabwet mainiti esmakordselt kui "Symbaoe" aastal 1531 Vicente Pegado poolt, kes oli Sofala Portugali garrisoni kapten.
Asukoht.
Zimbabwe on ilma merepiirita riik Lõuna-Aafrikas. Riik asub laiuste 15° ja 23°S ning pikkuste 25° and 34°E vahel.
Pinnamood.
Enamik riigist asub keskplatool, mis ulatub edelast loodesse kõrguste 1200 ja 1600 m vahel. Riigi idapoolne ala on mägine ning seal asub 2592 m kõrge
Nyngani mägi. Umbes viiendiku riigist moodustab rohumaa (veld), mis asub madalamal kui 900 m. Victoria juga, üks maailma suurimaid, asub Zimbabwe loodeosas Zambezi jõel. Kliima on troopiline ning vihmaperiood on oktoobri lõpust märtsini. Kliima muudab mõõdukamaks kõrgus merepinnast.
Taimed ja loomad.
Savannid moodustavad suurema osa riigist, kuigi niiskes ja mägises idas leidub troopilisi igihaljaid taimi. Zimbabwes kasvavad puud nagu tiikpuu, mahagon, msasa ja ahvileivapuu. Lillede hulgas on hibiskus, ämblikliilia, leonotis ja kassia.
Imetajate hulgas on jõehobu, ninasarvik, paavian, okaapi, kaelkirjak, kudu, soobel, sebra, mäger, saarmas, okassiga ja jänes. Kokku leidub Zimabwes umbes 350 imetajaliiki.
Roomajaid ja madusid on palju. Suurim roomaja on varaan, kuid jõgedes elavad mitmed krokodilliliigid. Lisaks on Zimbabwe koduks üle 500le linnuliigile ja lugematule hulgale putukatele.
Zimbabwe looduslik mitmekesisus on suur, kuid leidub ka tavapärast troopilist Aafrika floorat ja faunat. Riigi tähtsaimad loomad on lõvi, elevant, Aafrika pühvel, leopard, ninasarvik, mõned primaadid ja antiloop. Kalaliike on 131.
Keskkonnaprobleemid.
Minevikus katsid suurt osa riigist tihedad metsad, milles oli palju erinevaid liike. Vaesus, rahvaarvu kasv ja kütuse puudumine viisid metsade maharaiumiseni, mis omakorda vähendas tunduvalt metsiku looduse hulka. Metsade hävimine ja erosioon on tõsised probleemid ning põllumajanduseks sobiva maa hulk on kahanenud. Sellest hoolimata peavad mõned organisatsioonid Zimbabwet üheks parima kliimaga kohaks, kus elada.
Enne koloniseerimist (1000–1887).
Proto-šona keelt rääkivad kogukonnad tekkisid 9. sajandil Limpopo jõe oru keskosas. Seal liikusid nad edasi Zimbabwe mägismaale. 10. sajandil sai Zimbabwe kõrgplatoo Šona riikide keskmeks ning sama sajandi alguses hakkasid nad kauplema araabia kaupmeestega, mis aitas kaasa Mapungubwe kuningriigi õitsengule 11. sajandil. See riik oli võimsamate Šona riikide eelkäija, mis domineerisid piirkonda 13. kuni 15. sajandi.
13.–15. sajandil asus riigi territooriumil Suur-Zimbabwe riik. Riigi jõukus põhines maavaradel (kuld, vask, tina). Elanikud hülgasid teadmata põhjustel umbes 1450. aasta paiku riigi pealinna ning läksid elama põhjapoolsetele aladele. Kui 19. sajandi keskel avastasid Euroopa maadeuurijad Suur-Zimbabwe linna, siis ei uskunud nad, et võimsad kiviehitised on kuulunud aafriklastele. Selle linna säilinud tornid, müürid ja templid näitavad, et see riik oli võimas.
Uut riiki kutsuti Monomotapa ehk Makaranga (Päikeseriik) ning selle õitseaeg oli 15.-17. sajandil. Monomotapa tuntuim kuningas Mutopa valitses 15. sajandi algul. Tema ajal ulatas šonade riigi mõjupiirkond India ookeanini. Peamiselt kauples riik kulla, elevandiluu, loomanahkade ning orjadega. Sisse veeti Araabia maitseaineid, India kangaid ja Hiina portselani.
Koloniaalaeg (1888–1965).
1880. aastatel hakkas piirkonna vastu huvi tundma Cecil Rhodese Briti Lõuna-Afrika Kompanii. Rhodes sai ndebele rahva käest kaevandusõiguse aastal 1888 ning seejärel alistas ta šona ja ndebele hõimude riigid. 1890 sai ta Briti valitsuselt nende maade haldamise ainuõiguse.
Zimbabwes valitsevad soodsad looduslikud tingimused meelitasid sinna valgeid koloniste. Aafrika hõimud tõrjuti vähem viljakatesse reservaatidesse. Nii tagati eurooplaste istanduste odav tööjõud ning hakati kasvatama tubakat, suhkruroogu ja tegelema karjakasvatusega.
1923. lõppes Lõuna-Aafrika Kompanii ainuvalitsemine Rodeesias ning maa jagati piki Zambezi jõge Briti Lõuna-Rodeesia (praegune Zimbabwe) ja Põhja-Rodeesia (praegune Sambia) krooniasumaaks. Lõuna-Rodeesia valgetele anti omavalitsuse õigused.
1953. aastal ühendati mõlemad Rodeesiad ja Njassamaa (praegune Malawi) Rodeesia ja Njassamaa Föderatsiooniks, mille pealinnaks sai Harare. Tekkis liitriik, kus võim kuulus valgele vähemusele. See riik lagunes musta elanikkonna survel 1963. aastal, kes tahtsid iseseisvust. Ka Lõuna-Rodeesia valged hakkasid nõudma iseseisvust, kuid Suurbritannia valitsus soovis enne garantiid, et kehtestataks enamuse võim.
Iseseisvus ja kodusõda (1965–1979).
1965 kuulutas valge vähemuse valitsuse peaminister Ian Smith maa ühepoolselt Rodeesia nime all iseseisvaks. ÜRO kehtestas seepeale majanduslikud sanktsioonid.
Rodeesia mustanahaline elanikkond alustas Smithi valitsuse vastu relvastatud võitlust. Šona hõimud toetasid Zimbabwe Aafrika Rahvusliitu (ZANU), mida juhtis Robert Mugabe. Ndebeled toetasid oma hõimupealikku Joshua Nkomet ja tema Zimbabwe Aafrika Rahvusliitu (ZAPU). 1976 ühendati jõud Isamaarindeks (PF).
Tänu Lõuna-Aafrikale sai Rodeesia ÜRO majanduslikest sanktsioonidest mööda hiilida, aga kodusõda kurnas riiki. 1979. aastal loobus Smith peaministri kohast musta piiskopi Abel Muzorewa kasuks, kuid teised riigid ei pidanud seda piisavaks. Algasid läbirääkimised, mille tulemusel toimusid 1980. aastal valimised. Võitjaks osutus Isamaarinne ja Zimbabwet kui iseseisvat riiki tunnustati rahvusvaheliselt. Valitsusjuhiks sai Robert Mugabe, kes on alates 1988 olnud president.
Kaasaeg (1980–...).
2009. aastani kehtis riigis dollar (ZWD). Hüperinflatsiooni tõttu loobuti aprillis 2009 oma rahast ja riigis kasutatakse naaberriikide rahaühikuid, USA dollareid ja eurosid.
Majandus.
Riigi põhitulud pärinevad põllumajandustoodete (peamiselt tubaka) müügist.
Haldusjaotus.
Zimbabwe on jaotatud 8 provintsiks, millele lisandub 2 provintsiõigustega linna.
Provintside nimed tulevad Mashonlandi ja Matabelandi jagamisest kolonisatsiooni käigus. Mashonlandi okupeeris Briti Lõuna-Afrika Kompanii pioneeriüksus ja Matabeland vallutati Esimese Matabele sõja käigus. See jaotus vastab umbes etnilisele piirile enne koloniseerimist.
Provintsi valitseb provintsikuberner, kelle määrab ametisse president.
Rahvastik.
Zimbabwe arvukaim rahvus on šonad (82%), kes elavad riigi kesk- ja idaosas. Arvukuselt teine rahvas on lääne- ja lõunapiirkondi asustavad ndebeled (17%). Suurim vähemus on valged, keda on vähem kui 1% rahvaarvust. Valged on enamasti inglise päritolu, kuid leidub ka buuride, kreeklaste, portugallaste, prantslaste ja hollandlaste esindajaid. Valgete kogukond oli arvukaim 1975, kui neid oli umbes 278 000 ehk 4,3% rahvastikust. Tänapäeval on neid vähem kui 50 tuhat.
Umbes 75% elanikest on vähemalt osaliselt kristlased ning 24% usuvad muistseid jumalaid.


Tadžikistan.
Tadžikistan on merepiirita riik Kesk-Aasias. Ta piirneb Hiina, Kõrgõzstani, Usbekistani ja Afganistaniga. Tadžikistanil pole merepiiri.
Tadžikistanil on kaks väikest eksklaavi, mida ümbritseb Kõrgõzstan.
Sisejulgeolek.
Tadžikistani sisejulgeolekuasutuste ühenduse moodustavad: Tadžikistani Julgeolekunõukogu, Riigikaitse teenistus, Rahvuslik Julgeolekuteenistus, Tadžikistani Siseministeerium, Narkootikumide kontrolli agentuur jt.
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel olid 79,9% elanikest tadžikid, 15,3% usbekid, 1,1% venelased, 1,1% kirgiisid.
Tadžikistani statistikaameti andmetel elas 2010. aastal 27% elanikkonnast linnades.
Haldusjaotus.
Tadžikistan jaguneb neljaks administratiivseks piirkonnaks – kaheks vilajetiks ("vilojat"), üheks autonoomseks vilajetiks ("vilojat muhtor") ja vabariikliku alluvusega rajoonideks (keskusega Dušanbes). Riikliku alluvusega on 13 rajooni ja 5 linna.
Majandus.
Tadžikistan on endise Nõukogude Liidu ja Kesk-Aasia vaeseim riik. Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta oli 2005. aastal 1388 USA dollarit, millega riik oli maailmas 159. kohal. Sisemajanduse kogutoodang kokku oli samal aastal 8,802 miljardit USA dollarit.
Riigi peamisteks ekspordiartikliteks on puuvill ja alumiinium. Ekspordiartiklite vähesuse tõttu on majandus väga haavatav. Siiski on riigi majandus pärast kodusõja lõppu 2001. aastal kiiresti kasvanud. Keskmine majanduskasv aastatel 2000–2004 oli 9,6 protsenti aastas, tunduvalt rohkem kui teistel Kesk-Aasia maadel.
Üle 95% Tadžikistanis toodetud elektrienergiast tuleb hüdroelektrijaamadest. Pea igal talvel tabab riiki energiakriis. Leevendust loodetakse saada uute hüdroelektrijaamade ehitamisest. 2010. aastal viidi riigis läbi ehitamisel oleva Roguni hüdroelektrijaama aktsiate müügikampaania, mille käigus riigi kodanikke väidetavasti sunniti aktsiate ostule paljudel juhtudel väevõimuga. Hüdroelektrijaamade ehitamise kava vastu on allavoolu paiknevad riigid, eriti Usbekistan.
Tadžikistani saabuvad raudteeveosed läbivad Usbekistani territooriumi. Alates 2009. aastast blokeerib Usbekistan raudteeliiklust, lubades üle piiri vaid mõne vaguni päeva kohta. Samuti on tõstetud tariife Tadžikistani suunduvatele veoautodele. Usbekistan ei luba Tadžikistanil kasutada oma territooriumil asuvaid, Nõukogude Liidu ajal ühiseks kasutamiseks rajatud ülekandevõrkusid elektrienergia transpordiks Tadžikistani piirkondade vahel.
Oluliseks sissetulekuallikaks on töömigrantide poolt koju saadetud teenistus. 2010. aasta esimese 9 kuuga sõitis migratsiooniteenistuse andmetel Venemaale 844 000 Tadžikistani kodanikku, Venemaalt lahkus 252 640.


Rwanda.
pisi
Rwanda (ametlikult Rwanda Vabariik) on merepiirita riik Aafrika keskosas veidi ekvaatorist lõuna pool. Rwanda piirneb läänes Kongo Demokraatliku Vabariigi, põhjas Uganda, lõunas Burundi ning idas Tansaaniaga.
Rwanda on pindalalt üks Aafrika väiksemaid riike. Aafrika mandril asuvatest riikidest on Rwandast väiksemad ainult Gambia, Svaasimaa ja Djibouti. Rwanda on Aafrika kõige tihedamalt asustatud riik.
Riigi ala asub suhteliselt kõrgel, keskmiselt 1585 meetri kõrgusel merepinnast. Rwanda lääneosa on mägine, idaosa tasane ja soine.
Rwanda rahvastiku moodustavad ruanda keelt kõnelevad ruandad, kes jagunevad hutudeks, tutsideks ja tvaadeks. Inimeste olulisim elatusallikas on põllumajandus.
Rwanda on suhteliselt kiiresti arenev riik, mis taastub jõudsalt 20. sajandi lõpul aset leidnud hutude ja tutside vaenust sündinud kodusõjast ja genotsiidist.
Nimi.
Riigi nimi on ruanda keeles Repubulika y'u Rwanda, prantsuse keeles République du Rwanda ja inglise keeles Republic of Rwanda. Nimi pärineb ruanda keelt kõnelevate rahvaste nimest.
Eesti keeles kasutati varem nimekuju Ruanda.
Asend, piir ja suurus.
Rwanda asub Aafrika keskosas. Territooriumi kõige põhjapoolsem punkt on umbes 116 km kaugusel ekvaatorist. Riik on kujult veidi kirde-edela suunas välja venitatud. Territooriumi ulatus kirde-edela suunas on 248 km ja kagu-loode suunas 166 km.
Rwanda asub India ookeanist umbes 1500 km kaugusel.
Piir.
Rwanda riigipiir langeb praktiliselt kokku 1910. aastal Euroopa koloniaalriikide tõmmatud piiridega, mis omakorda järgisid võrdlemisi täpselt varasema ruandade asuala piire.
Piir on suhteliselt liigestatud. Piiri pikkus on 893 km, sellest Burundiga 290 km, Kongo Demokraatliku Vabariigiga 217 km, Tansaaniaga 217 km ja Ugandaga 169 km.
Idas ja lõunas piiravad riigi territooriumi jõed. Kagera jõgi moodustab piiri Tansaaniaga ja osa piirist Burundiga. Osa piirist Burundiga moodustavad Ruhwa ja Akanyaru jõgi. Osa piirist Kongo DV-ga kulgeb läbi Kivu järve; järvest lõuna pool asuva piiriosa moodustab Rusizi jõgi.
Pindala.
Riigi pindala on 26 338 km². Rwanda on pindalalt maailma riikide seas 149. kohal. Maismaa pindala on 25 271 km². Siseveekogud moodustavad riigi pindalast umbes neli protsenti.
Äärmuspunktid.
Territooriumi põhjapoolseim punkt (01°03' S) on Idaprovintsis Uganda piiri ääres vahetult Kagitumba külast loodes, idapoolseim (30°53' E) Idaprovintsis Tansaania piiril Kagera jõel, lõunapoolseim (02°51' S) Lõunaprovintsis Burundi piiril ja läänepoolseim (28°52' E) Lääneprovintsis Kongo DV piiril Ruzizi jõel Bukavu linnast vahetult lõunas.
Pinnamood.
Rwanda asub Ida-Aafrika kiltmaa loodeosas. Suurem osa territooriumist asub 1500–2000 meetri kõrgusel merepinnast (keskmine kõrgus 1585 m).
Rwanda territooriumi kõrgeim koht on Karisimbi mägi (4519 m) ja madalaim koht Rusizi jõgi (950 m).
Osa Rwandast paikneb Ida-Aafrika riftivööndi Alberti haru kohal. Riigi kesk- ja lääneosa on mägised, idaosas on peamiselt savannid, tasandikud ja sood. Rwanda lääneosa läbivad mäeahelikud moodustavad Niiluse ja Kongo jõgikonna vahelise veelahkme. Edelaosas on Mweri ahelik, mis jätkub teisel pool piiri Burundis, loodepiiri ääres on vulkaanilised Virunga mäed, kus asub ka Rwanda kõrgeim mägi Karisimbi.
Teised kõrgemad mäed on Muhabura (4127 m), Bisoke (3711 m), Sabyinyo (3636 või 3674 m) ja Gahinga (3474 m). Sabyinyo asub kohas, kus Rwanda, Uganda ja Kongo DV piir kokku saavad. Kõrgemate mägede tipud ulatuvad metsapiirist kõrgemale, madalamaid nõlvu katavad vihmametsad. Osa mäetippe on hoolimata ekvaatori lähedusest kaetud igilumega.
Lääneosa mägise ala kõrgus on valdavalt 2500–3000 meetrit. Mäed laskuvad läänes Kivu järve ja Rusizi jõe oru suunas suhteliselt järsult, ida suunas muutuvad mäed järk-järgult madalamaks ja laugjamaks. Idaosa kõrgus merepinnast on 1400–1800 meetrit.
Leidub nii järsuseinalisi mägesid kui ka metsaga kaetud lamedamaid massiive. Rwandat on nimetatud ka "Tuhande künka maaks". Eriti riigi keskosas on lugematud künkad põllumaana kasutusele võetud. Praktiliselt kogu viljakas maa on kasutusel põllumaana.
Kõige madalam koht on äärmises edelanurgas, kus Rwanda, Burundi ja Kongo DV piir kokku saavad.
Geoloogiline ehitus.
Rwanda sarnaneb geoloogiliselt ehituselt Burundi ja Lõuna-Ugandaga.
Aluskorra moodustavad Paleoproterosoikumi (Rusizi) migmatiidid, gneisid ja vilgukildad. Neil lasuvad Mesoproterosoikumi Kibara vöö setete kurrutumise ja moonde teel tekkinud kivimid, peamiselt graniitsete intrusioonidega kildad ja kvartsiidid, mis katavad suurema osa Rwanda alast. Loode- ja kaguosas esineb alates Kainosoikumist moodustunud vulkaanilisi kivimeid.
Rwanda lääneosas esineb kuni umbes 5,2-magnituudiseid maavärinaid.
Loodusvarad.
Rwandas leidub tinamaaki kassiteriiti, volframiiti, berülli, kolumbiit-tantaliiti ning vähesel määral kulda ja safiire. Kivu järve all on maagaasi leiukohad, mida ei ole veel õieti kasutusele võetud. Varude suuruseks hinnatakse 50–55 miljardit m³.
Rwandas on viljakas muld, metsavarud ja rohked pinnavee varud. Umbes 12,4 protsenti territooriumist katab mets.
Mullastik.
Rwanda mullad sarnanevad troopiliste lateriitmuldadega, kuid on kergemad ja viljakamad. Lateriitmullad sisaldavad suhteliselt palju metalle, peamiselt rauda ja alumiiniumit. Maa loodeosas on viljakad vulkaanilise päritoluga mullad.
Põllumaa kvaliteeti on vähendanud erosioon, leostumine, ülekarjatamine ja intensiivne põllundus.
Jõed.
Rwandat läbib Kongo ja Niiluse valgla veelahe. Umbes 80 protsenti territooriumist jääb Niiluse valgla alale, ülejäänud alalt voolab vesi Rusizi kaudu Kongosse.
Rwanda pikim jõgi on Kagera jõe lisajõgi Nyabarongo. 2008. aastal oli Rwandas 861 jõge, mille pikkus oli kokku 6462 km. Suuremad jõed on Niiluse valglas Kagera, Akanyaru, Base, Kagitumba, Mukungwa, Muvumba, Nyabarongo ja Ruvubu (Ruvuvu) ning Kongo valglas Koko, Rubyiro, Ruhwa, Rusizi ja Sebeya.
Kagera jõe org on soine. Orus kummalgi pool Rwanda ja Tansaania piiri asub hulk järvi ning ainulaadne ujuvsavann.
Järved.
2008. aastal loendati Rwandas 101 järve, mille pindala oli kokku 149 487 hektarit. Suurim järv on riigi läänepiiril paiknev Kivu järv, millest suurem osa jääb Kongo DV alale. Teised suuremad järved on Burera (Bulera), Ruhondo, Muhazi, Rweru, Ihema, Cyohoha, Sake, Kilimbi, Mirayi, Rumira, Kidogo, Mugesera, Nasho, Mpanga, Mihindi, Rwampanga, Bisoke.
Rwanda poolele jäävad ka mõned väikesed saared Kivu järves. Nende seas on Bugarura, Iwawa ja Mushungwe.
Paljudes järvedes vohab vesihüatsint, mis kasvab kiiresti ja moodustab vee pinnale tiheda vaiba. See soodustab soostumist, takistab liiklust ja hüdroenergia tootmist, rikub kalade elupaigad ning on soodne pinnas malaariat levitavate sääskede arenguks.
Sood.
Riigi idaosas on palju soid, mis paiknevad eelkõige jõgede orgudes ja järvede ümber. Kõige soisem on idapiiri ääres.
2008. aastal kaardistati 860 sood. Soode pindala oli kokku 278 536 hektarit, mis moodustab 10,6 protsenti riigi pindalast.
Kliima.
Rwandas valitseb lähisekvatoriaalne kliima. Et kogu Rwanda ala paikneb kõrgel, on temperatuurid mõõdukamad kui sama laiuskraadiga madalamatel aladel.
Temperatuur on aasta lõikes väga ühtlane. Näiteks riigi keskosas asuvas Kigalis on ööpäeva madalaim temperatuur keskmiselt 12–14 °C ja kõrgeim temperatuur keskmiselt 24–27 °C. Lääne- ja keskosa mägedes on veidi jahedam kui idaosa savannis. Kõige kuumemad kuud on tavaliselt august ja september.
Vihma- ja kuivaperioodid on selgelt eristatavad. Vihmaperioodid kestavad veebruarist või märtsist mai või juunini ja septembrist-oktoobrist detsembrini. Vihmaperioodil sajab paduvihma peaaegu iga päev. Vahepeal võib küll ka päike välja tulla. Juunist septembrini on kõige kuivem periood, mil tihti ei saja üldse.
Sajab keskmiselt 1000 mm aastas, lääneosas ja Virunga mägedes kuni 2000 mm.
Septembrist detsembrini esineb sageli tugevaid äikesetorme, mägedes võib ka lund sadada.
Taimed.
Eelajaloolisel ajal kattis kolmandikku tänapäeva Rwanda alast pilvemets. Praegu laiuvad suuremal osal territooriumist terrassidena rajatud põllud. Puutumatu loodus on säilinud peamiselt üksnes rahvusparkides.
Kõige liigirikkam taimestik on säilinud riigi edelaosas Nyungwe rahvuspargi metsades, kus leidub umbes 200 puuliigi esindajaid. Nende seas on "Entandrophragma excelsum" ja Manni tüvijalg. Leidub ka mitmesuguseid sõnajalgtaimi, üle saja käpalise ja begooniaid. Pargi alale jääb nii vihmametsi, bambusesalusid, rohumaid kui ka soid. Rahvuspargi alalt on leitud umbes 1100 taimeliiki, neist 137 endeemi.
Rwanda loodeosas Vulkaanide rahvuspargis kasvavad peamiselt bambusesalud, mis vahelduvad nõmmede ja väikeste metsasaludega. Idaosas paikneva Akagera rahvuspargi alal on valdav savann, kus kasvavad peamiselt akaatsiad. Piirkonnas leidub ka endeemseid liike.
Nüüdseks looduses hävinud maailma väikseim vesiroos pisi-vesiroos kasvas endeemsena Rwanda edelaosas Mashyuzas ühesainsas väikeses veekogus veel kuni 2008. aastani, mil veekogu toitev kuumaveeallikas ammendus.
Loomad.
Rwanda alal elab 189 liiki imetajaid. Neist kaks on äärmiselt ohustatud liigid (teravmokk-ninasarvik ja käsitiivaline "Rhinolophus hilli"), neli eriti ohustatud (elevant "Loxodonta cyclotis", mägigorilla, šimpans ja näriline "Delanymys brooksi"), 11 ohualtid (aafrika elevant, lõvi, jõehobu, närilised "Hybomys lunaris", "Pelomys hopkinsi", "Praomys degraaffi" ja "Thamnomys kempi", "Crocidura lanosa", "Ruwenzorisorex suncoides", käsitiivaline "Rhinolophus ruwenzorii" ja kaslane "Profelis aurata") ja viis ohulähedased.
Nyungwe metsades elab vähemalt 86 liiki imetajaid, neist 14 on Alberti rifti endeemid. Nende seas on ka 14 primaadiliiki, sealhulgas šimpansid. Puu otsas elavad "Colobused liiguvad suuremas karjas kui ükski teine Aafrika primaat; nad võivad liikuda kuni 400 kaupa. Nyungwe rahvuspargi alal elab 280 linnuliigi (sealhulgas 26 Alberti rifti endeemi), 31 kahepaiksete (15 endeemi) ja 43 roomajaliigi (8 endeemi) esindajaid. Endeemseid liblikaliike on 21.
Tähelepanuväärne on lihasööja sipelglane "Dorylus", kes liigub hiigelkolooniatena. Uurimused on näidanud, et sipelgate summaarne biomass on suurem samal alal elavate lihasööjate imetajate omast ning nad ka söövad kokku rohkem kui imetajad.
Kõik suurimetajad on kaitse all. Akagera rahvuspargis elavad tüüpilised savanniloomad, nende seas kaelkirjakud, elevandid, leopardid, lõvid, hüäänid, sebrad, kudud, kannad, pühvlid, tüügassead. Vulkaanide rahvuspargis Virunga mägedes elab umbes kolmandik maailma mägigorilladest. Virunga alal elavad ka elevandid, lõvid, šimpansid, antiloobid ja tüügassead.
Linnud.
Rwanda alal elab umbes 730 liiki linde. Nyungwe metsades on nähtud 280 liigi esindajaid; neist 26 on Alberti rifti endeemid. Nende seas on mägiturako ja ruanda frankoliin. Riigi idaosas elab teiste seas savannile tüüpiline värvuline "Laniarius erythrogaster" ning palju soo- ja järvelinde, sealhulgas toonekured ja kured.
Kalad.
Kivu järves elavad pärismaisena pardkalad, angersägad ning kirevahvenlased "Haplochromis" ja "Oreochromis niloticus". Võõrliigina lasti 1959. aastal järve heeringlane "Limnothrissa miodon".
Looduskaitse.
Pärismaise elustiku kaitseks on loodud kolm rahvusparki. Riigi idapiiri ääres Kagera jõe kaldal asub Akagera rahvuspark, loodeosas Virunga mägedes eelkõige mägigorillade kaitseks loodud Vulkaanide rahvuspark ja edelaosas metsakaitseala Nyungwe rahvuspark.
Keskkonnaprobleemid.
Kõige suuremaid keskkonnaprobleeme tekitavad Rwandas linnade kasvust tingitud vee- ja õhureostus, põud, metsade hävitamine põletuspuuks ja põllumaa saamiseks, pinnase erosioon ja mulla kurnamine ning salaküttimine.
1990. aastate kodusõja ja eriti genotsiidi eest varjunud põgenikud seadsid end tihti sisse piiriäärsetes metsades, kust võtsid vajadusel põletuspuid ning kasutasid toiduks kõike, mis vähegi hamba alla kõlbas. Tihti jäi neist maha tühi ja paljas maa. Et põllumaa on äärmiselt napp, raiutakse põllu rajamiseks metsa kõikjal, kus see pole kaitse all. Põlde rajatakse ka kõrgematele nõlvadele, kust paduvihmad mullakihi alla uhuvad. Allakantud pinnaseosakesed settivad veekogudesse. Põldude kastmine ja vee ümbersuunamine kuivatab jõgesid, see omakorda sunnib (eriti riigi idaosas) loomad endale uut elupaika otsima. Salaküttimisega tegelevad nii nälja leevenduseks liha jahtivad põllupidajad kui ka elevante, antiloope ja primaate küttivad ärimehed, kes oma saagi turistidele müüvad.
Riik.
Rwanda riik loodi 1. juulil 1962, kui vabaneti Belgia hooldusõiguse alt ja kuulutati välja iseseisvus.
Iseseisvumise päev 1. juuli on rahvuspüha.
Riigikord.
Rwanda on unitaarne presidentaalne vabariik. Praegune põhiseadus võeti vastu 2003. aastal pärast 26. mail 2003 peetud rahvahääletust. Sellele eelnenud põhiseadus kehtis alates 1991. aastast.
Valimisõigus on vähemalt 18-aastastel isikutel. Naised said valimisõiguse 1961. aastal.
Topeltkodakondsus on lubatud, kuid topeltkodakondsusega isik ei saa kandideerida presidendiks.
President.
Riigipea on president, kelle valib rahvas otsestel valimistel. Presidendi ametiaeg kestab seitse aastat. Kedagi ei tohi valida presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks.
Presidendiks võib kandideerida vähemalt 35-aastane sünnipärane Rwanda kodanik, kelle vähemalt üks vanematest on Rwanda kodanik.
President nimetab ametisse ja vabastab ametist peaministri ja valitsuskabineti, esindab riiki välissuhtluses, annab armu, kuulutab välja sõja, sõlmib ja ratifitseerib välislepinguid (teatud juhtudel parlamendi heakskiidul).
Presidendil on õigus pärast arupidamist peaministri, kodade esimeeste ja riigikohtu esimehega Esindajatekoda laiali saata. Senatit laiali saata ei saa.
Parlament.
Seadusandlik organ on kahekojaline parlament. Kuni 2003. aastani oli parlament ühekojaline.
Ülemkojas ehk Senatis ("Umutwe wa Sena") on 26 liiget. Senati koosseis valitakse kaheksaks aastaks. Kandideerida võivad vähemalt 40-aastased isikud. Vähemalt 30 protsenti senaatoritest peavad olema naised. 12 senaatorit valivad kohalikud omavalitsused, 8 määrab president, 4 poliitilised organisatsioonid ja 2 ülikoolid. Endistel riigipeadel on õigus soovi korral Senati liikmeks saada.
Alamkoja ehk Esindajatekoja ("Umutwe w'Abadepite") liikmed valitakse viieks aastaks. Esindajatekotta kuulub 80 liiget. Neist 53 valib rahvas üldistel otsestel proportsionaalsetel valimistel. Alamkoja 24 naistele ette nähtud kohale valivad oma saadikud iga provintsi kohalike omavalitsuste ja naisorganisatsioonide esindajad. Kaks esindajat valivad noorteorganisatsioonid ja ühe puuetega inimeste organisatsioonid. Valimiskünnis on viis protsenti.
Esinduskogusse valitud isik ei ole seotud konkreetsete valijate antud mandaadiga. Kui parlamendi liige erakonnast välja astub või välja heidetakse, kaotab ta oma koha parlamendis.
Keegi ei tohi samaaegselt kuuluda parlamenti ja valitsusse.
President ja senati esimees ei tohi kuuluda samasse erakonda.
Valitsus.
Valitsus teostab koos presidendiga riigis täidesaatvat võimu. Valitsuskabineti tööd juhib peaminister.
Parlamendis enamuses oleva erakonna esindajad ei tohi moodustada rohkem kui 50 protsenti valitsusest.
Õigussüsteem.
Rwanda õigussüsteem põhineb peamiselt Saksamaa ja Belgia tsiviilõigusel ning tavaõigusel. 2000. aastate reformide käigus on üle võetud ka angloameerika õigussüsteemi elemente. Kohtuvõim on täidesaatvast võimust lahutatud, kuid poliitikuid on süüdistatud õigusemõistmisse sekkumises.
Kohtusüsteem on mitmeastmeline. Seda on muu hulgas seoses genotsiidijuhtumite menetlemise ja haldusreformiga korduvalt ümber korraldatud ja lihtsustatud. Kõrgeim kohtuorgan on Ülemkohus.
Traditsiooniliselt mõistis Rwandas kohut väärikaim mees külas. Külakohut nimetati "gacacaks. Aastal 2001 otsustas valitsus "gacaca" taaselustada, et kiirendada genotsiidijuhtumite menetlemist. Moodustati üheksaliikmelised "gacacad. 1990. aastate teisel poolel vangistati genotsiidis süüdistatuna üle saja tuhande inimese. Et nii vanglad kui ka kohtud olid üle koormatud, anti massilisi amnestiaid, eelkõige kergemates kuritegudes süüdistatutele. Genotsiidis osalenud said vabaduse tingimusel, et on nõus astuma "gacaca" ette. "Gacaca" määrab tavaliselt karistuseks ühiskondliku töö.
Surmanuhtlus kaotati Rwandas 2007. aastal.
Sümboolika.
Rwanda riiklikud sümbolid on lipp, deviis, vapp ja hümn.
Rwanda lipp on alates 2001. aastast sinise, kollase ja rohelise laiuga trikoloor. Lipuvärvides vapp on kasutusel samast aastast.
Riigi deviis on "Ubumwe, umurimo, gukunda igihugu" ('ühtsus, töö, isamaalisus').
Rwanda hümn on alates 2001. aasta algusest "Rwanda Nziza" ('ilus Rwanda').
Pealinn.
Rwanda pealinn Kigali asub riigi keskel. Kigali on pealinn alates riigi iseseisvumisest 1962. aastal.
Haldusjaotus.
pisi
Alates 2006. aastast jaguneb Rwanda territoorium viieks provintsiks ("intara"). Enne seda oli provintse 12.
Provintsid jagunevad kokku 30 ringkonnaks ("akarere"), mis omakorda jagunevad kokku 416 sektoriks ("imirenge"). Sektorid jagunevad rakkudeks ("utugari") ja küladeks ("imidugudu").
Parteid.
Rwandas on mitmeparteisüsteem. Põhiseadus keelab erakondade moodustamise rassilisel, etnilisel, usulisel või soolisel alusel. Registreeritud erakonnad saavad riigilt rahalist toetust.
Kohtunikel, prokuröridel, sõjaväelastel, politseinikel ja julgeolekutöötajatel ei ole lubatud erakondadesse kuuluda.
Valitsev erakond on Rwanda Isamaarinne. Teised suuremad erakonnad on Sotsiaaldemokraatlik Partei, Liberaalne Partei ja Kristlik-Demokraatlik Partei.
Rahvusvahelised suhted.
Rwanda on alates 1962. aastast ÜRO liige. Aastal 1963 sai ta Aafrika Liidu eelkäija Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni liikmeks.
Aastal 2007 astus Rwanda Ida-Aafrika Ühenduse ja 2009 Rahvaste Ühenduse liikmeks.
Rwanda kuulub ka prantsuskeelsete riikide ühendusse Francophonie.
Eesti sõlmis Rwandaga diplomaatilised suhted 14. märtsil 2006. Rwanda suursaadik Eestis on alates 2010. aastast Hollandis Haagis resideeriv Immaculée Uwanyiligira. Eestil Rwandas diplomaatilist ega konsulaaresindust ei ole.
Rwandat võivad 2011. aasta seisuga viisavabalt külastada Burundi, Hong Kongi, Kenya, Mauritiuse, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Tansaania, Uganda ja USA kodanikud; kõigil teistel tuleb taotleda viisa.
Riigikaitse.
Rwanda kaitsevägi loodi pärast riigi iseseisvumist 1962. aastal. Praegusel kujul eksisteerib ta alates 1994. aastast. Suurem osa armee koosseisust pärineb pärast genotsiidi Rwanda Isamaarindest eraldatud sõjalisest tiivast.
Kaitsevägi koosneb maa- ja õhuväest. Sundajateenistust ei ole. Vabatahtlikult võivad teenistusse astuda kõik vähemalt 18-aastased Rwanda kodanikud.
Kaitsekulutused moodustasid 2006. aastal 2,9 protsenti rahvuslikust kogutoodangust.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Rwanda rahvaarv 8 162 715. Aastal 2011 elas riigis Rwanda Statistikaameti andmetel 10 718 379 inimest ja USA Luure Keskagentuuri hinnangul 11 689 696 inimest. World Gazetteeri arvutuste järgi elab 2012. aastal Rwandas 9 320 208 inimest.
Rwanda on Aafrika kõige tihedama asustusega riik. Ühel ruutkilomeetril elab umbes 400 inimest. Aastal 2010 elas 19 protsenti elanikest linnades. Linnastumise tempo on 4,4% aastas.
Umbes 99 protsenti Rwanda elanikkonnast moodustavad ruanda keelt kõnelevad hutud ja tutsid. 84 protsenti elanikest on hutud ja 15 protsenti tutsid. Üks protsent rahvastikust on pügmeede hulka kuuluvad tvaad.
Rahvastikukasvu kiirus on 2,751 protsenti aastas. Rwanda naine sünnitab keskmiselt kuus last.
Aastal 2006 oli keskmine eluiga 47 aastat, sealhulgas meestel 46 ja naistel 48 aastat. Keskmine elueaootus sünnihetkel on 55,4 kuni 58,8 aastat. Aastal 2011 moodustasid kuni 14-aastased rahvastikust 42,9%, 15–64-aastased 54,7% ja üle 65-aastased 2,4%.
Aastal 2001 olid 56,5 protsenti elanikest katoliiklased, 26 protsenti protestandid, 11,1 protsenti adventistid, 4,6 protsenti muslimid, 0,1 protsenti loodususku ja 1,7 protsenti ei tunnistanud ühtki religiooni.
70,4 protsenti vähemalt 15-aastastest ruandalastest on kirjaoskajad. Meeste seas on kirjaoskajaid 76,3 ja naiste seas 64,7 protsenti.
Lubatud on ainult monogaamne abielu mehe ja naise vahel.
2010. aastal oli Rwandas umbes miljon orbu.
Asulad.
Suuremad linnad on pealinn Kigali (1 029 384 elanikku aastal 2010), Butare (89 800, 2005), Gitarama (87 613, 2005), Ruhengeri (86 685, 2005) ja Gisenyi (83 623, 2005).
Majandus.
Rwanda on vaene põllumajanduslik maa. Loodusvarasid on vähe. Majandusele mõjus hävitavalt 1990. aastate alguse kodusõda ja genotsiid.
Enamik rahvast elab maal ja hangib elatise peamiselt naturaalmajanduslikust põllupidamisest ja karjakasvatusest. Tööstus on vähe arenenud. Peamised ekspordikaubad on kohv, tee ja mineraalid, ka kasvav turism. Majandus on sõltuv rahvusvahelisest abist ning kohvi ja tee hindadest maailmaturul. Üle poole rahvast elab allpool vaesuspiiri.
1960. ja 1970. aastatel majandus kasvas, 1980. aastate kohvihinna langus tõi kaasa aeglustumise ning 1990. esimese poole kodusõda ja genotsiid järsu languse. Alates 1995. aastast on valitsus püüdnud majandust ümber profileerida, erastada riigiettevõtteid, liberaliseerida ettevõtluskliimat, arendada tööstust ja mäendust, meelitada Rwandasse välisinvestoreid. Et suurem osa majapidamistest on enam-vähem naturaalmajanduslikud, on siseturg väike. Infrastruktuur (energiavarustus, transpordivõrk) on puudulik.
Rwanda sisemajanduse kogutoodang on alates 2003. aastast kasvanud 7–8% aastas ning inflatsioon on olnud alla 10% aastas. Rwanda on Ida-Aafrika kiireima majanduskasvuga maa.
Maailmapank paigutas Rwanda oma 2012. aasta raportis "Doing Business" ärikliima poolest Aafrika riikide seas Mauritiuse ja Lõuna-Aafrika Vabariigi järel kolmandale kohale.
Rwanda sisemajanduse kogutoodang oli 2011. aastal USA riigidepartemangu hinnangul 6,1 miljardit USA dollarit; SKT reaalkasv oli 8,2%. Kogutoodang inimese kohta ostujõupariteedi järgi oli 1600 USD, keskmine inflatsioon 7,8%.
Põllumajanduse osakaal sisemajanduse kodutoodangus oli 2010. aastal 33,6%, tööstuse osakaal 14,1% ja teenuste osakaal 52,3%.
Põllumajandus.
Kuni 90 protsenti rahvast elatub põllumajandusest. Põllumajandustoodang moodustab umbes kolmandiku sisemajanduse kogutoodangust. Põllumaa moodustas 2005. aastal umbes 45 protsenti Rwanda alast. Et rahvastiku kasvades muutub harimiskõlblik maa järjest vähem kättesaadavaks, väheneb ka farmide suurus. See on keskmiselt alla ühe hektari.
Rwandas on traditsiooniliselt kasvatatud toitu ainult oma tarbeks. 20. sajandil lisandusid peamiselt eksporditulusid ihaldavate Belgia võimude sunnil kohvipuud ja teepõõsad.
Peamised toidukultuurid on banaanid, kaunviljad, bataat, jahumaniokk, mais, hirss, sorgo, maapähkel, kartul, suhkruroog. Kasvatatakse ka tubakat. Riisi viljeldakse vähe, kuid Hiina ja Taiwani riisikasvatajad on saanud valitsuselt loa hakata seda suuremas mahus kasvatama.
Banaani kasvatatakse väikefarmides aasta ringi. Mais annab kaks saaki aastas, seda kasvatatakse vaheldumisi ubadega. Maniokk on kiire kasvuga ja põuakindel, seda külvatakse vaheldumisi banaani, ubade ja maisiga, eriti Gitaramas ja Gikonkos.
Peetakse kitsi, veiseid, kanu, lambaid, sigu.
Kasvatatakse neitsikummelit, millest valmistatakse herbitsiidi püreetrumi.
Mäendus.
Rwanda kaevandused on valdavalt väikesed ja vajavad hädasti kaasajastamist. Neisse investeeritakse vähe, puudus on geoloogidest ja mäeinseneridest. Kasutatakse peamiselt kirkasid, labidaid, haamreid ja teisi käsitööriistu, harvem ka pneumaatilisi tööriistu. Maake riigis ümber ei töödelda.
Avastatakse ka järjest uusi leiukohti ning valitsus püüab äratada välisinvestorite huvi kaevanduste rajamise vastu. Riik on andnud 12 ettevõttele kokku 22 vähemalt 30-aastast kontsessiooni, lisaks tegutseb sadakond väikekaevandust. Mäenduse alal töötab umbes 35 000 inimest.
Aastal 2010 teenis Rwanda mineraalide ekspordilt 67,8 miljonit USA dollarit. See moodustas koguekspordist 14,9% ja oli suurim valuutaallikas. Kassiteriiti toodeti ja eksporditi 3874 tonni 42,2 miljoni dollari eest (2009. aastal 4269 tonni), koltani 749 tonni 18,48 miljoni dollari eest (2009. aastal 949 tonni) ja volframiiti 843 tonni 7,1 miljoni dollari eest (2009. aastal 874 tonni).
Rwandas toodetakse umbes 9% maailma tantaalimaagist ja umbes 4% volframiidist.
Energeetika.
Suurema osa ruandade energiavajadusest katab puit ja puusüsi. Elektrienergia on kättesaadav vaid 11 protsendile elanikest. USA Luure Keskagentuuri hinnangul toodeti Rwandas 2008. aastal 160 miljonit kWh ja tarbiti 236,8 miljonit kWh elektrienergiat. Umbes 30 protsenti elektrienergiast tarbivad ettevõtted. Osa elektrienergiast imporditakse Kongo DV-st.
Elektrijaamade koguvõimsus on umbes 100 MW. Elektrienergia on Rwandas üle kahe korra kallim kui naabermaades. Umbes 59% elektrienergiast toodetakse hüdroenergiast ja ülejäänu fossiilsetest kütustest, sealhulgas umbes üks protsent Kivu järve metaanist.
Suuremad hüdroelektrijaamad on Mukungwa hüdroelektrijaam Ruhundo järvel (12,5 MW), Ntaruka hüdroelektrijaam Burera järvel (11,76 MW), Gihira hüdroelektrijaam (1,8 MW) ja Gisenyi hüdroelektrijaam (1,2 MW). Koos Kongo DV ja Burundiga rajatud elektrijaamadest Rusizi I ja Rusizi II on Rwanda kasutada vastavalt 3,5 ja 12 MW. Peagi valmivad kaks uut elektrijaama, Nyabarongo (27,5 MW) ja Rukarara (9,5 MW). Riigi kesk- ja lääneosas on palju kohalikke mikroelektrijaamu.
Suuremad soojuselektrijaamad on Jabana 1 (7,8 MW), Jabana 2 (20 MW), Aggreko 1 (10 MW) ja Aggreko 2 (5 MW).
Kivu järve ümbritseva kuumaveeallikate vöö geotermilise energia potentsiaalseks rakendatavaks võimsuseks hinnatakse 170–320 MW.
Valitsuse aastateks 2011–2017 koostatud plaan näeb ette suurendada hüdroenergial põhinevat elektrienergia tootmist 333 megavatini, rajada maapõueenergial põhinevad elektrijaamad koguvõimsusega 310 MW ning metaanil töötavad elektrijaamad koguvõimsusega 300 MW.
Kigali lähedal Jali mäel on tuulepark.
Kirehe ringkonda on rajamisel Rwanda, Tansaania ja Burundi ühine 80-megavatine Rusumo hüdroelektrijaam.
Tööstus.
Tööstustoodang moodustas 2010. aastal 14,1 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Valdavalt tegutsevad väikeettevõtted, kus töödeldakse põllumajandustooteid, toodetakse toiduaineid, tsementi, õlut, karastusjooke, seepi, mööblit, jalatseid, plaste, tekstiilitooteid, sigarette, ravimeid, tööriistu, katusematerjale.
Transport.
Umbes 90 protsenti vedudest tehakse maanteid mööda. Maanteede kogupikkus on üle 14 000 km, neist umbes 20 protsenti on kattega teed.
Raudteid Rwandas ei ole. Kavas on ehitada raudteeliin Kigalist Tansaaniasse Isakasse, mis on Rwandat ja Burundit Dar es Salaami sadamaga ühendav transpordisõlm. Teine planeeritav liin ühendab tulevikus Rwanda ja Burundi Kongo DV kaudu Aafrika lõunaosa raudteevõrguga.
Rwanda riikliku lennukompanii RwandAiri lennukid peavad ühendust eelkõige paljude Aafrika suurlinnadega, aga ka Mumbai ja Dubaiga. RwandAiri kodulennujaam on Kigali äärelinnas asuv Kigali rahvusvaheline lennujaam. Kigalist 40 km kaugusele Bugesera ringkonda rajatakse uut rahvusvahelist lennujaama. Cyangugus asub kohaliku tähtsusega Kamembe lennujaam.
Kivu järve kaldal asuvate asulate vahel toimub laevaliiklus. Olulisemad sadamalinnad Kivu järve kaldal on Cyangugu, Gisenyi ja Kibuye.
Rwandas on parempoolne liiklus.
Kommunikatsioon.
Rwandas on kaks suuremat telekommunikatsiooniettevõtet, MTN Rwanda ja Tigo.
Aastal 2011 oli Rwandas umbes 3,6 miljonit mobiiltelefoni kasutajat.
Aastal 2010 kasutas Internetti 13 protsenti Rwanda elanikest.
Väliskaubandus.
Rwanda ekspordib peamiselt teed, kohvi, kassiteriiti, koltani, püreetrumi, loomanahku. Peamised väljaveomaad on Kenya, Kongo Demokraatlik Vabariik, Hiina ja Pakistan. 2011. aasta oodatav ekspordimaht oli 295 miljonit USA dollarit.
Rwanda impordib peamiselt toiduaineid, seadmeid, terast, naftatooteid, tsementi ja teisi ehitusmaterjale. Peamised impordipartnerid on Kenya, Uganda, Araabia Ühendemiraadid, Tansaania, Hiina. 2011. aasta oodatav impordimaht oli 1,315 miljardit USA dollarit.
Suurem osa Rwanda sisse- ja väljaveetavast kaubast peab läbima umbes 1500 km pikkuse autoreisi mööda viletsavõitu teid Kigali ja Mombasa või Dar es Salaami vahel.
Meedia.
Rwandas on üks riiklik telekanal, üks üleriigiline riiklik raadiojaam ja üheksa eraraadiojaama.
Suuremad ajalehed on ingliskeelsed ning need on eraomandis. Levinumad ajalehed on The New Times, Rwanda Herald ja Rwanda Newsline ning viimase ruandakeelne sõsarväljaanne Umuseso.
Valuuta.
Rwanda keskpank loodi 1964. aastal. Rwanda rahaühik on Rwanda frank (ISO 4217: RWF). Üks frank jaguneb sajaks santiimiks. Frank võeti kasutusele 1964. aastal. Märtsis 2012 on 1 euro kurss umbes 800 franki.
Rwanda börs avati jaanuaris 2011.
Haridus.
Üheksaklassilise põhihariduse omandamine on kohustuslik ja riiklikus koolis tasuta. President Paul Kagame lubas 2010. aastal uueks ametiajaks kandideerides, et tasuta haridust pikendatakse veel kolme aasta võrra.
Esimesel kolmel aastal toimub õppetöö ruanda keeles, hiljem prantsuse või inglise keeles.
Aastal 2010 oli Rwandas 2510 põhikooli, kus õppis umbes 2,3 miljonit last. Tüdrukuid ja poisse oli nende seas enam-vähem võrdselt. Keskkoole oli 1399 ja neis õppis umbes 425 000 õpilast.
Palju on erakoole, osa neist on kirikute juures. Erakoolid õpetavad riikliku õppekava järgi, kuid nõuavad õppemaksu.
Tasuta haridusest hoolimata ei käi kõik lapsed koolis. Paljudele peredele käib üle jõu ka rõivaste ja koolitarvete ostmine. Keskustest kaugemal asuvate koolide jaoks on raske leida õpetajaid.
Kõrgkoole oli 2010. aastal 30, neist 17 olid riiklikud. Nii riiklikes kui ka erakõrgkoolides õppis umbes 31 000 tudengit. Riiklike kõrgkoolide õpilastest umbes kaks kolmandikku on mehed. Erakõrgkoolide tudengitest moodustavad aga naised umbes 55 protsenti.
Suurim ülikool on 1963. aastal Butares asutatud Rwanda rahvuslik ülikool. Kigalis asub Kigali tehnikainstituut.
Tervishoid.
Tervishoiu- ja meditsiiniteenused ei ole Rwandas alati kättesaadavad. Puudus on nii arstidest kui ka ravimitest. 75 protsenti arstidest tegutseb Kigalis, kus elab alla 20 protsendi inimestest. Riigis on üks haigla iga 190 000 elaniku kohta. Eriti lapsed kannatavad alatoitluse all ja surevad tihti nakkushaigustesse. 45 protsenti alla viieaastastest lastest kannatab alatoitluse all. 2010. aasta andmetel suri umbes 20 protsenti lastest alla viie aasta vanusena.
Rwandas tegutseb üks arst iga 18 000 inimese kohta. Arstiabi on tihti tasuline.
Kõige suurem probleem on nakkushaiguste levik, mida soodustavad viletsad elutingimused, puudulik hügieen ja puhta vee puudus. Umbes kolm protsenti elanikkonnast põeb AIDSi või kannab HI-viirust. Arvatakse, et umbes veerand prostituutidest kannab HI-viirust. Prostitutsioon on illegaalne ja selle eest võidakse karistada vangistusega. Sellest hoolimata on prostitutsioon levinud, sest vaesuses elavad naised ei leia tihti raha teenimiseks muud võimalust.
Levinud on ka tuberkuloos ja eriti malaaria, mis on levinuim surma põhjustaja. Muu hulgas teetanuse, lastehalvatuse ja leetrite levikule on suudetud piir panna ning oluliselt on vähendatud malaariasse suremust.
Aastal 2008 moodustasid kulutused tervishoiule 9,7 protsenti Rwanda riigieelarvest ning järgnevatel aastatel plaaniti seda suurendada.
Ajalugu.
Rwanda ala vanimad asukad olid teadaolevalt küttidest-korilastest tvaade esivanemad. Nad asustasid piirkonna millalgi pärast viimast jääaega, vahemikus 8000 kuni 3000 eKr. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud hõreda asustuse jälgi nooremast kiviajast ning mõnevõrra suurema asustuse jälgi rauaajast. Rauaaja asupaikadest on leitud muu hulgas lohukestega kaunistatud keraamikat ja rauast tööriistu. Praegu 99 protsenti rahvastikust moodustavate hutude ja tutside päritolu kohta on erinevaid seisukohti. Varem on valitsenud seisukoht, et aastatel 700–1500 asusid piirkonda elama maaharijatest bantu hõimud, kelle tegevus hävitas tvaade asupaigaks olnud metsad ja surus tvaad mägedesse. Tulijaid on peetud hutude eellasteks. Alates 15. sajandist järgnesid karjakasvatajatest bantud, kes selle arvamuse kohaselt olid tutside esivanemad. Pole teada, kas maad vallutati ühekorraga või toimus aeglane integratsioon. Kuigi hutusid ja tutsisid on peetud eri rasside esindajateks, arvatakse, et hutud ja tutsid võisid tulla ka koos ning nende eristamine on sündinud pigem eri tegevusaladest tingitud erineva sotsiaalse staatuse põhjal.
Esialgu olid ruanda rahvad organiseerunud klannidesse ("ubwoko"). Praeguse Rwanda alal oli umbes 20 klanni. Alates 15. sajandist hakkasid kujunema kuningriigid, mille eesotsas oli pooljumalaks peetud valitseja "bami". Aastaks 1700 eksisteeris umbes kaheksa kuningriiki. 18. sajandi keskpaigaks muutus domineerivaks Rwanda kuningriik, mida valitses tutside Nyiginya klann. Võimsaim oli tutside riik kuningas Kigeri IV Rwabugiri valitsemise ajal alates 19. sajandi keskpaigast kuni Saksa kolonisaatorite saabumiseni sajandi lõpus. Kigeri laiendas kuningriiki lääne ja põhja suunas ning juurutas "ubuhake" ja "uburetwa". Need süvendasid hutude ja tutside klassivahet.
Alates bantude tulekust on hutud alati enamuses olnud. Valitsejad seevastu olid tutsid, kellele kuulus ka kogu maa. Samas elasid kõik ruanda rahvad külg külje kõrval, neil oli ühine keel ja kultuur, sealhulgas usundid, muusika, müüdid, tantsud; sõlmiti ka segaabielusid. Karjakasvatus lõi rohkem jõukust ning tänu majanduslikule üleolekule saavutasid tutsid pikkamööda ka poliitilise võimu. Samal ajal polnud klasside piirid jäigalt paigas; hutud, kes jõukuse kasvades kariloomi omandasid, said tutsideks; tutsisid, kes oma karjast ilma jäid, hakati aga pidama hutudeks.
Koloniaalajastu.
Kui Euroopa koloniaalriigid 1884. aastal peetud Berliini konverentsil omavahel Aafrikat jagasid, määrati Rwanda koos Burundiga Saksa Ida-Aafrika osaks. Aastal 1890 liideti Rwanda Saksa kolooniatega.
Esimese eurooplasena uuris Rwanda ala põhjalikumalt Gustav Adolf von Götzen, kes läbis maa selle kaguosast kuni Kivu järveni ja kohtus teiste seas ka kuningaga. Sakslased märkimisväärselt kohalikku ellu ei sekkunud, vaid toetasid senist valitsemissüsteemi. Nad lõid aluse hutude ja tutside rassilisele eristamisele, pidades hutusid alaväärseks ja tutsisid kõrgema rassi esindajaiks.
Esimese maailmasõja käigus vallutasid maa 1916. aastal Belgia väed. Aastal 1923 andis Rahvasteliit Belgiale mandaadi Rwanda ja Burundi haldamiseks Rwanda-Urundi Territooriumi nime all. Pärast Teist maailmasõda määras ÜRO selle Belgia hooldusterritooriumiks, et valmistada ette riigi iseseisvumist. Belgia valitsejad tsentraliseerisid võimu ja lihtsustasid valitsemise struktuuri, arendasid haridust ja põllunduskultuuri. Belglased tõid ka katoliku usu, prantsuse keele ja eugeenika. Mõõdeti kolju läbimõõtu, nina pikkust ja silmade värvi ning tehti tulemuste põhjal järeldusi tutside ja hutude erineva võimekuse kohta. Tutsid olid tulemusega rahul, hutud aga jäeti kõrvale mitte üksnes valitsemisest, vaid ka kooliharidusest, ning pandi sunnitööle.
Aastal 1935 juurutati isikutunnistused, kuhu pandi kirja igaühe päritolu. See kaotas varem eksisteerinud klassidevahelise liikuvuse.
Iseseisvumine.
1950. aastatel süvenesid rahva seas iseseisvumispüüdlused. Tutsid tahtsid olemasoleva võimustruktuuri ja oma privileegide säilitamist, hutud aga võimu ümberjagamist. Aastal 1959 asutati hutu Rahva Vabadusliikumise Partei. Rahutused kulmineerusid samal aastal revolutsiooniga. Revolutsioon algas novembris 1959 põllumeeste ülestõusuna ning kasvas organiseeritud liikumiseks, mille eesmärk oli monarhia kaotamine ja võimu üleandmine hutudele. Tapeti tuhandeid tutsisid, üle 100 000 tutsi põgenes naabermaadesse.
Hutude juht oli tulevane esimene president Grégoire Kayibanda. Varem tutsi valitsejaid toetanud Belgia võimud asusid nüüd hutude poolele. Kohalikel valimistel 1960 said hutud suure võidu. Gitaramas tuli Belgia võimude vaikival heakskiidul võimule esialgne hutu valitsus. Jaanuaris 1961 korraldati rahvahääletus, millega kaotati monarhia ja "mwami" Kigeri saadeti maalt välja. Tuhanded tutsid põgenesid ja juba 1964. aasta alguses oli neid naabermaades vähemalt 150 000.
Juunis 1962 tühistas ÜRO Belgia hooldusõiguse ja otsustas moodustada iseseisvad riigid Rwanda ja Burundi. Esimeseks Rwanda presidendiks sai Grégoire Kayibanda.
1960. kuni 1980. aastad.
1960. ja 1970. aastatel riigi majandus kasvas, kuid konflikt hutude ja tutside vahel hõõgus tuha all. Ametlik ideoloogia pidas tutsisid vaenlasteks. Aastatel 1965–1989 kasvas Rwanda SKT pidevalt umbes 5% aastas, inflatsioon oli väike ja inimesed muutusid jõukamaks. Tänu sellele vähenes ka vaenulikkus hutude ja tutside vahel. Umbes kaks kolmandikku rahvast teenis raha kohvipuude kasvatamisega. Euroopa riigid toetasid Rwandat heldelt. Aastal 1973 moodustas rahvusvaheline abi 5% SKTst, 1991. aastal juba 22%. Suuremad rahalised toetajad olid Belgia ja Šveits, prantslased abistasid muu hulgas sõjalise väljaõppega.
Aastal 1972 toimus Burundis hutude ülestõus, tutsi võimud tapsid selle mahasurumise käigus umbes 200 000 hutut ja teist sama palju põgenes Rwandasse.
Eksiilis elavad tutsid tegid piiriäärsetel aladel korduvalt edutuid rünnakuid.
Kayibanda oli pärit Gitaramast ning teda toetasid eelkõige riigi kesk- ja lõunaosa inimesed. Et ta jagas ka ametikohti ainult oma lähikondlastele, tekkis vastuolu põhja ja lõuna hutude vahel ning peagi kaotas ta põhjaosas igasuguse toetuse. 5. juulil 1973 haarasid võimu põhjaosa ohvitserid tollase hutust kaitseministri kindralmajor Juvénal Habyarimana juhtimisel. Habyarimana jäi võimule 21 aastaks. Kayibanda suri vanglas nälga.
Habyarimana oli lubanud tagada tutside turvalisuse ja rünnakud neile mõneks ajaks lakkasid. Ta keelustas parteid ning asutas 1975. aastal erakonna Rahvuslik-Revolutsiooniline Arenguliikumine. Aastatel 1975–1991 oli Rahvuslik-Revolutsiooniline Arenguliikumine ainuke legaalne partei, kuhu pidid kuuluma kõik inimesed. Igaüks pidi kandma isikutunnistust, kus oli kirjas tema etniline päritolu ja elukoht. Elukohta ei tohtinud loata vahetada. Tutsid said ametikohti nii riiklikus kui ka erasektoris nende osakaalule vastava kvoodi järgi, segaabielusid piirati. Habyarimana sulges piiri eksiilis elavatele tutsidele. Aastatel 1983 ja 1988 valiti Habyarimana ainsa kandidaadina presidendi ametisse tagasi. Teda toetas peamiselt põhjaosa, kust ta ise pärit oli. 1980. aastate lõpus muutus riigi majanduslik olukord kohvihindade languse ja põua tõttu raskemaks.
Ugandas elavad tutsid astusid Yoweri Museveni loodud Milton Obote režiimi vastu võitlevasse armeesse. Kui Museveni jaanuaris 1986 Kampala vallutas, moodustasid umbes 3000 tutsit juba neljandiku tema armeest. Juulis 1986 teatas Museveni, et vähemalt kümme aastat Ugandas elanud tutsid saavad soovi korral automaatselt Uganda kodakondsuse. Neli aastat hiljem oli ta avaliku pahameele tõttu sunnitud oma lubaduse tühistama. Rwanda naabermaades elas selleks ajaks umbes 700 000 tutsit. Eksiilis elavad tutsid nõudsid õigust koju tagasi pöörduda, kuid Habyarimana vastas, et maa on niigi üleasustatud. Aastal 1987 asutati Kampalas Rwanda Isamaarinne, mis seadis oma eesmärgiks lisaks tagasipöördumisõigusele demokraatliku reformi Rwandas. 30. septembril 1990 deserteerus Uganda armeest umbes 4000 tutsit koos relvadega. Nende juhiks sai Uganda armeest erru saadetud kindral Fred Rwigyema. Üks Uganda tutside liidritest oli ka Paul Kagame, kes oli 1961. aastal nelja-aastasena koos perega oma kodukohast Gitaramast lahkunud.
Kodusõda ja genotsiid.
Kodumaatud põgenikud otsustasid jõuga Rwandasse tagasi pöörduda. 1. oktoobril 1990 tungisid Isamaarinde väed Rwandasse. Algas kodusõda. Rünnak ei olnud esialgu eriti edukas; vägesid juhtinud Rwigyema sai kohe surma.
Juunis 1991 tegi Habyarimana opositsiooni ja lääne üldsuse survel põhiseaduses muudatused, millega lõpetati ainupartei võim. Aprillis 1992 moodustas ta koalitsioonivalitsuse.
Osalt seetõttu, et Rwanda paiknes prantsuskeelse ja ingliskeelse Aafrika piiril, pidas Prantsusmaa riiki oma huvisfääri kuuluvaks. Habyarimana palus prantslastelt abi, teatades, et tutsid tahavad monarhiat taastada. Lisaks prantslastele sai Habyarimana abivägesid ka Belgialt ning oma liitlaselt Mobutu Sese Sekolt Sairis. Aastal 1991 koosnes tema armee 28 000 mehest. Prantslased õpetasid sõdureid välja ja tarnisid relvi, muu hulgas vahendades relvalepinguid Egiptuse ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Relvadele kulutati umbes 100 miljonit USA dollarit, millest suurem osa oli rahvusvaheline majanduse edendamiseks mõeldud abi.
1991. aastal sai Isamaarinde juhiks Paul Kagame, kes oli vahepeal USAs väljaõpet saanud. 1992 sõlmiti relvarahu.
Rwandas hakkas organiseeruma äärmuslaste grupp, mille liikmed ei olnud nõus Habyarimana kokkuleplusega. Asutati liikumine Vabariigi Kaitsmise Koalitsioon. Organisatsioon oli poolsalajane ja valmistas ette "tutside ohu" kõrvaldamist. Vaenu õhutati muu hulgas meedias, eriti ajalehes Kangura. Augustis 1993 kirjutas Habyarimana lääne survel alla Arusha kokkuleppele, nõustudes muu hulgas demobilisatsiooniga. Oktoobris 1993 rööviti ja tapeti Burundi esimene hutust president Melchior Ndadaye; see vallandas massilise verevalamise. Umbes 300 000 hutut põgenes Rwandasse. Burundi sündmused kinnitasid hutu ekstremistide veendumust, et tutsid tahavad kõikjal võimu haarata. Tutsivastast propagandat tõhustati. Armeejuht kolonel Bagosora juhtis ettevalmistusi rünnakuks. Rahvale jagati relvi ja korraldati sõjalist väljaõpet. Jaanuarist 1993 kuni märtsini 1994 importis Rwanda üle poole miljoni matšeete. Rajati varjatud relvalaod, kuhu koguti tulirelvi, matšeetesid, granaate ja kirveid. Koostati vaenlaste nimekirju.
ÜRO saatis Rwandasse oma rahuvalveväed UNAMIRi, umbes 2500 meest Roméo Dallaire'i juhtimisel. Vägedel oli puudulik väljaõpe ning puudus nii varustusest kui ka rahast. Dallaire teadis massimõrva ettevalmistustest ja palus abi, kuid lisajõu saatmist ei peetud võimalikuks.
Üleminekuvalitsus pidi varasemate plaanide järgi ametisse astuma jaanuaris 1994, kuid Habyarimana venitas, osalt ka äärmuslaste survel. 6. aprillil 1994 osales Habyarimana Dar es Salaamis ühepäevasel Aafrika tippkohtumisel. Kuigi ta tavaliselt vältis pimedas lendamist, otsustas ta seekord veel samal hilisõhtul tagasi lennata. Ta pakkus küüti ka Burundi presidendile Cyprien Ntaryamirale. Tema lennuk Falcon oli kingitus president Mitterrandilt ning selle meeskonna moodustasid kolm prantslast. Lennuki pardal oli ka valitsusliikmeid. Umbes kell 20.15 hakkas lennuk Kigali lennuväljale maanduma, kui seda tabas kaks raketti. Kõik lennuki pardal olnud inimesed hukkusid.
Vallandus tapmine. Esimesena tapeti kõrgetel positsioonidel mõõdukad hutud, nende seas peaminister Agathe Uwilingiyimana ja kümme teda kaitsnud Belgia rahuvalvesõdurit. Üleskutsed raadios andsid teada, et tutside tapmine on iga õige hutu kohustus. Inimesed otsisid varju kirikutest, kuid suured rahvakogunemised tegid tapmise ainult lihtsamaks. Koguneti ka koolidesse ja haiglatesse. Ohvrite ainukesed relvad olid kivid. Palju inimesi tapeti jõe ääres, sest seal oli laipadest kerge lahti saada. Kagera jõe vool viis Victoria järve umbes 40 000 surnukeha. Oma riigi kodanikke evakueerima saabunud Prantsusmaa lennukid viisid Euroopasse varjule ka Habyarimana perekonna ning teised genotsiidi planeerimise liidrid, mõrvatud peaministri viis last seevastu jäeti maha. Rahuvalvejõud olid jõuetud, sest lisaks ressursipuudusele polnud neil ka volitusi sekkumiseks. Belgia otsustas pärast sõdurite tapmist oma väed ära kutsuda. Et belglased moodustasid vägede selgroo, otsustas ÜRO missiooni katkestada, jättes alles vaid paarsada inimest abioperatsioonide koordineerimiseks.
Genotsiidi käigus tapeti vähemalt 800 000 tutsit ja 50 000 hutut.
Isamaarinde väed edenesid pikkamööda põhjast lõuna poole. Nad vallutasid esialgu idaosa, kust hutud põgenesid Tansaaniasse. Aprilli lõpus ületas ühe päevaga piiri umbes veerand miljonit hutu pagulast. See äratas ka lääneriikide tähelepanu ning alustati massiivset abioperatsiooni.
ÜRO Julgeolekunõukogus vaieldi samal ajal selle üle, kas ikka on tegemist genotsiidiga, ja kas abijõudude saatmine on vältimatu. 8. juunil 1994 otsustati moodustada Unamir 2. Enne ÜRO plaanide jõustumist otsustas aga sekkuda Prantsusmaa, kes tahtis iga hinna eest ära hoida Isamaarinde pääsemise võimule. Prantsusmaa sai ÜRO Julgeolekunõukogult mandaadi ja saatis Rwandasse 2500 meest, kes ületasid Kongo DV piiri Bukavu juures 23. juunil 1994. Dallaire oli prantslaste operatsiooni vastu. Hutud tervitasid prantslasi päästjatena.
4. juulil 1994 vallutasid Isamaarinde väed Kigali ning tungisid edasi lääne suunas. Hutud põgenesid massiliselt üle Sairi piiri. Prantsuse vägede kaitse all pääsesid põgenema paljud genotsiidi korraldajad. Lääneriigid nimetasid genotsiidis osalenute kogunemist põgenikelaagritesse ajaloo suurimaks humanitaarkatastroofiks. 18. juulil 1994 kuulutas Paul Kagame kodusõja lõppenuks. Järgmisel päeval vannutati ametisse rahvusliku ühtsuse valitsus.
Novembris 1994 asutas ÜRO Julgeolekunõukogu Rwanda Rahvusvahelise Kriminaaltribunali. Tribunal on siiani süüdi mõistnud mõnikümmend inimest.
Konflikt Sairiga.
Sairi põgenenud hutu äärmuslased jätkasid rünnakuid üle Rwanda piiri. Aastal 1996 sisenesid Rwanda väed Sairi, et toetada koos Uganda vägedega Laurent Kabila juhitavaid mässulisi president Mobutu Sese Seko vastu. Kui hiljem selgus, et ka Kabila toetas hutusid, asus Rwanda toetama mässulisi, kes olid huvitatud Kabila kukutamisest. Rwanda osalus Kongo sõjas äratas rahvusvahelist pahameelt ja riik jäeti ka välisabist ilma. Aastal 2002 sõlmiti rahuleping, millega Rwanda viis oma väed Kongost välja ning hutu mässulistelt võeti relvad.
2000. aastad.
Aastal 2000 astus tagasi alates 1994. aastast presidendi ametis olnud Pasteur Bizimungu ning Paul Kagame sai presidendiks.
Aastal 2003 võeti vastu uus põhiseadus ning peeti esimesed demokraatlikud mitmeparteilised valimised. Kagame valiti presidendi ametisse tagasi. Ta valiti suure häälteenamusega tagasi ka 2010. aastal.
Aastal 2006 viidi läbi haldusreform, millega asendati senised 12 provintsi viie provintsiga. Samal aastal kustutasid Maailmapank ja IMF osa Rwanda võlgadest.
Aastal 2007 sai Rwanda Aafrika Liidu liikmeks.
Kultuur.
Rwandas elavatel rahvastel on ühine kultuuripärand. Muusikal, tantsul ja käsitööl on traditsiooniliselt oluline roll. Laulu ja tantsu abil on kujutatud nii vaprust võitluses, jahiõnne kui ka humoorikaid vahejuhtumeid.
Muusika ja tants.
Muusika- ja tantsutraditsioon on omavahel läbi põimunud. Laulude ja tantsude saateks mängitakse harfiga sarnanevat kaheksa keelega pilli "lulungat. Pidulikumate tantsude saateks mängib 7–9 trummist koosnev orkester.
Aastal 1974 asutati Rwanda rahvusballett (Urukerereza), mis hoiab elus ruandade tantsu-, laulu- ja pillimängutraditsiooni. Seda peeti 1980. aastate lõpus maailma parimaks folktrupiks.
Tantsuetteaste koosneb enamasti mitmest osast. Rohust parukatega ja odadega mehed esitavad traditsioonilist kangelaste tantsu "intore". Tantsijad kujutavad lahingust saabuvaid võidukaid kangelasi, kes kirjeldavad jõuliste liigutuste ja verdtarretavate karjatuste abil lahingu käiku. Intore on tvaade, hutude ja tutside ühine tants, mis kirjeldab vastupanu ühisele vaenlasele. Tänaseni on elus sajandeid tagasi loodud tantsutrupp Intore, mis omal ajal esines ainult kuninglikus õukonnas. Praegu korraldab trupi etteasteid Butares asuv Rahvusmuuseum.
"Umushagiriro" on naiste tants, mille sujuv koreograafia kujutab loomade graatsilist liikumist. "Ukurambagiza" on flirtiv peibutustants, milles osalevad mehed ja vallalised naised.
"Ikinimba" on muusika ja tants, mis jutustab möödunud aegade kangelastest ja kuningatest.
Traditsiooniline trumm on õõnsast puutüvest ja loomanahast valmistatud "ingoma".
Popmuusikat mõjutavad rahvusvahelised trendid, kõige rohkem mõjutusi on saadud Ida-Aafrika, Kongo ja Ameerika muusikast. Levinuim stiil on "hiphop". Rwanda tuntumate lauljate seas on Simon Bikindi ja Jean-Paul Samputu.
Käsitöö ja kujutav kunst.
Eelkõige maal on säilinud traditsioonilised käsitööoskused. Tegeldakse keraamika, korvipunumise, puunikerduste, aga ka maalikunstiga.
Ainulaadne Rwandale omane kunstivorm on "imigongo", lehmasõnnikust ja pigmentidest puitplaadile tehtud spiraalsed või geomeetrilised mustrid.
Keraamikaga on traditsiooniliselt tegelenud eelkõige tvaad. Nad hankisid savi peamiselt riigi idaosa rabadest. Rahvusparkide ja kaitselade loomise käigus aeti tvaad oma ajaloolistelt asualadelt välja. Nende savileiukohad jäid aga valdavalt Akagera rahvuspargi alale ja seetõttu jäid nad oma tooraineallikast ilma.
Ehituskunst.
Ruandade traditsioonilised eluasemed ("nyakatsid) olid ringi- või ruudukujulise põhiplaaniga pinnasest ja rohust ehitatud majakesed.
Aastal 2008 algatas valitsus ulatusliku uute majade ehitamise kampaania, mille käigus plaaniti hiljemalt 2011. aasta esimese poole jooksul algelised elamud täielikult uutega asendada. Sügisel 2010 oli alles ligi 71 000 "nyakatsit. Kampaania raames aidati inimestel ehitusmaterjale hankida ning korralikud majad ehitada. Hiljem pikendati programmi 2011. aasta lõpuni. Kampaania maksumus oli üle 6,5 miljardi frangi.
Rwandas ei ole ühtki UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvat mälestist.
Kirjandus.
Ruandade kirja pandud lugude traditsioon on võrdlemisi noor. Luuletusi ja rahvajutte on põlvest põlve suuliselt edasi antud. Häid lugude jutustajaid peetakse suure au sees.
Rwanda tuntumaid kirjamehi ja rahvakultuuri uurijaid oli Alexis Kagame. Tänapäeva kirjanikest on tuntumad Benjamin Sehene, Saverio Naigiziki, Gilbert Gatore, Anicet Karege, Yolande Mukagasana, Scholastique Mukasonga. Nad kõik on kirjutanud eelkõige prantsuse keeles. Ruandakeelseid teoseid on ilmunud äärmiselt vähe.
Toidukultuur.
Ruandade põhitoiduainete hulgas on banaanid, kaunviljad, bataat, kartul, jahumaniokk, mais, hirss, riis, sorgo, maapähkel. Süüakse ka avokaadot, mangot ja papaiat. Tvaade ja hutude menüü on traditsiooniliselt koosnenud peamiselt taimsetest toiduainetest. Karjapidajatest tutsid tarbisid rohkem piimatooteid. Liha on alati äärmiselt harva söödud. Ka karjakasvatajad ei söönud liha sageli, sest loomad olid pigem staatusesümbol ja jõukuse märk ning neid ei raatsitud tappa. Järvede lähedal süüakse rohkem kala, eriti tilaapiat.
Rwanda elanikud on maailma suurimate banaanisööjate hulgas. Banaane kuivatatakse ja võidakse seejärel hapendada. Neist tehakse ka õlut. Maisi keedetakse ja röstitakse või valmistatakse "ugalit, mis on veega keedetud maisipuder. Manioki tõid ruandade söögilauale belglased 1930. aastatel. Lisaks juurtele süüakse ka manioki lehti. Valminud manioki juured säilivad mullas kaua ning võivad saagikoristust oodata, seetõttu hoitakse neid tihti varuks ootamatu nälja puhuks. Maniokist tehakse muu hulgas jahu, millest küpsetatakse leiba. Kuivatatud kalaga serveeritakse purustatud maniokilehtedest tehtud "isombet. "Ibihaza" on kõrvitsast ja ubadest valmistatud roog. Riisi süüakse palju, see sobib ka pidulikumaks eineks.
"Ikinyiga" on pudrutaoline pasta, mida tehakse pähklitest; "umustima w’uburo" on hirsijahust tehtud puder.
Lihavaese dieedi puhul võib tekkida proteiinipuudus. Asulates süüakse rohkem liha kui maal. Süüakse kitse-, looma-, kana-, lambaliha.
Õlle pruulimine on laialt levinud. Õlu on tähtis jook ka tseremooniate ja rituaalide juures. Muu hulgas banaanide ja sorgo kääritamise teel valmistatakse mitmesuguseid alkohoolseid jooke, sealhulgas "urwagwa" nime kandvat õlut. "Ubuki" on kääritatud meest valmistatud jook. Naised joovad alkoholi harva.
Pühad.
Genotsiidi mälestuspäevale järgnevat nädalat tähistatakse leinanädalana. Ramadaani lõppu tähistavat ‘Īd al-Fiţrit peetakse vastavalt Rwanda muslimiorganisatsiooni seatud kalendrile.
Keeled.
Rahvuskeel on bantu keelte hulka kuuluv ruanda keel. Ametlikud keeled on ruanda, prantsuse ja inglise keel.
Eelkõige kaubanduses kasutatakse ka suahiili keelt.
Sport.
Rwanda traditsioonilised võistlused olid rammukatsumised pidustuste puhul. Võisteldi muu hulgas maadlemises, kõrgushüppes, vibulaskmises ja piigi heitmises läbi liikuva rõnga.
Suveolümpiamängudel on Rwanda võistkond osalenud seitse korda, kuid medaleid võitnud ei ole. Taliolümpiamängudel Rwanda osalenud ei ole.
Rwanda sportlane Jean de Dieu Nkundabera võitis 2004. aasta paraolümpiamängudel Ateenas pronksmedali ratastoolisõidus.
Populaarseim spordiala on jalgpall. Rwanda jalgpallikoondis Aafrika tugevamate hulka ei kuulu. Levinud on ka võrkpall, kergejõustik ja korvpall.


Tšaad.
Tšaad on merepiirita riik Aafrika keskosas. Piirneb põhjas Liibüaga, idas Sudaaniga, lõunas Kesk-Aafrika Vabariigiga, läänes Kameruni, Nigeeria ja Nigeriga.
Riigi kõrgeim tipp on Tibesti mägismaal paiknev 3415 m kõrgune Emi Koussi vulkaan. Riigi põhjosa hõlmab Sahara kõrb. Keskosas asub Djourabi kõrb. Läänepiiril asub Tšaadi järv.
1900–1960 oli riik Prantsusmaa valduses.
2005. aastal kuulutas Tšaad end Sudaaniga sõjaseisukorras olevaks. 2006. aasta oktoobris sõlmiti Dakaris Sudaaniga rahu. 2006. aasta märtsis puhkes riigis mässuliste ülestõus, mille käigus rünnati ka pealinna, kuid valitsusväed suutsid rünnaku tagasi lüüa.
Riigis on umbes 200 000 põgenikku Dārfūrist.
Majandus.
Tšaad on maailma vaesemaid riike. 80% Tšaadi elanikest elab absoluutses vaesuses.
90% elanikest on hõivatud põllumajanduses.
2003. aastal alustati nafta puurimist 1990-ndate lõpus avastatud leiukohast.
Tšaadi peamised kaubanduspartnerid on Prantsusmaa, Kamerun ja Nigeeria. Peamised eksportartiklid on


Tonga.
Tonga on riik Okeaanias Tonga saartel, Samoast otse lõunas, Fidži ja Niue naabruses, Uus-Meremaa ja Hawaii saarte vahel, Uus-Meremaale umbes poole lähemal kui Hawaiile.
Tonga koosneb 169 saarest, millest 36 on asustatud. Nad jagunevad kolmeks põhirühmaks: Vava‘u saared põhjas, Ha‘apai saared keskel ja Tongatapu saared lõunas. Saarte ulatus põhjast lõunasse on 800 km.
Pealinn Nuku‘alofa asub Tongatapu saarel, mis on Tonga suurima pindala (257 km2) ja rahvaarvuga saar.
Loodus.
Tonga saared on veealuste vulkaanide tipud. Paljud neist on kaetud korallilist päritolu lubjakiviga.
Paljusid saari kahjustab tuule- ja vee-erosioon, kuid Tongatapu saart kaitseb erosiooni eest korallrahu.
Kliima.
Kliima on troopiline. Detsembrist aprillini on väga niiske ja palav. Aasta keskmine sademete hulk on Tongatapu saarel 1600 mm, Vava‘u saarel 2210 mm.
Kõige põhjapoolsematel saartel on sageli taifuune.


Teadusfilosoofia.
Teadusfilosoofia on filosoofia haru, mis tegeleb teadusega seotud filosoofiliste probleemidega.
Teadusfilosoofia kitsamas mõttes tegeleb loodusteadusega seotud filosoofiliste probleemidega. Laiemas mõttes kuuluvad teadusfilosoofia alla ka näiteks matemaatikafilosoofia, sotsiaalteaduste filosoofia ning osalt ka näiteks ajaloofilosoofia ja tehnikafilosoofia.
Nii kitsamalt kui ka laiemalt mõistetud teadusfilosoofia on tihedalt seotud
Teadusfilosoofia kitsamas mõttes uurib muuhulgas, mida kujutavad endast loodusteaduslikud väited, kuidas nendeni jõutakse, miks loodusteadus võimaldab tehnika arengut ja mida loodusteaduse areng ühiskonnale kui tervikule kaasa toob. Samuti uurib teadusfilosoofia, mille poolest (loodus)teadus erineb teistest teadusharudest.
Teadusfilosoofide seisukohad nendes küsimustes lähevad lahku. Üks kõige mõjukamaid teadusfilosoofia suundi, Karl Popperi kriitiline ratsionalism vastab nendele küsimustele nii.
Teaduslike väideteni jõutakse hüpoteeside esitamise ja kontrollimise teel (alternatiivne seisukoht: induktsiooni ning jätkuvate katsete ja vaatluste teel). Teaduslikud teooriad kujutavad endast hüpoteese, mille puhul tuleb alati arvestada, et nad võidakse uute katsetega ümber lükata (alternatiivne seisukoht: teaduse väited on tõde). Teadusele on iseloomulik see, et ta teeb ennustusi, mida saab kontrollida ning mis seetõttu on põhimõtteliselt ümberlükatavad (alternatiivne seisukoht: teadusele on iseloomulik see, et tema väited on tõestatavad).
Teadusfilosoofia uurib ka seda, kuidas loodusteaduslikud teooriad arenevad, kuidas neid proovile pannakse ja kuidas nad vahetuvad, ning kas loodusteadus on võimeline kindlaks tegema tõde looduse varjatud entiteetide ja varjatud protsesside kohta.
Kuigi paljud teadlased on tundnud elavat huvi teadusfilosoofia vastu ning mõned teadlased (Galileo Galilei, Isaac Newton, Albert Einstein) on andnud sellesse märkimisväärse panuse, eelistab enamik teadlasi teadusfilosoofilistele probleemidele mitte aega kulutada.
Filosoofias on teadusfilosoofia probleemid alati kuulunud kesksete hulka. Filosoofia ajaloo suurkujudest on sellesse suure panuse andnud Aristoteles, René Descartes, John Locke, David Hume, Immanuel Kant ja John Stuart Mill.
Suur osa teadusfilosoofia problemaatikast on lahutamatu epistemoloogiast.
Nimetus "teadusfilosoofia" tekkis alles koos Viini ringiga 20. sajandi esimesel poolel. Samal ajal toimusid loodusteaduses suured muutused: loodi muuhulgas relatiivsusteooria. See andis tõuke Viini ringi empirismile vastanduva relativismi tekkele. Relativismi hakati tõsiselt võtma alles 1960. aastatel.
Viini ringi loogiline positivism edendas traditsioonilist arusaama teadusest, mille kohaselt teadust tuleb hoida lahus mitteepisteemilistest väärtustest. See liikumine oli väga mõjukas kuni 1960. aastateni. Aastal 1962 ilmus Thomas Kuhni raamat "Teadusrevolutsioonide struktuur", millest sai alguse loogilise positivismi kriis. Loogiliste positivistide hulka kuulusid teiste seas Hans Reichenbach, Rudolf Carnap, Ernest Nagel ja Kurt Gödel. Pärast Viini ringi jätkus loogiline positivism mõõdukamal kujul loogilise empirismi nime all (tähtsamad esindajad Rudolf Carnap ja Carl Hempel).
Relativistliku teadusfilosoofia järgi ei oma teadus eelist teiste tunnetusmeetodite ees, teaduslikud teooriad ei ole vabad mitteepisteemilistest väärtustest. Erinevalt positivismist ei usu relativism teadusliku meetodi abil saavutatavasse teadmiste progressisse. Tähtsamad relativistid teadusfilosoofias on Michel Foucault, Thomas Kuhn ja Paul Feyerabend.
Teadusfilosoofia uurib ka, milleni teadus põhimõtteliselt võib küündida ehk kus on teaduse piirid, kuidas teadus töötab ja kuidas ta peaks töötama, milliseid meetodeid teadus kasutab ja kus on nende meetodite rakendatavuse piirid.
Teadusfilosoofia tulemused peaksid aitama ka hindama teaduslikele küsimustele antavate vastuste kõlblikkust, näiteks eristada teadust pseudoteaduseks.
Empirism.
Loodusteaduslikud väited on mingil moel seotud meie kogemuse ja tähelepanekutega. Empirismi järgi on teadmiste allikaks kogemus.
Loodusteaduslikud katsed on vaatlused, mis tehakse spetsiaalselt loodud tingimustes teadusliku teooria kontrollimiseks. Katsete ja muude vaatluste puhul kogutakse informatsiooni empiiriliste meetoditega, meelte abil. Kui teatavat informatsiooni on paljude loodusteadlaste poolt korduvalt taas saadud, siis hakkab see toimima tõendmaterjalina, millele loodusteadlaste kogukond rajab seletused.
Vaatlused rajanevad tajul. Taju põhineb osalt meie arusaamadel maailma asjadest. Seetõttu on vaatlustesse segatud ka meie muutuvad arusaamad maailma asjadest, mistõttu ka vaatlused võivad muutuda.
Loodusteadlased püüavad vaatluste põhjal välja töötada kooskõlalise pildi maailma asjadest, kasutades induktsiooni, deduktsiooni ja kvaasiempiirilisi meetodeid ning kontseptuaalseid metafoore.
Realism.
Realism ehk naiivne empirism tähendab teadusfilosoofias uskumust, et loodusteaduse väited käivad mingil moel maailma kohta, nagu ta eksisteerib sõltumatult inimeste ettekujutustest ja teooriatest maailma kohta. Realistid on seisukohal, et näiteks elektronid ja magnetväljad on tegelikult olemas. Sõna "naiivne" ei ole mõeldud halvustavana, vaid osutab realismi sirgjoonelisele iseloomule. Ka enamik loodusteadlasi on oma hoiakult realistid. Empiirilise meetodi kasutamine tähendab realistide jaoks teooriate kontrollimist reaalse maailma najal.
Instrumentalism.
Instrumentalism, mis on välja kasvanud John Dewey pragmatismist, peab loodusteaduslike väidete puhul oluliseks ainult nende ennustusjõudu. Instrumentalist peab elektrone ja magnetvälju mugavateks ettekujutusteks, mis ei pruugi vastata mingile "reaalsele maailmale", kuid on tähtsad seetõttu, et nad võimaldavad sündmusi juhtida ja ette näha. Instrumentalism sarnaneb fenomenalismiga. Instrumentalistid taandavad empiirilise meetodi otstarbe sellele, et nii saab näidata teooriate kooskõla vaatlustega.
Sotsiaalkonstruktivism.
Mõned ajaloolased, filosoofid ja teadmissotsioloogid leiavad, et teaduslikke teooriaid kujundab sotsiaalne ja poliitiline kontekst. Selline lähenemine on tuntud sotsiaalkonstruktivismi nime all. Sotsiaalkonstruktivism on mõnes mõttes instrumentalismi edasiarendus, mis pöörab tähelepanu teaduse sotsiaalsetele aspektidele. Sotsiaalkonstruktivismi kõige äärmuslikum vorm näeb teaduses lihtsalt teadlastevahelist diskursust, eitades objektiivsete faktide olulist osa selles. Mõõdukam sotsiaalkonstruktivism väidab, et uute teaduslike teooriate tunnustamisel mängivad suurt rolli sotsiaalsed aspektid.
Äärmuslik sotsiaalkonstruktivism ei pea näiteks planeet Marsi olemasolu oluliseks, sest tegelikult ei ole meil midagi peale vaatluste, teooriate ja müütide, mis on ise sotsiaalsete interaktsioonide käigus konstrueeritud. Teaduslikud väited käivad üksteise kohta. Empiiriline kontroll kontrollib lihtsalt kooskõla sotsiaalselt konstrueeritud teooriate erinevate kogumite vahel. See teeb keeruliseks teaduse eripära väljatoomise. Samuti on niisuguse vaate puhul raske seletada loodusteaduse edu tehnika arendamisel.
Mõõdukas sotsiaalkonstruktivism möönab planeet Marsi reaalset olemasolu lahus ja sõltumatult vaatlustest, teooriatest ja müütidest Marsi kohta. Kuigi teooriad ja vaatlused on sotsiaalselt konstrueeritud, tagatakse konstrueerimise käigus teatud laadi vastavus reaalsusega. Teaduslikud väited käivad reaalsuse kohta. Sellise lähenemise puhul on probleemiks selle vastavuse seletamine. Mis annab õigustuse uskuda pigem fotosid marsikulgurilt kui vanarooma müüte Marsi kohta? Sellele küsimusele vastamiseks peavad sotsiaalkonstruktivistid arvesse võtma ka seda, kuidas loodusteaduslikke väiteid õigustatakse.
Reduktsionism.
Reduktsionism erineb analüüsist, mis parema arusaamise huvides lahutab mingi vaatluse või teooria lihtsamateks mõisteteks.
Reduktsionismi all võidakse mõista mitut eri asja.
Reduktsionismi üks tüüp seisneb uskumuses, et lõppkokkuvõttes on kõike võimalik seletada loodusteaduslikult. Näiteks mingit ajaloosündmust võidakse seletada sotsioloogiliselt ja psühholoogiliselt. Need seletused võidakse omakorda taandada füsioloogiale ning lõpuks keemiale ja füüsikale. Seda võib tõlgendada nii, et ajalooline sündmus "polegi midagi muud kui" füüsikaline sündmus, ning eitada emergentsete nähtuste olemasolu.
Reduktsionismis võidakse ka näha ohtu vabale tahtele.
Säärased vastuväited reduktsionismile on õigustatud ainult "ahne reduktsionismi" (Daniel Dennetti väljend) puhul. Dennett ütleb, et kui sellistel põhjustel eitada reduktsionismi üldse, saame "halva teaduse", mis ei otsi mitte loodusnähtuste ennustamiseks kasulikke, vaid huvitavaid ja kõnekaid seletusi.
Loodusteaduslike väidete õigustamine.
Kõige võimsamad väited loodusteaduses on need, mis on kõige laiemalt rakendatavad. Newtoni kolmas seadus (igal mõjul on vastassuunaline ja võrdne vastumõju) on võimas väide, sest ta käib mis tahes mõju kohta mis tahes kohas ja mis tahes ajal.
Muidugi ei saa olla nii, et teadlased on iga konkreetse mõju korral kindlaks teinud, et sellel on vastumõju. Kuidas nad siis saavad väita, et Newtoni teine seadus on mingis mõttes tõene? Aga kuidas saab kindel olla, et see seadus osutub ka järgmisel korral tõeseks?
Induktsioon.
Üheks lahenduseks on tuginemine induktsiooni mõistele. Induktiivne arutlus järeldab mingi olukorra esinemisest kõikidel vaadeldud juhtudel, et see esineb kõikidel sarnastel juhtudel. Nõnda saab pärast Newtoni kolmandat seadust toetavate katsete seeriat õigustatult väita, et see seadus kehtib kõikidel juhtudel.
Induktsiooni rakendatavuse seletamisega on olnud raskusi. Deduktsiooni kasutada ei saa, sest induktsiooni eeldustelt induktsiooni järeldusele liikumist ei võimalda ükski süllogism. 17. sajandi bioloogid võisid valgeid luiki küll vaadelda palju kordi ja paljudes eri kohtades, kuid deduktiivset järeldust, et kõik luiged on valged, nad teha ei saanud. Induktiivne järeldus osutuski tegelikult vääraks. Täpselt samuti on põhimõtteliselt võimalik, et homme tehakse vaatlus, mis täheldab, et ühe konkreetse mõjuga ei kaasne vastumõju. Sama kehtib mis tahes muu loodusteadusliku seaduse puhul.
On püütud postuleerida deduktsiooni kõrval teist ratsionaalse arutluse vormi, mis ei tugine deduktsioonile. Kui deduktsioon võimaldab jõuda üksikult tõelt üldise tõeni (kõik varesed on mustad; see on vares; järelikult see on must), siis induktsioon lubab kuidagi jõuda üksikute vaatluste seeria juurest ühe üldise tõeni (see on vares ja ta on must; too on vares ja ta on must; järelikult kõik varesed on mustad).
Teadusfilosoofias on väga oluline induktsiooniprobleem: kas induktsioon on õigustatud ja kui on, siis kuidas?
Falsifitseeritavus.
Teine võimalus kasutada loogikat loodusteaduslike väidete õigustamiseks on seotud falsifitseeritavusega, mille tõi esimesena välja Karl Popper. Falsifikatsioonide kaudu tuleb jälle mängu deduktiivne arutlus. Üksikjuhtude kohta käivate väidete seeriast ei ole võimalik dedutseerida üldist väidet, küll aga saab üksikjuhu kohta käiva väite abil tõestada mõne üldise väite väärust. Ühe musta luige leidmisest piisab, et näidata üldise väite "kõik luiged on valged" väärust.
Falsitsifeeritavuse juures induktsiooniprobleemi ei teki, sest induktiivset arutlust ei kasutata. Kuid siingi on omad raskused. Pärast falsifitseerimist saab teooriat alati täiendada nii, et teooria jääb falsifitseerimata. Ornitoloogid oleksid võinud lihtsalt väita, et Austraaliast leitud suur must lind ei olegi luik, vaid kuulub hoopis teise perekonda.
Koherentism.
Nii induktsiooni kui ka falsifikatsiooni puhul püütakse loodusteaduslikke väiteid õigustada tuginedes teistele konkreetsetele loodusteaduslikele väidetele. Mõlemad peavad jagu saama kriteeriumiprobleemist: iga õigustus peab omakorda olema õigustatud, nii et tekib lõputu regress. Regressiargumendi abil on õigustatud fundatsionismi, üht väljapääsu lõputust regressist. Fundatsionism väidab, et on olemas mõned baasväited, mis õigustamist ei vaja. Nii induktsiooni kui ka falsifikatsiooni puhul on tegemist fundatsionismiga, kuivõrd nad toetuvad baasväidetele, mis tulenevad otseselt vaatlustest.
Asja teeb keeruliseks küsimus, kuidas baasväited vaatlusest tuletatakse. Vaatlus tugineb uskumuste komplektile. Tundub, et vaatluse puhul ei saa rääkida baasväitest, sest näiteks Veenuse ülemineku vaatlus nõuab väga palju mitmesuguseid baasuskumusi, näiteks teleskoopide optiliste omaduste, teleskoobi aluse mehaanika ja taevamehaanika kohta.
Alternatiiviks on koherentism, mis väidab, et väiteid saab õigustada sellega, et nad kuuluvad koherentsesse süsteemi. Teaduse puhul võetakse selleks süsteemiks tavaliselt indiviidi või teadlaste kogukonna uskumuste täielik kogum. Koherentistlikku lähenemist teadusele pooldas Willard Van Orman Quine. Veenuse ülemineku vaatlust õigustab see, et ta on koherentne meie uskumustega optikast, teleskoobialustest ja taevamehaanikast. Kui see vaatlus on mõnega nendest abiuskumustest vastuolus, siis tuleb vasturääkivuse kõrvaldamiseks süsteemi kohandada.
Ockhami habemenuga.
Ockhami habemenuga on saanud nime William Ockhamilt, kes leidis, et eelistada tuleb nähtuse kõige lihtsamat seletust. Ta ei väitnud, et kõige lihtsam seletus on tingimata tõene või tõenäoliselt tõene, kuigi tagantjärele on väga sageli lihtsam seletus osutunudki tõenäolisemalt õigeks.
Ockhami habemenuga on tavaliselt kasutatud lihtsalt rusikareeglina valimiseks võrdse seletusjõuga hüpoteeside (teooriate) vahel mõne vaadeldavate nähtuste klassi kohta. Ent enamasti siiski eri teooriate seletusjõud ei ole täpselt võrdne, nii et Ockhami habemenuga ei saa kuigi sageli kasutada. Tänapäeval on olemas informatsiooniteoorial põhinevad lähenemised, mis püüavad leida tasakaalu seletusjõu ja lihtsuse vahel. Üks nendest minimeerib sõnumi pikkust (minimaalne sõnumi pikkus).
Ockhami habemenuga kasutatakse sageli vääriti. See printsiip ei ütle, et tuleb valida kõige lihtsam seletus võtmata arvesse seda, kas ta suudab seletada ebatüüpilisi juhtumeid, erandeid ja lähedasi nähtusi. Falsifitseeritavuse printsiip nõuab, et kui mõnda erandit saab usaldatavalt reprodutseerida, siis tuleb loobuda kõige lihtsamast teooriat ning eelistada vähem lihtsat teooriat, mis seletab ka erandit.
Teaduse eksimatus.
Teaduse puhul kerkib küsimus, mil määral võib teaduslike teadmiste praegust seisu pidada kriteeriumiks selle kohta, mis on maailmas, kus me elame, tegelikult tõene. Teadlased ei poolda praeguste teadmiste pidamist absoluutselt tõesteks ja vastuvaidlematuteks.
Mitteteadlaste hulgas on aga levinud arvamus, et teadlased peavad teadust eksimatuks.
Teaduse kriitika.
Paul Feyerabend väitis, et ükski teadusliku meetodi kirjeldus ei suuda haarata kõiki lähenemisi ja meetodeid, mida teadlased kasutavad. Igasugune ettekirjutatud teaduslik meetod on teaduse progressile takistuseks. Feyerabend väitis, et "ainuke printsiip, mis progressi ei pidurda, on "kõik kõlbab".


Teadus.
Teadus on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusega teadmiste saamisele ja talletamisele, kasutades üldjuhul teaduslikku meetodit — reeglite süsteemi, mis peab tagama saadavate teadmiste võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse.
Sõna kõrvaltähendused.
Teaduse all võidakse mõista ka teaduslike teadmiste kogumit, mingit konkreetset teadusliku uurimise valdkonda (teadusharu, teaduslikku distsipliini) või teadusasutuste võrku, mis moodustab ühiskondliku institutsiooni.
Teaduseks võidakse harva nimetada ka mistahes laadi teadmiste, nende hankimise või loomusega seotud kaalutlusi. Selles tähenduses ei pruugi teadus olla seotud tavapäraste teaduslike distsipliinidega.
Teaduse piiritlemine.
Teaduse piirid ei ole üheselt määratavad. On väga erinevaid vaateid sellele, kuidas eristada teadust mitteteadusest, prototeadusest või pseudoteadusest. Seda probleemi koos mitmete teiste teadust puudutavate (kuid teadusliku uurimise raames mitte lahenduvate) küsimustega käsitleb teadusfilosoofia. Teadusliku meetodi olemasolu ei ole teadusfilosoofias üldtunnustatud.
Sõna päritolu.
Eestikeelse sõna "teadus" eeskujuks on saksakeelne sõna "Wissenschaft" ("Wissen" 'teadmine', "wissen" 'teadma'), mille eeskujuks omakorda on ladinakeelne sõna "scientia" (sõnast "scio" 'tean'), mis algselt tähendas põhjalikku teadmist, tundmist või valdamist ning mida hiljem hakati kasutama teaduse või teadusharu tähenduses. Samast ladina sõnast pärineb ka inglise sõna "science", mille tähendus on aga kitsenenud peamiselt loodusteadusele.
Teaduste klassifikatsioon.
Teadusharusid on filosoofias mitmeti klassifitseeritud. Tavaelus on tuntuim jaotus reaalteadusteks ja humanitaarteadusteks, kuid sellel puudub loogiline alus. Kasutatakse ka jaotust täppisteadusteks (näiteks matemaatika; mõnikord nimetatakse ka reaalteadusteks), humanitaarteadused (näiteks keeleteadus), loodusteadusteks (näiteks bioloogia) ja sotsiaalteadusteks (näiteks politoloogia; varem kasutati nimetust "ühiskonnateadused"). Ka sellel jaotusel puudub range loogiline alus. Peale selle eristatakse fundamentaal- ja rakendusteadusi; ülalnimetatud teadused kuuluvad kõik fundamentaalteaduste hulka.
Selged ja täpsed piirid valdkondade ja teadusharude vahel puuduvad. Näiteks ajalugu on osalt humanitaar- ja osalt ühiskonnateadus. Geograafia jaguneb loodus- ja inimgeograafiaks ning kuulub osalt loodusteaduste ja osalt sotsiaalteaduste alla. Tänapäeval on paljud teadusuuringud interdistsiplinaarsed.
Teadustöö korraldus.
Teadusega tegelemine on tänapäeval enamasti koondunud teadusliku uurimise asutustesse ja ülikoolidesse. Teadustööd finantseerivad nii riigid (eeskätt alusuuringute puhul) kui teadustulemuste kasutamisest huvitatud ettevõtted (eeskätt rakendusuuringute puhul). Teadustöö tulemusi esitatakse valdavalt teadustekstide kaudu.
Teadlaste tunnustamine.
Füüsikas, keemias, füsioloogias ja meditsiinis on mainekaim autasu oluliste teadussaavutuste eest Nobeli auhind ning majandusteaduses Alfred Nobeli mälestusauhind.
Teadus ja filosoofia.
Teadusharud on suurelt jaolt tekkinud filosoofiast iseseisvumise tulemusena. Nõnda on filosoofiasse jäänud probleemid, millega teadus ei tegele. Need on küsimused, millele teadus kas veel ei oska vastata või ei saagi vastata. Ka see, miks teadus neile ei vasta, on filosoofia küsimus. Kui neile küsimustele on siiski võimalus teaduslik vastus saada, jääb filosoofia küsimuseks, kuidas see võiks käia. Niisugused küsimused on näiteks "Mis on arv?" ja "Mis on aeg?".
Võidakse väita, et teadus annab varem või hiljem vastuse igale mõttekale küsimusele. Sel juhul on küsimused, millele teadus põhimõtteliselt vastust ei saa anda, pseudoküsimused. Et seda kinnitada või sellele vastu väita, on tarvis filosoofilisi argumente, mis rajanevad filosoofilistel teooriatel teaduse ja filosoofia kohta.
Filosoofia on teaduse mõistmiseks hädavajalik. Selles seoses ilmneb ta teadusfilosoofiana.
Filosoofilised küsimused võivad saada vastuse ka tänu teadusele. See tähendaks, et tükike filosoofiast murdub lahti teaduseks.
Teaduse läänelikkus.
On väidetud, et teadus on lääneliku mõtlemise spetsiifiline saadus. Kui see nii on, heidab teaduse fenomen valgust kogu lääne kultuurile.


Loodusteadus.
Loodusteadus on süstemaatiline uute teadmiste hankimine looduse kohta. Loodusteaduse all mõistetakse ka loodusteaduse tulemusena saadud teadmiste kogu.
Loodusteaduslik meetod ehk teaduslik meetod põhineb hoolikal vaatlemisel ja teooriate katselisel kontrollimisel.
Loodusteadus tekkis 17. sajandil, eraldudes filosoofiast. Eriti Inglismaal nimetatigi loodusteadust alguses endiselt loodusfilosoofiaks (ladina keeles "philosophia naturalis", inglise keeles 'natural philosophy'). Näiteks Isaac Newtoni kuulus teos kannab pealkirja "Philosophiae naturalis principia mathematica" ("Loodusfilosoofia matemaatilised printsiibid").
Traditsiooniliselt on loodusteadust mõistetud teadusena, mis uurib loodust sellisena, nagu ta tegelikult on, sõltumata inimtegevusest. Siiski ilmneb üha enam tendentse, mis sunnivad seda arusaama revideerima. Kvantmehhaanika Kopenhaageni interpretatsioonis on inimtegevus füüsikalisse reaalsusse integreeritud. Ka mittetasakaalulise termodünaamika filosoofilised tõlgendused eeldavad tervikut, millesse kuulub inimene. Samuti tähtsustab antroopsusprintsiip inimest.
Loodusteaduseks kõige puhtamal kujul peetakse füüsikat.
Sõna "loodusteadus" mõistetakse sageli ka teisiti, mõeldes selle all eluslooduse uurimist põhiliselt vaatluse teel.


Togo.
Togo on riik Lääne-Aafrikas. Piirneb läänest Ghanaga, idast Beniniga ja põhjast Burkina Fasoga. Pealinn Lomé asub lõunas, Guinea lahe ääres.


Saalomoni Saared.
Saalomoni Saared on saareriik Okeaanias Melaneesias. Asub Uus-Guineast idas ja koosneb umbes 1000 saarest.
Haldusjaotus.
Saalomoni Saared on jagatud 9 provintsiks ja pealinnaks.
Välislingid.
Saalomoni Saared


Sudaan.
Sudaan on riik Aafrika kesk- ja kirdeosas, Niiluse jõe keskjooksul. Riigi kirdeosa jääb Punase mere äärde ja põhjaosa Sahara kõrbesse. Põhjas piirneb Sudaan Egiptusega, loodes Liibüaga, läänes Tšaadi ja edelas Kesk-Aafrika Vabariigiga, lõunas Lõuna-Sudaaniga ning idas Eritrea ja Etioopiaga. Kuni Lõuna-Sudaani iseseisvumiseni 9. juulil 2011 oli Sudaan pindalalt Aafrika suurim riik, nüüd kolmas Alžeeria ja Kongo DV järel.
20 aastat kestnud kodusõja järel oli Sudaani Musta Aafrikasse kuuluvatel lõunapiirkondadel 2005. aasta algusest autonoomia. Jaanuaris 2011 toimunud referendumil otsustas Lõuna-Sudaan iseseisvuda.
Sisepoliitika.
Sudaani valitseb autoritaarne valitsus, mida juhib president ‘Umar Ḩasan Aḩmad al-Bashīr. Ta on koos oma parteiga riiki valitsenud alates 30. juunil 1989 toimunud sõjalisest riigipöördest.
Alates 1997. aastast oli Sudaan jaotatud 26 provintsiks ("wilāyah", mitmuses "wilayat"). Kõik juhtivtöötajad nimetab ametisse president. Samuti kontrollib keskvalitsus regioonide eelarveid. Seega on provintsid majanduslikult keskvalitsusest sõltuvad.
Kümme lõunapoolsemat provintsi (Kesk-Ekvatoriaalprovints, Ida-Ekvatoriaalprovints, Junqalī, Al-Buḩayrāt, Põhja-Baḩr al-Ghazāl, Ülem-Niilus, Al-Waḩdah, Wārāb, Lääne-Baḩr al-Ghazāl ja Lääne-Ekvatoriaalprovints) moodustasid ulatusliku autonoomiaga Lõuna-Sudaani. 9.–15. jaanuaril 2011 peetud Lõuna-Sudaani iseseisvusreferendumil otsustas rahvas Lõuna-Sudaani iseseisvaks kuulutada. Iseseisvus kuulutati välja 9. juulil 2011. Sellega kaotas Sudaan pindalalt esimese koha Aafrika riikide seas.
Välissuhted.
Sudaani suhted naaberriikide ja muu maailmaga pole olnud eriti head. 1990. aastatel lõid Uganda, Kenya ja Etioopia USA toetusel liidu, et kontrollida Sudaani valitseva partei tegevust. Samal ajal kui Sudaan toetas Uganda valitsusevastaseid mässulisi, toetas Uganda Sudaani sisse. Sudaan ja Egiptus vaidlevad Hala'ibi kolmnurga kuuluvuse üle. Alates 2003. aastast on Sudaani välispoliitika keskendunud lõunaosa kodusõja lõpetamisele
Dārfūri konflikt.
Dārfūri konflikti on Sudaani lääneosas toimuv konflikt araablastest rändkarjakasvatajate ja neegritest põlluharijate vahel. Üks tüli peapõhjus on piirkonnas kasvav veepuudus ning kõrbestumine. Mõlemad konflikti osapooled on ühtmoodi islamiusulised ja tumedanahalised. Konflikt on põhjustanud piirkonnas näljahäda. Septembris 2004 arvati nälja ja haiguste tõttu surnud olevat 74 000 inimest. Ligi 2 miljonit inimest on pidanud oma kodudest lahkuma.
Konflikt sai alguse 2003. aasta alguses, kui neegritest mässulised (liikumine "õiglus ja võrdsus" - JEM) ründasid valitsusvägede positsioone. Valitsus asus seepeale toetama araablastest Janjaweedi hõimu. Mõlemaid osapooli on süüdistatud inimõiguste rikkumistes.
2004. aasta augustis saadeti piirkonda esimesed rahuvalvajad – 150 Rwanda sõdurit. Neile peaks lisanduma veel kuni paar tuhat rahuvalvajat. Nigeeria vahendusel on mässulised ja valitsus rahuläbirääkimisi pidanud, kuid vägivald piirkonnas jätkub.
Rahvastik.
Sudaani rahvaarv on 31,9 miljonit. Rahvaarv kasvab kiiresti – iive on 2,6%. 43,7% rahvastikust on kuni 14-aastased, 54,1% 15-64 ja 2,4% üle 65-aastased. Pealinna Hartumi rahvaarv on umbes 6 miljonit ja linnarahvastiku osakaal kogu riigis 31%. Keskmine rahvastiku tihedus on 16,4 in/km². Suurem osa rahvastikust on koondunud Niiluse jõe orgu. Mõnevõrra suurem on rahvastiku tihedus ka riigi lõunaosas. Põhjaosa kõrbetes on see väga väike.
Energiamajandus.
Sudaani territooriumil paiknevad võrdlemisi suured nafta ja maagaasi varud. Need asuvad peamiselt riigi lääne- ja keskosas. 2004. aasta jaanuari seisuga oli Sudaanil hinnangulisi naftavarusid 631,5 miljonit barrelit ja gaasivarusid 99,11 miljardit kuupmeetrit. Naftatoodang oli 2004. aasta keskel 350 000 barrelit päevas. 2005. aasta lõpuks on kavas tootmist suurendada vähemalt 500 000 barrelini päevas. Nafta on ka riigi üks peamisi ekspordiartikleid.
Sudaani elektrijaamade koguvõimsus on umbes 730 MW – poole sellest moodustavad hüdro- ja poole soojuselektrijaamad. Võimsaim elektrijaam on 280 megavatine Sinisel Niilusel asuv Roseirese hüdroelektrijaam. Roseirese tammi juurest suundub piki jõge pealinna poole Sinise Niiluse elektrivõrk, mis on riigis põhimõtteliselt ainuke. Ülejäänud riigis elektrivõrk puudub ja elektrit toodetakse väikese võimsusega kohalikes diiselküttega elektrijaamades.
Hüdroenergia potentsiaali on Sudaanil 2000 MW, mis võiks seega katta suure osa riigi elektrienergiavajadusest. 400 kilomeetrit Hartumist põhja pool Niiluse 4. kärestikel ongi alustatud 1300 MW võimsusega Merowe hüdroelektrijaama ehitust.
Põllumajandus.
Põllumajanduslikus kasutuses on Sudaanis 15% maast. Suurem osa haritavast maast asub Niiluse orus ja savannides. Karjakasvatusega tegeletakse rohkem kuivematel ja mägisematel aladel. Aastane sademetehulk ulatub lõunas üle 1000 mm, põhja poole minnes väheneb see kiiresti – pealinnas Hartumis on sademeid 200 mm aastas. Aasta keskmine temperatuur on peaaegu kogu riigis üle 30°C. Niisutatavaid põlde on umbes neljandik kogu põllumaast. Vett ammutatakse üldjuhul Niilusest.
Põllumajandusest sõltub 80% rahvastikust ning sektor annab 39% SKT-st.
Erinevate tüüpide osatähtsus põllumajandustoodangus jaotub järgmiselt: loomakasvatus – 33%; vihmaveest sõltuv traditsiooniline põllumajandus – 25%; niisutuspõllundus – 25%, vihmaveest sõltuv mehhaniseeritud põllumajandus – 12%; kalakasvatused ja metsandus – 5%.
Peamised põllukultuurid on puuvill, maapähklid, nisu, suhkruroog, mango, banaan, maguskartul, seesam. Karjakasvatuses omavad juhtivad rolli lambad, veised ning kõrbepiirkondades kaamelid. Eksporditakse puuvilla, seesamit, suhkrut, maapähklid, veiseid.
Põllumajandusega seotud keskkonnaprobleemid on väga tüüpilised võrreldes teiste Aafrika riikidega. Seoses niisutuspõllundusega on üles kerkinud muldade sooldumise probleem. Teine suur probleem on, nagu kogu Saheli piirkonnas, ülekarjatamisest tingitud kõrbestumine. Mitmetes piirkondades on põhjaveetase alanenud, jättes kuivale kaevud.
Metsandus.
Metsad hõlmavad neljandiku Sudaani pindalast. Suurem osa neist on siiski hõredad metsad, kus puuvõrad katavad 10-25% maapinnast.
Metsad paiknevad riigi kesk- ja lõunaosas ning jõeorgudes. Keskosas domineerivad hõredad savannimetsad, lõuna suunas muutuvad metsad tihedamaks ja lopsamaks ning otsapidi ulatub riik vihmametsavööndisse. Savannis domineerivad akaatsia erinevad liigid, teised levinud puuliigid on baobab, eebenipuu, mahagon.
Metsast varutakse suur osa riigis kasutatavast küttest. 1990-ndate keskel kasutati üle 75% riigi energiavajaduse rahuldamiseks puitu ja puusütt. Nüüdseks on puidu roll nafta ja maagaasi laialdasema kasutuselevõtu tõttu ilmselt vähenenud.
Märkimisväärset rolli etendab ka kummiaraabiku kogumine akaatsialt – see on üks tähtsamaid ekspordiartikleid ning Sudaan asub selle tootmisel maailmas juhtpositsioonil.
Viimasel ajal on põllumaade laiendamise tõttu metsade pindala vähenenud. Seetõttu on valitsus astunud mitmeid samme metsaraie piiramiseks ja reguleerimiseks.


Lõuna-Aafrika Vabariik.
Lõuna-Aafrika Vabariik (lühend: LAV) on riik Aafrika mandri lõunatipus. See piirneb Namiibia, Botswana, Zimbabwe, Mosambiigi, Svaasimaa ja Lesothoga (viimast ümbritseb täielikult Lõuna-Aafrika Vabariigi territoorium).
Lõuna-Aafrika Vabariik on üks vähestest Aafrika riikidest, kus pole kunagi olnud riigipööret ja regulaarseid valimisi on korraldatud peaaegu sajand. LAV-i majandus on Aafrika mandri suurim ja paremini arenenud, koos sellega on arenenud ka üldine infrastruktuur terves riigis.
LAV-i on nimetatud ka Vikerkaareriigiks. Selle termini lõi peapiiskop Desmond Tutu, hiljem võttis selle kasutusele president Nelson Mandela. Mandela kasutas seda terminit metafoorina, et kirjeldada riigi uuesti arenevat multikultuurset mitmekesisust. Riigi sotsiaalpoliitika on Aafrikas haruldane. 2007. aastal laiendas riik abiellumisõiguse ka homoseksuaalidele jt "LGBT"-inimestele (Belgia, Hollandi, Hispaania ja Kanada eeskujul).
Kaks filosoofilist kontseptsiooni on saanud alguse Lõuna-Aafrika Vabariigist: ubuntu (uskumine, et jagamine seob terve inimkonna) ja Mahatma Gandhi "passiivne vastupanu" (satyagraha) ideoloogia, mida ta arendas Lõuna-Aafrikas elades.
2010. aastal võõrustas Lõuna-Aafrika Vabariik jalgpalli maailmameistrivõistlusi. See oli esimene kord, kui turniir peeti Aafrikas.
Ajalugu.
Lõuna-Aafrika Vabariigil on võrreldes teiste Aafrika maadega oluliselt erinev ajalugu. Esiteks on immigratsioon Euroopast sinna olnud kõige massilisem. Teiseks on ümber Lõuna-Aafrika Vabariigi kulgeval mereteel strateegiline tähtsus, mida näitab ilmekalt Suessi kanali sulgemine Kuuepäevase sõja ajal.
Maavarade rikkus muutis riigi Lääne silmis tähtsaks, eriti 19. sajandi teisel poolel. Kapimaa ja Natal moodustasid 1910. aastal ühinedes Lõuna-Aafrika Uniooni, millest sai Suurbritannia dominioon.
Apartheid.
Immigratsiooni tagajärjel on LAV väga kirju etnilise koosseisuga. Peaaegu 70% riigi elanikkonnast on mustanahalised. Suurt osa riigi ajaloos ja poliitikas on mänginud valgete ja mustade vahelised vaidlused, mille tulemusena tekkis apartheidiks nimetatav rassieraldus, millele pandi alus 1948. aastal, kui võimule tuli Rahvusliku Partei valitsus. Apartheidiseadused lükati ümber või tühistati 1990. aastal pärast kauakestnud ja mõnikord vägivaldselt lõppenud võrdõiguslikust nõudvaid massiüritusi, mida korraldasid erinevad Rahvuskongressid. Enamikule mustanahalistele LAV-i elanikele anti valimisõigus alles 1994. aastal.
Rahvastik.
2010. aasta keskel oli hinnanguliselt Lõuna-Aafrika Vabariigi elanikest mustanahalisi aafriklasi 79,4%, valgeid 9,2%, värvilisi 8,8% ja India/Aasia päritolu inimesi 2,6%..
Alates 1995. aastast oli Lõuna-Aafrika Vabariigist lahkunud vähemalt 800 000 valget..
Välislingid.
*Lõuna-Aafrika Vabariik


Tansaania.
Tansaania Ühendvabariik (inglise keeles "United Republic of Tanzania", suahiili keeles "Jamhuri ya Muungano wa Tanzania") on riik Aafrika idaosas.
Tansaanias asub Aafrika mandri kõrgeim punkt (Kilimanjaro).
Nimi.
Riigi nimi on tuletatud Tanganjikast ja Sansibarist. Need riigid ühendati 1964.
Asend, piir ja suurus.
Tansaanial on maismaapiir 7 riigiga: Uganda ja Kenyaga põhjas, Mosambiigiga lõunas, Malawi ja Sambiaga edelas ning Burundi ja Rwandaga loodes. Lisaks on tal veepiir Kongo Demokraatliku Vabariigiga Tanganjika järvel. Idas külgneb ta India ookeaniga.
Loodus.
Tansaania rahvusparke (Serengeti ja Ngorongoro) tuntakse üle maailma.
Saared ja saarestikud.
Tansaania saared on peamiselt korallsaared. Sansibar on mandrist eraldatud 35-kilomeetrise kanaliga ja on suurim korallsaar Aafrika ranniku lähedal. See on umbes 80 kilomeetrit pikk ja 40 kilomeetrit lai, saare pindala on 1657 km².
Pemba saar asub Sansibarist põhja pool ja on väiksem. See on 67 kilomeetrit pikk ja 22 kilomeetrit lai, üldpindala on 984 km². Topograafia on varieeruv.
Järved.
Tansaanias asub Aafrika suurim, Victoria järv. See järv on maailma suuruselt teine mageveekogu. Umbes pool sellest asub Tansaania põhjaosas, kuid Tansaania jagab seda järve ka Uganda ja Kenyaga. Victoria järv on Niiluse peamine veeallikas.
Tansaania läänepiiril on Tanganjika järv, mis on maailma sügavuselt teine järv.
Kliima.
Tansaania asub ekvaatorist lõuna pool ja kliima on üldjoontes troopiline. Rannikul on temperatuurid umbes 27 °C. Sisemaal keskplatool on kuum ja kuiv, temperatuurid varieeruvad vastavalt aastaajale ja ööpäevaosale.
Vihmahooajad põhjaosas kestavad novembrist detsembrini ja märtsist maini. Lõunaosas kestab vihmahooaeg novembrist märtsini.
Tansaania saartel on tugevad vihmad aprillis ja mais.
Riigikord.
Riigipea ja valitsusjuht on president, kes valitakse viieks aastaks. President nimetab kaks asepresidenti, kellest üks on riigi peaminister, teine Sansibari ja Pemba president. Kui Tansaania president on Taganjikast valitud, siis nimetatakse esimene asepresident Sansibari ja Pemba esindajaist ja vastupidi. Seadusandlik võim kuulub ühekojalisele parlamendile (Rahvuskogu).
Õiguskord.
Naiste valimisõigus kehtestati riigis 1959.
Diplomaatilised suhted.
Tanganjika võeti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vastu 14. detsembril 1961, Sansibar 16. detsembril 1963. Pärast ühinemist jäi kummalegi regioonile eraldi liikmelisus.
Tansaania oli 6. juunil 1967 Kampalas üks Ida-Aafrika Ühenduse asutajariike.
Eesti ja Tansaania sõlmisid diplomaatilised suhted 1996. aasta juulis.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Tansaania rahvaarv 34 569 232. Aastal 2012 elab riigis USA Luure Keskagentuuri hinnangul 43 601 796 inimest, millega Tansaania on maailmas 30. kohal.
Rahvastikukasvu kiirus on 1,96 protsenti aastas.
Asulad.
Suuremad linnad on pealinn Dar es Salaam (3 207 000 elanikku aastal 2009), Mwanza (1,2 miljonit, 2011), Arusha (1 006 480, 2002), Mbeya (280 000, 2005) ja Tanga (243 580, 2002).
Majandus.
Alates 1996. aastast on riigi pealinn Dodoma, kus on parlament ja valitsusasutused. Iseseisvumisest 1996. aastani oli riigi pealinnaks Dar es Salaam. Tänapäeval on Dar es Salaam riigi olulisem majanduskeskus ja enamik valitsusasutusi paikneb siiani seal. Dar es Salaam on tähtsaim meresadam nii Tansaania kui ka merepiirita naaberriikide jaoks.
Tansaania majandusstruktuuris oli 2010 majandussektorite kaupa SKT osatähtsus järgmine: primaarne 42%, sekundaarne 18% ja tertsiaarne sektor 40%. Viimases annab turism aasta-aastalt aina suuremaid sissetulekuid.
Majandus toetub peamiselt põllumajandusele, mis annab umbes 75% ekspordist ja annab tööd ligi 75 protsendile tööjõust. Riigis on ka palju loodusressursse, sealhulgas mineraale (kuld, teemandid, raud, uraan, nikkel, kroom, plaatina jne) ja maagaasi.
Tansaania on ainuke koht, kus leidub tansaniiti.
14. mail 2010 sõlmisid Tansaania, Uganda, Rwanda ja Etioopia Niiluse vee kasutamist reguleeriva leppe.
23. juulil 2009 ühendati Ida-Aafrikas veealune optiline kaabel SEACOM, mis liitis Kenya, Tansaania, Mosambiigi ja Lõuna-Aafrika Vabariigi India ja Euroopa kaudu rahvusvahelisse lairibavõrku.
Haridus.
Põhiharidust saab omandada tasuta, keskkooliõpilased maksavad õpingute eest. 50% lastest õpivad põhi- ja 4% keskkoolis. Kirjaoskus on kõrge (90%), mõnedel andmetel alla 80%.
Riigis oli 1991. aastal kaks ülikooli, kus õppis 4000 tudengit.
Tervishoid.
Tervishoiu tase Tansaanias on madal. Tuhandest lapsest 76 sureb hinnanguliselt enne viiendat eluaastat. Laste suremus on võrreldes 1990. aastaga siiski langenud.
1,4 miljonist HIVi kandjast või AIDSi põdejast 70,5% on 25–49-aastased, 15% on 15–24-aastased.
Malaaria on Tansaania mandriosas tervishoiu põhiprobleem. See on kuni viieaastaste laste surmapõhjuste hulgas esikohal.
Ajalugu.
Tansaania on ilmselt vanim asustatud piirkond Maal, sealt leitud inimeste ja nende eellaste fossiilid on umbes 2 miljoni aasta vanused. Umbes 2000 aastat tagasi hakkasid bantu keeli kõnelevad inimesed saabuma Lääne-Aafrikast.
Kui 1840 Omaani sultan oma pealinna Sansibarile kolis, sai sellest piirkonnast araabia orjakaubanduse keskus.
19. sajandi teisel poolel vallutas Saksa keisririik praeguse Tansaania mandriosa, Rwanda ja Burundi.
Esimese maailmasõja järel läks Tansaania Briti valduste hulka. Sealt vabanes Tanganjika riik 9. detsembril 1961 ja Sansibari riik 10. detsembril 1963. Kaks riiki ühinesid 26. aprillil 1964.
Tansaaniast Olduvai kuristikust leitud fossiilide põhjal määratles esimesena Louis Leakey "homo habilise" liigi.
Kultuur.
Tansaanias räägitakse väga paljusid erinevaid keeli, enamik neist kuulub bantu keelte hulka. Teiste keelte hulgas räägitakse ka gudžarati keelt, njandžad kõnelevad njandža ehk malavi keelt. Põhjaosas Kilimanjarost lõunas elab akiede hõim, mis räägib kalendžini keele dialekti. Masaid räägivad masai ja rundid rundi keelt.
Tansaanias on vasakpoolne liiklus.
Muusika.
Tansaania hümn on "Mungu Ibariki Africa" (Jumal, õnnista Aafrikat), mille kirjutas Lõuna-Aafrika helilooja Enoch Sontonga 1897. Sama laul on ka Lõuna-Aafrika Vabariigi (teise meloodiaga), Sambia ja Zimbabwe hümn.
Sansibaris sündis Freddie Mercury (sünninimi Faroukh Bulsara).
Toidukultuur.
Tansaania mandriosa põhitoidud sisaldavad tihti riisi, grillitud liha, kala.
Tansaanias juuakse palju teed. Enamasti juuakse teed hommikuti ja õhtusöökidel. Kohv on olulisuselt teine jook, seda juuakse pärast päikeseloojangut.
Sport.
Tansaania koos veel 24 riigiga boikoteeris 1976. aasta suveolümpiamänge.
Kõige populaarsem spordiala Tansaanias on jalgpall. Sellegipoolest ei ole jalgpallikoondis siiani kvalifitseerunud jalgpalli maailmameistrivõistlustele. Aafrika Jalgpallikonföderatsioonis kuulub koondis kesk-ida tsooni (CECAFA).
Korvpalli mängitakse armees ja koolides.
Kriketi populaarsus on pärast 2008. aastat olnud kasvuteel.
Religioon.
a>u hoone Ida-Aafrikas ehitati Tansaaniasse 1868
Tansaania elanikkonnast hinnatakse kristluse järgijateks 62%, moslemiteks 35% ja teiste religioonide järgijateks umbes kolm protsenti.
Tansaanias elab ümmarguselt 150 000 albiinot. Albiinode olukord Tansaanias on väga kehv, sest rahvapärimustele toetudes usuvad nõiad, et nende käsivarsi, jalgu, juukseid, nahka ja suguelundeid saab kasutada riitustes, mis toovad kundedele väidetavalt edu armastuses, elus ja rahaasjades. Muuhulgas tarvitatakse albiinode kehaosi kaevandus- ja kalandusettevõtete edendamiseks.


Svaasimaa.
Svaasimaa Kuningriik on väike merepiirita riik Lõuna-Aafrikas, mis piirneb lõunast, läänest ja põhjast Lõuna-Aafrika Vabariigi ning idast Mosambiigiga.
Riigi ulatus põhjast lõunasse on 200 km ja läänest itta 130 km. Idaosa on mägine, Mosambiigi piiril asuvad kuni 810 m kõrgused Lebombo mäed. Kliima on mõõdukas. Suvel võib õhutemperatuur ulatuda 40°C-ni. Vihma sajab peamiselt suvel. Lääneosas sajab rohkem, kuni 200 mm aastas.
Rahvastik.
Peamised rahvusrühmad on svaasid (84%) ja suulud (10%). Väiksemal arvul elab Svaasimaal tsongasid ja Euroopa päritolu inimesi.
Svaasimaal on AIDSi epideemia. 26,1% täiskasvanutest on nakatunud HIVi. See on kõrgeim näitaja maailmas. 20ndates aastates noortest on nakatunud rohkem kui pooled. AIDSi tõttu on riigi keskmine oodatav eluiga vaid 32 aastat, mis on madalaim maailmas.
Ajalugu.
Pärimuse kohaselt on svaasi rahvas enne 16. sajandit rännanud praeguse Mosambiigi territooriumilt lõuna poole. Pärast mitmeid konflikte praeguse Maputo piirkonnas elava rahvaga asusid svaasid 1750. aasta paiku elama KwaZulu põhjaossa. Suutmata vastu seista suulude kasvavale jõule, asusid svaasid 19. sajandi alguses aegamööda elama praegusele Svaasimaale.
Nad kinnitasid kanda mitme võimeka liidri juhtimisel. Tähtsaim neist oli Mswati II, kellega svaasid seostavad oma nime. Tema juhtimisel laiendasid svaasid 1840. aastatel oma territooriumi edela suunas ning kindlustasid lõunapiiri suuludega.
Kokkupuude Suurbritanniaga algas Mswati II valitsemisaja alguses, kui ta palus Briti võimudelt Lõuna-Aafrikas abi suulude röövretkede vastu Svaasimaale. Mswati II valitsemisajal asusid Svaasimaale elama ka esimesed valged. Pärast Mswati surma sõlmisid svaasid leppeid Briti ja Lõuna-Aafrika võimudelt mitmes küsimuses, sealhulgas iseseisvuses, eurooplaste pretensioonides loodusvaradele, haldusvõimus ja julgeolekus. Lõuna-aafriklased haldasid svaaside huvisid 1894–1902. Aastal 1902 võtsid juhtimise üle britid.
1921 asutas Svaasimaa esimese seadusandliku kogu. See oli nõukogu, mis koosnes eurooplaste valitud esindajatest, kes olid volitatud Briti ülemvolinikule nõu andma mittesvaasi asjades. 1944 möönis ülemvolinik, et nõukogul puudub ametlik staatus, ning tunnistas ülempealiku ehk kuninga kohalikuks võimuks, kellel on õigus anda svaasidele õiguslikult siduvaid käske.
Aastal 1921 sai pärast regentkuninganna Labotsibeni Gwamile Mdluli 20 aasta pikkust valitsemist svaaside "lõviks" ("Ngwenyama") ehk ülempealikuks Sobhuza II. Koloniaalvõimu algaastatel arvestas Suurbritannia, et Svaasimaa saab lõpuks Lõuna-Aafrika Vabariigi osaks. Ent pärast Teise maailmasõja lõppu, kui Lõuna-Aafrikas süvenes rassiline diskrimineerimine, hakkas Suurbritannia Svaasimaad ette valmistama iseseisvuseks. Poliitiline tegevus elavnes 1960. aastate algul. Asutati mitu parteid ning hakati taotlema isesisvust ja majanduse arengut. Põhiliselt linnadel toetuvatel parteidel oli vähe sidemeid maapiirkondadega, kus elas suurem osa svaasisid. Svaaside traditsioonilised juhid, sealhulgas ülempealik Sobhuza II ja tema Sisenõukogu, rajasid Imbokodvo Rahvusliku Liikumise, mis rõhutas svaaside traditsioonilist elulaadi. Koloniaalvõim määras 1964. aasta keskpaigale esimese svaaside osavõtuga seadusandliku kogu valimised. Valimistel konkureerisid Rahvuslik Liikumine ja veel neli parteid, millest enamikul olid radikaalsemad seisukohad. Rahvuslik Liikumine võitis kõik 24 kohta selles organis.
Riigi parlament on kahekojaline Libandla.
Haldusjaotus.
Svaasimaa jaguneb 4 ringkonnaks ja need omakorda 55 2. järgu haldusüksuseks (svaasi "inkhundla", mitmuses "tinkhundla").


Taani.
Taani Kuningriik asub Euroopas Skandinaavia poolsaare ning Saksamaa vahel.
Taani piirneb lõunast Saksamaaga, läänest Põhjamerega, idast Läänemerega ning põhjast, teisel pool Skagerraki ja Kattegati väina Norra ja Rootsiga.
Taani koosneb Jüüti poolsaarest, mis on riigi ainus mandriga ühendatud osa, ning arvukatest saartest. Olulisemad saared on Sjælland, kus asub riigi pealinn Kopenhaagen, Fyn ning veidi eemal Läänemeres asuv Bornholm.
Taani riigi autonoomsed osad on veel Fääri saared, mis asuvad Suurbritannia ning Islandi vahel, ning Gröönimaa.
Pinnamood.
Jüütimaa lääneosas on sandurtasandikud. Kesk- ja idaosa, alates läbi poolsaare keskpaiga jooksva viimase jäätumise aegsest mandrijää piirist, on künklikum. Seal asub ka maa kõrgeim looduslik punkt Møllehøj (kõrgus merepinnast 170,86 m).
Fyni saar ja Sjælland on madalamad lainjad tasandikud.
Taani kõige madalamad alad on poldrid, mis asuvad mõni meeter allpool merepinda.
Geoloogia.
Geoloogiliselt valitsevad maastikku viimase, Weichseli jäätumise maastikuvormid. Kuigi Jüütimaa lääneosa jäi jäävabaks (eelmise, Saale jäätumise ajal oli ka see jääga kaetud), on ka sealne tasandik tekitatud mandrijää servas voolanud moreenirikaste sulamisvete poolt (sandurtasandik). Läbi Jüütimaa jookseb lõunast põhja (ja alates Viborgist läände) jäätumise piir, mis on maastikus nähtav suurte moreeniküngastena (nn "Jüütimaa selg", "jyske højderyg"). Künklikud moreenitasandikud valitsevad kogu Taanit jäätumise piirist idas, sealhulgas ka Kattegati väina põhjas.
Praeguse Taani rannajoon on viimase 10 000 aastaga väga palju muutunud. Praegu vajub maapind Taani lõunaosas ja kerkib põhjaosas, põhja pool Nissumi fjordi ja Falsteri saare joont.
Taani suurematest saartest eemal Läänemeres asuval Bornholmil paljanduvad kristalse aluskorra kaljud.
Siseveed.
Taani kõige pikem jõgi on Gudenå (158 km), mis asub Jüütimaal ning kõige suurem järv on Arresø (39,9 km2), mis asub Sjællandil.
Kliima.
Taanis on valdav heitlik parasvöötme mereline kliima. Talved on lumevaesed ning soojad, suved vihmased ja jahedad.
Riigikord.
Taani on konstitutsiooniline monarhia. Riigipea on kuningas (praegu kuninganna Margrethe II), kelle ülesandeks on Folketingi (Taani parlamendi) istungjärkude avamisel osalemine, seaduste allakirjutamine ning mõningad esindusfunktsioonid.
Riigi poliitiline juht on peaminister (2009. aasta detsembri seisuga Lars Løkke Rasmussen).
Taani parlament Folketing on ühekojaline, sinna kuulub 179 saadikut. Kaks saadikut valitakse Fääri saartelt, kaks Gröönimaalt ning ülejäänud Taani valimisringkondades.
Kuninglik perekond.
Taani riigipea on kuninganna Margrethe II, kes on abielus prints Henrikuga. Valitsejapaaril on kaks last: kroonprints Frederik (sündinud 1968) ning prints Joachim (sündinud 1969).
Kroonprints Frederik (Frederik André Henrik Christian, troonile saades arvatavasti kuningas Frederik X) on abielus kroonprintsess Maryga (Mary Elizabeth Donaldson, sündinud 1972 Tasmaanias). Troonipärijapaar tutvus 2000 Sydney olümpiamängude ajal ning abiellus 2004. aastal Kopenhaagenis. Neil on poeg, tulevane troonipärija Christian Valdemar Henri John (sünd 2005) ja tütar, printsess Isabella Henrietta Ingrid Margrethe (sünd. 2007).
Prints Joachim (Joachim Holger Waldemar Christian) on lahutatud ja tal on kaks last oma endise abikaasa, Frederiksborgi krahvinna Alexandraga: prints Nikolai (sündinud 1999) ning prints Felix (sündinud 2002).
Kuninglik perekond on Taanis väga populaarne. Sellele on kaasa aidanud ka perekonna värske liige kroonprintsess Mary, kes on oma uude rolli väga hästi sisse elanud ning paistab ka ise avalikkuse tähelepanu nautivat.
Poliitika.
Taanit on pikka aega juhtinud sotsiaaldemokraatlikud valitsused. Sügisel 2001 tuli aga võimule tsentristlik-liberaalne koalitsioon Anders Fogh Rasmusseni juhtimisel. Pärast 11. septembri terrorirünnakut tõusid sotsiaalküsimuste asemel päevakorrale julgeolek, immigratsioon ning islam. Pärast 2005. aasta parlamendivalimisi jäi jõudude vahekord Folketingis praktiliselt samaks.
Taani valitsusse kuuluvad (2006. aasta aprilli seisuga) liberaalne partei "Venstre" ('Vasak', lühend "V") ning paremtsentristlik Konservatiivne Rahvapartei ("Det Konservative Folkeparti", "K"). Valitsuskoalitsiooni toetab tugeva rahvusliku kallakuga Taani Rahvapartei ("Dansk Folkeparti", "DF" või "O"). Peamised opositsiooniparteid on Sotsiaaldemokraadid ("Socialdemokraterne, "S"), Sotsialistlik Rahvapartei ("Socialistisk Folkeparti", "SF") ja Radikaalne "Venstre" ("Det Radikale Venstre", "R").
Anders Fogh Rasmusseni valitsus on püüdnud viia ellu liberaalsemat majanduspoliitikat (mis maailma kontekstis on siiski küllalt vasakpoolne), muuhulgas piiratakse maksukoormuse kasvu. Samas püüavad valitsusparteid muuta ühiskonna suhtumist liberaalsemaks ja individualistlikumaks (nn kultuurivõitlus ("kulturkamp")). Kultuurivõitlus puudutab ka keskkonnakaitset (mõtteviis on muutunud tunduvalt majandusekesksemaks) ning immigratsiooni. Eriti viimases küsimuses on ühiskonnas puhkenud väga terav diskussioon. Poliitiliselt kõige mõjukamaks tugevalt sisserändajate vastaseks jõuks on "Dansk Folkeparti", väga selge läänevastase hoiakuga paistab silma äärmuslik islamirühmitus Ḩizbu-t-Taḩrīr. Senine vastasseis ühiskonnas kulmineerus 2006. aasta algul pilapildiskandaali näol, mille käigus süüdati Taani saatkonnad Iraanis ja Süürias. Taani osaleb algusest peale praeguses Iraagi sõjas. Tõsi küll, 2003. aasta sissetungi ajal piirdus osalus vaid ühe allveelaevaga. Sügisel 2006 oli Iraagis umbes 500 Taani sõdurit.
Teised olulised arutlusteemad praeguses Taanis on globaliseerumine ning Taani hariduse, tööstuse ja teaduse valmisolek ülemaailmseks konkurentsiks, heaoluühiskonna jätkusuutlikkus praeguste demograafiliste trendide taustal, keskkonnakaitse, Lähis-Ida probleemid, Taani koolisüsteem jpm.
Haldusjaotus.
Alates 2007. aastast jaguneb Taani 5 piirkonnaks ("region"): Kesk-Jüütimaa, Lõuna-Taani, Pealinna, Põhja-Jüütimaa ja Sjællandi piirkond.
Asustus.
Taani suuremad linnad on (elanikke 2004)
Majandus.
Taani on üks maailma kõige kõrgema maksukoormusega riike ja üks maailma rikkamaid maid.
Väga õnnestunuks peetakse praegust tööturu mudelit, milles lihtne vallandamine-töölevõtmine ettevõtte jaoks on ühendatud suurte sotsiaalsete tagatistega töötajale: tööandja vastutus haigusrahade, vallandamistoetuste jms. osas on väike, põhiosa sotsiaalkuludest katab riik. Samas on Taani üks maailma kõige kõrgemate sotsiaaltoetustega riik.
Arvestatavatest maavaradest kuulub Taanile ainult suhteliselt väike osa Põhjamere naftast ning gaasist.
Taani rahaühik on Taani kroon, mis jaguneb sajaks ööriks. Aastal 2009 on käibel 25-öörised ja 50-öörised ning 1-, 2-, 5-, 10- ja 20-kroonised mündid, lisaks 50-, 100-, 200-, 500- ja 1000-kroonised paberrahad. Levinud maksevahendiks on ka Dankort, kohalik maksekaart, mida aktsepteerivad peaaegu kõik poed. Aastal 2000 lükkas Taani referendumil tagasi eurotsooniga ühinemise ettepaneku.
Töötuid on Taanis 4,3% rahvastikust ja alla vaesuspiiri elab 12,1%. Tööjõulisi on Taanis 2,841 miljonit.
Eksport.
Taani tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 17,53%, Rootsi 12,68%, Suurbritannia 8,49%, Ameerika Ühendriigid 6,05%, Norra 6,01%, Holland 4,84%, Prantsusmaa 4,57% (2009).
Import.
Taani tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 21,07%, Rootsi 13,18%, Norra 7%, Holland 6,97%, Hiina 6,22%, Suurbritannia 5,53% (2009).
Ajakirjandus.
Taanis on kolm juhtivat päevalehte: vasaktsentristlik "Politiken", parem-konservatiivne Berlingske Tidende ning tsentristlik Jyllands-Posten. Väiksemad päevalehed on vasakpoolseid vaateid esindav Information ning kristlikke vaateid esindav Kristelig Dagblad. Lisaks ilmuvad iga päev tabloidid Ekstrabladet ning BT. Reedeti annab "Berlingske Tidende" välja kvaliteetajalehte Weekendavisen.
Haridus.
Taanis on kohustuslik 9-klassiline haridus. Kooli minnakse kuueaastaselt. Põhikool ("folkeskole") on 9 või 10-klassiline, sellele eelneb vabatahtlik lasteaiaklass. Põhikoolile järgneb 3-aastane gümnaasium. Taani kool on tuntud oma rõhuasetuse poolest grupitööle, eneseväljendamis- ning esinemisoskusele, suhteliselt vähem pööratakse tähelepanu õpilaste faktiteadmistele ja teadmiste mõõtmisele. Senine koolisüsteem ning õpetamise metoodika on sattunud kriitika alla seoses õpilaste kehvade tulemustega 2003. aasta PISA uuringutel.
Ülikooli võetakse enamikel aladel vastu kõik kvalifitseerunud soovijad. Ülikooliharidus koosneb enamasti kolmeaastasest bakalaureuseõppest ("bachelor"), kaheaastasest magistriõppest ("kandidat") ning kolmeaastasest doktoriõppest ("PhD"). Enamik üliõpilasi saavutab magistrikraadi, bakalaureusekraadi ei käsitleta sageli ülikooli lõpetamisena. Riik maksab üliõpilastele stipendiumi. Doktorandid on formaalselt ülikoolis tööl, nende palk jääb veidi alla Taani keskmise. Enamik doktorande viibib oma õpingute ajal pool aastat kuni aasta mõnes välismaa ülikoolis, sageli USA-s.
Teadustöö taseme poolest on kõige tugevamad Kopenhaageni ja Århusi ülikoolid.
Viimaste aastate globaliseerumisdebatiga seoses on hakatud pöörama rohkem tähelepanu ülikoolide teadus- ja arendustööle ning rahvusvahelisele konkurentsivõimele. Kaalutakse ülikoolide ja teiste uurimisasutuste ühendamist, et moodustada tugevamaid ning rahvusvaheliselt läbilöögivõimelisemaid koole.
Esiajalugu.
Jüütimaalt leitud pronksist kaelavõrud, 600-500 eKr, noorem pronksiaeg
Esimesed inimtegevuse jäljed Taanis pärinevad umbes 120 000 aasta tagusest Eemi jäävaheajast. Pidev inimtegevus on kestnud alates mandrijää taandumisest umbes 14 000 aastat tagasi.
Põllumajandus muutus valitsevaks nooremal kiviajal 4. aastatuhandel eKr. Nooremal kiviajal ehitati hulgaliselt megaliitkalmeid, millest mõned pakuvad tänaseni tähelepanuväärset vaatepilti.
Pronksiajal (1800–500 eKr) praeguse Taani aladel elanud rahvast on säilinud rikkalikult arheoloogilisi mälestisi. Arvukad päikesekujutised, nt Trundholmi vanker ning kaljujoonised Bornholmil viitavad päikesekultusele. Kaljujooniste teine levinum motiiv on laev. Ülikuid maeti tammekirstudes hiiglaslikesse kääbastesse, mis paiknesid kõrgetel küngastel. Mõnes Jüütimaa osas on tänu mulla iseärasusele säilinud orgaanilisest materjalist hauapanused, sealhulgas riided. Tuntuim leitud riidekomplektidest pärineb Egtvedi piiga hauast.
Rauaaja esimesel perioodil, nn keldi rauaajal (500 eKr kuni meie ajaarvamise alguseni) domineeris Taanis naaberaladel elanud keltide mõju. Sellele järgnenud nn rooma rauaajal (meie ajaarvamise algus kuni 400 pKr) saabusid suuremad kultuurimõjud Rooma riigist, sealhulgas kaalu- ja mõõdusüsteem ning hulgaliselt laensõnu; ladina kirja mõjul tekkis ruunikiri. Germaani rauaajast (400–800 pKr) on olemas esimesed kirjalikud allikad taanide kui rahva kohta. Sellest ajast on ka andmed Jüüti poolsaarel elanud anglide ja jüütide kohta, kes liikusid edasi mandrilt Suurbritannia saartele, kus segunesid kohalike elanikega, moodustades inglise rahvuse tuumiku. Arvatavasti ühendati maa kuningriigiks 8. sajandil. Sellest annavad tunnistust suurejoonelised ehitised nagu Danevirke piirivall ja Kanhave kanal läbi Samsø saare, ning Taani esimese linna Ribe asutamine pärast aastat 700. Taani riiki kuulusid ka Skandinaavia poolsaare lõunatipus asuvad maakonnad Skåne, Halland ja Blekinge, mis praegu kuuluvad Rootsile.
Rauaajast pärinevad paljud soodest leitud mumifitseerunud laibad, näiteks Tollundi mees.
Viikingiaeg.
Taanis oli viikingiaeg suure majandusliku arengu ja sõjalise ekspansiooni aeg. 9.-10. sajandil kujunes Taani Kuningriik mitmete väikeste vürstiriikide ühendamise tulemusena ja muutus peamiseks normannide riigiks Euroopas ka Läänemerest põhja poole, vallutades Norra ja samuti suured piirkonnad Inglismaal, kus Inglismaa kuningas Alfred Suur oli sunnitud neile loovutama Inglismaa idarannikul piirkonnad, mida nende valitsemise tõttu taanlaste poolt ning nende elukorralduse alusel kutsuti (Danelaw). Taanimaalt pärit normannid valitsesid Läänemerel ja Põhjamerel. Nad purjetasid mööda suuri Venemaa jõgesid kuni Musta mereni, rajasid oma asulad Põhja-Venemaale ja Põhja-Prantsusmaa läänerannikul (Normandia, kus 911. aastal loodi viikingipealiku Rollo, poolt Normandia hertsogiriik). Nad purjetasid kuni Vahemereni, kus nad hiljem rajasid normannide riigi Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias. Ajavahemikus 980–1000. aastani purjetasid Erik Punane ja Leif Erikson Islandilt Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse, mida nad nimetasid sõnaga Vinland (aasade maa).
Alates kuningas Gorm Vanast (suri arvatavasti 958) on teada kõik Taani kuningad. Gormi poeg Harald Sinihammas rajas Jellingisse oma vanematele vägeva hauamonumendi, mis koosneb kahest hiiglaslikust kääpast, kahest ruunikivist, suurest kivilaevast ning kirikust. Kuningas Harald rajas ka vähemalt neli täpselt ringikujulist ja korrapärast ringvall-linnust, neist tuntum on Trelleborg Sjællandil. Jätkus piirikaitsevalli Danevirke tugevdamine.
Harald Sinihamba ajal 10. sajandi keskel sai Taanist ametlikult kristlik riik. Tänu kaubanduse arengule tekkisid viikingiajal Skandinaavias linnad (ainsana oli varem asutatud Ribe). Taani tuntumad viikingiaegsed linnad on Hedeby ja Århus.
Taani kuningas Harald Sinihammas alustas vallutusi ning aastal 1013 vallutas Taani kuningas Svend Harkhabe Inglismaa, mida valitses kuni tema poeg Knud Suur, kes oli nii Taani, Norra, Inglismaa kui ka mõne Rootsi piirkonna kuningas. Pärast Knud Suure surma 1035. aastal Taani võimu all olnud suurriik lagunes, ehkki Inglismaad kontrollis Knuti poeg Hardeknud kuni 1042. aastani. Normandia hertsogi Rollo järglane William Vallutaja, vallutas 1066. aastal Suurbritannia.
Keskaeg.
12. sajandil algas Taani ekspansioon ristisõdade näol lõunapool elavate slaavlastest vendide elualadele, samas mõjutasid riigi tugevust siseriiklikud vastuolud. Kuningas Valdemar I Suur (1157–1182) suutis vende võita.
Kuningas Knut VI (1182–1202) valitsemisajal pidas Taani edukat sõjategevust ning vallutas Pomerania ja Mecklenburgi ning Knut sai "Taani ja vendide kuninga" nimetuse. Vallutused jätkusid kuningas Valdemar II Võitja juhtimisel. Tema eduka sõjategevuse tulemusena vallutati Taani riigi jaoks Holsteini ning Saaremaa ja Põhja-Eesti alad, kus legendi järgi said taanlased lahingus eestlastega oma rahvuslipu Dannebrogi 1219. aastal Tallinna sõjakäigu ajal. 1222. aastal tekkis kuningas Valdemar II-l konflikt Põhja-Saksamaal ning taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele. 1223. aastal sattus kuningas Valdemar II sõjategevuse käigus vangi Schwerini krahvi Heinrichi kätte, kust ta pääses alles peale lunaraha maksmist.
1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning koheselt alustasid pealetungi taani aladele Eestis ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti.
Keskajal kuulusid Taanile pikemat või lühemat aega suured valdused praegusel Põhja-Saksamaal, Põhja-Eestis, Saaremaa ning Ojamaa.
13. sajandil laastasid Taanit kodusõjad ning sõda Holsteiniga, mille liitmise järel omandasid Holsteini aadlikud Taani riiklikus elus suure tähtsuse ja kaalu, mille lõpetas alles 14. sajandil, kuningas Valdemar IV Atterdag (1340–1375), kes taastas riikliku ühtsuse ning kuningavõimu autoriteedi riigis. Tal õnnestus saavutada kontroll Øresundi väina üle ja kontrollida Läänemere laevandust ning maksustada väina läbivad kaubalaevad.
1362. aastal purustas Valdemar sõjategevuses Hansa Liiduga Helsingborgi merelahingus, kuid kaotas võitluse Holsteini, Mecklenburgi ülikute, taani aadlike ja Hansa Liidu koalitsioonile. 1370. aastal sõlmitud Stralsundi rahuleping oli suureks löögiks Taani rahvusvahelisele mõjule, kuid vabastas kuningas Valdemari siseriikliku aadlike vastupanu mahasurumiseks. Kuid varsti pärast kuninga ainuvõimu kindlustamist ta suri (1375) jätmata meesliinis pärijat.
Valdemari tütar Margrete abiellus Norra kuninga Håkon VI ja valitses Taanit regendina oma poja tulevase kuninga Oluf II eest. Peale Olufi surma 1387. aastal tunnistati Margarethe Taani ja Norra kuningannaks ja aastast 1389 ka Rootsi kuningannaks. Aastal 1397 sõlmiti Taani, Rootsi ja Norra vahel Margrethe I valitsetav personaalunioon (Kalmari unioon), mille juhtivaks riigiks jäi Taani. Nii muutusid Taani riigi osaks ka Norra valdused Atlandi Ookeanil – Shetland, Orkney saared, Fääri saared, Island ja Gröönimaa. Pärast Margarethet oli järgmiseks ühisriigi tugevdajaks ja arendajaks Erik VII, kelle valistemisajal ehitati Sundi väina kaldale Kronborgi kindluse, tänu millele kontrolliti ning maksustati väina läbivad kaubalaevad nn Sundi tolliga.
Kuningas Christian I jätkas Taani riigi territooriumi laiendamist ning sai Schleswigi ja Holsteini valitsejaks.
Kalmari unioon püsis läbi tõusude ja mõõnade aastani 1521, kui kuningas Christian II korraldatud Stockholmi veresauna järel Rootsi liidust väljus. Taani ja Norra vaheline personaalunioon kestis aastani 1814.
Kalmari uniooni lagunemisele järgnes reformatsioon ning kodusõda ("Grevens fejde"). Kodusõjas jäi peale reformatsioonimeelne Christian III, aastal 1536 sai Taanis ja Norras ametlikuks usuks luterlus.
Uusaeg.
Järgnevate valitsejate, Frederik II ja Christian IV ajal muutus Taani taas üheks kõige võimsamaks riigiks Läänemere piirkonnas. Tänu kasvavale kaubandusele Läänemere ja Põhjamere vahel olid oluliseks sissetulekuallikaks Øresundi tollid. Põhjamaade seitsmeaastane sõda (1563–1570) ning Kalmari sõda (1611–1613) Rootsiga kindlustasid veelgi Taani positsiooni Läänemerel. Christian IV sekkumine 30-aastasesse sõtta aastal 1625 ning järgnev sõda Rootsiga (1658) olid Taani jaoks aga katastroofilised. Kaotati põlised Taani alad Skåne, Halland ning Blekinge ja ka Norra maakonnad Jämtland, Härjedalen ning Bohuslän. Läänemere suurvõimuks sai Rootsi. 1660 oli Taanis 600 000 elanikku.
18. sajandil suutis Taani põhijoontes sõdadest kõrvale hoida. Prantsuse valgustusliikumise mõjul kasvas huvi teaduse vastu. Aastatel 1761–1767 läkitas Taani kuningas Frederik V Carsten Niebuhri juhtimisel esimese Euroopa teadusliku ekspeditsiooni Siinaile ning Araabia poolsaare lõunaossa. Arenes majandus, viidi läbi talude kruntimine. 17.–18. sajandil sai Taanist koloniaalmaa. Taanile kuulusid kolm saart Kariibi meres, Trankebar Indias ning orjakaubanduse tarvis loodud kolooniad Lääne-Aafrikas Ghanas.
Taani püüdis säilitada oma neutraalsust ka Napoleoni sõdade ajal. Kopenhaageni pommitamine 1801. ja 1807. aastal ning Taani laevastiku röövimine inglaste poolt viisid maa aga sõtta Napoleoni poolel. Sõda lõppes Taanile kaotusega ning 1814. aasta Kieli rahulepinguga oldi sunnitud loovutama Norra Rootsi kuninga võimu alla. Riik oli sisuliselt pankrotis.
19. sajandi esimesel poolel tugevnes nii Taani kui ka Saksa rahvuslus. Sellega seoses tekkisid probleemid Schleswigi (taanipäraselt Slesvig) ning Holsteini (Holsten) hertsogkondade saksakeelse elanikkonnaga. Hertsogkonnad ei kuulunud küll Taani kuningriigi koosseisu, Taani kuningas oli aga ka Schleswigi ja Holsteini hertsog. Järgnes Esimene Schleswigi sõda Preisimaaga 1848–1851, mis sisuliselt säilitas varasema seisu.
Aastal 1849 võeti vastu esimene Taani põhiseadus, millega maast sai konstitutsiooniline monarhia.
Aastal 1847 valmis Kopenhaageni–Roskilde raudtee, esimene praegusel Taani alal.
Hilisuusaeg ja lähiajalugu.
Lahendamata Schleswigi küsimus viis Teise Schleswigi sõjani 1864. aastal. Taani vastaseks olid nüüd Preisimaa ning Austria. Sakslastele kaotati nii Schleswig kui ka Holstein.
19. sajandi teisel poolel toimus väga suur areng nii majanduse kui ka kultuuri vallas. Rajati esimesed veevärgid, levis maagaasi kasutamine majapidamistes ja tänavavalgustuses, kasutusse ilmusid esimesed elektrilambid.
Ühiskond muutus liberaalsemaks ning demokraatlikumaks. Aastal 1910 avati Århusis Jüütimaa sünnitusmaja, mis oli mõeldud ainult vallalistele emadele (esimene niisugune oli avatud Kopenhaagenis 1787).
Esimese maailmasõja ajal jäi Taani neutraalseks.
1920ndatel ja 1930ndatel oli Niels Bohri (Nobeli auhind 1922) juhitud Teoreetilise Füüsika Instituut Kopenhaagenis üks maailma juhtivaid aatomifüüsika keskusi.
Jätkus areng heaoluriigi suunas. Aastal 1933 asendati ebapopulaarsed vaestemajad sotsiaaltoetustega.
Teises maailmasõjas okupeerisid sakslased 9. aprillil 1940 kogu Taani, vastupanu oli tühine. Järgnes suhteliselt leebe okupatsioon, mille ajal Taani säilitas suure autonoomia. Mõõdukas koostöö okupantidega tegi muu hulgas võimalikuks taani juutide evakueerimise Rootsi 1943 ning taani vangide tagasitoomise saksa vangilaagritest 1945. aasta märtsis-aprillis. Saksa väed Taanis kapituleerusid 5. mail 1945 Briti marssalile Bernard Montgomeryle. Bornholmi hõivasid Nõukogude väed, kes lahkusid saarelt 1946. aasta kevadel.
Aastal 1945 tunnustas Taani Islandi iseseisvust. Saareriik oli kuulutanud ennast iseseisvaks aasta varem.
Aastal 1949 sai Taanist NATO asutajaliige ning 1973 Euroopa Liidu liige.


Hygiene.
Hygiene on asula Ameerika Ühendriikides Colorado osariigis.
Seal asub sanatoorium tuberkuloosihaigetele, mille rajasid reverend Jacob S. Flory ja tema Vennaskogudus. Kirik oli ka tol ajal osa sanatooriumist, kuid praegu enam mitte.


Bhumibol Adulyadej.
thumb
Bhumibol Adulyadej ehk Rama IX Suur (kuninglik nimi Phra Chaoyuhao Bhumibol Adulyadej) (sündinud 5. detsembril 1927 USA-s Cambridge'is Massachusettsi osariigis) on Tai kuningas alates 9. juunist 1946. Ta on Chakri dünastia 9. valitseja Tais.
Bhumibol Adulyadej on kõige kauem ametis olnud riigipea maailmas.
Troonile sai ta pärast oma salapärastel asjaoludel mõrvatud vanema venna Ananda Mahidoli surma. 1946–1950, kui kuningas õppis Šveitsis valitses regendina prints Rangsit Prayurasakdi. 1973 osales rahva toetusel marssal Thanom Kittikachorni sõjaväelise valitsuse kukutamises ja tegi niiviisi lõpu 1932. aastast võimul olnud sõjaväeliste režiimide jadale.


Riikide haldusüksused.
Riikide haldusüksuste nimekirjas on toodud maailma riikide ja sõltlasalade 1. järgu haldusüksused. Lisaks on kaldkirjas sõna "regioon" järel toodud mõnedes riikides eelmainitud haldusüksuste rühmitamiseks kasutatavate üksuste nimed. Võõrkeelsed sõnad on antud ainsuses.


Vojevoodkond.
Vojevoodkond (poola keeles "województwo") on Poola haldusüksus. Vojevoodkonda juhib marssal.


Šveits.
Šveits on väike merepiirita riik Kesk-Euroopas. Ta piirneb põhjast Saksamaa, läänest Prantsusmaa, lõunast Itaalia, idast Austria ja Liechtensteiniga.
Põhjast lõunasse ulatub Šveits kuni 220 kilomeetrit, idast läände kuni 360 kilomeetrit.
Riigil on tugev neutraliteedi traditsioon. Šveitsis asub paljude rahvusvaheliste organisatsioonide peakorter.
Šveits väldib ühe riigikeele eelistamist teisele, mistõttu riigi ametliku nime ladina variant "Confoederatio Helvetica" on võetud aluseks näiteks tippdomeeni tähise.ch puhul.
Šveitsist sai ÜRO täisliige alles aastal 2002.
Geoloogia.
Šveitsi geoloogiline struktuur on tekkinud viimaste aastamiljonite jooksul Aafrika ja Euroopa laamade kokkupõrke tulemusel.
Geoloogiliselt jaotatakse Šveits viieks põhiliseks regiooniks: Alpid koosnevad põhiliselt graniidist, Juura mäestik on noor kurdmäestik, mis koosneb lubjakivist. Juura ja Alpide vahel on osalt tasane, osalt künklik Mittelland. Peale selle on veel Lombardia madalik Chiasso ümbruses ja Põhja-Reini madalmik Baseli ümbruses, mis asetsevad suuremalt jaolt väljaspool Šveitsi.
Jõed.
Šveits moodustab veelahkme, millest vesi jõuab Reini kaudu Põhjamerre, Rhône'i jõe kaudu Vahemere lääneossa, Ticino jõe kaudu Aadria merre ja Inni jõe kaudu Musta merre.
Järved.
Tuntumad järved on Genfi järv, Bodeni järv, Neuchâteli järv, Luzerni järv, Zürichi järv ja Lago Maggiore.
Kliima.
Šveits jaguneb viieks regiooniks, mille vahel on suured kliimaerinevused: Juura mäestik, Šveitsi kiltmaa (Mittelland), Ees-Alpid, Alpid ja Alpidest lõuna poole jääv ala.
Metsad.
Kolmkümmend protsenti Šveitsi territooriumist on kaetud metsaga.
Alpides valdavad okasmetsad (nulud, kuused, lehised, alpi seedermännid). Alpides kaitsevad metsad laviinide ja kõrgvee eest (mets võtab vee vastu ja peab seda kinni).
Mittellandis, Juuras ja Alpidest lõuna pool 1000 meetrist allpool kasvavad segalehtmetsad ja lehtmetsad.
Tessini kantonis on suured kastanimetsad, millel oli varem tähtis koht toiduallikana.
Rahvastik.
Šveitsil on neli ametlikku riigikeelt: saksa keel (63,7% kogu rahvastikust; koos teiste riikide kodanikega 72,5%), prantsuse keel (20,4%; 21,0%), itaalia keel (6,5%; 4,3%). Retoromaani keelt, mis kuulub retoromaani keelte hulka, räägib ainult väike kogukond (0,5%; 0,6%) riigi kaguosas Graubündeni kantonis.
Majandus.
Šveits on moodsa turumajandusega riik, kus töötus on väike ja tööjõud on kõrgelt kvalifitseeritud. Samuti on SKP ühe elaniku kohta väga kõrge.
Tööjõu arvatav suurus 2009. aasta andmete järgi on 4,103 miljonit ja töötus 2010. aasta veebruaris 4,4%.
Šveitsi frangi inflatsioonitase on −0,5%.
Eksport.
Šveitsi tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 20,98%, Ameerika Ühendriigid 9,09%, Prantsusmaa 8,62%, Itaalia 8,08%, Austria 5,38% (2009).
Import.
Šveitsi tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 27,19%, Itaalia 10,42%, Ameerika Ühendriigid 9,61%, Prantsusmaa 7,69%, Holland 4,35% (2009).
Riigikord.
1999. aasta põhiseaduse järgi on kantonitel kogu võim, mis ei ole konkreetselt konföderatsioonile delegeeritud.
Šveitsi parlament on kahekojaline Liidukogu, mis koosneb Kantonite Nõukogust ja Rahvusnõukogust. Kodade õigused on kõigis punktides, kaasa arvatud seadusandluses, võrdsed.
Kantonite Nõukogu 46 liiget (kaks igast kantonist ja üks endistest poolkantonitest) valitakse otseselt igas kantonis. Rahvuskogu 200 liiget valitakse otseselt ja proportsionaalse esindatuse põhimõttel. Kummagi koja liikmete ametiaeg on 4 aastat.
Iga seaduse üle, mille Liidukogu on vastu võtnud, võib rahvas hääletada referendumil. Seadusandliku algatuse teel võib rahvas teha ka muudatusi konföderatsiooni põhiseadusse. Nõnda on tegemist poolotsese demokraatiaga.
Kõrgeim täidesaatev organ on Liidunõukogu, seitsmest liikmest koosnev kollegiaalne organ. Kuigi põhiseadus näeb ette, et Liidukogu valib ja juhendab Liidunõukogu liikmeid, on viimane järk-järgult võtnud endale väljapaistva rolli seadusandlusprotsessi suunamisel ja föderaalseaduste täitmisel.
Šveitsi liidupresident valitakse Liidunõukogu seitsme liikme seast. Üheaastase ametiaja jooksul täidab ta esindusfunktsioone.
Haldusjaotus.
Šveitsis on ka kaks enklaavi: Büsingen kuulub Saksamaale ja Campione d'Italia Itaaliale.


Paapua Uus-Guinea.
Paapua Uus-Guinea on riik Austraalia ja Okeaania maailmajaos. Ta hõlmab Uus-Guinea saare idaosa ning hulga väiksemaid saari, millest suurimad on Uus-Britannia, Bougainville ja Uus-Iirimaa. Läänest piirneb ta Indoneesiaga, lõunas teisel pool Torrese väina on Austraalia.
Välislingid.
Paapua Uus-Guinea


Pakistan.
Pakistan on riik Aasias. Tema naaberriigid on Iraan, Afganistan, Hiina ja India.
Ajalugu.
Tänapäeva Pakistani alal oli 3500–1500 eKr levinud Induse kultuur.
Pakistani riik loodi Briti India muslimitega asustatud aladest 14. augustil 1947.
Aastal 1971 kuulutas Ida-Pakistan end iseseisvaks Bangladeshi vabariigiks.
Luure.
Pakistani riiklik luureagentuur on ISI ("Inter-Service Intelligence").


Nauru.
Nauru st sai ÜRO hooldusterritoorium Austraalia, Suurbritannia ja Uus-Meremaa ühises halduses.
Leppega oli ette nähtud omavalitsuse arendamine saarel. Alates 1927. aastast oli naurulasi esindanud nõuandev pealike nõukogu. Naurulased esitasid haldusvõimule ja ÜRO hooldusnõukogule rea kaebusi piiratud õiguste pärast. Detsembris 1951 asutati omavalitsusenõukogu kuhu valiti 9 liiget. Et aga see nõukogu oli halduri kontrolli all, taotlesid naurulased veel suuremat võimu. Nad tahtsid tähtsaid ametikohti saare halduses ning suuremat tasu fosforiidi eest. Samuti avaldasid nad kartust, et intensiivistuva kaevandumise tõttu fosforiidivarud sajandi lõpuks ammenduvad. Kui 1964 kujunes välja fosforiidi maailmaturuhind, suurendati naurulastele fosforiidi eest makstavat tulu.
Aastal 1967 ostsid naurulased BPC-lt välja kaevanduse ja seadmed ning 1970 kogu tööstusharu.
Aastal 1964 proovis Austraalia asustada naurulased ümber Queenslandi lähedal asuvale Curtise saarele. Naurulased ei olnud küll põhimõtteliselt ümberasumise vastu, kuid nad tahtsid, et nende saar oleks iseseisev riik, millega aga Austraalia polnud nõus. Aastal 1966 sai saar valitava Seadusandliku Nõukogu. Naurulased otsustasid iseseisvuse kasuks; Austraalia õlule jäid üksnes riigikaitse ja välisasjad.
Iseseisvusperiood.
31. jaanuarist 1968 on Nauru iseseisev riik, väikseim iseseisev vabariik. See kuupäev oli Chuukilt naasmise 22. aastapäev.
Aastal 1968 sai Nauru ka Rahvaste Ühenduse eriliikmeks. Oktoobris 1982 külastas Naurut esimese Briti monarhina kuninganna Elizabeth II.
Aastal 1988 sõlmis Nauru diplomaatilised suhted Nõukogude Liiduga.
Aastal 1989 esitas Nauru Rahvusvahelisse Kohtusse Austraalia vastu kompensatsiooninõude oma pinnase kaotamise eest fosforiidi kaevandamise tagajärjel ajal, mil Nauru oli Austraalia mandaadi ja hoolduse all.
Väikesaareriikide säästva arengu konverentsil 1994 teatas Nauru kavast saar regenereerida.
22. novembril 1995 sai presidendiks Bernard Dowiyogo asemel Lagumot Harris. Järgnevatel aastatel vahetusid presidendid sagedaste umbusaldushääletuste tõttu kiiresti.
Nauru on püüdnud jääda rahvusvahelistest suhetest suuremalt jaolt kõrvale, kuid mais 1999 sai Nauru Vabariik Rahvaste Ühenduse liikmeks ja septembris 1999 ÜRO liikmeks.
Aprillis 2000 tuli jälle võimule Dowiyogo. 29. märtsil 2001 oli ta sunnitud võimult lahkuma, sest teda kahtlustati segatuses Vene organiseeritud kuritegevuse finantsoperatsioonidesse Naurul. Nauru sattus rahvusvahelisse musta nimekirja maksuparadiisi ja rahapesukeskusena. Dowiyogo vahetas välja René Harris, kes jäi presidendiks kuni umbusalduse avaldamiseni 8. jaanuaril 2003 seoses tema toetusega Austraalia otsusele paadipõgenikke mitte vastu võtta. Aastal 2001, oli Nauru olnud nõus vastu võtma sadu põgenikke Afganistanist ja Iraagist, saades selle eest miljoneid dollareid abi. Harrist süüdistati korruptsioonis ning talle heideti ette suurt välisvõlga (umbes 40 miljonit USA dollarit, mis moodustas peaaegu poole Nauru sisemajanduse kogutoodangust). Uueks presidendiks sai pärast korduvaid hääletusi jälle Dowiyogo, kes aga suri 9. märtsil 2003 pärast südameoperatsiooni USA-s. Presidendi kohusetäitjaks nimetati Derog Gioura. Peale seda oli lühikest aega presidendiks taas René Harris.
2004–2007 oli presidendiks Ludwig Scotty. 28. augustil 2007 toimunud presidendivalimistel kaotas Marcus Stephen Ludwig Scottyle, kuid kui parlament avaldas sama aasta 19. detsembril Scottyle häältega 10:7 umbusaldust, valiti Stephen Nauru uueks presidendiks. Lisaks presidendi ametikohale kuulub Stephenile ka siseministri portfell.
Riigikord.
Nauru on vabariik ja riigikord on määratud Nauru põhiseadusega, mis pärineb 29. jaanuarist 1968 (parandatud kujul 17. maist 1968).
Nauru parlament valitakse üldise valimisõiguse ja -kohustusega vähemalt 20-aastaste Nauru kodanike poolt kolmeks aastaks. Parlament on ühekojaline ja tal on 18 liiget.
Riigipea on president, kes valitakse parlamendi poolt kolmeks aastaks. President on ühtlasi valitsusjuht. Praegune president on Sprent Dabwido.
Valitsuse nimetab president parlamendi liikmete seast.
Parteid.
Nauru parteid on Nauru Demokraatlik Partei, Naoero Amo ja mitteametlik Keskpartei.
Valimised.
30. septembril 2004 saatis president parlamendi laiali. Uued parlamendivalimised toimusid 23. oktoobril 2004. Kolm kohta sai Naoero Amo, ülejäänud saadikud olid sõltumatud. Järgmised valimised toimusid 25. augustil 2007. Need võitis Ludwig Scotty juhitav koalitsioon, saades parlamendis 18 kohast 15. 18. aprillil 2008 saatis president Marcus Stephen parlamendi laiali ja 26. aprillil 2008 toimusid uued valimised. Marcus Stepheni koalitsioon sai 12 kohta ja moodustas valitsuse. 16. märtsil 2010 saatis president parlamendi taas laiali, sest nn Getaxi afääri tagajärjel läks 3 valitsust toetavat saadikut üle opositsiooni poolele ja nii jäi mõlemale poolele 9 saadikut. 24. aprillil 2010 toimunud parlamendivalimised lõppesid patiseisuga, sest mõlemast parteist valiti 9 saadikut. Seetõttu toimusid juba 19. juunil uued valimised. Tagasi valiti kõik eelmise koosseisu saadikud peale ühe opositsioonisaadiku, kes kaotas oma koha sõltumatule kandidaadile Milton Dube'ile, kes nõudis toetuse eest oma valimisringkonna keskkonnaprobleemide lahendamist.
Õiguskord.
Naurul kehtivad Nauru parlamendi aktid ning Briti tavaõigus. Nauru tunnustab reservatsioonidega Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikku jurisdiktsiooni.
Sõjavägi.
Regulaarväed puuduvad. Riigikaitse on mitteametliku leppe põhjal Austraalia õlul.
On olemas Nauru Politseijõud.
Pealinn.
Ametlik pealinn puudub. Riigivõimuasutused on põhiliselt Yareni ringkonnas.
Riigipühad.
Nauru rahvuspüha on iseseisvuspäev (31. jaanuar). Konstitutsioonipäev on 17. mai.
Rahvusvahelised suhted.
Naurul on diplomaatilised suhted enamiku Okeaania riikide ja suuremate maailma riikidega.
2008. aastal tunnustas Nauru Kosovo iseseisvust. 2009. aastal tunnustas Nauru Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust, saades Venemaalt vastutasuks 50 miljonit USA dollarit abi. Naurul on diplomaatilised suhted ka Hiina Vabariigiga.
21. märtsil 2012 sõlmis Nauru diplomaatilised suhted Eestiga.
Rahvusvahelised lepingud.
Nauru on alla kirjutanud muu hulgas
Sümbolid ja tähised.
Naurul on lipp on vapp.
Nauru deviis on "God's Will First".
Nauru hümn on "Nauru Bwiema".
Nauru autode rahvusvaheline tähis on NAU.
Interneti tippdomeen on .nr.
Telefoni maakood on 674.
Rahvaarv.
Nauru rahvaarv oli 2006. aasta andmetel 13 287. Ta on rahvaarvu poolest maailma riikide hulgas. Nauru praegune rahvaarv on võrreldav Haapsalu linna elanike arvuga.
Septembris 1890 toimus Naurul esimene rahvaloendus. Meessoost naurulasi oli 574, naissoost naurulasi 720. See proportsioon oli Nauru hõimusõja tagajärg. Loodeti rahvaarvu kiiret kasvu, et oleks võimalik kasutada naurulasi kui tugevaid, sõbralikke ja heatujulisi, intelligentseid ja osavaid inimesi tööjõuna mujal Okeaanias. Kuid hiljem selgus, et naurulased ei taha saarelt lahkuda.
Iive.
2006. aasta andmetel oli iive 1,81%.
Sündimus.
2006. aasta andmetel oli sündimus 24,76 promilli.
Suremus.
2006. aasta andmetel oli suremus 6,7 promilli.
Rändeiive.
2006. aastal oli rändeiive 0.
Sugupoolte vahekord.
2006. aasta andmetel sündis 1,05 poissi 1 tüdruku kohta. Alla 15-aastaste seas oli poiste ja tüdrukute vahekord 1,05:1. 15–64-aastaste seas oli meeste ja naiste vahekord 0,97:1. Vähemalt 65 aastaste seas oli vahekord 1,13:1. Kogu rahvastikus oli mehi ja naisi ligikaudu võrdselt.
Imikusuremuskordaja.
Imikusuremuskordaja oli 2006. aasta andmetel 9,78 promilli, sealhulgas poistel 12,29 promilli ja tüdrukutel 7,14 promilli.
Keskmine eluiga.
Keskmine eluiga oli 2006. aasta andmetel 63,08 aastat (meestel 59,5 ja naistel 66,84 eluaastat).
Summaarne sündimuskordaja.
Summaarne sündimuskordaja oli 2006. aasta andmetel 3,11.
Etniline koosseis.
58% elanikest on naurulased, 26% immigrandid teistelt Okeaania saartelt, 8% hiinlased ja 8% on (põhiliselt Austraaliast ja Uus-Meremaalt pärit) eurooplased.
Religioon.
Nauru elanikud on kristlased (2/3 protestandid, 1/3 katoliiklased).
Kui saarele ilmusid 1887 esimesed misjonärid Kiribatilt, lasksid paljud naurulased puhtalt uudishimust end ristida. Nad ei saanud asja mõttest kuigi palju aru, osalt sellepärast, et misjonärid ei osanud hästi nauru keelt. Üks misjonäridest rikkus abielu ühe pealiku naisega. Misjonärid saadeti saarelt ära. Tõsine pöördumine kristlusse algas 1889, kui saarele saabus Philip Delaporte.
Rahvatervis.
Nauru on kõige suurema rasvumusega rahvastikuga riik. 97% meestest ja 93% naistest on ülekaalulised. Üle 40% saareelanikest on suhkruhaiged. Keskmine oodatav eluiga sünnihetkel on meestel 58 aastat ja naistel 65 aastat (2005).
Põhiline osa asustusest paikneb ranna ääres
Asustus.
Asustus on põhiliselt ranna ääres ning on hajutatud väikeasulateks.
Rahvastiku tihedus.
Nauru on maailma riikide seas rahvastiku tiheduse poolest 8. kohal.
Majandus.
Saare majandus tugines pikka aega rikkalike fosforiidivarude ekspluateerimisele, mis võimaldas elanikel lahedalt ära elada. Nauru oli 1980ndatel üks maailma rikkamaid riike, sissetulek elaniku kohta oli suurim. Üle 60% fosforiidi ekspordist saadud tuludest investeeriti pikaajalistesse fondidesse, mis pidid Nauru elanikele tagama sissetuleku pärast fosforiidivarude ammendumist.
Kaevandamise kõrgajal loodi fosforiidifond, mis pidi pärast fosforiidi ammendumist majandust abistama. Kuid valitsuse oskamatu investeerimispoliitika ja korruptsiooni tõttu on fondi väärtus langenud. Kui 1991. aastal oli fosforiidifondi väärtus 1,3 miljardit dollarit, siis aastaks 2002 oli sellest järel vaid 138 miljonit dollarit.
Kui fosforiidi kaevandamine varude ammendumise tõttu tunduvalt vähenes (riigi sissetulekud fosforiidi kaevandamisest on vähenenud alates 1989. aastast), selgus, et riik ja enamik selle kodanikke ei ole oma tulusid niimoodi investeerinud, et tagada majanduslik kindlustatus ka tulevikus. Liiga palju sellest rahast oli ära kulutatud. Riik on järjest rohkem vaesunud, sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on langenud 5000 dollarini. Riik on võlanõuete tõttu pankroti äärel, nii et isegi tema iseseisvus on ohus. Kulude katteks on riik külmutanud palgad ja koondanud tööjõudu ülepaisutatud avalikus sektoris.
Aastal 2005 sõlmis üks Austraalia kompanii leppe järelejäänud fosforiidivarude kaevandamiseks.
Suureks probleemiks on endiste kaevandusalade regenereerimine.
Suurem osa kaupadest tuleb importida. Kaupu veetakse sisse peamiselt Austraaliast, peamiselt kellele Nauru on kogu iseseisvusaja vältel toetunud.
Otsitakse uusi sissetulekuallikaid. Majanduselu on üritatud turgutada maksuparadiisi loomisega. 1990. aastatel püüdis valitsus suurendada oma sissetulekuid, müües riigi kodakondsust kõigile soovijatele. Selle tõttu kujunes saar vene maffia populaarseks rahapesemise kohaks. Väljastpoolt tuleva surve tõttu lõpetati kodakondsuse müük 2003. aastal.
Sisemajanduse kogutoodang.
Nauru sisemajanduse kogutoodang oli 2001. aastal 60 miljonit dollarit.
Sisemajanduse kogutoodang ostujõu pariteedi järgi oli 2005. aastal hinnanguliselt 60 miljonit USA dollarit.
Sisemajanduse kogutoodang inimese kohta oli 2001. aastal 5000 dollarit.
Sisemajanduse kogutoodang inimese kohta ostujõu pariteedi järgi oli 2005. aastal hinnanguliselt 5000 USA dollarit.
Inimarengu indeks.
Inimarengu indeks oli 1998. aastal 0,663.
Inflatsioon.
Inflatsiooni tase oli 1993. aastal −3,6%.
Põllumajandus.
Põllumajandusele on suureks takistuseks poorne lubjakivi, sest vesi imendub väga kiiresti.
Taimekasvatus on koondunud rannaäärsele ribale ning Buada laguuni ümbrusse.
Kasvatatakse mõningaid viljapuid, kookospalmi, kruvipuud ja hõlmist leivapuud.
Rannaäärses vööndis ja Buada laguuni ümbruse soistel aladel kasvatatakse mingil määral pärisbanaani ja köögivilja.
Kalakasvatus.
Siseveekogudes on traditsiooniliselt kasvatatud piimkala. Mõõnaajal korjatakse traditsiooniliselt rifiplatvormilt piimkalamaime, aklimatiseeritakse neid 2...3 aastat ning lastakse siis tiikidesse ja laguunidesse. Buada laguun on jaotatud hõimude vahel kalakasvatusaladeks. Mehed peavad käima regulaarselt laguunis tammumas, et vees oleks rohkem õhku ja toitaineid. Piimkalad kasvavad aeglaselt. Osalt on selles süüdi konkureeriv mosambiigi tilaapia, kes introdutseeriti Naurule 1960. aasta paiku, et ta hävitaks sääsevastseid, ning hakkas ohtralt paljunema. Teiseks napib piimkalal looduslikku sööta ning tema populatsioon on liiga suur. Nõnda ei kasva piimkalad söömiseks vajaliku 20 sentimeetri pikkuseks. Seetõttu on paljud kalakasvatusest loobunud.
FAO kasutas 1970 ja 1980 Nauru riigi palvel tilaapia tõrjeks kalamürki rotenooni.
Aastal 1991 näitas FAO projekt "Projet de développement de l'aquaculture dans le Pacifique", et piimkala ja tilaapia kooseksisteerimine on võimalik. Samal ajal rakendus Taiwani projekt kalakasvatuse intensiivistamiseks, kuid finantsilistel põhjustel jäi see katki. Aastal 1998 introdutseeriti Buada laguuni tilaapiaid "Oreochromis niloticus", mis olid Fijil osutunud maitsvateks.
Aastal 2001 hakati rakendama Taiwani projekti kalakasvatuse intensiivistamiseks. See nägi ette betoonbasseinid mõõtmetega 20×10×1,5 m, milles on automaatne hapniku- ja söödavarustus. Eesmärgiks on kasutada piimkala kasvatamisel merevett ning vältida piimkala kooseksisteerimist tilaapiaga. Piimkala peetakse rasvunud naurulastele vajalikuks kvaliteetseks toiduks.
Mäendus.
Fosforiidi kaevandamine on olnud Nauru peamine majandusharu.
Kaevandamiseks eemaldatakse taimkate ning fosforiit ammutatakse lahtiselt koos pinnasega. See tõstetakse ekskavaatoritega vagunitesse ning viiakse kitsarööpmelise raudteega ümbertöötamisele.
Fosforiiti kaevandati pidevalt alates 1906. aastat, välja arvatud Esimese ja Teise maailmasõja ajal. Aastas kaevandati üle 2 miljoni tonni (1969. aastal 2,186 miljonit tonni). Nüüdseks on varud suurelt jaolt ammendunud.
Energeetika.
Elektrienergiat toodeti 2004. aastal 30 miljonit kilovatt-tundi, tarbiti 27,9 kilovatt-tundi. Elektrienergia import ja eksport puudub.
Naftat tarbiti 2004. aastal umbes 1000 barrelit päevas. Maagaasi ei kasutata.
Tööstus.
Tähtsamad tööstusharud on fosforiidi ja kookospähklite töötlemine.
Autoliiklus.
Piki rannikut kulgeb Nauru peamine maantee.
1999. aasta andmetel on autoteede kogupikkus 30 km. Sillutatud teid on 24 km.
Nauru kitsarööpmeline raudtee on ette nähtud fosforiidi transportimiseks
Lennuliiklus.
Naurul on üks lennuväli, mille maandumisraja pikkus on umbes 2 km.
Lennuühenduse eest teiste maadega hoolitseb riiklik lennukompanii Our Airline (septembrini 2006 kandis ta nime Air Nauru). Detsembrist 2005 septembrini 2006 oli ühendus majandusraskuste tõttu katkenud. Ühendus taastati Taiwani finantsabiga.
Telefon.
2002. aastal oli käigus 1900 tavatelefoni ja 1500 mobiiltelefoni.
Rahvusvahelist telefonisidet vahendab Intelsati satelliit.
Rahvusvaheline maakood on 674.
Internet.
2006. aastal oli Naurul 52 serverit. 2002. aasta seisuga oli kasutajaid 300.
Turism ja majutus.
Saarel on kaks majutuskohta turistidele: Meneni hotell ja OD-N-Aiwo Hotel. Kuid kuna turistidel pole eriti midagi vaadata, käib neid riigis vähe.
Valuuta.
Naurul on kasutusel Austraalia dollar.
Pangandus.
Omaette majandusharu on "offshore"-pangandus. 1998. aastal läks pankrotti riigi omanduses olnud Nauru Pank.
Riigieelarve.
2005. aasta riigieelarves moodustasid nii tulud kui ka kulud 13,5 miljonit USA dollarit.
Eelarveaasta kestab 1. juulist 30. juunini.
Tööhõive.
Töötus on 2004. aasta hinnangul umbes 90%. Töötajatest 95 % töötab riigisektoris.
Eksport ja import.
Ekspordi kogumaht oli 1991. aastal 25,3 miljonit USA dollarit, 2005. aastal umbes 64 miljonit dollarit (fob).
2005. aastal läks ekspordist 63,7% Lõuna-Aafrika Vabariigi, 7,6% Lõuna-Korea ja 6,6% Kanada arvele.
Impordi kogumaht oli 1991. aastal 21,1 miljonit dollarit, 2004. aasta hinnangul 20 miljonit dollarit.
Peamised impordiartiklid on toiduained, kütus, tööstuskaubad, ehitusmaterjalid ja masinad.
2005. aastal läks impordist 43,8% Lõuna-Korea, 36,2% Austraalia, 5,9% Ameerika Ühendriikide ja 4,3% Saksamaa arvele.
Välisvõlg.
Nauru välisvõlg oli 2002. aastal 33.3 miljonit dollarit. 2008. aastal lähenes riigi välisvõlg 1 miljardile USA dollarile.
Majandusabi.
Nauru sai 2005. aastal majandusabi 20 miljonit USA dollarit. Suurim abiandja oli Austraalia.
Sport.
Kõige populaarsemad spordialad Naurul on Austraalia jalgpall ja tõstmine. Neist esimest hakati harrastama 1930ndatel ja selle ala harrastajate hulk saarel on praeguseks kasvanud 30 protsendini, mis on kõrgeim näitaja ühegi spordiala kohta võrrelduna rahvaarvuga. Moodustatud on isegi "Nauru Australian Football Association" (NAFA).
Raadio.
1998. aastal töötas Naurul üks amplituudmodulatsioonil põhinev raadiojaam.
Televisioon.
1998. aastal töötas Naurul üks telekanal.


Nepal.
Nepal (varasem eestikeelne nimi "Nepaal") on merepiirita riik Lõuna-Aasias. Nepal piirneb kirdest Hiina Rahvavabariigi Tiibeti autonoomse piirkonnaga ning kagust, edelast ja loodest Indiaga.
Nepalil on ligikaudselt ristküliku kuju: ristkülik asetseb loode-kagusuunas, selle pikkus on umbes 650 km ja laius umbes 200 km. Riigi pindala on 147 181 km², sisevete kogupindala on umbes 4000 km².
Nepal oli 2006. aastani maailma ainuke hinduistlik riik. põhiseaduse järgi oli Nepal hinduistlik kuningriik, ent 2006. aastal otsustas parlament selle sätte kaotada.
Nepal on üks maailma vaesemaid maid.
Asend.
Nepal asub Aasias, piirnedes kirdest Hiina Rahvavabariigi Tiibeti autonoomse piirkonnaga ning kagust, edelast ja loodest Indiaga (Sikkimi, Bihari, Uttar Pradeshi ja Uttarakhandi osariik).
Nepal on ligikaudselt ristküliku kujuline, mis asetseb loode-kagusuunas ning mille pikkus on umbes 650 km ja laius umbes 200 km. Ta paikneb 26. ja 30. põhjalaiuse ning 80. ja 88. idapikkuse vahel.
Pinnamood.
Nepali keskmine kõrgus merepinnast on maailma maade seas kõige suurem. Üle 40% Nepalist paikneb kõrgemal kui 3000 m.
Nepali põhjaosas paikneb suur osa Himaalaja mägedest, sealhulgas Džomolungma mägi, mille tipp on 8848 m kõrgusel merepinnast, olles merepinna suhtes kõrgeim punkt Maal. Kümne maailma kõrgeima mäe seas on veel seitse, mis asuvad Nepalis.
Nepali madalaim punkt (70 m merepinnast) on riigi lõunaosas Kencha Kalani lähedal.
Veestik.
Sisevete kogupindala on umbes 4000 km².
Riigikord.
Kuni 1990. aastani oli Nepal absoluutne monarhia, mida valitses kuningas. Aastal 1990 kutsus kuningas Birendra rahva survel ellu ulatuslikud poliitilised reformid, kehtestades konstitutsioonilise monarhia ja parlamentaarse demokraatia, kus riigipea on kuningas ja valitsusjuht on peaminister.
Nepal on Põhiseaduse järgi hinduistlik riik, kuid aastal 2006 teatas parlament selle sätte tühistamisest.
Nepal on paljurahvuseline ja paljukeelne riik, mille riigipea on kuningas. Kuningal on piiratud võim, sealhulgas õigus kuulutada sõja või relvastatud mässu korral Ministrite Nõukogu ning peaministri nõuandel ja nõusolekul välja erakorraline seisukord. Selle peab heaks kiitma kaks kolmandikku Esindajatekoja liikmetest.
Nepali parlament ("Sansad") on kahekojaline, koosnedes Esindajatekojast ("Pratinidhi Sabha") ja Rahvusnõukogust. Esindajatekojal on 205 liiget, kes valitakse otseselt rahva poolt ühekohalistes valimisringkondades viieks aastaks. Valimisõiguslikud on kõik vähemalt 18-aastased Nepali kodanikud. Rahvusnõukogul ("Rashtriya Sabha") on 60 liiget, kellest 10 nimetab kuningas, 35 valib Esindajatekoda ning ülejäänud 15 valib külavanematest ja linnapeadest koosnev valimiskogu. Parlamendi ametiaeg on viis aastat, kuid kuningas võib selle ennetähtaegselt laiali saata.
Täidesaatva võimu moodustavad kuningas ja Ministrite Nõukogu. Peaministriks määratakse valimistel kõige rohkem parlamendikohti saanud valimisliidu või partei juht. Ministrite Nõukogu määrab kuningas peaministri soovitusel.
Kohtuvõim on seadusandlikust ja täitevvõimust lahus ning on ilmutanud üha enam, sõltumatust. Kohtuvõimul on põhiseadusliku järelevalve õigus. Kuningas nimetab Ülemkohtu ülemkohtuniku Konstitutsiooninõukogu soovitusel ning kõik teised ülemkohtu, apellatsioonikohtu ja maakonnakohtute kohtunikud Kohtunõukogu soovitusel. Kõik alama astme kohtute otsused, sealhulgas õigeksmõistmised, on edasikaevatavad. Ülemkohus ("Sarbochha Adalat") on viimase astme kohus. Kuningas võib armu anda ning mis tahes kohtuotsuse täitmist peatada või otsust pehmendada või kustutada.
Poliitika.
Aastal 1987 teatas kuningas Birendra India survel, et ta on valmis reformideks. 9. novembril 1990 kehtestati uus põhiseadus. Sellele eelnes massiivne surve teistest maadest, eriti Indiast, mis sulges oma piirid, ning liitunud opositsiooniparteide (Nepali Kommunistlik Partei ja India Kongress) massimeeleavaldused, mida kuningas laskis tulistada.
Mõned parteid kritiseerisid uues põhiseaduses punkti, mis nägi ette erakorralise seisukorra võimaliku kehtestamise kuninga poolt (Esindajatekoda pidi seda kinnitama alles kolme kuu jooksul), ning vormeli "hinduistlik kuningriik" säilitamist. Varsti oli uus poliitiline eliit rahva silmis veel korrumpeerunum kui vana valitsus. See aga tuleneb ka korruptsiooni suuremast nähtavusest suhteliselt vaba ja kriitilise ajakirjanduse tingimustes.
Parteid leppisid 1991 kokku, et poliitilise stabiilsuse huvides monarhia säilib, jäädes Nepali kultuuriliselt mitmekesise elanikkonna riikliku identiteedi sümboliks.
Nepali esimesed vabad valimised 12. mail 1991 võitis Nepali Kongress.
Alates 1991. aastast ei ole ükski valitsus võimul püsinud üle kahe aasta, sest ta on kas lagunenud või kuningas on parlamendi laiali saatnud.
1994. aasta valimistel sai Nepali Kongress lüüa. Valimised võitis Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik) ning peaministriks sai Man Mohan Adhikari. Nepalist sai esimene kommunistliku valitsuse all olev monarhia. Erimeelsuste tõttu Nepali Kongressi sees saadeti parlament aasta keskel laiali. Sama aasta 15. novembril toimunud valimistel ükski partei enamust ei saavutanud. Sellest sai alguse mitmeaastane ebastabiilsete koalitsioonivalitsuste periood. Pärast valimistel mais 1999 sai Nepali Kongressist jälle enamusvalitsuse juht. Sellest ajast saadik on olnud kolm peaministrit Nepali Kongressist: Krishna Prasad Bhattarai (31. maist 1999 kuni 17. märtsini 2000); Girija Prasad Koirala (20. märtsist 2000 kuni 19. juulini 2001 ja Sher Bahadur Deuba (23. juulist 2001 kuni 2003. aastani).
Esindajatekoja viimases koosseisus oli Nepali Kongressil 113 kohta Nepali Kommunistlikul Parteil (Ühinenud Marksistlik-Leninlik) 69 kohta, Rahvuslik-Demokraatlikul Parteil 11 kohta, Rahvuslikul Rahvarindel 5 kohta, Nepali Hea Tahte Parteil 5 kohta, Nepali Tööliste-Talurahva Parteil 1 koht ja Nepali Ühinenud Rahvarindel 1 koht.
22. mail 2002 saatis kuningas parlamendi laiali, tuues põhjenduseks, et ta ei suuda maoistlike mässulistega toime tulla. Peaminister Deuba laskis valitud omavalitsusorganite mandaadi tähtajal mööduda.
Kuningas Gyanendra vabastas 4. oktoobril Sher Bahadur Deuba "suutmatuse" tõttu peaministri ametist. 11. oktoobril 2002 nimetati ametisse uus üleminekuvalitsus. Suured parteid Nepali Kongress, Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik) ning osa Rahvuslik-Demokraatlikust Parteist keeldusid aga uude valitsusse minekust, sest leidsid, et viimasel puudub demokraatlik legitiimsus.
Peaminister Chand Rahvuslik-Demokraatlikust Parteist lubas konfrontatsiooni maoistidega lõpetada, jättes siiski olemasolevad poliitilised struktuurid muutmata.
4. juunil 2003 nimetas kuningas peaministriks Surya Bahadur Thapa.
Valitsuse loosung oli nüüd "Ühtsus terrorismivastases võitluses". Jaanuar 2004 külastas Nepali Colin Powell, kes lubas abi. Nepali valitsus vajas relvi ja varustust.
Perekonnapilt maoistide kontrolli all olevas orus
Maoistide mäss.
Veebruaris 1996 alustas Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik) riigi 75 maakonnast viiekümnes mässu (või kodusõda) monarhia ja kastisüsteemi vastu. Alates 1996. aastast on konfliktis hukkunud üle 11 000 politseiniku, tsiviilisiku ja mässaja. Juulis 2001 kuulutas peaminister Deuba, kes püüdis konflikti läbirääkimiste teel lahendada, välja relvarahu, millest maoistid lubasid kinni pidada. Kuigi hirmuõhkkond on ka pärast relvarahu säilinud, on konfliktis hukkunute arv tunduvalt vähenenud. Augustis ja septembris 2001 toimusid valitsuse ja maoistide vahelised läbirääkimised.
Pärast 11. septembrit 2001 hakati mässajaid nimetama terroristideks. Järgneva kuue kuu jooksul hukkus konfliktis rohkem inimesi kui eelneva kuue aasta jooksul.
2002. aastal lubas peaminister Chand konfrontatsiooni maoistidega lõpetada, jättes olemasolevad poliitilised struktuurid siiski muutmata.
Informatsioon politsei, armee ja maoistide vaheliste lahingute kohta on väga ühekülgne, sest informatsioon on riigi kontrolli all. Vaid vähesed meediakanalid, nagu näiteks ajakiri Himal, kirjutavad kriitiliselt ja informatiivselt mõlema poole kohta. Sageli räägitakse maoistide julmusest. On tõsi, et maoistidel pole halastust (korrumpeerunuiks peetavate) politseinike vastu; politseinikud aga ei tseremoonitse maoistidega ning nende ohvriks võivad langevad ka tsiviilisikud, keda lihtsalt kahtlustatakse sümpaatias maoistide vastu või nende toetamises.
2002. aasta lõpus oli Nepali 75 maakonnast 55 maoistide võimu all. Lääne ajakirjanikud on neist vähe reportaaže teinud.
Arvatakse, et kaks kolmandikku konfliktis hukkunutest on tapetud sõjaväelaste ja politseiniku poolt. Konfliktis on hukkunud üle 9000 inimese; mõned allikad nimetavad hukkunute arvuks 13 000.
Alates 19. augustist 2004 on maoistid isegi mitu korda pealinna mõneks päevaks välismaailmast täielikult ära lõiganud või pannud kinni tähtsaid ühendusteid.
Lahingud algasid alates augustist 2003 uuesti.
Turistid said siiski suhteliselt vabalt ja turvaliselt liikuda ja kõik võitlevad pooled kohtlesid neid viisakalt, sest nad on üks riigi tähtsamaid sissetulekuallikaid. Ametlikel andmetel on üks turist saanud surma pommiplahvatuses.
Valitsuse loosung oli nüüd "Ühtsus terrorismivastases võitluses". Jaanuaris 2004 külastas Nepali Colin Powell, kes lubas abi. Nepali valitsus vajas relvi ja varustust.
26. mail alustas uus valitsus eesotsas peaminister Girija Prasad Koiralaga rahuläbirääkimisi maoistlike mässulistega. Enne seda vabastati sadu mässulisi ning võeti kavva põhiseadusereform. Eesmärgiks on 10 aastat kestnud konfliktile lõpp teha.
21. novembril 2006 kirjutasid peaminister Koirala ja maoistide juht Prachanda alla lepingule kodusõja lõpetamise kohta.
Veresaun kuningapalees.
Kuningas Birendra oli hoolimata oma vastuolulisusest rahva seas väga armastatud.
Ametlikel teadetel tulistas kroonprints Dipendra 1. juunil 2001 surnuks oma isa kuningas Birendra, oma ema kuninganna Aishvarya, oma venna, oma õe, oma isa noorema venna prints Dhirendra ja mitu oma tädi ning tulistas lõpuks iseennast. Kuigi prints Dipendra suri teadvusele tulemata, sai ta Nepali troonijärglusseaduse järgi kuningaks. Kui ta 3. juunil suri, kuulutati kuningaks tema isa vend Gyanendra. Viimane on ärimees, kellel on osalus paljudes suurtes Nepali firmades. Ta suurendas oma kuninglikku elatisraha ümberarvutatult 4,5 miljoni euroni.
Sündmuste ametlik versioon ei äratanud Nepalis usaldust. Kogu kuningliku perekonna tapmist on Nepalis varemgi ette tulnud. Enamikus kontorites, rääkimata kodudest, ei asendatud vana kuningapaari portreesid uue omadega.
Erakorraline seisukord ja demokraatlik liikumine.
1. veebruaril 2005 saatis kuningas Gyanendra valitsuse laiali ning kuulutas välja erakorralise seisukorra ja vabastas ametist kogu valitsuse. Peaminister Sher Bahadur Deuba ja teised valitsuse liikmed pandi koduaresti.
Gyanendra süüdistas Deubat toimetulematuses, sest ta ei suutnud saavutada kokkulepet maoistidega järgmisteks valimisteks. Gyanendra lubas nüüd kolme aastaga riigis õiguse ja korra jalule seada ning taastada demokraatia. Maoistid ja suurem osa rahvast kartsid, et ta nii ruttu võimust ei loobu. Deuba ütles, et kuninga sammud olid konstitutsiooni- ja demokraatiavastased. kuninga käitumist kritiseerisid nii ÜRO kui ka Nepali tähtsamad liitlased India, USA ja Suurbritannia. Mõned riigid, sealhulgas Saksamaa ja Prantsusmaa, kutsusid lühiajaliselt oma saadikud tagasi.
22. novembril 2005 võtsid seitse parlamendiparteid (Seitsme Partei Allianss) ja Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik) vastu ajaloolise ja enneolematu 12-punktilise kokkuleppememorandumi rahu ja demokraatia kohta. See näeb ette relvastatud konflikti lõpetamist ja asutava kogu loomist.
Parlamendiparteide ja maoistide kokkuleppel alustati aprillis 2006 üleriigilist ülestõusu kuninga ainuvõimu vastu. Poliitiliste organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide ja kutseliitude õhutusel algasid massilised meeleavaldused kogu Nepalis.
Alates 7. aprillist 2006 toimus kogu riigis üldstreik, mille kutsus ellu kuninga poolt laialisaadetud seitsme partei allianss ja mille taga oli suur osa rahvast.
Üldstreik kestis üle kahe nädala. Iga päev toimusid üleriigilised sadade tuhandete osavõtjatega meeleavaldused. Politsei kohtles rahumeelseid meeleavaldajaid äärmiselt julm käitumine suhtes 19 päeva kestnud meeleavalduste käigus hukkus 21 inimest, tuhandeid sai vigastada.
Rahva osavõtt oli nii lai ja jõuline, et kuningas lõi kartma. 21. aprillil 2006 kuulutas Gyanendra meeleavalduste jätkumise tõttu ja rahvusvahelisel (eriti India) survel teleesinemises, et "võim antakse rahvale tagasi". Seitsme partei alliansile anti selgesõnaliselt voli määrata järgmine peaminister. Allianss lükkas kuninga pakkumise tagai, sest sellest oli vähe: ta nõudis endiselt 2002. aastal laialisaadetud parlamendi taaskokkukutsumist, asutava kogu kokkukutsumist ja kuninga absolutistliku võimu piiramist ning kutsus üles meeleavaldusi jätkama. Rahvas jäi Katmandu ja teiste linnade tänavatele, ignoreerides ühepäevast komandanditundi.
Kuningale avaldasid survet ka monarhistlikud ringkonnad ja välisriigid. Muuhulgas kartis USA, et tugevnevad maoistid, kes kontrollisid juba 80% Nepali territooriumist. Lõpuks teatas kuningas 24. aprilli keskööl teleesinemises, et Esindajatekoda kutsutakse kohe uuesti kokku. Sellega oli täidetud üks Seitsme Partei Alliansi peamisi nõudmisi ning opositsioon otsustas meeleavaldused lõpetada.
18. või 19. mail 2006 sai parlament tagasi täieliku seadusandliku võimu ning andis täitevvõimu üle Nepali valitsusele (varem "Tema Majesteedi valitsus"). Ühehäälselt võeti vastu otsus, mis nägi ette riigikorra olulisi muutusi. Paljude institutsioonide (sealhulgas armee) nimest eemaldati sõna "kuninglik". Kuninga nõunikekogu "Raj Parishad" likvideeriti ning selle ülesanded anti üle parlamendile. Kuninga tegevus allutati parlamendi kontrollile. Kuningas Gyanendra kaotab sõjaväe ülemjuhataja positsiooni ning täidab tulevikus ainult esindusfunktsioone, mõjutamata riigiasju. Ta kaotab immuunsuse kriminaaljältamise suhtes ning peab makse maksma. Nepal saab ilmalikuks riigiks, nii et hinduism ei ole enam riigiusund. Otsus peab alles saama seaduse kuju ning varasemad seadused ja põhiseadus tuleb sellega vastavusse viia. Enamikku muudatustest ei ole siiski veel ellu viidud.
26. mail alustas uus valitsus eesotsas peaminister Girijā Prasād Koīrālāga rahuläbirääkimisi maoistlike mässulistega. Enne seda vabastati sadu mässulisi ning võeti kavva põhiseadusereform. Eesmärgiks on 10 aastat kestnud konfliktile lõpp teha.
19. juulil 2006 saatis peaminister Girijā Prasād Koīrālā ÜRO-le kirja, milles teatatakse kavatsusest korraldada aprillis 2007 asutava kogu valimised.
21. novembril 2006 kirjutasid peaminister Koīrālā ja maoistide juht Prachanda alla lepingule kodusõja lõpetamise kohta.
Monarhia lõpp.
Nepali ajutine parlament kiitis 24. detsembril 2007 ülekaaluka häälteenamusega heaks eelnõu, millega kaotatakse pärast 2008. aasta aprillis toimuvaid parlamendivalimisi kuningavõim ja riik muudetakse föderaalseks demokraatlikuks vabariigiks.
Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik) sai Nepali Asutava Kogu valimistel 10. aprillil 2008 kõige rohkem kohti. Nad püüavad koos mõningate väiksemate parteidega koalitsioonivalitsust moodustada. Kuigi valimite-eelsel ajal toimus vägivallaakte, kulgesid valimised ise rahumeelselt.
Maoistid olid nõudnud monarhia kaotamist ja kuningas Gyanendra troonilt tõukamist ning föderaalse demokraatliku riigi loomist ja riigipea valimist. Nepali Asutav Kogu tuli Katmandus kokku 28. mail 2008 ning kaotas monarhia. Monarhia kaotamise poolt hääletas Asutava Kogu 564 liikmest 560.
Presidendivalimised.
Parlament valis 21. juulil 2008 esimeseks presidendiks Rāmvaraṇ Yādavi, kes sai 590 häälest 308. Maoistide kandidaat Ramraja Prasad Singh sai 282 häält.
Parteid.
Nepalis on mitmeparteisüsteem. Parteisid on mitukümmend. Parlamendivalimistel on olnud edukamad Nepali Kongress, Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik), rahvuslik-Demokraatlik Partei, Nepali Hea Tahte Partei, rahvuslik Rahvarinne ja Nepali Tööliste-Talurahva Partei.
Nepali Ühinenud Rahvarinne, mis sai 1991. aasta valimistel kolmanda tulemuse, hakkas 1993 lõhenema. Üks selle fraktsioonidest ühines hiljem Nepali Kommunistliku Parteiga (Masal). Teine fraktsioon aga asutas 1996 Nepali Kommunistliku Partei (Maoistlik), mis 1996 alustas relvastatud mässu ning millest vähehaaval sai suur poliitiline jõud.
Nepali poliitiline maastik on üks maailma keerukamaid. Parteide lõhenemine on Nepalis pigem reegel kui erand. Enamikus riikliku tähtsusega küsimuses ei ole parteid suutnud kokku leppida. Pärast 2005. aastat, mil kuningas Gyanendra võimu haaras, on olukord hakanud muutuma.
Liikmelisus rahvusvahelistes organisatsioonides.
Nepal on ISO korrespondentliige ja soovib astuda Ülemaailmsesse Kaubandusorganisatsiooni.
Haldusjaotus.
Nepal on jaotatud 14 ringkonnaks, mis omakorda jagunevad 75 maakonnaks. Ringkonnad on rühmitatud viieks arenduspiirkonnaks.
Keeled.
2006. aastal loetleti Nepalis 92 erinevat keelt.
Esindatud on indoeuroopa ja tiibeti-birma keelerühmad. Nepali keelt räägib 49%, maithili 12%, bhodžpuri 8%, tharu 6%, tamangi 5%, nevari 4%, magari 3%, avadhi 2%, bantawa 2%, limbu 1% ja badžika keelt 1% elanikest. Kusunda keel on isolaat.
Nepali keel on ametlikuks riigikeeleks. Kirjakeel baseerub devanaagari kirjal. Nepali lõunapoolses osas vastu India piiri räägitakse ka hindi keelt.
Kastid.
Nepalis kehtib kastisüsteem. Kuigi 1963. aastast pärinev tsiviilseadustik keelab igasuguse diskrimineerimise, diskrimineerib kastisüsteem võimude sekkumatuse tõttu 70% elanikest.
Elatustase ja arenguabi.
Nepal on üks maailma kümnest vaesemast riigist.
Umbes 800 000 nepallast töötab töölistena, autojuhtidena, valvuritena, koristajatena ja kokkadena välismaal, neist 200 000 Lähis-Idas. Nad saadavad igal aastal oma perekondadele umbes 800 miljonit USA dollari väärtuses raha. See on riigi oluline elatisallikas.
Linna- ja maaelanikkonna heaolu taseme vahel on suur vahe.
Politseinike ja teiste ametnike korruptsiooni tõttu on elanikel puudunud usaldus valitsuse vastu ning nad ei ole mingit abi oodanud.
Maailmapank ja Aasia Arengupank avaldasid minevikus korduvalt valitsusele tulutult survet, et see annaks aru vaesuse leevendamiseks mõeldud arenguabi kulutamisest.
Haridus.
Üle poole Nepali elanikkonnast on kirjaoskamatud.
Ajakirjandus.
Alates 1990. aasta pöördest demokraatia suunas on kõige mitmekesisemate arvamuste avaldamine ajakirjanduses väga elav. Seadus keelab rangelt kuninga ja teiste kuningliku perekonna liikmete kritiseerimise ja pilamise ajakirjanduses. Siiski on paljud protestijad seda teinud.
Peale ühe inglis- ja ühe nepalikeelse riikliku ajalehe on sadu eraajalehti.
2001. aasta septembri seisuga oli Nepalis 19 eraraadiojaama, riiklik raadiojaam ning riigile kuuluv telekanal. Seadus lubab eratelevisiooni litsentside väljastamist. Kuigi aastal 1994 väljastati üks selline litsents, ei alustanud selle saaja kuue aasta jooksul saadete edastamist. Riigis on umbes 200 kaabeltelevisiooni operaatorit. Palju on satelliitantenne.
Esiaeg.
Katmandu orust on leitud neoliitikumi tööriistu. See leid osutab vähemalt 9000 aasta tagusele asustusele.
India eeposed, sealhulgas Mahābhārata mainivad Nepali elanikena kirateid. Arvatakse, et tegu on mõnd tiibeti-birma keelt kõnelnud rahvaga.
Eepos Rāmājana, mille sündmustik on Mahābhārata omast varasem, väidab, et Mithila (tänapäeva Janakpuri linn Nepalis) on jumalanna Sītā sünnipaik.
Vālmikī aašram ja teised mälestised annavad tunnistust aarja kultuuri kohalolust Nepalis juba 1. aastatuhandel eKr.


Nigeeria.
Nigeeria on riik Lääne-Aafrikas. Ta piirneb Benini, Nigeri, Tšaadi ja Kameruniga.
Nigeeria on rahvaarvult Aafrika suurim riik ja maailmas 8. kohal.
Haldusjaotus.
Nigeeria jaguneb halduslikult 36 osariigiks ja pealinnaalaks.
Nigeeria osariigid on Abia osariik, Adamawa osariik, Akwa Ibomi osariik, Anambra osariik, Bauchi osariik, Bayelsa osariik, Benue osariik, Borno osariik, Cross Riveri osariik, Delta osariik, Ebonyi osariik, Edo osariik, Ekiti osariik, Enugu osariik, Gombe osariik, Imo osariik, Jigawa osariik, Kaduna osariik, Kano osariik, Katsina osariik, Kebbi osariik, Kogi osariik, Kwara osariik, Lagose osariik, Nassarawa osariik, Nigeri osariik, Oguni osariik, Ondo osariik, Osuni osariik, Oyo osariik, Plateau osariik, Riversi osariik, Sokoto osariik, Zamfara osariik, Taraba osariik ja Yobe osariik


Niger.
Niger on merepiirita riik Aafrikas. Põhjas on Nigeri naaberriigid Alžeeria ning Liibüa, idas külgneb ta Tšaadi, läänes Mali ning lõunas ja kagus Nigeeria, Benini ning Burkina Fasoga.
Riik on nime saanud Nigeri jõe järgi.
Haldusjaotus.
Riik jaguneb 7 ringkonnaks ja keskalluvusega linnaks (Niamey). Ringkonnad jagunevad 36 departemanguks ja need 260 vallaks.
Poliitika.
2003. aastal keelati Nigeris orjapidamine ja orjadega kauplemine.


Madagaskar.
Madagaskar (malagassi "Madagasikara"; ametliku nimega Madagaskari Vabariik, varem Malagassi Vabariik ja Madagaskari Demokraatlik Vabariik) on riik Aafrika idarannikul India ookeanis. Ta asetseb 12. ja 25. lõunalaiuse ning 43. ja 50. idapikkuse vahel.
Suurem osa riigist paikneb Madagaskari saarel, mis on Aafrika mandrist eraldatud 400 km laiuse Mosambiigi väinaga. Madagaskarile kuulub mitu väikest saart Madagaskari saare lähedal – Nosi Be, Nosi Mitsio, Sainte-Marie saar ehk Nosy Boraha (idaranniku lähedal), Mangabe saar ehk "Nosy Mangabe", Nosy Lava, ja Nosy Barren Madagaskari lähedal.
Riigi pindala on 587 041 km² või 587 051 km². Madagaskar on pindalalt Indoneesia järel suuruselt teine saareriik maailmas. Rannajoone pikkus on 4828 km.
Kuigi madagaskarlased ei pea end aafriklasteks, on Madagaskaril tihedad sidemed Lääne-Aafrika frankofoonsete riikidega.
Loodus.
Madagaskar oma 592 800 km² on suuruselt maailma 47 riik ja neljas saar.
Madagaskar oli kunagi, miljoneid aastaid tagasi, osa Gondwanast. Madagaskari-Antarktika-India maaala eraldumine Aafrika-Lõuna-Ameerika maatükist toimus ~135 miljonit aastat tagasi. Indiast eraldus Madagaskar ~88 miljonit aastat tagasi, jättes sealsed taime- ja loomaliigid täielikku isolatsiooni. Saare idaosas laiuvad veel allesolevad vihmametsad, mida ohustavad inimtegevuse laienemine, peamiselt uute riisiistanduste rajamine. Saare keskel asuvad mäestikud, mis on koduks Merina hõimule. Sealsetes kõrgustikes asub ka saare pealinn Antananarivo ning selles riigi osas on ka suurim rahavastikutihedus. Mägedes asub palju riisikasvandusi.
Saare lääneosas asuvad põhiliselt savannid, kuivad metsad, väikesed kõrbed ja Madagaskarile omased okastaimedega tihnikud.
Pinnamood.
Kõrgeim tipp on Madagaskari saare põhjaosas asuv Maromokotro mägi (2886 m).
Siseveed.
Suuremad jõed on Mangoky, Sambirano, Mahajamba, Betsiboka ja Onilahy.
Elusloodus.
Elusloodus arenes 90 miljonit aastat muust maailmast isoleeritult.
Taimed.
Saarel on palju haruldasi ja endeemseid taimeliike. 80% taimedest on endeemsed. Mõned taimeliigid leiduvad nii Lõuna-Ameerikas kui ka Madagaskaril, kuid mitte Aafrika mandril.
Kunagi kogu saart katnud metsadest on tänapäevaks 96% aleks maha põletatud ja maa üles haritud. Iga päev hävib umbes hektar vihmametsa. Vihmametsi on säilinud peamiselt järskudel mäekülgedel.
Loomad.
Saarel on palju haruldasi ja endeemseid loomaliike. 90% loomadest on endeemsed.
Üks tuntum Madagaskari loomade perekond on leemurid. Madagaskaril ei ole selliseid Aafrikale tüüpilisi loomi nagu elevant, ninasarvik, kaelkirjak, sebra, antiloop, lõvi ja leopard. Kõik saarel algselt elanud 66 imetajaliiki on endeemsed.
Riigikord.
Madagaskari Vabariik on poolpresidentaalne vabariik.
Riigis kehtib 1992. aasta põhiseadus, mis võeti vastu 12. augustil 1992 ning mida on muudetud septembris 1995, märtsis 1998 ja aprillis 2007.
Madagaskari parlament koosneb Senatist ja Rahvuskogust.
Haldusjaotus.
Oktoobris 2009 provintsid kaotati ning 1. järgu haldusüksusteks said 22 piirkonda.
Ametlikud keeled.
Madagaskari riigikeel on malagassi keel põhiseaduse artikli 4 põhjal.
Prantsuse keel on ametlik keel 2000. aastast ning inglise keel referendumi põhjal aprillist 2007.
Rahvastik.
Kõrgplatool on enamik elanikke koolis käinud ja kristlased. Rannikul on inimesed enamasti hariduseta ning on enamikus hõimuusundite järgijad.
Rahvaarv.
Rahvaarv on 2007. aasta hinnangul 19 683 000, 2008. aasta hinnangul 18 620 000.
Rahvad.
Madagaskari rahvastik on homogeenne: 98% moodustavad austroneesia keelkonda kuuluvat malagassi keelt rääkivad malagassid. Vähesel määral elab saarel komoorlasi ja prantslasi.
Majandus.
Riigi majanduslikult arenenuim piirkond on Kõrgplatoo.
Rahaühik.
Augustini 2003 oli rahaühikuks Madagaskari frank (FMG). Siis võeti kasutusele Madagaskari ariary, kusjuures viis franki vahetati ühe ariary vastu.
Esiajalugu.
Malagassi mütoloogia järgi elas Madagaskari saarel alguses heledanahaline kääbusterahvas vazimbad. Mõned malagassid usuvad, et need algelanikud elasid sügaval metsas. Esivanemate kultust praktiseerivad madagaskarlased austasid vazimbasid oma kõige vanemate esivanematena. Mõningate malagassi hõimude kuningad väidavad end olevat vazimbade otsesed sugulased. Igatahes on kivist esemete leide, mis lubavad oletada, et Madagaskaril oli asustus juba enne sisserändu Kagu-Aasiast. Madagaskari asustamine võis alata juba umbes 1000 eKr, sest vanaaja meresõitjad võisid seal käia kaneeli ja nelki otsimas. Suulise pärimuse järgi olevat kuningas Saalomon (malagassi keeles "Rasoleiman") lasknud Madagaskarilt kulda otsida. Nii kaugest ajast siiski arheoloogilisi leide ei ole.
Arheoloogid arvavad, et inimesed saabusid Madagaskari saarele 3.–5. sajandil või umbes 700. Selle kohta on vähe teada. Madagaskari esmaasukad olid arheoloogide arvates Kagu-Aasiast, tõenäoliselt Kalimantanilt või Sulawesi lõunaosast pärit protomalailastest (tõenäoliselt Lõuna-Hiina juurtega) meresõitjad, kes saabusid katamaraanidel. Need algmalagassid, kes nähtavasti otsisid uusi asualasid, asustasid saare suure austroneesia ekspansiooni käigus, kui asustati ka Jaava, Sumatra, Uus-Meremaa, Polüneesia, Mikroneesia, Hawaii ja Lihavõttesaar. Tõendeid indoneeslaste jõudmisest Aafrika mandri idarannikule ei ole leitud. Paistab, et Madagaskari esmaasukad tulid üle India ookeani otse Indoneesias, sooritades 5000 km pikkuse merereisi, usaldades end tuule ja hoovuse hoolde. Võib ka olla, et nad tulid India või Aafrika mandri kaudu. Koos Uus-Meremaaga moodustas Madagaskar viimase suure asustatava ala.
Etnoloog Jared Diamond kirjeldab austroneesia ekspansiooni Madagaskarile nii: "Need austroneeslased oma austroneesia keelega ja modifitseeritud austroneesia kultuuriga elasid juba Madagaskaril, kui 1500 külastasid saart eurooplased. See näib mulle maailma inimgeograafia kõige hämmastavama tõsiasjana. See on nii, nagu Kolumbus oleks Kuubale maabumisel leidnud eest sinisilmsed rootsi keelt kõnelevad skandinaavlased, kuigi läheduses asuval Põhja-Ameerika mandril elavad indiaani keeli kõnelevad indiaanlased. Kuidas on võimalik, et Kalimantani esiaegse kultuuri inimesed paatidega ilma kaardi ja kompassita Madagaskarile jõudsid?"
Tehnoloogias ja põllumajanduses on malagassidel palju ühiseid tunnuseid indoneeslastega. Riisitöötlemise meetodid on sarnased, riisipõllud on nagu Aasias. Nagu indoneeslasedki, kasutavad malagassid katamaraane. Mõlemad kultuurid praktiseerivad esivanematekultust ning usuvad, et surnud mõjutavad elavate elu. Erinevalt naabritest Aafrika mandril, kes eelistavad ümmargusi hütte, elavad malagassid nelinurksetes elamutes. Nad kasutasid sepistamiseks kahe klapiga lõõtsasid, mis on malai leiutis. Nad kandsid taimekiududest või raffianiinest kootud kangast, mitte nahast, karusnahast või villast riideid nagu aafriklased ja eurooplased. Merinad, Madagaskari suurim etniline rühm, on indoneeslastega välimuselt täiesti sarnased.
Bantude ja araablaste sisseränd.
Pikka aega oli vaidluse all, kas Madagaskar oli keskaegsetele araabia meresõitjatele ja geograafidele tuttav. Ent arheoloogilised väljakaevamised Mahilakas tõendasid, et seal oli 10.–14. sajandil mošeede ja kivihoonetega õitsev kaubalinn. Oofiri (Aafrika mandri) vastas paiknev saar oli tuntud järgmiste nimede all: Phebol, Cernea, Menuthias, Medruthis, Sherbezat, Camarcada, Kuusaar, Djawaga, Kmor, Manuli, Metecassioder, Qomr.
Nimi "Madagaskar" pärineb Marco Pololt, itaalia maadeuurijalt, kes kirjeldas sõnulseletamatult rikast Aafrika saart "Madeigascar" (1298). Marco Polo oli saare olemasolust teada saanud kaudselt oma Aasia-reiside ajal. Enamiku teadlaste arvates oli tegemist tänapäeva Somaalia sadamalinna Muqdishoga.
Bantudest sisserändajad jõudsid Madagaskarile tõenäoliselt Mosambiigi väina ületades kas indoneeslastega samal ajal või veidi hiljem. Tõenäoliselt tõid enamiku aafriklasi Madagaskarile araabia orjakaupmehed Aafrika mandri idarannikult. Kuigi enamik malagassi keele sõnu on malai-polüneesia päritolu, on siiski ka üksikuid bantu päritolu sõnu, näiteks "omby" ('veis') ja "ondry" ('lammas'). Samuti on bantu foneetika ja morfoloogia mõju. Mõned etnoloogid näevad selles tõendust, et indoneesia ja bantu sisserändajad Madagaskari saare ajaloos segunesid.
Bantud tõid kaasa kõrvitsasarnase "jejolava", millega tänapäeval mängitakse malagassi muusikat. Bantud tõid kaasa ka Ida-Aafrikale omase veisekasvatuse. Eriti Madagaskari lõunapoolsetes savannides, kus Aafrika mandri mõjud on kõige tugevamad, mõõdetakse rikkust ja sotsiaalset staatust veistega; seebude arv ületab kaks või kolm korda elanike arvu.
Aafrika mõjusid Madagaskari kultuuris seletab osa uurijaid sellega, et sisserändajad Indoneesiast peatusid enne Madagaskarile jõudmist Komooridel ja Ida-Aafrikas, mis olid juba asustatud bantu keeli kõnelevate aafriklastega. On ka tõendid selle kohta, et mõnel pool Lääne-Madagaskaril elas enne 17. sajandil mõnd bantu keelt kõnelevaid inimesi, kes hiljem täielikult assimileerusid.
10. või 11. sajandi alguses, võib-olla juba 7. sajandil, liikusid piki Aafrika mandri idarannikut oma daudega araabia ja Sansibari orjakaupmehed ja asusid Madagaskari läänerannikule. Nende järeltulijad moodustavad antaimorode hõimu Madagaskari kagurannikul Manakara lähedal. Araabia sisserändajad moodustasid indoneeslaste ja bantude kõrval vähemuse, kuid nende mõju on märgatav: malagassikeelsed aastaaegade, kuude, päevade ja müntide nimetused ning ümberlõikamist ja ühist viljavaru tähistavad sõnad ning mitmed tervitused on araabia päritolu. Araabia ravitsejad ("ombiasy") kujunesid arvukate malagassi hõimukuningriikide kohtunikeks. Araabia sisserändajad tõid Madagaskarile patriarhaalse klannisüsteemi. Varem oli malagassidel olnud polüneesia matrarhiaalne süsteem, kus meeste ja naiste õigused, privileegid ja omand olid võrdsed. Araablaste käes oli kuni 19. sajandini suur osa Madagaskari väliskaubandusest.
Madagaskar oli alguses hõredalt asustatud. Alles rahvastiku kasvades moodustusid kuningriigid, millest tähtsamad olid sakalavade, merinade ja betsileode omad.
Euroopa kolonisatsioon.
Renessansiaja itaalia kartograafid kasutasid saare kohta nime "Madagaskar". Nürnbergi kartograafi Martin Behaimi kaardil (1492) oli saare nimeks "Madagascar Insula".
15. sajandiks olid eurooplased vürtsikaubanduse muslimite käest üle võtnud. Varem käis see Lähis-Ida kaudu Indiast Vahemerele. Kui aga eurooplaste prahilaevad olid purjetanud ümber Hea Lootuse neeme, hakkas vürtsikaubandus käima Indiast otse Portugali. Portugali meremees Diogo Dias silmas 10. augustil 1500 esimese eurooplasena Madagaskarit, kui tema Indiasse teel olnud laev kursist kõrvale kaldus. Ta astus saare pinnale ja andis sellele nimeks São Lorenço, millest tuleneb prantsuskeelne nimi "St. Laurent" ning St. Lorenz. Hiljem figureerib saar portugallaste kaartidel ka Santa Apolonia nime all. 16. ja 17. sajandil kasutasid eurooplased ka nimesid Saint-Georges ja Ile Dauphin. Alles 17. sajandil võtsid ka põliselanikud omaks nime Madagaskar (malagassi keeles "Madagasikara"). Varem olid nad saart nimetanud "Nosim-Dambo" ('metssigade maa')
16. ja 17. sajandil püüdsid inglased ja prantslased edutult saare üle võimu saada. Palavik, düsenteeria, vaenulikud Madagaskari põliselanikud ning Lõuna-Madagaskari karm kuiv kliima tegid 1646 inglaste kolooniale Toliarys (Tuléar) kiire lõpu. Aastal 1649 loobuti ka kolooniast Nosy-Be saarel. Prantsuse koloonia Taolanaro (Fort Dauphin) pidas kauem vastu. Pärast 30-aastast eksistentsi 1672. aasta jõulude ajal puhkesid paiksete antanoside seas rahutused. Ilmselt olid nad ärritunud selle pärast, et neliteist fordi prantsuse sõdurit lasksid end oma malagassi naistest lahutada, et abielluda kolooniasse saadetud neljateistkümne prantsuse naisega, ning mässajad tapsid neljateistkümnest pruudist kolmteist. Antanosid piirasid 18 kuud Taolanaro palissaade. Prantsuse Ida-India Kompanii laev päästis 1674 kolmkümmend ellujäänud meest ja ühe lese.
Ka Madalmaad püüdsid Madagaskaril kanda kinnitada.
Piraadid ja orjakaupmehed.
Aastatel 1680–1725 sai Madagaskarist piraatide kindlus. Tuntud piraadid, sealhulgas kapten William Kidd, Henry Every, John Bowen ja Thomas Tew tegid Antongili lahe ja Nosy Boraha (väikese saare 15 km kaugusel looderannikust) oma baasiks. Piraadid ründasid kaubalaevu India ookeanil, Punasel merel ja Pärsia lahel. Nad röövisid tühjaks kaubalaevu, mis viisid Euroopasse siidi, kangaid, vürtse ja juveele. Euroopast Indiasse sõitvatelt laevadelt rööviti münte ning hõbedat ja kulda. Piraatide ohvriks langesid India ookeani sadamate vahel liikuvad India laevad, Prantsusmaa, Inglismaa ja Madalmaade Ida-India kompaniide laevad ning eriti Surati ja Al-Mukhā vahet sõitvad palverändurite laevad, sest rikkad palverändurid võtsid Mekasse sageli kaasa juveele ja muid väärisasju.
India kaupmehed Aafrika ja Réunioni sadamatest püüdsid küll tõkestada kaupade vargust piraatide poolt. Ent India ookeani kaubalaevade halvasti tasustatud meeskonnad ei olnud motiveeritud eluga riskides võitlema. Piraadid värbasid meeskonnaliikmete seast sageli kaaslasi.
Oli aeg, mil Madagaskaril oli tuhatkond piraati Inglismaalt, Prantsusmaalt, Portugalist, Madalmaadest, Ameerikast ja mujalt.
Enne eurooplaste saabumist pidasid malagassi hõimud mõnikord orjapüügisõdasid. Orjad kas müüdi araabia kaupmeestele või neid peeti teenijatena. Euroopa orjakaupmeeste saabumisega inimkauba väärtus tõusis ja nii hakkasid malagassi rannikuhõimud rohkem orjapüügisõdu pidama. Odade ja matšeetede asemel hakkasid pärismaalased kasutama musketeid, püssirohtu ja tina, mida nad said eurooplastelt. Sõjapidamine oli julm ja brutaalne.
Et Ida-Madagaskaril elavatel betsimisarakadel olid suhted Nosy Boraha piraatidega, siis oli neil rohkem tulirelvi kui teistel teistel hõimudel. Nad allutasid naaberhõimud antakaranad ja tsimihetid ning ründasid isegi komoorlasi. Läänerannikul oli orjakaubandusega kõige rohkem orjakaubandusega pistmist sakalavadel, kes said samuti ligi püssidele ja püssirohule. Nad võitsid kõiki teisi lääneranniku hõime. Pealikud, kes polnud vange, keda orjaks müüa, müüsid mõnikord orjusse omaenda inimesi.
Merinade kuningriik.
Madagaskari saare Kõrgplatool oli mõned sajandid suhtelises eraldatuses ülejäänud saarest elanud riisikasvatajate merinade kuningriik. Aastal 1824 vallutasid merinad tänu kahe rafineeritud kuninga, Andrianampoinimerina (umbes 1745 – 1810) ja tema poja Radama I (1792–1828), juhtimisele aga peaaegu kogu Madagaskari. Seda võib pidada Madagaskari kuningriigi alguseks.
Andrianampoinimerina [1787–1810] lõi merinade riigi abielupoliitika või teiste hõimude sõjalise allutamise abil. Ta tegi Antananarivo Madagaskari pealinnaks ja rajas linna kohal kõrguvale mäetipule kuningalossi "rova". Auahne kuningas kuulutas: "Ny ranomasina no valapariako" ('meri on minu riisipõllu piir'). Andrianampoinimerina paistis teiste auahnete kuningate ja pealikute seas silma oma haldusvõimekuse poolest. Kuningas andis välja seadusi. Ta jälgis tammide ja kraavide ehitamist uudismaa võitmiseks Antananarivo ümbruses. Ta võttis kasutusele metalllabida ja sundis riisikasvatajaid seda kasutama. Kuningas oli eeskujulik sõjaväekomandant. Enne oma surma 1810 jõudis ta allutada Kõrgplatoo hõimud barad ja betsileod ning valmistus juba laiendama oma kuningriigi piire mereni.
Kui tema poeg Radama I ehk Radama Suur [1810–1828] valitsemise üle võttis, toimus Euroopa ajaloos oluline sündmus, millel oli tagasimõju ka Madagaskarile. Napoleon I kaotusega nihkus jõuvahekord Inglismaa kasuks. Inglismaa püüdis India ookeani kaubateed oma kontrolli alla võtta ning hõivas Réunioni ja Mauritiuse. Mauritius jäi Briti impeeriumi laiendamise baasiks. Mauritiuse kuberner palus Prantsuse valitsust tungivalt tunnustada Radama I Madagaskari kuningana. Selle diplomaatilise manöövriga tahtis ta teha Madagaskari suveräänseks ning jätta Euroopa riikide pretensioonide alt välja.
Radama I avas saare ettevaatlikult välismaale, kusjuures ta otsis kontakte eelkõige inglastega. Ta sõlmis Inglismaaga lepingud, millega orjakaubandus põlustati ning Madagaskarile lubati protestantlikud misjonärid. Vastutasuks sissetulekuallikaks olnud orjakaubanduse põlustamise eest 1817 sai Madagaskar lepingus ekvivalendiks nimetatud summa tuhat dollarit kullas, tuhat dollarit hõbedas, kindlaksmääratud koguse püssirohtu, siledaraualisi püsse ja musketeid ning 400 väljapraagitud Briti sõjaväemundrit. Mauritiuse kuberner saatis ka sõjalisi nõunikke, kes mõnikord merina sõdureid sakalavade ja betsimisarakade vastu sõtta viisid. Ta reorganiseeris armee Inglise eeskujul. Tema valitsemisajal rajati esimesed inglaste tööstusasundused idarannikule. Inglise misjonärid tõlkisid Piibli inglise keelde ja võtsid kasutusele ladina kirja. Aastal 1824 võitis kuningas Radama betsimisarakasid ning kuulutas: "Täna kuulub mulle kogu saar! Madagaskaril on valitseja!" Kuningas suri 1828, juhtides karistusekspeditsiooni betsimisarakade vastu.
Radama I lese, kuninganna Ranavalona I ehk Rananavalona Julma 33-aastane valitsemisaeg [1828–1861] algas kurjakuulutavalt: kuninganna mõrvas surnud kuninga pärijad ja sugulased. Kuninganna valitses raudse käega ja julmalt. Piinamised ja hukkamised olid tavalised. Võimule tulid jälle aadlikud ja ravitsejad, kes kahe eelmise kuninga liberaalse režiimi ajal olid oma mõju kaotanud. Kuninganna tühistas lepingud, mis Radama oli Suurbritanniaga sõlminud. Aastal 1835 tervenes kuninganna raskest haigusest ning kirjutas oma paranemise lossis leiduva 12 üleloomuliku jõuga talismani ("sampy") arvele. Et neid talismane vaigistada, andis kuninganna välja seadluse, millega ta keelas kristluse praktiseerimise Madagaskaril, samuti laskis Briti misjonärid Madagaskarilt välja ajada ning kiusas kristlusse pöördunuid taga. Ta keelas kristluse, kuulutades, et kristlikud kombed "ei ole meie esivanemate kombed". Kuningas tühistas Andrianampoinimerina välja antud seadused ja võttis kasutusele jumalaotsused. Kuriteos kahtlustatavad (enamasti kristluse pooldajad) pidid jooma "tangena"-puu mürki. Kui nad jumalaotsuse üle elasid (mis juhtus harva), loeti nad süütuks. Malagassi kristlased nimetasid seda aega "tany maizina" ('aeg, mil maa oli pimeduses'). Ravanalona Julma valitsemisajal hukkus hinnanguliselt 150 000 kristlast. Ta pagendas saarelt peaaegu kõik välismaalased (peale oma prantslasest nõuandja Jean Laborde'i ning viis suhted välismaaga miinimumini. Saar jäi isolatsiooni ja kaubavahetus teiste maadega seiskus.
Vahepeal kasvas üles kuninganna poeg ja pärija kroonprints Radama II, kes oli salajas mõjutatud katoliiklusest. Kokkupuude Prantsusmaa kodanikega ajendas teda 1854 saatma Napoleon III-le kirja, milles ta kutsus Prantsusmaad Madagaskarile sisse tungima. 28. juunil 1855 kirjutas ta alla Lamberti hartale. See dokument andis seiklushimulisele prantsuse ärimehele Joseph-François Lambertile, kes oli kolme nädala eest Madagaskarile saabunud, eksklusiivse õiguse ekspluateerida kõiki Madagaskari maavarasid, metsi ja asustamata maid 10-protsendilise maksu eest merinade monarhiale. Järgnevatel aastatel olid Lamberti harta ja printsi kiri Napoleon III-le õigustuseks Prantsuse-Hova sõdadele ning Madagaskari annekteerimisele Prantsusmaa kolooniana. Aastal 1857 avastas kuninganna pealinnas oma poja Radama II ja Prantsusmaa kuninga vandenõu tema vastu. Ta pagendas kohe Madagaskarilt kõik välismaalased. Ranavalona Julm suri 1861.
Oma lühikesel kaheaastasel valitsemisajal [1861–1863] taastas kuningas Radama II kaubavahetuse Mauritiuse ja Réunioniga, kutsus Madagaskarile tagasi kristlikud misjonärid ja välismaalased ning taasjõustas enamiku Radama I reforme.
Ent tema liberaalne poliitika ajendas väljavihastatud aadli riigipöörde, mille käigus kuningas mõrvari. Riigipöörde tegi teoks peaminister Rainivoninahitriniony. Koos oma venna Rainilaiarivonyga tagas ta salakavalalt endale mõju Madagaskari riigiasjade üle merinade monarhia järelejäänud 32 aastaks. Kõigepealt abiellus Rainivoninahitriniony, hiljem tema vend Radama II (esimese) lese Rasoaherinaga [1863–1868], kes pöördus inglaste poole. Halli eminentsina tegelikult valitsenud Rainilaiarivony abiellus ka kahe viimase Madagaskari kuninganna Ranavalona II ja Ranavalona III-ga.
Aastal 1869 ristiti Radama II teine lesk kuninganna Ranavalona II [1868–1883], keda oli kasvatanud Londoni Misjoniselts, anglikaani kirikus; see konfessioon sai hiljem Madagaskari riigiusundiks. Kuninganna laskis kõik "sampy"-talismanid avalikult põletada. Arvukad katoliku ja protestandi misjonärid tulid kirikuid ja koole ehitama. Traditsiooniline esivanematekultus jäi siiski suuresti puutumata ning elab tänini rööbiti kristlusega edasi. Ranavalona II valitsemisaeg oli Briti mõju õitseaeg Madagaskaril. Mõnes saare osas asendus teise keelena prantsuse keel inglise keelega. Malagassi keelde tulid inglise sõnad "cup" ('tass'), "carpet" ('vaip') jt. Briti sõjaväelased jõudsid Lõuna-Aafrika kaudu saarele.
Et taasjõustada Lamberti hartat ja saada tagasi Prantsusmaa kodanike konfiskeeritud omandit, marssisid Prantsuse väed 1883 Prantsuse-Hova sõjas Madagaskarile sisse. Kaks aastat kestnud verise sõja lõpus loovutas Madagaskar Diégo Suareze (praegu Antsiranana linna Prantsusmaa põhjarannikul ja maksis Joseph-François Lamberti pärijatele 560 000 kuldfranki. Ranavalona III. [1883–1896] tõusis troonile prantslaste sissetungi ajal.
Vahepeal töötasid Euroopa jaotamisega tegelevad diplomaadid Euroopas välja kokkuleppe, mille kohaselt Suurbritannia Sansibari sultanaadi säilitamise eest pidi Saksamaa kasuks loobuma pretensioonist Helgolandile ning Prantsusmaa kasuks loobuma kõikidest pretensioonidest Madagaskarile. See kokkulepe sõlmiti 1885 Berliini konverentsil ning 1990 aktsepteeris Suurbritannia seda. Peaminister Rainilaiarivony oli Inglismaa ja Prantsusmaa edukalt teineteise vastu välja mänginud, aga nüüd ei pidanud Prantsusmaa enam Inglismaa-poolset survet kartma. Aastal 1895 maabus Majungas (praegu Mahajanga) Prantsuse kolonn ja marssis üle Betsiboka jõe pealinna Antananarivosse, mis vallutati üllatusrünnakuga. Rünnakut oli oodatud idarannikult, mis on palju lähemal. Enne kui Teine Prantsuse-Hova sõda lõppes, sai kakskümmend Prantsuse sõdurit lahingus surma ja kuus tuhat suri malaariasse ja teistesse haigustesse. Madagaskar sai Prantsusmaa protektoraadiks. Aastal 1896 hääletas Prantsusmaa parlament Madagaskari annekteerimise poolt. 103 aastat kestnud merinade monarhia oli lõppenud ja kuninglik perekond emigreeris Alžeeriasse. Viimase kuninganna pagendamine 1897 oli Prantsuse ülemvõimu sümbol. See tähendas faktiliselt monarhia kaotamist.
Prantsusmaa võimu all.
Prantsusmaa valitses osalt brutaalse vägivallaga. Igasugune Briti mõju püüti alla suruda. Prantsuse keel kuulutati ametlikuks keeleks. Kuigi orjus oli kaotatud, tähendasid maksud praktikas sunnitööd. Maa anti välisasunikele ja -kompaniidele, eeskätt kohviistanduste tarbeks.
Esimese maailmasõja ajal võitlesid malagassi väed Prantsusmaal, Marokos ja Süürias.
Adolf Hitleril oli Teise maailmasõja alguses lühikest aega plaan asustada 4 miljonit Euroopa juuti ümber Madagaskarile (Madagaskari plaan).
Kui Saksamaa oli 1940 Prantsusmaa okupeerinud, allus Madagaskar algul Vichy valitsusele, 1942. aastast Suurbritanniale, mille väed strateegiliselt tähtsa saare vallutasid, et takistada Jaapani sissetungi. Aastal 1943 võtsid saare Suurbritannialt üle Prantsuse Vabad Relvajõud.
Aastal 1946 sai Prantsusmaa Madagaskari ülemereterritooriumiks.
Aastal 1945 sai alguse iseseisvusliikumine: asutati liikumised MDRM (Mouvement de la Rénovation Malgache). Kui radikaalne MDRM saavutas 1946 suure valimisvõidu, muutis koloniaalvalitsus 1936 kehtestatud valimisõigust talle meelepärase erakonna Parti des Deshérités de Madagascar (PADESM) kasuks. See ajendas sõja. Õhkkond oli 15 000 Teises maailmasõjas võidelnud palgasõduri naasmise tõttu niigi üles köetud. Malagassid olid rahulolematud ka Vichy valitsuse kehtestatud miinimumhindadega Madagaskari riisi eest, mis lähenesid konfiskeerimisele.
Algul esitati nõudmine anda Prantsusmaa kodaniku õigused, mis seni olid ainult malagasside ülemkihil, kõigile malagassidele. Prantsusmaa keeldumise tõttu hakati nõudma juba riiklikku iseseisvust. Märtsist 1947 puhkesid mitmes kohas rahvuslike liikumiste ülestõusud.
Mässajad olid sõjaliselt algelisel tasemel ja halvasti organiseeritud. Prantsuse väed surusid ülestõusu maha. Sõda kestis 29. märtsist 1947 kuni 1948. aastani. Populaarseima liikumise MDRM juhid vangistati ja osalt hukati. MDRM-i süüdistati ülestõusu organiseerimises, kuigi tõenäoliselt korraldasid selle hoopis salaorganisatsioonid PANAMA ja JINA organisiert worden. MDRM ei võtnud ülestõusu organiseerimist omaks. Sõjaseisukord kehtis 1950. aastani. Kuni 1955. aastani oli igasugune poliitiline tegevus keelatud, alles 1956 taastati valimisõigus. MDRM-i organisatsioon hävitati täielikult. Sõda nõudis 60 000 kuni 100 000 ohvrit. Teiste hinnangute kohaselt oli hukkunute arv 8000 kuni 12 000 ning arvu 100 000 peetakse Prantsuse sõjaväe vääraks hinnanguks aastast 1949.
Iseseisvumine.
Prantsusmaa algatas 1956 ülemeremaade reformi ("Loi Cadre"). Madagaskaril tekkis mitmeid erakondi.
14. oktoobril 1958 kuulutati pärast autonoomiareferendumit välja Prantsuse Ühenduse raames välja autonoomne Madagaskari Vabariik.
Ajutine valitsus lõppes põhiseaduse vastuvõtmisega 1959.
26. juunil 1960 sai Madagaskar täieliku iseseisvuse. Madagaskari presidendiks sai Philibert Tsiranana.
Tsiranana režiim.
Tsiranana valitsus jätkas võimupositsioonidele jäänud prantsuse kolonistide ("colons") poliitikat ja võttis erinevalt paljudest teistest endistest Prantsuse asumaadest antikommunistliku kursi, keeldudes suhtlemast kommunistlike maadega.
Majandus hakkas alla käima peaaegu kohe pärast iseseisvumist.
Aastal 1971 leidsid aset talupoegade rahutused. Aastal 1972 surus ta metsikult maha rahutused riigi lõunaosas. Lahvatas protestiliikumine Tsiranana poliitika vastu ja Tsiranana oli sunnitud tagasi astuma.
Sõjaväeline diktatuur.
Tsiranana saatis valitsuse laiali ning andis võimu üle kindral Gabriel Ramanantsoale ja tema ajutisele valitsusele. Need muutsid välispoliitikat, vähendades sidemeid Prantsusmaaga ja sõlmides tihedamad suhted Nõukogude Liiduga.
Aastal 1975 püüti Richard Ratsimandrava ning pärast tema surma Gilles Andriamahazo võimu all demokraatia juurde naasta.
Ratsiraka režiim.
Juunis 1975 tuli riigipöördega võimule endine välisminister admiral Didier Ratsiraka. Ta valiti seitsmeks aastaks presidendiks. Riik nimetati ümber Madagaskari Demokraatlikuks Vabariigiks.
Ta propageeris sotsialismi, natsionaliseeris suure osa majandusest ja katkestas kõik sidemed Prantsusmaaga. See poliitika kiirendas Madagaskari majanduse allakäiku, sest Prantsuse sisserändajate lahkumisega pärast Madagaskari iseseisvumist oli tekkinud oskuste ja tehnika nappus.
Aastal 1977 lubati ainsa parteina valimistele Ratsiraka partei Malagassi Revolutsiooni Avangard (Avantgarde de la Révolution Malgache, AREMA) ning Ratsiraka ametiaega pikendati. Sotsialistlikust ebamajanduslikkusest tingitud katastroofilise majandusolukorra ning 1981.–1982. aasta võlakriisi tõttu lähenes Madagaskar uuesti Läänele ning asendas 1986 prokommunistliku poliitika prokapitalistlikuga. Rahvusvahelise Valuutafondi soovitud meetmed tõid kaasa majanduse mõningase paranemise, kuid varsti algas jälle halvenemine.
Märtsis 1989 võitis Ratsiraka valimised kahtlastel asjaoludel, mis põhjustas rahutusi. Need kasvasid, kui 1991 tapsid presidendi Põhja-Koreas välja õpetatud ihukaitsjad uue luksusliku, Põhja-Korea abiga ehitatud presidendipalee ees rahumeelseid meeleavaldajaid.
Lõpuks sundis Madagaskari opositsioon ja rahvusvaheline avalikkus Ratsirakat oma positsiooni ka ideoloogiliselt revideerima, nii et 1992 võeti rahvahääletusel vastu uus põhiseadus, mis piiras presidendi võimu.
Albert Zafy valitsus.
Aastal 1993 võitis esimestel mitmeparteilistel valimistel Ratsirakat Albert Zafy. Zafyl ebaõnnestus lõhestunud riigi ühendamine ja bürokraatlikust korrumpeerunud valitsemisest ülesaamine ning 1996 esitati Zafyle süüdistus volitustest üleastumises ning ta tagandati.
Ratsiraka režiimi jätk.
Aastal 1997 valiti alla 50-protsendise osalusega (registreeritud valijaid oli 6,5 miljonit) valimistel napi enamusega üllataval kombel tagasi Didier Ratsiraka, kes oli partei Ühendus Madagaskari Taassünni Eest (Association pour la Renaissance de Madagascar, AREMA; praegu Avant-garde pour la rénovation de Madagascar). Konstitutsioonikohus vannutas ta presidendiks pärast mõningat viivitust. Varsti pärast ametissevannutamist surus ta 1998. aasta keskel läbi konstitutsioonimuudatuse, mis andis talle rohkem võimu. Aprillis 2001 valiti esimest korda parlamendi ülemkoda Senat.
Ratsiraka jätkas kurssi kapitalismile. Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga mõjul jätkus privatiseerimine. See tõi kaasa suurema majanduskasvu ja kõrgema inflatsiooni.
Märtsis 2000 tabas Madagaskarit ja Mosambiiki kaks tsüklonit, mille tagajärjel jäi tuhandeid inimesi peavarjuta.
Ratsiraka-vastane opositsioon tugevnes jälle. 2000. aasta provintsivalimisi kutsusid opositsioonierakonnad üles boikoteerima, viidates sellele, et valijad ei ole reformidest piisavalt informeeritud. Osales 30% valimisõiguslikest ning AREMO võitis peaaegu kõikjal peale Antananarivo.
Aastal 2001 vangistati presidendi solvamise ja tšekipettuse eest parlamendiliige Jean-Eugene Voninahitsy. Seepeale moodustati opositsiooniline parlamendirühm Kriisiüksus Demokraatia Kaitseks.
Mais 2001 alustas 29-aastase vaheaja järel Senat.
2001. aasta presidendivalimised tekitasid palju vaidlusi. Opositsiooni kandidaat, Antananarivo linnapea Marc Ravalomanana väitis, et on esimeses voorus (16. detsembril 2001) 52 protsendiga häältest võitnud, mida aga võimud eitasid: ametlike tulemuste järgi ei saanud Ravalomanana absoluutset enamust, vaid 46% häältest. Ravalomanana keeldus teisest hääletusvoorust. 2002. aasta alguses leidsid kahe leeri esindajate vahel aset ägedad tänavakokkupõrked, nii et olukord lähenes kodusõjale. Hukkus 30...40 inimest. Ravalomana üleskutsel leidsid aset üldstreigid. Ravalomanana suutis valimispettust tõendada. Veebruaris kuulutas Ravanamolana end presidendiks ja seadis end Antananarivos sisse, Ratsiraka oma vägedega taganes aga Tamatavesse. Kummagi pooldajate vahel toimus vägivaldseid kokkupõrkeid. Pärast häälte korduslugemist aprillis 2002 kuulutas Kõrgeim Konstitutsioonikohus 28. aprillil Ravalomanana võitjaks: ametlike tulemuste järgi sai Ravalomanana 51,3% häältest ja Ratsiraka 35%. Ratsiraka kuulutas, et ignoreerib seda otsust, kuid juunis 2002 tunnustas USA Ravalomananat Madagaskari seadusliku riigipeana. Ratsiraka põgenes Pariisi ja palus juulis 2002 Prantsusmaal poliitilist varjupaika, kuigi talle ustavad väeüksused tegutsevad ikka veel sissidena, takistades pealinna varustamist.
Ravalomana valitsus.
Parlamendivalimistel detsembris 2002 saavutas Ravalomanana partei Ma Armastan Madagaskarit ülekaaluka võidu. Ta tõotas kasutada oma mandaati, et tihedas koostöös Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga reforme läbi viia ja korruptsiooni vastu võidelda, muu hulgas politseinike palka tõstes.
Olukord on vahepeal stabiliseerunud, kuid elanikkonna rahulolematus ja vaesus on endiselt suur.
Veebruaris 2003 süüdistati endist relvajõudude ülemjuhatajat katses president Ravalomananat kukutada.
Augustis 2003 mõisteti Didier Ratsiraka avalike fondide raiskamise eest tagaselja 10 aastaks vangi.
Detsembris 2003 mõisteti endine parlamendiliige Tantely Andrianarivo ametikoha kuritarvitamise eest 12 aastaks vangi.
Detsembris 2004 tabas 2004. aasta India ookeani maavärinast põhjustatud tsunami Madagaskari idarannikut, kahjustades taristut ning jättes ligi tuhat inimest kodutuks.
18. novembril 2006 püüdis Andrianafidisoa sõjaväelise riigipöördega presidenti kukutada.
2006. aastal võitus Ravalomana teised presidendivalimised. Aprillis 2007 toetas rahvast põhiseadusreformi, mis suurendab presidendi võimu ja teeb inglise keele ametlikuks keeleks.


Makedoonia.
Makedoonia Vabariik on merepiirita riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaare lõunaosas.
Makedoonia piirneb Serbia, Bulgaaria, Kreeka, Albaania ja Kosovoga.
Rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuulub Makedoonia nimega endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik. Põhjuseks on Kreeka soov, et tänapäevast riiki selgelt eristataks Kreeka Makedooniast. Kreeka kardab, et kui Makedooniat tunnustatakse Makedoonia nime all, võiks ta hakata esitama Kreekale territoriaalseid pretensioone.
Demograafia.
Makedoonia rahvaarv on 2010. aasta seisuga 2 072 086. Sündimuskordaja on 11,92‰ ja suremuskordaja 8,87‰. Keskmine eluiga on 74,92 aastat, sealjuures meestel 72,4 ja naistel 77,64 aastat.
Etnilised grupid.
Makedoonia suurimad etnilised grupid olid 2002. aasta rahvaloenduse järgi makedoonlased 64,2%, albaanlased 25,2%, türklased 3,9%, mustlased 2,7% ja serblased 1,8%. Teisi rahvusi oli 2,2%.
Rahvatervis ja tervishoid.
AIDSi on nakatunud 2007. aasta seisuga vähem kui 200 inimest.
Ajalugu.
Makedoonia tähistab oma iseseisvuspäeva 8. septembril. Sel päeval toimus Makedoonia iseseisvusreferendum, kus osales Makedoonia elanikest 75,8% ja neist 95,5% pooldas Makedoonia iseseisvumist. Juba sama päeva õhtul kuulutas Makedoonia tollane president Kiro Gligorov riigi iseseisvaks. Erinevalt teistest riikidest, mis Jugoslaavia lagunemise käigus tekkisid, iseseisvus Makedoonia vägivallatult.
Makedoonias oli rahulik kogu Jugoslaavia kodusõja jooksul. Jugoslaaviaga sõlmiti piirileping, millega kaasnesid väga väikesed muudatused riigipiiris.
Kuid riik destabiliseerus rängalt 1999 Kosovo sõja ajal, kui riiki põgenes 360 000 albaanlasest sõjapõgenikku. Nad deporteeriti pärast sõja lõppu, kuid seepeale tõstsid mõlemal pool riigipiire elavad albaanlastest äärmuslased relvad Makedoonia valitsuse vastu, et saavutada autonoomiat või koguni omariiklust.
Kodusõda kestis 2001. aasta märtsist juunini. Sõda lõppes NATO rahuvalvejõudude riikitoomisega. Seejärel sõlmiti Ohridi leping, millega valitsus kohustus andma albaania vähemusele riigivalitsemises ja kultuuris suuremat sõnaõigust. Vastutasuks loobusid albaanlased separatistlikest nõuetest ja tunnustasid kõiki Makedoonia institutsioone. Lisaks nägi leping ette, et Makedoonia albaanlaste Riiklik Vabastusarmee desarmeeritakse ja NATO võtab kõik nende relvad endale.
Majandus.
Makedoonias on käibel Makedoonia denaar.
Makedoonias oli töötus 2010. aasta andmetel 33,1% ja alla vaesuspiiri elas 2008. aastal 28,7% rahvastikust.
Väliskaubandus.
Makedoonia suurimad ekspordiartiklid on toiduained, joogid, tubakas, tekstiil, tööstuskaubad ning raud ja teras. Makedoonia tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 20,31%, Kreeka 13,09%, Itaalia 11,08%, Bulgaaria 10,61% ja Horvaatia 7,74% (2009).
Makedoonia suurimad impordiartiklid on masinad ja seadmed, autod, kemikaalid, kütused ja toidukaubad. Makedoonia tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 15,11%, Kreeka 14,88%, Bulgaaria 9,08%, Itaalia 7,68%, Türgi 7,59%, Sloveenia 6,26% ja Ungari 4,31% (2009).


Birma.
Birma (eesti keeles on olnud kasutusel ka nimi Myanmar; riigi ametlik eestikeelne nimi on Myanmari Liidu Vabariik) on maa ja riik Kagu-Aasias. Kuni 21. oktoobrini 2010 oli riigi ametlik nimi Myanmari Liit.
Ta piirneb Bangladeshi, India (Mizorami, Manipuri, Nagalandi ja Arunachal Pradeshi osariigi), Hiina Rahvavabariigi, Laose, Tai ning India ookeaniga (Andamani mere Bengali ja Mottama lahega).
Andamani meri eraldab Birma edelas asuvast India liiduterritooriumist Andamanidest ja Nicobaridest.
Nimi.
Riigi nime Euroopa keeltes palus muuta riigi praegune juhtkond, kes 18. juunil 1989 kuulutas riigi birmakeelseks nimeks Pyi-daung-zu Myan-ma Naing-ngan-daw ja ingliskeelseks nimeks "Union of Myanmar". ÜRO on nimemuutust tunnustanud. Mõned riigid, sealhulgas USA ja Suurbritannia kasutavad riigi endist nime (inglise keeles "Burma"), sest nad ei tunnusta sõjaväelist diktatuuri, millelt uus nimi pärineb. Ka riigi demokraatlik opositsioon kasutab endist nime. Paljud inimesed maailmas kasutavad nime "Myanmar", sidumata seda toetusega praegusele režiimile.
Eestikeelne põhinimi oli vahepeal "Myanmar", alates 2006. aasta suvest jälle "Birma".
Loodus.
Birma on mussoonkliimaga subtroopiline ja troopiline, põhiliselt mägine maa.
Pinnamood.
Mäeahelikke lahutavad Irrawaddy, Salweeni ja Sittaungi jõe org, mis on põhja-lõunasihilised. Irrawaddy ja Salween saavad alguse Hiina Rahvavabariigi territooriumil asuvalt Tiibeti kiltmaalt.
Irrawaddy oru võib jaotada kolmeks osaks. Oru kitsas, hõredalt asustatud osa ulatub umbes 80 kilomeetrit Mandalayst põhja pool. Irrawaddy orgu valgub ka teisi kiireid mägijõgesid. Jõeoru keskosa on vähese sademetehulgaga piirkond. Oma deltas voolab jõgi 290 kilomeetri pikkuselt. Irrawaddy org on künklik. Keskosas ja deltas toimub intensiivne erosioon. Irrawaddyst ida pool piki jõeorgu kulgevad madalad Bago mäed.
Irrawaddy orust lõuna pool ning Arakani osariigist on 1500–3000 m (kuni 4000 meetri) kõrgused Arakani mäed. Põhja pool jätkuvad nad Patkai, Kumôni mäeahelikuna (kõrgus ulatub 5881 meetrini).
Kirdes ja idas on mägismaad, sealhulgas Šani mägismaa, mille keskmine kõrgus on 900 meetrit. Sügavas kitsas orus voolab sellest läbi sügavas kitsas orus. Šani mägismaal on levinud karst.
Riigi lõunaosa moodustab Tanintharyi piirkond, mis asub Malaisiale viival Kra maakitsusel. Seal on madalad ja keskmise kõrgusega järskude nõlvadega mäeahelikud.
Järvede loend.
Hlawga järv - Indawgyi järv - Inle järv - Inya järv - Kandawgyi
Jõed.
Tähtsaim jõgi on Irrawaddy, mille äärsetel viljakatel madalikel elab enamik riigi elanikest.
Jõgede loend.
Anni jõgi - Ataran - Bago jõgi - Bilini jõgi - Bogale jõgi - Chindwinn - Daga - Gyaing - Haungthayaw - Hkrang Hka - Irrawaddy - Kaladan - Nam Hka - Nam Hsin - Nam Lang - Salween - Sittaung
Kliima.
Kogu riik peale äärmise põhjaosa asub mussoonipiirkonnas. Olenevalt pinnamoest on mussoonide mõju erinev.
Suurem osa riigist on väga sademeterikas, kusjuures sajab peaaegu ainult suvel.
Arakani osariigis ja Tanintharyi piirkonnas sajab aastas kuni 5000 millimeetrit. Irrawaddy deltas sajab 1500 kuni 2500 millimeetrit ning idapoolsetel mägismaadel ja riigi põhjaosas 1000 kuni 2000 millimeetri aastas. Kuivadel aladel Irrawaddy oru keskosas on aastane sademetehulk alla 1000 millimeetri.
Taimed.
Peaaegu pool Myanmari territooriumist on kaetud metsaga.
Kõige sademeterikkamatel aladel on tavalised laialehised igihaljad vihmametsad.
Väiksema sademetehulgaga piirkondades langetavad puud kuival aastaajal lehed. Sellistest puudest on tuntuim suur tiikpuu. See kuivem piirkond oli eelajaloolisel ajal savann.
Irrawaddy delta oli varem soomets. Nüüd on puud langetatud, et teha ruumi põllumaale. Delta ja suurem osa rannikust on ääristatud mangroovidega.
Rahvused.
Myanmari elanikest on 70 % birmalased, 8,5 % šanid, 6,2 % karenid (kristlased), 4,5 % arakanid (muslimid), 2,4 % monid, 2,2 % tšinid, 1,4 % katšinid ja muud etnosed; peale selle on 1...2 % hiinlased ja 1 % indialased.
Demograafilised näitajad.
Birma rahvaarv on ligikaudu 56 miljonit. Rahvaarv on ligikaudne, sest viimane sõjaväehunta korraldatud rahvaloendus toimus 1983. aastal. Viimane usaldusväärne rahvaloendus toimus 1931. aastal.
Birma rahvastiku tihedus on 75 inimest ruutkilomeetri kohta. Tegu on piirkonna ühe hõredamalt asustatud riigiga.
Naaberriigis Tais elab 600 000 registreeritud Birma päritolu võõrtöölist, kuid miljonid töötavad mitteametlikult, moodustades Tais töötavatest võõrtöölistest 80%.
Iive oli 1998. aastal 1,50 %, 1998. aastal 1,20 %.
Keskmine oodatav eluiga oli 2002. aastal 57,2 aastat.
Imikute suremus oli 2002. aastal 77 promilli.
Kirjaoskus.
Kirjaoskuse tase oli 2002. aastal 85,3.
Keeled.
Birma keelt kõneleb 70 % elanikest. Kõneldakse ka vähemusrahvaste keeli. Inglise keel on ärikeel.
Tähtsamad asulad.
"Myanmari asulate loendit vaata artiklist Asulad Myanmaris"
Majandus.
Myanmar on üks maailma vaesemaid maid. Myanmari RKP inimese kohta oli 2001. aastal vähem kui 746 USA dollarit. Kaks kolmandikku töötajatest on tegev põllumajanduses.
Myanmari idaosa Laose ja Tai piiri ääres on osa Kuldsest Kolmnurgast. Seal kasvatatakse unimagunat ja toodetakse sellest heroiini. Uimastitootmise taaskasvamise tõttu Afganistanis on Myanmari osatähtsus heroiiniturul märgatavalt kahanenud.
Ajalugu.
11. sajandil rajas kuningas Anawrahta (Anoratha) esimese Birma riigi.
19. sajandil sattus Birma pärast mitut sõda Briti võimu alla. Birma viimane kuningas saadeti Indiasse pagendusse, kus ta ka suri. Birmast sai Briti India osa.
Teise maailmasõja käigus okupeeris Birma Jaapan, kuid pärast sõja lõppu vallutasid britid selle tagasi.
1948 saavutas Birma iseseisvuse. Pärast lühikest demokraatlikku perioodi on Birmat alates aastast 1962 valitsenud sõjaväelised režiimid.
1989 nimetati riik võõrkeeltes ümber Myanmariks.
1990 toimusid demokraatlikud valimised, mille võitis ülekaalikult opositsiooniline Rahvuslik Liiga Demokraatia eest. Valimised kuulutati kehtetuks. Üliõpilaste rahumeelsed meeleavaldused suruti maha. Sõjaväeline režiim on endiselt võimul. Opositsiooniliider Aung San Suu Kyi viibib koduarestis.
Eesti sõlmis Birmaga diplomaatilised suhted 26. septembril 2012.


Mosambiik.
Mosambiik on riik Aafrika lõunaosas India ookeani rannikul. Riik piirneb põhjas Tansaaniaga, loodes Malawi ja Sambiaga, läänes Zimbabwega, edelas Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Svaasimaaga ning idas India ookeaniga.
Riik.
Mosambiik on presidentaalne vabariik. Seadusandlikku võimu teostab 250-kohaline Vabariigi Assamblee.
Mosambiigis on mitmeparteisüsteem. Kehtib 1990. aasta põhiseadus.
Haldusjaotus.
Mosambiik jaguneb kümneks provintsiks ja keskalluvusega pealinnaks.
Välissuhted.
Eesti sõlmis Mosambiigiga diplomaatilised suhted 26. septembril 2009.


Moldova.
Moldova on merepiirita riik Euroopas. Piirneb Ukrainaga idas ja Rumeeniaga läänes.
Moldova territooriumil, Dnestri idakaldal, paikneb end iseseisvaks kuulutanud rahvusvaheliselt tunnustamata Dnestri-äärne Vabariik ehk Transnistria.
Haldusjaotus.
Halduslikult jaguneb Moldova maakondadeks ("judeţ"), kaheks territoriaalüksuseks ("unitate teritorială") ja üheks keskalluvusega linnaks ("municipi").
Rahvaarv.
2004. aasta rahvaloenduse andmetel oli Moldova elanikest moldaavlasi 75,8 %, ukrainlasi 8,4 %, venelasi 5,9 %, gagauuse 4,4 %, rumeenlasi 2,2 % ja bulgaarlasi 1,9 %.


Malta.
Malta on tihedalt asustatud saareriik Vahemeres, mis koosneb seitsmest saarest – Malta saarest, Għawdexi (Gozo) saarest ja Kemmuna (Comino) saarest ning 4 asustamata saartest. Ta asub Sitsiiliast lõunas ja Tuneesiast idas.
Malta on Euroopa Liidu kõige väiksem riik nii pindalalt kui rahvaarvult. Tema pindala on 316 km² ja rahvastiku tihedus 1309 inimest/km². Rahvastiku tiheduse poolest on Malta 6. riik maailmas.
Rahvastikust hõlmavad maltalased 95,3%, britid 1,6% ja teised rahvad 3,1%.
Ametlik pealinn Maltal puudub. "De facto" on pealinnaks Valletta. Suurim linn on sellega kokku kasvanud Birkirkara (nende vahe on 6 km).
Malta iseseisvus Suurbritannia võimu alt 21. septembril 1964. Vabariik kuulutati välja 13. detsembril 1971. 1980 kuulutas Malta end neutraalseks ja osales kuni Euroopa Liiduga ühinemiseni mitteühinemisliikumises. Malta astus Euroopa Liitu 1. jaanuaril 2004.
1989 kohtusid Maltal George Bush vanem ja Mihhail Gorbatšov esimest korda silmast silma. Seda peetakse üheks külma sõja lõpu tähiseks.
Maltal käibib euro alates 1. jaanuarist 2008. Enne seda käibis seal Malta liir.
Aastatel 1960–1995 peetud valimisi arvestades on Malta valimisaktiivsuse poolest maailma teine riik ja esimene nende maade seas, kus valimine pole kohustuslik. Parlamentaarne süsteem on üle võetud Suurbritannialt. Seetõttu on Maltal kaks põhilist erakonda: kristlik-demokraatlik Rahvuslik Partei ja sotsiaaldemokraatlik Leiboristlik Partei, kellest esimene on 2010. aasta seisuga võimul ja teine opositsioonis. Parlament valitakse iga 5 aasta tagant, välja arvatud juhul, kui president peaministri ettepanekul parlamendi varem laiali saadab. Parlamendis on 65 liiget, ent kui mõni erakond saab valimistel üle 50% häältest ja mitte enamikku kohtadest, antakse talle nii palju lisakohti, et ta saaks ka parlamendis absoluutse enamuse.
Malta presidendi valib parlament iga 5 aasta järel. Presidendi roll on suuresti tseremoniaalne. Malta ajaloo jooksul ei ole veel ühtegi presidenti teiseks ametiajaks valitud. Praegune president on George Abela.
Maltal on alates 1993 68 kohalikku omavalitsust, neist 54 Malta saarel ja 14 Ghawdexi saarel. Haldus on kahetasemeline ja ehkki kohalikud omavalitsused on ühendatud 6 ringkonda (neist 5 Malta saarel), kasutatakse neid peamiselt statistika jaoks. Kohalikud omavalitsused valitakse iga 3 aasta järel proportsionaalsuse põhimõttel üksiku ülekantava hääle meetodil.
Kliima.
Maltal on lähistroopiline vahemereline kliima, aasta keskmine temperatuur on +18,6 °C. Kõige külmem kuu on jaanuar (+12,2 °C), kõige kuumem august (+26,3 °C). Aastas sajab keskmiselt 553 mm, kõige rohkem detsembris (112 mm), kõige vähem juulis (0 mm). Aastas on keskmiselt 84 sajupäeva, kõige rohkem detsembris ja jaanuaris (14), kõige vähem juulis (0).
Maltal on üldiselt kaks aastaaega: kuiv ja kuum suvi ning jahe ja niiske talv. Taimekasvuks on Malta soodne, talvel esineb öökülmi üksnes haruharva. Ainult suvel kipuvad mõned taimed kuumaga närbuma.
Joogivee saamine on Maltal probleem. Kõige rohkem vett vajatakse Maltal suvel, kui vihma ei saja. ning talvel sajab vihm suurte valingutena ja kipub pigem otse merre voolama kui pinnasesse imbuma. Malta koosneb peamiselt lubjakivist, mis hästi vett läbi laseb. Maa all saja meetri sügavuses on suured mageveereservuaarid. Rohkem kui pool Malta joogiveest saadakse merevee soolatustamise teel, mis on tõstatanud fossiilsete kütuste kasutamise ja saastamise teema.
Transport.
Koloniaalaja pärandina sõidavad autod Maltal vasakul pool teed.
1883 rajati Maltale 14 km pikkune raudtee Vallettast sõjaväekasarmuteni Mtarfas Mdina lähedal. Raudtee suleti 1931 pärast trammide ja busside kasutuselevõttu. Teise maailmasõja ajal teatas Benito Mussolini, et tema lennuvägi hävitas Malta raudtee – sõja alguseks oli raudtee juba 9 aastat suletud olnud.
Maltal on kolm lennufirmat: Air Malta, European 2000 Airlines ja Medavia.


Malaisia.
Malaisia on konstitutsioonilise monarhiaga liitriik Kagu-Aasias. Ta koosneb 13 osariigist (Johor, Kedah, Kelantan, Melaka, Negeri Sembilan, Pahang, Perak, Perlis, Pulau Pinang, Sabah, Sarawak, Selangor ja Terengganu) ja kolmest liidualast (Kuala Lumpur, Putrajaya ja Labuan).
Malaisia saavutas iseseisvuse Suurbritannia alluvusest 31. augustil 1957. aastal.
Rahvastik.
Suuremad etnilised rühmad on malailased (50,4%), hiinlased (23,7%) ning põlisrahvad (11%) (2004. aasta seisuga). Malaisia ametlik riigikeel on malai keel, kuid laialdaselt kõneldakse ka inglise, hiina (sealhulgas kantoni ja hakka keelt ning Hokkieni murret) ja tamili keelt.


Malawi.
Malawi on merepiirita riik Ida-Aafrikas. Asub sisemaal, Njassa järvest läänes ja lõunas.
Naaberriigid on Sambia, Tansaania ja Mosambiik.
Enamiku elanikonnast moodustavad bantu keeli kõnelevad rahvad, peamiselt njandžad, makuad, jaod, ngonid.
Malawi oli 1891–1953 Suurbritannia protektoraat (Njassamaa) ja iseseisvus 1964. aastal.
Eesti sõlmis Malawiga diplomaatilised suhted 20. juulil 2011.
Haldusjaotus.
Malawi jaguneb kolmeks piirkonnaks, mis omakorda jagunevad kokku 28 ringkonnaks.


Maldiivid.
Maldiivid on saareriik India ookeanis. Koosneb 26 atollil asuvast 1192 saarest, millest umbes 200 on asustatud.
Maldiivi saarestik ulatub 850 km pikkuselt põhjast lõunasse kahe rööbitise madalate korallsaarte ahelikuna, saarestiku keskosa laius on 120 km.


Gruusia keel.
Gruusia keel ehk georgia keel on ligikaudu 4 miljoni kõnelejaga kartveli ehk Lõuna-Kaukaasia keel. Kasutatakse gruusia kirja. Ta on ametlik keel Gruusias.
Gruusia kiri.
Gruusia kiri on teada 5. sajandist. Ta on geneetiliselt seotud idaaramea kirjaga. Loetakse vasakult paremale.
Gruusia kirja kasutavad gruusia ja megreli keel ning on lühiajaliselt kasutatud ka näiteks osseedi keele kirjutamisel Lõuna-Osseetias.
Gruusia tähestik.
Gruusia tähestikus puuduvad suurtähed. Tabeli esimeses reas toodud suurtähed on loodud hiljuti ja kirjas juurdumata. Teises reas on traditsioonilised gruusia tähed (arhailised tähed on selles reas halliga); kolmandas, valges reas tähtede latinisatsioon (Gruusia ametlik aastast 2002) ja neljandas, hallis reas eesti transkriptsioon (Õigekeelsuskomisjon 1976).


Mali.
Mali on merepiirita riik Lääne-Aafrikas. Malil on maismaapiir seitsme riigiga: põhjas Alžeeriaga, idas Nigeriga, lõunas Burkina Faso ja Elevandiluurannikuga, edelas Guineaga ning läänes Senegali ja Mauritaaniaga.
Riigi põhjaosa hõlmab Sahara kõrb. Asustus on koondunud riigi lõunaossa, Nigeri ja Senegali jõe lähedusse.
Rahvastik.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel elas Malis 14 517 176 inimest. 68% malilastest elas 2002. aasta seisuga maapiirkondades ja 5–10% oli nomaadse eluviisiga. Üle 90% elanikkonnast on koondunud riigi lõunaossa.
2007. aastal oli 49% malilastest nooremad kui 15 aastat, 47% vanuses 15–64 ja 3% olid 65-aastased või vanemad. Sündimuskordaja oli 49,6 promilli ja sündimuse summaarne kordaja 7,4. Suremuse üldkordaja oli 16,5 promilli. Keskmine oodatav eluiga oli sündides 49,5 aastat (meestel 47,6 ja naistel 51,5). Imikusuremuskordaja oli 2007. aastal 106 promilli.
Mali suurim rahvas on bambarad, kes moodustavad elanikest 36,5%. Mande rahvaste (bambarad, soninked, hasongad, malinked) esindajaid on malilaste seas 50%. Palju elab Malis veel fulbesid (17%), Volta rahvaid (12%), songaisid (6%) ning tuareege ja maure (10%).
Majandus.
Mali on üks vaesemaid riike. Nominaalne sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta oli 2008. aastal 691 dollarit, millega oldi maailmas 155. kohal. Peamisteks majandusharudeks on põllumajandus, karjakasvatus ja kalandus. Nendes majandusharudes on hõivatud 80% tööjõust. 10% riigi elanikest on ilma püsiva elukohata karjakasvatajad.
Peamine põllumajanduspiirkond paikneb Nigeri jõe kaldail, kuna riigi põhjaosas on valdavalt kõrb ja poolkõrb (moodustab 65% pindalast). Põllumajandustooted valmivad peamiselt taludes, kust need transporditakse linnadesse ja müüakse kaupmeestele. Kala püütakse peamiselt Nigeri jõest ja selle lisajõgedest.
Puuvilla ja kariloomade järel ekspordib Mali kõige enam kulda. Kulla iga-aastane kaevandusmaht kasvas 1980. aastate lõpu poolelt tonnilt 2007. aastaks enam kui 50 tonnini. 2009. aastal oli Mali kulla kaevandusmaht Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Ghana järel Aafrikas kolmandal kohal. Loodusvaradest leidub Malis ka uraani ja soola.
Riigikaitse.
Mali relvajõud koosnevad maaväest, õhuväest, sandarmeeriast, rahvuskaardist ja politseist ("sûreté nationale"). Neis teenib 7000 meest, keda juhib kaitse- ja veteranide minister. Mali sõjalised kulutused on 68 miljonit dollarit aastas, mis on 2% SKT-st. Reservi kuulus 2002. aasta seisuga hinnanguliselt 2 369 578 meest, kellest väljaõppe oli saanud 1 358 646.
Maavägi koosneb neljast motoriseeritud jalaväe pataljonist ja ühest tankipataljonist. Kasutatakse tanke T-54, T-55 ja 85 ning soomussõidukeid. Õhuväepataljon koosneb kahest kompaniist, kuhu kuulub 16 lahingulennukit ja 400 meest. Mali väikesesse mereväkke kuulub 50 meest ja 3 patrullpaati.
1960. ja 1970. aastatel sai Mali maa- ja õhuvägi varustuse ja väljaõppe peamiselt Nõukogude Liidult. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on riik ostnud varustust ja väljaõpet Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt ja Saksamaalt.


Marshalli Saared.
Marshalli Saared (ametlikult Marshalli Saarte Vabariik) on saareriik Vaikse ookeani lääneosas Mikroneesias. Riigi maismaaterritooriumi hõlmab saarestik Marshalli saared.
Saarestiku pindala on 181 ruutkilomeetrit ja ta koosneb 29 madalast atollist ning 5 eraldi saarest. Marshalli saarte lääneosas on Raliki saared, idaosas Rataki saared.
Saared on nime saanud 1788 seal käinud inglise kapteni John Marshalli järgi.
Kaks kolmandikku elanikest elab Majuro atollil ja Kwajaleini atollil. Teisi atolle: Eboni atoll, Bikini atoll, Enewetaki atoll, Jaluiti atoll.
Majuro atolli kõrval on tähtis keskus Ebeye saar Kwajaleini atollil.
Sümboolika ja tähised.
Marshalli Saarte lipp ja vapp on kasutusel alates 1. maist 1979.
ROK-i maakood on MHL.


Henri de Toulouse-Lautrec.
Henri de Toulouse-Lautrec [ɑ̃ʁi də tuluz loˈtʁɛk] (24. november 1864 – 9. september 1901) oli prantsuse kunstnik. Ta sai kuulsaks Moulin Rouge 'i reklaamplakatiga.
Elukäik.
Toulouse-Lautrec sündis Prantsusmaal Lõuna-Püreneede piirkonnas Tarni departemangus Albi linnas.
Ta pärines vanast aadlisuguvõsast, mis oli oma prestiiži suurelt jaolt kaotanud. Tema vanemad olid krahv Alphonse de Toulouse-Lautrec ja krahvinna Adèle de Toulouse-Lautrec. Vanemad lahutasid pärast noorema poja Richardi surma 1868. aastal.
Henri veetis oma varajase lapsepõlve Bosci lossis Albis ja Céleyrani lossis Narbonne'i lähedal.
12-aastaselt murdis Henri vasaku jala ja 14-aastaselt parema jala. Et ta kannatas kaasasündinud kaltsiumipuuduse all, siis tal ei kasvanud luud korralikult kokku ning tema jalad enam ei kasvanud. Kui ta jõudis täisikka, oli tal normaalse suurusega kere, kuid jalad olid tal ebanormaalselt lühikesed. Tema kasv oli umbes 150 cm. Ta pidi oma puude tõttu palju voodis lamama. Hiljem vajas käimisel keppi.
Onu avastas varakult tema kunstiande. 1882 lahkus Toulouse-Lautrec oma vanemate lossist ning läks Pariisi. Seal õppis ta Joseph Florentin Léon Bonnat' ja Fernand Cormoni juures joonistamist ning käis Edgar Degas', Pierre-Auguste Renoiri ja Édouard Manet' näitustel.
Toulouse-Lautrec elas täielikult oma kunstile. Temast sai tähtis postimpressionistlik maalikunstnik, juugendstiilis raamatuillustraator ja litograafiakunstnik, kes jäädvustas 19. sajandi lõpu Pariisi boheemlaste elu. Ta elas Montmartre'il ja teda kutsuti Montmartre'i hingeks. Vastu oma vanemate soovi nautis ta elu täiel rinnal.
1885 avas Aristide Bruant kabaree "Le Mirliton" ning Toulouse-Lautrec kavandas lugematuid plakateid, millel torkab silma eelkõige punase salliga Bruant.
1888 hakkas Toulouse-Lautrec valima motiive, millega ta on tänini tuntud: inimesed tsirkusest, lõbustuskohtadest ja poolilma miljööst. Tema maalid kujutavad elu Montmartre'i ja teistes Pariisi kabareedes ja teatrites ning bordellides, mida ta sageli külastas. Tema maalidel on muuhulgas kujutatud kankaani looja tantsija Louise Weber.
Ta äratas uuesti ellu peaaegu unustatud litograafia.
Teda mõjutasid Degas, Paul Gauguin ja jaapani puulõige.
1890 kavandas ta vastavatud kabaree "Moulin Rouge" afiši, mis tegi ta hoobilt kuulsaks, nii et ta hakkas saama palju tellimusi.
Toulouse-Lautreci sõprade hulgas olid kirjanik Oscar Wilde ja anarhist Félix Fénéon. Toulouse-Lautrec aitas teha anarhistlike näidendite lavakujundust. Tal oli kokkupuuteid ka Vincent van Goghiga.
Üks tema modellidest oli kunstnik Suzanne Valadon, kellele ta õpetas maalimist ja kelle kunstnikupüüdlusi ta julgustas. Armusuhte temaga lõpetas järsult Suzanne'i enesetapukatse. Toulouse-Lautrec langes sügavasse depressiooni. Ta pöördus alkoholi poole, mis viis ta
1898 esimest korda "delirium tremensini. 1899 saatis ema ta Neuillysse võõrutuskuurile. Kevadel 1901 pöördus ta Pariiisi tagasi.
Henri de Toulouse-Lautrec suri alkoholist ruineeritud tervise tõttu oma mõisas Malromés (vanemate lossis). Ta on maetud Verdelais'sse (Gironde'i departemang), mõne kilomeetri kaugusele oma sünnikohast.
Suurema osa oma piltidest pärandas Toulouse-Lautrec oma sünnilinnale Albile, kus 1922 avati Toulouse-Lautreci muuseum.
Tema pildid on jäänud reklaami verstapostiks.
Toulouse-Lautreci maali hind võib ulatuda 15,5 miljoni USA dollarini. Et Toulouse kasutas sageli odavat paberit või pappi, siis on tema tööd mõnikord halvas seisukorras.
Välislingid.
Toulouse-Lautrec, Henri de
Toulouse-Lautrec, Henri de
Toulouse-Lautrec, Henri de


Mauritaania.
Mauritaania on riik Loode-Aafrikas Atlandi ookeani rannikul. Ta piirneb Senegali, Mali, Alžeeria ja Maroko poolt hõivatud Lääne-Saharaga.
Ajalugu.
3. augustil 2005 toimus Mauritaanias sõjaväeline riigipööre, mida juhtis kolonel Ely Ould Mohamed Vall. Sellega tõugati võimult 21 aastat riiki kõva käega valitsenud Ould Sid'Ahmed Taya. Riigipöörajad kasutasid ära Ould Sid'Ahmed Taya viibimist Saudi Araabias kuningas Fahdi matustel. Kuni aastani 2007 juhtis riiki sõjaväeline valitsus. Riigipeaks nimetatud Ely Ould Mohamed Vall lubas siiski taastada kahe aasta jooksul demokraatia.
26. juunil 2006 toimunud referendumil kiitis rahvas 97% heaks uue põhiseaduse. Sama aasta 19. novembril ja 3. detsembril toimusid riigis parlamendi- ja kohalike omavalitsuste valimised. 11. märtsil 2007 valiti uueks presidendiks Sidi Ould Cheikh Abdallahi, kes kukutati 6. augustil 2008 toimunud sõjaväelise riigipöördega.


Mauritius.
Mauritius on saareriik India ookeanis. Mauritiuse saar asub 900 km Madagaskarist idas. Mauritius hõlmab lisaks Mauritiuse saarele ka Rodriguese saare (560 km idas), Cargados Carajose saared (u 300 km põhjas) ja Agalega saared (1100 km põhjas).


Monaco.
Monaco Vürstiriik (prantsuse keeles: "Principauté de Monaco"; monegaski keeles: "Principatu de Munegu") on linnriik, mis asub Vahemere ja Prantsusmaa vahel Prantsuse Rivieral (Côte d'Azur). Monaco on maailmas pindalalt väiksuselt teine riik ning kõige tihedamini asustatud riik maailmas.
Monacos on palju hasartmänguasutusi, kuid kohalikel elanikel ei ole lubatud seal mängida. Esimene, Monte Carlo kasiino, avati 19. sajandil.
Monacos ei ole eraisikutele tulumaksu.
Monaco maismaapiir on 4,4 kilomeetri pikkune, merepiir aga 4,1 kilomeetri pikkune. Monaco kõrgeim punkt on 161 meetri kõrgusel merepinnast.


Mikroneesia.
"See artikkel on piirkonnast, riigi kohta vaata Mikroneesia Liiduriigid."
Mikroneesia on üks kolmest Okeaania piirkonnast. Temast lõunasse jääb Melaneesia ja itta Polüneesia.


Suurbritannia.
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (lühendnimed Suurbritannia, Ühendkuningriik; ingliskeelne lühend "UK") on riik, mis koosneb Inglismaast, Šotimaast, Walesist ja Põhja-Iirimaast. Ta asub Suurbritannia saarel, Iirimaa saarel ning hulgal väiksematel saartel Euroopa mandriosa looderanniku lähedal. Teda ümbritsevad Põhjameri, La Manche'i väin ja Atlandi ookean.
Suurbritannia kitsamas mõttes ja Ühendkuningriik.
Suurbritannia kitsamas mõttes hõlmab Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi osad, mille põhiosa jääb Suurbritannia saarele. Need on Inglismaa, Šotimaa ja Wales.
Inglismaa kuningas James I, kes oli ühtlasi Šotimaa kuningas James VI, võttis 20. oktoobril 1604 oma tiitliks "Suurbritannia kuningas". Aastal 1707 ühendati "Act of Unionga Inglismaa parlament ja Šotimaa parlament. Selles dokumendis kasutati uue, ülesaarelise riigi kohta väljendeid "Ühendkuningriik" ("United Kingdom") ja "Suurbritannia Kuningriik" ("Kingdom of Great Britain"). Paljude arvates ei olnud esimene väljend ühendatud riigi nimi, vaid kirjeldus. Seetõttu kasutatakse paljudes teatmeteostes aastatel 1707–1800 eksisteerinud ülesaarelise riigi kohta nimetust "Suurbritannia Kuningriik".
Aastal 1801 ühines see kuningriik uue "Act of Unionga Iirimaa Kuningriigiga, mida Suurbritannia monarh juba valitses. Uut kuningriiki nimetati sellest ajast Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigiks ("United Kingdom of Great Britain and Ireland").
Aastal 1922 said Iirimaa 32 krahvkonnast 26 iseseisvuse ning moodustasid Iiri Vaba Riigi dominiooni õigustes; ülejäänud krahvkonnad (Põhja-Iirimaa) jäid Suurbritannia koosseisu. Allesjäänud osa ühendkuningriigist nimetatakse alates 1927. aastast Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiks.
Majandus.
Suurbritannias on maailma suuruselt kuues majandus ja Euroopas Saksamaa ja Prantsusmaa järel kolmas.
Suurbritannias oli töötus 2010. aasta andmete järgi 7,9%.
Inflatsioonitase oli 2010. aastal 3,3%.
Eksport.
Suurbritannia tähtsaimad ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 14,71%, Saksamaa 11,06%, Prantsusmaa 8%, Holland 7,79%, Iirimaa 6,89%, Belgia 4,65% ja Hispaania 4% (2009).
Import.
Suurbritannia tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 12,87%, Ameerika Ühendriigid 9,74%, Hiina 8,88%, Holland 6,94%, Prantsusmaa 6,64%, Belgia 4,86%, Norra 4,84%, Iirimaa 4,01% ja Itaalia 3,99% (2009).
Haldusjaotus.
Suurbritannia jaguneb neljaks ajalooliseks osaks: Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa.
Demograafia.
Rahvaloendused toimuvad Suurbritannias iga 10 aasta järel. Viimane rahvaloendus leidis aset 2001. aastal ja selle järgi elas Suurbritannias 58 789 194 inimest. CIA järgi oli Suurbritannia 2010. aasta rahvaarv hinnanguliselt 62 348 447 inimest.
Suurbritannia elaniku keskmine eluiga on 79,92 aastat, kusjuures meeste keskmine eluiga on 77,84 ja naiste 82,11. Rahvastiku sündimus on 12,34 sündi 1000 elaniku kohta ja suremus 9,33 (1000 elaniku kohta).
2007. aasta andmete järgi on AIDSi nakatunud 77 000 inimest.
Lennundus.
Suurbritannias on 505 lennujaama, millest 306 hoovõturajad asfalteeritud. Lennuvälju, mille lennurada on pikem kui 3047 m, on 9. Helikopterite maandumisväljakuid on 11.
Suurbritannia suurim lennujaam on Londoni Heathrow' lennujaam, mis aastal 2009 teenindas 66 036 957 reisijat. Rahvusvaheliste reisijate arvu poolest on Heathrow maailma suurim.
Suurbritannia rahvuslik lennufirma on British Airways, reisijate arvult suurim on easyJet.
Raudtee.
Suurbritannias on 16 454 km pikkune raudteevõrk.
Sõiduteed.
Suurbritannia teedevõrk on 394 428 km pikk.


Meteoriit.
Meteoriit on planeetidevahelisest ruumist Maa pinnale langenud tahke keha (meteoorkeha) jääk. Meteoriite uurib meteoriitika.
Kui meteoorkeha atmosfääri allosa tihedates kihtides puruneb, võivad meteoriidid langeda meteoriidisajuna.
Kuju, suurus, heledus ja vanus.
Meteoorkeha, mille läbimõõt on suurem kui 1 kilomeeter, nimetatakse asteroidiks. Meteoor on tavaliselt tolmukübeme kuni rusika suurune.
Meteoriitidel on korrapäratu kuju. Neil pole teravaid nurki, sest atmosfääri õhusurve on nad siledaks lihvinud. Meteoriidi pinda katab õhuke tume sulamiskoorik ning selles on madalad lohukesed, mida nimetatakse regmaglüptideks. Sulamiskoorik on tume oksüdeerumise tõttu, vahetult pärast Maale langemist ei pruugi ta seda olla.
Meteoriitides leiduvate radioaktiivsete või kosmogeensete isotoopide uurimine võimaldab määrata meteoriitide aine kosmilist ja maalist vanust (kuni 4,5 miljardit aastat).
Mikrometeoriidid.
Enamik mikrometeoriitidest koosneb silikaatseist mineraalidest või klaasist. Nad sisenevad Maa atmosfääri kiirusel kuni 70 km/s, kuumenedes seejuures õhu poolt tekitatud surve tõttu meteoriidi pinnale. Kiireimad meteoriidid jõuavad nii täielikult üles sulada ning moodustavad taasjahtumisel tilgakujulisi kerakesi.
Mikrometeoriite võib leida kõikjalt. Uurides Antarktise igijääd, on leitud meteoriite, mis tabasid Maad tuhandeid aastaid tagasi. 10 tonnist jääst eraldati ligi 2000 mikrometeoriiti.
Koostis.
Koostiselt jaotatakse meteoriidid raudmeteoriidideks (34%), kivimeteoriitideks (62%) ja segameteoriitideks (4%).
Meteoriitidest on leitud Maal tundmatuid mineraale - šreibersiiti ja olhamiiti.
Meteoriitide ainest moodustavad üle 90% raud, hapnik, räni ja mangaan, aga vähesel määral nad sisaldavad ka niklit, väävlit, alumiiniumi ja kaltsiumi, teisi elemente on väga vähe.
Meteoriidikraatrid.
Suure massiga meteoriidid tekitavad maapinnaga põrkudes endast palju suuremaid löögi-, löögi-plahvatus- või plahvatuskraatreid, mida tavaliselt ümbritseb ringvall. Suurte meteoriitide põrkumisel maapinnaga toimub plahvatus, mille ajal meteoriit pihustub ja jätab järele hiidkraatri.
Aastas langeb Maale tuhatkond meteoriiti, millest leitakse 10–15. Kraatreid tekitavaid hiidmeteoriite langeb sajandi kohta vähem kui üks.
Praegu on maal teada üle 200 tõenäolise meteoriidikraatri või nende rühma. Nende avastamine jätkub.


Meteoorkeha.
Meteoorkeha ehk meteoroid on planeetidevahelises ruumis liikuv tahke keha, mis Maa atmosfääri sattudes põhjustab meteoori ning võib meteoriidina maapinnale langeda.
Meteoorkehadeks peetakse kehi, mille läbimõõt on 10–5 kuni 104 m; väiksemad osakesed moodustavad kosmilise tolmu.
Umbes 85% meteoorkehi liigub planeetide tiirlemise suunas.


Serbia ja Montenegro.
Serbia ja Montenegro (ka Serbia ja Tšernogooria) oli 2003–2006 liitriik Euroopa kaguosas Balkani poolsaarel.
Riik.
Serbia ja Montenegro liitriigi moodustasid Serbia Vabariik (pealinn Belgrad) ja Montenegro Vabariik (pealinn Podgorica). Liitriigi pealinnaks oli Belgrad, kus asusid parlament ja president, kes oli ühtlasi valitsusjuht. Riigi kõrgeim kohus asus Podgoricas.
3. juunil 2006 kuulutas Montenegro end iseseisvaks. 5. juunil kuulutas Serbia end iseseisvaks ning Serbia ja Montenegro õigusjärglaseks.


Põhjamaad.
Põhjamaad (poeetiliselt ka: "Põhjala") on piirkond, mis hõlmab Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani koos Ahvenamaa, Fääri saarte ja Gröönimaaga.
Poliitiline seotus.
Põhjamaade ametliku koostöö põhiorganid on Põhjamaade Nõukogu, mis ühendab parlamente, ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu, mille läbi toimub valitsuste vaheline koostöö.
Euroopa Liitu kuuluvad Rootsi, Soome ja Taani, kuid euro on ametliku maksevahendina kasutusele võetud ainult Soomes. Samas kuuluvad kõik Põhjamaad Schengeni viisaruumi, kuid juba 1958. aastal oli loodud Põhjamaade passiliit, mis arendas edasi 1952. aastast eksisteerinud passivaba reisimise ala. Samuti oli 1954. aastal loodud Põhjamaade ühine tööturg kaugelt varasem, kui Euroopa Liidu ühine majandus- ja tööjõupoliitika.
Island, Norra ja Taani on NATO liikmed aga ka Soomes on räägitud NATO-ga liitumise võimalusest.
Põhjamaadega lähedaselt seotud alad.
Mitmetel aladel on Põhjamaadega pikaajaline ja lähedane suhe ning need identifitseerivad end lähedaseks mõne või kõigi Põhjamaadega. Enamasti neid ei peeta aga Põhjamaade osaks.
Shetland ja Orkney.
Šotimaa põhjaosas asuvad saared – Orkney ja Shetland – omavad Põhjamaist identiteeti. Saared olid Norra kolooniaks üle 500 aasta, kuid sattusid Šoti krooni alla aastal 1472.
Teise maailmasõja ajal olid Shetland ja Orkney tähtsateks baasideks eksiilis olevatele Norra relvajõududele. Shetlandist toodi ja sinna viidi põgenikke, agente ja varustust Norrast.
Tähtsal kohal on olnud majanduslähedus. Kultuurivahetus ja ühised spordivõistlused toimuvad pidevalt. Geneetiline uuring leidis, et 60% Shetlandi ja Orkney saarte meestest on geneetiliselt pärit Norrast.
Eesti.
Pärast iseseisvumist aastal 1991 on Eesti huvitunud enda sidumisest Põhjamaadega keele, kultuuri ja ajaloo ühisuse tõttu Soome, Rootsi ja Taaniga. Eesti keel on lähedaselt seotud soome keelga ning eestlased on soomeugrilased. Eesti on olnud Taani ja Rootsi impeeriumite osaks mitmeid sajandeid. Tänapäeval on tähtsal kohal majandustegevuse seotus Põhjamaadega, kolmveerand investeeringutest, mis lähevad Eestisse, pärinevad Põhjamaadest (eriti Soomest ja Rootsist) ning sinna suundub ka 58% Eesti ekspordist. Eesti poliitiline süsteem teeb riigi aga Põhjamaadest erinevaks.
1999. aastal pidas Eesti tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves Rootsis kõne "Eesti kui Põhjamaa". 2003 toimus välisministeeriumis näitus "Estonia: Nordic with a Twist". 2005 liitus Eesti Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupiga ning tunneb huvi Põhjamaade Nõukoguga liitumise vastu.
Teised.
Saksamaa põhjapoolseim osa, Schleswig omas Põhjamaist identiteeti kuni selle ühendamiseni Saksamaaga 19. sajandi keskpaigas. Tänapäeval ei ole ühisus Põhjamaadega Schleswigi ühiskonnas ja selle elanikes eriti silmapaistev.


Mõtlemine.
Hegel.
Georg Friedrich Wilhelm Hegel lähtub sellest, et mõtlemine eristab inimest loomast. Kõik inimlik on inimlik tänu sellele, et ta on mõtlemise tekitatud.
Mõtlemine esineb eri vormides, sealhulgas tunde, kaemuse ja ettekujutuse vormis. Filosoofiline mõtlemine leiab aset mõistetes ning ühtaegu erineb inimest loomast erinevast mõtlemisest ja on sellega samane ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 2).
Mõtlemine on mõtete omamine. Mõte on asi ise, "subjektiivse ja objektiivse lihtne samasus" ("Entsüklopeedia", § 465). Mõistes mõeldakse asja enese olemust. Mõtlemine on "tegev üldine". "Mõtlemine "subjektina" ette kujutatuna on "mõtlev", ja eksisteeriva subjekti kui mõtleva lihtne väljendus on "mina".
Puhas mõtlemine mõtleb iseennast. Tema sisuks on paljad mõisted.
Mõtlemise liikumine tuleneb mõttes kätkevast vastuolust. Mõisted pöörduvad vastupidiseks ning vastandid ületatakse kõrgemas mõistes.


Kristina Šmigun-Vähi.
Kristina Šmigun-Vähi [krist'iina šmig'unn] (sündinud 23. veebruaril 1977 Tartus) on Eesti endine suusasportlane, kes kuulus maailma tippu naiste murdmaasuusatamises. Ta on kahekordne juunioride, ühekordne täiskasvanute maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja.
2006. aastal omistas Rahvusvaheline Olümpiakomitee Kristinale "Sportstari" aunimetuse. Autasu üleandmisgala toimus ROKi peakorteris Lausanne'is ning seda kandis üle Eurospordi telekanal.
Kristina treenerid olid algul Herbert Abel ja hiljem isa Anatoli Šmigun.
Pärast hooaja vahelejätmist seoses tütre sünniga teatas Kristina Šmigun-Vähi 21. septembril 2009, et kavatseb tippspordi tegemist jätkata. 2010. aasta taliolümpiamängudel võitis ta hõbemedali. 2. juulil 2010 teatas ta, et on tippspordist loobunud.
Aastal 2010 valiti ta Eesti aasta sportlaseks.
Maailmameistrivõistlustel.
Kristina Šmigun Otepää MK etapil 2007
Juunioride maailmameistrivõistlustel.
Kristina on juunioride maailmameistrivõistlustelt võitnud kaks kuldmedalit (1997. aastal Kanadas Alberta provintsis Cannmore'is 15 km vabasõidus ja 5 km klassikas) ning neli hõbemedalit: 1995. aastal Rootsis Gällivares) 5 km klassikas ja 15 km vabasõidus; 1996. aastal Itaalias Asiagos 5 km klassikas ja 15 km vabasõidus.
Maailmakarika etappide võidud.
Kristina on osalenud maailmakarikasarja etappidel 156 korda. Poodiumile on ta jõudnud 49 korral, millest 16 korral kõige kõrgemale astmele (seisuga 20. veebruar 2010).
Maailma karikasarjas saadud punktid ja kohad.
Kristina Šmigun Otepää MK etapil 2006. aastal
Kristina tagasilöögid.
1. Veel enne, kui Nagano olümpiamängude aasta (1998) jõudis alata, tuli Lõuna-Eestist teade Kristina Šmiguni vigastusest. Meie parim naissportlane ja peamine lootus Nagano taliolümpial oli saanud mootorsaaniga sõites rangluumurru. Maarjamõisa haiglas tehtud operatsiooni järel paranes Kristina kodus, kuni tundis valmisolekut suusasammu proovida. Sõideti Vuokatisse. Esialgu sai liikumisvoli anda vaid vasakule käele, paremat takistas tugiplaat.
2. veebruaril eemaldas doktor Tein Tartus osa fiksaatorist. Kuigi leidus olümpiale sõidu mõttekuses kahtlejaid, asus Kristina koos isa Anatoliga 5. veebruaril teele.
Üle kuu intervjuude andmisest hoidunud Kristina tunnistas Tallinna lennujaamas: "Piiriks on valu. Võistlen vaid juhul, kui ihuliikmed vastu ei karju." Kristina osales ainult 30 km vabasõidus ja sai 63 osavõtja seas 46. koha.
2. 2001. aasta Lahti maailmameistrivõistlused suusatamises olid Kristina Šmigunile suureks pettumuseks. Haigestumine jaanuaris viis parima vormi ega võimaldanud MM-iks soovitud moel valmistuda. Lahtis jäi suusaneiu parimaks 9. koht 10 km klassikasõidus. Kristina enda arvates tegi ta vea, kui täielikult tervenemata tahtis kiiresti vormi jõuda. "Uskusin tõesti, et suudan pärast haigust võistelda samamoodi kui enne, kuid eksisin," kinnitas Kristina.
3. 23. jaanuaril 2002 saabus Eesti Suusaliitu Rahvusvahelise Suusaliidu sõnum: Kristina Šmiguni dopinguproov on osutunud positiivseks. Tema 12. detsembril 2001 maailmakarikavõistluste etapil Brussonis antud proovist oli leitud keelatud ainete nimekirjas olevat anaboolse toimega hormooni 19-norandrosterooni.
Kristina oli vapustatud. Perekond, sõbrad, poolehoidjad ja avalikkus olid šokeeritud.
"Ma pole kasutanud seda ainet, mis seisab kirjas Rahvusvahelisest Suusaliidust tulnud faksil," ütles ta. "seepärast soovin kiiresti B-proovi uurimist. Võitlen oma puhtuse ja õigluse eest. Ma ei karda midagi. Võin, käsi piiblil, vanduda, et minu südametunnistus on puhas."
Rahvusvahelise Olümpiakomitee meditsiinikomisjoni otsusel tohib naissportlase uriiniproovis 19-norandrosterooni kontsentratsioon olla 4 nanogrammi milliliitri kohta, meessportlasel 2 ng/ml. Šmiguni A-proov näitas 6,4 ml.
Eesti Antidopingu Keskuse juhataja Mihkel Mardna ütles Postimehes, et Kristina proov ületab lubatud füsioloogilise piiri väikese koguse võrra. Tal tekkis küsimus, kas tegu on üldse dopingujuhtumiga.
Kahtlusi dopinguproovi ehtsuses süvendas FIS-ist saabunud teade, et Šmiguni testimine 15. detsembril 2001 Davosis andis negatiivse tulemuse.
Eesti Suusaliidu president Toomas Savi lootis kõigest hingest, et tegu on mingi arusaamatusega. Tema eestvõttel alustasid Kristina Šmiguni kaitseks tööd Eesti parimad erialaasjatundjad. Viimaste käsitlust suusataja organismi eripärast aga polnud vaja käiku anda, sest enne tuli teine ootamatu sõnum.
30. jaanuaril saabusid Tartu Ülikooli spordibioloogiainstituudi vanemteadur Mehis Viru ja Šmigunide tiimi mänedžer Kristjan-Thor Vähi Saksamaalt Kreischa laborist hea sõnumiga: Kristina testimisel võetud B-proovi 21-kordne analüüsimine andis negatiivse tulemuse: 4,2 ng/ml.
Dopingujuhtumit ei olnud ning Kristina võis sõita olümpiale.
Olümpial Soldier Hollow´ radadel jäi Kristina parimaks kohaks 30 km klassikas seitsmes. "Kõigil mu olümpiatel on midagi valesti olnud," rääkis Kristina Soldier Hollow´ suusastaadionil. Salt Lake City olümpia lõputseremoonial kandis Kristina Eesti lippu. Nädal pärast olümpiat võitis ta maailmakarikavõistluste Lahti etapi 10 km vabatehnikasõidus, alistades olümpiavõitja Stefania Belmondo kuue sekundikümnendikuga.
Isiklikku.
Kristina Šmigun-Vähi on 168 cm pikk ja kaalub 59 kilogrammi.
7. juulil 2007 abiellus ta Kristjan-Thor Vähiga. Nad olid tutvunud 14 aastat varem ja Kristjan oli Kristinale abieluettepaneku teinud 2 aastat varem Egiptuses Punase mere ääres. Nad laulatas Tartu Pauluse koguduse kirikuõpetaja Joel Luhamets. Sellest ajast hakkas Kristina kandma liitperekonnanime. Kristjani vanaema ootamatu haigestumise tõttu jäeti pulmapidu ära.
Juba enne pulmi teatas Kristina, et jätab järgmise hooaja vahele. 17. juunil 2008 sündis neil 3,47 kg kaaluv tütar Victoria Kris. 3. märtsil 2011 sündis neil poeg.


Andrus Veerpalu.
Andrus Veerpalu (sündis 8. veebruaril 1971 Pärnumaal) on Eesti endine murdmaasuusataja, kahekordne maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja. Veerpalu on Eesti kõigi aegade edukaim meessportlane olümpiamängudel, olles võitnud 3 medalit.
23. veebruaril 2011 teatas Andrus Veerpalu oma sportlaskarjääri lõpetamisest. 23. augustil määras FISi kolleegium Veerpalule dopingu tarvitamise eest 3-aastase võistluskeelu. Otsus on edasi kaevatud Rahvusvahelisse Spordiarbitraažikohtusse.
Andrus Veerpalu viimane treener oli Mati Alaver.
Maailmameistrivõistlustel.
5.koht 2001.aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlustel 15 km klassikas eraldistardist
Andrus Veerpalu Otepää MK-etapil (2006)
Maailma karikavõistlustel.
Andrus Veerpalu on 20. veebruari 2009 seisuga individuaalselt osalenud 111 maailma karika etapil ja saanud 10 esikolmikukohta, millest 6 on ta võitnud.
Isiklikku.
Andrus Veerpalu on abielus Angela Veerpaluga. Nende peres kasvab viis last: Andreas (sündinud 24. mail 1994), Anette (sündinud 1996), Anders, Anlourdees ja Andorres.
Veerpalu reklaamis.
2005. aasta juuli algul reklaamis Saku Õlletehas Andrus Veerpalu foto abil Saku Originaali. Pildi juurde käis lause "Kehva suusailmaga võtan vabalt". Pildi allservas oli kiri, et reklaamitakse alkoholivaba õlut, aga see oli väga pisikese kirjaga.
Veerpalu ise nentis, et temas see reklaam vastuolu ei tekitanud. Eesti Olümpiakomitee esimehele Mart Siimannile see reklaam aga ei meeldinud. Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv selles probleemi ei näinud. Seevastu Tarbijakaitseamet nõudis õlle välireklaami viivitamatut mahavõtmist. Järgmisel päeval otsustatigi reklaam maha võtta.
Dopingusüüdistused ja karjääri lõpp.
Rahvusvaheline Antidopingu Liit ("World Anti-Doping Agency") tuvastas Veerpalu organismist 14. veebruaril 2011 lubatud normist kõrgema kasvuhormooni (HGH) taseme, mis sai B-proovi näol mitteametliku kinnituse 5. ja 6. aprillil Saksamaal Kölni laboris. 23. veebruaril 2011, A-proovi ja B-proovi avamiste vahelisel perioodil, teatas Andrus Veerpalu, et ei osale tervislikel põhjustel peatselt algavatel Holmenkolleni Maailmameistrivõistlustel ning lõpetab oma sportlasekarjääri. Sel hetkel avalikkus positiivsest A-proovist veel midagi ei teadnud, kuid sportlane ise oli proovi tulemustest teadlik. Umbes sellest ajast hakkasid ka spordiringkondades levima kuulujutud, et A-proov on osutunud positiivseks, kuid laiem üldsus oli endiselt infota. 2. aprillil 2011 ilmus Postimehes Tuuli Kochi ja Peep Pahvi sensatsiooniline artikkel, milles anonüümsele allikale viidates esimest korda avalikult väideti, et A-proov on osutunud positiivseks. 7. aprillil peetud Eesti Suusaliidu pressikonverentsil kinnitati avalikuks tulnud fakti. Sama tegi ka Rahvusvaheline Suusaspordi Föderatsioon (FIS). Sportlane ise eitab keelatud aine kasutamist.
Üldsus oli avalikuks tulnud faktidest šokeeritud. Suhtlusportaalis Facebook moodustati Veerpalu toetuseks kommuun "Usume Andrus Veerpalu", millega liitus kiiresti üle 55 000 inimese, toimus ka mitmeid avalikke kogunemisi. Osa avalikkuse nördimust kanaliseerus ka vihaks teemat esimesena käsitlenud ajalehe Postimees vastu ning meedia vastu laiemalt.
FISi kolleegium kuulas ära Andrus Veerpalu ja tema meeskonna vastuargumendid. 23. augustil langetas kolleegium Andrus Veerpalu apellatsiooni osas lõpliku otsuse, mis jättis Andrus Veerpalu dopingu tarvitamises süüdi, jättis jõusse positiivseks osutunud dopingutesti tulemused ning määras 3-aastase võistluskeelu. Otsus kaevati Aivar Pilve abiga edasi spordiarbitraažikohtusse.
11. juunil 2012 algas Rahvusvahelises Spordiarbitraažis istung.


Albaania riigipeade loend.
Albaania riigipeade loend esitab Albaania alasid iseseisvalt valitsenud isikute nimestiku sõltumata nende ametinimetusest.
¹ – tegu oli Itaalia kuninga esindajatega Albaanias.
Rasvaselt on esile toodud Albaania monarhid, kellest Zogu I kandis tiitlit Mbret i Shqiptarëve 'albaanlaste kuningas' ja Vittorio Emanuele III Mbret i Shqipërisë 'Albaania kuningas'


Phothi.
Phothi (on kasutatud ka nimekuju "Poti") on sadamalinn Lääne-Gruusias Samegrelos Musta mere ääres Rioni jõe suudme juures Kolhethi madalikul.
Majandus.
20. sajandi alguses leidis mangaanimaagi väljaveo tõttu aset suur tõus. Gruusia oli sel ajal maailmas teisel kohal olev mangaanimaagi tarnija. Mangaanimaaki kasutatakse terase tootmisel.
Phothi on tähtsaim Gruusia kolmest sadamalinnast. Sadama kaudu eksporditakse Tšiathura mangaanimaaki, maisi, puitu ja veini. Sadam on muuhulgas elutähtis vahejaam Armeenia kaupade ekspordil maailma.
Phothil on raudteeühendus Thbilisiga.
Phothist algavad Euroopa teed E70 ja E97 ning linna läbib tee E60.
1990. aastatel oli Phothi majanduses stagnatsioon, uue aastakümne algul asus majandus kosuma. Aastal 2002 käis sadamast läbi 4 miljonit tonni kaupu. Aastal 2004 esimeses kvartalis oli kaubakäive 2003. aasta esimese kvartaliga võrreldes 42% võrra kasvanud.
2008. aasta aprillis teatas president Mihheil Saakašvili vabamajandustsooni loomisest Phothisse. Samas müüs Gruusia 51-protsendilise osaluse Phothi sadamas Araabia Ühendemiraatide investeerimisettevõttele Ras Al Khaimah.
Sõjandus.
Nõukogude Liidu ajal oli Phothi tähtis sõjasadam.
Gruusia rannavalvel on Phothis baas, mille rajas USA ja mis läks maksma 17,5 miljardit USA dollarit.
Linnadevahelised suhted.
Phothi kuulub rahvusvahelisse sadamalinnade liitu, kus on veel Dunkerque (Prantsusmaa), Bari (Itaalia), Rijeka (Horvaatia) ja Curaçao (Hollandi Antillid).
Ajalugu.
Phothi kohal asutati 7. sajandil eKr Kreeka koloonia Phasis. See oli seal 4. sajandini eKr. Arheoloogid on leidnud osa tolleaegsest asulast Phothi lähedal asuvast Paliostomi järvest vee alt.
Seda kohta samastati kuldvillakut otsivate Iasoni ja argonautide sihtkohaga.
Aastal 1578. asutati Türgi kindlus.
Venemaa hõivas Phothi 1828. Praegune linn kujunes 1880. aastatel, kui rajati sadam ja raudteeühendus.
2008. aasta Lõuna-Osseetia sõja käigus, 8. augusti 2008 hilisõhtul, ründasid Venemaa sõjalaevad Phothi sadamat, tekitades suuri purustusi. Mõne päeva jooksul hõivasid Abhaasiast lähtunud Vene üksused linna umbes kuuks ajaks, niinimetatud puhvertsooni ning kontrollpunktide loomise eesmärgil Gruusia ja Abhaasia vahele.


Vittorio Emanuele III.
Vittorio Emanuele III (11. november 1869 – 28. detsember 1947) oli Itaalia kuningas (29. juuli 1900 – 9. mai 1946), Etioopia keiser (9. mai 1936 – 3. september 1943) ja Albaania kuningas (16. aprill 1939 – 3. september 1943).
Vittorio Emanuele III oli Umberto I ja kuninganna Margherita ainus laps. Olles saanud peamiselt sõjaväelise hariduse, sai Vittorio Emanuele III oma isa surma järel 1900. aastal kuningaks. Konstitutsioonilise monarhina aktsepteeris ta 1911 liberaalide nõudmisi alustada sõda Türgiga.
Vittorio Emanuele abiellus Tšernogooria kuninga Nikola Petrovići tütre Elena Petrovićiga. Nad said poja Umberto II, kellest sai järgmine kuningas, ja 4 tütart.
Ta ei hoidnud ära Benito Mussolini diktatuuri kehtestamist. Alles Teise maailmasõja lõpul julges ta Mussolinile vastu hakata. Aastal 1943 määras ta uueks peaministriks marssal Pietro Badoglio.
Tema mainet määris põgenemine Roomast 1943. aastal pommitamise ajal. Näiteks Inglismaa kuningas George VI ja Rooma paavst Pius XII jäid oma kodulinna pommitamisest hoolimata paigale, et olla rahvale toeks. Alates sellest hetkest hakkas ta võimu järk-järgult oma pojale Umberto II-le üle andma, kuni loobus tema kasuks troonist 1946. aastal.
Kuu aega hiljem monarhia säilitamise üle korraldatud referendumil otsustas rahvas kehtestada vabariigi. Pärast seda keelati kõigil kuningadünastia meessoost liikmetel oma jalga Itaalia pinnale tõsta. Vittorio Emanuele emigreerus Egiptusesse, kus suri aasta pärast.


Eduardo Duhalde.
Eduardo Duhalde [du'alde] (sündis 5. oktoobril 1941) on Argentina endine president.
Duhalde sündis Buenos Airese lähedal Lomas de Zamoras.
Aastal 1970 lõpetas ta õigusteaduskonna.
Hiljem oli ta senaator, Buenos Airese provintsi kuberner ning president Carlos Menemi ajal asepresident.
Pärast 2001. aasta detsembri kriisi sai Duhalde 2. jaanuaril 2002 Argentina presidendiks. 25. mail 2003 võttis ameti üle Néstor Kirchner.
Isiklikku.
Duhalde abiellus 28. juulil 1971.
Duhalde, Eduardo
Duhalde, Eduardo


Fernando de la Rúa.
thumb
Fernando de la Rúa (sündis 15. septembril 1937) on Argentina poliitik.
Ta oli Argentina president 10. detsembrist 1999 kuni 21. detsembrini 2001, mil ta astus Argentina majanduse kollapsini viinud finantskriisi tõttu tagasi. Sel ajal öeldi: "que se vayan todos" 'mingu kõik [kes seni valitsesid]'.
Rua, Fernando de la
Rua, Fernando de la


Carlos Menem.
Carlos Saúl Menem Akil (sündis 2. juulil 1930) on Argentina poliitik.
Ta oli aastatel 1989–1999 Argentina president.


Leopoldo Galtieri.
Leopoldo Fortunato Galtieri Castelli (15. juuli 1926 Caseros – 12. jaanuar 2003 Buenos Aires) oli Argentina kindral ja diktaator. Ta juhtis 1982. aastal Falklandi saarte vallutamist.


Jorge Videla.
Jorge Rafael Videla Redondo [h'orhe rafa'el vid'eela] (sündis 2. augustil 1925 Mercedeses) on endine Argentina sõjaväelane ja poliitik.
Ta oli Argentina diktaator 1976–1981, juhtides sõjaväehuntat. Tema režiimi iseloomustavad arvukad "kadumised" ja lapseröövid "räpase sõja" käigus.
2010. aastal mõisteti 1985. aastast sõjaväediktatuuri ajal toime pandud kuritegude eest eluaegset vanglakaristust kandma mõistetud Jorge Videla koos kindral Luciano Benjamín Menéndez inimsusevastaste kuritegude eest eluks ajaks vangi.
Videla, Jorge
Videla, Jorge


Teoloogia.
Teoloogia (kreeka θεος ("theos") 'Jumal' ja λογος ("logos") 'õpetus, sõna') on sõnasõnaliselt 'õpetus Jumalast'. Laienenud tähenduses on teoloogia ehk usuteadus humanitaarteaduste hulka kuuluv teadusharu, mis uurib usuga seotud küsimusi.
Igal religioonil ehk usundil on oma teoloogia.
Teoloogia "vs" religiooniteadus.
Nii teoloogia kui ka religiooniteadus uurivad religiooni teaduslike meetodite abil. Enamasti eristatakse neid kahte mõistet selle järgi, et teoloogia püüab seletada ühe religiooni või usulise rühmituse seisukohti süstemaatiliselt ja metoodiliselt; seevastu religiooniteadus aga lähtub kogu religioossest maailmast, keskendumata ühele religioonile. On isegi öeldud, et teoloogia püüab seletada religioosseid asju seestpoolt vaadates, religiooniteadus aga väljaspool oleva seisja silme läbi.
Teoloogia liigitamine.
Teoloogiat jagatakse tavaliselt süstemaatiliseks ja praktiliseks teoloogiaks, kuid on ka teisi jaotusi.
Teoloogia valdkondi.
Teoloogia valdkondi: võrdlev usuteadus (ehk religiooniteadus), eklesioloogia, religioonifenomenoloogia, religioonifilosoofia, vaimufilosoofia, liturgika, homileetika, kateheetika, poimeenika, misjoniteadus, küberneetika, apologeetika, eksegeetika, patristika, patroloogia, sümboolika, dogmaatika, kanoonika, oikumeenika, antropoloogia, mütoloogia, inkarnatsiooniteoloogia, moraaliteoloogia, poliitiline teoloogia, eskatoloogia, religioonipsühholoogia jne.
Teoloogia õpetamine Eestis.
Eestis õpetatakse teoloogiat järgmistes kõrgkoolides: EELK Usuteaduse Instituut, Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar, Kõrgem Usuteaduslik Seminar, Tartu Teoloogia Akadeemia ja Tartu Ülikool (Tartu Ülikooli usuteaduskond).


Teoloogia summa.
"Teoloogia summa" (ladina keeles "Summa theologica" 'teoloogiline summa' või "Summa theologiae" 'teoloogia summa') on Aquino Thomase tähtsaim teos. See on mõeldud teoloogiaõpikuks algajatele ning sisaldab oma aja katoliikliku teoloogia kõik tähtsamad õpetused.
Ta töötas selle kallal aastatel 1267–1273 (mõnedel andmetel alustas ta tööd 1265 või 1266). Ta ei jõudnud seda täielikult lõpuni viia.
Erinevalt Aquino Thomase teisest mahukast teosest "Summa paganate vastu" ei ole "Teoloogia summa" mõeldud mittekatoliiklaste veenmiseks (ei ole apologeetilise iseloomuga). Sellegipoolest on ta suurelt jaolt nimetatud teose süstemaatilisem edasiarendus.
Teose ülesehitus.
Püha õpetus (teoloogia). Ainujumal. Püha Kolmainsus. Loomine. Inglid. Kuus päeva. Inimene. Loodute juhtimine.
Inimese lõppeesmärk. Inimeste teod. Kired. Harjumused. Käsuõpetus. Arm.
Usk. Lootus. Armastus. Tarkus. Õiglus. Vaprus. Mõõdukus. Teod, mis on kohased teatud inimestele.
Inkarnatsioon. Kristuse elu. sakramendid. Ristimine. Konfirmatsioon. Armulaud. Patukahetsus.
"Supplementum tertiae partis" ('kolmanda osa täiendus' [pärast Thomase surma])
Patukahetsus (jätk). Pühad ordud. Abielu. Ülestõusmine. Lisad.
Iga osa jaguneb küsimusteks ("quaestio"), mis omakorda jagunevad artikliteks ("articulus").
Artikli kompositsioon.
Iga artikkel algab küsimuse asetusega, näiteks: "Kas Jeesusel oli kohane olla vaene."
Järgneb rida vastuväiteid. Üks vastuväide meie näites kõlab nii: "Filosoof [Aristoteles] ütleb, et parim elu on keskmine vaese ja rikka vahel."
Edasi tuleb lühike põhjendus neile vastuväidetele vastupidisele seisukohale: "Piibel ütleb, et Jumal teeb alati õigesti, aga Jeesus oli Jumal, järelikult ta pidi tegema õigesti."
Järgneb tõe esitus, mis selgitab kogu küsimuse. Näiteks nii: "Kuigi on tõsi, et parim viis elada on kesktee vaese ja rikka vahel, on selle põhjendiks, et see teeb võimalikuks, et inimest ei häiri tema eesmärgi teostamisel ei vaesus ega luksus. Aga Jeesuse eesmärk oli levitada oma sõnumit nii palju kui võimalik ja nõnda oli maksimaalse mobiilsuse huvides parem mitte midagi omada."
Vajaduse korral järgneb alguses toodud vastuväidete ümberlükkamine.
Autoriteedid.
Peale Piibli on "Teoloogia summas" tsiteeritud Thomase ajal au sees olnud mõtlejaid, kusjuures paljudel juhtudel Thomas polemiseerib nendega.
Aristotelest nimetab Thomas Filosoofiks. Teda peeti parimaks filosoofiks, kes oli jõudnud tõele kõige lähemale. Skolastiliste teoloogide põhieesmärk oli kasutada Aristotelese mõisteid ja loogikat teoloogia esitamiseks.
Petrus Lombardus, keda Thomas nimetab Meistriks, oli kirjutanud tolle aja populaarseima teoloogiaõpiku "Sententsid" ("Sententiarum libri IV"), mis põhines karkenditel Kiriku doktorite kirjutistest.
Augustinust peeti suurimaks teoloogiks. Tema töid tsiteerib Thomas tihti.
Dionysios, keda praegu tuntakse Pseudo-Dionysios Areopagita nime all, oli Thomase ajal populaarsuselt teine kirikuisa.


My biełarusy.
My biełarusy ("Мы, беларусы") on Valgevene Vabariigi riigihümn.
Muusika autor on Niescier Sakaloŭski, sõnade autorid М. Klimkovič ja U. Karyzna.
See laul oli Valgevene NSV riigihümnina kasutusel alates 1955. aastast. Pärast Valgevene iseseisvumist oli hümn kasutusel ilma sõnadeta. Konkursiga valiti sellele uued sõnad. Uute sõnadega hümn on kinnitatud presidendi seadlusega nr 350 2. juulist 2002.
Мы, беларусы.
У бітвах за волю, бітвах за долю
Дружба народаў - сіла народаў –
Горда ж узвіся ў ясныя высі,
My, biełarusy.
U bitvach za volu, bitvach za dolu
Družba narodaŭ - siła narodaŭ –
Horda ž uzvisia ŭ jasnyja vysi,


Boliivia riigipeade loend.
Boliivia riigipeade loend sisaldab erinevate ametinimetustega Boliivia riigipäid alates riigi iseseisvumisest aastast 1825.


Carlos Mesa.
Carlos Diego Mesa Gisbert [karlos di'eego meesa hisb'ert] (sündis 12. augustil 1953) on Boliivia poliitik. Alates 17. oktoobrist 2003 kuni tagasiastumiseni 6. juunil 2005 oli ta Boliivia president.
Mesa, kes oli Boliivia eelmise presidendi Gonzalo Sánchez de Lozada ajal asepresident, sai presidendiks pärast seda, kui Sánchez de Lozada oli sunnitud tagasi astuma ja riigist põgenema massiliste protestimeeleavalduste ja -streikide tõttu Boliivia gaasisõja käigus.
Mesa oli asepresident alates 6. augustist 2002. Ametikoha järgi oli ta ühtlasi Boliivia kongressi spiiker.
Enne poliitikasse tulekut oli ta ajaloolane ning raadio-, tele- ja kirjutav ajakirjanik. Ta on Boliivia Ajalooakadeemia liige.
Hoolimata Mesa kogenematusest poliitikas tõusis tema täht Sánchez de Lozada valitsuses kiiresti. Septembris 2003 hoiatas ta ÜRO Peaassambleel: "Demokraatia Boliivias on hädaohus vaeste õigustatud surve tõttu. Me ei saa luua majandusliku kasvu ja heaolu vähestele ja siis loota, et suur enamus, kes jäetakse välja, vaatab seda vaikides ja kannatlikult pealt. Meie, vaesed riigid, nõuame, et meie tooted lastaks rikaste riikide turgudele adekvaatsetel tingimustel."
Kui gaasikonflikt teravnes, ei olnud Mesa rahul meeleavalduste kohmaka mahasurumisega, mille käigus hukkus arvatavalt 70 inimest. Mõni päev enne Sánchez de Lozada tagasiastumist loobus ta presidendi toetamisest, öeldes: "Ma ei saa toetada seda olukorda, mida me praegu läbi elame."
Järgmised korralised presidendivalimised Boliivias peaksid toimuma 2007. aastal, kuid Mesa on algusest peale öelnud, et tema valitsus on üleminekuvalitsus ja ta ei kavatse jääda ametisse Sánchez de Lozadale ettenähtud ametiaja lõpuni.
4. jaanuaril 2004 kuulutas ta teleesinemises 28. märtsiks välja siduva referendumi Boliivia suurte maagaasivarude kasutamise küsimuses.
Märtsis 2004 teatas Mesa, et Boliivia valitsus korraldab üle riigi ning Boliivia välissaatkondades miitinguid, kus nõutakse, et Tšiili tagastaks Boliiviale rannikuriba, mille Boliivia sõjas kaotas. Tšiili on keeldunud sel teemal läbirääkimisi pidamast, kuid Mesa on teinud sellest oma valitsuse poliitika ühe põhipunkti. Analüütikud leiavad, et kui Mesal ei õnnestu väljapääsu merele tagasi saada, siis ta kukutatakse.


Johannes Damaskusest.
Johannes Damaskusest (al-Manşūr; umbes 650 või 676 – umbes 749) oli munk ja teoloog, kirikuisa, õigeusu (vaga Johannes Damaskusest'") ja katoliku pühak, Kiriku doktor.
Nimi.
Tema araabiakeelne nimi oli "al-Manşūr" 'võitja'. Nime "Johannes" võttis ta preestriks saades (?). Tema hüüdnimi oli "Chrysorrhoas" 'kuldne vool'.
Eluloo allikas.
Johannesest on säilinud seitse pühakuelulugu, mis on kõik legendilaadsed ega ole kirjutatud pealtnägijate poolt. Ainuke, mida võib vähegi uskuda, pärineb 10.–12. sajandist. Selle on kirja pannud keegi Johannes, kes võis olla Jeruusalemma patriarh Johannes VII (951–964) või Jeruusalemma patriarh Johannes VIII Chrysostomites (umbes 1098 – arvatavasti 1106/1107). Elulookirjutaja väidab, et on selle tõlkinud araabiakeelsest originaalist. Selles eluloos on vähe üksikasju ning ta on legendilaadne. Seetõttu on Johannese eluloo esitus selles artiklis oletuslik ja vastuoluline.
Sünd ja perekond.
Johannes Damaskusest sündis umbes 650 (umbes 675. või 676. aastal; erinevad allikad nimetavad 642. kuni 690. aastat. Alexander Kazhdani järgi sündis ta umbes 650, Johannes Hoecki järgi umbes 675.
Johannes kasvas üles Damaskuse kalifaadi pealinnas Damaskuses kaliifi õukonnas jõukas araabia või arabiseeritud kristlikus perekonnas. Pärimuse järgi oli ta kaliif Muawiyahi poja, tulevase kaliifi Yazid I (sündis ajavahemikul 642–647) mängu- ja õpingukaaslane. See teeb tõenäoliseks, et Johannes sündis 650. aasta paiku.
Damaskus kuulus Antiookia patriarhaadi alla.
Johannese isa nimi oli tõenäoliselt Mansur (teistel andmetel Sargun ibn Mansur; kristlik nimi Sergios, teistel andmetel Johannes). Hoolimata islamiusulisest ümbrusest oli ta ustav kristlane. Selle perekonna esindajad olid Pärsia ja Bütsantsi võimu ajal olnud juhtivatel kohtadel maksukogumise alal ning see jätkus ka pärast Damaskuse vallutamist araabia moslemite poolt 636. Ta oli kaliifi peanõuandja finantsküsimustes (rahandusminister; logoteet), mõjukas tegelane õukonnas. Ta oli kõige mõjukam kristlane Damaskuses.
Moslemitest valitsejad kohtlesid kristlasi hästi, kuigi need pidid maksma spetsiaalset maksu. Nii kristlased kui ka juudid tohtisid olla tähtsatel ametikohtadel. Mõned neist olid väga rikkad. Kaliifi ihuarst oli peaaegu alati juut. Kristlasi rakendati kirjutajate, haldurite ja arhitektidena. Olukord võis muutuda kaliif ‘Abd al-Māliki (valitses 685–705) ajal. Kaliif otsustas hakata kristlasi taga kiusama ja kristlastest ametnikud välja vahetada. Teise arvamuse kohaselt toimus õukonna islamiseerimine 720. aasta paiku.
Johannesel oli kasuvend Kosmas, kes oli orvuks jäänud ja kelle isa oli majja võtnud.
Õpingud.
Kui Johannes oli saanud 23-aastaseks (?), otsis isa poegadele kristlasest õpetajat, kes annaks neile tolleaegse parima hariduse. Orjaturult leidis ta sõjavangide hulgast rüüsteretkelt Itaaliasse kaasa toodud Sitsiilia või Calabria munga, kelle nimi oli Kosmas. Tegemist oli väga haritud mehega. Kasutades oma mõjuvõimu kaliifi juures, saavutas Mansur Kosmase vabastamise suure summa eest ning määras ta oma poegade õpetajaks. Johannes tegi kiiresti suuri edusamme aritmeetikas, geomeetrias, muusikas, astronoomias ja teoloogias. Eluloos on öeldud, et Johannes tundis "aritmeetikat sama palju nagu Pythagoras ja geomeetriat sama palju nagu Eukleides". Mõlemad olid väga andekad ja õppisid kiiresti. Teistel andmetel õpetas Johannes ise oma kasuvenda Kosmast, kellest sai luuletaja ja laulja (Kosmas Melodos). Johannes sai hea hariduse nii kreeka kui ka araabia standardite järgi. Tema õpetaja Kosmas olevat pärast läinud püha Sabbase kloostrisse.
Teenistus õukonnas.
Kasuvend Kosmas läks Jeruusalemma oma teoloogiaõpinguid lõpetama, Johannes aga õppis isa kõrvalt isa ametit. Kui isa suri, sai Johannesest Damaskuse kaliifi peanõuandja ("protosymbulos"; nähtavasti oli see amet päritav). Ta vastutas maksude eest, mida koguti kristlastelt. Johannes päris isalt ka nime "al-Mansur". Õukonnas hinnati tema voorusi, eriti alandlikkust. Arvatakse, et kaliif otsustas hakata kristlasi taga kiusama ja kristlastest ametnikud välja vahetada, nii et Johannes jäi (umbes 45-aastaselt?) ilma tööta. Teistel andmetel sai Johannes 730. aasta paiku suurvesiiriks. Allpool toodud legendi järgi olid kaliifi teenistusest lahkumise asjaolud teistsugused.
Võitlus ikonoklasmiga.
Idakirikus hakkas sel ajal levima ikonoklasm. Hilissuvel 726 esines Bütsantsi keiser Leo Isaurlane (valitses 717–741) hoolimata Konstantinoopoli patriarhi Germanose protestist välja ikoonide austamise vastaste kõnedega, millest pole sõnagi säilinud. Johannes Damaskusest asus kohe keisriga võitlusse, ärgitades ka rahvast vastupanule. 17. jaanuaril 730 tagandas keiser patriarh Germanose (patriarh 715. aastast; suri 733), sest too jäi pooldama ikoonide austamist. Keiser keelas ikoonide väljapanemise avalikes kohtades ning käskis ikoone hävitada. Johannes vastas veel ägedama kirjutisega, kasutades lihtrahvale arusaadavat stiili. Kolmandas kirjas ta rõhutas juba öeldut ja hoiatas keisrit tema sammude tagajärgede eest.
Õigeusule omane ikooniteoloogia on saanud otsustava tõuke Johannese kolmest kõnest "ikoonide laimajate vastu". Vaieldakse selle üle, kas Johannes on ikka nende autor. Varem arvati, et need kõned pärinevad ajavahemikust 726–730, hiljem on olnud tendents dateerida neid hilisema ajaga, isegi pärast 741. aastat.
Bütsantsi keisri kättemaks, kaliifi karistus ja imepärane tervenemine.
Johannes ei olnud Bütsantsi alam ja keiser ei saanud teda karistada. Et Johannesega võidelda, hankis keiser tema käega kirjutatud kirja ning laskis koostada samasuguse käekirjaga kirja, milles Johannes just nagu oleks Bütsantsi keisrile pakkunud abi Damaskuse vallutamisel ja kaliifi kukutamisel. Selle kirja saatis keiser kaliifile oma sõpruse ja Johannese reetlikkuse tõenduseks. Kuigi Johannes vandus oma süütust, pidas kaliif kirja ehtsaks, vallandas Johannese ning laskis ta vangi panna ning tal parema käe laba, mis reeturliku kirja kirjutas, maha raiuda ning selle linnaväljakule üles riputada. Otsus viidi täide. Sama päeva õhtul anti Johannesele käelaba tagasi. Eluloo kohaselt hakkas Johannes Neitsi Maarjalt paluma tervenemist: tal oli vanglas kaasas Jumalaema ikoon (teise versiooni järgi teda vangi ei pandud ja see toimus tema kabelis) ja ta pani oma maharaiutud käe ikooni ette ning palvetas kaua ikooni ees. Ta palvetas nii: "Ülipuhas Neitsi Maarja, Sa tead, miks mul parema käe laba maha raiuti, palun anna see mulle tagasi ja ühenda see käsivarrega. Ma palun Sinult tungivalt seda armu, et ma seda kätt nüüdsest peale kasutaksin Sinu Poja ja Sinu kiituse kirjutamiseks." Kui ta magama jäi, nägi ta unes Neitsi Maarjat ikoonilt leebelt vaatamas ning hääl ütles Johannesele: "Sa oled nüüd terve, ära enam kurvasta. Kirjuta hümne, kirjuta minu kiitust, täida nõnda oma lubadus." Kui Johannes üles ärkas, nägi ta, et käsi on imepäraselt tagasi kasvanud. Suure rõõmu ja tänulikkusega komponeeris ta hümni "Sinus, armulises, rõõmustab kogu loodu", mida lauldakse õigeusu kirikus Basileios Suure liturgias.
Kaliif oli nüüd veendunud Johannese süütuses ning oleks ta heameelega nõuandjaks tagasi võtnud ning pakkus talle suurt kahjutasu ja auavaldusi, kuid Johannes lükkas kõik tagasi. Ta jäi mõneks ajaks ametisse, et õpetada välja oma järglane sellel ametikohal ja oma poolelijäänud asjad lõpetada. Ta laskis teha oma käest hõbekoopia ning kinnitas selle imet teinud ikooni külge. Ikoon sai nimeks "Kolmkäsi".
Elu kloostris.
Johannes jagas oma varanduse oma perekonnaliikmetele ja vaestele ning asus elama püha Sabbase (Mar Saba) suurkloostrisse umbes 30 kilomeetrit Jeruusalemmast kagu pool, metsikus mägipiirkonnas Jeruusalemma ja Petlemma ning Surnumere vahel. Tema õpetaja Kosmas ja tema kasuvend Kosmas (Agiopolítis) olid seal juba ees. Teistel andmetel läks Johannes kloostrisse koos kasuvennaga.
Seda lugu on peetud legendiks ning arvatud Johannese ja Kosmase kloostrisse asumise põhjuseks kaliifi vaenulikkust kristlaste suhtes. Kloostrisse minek võis toimuda 720. aasta paiku, kuid varemgi: 716. või 700. aastal või isegi enne seda. 700. aasta paiku (?) andis kaliif korralduse, et ametnikud peavad vastu võtma islami või ametist lahkuma.
Johannes läks kloostrisse lihtsaks kuuletujaks. Tal oli raske leida vaimulikku juhti. Paljud mungad osutusid kõlbmatuks, kuni kloostriülem (iguumen) Nikodemos määras tema juhendajaks ühe vanakese, kurva vana mehe. Et Johannes ei läheks uhkeks, keelas ta Johannesel kirjutamise. Vanake püüdis kasvatada temas kuulekust ja alandlikkust. Ta saatis Johannese Damaskusesse turule müüma kloostris valmistatud korve õigest hinnast märgatavalt kallimalt. Räbalates Johannes kõndis päikeselõõsas Damaskusesse. Turul tundis ta ära tema endine majapidaja ning ostis kõik korvid nõutud hinnaga.
Kui üks kloostri munkadest suri, hakkas tema vend Johannest paluma, et too kirjutaks talle trööstiks troparid. Lõpuks andis Johannes järele ning kirjutas laulud, mida tänini lauldakse. Vanake karistas teda sõnakuulmatuse eest, pannes ta kloostrist solki ja mustust välja rookima. Johannes kuuletus eeskujulikult. Siis oli vanakesel nägemus, milles Jumalaema ütles, et Johannese kirjutamiskeeld tuleb tühistada.
Pärast harilikku prooviaega õnnistas Jeruusalemma patriarh Johannes V (705–735) ta preestriks. Johannese preestripühitsust on seostatud aastaga 726, teise versiooni järgi oli see umbes 735. Johannes oli mõnda aega patriarhikirikus jutlustajaks, kuid läks siis oma kloostrisse tagasi. Pärimuse järgi käis ta hiljem ainult üks kord kloostrist väljas, nimelt Konstantinoopolis 754. aasta sinodil. Ta olevat seal vangi pandud ja teda olevat piinatud, kuid ta olevat pääsenud eluga. Praegu arvatakse, et Johannes suri enne seda sinodit. Johannes kirjutas elu lõpuni teoloogilisi kirjutisi ja kirikulaule. Patriarh küsis Johanneselt sageli nõu ja ka teised piiskopid hakkasid temalt nõu küsima.
Aastal 754 kinnitas Konstantinoopolis keiser Leo järglase Konstantinos Kopronymose käsul Chalkedoni lähedal Hiereias kokku tulnud sinod (kuulutas end 7. oikumeeniliseks kirikukoguks; Hiereia kirikukogu ehk teine Chalkedoni kirikukogu) ikonoklastide põhimõtted ning pani nimeliselt kirikuvande alla ikonoklasmi silmapaistvamad vastased. Johannest Damaskusest mainiti kirjaniku, eksegeedi ja õpetajana ning nimetati "saratseenide neetud soosijaks", "reeturlikuks pildikummardajaks", "Jeesusele Kristusele ülekohtu tegijaks", "jumalakartmatuse õpetajaks" ja Pühakirja halvaks tõlgendajaks. Keisri käsul kirjutati tema nime "Manzer" ("Manzeros" 'värdjas").
Johannes suri umbes 749. või 750. aastal (seda daatumit on paigutatud ka 754. ja 787. aasta vahele). Siméon Vailhé järgi suri ta 749, Alexander Kazhdani järgi umbes 753/754. Pärimuse järgi suri Johannes 104-aastaselt, kuid seda ei peeta tõenäoliseks. Johannes suri loomulikku surma.
Austamine pärast surma.
Teisel Nikaia kirikukogul (787), millega lõppes idakiriku patristika, tehti solvangud heaks. Teda hakati nimetama "auväärseks". Aastal 813 kirjutas Theophanes, et sõbrad hüüdsid teda oraatorivõimete või sära pärast "Chrysorrhoas" ('kuldne vool').
Paavst Leo XIII ajal (1890) arvati Johannes Damaskusest kiriku õpetajate hulka.
Tema mälestuspäev on õigeusu, katoliku (mittekohustuslik mälestuspäev, "Memoria ad libitum") ning anglikaani kirikus 4. detsember. Sel päeval viidi tema säilmed üle Mar Sabasse 749 või 750. Kuni 1969. aastani oli tema mälestuspäev katoliku kirikus 27. märts. Tema nimi on "Martyrologium Romanumis. Johannese mälestuspäeva on peetud ka 6. mail.
Ikoonidel kujutatakse Johannest idamaa mungarüüs pika habemega vana mehena kirjutuspuldi juures. Sageli kujutatakse teda maharaiutud käega.
Johannest Damaskusest peetakse apteekrite (Milanos, ikoonimaalijate (idakirikus) ja idast tulnud teoloogiaõppijate kaitsepühakuks.
Teosed.
Johannes Damaskusest oli viimane kreeka kirikuisa.
Ta ei olnud originaalne teoloog, vaid õpetuse suurepärane entsüklopeediline koguja (ta vältis omalt poolt midagi lisamast). Hoolimata sellest, et ta püüdis säilitada olemasolevat õpetust, suhtus ta allikatesse kriitiliselt. Teda peetakse õigeusu teoloogia isaks.
Teda peetakse kas skolastikute eelkäijaks või esimeseks skolastikuks. Tema teost "De fide orthodoxa" peetakse mõnikord esimeseks skolastiliseks teoseks. Ka araabia filosoofia on Johanneselt inspiratsiooni ammutanud.
Johannese loomingus ühinevad teoloogia, kunst, liturgia ja poeesia üleskutseks inimese jumalustumisele.
"Tarkuse allikas".
Johannese tähtsaim ja tuntuim töö on teos, millele ta ise pani nimeks "Tarkuse allikas" ("Pēgē gnōseōs"; umbes 743). See teos on nii lääne- kui ka idakirikus alati suure au sees olnud. Selles koondab ta kokku varasemate kirikukirjanike vaated. See on esimene katse koostada teoloogia summa.
"Tarkuse allikas" jaguneb kolmeks raamatuks: "Filosoofilised peatükid" ("Kephalaia philosophika"), "Ketserlusest" ("Peri aipēseōn") ja "Ortodoksse usu täpne esitus" ("Ekdōsis akribēs tēs orthodoxou pisteōs"; De fide orthodoxa).
Esimene raamat on kitsama sisuga, kui ütleb pealkiri, ja seetõttu nimetatakse seda sageli "Dialektikaks". Esimesed 14 peatükki räägivad ainult loogikast, ülejäänu on pühendatud peamiselt Aristotelese ontoloogiale. Suures osas on see kokkuvõte Aristotelese "Kategooriatest" ja Porphyriose "Isagogest" ("Eisagōge eis tas katēgōrias"). Nähtavasti tahtis Johannes anda üksnes teose järgnevate osade mõistmiseks vajalikud eelteadmised. Organoni tutvustatakse seal ja rakendatakse teoloogias sajand enne esimest Aristotelese tõlget araabia keelde.
Teine raamat "Ketserlusest" kordab sõna-sõnalt ning kaasajastab Epiphaniose sarnast tööd, lisades 20 uut ketserlust, sealhulgas islam ja ikonoklasm. Islamist rääkides ründab ta ka Muhamedi moraalitut käitumist.
"De fide orthodoxa".
Kolmas raamat "De fide orthodoxa" on Johannese tähtsaim teos. Nii ida- kui ka läänekiriku teoloogidele on see olnud väga autoriteetne. See teos võtab esimest korda tervikuna kokku Kiriku õpetused. Paavst Eugenius III korraldusel tõlkis Burgundio Pisast selle 1150. aastal ladina keelde (Petrus Lombarduse "Sententsid" ilmusid pisut hiljem). Seda tõlget kasutasid Petrus Lombardus ja Aquino Thomas ning teised teoloogid, kuni humanistid asendasid selle elegantsemaga.
Johannes järgib sama põhiplaani mis Theodoretes Kyrosest oma "Kristliku õpetuse kokkuvõttes". Erinevalt Theodoretesest ei tsiteeri ta ainult Pühakirja, vaid ka kirikuisasid: Gregoriost Nazianzosest, Basileios Suurt, Gregoriost Nyssast, Kyrillost Aleksandriast, Leo Suurt, Athanasiost, Johannes Kuldsuud ja Epiphaniost.
"De fide orthodoxa" jaguneb neljaks raamatuks, kuid see jaotus on meelevaldne. Nähtavasti on keegi tõlkijatest püüdnud jäljendada Petrus Lombarduse "Sententside" jaotust neljaks raamatuks.
"De fide orthodoxa" esimene raamat räägib Jumala olemusest ja olemasolust, Jumala loomusest ja Kolmainsusest. Jumala olemasolu tõendina osutab ta sellele, et ilmutusest valgustatute arvamused langevad kokku nende omadega, keda juhib üksnes mõistuse valgus. Samuti kasutab ta argumenti, mis põhineb loodud asjade muutlikkusel, ja plaaniargumenti.
Teises raamatus võtab ta kokku oma aja vaated füüsilisele maailmale, võtmata siiski kõiki neid omaks. Ta demonstreerib ka oma aja astronoomia põhjalikku tundmist. Samuti räägib ta seal inglite ja deemonite loomusest, maapealsest paradiisist, inimloomuse omadustest, Jumala etteteadmisest ja ettemääratusest. Inimesest rääkides (27. peatükis) osutab ta ka kokkuvõtte psühholoogiast. Erinevalt Plotinosest samastab ta "nusi ja hinge.
Kolmandas raamatus on jutt Kristuse isiksusest ja kahekordsest loomusest. See viib monofüsiitliku ketserluse vaatluse juurde. Ta väidab, et hümn "Trisagion" ei käi ainult Kolmainsuse teise isiku, vaid kõikide isikute kohta. Samuti kaitseb ta Neitsi Maarja õigust Jumalasünnitaja ("Theotokos") tiitlile. Ta vaidleb ägedalt Nestoriusega, kes tahtis Jumalaema tiitli asendada "Kristuse-ema" tiitliga. Erilise tähelepanu all on inkarnatsioon.
Neljas raamat käsitleb Pühakirja. Vana Testamendi kaanonisse arvab ta Epiphaniose teose "De ponderibus et mensuris" eeskujul 22 juudi Piibli raamatut.
"Jakobiitide vastu".
Traktaadi "Jakobiitide vastu" kirjutas ta Damaskuse metropoliidi Petrose palvel, et jakobiitide (Süüria monofüsiitide) piiskoppi ortodoksse usuga lepitada.
Ta kirjutas ka manilaste ja monoteliitide vastu.
"Raamatuke õigest otsustamisest".
"Raamatuke õigest otsustamisest" on usutunnistus, mida kinnitavad argumendid, mis viitavad usu saladustele, eriti kolmainsusele ja inkarnatsioonile.
Kommentaarid.
"Valitud kohad" ("Loci selecti") on võetud suurelt jaolt Johannes Kuldsuu jutlustest ning lisatud kommentaaridena Pauluse kirjadele. Kommentaarid kirjadele efeslastele, filiplastele, koloslastele ja tessalooniklastele on võetud Kyrilloselt Aleksandriast.
"Pühad paralleelid" ("Sacra parallela") on omamoodi toopiline konkordants, mis käsitleb põhiliselt Jumalat, inimest, voorusi ja pahesid.
"Jutlused".
Jutluste nime all kirjutas ta 14 kõnet.
Jutlus Issanda muutmisest, mille ta arvatavasti pidas Taabori mäel asuvas kirikus, on eriti elavas stiilis. Selles ta kõneleb oma lemmikteemal – Kristuse kahekordsest loomusest, tsiteerib Pühakirja teksti Peetruse primaadi tunnistuseks ning annab tunnistust katoolsest õpetusest sakramentaalsest patukahetsusest. Ta rõhutab, et Kristus mitte ainult ei ilmutanud jüngritele oma kirkust, vaid ka kutsus neid sellest osa saama.
Vaikse laupäeva jutluses ta räägib pikalt reaalsest kohalolust.
Jutluses Maarja Kuulutuse pühal, mis on säilinud ainult araabiakeelse teksti ladinakeelses tõlkes, omistab ta mitmesuguseid õnnistusi Neitsi Maarja eestpalvele. Teine tema kolmest jutlusest Maarja Kuulutuse pühal räägib üksikasjalikult Neitsi Maarja keha kandumisest taevasse. Ta kinnitab, et see põhineb väga usaldusväärsel ja vabal pärimusel.
Johannes kirjutas ka eksegeetilisi, hagiograafilisi, askeetilisi ja liturgikaalaseid teoseid.
Hümnid.
Johannes on eriti kuulus oma laulude poolest: kirjutanud palju hümne, tropareid ja poeeme. Nendes kutsub ta rõõmule.
"Kaanonid" jõulude, kolmekuningapäeva ja nelipühi puhuks on kirjutatud jambilises trimeetris. Kõige kuulsamad kaanonid on kirjutatud ülestõusmispühaks.
Traditsiooniliselt omistatakse Johannesele Damaskusest "Oktoehhos", kreeka kiriku liturgilised hümnid pühapäevateenistusteks Issanda ülestõusmise auks. Ta pani aluse kaheksa lauluviisi süsteemile.
Arvatakse, et ta asendas tähed noodikirjaga.
Võitlus ikoonide eest.
Johannes selgitas, et ikoonide austamine ei ole ebajumalakummardamine, sest austus läheb prototüübile, ikoonil kujutatud pühakule. Ta rõhutab, et sestsaadik kui Jumal on Kristuses nähtavaks saanud, on võimalik Teda kujutada ning üle astuda keelust Vanas Testamendis.
Kaheldava autorlusega teosed.
Jutustust "Barlaam ja Josaphat" on omistatud Johannesele Damaskusest, kuid see on kahtlane.
Ka püha Barbara ülistuse kuuluvus Johannesele ei ole kindel.
Talle on omistatud traktaat "Nendest, kes surid usus", mida ei peeta enam ehtsaks.
Väljaanded.
Esimene Johannese teos, mis kreeka keeles välja anti, oli "Ortodoksse usu täpne esitus". See ilmus Veronas 1531 Verona piiskopi Joannes Matthaeus Gibertuse egiidi all. Teine sama teose kreekakeelne väljaanne ilmus 1715 Moldovas Joannes Epnesinuse kirjeldusel.
Ladina keeles andis sama teose Pariisis 1507 välja Jacobus Faber. Henricus Gravius, O.P. avaldas Kölnis ladinakeelse väljaande, mis sisaldas "Dialektika", "Elementaarse ja dogmaatilise õpetuse", "Kahest tahtest ja toimimisest" ja "Ketserlusest".
Baselis ilmus 1548 kreeka-ladina väljaanne Mark Hopperi sissejuhatusega. Sarnane, kuid palju täielikum väljaanne ilmus samas 1575. Michel Lequien, O.P. avaldas Pariisis (1717 ja Venezias (1748 osalise teostekogu.
Migne avaldas sama teksti uuesti (P.G. XCIV-XCVI, Pariis 1864) ning lisas teosed, mida mõned uurijad omistavad Johannesele Damaskusest.
Retseptsioon.
Rudolf Tobias on kirjutanud kantaadi "Johannes Damaskusest" viiele solistidele, segakoorile, orelile ja orkestrile (1897), mis on esimene kantaat eesti muusikas. See oli üks tema lõputöödest Peterburi Konservatooriumis. Kantaat põhineb Aleksei Konstantinovitš Tolstoi samanimelisel poeemil.


Vaga Kosmas.
Vaga Kosmas (suri umbes 787) oli Maiuma piiskop, kaanonite looja. Ta on õigeusu pühak.
Kosmas oli pärit Jeruusalemmast. Ta jäi orvuks ja teda kasvatasid Damaskuse Johannese vanemad. Koos Johannesega sai ta suurepärase hariduse.
Kui Kosmas sai täisealiseks, läks ta ühte Palestiina kloostrisse, kus ta paistis silma usuvägitegudega.
Ta astus koos Johannesega välja ikonoklasmi vastu ja ikoonide kaitseks.
Kosmas kirjutas palju kaanoneid kirikupühadeks ning kolmlaule vaikseks nädalaks. Nad kirjutasid palju ikonoklasmivastaseid kirjutisi.
743. aastal sai Kosmas Maiuma piiskopiks.
Ta suri kõrges vanuses 787. aasta paiku.
Vaga Kosmase mälestuspäev on 12. oktoober.
Kosmas


De fide orthodoxa.
"De fide orthodoxa" (ladina keeles 'ortodokssest usust') ehk "Ortodoksse usu täpne esitus" (kreekakeelse originaali pealkiri "Ekdōsis akribēs tēs orthodoxu pisteōs") on teos, mille autor on Johannes Damaskusest.
Tegemist on kolmanda raamatuga Johannese teosest "Tarkuse allikas".
"De fide orthodoxa" on esimene katse koondada seotud tervikuks kogu teoloogia.
"De fide orthodoxa" on Johannese tähtsaim teos. Nii ida- kui ka läänekiriku teoloogidele on see olnud väga autoriteetne. See teos võtab esimest korda tervikuna kokku Kiriku õpetused. Paavst Eugenius III korraldusel tõlkis Burgundio Pisast selle 1150. aastal ladina keelde (Petrus Lombarduse "Sententsid" ilmusid pisut hiljem). Seda tõlget kasutasid Petrus Lombardus ja Aquino Thomas ning teised teoloogid, kuni humanistid asendasid selle elegantsemaga.
Johannes järgib sama põhiplaani mis Theodoretes Kyrosest oma "Kristliku õpetuse kokkuvõttes". Erinevalt Theodoretesest ei tsiteeri ta ainult Pühakirja, vaid ka kirikuisasid: Gregoriost Nazianzosest, Basileiost, Gregoriost Nyssast, Kyrillost Aleksandriast, Leo Suurt, Athanasiost, Johannes Kuldsuud ja Epiphaniost.
"De fide orthodoxa" jaguneb neljaks raamatuks, kuid see jaotus on meelevaldne. Nähtavasti on keegi tõlkijatest püüdnud jäljendada Petrus Lombarduse "Sententside" jaotust neljaks raamatuks.
"De fide orthodoxa" esimene raamat räägib Jumala olemusest ja olemasolust, Jumala loomusest ja Kolmainsusest. Jumala olemasolu tõendina osutab ta sellele, et ilmutusest valgustatute arvamused langevad kokku nende omadega, keda juhib üksnes mõistuse valgus. Samuti kasutab ta argumenti, mis põhineb loodud asjade muutlikkusel, ja plaaniargumenti.
Teises raamatus võtab ta kokku oma aja vaated füüsilisele maailmale, võtmata siiski kõiki neid omaks. Ta demonstreerib ka oma aja astronoomia põhjalikku tundmist. Samuti räägib ta seal inglite ja deemonite loomusest, maapealsest paradiisist, inimloomuse omadustest, Jumala etteteadmisest ja ettemääratusest. Inimesest rääkides (27. peatükis) esitab ta ka kokkuvõtte psühholoogiast. Erinevalt Plotinosest samastab ta "nusi ja hinge.
Kolmandas raamatus on jutt Kristuse isiksusest ja kahekordsest loomusest. See viib monofüsiitliku ketserluse vaatluse juurde. Ta väidab, et hümm "Trisagion" ei käi ainult Kolmainsuse teise isiku, vaid kõikide isikute kohta. Samuti kaitseb ta Neitsi Maarja õigust Jumalasünnitaja ("Theotokos") tiitlile. Ta vaidleb ägedalt Nestoriusega, kes tahtis Jumalaema tiitli asendada "Kristuse-ema" tiitliga.
Neljas raamat käsitleb Pühakirja. Vana Testamendi kaanonisse arvab ta Epiphaniose teose "De ponderibus et mensuris" eeskujul 22 juudi Piibli raamatut.
Peatükk I.
Sellest, et Jumalus on mõistetamatu ning ei ole tarvis liigse uudishimuga uurida seda, mida meile ei ütle pärimus pühadelt prohvetitelt, apostlitelt ja evangelistidelt
"Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud." (Jh 1:18). Nii et Jumalus on väljendamatu ja mõistetamatu, sest "keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg" (Mt 11, 27). Samuti ka Püha Vaim teab "Jumala mõtteid", nõnda nagu inimese vaim teab inimese mõtteid (1Kr 2:11). Ja peale esimese ja õndsa Olendi Enda ei ole keegi kunagi Jumalat tundnud, kui just mitte see, kellele Ta ise on avanud, — mitte keegi mitte ainult inimeste seast, vaid isegi mitte maailmaülestest Vägedest, ütlen, keerubitest ja seeravitest endist.
Ent Jumal ei ole jätnud meid täielikku teadmatusse, sest teadmise sellest, et Jumal on, istutas ta Ise igaühe loomusesse. Ka maailma loomine ise, selle säilitamine ja juhtimine kuulutavad Jumaluse suurust (Saalomoni tarkuseraamat 13:5 ["sest loomade suurusest ja kaunist näost näikse võrdlemisi nende esimene looja ära"]). Peale selle on Jumal oma Ainusündinud Poja, meie Issanda ja Jumala ja Lunastaja Jeesuse Kristuse läbi andnud meile teadmise Enesest, mille me suudame endasse mahutada. Selle pärast me võtame vastu, tunnetame ja austame kõike, mis me oleme saanud pärimusena käsuõpetuselt ja prohvetitelt, apostlitelt ja evangelistidelt, ja midagi sellest kõrgemat me ei koge [Dionysios Areopagita, "Jumala nimedest"' 1]. Sest kui Jumal on hea, siis ta on ka iga headuse andja, ja tal ei ole osa ei kadedusest ega mingist muust kirest [Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28], sest kadedus ei ole lähedane Jumala loomusele kui kiretule ja ühtsele loomusele. Ja sellepärast avas Tema kui kõikteadja ja igaühe hüve eest hoolitsev meile, aga mida me ei suuda kanda, sellest ta vaikis. Sellega me peamegi rahulduma, selles püsima ega mitte üle astuma igavestest piiridest (Õpetussõnad 22:28 ["Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!"]) ja Jumala pärimusest.
Peatükk IV.
Sellest, mis on Jumal. Sellest, et Jumalust ei ole võimalik taibata
Niisiis see, et Jumal on, on ilmne. Kuid mis Ta on olemuselt ja loomuselt, see on täiesti taibatamatu ja teadmata. Et ta on kehatu, see on selge. Sest kuidas võib olla keha see, mis on lõpmatu ja piiritu, millel pole kuju, mis ei ole kombitav, on nähtamatu, lihtsus ja mitteliitsus? Sest kuidas saab muudetamatu olla see, mis on piiratud ja allub passioonile? Ja kuidas saab mitte alluda passioonile see, mis koosneb stiihiatest [elementidest] ja laguneb nendeks jälle? — Sest ühinemine on võitluse algus, võitlus on jagunemise algus, jagunemine on lagunemise algus: kuid lagunemine on Jumalale täiesti võõras [Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].
Kuidas saab teoks ka see, et Jumal läbistab ja täidab kõik, nagu öeldakse Pühakirjas: "Kas see pole mina, kes täidab taeva ja maa? ütleb Issand" (Jeremia raamat 23:24). Sest on võimatu, et keha läheks läbi kehade, segunemata ja ühinemata nendega, nii nagu vedelikud koos sulavad ühte ja lahustuvad [Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].
Kui aga eeldada, nagu mõned ütlevad, mittemateriaalset keha, mis sarnaneb sellega, mida kreeka targad nimetavad viiendaks kehaks [eeter, kvintessents], mis on muide võimatu, siis teda muidugi pannakse liikuma nagu taevastki, sest taevast nimetatataksegi viiendaks kehaks. Aga kes seda keha liikuma paneb? [Muidugi teine olend] – sest kõik liikuva paneb liikuma teine. Kes siis paneb liikuma ka selle teise? Ja nii edasi, kuni kohtame midagi, mida ei panda liikuma. Ent esmaliikumapanijat ei panda liikuma, missugune ongi Jumal. Sellepärast on ainult Jumal niisugune, et Teda ei panda liikuma ja oma liikumatusega paneb kõik liikuma. Järelikult peab tunnistama, et Jumalus on kehatu [Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].
Ent see ei määratle veel Tema olemust, täpselt nagu ka mitte mittesündinudolek, algusetus, muudetamatus ega kõdunematus ega kõik see, mida räägitakse Jumalast või tema olemisest. Sest kõik see ei näita mitte seda, mis Jumal on, vaid seda, mis Ta ei ole. Kes aga tahab väljendada mingi asja olemust, see peab ütlema, mis ta on, mitte seda, mis ta ei ole. Muide, Jumala kohta ei saa öelda, mis ta oma loomult on: aga hoopis omasem on rääkida temast kõige eituse kaudu. Sest Ta ei ole miski olevate asjade hulgast, mitte sellepärast, nagu teda üldse olemas ei oleks, vaid sellepärast, et ta on kõrgem kõigest olevast, kõrgem isegi olemisest endast. Sest kui tunnetusel on objektiks olevad asjad, siis see, mis on üle tunnetuse, on muidugi ka üle olemise, ja jälle see, mis ületab olemise, on ka üle tunnetuse [Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].
Niisiis, Jumal on piiritu ja taibatamatu, ja üks on Temas taibatav – tema piirituolek ja taibatamatus. Aga see, mida me räägime Jumalast jaatavalt, ei näita meile tema loomust, vaid seda, mis kuulub loomuse juurde. Sest kas me siis nimetame Jumalat heaks või õiglaseks või targaks või millekski muuks, me ei väljenda tema loomust, vaid seda, mis kuulub loomuse juurde. Aga mõnikord on sellel, mida Jumala kohta jaatavalt öeldakse, peamiselt eituse jõud; nii näiteks me kasutame Jumalast rääkides sõna "pimedus", pidades silmas mitte pimedust, vaid seda, mis ei ole valgus, vaid seda, mis on kõrgemal igasugusest valgusest; või kasutame sõna "valgus", pidades silmas, et ei ole pimedus.
Peatükk XIII.
Jumala kohast ja sellest, et ainuüksi Jumalus on kirjeldamatu
Kehaline koht on sisaldava piir, milles sisaldub sisalduv; näiteks õhk sisaldab, aga keha sisaldub. Kuid mitte kogu sisaldav õhk ei ole sisalduva keha koht, vaid üksnes sisaldava õhu piir, mis ümbritseb sisalduvat keha. Üldse aga). Jumala jalaks aga on nimetatud Tema püha ihu. Jumala kohaks aga nimetatakse ka kirikut, sest me eraldame seda kui püha kohta Jumala ülistamiseks; siin me ka pöördume Tema poole oma palvetega. Sama moodi ka teisi kohti, kus ainult on meile ilmne tema toimimine olgu siis ihus või ilma kehata, nimetatakse Jumala kohtadeks.
Peab aga teadma, et Jumalus on jagamatu, nii et Ta on tervenisti kõikjal, mitte osa osas, kehaliselt jaotatuna, vaid tervenisti kõiges ja tervenisti üle kõige.
Ingli ja hinge kohast ning kirjeldamatust.
Mis puutub inglisse, siis tema küll ei sisakdu kehaliselt kohas nõnda, et ta saaks näo ja teatud kuju, ometi aga öeldakse tema kohta, et ta asub kohas intelligiibli kohaloluga ja toimimisega, nagu see on omane tema loomusele, ja ta ei ole kõikjal kohal, vaid seal, kus ta toimib, ta intelligiiblilt ka piirdub, sest ta ei saa toimida ühel ja samal ajal eri kohtades. Jumalale aga on omane toimida kõikjal ühel ja samal ajal. Sest ingel toimib eri kohtades oma loomuse kiiruse tõttu ning võime tõttu kergesti, st ruttu üle minna, Jumalus aga, kes on kõikjal ning üle kõige, toimib ühe ja sama lihtsa toiminguga eri kohtades ühel ja samal ajal.
Hing aga ühineb kehaga tervenisti kõigega, mitte osa osaga; ega sisaldu kehas, vaid sisaldab teda nagu tuli rauda, ning kehas viibides sooritab talle omaseid toiminguid.
Kirjeldatav on see, mida hõlmab kas koht või aeg või arusaamine, kirjeldamatu on aga see, mida miski niisugune ei hõlma. Seega on üksnes Jumalus kirjeldamatu kui algusetu ja lõputu, kõike sisaldav ja mitte ühegi mõistega hõlmatav; sest ta on hõlmamatu ja piiritu, mitte kellegi teada olev ja ainult Iseendale teadaolev. Inglit aga piirab nii aeg – sest tal on oma olemise algus – kui ka koht – olgugi intelligiiblis mõttes, nagu me ennist ütlesime – ja taibatavus – sest [inglid] mingil moel tunnevad ka üksteise loomust, ja täielikult piirab neid Looja. Aga kehasid piirab nii algus kui lõpp kui kehaline koht kui ka taibatavus.
Mõtete kokkuvõte Jumalast ja Isast ja Pojast ja Pühast Vaimust. Ja Sõnast ja Vaimust..
Jumalus on niisiis täiuslik, kõigutamatu ja muutumatu. Oma ettenägemisega on ta ette määranud kõik, mis meist ei sõltu, määrates kõigele omase ja kohase aja ja koha. Sellepärast Isa ei mõistagi kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte (Jh 5:22). Sest kohut mõistavad muidugi nii Isa kui ka Poeg kui Jumal kui ka Püha Vaim; kuid üksnes Poeg kui inimene tuleb kehalisel moel ja istub oma kirkuse troonile (Jh 25:31), sest ainult piiratud kehale on kohased liikumine ja istumine, ja mõistab õiglaselt kohut
kogu ilmamaa üle (Ap 17:31).
Kõik on Jumalast kaugel, ent mitte koha, vaid loomuse poolest. Mõistlikkus, tarkus ja otsustamine ilmuvad ja kaovad meis kui omadused; mitte aga Jumalas: Temas ei teki ega hävi midagi; sest Ta on muutumatu ja kõigutamatu ning Temale ei saa omistada midagi juhuslikku. Sest hüve on Tal Tema olemusega kaasnevana.
Kes alati püüdleb Jumala poole, see näeb Teda; sest Jumal on kõiges; kõik olev sõltub Olevast, ja miski ei saa olemas olla, millel ei oleks oma olemist Olevalt, sest Jumal kui loomust sisaldav on kõigega ühendatud; aga Oma püha ihuga ühines Jumal-Sõna hüpostaasiliselt ja meie loomusega lähenes kokkusulamatult.
Mitte keegi ei näe Jumalat kui ainult Poeg ja Vaim. Poeg on Isa nõu, tarkus ja vägi. Sest ei saa omistada Jumalale kvaliteete, et mitte meile öelda, et ta koosneb olemusest ja kvaliteedist.
Poeg on isast, ja kõik, mis Tal on, on Tal Temast, sellepärast ta ei saagi iseenesest midagi teha (Jh 5:30); sest tal ei ole Isaga võrreldes erilist toimimist. С
See, et Jumal, kes on loomult nähtamatu, saab nähtavaks tegude kaudu, on meile teada maailma ja selle valitsemise korraldusest (Saalomoni Tarkuseraamat 13:5).
Poeg on Isa kuju, aga Poja kuju on Vaim, Kelle läbi Kristus, kes elab inimeses, annab talle selle mis on vastav [Jumala] kujule [näole].
Jumal–Püha Vaim on keskmine sündimatu ja sündinu vahel, ja Poja läbi ühineb ta Isaga. Teda nimetatakse Jumala vaimuks, Kristuse Vaimuks, Kristuse Mõistuseks, Issanda Vaimuks, Ise-Issandaks, lapsendamise Vaimuks, tõe Vaimuks, vabaduse Vaimuks, ülitarkuse Vaimuks, sest Ta põhjustab kõike seda; Ta täidab kõike oma olemusega ja sisaldab kõike, täites oma olemusega maailma, kuid piirdumata oma väe poolest maailmaga.
Jumal on ikkaolev, muutumatu, kõikeloov, vaga mõistuse poolt kummardatav olend.
Jumal on Isa, alati olev, sündimatu, sest ta ei ole kellestki sündinud, kuid on sünnitanud kaasikkaoleva Poja. Jumal on ka Poeg, Kes alati on Isaga, Kellest Ta on sündinud ajatult ja igavesti, väljaspool väljavoolamist ja kiretult ja lahutamatult. Jumal on ka Püha Vaim, pühitseb, hüpostaasiline vägi, kes Isast lahutamatult lähtub ja puhkab Pojas, on Isa ja Pojaga üheiolemuseline.
On Sõna, mis on Isale olemuslikult alati omane. Sõna on ka loomulik aruliikumine, mille järgi ta liigub, mõtleb, arutleb; ta on otsekui aru vastuhelk ja sära. Veel on seesmine sõna, mida lausutakse südames. Väljaöeldav sõna jälle on mõtte edasiandja. Jumal-Sõna on seega nii iseseisev kui ka hüpostaasiline; aga teised kolm sõna on hinge jõud, mida ei kaeda nende enese hüpostaasis; nimelt on esimene hinge loomulik sünnitis, mis temast alati tekib; teist nimetatakse seesmiseks ja kolmandat väljaöeldavaks.
Ja Vaimu mõistetakse mitmesugusel viisil. On Püha Vaim. Ja Püha Vaimu toimeid nimetatakse vaimudeks. Vaim on hea ingel; vaim on ka deemon; vaim on ka hing; mõnikord nimetatakse ka aru vaimuks; vaim on ka tuul; vaim on ka õhk.


Teoloogia summa (Prima pars).
"Teoloogia summa" esimene osa ("Prima pars") on esimene osa Aquino Thomase teosest "Teoloogia summa".


Cheju provints.
Cheju provints ehk Jeju provints [tš'edžu prov'ints] on 1. järgu haldusüksus (provints) Lõuna-Koreas. Hõlmab Jeju saare.
Nimi.
Provintsi ametlik koreakeelne nimi on alates 1. juulist 2006 제주특별자치도 (hani: 濟州特別自治道); McCune'i-Reischaueri transkriptsioonis "Cheju T'ŭkpyŏl Chach'ido", Lõuna-Korea uues omaladinas "Jeju Teukbyeol Jachido"). See tähendab "Cheju eriautonoomiaprovints'". Cheju provints on Lõuna-Korea ainuke eriautonoomiaprovints.
Provintsi varasem ametlik nimi oli 제주도 ("Hanja": 濟州道; McCune'i-Reischaueri transkriptsioonis "Cheju-do", Lõuna-Korea uues omaladinas "Jeju-do").
Provintsi koreakeelne lühendnimi on 제주 ("Cheju").


Murdmaasuusatamine.
2006. aasta FIS maailmakarikasarja Otepää etapp, meeste 15km klassikastiilis
Murdmaasuusatamine on spordiala, milles võisteldakse suusatamises vahelduvate pinnavormidega maastikul.
Sõltuvalt võistluse iseloomust kasutatakse murdmaasuusatamises kas klassikalist või vabastiili (uisustiil).
Varustus.
Klassikalise ja vabastiili sõitmiseks tarvitatakse parimate tulemuste saavutamiseks eri omadustega suuski. Uisusuusk on lühem ja jäigem kui klassikalise sammu sõitmiseks mõeldud suusk. Klassikalise sammu sõitmise puhul määritakse suusa keskosale pidamismääret ja muule osale libisemismääret, uisusammu sõitmiseks määritakse libisemist tervele suusale.
Suusakepid on klassikalise sammu sõitmisel lühemad kui uisusammu sõitmisel, mida sõidetakse peamiselt paaristõugetega ja seetõttu kasutatakse ka märksa pikemaid keppe.
Suusasaapad on klassikalise sammu sõitmiseks madalamad ja lubavad kanna-pöialiigesel rohkem liikuda kui uisusammu sõitmiseks tarvitavate saabaste puhul, mis toetavad liigest tugevalt külje pealt. Suusavahetusega sõidu puhul tarvitatakse universaalsaapaid.
Ajalugu.
Esimesed murdmaasuusatamise võistlused peeti 1767 Norras Kristianias (praegune Oslo).
Murdmaasuusatamine on taliolümpiamängude kavva kuulunud 1924. aastast. Esimestel mängudel võistlesid mehed 18 ja 50 km distantsil. 1936 lisandus olümpiaprogrammi 4×10 km teatesuusatamine. 1952 võistlesid murdmaasuusatamises esimest korda naised (10 km distantsil). 1956 asendati meeste 18 km distants 15 km distantsiga ning võeti kavva naiste 3×5 km teatesuusatamine. 1964 lisandus naiste 5 km distants ning 1976 suurendati teatenaiskonda 1 liikme võrra. 1984. aastast võisteldakse ka naiste 20 km distantsil. Igal individuaalalal võib olümpiamängudel ühest riigist võistelda 4 sportlast ning teatesuusatamises 1 võistkond.
Rahvusvahelise Suusaföderatsiooni poolt 1925 korraldatud suusavõistlused meestele nimetati 1937 tagantjärele maailmameistrivõistlusteks, naised võistlevad murdmaasuusatamises maailmameistrivõistlustel 1954. aastast.
Kuni 1980-ndate aastateni tunti ainukese sõidustiilina klassikalist suusasammu. Üks esimesi, kes hakkas kasutama uisusammu, oli ameeriklane Bill Koch 1980-ndate alguses. Eraldi sõiduviisina sai uisusamm eluõiguse MM-l 1987 ja taliolümpiamängudel 1988. See tähendab, et osa distantse sõidetakse klassikalises, osa vabastiilis. Teatesuusatamistes näiteks sõidetakse kaks esimest etappi klassikalises ja kaks viimast vabastiilis.
Eestis hakati sportlikku suusatamist laialdasemalt harrastama alles pärast Esimest maailmasõda. Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921 Tartus Emajõe jääl, distants oli 25 km. 1923 selgitati Viljandi järvel 3 km distantsil esimene Eesti meister naissuusatajate hulgas. Murdmaal hakati meistrivõistlusi korraldama 1929. 1938 võtsid Eesti sportlased Lahtis (Soome) osa MM-võistlustest, kuid tulemused olid tagasihoidlikud.
Esimese suusatajana Eestist osales taliolümpiamängudel Vello Kaaristo (Vassili Krassikov) 1936, kes tuli 18 km distantsil 30. ning suusamaratonis 23. kohale.


1896. aasta suveolümpiamängud.
thumb
1896. aasta suveolümpiamängud olid esimesed kaasaegsed olümpiamängud. Need toimusid Ateenas 6.–15. aprillini (tollal Kreekas kehtinud Juliuse kalendri järgi 25. märtsist 3. aprillini).
Ajalugu.
23. juunil 1894. aastal toimus Sorbonne'is Pariisis ROK-i esimene olümpiakongress, mille organiseeris Pierre de Coubertin selleks, et teatada oma ettepanekust kutsuda ellu olümpiamängud. Idee korraldada taolisi mänge polnud uus, sest kogu XIX sajandi jooksul erinevates Euroopa riikides toimusid kohalikud spordi üritused antiikolümpiamängude eeskujul. Siiski Coubertin tegi esimesena ettepaneku korraldada taolised mängud traditsiooniliselt rahvusvahelised ja ühendades endas erinevaid spordialasid.
Coubertin soovis korraldada olümpiamängud 1900. aastal Pariisis, et ühendada need samal ajal toimuva maailmanäitusega. Uudis olümpiamängude taaselustamisest jõudis ajakirjanduse huviorbiiti ja leidis laia kajastamist. Organisaatorid otsustasid, et kuue aastane mängude ootamine võib vähendada huvi nende vastu ja kongressi liikmed otsustasid pidada I kaasaegsed olümpiamängud 1896. aastal Ateenas. Algselt oli esimeste mängude korraldajana arvestatud Londoniga. Siiski Coubertini sõber kreeka poeet, literaat ja tõlk Demetrius Vikelas, kes oli kongressile kutsutud ettekandega antiikolümpiamängude traditsioonidest rääkima, tegi ootamatult ettepaneku korraldada esimesed mängud Ateenas, mis sümboliseeriks iidseid mänge Vanas Kreekas. Kongress kinnitas selle ettepaneku ja Vikelas ise valiti ROK-i esimeseks presidendiks, sest ROK-i tollasse eeskirja kohaselt tohtis selle koha saada ainult olümpiamänge korraldava riigi esindaja.
Osalejad.
Olümpial osalesid 12 riigi (Austraalia, Austria, Bulgaaria, Kreeka, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Šveitsi, Taani, Ungari ja USA) sportlased.
Sportlaste arv kõigub eri allikates 219 ja 311 vahel. Tiit Kuninga ja Kalle Voolaiu raamat "Ateena 1896" pakub 262 osalejat. Eriti ebaselge on Kreeka laskurite ja võimlejate arv. Naised ei võistelnud.
Suurim võistkond oli Kreekal, oletatavalt 186 võistlejat. Ühe sportlasega osalesid Austraalia, Bulgaaria ja Rootsi. Tšiili, Venemaa ja 4 Itaalia sportlast küll registreerusid ja mõni mitmelgi alal, tšiillane koguni 9 alal, kuid ükski neist ei võistelnud.
Eestlane Hermann Lerchenbaum oli tulnud olümpiale osalema sõudmises sõjalaevade päästepaadil USA eest, kuid sõuderegatt jäi tormi tõttu ära. Eestlane pidi piirduma kaasaelamisega kergejõustikuvõistlusele.
Majutuse pidid võistlejad endale ise otsima.
Võistlusalad.
Võisteldi 9 spordialal (kergejõustik, klassikaline maadlus, laskmine, jalgrattasport, tennis, tõstmine, ujumine, vehklemine, riistvõimlemine). Võistlusalasid oli 43.
Omapärane võistlusala oli 100 m vabaujumine sõjalaevade madrustele. Registreerus 14 võistlejat, kuid ainult 3 neist julges hüpata külma vette. Võitja aeg 2.20,4 oli enam kui tagasihoidlik. 12 tunni jalgrattasõit. Võitja Adolf Schmal läbis 295,300 km.
Tseremooniad ja korraldus.
Olümpiamängud avas Kreeka kuningas Geórgios I. Tema autasustas ka kõiki võitjaid.
Olümpiamängude peaareen oli Panathinaikó staadion.
Esikohta autasustati hõbemedali, diplomi ja Olümpiast lõigatud õlipuuoksaga, teist kohta pronksmedali ja diplomiga, kolmandat kohta diplomiga. Erandina anti maratonijooksus kolmandana lõpetanud ungarlasele Gyula Kellnerile ka pronksmedal. Olümpiamedalid kavandas prantsuse skulptor Jules Chaplain.
Olümpiahümni helilooja oli Spiridon Samaras (1863–1917), sõnade autor Kostis Palamas (1859–1943). Olümpiakoor oli 300-liikmeline ühendkoor.
Võistluste peasekretär oli Timoleon Philemon.
Esimesed ja mitmekordsed olümpiavõitjad.
Esimene olümpiavõitja oli James Connolly, USA kolmikhüppaja (6. aprill).
Esimene kahekordne olümpiavõitja oli Robert Garrett, USA kolmikhüppaja ja kuulitõukaja (7. aprill).
Esimene kolmekordne olümpiavõitja oli Paul Masson, Prantsusmaa jalgrattur, trekisõitja (11. aprill).
Ainus neljakordne olümpiavõitja oli Carl Schuhmann, Saksamaa võimleja ja maadleja.
Medaliriigid.
Esikoht sai hõbemedali, diplomi ja Olümpiast lõigatud õlipuuoksa, teine koht sai pronksmedali, diplomi ja loorberioksa ning kolmas koht diplomi.
Postmargid.
Ateena olümpiamängude puhul tulid käibele ka olümpiateemalised postmargid. Vendade Demetrios ja Ioannis Sakoraphose eestvõttel trükiti Pariisis sari 12 olümpiamargist, mille oli kavandanud 5-liikmeline kunstnikerühm professor Gilliéroni juhtimisel.
Välislingid.
*1896. aasta suveolümpiamängud


Rahvusvaheline Olümpiakomitee.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) on olümpialiikumise kõrgeim organ.
ROK on rahvusvaheline, mitteriiklik, mittetulunduslik, piiramatu kestusega, juriidilise isiku staatusega assotsiatsioonivormis organisatsioon, millele kuulub kõrgeim võim olümpialiikumises.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee peakorter asub Šveitsis Lausanne'is.
ROK asutati Pariisis 23. juunil 1894. aastal Pierre de Coubertini algatusel. Algkooseis oli 14-liikmeline ja esindatud oli 12 riiki (Suurbritannia, Argentina, Belgia, Ungari, Kreeka, Itaalia, Uus-Meremaa, Venemaa, USA, Prantsusmaa, Tšehhi ja Rootsi.
Reeglid.
Iga isik või organisatsioon, kes kuulub ükskõik mil viisil olümpialiikumisse, on kohustatud täitma Olümpiaharta reegleid ning alluma ROK-i otsustele.
Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele kuuluvad kõik õigused olümpiasümbolite (olümpialipu, olümpiadeviisi ja olümpiahümni) kasutamise suhtes.
ROK-i ülesanne on juhtida olümpismi edendamist vastavalt Olümpiahartale.


Guatemala riigipeade loend.
Guatemala riigipeade loend loetleb Guatemala riigipead.


Óscar Berger Perdomo.
Óscar José Rafael Berger Perdomo (sündinud 11. augustil 1946 Guatemala linnas) on Guatemala poliitik. Aastatel 2004–2008 oli ta Guatemala president.
Berger on elukutselt advokaat. Jaanuarist 1991 kuni juunini 1999 oli ta Guatemala linnapea.


Norodom Sihanouk.
thumb
Norodom Sihanouk Varman (tiitliga Preah Bat Samdech Preah; 31. oktoober 1922 Phnom Penh – 15. oktoober 2012 Peking) oli Kambodža kuningas.
Ta oli kuningas aastatel 1941–1955 ja 24. septembrist 1993 kuni 7. oktoobrini 2004, peaminister 1955–1960 (vaheaegadega) ja riigipea 1960–1970 ning 1975–1976, prints (riigipea enne kuningaameti taastamist) 1991–1993.
Tema vanemad olid kuningas Norodom Suramarit ja kuninganna Sisowath Kossamak.
Sihanouk suri südameinfarkti tagajärjel Pekingi haiglas.
Kuninga lapsed.
Neile lisaks sündis tal kuus tütart.
Sihanouk, Norodom
Sihanouk, Norodom


Kambodža riigipeade loend.
See on Kambodža riigipeade nimistu.


Karjala.
Karjala on ajalooline piirkond Fennoskandias Venemaa ja Soome territooriumil.


CHB.
Chohung Bank ehk CHB (조흥은행(주) [džo'hõng õn'heng (džu)]; 朝興銀行(株)) oli Lõuna-Korea suurim ja vanim finantsasutus.
Pank rajati 1897 ja ta kandis tol ajal nime Han Sung Bank (한성은행 [han'song õn'heng]; 漢城銀行). Praeguse nime sai ta 1943 ühinemisel Dong Il pangaga.
CHB ühines pangaga Shinhan Bank aprillis 2006.


Korea keel.
Korea keel on keel, mida räägitakse Põhja- ja Lõuna-Koreas.
Korea keele põhikonsonandid: ㅊ (tšiõt), ㅋ (kiõk), ㅌ (tiõt) ja ㅍ (piõp) on aspireeritud variandid järgmistest variantidest ㅈ (džiõt), ㄱ (giõk), ㄷ (digõt) ja ㅂ (biõp) ning lisaks veel ㅎ (hiõt).
Viis nendest konsonantidest on rõhutatud: kirjutatakse horisontaalselt üksteise kõrvale. Ning need on: ㄲ (kk), ㄸ (tt), ㅃ (pp), ㅆ (ss), and ㅉ (dždž). Kahekordseid konsonante ei hääldata pikalt nagu eesti keeles, vaid tugevalt rõhutatuna.
Täishäälikud: Korea keeles on kuus põhitäishäälikut ㅏ, ㅓ, ㅣ, ㅡ, ㅜ, ㅗ
Ja nende kombineerimisel saadakse järgmised häälikud: ㅐ([a]e), a jääb peaaegu hääldamata; ㅑ(ja); ㅒ(jaeo); ㅔ(e); ㅕ(j[e]o), e jääb peaaegu hääldamata; ㅖ(je); ㅘ(wa); ㅙ(we); ㅚ(wo); ㅛ(jo); ㅝ(w[u]o), u jääb peaaegu hääldamata; ㅞ(w[u]e), jääb peaaegu hääldamata; ㅟ(wi); ㅠ(ju); ㅢ(ui);
Korea kiri.
Korea kirjas on 24-st lihttähte, mille kombineerimisel saadakse silpe märkivad täheblokid.
Korea keele lihttähestik
ㄱ ㄲ ㄴ ㄷ ㄸ ㄹ ㅁ ㅂ ㅃ ㅅ ㅆ ㅇ ㅈ ㅉ ㅊ ㅋ ㅌ ㅍ ㅎ
ㅏ ㅐ ㅑ ㅒ ㅓ ㅔ ㅕ ㅖ ㅗ ㅘ ㅙ ㅚ ㅛ ㅜ ㅝ ㅞ ㅟ ㅠ ㅡ ㅢ ㅣ


Teoloogia summa Ia q. 2.
"Teoloogia summa" esimese osa küsimus 2 on Aquino Thomase teose "Teoloogia summa" esimese osa ("Prima pars") küsimus 2 (Ia "q". 2).
Tekst.
Jumalast, kas Jumal on, kolmeks artikliks jaotatud
Sissejuhatus.
Ia "q". 2 "pr". Et selle püha õpetuse [(teoloogia)] peaeesmärk on niisiis edasi anda Jumala-tundmist, ja mitte ainult selle poolest, kuidas Ta iseeneses on, vaid ka selle poolest, kuidas ta on asjade, ning iseäranis mõistusega olendi [(mõistusega kreatuuri ehk loodu)] algusena ja nende lõpuna, nagu öeldust on selge; siis kavatsedes selle õpetuse esitada, käsitleme esiteks Jumalat; teiseks mõistusega olendi liikumist Jumala poole; kolmandaks Kristust, kes inimesena on tee, mida mööda me Jumala poole püüdleme.
Jumala vaatlus aga tuleb kolmeosaline. Nimelt vaatleme esiteks seda, mis kuulub Jumala olemuse juurde; teiseks seda, mis kuulub Isikute erinevuse juurde; kolmandaks seda, mis kuulub loodute pärinemise juurde Temast.
Jumala olemuse kohta aga tuleb esiteks vaadelda, kas Jumal on; teiseks kuidas ta on, või pigem, kuidas ta ei ole; kolmandaks tuleb vaadelda seda, mis kuulub tema tegevuse juurde, ja nimelt teadmist ja tahet ja väge ["potentia"].
Artikkel 1.
Kas Jumala olemine on iseenesest teada
Esimese juurde minnakse nõnda. Näib, et see, et Jumal on, on iseenesest teada.
Ia "q". 2 "a". 1 "arg". 1 Sest meile iseenesest teada olevaks nimetatakse seda, mille tundmine on meile loomupäraselt omane, nagu on ilmne algprintsiipide puhul. Aga nagu ütleb Johannes Damaskusest oma raamatu alguses ["De fide orthodoxa" I, 1, 3], "Jumala olemasolemise teadmine on kõikidesse loomupäraselt sisse pandud". Järelikult on see, et Jumal on, iseenesest teada.
Ia "q". 2 "a". 1 "arg". 2 Peale selle, iseenesest teada olevateks nimetatakse neid asju, mida teatakse kohe, kui saadakse aru terminitest; mida filosoof ([Aristoteles]) raamatus "Teine analüütika" I [3] omistab tõestamise algprintsiipidele: nimelt teades, mis on tervik ja mis on osa, teatakse kohe, et iga tervik on oma osast suurem. Aga olles aru saanud, mida tähistab see nimi “Jumal”, leitakse kohe, et Jumal on. Selle nimega tähistatakse ju seda, millest suuremat tähistada ei saa, ent see, mis on asjas ja arus, on suurem kui see, mis on ainult arus, millest seetõttu, et kui sellest nimest on aru saadud, on ta kohe arus, järeldub ka, et ta on asjas. Järelikult on Jumala olemine iseenesest teada. [Ontoloogiline jumalatõestus]
Ia "q". 2 "a". 1 "arg". 3 Peale selle, see, et tõde on, on iseenesest teada, sest kes eitab, et tõde on, see möönab, et tõde on, sest kui tõde ei ole, siis on tõene, et tõde ei ole. Kui aga on miski tõene, siis peab tõde olema. Aga Jumal on tõde ise (Johannese evangeelium 14:[6]: "Mina olen tee ja tõde ja elu". Järelikult on see, et Jumal on, iseenesest teada.
Ia "q". 2 "a". 1 "s". "c". Aga vastu, keegi ei saa mõelda vastupidi sellele, mis on iseenesest teada, nagu on selge filosoofi ([Aristotelese]) "Metafüüsika" 4. raamatust [peatükk 6] ja "Teise analüütika" 1. raamatust tõestamise algprintsiipide kohta. Aga mõelda vastupidi sellele, et Jumal on, on võimalik, nagu on näha Psalmist 53[:2]: "Meeletu ütleb oma südames: "Jumalat ei ole!" Järelikult see, et Jumal on, ei ole iseenesest teada.
Ia "q". 2 "a". 1 "co". Vastan: peab ütlema, et miski võib olla iseenesest teada kaheti, üht moodi iseenese poolest ja mitte meie suhtes; teist moodi iseenese poolest ja meie suhtes. Sest mingi propositsioon on seetõttu iseenesest teada, et predikaat sisaldub subjekti logoses, nagu näiteks inimene on elukas, sest elukas on ju inimese logoses. Järelikult kui predikaadi ja subjekti kohta on kõigile teada, mis see on, siis see propositsioon on kõigile iseenesest teada, nagu on ilmne tõestamise algprintsiipide puhul, mille terminid on midagi [inimestele] ühist, mis ei ole kellelegi teadmata, nagu näiteks olev ja olematu, tervik ja osa ning muud sarnast. Kui aga mõnele ei ole predikaadi ja subjekti kohta teada, mis see on, siis on propositsioon küll, kuivõrd ta iseeneses on, iseenesest teada, ent mitte nendele, kes propositsiooni predikaati ja subjekti ei tea. Ja seepärast tuleb ette, nii nagu ütleb Boëthius raamatus "De hebdomadibus", et "on mingid ühised vaimukontseptsioonid, mis on iseenesest teada ainult tarkadele, nagu näiteks see, et kehatud asjad ei ole kohas". Ütlen niisiis, et see propositsioon "Jumal on" on, kuivõrd ta on iseeneses, iseenesest teada, sest predikaat on sama mis subjekt; sest Jumal on iseenese olemine, nagu allpool selgub. Aga et meie ei tea Jumala kohta, mis ta on, siis see ei ole meile iseenesest teada, vaid seda on tarvis tõestada asjade kaudu, mis on meie suhtes rohkem teada, ja vähem teada loomuse suhtes, nimelt tagajärgede kaudu.
Ia "q". 2 "a". 1 "ad" 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et Jumala teadmine milleski tavalises, millegagi segatuna, on meile loomupäraselt sisse pandud, kuivõrd nimelt Jumal on inimese õndsus, sest inimene loomupäraselt igatseb õndsust, ja see, mida inimene loomupäraselt igatseb, seda ta loomupäraselt ka teab. Aga see ei ole lihtsalt teadmine, et Jumal on; nii nagu tulija teadmine ei ole Peetruse teadmine, kuigi Peetrus on tulija, sest paljud peavad inimese täiuslikuks hüveks, mis on õndsus, rikkust; mõned jälle naudinguid; mõned aga midagi muud.
Ia "q". 2 "a". 1 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et võib-olla see, kes kuuleb nime Jumal, ei saa sellest aru nii, et see tähistab midagi, millest enamat ei saa mõelda, sest mõned on uskunud, et Jumal on keha. Isegi kui eeldada, et kes tahes saab sellest nimest Jumal aru nii, et see tähendab seda, mis öeldakse, nimelt seda, millest enamat ei ole võimalik mõelda; ei järeldu sellest ikkagi, et ta saab aru, et see, mida nimega tähistatakse, on looduses; vaid ainult aru arusaamises. Ja ei saa väita, et ta on asjas, kui mitte eeldada, et asjas on miski, millest enamat mõelda pole võimalik, mida ei eelda need, kes arvavad, et Jumalat ei ole.
Ia "q". 2 "a". 1 "ad" 3 Kolmanda kohta tuleb öelda, et see, et tõde üldse on, on iseenesest teada, aga see, et algtõde on, ei ole meie suhtes iseenesest teada.
Artikkel 2.
Ia "q". 2 "a". 2 "arg". 1 Teise juurde minnakse nõnda. Näib, et Jumala olemine ei ole tõestatav. Jumala olemine on ju usuartikkel. Aga see, mis on usu asi, ei ole tõestatav, sest tõestus paneb teadma, aga usk on selle kohta, mis ei ole nähtav, nagu on ilmne apostli [Pauluse ütlusest] Hb 11:[1]. Järelikult Jumala olemine ei ole tõestatav.
Ia "q". 2 "a". 2 "arg". 2 Peale selle, tõestuse keskmine [kesktermin] on see, mis miski on [olemus]. Aga Jumala kohta meil ei ole võimalik teada, mis ta on, vaid ainult seda, mis ta ei ole, nagu ütleb Johannes Damaskusest ["De fide orthodoxa", 1, I, 4]. Järelikult meil ei ole võimalik tõestada, et Jumal on.
Ia "q". 2 "a". 2 "arg". 3 Peale selle, kui tõestataks, et Jumal on, saaks see toimuda ainult lähtudes tema tagajärgedest. Aga tema tagajärjed ei ole temaga proportsioonis, sest ta ise on lõpmatu ja tema tagajärjed on lõplikud; aga lõpliku ja lõpmatu vahel ei ole proportsiooni. Et põhjust ei saa tõestada lähtudes temaga mitte proportsioonis olevast tagajärgest, siis näib, et Jumala olemasolu ei ole võimalik tõestada.
Ia "q". 2 "a". 2 "s". "c". Aga vastu on see, mida apostel [Paulus] ütleb Rooma kirja 1. peatükis: Jumala "nähtamatu olemus... on... nähtav, kui mõeldakse... tehtule". Aga seda ta poleks öelnud, kui tehtu abil ei saaks tõestada Jumala olemist, sest esimene asi, millest tuleb millegi puhul aru saada, on see, kas ta on.
Ia "q". 2 "a". 2 "co". Vastan, et peab ütlema, et tõestus on kahesugune. Üks on põhjuse läbi, ja seda nimetatakse "mille tõttu", ja see on lihtsalt [absoluutselt] eelneva läbi. Teine on tagajärje kaudu, ja seda nimetatakse tõestuseks "sellepärast et", ja see on selle kaudu, mis on eelnev meie suhtes, sest mingi tagajärg on meile nähtavam kui selle põhjus, tagajärje kaudu läheme põhjuse tunnetamise juurde. Aga mis tahes tagajärjest lähtudes saab tõestada, et talle omane põhjus on (olgugi et selle tagajärjed on meie suhtes rohkem teada), sest kuna tagajärjed sõltuvad põhjusest, siis kui eeldada tagajärge, peab ka põhjus eelnevalt eksisteerima. Millest tuleneb, et Jumala olemine on vastavalt sellele, et see ei ole meie suhtes iseenesest teada, tõestatav tagajärgede kaudu, mis on meile teada.
Ia "q". 2 "a". 2 "ad" 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et Jumala olemine, ja muu niisugune, mida on loomuliku mõistuse läbi võimalik Jumala kohta teada, nagu öeldakse Pauluse kirja roomlastele 1. peatükis, ei ole usuartiklid, vaid artiklite preambula, sest usk eeldab loomulikku tunnetust nagu arm loomust ja täius täiustatavat. Siiski ei keela miski, et keegi, kes tõestada ei suuda, võtaks usutavana vastu seda, mis iseenese poolest on tõestatav ja teatav.
Ia "q". 2 "a". 2 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et kui põhjust tõestatakse tagajärje kaudu, siis peab põhjuse olemise tõendamiseks kasutama põhjuse definitsiooni asemel tagajärge, ja see on nii iseäranis Jumala puhul. Sest tõendamiseks, et miski on, peab võtma keskterminiks selle, mida nimi tähistab, mitte selle, mis see on, sest küsimus, mis see on, järgneb küsimusele, kas on. Aga Jumala nimesid pannakse tagajärgede järgi, nagu edaspidi näidatakse, mispärast me võime Jumala olemist tagajärje kaudu tõestades võtta keskterminiks selle, mida see nimi Jumal tähistab.
Ia "q". 2 "a". 2 "ad" 3
Kolmanda puhul peab ütlema, et tagajärgede kaudu, mis ei ole põhjusega proportsioonis, ei saa omandada põhjuse täielikku tunnetust, aga nagu öeldud, saab põhjuse olemise meile mis tahes tagajärjest lähtudes silmanähtavalt tõestada. Ja nõnda saab Jumala tagajärgedest lähtudes tõestada, et Jumal on, kuigi nende kaudu me ei saa teda oma olemuse poolest täielikult tunnetada.
Artikkel 3.
Ia "q". 2 "a". 3 "arg". 1 Kolmanda juurde minnakse nii. Näib, et Jumalat ei ole. Sest kui üks vastanditest oleks lõpmatu, siis teine häviks täielikult. Aga seda saadakse aru selles nimes Jumal, nimelt mingit lõpmatut head. Järelikult kui Jumal oleks, ei leiduks mingit kurja. Aga maailmas leidub kurja. Järelikult Jumalat ei ole.
Ia "q". 2 "a". 3 "arg". 2 Peale selle, mida saab teoks teha vähemate printsiipidega, seda ei tehta rohkematega. Aga näib, et kõike, mis maailmas näha on, saab teoks teha teiste printsiipidega, oletades, et Jumalat ei ole, sest see, mis on looduslik, taandub printsiibile, mis on loodus; aga see, mis on meelega tehtud, taandub printsiibile, mis on inimese mõistus või tahe. Niisiis ei ole mingit vajadust eeldada Jumala olemist.
Ia "q". 2 "a". 3 "s". "c". Aga vastu on see, mida öeldakse 2. Moosese raamatu 3. peatükis [4. salmis] Jumala isikus: "Ma olen see, kes ma olen!"
Ia "q". 2 "a". 3 "co". Vastan: peab ütlema, et Jumala olemist saab tõendada viiel teel.
Esimene ja ilmsem tee on ilmselt see, millele asutakse lähtudes liikumisest. On ju kindel ja meeltest teada, et selles maailmas miski liigub. Aga kõike, mis liigub, paneb liikuma [miski] muu. Miski ei liigu ju teisiti kui niivõrd kui ta on võimalikkuses [(potentsis)] selle suhtes, mille poole ta liigub, liikuma ei pane aga miski teisiti kui niivõrd kui ta on tegelikkuses [(aktis)]. Liikumine aga ei ole miski muu kui millegi viimine võimalikkusest tegelikkusse, võimalikkusest tegelikkusse viia aga ei saa midagi teisiti kui millegi läbi, mis on tegelikkuses, nagu näiteks kuum tegelikkuses, nagu tuli, teeb puidu, mis on kuum võimalikkuses, kuumaks tegelikkuses, ja seeläbi paneb teda liikuma ja muudab. Pole aga võimalik, et üks ja sama oleks samal ajal tegelikkuses ja võimalikkuses samas suhtes, vaid üksnes erinevas suhtes, sest see, mis on kuum tegelikkuses, ei saa samal ajal olla kuum võimalikkuses, vaid on samal ajal külm võimalikkuses. Järelikult on võimatu, et miski oleks ühel ja samal kombel liikumapanev ja liikumapandav, ehk paneks iseennast liikuma. Järelikult peab kõike, mis liigub, panema liikuma [miski] muu. Järelikult kui seda, mis paneb liikuma, pannakse liikuma, peab ka teda ennast liikuma panema muu, ja sedagi muu. Aga see ei ole lõpmatusse minemine (lõputu regress), sest nõnda ei oleks miski esimene liikumapanija; ja järelikult ka mitte mingi muu liikumapanija, sest teised liikumapanijad ei pane liikuma teisiti kui seeläbi, et neid paneb liikuma esimene liikumapanija, nagu näiteks kepp ei pane liikuma teisiti kui seeläbi, et käsi paneb teda liikuma. Järelikult peab jõudma mingi esimese liikumapanijani, mida miski liikuma ei pane, ja sellest saavad kõik aru kui Jumalast.
Teine tee lähtub toimivpõhjusest. Me ju leiame, et nendes meeltega tajutavates asjades on toimivpõhjuste kord, ometi ei leia ega ole võimalik, et miski oleks iseenda toimivpõhjus; sest nõnda oleks ta iseendale eelnev, mis on võimatu. Ei ole aga võimalik, et toimivpõhjuste puhul mindaks lõpmatusse. Sest kõikide järjestatud toimivpõhjuste seas on esimene vahepealse põhjus, ja vahepealne on viimase põhjus, olgu siis vahepealseid palju või ainult üks, aga kui eemaldatakse põhjus, eemaldatakse ka tagajärg, järelikult kui toimivpõhjuste seas ei oleks esimest, siis poleks viimast ega vahepealset. Ent kui toimivpõhjuste puhul mindaks lõpmatusse, siis ei oleks esimest toimivpõhjust, ja nõnda ei oleks ei viimast tagajärge ega vahepealseid põhjusi, mis on ilmselt väär. Järelikult tuleb postuleerida esimest toimivpõhjust, mida kõik nimetavad Jumalaks.
Kolmas tee saab alguse võimalikust ja paratamatust, ja on niisugune. Me leiame ju asjade seas selliseid, millel on võimalik olla ja mitte olla, sest leidub selliseid, mis tekivad ja hävivad ja millel on järelikult võimalik olla ja mitte olla. On aga võimatu, et kõik, mis on, oleks niisugune, sest, millel on võimalik mitte olla, see mingil ajal ei ole. Nii et kui kõigel on võimalik mitte olla, siis mingil ajal ei ole asjadest mitte miski. Aga kui see on tõsi, siis ei oleks ka praegu mitte midagi, sest see, mis ei ole, ei hakka olema teisiti kui millegi läbi, mis on; nii et kui mitte miski ei ole olev, siis on võimatu, et miski hakkaks olema, ja niiviisi ei oleks mitte midagi, mis ilmsesti on väär. Järelikult ei ole kõik olevad võimalikud, vaid asjade seas peab olema miski paratamatu. Aga iga paratamatu asja paratamatus kas pärineb kuskilt mujalt või ei pärine. Aga ei ole võimalik, et paratamatute asjade puhul, millel on paratamatuse põhjus, mindaks lõpmatusse, nii nagu toimivpõhjustegi puhul, nagu tõendatud. Järelikult peab postuleerima midagi, mis on iseenesest paratamatu ja mille paratamatuse põhjus ei ole kuskil mujal, vaid mis on teistele paratamatuse põhjuseks, mida kõik nimetavad Jumalaks.
Neljandat teed alustatakse astmetest, mis asjades leitakse. Asjades leitakse ju midagi rohkem või vähem head, ja tõelist, ja õilist, ja nõnda teiste taoliste puhul. Aga rohkem ja vähem öeldakse erinevate asjade kohta selle järgi, et nad erinevalt lähenevad millelegi, mis on kõige rohkem, nii nagu rohkem kuum on see, mis rohkem läheneb kõige rohkem kuumale. Seega on miski, mis on kõige kuumem, ja kõige parem, ja kõige õilsam, ja järelikult kõige olevam, sest mis on kõige tõelisem, see on kõige olevam, nagu öeldakse Aristotelese "Metafüüsika" II raamatus. Aga see, mida öeldakse kõige rohkem niisuguseks mingis soos, on kõige selle põhjus, mis on seda sugu, nii nagu tuli, mis on kõige kuumem, on kõikide kuumade asjade põhjus, nagu samas raamatus öeldakse. Järelikult on miski, mis on kõikide asjade olemise, ja headuse, ja mis tahes täiuse põhjus, ja seda me ütleme Jumalaks.
Viiendale teele asutakse lähtudes asjade juhtimisest. Me näeme nimelt, et mingid asjad, millel puudub tunnetus, nimelt looduslikud kehad, tegutsevad eesmärgi pärast, mis ilmneb sellest, et nad alati või enamasti tegutsevad ühel ja samal viisil, et saavutada seda, mis on kõige parem; kust on ilmne, et nad jõuavad eesmärgile mitte juhuslikult, vaid kavatsuslikult. Aga asjad, millel puudub tunnetus, ei püüdle eesmärgi poole teisiti kui suunatuna millegi tunnetava ja arusaava poolt, nagu näiteks nool vibulaskja poolt. Järelikult on miski arusaav, kes kõiki looduslikke asju eesmärgi poole seab, ja seda me ütleme Jumalaks.
Ia "q". 2 "a". 3 "ad" 1 Esimese puhul tuleb järelikult öelda, nii nagu Augustinus ütleb "Enchiridionis [(IV (11))], et Jumal, olles ülimalt hea, ei lubaks sugugi, et tema tegudes oleks midagi halba, kui ta ei oleks niivõrd kõigeväeline ja hea, et ta ka halvast teeb head. Järelikult kuulub see Jumala lõpmatu headuse juurde, et ta lubab olla kurjal, ja sellest kutsub esile hea.
Ia "q". 2 "a". 3 "ad" 2
Teise kohta tuleb öelda, et kuna loodus tegutseb määratud eesmärgi pärast mingi kõrgema toimija juhtimisel, siis peab selle, mis saab teoks looduslikult, samuti tagasi viima Jumalale, kui algpõhjusele. Samamoodi tuleb ka see, mis saab teoks meelega, tagasi viia mingile kõrgemale põhjusele, mis ei ole inimese mõistus ja tahe, sest need on muutlikud ja puudulikud; nimelt tuleb kõik, mis on liikuv ja mis võib üles öelda, tagasi viia mingile algprintsiibile, mis on liikumatu ja iseenesest paratamatu, nii nagu on näidatud.


Enesestmõistetavus.
Enesestmõistetavus ehk iseenesestmõistetavus ehk iseenesest teada olek (ladina keeles "esse per se notum", inglise keeles "self-evidence") on filosoofias propositsiooni (mõtte, väite) omadus, mis seisneb selles, et sellest pole võimalik aru saada ilma teadmiseta, et see on tõene.
Enesestmõistetavat propositsiooni ei ole tarvis tõestada, kuid tema tõesus ei ole vähem kindel kui juhul, kui ta oleks tõestatud.
Mõned filosoofid eitavad enesestmõistetavate propositsioonide olemasolu võimalikkust.
Minu uskumust, et mul on teadvus, peavad paljud enesestmõistetavaks. Sinu uskumus, et minul on teadvus, ei ole enesestmõistetav.
Tavakeeles tähendab "enesestmõistetav" lihtsalt 'ilmne'.
Mõningaid enesestmõistetavusest lähtuvaid argumenditüüpe peetakse eksijäreldusteks või neid peetakse vaidluses kasutamise puhul ebakorrektseks. Näiteks võidakse sellest, et oponent ei nõustu väidetavalt enesestmõistetava propositsiooniga, järeldada, et ta ei saanud sellest aru. Probleem on selles, et propositsiooni enesestmõistetavus on kahtluse all.
Aristoteles pidas tõestamist võimalikuks ainult lähtudes enesestmõistetavatest propositsioonidest. Ladinakeelse väljendit "per se notum" kasutas esimesena Boëthius just selles seoses. Teoses "De hebdomadibus" kasutas ta enesestmõistetavuste kohta väljendit "communis animi conceptio" 'vaimu ühine kontseptsioon', mis vastab Eukleidese kreekakeelsele väljendile "koinē ennoia". Enesestmõistetavus on ühine kas kõigile inimestele või ainult õpetatud inimestele.
Ka aksioome matemaatikas ja eriti loogika seadusi on algselt peetud enesestmõistetavateks. Vähemalt mõne loogika seaduse enesestmõistetavus on tänapäevalgi levinud seisukoht.
Mõnikord öeldakse, et enesestmõistetav propositsioon on propositsioon, mille eitus on vastuoluline. Siin on siiski üks nüanss. Enesestmõistetavat propositsiooni ei saa eitada teadmata, et räägitakse iseendale vastu (eeldusel, et propositsioonist saadakse aru). Analüütilist propositsiooni ei saa ilma vasturääkivuseta eitada, kuid selle vasturääkivuse olemasolu ei pruugita teada, sest võib juhtuda, et see vasturääkivus ilmneb alles pika ja keerulise arutluse tulemusena. Enamik analüütilisi propositsioone on kaugel enesestmõistetavusest. Teiselt poolt, enesestmõistetav propositsioon ei pruugi olla analüütiline: minu teadmine, et mul on teadvus, on enesestmõistetav, kuid mitte analüütiline.
Enesestmõistetavuse mõistele on ette heidetud subjektiivsust: on väidetud, et see, mis ühele on enesestmõistetav, see ei pruugi teisele enesestmõistetav olla. Sisuliselt vaidlustab see etteheide arusaamise ja teadmise vahelise paratamatu seose võimalikkust.


Jumal.
Jumal on paljudes usundites esinev võimas üleloomulik olend (tavaliselt isik). Monoteistlikes usundites (sh judaismis, kristluses ja islamis) on Jumal ülim olend, kellele omistatakse universumi (sealhulgas inimkonna) loomine, säilitamine ja juhtimine. Usku Jumalasse või jumalatesse leidub enamikus kultuurides. Teatud kindla Jumala või kindlate jumalate austajad võivad pidada teisi jumalaid madalamateks või ebajumalateks (neid võidakse nimetada ka jumalusteks).
Juma ja Jumala.
Sõna "jumal" ja selle kognaadid pärinevad soome-ugri ühisajast (M.Derenko et al.: 10 tuhat ja enam aastat tagasi) ning tähistavad taevast üliolendit. Algselt on sõnad 'juma' ja 'jumala' (juma asupaik) tähendanud üliolendit ja taevalaotust (ingl. "god, sky", sks. "Gott, Himmel"), hiljem üksnes taevaasukat. Lähedane mõistele Ilma.
Jumast tulenevad soome jumala, eesti jumal, saami ibmel, jubmel, jimmel, jummel, ersa jondol, mokša jondul, mari jumo, vepsa gumal, jumal (S.Starostin, Uralic etymology).
Eestlaste ristimisel kasutasid mungad arusaadavuse tarvis kohaliku taevase üliolendi nime kristlaste jumala (Meie Isa, kes sa oled taevas) vastena.
Nüüdses eesti keeles on sõna "jumal" üldmõiste, mis tähistab mistahes usundi poolt tunnistatavat ja kummardatavat olemust.
Kui "Jumal" kirjutatakse suure algustähega, siis sellega on mõeldud juudiususu JHVH (keelatud hääldada, teisiti Adonai - Isand) ja sellest tuletatud kristlaste Jehoovat-Jahvet (Seda, Kes Kehastub, häälda Jööve) või islami Allahi (Ainsat Kummardamisväärset).
Jumal(ad) polüteismis.
Polüteistlikes usundites tuntakse ja austatakse paljusid jumalaid, kes võivad moodustada keeruka panteoni. Variandina (henoteism) võidakse küll tunnistada paljude jumalate olemasolu, kuid konkreetses teenistuses kummardada ja teenida ikka vaid ühte jumalat. Polüteistlikud jumalused võivad olla igaüks mingi kindla loodusnähtuse, eluvaldkonna või piirkonna valitsejad ning oma isiksusejoonte poolest võivad nad olla küllalt inimtaolised, kuigi suurte üleloomulike võimetega.
Jumal monoteismis.
Monoteistlikud religioonid defineerivad ainujumalat selliste mõistete kaudu nagu (ülim või kõrgeim) looja, isand, valitseja, karjane, kohtumõistja jne ning selliste omaduste kaudu nagu ülim, lõpmatu, igavene, täiuslik, kõikvõimas, kõiketeadev jne. On ka seisukoht, et Jumalat ei saagi defineerida ega tõeselt kirjeldada, kuna ta seisab väljaspool inimese mõistusega hõlmatavat ala. Mõnede arusaamade järgi on Jumal paratamatult hea ("summum bonum"), mõned aga peavad Jumalat teispool moraali asetsevaks. Üldiselt usutakse, et Jumalaga on võimalik kontakteeruda ja suhelda ning Jumal võib end ja oma tahet erineval viisil inimestele ilmutada. Mõned peavad aga Jumalat inimestele täiesti mõistetamatuks ning Jumalaga suhtlemist võimatuks.
Teised käsitlused.
Panteism on usuline hoiak, mille järgi Jumal ja kõiksus on üks ja seesama.
Jumalale on antud ka filosoofilisi tõlgendusi ning püütud jumala mõistele leida ekvivalenti füüsilisest universumist. Jumala all on mõistetud näiteks ülima hüve ideed või hoopis energiavälja, mis täidab universumit ja mille olemasolu teeb universumi võimalikuks. Ühe seisukoha järgi on jumal see, mida pole üldse võimalik mõista ega defineerida.
Jumal võrdlevas religiooniloos.
Enamik uurijaid on arvamusel, et usundilised kujutelmad on arenenud animismilt polüteismile ja sealt monoteismile. Samas on eriti Hiina ja India usundeid polüteismi ja monoteismi skaalal raske määratleda.
Jumalatõestused.
Jumala(te) olemasolu või mitteolemasolu kohta on esitatud palju tõestusi ning neile vastuväiteid. On näiteks väidetud, et kui mitte postuleerida ühe, igavese Jumala olemasolu, siis on universumi olemasolu seletamatu, sest ei ole võimalik, et miski tekib eimillestki (ex nihilo nihil fit). Teiselt poolt on väidetud, et miski päritolu eimillestki tuleneb vältimatult eimiski paradoksist. Paljud on väitnud, et Jumalasse uskumine sõltub usust, mitte mingist argumendist või tõestusest, ning ükski niisugune argument ei saa olla kindel või lõplik tõestus. Lisaks on ka neid, kes ütlevad, et on võimelised tajuma ülimat olendit, tema kohalolu, suhtumisi, olemust, ilu, headust, armastust ning teisi atribuute ja omadusi.


Vanuatu riigipeade loend.
Vanuatu riigipeade loend loendab Vanuatu riigipead alates riigi iseseisvumisest 1980. aastal.


Jumalatõestus.
Jumalatõestus on argument selle kasuks, et Jumal on olemas. Aegade vältel on pakutud välja palju jumalatõestusi.
Ontoloogiline jumalatõestus.
Kui kujutleme suurimat võimalikku objekti, siis on see inimese ajus. Objekt, mis sellele lisaks veel eksisteerib, on veelgi suurem. Seetõttu peab suurim võimalik kujuteldav objekt tingimata ka päriselt olemas olema. See objekt ongi Jumal.
Platonistlik jumalatõestus.
Ei ole võimalik kujutleda seda, mida olemas pole. Jumalat saab kujutleda, järelikult ta eksisteerib.
Kosmoloogiline jumalatõestus.
Kõigel on algpõhjus, universumi algpõhjus on Jumal.
Teleoloogiline jumalatõestus.
Universumi suur korrapära näitab, et universumil pidi olema intelligentne kavandaja, kes on Jumal.
Transtsendentaalne jumalatõestus.
Loogika, teadus, eetika ja teised head asjad on mõttetud, kui Jumalat ei ole; järelikult peavad Jumala olemasolu vastased argumendid olema vastuolulised.
Teisi jumalatõestusi.
Inimestel on teisigi aluseid Jumalasse uskumiseks. Näiteks väidavad paljud, et nad on oma elus Jumala kohalolu otseselt tajunud. Mõned kirjutavad Jumala arvele oma tugevaid emotsioone või rabavaid taipamisi pärast palveid ja jumalateenistusi. Mõned kirjutavad Jumala mõju arvele sündmuste arengut oma elus ja hämmastavaid kokkusattumusi. Tugevaid emotsioone, hämmastavaid kokkusattumusi ja rabavaid taipamisi on ka ateistidel, kuigi need ei ole seotud palve ega jumalateenistusega.
Jumalatõestuse võimalikkus või võimatus ning vajalikkus või tarbetus.
Immanuel Kant jõudis järeldusele, et Jumala olemasolu ei saa ei tõestada ega ümber lükata.
Jumalatõestuste teoloogilise staatuse üle on vaidlusi ka usklike seas. Kristlikus traditsioonis on kaks vastandlikku seisukohta. Katoliku kiriku katekismus väidab Aquino Thomasest lähtuvas tomistlikus traditsioonis, et katoliku kiriku õpetuse järgi saab Jumala olemasolu ratsionaalselt tõestada. Sarnane seisukoht on ka paljudesse teistesse konfessioonidesse kuuluvatel kristlastel. Teiselt poolt, paljudel usklikel on vastupidine seisukoht. Nad märgivad, et kristlik usk õpetab lunastust usu läbi ning see usk on kindel lootus Jumala ustavusele, millel on vähe pistmist uskliku võimega mõista seda, millele ta lootuse paneb. Teiste sõnadega, kui kristlik teoloogia on tõene, siis ei ole Jumala olemasolu kunagi võimalik tõestada ei empiiriliselt ega filosoofiliste argumentidega. Selle seisukoha äärmuslik variant on fideism, mille kohaselt usk on lihtsalt tahe uskuda ning mis väidab, et kui Jumala olemasolu oleks mõistusega tõestatav, siis oleks usk Tema olemasolusse ülearune.
Hegel ütleb "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedias" (§ 2, märkus), et metafüüsilised jumalatõestused ei ole Jumala olemasolu uskumiseks ja selles veendunud olemiseks vajalikud, nii nagu toidu loodusteaduslikud määratlused ei ole vajalikud söömiseks. Usu ja veendumuseni viib mittefilosoofiline mõtlemine.


Edward Natapei.
Edward Nipake Natapei Tuta Fanua'ariki (sündinud 17. juulil 1954) on Vanuatu poliitik.
Ta oli Vanuatu peaminister aastatel 2001–2004 ja 22. septembrist 2008 kuni 2. detsembrini 2010 ning peaministri kohusetäitja 16. juunist kuni 26. juunini 2011.
Aastal 1999 oli ta 22 päeva riigi ajutine president.
Ta on maailma esimene nüüdisaegne poliitik, kes palus oma riigi rahva pattude eest Jumalalt avalikult andeks. Tema patukahetsusavaldus ilmus 20. oktoobril 2002.
Edward Natapei sündis 17. juulil 1954 Futuna saarel. Ta õppis Fidži Tehnikaülikoolis ja Vanuatus Malapoa kolledžis.
1983. aastal valiti Natapei pealinna Port Vila esindajana Vanuatu parlamenti. Aastal 1987 nimetati ta tervishoiuministriks. Ta on olnud muu hulgas ka avalike tööde, tsiviillennundus-, meteoroloogia, posti- ja telekommunikatsiooni- ning välisminister. Aastatel 1996–1999 oli ta parlamendi spiiker ning 2000. aastal opositsiooni juht.
13. aprillil 2001 sai ta peaministriks. 3. juunil 2002 valis parlament ta pärast valimisi uuesti peaministriks.
27. novembril 2009 sunniti ta peaministri ametist loobuma, sest oli ametialase välisreisi tõttu puudunud kolmelt parlamendi istungilt ning tema büroo ei olnud sellest parlamendi esimehele teatanud, kuid 5. detsembril otsustas riigi ülemkohus, et tagandamisotsus oli põhiseadusega vastuolus, ning Natapei volitused taastati.
2. detsembril 2010 avaldas parlament talle umbusaldust ja valis peaministriks Sato Kilmani. 16. juunil 2011 tühistas ülemkohus Kilmani valimise ning nimetas Edward Natapei peaministri kohusetäitjaks.
Välislingid.
Natapei, Edward
Natapei, Edward


Guatemala piiskopid ja peapiiskopid.
Katoliku kiriku Guatemala piiskopkond ehk Santiago de Guatemala piiskopkond (ladina keeles "Dioecesis Guatimalensis" ehk "Dioecesis Sancti Jacobi Majoris de Guatemala" 'Guatemala püha Jaakobus vanema piiskopkond') loodi 28. detsembril 1534 Santo Domingo piiskopkonnast. 16. septembril 1743 sai sellest Guatemala peapiiskopkond ("Archidioecesis Guatimalensis" ehk "Archidioecesis Sancti Jacobi majoris de Guatemala").
Järgnevas tabelis on toodud piiskopkonda juhtinud piiskopid ja peapiiskopkonda juhtinud peapiiskopid.
Aastal 2002 oli peapiiskopkonna teenistuses 476 preestrit.


Seouli piiskopid ja peapiiskopid.
Katoliku kiriku Seouli peapiiskopkond (ladina keeles "Archidioecesis Seulensis") loodi 10. märtsil 1962 Korea Apostlikust Vikariaadist (mis loodi 9. septembril 1831). Järgnevas tabelis on toodud Seouli piiskopid (alates 1962. aastast peapiiskopid).


Lissaboni peapiiskoppide loend.
Katoliku kiriku Lissaboni peapiiskopkond (ladina keeles "Archidioecesis Lisbonensis") loodi 10. novembril 1394 Lissaboni diötseesist (piiskopkonnast), mis loodi 4. sajandil. Järgnevas tabelis on toodud Lissaboni peapiiskopid. Aastast 1716 kannavad nad ka tiitlit "patriarh".


Jaanuar.
Jaanuar on Gregoriuse kalendris aasta esimene kuu. Jaanuar oli Vana-Roomas aastani 154 eKr aasta eelviimane ehk üheteistkümnes kuu.
Ladinakeelne nimetus "januarius" on jaanuarikuule antud kahenäolise jumala Januse järgi, keda arvati mõjutavat kõiki töid ja nende alustamist.
1. jaanuaril algas konsulite ametiaasta.
Teised nimetused.
Jaanuari nimetatakse rahvapäraselt veel näärikuuks, südakuuks (talve keskpaiga järgi), helmekuuks (jäähelmeste aja järgi), uue aasta kuuks ehk vastse ajastaja kuuks, algukuuks ja talvistekuuks.
Eesti.
Nimetus "näärikuu" on tuletatud rootsi sõnadest "ny år" või keskalamsaksakeelsetest sõnadest "nē jār", mõlemad tähendusega 'uus aasta'. Mitmuslik lõpp sõnas 'näärid' on analoogia põhjal vohama hakanud alles ajal, mil "jõulud" ei tohtinud ütelda.
Nimetus "südakuu" on pärit sellest, et jaanuar jagab talve kaheks. Talve kõrgpunkt on Vana kalendri järgi 17. jaanuaril ehk tõnisepäeval.
Skandinaavia.
Skandinaavias võeti uut aastat pidutsemisega vastu alates 1224. aastast. Ametlikult pandi Rootsi-Soomes uue aasta alguspäev paika 1546. aastal. Kaua aega, kuni 19. sajandi alguseni kutsus rahvas uue aasta esimest päeva uueks jõuluks.


Veebruar.
Veebruar on Gregoriuse kalendris aasta teine kuu, samuti aasta kõige lühem kuu. Selles on lihtaastal 28 päeva ja liigaastal 29 päeva.
Nimetus "veebruar" on üle võetud roomlaste kalendrist, kus "Februarius" tähendas puhastuskuud; "Februa" oli puhastusjumal ning tähendas ka puhastus- ja lepituspüha. Veebruar oli Vana-Roomas aastani 154 eKr aasta viimane, kaheteistkümnes kuu.
Teised nimetused.
Veebruari on vanasti nimetanud veel mitme nimega, näiteks küünlakuu (küünlapäeva järgi), sudenkuu ehk hundikuu (huntide jooksuaja järgi), vastlakuu (vastlapäeva järgi), kassikuu, pudrusöömise kuu, radokuu (rajude aja järgi). Lisaks tuntakse nimesid külmakuu, lumekuu, tuisukuu, lihaheitekuu.
Hundikuu nimetus tuleb sellest, et vanasti luusis veebruarikuus ringi ilmatu hulk näljaseid hunte.
Saksamaal kutsuti veel mõnikümmend aastat tagasi veebruari kassikuuks. Sel kuul tuleb kiisudele ise süüa anda, sest hiiri ja rotte napib.
Veelgi vanem nimetus on radokuu, mis iseloomustab tuisust ja rajust aega.


Märts.
Märts on Gregoriuse kalendris aasta kolmas kuu. Selles on 31 päeva.
Märts on tuletatud nimetusest "Martius", mis roomlaste kalendris tähendas sõjajumal Marsile pühendatud kuud. Märts oli Vana-Roomas aastani 154 eKr aasta esimene kuu.
"Martius" oli muistsetel roomlastel aasta hakatus, kevadekuu, aeg põllutöid alustada. Mars oli tegelikult etruskide, põllu- ja karjajumal. Roomlased võtsid ta etruskidelt üle (nagu palju muudki, ka nonde sõjakunsti) ja tegid tast endale verejanulise sõjajumala, nagu seda oli kreeklaste Ares. Kevadekuu nimi jäi endiseks.
Märts on ka paastukuu. Paast kestab kuni lihavõttepühadeni aprillis.
Teised nimetused.
Märtsi nimetatakse veel kevadkuu, paastukuu, linnukuu, urbekuu, vastlakuu ehk liukuu (vastlate järgi), hangekuu, helmekuu (sulaveehelmeste järgi), sulakuu.


Aprill.
Aprill on Gregoriuse kalendris aasta neljas kuu. Selles on 30 päeva.
Aprill oli Vana-Roomas aastani 154 eKr aasta teine kuu. Nimetus tuleb ladinakeelsest nimetusest "Aprilis" ja tähendab arvatavasti 'avav'.
Aprill, mai ja juuni tähendasid (vist etruskidelt laenatuna) ka idanemist, kasvamist ja noorust.
Teised nimetused.
Aprilli nimetatakse rahvapäraselt veel jürikuu, mahlakuu, sulakuu ja naljakuu. Lisaks tuntakse nimesid puhkekuu ehk puhkemiskuu, poolikuu (tähendus teadmata) ja lihavõttekuu.


Mai.
Mai ehk lehekuu on Gregoriuse kalendris aasta viies kuu. Selles on 31 päeva.
Mai oli Vana-Roomas aastani 154 eKr aasta kolmas kuu. Nimetus tuleb ladinakeelsest nimetusest "Maius", mis oli antud kas jumalatar Maia või kasvujumal Maiuse järgi.
Teised nimetused.
Maikuud nimetatakse veel: lehekuu, lehehakkamiskuu ehk lehehakkamise kuu, mahlakuu, õiekuu, rõõmukuu, toomekuu, meiukuu (kaskede ehk meiude toomise järgi), laulukuu, elukuu, sugukuu, külvikuu, kesakuu (kesaharimise aja järgi), suvikuu (suveroheluse saabumise järgi), nelipühakuu.


Juuni.
Juuni on Gregoriuse kalendris aasta kuues kuu, milles on 30 päeva.
Teised nimetused.
Juunit nimetatakse ka nimedega kesakuu, jaanikuu, pärnakuu ja piimakuu.


Juuli.
Juuli ehk heinakuu on Gregoriuse kalendris aasta seitsmes kuu, milles on 31 päeva.
Teised nimetused.
Juulit nimetatakse ka nimedega heinakuu, niidukuu, putkekuu (heinputkede õitseaja järgi), karusekuu, jaagupikuu.


August.
August ehk lõikuskuu on Gregoriuse kalendris aasta kaheksas kuu, milles on 31 päeva.
Augustit nimetatakse veel ka nimedega põimukuu, viljakuu, rukkikuu, mädakuu ehk mädanemiskuu, hallituskuu, kirbukuu ja pärtlikuu.
August oli rooma kalendri kuues kuu (kuni aastani 154 eKr) ning kandis seetõttu nime "sextilis", seni kui 8 eKr otsustas senat selle kuu ümber nimetada keiser Augustuse auks.


September.
September ehk mihklikuu on Gregoriuse kalendris aasta üheksas kuu.
Sõna "september" tuleneb ladina sõnast "septem" 'seitse'. See oli Rooma kalendri seitsmes kuu (see kalender algas märtsikuuga).
Teised nimetused.
Septembrit nimetatakse veel ka nimedega kanarbikukuu, sügiskuu, pohlakuu, jahikuu (jahihooaja alguse järgi), kaalukuu (saakide kaalumise aja järgi), lõikamisekuu, mihklikuu.


Oktoober.
Oktoober ehk rehekuu ehk viinakuu on Gregoriuse kalendris aasta kümnes kuu, milles on 31 päeva.
Oktoobrit nimetatakse veel ka nimedega kooljakuu, hingekuu, kosjakuu, kolletamiskuu, lehelanguskuu ehk lehevarisemiskuu, porikuu, roojakuu, orjakuu (teotööliste öise rehepeksuaja järgi), sügisekuu, simunakuu.


November.
November ehk kooljakuu ehk talvekuu ehk hingekuu on Gregoriuse kalendris aasta üheteistkümnes kuu, milles on 30 päeva.
Teised nimetused.
Novembrit nimetatakse ka nimedega sügisekuu, lumekuu, marukuu, mardikuu, kadrikuu.


Detsember.
Detsember ehk jõulukuu ehk talvistepühakuu ehk talvekuu on Gregoriuse kalendris aasta kaheteistkümnes ning seega ka viimane kuu, milles on 31 päeva.
Detsembrit nimetatakse ka nimedega talvistekuu, talsipühakuu, mängukuu (jõulumängude aja järgi).


Hej, Sloveni.
"Hej Sloveni" oli Jugoslaavia riigihümn 1945. aastast ja Serbia ja Montenegro riigihümn. Praegu ta ei ole hümnina kasutusel.
Sõnade autor on slovaki preester, luuletaja ja ajaloolane Samuel Tomášik. Ta kirjutas luuletuse 1834. aastal Prahas.
Slovakid peavad seda siiani oma teiseks hümniks. Jugoslaavia riigihümniks sai 1977. aastal. Pärast Jugoslaavia lagunemist jäi Serbia ja Montenegro hümniks.
Hümni meloodia tugineb Poola hümni Mazurek Dąbrowskiego meloodiale, kuid on tunduvalt aeglasem.
Hej Sloveni.
Nek se sada i nad nama
Нек се сада и над нама
Slovakikeelne algversioon.
Boh je s nami: kto proti nám,
I nechže sa aj nad nami
Čierna zem pohltí toho, kto odstúpi zradne!
Moraavikeelne algversioon.
Buh e s nama: "Gdo protji nám,
Tšehhikeelne algversioon.
Bůh je s námi: "Kdo proti nám,
I když se i tak nad námi


Jugoslaavia presidentide loend.
Serbia ja Montenegro presidendid (alates Teisest maailmasõjast)


Saudi Araabia.
Saudi Araabia on riik Lähis-Idas Araabia poolsaarel.
Religioon.
Rahvastikust 85% on sunniite, šiiite on 15%.


Ontoloogiline jumalatõestus.
Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele.
Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad – asjad, mis "ei saa" mitte olemas olla – ja kontingentselt olevad – asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning ontoloogilise jumalatõestuse üle ongi palju vaieldud.
Canterbury Anselmi versioon.
"Aga me usume, et Issand on miski, millest midagi suuremat ei saa kujutleda."
Edasi küsib Anselm, kas Jumal on olemas.
"Kas siis ei ole säärast loomust, sest meeletu ütleb oma südames: "Jumalat ei ole!"?"
"Kuid kindlasti seesama meeletu, kui ta kuuleb sedasama, mida ma praegu ütlen – miski, millest midagi suuremat ei saa kujutleda – saab aru, mida ta kuuleb; ja see, millest ta aru saab, on tema arus, isegi kui ta ei saa aru, et see on. Sest üks asi on, et mingi asi on arus, ja teine asi on arusaamine, et see asi on."
"Sest kui maalikunstnik eelnevalt kujutleb, mida ta hakkab valmistama, siis on tal arus see, mida ta pole veel valmistanud, kuid ta ei saa veel aru, et see on. Aga kui ta on selle juba maalinud, siis tal on arus see, mis ta on juba maalinud, ja ta saab ka aru, et see on."
"Sellepärast peab ka meeletu nõustuma, et vähemalt arus on miski, millest midagi suuremat ei saa kujutleda, sest kui ta seda kuuleb, siis ta saab sellest aru, ja millest iganes aru saadakse, see on arus."
"Ja kindlasti ei saa see, millest suuremat ei saa kujutleda, olla üksnes arus. Sest kui ta on vähemalt üksnes arus, siis saab teda kujutleda ka reaalsuses; mis on suurem."
Näide: Paljud inimesed eelistavad reaalset 1000 krooni kujuteldavale 1000 kroonile.
"Järelikult kui see, millest suuremat ei saa kujutleda, on üksnes arus, siis seesama asi, millest suuremat ei saa kujutleda, on miski, millest suuremat saab kujutleda. Aga nii ei saa kindlasti olla."
"Järelikult on kaheldamatult nii arus kui ka reaalsuses olemas miski, millest suuremat ei saa kujutleda."
Anselmi jumalatõestuse ümberjutustus.
Anselmi jumalatõestuses mängivad tähtsat rolli perfektsioonid (täiused). Perfektsioone on mitmesuguseid: suurus, tarkus, jõud (vägi), headus jne. Perfektsioonidel on erinevad astmed. Targem on tarkuse poolest täiuslikum, kaunim on ilu poolest täiuslikum jne.
Nagu paljud teisedki, defineerib Anselm Jumalat täiusliku olendina. See tähendab, et Jumalal on "kõik" perfektsioonid maksimaalsel mõeldaval määral. Nähtavasti väidavad kõik monoteistlikud usundid, et midagi Jumalast suuremat ei ole.
Kui kellelgi õnnestubki ette kujutada suuremat täiuseastet, kui ta enne ette kujutas, siis ta peab omistama Jumalale selle suurema täiuseastme.
1) Meil on suurima mõeldava olendi mõiste, ja seda suurimat mõeldavat olendit nimetab ta Jumalaks.
2) Jumal kui suurim mõeldav olend on olemas "ainult" mõistena meie peas.
Anselm ütleb, et need kaks väidet on omavahel vastuolus. Tõepoolest, kui Jumala kui suurima mõeldava olendi mõiste on üksnes kujutletav, siis see ei ole suurima "mõeldava" olendi mõiste, sest "tegelikult olemasolev" olend on suurem, täiuslikum olend kui olend, kes eksisteerib üksnes kujutluses. Olemasolu on perfektsioon, nagu vägi, ilu jne. Järelikult peab suurima mõeldava olendi mõiste olema "tegelikult olemasoleva" olendi mõiste. Olemasolematu olend ei oleks "suurim" mõeldav olend.
See tähendab, et väide 2), mille kohaselt Jumala mõiste on olemas "ainult meie peas", on vastuolus väitega 1), mille kohaselt meil on Jumala mõiste.
See viib Anselmi järeldusele, et kui kellelgi on Jumala mõiste, siis Jumal on paratamatult olemas. Et väidet 1) on võimatu eitada (paistab, et paljudel inimestel on Jumala kui täiuslikema olendi mõiste), siis ainsaks lahenduseks on loobuda väitest 2).
Gaunilo saar.
Üks varasemaid teadaolevaid vastuväiteid Canterbury Anselmi jumalatõestusele pärineb Anselmi kaasaegselt Gaunilolt. Gaunilo tegi ettepaneku mõelda suurimast ehk täiuslikemast mõeldavast saarest. Säärast saart ei pruugi "tegelikult olemas olla". Sel juhul aga ei mõtle me "suurimast" mõeldavast saarest, sest "suurim" mõeldav saar oleks peale kõige muu ka "olemas". Et meil on võimalik sellest suurimast ehk täiuslikumast mõeldavast saarest mõelda, siis ta peab olema olemas. Selline arutlus tundub küll absurdsena, ent Gaunilo väidab, et ta pole absurdsem kui Anselmi oma.
Anselmi jumalatõestuse pooldajad vastasid, et saare mõiste ei sisalda täiuslikkuse mõistet, vaid see lihtsalt lisatakse saare mõistele, kuna aga Jumala mõiste on lahutamatu täiuslikkuse mõistest. Nad seletavad Gaunilo argumendi mittekehtivust sellega, et saare täiuslikkus on kontingentne (selline, mis võib olla ja võib mitte olla), kuna aga Jumala täiuslikkus on paratamatu.
Mitteolemasolu täiuslikkus.
Saab põhjendada väidet, et mitteolemasolu on suurem ja täiuslikum kui olemasolu. Olemasolu elemendid on asümmeetrilised ning on vastastikuses toimes oma ebatäiuslikkuse tõttu. Kui nad oleksid täiuslikud, siis nad oleksid staatilised. Mitteolemasolu on piiritu, ajatu, kõikjalolev, lihtne jne. Olemasolu määratlevad selle piirangud. Pealegi võib mis tahes arvu olemasolevate asjade kohta ette kujutada poole rohkem asju, mida pole olemas.
Melbourne'i filosoof Douglas Gasking (1911–1994) on esitanud järgmise arutluse tõestuseks, et Jumalat ei ole olemas.
Veel kriitikat.
Traditsiooniliselt on Immanuel Kanti "Puhta mõistuse kriitikat" järgides väidetud, et olemasolu ei ole perfektsioon, sest olemasolu ei ole omadus. See vastuväide ei ole paljudele filosoofidele tundunud veenvana. Samuti on leitud, et selline vastuväide toob kaasa ebasoovitavaid tagajärgi.
On ka väidetud, et olemasolu on küll omadus, kuid ei ole perfektsioon, sest olemasolul puudub pidev skaala: miski kas on olemas või ei ole.
Peale selle on väidetud, et ei ole korrektne väljendada täiusliku olendi mõistet sõnaga "Jumal", sest selle sõna tähendus on kultuurisõlteline. See ei ole vastuväide jumalatõestuse kehtivusele, vaid ontoloogilise jumalatõestuse kasutamisele mingi konkreetse jumaluse olemasolu tõestamiseks.
Ontoloogilise jumalatõestuse modifikatsioonid.
Enamik filosoofe, sealhulgas näiteks Aquino Thomas ja Immanuel Kant, ei ole pidanud ontoloogilist jumalatõestust kehtivaks.
Ontoloogilise jumalatõestuse on modifitseeritud kujul oma filosoofiasse lülitanud teiste seas René Descartes, Gottfried Leibniz, Kurt Gödel, Charles Hartshorne ja Alvin Plantinga.
Descartes.
René Descartes esitab viiendas meditatsioonis ontoloogilise jumalatõestuse, mis lähtub ülimalt täiusliku olendi idee. Descartes väidab, et mitteolemasolev ülimalt täiusliku olendi idee on sama vastuoluline nagu kahest täisnurgast erineva sisenurkade summaga kolmnurga mõiste. Et meil on ülimalt täiusliku olendi idee, siis peab ülimalt täiuslik olend olemas olema.
Leibniz.
Gottfried Leibniz püüdis täita lüngad, mis Descartes'i ontoloogilises jumalatõestuses tema arvates olid. Kõigepealt tuleb näidata ülimalt täiusliku olendi idee koherentsust ehk ülimalt täiusliku olendi olemasolu võimalikkust. Et perfektsioonid ei ole analüüsitavad, siis on võimatu näidata pefektsioonide ühitamatust. Järelikult eksisteerivad kõik perfektsioonid ühes entiteedis koos.


Teine analüütika.
"Teine analüütika" on Aristotelese teos, mis on kirjutatud umbes 350 eKr.
Peatükk 1.
Igasugune õpetus, mis antakse või saadakse arutluse teel, lähtub eelnevalt olemasolevast teadmisest. See saab ilmseks, kui vaadata läbi kõik niisuguse teadmise liigid. Matemaatilised teadused ja kõik teised spekulatiivsed distsipliinid saadakse sel teel, ja nii ka kaks dialektilise arutlemise vormi, süllogistlik ja induktiivne: sest kumbki neist kahest kasutab vana teadmist, et anda uut, süllogism eeldades kuulajat, kes aktsepteerib selle eeldusi, induktsioon tuues välja üldise, mis kätkeb üksikus. Veenmine retooriliste argumentidega on jällegi põhimõtteliselt samasugune, sest nad kasutavad kas näidet, induktsiooni liiki, või entümeemi, süllogismi vormi.
Nõutav eelnevalt olemasolev teadmine on kaht liiki. Mõnel juhul tuleb eeldada fakti möönmist, teistel juhtudel kasutatava termini tähendusest arusaamist, ja mõnikord on olulised mõlemad eeldused. Nii näiteks me eeldame, et iga subjekti kohta saab iga predikaati kas tõeselt jaatada või tõeselt eitada, ning et "kolmnurk" tähendab seda ja seda; mis puudutab "ühte", siis tuleb meil eeldada nii sõna tähendust kui ka asja olemasolu. Asi on selles, et need eri objektid ei ole meile võrdselt ilmsed. Mingi tõe äratundmine võib mõnel juhul teguritena sisaldada nii eelnevat teadmist kui ka teadmist, mis saadakse samaaegselt selle äratundmisteadmisega, mis käib üksikute kohta, mis tegelikult langevad üldise alla ning on selles juba õigupoolest teada. Näiteks õpilane teadis eelnevalt, et iga kolmnurga nurgad on võrdsed kahe täisnurgaga; ent alles sel hetkel, kui teda juhiti seda tema ees olevas näites tõesena ära tundma, hakkas ta teadma, et "see poolringi sissejoonistatud kujund" on kolmnurk. Sest mõningaid asju (nimelt singulaare, milleni lõpuks välja jõutakse ja mis ei ole preditseeritavad millegi muu kui subjekti kohta) saadakse teada ainult nõnda, st siin ei ole äratundmist kesk- või väiketermini läbi, mis oleks suurterminile subjektiks. Enne kui teda juhiti äratundmisele või enne kui ta tegelikult tegi järelduse, peaks ehk ütlema, et teatud moel ta teab, teatud moel mitte.
Kui ta selle sõna reservatsioonideta mõttes ei teadnud selle kolmnurga olemasolu, siis kuidas ta sai reservatsioonideta mõttes teada, et selle nurgad võrduvad kahe täisnurgaga? Ei; on selge, et ta ei tea reservatsioonideta, vaid ainult selles mõttes, et ta teab üldiselt. Kui jätta see eristus tegemata, tekib meil Menoni dilemma: inimene kas ei õpi midagi või õpib saab seda, mida ta juba teab; sest me ei saa aktsepteerida lahendust, mida mõned pakuvad. Inimeselt küsitakse: "Kas sa tead või ei tea, et iga paar on paarisarvuline?" Ta ütleb, et teab. Küsija esitab siis teatud paari, mille olemasolust, rääkimata siis paarisarvulisusest, vastaja ei olnud teadlik. Lahendus, mida mõned pakuvad, seisneb väites, et nad ei tea, et iga paar on paarisarvuline, vaid ainult seda, et iga asi, millest nad teavad, et see on paar, on paarisarvuline; ometi aga see, mille paarisarvulisust nad teavad, on see, mille paarisarvulisuse nad on tõestanud, see tähendab see, mille nad on teinud oma eelduse subjektiks, nimelt mitte pelgalt iga kolmnurk või arv, millest nad teavad, et ta seda on, vaid mis tahes kolmnurk või arv ilma reservatsioonideta. Sest kunagi ei sõnastata mõnd eeldust kujul "iga arv, millest sa tead, et ta on arv" või "iga sirgjooneline kujund, millest sa tead, et ta seda on": predikaati käsitatakse alati rakendatavana asja mis tahes üksiknäitele. Teisest küljest, ma kujutan ette, et miski ei takista, et inimene ühes mõttes teaks seda, mida ta õpib, ning teises mõttes ei teaks. Kummaline poleks mitte see, kui ta mingis mõttes teaks seda, mida ta õpib, vaid see, kui ta teaks seda just samas mõttes ja samal moel, nagu ta seda õpib.
Peatükk 2.
Me eeldame, et meil on reservatsioonideta mõttes teaduslik teadmine mingist asjast, erinevalt selle aktsidentaalsest teadmisest sofisti mõttes, kui me arvame, et me teame põhjust, millest fakt oleneb, selle ja mitte mingi muu fakti põhjusena ning peale selle teame, et see fakt ei saa olla teistsugune, kui ta on. Aga see, et teaduslik teadmine on midagi sellist, on ilmne: vaata nii neid, kes alusetult pretendeerivad sellele, kui ka neid, kellel see tõesti on, sest esimesed ainult kujutavad ette, et nad on kirjeldatud olukorras, teised aga ka on selles tegelikult. Järelikult on reservatsioonideta mõttes teaduslikule teadmisele omane objekt miski, mis ei saa olla muu, kui ta on.
On võimalik ka üks teistsugune teadmise viis, seda arutame hiljem. Praegu ma väidan seda, et igal juhul me teame tõestuse kaudu. Tõestuse all ma mõtlen süllogismi, mis viib teadusliku teadmiseni, see tähendab süllogismi, millest aru saamine juba ongi niisugune teadmine. Kui siis eeldada, et minu tees teadusliku teadmise loomuse kohta on õige, siis peavad tõestatud teadmise eeldused olema tõesed, algsed, vahetud, paremini teada kui järeldus ja järeldusele eelnevad, ja peale selle on järeldus nendega seotud nagu tagajärg põhjusega. Kui need tingimused ei ole täidetud, ei ole algtõed järeldusele "kohased". Ilma nende tingimusteta võib küll olla tegemist süllogismiga, kuid säärane süllogism, mis ei vii teadusliku tõeni, ei ole tõestus. Eeldused peavad olema tõesed: sest see, mida ei ole olemas, ei saa olla teada: näiteks ei ole meil võimalik teada, et ruudu diagonaalil on ruudu küljega ühismõõt. Eeldused peavad olema algsed ja tõestamatud; muidu nad nõuaksid tõestust, selleks et nad oleksid teada, sest tõestatavate asjade teadmine, kui see ei ole aktsidentaalne teadmine, tähendabki nende kohta tõestuse omamist. Eeldused peavad olema järelduse põhjused, paremini teada kui järeldus ja järeldusele eelnevad; järelduse põhjused sellepärast, et meil on teaduslik teadmine asjast ainult juhul, kui me teame selle asja põhjust; eelnevad, et nad oleksid põhjused; eelnevalt teada, kusjuures see eelnev teadmine ei seisne pelgalt selles, et me saame aru tähendusest, vaid see on ka fakti teadmine. Aga "eelnev" ja "paremini teada" on kahemõttelised terminid, sest on erinevus selle vahel, mis on eelnev ja paremini teada olemise korras ja selle vahel, mis on eelnev ja paremini teada inimese jaoks. Ma pean silmas, et meeltele lähedasemad asjad on eelnevad ja paremini teada inimese jaoks; reservatsioonideta mõttes eelnevad ja paremini teada asjad on need, mis on meeltest kaugemal. Aga kõige üldisemad põhjused on meeltest kõige kaugemal ja üksikpõhjused on meeltele kõige lähemal, ja nõnda on nad täpselt teineteise vastandid. Öeldes, et tõestatud teadmise eeldused peavad olema algsed, pean ma silmas, et nad peavad olema "kohased" algtõed, sest ma samastan algeeldust ja algtõde. "Algtõde" tõestuses on vahetu propositsioon. Vahetu propositsioon on propositsioon, millele ükski propositsioon ei eelne. Propositsioon on üks predikatsiooniliikidest, see tähendab ta preditseerib ühte atribuuti ühe subjekti kohta. Kui propositsioon on dialektiline, siis ta eeldab ükskõik kumba liiki; kui ta on tõestav, siis ta paneb maha ühe predikatsiooniliigi, välistades teise, sest see liik on tõene. Termin "predikatsioon" tähistab ükskõik kumba vastuolu poolt. Vastuolu on vastandus, mis oma loomu poolest välistab kolmanda. Vastuolu pool, mis ühendab predikaadi subjektiga, on jaatus; vastuolu pool, mis nad lahutab, on eitus. Ma nimetan süllogismi vahetut algtõde "teesiks", kui õpetaja ei saa seda küll tõestada, kuid selle mitteteadmine ei ole õpilase edasijõudmisele täielikuks takistuseks; vahetu algtõde, mida õpilane peab teadma, selleks et üldse midagi õppida, on aksioom. Ma nimetan seda aksioomiks, sest säärased tõed on olemas ja aksioomideks me nimetame iseäranis neid. Kui tees eeldab mingi predikatsiooni kas üht või teist liiki, see tähendab väidab mingi subjekti olemasolu või mitteolemasolu, siis see on hüpotees; kui ei väida, siis see on definitsioon. Definitsioon on "tees" ehk millegi "mahapanemine", sest aritmeetik paneb maha, et olla üks tähendab olla kvantitatiivselt jagamatu; aga see ei ole hüpotees, sest defineerimine, mis on üks, ei ole sama mis tema olemasolu jaatamine.
Et aga selleks, et me mõnda fakti teaksime (see tähendab oleksime selles veendunud), on alusena nõutav, et meil oleks niisugune süllogism, mida me nimetame tõestuseks, ja süllogismi aluseks on faktid, mis moodustavad selle eeldused, siis me ei pea mitte üksnes eelnevalt teadma algeeldusi (vähemalt mõnda, kui mitte kõiki), vaid teadma neid paremini kui järeldust; näiteks põhjus, miks me midagi armastame, on meile kallim kui meie armastuse objekt. Nii et kuna algeeldused on meie teadmise (see tähendab veendumuse) põhjus, siis järelikult me teame neid paremini, see tähendab oleme nendes rohkem veendunud kui nende järelmites, sest see, et me viimaseid teame, ongi ju selle tagajärg, et me teame eeldusi. Aga inimene ei saa uskuda millessegi rohkem kui asjadesse, mida ta teab, kui tal ei ole sellest tegelikku teadmist või midagi paremat kui tegelik teadmine. Kuid me oleme silmitsi selle paradoksiga, kui õpilasel, kelle usk põhineb tõestusel, ei ole eelnevat teadmist; inimene peab uskuma mõnesse, kui mitte kõigisse, algtõesse rohkem kui järeldusse. Pealegi, kui inimene hakkab omandama teaduslikku teadmist, mis tuleb läbi tõestuse, siis tal ei pea mitte ainult olema parem teadmine põhitõdedest ja kindlam veendumus nende kui seoses, mida tõestatakse; veel enam, mitte miski ei tohi tema jaoks olla kindlam või paremini teada kui need algtõed kui vasturääkivad aluseeldustele, mis viivad vastandliku ja eksliku järelduseni. Sest puhta teaduse veendumus peab tõesti olema kõigutamatu.
Peatükk 3.
Paratamatuse tõttu teada algeeldusi arvavad mõned, et teaduslikku teadmist ei ole. Teised arvavad, et on, kuid et kõik tõed on tõestatavad. Kumbki õpetus ei ole tõene ega paratamatu järeldus eeldustest. Esimene koolkond, eeldades, et ei ole muud teadmise viisi kui tõestuse kaudu, väidavad, et kaasneb lõputu regress, sel alusel, et kui eelneva taga ei ole algset, siis meil ei ole võimalik teada järgnevat eelmise läbi (milles neil on õigus, sest lõpmatut jada ei saa läbida): teisest küljest – ütlevad nad – kui jada lõpeb ning on olemas algeeldused, pole neid ikkagi võimalik teada, sest neid ei saa tõestada, ja tõestus on nende meelest ainuke tunnetusvorm. Ning et seetõttu ei ole algeeldusi võimalik teada, siis ei ole nendest järelduvate puhas teaduslik teadmine ega õieti üldse mitte teadmine, vaid põhineb pelgal oletusel, et eeldused on tõesed. Teine koolkond nõustub nendega teadmise suhtes, leides, et teadmine on võimalik ainult tõestuse kaudu, kuid nad ei näe mingit probleemi seisukohas seisukohas, et kõik tõed on tõestatavad, sest nad lähtuvad sellest, et tõestus võib olla tsirkulaarne või vastastikune.
Meie õpetame, et igasugune teadmine ei ole tõestuslik; vastupidi, vahetute eelduste teadmine on tõestusest sõltumatu. (Selle paratamatus on ilmne; sest kuna me peame teadma eelnevaid eeldusi, millest tõestused lähtuvad, ning kuna regressioon peab lõppema vahetute tõdedega, siis need viimased peavad olema tõestamatud.) Niisugune on siis meie õpetus, ja peale selle me väidame, et peale teadusliku teadmise on olemas selle lähteallikas, mis võimaldab meil ära tunda definitsioone.
Aga tõestus peab põhinema tõestusel, mis on järeldusele eelnev ja sellest paremini teada; ja samad asjad ei saa olla samal ajal teineteise suhtes nii järgnevad kui ka eelnevad: järelikult on selge, et tsirkulaarne tõestus ei ole sõna "tõestus" reservatsioonideta mõttes võimalik, vaid on võimalik üksnes siis, "tõestust" käsitada nii laialt, et ta hõlmab selle teise arutlusmeetodi, mis põhineb eristusel meie jaoks eelnevate ja ilma reservatsioonideta eelnevate tõdede vahel, see tähendab meetodi, mille abil induktsioon teadmist tekitab. Aga kui me aktsepteerime seda tähenduse laiendust, siis meie definitsioon teadmisele reservatsioonideta mõttes osutub vigaseks; sest teadmist näib olevat kaht liiki. Ent võib-olla see teine tõestusevorm, mis lähtub tõdedest, mis on paremini teada meie jaoks, ei ole tõestus selle termini reservatsioonideta mõttes.
Ringtõestuse pooldajad ei ole silmitsi mitte ainult selle raskusega, mille me äsja esile tõime. Peale selle taandub nende teooria pelgale väitele, et kui mingi asi on olemas, siis ta on olemas – nii on hõlbus tõestada mida tahes. Et see nii on, seda saab selgelt tõestada, võttes kolm terminit, sest ringi moodustamiseks pole vahet, kas võtta palju või vähe termineid või koguni ainult kaks. Järelikult otsese tõestuse kohaselt: kui on "A", siis peab olema "B"; kui on "B", siis peab olema "C"; järelikult kui on "A", siis peab olema "C". Et siis (ringtõestuse kohaselt) kui on "A", siis peab olema "B", ja kui on "B", siis peab olema "A", siis ülalpool võib "C" asendada "A"-ga. Seega "kui on "B", siis peab olema "A"="kui on "B", siis peab olema "C", mis ülalpool andis järelduse "kui "A" on, siis peab olema "C"; aga me samastasime "C" ja "A". Järelikult võivad ringtõestuse pooldajad öelda, et kui on "A", siis peab olema "A" – nii on hõlbus tõestada mida tahes. Pealegi on isegi selline tingtõestus võimatu, välja arvatud juhtudel, kui atribuudid järelduvad teineteisest, nimelt "omaste" omaduste puhul.
On aga näidatud, et ühe asja (olgu siis ühe termini või eelduse) postuleerimine ei too kunagi kaasa paratamatut konsekventi: kaks eeldust moodustavad esimese ja vähima aluse, selleks et üldse järeldust teha ning järelikult ammugi teaduse tõestava süllogismi jaoks. Kui siis "A" järeldub "B"-st ja "C"-st ning "B" ja "C" järelduvad vastastikku teineteisest ja "A"-st, siis, nagu minu kirjutistes süllogismi kohta on näidatud, on võimalik tõestada kõik eeldused, millel algne järeldus põhines, ringtõestuse abil esimeses figuuris. Kuid on näidatud ka seda, et teistes figuurides kas ei ole üldse võimalik mingi järeldus või vähemalt mitte niisugune, mis tõestab kõik algsed eeldused. Propositsioone, mille terminid ei ole pööratavad, ei saa üldse tsirkulaarselt tõestada, ning kuna pööratavad terminid esinevad tegelikes tõestustes harva, siis on selgelt asjatu ja võimatu öelda, et tõestus on vastastikune ning et järelikult on kõike võimalik tõestada.


Saint Kitts ja Nevis.
Saint Kitts ja Nevis on kahest Kariibi mere saarest koosnev riik Kariibidel.
Loodus.
Saari, Saint Kittsi (varem tuntud kui "Saint Christopher") ja Nevist ("Nuestra Señora de las Nieves") eraldab umbes kolme kilomeetri laiune The Narrowsi väin. Mõlemad saared on vulkaanilise päritoluga. Kõrgeim tipp on Saint Kittsil asuv Liamuiga vulkaan.
Välissuhted.
Eesti sõlmis diplomaatilised suhted Saint Kittsi ja Nevisega 24. septembril 2009.
Saint Kittsi ja Nevise kaart
*Saint Kitts ja Nevis


Saint Lucia.
Saint Lucia on saareriik Kariibi meres. Asub Väikestes Antillides Saint Vincent ja Grenadiinidest põhja pool ja Martinique'ist lõuna pool.
Riigist on pärit kaks Nobeli auhinna laureaati: Arthur Lewis (majandus) ja Derek Walcott (kirjandus).
Loodus.
Saarel elab endeemne tuhksäälik (võib olla ka välja surnud).
Välissuhted.
Eesti sõlmis diplomaatilised suhted Saint Luciaga 24. septembril 2009.
Ajalugu.
17. sajandi jooksul ja 18. sajandi alguses pidasid toonased Euroopa koloniaalvõimud Inglismaa ja Prantsusmaa Saint Lucia valdamise üle mitmeid sõdu ning kokku vahetus saarel koloniaalvõim 14 korral, enne kui 1814. aastal sai saarest lõplikult Suurbritannia impeeriumi osa. Tänapäeval võib alates 1979. aastast iseseisva Saint Lucia külastaja leida jälgi nii Inglise kui ka Prantsuse koloniaalajastust - näiteks kohalike poolt sageli räägitav kreooli keel kõrvuti riigikeele staatust omava inglise keelega, valdavalt prantsuskeelsed kohanimed, kakaoistandus Prantsuse koloniaalstiili mõjutustega ja vasakpoolne liiklus.


Saint Vincent ja Grenadiinid.
Saint Vincent ja Grenadiinid on saareriik Kariibi meres Väikestes Antillides. Hõlmab Saint Vincenti saare ja sellest lõunas asuvad Grenadiinid.
Haldusjaotus.
Saint Vincent


Süüria.
Süüria on riik Lähis-Idas. See piirneb läänest Vahemere ja Liibanoniga, põhjast Türgiga, idast Iraagiga, lõunast Jordaaniaga ja edelast Iisraeliga.
Süüria nimi on pärit Vanast-Kreekast, kus nimetusega tähistati assüürlasi. Uuemate uuringute järgi viitab Süüria Assüüriale.
Riigikord.
Süüria on unitaarne vabariik. Kehtib 12. veebruaril 1973 jõustunud põhiseadus, millega määratletakse Süüria sotsialistlikuks riigiks, kus islam on valitsev usk.
Kõrgeim seadusandlik võim kuulub Rahvanõukogule, mis moodustatakse otsestel valimistel 4 aastaks. Rahvanõukogu on ühekojaline. Valimistel läheb kaks kolmanikku häältest alati automaatselt üle hetkel võimul olevale koalitsioonile.
Täidesaatev võim kuulub presidendile ja Ministrite Nõukogule (valitsus). Ministrite Nõukogu esimees (peaminister) ja valitsusliikmed vastutavad oma tegevustes presidendi ees.
Praegu seisab Süüria valitsus silmitsi demonstratsioonide ja protestidega, mis on seotud araabia kevadega. Suured konfliktid, mille juured ulatuvad juba aegadesse enne Kristust, on Süürial naaberriigi Liibanoniga. Süüriat on olnud põhjust süüdistada Liibanoni destabiliseerimises.
President.
Riigipea on rahvahääletusel 7 aastaks valitav president. Presidendikandidaadi esitab Rahvanõukogu (parlament) valitseva partei juhtkonna ettepanekul. President nimetab ühe või mitu asepresidenti. Põhiseadus nõuab, et president oleks moslem, kuid see ei tee islamist tingimata riigiusku. Põhiseadus annab presidendile õiguse määrata ametisse ministrid, kuulutada välja sõjaolukorra ja erakorralise olukorra, välja anda seadusi, mis vajavad parlamendis ratifitseerimist (välja arvatud hädaolukorras). President võib ka välja kuulutada amnestia, muuta põhiseadust ning nimetada riigiteenijaid ja sõjaväelasi. President on ka relvajõudude ülemjuhataja.
Praeguseks Süüria presidendiks on Bashār al-Asad (sündinud 11. septembril 1965), kes sisuliselt päris võimu oma isalt Ḩāfiz̧ al-Asadilt (võimul 1971. aastast alates) 2000. aasta valimistel ning valiti teist korda 2007. aastal. Vastaskandidaati tal ei olnud. Bashār al-Asad kuulub alaviitide usulisse rühmitusse.
Parlament.
Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei (ka Araabia Sotsialistlik Baa'thi Partei) ehk Baath ("Ḥizb al-Ba`ṯ al-`Arabī al-Ištirāki") on partei, mis asutati 1940. aastatel Damaskuses araabia rahvusliku liikumise käigus. Partei eesmärgiks oli ühendada kõik Araabiamaad ühte riiki ning seista vastu lääne koloniaalvõimule. Suurima mõjuvõimu saavutas Baathi partei Süürias ja Iraagis. 1966. aastal kukutati Süürias sõjaväelise riigipöördega liikumise asutaja Michel Aflaq ning partei jagunes rivaalitsevateks Süüria ja Iraagi organisatsioonideks, mis omasid teistes Araabia riikides paralleelseid struktuure.
Iraagis saavutas Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei võimu 1963. aastal, kuid keelustati 2003. aastal Iraagi sõja käigus. Süürias on ta aga võimul tänaseni.
Loodus.
Süüria jääb 32° ja 38° N ning 35° ja 43° E vahele.
Süüria aladel on valdav lähistroopiline mandriline kliima, sajab 100–300 mm/a ja peaaegu ainult talvel. Keskmine temperatuur jaanuaris 4–6, juulis 32–34 °C. Suvel puhub tugev kõrbetuul hasmin, mis toob Araabia poolsaarelt liiva ja tolmu. Vaid rannikumadalikul on vahemereline kliima: sademeid kuni 900 mm/a, keskmine temperatuur on jaanuaris 10–12, juulis 25–27 °C. Ansariya mägedes sajab kuni 1400 mm/a, talvel ka lund. Peamiselt katavad Süüria alasid kuivad platood ja väheste oaasidega Süüria kõrb, on ka rohelisi alasid Vahemere äärses riigi loodeosas. Eufrat on Süüria tähtsaim jõgi.
Süüria põhilisteks maavaradeks on nafta ja maagaas, leidub ka raua-,mangaani- ja kroomimaaki, barüüti, pruunsütt, fosforit, väävlit, kivisoola, looduslikku bituumenit ja kipsi.
Kõrgeim mäetipp on "Hawuyat ar-Ra's" 1390 meetrit.
Rahvastik.
94% Rahvastikust on on araablased. Teistelt araabia maadelt sisserännanud ja nende järglased (peamiselt palestiinlased) moodustavad 3%, kurdid üle 3% ning armeenlased 1,5% rahvastikust. On ka tšerkesse, assüürlasi, türklasi, turkmeene, pärslasi ja juute. Rahvastiku juurdekasv on kiire, 1980 – 1992 oli see 3,3% aastas.
90% elanikkonnast moslemid, neist 58% sunniidid, 27% šiiidid ja 5% druusid. Kristlasi on 10%.
Asustustihedus on 70 inimest ruutkilomeetri kohta (1992).
Haldusjaotus.
Süüria on jaotatud neljateistkümneks kubermanguks ("muh&#x0327;āfaz&#x0327;āt", ainsus "muh&#x0327;āfaz&#x0327;ah"). Kubermangud jagunevad kuuekümne üheks provintsiks, mis on omakorda jaotatud väiksemateks alamosadeks.
Kuberner on kõikide kubermangude juht. Kuberneri määrab ametisse siseminister ja kinnitab ametisse täidesaatva võimu määrus. Kuberneri abistab tema ametiajal provintsi volikogu.
Damaskus on Süüria pealinn (umbes 1 590 000 elanikku). Latakia (umbes 650 000 elanikku) ja Ţarţūs on tähtsad Vahemereäärsed sadamalinnad.
Teiste suurimate linnade hulka kuuluvad Aleppo (Ḩalab) (2 1000 000 elanikku) ja Ḩimş (1 033 000 elanikku).
Majandus.
Süüria tähtsaimad majandusharud on põllumajandus, nafta tootmine, tööstus ja turism. Majandust on oluliselt mõjutanud naftahinna kõikumine maailmaturul, rahvastiku kiire kasv ja suured sõjalised kulutused. Tähtsaimais majandusharudes valitseb riiklik sektor: 80 % tööstustoodangust annavad riiklikud ettevõtted, 90% väliskaubandusest ja 95% pangandusest kuulub riigile.
Riigi kirdeosa Al Jazira ja lõunaosa Hawrani on olulisteks põllumajanduspiirkondadeks.
Maagaasi eksporditi juba 1940. aastast, naftat alates 1974. aastast.
Teabelevi.
Ajakirjandus on mitmesuguste organistatsioonide ja erakompaniide valduses. Iga päev ilmub 10 päevalehte, suurim neist on Al-Baath. Tuntuim inglise keelne ajaleht on Syrian Times. Riiklik ringhäälinguteenistus korraldab raadio- ja telelevi. Uudisteagentuuriks on SANA (Syrian Arab News Agency)
Inimõigused.
Süüria inimõiguste olukord on üks halvimaid maailmas. Inimõiguste organisatsioonid Human Rights Watch ja Freedom House arvasid Süüria kui "mitte vabade" riikide hulka.
Süürias vahistatakse meeleavaldustel demokraatlike vaadetega inimesi ja inimõiguslasi, pannakse kinni veebilehti, vahistatakse blogipidajaid ja kehtestatakse reisikeelde.
Omavoliline kinnipidamine, piinamine ja inimeste kadumine on laialt levinud. Süürias on naised tagakiusatud.
Ajalugu.
Süüria paikneb ajaloolises Levantis, mis hõlmab endas Vahemerest itta jäävad alad kuni Mesopotaamiani. Põhja-lõuna suunal jääb Levant Tauruse mägede ja Araabia poolsaare vahele.
Süüria ala esimesed inimasustuse jäljed pärinevad vanemast kiviajast. Rohkesti on mälestisi hilisemast kiviajast ja pronksiajast. Süüria aladel hakati esimestena kasutama kivist kui ka kipsist ja põletatud lubjast anumaid. Obsidiaanist tööriistade leiud Anatooliast on tõestuseks varajastele kaubandussuhetele teiste riikidega. Vaaraodelt pärit esemed, mis on ilmselt kingitused, kinnitavad suhteid Egiptusega.
1975. aastal avastati itaallase Paolo Matthiae juhitud arheoloogilistel kaevamistel Ebla linna aladel, et kolmandal aastatuhandel eKr ulatas semiitide impeerium Punasest merest Anatooliani põhjas ning tänapäevase Iraagi aladeni idas. Tekkisid linnriigid, neist jõukaim Ebla linn rajati umbes 3000 aastat eKr. Semiitide impeerium rikastus Ebla linnas tänu headele kaubandussuhetele Sumeri ja Akadi aladega. Uuringud näitavad ebla keele sugulust akadi keelega. Lisaks usuvad teadlased, et Eblas räägitud keel kuulub vanimate kirjalike semiidi keelte hulka.
2. aastatuhendel eKr võitlesid Süüria pärast Egiptus ja Hetiidi riik (hetiidid). 14. sajandil eKr tungisid Süüriasse aramea hõimud. Naabersuurriikide nõrgenedes tekkis taas semiidi hõimude väikeriike ja nende liite. 8. sajandil eKr sattusid need Assüüria, seejärel Babüloonia ning 539 eKr Ahhemeniidide võimu alla.
333 eKr vallutas Süüria Aleksander Suur. Alates 2. sajandist levis laialdaselt ristiusk ja süüria keeles loodi rikkalik kristlik kirjavara.
83 aastat eKr langes Süüria Armeenia kuninga kätte. Armeenia võim kestis Süürias üle 13 aasta. 64. aastal eKr liideti Süüria Rooma provintsiga.
640. aastal vallutasid maa araablased. 660. aastal tegi kaliif Muavija Damaskusest Umijaadide Kalifaadi pealinna.
Aijubiidide dünastia lõpetas Süüria väikeriikide omavahelise võitluse ja tõrjus 1187. aastal ristisõdijad maalt välja. 1250–1270 aastail tulid võimule Egiptuse mamelukid, kes lõid Baibarsi juhtimisel tagasi mongolid.
Praegune Süüria iseseisvus 1946. aasta aprillis, kui vabaneti Prantsuse okupatsiooni alt. Süüriast sai ametlikult parlamentaarne vabariik. Peale iseseisvumist pidi Süüria vabariik vastu seisma mitmetele vallutamiskatsetele.
Sõjavägi.
Relvajõududesse kuulub umbes 400 000 inimest. Süürias on ajateenistus kohustuslik, mehed hakkavad riiki teenima 18. eluaastast. Kohustuslikku sõjaväe perioodi on aja jooksul lühendatud mitu korda. 2005. aastal lühendati seda kahelt ja poolelt aastalt kahele aastale, 2008. aastal 21 kuuni ja 2011. aastast kestab ajateenistus poolteist aastat.
Umbes 20 000 sõjaväelast käis Liibanonis missioonil aastatel 1975–2005. Arvatakse, et missioonile minekut ajendas kasutust mitte leidev sõjatehnika.
Nõukogude Liit oli kaua aega Süüria vägede peamine väljaõppe ja varustuse allikas. Impeeriumi lagunemine võis olla üks tegur, mis kahjustas Süüria võimet hankida kaasaegset sõjavarustust. Süüria sõjaväe arsenalis on maa-maa tüüpi raketid: Põhja-Koreas toodetud Scud-C raketid, mille laskeülatus küündib 500 kilomeetrini, ja väidetavalt Põhja-Korea ja Iraani koostöös välja töötatud Scud-D raketid, laskeülatusega 700 kilomeetrit.


Seišellid.
Seišellid on saareriik India ookeanis Madagaskarist põhja ja kirde pool. Hõlmab umbes 115 saart (riigi põhiseadus loetleb 155 saart), millest 33 on asustatud. Suurim saar on Mahé, millel elab ligi 80% rahvastikust. Naabermaad on läänes Kenya ja Tansaania ning Sansibar, edelas Komoorid ja Mayotte, lõunas Madagaskar ja Réunion, kagus Mauritius ning kirdes Maldiivid.
Loodus.
Seišellid koosnevad kahest suurest saarterühmast. Kirdeosas asub saarterühm Inner Islands, millest suurema osa moodustavad Graniidisaared, ning edela- ja keskosa hõlmavad Korallisaared ehk Outer Islands. Rannajoon on 491 km pikkune.
Inner Islandsi saarterühmas on kokku 42 saart, neist kaks on korallsaared, ülejäänud graniitsaared. Suuremad saared on Mahé (155 km²), Praslin (38,8 km²), Silhouette (20,7 km²), La Digue (10 km²), Félicité. Graniidisaared on tekkelt väga vanad ning asuvad suhteliselt lähestikku. Pinnas on neil viljakam ja elustik liigirohkem kui Korallisaartel.
Korallisaared (Lõuna korallisaared, Amirandid, Aldabra saared, Alphonse'i saared ja Farquhari saared) paiknevad üksteisest kaugel ning on madalad (4…8 meetrit), neil domineerivad lubjakivi ja õhukesed kuivad mullad.
Amirantide hulka kuulub 26 korallsaart, Farquhari saari on 13 ja Aldabra saari 67.
Seišellide kõrgeim tipp on Seychellois (905 meetrit) Mahé saarel.
Kliima.
Kliima on troopiline. Keskmine temperatuur on 26...28 °C, sademeid keskmiselt 2400, mägedes kuni 4000 mm aastas. Vihmaperiood kestab detsembrist märtsini. Maist oktoobrini on kuivaperiood. Kontrastid aastaaegade vahel on väikesed.
Taimestik.
Aastal 2000 katsid metsad 67% riigi territooriumist, peamiselt suuremate saarte siseosas. Saartel leidub palju endeemseid taime- ja loomaliike.
Graniidisaartel kasvab umbes 75 endeemset taimeliiki ning Aldabra saartel lisaks umbes 25 liiki.
Levinud on mitmesugused palmid, pandanid, sõnajalgpuud, orhideed, viigipuud. Mahé saarel kasvab muu hulgas väljasuremisohus meduuspuu ja kohalik lihasööjataim.
UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvad Aldabra atoll ja Praslini saarel asuv palmimetsareservaat Vallée de Mai.
Loomastik.
Saartel leidub kuus liiki imetajaid; kõik on käsitiivalised, neist neli liiki on ohustatud.
Linnuliike on 239, sealhulgas 16 ohustatud liiki (teiste hulgas seišelli tuuletallaja, sultantait ja seišelli päll). Lindude hulgas on veel seišelli sinituvi, malagassi turteltuvi, seišelli kaeluspapagoi, mitmesugused värvulised, tiirud ja fregattlinnud.
Roomajaid on saartel 38 ja kahepaikseid 12 liiki. Tuntud on hiidkilpkonnad.
Rahvastik.
Seišellid on rahvaarvult Aafrika kõige väiksem riik. Saarel puuduvad põliselanikud, rahvastik on pärit peamiselt Aafrikast, Aasiast ja Euroopast. Peaaegu kogu rahvastik elab Graniidisaarte kuuel suuremal saarel.
Kõneldakse inglise, prantsuse ja seišelli (prantsuse kreooli) keelt.
87 protsenti rahvastikust on katoliiklased.
Riik.
Seišellide põhiseadus kehtib alates aastast 1993. Põhiseaduse vastuvõtmise päev (18. juuni) on Seišellide rahvuspüha.
Seišellid on presidentaalne vabariik. Riigipea on viieks aastaks valitud president, kes on ühtlasi ka valitsusjuht. Presidendi nimetatud valitsus peab saama heakskiidu parlamendilt.
Seišellide parlament on ühekojaline 34-kohaline Rahvuskogu ("National Assembly, Assemblée nationale"), mis valitakse viieks aastaks. 25 parlamendi liiget valitakse ühemandaadilistest ringkondadest ja 9 liiget proportsionaalselt vastavalt parteide saadud häältele. Valimisõiguse saavad kodanikud 17-aastaselt.
Suuremad parteid on endine ainupartei ja praegune võimulolev vasakpoolne Seišellide Progressiivne Rahvarinne ning liberaalne Seišellide Rahvuspartei.
Eelmised presidendivalimised toimusid 2006. ja parlamendivalimised 2007. aastal.
Seišellid kuuluvad Rahvaste Ühendusse.
Haldusjaotus.
Seišellid on jagatud 25 ringkonnaks. Mahé saarel on 22 ringkonda, neist 8 pealinna Victoria linnastus. Kaks ringkonda on Praslini ja üks La Digue'i saarel ja selle lähisaartel. Ülejäänud saared ei kuulu ühtegi ringkonda.
Majandus.
Seišellid on maailma väikseim riik, millel on oma raha (Seišelli ruupia).
Tähtsamad majandusharud on turism ja kalapüük, ka pangandus. Aastal 2008 tootsid teenused hinnanguliselt ligi 70 protsenti sisemajanduse kogutoodangust; tööstuse osakaal oli umbes 28 ja põllumajanduse osakaal ligi 2 protsenti. Turismi alal töötab umbes 30 protsenti tööjõust. Tööstusharudest on olulisemad toiduainetetööstus, laevaehitus ja mööblitööstus. Lisaks maitsetaimedele kasvatatakse muu hulgas bataati ja banaani; loomadest kasvatatakse eelkõige kodulinde.
Eksporditakse muu hulgas kala, kaneeli, vanilli, nelki, teed ja koprat. Peamised ekspordipartnerid on Suurbritannia, Prantsusmaa ja Mauritius.
Imporditakse peamiselt masinaid ning kütuseid. Peamised impordipartnerid on Saudi Araabia, Saksamaa ja Prantsusmaa.
Maanteid on 458 km. Seišellidel on vasakpoolne liiklus.
Saartel on 15 lennujaama. Seišellide rahvusvaheline lennujaam asub pealinna Victoria lähedal.
Ajalugu.
Portugallaste tehtud kaartidel on Seišelle kujutatud 1505. aastal, kuid araablased tundsid saari juba varem. 1502. aastal külastas saari Vasco da Gama. Saared olid mereröövlite valduses 18. sajandini, mil briti ja prantsuse väed nad sealt minema ajasid. 1756 võtsid prantslased saared enda valdusse. Napoleoni sõdade ajal vallutasid saared britid. 1903 sai Seišellidest Suurbritannia kroonikoloonia.
Kultuur.
Üks tuntumaid Seišellide kirjanikke oli Antoine Abel, kes kirjutas prantsuse ja seišellikreooli keeles.


São Tomé ja Príncipe.
São Tomé ja Príncipe on riik Aafrikas Guinea lahes São Tomé ja Príncipe saarel ning mitmel väikesaarel.


Singapur.
Singapur (sanskriti sõnast "सिंहपुर" 'Lõvilinn'; ametlik nimi Singapuri Vabariik'") on riik (linnriik) Kagu-Aasias Malaka poolsaare tipu lähedal asuval Singapuri saarel ja rohkem kui 60 väiksemal saarel. Saarte arv on rannikumere täitmise tõttu ajapikku vähenenud ja pindala suurenenud.
Singapuri kõrgeim tipp on 176 m kõrgune Timah.
Singapuri rajasid britid kaubandustugipunktina 1819. aastal Thomas Stamford Rafflesi juhtimisel. Teise maailmasõja ajal okupeeris Jaapan Singapuri. 1959 sai Singapur omavalitsuse, 1965 riik iseseisvus.
Singapur on arenenud turumajandusega ja kõrge elatustasemega riik.


Senegal.
Senegali Vabariik on riik Lääne-Aafrikas, Senegali jõest lõunas. Senegali põhjapoolne naaberriik on Mauritaania, idas piirneb Senegal Maliga, lõunas Guinea ja Guinea-Bissauga, lisaks ümbritseb Senegal idast, põhjast ja lõunast Gambiat.
Demograafilised näitajad.
2010. aastal elas Senegalis 12 323 252 inimest.
Sündimuse üldkordaja oli 37,27 ja suremuse üldkordaja 9,49 promilli. Keskmine eluiga oli 59,38.
Religioon.
94% rahvastikust on moslemid ja 5% kristlased.
Asustus.
Senegali pealinn ja suurim linn on Dakar.
Majandus.
Senegali 2010. aasta sisemajanduse kogutoodang oli 23,86 miljardit USA dollarit. Sellega on ta maailmas 116. kohal.
Töötus oli 2007. aastal 48%.
Eksport.
Senegali tähtsaimad ekspordipartnerid on Mali 20,12%, India 9,84%, Gambia 5,58%, Prantsusmaa 5,02% ja Itaalia 4,23% (2009).
Import.
Senegali tähtsaimad impordipartnerid on Prantsusmaa 19,58%, Suurbritannia 9,64%, Hiina 8,08%, Holland 5,64%, Tai 4,75% ja Ameerika Ühendriigid 3,97% (2009).
Rahvatervis ja tervishoid.
2007. aastal oli AIDSi nakatunud 67 000 inimest.
Risk haigustesse nakatuda on väga suur.


Julius Caesar.
Gaius Julius Caesar [perekonnanime klassikaline hääldus oli "kaisar", hiljem "tsääsar"] (13. juuli 100 eKr – 15. märts 44 eKr) oli Vana-Rooma väejuht, poliitik ja kirjanik.
Caesar abiellus 84 eKr Lucius Cornelius Cinna tütre Cornelia Cinna nooremaga. Caesar oli sel ajal 18-aastane ja Cornelia 13-aastane. Kui 82 eKr sai Cinna vastane Lucius Cornelius Sulla diktaatoriks, siis käskis ta Caesaril end naisest lahutada. Caesar keeldus ja muutus sellepärast Sulla põlualuseks. Ta pääses ainult eestkoste tõttu.
Poliitilist tegevust alustas Caesar pärast Sulla surma 78 eKr. Ta astus Sulla pooldajate vastu, keda süüdistati väljapressimises. 74 eKr võitles ta Mithridatesega. 68 eKr oli ta kvestor.
Teise abielu sõlmis Caesar Sulla lapselapse Pompeiaga 67 eKr, aasta pärast esimese naise Cornelia surma.
Ta korraldas 65 eKr ediilina luksuslikud vaatemängud ja laskis taastada Mariuse kujud. Niimoodi saavutas ta rahva poolehoiu. 63 eKr sai ta "pontifex maximuseks".
Kui Lucius Sergius Catilina riigipöördekatse nurjus, kaitses Caesar senatis vandenõulasi.
62 eKr oli ta "praetor urbanus" ja järgmisel aastal Lõuna-Hispaania asehaldur.
Aastal 60 eKr moodustas ta I triumviraadi Marcus Licinius Crassuse ja Pompeiusega. Triumviraadi toetusel valiti ta 59 eKr konsuliks. Konsulina saavutas ta senati vastuseisust hoolimata kahe veteranide ja vaeste kodanike huve kaitsva agraarseaduse kehtestamise.
Caesar lahutas end Pompeiast ja abiellus kolmandat korda 58 eKr konsul Piso tütre Calpurniaga, oma tütre Julia andis ta naiseks Pompeiusele.
Ta vallutas Gallia ja oli esimene rooma väejuht, kes üritas Britanniat vallutada.
Ta pani Egiptuse troonile Kleopatra, kellega tal oli poeg Caesarion, kes sündis 47 eKr.
Caesar alustas 10. jaanuaril 49 eKr Rubicot ületades kodusõda, mille ta võitis ja kuulutas ennast eluaegseks Rooma diktaatoriks. Rahulolematud senaatorid mõrvasid Caesari märtsi iidide ajal 44 eKr.
Tema nimest on tuletatud sõnad "keiser", "juuli" ja "tsaar".
Ta oli Vana-Rooma kuulsaimaid kõnemehi, kuid suurem osa tema kõnedest ei ole säilinud.
Kirjanduse seisukohast on tema teostest tähtsaimad "Kommentaarid Gallia sõjast" ("Commentarii de bello Gallico", 7 raamatut, millele Hirtius lisas 8.) ja "Kommentaarid kodusõjast" ("Commentarii de bello civili", 3 raamatut). Mõlemad teosed on kirjutatud selges ja lihtsas keeles ning õigustavad Caesari tegevust.
Ta uuendas kalendrit, võttes kasutusele Juliuse kalendri.


Ḩāmid Karzay.
Ḩāmid Karzay (ka Hamid Karzai; sündinud 24. detsembril 1957) on Afganistani esimene demokraatlikult valitud president. Ametisse asus ta 2004. aasta 7. detsembril. Aastatel 2001–2002 oli ta Afganistani ajutise üleminekuvalitsuse esimees ja 2002–2004 riigi ajutine president.
Karzai sündis Kandahāris. Ta on puštu ja kuulub mõjuvõimsasse Populzai klanni, kust on pärit paljud Afganistani kuningad. Karzai perekond kuulus kuningas Moḩammad Zāher Shāhi innukate poolehoidjate hulka.
Karzai õppis aastatel 1979–1983 Indias Himachal Pradeshi osariigis Shimla linnas Himachali ülikoolis kraadiõppurina politoloogiat.
1980. aastatel toetas ta rahaliselt Nõukogude-vastaseid ülestõuse Afganistanis.
Pärast Nõukogude vägede lahkumist oli ta Burhānuddīn Rabbānī valitsuskabinetis minister.
Kui 1990. aastatel ilmus poliitilisele areenile Ţālebān, pooldas Karzai algul seda liikumist. Hiljem aga ütles ta sellest liikumisest lahti, viidates selle kahtlastele sidemetele Pakistanis. Kui Ţālebān 1996 Rabbani kukutas, keeldus Karzai olemast suursaadik ÜRO juures. 1997. aastal läks Karzai oma perekonna juurde Pakistani Quetta linna, kus ta hakkas töötama Zahir-šahhi võimulenaasmise heaks.
2001. aastal pärast 11. septembri terrorirünnakut töötas Karzai koos USA agentidega Talibani võimu kukutamise nimel Afganistanis ja kogus uuele valitsusele toetust. 5. detsembril 2001 kogunesid Afganistani poliitilised liidrid Bonni. Vastavalt seal sõlmitud lepingule (Bonni lepe) nimetati Karzai 29-liikmelise valitseva komitee esimeheks ja ajutise valitsuse juhiks. Võimu ülemineku tseremoonia leidis aset 22. detsembril.
19. juunil 2002 nimetati Hamid Karzai Loya jirgal riigi ajutiseks presidendiks.
5. septembril 2002 tehti Hamid Karzaile Kandahāris atentaat. Uue Afgaani Rahvusarmee vormi kandnud mees avas tule, haavates Kandahāri kuberneri ja USA erioperatsioonide ohvitseri. Karzaid tulistanud isik ning üks presidendi ihukaitsjatest said surma.
Karzai osales kandidaadina 9. oktoobril 2004 toimunud presidendivalimistel, saavutades võidu 21 provintsis. Ametlikult kuulutati ta valimiste võitjaks 3. novembril ja vannutati ametisse sama aasta 7. detsembril.
2009. aasta presidendivalimistel valiti Ḩāmid Karzay ametisse tagasi. 20. augustil 2009 toimunud esimesest voorust pääses ta kahe enam hääli saanud kandidaadi seas edasi, kuid enne teise vooru toimumisaega novembri alguses tema vastaskandidaat ‘Abdullāh ‘Abdullāh loobus, sest ei pidanud valimisi demokraatlikeks. 2. novembril 2009 kuulutati Ḩāmid Karzay valimiste võitjaks ning 19. novembril 2009 alustas ta uut ametiaega presidendina.
Karzai valdab puštu, dari, urdu, inglise, prantsuse ja hindi keelt.
7. märtsil 2003 sai ta Himachali ülikooli audoktoriks kirjanduse alal.
Tema vend Ahmed Wali Karzai aitab koordineerida humanitaarabi Kandahāri provintsis.
Hamid Karzai on abielus ja tal on üks poeg.
Välislingid.
Karzai, Hamid
Karzai, Hamid


Rexhep Meidani.
Rexhep Kemal Meidani (sündinud 17. augustil 1944 Albaanias Elbasanis) on Albaania endine president (1997–2002).
Ta lõpetas 1966 Tirana Ülikooli füüsika erialal ning lõpetas 1974 kraadiõppe Prantsusmaal Caeni Ülikoolis. Ta töötas 1966–1996 Tirana Ülikooli füüsikaõppejõuna, sealhulgas professori, kateedrijuhataja ja loodusteaduskonna dekaanina. Sel ajal avaldas ta hulga teaduslikke töid nii Albaanias kui ka välismaal.
Tema poliitikukarjäär algas 1990. aastatel. 1991. aasta esimestel mitmeparteilistel valimistel oli ta keskvalimiskomisjoni esimees. Ta oli ka presidendinõukogu liige (1991). Aastatel 1992–1996 oli ta tegev tsiviilühiskonnas, olles muuhulgas 1994–1996 Albaania Inimõiguste Keskuse juhatuse esimees. Aastal 1996 astus ta Sotsialistlikusse Parteisse ning valiti selle peasekretäriks (oli sellel kohal 1997. aastani).
Ennetähtaegsetel parlamendivalimistel juunis 1997 valiti Meidani parlamendiliikmeks. 24. juulil valis parlament ("Kuvendi Popullor") ta Albaania presidendiks.
Aastal 2002 järgnes talle presidendina Alfred Moisiu.
Meidani, Rexhep
Meidani, Rexhep


Ḩusnī Mubārak.
Muḩammad Ḩusnī Mubārak (Muhammaad Hoosni Mubaraak) (araabia محمد حسني مبارك; läänemaades kasutatakse enamasti nimekuju Hosni Mubarak; sündinud 4. mail 1928 Kafr-El-Meselhas) on endine Egiptuse poliitik, Egiptuse president alates 14. oktoobrist 1981 kuni 11. veebruarini 2011. Juunis 2012 mõisteti ta eluks ajaks vangi.
Noorus ja sõjaväeline karjäär.
Mubārak sündis Egiptuse külas taluperekonnas. Ehkki isa tahtis, et temast saaks advokaat, valis Mubārak sõjaväelase karjääri. 1949. aastal lõpetas ta sõjakooli bakalaureusekraadiga ning asus edasi õppima lennuväelaseks, liitudes 1950. aastal Egiptuse õhujõududega. Peagi hakkaski ta seal karjääri tegema. Muuhulgas käis ta ka täienduskoolitusel Nõukogude Liidus Biškekis (toona Frunze) ning 1964. aastal oli ta Egiptuse sõjaväedelegatsiooni juhiks NSVL-is. 1967–1972 oli ta õhujõudude akadeemia juht ning Egiptuse Õhujõudude staabiülem. 1972. aastal sai Mubārakist õhuväe ülem ning asesõjaminister. Et õhujõud näitasid end 1973. aasta Yom Kippuri sõjas heast küljest, siis sai Mubārak õhuväe kindraliks.
Poliitiline karjäär.
1975. aastal sai rahva seas suure populaarsuse saavutanud Mubārakist asepresident. 1978. aastal sai temast ka valitseva Rahvuslik-Demokraatliku Partei aseesimees. Temast sai president Anwar Sadati kõige lähedasem kaastööline, kes jagas ka tema visiooni vajadusest jõuda leppimisele Iisraeliga.
Pärast Anwar Sadati mõrvamist aastal 1981 valis Egiptuse parlament Mubāraki uueks presidendiks. Ta jätkas Sadati algatatud rahumeelset poliitikat Iisraeli suhtes, suutes samal ajal hoida häid suhteid ka teiste araabia riikidega: 1989. aastal sai Araabia Liiga keskuseks Kairo. Tänu normaliseeritud suhetele Iisraeliga sai Mubārakist üks olulisemaid USA liitlasi Lähis-Idas. Ta oli üks sihikindlamaid palestiinlaste ja Iisraeli rahuprotsessi vahendajaid.
2005. aastal valiti Mubārak viiendaks ametiajaks Egiptuse presidendiks. Esmakordselt valis presidenti rahvas ja senisest tunduvalt vabamalt lasti tegutseda ka opositsioonil. Mubāraki võit oli siiski mäekõrgune ja peamine opositsioonijuht vangistati peagi, süüdistatuna toetusallkirjade võltsimises. 2006. aasta parlamendivalimistel sai tugeva toetuse opositsiooniline Muslimi Vennaskond, kuid Mubāraki partei säilitas siiski enamuse. 2010. aasta valimistega läks parlament pea täielikult võimupartei kontrolli alla.
Mubāraki kavakohaseks järglaseks presidenditoolil peeti tema poega Gamali (sündis 1963), kuid nii isa kui ka poeg on võimu säärasel viisil edasi andmise plaane eitanud.
2011. aasta 25. jaanuaril puhkesid Egiptuses rahutused, mille peamiseks ühiseks nõudmiseks oli Hosni Mubāraki tagasiastumine. Mubārak lubas reforme ja vahetas välja valitsuse, kuid keeldus tagasi astumast. Pärast nädalaid kestnud ja mitusada inimelu nõudnud vastasseisu meeleavaldajate ja lojalistide vahel teatas vastmääratud asepresident Omar Suleiman 11. veebruaril Mubāraki tagasiastumisest ja võimu üleminekust sõjaväele.
Aprillis andis peaprokuratuur korruptsiooni, võimu kuritarvitamise, ebaseadusliku rikastumise ja meeleavaldajatevastase vägivalla õhutamise süüdistuste uurimisega välja Mubaraki ja tema poegade vahistamiskäsu.
3. augustil 2011 toimus esimene kohtuistung, kus Mubārak viibis haiglavoodis. Teda süüdistati mõrvades ja korruptsioonis. Ühtegi süüdistust ta omaks ei võtnud. 2. juunil 2012 mõisteti ta eluks ajaks vangi.
Välispoliitika.
1990. aastal asus Mubārak Lahesõjas selgelt toetama Iraagi vastasleeri ja sai selle eest USA-lt majandusabi. 2003. aastal oli ta aga Iraagi sõja vastu, sest see destabiliseeris olukorda piirkonnas veelgi enam ega lahendanud Mubāraki arvates Lähis-Ida peamist probleemi, Palestiina ja Iisraeli konflikti. Mubāraki seisukohtade mõõdukas läänemeelsus tõi kaasa islamiäärmuslaste vastuseisu ja väidetavasti on viimased teda korduvalt tappa üritanud. Kõige ohtlikum atentaat tehti 1995 Etioopias.
Majanduspoliitika.
Majanduspoliitikas kaugenes Mubārak otsustavalt Gamal Abdel Nasseri nõukogulikust majandusmudelist ja on arendanud vabaturumajandust. Peamiseks tuluallikaks on saanud turism.
Suhted kopti kirikuga.
Mõõduka poliitikuna on Mubārak Egiptuses lubanud kopti kirikul vabamalt tegutseda ja lasknud koptidel ka oma pühasid vabalt tähistada. 2. jaanuaril 1985 kutsus ta tagasi Shenouda III, kelle Sadat oli eksiili sundinud, ja vabastas kõik Sadati käsul vahistatud kopti piiskopid ja teised vaimulikud. Shenouda III saabuski juba 7. jaanuaril tähistatavateks uusaastapidustusteks Egiptusse.
Välislingid.
Mubarak, Hosni
Mubarak, Hosni


Lima peapiiskoppide loend.
Katoliku kiriku Lima peapiiskopkond (ladina keeles "Archidioecesis Limanus") loodi 12. veebruaril 1546 Lima piiskopkonnast (diötseesist), mis oli loodud 14. mail 1541). Järgnevas tabelis on toodud Lima peapiiskopid ja ainus piiskop (Jerónimo de Loayza).


Bambergi peapiiskoppide loend.
Katoliku kiriku Bambergi peapiiskopkond (ladina keeles "Archidioecesis Bambergensis") loodi 1. aprillil 1818 Bambergi piiskopkonnast (diötseesist), mis loodi 1. novembril 1007.


Berliini piiskoppide ja peapiiskoppide loend.
Katoliku kiriku Berliini peapiiskopkond (ladina keeles "Archidioecesis Berolinensis") loodi 27. juunil 1994 Berliini piiskopkonnast (diötseesist), mis oli loodud 13. augustil 1930. Järgnevas tabelis on toodud Berliini piiskopid ja seni ainus peapiiskop (Georg Maximilian Sterzinsky).


Jan Peter Balkenende.
thumb
Jan Peter Balkenende (sündinud 7. mail 1956 Biezelinges) on Hollandi poliitik.
Ta oli Hollandi peaminister 22. juulist 2002 kuni 14. oktoobrini 2010.
Balkenende, Jan Peter
Balkenende, Jan Peter


Hispaania monarhide loend.
Selles tabelis on toodud Hispaania monarhide nimistu alates 1556. aastast.
Monarhide loend


Sierra Leone.
Sierra Leone on riik Lääne-Aafrikas. Piirneb Guinea ja Libeeriaga.
Pealinn Freetown asub Sierra-Leone lääneosas.
Eestil on Sierra Leonega diplomaatilised suhted alates maist 2011.


Sambia.
Sambia on merepiirita riik Aafrika lõunaosas. Sambia piirneb Kongo Demokraatliku Vabariigiga põhjas, Tansaaniaga kirdes, Malawiga idas, Mosambiigiga kagus ning Botswana, Namiibia ja Zimbabwega lõunas.


Somaalia.
Somaalia (ametliku nimega Somaali Vabariik) on maa Aafrika idaosas nn "Aafrika Sarve" tipus. Piirneb loodes Djibouti, läänes Etioopia ja edelas Kenyaga. Põhjast piirab teda Adeni laht ja idast India ookean.
Somaalia alal eksisteeris varem Somaalia Demokraatlik Vabariik, mis praeguseks on läbikukkunud riik. Somaalia keskvalitsus eksisteerib ainult "de iure", tal on võimu üksnes pealinna lähiümbruses. Lisaks riigis üldtunnustatud valitsusele puudub Somaalias ka rahvusvaluuta (Somaali šillingi rahvusvaheline lühend SOS on väga tabav). Riik on jagunenud nelja suure klanni vahel (pluss keskvalitsus). Sellegi poolest ei valitse riigis kaost, selle eest hoolitsevad kohalikud võimud ja sõjapealikud.
Somaalia loodi 1960. aastal, kui ühinesid vastiseseisvunud Briti Somaalimaa ja Itaalia Somaalimaa.
1969 tuli riigipöördega võimule Siad Barre, kes algul NSV Liidu ja siis USA toetusel valitses 1991. aastani. Kui USA lakkas Somaalia valitsust rahastamast, puhkes riigis kodusõda. 1993. aastast saadik puudub keskvõimul kontroll enamiku riigi üle.
Eesti sõlmis Somaaliaga diplomaatilised suhted 10. mail 2011.


Francisco Franco.
Francisco Franco ametlik portree (1970)
Francisco Paulino Hermenegildo Teódulo Franco y Bahamonde Salgado Pardo (lühendatult Francisco Franco Bahamonde või generalissimus ("Generalísimo") Francisco Franco või el Caudillo 'Juht'; 4. detsember 1892 – 20. november 1975), oli Hispaania riigipea aastast 1939 kuni oma surmani aastal 1975.
Tema esivanemate hulgas oli ka Portugali kuningaid.
Franco sai aastal 1926 Hispaania ajaloo noorimaks kindraliks. Ta juhtis aastatel 1936–1939 Hispaania kodusõjas falangistide, katoliiklaste ja monarhistide koalitsiooni vabariiklaste vastu.
Hispaania kodusõda.
1936. aasta juulis puhkes Hispaania vabariigis sõjaväelaste ülestõus, mille eesmärgiks oli kukutada vasakpoolsesse Rahvarindesse koondunud parteide valitsus. Valitsusvastaste jõudude etteotsa astus kindral Franco, pärast seda kui vandenõulaste eelmine juht José Sanjurjo oli lennuõnnetuses hukkunud. Mäss kasvas üle kodusõjaks, millesse sekkusid võõrriigid. Vabariiklasi asus toetama Nõukogude Liit, mis intrigeeris ka oluliselt kommunistide mõju kasvatamiseks Hispaania valitsuses. Saksamaa, Itaalia ning Portugal tunnustasid ja abistasid sõjaliselt Franco mässulist valitsust. Välisriigid kasutasid kodusõda ka oma uute relvade katsetamiseks. Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised lääneriigid kuulutasid end aga täielikult neutraalseks, mis tuli kasuks Francole, kuna tema sai Saksamaalt ja Itaalialt tunduvalt rohkem sõjalist abi kui vabariiklased Nõukogude Liidult. Kodusõda lōppes 1939. aasta märtsis vabariigi langemisega.
Franco diktatuur.
Riigis kehtestati Franco diktatuur. Ta sai diktaatoriks, kes võttis võimu Rahvuslikult Valitsuselt üle ja sai nii Hispaania riigipeaks. Teise maailmasõtta Franco ei sekkunud, kuigi Hitler seda talt ootas. Ta lasi vaid moodustada vabatahtlikest koosneva Sinise Diviisi, mis sõdis koos Saksa vägedega Idarindel.
Ta oli poliitilistelt vaadetelt pigem traditsionalist kui fašismi pooldaja (tema režiimi on nimetatud klerikaalseks autoritarismiks). Oma kommunismipõlgust, mida mõni ta biograaf on võrrelnud vaid kinnismõttega vabamüürlusest, oli Franco (ise muide ristitud juut) endas kandnud juba terve kümnendi enne võimuletulekut. Märtsis 1940 valas ta selle ka seadusesse, pannes Kommunistliku Partei ja vabamüürlased Hispaanias karmi keelu alla.
Pärast sõja lõppu hakkas Franco järk-järgult tegema muudatusi monarhia taastamiseks. Ent ükski Hispaania kuningakoja täiskasvanud liikmetest ei soovinud Franco režiimiga otsest koostööd teha. Seetõttu otsustas Franco, et monarhia taastatakse alles pärast tema surma ning määras troonipärijaks prints Juan Carlose.
Evolutsioon Franco isikuvõimult konstitutsioonilisele korrale algas Hispaanias 1950. aastate lõpul töölisstreikide, tudengirahutuste jmt meeleavalduste kaudu diktaatorlikule režiimile osutatud vastupanu tõttu. Franco ise otsustas rahumeelselt lasta laguneda Hispaania koloniaalimpeeriumil, see oli asi, mida ei õnnestunud saavutada Portugalis.
Seitsmekümnendate keskel oli ETA Franco Hispaanias innukamaid demokraatia ja vabaduse nõudlejaid. Franco aga keelas baski keele, naeruvääristas baski kultuuri, piinas ja mõnitas baski haritlasi.
Franco surma järel saigi kuningaks Juan Carlos I, kes kehtestas riigis konstitutsioonilise monarhia.
Franco mälestus.
1959. aastal püstitati Madridi San Juan de la Cruzi väljakule Franco kuju, mis võeti maha alles 2005. aasta alguses, kuna see seganuks piirkonnas ehitustöid. Teine põhjus kuju kõrvaldamiseks oli ministeeriumi sõnul asjaolu, et "enamikule elanikest see ei meeldinud". Kuju mahavõtmisel laulsid Franco toetajad Hispaania fašistide hümni "Cara al Sol".
Francisco Franco on palmariaanliku katoliku kiriku pühak.


Juan Carlos I.
Juan Carlos I ja kuninganna Sofia, 2004
Juan Carlos I (Juan Carlos Alfonso Víctor María de Borbón y Borbón-Dos Sicilias, sündinud 5. jaanuaril 1938 Roomas) on Hispaania kuningas alates 1975.
Tema vanaisa Alfonso XIII oli Hispaania kuningas kuni võimult kõrvaldamiseni 1931 Hispaania Teise Vabariigi poolt. Tema isa Juan de Borbón oli üldtunnustatult (välja arvatud väike leppimatute karlistide fraktsioon) aastast 1941 Hispaania kuningliku perekonna mõlema liini õigusjärgne troonipärija, kuid regent Francisco Franco kõhkles teda troonipärijana tunnustamast Bourbonide seas levinud pärilike haiguste (kurttummus, hemofiilia) ja õnnetusjuhtumite tõttu.
Juan Carlos kolis koos oma vanematega 1948 Hispaaniasse. Ta alustas oma haridusteed San Sebastiánis ja lõpetas need 1954 Madridis San Isidro Instituudis. Seejärel õppis ta 1955–1957 Zaragozas sõjaväeakadeemias, lõpetades selle ohvitserina. Seejärel teenis ta aasta aega mereväes ja siis aasta aega õhuväes.
1956. aasta märtsis hukkus Juan Carlose noorem vend Alfonso relvaõnnetuses perekonna kodus Portugalis Estorilis Villa Giraldas. Ametliku seisukoha järgi juhtus see relva puhastamise ajal, kuid kiiresti tekkisid kuulujutud, nagu oleks Juan Carlos oma venna kogemata maha lasknud. Juan Carlose ema õuedaami Josefina Carolo sõnul olevat Juan Carlos mänguhoos relva oma venna pähe suunanud ja päästikule vajutanud, teadmata, et relv on laetud. Juan Carlose õde Pilar väitis, et Alfonso olevat avanud ukse, mille taga seisis Juan Carlos, relv käes, ja uks olevat ootamatult vastu kätt löönud, nii et Juan Carlos päästikule vajutas.
1969 nimetas Franco oma järeltulijaks Juan Carlose. 1974 ja 1975 täitis ta Franco tervise halvenedes riigipea kohuseid. 30. oktoobril 1975, vähem kui kuu aega enne oma surma, andis Francisco Franco riigipea kohused lõplikult Juan Carlosele üle. 2 päeva peale Franco surma, 22. novembril 1975 kuulutas Hispaania parlament (Cortes) ta Juan Carlos I nime all Hispaania kuningaks. Juan Carlos I krooniti 27. novembril 1975 Madridis San Jerónimo kirikus. Tema isa loobus Hispaania kuningliku perekonna pea positsioonist ametlikult 14. mail 1977.
Pärast kuningaks saamist algatas Juan Carlos hulga reforme, mis viisid Hispaania diktaatorlikult valitsemisviisilt demokraatlikule. Selle käigus kasvas tema enese toetus rahva hulgas, sealhulgas vasakpoolsete hulgas, kes traditsiooniliselt olid vabariiklased. 20. mail 1977 legaliseeris Juan Carlos I Hispaania Sotsialistliku Tööliste Partei ja varsti pärast seda Hispaania Kommunistliku Partei. 15. juunil 1977 toimusid Hispaanias esimesed diktatuurijärgsed demokraatlikud valimised. 1978 võeti vastu uus Hispaania põhiseadus.
2009. aastal külastasid kuningas Juan Carlos ja kuninganna Sofia Eestit.
Ametlikud tiitlid.
"Su Mayestet Don Juan Carlos de Borbón y Borbón, Rey constituciónal de España, Rey de Castilla, de León, de Aragón, de las Dos Sicílias, de Jerusalén, de Navarra, de Granada, de Toledo, de Valencia, de Galicia, de Cerdeña, de Córdoba, de Murcia, de Jaén, de los Algarves, de Algeciras, de Gibraltar, de las Islas Canarias, de las Indias Orientales y Occidentales, de las Islas y Tierra Firme de Mar Oceano; Archiduque de Austria; Duque de Borgoña, de Brabante, de Milán, de Atenas y de Neopatria; Conde de Habsburgo, de Flandés, de Tirol, de Rosellón y de Barcelona; Señor de Vizcaya y de Molina; Capitán General de las Reales Fuerzas Armadas y Su Comandante Supremo; Sobreano Gran Maestre de la Insigne Orden del Toisón, de Oro, y de cuantas ordenes discierne el Estado Español."
Tema majesteet don Juan Carlos de Borbón y Borbón, Hispaania, Kastiilia, Leóni, Aragóni, Sitsiilia, Jeruusalemma, Navarra, Granada, Toledo, Valencia, Galicia, Cerdeña, Córdoba, Murcia, Jaéni, Algarve, Algecirase, Gibraltari, Kanaaride, Ida- ja Lääne-India ning ookeanisaarte kuningas, Austria ertshertsog, Burgundia, Brabandi, Milano, Ateena ja Neopatria hertsog, Habsburgi, Flandria, Tirooli, Rosellóni ja Barcelona krahv, Biscaia ja Molina isand, kuninglike relvajõudude kindralkapten ja ülemjuhataja, Kuldvillaku ordu ja teiste ordude suurmeister.


Samoa.
Samoa (1997. aastani "Lääne-Samoa", 1900–1914 "Saksa Samoa") on saareriik Vaikses ookeanis.
Ajalugu.
Polüneeslased jõudsid Samoa saartele Fidžilt umbes 3500 aastat tagasi. Esimesed kontaktid eurooplastega toimusid 18. sajandil.
Pärast kuningas Malietoa Laupepa surma 1898. aastal üritasid Samoas võimu haarata Suurbritannia, Saksamaa ja Ameerika Ühendriigid.
1899. aastal sõlmitud lepingu järgi jagati Samoa saared Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide vahel. Pärast Esimest maailmasõda läks Saksa Samoa Rahvasteliidu otsusel Uus-Meremaa haldusesse. Pärast iseseisvusreferendumit ja Uus-Meremaa haldusmandaadi lõppu kuulutati Samoa esimese Polüneesia riigina sõltumatuks 1. jaanuaril 1962. aastal.
Samoa kuulus 29. detsembrini 2011 ajavööndisse maailmaaeg UTC–10. 29. detsembril 2011 läks Tokelau ajavööndisse UTC+13 (suveaeg UTC+14). Seetõttu jäi Tokelaus vahele 30. detsember 2011 ja 29. detsembrile järgnes 31. detsember.


Malietoa Tanumafili II.
Malietoa Tanumafili II (4. jaanuar 1913 – 11. mai 2007) oli Samoa riigipea ("O le Ao o le Malo"). Ametlikult sai ta riigipeaks 1. jaanuaril 1962, mil Samoa (toona Lääne-Samoa nime all) Briti impeeriumist eraldus (kuni 1963. aastani jagas ta ametit Tupua Tamasese Mea'ole'ga). Ta oli oma surma ajal maailma vanim ametisolev riigipea.
Tema vanemad olid Malietoa Tanumafili I, kes oli Samoa kuningas aastatel 1879–1939, ja Momoe Lupeuluiva Meleisea.
Ta abiellus esimest korda 1940. aastal Lili Tunu'ga [Lily Molio'o Setu], kellega tal sündis viis last, ja teist korda aastal 1962 Tiresa Patu Tauvela Hunteriga (neil lapsi ei olnud).
Malietoa Tanumafili oli ainus valitsev riigipea, kes oli Baha'i usku.


Euro.
Euro (lühend EUR, tähis €) on Euroopa ühtsesse valuutasüsteemi kuuluvate riikide ühisvaluuta. Euro kui rahaühik jaguneb 100 sendiks. Euroopa Liidu rahaühiku tähis on €, kolmetäheline lühend EUR kuulub ainult rahvusvahelisse ärisse ja pangandusse.
Euro võeti kasutusele 1. jaanuaril 1999 elektroonilise valuutana pankades ja ettevõtetes. Sularahana tuli euro käibele 1. jaanuaril 2002. Eurot kontrollib Euroopa Keskpank. Alates 1999. aasta juulist on trükkimis- ja vermimistööde tulemusena ringlusse lastud 14,5 miljardit rahatähte. Hetkel on ringluses 11,836 miljardit rahatähte, mille koguväärtus on 684 miljardit eurot ja 80,677 miljardit münti, mille koguväärtus on üle 20 miljardi euro. Ringlusesse lastud euromündid kaaluvad kokku 692 335 tonni.
Euro eelised on vahetuskursiriski kadumine, mis lihtsustab rahvusvahelist kaubandust ja koostööd, ühistele huvidele orienteeritud rahapoliitika ning hindade suurem läbipaistvus, mis teravdab rahvusvahelist konkurentsi tarbija kasuks.
Euro on üks maailma tähtsamaid valuutasid, sest stabiilsus- ja kasvupakt tagab selle stabiilsuse. Langenud tehingukulude tõttu Euroopa kapitali- ja rahaturgudel on eurokäive kasvanud, nii et ta on saanud rahvusvahelistel finantsturgudel USA dollari ja Jaapani jeeni kõrval domineerivaks põhi- ja emissioonivaluutaks.
Eurot kasutab üle 300 miljoni eurotsoonis elava inimese.
Eestis tuli euro ametliku valuutana käibele 1. jaanuaril 2011. Eesti kroonid vahetati eurode vastu Eesti Panga fikseeritud kursiga 15,6466.
Eellugu.
Juba 1958. aasta Rooma lepingutega, mis viisid Euroopa Majandusühenduse asutamiseni, seati eesmärgiks kooskõlastatud majandus- ja valuutapoliitika. Aastal 1959 sõlmitud valuutalepe nägi muu hulgas ette abifondid ajutiste maksebilansiraskuste puhuks. 5. mai 1964 loodi Euroopa Majandusühenduste keskpankade presidentidest koosnev "kubernerikomisjon" rahapoliitika ühtsustamiseks.
1968. aasta tolliliiduga jõudis reaalmajanduslik integratsioon nii kaugele, et võis hakata mõtlema ühtsele valuutale. Bretton Woodsi süsteemi kokkukukkumine oli hakanud kaubandust takistama, mis tekitas ühtse valuuta järele vajaduse.
Oktoobris 1970 tuli Luksemburgi peaminister Pierre Werner välja ekspertide välja töötatud "Werneri plaaniga", mis nägi aastateks 1971–1980 ette kolmeastmelise plaani majandus- ja valuutaliidu sõlmimiseks. 21. märtsil 1972 loodi Euroopa valuutaliit: Euroopa Majandusühenduse riikide valuutade vahetuskursid tohtisid nüüd kindlaks määratud juhtkurssidest kõrvale kalduda maksimaalselt 2,25% võrra ("valuutauss"). Naftahinnašoki ja dollarikriisi ning Bretton Woodsi süsteemi kokkukukkumise tõttu muutus Werneri plaan raskesti teostatavaks ning 1977 sellest loobuti.
Suvel 1978 kiitis Euroopa Ühenduste Nõukogu heaks Euroopa valuutasüsteemi, mis jõustus 13. märtsil 1979. Ka see süsteem nägi ette kursside kõrvalekalded maksimaalselt 2,25% võrra. Samal ajal võeti uue Euroopa valuutaühikuna kasutusele ECU (lühend sõnadest "European Currency Unit" 'Euroopa Valuutaühik'). Erinevalt eurost ei olnud ECU seaduslik maksevahend, vaid arveldusühik. Pangatähti ei olnud, münte anti välja ainult sümboolsete eriväljaannetena. Mõned Euroopa Ühenduse liikmesriigid andsid ECU-des välja laene ja obligatsioone, millega kaubeldi ka börsidel.
Euro kasutuselevõtu plaan.
1. juulil 1987 sõlmiti Euroopa Liidu leping, mille sihiks oli Euroopa Majandus- ja Valuutaliit. Selle saavutamiseks töötas Euroopa Liidu komisjoni esimees Jacques Delors välja plaani ("Delorsi aruanne"), mille Euroopa Ühenduste Nõukogu 1988 Madridis heaks kiitis. See kolmeastmeline plaan nägi ette liikmesriikide majandus- ja valuutapoliitika kasvava koordineerimise ning lõpuks ühise valuuta kasutusele võtu ja ühise keskpanga asutamise. 7. veebruaril 1992 kirjutati alla Maastrichti lepingule, mis nägi muu hulgas ette, kuidas seda majandus- ja valuutaliitu 1999. aastani ette valmistada, ning määras kindlaks lähenemiskriteeriumid, mis iga liikmesriik peab enne euroalaga liitumist täitma. Need kriteeriumid pidid tagama ühtse valuuta stabiilsuse ning tasakaalustatud majandusarengu rahaliidus.
Lisaks neile arvuliselt mõõdetavatele kriteeriumitele nõutakse Maastrichti lepingu järgi ka liikmesriigi keskpanga sõltumatust.
Juba pool aastat pärast nende tingimuste kokkuleppimist lahkusid Itaalia liir ja Suurbritannia nael valuutasüsteemist. 1993. aasta algusest jõustus Euroopa siseturg, st kaupade, isikute, teenuste ja kapitali piiramatu liikumine. Suurte valuutapingete tõttu otsustasid liikmesriikide majandus- ja rahandusministrid suurendada Euroopa valuutasüsteemi valuutade kõikumislõtku 2,25 protsendilt 15 protsendile. 1. jaanuaril 1994 asutati Frankfurdis praeguse Euroopa Keskpanga eelkäija Euroopa Valuutainstituut.
Detsembris 1995 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu Madridis, et uus valuuta võetakse kasutusele 1999. aasta alguses ja selle nimeks saab euro. Euro sümboliks valiti märk €. Aastal 1996 esitleti Euroopa Liidu tippkohtumisel Dublinis uusi pangatähti. Juunis 1997 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu Amsterdamis sõlmida stabiilsus- ja kasvupakt ning kehtestada Euroopa Majandus- ja Valuutaliidus mitteosalevatele riikide valuutadele uus vahetuskursimehhanism. Samuti tehti korraldused euro õigusliku raamistiku reguleerimiseks.
1. juunil 1998 asutati Frankfurtis ametlikult Euroopa Keskpank. Koos kõigi Euroopa Liidu riikide keskpankadega moodustab ta Euroopa Keskpankade Süsteemi. Eurosüsteemi kuuluvad koos Euroopa Keskpangaga ainult euroala liikmete keskpangad. Euroopa Keskpankade Süsteemi põhikirjaline esmane eesmärk on hindade stabiilsuse tagamine. Euroopa Keskpanga esimeseks juhiks sai hollandlane Wim Duisenberg, kelle 1. novembril 2003 vahetas välja prantslane Jean-Claude Trichet.
1998. aasta lõpuks oli selge, et esialgu osalevad valuutaliidus Euroopa Liidu 15 riigist 11. Ülejäänud kas ei olnud kriteeriume täitnud (Kreeka) või ei olnud osalemisest huvitatud (Suurbritannia, Taani, Rootsi). Alates 1. jaanuarist 1999 võeti euro sularahata arvelduses kasutusele Austrias, Belgias, Hollandis, Iirimaal, Itaalias, Luksemburgis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Soomes. Selleks hetkeks olid rahvuslike valuutade vahetuskursid euro suhtes muutumatutena kindlaks määratud.
Euroala riikideks said 1. jaanuaril 2001 Kreeka, 1. jaanuaril 2007 Sloveenia, 1. jaanuaril 2008 Küpros ja Malta 1. jaanuaril 2009 Slovakkia ning 1. jaanuaril 2011 Eesti.
Euro kasutuselevõtt sularahana.
1. jaanuaril 2002 asendas euro seadusliku maksevahendina rahvuslikud valuutad.
Eurot kasutavad maad.
Enne uute riikide liitumist 1. mail 2004 ei käibinud euro Euroopa Liidu riikidest ainult Rootsis (Rootsi kroon – SEK), Suurbritannias (Suurbritannia nael – GBP) ja Taanis (Taani kroon – DKK).
Euro on kasutusel ka Andorras, Monacos, San Marinos ja Vatikanis, kus varem oli kasutusel Itaalia liir või Prantsuse frank, samuti Kosovos, Montenegros, kus varem oli ametliku maksevahendina kasutusel Saksa mark, ning lisaks mainitud Euroopa maadele ka Assooridel, Guadeloupe'il, Kanaari saartel, Madeiral, Martinique'il, Mayotte'il, Prantsuse Guajaanas, Réunionil ning Saint Pierre'is ja Miquelonis, mis on eurot kasutavate Euroopa Liidu riikide osad.
Monacol, Vatikanil ja San Marinol on õigus emiteerida piiratud nimiväärtuses rahvusliku küljega euromünte, mis kehtivad seadusliku maksevahendina kogu euroalal. Monaco euromünte tohib vermida Prantsuse, Vatikani ja San Marino euromünte Itaalia rahapaja. Euro pangatähtede emiteerimise õigust neil kolmel riigil ei ole.
Ühine stabiilsus- ja kasvupoliitika.
Valuutaliidu eduka läbiviimise alused on Euroopa Keskpanga sõltumatus ja liikmesriikide kohustus säilitada hindade stabiilsus ja eelarvedistsipliin.
Juba juunis 1997 sõlmiti Euroopa Majandus- ja Rahaliidu riikide vahel stabiilsus- ja kasvupakt. See näeb muu hulgas ette, et aastane riigieelarve puudujääk ei tohi ületada 3% sisemajanduse koguproduktist. On ette nähtud varajase hoiatamise süsteem, millega eelarvevõlad avastatakse ja korrigeeritakse juba enne, kui 3 protsendi piirini jõutaks. Liikmesriigid kohustusid ka välja töötama stabiilsusprogrammid, mille järgi saab vähemalt keskmises perspektiivis tasakaalustatud riigieelarve.
Ette nähtud on ka sammud riigieelarve ülemäärase puudujäägi korral. Kõigepealt annab Euroopa Ühenduste Nõukogu vastavale liimesriigile soovituse. Alates sellest hetkest peab vastav riik nelja kuu jooksul võtma tarvitusele mõjusad puudujäägi vastased abinõud. Kui Nõukogu selle tähtaja möödumisel nendib, et abinõusid ei ole tarvitusele võetud, võib ta kümne kuu jooksul rakendada sanktsioone, mis seisnevad muu hulgas teatava rahasumma intressita deponeerimises, mis muudetakse trahviks, kui ülemäärane puudujääk kahe aasta jooksul normi piiresse ei alane.
Need sanktsioonid on osutunud mitterakendatavaks. 2003. aasta alguses alustati esimest korda puudujäägimenetlust Saksamaa ja Prantsusmaa vastu, nende riikide vastuseisu tõttu menetlus katkestati. Aastal 2004 oli ülemäärane riigieelarve defitsiit 12 liikmesriigist üheksal. Konflikti lahendamiseks pakti muudeti. Üldkehtiva riigieelarve tasakaalu nõude asemel kehtestati igale riigile konkreetsed normid, mis jätavad rohkem aega ülemäärasest eelarve defitsiidist jagusaamiseks. Peale selle nõutakse nüüd defitsiidimenetluse alustamiseks tõendust, et piirmäära ületamine ei ole ajutine.
Ka eurot mitte kasutusele võtnud Euroopa Liidu riigid peavad esitama lähenemisprogrammid, mis sisult sarnanevad teiste riikide stabiilsusprogrammidega. Peale selle tuleb neil esitada andmed rahapoliitiliste eesmärkide kohta, eelkõige vahetuskursside ja inflatsiooni asjus.
Vaegnägijad.
Pangatähtede kujundamisel 1990. aastatel lähtuti põhimõttest, et eurot peavad suutma hõlpsasti kasutada ka vaegnägijad. Euro loomisel tehti tihedat koostööd ka Euroopa Pimedate Liiduga. Koostöö tulemusel saavad vaegnägijad eurosid kergesti kasutada.
Eesti krooni kurss euro suhtes.
Alates euro kasutuselevõtmisest fikseeriti Eesti krooni kurss euro suhtes 1 EUR = 15,64664 EEK. Kui Eesti astus 2004. aastal ERM2-e, siis kaotati 6. komakoht (0,00004) põhjendusega, et kõigil eurole üleläinud valuutadel oli ümberarvestamise tegur kuuekohaline. Sealt alates on kurss 1 € = 15,6466 EEK'".
Eesti üleminek eurole.
Pikka aega ei õnnestunud Eestil kõrge inflatsioonitaseme tõttu lähenemiskriteeriumidele vastata.
Eurole mindi üle 1. jaanuaril 2011.
Esimesed võltseurod pärast eurode kasutuselevõttu riigi rahana leiti 4. jaanuaril 2011. a. Pärnus, Viljandis ja Tartus.
Euro poliitiline tähtsus.
Euro aitab kaasa Euroopa integratsioonile.
Erinevalt Euroopa integratsiooni eelmistest etappidest on mõned riigid valuutaliidust eemale jäänud. Suurbritannia palus erandit Maastrichti lepingust juba läbirääkimiste ajal, Taanile tehti see siis, kui leping esimesel rahvahääletusel tagasi lükati. Rootsi on seni kõrvale jäänud formaalsetel põhjustel. Euroalaga mitteliitunud riike vaadeldakse tulevaste valuutaliidu liikmetena.
Oletatakse, et kui Suurbritannias jääb peale valuutaliidu pooldajate seisukoht, siis liituvad ka Taani ja Rootsi.
Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, mis ei ole veel valuutaliitu võetud, on dilemma ees. Ühelt poolt sobib rahvuslik valuuta seni rohkem, kuni kestab kiire majanduskasv ja sellega kaasnev kõrgem inflatsiooni tase. Teiselt poolt suurendaks euro kasutuselevõtt usaldust rahapoliitika stabiilsuse vastu. Enamik valuutaliidu kandidaatriike on niikuinii juba oma valuuta euroga jäigemalt või lõdvemalt sidunud.


Somaalimaa.
Somaalimaa on Somaalia keskvalitsusest sõltumatu piirkond (endine Briti Somaalimaa). Piirneb läänes Djibouti, lõunas Etioopia, idas Somaalia (täpsemalt Puntlandiga) ja põhjas Adeni lahega.
Ajalugu.
Somaalimaa oli alates 1884 Briti koloonia. Ta iseseisvus 26. juunil 1960, sama aasta 1. juulist moodustas ta koos endise Itaalia Somaalimaaga Somaalia.
Pärast Somaalia keskvõimu kollapsit kuulutati 18. mail 1991 välja Somaalimaa iseseisvus. Erinevalt ülejäänud Somaaliast valitseb selles tunnustamata riigis stabiilne olukord, välja arvatud piiritüli Puntlandiga Sanaagi ja Sooli maakonna pärast.
28. mail 1991 sai esimeseks Somaalimaa presidendiks Cabdiraxmaan Axmed Cali Tuur. 16. mail 1993 valiti presidendiks Maxamed Xaaji Ibraahim Cigaal. 1997 valiti ta tagasi. 3. mail 2002, pärast Egali surma sai riigi presidendi kohusetäitjaks Daahir Rayaale Kaahin. Ta valiti presidendiks 14. aprillil 2004. Ta edestas Axmed Maxamed Maxamuudi häältega 205 595: 205 515, seega 80 häälega. Mõnevõrra ootamatult tunnistas Axmed Maxamed Maxamuud valimiskaotust ega süüdistanud võitjaerakonda valimispettuses; ei moodustanud ka varivalitsust, nagu opositsioon tal soovitas teha.
Mais 2001 toimus referendum, millel 97% hääletanutest toetas iseseisvust.
29. septembril 2005 toimusid kohalike omavalitsuste ja parlamendivalimised. Välisvaatlejad hindasid neid üldiselt vabadeks ja rahumeelseteks, mis andis tugeva tõuke Somaalimaa rahvusvahelisele tunnustamisele. Parlamendivalimised võitis mõlemas 82-liikmelises kojas Ühinenud Rahva Demokraatlik Partei ("Ururka Dimuqraadiga Ummadda Bahawday").
26. juunil 2010 toimunud presidendivalimistel valiti presidendiks Axmed Maxamed Maxamuud, kes sai 49,59 protsenti häältest. Ta astus ametisse 27. juulil 2010.
Keeled.
Ametlik keel on somaali keel. Kasutatakse ka araabia ja inglise keelt.
Poliitika.
Elanikud mäletavad Somaalia keskvõimu korrumpeerumist ja Somaalimaa riisumist hästi. See on süvendanud anarhistlikke meeleolusid, mistõttu paljud ei taha ka Somaalimaa keskvalitsusega tegemist teha. Valitsus on seda kogenud, proovides sekkuda kohalike omavalitsuste probleemidesse.
Keskvalitsuse probleemiks on veel korruptsioon, samuti see, et valijad lähtuvad valimistel mitte niivõrd kandidaatide programmist kui nende rahvusest.
Valitseva Ühinenud Rahva Demokraatliku Partei (33 kohta 82-kohalises parlamendi alamkojas) kõrval on kaks ülejäänud partei Rahu, Ühtsuse ja Arengu Partei ("Kulmiye Nabad, Midnimo iyo horumar", 28 kohta) ning Õigluse ja Arengu eest ("Ururka Caddaalada iyo Daryeelka", 21 kohta). Parlamendi ülemkoda ei vali rahvas. Selle moodustavad hõimujuhid.
Puntlandiga ei ole riigil piirilepet. Puntlandi kindralid on korduvalt teinud reide Sanaagi ja Sooli maakonda, pidades neid Puntlandi osaks. See on tunduvalt takistanud Somaalimaa tunnustamist. Ent ilma Sanaagi ja Sooli maakonnata kaotaks ka riik suure osa tuluallikatest, mis seaks kahtluse alla koguni riigi jätkusuutlikkuse.
Majandus.
Rahaühik on Somaalimaa šilling. Formaalselt jaguneb šilling 100 sendiks, kuid neid ei ole iialgi valmistatud šillingi madala kursi tõttu. Väikseim käibiv raha on 5-šillingiline.
2000. aastal oli Somaalimaa keskpanga ametlik kurss 4550 šillingit 1 USA dollari eest. Mitteametlik kurss võib olla sellest nii madalam kui ka kõrgem. Ükski välisriik Somaalimaa šillingit ei tunnusta.


4. mai.
4. mai on Gregoriuse kalendri 124. (liigaastal 125.) päev. Juliuse kalendri järgi 21. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 04


5. mai.
5. mai on Gregoriuse kalendri 125. (liigaastal 126.) päev. Juliuse kalendri järgi 22. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 05


7. mai.
7. mai on Gregoriuse kalendri 127. (liigaastal 128.) päev. Juliuse kalendri järgi 24. aprill (1900–2099).
Ilmarekordid.
Mai 07


8. mai.
8. mai on Gregoriuse kalendri 128. (liigaastal 129.) päev. Juliuse kalendri järgi 25. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 08


10. mai.
10. mai on Gregoriuse kalendri 130. (liigaastal 131.) päev. Juliuse kalendri järgi 27. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 10


11. mai.
11. mai on Gregoriuse kalendri 131. (liigaastal 132.) päev. Juliuse kalendri järgi 28. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 11


12. mai.
12. mai on Gregoriuse kalendri 132. (liigaastal 133.) päev. Juliuse kalendri järgi 29. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 12


13. mai.
13. mai on Gregoriuse kalendri 133. (liigaastal 134.) päev. Juliuse kalendri järgi 30. aprill (1901–2099).
Viited.
Mai 13


14. mai.
14. mai on Gregoriuse kalendri 134. (liigaastal 135.) päev. Juliuse kalendri järgi 1. mai (1900–2099).
Ilmarekordid.
Mai 14


15. mai.
15. mai on Gregoriuse kalendri 135. (liigaastal 136.) päev. Juliuse kalendri järgi 2. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 15


16. mai.
16. mai on Gregoriuse kalendri 136. (liigaastal 137.) päev. Juliuse kalendri järgi 3. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 16


17. mai.
17. mai on Gregoriuse kalendri 137. (liigaastal 138.) päev. Juliuse kalendri järgi 4. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 17


18. mai.
18. mai on Gregoriuse kalendri 138. (liigaastal 139.) päev. Juliuse kalendri järgi 5. mai (1901–2099).
Viited.
Mai 18


19. mai.
19. mai on Gregoriuse kalendri 139. (liigaastal 140.) päev. Juliuse kalendri järgi 6. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 19


20. mai.
20. mai on Gregoriuse kalendri 140. (liigaastal 141.) päev. Juliuse kalendri järgi 7. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 20


21. mai.
21. mai on Gregoriuse kalendri 141. (liigaastal 142.) päev. Juliuse kalendri järgi 8. mai (1901–2099).
Välislingid.
Mai, 21.


22. mai.
22. mai on Gregoriuse kalendri 142. (liigaastal 143.) päev. Juliuse kalendri järgi 9. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 22


23. mai.
23. mai on Gregoriuse kalendri 143. (liigaastal 144.) päev. Juliuse kalendri järgi 10. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 23


24. mai.
24. mai on Gregoriuse kalendri 144. (liigaastal 145.) päev. Juliuse kalendri järgi 11. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 24


25. mai.
25. mai on Gregoriuse kalendri 145. (liigaastal 146.) päev. Juliuse kalendri järgi 12. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 25


26. mai.
26. mai on Gregoriuse kalendri 146. (liigaastal 147.) päev. Juliuse kalendri järgi 13. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 26


27. mai.
27. mai on Gregoriuse kalendri 147. (liigaastal 148.) päev. Juliuse kalendri järgi 14. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 27


28. mai.
28. mai on Gregoriuse kalendri 148. (liigaastal 149.) päev. Juliuse kalendri järgi 15. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 28


29. mai.
29. mai on Gregoriuse kalendri 149. (liigaastal 150.) päev. Juliuse kalendri järgi 16. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 29


30. mai.
30. mai on Gregoriuse kalendri 150. (liigaastal 151.) päev. Juliuse kalendri järgi 17. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 30


31. mai.
31. mai on Gregoriuse kalendri 151. (liigaastal 152.) päev. Juliuse kalendri järgi 18. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 31


1. juuni.
1. juuni on Gregoriuse kalendri 152. (liigaastal 153.) päev. Juliuse kalendri järgi 19. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 01


2. juuni.
2. juuni on Gregoriuse kalendri 153. (liigaastal 154.) päev. Juliuse kalendri järgi 20. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 02


3. juuni.
3. juuni on Gregoriuse kalendri 154. (liigaastal 155.) päev. Juliuse kalendri järgi 21. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 03


4. juuni.
4. juuni on Gregoriuse kalendri 155. (liigaastal 156.) päev. Juliuse kalendri järgi 22. mai (1900–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 04


5. juuni.
5. juuni on Gregoriuse kalendri 156. (liigaastal 157.) päev. Juliuse kalendri järgi 23. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 05


6. juuni.
6. juuni on Gregoriuse kalendri 157. (liigaastal 158.) päev. Juliuse kalendri järgi 24. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 06


7. juuni.
7. juuni on Gregoriuse kalendri 158. (liigaastal 159.) päev. Juliuse kalendri järgi 25. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 07


8. juuni.
8. juuni on Gregoriuse kalendri 159. (liigaastal 160.) päev. Juliuse kalendri järgi 26. mai (1901–2099).
Viited.
Juuni 08


9. juuni.
9. juuni on Gregoriuse kalendri 160. (liigaastal 161.) päev. Juliuse kalendri järgi 27. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 09


10. juuni.
10. juuni on Gregoriuse kalendri 161. (liigaastal 162.) päev. Juliuse kalendri järgi 28. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 10


11. juuni.
11. juuni on Gregoriuse kalendri 162. (liigaastal 163.) päev. Juliuse kalendri järgi 29. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 11


12. juuni.
12. juuni on Gregoriuse kalendri 163. (liigaastal 164.) päev. Juliuse kalendri järgi 30. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 12


13. juuni.
13. juuni on Gregoriuse kalendri 164. (liigaastal 165.) päev. Juliuse kalendri järgi 31. mai (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 13


14. juuni.
14. juuni on Gregoriuse kalendri 165. (liigaastal 166.) päev. Juliuse kalendri järgi 1. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 14


15. juuni.
15. juuni on Gregoriuse kalendri 166. (liigaastal 167.) päev. Juliuse kalendri järgi 2. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 15


16. juuni.
16. juuni on Gregoriuse kalendri 167. (liigaastal 168.) päev. Juliuse kalendri järgi 3. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 16


17. juuni.
17. juuni on Gregoriuse kalendri 168. (liigaastal 169.) päev. Juliuse kalendri järgi 4. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 17


18. juuni.
18. juuni on Gregoriuse kalendri 169. (liigaastal 170.) päev. Juliuse kalendri järgi 5. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 18


19. juuni.
19. juuni on Gregoriuse kalendri 170. (liigaastal 171.) päev. Juliuse kalendri järgi 6. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 19


20. juuni.
20. juuni on Gregoriuse kalendri 171. (liigaastal 172.) päev. Juliuse kalendri järgi 7. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 20


21. juuni.
21. juuni on Gregoriuse kalendri 172. (liigaastal 173.) päev. Juliuse kalendri järgi 8. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 21


22. juuni.
22. juuni on Gregoriuse kalendri 173. (liigaastal 174.) päev. Juliuse kalendri järgi 9. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 22


23. juuni.
23. juuni on Gregoriuse kalendri 174. (liigaastal 175.) päev. Juliuse kalendri järgi 10. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 23


24. juuni.
24. juuni on Gregoriuse kalendri 175. (liigaastal 176.) päev. Juliuse kalendri järgi 11. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 24


25. juuni.
25. juuni on Gregoriuse kalendri 176. (liigaastal 177.) päev. Juliuse kalendri järgi 12. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 25


26. juuni.
26. juuni on Gregoriuse kalendri 177. (liigaastal 178.) päev. Juliuse kalendri järgi 13. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 26


27. juuni.
27. juuni on Gregoriuse kalendri 178. (liigaastal 179.) päev. Juliuse kalendri järgi 14. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 27


28. juuni.
28. juuni on Gregoriuse kalendri 179. (liigaastal 180.) päev. Juliuse kalendri järgi 15. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuni 28


29. juuni.
29. juuni on Gregoriuse kalendri 180. (liigaastal 181.) päev. Juliuse kalendri järgi 16. juuni (1901–2099).
Välislingid.
Juuni 29


30. juuni.
30. juuni on Gregoriuse kalendri 181. (liigaastal 182.) päev. Juliuse kalendri järgi 17. juuni (1901–2099).
Viited.
Juuni 30


1. juuli.
1. juuli on Gregoriuse kalendri 182. (liigaastal 183.) päev. Juliuse kalendri järgi 18. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 01


2. juuli.
2. juuli on Gregoriuse kalendri 183. (liigaastal 184.) päev. Juliuse kalendri järgi 19. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 02


3. juuli.
3. juuli on Gregoriuse kalendri 184. (liigaastal 185.) päev. Juliuse kalendri järgi 20. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 03


4. juuli.
4. juuli on Gregoriuse kalendri 185. (liigaastal 186.) päev. Juliuse kalendri järgi 21. juuni (1901–2099).
Viited.
Juuli 04


5. juuli.
5. juuli on Gregoriuse kalendri 186. (liigaastal 187.) päev. Juliuse kalendri järgi 22. juuni (1901–2099).
Viited.
Juuli 05


6. juuli.
6. juuli on Gregoriuse kalendri 187. (liigaastal 188.) päev. Juliuse kalendri järgi 23. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 06


7. juuli.
7. juuli on Gregoriuse kalendri 188. (liigaastal 189.) päev. Juliuse kalendri järgi 24. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 07


8. juuli.
8. juuli on Gregoriuse kalendri 189. (liigaastal 190.) päev. Juliuse kalendri järgi 25. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 08


9. juuli.
9. juuli on Gregoriuse kalendri 190. (liigaastal 191.) päev. Juliuse kalendri järgi 26. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 09


10. juuli.
10. juuli on Gregoriuse kalendri 191. (liigaastal 192.) päev. Juliuse kalendri järgi 27. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 10


11. juuli.
11. juuli on Gregoriuse kalendri 192. (liigaastal 193.) päev. Juliuse kalendri järgi 28. juuni (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 11


12. juuli.
12. juuli on Gregoriuse kalendri 193. (liigaastal 194.) päev. Juliuse kalendri järgi 29. juuni (1901–2099).
Viited.
Juuli 12


13. juuli.
13. juuli on Gregoriuse kalendri 194. (liigaastal 195.) päev. Juliuse kalendri järgi 30. juuni (1901–2099).
Viited.
Juuli 13


14. juuli.
14. juuli on Gregoriuse kalendri 195. (liigaastal 196.) päev. Juliuse kalendri järgi 1. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 14


15. juuli.
15. juuli on Gregoriuse kalendri 196. (liigaastal 197.) päev. Juliuse kalendri järgi 2. juuli (1901–2099).
Viited.
Juuli 15


16. juuli.
16. juuli on Gregoriuse kalendri 197. (liigaastal 198.) päev. Juliuse kalendri järgi 3. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 16


17. juuli.
17. juuli on Gregoriuse kalendri 198. (liigaastal 199.) päev. Juliuse kalendri järgi 4. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 17


18. juuli.
18. juuli on Gregoriuse kalendri 199. (liigaastal 200.) päev. Juliuse kalendri järgi 5. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 18


19. juuli.
19. juuli on Gregoriuse kalendri 200. (liigaastal 201.) päev. Juliuse kalendri järgi 6. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 19


20. juuli.
20. juuli on Gregoriuse kalendri 201. (liigaastal 202.) päev. Juliuse kalendri järgi 7. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 20


21. juuli.
21. juuli on Gregoriuse kalendri 202. (liigaastal 203.) päev. Juliuse kalendri järgi 8. juuli (1901–2099).
Viited.
Juuli 21


22. juuli.
22. juuli on Gregoriuse kalendri 203. (liigaastal 204.) päev. Juliuse kalendri järgi 9. juuli (1900–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 22


2. mai.
2. mai on Gregoriuse kalendri 122. (liigaastal 123.) päev. Juliuse kalendri järgi 19. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 02


1. mai.
1. mai on Gregoriuse kalendri 121. (liigaastal 122.) päev. Juliuse kalendri järgi 18. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Mai 01


30. aprill.
30. aprill on Gregoriuse kalendri 120. (liigaastal 121.) päev. Juliuse kalendri järgi 17. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 30


29. aprill.
29. aprill on Gregoriuse kalendri 119. (liigaastal 120.) päev. Juliuse kalendri järgi 16. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 29


28. aprill.
28. aprill on Gregoriuse kalendri 118. (liigaastal 119.) päev. Juliuse kalendri järgi 15. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 28


Abel Pacheco.
Abel Pacheco de la Espriella (sündis 22. detsembril 1933, San Josés) oli Costa Rica president 8. maist 2002 kuni 8. maini 2006.
Pacheco, Abel
Pacheco, Abel


Albert II (Belgia).
Albert II (sündinud 6. juunil 1934) on 1993. aastast belglaste kuningas. Ta on kuningas Léopold III ja tema esimese abikaasa Rootsi printsess Astridi noorem poeg, täieliku nimega Albert Félix Humbert Théodore Christian Eugène Marie.
Lapsepõlv.
Prints Albert oli kuningapaari kolmas laps ning tal oli vanem vend Baudouin, ei arvatud, et temast kunagi kuningas saab. Tema ristivanemad olid Bourbon-Parma prints Felix ja Belglaste kuninganna Elisabeth).
Ta õppis Institut Le Rosey erakoolis Šveitsis ning troonipärija sai temast 1951. aastal, kui tema vennast Baudouinist sai Belglaste kuningas. Kui Baudouin 1993 ilma järeltulijateta suri, sai Albert'ist kõige vanem Belgia kuningas, kes troonile tõusnud. Enne seda kandis ta Liège'i prints tiitlit, mille lõi Albert'ile kasutamiseks tema isa.
Perekond.
Prints Albert abiellus 2. juulil 1959 Brüsselis itaalia printsessi Paola Ruffo di Calabriaga.
Kuigi seda pole ametlikult tõestatud, arvab Belgia ajakirjandus, et kuningal on ka abieluväline tütar Delphine Boël (s. 1968). Tema ema on Sybille de Selys Longchamps, Belgia aristokraat. Albert ei tunnista tütre olemasolu; kuna pole tehtud ka isadustesti, ei saa midagi kinnitada.


27. aprill.
27. aprill on Gregoriuse kalendri 117. (liigaastal 118.) päev. Juliuse kalendri järgi 14. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 27


26. aprill.
26. aprill on Gregoriuse kalendri 116. (liigaastal 117.) päev. Juliuse kalendri järgi 13. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 26


25. aprill.
25. aprill on Gregoriuse kalendri 115. (liigaastal 116.) päev. Juliuse kalendri järgi 12. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 25


24. aprill.
24. aprill on Gregoriuse kalendri 114. (liigaastal 115.) päev. Juliuse kalendri järgi 11. aprill (1900–2099).
Ilmarekordid:.
Aprill 24


23. aprill.
23. aprill on Gregoriuse kalendri 113. (liigaastal 114.) päev. Juliuse kalendri järgi 10. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 23


22. aprill.
22. aprill on Gregoriuse kalendri 112. (liigaastal 113.) päev. Juliuse kalendri järgi 9. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 22


21. aprill.
21. aprill on Gregoriuse kalendri 111. (liigaastal 112.) päev. Juliuse kalendri järgi 8. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 21


20. aprill.
20. aprill on Gregoriuse kalendri 110. (liigaastal 111.) päev. Juliuse kalendri järgi 7. aprill (1901–2099).
Pühad.
20. aprill (tuntud kui 420) on kontrakultuuri tähtpäev, mil tähistatakse kanepi tarvitamist.
Ilmarekordid.
Aprill 20


19. aprill.
19. aprill on Gregoriuse kalendri 109. (liigaastal 110.) päev. Juliuse kalendri järgi 6. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 19


18. aprill.
18. aprill on Gregoriuse kalendri 108. (liigaastal 109.) päev. Juliuse kalendri järgi 5. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 18


17. aprill.
17. aprill on Gregoriuse kalendri 107. (liigaastal 108.) päev. Juliuse kalendri järgi 4. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 17


16. aprill.
16. aprill on Gregoriuse kalendri 106. (liigaastal 107.) päev. Juliuse kalendri järgi 3. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 16


15. aprill.
15. aprill on Gregoriuse kalendri 105. (liigaastal 106.) päev. Juliuse kalendri järgi 2. aprill (1900–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 15


14. aprill.
14. aprill on Gregoriuse kalendri 104. (liigaastal 105.) päev. Juliuse kalendri järgi 1. aprill (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 14


13. aprill.
13. aprill on Gregoriuse kalendri 103. (liigaastal 104.) päev. Juliuse kalendri järgi 31. märts (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 13


12. aprill.
12. aprill on Gregoriuse kalendri 102. (liigaastal 103.) päev. Juliuse kalendri järgi 30. märts (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 12


11. aprill.
11. aprill on Gregoriuse kalendri 101. (liigaastal 102.) päev; aasta lõpuni jääb 264 päeva. Juliuse kalendri järgi 29. märts (1900–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 11


10. aprill.
10. aprill on Gregoriuse kalendri 100. (liigaastal 101.) päev. Juliuse kalendri järgi 28. märts (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 10


9. aprill.
9. aprill on Gregoriuse kalendri 99. (liigaastal 100.) päev; aasta lõpuni jääb 266 päeva. Juliuse kalendri järgi 27. märts (1901–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 09


8. aprill.
8. aprill on Gregoriuse kalendri 98. (liigaastal 99.) päev. Juliuse kalendri järgi 26. märts (1900–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 08


7. aprill.
7. aprill on Gregoriuse kalendri 97. (liigaastal 98.) päev. Juliuse kalendri järgi 25. märts (1900–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 07


6. aprill.
6. aprill on Gregoriuse kalendri 96. (liigaastal 97.) päev. Juliuse kalendri järgi 24. märts (1900–2099).
Ilmarekordid:.
Aprill 06


5. aprill.
5. aprill on Gregoriuse kalendri 95. (liigaastal 96.) päev. Juliuse kalendri järgi 23. märts (1900–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 05


4. aprill.
4. aprill on Gregoriuse kalendri 94. (liigaastal 95.) päev. Juliuse kalendri järgi 22. märts (1900–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 04


3. aprill.
3. aprill on Gregoriuse kalendri 93. (liigaastal 94.) päev. Juliuse kalendri järgi 21. märts (1900–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 03


2. aprill.
2. aprill on Gregoriuse kalendri 92. (liigaastal 93.) päev. Juliuse kalendri järgi 20. märts (1900–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 02


1. aprill.
1. aprill on Gregoriuse kalendri 91. (liigaastal 92.) päev. Juliuse kalendri järgi 19. märts (1900–2099).
Ilmarekordid.
Aprill 01


31. märts.
31. märts on Gregoriuse kalendri 90. (liigaastal 91.) päev. Juliuse kalendri järgi 18. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 275 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 31


30. märts.
30. märts on Gregoriuse kalendri 89. (liigaastal 90.) päev. Juliuse kalendri järgi 17. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 276 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 30


29. märts.
29. märts on Gregoriuse kalendri 88. (liigaastal 89.) päev. Juliuse kalendri järgi 16. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 277 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 29


28. märts.
28. märts on Gregoriuse kalendri 87. (liigaastal 88.) päev. Juliuse kalendri järgi 15. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 278 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 28


27. märts.
27. märts on Gregoriuse kalendri 86. (liigaastal 87.) päev. Juliuse kalendri järgi 14. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 279 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 27


Statistika.
Statistika on teadus, mis käsitleb arvandmete kogumist, töötlemist ja analüüsimist. Statistikat kasutatakse paljudes teistes teadustes, samuti riigi ning äri juhtimises otsuste langetamiseks.
Statistikat saab jagada kaheks: rakendusstatistika ning matemaatiline statistika. Rakendusstatistika tegeleb andmete kogumise ja kirjeldamisega (kirjeldav statistika), samuti andmete modelleerimisega (reaalsete andmete põhjal). Matemaatiline statistika uurib statistika teoreetilisi aluseid, ta uurib statistiliste andmete põhjal järelduste tegemise meetodeid. Matemaatilise statistika üheks aluseks on tõenäosusteooria.
Sageli mõistetakse statistika all ka andmete uurimise tulemuste koondit (näiteks keskväärtuse, standardhälbe, mediaani, ülemise ja alumise kvartiili loendit).
Mittetäielik ülevaade.
Statistika rakendamine algab vaatluste või katsete tegemisega. Mõõta võib näiteks kristalle mingis kivimis või isegi teatud perioodi jooksul mingis tehases valmistatud tooteid. Samuti võib üht asja korduvalt mõõta fikseeritud ajavahemike järel.
Üldiselt on uuritava kogumi (üldkogumi) kõigi esindajate mõõtmine keerukas (näiteks liialt kulukas), seetõttu uuritakse vaid teatavat (sageli väikest) osa üldkogumist, mida nimetatakse valimiks.
Valimi andmeid saab kasutada mitmel viisil. Kõige lihtsam on valimi andmeid kirjeldada, näiteks leida keskväärtus ja standardhälve. Samas võib valimist teha järeldusi üldkogumi kohta, kasutades hüpoteeside kontrollimist (millega vastatakse mingile ei/jah-küsimusele), statistikute (arvuliste kirjeldajate) hindamist, korrelatsiooni leidmist, regressioon- ja dispersioonanalüüsi.
Mingi kahe tunnuse korrelatsiooni leidmine aitab sageli kõige lihtsamini jõuda jälile, kas need tunnused on omavahel seotud. Näiteks (mingi kogumi) inimeste kaal ja pikkus on sageli tugevasti korreleeritud, pikematel inimestel kipub olema ka suurem kehakaal. Ent mõnikord võivad tugevas korrelatsioonis olla ka üksteisest sõltumatud tunnused, seetõttu ei tasu korrelatsiooni põhjal teha järeldusi tunnuste sõltuvuse kohta.
Et valimist teha korrektseid järeldusi üldkogumi kohta, peab ka valim olema võetud korrektselt. Näiteks kui me tahame hinnata mingi kooli õpilaste keskmist kasvu, siis me ei tohi valimiks võtta ühe klassi õpilasi. Korrektse valimi määramisega (ning erinevate määrangute põhjal leitud hinnangute korrigeerimisega) tegeleb valikuuringute teooria.
Mingit statistika meetodit võib rakendada vaid siis, kui uuritav kogum vastab selle meetodi matemaatilistele eeldustele. Statistika väärkasutamine võib luua vääri järeldusi ning seeläbi mõjutada näiteks riigi sotsiaalpoliitikat või uute ravimite efektiivsust. Üsna sage on ka (korrektselt rakendatud statistika) tulemuste väärtõlgendamine statistikakauge inimese poolt.


Falklandi saared.
Falklandi saared on Suurbritannia meretagune ala, mida Malviini saarte ("Islas Malvinas") nime all nõudleb ka Argentina. Pealinnaks on Stanley (endine Port Stanley).
Avastuslugu.
Ajal, kui eurooplased Falklandi saared avastasid, olid need asustamata. Ometi näitavad nooleotste leiud Ida-Falklandi lõunaosast ja puukanuu jäänused, et indiaanlased, kõige tõenäolisemalt jaganid Tulemaalt, olid saarel korduvalt varemgi käinud ja võibolla ka elanud. On oletatud, et just nemad tõid siia saartele ja võib-olla isegi aretasid falklandi rebased.
Saarestiku esmaavastaja pole teada. Kaartidele ilmus ta 16. sajandil, nii et avastajatena on nimetatud Amerigo Vespuccit (1502), Fernão de Magalhãesi (1520) ja Esteban Gómezit (1520). Viimane andis neile nime Sansóni saared(pigem Jasoni saartele), mis tegelikult on Falklandi saarte loodepoolne, asustamata osa. Seda nime kasutati 16. sajandil kogu Falklandi saarte kohta.
9. augustil 1592 ajas torm saarte juurde inglase John Davise laeva. Davis oli Thomas Cavendishi ekspeditsiooni ühe laeva kapten. Davis uskus, et ükski inimene pole neid saari varem näinud, ja Inglismaal tunti seda maa-ala hiljem mõnda aega Davise maana.
1594 külastas saari Richard Hawkins, kes iseenda ja neitsiliku kuninganna Elizabeth I nime järgi nimetas saarestiku Hawkinsi Neitsimaaks.
1600 külastas saari Hollandi kapten Sebald de Weert, kes nimetas nad Sebaldi saarteks. Selle nime all tunti neid Hollandis kuni 19. sajandini.
Inglise kapten John Strong seilas 1690 esimesena läbi Ida- ja Lääne-Falklandi vahelise väina ja nimetas selle Falklandi kanaliks admiraliteedi töötaja Anthony Cary, vikont Falklandi järgi, kes oli ekspeditsiooni rahastanud. Pärastpoole sai Cary admiraliteedi juhiks ja väinale antud nimi kinnistus kogu saarestikule.
Koloniseerimine.
Esimesed kolonistid Falklandi saartel olid prantslased, kes 1764 rajasid Louis Antoine de Bougainville'i juhtimisel Ida-Falklandile Port Louis' asula. Kolonistid nimetasid saarestiku Bretagne'i poolsaarel asuva sadamalinna Saint-Malo järgi Malviinideks ("Îles Malouines"). Siit pärineb ka saarestiku hispaaniakeelne nimi Islas Malvinas.
Aastal 1765 saabus inglise kapten John Byron, kes nimetas Lääne-Falklandil asuva loodusliku sadama Port Egmontiks ja kuulutas kogu saarestiku Suurbritannia asumaaks. Ta ei teadnud, et Ida-Falklandil juba elavad prantslased.
1766 asutas kapten John McBride Port Egmontisse briti asula. See oleks viinud äärepealt sõjani Suurbritannia ja Hispaania vahel, kes mõlemad saart endale taotlesid. Prantsusmaa nõustus oma kolonistid ära viima. Nende asemele tulid hispaanlased, kes nimetasid Port Louis' Port Soledadiks.
Hispaanlased likvideerisid brittide asula 1770, see taastati 22. jaanuaril 1771 ja hävitati uuesti 1774. Suurbritannia loobus saari asustamast, ent kinnitas oma pretensioone saartele. Port Soledad lõpetas tegevuse 1811. See allus Buenos Airesele ja kui asula likvideeriti, teatas ka Hispaania oma võimu jätkumisest saarte üle.
Argentiina teatas iseseisvudes 1816 nõudlusest Malviinidele ning alustas 1820 koloniseerimist. 1823 saabusid esimesed elanikud, kellest Luis Vernet määrati 1829 saarestiku esimeseks kuberneriks.
Selgus, et põllunduseks on saar ebasoodne, aga piraatluseks väga soodne, sest valitsus seda ei takistanud. 1831 purustas ameeriklasest kapten Silas Duncan Port Soledadi, leidis seal märke vähemalt 4 USA kalalaeva kaaperdamisest ja paljaksröövimisest ning viis kogu elanikkonna, mis küündis umbes 40 inimeseni, oma laevaga Argentinasse tagasi, vahistades neist 7 piraatluse süüdistusega.
20. sajand.
Tüli saarte kuuluvuse üle põhjustas 1982. aastal Falklandi sõja, mille Suurbritannia võitis. Sõjategevuse käigus sai surma üle 1000 inimese, maasse kaevati 20 000 maamiini, mida ei ole siiani kahjutuks tehtud. Argentiina ei ole siiski loobunud nõuetest saartele.
Majandus.
Falklandi saarte rahaühik on Falklandi nael (FKP), mis on üks ühele seotud Suurbritannia naelsterlingiga.


Briti Neitsisaared.
Briti Neitsisaared on Suurbritannia meretagune ala.
Majandus.
Rahaühikuna käibib USA dollar (USD).
Sport.
Briti Neitsisaarte ROK-i kood on IVB.


Gibraltar.
Gibraltar on Suurbritannia meretagune ala Gibraltari väina põhjarannikul.
Majandus.
Gibraltari majandus tugineb turismile, finantsvahendusele ja laevandusele.
Rahaühikuks on Gibraltari nael (GIP).
Poliitika.
Seadusandlik organ on 17-kohaline parlament, mis valitakse üldvalimistel.
Riigipea on Suurbritannia kuninganna, keda esindab kuberner. 2009. aastast on kuberner Sir Adrian Johns (varem Francis Richards).
Valitsusjuht on Fabian Picardo.
Ajalugu.
Inglise-Hollandi väed vallutasid Gibraltari Hispaanialt Hispaania pärilussõjas 1704. aastal. Utrechti rahulepinguga läks Gibraltar 1713. aastal Suurbritannia valdusesse. 1967. ja 2002. aastal toimunud referendumitel lükkasid Gibraltari elanikud tagasi ettepaneku liituda Hispaaniaga. Peale 1967. aasta referendumit sulges Hispaania piiri Gibraltariga kuni aastani 1985.


Gröönimaa.
Gröönimaa on Taani Kuningriigi koosseisu kuuluv omavalitsuslik ala, mis hõlmab Gröönimaa saare ja mitu väikest saart Ameerikas Põhja-Ameerika mandrist (Kanadast) kirdes Põhja-Jäämere ja Atlandi ookeani vahel.
Gröönimaa põhjaosa eraldab Kanadale kuuluvast läände jäävast Ellesmere'i saarest kitsaimas kohas 26 km laiune Narese väin, milles asub Tartupaluki saar. Lõuna pool jäävad Gröönimaa ja Kanada vahele 350 kuni 700 km laiuselt Baffini laht ja Davise väin. Ida pool paiknevast Islandist eraldab Gröönimaad 300 km laiune Taani väin.
Gröönimaa pindala on 2 166 086 või 2 180 000 km². Ta on pindalalt ligikaudu viiskümmend korda suurem kui Eesti. Gröönimaa ulatus põhjast lõunasse on 2670 km. Morris Jesupi neem 730 km kaugusel põhjapoolusest on paljudes teatmikes maailma põhjapoolseim maismaapunkt. Selle neeme läheduses asub mõni veel veidi põhja pool asuv saareke. Lõunapoolseim punkt Farveli neem paikneb ligikaudu Tallinna laiuskraadil.
Elanike arv on 56 615 (1. jaanuar 2011).
Kuigi Gröönimaa asub Ameerikas ja moodustab loodusgeograafiliselt osa Põhja-Ameerikast, on ta ajalooliselt, poliitiliselt ja majanduslikult Euroopaga tihedalt seotud.
Nimi.
Gröönimaa gröönikeelne nimi "Kalaallit Nunaat" tähendab grööni keeles 'inimeste maad' (st 'gröönlaste maad').
Taanikeelne "Grønland" tähendab 'rohelist maad'. Selle nime andsid maale sinna 10. sajandil elama asunud islandlased (vanaislandi "Grænland").
Sümbolid ja tähised.
Gröönimaal on lipp.
Lennukite eraldusmärk on Taani ja Fääri saartega ühine OY.
Interneti tippdomeen on .gl.
Loodus.
Isfjord, Ilulissat, Disko laht, Lääne-Gröönimaa. Hiiglaslikud jääkamakad (kuni 180 meetrit kõrged) ja rusujää liikumas välja Isfjordist merre. Suvel võib see liikumine toimuda kuni 30 meetrit päevas.
Loodusgeograafiliselt moodustab Gröönimaa osa Põhja-Ameerikast.
Suurema osa Gröönimaast moodustab enam-vähem puutumatu loodus. Üle 80% Gröönimaast on kaetud igijää ja igilumega, mille paksus on kuni 2300 meetrit. Saare keskosas on jääalune maapind kohati üle 300 m allpool Maailmamere taset. Jäävabu alasid on kokku 410 449 km² (umbes 9 korda suurem ala kui Eesti). Gröönimaa kirdeosa hõlmab Põhja- ja Ida-Gröönimaa rahvuspark, mis on maailma suurim looduskaitseala (972 000 km²). Sellest tohutust alast veidi lõuna poole saare idarannikule jääb ka kõigi Taani Kuningriigi valduste kõrgeim mäetipp Gunnbjørn Fjeld - 3694 m. Valdav osa Gröönimaa mägedest jääb siiski alla 1500 meetri.
Liustike tegevus on vorminud väga liigendatud rannajoone, kus leidub palju fjorde ja rannikulähedasi saari.
Kliima on kõikjal polaarne, kuid paikkonniti üsna erinev.
Gröönimaa saare lõunaosas kasvab madalaid puid ja põõsaid, kanarbikku, kukemarju, mustikaid, samblikke. Orgudes esineb kohati üsna lopsakaid niite.
Gröönimaal elavad polaarrebased ja hundid, põhjapõdrad, muskusveised, valgejänesed, jääkarud, rannikul hülged, morsad, vaalad. Saarel pesitseb umbes 50 linnuliiki.
Gröönimaal on kaevandatud kivisütt, krüoliiti, marmorit, tsinki, tina ja hõbedat. Võimalik on nafta, kulla, nioobiumi, tantaali, uraani, rauamaagi ja teemantide kaevandamine.
Haldus.
Aastal 1979 sai Gröönimaa autonoomse staatuse ja omavalitsuse (Hjemmestyre/Home Rule).
Gröönimaa kuulus Taani riigi koosseisus alates 1973. aastast Euroopa Majandusühendusse, kuid peale autonoomia saavutamist ja 1982. aasta referendumi korraldamist astuti sealt 1985. aastal välja. Kuulutakse Põhjamaade Nõukogusse ja Arktilisse Nõukogusse.
21. juunist 2009 hakkas Gröönimaal vastavalt 2008. aasta referendumile kehtima uus staatus, "isevalitsus" (taani Selvstyre), mis annab muu hulgas Gröönimaale kontrolli oma maavarade üle ja grööni keelele riigikeele staatuse.
Ametlikud keeled on grööni keel ja taani keel.
Gröönimaa parlament.
Taani parlamendis esindab Gröönimaad kaks esindajat.
Gröönimaa valitsus.
Valitsuse moodustavad "Inuit Ataqatigiit" ja "Demokratiit".
Suhted Taaniga.
Taani esindajaks Gröönimaal on alates 2005. aastast ülemvolinik Søren Hald Møller. Taani pädevuses on välissuhted ja kaitsepoliitika, kuid Gröönimaal on õigus välissuhetes kaasa rääkida kõikides küsimustes, mis on otseselt Gröönimaaga seotud.
Suhted teiste inuittidega.
Gröönimaa osaleb inuittide koostööorganisatsioonis Inuit Circumpolar Council.
Haldusjaotus.
Gröönimaa jaguneb alates 2009. aastast 4 vallaks (Kujalleqi vald, Qaasuitsupi vald, Qeqqata vald, Sermersooqi vald) ja Gröönimaa rahvuspargi alaks. Valdade koostööd edendab omavalitsuste liit KANUKOKA.
Rahvastik.
Keskmine eluiga oli 2007. aasta hinnangul meestel 66 aastat, naistel 74 aastat.
89% Gröönimaa elanikest on Gröönimaal sündinud inuitid ja taanlased, 11% mujal, peamiselt Taanis, sündinud.
Majandus.
Gröönimaa majandus on suures osas riiklik. Enamik suurematest ettevõtetest kuulub Grööni valitsusele, maa eraomand puudub. Peamiseks tuluallikaks on kalandus, eelkõige krevetipüük. Olulised on Taani riigi poolt makstavad subsiidiumid, mis ulatuvad 3 miljardi Taani kroonini aastas.
Grööni majandus kasvas 2005. aastal 3,0%, inflatsioon oli 1,4% ja tööpuuduse määr 6,2%.
Rahvatulu elaniku kohta oli 2007. aastal 20 000 USA dollarit.
Peamine majandusharu on kalandus ja sellega seotud muud tööstusharud. Valitsusele kuuluv Royal Greenland on Põhja-Euroopa suurim kalatööstus. Tegeldakse ka hülge- ja vaalajahiga. Tulenevalt majanduse struktuurist ekspordib Gröönimaa peamiselt kalatooteid (sh krevette) ja muid toidukaupu. Euroopa Liiduga on sõlmitud kalandusleping, mis võimaldab kalatoodete eksporti Euroopa Liidu turule. Imporditakse peamiselt masinaid ja seadmeid, muid tööstuskaupu, toidukaupu ja kütust. Suurim kaubanduspartner on Taani.
Rahaühik on Taani kroon.
Gröönimaa ainus pank on S. Sideteenuste osas on ainus operaator Grööni valitsusele kuuluv Tele Greenland. Gröönimaa rahvuslik lennundusettevõte on SASi osalusega Air Greenland.
Maanteede puudumise tõttu kasutatakse Gröönimaa siseseks liikluseks mere- või õhutransporti (kopteriliiklus).
Paleoeskimod.
Rohkem kui 4500 aastat tagasi asustasid Gröönimaa paleoeskimod, kes saabusid Siberi idaosast ja asusid küllalt lühikese aja jooksul Alaskasse, Kanadasse ja Gröönimaale (Independence I ja Saqqaq'i kultuur). Paleoeskimod olid jahimehed, nad kasutasid väga mitmesuguseid püügivahendeid (harpuunid, odad, vibud) ja tööriistu (kirved, noad, kaabitsad, naasklid). Töödeldi puud (Gröönimaa rannikule oli eelnenud aastatuhandete jooksul kogunenud tohutul hulgal ajupuid), luud, sarvi, kivi, merevaiku, nahka. Elati vastavalt püügihooajale vahelduvates laagripaikades. Peamiselt elatuti hülge- ja põhjapõdrajahist, kala- ja linnupüügist (kajakad, hahad, haned). Korjati marju. Peeti koeri, keda tõenäoliselt kasutati koormavedamiseks ja jahil, saanide kasutamisest ei ole jälgi leitud. Toidu valmistamiseks tehti ajupuudest tuld.
Umbes 900 eKr tekkis Dorseti kultuur, mis erines eelnenust püügivahendite ja eluasemete välimuse poolest, ka ei kasutatud enam lõkke tegemiseks ajupuitu. Tuleaset asendasid nüüd steatiidist lambid, milles põletati mereimetajate rasva. Dorseti kultuuri hilisemal perioodil (umbes 400 eKr – 1500 pKr) muutus ühiskonna struktuur arvatavasti keerukamaks. Tekkisid eluasemed, mis mahutasid palju perekondi endise 1–2 asemel. Arvatavasti tugevnes šamaani positsioon usulise juhina. Inuittide gruppidel olid omavahel tihedad kaubandussidemed. Asustus koondus selle perioodi lõpus Gröönimaa loodeosasse.
Skandinaavia asustus.
10. sajandi lõpust kuni 15. sajandini asustasid Gröönimaa edelarannikut Skandinaavia päritolu sisserändajad. Islandi saagade andmetel avastas Gröönimaa islandlane Gunnbjörn Úlfsson. Esimene ümberasuja oli saagaandmete kohaselt Eiríkr Punane (rauði), kes purjetas sinna 982. aasta paiku. Ta uuris Gröönimaa ranniku põhjalikult läbi, valides välja piirkonnad, mis olid loomakasvatuse seisukohalt soodsaimad. Eiríkr andis kirjalike allikate andmetel maale ka nime Grænland ('Roheline maa'), lootuses, et hea nimi meelitab sinna rohkem inimesi. 10. sajandil oli Gröönimaal kliima arvatavasti praegusest soojem ning Islandiga võrreldes olid sealsed rohumaad lopsakamad, mis tegi saare väljarändajatele ahvatlevaks. Gröönimaa edelaosa, kuhu väljarändajad saabusid, asub Islandist geograafiliselt lõuna pool, samadel laiuskraadidel Shetlandi saartega ning Bergeni ja Osloga Norras. Viikingiajal oli madalaid rohumaid seal ka praegusest rohkem, maa on aja jooksul vajunud ja osa tolleaegseid rohumaid on praeguseks merre kadunud.
a>u varemed 20. sajandi alguses. Pildistanud Frederik Carl Peter Rüttel.
Aastal 985 asus Islandilt Gröönimaa poole Eiríkr Punase juhtimisel teele 25 laeva, millest 14 jõudis kohale. Asustus koondus Gröönimaa edelarannikul kahte keskusse: Ida-Asula (Eystribyggð, praegune Narsaq, Qaqortoq ja Nanortalik) ja Lääne-Asula (Vestribyggð, Nuuki fjordi kaldal). Skandinaavia asustuse hiilgeaegadel, 12.-13. sajandil elas seal 3000–5000 inimest. Gröönimaa ristiti umbes aastal 1000. Aastal 1125 loodi Gröönimaa piiskopkond, keskusega Garðarris (Igaliko). Saarel oli üle kümne kiriku. Lisaks loomakasvatusele (lambad, kitsed, lehmad, hobused, sead) tegeleti Gröönimaal jahiga (põhjapõdrad, morsad, jääkarud, linnud) ning kala- ja vaalapüügiga. Gröönimaa pakutavad morsakihvad, jääkarud, polaarrebase- jt nahad, vaalakiused olid Euroopas hinnatud luksuskaupadeks, mis võimaldasid sisse osta rauda, puud, vilja ja muud vajalikku. Kui Gröönimaa skandinaavlased aasta 1000 paiku Ameerika avastasid, käidi ka seal puid toomas, Gröönimaal kohapeal võis leida vaid ajupuud. Gröönimaa skandinaavlastest elanikkond oli sõltuv kaubandusest Euroopaga ja esimestel sajanditel suheldigi Lääne-Euroopaga küllalt tihedalt. Näiteks jõudsid sinna üsna kiiresti Lääne-Euroopa rõivamoed. Mingil määral suheldi ja kaubeldi ka inuittidega.
15. sajandil Gröönimaal Skandinaavia asustus hääbus. Viimane kirjalik tunnistus skandinaavlastest Gröönimaal pärineb aastast 1407, kirjeldatud on Hvalsey kirikus peetud pulma. Viimased arheoloogilised leiud, mis tunnistavad skandinaavlaste asustusest Ida-Asulas, pärinevad 15. sajandi lõpust.
Asustuse kadumise põhjused ei ole päriselt selged. Selles võis oma osa olla kliima jahenemisel, mis tõi kaasa ikaldusi, põhjustas inuittide liikumise lõuna poole ja raskendas laevaühenduse pidamist Euroopaga. Võimalik, et mingi osa inimesi rändas Gröönimaalt uuesti välja. 1540. aasta paiku olevat üks tormiga Gröönimaale aetud kaupmees näinud seal kivimaju ja leidnud ühes neist surnud mehe, kel oli peas kapuuts, seljas villased ja hülgenahksed rõivad ning käe kõrval peaaegu lõpuni ära kulunud nuga. Rohkem inimesi ta seal ei kohanud.
Thule kultuur.
a>. aastal Frederik Carl Peter Rütteli poolt.
Aasta 1200 pKr paiku saabus Põhja-Ameerikast Gröönimaale uus inuittidest sisserändajate laine: Thule kultuur. Asustus levis ajapikku peaaegu terve Gröönimaa ranniku ulatuses, välja arvatud kõige põhjapoolsemasse piirkonda. Talvel elati paiksetes külades, suvel liiguti ringi ja käidi jahil. Asulad olid küllalt suured, mis näitab, et ühiskond oli suhteliselt organiseeritud. Ühistegevuse tegi vajalikuks nende peamine tegevusala, vaalapüük. Jahiti ka hülgeid, põhjapõtru, muskusveiseid, morski, püüti kalu ja linde, korjati mollusekid, marju ja taimi. Talvel elasid mitu perekonda koos ühises suuremas majas, suvel elasid perekonnad eraldi telkides. Majade ja telkide ehitamiseks kasutati vaalaluid ning ajupuid, viimast eriti läänekaldal. Katused ja seinad kaeti hülgenahkadega. Teel olles ehitati ka lumest maju, iglusid. Reisides kasutati koerte poolt veetavaid saane, kajakke (nahast ühemehepaate) ja umiakke (naiste juhitavaid perepaate). Thule kultuuri tööriistad ja majapidamisesemed valmistati kivist, luust, sarvest, puust, vähesel määral ka vasest, üksikuid rauast tööriistu saadi skandinaavlastelt või nende ammu tühjaks jäänud asulatest.
Uued sidemed Skandinaaviaga.
Aastal 1721 saabus Gröönimaale Norra kirikuõpetaja Hans Egede, kes lootis eest leida viikingite järeltulijad. Skandinaavlasi ta saarelt ei leidnud, kuid tekkisid kontaktid inuittidega, kelle seas Egede hakkas misjonitööd tegema, üritades neid "tsiviliseerida". Godthåbi (praegu Nuuk) rajati kaubalinn ja Gröönimaa muutus Norra kolooniaks (sel ajal valitses ka Norrat Taani kuningas). Aastal 1814 muutus Gröönimaa ka formaalselt Taani kolooniaks. 1953 kaotati koloonia staatus ja Gröönimaa muudeti põhiseadusega Taani riigi osaks, võrdselt Taani maakondadega. Aastal 1979 sai Gröönimaa kohaliku omavalitsuse.


Pindala.
Pindala on pinna (või pinna üldistuse) või selle osa teatavat mõõtu väljendav arv.
Saab rääkida kas pinna või selle osa pindalast matemaatikas, mida väljendab tavaliselt mittenegatiivne reaalarv, või füüsilise keha pinna või selle osa pindalast, mida mõõdetakse pindala mõõtühikuga (SI-süsteemis ruutmeeter). Väga sageli räägitakse mingi territooriumi pindalast.
Matemaatika.
Pindala mõiste laiendatakse kahemõõtmelistele pindadele kolmemõõtmelises ruumis, "k"-mõõtmelistele pindadele "n"-mõõtmelises eukleidilises ruumis või Riemanni ruumis (2≤"k"≤"n"), orienteeritud pindadele ja muudele objektidele.
Elementaargeomeetrias on mitmesuguste kujundite pindala arvutamiseks pindalavalemid. Keerukate kujundite pindala arvutamiseks kasutatakse integraalarvutust.
Füüsika.
Füüsikas on pindala füüsikaline suurus, mille mõõtühik SI-süsteemis on ruutmeeter.
Geograafia.
Geograafias kasutatakse sünonüümidena mõisteid pindala, territoorium ja maa-ala. Mõõtühikuks ruutkilomeeter (km2), harvem (nt maakasutuse juhul) hektar (ha) või ruutmeeter (m2).


Vormsi.
Vormsi (varem ka Hiiurootsi saar, rootsi keeles "Ormsö", saksa keeles "Worms") on 93 km² suurune saar Läänemeres, Lääne maakonna territooriumil. Ta on suuruselt neljas saar Eestis.
Vormsi saar moodustab põhilise osa Vormsi vallast.
15. oktoobri 2011 seisuga on Vormsi vallas registreeritud 415 elanikku. Statistikaameti andmetel oli 2011. aasta alguses vallas püsielanikke 241.
Ajalugu.
Esmakordselt on Vormsit ürikutes mainitud aastal 1391. Vormsi saare esimesteks elanikeks peetakse rootslasi. Täpset rannarootslaste Vormsile saabumise aastat pole teada saadud, kuid juttude kohaselt liikus rootslasi Eesti rannavetes juba 13. sajandi keskel. 1220 korraldati rootslaste poolt Läänemaale ja Vormsile misjoni- ja vallutusretki, millest võis saada algus Rootsi asulate tekkimisele nendes paigus. Rootslased võtsid Vormsi 1220. aastal oma valdusse.
Vormsi esimesed elanikud olid 1944. aastani Rootsi kalurite ja põlluharijate järeltulijad, kellest enamus oli pärit Soomest. Rootslaste peamiseks asualaks oli Noarootsi ja Vormsi kihelkond. Elati vabade talupoegadena rootsi õiguse järgi, mis tähendas neile väiksemaid makse, soodsamat maad ja suuremat vabadust. 1938 elas Vormsi saarel umbes 2600 inimest, nendest enamus olid rootslased.
Rootsi õigus "ius suecium" rakendus Rootsist kaasa toodud õigusdeklaratsiooni alusel automaatselt ka väljarändajatele. Sel ajal, kui rannarootslased elasid rootsi õiguse alusel, kaotasid Eesti talupojad alates 14. sajandi lõpust oma liikumisvabadust ja muutusid vähehaaval pärisorjadeks. Siinsete rootslaste eelis oli õigus oma asustusala piires ümber paikneda. Mõisnik ei tohtinud rootslasi müüa, kuid võis aga maa üles öelda, andes neile pool aastat kolimisaega. Rootslased käisid ka mõisas tööl, tööde raskus sõltus asukohast. Maksude maksmine käis peamiselt kümnisena.
1604 rajas Magnus Brümmer Bussbysse esimese mõisa, mis on tuntud Magnushofi ehk Suuremõisana. Aastaid hiljem suurendasid Vormsi saarel oma valdusi mõisnikud De la Gardie ja Stackelberg. Kohalikele mõisnikele ei meeldinud, et talupojad elasid rootsi õiguse järgi ning see tekitas vastuolusid – eriti mõisnik Stackelbergiga. Mõisnike vastu käidi abi otsimas ka Rootsi kuningalt ning viimane selline retk leidis aset 1861. aastal. 1841 tegi Eesti kubermanguvalitsus otsuse Stakcelbergi eemaldamise kohta Vormsi mõisate valitsemisest – põhjuseks toodi tema põhjendamatult halb käitumine talupoegadega. Vormsi saare mõisate valitsemine läks üle tema pojale.
Tänapäeval on Vormsi saare üks olulisemaid vaatamisväärsusi Püha Olavi kirik, mis ehitati 13. sajandil ning see asub Hullos. Tegemist on luterliku kogudusega, mis kuulub Lääne praostkonda. Algselt ehitati kirik puust nagu enamik tolleaegseid pühakodasid. Kivist kooriruum ehitati juurde 14. sajandil. Kiriku lääneosale ehitati kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Hoone rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone ning kirikukell paigutati seina. Ühtlasi selle viimase muudatusega sai kiriku ehitamise ajalugu läbi. Tulevikus tehti hoonele vaid parandustöid.
Rootsi ärkamisliikumise ajal (19. sajandil) tulid Eestisse misjonitööd tegema viis meest, kelle hulgas oli Vormsi saarel väga tuntud misjonär Lars Johan Österblom. Österblom viibis saarel 14 aastat ning selle ajaga asutas ta 3 kooli, palvemajasid ja karskusseltse. Ta jättis jälje rahva harimisse, kasvatusse ning ellu – muutis Vormsi rahvariideid ja isegi arhitektuuri. Österblomi laiaulatusliku tegevuse tõttu vaadeldaksegi Vormsi ajalugu kahes perioodis: Österblomi eelne ja järgne aeg. Vaatamata tema positiivsetele tegudele taheti teda saarelt korduvalt välja süüa ning seda eelkõige kohaliku kirikuõpetaja kinnisidee tõttu. Lõpuks, 1886. aastal, väljasaatmine õnnestus. Väljasaatmise põhjuseks toodi kahjulikkust kreeka-katoliku kirikule.
Õigeusu kogudus rajati Vormsi saarele 1886. aastal. Kirik rajati Tsaariaegse Venemaa venestamispoliitika raames ning 500 liiget saadi eelkõige sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise survega. Vormsi õigeusu kirik tegutses umbes 40 aastat. 1937 olid jumalateenistused lõppenud. Baptistikoguduse maja Rälbys ehitati 1878, mis oli esimene palvemaja Vormsis.
Esimese EV ajal olid rannarootslased tegevad erinevates seltsides ning neil oli oma esindaja EV Riigikogus. Esimese maailmasõja alguse mobiliseerimislaine viis saarelt omajagu inimesi. Sõja ajal ehitati saarele kaitsekindlustusi. Alates 1917. aastast oli Vormsi saar terve aasta sõjapiirkonnas, samas otsest sõjategevust seal ei toimunud. Teine maailmasõda Vormsi jaoks nii rahulikult ei möödunud. Saxby tuletorni pärast toimus 1941. aastal äge võitlust sakslaste ja venelaste vahel. Kummalgi poolel oli palju langenuid.
1943. aasta tõi Vormsi elanikele suuri muudatusi. Vormsist lahkus peaaegu kogu elanikkond. Osa liikusid Soome kaudu ja mõned sõitsid otse üle Läänemere Rootsi. Inimesi aitas sakslaste heakskiidul transportida Svealandi lahingulaev Odin. See jättis vormsilastele suured jäljed, sest selja taha pidi jätma saare, kus esivanemad on maad harinud juba 700 aastat. Sõja lõpuks oli Vormsi saar peaaegu inimtühi – saarel hulkusid koduloomad.
Idaring.
Vormsi võib jaotada kaheks: idaks ja lääneks. Idapoolsetes külades elasid kalurid ja vaesem rahvas. Idapoolsetest küladest üks esimesi, millega saarele tulija kokku puutub, on Sviby. Küla on kaks korda maha põlenud ja seda viimati 1932. aastal. Tänaseks on majadevahelised kaugused pikemad ning seetõttu ka tuleohutus suurem. Svibys elas suurem osa Vormsi eestlastest.
Hosby on üks Vormsi nooremaid külasid. Küla lähedal paikneb Skärssteni rändrahn. Järgmine idaringi küla on Söderby, mis oli mõisaküla ja kus eelmise sajandi algusel toodeti soola. Edasi jõuab idaringil sõitja Norrby külla, mille lähedal asub 1935. aastal ehitatud tuletorn. Majaka juurest lahele vaadates näeb Noarootsi poolsaart. Norrby, Diby ja Rälby on ühed paremini säilinud Vormsi asulad.
Diby küla sai oma nime lähedal asuva Diby järve järgi. Rälbyt on peetud Vormsi üheks jõukamaks külaks. Rälbys tegutses pühapäevakool, laulu- ja keelpilliansambel, külas on oma palvemaja. Külast põhja pool asub Rälby sadam. Sellega saab saare idaring läbi ning teedmööda edasi sõites jõutakse Hullosse.
Läänering.
Vormsi kiriku juurest läheb tee lääneringile ehk saare jõukamasse poolde. Lääneringil elasid uhketes majades laevaomanikud, meremehed. Håkabackani küla olla saanud oma nime selle järgi, et talvel puhus tuul künkalt lume ja koormad jäid kinni nagu haaranuks neid mingi salapärane haak (håka — haak). Vormsi ainus suitsutare asub Håkabackanil. Lääneringi järgmine küla on Borrby, mille asutajateks peetakse Soomest Borgåst tulnud inimesi. Borrby asub kabelikünkal (rootsi keeles Kabolbackan). Külas asub veel üks mägi nimega Dambackan ehk kohtumägi.
Vormsi esimesteks asukateks peetakse Kärrsläti elanikke. Kärslätti külas asus Vormsi suurim palvemaja. Järgmise küla Saxby tuntus tuleb eelkõige seal asuvast majakast. Förby ehk Eesküla oli rahvarohke küla, mis elatus peamiselt kartulikasvatusest ja saaduste Rootsi müümisest. Förby reidil peatusid tihti suured kaubalaevad.
Förbyst läheb tee Fällarnasse. Tee ääres olevas metsas on Hoitbergi korallriff. Sealt edasi jõuab Vormsiga tutvuja Suuremõisani (Magnushof), kus on siiani kahel poolt teed näha Magnushofi mõisa varemeid. 1747 ostis mõista Karl Wilhelm von Stackelberg. Legendi kohaselt mängis mõisa kaardilauas Stackelbergi pojale maha Aurora Königsmarcki ja Poola kuninga August II poeg krahv Moritz. Mõisavaremete juures on Vormsi ainus valgusfoor, mille paigaldasid VW Beetle klubi liikmed. Suuremõisast edasi Rumpo poole liikudes on vasakul Prästvike järv, mis hakkab vähehaaval kinni kasvama.
Loodus.
Vormsi saar on moodustunud ühest suurest ja ligikaudu 30 väiksemast saarest. Maismaad on kokku 93 km2 ja rannajoont 109 km. Umbes 3000 aastat tagasi hakkasid Vormsi kõrgemad osad üle merepinna tõusma. Kerkimise tulemusel on merelahtedest moodustunud Prästvike, Diby ja Kersleti järv. Rannajoon on väga liigestatud, poolsaared vahelduvad lahtedega. Vormsi põhjarannikul läheb meri kiirelt sügavaks. Saare lõunarannikul on vesi pikalt madal.
Vormsi lääne- ja põhjarand on kivised. Liivaranda leiab ainult Rumpo külas. Saare aluskihid koosnevad lubjakivist. Saar on väga tasane, kuid pinnamoodi lisavad vorme oosid ja rannavallid. Vormsi kõige kõrgem koht on 13 meetrit üle merepinna ulatuv Huitbergi küngas. Vormsi maastikku iseloomustab vaheldusrikas loodus, millele on iseloomulikud loopealsed ja kadastikud (saare lääneosa) ning idaosas madalad ja soised paigad. Üle poole saare pindalast moodustab mets. Metsandus on turismi kõrval Vormsi üks suuremaid sissetulekuallikaid.
Aktiivse põllumajandustegevusega on tekkinud ja säilinud rannakarjamaad ning puisniidud. Niitudel esineb Eestist ja kogu Euroopast kadunud või ohustatud taime- ja loomaliike. Vormsi saare taimestik on samuti väga rikkalik. Saarel on loetletud üle 900 liigi puu, põõsa- ja rohttaimeliigi, millest umbes 60 on kaitse all. Samuti leidub samblaliike (301 liiki).
Vormsi saarel on registreeritud 3 roomaja- ja 3 kahepaikseliiki. Üks haruldasemaid isendeid on juttselg-kärnkonn ehk kõre, kes elutseb madalaveelistes rannaloikudes. Kaitsealustest liikidest leiab saarelt suurkõrva. Imetajaid on saarel 25 liiki, kelle hulgas on viimasel ajal arvukalt ilveseid ja väga palju metssigu. Loomastikule ei jää alla ka rikkalik saare linnustik. Vormsil on kirja pandud 211 linnuliiki. Eraldi võib välja tuua saarel pesitsevad merikotkad ja sookured. Vormsil tegutseb rabapistrik, kassikakk, hüüp ja niidurüdi. Tihti kohtab rukkirääku, keda mujal Euroopas eriti pole.
Vormsit läbivad kaks olulist lindude rändeteed. Kevadel ja sügisel võib osa saada valgepõsk-laglede ning teiste metshanede läbirändest. Sügisel muudavad sookured põllud halliks.


Muhu.
Muhu on saar Saare maakonnas. Ta on suuruselt kolmas saar Eestis.
Muhu saar kuulub koos teda ümbritsevate laidudega Muhu valla koosseisu.
Saaremaaga ühendab Muhu saart üle Väikese väina kulgev tamm – Väikese väina tamm. Muhu ja mandri vahel liiguvad parvlaevad, kuid talvel võib üle Suure väina viia ka jäätee.
Suuremad laiud Muhu kõrval on Kõinastu laid, Kesselaid, Suurlaid, Viirelaid ja Võilaid.
Loodus.
Muhu saar on suur kaljuvoor. Aluspõhi koosneb valdavalt Jaagarahu lademe dolomiidist, põhjarannikul avaneb Jaani lademe dolomiitmergel. Aluspõhjalised lavad ja kõrgendikud küünivad kuni 25 m üle merepinna. Taimkatet ilmestavad lootaimekooslused, rohkesti esineb põõsastikke, eelkõige kadastikke, vähem sarapikke. Leidub lagedaid looniite, suhteliselt vähe on säilinud loometsi. Saare metsasus on umbes 31%.
Muhu põhjaosas asuvad Seanina (saare põhjatipp) ja Tammiski nukk (loodetipp). Nende vahele jääb väiksem Lepanina. Kõinastu laiu poole eendub Sääreots, mis madala veetaseme korral jätkub Kõinastu leena. Kesselaiu vastas asub Püssinina. Muhu lõunatipp asub Ahenda poolsaarel Suurlaiu juures. Teised neemed on Vanasillanukk, Luutsenukk, Villema nina, Paljaslao nukk, Koeranina, Adjanina, Üllissaare nina, Kalama nina.
Ajalugu.
Muhu saare kujunemine algas 440 miljonit aastat tagasi korallkaljude kerkimise tulemusena.
Esimesed inimesed asusid siia elama 2500 aastat eKr.
Muinasajal kuulus saar arvatavasti eestlastele.
13. sajandi alguses vallutasid Muhu saare mandrilt üle jää tulnud ristirüütlid. Kuni 16. sajandi keskpaigani kuulus saar Saare-Lääne piiskopkonnale. Liivi sõja alguses kuulus saar koos teiste endiste piiskopkonna aladega Taanile. Pärast Liivi sõda jäi saar Rootsi võimu alla, pärast Põhjasõda aga Vene tsaaririigile.
1918. aastast kuulub saar Eesti Vabariigile. Teise maailmasõja ajal ja selle järel on olnud okupeeritud Nõukogude Liidu poolt. Lühikest aega Teise maailmasõja ajal oli ka Natsi-Saksamaa võimu all. Aastal 1991 okupatsioon lõppes.


Kesselaid.
Kesselaid ehk Kessulaid (ka Kessu; saksa keeles "Schildau"; rootsi keeles "Sköld"; "Skölldo") on 1,7 km² pindalaga laid Suures väinas Muhu saarest idas ning kuulub Muhu valla koosseisu. Tegemist on vanima ja kõrgeima laiuga Eestis.
Asukoht.
Laiu geograafilised koordinaadid on 58°37'48" N ja 23°26'29" E, umbes 4 km kaugusel mandrist ja 3,4 km kaugusel Muhu saarest. Pisut kaugemale põhja jääb Papilaid.
Halduslikult kuulub Kesselaid Muhu valda ja sellel asub Kesse küla, mille nimi oli kuni 1977. aastani Kesselaiu küla.
Muhu saare ja Kesselaiu vahele jääb ka Väinamere sügavaim piirkond (22 m).
Loodus.
Laiu kõrgeim punkt on merepinnast 15,6 m kõrgusel. Künka moodustavad aluspõhja Siluri settekivimid. Põhja- ja looderannikul paikneb 7–8 m kõrgune Kesse- ehk Kessulaiu pank. See on murtud pealetungiva Litoriinamere poolt ning on osa Lääne-Eesti klindist. Kesselaiu pankrannik võeti looduskaitse alla juba 1938. aastal.
Saarel leidub rikkalikult kergesti murtavat paekivi.
Kesselaid asub Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitsealal. Umbes kolmandik laiust on kaetud vana lookuusikuga, mis on Eesti väikesaartel haruldane ning milles esineb ka harv kuuse-pärna taimekooslus. Laialdaselt esineb saarel ka lookadastik – peamiselt laiu põhjaosas, kuid on levinud ka kunagistele põldudele ja heinamaadele.
Laiu taimestik on liigirikas. On leitud ligi 400 soontaimeliiki, millest 27 kuuluvad kaitse alla. Eriti tähelepanuväärsed on laiul kasvavad 17 liiki käpalisi ehk orhideesid. Laiu põhjaosas kasvab ka haruldane ussikuuseks nimetatav kuuse vorm.
Muhu saarelt ujuvad Kessulaiule sööma metssead ja põdrad. Suviti on saarel nähtud merikotkast. Saare keskosas paiknevate aruniitude ja kaguosas asuvate rannaniitude säilitamiseks tuleb neid hooldada. Praegusel ajal peetakse saarel herefordi veiseid ja kitsi, kes aitavad seda teha.
Ajalugu.
Kesselaid kerkis merest umbes 3000 eKr.
Laidu mainiti esmakordselt Johan Månssoni meresõidujuhises 1644. aastal.
Asustus tekkis saarele 16. sajandil, mil laid kuulus Muhu Võlla mõisale. 1807. aastal müüdi saar Jacob Friedrich von Helwigile, kes rajas saare lõunaossa karjamõisa. Mõisa kasutati vaid suviti. Praeguseks on mõisast alles vaid varemed.
Aastatel 1866–1892 moodustas Kessulaid valla Muhu kihelkonnas. Üle saare viis Muhust mandrile talitee. Vallakohus asus Kessulaiul, alates 1890. aastast aga Hellamaal. Kuni 1921. aastani kuulus saar Wahlidele. 1930ndate lõpuks elas saarel umbes 35 inimest. Aastast 1993 elab saarel ainult endise majakavahi perekond – Kõmsilt pärit Urmas ja Elsa Vatter.
Esimene meremärk püstitati laiule 1879. aastal, sihttulepaagid aastal 1885. Alates 1994. aastast on tulepaagid automatiseeritud ja töötavad päikesepatareidel. Meremärkidest asuvad saarel Kessu liitsihi alumine ja ülemine tulepaak ning Kessu päevamärk.
Saarele pole veetud elektri- ega telefoniliine. Majapidamiselektrit saadakse tuulegeneraatorist ja päikesepatareidest. Talvel võib saar jääteede puudumise korral jääda pikaks ajaks isoleerituks.
Enne Teist maailmasõda oli Eesti Vabariigil kavas sinna rajada 100-kohaline sunnitöölaager.
Kesselaiul käib rohkesti turiste. Saart saab külastada eelneval kokkuleppel Lalli sadamast. Saarele sõiduks on võimalus kokku leppida ka Virtsu paadimeestega Virtsu vanalinna sadamas.
2003. aastal külastas saart Briti suursaadik Sarah Squire, kes andis kingitusena üle traktori, niiduki, tuulegeneraatori ja päikesepaneeli.


Hiiumaa laidude maastikukaitseala.
Hiiumaa laidude maastikukaitseala on maastikukaitseala, mis haldab enamikku Hiiumaast kagus asuvaid laide. Kaitseala keskus on Salinõmme külas.
Kaitseala suuremad laiud on Saarnaki, Hanikatsi, Kõverlaid, Ahelaid, Vareslaid, Kõrgelaid, Hanerahu, Langekare ja Öakse.
Heinlaid ja Kaevatsi laid kaitseala koosseisus ei ole, sellele vaatamata loetakse neid Hiiumaa laidude hulka kuuluvaiks.
Sihtkaitsevööndid.
Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks.
Hiiumaa laidude maastikukaitsealal on seitse sihtkaitsevööndit.
Soonlepa lahe saarte sihtkaitsevöönd.
Sihtkaitsevööndisse kuuluvad Valgekare, Väike-Pihlakare, Suur-Pihlakare, Hoburahu, Sitakare, Paerahu, 2 Silmarahu, Kuivarahu ja Juhanirahu; samuti veeala, mille piir kulgeb mööda järgmisi geodeetilisi jooni: kinnistu Salinõmme (A33) idanurgast punkti 58°49'55" N 22°58'09" E (6521860-440474), sealt punkti 58°49'47" N 22°58'33" E (6521594-440848), sealt asimuudil 180° Öakse laiu põhjarannikuni, edasi mööda Öakse laiu rannajoont lääne suunas Öakse laiu läänenurgani, sealt Auklaiu idanurka, edasi mööda Auklaiu põhjarannikut Auklaiu läänenurgani, sealt Salinõmme poolsaare kagunurka ning edasi mööda Salinõmme poolsaare idarannikut kuni kinnistu Salinõmme (A33) idanurgani.
Inimeste viibimine on sihtkaitsevööndis lubatud teaduslikel välitöödel kaitseala valitseja nõusolekul, samuti järelevalve- ja päästetöödel ning 1. juulist kuni jääkatte tekkimiseni kaitseala valitseja nõusolekul ning jääkatte tekkimisest jääkatte lagunemiseni kaitseala valitseja nõusolekuta. Salinõmme küla elanikel on Soonlepa lahe saarte sihtkaitsevööndi veealalt lubatud aasta ringi läbi sõita.
Hanikatsi salumetsa sihtkaitsevöönd.
Hanikatsi salumetsa nimetatakse ka Lepana salumetsaks.
Sihtkaitsevööndisse kuulub Hanikatsi laiu osa, mis jääb põhja poole mõttelisest sirgest, mis ühendab Püskuma otsa põhjatippu Hanikatsi laiu idarannikul Kajuna nina läänetipuga Hanikatsi laiu läänerannikul.
Inimeste viibimine on sihtkaitsevööndis lubatud teaduslikel välitöödel kaitseala valitseja nõusolekul, samuti järelevalve- ja päästetöödel ning tähistatud jalgrajal ning ülejäänud Hanikatsi salumetsa sihtkaitsevööndis kaitseala valitseja igakordsel nõusolekul.
Agariku sihtkaitsevöönd.
Sihtkaitsevööndisse kuulub veeala, mille piir kulgeb mööda Hanikatsi laiu rannajoont Rootsimaa nina lõunatipust Tiigi sääre läänetipuni ning on edasi kirjeldatud järgmiste geodeetiliste joontega: Tiigi sääre läänetipust Hanikatsi laiul punkti 58°46'40" N 23°00'00" E (6515794-442161), sealt punkti 58°45'20" N 23°00'00" E (6513319-442124), sealt punkti 58°45'20" N 23°03'03" E (6513277-445065) ning sealt Rootsimaa nina lõunatippu Hanikatsi laiul.
Sihtkaitsevöönd loodi selleks, et säilitada 6-7 meetri sügavuses vees kasvava punavetika tüüpiline kasvupaik, samuti kaitsta merepõhjataimi, eeskätt meriheina.
Inimeste viibimine on sihtkaitsevööndis lubatud teaduslikel välitöödel kaitseala valitseja nõusolekul, samuti järelevalve- ja päästetöödel ning läbisõidul väikelaevaga.
Laidelahe sihtkaitsevöönd.
Sihtkaitsevööndisse kuuluvad Ahelaid, Kõverlaid, Hanerahu, Ankrurahu, Aherahu ja Hülgerahu ning neid ümbritsev veeala, mille piir on määratletud järgmiste geodeetiliste joontega: punktist 58°45'32"N 23°10'09"E punkti 58°45'09"N 23°11'39"E, sealt punkti 58°43'54"N 23°07'15"E, sealt punkti 58°44'41"N 23°05'32"E ja sealt punkti 58°45'32"N 23°10'09"E.
Kaitseala kaitse-eeskirjas on mainimata Luigerahu ja Kajakarahud, sest need alad on suurvee korral vee all.
Inimeste viibimine on sihtkaitsevööndis lubatud teaduslikel välitöödel kaitseala valitseja nõusolekul, samuti järelevalve- ja päästetöödel. Muudel puhkudel võivad inimesed sihtkaitsevööndis viibida 15. juulist kuni 15. septembrini kaitseala valitseja igakordsel nõusolekul ja 1. jaanuarist 10. veebruarini kaitseala valitseja nõusolekuta.
Langekare sihtkaitsevöönd.
Langekare sihtkaitsevööndisse kuulub Langekare saar ning seda ümbritsev veeala, mille piir on määratletud järgmiste geodeetiliste joontega: punktist 58°48'20"N 23°08'17"E punkti 58°48'20"N 23°08'40"E, sealt punkti 58°48'12"N 23°08'40"E, sealt punkti 58°48'12"N 23°08'17"E ja sealt punkti 58°48'20" N 23°08'17"E.
Inimeste viibimine on lubatud teaduslikel välitöödel kaitseala valitseja nõusolekul, samuti järelevalve- ja päästetöödel. Muudel puhkudel võivad inimesed sihtkaitsevööndis viibida jääkatte tekkimisest selle lagunemiseni.
Salinõmme soolaku sihtkaitsevöönd.
Sihtkaitsevööndisse kuuluvad Pühalepa vallas Putkaste metskonna kvartalid 156, 157, 158, 159, 163, 164, 165, 166, 167 ning veeala, mille piir kulgeb Milgi kraavi suudmest mööda nimetatud kraavi mõttelist sirgjoonelist idasuunalist pikendust ida suunas kuni ristumiseni Putkaste metskonna kvartali 165 kagupiiri mõttelise sirgjoonelise edelasuunalise pikendusega ning edasi mööda seda kirde suunas kuni Putkaste metskonna kvartali 165 kagunurgani ning edasi mööda rannajoont kuni Milgi kraavi suudmeni.
Laidude sihtkaitsevöönd.
Sihtkaitsevööndisse kuuluvad Pühalepa vallas Auklaid, Öakse laid, Saarnaki laid ja seda ümbritsev kaitsealale jääv veeala koos sealsete laidude ja rahudega, Hanikatsi laid maa osas, mis ei kuulu Hanikatsi salumetsa sihtkaitsevööndisse ja seda ümbritsev veeala 50 meetri ulatuses (välja arvatud Agariku sihtkaitsevööndisse kuuluv veeala), Vareslaid ja Varesrahu ning neid ümbritsev kaitsealale jääv veeala, Kõrgelaid ja seda ümbritsev kaitsealale jääv veeala.


Ahelaid.
Ahelaid on ligikaudu 25 hektari suurune laid Väinameres. Laid kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse.
Nimi.
Ahelaid on tõenäoliselt nime saanud haha (linnu) järgi: tema rahvapärane nimetus on saartel olnud ka "ahk".
Väga harva võib kohata ka nimetust Hakilaid.
Asukoht.
Ahelaiu keskpunkti geograafilised koordinaadid on.
Ahelaid asub Hiiumaast kagus. Sarve poolsaareni on 10,5 kilomeetrit ning Salinõmme poolsaareni 14 kilomeetrit. Tammiski nukist jääb ta 6,5 km põhja poole ning on seega Hiiumaa laidudest Muhu saarele kõige lähemal. Ahelaiu ja Muhu vahel asub Viinakari, millest lõunasse jääb laevatee.
Laiust põhja poole jääb kivine ja madal Aherahu. Läänes on Ankrurahu, kus kasvab mõni põõsas. Idas asub kivine Luigerahu. Kirdesse jäävad Kajakarahud – vaevu üle merepinna ulatuvad kivihunnikud.
Suurematest laidudest on lähemad kirdes asuv Kõverlaid, läänes asuv Hanerahu ja loodes asuv Kõrgelaid.
Loodus.
Geoloogiliselt on Ahelaid üks osa jääajal liustikuserva pikemal peatumisel tekkinud servamoodustise kaarest (Palivere servamoodustise vööndist). Ahelaiu tuumiku moodustab otsamoreen.
Ahelaiu keskmine kõrgus on alla kahe meetri ning suurim kõrgus 4,6 meetrit.
Laid tipneb edelas Suursäärega, mis on kaetud kadastiku ja omapäraste rändrahnudega. Kagus asub Hülgesäär, kõrgetest klibu- ja adruvallidest tekkinud keskelt madalam moodustis. Seal kasvab kadastik ja muud madalamad põõsad. Hülgesääre lähedal on mõned Ahelaiul harva esinevatest mändidest. Kirdes on Andrusesäär – kiviklibune, kadastiku ja pillirooga kaetud. Põhjas asub Sadamasäär, mis on ilmselt sobivaim sadamakoht paatidele.
Taimed.
Ahelaidu katavad valdavas osas kadastikud ja kohati tihedalt võsastunud lehtmets. Suuremad puud on kased, mille kõrgus on keskmiselt 10–15 meetrit. Saare kaguosas kasvab ka mõni mänd. Rannikul on palju pilliroogu, eriti Hülge- ja Andrusesääre vahel.
Loomad.
Ahelaiu läheduses paiknevad kared ning karid on viigerhüljeste lesilaks.
Talviti külastavad saart kährik ja rebane, kes kohati ka terveks aastaks saarele jäävad.
Linnud.
Ahelaiul pesitseb igal aastal ligikaudu 45 linnuliiki, kokku on erinevaid haudelinnuliike registreeritud 60. Arvukaim pesitseja oli 2004. aastal kõrkja-roolind. Väga arvukad on veel pruunselg-põõsalind ning randtiir.
Inimtegevus.
Asustust saarel olnud ei ole. Nii muhulased kui ka hiidlased on seal suviti heina teinud, veel 19. sajandi lõpus oli saartel suur maa- ja heinapuudus. Saar on võinud kasutuses olla ka karjamaana. Ahelaiul on olnud kalurite onn.


Hahk.
Hahk ("Somateria mollissima") on suur partlaste sugukonda kuuluv sukelpart.
Nimi.
Haha varasem nimi oli "eiderhani". Murdepärased nimed on "ahk", "kahk", "lann", "oodutaja", "vaagalind".
Ladinakeelne nimetus "Somateria mollissima" pärineb Karl Linnélt. Ladinakeelse nimetuse lühend on "SOMMOL".
Välimus.
Isaslind on pulmasulestikus kontrastselt mustvalge ning emaslind ookerpruun. Hahapojad on musta sulestikuga. Nokk on teiste partidega võrreldes suurem, see läheb sujuvalt üle peaks.
Elupaigad.
Eestis elutseb haha alamliik "Somateria mollissima mollissima". Vilsandi Rahvuspargis pesitseb üle 4000 paari. Torgu vallas pesitseb 50 hahapaari. Hahad elavad avamerel ning pesitsevad kaugematel meresaartel ja laidudel.
Haha pesitsusaegset üldarvukust Eestis hinnatakse 3000–7000 paarile, talvist arvukust 20–100 isendile.
Pesitsemine.
Hahale sobivad pesitsemiseks hästi need mereäärsed piirkonnad ja laiud, kus meri kiiresti sügavaks muutub. Hahad toituvad rannakarpidest, mis asuvad 3–4 meetri sügavusel merepõhjas.
Haha hästivarjatud pesas on tavaliselt 4–6 sinakasrohekat muna.


Uus-Kaledoonia.
Uus-Kaledoonia (kohalik nimi "Kanaky") on Prantsusmaa meretagune ala.
Asub Vaikses ookeanis Korallimere idaosas. Hõlmab Uus-Kaledoonia saare, Loyauté saared ning hulga väiksemaid lähisaari.
Loodus.
Saarte rannajoon on liigestunud ning korallrahuderohke. Uus-Kaledoonia siseosa on mägine.
Kliima.
Uus-Kaledoonias valitseb troopiline, ookeanilt puhuvate kagupassaatide tõttu niiske kliima. Aasta keskmine temperatuur on 21-26 °C, sademeid 1050-2250 mm/a. Sademete hulk on suurem mägede idanõlvul.
Taimestik.
Leivad hõrendikud ja rohumaad (savann), metsadest okasmetsad. Metsade all 39% pindalast.
Maavarad.
Leidub niklimaaki (veerand teadaolevaist varudest maailmas), kroomi-, raua-, koobalti-, mangaani-, vase-, plii- ning tsingimaaki, kulda ja hõbedat.
Rahvastik.
Suuremad etnilised rühmad on melaneeslastest kanakad (44%), eurooplastest sisserännanute järeltulijad (34%), polüneeslased (9%) ja indoneeslased (5%).
Religioonidest on enim pooldajaid katoliiklusel (60%). Muudest on arvukamalt protestante (30%).
Ametlikuks keeleks on prantsuse keel. Põliselanikud (melaneeslased) kõnelevad 33 eri dialekti.
Majandus.
Maavaraderikkuse tõttu kuulub Uus-Kaledoonia Okeaania rikkamate maade hulka. Saarel asub umbes 20% maailma teadaolevatest niklivarudest.
Kaevandatakse ja sulatatakse niklit, koobaltit ja rauda.
Tegeldakse troopilise põllumajanduse ning kalandusega. Peetakse veiseid ja sigu, kasvatatakse jamssi, bataati, kookospalmi. Välja veetakse koprat ning kohvi.
Rahaühikuna on käibel CFP frank (XPF). SKT inimese kohta oli 14 800 USA dollarit (2003) ja 26 554 eurot (2007).
Ajalugu.
Kanakade saartele jõudmise ajaks peetakse 2.-3. aastatuhandet eKr.
1774 avastas James Cook saared eurooplastele.
1998. aastal pidi toimuma referendum Uus-Kaledoonia iseseisvuse üle, mis jäi aga toimumata. Uus referendum on kavas 2014. aastal.
Haldusjaotus.
Uus-Kaledoonia jaguneb 3 provintsis ja need 33 vallaks.


Prantsuse Polüneesia.
Prantsuse Polüneesia on Prantsusmaale kuuluv meretagune territoorium ("collectivités d'outre-mer") Okeaanias.
Loodus.
Prantsuse Polüneesia koosneb viiest suuremast saarterühmast: Seltsisaared, Lõunasaared, Tuamotu saared, Gambier' saared ja Markiisaared, mis kõik on kirde-edela–suunaliselt välja venitatud. Seltsisaared jagunevad Tuulepealseteks saarteks (Tahiti, Moorea, Maiao, Tetiaroa ja Mehetia) ja Tuulealusteks saarteks (Huahine, Raiatea, Tahaa, Bora Bora, Maupiti, Motu Iti, Mopihaa, Fenua Ura (Scilly) ja Motu One (Bellingshauseni)).
Kokku on Prantsuse Polüneesias 35 saart ja 83 atolli kogupindalaga 4167 km² (sh siseveed). Koos majandusvetega on pindala aga koguni 5.030.000 km².
Rahvastik.
Hinnanguliselt elas Prantsuse Polüneesias 2006. aasta juulis 260 338 inimest. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli saartel 245 405 elanikku, neist 69% Tahiti saarel. Etnilistest rühmadest oli polüneeslasi 83%, eurooplasi (peamiselt prantslased) 12% ja asiaate (peamiselt hiinlased) 5%.
Religioosne koosseis 2000. aasta rahvaloenduse andmetel: protestante 54%, katoliiklasi 30%, muude religioonide järgijaid 10% elanikkonnast.
Majandus.
Alates 1962. aastast, kui Polüneesiasse toodi üle Prantsuse tuumapolügoon, asendus senine põllumajandusel põhinenud majandus sõjaväebaaside teenindamise ja ka turismitööstusega. Tuumakatsetuste lõpetamise järel on sõjaväe tähtsus majandusele järsult langenud. Neljandiku majandusest moodustab turism, muudest on olulisemad pärlite tootmine ja kalapüük.
Rahaühikuna käibib CFP frank (XPF).
Kasvatakse kookospähkleid, vanilli, kohvi, köögi- ja puuvilju, toodetakse linnu- ja loomaliha ning piimatooteid.
Tegeldakse turismi, pärlipüüdmise ja -kasvatamisega, käsitöö ja põllumajandustoodete töötlemisega.
Välja veetakse pärle, kookospähkleid, koprat, vanilli, hailiha. Peamisteks ekspordipartneriteks on Prantsusmaa 66,3%, Jaapan 16,1%, Ameerika Ühendriigid 9,1% (2003).
Sisse veetakse naftasaadusi, mitmesuguseid toiduaineid, masinatööstuse tooteid. Peamisteks impordipartneriteks on Prantsusmaa 59,9%, Austraalia 11,9%, Uus-Meremaa 6%, Ameerika Ühendriigid 6% (2003).
Ajalugu.
Prantsuse Polüneesia


Prantsuse Guajaana.
Prantsuse Guajaana on Prantsusmaa meretagune piirkond ja departemang Lõuna-Ameerika kirdeosas.
Guajaanast sai Prantsusmaa asumaa 1604. aastal. 1946. aastal sai meretaguseks departemanguks.
Ta kuulub Prantsusmaa osana Euroopa Liitu.
Prantsuse Guajaanas Kourous asub Euroopa Kosmoseagentuuri kosmosekeskus.
Tähtsamad maavarad on boksiit, kuld, kinaver ja kaoliin.
Prantsuse Guajaana inimesi 1979. aastal


Martinique.
Martinique [martin'ik] on Prantsusmaa meretagune piirkond.
Kolumbus avastas saare 1502. aastal. Saarest sai Prantsusmaa asumaa 1635. Martinique'i majandus tugines kaua orjandusele, mis keelati alles 1848. aastal.
8. mail 1902 purskas Mont Pelée vulkaan ja hävitas Saint-Pierre'i linna tappes üle 30 000 inimese.
Martinique sai Prantsusmaa meretaguseks departemanguks 19. märtsil 1946.
Tähtsamad ekspordiartiklid on rumm, suhkur, banaanid ja ananassid.


Kormoran.
Kormoran ehk karbas ("Phalacrocorax carbo") on kormoranlaste sugukonda kormorani perekonda kuuluv lind.
Kormoranid on väga head ujujad ja sukeldujad, kuid nende sulestik vettib. Sellepärast kuivatavad nad oma laiali laotatud tiibade sulestikku tuule käes merekividel ja karedel. Kormoranid suudavad ka hästi lennata, kuid purilendu ei kasuta. Kõndimine on neil vaevarikas.
Välimus.
Kormoran on hanesuurune, kuid saledam. Tema pikkus küündib meetrini, kaal 2–3 kilogrammini.
Elupaigad ja pesitsemine.
Eesti haudelinnustikus on kormoran suhteliselt uus. Ta elab ja pesitseb laidudel (näiteks Tondirahul, Langekarel), puhkab ranniku lähedal kividel. Kormoranid pesitsevad kolooniatena nii maapinnal kui ka puudel ja tehisrajatistel, tegutsedes enamasti hulgakesti.
Kormoranide pesitsusaegset arvukust hinnatakse 9000–14 000 paarile, talvist arvukust 100–300 isendile.
Kõrge pesa teevad kormoranid oksarisust või kõikvõimalikust sodist (adru, kilekotid ja muud).
Toitumine.
Kormoranid toituvad kaladest ja konkureerivad inimestest kaluritega. Kormorani keskmine päevane toidunorm on 300–400 g kala. Vahel on kormoranide maost leitud üksikuid limuseid, kahepaikseid, putukaid ja isegi taimi, mis on sinna arvatavasti juhuslikult sattunud. Doonau deltas on täheldatud ebatavalist vaatepilti, kus kormoranid haarasid otse lennult ja kugistasid alla madalal lendavaid pääsukesi.
Arvukuse piiramine.
Kormoranid ei kuulu looduskaitse alla. Neid kütitakse arvukuse piiramiseks.
Kormorani arvukuse piiramisel on abi hallvarestest. Vares laskub hauduvale kormoranile lähedale, tema nokaulatusest siiski väljapoole, ja hakkab teda õrritama. Kormoran on varesest tugevam, niisiis tõuseb ta varsti püsti, et varesele peksa anda. Vares põgeneb tema eest, aga sel ajal varastab tema kaaslane kormorani pesast muna ära.
Toiduks kasutamine.
Kormorani liha on söödav, aga tuim. Kõigepealt tuleb linnul nahk maha võtta ja siis tükk aega keeta. Noorlinnud on õrnema lihaga.


Viigerhüljes.
Viigerhüljes ehk viiger ("Pusa hispida", varasem nimi "Phoca hispida") on suhteliselt väike ja jässakas lühikese koonuga hüljes.
Välimus.
Viigri pikkus on 1–1,8 meetrit, harva kaaluvad nad rohkem kui 100 kilogrammi.
Võrreldes hallhülgega on viiger väiksem, tumedam, pontsakama kehakuju ja ümarama koonuga.
Levik.
Elupaigaks on meri ja rannikulähedased laiud.
Viimasel ajal on viigerhülged Eestis haruldaseks jäänud, hiljutistel loendustel (2010) on isendite arvuks saadud ligi 1500, kokku elab Läänemeres 7000–8000 viigrit.
Eluviis.
Viigrid on hästi kohastunud eluks jäätunud merel ja hoiavad lahti hingamisauke. Poegivad ainult jääl (näiteks rüsijääkoobastes) ning püsivad kevadel viimaste jääpankade läheduses.
Viigrid toituvad kaladest ja meres elutsevatest selgrootutest.


Langekare.
Langekare on 1,2 hektari suurune laid Hiiumaast kagus ning Heinlaiust 3 kilomeetrit lõunas. Langekare kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Langekare sihtkaitsevööndisse ning asub Pühalepa valla territooriumil.
Loodus.
Saar paikneb merest välja ulatuval paekivist aluspõhjal.
Langekare on pindalalt sama suur kui Hanerahu ning sarnaneb mõnevõrra taimestiku ja klibuse ranna poolest.
Taimed.
1999. aasta seisuga oli Langekarelt leitud 51 liiki soontaimi. Muuhulgas kasvavad saarel harilik türnpuu, mage sõstar, koer-kibuvits, põldmurakas, harilik pihlakas, harilik lodjapuu, koirohi, merikapsas, kõrvenõges.
2004 oli soontaimede nimestikus 54 liiki, kusjuures lisandusid rihu-peenlook, roog-aruhein ja valge pusurohi. 2007. aastal on märgitud esmakordse leiuna valget pusurohtu (leitud ka 2004), longus põisrohtu ja humallutserni. Viimane liik loeti uueks ka 2008. aastal, mil lisandusid kaks liiki, harilik nõiahammas ja humallutsern. Arvestades seda, et mõned taimed on välja toodud uutena mitmel aastal ning 2005. ega 2006. aastal loendust ei toimunud, on Langekare soontaimede nimestikus 57 liiki.
Samblikud.
2004. aasta seisuga on saarelt leitud 27 samblikuliiki.
Linnud.
Eraldatuse tõttu on Langekare hea pesitsuspaik lindudele. 2002. aastani pesitses saarel hulgaliselt kormorane, kes on mitmed linnu- ja taimeliigid (näiteks kõik samblad) välja tõrjunud.
Linnud sulgivad sageli saare ümber meres, eriti Langekare ja Kõverlaiu vahel. Kohatud on näiteks 2002. aastal 700 sõtkast, kühmnokk-luikesid ning 2003. aastal 120 hallhane.
Loomad.
Ükski imetaja saarel püsivalt ei ela. Talviti külastavad kõiki Hiiumaa laide näiteks kährikud ja rebased. Saare ümber meres võib kohata hall- ja viigerhülgeid.
Inimtegevus.
Laiul on lubatud viibida jääkatte tekkimisest selle lagunemiseni, teaduslikel välitöödel kaitseala valitseja nõusolekul, samuti järelevalve- ja päästetöödel.


Asteroid.
Asteroid ehk väikeplaneet ehk planetoid on väike planeedisarnane taevakeha, mis tiirleb Kepleri seadustele vastavatel orbiitidel ümber Päikese.
Selle üle, mis on asteroidid, komeedid ja planeetide kaaslased ("kuud"), vaieldakse. Arvatakse, et paljud planeetide kaaslased on gravitatsiooni mõjul kinni püütud pisitaevakehad. Näitena tuuakse Marsi väikesed kuud Deimos ja Phobos, Jupiteri välimised 8 kuud, Saturni välimine kuu ja arvatavasti ka mitu hiljuti avastatud Uraani ja Neptuuni kuud.
Praegu on teada umbes 338 000 asteroidi. Nende koguarv arvatakse ulatuvat miljonitesse.
Nimetus.
Asteroidide ametlik nimetus oli kuni Rahvusvahelise Astronoomiauniooni XXVI peaassambleeni 24. augustil 2006 "väikeplaneedid". Nüüd on nad arvatud Päikesesüsteemi väikekehade hulka.
Neid on nimetatud ka "planetoidideks" ('planeedisarnasteks [taevakehadeks]').
Sõna "asteroid" tähendab õieti 'tähesarnane [taevakeha]' (vanakreeka sõnast ἀστήρ "astēr" 'täht'). See nimetus ei tulene asteroidide füüsikalisest sarnasusest tähtedega (mida neil ei ole), vaid sellest, et enamikus teleskoopides paistavad nad punktidena (nagu tähed), mitte ketastena (nagu planeedid).
Asteroiditaolisi kehi, mille läbimõõt on palju väiksem kui 1 km, nimetatakse meteoorkehadeks.
Asteroidide kuju ja suurus.
Asteroidid on ebakorrapärase kujuga, sest nende gravitatsioon ei ole piisav, et nad kerakujuliseks muutuksid.
Väga vähestel asteroididel on läbimõõt suurem kui 100 km. Üldse on vaid 26 asteroidi suuremad kui 200 km, 250 suuremad kui 100 km ja 700 suuremad kui 50 km. Väikseimate senivaadeldud asteroidide diameeter on vaid mõnisada meetrit.
On arvutatud, et tegelikult on üle 1-kilomeetrise läbimõõduga asteroididest teada vaid 5%, 100 meetri suurustest objektidest aga ainult 0,1%. Astronoomilises kirjanduses liiguvad väited, et 100-meetriste ja suuremate asteroidide arv võib ulatuda 300 000-ni.
Suurimad asteroidid.
Kuni 2002. aastani oli suurim teadaolev asteroid 1 Ceres. 24. augustil 2006 arvati Ceres kääbusplaneetide hulka.
Kuiperi vööst avastati asteroidid 50000 Quaoar (läbimõõt 1250 km), 90482 Orcus (läbimõõt 1600...1800 km) ja 2003 UB313 (läbimõõt 2500...3200; nüüd kääbusplaneediks kvalifitseeritud).
Kuiperi vööst kaugemal avastati 2003. aasta lõpus suur asteroid 90377 Sedna (läbimõõt 1700 km).
Suured asteroidid on veel 2 Pallas, 3 Juno, 4 Vesta, 5 Astraea, 6 Hebe, 7 Iris, 10 Hygeia ja 15 Eunomia.
Asteroidide koostis.
Asteroide liigitatakse nende albeedo ehk valguspeegeldusteguri järgi, mille abil saab oletada, millest asteroidid koosnevad.
Asteroidide asukoht.
See jaotus vastab vaid hetkeseisule, planeetide häirituste mõjul võivad asteroidid minna ühest tüübist teise.
Asteroidid, mille periheel jääb Jupiteri orbiidi sisse.
Enamik asteroide tiirleb ümber Päikese Marsi ja Jupiteri vahel ega lähe meile eriti korda. Rõngakujulist piirkonda 2–4 aü Päikesest nimetatakse asteroidide vööks ning seal tiirleb 98% kõigist avastatud väikeplaneetidest. Tiiru ümber Päikese teevad nad 3–9 aastaga. Suure asteroidide vöö sees tuntakse ka suhteliselt tühje alasid, näiteks Kirkwoodi augud.
Asteroidide vööst kaugemal paiknevad asteroidid.
Esimene asteroidide vööst kaugemal paiknev asteroid 588 Achilles avastati 1904. Selle orbiit ühtib Jupiteri omaga.
Selliseid asteroide on avastatud üle 20. Kõik nad on nimetatud Trooja sõja tegelaste järgi. Troojalased jagunevad kaheks rühmaks, millest üks liigub 60 aü Jupiterist eespool, teine osa samapalju tagapool. Tegemist on süsteemi Päike-Jupiter tasakaalu punktidega, mida kutsutakse Lagrange'i punktideks kuulsa prantsuse matemaatiku järgi, kes selliste punktide olemasolu juba 1772 ennustas.
Asteroidid, mille periheel jääb Jupiteri orbiidist välja.
Neljas ala jääb teisele poole Jupiteri ja seda nimetatakse Kuiperi vööks. Sealt arvatakse pärinevat lühiperioodilised komeedid. Neid tuntakse ka Kentauride nime all. Nende koostis sarnaneb rohkem komeetidele või Kuiperi vöö objektidele.
Kuidas asteroidid tekkisid.
Asteroidid on arvatavasti aine, mis jäi üle planeetide tekkimisel umbes 4,6 miljardit aastat tagasi. Jupiteri tugev gravitatsiooniväli ei lubanud planeedialgetel korralikku planeeti moodustada. Selle asemel jäid nad igaüks omaette tiirlema. Aegade jooksul on kümneid tuhandeid väikeplaneete Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vööst välja heidetud. Seda põhjustavad asteroidide omavahelised põrked ja Jupiteri gravitatsioonilised häired.
Heinrich Olbersi esitatud asteroidide tekkimise hüpoteesi järgi on asteroidid planeedi jäänused, mis kunagi tiirles Marsi ja Jupiteri vahel. See hüpotees pole kuigi tõenäoline, sest nii avastatud kui ka avastamata asteroidide kogumassiks arvatakse olevat 2,3x1021 kg ehk 3% Kuu kogumassist. Samuti pole teada, kuidas planeet selliselt puruneda võib.
Nüüdisajal peetakse tõenäolisemaks, et moodustuva Jupiteri segava mõju tõttu planetesimaalid seal planeeti ei moodustanudki, vaid lagunesid omavaheliste põrgete tõttu asteroidideks ja meteoorkehadeks. Seega kuuluvad asteroidid Päikesesüsteemi ürgsete kehade hulka, mistõttu nende uurimine aitab aru saada ka planeetide tekkimisest.
Asteroidide ohtlikkus Maale.
Enamiku asteroidide orbiit jääb Marsi ja Jupiteri vahele ning nad on seetõttu meile üsna ohutud. Umbes 160 asteroidi trajektoor võib aga lõikuda Maa orbiidiga.
Atmosfäär kaitseb Maad väikeste, kuni 50-meetriste kosmiliste kehade eest. Need kivimeteoriidid põlevad atmosfääri ülemistes kihtides ära. Atmosfäär ei kaitse meid aga 100 meetrist suuremate kehade eest.
Umbes 250-meetrised ja suuremad asteroidid võivad jõuda maapinnani, kusjuures põrkekohale tekiks vähemalt 5-kilomeetrise läbimõõduga kraater. Samade mõõtmetega komeet plahvataks küll õhus, kuid tekkiv lööklaine poleks otsekontaktist vähem ohtlik. Kui arvestada, et komeetide keskmine kiirus on 58 km/s potentsiaalselt ohtlike asteroidide 21 km/s vastu, siis näeme, et ründav komeet on samasugusest asteroidist ohtlikum.
Globaalset katastroofi põhjustada võivate 1-kilomeetriste ja suuremate asteroidide arv võiks olla umbes 2000. Ühe niisuguse asteroidi kohtumine maakeraga tekitaks plahvatuse energiaga kuni 200 000 Mt. Selline katastroof ei pruugi tähendada veel kogu maapealse elu või inimkonna hävimist, kuid põllumajanduse kokkuvarisemine võib põhjustada vähemalt 1,5 miljardi inimese hukkumise. Selliseid katastroofe võib ette tulla kord poole kuni ühe miljoni aasta jooksul.
Löögikraatri kõrval tekitab hoopis suuremat kahju atmosfääri paisatav tolm, millest põhjustatud kliimamuutustega võivad kaasneda nälg, epideemiad ja muud hädad. Plahvatuse tsentris võivad puhkeda tohutud tulekahjud, mille tahm ja suits omakorda vähendavad atmosfääri läbipaistvust ja edasi juba jahendavad kliimat.
Ookeanis toimuva plahvatuse korral pühiksid kümnete või sadade meetrite kõrgused hiidlained rannikulähedase asustuse hetkega ookeani, maavärinad teeksid hävitustööd sisemaal.
NEO.
NASA on loonud Maa-lähedase objekti eriprogrammi (Near Earth Object, NEO), selle töötajad jälgivad kõiki enam kui kilomeetrise läbimõõduga kosmilisi esemeid Maa lähistel või orbiidil, mis meie koduplaneeti kokkupõrkega ähvardavad.
Kosmiliste kokkupõrgete ohu mõõtmiseks on kasutusel nn. Torino skaala, millel number 1 tähistab kokkupõrke ülimalt ebatõenäosust, 10 aga globaalset kliimakatastroofi põhjustavat kokkupõrget. Viimast on oodata vaid kord 100 000 aasta jooksul. Väikseimat kokkupõrkeohtu kujutab praegu vaid üks Maale lähenev asteroid aastal 2101. Skaala suuremaid numbreid ei ole isegi kasutusel.
Asteroidide uurimise ajalugu.
Juba aastal 1760 leidis saksa õpetlane Johann Daniel Titius lihtsa valemi (Bode seaduse), mis seob planeetide kaugused nende järjekorranumbritega. Selles reas oli aga lünk: Marsi ja Jupiteri vahelt kaugusel 2,8 astronoomilist ühikut oli üks planeet puudu. Kui William Herschel oli 1781 avastanud uue planeedi Uraani, mis Bode seadust kinnitas, asuti avastamata planeeti innukalt otsima. Eriti entusiastlikud olid Johann Elert Bode ja Gotha tähetornis töötanud parun Franz Xaver von Zach, kes alustas otsinguid 1787. Ta piiras otsingupiirkonna sodiaagiga ning koostas endale sodiaagitähtede kataloogi, mis oli järjestatud otsetõusu järgi. Ta lootis edu saavutada metoodilise otsinguga, mis aga siiski ei andnud tulemusi. Sügisel 1799 külastas ta astronoome Bremenis, Celles ja Lilienthalis, et innustada astronoome uue planeedi otsinguil koostööd tegema.
21. septembril 1800 kohtusid Lilenthalis kuus meest: von Zach ise, Lilienthali ülemlinnapea Johann Hieronymus Schröter, kelle maailmakuulsas instrumentide kollektsioonis oli Herscheli 27-jalase fookusepikkusega reflektor, Bremeni arst Heinrich Wilhelm Matthias Olbers, kes oli Schröteri pikaajaline kaastööline, viimase teenistuses olev Karl Ludwig Harding, kes hiljem avastas kolmanda asteroidi, vanahärra Ferdinand Adolf von Ende. Nad otsustasid, et isegi kuuest vaatlejast jääb väheks ning koostasid nimekirja 24 valitud astronoomist üle Euroopa. Uurimisrühma presidendiks valiti Schröter ja sekretäriks Zach. Kogu sodiaak jagati kahekümne neljaks 15 pikkuskraadiseks tsooniks ning uurimispiirkond piirati 7...8 laiuskraadiga ekliptikast lõuna ja põhja poole. Tsoonid jagati rühma liikmete vahel liisuga. Iga liige pidi käsitsi koostama oma tsooni tähekaardi kuni kõige nõrgemate teleskoobis nähtavate tähtedeni. Igal järgneval ööl tuli see kaart uuesti koostada, nii et iga rändav taevakeha oleks avastatud. Otsitava planeedi oodatav liikumine oli umbes 30 kaaresekundit tunnis, mis pidi olema igale vaatlejale eristatav. Uuele planeedile oli juba valmis mõeldud nimi Phaeton.
1. jaanuari ööl 1801 avastas Giuseppe Piazzi, kes projektis ei osalenud, Palermo tähetorni teleskoobiga Sõnni tähtkuju tähtede asendi kontrollimiseks läbi vaadates nõrga tähe, mida ühelgi tähekaardil ei olnud. Piazzi vaatles seda tähte ka järgnevatel ööl ning jõudis järeldusele, et tegu on planeediga. Siiski avaldas ta vaatlustulemused ettevaatliku oletusega, et tegu on komeediga. Matemaatik Carl Friedrich Gauß oli leiutanud vähimruutude meetodit kasutava arvutusmeetodi, mis võimaldas määrata planeetide ja komeetide orbiite väheste asendite järgi orbiidil (vaata orbiidi määramine). Gauß arvutas Piazzi vaatlusandmete põhjal välja taevakeha orbiidi välja ning saatis tulemuse Zachil. Seejärel avastas saksa arst ja astronoom Heinrich Wilhelm Olbers objekti 31. detsembril 1801 uuesti. Ta sai nimeks Ceres.
8. märtsil 1802 avastas Heinrich Olbers umbes samal kaugusel Päikesest veel teise planeedi, mille nimeks sai Pallas.
1804 avastati Juno ja 1807 Vesta, viimase, muide, jällegi Olbers. Ka need olid nii väikesed, et ei paistnud teleskoobis punktist suurematena. Seetõttu hakati neid William Herscheli ettepanekul kutsuma asteroidideks, mis kreeka keeles tähendab 'tähekujulised'.
Järgmine asteroid, Hebe, avastati alles 1845, kuid 1850. aastaks oli neid avastatud juba 10. 1891, kui oli teada 322 asteroidi, võttis saksa astronoom M. Wolf nende otsimisel kasutusele fotograafia ja väikeplaneetide avastamise tempo tõusis tublisti. 1000. asteroid avastati juba 1923.
Asteroidide nimed ja tähistused.
Pärast asteroidi avastamist antakse sellele esmane tähistus, mis koosneb aastaarvust ja sellele järgnevast kahest suurest ladina tähest. Esimene täht näitab kalendrikuu esimest või teist poolt, teine aga avastamise järjestust. Tähestiku 26 tähest ei kasutata tähte 'I', mis on sarnane numbriga '1'. Kui kalendrikuu esimesel või teisel poolel avastatakse rohkem kui 25 asteroidi, siis lisatakse tähistusele indeks 2 jne. Näiteks 2011 BA tähistab 2011. aasta jaanuari teisel poolel avastatud esimest planeeti.
Pärast asteroidi orbiidi määramist ja tema vaatlemist vähemalt kahes positsioonis, tähistatakse asteroid numbriga. Seejärel võib asteroidile anda nime, mille panemise eesõigus kuulub traditsiooniliselt avastajale. Nime ette lisatakse tavaliselt ka asteroidi number, mis lihtsustab tema hilisemat tuvastamist.
Algselt pandi asteroididele naissoost mütoloogiliste tegelaste nimesid, hiljem lisandusid geograafilised ja meessoost isikute nimed.


Kuu.
Kuu on Maa looduslik kaaslane. Ta on Maale lähim taevakeha (keskmine kaugus Maast 384 400 km).
Tiirlemine ja faasid.
Kuu tiirleb ümber Maa mööda elliptilist orbiiti, mille ekstsentrilisus on 0,0549.
Orbiidi kalle ekliptika suhtes on 5,1454°.
Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim kaugus 406 700 km. Keskmine kaugus on 384 000 km.
Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s.
Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi.
Noorkuu ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel. Sellel ajal pole Kuud Maalt näha.
Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp, mille kaar on suunatud paremale.
Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena.
Pärast täiskuud hakkab Maale valgustatuna paistev piirkond Kuul vähenema ning Päikese loojumise ja Kuu tõusu vahele hakkab jääma üha pikem ajavahemik. Seda aega kutsutakse vanaks kuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa.
Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant.
"Mered" ja "mandrid".
Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel näha olevat laiku koguni ookeaniks (Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi.
Meredele andis nimed itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal.
Kuu pind on väga tume, Kuu albeedo on umbes 0,14.
Asend Maa suhtes.
Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa.
Kuid seejuures esineb teataval määral libratsiooni – optilist ja füüsikalist. Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes, samuti Maa mõõtmete olemasolu. Nii on Kuu näiv pöörlemine Maa suhtes kiirem, kui Kuu Maale lähemale tulles tiirleb kiiremini, ja aeglasem, kui Kuu on Maast kaugemal, kuna aga tegelik pöörlemine on ühtlasem. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast.
Esimesed fotod Kuu tagaküljest edastas Nõukogude automaatjaam Luna 3.
"Igavese päikese tipp".
Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" – piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi.
Päritolu.
Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi.
Tänapäeval on siiski teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees. Selle kohaselt langes Maale üsna tema moodustumise algjärgus hiigelsuur (ligikaudu Marsi-suurune) taevakeha. Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast hulgaliselt materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt diferentseeruma. Sellest ajast on Maal rauast tuum.


Francesco Grimaldi.
Francesco Maria Grimaldi (2. aprill 1618 Bologna –28. detsember 1663 Bologna) oli Itaalia füüsik ja astronoom, jesuiit.
Grimaldi avastas valguse difraktsiooni ja võttis kasutusele termini "difraktsioon". Ta oletas, et valgusel on laineiseloom.
Grimaldi andis Kuu meredele fantaasiarikkad nimed.
Nendest nimedest õigustavad ennast ehk vaid "Selguse meri" ja "Vaikuse meri", eriti kohatult mõjuvad aga "Niiskuse meri", "Aurude meri" ja teised veega seotud nimed.
Esmakordselt avaldas need nimed Grimaldi kaasmaalane ja ordukaaslane Giovanni Riccioli 1651. aastal.


Hollandi Antillid.
Hollandi Antillid (ajalooline nimetus Hollandi Lääne-India) oli aastatel 1954-2010 Madalmaade Kuningriigi autonoomne osa. 1986. aastal eraldus Aruba, 15. oktoobril 2010. aastal kaotati Hollandi Antiilid haldusüksusena, tulemusena moodustati 2 uut Madalmaade Kuningriigi maad: Curaçao ja Sint Maarten. Ülejäänud saared: Bonaire, Saba ja Sint-Eustatius moodustavad niinimetatud kuningriigi saared – Madalmaade Kuningriigi osa kohaliku omavalitsuse üksuse staatuses Kariibi Madalmaadena.
Kliima.
Aasta keskmine temperatuur on Tuulealustel saartel 27,8°C ja Tuulepealsetel saartel 27,0°C.
Aastane sademete hulk on vastavalt 450 mm ja 1758 mm (2003).
Ajalugu.
Mõlemad saarterühmad avastasid ja koloniseerisid hispaanlased 1493–1499. 17. sajandil okupeeris saared Hollandi Lääne-India Kompanii ja rajas sinna orjakaubanduse keskused. Orjapidamine keelustati 1863. aastal.
1954. aastal said Hollandi Antillid täieliku autonoomia siseasjades. Välispoliitika ja riigikaitse eest vastutab Holland. 1986. aastal eraldus Hollandi Antillidest Aruba.
Haldus.
Hollandi Antillid ei olnud jaotatud haldusüksusteks, kuid igal saarel oli omavalitsus.
1. juulil 2007 plaaniti esialgu kaotada Hollandi Antillid kui haldusüksus, see toimus 15. oktoobril 2010. Selle asemel moodustati eraldi autonoomsete üksustena Curaçao ja Sint-Maarten, mille staatus sarnaneb 1986. aastal Hollandi Antillidest eraldunud Aruba omale. Bonaire, Saba ja Sint-Eustatius moodustavad Hollandi eristaatusega vallad.
Majandus.
Tuluallikaiks on peamiselt turism ja "offshore"-majandus.
Suurem osa kaupadest imporditakse USA-st ja Mehhikost.
Vaene pinnas ja veepuudus pärsivad põllumajandust.
Rahaühikuks oli Hollandi Antillide kulden (ANG).
Kommunikatsioonid.
Telejaamu on 3 (lisaks neile ka kaablioperaator, mis edastab USA satelliidijaamu ja 4 Venezuela kanalit).
Sport.
AHO on Hollandi Antillide maakood, mida kasutab Rahvusvaheline Olümpiakomitee.


Põhja-Mariaanid.
Põhja-Mariaanid on Ameerika Ühendriikidega assotsieerunud riik Vaikse ookeani lääneosas. Asub Hawaii ja Filipiinide vahel.
Riigi territooriumi moodustavad Mariaani saarestiku 16 põhjapoolset saart, millest suuremad on Saipan, Rota ja Tinian. Saarte hulgas on kolm tihedasti koos paiknevat saart (Maugi saared), mida mõnikord loetakse üheks saareks, nii et saarte koguarvuks saadakse 14.


USA Neitsisaared.
USA Neitsisaared on Ameerika Ühendriikidele kuuluv liidendamata ala, osa Väikestest Antillidest. Asuvad Puerto Ricost idas. Ala hõlmab 53 vulkaanilist saart, millest suurimad on Saint John, Saint Thomas ja Saint Croix.
Sport.
USA Neitsisaarte ROK-i kood on ISV.


Ameerika Samoa.
Ameerika Samoa on Ameerika Ühendriikide hallatav omavalitsuslik ala Vaikse ookeani lõunaosas, mis hõlmab Samoa saarte idapoolsed saared. Ameerika Samoa moodustavad Tutuila saar koos seda ümbritsevate väikesaartega, Manu'a saared (Ta'ū, Ofu ja Olosega), Swains'i atoll ja Rose'i atoll.
1899. aastal sõlmitud lepinguga USA ja Saksamaa vahel sai Saksamaa läänepoolsed saared (tänapäeval Samoa) ja USA idapoolsed saared.
Ameerika Samoa ROK-i maakood on ASA.


Hongkong.
Hiina Rahvavabariigi Hongkongi erihalduspiirkond (lühendatult Hongkong'": hiina keeles 香港 ("pinyinis Xianggang ("xiānggǎng"), kantoni murdes "heung1 gong2") 'lõhnav sadam') on Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkond, mis koosneb Lõuna-Hiina mere äärsest poolsaarest ja mitmest saarest.
Vastavalt "ühe riigi, kahe süsteemi" poliitikale on Hongkongil Mandri-Hiina suhtes suur autonoomia. Hongkongil on oma valuuta, oma tolli- ja immigratsioonisüsteem, oma juriidiline süsteem ning ka oma liikluseeskiri, mis näeb ette vasakpoolse liikluse.
Hongkongis tegutsev Hongkongi börs on üks maailma suuremaid väärtpaberibörse.
19. sajandist kuni 1997. aastani oli Hongkong Briti kontrolli all. Briti impeerium omandas Hongkongi Esimese oopiumisõja järel. Teise maailmasõja ajal oli Hongkong hõivatud Jaapani poolt.
Majandus.
Rahaühik: Hongkongi dollar (HKD)
Sport.
Hongkongi ROK-i kood on HKG.


GPS.
a>, mille abil GPS vastuvõtja asukohta määrab
Üleilmne asukoha määramise süsteem (lühend GPS ingliskeelsest väljendist "global positioning system") on kosmosepõhine globaalne navigatsiooni satelliidi süsteem, mille omanik on Ameerika Ühendriikide valitsus. See võimaldab asukoha ja aja info kättesaadavuse ka halva ilmaga, igal ajal ja igal pool üle Maa (või selle lähedal), kui on nähtavuses vähemalt neli satelliiti (orbiidil liigub korraga vähemalt neli või rohkem GPS satelliiti) ja asukoha arvutamiseks kasutatakse GPS-meetodit. Seda süsteemi peab üleval Ühendriikide valitsus ja on vabalt kättesaadav kõigile, kellel on GPS vastuvõtja. Lisaks arendadakse ja kasutatakse ka teisi GPS süsteeme. Vene Globaalne Navigatsiooni-Satelliidi-Süsteem (GLONASS) oli ainult vene sõjaväe kasutuses aastani 2007. Veel on katsetuses Hiina Kompassi Navigatsiooni-Süsteem ja Galileo (satelliidi navigatsioon) Euroopa Liidus. GPS loodi ja realiseeriti Ameerika Ühendriikide Kaitseministeeriumi poolt ning originaalselt oli kasutuses 24 satelliidiga, mis asusid 20 200 km kõrgusel. See kujunes välja 1973. aastal, et üle saada eelmiste navigatsioonisüsteemide piirangutest.
Ajalugu.
GPS-i välimus sarnaneb osaliselt maa-baasilise raadionavigatsiooni süsteemiga, nagu näiteks LORAN ja Decca Navigaator-süsteem, mis arendati välja 1940. aastate alguses ja mida kasutati Teise maailmasõja ajal. 1956. aastal tegi F. Winterberg ettepaneku testida üldist relatsiooni, kasutades täpseid aatomkellasid, mis on paigutatud orbiidil asetsevatele satelliitidele. Et saavutada täpseid nõudeid, kasutab GPS üldisi relatiivseid põhimõtteid, et parandada satelliitide aatomkella. Algne inspiratsioon GPS-i loomiseks tuli siis, kui Nõukogude Liit saatis esimese inimese poolt valmistatud satelliidi, Sputniku, kosmosesse aastal 1957. USA teadlaste meeskond, kelle juhiks oli Dr Richard B. Kershner, juhtisid Sputnikut raadiosaatja abil. Nad avastasid, et Doppleri efekti tõttu oli Sputniku poolt saadetud signaal tihedam ja tugevam, kui ta oli lähemal, ja madalam ning nõrgem, kui ta liikus eemale. Teadlased said aru, et kuna nad teadsid Sputniku täpset asukohta maakeral, saavad nad märgistada satelliidi asukohta, mõõtes Doppleri efekti muutumist (sageduste muutumist).
Esimene satelliit-navigatsioonisüsteem, Transitiivsus, mida kasutasid USA mereväelased, tegi esimese õnnestunud testi aastal 1960. See süsteem kasutas viit satelliiti ja võrdles nende asukohtade kokkusattumist ning suutis tagada navigatsioonilist parandust ja uuendust umbkaudu kord tunnis. 1967. aastal arendas USA merevägi välja Timation’i satelliidi, mis tagas võimaluse paigaldada kosmosesse täpseid kelli, millele GP-süsteem toetub. 1970-tel valminud Omega Navigatsioonisüsteem sai esimeseks ülemaailmseks raadionavigatsiooni süsteemiks. Siiski, nende valminud süsteemide piirangud nõudsid universaalsemat navigatsioonisüsteemi valmimist ja selle täpsust.
Täpsete navigatsioonisüsteemide vajaduse tõttu sõjaväes ja tsiviilsektoris polnud peaaegu mitte ükski nendest projektidest piisavalt põhjendatud, et uuringute teostamiseks, arendamiseks ja paigaldamiseks kulutada miljardeid dollareid. Siiski, Külma sõja ajal oli tuumasõja oht USAle piisavaks põhjenduseks, mis USA kongressi silmis õigustas selle raha kulumist. Elutähtsaks loetud tuumasõjaoht oligi hirmutavaks edasilükkavaks teguriks, miks GPS loodi. Kasutusse läksid need allveelaevade rakettidel, õhujõu pommitajatel ja mandritevahelistel rakettidel.
Täpne navigatsioon võimaldas USA allveelaevadel leida täpset tulistamise sihtmärki ning fikseerida teiste (allveelaevade) asukohta. Paralleelset GPS-i loomisega arendasid merevägi ja õhuvägi ka oma tehnoloogiaid samadeks eesmärkideks (näiteks asukoha määramiseks).
1960-tel pakkus õhuvägi välja raadio navigatsioonisüsteemi, MOSAIC, mis sisaldas paljusid atribuute, mida võib leida tänapäevases GPS-is. Samuti lubasid MOSAIC loojad tõsta õhujõu pommitajate ja allveelaevade sihtimise täpsust. Esimene aatomkell kinnitati orbiidile aastal 1974.
1973. aastal Pentagonis arutati Kaitse Navigatsiooni Satelliidi-Süsteemi loomist. Sellel kohtumisel koostati tervik atribuutidest, mida tänapäeva GPS sisaldab. Hiljem sel aastal pandi selle programmi nimeks Navstar. President Ronald Reagan tuli välja käskkirjaga muuta GPS kõigile vabalt kättesaadavaks. Esimene satelliit lasti kosmosesse 1989.aastal ja 24. satelliit aastal 1994.
Algselt sai parimat signaalitugevust kasutada militaarsetel eesmärkidel ning tavakasutajate signaalitugevus paranes, kui USA presidendiks oli Bill Clinton, kes käskis parandada tavakasutajate GPSi täpsust 100-lt meetrilt 20-le meetrile. USA asepresident Al Gore teadvustas plaanidest uuendada GPSi paremaks täpsuselt ja usaldusväärsuselt, et tagada lennunduse ohutust. Mais 2009 teavitas USA valitsus, et mõned GPS satelliidid võivad vananeda ja katki minna. Õhuvägi kinnitas, et see oht on minimaalne. Viimane ülevaade tehti mais 2010, kus täheldati, et siiani töötab ka kõige vanem satelliit.,
Struktuur.
Maapealne monitori jaam, mis oli kasutuses 1984 kuni 2007
GPS koosneb kolmest osast: Kosmose segment, kontrollsegment ja kasutaja segment. USA Õhuvägi arendab, hooldab ja kontrollib kosmose segmente. GPS satelliidid saadavad signaale kosmosest ja iga GPS vastuvõtja kasutab neid signaale, et arvutada kolmemõõtmelist asukohta (laiuskraadid, pikkuskraadid, sügavus) ja kestvat aega.
Visuaalne näide Maa liikumisest. Ajaga muutub number, mis näitab, mitu satelliiti on parasjagu nähtavuses.
Alates märtsist, aastast 2008, on orbiidil 31 aktiivset sõnumeid saatvat satelliiti ja 2 nn pensionil olevat satelliiti, mida hoitakse varuks. Lisasatelliidid täiustavad GPSi vastuvõtjate täpsust, varustades teisi liigsete arvutamiste mõõtmetega. Satelliitide arvu kasvamist jälgides tehti kokkulepe, et näha oleks korraga 8t satelliiti, juhul, kui mitu tükki korraga peaksid katki minema.
Satelliidi manöövrid ei ole täpsed GPSi standartitega. Et muuta satelliidi orbiiti, tuleb satelliit märkida mitteterveks, et vastuvõtjad ei kasutaks seda arvutamistel. Siis saab parandused läbi viia ning kui kõik vastavad seadistused on tehtud, saab satelliidi jälle terveks märkida ja tagasi orbiidile saata.
Rakendused.
Kuigi algselt militaarprojektiks planeeritud, GPS-i peetakse mitmemõttelise-kasutusega tehnoloogiaks, tähendades, et see omab suurepärast militaarrakendust ja lisaks ka igapäevarakendust. GPS on muutunud laialdaselt arendatuks ja kasulikuks reklaaminduse ja teadusliku töö, järelvaatamise ning luure tööriistaks. GPS-i täpne aeg võimaldab meil teha igapäevategevusi, nagu näiteks tegeleda pangandusega, mobiilsete operatsioonidega ja isegi elektrivõrgustike kontrollimisega. Samuti võimaldab GPS kasutada käed-vabad-süsteemi (hands-free). Farmerid, kaardistajad, geoloogid ja lugematud teised teevad oma tööd efektiivsemalt, turvalisemalt, ökonoomsemalt ja täpsemalt.
Eraisik.
Paljud tsiviilisiku aplikatsioonid kasutavad ühte või rohkemat GPSi kolmest komponendist: täpne asukoht, relatiivne liikumine ja aja ülekanne.
Tavakasutaja piirangud.
USA valitsus kontrollib tsiviilisikutele kättesaadavat eksporti. Kõik GPS vastuvõtjad, mis on võimelised funktsioneerima ka 18 km kõrgusel merepinnast ja neid, mis on võimelised liikuma 515 meetrit sekundis on klassifitseeritud relvadeks, mille jaoks on vaja saada kasutamisluba. Need piirangud proovivad ennetada vastuvõtja muutumist teistele ohtlikuks. Nende kiirused on sarnased lennukites kasutatavatele vastuvõtjatele. Reegel kehtib isegi vastuvõtjatele, mis võtavad vastu ainult L1 sagedusi ja A koodi, sest neid ei saa kontrollida.
Edasimüüjate tõlgendus asjast on erinev. Reegel muudab vastuvõtjaid nõrgemaks, kui vaadata kombinatsiooni kiiruse ja kõrgusega merepinnast ning mõni vastuvõtja lõpetab üldse töötamise. See on tekitanud probleeme näiteks ohutu raadio-õhupalliga, mis tavaliselt lendab 30 km kõrgusele ja vajaks funktsioneerimiseks piiranguteta GPSi võimalusi.
Auhinnad.
Kaks GPSi arendajat on saanud Rahvusliku Inseneri Akadeemia Charles Stark Draperi auhinna 2003. aastal
GPS arendaja Roger L. Easton sai Rahvusliku Tehnoloogia Medali 13. veebruaril 2006.
10. veebruaril 1993, andis Riiklik Lennunduse Ühendus GPSi arendajate rühmale Robert J.Collier’i nimelise trofee, mis oli rahvuse kõige mõjukamaks lennundusauhinnaks. See tiim koosnes teadlastest, kes töötasid Naval Uuringute ühingus ja IBM Föderaal Süsteemi ettevõttes. Avalik kiitus andis neile auavalduse:„ Kõige silmapaistvam arendus turvaliseks ja tõhusaks navigatsiooniks ja valveks õhus ning kosmoselaevades, sest tutvustati raadio navigatsiooni 50 aastat tagasi.“
GPSi algmõiste.
Vastuvõtja kasutab teateid, mida ta vastu võtab, et määrata info läbimise aega iga teate puhul ja teeb tehteid iga satelliidi kaugusega. Need kaugused võimaldavad algoritmiliselt määrata vastuvõtja positsiooni. See positsioon kuvatakse, võib-olla kuvatakse ka liikuv kaart, mis näitab pikkuskraade ja laiuskraade; samuti võib olla lisatud kõrgus merepinnast. Paljud GPS üksused näitavad tuletatud infot nagu nt liikumise suund ja kiirus, jälgides arvutatud postisooni muutusi.
3 satelliiti võib tunduda piisav, et arvutada asukohta, sest kosmoses on 3 mõõdet ja asukohta maal võib seetõttu oletada. Siiski, isegi väga väike kella viga korrutatud valguskiirusega, avaldub väga suurte vigadega. Sellepärast kasutavad vastuvõtjad vähemalt nelja või rohkemat satelliiti, et arvutada asukohta ja aega. Väga täpselt arvutatud aeg on paljudes aplikatsioonides peidetud, aga nad siiski kasutavad seda. See sisaldab aja ülekannet, liikluse signaali ja telefoni keskuse sünkroniseerimist.
Kuigi 4 satelliiti on vajalikud normaalseks töötamiseks, kasutatakse neid siiski vähem, kui pole tegemist erilise olukorraga. Kui ühe satelliidi asukoht on juba teada, võib vastuvõtja oletada ja otsustada enda asukohta kasutades ainult kolme satelliiti. Näiteks laev või lennuk võivad teada kõrgust merepinnast. Mõned GPS vastuvõtjad võivad kasutada täiendavaid vihjeid või oletusi, et anda vähem täpsemaid asukohti kui on vähem kui neli nähtavat satelliiti.
Asendi/asukoha arvutamine.
Kasutades minimaalselt nelja nähtava satelliidi poolt vastu võetud sõnumeid, on GPS vastuvõtja võimeline otsustama saadetud aja pikkust ja satelliidi asukohta vastates nendele aegadele. Teades näidatud aega, mil sõnum sai vastu võetud, vastuvõtja saab arvutada sõnumi läbimise aega. Oletades, et sõnum rändas valgusekiirusel, saadakse reisi kaugust arvutada.
GPS vastuvõtja kella parandamine.
Üks tähtsamaid veatekitajaid on GPSi vastuvõtja kell. Suure valguskiiruse mõõtühiku tõttu on oletatav kaugus satelliidi ja vastuvõtja vahel väga õrn vigadele kellas, näiteks üks mikrosekund viga vastab juba 300 meetrilisele veale. See näitab, et vaja on äärmiselt täpset ja kallist kella, et GPS vastuvõtja õigesti töötaks. Kuigi ettevõtted eelistaksid ehitada odavaid vastuvõtjaid masstoodanguks, on see paraku võimatu, et vältida kellades tekkivaid probleeme.
Suhtlemine.
Iga satelliit saadab jätkuvalt navigatsioonisõnumeid 50 bitti sekundis (sisaldades asukoha infot, võrgu tervist, kella seisu). Iga sõnum koosneb 30-sekundilisest kaadrist. Iga kaader jagatakse viieks alakaadriks, millest igaüks on 6 sekundit pikk ja 300 bitti üks. Iga alakaader omab 10t sõna 30 bitises andmetsüklis, 0,6 sekundit igaühe pikkus. Iga 30 sekundiline kaader hakkab täpselt minuti või poole minuti pealt olenedes näidatud ajast igal satelliidil.
Esimene sõnumi osa kodeerib nädala numbri ja aja selle nädala sees, samuti info satelliidi tervise kohta. Teine osa, „taevakalender“, tagab täpse satelliidi orbiidi. Viimane osa, almanahh, koosneb jämedakoelisest orbiidist ja satelliitide võrgu infost ning infost seoses vigade parandamisega.
Kõik satelliidid saadavad infot samal sagedusel. Signaalid kodeeritakse, lubades infot individuaalsatelliitidel üksteisest erineda tuginedes unikaalsetele kodeeringutele igal satelliidil (millest vastuvõtja peab teadlik olema). Osadele kodeeringutele pääsevad ligi vaid USA sõjaväelased.
Almanahhi uuendatakse tüüpiliselt iga 24h järelt. Kui almanahhi info eelnevalt omandati, võtab vastuvõtja satelliidi, et kuulata nende unikaalseid numbreid 1st 32ni. Kui infot pole mälus, siseneb vastuvõtja otsingu-režiimi kuni saadakse kätte üht satelliitidest. Kättesaamiseks on vaja nähtavust satelliidiga. Siis saab vastuvõtja hankida almanahhi ja otsustada, milliseid satelliite kuulata tasuks.
Vigade allikad ja analüüs.
Satelliidi poolt tagatud positsioneerimisinfo on äärmiselt täpne, aga on mitu faktorit, mis muudavad vigadega tegelemise keeruliseks. Olukorras, kus äärmine täpsus on vajalik, on vigade mõistmine ja parandamine äärmiselt vajalik. Allikad sisaldavad atmosfäärilist moonutust, satelliidi kella ebatäpsust ja signaali kättesaamise ja saatmise venimist.
Vigade analüüs on vajalik hindamaks vigade sisu ja täpsust. GPS on muutunud laialdaselt kasutatavaks navigeerimisel nii USA sõjaväes kui ka üldises tavakasutuses.
Satelliidi sagedused.
Kõik satelliidid saadavad sõnumeid kahel kindlal sagedusel: 1.57541 GHz ja 1.2276 GHz. Satelliidi võrk kasutab tehnikat, kus väiksemate bittidega sõnumi info kodeeritakse sagedusel, mis on igal satelliidil erinev.
Juurdekasv.
Terviku moodustamisel saab välise info arvutamise protsessi täpsust oluliselt parandada. Sellised juurdekasvu-süsteeme nimetatakse või kirjeldatakse üldiselt põhinedes sellelt, kuidas info kohale jõuab. Mõned süsteemid saadavad algset vea infot, teised karakteriseerivad eelnevaid vigu, samal ajal kui kolmandad tagavad algset navigatsiooni või masina informatsiooni.
Juurdekasvu näiteks saame tuua Euroopa Paikse Navigatsiooni Pealiskihi Teenuse.
Täpne jälgimine.
Täpsust saab parandada läbi täpse jälgimise ja signaalide mõõtmise lisaks alternatiivsetele moodustele.
Suurim säiliv viga on tavaliselt ootamatu viivitamine signaali ionosfääri (atmosfääri väliskiht) läbimisel. See on põhjuseks, miks signaale saadetakse vähemalt kahel sagedusel, et oleks võimalik arvutada viivituse aega igal sagedusel.
Militaar-vastuvõtjad võivad signaale krüpteerida, et võrrelda signaale. Selle tehnika kasutamine on aeglane, samuti on see saadavalt ainult kindlates keskustes.


Palestiina.
Palestiina all mõistetakse siin artiklis neid osasid ajaloolisest Palestiinast, mis ei kuulu Iisraeli koosseisu, st Gaza tsooni ja Jordani Läänekallast, ehk siis tulevast Palestiina araablaste riiki.
Välisriikidest piirneb Gaza tsoon Egiptusega ja Jordani Läänekallas Jordaaniaga.
Palestiinlaste territooriumite halduskeskuseks on Rām Allāh linn, kus asuvad palestiinlaste võimuorganid.
Oma iseseisvust kuulutati 15. novembril 1988. aastal. 23. septembril 2011. aastal taotlesid Palestiina võimud ÜRO Peaassambleelt riigi tunnustamist 1967. aasta Kuuepäevase sõja eelsetes piirides. ÜRO liikmesuse taotlemisel on vaja ka ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiitu ja Ameerika Ühendriigid on lubanud sellise otsuse vetostada.
Eesti välisminister Urmas Paet ütles 20. septembril 2011 New Yorgis Euroopa Liidu välisministrite Lähis-Ida-teemalisel kohtumisel, et Eesti ei toeta Palestiinale riigistaatuse andmist ÜRO-s.
Palestiina ROK-i maakood on PLE.


Asulate loend riigiti.
Artikkel sisaldab linnade ja muude asulate loendeid riikide kaupa.
__NOTOC__
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S Š Z Ž T U V W Ä Ö Ü X Y
V.
Asulate loend riikiti


Mir.
Mir (vene keeles Мир 'rahu') (ka Mir-1'") oli moodulitest koosnev Nõukogude Liidu (hiljem Venemaa) orbitaaljaam.
Miri tuum saadeti kosmosesse 20. veebruaril 1986. Jaam lendas 350–410 km kõrgusel kaldega 51,6 kraadi.
Miri moodulid.
23. märtsil 2001 kukutati vananenud Mir tahtlikult Vaiksesse ookeani.


Astronoomia mõisteid.
"Siin on loetletud astronoomia mõisteid."
A.
aasta - aastaaberratsioon - aastaparallaks - aastavõrrand - aberratsioon - aberratsioonikonstant - adaptiivoptika - aeg - aegruum - afeel - agu - ajaarvamine - ajamõõtmine - ajaperiood - ajarännak - ajasüsteem - ajavöönd - akretsioon - aktiivoptika - algoliid - alidaad - Alinda-tüüpi asteroidid - almukantaraat - antimaailm - antroopsusprintsiip - aovalgus - apogee - Apollo-tüüpi asteroidid - apsiid - arheoastronoomia - armillaarsfäär - asimuut - aspekt - asteroid - asteroidide vöö - astraalmütoloogia - astraalusund - astrobioloogia - astrodünaamika - astrofotomeetria - astrofüüsik - astrofüüsika - astrogeoloogia - astrograaf - astrokeemia - astrokliima - astrolaab - astromeetria - astronaut - astronautika - astronavigatsioon - astronoom - astronoomia - astronoomiakonstant - astronoomiamärgid - astronoomiaobservatoorium - astronoomiariistad - astronoomiline kaart - astronoomiline kevad - astronoomiline suvi - astronoomiline sügis - astronoomiline talv - astronoomiline vaatlus - astronoomiline ühik - astrooptika - astrospektroskoopia - asukohamääramine - atmosfäär
- atmosfääriväline astronoomia
- avatud Universum
B.
- Big Crunch
- Big Rip
- bioastronoomia - Bode seadus - boliid
D.
deferent - deklinatsioon
- De Sitteri universum
- difuusne udukogu - Doppleri efekt - Dysoni sfäär
E.
- Einsteini universum
- Einsteini võrrandid
- ekliptilised koordinaadid - eksobioloogia - ekvaatoriline monteering - ekvaatorilised koordinaadid - ekvatoriaal - ekvinoktsium - elektrofotomeeter - elliptiline galaktika - elongatsioon - elutagamissüsteem - epitsükkel - epohh - ESA - esimene kosmiline kiirus - Euroopa Kosmoseagentuur
F.
fakkel - flokkul - fluktuar - fotogramm-meetria - fotogramm-meetriline vaatlus - fotomeeter - fotomeetriline punanihe - fotosfäär
- fraktaalne universum
- Friedmanni võrrandid
G.
galaktika - Galaktika - galaktikaparv - galaktikasüsteem - galaktikate evolutsioon - galaktikate superparv - galaktikate teke - Galaktika-väline astronoomia - galaktilised koordinaadid - gammaastronoomia - gammakiirguse purse - gammapurse - gammasähvatus - geminiidid - geoid - geomagnetiline torm
- geotsentriline maailmasüsteem
- geotsentrilised koordinaadid
- giid
- globaalne positsioneerimissüsteem
- gravitatsiooniline kollaps
- gravitatsiooniline paradoks
- gravitatsiooniline punanihe - gravitatsiooniline raadius - gravitatsioonilääts - Greenwichi aeg - Gregoriuse kalender - güroskoop
H.
- halo (kosmoloogia)
- hele sinine muutlik täht - heledus - heledusfunktsioon - heliopaus - heliosfäär - heliostaat - heliotsentriline maailmasüsteem - heliotsentrilised koordinaadid - Hertzsprungi-Russelli diagramm - hiidplaneet - hiidtäht - horisondilised koordinaadid
- Hubble'i konstant
- Hubble'i kosmoseteleskoop
- Hubble'i seadus - Hubble'i tugikataloog - humanoid - häiritus - hämarik - hüpergalaktika - hüperhiid - hüperontäht
I.
Ida-Euroopa aeg - infrapunaastronoomia - interplanetaarne keskkond - interstellaarne keskkond - ionosfäär
J.
juhtpikksilm - Juliuse kalender - Juliuse päev
K.
Kaali meteoriidikraatrid - kaaluta olek - kaksikplaneet - kaksiktäht - kalender - kalendriaasta - kalendrimärk - kanderakett - kell - kellaaeg - kellamehhanism - Kepleri seadused - kerakujuline Maa - kerasparv - keskpäev - kesköö - keskööpäike - kevad - kevadine pööripäev - kevadpunkt - kiirgusvastuvõtja - kiirgusvöönd - kiloparsek - kinnistäht - kivimeteoriit - kohalik aeg - kohalik päikeseaeg - koit - kollane kääbus - kollaps - kollapsar - komeet - komparaator - konfiguratsioon - konjunktsioon - konstellatsioon - Kopernikuse maailmasüsteem - koronograaf - kosmiline kiirgus - kosmiline kiirus - kosmiline müra - kosmiline raadiomüra - kosmogoonia - kosmograafia
- kosmiline horisont
- kosmiline mikrolaine-taustkiirgus
- kosmoloogia - kosmoloogiline horisont
- kosmoloogiline konstant
- kosmoloogiline printsiip
- kosmonaut - kosmonautika - kosmos - kosmose uurimine - kosmoseaparaat - kosmosegeoloogia - kosmosejaam - kosmosekapsel - kosmosekeemia - kosmoselaboratoorium - kosmoselaev - kosmoselend - kosmoselennuaparaat - kosmoselennuk - kosmosemeditsiin - kosmosenavigatsioon - kosmoseprügi - kosmosepsühholoogia - kosmoserakett - kosmoseside - kosmosesond - kosmosesüstik - kosmosetehnoloogia - kosmoseteleskoop - kosmosetransport - kosmosetsivilisatsioon - kromosfäär - kronomeeter - ksenobioloogia - Kuiperi vöö - kuldarv - kulminatsioon - kuu (planeedi kaaslane) - kuu (kalendris) - kuuauto - kuukulgur - Kuu faasid - Kuu liikumine - kuupäev - kuupäevaraja - kuusulane - kuuvalgus - kuuvarjutus - kvaasigeoid - kvadrant - kvadratuur - kvantkell - kvantkosmoloogia - kvartskell - kvasar - kõrgatmosfäär - kõrgus - kääbustäht - kääbusplaneet - kääbustäht - kääne - külm varjatud aine
L.
- laengukogumise seade
- lame Maa
- lame universum
- langev täht - LBV-täht - lendav taldrik - leoniidid - libratsioon - lihtaasta - liigaasta - lisapäeva-aasta - Linnutee - looded - loomaring - läänepunkt
M.
Maa atmosfäär - Maa liikumine - Maa magnetosfäär - Maa pöörlemine - maailmaaeg - maailmapoolus - maailmaruum - maailmasüsteem - maakera - Maale ohtlikud asteroidid - Maa-tüüpi planeedid - maaväline elu - maavälise elu otsingud - maaväline tsivilisatsioon - magnetosfäär - magnettorm - Maunderi miinimum - megaliitastronoomia - mehitamata kosmoselennuaparaat - mehitatud kosmoselaev - mereastronoomia - meresõiduastronoomia - meridiaan - meridiaanring - Messier' kataloog - metagalaktika - metauniversum - meteoor - meteoorivool - meteoorkeha - meteoriidikraater - meteoriit - meteoriitika - meteoroloogiasatelliit - meteoroloogiatehiskaaslane - meteoroloogiline satelliit - metoonitsükkel - mikrofotomeeter - miriid - mitmikgalaktika - mitmikplaneet - mitmiktäht - mittestatsionaarne täht - must auk - muutlik täht - mõõn - "Mysterium Cosmographicum"
N.
nadiir - NASA - neutriinoastronoomia - neutrontäht - noorkuu - noova - nutatsioon - nädal - näiv heledus
O.
- Olbersi paradoks
- omaliikumine - opositsioon - optiline astronoomia - orbiit - orbitaaljaam - orbitaallennuk - orbitaalobservatoorium - otsetõus
P.
paleoastronoomia - paljas silm - paokiirus - parallaks - parallaktiline monteering - paralleel - paralleeluniversum - parsek - parvesõrmed - passaažiriistad - perigee - periheel - perseiidid
- Plancki aeg
- planeedi atmosfäär - planeedi definitsioon - planeedi kaaslane - planeedisüsteem - planeet - planeetide liikumine - planeetidevaheline automaatjaam - planeetidevaheline kosmoselaev - planeetidevaheline keskkond - planeetidevaheline tolm - planeetos - planetaarium - planetaarne udukogu - planetaarudu - planetoloogia - polaarpäev - polaartelg - polaarvalgus - polaaröö - poolus - positsioneerimine - praktiline astrofüüsika - pretsessioon - protogalaktikad - prototäht - protuberants - Ptolemaiose maailmasüsteem - pulsar - punane hiid - punanihe - purskar - põhjavalgus - päev - päevavalgus - Päikese aktiivsus - Päikese atmosfäär - Päikese füüsika - Päikese kroon - Päikese laik - Päikese mõjud - päikeseaeg - päikeseaktiivsus - päikeseenergia - päikesekell - päikesekiirgus - päikeselaik - päikesemärk - päikeseneutriinod - päikeseplekk - päikeseseisak - Päikesesüsteem - Päikesesüsteemi teke - päikeseteenistus - päikeseteleskoop - päikesetsükkel - päikesetuul - päikesevarjutus - pööripäev
R.
raadioastronoomia - raadiogalaktika - raadiointerferomeeter - raadiolokatsiooniastronoomia - raadiomajakas - raadioteleskoop - radiaalkiirus - radiant - rahvaastronoomia - rahvakalender - Rahvusvaheline Astronoomiaunioon - rakett - raudmeteoriit - reflektor - refraktor - relativistlik astrofüüsika - relativistlik objekt - reliktkiirgus - Russelli diagramm - ruum - ruunikalender - röntgenastronoomia - röntgenfluktuar
S.
saaros - sabatäht - sajand - satelliit (planeedi looduslik kaaslane) - satelliit (tehiskaaslane) - satelliitside - Saturni rõngad - Schmidti kaamera - sekstant - selenograafia - selenoloogia - seniit - seniitkaugus - seniitteleskoop - sfääriline astronoomia - sideeriline periood - siderostaat - sidesatelliit - sidetehiskaaslane - sirvilauad - sisemine heliosfäär - siseplaneedid - sodiaagimärk - sodiaagivalgus - sodiaak - solaarfüüsika
- statsionaarse seisundi teooria
- stellaarastronoomia - stellaardünaamika - stellaarfüüsika - stellaarkinemaatika
- suhtelise Universumi teooria
- superklaster - supernoova
- Suur Kollaps
- Suur Pauk - suuremõõtmelised struktuurid - suveaeg - suvi - suvine pööripäev - sügis - sügisene pööripäev - sügispunkt - sünoodiline kuu - sünoodiline periood
T.
taevakaart - taevakoordinaatide süsteem - taevapoolkera - talvine pööripäev - tehiskaaslane - teleskoop - terminaator - tume udukogu - tumeaine - tumeenergia - tunninurk - täheareng - täheparv - tähesadu - tähesuurus - tähesüsteem - täheteke - täht - tähtedevaheline keskkond
- täielik kosmoloogiline printsiip
U.
udukogu - universaalinstrument - Universum
- Universumi paisumine
- uusaegne maksimum
V.
vaadeldav Universum
- valge kääbus
- valged ööd
- varjatud aine
- varjatud energia
- väli C
W.
James Webbi kosmoseteleskoop
Ö.
Öpiku-Oorti pilv - ööpäev - ööpäevane aberratsioon


Hiiumaa laiud.
__NOTOC__
Hiiumaa laiud on laiustik Väinameres Hiiumaa (Salinõmme ja Sarve poolsaare) ja Muhu vahel.
43 laiu ja rahu kogupindala on 6,6 km².
Suurematel idapoolsetel laidudel (Heinlaiul, Kaevatsi laiul) ning neid ümbritsevatel rahudel karjatatakse noorloomi. Ülejäänud, sealhulgas Saarnaki, Hanikatsi, Vareslaid, Kõrgelaid, Ahelaid ja Kõverlaid, moodustavad aastast 1971 Hiiumaa laidude maastikukaitseala.
Heinlaiust põhja poole ja Salinõmmest lääne poole jäävaid laide ei arvata Hiiumaa laidude hulka (näiteks Vohilaid, mis kuulub samuti Hiiu maakonda). Kõik Hiiumaa laiud jäävad Pühalepa valla territooriumile. Hiiumaa laidude maastikukaitseala laiud (välja arvatud Langekare) kuuluvad Salinõmme külale ja Kaevatsi laid ning Heinlaid Sarve külale.
Laidusid katavad valdavalt niit ja kadastik. Loendatud on üle 600 liigi kõrgemaid taimi.
Püsiasustus on olnud vähemalt kolmel Hiiumaa laiul: Kaevatsil (kuni 1974), Saarnakil (kuni 1973) ja Hanikatsil (kuni 1964). Kõrts oli Hanikatsi laiul 1826–1878 ja Kõrgelaiul 1842–1860. 1880 ehitatud Saarnaki tuulik ja 1888 ehitatud Hanikatsi tuulik on arhitektuurimälestistena kaitse all.


Riigipeade loendid riigiti.
Järgnevas nimistus on toodud riikide riigipeade loendid.
A.
Afganistani riigipeade loend
- Albaania riigipeade loend
- Alžeeria riigipeade loend
- Ameerika Ühendriikide riigipeade loend
- Andorra riigipeade loend
- Angola riigipeade loend
- Antigua ja Barbuda riigipeade loend
- Araabia Ühendemiraatide riigipeade loend
- Argentina riigipeade loend
- Armeenia riigipeade loend
- Aserbaidžaani riigipeade loend
- Austraalia riigipeade loend
- Austria riigipeade loend
B.
Bahama riigipeade loend
- Bahreini riigipeade loend
- Bangladeshi riigipeade loend
- Barbadose riigipeade loend
- Belau riigipeade loend
- Belgia riigipeade loend
- Belize riigipeade loend
- Benini riigipeade loend
- Bhutani riigipeade loend
- Boliivia riigipeade loend
- Bosnia ja Hertsegoviina riigipeade loend
- Botswana riigipeade loend
- Brasiilia riigipeade loend
- Brunei riigipeade loend
- Bulgaaria riigipeade loend
- Burkina Faso riigipeade loend
- Burundi riigipeade loend
C.
Colombia riigipeade loend
- Costa Rica riigipeade loend
- Côte d'Ivoire'i riigipeade loend
D.
Djibouti riigipeade loend
- Dominica riigipeade loend
- Dominikaani Vabariigi riigipeade loend
E.
Ecuadori riigipeade loend
- Eesti riigipeade loend
- Egiptuse riigipeade loend
- Ekvatoriaal-Guinea riigipeade loend
- El Salvadori riigipeade loend
- Eritrea riigipeade loend
- Etioopia riigipeade loend
F.
Fidži riigipeade loend
- Filipiinide riigipeade loend
G.
Gaboni riigipeade loend
- Gambia riigipeade loend
- Ghana riigipeade loend
- Grenada riigipeade loend
- Gruusia riigipeade loend
- Guatemala riigipeade loend
- Guinea riigipeade loend
- Guinea-Bissau riigipeade loend
- Guyana riigipeade loend
H.
Haiti riigipeade loend
- Hiina riigipeade loend
– Hiina Vabariigi riigipeade loend
- Hiina Rahvavabariigi riigipeade loend
- Hispaania riigipeade loend
- Hollandi riigipeade loend
- Hondurase riigipeade loend
- Horvaatia riigipeade loend
I.
Ida-Timori riigipeade loend
- Iirimaa riigipeade loend
- Iisraeli riigipeade loend
- India riigipeade loend
- Indoneesia riigipeade loend
- Iraagi riigipeade loend
- Iraani riigipeade loend
- Islandi riigipeade loend
- Itaalia riigipeade loend
J.
Jaapani riigipeade loend
- Jamaica riigipeade loend
- Jeemeni riigipeade loend
- Jordaania riigipeade loend
K.
Kambodža riigipeade loend
- Kameruni riigipeade loend
- Kanada riigipeade loend
- Kasahstani riigipeade loend
- Katari riigipeade loend
- Kenya riigipeade loend
- Kesk-Aafrika Vabariigi riigipeade loend
- Kiribati riigipeade loend
- Komooride riigipeade loend
- Kongo DV riigipeade loend
- Kongo Vabariigi riigipeade loend
- Kosovo riigipeade loend
- Kreeka riigipeade loend
- Kuuba riigipeade loend
- Kuveidi riigipeade loend
- Kõrgõzstani riigipeade loend
- Küprose riigipeade loend
L.
Laose riigipeade loend
- Leedu riigipeade loend
- Lesotho riigipeade loend
- Libeeria riigipeade loend
- Liechtensteini riigipeade loend
- Liibanoni riigipeade loend
- Liibüa riigipeade loend
- Luksemburgi riigipeade loend
- Lõuna-Aafrika Vabariigi riigipeade loend
- Lõuna-Korea riigipeade loend
- Läti riigipeade loend
M.
Madagaskari riigipeade loend
- Makedoonia riigipeade loend
- Malaisia riigipeade loend
- Malawi riigipeade loend
- Maldiivide riigipeade loend
- Mali riigipeade loend
- Malta riigipeade loend
- Maroko riigipeade loend
- Marshalli Saarte riigipeade loend
- Mauritaania riigipeade loend
- Mauritiuse riigipeade loend
- Mehhiko riigipeade loend
- Mikroneesia riigipeade loend
- Moldova riigipeade loend
- Monaco riigipeade loend
- Mongoolia riigipeade loend
- Montenegro riigipeade loend
- Mosambiigi riigipeade loend
- Myanmari riigipeade loend
N.
Namiibia riigipeade loend
- Nauru riigipeade loend
- Nepali riigipeade loend
- Nicaragua riigipeade loend
- Nigeeria riigipeade loend
- Nigeri riigipeade loend
- Norra riigipeade loend
O.
Omaani riigipeade loend
P.
Paapua Uus-Guinea riigipeade loend
- Pakistani riigipeade loend
- Panama riigipeade loend
- Paraguay riigipeade loend
- Peruu riigipeade loend
- Poola riigipeade loend
- Portugali riigipeade loend
- Prantsusmaa riigipeade loend
- Põhja-Korea riigipeade loend
R.
Roheneemesaarte riigipeade loend
- Rootsi riigipeade loend
- Rumeenia riigipeade loend
- Rwanda riigipeade loend
S.
Saalomoni Saarte riigipeade loend
- Saint Kitts ja Nevise riigipeade loend
- Saint Lucia riigipeade loend
- Saint Vincenti riigipeade loend
- Saksamaa riigipeade loend
- Sambia riigipeade loend
- Samoa riigipeade loend
- San Marino riigipeade loend
- São Tomé ja Príncipe riigipeade loend
- Saudi Araabia riigipeade loend
- Seišellide riigipeade loend
- Senegali riigipeade loend
- Serbia riigipeade loend
- Sierra Leone riigipeade loend
- Singapuri riigipeade loend
- Slovakkia riigipeade loend
- Sloveenia riigipeade loend
- Somaalia riigipeade loend
- Soome riigipeade loend
- Sri Lanka riigipeade loend
- Sudaani riigipeade loend
- Suriname riigipeade loend
- Suurbritannia riigipeade loend
- Svaasimaa riigipeade loend
- Süüria riigipeade loend
Š.
Šveitsi riigipeade loend
Z.
Zimbabwe riigipeade loend
T.
Taani riigipeade loend
- Tadžikistani riigipeade loend
- Tai riigipeade loend
- Tansaania riigipeade loend
- Togo riigipeade loend
- Tonga riigipeade loend
- Trinidadi ja Tobago riigipeade loend
- Tšaadi riigipeade loend
- Tšehhi riigipeade loend
- Tšiili riigipeade loend
- Tuneesia riigipeade loend
- Tuvalu riigipeade loend
- Türgi riigipeade loend
- Türkmenistani riigipeade loend
U.
Uganda riigipeade loend
- Ukraina riigipeade loend
- Ungari riigipeade loend
- Uruguay riigipeade loend
- Usbekistani riigipeade loend
- Uus-Meremaa riigipeade loend
V.
Valgevene riigipeade loend
- Vanuatu riigipeade loend
- Vatikani riigipeade loend
- Venemaa riigipeade loend
- Venezuela riigipeade loend
- Vietnami riigipeade loend
Ajalooliste riikide riigipead.
Riigipeade loendid riigiti


Valitsusjuhtide loendid riigiti.
Valitsusjuhtide loendisse on koondatud kõikide riikide valitsusjuhid. Paljudel riikidel on valitsusjuhtideks president. Sellisel juhul on artiklisse lisatud vastav märge. Kui riigil on olnud kunagi valitsusjuhtideks peaministrid (näiteks Brasiilia), kuid nüüd on valitsusjuhiks president, siis loendis on toodud endised valitsusjuhid.
A.
Afganistani valitsusjuhtide loend
- Albaania valitsusjuhtide loend
- Alžeeria valitsusjuhtide loend
- Ameerika Ühendriikide valitsusjuhtide loend
- Andorra valitsusjuhtide loend
- Angola valitsusjuhtide loend
- Antigua ja Barbuda valitsusjuhtide loend
- Araabia Ühendemiraatide valitsusjuhtide loend
- Argentina valitsusjuhtide loend
- Armeenia valitsusjuhtide loend
- Aserbaidžaan valitsusjuhtide loend
- Austraalia valitsusjuhtide loend
- Austria valitsusjuhtide loend
B.
Bahama valitsusjuhtide loend
- Bahreini valitsusjuhtide loend
- Bangladeshi valitsusjuhtide loend
- Barbadose valitsusjuhtide loend
- Belau valitsusjuhtide loend
- Belgia valitsusjuhtide loend
- Belize valitsusjuhtide loend
- Benini valitsusjuhtide loend
- Bhutani valitsusjuhtide loend
- Boliivia valitsusjuhtide loend
- Bosnia ja Hertsegoviina valitsusjuhtide loend
- Botswana valitsusjuhtide loend
- Brasiilia valitsusjuhtide loend
- Brunei valitsusjuhtide loend
- Bulgaaria valitsusjuhtide loend
- Burkina Faso valitsusjuhtide loend
- Burundi valitsusjuhtide loend
C.
Colombia valitsusjuhtide loend
- Costa Rica valitsusjuhtide loend
D.
Djibouti valitsusjuhtide loend
- Dominica valitsusjuhtide loend
- Dominikaani Vabariigi valitsusjuhtide loend
E.
Ecuadori valitsusjuhtide loend
- Eesti valitsusjuhtide loend
- Egiptuse valitsusjuhtide loend
- Ekvatoriaal-Guinea valitsusjuhtide loend
- El Salvadori valitsusjuhtide loend
- Elevandiluuranniku valitsusjuhtide loend
- Eritrea valitsusjuhtide loend
- Etioopia valitsusjuhtide loend
F.
Fidži valitsusjuhtide loend
- Filipiinide valitsusjuhtide loend
G.
Gaboni valitsusjuhtide loend
- Gambia valitsusjuhtide loend
- Ghana valitsusjuhtide loend
- Grenada valitsusjuhtide loend
- Gruusia valitsusjuhtide loend
- Guatemala valitsusjuhtide loend
- Guinea valitsusjuhtide loend
- Guinea-Bissau valitsusjuhtide loend
- Guyana valitsusjuhtide loend
H.
Haiti valitsusjuhtide loend
- Hiina valitsusjuhtide loend
- Hiina Rahvavabariigi valitsusjuhtide loend
- Hispaania valitsusjuhtide loend
- Hollandi valitsusjuhtide loend
- Horvaatia valitsusjuhtide loend
I.
Ida-Timori valitsusjuhtide loend
- Iirimaa valitsusjuhtide loend
- Iisraeli valitsusjuhtide loend
- India valitsusjuhtide loend
- Indoneesia valitsusjuhtide loend
- Iraagi valitsusjuhtide loend
- Iraani valitsusjuhtide loend
- Islandi valitsusjuhtide loend
- Itaalia valitsusjuhtide loend
J.
Jaapani valitsusjuhtide loend
- Jamaica valitsusjuhtide loend
- Jeemeni valitsusjuhtide loend
- Jordaania valitsusjuhtide loend
K.
Kambodža valitsusjuhtide loend
- Kameruni valitsusjuhtide loend
- Kanada valitsusjuhtide loend
- Kasahstani valitsusjuhtide loend
- Katari valitsusjuhtide loend
- Kenya valitsusjuhtide loend
- Kesk-Aafrika Vabariigi valitsusjuhtide loend
- Kiribati valitsusjuhtide loend
- Komooride valitsusjuhtide loend
- Kongo DV valitsusjuhtide loend
- Kongo Vabariigi valitsusjuhtide loend
- Kreeka valitsusjuhtide loend
- Kuuba valitsusjuhtide loend
- Kuveidi valitsusjuhtide loend
- Kõrgõzstani valitsusjuhtide loend
- Küprose valitsusjuhtide loend
L.
Laose valitsusjuhtide loend
- Leedu valitsusjuhtide loend
- Lesotho valitsusjuhtide loend
- Libeeria valitsusjuhtide loend
- Liechtensteini valitsusjuhtide loend
- Liibanoni valitsusjuhtide loend
- Liibüa valitsusjuhtide loend
- Luksemburgi valitsusjuhtide loend
- Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsusjuhtide loend
- Lõuna-Korea valitsusjuhtide loend
- Läti valitsusjuhtide loend
M.
Madagaskari valitsusjuhtide loend
- Makedoonia valitsusjuhtide loend
- Malaisia valitsusjuhtide loend
- Malawi valitsusjuhtide loend
- Maldiivide valitsusjuhtide loend
- Mali valitsusjuhtide loend
- Malta valitsusjuhtide loend
- Maroko valitsusjuhtide loend
- Marshalli Saarte valitsusjuhtide loend
- Mauritaania valitsusjuhtide loend
- Mauritiuse valitsusjuhtide loend
- Mehhiko valitsusjuhtide loend
- Mikroneesia valitsusjuhtide loend
- Moldova valitsusjuhtide loend
- Monaco valitsusjuhtide loend
- Mongoolia valitsusjuhtide loend
- Mosambiigi valitsusjuhtide loend
- Myanmari valitsusjuhtide loend
N.
Namiibia valitsusjuhtide loend
- Nauru valitsusjuhtide loend
- Nepali valitsusjuhtide loend
- Nicaragua valitsusjuhtide loend
- Nigeeria valitsusjuhtide loend
- Nigeri valitsusjuhtide loend
- Norra valitsusjuhtide loend
O.
Omaani valitsusjuhtide loend
P.
Paapua Uus-Guinea valitsusjuhtide loend
- Pakistani valitsusjuhtide loend
- Panama valitsusjuhtide loend
- Paraguay valitsusjuhtide loend
- Peruu valitsusjuhtide loend
- Poola valitsusjuhtide loend
- Portugali valitsusjuhtide loend
- Prantsusmaa valitsusjuhtide loend
- Põhja-Korea valitsusjuhtide loend
R.
Roheneemesaarte valitsusjuhtide loend
- Rootsi valitsusjuhtide loend
- Rumeenia valitsusjuhtide loend
- Rwanda valitsusjuhtide loend
S.
Saalomoni Saarte valitsusjuhtide loend
- Saint Kitts ja Nevise valitsusjuhtide loend
- Saint Lucia valitsusjuhtide loend
- Saint Vincenti valitsusjuhtide loend
- Saksamaa valitsusjuhtide loend
- Sambia valitsusjuhtide loend
- Samoa valitsusjuhtide loend
- San Marino valitsusjuhtide loend
- São Tomé ja Príncipe valitsusjuhtide loend
- Saudi Araabia valitsusjuhtide loend
- Seišellide valitsusjuhtide loend
- Senegali valitsusjuhtide loend
- Serbia ja Montenegro valitsusjuhtide loend
- Sierra Leone valitsusjuhtide loend
- Singapuri valitsusjuhtide loend
- Slovakkia valitsusjuhtide loend
- Sloveenia valitsusjuhtide loend
- Somaalia valitsusjuhtide loend
- Soome valitsusjuhtide loend
- Sri Lanka valitsusjuhtide loend
- Sudaani valitsusjuhtide loend
- Suriname valitsusjuhtide loend
- Suurbritannia valitsusjuhtide loend
- Svaasimaa valitsusjuhtide loend
- Süüria valitsusjuhtide loend
Š.
Šveitsi valitsusjuhtide loend
Z.
Zimbabwe valitsusjuhtide loend
T.
Taani valitsusjuhtide loend
- Tadžikistani valitsusjuhtide loend
- Tai valitsusjuhtide loend
- Taiwani valitsusjuhtide loend
- Tansaania valitsusjuhtide loend
- Togo valitsusjuhtide loend
- Tonga valitsusjuhtide loend
- Trinidad ja Tobago valitsusjuhtide loend
- Tšaadi valitsusjuhtide loend
- Tšehhi valitsusjuhtide loend
- Tšiili valitsusjuhtide loend
- Tuneesia valitsusjuhtide loend
- Tuvalu valitsusjuhtide loend
- Türgi valitsusjuhtide loend
- Türkmenistani valitsusjuhtide loend
U.
Uganda valitsusjuhtide loend
- Ukraina valitsusjuhtide loend
- Ungari valitsusjuhtide loend
- Uruguay valitsusjuhtide loend
- Usbekistani valitsusjuhtide loend
- Uus-Meremaa valitsusjuhtide loend
V.
Valgevene valitsusjuhtide loend
- Vanuatu valitsusjuhtide loend
- Vatikani valitsusjuhtide loend
- Venemaa valitsusjuhtide loend
- Venezuela valitsusjuhtide loend
- Vietnami valitsusjuhtide loend
Vaata ka: Maailma maad


Ahelaid (laev).
Ahelaid (ehitatud 1986. aastal Riias) on jäämurdja tüüpi parvlaev, Vohilaiu sõsarlaev. Laev sai nime Väinameres asuva väikesaare (Ahelaiu) järgi.
Laev ehitati Riias 1986. aastal armeele tankide vedamiseks. Umbes samal ajal (1985–1987) ehitati ka parvlaevad Kõrgelaid ja Harilaid.
Sõitis Hiiumaa ja mandri, mõnikord ka Muhu ja mandri või Vormsi ja mandri vahel aasta ringi. Saaremaa Laevakompanii müüs Ahelaiu 1999. aasta mais Kanadasse Newfoundlandi ja Labradori provintsi. Seal kandis Ahelaid ajutiselt nime Hull 100. Praegu on laeva nimi Nonia.


Vohilaid (laev).
Vohilaid (ehitatud 1983. aastal Riias) on kolmandasse Teise maailmasõja järgsesse seeriasse kuuluv jäälõhkuja tüüpi parvlaev. See on nime saanud Vohilaiult.
Laeva üldandmed:.
Kandevõime: 255 t (BRT 819,6; NRT 251,7)


Lennukompaniide loend riikide kaupa.
Lennukompaniide loendisse riikide kaupa on koondatud kõikide riikide lennukompaniid. Samas vaata ka artikli lõpus olevat loendit rahvusvahelistest lennukompaniidest, mille omanikud on mitu riiki. Lisatud on ka ajalooliste lennukompaniide loend, millest leiad infot kunagi eksisteerinud lennukompaniidest.


Harilik türnpuu.
Harilik türnpuu ("Rhamnus catharticus") on türnpuude perekonna ainus esindaja Eestis.
Lehed paiknevad vastastikku paarikaupa ning on nahkjad, servadel väikeste sakkidega. Oksad lõpevad enamasti astlaga.
Õitseb mais-juunis, õied on väikesed ja kollakasrohelised.
Vili on luuvili. Ta on must, marjataoline, 2–4 seemnega, kibeda ja tülgastava maitsega (suurtes kogustes süües kergelt mürgine).
Türnpuu kasvab harilikult kõrge põõsana, harva madala puuna. Kõrgus keskmiselt kuni 8 meetrit. Tüvi võib vahel olla üpris jäme.
Kasvab hajusalt metsades, võsades ja loodudel, enamasti väheviljakatel ja kuivadel muldadel.
Türnpuu on Eesti looduses tavaline, kuid mitte nii sage kui harilik paakspuu.


Afganistani riigipeade loend.
Afganistani riigipeade loend loetleb Afganistani riigipead alates iseseisvuse väljakuulutamisest 1747. aastal, sõltumata nende tiitlist.
Kuningad (1747–1823).
Afganistani omariikluse alguseks loetakse 1747. aastal rajatud Durrani riiki, mille pealinn asus esialgu Kandahāris ja hiljem Kabulis. Selle valitsejad kandsid kuninga ja padišahhi tiitlit.
Durrani valitsejad kontrollisid Afganistani territooriumi kuni 1790. aastateni, pärast seda säilitasid kontrolli ainult Kabuli ümbruse üle.
Emiirid (1836–1926).
Seda perioodi iseloomustas pidev kodusõdade ajajärk, mil Afganistani territooriumil valitses korraga sageli kuni neli konkureerivat valitsejat. Ametlikuks valitsuseks on loetud seda, mis kontrollis pealinna Kabuli. Ühendatud Afganistani emiraat loodi alles 1881. aastal.
Perioodil 1839–1842 ja 1879–1919 oli Afganistan Suurbritannia protektoraat ning emiirid valitsesid Suurbritannia residentide alluvuses.
Kuningad (1926–1973).
Emiir Amanullāh kuulutas Afganistani 9. juunil 1926 kuningriigiks. Kuningavõim kukutati riigipöördega 17. juulil 1973, mil Afganistanist sai vabariik.
Presidendid (1973–1978).
Pärast riigipööret 17. juulil 1973, millega kukutati kuningas, kuulutati Afganistan vabariigiks ja riigipea ametinimetuseks sai president.
Sõjaväenõukogu esimehed (1978).
Pärast riigi esimese presidendi Moḩammad Dā'ūd Khāni kukutamist riigipöördega läks Afganistanis võim lühiajaliselt sõjaväelastest koosneva nõukogu kätte.
Presidendid (1978–2001).
Alates 1978. aastast on Afganistani riigipead vaatamata riigi ametliku nimetuse mitmekordsele muutumisele kandnud taas presidendi ametinimetust.
27. septembrist 1996 13. novembrini 2001 kontrollis pealinna Kabuli tegelikult islamiliikumine Taliban, kuid rahvusvaheliselt tunnustati endiselt Badakhshāni provintsi taandunud president Rabbānī valitsust.
Emiirid (1996–2001).
27. septembril 1996 vallutasid Afganistani pealinna Kabuli islamiliikumise Taliban väeüksused ja kuulutasid välja Afganistani Islamiemiraadi. Nende valitsust tunnistasid ametlikult ainult Araabia Ühendemiraadid, Pakistan ja Saudi Araabia, kuigi aastaks 2000 kontrollisid nad 90–95 protsenti Afganistani territooriumist.
Islamiemiraat likvideeriti Ameerika Ühendriikide sõjalise invasiooni tulemusel novembris 2001.
Üleminekuvalitsuse esimehed (2001–2002).
Pärast islamiliikumise Taliban kukutamist novembris 2001 algasid läbirääkimised Afganistani poliitiliste jõudude vahel uue riigikorra kehtestamiseks. Vastavalt 5. detsembril 2001 Bonnis saavutatud kokkuleppele moodustati üleminekuvalitsus, mis vannutati ametisse sama aasta 22. detsembril.
Presidendid (2002–).
19. juunil 2002 nimetati senine üleminekuvalitsuse esimees Ḩāmid Karzay presidendi kohusetäitjaks. Esimesed presidendivalimised Afganistanis toimusid oktoobris 2004 ja presidendiks valitud Ḩāmid Karzay astus ametisse sama aasta 9. detsembril.
Vaata ka.
Riigipead


Ameerika Ühendriikide presidentide ja asepresidentide loend.
"Siin on loetletud Ameerika Ühendriikide presidendid ja asepresidendid."
Vaata ka.
Riigipead


Apollo 17.
Harrison Schmitt, Eugene Cernan (istub) ja Ronald Evans
Apollo 17 oli kosmoselaev, mis sooritas Apollo programmi kuuenda ja viimase Kuul maandunud lennu.
Apollo 17 meeskonda kuulusid komandör Eugene Cernan, juhtimismooduli "America" piloot Ronald Evans ja kuumooduli "Challenger" piloot Harrison Schmitt. Cernanile oli see kolmas, Evansile ja Schmittile esimene kosmoselend.
Esialgu oli Apollo 17 varumeeskonnaks määratud Apollo 15 meeskond David Scott, Alfred Warden ja James Irwin, kuid NASA tühistas selle pärast ilmsikstulekut, et Apollo 15 meeskond oli NASA teadmata võtnud kosmoselennule kaasa sadu postkaarte, mida nad kosmoses tembeldasid ja pärast lendu osa neist saksa postkaardikaupmehele Hermann Siegerile müüsid. Seejärel määrati varumeeskonnaks Apollo 16 meeskonna liikmed John Young ja Charles Duke ning Apollo 14 liige Stuart Roosa.
Kosmoselaev startis Kennedy Kosmosekeskusest 7. detsembril 1972 kell 5.33,00 UT ja jõudis Kuule 11. detsembril kell 19.54,57. Kuumooduli maandumispaigaks oli Taurus-Littrow (20°11'26.88" N, 30°46'18.05" E).
Schmitt oli esimene teadlane (geoloog) Kuul.
Schmitt ja Cernan väljusid Kuu pinnale kolm korda. Nad uurisid Taurus-Littrow orgu, läbides kuuautoga "Rover" 34 km. Ronald Evans tiirles samal ajal Kuu orbiidil (tema kaaslaseks oli hiir).
Kuult lahkuti 14. detsembril kell 22.54,37 ja Maale tagasi jõuti 19. detsembril kell 19.24,59. Lennu kestus oli 301 tundi, 51 minutit ja 59 sekundit ehk 12 päeva, 13 tundi, 51 minutit ja 59 sekundit.
Cernan ja Schmitt on siiani viimased inimesed, kes on Kuule astunud. Kokku käis Apollo programmi raames Kuul 12 astronauti.
Kosmoselaev maandus Vaiksesse ookeani Ameerika Samoast kagus 1,9 km kaugusel selleks märatud punktist. Astronaudid korjas pardale lennukikandja USS Ticonderoga.
Kapten Cernan võttis kosmoselaeva kaasa Tšehhoslovakkia lipu, sest tema vanemad olid Tšehhoslovakkia päritolu. Hiljem andis ta selle Ondřejovi observatooriumile, mis asub tänapäeva Tšehhis.
Apollo 17 meeskonna logo on keerulisem kõigist teistest Apollo programmi logodest. Logo kujundas kunstnik Robert McCall koos astronautidega. Sellel domineerib vanakreeka päikesejumala Apolloni kujutis. Selleks kasutati Belvedere Apolloni skulptuuri, mis asub Roomas Vatikani galeriis. Selle taga on USA-d sümboliseeriv kotkas, mis on kujutatud valge piirjoonega tumesinisel taustal. Kotka tiival olevad 4 tumepunast triipu sümboliseerivad USA lippu. Ülemise triibu peal on 3 valget tähte, mis sümboliseerivad 3 astronauti. Logo paremas ülaservas on osa kuukettast, paremal keskel Saturn ja paremal all spiraalgalaktika või udukogu. Kotka tiiva piirjoon kulgeb üle kuuketta, sümboliseerides seda, et ameeriklased on juba Kuu peal käinud ja selles mõttes Kuu vallutanud. Kotkas lendab ja Apollon vaatab paremale, Saturni ja galaktika suunas, mis sümboliseerib inimkonna eesmärke külastada planeete ja kaugemas tulevikus võib-olla tähtigi. Logo värvid on USA lipu värvid sinine, punane ja valge ning kollane, mis sümboliseerib Apollo 17 lennuga algama pidanud kosmoselendude kuldajastut. Logo raamib helehall rõngas, mille ülaosas on kiri "APOLLO XVII" ja allosas astronautide nimed "CERNAN EVANS SCHMITT" ning nende vahel taas kolm valget tähte.
NASA plaanide kohaselt võib järgmisena Kuule jõuda lend Orion 15 aastal 2019.


Guam.
Guam on Ameerika Ühendriikidele kuuluv saar Vaikse ookeani lääneosas.
Saare põlisasukad on tšamorrod, kes asustasid saare umbes 3500 aastat tagasi.
Guami majanduse aluseks on turism, eriti Jaapanist, ja saarel paikneva USA sõjaväebaasi ("Andersen Air Force Base"; hõlmab kolmandiku saarest) teenindamine.
Saare kuberner on Felix Camacho
Ajalugu.
Eurooplastele avastas saare Fernão de Magalhães 1521. aastal. Hiljem muutus saar vahepeatust võimaldavaks baasiks teel Filipiinidelt Mehhikosse.
Hispaania-Ameerika sõja tulemusena läks Guam 1898. aastal Ameerika Ühendriikidele ja muutus baasiks nüüd juba USA laevadele, mis kurseerisid USA lääneranniku ja samuti USA-le läinud Filipiinide vahel.
1941 vallutasid saare Jaapani väed, kes 1944 toimunud Guami lahinguga sealt lahkuma sunniti.
1960ndate alguses said saare põliselanikud, tšamorrod USA kodakondsuse.
Sport.
Guami ROK-i kood on GUM.


Fääri saared.
Fääri saared (taani keeles "Færøerne", fääri keeles "Føroyar") on Taani koosseisu kuuluv omavalitsuslik ala Atlandi ookeani põhjaosas. Saarestik koosneb 18 suuremast saarest, millest 17 on asustatud. Suurim saar on Streymoy, kus asub ka pealinn Tórshavn. Suuruselt teine linn on Klaksvík. Fääridel on oma lipp ja pass. Valuutaks on Taani kroon, kuid paberraha on kohaliku kujundusega. Fääri keel on ametlik keel, kasutatakse ka taani keelt.
Saarte nimi tähendab lambasaari. Lammas on Fääri saarte sümbol ja seda on kujutatud ka saarte vapil. Enamik saari on mägised ja järskude kaljurannikutega. Kõrgeim tipp on 882 meetrine Slættaratindur, mis asub Eysturoy saare põhjaosas.
Saarte avastamine.
Fääri saarte varasem ajalugu on paljuski ebaselge. Tõenäoliselt avastasid Fääri saared Iiri mungad. Saari on seostatud legendiga 6. sajandil toimunud püha Brendani merereisist. Kirjalikud allikad räägivad, et 8. sajandil elasid saartel Iiri erakmungad. Loodusteaduslike uurimismeetoditega on leitud arvatavaid inimmõju jälgi saarte taimestikule alates 6.-8. sajandist. Arheoloogilisi leide viikingite-eelsest asutusest saadud ei ole.
Norra asustus.
Kuni 13. sajandini on Fääri saarte ajaloo osas peamiseks allikaks Fäärlaste saaga ("Færeyinga Saga"). Saaga kohaselt asusid 9. sajandi alguses Fääri saartele Norra sisserändajad, kes põgenesid kuningas Harald I valitsuse eest. Esimesed arheoloogilised jäljed asustusest pärinevadki sellest sajandist. 9. sajandil asutati rahvakoosolek ting ("Alþing"), tänase parlamendi eelkäija, niisiis on Fääri parlament üks vanimaid Skandinaavias. 1000. aasta paiku võeti Fääri saartel vastu ristiusk. 1035. aastal allutati saared Norrale. 1380. aastal sõlmitud personaaluniooni kaudu läksid Fääri saared Taani kaasvõimu alla, kuid Norra domineerimine säilis. Samal ajal nimetati Alþting ümber Løgtingiks.
14. sajand kuni II maailmasõda.
14. sajandil kehtestati kord, mille kohaselt kogu Fääri saarte kaubandus käis läbi Bergeni. Reformatsioon jõudis Fääridele 1538. aastal. 1814. aasta Kieli lepinguga läks Norra Taani võimu alt üle Rootsi võimu alla, kuid Fääri saared jäid Taanile. 1816. aastal saatsid Taani võimud Løgtingi laiali. Løgting taastati 1852. aastal kui nõuandev kogu. 1850. aastal jõustati Fääri saartel Taani uus konstitutsioon, mis andis Fääri saartele 2 kohta Taani parlamendis. See õigus kehtib kuni tänaseni. Kaubandusmonopol kaotati 1856. aastal. Rahvuslik ärkamine sai alguse 19. sajandi lõpus, mille käigus sündis 1890. aastal fääri kirjakeel.
II maailmasõda.
Vaade Streymoy saarelt (juuni 2005, Tórshavnist põhjas)
Peale Taani okupeerimist sakslaste poolt hõivasid Briti väed 12. aprillil 1940. aastal Fääri saared. 1942–43. aastal rajasid Briti väed Fääri saarte ainsa, Vágari lennuvälja. Briti okupatsiooni ajal anti Løgtingile tagasi seadusandlik võim ja tunnustati Fääri lippu. Kuigi Fääri saarte iseseisvuspüüdlused laienesid, andsid Briti võimud peale sõja lõppu Fääri saared tagasi Taani kontrolli alla.
Lähiajalugu.
14. septembril 1946. aastal toimus Fääri saarte iseseisvusreferendum, kus napp enamus häälestas iseseisvuse poolt. Løgting tunnustas referendumi tulemusi siduvatena. Peale Løgtingi laialisaatmist ja uute valimiste korraldamist saavutasid parlamendis enamuse poliitilised jõud, kes toetasid autonoomiat Taani koosseisus. 1. aprillil 1948. aastal jõustus seadus, mis andis Fääri saartele autonoomia. Fääri keelt tunnustati ametliku keelena ja Fääri lippu ametliku sümbolina.
1980. aastatel tugevnesid Fääri saarte iseseisvuspüüdlused, kuid toetust iseseisvusele vähendas 1990. aastate alguse majanduskriis. 2000. aastate algul toetus iseseisvusele suurenes ja uus referendum Fääri tulevikus küsimuses pidi toimuma 2001. aastal. Referendum jäeti ära, kui selgus, et Taani on Fääri saarte iseseisvuse korral nõus jätkama toetuste maksmist soovitud 12 aasta asemel ainult 4 aastat.
Poliitiline süsteem.
Fääri saared said 1948. aastal autonoomia, millest tulenevalt on Fääri võimude pädevuses kõik kohalikku elu puudutavad küsimused.
Parlament.
Monument Fääri saarte vapiloomale Tórshavnis
Lisaks on 2 Fääri saarte esindajat Taani parlamendis Folketingetis.
Sümboolika.
Fääri saarte rahvuslind on merisk ja rahvuslill varsakabi.
Välissuhted.
Välis- ja kaitsepoliitika on Taani võimude pädevuses, kuid tulenevalt Taani keskvalitsuse ja Fääri saarte omavalitsuse vahelisest lepingust on Fääri saartel õigus osaleda rahvusvahelistes organisatsioonides. Ollakse liikmed Arktika Nõukogus, Põhjamaade Nõukogus, Põhjamaade Ministrite Nõukogus, Põhjamaade Investeerimispangas (NIB), Ülemaailmses Postiliidus (UPU), Põhja-Atlandi Konverentsil, Läänepoolsete Põhjamaade Nõukogus ja assotsieerunud liige Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis (IMO), piirkondlikes kalandus- ka keskkonnaorganisatsioonides NEAFC, NAFO, NASCO, NAMMCO ja ICES. Lisaks on Fääri saared esindatud mitmes rahvusvahelises organisatsioonis Taani delegatsiooni koosseisus.
Taani liitumisel Euroopa Majandusühendusega jäid Fääri saared Euroopa Majandusühendusest ja hilisemast Euroopa Liidust välja. Seetõttu ei laiene neile Euroopa Liidu ühtne kaubanduspoliitika ja sellest tulenevalt on neil õigus sõlmida kaubanduslepinguid. Vabakaubanduslepingud on sõlmitud Euroopa Liidu, Norra, Islandi ja Šveitsiga ning soovitakse saada Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmeks.
Majandus.
Vestmanna väin Streymoy ja Vágari saare vahel (juuni 2005)
Fääri saarte majandusest valdava osa moodustab kalandus ja majanduse olukord sõltub otseselt rahvusvahelisest kalaturust. Põllumajanduse peamise osa moodustab lambakasvatus.
Fääri saarte rahvuslik lennufirma on Atlantic Airways, mis on kavas osaliselt erastada. Rahvusvaheline lennujaam asub saarestiku lääneosas Vágari saarel. Fääridel tegutseb 2 kindlustusseltsi ja 4 panka, millest suurim on Føroya Banki. Kõrgelt on arenenud Fääri saarte infotehnoloogia ja telekommunikatsioon. Fääri saared oli esimene maa, mis läks täielikult üle digitaaltelevisiooni edastamisele.
Fääri saared ekspordivad peamiselt kala. Imporditakse tarbekaupu, masinaid ja seadmeid, kütust ning muid tööstuskaupu.
Fääri saarte väärtpaberiturgu (VMF) opereerib Islandi börs (ICEX). Esimene Fääri ettevõte, naftaotsimisega tegelev Atlantic Petrolium noteeriti börsil 2005. aasta juunis.
Suhted Eestiga.
11.–12. septembril 1997 külastas Eestit Fääri saarte peaminister Edmund Joensen. Peaministrit saatis Fääri saarte äridelegatsioon. Eesti peaminister Mart Siimann viibis vastukülaskäigul Fääri saartel sama aasta novembris, mille käigus 27. novembril kirjutati Tórshavnis alla Eesti ja Fääri saarte vaheline vabakaubandusleping. See kehtis kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga 1. mail 2004. aastal. 6. august 1993 – 6. august 2000 kehtis Eesti ja Fääri saarte vaheline kalandusleping. Fääri saarte äridelegatsioon külastas Eestit ka 2006. aasta jaanuaris.
Eestis on registreeritud üks Fääride osalusega ettevõte.
Saksofonist Villu Veski ja akordionist Tiit Kalluste on alates 1997. aastast Fääri saartel korduvalt esinenud ja koos Fääri muusikutega ka salvestanud. Esinetud on koos Fääri džässpianisti Kristian Blakiga.
Aastal 2010 käis Fääri saartel esinemas Eesti Riiklik Nukuteater etendusega "Jussikese 7 sõpra". Etendust mängiti fääri keeles.
Jalgpallis on Eesti kohtunud Fääri saarte jalgpallikoondisega kuus korda. 1996. aastal Küprosel viigistati 2:2, 1997 kaotati Tartus 0:2, 1998 EM-valikmängus Kadriorus võideti 5:0, 1999 EM-valikmängus Tórshavnis võideti 2:0, 2010 EM-valikmängus 11. augustil A. Le Coq Arenal võideti 2:1 ning 7. juunil 2011 kaotati Tórshavnis 0:2.


Saint-Pierre ja Miquelon.
Saint-Pierre ja Miquelon on Prantsusmaa meretagune, osalise omavalitsusega ühisala.
Saared asuvad Kanada Newfoundlandi lõunaranniku lähedal.


Puerto Rico.
Puerto Rico Ühendus on Ameerika Ühendriikide omavalitsuslik inkorporeerimata organiseeritud ala Kariibi mere loodeosas Dominikaani Vabariigist ida pool Puerto Rico saarel ning mitmel väiksemal saarel, sealhulgas Mona saar, Vieques ja Culebra.
Kuigi Puerto Rico kuulub Ameerika Ühendriikidele, nimetatakse seda maaks või "sõltuvaks riigiks", nagu teisigi sõltuvaid alasid. Puerto Ricol on rahvusvahelistel spordivõistlusel, näiteks olümpiamängudel, eraldi võistkonnad.
Poliitiline staatus.
Puerto Rico võttis 1952 ametliku ingliskeelse nimena kasutusele "Commonwealth of Puerto Rico", sest hispaaniakeelse nime "Estado Libre Asociado de Puerto Rico" 'Puerto Rico Vaba Assotsieerunud Riik' sõnasõnaline tõlge "Free Associated State of Puerto Rico" poleks olnud USA Kongressile vastuvõetav. Hispaaniakeelne nimi väljendab nende taotlusi, kes tahaksid säilitada ja koguni "parandada" suhteid USA-ga, saavutades suurema autonoomia ja võib-olla suveräänsuse, kuid säilitada USA passi.
Ühenduse pooldajad pooldavad ühendust USA-ga, mis hõlmab ühist kodakondsust, ühist kaitset ja ühist valuutat. Seisuga november 2004 paistis, et umbes pooled valijad eelistavad Ühendust, teine pool pooldab USA osariigi staatust. Umbes 3% valijatest paistab pooldavat iseseisvust.
Ajalugu.
Puerto Rico saarel elasid sajandeid tainod.
19. novembril 1493 jõudis Puerto Rico saarele oma teisel reisil Christoph Kolumbus, see kuulutati Hispaania Kuningriigile valduseks.
Puerto Rico saar nimetati alguses Borinquen'iks, hiljem nimetati ümber Puerto Ricoks ('Rikas Sadam').
Puerto Rico oli 400 aastat koloniseeritud. Sel ajal hävitati peaaegu kogu põlisrahvas ning toodi sisse arvukalt Aafrika neegerorje.
Aastal 1898 haaras Hispaania-Ameerika sõja tulemusena saarel võimu USA. Aastal 1917 said Puerto Rico elanikud USA kodakondsuse. Aastal 1952 jõustus Puerto Rico põhiseadus. Aastatel 1967, 1993 ja 1998 toimunud rahvahääletustel otsustati Puerto Rico poliitilist staatust mitte muuta.
Puerto Rico Interneti tippdomeen on .pr.
ROK-i maakood on PUR.


Elektroonika.
Elektroonika on teaduse ja tehnika haru, mis uurib ja rakendab vaakumis, gaasides, vedelikes, tahketes kehades ja plasmas ning nende piiril toimuvate elektronprotsessidega seoses olevaid nähtusi.
Füüsikaline elektroonika uurib neid nähtusi teoreetiliselt ja eksperimentaalselt ning käsitleb elektronseadiste loomise üldisi põhimõtteid.
Rakenduselektroonika ehk tehniline elektroonika tegeleb elektronseadiste konstrueerimise ja tootmisse rakendamisega.
Rakenduselektroonika vanim haru on raadioelektroonika, mida vahel käsitletakse ka raadiotehnikana.
Tänapäeval on kiire arengu tõttu elektroonika eri valdkondade piirid hägused ja omavahel tihedal põimunud.
Elektronseadiste abil uuritakse, juhitakse ja lahendatakse nii teaduse (näiteks füüsika, bioloogia, keemia, matemaatika) kui ka tehnika (näiteks automaatika, arvutustehnika, elekterside, raadiotehnika) alal elektrisignaalide genereerimisse, võimendamisse, muundamisse ja mõõtmisse, loogikaoperatsioonide sooritamisse, suure energiaga elementaarosakeste saamisse jms puutuvaid probleeme.


Uruguay riigipeade loend.
Uruguay riigipeade loend loetleb Uruguay riigipead alates esimese põhiseaduse jõustumisest 1830. aastal.


Elektroonikakomponentide loend.
Elektroonikakomponendid on elektroonikas kasutatavad üksikdetailid, mille abil luuakse elektroonikaseadmeid või vooluringi kuuluvaid elektroonikaplokke (sõlmi) mingi kindla ülesande täitmiseks.


Transistor.
Transistor (ingl "transfer" üle kandma + "resistor" takisti) on kolme või enama väljaviiguga pooljuhtseadis, mida kasutatakse elektrisignaalide tekitamiseks, võimendamiseks, muundamiseks ja lülitamiseks. Transistori abil saab ühe elektrisignaali abil juhtida ehk tüürida teist elektrisignaali.
Erinevus.
Eristatakse bipolaar- ja unipolaar- e. väljatransistoreid.
Enamik transistore valmistatakse pooljuhtivast ränist. Kõrgsageduslike mudelite jaoks on kasutusel ka gallium-arseniid ja teised analoogsed materjalid.
Eelkäijad.
Varasemal ajal kasutati transistoridega samal otstarbel releesid ja elektronlampe ehk raadiolampe. Releesid saab kasutada vaid signaali diskreetseks sisse- ja väljalülitamiseks, samas transistoril (ja elektronlambil) on pidev väljundkarakteristik. Tänapäeval kasutatakse elektronlampe väga vähe, sest transistoril on elektronlambi ees mitmeid eeliseid.
Ajalugu.
Esimene transistori patent anti füüsik Julius Edgar Lilienfeldile 1925. aastal. Patendikirjeldus oli väga sarnane seadmele, mida tänapäeval tuntakse väljatransistori nime all. Ka 1934. aastal patenteeris saksa leiutaja Oskar Heil sarnase seadme.
1942. aastal eksperimenteeris järgmine sakslane Herbert Mataré radarisüsteemile anduri väljatöötamisel niinimetatud "topeltdioodidega". Tema loodud seadmel oli pooljuhtaluse peal kaks eraldiseisvat, kuid väga lähestikku asetsevat metallkontakti. Leiutisega töötades avastas ta nähtusi, mida ei olnud võimalik selgitada kahe iseseisvalt toimiva dioodi tööga. Nende nähtuste uurimisest kasvas välja algeline idee bipolaartransistori loomiseks.
1947. aastal avastasid Ameerika Ühendriikide teadlased John Bardeen ja Walter Brattain, et kui panna germaaniumikristalli külge elektrilised kontaktid, siis sellest väljuva elektrivoolu tugevus on oluliselt suurem esialgsest elektrivoolu tugevusest. William Shockley nägi selles avastuses suurt potentsiaali ning töötas paar kuud avastatud nähtuse mõistmiseks. Tema töö laiendas oluliselt teadmisi pooljuhtide olemusest ning nendega seotud nähtustest.
Esimene ränialuseline transistor töötati välja Texas Instruments'is Gordon Teali poolt aastal 1954. Esimese MOSFET transistori (metall-oksiid-pooljuht väljatransistori) valmistasid teadlased John Atalla ja Dawon Kahng 1960. aastal.
Bipolaarse transistori volt-amper karakteristik.
Bipolaarse transistori volt-amper karakteristik näitab, kuidas sõltub transistori kollektori vool Ic baasivoolust Ib. Graafiku horisontaalteljel on kollektor-emitter pinge Vce ja vertikaalteljel on kollektori vool Ic, kusjuures baasi voolu Ib mõju kujutavad jooned on iga juhu jaoks eraldi joonistatud. Seega on transistori kollektorivool funktsioon baasi voolust ja kollektor-emitter pingest. Ic=f(Ib, Vce). Tunnusjoon liigub oma teljestikus sõltuvalt temperatuurist, mis muutub kas keskkonna (teised elektroonika seadmed) või oma enese soojenemise toimel.
Lugedes transistori tunnusjoont selgub, et bipolaarne transistor on kindlates piirides konstantse voolu hoidja (välistame soojusliku kõikumise). See tähendab, et konstantse baasivooluga jääb kollektori vool muutumatuks isegi siis, kui muudetakse pinget, mida transistor juhib. Sellega kaasneb transistori takistuse kasvamine ja suurem soojuse eraldumine - suureneb kollektori ja emitteri vaheline pinge Vec.
Töörežiim ja küllastus.
Kui vaadata reaalse transistori tunnusjooni, siis vajub kollektori vool madalamaks, kui kollektori ja emitteri vaheline pinge Vce muutub väiksemaks. Seda osa tunnusjoonest, kus toimub järsk langus, nimetatakse transistori küllastuseks ja teist poolt töörežiimiks.
Küllastuseks nimetatakse tunnusjoone järsult langevat osa, sest seal on transistori takistus minimaalse väärtuse lähedal (vastavale baasivoolule Ib) ja transistor ei ole võimeline lineaarselt muutma oma kollektori voolu Ic. Sellisesse olukorda võib sattuda siis, kui vähendada skeemi toitepinget. Transistor püüab hoida konstantset kollektori voolu Ic, kuid vähese toitepinge tõttu kukub küllastusse. Küllastust on otstarbekas kasutada lülituste puhul, sest siis eraldub (läheb raisku) transistoril minimaalne võimus (Vce on väike). Tahtliku küllastuse saab tekitada baasivoolu Ib suurendamisega vastava koormise jaoks.
Töörežiimiks nimetatakse tunnusjoone horisontaalset osa, sest seal on transistor võimeline oma kollektori voolu Ic lineaarselt muutma. Väikeseste kollektori voolude puhul on tunnusjooned horisontaalsemad, kuid mida suuremaks muutuvad voolud, seda suuremaks muutub tunnusjoone tõusunurk. Võimendite ehitamisel tekitatakse konstante baasi vool Ib, mis hoiab transistori töörežiimis.
Kasutamine.
Transistorid on kasutusel peaaegu kõikides elektroonikaseadmetes. Arvuti erinevates osades, eriti protsessorites, on ta põhiliseks komponendiks. Nende suurus varieerub mõnekümnest nanomeetrist (kõrgtehnoloogilised kiibid) mõne sentimeetrini (võimendid).
Bipolaarne transistor lülitina.
Bipolaarset transistori võib kasutada lihtslt lülitina, kus väikese vooluga tüüritakse suuremat voolu. Bipolaarset transistori iseloomustab vooluvõimendustegur hfe=Ic/Ib, mille väärtused väikese vooluga transistoride hulgas on näiteks 100, 200, 400. See tähendab seda, et nõrk baasivool Ib võib tekitada hfe korda suurema kollektori voolu Ic. hfe on sõltuv temperatuurist ja transistoride andmelehtedel on nende graafikud toodud erinevates olukordade jaoks. Vooluvõimenduse tegurit saab konstantsena hoida, kui kasutada negatiivset tagsisidet.
Bipolaarse transistoriga lülituse skeem on toodud all oleval joonisel koos graafikuga, mis kirjeldab transistori avanemist lülitusel. Baasi voolu mõjutatakse sujuvalt tõusva pingega (0-5V) läbi takisti, et piirata liigset voolu. Baasi voolu asemel mõõdetakse baasi pinget. Transistor juhib 70 oomist takistit ja kollektori voolu asemel mõõdetakse kollektori pinget.
Bipolaarne transistor võimendina.
Ühise-emitteriga võimendid on disainitud nii, et väike muudatus sisendpinges (Vin) muudab voolu, mis läbib tranistori baasi ja koos transistori vooluvõimendusega tähendab see seda, et väike muutus sisend pinges Vin toob endaga kaasa suure muutuse väljundpinges, Vout. Erinevates konfiguratsioonides on võimalik transistorit kasutada voolu võimendamiseks, pinge võimendamiseks ja ka mõlema korraga võimendamiseks.


Kondensaator.
Kondensaator on kahest või enamast elektroodist ja nendevahelisest dielektrikukihist koosnev seadis. Kondensaatoreid iseloomustav suurus on mahtuvus.
1745. aastal valmistasid E.J. von Kleist ja P. van Musschenbroek teineteisest sõltumatult esimese kondensaatori, mida tuntakse kui leideni purki või kleisti pudelit.
Kilekondensaatorid.
Dielektrikuks võib olla 1...30 μm paksune polüester, polükarbonaat, polüpropeen või polüstüreen, mille dielektriline läbitavus on 2...4. Elektroodidena kasutatakse õhukest fooliumi, paksus 5 μm, või kilele sadestatud alumiiniumi õhukest kihti. Fooliumkilekondensaatori elektroodideks on õhukesest alumiiniumplekist (fooliumist) lindid, mis on koos nende vahel asetsevate 2...10 μm paksuste dielektrikuribadega rulli keeratud.
Kõrgsagedus-keraamikakondensaatorid.
Dielektrik on väikese läbitavusega, ulatudes 3...550. Kõrgsageduskeraamikal on väga väikesed kaod kõrgete sagedusteni ja nõrk mahtuvuse temperatuurisõltuvus. Omadustelt on kõrgsageduskeraamikal baseeruvad kondensaatorid igikestvad, nad ei vanane peaaegu üldse. Mahtuvuse temperatuurisõltuvus on neil üpris lineaarne ja võib olla nii positiivne kui negatiivne.
Senjett-keraamikakondensaatorid.
Dielektriline läbitavus võib ulatuda 10 000. Selline dielektriline läbitavus võimaldab luua väikeste mõõtmetega väga suure mahtuvusega kondensaatoreid. Kuid senjettkeraamikast dielektrikul on suur energiakadu ning mahtuvus sõltub tugevalt ja mittelineaarselt temperatuurist, sagedusest ja pingest. Seega on nad kasutatavad ainult madalatel sagedustel ja pingetel ning kohtades, kus väikeste mõõtmete juures on vaja suuri mahtuvusi ja mahtuvuse väärtusele on lubatud suur tolerants. Sellised kondensaatorid vananevad kiiresti.
Elektrolüütkondensaatorid.
Alumiiniumelektroodidega elektrolüütkondensaatorid on suure mahtuvusega püsikondensaatorid. Nende ühe plaadi moodustab alumiiniumpleki riba. Teise plaadina toimib elektrolüüt mis asetseb kiudainest lindis. Elektriline ühendus elektrolüüdiga moodustatakse teise elektroodi abil, milleks on tavaliselt kondensaatori alumiiniumist korpus. Elektrolüütkondensaatori pingestamisel alalispingega katab elektrolüüsi tõttu tekkiv elektrit mittejuhtiv alumiiniumoksiid õhukese kihina positiivse elektroodi. See isoleeriv kiht toimibki elektrolüütkondensaatoris dielektrikuna. Tekkinud dielektriline oksiidikiht on alates mõne molekuli paksune, seepärast on kondensaatori plaadid teineteisele väga lähedal ja tekkiv mahtuvus suur. Paksemate oksiidikihtide korral saab kõrgemal pingel töötava elektrolüütkondensaatori.
Häälestuskondensaatorid.
Häälestuskondensaatori moodustavad kas alumiiniumplaadid või hõbetatud vaskplekist paralleelsed poolümarad plaadid. Plaatide vahel on õhk või mõni väikese kaoga dielektrik. Häälestuskondensaatorite mahtuvus jääb vahemikku 1...470 pF.
Seadekondensaatorid.
Seadekondensaator koosneb paigalseisvast ja pööratavast osast(staatorist ja rootorist). Põhiliselt kasutatakse keraamilise dielektrikuga seadekondensaatoreid, mille plaatideks on dielektrikule sadestatud hõbedasektorid. Seadekondensaatorid on väikese mahtuvusega, mis jääb vahemikku 1...33 pF.
Superkondensaatorid.
Superkondensaator ehk ülikondensaator (Supercapacitor) on elektrienergiasalvestamise seade, milles energia on salvestatud süsinikelektroodide pinnale.
Nagu superkondensaatori nimi ise märgib, on tegu väga suure mahtuvusega kondensaatoriga, keskmiselt 5-7 F/cm3. Energiaskaalas väljendades on see suurusjärgus 10 Wh/l, mis ei ole suur, jäädes kuni 25 korda maha parimatest liitium- vooluallikatest. Siiski on sellisel energiasalvestamisel teatud eelised, mis teevad superkondensaatori eriti atraktiivseks. Peamisena olgu märgitud energia salvestamise ja energia kättesaamiseks kulutatav aeg, mis võib kesta tunde kuid võib toimuda ka sekundite jooksul. Reeglina on kondensaatorite minimaalne laadimise aeg võrdne 3RC, kus R on sisetakistus ja C on mahtuvus. Kui parimatel elektrolüütkondensaatoritel on RC millisekundi suurusjärgus, siis superkondensaatoril on RC vahemikus 0,5 kuni 10 sekundit, sõltuvalt kasutatavatest komponentidest.
Kondensaatorite ühendused.
Rööpühenduse korral mahtuvused liituvad, jadaühenduse korral on kogumahtuvuse pöördväärtus võrdne erinevate kondensaatorite mahtuvuste pöördväärtuste summaga.


Aktiivtakisti.
Aktiivtakisti (ka resistor) on elektriahela element, mille tähtsaim ülesanne on tekitada ahelas ettenähtud väärtusega aktiivtakistus ja muuta sellega voolu või pinget.
Eritüüpi aktiivtakisteid kasutatakse näiteks temperatuuri või teise aktiivtakisti takistuse mõõtmiseks.


Pooljuhtdiood.
Pooljuhtdiood ehk diood on kahe elektroodiga pooljuhtseadis, mille eesmärk on lasta elektrivoolu läbi ainult ühes suunas. Seadise põhiosaks on pooljuhtkristalli sisse tekitatud pn-siire.
Dioodi kest võib olla kas klaasist, plastist või metallist. Metallkesti kasutatakse reeglina suurevoolulistel dioodidel ja tavaliselt on see parema jahutuse võimaldamiseks ühendatud dioodi katoodiga.
Pooljuhtdioode kristalle valmistatakse ränist, germaaniumist, seleenist ja teistest liht- või liitpooljuhtidest. Uuema põlvkonna materjaliks on veel galliumarseniid (GaAs), mille elektrilised parameetrid ja temperatuuritaluvus on paremad kui ränil, rääkimata germaaniumist. Ränikarbiidi (SiC) kasutatakse harva.
Pooljuhtdioodid on töökindlad, kiiretoimelised, väikesed, kerged ja tarbivad vähe võimsust. Nende parameetrid on kohati tüüritavad (näiteks fotodioodi voolu tüüritakse valgusega), kuid sõltuvad temperatuurist.
Pooljuhtdioode kasutatakse vahelduvvoolu alaldamiseks, moduleeritud elektrivõngete detekteerimiseks (näiteks raadiovastuvõtjates), sageduse muundamiseks, elektrivõnkumiste võimendamiseks kõigis sagedusvahemikes ning tüüritavate elementidena raadio- ja elektronseadmetes.
Liigitamine.
Kasutusel on olnud erinevaid dioodide liigitusi, praegu enamlevinud liigitus lähtub nende kasutusalast. Kui dioodis leiab kasutust p-n-siirde põhiomadus (ühesuunaline elektrijuhtivus ehk ventiili toime), nimetatakse neid dioode põhidioodideks ehk lihtsalt dioodideks. Kui aga leiab kasutust mõni pn-siirde eriomadus, nagu näiteks siirde mahtuvus, siis on tegemist eriotstarbeliste dioodidega. Põhidioodideks on alaldusdioodid ja lülitidioodid (ka universaal- ja impulssdioodid). Eriotstarbelistest dioodidest on enamlevinud stabilitronid, mahtuvusdioodid, fotodioodid.


Uganda riigipeade loend.
Uganda riigipeade loend loetleb Uganda riigipead alates riigi iseseisvumisest 1962. aastal.


Fotodiood.
Fotodiood on elektroonikas kasutatav pooljuhtdiood, mille elektrilised omadused sõltuvad sellele langevast valgusest.
Tööpõhimõte.
Fotodiood on ehitatud nii, et tema pn-siire oleks keskkonnast langevale valgusele avatud. pn-siirdele langevad valgusosakesed, footonid, tekitavad vabade laengukandjate paare (augud ja elektronid), mis siirde elektrivälja toimel pn-siirde läbivad ja dioodi viikudele tekib potentsiaalide vahe, mida nimetatakse fotoelekromotoorjõuks.
Footoni võime vabu langukandjaid tekitada sõltub sellest kas footoni energia on suurem või väiksem kui väljumistöö. Footoni energia on sõltuv talle vastava laine sagedusest, lihtsustatult valguse värvist.
Küllastusrežiim.
Suure koormustakistusega töötab fotodiood fotoelemendina ja genereerib talle langeva valguse toimel elektrilist pinget. Sellel režiimil genereeritud pinge ei sõltu oluliselt talle langeva valguse hulgast.
Lühisrežiim.
Väga väikese koormustakistuse juures tekitab fotodiood talle langevast valgustugevuset suhteliselt täpselt lineaarselt sõltuvat elektrivoolu, mistõttu kasutatakse seda režiimi valguse tugevuse määramiseks kasutatavates seadmetes.
Vastupingerežiim.
Fotodioodi vastuvool on võrdelises seoses talle langeva valguse hulgaga. Vastupingerežiimis reageerib fotodiood valgusele väga kiiresti - selleks kulub alla 10 nanosekundi, mis võimaldab dioodi kasutada Optilise informatsiooni vastuvõtjana (näiteks televiisori- ja videomaki puldi signaali vastuvõtjana).
Kasutusalad.
Fotodioode kasutatakse kiirguste avastamisel ja mõõtmisel. Samuti kasutatakse fotodioode kujutiste edastamisel. Nende abil skanneeritakse vajalik kujutis, ning valgus muundatakse elektriliseks signaaliks. Ka päikesepatareid on tegelikult fotodioodidel põhinevad. Neid dioode ehk üksikuid komponente on lihtsalt palju, nad on omavahel elektrijuhiga ühendatud. Päikesepatarei valmistamiseks kasutatakse suhteliselt suuri ja odavaid fotodioode.


Pooljuhtstabilitron.
Pooljuhtstabilitron on kahe elektroodiga enamasti ränist seadis, mille tunnusjoonel on lõik, kus pinge sõltub voolutugevusest vähe.
Pooljuhtstabilitrone kasutatakse pinge stabiliseermiseks. Nende puuduseks on suhteliselt väike võimsus ning seetõttu kerge ülekuumenemine (väga kõrge pinge või väikese eeltakistuse korral).


Türistor.
Türistor (kreeka keeles "thyra" 'uks' + inglise keeles "resistor" 'takisti') on ränistruktuuriga nelja- või enamakihiline pooljuhtseadis.
Türistor on selline pooljuhtelement, mis päripinge olemasolul pärast lühikese tüürvoolu impulsi andmist tüürelektroodile juhib voolu anoodilt katoodile. Türistor jääb avatud ehk juhtivasse olekusse ka pärast tüürimpulsi lõppu. Türistor sulgub siis, kui anoodvool väheneb nullilähedaseks. Türistore valmistatakse kõigist pooljuht-lülituselementidest suurimale voolule ja lubatavale vastupingele.
Türistoris piirnevad paksu (kuni 200 nm) n-tüüpi pooljuhikihiga kaks õhukest p-tüüpi kihti ning ühega viimastest külgneb (osaliselt) õhuke n-tüüpi kiht.
Kui türistori katoodi ja anoodi vahel on piisavalt suur pinge ja tüürelektroodile antakse vooluimpulss, läbib elektrivool türistori nii kaua, kuni vool muudel asjaoludel katkeb või suunda vahetab.
Türistore kasutatakse ümberlülitusseadistena muundurites, inverterites, tüüritavates alaldites ja teistes elektriahelates.
Türistori tööpõhimõtte esitas esimesena 1950. aastal William Bradford Shockley. Esimese türistori töötasid välja General Electricu insenerid Gordon Halli juhtimisel Bell Labsis 1956.
Türistori saab kokku panna kahest bipolaartransistorist, kusjuures üks neist peab olema npn- ja teine pnp-tüüpi.


Termistor.
Termistor ehk termotakisti on termoelektriline pooljuhtseadis, mille takistus sõltub tugevalt ja mittelineaarselt temperatuurist. Seega on termistoril suur takistuse temperatuuritegur. Sõltuvalt valmistamiseks kasutatud materjalidest võib see tegur olla positiivne (PTC) või negatiivne (NTC). Positiivse temperatuuriteguriga termistoridel ehk PTC-termistoridel on temperatuuriteguri absoluutväärtus enamasti kuni 30 %/K, negatiivse temperatuuriteguriga termistoridel ehk NTC-termistoridel 2 …10 %/K.
NTC-termistorid.
NTC-termistorid on tehtud keraamilistest materjalidest. Need omakorda sisaldavad erinevaid oksiide, mille koostises on näiteks mangaani, niklit, koobaltit, titaani, vaske, rauda ja uraani. Elektrilised tunnussuurused varieeruvad sõltuvalt kasutatavast oksiidist ja termistori suurusest ning ehitusest. Mõned termistorid on tehtud töötamaks temperatuuridel kuni 1000°C.
PTC-termistorid ehk posistorid.
PTC-termistore toodetakse lisaainega töödeldud polükristallilisest ainest ja pooljuhtivast baariumtitanaadist. Kui temperatuuri tõstetakse üle kriitilise piiri (vaata: Curie temperatuur), kasvab takistus järsult. Töötempetatuur on tavaliselt -30 kuni +150°C.


Fototransistor.
Fototransistor on transistor, mille valgustamisel tekib elektrivool, mida sama seadis ka võimendab. Fototransistori puhul on valgustatavaks osaks baas.
Kuni 0,01 mm² suuruse valgustatava pinnaga fototransistoridel on suur tundlikkus (0,1-0,5 A/lm) ja kiire reageerimine valguse intensiivsuse või spektri muutusele, selleks kulub mõnisada mikrosekundit.
Fototransistore kasutatakse optronites, kiirgusloendurites ja -detektorites, salvestatud kujul olevate heliandmete muundamiseks elektriliseks signaaliks, kujutiste lugemisel skanneerimise käigus ja mujal.


Fototakisti.
Fototakisti on kahe elektroodiga pooljuhtfotoelement, mille elektrijuhtivus sõltub seadisele langeva kiirguse intensiivsusest ja spektrist. Fototakistite omadused sõltuvad temperatuurist, neil on mittelineaarne valguskarakteristik ja kõrge müratase.


Tuletorn.
Tuletorn ehk majakas on laevasõidu ohutust tagav ja orienteerumist kergendav tornikujuline ehitis kaldal või madalas vees.
Tuletorne rajatakse eriti selleks, et hoiatada meresõitu takistavate ohtude, näiteks kari, korallrifi või madaliku eest. Tuletornid hõlbustavad ka sissesõitu sadamasse.
Tuletorni põhiosad on vundament, torn, rõduga ülaosa ja valgusti ehk latern, mis koosneb valgusallikast ja optikaseadmest. Lisaks võivad udu korral kasutuses olla heli- ja raadiosignaalid.
Tänapäeval on majakad üldiselt automatiseeritud. Automaatika abil ei lasta valgust pidevalt, ühtlase joana, vaid sinna sisse tehakse pause, nii et valgusjuga meenutab pisut triipkoodi. Lähestikku paiknevatel majakatel on see muster alati erinev ja selle järgi saab majakaid eristada.
Tuletorni kõrguse valimisel arvestatakse pilvede väikseimat (umbes 100 meetrit) ja lainete suurimat kõrgust (10–15 meetrit).
Kuni 10-meremiilise nähtavuskaugusega majakat nimetatakse tulepaagiks.
Tänapäeval on töötavate tuletornide arv maailmas hakanud vähenema suurte hoolduskulude tõttu. Neid asendavad laevadel olevad moodsad navigeerimise abivahendid.
Ajalugu.
Meresõitu hõlbustavaid märgutulesid põletati Ateenas juba 5. sajandil eKr.
Kui Ptolemaioste ajal tihenes laevaliiklus Aleksandria lähistel sedavõrd, et öinegi liiklus muutus tihedaks, jäi märgutuledest väheks ja vaja oli tuletorni. Rajati Pharose tuletorn, mis oli üks seitsmest maailmaimest. Selle tipus põles lahtine haotuli. Pharose tuletorn hävis 14. sajandil maavärinas.
100. aasta paiku laskis Servius Lupus ehitada Loode-Hispaaniasse tänapäeva A Coruñas asuva 41 m kõrguse Brigantiumi tuletorni (Herculese torni), mis töötab tänapäevalgi.
Maailma vanuselt kolmas tänapäevani töötav tuletorn on Eestis Hiiumaal asuv Kõpu tuletorn. See rajati 1531.


Laid.
"See artikkel räägib saarest; liputeaduse mõiste kohta vaata artiklit Laid (liputeadus)
Laid (omastav "laiu") on väljakujunenud taimkattega väike saar.
Pindala on harilikult paarist hektarist mõnekümne (harvem mõnesaja) hektarini.
Laiud on näiteks: Hobulaid, Kesselaid, Viirelaid. Suurim laid on Vohilaid, väikseimat on raske määratleda.
Kuna Lääne-Eestis esineb märgatav maatõus, on aja jooksul mitmetest laidudeks nimetatavaist saartest saanud poolsaared või seljandikud rannikulähedasel mandril. Sellest hoolimata võib olla laiu nimi jätkuvalt kasutusel. Näiteks on selline Puhtulaid (alates 19. sajandist tegelikult poolsaar), samuti selle lähedal (Virtsu ja Puhtu vahel) olevad vähemärgatavad künkad Jürilaid ja Peedulaid.


Merikotkas.
Merikotkas ("Haliaeëtus albicilla") on haugaslaste sugukonda merikotka perekonda kuuluv röövlind.
Levik.
Merikotkas elab Euraasias, põhja poole kuni tundrani, lõuna poole Jaapani, Hiina, Põhja-Iraani, Türgi, Balkani ja Hispaaniani. Ta elab ka Korsikal, Sardiinial, Hebriididel, Shetlandil, Islandil ja Gröönimaal. Talvel on osa isendeid, eriti noored, hulgulinnud ning on jõudnud Pakistani ja Põhja-Aafrikasse.
Eestis elab ta peamiselt Saare- ja Hiiumaal ning Lääne-Eesti rannikul, kuid ka Peipsi rannikul. Eestis pesitseb ligi 200 paari merikotkaid. Merikotka talvist arvukust hinnatakse 600–900 isendile. Merikotka arvukus Eestis kasvab
Välimus.
Merikotkas on suur lind, Eesti suurim röövlind. Tema üldpikkus on 77–100 cm, tiiva pikkus 57–69 cm ja mass 3–6,5 kg. Emaslind on isasest tunduvalt suurem.
Täiskasvanud isendite sulestik on mitut värvi pruun, pea võib olla ookerjas või valkjas. Hoosuled on tumepruunid, saba koosneb 12 tüürsulest ja on valge. Noorlind, see tähendab alla 4 aasta vanune lind on pruun mustja peaga, sulgede tüvikuosa on valkjas ja alapool valkjas pruunide tähnidega. Merikotka tiivad on pikad ja laiad, aga saba lühike ja kiiljas. Kukla- ja kaela suled on pikenenud ja terava tipuga. Noorlinnu sulestik läheb vanalinnu sulestikuks üle järk-järgult.
Vikerkest on vanalinnul kahvatukollane, noorlinnul pruun. Nokk on vanalinnul kollakas, noorlinnul must. Vahanahk ja jalad on kollased ning küünised mustad. Jookse on sulistumata ja selle poolest eristuvad merikotkad teistest kotkastest.
Noorlinde on lihtne segi ajada konnakotkastega, aga merikotkad lendavad rohmakamalt ja aeglasemate tiivalöökidega, meenutades lendavat vaipa.
Elupaigad ja pesitsemine.
Ta elutseb veekogude lähedal nii merede kui ka järvede ja jõgede ääres.
Pesa teeb ta ranniku- ja rabametsadesse, harilikult männi otsa, harvem kaljudele. Pesa on jämedatest okstest koosnev hiigelkuhil, mida kasutatakse mitu aastat järjest. Aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla isegi tonniraskune.
Kurn on varajane. Levila lõunaosas munetakse juba veebruari lõpul või märtsi algul, Eestis märtsi teisel poolel, aga tundras alles aprilli lõpul. Kurnas on tavaliselt 2 muna, aga võib olla ka vähem või rohkem. Pole ime, kui sigimine ebaõnnestub ja mune ei tulegi. Munad on valged, mõnikord ookerjate laikudega. Hauvad mõlemad vanemad, aga peamiselt emaslind. Haudumine kestab nii suure linnu kohta vähe: 35–40 päeva. Pojad lennuvõimestuvad umbes 70 päeva vanuselt.
Toitumine.
Merikotkas ei ole toidu suhtes valiv. Palju sööb ta kalu. Ta laskub jalgupidi vette ja tõstab kala veest välja. Lisaks toitub ta veelindudest: ta heidutab linnu sukelduma ja napsab ta kinni, kui lind uuesti veepinnale ilmub. Ta sööb ka imetajaid, näiteks jäneselisi, ümisejaid ja suslikuid. Ta ei põlga ka väikest saaki ja püüab levila põhjaosas lemminguid. Merikotkas sööb ka raibet, eriti talvel.
Saagi varitsemiseks kasutab merikotkas kindlaid istekohti, näiteks suuri kive ja vanu puid.
Kaitse.
Merikotkas kuulub looduskaitse alla ja on Eesti Punases Raamatus.
Merikotkal ei ole looduslikke vaenlasi (peale inimese). Teda ähvardab elukeskkonna kadumine. Kuna merikotkas on toitumispüramiidi tipus, ähvardavad teda teistest liikidest rohkem inimtegevuse tulemusel keskkonda sattuvad mürgid, mille suhtes merikotkas on suhteliselt tundlik.


Apollo 16.
Ken Mattingly, John Young ja Charles Duke
Apollo 16 oli kosmoselaev, mis sooritas Apollo programmi viienda Kuul maandunud lennu.
Lend startis Kennedy Kosmosekeskusest 16. aprillil 1972 kell 17.54,00 UT. Meeskond jõudis Kuule 21. aprillil kell 2.23,35, lahkus sealt 24. aprillil kell 1.25,48 ja jõudis Maale tagasi 27. aprillil kell 19.45,05. Lend kestis kokku 265 tundi, 51 minutit ja 5 sekundit ehk 12 päeva, 13 tundi ja 52 minutit.
Apollo 16 meeskonda kuulusid komandör John Young, juhtimismooduli Casper piloot Kenneth Mattingly ja kuumooduli Orion piloot Charles Duke.
Erinevalt eelmistest Apollo lendudest laskus Apollo 16 kuumoodul mägisele alale. Selgus, et seda ala polnud geoloogiliselt kujundanud vulkanism, vaid see oli täis kokkupõrgete tulemusena moodustunud kivimeid (bretšat). Apollo 16 lend näitas, et Kuu mäestikke on meteoriidid kujundanud rohkem kui vulkaanid.
Young ja Duke väljusid Kuu pinnale kolm korda, veetes seal kokku 20 tundi. Kuuautoga läbisid nad 27 km kiirusega kuni 13 km/h. See on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui suurim ratastel liikuva sõidukiga väljaspool Maad saavutatud kiirus.
Koguti 94,7 kg kivimiproove. Sealhulgas toodi ära 11-kilone kamakas, mis on suurim Apollo astronautide poolt Maale toodud kivi.
Apollo 16 jättis 34 päevaks Kuu orbiidile väikese tehiskaaslase, mis uuris peamiselt magnetvälju ja päikesetuult. Tehiskaaslane koosnes kesksest silindrist, mille küljes olid 3 poolteise meetri pikkust varrast. Tehiskaaslane visati kosmosesse vedrumehhanismi abil, mis andis tehiskaaslasele suhtelise kiiruse kosmoselaeva suhtes 1,2 m/s ja pöörlemiskiiruse 2 pööret sekundis. Tehiskaaslase orbitaalperiood oli 120 minutit. Ta lasti välja suboptimaalse inklinatsiooniga, orbiit tuli Kuule järjest lähemale ja pärast 425 tiiru kukkus ta Kuu peale. Maandumiskoht on teadmata, sest see on Kuu tagaküljel.
Teel tagasi Maale käis Ken Mattingly avakosmoses.
Apollo 16 logo on ringikujuline. Ringi ääristavad ülevalt 16 viisnurkset tähte ja altpoolt astronautide perekonnanimed. Ringis on kujutatud kuupind, millel asub kilp. Kilbi peal asub tiibu lehvitav valgepea-merikotkas nagu USA vapilgi. Kilbi ülaossa on sinisele taustale valgete tähtedega kirjutatud "Apollo 16", alumine osa koosneb 7 püsttriibust, mis on vaheldumisi punased ja valged. Üle kilbi ulatub kollane hark, mis pärineb NASA logolt (seal on see küll punast värvi). Logo kujundas NASA kunstnik Barbara Matelski.


Aquino Thomas.
Aquino Thomas ehk Thomas Aquinost (1225 Roccasecca – 7. märts 1274 Fossanova) oli katoliiklik skolastiline teoloog ja filosoof, katoliku pühak. Katoliku kirik peab teda oma suurimaks teoloogiks ning arvab ta Kiriku doktorite hulka.
Tema peateos on "Teoloogia summa".
Elu.
Thomas sündis Itaalia kõrgaadli perekonnas. Oma ema, Theate krahvinna Theodora kaudu oli ta suguluses Hohenstaufenite dünastiaga.
Thomas sündis tõenäoliselt 1225. aasta alguses Napoli territooriumil oma isa krahv Landulfi lossis Roccaseccas. Landulfi vend Sinibald oli benediktlaste algse kloostri abt Monte Cassinos. Perekond soovis, et ka Thomasest saaks selle kloostri abt. See oleks olnud aadliperekonna noorema poja tavaline tee. Viiendal eluaastal saadeti Thomas kloostrisse õppima.
Napoli ülikoolis õppides astus Thomas aga dominiiklaste ordusse. Tegemist oli hiljuti asutatud uut laadi orduga – rändjutlustajate orduga. Et see ei olnud perekonnale meelepärane, siis võtsid vennad teel Rooma Thomase kinni ning tõid ta tagasi vanemate juurde. Teda hoiti üks või kaks aastat kinni San Giovanni lossis, et sundida teda oma sihtidest taganema. Varajaste elulugude järgi toodi ahvatluseks kohale isegi prostituut, kelle Thomas aga ära ajas.
Lõpuks andis perekond järele ja dominiiklased saatsid Thomase õppima Kölni Albert Suure juurde. Sinna jõudis ta tõenäoliselt 1244. aasta lõpus. Koos Albertiga läks Thomas 1245 Pariisi Ülikooli ning jäi sinna koos oma õpetajaga kolmeks aastaks. 1248 naasis ta koos Albertiga Kölni. Ta jäi veel mitmeks aastaks Alberti juurde, samal ajal arvatavasti õpetades. Albertilt sai Thomas mitmekülgse hariduse ning Albert tegi Thomasest ka Aristotelese õpetuse veendunud pooldaja.
Aastal 1252 läks Thomas Pariisi magistrikraadi omandama. Tal tekkis seal raskusi, sest ülikooli professorid olid kerjusmunkade suhtes vaenulikud. Lõpuks sai ta siiski magistrikraadi kätte ja hakkas 1257 õpetama. Pariisis õpetas ta mitu aastat. Seal kirjutas ta ka mitu oma teost ja alustas tööd mitme teise kallal. Aastal 1259 viibis ta ühel oma ordu tähtsal kapiitlil Valenciennes'is. Paavst Urbanus IV kutsus ta Rooma (seetõttu ei saa tema Rooma minemise aeg olla varasem 1261. aasta teisest poolest). Aastatel 1269–1271 tegutses ta jälle Pariisis. Aastal 1272 volitas Firenze provintsikapiitel teda asutama uue "studium generale" vabalt valitud kohta, ja ta valis Napoli.
Kaasaegsete kirjelduste järgi oli Thomas suurt kasvu, tüse ja tõmmu, suure peaga ja poolkiilas. Tema käitumine oli peen, lahke ja armastusväärne. Vaidlustes säilitas ta enesevalitsuse ning võitis vastaseid oma isiksuse ja õpetatusega. Tema maitse oli lihtne. Kaaskondsetele avaldas erilist muljet tema mälu. Keskendunult mõeldes unustas ta sageli ümbruse. Oma mõtteid väljendas ta süstemaatiliselt, selgelt ja lihtsalt.
1274. aasta alguses saatis paavst ta Teisele Lyoni kirikukogule. Thomas asus teele, kuigi ei tundnud end hästi. Teel peatus ta venna- või õetütre lossis ning jäi seal tõsiselt haigeks. Ta tahtis lõpetada elupäevad kloostris. Et läheduses dominiiklaste kloostrit ei olnud, viidi ta tsistertslaste kloostrisse. Ta suri Fossanova kloostris Sonnino lähedal 7. märtsil 1274.
1323 kuulutas katoliku kirik ta pühakuks.
Keha ja hinge vahekorrast.
Thomas uskus, et inimese hing on sündides tabula rasa ehk valge leht ning kõik teadmised tuleb omandada meelekogemuste kaudu.
Aquino Thomas lähtub inimese mõistest, püüdes leida inimese olemisprintsiipe tema olemasolu analüüsides.
Inimene on Jumala poolt loodud. Thomas rõhutab, et inimene on Jumala poolt loodud kehalis-vaimsena. Inimese kehaline loomus ei ole järelikult loomise puudujääk, vaid Jumala kavatsuslik, inimese olemusmääratluse aspekt. Hing ei ole loodud kehast varem ja sõltumatult. Jumal lõi inimese tervikliku kehalis-vaimse olevusena.
Thomas kummutab uusplatoonilise käsitluse ehk dualismi idee. Hing ja keha pole kaks iseseisvat entiteeti, nagu väitis Platon, vaid ühtse isiku mitteiseseisvad aspektid. Platoni kohaselt taanduvat inimese olemushingele, mis on aktsidentaalselt ühendatud kehaga, seetõttu võib ühest kehast teise rännata.
Thomase arvates ei ole näha ratsionaalset põhjust, miks Jumal hinge kehaga ühendas. See ühendus paistis hingele olevat loomuvastane. Inimese kui keha ja hinge ühendus oleks midagi ebaloomulikku. Selle vahekorra õige käsitluse võtmeks on Thomase järgi hülemorfismi printsiip - hing ja keha on teineteisega vormi ja mateeria suhtes. Mõistuslik hing kujutab endast inimese ainsatsubstantsionaalset vormi. Kõike, mida inimene on - kehaline olend, elusolend jne - on ta kui olemusvormi kaudu. Hinge loomus on olla intellekt ja keha vorm. Hing vajab oma loomuse teostamiseks keha. Keha ei ole pelk kest, vaid hinge eneserealisatsiooni meedium.
Thomas uskus, et igal elusolendil on hing, mis annab kehale kuju ja on selle ühtsuse printsiip ning inimene on psühhofüüsiline tervik. Loomadest ja vaimolenditest eristab meid ratsionaalne element. Intellekt, mis tegeleb vaimsete asjadega, on surematu ja seega, vastupidi Aristotelesele, väidab Thomas, et füüsiline surm pole veel meie lõpp. Et saaksime nautida igavest elu, peab hing, mis loomuomaselt kuulub kokku kehaga, sellega viimsel kohtupäeval taas ühinema.


Jäätee.
Jäätee Hiiumaa ja mandri vahel (2003)
Jäätee on üle jäätunud veekogu kulgev tee, mis olenevalt jää paksusest võib olla ette nähtud inimeste, erineva raskusega autode või muude liiklusvahendite liikluseks. Jäätee on jääle rajatud talitee osa.
Kandevõime.
Inimest hakkab tugev jää kandma, kui selle paksus on 5–8 sentimeetrit, sõiduautod nõuavad 18–20 cm ja traktorid vähemalt 30 cm paksust jääd. Eestis avatakse ametlik jäätee siis, kui selle paksus igas punktis on rohkem kui 22 cm. Tugevaks peetakse eeskätt äsjatekkinud jääd, sest siis ei ole sulailmad jää struktuuri jõudnud kahjustada.
Jääle on rajatud ka raudteid, näiteks Baikali järvele Vene-Jaapani sõja ajal ja Laadoga järvele Leningradi blokaadi ajal. Peterburis on jääle rajatud ka trammiteid.
Mõõtmine.
Jää paksuse mõõtmiseks kasutatakse jääpuuri (harvem ka jäätuura) ning roostevaba mõõdulinti, joonlauda või muud vahendit. On olemas ka spetsiaalsed radarid.
Märgistamine.
Jääteed märgitakse Eestis kadakatega, mis on enamasti umbes 50–100-meetriste vahedega jääl, sest lehtpuud on talvel raagus ega paista nii hästi välja, aga männid ja kuused maksavad rohkem. Ametliku tee puhul on jää kadakate juures mõõdetud ja paksem kui liikluse avamiseks vaja. Jääpraod ja muud ohtlikud kohad tähistatakse tavaliselt kahe või enama kadakaga. Vajadusel tehakse suuremast praost üle puidust sillad.
Jää paksuse suurendamine.
Püsivate külmakraadide puhul saab jääd paksemaks teha, kui jäässe auke puurida ning vett jääle peale pumbata.
Liiklemise reeglid.
Jääteel peab sõiduautode pikivahe olema vähemalt 250 meetrit, et vältida liigset jää koormamist ning tagantotsasõitu, sest jääl on pidurdusteekond väga pikk. Sõidukiirus on piiratud 70 km/h, et pidurdusteekond ei pikeneks liigselt. Samas ei tohi seisma jääda. Kiirust 25-40 km/h tuleks vältida, et mitte tekitada resonantsi ja jääd lõhkuda. Jääteel toimub liiklus valgel ajal. Turvavöö ei tohi olla kinnitatud. Sõidukite tegelik mass on harilikult piiratud 2–2,5 tonniga.
Jääteed Eestis.
Teadaolevalt kõige pikem jäätee, mis on Eestist alguse saanud, oli 1323. aastal Saaremaa ja Lübecki vahel.
Ametlikke jääteid on loodud Hiiumaa ja mandri (tüüpiline marsruut Sarve–Rohuküla, ~25 km), Hiiumaa ja Saaremaa (Tärkma–Jõiste, ~15 km), Muhu ja mandri (Kuivastu–Virtsu, ~10 km), Vormsi ja mandri (Sviby–Rohuküla, ~12 km), Kihnu ja mandri (~15 km), Manilaiu ja mandri (1–2 km), samuti Haapsalu ja Noarootsi vahele (3 km).
Jääteid on rajatud ka Peipsi järvel Laaksaarelt Piirissaarele.
2010. ja 2011. aastal oli Hiiumaa ja mandri vaheline jäätee Euroopa pikim.


India riigipeade loend.
India riigipeade loend sisaldab riigipäid alates India iseseisvumisest Suurbritanniast 1947.


Indoneesia riigipeade loend.
Indoneesia riigipeade loend sisaldab Indoneesia valitsejad alates riigi iseseisvuse väljakuulutamisest pärast 1945. aastal, kuigi faktiliselt sai riik täielikult iseseisvaks alles 1949, kui Holland tunnustas oma koloonia iseseisvust. Aastail 1945 ja 1946 oli riik osaliselt okupeeritud ka Briti vägede poolt.


Läti riigipeade loend.
Läti riigipeade loend sisaldab iseseisva Läti riigipead. Välja on jäänud nii kommunistlike valitsuste juhid kui ka Balti hertsogiriigi juhid.


Leedu riigipeade loend.
Leedu riigipeade loend sisaldab iseseisva Leedu riigipäid.
Loendis on esitatud Leedu suurvürstid perioodist 1235–1569, Riiginõukogu esimehed aastatel 1917–1919 ning Leedu presidendid ajavahemikel 1919–1940 ja uuesti alates 1990. aastast.
Muude Leedu valitsejate loendid on leitavad artiklis sisalduvate linkide kaudu.
Leedu suurvürstid.
Riikluse ajalugu Leedu territooriumil ulatub tagasi 11. sajandisse, kuid enne Mindaugase valitsusaega ei eksisteerinud ühtset Leedu riiki ja seetõttu loendatakse Leedu valitsejaid alates tema võimuletulekust 1230. aastatel.
Aastatel 1253–1261 kandis Leedu esimene suurvürst Mindaugas kuninga tiitlit.
Alates 1385. aastast olid Leedu ja Poola personaalunioonis, kuigi sageli oli see unioon vaid nimeline. Aastatel 1392–1440 valitsesid Leedu suurvürstid sisuliselt Poola kuningast sõltumatult, alates 1440. aastast oli Leedu troonil sageli mõni Poola kuninga poegadest, mitte kuningas ise.
Alates Jogaila tõusmisest Poola troonile 1386. aastal on Gediminaste dünastia tuntud ka Jagelloonide nime all, iseäranis selle Poola haru.
1. juulil 1569 sõlmitud Lublini uniooniga sai Leedust sisuliselt Poola osa ja edaspidi kuulus Leedu suurvürsti tiitel automaatselt Poola kuninga muude tiitlite hulka – see ei olnud enam eraldi päritav. Seetõttu leiab Leedu valitsejad perioodist 1569–1795 Poola riigipeade loendist.
Poola jagamise järel 1795. aastal läks Leedu Venemaa koosseisu ja Leedu suurvürsti tiitel lisati Venemaa keisri muudele tiitlitele. Seetõttu leiab Leedu valitsejad perioodist 1795–1917 Venemaa riigipeade loendist.
Leedu Riiginõukogu.
Esimese maailmasõja käigus okupeerisid Leedu territooriumi 1915. aastal Saksamaa väed. Pärast keisrivõimu kukutamist Venemaal 1917. aastal puudus Leedus tegelikult legitiimne võim, sest tsaar Nikolai II oli viimane Leedu suurvürst.
Septembris 1917 moodustati rahvuslikel alustel toimiv Leedu Nõukogu, hilisema nimega Leedu Riiginõukogu, mis kuulutas 16. veebruaril 1918 välja Leedu iseseisvuse. Reaalset võimu, nii palju kui see okupatsiooni tingimustes võimalik oli, teostasid Riiginõukogu esimehed.
Juulist novembrini 1918 oli Leedu nominaalselt kuningriik, kuid valitud kuningas reaalselt ei valitsenud ja Leedu territooriumil ei viibinud. Nii kuningriigi ajal kui ka pärast seda, kuni esimese presidendi ametisseastumiseni 1919. aastal täitis riigipea ülesandeid Riiginõukogu esimees.
Veebruarist aprillini 1919 eksisteeris osal Leedu territooriumist ka Leedu-Valgevene NSV, mille riigipead on esitatud vastava riigi kohta käivas artiklis.
Leedu presidendid.
4. aprillil 1919 valis Leedu Riiginõukogu riigile esimese presidendi, kes samal päeval ka ametisse astus. Alates sellest ajast kuni Leedu NSV moodustamiseni 1940. aastal oli Leedu riigipea ametinimetuseks president.
21. juulil 1940 moodustati Leedu NSV, mis astus sama aasta 3. augustil Nõukogude Liidu koosseisu. Selles riigis oli riigipeaks kollektiivne organ Leedu NSV Ülemnõukogu Presiidium, mille esimehed on loetletud Leedu NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeeste loendis.
Teise maailmasõja ajal oli Leedu okupeeritud Saksamaa vägede poolt. Täitevvõimu kõrgeimaks teostajaks oli aastatel 1941–1944 sakslaste määratud kindralkomissar Theodor Adrian von Renteln.
Leedu Vabariigi iseseisvus taastati 11. märtsil 1990. Esimesed kaks aastat täitis riigipea kohuseid Ülemnõukogu esimees, alates 1992. aastast on riigipea ametinimetuseks taas president.
Vaata ka.
Riigipeade loend


Mindaugas II.
Mindaugas II (sünninimi Wilhelm Karl Florestan Gero Crescentius, teine Urachi hertsog, Württembergi krahv; 3. märts 1864 Monaco – 24. märts 1928 Rapallo; maetud Ludwigsburgi kirikusse) oli 1918. aastal Leedu kuningas.
Ta abiellus Baieri Amaliega (1865–1912). Abielust sündis 9 last, 4 poega ja 5 tütart, kellest kõik peale vanima (tütre) said suureks. Amalie suri viimast last sünnitades.
Nagu tema perele tavaks, astus Wilhelm 1883 sõjaväkke ja jõudis lõpuks kindraliks, juhatades Esimese Maailmasõja alguses 1914 26. jalaväerügementi. Kuni 1914. aasta novembrini osales ta rünnakus Prantsusmaale ja Belgiale, kus tema naiseõde Baieri Elisabeth oli kuninganna. 1914. aasta detsembris forsseeris ta oma vägedega Bzura jõe Poolas. 1915. aasta juunist septembrini liikus tema diviis Poola vallutamise käigus Varssavi põhjaosast peaaegu Nemunaseni, edenedes mõne kuuga mitusada kilomeetrit. Sama aasta oktoobrist novembrini osales ta rünnakus Serbiale, liikudes vähem kui kuu ajaga Belgradist Kraljevoni. 1915. aasta detsembrist kuni 1916. aastani sõdis ta läänerindel Ypres'i all. Sellele järgnesid Somme'i lahingud, kus ta kaitses oma vägedega 1916. aasta augustist novembrini Švaabi reduuti (Švaabimaa on osa Württembergist). Need lõppesid Saksamaa lüüasaamisega ja Wilhelmi vägedest hävis. 5. jaanuaril 1917 astus Wilhelm diviisiülema kohalt tagasi. Sõja lõpuni oli ta Erwin Rommeli adjutant.
Oma ema kaudu oli Wilhelm Monako vürsti tiitli pärimisjärjekorras kõrgel kohal. Vürstil Albert I-l oli ainult üks poeg Louis II, kes polnud abielus. Nende järel oligi pärimisjärjekorras Wilhelm. Prantsusmaale ei olnud seevastu vastuvõetav, et Monako vürstiks saab mees, kes oli maailmasõjas Prantsusmaa vastu vägesid juhtinud. Kuid Louis'l oli kabareelauljatari Marie Juliette Louvet'ga Alžeerias sündinud abieluväline tütar Charlotte. Prantsusmaa survel lapsendas Albert I 1918 20-aastase Charlotte'i ja andis talle perekonnanime Grimaldi. Sel moel muutus Charlotte pärimisõiguslikuks ja kõik Louis' järel Monakot valitsenud vürstid põlvnevad temast, aga Wilhelm Monako valitsejaks ei saanud.
1913 otsiti äsja iseseisvunud Albaaniale monarhi ja Wilhelm oli riigi põhjaosas võimul olnud katoliiklaste soosik. Kuid lõpuks jäid peale protestandid ja Albaania kuningaks valiti Wilhelm zu Wied, kes hakkas Albaaniat valitsema 1914 ja kukutati veel samal aastal. Ta jäigi Albaania ainsaks kuningaks.
1917 lubati Wilhelm Karlile, et pärast maailmasõja lõppu nimetatakse ta Lotringi hertsogiks. Kuid maailmasõda lõppes Saksamaa kaotusega, Saksamaal puudus Lotringi üle kontroll, siis kuulutati Saksamaal välja vabariik ja aadlitiitlid kaotati.
Leedu riiginõukogu kutsus Wilhelmi 4. juunil 1918 Leedut valitsema ja Wilhelm nõustus. 11. juulil valiti ta Leedu kuningaks Mindaugas II nime all.
Mindaugas nõustus alaliselt Leedus elama ja leedu keele selgeks õppima, kuid ei jõudnud ise kunagi Leetu. Ta sai Saksa keisririigi toetusel juriidiliselt võimul olla kuni 2. novembrini 1918, mil Leedu riiginõukogu tühistas oma otsuse Mindaugas kuningaks kutsuda.
Urachi hertsogitele kuuluvas Lichtensteini lossis säilitatakse raamitud kirja paavstilt Benedictus XV-lt, milles õnnitletakse Wilhelmit Leedu kuningaks valimise puhul.


Alžeeria riigipeade loend.
Alžeeria riigipeade loend loetleb Alžeeria riigipead alates riigi isesesvumisest 1962. aastal.


Mahtuvus.
kus "C" on mahtuvus, "q" on elektrilaeng ja "U" on pinge. Üksiku keha (näiteks laetud sfääri) puhul tähistab "q" keha laengut ja "U" pinget keha pinna ning lõpmatuse vahel. Juhul, kui vaadeldakse kaht laetud keha (näiteks plaatkondensaatorit), mis kannavad laenguid "q" ja -"q", siis tähistab "U" pinget nende kehade vahel.
Mahtuvuse ühik SI-süsteemis on farad.
Mahtuvus ei sõltu pingest ega kehade laengust, see sõltub vaid kehade kujust ja mõõtmetest ning nendevahelise keskkonna dielektrilisest läbitavusest.
Erinevate kehade elektrimahtuvusi.
Järgmises tabelis on valemid erisuguste elektrijuhtide mahtuvuse arvutamiseks
Valemitähiste selgitus: "A" – elektroodi pindala; "d" – elektroodide vahekaugus; "l" – elektroodi pikkus; "R"1, "R"2 – elektroodi raadius; dielektriku absoluutne dielektriline läbitavus formula_11, milles formula_12 on elektriline konstant ja formula_13 dielektriku suhteline dielektriline läbitavus.


Pn-siire.
Pn-siire on monokristalse pooljuhi ala, milles toimub üleminek aukjuhtivuselt (p-juhtivuselt) elektronjuhtivusele (n-juhtivusele).
Kogu pooljuhtseade on ühes terviklikus kristallis. Kristallil on erinevate lisanditega ehk erineva juhtivusega piirkonnad, et tekiks erinimeliste laengute vastastikmõju. Kui kogu kristall oleks ühe juhtivustüübiga, näiteks elektronjuhtivusega, siis oleks tegemist tavalise elektriahela takistusega.
Pingestamata pn-siire.
Joonisel on pn-siire näidatud musta piirina aukjuhtiva ja elektronjuhtiva kihi vahel. Kollasega näidatud alal ei ole vabu laengukandjaid.
P-kihil on elektronide vähesuse tõttu lisandite aatomite elektronkattes positiivne elektrilaeng ja n-kihil elektronide rohkuse tõttu negatiivne laeng. Et laengud tõmbuvad, siis siirde läheduses olevad elektronid täidavad peagi ligemad augud ja laenguta ala siirde ümber laieneb. Positiivsete ja negatiivsete laengute vaheline kaugus suureneb ning elektronid sellest piirkonnast enam läbi ei lähe. Laenguga osakesed jäävad seega siirdest kaugele, sest elektrilised tõmbejõud aukude ja elektronide vahel ei mõju enam vahemaa suuruse tõttu erinimeliste laengute vahel. Laengute tõttu tekib p- ja n-kihi vahele potentsiaal, mille suurus sõltub ainest (germaaniumi korral ligikaudu 0,3 volti; räni puhul pisut üle 0,6 voldi).
Vastupingestatud pn-siire.
Kui rakendada n-kihile positiivne ja p-kihile negatiivne pinge, siis vastaslaengud tõmbuvad mõlemal kihi otstel (siirdest kaugel) ja suurendavad laenguta ala ehk tekitavad "tõkkekihi", mis oma suuruse tõttu ei lase elektrivoolu läbi, sest vastaskihtides olevate laengute tõmbejõud ei ole piisavad selle ületamiseks.
Reaalses vastupingestatud pn-siirdes on alati lekkevool, mis eksisteerib sõltumata vastupinge väärtusest.
Teatud vastupinge ületamisel pooljuhis läbivad laengud massiliselt siirde vastassuunas ja toimub läbilöök. Selle vastupinge väärtus sõltub pooljuhi valmistamise tehnoloogiast.
Päripingestatud pn-siire.
Kui aga n-kihile rakendada negatiivne ja p-kihile positiivne pinge, mis on suurem kui iseeneslikult tekkiv pinge (germaaniumil ligikaudu 0,3 volti, ränil natuke üle 0,6 voldi), siis "tõkkekiht" väheneb, pinge "tõukab" elektronid samasuguse laengu tõttu siirde poole ja laengud saavad siiret ületada, sest vastaslaengud tõmbuvad. Edasi liiguvad siirde läbinud laengud siirdest eemale.
Aukude liikumist vaadeldakse vaid pooljuhtides. Tegelikult liiguvad ainult elektronid; augud on lihtsalt kohad, kus elektrone ei ole (kuigi need ka liiguvad, aga nad ei ole aineosakesed). Elektrivoolu suund on vastupidine elektronide liikumise suunaga.
Näitena võib mõtelda sellele, kuidas toimub pikas autorivis autode liikumine. Esimene auto (tinglikult elektron) liigub natukene edasi, selle auto taha tekkis tühimik (auk), tühimiku täidab järgmine auto (elektron), mille taha tekib omakorda tühimik jne. Nii võib abstraktselt ette kujutada, kuidas augud "liiguvad" ühes suunas ja elektronid teises.
Vahepeal tekkinud iseeneslikke pingeid aga rakendada ei saa, sest vooluringi ühendamisel tarvitab ülejäänud vooluahel kiiresti kogu laengu ära.
Kokkuvõtvalt.
Välises elektriväljas paiknev (see tähendab - pingestatud) pn-siire on ühesuunalise elektrijuhtivusega (vaata: pooljuhtdiood), mis tähendab, et vool saab minna ainult kristalli p-kihist n-kihti.


Fidži riigipeade loend.
Fidži riigipeade loendis on Fidži valitsejad alates riigi iseseisvumisest aastal 1970. Esimesed 17 aastat pärast iseseisvumist oli riigipea Suurbritannia monarh, keda esindas saartel kindralkuberner.


Räni.
Räni on keemiline element, mille sümboliks on Si ja aatomnumbriks 14. Ta on neljavalentne mittemetall, mille reaktsioonivõime on väiksem kui mittemetallist süsinikul, mis asetseb perioodilisustabelis tema kohal, kuid ta on suurema reaktsioonivõimega kui poolmetallist germaanium, mis on perioodilisustabelis tema all.
Vaidlus räni nimetuse üle inglise keeles sai alguse tema avastamisega. Räni eraldati puhta vormina 1824. aastal ning talle pandi nimeks silicium (Ladina keelest: "silicis", "flints", ränikivi), kus "–ium" sõnalõpp viitab metallile. 1831. aastal otsustati nimetust muuta, et see näitaks seost temaga füüsikaliselt sarnaste keemiliste elementidega nagu süsinik ("carbon") ja boor ("boron"). Massiprotsendi järgi on räni kaheksas kõige levinum element universumis, aga looduses esineb ta väga harva lihtainena. Teda võib leida ränioksiidi või silikaatide näol tolmu, liiva, planetoidide ja planeetide koostisosana. Üle 90% maakoorest koosneb räni mineraalidest, tõstes ta levimuse poolest maakoores teisele kohale (umbes 28 % maakoorest) pärast hapnikku. Suurem osa ränist kasutatakse kaubanduses ilma suurema töötluseta. Savi, kvartsliiva ja –kivi kasutatakse vahetult ehitusmaterjalidena. Kvartsliiv on samuti keraamiliste telliste koostisosa. Silikaati lisatakse portlanditsementi, mis omakorda kombineeritakse kvartsliiva ja kruusaga, et valmistada betooni. Silikaate leidub veel portselanis ja klaasides. Kaasaegsed räni ühendid nagu ränikarbiidid moodustavad abrasiivseid ja ülitugevaid keraamilisi aineid. Laialtlevinud sünteetilisi räni polümeere nimetatakse silikoonideks.
Räni lihtainena avaldab suurt mõju tänapäeva maailma majandusele. Suurem osa sellest kasutatakse terase rafineerimisel, alumiiniumi valamisel ja kõrgkvaliteetses keemiatööstuses (tihti kuumutatud ränioksiidi valmistamiseks). Suuremat tähtsust omab siiski väike hulk räni, mida kasutatakse pooljuhtidena elektroonikas (<10%), arvuti süsteemides ning teistes laialtlevinud tehnoloogiates.
Kuigi loomadel eluks vajalik räni kogus on kaduvväike, on ta siiski bioloogias väga oluline element. Näiteks mitmed meres elavad käsnloomad vajavad seda oma struktuuri ehitamiseks ning samuti on tal suur tähtsus taimede metabolismis. Taimedest leidub räni rohkem kõrreliste vartes, lisaks on teda ka ainuraksete kodades, sulgedes ja villas.
Füüsikalised omadused.
Räni on toatemperatuuril tahke, suhteliselt kõrge sulamis- ja keemistemperatuuriga (vastavalt 1400 ja 2800 kraadi Celsiust) keemiline element. Räni tihedus on vedelas olekus suurem kui tahkes olekus. Seetõttu ei tõmbu räni külma käes kokku, nagu enamik aineid, vaid selle ruumala hoopis suureneb. Selline olukord on sarnane olukorraga, kus vesi külmunud olekus on hõredam ja omab väiksemat massi ruumalaühiku kohta kui näiteks toatemperatuuril olev vedeliku vormis vesi. Räni suhteliselt kõrge soojusjuhtivuse (149 W/m•K) tulemusena juhib räni hästi soojust ning ei ole seetõttu sobiv isolatsioonimaterjal.
Lihtainena on räni halli värvi ja metallilise läikega kristalne aine. Ta on üpriski tugev, väga habras ja kergesti mõranev nagu ka tema analoog germaanium. Süsinikule ja germaaniumile sarnaselt moodustuvad räni kristalliseerumisel teemandile sarnased kristallstruktuurid, kus võre laius on ligikaudu 0,5430710 nm (5,430710 Å). Nagu ka süsinikul, on ränil valentskihis neli elektroni. 1s ja 2s alakihid on täidetud ning 2p alakihis, kuhu mahuks kokku mahuks kuus, on vaid kaks elektroni.
Keemilised omadused.
Räni on pooljuht, mis tähendab, et ta on võimeline kergesti kas loovutama või jagama oma elektronkatte välimise kihi nelja elektroni. Selline elektronkatte väliskihi ehitus võimaldab ränil sobivate tingimuste olemasolul moodustada erinevaid keemilisi sidemeid ja -ühendeid. Kuigi räni on näiliselt sarnane ühe teise, suhteliselt inertse elemendi, süsinikuga (millel on samuti neli vaba elektroni keemiliste sidemete moodustamiseks) on räni omapäraks see, et räni on võimeline reageerima halogeenide- ja lahjendatud leelistega, olles samas immuunne enamik hapete suhtes (välja arvatud teatud hüperaktiivsed segud lämmastikhappest ning vesinikfloriidhappest). Madalal temperatuuril on räni keemiliselt passiivne mittemetall. Toatemperatuuril reageerib räni ainult fluoriga. Leelisega reageerimisel tekivad silikaadid ja eraldub vesinik. Kõrgematel temperatuuridel reageerib ta hapnikuga (→SiO2), halogeenidega (→SiHal4), väävliga (→SiS2), lämmastikuga (→Si3N4), fosforiga (→SiP), arseeniga (→As2Si ja AsSi), süsinikuga (→SiC) ja enamik metallidega (→silitsiidid).
Isotoobid.
Stabiilseid isotoope on 3, massiarvudega 28, 29 ja 30.
Lihtaine saamine.
SiO2 + 2C → Si + 2CO
Pärast happetöötlust saadakse kuni 99,9%-lise ränisisaldusega produkt, kuid tihti ei ole see piisavalt puhas. Sellisel juhul viiakse räni üle halogeniidiks SiCl4 või SiHCl3, mis puhastatakse erinevate meetoditega ning redukseeritakse ülipuhta vesinikuga 1200 -1300°C juures.
SiHCl3 + H2 → Si + 3HCl
Ülalpool kirjeldatud on kõige levinumad meetodid, kuid neid leidub veel teisigi.
Ühendid.
Räni moodustab paljude metallidega binaarseid ühendeid, mida nimetatakse silitsiidideks ning mille omadused varieeruvad suuresti. Nagu näiteks hea reaktsioonivõimega magneesiumsilikaat (Mg2Si) või molübteendisilikaat (MoSi2), mis on kõrge sulamistemperatuuriga tulekindel ühend.
Ränikarbiid (SiC) on kõva, kõrge sulamistemperatuuriga tahke aine ning samuti laialdaselt tuntud abrasiiv. Kuumpressimisega on see võimalik muuta ülitugevaks keraamiliseks aine, mida kasutatakse lahinguvarustuses.
Silaan (SiH4) on pürofoorne gaas, millel on sarnane tetraeedriline molekulkuju nagu metaanil (CH4). Puhta gaasi korral ei toimu reaktsiooni veega ega lahjendatud hapetega, kuid isegi väike kogus leeliselisi lisandeid kutsub esile tormilise hüdrolüüsi. Silaanide korral on homogeensete ahelate ehk ränivesinike, SinH2n+2 kus n = 2–8, tekkimine võimalik (analoogelt alkaanidele). Kuid nad on väga kiiresti hüdrolüüsuvad ning ebastabiilsed, eriti suurema molekulmassiga ühendid.
Disilaanides on kahe räni vahel kaksikside (analoogselt alkeenidele) ning suure reageerimisvõime tõttu on neis ühendites stabiliseerimiseks vaja suuri asendusrühmi. Aastal 2004 eraldati ka disilaan, kus ränide vahel leiti olevat kolmikside, kuid kuna ühend ei ole lineaarne, siis ei saanud neid võrrelda alküünidega.
Räni ühendid halogeenidega nimetatakse ränihalogeniidideks (SiX4). Ränitetrakloriid näiteks reageerib veega, mida tema analoog süsinik tertrakloriid ei tee. Dihalogeene, mis on äärmiselt reageerimisaldid, valmistatakse halogeeni ja räni vahelisel reaktsioonil kõrgel temperatuuril. Ränidifloriid kondenseerimisel saadakse polümeer (SiF2)n.
Ränidioksiid on kõrge sulamistemperatuuriga tahke aine, millel on mitmeid erinevaid kristallstruktuure. Tähtsaimad teisendid on kvarts, kristobaliit ja tridümiit. Kõige kuulsaim on kvarts. Kvartsi kristallis on iga räni aatom ümbritsetud nelja hapniku aatomiga, mis on sillaks järgmise räni aatomini, moodustades kolmemõõtelise võre. Oksiid on kõrgel temperatuuril vees lahustuv, kus ta muundub ortoränihapeteks Si(OH)4.
Sobivatel tingimustel võib ortoränihape kergesti polümeriseeruda, moodustades veel keerulisemaid ränihappeid. Lihtsaimaks saaduseks võimalikest reaktsioonidest on kondensatsioonist tekkinud diränihape (H6Si2O7). Keerulisemad on aga polüränihapped, mida tähistatakse n, mille puhul on palju erinevaid struktuure ja omadusi.
Teiste elementide oksiidide ning ränidioksiidi vahelistel reaktsioonidel kõrgel temperatuuridel on võimalik valmistada mitmesuguseid erinevate omadustega klaase. Näiteks kvartsklaasi, boorsilikaatklaasi ja kristallist klaasi.
Biotoime.
Räni esineb vähesel määral taimsetes ja loomsetes organismides. Loomades esinevad räniühendid neerukoes, pankreases, luudes, ja hammastes jm. Räni leidub sellistes kudedes, millel on toestav ja tugevdav funktsioon, nagu näiteks kõõlused, hambaemail nahk jm. Inimorganismi vananemisel ränisisaldus väheneb.
Kuigi räni täpne bioloogiline toime ei ole teada, arvatakse, et inimene vajab seda ööpäevas umber 10 mg. Räni funktsiooni loomorganismides seostatakse glükoosaminoglükaanide ja nende valgukompleksidega, milles Si on oluline struktuurielement. Räniühendite üleküllus keskkonnas, eriti tolmuna, põhjustab aga raskeid haigusi nagu silikoos ja asbestoos.
Kasutatud kirjandus.
1. Hergi Karik, Kalle Truus. 2003. "Elementide keemia"


Pooljuht.
Pooljuht on aine või element, mille elektrijuhtivus on halvem kui elektrijuhil ja parem kui dielektrikul.
Pooljuhid on väga tundlikud välismõjude ja lisandite suhtes. Peamine iseärasus on elektrijuhtivuse järsk suurenemine temperatuuri kasvades.
Pooljuhtide erijuhtivus toatemperatuuril on 10...10–6 m.
Pooljuhid on enamasti kristalsed ained, aga leidub ka vedelikke ja amorfseid aineid.
Pooljuhtide hulka kuuluvad mõned lihtained (räni, germaanium, seleen, telluur, arseen, fosfor ja teised), palju oksiide, sulfiide, seleniide ja telluriide, mõned sulamid, paljud mineraalid jm. Arendatakse ka pooljuhtnanokristalle (näiteks tuum-kest-struktuuriga pooljuhtnanokristallid).
Levinumad pooljuhid on germaanium ja räni. Germaaniumi keelutsooni laius on 0,72 eV, ränil 1,12 eV. Germaanium ja räni on neljavalentsed ained. Nende aatomid paiknevad kuubi tippudel ja on omavahel seotud kovalentse ehk paariselektroonilise sidemega. Kui pooljuht on puhas, siis on ta absoluutse nulli juures dielektrik. Temperatuuri või kiirguse mõjul võib elektron lahkuda kohalt, sinna jääb vaba koht ehk nn auk. Auku vaadeldakse positiivse elementaarlaenguna. Elektroni laeng on -1,6*10–19 C augulaeng on +1,6*10–19 C.


Malaisia riigipeade loend.
Malaisia riigipeade loend sisaldab Malaisia valitud konstitutsioonilisi monarhe ehk "ülemvalitsejaid" alates riigi iseseisvumisest. Kuni aastani 1965 olid need riigipead ka Singapuri riigipead, kuid pärast seda Singapur eraldus ja iseseisvus.


Mali riigipeade loend.
Mali riigipeade loend sisaldab riigi presidente alates riigi iseseisvumisest aastal 1960.


Kasutamine ja mainimine.
Loogikas tehakse vahet väljendi kasutamise ja väljendi mainimise vahel. Seda vahet tehakse ka käesolevas artiklis. Eelmises lauses on väljendit "käesolevas artiklis" kasutatud teatud kindlale asjale (artiklile, mida lugeja parajasti loeb) osutamiseks. Eelmises lauses ei kasutatud jutumärkides olevat väljendit käesolevale artiklile osutamiseks, vaid jutt oli sellest väljendist endast. Tolles lauses öeldi, et väljendit kasutatakse teatud kindlale asjale osutamiseks. Oleks võinud ka öelda, et väljend "käesolev artikkel" koosneb kahest sõnast või 16 tähest. Niisugustes väidetes me ei kasuta, vaid mainime seda väljendit. Kui me seda väljendit kasutame, siis ta juhib meie tähelepanu artiklile. Kui me seda väljendit mainime, siis jutumärgid juhivad tähelepanu väljendile endale. Jutumärgid teevad väljendist selle väljendi nime.
Jutumärkide asemel kasutatakse mõnikord ka ülakomasid. Mõnikord kasutatakse mõlemaid jutumärkide funktsioonis, kui jutumärgid tuleb jutumärkidesse võtta. Ülakomasid kasutatakse siiski sageli ka tähenduse väljendamiseks. Kui vääritimõistmist ei ole karta, jäetakse mõnikord jutumärgid ära. Sel juhul kasutatakse väljendit autonüümselt – iseenese nimena.
Esimesed kaks väidet on Quine'i järgi ühitamatud ning väide 1 on tõene ja väide 2 on väär, sest Boston on linn, mitte sõna, ja ainult sõna saab olla kahesilbiline. Kui me tahame öelda, et linna nimi on kahesilbiline, siis me peame linna nime asemel kasutama linna nime nime. Seda tehakse väites 3, milles linna nimi on jutumärkides ja mis on tõene. Väites 1 kasutatakse linna nime ja mainitakse linna. Väites 3 kasutatakse linna nime nime, mis on tsitaat, ning mainitakse linna nime. Väites 2 aetakse kasutamine ja mainimine segi.
Quine eeldab, et sõna ei saa olla iseenda nimi, st autonüümne kasutus on võimatu. Alonzo Church ja Christensen (1967:359) leiavad, et autonüümne kasutus oleks teoreetiliselt võimalik ning raskus on puhtpraktiline, kuid mitte suurem kui homonüümidest tulenev mitmetimõistmise võimalus, mida leevendab kontekstide erinevus.
Benson Mates ütleb: "Kasutamise ja mainimise eristus on tänapäeva loogikakäsitluste mõistmiseks absoluutselt hädavajalik."
Keelefilosoofia.
Keelefilosoofias on kritiseeritud arusaama, et kõnealuse eristuse puhul eristatakse kasutamist millestki muust. Pigem on tegu erinevate kasutamisviisidega.
Christensen: eri kasutamisviisid, mitte kasutamine ja mainimine.
Niels Egmont Christensen (1967) eitas kasutamise ja mainimise eristuse vajalikkust, õigemini ta tõlgendas seda eristust teisiti.
Ta väitis, et selleks et mingist keeleväljendist rääkida, pole tingimata tarvis teda mainida, vaid enamasti me nendest rääkides lihtsalt lausume või kirjutame neid, kuigi kasutades neid anomaalsel moel (lk 358). Quine'i näites 3 ei ole üldse tegu nime nimega ja näites 2 ei ole tegu autonüümse nimega (lk 360). Kuigi eemalolevatest objektidest saab rääkida ainult nimede ja kirjelduste abil, saab juuresolevate objektide puhul läbi ilma nendeta. Näiteks võib juuresolevast Studebakeri autost rääkida lihtsalt sellele näidates ning öeldes "Studebaker!" Keeleväljendid saab aga peaaegu alati juuresolevaks teha, neid lausudes, kirjutades jne. Nimesid (või pigem kirjeldusi) läheb tarvis ainult siis, kui me mingil põhjusel, näiteks puuduliku võõrkeeleoskuse tõttu, neid väljendeid lausuda (jne) ei saa. Autonüümset kasutust ei esine, sest kui me juba oskame väljendit lausuda, siis pole nime tarvis. (Lk 360)
On küll tarvis eristada juhtumeid, kus väljend tuuakse ära selleks, et temast rääkida, juhtumitest, kus teda kasutatakse muuks otstarbeks, kuid see pole mitte eristus kasutamise ja mainimise vahel, vaid tegu on väljendi kahe kasutusega. Näiteks Quine'i näites 2 kasutatakse seda häälikute ja tähtede kompleksina, näites 1 teatud linnale osutamiseks. Jutumärke võib kasutada küll, aga me ei moodusta nende abil nimesid, vaid lihtsalt juhime tähelepanu asjale, mille me oleme tekitanud selleks, et tema kohta midagi öelda. (Lk 360–361)
Loogik võib vastu väita, et formaalses keeles ei tohi kasutada objekti nime asemel objekti ennast. Keele ühtsuse huvides tuleb kokku leppida, et mis tahes objektidest, sealhulgas keeleväljenditest, rääkimiseks tuleb kasutada nende nimesid, ja sellepärast tuleb tsitaati "Boston" vaadelda nimena. Christensen toob vastuargumendiks, et pole usutav pidada seda nimeks, sest sellel puuduvad nimele omased jooned. Kui tegu on nimega, siis peab see olema pärisnimi, mitte üldnimi, sest ainult pärisnimed jäetakse tõlkimisel muutmata, ning nii on see ka tsitaatide puhul. Aga iga pärisnime puhul on tarvis spetsiaalselt teada saada, millele ta osutab, tsitaatide puhul on see kohe selge, kui teatakse jutumärkide otstarvet. Nii et kui tahta jääda selle juurde, et tsitaadis on nimed, ei jää meil muud üle kui omaks võtta tsiteerimise pilditeooria ehk hieroglüüfiteooria, mille järgi tsitaat on "hieroglüüf", mis mainib objekti selle pildina. Ent sellal kui pilt on alati erinev sellest, mille pilt ta on, ja märgid hieroglüüfkeeles on erinevad asjadest, mida nad mainivad, tehes neist pildi, pole tsiteerimise puhul seda erinevust, sest näiteks "Boston" jutumärkides ei ole häälikute ja märkide kompleksi (tüübi) "Boston" pilt, vaid ongi see kompleks ise kõigi sarnaste komplekside esindajana. (Teistel juhtudel me ei räägi tüübist, vaid eksemplarist; see selgub tavaliselt kontekstist.) Kui nüüd ikka veel öelda, et tegu on nimega, mitte keelelise objekti enesega, sest objektidest rääkimisel lihtsalt peab kasutama nimesid, siis pole enam arusaadav, mida siin nime all mõeldakse. (Lk 361–362)
On ka teistsuguseid juhtumeid, näiteks "Ära mitte iial ütle "mitte iial"." Siin ei ole tsitaadis "mitte iial" jutt lihtsalt häälikute ja tähtede kompleksist, vaid väljendist, millel on just see tähendus. Tegu pole ei materiaalse ega formaalse supositsiooniga; Christensen nimetab sellist kasutust semantiliseks supositsiooniks ("suppositio semantica"). Semantiline supositsioon võib olla ka teises tsitaadis lauses "Okulist" tähendab sama mis "silmaarst". Ka semantiline supositsioon ei nõua kasutamise ja mainimise eristust. Öelda, et "okulist" tähendab sama mis "silmaarst", on umbes nagu öelda, et teatud tööriistal on sama ostarve, mis teisel tööriistal, kusjuures seda teist tööriista ei mainita, vaid näidatakse. Teist tööriista ei kasutata sel juhul tema otstarbel, vaid kasutatakse näitamiseks teatud otstarbega tööriistana. Samamoodi ei kasutata sõna "silmaarst" mitte palja häälikute ja tähtede kompleksina, vaid häälikute ja tähtede kompleksina, millel on teatud kindel tähendus (otstarve). Nii et kui sõna "silmaarst" kasutatakse semantilises supositsioonis, siis ei ole tegu väljendit ega selle väljendi tähendust mainiva nimega, vaid seda väljendit kasutatakse näitamiseks. Seevastu materiaalse supositsiooni puhul kasutatakse näitamiseks sellesama väljendi materjali ja formaalse supositsiooni puhul kasutatakse sedasama väljendit objekti (silmaarsti) mainimiseks (sellele osutamiseks). Ka väljendi tähendust me ei nimeta ega maini, vaid näitame seda. (Lk 363–365)
Vähemalt vaadeldud tüüpi näidete puhul ei ole Christenseni järgi kasutamise ja mainimise eristus vajalik. "Me lihtsalt ei pea enam ütlema, et me kas kasutame mingit väljendit või siis, kui me tahame selle väljendi kohta midagi öelda, mainime teda nimepidi, olgu mainitav siis kas väljend või tema tähendus. Selle asemel me teeme oma kolmese eristuse väljendi kasutamise eri liikide vahel: kasutamine osutamiseks, kasutamine palja häälikute ja tähtede kompleksina ja kasutamine koos tähendusega näidatava väljendina." (Lk 365)
Oma teooria paremust näitab Christensen järgmise probleemi näitel: "On võimatu öelda kellelegi kellegi nime. Sest kui mulle öeldakse: "Selle mehe nimi on "Smith"," siis tema nime mainitakse, mitte ei kasutata, ja ma kuulen tema nime nime, mitte tema nime." See on Christenseni järgi hea näide kasutamise ja mainimise eristuse ebaadekvaatsusest. "Sest meile ei öelda praktiliselt kunagi inimese nime nii, et me kuuleme selle nime; vastupidi, me kuuleme selle tegelikku lausumist, või õigemini, selle häälikute ja tähtede kompleksi lausumist, mis on selle nime materjal. Kui pidada meeles, mis otstarve on sellistel lausetel nagu "Selle mehe nimi on "Smith"," on kerge näha, miks see nii on. See, et mulle öeldakse inimese nimi, seisneb selles, et mulle antakse tööriist, mille abil ma saan sellele inimesele osutada, teda kutsuda lasta, tema poole pöörduda jne. Kõigiks nendeks otstarveteks on vajalik, et me oleksime võimelised tekitama ja ära tundma seda häälikute ja tähtede kompleksi, mille abil me nime kandjale osutame, teda kutsuda laseme, tema poole pöördume jne. Sellepärast on väga kohane, et kui meile öeldakse kellegi nimi, siis meile esitatakse selle nime nime asemel tema tegelik häälikute ja tähtede kompleks." (Lk 366)
"Nõnda on aeg loobuda eelarvamusest, et keeles tuleb kohelda keelelisi objekte täpselt samamoodi, nagu me räägime mittekeelelistest objektidest, ja koos selle eelarvamusega tema iseloomulikust ilmingust – kasutamise ja mainimise eristusest." (Lk 367)


Piisav tingimus ja tarvilik tingimus.
„"X" on "Y" piisav tingimus“ tähendab: kui "X", siis "Y" (või: iga kord, kui "X", siis "Y"). Näiteks „vihma sadamine on selle piisav tingimus, et ta läheb vara koju“ tähendab, et iga kord kui sajab, läheb ta vara koju.
„"X" on "Y" tarvilik tingimus“ tähendab: "Y" ainult juhul, kui "X". Näiteks „vihma sadamine on selle tarvilik tingimus, et ta läheb vara koju“ tähendab, et ta läheb vara koju ainult juhul, kui sajab.
"X" võib olla "Y" piisav, kuid mitte tarvilik tingimus. "X" võib olla "Y" tarvilik, kuid mitte piisav tingimus. "X" võib olla "Y" piisav ja tarvilik tingimus. Sel juhul "X" ja "Y" on ekvivalentsed. Kui "X" on "Y" piisav ja tarvilik tingimus, siis "Y" on "X" tarvilik ja piisav tingimus.
Kui "X" on "Y" piisav tingimus, siis "Y" on "X" tarvilik tingimus. Kui "X" on "Y" tarvilik tingimus, siis "Y" on "X" piisav tingimus.
"X" võib olla "Y" piisav tingimus kas paratamatult või faktiliselt. "X" võib olla "Y" tarvilik tingimus kas paratamatult või faktiliselt.


Malta riigipeade loend.
Malta riigipeade loend loetleb Malta kindralkubernerid ja presidendid alates riigi iseseisvumisest aastal 1964.


Propositsioon.
Propositsioon on see, mida uskumuse puhul usutakse, soovi puhul soovitakse, teadmise puhul teatakse jne, ehk teisisõnu propositsioonilise hoiaku sisu. Propositsioon on see, mida saab uskuda – või ka mitte uskuda. Propositsiooni saab uskuda, väita, eitada või ka lihtsalt mõelda või üldse mitte mõelda.
Propositsioon on see, mida väite väljaütlemisel väidetakse või mida ilma väitmiseta väljendatakse kõrvallauses. Paljude filosoofide meelest on just propositsioonid esmases mõttes tõesed või väärad.
Propositsiooni võiks ka defineerida kui seda, mis on ühine väitlausele ja selle tõlkele, väitlausele ja selle samatähenduslikule parafraasile samas keeles ning väitlausele ja selle kontekstist tulenevale teisendile.
Propositsioone vaadeldakse tavaliselt abstraktsete objektidena.
Alternatiivsed tähendused.
Keskaja ladina keeles kasutati sõna "propositio" 'propositsiooni märgi' tähenduses. Mõned filosoofid järgivad seda keelekasutust ning nimetavad propositsioonideks väitlauseid.
Propositsioone väljendatakse lausetega.
Propositsioone väljendatakse lausetega. Tavaliselt väljendatakse propositsioone mõtestatud jutustavate lausetega ehk väitlausetega (mis erinevad küsilausetest ja käsklausetest).
Väitlaused, küsilaused ja käsklaused on üksteisest eristatavad grammatilise vormi järgi, kuid pole sugugi välistatud, et küsilauset kasutatakse millegi väitmiseks või käskimiseks („Kas kaks korda kaks ei ole mitte neli?“, „Kas sa võtaksid oma jala eest ära?“), käsklauset kasutatakse millegi väitmiseks või küsimiseks („Usu, et ma armastan sind!“, „Ütle mulle oma telefoninumber!“) ja jutustavat lauset kasutatakse millegi küsimiseks või käskimiseks („Ma tahaks ikkagi teada, kuidas sa siia said.“, „Nüüd sa pead ütlema, keda sa Peetri juures nägid.“).
Erinevad laused võivad väljendada üht ja sama propositsiooni.
Esiteks, tegemist võib olla samatähenduslike lausetega eri keeltes („Lumi on valge“, „"Snow is white"“).
Teiseks, tegemist võib olla samatähenduslike lausetega ühes ja samas keeles („Üleeile maandus siin lennuk“, „Tunaeile laskus siia aeroplaan“).
Kolmandaks, tegemist võib olla eritähenduslike lausetega eri kontekstides. Oletame, et me oleme kahekesi ning ma ütlen sulle: „Sul on kõht tühi.“ Ja oletame, et sina lausud selle peale: „Mul on kõht tühi.“ Siis esimene lause minu suus väljendab sama propositsiooni mis teine lause sinu suus. Selleks et taibata, millist propositsiooni lause väljendab, ei piisa taipamisest, mida sõnad tähendavad, vaid tuleb taibata ka seda, millisele objektile üks või teine sõna (sõna konkreetne esinemisjuht ehk eksemplar) selles lauses osutab.
Lause võib ka olla kahemõtteline (see termin ei välista, et "mõtteid" võib olla rohkem kui kaks). Näiteks „Tee on valmis“ võib rääkida nii joogist kui ka näiteks kõnniteest. Kui lause kahemõttelisus tuleneb ühe või mitme kindla sõna kahemõttelisusest, siis on tegemist semantilise ehk leksikaalse kahemõttelisusega.
Üldjuhul ei väljenda lause mingit ühte kindlat propositsiooni.


Põhjend.
Põhjend ehk alus (inglise keeles "reason") on uskumus või propositsioon, millele mingi uskumus (mingi propositsiooni uskumine) või tegu tugineb.
Uskumuse põhjend on hea, kui selle abil on võimalik uskumust õigustada.


Kuuba riigipeade loend.
Kuuba riigipeade loend toob ära riigi presidendid iseseisvusaastate jooksul. Pange tähele, et aastatel 1899–1902 ning 1906–1909 oli riik Ameerika Ühendriikide kontrolli all ja riiki valitsesid kubernerid. (Nende hulgas oli ka tulevane president William Howard Taft)


Mõtestatud lause.
Mõtestatud lause mingis kindlas keeles on selle keele sõnade lõplik jada, mis on kooskõlas selle keele grammatikaga ja mida saab kasutada millegi ütlemiseks (või küsimiseks või käskimiseks). Näiteks „võti on mati all“ on eesti keeles mõtestatud lause, mida saab kasutada ütlemiseks, et võti on mati all. Seevastu „on all võti mati“ koosneb küll samadest sõnadest, ent ei ole eesti keeles mõtestatud lause. „Mere sees on must torn“ on ingliskeelsete sõnade jada, kuid ei ole inglise keeles mõtestatud lause. See-eest on tegemist mõtestatud lausega eesti keeles.
Lause vastavus grammatikale ja lause kasutatavus on mõlemad ebamäärased mõisted ning peale selle on neil tendents teineteist määratleda. Ühest küljest kasutatakse täiesti edukalt lauseid, mis ei ole kooskõlas normatiivse grammatikaga ning mida kirjeldav grammatika ignoreerib. Teisest küljest on lauseid nagu „Värvitud rohelised ideed magavad raevukalt“, mis on küll kooskõlas süntaksireeglitega, ent mida võib kuulutada semantikareegleid mittejärgivateks.


Sõna.
Sõna on keele vähim vaba vorm, mille tunnuseks on võime esineda iseseisvalt. Kõikidel leksikaliseerunud sõnadel on tähendus. Sõnad koosnevad morfeemidest, mis on vähimad keeleüksused, millel on iseseisev tähendus või grammatiline funktsioon. Morfeemid koosnevad foneemidest, mis on keele vähimad tähendust eristavad üksused.
Ortograafiline sõna.
Häälduspõhise kirjasüsteemi puhul võib sõnaks nimetada ka hääliku või häälikute grupi üleskirjutust kirjatähtede abil. Sõnade kirja panemiseks on ka teisi meetodeid, nt piktogrammide või hieroglüüfidena.
Sõna all võib paljudes kirjasüsteemides mõista tähtede lõplikku jada, mis on naabersõnadest eraldatud tühikutega ja esitab keeleliselt sõnavormi.


Kreeka riigipeade loend.
Kreeka riigipeade loend loetleb Kreeka riigipeasid.


Filipiinide riigipeade loend.
Filipiinide riigipeade loend koondab endas riigi presidente alates riigi faktilisest iseseisvusest. Riik iseseisvus täielikult alles 4. juulil 1946.


Naisriigipeade loend.
"Loend tuleb alles koostada. Vaata näpunäidet aruteluleheküljel"
__NOTOC__A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S Š Z Ž T U V W Õ Ä Ö Ü X Y
Y.
Naisriigipeade loend


Tammiski nukk.
Tammiski nukk (saksa keeles "Tammiskoots") on Muhu saare põhjaosa loodepoolseim neem.
Neeme geograafilised koordinaadid on. Tammiski nukk asub Mõisaküla territooriumil. Kaugemale põhja eendub Muhus vaid Seanina.
Nimi.
Tammiski võis nime saada kunagise tammede rohkuse järgi. Tänapäeval on tammesid palju rohkem Pallasmaa küla pool. Samuti on võimalik, et Muhu põhjaosa kohanimed on Seaninast lääne pool nihutatud või on iseloomulik taimestik aja jooksul nihkunud. Lepaninal, järgmisel suuremal nukil, ei ole ühtegi leppa. Sanglepad kasvavad hoopis Seaninast mõnisada meetrit lääne pool asuva väiksema maasääre lähedal. Küll aga kasvavad Lepanina juures tammed, mida Tammiskil võib leida vaid paar väiksemat.
Loodus.
Nukki katavad päris põhjatipu lähedal türnpuud, kadakad, paakspuud, põldmuraka- ja mageda sõstra põõsad. Veidi lõuna pool katab poolsaart kadastik ja tihedam lehtpuuvõsa (valdavalt türnpuud), kuni algab männik. Suurematest lehtpuudest on sagedamad saar ja harilik pihlakas.
Mõnikord võib kohata merikotkast ja teisi merelinde.
Läänerannik on järsem ja kivisem, idarannik laugem ja kohati pillirooga kaetud. Läänerannikul, 15 meetri kaugusel veepiirist, asub 3,3 meetri kõrgune ja 15,4 meetrise ümbermõõduga Tammiski mustkivi, mida on seostatud Muhu kunstmuistendilise vägilase Musta Mardiga, samuti Suure Tõllu naisega.
Talvel ja kevadel kuhjuvad nuki lähedale rüsijäävallid (jäämäed), mille kõrgus mõnel aastal on ulatunud 10 meetrini.
Inimtegevus.
Ajalooliselt on Tammiskilt kala püüdmas käinud Põitse ja Mõisaküla inimesed. Siin asus väike paadilauter, mis ei ole säilinud.
Tammiski rannasaunas elanud perest on teateid aastast 1854. Enne Teist maailmasõda elas Tammiskil vähemalt üks pere, pärast sõda elanikke siia ei jäänud. Kuni 1952 on kaartidele märgitud 3–4 hoonet. Praeguseks on säilinud ainult kiviaedade lõigud, nukile lähimad majad on mõnesaja meetri kaugusel (Mõisaküla Ranna-Uielu talu).
Tammiski nukki viib nii Pallasmaa kui ka Mõisaküla poolt mööda rannaäärt kehvas seisus katteta tee.


Seanina.
"See artikkel räägib Muhu saarel asuvast neemest; muude kasutuste kohta vaata lehekülge Seanina (täpsustus)"
Seanina (muhulased kutsuvad ka Seana) on Muhu saare põhjapoolseim neem. Seanina asub Nõmmkülas.
Nime on koht saanud ilmselt selle järgi, et lähedal lepikutes elab palju metssigu.
Seaninal paiknevad korduvalt pankrotistunud endise kalatööstuse hooned. Kalatööstuse raudbetoonplokkidest ehitatud sadamasillal saavad randuda jahid.
Seaninast kirdes paikneb väike Leemetikare. Väidetavalt on Seanina Saare maakonna põhjapoolseim punkt, kuid Leemetikare põhjatipp asub veidi rohkem põhja pool. Leemetikarest lõunas asub Seanina ehk Võrkaia paadisadam.
Merel aitab navigeerida Seanina tulepaak. Seaninast kuni 0,5 kilomeetri kaugusel põhja pool asuvate karide kohal on mere sügavus kohati ainult mõnikümmend sentimeetrit.
Olenevalt talveilmadest saab Seanina juurest Hiiumaale (Salinõmme külani) ka jäätee kaudu.
1996. aastal püüti Seanina lähedalt merest 2,9 meetri pikkune atlandi tuur.
Seaninale viitab Viira–Nõmmküla tee viimasel kilomeetril asuv liiklusmärk.


Eesti poolsaarte loend.
"Siin on loetletud Eesti poolsaari ja neemi."
A.
Aavalaiu säär –
Allinga nina –
Austurgrunne neem
B.
Bussby neem
D.
Diby neem –
Dirhami neem
E.
Eeriksaare poolsaar –
H.
Harilaid –
Hiiessaare neem –
Hundipea neem
I.
Ihasalu poolsaar
J.
Juksirahu poolsaar – Juminda neem – Juminda poolsaar
K.
Kaavi nina –
Kaberneeme poolsaar –
Kahtla laid –
Kakumäe neem –
Kakumäe poolsaar –
Kastna poolsaar –
Kastna nina –
Kelnase neem –
Kiipsaare nukk –
Kopli neem –
Kopli poolsaar –
Kubjamaa säär –
Kuivassääre ots –
Kuusnõmme poolsaar –
Kõpu poolsaar –
Kärdla neem –
Kärrsläti neem –
Käsmu poolsaar –
Kübarsaare poolsaar –
Kübassaare poolsaar
L.
Langakari neem –
Lepanina (Häädemeeste) –
Lepanina (Muhu) –
Letipea neem –
Liiva neem –
Liivamäe neem –
Linarahu neem –
Liu säär -
Lobi neem –
Läbara nina –
M.
Marksa neem –
Muratsi poolsaar –
Mäetaguse säär
N.
Nasva ots –
Natturi neem –
Ninamaa neem –
Noarootsi poolsaar
O.
Oosaare neem –
Orjassaare nukk
P.
Pakri neem –
Pakri poolsaar –
Paljassaare poolsaar –
Pammana poolsaar –
Papina neem –
Pedassaare neem –
Pivarootsi poolsaar –
Puise nina -
Puise poolsaar -
Purekkari neem –
Purmesäär (Kungla) –
Purmesäär (Pöide) –
Põõsaspea neem –
Pärispea poolsaar –
Pöörna säär -
Pühadekare neem –
R.
Ramsi neem –
Ristna neem –
Rumpo nina –
Rumpo poolsaar –
Rumpo säär
Rübjagi neem –
S.
Sarve poolsaar –
Sadama neem –
Salinõmme poolsaar –
Sarina neem –
Sassi poolsaar –
Savilo neem –
Saxby neem –
Siiksaare nina –
Sitna ots –
Suur-Tulpe poolsaar –
Suurupi poolsaar –
Sõrve poolsaar –
Sääre nina -
T.
Tagamõisa poolsaar –
Tahkuna poolsaar –
Tammiski nukk –
Tapurla neem –
Telise neem –
Tirbi poolsaar –
Tirbi säär –
Toolse neem –
Turja laid –
Tõstamaa poolsaar –
Tõuga säär –
Tärkma neem
U.
Uhti nina – Uluneem
V.
Vainupea neem –
Vani säär –
Vareslaid –
Vergi neem –
Vergi poolsaar –
Viimsi poolsaar –
Virtsu poolsaar
Ä.
Ärgi neem
Ü.
Ülesaare neem
Vaata ka.
Eesti poolsaarte loend
Poolsaarte loend


Mihhail I Fjodorovitš.
Mihhail I Fjodorovitš (Feodorovitš) Romanov ehk Mihhail Romanov (vene keeles "Михаил I Феодорович Романов") (12. juuli 1596 – 13. juuli 1645) oli Romanovite dünastia rajaja Venemaal. Ta oli Vene tsaar 11. juulist 1613 kuni surmani.
Tema isa oli bojaar Fjodor (Feodor) Nikititš Romanov (munganimi Filaret) ja ema Ksenia Ivanovna Šestovaja (Romanova; nunnanimi Suur Marfa).
Noorus ja trooniletõus.
Ta valiti Maakogu (Zemski Sobor) poolt 21. veebruaril 1613 kogu Venemaa valitsejaks 16-aastasena. Venemaa tsaariks kroonimine leidis aset Moskva Kremlis Uspenski katedraalis 11. juulil 1613. Mihhail oli Aleksei I Mihhailovitši isa.
Enne tsaariks saamist elas ta oma emaga Domnina külas.
Mihhail I sisepoliitika.
Tema tähtsus Venemaa ajaloos seisneb selles, et ta ühendas väikesteks vürstiriigikesteks killustatud Venemaa ühtseks riigiks.
Mihhail I välispoliitika.
Enne Mihhaili valitsemisaega oli Venemaal nn segadusteaeg ja killustatus, mille tingisid nõrk keskvõim, sest puudus tugev juht, samuti toimunud sõja Poolaga-Rzeczpospolitaga ja Venemaa läänepoolsete vürstiriikide eelistus liitumisele Rzeczpospolitaga.
Samuti korrastas Mihhail sidemed Venemaa naabrite Poola ja Leeduga. Viimased olid teinud mitu katset Vene trooni endale saada.
Ta tegi ka mitmed sisepoliitilised reformid, millest tähtsaim oli alustatud Vene sõjaväereform.
Mihhail Fjodorovitš on maetud Moskva Kremli Arhangelski katedraali.


Sinivaal.
Sinivaal ("Balaenoptera musculus") on vaguvaallaste sugukonda sinivaala perekonda kuuluv vaal, suurim kiusvaalaline ja suurim kunagi Maal elanud imetaja.
Mõnede väidete kohaselt on sinivaal suurim kunagi maakeral elanud loom. Sinivaal on kuni 33 meetrit pikk ja kaalub kuni 150 tonni. Isasloom on emasest tavaliselt väiksem. Suurim isend mõõdeti 1909, pikkuseks saadi 33,6 meetrit.
Tema ladinakeelne nimi "musculus" tähendab 'lihaseline', kuid juhtumisi ka 'hiireke'.
Sinivaala selg on tumehall sinaka varjundiga, küljed ja kõht helesinised. Heledad laigud vaala kehal on nahaparasiitide kahjustused.
Sinivaal elab kõikides maailmamere avaosades, välja arvatud rannikumeres ja troopilistes vetes.
Sinivaal toitub antarktilistes vetes hiilgevähilistest (krillist), arktilistes vetes väiksematest koorikloomadest. Ta sööb ka aerjalalisi ja muud zooplanktonit. Täiskasvanud sinivaal võib süüa kuni 40 miljonit krilli päevas. Vaal toitub aladel, kus krille kõige rohkem leidub, ja sööb neid päevas kuni 3,6 tonni. Koos krilliga neelab ta kalmaare, koorikloomi ja väikseid kalu, aga sihilikult ta neid ei söö. Sinivaala päevane energiavajadus on umbes 1 500 000 kcal. Päeval toitub ta rohkem kui saja meetri sügavusel, öösiti veepinnal.
Lühikest aega võib sinivaal ujuda kiirusega kuni 40 km/h, arendades selleks võimsust 500 hj. Sukeldumisrekordiks on täheldatud 36 minutit, 20 minutit kestev sukeldumine on sagedane, 10 minutit on keskmine.
Emane sinivaal saab suguküpseks 4.–5. eluaastal, isane 8.–10. eluaastal. Emane sünnitab 2–3 aasta tagant 6–8 meetri pikkuse järglase. Sündides kaalub vaal 2,7 tonni – sama palju kui täiskasvanud jõehobu. Järglast on tarvis imetada 7–8 kuud ja selle aja jooksul kasvab ta poole pikemaks. Iga päev joob väike vaal 400 liitrit piima ja võtab päevas juurde 90 kg. Poolteiseaastane vaal on juba 20 meetrit pikk.
Hinnanguliselt võib sinivaal elada 80 aastat vanaks, aga see ei ole täpselt teada, sest vaalasid on hakatud individuaalselt jälgima alles hiljaaegu. Kindla peale on teada, et Vaikse ookeani kirdeosas elas üks sinivaal 34 aastat.
Sinivaala ainus looduslik vaenlane on mõõkvaal. Uuringu järgi kannab veerand sinivaaladest mõõkvaalade rünnakuis saadud arme. Kuna mõõkvaalad sinivaalu nii sageli ründavad, siis järelikult peavad need rünnakud vahel vilja kandma, aga kui suur osa rünnakutest mõõkvaalale edukalt lõpeb, on teadmata.
Vaalaküttimise tagajärjel vähenes sinivaalade arv ligikaudu 200 000-lt (1930) umbes 1000-le (1965), kuni 1966. aastal sinivaalade püük keelati. Tänapäeval on sinivaalasid umbes 10 000 ja nende arv kasvab aeglaselt.


Aleksei I Mihhailovitš.
Aleksei I Mihhailovitš Romanov ehk Aleksei Mihhailovitš (vene keeles Алексей I Михайлович Романов, lisanimi Тишайший (Vaikne); 19. märts (vana kalendri järgi 9. märts) 1629 – 8. veebruar (29. jaanuar) 1676) oli Venemaa tsaar 16. juulist 1645 kuni surmani, Mihhail I Fjodorovitši poeg.
Riigijuhtimine.
Aleksei oli troonile tõustes 16-aastane ja tema valitsuse alguses haaras võimu enda kätte Aleksei kasvataja bojaar Boriss Morozov, kelle soovitusel abiellus Aleksei 1648. aasta jaanuaris Maria Miloslavskajaga. Ettenägelik bojaar võttis aga endale naiseks Maria õe ja sai niimoodi tsaari kälimeheks. Morozovi mahhinatsioonid lõppesid nn soolamässuga Moskvas (soola hinda tõsteti, rahvas tungis Kremlisse ja nõudis soolamaksu kehtestajate välja andmist; Morozov saadeti kloostrisse).
Peale Morozovi pagendamist tegid Aleksei õukonnas karjääri mitmed 17. sajandi Venemaa silmapaistvaimad riigimehed, kellest võiks eelkõige mainida Afanassi Ordin-Naštšokinit ja Artamon Matvejevit.
Ta oli üks oma aja haritumaid Venemaa riigipäid. Tema algatatud ja koostatud on mitmed seadused ja dokumendid, sealhulgas Venemaa seaduste kogu Maakogu seadustik (Соборное Уложение).Selle seadusega loeti näiteks talupojad sunnismaiseks. Aleksei I alustas Venemaa aegunud sõjaväe uuendamist uueliigilise sõjaväe ning välismaa sõjaspetsialistide palkamisega Venemaale. Allutas Vene riigile seni kreeka kiriku võimu all olnud Vene Õigeusu Kiriku riigis koos kirikujuhi patriarh Nikoniga.
Välispoliitika.
Tema välispoliitika suurimaks saavutuseks oli aastail 1654–1667 peetud sõda Rzeczpospolitaga, mille käigus ta vallutas Rzeczpospolitalt Bogdan Hmelnitski juhitava Ukraina ("Малороссия") ning liitis selle Venemaa tsaaririigiga 8. jaanuaril 1654. Sellele järgnenud sõjas Poolaga, vallutasid Vene tsaaririigi väed Poolale kuulunud maa-alad ning Aleksei I sai ka Leedu ja Polotski suurvürsti, Valge-Vene, Volõõnia ja Podolski vürsti tiitlid. Andrussovo vaherahuga läksid Smolensk ja Vasakkalda-Ukraina Vene riigi valdusse.
Kui Rootsi 1655. aastal ründas Rzeczpospolitat, siis nägi osa Aleksei õukonnast (eelkõige Ordin-Naštšokin) selles head võimalust vallutada Venemaale väljapääs Läänemerele ja seeläbi elavdada kaubandussidemeid Lääne-Euroopaga. Aleksei pidaski Liivimaa vallutamiseks Rootsiga edutu sõja ning püüdis vallutada Riiat 1656. aastal. Sõjategevuse lõpetas 1658. aastal Vallisaare vaherahu, kolm aastat hiljem oli Aleksei sunnitud jätkuva Vene-Poola sõja tõttu leppima Venemaa jaoks tulemusteta Kärde rahuga.
Aleksei Mihhailovitši peeti Venemaal tagantjärele eeskujulikuks tsaariks. Temaga püüdis sarnaneda Nikolai II, kes oma ainsa pojagi tema järgi nimetas.
Ta suri 47-aastasena 8. veebruaril 1676 ja maeti Moskva Kremli Arhangelski katedraali. Aleksei surm vallandas võimuvõitluse Miloslavskite (Aleksei 1. naise Maria perekond) ja Narõskinite (Aleksei 2. naise Natalja perekond) perekonna vahel. Kuigi tsaar Aleksei abielust Natalja Narõskinaga oli 1672 sündinud tulevane keiser Peeter I, sai esialgu tsaariks Aleksei vanim poeg esimesest abielust, 14-aastane Fjodor III (1676-1682).
Perekond.
Aleksei Mihhailovitš Romanov oli abielus kahel korral.


Diogo Antônio Feijó.
Diogo Antônio Feijó [di'ogu ant'oniu feiž'o] (3. august 1784 São Paulo – 10. november 1843 São Paulo) oli Brasiilia ainuregent ("Regente Único") 12. oktoobrist 1835 – 19. septembrini 1837, kes valitses Brasiilia alaealise keisri Pedro II eest.
Feijó sündis enda sõnul "tundmatute vanemate pojana".
Feijó ordineeriti 25. veebruaril 1809 katoliku preestriks
Ta valiti 1821 Brasiilia esindajana Portugali Üldisesse ja Erakorralisse "Cortes" 'isse 1821–1822. Koos teiste brasiillastest saadikutega keeldus Feijó alla kirjutamast Portugali konstitutsioonile ning hiljem (1824) kritiseeris ta väga teravalt selle autoritaarsust.
Saadikutekoja liikmena São Paulo poolt (1826–1829, 1830–1833), ründas Feijó ägedalt keiser Pedro I poliitikat. Samuti astus ta välja preestrite tsölibaadi kaotamise eest.
Pärast keisri loobumist troonist (7. aprill 1831) ja Alalise Regendinõukogu valimist (17. juuni 1831) sai Feijó juulis 1831 justiitsminister, kuid oli astus 3. august 1832 tagasi, sest Senat keeldus vallandamast José Bonifácio alaealise keisri Pedro II õpetaja kohast.
Juulis 1833 sai ta senaatoriks. Tema tegevus parlamendis oli innukas, sõltumatu ja julge. 1834 valiti ta Senati Statistikakomitee liikmeks.
7. aprillil 1835 valiti Feijó valijameeste poolt neljaks aastaks regendiks. Häälte lugemise viis lõpule Üldkogu (Senati ja Saadikutekoja ühine istung), mis peeti Senati hoones Rio de Janeiros 9. oktoobril 1835.
Hääletamise tulemused:.
11. oktoobril valiti Feijó Mariana piiskopiks, kuid ei võtnud seda kohta vastu.
12. oktoobril 1835 andis Feijó Üldkogu ees Senati hoones Rio de Janeiros ametivande.
Feijó valitsus püüdis peatada riigi lagunemist, kuid ei suutnud jagu saada suurtest mässudest Pará provintsis ("Cabanagem") ja Rio Grande do Suli provintsis ("Farroupilha").
Halva tervise ja tema vastu suunatud ägeda kriitika tõttu kirjutas Feijó 19. septembril 1837 alla siseministrile adtesseeritud tagasiastumisavaldusele. Järgmiseks regendiks sai Pedro de Araújo Lima.
Pärast tagasiastumist lahkus Feijó Rio de Janeirost ning läks tagasi São Paulosse.
1839 valiti Feijó Senati presidendiks. Hemorraagia tõttu tekkis tal sama aasta lõpul vasaku kehapoole halvatus. See sundis teda jääma São Paulosse. Rio de Janeiros käis ta ainult keiser Pedro II kroonimisel ja muudel erilistel puhkudel.
Aastal 1842 ühines Feijó liberaalidega, kes rahulolematutena parlamendivalimiste tulemustega tõstsid mässu (liberaalne revolutsioon). Kui Caxiasi hertsog revolutsiooni maha surus, siis Feijó arreteeriti Sorocabas ja pagendati Vitóriasse Espírito Santo osariigis. Mõni kuu hiljem ta vabanes ning naasis São Paulosse. Senati avaistungil 1843 esines ta kaitsekõnega oma asjas.
Diogo Antônio Feijó suri 10. novembril 1843, enne kui Senat jõudis tema asjas otsuse teha.
Välislink.
Feijó, Diogo Antônio
Feijó, Diogo Antônio
Feijó, Diogo Antônio


Maria I Bragança.
Maria I Bragança, sünninimi: Maria Francisca Isabel Josefa Antónia Gertrudes Rita Joana de Bragança (17. detsember 1734 Lissabon – 20. märts 1816 Rio de Janeiro) oli Portugali kuninganna 24. veebruar 1777 – 16. detsember 1815 ja Portugali, Brasiilia ja Algarvede kuninganna 16. detsember 1815 – 20. märts 1816.
Tema täielik valitsejatiitel oli: "Por graça de Deus, Rainha do Reino Unido de Portugal, e do Brasil, e Algarves de aquém e de além-mar em África, Senhora de Guiné e da Conquista, Navegação e Comércio da Etiópia, Arábia, Pérsia, e da Índia"
Ta oli Portugali kuninga José I ja kuninganna Mariana Vitória vanim tütar. Maria oli abielus alates 6. juunist 1760 oma onu Dom Pedroga, kuningas João V (valitses 1706–1750) pojaga. Aastal 1777 sai ta Portugali troonile koos oma abikaasaga, kes sai kaaskuningaks Pedro III nime all.
Parast Pedro III surma 25. mail 1786 ja nende vanima poja Dom José Francisco Xavier de Paula surma 11. septembril 1788 kannatas Maria niivõrd vaimse pinge all, et jäi vaimuhaigeks. Seetõttu nõudsid ministrid tema kolmanda poja Dom João Maria José Francisco Xavier de Paula asumist riigipea kohale. João oli nõus ja 10. veebruaril 1792 sai temast João VI nime all 'asevalitseja kuninganna nimel'. Pärast edutuid katseid ravida Maria I süvenevat vaimuhaigust asus João ametlikult regendi ametisse 15. juulil 1799. Novembris 1807 vallutas Napoléon I armee Portugali ja Maria toimetati varjule Brasiiliasse (27. november 1807). Kuninganna ja ta kaaskond saabus Rio de Janeirosse 7. märtsil 1808. Olles täielikult teovõimetu oma haiguse tõttu, elas Maria vaikuses ja eraldatuses kuni surmani 1816.


Edward I.
Edward I, ka Edward Longshanks (Edward Pikk-koib; 17. juuni 1239, Westminster, Middlesex – 7. juuli 1307, Burgh-on-Sands, Cumberland) oli alates 20. novembrist 1272 kuni surmani Inglismaa kuningas ja Iirimaa isand ning alates 14. veebruarist 1254 Chesteri krahv.
Valitsejatiitel: Jumala armust Inglismaa kuningas, Iirimaa isand ja Akvitaania hertsog (inglise keeles "By the Grace of God, King of England, Lord of Ireland and Duke of Aquitaine", ladina keeles "Dei Gracia Rex Anglie Dominus Hibernie et Dux Aquitanie").
Pärast 1282 alanud ülestõusu mahasurumist 1284 läks Wales Inglismaa koosseisu. Alates 1301, kui Edward I andis selle tiitli oma pojale Edward II-le, kannab Inglise troonipärija tiitlit Walesi prints.
Edward I püüdis allutada ka Šotimaad, mis tal sealse pärimistüli tõttu ajutiselt ka õnnestus. William Wallace'i juhtimisel suutsid šotlased end küll uuesti vabaks võidelda, kuid pärast aastatepikkust võitlust suutis Edward Wallace'i vangistada ja Šotimaa uuesti allutada. Robert Bruce'i juhtimisel suutsid šotlased oma iseseisvuse siiski taastada.
Abielud.
1. novembril 1254 abiellus Edward I Kastiilia Eleanoriga, kellega sai 15 last, 5 poega ja 10 tütart. Eleanor suri 1299. aastal. Lastest said täiskasvanuks 5 tütart ja 1 poeg. Neist lastest üks oli nunn, aga kõigi ülejäänute järeltulev sugu kestab tänapäevani. 15 lapsest noorim, Edward II, päris oma isa trooni.
10. septembril 1299 abiellus Edward I Prantsuse Marguerite'iga, kellega sai kolm last, kaks poega ja noorelt surnud tütre. Kummagi poja sugu kestab tänapäevani.


Edward II.
Edward II kroonimine. Kaasaegne joonistus
Edward II (25. aprill 1284 Caernarvonshire, Wales – 21. september, 1327 Gloucestershire) oli Inglise kuningas (7. juuli 1307 – 20. jaanuar 1327), Iirimaa lord ja Akvitaania hertsog.
Edward II sündis Inglise kuninga Edward I 16. lapse ja 5. pojana. Tema vendadest 4 olid juba surnud ja viimane suri samal aastal. Nii sai Edwardist troonipärija. Tema õdedest sai täiskasvanuks 5 ja kui maha arvata üks, kellest sai nunn, kestab neist ülejäänute sugu tänapäevani.
Edward II oli esimene Walesi printsi tiitli kandja. Selle tiitli kinnitas Inglismaa parlament 7. veebruaril 1301.
Edward II sai Inglise kuningaks pärast oma isa surma, mis juhtus siis, kui nad olid 7. juulil 1307 sõjakäigul Šotimaa vastu. Isa palus oma pojal jätkata sõda šotlaste vastu, kuid pojal puudusid isa pealehakkamine ja ambitsioonid. Ta oleks parema meelega elu nautinud, aga kodumaa ebastabiilne poliitiline olukord ei võimaldanud eriti sedagi. Aadlike rahutused tema võimu ajal olid tavalised.
Tema valitsejatiitel oli "By the Grace of God, King of England, Lord of Ireland and Duke of Aquitaine" ("Dei Gracia Rex Anglie Dominus Hibernie et Dux Aquitanie").
Edwardi valitud soosikud ei olnud rahvale meeltmööda. Esimene soosik oli Piers Galveston, kelle Edward nimetas Cornwalli hertsogiks. Galveston armastas teisi aadlikke solvata, arvates, et kuninga soosingu tõttu ei juhtu temaga midagi. Siiski keeldus hulk hertsogeid 1310 osalemast parlamendi töös, kui Galveston selles kaasa teeb, ja parlament kogunes alles pärast Galvestoni vabastamist. 1312. aasta juunis teised aadlikud vangistasid Galvestoni ja hukkasid ta.
23. ja 24. juunil 1314 kaotas Edwardi juhitud Inglise sõjavägi Bannockburni lahingus hävitavalt umbes 2½ korda väiksemale Šotimaa sõjaväele, mida juhtis Robert Bruce. See lahing kinnistas Šotimaa iseseisvuse, kuigi ametlikult tunnutas Inglismaa Šotimaa sõltumatust alles kümmekond aastat hiljem. Bannockburni lahingut peavad õpetlased Inglismaa kõige hullemaks sõjaliseks kaotuseks pärast 1066 toimunud Hastingsi lahingut.
Edwardi järgmised soosikud olid Hugh le Despenser vanem ja Hugh le Despenser noorem. Despenserid olid hullupööra ahned: nad kuulutasid kehtetuks õiguspäraseid lepinguid, hõivasid teiste aadlike maid ja petsid neid, et oma varandust suurendada. Pärast seda, kui nende vaenlasteks olid muutunud kõik alates kuningannast kuni lihtrahvani, pidi Edward II mõlemad le Despenserid 1321 pagendama, misjärel neist said mereröövlid.
Prantsuse kuningas nõudis Edwardilt Gaskoonia eest maksu, millest Edward keeldus. See tekitas kuningakodade vahel pingeid, mida lahendama saatis Edward oma naise Isabelle'i. Kuid Prantsusmaal leppis Isabelle kokku Roger Mortimeriga, et kukutavad ebapopulaarseks muutunud Edwardi ja uueks kuningaks saab Isabelle'i alaealine poeg Edward III, kelle nimel siis Isabelle ja Roger saaksid valitseda.
Need plaanid said teatavaks, aga Edward oli muutunud nii ebapopulaarseks, et ta ei suutnud leida õieti kedagi, kes talle appi tuleks, peale le Despenserite, mis teiste soovi kuningat abistada veelgi vähendas. Roger Mortimer ja Isabelle tungisid Inglismaale 1326. aasta septembris. Oktoobris tekkisid Londonis rahutused, sõjavägi keeldus kuninga eest võitlemast ja Edward põgenes Walesi. Kuigi Edward oli olnud Walesi prints, ei tahtnud sealsed elanikud Inglismaale alluda, vahistasid kuninga ja le Despenserid ning andsid nad Inglismaale välja, kus le Despenserid mõisteti surma ja hukati. Isabelle oli probleemi ees: ta soovis oma mehest vabaneda, kuid viisil, mis ei seaks kahtluse alla tema poja pärimisõigust. Sellepärast ei andnud ta Edwardit riigireetmises süüdistatuna kohtu alla, vaid tõenäoliselt tapeti Edward Londonis vangistuses, ilma et teda oleks kohtu alla antud.
1330 korraldas tollal 17-aastane Edward III paleepöörde, millega kukutas Roger Mortimeri ja laskis ta võimuliialdustes süüdistatuna ilma kohtuta hukata, Isabelle pagendati riigi ääremaadele. Ometi on kõik Inglise kuningad alates Henry VIII-st ka Roger Mortimeri järeltulijad.
Abielu ja lapsed.
Kõik lapsed elasid oma isast kauem. John suri 20-aastaselt arvatavasti palavikku, ülejäänud lapsed abiellusid. Joan abiellus Šotimaa kuninga David II-ga, kuid lapsi tal ei olnud. Eleanoril oli abielust kaks poega, kes said mõlemad täiskasvanuks, kuid lapselapsi tal polnud. Edwardi sugu kestab tänapäevani ning kõik tema järel Inglismaad ja Suurbritanniat valitsenud monarhid on tema järeltulijad.
Isabelle oli kolme Prantsuse kuninga vend, kes kõik järglasteta surid. Seetõttu arvas Edward III, et Prantsuse troon peaks kuuluma temale, ja kuulutas iseend ka Prantsuse kuningaks. See põhjustas Saja-aastase sõja.


Edward III.
Edward III (13. november 1312 Windsori loss, Berkshire – 21. juuni 1377 Surrey) oli Inglismaa kuningas ning Iirimaa isand 1327–1377. Lisaks oli ta Akvitaania hertsog 1325–1339, Akvitaania isand 1360–1369 ning Ponthieu krahv 1325–1336.
Valitsejatiitel: "By the Grace of God, King of England, Lord of Ireland and Duke of Aquitaine" ("Dei Gracia Rex Anglie Dominus Hibernie et Dux Aquitanie")
Saja-aastane sõda.
Edward III sai tuntuks Saja-aastase sõja algatajana, kuna tema arvates oli peale Kapetingide pealiini (1328. aastal Prantsusmaa kuningas Charles IV) väljasuremist Prantsusmaal temal suurim õigus troonile, kuna tema ema ema Isabella oli Charles’i õde, mitte aga Valois' dünastial, mis tegelikult valitsema asus.
Prantslased olid lähtunud Saali õigusest ja pannud troonile lähima meessoost sugulase, Edward taotles trooni aga Philippe IV tütrepojana. Tegelikult ei oleks tal olnud õigust Prantsusmaa troonile ka naisliini kaudu, kuna sel juhul oleks edestanud teda pärimisjärgluses Navarra kuninganna Jeanne II, Louis X ainus tütar.
Edwardi poliitika oli algul edukas, kuid siiski pidi ta 1361 rahuleppes Prantsuse trooninõudlusest loobuma, saades vastutasuks Edela-Prantsusmaa isandaks. Tema poeg Must Prints Edward jätkas omal käel hiljem sõda, kuid mitte kuigi edukalt. Kuningas Edwardi surma järel sai troonile aga tema lapselaps Richard II, kuna prints Edward oli 1376. aastal surnud.


Edward IV.
Edward IV sünninimi: Edward Plantagenet, Yorki hertsog (28. aprill 1442, Rouen, Prantsusmaa – 9. aprill 1483, Westminster, Suurbritannia) oli Inglismaa kuningas ning Iirimaa lord (4. märts 1461 – 2. oktoober 1483 (väikese vaheajaga 1470-1471)
Edward IV oli esimene inglise kuningas Yorki dünastiast.
Valitsejatiitel: "By the Grace of God, King of England and France and Lord of Ireland" ("Dei Gracia Rex Anglie et Francie Dominus Hibernie")


Edward V.
Edward V (2. november 1470, Westminster – teadmata) oli Plantagenetite soost Inglismaa kuningas ning Iirimaa lord (9. aprillist 25. juunini 1483); sünnist saadik Walesi prints ja Chesteri krahv.
Edward päris trooni pärast isa surma 9. aprillil 1483, kui oli 12-aastane. Tema eest valitses ning tema ja ta venna Richardi eest hoolitses nende onu Gloucester hertsog Richard, kes 25. juunil 1483 neilt trooni võttis.
Pärast võimu üleandmist suleti Edward V ja tema vend Londoni Towerisse. Pärast seda pole neid nähtud. Nende saatuse kohta liigub rohkesti legende. Väidetavalt leiti 1674. aasta ümberehituste käigus Towerist kahe lapse skeletid. Kuigi nende kindlat kuuluvust noorele kuningale ja tema vennale pole kindlaks tehtud, on need maetud Westminsteri kloostrikirikusse.
Valitsejatiitel: "By the Grace of God, King of England and France and Lord of Ireland" ("Dei Gracia Rex Anglie et Francie Dominus Hibernie").


Edward VI.
Edward VI (sündinud Edward Plantagenet (12. oktoober 1537, London – 6. juuli 1553, Greenwich) oli Inglismaa ja Iirimaa kuningas (28. jaanuar 1547 – 6. juuli 1553).
Henry VIII ja Jane Seymouri poeg.
Valitsejatiitel: "By the Grace of God, King of England, France and Ireland, Defender of the Faith, and of the Church of England and also of Ireland in Earth Supreme Head" ("Dei Gracia Anglie, Francie et Hibernie Rex, Fidei Defensor, et in terra ecclesie Anglicane et Hibernice supremum caput")
Edward sündis 1537. aastal, kui ta isa oli juba 46-aastane. Tema ema suri aga paar päeva pärast sünnitust. Ema eest oli talle Henry VIII viimane naine Katherine Parr, kes suri 1548. aastal. Edward sai väga hea hariduse, osutudes sama andekaks kui ta isa, osates juba 9-aastaselt kreeka, ladina ja prantsuse keelt, ent samas hoiti teda ka muust maailmast äärmiselt eraldatult, sest ta isa kartis paaniliselt, et midagi võib ta ainsa seadusliku meessoost järeltulijaga juhtuda. Edwardi tervis oli sünnist saadik küllaltki nõrk, tal oli kahvatu näojume, nagu ta vanaisal Henry VII-l ning ta haigestus kergesti. Tänu Katherine Parrile sai Edwardist ka veendunud protestant, kes pööras usuasjade sisulisele küljele tunduvalt rohkem tähelepanu kui ta isa.
Edwardi lapsepõlv jäi aga lühikeseks, sest juba enne, kui ta jõudis 10-aastaseks saada, suri Henry VIII ning Edward kuulutati kuningaks. Tegeliku võimu haaras enda kätte kuninga onu Edward Seymour, kellega hakkas võimu pärast võitlema vend Thomas Seymour, kes abiellus Katherine Parriga ning püüdis pärast tolle surma saada enda naiseks Henry VIII tütart Elizabethi. Peagi küpses vandenõu Edwardi kukutamiseks, Thomas Seymour kavatseski panna troonile Elizabethi ning ise kuningana valitseda. 1549. aasta alguses plaanis ta kuningat röövida, kuid selle nurjas Edwardi lemmikkoera kohalolek. Järgnevalt vangistatud Thomas Seymour hukati, kuid ka Edward Seymouri positsioon muutus üha ebastabiilsemaks, sest ta ei tulnud toime riigi üha keerulisemaks muutuva majandusolukorraga. Samuti oli ta alustanud sõda Šotimaa vastu, et saavutada Edwardi ja lapskuninganna Mary Stuarti abielu, mis oleks kahe riigi suhteid taas silunud. Kuid sõda ei kulgenud hästi, sest šotlastele tõttasid appi prantslased. Riigis puhkesid rahutused ning Edward Seymour pidi rakendama karme meetmeid, et neid maha suruda. Nõnda muutus ta üha ebapopulaarsemaks.
Lõpuks sunnitigi Edward VI-t Edward Seymouri riigireeturiks nimetama ning võimule tõusis John Dudley, kes asus esile upitama oma kaitsealust Jane Greyd, samuti Henry VII lapselast, keda ta lootis Edwardiga naita. Edward Seymour hukati aga 1552. aastal. Samal ajal viidi läbi oluline pööre protestantismi poole: ladinakeelne missa keelustati ning anti välja ka ingliskeelne palveraamat. Selle reformi taga olid Dudley ja Caneterbury peapiiskop Thomas Cranmer, ent kindlasti toetas seda ka kuningas, kes teatavasti oli veendunud protestant. Kuid see muudatus oli vastukarva nii paljudele katoliku usule truuks jäänud ülikutele kui ka lihtinimestele, kelle harjumuspäraseid usulisi traditsioone nii tõsiselt muudeti. Seega sillutas see teed hilisemale katoliiklikule restauratsioonile Mary I ajal, kes valmistas oma kuningast vennale usuliste veendumuste pärast tõsist meelehärmi.
1552. aastal haigestus Edward aga rõugetesse ning oleks peaaegu surnud. Vaevalt paranenud, haigestus ta aga tiisikusse ning suri vaid 15-aastasena 1553. aasta juulis. John Dudley mahhinatsioonide tulemusena tõusis troonile sama noor Jane Grey.


Edward VII.
Edward VII (sünninimi: Albert Edward (9. november 1841, London – 6. mai 1910, London)) oli Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuningas ja India keiser alates 22. jaanuarist 1901 kuni surmani.
Edward oli esimene Saksi-Coburgi ja Gotha soost Briti monarh. Tema ema oli kuninganna Victoria ja isa prints Albert.
Valitsejatiitel: Jumala armust Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi ja Briti ülemeremaade kuningas, usu kaitsja, India imperaator. (inglise keeles "By the Grace of God of the United Kingdom of Great Britain and Ireland and of the British Dominions beyond the Seas King, Defender of the Faith, Emperor of India"), ladina keeles "Dei Gratia Britanniarum Rex, Fidei Defensor, Indiae Imperator").
Et tema ema elas kaua, sai Edward kuningaks alles 59-aastaselt.
Kui ta oli Walesi prints, siis tunti teda rohkem esimese eesnime järgi Albertina. Et aga seda nime peeti saksapäraseks ja sellenimelisi valitsejaid polnud Inglismaal enne olnud, kasutas ta valitsejana oma teist eesnime.
Teda on nimetatud Euroopa Onuks, sest ta oli paljudele valitsejatele onu, nende seas Saksamaa keiser Wilhelm II ja Venemaa keiser Nikolai II.
Edward VII-l oli ka hulk armukesi ja mitu abieluvälist last. Tema viimase armukese Alice Keppeli lapselaps on Camilla Parker Bowles, kes oli Walesi printsi armuke ja nüüd on tema abikaasa.
Edward VII matustel sai kokku suur osa Euroopa kroonitud peadest ja neid on tagantjärele nimetatud vana Euroopa matusteks. Varsti puhkenud maailmasõjas sõdisid paljud neist üksteise vastu, paljud kaotasid ka võimu.
Seosed Eestiga.
1908. aasta maikuus toimus Tallinnas kuningas Edward VII ja Nikolai II 3-päevane kohtumine, mille eesmärk oli sõlmida kahe riigi vahelised poliitilised ning sõjalised koostöökokkulepped. Riikide välisministrite juuresolekul sõlmiti leping Makedoonias muudatuste läbiviimiseks ja Osmanite riigi
nõrgestamiseks. Kohtumise järel annetas kuningas 10. juunil 1908 Suurbritannia Kuningliku Victoria Ordu auliikme staatuse mitmetele Venemaa riigi- ja mereväetegelastele: nende hulgas olid ka Balti kindralkuberner parun Aleksandr Möller-Zakomelski, kes sai ordu suurristi auliikmeks, Tallinnas asunud laevastiku ülem Nikolai von Essen (rüütel-komandör), Eestimaa tsiviilkuberner Izmail Korostovets (rüütel-komandör), Tallinna politseimeister Lev Tšitšerošin (4. järk) ja Tallinna politsei abikomissar Ivan Gensior (5. järk).


Edward VIII.
Walesi prints Edward, hilisem Edward VIII
Edward VIII (Edward Albert Christian George Andrew Patrick David Windsor) (23. juuni 1894 Surrey – 28. mai 1972) oli Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Briti ülemeremaade kuningas ning India keiser (20. jaanuar 1936 – 11. detsember 1936). Tema valitsejatiitel oli: "By the Grace of God of Great Britain, Ireland and the British Dominions beyond the Seas King, Defender of the Faith, Emperor of India" ("Dei Gratia Magnae Britanniae, Hiberniae et terrarum transmarinarum quae in ditione sunt Britannica Rex, Fidei Defensor, Indiae Imperator").
Edward on ainus Briti monarh, kes on vabatahtlikult troonist loobunud ning Edward V järel kõige lühema valitsemisajaga monarh. Nad on ka ainsad Briti monarhid, keda pole kroonitud.
Sünd.
Prints Edward sündis 23. juunil 1894 Surreys. Ta oli Yorki hertsogi ja hertsoginna vanem poeg. Tema vanaisa oli Wales'i prints ning vanavanaema kuninganna Victoria. Tema tiitel oli sünnist saati 'Tema Kõrgus Yorki prints Edward'.
Ta ristiti 16. juulil 1894 ning tema ristivanemad olid kuninganna Victoria, Walesi prints Albert Edward ja printsess Alexandra, Taani kuningas Christian IX ja kuninganna Louise, Württembergi kuningas Wilhelm II, Kreeka kuninganna Olga, Venemaa tsareevitš Nikolai Aleksandrovitš, Saksi-Coburg-Gotha hertsog Ernst II, Tecki hertsog Franz ja hertsoginna Mary Adelaide ning Cambridge'i hertsog George.
Edward sai nime oma surnud onu prints Albert Victori järgi, keda tunti Eddyna. Teised nimed - George, Andrew, Patrick ja David - tulid Inglismaa, Šotimaa, Iirimaa ja Walesi kaitsepühakutest, kuid perekonnaringis kutsuti teda alati Davidiks.
Edwardi isa George oli troonipärilusjärjestuses teisel kohal ning seega oli Edward sünnihetkel kolmandal kohal.
Edwardil oli ka neli venda ja üks õde: Albert, Mary, Henry, George ja noorelt surnud prints John.
Wales'i prints.
Edwardist sai automaatselt Cornwalli hertsog, Rothesay hertsog, Carricki krahv ja Renfrew parun 6. mail 1910, kui tema isa tõusis troonile kui kuningas George V. 2. juunil 1910 sai Edwardist ka Wales'i prints ja Chesteri krahv. 1911 toimus ka ametlik tseremoonia ning seda keskajast alates esmakordselt Wales'is.
Sõjaväeteenistus.
Kui puhkes Esimene maailmasõda, oli Edward just jõudnud rindele minemiseks vanuse alampiiri ning tahtis sõtta minna. Tal lubati armeega ühineda ning seal teenida, kuid valitsus keelas tema saatmise eesliinile, mõeldes kahjule, mida troonipärija kinnivõtmine või hukkumine võiks kaasa tuua. Sellele vaatamata üritas Edward tihti ise eesliinile jõuda. Tema piiratud roll sõjas tõstis ta populaarsust veteranide hulgas.
Kuninglikud kohustused.
1920. aastate jooksul esindas Edward oma isa, kuningas George V-ndat kodus ja välismaal erinevatel üritustel. Ta üritas parandada olukorda riigi eriti vaesunud piirkondades; pärast suurt majanduskriisi 1929 külastas ta eriti lootusetus olukorras piirkondi ning andis inimestele tagasi lootused.
Armuelu.
1928 andis George V Edwardile maja Berkshire's, kus viimane võttis vastu mitmeid abielunaisi. Teda külastasid Anglo-Ameerika tekstiiliäri pärijanna Freda Dudley Ward, Ameerika filminäitleja Mildred Harris ja Thelma Furness. Viimase kaudu tutvus prints aga ameeriklanna Wallis Simpsoniga. Simpson oli oma esimesest abikaasast lahutanud 1927 ning samal aastal ka uuesti abiellunud. Wallisest ja Edwardist said armukesed.
Edwardi suhe Wallisega nõrgendas veelgi tema läbisaamist oma isa, George V-ga. Kuningas ja kuninganna keeldusid Wallist õukonnas vastuvõtmast ning printsi vend Albert kannustas Edwardit sobilikku abikaasat otsima. Edward oli aga Wallisesse armunud.
Edwardi afäär ameeriklannaga jõudis nii kaugele, et MI5 hakkas paari suhte iseloomu uurima ja analüüsima. Salateenistuse üks raport ütleb: "paistis, et POW ("Prince of Wales" Wales'i prints) on täielikult naise käpa all." Valitsuses põhjustas kahtlase minevikuga ameeriklannast lahutatu mõjuvõim troonipärija üle palju ärevust.
Kuningas Edward VIII.
Kuningas George V suri 20. jaanuaril 1936 ning Edward tõusis troonile kui kuningas Edward VIII. Järgmisel päeval rikkus ta protokolli, jälgides enda kuningaks kuulutamist koos veel teise mehega abielus oleva Wallisega.
Oli selgeks saamas, et Edwardi soov oli Wallisega abielluda; Ipswichis tuli arutlusele Wallise abielu lahutusprotsessi kiirendamine. Briti valitsuse mõjuvõimsad isikud taunisid täielikult Edwardi suhteid Wallisega, eriti arvestades fakti, et Edward oli anglikaani kiriku pea ning kirik keelab pärast lahutust abiellumise. Edwardi pakkumine morganaatilisest ehk ebavõrdsest abielust lükati peaministri ja valitsuse poolt tagasi.
Edwardi käitumine põhjustas valitsusringkondades ebakindlust, kuna ta sekkus ka poliitilisse ellu. Ta külastas Walesi lõunapiirkondades asuvaid söekaevandamisasulaid, mis kannatasid tööpuuduse käes. Ministrid ei tahtnud saata valitsusdokumente Edwardile, kuna kardeti, et ta pöörab neile vähe tähelepanu; veel rohkem kardeti aga võimalust, et Wallis võib dokumente näha. Scotland Yardi inspektorid jälitasid paari peaministri käsul.
16. juulil 1936 ebaõnnestus kuninga vastu suunatud atentaat. Jerome Banningan üritas kuningat tulistada Buckinghami palee lähedal. Politsei märkas relva ning tegutses kiirelt, vahistades Banningani. Kohtus üritas mees väita, et mõrva olid £150 eest tellinud "välismaised jõud", kuid see väide ei veenanud kohust.
Troonist loobumine.
16. novembril 1936 kohtus Edward peaminister Stanley Baldwiniga ning ütles, et soovib Wallis Simpsoniga abielluda kohe, kui naise lahutus jõustub. Peaminister andis vastuseks kuningale kolm valikut: abielust loobumine; Wallisega abiellumine ministrite soovide vastu; või troonist loobumine. Oli selge, et Edward ei suuda Wallisest loobuda. Ministrite tahte vastaselt abiellumine oleks viinud põhiseadusliku kriisini. Ka dominioonide peaministrid olid selgelt öelnud, et on abiellumise vastu; vaid Iirimaa oli teist meelt. Sellise vastuseisu ees otsustas Edward troonist loobuda.
Kuningas kirjutas troonist loobumise aktile alla 10. detsembril 1936 oma kolme venna, Yorki hertsogi, Gloucesteri hertsogi ja Kenti hertsogi juuresolekul. 11. detsembri õhtul pöördus Edward, tituleeritud prints Edward, Briti rahva poole raadioülekandes. Ta selgitas oma tegu, öeldes: "Ma olen leidnud olevat võimatu kanda kuningaks olemise kohustuste rasket koormat ja vabastada end sellest ametist kuna ma sooviksin seda [kuningas olla] teha koos naisega, keda ma armastan."
Pärast ülekannet lahkus Edward Prantsusmaale, saades Wallisega aga kokku alles mitme kuu pärast, kui tema lahutus jõustus. Tema vend, Yorki hertsog, tõusis troonile kui kuningas George VI ning tolle tütrest, printsess Elizabethist sai troonipärija.
Windsori hertsog.
12. detsembril 1936 teatas uus kuningas George VI, et annab oma vennale Windsori hertsogi tiitli ning tõstab ta erinevate Briti rüütliordude kõrgeimale astmele. Edward saigi koheselt tuntuks kui Windsori hertsog, ehkki see tiitel anti seaduse alusel talle alles 27. mail 1937. Taastati ka tiitel "Kuninglik Kõrgus", kuid samas oli eraldi välja toodud, et "tema abikaasa ja võimalikud järeltulijad ei pälvi seda tiitlit". Mõned ministrid soovitasid tiitli eemaldamist ka Edwardilt, kuna ta oli troonist loobunud kuningas, George aga ei olnud sellega päri. Hertsogitiitel andis Edwardile ka võimaluse kohale Lordide kojas ning ta poleks soovi korral saanud Alamkojas valimistel kandideerida.
Windsori hertsog abiellus vahepeal lahutatud Wallis Simpsoniga 3. juunil 1937 Prantsusmaal Chateau de Candé's. Kuigi anglikaani kirik keeldus liitu tunnistamast, oli üks Yorkshire'i episkopaalse kiriku liige, reverend Robert Jardine nõus kiriklikku tseremooniat läbi viima, millega hertsog ka heameelega nõustus. Ükski kuningliku perekonna liige laulatusel ei viibinud. Windsori hertsoginnale "Tema Kuningliku Kõrguse" tiitli andmisest keeldumine ning ka rahaasjade korraldamine põhjustas hertsogi ja teiste kuningliku perekonna liikmete vahel aastateks pingeid. Hertsog oli ka eeldanud, et pärast mõnda eksiilis veedetud aastat võib ta Inglismaale naasta, kuid George VI ähvardas ta naasmise korral rahalisest hüvitusest ilma jätta.
Teine maailmasõda.
1937. aastal külastasid Windsori hertsog ja hertsoginna eraviisiliselt Adolf Hitleri kutsel Saksamaad. Seejärel asus paar elama Prantsusmaale. 1940. aastal, kui sakslased Põhja-Prantsusmaale tungisid, põgenesid Windsorid esmalt Biarritzi, seejärel Hispaaniasse. Hiljem kolisid nad Portugali, kus elasid pankuri juures, kel olid tihedad sidemed Saksamaa saatkonnaga.
Paljud ajaloolased arvavad, et Hitler oleks Inglismaa vallutamise korral Edwardist ja Wallisest teinud uue kuningapaari; ta olevat ka Wallisele öelnud: "Sinust saaks hea kuninganna." Samuti leiavad ajaloolased, et Windsori hertsogipaarile oli fašism enne ja pärast Teist maailmasõda südamelähedane. See arvamus põhineb sõja-aegsetel materjalidel, mis avaldati 1996. ja 2003. aastal. Raporitest ilmnes, et hertsog "ei olnud Saksamaa vaenlane" ning mees oli ainus Briti esindaja, kellega Hitler arutas oma sõjajärgseid plaane.
Hilisemad aastad.
Pärast sõda pöördus paar tagasi Prantsusmaale Neuilly linna Pariisi lähedal, kus nad veetsid ka oma pensionipõlve. Nad korraldasid pidusid ja reisisid tihedalt Pariisi ning New York'i vahel. 1951 avaldas hertsog raamatu "Ühe kuninga lugu" ("A King's story"), mis põhines tema mälestustel. Paar tegi ka ühe ülesastumise televisioonis ning viibis Valges Majas president Richard Nixoni vastuvõtul.
Kuninglik perekond ei aktsepteerinud Wallis't kunagi ning ei võtnud teda vastu, ehkki hertsog ise kohtus mitmel korral oma ema ja vennaga. 1965. aastal käisid hertsog ja hertsoginna Londonis, kus neid külastasid Elizabeth II, Kenti hertsoginna ja printsess Mary. 1968. aastal olid nad viimast korda Ühendkuningriigis, kui toimusid Kenti hertsoginna matused.
Hertsog suri 28. mail 1972 Pariisis kõrivähki ning ta maeti Inglismaale, Frogmore'i kalmistule Windsori lossi lähedal. Hertsoginna suri neliteist aastat hiljem, 24. aprillil 1986 Pariisis. Ta maeti oma abikaasa kõrvale ning tema matustel osalesid ka Elizabeth Bowes-Lyon ja Gloucesteri hertsoginna. Tema hauakivil on lihtsalt kirjas "Wallis, Windsori hertsoginna".
Hertsogil ja hertsoginnal ei olnud järeltulijaid.


Jean I (Prantsusmaa).
Jean I (15. november 1316, Pariis – 19/20. november 1316, Pariis) oli Prantsusmaa ja Navarra kuningas kogu oma lühikese elu ajal. Ta kuulus Kapetingide dünastiasse.
Jean sündis Louis X ja tema teise abikaasa Ungari Clémence'i ainsa pojana viis ja pool kuud pärast oma isa surma. Enne Jeani sündi valitses regendina Louis X vend Philippe (tulevane kuningas Philippe V). Jean elas ainult viis päeva ja suri 19./20. novembril. Ta maeti Saint-Denis' basiilikasse.
Paljud uskusid, et Jeani onu, tulevane kuningas Philippe V põhjustas tema surma, et trooni endale saada. Räägiti ka, et Philippe olevat lasknud lapse röövida ning asendanud ta surnud lapsega. 1350. aastatel ilmus Provence'is välja mees, kes väitis, et tema ongi Jean I. Ta pandi ruttu vangi ja ta suri seal.


Jean II (Prantsusmaa).
Jean II Hea (le Bon) (26. aprill 1319, Le Mans, Prantsusmaa – 8. aprill 1364, London, Inglismaa) oli Prantsusmaa kuningas 22. august 1350 – 8. aprill 1364.
Valitsejatiitel: "Prantsusmaa kuningas Jumala armust" ("Par la grâce de Dieu, roi de France/Dei Gratia Francorum Rex"). Tiitlid: Normandia, Anjou ja Maine'i hertsog ("duc de Normandie, d'Anjou et du Maine").
Jean II isa oli Philippe VI (1293–1350) ja ema oli Burgundia Jeanne (1293–1348). Abielust sündis 8 poega ja 3 tütart, kellest suureks sai üksnes kaks poega: Jean ja Orléansi hertsog Philippe de Valois (1336–1375). Isa alustas 1337 Saja-aastast sõda ja viibis sageli sõjas ning sel ajal valitses riiki ema, kes sellega hästi hakkama sai. Ema oli lombakas. Tol ajal peeti füüsilist puuet patu ja kurjuse tunnuseks ning seetõttu ei suhtunud paljud temasse hästi, kuigi pidid kuninga käsul talle kuuletuma. Jeanne oli haritud naine, kes armastas kirjatarkust ja õpetas seda ka poegadele.
12. septembril 1348 suri ema katku. 29. jaanuaril 1349 abiellus isa uuesti Navarra Blanche'iga (1331–1398). Blanche oli tuntud niihästi ilu kui mõistuse poolest. 22. augustil 1350 isa suri. Blanche sünnitas 1351. aasta mais postuumse tütre Jeanne'i (1351–1371). Kuigi Blanche'ile tehti pärast seda abieluettepanekuid, lükkas ta need tagasi ning keskendus oma tütre ja noorema kasupoja kasvatamisele. Philippe abiellus, kuid lapsi tal ei olnud; Jeanne suri oma pulmareisil ja temalgi polnud lapsi.
Jean II nimetati 1332 Anjou krahviks, Maine'i krahviks ja Normandia hertsogiks, 1344 Poitiers' krahviks, 1345 Akvitaania hertsogiks ning 1361–1363 oli ta Burgundia hertsog.
Esialgu plaaniti Jeani abielu Inglismaa kuninga Edward II tütre Inglismaa Eleanoriga (1318–1355), kuid poliitilistel põhjustel ei saanud see teoks. Philippe VI kutsus Tšehhimaa kuninga Johann von Luxemburgi Fontainebleusse läbirääkimistele, sest kumbki vajas teise toetust. Johann unistas Lombardia vallutamisest ning Philippe lubas talle, et kui tal see õnnestub, ei tee Prantsusmaa talle mingeid takistusi ja tunnustab teda Lombardia valitsejana. Omakorda Johann lubas Philippe'ile 400 jalaväelast, kui peaks algama sõda (varsti Saja-aastane sõda algaski). Lepingu kinnituseks sõlmiti abielu Johanni tütre Jutta von Luxemburgi (1315–1349) ja Jean II vahel. Jutta, keda Prantsusmaal Bonne'iks nimetati, oli ka vanuselt sobivam abikaasa kui Eleanor, kes polnud veel lapsekandmise ikka jõudnud.
Jean kuulutati täisealiseks 26. aprillil 1332 ning sel puhul sai ta Anjou, Maine'i ja Normandia nimeliseks valitsejaks. 28. juulil 1332 laulatati Jean ja Jutta Pariisi kagupoolse eeslinna Meluni Jumalaema kirikus. Pulmad kestsid kaks kuud ning pulmakülalisi oli 6 tuhat, nende seas Burgundia, Lotringi ja Brabandi hertsog.
Abielust sündis 4 poega ja pärast seda veel 5 tütart. Kui maha arvata seitsmes ja kaheksas laps, kes mõlemad 4-aastasena surid, said kõik ülejäänud lapsed täiskasvanuks ja kõigi nende järeltulev sugu kestab tänapäevani.
Jutta suri 11. septembril 1349, 11 kuud pärast viimase lapse sündi 34-aastaselt muhkkatku. 19. veebruaril 1350 abiellus Jean II uuesti, seekord Auvergne'i ja Boulogne'i krahvinna Jeanne I-ga, kes oli Jean II kauge sugulane. Jeanne I oli suurte valduste ainus pärija. Esimesest abielust olid tal pisike poeg ja tütar. Jeanile sünnitas ta veel kaks tütart ja kolmanda lapse, kelle sugu ei ole teada, aga kõik teisest abielust sündinud lapsed surid väga noorelt. Kuid ka Jeanne I esimesest abielust sündinud tütar Jeanne ja poeg Philippe surid umbes 16-aastaselt 1360 ja 1361 pärijateta katku ning Jeanne I valdused jagati suurnike vahel laiali. Jean II oli isegi abielu arvestamata Jeanne I üks lähedasimaid elusolevaid sugulasi ja seetõttu üks peamisi pärijaid.
Kuigi Jean II oli Normandia hertsog, ei olnud tal Normandia üle mingit võimu. Normandia jaoks oli merekaubandus tähtsam kui kaubandus mööda Seine'i ja Normandia sidemed Inglismaaga olid tugevamad kui Prantsusmaaga. Ehkki nime poolest Prantsuse alamad, toetasid Normandia suurnikud Saja-aastases sõjas Inglismaad.
Jean II kogus suure sõjaväe ja läks sellega inglaste vastu, keda juhtis Must Prints Edward. 19. septembril 1356 toimus Poitiers' lahing. Selleks, et teda ära ei tuntaks, riietas kuningas end ja veel 19 rüütlit täpselt ühtemoodi, et neid ära ei tuntaks. Lahing lõppes Prantsusmaale katastroofiliselt. Peaaegu kõik rüütlid kas langesid vangi või said surma. Kui inglased siis uurima hakkasid, keda neil on õnnestunud vangi võtta, selgus, et nende käes on koguni kuningas. Jean viidi Bordeaux'sse, kus teda aastaid vangis hoiti, et lunaraha üle kaubelda.
1358, kui Jean II vangis oli, toimus Prantsusmaa kõigi aegade suurim talupoegade ülestõus žakerii, mis veriselt maha suruti. Ülestõusnute juhid kutsuti läbirääkimistele, aga löödi kohapeal maha, sest kuna nad polnud aadlisoost, ei kehtinud nende kohta sõjapidamise ja viisakuse reeglid.
Brétigny rahulepinguga määrati lunaraha suuruseks 3 miljonit krooni. Nii suurt summat polnud Prantsusmaa riigil võtta. Jean jättis oma vanuselt teise poja Louis' pantvangi ja ta lasti koju lunaraha koguma.
1363. aasta juulis selgus, et Louis on vangist põgenenud. Niisugune käitumine oli alandav ja Jean II otsustas, et peab seetõttu kohe ise Inglismaale vangi pöörduma. Seda nõudsid usk ja au. Õukond püüdis teda ümber veenda, aga tulutult. Ta sõitis samal talvel Londonisse, kus teda pidulikult vastu võeti. Kuid juba mõne kuu pärast haigestus Jean tundmatusse tõppe ja suri aprillis Savoy lossis, mis Wat Tyleri ülestõusu käigus 1381 hävitati.
Jeanile järgnes Prantsusmaa troonil tema vanim poeg Charles V.


Hektar.
Hektar (lühend ha; pikalt "hektoaar") on mittesüsteemne pindalaühik.


Jane Grey.
Jane (sünninimi leedi Jane Grey; oktoober 1537 Leicestershire – 12. veebruar 1554 London) oli Inglismaa, Prantsusmaa ja Iirimaa kuninganna 6. juuli (10. juuli) – 19. juuli 1553.
Oma lühikese valitsusaja järgi saanud hüüdnimed "9 päeva kuninganna" või "13 päeva kuninganna".
Valitsejatiitel: "By the Grace of God, Queen of England, France and Ireland, Defender of the Faith, and of the Church of England and also of Ireland in Earth Supreme Head" ("Dei Gracia Anglie, Francie et Hibernie Regina, Fidei Defensor, et in terra ecclesie Anglicane et Hibernice supremum caput": 'Jumala armust Inglismaa, Prantsusmaa ja Iirimaa kuninganna, usu kaitsja ning Inglismaa ja ühtlasi Iirimaa Kiriku maapealne ülempea').
Jane Gray oli Henry Grey ja leedi Frances Brandoni tütar. Tema elu esimesest kümnest aastast kuigi palju teada pole. 1547. aastal sai temast Katherine Parri hoolealune ning selle tulemusel ka veendunud protestant ning seega Edward VI mõttekaaslane. Inglismaa regendiks pürgiv Thomas Seymour plaaniski teda Edwardiga naita, sest oli teada, et Jane'gi võib Henry VIII testamendi kohaselt troonile pretendeerida. Samas oli Seymouril ka teine plaan: nimelt abielluda ise Henry tütre Elizabethiga ning EDward VI kukutada. Ent Seymouri afäärid tulid avalikuks ning ta hukati. Nii jäid Jane'i ja Edwardi pulmaplaanid esialgu katki, kuid 1551. aastal otsustas regendiks saanud Northumberlandi hertsog John Dudley selle idee ellu viia. Jane kutsuti õukonda ning teda esitleti mitmetel avalikel üritustel välismaa saadikutele.
Ent kuna Edwardi tervis 1553. aasta algul järsult halvenes, abiellus Jane 21. või 25. mail 1553 hoopis John Dudley poja Guildford Dudleyga. Järgnevalt päris Jane Inglismaa trooni dokumendi "Letters Patent for the Limitation of the Crown" alusel, millele oli John Dudley suunamisel alla kirjutanud Edward VI. Jane'i õigus troonile tulenes ema kaudu, kes oli Mary Tudori tütar, too omakorda kuningas Henry VII tütar. Seda dokumenti parlament aga ei kinnitanud.
Henry VIII valitsemisaja parlamendi aktid soovitasid aga kaaluda teisi kandidaate troonile. Henry oli paika pannud pärimiskorra, mille kohaselt pidi Edwardi surma järel troon minema poolõele Maryle, seejärel aga Elizabethile. Alles seejärel võis troon minna Jane'ile, kes oli Henry õetütar. Ent probleem oli siin selles, et Mary oli katoliiklane, Elizabeth aga eelmiste võimumeeste Seymouride kaitsealune. Edward VI aegne viimane regent John Dudley soovis aga Jane Grey võimule tõstmisega oma positsioone veelgi tugevdada, samuti tegi see samm tema pojast sama hästi kui kuninga.
Edward VI surma 6. juulil 1553 hoiti Jane'i eest saladuses kuni 9. juulini. 10. juulil toodi Jane Syonist Londonisse ja kuulutati kuningannaks. Ta ise oli küll selle vastu, ent Dudley, tema vanemad ning teised võimutegelased suutsid teda siiski mõjutada krooni vastu võtma. Kuid Edwardi poolõde printsess Mary keeldus Jane'i kuningannana tunnustamast. 14. juulil lahkus Northumberlandi armee Cambridgest, et suruda alla Mary toetajaskond, kuid sellest polnud kasu. Mary sai tunnustuse Norwichist, Colchesterist, Devonist, Oxfordshirest ja teistest kohtadest, enamik inglasi hoidis tema kui Henry VIII nimetatud ametliku pärijanna poole. Enamik Inglismaa võimutegelasi kaldusid samuti Maryt toetama ning Dudley, riigi tegelik valitseja, jäi sisuliselt üksi. Jane lukustas end Towerisse, Dudley tõttas aga sõjaväega Londonist minema. 19. juulil kuulutasid Salanõukogu liikmed Mary kuningannaks ning samal ajal asus Maryt toetama ka Jane'i isa. Jane ja ta abikaasa ning John Dudley vangistati ning heideti Towerisse.
Esialgu Jane'i ja ta abikaasa elu säästeti, sest neid loeti pigem Dudley intriigide ohvriks. Kuid kui Mary oli oma võimu kindlustanud ning keisririigi poolse kindla toe saanud, hukati Jane 21. veebruaril 1554.


John Maata.
John Maata (24. detsember 1166 või 1167 Oxford – 18/19. oktoober 1216 Nottinghamshire, Inglismaa) oli Inglismaa kuningas, Iirimaa lord, Normandia ja Akvitaania hertsog ning Anjou krahv 27. mai 1199 – 19. oktoober 1216.
John oli Richard Lõvisüdame (Richard I) noorem vend. Tõusis troonile pärast Richardi surma 1199.
Valitsejatiitel: "By the Grace of God, King of England, Lord of Ireland, Duke of Normandy and Aquitaine, and Count of Anjou" ("Dei Gracia Rex Anglie Dominus Hibernie Dux Normannie et Aqitannie Comes Andegavie")


Napoleon I.
Napoleon I ehk Napoleon Bonaparte (prantsuse keeles "Napoléon I Bonaparte"; 15. august 1769 Ajaccio, Korsika – 5. mai 1821 Saint Helena saar) oli Prantsusmaa valitseja ja väejuht. Napoleoni sünninimi oli itaaliapärane "Napoleone di Buonaparte". 1796. aastal abieluaktile alla kirjutades kasutas Napoleon juba prantsuspärast nimekuju "Napoléon Bonaparte".
Napoleon valitses Prantsusmaad 11. novembrist 1799 kuni 11. aprillini 1814 ja 13. märtsist 1815 kuni 22. juunini 1815.
11. novembrist 1799 kuni 25. detsembrini 1799 oli ta koos Pierre Roger Ducos' ja Emmanuel Joseph Sieyès'iga konsul.
25. detsembrist 1799 kuni 18. maini 1804 oli ta esimene konsul.
18. maist 1804 kuni 11. aprillini 1814 oli ta Prantsusmaa keiser: "Jumala armust ja Vabariigi konstitutsiooni kohaselt prantslaste keiser" ("Par la grâce de Dieu et les constitutions de la République, empereur des français") ja alates 1809. aastast "Jumala armust ja keisririigi konstitutsioonide kohaselt prantslaste keiser" ("Par la grâce de Dieu et les constitutions de l'empire, empereur des français").
Suguvõsa ja vanemad.
Korsika Buonaparted pärinesid itaalia väikeaadli hulka kuulunud suguvõsast, mille esindajad olid 16. sajandil Liguuriast Korsikale asunud.
Napoleoni isa "nobile" Carlo Buonaparte oli jurist, kes 1777. aastal oli määratud Korsika vabariigi esindajaks Louis XVI õukonda.
Napoleoni peamine mõjutaja lapsepõlves oli tema ema Letizia Ramolino, kelle range distsipliin talitses ohjeldamatut last.
Sünd, nimi ja ristimine.
Napoleon sündis 15. augustil 1769 kaheksalapselise pere teise lapsena Korsika saarel Ajaccio linnas majas, mis kannab nime Casa Buonaparte. Korsika oli täpselt aasta varem, 15. augustil 1768, läinud Versailles' lepinguga ametlikult Genova vabariigi käest Prantsusmaa okupatsiooni ja halduse alla.
Tulevane keiser ristiti Napoleone di Buonaparte nime all; kahekümnendatel eluaastatel vahetas ta selle välja prantsuspärasema Napoléon Bonaparte'i vastu. Eesnime sai ta tõenäoliselt onu järgi, kuigi sama nime kandis ka tema väikelapsena surnud vanem vend. Napoleon ristiti oma esimese sünnipäeva eel 21. juulil 1770 katoliku kiriku Ajaccio katedraalis.
Haridus.
Napoleoni aadlipäritolu ning perekonna suhteline jõukus ja sidemed võimaldasid talle hariduse, mis oli tol ajal tavalistele korsiklastele kättesaamatu.
Jaanuaris 1779 astus Napoleon Autuni usklikku kooli, et õppida prantsuse keelt ning sama aasta mais võeti ta Brienne-le-Château sõjakooli. Ta rääkis rõhutatud Korsika aktsendiga ning ei õppinud kunagi korrektselt kirjutama. Napoleoni kaasõpilased narrisid teda tema aktsendi pärast ning ta pühendas end lugemisele. Eksamineerija märkis Napoleoni kohta, et "ta on alati silma paistnud oma pühendumisega matemaatikale. Ta on üsna hästi tuttav ajaloo ja geograafiaga... Poisist saaks hea meremees."
Õpingud Brienne'is lõpetas Napoleon 1784. aastal, misjärel asus edasi õppima École Militaire'i Pariisis. See lõpetas tema mereväeplaanid, mis olid viinud isegi ideeni astuda Briti mereväkke. Ta asus hoopis õppima suurtükiohvitseriks. Samal ajal suri tema isa. Sellest tulenevalt vähenesid tema sissetulekud ja ta oli sunnitud kaheaastase kursuse lõpetama ühe aastaga. Napoleon oli esimene korsiklane, kes antud kooli lõpetas.
Touloni piiramine.
1793. aasta juulis lasi Bonaparte trükkida vabariiklasi toetava pamfleti "Le Souper de Beaucaire" ("Õhtusöök Beaucaire'is"), mis tõi talle Prantsuse revolutsiooni ühe peamise juhi Maximilien Robespierre'i venna Augustin Roberspierre'i imetluse ja toetuse. Korsika päritolu Antoine Christophe Saliceti abiga nimetati Bonaparte vabariiklaste suurtükiväe ülemaks Touloni piiramisel. Linn oli vabariiklaste vastu üles tõusnud ning selle olid hõivanud Briti väed. Bonaparte otsustas vallutada kõrgendiku, mis lubanuks vabariiklaste suurtükiväel survestada sadamat ning sundinuks Briti laevad evakueeruma. Kõrgendiku hõivamiseks sooritatud rünnak, mille käigus Napoleon reide haavata sai, viis linna vallutamiseni ning tema ülendamiseni brigaadikindraliks 24 aasta vanuselt.
Bonaparte teod tõid kaasa Rahvapäästekomitee tähelepanu ning ta määrati Prantsuse Itaalia armee suurtükiväe juhatajaks. Oodates oma kinnitamist antud ametipostile, tegutses Napoleon rannakindlustuste inspektorina Vahemere rannikul Marseille ümbruses.
Ta koostas plaani Piemonte ründamiseks Esimese koalitsiooni vastase sõja käigus ning saadeti Augustin Robespierre'i poolt Genovasse, plaaniga uurida välja riigi kavatsused Prantsusmaa suhtes.
13 vendémiaire.
Robespierre'ide kukutamise kaasa toonud 9. termidoori riigipöörde järel pandi Bonaparte Nice'is koduaresti seotuse pärast vendadega. Ta vabastati kahe nädalal pärast ning sai ülesandeks joonistada plaanid Itaalia positsioonide ründamiseks Prantsuse-Austria sõja tarvis. Ta võttis ka osa sõjakäigust Korsika tagasivallutamiseks brittidelt, kuid Kuninglik Laevastik tõrjus Prantsuse rünnaku tagasi.
Napoleon Bonaparte kihlus jõukast Marseille kaupmeheperekonnast pärit Désirée Claryga, kelle õde Julie Clary oli abielus Napoleoni venna Josephiga. 1795. aasta aprillis määrati ta Läänearmee juurde, mis oli hõivatud rojalistide vasturevolutsiooniga Vendées. Kuna jalaväe juures teenimist võis suurtükiväekindrali jaoks pidada madalamale ametikohale saatmiseks, vältis Napoleon kehvale tervisele viidates ametikohale asumist. Ta asus tööle hoopis Rahvapäästekomitee Topograafiabüroosse ning soovis enda viimist, kuigi edutult, Konstantinoopolisse, plaaniga pakkuda enda teeneid Türgi sultanile.
Isikuomadused.
Napoleon oli terava mõistuse ja väga hea mäluga, seetõttu suutis ta vastaseid lahingus üllatada ja keerulisi olukordi kiirelt lahendada, samuti teadis ta peast paljude oma sõdurite nimesid, millest viimased vaimustuses olid. Ta oli ka sügavalt haritud. Ta lemmikaine oli matemaatika, kuid tal olid ka head teadmised kirjandusest, ajaloost ja geograafiast ning teda huvitasid valgustusaja teosed.
Napoleoni töövõime oli suur ja vajadusel võis ta ööpäevas vaid 2–3 tundi magada. Ta suutis tegeleda korraga mitme asjaga, nt mõne väejuhi ettekannet kuulata ja samaaegselt päevakäsku dikteerida. Napoleon oskas valida häid abilisi, ta ei kartnud enda ümber tarku inimesi. Ta oli auahne ja armastas kuulsust.
Ta oli ka karm ja halastamatu, kui Egiptuse sõjakäigul toimunud Jaffa kindluse piiramisel selgus, et paljud kaitsjad olid endised sõjavangid, kes olid vabastatud tingimusel, et nad sõjas rohkem ei osale, käskis Napoleon garnisoni ja 1400 vangi tappa.
Napoleon oli ka tujukas. Ta võis sattuda raevuhoogudesse, mis mõnikord olid siiski teeseldud, et vastaspoolele mõju avaldada.
Napoleoni on peetud lühikeseks inimeseks. Tegelikult oli ta keskmise prantsuse mehe pikkune – umbes 168 cm. Väärarvamuse levikut on põhjendatud mitmeti. Üks põhjus võis olla, et tema pikkust mõõdeti prantsuse, mitte inglise jalgades. Teised allikad põhjendavad müüti sellega, et Napoleon ümbritses ennast pikkade kaardiväelastega ning tundus seetõttu lühem.
Isiklikku.
Napoleone Buonaparte abiellus 1796. aastal Joséphine de Beauharnais'ga (1763–1814), kes oli prantsuse poliitiku ja kindrali Alexandre de Beauharnais' (1760–1794) lesk. Abielu jäi lastetuks ning nad lahutasid 1810. aastal.
Samal aastal abiellus Napoleon Austria ertshertsoginna Marie Luisega (1791–1847). Abielust sündis poeg Napoléon Francis Joseph Charles Bonaparte (1811–1832), kes 1815. aastal oli Napoleon II nime all lühikest aega Prantsusmaa keiser.
Hinnangud.
"Napoleon tähistab indiviidi hiiglaslikku katset kogu maailma ümber haarata oma nimega, omamata endas mingit ideed – rahvuseta enda selja taga, samuti jumalata enda kohal." Rudolf Kjellén, Riik kui eluvorm, 1940, lk. 99.


Inglismaa ja Šotimaa monarhide loend.
Inglismaa ja Šotimaa monarhide loend.
Monarhid.

Inglismaa ja Šotimaa monarhid.
Kuninganna Elizabeth I surres päris Šoti kuningas James VI Inglismaa trooni. Sellest ajast on Inglismaal ja Šotimaal samad monarhid.
Protektoraat.
Pärast Charles I hukkamist 1649 kuni restauratsioonini aastal 1660 ei valitsenud Inglismaad ja Šotimaad kuningad, vaid lordprotektorid.
Inglismaa ja Šotimaa monarhid.
1659 eemaldati Richard Cromwell võimult. Anarhia kestis Stuartite restauratsioonini 1660.
Suurbritannia monarhid.
1707. aasta Uniooni Aktiga liideti Inglismaa Kuningriik ja Šotimaa Kuningriik Suurbritannia Kuningriigiks.
Hannoveri dünastia.
Vastavalt Regulatsiooni Aktile said troonile Hannoveri troonipärija Sophie järeltulijad, olles lähimad protestantlikud sugulased kuninganna Anne'ile. Kuningaks sai Hannoveri kuurvürst Georg Ludwig.
Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi monarhid.
1801. aasta Uniooni Akt liitis Suurbritannia Kuningriigi ja Iirimaa Kuningriigi Ühendkuningriigiks.
Saksi-Coburg-Gotha dünastia.
Dünastia nimi muutus seoses Victoria abiellumisega Saksi-Coburgi-Gotha printsi Albertiga.
Windsori dünastia.
Dünastia nime muudeti Saksamaa-vastase hoiaku märgiks I maailmasõja tõttu.
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi monarhid.
1922 Iirimaa iseseisvus. Kuningriigi nime muudeti vastavalt 1927.


26. märts.
26. märts on Gregoriuse kalendri 85. (liigaastal 86.) päev. Juliuse kalendri järgi 13. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 280 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 26


25. märts.
25. märts on Gregoriuse kalendri 84. (liigaastal 85.) päev. Juliuse kalendri järgi 12. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 281 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 25


24. märts.
24. märts on Gregoriuse kalendri 83. (liigaastal 84.) päev. Juliuse kalendri järgi 11. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 282 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 24


23. märts.
23. märts on Gregoriuse kalendri 82. (liigaastal 83.) päev. Juliuse kalendri järgi 10. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 283 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 23


22. märts.
22. märts on Gregoriuse kalendri 81. (liigaastal 82.) päev. Juliuse kalendri järgi 9. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 284 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 22


21. märts.
21. märts on Gregoriuse kalendri 80. (liigaastal 81.) päev. Juliuse kalendri järgi 8. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 285 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 21


20. märts.
20. märts on Gregoriuse kalendri 79. (liigaastal 80.) päev. Juliuse kalendri järgi 7. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 286 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 20


19. märts.
19. märts on Gregoriuse kalendri 78. (liigaastal 79.) päev. Juliuse kalendri järgi 6. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 287 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 19


18. märts.
18. märts on Gregoriuse kalendri 77. (liigaastal 78.) päev. Juliuse kalendri järgi 5. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 288 päeva.
Viited.
Märts


17. märts.
17. märts on Gregoriuse kalendri 76. (liigaastal 77.) päev. Juliuse kalendri järgi 4. märts (1900–2099). Aasta lõpuni on 289 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 17


16. märts.
16. märts on Gregoriuse kalendri 75. (liigaastal 76.) päev. Juliuse kalendri järgi 3. märts (1900–2099). Aasta lõpuni on 290 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 16


15. märts.
15. märts on Gregoriuse kalendris aasta 74. (liigaastal 75.) päev. Juliuse kalendri järgi 2. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 291 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 15


14. märts.
14. märts on Gregoriuse kalendris aasta 73. (liigaastal 74.) päev. Juliuse kalendri järgi 1. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 292 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 14


23. juuli.
23. juuli on Gregoriuse kalendri 204. (liigaastal 205.) päev. Juliuse kalendri järgi 10. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 23


24. juuli.
24. juuli on Gregoriuse kalendri 205. (liigaastal 206.) päev. Juliuse kalendri järgi 11. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 24


25. juuli.
25. juuli on Gregoriuse kalendri 206. (liigaastal 207.) päev. Juliuse kalendri järgi 12. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 25


26. juuli.
26. juuli on Gregoriuse kalendri 207. (liigaastal 208.) päev. Juliuse kalendri järgi 13. juuli (1901–2099).
Viited.
Juuli 26


27. juuli.
27. juuli on Gregoriuse kalendri 208. (liigaastal 209.) päev. Juliuse kalendri järgi 14. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 27


28. juuli.
28. juuli on Gregoriuse kalendri 209. (liigaastal 210.) päev. Juliuse kalendri järgi 15. juuli (1901–2099).
Viited.
Juuli 28


29. juuli.
29. juuli on Gregoriuse kalendri 210. (liigaastal 211.) päev. Juliuse kalendri järgi 16. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 29


30. juuli.
30. juuli on Gregoriuse kalendri 211. (liigaastal 212.) päev. Juliuse kalendri järgi 17. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 30


31. juuli.
31. juuli on Gregoriuse kalendri 212. (liigaastal 213.) päev. Juliuse kalendri järgi 18. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
Juuli 31


1. august.
1. august on Gregoriuse kalendri 213. (liigaastal 214.) päev. Juliuse kalendri järgi 19. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 01


2. august.
2. august on Gregoriuse kalendri 214. (liigaastal 215.) päev. Juliuse kalendri järgi 20. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 02


3. august.
3. august on Gregoriuse kalendri 215. (liigaastal 216.) päev. Juliuse kalendri järgi 21. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 03


4. august.
4. august on Gregoriuse kalendri 216. (liigaastal 217.) päev. Juliuse kalendri järgi 22. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 04


5. august.
5. august on Gregoriuse kalendri 217. (liigaastal 218.) päev. Juliuse kalendri järgi 23. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 05


6. august.
6. august on Gregoriuse kalendri 218. (liigaastal 219.) päev. Juliuse kalendri järgi 24. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 06


7. august.
7. august on Gregoriuse kalendri 219. (liigaastal 220.) päev. Juliuse kalendri järgi 25. juuli (1901–2099).
Viited.
August 07


8. august.
8. august on Gregoriuse kalendri 220. (liigaastal 221.) päev. Juliuse kalendri järgi 26. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 08


9. august.
9. august on Gregoriuse kalendri 221. (liigaastal 222.) päev. Juliuse kalendri järgi 27. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 09


10. august.
10. august on Gregoriuse kalendri 222. (liigaastal 223.) päev. Juliuse kalendri järgi 28. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 10


11. august.
11. august on Gregoriuse kalendri 223. (liigaastal 224.) päev. Juliuse kalendri järgi 29. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 11


12. august.
12. august on Gregoriuse kalendri 224. päev (liigaastal 225. päev). Juliuse kalendri järgi 30. juuli (1901–2099).
Viited.
August 12


13. august.
13. august on Gregoriuse kalendri 225. (liigaastal 226.) päev. Juliuse kalendri järgi 31. juuli (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 13


Hanerahu.
Hanerahu ehk Anerahu on 1,2 hektari suurune asustamata laid Väinameres Hiiumaast kagus. Saar asub Pühalepa valla territooriumil ja kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse.
Nimi.
Uuematel Nõukogude-aegsetel kaartidel ja ka mitmetel 1990ndate kaartidel kasutatakse nimevormi "Anerahu", maastikukaitseala materjalides aga "Hanerahu" ning vanematel venekeelsetel kaartidel "Ханнераху" või "Ханне-раху".
Nähtavasti on saar nime saanud seal peatuvate ja pesitsevate hallhanede järgi. Saar sai nime ajal, kui ta oli veel kõrgveega mõneti üleujutatav.
Vanematel kaartidel on Anerahuks ("Ане-раху", "Анераху") nimetatud ka teist Hiiumaa laidu, Langekare.
Asukoht.
Hanerahu geograafilised koordinaadid on.
Muhule on Hanerahu ligemal kui Hiiumaale: Tammiski nukist jääb see 7,7 km põhja poole, Salinõmme poolsaarest aga 12,3 km kagusse. Teistest Hiiumaa laidudest on lähemad Kõrgelaid, mille rannik jääb poole kilomeetri kaugusele põhja, ja Hanerahustki väiksem Ankrurahu, mis asub 1 km kaugusel idas.
Loodus.
Talvine vaade Hanerahule loode poolt
Meri.
Laiu ümber on üpris sügav, paadiga juurdepääsu võimaldav mõne veepinnale ulatuva rändrahnuga meri. 2 meetri sügavuspiir kulgeb paarisaja meetri kauguselt ümber laiu, ainult Hanerahu ja Kõrgelaiu vahel on vesi madalam. 5 meetri sügavuspiir kulgeb veel paarsada meetrit kaugemalt läänes, edelas ja lõunas.
Väinamerele talvel tekkiv jää on laiu juurest praguline, seda põhjustavad merepõhja sügavuse järsud üleminekud. Mõnel aastal on saarele kuhjunud kuni 5 meetri kõrgused rüsijäävallid.
Kivid.
Saart katavad kruus, veeris ja klibu ning väiksemad rändrahnud.
Taimed.
Kivide vahel kasvavad madalad taimed, näiteks vanad ja jämedad türnpuud, mis on sellele laiule eriti iseloomulikud. Neid on tihedamalt saare lõunaosas. Kõrgemad türnpuud on 5–7 meetri kõrgused. Teistest põõsastest on kohatud magedat sõstart, heledat sõstart, harilikku lodjapuud, harilikku kibuvitsa, koer-kibuvitsa, nõeljaogalist kibuvitsa, harilikku kuslapuud, harilikku viirpuud, harilikku kadakat, ja verevat kontpuud.
Läänerannikul, mis on merele rohkem avatud, algab põõsastik veepiirist kaugemal kui idarannikul.
Taimi on kokku leitud vähemalt 101 liiki, sealhulgas kõrget raikaerikut, pikalehist mailast, harilikku kukeharja, valget mesikat, harilikku käokannust, merikapsast, põldmurakat, kõrvenõgest, soolikarohtu, aaskannikest, koirohtu, rannikat, hanijalga, harilikku võilille, kassisaba, metsmaasikat, harilikku palderjani, tuliohakat, põdrakanepit ja isegi balti lõosilma. Veel on kohatud harilikku orasheina, rohulauku, aas-rebasesaba, karerohtu, noollehist maltsa, odalehist maltsa, randmaltsa, liiv-merisinepit, punast hanemaltsa, karvast pajulille, mägi-harakalatva, rand-emajuurt, aaskaerandit, karvast naistepuna, randkressi, hambulist mesikat, emaputke, harilikku kuutõverohtu, rand-linnurohtu, harilikku põisrohtu, harilikku soolarohtu, jaapani harjasputke, randastrit ja põldkännakut.
Sammaldest kasvavad saarel Leiti Kannukese andmetel (2001) harilik keerik, harilik lõhistanukas, siginiit-pungsammal, kahkjas tutik, tüvetutik, harilik lumilehik, rood-lesiksammal, harilik tömpkaanik, kivi-lühikupar, sale lühikupar, läik-ulmik ja harilik korbik.
Samblikud.
Inga Jüriado ja Ave Suija leidsid 2001 saarelt 28 liiki samblikke. Need kasvasid peamiselt graniit- ja lubjakividel ning türnpuul. Graniitkivil kasvav liudsamblik "Lecanora andrewii" leiti sellel ekspeditsioonil Eestis esmakordselt. Eestis haruldased samblikud on ka graniitkivil kasvav piprasamblik "Rinodina gennarii", lubjakivil kasvav meri-kirmesamblik ja türnpuul kasvav kuldsamblik "Caloplaca chlorina".
Linnud.
Hanerahul on kohatud kokku 23 pesitsevat linnuliiki, ühel aastal ülimalt 11. Erinevaid haudepaare on loendatud 14 (aastal 2007) kuni 498 (aastal 1992).
1994–1997 oli saarel kormoranide koloonia. 1997. aastal hävitasid kormoranides konkurente nägevad kohalikud kalurid pesadel nende munad. See peletas kormoranid ära.
Hanerahul pesitsesid 2007. aastal kühmnokk-luik, rohukoskel, merisk, kalakajakas, merikajakas, randtiir, linavästrik, hallvares ja metsvint. Samas, näiteks 2004. aastal olid haudelinnustikus hõbekajakas, jõgitiir ja/või randtiir, hahk, merikajakas, kühmnokk-luik, merisk, linavästrik, jääkoskel, hallvares. Varem on pesitsemas nähtud peale kormorani veel näiteks hallhane ja sinikael-parti. Samuti on sealses linnustikus esindatud ristpart, liivatüll ja kivirullija.
Loomad.
Suuremad imetajad külastavad Hanerahu suhteliselt harva. Talvel liiguvad laiult laiule toitu otsivad rebased ja kährikud. Suveks ei saa loomad Hanerahule jääda, sest nad jääksid seal üsna pea nälga, kuigi 2000. aasta suvel võis saarel haudelinnustiku vähesusest järeldades olla rebane, kährik või mink. Nagu teistelgi laidudel, ei ole ka siin rästikut ega nastikut kohatud.
Inimtegevus.
Hanerahu on üks vähem külastatavaid saari Hiiumaa laidude seas. Kaitse-eeskirja järgi võib ilma Hiiumaa laidude maastikukaitseala valitseja nõusolekuta seal viibida vaid 1. jaanuarist 10. veebruarini, nagu mujalgi Laidelahe sihtkaitsevööndis. Kõrgelaiul asuval infotahvlil on kirjutatud, et külastajatele on ala suletud aastaringselt, kuid tõenäoliselt on sealsed andmed vananenud.
Jälgi inimtegevusest näitab peale kohaleujunud prahi ja kaitseala sildi ka üks kivi. Sellesse on tahutud aastaarv 1887 ning mõned nimetähed ja märgid, millest osa pole arusaadavad. Mälestuse on kivisse raiunud kolm meest, kes paadiga Haapsalust Muhusse tulles jäid tugeva tormi kätte ning olid sunnitud maabuma Hanerahul. Nad veetsid seal 8 päeva ilma söögita. Pärast tuule vaibumist õnnestus neil minna Saarnaki laiule, kus tol ajal oli püsiasustus. Hanerahul kasvasid siis veel väga väikesed põõsad, mistõttu puudus korralik looduslik varjualune. Pääsenute õnneks olid ilmad 1887. aasta hilissuvel soojapoolsed.


14. august.
14. august on Gregoriuse kalendri 226. (liigaastal 227.) päev. Juliuse kalendri järgi 1. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 14


15. august.
15. august on Gregoriuse kalendri 227. (liigaastal 228.) päev. Juliuse kalendri järgi 2. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 15


16. august.
16. august on Gregoriuse kalendri 228. (liigaastal 229.) päev. Juliuse kalendri järgi 3. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 16


17. august.
17. august on Gregoriuse kalendri 229. (liigaastal 230.) päev. Juliuse kalendri järgi 4. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 17


18. august.
18. august on Gregoriuse kalendri 230. (liigaastal 231.) päev. Juliuse kalendri järgi 5. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 18


19. august.
19. august on Gregoriuse kalendri 231. (liigaastal 232.) päev. Juliuse kalendri järgi 6. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 19


20. august.
20. august on Gregoriuse kalendri 232. (liigaastal 233.) päev. Juliuse kalendri järgi 7. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 20


21. august.
21. august on Gregoriuse kalendri 233. (liigaastal 234.) päev. Juliuse kalendri järgi 8. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 21


22. august.
22. august on Gregoriuse kalendri 234. (liigaastal 235.) päev. Juliuse kalendri järgi 9. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 22


23. august.
23. august on Gregoriuse kalendri 235. (liigaastal 236.) päev. Juliuse kalendri järgi 10. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 23


24. august.
24. august on Gregoriuse kalendri 236. päev (liigaastal 237. päev). Juliuse kalendri järgi 11. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 24


25. august.
25. august on Gregoriuse kalendri 237. (liigaastal 238.) päev. Juliuse kalendri järgi 12. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 25


26. august.
26. august on Gregoriuse kalendri 238. (liigaastal 239.) päev. Juliuse kalendri järgi 13. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 26


27. august.
27. august on Gregoriuse kalendri 239. (liigaastal 240.) päev. Juliuse kalendri järgi 14. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 27


28. august.
28. august on Gregoriuse kalendri 240. (liigaastal 241.) päev. Juliuse kalendri järgi 15. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 28


29. august.
29. august on Gregoriuse kalendri 241. (liigaastal 242.) päev. Juliuse kalendri järgi 16. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 29


30. august.
30. august on Gregoriuse kalendri 242. (liigaastal 243.) päev. Juliuse kalendri järgi 17. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 30


31. august.
31. august on Gregoriuse kalendri 243. (liigaastal 244.) päev. Juliuse kalendri järgi 18. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
August 31


1. september.
1. september on Gregoriuse kalendri 244. (liigaastal 245.) päev. Juliuse kalendri järgi 19. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 01


Ankrurahu.
Ankrurahu on umbes 0,3 hektari suurune rahu Väinameres Pühalepa valla territooriumil. Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse. Ankrurahu on loode-kagu- (või ka lääne-ida-) suunas piklik.
Asukoht.
Ankrurahu geograafilised koordinaadid on 58°44'30"N ja 23°07'15"E.
Ahelaiust on Ankrurahu loodes 300 meetri kaugusel. Muhus asuva Tammiski nukani jääb 7,2 km ja Sarveni Hiiumaal 10,5 km.
Loodus.
Ankrurahu on kaetud kiviklibu ja rändrahnudega. Suurimad taimed on kuivanud puud, mis asuvad laiu loodeosas. Nende juures on ka Ankrurahu kõrgeim punkt – umbes 2 meetrit üle merepinna. Saare ida- ja kaguosas leidub ainult kive.


2. september.
2. september on Gregoriuse kalendri 245. (liigaastal 246.) päev. Juliuse kalendri järgi 20. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 02


3. september.
3. september on Gregoriuse kalendri 246. (liigaastal 247.) päev. Juliuse kalendri järgi 21. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 03


4. september.
4. september on Gregoriuse kalendri 247. (liigaastal 248.) päev. Juliuse kalendri järgi 22. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 04


5. september.
5. september on Gregoriuse kalendri 248. (liigaastal 249.) päev. Juliuse kalendri järgi 23. august (1901–2099).
Nimepäevad.
Eesti kalendrites on 5. september nimepäevaks järgmiste nimede kandjatele: Priit, Priidu, Vidrik.
Ilmarekordid.
September 05


6. september.
6. september on Gregoriuse kalendri 249. (liigaastal 250.) päev. Juliuse kalendri järgi 24. august (1901–2099).
Ilmarekordid:.
September 06


8. september.
8. september on Gregoriuse kalendri 251. (liigaastal 252.) päev. Juliuse kalendri järgi 26. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 08


9. september.
9. september on Gregoriuse kalendri 252. (liigaastal 253.) päev. Juliuse kalendri järgi 27. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 09


Hülgerahu.
Hülgerahu on 0,1–0,2 hektari suurune rahu Väinameres Kõverlaiust idas. Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse.
Nimi.
Hülgerahu on oma nime saanud ilmselt selle järgi, et ta on viigerhüljeste lesilaks.
Loodus.
Rahu peal ja läheduses asetseb palju rändrahne ja väiksemaid kive. Taimi on vähe ja nad on madalad, kasvab pilliroog.
2004. aasta aprillis kuhjusid saare peale kõrged rüsijäävallid.


10. september.
10. september on Gregoriuse kalendri 253. (liigaastal 254.) päev. Juliuse kalendri järgi 28. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 10


11. september.
11. september on Gregoriuse kalendri 254. (liigaastal 255.) päev. Juliuse kalendri järgi 29. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 11


12. september.
12. september on Gregoriuse kalendri 255. (liigaastal 256.) päev. Juliuse kalendri järgi 30. august (1901–2099).
Viited.
September 12


13. september.
13. september on Gregoriuse kalendri 256. (liigaastal 257.) päev. Juliuse kalendri järgi 31. august (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 13


14. september.
14. september on Gregoriuse kalendri 257. (liigaastal 258.) päev. Juliuse kalendri järgi 1. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 14


15. september.
15. september on Gregoriuse kalendri 258. (liigaastal 259.) päev. Juliuse kalendri järgi 2. september (1901–2099).
Ilmarekordid:.
September 15


16. september.
16. september on Gregoriuse kalendri 259. (liigaastal 260.) päev. Juliuse kalendri järgi 3. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 16


17. september.
17. september on Gregoriuse kalendri 260. (liigaastal 261.) päev. Juliuse kalendri järgi 4. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 17


18. september.
18. september on Gregoriuse kalendri 261. (liigaastal 262.) päev. Juliuse kalendri järgi 5. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 18


19. september.
19. september on Gregoriuse kalendri 262. (liigaastal 263.) päev. Juliuse kalendri järgi 6. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 19


20. september.
20. september on Gregoriuse kalendri 263. (liigaastal 264.) päev. Juliuse kalendri järgi 7. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 20


21. september.
21. september on Gregoriuse kalendri 264. (liigaastal 265.) päev. Juliuse kalendri järgi 8. september (1901–2099).
Ilmarekordid:.
September 21


22. september.
22. september on Gregoriuse kalendri 265. (liigaastal 266.) päev. Juliuse kalendri järgi 9. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 22


23. september.
23. september on Gregoriuse kalendri 266. (liigaastal 267.) päev. Juliuse kalendri järgi 10. september (1901–2099). Aasta lõpuni on jäänud 99 päeva.
Ilmarekordid.
September 23


24. september.
24. september on Gregoriuse kalendri 267. (liigaastal 268.) päev. Juliuse kalendri järgi 11. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 24


25. september.
25. september on Gregoriuse kalendri 268. (liigaastal 269.) päev. Juliuse kalendri järgi 12. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 25


26. september.
26. september on Gregoriuse kalendri 269. (liigaastal 270.) päev. Juliuse kalendri järgi 13. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 26


27. september.
27. september on Gregoriuse kalendri 270. (liigaastal 271.) päev. Juliuse kalendri järgi 14. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 27


28. september.
28. september on Gregoriuse kalendri 271. (liigaastal 272.) päev. Juliuse kalendri järgi 15. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 28


29. september.
29. september on Gregoriuse kalendri 272. (liigaastal 273.) päev. Juliuse kalendri järgi 16. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 29


30. september.
30. september on Gregoriuse kalendri 273. (liigaastal 274.) päev. Juliuse kalendri järgi 17. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
September 30


1. oktoober.
1. oktoober on Gregoriuse kalendri 274. päev (liigaastal 275. päev). Juliuse kalendri järgi 18. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 01


2. oktoober.
2. oktoober on Gregoriuse kalendri 275. (liigaastal 276.) päev. Juliuse kalendri järgi 19. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 02


3. oktoober.
3. oktoober on Gregoriuse kalendri 276. (liigaastal 277.) päev. Juliuse kalendri järgi 20. september (1901–2099).
Sündinud.
"Pikem nimekiri leheküljel Sündinud 3. oktoobril"
Surnud.
"Pikem nimekiri leheküljel Surnud 3. oktoobril"
Ilmarekordid.
Oktoober 03


4. oktoober.
4. oktoober on Gregoriuse kalendri 277. (liigaastal 278.) päev. Juliuse kalendri järgi 21. september (1901–2099).
4. oktoober on loomakaitse päev.
Ilmarekordid.
Oktoober 04


5. oktoober.
5. oktoober on Gregoriuse kalendri 278. (liigaastal 279.) päev. Juliuse kalendri järgi 22. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 05


6. oktoober.
6. oktoober on Gregoriuse kalendri 279. (liigaastal 280.) päev. Juliuse kalendri järgi 23. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 06


7. oktoober.
7. oktoober on Gregoriuse kalendri 280. (liigaastal 281.) päev. Juliuse kalendri järgi 24. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 07


8. oktoober.
8. oktoober on Gregoriuse kalendri 281. (liigaastal 282.) päev. Juliuse kalendri järgi 25. september (1901–2099).
Ilmarekordid:.
Oktoober 08


9. oktoober.
9. oktoober on Gregoriuse kalendri 282. (liigaastal 283.) päev. Juliuse kalendri järgi 26. september (1901–2099).
Ilmarekordid:.
Oktoober 09


10. oktoober.
10. oktoober on Gregoriuse kalendri 283. (liigaastal 284.) päev. Juliuse kalendri järgi 27. september (1901–2099).
Ilmarekordid:.
Oktoober 10


11. oktoober.
11. oktoober on Gregoriuse kalendri 284. (liigaastal 285. päev). Juliuse kalendri järgi 28. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 11


12. oktoober.
12. oktoober on Gregoriuse kalendri 285. (liigaastal 286.) päev. Juliuse kalendri järgi 29. september (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 12


13. oktoober.
13. oktoober on Gregoriuse kalendri 286. (liigaastal 287.) päev. Juliuse kalendri järgi 30. september (1901–2099).
Ilmarekordid:.
Oktoober 13


14. oktoober.
14. oktoober on Gregoriuse kalendri 287. (liigaastal 288.) päev. Juliuse kalendri järgi 1. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 14


15. oktoober.
15. oktoober on Gregoriuse kalendri 288. (liigaastal 289.) päev. Juliuse kalendri järgi 2. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 15


16. oktoober.
16. oktoober on Gregoriuse kalendri 289. (liigaastal 290.) päev. Juliuse kalendri järgi 3. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 16


17. oktoober.
17. oktoober on Gregoriuse kalendri 290. (liigaastal 291.) päev. Juliuse kalendri järgi 4. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 17


18. oktoober.
18. oktoober on Gregoriuse kalendri 291. (liigaastal 292.) päev. Juliuse kalendri järgi 5. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 18


19. oktoober.
19. oktoober on Gregoriuse kalendri 292. (liigaastal 293.) päev. Juliuse kalendri järgi 6. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 19


20. oktoober.
20. oktoober on Gregoriuse kalendri 293. (liigaastal 294.) päev. Juliuse kalendri järgi 7. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 20


21. oktoober.
21. oktoober on Gregoriuse kalendri 294. (liigaastal 295.) päev. Juliuse kalendri järgi 8. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 21


22. oktoober.
22. oktoober on Gregoriuse kalendri 295. (liigaastal 296.) päev. Juliuse kalendri järgi 9. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 22


23. oktoober.
23. oktoober on Gregoriuse kalendri 296. (liigaastal 297.) päev. Juliuse kalendri järgi 10. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 23


24. oktoober.
24. oktoober on Gregoriuse kalendri 297. (liigaastal 298.) päev. Juliuse kalendri järgi 11. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 24


25. oktoober.
25. oktoober on Gregoriuse kalendri 298. (liigaastal 299.) päev. Juliuse kalendri järgi 12. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 25


26. oktoober.
26. oktoober on Gregoriuse kalendri 299. (liigaastal 300.) päev. Juliuse kalendri järgi 13. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 26


27. oktoober.
27. oktoober on Gregoriuse kalendri 300. (liigaastal 301.) päev. Juliuse kalendri järgi 14. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 27


28. oktoober.
28. oktoober on Gregoriuse kalendri 301. (liigaastal 302.) päev. Juliuse kalendri järgi 15. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 28


29. oktoober.
29. oktoober on Gregoriuse kalendri 302. (liigaastal 303.) päev. Juliuse kalendri järgi 16. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 29


30. oktoober.
30. oktoober on Gregoriuse kalendri 303. (liigaastal 304.) päev. Juliuse kalendri järgi 17. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 30


31. oktoober.
31. oktoober on Gregoriuse kalendri 304. (liigaastal 305.) päev. Juliuse kalendri järgi 18. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
Oktoober 31


1. november.
1. november on Gregoriuse kalendri 305. (liigaastal 306.) päev. Juliuse kalendri järgi 19. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 01


2. november.
2. november on Gregoriuse kalendri 306. (liigaastal 307.) päev. Juliuse kalendri järgi 20. oktoober (1901–2099).
Viited.
November 02


3. november.
3. november on Gregoriuse kalendri 307. (liigaastal 308.) päev. Juliuse kalendri järgi 21. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 03


4. november.
4. november on Gregoriuse kalendri 308. (liigaastal 309.) päev. Juliuse kalendri järgi 22. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 04


5. november.
5. november on Gregoriuse kalendri 309. (liigaastal 310.) päev. Juliuse kalendri järgi 23. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 05


6. november.
6. november on Gregoriuse kalendri 310. (liigaastal 311.) päev. Juliuse kalendri järgi 24. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 06


7. november.
7. november on Gregoriuse kalendri 311. (liigaastal 312.) päev. Juliuse kalendri järgi 25. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 07


8. november.
8. november on Gregoriuse kalendri 312. (liigaastal 313.) päev. Juliuse kalendri järgi 26. oktoober (1900–2099).
Ilmarekordid.
November 08


9. november.
9. november on Gregoriuse kalendri 313. (liigaastal 314.) päev. Juliuse kalendri järgi 27. oktoober (1900–2099).
Ilmarekordid:.
November 09


10. november.
10. november on Gregoriuse kalendri 314. (liigaastal 315.) päev. Juliuse kalendri järgi 28. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 10


11. november.
11. november on Gregoriuse kalendri 315. (liigaastal 316.) päev. Juliuse kalendri järgi 29. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 11


12. november.
12. november on Gregoriuse kalendri 316. (liigaastal 317.) päev. Juliuse kalendri järgi 30. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 12


13. november.
13. november on Gregoriuse kalendri 317. (liigaastal 318.) päev. Juliuse kalendri järgi 31. oktoober (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 13


14. november.
14. november on Gregoriuse kalendri 318. (liigaastal 319.) päev. Juliuse kalendri järgi 1. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 14


15. november.
15. november on Gregoriuse kalendri 319. (liigaastal 320.) päev. Juliuse kalendri järgi 2. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 15


16. november.
16. november on Gregoriuse kalendri 320. (liigaastal 321. päev). Juliuse kalendri järgi 3. november (1901–2099).
Viited.
November 16


17. november.
17. november on Gregoriuse kalendri 321. päev (liigaastal 322. päev). Juliuse kalendri järgi 4. november (1901–2099).
Viited.
November 17


18. november.
18. november on Gregoriuse kalendri 322. (liigaastal 323.) päev. Juliuse kalendri järgi 5. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 18


19. november.
19. november on Gregoriuse kalendri 323. (liigaastal 324.) päev. Juliuse kalendri järgi 6. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 19


20. november.
20. november on Gregoriuse kalendri 324. (liigaastal 325.) päev. Juliuse kalendri järgi 7. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 20


21. november.
21. november on Gregoriuse kalendri 325. päev (liigaastal 326. päev). Juliuse kalendri järgi 8. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 21


22. november.
22. november on Gregoriuse kalendri 326. päev (liigaastal 327. päev). Juliuse kalendri järgi 9. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 22


23. november.
23. november on Gregoriuse kalendri 327. (liigaastal 328.) päev. Juliuse kalendri järgi 10. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 23


24. november.
24. november on Gregoriuse kalendri 328. päev (liigaastal 329. päev). Juliuse kalendri järgi 11. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 24


25. november.
25. november on Gregoriuse kalendri 329. päev (liigaastal 330. päev). Juliuse kalendri järgi 12. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 25


26. november.
26. november on Gregoriuse kalendri 330. päev (liigaastal 331. päev). Juliuse kalendri järgi 13. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 26


27. november.
27. november on Gregoriuse kalendri 331. päev (liigaastal 332. päev). Juliuse kalendri järgi 14. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 27


28. november.
28. november on Gregoriuse kalendri 332. päev (liigaastal 333. päev). Juliuse kalendri järgi 15. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 28


29. november.
29. november on Gregoriuse kalendri 333. päev (liigaastal 334. päev). Juliuse kalendri järgi 16. november (1901–2099).
Viited.
November 29


30. november.
30. november on Gregoriuse kalendri 334. päev (liigaastal 335. päev). Juliuse kalendri järgi 17. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
November 30


1. detsember.
1. detsember on Gregoriuse kalendri 335. päev (liigaastal 336. päev). Juliuse kalendri järgi 18. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 01


2. detsember.
2. detsember on Gregoriuse kalendri 336. päev (liigaastal 337. päev). Juliuse kalendri järgi 19. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 02


3. detsember.
3. detsember on Gregoriuse kalendri 337. päev (liigaastal 338. päev). Juliuse kalendri järgi 20. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 03


4. detsember.
4. detsember on Gregoriuse kalendri 338. päev (liigaastal 339. päev). Juliuse kalendri järgi 21. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 04


5. detsember.
5. detsember on Gregoriuse kalendri 339. päev (liigaastal 340. päev). Juliuse kalendri järgi 22. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 05


6. detsember.
6. detsember on Gregoriuse kalendri 340. päev (liigaastal 341. päev). Juliuse kalendri järgi 23. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 06


7. detsember.
7. detsember on Gregoriuse kalendri 341. (liigaastal 342.) päev. Juliuse kalendri järgi 24. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 07


8. detsember.
8. detsember on Gregoriuse kalendri 342. päev (liigaastal 343. päev). Juliuse kalendri järgi 25. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 08


9. detsember.
9. detsember on Gregoriuse kalendri 343. päev (liigaastal 344. päev). Juliuse kalendri järgi 26. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 09


10. detsember.
10. detsember on Gregoriuse kalendri 344. päev (liigaastal 345. päev). Juliuse kalendri järgi 27. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 10


11. detsember.
11. detsember on Gregoriuse kalendri 345. päev (liigaastal 346. päev). Juliuse kalendri järgi 28. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 11


12. detsember.
12. detsember on Gregoriuse kalendri 346. päev (liigaastal 347. päev). Juliuse kalendri järgi 29. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 12


13. detsember.
13. detsember on Gregoriuse kalendri 347. päev (liigaastal 348. päev). Juliuse kalendri järgi 30. november (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 13


14. detsember.
14. detsember on Gregoriuse kalendri 348. päev (liigaastal 349. päev). Juliuse kalendri järgi 1. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 14


15. detsember.
15. detsember on Gregoriuse kalendri 349. päev (liigaastal 350. päev). Juliuse kalendri järgi 2. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 15


16. detsember.
16. detsember on Gregoriuse kalendri 350. päev (liigaastal 351. päev). Juliuse kalendri järgi 3. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 16


17. detsember.
17. detsember on Gregoriuse kalendri 351. päev (liigaastal 352. päev). Juliuse kalendri järgi 4. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 17


18. detsember.
18. detsember on Gregoriuse kalendri 352. päev (liigaastal 353. päev). Juliuse kalendri järgi 5. detsember (1901–2099).
Viited.
Detsember 18


19. detsember.
19. detsember on Gregoriuse kalendri 353. päev (liigaastal 354. päev). Juliuse kalendri järgi 6. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 19


20. detsember.
20. detsember on Gregoriuse kalendri 354. päev (liigaastal 355. päev). Juliuse kalendri järgi 7. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 20


21. detsember.
21. detsember on Gregoriuse kalendri 355. päev (liigaastal 356. päev). Juliuse kalendri järgi 8. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 21


22. detsember.
22. detsember on Gregoriuse kalendri 356. päev (liigaastal 357. päev). Juliuse kalendri järgi 9. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 22


23. detsember.
23. detsember on Gregoriuse kalendri 357. päev (liigaastal 358. päev). Juliuse kalendri järgi 10. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 23


24. detsember.
24. detsember on Gregoriuse kalendri 358. päev (liigaastal 359. päev). Juliuse kalendri järgi 11. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 24


25. detsember.
25. detsember on Gregoriuse kalendri 359. päev (liigaastal 360. päev). Juliuse kalendri järgi 12. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 25


26. detsember.
26. detsember on Gregoriuse kalendri 360. päev (liigaastal 361. päev). Juliuse kalendri järgi 13. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 26


27. detsember.
27. detsember on Gregoriuse kalendri 361. päev (liigaastal 362. päev). Juliuse kalendri järgi 14. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 27


28. detsember.
28. detsember on Gregoriuse kalendri 362. päev (liigaastal 363. päev). Juliuse kalendri järgi 15. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 28


29. detsember.
29. detsember on Gregoriuse kalendri 363. päev (liigaastal 364. päev). Juliuse kalendri järgi 16. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 29


30. detsember.
30. detsember on Gregoriuse kalendri 364. päev (liigaastal 365. päev). Juliuse kalendri järgi 17. detsember (1901–2099).
Ilmarekordid.
Detsember 30


31. detsember.
31. detsember on Gregoriuse kalendri 365. päev (liigaastal 366. päev). Juliuse kalendri järgi 18. detsember (1901–2099).
Viited.
Detsember 31


1901.
1901. aasta (MCMI) oli 20. sajandi 1. aasta.


1902.
1902. aasta (MCMII) oli 20. sajandi 2. aasta.


1903.
1903. aasta (MCMIII) oli 20. sajandi 3. aasta.


1904.
1904. aasta (MCMIV) oli 20. sajandi 4. aasta.


1905.
1905. aasta (MCMV) oli 20. sajandi 5. aasta.


1906.
1906. aasta (MCMVI) oli 20. sajandi 6. aasta.


1907.
1907. aasta (MCMVII) oli 20. sajandi 7. aasta.


1908.
1908. aasta (MCMVIII) oli 20. sajandi 8. aasta.


1909.
1909. aasta (MCMIX) oli 20. sajandi 9. aasta.


1910.
1910. aasta (MCMX) oli 20. sajandi 10. aasta.


1911.
1911. aasta (MCMXI) oli 20. sajandi 11. aasta.


1912.
1912. aasta (MCMXII) oli 20. sajandi 12. aasta.


1913.
1913. aasta (MCMXIII) oli 20. sajandi 13. aasta.


1914.
1914. aasta (MCMXIV) oli 20. sajandi 14. aasta.


1915.
1915. aasta (MCMXV) oli 20. sajandi 15. aasta.


1916.
1916. aasta (MCMXVI) oli 20. sajandi 16. aasta.


1917.
1917. aasta (MCMXVII) oli 20. sajandi 17. aasta.
Märts.
1. märts – USA riigisekretär Robert Lansing esitas ajakirjandusele üksikasjad jaanuaris kätte saadud Zimmermanni depeši kohta. See sisaldas juhiseid Saksamaa suursaadikule pakkuda juhul, kui USA astub sõtta, Mehhikole liitu.


1918.
1918. aasta (MCMXVIII) oli 20. sajandi 18. aasta.


1919.
1919. aasta (MCMXIX) oli 20. sajandi 19. aasta.


1920.
1920. aasta (MCMXX) oli 20. sajandi 20. aasta.


1921.
1921. aasta (MCMXXI) oli 20. sajandi 21. aasta.


1922.
1922. aasta (MCMXXII) oli 20. sajandi 22. aasta.


1923.
1923. aasta (MCMXXIII) oli 20. sajandi 23. aasta.


1924.
1924. aasta (MCMXXIV) oli 20. sajandi 24. aasta.


1925.
1925. aasta (MCMXXV) oli 20. sajandi 25. aasta.


1926.
1926. aasta (MCMXXVI) oli 20. sajandi 26. aasta.


1927.
1927. aasta (MCMXXVII) oli 20. sajandi 27. aasta.


1928.
1928. aasta (MCMXXVIII'") oli 20. sajandi 28. aasta.
Veebruar.
algasid II taliolümpiamängud.


1929.
1929. aasta (MCMXXIX'") oli 20. sajandi 29. aasta.


1930.
1930. aasta (MCMXXX) oli 20. sajandi 30. aasta.


1931.
1931. aasta (MCMXXXI) oli 20. sajandi 31. aasta.


1932.
1932. aasta (MCMXXXII) oli 20. sajandi 32. aasta.


1933.
1933. aasta (MCMXXXIII) oli 20. sajandi 33. aasta.


1934.
1934. aasta (MCMXXXIV) oli 20. sajandi 34. aasta.


1935.
1935. aasta (MCMXXXV) oli 20. sajandi 35. aasta.


1936.
1936. aasta (MCMXXXVI) oli 20. sajandi 36. aasta.


1937.
1937. aasta (MCMXXXVII'") oli 20. sajandi 37. aasta.


1938.
1938. aasta (MCMXXXVIII) oli 20. sajandi 38. aasta.


1939.
1939. aasta (MCMXXXIX) oli 20. sajandi 39. aasta.


1940.
1940. aasta (MCMXL) oli 20. sajandi 40. aasta.


1941.
1941. aasta (MCMXLI) oli 20. sajandi 41. aasta.


1942.
1942. aasta (MCMXLII) oli 20. sajandi 42. aasta.


1943.
1943. aasta (MCMXLIII) oli 20. sajandi 43. aasta.


1944.
1944. aasta (MCMXLIV) oli 20. sajandi 44. aasta.


1945.
1945. aasta (MCMXLV) oli 20. sajandi 45. aasta.


1946.
1946. aasta (MCMXLVI) oli 20. sajandi 46. aasta.


1947.
1947. aasta (MCMXLVII'") oli 20. sajandi 47. aasta.


1948.
1948. aasta (MCMXLVIII) oli 20. sajandi 48. aasta.


1949.
1949. aasta (MCMXLIX) oli 20. sajandi 49. aasta.
Nobeli auhinnad.
1949. aastal oli auhinnasummaks ligikaudu 30 000 USA dollarit.


1950.
1950. aasta (MCML) oli 20. sajandi 50. aasta.


1951.
1951. aasta (MCMLI) oli 20. sajandi 51. aasta.


1952.
1952. aasta (MCMLII) oli 20. sajandi 52. aasta.


1953.
1953. aasta (MCMLIII) oli 20. sajandi 53. aasta.


1954.
1954. aasta (MCMLIV) oli 20. sajandi 54. aasta.


1955.
1955. aasta (MCMLV) oli 20. sajandi 55. aasta.


1956.
1956. aasta (MCMLVI) oli 20. sajandi 56. aasta.


1957.
1957. aasta (MCMLVII) oli 20. sajandi 57. aasta.


1958.
1958. aasta (MCMLVIII) oli 20. sajandi 58. aasta.


1959.
1959. aasta (MCMLIX) oli 20. sajandi 59. aasta.


1960.
1960. aasta (MCMLX) oli 20. sajandi 60. aasta.


1961.
1961. aasta (MCMLXI) oli 20. sajandi 61. aasta.


1962.
1962. aasta (MCMLXII) oli 20. sajandi 62. aasta.


1963.
1963. aasta (MCMLXIII) oli 20. sajandi 63. aasta.


1964.
1964. aasta (MCMLXIV) oli 20. sajandi 64. aasta.


1965.
1965. aasta (MCMLXV) oli 20. sajandi 65. aasta.


1966.
1966. aasta (MCMLXVI) oli 20. sajandi 66. aasta.


1967.
1967. aasta (MCMLXVII) oli 20. sajandi 67. aasta.


1968.
1968. aasta (MCMLXVIII) oli 20. sajandi 68. aasta.


1969.
1969. aasta (MCMLXIX) oli 20. sajandi 69. aasta.


1970.
1970. aasta (MCMLXX'") oli 20. sajandi 70. aasta.


1971.
1971. aasta (MCMLXXI) oli 20. sajandi 71. aasta.


1972.
1972. aasta (MCMLXXII) oli 20. sajandi 72. aasta.


1973.
1973. aasta (MCMLXXIII) oli 20. sajandi 73. aasta.


1974.
1974. aasta (MCMLXXIV) oli 20. sajandi 74. aasta.


1975.
1975. aasta (MCMLXXV) oli 20. sajandi 75. aasta.


1976.
1976. aasta (MCMLXXVI) oli 20. sajandi 76. aasta.


1977.
1977. aasta (MCMLXXVII) oli 20. sajandi 77. aasta.


1978.
1978. aasta (MCMLXXVIII) oli 20. sajandi 78. aasta.


1979.
1979. aasta (MCMLXXIX'") oli 20. sajandi 79. aasta.


1980.
1980. aasta (MCMLXXX) oli 20. sajandi 80. aasta.


1981.
1981. aasta (MCMLXXXI) oli 20. sajandi 81. aasta.


1982.
1982. aasta (MCMLXXXII) oli 20. sajandi 82. aasta.


1983.
1983. aasta (MCMLXXXIII'") oli 20. sajandi 83. aasta.


1984.
1984. aasta (MCMLXXXIV'") oli 20. sajandi 84. aasta.


1985.
1985. aasta (MCMLXXXV) oli 20. sajandi 85. aasta.


1986.
1986. aasta (MCMLXXXVI) oli 20. sajandi 86. aasta.


1987.
1987. aasta (MCMLXXXVII) oli 20. sajandi 87. aasta.


1988.
1988. aasta (MCMLXXXVIII) oli 20. sajandi 88. aasta.


1989.
1989. aasta (MCMLXXXIX) oli 20. sajandi 89. aasta.


1990.
1990. aasta (MCMXC) oli 20. sajandi 90. aasta.
Jaanuar.
"Detailsem kronoloogia leheküljel Jaanuar 1990
Veebruar.
"Detailsem kronoloogia leheküljel Veebruar 1990
Surnud.
"Pikem nimekiri leheküljel Surnud 1990


1991.
1991. aasta (MCMXCI) oli 20. sajandi 91. aasta.


1992.
1992. aasta (MCMXCII) oli 20. sajandi 92. aasta.


1993.
1993. aasta (MCMXCIII) oli 20. sajandi 93. aasta.


1994.
1994. aasta (MCMXCIV) oli 20. sajandi 94. aasta.


1995.
1995. aasta (MCMXCV'") oli 20. sajandi 95. aasta.


1996.
1996. aasta (MCMXCVI) oli 20. sajandi 96. aasta.


1997.
1997. aasta (MCMXCVII) oli 20. sajandi 97. aasta.


1998.
1998. aasta (MCMXCVIII'") oli 20. sajandi 98. aasta.


1999.
1999. aasta (MCMXCIX) oli 20. sajandi 99. aasta.


2000.
Jaanuar Veebruar Märts Aprill Mai Juuni Juuli August September Oktoober November Detsember
2000. aasta (MM) oli 20. sajandi 100. aasta.
Surnud.
"Pikem nimekiri leheküljel Surnud 2000"


2001.
Jaanuar Veebruar Märts Aprill Mai Juuni Juuli August September Oktoober November Detsember
2001. aasta (MMI) oli 21. sajandi 1. aasta.
Surnud.
"Pikem nimekiri leheküljel Surnud 2001"


2005.
2005. aasta (MMV) oli 21. sajandi 5. aasta.
Surnud.
"Pikem nimekiri leheküljel Surnud 2005"


Pühade ja tähtpäevade seadus.
Pühade ja tähtpäevade seadus on Eesti Vabariigi seadus, mis esitab Eesti rahvuspüha, riigipühad, riiklikud tähtpäevad.
Seadus on vastu võetud 27. jaanuaril 1998.
§ 1. Rahvuspüha.
24. veebruar - iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev.
§ 4. Pühade ja tähtpäevade arvestamine.
(1) Käesolevas seaduses nimetatud pühad ja tähtpäevad arvestatakse Gregoriuse ehk uue kalendri järgi.
(2) Rahvuspüha suhtes kohaldatakse teistes õigusaktides riigipühade ja riiklike pühade kohta sätestatut.
§ 5. Seaduse kehtetuks tunnistamine.
Pühade ja tähtpäevade seadus (RT I 1994, 12, 199) tunnistatakse kehtetuks.
§ 6. Seaduse jõustumine.
Käesolev seadus jõustus 1998. aasta 23. veebruaril.
Riigilipu heiskamise päevad.
Riigilipu heiskamise ja muud Eesti riiglipu kohta saab lugeda artiklist: Eesti lipp.


Osmussaar.
Osmussaar ("Odensholm, Odensholmen, Odinsholm", vene keeles "Оденсхольм", rootsi keeles "Odensholm") on saar Soome lahe suudmes Lääne maakonna looderannikul Noarootsi vallas.
Üldandmed.
Saare pindala on 4,69 km², pikkus 4,6 km, laius 1,3 km. Rannajoone pikkus on 14 km. Kaugus 7,5 km Põõsaspea ja 62 km Hanko neemest. Saare pind on klibune. Saart läbib Balti klint, kõrgusega 6 meetrit. Saarel on mitmeid järvekesi mis on tekkelt neotektoonilise maatõusu tõttu merest eraldunud madalad lahesopid. Rannaveed on ohtlikud, (ööl vastu 26. augustit 1914 sattus seal karile saksa ristleja "Magdeburg". Osmussaar kuulub administratiivselt Noarootsi valda.
25. oktoobril 1976 toimus Osmussaare lähistel Osmussaare maavärin.
Ajalugu.
Osmussaare algne nimi "Odensholm" tähendab eestirootslaste keeles Odini hauda (hauaküngast). Seda hauakohta tähistas suur kivirahn, mille Punaarmee 1941 õhku lasi.
Osmussaare tuletorn.
Osmussaare tuletorn rajati esialgsel kujul 1765. Praegune majakas on 35 meetri kõrgune musta-valgevöödiline monoliitsest raudbetoonist torn. Tuli on nähtav 18 meremiili kaugusele.
Jesu Kapell.
Jesu Kapell on nüüdseks varemetes kabel Osmussaarel.
Rannakaitsepatarei nr 314.
Pärast Osmussaare elanikkonna esmakordset evakueerimist 12. juunil 1940 hakati baaside lepingu alusel saarele rajama rannakaitsepatareid number 314. 1941. aastal rannakaitsepatarei aga õhiti, sest tuli taganeda saksa vägede eest.
Sõdurite mälestusmärk.
Seoses saksa vägede pealetungiga 1941. aastal tuli asuda saart kaitsma. Osmussaare kangelaslik kaitsmine vene vägede poolt on ainult legend, kuna tegelikkuses ei pakkunud saare vallutamine sakslastele huvi ja venelaste tegevus piirdus ainult saarelt põgenemisega. Siiski pommitasid sakslased saart mitu päeva.
Hiljem pühendati põgenemise käigus mahajäänud venelastele mälestusmärk. Nimelt ei olnud kõik vene sõdurid põgenedes laevale mahtunud ja üleliigsed sõdurid kas lasti maha või suleti patarei ruumidesse.
Inimasustus.
Osmussaart on esimest korda mainitud umbes aastal 1250 ("Hothensholm").
Enne viimaste rootslaste põgenemist Nõukogude okupatsioonijõudude eest 1944. aastal asus Osmussaarel üksainus seitsme taluga küla – Bien. Tänaseks on säilinud ainult kaks hoonet – Marksi talu rehealune ja Erkase talu laut. Küla koha pealt võib leida mitmeid endiste majade jäänuseid. Kokku koosnes küla umbes neljakümnest hoonest. Levinumate teadmiste kohaselt koosnes küla küll seitsmest talust aga hiljem olid viis talu jagunenud nõnda, et tegelikkuses oli saarel 12 maaharijat. Peale selle elasid 1930ndatel saarel veel kolm nn. vabadikku, kes peaasjalikult elatusid kalapüügist.
Saarel asunud seitse talu kandsid nimesid: "Nibondas", "Ärkorsa", "Marks", "Brusa", "Graisa", "Nigorsa" ja "Stavasa". Tõenäoliselt enne suurt katku 1710–11, oli saarel rohkem talusid. Nende kadunud talude nimedeks on peetud külalähedastelt vanadelt kohtadelt leitud nimed – "Petes", "Krupes" ja "Hintas". Kuid kas talusid oli kümme kogu XVII sajandi vältel ei ole teada.
Taasiseseisvunud Eestis ei ole kunagised osmussaarlased ega nende järglased oma kunagisi maid tagasi oma käsutusse saanud. Tänapäeval asustab saart vaid üks perekond.
Loodus.
Osmussaarel on mitmeid gneissbretša rahne, mis on tekkinud meteoriidiplahvatuse tulemusena 540 miljoni aasta eest. Negerundi meteoriidikraater asub saarest 7 km kirdes. Tuntumad rahnud on "Skarvan" ja "Kaksikud".
1996. aastal moodustati saare geoloogiliste objektide, linnuriigi ja asustus ajaloo väärtustamiseks Osmussaare maastikukaitseala, mida haldab Silma looduskaitseala administratsioon.
Osmussaare Kaksikud.
Osmussaarel on ligi 60 Negerundi-bretšarahnu, mis pärinevad saarest 5 km kirdes asuvast Negerundi meteoriidikraatri ringvallilt ja väljapaiskematerjalist ning on jääga laiali kantud.
Saare suurimad rahnud Kaksikud on kaotanud ligi poole oma hiilgusest, kui vene väed Teise maailmasõja ajal saarel leiduvaid bretšarahne kaitserajatiste ehitamise eesmärgil ära kasutasid. Täna on Kaksikute ümbermõõt ligi 30 ja kõrgus 3 meetrit.
Taimestik.
Osmussaare maastikukaitsealalt on vahemikus 1885 kuni 1998 leitud 607 soontaimeliiki. Neist 25 liiki on kaitsealused, kusjuures enamus nendest on esindatud elujõuliste populatsioonidena ja on teatava piirini inimtegevuse suhtes ükskõiksed. Kaitsealustest taimeliikidest 14 on käpalised.
Kaitsealalt on leitud 129 liiki samblaid, millest kolm on kaitsealused. Leitud kaitsealused samblad on tõmmu pungsammal, "Corda porella" ja mustpeasammal. Haruldastest samblaliikidest on esindatud ka lubi-niithammas, juus-sirbik ja kalju-silekupar.
Saarelt on leitud 1976 ja 1993. aasta uuringutega 127 eri liiki seeni. Leitud seeneliikidest on ebajasmiini-tarik kaitsealune. Samas on paljud seeneliigid haruldased kas Eestis või Euroopas.
Linnustik.
Osmussaar asetseb ida-atlandi rändeteel, mida mööda liiguvad miljonid linnud Põhja-Jäämere ääres paiknevatelt pesitsusaladelt Lääne-Euroopas ja Aafrikas asuvatele talvitusaladele ja tagasi.
Seni on Osmussaarel kohatud 178 linnuliiki, kuid see nimekiri täieneb pidevalt. 2003. aastal leidsid ornitoloogid haudelinnustiku uurimisel saarelt 90 liiki pesitsejaid ning neist 63 liiki olid kaitsealused. Haudepaaride koguarvu hinnati Osmussaarel 1700–2200 haudepaarile, keskmine asustustihedus oli 2,2–4,5 p/ha.
Turism.
Osmussaare külastamine on lubatud kõigile huvilistele. Mais-juunis tuleb hoiduda lindude häirimisest Lõunasadama lähedal Boani neemel ja Inahamne järvel. Laagrisse jääda ja lõket teha võib ainult selleks ettenähtud paikades. Soovitav ei ole kaasa võtta koeri ja tuleks hoiduda lammaste häirimisest. Lõunasadama kaevu vesi on joogiks kõlblik. Tekkinud olmejäätmed tuleb mandrile tagasi toimetada. Suure hulga osavõtjatega külaskäikude suhtes tuleb kokku leppida looduskaitse ja piirivalve ametnikega.


1765.
1765. aasta (MDCCLXV) oli 18. sajandi 65. aasta.


Kennedy Kosmosekeskus.
Kennedy Kosmosekeskus ("John F. Kennedy Space Center", "KSC") on NASA tähtsamaid kosmoserakettide stardikomplekse ja kosmosesüstikute maandumiskoht.
Keskus asub USA Florida osariigis Orlando läheduses Merritti saarel.


Homo habilis.
"Homo habilis" ehk osavinimene on liik inimese perekonnast, kes elas umbes 1,9 – 1,6 miljonit aastat tagasi.
Leiud ja liigi määratlus.
Liigi määratles esimesena Louis Leakey, kes 1964 leidis Tansaaniast Olduvai kuristikust fossiile (aju- ja näokolju fragmente). Need avastati kihist, mille vanus on umbes 1,8 – 1,6 miljonit aastat. Praegu puudub üksmeel selles, millised fossiilid kuuluvad just selle liigi esindajatele.
1967 leidsid Louis ja Mary Leakey samast kohast veel vähemalt 2 isendi jäänuseid, mis olid samasuguste tunnustega. Nendega koos leiti töödeldud kive, ühelt küljelt teravaks tahutud veerkive, mis olid kaheldamatult elusolendi poolt loodud, seega primitiivsed tööriistad.
1964 määratles Louis Leakey need hominiidileiud uue liigina ja kandis selle perekonda "Homo" liiginime habilis (~ "osavkäpp") all. Sellise määratluse peamiseks kriteeriumiks oli esiteks australopiteekustega võrreldes märksa suurem ajumaht (600–675 cm³) ja teiseks kiviriistade (olduvai kultuuri esemete) esinemine. Skeletiehituse poolest olid need olendid üsna sarnased gratsiilsetele australopiteekustele, välja arvatud suurem ajukolju ja väiksemad purihambad. Esialgu ei tunnustanud enamik paleoantropolooge Leakey'de leide "Homo"-liigina, vaid pidas neid mingiks gratsiilsete australopitetsiinide vormiks. Siin toimisid tugevasti juurdunud eelarvamused: inimese ajumaht peab olema vähemalt 750–800 cm³ ja esimesed inimesed pidid tekkima märksa hiljem (seni esimese inimesena tunnustatud "Homo erectus" ("Pithecanthropus") arvati olevat tekkinud vähem kui 1 miljon aastat tagasi). Kuid Louis Leakey nimetas inimeseks ("Homo") tunduvalt väiksema ajumahuga olendi ja viis selle eksisteerimise umbes miljon aastat varasemasse aega.
Hiljem leiti habilise-tüüpi fossiile mitmelt poolt Ida-, Kirde- ja Lõuna-Aafrikast vanusega 2,4–1,6 miljonit aastat (töödeldud kive ja tööriistu kihtidest kuni vanusega 2,5 miljonit aastat) ja erinevus australopitetsiinidest sai üldtunnustatuks. "Homo habilis" oli ilmselt kõigesööja, kuid tema menüüs oli olulisel kohal loomtoit. Ta oli esimene hominiid, kelle asuala oli nii ulatuslik (Kirde-Aafrikast Lõuna-Aafrikani).
Habilise-tüüpi leidude klassifitseerimise osas pole siiski tänapäevani üksmeelt. Ida-Turkanast on leide (vanusega 2–1,6 miljonit aastat), mis erinevad teistest suurema ajumahu (ja suuremate hammaste) poolest. Nende hulgas on kuulus leid KNMER-1470 (vanusega umbes 2 miljonit aastat), ajumahuga 775 cm³ ja oluliselt suuremate purihammastega.
Osa uurijaid seletab selliseid erinevusi seksuaalse dimorfismiga (isased olid oluliselt massiivsemad, suuremate hammaste ja ajuga), teised aga tuletavad neist erinevustest kaks esmase "Homo" liiki: väiksema ajuga ja väikeste hammastega "Homo habilis" ning suure ajuga (üle 700 cm³) ja suurte hammastega "Homo rudolfensis". See tähendab kahe varase inimliigi eksisteerimist ühel ajal ja järelikult sõltumatut teket. Viimasel ajal kalduvad paljud paleoantropoloogid just teise (kaheliigilise) seisukoha poole. Selle järgi kuulusid Olduvai ja Lõuna-Aafrika fossiilid "Homo habilisele ja Ida-Turkana omad "rudolfensisele". Seda viimast vormi peetakse tõepärasemaks eellaseks hilisematele inimliikidele.
Nimi.
Oma nime sai osavinimene fossiilidega koos leitud tööriistade järgi.
Koht sugupuus.
Kui "Homo habilis" on tänapäeva inimese eellane, siis on ta inimese nendest eellastest vanim, keda võib õigusega nimetada mitte ahvinimeseks, vaid inimeseks.
"Homo habilist peetakse inimese perekonna evolutsiooni vanimaks liigiks. Välimuse ja morfoloogia poolest oli see liik tänapäeva inimesest arvatavasti kõige kaugemal (kaugeim võis olla ka "Homo rudolfensis").
Arvatakse, et "Homo habilis" pärineb mõnest australopiteekuse liigist. Võib-olla oli tema otseseks eellaseks "Homo rudolfensis", kes oli massiivsem ning sarnanes rohkem ahvile.
Arvatakse, et "Homo habilisest arenes pikem ja kõhnem "Homo ergaster", kellest omakorda põlvnes juba inimesesarnasem "Homo erectus". Kas aga "Homo habilis" on inimese otsene eellane, selle üle vaieldakse.
Füüsilised omadused.
Ta oli väga lühike (keskmise kasvuga umbes 127 cm), kerge (45 kilogrammi) ning võrreldes tänapäeva inimesega olid tal ebaproportsionaalselt pikad käed. Nägu oli veel primitiivne, kuid selle alaosa (lõug) oli vähem väljaulatuv kui eelkäijal "Australopithecus africanusel. "Homo habilise aju kuju sarnanes tänapäeva inimese aju kujuga, maht oli sellega võrreldes aga ligi poole väiksem. Esimese leitud isendi ajukolju ruumalaks hinnati kuni 675 cm³. Aju mahuks on mõõdetud 600–675 cm³. "Homo habilise aju oli seega tunduvalt suurem kui varasematel hominiididel.
Võrdlus kaasaegsete sugulasliikidega.
Samal ajal "Homo habilisega elasid mitmed inimesesarnased kahejalgsed primaadid, näiteks "Paranthropus boisei" ("Australopithecus boisei"). Ent "habilisest, kes hakkas varakult leiutama uusi tööriistu ja oli toidu suhtes vähem valiv, sai terve rea uute liikide eellane, sellel kui "Paranthropus boisei" ja teised sarnased liigid välja surid. Olduvai kuristikust leiti samast kihist nii "Homo habilis" 'e kui ka "Paranthropus boisei" fossiilluid. Osavinimene oli sihvakam ning tema ajukolju maht oli tunduvalt suurem.
Tööriistad.
Arvatakse, et "Homo habilis" kasutas Olduvai kultuuri (varajase paleoliitikumi) tööriistu (kivist pihukirveid). Need tööriistad olid seni eksisteerinutest kõige arenenumad. Nii sai "habilis" hakkama keskkonnas, mis varem oli olnud primaatidele liiga vaenulik. Ometi ei suutnud ta end kaitsta suurte kiskjate (näiteks hiigelleopardi "Dinofelis barlowi" eest. "Homo habilis" kasutas tööriistu põhiliselt koriluses (muuhulgas raibete liha tükeldamiseks), kuid mitte kaitseks ega küttimiseks.
Osavinimese tööriistad olid väga lihtsad, söödavate juurte ja näriliste urgude lahtikaevamiseks kasutati arvatavasti teravaotsalisi kaevamiskepikesi, jahipidamisel abistas puunui ja käepärased viskekivid. Lihalõikamiseks kasutati ovaalseid või pirnikujulisi kivisid, mille ühest otsast kujundati kildude äralöömisel kitsas, hambuline tera. Tööriistana sai kasutada ka teravaservalisi kivikildusid. Loomulikult võis osavinimesel palju rohkem tööriistu olla, millest me midagi ei tea. Võrdluseks olgu öeldud, et näiteks šimpansid kasutavad 14 erinevat tööriista.
Eluviis ja toitumine.
Erinevalt ahvinimestest oli osavinimesel maapealne eluviis. Ta elatus korilusest ehk loodusandide korjamisest. Tema põhitoidu moodustasid puuviljad, marjad, seened, tõugud, putukate vastsed, teod, söödavad juured ning mugulad, linnumunad ja muud. Mõnikord sattusid osavinimesed kiskjaist maha jäetud, vanadusse või haigustesse surnud loomade korjustele, mis andsid teretulnud toidulisa. Lisaks kütiti väiksemaid ja ohutumaid loomakesi, nagu närilisi, kilpkonni, linde. Esialgu oli küttimise osatähtsus väike, kuid tasapisi hakkas see kasvama. Toore liha söömine oli inimese arengus tähtsal kohal, sest lihast saadavad toitained mõjutavad soodsalt aju talitlust.
On küsitav, kas "Homo habilis" kasutas tuld, mattis surnuid, tegi küttimise ajal koostööd ja kasutas keelt (kui mitte arvestada žeste).


Rahu.
Enne Teist maailmasõda peeti rahuks olukorda, milles puudus sõjaseisukord. Seoses sellega, et mitmed riigid ei kuulutanud enam sõdasid välja, muutus vana käsitlus ebaadekvaatseks.


Kare.
Kare (ka kari) on üle merepinna ulatuv, aluspõhja kivimeist koosnev või rändrahnudega kattunud väikese merepõhjakõrgendiku – rahu – arengujärk, mil sellele taimkate alles tekib.
Kared on peaaegu taimkatteta või üksikute taimeliikide kogumikega, kõrgvee poolt täielikult või suuremalt jaolt üleujutatavad. Harilikult on rahude ja karede nimed kujunenud juba siis, kui nad olid peamiselt vee all. Näiteks: Pihlakare, Siiakare.


Surnud 2004.
"Siin on loetletud 2004. aastal surnud tuntud isikuid ja loomi.


Rahu (saar).
"See artikkel räägib rahust kui saarekesest. Teiste rahu tähenduste kohta vaata Rahu (täpsustus)."
Rahu on laidudest väiksema saarekese kohalik nimetus Lääne-Eestis.
Rahu on harilikult klibune, rändrahnudega kaetud ja suures osas loeveega üleujutatav. Enamasti on rahud kaetud üksikute taimede kogumikega. Harilikult on rahude ja karede nimed kujunenud juba siis, kui nad olid peamiselt vee all. Näiteks: Hülgerahu, Papirahu, Rukkirahu.
Laidudest väiksemat saart võib nimetada ka kareks, mis rahust väga vähe erineb. Mõnikord ei ole nende eristamine võimalik.


Ajuvesi.
Ajuvesi ehk ründevesi (ka aju ja loevesi) on tugevate püsituulte põhjustatud ajutine veetaseme tõus.
Ründevesi ujutab tihti üle kared ja rahud.


Kõrgvesi.
Kõrgvesi on mingis veekogus (enamasti jõe kontekstis) valitsev olukord, kus seal on kõrge vesi. Kõrgvesi võib olla põhjustatud nt voolusängi ummistumisest või meredes ja järvedes ka ajuveest.


Looded.
Looded on taevakeha kuju perioodilised moonutused, mille põhjustab teise taevakeha gravitatsiooniline külgetõmme.
Enamasti peetakse loodete all silmas Maa ning eriti maailmamere kuju moonutusi. Maailmamere loodeid nimetatakse ka tõusuks ja mõõnaks, vastavalt sellele, kas meretase on loodete tõttu keskmisest kõrgemal või madalamal.
Peamiselt tekitavad Maal loodeid Kuu ja Päike, kusjuures Kuu osatähtsus on 2,17 korda suurem kui Päikesel. Päikese gravitatsiooniline külgetõmme Maa suhtes on küll 180 korda tugevam kui Kuul, kuid erinevalt gravitatsioonilisest külgetõmbest ei sõltu loodete tugevus pöördvõrdeliselt mitte kauguse ruudust, vaid kuubist. Seetõttu on kõigi ülejäänud taevakehade Maal loodeid põhjustav efekt kaduvväike.
Kuu ja Päikese põhjustatud looded on perioodilised ja nende periood on kõikjal samasugune. Kuid looded kujutavad endast mitme erineva perioodiga võnkumise summat ja nende komponentide amplituudide suhe varieerub. Olenevalt komponentide suhtest võivad looded olla pooleööpäevased, ööpäevased ja korrapäratud.
Korraga on Maal tõus nii sellel poolel, mis asub Kuu suunas, kui ka vastasküljel. Eriti tugevad looded esinevad siis, kui Päike, Kuu ja Maa paiknevad enam-vähem ühel sirgel.
Tugevaimad looded esinevad ookeanide rannikutel. Suurima ulatusega looded on Fundy lahes, kus loodete amplituud võib ületada 15 meetrit. Sisemeredes on looded nõrgemad.
Loodetel on oma osa Maa sisesoojuse genereerimisel, sest Maa kuju deformeerimine tekitab sisehõõrde, mille käigus vabaneb soojus. Tekkinud soojusest vabaneb Maa näiteks vulkaanipursete või üldise soojusvoo läbi. Päikesesüsteemi aktiivseima vulkanismiga taevakeha on Jupiteri kuu Io, mille sisesoojus on genereeritud Jupiteri tekitatud loodete poolt.


Suurlaid.
Suurlaid on madal saar Muhust lõunas.
Suurlaid asub 500 meetri kaugusel Muhu lõunarannikust Pädaste küla juures. Suurlaid on Eesti suurimaid laide, tema pindala on 1,9 km². Saar on madal, kõrgust on tal kuni 2,1 meetrit. Suurlaidu katavad niidud ja puisniidud.
Laiu ümbruses on head kalakohad.


Meri.
Meri on maailmamere osa, mida ookeanidest või teistest meredest suuremal või vähemal määral eraldavad mandrid, saared või põhjakõrgendikud ning mille hüdroloogiline režiim erineb ookeani omast.
Püsihoovused on meredes enamasti nõrgemad kui ookeanides. Sisemeredes on looded nõrgad.
Merede liigitus.
Hüdroloogias kasutatakse ka muid liigitusi.
Meri Eesti sümboolikas.
Valla mereäärset asukohta sümboliseerib kilbi sinine värv Keila valla vapil ja Harku valla vapil.
Sõna "meri" teised tähendused.
Meredeks nimetatakse ka merede osi (näiteks Liguuria meri, Türreeni meri, Väinameri).
Sõna "meri" järvede nimetuses (Kaspia meri, Araali meri, Surnumeri) on ajaloolist päritolu, nagu ka mõne mere nimetamine laheks (Hudsoni laht, Mehhiko laht, Bengali laht).
Eestis kannavad "mere" nime mõned maakerke tõttu lahtedest või väinadest järveks muutunud veekogud (näiteks Sutlepa meri).


Merendus.
Merendus on inimeste teadmiste ja tegevuste tervik, mida kasutatakse ilmamere uurimiseks, meresõiduks ja merevarude tarbimiseks.


Hobulaid.
Hobulaid (rootsi keeles "Hästholm") on piklik laid Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel.
Saare pindala 75 ha ja kõrgus kuni 6,6 meetrit. Hobulaid on põhja-lõuna suunas piklik ning kuni 2,5 kilomeetrit pikk. Hobulaiu põhiosa moodustab radiaalne oos, mille meri on ümber kujundanud. Laiul kasvab lehtmets (sanglepad, kased, saared), võsa ja kadastik.
Hobulaidu mainiti esmakordselt 1391. aastal. Keskajal peeti seal Haapsalu piiskopilinnuse sälge.
Hobulaiul on karjamaa ja see on ka suvituskohaks.
Saarel asuvad Hobulaiu põhja-tulepaak ja Hobulaiu lõuna-tulepaak.
Hobulaiu lähedal asuvad Obholmsgrunne (Upholm), Odrarahu ja Varsarahu.


Suurbritannia valitsusjuhtide loend.
Suurbritannia valitsusjuhtide loend koosneb kahest tabelist. Esimeses tabelis on antud valitsusjuhid ja monarhide nõunikud, kes ei kandnud ametlikult tiitlit "peaminister". Teises tabelis on toodud valitsusjuhid ametliku tiitliga "peaminister".


Savoia.
Savoia prantsuse keeles "Savoie", itaalia keeles "Savoia") on Prantsusmaa ajalooline provints, mis jaguneb tänapäeval Ülem-Savoia (pr. "Haute-Savoie") ja Savoia (pr. "Savoie") departemangu vahel.
1713 pidi Hispaania Utrechti rahuga Sitsiilia ja osa oma Põhja-Itaalia territooriumidest loovutama Savoia hertsog Vittorio Amedeo II-le, mispeale viimane ühendas 1720 Savoia ja Sardiinia valdused üheks, Piemonte-Sardiinia kuningriigiks.
Ajavahemikus 1792–1815 oli Savoia Prantsusmaa osa. Viini kongressi järel liideti Savoia taas Sardiinia kuningriigiga.
Praegused piirid kujunesid välja 19. sajandi teisel poolel, mil Sardiinia kuningakoja juhtimisel toimus Risogrigmento, Itaalia ühendamine.
24. märtsil 1860 liideti Savoia ja Nizza krahvkond Prantsusmaaga. Territooriumi üleminekut ühelt riigilt teisele kinnitas hiljem rahvahääletus, mille läbiviimise osas süüdistati Prantsusmaad erapoolikuses. Hääletusel oli neli varianti: ühineda Prantsusmaaga, Itaaliaga, Šveitsiga või iseseisvuda. Ametlikel andmetel oli 99,8% hääletanutest Prantsusmaaga ühinemise poolt, mis ilmselt ei vastanud tegelikkusele.


2000. aasta suveolümpiamängud.
2000. aasta suveolümpiamängud olid XXVII olümpiaadi kaasaegsed suveolümpiamängud, mis leidsid aset Austraalia linnas Sydneys 15. septembrist 1. oktoobrini 2000.
Olümpialinn.
Sydney valiti XXVII suveolümpiamängude korraldajaks ROK-i 101. istungjärgul Monacos 23. septembril 1993. aastal. Teised kandidaadid olid Berliin (Saksamaa), Manchester (Suurbritannia), Peking (Hiina Rahvavabariik) ja İstanbul (Türgi).
Olümpiamaskotid olid kuukabarra (naeru-safiirlind) Olly (sõnast "Olympic"), nokkloom Syd (Sydney linna nimest) ja sipelgasiil Millie (sõnast "millennium").
Võistluspaigad.
Sydney Olümpiapark (Olympic Park) ja selle ümbrus Homebush Bay. Sydney kesklinn (triatlon), Darling Harbour – Entertainment Centre (võrkpall) ja Convention and Exhibition Centre (poks, judo, tõstmine, vehklemine, maadlus). Dunc Gray Velodrome (trekisõit), Moore Park (jalgpall, maanteesõit), Rushcutters Bay (purjetamine), Bondi Beach (rannavõrkpall), Blacktown Olympic Centre (softball, pesapall), Cecil Park (laskmine), Fairfield City Farm (maastikuratas), Penrith Lakes (sõudmine, aerutamine, kanuuslaalom), Horsley Park (ratsutamine), Ryde (veepall), Brisbane, Canberra, Melbourne, Adelaide (jalgpall).
Riigid ja sportlased.
Olümpial osales 199 riiki ja 10 651 sportlast.
Olümpiakangelaseks Sydneys tõusis Inglismaa sõudja Steven Redgrave. Temast sai esimene sportlane nüüdisaegsete olümpiamängude 104-aastase ajaloo jooksul, kes suutis võita viis järjestikust olümpiakulda.
Edukaim riik medalite arvult oli USA: 37 kulda, 24 hõbedat ja 33 pronksi.
Spordialad.
Võisteldi 32 spordialal ja jagati välja 300 komplekti medaleid (168 meeste aladel, 120 naiste aladel ja 12 segaaladel).
Uute spordialadena olid kavas triatlon, tae kwon do ja trampoliinvõimlemine. Uute võistlusaladena olid Sydney programmis naiste veepall, naiste viievõistlus ja sünkroonvettehüpped.
Eestlased olümpiamängudel.
Eesti oli riikidevahelises medaliarvestuses 46. kohal (1 – 0 – 2).
Eesti võistkonna kooseisus osalesid olümpiamängudel: aerutaja Hain Helde; jahilaskur Andrei Inešin; jalgratturid Lauri Aus, Jaan Kirsipuu, Innar Mändoja, Erki Pütsep, Janek Tombak; judomaadlejad Aleksei Budõlin, Indrek Pertelson; kergejõustiklased Indrek Kaseorg, Pavel Loskutov, Erki Nool, Aleksander Tammert, Andrus Värnik; maadlejad Helger Hallik, Valeri Nikitin, Toomas Proovel; purjetajad Peeter Saraškin, Imre Taveter, Toomas Tõniste, Tõnu Tõniste; sõudjad Leonid Gulov, Jüri Jaanson, Andrei Šilin; ujujad Jana Kolukanova, Raiko Pachel, Elina Partõka, Indrek Sei; vehklejad Kaido Kaaberma, Andrus Kajak, Meelis Loit, Nikolai Novosjolov; viievõistleja Imre Tiidemann.
Eesti lipu kandja avatseremoonial oli neljakordne olümplane, purjetaja Tõnu Tõniste.


1980. aasta suveolümpiamängud.
pisi
pisi
pisi
1980. aasta suveolümpiamängud olid XXII nüüdisaegsed suveolümpiamängud, mis toimusid 19. juulist 3. augustini 1980 Nõukogude Liidus.
Olümpiamängude peaareeniks oli Lužniki staadion Moskvas. Ametlikuks maskotiks karupoeg Miška.
Esmakordselt viidi olümpiamängud läbi sotsialistlikus riigis. Lisaks Moskvale toimusid võistlused ka Tallinnas (purjeregatt). Jalgpalliturniiri alagrupimängud Leningradis, Minskis ja Kiievis. Laskmine Moskva oblastis Mõtištšis.
XXII olümpiamängudel osales 81 riiki 5748 sportlasega (sealhulgas 1241 naist).
Ajalugu.
Peale Teist maailmasõda hakkas Nõukogude Liit aktiivselt osalema rahvusvahelises olümpialiikumises. 1951. aastal loodi NSV Liidu Olümpiakomitee ja taas kord hakkas Venemaa olümpiamängudel osalema.
Aprillis 1956, vahetult pärast 20. parteikongressi pöördus Spordikomitee Keskkomitee poole palvega hakata pidama läbirääkimisi Rahvusvahelise Olümpiakomiteega olümpiamängude läbiviimiseks Nõukogude Liidus. Korraldamaks 1964. aasta suveolümpiamänge Moskvas. Kuid tollane liider, Nikita Hruštšov ei toetanud seda otsust.
Taaskord tuldi selle ideega välja 1969. aastal, kui NSV Liidu Spordikomitee eesotsas oli Sergei Pavlov ("Сергея Павловича Павлов").
Esmakordselt kandideeris Moskva olümpialinnaks 1970. aastal, et korraldada 1976. aasta suveolümpiamänge. Kuid kaotas siis Montrealile häältega 28:41.
Teisel katsel 1974. aastal Rahvusvahelise Olümpiakomitee 75. istungjärgul Viinis edestas Moskva konkurenti Los Angelesi häältega 39:22. Võidule aitas kaasa ka ROK-i liikmete parun Eduard Alexandrowitsch von Falz-Feini (Liechtenstein) ja Willy Daumi (Lääne-Saksamaa) tõhus "lobby" organisatsioonis.
Märtsis 1975 loodi Nõukogude Liidu Spordikomitee alluvuses "Olümpiamängud – 80" ("Олимпиада – 80") orgkomitee, kelle ülesandeks oli mängude ettevalmistamine ja viperusteta läbiviimine. Komitee liikmeskonda kuulusid inimesed mitmest ministeeriumist, ametiühingust, komsomolist, spordiorganisatsioonidest ja Moskva linnavalitsusest ning Tallinna Olümpiapurjeregati korralduskomitee liikmed (nt. Arnold Green). Korraldustoimkonna eesotsas oli Ministrite Nõukogu aseesimees Ignati Novikov ("Игнатий Трофимович Новиков").
Olümpiamängude eelarveks eraldas riik kaks miljardit rubla.
ROK-i 79. istungjärgul Prahas (1977) kinnitati XXII olümpiamängude võistluste ja ürituste ajakava.
Turvalisuse ja julgeoleku meetmed.
pisi
1977. aasta juunis moodustati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Viiendas Valitsuses 11 osakonda, kes vastutasid olümpiamängude turvalisuse ja julgeoleku meetmete eest. 1978. aastal loodi Moskva linna RSN Täitevkomitee Siseasjade Valitsuses suvemängude tarbeks eriotstarbeline miilitsasalk OMON.
Siseministeeruim komandeeris Moskvasse kohalikele appi 37 116 teiste regioonide töötajat ja siseministeeriumi õppeasutuste kursanti. Avaliku korra kaitse suurendamiseks suunati lisajõud, 4 409 inimest täiendavalt raudee- ja lennujaamade ning erinevate olümpiaobjektide valvesse. Igapäevaselt täitsid teenistuskohustusi 7 800 erariides ja 10 000 vormis siseministeeriumi töötajat.
Koheselt hakati piirama teistest NSV Liidu piirkondadest Moskvasse saabuvaid komandeeringuid ja külastusi. Tühistati kõik linna ekskursioonid. Tõhustati kontrolli erasõidukite üle ja jälgiti hoolega rongiliiklust. Kõikide ebasoovitud isikute suhtes rakendati 101. kilomeetri seadust.
Sügisel 1979 korraldas KGB Moskvas ja Moskva oblastis ulatusliku operatsiooni "Ночная Москва", mille eesmärk oli välja selgitada ning isoleerida vähegi arvestatavad pealinna kriminaalid ja nende abilised.
25. juulil 1980 tabas julgeolekuasutusi ebameeldiv üllatus, kui hakkasid levima kuuldused Vladimir Võssotski surmast. Keset olümpiat üritati kõikide abinõudega rahva poolt armastatud lauljat ja näitlejat kiirelt ja ilma suurema kärata viimasele teekonnale saata.
Sümboolika.
Olümpiamängude sümboolika väljatöötamiseks kuulutas orgkomitee 1975. aastal ideekavandite konkurssi, kuhu aasta lõpuks laekus 26 000 võistlustööd nii Nõukogude Liidust kui ka välismaalt. Võitjaks osutus Lätis Rēzeknesist pärit disaineri Vladimir Arsentjevi töö "Massispordist tippsportlaseks".
XXII olümpiamängude punavalge sümbol kujutab olümpiarõngaid ja selle kohal asetsevaid jooni, mille tippus paikneb viienurkne täht.
Keskse sümboli alaossa jääb kuus (mõlemal pool kolm) joont, mis ühinevad keskosas ja kerkivad ülespoole moodustades viis eri kõrgusel asetsevat joont. Olümpialogos nähakse nii jooksuradu, mis kerkivad kõrghooneks (stiliseeritud Moskva Kremli torn) kui ka lendu kosmosesse.
Kujunduses kasutakse ka koos tekstiga "Игры XXII Олимпиады Москва 1980".
Maskott.
pisi
Suvemängude maskott Miška (täisnimega "Михайло Потапыч Топтыгин") autoriks on Moskva kunstniku Viktor Tšižikov ("Виктор Чижиков"). 1977. aastal "sündinud" karupoeg kannab olümpia värvides vööd, mille pandlaks on olümpiarõngad.
Tallinnas loodi aga purjeregatiks oma talisman - hüljes Vigri.
Autasud.
XXII olümpiamängude medali aversil on kujutatud Giuseppe Cassioli kujundatud süžee võidujumalanna Nike loorberipärja ja õlipuuoksaga Colosseumi taustal. Paremal ülal tekst "Игры XXII Олимпиады Москва 1980".
Reversil, mille kavandas Ilja Postol, on urn olümpiatulega, staadioni jooksurajad ja olümpiamängude embleem. Moskva rahapajas valmistatud medalite läbimõõt on 60 mm, paksus 6,8 mm ja kaal 125 grammi.
Kokku jagati välja 203 komplekti medaleid 25 spordialal.
Olümpiatõrvik.
Algselt valmistas olümpiatõrviku Jaapani firma Mizuno, kuid tehtud töö ei rahuldanud nõukogude ametnikke ja uue tõrviku konstrueerisid NSV Liidu Lennundus Tööstuse Ministeeriumi Leningradi osakonna insenerid eesotsas Boris Tutšiniga ("Борис Тучин").
Tõrvik valmistati alumiiniumist ja kroomitud terasest ning kaeti kuldkollase ja hõbedase tooniga. Korpusel on mängude embleem ja venekeelne kiri "Москва — Олимпиада — 1980". Kokku valmistati 6200 olümpiatõrvikut, millele NSVL Leiutiste ja Avastuste Komitee andis sertifikaadi nr. 729414.
Olümpiatõrviku kõrgus on 565 mm; minimaalne 27 ja maksimaalne läbimõõt 100 millimeetrit. Kaal butaani ja propaani seguga täidetud konteineriga 800 grammi. Leegi kõrgus kuni 300 millimeetrit ja põlemisaeg 8—10 minutit.
Olümpiatuli.
Sergei Belov süütas 1980. aasta suveolümpiamängude tule.
Mängude ettevalmistamise käigus kaaluti erinevaid olümpiatule liikumis-marsruute. ROK tegi ettepaneku, et tõrvikuteatejooks peaks kulgema läbi mitme Euroopa riigi või koguni tegema tiiru ümber maakera. Kuid olümpiamänge korraldav orgkomitee valis lühema tee. Kreekast NSV Liitu pidi tuli läbima ainult sotsmaid Bulgaariat ja Rumeeniat.
Kogu marsruut, 4982 kilomeetrit oli jagatud 1000-meetristeks etappideks (linnades veidi lühemad), mida läbiti päevasel ajal keskmiselt 4—5 minutiga. Tule teekonnal korraldati 142 erinevat pidulikku tseremooniat.
Inimeste valik tõrvikuteatejooksu Nõukogude Liidus algas juba aasta enne mänge. Piirkonnad, kust marsruut kulges, loodi olümpia orgkomitee initsiatiivil kohalikud korraldustoimkonnad, kelle kaasabil selekteeriti sobilikud jooksjad.
Rakvere rajoonist pärit jooksust osalejad meenutavad: "Olümpiatõrvikuga jooksma pääseda polnud üldsegi lihtne. Rajoonis toimus mitu jooksu, üldiselt pikkusega 1000 meetrit, millest arvesse läksid kümme.... Kolm päeva enne pärisjooksu toimus Jänedal treeninglaager. Seal õpetati jooksjaid ühes sammus ühtlaste vahedega ja ilusa ristküliku kujuliselt jooksma.... Veel räägivad nad, et pidid jooksma distantse kindla etteantud ajaga".
19. juunil süütas Kreeka näitlejanna María Moscholioú XXII olümpiamängude tule. 30 päeva väldanud tõrvikuteatejooks kulges marsruudil Olümpia – Ateena (21. juuni) – Delfi – Saloniki – Blagoevgrad – Sofia (26. juuni) – Ruse – Bukarest (1. juuli) – Bacău – Iaşi – Chişinău (6. juuli) – Tšernivtsi – Vinnõtsja – Kiiev (11. juuli) – Poltava – Harkiv (13. juuli) – Belgorod – Kursk – Orjol – Tula – Moskva (18. juuli).
Olümpiatule tõi Lužniki staadionile kolmekordne olümpiavõitja kolmikhüppes Viktor Sanejev ja süütas olümpiavõitja korvpallis Sergei Belov.
19. juulil viisid Moskvasse lähetatud delegatsioonid olümpiatule rongiga Leningradi, Tallinna, Minski ja Kiievi. Kus toimusid ka tõrvikuteatejooksud.
Olümpiamängude-vastane boikott.
Kaart XXII olümpiamängudest mitteosalenud riikidest.
Rahvusvahelist spordisuurvõistlust saatis olümpiamängude-vastane boikoti-kampaania, mida toetasid 65 rahvuse esindaja.
Võidurelvastus Euroopas ja Nõukogude agressioon Afganistani viis 1979. aasta lõpuks Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu diplomaatilised suhted ummikseisu. Järgmise aasta jaanuaris tegi vene dissident Andrei Sahharov üleskutse boikoteerida suveolümpiamänge.
14. jaanuaril 1980 esitas Carteri administratsioon Moskvale nõudmised Afganistanist lahkumiseks. Nende mittetäitmisel lubati kasutusele võtta erimeetmed, sealhulgas ka rahvusvaheline isolatsioon. Sõja jätkudes, alustas USA oma liitlaste keelitamist mängudel mitte osalemisest.
Olümpiamängude-vastasesse boikotti suhtuti erinevalt. Ühendriikide peamised liitlased Kanada, Lääne-Saksamaa ja Iisrael ning enamik islami riike liitusid üleskutsega. Suurbritannia ja Austraalia, kes algul toetasid igati Afganistani-vastaste meetmete rakendamist, saatsid hiljem ikkagi oma delegatsioonid Moskvasse. Liitlaste leidmine Aafrika mandrilt osutus keeruliseks, kuigi Jimmy Carter saatis sinna läbirääkijaks poksija Muhammad Ali. Paljud riigid, kes otseselt ei tunnustanud boikotti, põhjendasid mitte kohale tulekut majanduslike raskustega.
Olümpiamänge ametlikult boikoteerinud riigid: Albaania, Ameerika Ühendriigid, Argentina, Bahrein, Bermuda, Filipiinid, Gambia, Hiina, Honduras, Hongkong, Iisrael, Indoneesia, Kaimanisaared, Kanada, Kenya, Liechtenstein, Lääne-Saksamaa, Malaisia, Malawi, Mauritaania, Pakistan, Paraguay, Saudi Araabia, Singapur, Tai, Tuneesia, Türgi ja Uruguay.
Riigid, kes ei vastanud kutsele: Antigua ja Barbuda, Araabia Ühendemiraadid, Bahama, Bangladesh, Barbados, Belize, Boliivia, Egiptus, Elevandiluurannik, El Salvador, Fidži, Gabon, Ghana, Haiti, Hiina Vabariik, Hollandi Antillid, Jaapan, Kesk-Aafrika Vabariik, Lõuna-Korea, Maroko, Mauritaania, Monaco, Neitsisaared, Nicaragua, Niger, Norra, Paapua Uus-Guinea, Panama, Sair, Somaalia, Sudaan, Svaasimaa, Togo, Tšaad, Tšiili ja USA Neitsisaared.
Iraan, Mosambiik ning Katar ei osalenud seetõttu, et neid ei kutsutud ROK-i.
Liberty Bell Classic.
Ameerika Ühendriikide eestvõttel korraldati Philadelphias alternatiivsed sportmängud "Liberty Bell Classic" (mida sageli nimetatakse ka "Olympic Boycott Games"), kus osalesid Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Bahama, Côte d'Ivoire'i, Egiptuse, Hiina, Iisraeli, Itaalia, Jaapani, Kanada, Kenya, Lääne-Saksamaa, Lõuna-Korea, Malaisia, Mehhiko, Sudaani, Sairi, Suurbritannia, Tai ja Uus-Meremaa sportlased.
Kohale saabunud meeskonnad.
XXII olümpiamängude alguseks saabusid Moskvasse küll 81 riigi esindajad, kuid peale avatseremooniat lahkus Libeeria delegatsioon. Esmakordselt võistlesid mängudel Angola, Botswana, Jordaania, Laos, Mosambiik ja Seišellid. Küprosele olid need esimesed suveolümpiamängud, olles osalenud samal aastal ka talimängudel.
Kolm riiki võistlesid 1980. aastal juba uute nimede all. Jättes eelmise olümpia vahele, osales "Tseiloni" delegatsioon Moskvas Sri Lanka nimega. 1972. aastal debüteerinud Dahomee koondis kandis Benini nime. Kolmel eelneval suveolümpial (1928, 1960, 1964) võistelnud teinegi Aafrika riik "Rodeesia" astus üles Zimbabwe lipu all.
Kohaletulnute seas kasutasid Andorra, Austraalia, Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Puerto Rico, San Marino, Suurbritannia, Šveits, Taani ja Uus-Meremaa delegatsioonid rahvuslippude asemel olümpialippe, näidates sellega üles oma poliitilist meelsust.
1980. aasta suveolümpiamängudel ülesastunud riigid koos osalenud sportlaste arvuga.
Eesti sportlaste osalemine.
Nõukogude Liidu valikvõistlustel kergejõustikus kandideerisid olümpiameeskonda edukalt Jaak Uudmäe kolmikhüppes tulemusega 17.07 meetrit; Heino Puuste odaviskes 87.60; Jüri Tamm vasaraheites 80.40 meetrit ning Enn Sellik 5000 ja 10 000 meetri jooksus. Välja jäid Heino Sild, Enn Rohula ja Elju Kubi.
Ujumise võistlusaladest osales Ivar Stukolkin vabaujumises.
Eesti NSV purjetajatest võistlesid Nikolai Poljakov (Soling), Aleksandr Zõbin (Tornaado) ning Vladimir Ignatenko ja Sergei Zhdanov klassis 470.
Meeskondlikel aladel osalesid Viljar Loor võrkpallis ja Mait Riisman veepallis.
Moskva peamised spordirajatised.
Lenini nimeline Lužniki spordikompleksi ("Олимпийского комплекса "Лужники") spordirajatised
"Olimpiiski" spordikompleks ("Спортивный комплекс "Олимпийский"). Olümpiakülast 25 km kaugusel
Armee Keskspordiklubi ("Центральный спортивный клуб Армии, ЦСКА") spordirajatised. Olümpiakülast 23 km kaugusel.
"Krõlatskoje" spordikompleks ("Спортивный комплекс "Крылатское"). Olümpiakülast 12 km kaugusel
"Dünamo" spordikompleks ("Спортивный комплекс "Динамо"). Olümpiakülast 21 km kaugusel.
Väljaspool Moskvat toimunud võistlused.
¹ uued spordirajatised, mis valmisid spetsiaalselt olümpiamängudeks.
² olemasolevad spordirajatised, mida laiendati või remonditi olümpiamängudeks.
Eesti sportlaste tulemused.
Lisaks saavutasid Aleksandr Zõbin Tornaadol purjetamises ja Heino Puuste odaviskes neljanda, Enn Sellik 10 000 meetri jooksus kaheksanda ning Vladimir Ignatenko ja Sergei Ždanov purjetamises 470 klassis kümnenda koha.
Numismaatika.
Olümpia sümboolikaga üherublane münt (1977)


Orbitaaljaam.
Orbitaaljaam (ka kosmosejaam) on planeedi (seni ainult Maa) ümber tiirlev pikka aega töötav piloteeritav ning pidevalt või ajuti mehitatud ja põkkamist võimaldav kosmoseaparaat.
Orbitaaljaama orbiidi kõrguse (200–500 km) valimisel püütakse vältida jaama sattumist Maa kiirgusvööndisse.
Orbitaaljaamaga saab põkata kosmoselaevu ja kosmoselennukeid ning ühendada mooduleid.
Orbitaaljaamades tehakse teaduslikke ja tehnilisi uuringuid (orbitaallaboratoorium) ning valmistatakse ette Maa-lähedase kosmose edasist asustamist.
Ajalugu.
Orbitaaljaama ehitamise võimalikkust põhjendasid ja esitasid selle kavandid 20. sajandi alguses Konstantin Tsiolkovski, J. Kondratjuk ja Hermann Oberth.
NSV Liidu esimene orbitaaljaam Saljut lennutati kosmosesse 19. aprillil 1971. Sellega põkati korraks kosmoselaev Sojuz 10, seejärel Sojuz 11. Viimasest läksid orbitaaljaama kosmonaudid ja viibisid seal 22 ööpäeva. Esimene USA orbitaaljaam Skylab lennutati kosmosesse 14. mail 1973.
1986. aastal kosmosesse lennutatud NSV Liidu orbitaaljaamal Mir on 6 põkkamissõlme ja 4 moodulit. Tegemist oli suurima tehiskehaga orbiidil.


Tehiskaaslane.
Tehiskaaslane (ka tehissatelliit, satelliit, sputnik) on mõne planeedi (enamasti Maa) või selle loodusliku kaaslase, ka Päikese gravitatsiooniväljas mingil kindlal orbiidil tiirlev kosmoseaparaat (näiteks orbitaaljaam) või muu keha (näiteks kanderaketi viimane aste).
Maa orbiidile jõudmiseks peab tehiskaaslane (või selle kanderakett) saavutama esimese kosmilise kiiruse, Maa orbiidilt lahkumiseks on vajalik vähemalt teine kosmiline kiirus. Kosmosesse lennutatud kehadest ei muutu Päikesesüsteemi kehade tehiskaaslasteks need, mille trajektoor lõpeb laskumisega mõnele taevakehale või mis suunatakse Päikesesüsteemist väljumist võimaldava paokiirusega (vähemalt kolmanda kosmilise kiirusega väljapoole Päikesesüsteemi.
Pärast kanderaketi eraldumist saab tehiskaaslane mootorite abil oma orbiiti muuta, orbiidilt lahkuda, põkkuda kosmoselaevaga või teha muid manöövreid (vaata: astrodünaamika).
Üldjuhul on tehiskaaslase orbiit elliptiline (vaata: kahe keha probleem) ja allutatud häiritustele. Ümber Maa tiirleb tehiskaaslasi ka geotsentrilistel ringorbiitidel, mis kulgevad kas üle Maa pooluste (polaarorbiidid) või ekvaatori kohal.
Maa tehiskaaslased lennutatakse kosmosesse tavaliselt Maa pöörlemise suunas.
Kui ekvaatori kohal tiirleva tehiskaaslase orbiidi raadius Maa keskmest loetuna on 42 100 km, siis on tal Maa pöörlemise kiirusega võrdne nurkkiirus ja ta osutub kas geostatsionaarseks, see tähendab – püsib ekvaatori ühe ja sama punkti kohal, või geosünkroonseks, mis tähendab, et orbiit on elliptiline, kuid apsiidid püsivad Maa samade punktide kohal.
Eristatakse rakenduslikke ja teaduslikke tehiskaaslasi. Töölaadilt võivad teaduslikud tehiskaaslased olla passiivsed, kui maapinnal registreeritakse kaugseire teel neilt peegelduvat päikesekiirgust või nende endi soojuskiirgust või kui neile on paigutatud laserkiirepeegeldi, või aktiivsed, kui nende pardal asub uurimisaparatuur või nad lähetavad kaugseiret ja -mõõtmisi võimaldavaid signaale. Aktiivsel tehiskaaslasel on informatsiooni kogumise, salvestamise ja edastamise seadmed, näiteks raadiotelemeetriaseadmed, laser ja mõõteaparatuur. Seadmete energiaallikana kasutatakse päikesepatareisid, akumulaatoreid ja kütuseelemente ning tuumareaktoreid.
Pikemaajalisteks vaatlusteks ja mõõtmisteks sisustatud tehiskaaslased on orbitaalobservatooriumid ja orbitaaljaamad.
Esimene Maa tehiskaaslane – Sputnik 1 – lennutati kosmosesse 4. oktoobril 1957. Esimene heliotsentrilise orbiidiga tehiskeha ehk Päikese tehiskaaslane oli 2. jaanuaril 1959 üles lennutatud Luna 1 ja esimene selenotsentrilise orbiidiga tehiskeha ehk Kuu tehiskaaslane oli 31. märtsil 1966 lennutatud Luna 10.
Aastas lennutatakse Maalt kosmosesse harilikult üle saja tehiskaaslase, kuid paljud neist jäävad lühiealisteks. Ümber Maa tiirlevate tehisobjektide arv arvatakse olevat 7000 (1995).


Paokiirus.
Paokiirus on väikseim kiirus, mis võimaldab mingi taevakeha või taevakehade süsteemi külgetõmbejõu mõjupiirkonnast lahkuda.
Kerakujulise taevakeha gravitatsiooniväljas tiirleva keha paokiirus on formula_1 korda suurem tema minimaalsest tiirlemiskiirusest. Paokiiruse toimel muutub ringorbiit paraboolseks trajektooriks.
kus formula_3 on paokiirus, "G" on gravitatsioonikonstant, "M" on taevakeha mass, millelt lahkutakse ja "r" on kaugus taevakeha keskpunkti ja paokiiruse arvutamise punkti vahel, "g" on gravitatsioonikiirendus sellel kaugusel ja μ on standardne gravitatsiooniline parameeter.
Galaktika gravitatsiooniväljast lahkumiseks peaks Päike omandama kiiruse umbes 320 km/s (praeguse umbes 250 km/s asemel).


Kosmiline kiirus.
Kosmiline kiirus on vähim algkiirus, mis tagab mingile kindlale orbiidile jõudmise.
Igal konkreetsel juhtumil tuleb kosmilist kiirust korrigeerida Maa pöörlemist ja atmosfääri takistust arvesse võtvate paranditega.
Kosmiline kiirus näitab ka orbiidil seiskuva keha Maale kukkumise lõppkiirust.


1899.
1899. aasta (MDCCCXCIX) oli 19. sajandi 99. aasta.


1898.
1898. aasta (MDCCCXCVIII) oli 19. sajandi 98. aasta.


1897.
1897. aasta (MDCCCXCVII) oli 19. sajandi 97. aasta.


1896.
1896. aasta (MDCCCXCVI) oli 19. sajandi 96. aasta.


1895.
1895. aasta (MDCCCXCV) oli 19. sajandi 95. aasta.


1894.
1894. aasta (MDCCCXCIV) oli 19. sajandi 94. aasta.


1893.
1893. aasta (MDCCCXCIII) oli 19. sajandi 93. aasta.


1892.
1892. aasta (MDCCCXCII) oli 19. sajandi 92. aasta.


1891.
1891. aasta (MDCCCXCI) oli 19. sajandi 91. aasta.


1890.
1890. aasta (MDCCCXC) oli 19. sajandi 90. aasta.


1889.
1889. aasta (MDCCCLXXXIX) oli 19. sajandi 89. aasta.


1888.
1888. aasta (MDCCCLXXXVIII) oli 19. sajandi 88. aasta.


1887.
1887. aasta (MDCCCLXXXVII) oli 19. sajandi 87. aasta.


Goh Kun.
Goh Gun [go g'on] (고건; 高建; sündis 2. jaanuaril 1938 Seoulis) on Korea poliitik. Ta oli Korea Vabariigi peaminister 27. veebruarist 2003 24. maini 2004.
Alates 12. märtsist 14. maini 2004, kui president Roh Moo-hyun oli tagandatud, oli ta Korea Vabariigi ajutine president.


Klaasist loomaaed.
"Klaasist loomaaed" ("The Glass Menagerie"; 1944) on Tennessee Williamsi näidend.
Selle näidendiga sai Tennessee Williams maailmakuulsaks. 1950 teos ekraniseeriti.
Näidend on nähtavasti kirjutatud autobiograafilistel motiividel.
Sisu.
"Klaasist loomaaia" tegelased on Amanda Wingfield, tema tütar Laura Wingfield ja poeg Tom Wingfield ning Laura eluaegne armastatu Jim O'Connor.
Amanda Wingfield on agressiivne naine, kes peab end Lõuna kaunitariks ja elab peenutsevat elu. Laura on häbelik ja introvertne, mille pärast ta teeb endale suuri etteheiteid.
Jim O'Connor on keskkoolis populaarne noormees, kelle ümber tüdrukud tiirlevad ja keda kõik armastavad. Jim O'Connor kingib lõpuks Laurale suudluse, kuid jätab ta maha, teatades kihlusest teise naisega. Tom, kes on pere ainus ülalpidaja, lahkub vanematekodust, tundes sealjuures, et ta sellega reedab oma õe, nagu ka isa perekonna maha jättis ja reetis. Näidendis vihjatakse Tomi homoseksuaalsusele. Tomi kutsumus on kunstilooming, kuid ta on sunnitud elatist teenima laos jalanõudega tegeldes.
Seos autori eluga.
Amanda sarnaneb kirjaniku emaga, Laura tema õega ning Tom autori endaga. Williamsi õde oli vaimselt ebastabiilne ja veetis enamiku oma elust hullumajas. Williams jättis oma vaimselt haige õe saatuse hooleks, mille pärast ta end süüdistas. Williams oli homoseksuaalne. Williamsi isa, külm ja jõhker mees, oli kingakaupmees. Williams ise oleks nähtavasti tahtnud olla Jim O'Connori sarnane: ta tundis puudust inimeste armastusest.
Retseptsioon Eestis.
Näidend ilmus eesti keeles 1976. aastal Jaak Rähesoo tõlkes koos teiste Tennessee Williamsi näidenditega. Uustrükk ilmus kogumikus "20. sajandi näidendeid" II (2005).
Kaarin Raid lavastas näidendi 1968. aastal diplomietendusena Moskvas Jermolova-nimelises teatris.
1988. aastal lavastati näidend Ugala teatris. Laura osa mängis Kiiri Tamm, Tomi osa Arvi Mägi.
Annika Namme on Tallinna Pedagoogikaülikoolis kirjutanud magistritöö "Ühendriikide Lõuna Tennessee Williamsi näidendites", milles analüüsitakse ka "Klaasist loomaaeda".


Korea keele silbid.
Korea keele silpidest moodustatakse sõnu ja lauseid, kuid ka igal silbil on tähendus (või mitu tähendust).
Silpide kirjapanemiseks kasutatakse korea tähestikku ning silpide kirjutamisel kehtivad kindlad reeglid, millest kõige tähtsam on see, et igas silbis peab kirjapildis olema vähemalt üks täishäälik ja üks kaashäälik.
Selle saavutamiseks kasutatakse korea keeles nn tühihäälikuid ㅇ ja ㅡ. Esimene neist on kaashäälik ㅇ(hääldatalse [ng]), mis silbi täitena jääb aga hääldamata. Teine häälik on täishäälik ㅡ (hääldatakse [õ]), mis samuti jääb silbi täitena hääldamata.
Korea keele silpide kirjutamisel tuleb meeles pidada, et silp algab alati kaashäälikuga. Ühes silbis saab olla maksimaalselt 4 häälikut või kirjamärki.
Silbid


Marineri programm.
Marineri programm on USA kosmoseprogramm, mille raames saadeti kosmosesse sari planeetidevahelisi automaatjaamu Marsi, Veenuse ja Merkuuri uurimiseks.
1962–1973 saadeti kosmosesse 10 Mariner tüüpi automaatjaama massiga kuni 1 tonn.
Mariner 9 oli esimene ümber Marsi tiirelnud tehiskaaslane. Ta ligines sellele kuni 1400 kilomeetri kaugusele.
Kasutades Veenuse gravitatsioonivälja, viidi Mariner 10 (1973) kiirendusmanöövrit rakendades tiirlema ümber Merkuuri; selle ümber tegi ta 3 tiiru ja viimase tiiru ajal jõudis ta|planeedile isegi 320 kilomeetri lähedusele.
Marineri edasiarendusteks olid Viking 1 ja Viking 2 (mõlemad 1975), mis laskusid ka Marsi pinnale ning edastasid andmeid vastavalt 1982. ja 1980. aastani.
Ka viimase ajal on kosmosesse saadetud Mariner-tüüpi täiustatud automaatjaamu.


Eksemplar.
Eksemplar (ladina sõnast "exemplar" ('ärakiri', 'koopia', 'kujutis', 'eeskuju, originaal')) on mingisse liiki või komplekti kuuluv üksikese. Seda sõna kasutatakse tavaliselt trükitoote, näiteks raamatu puhul (trükitoote tiraaž on selle eksemplaride kogum või eksemplaride arv). Eksemplaridest räägitakse ka kollektsioneerimisobjektide puhul.
Loogikas, filosoofias ja keeleteaduses nimetatakse eksemplariks (inglise keeles "token") sõna, väljendi või lause esinemisjuhtu kõnes (ja üldisemalt tekstis).
Lause eksemplari nimetatakse lause lausungiks ehk eksemplar-lauseks ehk lauseeksemplariks. Sõna (sõnavormi) eksemplari nimetatakse sõneks.


Eksemplar-lause.
Eksemplar-lause ehk lauseeksemplar on lause selles mõttes, nagu me ütleme: „Esimese lause keskel jäi ta toppama“ või: „Tahvli peal olev lause on halvasti kirjutatud“.
Lause selles mõttes on teataval ajal hääldatavate häälikute või teatud kohas teataval ajal kirja pandud märkide kogum. Eksemplarlauset võib võtta ka füüsilise objektina, mis koosneb tindi-, grafiidi- või kriidimolekulidest tahvlil või paberil või punktidest arvutiekraanil, (kirjapandud lause korra) või helilainetest (hääldatud lause korral).


Tüüp-lause.
Tüüp-lause ehk lausetüüp (inglise "type-sentence") on lause selles mõttes, milles võib öelda, et üks ja sama lause esineb mitu korda.
Kui grammatikud räägivad lausetest, siis nad peavad tavaliselt silmas tüüp-lauseid. Lause selles mõttes on täielik häälikute või kirjamärkide muster, millel on tähendus.
Kui lauses muuta kas või üht sõna või sõnade omavahelist järjestust, siis saadakse kohe teine tüüp-lause.
Eri ajal eri isikute poolt lausutud või eri kohtadesse kirja pandud laused (eksemplarlaused), mis sisaldavad samu sõnu (tüüp-sõnu) samas järjestuses, on ühe tüüp-lause eksemplarid.


Sõne.
Sõne ehk eksemplar-sõna ehk sõnaeksemplar on keeleteaduses ja filosoofilises loogikas ja sõna eksemplar. See on kirjatähtede jada või kõneühik.
Eksemplarsõnade loendamine tekstis tähendab tühikutega eraldatud kirjatähejadade loendamist.


Tüüp-sõna.
Tüüp-sõna ehk sõnatüüp on loogikas ja keeleteaduses sõna (sõnavormi) tüüp. See on kirjatähtede ühesuguste jadade või ühesuguste kõneühikute klass.
Tüüp-sõnade loendamine tekstis tähendab tühikutega eraldatud kirjatähejadade loendamist ja dublikaatide mahalahutamist.


Arutlus.
"See artikkel räägib arutlusemõistest loogikas; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge arutlus (täpsustus) ja Vikisõnaraamatu artiklit"
Arutlus (ka järeldus, argument; inglise keeles "argument") koosneb eeldus(t)est ja järeldusest. Nii eeldus(ed) kui ka järeldused on propositsioonid (väited), mis tavaliselt on väljendatud lausetega. Arutlus ei saa koosneda lausetest, sest muidu ei saaks üht ja sama arutlust esitada eri keeltes.
Nimetus.
Traditsioonilises loogikas on arutluse mõistega analoogiline järelduse mõiste. Erinevus siinsest arutluse mõistest seisneb selles, et järeldust vaadeldakse koosnevana propositsioonide asemel otsustustest. Neid otsustusi nimetatakse eeldusteks ja tuletiseks.
Termin "arutlus" ei ole lõplikult juurdunud. Arutlust võiks põhimõtteliselt nimetada ka järelduseks, sest erinevus propositsioonide ja otsustuste vahel ei etenda selles kontekstis põhimõttelist osa. Et aga arutluste puhul kasutatakse sõna "järeldus" matemaatika eeskujul, siis tekitaks niisugune sõnakasutus kahemõttelisuse sõna "järeldus" eri tähenduste tõttu. On kasutatud ka inglise keele eeskujul sõna "argument".
Arutluse esitamise vorm.
Arutluse väljenduses esitatakse kõigepealt eeldus(ed) ning seejärel järeldus. Järeldus eraldatakse eeldus(t)est kas pika rõhtkriipsuga eelduste all ja ühtlasi järelduse kohal või sõnadega "järelikult" (traditsiooniline väljend), "seega", "niisiis" (on ka teisi väljendeid). Formaalsema esituse puhul kasutatakse näiteks tähistust "p"1, "p"2..., "p'n"; "p'n"+1, kus "p'i" (1≤"i"≤) on propositsioonid.
Klassikaline näide.
See näide pärineb traditsioonilisest loogikast, kus ta figureerib järelduse näitena.
Vaikivad eeldused.
Arutlused, mida tavaelus esitatakse, võivad sisaldada vaikivaid eeldusi (varjatud eeldusi). Näiteks arutluses
sisaldub varjatud eeldus "See, kes parlamendivalimistel hääli ei saa, parlamenti ei pääse". Sõltumata sellest, kas see eeldus on tõene, on ta jäetud ütlemata, sest teda peetakse enesestmõistetavaks. Et arutlust rangelt analüüsida, tuleb varjatud eeldused päevavalgele tuua.
Arutluse kehtivus.
Arutlust, milles järeldus järeldub eeldus(t)est, nimetame kehtivaks. Arutlus on kehtiv (ehk kehtib), kui pole loogiliselt võimalik, et kõik eeldused oleksid tõesed ja järeldus väär.
Eelduste koondamine.
Kui arutlusel on mitu eeldust, siis võib arutluse taandada ühe eeldusega arutluseks. Selleks tuleb eeldusi väljendavad laused ühendada sõnaga "ja". Nii saadud lause väljendab eelduste konjunktsiooni.
Arutluste rakendamine.
Arutlusi rakendatakse tavaliselt argumentides: kehtiv arutlus kuulub näiteks tõestuse juurde.
Sõna "järelikult" arutluse esituses viitab sellele, et lugeja ja kuulaja, kes usub eeldusi, peaks uskuma ka järeldust.


Deduktiivne loogika.
Deduktiivne loogika uurib, mille poolest erinevad teistest arutlustest need arutlused, milles järeldus järeldub eeldus(t)est. Järelduse järeldumine eeldustest on üks viis, kuidas eeldused on järeldusele heaks põhjendiks.
Traditsiooniliselt eristatakse deduktiivset loogikat induktiivsest loogikast. Tänapäeval reserveeritakse sõna „loogika“ enamasti deduktiivse loogika tähistamiseks.


Tähevärav SG-1.
"Tähevärav SG-1" (originaalpealkiri "Stargate SG-1") on USA ja Kanada koostöös aastatel 1997 kuni 2007 toodetud ulmesari, mille tegevus toimub tänapäeval.
Tähevärav on 6,7 meetrise läbimõõduga maavälist raskemetalli (Naquadah) sisaldav ringikujuline seade, mis võimaldab liikumist kahe "Tähevärava" vahel mis tahes kehal (kaasa arvatud elusolendil) ning läbida pikki vahemaid universumis kõigest mõne sekundiga. Kasutades selleks esialgu hüpoteetilist Einsteini loodud ruumi kõverdamise teooriat, nii nimetatud "ussiaukudest" ("Worm hole"). Seda teooriat on 1998. aastal USA's püütud ka ülikiirendite abil tõestada.
Eestis näitas hiljuti sarja TV6, mis on juba pikemat aega näidanud "Tähevärava programmi", mis koosnes filmist Tähevärav, kõikidest Tähevärav: SG-1'he episoodidest, nendele järgnevatest filmidest Tähevärav: Tõelaegas ja Tähevärav: Kontiinum ning kõikidest Tähevärav: Atlantis episoodidest. Enne TV6'e sündi on Eestis varem seriaali näidanud ka TV3.
Sisu.
Sari põhineb oma idees 1994. aastal kinodes linastunud täispikal mängufilmil Stargate ehk "Tähevärav".
Film algab sellega, kui 1928. aastal leitakse Egiptuses, Giza platoolt seninägemata rattakujuline ese, mis on kaetud paksu kiviplokkide kihiga, samade kattekivide kihi alt leitakse ka veidrad kivistised. Seejärel jõutakse sündmustega tänapäeva, kus Catherine Langford kutsub Dr. Daniel Jackson'i tõlkima kattekividelt leitud tekste. Dr. Jackson suudabki kahe nädalaga lahti-mõtestada tähevärava kordinaatide süsteemi olemuse, võimaliku sõjalise sissetungi vältimiseks otsustatakse hävitada tuumapommi abil tähevärav teisel poolt. Selleks pannakse kokku meeskond mida hakkab juhtima kolonel Jack O'Neil rühmaga saadetakse kaasa ka Dr. Jackson kes lubas leida võimaluse koju naasmiseks (märgid täheväraval on erinevad siinse tähevärava märkidest). Sündmuste arenedes teisel planeedil hävitakse tuumapommiga tähevärava asemel hoopis päikesejumal Ra kosmoselaev ning Dr Daniel Jackson otsustab jääda teisele planeedile.
Sari algab, kui filmi sündmustikust on möödunud orienteeruvalt paar aastat. Kuna algselt eeldati, et tegemist on ainult ühendusega 2 planeedi vahel, siis suureks üllatuseks saabub ühel mitte heal päeval läbi värava grupp inimesesarnaseid tulnukaid, kes korraldavad pisikese veresauna baasi valvava personali hulgas, võttes neist ühe kaasa vangiks.
"Tähevärava" programm taasalustatakse kiiresti, tuuakse pea sama meeskond, kes filmis olid, ja seiklus hakkab uuesti peale. Ning selgub, et "Täheväravate" võrku kuulub tuhandeid täheväravaid mitmetel taevakehadel. Sarjas toodud teooria alusel loodi Täheväravate võrk miljoneid aastaid tagasi rassi poolt, keda kutsutakse Ancient ehk "Iidsed". "Iidsetel" oli kaugele arenenud tsivilisatsioon, mida kroonis kõrgelt arenenud tähtede- ja galaktikatevaheline kommunikatsioonivõrk tähelaevade näol. Mingil hetkel avastasid nad aga "ussiaugu" tehnoloogia ja seejärel loobusid tähelaevade kasutamisest. Asustades lisaks meie galaktikale ka mitut naabergalaktikat, hääbus nende tsivilisatsioon teadmata põhjustel, jättes endast järele galaktikasse paisatud inimeste kogukonnad ja hulgaliselt tehnoloogiat – nende hulgas ka Täheväravate võrgu.
Kõige levinum teooria "Iidsete" saatusest on, et suurim enamus neist saavutas kehalise ja vaimse täiuslikkuse ning suundus niinimetatud "kõrgema" eksistentsi tasemele. Kuna "Iidsete" tehnoloogia kasutab käivitamiseks mentaalset aspekti ning seda saab kasutada ainult "Iidsetega" samasse geeniliini kuuluv isik (mis on säilinud umbes 30% maa elanikkonnal näiteks), siis on osad inimesed võimelised kasutama ka "Iidsete" tehnoloogiat. Tähaväravate tehnoloogia on aga "Iidsete" varasemast loomingust ja seda on võimelised kasutama kõik mõistusega olendid, kes suudavad dešifreerida koordinatsioonisüsteemi, et avada ühendus 2 värava vahel.
Peategelased.
Cheyenne mäekompleks Colorados, USAs, mis väljamõeldud koduks Tähevärava Juhtimiskeskusele
Jack O’Neill (Richard Dean Anderson) – peategelane hooaegades 1–8 – USA Õhuväe kolonel ja eriüksuse veteran, kes juhtis esimest missiooni läbi tähevärava. Ta meelitatakse pensionipõlvest tagasi ning ta asub tööle SG-1-e juhina. Kaheksanda hooaja algul saab ta brigaadikindraliks ning asub tööle baasi komandörina. Enne üheksandat hooaega saadetakse ta tööle Washingtoni ning ta kõrgendatakse kindralmajoriks. Ta ilmub ka üheksandal ja kümnendal hooajal ning ka filmis „"Tähevärav: Kontiinum"“, kuid enam mitte peategelasena. Lisaks ilmub ta ka esimeses ja kolmandas seriaali „"Tähevärav: Atlantis"“ hooajas.
Cameron “Cam” Mitchell (Ben Browder) – peategelane hooaegades 9 – 10 – USA Õhuväe kolonelleitnant, kes saab üheksanda hooaja algul "SG-1"e uueks juhiks. Vaevaga, saab ta meeskonna endised liikmed tagasi ning juhib SG-1-te kuni seriaali lõpuni. Saab ametikõrgendust koloneliks enne teist SG-1-e filmi. Ilmub ka filmides „"Tähevärav: Tõelaegas"“ ning „"Tähevärav: Kontiinum"“.
Samantha “Sam” Carter (Amanda Tapping) – peategelane hooaegades 1–10 – Hiilgav noor astrofüüsik ja USA Õhuväe kapten, kes liitub SG-1-ega. Saab ametikõrgendust majoriks kolmandal hooajal ning kaheksanda hooaja algul kolonelleitnandiks, kes saab SG-1-e juhiks. Üheksandal ja kümnendal hooajal on kolonelleitnant Cameron Mitchelli abiline. Pärast filmi „"Tähevärav: Tõelaegas"“ sündmusi kõrgendatakse ta koloneliks ning ta saab uueks Atlantise komandöriks „"Tähevärav: Atlantise"“ neljandal hooajal. Taasühineb SG-1-ega filmis „"Tähevärav: Kontiinum"“
Dr. Daniel Jackson (Michael Shanks) – peategelane hooaegades 1–5 ja 7–10 – Geniaalne egüptoloog, kelle ebausutavad teooriad püramiidide kohta viisid ta algsele tähevärava missioonile. Ta liitub SG-1-ega lootuses leida oma röövitud naine ning jääb meeskonna osaks, kuni ta tõuseb viienda hooaja lõpus kõrgemale tasandile. Pärast oma sunnitud naasmist maisele tasandile seitsmenda hooaja algul, taasühineb ta SG-1-ga ning jääb selle osaks kuni seriaali lõpuni. Lisaks ilmub ta mõlemas SG-1 filmis ning ka „"Tähevärav: Atlantise"“ esimeses ja viiendas hooajas.
Teal'c (Christopher Judge) – peategelane hooaegades 1–10 – Vaikne, kuid tugev tulnukas, rassist nimega "jaffa", kes jookseb üle oma positsioonilt goa’uldi Apophis parema käena. Liitub "SG-1"ega lootuses vabastada oma rahvas orjusest. Kuigi ta kaheksanda hooaja lõpus saab ta eesmärk täidetud, jääb ta siiski SG-1-e liikmeks kuni seriaali lõpuni. Ilmub ka mõlemas filmis ja seriaali „Tähevärav: Atlantis“ neljandas hooajas.
George Hammond (Don S. Davis) – peategelane hooaegades 1–7 – USA Õhuväe kindralmajor (hiljem kindralleitnant), kes on baasi komandör esimesed seitse hooaega. Ilmub ka ülejäänud hooaegades, seriaali „"Tähevärav: Atlantis"“ esimeses hooajas ning filmis „"Tähevärav: Kontiinum"“. Kuna näitleja, Don S. Davis, suri juunis 2008 südameatakki tõttu, jääb ta tegelaskuju ilmumine teises filmis ka viimaseks.
Jonas Quinn (Corin Nemec) – peategelane hooajal 6 – Inimtulnukas, kes lahkub oma koguplaneedilt Langara, kui näeb pealt Daniel Jacksoni surmavat eneseohverdust ning kuidas suhtub sellesse tema planeedi valitsust. Ta on kiire õppija ning täidab Danieli koha "SG-1"es kuuendas hooajas. Pärast Danieli naasmist, läheb Jonas tagasi oma koduplaneedile. Pärast seitsmendat hooaega enam ta seriaalis ei ilmunud.
Hank Landry (Beau Bridges) – peategelane hooaegades 9 – 10 – USA Õhuväe kindralmajor ja baasi komandör. Ta on SGC uue peaarsti, Carolyn Lami, võõrdunud isa ning ilmub mõlemas SG-1-e filmis kui ka seriaali „"Tähevärav: Atlantis"“ teises ja kolmandas hooajas.
Vala Mal Doran (Claudia Black) – peategelane hooajas 10 – Osav varas ja pettur tundmatult planeedilt ning endine peremeesloom goa’uldile nimega Qetesh. Tema esimesele ilmumisele kaheksandas hooajas järgneb roll üheksandas hooajas, kus tema ja Daniel kogemata avastavad uue vaenlase – Orid. Peale supervärava hävitamist satub ta Ori galaktikasse, naastes 10-hooaja algul koos ori laevastikuga. Ta liitub SG-1-ega pärast sünnitamist, tema tütrest Adria'st saab aga kümnendal hooajal uus Oride pealik. Ilmub mõlemas SG-1-e filmis.
Sarja tootmine.
Kui peale viiendat hooaega levisid kuuldused seriaali lõpetamisest siis Ameerika Ühendriigides seriaali levitamisega tegelev satelliidikanal SyFy Channel sai andunud fännidelt miljoneid kirju ja e-maile ning seriaali tootmine jätkus. Sarja populaarsusest annab tunnistust ka kodulehtede kasvav arv ja nende põhjalikkus.
Samuti on hakkama saadud nn "spin-offiga" nime all "Tähevärav Atlantis" mis alustas 2005/6 aasta hooajal oma teist hooaega. Suurbritannias (seega Euroopas) on mõlema seriaali levitajaks kanal nimega SKY ONE.
2005. aasta sügisel kuulutati välja ka 10. hooaja tootmistsükli ettevalmistusperiood ehk näitlejate kinnitamised ja muude lepingute ettevalmistused.
2007. aasta märtsi seisuga on lõpetatud sarja "Stargate SG-1" kümnenda hooaja näitamine ning tootmine ja viimase hooaja viimane osa lasti eetrisse nimega "Unending" ehk "Mitte (päris) lõpp".
Seriaalile järgneb kaks filmi ja. Millest esimeses läheb SG-1 Ori galaktikasse, et vabaneda nende mõjust täielikult ning teises läheb Ba'al ajas tagasi, et ära hoida tähevärava programmi algus maal. Tulemas on ka kolmas tähevärava film, mis on plaanitud Kontiinumi järjeks (Tähevärav: Revolutsioon) ning see keskendub Jack O'Neilli tegelaskujule.


1886.
1886. aasta (MDCCCLXXXVI) oli 19. sajandi 86. aasta.


1885.
1885. aasta (MDCCCLXXXV) oli 19. sajandi 85. aasta.


1884.
1884. aasta (MDCCCLXXXIV) oli 19. sajandi 84. aasta.


1883.
1883. aasta (MDCCCLXXXIII) oli 19. sajandi 83. aasta.


1882.
1882. aasta (MDCCCLXXXII) oli 19. sajandi 82. aasta.


1881.
1881. aasta (MDCCCLXXXI) oli 19. sajandi 81. aasta.


1880.
1880. aasta (MDCCCLXXX) oli 19. sajandi 80. aasta.


1879.
1879. aasta (MDCCCLXXIX) oli 19. sajandi 79. aasta.


1878.
1878. aasta (MDCCCLXXVIII) oli 19. sajandi 78. aasta.


1877.
1877. aasta (MDCCCLXXVII) oli 19. sajandi 77. aasta.


1876.
1876. aasta (MDCCCLXXVI) oli 19. sajandi 76. aasta.


1875.
1875. aasta (MDCCCLXXV) oli 19. sajandi 75. aasta.


Mihhail Korkia.
Mihhail Korkia (10. september 1948 Thbilisi – 9. veebruar 2004) oli Gruusia korvpallur, 1972. aasta olümpiavõitja Nõukogude Liidu võistkonna koosseisus.
Ta mängis kogu oma korvpallurikarjääri jooksul (1965–1979) Thbilisi Dinamos.
Mihhail Korkia suri südameataki tagajärjel.


Vaatlus.
Vaatlus on tähelepanekute tegemine füüsilisest maailmast meeltetaju abil.
Vaatlus on üks tähtsamaid uurimismeetodeid empiirilistes teadustes loodusteaduses ja teistes reaalteadustes.
Kitsamas mõttes mõeldakse teadusfilosoofias vaatluste all protsesside jälgimist niisugusel kujul, nagu nad eest leitakse. Selliselt mõistetud vaatlust eristatakse katsest, mille puhul jälgitav protsess toimub katse korraldaja poolt olulisel määral kontrollitavates tingimustes.
Eelarvamustevaba vaatluse võimatus.
Francis Bacon leidis, et teaduslikud vaatlused peavad olema täiesti eelarvamustevabad (vaata Induktsioon).
Tegelikult aga pole vaatlusi võimalik teha ilma eelneva arusaamata vaadeldava loomusest. Vaatlus eeldab ka arusaama sellest, millistele asjadele või omadustele tuleb tähelepanu koondada. See arusaam võib olla teooria-eelne ja isegi teadvustamata.
Ka Baconi enda meetod eeldab andmete kogumisel suunatust teatud kindlat laadi vaatlusandmete otsimisele. Ka tabeli kasutamise juures Baconi meetodi puhul tehakse faktiliselt eeldus, et see, mille näiteid uuritakse, on loomulik liik. Teisest küljest, seda, mis tegelikult on loomulik liik, ei pruugi me ühe mõiste alla paigutada. Üldsegi ei saa sündmuste või asjade sarnasust täheldada ilma mingi eelduseta, sest iga kaks asja on milleski sarnased ja milleski mitte. Samuti ei saa ilma mingi eelduseta täheldada eri laadi sündmuste koosesinemist. Ei ole võimalik tähele panna kõike: teooria suunab meie tähelepanu.
Vaatlus ilma teooriateta, eeldusteta, "iidoliteta" on võimatu.
Näited. Isaac Newton ei oleks Baconi meetodil suutnud avastada seost loodete, planeetide tiirlemise ja õuna kukkumise vahel. Ignaz Semmelweis ei oleks Baconi meetodil leidnud seost lapsevoodipalaviku ja laipade lahkamise vahel.
Vaatluse näide.
Kui asetada taim aknalauale, siis märkame, et lehed pöörduvad valguse poole.


1874.
1874. aasta (MDCCCLXXIV) oli 19. sajandi 74. aasta.


Endiste riikide loend.
Ajaloolised riigid on riigid ja iseseisvad territooriumid, mida enam iseseisvatena ei eksisteeri või mis on mingil muul moel kadunud.
Loendisse kuuluvad subjektid, millel on olnud riigi kolm põhitunnust: territoorium, riigipea ja elanikkond.
__NOTOC__


Orbiit.
Orbiit (ladina keeles "orbita" 'rööbas') on kõver, mida mööda looduslik või tehislik taevakeha tiirleb ümber massiivsema keha või kehade süsteemi gravitatsiooniväljas.
Näiteks võib keha tiirelda ümber Galaktika keskme või Maa ja Kuu ühise raskuskeskme. Kahe keha probleemile vastaval juhul on orbiit ringjoon või ellips, muudel juhtudel orbiidid ei sulgu, vaid moodustavad spiraalitaolisi keerde. Kolmandate kehade mõju orbiidi kujunemisele saab enamasti määrata nende põhjustatud häiritusega.
Orbiiti geomeetriliselt iseloomustavad suurusi - peatelge, ekstsentrilisust, kallet, sõlmi ja apsiide - nimetatakse orbiidi elementideks.
Tehiskehade orbiite uurib astrodünaamika, looduslike taevakehade omi uurivad taevamehaanika ja stellaardünaamika.


Plinius Noorem.
Plinius Noorem (Gaius Plinius Caecilius Secundus; umbes 63 Comum (praegu Como) – umbes 113) oli vanarooma riigitegelane, jurist, kirjanik ja teadlane.
Aastatel 111–113 pKr oli Plinius Noorem Bitüünias ja Pontuses asevalitsejaks.
Säilinud on tema kirjavahetus keiser Traianusega, kus ta kirjeldab ka kristlasi. Säilinud on ka kaks Plinius Noorema kirja Tacitusele, milledes ta kirjeldab 79. aasta Vesuuvi vulkaanipurset.


Jääpurjetamine.
DN klassi Euroopa meistrivõistlused Nasval, 2011.
Jääpurjetamine on purjetamine jääl.
Jääpurjetamiseks sobib kõige paremini sile ja lumevaba jää, sest purjekal on all uisud. Kõige rohkem harrastatakse Eestis jääpurjetamist Haapsalu ja Pärnu lähedal merel, kus jääkate püsib ka kõige kauem, samuti Saadjärvel.
Jääpurjekaga võib saavutada suuremaid kiirusi kui purjelauaga, sest pole segavat lainetust, mis tugeva tuulega paratamatult kaasneb.


Purjetamine.
Purjetamine on liikumisviis tuule jõul, mis on ka harrastus ja spordiala, milleks kasutatakse vee- ja maismaasõidukeid, mille peamine jõuallikas on tuul. Tuule jõudu rakendatakse purjelt purjekale taglase abiga.
Purjetamine on veeliikluse üks osa ja osalejad järgivad rahvusvahelisi kokkuleppeid, et vältida kokkupõrkeid.
Purjetamisega on 21. saj. alguses on seotud omaette tööstusharud alates aluste ehitamisest, milledest väiksemad on purjelauad ja svertapaadid, keskmist mõõtu on kiiljahid ning suuremaid purjekaid ehitatakse laevadena kõikide laevaehituse tavade ja rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt. Teisena saab esile tuua purjede tootmist, mida valmistatakse nii looduslikest- kui-ka kunstkiududest, alates puuvillasest riidest ja lõpetades süsinikkiududega. Kolmas on kogu tagalseosasid tootev tööstus. Kuna alates suurematest svertpaatidest ja kompromissjahtidest kasutatakse sisepõlemismootoreid tuulevaikuses ja kitsastel laevateedel, nagu kanalid või sadamate veealad, liikumiseks, siis on tähtsal kohal ka pära- ja statsionaarmootorite tootjad. Mõningatel juhtudel kasutatakse ka elektrimootoreid. Ajalooliselt on purjetamist kasutatud mere- ja siseveteveonduses, purjelaevade hiilgeajaks loetaks, mil hakati enim kasutama auru- ja sisepõlemismootoreid. Peale 1970. aastate naftakriise on otsitud laevaehituses võimalusi, et kasutades tuult, vähendada kauba- ja reisilaevade kulusid fossiilkütuste põletamisel.
Teooria.
A – Vastutuult ei saa purjetada
C – Külgtuules peab arvestama suure triiviga
D – Tagantuule kasutamine on pika ajalooga oskus
Purje asend sõltuvalt paadi ja tuule suundade suhtest
Õhuliikumist saab kasutada keha liigutamiseks, asetades õhuvoolu liikumisteele takistuse, mis sõltuvalt takistuse kujust, suurusest ning asendist tuule suhtes(ründenurk), hakkab keha liigutama.
Purjeka purjede, taglase, kere(de) pinna ümber toimuv õhuliikumine võiks olla pidev (laminaarne).
Õhuvoolamist uuriv teadus on aerodünaamika.
Samaaegselt kui purjed püüavad tuult on, sõltuvalt purjeka tüübist, kas üks või mitmest kerest vähemalt üks, osaliselt või pidevalt ühenduses veega, mis omakorda võib liikuda, nt hoovuste mõjul ja lainetus, seega juba laeva kujundades peab arvutamisel arvestama ka hüdrodünaamikaga.
Ajalugu.
Veel liikumiseks on ajalooliselt kasutatud parvi, ühepuulootsikuid, ruhesid, haabjaid, kanuusid.
Paatide ehituseks on kasutatud puitu, juuri, nahka, luid ning tänapäeval tehismaterjale.
Arvatakse, et Austraalia asustati inimeste poolt 42000 kuni 48000
pealkiri = DATING THE FIRST AUSTRALIANS
teos = RADIOCARBON, Vol 44, Nr 2, 2002, p 455–472
kuid ei ole tõendeid, et need oleks olnud varustatud purjedega.
Tuule kasutamist veesõiduki allatuult edasiviimiseks on kujutatud juba vanadel kunstiteostel.
Vanim purjedega laeva kujutis on leitud Kuveidi kõrbest(As-Sabiyah) ja Radiosüsiniku meetodil märatud 5500 kuni 5000 a. eKr. ja kirjeldatakse kui Ubaidi leidu, milles on ka kõrkjakimpudest paadi põletatud savist mudel ja ketas, millel arvatakse olevat kahe ridvaga masti kujutis.
Purjesport.
Purjetamine on üks vanimaid organiseeritud sportimisvõimalusi: esimene trükikirjanduses avaldatud võistlus toimus 1661 Inglismaal, esimene purjetamise selts moodustati 1720. Tänapäevane purjetamine sai võimalikuks alles siis, kui õpiti purjetama vastutuult ehk loovima.
Lõbusõit ja võistluspurjetamine on läbi aegade ikka käinud käsikäes. 22. juulil 1883 kirjutas "Pärnu Postimees", et 10. juulil 1883 oli Pärnu jõel suur paatidega võidupurjetamine, millest võisid osa võtta kõik, kellel oli paat.
Purjetajate klubid ja jahtide klassiliidud on Eestis moodustanud Eesti Jahtklubide Liidu.
Eesti avamerepurjetamise meistrivõistlusteks on Muhu väina regatt.
Merematkamine.
Kaasaegne jaht purjetamas allatuult ning rullgenua ja suurpuri on viidud „liblikasse”.
Purjetajad.
Tuntumaid purjetajaid, treenereid, ehitajaid, mõõtjaid, kohtunikke Eestis ja ka väljamaal.


Angola riigipeade loend.
Angola riigipeade loendis on toodud riigi iseseisvusaja riigipead.


Antigua ja Barbuda kindralkuberneride loend.
Antigua ja Barbuda kindralkuberneride loend loetleb Antigua ja Barbuda riigipead esindavad kindralkubernerid.


Kõinastu laid.
Kõinastu laid ("Drotzenholm") on 262 hektari suurune laid Väinameres Väikese väina ja Lõpemere vahel. Kuulub Orissaare valla koosseisu.
Loodus.
Madala veetaseme korral on saar umbes 2-kilomeetrise leetseljaku, Kõinastu lee, kaudu ühenduses Muhu kõige läänepoolsema punkti Sääreotsaga Koguva lähedal.
Piki Kõinastu lääneranda kulgeb ca 1,5 km pikkune ja põhjaosas (Suur pank) kuni 4 meetri kõrgune kruusane Vesiru astang. Laiul leidub paljandeid, palju rändrahne, pikki klibuvalle, kadastikke ja salumetsa.
Laiult on leitud 369 liiki taimi.
Taimekoosluste ja haudelinnustiku (kurvitsaliste pesitsusala) poolest on kõrge looduskaitselise väärtusega saare kaguosas asuv rannaniit ja Kõinastu lee laiud. Saare idaranna ja Kõinastu lee ümbruses paljanduv merepõhi on tähtis haneliste ja kurvitsaliste rändepeatuspaik.
Inimtegevus.
Keskajal kuulus Kõinastu laid, tol ajal nimega "Drotzenholm", Maasilinnale. 16. sajandi alguses oli laiul 2 talu, hiljem isegi väike küla – näiteks 1834. aastal oli 5 talu 73 elanikuga. Viimased alalised elanikud lahkusid laiult 1965. Pärast seda on ehitatud sinna suvilaid – aastal 1989 oli neid 5. Aastal 2007 tegutses saarel üks talumajapidamine.
Laidu on kasutatud mullikate karjamaana.
Kõinastu laiul on filmitud suur osa filmi "Mehed ei nuta" materjale.
Alates 2006. aasta talvest töötab saare põhjaosas taas Kõinastu tulepaak, mis mitu aastat oli kasutusel päevamärgina.


Bangladeshi riigipeade loend.
Bangladeshi riigipeade loend loetleb iseseisva Bangladeshi riigipead alates riigi eraldumisest Pakistani koosseisust.


Austria riigipeade loend.
Austria riigipeade loend sisaldab kahte tabelit, millest esimene toob ära Austria monarhid, teises tabelis on toodud Austria presidendid.


Benini riigipeade loend.
Benini riigipeade loend sisaldab Benini riigipäid alates riigi iseseisvumisest 1960. aastal.


Bhutani riigipeade loend.
Bhutani riigipeade loend loetleb riigi kuningad alates 1907. aastast, mil Bhutan faktiliselt iseseisvus Indiast.


Lõuna-Korea riigipeade loend.
Lõuna-Korea riigipeade loend sisaldab Korea Vabariigi riigipäid alates Korea lahknemisest Põhja- ja Lõuna-Koreaks 1948. aastal.
Varasemad Korea riigipead on toodud Korea riigipeade loendis.
Tabelile järgnevad presidentide koreakeelsed nimekujud "hangul"is ja "hanja"s.


Liibüa riigipeade loend.
Liibüa riigipeade loend loetleb Ühendatud Liibüa Kuningriigi ja Liibüa Kuningriigi monarhi, pärast "Rohelist revolutsiooni" Mu‘ammar al-Qadhdhāfī poolt määratud riigipead ja riigipead pärast 2011. aasta kodusõda.


George W. Bush.
George Walker Bush (George W. Bush [džoodž dablju buš] (nime lühivorm, mis eristab teda isast (George H. W. Bushist); sündinud 6. juulil 1946 New Havenis Connecticuti osariigis) on Ameerika Ühendriikide poliitik, kes oli astatel 1995–2000 46. Texase osariigi kuberner, Ameerika Ühendriikide 43. president. Ta astus presidendi ametisse 20. jaanuaril 2001 ning valiti 2004. aastal teiseks ametiajaks, mis lõppes 20. jaanuaril 2009, kui ametisse vannutati Barack Obama.
Kuulutas pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid välja terrorismivastase sõja ning käskis sama aasta oktoobris riigi relvajõududel tungida Afganistani, kukutada seal võimult Taliban ja tabada Osama bin Laden. 2003. aasta märtsis sai ta kongressilt mandaadi invasiooniks Iraaki väites, et viimane oli rikkunud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1441.
Isiklikku.
George W. Bush abiellus 5. novembril 1977 Laura Bushiga. Neil on kaks last – kaksikud Barbara ja Jenna.
Muud huvitavat.
George W. Bush oli esimene USA president, kes külastas oma ametiajal Eestit.
Bushi isa George H. W. Bush oli USA 41. president. George W. Bush on teine USA president, kes on USA presidendi poeg (esimene oli USA 6. president John Quincy Adams, kes oli USA 2. presidendi John Adamsi poeg).
Kriitika.
George W. Bush ignoreeris korduvaid tõsiseid terrori rünnaku hoiatusi vahetult enne 9/11. Tegutsemise korral oleks terrorirünnak potentsiaalselt ära hoitud.
Lisaks kritiseeritakse Georg W. Bushi Iraagi põhjendamatus ründamises, kuna vettpidavad tõendid puudusid massihävitusrelvade olemasolust ja Iraagi toetusest al-Qaedale ka enne sõja algust.


Libeeria riigipeade loend.
Libeeria riigipeade loend loetleb Aafrika vanima vabariigi riigipead alates riigi iseseisvumisest aastal 1847.


Tuneesia riigipeade loend.
Tuneesia riigipeade loend loetleb Tuneesia riigipead alates laialdase autonoomia saavutamisest Türgi impeeriumi koosseisus 1705. aastal.
Kui Tuneesiast sai 1881. aastal Prantsusmaa protektoraat, säilis tema laialdane autonoomia.
1956. aastal valmistas Prantsusmaa ette riigi täielikku iseseisvumist Tuneesia Kuningriigi nime all. Olid juba isegi vermitud mündid Tuneesia Kuningriigi nimega, kuid järgmise aasta Habib Bourguiba sooritatud sõjaväeline riigipööre kukutas monarhia ja Tuneesia sai iseseisvaks Tuneesia Vabariigi nime all.


Jean-Bertrand Aristide.
Jean-Bertrand Aristide [žan-bertr'aan arist'iid] (hüüdnimi Haitil Titide; sündis 15. juulil 1953) oli Haiti president (1991, 1994–1996 ja 2001–2004. Endine katoliku preester oli oma esimesel ametiajal 1991–1996 Haiti esimene demokraatlikult valitud president pärast Jean-Claude Duvalier' režiimi langust. Tema ametiaja katkestas sõjaväeline riigipööre. Aristide'i teine ametiaeg algas 7. veebruaril 2001 pärast vaidlustatud valimisi. 29. veebruaril 2004 astus ta tagasi ja põgenes riigist (mitmed allikad väidavad, et ta sunniti lahkuma relva ähvardusel).
Varasem elu.
Aristide sündis Haitil Port-Salut's. Ta õppis Port-au-Prince'i koolides ja Notre Dame'i kolledžis, mille ta lõpetas 1974. Seejärel õppis ta noviitsina La Vegas, läks siis Haitile tagasi ning õppis Notre Dame'i suures seminaris filosoofiat ja Haiti Riiklikus Ülikoolis psühholoogiat. Pärast kraadi saamist 1979 liikus ta ringi Euroopas ning õppis Itaalias ja Iisraelis.
Aastal 1983 läks Aristide Haitile tagasi, et saada preestripühitsus. Ta määrati küreeks ühes väikeses koguduses ning seejärel ühe suurema koguduse küreeks La Saline'i slummides. Ta pooldas vabastusteoloogiat ning temast sai juhtiv tegelane katoliikluse radikaalsemas tiivas Haitil ("ti legliz"). Tema jutlusi edastas üleriiklik katoliiklik raadio. Duvalier' režiim püüdis korduvalt teda vaikima sundida. Teda päästis ainult režiimi kokkuvarisemine aprillis 1986. Poliitilise tegevuse eest heideti Aristide oma ordust välja.
Esimene presidentuur ja maapagu.
Pärast üleriiklike valimiste nurjumist ja nendega kaasnenud vägivalda 1987 suhtuti 1990. aasta valimistesse ettevaatusega. Aristide seadis end presidendikandidaadiks ning pärast kuus nädalat kestnud valimiskampaaniat ("Lavalas") valiti "väike preester" 67% häältega presidendiks.
Aristide asus ametisse 7. veebruaril 1991. Valitsemise kvaliteet paranes tema ajal märgatavalt. Ent 30. septembril 1991 toimus sõjaväeline riigipööre, mis sundis Aristide'i põgenema. Riigipööre kutsus esile suure paadipõgenike voolu. USA rannavalve päästis 1991–1992 kokku 41 342 haitilast, mis ületas eelneval kümnel aastal päästetute koguarvu.
Aristide oli maapaos algul Venezuelas ja hiljem USA-s, pingutades rahvusvahelise toetuse võitmise nimel. ÜRO kiitis heaks sekkumise Haiti asjadesse ning USA juhitud sissetungi ähvardusel varises hunta režiim kokku. 15. oktoobril 1994 läks Aristide Haitile tagasi, et oma ametiaja lõpuni valitseda. Sõjaväerežiim oli andnud ränga hoobi Haiti nõrgale majandusele ning Aristide pidi keskenduma majandusmeetmetele. Samuti puhastas ta Haiti sõjaväe paljudest sõjakoolis "School of the Americas" õppinud ohvitseridest ning rajas tsiviil-politseijõud.
Rahvuskogu ("Assemblée Nationale") valimistel juunis 1995 saavutas veenva võidu koalitsioon "Organisation Politique Lavalas" (OPL).
Aastal 1995 lahkus Aristide preestriseisusest. Aastal 1996 abiellus ta USA kodaniku Mildred Trouillot'ga.
Aristide'i esimene ametiaeg lõppes veebruaris 1996 ning konstitutsioon ei lubanud tal kaks ametiaega järjest president olla. Polnud selge, kas Aristide peab enne valimisi tasa tegema need kolm aastat, mis ta veetis maapaos, või tuleb ametiaja lõppemist arvestada rangelt kalendri järgi. USA survel otsustati viimase variandi kasuks. Detsembris 1995 peetud presidendivalimistel kogus 88% häältest René Préval, Aristide'i väljapaistev abiline ja Aristide'i presidentuuri aegne peaminister alates 1991. aastast, kes vannutati presidendiks 7. veebruaril 1996.
Vahepealne poliitiline tegevus.
1996. aasta lõpus lõi Aristide OPL-ist lahku ning rajas uue partei "Fanmi Lavalas" (FL). OPL, millel oli nii Senatis ("Sénat") kui ka Saadikutekojas "Chambre des Députés" enamus, võttis uueks nimeks "Organisation du Peuple en Lutte" 'võitleva rahva organisatsioon', jättes alles lühendi OPL. 1997. aasta aprilli senativalimistel osales ainult umbes 5% registreeritud valijatest ja nende läbiviijaid süüdistati võltsimises. Prévali valitsus ei tunnistanud tulemusi.
Mais 2000 osales uutel valimistel, millel valiti peaaegu kogu Rahvuskogu, üle 60% valijatest. FL saavutas täieliku võidu, kuid opositsiooniparteid, mis ühinesid liiduks "Convergence Democratique" (CD), ei kiitnud heaks Ajutise Valimiskomisjoni (CEP) häältelugemismeetodeid ning nõudsid valimiste tühistamist.
Teine presidentuur.
Aristide võitis novembris 2000 toimunud presidendivalimised 91,8% häältest. Enamik opositsiooniparteisid boikoteerisid valimisi, väites, et neile ei anta õiglast võimalust. 7. veebruaril 2001 vannutati Aristide teiseks ametiajaks Haiti presidendiks. Samal päeval vannutas CD Gérard Gourgue'i uue ajutise valitsuse juhiks. Aristide nõustus Ajutist Valimiskomisjoni uuendama, kuid ei lülitanud selle koosseisu opositsiooni poolehoidjaid. Märtsis 2001 sai uueks peaministriks Jean-Marie Cherestal.
CD ei kiitnud kumbagi muutust heaks ja valitsus püüdis lasta Gourgue'i arreteerida. Võimuvaakuumi tõttu kannatas majandus. Aristide püüdis opositsiooni lepitada: juunis 2001 astusid mõned vaidlusalustel kohtadel olevad senaatorid tagasi. Läbirääkimised FL ja CD vahel ebaõnnestusid korduvalt. Detsembri keskel 2001 üritati riigipööret. Majandus jätkas järsku langust ning Cherestal astus jaanuaris 2002 tagasi.
Opositsiooni vastuväidete tõttu ei õnnestunud korraldada 2003. aasta lõpuks ette nähtud valimisi. Et enamiku parlamendiliikmete ametiaeg lõppes jaanuaris 2004, oli Aristide sunnitud valitsema seadluste abil. Ta lubas korraldada valimised kuue kuu jooksul, kuid opositsioon nõudis tema tagasiastumist.
Jaanuaris 2004 lõi välja rahulolematus Aristide'i suutmatusega korruptsiooni välja juurida ja majandust toibutada. Paljudes linnades, eriti Port-au-Prince'is, olid massilised protestimeeleavaldused. Kokkupõrgetes hukkus mitu inimest. Opositsioon nõudis Aristide'i tagasiastumist enne ametiaja lõppu (veebruar 2006), Aristide keeldus sellest.
5. veebruaril 2004 haaras mässuliste rühmitus Revolutsiooniline Artibonite'i Vastupanurinne võimu riigi suuruselt neljandas linnas Gonaïves'is. See oli suure Aristide'i-vastase ülestõusu (2004. aasta Haiti mäss) algus. 22. veebruariks olid mässilised vallutanud riigi suuruselt teise linna Cap-Haïtieni. Sellega lõhenes riik faktiliselt mässuliste võimu all olevaks põhjaks ja valitsuse kontrolli all olevaks lõunaks. Aristide'i advokaat nimetas mässu, mida olevat juhtinud USA kodanik Andy Apaid, sõjaväeliseks riigipöördeks, väites, et kasutati Dominikaani Vabariigist toodud raskerelvi.
Põgenemine ja maapagu.
Mässulised tungisid mõne kilomeetri kaugusele pealinnast ja kuigi Aristide oli varem rõhutanud, et ta jääb ametisse kuni oma ametiaja lõpuni veebruaris 2006, astus ta (nagu ametlikult teatati) 29. veebruari varahommikul siseriikliku ja rahvusvahelise surve all tagasi ning põgenes USA poolt tema käsutusse antud lennukiga Dominikaani Vabariigi ja Antigua kaudu Kesk-Aafrika Vabariiki ja kavatseb elama asuda Lõuna-Aafrika Vabariiki. Ajutiseks presidendiks sai Kassatsioonikohtu esimees Boniface Alexandre.
1. märtsil teatas Aristide salaja mobiiltelefoni kasutades USA Esindajatekoja liikmetele Maxine Watersile ja Charles Rangelile ning ühele sõbrale, et ta ei astunud tagasi, vaid USA diplomaadid ja merejalaväelased sundisid teda tagasi astuma ning et ta rööviti USA merejalaväekorpuse poolt: "USA merejalaväelased röövisid mu ja sundisid Haitilt lahkuma, ma ei astunud tagasi." Seda kinnitas Aristide'i Kesk-Aafrika Vabariiki viinud lennukompanii TransAfrica juht. Samuti väitis ta, et relvastatud sõjaväeline valve hoiab teda endiselt pantvangis ja suhtlemisvõimaluseta. Intervjuus CNN-ile ütles ta, et tema eemaldamine riigist oli riigipööre. Tundmatud ameeriklased ja haitilased olevat sundinud teda tagasi astuma ning minema Haitist lahkuvasse lennukisse. Röövimisloo detailid lahknesid näiteks selles, kas tal olid käerauad, mis vägedega oli tegemist ja miks USA sõjaväelasi enam ei olnud, kui lennuk maandus Kesk-Aafrika Vabariigis. Esindajatekoja liikmed ütlesid, et käeraudu ei kasutatud, kuid Aristide'i maja valvur väitis, et Aristide viidi ära relvaähvardusel ja raudus kätega.
Valge Maja pressisekretär Scott McClellan lükkas need süüdistused ümber. Nii asepresident Dick Cheney kui ka riigisekretär Colin Powell teatasid, et Aristide astus tagasi vabal tahtel. Kesk-Aafrika Vabariik on püüdnud saavutada, et Aristide lõpetaks süüdistamise.
14. märtsil 2004 lahkus Aristide Kesk-Aafrika Vabariigist ning suundus Jamaicale. See jahmatas Prantsusmaa ja USA valitsust, kelle meelest tema viibimine piirkonnas destabiliseerib Haitit. USA suursaadik Haitis James Foley hoiatas Aristide'i, et ta ei tohi Haitile kunagi lähemale tulla kui 150 miili. Condoleezza Rice olevat öelnud, et ei taha teda üldse näha läänepoolkeral.
31. jaanuaril 2004 saabus Aristide Lõuna-Aafrika Vabariiki, kuhu ta võib eksiili jääda, kuni ta saab turvaliselt Haitisse naasta.


Henn Mikkin.
Henn Mikkin (20. jaanuar 1947 – 6. veebruar 2004) oli eesti psühholoog.
Ta lõpetas 1970. aastal Leningradi Riikliku Ülikooli. Aastal 1977 kaitses ta Moskva Riiklikus Ülikoolis kandidaadiväitekirja.
Alates 1970. aastast töötas ta õppejõuna Tartu Ülikoolis (kuni 1989. aastani Tartu Riiklik Ülikool), hiljem ka
Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis.
1990. aastate esimesel poolel arendas Henn Mikkin Tartu Ülikoolis välja sotsiaaltöö eriala õppekava, pöörates erilist tähelepanu kliendikesksele sotsiaaltööle.
1990ndate algupoolel osales Henn Mikkin Eesti Vabariigi sotsiaalpoliitika aluste väljatöötamisel.
Ta tegutses ka suhtlemisoskuste koolitajana, nõustajana ja psühhoterapeudina nii organisatsioonides kui ka üksikklientidele. Suhtlemisoskuste koolituseks arendas ta juba 1970ndatel aastatel välja videotagasisidega suhtlemistreeningu meetodi, olles selle meetodi rajajaks Nõukogude Liidus. Tema algatusel kinnitati 2003. aasta lõpul suhtlemistreeneri riiklik kutsestandard ja loodi Eesti Suhtlemistreenerite Ühing.
Alates 2000. aastast tegutses Henn Mikkin vabakutselise õppejõu ja konsultandina.
Kolleegid tõstavad esile Henn Mikkini loovust ja tundlikkust ümbritsevate probleemide suhtes ning inimestega suhtlemisel ja eetilisust.
Välislingid.
Mikkin, Henn
Mikkin, Henn


Serbia.
Serbia on merepiirita riik Euroopas, Balkani poolsaare keskosas. Piirneb Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria, Makedoonia ja Albaaniaga.
Kuni 2006. aastani moodustas tänane Serbia riik Serbia ja Montenegro liitriigi tuumikala. 3. juunil 2006 kuulutas Montenegro parlament Montenegro iseseisvaks ja 5. juunil kuulutas Serbia end Serbia ja Montenegro õigusjärglaseks.
2008. aasta 17. veebruaril kuulutas end ühepoolselt Serbiast sõltumatuks Kosovo, mille iseseisvust Serbia ei tunnusta. Mitmed riigid, kaasa arvatud Eesti, on Kosovot tunnustanud.
Serbia loeb riigi koosseisu kuuluvaks kaks autonoomset piirkonda: lisaks Vojvodinale ka iseseisvust kuulutanud Kosovo ja Metohija.
Ajalugu.
Serbia riigi juured ulatuvad 9. sajandi esimesse poolde. Serbia kuningriik loodi 11. sajandil ja 14. sajandil sai sellest suurriik. Pärast lüüasaamist 1389. aastal peetud Kosovo lahingus langes suurem osa riigist türklaste kätte. Osa Serbia piirkondi suutis veel 70 aastat vastu panna, enne kui Osmanite riik needki annekteeris. Hoolimata kolmest Austria sissetungist ja arvukatest vastuhakkudest jäi Osmanite võim püsima sajanditeks.
19. sajandil võimaldasid Esimene Serbia ülestõus (1804–1813) ja Teine Serbia ülestõus (1815) luua Serbia vürstiriigi, mis oli esialgu pooliseseisev, ja saavutas peagi täieliku sõltumatuse Türgist. 1876. aastal kuulutasid Montenegro, Serbia ja Bosnia sõja Türgile ning teatasid ühinemisest. Berliini kongressil anti iseseisvus siiski ainult Serbiale, Montenegrole ja Rumeeniale, seevastu Bosnia ja Raška jäeti Austria-Ungarile.
Pärast Balkani sõdu (1912–1913) ja Esimest maailmasõda (1914–1918) asutati Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik, mis 1929. aastal nimetati ümber Jugoslaavia Kuningriigiks.
Teise maailmasõja päevil okupeeris Jugoslaavia riigi Natsi-Saksamaa. Sakslastele vastu hakanud paramilitaarsed rühmitused kippusid sõdima ka omavahel. Sakslaste ja nendega liidus olnud Horvaatia separatistide purukslöömise järel võttis kogu Jugoslaavias võimu kommunistlike partisanide juht Josip Broz Tito. Tito ja tema järglaste juhitud Jugoslaavia Sotsialistlik Föderaalne Vabariik püüdis Külma sõja päevil jääda neutraalseks riigiks ja oli Mitteühinemisliikumise üheks algatajaks.
1989. aastal sai Jugoslaavia koosseisu kuulunud Serbia Vabariigi presidendiks Slobodan Milošević, kelle rahvusäärmuslikud vaated viisid Jugoslaavia vägivaldse lagunemiseni. 1991. aastal kuulutasid end iseseisvaks Horvaatia, Sloveenia ja Makedoonia. Järgmisel aastal järgnes neile Bosnia. Serbia püüdis lahkulöönud territooriumitele jäänud serblaste asualasid sõjalisi vahendeid kasutades emamaaga edutult liita. Sõjategevuse lõpetas 1995. aastal sõlmitud Daytoni rahuleping.
1998. aastal kasvasid Jugoslaavia jõudude relvakokkupõrked Kosovo Vabastusarmeega üle Kosovo sõjaks. Pärast nurjunud rahukõnelusi 1999. algul sekkusid sõjategevusse NATO õhujõud ja Serbia sunniti kapituleeruma. Kosovo staatus jäeti rahvusvaheliste kõneluste otsustada. 2008. aastal kuulutas Kosovo end ühepoolselt iseseisvaks.
Kliima.
Põhjaosas parasvöötme kontinentaalne kliima külmade talvede ning palavate niiskete suvedega. Põhjaosa ilma kujundavad õhumassid Põhja- ja Lääne-Euroopast.
Lõuna pool vahemereline kliima palavate ja kuivade suvede ja sügistega, talved on võrdlemisi külmad ja lumerohked. Vahemerelt lähtuvate soojade õhumasside mõju vähendavad mäeahelikud.
Haldusjaotus.
Serbia on jagatud 24ks ringkonnaks ("okrug") ja Belgradi linnaks. Ringkonnad (kaasa arvatud Belgrad) on omakorda jagatud omavalitsuspiirkondadeks ("opština").
Serbia loeb oma koossseisu kuuluvaks kaks autonoomset piirkonda, riigi põhjaosas asuva Vojvodina ning lõunasse jääva Kosovo ja Metohija, millest viimane on ühepoolselt välja kuulutanud iseseisvuse ja leidnud osalist rahvusvahelist tunnustust.
Seda osa Serbiast, mis ei kuulu kummagi autonoomse piirkonna koosseisu, nimetatakse Kesk-Serbiaks ("Centralna Srbija"). Tegemist ei ole eraldi administratiivse üksusega.
Kuuluvus rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.
Serbia on ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni, Euroopa Nõukogu ja Kesk-Euroopa Vabakaubanduslepingu liige. Serbia taotleb Maailma Kaubandusorganisatsiooni ning Euroopa Liidu liikmestaatust.
Rahvastik.
Suurimad linnad (üldjuhul 2002. aasta andmetel).


Kõverlaid.
Kõverlaid on umbes 29 hektari suurune asustamata laid Väinameres. Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse.
Nimi.
Saar on oma nime saanud ilmselt oma kõvera kuju ja käärulise rannajoone järgi.
Asukoht.
Kõverlaid asub Hiiumaa Sarve poolsaarest 11 kilomeetrit kagus, Ahelaiust umbes 1,5 kilomeetrit kirdes ja Muhu Seaninast 7,5 kilomeetrit põhja pool.
Kõverlaiu idakallast peetakse Hiiu maakonna idapoolseimaks punktiks, tegelikult on veidi kaugemal idas väike Hülgerahu.
Kõverlaiu läänekallast nimetatakse Vähe-Kõveri otsaks ja idakallast Suur-Kõveri otsaks, Muhu poole jääb Lõunarand. Kirdetippu kutsutakse Andrusesääreks.
Meri.
Laidu ümbritsevad kared ja karid. Läänes asuva Ahelaiuni on meri vaid kuni meetri sügavune ning väga kivine, mistõttu sealt on isegi paadiga raske läbi saada. Meres ujub palju hülgeid.
Kivid.
Idapoolses Lõunarannas on järsk mere poolt kuhjatud vall püstise rändrahnuga, läänepoolne Lõunarand on lauge.
Paari meetri kõrgune püstine rändrahn Kõverlaiu Lõunaranna vallil
Taimed.
Suur-Kõveri otsas kasvavad okaspuud (mänd), keskosas lehtmets (suures osas haavad, ka kased) ja kadakad ning muud põõsad. Lõunaranna läänepoolne kallas on hõredalt pillirooga kaetud.
Loomad.
Harva võib saarele ujuda põder või isegi metssiga, talvel külastab kõiki suuremaid Hiiumaa laide rebane.
Inimtegevus.
Kõverlaiul ei ole kunagi asustust olnud. Sajandeid tagasi võis saar olla kasutuses hiidlaste ja muhulaste heinamaana.
Saarel on lubatud viibida kaitseala valitseja nõusolekuta 1. jaanuarist 10. veebruarini. Kõverlaidu külastatakse harva ning ta torkab silma puutumatu looduse poolest.


Ungari riigipeade loend.
Ungari riigipeade loend loetleb Ungari riigipead pärast Austriast eraldumist 1918. aastal. Ungari monarhid on toodud Ungari valitsejate loendis. Personaaluniooni 1526–1867 ja Austria-Ungari kaksikmonarhia (alates aastast 1867) monarhid on toodud Austria-Ungari riigipeade loendis.


Kõrgelaid.
"See artikkel on laiust Väinameres; laiu kohta Muraja lahes vaata artiklit Kõrgelaid (Muraja laht); laeva kohta vaata artiklit Kõrgelaid (laev)."
Kõrgelaid on laid Väinameres Hiiumaast kagus. Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidude sihtkaitsevööndisse.
Nimi.
Kõrgelaiu nimi tuleb tema kõrgusest. Kallas on järsk just enamkasutatava sadamakoha juurest.
Mõnel pool võib kohata ka nimetust Kõrglaid.
Asukoht.
Kõrgelaiust kirdes asub Vareslaid, lõunas Hanerahu ning kagus Ankrurahu ja Ahelaid.
Loodus.
Kõrgelaiu pindala on umbes 14 hektarit. Väikesele pindalale vaatamata on ta paljude teiste Väinamere saarte kõrval üpris kõrge (kuni 5 meetrit merepinnast), mille järgi ta on ka nime saanud. Põhjaosa on kõrge ja metsaga kattunud, palju on saari. Kõikjal esineb türnpuid, mis on kohati väga jämedad, meenutades Hanerahu olustikku. Saarelt ei puudu ka kadakad.
Ajalugu.
19. sajandi keskel oli Kõrgelaiul kõrts.
2000. aasta suvel olid saarel Robinsonid koos televisiooni võttegrupiga, et jälgida eestlaste, lätlaste ja leedulaste elu eraldatud saarel. Mahajäetud praht ja tarbeesemed põhjustasid looduskaitsjate seas pahameele.
Külastamine.
Kõrgelaid on armastatumaid Hiiumaa laide. Selle külastamine on suhteliselt harv tema kauguse ja maastikukaitseala piirangute tõttu.
Kõrgelaiul on lubatud viibida kaitseala valitseja nõusolekuta jääkatte tekkimisest selle lagunemiseni.


Anguilla vapp.
Anguilla vapp on Anguilla (Suurbritannia autonoomse meretaguse ala) vapp. See on embleem, mis on kujutatud Anguilla lipul ja on rahvuse traditsiooniline sümbool.
Valgel kilbil on helesinine alaosa, valge välja keskel on kolm oranži delfiini. Kolm delfiini tähistavad sõprust, arukust ja vastupidavust, üheskoos aga ühtsust ja jõudu; nende paiknemine ringikujuliselt kujutab järjepidavust. Valge väli sümboliseerib rahu, sinine laid merd ning võitlust, noorust ja lootust.


2002. aasta taliolümpiamängud.
2002. aasta taliolümpiamängud olid XIX taliolümpiamängud, mis toimusid 8.–24. veebruaril 2002. aastal Ameerika Ühendriikides Utah' osariigi pealinnas Salt Lake Citys.
Salt Lake City kinnitati olümpialinnaks ROKi 104. istungjärgul 16. juunil 1995 Budapestis. Olümpialinn selgus juba esimeses hääletusvoorus: Salt Lake City sai 54 häält, Östersund (Rootsi) ja Sion (Šveits) kumbki 14 ning Quebec (Kanada) 7 häält. Salt Lake City oli varem talimänge taotlenud 1972. ja 1998. aastal.
Olümpial osales 78 riiki 2527 sportlasega. See on talimängude rekord.
Esimest korda osalesid taliolümpial Kamerun, Hongkong, Nepal, Tadžikistan ja Tai.
Medalikomplekte jagati välja 78. Iluuisutamise paarissõidus anti välja 2 kuldmedalit (hõbe jäi välja andmata) ja meeste murdmaasuusatamise 10 + 10 km jälitussõidus anti välja 2 hõbemedalit (pronks jäi välja andmata).
Olümpiamängud avas USA president George W. Bush.
Olümpiatule süütas 1980. aastal olümpiavõitjaks tulnud USA jäähokimeeskond.
Olümpiavande andis Jim Shea juunior, kes tuli samadel mängudel olümpiavõitjaks skeletonisõidus. Tema vanaisa John Shea võitis 1932. aasta taliolümpiamängudel kiiruisutamises 2 kuldmedalit ning andis Lake Placidis (1932) olümpiavande. Paraku hukkus vanaisa vähem kui kuu aega enne olümpiamänge purjus autojuhi süül. Jim Shea juuniori isa Jim Shea seenior osales 1964. aasta taliolümpiamängudel Innsbruckis kahevõistluses.
Kohtunikevande andis mäesuusataja Allen Church.
Olümpiamaskotid olid jänes Powder, koiott Copper ja karu Coal, kolm indiaani müütidest pärit tegelast, kes esindavad olümpiamotot "Citius, altius, fortius". Maskottide valimist nõustas viis Ameerika indiaanlast ja neile panid nimed Utah’ koolilapsed. Maskottide valmistamise õiguse sai maailma suurim lelufirma Mattel.
Olümpiadeviisiks oli "Süüta tuli iseendas!" ("Light the Fire Within").
Eesti esindajad.
Avatseremoonial kandis Eesti lippu Allar Levandi.
Lõputseremoonial oli Eesti lipu kandja Kristina Šmigun.
Eestit esindasid laskesuusatajad Indrek Tobreluts, Dimitri Borovik, Janno Prants, Roland Lessing, Margus Ader (varus), murdmaasuusatajad Andrus Veerpalu, Raul Olle, Jaak Mae, Meelis Aasmäe, Priit Narusk, Pavo Raudsepp, Kristina Šmigun, Katrin Šmigun, Piret Niglas, iluuisutaja Margus Hernits, kahevõistlejad Jens Salumäe, Tambet Pikkor ja suusahüppaja Jaan Jüris.
Enim medaleid võitnud sportlased.
Kõige rohkem kuldmedaleid võitis Ole Einar Bjørndalen (Norra; laskesuusatamine); 4 kuldmedalit. Samppa Lajunen (Soome võitis kahevõistluses 3 kulda ja 1 hõbeda; Janica Kostelić (Horvaatia) võitis mäesuusatamises 3 kuldmedalit.


Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi vapp.
Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi vapp on endise tunnustamata Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi riigivapp.
Vapil on kujutatud tõstetud peaga poollamav hunt. Ta paikneb rahvuslikul ornamendil, mis läheb üle poolkuukujuliseks ringiks, mille alumises osas on üheksa üheksaharulist tähte, mis vastavad tšetšeeni üheksale "tukhumile.


Stavropoli krai lipp.
Stavropoli krai lipp on Venemaa haldusüksuse Stavropoli krai lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 15. mail 1997.
Lipu kirjeldus.
Stavropoli krai lipuks on kollane kangas, mida läbib valge rist, mille vertikaalne haru on nihutatud varda poole. Väljad on jagatud vertikaalselt 5,5:4,1:5,5 ning horisontaalselt 7,5:4,5:13. Risti keskel on kujutatud värvilist Stavropoli krai vappi, mis moorustab 16/6 lipu laiusest ning 25/5 lipu pikkusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Kollane märgib Stavropoli kraid kui päikeselist regiooni ning tähistab ka kuldseid viljavälju, aga ka kuldset villa, mille töötlemine Stavropoli krais on peamiseks tööstusharuks.


Adõgee Vabariigi lipp.
Adõgee Vabariigi lipp on Venemaa Föderatsiooni koosseisu kuuluva Adõgee Vabariigi lipp.
Adõgee Vabariigi tunnusena võeti lipp kasutusele 23. märtsil 1992.
Lipu kirjeldus.
Adõgee lipp on roheline plagu, millel on kaksteist kuldset tähte ja kolm kuldset ristatud noolt. Lipu valmistasid 1830ndatel adõgee iseseisvuslased, keda toetas Suurbritannia.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2.
Sümbolite tähendused.
Kaksteist tähte sümboliseerivad 12 adõgee hõimu, kolm ristatud noolt nende hõimude ühtsust.
Roheline sümboliseerib elu, igavikku ja ka vabariigi loodust, sest Adõgee Vabariigi pindalast katab üle neljakümne protsendi mets.
Seda lippu kasutas ka Teise maailmasõja ajal Põhja-Kaukaasia Liiga.


Adõgee vapp.
Adõgee Vabariigi vapp on ringikujuline. Ringi ülaosa raami sisse on kirjutatud "Adõgee Vabariik" nii vene kui ka adõgee keeles. Kahe kirja vahel on viisnurkne täht.
See võeti kasutusele 24. märtsil, 1992.
Alumisel vasakul poolel on tamme- ja vahtralehed, paremal poolel on kuldsed nisupead ja maisitõlvik. Neid kahte poolt ühendavad alt kirillitsa tähed РФ (Российская Федерация - Venemaa Föderatsioon), mille vahele on paigutatud sõnni pea, selle kohal on kujutatud lauda leiva ja soolaga.
Ringi keskel on lendaval hobusel kujutatud adõgee nardieepose peakangelane Sausrõko. Ratsaniku paremas käes on põlev tõrvik, millega vägilane tõi Jumalalt rahvale heaolu. Päikese kiired paiskavad taevalaotusesse kaksteist tähte. Ratsaniku lend hobusel sümboliseerib vabariigi lendu helgesse tulevikku. Küntud põld, laud leiva ja soolaga, viljapead, maisitõlvik ning sõnni pea sümboliseerivad riigi rikkust, mis on saavutatud rahva tööga. Mäed, künnimaa ja vahtralehed iseloomustavad riigi loodust ning on iseloomulikud Kaukaasiale, Kubani ja Laba jõe orule ning viljakale Kubani tasandikule, mis on väga metsarikas. Viieharuline täht vapi ülaosas kujutab ühtsust ja vendlust paljurahvuselises Adõgee Vabariigis.


Juudi autonoomne oblast.
Juudi autonoomne oblast asub Venemaa Kaug-Ida föderaalringkonnas. Piirneb lõunas ja läänes Hiinaga ja Amuuri jõega.
Suuremad rahvusrühmad on venelased (89,9%), ukrainlased (4,4%) ja juudid (1,2%).
1928. aastal loodi Bira-Bidžani rahvusrajoon, mis 1934. aastal nimetati Juudi autonoomseks oblastiks.


Juudi autonoomse oblasti lipp.
Juudi autonoomse oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Juudi autonoomse oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 31. juulil 1996.
Lipuks on ristkülikukujuline valge kangas, mida läbib seitse horisontaalset erivärvilist triipu, punane, oranž, kollane, roheline, helesinine, sinine ning violetne. Ühe triibu laius moodustab 1/40 lipu laiusest. Triibud on omavahel eraldatud kitsaste valgete triipudega, iga valge triip moodustab 1/120 lipu laiusest.
Lipul olevad erivärvilised triibud sümboliseerivad vikerkaart.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.


Juudi autonoomse oblasti vapp.
Juudi autonoomse oblasti vapp on Venemaa haldusüksuse Juudi autonoomse oblasti vapp.
Vapil on kujutatud kuldset ussuuri tiigrit.
Vapi laiuse ja kõrguse suhe on 8:9.


Leningradi oblasti vapp.
Leningradi oblasti vapp on Venemaa Leningradi oblasti ametlik vapp. See võeti kasutusele 9. detsembril 1997.
Leningradi oblasti vappi on kujutatud ka Leningradi oblasti lipul.


Leningradi oblasti lipp.
Leningradi oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Leningradi oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 9. detsembril 1997.
Lipu kirjeldus.
Leningradi oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mille ülemine osa on valge ning selle keskel on Leningradi oblasti vapp. Vapi laius on 2/9 lipu pikkusest. Lipu alaosas on sinine (ülemine) ja punane (alumine) laineline laid, mis on omavahel eraldatud kitsa valge lainelise joonega, lained on teravatipulised. Valge välja laiuseks on 2/3 ning valge kitsa triibu laiuseks 1/60 lipu laiusest.
Eripäraks on see, et lipu küljed ei ühti teineteisega, vaid on teineteise peegelpildid.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Lipuvärvid pärinevad Venemaa lipult ning tähistavad ustavust ja kuulumist Venemaa Föderatsiooni. Lained lipul näitavad, et Leningradi oblast asub Läänemere Soome lahe ääres.


Primorje krai lipp.
Primorje krai lipp on Venemaa haldusüksuse Primorje krai lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 22. veebruaril 1995.
Lipu kirjeldus.
Primorje krai lipuks on ristkülikukujuline kangas, mida poolitab mööda diagonaali vardapoolsest alanurgast tõusev valge vööt. Ülemine vardapoolne kolmnurk on punane, alumine kolmnurk on lasuursinine. Ülemises vardapoolses nurgas on kõndiva amuuri tiigri kujutis.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Lipuvärvid langevad kokku Venemaa lipu värvidega, sümboliseerides Primorje krai ja Venemaa ühtsust. Veel viitavad lipuvärvid Primorje krai ajaloole ja mereäärsele asukohale.


Primorje krai vapp.
Primorje krai vapp on Venemaa Primorje krai sümbol. Vapp on kinnitatud 22. veebruaril 1995.
Vapil on kujutatud kuldset ussuuri tiigrit.


Krasnojarski krai vapp.
Krasnojarski krai vapp on alates 12. veebruarist 1999 Krasnojarski krai sümboliks.


Krasnojarski krai lipp.
Krasnojarski krai lipp on Venemaa haldusüksuse Krasnojarski krai lipp.
Lipp võeti kasutusele 27. märtsil 2000.
Lipu kirjeldus.
Krasnojarski krai lipuks on ristkülikukujuline punane kangas, mille keskel on Krasnojarski krai vapp. Vapi kõrguseks on 2/5 lipu kõrgusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.


Krasnodari krai lipp.
Krasnodari krai lipp alates 2004. aastast
Krasnodari krai lipp on Venemaa haldusüksuse Krasnodari krai lipp.
Lipp võeti kasutusele 23. juunil 2004.
Lipu kirjeldus.
Plagu on ristkülikukujuline horisontaalsete laidudega trikoloor (ülalt alla: helesinine, vaarikpunane ja roheline). Sinine ja roheline laid moodustavad 1:4, punane 1:2 lipu kõrgusest. Lipu keskel on kollane, oranžide kontuuridega Krasnodari krai vapp. Uue lipuga võeti kasutusele ka uus vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Krasnodari krai lipp aastatel 1995– 2004.
Krasnodari krai lipp aastatel 1995 - 2004.
Krai endine lipp, mis võeti kasutusele 24. märtsil 1995 ning oli kasutusel 2004. aastani, sarnanes praeguse lipuga, kuid sellel olev sinine laid oli tumesinine. Sinine ja roheline laid moodustasid 1:4, punane 1:2 lipu kõrgusest. Ka vapp erines praegusest.
Pikkuse ja laiuse vahekord oli 2:3.
Vaata ka.
Krasnodari krai vapp


Krasnodari krai vapp.
Krasnodari krai vapp võeti kasutusele 23. juunil 2004.
Algne vapp, millel praegune põhineb, võeti kasutusel 24. märtsil 1995.
Välislingid.
Vapp


Haiti riigipeade loend.
Haiti riigipeade loend loetleb iseseisva Haiti riigipäid kuni tänapäevani.
29. detsembrist 1806 kuni 26. oktoobrini 1820 oli Haiti jagatud Põhja- ja Lõuna-Haiti valitsuste vahel. Allpool on esimeses tabelis toodud Põhja-Haiti valitsejad. Põhja-Haiti iseseisvusele tuli lõpp kuningas Henri I surmaga 1820. aastal. Kuid tol perioodil oli Põhja-Haiti kindlam valitsus Haitis. Lõuna-Haitis oli segaduste periood, kus valitsused tekkisid ja kadusid, samas oli Lõuna-Haitis ka mitu valitsust korraga.


Erki Nool.
Erki Nool (sündis 25. juunil 1970 Võrus) on Eesti kergejõustiklane (kümnevõistleja) ja poliitik, XI ja XII Riigikogu liige, Isamaa ja Res Publica Liidu liige. 2000. aasta suveolümpiamängudel Sydneys tuli ta kümnevõistluses olümpiavõitjaks.
1989. aastal lõpetas ta Tallinna Spordiinternaatkooli.
1999. aasta 1. juunist on ta UNICEF-i hea tahte saadik.
Atlanta 1996.
"See osa artiklist tuleb alles kirjutada."
Sydney 2000.
Olümpiavõitjaks tuli Nool läbi suurte raskuste, sest kohtunikud ei suutnud pärast viimast ehk kolmandat kettaheite katset öelda, kas Nool astus üle või mitte. Lõplik otsus oli, et ei astunud, ja tulemus pandi kirja.
Teised tiitlivõistlused.
Kergejõustiku maailmameistrivõistlustel 7. augustil 2001 Kanadas Edmontonis saavutas Nool kümnevõistluses tulemusega 8815 punkti teise koha. See tulemus on tänaseni Eesti rekord. Üksiktulemused olid 10,60/1,5, 7.63/2,0, 14.90, 2.03, 46,23, 14,40/0,0, 43.40, 5.40, 67.01, 4.29,58.
Kergejõustiku Euroopa meistrivõitlustel on Nool saavutanud 1998 Budapestis kulla ja 2002 Münchenis hõbeda.
Kümnevõistluse tulemuste pingerida.
Välja on toodud punktid, koht pärast viimast ala, võistluskoht ja lõpetamise kuupäev.
Isiklikud rekordid kergejõustiku üksikaladel.
Nool hüppas 1996 Tallinnas kümnevõistluse käigus kaugust 8,22 m (lubatust tugevama taganttuulega). Kokku sai ta sel võistlusel 8362 punkti. See oli kümnevõistluse käigus tehtud kaugushüppe maailmarekord. Selle tulemuse ületas Ashton Eaton, hüpates 8,23m.
Seitsmevõistlus.
Seitsmevõistluses on Erki parim tulemus ja Eesti rekord Jaapanis Maebashis 7. märtsil 1999 saadud 6374 punkti. Selle tulemusega tuli ta Maebashis 7. kergejõustiku sisemaailmameistrivõistlustel teiseks.
Tegevus poliitikuna.
2003. aastal astus Nool Isamaaliitu.
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kogus ta Isamaaliidu teise numbrina 3044 häält.
2005. aasta kohalike omavalitsuste valimistel kogus Nool 1653 häält ja pääses Tallinna linnavolikokku.
Nool kandideeris 2007. aasta Riigikogu valimistel, kogus Võru, Valga ja Põlva maakonnas Isamaa ja Res Publica Liidu esinumbrina 3178 häält ning pääses Riigikokku. Ta on Keskkonnakomisjoni liige.
Tegevus kinnisvaraäris.
Noolele kuulub OÜ Addison, mis kavatseb ehitada Tallinnasse Tulika tänavale 12-korruselise büroohoone. Ta on osanik ka mitmes kinnisvaraarenduse ja vahendusega tegelevas ettevõttes: MRS. PEX OÜ ja Incipe OÜ.
Muu tegevus.
21. mail 2005 valis Euroopa sportlaste assamblee Noole Euroopa Olümpiakomiteede sportlaskomisjoni liikmeks ja asepresidendiks.
Ta on treeninud teivashüppajat Kristo Kallavust ja sprinterit Argo Golbergi.
2006. aastal osales Nool telesaates "Tantsud tähtedega", kus tema partneriks oli Ave Vardja. Nad saavutasid 8 paari seas 3. koha.
Perekond.
Erki Noole äi on Paavo Kivine.
Erki Noole õde Margit Lail on Põlvamaa Kanepi Jaani koguduse kirikuõpetaja ja 2007. aasta Eesti aasta ema.


2006. aasta taliolümpiamängud.
2006. aasta taliolümpiamängud toimusid 10. veebruarist 26. veebruarini 2006 Torinos (Itaalias).
Torino sai olümpialinnaks 19. juunil 1999, mil Seoulis koos istunud ROK-i peaassamblee valis selle Itaalia linna XX taliolümpiamängude korraldajaks.
Eesti sportlaste osalemine.
Iluuistamises: Jelena Glebova, Diana Rennik, Aleksei Saks
Kahevõistluses: Tambet Pikkor
Laskesuusatamises: Eveli Saue, Dimitri Borovik, Roland Lessing, Janno Prants, Indrek Tobreluts, Priit Viks
Murdmaasuusatamises: Tatjana Mannima, Piret Pormeister, Kaili Sirge, Silja Suija, Kristina Šmigun, Erkki Jallai, Kaspar Kokk, Peeter Kümmel, Jaak Mae, Priit Narusk, Raul Olle, Aivar Rehemaa, Anti Saarepuu, Andrus Veerpalu
Mäesuusatamises: Tiiu Nurmberg, Deyvid Oprja
Suusahüppetes: Jaan Jüris, Jens Salumäe
Välislingid.
*


Altai Vabariigi vapp.
Altai Vabariigi vapp on Venemaa koosseisu kuuluva Altai Vabariigi vapp.
Altai Vabariigi vapp on helesinine, ringikujuline ning kuldkollase äärega. See sümboliseerib Altai taeva igavest sina. Helesinisel taustal on sõõri ülemise osas Kesk-Aasia ühe kõrgema mäe Beluhha valge kolmiktipp, kodumaa ilu ja jõu sümbolid; keskel on valge greif Kan-Kerede, kellel on kuldsed tiivad ja kuldsed laigud kehal, punane rind, punased küünised ja punased laigud jalgadel ning puna-lilla sabaots, must nokk, mustad tiivaotsad, püha päikeselind, kes valvab rahu, õnne ja kodumaa rikkust, kaitseb loomi, linde ja loodust; alumises osas on ornamendina kujutatud Altai kaht kõige suuremat jõge (Katun ja Bija) koos lisajõgedega; nende kahe ühenduskohas on kollane kolmjalg–tulekolle, mis tähistab kodumaad ning kindlat ja igavest kodu; lained kolmjala all tähistavad Teletsi järve. Jõgede ja järve ornamendid on türkiissinised.
Altai Vabariigi vapp võeti kasutusele 10. juunil 1993.


Altai Vabariigi lipp.
Altai Vabariigi lipp on Venemaa Föderatsiooni koosseisu kuuluva Altai Vabariigi lipp.
Lipp võeti kasutusele 3. märtsil 1993.
Lipu kirjeldus.
Altai Vabariigi plagu on ristkülikukujuline. Sellel on kujutatud neli horisontaalset laidu: ülemine laid on valge, alumine on helesinine ning nende vahel on veel kaks kitsast triipu, millest üks on helesinine ja teine valge. Laidude laiuste vahekord lipul on järgmine: kitsas sinine ja valge triip kumbki 1:25, alumine sinine laid 1:4 ja ülemine valge 2:3 lipu kõrgusest.
Lipu kõrguse ja laiuse suhe on alates 29. juunist 1994 2:3.
Sümbolite tähendused.
Sinised laiud sümboliseerivad puhtust, taevast, mägesid, jõgesid ja järvi Altais. Valge tähistab igavikku, edasipürgimist, armastust ja rahvaste üksmeelt. Sinine ja valge pärinevad Venemaa lipult ja rõhutavad seda, et Altai Vabariik kuulub Venemaa Föderatsiooni.


Baškortostani Vabariigi lipp.
Baškortostani Vabariigi lipp on Venemaa Föderatsiooni kuuluva Baškortostani vabariigi lipp.
Lipp võeti kasutusele 25. veebruaril 1992.
Lipu kirjeldus.
Plagu on horisontaal laidudega trikoloor, sini-valge-roheline (ülevalt alla). Valge laiu keskel on embleem, millel on kujutatud kollast sõõri, mille sees on lilleõis seitsme kroonlehega. Laiud moodustavad võrdselt 1/3 lipu kõrgusest.
Lipu proportsioonid on 2:3 (kuni 2003 aastani 1:2).
Sümbolite tähendused.
Sinine sümboliseerib erksust, voorust ja mõtete puhtust, valge rahu, avatust ja koostöövalmidust, roheline, aga vabadust ja igavest elu. Lilleõis on sõpruse sümbol, tema seitse kroonlehte valgel tausta tähistavad seitset hõimu, kes peavad end ühtseks rahvuseks Baškortostanis. Sõõr ümber õie sümboliseerib igavest liikumist. Sinine ja valge värv pärinevad Venemaa lipult. Sellega näidatakse, et baškiirid on sõprussidemetes Venemaaga juba iidsetest aegadest.


Baškortostani Vabariigi vapp.
Baškortostani Vabariigi vapp on Venemaa Baškortostani Vabariigi vapp.
Vapil on kujutatud tõusva päikese taustal Salavat Julajevi ratsamonumenti.
Vapp võeti kasutusele 13. oktoobril 1993.


Dagestani Vabariigi vapp.
Dagestani Vabariigi vapp on Venemaa Dagestani Vabariigi vapp.


Dagestani Vabariigi lipp.
Dagestani Vabariigi lipp on Venemaa Föderatsiooni koosseisu kuuluva Dagestani Vabariigi lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 26. veebruaril 1994.
Lipu kirjeldus.
Dagestani Vabariigi lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud horisontaalselt kolmeks võrdseks laiuks (trikoloor), ülalt alla roheline, sinine ja punane.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2.
Sümbolite tähendused.
Roheline sümboliseerib elu ja Dagestani maa rikkusi ning samaaegselt on see ka traditsiooniline islami värv. Sinine tähistab merd (Dagestani idaosas on Kaspia meri) ja ilu. Punane sümboliseerib demokraatiat, hariduse jõudu inimkonna loometöös ning mägirahva mehisust ja vaprust.


Hakassia Vabariigi vapp.
Hakassia Vabariigi vapp on Venemaa Föderatsiooni kuuluva Hakassia Vabariigi vapp.
Praegu kasutusel olev vapp on vastu võetud 14. juunil 2001.
Vapp kujutab endast hõbedast ümmargust kilpi, mille keskel paikneb punane ovaalne kilp rohelise äärisega (Hakassia naiste rahvuslik kaelaehe), selle ülemises osas on ümar sisselõige. Kilbil on kujutatud valget tiibadega, kuldsete piirjoontega lumeleopardi.
Kilpi kaunistavad külgedelt punaste varte ja roheliste lehtedega kase oksad. Alumises osas paikneb roheline kuusnurkne tahvel kollase äärisega, sellel on kuldne kiri "ХАКАСИЯ". Ülemises osas on aga päikesemärk. Päikesemärk on kuldne ring nelja teravikuga, mille sees on kaks hõbedast sõõri.
Punane kilp sümboliseerib amuletti, mis hoiab ja kaitseb rahvast. Samuti tähistab punane värv loodust ja selle elujõudu. Kilbil olev leopard pärineb iidsetelt koopajoonistelt, ning on mälestus esiaegadest. See sümboliseerib hinge, ideelisust, ustavust, otsekohesust ja mehisust. Päikesemärk sümboliseerib universumit, see on päikese ja valguse sümbol. Kase oksad on painutatud nii, et need lõppevad päikesemärgi juures ja tähistavad jumalikke jõude, millest said alguse mehed ja naised. Need on õnne, heaolu, külluse ja hüvangu sümbolid. Neli kaart okstes kehastavad aastaaegu. Vapi ümmargune kilp aga tähistab igavest eksisteerimist.
Vaata ka.
Hakassia Vabariigi lipp


Hakassia Vabariigi lipp.
Hakassia Vabariigi lipp aastatel 1993-2003
Hakassia Vabariigi lipp aastatel 1992-1993
Hakassia Vabariigi lipp on Venemaa Föderatsiooni koosseisu kuuluva Hakassia Vabariigi lipp.
Praegune lipp võeti kasutusele 24. septembril 2003.
Lipu kirjeldus.
Plagu on ristkülik, mis on jagatud neljaks laiuks (kolm horisontaalset ja üks vertikaalne). Vertikaalne roheline laid paikneb lipul varda pool, ning tema laius moodustab lipu kõrgusest 1:3, laiu keskel on kollane päikesemärk, universumi sümbol. Ülejäänud lipu väli on jagatud võrdselt kolmeks horisontaalseks laiuks (sinine, valge ja punane).
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2.
Algselt olid horisontaalsete laidude värvid samas järjekorras mis Venemaa lipul. See rõhutas, et Hakassia on Venemaa föderatsiooni subjekt. 2003. aastal muudeti lipul värvide järjekorda, nimelt sinine ja valge vahetasid omavahel kohad. See muutus oli tingitud selleks, et Hakassia lipp ei kordaks Venemaa lippu.
Sümbolite tähendused.
Roheline sümboliseerib igavest elu, taigat, kevadist steppi, aasasid, taassündi, sõprust ja vendlust hakassi rahvaste vahel, ning on traditsiooniline Siberi värv. Päikesemärk pärineb iidsetelt kivi joonistustelt, mida on leitud ainult Hakassia territoorjumilt.


Inguši Vabariigi lipp.
Inguši Vabariigi lipp on Venemaa Föderatsiooni koosseisu kuuluva Inguši Vabariigi lipp.
Vabariigi tunnusena võeti lipp kasutusele 15. juunil 1994.
Lipu kirjeldus.
Inguššia plagu on ristkülik, mis on jagatud horisontaalselt kolmeks laiuks (roheline, valge, roheline). Valge väli on rohelistest laiem ja selle keskel on punane päikesemärk. Kumbki roheline laid hõlmab 1/6, päikesemärgi siseringi raadius 1/11 lipu laiusest. Märgi kiired on poolkaared, mille raadiuseks on 1/18 plagu pikkusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2.
Sümbolite tähendused.
Valge sümboliseerib mõtete ja tegude puhtust, roheline looduse tärkamist, küllust ja viljakust, samuti islamit, mis on Inguššia religioon. Islami tõid Inguššia territooriumile Dagestani sunniidid 16. sajandil. Algul levis islamiusk ainult tasandikel ja mäejalamitel, aga 19. sajandi algul hõlmas see juba kogu Inguššia.
Punane värv sümboliseerib inguššide sajanditepikkust võitlust ebaõigluse vastu ja soovi elada rahus omal maal koos oma naaberrahvustega.
Päikesemärk tähistab maa ja päikese igavest liikumist. Kaardus kiired on pööratud vastupäeva, et näidata planeetide liikumist päikesesüsteemis. Päikesemärk on õnne sümbol. Riigi sümbolina tähistab lõputut arengut ja rahva viimist õitsengule.


Inguši Vabariigi vapp.
Inguši Vabariigi vapp on Venemaa koosseisu kuuluva Inguši Vabariigi vapp. Selle võttis vastu vabariigi parlament 26. augustil 1994 ja registreeriti nr 107 all Venemaa Föderatsiooni heraldikaregistris.
Vappi on kujutatud ringina, mille ümber on kirjutatud nii inguši –, ' – kui ka.
Peamine figuur on kotkas. Tugev ja uhke lind sümboliseerib jõudu ning riigi edasipüüdlusi. Kotkast on kujutatud paljude islamimaade sümboolikas ja see rõhutab seost kunagise Araabia riigiga. Linnu tagant kerkib kindlusetorn, mis on inguši keskaegse arhitektuuri mälestis ja tollele perioodile väga iseloomulik. Torni tagant paistavad valged mäed: vasakul Laudmägi, paremal Kazbek. Seniidis olev Päike sümboliseerib valgust, elu, rikkust ja küllust ning on paigutatud vapi ülaserva, et rõhutada tema tähtsust riigi edasipüüdlustes. Päikesest väljub 7 kiirt (seda peetakse õnnelikuks arvuks). Kotka all on kujutatud päikesemärk, mis sümboliseerib Päikese ja Maa igavest liikumist ning kõige oleva lõpmatust ja vastastikmõju.
Vapil kasutatakse viit värvi. Valge värv sümboliseerib tegude ja mõtete puhtust, mis on iseloomulik Inguššia rahvale. Helesinine on taeva ja kosmose värv. Roheline sümboliseerib loodust, Inguššia maa küllust ja viljakust, samuti on see islami sümbol. Punane sümboliseerib inguššide mitme sajandi pikkust võitlust ellujäämise eest. Kuldkollane värv tähistab päikeset, mis annab elu inimesele ja loodusele.
Vapi autor on kunstnik R. A. Eldijev.


Kabardi-Balkaari Vabariigi vapp.
Kabardi-Balkaari Vabariigi vapp on Venemaa Föderatsiooni kuuluva Kabardi-Balkaari Vabariigi vapp. Praegune vapp on ametlikult kasutusele võetud 21. juulil 1994.


Kabardi-Balkaari Vabariigi lipp.
Kabardi-Balkaari Vabariigi lipp on Kabardi-Balkaari Vabariigi ametlik lipp, mis võeti kasutusele 21. juulil 1994.
Horisontaalse trikoloori sinine väli tähistab taevast, valge lund ja roheline viljakandvat maad. Valgel väljal on siniroheline sõõr, mille sees on lumise Elbruse kujutis.
Lipu pikkuse ja laiuse suhe on 3:2.


Kalmõkkia Vabariigi lipp.
Kalmõkkia Vabariigi lipp on Venemaa Föderatsiooni kuuluva Kalmõkkia Vabariigi lipp.
Lipp võeti kasutusele 11. juunil 1996.
Lipu kirjeldus.
Kalmõkkia Vabariigi lipuks on ristkülikukujuline kollane kangas, mille keskel on sinine sõõr, sõõri keskel on aga valge lootos kaheksa õielehega.
Sümbolite tähendused.
Kollane väli lipul tähistab rahva usku, nende nahavärvi ja päikest. Sinine sõõr koos lootoseõiega sümboliseerib teed helgesse tulevikku, õitsengut, heaolu ja õnne kalmõki rahvale. Lootose viis ülemist õielehte tähistavad viit mannert, neli alumist aga Kalmõkkias elavaid rahvaid, kes soovivad elada sõpruses kõigi maailma rahvastega.


Karatšai-Tšerkessi Vabariigi vapp.
Karatšai-Tšerkessi Vabariigi vapp on Venemaa Föderatsioonis asuva Karatšai-Tšerkessi Vabariigi vapp. Praegusega sarnane vapp võeti kasutusele 3. veebruaril 1994. Aastal 2001 eemaldati ametlikult kasutusel olevalt vapilt tekstiosa.


Karatšai-Tšerkessi Vabariigi lipp.
Karatšai-Tšerkessi Vabariigi lipp on Venemaa Föderatsiooni kuuluva Karatšai-Tšerkessi Vabariigi lipp.
Lipp võeti kasutusele 3. veebruaril 1994. Lipu seadus võeti vastu 26. juulil 1996.
Lipu kirjeldus.
Plagu on horisontaal laidudega trikoloor, sini-rohe-punane (ülevalt alla). Rohelise laiu keskel on kogu laiu kõrgune embleem, millel on kujutatud kollast sõõri, mille sees on roheliste valge äärega mägede tagant tõusev kuldne päike viie kaheks japtatud laia ja pika ning kuue kitsa ja lühikese kiirega. Laiud moodustavad võrdselt 1/3 lipu kõrgusest.


Karjala Vabariigi vapp.
Karjala Vabariigi vapil kujutatakse tagajalgadel seisvat karu Karjala Vabariigi lipu värvide taustal.


Karjala Vabariigi lipp.
Karjala Vabariigi lipp on Venemaa Föderatsiooni kuuluva Karjala Vabariigi lipp.
Lipp kinnitati 16. veebruaril 1993 Karjala Vabariigi Ülemnõukogu istungjärgul.
Lipu kirjeldus.
Lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud kolmeks horisontaalseks laiuks – punane, helesinine ("голубой") ja roheline. Sisuliselt on tegemist Karjala-Soome NSV 1953.–1956. aasta lipu variandiga.
Lipu pikkuse ja laiuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Punane sümboliseerib valatud verd, helesinine Karjala jõgesid ja järvi ning roheline metsi.
Karjala Vabariigi lipp erineb Karjala rahvuslipust.


2003 QQ47.
Asteroid 2003 QQ47 avastati 2003. aasta augusti lõpus ameeriklaste poolt.
Oma nime on ta saanud huvitava trajektoori järgi. Tähelepanuväärne on see, et asteroid on enam kui poolteist kilomeetrit pikk. Maale on ta kõige lähemal 21. märtsil 2014.
Algsete arvutuste järgi oli selle kokkupõrkamise tõenäosus Maaga 1/250000 ning kokkupõrge leidvat aset 21. märtsil 2014. Sündmus leidis laialdaselt kajastamist meedias.
Maa tabamise tõenäosus on nüüd juba üliväike, 1:909000. Astronoomid kavatsevad seda taevakeha siiski hoolikalt silmas pidada, sest arvestades tema mõõtmeid ja liikumiskiirust — 32 kilomeetrit sekundis — võiks ta tekitada tohutuid purustusi tervel mandril. Arvatakse, et kokkupõrkeohu tõenäosus väheneb sedamööda, kuidas täiendavad andmed kogunevad.
2. septembril 2003 avastati uute mõõtmiste käigus, et kokkupõrget Maaga ei toimu.
2003 QQ47 diameeter on 1,24 km ja mass 2,6×1012 kg.
Kokkupõrkel Maaga vabaneks energia 350000 megatonni — seda on piisavalt, et põhjustada globaalne katastroof.
Kui asteroid siiski Maale kukuks, mõjuks ta nagu 20 miljonit Hiroshima aatompommi, selgitas Briti valitsuse Maa-lähedaste taevakehade infokeskuse esindaja BBC raadiole. Infokeskus avaldas asteroidihoiatuse pärast seda, kui USA Lincolni Maalähedaste Astreroidide
Asteroidid nagu 2003 QQ47 on Päikesesüsteemi tekkimisel 4,5 miljardi aasta eest kosmosesse tiirutama jäänud kivirahnud. Enamik neist püsib Maast ohutus kauguses, Marsi ja Jupiteri vahelises asteroidivöös, kuid Jupiteri-taoliste hiidplaneetide gravitatsioonijõud võib neid oma orbiitidest eemale nihutada ja Maa suunas teele saata.


Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioon.
Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioon (mitteametlikult ka Moslemi-Horvaadi Föderatsioon) on üks kahest Bosnia ja Hertsegoviina liitriigi autonoomsest osast. Teine on Serblaste Vabariik.


Serblaste Vabariik.
Serblaste Vabariik on üks kahest Bosnia ja Hertsegoviina osast. Teine on Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioon.


2004. aasta suveolümpiamängud.
2004. aasta suveolümpiamängud (ametlik nimi XXVIII olümpiaadi mängud) on suveolümpiamängud, mis toimusid 13.–29. augustil 2004 Kreeka linnas Ateenas.
ROK valis Ateena 28. suveolümpiamängude korraldajaks oma 106. istungjärgul 5. septembril 1997 Lausanne'is. Varem jäi tal üllatuslikult saamata õigus korraldada 1996. aasta suveolümpiamängud Ateenas toimunud esimeste kaasaegsete olümpiamängude 100. aastapäeva tähistamiseks. 1997. aastal kandideerisid peale Ateena veel Rooma, Buenos Aires, Stockholm, Kaplinn ja San Juan. Viimases hääletusvoorus võitis Ateena Roomat 66 häälega 41 vastu. Pole kindel, kas Ateena tõestas oma paremust või taheti kreeklastele heastada keeldumine neile juubelimängude korraldamise õiguse andmisest.
Enam kui 2000 aastat tagasi sai just Kreekast alguse olümpiamängude tava ning 1896. aastal peeti Ateenas nüüdisaja esimesed olümpiamängud.
Ateena mängudel võisteldakse 37 spordialal, mängude maskotid on õde-venda Athena ja Phevos.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee on väljendanud muret olümpiarajatiste valmimise tempo pärast. Moodustati uus korralduskomitee Gianna Agellopolos-Daskalaki juhtimisel ning kõik ettevalmistused algasid. Märtsi lõpuks 2004 olid paljud olümpiaehitised kõvasti graafikust maas ning Kreeka võimud teatasid, et ujumise peaareenile katust enam ei ehitata. Olümpiastaadion pidi valmima 20. juuliks, umbes kolm nädalat enne mängude algust. Tegemist on kõige rohkem viimasele minutile jäänud ettevalmistustega olümpiamängude ajaloos.
Ateenast on saanud linn, mis kasutab uusimaid transpordi- ja linnaplaneerimistehnoloogiaid. Olümpiamängudeks on valminud mõned maailma moodsaimad spordiehitised.
12. märtsil palusid olümpiamängude korraldajad NATO abi terroriaktide ärahoidmisel.
10. augustil teatati, et NATO radarlennukid alustasid patrullimist Kreeka õhuruumis, teatas allianss teisipäeval. Kaheksa NATO laeva ja üks allveelaev kontrollivad rahvusvahelisi vesi Kreeka lähistel.
2004. aasta suveolümpiamängude olümpiatuli süüdati 25. märtsil Olümpias.
Mängudele oodatakse 10 500 pealtvaatajat ja 5500 esindajat 201 riigist.
Jagatakse 301 medalikomplekti 28 spordialal.
Avatseremoonia.
Avatseremoonia toimus 13. augustil algusega kell 21 Eesti aja järgi. Staadionil viibis 72 000 pealtvaatajat. Teleülekande vaatajate arvuks hinnatakse neli miljardit.
Eelnes 28 sekundit kestnud sekundite lugemine (vastavalt kaasaegsete olümpiamängude olümpiaadide arvule) võimendatud südamelöökide saatel.
Järgnes tulevärk ning staadioni keskel asuvast basseinist kerkis põlev olümpiarõngaste kujutis.
Vaatemäng demonstreeris kreeka kultuuri arengut. Selle alguses purjetas staadionile kreeka poiss laeval, millel lehvis Kreeka lipp. Seejärel ilmusid vaatajate silme ette vanakreeka mütoloogia tegelased.
Sportlaste sissemarssi alustas Kreeka lipu kandja (Kreeka delegatsioon ise sisenes kõige viimasena). Teiste seas tulid väljakule Afganistani sportlased: nad ei olnud olümpiamängudel osalenud Talibani võimuletulekust saadik. Tähelepanu äratas ka Iraagi delegatsiooni osalemine, sest Iraagi sportlasi oli piinanud Saddam Husseini poeg Uday Hussein. Põhja-Korea ja Lõuna-Korea sportlased sisenesid koos; kummagi maa esindaja koos kandsid lippu, millel olid kujutatud Korea poolsaarpunased kontuurid valgel taustal. Kiribati osales olümpiamängudel esimest korda. USA delegatsiooni sisenemisel avaldasid paljud vaatajad protesti USA Iraagi-poliitika vastu.
Pärast delegatsioonide sissemarssi esines Björk.
Kreeka president Kostis Stephanopoulos kuulutas mängud avatuks.
Olümpiatule süütas Nikos Kaklamanakis. Süütamiseks oli osa tuletornist hiigeltõrvikuga kummardunud staadioni kohale.
Eesti olümpiakoondis.
Moonika Aava - Marko Albert - Marko Aleksejev - Triin Aljand - Maret Ani - Andrus Aug - Aleksandr Baldin - Aleksei Budõlin - Tõnu Endrekson - Leonid Gulov - Danil Haustov - Andrei Inešin - Jüri Jaanson - Tarmo Jallai - Andrei Jämsä - Kaia Kanepi - Gerd Kanter - Jaan Kirsipuu - Jana Kolukanova - Sigvard Kukk - Igor Kuzmin - Lauri Leis - Pavel Loskutov - Maaris Meier - Erki Nool - Elina Partõka - Taavi Peetre - Indrek Pertelson - Jelena Petrova - Erki Pütsep - Kristjan Rahnu - Eha Rünne - Jane Salumäe - Andrei Šilin - Aleksander Tammert - Imre Taveter - Tarvi Thomberg - Janek Tombak - Indrek Turi - Egle Uljas - Oleg Vinogradov - Andrus Värnik
Eesti lippu kandis avatseremoonial Erki Nool.
Spordialad.
Allpool on loetletud ametlikud alade kategooriad (sulgudes spordialad).
sportvõimlemine)


Tadžiki keel.
Tadžiki keel on uusiraani keelte läänerühma kuuluv keel. Sõnavaralt ja grammatiliselt ehituselt sarnaneb ta pärsia keelele.
Tadžiki keelt kõneldakse Afganistanis, Tadžikistanis, Usbekistanis, Kõrgõzstanis ja Kasahstanis. Kirjakeel põhineb uuspärsia keelel, mille vanimad kirjalikud mälestised pärinevad 9.-10. sajandist.
Tähestik.
Aastani 1928 oli kasutusel araabia kiri, 1928-1940 ladina kiri
ja aastast 1940 kasutatakse kirillitsal põhinevat tähestikku.
Tadžiki tähestik. Hallil taustal transkriptsioon eesti keelde, valgel
Araabiakirjalise tähestiku ja latinisatsiooni allikas: www.geonames.de/alphtz.html#tgk


Horvaatia peaministrite loend.
Stjepan Mesić 30. mai 1990 – 24. august 1990
Josip Manolić 24. august 1990 – 17. juuli 1991
Franjo Gregurić 17. juuli 1991 – 12. august 1992
Hrvoje Šarinić 12. august 1992 – 3. aprill 1993
Nikica Valentić 3. aprill 1993 – 7. november 1995
Zlatko Mateša 7. november 1995 – 27. jaanuar 2000
Ivica Račan 27. jaanuar 2000 – 23. detsember 2003
Ivo Sanader 23. detsember 2003 – 6. juuli 2009
Jadranka Kosor 6. juuli 2009 – 23. detsember 2011
Zoran Milanović 23. detsember 2011 –


Eugene Cernan.
Eugene Andrew Cernan [juudžin ändrju söörnan] (sündinud 14. märtsil 1934 Chicagos) on endine USA astronaut, siiani viimane inimene, kes käis Kuu peal.
Haridus.
Cernan lõpetas Illinoisi osariigis Maywoodis Proviso linnaosa keskkooli. 1956. aastal lõpetas ta bakalaureusekraadiga Purdue Ülikooli elektrotehnika alal. California osariigis Montereys asuvast õppeasutusest "U.S. Naval Postgraduate School" sai ta magistrikraadi lennundustehnika alal.
Aastal 1978 lõpetas ta Kirdeülikoolis ("Northwestern University") naftatööstuse ökonoomika ja juhtimise seminari.
Cernan oli NASA teenistuses 17. oktoobrist 1963 kuni 1976.
Ta osales kolmel kosmoselennul. Juunis 1966 oli ta Gemini 9A teine piloot. Mais 1969 oli ta Apollo 10 kuumooduli piloot. Ta kuulus Gemini 12, Apollo 7 ja Apollo 14 lennu varumeeskonda.
Detsembris 1972 juhtis ta Apollo 17 komandörina siiani viimast kuulendu. Tema meeskonda kuulusid juhtimismooduli piloot Ronald Evans ja kuumooduli piloot Harrison Schmitt, kes oli esimene ja ainuke Kuul käinud geoloog. Koos Schmittiga käis Cernan Kuu pinnal kolm korda, uurides Taurus-Littrow orgu ning läbides kuuauto Roveriga kokku 34 km.
Peale selle oli ta seotud Gemini 7, Gemini 6A, Gemini 9 ja Apollo 207 lennuga.
Oma Apollo-lendudest ja Kuust kirjutas ta mälestusteraamatu "The Last Man on the Moon" ("Viimane inimene Kuul").
Isiklikku.
Tema abikaasa on Jan Nanna Cernan. Neil on kolm tütart, sealhulgas Teresa Dawn, kes sündis 4. märtsil 1963. Neil on ka üks lapselaps (seisuga detsember 1994).
Ta armastab hobuseid. Ta harrastab ka erinevaid spordialasid, jahil- ja kalalkäimist ning lendamist.


Burgenland.
Burgenland on Austria kõige idapoolsem liidumaa. Selle pealinn on Eisenstadt.
Liidumaa koosseisus on seitse poliitilist maakonda: Eisenstadt-Umgebung, Güssing, Jennersdorf, Mattersburg, Neusiedl am See, Oberpullendorf ja Oberwart. Liidumaa on pikliku kujuga. Territooriumi pikkus on 166 km ja laius kitsaimast kohast (Sieggrabeni kohalt) ainult 5 km.
Burgenlandil on pikk välispiir Slovakkia, Ungari ja Sloveeniaga. Teistest liidumaadest on tal piir läänest Alam-Austria ja Steiermarkiga.


Saarnaki laid.
Saarnaki laid on ligikaudu 140 hektari suurune laid Väinameres Hiiumaast kagus Salinõmme lähedal. Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidude sihtkaitsevööndisse.
Saarnaki laid on Hiiumaa laidudest üks suuremaid – kuni 3,4 kilomeetrit pikk ja kuni 0,7 kilomeetrit lai. Saar on kõvera kujuga ning loode-kagu suunas piklik.
Suurim kõrgus merepinnast on erinevatel andmetel 7 või 9 meetrit. Saarnaki vanuseks loetakse 2000 aastat.
Loodus.
Saarel on palju kadastikke ja niitusid.
Üle terve saare leidub suuri rändrahne, mis mõnel pool moodustavad kivikülve.
Idarannikul on 6–7 meetri kõrgune rannaastang, sealsete rändrahnude ja maakivide vahel kasvab põline pärnasalu (Pärnamäe ränk ehk Pärnamäeränk). Pärnasalu lääneservas asub allikas.
Saarel on loendatud üle 380 taimeliigi ning 76 haudelinnu liiki.
Inimtegevus.
Saart mainiti esimest korda 1564, kui saar oli juba asustatud kahe üksjalapere poolt. Jakob de la Gardie ajal (XVII sajandi I poolel) vabanesid kohalikud talupojakoormisest ning muutusid kaluriperedeks.
Saarel on ajalooliselt olnud kolm talukohta, kaks saare keskel (Mäe ja Pärna) ning üks saare põhjaosas. Saare keskosa taludest on säilinud kokku 9 hoonet.
1880. aastal ehitatud Saarnaki tuulik on kultuurimälestis.
Samuti asus saarel sepikoda, millest on säilinud varemed.
1924. aastal asusid Saarnaki põhjaossa elama uusmaasaajad Muhumaalt. Talukohta kutsuti nende järgi Muhulaste taluks.
Saarnaki jäi püsielaniketa 1973. aastal. Üks viimaseid asukaid, Peeter Saarnak, hukkus merel tormi ajal.
1997. aasta augustis külastas Saarnaki laidu president Lennart Meri, samas toimus ka Läänemere saarte B-7 nõupidamine.
Saarelt pärit inimestel on (oli) perekonnanimi Saarnak.


Luigerahu.
Luigerahu on alla 0,2 hektari suurune rahu Väinameres Ahelaiust idas. Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse.
Loodus.
Alla ühe meetri kõrgust saarekest katab suur hulk rändrahne ja väiksemaid kive. Selle tõttu, et need madalas vees suhteliselt hajusalt asetsevad, ei ole Luigerahu piire võimalik väga täpselt määrata.


Paavo Nurmi.
Paavo Nurmi (13. juuni 1897 Turu – 2. oktoober 1973 Helsingi) oli
Soome kergejõustiklane, kes domineeris pikamaajooksu distantsidel alates 1920. aastast. Teda on nimetatud ka üheks "lendavatest soomlastest", sama tiitli on ka pärinud näiteks Ville Ritola.
1920. aastatel tegi ta maailmarekordeid 1500 – 20 000 meetri jooksudeni.
Tema kõige edukamad olümpiamängud olid 1924. aastal, kui ta võitis 5 kuldmedalit. Sellelt olümpialt pärineb ka huvitav fakt, et 1500 m ja 5000 meetri finaalijooksude vahe oli ainult 26 minutit.
Soome rahvuskangelane süütas ka 1952. aasta olümpiamängudel Helsingis olümpiatule. 1973. aastal korraldati Paavo Nurmi surma puhul.
Paavo Nurmi on üheksakordne olümpiavõitja ja võitnud kokku 12 olümpiamedalit.


Tondirahu.
Tondirahu on 0,5 hektari suurune rahu Väinameres Matsalu looduskaitsealal Kumari laiust põhjas.
Linnud.
Saarel asub Eesti suurim kormoranide koloonia (2100 isendit). Nende väljaheidete tõttu kaob rohelus: türnpuud, pihlakad ja kibuvitsad on pleekinud ja raagu läinud. Suviti on saar kormoranide väljaheidetest valge. Võib-olla ongi saar nime saanud tontlike lindude järgi.
Enne kormoranide invasiooni on Tondirahul pesitsenud kuni 700 paari hahkasid. 1990. aastal nähti seal pesitsemas alki.
Looduskaitse.
Linnustiku ja taimestiku tõttu kaitstakse saart loodusreservaadina. Inimeste viibimine saarel ning 500 m laiuses veevööndis selle ümber on keelatud, välja arvatud teaduslikeks uurimistöödeks ning järelevalve- ja päästetöödeks.


Hobune.
Hobune ehk koduhobune ("Equus caballus") on koduloom hobuslaste sugukonna hobuse perekonnast.
Hobustel on pikad peened jalad ja kiiret liikumist võimaldav sale keha. Hobused magavad püsti, kuna nende luustik ja lihased lubavad neil lõdvestuda ka püsti seistes.
Hobune on taimtoiduline loom. Tema pikk kael hõlbustab tal maast rohtu kätte saada. Taimetoiduga on kohanenud ka tema hammastik ja seedekanal. Lõikehambad asetsevad tihedasti kõrvuti ja on suunatud ettepoole. Nendega rapsib hobune maast rohtu, haarab seda liikuvate mokkadega ja lõikab läbi järsu pealiigutusega. Rohu pureb ta tugevate purihammastega kohe hoolikalt peeneks. Hobuse hammaste järgi saab määrata tema vanust: vanal hobusel on hambad kulunud.
Hobuse peamiseks toiduks on rohi, hein, põhk või söödajuurvili. Ka soola tuleb talle anda. Raske töö ja sõitude korral antakse talle veel jõusööta: kaeru. Hobune sööb ainult puhast toitu ja joob ainult puhast vett. Seda, mis kõlbab süüa, mis mitte, eristab ta haistmise abil.
Temperament.
Kõik hobused on imetajad ja seega soojaverelised, seda vastupidiselt roomajatele kes on niinimetatud külmaverelised. Aga nendel samadel väljenditel, "külma"- ja "kuumavereline", on hobustega seoses hoopis teine tähendus. Nimelt jaotatakse hobusetõuge loomulaadi järgi kolme kategooriasse: "kuumaverelised", "külmaverelised" ja "soojaverelised"
Kuumaverelisteks arvestatakse enamasti hobusetõuge nagu Ahhal-tekiini hobune, Araabia hobune, Berberi hobune ja Inglise täisvereline ratsahobune. Kuumaverelised on tuntud oma kiiruse ja nobeduse poolest. Nad on elavaloomulised ja tulised.
Külmaverelised hobused on suured ja tugevad. Sellesse kategooriasse kuuluvad Euroopa põlistest hobustest pärinevad rakseveo- ja ponitõud. Nad on iseloomu poolest rahulikud, kannatlikud ja püsivad. Näiteks on tõud nagu Belgia raskeveohobune,Clydesdale'i hobune, Haflinger, Schwarzwaldi hobune, Suffolk Punch ja Šairi hobune.
Soojaverelised hobusetõud arenesid kui erinevat tüüpi külmaverelisi hobuseid või ponisid ristati kuumaverelistega. Soojaverelised hobused on sihvakamad ja rafineeritumad kui külmaverelised ja samas suuremat kasvu ja vähem tulise iseloomuga kui kuumaverelised. Seda tüüpi hobused on väga sobivad ratsutamiseks ja spordialadeks nagu kooli- ja takistussõit. Näiteks on tõud nagu Trakeeni hobune, Hollandi soojavereline hobune, Hannoveri hobune, Ameerika traavel ja Tennessee kõnnihobune.
Allüürid.
Allüür on hobuse liikumisviis. Need jaotatakse loomulikeks ja kunstlikeks. Põhiallüürid on samm, traav, galopp. Sõltuvalt tõust võib esineda ka teisi allüüre nagu näiteks küliskäik, pass ja tölt. Allüürist sõltuvad hobuse kiirus, veojõud ja vastupidavus. Allüüri puhtus oleneb hobuse närvitalitusest, treenitusest ja eksterjöörist. Liikumisviisi hindamisel vaadatakse sammu pikkust ja sagedust.
Samm peab olema selgelt neljataktiline. Sammu pikkust mõõdetakse ühe eesjala teineteisele järgneva kabjajälje vahega, sammu sagedust aga sammude arvuga minutis. Kui edasi liigutakse ühel küljel asetsevate jalgadega on tegu küliskäiguga. Sammu liikidest eristatakse keskmist, koondatud, pikendatud ja vaba sammu.
Traav on õhufaasiga eraldatud kahetaktiline allüür. Traavis liigub diagonaalne jalapaar samaaegselt ette ning asetub samaaegselt ka maha. Traavi kvaliteeti hinnatakse üldmulje põhjal, jälgitakse sammude korrapära ja elastust. Traavi liigid on järgmised: töötraav, koondtraav, keskmine traav ja pikendatud traav.
Galopis hinnatakse samuti pikkust ja elavust. Mida pikem on galopp, seda parem. Galopp ei tohi olla põrutav ega hiiliv. Neljataktiline galopp on viga. Neljataktilist galoppi sõidetakse enamasti vaid maastikul, mujal sõidetakse kentrit, mis on kolmetaktiline. Galopi liigid on järgmised: töögalopp, koondgalopp, keskmine galopp ja pikendatud galopp.
Mõjutamine.
Hobuse anatoomia 1. 2. 3.... 32.
Ratsanik saab hobusele mõju avaldada neljal viisil: kehamassiga, istakuga, säärtega ja ratsmetega. Kõige rohkem mõjutab inimene hobust ristluu ja säärtega.


Jahindus.
Jahindus on jahipidamist või jahti ehk küttimist ja jahimajandust hõlmav tegevusvaldkond ja majandusharu. Jahindus on inimeste üks traditsioonilisi toidu jm loomsete produktide (nt loomanahkade) hankimise viisidest, millele kaasajal on lisandunud muud jahimajanduse harud, nagu metsloomade eest hoolitsemine ja populatsioonide arvukuse piiramine.
Jahinduse riiklik korraldus Eestis.
Eesti jahinduse alusdokumendiks on 24. aprillil 2002 Riigikogu poolt vastu võetud ja 1. märtsist 2003 jõustunud jahiseadus ning selle alusel vastu võetud jahieeskiri ning muud jahindust reguleerivad dokumendid.
Eestis on jahinduse juhtimine ja ressursiarvestus on riiklikul tasandil korraldatud Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna, maakonna keskkonnateenistuste ning Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuses 2005. a asutatud ulukiseireosakonna kaudu.
Jahimehed on enamuses koondunud Eesti Jahimeeste Seltsi ridadesse, kuid on ka nõndanimetatud vabu jahimehi, kes omavad jahitunnistust, kuid ei kuulu seltsi allorganisatsioonidesse.


Muuseum.
Muuseum on mittetulunduslik, püsiv ühiskonna teenistuses ja juhtimise all olev publikule avatud asutus, mis kogub, säilitab, uurib, tutvustab ja eksponeerib uurimise, harimise ja meelelahutuslikul eesmärgil materiaalset tõestusmaterjali inimese ja keskkonna kohta.
Muuseum (kreeka keeles "museion" 'muusade tempel') on asutus, mis kogub, uurib, säilitab ja tutvustab teadusliku või kunstiväärtusega esemeid ja vaimuvara.
Muuseumid on välja arenenud eraisikute kunsti-, dokumendi-, harulduste ja muudest kogudest. 18. sajandil hakati neid külastajaile avama ja 19. sajandil riigistama (näiteks Louvre, Briti Muuseum, Ermitaaž).
Eesti varaseimad muuseumid on alguse saanud baltisakslaste erakogudest.
Ajalugu.
Kõige esimesed muuseumid tekkisid Vanas-Kreekas, kus nad tähistasid õppe- ja uurimisasutust. Varaseimad kunsti- ja haruldustekogud olid kirikute, kloostrite, ülikute jm. varakambrid. Antiikaja kõige suurem muuseum oli Aleksandria museion.
14.–15. sajandil hakkas jumaliku maailma väärtustamine taanduma ja väärtuseks muutus inimene ning materiaalne maailm. Tekkisid kuriositeetide kabinetid, kuhu koguti “veidraid” asju, näiteks eksootilisi loomi.
Euroopas tekkisid muuseumid tänapäeva mõttes 15.–17. sajandil, kui algas spetsialiseerumine valdkondade kaupa. Vanu, hinnalisi ja haruldasi esemeid, sealhulgas kunstiteoseid ja etnograafilisi esemeid koguti kunstikambreisse, münte säilitati mündikabinettides, loodusteaduslikke kogusid nimetati naturaaliaiks. Tekkisid nn galeriimuuseumid. Kuid muuseumid olid endiselt rahvale suletud.
18. sajandi teisel poolel, kui valgustusideoloogia mõjul suurenes arheoloogia- ja ajaloohuvi, hakati muuseume üldsusele avama. Museaalide kaudu hakati esile tooma mingeid kindlaid ajalooteemasid. Esimesed riiklikud muuseumid Briti Muuseum (avati 1753) ja Louvre (1793) on olnud eeskujuks paljudele teistele Euroopa muuseumidele. Algas avaliku muuseumi traditsioon. Rahvas läks muuseumisse vaatama ja ennast näitama. Eesti muuseumide liikumine saab alguse 18. sajandi teisel poolel. Olulisteks museaalideks said Baltisaksa mõisnike era(kunsti)kogud (J. Burchardti, August Wilhelm Hupeli, E. P. Körberi). 1803. aastal asutati Tartu Ülikooli Klassikalise Muinasteaduse Muuseum.
19. sajandil hakkas kujunema museoloogia teaduslik alus. Muuseum sai olulise tähtsusega institutsiooniks, rõhku hakati pöörama säilitamisele ja sellepärast sai alguse esimesete eriotstarbeliste muuseumihoonete ehitamine. Asutati esimesed rahvusmuuseumid (Ungari Rahvusmuuseum 1802, Tšehhi Rahvusmuuseum 1818) ja rahvateaduslikud muuseumid (Kopenhaageni Etnograafiamuuseum, 1849); kogumisel said oluliseks tüüpilisuse ja komplekssuse taotlus. Saksa Rahvusmuuseumi (asutati 1852 Nürnbergis) eeskujul rajati Tallinnas 1864 Eestimaa provintsiaalmuuseum. 1880ndatel aastatel toimus esimene muuseumide revolutsioon – muuseumitöö muutus omaette elukutseks, ilmuma hakkasid ka esimesed erialased ajakirjad. 19. sajandi lõpus tekkis vabaõhumuuseum, milles esitatakse eksponaate loomulikus miljöös.
20. sajandi alguseks oli välja kujunenud tänapäevalik muuseum. Eestis asutati 1919. aastal Kristjan Raua eestvõttel Eesti Muuseum, millest kasvas välja Kunstimuuseum. 1970ndatel leidis aset uus muuseumide revolutsioon – muuseumite näol tekkis ühiskonda teeniv institutsioon. 1980ndatel uute ja moodsate muuseumihoonete ehitamine maailmas.
Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal Eestis kokku 245 muuseumi. Neist 89 muuseumi kuulusid riigile, 81 kohalikele omavalitsustele ja 75 olid eraõiguslikud. Kõigis muuseumides oli 2010. aastal kokku 10 miljonit museaali.
Tänapäeval on kõige rohkem ajaloo-, arheoloogia-, kunsti-, etnograafia-, tarbekunsti-, teadus-, ja tehnika-, loodus-, relva- ja sõjaajaloo-, põllumajandus-, vabaõhu-, muusika-, teatri-, kirjandus-, koha- ja memoriaalmuuseume.
Tänapäeval on muuseumides püsiekspositsioonidele, näitustele ja rändnäitustele lisandunud ka virtuaalnäitused, mida suuremad muuseumid ka aktiivselt kasutavad.
Muuseumi ja selle tööga seotud mõisted.
Praktiline museoloogia ehk museograafia tegeleb sellega, kuidas tehakse igapäevast tööd muuseumides.
Muuseumi esemete hankimine.
Välitööd (arheoloogilised leiud, loodusteaduslikud kogud), annetused (aktiivsed ja passiivsed). Aktiivne annetuset hankimine on teisisõnu kerjamine. Ostud (aktiivsed ja passiivsed). Deponeeringud (neid eraisikute käest mitte teha – muuseum pole eraomandi hoidmie koht). Kõike ei ole võimalik koguda. Tuleb teha valik. Valida selline läbilõige esemelistest materjalidest, mis oleks esinduslik.
Kogude valikut mõjutavad tegurid.
Juhus, kinkija tahe, hind, eseme mõõtmed, eri aegade väärtushinnangud ja ajaloopilt, muuseumi oma traditsioon.
Muuseumi dokumentatsioon.
Museaal ("museum object") on muuseumis arvele võetud kultuuriväärtusega asi. Muuseumikogu on muuseumis asuvate museaalide kogum, mis võib olla jaotatud alakogudeks museaalide rühmade või liikide järgi. Muuseumikogu jaguneb põhifondiks ja abifondiks: muuseumi põhifondi moodustavad muuseumi profiilile vastavad algupärased materiaalse ja vaimse kultuuri mälestised, millel on teaduslik, ajalooline või kunstiline väärtus. Muuseumi abifondi moodustavad: materjalid, mis on valmistatud teadustöö, eksponeerimise või teabetöö vajadusteks. Nendeks on originaalmaterjalide duplikaadid, lähteandmeteta või väga halva säilivusega materjalid, mida pärast uurimist või restaureerimist on võimalik võtta põhifondi, muud abistava iseloomuga või lühiajalise säilivusega materjalid.
Sõltuvalt soovist ja vajadusest võib muuseum luua ka vahetusfondi. Vahetusfondi kuuluvaid materjale võib muuseum vahetada oma abi- või põhikogusse vajalike materjalide vastu.
Muuseumifondi arvelevõtu eesmärk on muuseumikogu säilimise ja juriidilise kaitstuse kindlustamine ning võimalus selle süstemaatiliseks kontrollimiseks. Eeelduste ja võimaluste loomine muuseumikogude uurimiseks ja igakülgseks kasutamiseks, kasutajate kindlustamine vajalike andmetega ning materjalide valiku tegemise hõlbustamine.
1) Sissetulevate materjalide esmane arvestus – aktide koostamine ja museaalide registreerimine tulmeraamatus.
2) Teaduslik inventeerimine (teaduslik kirjeldamine). Arvelevõtu abivormideks on kartoteegid ja mitmesugused registrid.
Eesti Muuseumiühing loodi 15. novembril 1988 väärtustamaks kultuuripärandi säilitamise ja kaitsmisega tegelevate professionaalide tööd muuseumides. Muuseumiühingu liikmed on muuseumitöötajad, kes oma igapäevatööd teevad riigi-, avalikõigusliku juriidilise isiku haldusalas või eramuuseumis. Ühingusse kuulub üle 300 liikme. Oma liikmeskonna erialase pädevuse tõstmiseks korraldab Eesti Muuseumiühing seminare ja ekskursioone. Lisaks antakse välja õppekirjanduse sarja "Varahoidja meelespea", mis aitab töötajaid muuseumispetsiifilistes valdkondades. 1991. aastal ühingu infolehena ilmumist alustanud trükisest "Muuseum" on arenenud välja erialane ajakiri. Alates 1998. aastast korraldab Eesti Muuseumiühing koostöös Narva Linnavalitsuse ja Narva Muuseumiga näituste festivali, et soodustada uuenduslike ja huvitavate näituste jõudmist erialase võistlusena nii kolleegide kui üldsuse huvisfääri.
Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu ICOM (International Council of Museum) on 1946. aastal UNESCO juurde loodud maailma muuseume ühendav organisatsioon. ICOM on rahvusvaheline muuseumide ja muuseumiprofessionaalide organisatsioon, mis tegeleb maailma loodus- ja kultuuripärandi – nii olemasoleva kui ka tulevase, nii materiaalse kui ka vaimse – säilitamise, jätkuvuse ja ühiskonnale vahendamisega. ICOMi tegevus vastab museoloogia väljakutsetele ja vajadustele ning on keskendunud järgmistele teemadele: professionaalne koostöö ja vahetus, teadmiste levitamine ja üldsuse teadlikkuse tõstmine muuseumidest, personali väljaõpe, kutsestandardite edendamine, kutse-eetika väljatöötamine ja tutvustamine, pärandi säilitamine ja võitlus kultuurivarade salakaubanduse vastu.
Rahvuslikud komiteed on ICOMi sekretariaadi ning organisatsiooni liikmete vahelise suhtluse peamisteks vahendajateks. Praegu tegutseb aktiivselt 114 rahvuslikku komiteed
Rahvusvahelised alamkomiteed on 30 alamkomiteed, mis tegelevad ühe muuseumitüübi või muuseumiga seotud eriala uurimise ning arendamisega (museoloogia, konserveerimine, turvalisus, muuseumipedagoogika jmt)


Allotroopia.
Allotroopia on nähtus, mis seisneb selles, et sama keemiline element võib esineda mitme erineva lihtainena. Neid elemendi erinevaid vorme nimetatakse allotroopideks.
Allotroobid on erinevad struktuuri ja seetõttu ka omaduste poolest.
Allotroobid erinevad tavaliselt kristallivõre ehituselt (näiteks süsiniku allotroobid grafiit ja teemant). Harvem on erinev molekuli ehitus, näiteks hapniku allotroopsetel erimitel O (monohapnik), O2 (dihapnik), O3 (trihapnik ehk osoon) ja O4 (tetrahapnik ehk punane hapnik).


Kura säär.
Kura säär (leedu keeles "Kuršių nerija", vene keeles "Куршская коса") on ligi 100 km pikkune maasäär, mis eraldab Kura lahte Läänemerest. Poolsaart jagavad omavahel Leedu ja Venemaa (Kaliningradi oblast).
Sealsed luited on Euroopa kõrgeimad. Kura säär kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Mõlemas riigis on loodud poolsaart hõlmavad rahvuspargid.
Sääre Leedu-poolsed asulad on liidetud Neringa linnaks. Neist tuntum on Nida, kus paikneb ka Thomas Manni suvekodu, kus praegu on muuseum.


Jim Thorpe.
Jacobus Franciscus "Jim" Thorpe [džim toorp] (sooki-foksi keeltes Wa-Tho-Huk; (28. mai 1887 või 1888 Oklahoma – 28. märtsil 1953 Lomita (California)) oli USA sportlane.
1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis võitis Jim Thorpe kergejõustikus kaks kuldmedalit (viievõistluses ja kümnevõistluses).
Kodumaale Ameerika Ühendriikidesse naastes sai Jim Thorpe'ist rahvuskangelane. Teda austati paraadiga Broadwayl ja bankettidega paljudes linnades. President William Howard Taft nimetas ta "kõrgemat tüüpi kodanikuks". Kui Thorpe kooli tagasi jõudis, hakkas ta mängima Ameerika jalgpalli.
1913. aasta jaanuaris tabas Thorpe'i hoop, mis mõjutas kogu tema edasist elukäiku.
Aastatel 1909–1910 olevat ta pesapalli mängimise eest Põhja-Carolinas teeninud 25 dollarit nädalas. Sellise süüdistusega tuli välja Massachusettsi osariigi Worcesteri linna ajalehe Worcester Telegram masinakirjutaja Roy Johnson, kes kahele vanale fotole toetudes väitis, et Thorpe on "räpane proff".
Oma treeneri Glenn Pop Warneri ning Carlisle'i indiaani kooli inspektori Moses Friedmani abiga kirjutas ta USA Amatöörsportlaste Uniooni (AAU) presidendile James Sullivanile: "Arvan, et mind võib osaliselt vabandada asjaolu, et olin lihtne indiaani koolipoiss ega teadnud kõiki neid asju. Ma tõesti ei teadnud, et toimisin valesti, sest tegin niisamuti nagu paljud kolleegid."
Treener Pop Warner rääkis: "Thorpe oli niisugune mees, kes pani alati kaardid lahtiselt lauale. Paljud teised mängisid samas meeskonnas, kuid nad olid ettevaatlikud ja küllalt targad, et mängida valenimede all. Thorpe esines aga oma õige nime all, sest ta ei osanud vahet teha, mis on elukutseline ja mis on amatöörsport. Ta ei näinud selles midagi halba, et mängis pesapalli ja teenis suve jooksul väikest taskuraha. Ta ei suutnud aru saada, miks see peaks takistama tal osa võtmast teisel pool maakera toimuvatest olümpiamängudest."
USA Amatöörsportlaste Uniooni juhtkond otsustas kustutada Thorpe'i nime kõigist rekordiraamatutest. Ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee pöördus Thorpe'i poole ning käskis tagastada võidetud medalid ja kingitused. Kuid keegi ei saanud olematuks teha seda, mida Thorpe oli teinud.
Jim Thorpe jäi maailma suurimaks atleediks. Seda tunnistasid ka rootslane Hugo Wieslander ja viievõistluse võitjaks kuulutatud norralane Ferdinand Bie, kes keeldusid Thorpe'ilt äravõetud medaleid vastu võtmast. Wieslander saatis kuldmedali spordimuuseumisse.
Kuigi keegi ei ole kunagi vaielnud Thorpe'i võimete üle, ei andnud aeg-ajalt toimunud kampaaniad tema au taastamiseks mingeid tulemusi.
1950. aastal hääletas Associated Press Jim Thorpe'i USA 20. sajandi esimese poole kõige väljapaistvamaks meessportlaseks.
1972. aastal asutas ajakirjanik Robert Wheeler Jim Thorpe'i Ühingu, millesse suhtus positiivselt ka USA Olümpiakomitee. 1975. aastal, 63 aastat pärast Thorpe'i saavutusi Stockholmis ja 22 aastat pärast tema surma, pöördus president Gerald Ford ROK-i presidendi lord Killanini poole: "Jim Thorpe'i nimi tähistab väärikust, võimekust, uhkust ja võitlejahinge. Maailma ühe suurima atleedina on ta muutunud USA legendiks."
Kuid seegi pöördumine ei andnud tulemusi. Kuldmedaleid ja kingitusi ei tagastatud. Thorpe'i nimi ei ilmunud ikka veel olümpiarekordite raamatusse.
Robert Wheeleri pingutused kandsid lõpuks vilja. Nimelt leidis ta seadusepügalatest, et 1913. aastal tehtud otsus on õigustühine, sest "otsus sportlase võistluskõlblikkuse kohta tuleb teha 30 päeva jooksul". Worcester Telegram oli oma sensatsioonilise uudise avaldanud aga alles kuus kuud pärast olümpiamänge. Seda asjaolu pidas lõpuks ka ROK oluliseks põhjenduseks ja 13. oktoobril 1982. aastal kanti Thorpe'i nimi taas olümpiaraamatutesse.
19. jaanuaril 1983, täpselt 70 aastat pärast Thorpe'i profiks kuulutamist, andis ROK-i president Juan Antonio Samaranch tema medalid Los Angelese hotellis Hotel Biltmore pidulikult üle olümpiavõitja lastele: viievõistluse medali vanemale tütrele Gailile ja kümnevõistluse kulla vanimale pojale Billile. Thorpe'i viimased sõnad olid olnud: "Andke mu medalid tagasi" ja lõpuks oligi tema soov täitunud.
Jim suri 28. märtsil 1953. aastal Lomita linnas Californias vähki. Maailma suurim atleet, keda austasid kuningad ja prominendid, suri tõelise kerjusena. Ta maeti Schawneesse Oklahoma osariigis, kuid Mauch Chunki ja East Mauch Chunki linn Pennsylvanias 75 miili kaugusel Carlisle'ist tegid ettepaneku, et Thorpe'i põrm maetakse nende territooriumile ning linnad ühinevad ja võtavad nimeks Jim Thorpe'i-nimelisteks, millega atleedi lesk ka nõus oli.


Abruka.
Abruka (saksa keeles Abro) on 8,8 km² suurune saar Liivi lahes Saaremaa lõunaranniku lähedal Kaarma vallas Roomassaarest 4 kilomeetrit lõunas.
Loodus.
Abrukal on Elmereika, Kadaka nina, Koplina säär, Limbi nina, Männareika, Pitkanina, Pootsareika, Põlde lõugas, Pöörna säär, Riste nina ja Vaherahu nukk.
Koos Vahase, Kasselaiu ja Linnusitamaa saartega moodustab Abruka pindala Kaarma vallast 10,1 km².
Abrukal kasvab liigirikas Eestis haruldane kesk-euroopa tüüpi lehtmets.
Saart hõlmab Abruka looduskaitseala, mis kasvas välja 1937 asutatud Abruka salumetsa kaitsealast.
Ajalugu.
Esimesed teated Abruka kohta pärinevad keskajast, mil toona Saaremaa piiskopkonnale kuulunud saarel hakati suviti hobuseid kasvatama. Hiljem rajati sinna ka väike karjamõis, mida majandati Sõrves elavate talupoegade abil, kes toodi kevadel saarele ja viidi sügisel saarelt koos hobustega. Loomade ja inimeste transpordiks kasutati suuri paate. Talurahva asustuse levimist saarele ei peetud soovitavaks, sest selle läbi oleks kannatanud siinse hobusekasvatusega tegeleva karjamõisa heina- ja marjamaad. Saarel oli karjastele elamiseks ehitatud paar onni.
Abruka omapärane nimi arvatakse olevat kujunenud mõne kilomeetri kaugusel asuvast Roomassaare nimest. Roomassaare, kuigi tänaseks Saaremaaga kokku kasvanud, oli kunagi saar, mis oli kaetud pillirooga, seega "roo maa saar". „"Rohr"“, ka „"roh"“ alamsaksa keeles, tähendab roogu. Eesliide „"ab"“ aga „"ära; eemale"“, "Abroh"(ka "Abrohr") - roost eemal, roo maa saarest kaugemal.
Asustus.
Saare põhjaosas asub Abruka küla, kus 1989. aastal oli 33, 2004. aastal 30 elanikku, 13. jaanuaril 2009 16 püsielanikku. Kõige rohkem on saarel elanud korraga u. 150 inimest.
Saarel on raamatukogu (asub Abruka sadama hoones) ja muuseum, mis asub endise mõisapargi servas, saare vanimas hoones.
Meresõit.
Abrukal asub Roomassaare sadama lähedal navigeerimiseks vajalik siht, mille moodustavad Abruka tuletorn ja Abruka alumine tulepaak.


Naissaar.
Naissaar (saksa keeles "Nargen", rootsi keeles "Nargö", vahel nimetatud ka kui "Nargent") on saar Eesti põhjarannikul, mis eraldab Tallinna lahte ülejäänud Soome lahest.
Pindala on 18,6 km², pikkus 8–9 ja laius 4 kilomeetrit, asub mandrist 8,5 km kaugusel. Kõrgeim punkt on Kunilamägi (27 meetrit). Valdavalt katab saart okasmets, on suuri kivikülve ja rändrahne, saar on 1995. aastast alates looduspark.
Esimest korda mainiti Naissaart väidetavasti 1075–1080 (Bremeni Adama kroonika) kui "Terra feminarum".
Naissaare Suursadam sai tänase kuju I maailmasõja eel ja ajal, kui Tallinna ümbrusesse rajati Peeter Suure Merekindlus. Saarele rajati sadamaid, raudteid, suurtükipatareisid jm. I maailmasõja ning Vabadussõja ajal asus saarel ka vangilaager. Nõukogude ajalgi oli saar militariseeritud, sinna rajati meremiinide ladu ja montaažitehas.
Naissaare maastikukaitsealal on kolm registreeritud matkarada. Naissaarel asub ka tuletorn.
Saar kuulub Viimsi valda ja seal on neli küla: Naissaare, Lõunaküla, Tagaküla ja Väikeheinamaa.
Saarel on kolm püsielanikku ja kümmekond suveelanikku.
Naissaarel on sündinud tuntud astronoom Bernhard Schmidt.


Ignaz Semmelweis.
Ignaz Semmelweis Jenő Doby, 1860
Ignaz Philipp Semmelweis [ignats fil'ipp zemmelvaes] (õieti Ignác Fülöp Semmelweis ['ignaats]) (1. juuli 1818 Buda – 13. august 1865 Döbling Viini lähedal) oli ungari arst, kes tõestas, et lapsevoodipalavik on nakkav ning et sellesse haigestumist saab drastiliselt vähendada, kui arstid ja muu meditsiinipersonal enne patsiendiga kokkupuutumist käsi peseb. Ta avastas selle 1847 Viini hospidali sünnitusosakonna juhatajana. Teda hakati kutsuma emade päästjaks.
Eelnev elu.
Semmelweis sündis 1. juulil 1818 Ungaris Buda linna vanas kaubanduslinnajaos Tabánis (Ofen) saksa päritolu eduka poodniku perekonnas. Ta sai keskhariduse Buda katoliku gümnaasiumis. Aastatel 1835– 1837 õppis ta Pesti ülikoolis. Semmelweisi isa tahtis, et pojast saaks Austria-Ungari sõjaväeadvokaat, ent kui Ignaz 1837. aastal läks Viini õigusteadust õppima, hakkas teda huvitama hoopis meditsiin. Ilma isa vastuseisuta hakkas ta arstiks õppima.
Pärast aastast õppimist naasis Semmelweis Pesti ning jätkas 1839–1841 õpinguid kohalikus ülikoolis. Ent 1841. aastal läks ta Viini tagasi, sest ta polnud Pesti ülikooli tasemega rahul. Viinis olid tema õpetajate seas Karl von Rokitansky, Josef Škoda ja Ferdinand von Hebra. Semmelweisil valmis 1844. aastal botaanilise suunitlusega väitekiri. Pärast arstiõpingute lõpetamist jäi ta Viini kahekuistele praktilise sünnitusabi kursustele. Ta sai sünnitusabi alal magistrikraadi. Ta õppis ka kirurgiat ning õppis oktoobrist 1844 veebruarini 1846 Škoda juures diagnostikat ja statistilisi meetodeid. Seejärel sai Viini üldhospidali (ülikooli kliiniku) Esimese sünnitusabikliiniku assistent.
Hügieeni tähtsuse avastamine.
Viini üldhospidalis hakkaski ta uurima lapsevoodipalaviku põhjusi, kuigi ülemused, kes pidasid seda haigust vältimatuks (kuni 25% haiglas sünnitajatest põdes seda haigust; haiglasse sünnitama tulid ainult need, kes ei saanud endale lubada arsti või ämmaemanda kojukutsumist), ei soosinud seda uurimustööd. Lapsevoodipalavikku seletati "atmosfääriliste, telluuriliste, kosmiliste miasmidega" (õhuga edasikantavate (atmosfääriliste) maiste (telluuriliste) aastaajast sõltuvate aardse (kosmiliste) orgaaniliste ainetega (miasmidega)). Et eri kliinikute oli suremus erinev, siis oli Semmelweisile selge, et ei saa olla tegemist aastaaja mõjuga.
Juulis 1846 sai Semmelweis Esimeses sünnitusabikliinikus ametikõrgendust. Selles kliinikus oli vastsündinute suremus lapsevoodipalaviku tõttu 13,10%. See oli üldteada ning seetõttu eelistasid paljud naised sellele kliinikule tänaval sünnitamist (Semmelweisi uurimistöö ise suurendas haigestumist 1847. aastaks 18 protsendini). Teises sünnitusabikliinikus oli suremus lapsevoodipalavikku ainult 2,03%. Mõlemad kliinikud kuulusid samasse hospidali ja seal kasutati samu meetodeid. Erinevad olid ainult töötajad. Esimeses töötasid arste koolitavad meditsiiniõppejõud dr Johan Kleini juhtimisel, teises õpetati alates 1839. aastast välja ämmaemandaid.
Semmelweisi esimesed hüpoteesid haiguse põhjuste kohta olid ülerahvastus, toidusedel, ventilatsioon, määrdunud voodipesu ja ka preestrite viiruk.
Saksamaal 1956. aastal välja antud mark
Semmelweis saavutas läbimurde 1847. aastal, kui tema sõber kohtumeditsiiniarst Jakob Kolletschka (1803–1847) suri mõne päeva jooksul nakkusesse, mis ta sai sõrme vigastamisest lahkamisel kasutatud skalpelliga. Kolletschka haiguspilt oli sarnane lapsevoodipalavikku surevate naiste omale: punetus haava ümber, kõrge palavik, paistetanud alakõht, valu, punased triibud, kiire pulss, deliirium ja lõpuks surm. Semmelweis oletas kohe seost laipadega kokkupuutumisega ning tegi üksikasjalise statistika kummagi sünnitusabikliiniku suremusest. Ta jõudis järeldusele, et tema ja üliõpilased kandsid käte küljes nakkavaid osakesi patsientidele, keda nad Esimeses sünnitusabikliinikus läbi vaatasid. Sel ajal ei olnud veel haiguse pisikuteooriat. Seetõttu tegi järelduse, et lapsevoodipalavikku põhjustab tundmatu "laibaaine" vereringes (tegelikuks põhjuseks olid bakterid). Ta seadis üliõpilaste seas sisse korra, et lahkamise ning patsientide läbivaatuse vahel pestakse käsi kloorlubja lahusega. Suremus langes 12,24 protsendilt 2,38 protsendile, mis oli võrreldav teise kliiniku näitajaga.
Kui siiski kord 12 sünnitajat korraga haigestusid lapsevoodipalavikku, mille põhjuseks arvati olevat ühe kaaspatsiendi roisuline emakavähk, sai ta aru, et nakkus võib lähtuda mitte ainult laipadelt, vaid ka elus inimestelt. Nüüd laskis ta käsi desinfitseerida enne iga läbivaatust. Nõnda õnnestus tal 1848 viia suremus 1,3 protsendile, mis oli teise kliiniku omast isegi väiksem.
Avastuse mittetunnustamine.
Hoolimata sellisest tulemusest ei kandnud Semmelweis oma meetodist ametlikult Viini õpetatud ringkondadele ette ega pannud seda ka kirja. Ferdinand von Hebra kirjutas lõpuks tema eest kaks artiklit, ent kuigi välismaa arstidele ja Viini koolkonna juhtivatele liikmetele avaldas Semmelweisi avastus muljet, ei leidnud see laialdast toetust. Tema vaatlused olid vastuolus tolleaegse teadusliku arvamusega, mille kohaselt haigused tekivad muuhulgas "kehamahlade" tasakaalutusest. Väideti ka, et isegi kui tal on õigus, on käte pesemine iga kord enne kokkupuudet raseda naisega liiga suur vaev. Arstid ei tahtnud ka tunnistada, et nad on süüdi nii paljude inimeste surmas. Nad kaldusid väitma, et nende elukutse on Jumalast õnnistatud ja nende käed ei saa mustad olla.
1848. aastal lisas Semmelweis käte pesemisele ka instrumentide pesemise. Lapsevoodipalavik kadus peaaegu täielikult. Škoda püüdis moodustada ametlikku komisjoni tulemuste uurimiseks. Haridusministeerium keeldus lõpuks komisjoni moodustamisest vastuolude tõttu ministeeriumi ja ülikooli ametnike vahel. Semmelweis oli aktiivne liberaal, kuid 1848 tuli võimule konservatiivne liikumine ning 1849 Semmelweis vallandati. Vallandamise vahetuks põhjuseks oli intriig ühe ülemuse poolt, kes tundis, et on mindud üle tema pea.
Maria Weidenhoffer (1837–1910), Semmelweisi abikaasa, 1857. aastal
Škoda koostas asjakohase kõne Keiserlik-Kuninglikus Teaduste Akadeemias oktoobris 1849, kuid Semmelweis ei korrigeerinud oma sõprade artikleid, mis kirjeldasid tema tööd vigadega. Lõpuks saadi Semmelweis nii kaugele, et ta kandis oma avastused 1850 ise ette ning tal oli teatav menu. Ent samal aastal läks ta järsku (nähtavasti rahaliste raskuste tõttu) Viinist tagasi Pesti, informeerimata isegi oma lähemaid sõpru. See võttis temalt võimaluse saada jagu skeptikutest Viinis.
Ungaris hakkas Semmelweis juhatama 1851–1857 Pesti Püha Rochuse hospidali sünnitusmaja. Tema pesemisreeglid kahandasid suremust lapsevoodipalavikku 0,85 protsendile ning tema põhimõtteid tunnustati varsti kogu Ungaris. Tema varasemas kliinikus Viinis tõusis suremus lapsevoodipalavikku 1860. aastal 34 protsendini.
Ta abiellus ning tal sündis viis last. Ta arendas välja ulatusliku erapraksise. Juulis 1855 sai ta Pesti ülikooli teoreetilise ja praktilise sünnitusabi professoriks. Aastal 1857 lükkas Semmelweis tagasi kutse Zürichi sünnitusabi õppetoolile. Ent Viin jäi tema vastu üsna vaenulikuks.
1861 avaldas Semmelweis lõpuks oma avastuse raamatus "Die Ätiologie, der Begriff und die Prophylaxis des Kindbettfiebers" ("Lapsevoodipalaviku etioloogia, mõiste ja profülaktika"). Varem ei olnud ta midagi avaldanud, sest ta tundis aukartust teadusliku saksa keele ees. Et ta sai välismaalt mitu ebasoodsat retsensiooni, kirjutas ta 1861–1862 oma kriitikutele sarja avalike kirju, millest oli tema ideede levitamisel vähe kasu; nendes nimetas ta arste mõrtsukateks. Saksa arstide ja loodusteadlaste konverentsil lükkas enamik esinejaid tema õpetuse tagasi. Üks neist oli Rudolf Virchow. Semmelweisil oli vähe pooldajaid. Hiljem tülitas ta tänaval paare, püüdes neid veenda koduse sünnituse kasuks.
Tema juhtumit tuuakse mõnikord näiteks selle kohta, kuidas teadusliku avastuse mittetunnustamine inertse teadusliku üldsuse poolt aeglustab teaduse progressi.
Kokkuvarisemine ja surm.
Juulis 1865 oli Semmelweisil nähtavasti närvivapustus. Tänapäeva ajaloolased on oletanud ka algavat Alzheimeri tõbe või semiilset dementsust. Teistel andmetel oli tegemist endogeense psühhoosiga. Pärast sõprade ja sugulaste poolt pealesunnitud Viini-sõitu pandi ta hullumajja ("Niederösterreichische Landesirrenanstalt" Viini lähedal Döblingis), kus ta juba kahe nädala pärast suri. Tavaliselt väidetakse, et ta suri lapsevoodipalavikusarnasesse veremürgistusse, mis sai alguse nakkusest sõrme kirurgilisel vigastamisel enne hullumajja sattumist.
Ent ajakirjas "Journal of Medical Biography" kirjutab H. O. Lancaster: "Semmelweisi kohta on kirjutatud palju biograafilist materjali, kuid tõde tema surmast 13. augustil 1865 kinnitas alles S. B. Nuland 1979. aastal. Pärast vaimse tervise halvenemist, mis oli kestnud mõne aasta, viidi Semmelweis Viini ühte erahullumajja. Seal ta muutus vägivaldseks ning hullumaja personal lõi teda; saadud haavadesse ta suri kahe nädala jooksul. Nii et on ümber lükatud mõningad dramaatilised teooriad, sealhulgas teooria, mille kohaselt ta sai viga ning sai nakkuse lahkamiselt; kui see oleks tõsi olnud, oleks see olnud suurepärane kreeka iroonia näide."
Lahkamisel leiti, et Semmelweis põdes meningiidi vormi, mis oli tema aju tõsiselt kahjustanud.
Alles pärast dr Semmelweisi surma tekkis haiguse pisikuteooria ning nüüd on ta tunnustatud antiseptika reeglite pioneerina.
Pärast Semmelweisi surma võttis šoti kirurg
Joseph Lister (1827–1912) kasutusele operatsioonipiirkonna piserdamise desinfitseeriva karbooliga. See abinõu kahandas järsult suremust operatsioonisaalis. Koos selle sammuga pääseb maksvusele ka nurgavoodihügieen ning teadusüldsus sai teadlikuks Semmelweisi avastuste tähtsusest.
Budapestis asub meditsiini ja terviseteadusi õpetav Semmelweisi Ülikool ning Semmelweisi meditsiiniajaloo muuseum. Semmelweisi elust on vändatud mitmeid mängufilme.


1912. aasta suveolümpiamängud.
1912. aasta suveolümpiamängud olid V kaasaegsed suveolümpiamängud. Need toimusid 5. maist 22. juulini 1912 Rootsi pealinnas Stockholmis.
Stockholm kinnitati olümpialinnaks ROK-i kümnendal istungil Berliinis 28. mail 1909. aastal.
Pea-areen oli spetsiaalselt mängudeks ehitatud Olümpiastaadion (arhitekt Torben Grut (1871–1945). Staadioniraja pikkus oli 383 meetrit.
Olümpiamängud avas Rootsi kuningas Gustav V.
Olümpiahümn oli "Vår Gud är oss väldig borg".
Osavõtjad.
Olümpiamängudest võttis osa 28 riiki 2547 sportlasega.
Naissportlasi osales mängudel 57 (võistlesid tennises, vettehüpetes, ujumises).
Suurim võistkond oli Rootsil (482 sportlast).
Väikseima võistkonnaga osales Šveits (1 sportlane).
Esmakordselt osalesid olümpiamängudel Egiptus, Jaapan, Luksemburg, Portugal ja Serbia.
Eestlastest osavõtjad.
Tsaari-Venemaa võistkonna koosseisus võistlesid Stockholmis eestlastest kreeka-rooma maadlejad Martin Klein, August Kippasto, Oskar Kaplur, August Pikker ja Georg Baumann, kergejõustiklased Elmar Reiman (maratonijooks), Johan Martin (teivashüpe), Eduard Hermann (käimine), Karl Lukk (käimine), sõudja Mart Kuusik ning Oskar Vilkmann moodsas viievõistluses, Feofan Lebedev laskmises, (1920. aasta suveolümpiamängudel esines Oskar Vilkmann (1880–1953) Soome koondises ratsutamises Oskar Vilkama nime all).
Mõningates teatmikes on eestlasteks loetud ka laskur Harry Blau ja võimleja Georg Maser, kuid selles, kas nad olid eestlased, pole senini selgust.
Spordialad.
Spordialasid oli kavas 15 (kergejõustik, kreeka-rooma maadlus, vehklemine, ujumine, vettehüpped, veepall, sõudmine, purjetamine, ratsutamine, moodne viievõistlus, laskmine, jalgrattasõit (ainult maanteel), võimlemine, jalgpall, tennis muruväljakuil ja sisehallis).
Võistlusi peeti 107 alal(sellest 5 kunstikonkursiala).
Näidisaladeks olid Stockholmis Glima maadlus, pesapall, naisrühmvõimlemine, Gotlandi mängud (mitmesugused rahvaspordialad).
Eelmistel olümpiamängudel kavas olnud aladest jäid nendel mängudel välja tõstmine, vabamaadlus, poks ja vibulaskmine. Rootslased keeldusid lubamast oma kodumaal poksivõistlusi, mis viis selleni, et ROK võttis vastu määruse, millega piirati kohalike olümpiakomiteede võimu tulevastel olümpiamängudel.
Kergejõustikuvõistlused paistsid silma ladusa korralduse poolest. Kui aastatel 1896–1924 olid jooksuradadel kasutusel radasid eraldavad köied, siis Stockholmi olümpiamängudel need puudusid. Esimest korda olid maha märgitud rajajooned. 400 m joosti esmakordselt eri radadel.
Esmakordselt olid programmis nüüdseks klassikalisteks kergejõustikualadeks saanud 5000 ja 10 000 m jooks ning 4×100 ja 4×400 m teatejooks. Uue alana oli kavas maastikujooks.
Esimest ja viimast korda olümpiaajaloos võisteldi Stockholmis odaviskes, kuulitõukes ja kettaheites mõlema käega sooritatud tulemuste kogusummale.
Ajamõõtmisel kasutati elektrilisi ajamõõtjaid (aega võeti 0,1 sekundi täpsusega). Katsetati fotofinišit, kuigi rohkem uskusid kohtunikud oma silmi. Staadionil asus teadetetabloo.
Medalid.
Viimast korda nüüdisaegsete olümpiamängude ajaloos anti võitjatele puhtast kullast medalid. Meeskondlike alade võitjad said ülekullatud hõbemedalid (välja arvatud ratsutamises).
Kõige rohkem olümpiamedaleid võitis laskmises rootslane Vilhelm Carlberg (5 medalit, neist kolm kulda ja kaks hõbedat).
Edukaim kergejõustiklane oli soomlane Hannes Kolehmainen. Tema sai saagiks 3 kuld- ja 1 hõbemedali ning samas püstitas ka kaks maailmarekordit).
Eestlastest sai medali Martin Klein võites hõbeda kreeka-rooma maadluse keskkaalus. Temast sai esimene eestlasest olümpiamedalivõitja.
USA kergejõustiklane Jim Thorpe võitis ülivõimsalt viie- ja kümnevõistluse, kuid ta diskvalifitseeriti pool aastat hiljem süüdistatuna elukutselisuses.
Medalid jäid välja andmata kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus, kus maadlesid rootslane Anders Ahlgren ja soomlane Ivar Böhling üheksa tundi tulemusteta ja kohtunik katkestas võistluse. Kuldmedal otsustati jätta välja andmata, mõlemad maadlejad said hõbemedali.
Teivashüppes anti välja üks kuldmedal, kaks hõbemedalit ja kolm pronksmedalit.


Aherahu (Väinameri).
"See artikkel räägib Aherahust Hiiumaa laidude maastikukaitsealal. Vilsandi Rahvuspargi alal asuva saare kohta vaata artiklit Aherahu
Aherahu on alla 0,1 hektari suurune kare või rahu Väinameres Ahelaiust põhjas. Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse.
Nimi.
Aherahu on oma nime saanud suurema naaberlaiu (Ahelaiu) järgi.
Loodus.
Saar on väga madal ja kivine.
Inimtegevus.
Aherahul tohib kaitseala valitseja nõusolekuta viibida 1. jaanuarist 10. veebruarini, nagu mujalgi Laidelahe sihtkaitsevööndis.


Mohni.
Mohni (rootsi keeles "Ekholm") on saar Soome lahes Eesti põhjaranniku lähedal Viinistu rannikust 4,5 km kaugusel Eru lahe kirdeküljes.
Saare nimi pärineb ilmselt keskaegsetelt saare omanikelt Ojamaa munkadelt, kes hiljem legendi kohaselt mereröövliteks hakkasid.
Saare pindala on 62,5 ha. Saare pikkus on 2,3 km ja laius 250 meetrit. Mohni on loode-kagu suunas piklik. Rannajoone pikkus on umbes 6 km.
Saar asub Lahemaa rahvuspargi ja Viinistu küla territooriumil.
Mohni saarel on Mohni tuletorn.
Ajalugu.
Mohni saart tuntakse ajaloost kui "Monasaart" ja "Ekholmi". Esimene nimekuju tuleneb saksakeelsest Mungasaarest, sest kuni 16. sajandini kuulus saar Ojamaal asunud mungakloostrile. Teine, rootsi keelest tõlgituna Tammesaar, kannab endas mälestust saarel kunagi kasvanud pärna-tammemetsast.
Eesti Vabariigi ajal oli saar väidetavalt oluline salapiirituse vedajate peatuspaik.
1941. aastal sõitis saare lähedal meremiinile aurik "Rasma".
Nõukogude ajal rajati saarele vanadesse majakavahi hoonetesse piirivalve kordon, saarele ehitati ka oma elektrijaam.
2000. aastal ostis Jaan Manitski avaliku oksjoni käigus 4,4 hektari suuruse kinnistu Mohnil.


Harilaid.
"See artikkel on saarest. Poolsaare kohta vaata Harilaid (poolsaar), laeva kohta Harilaid (laev)."
Harilaid (rootsi keeles "Grasö" "rohusaar") on saar Hari kurgus 4 kilomeetrit Vormsist läänes. Laid jääb Lääne maakonna Vormsi valla Förby küla territooriumile.
Saare pindala on 15 ha. Harilaid kerkis merest kahe hiljem kokkukasvanud tükina, mis siiani teineteisest erinevad. Saare vanem ja kõrgem põhjapoolne osa ulatub kuni 5,4, lõunapoolne 2,8 meetrit üle merepinna. Harilaid on piklik ja kivine. Saart katavad rannaniit ja kadastik.
1840 lasi Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg Harilaiule kõrtsi ehitada ja kõrtsmikuna Nigulas Kimbergi saarele asustada.
1849 ehitati Harilaiule tulepaak, mille vahiks sai samuti Kimberg.
1886 püstitati laiule päevamärk, mis moodustas tuulikuga sihi, nii et alused said Eerikukivist ja Soolarahust ohutult mööduda. Esialgne puidust märk asendati metallist märgiga 1906 ja sellele paigaldati tuli pärast Teist maailmasõda. Harilaiu alumine tulepaak on praeguse kuju saanud 2006. aastal pärast viimast ümberehitust.
Nigulas Kimbergi poeg Peeter Kimberg ("Hari Peeter") päris isalt tulepaagi vahi ja kõrtsmiku ametid, olles ühtlasi esimene ametlik Muhu väina loots.
Kimbergid lahkusid Harilaiult 1939, perekond oli saarel seega 99 aastat.
1940 ehitati Harilaiu tuletorn.
Tuletorn ja tulepaak moodustavad sihi, mis näitab ohutut veeteed peamisel Muhu väina laevateel.


Harilaid (poolsaar).
Harilaid on poolsaar Saaremaa looderannikul Saare maakonnas Kihelkonna vallas.
Harilaiu liitub idas umbes 300 meetri laiuse maakaela kaudu Tagamõisa poolsaarega.
Poolsaare pindala on 3,6 km². Harilaiul on suured liivaalad ning kliburand, lõunas kasvab männik. Poolsaare keskosas on riimveeline järv – Laiapea laht.
Harilaid kerkis merest saarena 1000–2000 aastat tagasi.
Loodetipus Kiipsaare neemel on tuletorn.


Neem.
Neem ehk maanina on nukina merre või järve ulatuv väike maismaa osa. Neemed võivad lähtuda ja üldjuhul ka lähtuvad poolsaartest.
Neem on tavaliselt kolmnurkse kuju ja terava tipuga ning koosneb vastupidavatest kivimitest, mis ei allu lainemurrutise lõhkuvale toimele. Neem on poolsaarest väiksem maismaamoodustis rannajoonel.


Prževalski hobune.
Prževalski hobune ("Equus przewalskii" ehk "Equus caballus przewalskii") on Punasesse Raamatusse kantud väljasuremisohus loomaliik hobuste perekonnast. Liik on tuntud ka nimede all Mongoolia metsik hobune ja Taki.
Prževalski hobune on viimane tänaseni püsinud ulukhobuse liik, kes küll 1960. aastatel loodusest hävis, kuid keda tänu kasvandustes ja loomaaedades peetud isenditele on alates 1990. aastatest loodusesse tagasi viidud.
Prževalski hobune on kehaehituselt jässakas, tüvepikkus 220–280 cm, õlakõrgus 120–145 cm, kaal 200–300 kg.
Värvuselt võik, koduhobusega võrreldes lühikese saba ja lühikese püstise lakaga, laubatukka ei ole.
Looduses elavad karjana (nn tabuunides), kuhu kuulub 5–11 mära ja noorlooma ning mida juhib täkk. Nende looduslikuks elupaigaks on kuivad Aasia stepid ja poolkõrbed Edela-Mongoolias. Võimsad lõuad ja jõulised mälumislihased lasevad neil toituda karmist ja kuivast taimestikust. Jääkülmi talvi võimaldab üle elada pikk ja paks talvekarvastik.
Teadusele avastas liigi 1879. aastal Vene kindral ja geograaf Nikolai Mihhailovitš Prževalski. Vene piirilinnas Zajzanis veedetud aja jooksul omandas ta kahe ulukhobuse luustikud ja nahad ning andis need materjalid üle Peterburi Zooloogia Muuseumile, kus aastal 1881 kirjeldaski I. Spuljakov uue liigi ning nimetas selle kindrali auks prževalski hobuseks.
Esimesed isendid toodi Euroopasse Askania Novasse 1899. aastal. Kuni 1903. aastani läks korda kinni püüda ja Euroopasse toimetada 52 puhtaverelist ja 2 hübriidset looma, kuid ainult 3 paari nendest hakkasid tehisoludes sigima. Need isendid koos 1945. aastal Mongoolias püütud Orlitsa III nimelise viimase ulukmäraga on eellasteks kõigile tänapäeva prževalski hobusele. Teise maailmasõja tõttu oleks prževalski hobuste pidamine peaaegu lõpetatud. Üksnes tänu Praha ja Müncheni loomaaedade jõupingutustele läks korda liik päästa.
Looduses langes 1940. ja 1950. aastatel prževalski hobuste arvukus järsult, viimast looma nähti 1969. aastal. Loomaaedades ja kasvandustes elas 1971 kogu maailmas 182 puhtaverelist prževalski hobust. 1987. aastal juba 723 (303 täkku ja 420 mära). 1980. aastate keskel alustati ettevalmistusi liigi tagasitoomiseks nende kunagisse koduloodusesse. Tänaseks on Mongoolias ja Hiinas neli prževalski hobuste kohanemis- ja paljunduskeskust. Aastail 1996 ja 1998 lasti esimesed kaks karja prževalski hobuseid Gobi Rahvuspargi piiril asuva Tachin Tali paljunduskeskuse lähistel taas loodusesse.
Kõigis maailma kasvandustes ja loomaaedades peetavate hobuste kohta peetakse arvestust ja suguregistrit, mida igal aastal avaldab Praha loomaaed.
Tallinna loomaaias elas 2004. aasta seisuga 13 prževalski hobust.


Rahvusvaheline Looduskaitseliit.
Rahvusvaheline Looduskaitseliit (ingliskeelne lühend IUCN ("International Union for the Conservation of Nature and Natural Resources", enamlevinud nimi on "World Conservation Union", eestikeeles kasutusel ka nimetus Maailma Looduskaitseliit) on riikide, valitsusasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide ülemaailmne liit. 2007. aasta algusest on Eesti Rahvusvahelise Looduskaitseliidu liige.
Rahvusvahelise Looduskaitseliidu algatusel hakati koostama rahvusvahelisi punaseid raamatuid (punaseid nimestikke), liikide ja elupaikade seisundi hinnanguid.
Eesmärgid.
Rahvusvahelises Looduskaitseliidus algatati veebruaris 2004 tegevusprogramm Countdown 2010 (), mille eesmärgiks on, et kõik Euroopa Liidu valitsused on aastaks 2010 võtnud tarvitusele vajalikud meetmed liikide vähenemise peatamiseks. IUCN peab ka maailma ohustatud liikide andmebaasi ehk punast nimestikku.


Keskkonnakaitse.
Keskkonnakaitse on ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevus, mille abil kaitstakse nii inimese vahetut elukeskkonda kui ka loodust tervikuna inimtegevuse negatiivsete mõjude eest elujõulise keskkonna säilitamiseks. Keskkonnakaitse olulisteks valdkondadeks on õhu-, vee-, mulla-, puhta joogivee kaitse, jäätmetega tegelemine jne).
Keskkonnakaitse meetmed kujundatakse keskkonnapoliitika abil.
Eestis tegeleb riiklikul tasemel keskkonna probleemidega Keskkonnaministeerium ja tema haldusalas olevad ametid: Maa-amet, Metsaamet ja Kalaamet, Looduskaitse Inspektsioon ja Mereinspektsioon.


Astronoomide loend.
__NOTOC__


Punane raamat.
Punane nimestik ehk punane nimistu (inglise keeles "Red List"), trükitud kujul ka punane raamat (inglise "Red Data Book", lühend "RDB") on andmestik, mis annab hinnangu looduslike liikide ohustatusele. Punaseid raamatuid või nimestikke peavad erinevad riigid ja organisatsioonid kas vastava riigi või geograafilise piirkonna kohta. Ülemaailmselt ohustatud liikide andmebaasi haldab Maailma Looduskaitseliit (IUCN) põhjaliku loeteluna maailma taime-, looma- ja seeneliikide (sh mõnede liigisiseste taksonite) globaalsest kaitseseisundist. Lisaks kaitseseisundi määratlusele on mõnede liikide puhul lisatud ka andmed taksoni leviku, bioloogia jne kohta.
Esimene punane raamat anti IUCNi algatuselt välja 1966. aastal.
Punasesse raamatusse kantakse teadlaste kogutud koondandmestik haruldaste ja ohustatud liikide (ka liigisiseste taksonite) kohta, kus on märgitud vastavate liikide levik, uurituse aste, seisund jms.
Punane raamat koosneb eri värvusega lehtedest (punane, kollane, valge, roheline, hall). Punastele lehtedele kantakse eriti ohustatud liigid, kollastele väheneva arvukusega (ohualtid) liigid, valgetele haruldased liigid, rohelistele ohust pääsenud liigid ja hallidel lehtedele need liigid, mille seisund on määratlemata (tavaliselt andmete puuduse tõttu).
Loodus muutub pidevalt, inimese mõju loodusele suureneb ja koos sellega muutuvad ka taime- ja loomaliikide elutingimused. Kord punasele lehele kantud liigi võib olukorra muutudes tõsta vähem ohtu kuulutavale lehele.
Punane raamat ei sisalda looduskaitse seadusi ega määrusi, see on teaduslike andmete kogu, mis kajastab liigi levikut ja seisukorda koos ettepanekutega selle kaitse vajaduse kohta. Punane raamat ei saa kunagi valmis. Looduseuurijad peavad pidevalt jälgima ohustatud ja haruldaste liikide olukorda ja kandma uued andmed punasesse raamatusse. See võimaldab looduskaitse administratiivasutustel rakendada meetmeid ohtu sattunud liikide päästmiseks hävimisest.
Üheks suurimaks globaalseks ohuks peetakse elustiku mitmekesisuse vähenemist. Et seda vältida, tuleb kõigepealt kogu elustik arvele võtta ning seejärel püüda peatada ohustatud taksonite kadu. Keskkond püsib vaid siis, kui suudetakse alles hoida kõik tema eluvormid. Seda rõhutades kirjutasid 157 riigi juhid 1992. aastal Rio de Janeiros alla bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile.
Aastal 2008 oli IUCNi punasesse nimestikku kantud 44 838 looma- ja taimeliiki, nendest 16 298 olid eriti ohustatud.
2009. aasta seisuga on IUCNi punasesse nimestikku kantud 47 677 looma- ja taimeliiki, nendest 17 291 liiki on eriti ohustatud. See pole aga lõplik arv, sest eriti ohustatud võivad olla veel mitmed tundmatud (kirjeldamata) liigid.
Eesti punane raamat.
Eesti esimese punase raamatu (1979) nimekirjad sisaldasid kokku 259 liiki soontaimi ja loomi. Teises (1988) lisandus valitud hulk samblaid, vetikaid, samblikke ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni. 1998. aastal ilmunud punasesse raamatusse arvati samadest elustikurühmadest juba 1318 ohustatuks tunnustatud taksonit. Seni viimane punane raamat koostati 2008. aastal.
Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla-, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja 2 selgroogse looma liiki või liigisisest taksonit.
Enim, tublisti üle kolmandiku hinnatud liikidest on hävinuks või ohustatuks tunnistatud samblaid (37,9%), kolmandik suursamblikke (32,6%), üle veerandi selgroogseid (28,4%) ja viiendik soontaimi (20,6%). Väiksematest rühmadest on hävinud või ohustatud liikide osakaal suur veega seotud loomadel, nagu kahepaiksed (45,4%), kalad (36,1%) ja vähid (36%).
Eesti punasesse raamatusse võetud elustikuvormide puhul seisab esikohal mitmesugune metsade majandamisega seotud tegevus, eeskätt lageraied ja metsahooldustööd (27%-l kõigist ohustatud liikidest). Järgnevad veekogude muutmisega seotu (15%) ning põllumajanduslik tegevus (12,9%).
Vähem kui 6% ohustatud liikidest kannatab kliimamuutuste, uute liikide sissetulemise ja muude väljastpoolt lähtuvate mõjutuste tõttu, ligi 15% puhul pole ohustavad tegurid teada.
Hinnanguliselt võib Eestis leida umbes 40 000 elusolendiliiki. Neist on seni kindlaks tehtud vaid 23 500 (60%). Olukorrahinnang on siiani suudetud anda vähemalt 8600 liigile.


Johannes Kepler.
Koopia umbes 1610 maalitud Johannes Kepleri portreest
Johannes Kepler (ladinapäraselt "Ioannes Kepler"; 27. detsember 1571 Weil der Stadt – 15. november 1630 Regensburg) oli saksa astroloog, astronoom, optik, matemaatik ja natuurfilosoof.
Teda tuntakse Kepleri seaduste (planeetide liikumise seaduste) järgi, mis on esitatud raamatutes "Astronomia nova", "Harmonices Mundi" ja õpikus "Koperniku astronoomia kokkuvõte". Need tööd olid Isaac Newtoni ülemaailmse gravitatsiooniteooria üks aluseid.
Kepler tegi ka põhjapanevat tööd optika alal ning aitas legitimeerida avastusi, mille tegi teleskoobi abil tema kaasaegne Galileo Galilei.
Matemaatikas on üks integraalide arvutamise arvutusmeetod tema järgi nimetatud Kepleri vaadireegliks. Oma sissejuhatusega logaritmarvutusse aitas Kepler kaasa selle arvutusviisi levikule Saksamaal.
Kepler oli matemaatikaõpetaja Linzis, Tycho Brahe abiline, Grazi seminarikooli (hilisem Grazi ülikool) matemaatikaõppejõud, keiser Rudolf II õuematemaatik, matemaatikaõpetaja Linzis ja Albrecht von Wallensteini õueastroloog.
Kepleri ajal ei tehtud selget vahet astronoomia ja astroloogia vahel, küll aga astronoomia kui vabade kunstide hulka kuuluva matemaatika haru ning füüsika kui (prestiižsema) filosoofia haru vahel. Kepleri argumentidel on sageli teoloogiline iseloom. Carl Sagan on teda nimetanud esimeseks astrofüüsikuks ja viimaseks teaduslikuks astroloogiks.
Lapsepõlv ja õpingud (1571–1594).
Johannes Kepleri sünnimaja Weil der Stadtis
Johannes Kepler sündis 27. detsembril 1571 vabas riigilinnas Weil der Stadtis. Praegu kuulub see linn Baden-Württembergi Stuttgardi piirkonda, asudes Stuttgarti kesklinnast 30 km lääne pool. Tema vanaisa oli olnud selle linna linnapea, kuid Johannese sündimise ajal ei käinud perekonna käsi hästi. Johannese isa Heinrich Kepler oli palgasõdur ning kui Johannes oli viieaastane, jättis isa oma perekonna maha. Arvatakse, et isa suri sõja ajal Hollandis. Johannese ema Katharina oli kõrtsmiku tütar ning ravitseja ja ravimtaimede tundja, keda peeti nõiaks ning hiljem süüdistati nõiduses.
Johannes sündis enneaegsena, mistõttu oli ta enda väitel nõrk ja haiglane laps. Vaimselt oli ta aga varaküps. Ta avaldas vanaisa kõrtsi külastavatele ränduritele muljet oma haruldase matemaatikaandega.
Astronoomia ja astroloogiaga tutvustas ema poissi varakult. Viieaastasena vaatles ta 1577. aasta komeeti. Selle kohta on ta kirjutanud: "ema viis mind kõrgele kohale seda vaatama". 1580. aastal, kaheksa-aastasena vaatles ta kuuvarjutust. Ta kirjutab: "Mind kutsuti õue... See nägi välja päris punane." Lapsepõlves põetud rõuged kahjustasid Kepleri nägemist, mistõttu ei saanud ta ise kuigi palju vaadelda, vaid pidi piirduma arvutustega.
Johannes Kepler elas 1579–1584 vanematega Ellmendingenis, kus tema isa oli rendile võtnud kõrtsi Sonne.
Koolis õppis ta väga hästi, kuid teda kiusati. Kepler pidas end füüsiliselt eemaletõukavaks. Arvatavasti sukeldus ta just üksinduses lohutust otsides mõtete ja religiooni maailma.
16. oktoobrist 1584 käis ta Adelbergi kloostrikoolis. Ta lõpetas grammatikakooli ja ladinakooli. 26. novembrist 1586 õppis ta Maulbronni evangeelses seminaris (endises Maulbronni kloostris). 1589 asus ta hoolimata tagasihoidlikest perekondlikest oludest Tübingeni ülikoolis ("Tübinger Stift") teoloogiat õppima. Ülikoolis näitas ta end hiilgava matemaatikuna ning omandas oskusliku astroloogi maine.
Michael Maestlini käe all õppis ta nii Ptolemaiose maailmasüsteemi kui ka Koperniku maailmasüsteemi. Temast sai Koperniku süsteemi pooldaja ning ta kaitses üliõpilaste dispuutides heliotsentrilist maailmasüsteemi nii teoloogia kui ka teaduse seisukohast.
Õpingute ajal sõbrunes ta jurist Christian Besoldiga.
Kuigi ta ise tahtis saada vaimulikuks, anti Keplerile soovitus matemaatika- ja astronoomiaõpetaja kohale Grazi protestantlikus koolis. Aprillis 1594 võttis ta selle koha 23-aastasena vastu.
Matemaatikaõpetajana Grazis (1594–1600).
Grazis hakkas Kepler arendama Koperniku maailmasüsteemil põhinevat originaalset teooriat, mille ta avaldas 1596 raamatus "Mysterium Cosmographicum" ("Kosmograafiline müsteerium").
Detsembris 1595 tutvustati Keplerile 23-aastast kahekordset leske Barbara Müllerit, kellel oli väike tütar. Kepler hakkas temaga kurameerima. Müller oli oma abikaasade varanduse pärija ning eduka möldri tütar. Kuigi Kepler oli aadlik, oli Barbara isa Jobst algul abielu vastu. Jobst leebus, kui Kepler oli valmis saanud raamatu "Mysterium Cosmographicum", kuid kihlus oleks äärepealt katkenud, kui Kepler käis raamatu ilmumise asju ajamas. Kirik avaldas aga Mülleritele survet, et nad lepingust kinni peaksid. Barbara ja Johannes abiellusid 27. aprillil 1597.
Abielu kahel esimesel aastal sündisid neil lapsed Heinrich ja Susanna, kes mõlemad surid väiksena. Aastal 1602 sündis neil tütar Susanna, 1604 poeg Friedrich ja 1607 poeg Ludwig. (Naine suri 1611 ning temast jäi järele kaks Johannese last ja üks laps varasemast abielust.)
Pärast raamatu "Mysterium Cosmographicum" ilmumist alustas Kepler Grazi kooli inspektorite heakskiidul auahnet programmi oma töö jätkamiseks. Ta kavandas veel nelja raamatut: ühe Universumi statsionaarsete aspektide kohta (Päike ja kinnistähed, ühe planeetide ja nende liikumise kohta, ühe planeetide füüsikalise loomuse kohta ning geograafiliste omaduste kujunemise kohta (käsitledes eriti Maad) ning ühe taeva mõju kohta Maale (atmosfäärioptika, meteoroloogia ja astroloogia).
Ta küsis ka arvamusi paljudelt astronoomidelt, kellele ta oma teose oli saatnud. Nende seas oli Rudolf II õueastronoom Reimarus Ursus (Nicolaus Reimers Bär), kes oli Tycho Brahe rivaal. Ursus ei vastanud otse, kuid avaldas Kepleri meelitava kirja, kasutades seda prioriteedivaidluses Tycho Brahega Tycho maailmasüsteemi üle. Hoolimata sellest plekist alustas Tycho Kepleriga kirjavahetust, alustades Kepleri süsteemi karmist, kuid õiglasest kriitikast. Muuhulgas heitis Tycho Keplerile ette Koperniku ebatäpsete arvandmete kasutamist. Kirjavahetus puudutas paljusid astronoomia probleeme, eriti Kuu nähtusi ja Koperniku teooriat (eriti selle teoloogilist elujõulisust). Ent ilma Tycho käsutuses olevate täpsemate andmeteta polnud Kepleril võimalik paljusid neist probleemidest lahendada.
Selle asemel koondas ta tähelepanu kronoloogiale ja "harmooniale", numeroloogilistele seostele muusika, matemaatika ja füüsilise maailma vahel, ning nende järelmitele astroloogias. Oletades, et Maal on hing (omadus, millega ta hiljem seletas, kuidas Päike põhjustab planeetide liikumist), rajas ta spekulatiivse süsteemi, mis seostas astroloogilisi aspekte ja astronoomilisi kaugusi ilmaga ning teiste maiste nähtustega.
Aastaks 1599 tundis ta aga jälle, et tema tööd piirab saadaolevate andmete ebatäpsus. Tema ametikohta Grazis ohustasid kasvavad usulised pinged. Rangemaks muutuv vastureformatsioon piiras protestantide usuvabadust ja poliitilisi õigusi. Detsembris 1599 kutsus Tycho Brahe Kepleri Praha lähedale Benátkysse külla. 1. jaanuaril 1600 (ta ei olnud siis veel Brahe kutset kätte saanud) hakkas Kepler lootma, et Tycho eestkoste lahendab nii tema filosoofilised kui ka sotsiaal- ja finantsprobleemid.
Tycho Brahe abiline (1600–1601).
Tycho Brahe ja Johannes Kepleri monument Prahas
4. veebruaril 1600 kohtus Kepler Tycho Brahega ning tema abiliste Franz Tengnageli ja Longomontanusega umbes 50 km kaugusel Praha lähedal Benátky nad Jizerous, kus ehitati uut observatooriumi. Kepler elas seal kaks kuud külalisena, analüüsides mõningaid Tycho Brahe vaatlusi Marsist. Tycho valvas oma andmeid kiivalt, kuid Kepleri teoreetilised ideed avaldasid talle muljet ning varsti näitas ta rohkem andmeid. Kepler kavatses kontrollida raamatus "Mysterium Cosmographicum" esitatud teooriat Marsi andmetel, kuid leidis, et see võtaks kuni kaks aastat aega (sest ta ei tohtinud andmeid endale ümber kirjutada). Johannes Jesseniuse abiga püüdis Kepler Tycho Brahega formaalsemat lepingut sõlmida, kuid läbirääkimised katkesid ägeda tüli tõttu ja Kepler lahkus 6. aprillil Prahasse. Varsti leppisid nad ära ning leppisid lõpuks kokku töötasus ja elamistingimustes. Juunis sõitis Kepler Grazi oma perekonna järele.
Poliitilis-usuliste raskuste tõttu Grazis ei saanud Kepler kohe Tycho juurde tagasi minna. Lootes jätkata oma astronoomilist uurimistööd, taotles Kepler matemaatikukohta ertshertsog Ferdinandi juures. Selleks koostas ta Ferdinandile pühendatud kirjatöö, milles ta esitas Kuu liikumise jõuteooria ("In Terra inest virtus, quae Lunam ciet" – Maal on jõud ("virtus"), millega ta Kuud liikuma paneb). Kuigi see kirjatöö ei toonud talle kohta Ferdinandi õukonnas, sai see gravitatsiooniteooria eelkäija aluseks tema hilisemale uurimistööle planeetide liikumise alal. Selles oli esitatud ka kuuvarjutuste mõõtmise uus meetod, mida ta rakendas 10. juuli kuuvarjutuse ajal Grazis. Neist vaatlustest sai alguse tema optika seaduste alane uurimistöö, mille kulminatsiooniks sai "Astronomiae Pars Optica".
2. augustil 1600 pagendati Kepler, kes oli keeldunud katoliiklusse pöördumast, kogu perekonnaga Grazist. Mõni kuu hiljem läks Kepler koos perekonnaga Prahasse tagasi. Suurema osa 1601. aastast pidas teda ülal Tycho; Kepler analüüsis planeetide vaatluste andmeid ja kirjutas pamfletti Tycho rivaali Ursuse vastu, kes oli selleks ajaks surnud. Septembris andis Tycho talle tööd kaastöölisena uues projektis, mille ta keisrile ette pani. See oli "Tabulae Rudolphinae".
Kepleri ja Brahe koostöö kulges komplitseeritud õhkkonnas. Mõlemad teadsid, et nende anded täiendasid teineteist: Brahe oli suurepärane vaatleja, kuid tema matemaatilised võimed olid piiratud; silmapaistev matemaatik Kepler ei suutnud oma halva nägemise tõttu täpseid vaatlusi teha. Brahe kartis, et tema elutöö – planeetide ja sadade tähtede vaatlused – paneb aluse ainult Kepleri kuulsusele. Pealegi jagas Brahe Koperniku ja Kepleri astronoomiaalaseid vaateid vaid osaliselt.
Keiserlik õuematemaatik Prahas (1601–1612).
Kaks päeva pärast Tycho ootamatut surma 24. oktoobril 1601 määrati Kepler tema järglaseks keiserliku õuematemaatiku kohal. Sellele ametikohale jäi ta ka järgmiste keisrite Matthiase ja Ferdinand II ajal. Ta päris Tycho vaatlusandmed ning kohustuse tema töö "Tabula Rudolphinae" lõpule viia. Järgnevad 11 aastat keiserliku matemaatikuna olid tema elus kõige produktiivsemad.
Kepleri põhiülesanne keiserliku matemaatikuna oli keisri astroloogiline nõustamine. Kuigi Kepler ei pidanud võimalikuks tulevikku täpselt ennustada, oli ta oma sõpradele, perekonnaliikmetele ja patroonidele üksikasjalikke horoskoope koostanud Tübingeni õpinguaegadest saadik. Peale liitlaste ning riigijuhtide horoskoopide küsis keiser Rudolf II Keplerilt nõu keerulistes poliitilistes küsimustes. Kepleri nõuanded põhinesid rohkem tervel mõistusel kui tähtedel. Keiser tundis elavat huvi paljude oma õueõpetlaste (sealhulgas arvukate alkeemikute) töö vastu ning hoidis end kursis ka Kepleri uurimistööga füüsikalise astronoomia alal.
Prahas olid ametlikult lubatud ainult katoliiklus ja utrakvism, kuid Kepler võis oma positsiooni tõttu õukonnas luterlaseks jääda. Keiser nägi Kepleri perekonnale nominaalselt ette suure sissetuleku, kuid riigikassa raskuste tõttu oli selle kättesaamine problemaatiline. Osalt rahaliste raskuste tõttu oli Kepleri kodune elu Barbaraga ebameeldiv: seda tumestasid nääklused ja haigused. Õukonnas puutus Kepler aga kokku teiste väljapaistvate õpetlastega, kelle seas olid Johannes Matthäus Wackher von Wackhenfels, Jost Bürgi, David Fabricius, Martin Bachazek ja Johannes Brengger. Tema astronoomiaalane uurimistöö edenes jõudsalt.
Silmade ehitust illustreeriv tahvel raamatust "Astronomiae Pars Optica".
Kepler jätkas Tycho Brahe Marsi-vaatluste analüüsi (need olid talle nüüd tervenisti kättesaadavad) ning vaevanõudvat tööd "Tabula Rudolphinae" kallal. Samuti jätkas ta 1600. aasta Kuu-kirjatöös alustatud uurimustööd optika seaduste alal. Nii kuu- kui ka päikesevarjutustega kaasnesid seletamata nähtused, näiteks varjude ootamatud mõõtmed, punane värvus täieliku kuuvarjutuse korral ning ebatavaline valgus Päikese ümber täieliku päikesevarjutuse ajal. Sarnased refraktsiooninähtused esinesid kõikide astronoomiliste vaatluste puhul. Suurema osa 1603. aastast tegeles Kepler optikaga. 1. jaanuaril 1604 esitas ta keisrile käsikirja, mis avaldati pealkirja "Astronomiae Pars Optica" ("Astronoomia optiline osa") all. Selles ta kirjeldas muuhulgas peegeldumist lame- ja kõverpeeglitelt, läätseta kaamerate põhimõtteid ning optika astronoomilisi järelmeid (sealhulgas parallaks ja taevakehade näivad mõõtmed). Seda teost peetakse tänapäeva optika aluseks (kuigi sealt puudub valguse murdumise seadus).
Oktoobris 1604 ilmus uus ere õhtutäht (SN 1604, Kepleri täht). Kepler ei uskunud kuulujutte, kuni tähte ise nägi. Ta hakkas uut tähte süstemaatiliselt vaatlema ja kirjeldas seda teoses "De Stella nova in pede Serpentarii" ("Uuest tähest Maokandja jalas"). Ta kirjeldas tähe astronoomilisi omadusi ning suhtus skeptiliselt käibivatesse astroloogilistesse spekulatsioonidesse. Kepler märkis ära tähe heleduse kahanemise, spekuleeris selle päritolu üle ning järeldas vaadeldava parallaksi puudumisest, et täht asub kinnistähtede sfääris. See õõnestas veelgi õpetust taeva muutumatusest. Lisas arutas Kepler ka Laurentius Suslyga äsjast kronoloogiaalast tööd. Ta arvutas välja, et kui Suslygal on õigus, et käibiv kronoloogia on neli tundi taga, siis pidi Petlemma täht, nagu ka äsjane uus täht, kokku langema 800-aastase tsükli algusega.
1605. aasta lõpuks lõpetas Kepler "Astronomia nova" käsikirja, milles oli esitatud kaks esimest Kepleri seadust. Sellega võitis ta ühtlasi kihlveo Longomontanusega, et ta määrab Tycho Brahe andmete põhjal Marsi orbiidi. Juriidiliste vaidluste tõttu Tycho Brahe pärijatele kuuluvate vaatlusandmete kasutamise üle avaldati teos alles 1609. aastal.
Järgnevatel aastatel tegeles Kepler peamiselt ettevalmistustega "Tabulae Rudolphinaele ning neil põhinevatele efemeriididele (mõlemad võtsid veel palju aastaid aega). Ta püüdis ka (edutult) teha koostööd itaalia astronoomi Giovanni Antonio Maginiga. Peale selle tegeles ta veel kronoloogiaga, eriti Helisaeus Roeslini ja teiste astroloogide dramaatiliste katastroofiennustuste kriitikaga.
Kepleri ja Roeslini pidasid oma publikatsioonides pikka poleemikat. Arst Philip Feselius avaldas töö, milles ta heitis kogu astroloogia (ja eriti Roeslini tööd) täielikult kõrvale. Vastuseks ühelt poolt astroloogia liialdustele ja astroloogia liiginnukale kõrvaleheitmisele (nagu ta asja nägi) kirjutas Kepler töö "Tertius Interveniens" ("Kolmas sekkuja"). Nominaalselt oli see Roeslini ja Feseliuse ühisele patroonile esitatud teos kahe omavahel vaenujalal oleva õpetlase vaheline neutraalne vahendus, kuid ühtlasi esitas see Kepleri üldise arusaama astroloogia väärtusest, sealhulgas mõned hüpoteetilised viisid, kuidas leiab aset planeetide ja hingede vastastikune mõju. Kepler pidas küll suuremat osa astroloogia traditsioonilistest meetoditest ja reeglitest "haisvaks sõnnikuks", milles "usin kana" siblib, kuid ta leidis, et hoolikale teaduslikule astroloogile leidub "võib-olla samuti mõni hea terake". Teose täispealkiri on "Tertius Interveniens, das ist Warnung an etliche Theologos, Medicos vnd Philosophos, sonderlich D. Philippum Feselium, dass sie bey billicher Verwerffung der Sternguckerischen Aberglauben nict das Kindt mit dem Badt aussschütten vnd hiermit jhrer Profession vnwissendt zuwider handlen" ("Tertius Interveniens, see on hoiatus mõningatele teoloogidele, arstiteadlastele ja filosoofidele, eriti dr Philip Feseliusele, et nad tähevahtimise ebausu õigustatud kõrvaleheitmise juures koos pesuveega last välja ei viskaks ega sellega teadmatult oma kutse vastaselt talitaks".
1610. aasta esimestel kuudel avastas Galilei oma võimsa uue teleskoobiga neli ümber Jupiteri tiirlevat kaaslast. Galilei avaldas oma tulemused teoses "Siderus Nuncius" ("Tähe-sõnumitooja") ning küsis ka Kepleri arvamust, osalt selleks, et oma vaatlusi usutavamaks teha. Kepler vastas entusiastlikult lühikese avaldatud vastusega "Dissertatio cum Nuncio Sidereo". Ta toetas Galilei vaatlusi ning esitas rea arutlusi Galilei avastuste ning teleskoopiliste meetodite tähtsuse ja järelmite kohta astronoomia ja optika ning kosmoloogia ja astroloogia seisukohast ("Conversation with the Starry Messenger"). Hiljem samal aastal avaldas Kepler omaenda vaatlused Jupiteri kaaslaste kohta teoses "Narratio de Jovis Satellitibus", millega ta toetas Galileid veelgi. Kepleri pettumuseks ei avaldanud Galilei mitte mingeid reaktsioone tema raamatule "Astronomia nova".
Saanud kuulda Galileo Galilei teleskoobiga tehtud avastustest, hakkas Kepler uurima teoreetilist ja eksperimentaalset teleskoopilist optikat. Tulemusena valmis tal septembris 1610 sellealane töö, mis ilmus 1611 pealkirjaga "Dioptrice". Selles lõi Kepler teoreetilise aluse kaksikkumeratele ja kaksiknõgusatele hajutavatele läätsedele, ning näitas teoreetiliselt, kuidas nende abil koostada Galilei teleskoopi. Samuti lõi ta tõelise ja näilise kujutise ning päripidise ja ümberpööratud kujutise mõiste. Samuti põhjendas ta teoreetiliselt fookuskauguse mõju suurendusele ja vähendusele. Ta kirjeldas ka täiustatud teleskoopi, mida tuntakse astronoomilise teleskoobi ehk Kepleri teleskoobi nime all. Kepleri teleskoobis on kasutusel kaks kumerläätse, mis annavad suurema suurenduse kui Galilei kumer- ja nõgusläätse kombinatsioon.
Umbes 1611 levitas Kepler käsikirja, mis postuumselt avaldati pealkirja "Somnium" ("Unenägu") all. Teose üks eesmärk oli kirjeldada, kuidas näeks praktiline astronoomia välja teise planeedi seisukohast, ning näidata mittegeotsentrilise maailmasüsteemi realiseeritavust. Käsikiri, mis käest kätte liikudes kaduma läks, kirjeldas fantastilist reisi Kuule. See oli osalt allegooria, osalt autobiograafia ning osalt traktaat planeetidevahelisest lennust (mõnikord nimetatakse seda esimeseks teadusulmeteoseks). Aastaid hiljem võis selle loo moonutatud variant kaasa aidata nõiaprotsessile Kepleri ema vastu, sest jutustaja ema küsib deemonilt nõu kosmoselennu meetodite kohta. Pärast ema õigeksmõistmist koostas Kepler jutu juurde 223 märkust, mille kogumaht oli mitu korda suurem kui jutu enda oma. Neis selgitas ta nii teoses peituvaid allegooriaid kui ka teaduslikku sisu (eriti Kuu geograafiat).
1611. aasta uusaastakingina koostas ta oma sõbrale ja omaaegsele patroonile parun Wackher von Wackhenfelsile lühikese pamfleti pealkirjaga "Strena Seu de Nive Sexangula" ("Uusaastakink ehk Kuusnurksest lumest"). Selles traktaadis uuris ta lumehelveste heksagonaalset sümmeetriat ning minnes sümmeetria hüpoteetilise atomistliku füüsikalise aluse juurde, püstitas hüpoteesi, mida hiljem hakati nimetama Kepleri oletuseks. See puudutas kerade kõige efektiivsemat pakkimisviisi. See on esimene teadaolev teaduslik töö lumehelveste kohta.
Aastal 1611 oli keiser Rudolf II usulis-poliitiliste pingete tõttu sunnitud Böömimaa kuningana troonist loobuma oma venna Matthiase kasuks. Mõlemad küsisid Keplerilt astroloogilist nõu. Ta andis lepitavaid nõuandeid, mainides tähti vaid üldsõnaliselt, et ära hoida drastilisi samme. Oli aga selge, et Kepleri tulevik Matthiase õukonnas on tume.
Aastal 1611 nakatus Kepleri abikaasa Barbara tähnilisse palavikku, lisandusid krambid. Kui Barbara oli paranemas, jäid Kepleri kõik kolm last rõugetesse; kuueaastane Friedrich suri. Pärast poja surma saatis Kepler kirju potentsiaalsetele patroonidele Württembergis ja Padovas. Tübingeni ülikoolis Württembergis olid tema asumisele professoriks takistuseks tema arvatav kalvinistlik hereesia, lahtiütlemine Augsburgi usutunnistusest ja Ühtsusvormelist, samuti tema Aristotelese-vastased vaated. Padova ülikool kutsus Keplerit lahkuva Galilei soovitusel matemaatikaprofessoriks, kuid Kepler eelistas jätta oma perekonna Saksamaa territooriumile ning sõitis hoopis Austriasse, et hankida Linzis õpetaja ning provintsimatemaatiku ametikoht. Ent Barbara jäi haigeks ja suri varsti pärast Kepleri naasmist. Maha jäid kaks Kepleri last ja Barbara varasem laps.
Kepler lükkas Linzi kolimise edasi ning jäi Prahasse kuni keiser Rudolfi surmani jaanuaris 1612. Poliitiliselt rahutu olukord, usulised pinged ning perekonda tabanud õnnetused ja juriidiline vaidlus Barbara pärandi üle ei lasknud Kepleril uurimistööd teha. Siiski koostas ta kirjavahetuse ja oma varasemate tööde põhjal kronoloogiaalase käsikirja "Eclogae Chronicae". Troonile asunud keiser Matthias kinnitas Kepleri positsiooni (ja töötasu) keiserliku matemaatikuna, kuid lubas tal kolida Linzi.
Linzis (1612–1627).
Aastast 1612 kuni 1626. aastani oli Kepler matemaatiku kohal Linzis.
Linzis oli Kepleri põhikohustus (peale "Tabulae Rudolphinae" lõpuleviimise) õpetamine provintsikoolis ning astroloogiliste ja astronoomiliste teenuste osutamine. Esimestel aastatel seal oli tal Prahaga võrreldes suurem rahaline kindlustatus ja usuline vabadus (kuigi ta oli luterlikust koguduse armulauaosadusest teoloogilistel põhjustel ilma jäänud).
Tema esimene publikatsioon Linzis oli "De vero Anno" (1613), traktaat Kristuse sünniaasta üle. Ta osales ka arutlustes selle üle, kas võtta protestlantlikel Saksa maadel kasutusele Gregoriuse kalender. Aastal 1613 kirjutas ta ka mõjuka matemaatilise traktaadi "Nova stereometria doliorum vinariorum" veinivaatide taoliste anumate ruumala mõõtmise kohta. See avaldati 1615.
30. oktoobril 1613 abiellus Kepler 21-aastase Eferdingi kodanlasetütre Susanna Reuttingeriga. See oli viies 11 partiist, mida Kepler pärast Barbara surma oli kaalunud. Neil sündis kuus last. Esimesed kolm (Margareta Regina, Katharina ja Sebald) surid lapsena. Cordula (1621), Fridmar (1623) ja Hildebert (1625) jäid elama. Kepleri biograafide sõnul oli see abielu palju õnnelikum kui esimene.
Aastast 1615 pidi Kepler hoolitsema oma ema Katharina Kepleri eest, keda kahtlustati nõidumises. Aastal 1617 süüdistati Kepleri ema Leonbergis selles, et ta on nõid. Alates 1620. aastast oli ema 14 kuud vangis. Osalt tänu Kepleri koostatud kaitseargumentidele ei õnnestunud ema süüdi mõista ning ta vabastati oktoobris 1621. Viimasel korral, kui teda püüti panna üles tunnistama, kirjeldati talle elavalt, kuidas teda kui nõida piinama hakatakse. Ema õigeksmõistmisele aitas kaasa Tübingeni ülikooli arvamus, mille koostas Kepleri õpinguteaegne sõber Christoph Besold.
15. mail 1618 avastas Kepler oma kolmanda seaduse (ta tegi selle avastuse juba 8. märtsil, kuid heitis selle idee mõneks ajaks kõrvale). Kohtuprotsessi ajal lükkas Kepler muud tööd ("Tabulae Rudolphinae" ja mitmeköitelise astronoomiaõpiku) edasi ning keskendus "harmooniateooriale". Tulemused avaldas ta 1619 raamatus "Harmonices Mundi", kus on sees ka Kepleri kolmas seadus.
Oma seitsmeköitelise astronoomiaõpiku viimase köite avaldas Kepler 1621. Selles võttis ta kokku oma varasemad tulemused ja laiendas neid. Teosel oli suur tähtsus heliotsentrilise maailmasüsteemi populariseerimisel. Aastal 1627 sai ta valmis "Tabulae Rudolphina", kus olid täpselt välja arvutatud tulevased planeetide seisud ja mille järgi sai ennustada haruldasi astronoomilisi sündmusi.
Linzis kuhjusid probleemid: tal oli raske oma raha kätte saada, tema raamatukogu konfiskeeriti mitu korda ja tema lapsi sunniti osalema katoliiklikus missas. Perekond põgenes Ulmi. Kõne all oli professuur Rostocki ülikoolis, kuid sellest ei tulnud midagi välja.
Kepler ja Wallenstein (1627–1630).
Aastal 1627 leidis Kepler uue patrooni Albrecht von Wallensteini näol. Ta ootas Keplerilt usaldatavaid horoskoope ning andis selle eest tema käsutusse trükikoja Sileesias.
Kui aga Wallenstein augustis 1630 oma generalissimusekoha kaotas, sõitis Kepler Regensburgi. Mõni kuu hiljem suri ta seal 59-aastasena palavikku.
Aastal 1632 lõhkus Rootsi sõjavägi Kolmekümneaastases sõjas Kepleri haua. Maja, kus ta suri, on külastatav mälestis.
Uurimistöö.
Nagu varasemad astronoomidki, uskus Kepler algul, et taevakehad liiguvad mööda täiuslikke ringjooni. Need mudelid olid kooskõlas vaatlustega ning Platoni mõttega, et sfäär on täiuslik kuju. Pärast 20 aasta pikkust arvutamist Tycho Brahe andmete põhjal jõudis Kepler järeldusele, et selline planeetide liikumise mudel ei ole vaatlusandmetega kooskõlas. Neid andmeid kasutades õnnestus Kepleril formuleerida Kepleri seadused, mille kohaselt planeedid ei liigu mööda ringjooni, vaid mööda ellipseid.
Kepleri kõige suuremad saavutused tulevad sellest, et ta taipas, et planeetide orbiidid ei ole ringjooned, vaid ellipsid, mille ühes fookuses asub Päike. Selleni ta jõudis pärast seda, kui tal ei õnnestunud paigutada planeetide orbiite seosesse hulktahukatega. Loobudes täpsete vaatlusandmete sunnil oma lemmikteooriast, toimis ta tänapäeva teadlaste vaimus.
"Mysterium Cosmographicum".
Kepler avastas planeetide liikumise seadused, püüdes nagu Pythagoraski leida taevasfääride liikumise harmooniat. Tema maailmanägemuse kohaselt polnud juhuslik, et korrapäraste hulktahukate (platooniliste kehade) arv on ühe võrra väiksem kui teadaolevate planeetide oma. Olles omaks võtnud Koperniku süsteemi, hakkas ta tõestama, et planeetide kaugused Päikesest on antud korrapäraste hulktahukate sisesfääride raadiuste näol. Seejuures samastas ta viis platoonilist keha 5 intervalliga 6 teadaoleva planeedi (Merkuuri, Veenuse, Maa, Marsi, Jupiteri ja Saturni) vahel ning 5 klassikalise elemendiga.
1596. aastal avaldas Kepler "Kosmograafilise müsteeriumi" ("Mysterium Cosmographicum").
Et oma teooriat esile tuua, kavandas Kepler suurejoonelise universumimudeli: kuubi sisesfäär on tetraeedri välissfäär; tetraeedri sisesfäär on dodekaeedri välissfäär; dodekaeedri sisesfäär on ikosaeedri välissfäär; ikosaeedri sisesfäär on oktaeedri välissfäär. Igal neist taevasfääridest on üks planeet, ja sfäär määrab planeedi orbiidi.
"De Stella nova in pede Serpentarii".
17. oktoobril 1604 vaatles Kepler erakordselt ereda tähe äkilist ilmumist Maokandja tähtkujus. Tähe ilmumine, mida Kepler kirjeldas raamatus "De Stella nova in pede Serpentarii" ('Uuest tähest Maokandja jalas') andis tunnistust sellest, et kosmos ei ole muutumatu. Hiljem mõjutas see Galilei arutlusi. Seda tähte kutsutakse Kepleri täheks. Tegemist oli supernoovaga SN 1604. Vahepeal ei ole meie Galaktikas vaadeldud ühtki objekti, mis kindlasti oleks supernoova, kuigi supernoovasid on vaadeldud teistes galaktikates.
Astroloogiliselt tähendas 1603. aasta lõpp tuletrigooni algust, umbes 800-aastase suurte konjunktsioonide tsükli algust. Astroloogid seostasid kaht eelmist sellist perioodi Karl Suure kroonimisega (umbes 800 aastat varem) ja Jeesuse sünniga (umbes 1600 aastat varem). Seetõttu ootasid nad väga tähtsat sündmust, eriti seoses keisriga.
"Astronomia nova".
Uurimistöö, mis viis välja teoseni "Astronomia nova", kus olid esitatud esimesed kaks Kepleri seadust, oli alanud Marsi orbiidi analüüsiga Tycho Brahe juhendamisel. Ekvanti kasutades arvutas Kepler ümber erinevaid Marsi orbiidi lähendusi. Lõpuks lõi ta mudeli, mis oli üldiselt kahe kaareminuti täpsusega (tavaline mõõtmisviga) Tycho Brahe vaatlustega kooskõlas. Tema mudelis on Marsi orbiit ringjoon, mille keskpunkt on Päikesest pisut eemal, ning Marsi liikumine on ühtlane Päikesest samal sirgel veel kaugemal asuva punkti suhtes. Päikesele lähemal liigub planeet kiiremini. Arvutused täitsid 900 väikese kirjaga fooliolehekülge. Ta lähtus neljast vaatlusest opositsioonis asuva Marsi asendi kohta. Veel kümne opositsioonivaatlusega oli mudel kooskõlas kahe kaareminuti täpsusega. Siis aga selgus, et on vaatlusi, mille puhul kõrvalekalle on 8 kaareminutit. Sellise ebatäpsusega polnud ta rahul, pealegi oli mudel keeruline. Et kõik traditsioonilise matemaatilise astronoomia meetodid olid üles öelnud, hakkas Kepler looma sõna otseses mõttes uut astronoomiat.
Kepleri religioosses kosmosekontseptsioonis oli Päike (Jumal-Isa sümbol) päikesesüsteemi liikumapanev jõud. Selle füüsikaline alus oli analoogia William Gilberti Maa magnetilise hinge teooria teoses "De magnete" (1600). Kepler oletas, et Päikese jõud kaugusega väheneb, nii et planeedid liiguvad kiiremini või aeglasemalt sõltuvalt sellest, kas nad on Päikesele lähemal või Päikesest kaugemal. Sellest oletusest tõotas tuleneda matemaatiline seos, mis võis astronoomilise korra taastada. Tuginedes Maa ja Marsi afeeli ja periheeli mõõtmistele, sõnastas ta valemi, mille järgi planeedi liikumiskiirus on pöördvõrdeline tema kaugusega Päikesest. Selle seose kontrollimine kogu orbiidi ulatuses nõudis aga väga mahukaid arvutusi. Ülesande lihtsustamiseks sõnastas Kepler 1602. aasta lõpuks matemaatilise seose ümber geomeetrilisel kujul: planeedi ja Päikese vahelised sirglõigud katavad võrdse aja jooksul võrdse pindala (Kepleri teine seadus).
Illustratsioon raamatust "Astronomia nova". Marsi orbiit Maa suhtes. Marsi tsüklid retrograadse liikumise mitme perioodi jooksul.
Seejärel hakkas ta arvutama Marsi kogu orbiiti, kasutades planeedi liikumiskiiruse geomeetrilist seadust ning eeldades munakujulist (ovoidset) orbiiti. See tulenes kahe liikumise kombinatsioonist: Marss liigub mööda teist ringjoont epitsüklit, mille keskpunkt liigub mööda esimest ringjoont (deferenti). Orbiit on periheeli juures terav ja afeeli juures tömp. Ka see oletus ei vastanud andmetele.
Pärast umbes 40 (teistel andmetel 70) ebaõnnestunud katset tuli talle 1605. aasta algul ellipsi idee (üks varasem hüpotees oli matemaatiliselt ekvivalentne ellipsiga, kuid arvutusvea tõttu heitis ta selle kõrvale). Varem oli ta arvanud, et see on nii lihtne lahendus, et varasemad astronoomid ei saanud seda kahe silma vahele jätta. Leidnud, et elliptiline orbiit on Marsi vaatlusandmetega täielikult vastavuses, tegi ta kohe järelduse, et kõik planeedid liiguvad mööda ellipseid, mille ühes fookuses on Päike (Kepleri esimene seadus). Hiljem märkas ta ka ellipsi ekvivalentsust ühe tema varasema hüpoteesiga.
"Harmonices mundi".
Nagu ka traktaadis "Mysterium Cosmographicum", seostas ta 1619 ilmunud raamatus "Harmonices Mundi" Platoni kehad klassikalise arusaamaga elementidest: tetraeeder on tule kuju, oktaeeder on õhu kuju, kuup on maa kuju, ikosaeeder on vee kuju ning dodekaeeder on kosmose (eetri) kuju. Selline seos võib pärineda antiikajast, sest Platon räägib dialoogis "Timaios", et universum asub hiiglaslikus dodekaeedris ning ülejäänud neli keha esindavad tuld, õhku, maad ja vett.
Kepleril ei õnnestunud siduda planeetide orbiite hulktahukatega. See-eest nimetati tema auks Kepleri kehadeks mittekumerad korrapärased kehad (näiteks tähekujulised dodekaeedrid), mida ta esimesena uuris.
Kepler püüdis ka kirjeldada planeetide liikumist Päikeselt lähtuva magnetismisarnase jõu abil. Kuigi ta gravitatsiooni ei avastanud, oli ta nähtavasti esimene, kes püüdis kasutada universaalset seadust, mis käib nii taevakehade kui ka maiste kehade kohta.
Teised uurimused.
Kepler uuris ka kombinatoorikat, geomeetrilist optimeerimist ning loodusnähtusi, näiteks lumehelbeid, pannes alati rõhku kujule ja konstruktsioonile. Samuti defineeris ta antiprismad.
Kepleri seadused.
Hiljem näitas Isaac Newton, et Kepleri seadused on rangelt matemaatiliselt tuletatavad ülemaailmsest gravitatsiooniseadusest.
Teadusfilosoofiline tõlgendus.
Induktsionismi seisukohalt paistab viis, kuidas Kepler tegi kindlaks planeetide orbiitide kuju, täiesti induktivistlikuna. Tycho Brahe vaatles hoolikalt Marsi asendeid ning Kepler tegi neid andmeid hoolikalt analüüsides järelduse, et Marsi orbiit on ellipsikujuline.
Kepler lähtus siiski mitmest teoreetilisest eeldusest. Esiteks oli ta veendunud, et Marss tiirleb ümber Päikese, mitte ümber Maa, ning Päike juhib planeetide liikumist. Muidu poleks ta elliptilise orbiidini jõudnud. Samuti alustas ta uurimist eeldusega, et taevakehade orbiidid on kas ringjoonekujulised või on mitme ringjoonelise liikumise summad (hiljem ta loobus sellest eeldusest).
Viis, kuidas Kepler ellipsikujulise orbiidini jõudis, paistab olevat kooskõlas Karl Popperi falsifikatsionismiga (oletused ja kummutused). Seejuures on siiski mõned raskused. Esiteks ei saanud otseselt kummutada eeldust, et taevakehad liiguvad mööda ringjooni. Kummutada sai vaid oletusi selle liikumise täpsema iseloomu kohta. Teiseks oli kõik vaatlusandmed juba varem kogunud Tycho Brahe, nii et vaatlus eelnes teooriale.


Leidlikkus.
Leidlikkus on võime lahendada probleeme loova intellekti abil.
Leidlikkuse roll teaduslike teooriate loomisel.
Francis Bacon (vaata Induktsioon) ja tema järel teisedki teadusfilosoofid on leidnud, et teaduslik meetod peab olema vaba leidlikkusest ja kujutlusvõimest. Ometi näitab teaduse ajalugu, et loodusteaduse suuremad teoreetilised saavutused on saadud andmetest palju kaugemale minemate julgete hüpoteeside väljamõtlemise teel.


Astroloogia.
Astroloogia (kreeka keeles αστρολογία ("astrología") sõnadest άστρον ("ástron") 'taevakeha' ja λόγος ("lógos") 'sõna, logos') on taevakehade asendil põhinev maailmamõistmise ja ennustamise süsteem. Astroloogiaga tegelevat inimest nimetatakse astroloogiks.
Astroloogia ja astronoomia.
Astroloogia ja astronoomia olid üks teadus kuni renessansini.
Tänapäeval uurib astronoomia kosmiliste objektide omavahelist kaugust, mõõtmeid, massi, liikumist, kiirust, asukohta jne. Et astronoomia põhineb uurimisandmetel, objektiivsetel vaatlustel ja arvutustel, võib teda nimetada objektiivseks teaduseks.
Astroloogias lisandub objektiivsetele astronoomilistele andmetele subjektiivne tõlgendus. Horoskoobi koostamine seisneb põhiliselt objektiivsetes arvutustes astronoomiliste andmete põhjal (arvutuste iseloom tuleneb osalt astroloogia reeglitest), selle seletamine (tõlgendamine) on seevastu subjektiivne (astronoomiliste põhjendusteta, astroloogia reeglitel ja intuitsioonil põhinev) astroloogiline tegevus.
Taevakehade mõju inimesele ja astroloogia kasutusviisid.
Astroloogia põhineb seisukohal, et inimese iseloomu ja käitumist mõjutab lisaks maistele põhjustele ka taevakehade asend tema sünnimomendil. Üldiselt on astroloogid seisukohal, et planeedid saadavad välja võnkeid, mis inimesi mõjutavad. Planeedi mõju inimesele oleneb selle asendist taevas ning sellest, millise nurga all ta teiste planeetidega on (aspektid).
Astroloogid kasutavad planeetide seisude näitajaid, et määrata kindlaks inimese iseloomu põhijooni, tema võimeid, sobilikkust ühte või teise ametisse, vastuvõtlikkust haigustele ja potentsiaalseid ohte ning probleeme elus. Astroloogiat kasutatakse tihti ka inimeste omavahelise sobivuse hindamiseks. Samuti kasutatakse astroloogiat tuleviku ennustamiseks. Astroloogiameetodid ei näita konkreetseid sündmusi, vaid sündmuste suundumust mingil perioodil. Astroloogiat on võimalik kasutada ka näiteks asutuse, firma, organisatsiooni või riigi käekäigu jälgimiseks, sellisel juhul võetakse aluseks asutamiskuupäev.
Aspektid.
Aspektideks nimetatakse astroloogias planeetidevahelisi nurkkaugusi Maalt vaadates. Astroloogias vaadeldakse erinevaid aspekte kui kahe planeedi koosmõju, mis võib olla kas soodne (harmoonilised aspektid) või ebasoodne (pingelised aspektid). Harmooniliste aspektide puhul usutakse, et planeetide energia leiab konstruktiivse ja positiivse väljundi, samas kui pingelised aspektid toovad kaasa konflikte ja raskusi elus.
Lisaks jagatakse aspektid põhi- ja kõrvalaspektideks. Põhiaspektide mõju on tugevam kui kõrvalaspektidel.
Harmoonilisteks aspektideks loetakse konjuktsiooni (ühendust), sekstiili, trigooni, kvintiili ja bikvintiili.
Pingeaspektideks loetakse kvadraati (kvadratuuri), kvinkunksi, opositsiooni, poolsekstiili, poolkvadraati ja seskvääri.


Viievõistlus (kergejõustik).
Kergejõustiku viievõistlus oli kergejõustiku võistlusala. Olümpiamängude ajaloos oli see esimest korda kavas 1912. aasta suveolümpiamängudel.
Viievõistlus koosnes kaugushüppest, odaviskest, 200 meetri jooksust, kettaheitest ja 1500 meetri jooksust.
Punkte arvestati kohapunktide järgi. Ühesuguste tulemuste korral jagati punkte võrdselt (näiteks kui teisele kohale vastava tulemuse saavutasid neli sportlast, said nad kõik 2 punkti). Kui võistleja katkestas, võeti temalt punktid ära ja toimus ümberarvestus. 26 võistlejast 12 pääses osalema neljandale alale kettaheitele. Kuus paremat (ja võrdsete punktide korral ka koha jagajad) lubati 1500 m distantsile.


Kergejõustik.
Kergejõustik on üks vanemaid ja harrastatavamaid spordialasid.
Kergejõustik hõlmab jookse, sportlikku käimist, hüppeid, heiteid ja mitmevõistlusi. Suurvõistluste kavva kuulub üle 40 ala. Enamik võistlusi peetakse spordiväljakul või staadionil. Pikamaajookse (näiteks maratonijooks) ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail, krossivõistlusi pargis või metsaradadel.
Ajalugu.
Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka olümpiamänge (esimesed olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus ("dromos" ehk "stadiodromos"; pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis ja mujal 150–190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud ("diaulos", "hippios", "dolichos"), pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks.
Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. 19. sajandi keskel alustati ala viljelemist Suurbritannia õppeasutustes. 1850 asutati Oxfordis "Exeter Collegeis esimene kergejõustikuklubi, 1855 koostati esimesed võistlusmäärused ja 1866 peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused.
1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis alustati kergejõustiku rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomist. 15 riigi esindajad moodustasid selleks asutava komitee ning 1912. aasta augustis toimus Berliinis Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu ("International Amateur Athletics Federation"; lühend IAAF) asutamiskongress. Võeti vastu IAAF-i põhikiri, valiti president ja kinnitati 94 maailmarekordit (sealhulgas jooksudes 53 ja käimises 30). IAAF-i peakontor asub Monte Carlos ja liikmesriike on selles 210.
Esimesed kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused toimusid 1934 Torinos. Maailmameistrivõistlused kergejõustikus aga peeti esimest korda 1983 Helsingis.
Kergejõustiku alad.
Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel on meestel kavas 24 ja naistel 22 ala. Mehed võistlevad 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooksus, 110 ja 400 m tõkkejooksus, 3000 m takistusjooksus, 4×100 ja 4×400 m teatejooksus, kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites, odaviskes, kümnevõistluses, 20 ja 50 km käimises.
Naistel on kavas 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooks, 100 ja 400 m tõkkejooks, 4×100 ja 4×400 m teatejooks, kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüpe, kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide, odavise, seitsmevõistlus ja 10 km käimine.
Maailmameistrivõistlusi korraldatakse ka murdmaa- ja maanteejooksus.
Võistluste korraldus.
Väljakualadel (pikkus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites ning odaviskes) lõppvõistlusele pääsenud sportlased saavad algul teha 3 katset, et selgitada välja 8 paremat, kes saavad veel 3 katset. Katsete sooritamise järjekord lõppvõistlusel on vastupidine esimese kolme katse tulemuse põhjal saadud paremusjärjestusele.
Kergejõustiklase riietus ja jalatsid.
Kergejõustiklase riietus peab olema sellisest materjalist, et see pärast märjaks saamist läbi ei paistaks. Spordijalatsites (naelikud) ei tohi olla rohkem kui 11 naela. Kui võistlus toimub sünteetilisel pinnasel, siis päka või kanna kohalt välja ulatuv nael ei tohi olla pikem kui 9 mm, välja arvatud kõrgushüppes ja odaviskes, kus piiriks on 12 mm. Mittesünteetilisel pinnasel ei tohi naelte pikkus ületada 25 mm.
Jooksud.
Jooksudes toimub ametlik aja võtmine nii käsiajavõtt kui ka elektriline ajavõtt. Elektriline ajavõtt käivitub automaatselt starteri püstolist või muust stardiseadmest. Finišisse jõudmine registreeritakse finišijoonele paigutatud kaameraga, mis on ühendatud arvutiga. Täisautomaatset elektrilist ajavõttu kasutatakse olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel. Kõikidel distantsidel 100 kuni 10 000 m jooksuni võetakse aeg 0,01 sekundi täpsusega.
Ametlikuks maailmarekordiks loetakse ainult täisautomaatselt võetud aegu meeste 100, 200 ja 400 m jooksus, 110 ja 400 m tõkkejooksus ning 4×100 m teatejooksus ja naiste 100, 200 ja 400 m jooksus, 100 ja 400 m jooksus ning 4×100 m teatejooksus. Muudel distantsidel loetakse rekordikõlblikuks kas täisautomaatselt või käsitsi võetud aega.
Normaalne jooksurada on 400 m pikk ja koosneb kahest sirgest ja kahest kaarest. Kõigil distantsidel kuni 400 meetrini on igal sportlasel võistlustel oma rada, mis on 1,22–1,25 m lai ja märgistatud 5 cm laiuse eraldusjoonega. Jooksu suund on staadionil vastupäeva.
800 m jookstakse oma rajal esimese kaare lõpuni ja seejärel jätkatakse koos siserajal. Starditakse nii, et vahemaa stardist kuni finišini on kõigile sama pikkusega. Kui 1000 – 10 000 m jooksus on rohkem kui 12 sportlast, võidakse nad jagada kaheks rühmaks, millest üks rühm (umbes 65% osavõtjatest) stardib tavaliselt kaarega märgitud stardijoone tagant. Teine rühm jookseb esimese kaare lõpuni staadioni neljandast rajast üleval pool.
Rahvusvahelistel võistlustel kuni 400 m jooksuni, kaasaarvatud teatejooksud, annab stardikohtunik käsklusi "kohtadele" ja "valmis" oma emakeeles. Kui kõik võistlejad on täiesti liikumatud, vajutab stardikohtunik stardipüstoli päästikule ja jooks algab. 400 m pikemad distantsid lähetatakse rajale käsklusega "kohtadele" ja seejärel kõikide võistlejate täieliku liikumatut olekut kõlab stardipüstoli lask.
Kõikidel distantsidel 100–400 m on madalstart ja stardipakkude kasutamine kohustuslik. Pärast käsklust "kohtadele" peavad võistlejad võtma stardiasendi oma radadel sisse stardijoone taga. Mõlemad käed ja üks põlv peavad puudutama rada ja mõlemad jalad peavad olema vastu stardipukki. Käskluse "valmis" peale peavad võistlejad tõusma stardiasendisse nii, et jalad on vastu stardipukki ja käed toetuvad rajale. Kui võistleja alustab liikumist enne püstolipauku loetakse seda valelähteks. 2003 kasutusele võetud reeglite järgi tohib teha ainult ühe valelähte. Teise valelähte korral kõikidel jooksu distantsidel sportlaselt võetakse võimalus edasi võistelda, välja arvatud mitmevõistlejad.
Tõkke- ja takistusjooksud.
Takistusjooksu põhijooksus 3000 m on 28 kuiva ja 7 veetakistust. Suurvõistlustel peab olema 5 takistust ringi kohta paigutatud nii, et veetakistus oleks neljas. Takistuste vahed peavad olema viiendik ringi pikkusest. Esimese ringi läbimisel ei ole ette nähtud takistuse ületamist. Meeste takistus on 0,914 m kõrge (naistel 0,762 m) ja vähemalt 3,96 m lai. Veetakistus on koos takistusega 3,66 m pikk (naistel 3,06) ja 3,66 m lai. Sportlane peab kas hüppama üle vee või minema veest läbi.
Teatejooksud.
Teatepulka kantakse käes kogu võistluse ajal. Kui teatepulk kukub maha, peab sportlane selle ise üles võtma. Andes vahetuses teatepulga järgmisele sportlasele tuleb püsida omal rajal. Teatepulk on 28–30 cm pikk õõnes ümmargune toru, mille ümbermõõt on 12–13 cm ja mis kaalub vähemalt 50 grammi.
4x100 m teatejooks joostakse algusest lõpuni omal rajal, 4×200 ja 4×400 m esimene ring joostakse omal rajal. 4×400 m teine jooksja ja 4×200 m kolmas jooksja peab jooksma omal rajal kuni tagasirge alguseni.
Hüpped.
Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm.
Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha.
Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22–1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm.
Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimööt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Võistlejad võivad liigutada teivashüppe tellingut 0,4 m hoovõturaja poole või kuni 0,8 m maandumispaiga suunas, et teha hüpe endale sobivamaks.
Hüpet ei loeta sooritatuks, kui latt ei jää katse sooritamise järel paigale võistleja süül. Võistleja otsustab ise, millist kõrgust ta soovib ületada. Kolme ebaõnnestunud katse järel peab sportlane võistluset lahkuma, kui ei ole seis võitja selgitamisel võrdne mitmel osalejal. Sel juhul toimuvad ümberhüpped. Sama kehtib ka kõrgushüppes.
Parema haarde saamiseks teiba kasutamisel võib kasutada sobivat määret kätel või teibal. Teibi kasutamine käel või sõrmedel ei ole lubatud.
Heited-tõuked.
Kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide sooritatakse ringist (Ø kuulitõukes ja vasaraheites 2,135 m, kettaheites 2,5 m), odavise kaarekujulise äraviskejoone tagant (hoovõturaja pikkus 30–36,5 m). Kuul peab olema siledapinnaline metallkera. Kettal on harilikult puitkorpus, kuid lubatakse kasutada ka metallist, plastmassist ja muust materjalist korpusega ketast. Vasar koosneb metallkuulist, käepidemest ja neid ühendavast traadist. Oda valmistati varem puust, nüüdisajal kasutatakse msg. metallisulameid. Kuulitõukes peab kuul asetsema hoovõtul lõua juures, mitte õlajoonest tagapool ega õla kõrval. Oda peab maandudes puudutama maapinda esmalt otsateravikuga. Keelatud on hoovõtu ajal pöörata selga viske suunda. Katse loetakse kehtivaks, kui heitevahend maandub maapinnale märgitud sektoris (sektori nurk odaviskes 29º, vasaraheites 40º, kuulitõukes ja kettaheites 45º).
Kõigil hüppe- ja heitealadel on katsete sooritamise aeg piiratud.
Käimine.
Sportlikul käimisel (kiirkäimisel) ei tohi võistleja kaotada kontakti maapinnaga ja igal sammul peab tugijalg olema teatava aja põlvest sirge.
Mitmevõistlus.
Mitmevõistlustest harrastatakse enim meeste kümnevõistlust ja naiste seitsmevõistlust.
Kümnevõistluse kavva kuuluvad esimesel päeval 100 m jooks, kaugushüpe, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 400 m jooks, teisel päeval 110 m tõkkejooks, kettaheide, teivashüpe, odavise ja 1500 m jooks.
Seitsmevõistluses on esimesel päeval on kavas 100 m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 200 m jooks, teisel päeval kaugushüpe, odavise ja 800 m jooks.
Võistlejail tuleb startida kõigil aladel. Punkte ei pea saama, aga startida tuleb. Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa.


Dominica riigipeade loend.
Dominica riigipeade loend loetleb riigi presidendid alates 1978. aastast kuni tänapäevani.


Kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
Kergejõustiku maailmameistrivõistlused on maailmameistrivõistlused kergejõustikus.
IAAF-i asutamisel 1913. aastal otsustati lugeda IAAF-i maailmameistrivõistlusteks olümpiamängude kergejõustikuvõistlusi.
1970. aastatel oli IAAF muutuste lainel ja nii otsustati IAAF-i kongressil Puerto Ricos 1978 korraldada 1983. aastal esimesed maailmameistrivõistlused kergejõustikus.
Võistlusi soovisid korraldada kaks linna, Helsingi ja Stuttgart. 1980. aasta märtsis valiti Pariisis korraldajaks Helsingi.
Esimesed maailmameistrivõistlused kergejõustikus toimusid Helsingis 1983. aastal 7.–14. augustil.
Praegu peetakse neid iga kahe aasta tagant paaritutel aastatel.


Djibouti riigipeade loend.
Djibouti riigipeade loend loetleb riigi presidendid alates iseseisvumisest (1977). Djibouti sisepoliitika on väga stabiilne, erinevalt ümbritsevatest riikidest.


Roheneemesaarte riigipeade loend.
"Siin on loetletud Roheneemesaarte presidendid alates riigi iseseisvumisest 1975. aastast.


Suusasport.
Suusaspordi alla käivad suusatamisega seotud spordialad.
Võistlusspordi liike on kaks: niinimetatud põhja alad (murdmaasuusatamine, suusahüpped ja kahevõistlus (suusahüpped + murdmaasuusatamine)) ning alpi alad (mäesuusatamine ettevalmistatud radadel).
Põhja alad on olümpiamängude kavas olnud 1924. aasta taliolümpiamängudest saadik ning maailmameistrivõistlusi on peetud alates 1939.
Mäesuusatamine on olümpiaala 1936. aasta taliolümpiamängudest saadik ning alates 1939. aastast on kahe aasta tagant peetud maailmameistrivõistlusi.
Föderatsiooni kuulub 102 riiki. Rahvusvahelise Suusaföderatsiooni president on alates maist 1998 Gian Franco Kasper, kes 1975–1998 oli FIS-i peasekretär. Praegune peasekretär on Sarah Lewis.


Ekvatoriaal-Guinea riigipeade loend.
Ekvatoriaal-Guinea riigipeade loend loetleb riigi presidendid alates riigi iseseisvumisest 1968. aastast.


Kümnevõistlus.
Kümnevõistlus on kümnest kergejõustiku alast koosnev mitmevõistlus.
Rahvusvahelisi võistlusi kümnevõistluses korraldatakse ainult meestele. Naised võistlevad seitsmevõistluses.
Kümnevõistluse alad.
Kümnevõistlus kestab kaks päeva, mõlemal päeval on kavas viis ala.
Igal alal saab sportlane vastavalt tulemusele punkte. Võistluse võidab kõige rohkem punkte saanud sportlane.
Punktisüsteem.
Soorituste eest üksikaladel teenib sportlane punkte vastavalt järgmistele valemitele: A*(B-P)C (jooksualad) ja A*(P-B)C (väljakualad). Valemid on erinevad jooksu- ja väljakualadele seetõttu, et jooksualadel on parem tulemus väiksem (kiirem aeg), väljakualadel aga vastupidi.
A, B ja C on parameetrid, mis sõltuvad konkreetsest üksikalast. P on aga sportlase tulemus vastaval alal, mida mõõdetakse sekundites (jooksud), meetrites (heited) või sentimeetrites (hüpped).
Kõigi alade valemites on astendaja (C) ühest suurem, mistõttu on punktiskaala progressiivne. See tähendab seda, et väga hea soorituse parandamine annab suurema punktilisa, kui keskpärase tulemuse sama suur parandamine.
Kümnevõistlejad ei teeni kõigil aladel võrreldaval hulgal punkte. Keskmisest märksa enam punkte saab tüüpiline kümnevõistleja kaugushüppes, alla keskmise aga kuulitõukes ja 1500 meetri jooksus. See tuleneb sellest, et punktitabeli koostamisel on arvestatud iga ala tippude tasemega. Keskmine kümnevõistleja on aga kehaehituselt märksa lähedasem kaugushüppajale kui kuulitõukajale või 1500 meetri jooksjale, mistõttu on ka kümnevõistlejate tulemused kaugushüppes maailmatasemele palju lähemal kui kuulitõukes ja keskmaajooksus.
Ajalugu.
Terminit "decathlon" kasutasid esmakordselt 20. sajandi algul rootslased. Kümnevõistlus loodi praegusel kujul kaks aastat enne 1912. aasta olümpiamänge, kui loodi punktitabelid, et paremini võrrelda saavutusi kümnel alal. Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa. Neid tabeleid, mida on küll mitmel korral muudetud, kasutatakse praeguseni (praegune tabel kehtestati 1. aprillil 1985. aastal).
Esimene olümpiakümnevõistlus kestis ootamatult suure osalejate arvu (29) tõttu kolm päeva. Hiljem on kümnevõistlus läbi viidud kahe päevaga.
Kümnevõistlus oli esmakordselt kavas praegusel kujul 1912. aastal Stockholmi olümpiamängudel. Selle ülivõimas võitja oli 23-aastane pooleldi indiaani päritolu James Thorpe, keda Rootsi kuningas autasustamisel nimetas atleetide kuningaks (sealt pärinebki kümnevõistluse võitjate tituleerimine kergejõustikukuningaks).
Reeglid.
Kui vähegi võimalik, peab mitmevõistluse peakohtunik tagama igale osavõtjale vähemalt 30-minutilise pausi eelmise ala lõpu ja järgmise ala alguse vahel. Võimaluse korral tuleb jätta esimese päeva viimase ja teise päeva esimese ala vahele vähemalt 10-tunnine paus.
Võistlusjärjekord võidakse loosida enne iga ala algust. 100 ja 400 meetri jooksudes ning 110 meetri tõkkejooksus paigutab võistlejad jooksudesse tehniline delegaat. Seejuures peab igas jooksus olema 5 või enam, kuid mitte mingil juhul vähem kui 3 võistlejat.
Mitmevõistluse viimasel alal paigutatakse peale eelviimast ala liidergruppi kuuluvad võistlejad ühte jooksu. Teised võistlejad võidakse paigutada (loosida) jooksudesse vastavalt sellele, millal nad lõpetavad eelviimase ala.
Mitmevõistluse peakohtunikul on õigus vajaduse korral muuta mis tahes jooksu koosseisu.
Kaugushüppes, kuulitõukes, kettaheites ja odaviskes antakse igale võistlejale kolm katset.
Igal jooksudistantsil arvestatakse tulemusi ainult ühe (käsi- või elektriaeg) ajavõtumeetodi alusel. Iga võistleja aeg tuleb fikseerida kolme kellaga või fotofinišiga. Rekordite püstitamisel arvestatakse elektriaega ka juhul, kui seda pole saadud kõigile võistlejatele.
Võistleja, kes ei alusta võistlemist mõnel mitmevõistluse alal (ei soorita antud alal ühtegi katset), loetakse mitmevõistluse katkestanuks ning ta ei saa osaleda järgmistel mitmevõistluse aladel ning talle ei määrata kohta võistluste koondprotokollis.
Võistleja, kes otsustab mitmevõistluse katkestada, peab sellest koheselt informeerima mitmevõistluse peakohtunikku.
Peale iga ala lõppu tuleb punktiseis (st antud ala tulemusele vastavad punktid IAAF-i ametliku punktitabeli alusel ning punktide summa peale kõiki senilõppenud alasid) teatavaks teha kõigile võistlejatele.
Mitmevõistluse võitja on suurima punktisumma kogunud võistleja. Võrdse punktisumma korral on võitjaks sportlane, kes suurimal arvul üksikaladel on saanud samale kohale konkureerivatest sportlastest suurema punktisumma. Eeltoodud näitaja võrdsuse korral on võitja see sportlane, kes mingil üksikalal on saanud konkurentidest suurema punktisumma. Eeltoodud meetodit kasutatakse ka kõigi teiste kohtade väljaselgitamiseks.
Kümnevõistlus Eestis.
1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi "Aberg" korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks, kaugus- ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Kahjuks ei ole sellest võistlusest säilinud ühtegi dokumenti, sest "Abergi" arhiiv hävis sõjatules.
1909. aasta septembris korraldasid "Kalevi" võimlejad mängu- ja lauluseltsi "Lootus" (Gonsiori) aias neljavõistluse, mille kavas olid kivitõuge, kettaheide, kaugus- ja kõrgushüpe.
Kalevlaste esimene kümnevõistlus toimus kümme kuud pärast Stockholmi olümpiamänge – 1. juunil (1918. aasta 1. veebruarini kehtinud vana kalendri järgi 19. mail) 1913. aastal Pirital. Võistlus kestis vaid kaheksa tundi. Olümpiamängudel, nagu teada, jagati kümme ala kolmele päevale. "Kalevi" kümnevõistlust alustas 12 meest, lõpetas kuus: Bernhard Abrams, Johannes Villemson, Eduard Hiiop, Leopold Tõnson, Sergei Orloff ja Reinhold Salumann.
Võitjaks tuli Abrams järgmiste üksiktulemustega (100 m 13,0; ketas 29.65; kuul 10.15; heitepall 43.77; oda 35.24; kaugus 5.42; kõrgus 1.55; "kepihüpe" 2.90; 110 m "aiajooks" 20,0 ja 1500 m 5.53,8). "Kalevi" tabeli järgi andsid need tulemused 9289 punkti.
Paremuse selgitamisel võeti aluseks "Kalevi" eelmise aasta rekordid. Neid hinnati 1000 punktiga. Rootslased hindasid teatavasti samaväärselt tulemusi, mis olid võrdsed olümpiarekorditega.
Samal päeval leidis Tallinnas aset teinegi, täiesti olümpialik kümnevõistlus. Selle korraldas võimlemisseltsi "Sport" asutanud Artur Kukk. Selle kümnevõistluse võitis Soome 1912. aasta meister, Helsingi rootsi klubi IFK esindanud Lars Hornborg Venemaa mitmekülgsema atleedi Garri Gangvargi ees. Kolmas-neljas olid IFK esindanud Paul Jefimoff ja John Engberg. Viiendaks jäi eestlane Gustav Kiilim. Kiilim oli püstitanud eelmistel hooaegadel Eesti tipptulemusi 100 meetrist 1500 meetrini. Kõnealust võistlust alustas Kiilim oma võimetele vastavalt. Väljakualadel ta aga külalistele konkurentsi ei pakkunud. Kiilimi üksiktulemused (11,9 – 5.46 – 7.90 – 1.40 – 56,0 – 22,0 – 27.52 – diskv. – 30.40 – 4.47,2) andsid 1912. aasta punktiskaala järgi esimeseks Eesti rekordiks 4438,195 punkti.
Tulemuste võrdlusest selgub, et Pirital võistelnud Abrams oli kümnevõistlejana Kiilimist võimekam. Seda ta ka järgmisel suvel Riias II Venemaa olümpial 5642,255 punkti ja pronksmedali võitmisega tõestas.
Antwerpeni olümpiamängude lähenedes kirjutas "Eesti Spordilehe" esimene toimetaja ja riigitegelane Ado Anderkopp võimalusest püstitada maailmarekord. Eesti meistrivõistlustel 1920. aasta juunis koguski üha enam imetlust äratav lühikesekasvuline (174 cm), kuid kehaliselt tugev atleet Aleksander Klumberg rekordilise punktisumma – Stockholmi olümpial kasutatud tabeli järgi 8025,520. Maailmarekordiks ei kinnitatud seda tulemust (samal aastal uuendatud tabeli järgi 7363,625) siis ega hiljem, sest Eesti polnud veel Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF-i) liige. IAAF-i maailmarekordite statistikakogumikus (1999) on Klumbergi 1920. aasta saavutus märgitud kui viimane mitteametlik tipptulemus kümnevõistluses.
Antwerpeni olümpiamängudel meie mehe lootused ei täitunud. Ta sai odaviskes viienda koha tulemusega 62.39. Eelvõistlusel tühistas soomlasest kohtunik eestlase parima viske, mis kandus 65 meetrini. Kuna soomlased tegutsesid ka märkijatena väljakul, võis kahelda, kas nende tegevus oli erapooletu. Esimesed neli olid kõik soomlased. Kümnevõistlus jäi pooleli haigestumise tõttu.
1922. aasta hilissuvel asus küps ja ambitsioonikas kümnevõistleja Helsingis IFK juubelivõistlustel maailmarekordit ründama. Vaatamata jahedale ilmale, tuulele ja sajule õnnestus maailmarekord püstitada. Esimene päev 100 m 12,3; kaugus 6.59; kuul 12.92; kõrgus 1.75; 400 m 55,0. Teine päev 110 m tõkkejooks 17,0(Eesti rekord); ketas 39.64; teivas 3.40; oda 62.20; 1500 m 5.11,3. 1912. aasta tabeli järgi saavutas Klumberg Helsingis maailmarekordiks 8147,505, 1920. aasta tabeli järgi 7485,610 punkti.
1924. aasta Pariisi olümpiamängudel võitis Klumberg kümnevõistluses pronksi.


Manilaid.
Manilaid (ka Manija ning kihnu murrakus Manõja) on laid Liivi lahes Kihnu ja Tõstamaa poolsaare vahel. Halduslikult kuulubki saar Pärnu maakonna Tõstamaa valla alla.
Saare pindala on 1,87 km², koos kõrvallaiu Annilaiuga (ka Anõlaid (kihnu murrakus)) ligi 1,9 km²; ning lähim kaugus mandrist umbes 1 kilomeeter.
Ka Munalaid on väga lähedal.
Saar oli kuni 1933. aastani asustamata, mil saarele tulid elanikud naabersaarelt Kihnult. Manilaidu katab peamiselt rannaniit ja kadastik, kuid leidub ka mände. Soontaimeliike on saarelt leitud 338.
Esimest korda on saart mainitud 1560. aastal "Holm Maune" nime all.
Laiul asub Manija küla, kus 2006. aasta seisuga on 49 elanikku.
Manilaiul tegutseb ka Riida turismitalu, mis mahutab maksimaalselt kuni 150 inimest.
Papina neemel asub tuletorn.
Poolsaared Manilaiul: Kuivassääre ots (kirdepoolseim tipp), Nasva ots, Papina ots (edelapoolseim tipp), Sitna ots, Täkulaid, Vareslaid.


Juminda poolsaar.
thumb
Juminda poolsaar on poolsaar Kolga ja Hara lahe vahel.
Juminda poolsaar lõpeb samanimelise neemega.
Poolsaare pikkus on ligi 13 kilomeetrit, laius kuni 6 kilomeetrit.
Asustus paikneb põhiliselt kuues rannakülas, vanim on arvatavasti Juminda küla, mida on nimetatud 1290 "Jumentake".
Juminda poolsaarel asub Eesti suuruselt kolmas hiidrahn Majakivi.
Poolsaare põhjatipul paikneb Juminda tuletorn.
Poolsaare idarannikul asuvasse Hara külasse rajas Nõukogude Liit allveelaevasadama.


Papina ots.
Papina ots (ka Papinina, mõnes allikas Papina neem) on Manilaiu edelatipp, seal asub ka Manilaiu tulepaak.


Prangli.
Prangli (saksa "Wrangelsholm", rootsi "Wrangö") on saar Soome lahes Viimsi poolsaarest kirdes.
Saare pindala on 6,44 km². Prangli lähedal asuvad Aksi, Tiirloo, Liivakari ja Keri. Saare idaosas on valdav männimets. Luitekõrgendikud on kuni 9 meetrit merepinnast.
Pranglit on esimest korda mainitud 1387 ("Rango").
Pranglil asuvad tuletorn, tulepaak ja metallsõrestiktorn.
Sarnaselt mitmetele teistele Läänemere ja Soome lahe saartele oli saar kunagi asustatud rannarootslastega, praegu elab saare kolmes külas ligi 100 elanikku ja olemas on koolimaja (põhikool), kauplus, arstipunkt, postiasutus ja rahvamaja. Olemas on ka söögikoht Must Luuk, mis asub umbes 800 meetrit sadamast.
Loodus.
Käänulise rannajoonega saare madal ja kivine lääneosa vaheldub idas rannavallide ja liivaluidetega. Saarel paiknev loode–kagu suunaline voor on 6 km pikk ja 3,5 km lai. Kõrgeim koht Kullamägi ulatub 10 meetrit üle merepinna (sinna olevat maetud mereröövlite kulda). Taimkattes on valdavateks ranna- ja puisniidud ning nõmmemännikud. Rohkesti leidub Pranglil rändrahne (Punane kivi, Kotkakivi). Prangli moodustab koos Aksi (ehk Väike-Prangli) ja Keri saarega ühtse aheliku Soome lahes. Saare lääneosa on madal ja kivine, idaosas vahelduvad rannavallid ja liivaluited. Rohkesti leidub rändrahne. Suur osa saarest on kaetud männimetsaga, mis pakub head kaitset tuule eest.
Rändrahnud Pranglil.
Saarel on rohkesti rändrahne ja kivikülve.
Rändrahnudest on suurimad: Punane kivi, Kotkakivi, Rebasekivi, Suti teeäärerahn, Suti võsarahn, Tagalahe rannarahn, Prahirahn, Kabelimäe kivi, Kõrgerahn, Jahukari rahn, Eeslahe Suurkivi, Sadulakivi, Loo põõsastiku rahn, Loo rannarahn, Pikk-Kari Soonestiku rahn ja Pikk-Kari Väikekarirahn.


Costa Rica riigipeade loend.
Costa Rica riigipeade loend loetleb Costa Rica presidendid, jättes välja perioodi 4. märts 1824 – 15. november 1824, kui Costa Rica kuulus Kesk-Ameerika Ühendriikide koosseisu ja valitsejateks olid Costa Rica provintsi juhid.


Kari.
Kari ehk riff on laevadele ohtlik kivine või korallidega kattunud madal või allveesäär.
Tallinna lähistel on meresõitjatele tuntud Paljassaare riff ehk Hülgekari.


El Salvadori riigipeade loend.
El Salvadori riigipeade loend loetleb El Salvadori presidendid ja muud valitsejad pärast riigi täielikku iseseisvumist Kesk-Ameerika Ühendriikidest.
Valitsejaid 1821–1841 vaata Kesk-Ameerika Ühendriikide riigipeade loendist.


Elevandiluuranniku riigipeade loend.
"Siin on loetletud Elevandiluuranniku presidendid alates riigi iseseisvumisest 1960. aastal.


IBA.
IBA (akronüüm ingliskeelsest fraasist "Important Bird Areas") ehk Tähtsate linnualade projekt on projekt, mille eesmärk on välja selgitada tähtsamad lindude pesitsus- ja talvitusalad ning rändepeatuspaigad kogu maailmas ja organiseerida nende kaitset.
Projekti algataja on looduskaitseorganisatsioon BirdLife International.
Eristatakse rahvusvahelise ja rahvusliku tähtsusega linnualasid.
Eestis käivitus tähtsate linnualade projekt Eesti Ornitoloogiaühingu juures 1991. aastal.


Islandi riigipeade loend.
Islandi riigipeade loend koosneb kahest tabelist ja loetleb riigi valitsejad iseseisvusperioodil 930–1262 ja alates Taaniga personaaluniooni loomisest 1918. aastal.
Aastatel 1940–1944 okupeerisid saart Liitlasväed, mille komandörid on toodud eraldi pärast tabelit.


Looduskaitsealused linnud Eestis.
Looduskaitsealused linnud Eestis
Nimekiri on aegunud, ajakohast kaitsestaatust vaata: I kategooria looduskaitse all olevad liigid, II kategooria looduskaitse all olevad liigid, III kategooria looduskaitse all olevad liigid.
Looduskaitsealused linnud Eestis


Linnud.
Linnud ("Aves") on keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast, kellele on iseloomulik võime aktiivselt lennata, nende keha on kaetud sulgedega ja esijäsemed on moondunud tiibadeks. Lindude ninamik on arenenud nokaks, neil puuduvad hambad, hingamine toimub kopsudega, esineb parempoolne aordikaar ja neljakambriline süda, paljunemine toimub koorega munade abil. Linnud on valdavalt püsisoojased.
Linde uurivat teadust nimetatakse ornitoloogiaks.
Süstemaatika ja evolutsioon.
Lindude eellased eraldusid Keskaegkonna esimesel poolel diapsiidide hulka kuulunud roomajatest. Millisest diapsiidide rühmast ja millal linnud täpsemalt alguse said, pole selge, kuigi uusi fossiile pidevalt leitakse. Pikka aega valitsev seisukoht on olnud lindude pärinemine Dromeasauridae hulka kuulunud dinosaurustest. Viimasel ajal on toetust kogunud ka alternatiivne hüpotees lindude ja dinosauruste pärinemisest ühtsest eellasest (varastest diapsiididest). Viimase kasuks räägivad eriti lindude ja sisalvaagnaliste esijäsemete (ja oletatavasti hingamiselundite) ehituse erinevused ning teooria, et suled olid diapsiidide primaarseks katteks ja soomused nende derivaadid. Esimeseks selgelt kaasaegsete lindude tunnustega (ning ka paljude roomajalike tunnustega, nagu hambad ja sõrmedega esijäsemed) fossiiliks on arheopterüks ajast umbes 160 miljonit aastat tagasi (on ka teada palju talle lähedasi vorme, nagu "Rahona", "Confuciornis"). Arheopterüksist vanemaid lindude fossiile pole teada (Triiasest pärineva väga halvasti säilinud nn Texase linnu rekonstruktsiooni peetakse enamasti ebakorrektseks), küll aga pärineb hilisemast ajast mitu huvitavat leidu, kes meenutavad arheopterüksi ja dinosauruste vahevorme (tegemist võib niisiis olla reliktidega, nt "Unenlagia", "Sinosauropteryx"). Juba väga lähedane kaasaegsetele lindudele oli vaid veidi hilisem (~140 milj. a tagasi) "Liaoningornis". Nende leidude põhjal on varased linnud jagatud kaheks rühmaks, Ornithurae ("Liaoningornis", läänelinnulised, kalalinnulised ja kaasaegsed linnud "Neornithes") ja Sauriae (arheopterüks, "Confuciornis", Enanornithes, "Patagopteryx" jt). Kaasaegsed lindude seltsid tekkisid ilmselt juba Kriidi ajastul, (paljude molekulaarbioloogiliste andmete põhjal isegi varem) ja elasid Kriidi lõpu väljasuremise hästi üle.
Maailmas on teada ligikaudu 8600 kaasaegset linnuliiki.
Üldist.
Lindude kehaehitus on nende sarnase kohastumuse tõttu lendamiseks (mõned on selle võime sekundaarselt ka kaotanud) ja monofüleetilise päritolu tõttu suhteliselt ühetaoline. Esijäsemetest on arenenud tiivad, keha on kaetud sulgedega ja on voolujooneline. Suled ei paikne mitte kogu kehal, vaid lähtuvad konkreetsetest naha piirkondadest (sulisväljakud), sulestik vahetub enamasti regulaarselt (sulgimine). Ala- ja ülalõuga katab sarvainest nokk, tänapäeva lindudel hambad puuduvad. Kulgemiseks maapinnal, puudel või mujal kasutatakse vaid tagajäsemeid. Varbaid on enamasti neli (kinnituvad jooksme külge), neist viimane on tavaliselt suunatud taha. Varvaste otstes on küünised.
Skelett.
Lindude skeletile on iseloomulik kergus ja jäikus. Luud on enamasti õõnsad (sisaldavad õhuruume). Selgroolülid on sadullülid, üksikutel liikidel ka tagalohksed. Kaelalülisid on 11-25, rinnalülisid 3-10 (osalt kokku kasvanud). Nimmelülid (mõnikord ka viimased rinnalülid) koos ristluulülidega ja esimeste sabalülidega on kokku kasvanud ühtseks liitristluuks. Sabalülid on lõpus liitunud päranipuks. Kolju on esimese kaelalüliga (kandelüli) ühendatud ühe kuklapõnda abil. Kolju sarnaneb mitmeti roomajate koljuga: puudub silmakoobaste luuline vahesein, esineb osaliselt liikuv ruutluu, alalõualuu koosneb mitmest osast. Lindude koljud jaotatakse ehituse alusel kuude tüüpi: iidislõugne, lõhislõugne, sidelõugne, harklõugne, lõhissõõrmene ja ümarsõõrmene kolju. Roietel esinevad nn konksjätked mis lisavad rinnakorvile jäikust. Abaluu on piklik, kaarnaluu suhteliselt suur ja ühendatud rinnaluuga. Rinnaluul on kõigile lennuvõimelistele liikidele iseloomulik suure rinnakiilu esinemine. Rangluud on kokku kasvanud ühtseks harkluuks. Tiiva põhiraskust kannavad tugevad ja kerged õlavarreluu, küünarluu ja kodarluu. Kahe viimase sõrme luud on kadunud, randme luud on osaliselt liitunud randme-kämblaluuks. vaagnavöötmes paiknevad tugevad puusaluud, mis on kokku kasvanud liitristluuga. Niudeluudele kinnituvad pool-liikuvalt süleluud (pole alt omavahel ühendatud) ja päraluud. Reieluud on suhteliselt keha sisemuses ja osalevad kõndimisel vähe. Sääreluu ja pindluu on kokku kasvanud sääre-kannaluuks. Kanna ja pöialuud liituvad samuti omavahel, andes ühtse jooksmeluu. Kannaliiges paikneb alles jooksmeluu ja varbaluude vahel.
Lihaskond.
Lindude lihaseid jaotatakse mõnikord punasteks (sarkoplasmarikkad, aeglaselt töötavad) ja valgeteks (sarkoplasmavaesed, kiiresti töötavad) lihasteks.
Võimsaimad lihased enamiku lindude kehas on lendamisega seotud suur rinnalihas (tõmbab tiiba alla ja taha, suurem) ning rangluulihas (tõmbab tiiba ette ja üles, väiksem). Koos moodustavad need lihased kuni 20% linnu keha massist. Selja lihased on vähe arenenud. Keerulises hingamissüsteemis talitlevad roietevahelised lihased ja roiete tõsturlihased (suurendavad rinnakorvi mahtu) ning kõhu põiklihased (vähendavad rinnakorvi mahtu).
Seoses lendamisvõimega on lindudel sageli tarvis istuda kõrgetel ja kitsastel kohtadel (näiteks puude okstel), selleks on jala lihastel arenenud omapärane kohastumus. Jalas paikneb kaarlihas, mis allpool põlve läheb üle varbapainutaja-lihaseks. Istudes paindub jalg, varbapainutaja-lihas tõmbub pingule ja tõmbab varbad konksu, ilma et lind peaks selleks energiat kulutama. Samasugust funktsiooni täidab värvulistel varbapainutaja-lihas üksinda, mis surutakse oma kareda pinnaga istumisel vastu kõõlustupe karedat pinda, fikseerides nii varvaste haarde.
Närvisüsteem ja meeleelundid.
Lindude närvisüsteemi talitluses mängivad olulist rolli tingitud refleksid, kuid instinktiivne käitumine on enamasti siiski valitsev.
Seljaajus esinevad laiad kaela- ja nimmepaisumus nagu roomajatelgi. Suurim peaaju osa on otsaju, milles paiknevad suured juttkehad (instinktiivse käitumise keskused). Ajumantel on õhuke ja ülaosas tihedas ühenduses juttkehaga. Haistesagarad on väikesed (lindude haistmismeel on nõrk). Vaheaju paikneb otsaju all ning sisaldab hästi arenenud taalamust ja hüpofüüsi (viimase hormoonid on samuti olulised käitumise mõjutajad). Kõrgelt on arenenud ka keskaju. Seal paiknevad suured nägemissagarad, samuti on keskaju tähtis liigutuste koordineerija ning võtab vastu ka kuulmisaistinguid. Nägemine on enamikul lindudest ümbritseva tajumisel juhtivaks meeleks. Paljud (eriti röövlinnud) on erakordselt terava nägemisega või kohastunud nägema pimedas. Lindude silmi kaitsevad silmalaud, milledest liikuv on tavaliselt alumine, samuti silma siseküljelt algav pilkkile. Ka kuulmine on enamasti hea, kuigi tajutavate helide sagedusvahemik pole lai. Teojuha keskkõrvas on suhteliselt pikk, ja talle annab helivõnked trummikilelt edasi kuulmetulbake.
Väga suur on lindude väikeaju, mis on tasakaalu ja liigutuste koordinatsiooni keskus (seega tähtis lendamisel). Piklikust ajust algab 12 paari peaajunärve.
Seedeelundkond.
Tänapäeva lindudel asendab hambaid nokk, millega toitu kinni hoitakse või toidu küljest tükke nokitakse. Süljenäärmed on üldiselt hästi arenenud, välja arvatud veelindudel. Keel on liikuv ja otsa poole sarvestunud. Söögitoru alaosas paikneb paljudel lindudel pugu. Pugus toimub toidu eelseedimine, või kogunevad sinna seedimatud jäägid (röövlindudel), mis hiljem väljutatakse räppetompudena.
Magu jaguneb eespoolseks näärmemaoks ja tagapoolsemaks lihasmaoks. Näärmemaos toimub toidu pehmemate osade seedimine seedemahlade toimel. Lihasmagu on paksude ja lihaseliste seintega, ning kokkutõmbumisvõimeline, seal peenestatakse toidu kõvemad osad. Paljud linnud neelavad ka kivikesi ja liivaterasid, mis lihasmaos toidu purustamisele kaasa aitavad. Röövlindude lihasmagu on nõrgalt arenenud. Soolestik jaotub peen- ja jämesooleks, nende vahel asub veel üks kuni kaks umbsoolt. Peensool on suhteliselt pikk, eriti taimtoidulistel liikidel. Jämesool on võrdlemisi lühike ja teda tühjendatakse sageli (vajalik võimalikult väikese kehakaalu säilitamiseks). Jämesool avaneb kloaaki.
Hingamiselundkond.
Lindude hingamiselundkond on efektiivseim selgroogsete seas. Hingetoru on pikk ja tugevdatud kõhreliste rõngastega. Kopsud on suhteliselt väikesed, kuid suure pinnaga. Mõlema kopsuga on ühendatud kuus õhukotti. Need on kaela-õhukott, rangluu-õhukott, eesmine ja tagumine rinna-õhukott ning kõhu-õhukott. Rangluu-õhukotid on omavahel ühendatud. Tagumised õhukotid on otse ühendatud läbi kopsu kulgeva hingetoru haruga (peabronhiga). Sissehingamisel satub õhk kõigepealt tagumisse rinna-õhukotti ja kõhu-õhukotti, õhk kopsudest aga eesmistesse õhukottidesse. Väljahingamisel väljub kasutatud õhk eesmistest õhukottidest peabronhi kaudu, kopsudesse aga satub värske õhk tagumistest õhukottidest.
Enamikule lindudest on omane võime häälitseda. Kohas, kus hingetoru kopsude suunas kaheks jaguneb, paikneb lindudel nn laulukõri. See koosneb kolmest häälekilest, mille asendit kontrollivad häälelihased. Eriti keeruliseks on laulukõri arenenud n.ö laulvatel lindudel.
Vereringe.
Lindude väike-vereringe (toimub südame ja kopsude vahel) ja suur vereringe (toimub ülejäänud keha ja südame vahel) on teineteisest täielikult eraldatud, arteriaalse- ja venoosse vere segunemist ei toimu. Süda on suur, ja vere ringlus on suhteliselt kiire. Süda koosneb vasakust kojast, paremast kojast, vasakust ja paremast vatsakesest. Roomajate kahest aordikaarest on säilinud vaid parempoolne. See saab alguse vasakust südame vatsakesest, temast hargnevad enne paremale pöördumist veel unearterid, mis varustavad verega pead ja esijäsemetesse suunduvad rangluuarterid. Aordikaar suundub ise aordina tahapoole, ning hargneb paljudeks keha varustavateks arteriteks. Venoosne veri keha eesosast saabub kahe eesmise õõnesveeni kaudu paremasse südame kotta. Sinna suubub ka tagantpoolt tulev paaritu tagumine õõnesveen. Tagumine õõnesveen saab verd neerude kaudu keha tagaosast ja reieveeni kaudu jalgadest. Neerudesse satub veri kahest neeru värativeenist, mis algavad kaudaalsest õõnesveenist. Paremasse kotta saabunud veri liigub edasi paremasse vatsakesse, kust ta pumbatakse kopsuarterite kaudu kopsudesse. Kopsudest liigub veri kopsuveenide kaudu tagasi vasakusse kotta.
Punased verelibled on väikesed, tuumaga ja piklikud.
Immuunsüsteem ehk lümfiringe.
Lindude immuunsüsteemi keskne organ on tüümus, mis enamikul lindudest paikneb kaelas.
Erituselundkond.
Lindude neerud on suhteliselt suured (eriti veelindudel) ja lamedad, harilikult kolmesagaralised. Tüübilt on nad järelneerud. Loote-eas esinevad veel keskneerud, millest kujunevad täiskasvanute neerud ja isaste raiamanused. Kusejuhad väljuvad otse kloaaki, kusepõis puudub. Neerud talitlevad väga efektiivselt, ja vesi imetakse uriinist peaaegu täielikult tagasi. Uriin on hulgaliselt kusihapet sisaldav valge püdel mass.
Sigimine.
Lindude sigimine toimub kõva (kaltsiumkarbonaadist) koorega munade abil.
Isase suguaparaat koosneb kahest kõhuõõnes neerude juures paiknevast raiast, mis sigimisperioodil oluliselt suurenevad. Raigades valminud seemnerakud liiguvad seemnejuhades kloaagini. Hanelistel ja jaanalindudel paikneb kloaagis veel väljasopistatav suguti, enamikul lindudest see aga puudub või peaaegu puudub.
Emaste sugurakke toodab (samuti kõhuõõnes paiknev) munasari. Enamikul lindudel esineb vaid üks (vasakpoolne) munasari, papagoilistel ja kullilistel aga kaks. Valmivad munarakud liiguvad munasarjast munajuhasse, mille esimeses pooles eritatakse munaraku ümber valguline kest - munavalge. Järgnevas kitsamas munajuha osas tekib munavalgele ümber nahkkest. Munajuha viimases osas (seda nimetatakse ka emakaks) moodustatakse munale mineraalne koor ja (sageli) pigmenteeritakse see pinnalt. Munajuha avaneb kloaaki. Muna ehituse ja lindude lootelise arengu kohta täpsemalt vt muna ja linnu areng.
Füsioloogilised eripärad.
Lindude füsioloogilised eripärad on paljuski seotud nende lennuvõime ja püsiva kehatemperatuuriga. Püsiva kehatemperatuuri hoidmiseks on vajalik intensiivne ainevahetus. Ka tõuseb lennates seoses suure energiakuluga lindude ainevahetuse kiirus mitukümmend korda. Ka lindude südametegevus on kiire (eriti väiksematel liikidel), rahuldamaks keha suurt hapniku ja toitainetetarvidust. Keha temperatuur on üldiselt kõrge, tavaliselt 39–45 °C (emastel enamasti veidi kõrgem kui isastel). Püsivat kehatemperatuuri aitab säilitada halva soojusjuhtivusega sulestik, liigsest soojusest vabaneda aitab peamiselt soojusvahetus hingamisel. Mõned linnud võivad alajahtumisel ajutiselt letargiasse langeda (koolibrid ja pääsukesed), sel juhul võrdsustub kehatemperatuur välistemperatuuriga.
Lindude lämmastiku ainevahetuse lõpp-produktiks on vees lahustumatu kusihape. Kuna munas viibival linnu lootel puudub võimalus jääkaineid keskkonda eritada, saavad nad nii ohutult koguneda.
Eluviis.
Enamik linde on päevase eluviisiga, kuid mõned (öösorrilised, kakulised) on ka öise eluviisiga.
Ökoloogia.
Linnud on levinud väga erinevates ökoloogilistes tingimustes. Tänu oma lennuvõimele, kõrgelt arenenud füsioloogiale ja närvisüsteemile, pole lindude levikut piiravateks peamisteks teguriteks mitte madalad või kõrged temperatuurid, veekogud, ega suured kõrgused, vaid toidu kättesaadavus. Kokku arvatakse linde olevat ligikaudu 100 miljardit isendit.
Lindude erinevate rühmade toitumine on mitmekesine: kõige rohkem esineb taimtoidulisi linde, kakulised ja kullilised on aga valdavalt röövtoidulised.
Lindude käitumine võib olla üsna keeruline. Sageli esinevad linnud väiksemate seltsingute või suuremate parvedena. Lindude omavahelises kommunikatsioonis on põhiroll häälitsusel, kuid ka visuaalsetel märkidel.
Sigimisel (pesitsemine) moodustavad linnud sageli püsivaid paare. Munade kaitseks ehitatakse enamasti pesa. Munadele arenemiseks vajaliku püsivalt kõrge temperatuuri tagamiseks soojendavad linnud neid oma kehaga — hauvad. Suur osa liike hoolitseb poegade eest ka pärast nende koorumist kauem (nn pesahoidjad linnud) või vähemat aega (nn pesahülgajad linnud).
Enamus parasvöötme ja külmemate alade linde võtavad ebasoodsa aastaaja üleelamiseks ette pikemaid või lühemaid rändeid (nn rändlinnud; mitte rändavaid linde nimetatakse paigalindudeks), põhjalikumalt vt lindude ränne.
Paljud linnud aitavad kaasa taimede levimisele, kandes laiali nende seemneid.
Linnud ja inimene.
Inimene on ammustest aegadest tegelnud lindude küttimisega, tarvitamaks nende liha toiduks või sulgi ehetena ja soojust hoidvate voodritena. Palju lindude liike on kodustatud. Toiduks tarvitatakse ka lindude mune. Mitu linnuliiki on muutunud inimkaaslejateks (nt kodutuvi, koduvarblane), mõnesid peetakse nende kauni välimuse tõttu puurilindudena. Tänu oma põllumajanduslikule tähtsusele on kodukana valitud üheks molekulaarbioloogia mudelorganismiks, mugavaks uurimisobjektiks on ta ka embrüoloogidele.
Inimesele on veel kasulik merelindude väljaheide – guaano, mida kasutatakse väetisena.


Eesti lindude süstemaatiline nimestik.
Eesti lindude süstemaatiline nimestik on Eesti Ornitoloogiaühingu juurde kuuluva Eesti linnuharulduste komisjoni poolt peetav Eesti Vabariigi territooriumil kindlaks tehtud lindude nimestik.
Välislingid.
Eesti lindude süstemaatiline nimestik
Lindude süstemaatiline nimestik, Eesti


Iirimaa riigipeade loend.
Iirimaa riigipeade loend loetleb Iirimaa riigipäid alates iseseisvuse väljakuulutamisest 1919. aastal.
Riigipeade loend


Ulmekirjandus.
Ulmekirjandus on ilukirjandus, mis kasutab fantastilist ainestikku. Ulmekirjandust piiritletakse ja liigitatakse samal alusel nagu ulmet üldse. Et ulme on levinud eeskätt kirjanduses ja filmikunstis ning filmikunst on suhteliselt noor, siis ulme tekkelugu tähendabki ulmekirjanduse tekkelugu.
Tavaliselt jagatatakse ulmekirjandus kolme suurde rühma: teadusulmeks ("science fiction"), imeulmeks ("fantasy") ja õudusulmeks ("horror").


Teleportatsioon.
Teleportatsioon on esemete väga kiire transport või liikumine ühest kohast teise. Enamasti peetakse teleportatsiooni all silmas transporti, mille puhul edastatakse ainult informatsiooni, mille põhjal teises kohas valmistatakse eseme koopia.
Teadus ja teaduslik fantastika.
Teaduslikus fantastikas, mõtteeksperimentides ja füüsikaliste katsete puhul on teleportatsiooni all tavaliselt mõeldud esemete (reaalselt seni elementaarosakeste) ülekandmist ühest kohast teise protseduuri abil, mis hõlmab eseme kohta käiva informatsiooni kodeerimist, informatsiooni ülekandmist teise asukohta (näiteks raadiosignaalina) ja algse eseme koopia valmistamist sihtkohas. Füüsikas on tegeldud kvantteleportatsiooniga.
Teleportatsiooni kasutamisel inimeste transpordiks on palju lahendamata tehnilisi ja filosoofilisi probleeme. Pole selge, kuidas inimese keha nii täpselt kirjeldada, et seda oleks võimalik rekonstrueerida. Samuti pole selge, kas inimese lammutamine ühes kohas ja taaskokkupanemine teises kohas tekitab tunde, et elu sujuvalt jätkub. Probleemid on paljuski samalaadsed nagu vaimuülekande puhul.
Pole selge, kas inimese kopeerimine nõuab täpse kvantoleku reprodutseerimist. Samuti pole selge, kas see nõuab kvantteleportatsiooni, mis eeskuju paratamatult lammutab, või piisab makroskoopilistest mõõtmistest. Mittelammutava variandi puhul valmistatakse eeldatavasti iga teleportatsiooni puhul uus koopia, kusjuures teleportatsiooni kogeb ainult koopia. Seesugusel tehnoloogial oleks ka muid rakendusi, näiteks virtuaalmeditsiin (salvestatud andmete muutmine, et valmistada koopia, mis on originaalist parem), ränd tulevikku (koopia valmistamine aastaid pärast informatsiooni salvestamist) ja varukoopiad (hiljuti salvestatud informatsiooni põhjal koopia valmistamine, kui originaaliga on juhtunud õnnetus).
Religioon ja esoteerika.
Religioosses, okultistlikus ja esoteerilises kirjanduses tähendab teleportatsioon inimese või eseme hetkelist liikumist ühest kohast teise üleloomulikul või paranormaalsel viisil.
Näiteks Apostlite tegude raamatus (8:39,40) räägitakse, kuidas pärast Etioopia eunuhhi, kuninganna varanduse valitseja ristimist "haaras Issanda Vaim Filippuse, ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi rõõmuga. Aga Filippus leiti Asdodist."
Buddha olevat teleportatsiooni teel kandunud Indiast Sri Lankale.


Carl Lewis.
Frederick Carlton Lewis (sündis 1. juulil 1961 Alabama osariigis) on USA kergejõustiklane. Ta on tulnud 9 korda olümpiavõitjaks ning võitnud 10 olümpiamedalit. Tema hüüdnimi on "King Carl" (Kuningas Carl).
Carl sündis kahe kergejõustikutreeneri kolmanda pojana. Ta kasvas üles New Jersey osariigis Willingboro alevis Philadelphia lähedal, kus tema isa Bill oli kehalise kasvatuse õpetaja. Carlil olid vanemad vennad Cleve ja Mack ning õde Carol Lewis. Tema ema, neiupõlvenimega Evelin Laweler, oli endine kergejõustiklane, kelle parim tulemus oli 1951 saadud 6. koht Panameerika mängudel 80 m tõkkejooksus.
13-aastaselt hakkas Carl osa võtma kaugushüppe- ja sprindivõistlustest. 15-aastaselt hakkas Carl kiiresti kasvama ning hüppeliselt paranesid tema tulemused kaugushüppes. 15-aastaselt hüppas ta 7.26, 16-aastaselt 7.85 ja 17-aastaselt jõudis ta Jesse Owensi omaaegsete rekordnumbriteni – 8.13.
Carl Lewise esimene suurem rahvusvaheline võistlus oli 1979. aasta Panameerika mängud, kus ta sai kaugushüppes 3. koha. 1981 võitis Lewis 100 m jooksu ja kaugushüppe nii NCAA (ülikoolide) kui ka USA meistrivõistlustel. Seda oli varem suutnud ainult Jesse Owens.
1980 valiti ta USA olümpiavõistkonda. Et aga USA 1980. aasta suveolümpiamänge boikoteeris, ei saanud Lewis osaleda.
Järgnevatel hooaegadel olid tal hooaja maailma parimad tulemused 100 m jooksus ja kaugushüppes.
Lewise esimene tähetund saabus 1983. aastal. Kõigepealt võitis Carl juunis USA meistrivõistlustel 100 ja 200 m jooksu ning kaugushüppe. Seda oli viimati suutnud Malcolm Ford 1886. aastal. Kaks kuud hiljem võitis Carl Helsingis esimestel kergejõustiku MM-võistlustel kuldmedali 100 m jooksus, kaugushüppes ja 4×100 m teatejooksus.
1984. aasta suveolümpiamängudel Los Angeleses tuli Lewis olümpiavõitjaks 100 m jooksus, 200 meetri jooksus, kaugushüppes ja 4×100 m teatejooksus, korrates Jesse Owensi saavutust 1936. aasta suveolümpiamängudelt.
1987. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Roomas võitis Lewis nagu eelmistelgi MM-võistlustel kuldmedali 100 m jooksus, kaugushüppes ja 4×100 m teatejooksus.
1988. aasta suveolümpiamängudel tuli Lewis 100 m jooksu võitjaks pärast Ben Johnsoni diskvalifitseerimist dopingu tarvitamise tõttu. 200 m jooksus sai ta kaasmaalase Joe DeLoachi järel hõbemedali. 4×100 m jooksu meeskond diskvalifitseeriti reeglitevastase teatepulgavahetuse tõttu. Kaugushüppe võitis Lewis raskusteta.
Pärast 1988. aastat hakkas Lewise ülekaal sprindis kahanema, kuid kaugushüppes olid tal endiselt suurepärased tulemused. 1991. aasta maailmameistrivõistlustel Tōkyōs jäi ta aga alla kaasmaalasele Mike Powellile. Sealjuures ületasid mõlemad Robert Beamoni legendaarse rekordi 1968. aastast.
1992. aasta suveolümpiamängudel Barcelonas võitis ta Powellit, tulles kolmandat korda järjest kaugushüppe olümpiavõitjaks. 4×100 m teatejooksus jooksis ta viimases vahetuses ja tõi USA-le kulla.
Järgnevatel aastatel Lewisel suuri võite ei olnud. 1996, kui ta oli 36-aastane, tõusis ta kaugushüppes jälle kõrgvormi. 1996. aasta suveolümpiamängudel tuli ta neljandat korda järjest kaugushüppe olümpiavõitjaks. Enne teda olid neljadel olümpiamängudel võitnud ainult Alfred Oerter kettaheites 1956–1968) ja Paul Elvstrøm purjetamises 1948–1960). Seejuures võitsid Lewis ja Oerter ühel ja samal võistlusalal; Elvstrøm võitis kahel erineval võistlusalal. Kui Lewis oleks pääsenud 4x100 m teatejooksu meeskonda, oleks ta võitnud kümnenda olümpiakulla, jõudes ette kaasmaalasest Ray Ewryst ning saades kõige edukamaks meesolümpiavõistlejaks.
Carl Lewis on võitnud tiitlivõistlustel 17 kuld-, 2 hõbe- ja ühe pronksmedali ning püstitanud kokku 16 väli- ja sisemaailmarekordit.
1987. aastal salvestas Carl Lewis koos bändiga "Carl Lewis and the Electric Storm" singli "Break It Up".
Pärast Atlanta olümpiamänge Lewis loobus võistlemisest. Praegu tegutseb ta näitlejana.


Jesse Owens.
Jesse Owens (õieti James Cleveland Owens; 12. september 1913 Danville (Alabama) – 31. märts 1980 Tucson (Arizona) oli USA neegerkergejõustiklane, neljakordne olümpiavõitja. Nime Jesse sai ta esimesel koolipäeval, kui õpetaja sai valesti aru poisi öeldud initsiaalidest 'J.C.'. Teda on kutsutud ka Eebenipuust Antiloobiks.
Jesse sündis prügivedaja pojana ja orja pojapojana. Ta oli Henry Owensi neljast pojast ainus, kes ei abistanud isa puuvillapõldudel, olles selleks liiga haiglane. Kopsupõletik kordus igal talvel ja tihti tundus, et ta ei näegi enam järgmist kevadet. Kord oli Jesse terve nädala teadvuseta. Kui ta sai 9-aastaseks, kolis perekond Clevelandi, kus Jesse töötas bensiini- ja maiustustemüüjana.
19-aastasena pälvis Jesse treenerite tähelepanu. Tuule toetusel jooksis ta 100 m maailmarekordit kordava ajaga 10,3. Clevelandi kõrgema tehnikakooli treener Charly Riley jälgis tähelepanelikult Jesse arengut ja ennustas, et peagi lööb uus tõusev täht kõik rekordid.
1934 sai Owensist Ohio ülikooli tudeng. Kui ta oli püstitanud kõrgkoolide rekordi 100 ja 220 jardi jooksus ning kaugushüppes, tehti talle pakkumisi 28 kõrgkoolist, kuid Owens eelistas jääda Ohio osariiki. Üliõpilasena töötas ta liftipoisina ja hiljem osariigi seadusandliku kogu jooksupoisina.
25. mail 1935 toimus USA-s Michigani osariigis sündmus, mis on spordiajalukku läinud kui "Ann Arbori ime". Ameerika neegersportlane Jesse Owens püstitas Ann Arboris tunni aja jooksul kuus maailmarekordit.
Kell 15.15 startis ta 100 jardi jooksus. Võiduaeg 9,4 oli maailmarekordi kordamine.
Kell 15.25 asus Owens kaugushüppe hoovõturajale. Ta otsustas võistkonna huvides sooritada vaid ühe hüppe, sest selg oli veidi haige. Enne hüpet käis ta vaatamas jaapanlase Chuhei Nambu maailmarekordi (7.98) joont, mille kohtunikud olid tähistanud. Et joon kaugelt silma paistaks, pani Jesse sellele taskuräti. Hüpe õnnestus ja tulemuse 8.13 teatavaks tegemine vallandas ovatsiooni: esimese sportlasena maailmas oli Jesse Owens hüpanud üle 8 meetri. Rekord püsis löömatuna tervelt 25 aastat ja 79 päeva, kuni Ralph Boston selle lõpuks 1960. aastal ületas.
Kell 15.45 oli Owens 220 jardi jooksu stardis. Jooks toimus sirgrajal. Jesse aeg 20,3 ületas kehtiva maailmarekordi nii 220 jardi kui ka 200 m distantsil.
Kell 16.00 Owensi soolo jätkus. Start anti 220 jardi tõkkejooksuks. Võitis taas Jesse. Aeg 22,6 oli jällegi parem kehtivast maailmarekordist nii jardi- kui meetridistantsil.
Nii sai Jesse Owensist enne Berliini olümpiamänge peafavoriit mitmel alal.
Berliini olümpiamängudel 1936. aastal võitis Jesse esimese kuldmedali 3. augustil toimunud 100 m jooksu finaalis tulemusega 10,3, mis oli ühtlasi olümpiarekord.
Järgmisel päeval oli Owens võistlustules kaugushüppes. Tema pearivaal oli Saksamaa au ja uhkus Lutz Long, kellelt loodeti palju. Lõpptulemuseks aga oli: Owens 8.06 ja Long 7.87.
5. augustil võitis Owens 200 m jooksu ülivõimsalt uue olümpiarekordiga 20,7. Hõbemedali saanud Matthew Robinson jäi maha 0,4 sekundiga.
Pärast Owensi võitu 200 meetris küsiti treenerilt Lawson Robertsonilt, kas Jesse pannakse 4×100 m teatejooksumeeskonda, sest nädal varem oli kindel, et sinna kuuluvad Sam Stoller, Marty Glickman, Frank Wykoff ja Foy Draper. Mehed olid treeninud juba ka teatepulga üleandmist. Robertson vastas: «Owensil on juba küllalt kuulsust, kulmedaleid ja tammepärgi, nii et ta võib neist kaua aega ära elada.» Vähemalt Glickman, Stoler ja Wykoff olid kindlalt meeskonnas. Neljas mees pidi olema kas Foy Draper või Ralph Metcalfe.
Jooksupäeva hommikul teatas treener Glickmanile ja Stollerile, et nad on meeskonnast välja arvatud ning neid asendavad Owens ja Metcalfe. Põhjuseks oli asjaolu, et Glickman ja Stoller olid juudid, aga Hitler vihkas juute veelgi rohkem kui neegreid. Nii sai Owens kuldmedali ka teatejooksus. USA nelik lõpetas maailmarekordiga 39,8, jättes teiseks itaallased, keda võideti tervelt 1,3 sekundiga. Võiduaeg püsis maailmarekordina kakskümmend aastat.
1936. aastal ütles Jesse Owens ühele Londoni reporterile: «Ma lasksin oma jalgadel võimalikult vähe puudutada maapinda. Niipea kui maandusin, kargasin kohe üles tagasi. Mu jalad on ainult murdosakese ajast jooksurajal.»
Berliini olümpiamängutelt kodumaale naasmine kujunes Owensile muinasjutuliseks. Kõik ajalehed olid täis tema pilte, tema auks korraldati pidulikke paraade New Yorgis ja Clevelandis. Ometi ei kutsutud teda Valgesse Majja, USA president Franklin Delano Roosevelt ei saatnud talle isegi õnnitlustelegrammi.
Owensit solvas ka Amatöörsportlaste Liit, kes varsti karistas teda keeldumise eest jooksmast Rootsis, milleks ta polnud üldse nõusolekut andnud. Liit ei andnud talle ka Sullivani auhinda, mille sai iga aasta parim USA amatöörsportlane. 1935, mil Jesse Owens püstitas kuus maailmarekordit, anti auhind golfimängijale Lawson Little´ile. 1936, mil Owens võitis neli olümpiakulda, läks Sullivani auhind Glenn Morrisele, olümpiavõitjale kümnevõistluses.
Pärast olümpiamänge oli Jesse palgaline kaastööline presidendikandidaat Alf Landoni juures. Kui Landon valimised kaotas, palgati Owens 130 dollari eest kuus Clevelandis spordiinstruktoriks. Sellest ei jätkunud perekonna toitmiseks. Siis pakuti talle võidujooksu hobustega. Jesse sai algul raevukrambid, kuid muud polnud tal valida. Nii jooksiski Berliini kangelane demonstratsioonetendustel võidu hobuste, koerte ja mootoratastega. Ta tüdines sellest ja pöördus tagasi spordiinstruktori ameti juurde.
1968 asus Owens USA Olümpiakomitee poolele võitluses sõjakate neegersportlastega ja kirjutas 1970 raamatu "Mustad mõtted", milles arvustas rassivaenu. 1972 avaldas ta oma teise raamatu pealkirjaga "Ma olen muutunud", kus ta oma varasemast kriitikast taganes.
Pärast 35 aastat kestnud suitsetamist (pakk sigarette päevas) suri James Cleveland Owens 31. märtsil 1980 Arizona osariigis Tucsonis kopsuvähki.


Algprintsiip.
Algprintsiip on Aristotelese õpetuse järgi enesestmõistetav väide, mis võetakse (koos teiste algprintsiipidega) tõestamisel eelduseks. Algprintsiipi ei ole võimalik tõestada.
Tänapäevane aksioomi mõiste hõlmab ka algprintsiibi mõiste.


Termin (loogika).
Termin (kreeka keeles "horos", ladina keeles "terminus", inglise keeles "term") on traditsioonilises loogikas propositsiooni (predikatsiooni, otsustuse) põhikomponent.
Etümoloogia ja sõnakasutus.
"Horos" ja "terminus" tähendavad 'äärmine' või 'piir'.
Aristotelese järgi ei ole termin ise tõene ega väär. Nii propositsiooni alguses kui ka lõpus on üks termin. Neid seob jaatuse või eituse akt.
Aristotelesel on termin lihtsalt "asi", propositsiooni osa. "Port-Royali loogikas" on termin psühholoogiline entiteet (idee või mõiste. John Stuart Millil on ta sõna.
Ükski neist tõlgendustest ei ole tänapäeva loogika seisukohast päris rahuldav. Kui me väidame, et miski on ükssarvik, siis me ei väida midagi millegi kohta. Propositsioon "Kõik kreeklased on inimesed" ei ütle, et kreeklaste ideed on inimeste ideed, ega seda, et sõna "kreeklased" on sõna "inimesed". Propositsiooni ei saa koostada reaalsetest asjadest ega ideedest, kuid terminid ei ole ka tähenduseta sõnad. See probleem ei ole lõpuni lahendatud.


Tõestus.
Tõestus on arutlus, mis näitab mingi propositsiooni tõesust.
Aristotelese järgi on tõestus deduktiivne süllogism, mille eeldused on enesestmõistetavad. Teaduses peavad Aristotelese järgi kõik väited olema tõestatud.
Füüsikas, keemias ja paljudes muudes loodusseadusi uurivates teadustes kasutatakse paljude asjade uurimisel katse-eksituse meetodit, mille abil saab küll tõendada, aga mitte tõestada.
Matemaatikas kasutatakse antiikajast peale teoreemide tõestamist. Algul mõisteti tõestamise lähtekohaks olevaid aksioome ja postulaate enesestmõistetavana. Tänapäeva matemaatikas võib aksoome suvaliselt valida, mistõttu tõestus taandub järeldumise kindlakstegemisele.
Matemaatilises loogikas uurib tõestusi tõestuste teooria.
Mõnikord mõeldakse tõestamise all ka veenvat põhjendamist.
Tõestamise või tõendamise käigus saab hüpoteesist teooria.
Tõestuste liigid.
Deduktiivne tõestus on suunatud üldiselt üksikule. Näidatakse, et väide kehtib terve hulga kohta, millesse kuulub otsitav element. Näide: tõestada, et arv 345345 jagub 1001-ga. Selleks tõestatakse, et iga 6-kohaline arv, mille esimesest 3 numbrist moodustatud arv võrdub viimasest 3 numbrist moodustatud arvuga, jagub 1001-ga, ja näidatakse, et 345345 on samasugune arv.
Induktiivne tõestus on suunatud üksikult üldisele. Näidatakse, et väide kehtib iga hulga elemendi kohta, ja järeldatakse, et see omadus on hulgale omane. Näide: tõestada, et Loch Nessi koletist pole olemas. Selleks kammiti kogu järv sonaritega läbi ja leiti, et selles pole ühtki vähemalt hülgesuurust elukat. Induktiivseid tõestusi kasutatakse praktikas harva, sest ei saa tõestada, et kõik objektid on üles leitud. Näiteks kaua peeti tõeseks väidet 'kõik luiged on valged', kuni Austraaliast leiti musti luiki.
Rekursiivne tõestus kasutab tõestuskäigus iseennast. Tõestus koosneb kahest osast: esiteks erijuhu tõestamine (näidatakse, et väide kehtib mingi konkreetse n korral), teiseks üldjuhu tõestamine (näidatakse, et kui väide kehtib n korral, siis kehtib ta ka n + 1 korral.) Näide: tõestada, et iga kümnest suurema arvu faktoriaal lõpeb 00-ga. Algul näidatakse, et 10! lõpeb 00-ga, ja siis näidatakse, et (n+1)! lõpunullide arv ei ole väiksem n! lõpunullide arvust.


Aru.
Aru (saksa keeles "Verstand", vene keeles рассудок) on kitsamas mõttes (erinevalt mõistusest) inimese võime omada mõisteid ja teha otsustusi. Aru on võime asju vaimselt ühtsuses haarata, moodustada adekvaatseid mõisteid õigesti abstraheerides ning teha otsustusi. See on võime asju võrrelda ja analüüsida ning mõistetest ja sõnadest aru saada, nende tähendust teada.
Laiemas tähenduses võidakse aru vastandada meelelisusele ning mõelda selle all mõtlemisvõimet (intellekti) üldse.
Selles artiklis on juttu arust kitsamas tähenduses ning sõna ja mõiste eelkäijatest antiik- ja keskaja filosoofias.
Sõna tähendus on filosoofia ajaloos muutunud.
Antiik- ja keskaegses filosoofias ei ole sõnadel "aru" ja "mõistus" üksüheselt kreeka- ja ladinakeelseid vasteid. Sõnal "aru" on järjepidevus sõnaga "intellectus" ja sõnal "mõistus" sõnaga "ratio", kuid sõnade tähendused ei pruugi vastavuses olla.
Mõistus ("ratio") oli algselt arust madalam tunnetusvõime. Uusaja filosoofias levis aru pidamine mõistusest madalamaks võimeks.
Aristoteles.
Aristotelese järgi on aru ("nous") hinge kõrgeim osa, mis on omane ainult inimesele. Aru võtab endale mingi asja vormi ("intelligeerib" seda asja), ilma et ta võtaks endasse selle asja substraadiks olevat mateeriat.
Locke.
John Locke'il on aru ("understanding") mõtlemisvõime.
Berkeley.
George Berkeleyl on vaim aru, niivõrd kui ta tajub ideesid.
Leibniz.
Leibnizil on aru võime omada aredaid ideid, reflekteerida ja dedutseerida.
Tschirnhaus.
Ehrenfried Walther von Tschirnhausil on aru ("intellectus") võime midagi mõista ja vastupidist mitte mõista.
Wolff.
Christian Wolffil on aru võime asju aredalt ette kujutada, võime võimalikku aredalt ette kujutada.
Ploucquet.
Gottfried Ploucquet määratleb nii: "Aru ("intellectus") seisneb jõus mitut asja nõnda kaeda, et üks kujutub teises või teisest, ehk on jõud endas mitut ideed ühendada."
Crusius.
Christian August Crusius määratleb: "Kogu jõudu mõelda ühes vaimus nimetatakse kokkuvõetult aruks."
Platner.
Ernst Platneri järgi on aru tunnetusvõime, niivõrd kui ta "tunnustab mõistete all ettekujutusi".
Holbach.
Paul Henri Thiry d'Holbachil on aru ("entendement") "võime märgata ("apercevoir") nii väliseid objekte kui ka iseennast ning olla nende poolt modifitseeritud."
Robinet.
Jean-Baptiste-René Robinet määratleb: "Aru on võime märgata objekti, omada temast ideed intellektuaalse närvi raputuse läbi."
Kant.
Immanuel Kant vastandab aru meelelisusele kui aktiivse vaimutegevuse, tunnetuse "spontaansuse", "võime ettekujutusi ise esile kutsuda". Aru on "võime mõelda meelelise kaemuse eset", "võime otsustusi teha", mõistete, otsustuste ja reeglite võime, "reflekteerimisvõime". Aru produtseerib mõisteid ning on kategooriate allikas.
Aru on "kategooriate vahendusel kõigi kogemuste formaalne ja sünteetiline printsiip". Aru on "reeglite võime", ta on "alati ametis nähtumuste läbikammimisega ["durchzuspähen"] kavatsusega neis mingit reeglit avastada." Nii saab arust "looduse seadusandlus".
"Apertseptsiooni ühtsus kujutlusvõime sünteesi suhtes on aru, ja seesama ühtsus kujutlusvõime transtsendentaalse sünteesi suhtes [on] puhas aru."


Johannese evangeelium.
Johannese evangeelium (kr. Κατὰ Ἰωάννην, "Kata Iōannēn") on Piibli Uue Testamendi neljas raamat, mis ühena evangeeliumidest edastab Jeesuse Kristuse õpetusi, viimse õhtusöömaja seadmise, kohtumõistmise, surma ja ülestõusmise jutustusi. Pärimuse järgi on selle autoriks apostel Johannes. Ka paljudes käsikirjades on autoriks märgitud Johannes.
Ülevaade peatükkide teemadest.
Johannese evangeelium algab proloogiga (1:1–5). Salmist 1:6 algab jutustus, mis koosneb kahest osast. Esimeses osas, mis lõpeb 12. peatükiga, räägitakse Jeesuse avalikust tegevusest alates tema ristimisest Ristija Johannese poolt kuni tema avaliku tegevuse lõpuni. Teises osas räägitakse Jeesuse tegevusest tagasitõmbununa lähemate õpilaste ringi (13-17), tema kannatusest ja ristilöömisest ning ilmumisest jüngritele pärast ülestõusmist.
Johannese evangeelium on kolmest ülejäänud evangeeliumist märgatavalt erinev. Teistel, nn sünoptilistel evangeeliumidel, on palju ühist teksti ning nad räägivad Jeesuse elust palju rohkem. Seevastu Johannese evangeelium rõhutab Poja müstilist vahekorda Isaga ning usklike müstilist vahekorda Lunastajaga ning räägib Pühast Vaimust kui Lohutajast (Trööstijast). Samuti paneb Johannes rõhku kristlasi iseloomustavale armastusele.
Raamat on mõeldud põhiliselt kristlastele. Arvatakse, et apostel Johannes elas elu lõpus Efesoses (seda väidab juba Papias), mis oli suurim kristlaste tempel pärast Jeruusalemma hävitamist 70. aastal, siis on levinud arvamus, et Johannese evangeelium on kirjutatud Efesoses.
Alates 19. sajandist on uurijad hakanud kahtlema Johannese autorluses. Evangeeliumi kirjutamise aega peetakse seal kirjeldatud sündmustest kümneid aastaid hilisemaks. Ferdinand Christian Baur väitis kirjutamise ajaks koguni 160. aasta. Ent 1934 avaldas Colin H. Roberts 2. sajandi esimesse poolde dateeritud käekirjaga papüürusetüki (P52 = Papyrus Ryl. Gr. 457), mis sisaldab salme Johannese evangeeliumist. Kuigi mõned paleograafiaeksperdid ei ole pidanud võimalikuks käsikirja nii täpset dateerimist, on üldtunnustatud, et see papüürus on varaseim teadaolev tekst, mis sisaldab mõnd Uue Testamendi osa.
Johannese evangeeliumile on ette heidetud, et mõned kohad selles on juudivaenulikud ning on sellistena kujundanud paljude kristlaste suhtumist juutidesse.
Erinevalt sünoptilistest evangeeliumidest on Johannese evangeelium gnostiline evangeelium. Päästeni jõutakse teadmise läbi, et Jeesus on Kristus.


Johannese evangeelium 14.
Johannese evangeelium 14 on Johannese evangeeliumi 14. peatükk.
Tekst.
1. Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!
2. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama.
3. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.
4. Ja kuhu mina lähen, sinna te te teate teed."
5. Toomas ütles Talle: "Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed! Kuidas me siis võime teada teed?"
6. Jeesus ütles talle: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.
7. Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mu Isa. Nüüd te tunnete Teda ja olete Teda näinud!"
8. Filippus aga ütles talle: "Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!"
9. Jeesus ütles talle: "Nii kaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: Näita meile Isa?
10. Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.
11. Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu.
12. Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde
13. ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas!
14. Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.
15. Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!
17. Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.
18. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.
19. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama.
20. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis.
21. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast."
22. Talle ütles Juudas, mitte Juudas: "Issand, mis see on, et Sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?"
23. Jeesus vastas talle: "Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.
24. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud.
25. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides.
26. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.
27. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!
28. Te kuulsite, et ma ütlesin teile: "Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde; sest Isa on suurem kui mina."
29. Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.
30. Ma ei räägi enam teiega palju, sest maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli minu üle,
31. vaid et maailm saaks aru, et mina armastan Isa ja teen nõnda, nagu Isa mind on käskinud. Tõuske, läki siit minema!"


Metafüüsika (Aristoteles).
"Metafüüsika" on Aristotelese teos, mis on pandud tema märkmetest või loengute "käsikirjadest" kokku mitusada aastat pärast tema surma.
Aristoteles ise pole kunagi kirjutanud sellise pealkirjaga teost. Pealkiri tuleneb asjaolust, et "kogutud teoste" väljaandjad paigutasid tekstid, mis ei mahtunud toona traditsiooniliste filosoofia jaotiste – loogika, eetika ega füüsika – alla, "pärast" kirjutisi ("ta meta"), mis käsitlesid "füüsikat" ("ta physika"). Need ülejäänud kirjutised, mis esitasid "esimest filosoofiat" kui "teadust olevast kui olevast" läbi "ilmikstoova lausumise", said pealkirja puht kirjandustehniliselt ("ta meta ta physika" lühenes hiljem "metaphysika"-ks), kuid neil on ka sisuliselt "physika"-st tahapoole, üle või väljapoole ("meta") ulatuvat käsitlusala, mida tänapäeval nimetatakse ontoloogiaks.


Metafüüsika 4.
"Metafüüsika" 4 ehk "Metafüüsika Γ" on Aristotelese teose "Metafüüsika 4. raamat.
Raamat räägib esimese filosoofia ainest.
6. peatükk.
Nii nende hulgas, kes on veendunud niisuguste vaadete õigsuses [kõige selle tõesuses, mis tajujale tundub tõesena], kui ka nende seas, kes neist vaadetest ainult räägivad, on levinud järgmine kahtlus: nad küsivad, kes siis otsustab selle üle, kes on terve mõistuse juures, ja kes üldse iga asja üle õigesti otsustab. Olla sellises kahtluses on sama hea kui kahelda selles, kas me näeme praegu und või oleme ärkvel. Aga kõikide sarnaste kahtluste mõte on üks ja seesama. Need, kellel on niisugune kahtlus, nõuavad kõigele põhjendust; nad ju otsivad algust ja tahavad seda leida tõestuse abil, kuigi nende tegudest on näha, et nad pole selles veendunud. Ent nagu öeldud, on see nende häda: nad otsivad põhjendust sellele, millel põhjendust ei ole: tõestuse algus ei ole ju tõestatav.
Neid [siiralt eksijaid] saaks selles veenda (seda ei ole ju raske taibata); kuid need, kes otsivad arutlustes [sõnalist] võitu, otsivad võimatut, sest nad nõuavad, et neile näidataks vastandlikku, kuna aga nad algusest peale räägivad vastandlikku. Kui aga kõik ei ole millegi suhtes, vaid miski on olemas ka iseenesest, siis ei saa enam kõik, mis tundub, olla tõene; tõepoolest, see, mis tundub, tundub kellelegi, ja selle pärast tunnistab see, kes ütleb, et kõik, mis tundub, on tõene, kõik olemasoleva millegi suhtes olevaks. Sellepärast peavad need, kes otsivad arutluses ainult [sõnalist] võitu, aga samal ajal nõuavad oma teeside toetamist, võtma arvesse, et see, mis tundub, ei ole olemas mitte [üldse], vaid ainult selle jaoks, kellele see tundub, siis kui, nii nagu ja niisugustes tingimustes, nagu see tundub. Aga kui nad isegi toetavad oma teese, aga mitte just nõnda, siis ilmneb varsti, et nad räägivad iseendale vastu. Tõepoolest, üks ja seesama asi võib tunduda välimuse järgi meena, maitse poolest aga mitte, ning kuna meil on kaks silma, siis kummagi jaoks eraldi ei pruugi sellel olla üks ja seesama välimus, sest mõlemad ei näe ühtmoodi. Nendele, kes ülalmainitud põhjustel tunnistavad tõeseks selle, mis tundub, ning sel alusel väidavad, et kõik on ühtmoodi väär ja tõene (asi ei tundu ju kõigile ühe ja samana ja isegi ühele ja samale inimesele mitte alati ühe ja samana, ja sageli tundub ta ühel ja samal ajal vastandlikult; kui näiteks panna sõrm sõrme taha, siis kompimine peab kaheks asjaks seda, mille kohta nägemine ütleb, et see on üks ja seesama asi), [me vastame: jaa], kuid tunduv ei ole ühtmoodi väär ja tõene ühe ja sama taju jaoks ühtedes ja samades tingimustes ühel ja samal ajal; nii et nende [reservatsioonidega] võib öelda, et tunduv on tõene. Aga võib-olla sellepärast peavad need, kes ütlevad nõnda mitte kahtluste tõttu, vaid ainult selleks et öelda, väita, et vaat see tunduv ei ole tõene üldse, vaid tõene vaat selle inimese jaoks. Ja nagu juba varem öeldud, tuleb neil tunnistada kõik [olemasolev] millegagi suhtes olevaks ning sõltuvaks arvamusest ja meeltetajust, nii et nende meelest ei ole miski tekkinud ega hakka miski olemas olema, kui enne ei kujundata selle kohta arvamust; ent kui [siiski] miski on tekkinud või hakkab olemas olema, siis on selge, et kõik ei saa olla suhtes arvamusega.
Edasi, kui on miski üks [suhtes olev], siis ta peab olema suhtes ühega või millegi [arvult] määratletuga; ja täpselt samuti, kui üks ja sama on nii pool millestki kui ka võrdne millegagi, siis ta igal juhul ei ole võrdne kahekordse suhtes. Sellepärast, kui olemasoleva arvamuse suhtes inimene ja see, mille kohta see arvamus käib, on üks ja seesama, siis inimene ei ole mitte see, kellel on arvamus, vaid see, mille kohta arvamus käib. Kui aga iga asi oleks olemas [ainult] vahekorras arvajaga, siis arvaja oleks olemas vahekorras liigilt arvutute esemetega.
Selle kohta, et kõige tõsikindlam tees on see, et teineteisele kontraarsed propositsioonid ei saa olla koos tõesed, ja selle kohta, millised järeldused järelduvad nende jaoks, kes ütlevad, et niisugused propositsioonid on koos tõesed, ja miks nad nii ütlevad, selle kohta on piisavalt öeldud. Ent kuna on võimatu, et üksteisele vasturääkivad propositsioonid oleksid ühe ja sellesama suhtes koos tõesed, siis on selge, et vastandid ei saa korraga olla omased ühele ja samale. Tõepoolest, kahest vastandist üks on ilmaolek mitte vähemal määral [kui vastand], ja seejuures substantsist ilmaolek; ilmaolek aga on eitus mingi kindla soo suhtes. Niisiis, kui on võimatu üht ja sedasama ühel ja samal ajal õigesti jaatada ja eitada, siis on ka võimatu, et vastandid oleksid ühel ja samal ajal omased ühele ja samale, kui just nad ei ole sellele omased üksnes mingis suhtes või siis üks ainult mingis suhtes, teine absoluutselt.


Psalm 53.
Psalm 53 on Psalmide raamatu 53. psalm.
Tekst.
1. "Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; Taaveti õpetuslaul."
2. Meeletu ütleb oma südames: "Jumalat ei ole!" Nad talitavad riivatult ja jõledasti, ei ole kedagi, kes head teeb.
3. Jumal vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat.
4. Kõik nad on taganenud, üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki.
5. Kas seda siis ei mõista need, kes teevad nurjatust, kes söövad mu rahvast, nagu süüakse leiba? Jumala poole nad ei hüüa.
6. Seal valdab neid hirm, kus ei ole hirmu põhjust, sest Jumal pillab laiali selle luud, kes seab leeri sinu vastu. Sa saadad nad häbisse, sest Jumal on nad hüljanud.
7. Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist! Kui Jumal oma rahva vangipõlve pöörab, siis hakkab Jaakob ilutsema, Iisrael saab rõõmsaks.
Kommentaar.
2. salmi on tsiteeritud tõendusena, et Jumala olemasolu ei ole enesestmõistetav.


Predikaat.
Predikaat on traditsioonilises loogikas see, mida millegi kohta öeldakse; termin propositsioonis, mida öeldakse teise termini (subjekti) kohta ehk omistatakse subjektile ehk preditseeritakse subjekti kohta.
Näiteks propositsioonis "Inimene on elukas" on "elukas" predikaat.
Hiljemalt Aristotelesest saadik eristatakse lihtsate (kategooriliste) propositsioonide ja otsustuste analüüsimisel seda, "mille kohta" midagi öeldakse (eset, subjekti) ning seda, "mida" millegi kohta öeldakse (predikaati). Ranges mõttes mõeldakse subjekti all eset, mille kohta midagi öeldakse, ja predikaadi all seda, mis talle propositsiooniga omistatakse, näiteks mingit omadust. Propositsiooni seda osa, mis osutab esemele, nimetatakse sel juhul "subjektiterminiks" ja propositsiooni seda osa, mis osutab predikaadile, nimetatakse predikaaditerminiks.
Näidetes 1 ja 3 on Sokrates (inimene) subjekt, "Sokrates" (propositsioonide 1 ja 2 esimene osa) subjektitermin. Näites 2 on minu naabri koer (loom, kes hommikuti minu peale haugub) subjekt ja "minu naabri koer" subjektitermin.


Subjekt (loogika).
Subjekt on traditsioonilises loogikas see, mille kohta midagi öeldakse, vastandina predikaadile (sellele, mida subjekti kohta öeldakse).


Dominikaani Vabariigi riigipeade loend.
Dominikaani Vabariigi riigipeade loend loetleb iseseisva Dominikaani Vabariigi riigipead. Eraldi on toodud välja Hispaania taasokupatsiooni kubernerid 1861–1864 ja USA okupatsiooni kubernerid 1916–1924. Lisaks veel niipalju, et aastail 1821–1844 kuulus terve Haiti saar Haiti Riigi koosseisu.
Ajutised koloniaalvalitsejad.
1922–1924 oli riigis USA sõjaväeline kohalolek, kuid riiki valitses ajutine president Juan Bautista Vicini Burgos
Riigipead


Logos.
"Logos" on vanakreeka tavakeele sõna ja vanakreeka filosoofia termin, mille mitmetahuline tähendus on aja jooksul muutunud.
"Logos" võib tähendada sõna, lauset, väidet, argumenti, arutlust, kõnet, juttu, väljendust, mõistet, määratlust, selgitust või põhjust, seadust või reeglit, loendatud arvu või määra või mõõtu, suhet ehk relatsiooni, aru või mõtlemist, mõistust jms. Juba vanakreeka filosoofias võis sõna "logos" omandada neist paljudest tähendustest erinevaid või siis mitmeid samaaegselt. Filosoofilistes tekstides jäetakse see tihti tõlkimata.
"Logos" tõlgitakse paljudes kontekstides ladina keelde sõnaga "ratio". Seetõttu on saanud sõna "logos" üheks tuntumaks tähenduseks filosoofias just 'mõistus'. Näiteks Aristotelese inimesemääratlus kõlab "zōon logon echon" (' "logost omav loom'), mida tõlgiti ladina keelde "animal rationale" ('mõistuslik olend'). Lisaks 'mõistusele' on tihedamini ette tulevad tähendused: 'mõiste', 'määratlus', 'väide', 'argument'.
Loogika.
Aristotelese loogikas on logos liigile omase eidose määratlus (definitsioon) soo (traditsioonilises loogikas soomõiste) ja liigierisuse kaudu.
Näiteks inimese logos on 'mõistusega elukas', kus elukas või loomne olend on sugu ja 'mõistusega' on liigierisus, st eristab inimest muudest loomse olendi sukku kuuluvatest liikidest, kel mõistus puudub – nagu hobune, koer, ahv jne.
Sõna "logos" tõlkevasteks selles kontekstis võiks sobida näiteks "määratlus" või "mõiste".


De hebdomadibus.
"De hebdomadibus" ("Seitsmikest") on Boëthiuse teos.
Teos kuulub kolmanda traktaadina Boëthiuse tsüklisse "Opuscula sacra". Traktaati nimetatakse ka alapealkirja järgi "Quomodo substantiae...". Saksa keeles kasutatakse ka nimetust "Axiomenschrift".
Sissejuhatuses mainitakse, et tegemist on kommentaariga ühele teoses nimega "Hebdomades" "Seitsmikud". Pole teada, millist teost Boëthius silmas peab. Võib-olla oli Boëthius ise kirjutanud seitsmikeks jaotatud teose. Võib ka olla, et algselt oli tegemist mitte 9, vaid 7 aksioomiga, sest aksioom I pole päriselt aksioom ning aksioomid VII ja VIII saab ühendada üheks aksioomiks.
Teose adressaat on diakon Johannes. On oletatud, et tegemist oli hilisema paavsti Johannes I-ga.
Selles kontsentreeritud lühiteoses ütleb Boëthius, et kõik olev saab osa olemisest (olemise eidosest), mis on Jumal. Kõik olev püüdleb olemise poole. Olemine on puhas akt, milles puudub kvaliteetide erinevus. Olemine on kõige oleva olemine.
Uusplatonistlikul moel Boëthius tugineb Aristotelese filosoofiale, kasutades ka Platoni motiive (osasaamine). Suhet Jumalaga kirjeldatakse osalt emanatsioonina. Tema ideed arendab hiljem edasi Aquino Thomas.
Selgitus.
Boëthius püüab vastata diakon Johannese küsimusele, kuidas saavad substantsid olla head selles, mis nad on, kuigi nad ei saa olla substantsiaalselt head. Küsimusele vastamiseks esitab Boëthius kõigepealt 9 aksioomi. Neis toob ta sisse mõisted "olemine" ja "olev" ("id quod est" 'sse, mis on') ning "lihtne" ("simplex") ja "liitsus" ("compositio"). Liitsus püüdleb sarnasuse poole.
Olemine veel ei ole, sest olemine on täielik ühtsus ja lihtsus, millele pole midagi juurde lisatud. Olev saab olla (eksisteerida) tänu osasaamisele olemisest, tänu sellele, et ta on omandanud olemise vormi. Olev on liitne ning tänu sellele on tal võimalik saada osa muust. Oleval on lõplik olemine, mille ta saab olemiselt kui oma olemise vormilt. Olemine on oleva põhjus ja printsiip. Oleva juures saab eristada substantsi ja aktsidente. Olemine on ühtne. Olemise poolt esile kutsutud oleva olemine on erinev olemisest (kuigi sarnaneb sellega), sest oleval on puudu ühtsusest. Olev püüdleb absoluutse olemise täiuslikkuse poole.
Nüüd hakkab Boëthius uurima, kas olevad on head osasaamise läbi või sunstantsi poolest. Et kõik asjad püüdlevad sarnasuse poole, siis ei saa liitsete asjade hea-olemine tuleneda pelgalt osasaamisest. Asjad püüdlevad hüve poole ning nad ei saa osa hüvest teiste olevate kaudu, vaid absoluutse olemise hea vägi, mis on ise hüve, on neile kaasa antud. Nii et hea-olemine peab nende substantsis juba leiduma. Et aga olevad omandavad eksistentsi alles olemise läbi, peab selleks, et olevad saaksid substantsi poolest head olla, ka olemine hüvega identne olema.
Boëthius esitab kõigepealt meelega väära järelduse, et kuna olevad pärinevad olemisest ehk hüvest, võib neid nimetatada substantsiaalselt headeks.
Tekst.
Kuidas substantsid on head selle poolest, et nad "on", kuigi nad ei ole substantsiaalselt [oma substantsi poolest] head
Sa nõuad, et ma meie "Seitsmikest" selle küsimuse ebaselguse, mis hõlmab viisi, kuidas substantsid on head selle poolest, et nad "on", kuigi nad ei ole substantsiaalselt head, seletaksin ja seda pisut selgemalt näitaksin; ja ütled, et pean seda tegema sellepärast, et niisuguste tekstide käik ei ole kõigile teada.
Ent ma olen ise sulle tunnistajaks, kui elavalt sa varem seda oled vastu võtnud.
"Seitsmikke" aga arutan ma iseendaga ja hoian vaadeldut pigem oma mälus, kui jagan kellegagi, kelle kergemeelsus ja ülemeelikus ei talu, et miski oleks lahus naljast ja naerust.
Seepärast ära ole vastu lühiduse hämarustele, mis on küll saladuse ustavad valvurid, kuid millel on see eelis, et nad kõnelevad üksnes nendele, kes on selle väärilised.
Niisiis, nagu on tavaks matemaatikas ja teistes teadusharudes, panin algusesse terminid
I. Vaimu ühine kontseptsioon "communis animi conceptio" on ütlus, millega nõustub igaüks, kes seda kuuleb.
Nimelt, ühed on "ühised" nõnda, et ta on kõigil inimestel, nagu näiteks siis, kui sa esitaksid, et kui sa kahest võrdsest võtad ära võrdsed, siis järelejäävad on võrdsed, ei eitaks seda keegi, kes sellest aru saab.
Teised aga on ainult õpetajatele, kuigi ka need tulevad sellistest vaimu ühistest kontseptsioonidest, nagu näiteks: "mis on kehatu, see ei ole kohas" ja teised; mida ei tunnusta lihtrahvas, vaid õpetajad.
II. "OLEMINE" ja "see, mis on," on erinev; OLEMINE ju veel ei "ole", vaid see, mis on, "on" ja esineb OLEMISE vormi võtnuna.
III. See, mis on, võib millestki osa saada, aga OLEMINE ise ei saa kuidagi millestki osa. Osasaamine leiab aset ju siis, kui miski juba "on"; miski "on" aga siis, kui ta on võtnud vastu OLEMISE.
IV. Sellel, mis "on", saab olla miski peale selle enda, et ta "on"; aga OLEMISELE endale ei ole peale enda midagi juurde lisatud.
V. Selle puhul, mis on, erinevad "ainult miski olemine" ja "miski olemine";
seal tähistatakse nimelt aktsidenti, siin substantsi.
VI. Kõik, mis "on", saab sellest, mis on "OLEMINE", osa selleks, et ta "oleks"; muust aga saab ta osa selleks, et ta oleks miski. Ja seeläbi saab see, mis "on", osa sellest, mis on "OLEMINE", selleks, et ta "oleks"; "on" ta aga selleks, et ta saaks osaks millest tahest muust.
VII. Kõigel lihtsal on tema OLEMINE ja see, mis "on", üks.
VIII. Kõigel liitsel on OLEMINE muu kui ta ise.
IX. Igasugune erinevus on lahknev, aga tuleb püüelda sarnasuse poole; ja see, mis püüdleb muu poole, osutub olevaks loomu poolest ise niisugune, nagu on see ise, mille poole ta püüdleb.
Niisiis piisab nendest, millega me alustasime; aga tark mõtete tõlgendaja kohandab igaühe oma argumentidele.
See, mis "on", on hea; nimelt on õpetajate ühine arvamus, et kõik, mis on, püüdleb hea poole, aga kõik, mis on, püüdleb sarnase poole.
Järelikult asjad, mis püüdlevad hea poole, on ise head.
Aga kuidas nad on head, seda tuleb uurida: kas osasaamise läbi või substantsi läbi?
Kui osasaamise läbi, ei ole nad iseenesest kuidagi head; see, mis on osasaamise läbi "valge", ei ole selles, mis ta ise on, iseenesest "valge".
Ja teiste kvaliteetide puhul samamoodi.
Nii et kui nad on head osasaamise läbi, ei ole nad ise iseenesest mitte kuidagi head: järelikult nad ei püüdle hea poole.
Järelikult ei ole nad head osasaamise läbi, vaid substantsi läbi.
Aga asjad, mille substants on hea, on head selle poolest, et nad "on"; aga see, et nad "on", on neil sellest, mis on "OLEMINE".
Järelikult on nende OLEMINE hea; järelikult on kõikide asjade "OLEMINE ise" hea.
Aga kui "OLEMINE" on hea, on asjad, mis "on", head selle poolest, et nad "on", ja nende puhul on "OLEMINE" sama mis "hea-olemine"; järelikult on nad head substantsiaalselt, sest nad ei saa osa headusest.
Sest kui "OLEMINE" ise on nendes hea, siis pole kahtlust, et kuna nad on substantsiaalselt head, on nad kõigepealt hea sarnased ja seeläbi ise hea; miski ei ole ju selle sarnane peale selle enda.
Millest tuleb, et kõik, mis "on", on jumal, mida on võimatu öelda.
Järelikult nad ei ole substantsiaalselt head ja seeläbi ei ole nendes ka OLEMINE hea; järelikult ei ole nad head selle poolest, et nad "on"?
Aga nad ka ei saa osa headusest; kas nad siis mitte kuidagi ei püüdle hea poole?
Kas nad järelikult ei ole mitte kuidagi head?
Selle küsimuse puhul võib appi võtta niisuguse lahenduse.
On palju asju, mida küll tegelikkuses lahutada ei saa, mida aga vaimus ja mõtlemises lahutatakse. Nagu näiteks: kuigi kolmnurka ja muud keegi tegelikkuses ei lahuta allutatud mateeriast, ometi vaatleb ta mentaalselt eraldades kolmnurka ennast ja selle omapära, arvestamata mateeriat.
Eemaldame niisiis natukeseks ajaks vaimust esmahüve kohalolu, kuigi selle olemine on kindel ning seda on võimalik teada saada kõikide õpetajate ja mitteõpetajate arvamusest ning barbarirahvaste arvamusest.
Olles selle niisiis natukeseks ajaks eemaldanud, postuleerime, et kõik, mis on hea, on, ja mõtleme järele, kuidas need asjad saavad olla head, kui nad üldse ei pärine esmahüvest.
Siit ma näen, et üks asi on neis see, et nad "on head", teine asi, et nad "on".
Sest postuleeritagu, et üks ja seesama hea substants on "valge", "raske", "ümmargune"; siis on üks asi see substants ise, teine asi tema ümarus, kolmas värv, neljas headus; kui need üksikud oleksid sama mis substants ise, siis oleks ju raskus sama mis värv, värv sama mis hüve ja hüve sama mis raskus – mida juhtuda loodus ei luba.
Järelikult oleks neis siis üks asi "OLEMINE" ja teine asi "miski-olemine", ja siis nad oleksid küll head, aga head "OLEMIST" neil üldsegi ei oleks.
Järelikult kui nad kuidagi "oleks", siis nad ei oleks hüvest ega head ega oleks samad, mis head, vaid nendel oleks üks asi "OLEMINE" ja teine asi "headest olemine".
Sest kui nad ei oleks üldse midagi muud kui "head" ega mitte "rasked" ega "värvilised" ega "ruumimõõtmes laiuvad" ning neis poleks mingit kvaliteeti peale selle, et nad on "head", siis nad ei näiks asjadena, vaid asjade printsiibina, pigem mitte "NAD ei näiks", vaid "TA ei näiks", ja ainult ÜKS on ju niisugune, et ta on ainult "hea" ja mitte midagi muud.
Et nad ei ole lihtsad, ei saa nad ka "olla" üldse, kui see, mis on ainus hüve, ei oleks tahtnud, et nad on.
Sellepärast, et nende OLEMINE pärineb hüve tahtest, öeldakse, et nad on head.
Nimelt on esmahüve hea sellepärast, et ta "on", on hea selle poolest, et ta on; aga teine hüve on hea sellepärast, et ta on välja voolanud sellest, mille "OLEMINE ise" on hea, on ise samuti hea.
Aga kõikide asjade "OLEMINE ise" on sellest välja voolanud, mis on esmahüve ja mis on niisugune hüve, et õigusega öeldakse, et ta on hea selle poolest, et ta "on".
Järelikult on nende "OLEMINE" ise hea; siis ju ka temas.
Sellepärast on asjad küll head selle poolest, et nad "on", kuid nad ei ole sarnased esmahüvega, sest nende OLEMINE ise ei ole hea mingi viisi pärast, kuidas asjad on, vaid sellepärast, et asjade OLEMIST ennast ei saa olla, ilma et see pärineks esmaOLEMISEST, see on hüvest; sellepärast on OLEMINE ise hea ega ole sarnane sellele, millest ta on.
Kuidas see ka ei oleks, on ta ju hea selle poolest, et ta "on"; ta ei ole ju muud kui "hea".
Kui see aga ei oleks sellest, võiks see ehk olla hea, aga ta ei saaks olla hea selle poolest, et ta "on".
ipsum vero "ESSE" quod non haberent a bono,
Sest siis saaks ta ehk juhuslikult hüvest osa; aga "OLEMIST" ennast ei saaks asjadel, millel pole seda hüvest, heana olla.
Niisiis, kui esmahüve on neist vaimu ja mõttega eemaldatud, siis nad võivad küll olla head, kuid nad ei saa olla head selle poolest, et nad on; ja et nad ei saa tegelikkuses eksisteerida, kui neid ei oleks esile kutsunud see, mis on tõeliselt hea, siis ka nende OLEMINE on hea ja ei ole sarnane substantsiaalselt hüvele see, mis on temsst välja voolanud.
Ja kui nad ei oleks temast välja voolanud, siis kuigi nad oleksid head, ei saaks nad ometi olla head selle poolest, et nad "on", sest nad oleksid väljaspool hüve ja mitte hüvest, kuigi too ise on esmahüve ja "OLEMINE ise" ja "hüve ise" ja "hea-olemine ise".
Aga kas valged asjad ei pea selle poolest, et nad on valged, OLEMA see, mis valge "on", sest Jumala tahtest on välja voolanud, et nad on valged? Mitte sugugi.
Nimelt üks asi on "OLEMINE", teine asi "valgete seas olemine"; seda sellepärast, et see, kes on teinud, et nad "oleksid", on küll hea, aga mitte "valge"...
Hüve tahtega kaasneb niisiis, et asjad on head selle poolest, et nad "on"; mittevalgesuse tahtega ei kaasne selle, mis "on", niisugune omapära, et see oleks valge selle poolest, et see on; nad ei pärine ju ka valgesuse tahtest.
Seetõttu, sellepärast, et see, kes tahtis, et nad OLEKSID valged, oli mittevalge, valged asjad ainult "on"; et aga seda, et asjad OLEKSID head, tahtis see, kes oli hea, on nad head selle poolest, et nad "on".
Kas sel põhjendusel peab järelikult kõik asjad olema õiglased, sest see, kes tahtis, et nad OLEKSID, on õiglane? Ka seda mitte!
Tuleb nimelt silmas pidada, et hüve on olemus, õiglus aga on akt.
Tema puhul aga on OLEMINE sama mis toimimine; "hea-olemine" on järelikult sama mis "õiglane-olemine".
Meie puhul aga ei ole "OLEMINE" sama mis "toimimine"; meie ei ole ju lihtsad.
Meie puhul ei ole järelikult hea-OLEMINE sama mis õiglane-OLEMINE, aga selle poolest, et me "oleme", on meie kõikide puhul OLEMINE sama.
Järelikult kõik on hea, aga mitte õiglane.
Peale selle, "hüve" on miski üldine, õiglus aga eriline; ja see liik ei käi kõige kohta.
Sellepärast on ühed asjad "õiglased", teised "muud", aga kõik "head".


Ujumine.
Ujumine on organismide (sh inimese) kulgemine vees substraadile toetumata. Ujumine võib olla passiivne (hõljujad, kellel kulgemiselundeid pole) või aktiivne (keha painutades, jäsemetega sõudes jne).
Inimese ujumine.
Inimeste ujumine on nii ajaviide kui ka spordiala. Ujumine meelelahutusena on populaarne sooja kliimaga riikides.
Ujumisel on mitu tervislikult head külge, kuid samas tuleb vees järgida põhilisi ohutusreegleid.


Euroopa Liidu riikide loend.
"Siin on loetletud kõik Euroopa Liidu liikmesriigid
*


Riikide pealinnade loend.
"Siin on loetletud asulad, mis on iseseisvate riikide pealinnadeks."
A.
Abu Dhabi - Abuja - Accra - Ad-Dawḩah - Addis Abeba - Al-Kuwayt - Al-Manāmah - Alžiir - ‘Ammān - Amsterdam - Andorra la Vella - Ankara - Antananarivo - Apia - Ar-Riyād - Asmara - Astana - Asunción - Aşgabat - Ateena
B.
Bagdad - Bakuu - Bamako - Bandar Seri Begawan - Bangkok - Bangui - Banjul - Basseterre - Beirut - Belgrad - Belmopan - Berliin - Bern - Bissau - Biškek - Bogotá - Brasília - Brazzaville - Bratislava - Bridgetown - Brüssel - Budapest - Buenos Aires - Bujumbura - Bukarest
C.
Canberra - Caracas - Castries - Chişinău - Conakry - Cotonou
D.
Dakar - Damaskus - Dhaka - Dili - Djibouti - Dodoma - Dublin - Dušanbe
G.
Gaborone - Georgetown - Guatemala
H.
Hanoi - Harare - Hartum - Helsingi - Honiara
J.
Jakarta - Jerevan - Jeruusalemm
K.
Kabul - Kairo - Kampala - Katmandu - Kigali - Kiiev - Kingston - Kingstown - Kinshasa - Kopenhaagen - Kuala Lumpur
L.
La Habana - La Paz - Libreville - Lilongwe - Lima - Lissabon - Ljubljana - Lobamba - Lomé - London - Luanda - Lusaka - Luxembourg
M.
Madrid - Malabo - Malé - Managua - Manila - Maputo - Maseru - Masqaţ - Mbabane - Melekeok - México - Minsk - Monaco - Monrovia - Montevideo - Moroni - Moskva - Muqdisho
N.
Nairobi - Nassau - Naypyidaw - N'Djamena - New Delhi - Niamey - Nikosia - Nouakchott - Nuku‘alofa
O.
Oslo - Ottawa - Ouagadougou
P.
Palikir - Panamá - Paramaribo - Pariis - Peking - Phnom Penh - Podgorica - Port Louis - Port Moresby - Port of Spain - Port Vila - Port-au-Prince - Porto-Novo - Praha - Praia - Pretoria - Priština - P'yŏngyang
R.
Rabat - Reykjavík - Riia - Rooma - Roseau
S.
Saint George's - Saint John's - San José - San Marino - San Salvador - Şan‘ā' - Santiago - Santo Domingo - São Tomé - Sarajevo - Seoul - Singapur - Sri Jayewardenepura Kotte - Skopje - Sofia - Stockholm - Sucre - Suva
T.
Taibei - Tallinn - Tarawa South - Tegucigalpa - Teheran - Tel Aviv - Thbilisi - Thimphu - Tirana - Tōkyō - Toshkent - Tripoli - Tunis
U.
Ulaanbaatar - Uliga / Majuro
V.
Vaduz - Vaiaku / Funafuti - Valletta - Varssavi - Viangchan - Victoria - Viin - Vilnius
W.
Washington - Wellington - Windhoek
Y.
Yamoussoukro - Yaoundé - Yareni ringkond
Riikide pealinnade loend


Soome riigipeade loend.
Soome riigipeade loend loetleb Soome presidendid alates riigi esmakordsest iseseisvumisest 1917. aastal. Friedrich Karl, Hesseni prints (1868–1940) valiti Soome kuningaks 7. oktoobril 1918, kuid ta ei saabunud riiki ja tagandati troonilt 4. detsembril 1918.
Riigipead


Rwanda riigipeade loend.
Rwanda riigipeade loend loetleb Rwanda teadaolevad riigipead kuni iseseisvuse kaotamiseni 1890. aastal Saksamaale ja alates autonoomia saamisest 1960. aastal ÜRO käest.


Sloveenia riigipeade loend.
Sloveenia riigipeade loend loetleb Sloveenia riigipead alates riigi esmakordsest iseseisvumisest 1991. aastal.


Slovakkia riigipeade loend.
Slovakkia riigipeade loend loetleb Slovakkia presidendid pärast Tšehhoslovakkiast eraldumist 1939. aastal ja 1993. aastal.


Lääne-Sahara.
Lääne-Sahara on "de facto" osaliselt Maroko poolt hõivatud määratlemata staatusega ala Aafrika looderannikul (endine Hispaania Sahara). Lääne-Saharas on välja kuulutatud Sahara Araabia Demokraatlik Vabariik.
Suuremad asulad on El Aaiún, Ed Dâkhla, Es-Smara, Boujdour ja El Marsa.
Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi ajutine halduskeskus asub Bir Lehlús.


Singapuri riigipeade loend.
Singapuri riigipeade loend loetleb Singapuri presidendid Malaisia föderatsiooni koosseisus ja pärast iseseisvumist 1965. aastal.


Keri.
Keri (rootsi keeles "Kockskär") on Eestile kuuluv saar Soome lahes. See on Pranglist veidi rohkem kui 6 km põhja pool ja üks Eesti põhjapoolseimaid saari.
Keri saare pindala on vaid 3,1 hektarit. Saar on madal ning kaetud munakivide, kruusa ja vähesel määral ka liivaga. Kividerohke on ka saart ümbritsev meri.
Saare geograafilised koordinaadid on.
Ajalugu.
Esimest korda kirjeldati saart aastal 1623.
Tuletorn.
1719. aastaks valmis Peeter I käsul ehitatud majakas. Praegu näitab laevadele tuld 1803. aastal ehitatud tuletorn. Torni metallist pealisehitis on paigaldatud 1857.
1991. aasta suvel märgati, et tol ajal N. Liidu hüdrograafiateenistuse valduses olnud tuletorni müürist on suur osa alla varisenud.
Saarel on elanud vaid tuletornivahtide perekonnad. Viimane majakavaht lahkus saarelt septembris 2002. Praegu töötab tuletorn automaatrežiimil. Energiaallikateks on tuulegeneraator ja päikesepatareid.
Maagaas.
Saarel oli kaev, kust sai soolase maitsega vett. Seetõttu tehti sinna peagi puurkaev. Vee asemel hakkas puuritud august välja pääsema hoopis suure rõhu all olnud maagaas, mis süttis. Gaasi hakati 1906 kasutama, paigaldati vajalikud torud ja ventiilid. Esimest korda maailmas kasutati tuletorni valguse saamiseks gaasi. Hakkas tööle esimene looduslikul gaasil töötav pliit Eestis. 1912 purustas gaas pursetega gaasi kasutamise vahendid ning pärast kogu saart väristanud tõukeid gaasi eraldumine lakkas.
Kogu saarel leidunud maagaasi jaoks ehitatud seadmestik osutus kasutuks. Torud ja tsistern läksid endise majakavahi poja Heino Kauküla mäletamise järgi vanametalliks ning allveelaevade Lembit ja Kalev rahastamiseks.
Ka Pranglilt on leitud gaasi, Aksi ja Rammu all on seda samuti.
Mälestusmärk Kalevale.
14. juunil 1940 tulistati saarest põhjas alla Soome reisilennuk Kaleva. 14. juunil 1993 püstitati Finnairi rahalisel toel Kaleva huku mälestuseks Kerile mälestusmärk.


Kassari.
Kassari on Hiiumaaga tammteedega ühendatud saar Väinameres.
Saare pindala on 19,3 km². Hiiumaa kagurannikust eraldab Kassarit roogu kasvanud Käina laht. Kassarist läänes on Jausa laht, kirdes Õunaku laht. Üle 56 kilomeetri pikkune rannajoon on väga liigestunud: läänes on Orjaku, kirdes Vesimaa poolsaar, kagus Tagaküla poolsaar, lõunas Piibunina ja edelas Orjaku säär, mis tipneb Sääretirbiga. Taimkattes valdavad kadastikud, pärisaru- ja rannaniidud.
Põhjast lõunasse läbib Kassarit oos, mis moodustab lõuna pool Sääretirbi ja jätkub vee allgi. Kassari kõrgeimas kohas ulatub oos 15 meetri kõrgusele merepinnast.
Esimesena kerkis merest vallseljaku kõrgem osa mitu tuhat aastat tagasi. Tuhande aasta eest oli Kassari kohal kaks saart: Kassari idas ja Orjaku läänes. Need saared ühinesid umbes viiesaja aasta eest. Paari viimase aastasaja jooksul on Orjaku külge kasvanud veel Puulaid ja Reigi saar.
Kassaris elab kolmsada inimest neljas külas: Esiküla, Kassari, Orjaku, kuhu 19. sajandi alguses sadam ehitati (praegu jahisadam), ja Taguküla.
Esimest korda on Kassarit mainitud 1564 ("Kaskesara"). Kassaris asus Kassari mõis, mille õunaaed oli laialt tuntud ja siiani alles.
Kassari on tuntud suvituspiirkond. Saarel armastas suvitada Ott Arder, kes Kassari supelrannast 26. juunil 2004 surnuna leiti.
Tagakülas asub Aino Kalda majamuuseum. Pikka aega asus Kassaris Hiiumaa koduloomuuseum.


Türgi riigipeade loend.
Türgi riigipeade loend koosneb kahest tabelist. Esimeses tabelis on Türgi valitsejad alates aastast 1300, teises aga on valitsejad pärast monarhia kukutamist 1922.
Osmanite riigi (Türgi) monarhid olid kuni 1383 beid, seejärel sultanid, alates 1517 ka kaliifid.


Kihnu.
Kihnu on saar Liivi lahes. Kihnu kuulub Pärnu maakonda ja moodustab Kihnu valla. 1994. aasta seisuga on praegu saarel 4 küla 570 elanikuga.
Kihnu on võimalik sõita lennukiga (Pärnust), laevaga (Pärnust) ja praamiga (Munalaiust Tõstamaa lähedal), talvel üle jäätee (samuti Munalaiust).
Loodus.
Saare pindala on 16,38 km², koos ümbritsevate laidudega 16,65 km². Kõrgeim punkt asub vaid 8 meetrit üle merepinna. Mandrist eraldab Kihnut umbes 12 kilomeetri laiune Kihnu väin. Liivase ja kivise pinnaga saarel on nõmme- ja palumännikuid, palu-salumetsa, puis-, aru- ja rannaniite ning rannikul liivikuid.
Kihnu rannajoon ja tema lähedased laiud muutusid 2005. aasta jaanuaritormi tagajärjel palju. Niisugune torm tabas saart viimati üle 75 aasta tagasi.
Ajalugu.
Saart on esimest korda mainitud 1386 ("Kyne"), asustuse kohta on teateid aastast 1518. Arvatavasti olid esimesed asukad Jüriöö ülestõusu järgsete karistusaktsioonide eest mandrilt põgenenud.
Halduslikult kuulus Kihnu keskajal Saare-Lääne piiskopkonda. Liivi sõjas käis Kihnu käest kätte: 1562–1565 kuulus Taanile, 1565–1575 ja 1582–1600 Poolale, 1575–1582 Venemaale. 1600–1710 oli saar nagu kogu Eestigi Rootsi Kuningriigi koosseisus, olles 1627–1680 algul von Thuri ja seejärel de la Gardie eravaldus. Saarele jõudis luteri usk. 1710. aastal läks Kihnu Venemaale.
Kihnu saare lõunatipul Pitkänä neemel asub 1865. aastal malmosadest monteeritud Kihnu tuletorn.
Kultuur.
Kihnu kultuuriruum kuulub UNESCO suulise pärandi meistriteoste nimekirja. Kihnu kultuuri silmapaistvamad näited on rahvarõivad, ülalistmine ning paljud traditsioonilised käsitööoskused.
Haridus.
31. augustil 2006. aastal avati Kihnus läbi aegade esimene lasteaed, milles käis sel ajal 17 mudilast. Lasteaia ruumid rajati koolimaja suurde saali, sest kehalise kasvatuse tunde peetakse rahvamajas.
Lasteaia rajamiseks kulunud 1,3 miljonist kroonist ligi neljandiku ehk 350 000 krooni sai vald hasartmängumaksu regionaalsete investeeringute toetamise projektist. Põhiosas valmisid lasteaiaruumid aga laenurahaga.


Viirelaid.
Viirelaid on laid Muhu kagurannikul.
Saare pindala on 81 hektarit. Viirelaid on madal (kuni 4,5 meetrit üle merepinna), tasane ja võsastunud.
Vanadel merekaartidel on saare nimi "Paternoster". Viirelaid on meresõitjatele ammu tuntud orientiir, mis juhatab lõuna poolt tulijaile teed Viire kurgu kaudu Väinamerre. Saare kirdeosas paikneb Viirelaiu tuletorn.
Viirelaiule ja meresõidule viitab ka tuntud rahvalaul "Viire takka".


Meremiil.
Meremiil ehk geograafiline miil on põhiühik kauguste mõõtmiseks merenduses ja lennunduses.
Üks meremiil võrdub Maa meridiaani ühe kaareminuti (laiuseminuti) pikkusega. Et meridiaani kaareminuti pikkus on muutuv (ekvaatoril 1842,9 meetrit; poolusel 1861,57 meetrit), siis kasutatakse laevajuhtimise praktiliste ülesannete lahendamiseks ka tinglikku, keskmist meremiili, milleks on 1928. aastal kinnitatud standardmiil pikkusega "1852 meetrit" (ka 1851,8 m, st 40000/360/60). Viimane võrdub meridiaani ühe kaareminuti pikkusega laiusel 45°.
Meremiili pikkus on eri maades erinev vastavalt riigis kinnitatud referentsellipsoidi suurusele.
Eestis kasutatakse ka nimetust "merepenikoorem".


Pakistani riigipeade loend.
Pakistani riigipeade loend loetleb Pakistani riigipead ja neid esindavad kindralkubernerid Briti Rahvaste Ühenduse liikmena aastatel 1947–1956 ja presidendid alates 1956. aastast.


Lembit Öpik.
thumb
Lembit Öpik (sündinud 2. märtsil 1965 Bangoris Põhja-Iirimaal) on Briti liberaaldemokraatlik poliitik.
Tema vanemad olid põgenikud Eestist. Tema vanaisa oli astronoom Ernst Öpik.
Ta oli parlamendiliige Montgomeryshire'ist alates 1997. aasta valimistest ning liberaaldemokraatide varikabineti Walesi asjade riigisekretär ja Põhja-Iirimaa asjade riigisekretär. Ta kaotas oma parlamendikoha 2010. aasta üldvalimistel.
Ta on olnud "University of Bristol Unioni president ning kuulunud organisatsiooni "National Union of Students" juhtkonda.
Laiale avalikkusele on ta tuntud muretundmise pärast mõne asteroidi võimaliku kokkupõrke pärast Maaga. Ta pooldab asteroidide avastamise finantseerimise suurendamist programmi Spaceguard raames.
Isiklikku.
Öpik räägib vabalt inglise, eesti ja saksa keelt ning on õppinud kõmri keelt.
Õpik tutvus 2001 ITV ilmateadete diktori Siân Lloydiga. Nende suhe algas 2002. Juunis 2004 nad kihlusid. Nende suhe kestis oktoobrini 2006. Paar elas Öpiku valimisringkonnas Powyses.
Nad tutvusid Liberaaldemokraatide konverentsil, kui ajakirjanikud kohtusid parlamendiliikmetega. Nad vestlesid ning Siân kaotas sõrmuse. Öpik leidis sõrmuse üles, kuid kaotas selle siis ise ära. Ta leidis selle üles alles kaks aastat hiljem ning helistas Siânile. Tollel oli üle pilet The Promsile, ning sellest ajast algas nende suhe, mis nüüdseks on lõppenud.
Lembit Öpik on olnud kihlatud lauljatar Gabriela Irimiaga ja tal on olnud suhe modell Katie Greeniga.


Arvo Pärt.
Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on rahvusvaheliselt tuntuim eesti helilooja. Ta on tuntud eelkõige isikupärase kompositsioonitehnika poolest (nn "tintinnabuli"-tehnika).
Haridus ja elukäik.
Arvo Pärt ja Nora Pärt Eesti riikliku iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtul augustis 2012.
Pärt alustas muusikaõpinguid Rakvere Muusikakoolis Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. On öeldud, et õpingute ajal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) Heino Elleri kompositsiooniklassis paistis, et "ta raputab noote varrukast". Kaasaegses muusikas toimuvaga väljaspool Nõukogude Liitu oli sel ajal väga raske kursis püsida, kuid mingil määral hangiti siiski välismaise muusika salvestusi ja noote.
1958–1967 töötas Pärt Eesti Raadios helirežissöörina. Ta kirjutas ka muusikat teatri ja filmi jaoks ning konservatooriumi lõpetamise ajal 1963 võis teda pidada juba kogenud ja küpseks heliloojaks. Pärt oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1959–1979 ja taas 2005. aastast.
1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ning asus pärast aastast peatumist Viinis elama Lääne-Berliini. 2005. aastal naasis helilooja kodumaale, Eestisse.
Looming.
Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi. Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja Partiita klaverile, 1958) järgnesid katsetused dodekafoonia, helimassiivide komponeerimise, aleatoorika, kollaažitehnika vallas ("Nekroloog", 1960, "Perpetuum mobile", 1963, 2. sümfoonia, 1966).
Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks." Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga.
1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" ("Aliinale"). Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ld "tintinnabulum" kelluke). Järgneva paari aasta jooksul valmis heliloojal ühtekokku 18 teost, millest tuntuimad on "Spiegel im Spiegel" ("Peegel peeglis"), "Fratres", "Cantus in Memory of Benjamin Britten" ja "Tabula rasa".
Tintinnabuli-stiil.
Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – s.o meloodia- ja kolmkõla-hääle – üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli.
Samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak, kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel erinevates suundades laienenud, muutunud pole aga põhiline esteetika ja vaimne hoiak. Enamik pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaal- või vokaal-instrumentaalkoosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii ladina, saksa, vene, kirikuslaavi, hispaania, itaalia kui ka inglise keeles ("Te Deum", 1985/92; "Miserere", 1989/92; "Magnificat", 1989; "Litany", 1994/96). Tänaseks on Pärt loonud heliteoseid kokku ligikaudu 115 eri nimetust, nende seas ka mitu suurvormi ("Passio", 1982; "Kanon Pokajanen", 1997; 4. sümfoonia "Los Angeles", 2008).
Arvo Pärdi muusika kasutamine.
Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on viimase 20 aasta jooksul kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrietendustes ning teistes multimeediatekstides.
Ehkki tee filmi on leidnud rohkem kui 20 Pärdi teost, on filmitegijad enim armastanud "tintinnabuli"-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus in Memory of Benjamin Britten" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga, milles satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused. Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse vaatepunkti.
Tunnustused.
2007. aasta veebruaris võitis Eesti Filharmoonia Kammerkoor eesotsas peadirigendi Paul Hillieriga Grammy auhinna parima koorisalvestuse kategoorias Pärdi plaadiga "Da Pacem". Plaadil kõlasid Pärdi kooriteosed "Da Pacem Domine", "Salve Regina", "Zwei slawische Psalmen", "Magnificat", "An den Wassern zu Babel", "Dopo la vittoria", "Nunc dimittis" ja "Littlemore tractus". Septembris võitis "Da Pacem" ka Taani muusikaauhinna parima väismaise heliplaadi kategoorias. Eesti valitsus premeeris Hillieri, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Pärti kokku 1,2 miljoni krooniga.
2007. aasta märtsis teatati, et Pärt on järgmine Sonningi fondi muusikaauhinna laureaat. See on Taani kõrgeim muusikaline tunnustus, millega kaasneb preemia samuti 1,2 miljoni Eesti krooni väärtuses. Fond põhjendas Pärdi premeerimist järgmiselt: "Pärdi muusikas on rikkalikult vaimseid ülemtoone ning helilooja püüab oma ilusa ja lihtsa muusika abil tabada midagi väga sügaval inimese sees peituvat." Autasustamistseremoonia toimus 22. mail 2008 Kopenhaagenis Taani raadio kontserdisaalis toimunud kontserdil, kus Taani raadio orkestrit ja vokaalansamblit juhatas Tõnu Kaljuste.
13. veebruaril 2011 kandideeris Pärdi Sümfoonia nr. 4 "Los Angeles" Grammy auhinnale parima kaasaegse klassikalise heliteose kategoorias.


Orden.
Orden on rüütliordu liikme tunnusmärk. Orden on välja kujunenud ordurüütli mantlile õmmeldud ordu sümbolist siis kui ordude suurmeistrid hakkasid oma mõjuvõimu ja jõukust näitama muuhulgas väärismetallist ja -kividest ordenimärkide kaudu. Tulenevalt ajaloolisest taustast esinevad ordenimärgid enamasti risti kujul kuid leidub ka erandeid. Näiteks on Kuldvillaku Ordu ordenimärgiks kuldne jäär ja selle kohal sädemeid pilduv tulekivi. Ordenimärgid või ordenikomplektid tervikuna esinevad ennekõike metallist märkidena ja on seetõttu saanud muuhulgas ka faleristika uurimisobjektideks. Tänapäeval on orden tavaliselt teenetemärkide kõrval aumärkide teiseks alaliigiks. Ordeniga kaasneb alati kuulumine vastavasse organisatsiooni – rüütliordusse.
Tulenevalt ordu põhikirjast jagunevad ordenid üldjuhul kuude kuni kaheksasse klassi, mis märgivad ordu liikmete asukohta ordusiseses hierarhias. Siiski leidub ka ordusid, kus liikmetel sisemine hierarhia puudub ning seetõttu on ka kõik ordenid vaid ühest klassist. Niisuguste hulka kuulub näiteks Taani kuningakoja liikmete poolt juhitava Elevandi Ordu.
Ordeni ühe või teise klassiga võib kaasneda rida privileege. Näiteks võib ordeni mõningate klassidega kaasneda isiklik või pärandatav aadliseisus. Ordeni teatava klassi omamine võib olla eelduseks järgmise auastme saamisel riigiteenistuses.
Ordeni kandmise kord kehtestatakse vastava ordu põhikirjaga (statuudiga). Ordu kui organisatsiooni sees võib olla sisse viidud oma teenetemärk, mille omamine ei too iseenesest siiski kaasa ordu liikme staatust. Niisuguseid teenetemärke annavad välja näiteks nii Püha Haua Ordu kui ka nn. Malta ordu. Sõltuvalt ordeni klassist võib kuuluda ordenikomplekti koosseisu ordenimärk koos ordenitähega. Erandjuhtudel kuulub ordenikomplekti koosseisu ka ordenikett. Ordenimärki kantakse kas rinnas lindil, kaelas ordenipaelal, üle õla kantaval suurpaelal või ordeniketil. Ordenitähte kantakse ordenimärgile täienduseks iseseisvalt rinnas. Euroopa traditsioonis võib ordu liige lisada temale annetatud ordenimärkide kujutised oma isikliku vapi kujutisele.
Mõningate rüütliordude statuudi kohaselt kuulub ordenikomplekt kavaleri surma korral ordule tagastamisele.
Ordeni täismärke võib mõningatel protokollilistel juhtudel asendada kas miniatuur (näiteks smokingil või sellega võrdse tasemega pidulikul vormil), lindilõige (näiteks sõjaväelaste igapäevamundril) või rosett (päevasel tumedal ülikonnal).
Teenetemärke välja andvad riigid jäljendavad igati ordeneid alates nende väljanägemisest kuni vastava aumärgi klasside nimetuseni välja. Seetõttu on ainuüksi välise vaatluse põhjal tihtipeale raske ordenil ja teenetemärgil vahet teha. Tänu nõukogudeaegsete russitsismide laiale levikule kasutatakse eesti kõnekeeles ka teenetemärgi tähistamiseks tihti ekslikult sõna „orden”.
Ajalugu.
Orden oli algselt rüütliordu liikmele antav, tavaliselt kaelas kantav autasu. Alates 14. sajandist hakati välja andma ka riiklikke ordeneid. Vanimate ordenite hulka kuuluvad Valge Kotka orden (Poola) asutatud 1325, Sukapaela orden (Inglismaa) asutatud 1348 ja Kuldvillaku orden (Burgundia) asutatud 1429.


Gjirokastër.
2005. aastast kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Uuskreeka keeles on linna nimi "Argyrókastro(n)" (Αργυρόκαστρο(ν)), itaalia keeles "Argirocastro" ja türgi keeles "Ergeri".
13. sajandil oli linn tuntud ka Argyro ja Agyrocastro linna nime all.
Linn on tuntud ka "kivide linna" nime all, sest enamik katuseid on kaetud kividega.
Linnas elab ka kreeklasi. Gjirokastër on üks Albaania kreeklaste kultuurikeskusi.
See on Albaania üks vanemaid linnu, mille asustuse jäljed ulatuvad tagasi 1. sajandini eKr.
Gjirokastër asub Mali i Gjerë (Laia mäe) küngastel. Kunagi oli linna kohal Gjirokastëri kindlus, mida seejärel hakkasid ümbritsema hooned kindlusemüüre ümbritsevatel küngastel.
14. sajandil kuulus see Ípeirose despotaadi koosseisu ning 1417 vallutati Türgi impeeriumi poolt.
Gjirokastëri majad on ainulaadses albaania stiilis. Gjirokastëris on ka vana basaar, mis rajati algselt 17. sajandil, kuid 19. sajandil tuli see pärast tulekahju uuesti üles ehitada.
19. sajandil oli Gjirokastëril Albaania vabadusliikumises tähtis koht, sest seal leidis 1880. aastal aset Gjirokastëri kogu.
Pärast Teist maailmasõda linna arendati ning praegu on see Lõuna-Albaania majandus-, haridus- ja kuktuurikeskus. Linnas on üle 20 muuseumi ning seal peetakse üleriigilist rahvamuusikafestivali.
Gjirokastëris on sündinud Albaania diktaator Enver Hoxha.
Gjirokastëril on tähtis koht Ismail Kadare raamatutes, sealhulgas "Kivilinna kroonikas".


1873.
1873. aasta (MDCCCLXXIII) oli 19. sajandi 73. aasta.


1872.
1872. aasta (MDCCCLXXII) oli 19. sajandi 72. aasta.


1871.
1871. aasta (MDCCCLXXI) oli 19. sajandi 71. aasta.


1870.
1870. aasta (MDCCCLXX) oli 19. sajandi 70. aasta.


1869.
1869. aasta (MDCCCLXIX) oli 19. sajandi 69. aasta.


Victoria (Austraalia).
Victoria on Austraalia kagupoolseim osariik. Mandril asuvaist on ta pindalalt väikseim. Ta on riigi tihedaimalt asustatud osa.
Loodus.
Osariigi põhja- ja edelaosa hõlmab Murray jõe madalik. Ida- ja lõunaosas Suur Veelahkmeahelik (Kõrgus Austraalia Alpides kuni 1986 m).
Kliima.
Valitseb lähistroopiline kliima: sademeid mägedes 750-1250 mm, madalikualal alla 500 mm aastas.
Loodusvarad.
Leidub ja kaevandatakse pruunsütt, Bassi väina põhjast ammutatakse naftat ja maagaasi.
Põllumajandus.
Kasvatatakse nisu, otra, kaera, kartulit, viinamarja, puuvilla, veiseid ja lambaid.


Heinlaid.
Heinlaid on 162 hektari suurune asustamata laid Hiiumaa ranniku lähedal, Heltermaast 5 kilomeetrit kagus.
Nimi.
Hägusalt on näha Heinlaiu siluett
Heinlaiu nimi tuleb sellest, et seda on pikka aega heinamaana kasutatud.
Asukoht.
Heltermaa asub 5 kilomeetrit loodes, Hiiumaa idatipp Sarve poolsaarel 2,5 kilomeetrit läänes, Vormsi 13 kilomeetrit põhjas ja Rohuküla 18 kilomeetrit kirdes-idas. Heltermaa–Rohuküla laevatee möödub laiust 3 kilomeetri kauguselt põhja poolt.
Kaevatsi laid jääb Heinlaiust 2,3 kilomeetrit läände, teised Hiiumaa laiud läände, edelasse ja lõunasse, sealhulgas lähemad saared Rauarahu 0,9 kilomeetrit lõunasse ja Langekare 2,4 kilomeetrit lõunasse. Hõralaid asub 7,0 kilomeetrit loodes ja Vohilaid 8,3 kilomeetrit loodes.
Väiksemaid rahusid ja karesid leidub ka saarele väga ligidal.
Loodus.
Heinlaid on Hiiumaa laidudest suurim. Saart katavad valdavalt männik, mis hakkas kasvama 19. sajandi lõpus, ja niidud. Eestis harva esineval männipuisniidul kasvavad näiteks aasnelk, asparhernes ja emaputk.
Aluspõhi koosneb Raikküla lademe lubjakivist. Pinnakate on väga õhuke.
Inimtegevus.
Esmakordselt mainiti laidu 1620. aastal ("Hainalaidsholm").
Saart on läbi aegade kasutatud loomade (eelkõige lammaste või veiste) karjamaana ning heinamaana. 18. sajandi ühel aastal saadi poolelt saarelt 130 koormat heinu. Põllud olid Heinlaiul sama sajandi keskel.
Kui avatakse Hiiumaa ja mandri vaheline jäätee, siis enamasti kulgeb see Heinlaiust lõuna poolt, kus tekib kiiremini tugev jää. Kui karm talv kestab piisavalt kaua, viiakse jäätrass laiust põhja poole, kus sügavam ja ühtlasem merepõhi võimaldab tekkida ühtlasemal jääkattel. Sedasi on toimitud nii 2003., 2006. kui ka 2011. aastal.
12. veebruaril 2003 toimus Heinlaiu juures liiklusõnnetus, kus jäätrassil kaotas juhitavuse ning paiskus kummuli sõiduauto.


Vene keel.
Vene keel () on idaslaavi keelte hulka kuuluv keel. Valdav osa vene keelt emakeelena rääkijaid elab Venemaal. Suuremad vene keelt emakeelena rääkijate kogukonnad on veel Ukrainas, Kasahstanis, Valgevenes, Saksamaal ja USA-s, Kokku oli maailmas 2005. aastal eri hinnangutel 255 kuni 278 miljonit vene keele oskajat. Vene keel on üks ÜRO ametlikest keeltest.
Riigikeel.
Vene keel on Venemaal ainus riigikeel föderaaltasandil, rahvusvabariigid Vene Föderatsiooni koosseisus võivad kehtestada oma territooriumil lisaks ka muid riigikeeli, mida nende vabariikide territooriumil kasutatakse võrdsetel alustel vene keelega (nt Tšetšeenia Vabariigis on riigikeelteks vene ja tšetšeeni keel, Tatarstanis vene ja tatari keel jne). 2010. aasta rahvaloenduse andmetel valdas vene keelt 99,41% Venemaa elanikest, kes vastasid keelte oskamist puudutavale küsimusele.
Vene keel on Valgevene riigikeel, sama staatus on ka valgevene keelel. 2009. aasta rahvaloendusel deklareeris 41,5% Valgevene elanikest vene keelt oma emakeelena, kuid koduse keelena kasutab vene keelt koguni 70% vabariigi elanikest. Valgevene puhul on tähtis veel see, et vene ja valgevene keeled on omavahel väga sarnased (kuni valgevene keele standardiseerimiseni peeti seda kohati isegi vene keele dialektiks või räägiti dialektide rühmast), tänu millele võivad ühe keele oskajad teisest keelest (enamvähem) aru saada ka ilma tõlketa. Teatud osa elanikkonnast räägib aga hoopis trasjankat, mis kujutab endast vene-valgevene segakeelt.
Ametlik keel.
Vene keelel on Kasahstanis ametliku keele staatus. Riigikeeleks on kasahhi keel, kuid vastavalt Kasahstani Konstitutsioonile ja Konstitutsiooninõukogu selgitusele kasutatakse vene keelt riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes võrdsetel alustel riigikeelega.
Vene keelel on riigis ametliku keele staatus, riigikeeleks on kirgiisi keel.
Regionaal- ja vähemuskeel.
Ukraina Konstitutsiooni artikkel 10 garanteerib vene keelele ja teistele rahvusvähemuste keeltele kaitset ja õigust nende vabale arengule ja kasutamisele. Vene keel on kaitstud ka Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte hartaga (territoriaalne keel, rakendatakse II ja III osa sätteid). 2012. aastal vastu võetud vastuoluline seadus "Riigi keelepoliitika aluste kohta" tunnistab vene keelt regionaal- ja vähemuskeeleks. Vastavalt sellele seadusele võivad võimuasutused kasutada vene keelt asjaajamise ametliku keelena (ukraina keelega võrdsetel alustel või kohati isegi riigikeele asemel) nendes administratiivsetes üksustes, kus vene keele emakeelena rääkijaid on vähemalt 10% püsielanikest (kas kohaliku nõukogu otsusel või elanike dokumenteeritud nõudmisel). Lisaks sellele võimaldab seadus vene keele vaba ja takistamatu kasutamist terve riigi territooriumil nt eraettevõtete tegevuses, meedias (raadio, televisioon, ajalehed, ajakirjad jms), kinoteatrites ja reklaamis (kusjuures ukrainakeelse tõlke tagamine ei ole kohustuslik ja majandussubjektid võivad ise otsustada, millises keeles või keeltes oma sihtrühma poole pöörduda). Samas on riigivõimu keskasutused kohustatud avaldama oma õigusaktide venekeelseid tõlkeid (aktide algkeeleks jääb siiski riigikeel).
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli vene keel 29,6% Ukraina elanike emakeel. Ukraina puhul on tähtis veel see, et vene ja ukraina keeled on omavahel väga sarnased, tänu millele võivad ühe keele oskajad teisest keelest (vähemalt mingil määral) aru saada ka ilma tõlketa. Teatud osa elanikkonnast räägib aga hoopis suržikit, mis kujutab endast vene-ukraina segakeelt.
Vastavalt riigi konstitutsioonile on vene keelel rahvustevahelise suhtlemise keele staatus.
Vene keel on kaitstud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte hartaga (territooriumita keel, rakendamisele kuuluvad ainult II osa sätted). 2011. aasta andmetel oli vene keel 1,08% Soome elanike emakeel (absoluutarvudes umbes 50 kuni 60 tuhat inimest).
Vene keel on kaitstud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte hartaga (territoriaalne keel, rakendatakse II ja III osa sätteid).
Vene keel on kaitstud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte hartaga (territoriaalne keel, rakendatakse II ja III osa sätteid). Vene keelt kasutab Rumeenias emakeelena vene vanausuliste, lipovaanide, kogukond (vastavalt 2002. aasta rahvaloenduse andmetele oli neid kokku umbes 35,000).
Rahvusvaheliste organisatsioonide keel.
Vene keel on üks kuuest ametlikust keelest (ülejäänud on inglise, prantsuse, hispaania, hiina ja araabia keel).
23px Rahvusvaheline Kriminaalkohus
Vene keel on üks ametlikest keeltest.
Vene keel on ainus töökeel vastavalt põhikirjale.
24px Euroopa Nõukogu
Vene keel on üks Parlamentaarse Assamblee töökeeltest.
23px Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon
Shanghai Koostööorganisatsioon
Vene keel on ametlik keel koos hiina keelega.
Euraasia Majandusühendus
GUAMLisaks inglise keelele on vene keel ka GUAMi töökeel.
Osaliselt tunnustatud või tunnustamata riikide keel.
Ametlik keel, sama staatus on nominaalselt ka ukraina ja moldova keelel.
Riigikeel, sama staatus on ka osseedi keelel.
Riigiasutuste ametlik keel, riigikeeleks on abhaasi keel.
Ametliku staatuseta, kuid laialt levinud keel.
Vene keele rääkijad Euroopa Liidus
2011. aasta rahvaloenduse esialgsete andmete järgi on vene keel 29,6% Eesti Vabariigi elanike emakeel. Enamus vene keele emakeelena kõnelejaid elab Ida-Virumaal ja Tallinnas (2012. aasta andmetel rääkis vene keelt emakeelena 46,4% tallinlasi). Peipsiäärsetel aladel elavad ka vene vanausuliste kogukonnad (Mustvee, Kallaste, Piirissaar). Vene keele oskus on hea või väga hea ka eestlaste vanemate põlvkondade seas, samas on aga noorte eestlaste vene keele oskus kahanemas. Eurobaromeetri 2006. aasta andmetel oskas 66% mitte-vene emakeelega Eesti elanikest vene keelt vähemalt suhtlustasandil.
Vaatamata ametliku staatuse puudumisele kasutatakse vene keelt väga laialdaselt kaubandus- ja teenindussfääris, reklaamis, meedias, alg-, põhi- ja osaliselt ka gümnaasiumihariduse andmisel. Ka paljude riigiasutuste kodulehtedel on olemas venekeelsed versioonid. 1920. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi esimene põhiseadus andis vene rahvusest Eesti kodanikele õiguse "pöörata riiklikkudesse keskasutustesse kirjalikult oma keeli".
2000. aasta rahvaloenduse andmete järgi oli vene keel 37,5% Läti Vabariigi elanike emakeel, kusjuures kokku valdas vene keelt 81,2% Läti elanikest. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel kasutas vene keelt põhilise koduse keelena 49,6% Läti pealinna - Riia - püsielanikest (läti keele vastav näitaja on 38,6%). Veel suuremgi vene keele rääkijate protsent oli näiteks Latgale regioonis (54,5%) ja Daugavpilsi linnas (78,9%). 2012. aastal toimus Lätis rahvahääletus vene keelele teise riigikeele staatuse andmise küsimuses, kuid ettepaneku poolt hääletas ainult 24,88% hääletamisest osa võtnud kodanikest, ettepanek kukkus seega läbi.
2012. aasta andmetel elab Leedu Vabariigis ligikaudu 170 tuhat vene rahvusest elanikku (5,3% riigi elanikkonnast). Samas on aga ka teistest rahvustest Leedu elanike vene keele oskus väga kõrgel tasemel - Eurobaromeetri 2006. aasta andmetel oskas 80% mitte-vene emakeelega Leedu elanikest vene keelt vähemalt suhtlustasandil.
Vene keelt räägivad emakeelena endisest NSVList repatrieerunud venekeelsed juudid. Teatud andmetel oskab vene keelt kokku umbes 20% Iisraeli elanikkonnast.
Vene välisministeeriumi hinnangutel elab Saksamaal u. 6 miljonit inimest, kes oskavad teatud määral vene keelt (nende seas on rohkem kui 3 miljonit endistest NSVLi vabariikidest emigreerunud inimesi).
Vene tähestik.
Tabeli esimeses ja teises reas on toodud vene tähestiku suur- ja väiketähed. Kolmandas (valges) rahvusvaheline latinisatsioon (Montreal 1987) ja neljandas (hallis) eesti transkriptsioon.
Küsisõnad.
что "mis", кто "kes", как "kuidas", почему "miks", зачем "milleks", сколько "kui palju", где "kus", куда "kuhu", откуда "kust", когда "millal", какой "milline", который "milline, kumb", какой, что за "missugune".
Grammatiline arv.
Kaasaegses vene keeles on kaks grammatilist arvu: ainsus ja mitmus. Vanavene keeles oli ka duaal, mille grammatilised tunnused on vene keeles osaliselt säilinud.
Tabelis on toodud nimisõnade lõpud ainsuses ja mitmuses.
Rõhk.
Vene keeles on vaba rõhk, ent mitte kaootiline. Rõhust võib sõltuda sõna tähendus (nt. "дома" "kodus" ja "дома" "majad", "писать" "kirjutama" ja "писать" "pissima, urineerima"). Sõna käänamisel võib rõhk muutuda (nt. "гора" "mägi" ja "горы" "mäed").
Vene keeles on tähtis just täishäälikute rõhutamine, kaashäälikuid tavaliselt ei venitata.
Rõhuta täishäälikuid hääldatakse tavaliselt lühemalt ning "а", "е", "о", "э", "я" tähtede puhul toimub reduktsioon.
Keele variandid.
Tänu keele standardiseerimisele ei ole vanal ajal eksisteerinud regionaalsed erinevused vene keeles enam eriti teravalt väljendunud. Ainult häälduse või keelekasutuse järgi on üldiselt võimatu kindlaks teha, millisest regioonist on inimene pärit. Moskvas, Sankt-Peterburgis ja riigi teises otsas Vladivostokis räägitakse üsna ühesugust vene keelt. Omapärase aktsendiga räägivad siiski paljud (aga mitte kõik) Ukrainast, Valgevenest ja Põhja-Kaukaasiast pärit vene keele emakeelena kõnelejad. Vastupidi teatud ringkondades levinud stereotüübile, ei räägi Eestis elavad venelased aktsendiga, vaid üsna puhast vene keelt, milles esineb mõningaid eesti keelest laenatud sõnu ("estonismid"). Mõnikord eristatakse ka venekeelsete juutide poolt kasutatavat veidi moonutatud vene keelt (nt "r" tähe vale hääldamine), kuid täpsemad statistilised andmed selle kohta puuduvad.
Palju rohkem on erinevusi aga hoopis erinevate sotsiaalsete rühmade ja põlvkondade vahelises keelekasutuses (sotsiolektid - nt blatnoide keel ehk "fenja", noorte internetisläng - nn. "йазык падонкафф" või "олбанский йезыг"). Sõnavara järgi on on sageli võimalik aimata, kas inimene kuulub madalamate ühiskonnakihtide või intelligentide hulka.
Teiste keelte mõju vene keelele.
Vene keele sõnavarale on avaldanud väga suurt mõju teised maailmakeeled, millega vene keel on oma ajaloolise arengu käigus kokku puutunud. Eriline koht on nende seas prantsuse keelel, mis oli 19. sajandil väga populaarne vene aadlike seas. Prantsuse päritolu on nt järgmistel vene keele sõnadel: абажур ("abat-jour") - lambikuppel, авангард ("avant-garde") - avangard ehk eelvägi, аванс ("avance") - avanss ehk ettemakse, адюльтер ("adultère") - truuduse rikkumine, аксессуар ("accessoire") - aksessuaar, альбом ("album") - album, ансамбль ("ensemble") - ansambel, актёр ("acteur") - näitleja, актриса ("actrice") - näitlejanna, антураж ("entourage") - ümbruskond (kunstilises mõttes), аплодисменты ("applaudissements") - aplaus ehk käteplagin, афиша ("affiche") - afišš, бандаж ("bandage") - bandaaž ehk tugiside, барьер ("barrière") - barjäär ehk takistus, безе ("baiser") - besee, бижутерия ("bijouterie"), браво ("bravo") - braavo, бульвар ("boulevard") - bulvar ehk puiestee, буржуазия ("bourgeoisie") - kodanlus, бюджет ("budget") - eelarve, бюро ("bureau") - büroo, визит ("visite") - visiit ehk külastus, вояж ("voyage") - reis, вуаль ("voile") - loor, гараж ("garage") - garaaž, гуашь ("gouache") - guašš, дебют ("début") - debüüt, деликатес ("délicatesse") - delikatess, дежурный ("de jour") - valvel olev või korrapidaja, директор ("directeur") - direktor, директриса ("directrice") - direktriss ehk naisdirektor, досье ("dossier") - toimik, душ ("douche") - dušš, жалюзи ("jalousie") - žalusii ehk ribakardin, желе ("gelèe") - želee, журнал ("journal") - žurnaal ehk ajakiri, канва ("canevas"), каприз ("caprice") - kapriis, кастрюля ("casserole") - kastrul, кафе ("café") - kohvik, киоск ("kiosque") - kiosk, комильфо ("comme il faut") - nagu peab, комплимент ("compliment") - kompliment, котлета ("côtelette") - kotlett, кошмар ("cauchemar") - õudus või õudusunenägu, кураж ("courage") - kuraas ehk uljus, магазин ("magasin") - kauplus, макияж ("maquillage") - meik, майонез ("mayonnaise") - majonees, одеколон ("eau de Cologne") - odekolonn, омар ("homard") - homaar, пароль ("parole") - salasõna, пейзаж ("paysage") - maastik, пляж ("plage") - plaaž ehk supelrand, прононс ("prononcer") - hääldus, пюре ("purée") - püree, район ("rayon") - rajoon, реверанс ("révérence") - reveranss, рельеф ("relief") - reljeef, ресторан ("restaurant") - restoran, риск ("risque") - risk, роль ("rôle") - roll ehk osa, рояль ("royale") - klaver, сезон ("saison") - aastaaeg, суп ("soupe") - supp, сутенёр ("souteneur") - sutenöör ehk kupeldaja, театр ("théâtre") - teater, тротуар ("trottoir") - trotuaar ehk kõnnitee, туалет ("toilette") - tualett ehk käimla, ураган ("ouragan") - orkaan, фаворит ("favorite") - favoriit ehk lemmik, фасон ("façon") - fassong, фойе ("foyer") - fuajee, шанс ("chance") - šanss ehk võimalus, шарм ("charme") - sarm ehk veetlus, шоссе ("chaussée") - maantee, шофёр ("chauffeur") - autojuht ja paljud teised. Suur osa nendest sõnadest on (tõenäoliselt tänu just vene keele mõjule) olemas ka eesti keeles.
Saksa keelest on laenatud sellised sõnad, nagu бухгалтер ("Buchhalter") - raamatupidaja, парикмахер ("Perückenmacher") - juuksur, ландшафт ("Landschaft") - maastik, мундштук ("Mundstück") - huulik, офицер ("Offizier") - ohvitser, плац ("Platz") - plats, фейерверк ("Feuerwerk") - ilutulestik, шахта ("Schacht") - kaevandus, шлагбаум ("Schlagbaum") - tõkkepuu, штат ("Staat") - osariik, айсберг ("Eisberg") - jäämägi, бутерброд ("Butterbrot") - võileib ja teised.
Uuemal ajal on peamiseks laensõnade allikaks vene keele jaoks olnud siiski inglise keel: компьютер ("computer") - arvuti, ноутбук ("notebook") - sülearvuti ehk läppar, файл ("file") - fail, сайт ("site") - sait ehk kodulehekülg, фаерволл ("firewall") - tulemüür, браузер ("browser") - brauser ehk veebilehitseja, принтер ("printer") - printer, факс ("fax") - faks, ланч ("lunch") - lantš ehk keskpäevaeine, рекрутинг ("recruiting") - värbamine, футбол ("football") - jalgpall, баскетбол ("basketball") - võrkpall, гандбол ("handball") - käsipall, митинг ("meeting") - miiting, бизнесмен ("businessman") - ärimees, хулиган ("hooligan") - huligaan, шорты ("shorts") - šortsid ehk lühikesed püksid, брифинг ("briefing") - briifing, саммит ("summit") - tippkohtumine, джинсы ("jeans") - teksapüksid, маркетинг ("marketing") - marketing ehk turundus jpt.
Eesti keelest pärinevat sõna курáт ("kurat") kasutatakse vene keeles vahel halvustava sõnana eestlaste kohta (analoogiliselt vastava eesti sõnaga tibla).
Vene keele mõju eesti keelele.
Eesti keel on laenanud hulgaliselt sõnu vene keelest: "tolk" (толк), "türm" (тюрьма), "raamat" (грамота), "jaam" (ям), "vaksal" (вокзал), "aken" (окно), "ike" (иго), "nädal" (неделя), "maika" (майка), "laika" (лайка), "rist" (крест), "sirp" (серп), "voli" (воля), "uulits" (улица), "kruttima" (крутить), "koiku" (койка), "präänik" (пряник), "papp" (поп), "putka" (будка), "polkovnik" (полковник), "majakas" (маяк), "suslik" (суслик), "munder" (мундир), "saanid" (сани), "kreen" (крен), "kamorka" (каморка), "nahaal" (нахал), "niit" (нить), "nastoika" (настойка), "trussikud" (трусики), "trahter" (трактир), "tupik" (тупик), "turg" (sõnast торг), "tsehh" (цех), "ženšenn" (hiina päritolu sõna, kuid laenatud ilmselt vene женьшень kaudu), "vobla" (вобла), "vint" (винт) jt.
Paldiski linna nimi kujutab endast sisuliselt eestistunud vene sõna "Балтийский" (vanasti oli linna nimeks "Балтийский порт"). Tõenäoliselt vene keele mõjul on eesti keeles levinud sellised vormid, nagu "autojuhiload" (mitmuses) ja "Gruusia" (Грузия). Ka hüvastijätmisel kasutataval sõnal "davai" on vene päritolu.


Queensland.
Queensland on Austraalia kirdepoolseim osariik.


Uus-Lõuna-Wales.
Uus-Lõuna-Wales [u'eils] on Austraalia osariik riigi kaguosas Victoria osariigist põhja pool. Ta piirneb põhjast Queenslandiga, läänest Lõuna-Austraaliaga ning lõunast Victoriaga. Ida poole jääb Tasmani meri. Osariigi territooriumi sees on enklaavid Austraalia pealinna ala ja Jervise lahe ala, mis halduslikult on Austraalia pealinna ala koosseisus.
Uus-Lõuna-Wales on Austraalia kõige suurema rahvaarvuga ja kõige vanem osariik. Ta asutati 1788. aastal ning hõlmas algselt suure osa Austraalia mandrist. 19. sajandi vältel eraldati sellest järjest uusi alasid, et luua Briti asumaad Victoria, Queensland ja Lõuna-Austraalia (mis tollal hõlmas ka praeguse Põhjaterritooriumi). Aastal 1901 toimus nendes asumaades ning Lääne-Austraalias ja Tasmaanias hääletus, millega kiideti heaks sõltumatu riigi Austraalia Liidu ("Commonwealth of Australia") loomine.
Uus-Lõuna-Wales on maailmakuulus oma pealinna Sydney maalilise sadama poolest. Sydney on üks kahest Austraalia majanduskeskusest, kuid ka linn, mille elanikud armastavad vabal ajal viibida värskes õhus, küll päevitades ja supeldes, küll ratsutades ja purjetades. Osariigi kolm tähtsamat linna on põhjast lõuna poole Newcastle, Sydney ja Wollongong, mis kõik on mere ääres. Teiste linnade seas on Albury, Broken Hill, Dubbo, Tamworth, Armidale, Lismore, Nowra, Coffs Harbour ja Wagga Wagga.


Lõuna-Austraalia.
Lõuna-Austraalia on Austraalia osariik riigi lõunaosas.


Tasmaania.
Tasmaania on Austraalia saar ja lõunapoolseim osariik.
Tasmaania on suuruselt maailma 26. saar. Austraalia mandrist on saar eraldatud Bassi väinaga. Tasmaania osariigi koosseisu kuulub lisaks Tasmaania saarele veel üle 300 väiksema saare Tasmaania saare läheduses. Tasmaania osariigi haldusalasse kuulub ka Macquarie saar Lõuna-Jäämeres, mis asub poolel teel Austraaliast Antarktikasse.
Osariigi rahvaarv ulatub poole miljonini. Peaaegu pool elanikkonnast asub Hobartis ning selle lähiümbruses.
Ajalugu.
Eurooplaste esimesed kirjalikud andmed Tasmaania kohta pärinevad 24. novembrist 1642, mil Hollandi meresõitja Abel Tasman nimetas maa Anthoonij van Diemenslandt'iks, kes oli tema reiside rahaline toetaja. Hiljem nimetasid inglased saare ümber Van Diemeni maaks.


Lääne-Austraalia.
Lääne-Austraalia (inglise keeles "Western Australia", lühend WA) on Austraalia suurim osariik. See hõlmab riigi ja Austraalia mandri läänepoolse kolmandiku. Osariik piirneb põhjas, läänes ja lõunas India ookeaniga, kirdes Põhjaterritooriumiga ning kagus Lõuna-Austraalia osariigiga. Lääne-Austraalia lõunarannikut uhub India ookeani osa Suur Austraalia laht.
Osariik on Sahha järel pindalalt teine 1. järgu haldusüksus maailmas. Lääne-Austraalia on näiteks Rootsist umbes kuus ja Eestist 60 korda suurem.
Seal elab ligikaudu 2,3 miljonit inimest (umbes 10% Austraalia rahvastikust), enamik neist osariigi edelanurgas Edelapiirkonnas.
Lääne-Austraalia levinumad hüüdnimed on Wildflower State (metslillede osariik) ja Golden State (kuldne osariik), Lääne-Austraalia elamikke hüütakse Sandgroper'iteks ehk liivauuristajateks.
Esimene Lääne-Austraaliasse jõudnud eurooplane oli Hollandi maadeuurija Dirk Hartog, kes maabus 1616. aastal Austraalia läänerannikule. 1826. aastal rajasid britid Kuningas George'i lahe äärde tänapäeva Albany lähedale sõjaväe eelposti. 1829. aastal rajati Swani jõe suudmesse koloonia Swan River Colony, millest kujunes hiljem osariigi pealinn Perth.
Perth on sageli sihtkohaks Eesti noortele, kes saabuvad Austraaliasse töö- ja puhkeviisaga. Eesti kergejõustiklane Maris Mägi võitis 2011. aastal Perthis Austraalia meistrivõistlustel 400 meetri jooksu.
Baz Luhrmanni film "Austraalia" (2008) filmiti osaliselt Lääne-Austraalia kirdeosas Kununurra ümbruses.
Lääne-Austraalia sai omavalitsuse 1890. aastal ja moodustas 1901. aastal koos teiste Briti kolooniatega Austraalia Ühenduse.
Tänapäeva Lääne-Austraalia majandus sõltub põhiliselt kaevandamisest, põllumajandusest ja turismist; osariik annab 46% Austraalia ekspordist. Lääne-Austraalia on maailma kolmas rauamaagi tootja.
Asend ja piirid.
Lääne-Austraalia idapoolne piir on 129. idameridiaan, mis eraldab osariiki Põhjaterritooriumist ja Lõuna-Austraaliast. Läänest ja põhjast piirneb osariik India ookeaniga. Rahvusvahelise Hüdrograafiaorganisatsiooni (IHO) järgi piirneb Austraalia lõunarannik India ookeani osaga, kuid Austraalias nimetatakse seda ametlikult Lõunaookeaniks.
Osariigi idapiiri kogupikkus on 1862 km. Rannajoone pikkus on 20 781 km, millest 7892 km on saarte rannajoon. Osariigi maismaa kogupindala on 2,5 miljonit km².
Geoloogiline ehitus.
Lääne-Austraalia aluspõhi koosneb peamiselt erakordselt vanadest Yilgarni ja Pilbara kraatonitest, mis moodustasid koos India Dekkani kiltmaa, Madagaskari ning Lõuna-Aafrika Karoo ja Zimbabwe kraatonitega Arhaikumi eooni ajal Uri, ühe maailma vanima superkontinendi (3-3,2 miljardit aastat tagasi).
Sellest ajast saadik on ainuke orogenees olnud Stirlingi mäestiku teke Austraalia lahknemisel Antarktikast. Seetõttu on maa erakordselt vana ja erodeerunud ning suurim kõrgus on ainult 1245 m üle merepinna (Meharry mäetipp Hamersley mäestikus Pilbarra piirkonnas). Enamiku osariigist moodustab platoo keskmise kõrgusega umbes 400 m. Selle reljeef on väga madal, vee äravoolu pinnasest ei esine. Platoo laskub suhteliselt järsult rannikutasandikele, moodustades kohati püstise kaljuseina (nt Darlingi mäestik Perthi lähedal).
Tingituna maastiku suurest vanusest on pinnas väheviljakas, kuid sisaldab paljudes kohtades rikkalikult rauda ja alumiiniumi. Graniitaluspõhja tõttu sisaldab tasane pinnas tunduvalt vähem fosforit ja lämmastikku kui teiste sarnase kliimaga mandrite pinnas. Ulatuslike liivaväljade või rauamaagi mõjul kujunenud pinnas on veelgi viljatum, kuna selles on vähe lahustuvat fosforit; samuti tsinki, vaske, molübdeeni ning mõnel pool ka kaaliumit ja kaltsiumit.
Pinnase vähese viljakuse pärast kasutatakse suures koguses kunstväetisi, eriti superfosfaati ning putuka- ja umbrohumürke, mis on habrast pinnast tohutult rikkunud ning tekitanud kahju selgrootute ja bakterite populatsioonidele.
Samuti on põllumajanduse laiendamiseks tehtud ulatuslik lageraie kahjustanud kohalike looma- ja taimeliikide elupaiku. Selle tulemusena on osariigi edelapiirkonnas rohkem haruldasi, ohustatud või hävimisohus liike kui paljudel teistel Austraalia aladel, mistõttu on see ala üks maailma bioloogilise mitmekesisuse tulipunkte. Osariigi nisukasvatuse piirkonnas leidub suuri alasid, kus on probleemiks maa soolsus ja magevee kadu.
Kliima.
Lähistroopilise vahemerelise kliimaga edelarannik oli algselt tiheda metsaga kaetud, seal kasvas ka erivärviline eukalüpt ("Eucalyptus diversicolor"), mis on maailma üks kõrgemaid puuliike. Edelaranniku põllumajanduspiirkond kuulub üheksa liigirikkaima maismaaelupaiga hulka ning siin on endeemiliste liikide osakaal suurem kui enamikel teistel sarnastel aladel. Tänu Leeuwini hoovusele on edelarannik ka kuue liigirikkaima mereelupaiga hulgas ning siin asub muuhulgas maailma lõunapoolseim korallrahu.
Aasta keskmine sademete hulk ulatub 300 mm-st Nisuvööndis (Wheatbelt region) kuni 1400 mm-ni niiskeimatel aladel Edelapiirkonnas (South West region) Northcliffe'i lähedal, kuid novembrist märtsini ületab vee aurustumine sademete hulga ja ilm on enamasti väga kuiv. Taimed peavad kohanema nii kuivusega kui ka pinnase äärmise toitainete nappusega. Alates 1970. aastate keskpaigast on täheldatud talviste (juunist augustini) sademete vähenemist, samas on suvekuudel (detsembrist veebruarini) kasvanud paduvihmade hulk.
Lääne-Austraalia keskosa, neli viiendikku osariigist, on poolkõrb või kõrb, hõredalt asustatud ning selle piirkonna ainuke tähtsam tegevusala on kaevandamine. Aasta keskmine sademete hulk on 200–250 mm, millest suurem osa esineb suviste tsüklonite ajal kohatiste hoovihmadena.
Erandiks on põhjas olev troopikavöönd. Kimberley piirkonnas on erakordselt kuum mussoonkliima, aasta keskmise sademetehulgaga 500–1500 mm; kuid aprillist novembrini ei saja seal peaaegu üldse. 85% kogu osariigi vee äravoolust pinnasest esineb Kimberleys, kuid kuna see avaldub ränkade üleujutustena ja õhuke pinnas on lootusetult viljatu, on maaparandustöid tehtud vaid Ordi jõe ääres.
Punaroheline kängurukäpp ("Anigozanthos manglesii") on Lääne-Austraalia sümbollill
Lund sajab osariigis harva, tavaliselt ainult Stirlingi mäestikus Albany lähedal, kuna see on ainus lõuna pool olev suhteliselt kõrge mäestik. Lähedal asuvas Porongurupi mäestikus sajab veelgi harvemini. Väljaspool neid alasid on lumesadu tõeline suursündmus, mis võib vahel esineda Edela-Austraalia mägistes piirkondades. Suurim lumesadu lauskmaal oli 26. juunil 1956 Perth Hillsis, ulatudes põhjas Wongan Hillsi ja idas Salmon Gumsini. Siiski, isegi Stirlingi mäestikus sajab lund harva üle 5 cm ning tavaliselt ei püsi see üle ühe päeva.
Kõrgeim õhutemperatuur 50,5 °C mõõdeti Mardie karjafarmis 19. veebruaril 1988. Madalaim registreeritud õhutemperatuur on −7,2 °C ning see mõõdeti Eyre'i ornitoloogiajaamas 17. augustil 2008.
Taimestik ja loomastik.
Lääne-Austraalia on koduks umbes 540 linnuliigile (olenevalt kasutatavast liigitussüsteemist), millest ligikaudu 15 leidub vaid Lääne-Austraalias. Lindude jaoks on parimad elupaigad osariigi edelaserv ja Broome'i ümbrus koos Kimberleyga.
Lääne-Austraalia taimestikku kuulub 9437 kohalikku soontaimeliiki 1543 perekonnast ja 226 sugukonnast, samuti on seal 1171 kodustatud võõr- või sissetunginud liiki; enamasti on need umbrohud. Edelapiirkond on maailmas esimeste hulgas oma taimeliikide arvukuselt pindala kohta.
Lääne-Austraalias on mitmeid eripalgelisi ökoloogilisi elukeskkondi: põhjarannikul Kimberley liivakivikanjonid, nendest sisemaa poole jäävad kuiv rohumaa (Ord Victoria tasandik), poolkõrb (Lääne-Austraalia Mulga põõsastik) ning Tanami kõrb. Perthi ümbruses ranniku lähedal on Edela-Austraalia savann ja Swani rannikumadalik. Austraalia edelaservas Margaret Riveri viinamarjakasvatuse piirkonnas kasvavad Warreni eukalüptimetsad. Ida pool Lõunaookeani ranniku lähedal paikneb Goldfields-Esperance'i regioon Esperance'i rohumaadega ja sisemaa poole jäävate Coolgardie ümbruse rohumaadega.
Ajalugu.
Austraaliasse saabusid esimesed inimesed põhja poolt ligikaudu 40 000 kuni 60 000 aastat tagasi. Aastatuhandete jooksul liikusid nad üle mandri. Euroopa maadeavastajate saabudes 17. sajandi alguses olid põlisaustraallased (aborigeenid) asustanud kogu Lääne-Austraalia.
Esimene Lääne-Austraaliasse jõudnud eurooplane oli hollandi maadeavastaja Dirk Hartog, kes maabus 25. oktoobril 1616 praeguse Dirk Hartogi saare Inscriptioni neemel Austraalia läänetipu lähedal. 17. sajandi jooksul Hollandist ja mujalt rannikule jõudnud rändajad sattusid sinna enamasti juhuslikult; samuti hukkus palju laevu, mis kaldusid navigeerimisvea või tormi tõttu kõrvale Hea Lootuse neeme ja Jaava saare vaheliselt laevateelt. Möödus veel 200 aastat, enne kui tõestati suure lõunamandri olemasolu. 18. sajandi lõpus alustasid Lääne-Austraalia ranniku uurimist briti ja prantsuse meresõitjad.
Praeguse osariigi kujunemine algas 1826. aastal briti asula rajamisega Kuningas George'i lahe äärde Austraalia edelarannikule (1832 nimetati see Albanyks). Asula rajati, kuna Suurbritannia tahtis vältida Prantsuse koloonia võimalikku asutamist Lääne-Austraalia rannikule.
1829. aastal asutas kapten James Stirling Swani jõe äärde samanimelise koloonia (Swan River Colony). 1832. aastaks ulatus briti ümberasujate arv selles umbes 1500-ni, ja koloonia ametlik nimi muudeti Lääne-Austraaliaks. Kaks eraldiasuvat asulakohta arenesid aegapidi, ühest sai sadamalinn Fremantle ja teisest osariigi pealinn Perth.
Rahvaarv kasvas väga aeglaselt 1890. aastateni, kuni Kalgoorlie ümbrusest leiti märkimisväärne kogus kulda.
1887. aastal valmis uus põhiseadus, mis valmistas ette autonoomiat ja Suurbritannia parlamendi Esindajatekoja 1890. aasta otsusega antigi kolooniale omavalitsus. John Forrestist sai esimene Lääne-Austraalia kuberner.
1896. aastal otsustas Lääne-Austraalia parlament võtta laenu veejuhtme ehitamiseks, mille kaudu suunatakse Goldfieldsi piirkonda umbes 23 000 m³ vett päevas. Vesi juhitakse Perthist 530 km kaugusele Kalgoorliesse ning ajaloolaste hinnangul andis see osariigi rahvaarvu ja majanduse kasvule olulise tõuke. Veejuhe, mida nimetatakse Goldfieldsi veevarustussüsteemiks, valmis 1903. aastal. Süsteemi projekteeris ja selle ehitamist juhtis Lääne-Austraalia esimene peainsener C. Y. O'Connor.
Järgides Forresti juhitud kampaaniat, hääletasid Lääne-Austraalia koloonia (mitteametliku nimega endiselt Swani jõe koloonia) elanikud Austraalia Ühenduse loomise poolt, mille tulemusena sai Lääne-Austraalia 1. jaanuaril 1901 ametlikult osariigiks.
Rahvastik.
Lääne-Austraalia pealinn ja suurim linn Perth (vaade Kings Parkist). Perthis ja selle lähiümbruses elab 75% osariigi rahvastikust
Elanike jagunemine Lääne-Austraalias (üks punkt vastab 1000 elanikule)
Alates 1826. aastast, kui Suurbritannia kuulutas Albany enda omaks, ennetamaks Prantsusmaa nõudmisi Austraalia läänepoolsele kolmandikule, rajasid eurooplased sinna alalisi asulaid. Briti ja iiri asunikud asutasid 1829. aastal Swani jõe koloonia, hilisema Perthi. Koloonia kasvas esialgu aeglaselt, mistõttu vajati rahvastiku lisandumiseks briti väljasaadetute tööjõudu. 1890. aastatel toimus kaevandusbuumist tingitud ränne teistest osariikidest Goldfields-Esperance'i piirkonda, mille tulemusel kasvas seal rahvaarv järsult.
Märkimisväärne ümberasujate sissevool Suurbritanniast, Iirimaalt ja mujalt Briti impeeriumist algas 20. sajandi alguses, kui kohalikud projektid, näiteks 1920. aastate grupiviisilise ümberasumise kava ("Group Settlement Scheme"), ärgitasid farmereid Edela-Austraaliasse kolima ning suurendasid Lääne-Austraalia kui asunike sihtkoha mainet.
Briti saartelt pärit sisserändajate mõjul kasvas Lääne-Austraalia rahvaarv 20. sajandil varasemast kiiremini. Nii nagu idapoolsetesse osariikidesse, saabus pärast Teist maailmasõda ka Lääne-Austraaliasse suurel hulgal itaallasi, horvaate ja kreeklasi. Sellele vaatamata on tänapäevani enamik sisserändajaid briti päritolu. Lääne-Austraalias, eriti Perthis, on suurem Suurbritannias sündinute osakaal kui teistes osariikides: 10,6% (2006), samas kui riigi keskmine on 5,3%. Suurbritanniast pärit sisserändajad on tihedalt asustanud osariigi teatud piirkonnad, kus neid on veerand rahvastikust.
Rahvuskuuluvuse järgi oli 2001. aasta rahvaloenduse andmetel 77,5% Lääne-Austraalia elanikkonnast Euroopa päritolu: suurim rahvusgrupp nimetas end inglasteks (733 783 elanikku ehk 32,7% rahvastikust). Neile järgnesid austraallased (624 529; 27,8%), iirlased (171 667; 7,6%), itaallased (96 721; 4,3%), šotlased (62 781; 2,8%), sakslased (51 672; 2,3%) ja hiinlased (48 894; 2,2%). 2001. aastal elas Lääne-Austraalias 58 496 põlisaustraallast, see on 3,1% rahvastikust.
2006. aasta rahvaloenduse andmetel on 27,1% elanikest sündinud välismaal, mis on kõrgem kui Austraalia keskmine 22,2%. Lääneaustraallastest on sündinud Inglismaal 8,9%; Uus-Meremaal 2,4%; Šotimaal 1,2%; Lõuna-Aafrikas 1,1% ja Itaalias 1,1%.
2007. aastal elas Perthis ja selle lähiümbruses 1,55 miljonit inimest (75% osariigi rahvastikust). Teised suuremad linnad on Mandurah (78 612 elanikku), Bunbury (32 499), Geraldton (31 553), Kalgoorlie (28 242), Albany (25 196), Broome (14 436) ja Port Hedland (14 000).
Majandus.
pisi
Lääne-Austraalia majandus põhineb suuresti mineraalide ja nafta kaevandamisel ning töötlemisel. Majanduse struktuur on tihedalt seotud loodusvarade rohkusega, mis annab osariigile nende kaevandamisel ja töötlemisel suhtelise eelise. Selle tulemusena on Lääne-Austraalia majandus heal järjel.
Lääne-Austraalia eksport moodustab 46% riigi koguekspordist. Osariigi põhilised eksportartiklid on rauamaak, alumiiniumoksiid, nikkel, kuld, ammoniaak, nisu, vill, kariloomad (lambad ja veised), toornafta ja vedelgaas.
Lääne-Austraalia on suur boksiidikaevandaja. Boksiiti töödeldakse alumiiniumoksiidiks neljas puhastusjaamas, mis annavad üle 20% maailma kogutoodangust. Osariik on maailma kolmas rauamaagitootja (15% maailma kogutoodangust) ja kaevandab 75% Austraalia 420-tonnisest aastasest kullatoodangust. Teemante kaevandatakse Kimberley piirkonna põhjatipus Argyle'i teemandikaevanduses. Collies kaevandatud kivisüsi on põhiline kütuseliik osariigi edelaosa elektrienergiavajaduse minimaalseks tagamiseks.
Lääne-Austraalia põllumajandustoodangul on oluline osa nii osariigi kui ka kogu Austraalia majanduses. Kuigi nisutoodangus on hooajati tavaliselt suur kõikumine, oli saak 2006./2007. aasta suvel peaaegu 10 miljonit tonni, mis moodustas ligi poole kogu riigi toodangust ning andis eksporditulu 1,7 miljardit USA dollarit.
Teised tähtsamad põllumajandustooted on oder, herned, vill ning lamba- ja loomaliha. Välisriikides, eelkõige Kagu-Aasias ja Lähis-Idas, on suur nõudlus Lääne-Austraalia elusloomade järele, mis on tingitud nende riikide kultuuri- ja usutraditsioonidest ning ladude ja külmuhoonete nappusest. Seetõttu eelistatakse seal importida töödeldud liha asemel elusloomi. Kogu Austraalia elusloomade ekspordist on Lääne-Austraalia osa ligikaudu 50%.
Loodusvarade sektori kasvu tõttu viimastel aastatel on osariigis tekkinud märgatav oskustööjõu puudus, mis on sundinud osariigi valitsust tegema jõupingutusi sisserände soodustamiseks teistest osariikidest ja välismaalt. Novembris 2011 oli keskmine nädalapalk Lääne-Austraalias 1538 AUD, Austraalias 1333 AUD. Majanduskasv on mänginud rolli ka 2006. aasta keskmiste kinnisvarahindade tõusus, kuid 2007. aastal hinnad stabiliseerusid. Perthi kinnisvarahinnad on endiselt Sydney järel Austraalias teisel kohal ja jätkuvalt on probleemiks kõrged üürihinnad.
Perthist lõunas Kwinana tööstuspiirkonnas asub Austraalia suurim naftatöötlustehas, kus toodetakse kohalikuks tarbimiseks bensiini ja diislikütust. Piirkonnas on ka raua-, alumiiniumoksiidi- ja niklitöötlustehased, teravilja ekspordiks mõeldud sadamaehitised ning kaevandamise ja bensiinitootmise tugitööstused, nagu masina- ja metallitööstus. Fremantle'ist lõunas Hendersoni lähedal paiknevad laevaehituse (nt Austali laevatehas) ja sellega seotud abitehased. Töötlevast tööstusest on esindatud tsemendi ja ehtiusmaterjalide tootmine, jahu jahvatamine, toidu töötlemine, loomasööda tootmine, autokerede ehitamine ja trükitööstus.
Viimastel aastatel on kasvanud turismi osatähtsus. Märkimisväärne hulk välisturiste saabub Suurbritanniast ja Iirimaalt (28%), teistest Euroopa riikidest (14%), Singapurist (16%), Jaapanist (10%) ja Malaisiast (8%). Turismist saadav sissetulek on jõudsalt elavdanud paljude väiksemate keskuste majandust, seda eriti rannikul.
Lääne-Austraalial on märkimisväärne kalandussektor. Kohalikuks tarbeks ja ekspordiks püütakse langustit, krevette, krabisid, haisid ja tuunikala; Kimberley piirkonnas ka pärle. Mereandide töötlemisega tegeldakse kõikjal läänerannikul. Vaalapüük oli varem osariigi peamine meretööstusharu, kuid nüüdseks on see lõpetatud. 1978. aastal püüti Albanys viimased vaalad.
Valitsemiskord.
Lääne-Austraalia valitsushoone (Government House) Perthis
Lääne-Austraalia sai omavalitsuse 1889. aastal, kui Perthis asutati kahekojaline osariigi parlament. See koosneb 59-liikmelisest Seadusandlikust Kogust ehk alamkojast (Legislative House) ning 36-liikmelisest Seadusandlikust Nõukogust ehk ülemkojast (Legislative Council). Üldine ja kohustuslik valimisõigus kehtib kõigile üle 18-aastastele kodanikele.
Austraalia kolooniate ühinemisega 1901. aastal sai Lääne-Austraaliast riigi föderaalsüsteemi kuuluv osariik, see tähendas vastavalt põhiseadusele teatud õiguste loovutamist Austraalia Ühenduse valitsusele (föderaalvalitsusele); kõik ülejäänud õigused jäid täielikult osariigile. Kuid Austraalia Ühendus on oma võimu tõhusalt laiendanud, suurendades kontrolli maksude ja riigi raha jagamise üle.
Kuigi ametlikult on Lääne-Austraalia valitseja kuninganna Elizabeth II ja täidesaatvat võimu kehastab kuberner Malcolm McCusker, kes on tema esindaja osariigis, kuulub tegelik võim peaministrile ja ministritele. Viimased on valitud Seadusandliku Kogu enamuses olevast parteist või koalitsioonist. Praegune peaminister on Colin Barnett.
Lahkulöömispoliitika.
Austraalia riigist lahkulöömise soov on osariigi poliitikamaastiku üks läbivaid jooni, mis sai alguse peatselt pärast Euroopa ümberasujate saabumist 1826. aastal. Lääne-Austraalia oli Austraalia ühinemise vastumeelseim osaline ega osalenud ka esimesel föderatsiooninõupidamisel. Kauaaegsed Lääne-Austraalia elanikud olid enamasti föderatsiooni vastu, kuid kulla leidmine tõi kohale palju sisserändajaid teistest Austraalia osadest. Need uued elanikud, peamiselt Kalgoorlies ja Albanys hääletasid Austraalia Ühendusega liitumise poolt. Arutati ka ettepanekut võtta ühendusse vastu ainult need alad (Auralia nime all), ülejäänud Lääne-Austraaliast lahus.
1933. aasta aprillis toimunud rahvahääletusel pooldas 68% hääletanutest osariigi lahkumist Austraalia Ühendusest, eesmärgiga naasta autonoomse piirkonnana Briti impeeriumisse. Osariigi valitsus saatis Londonisse Suurbritannia parlamenti delegatsiooni, kuid Briti valitsus keeldus asjasse sekkumast ja eraldumisotsus jäi jõustamata.
Kohalik omavalitsus.
Lääne-Austraalia jaguneb 141 omavalitsusüksuseks, sealhulgas Jõulusaar ja Kookossaared. Nende volitused ja tegevus sätestati 1995. aasta kohaliku omavalitsuse seadusega.
Haridus.
Kohustuslik üldharidus osariigis on 12 aastat. Lapsed lähevad kooli juba 5-aastaselt, põhihariduse omandamist alustatakse pärast üheaastast eelkooli. Lääne-Austraalias tegutseb viis ülikooli.
Meedia.
Osariigi suurimad ajalehed on päevaleht The West Australian ja pühapäevaleht The Sunday Times. Enamikus Lääne-Austraalias on nähtavad kuus üleriigilist telekanalit. Eraraadiojaamad levivad FM-sagedusel, kuid Austraalia Rahvusringhäälingu (ABC) kolm kanalit kasutavad endiselt AM-sagedust.
Vein.
Austraalia suurim osariik hõlmab mandri läänepoolse kolmandiku; veinitootmispiirkonnad koonduvad selle jahedama kliimaga edelaossa. Lääne-Austraalia veinitoodang on alla 5% riigi veinitoodangust, ent kvaliteedilt on osariigi veinid tipule küllaltki lähedal. Suuremad veinitootmispiirkonnad on Margaret River, Great Southern ja Swan Valley; väiksematest keskustest on olulisemad Blackwood Valley, Manjimup, Pemberton, Peel, Chittering Valley, Perth Hills ja Geographe.
Sport.
Austraalia jalgpall. Fremantle Dockersi ja Melbourne'i vaheline mäng Subiaco linnaosas Perthis (2004)
Lääne-Austraalias, nagu kogu riigiski, on populaarseimad spordialad austraalia jalgpall ja kriket. Austraalia jalgpalli liigas (AFL) esindavad osariiki West Coast Eagles ja Fremantle Dockers. Jalgpalliklubi Perth Glory osaleb Austraalia meistriliigas (A-League).
Teater, filmikunst ja muusika.
Lääne-Austraalia on koduks ühele riigi juhtivale lavakunstikoolile, tunnustatud Lääne-Austraalia Lavakunstiakadeemiale (WAAPA), samuti hoogustub seal teatri- ja muusikategevus. Tuntumad Lääne-Austraalia taustaga muusikud ja bändid on Adam Brand, Karnivool, Birds of Tokyo, Bon Scott, Eskimo Joe, Johnny Young, Gyroscope, John Butler Trio, Tame Impala, Kevin Mitchell, Kill Devil Hills, Pendulum, Pigram Brothers, Rolf Harris ja Triffids. Parimatele muusikutele jagatakse alates 2001. aastast Lääne-Austraalia muusikatööstuse auhindu (WAM).
Osariigist on pärit mitmed tuntud näitlejad ja saatejuhid, näiteks Heath Ledger, Hugh Jackman, Sam Worthington, Ernie Dingo, Jessica Marais, Megan Gale, Rove McManus, Isla Fisher ja Melissa George. Filmidest ja teleseriaalidest on täielikult või osaliselt Lääne-Austraalias filmitud "Cloudstreet", "Austraalia" (Australia), "Bran Nu Dae", "ABBA: film" (ABBA: the Movie) ja "Viimane rong Freosse" (Last Train to Freo).
Lääne-Austraalia Sümfooniaorkester (WASO) tegutseb Perthi kontserdisaalis. Osariigi tähtsaim teater on His Majesty's Theatre. 2012. aastal valmiv Perth Arena võõrustab kontserte ja spordi sisevõistlusi.


Põhjaterritoorium.
Põhjaterritoorium on üks Austraalia 1. järgu haldusüksustest, mis erinevalt teistest 1. järgu haldusüksustest ei ole osariik, vaid territoorium. Territooriumi õiguslik staatus on tänapäeval "de facto" osariigi staatusele väga sarnane, kuigi teoreetiliselt võib Föderaalparlament iga Põhjaterritooriumi seaduse vajadusel tühistada.
1825–1863 oli Põhjaterritooriumi ala Uus-Lõuna-Walesi koosseisus, 1863–1911 oli see osa Lõuna-Austraaliast.
Ala on väga hõredalt asustatud, kuid etniliselt üsna mitmekesine. 2006. aastal rääkis 203 000 elanikust 24,1 % kodus mõnda teist keelt peale inglise keele.
Kahes suuremas linnas, Darwinis ja Alice Springsis, elab kokku umbes 70% Põhjaterritooriumi elanikest. Suuremad asulad on veel Katherine, Tennant Creek ja Nhulunbuy.
Põhjaterritooriumi kirdeosas asub Arnhemi maa, kus elavad ainult aborigeenid.
Põhjaterritoorium on rikas maavarade poolest. Seal kaevandatakse uraanimaaki, boksiiti, kulda, naftat ja maagaasi.
Lõunaosas asub Uluṟu-Kata-Tjuṯa rahvuspark, mille suurim vaatamisväärsus on maailma suurim monoliit Uluru. Põhjaosas asub Kakadu rahvuspark ja Litchfieldi rahvuspark.


Austraalia pealinna ala.
Austraalia pealinna ala on üks Austraalia 1. järgu haldusüksustest.


Kaug-Lõuna.
Kaug-Lõuna on euroopalik looduslik-kultuuriline regioon lõunapoolkeral, mille moodustavad Põhja riikide hulka kuuluvad Austraalia ja Uus-Meremaa. Need maad on endised ümberasumiskolooniad, mille elanikkonna põhiosa moodustavad Briti saartelt väljarännanute järeltulijad.
Varem on Kaug-Lõuna riikide hulka loetud samuti Lõuna-Aafrika Vabariiki ning kolme Lõuna-Ameerika riiki – Tšiilit, Argentinat ja Uruguayd.


Mikroneesia Liiduriigid.
Mikroneesia on saareriik Vaikse ookeani lääneosas. Riik hõlmab suurema osa Karoliinide saarestikust.
Mikroneesia koosneb neljast osariigist: Chuuk, Kosrae, Pohnpei ja Yap.
Viited.
Mikroneesia Liiduriigid


Inglismaa.
Inglismaa on Suurbritannia ajalooline osa. Ta on ülejäänutest — Šotimaast, Walesist ja Põhja-Iirimaast — nii rahvaarvult kui ka pindalalt suurem, hõlmates kaks kolmandikku Suurbritannia saare lõunaosast.
Inglismaal on maismaapiir põhjas Šotimaa ning läänes Walesiga.
Suurbritannia saare lõunaosa Rooma Impeeriumi provintsina.
Suurbritannia saare lõunapoolse osa Inglismaa vallutasid Vana-Rooma keiser Titusele allunud Rooma Impeeriumi väed 44. aastal maj. Britannica provintsi valitsesid Rooma väejuhid Traianuse ja Hadrianus, kes pidas korduvalt sõdu ka alistamata šoti hõimudega Suurbritannia saare põhjasosas. Rooma võimu all oleva territooriumi kaitseks ehitati saare keskosasse Hadrianuse vall.
Inglismaa on oma nime (ladina "Anglia", inglise "England") saanud germaani hõimu anglite järgi. Anglid asusid teiste germaani hõimude seas praeguse Inglismaa alale 5. sajandil ning rajasid seal kolm kuningriiki.
Anglosaksi Inglismaa.
Anglid ja saksid rajasid Inglismaale rea kuningriike, millest traditsiooniliselt loetletakse seitse (heptarhia): Northumbria, Mercia, Ida-Anglia, Essex, Kent, Sussex ja Wessex. 927. aastal liitis kuningas Athelstan need Inglismaa kuningriigiks.
Anglonormanni Inglismaa.
1066. aastal tungis Inglismaale Normandia hertsog Guillaume, alustades normanni vallutust Inglismaal. Normanni dünastia valitses Inglismaal kuni Plantageneti dünastia tulekuni 1154.
Plantagenet' dünastia.
1154-1485 valitses Inglismaad viisteist Plantagenet'de monarhi. Dünastia vanem haru valitses Henry II-st kuni Richard II kukutamiseni 1399. aastal. Seejärel valitses pool sajandit noorem haru, Lancasterid, kuni see põrkus Rooside sõjas Yorki haruga. Kolme Lancasteri kuninga järel läks kroon kolme Yorki kuninga kätte, kellest viimane, Richard III, langes Bosworthi lahingus 1485.
Plantagenet'de ajal kujunes Inglismaal eripärane Inglise kultuur ja kunst. Seda edendasid mõned kuningad, kes olid "Inglise luule isa" Geoffrey Chauceri patroonid. Tollane populaarseim arhitektuuristiil oli gooti arhitektuur. Igapäevaelu ja kultuuri mõjutas Must Surm.
Pikaajaline mõju konstitutsioonilise õiguse arengule oli kuningas John Maata kinnitatud Magna Cartal, samast perioodist pärineb ka Inglismaa parlamendi institutsioon.
Ajastu välispoliitikat kujundas suuresti Saja-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel.
Tudorite Inglismaa.
Henry VIII. Elizabeth I.
17. sajand.
Šoti ja Inglise kroonide ühendamine. Kolonisatsioon. Inglise kodusõda. Monarhia taastamine. Kuulus revolutsioon.
Sümbolid.
Inglismaa deviis on "Dieu et mon droit" (prantsuse keeles: "Jumal ja minu õigus")
Rahvuslill on roos (punane, valge).
Kaitsepühak on Püha Jüri.
Rahvastik.
Suurim linn on London, mis on ka kogu Suurbritannia pealinnaks.
Territoriaal-haldusjaotus.
a>, mis omavalitsustüübilt on neile sarnane.
Inglismaa territoriaal-halduslik alljaotus ei ole ühetaoline ja on mitmel korral põhjalikult reorganiseeritud.
Regioonaalne jaotus.
Praegusel ajal on Inglismaa territoorium jaotatud üheksaks regiooniks. Kuid peale ühe regiooni (Suur-London), ei oma teised regioonid haldusfunktsioone, olles eelkõige territoriaalsed ja statistilised üksused.
Aastail 1994–2011 omasid Inglismaa regioonid mingil määral halduslikku rolli Suurbritannia valitsuse poliitika elluviimisel; neid nimetati ka valitsusregioonideks ("government office regions").
Enam-vähem samas ajavahemikus tegutsesid regioonides (välja arvatud Suur-Londonis, kus haldusorganid valiti teisiti) regionaalsed assambleed ("regional assemblies"), millede koosseis täideti kaudsete valimiste teel.
Inglismaa regioonid on ühtlasi ka Euroopa Liidu statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuuri taseme NUTS 1 regioonid.
Kohalik omavalitsus.
Inglismaa haldusjaotus ühtib praktiliselt kohaliku omavalitsuse struktuuriga, mille järgi eristatakse krahvkonna-, ringkonna- ja vallatasandit. Esimesed kaks on põhitasandid, mistõttu sageli kasutakse Inglismaa omavalitsusstruktuuri iseloomustamiseks väljendeid "kahetasandiline" või "ühetasandiline".
1990ndail lisandus kohaliku omavalitsuse süsteemis uus omavalitsusüksuse tüüp – tervikomavalitsus ("unitary authority"), kus ringkonna- ja krahvkonnatasandi haldusfunktsioonid on ühitatud.
Inglismaal on pärast viimaseid reorganiseerimisi 2009. aastal 354 põhilist omavalitsusüksust ("principal local authority"). Nende hulka kuuluvad 27 mittelinnkrahvkonda, 201 mittelinnaringkonda, 36 linnkrahvkonna linnaosa, 55 tervikomavalitsust, Suur-London, selle 32 linnaosa ja 2 eristaatusega üksust.
Madalaima tasandi omavalitsusüksusteks on Inglismaal vallad ("civil parishes"), millised on moodustatud põhiliselt mittelinnaringkondades ja tervikomavalitsustes ja neid on Inglismaal kokku umbes 4500.
Krahvkonnatasand.
Krahvkond on olnud sajandeid Inglismaa põhilisim territoriaal-haldusüksus. Tänasel päeval nimetatakse neid põliseid krahvkondi ajaloolisteks krahvkondadeks. Kohaliku omavalitsemise õigusaktiga reorganiseeriti need 1889. aastal halduskrahvkondadeks ("administrative counties") ja krahvkond-linnadeks ("county boroughs"). Sellistena püsisid nad peaaegu muutumatutena kuni 1974. aastani. Uue kohaliku omavalitsemise õigusaktiga reorganiseeriti need linnkrahvkondadeks ("metropolitan counties") ja mittelinnkrahvkondadeks ("non-metropolitan counties").
Aastal 1986 linnkrahvkonnad kaotasid oma haldusfunktsioonid. 1990ndail muudeti hulk mittelinnkrahvkondi tervikomavalitsusteks.
Ringkonnatasand.
Ringkond ("district") on olnud alates 1889. aastast kahetasandilises omavalitsemisstruktuuris madalama tasandi omavalitsusüksuseks. Siis moodustati neid halduskrahvkondades kolme tüüpi – linnringkonnad ("urban districts"), maaringkonnad ("rural districts") ja munitsipaallinnaosad ("municipal boroughs"). Kuid kohaliku omavalitsemise õigusakt (1888) sätestas ka halduslikult krahvkondadest sõltumatud ringkonnad – krahvkond-linnad ("county boroughs").
Kõik eelpool nimetatud ringkonnatüübid kaotati 1972. aasta reformiga, et aastast 1974 moodustada linnkrahvkondades madalama tasandi üksused linnkrahvkonna linnaosad ("metropolitan boroughs") ja mittelinnkrahvkondades mittelinnaringkonnad ("non-metropolitan districts").
Vallatasand.
a> raekoda, milles asub valla võimuorganina linnanõukogu ("town council").
Vallad ("civil parishes") on ringkondade ja tervikomavalitsuste allüksused, mille keskmes on tavaliselt küla või väikelinn. Elanike arvult väga erinevad – mõnesajast inimesest kuni mitmekümne tuhandeni. Näiteks, suurima elanikkonnaga on Somersetis asuv merekuurort Weston-super-Mare, milles elab üle 70 000 inimese.
Suur-London.
Suur-London ("Greater London") on ainuslik haldusüksus. Aastal 2000 taastati 1986. aastal kaotatud Suur-Londoni kõrgema tasandi haldusvõim, kuid juba piiratud kujul. Täitevvõimu teostamiseks moodustati Suur-Londoni Administratsioon ("Greater London Authority").
Suur-London koosneb 32 linnaosast ("London boroughs") ja eristaatust omavast City of Londonist. Need 33 omavalitsusüksust on ringkonnatasandi üksused.
Eristaatus.
Eristaatust (nn "sui generis") omavad Inglismaal kaks omavalitsusüksust.
Tseremoniaalkrahvkonnad.
Monarhi osa Suurbritannia poliitilises elus ja riigipeana on tseremoniaalne. Tseremoniaalsed on ka asehaldurkonnad ("lieutenancy areas"), millistesse kogu riigi territoorium on jaotatud. Neid territoriaalüksusi nimetatakse riigi erinevates ajaloolis-geograafilistes piirkondades erinevalt, näiteks Inglismaal tseremoniaalkrahvkondeks või ka geografilisteks krahvkondadeks ning neisse määrab monarh administratsiooniülemaks oma esindajana "Lord Lieutenant"i.
Majandus.
Inglismaa majandus, mis järgib anglo-sakside majandusmudelit, on üks suuremaid maailmas. Inglismaa majandus on suurim neljast majandusest Ühendkuningriigis. London on üks maailma suurimaid majanduskeskusi. Ühena maailma enim arenenud riikidest on Inglismaa liider keemia ja farmaatsiasektoris ning oluline tehnilistes tööstusharudes, eelkõige lennunduses, relvatööstuses ja tarkvara tootvas sektoris.
London ekspordib peamiselt toodetud kaupu ja impordib materjale, nagu naftat, teed, villa, toorsuhkrut, puitu, metalli ja liha.
Suurbritannia keskpank, mis määratleb intressimäärasi ja rakendab rahapoliitikat, on Bank of England Londonis. London on ka koduks Londoni börsile, mis on peamine väärtpaberibörs Suurbritannias ja suurim Euroopas. London on üks rahvusvahelisi juhte rahastamises ja suurim finantskeskus Euroopas.
Traditsioonilised raske ja töötlev tööstus on Inglismaal viimaste aastakümnete jooksul järsult vähenenud, nagu nad on seda ka terves Suurbritannias. Samal ajal, teenindavad tööstusharud on jõudsalt arenenud. Näiteks turism on suuruselt kuues tööstusharu Ühendkuningriigis, panustades 76 miljardit naela tema majandusele. 2002. aasta andmete järgi annab turismitööstus tööd 1,8 miljonile täistööajaga töötavale inimesele – mis on 6,1% tööealisest elanikkonnast. Kõige suurem turismikeskus on London, mis meelitab igal aastal miljoneid turistide maailma eripaigust.
Inglismaa ametlik rahaühik on Suurbritannia naelsterling, tuntud ka Briti naela või GBP'na.


Nootamaa.
Nootamaa on Saare maakonda kuuluv Eesti läänepoolseim saar.
Asukoht.
Nootamaa asub Läänemeres 1 kilomeeter Loonalaiust edelas, Vilsandi rahvuspargi piires Lümanda valla territooriumil.
Saarel asub Eesti läänepoolseim maismaapunkt.
Loodus.
Saare pindala on 5,8 hektarit.
Saar on valdavalt klibuse pinnasega sirbikujuline atoll. Laguun on madal ning kinni kasvamas, sest sinna liigub pidevalt adru.
Vanematel rannavallidel kasvab mage sõstar, kadakas, kibuvits ja pihlakas.
Inimtegevus.
Nootamaa ja selle ümbrus on loodusreservaat.
Film.
Lääne-Eesti saared. Karirahu ja Nootamaa (Eesti Televisioon 1992). (Karirahu ja Nootamaa suvine loodus Raimo Kangro muusika saatel. Režissöör Norma Jõekalda.)


Šotimaa.
Šotimaa on Suurbritannia ajalooline omavalitsuslik osa Suurbritannia saare põhjaosas ja seda ümbritsevatel saartel. Šotimaa maapiiri pikkus Inglismaaga on 96 km ja piir kulgeb mööda Tweedi jõge. Peamised saarerühmad on Shetlandi saared, Orkney saared ja Hebriidid.
Sümbolid.
Šotimaa rahvuslill on karuohakas.
Šotimaa kaitsepühak on apostel Andreas. Šotimaa lipuks on Andrease rist.
Loodus.
Grampiani mägedes paikneb Suurbritannia kõrgeim tipp Ben Nevis (1343 m).
Suurimad järved on Loch Lomond ja Loch Ness.
Rahvastik.
Suurimad linnad on Glasgow, Edinburgh, Aberdeen, Dundee, Inverness ja Stirling.
Šoti päritolu inimesi elab väljaspool Šotimaad palju rohkem kui Šotimaal. 9,2 miljonit USA elanikku väidab end olevat vähemalt osaliselt šoti päritolu. Šoti päritolu kanadalasi on Kanada rahvaloenduse andmeil 4,7 miljonit. Viiendik Uus-Meremaale asunud inimestest pärineb Šotimaalt.
Majandus.
Nii nagu teiste Euroopa Liidu osade, nii ka Šotimaa majandus on tihedalt seotud teiste Euroopa Liidu osadega.
Kuni 1970. aastateni domineeris Šotimaa majanduses rasketööstus, mida vedasid laevaehitus Glasgow's, kivisöe kaevandamine ja terase tootmine. Põhjamerest kaevandati naftat.
Alates 1970. aastatest on Šotimaal tugevalt arenenud kolmanda sektori majandus: turism ja pangandus. Edinburgh on Euroopa suuruselt kuues rahanduskeskus Londoni, Pariisi, Maini-äärse Frankfurdi, Zürichi ja Amsterdami järel.
Ajalugu.
Šotimaa ehk Kaledoonia põlisasukad olid piktid. 82. aastal tungisid Šotimaale roomlased, kuid ei suutnud kogu Šotimaad vallutada. 122–128 ehitati Tyne'i ja Solway suuete vahele Hadrianuse vall. 142–144 ehitati 60 km pikkune Antoninuse vall, millest põhja poole jäänud ala nimetati Kaledooniaks. 503. aastal saabusid Iirimaalt Šotimaale keldi hõimud. 843. aastal ühendas kuningas Kenneth Mac Alpin piktid ja keldid ühe võimu alla. 1296 anastas Inglismaa kuningas Edward I Šotimaa, kuid juba 1297. aastal lõid šotlased William Wallace'i juhtimisel Stirling Bridge'i lahingus inglise vägesid. 1314. aastal lõid šotlased Bannockburni lahingus Robert I juhtimisel inglasi, keda juhtis Edward II.
Aastal 1603 päris Šotimaa kuningas James VI Inglismaa trooni ja kolis Londonisse, kus hakkas valitsema James I nime all. Sellega tekkis Inglismaa ja Šotimaa personaalunioon. 1. mail 1707 ühinesidki Šotimaa ja Inglismaa Suurbritanniaks. Šotimaal säilis eraldi õigusruum.
1999. aastal sai Šotimaa tagasi omavalitsuse ning loodi piiratud õigustega Šotimaa parlament. Šotimaa Rahvuspartei pooldab Šotimaa täielikku iseseisvumist. 2014. aastal tahetakse korraldada selle üle rahvahääletus.
Kultuur.
Šoti rahvariiete hulka kuulub meeste kantav seelik kilt. Šoti rahvamuusikast on tuntud torupillimäng, tantsudest džiig.
Šotimaa vanim ülikool on 1410–1413 vahel asutatud St Andrewsi ülikool, suurimad on Glasgow' ülikool, Aberdeeni ülikool ja Edinburghi ülikool.
Šotimaa rahvusluuletajaks on Robert Burns. Tuntud kirjanike seast on šotlased Walter Scott, Arthur Conan Doyle ja Iain Banks.
Tuntud šoti näitlejad on Sean Connery, Ewan McGregor ja Deborah Kerr.
Šotimaalt on pärit paljud pop- ja rockmuusika ansamblid, kellest mõned tuntumad on Travis, Wet Wet Wet, Belle and Sebastian, Texas ja Simple Minds. Gaelikeelset rockmuusikat on viljelenud Runrig.
Sport.
Kui võrrelda Šotimaad teiste omavalitsuslike piirkondadega maailmas, siis Šotimaa jaoks on sport eriti tähtis. Šotimaa kuulub paljude spordialade katusorganisatsioonidesse mitte Suurbritannia kaudu, vaid iseseisvalt ja osaleb rahvusvahelistel võistlustel oma võistkonnaga. Niisuguste spordialade hulka kuuluvad näiteks jalgpall, ragbi ja kriket. Siiski osalevad Šotimaa sportlased olümpiamängudel eranditult Suurbritannia võistkonna koosseisus, kuid Rahvaste Ühenduse mängudel osaleb ta eraldi.
Rahvaste Ühenduse mängud on toimunud Šotimaal 1970 ja 1986 ning toimuvad jälle 2014.
Šotimaa jalgpallikoondis on asutatud 1872 ja vanuselt teine jalgpallikoondis maailmas Inglismaa järel. Jalgpalli maailmameistrivõistlustele on Šotimaa pääsenud koguni 8 korda ja Euroopa meistrivõistlustele 2 korda, kuid pole kordagi alagrupist edasi pääsenud.
Haldusjaotus.
Šotimaa on jaotatud 32 omavalitsuseks ehk regiooniks ("council area")


Wales.
Wales [u'eils] on ajaloolis-geograafiline piirkond Suurbritannias.
Wales asub Suurbritannia saare edelaosas Walesi poolsaarel ja Anglesey saarel, mida ühendab Walesi poolsaare loodeosaga maantee- ja raudteesild. Wales piirneb põhjast Iiri merega (Dee jõe suudme ja Liverpooli lahega), läänest Saint George'i väinaga, lõunast Mouth of the Severni ja Bristoli lahega ning idast Inglismaaga.
Walesi idaosa on mägine. Kõrgeim tipp on Snowdon.
Wales on Euroopa Liidu valimisringkond. Walesi rahvaarv on umbes kolm miljonit. Ametlikud keeled on kõmri ja inglise keel, millel on võrdne staatus.
Walesil on oma parlament, rahvusassamblee, millel on piiratud seadusandlikud õigused Walesi siseasjades.
Walesi suurim linn on pealinn Cardiff (317 500 elanikku). Cardiff on olnud maailma suurim kivisöesadam. Mõni aasta enne Esimest maailmasõda oli sadamal suurem käive kui Londonil ja Liverpoolil.
Kaks kolmandikku Walesi elanikkonnast elab Lõuna-Walesis, teine tihedamalt asustatud piirkond on Põhja-Walesi idaosa. Turiste tõmbab Walesi "metsik ja...maaliline" maastik.
19. sajandi lõpus omandas Wales laulumaa maine, osalt "eisteddfodi traditsiooni taaselustamise tõttu. Walesis on palju üleriiklikult ja ka rahvusvaheliselt tunnustatud näitlejaid, lauljaid ja muid loomeinimesi. Cardiff on Suurbritannia suurim meediakeskus väljaspool Londonit.
Sümbolid.
Walesi lipul on kujutatud prints Cadwaladeri punane draakon ("Y Ddraig Goch") Tudorite dünastia värvide rohelise ja valge taustal. Ametlikult tunnustati seda Walesi rahvuslipuna aastal 1959.
Walesi hümni "Hen Wlad fy Nhadau" ("Minu isade maa") esitatakse ametlikel üritustel, samuti näiteks Walesi rahvusmeeskondade jalgpalli- ja ragbimatšidel.
Lisaks punasele draakonile on Walesi sümboliteks ka porrulauk ja rahvuslill (kollane) nartsiss. 'Porrulauk' on kõmri keeles "cennin" ja 'nartsiss' on "cennin Pedr" (sõna-sõnalt 'Peetruse porrulauk'). Tõenäoliselt tuli üks neist sümbolitest kasutusele teise mõjul.
Haldusjaotus.
Wales on alates 1. aprillist 1996 jaotatud 22 tervikomavalitsuseks. Neist 9 on nime poolest krahvkonnad ("county"), 3 linnad ("city", loendis *) ja 10 ("county borough", loendis †).
Religioon.
Levinuim usund Walesis on kristlus: 2001. aasta rahvaloendusel pidas 72% rahvastikust end kristlaseks. Suurima konfessiooni moodustab Walesi Presbüterlik Kirik.
Mittekristlike usundite järgijaid on Walesis umbes 1,5%. Suurim mittekristlik usund on islam, millel oli 2001. aasta seisuga üle 30 000 järgija.
18% inimestest ei pea ennast ühegi usundi järgijaks.
Walesi olulisim pühak on püha David (kõmri "Dewi Sant"), Walesi kaitsepühak. Püha Davidi päeva peetakse 1. märtsil.
Põllumajandus.
Umbes 80% Walesi pinnast kasutatakse põllumajanduslikel eesmärkidel. Väga väike osa sellest on põldude all; enamasti karjatatakse rohumail lambaid ja lehmi. Kuigi palju kasvatatakse ka lihaveiseid ja piimakarja, seostatakse Walesi enamasti lambakasvatusega.
Transport.
Walesi ainus rahvusvaheline lennujaam on Cardiffi rahvusvaheline lennujaam.
Piirkonnas on hästi toimiv raudteevõrk.
Parvlaevad viivad regulaarselt Holyheadist ja Fishguardist Iirimaale.
Lõuna-Walesi ranniku äärseid linnu ja külasid ühendab maantee M4. Põhja-Walesi põhimaantee on A55. Põhja- ja Lõuna-Walesi ühendab maantee A470, mis viib Cardiffist Llandudnosse.
Esiajalugu.
Walesis on nüüdisinimene ("Homo sapiens") elanud juba vähemalt 29 000 aastat tagasi.
Pidevalt on inimesed seda ala asustanud alates viimase jääaja (Devensi jäätumise) lõpust (12 000...10 000 aastat tagasi; Wales oli liustikest vabanenud umbes 10 000 aastat tagasi), mil Suurbritanniasse hakkas rändama Kesk-Euroopa mesoliitikumi kütte-korilasi. Kuni 7. aastatuhandeni eKr oli inimestel võimalik Mandri-Euroopast Suurbritanniasse jalgsi kõndida, liustike sulades tõusis aga merevee tase ja Suurbritanniast sai saar; tekkisid La Manche ning Walesi ja Iirimaad eraldav Iiri meri. Ajaloolase John Daviese arvates võivad lood Cantre'r Gwaelodi uppumisest ja "Mabinogioni" jutud kunagistest madalamatest ja ahtamatest vetest Walesi ja Iirimaa vahel põhineda pärimusel nondest aegadest.
Walesi aladel hakkas vohama paks mets, mis raskendas liikumist, ning inimesed hakkasid Suurbritanniasse sisse rändama ka paadiga Pürenee poolsaarelt. Need neoliitilised kolonistid integreerusid põliselanikega ning nõnda said küttide-korilaste rändrahvast tasapisi paiksed põlluharijad – toimus neoliitiline revolutsioon. Nad muutsid metsamaa karjamaadeks ja põldudeks ning töötasid välja uusi tehnoloogiaid (keraamika, tekstiili valmistamine). Nad ehitasid kromlehhe (sealhulgas Pentre Ifan, Bryn Celli Ddu ja Parc Cwmi kivikalme) umbes 1000–1500 aastat enne Stonehenge'i ja Egiptuse Cheopsi püramiidi valmimist.
Nagu muudki Suurbritannia asukad, võtsid ka Walesi hilisemad elanikud omaks sisserändajaid. Enne roomlaste sissetungi Suurbritanniasse oli tänapäeva Walesi ala jagunenud kohalike hõimude ("Deceangli", ordoviitsid, kornid, "Demetae" ja silurid) vahel.
Rooma kolonisatsioon.
Kõige varasem dokument tulevase Walesi ala ajaloost pärineb aastast 48 pKr. Selles kirjutab Rooma ajaloolane Tacitus, et pärast Kagu-Walesi silurite hõimu rünnakut 47 ja 48 pKr võttis uue Rooma provintsi Britannia kuberner "... vastu "Deceangli" hõimu alistumise" Kirde- Walesis.
Praegusele Lõuna-Walesi alale rajati "castrumite vöö, mis ulatus Carmarthenini välja. Dolaucothi kullakaevanduseds (Carmarthenshire) hakati kaevandama kulda. On tõendeid sellest, et roomlased liikusid veelgi kaugemale läände. Nad ehitasid Caerleoni ("Isca Augusta") leegioni kindluse, mille suursugune amfiteater on kõige paremini säilinud Suurbritannias.
Roomlased tegutsesid ka Põhja-Walesis. Keskaegses kõmri jutustuses "Breuddwyd Macsen Wledig" ("Macsen Wledigi unenägu") abiellus üks viimastest Lääne-Rooma keisritest, Magnus Maximus ("Macsen Wledig"), uelslasest Segontiumi (tänapäeva Caernarfon) pealiku tütre Eleni või Heleniga. Ka kristlus jõudis Walesi Rooma okupatsiooni ajal 4. sajandil.
Roomlaste järgne aeg.
Pärast roomlaste lahkumist Britanniast aastal 410 vallutasid suure osa tasandikest germaani hõimud. Walesis aga tekkisid brittide iseseisvad kuningriigid Gwynedd, Powys, Dyfed, Seisyllg, Deheubarthi kuningriik, Glywysing ja Gwent. Nad jäid püsima osalt soodsate looduslike olude (mäed ja jõed) ning tugeva ühiskonna tõttu, mis ei lagunenud pärast Rooma riigivõimu korralduse lõppu.
Keskaegne Wales.
Järgides Cornwalli (aastal 722) ja Bretagne'i (865) eeskuju, tegid Walesi britid vaherahu viikingitega ja palusid neilt abi võitluses Mercia anglosaksidega. Aastal 878 purustasid Walesi britid koos Taani viikingitega Mercia anglosakside väe. See kindel võit anglosakside üle andis Walesile mõned aastakümned rahu anglosakside rünnakutest.
Aastal 1063 sõlmis kogu Walesi valitseja Gruffydd ap Llywelyn Mercia-vastase liidu Norra viikingitega ning Mercia anglosakse võideti taas. Viikingite rünnakud anglosakside ja frankide vastu võtsid viimastelt igasuguse võimaluse oma keldi naabreid vallutada.
Germaanlaste kätte läinud lõuna- ja idapoolsed maad said kõmri keeles nime "Lloegyr" (tänapäeva kõmri keeles "Lloegr"), mis esialgu arvatavasti tähendas Mercia kuningriigile ning hiljem sai kogu Inglismaa nimeks. See nimi esineb esimest korda 10. sajandi alguse prohvetlikus poeemis "Armes Prydein". Ennast kutsusid uelslased keskajal veel kaua brittideks ("Brythoniaid"). Nimesid "Cymru" ja "y Cymry" kasutas teadaolevalt esimesena juba Aneirin oma luuletsüklis "Y Gododdin" (633). Alles 12. sajandi paiku nimi "Cymry" uelslaste kirjasõnas sagedasemaks kui "Brythoniaid".
Muusika.
Põhiline muusika- ja luulefestival on ülemaaline "Eisteddfod Genedlaethol", mis peetakse igal aastal eri linnas.
Walesi rahvamuusika on taaselustanud bändid Crasdant, Carreg Lafar, KilBride ja The Hennessys ja Fernhill, lauljatar Siân James, harfimängijad Robin Huw Bowen ja Llio Rhydderch jt. Traditsiooniliste pillide seas on harf ja viiul.
Wales on eriti kuulus oma harfimängijate, meeskooride ja sooloartistide poolest. Tuntumad nimed on Geraint Evans, Gwyneth Jones, Anne Evans, Margaret Price, Ivor Novello, John Cale, Tom Jones, Charlotte Church, Bonnie Tyler, Bryn Terfel, Donna Lewis, Mary Hopkin, Katherine Jenkins, Meic Stevens, Shirley Bassey, Duffy ja Aled Jones.
Walesist on pärit "indie"- muusika bändid Manic Street Preachers, Catatonia, Stereophonics (endine Tragic Love Company), Feeder, Super Furry Animals, Gorky's Zygotic Mynci, Goldie Lookin' Chain, mclusky, The Automatic, Steveless ja Los Campesinos!.
Walesist on pärit ka alternatiivsemaid bände, näiteks Skindred, The Blackout, Lostprophets, Kids In Glass Houses, Bullet For My Valentine, Funeral for a Friend ja Man.
Lauljatar Jem on salvestanud laule ja esinenud telesarjades "Las Vegas" ja "The OC" ning filmis "Eragon".
Sport.
Populaarseimad spordialad on ragbi ja jalgpall. Nagu Uus-Meremaalgi, on ragbi Walesis rahvusliku identiteedi oluline koostisosa; Põhja-Walesi populaarseim spordiala on traditsiooniliselt olnud jalgpall. Walesi jalgpallikoondis ja Walesi ragbikoondis (nagu ka Inglismaa, Šotimaa ja Põhja-Iirimaa koondised) on tunnustatud võrdväärseks välisriikide koondistega. Jalgpallikoondis osaleb näiteks jalgpallimaailmameistrivõistlustel. Olümpiamängudel on Suurbritannial siiski ühtne meeskond.
Rahvusvahelistel kriketivõistlustel moodustavad Inglismaa ja Wales ühise esindusmeeskonna. Olemas on ka eraldi Walesi kriketimeeskond, mis osaleb mõnikord kodumaistel meistrivõistlustel.
Samuti mängitakse Walesis Briti pesapalli, peamiselt Cardiffis ja Newportis, kus on väga pikad pesapallitraditsioonid.
Walesist on pärit mitmed maailmaklassi snuukerimängijad, nagu Ray Reardon, Terry Griffiths, Mark J. Williams, Matthew Stevens ja Ryan Day.
Walesi karm maastik sobib rallisõitmiseks ning Walesis toimub ralli maailmameistrivõistluste viimane etapp. Walesist on pärit ka kaardilugeja Nicky Grist ja Derek Ringer, kes võitis koos Colin McRaega ralli maailmameistrivõitlused aastal 1995, ja Phil Mills, kes võitis koos Petter Solbergiga tiitli aastal 2003.
Walesist on pärit ka maailmatasemel 110 m tõkkejooksja Colin Jackson, kes on võitnud mitmeid olümpiamängude ning Euroopa ja maailmameistrivõistluste medaleid. Tanni Grey-Thompson on võitnud maratone ja 11 kuldmedalit paraolümpiamängudelt.
Walesi päritolu maailmaklassi poksijad on Joe Calzaghe, Enzo Maccarinelli, Gavin Rees, Colin Jones, Howard Winstone, Percy Jones, Jimmy Wilde, Steve Robinson ja Robbie Regan.
Vormel 1 maailmameistrivõistlustel on võistelnud kaks Walesi sõitjat. Esimene oli Alan Rees, kes sõitis 1967. aasta Suurbritannia Grand Prix' etapil. Tom Pryce jõudis kahel korral poodiumikohale ning kvalifitseerus 1975. aasta Suurbritannia Grand Prix' etapil esimesele stardipositsioonile. 1977. aasta Lõuna-Aafrika Grand Prix' sõitis ta otsa tulekustutit kandnud vabatahtlikule abilisele Jansen Van Vuurenile; mõlemad said silmapilkselt surma.
Tähelepanuväärsed on ka järgmised Walesi sportlased: jalgpallur Ryan Giggs, nooleviskemängu meistrid Richie Burnett ja Mark Webster, jalgratturid Nicole Cooke, Simon Richardson ja Geraint Thomas, laskesportlane Dave Phelps, ujuja David Davies ning golfimängijad Brian Huggett, Ian Woosnam, Bradley Dredge ja Phillip Price.


Vojvodina.
Vojvodina on autonoomne piirkond Serbia koosseisus.


Aravakid.
Aravakid ("Arawak") on rühm indiaani rahvaid-hõime, kes 15. sajandi lõpus elas Suurtel Antillidel, Amazonase jõgikonnas, Floridas ja Andide eelmäestikes.
Neil oli arenenud kultuur. Peale põlluharimise tegelesid nad puuvilla- ja kullatöötlemisega. Nad olid rahumeelsed ja elasid matriarhaadis. Umbes alates aastast 700 eKr asustasid nad peaaegu kõik Kariibi mere saared.
Alates aastast 800 pKr aga hakkasid praegusest Surinamest ja Guyanast välja tungima väga agressiivsed ning aravakkidest sõjaliselt üle olevad kariibid, kelle pealetungi tõttu jäid aravakkidele saartest varsti ainult Trinidad, Bahama saared, Kuuba, Jamaica, Haiti saar, Dominica ja Puerto Rico.
Aastal 1492 saabus Lääne-Indiasse Christoph Kolumbus. Oma päevikus ütleb ta, et aravakid on "süütud ja sellega, mis neil on, nii helded, et seda ei usuks keegi, kes pole seda oma silmaga näinud. Mida iganes neilt paluda, kunagi ei ütle nad ei, vaid julgustavad seda vastu võtma, näidates sealjuures üles nii palju armastusväärsust, nagu nad kingiksid südame". Hoolimata sellisest hinnangust laskis Kolumbus novembris 1493 Haiti saarel ilma põhjuseta ühel aravakil pea maha raiuda. Tegemist oli esimese kirjalikult tõendatud hispaanlase poolt indiaanlase tapmise juhtumiga üldse, ja see ei jäänud viimaseks. Juba saja aasta pärast olid aravakid langenud koloniseerimisega kaasnenud sunnitöö ja sissetoodud haiguste ohvriks ning 1600. aasta paiku olid nad enam-vähem täielikult välja surnud.
Tuntuim aravakkide hõim olid tainod ("Taíno"), kes elasid (või elavad, kui arvestada praegu end tainodeks nimetavaid aravakke) Haiti saarel, Puerto Ricos ja Kuuba idaotsas. Bahamal elas aravakkide hõim nimega "lucayan".
Tänapäeval elavad aravakid veel ainult Ameerika mandril. Peruu Amazonase-piirkonnas elab umbes 1700 matšigenga ja jine hõimu kuuluvat aravakki, keda ohustavad naftapuuraugud. Colombias ja Venezuelas elab vajuu hõim, keda on umbes 60 000.
Suriname.
Umbes 5000 aastat tagasi rändasid Orinoco jõgikonnas elavad aravakid (Barrancose kultuur) läände Guyanasse ning tõrjusid algasukad rannikult savanni. Nad hakkasid elama mere ääres kõrgvee eest kaitsvatel kunstlikel küngastel ning elatusid põlluharimisest.
1100. aasta paiku tungisid piirkonda kariibid, kes tõrjusid aravakid sisemaale. Aravaki naised olid head savinõude valmistajad. Sageli kariibid röövisid aravaki naisi. Nõnda jõudis aravakkide keraamika kariibideni.
Surinames elas 18. sajandi lõpus umbes 70 000 aravakki. Praegu elab neid Surinames veel 3000 ja Hollandis umbes 500. Aravakid, kes kunagi jagasid seda ala kariibidega, on praegu Suriname väikseim rahvakild. Nad nimetavad end "lokono".
Aastal 1986 asutas Casiporast pärinev aravak Albert Sabajo Sotsiaal-kultuurilise Ühenduse Ikyoshie. 1989 anti koostöös Amsterdami ülikooliga välja aravaki-hollandi sõnaraamat.


Vajuud.
Vajuud ehk goahirod on aravakkide hõim Colombias ja Venezuelas.
Vajuu hõimu kuulub 60 000 inimest. See on arvukaim indiaanihõim Colombias ja Venezuelas ning üks suuremaid kogu Lõuna-Ameerikas.
Nad räägivad aravaki keelkonda kuuluvat vajuu keelt.
Elatusallikad.
Kui hispaanlased nad leidsid, elasid nad juba kõrbelisel Guajira poolsaarel ning tegelesid kala- ja pärlipüügiga.
Varem olid nad tõenäoliselt olnud põlluharijad, kuid juba ammu enne hispaanlaste saabumist olid teised indiaanihõimud nad viljakatelt maadelt välja tõrjunud. Et hispaanlased ei saanud neilt pärlipüügikohti ära võtta, tegelesid nad vahetuskaubandusega.
Hispaanlastelt said nad vahetuskaubana koduloomi – kitsi, lambaid, sigu, kanu, veiseid ja hobuseid. Nad hakkasid elatuma nomaadlikust veisekasvatusest.
Peale selle hakkasid nad müüma soola, mida nad soolapannide abil merest hankisid.
Praegu töötavad paljud vajuud Maracaibo järve äärses naftapiirkonnas. Et nende kõrbelisel poolsaarel napib vett, ehitavad nad tehniliselt komplitseeritud kaeve. Nomaadliku eluviisi tõttu on nende majad väga lihtsad. Kui neil õnnestub jõukust koguda ning moodustada
200–250 elanikuga püsiküla, siis nad ehitavad korralike tellistest maju ning katavad need lõhutud kaktustest valmistatud sindlitega. Küla ümbritsevad nad kaktustest hekiga.
Elukorraldus.
Vajuu hõim on korraldatud matriarhaadi põhimõttel.
Külas on umbes 30 suurt klanni, millest igaühel on oma tunnusloom ja oma territoorium.
Iga klanni hoiab koos kõige vanem naine, sugukonnaema ehk matriarh. Tema kõige vanem vend on klanni välisesindaja, kes on väga suure au sees.
Nende meessoost sugukonnaesindajate seast valitakse siis külapealik, ja selleks saab alati kõige jõukam. Ta peab oma küla eest kulutusi tegema, sest tema kohus on oma klanni varandusega kõiki teisi kaitsta. See kahandab tema ja tema klanni varandust tunduvalt ning varsti valitakse pealikuks jõukuselt järgmine sugukonnaesindaja. Nõnda hoitakse ära varandusliku kihistumise tekkimine.
Pealikel ei ole mingit käsuvõimu, vaid ainult esindamisvolitus. Oma kulutustega ei saavuta nad mitte midagi peale au. See au tagab aga, et neid ei jäeta häda korral hätta.
Iga üksikisiku elu on lahutamatult seotud sugukonna omaga, sest sugukond, mida esindab klanniema, kaitseb oma liikmeid. Vastutasuks teevad nad kõik oma sugukonna kaitsmiseks ja tugevdamiseks.
Iga sugukonna majanduslik baas on veised, kes on ühisomand ja keda ühiselt hooldatakse. Mehed karjatavad ja joodavad karja, naised valmistavad juustu ja töötlevad liha.
Veisekarja vargus on sama suur kuritegu nagu naise vägistamine. Mõlema eest on ette nähtud kõige rangem karistus, sest need kuriteod haavavad kogu sugukonna au.
Vajuude sugukonnad on eksogaamsed (sugukonna sees ei saa abielluda) ning paarikaupa vastavusse seatud. See tähendab, et sugukonnad on omavahel abielus. Kogukondliku abielu asemel on praegu siiski üksikabielu. Noorik läheb elama abikaasa majja ning emaklann saab tema eest pulmakingiks veiseid. Tegemist ei ole siiski pruudiostuga, sest noorik toidab ja katab oma abikaasat ning võib igal ajal lahutada, minnes emakoju tagasi. Pruudiand (veised), mille eest hoolitses pruudi klann, jääb abielunaise isiklikuks omandiks, mis jääb lahutuse korral temale.
Kui noorik toob ilmale lapse, ümbritsevad teda eranditult tema enda klanni naised. Tüdruku sünd on soovitavam kui poisi sünd. Poisi üle rõõmustatakse "nagu väikese hobuse üle", tüdruku üle "nagu väikese lehma üle", sest lehmad on klanni suurim varandus.
Ema annab lapsele mõne oma esivanema nime ja oma klanni nime ning kolmandaks nime, mis on ainult nende jaoks, kes klanni ei kuulu. Lapse sünni puhul peab pidu ainult ema klann.
Isaliin on küll teada, aga tähtsust sellel ei ole. Lapsed elavad algul ema juures, hiljem jätkab kasvatamist tüdruku puhul mõni emapoolne tädi ja poisi puhul mõni emapoolne onu. Nii saavad lapsed täiskasvanuks emapoolsete sugulaste juures.
Oma veiseid kohtlevad vajuud samamoodi nagu oma klanni liikmeid. Nii nagu oma sugukonna liikmetega ei tohi abielluda, ei tohi ka oma klanni veiseid süüa, sest neid peetakse otsesteks sugulasteks. Kui veis jääb haigeks, viiakse ta šamaani juurde nagu inimenegi.
Kui klanni liige sureb, siis ohverdatakse veiseid ja nende lihaga toidetakse külalisi teistest klannidest. Ohverdatud veiste vaimud saadavad surnud inimest pikal teekonnal teispoolsusesse.


Tainod.
Tainod ehk "Taíno"-indiaanlased [ta'iino] olid Haiti saare, Puerto Rico (taino keeles Borikén) ning Kuuba idaotsa põliselanikud, kes kuulusid aravakkide hulka.
Paljude teadlaste arvates on tainod genotsiidi ja haiguste tagajärjel välja surnud, kuid mõned põliselanike grupid peavad ennast siiani tainodeks.
Kui Christoph Kolumbus 1492 Haiti saarele saabus, oli seal viis tainode kuningriiki, millest igahte valitses kuningas ("cacique"), kellele anti andamit. Tainod olid sõjajalal kariibidega, kuid said nähtavasti hästi läbi siboneidega.
Hispaanlaste vallutuse ajal elas suuremates tainode asulates umbes 3000 inimest.
Kultuur ja elulaad.
Tüüpilise tainode küla (yucayeque) keskel oli tasane õu (batey), kus mängiti mänge ja peeti pühasid. Seda õue ümbritsesid majad.
Tainod mängisid tseremoniaalset kummipalliga pallimängu, milles olid võistlevad võistkonnad (10 kuni 30 mängijat võistkonnas). Võitjatele tõi see mäng head saaki ja terveid lapsi.
Tavalised inimesed elasid pikkades ümmargustes majades ("bohío" 'des), mis ehitati puitpostidest, põimitud õlgedest ja palmilehtedest. Sellises majas elas sageli 10–15 perekonda. "Cacique" 'd elasid samalaadse ejitusega nelinurksetes hoonetes, millel olid puidust eeskojad.


Mäesuusatamine.
Mäesuusatamine on harrastus ja spordiala, mis seisneb lumega kaetud küngastelt pikkade õhukeste suuskadega allalibisemises.
Mäesuusatamine arenes välja murdmaasuusatamisest, kui mägikuurortidesse paigaldati suusatõstukid, et suusatajad saaksid kerge vaevaga tagasi mäe tippu, nii et nad said järskudelt nõlvadelt mitu korda alla lasta, mis muidu oleks olnud liiga väsitav. Mäesuusatamine on populaarne kõikjal, kus leidub lund ja mäenõlvi ning kuhu on võimalik rajada suusatõstukeid, sealhulgas paljudes kohtades Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Jaapanis.
Mäesuusatamises on põhiliseks tehniliseks raskuseks laskumise suuna ja kiiruse kontrollimine. Algajad teevad pöörde ning keeravad ühe suusa sissepoole. Kogenud mäesuusatajad kasutavad keerukamaid, kuid elegantsemaid ja suuremat kiirust tagavaid võtteid. Mida kogenum suusataja on, seda järsematest, pikematest ja künklikematest nõlvadest ja seda kiiremini suudab ta laskuda.
thumb
Ajalugu.
Mäesuusatamise kodumaa on Norra, nüüdisajal harrastatakse seda eriti Alpimaades (sellest ka nimetus alpiala), kuid üha rohkem ka kogu põhjapoolkeral. Esimene võistlusslaalom peeti 1922 Mürrenis (Šveits).
Võistlused.
Suusatamise ajaloos on olnud mitmesuguseid võistlusi. Tippmäesuusatajad võistlevad iga-aastastel maailmakarikavõistlustel, alates 1939. aastast iga kahe aasta tagant peetavatel maailmameistrivõistlustel ja iga nelja aasta tagant toimuvatel taliolümpiamängudel.
Mäesuusatamise maailmakarikavõistlused.
Elukutselised mäesuusatajad võistlevad maailmakarikasarja etappidel slaalomis, suurslaalomis, ülisuurslaalomis ja kiirlaskumises. Võistlusi peetakse mitmel pool Euroopas, USA-s ja Kanadas. Punkte arvestatakse vastavalt etappidel saavutatud kohtadele. Iga hooaja lõpul saab üldvõitjaks see, kes on saanud kõige rohkem punkte.
Olümpiamängud.
Mäesuusatamine on olümpiaala 1936. aasta Garmisch-Partenkircheni mängudest. Algul oli kavas ainult alpi kahevõistlus (kiirlaskumine + slaalom). 1948. aasta Sankt Moritzi olümpiamängudel lisandusid kiirlaskumine ja slaalom eraldi aladena. 1952. aastal Oslos jäeti ära alpi kahevõistlus ja lisandus suurslaalom.
Alates 1988. aasta taliolümpiamängudest Calgarys on mäesuusatamises kavas viis ala: kiirlaskumine, supersuurslaalom, suurslaalom, slaalom ja alpi kahevõistlus.


Zelimhan Jandarbijev.
Zelimhan Abdulmuslimovitš Jandarbijev (Janderbijev; 1952 Kasahstan – 13. veebruar 2004) oli end iseseisvaks kuulutanud Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi presidendi kohusetäitja 1996–1997.
Jandarbijevi sünnikülaks peetakse vana tšetšeeni küla Starõje Atagi, kus on sündinud ka tantsija Mahmud Essambajev.
1981. aastal lõpetas ta Tsetšeeni-Ingušši Riikliku Ülikooli.
Jandarbijev alustas tööelu 1969. aastal Kasahstanis. Ta oli lihttööline, müürsepp, puurija abi, korrektor ja Tšetšeeni-Inguši raamatukirjastuse tootmisosakonna juhataja.
Ta oli kirjanik, Tšetšeeni-Inguši ANSV Kirjanike Liidu liige, ajakirja Vikerkaar toimetaja, alates 1989. aastast Tšetšeeni-Inguši ANSV Kirjanike Liidu kirjanduslik konsultant.
Poliitiline tegevus.
Jandarbijevi enda sõnul algas tema poliitiline tegevus sellest, et ta oli Groznõis kirjandusringi liige ja hakkas kirjutama vainahhikeelseid värsse, mis oli juba iseenesest nõukogudevastane nähtus.
Alates 1989. aastast oli Jandarbijev tšetšeeni ühingu "Bart" 'Üksmeel' esimees.
1990. aasta mais organiseeris Jandarbijev Vainahhi Demokraatliku Partei ja asus selle etteotsa. Partei põhiline programmiline eesmärk oli sõltumatu demokraatliku riigi loomine.
Novembrist 1990, pärast Tšetšeeni rahva üldrahvusliku kongressi moodustamist oli Jandarbijev selle täitevkomitee esimehe asetäitja (esimees oli Džohhar Dudajev, esimehe esimene asetäitja Jussup Soslambekov).
Kongressil moodustus kolm fraktsiooni, Doku Zavgajevi, Salambek Hadžijevi ja Jandarbijevi oma.
Itškeeria Tšetšeeni Vabariik.
Esimeses Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi parlamendis (1991–1993) oli Jandarbijev massiteabevahendite ja sõnavabaduse komitee esimees.
Aprillis 1993 toetas Jandarbijev president Džohhar Dudajevi otsust saata laiali parlament, Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi Konstitutsioonikohus ja Groznõi linnanõukogu.
17. aprillil 1993 määrati Jandarbijev Džohhar Dudajevi seadlusega Tšetšeenia asepresidendi kohusetäitjaks, kellena tegeles ta põhiliselt ideoloogiliste küsimustega. Ta asus juhtima opositsiooni kuritegude uurimise valitsuskomisjoni ja esimese demokraatlikult valitud ning võimult tõugatud Gruusia presidendi Zviad Gamsahhurdia põrmu ümbermatmise komisjoni. Pärast seda olevat ta saanud hüüdnimeks "esimene matja".
Mais 1993 asus Jandarbijev Dudajevi valitsuse delegatsiooni etteotsa läbirääkimisteks opositsiooniga.
23. juulil 1993 kirjutasid Džohhar Dudajev ja Zelimhan Jandarbijev koos Inguššia juhtide Ruslan Auševi ja Boriss Agapoviga alla lepingule "Tšetseeni ja Ingušši Vabariigi piiride määramise printsiipidest".
11. oktoobril 1993 teatas Jandarbijev Tšetšeeni televisioonis esinedes, et Tšetšeenia ei kavatse osaleda Venemaa Föderatsiooni Föderaalkogu valimistel.
Esimene Tšetšeenia sõda.
Esimeses Tšetšeenia sõjas 1995. aasta jaanuari keskel juhtis Jandarbijev Tšetšeenia pealinna Groznõi kaitset Venemaa relvajõudude vastu.
14. märtsil 1995 kirjutas Tšetšeeni Vabariigi prokuröri kohusetäitja B. Bashanov alla määrusele kriminaalasjade alustamisest ja sanktsioonile Jandarbijevi arreteerimiseks (koos ülejäänud kuue Tšetšeenia liidri Aslan Mashadovi, Sultan Gelishanovi, Taimaz Abubakirovi, Šamil Bassajevi ja teistega). Jandarbijevit süüdistati paragrahvide 170 (võimu või ametiseisundi kuritarvitamine), 64 (Kodumaa reetmine) ja 77 (banditism) järgi.
Aprillis 1996, pärast president Džohhar Dudajevi tapmist Venemaa sõjaväeluure poolt, sai Jandarbijevist Tšetšeenia president.
Mai lõpus 1996 juhtis ta Tšetšeenia delegatsiooni, mis kohtus Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ja peaminister Viktor Tšernomõrdiniga ning mille peetud rahuläbirääkimised lõppesid relvarahu allakirjutamisega 27. mail.
3. oktoobril 1996 peeti Moskvas läbirääkimisi Tšetšeenia ja Venemaa delegatsiooni vahel. Delegatsioone juhtisid Zelimhan Jandarbijev ja Venemaa valitsuse juht Viktor Tšernomõrdin.
Jandarbijev kandideeris Tšetšeenia presidendivalimistel 27. jaanuaril 1997, kuid kaotas väejuht Aslan Mashadovile, saades valimistulemuste järgi kolmanda koha. Aastal 1998 süüdistati Jandarbijevit selles, et ta seisis Aslan Mashadovile sooritatud atentaadi taga. Septembris 1998 süüdistas Mashadov Jandarbijevit vahhabismi importimises ning riigivastases tegevuses, sealhulgas valitsusvastastes kõnedes ja avalikes koosolekutes ning illegaalsete relvastatud rühmade organiseerimises. Pärast seda ühendas Jandarbijev Mashadovi-vastases opositsioonis jõud islamistidega.
Arvatakse, et Jandarbijev mängis võtmerolli tšetšeeni mässuliste rünnakus Venemaa territooriumil asuvale Dagestanile 1999. aastat.
Teine Tšetšeenia sõda.
Pärast Tšetšeenia sõja taaspuhkemist 1999. aasta lõpus läks Jandarbijev Pakistani, seejärel Araabia Ühendemiraatidesse ning lõpuks asus elama Katarisse, kus ta otsis muslimite toetust Tšetšeenia üritusele. See tekitas Venemaa ja Katari vahel hõõrumisi, sest hoolimata Interpoli arreteerimisorderist 2001. aastast keeldus Katar Jandarbijevit välja andmast. Teda mainitakse ÜRO nimekirjas isikutest, keda kahtlustatakse sidemetes al-Qaedaga ning kellel olevat olnud kontakte Talebani liikumisega Afganistanis. Arvatakse, et tal oli oluline roll tsetseeni mässuliste finantseerijate võrgustikus islamimaailmas.
Samuti süüdistati teda selles, et ta on segatud Moskva Dubrovka teatri hõivamisse tsetseeni mässuliste poolt oktoobris 2002, mille vabastammise käigus tapeti pantvangivõtjate ja Venemaa terrorismivastase üksuse poolt umbes 120 pantvangi ja sissi.
Surm.
13. veebruaril 2004 hukkus Jandarbijev autopommiplahvatuses Katari pealinnas Dohas. Jandarbijev, kes koos pojaga sõitis autoga tagasi mošeest reedepalvuselt, suri teel haiglasse. Väidetavalt said surma ka kaks tema ihukaitsjat ning tema teismeline poeg olevat tõsiselt viga saanud. Ilmselt olid pommi pannud Venemaa luureteenistuse töötajad (kes ise eitasid mis tahes osalust selles asjas).
Autopomm ajendas Katari esimese terrorismivastase seaduse, mille järgi terroriakte, millega kaasnevad ohvrid, karistatakse surmanuhtluse või eluaegse vangistusega. Katari võimud arreteerisid kolmes mõrvas kahtlustatuna kolm Venemaa välisluure agenti. Üks neist lasti vabaks ja ülejäänud kahele esitati süüdistus. Moskva nõudis kahe mehe väljaandmist. Kaks katarlast arreteeriti Venemaal kättemaksuks kahtlustatuna selles, et nad ei deklareerinud nende valduses olevat raha.
Isiklikku.
Jandarbijev oli abielus. Ta oli poja ja kahe tütre isa.
Välislingid.
Jandarbijev, Zelimhan
Jandarbijev, Zelimhan
Jandarbijev, Zelimhan


Aslan Mashadov.
thumb
Aslan Alijevitš Mashadov (21. september 1951 – 8. märts 2005) oli 1994–1996. aasta sõja ajal Tšetšeeni kindral ja staabiülem. Ta oli vaikiv, distsiplineeritud väejuht, kelle arvele paljud panevad Tšetšeenia võidu 1990. aastate alguses. Jaanuaris 1997 valiti Mashadov Tšetšeenia presidendiks. Tema programmis oli ka Moskvast sõltumatuse saavutamine.
Mashadovi vanemad olid tšetšeenid, kes elasid küüditatutena Kasahstanis. Perekond naasis Tšetšeeniasse 1957. aastal. Nad asusid elama Nadteretšenski rajooni Zebir-Jurti külla.
Mashadov lõpetas 1972. aastal Thbilisi Kõrgema Suurtükiväekooli. Pärast sõjakooli lõpetamist suunati ta Kaug-Ida sõjaväeringkonda rühmakomandöriks. Ta jõudis välja diviisi staabiülema ametikohani.
1981. aastal M. I. Kalinini nimelise Leningradi Kõrgema Sõjaväeakadeemia.
Pärast akadeemia lõpetamist suunati ta Ungarisse diviisikomandöriks. Seejärel määrati ta polgukomandöriks. Mashadovi polku autasustati korduvalt ringkonna sõjanõukogu rändpunalipuga. Polgu allüksused said ülearmeelistel võistlustel esikohti. Mashadovil õnnestus oma polgus saada jagu dedovštšinast. Tema algatusel peeti väliõppustel ja laskmistel mitmesuguseid sõjalis-sportlikke võistlusi, mida hakati kutsuma "Aslan-"show".
Hiljem oli Mashadov polgukomandör Balti sõjaväeringkonnas. Seejärel määrati ta Balti sõjaväeringkonnas dislotseeruva diviisi raketivägede ja suurtükiväe ülemaks.
Jaanuaris 1990 viibis Mashadov Vilniuses. Tema alluvuses olevad suurtükiväeallüksused katsid Vilniuse televisioonikeskuse vallutamist OMON-i poolt.
Aastast 1991 oli Mashadov Tšetšeeni Vabariigi tsiviilkaitseülem ja relvajõudude peastaabi ülema asetäitja.
1992 läks Mashadov Venemaa armeest polkovnikuna erru ning asus Tšetšeeni Vabariigi relvajõudude peastaabi ülema esimese asetäitja ametikohale. (Tšetšeeni armees on ta saanud diviisikindrali auastme).
Märtsist 1994 oli ta Tšetšeeni Vabariigi relvajõudude peastaabi ülem.
Detsembrist 1994 jaanuarini 1995 juhatas Mashadov presidendipalee kaitsmist Groznõis.
Veebruaris 1995 nimetasid infoagentuurid teda Dudajevi valitsuse kaitseminstriks.
Märtsis 1995 algatas Tšetšeeni Vabariigi prokuratuur Mashadovi vastu kriminaalasja. Teda süüdistati Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi paragrahvide 170 (võimu või ametiseisundi kuritarvitamine), 64 (Kodumaa reetmine) ja 77 (banditism). Hiljem kuulutati Mashadov riikliku kurjategijana ülevenemaaliselt tagaotsitavaks.
Kevadel 1995 juhatas Aslan Mashadov lahingutegevust Nožai-Jurtis asuvast staabist.
Juunis 1995 hakkas ta juhatama Tšetšeeni armee peakorterit Dargos.
Aslan Mashadovit on keskvõimud korduvalt süüdistatud Budjonnovskis ja Kizljaris toimunud terroriaktide ettevalmistamises ja osaluses atentaadis kindral Romanovile. Vastuseks on Mashadov alati teatanud, et terroriaktidega pole tal kunagi olnud ega saa olema mingit pistmist: "Need ei ole minu meetodid, see ei ole minu käekiri."
Augustist oktoobrini 1995 juhatas ta sõjaväeesindajate rühma Dudajevi delegatsioonis Vene-Tšetšeeni läbirääkimistel. Vastavalt saavutatud lepetele määrati Aslan Mashadov spetsiaalse vaatluskomisjoni kaasesimeheks.
Detsembris 1995 võttis Mashadov osa Gudermessi hõivamise kavandamises. Selle operatsiooni eesmärk oli "juhtida maailma avalikkuse tähelepanu mittelegitiimsetele ja ebademokraatlikele valimistele, mis meile Tšetšeenias peale sunniti".
5. augustil 1996 ründas Itškeeria armee Aslan Mashadovi käsul Groznõi linna. Operatsioon korraldati tema sõnul selleks, et näidata maailmale ja eelkõige Venemaale tšetšeenide võitluspotentsiaali.
Augustis 1996 esindas Mashadov Tšetseeni poolt läbirääkimistel Venemaa Julgeolekunõukogu sekretäri Aleksandr Lebediga. 31. augustil 1996 kirjutasid Aslan Mashadov ja Aleksandr Lebed Novõje Atagis alla ühisavaldusele ja dokumendile "Venemaa Föderatsiooni ja Tšetšeeni Vabariigi vastastikuste suhete määratlemise printsiibid". Presidendi kohusetäitja Zelimhan Jandarbijev läbirääkimistel ei osalenud.
18. septembril 1996 andis Mashsadov välja käskkirja, mis keelas Tšetšeeni armee allüksuste komandöridel ja võitlejatel tungida vormis ja relvastatult Inguššia territooriumile.
17. oktoobril 1996 määrati Tšetšeenia koalitsioonivalitsuse peaministri ametikohale "üleminekuperioodiks".
23. novembril 1996 kirjutas Mashadov alla kokkuleppele keskvalitsuse ja Tšetšeeni Vabariigi vastastikuste suhete põhimõtete kohta. Venemaa Föderatsiooni poolt kirjutas alla valitsuse esimees Viktor Tšernomõrdin.
Pärast sõda Venemaaga, mis hoolimata paljudest võitudest ei toonud iseseisvust, sai Mashadovist presidendikandidaat, kes konkureeris populaarse välikomandöri Šamil Bassajeviga. Detsembris 1996 lahkus Mashadov vastavalt valimisseadusele peaministri, peastaabi ülema, ja relvajõudude ülemjuhataja asetäitja kohalt.
27. jaanuaril 1997 valiti Mashadov Tšetšeeni Vabariigi presidendiks.
Pärast oma võitu töötas Mashadov koos Bassajeviga kuni 1998. aastani, mil tema rivaal rajas ohvitseride võrgustiku, kellest varsti said kogu Tšetšeenias hajutatud territoriaalsed sõjapealikud. Selle opositsiooni tekkimisega sai Mashadovist atentaatide märklaud ning Tšetšeenia kannatas arvukate terroriaktide all, mis kahandasid tema populaarsust. Mashadovi katsed lämmatata vahhabismi ja teisi fundamentalistlikke islamiliikumisi ning tema võimetus takistada tšetšeene püüdmast venelasi Dagestanist välja ajada jätsid mulje, et ta on ebakompetentne ega tule riigi kontrollimisega toime.
Aslan Mashadovi tapsid Vene eriüksuslased 2005. a. märtsis.
Isiklikku.
Aslan Mashadov oli abielus. Tal on poeg ja tütar.


Kemal el-Sheik.
Kemal el-Sheik (5. veebruar 1919 – 2. jaanuar 2004) oli Egiptuse filmirežissöör.
El-Sheiki režissööridebüüt oli film "Maja nr 13", mis põhines tõestisündinud lool hüpnotiseerijast, keda kahtlustati mõrvas. Kokku lavastas ta 35 filmi. Viimases filmis katsetas ta teadusliku fantastikaga, kuid sellel filmil ei olnud kassaedu.
Pärast viimase filmi tegemist oli el-Sheik kõrge ametnik kultuuriministeeriumis ning ta valiti Egiptuse artistide ametiühingu juhiks.
Egiptuse filmikriitik Tarek Shinawy nimetas el-Sheiki režissööride vürstiks.
Pärast Kuuepäevast sõda 1967, mille käigus Iisrael hõivas maad Egiptuselt, Süürialt ja Jordaanialt, lavastas el-Sheik mitu poliitilist filmi, mis kajastasid Egiptuse kaotusmeeleolu.
Pärast poliitiliste filmide lavastamist el-Sheiki kuulsus kasvas, kuid ta ei tahtnud, et teda peetaks üksnes üheks paremaks poliitiliste filmide tegijaks. Ta hindas oma võimet käsitleda kõige erinevamaid teemasid.
El-Sheik oli Amira Fayedi abikaasa ning poja ja tütre isa.


Etta Moten Barnett.
Etta Moten Barnett (5. november 1901 – 2. jaanuar 2004) oli afroameerika näitlejatar ja lauljatar.
Ta sündis Texase osariigis Weimanis metodisti õpetaja tütrena. Ta abiellus ühe oma õpetajaga keskkoolis ning neil oli kolm tütart, kuid abielu jooksis karile.
Etta Moten käis seejärel Kansase ülikoolis ning lõpetas selle laulu ja näitekunsti alal. Seejärel asus ta elama New Yorki, kus ta laulis koos
Eva Jessye kooriga. Ta mängis Broadway etenduses "Zombie".
31. jaanuaril 1933 sai temast esimene mustanahaline täht, kes esines Valges Majas. 1933 mängis ta kahes muusikafilmis - "Flying Down to Rio" (kus ta laulis laulu
"The Carioca") ja "Gold Diggers of 1933".
Ta abiellus Claude Barnettiga, kes oli kirjastuse Associated Negro Press juht. George Gershwin võttis ta asendama Bessi osatäitjat "Porgy ja Bessi" taaslavastuses 1942. aastal. Ta tegi kaasa ka turnee.
Ta lõpetas esinemise 1952. aastal hääleprobleemide tõttu. Hiljem tegi ta kaasa Neegrinaiste Rahvuslikus Nõukogus. Ta juhtis Chicagos raadiosaadet.
Ta suri Chicago's Mercy Hospitalis maovähki.


Jeff Nuttall.
Jeff Nuttall (8. juuli 1933 – 4. jaanuar 2004) oli inglise luuletaja, kirjastaja, näitleja, maalikunstnik, skulptor, trompetist, anarhist ja ühiskonna kommenteerija, kes mängis olulist rolli 1960. aastate vastandkultuuris.
Nuttall sündis Lancashire'is Clitheroes ja kasvas üles Herefordshire'is. Teise maailmasõja järgseil aastail õppis ta maali ning 1960. aastate alguses hakkas avaldama luulet. Koos Bob Cobbingiga asutas ta mõjuka kirjastuse Writers Forum Press ja kirjanike töötoa.
Ta suhtles paljude USA Beat Generationi kirjanikega, eriti William Burroughsiga. Tema 1968. aasta raamat "Bomb Culture" oli üks tolle aja vastandkultuurirevolutsiooni võtmetekste, mis leidis seoseid peahoovuse ühiskondlikele normidele alternatiivide tekkimise ning ähvardava tuumakatastroofi vahel.
Nuttall oli üks häpeningi pioneere Suurbritannias.
Nuttall oli 1975-1976 National Poetry Society esimees. Tol ajal ol see selts lühikest aega koduks British Poetry Revivalile. Ta oli mitme üleriikliku ajalehe luulekriitik ning Poetry Society kandidaat Poeta Laureatuseks, kuid talle eelistati Ted Hughesi.
Vanemas eas mängis ta mitmes filmis ja esines televisioonis.
2003 ilmus tema Selected Poems (inglise keeles "Valitud luule").
Nuttall, Jeff
Nuttall, Jeff
Nuttall, Jeff


Gagauusia.
Gagauusia on gagauuside rahvuslik autonoomia Moldova lõunaosas.
Moldova parlament andis gagauusidele autonoomia 1994. aasta detsembris. Enne seda olid gagauusid 1990. aastal välja kuulutanud Gagauusi Vabariigi.


Tauksi.
Tauksi on asustamata saar Eesti lääneosas Läänemaal Väinameres Puise poolsaarest põhjas ja Sassi poolsaarest loodes. Kuulub Matsalu rahvuspargi Väinamere saarte sihtkaitsevööndisse ja jääb Põgari-Sassi küla territooriumile.
Tauksi pindala on umbes 2,5 km²; ta on Eestis suuruselt 19. saar. Vanemate andmete järgi oli pindala isegi suurem, 2,75 km².
Ulatub kuni 3 meetrit üle merepinna, merest kerkis 9.–10. sajandil.
Väinamere saarte sihtkaitsevööndis, sealhulgas Tauksil, on inimeste viibimine keelatud, välja arvatud teaduslikeks uurimistöödeks, järelevalve- ja päästetöödeks. Erandina on lubatud järgmised tegevused kaitseala valitseja nõusolekul: jahipidamine mingi, kähriku, rebase, hundi ja metssea arvukuse reguleerimiseks; rajatiste rajamine 15. juulist 1. märtsini.
Asukoht.
Saare geograafilised koordinaadid on.
Tauksi ning kagus asuva Sassi poolsaare vahele jäävad väiksemad rahud (Porgi, Krimmi, Holmirahu, Mardirahu); nende piire on raske määratleda, sest saartel ja nende ümber meres kasvab pilliroog. Tauksist loodes asuvad Roograhu, Suurrahu ja teised rahud, samuti Liialaid ja Sõmeri. Edelasse jäävad Mustarahu ja Paljarahu, kirdesse Ülerahu ja Alarahu. Saare ümber on madal meri.
Tauksi ning ümbruskonna laiud ja rahud (koos Liialaiu ja Sõmeriga) moodustavad ligi 40-st saarest koosneva Tauksi saarterühma.
Loodus.
Tauksil on valdavalt roostikud, ranna- ja puisniidud. Lääne pool on loomännik. Soolakulistel rannaniitudel valitseb tuderluga.
Kasvab ligi 350 liiki soontaimi.
Ajalugu.
Esimest korda mainiti Tauksit 1526 ("Tocsz").
19. sajandi lõpuni oli Tauksil kõrts. Saarel oli pikka aega kaks talu: Lepametsa ja Amermaa. Ühes neist elas pere veel aastal 1972. Amermaa hooned on säilinud.
1944. aasta septembris põgeneti saarelt Punaarmee eest Rootsi, vahepeatus tehti enamasti Hiiumaa laidudel. Ka Helmut Maandile, Eesti Vabariigi Valitsuse riigisekretärile, oli Rootsist vastu tellitud kiirpaat Tauksi taha, kuid paadi kokkulepitud ajaks mitteilmumise tõttu lahkus tema Liialaiu kaudu.
27. septembril 2003 läks Tauksi lähedal ümber paat kolme kalamehega, kellest ühel õnnestus Tauksi saarele ujuda. Teised uppusid. Pääsenu süütas märgutuled, mis kasvasid tulekahjuks. Saabunud vihmasaju tõttu jäi enamik saarest tulest puutumata. Mees leiti hiljem alajahtununa.


Transnistria.
Transnistria on formaalselt Moldova territoriaalüksus nimega Stînga Nistrului. "De facto" on tegemist Vene armee toel püsiva Moldova keskvalitsustest sõltumatu väikeriigiga – Transnistria Moldaavia Vabariigiga.
Kuulub koos Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga organisatsiooni Tunnustamata Riikide Ühendus.
Rahvastik.
Rahvaarv oli 555 347 (2004; loendus). Elanikest on 31,9% rumeenlased (moldaavlased), 30,3% venelased ja 28,9% ukrainlased.
Transnistriat juhtis alates 1990. aastast 30. detsembrini 2011 president Igor Smirnov. 30. detsembril astus presidendiametisse Jevgeni Ševtšuk.
18. jaanuaril 2012 kinnitas Transnistria parlament riigi esimese peaministrina ametisse Pjotr Stepanovi.
2011. aasta presidendivalimised.
11. detsembril 2011 toimunud presidendivalimiste esimeses voorus kandideeris Igor Smirnov viiendat korda presidendiks, ent ei pääsenud valimiste teise vooru, kuigi lävepakuküsitlused näitasid, et teda toetab 47% valijaist. Smirnov vaidlustas valmistulemused, ent valimiskomisjon keeldus hääletustulemusi tühistamast. 25. detsembril toimunud teises voorus võitis endine parlamendi esimees Jevgeni Ševtšuk, keda toetas ligi 74% hääletanuist. Tema vastaskandidaat, praegune spiiker Anatoli Kaminski sai 19,6% häältest.
Võimalikud inimõiguste rikkumised Transnistrias.
Transnistria võime on korduvalt süüdistatud inimõiguste rikkumises.


Moldova (piirkond).
Moldova on ajalooline piirkond Ida-Karpaatide ja Dnestri jõe vahelisel alal. Jagatud praegu Moldova, Rumeenia ja Ukraina vahel.
Tänapäeval nimetatakse Moldovaks ka Rumeenia regiooni.


Krimm.
Krimm on autonoomne vabariik Ukraina koosseisus, mis asub peamiselt Krimmi poolsaarel Musta mere põhjarannikul.
Krimm on tuntud kuurortpiirkond. Krimmi Vabariigi tuntumad kuurortlinnad on Jalta, Simferopol, Alupka, Alušta ja Sudak.
Ajalugu.
18. oktoobril 1921 loodi Krimmi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Vene NFSV koosseisus. Krimmitatarlased said autonoomia ning krimmitatari keel sai Krimmis vene keele kõrval ametliku staatuse.
Aastatel 1941–1944 oli Krimm okupeeritud Kolmanda Riigi ja Rumeenia poolt. Peale okupatsiooni lõppemist olid krimmitatarlased 18. mail küüditatud Usbeki NSV-sse, 26. juunil küüditati armeenlased, bulgaarlased ja kreeklased.
1945. aastal tühistati krimmitatarlaste autonoomia, Krimmi ANSV-st sai Krimmi oblast.
1948. aastal eraldati Sevastopol Krimmi oblastist, Sevastopolist sai Vene NFSV keskalluvusega linn.
19. veebruaril 1954 anti Krimmi oblast Ukrainale üle. Koos Krimmi oblastiga sai Ukraina NSV faktiliselt ka Sevastopoli linna, mis juriidiliselt ei ole tõestatud.
1974. aastal anti krimmitatarlastele õigus naaseda Krimmi.
1978. aastal võeti vastu Ukraina NSV uus põhiseadus, mille kohaselt Sevastopolist sai Ukraina NSV keskalluvusega linn.
1989. aastal algas krimmitatarlaste massiline naasmine Krimmi.
12. veebruaril 1991 taastati Krimmi ANSV.
4. septembril 1991 võttis Krimmi ANSV Ülemraada vastu Vabariigi suveräänsusdeklaratsiooni.
5. mail 1992 võeti vastu dokument Krimmi Vabariigi riiklikust iseseisvusest. Järgmisel päeval võttis Krimmi Vabariigi Ülemraada vastu iseseisva Krimmi Vabariigi põhiseaduse.
30. juunil 1992 kirjutati alla seadusele, mis reguleerib Ukraina riigivõimu ja Krimmi Vabariigi võimuorganite volitusi.
4. veebruaril 1994 valiti vabariigi presidendiks Juri Meškov.
20. mail 1994 võeti vastu seadus Krimmi Vabariigi riikluse põhiseaduslike aluste taastamisest.
17. märtsil 1995 tühistati Krimmi Vabariigi põhiseadus ja mõned seadused.
4. aprillil 1996 töötati välja uus põhiseadus, mis võeti vastu 21. oktoobril 1998. Põhiseadus oli kinnitatud Ukraina Ülemraada poolt 23. detsembril 1998 ning jõustus 11. jaanuaril 1999.
Rahvastik.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel elas Krimmi Vabariigis 2 024 056 inimest, kellest 58,3 % olid venelased, 24,3 % ukrainlased, 12,1 % krimmitatarlased, 1,4 % valgevenelased, 0,5 % tatarlased, 0,4 % armeenlased.
Keeled.
Riigikeeleks on ukraina keel, kuid ametlikeks keelteks on ka enim kasutatav vene keel ning krimmitatari keel. Asjaajamine toimub üldiselt vene keeles.
81,3 % Krimmi elanike emakeel on vene keel, 9,4 % emakeel on krimmitatari keel ja 6,4 % emakeel on ukraina keel.
Eestlased Krimmis.
Krimmis tegutseb kolm eesti kultuuriorganisatsiooni: "Krimmi Eesti Kultuuriselts" (asutatud 8. septembril 1997), "Sevastopoli Eesti Kultuuriselts" ja "Eesti selts" Krasnodarka külas. Oleksandrivka (venepäraselt "Aleksandrovka") koolis on olemas eesti klass.


Ukraina keel.
Ukraina keel on idaslaavi keelte hulka kuuluv keel.
Ukraina tähestik.
Tabeli esimeses ja teises reas on toodud ukraina tähestiku suur- ja väiketähed.
Kolmandas, valges ukraina omaladina (1996) ja neljandas, hallis eesti transkriptsioon.
Küsisõnad.
що "mis", хто "kes", як "kuidas", чому "miks", навiщо "milleks", скiльки "kui palju", де "kus", куди "kuhu", звiдки "kust", коли "millal", який "milline", котрий "kumb", який, що за "missugune".


1924. aasta taliolümpiamängud.
1924. aasta taliolümpiamängud olid esimesed taliolümpiamängud. Need toimusid 25. jaanuarist 4. veebruarini 1924 Prantsusmaal Chamonix´s.
Eellugu.
23. mail 1911 toimunud ROK-i XII istungil Budapestis üllatas itaalia krahv Eugenio Brunetta d'Usseaux ROK-i liikmeid ettepanekuga korraldada olümpiavõistlusi ka talialadel ning soovis näha talialasid juba 1912. aastal Stockholmi mängude kavas.
Rootsi esindaja Viktor Balck reageeris raevukalt ja teatas, et 1913. aastal korraldatakse Rootsis juba neljandad Põhjamaade mängud ning seega pole olümpia raames talialadel erilist mõtet võistelda.
Seejärel tegi d'Usseaux ettepaneku võtta Põhjamaade mängud ROK-i kaitse alla ja viia V olümpiamängud läbi ajavahemikul 1. juuni 1912 - 31. mai 1913. Stockholmi mängude korralduskomitee esimees ja Põhjamaade mängude isa Viktor Balck oli aga kõigutamatu ja sai ka enamiku ROK-i liikmetest enda poole. 18. jaanuaril 1913 võttis 1916. aasta Berliini olümpiamängude korralduskomitee kavva ka talialad: ilu- ja kiiruisutamise, jäähoki ning 12 ja 50 km murdmaasuusatamise. Sõja tõttu need mängud ei toimunud. Juba 1908. aastal Londonis oli suveolümpiamängude kavva kuulunud ka iluuisutamine. 1920. aastal Antwerpenis lisandus jäähoki.
Nimi.
12.–14. juunil 1922 pidas Prantsusmaa olümpiakomitee nõu oma rahvuslike suusa-, uisu- ja hokiliiduga ja otsustas korraldada 1924. aastal Chamonix's rahvusvahelise talispordinädala. 25. jaanuaril 1924 kogunesid talispordinädala raames peetud võistlustele 16 maa esindajad.
Samas peeti ka VIII rahvusvaheline suusatamiskongress ning kaks päeva pärast mängude lõppu asutati Rahvusvaheline Suusaföderatsioon FIS. Korraldajad, Prantsusmaa Talispordiliit ja Prantsuse Alpiklubi reklaamisid võistlusi VIII olümpiamängude talispordivõistlustena, kuid ROK-i ametlikku kinnitust sellele ei saadud. 27. mail 1925 võttis ROK Prahas peetud istungil vastu (mitte üksmeelse) otsuse taliolümpiamängud korraldada. Tagantjärele anti Chamonix' rahvusvahelisele talispordinädalale I taliolümpiamängude nimetus. 4.–7. veebruaril 1926 Lahtis peetud FIS-i kongressil kiideti pika mõttevahetuse järel suusaalade talimängude kavva võtmine heaks. Otsuse vastu olid vaid Soome, Norra ja Rootsi. 1926. aasta mais ROK-i XXIV istungil Lissabonis kinnitati ametlikult otsus Chamonix' talinädala nimetamise kohta I taliolümpiamängudeks.
Osalenud riigid ja osavõtjad.
Osalesid Austria, Belgia, Itaalia, Jugoslaavia, Kanada, Läti, Norra, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Soome, Suurbritannia, Šveits, Tšehhoslovakkia, Ungari ja USA.
Mängudel osales 258 sportlast, neist 13 naist. Suurim võistkond oli Prantsusmaal: 43 sportlast.
Spordialad.
Curling ja patrullsuusatamine olid algul näidisalad, kuid 2006. aastal muutis ROK need alad ametlikeks võistlusaladeks.
Muud.
Võistlused avas alamriigisekretär Gaston Vidal.
Olümpiavande andis patrullsuusataja Camille Mandrillon.


Karakalpakkia.
Karakalpakkia on autonoomne vabariik Usbekistani koosseisus. Ta hõlmab läänepoolse kolmandiku Usbekistanist ning piirneb Türkmenistani ja Kasahstaniga. Karakalpakkia põhjapiir kulgeb läbi intensiivselt kuivava Araali mere.
Haldusjaotus.
Jaguneb 15 rajooniks. Vabariigis on 12 linna ja 14 alevit.
Loodus.
Karakalpakkiasse jääb Üstirti platoo idaosa, Kõzõlkumi kõrbe lääneosa ning Amudarja delta.
Karakalpakkia kliima on tugevalt kontinentaalne. Jaanuari keskmine temperatuur on –5°C, juulis 27°C. Sademeid on aastas ainult 100 mm.
Ainus jõgi on Amudarja. Kunagi jõge ümbritsenud lammimetsad on enamjaolt maha raiutud ning asendatud põldude ja karjamaadega.
Väljaspool jõge ümbritsevat Horezmi oaasi valitseb kõrb.
Looduskaitse.
Araali järve seisund on katastroofiline. Teda toitnud Amudarjast juhitakse nii palju vett niisutamiseks põldudele, et järve see enam ei jõua. Järve pindala on alates 1960. aastatest vähenenud kolm korda. Näiteks endine sadam Mo‘ynoq (Mojnak) asub nüüd mitu kilomeetrit kaldast eemal.
Rahvastik.
Linnades elab 48% rahvastikust. Karakalpakke on rahvastikust 32%, usbekke 33%, kasahhe 26%.
Põllumajandus.
Ainuvõimalik on niisutuspõllundus. Kasvatatakse puuvilla, riisi, lutserni, puuvilju; loomadest karakullilambaid, veiseid ja kaameleid. Valmistatakse siidi.
Tööstus.
Peamisteks tööstusharudeks on puuvilla puhastamine, puuvillaseemneõli ning puuvillase riide valmistamine, ehitusmaterjalide tootmine ning metallitöötlemine.
Transport.
Karakalpakkiat läbib raudtee Usbekistanist Kasahstani kaudu Venemaale.
Ajalugu.
Keskajal kuulus Karakalpakkia Horezmi riiki.
Venemaa koosseisu läksid Karakalpakkia alad aastal 1873. 1925 sai Karakalpakkiast autonoomne oblast Vene SFNV-sse kuulunud Kasahhi ANSV koosseisus. 1932 viidi Karakalpaki autonoomne oblast Kasahhi ANSV koosseisust Karakalpaki ANSV-na Vene SFNV koosseisu. 1936. aastast kuulus Karakalpaki ANSV Usbeki NSV-sse.


Piirissaar.
Piirissaar ("Borka", vene keeles Пийриссаар, Пийрисар, Желачек ("Želatšek"), Межа ("Meža"), Порка ("Porka"), saksa keeles Porka) on saar Peipsi järve ja Lämmijärve piiril, 15 km Emajõe suudmest kagus.
See on Peipsi järve suurim saar.
Loodus.
Piirissaare luhaniitude olukord pole kiita
Järvemurrutus on pindala pidevalt vähendanud. Valdavalt on Piirissaar lage madalsoo, mille pind ulatub 1–2 meetrit üle Peipsi keskmise veetaseme.
Alates 1991. aastast on Piirissaar Piirissaare maastikukaitseala ning kuulub Natura 2000 alade hulka. 1997. aastal arvati Emajõe-Suursoo ja Piirissaar rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari alade hulka. Piirissaar on tuntud kui liigirohke lindude ja kahepaiksete elupaik. Saarel elab seitset liiki kahepaikseid, kellest eriti ohustatud on rohekärnkonn ja mudakonn. Aastast 2001 on Piirissaarel hakatud aktiivselt tegelema kohalike kahepaiksete kudetiikide olukorra parandamisega - nende puhastamise ja kaevamisega. Piirissaarel on praegu Eesti suurim mudakonnade asurkond. Samuti on alustatud Piirissaare luhaniitude taastamisega. Aastal 2012 algab uute kahepaiksete kudemistiikide kaevamine.
Imetajatest elutsevad saarel näiteks põder, metssiga, kährik, kobras, ondatra. Lindudest võib sealt leida kühmnokk-luike, tuttpütti, punapea-varti, merikotkast, hallhaigrut, suitsupääsukest, läbirändajatest veel hõbehaigrut, kormorani, auli, viuparti. Kahepaiksetest ja roomajatest leidub saarel rohe-kärnkonn (ilmselt välja surnud), mudakonn, rohukonn, nastik.
Rahvastik.
Tänapäeval on saarel kolm küla: Piiri, Saare ja Tooni, neist viimane on ka Piirissaare valla keskuseks. Külad paiknevad saare kirdeosas madalatel liivakühmudel. Neis elas aastal 2006 kokku 86 inimest (1920. aastal veel umbes 700). Tänapäevalgi on suurem osa saare elanikest vanausulised.
Majandus.
Peamised tegevusalad on kalapüük ja sibulakasvatus. Arhitektuurilisteks vaatamisväärsusteks on saarel asuvad kaks kirikut. Saarel on laevaühendus Laaksaare ja Tartuga.
Ajalugu.
Esimesed märked saare kohta pärinevad 1370. aasta Pihkva kroonikas, kus räägitakse tülist sakslaste ja pihkvalaste vahel Žalatško saare pärast. Varasematel aegadel on saart tuntudki tema külade nime järgi (Porka, Žalatšek). 1503. ja 1509. aasta rahulepingutes mainitakse Piirissaart Klitsaarena. 1582. ja 1601. aasta Poola revisjonidokumentides on kasutusel saare nimed Solsar ja Selsar. 18. sajandist on saare ametlikuks nimetuseks Piirissaar.
Tõenäoliselt tekkis saarele püsiasustus Põhjasõja järel, mil sinna asusid Venemaalt kirikureformi eest põgenevad vanausulised ning saarel otsisid varju sõjaväeteenistusest kõrvale hoidvad noormehed.
1907. aastal elas saarel 2000 elanikku. 1930. aastal kirjutas ajaleht: "Selleks, et pääseda saarele, onvaja istuda Tartus laevale, sõita mööda emajõge 40 km ja 20 km mööda Peipsi järve. Kuna ühtegi sadamat siin ei ole, siis tuleb laevale 2-3 km vastu suur lodi...Saarel elab 1500 hinge, sellest kolmandiku moodustavad eestlased.
Saar ja selle elanikud said kõvasti kannatada 1944. aasta veebruaris toimunud II maailmasõja lahingutes, mil sakslased korraldasid saarele kahe nädala jooksul ligi 500 õhurünnakut, pommitades saare hõivanud Nõukogude armee 128. laskurdiviisi positsioone.


1868.
1868. aasta (MDCCCLXVIII) oli 19. sajandi 68. aasta.


1867.
1867. aasta (MDCCCLXVII) oli 19. sajandi 67. aasta.


1866.
1866. aasta (MDCCCLXVI) oli 19. sajandi 66. aasta.


1865.
1865. aasta (MDCCCLXV) oli 19. sajandi 65. aasta.


1864.
1864. aasta (MDCCCLXIV) oli 19. sajandi 64. aasta.


1863.
1863. aasta (MDCCCLXIII) oli 19. sajandi 63. aasta.


1862.
1862. aasta (MDCCCLXII) oli 19. sajandi 62. aasta.


1861.
1861. aasta (MDCCCLXI) oli 19. sajandi 61. aasta.


1860.
1860. aasta (MDCCCLX) oli 19. sajandi 60. aasta.


1859.
1859. aasta (MDCCCLIX) oli 19. sajandi 59. aasta.


1858.
1858. aasta (MDCCCLVIII) oli 19. sajandi 58. aasta.


1857.
1857. aasta (MDCCCLVII) oli 19. sajandi 57. aasta.


Lauljate loend.
"Siin on loetletud lauljaid, sealhulgas räppareid".
__NOTOC__


Koeru.
Koeru on alevik Järva maakonnas, Koeru valla keskus.
Koeru asub maanteede ristumiskoha ümbruses: Mäeküla-Kiltsi maantee läbib Koeru edela-kirde suunas, Järva-Jaani–Väinjärve maantee loode-kagu suunas. Vana Tallinna-Tartu maantee möödub Koerust 2 km kauguselt.
Aleviku territooriumile jääb ka Aruküla mõis ja selle ümbrus. Aruküla küla jääb Koerust edelasse.
Koeru elanike arv oli 2000. aastal 1332, 1970. aastal oli Koerus 649 elanikku.
Ajalugu.
Aruküla küla ("Arrenküll") ja mõisa ("Arroküll") on esimest korda mainitud 17. sajandi esimesel poolel.
Koeru alevik kujunes Koeru Maarja-Magdaleena kiriku ja Koeru kõrts-postijaama juurde 19. sajandi lõpus.
Koeru on olnud Koeru külanõukogu ja Majaka kolhoosi keskus. Ajaloos asus Koeru kihelkonnas.
Majandus.
Koerust kirdes Kapu külas, valla kõrgeimas punktis Haagi mäel töötab Eesti Ringhäälingu Saatekeskuse AS-i Koeru Raadio- ja Televisioonijaam (masti kõrgus 349,70 m), masti taldmik Kroonlinna nullist 106 m.
Endises autoremonditehases tegutseb AS Konesko (metallitöötlus), Jutron Baltic Assemblies OÜ (elektroonika), Päästeameti Koeru depoo. Veel on Koerus AS Natural (puidutöötlus) ja AS Koeru Kommunaal (elumajade hooldus).
Koerus on olnud Paide Piimakombinaadi tsehh.
Kultuuriline ja sotsiaalne infrastruktuur.
Koerus on kaks kogudust, kool, kultuurimaja, raamatukogu, postkontor, arstikeskus (varem haigla ja ambulatoorium), hooldekeskus (varem invaliididekodu) ja apteek.
Haridus.
On teada, et hiljemalt 1724. aastal on Koeru kiriku juures lapsi õpetatud ning 1727 töötas Koeru kihelkonnas kool.
1920 kolis kool Koeru Algkooli nime all Aruküla mõisa.
1974 valmis uus koolihoone ja tegevust alustas Koeru Keskkool. Keskkooli esimene lend lõpetas 1978. Õpilaste arv oli 2002./2003. õppeaastal 378. Direktor on Tiit Kalda.
Religioon.
Alevikus tegutsevad EELK Koeru Maarja-Magdaleena kogudus (Koeru Maarja-Magdaleena kirikus; õpetaja Allan Praats) ja Koeru Vabakogudus.
Kultuuripärand.
Koerus asuvad Koeru Maarja-Magdaleena kirik, Koeru kõrts-postijaam ja Aruküla mõis.
Kiriku ees on Vabadussõja mälestussammas. Sammas avati 1934. aastal ja taastati 1998. aastal.
Endisel saksa erakooli hoonel on Eduard Viiralti mälestusmärk. Viiralt õppis seal 1911–1913.
1935 rajati 1905. aasta revolutsiooni monument (skulptor Juhan Raudsepp).
Koerust on pärit luuletaja Kalju Lepik.
Vaatamisväärsused.
Koeru kõrts-postijaam on L-kujulise põhiplaaniga kahe talliga maanteekõrts, mis asub Järva-Jaani, Ervita ja Paide tee ristil. Selle ehitas 1825–1833. aastal Aruküla mõis samas paigas asetsenud kõrtsi kohale; 1860. aastal kohandati see postijaamaks. Hoone keskel asus mantelkorstenköök, paremale jäi talupoegadele mõeldud suur kõrtsituba ja vasakul olid sakstetoad.
Välisilme on klassitsistlik. Kõrtsil oli täiskelpkatus. Kasutatud ka elamuna. 1954–1964 kõrts restaureeriti. 1960–1965 kohandati sööklaks (arhitekt Kalvi Aluve), nüüd tegutseb seal kauplus.


Pärispea poolsaar.
Pärispea poolsaar on poolsaar Eestis Soome lahe lõunarannikul Hara ja Eru lahe vahel.
Poolsaar lõpeb põhjas Purekkari neemega.
Poolsaare pikkus on üle 12 kilomeetri, laius ligi 4 kilomeetrit.
Läänerannas on Loksa linn ning Suurpea küla, kirderannas Pärispea ja Viinistu küla ning idarannas Turbuneeme ja Kasispea küla. Poolsaare sisemaa-osa on asustamata.
Siin asuvad näiteks: Jaani-Tooma suurkivi, Painuva kivi ja Tiirukivi.
Pärispea poolsaar kuulub Lahemaa rahvusparki.


Purekkari neem.
Purekkari neem on Pärispea poolsaarest eenduv neem. Selle ots on Mandri-Eesti põhjapoolseim punkt (59°40'30" N).
Neem on kivine. Selle pikkus on umbes 1,5 kilomeetrit.
Neemel kasvab mitmeid taimi. Puudest leidub seal näiteks mändi (ka roomavat vormi), haaba ja pihlakat, põõsastest põhiliselt kibuvitsa.


Kaberneeme poolsaar.
Kaberneeme poolsaar asub Eesti põhjarannikul. Administratiivselt kuulub see Harju maakonda Jõelähtme valda.
Poolsaarest läände jääb Kolga ja itta Kaberneeme laht. Poolsaare jätkuks on Koipsi ja Rammu saar.
Kaberneeme poolsaar on umbes 2 kilomeetri pikkune..
Poolsaar on valdavalt liivane, seal domineerivad männikud. Poolsaare läänerannikul on liivane supelrand ja Kaberneeme sadam.
Kaberneeme poolsaare lähiveed olid algselt Pirita kloostri munkade kalastuskohad.


Galeoon.
Galeoon (hispaania keeles "galeón") on 16. sajandil tekkinud ning kuni 18. sajandini Euroopas levinud relvastatud, kõrge vöörikastelli ja mitmekorruselise ahtriehitisega sõjalaev.
Galeoonid liikusid ainuüksi tuule jõul, purjede abil. Tavaliselt oli niisugustel laevadel 3–5 masti.
Galeoonid arenesid välja karavellidest ja karakkidest. Võrreldes eellastega oli ruhv lastud madalamale ja laevakere oli pikem, mis andis laevale enneolematu stabiilsuse vees ja vähendas tuuletakistust, muutes aluse kiiremaks ja paremini manööverdavaks. Laeva ahter oli tagant vaadates ruudukujuline, mitte ümar.
Portugali karakid olid oma aja kohta suured laevad (veeväljasurvega sageli üle 1000 tonni), seevastu galeoonide veeväljasurve oli harilikult alla 500 tonni (ehkki manila galeoonidel 2000 tonni). Karakid olid kõigest kerge relvastusega ja nad olid mõeldud kaubaveoks, seevastu galeoonid olid ehitatud sõjalaevadeks, tugevamad, raske relvastusega ja odavamad (5 galeooni ehitamine maksis sama palju kui 3 karaki ehitamine).
Galeoonid olid nii mitmekülgsed, et laeva eluajal võis seda mitu korda ümber ehitada sõjalaevast kaubalaevaks ja vastupidi. Sellegipoolest oli neid nii kallis ehitada, et enamus galeoone ehitati kaubalaevadeks ja kõigest vähesed sõjalaevadeks. Seevastu vaenlaselt võidetud galeoonid kohandati tavaliselt sõjalaevadeks.
Tol ajal oli meresõit väga ohtlik. Pardal valitsesid halvad elutingimused ja pika merereisi ajal suri sageli suur osa meeskonnast. Galeoonid varustati täiustatud taglasesüsteemidega, mistõttu laeva sai juhtida ka vähese hulga meestega.
Missugune rahvas galeoonid leiutas, seda ei saa täpselt öelda. Galeoonid arenesid evolutsiooniliselt teistest laevatüüpidest mitmes riigis paralleelselt. Igas suures mereriigis olid oma erisused, kuid kõik nad õppisid oma rivaalidelt.
Suured Hispaania 4-mastilised galeoonid kuulusid Võitmatusse Armaadasse. Inglise galeoonid olid väiksemad, madalamate pealisehitiste, kuid paremate meresõiduomadustega. Sõjalaevadena osutusid Inglise laevad etemateks, kuid ka Hispaania laevad, mis olid ehitatud kaupade üle ookeani vedamiseks, näitasid ennast heast küljest: nad osutusid väga merekindlateks ning hoolimata kaotatud merelahingutest ja neid koduteel tabanud suurest tormist naasid rohkem kui pooled neist Hispaaniasse.
Enamasti ei lasknud laeva ehitada üks eraisik, sest see oli vähestele jõukohane. Selle asemel moodustasid mitu kaupmeest ühisettevõtte ja panid raha kokku, et laev ehitada ja pärast sellega kaupa vedada. Niisugune olukord soodustas ühisettevõtete arengut ja vastavat seadusandlikku regulatsiooni.
Galeoonid omakorda olid kahe ja poole sajandi kestel kõigi raataglasega laevade prototüübid ja neist arenesid välja täistaglasega laevad, samuti liinilaevad. Uued laevad võtsid kasutusele kliivrid ja besaanpurjed. Laevade parem tulejõud peaaegu välistas vaenulike laevade sõitmise teineteise kõrvale, nii et meremehed käsitsivõitlusse astuda said, niisiis polnud laevade ehitamisel enam seda vaja arvestada ja parraste selline ehitus võimaldas veelgi parandada manööverdusvõimet. Galeoone kasutati kuni 18. sajandini, kuni paremini konstrueeritud ja kindlaks otstarbeks määratud laevad (prikid ja liinilaevad) nad välja tõrjusid.


Galeer.
Prantsuse galeer
Galeer (itaalia sõnast "galera") on aerude ja purjede abil liikuv puidust laev, mida kasutati alates 2. aastatuhandest eKr kuni 18. sajandini peamiselt sõja-, aga ka kaubalaevana.
Keskaegsel galeeril oli üks kuni kolm reeglina ladinapurjedega masti ja enamasti 16–32 paari ühes reas paiknevat aeru. Aerude pikkus oli kuni 15 meetrit ja ühe aeruga tegi tööd 3–9 meest. Galeeri pikkus oli kuni 60 meetrit, meeskonnas kuni 450 inimest. Sõudjateks olid harilikult orjad, sõjavangid või sunnitöölised. Venemaal 1696 rajatud galeerilaevastikus sõudsid sõdurid. Galeerid olid 7.–18. sajandil peaaegu kõigi Euroopa riikide laevastikus. Alates 15. sajandist olid relvastuses suurtükid.


Reisi-kaubalaev.
Reisi-kaubalaev on kaubalaev, mis lisaks kaubaveole võtab peale ka reisijaid. Reisi-kaubalaevadeks loetakse kaubalaevu, millel on rohkem kui 12 reisijakohta.
Paljud liinireisilaevad veavad tavaliselt ka mingil hulgal kiireloomulisi kaupu, kuid neid ei peeta reisi-kaubalaevadeks.
Reisi-kaubalaevade uppumatuse ja päästevahendite jaoks kehtivad reisilaevadega ühesugused rahvusvahelised nõuded.


Venezia.
Venezia ehk Veneetsia on sadamalinn Itaalia põhjaosas Aadria mere looderannikul, Veneto maakonna Venezia provintsi halduskeskus.
Venezia on maailma omapärasemaid linnu: ta paiknedes põhiliselt Venezia laguuni saartel. Algselt oli saari 118, nüüdseks on tänu kanalite täitmise ja saarte ühendamisele nende arv vähenenud 18–ni.
Ajalugu.
Veneziat mainiti esimest korda 5. sajandil eKr. Sel ajal elas praeguse Veneto, Friuli ja Trentino ümbruses venetite hõim, kes legendi järgi olevat tulnud siia Väike–Aasiast pärast Trooja vallutamist.
181 rajasid roomlased Aquileia linna ja piirkond liideti Rooma riigiga. 5. sajandil, mil barbarid hakkasid Rooma riigi piire proovile panema, vallutasid siinsed alad üksteise järel hunnid (452. aastal), idagoodid ja langobardid. Just neil rahututel aegadel sai alguse Venezia laguuni saarte asustus: alguses ajutiste redupaikade näol, siis juba püsiva asukohana.
10. sajandil sai Venezia Bütsantsi riigi iseseisvaks provintsiks. Ta omandas eesõiguse kaubanduseks idamaadega ning kogus seeläbi jõukust ja võimu. Keskajal laiendas ta oma mõjuvõimu Vahemere piirkonnas. Suur osa Aadria mere idarannikust kuulus Veneziale, samuti hulk Vahemere saari. Ainult Genova suutis jõukuse poolest Veneziaga võistelda. Linna tohutu rikkus kajastub ka tema arhitektuuris.
Hiljem, kui põhilised kaubateed läksid Vahemerelt Atlandi ookeanile, hakkasid Venezia tähtsus ja jõud vähenema ning 1797 langes linn Napoleoni kätte. Hiljem kuulus linn mitut puhku Austriale.
Aastal 1866 ühines Venezia Itaalia kuningriigiga.
Üleujutused teevad linnale üha kasvavat kahju, sest saarestik vajub aeglaselt Aadria merre.
Minevikus oli Venezias kombeks, et kurjategijad kandsid maske, et neid pärast ära ei tuntaks. Sellepärast keelati linnas ametlikult maskide kandmine, välja arvatud mõned päevad aastas. Hiljem kujunesid nendel päevadel maskiballid Venezias suureks turistide atraktsiooniks.
Linnaosad.
Venezia koosneb kahest osast: ajalooline tuumik paikneb laguuni 119 saarel, sadama- ja tööstuslinnaosad (Mestre ja Porto Marghera) asuvad mandril.
Venezia jaguneb kuueks linnarajooniks ("sestiere"): Cannaregio, San Polo, Dorsoduro, Santa Croce, San Marco, Castello.
Majandus.
Venezia on üks Itaalia suurimaid sadamaid ja tähtsaimaid turismilinnu.
Saartel on tavapärased tegevusalad klaasi, pitsi, juveelide, mosaiigi ja nahkesemete valmistamine; mandril värviline metallurgia, naftatöötlemis-, keemia-, tekstiili-, toiduaine-, elektrotehnika- ja optikatööstus ning laevaehitus.
Transport.
Veneetsia on Euroopa suurim autovaba piirkond. Kogu liiklemine ajaloolises kesklinnas toimub jalgsi. Täpsemalt öeldes viib Veneziasse mööda laia silda küll mitmerealine autotee, kuid saartel lõpeb see kohe. Autod saab panna tohututesse parkimismajadesse ning edasi tuleb liikuda jalgsi. Suure hulga treppide tõttu pole võimalik liigelda mootor- ega jalgrattaga.
Ainsateks transpordivahenditeks on veesõidukid. Linna tähtsaim veetee on Suur Kanal; seda mööda toimub ka veebusside ehk nn "vaporetto"de regulaarliiklus. Veneetsia traditsiooniline liiklusvahend gondel leiab tänapäeval kasutust peaasjalikult turistide sõidutamisel.
19. sajandil ehitati raudteeühendus maismaaga, 20. sajandil lisandus sellele ka autotee koos kesklinnalähedase parkimisalaga.
Mestre idaosas asub rahvusvaheline Marco Polo lennujaam.
Kanalid.
Tänavate aset täidavad Venezias suures osas kanalid. Neid on üle 100, kõige pikem (3,8 km) ja laiem on Suur Kanal. Kanalitel on umbes 400 silda. Üle Canal Grande viib kolm silda: Rialto sild, Scalzi sild ja Akadeemia sild. Kanalid on väga reostunud veega.


Olümpiaharta.
Olümpiaharta on ROK-i poolt vastu võetud põhialuste, reeglite ja ametlike selgituste kogum.
Olümpiaharta käsitleb olümpialiikumise organiseerimist js toimimist ning määrab kindlaks olümpiamängude pühitsemise tingimused. Olümpiaharta põhialused fikseeris Pierre de Coubertin ja kinnitas I olümpiakongress 1894. aastal Pariisis. Hiljem on hartat regulaarselt täiendatud.
Olümpiaharta põhialused.
Nüüdisaegse olümpismi põhimõtted visandas Pierre de Coubertin, kelle algatusel peeti 1894. aasta juunis Pariisis rahvusvaheline atleetikakongress. Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK, inglise keeles IOC) moodustus 23. juunil 1894.
Olümpism on elufilosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused harmooniliseks tervikuks. Seostades sporti kultuuri ja kasvatusega, püüdleb olümpism sellise elulaadi poole, mis rajaneb jõupingutustes leitud rõõmul, heade eeskujude kasvatuslikul väärtusel ja üleüldiste eetiliste põhimõtete austamisel.
Olümpismi eesmärgiks on seada sport kõikjal inimese harmoonilise arengu teenistusse, et soodustada rahumeelse ühiskonna rajamist, mis kannaks hoolt inimväärikuse säilitamise eest.
ROK-i poolt juhitav olümpialiikumine kasvab välja nüüdisaegsest olümpismist.
ROK-i kõrgeima võimu all hõlmab olümpialiikumine organisatsioone, sportlasi ja teisi isikuid, kes on nõus juhinduma Olümpiahartast. Olümpialiikumisse kuulumise kriteeriumiks on ROK-i tunnustus.
Olümpialiikumise eesmärgiks on anda panus rahumeelse ja parema maailma rajamisse, kasvatades noorsugu spordi kaudu, mida harrastatakse olümpialikus vaimus ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta, mis eeldab vastastikust arusaamist sõpruse, solidaarsuse ja ausa mängu vaimus.
Viie ühendatud rõngaga sümboliseeritud olümpialiikumine on pidev ja universaalne. Tema kõrgpunktiks on maailma sportlaste toomine suurele spordipeole – olümpiamängudele.
Spordi praktiseerimine on inimõigus. Igal inimesel peab olema võimalus tegeleda spordiga vastavalt oma individuaalsetele vajadustele.


Vohilaid.
Vohilaid on umbes 4 km² suurune asustamata laid Väinameres Hiiumaa idaranniku lähedal Hari kurgu lõunapiiril.
Vohilaid on pindala järgi 16. Eesti saar. Hiiu maakonnas on suuremad ainult Hiiumaa ja Kassari. Vohilaid on suurim laiu-nimeline saar Eesti vetes.
Vohilaid jääb Vahtrepa küla territooriumile.
Laiu järgi on nime saanud parvlaev Vohilaid.
Nimi.
Vohilaiu nimi tuleb Paul Ariste järgi soomekeelsest sõnast "vuohi" ("kits"). 1586 mainiti saart nime all "Killingeholm" (rootsi keeles "(kitse)tallesaar"). Teise versiooni kohaselt tuleb nimi sõnast "vaht" (vahipaik), nagu Vahtrepa küla.
Asukoht.
Vohilaid asub Hiiumaa rannikust 0,5 kilomeetri kaugusel. Vormsi jääb 8,5 kilomeetrit kirdesse.
Et laid on Hiiumaale nii lähedal ja Vohilaidu eraldab Hiiumaast madal väin, mille suurim sügavus on keskmise veetaseme korral 40 cm, siis on saarele võimalik sõita maastiku- ja veoautodega.
Vohilaiust 0,8 kilomeetrit loodes asub Uuemaa rahu, 2,2 kilomeetrit loodes Hellamaa rahu, 5,1 kilomeetrit põhjas Uusmere rahu ja Kadakalaid, 3,4 kilomeetrit kirdes Pujurderahu, 5,6 kilomeetrit kirdes Harilaid, 3,9 kilomeetrit idas Eerikulaid, 1,1 kilomeetrit kagus Hõralaid ja 8,3 kilomeetrit kagus Heinlaid.
Ligidal asub veel mõni väiksem rahu, näiteks Vohilaiu ja Hiiumaa vahelises väinas on ebamäärase suurusega saareke, millel nime pole. Vohilaiu põhjatipu (ehk ühtlasi loodetipu) juures on lähim rahu Vohirahu ja järgmine enne Uuemaa rahut Vohi Vaherahu. Vohilaiu ja Uuemaa rahu vaheline meri ei ole jalgsi ületatav.
Vohilaid on loode-kagu suunas piklik (pikkus kuni 4,3 kilomeetrit). Laius läänest itta on kuni 2 kilomeetrit. Võrdluseks, Vohilaiu pindala on 4,16 km², teistel andmetel 3,9 km².
Loodus.
Väike saun Vohilaiul (juuli 2009).
Vohilaid hakkas merest tõusma umbes 3500 aastat tagasi.
Saare kõrgus merepinnast on kuni 10 meetrit ning rannajoone pikkus on umbes 15,5 km.
Kohati paljanduvad ordoviitsiumi Pirgu lademe kivimid.
Praegune Vohilaid koosneb mitmest osast, mis varem olid eraldi saared.
Vohilaiul on maapinna tõusu ja maastiku omapära tõttu merest eraldunud kaks järvekest. Neist suuremat nimetatakse Vohioja järveks. See on piklik ja oja kujuga. Vaatamata väiksele pindalale (0,4 hektarit), on see avalikult kasutatav veekogu. Tegemist ei ole umbjärvega. Laiu lõunaosas asuval teisel järvel nimi puudub.
Suuremat osa Vohilaiust katavad okaspuud, leidub lookadastikke, lõunaosas rannaniite. Läänerannikut katab pilliroog.
Vohilaiult on 2004. aasta seisuga leitud 268 liiki kõrgemaid taimi. 2007. aastal lisandus nimistusse 13 liiki. Laiul on jumalakäpa seireala.
Inga Jüriado ja Ave Suija leidsid 2004. aastal laiult 101 liiki samblikke ja samblikel kasvavat seent, kusjuures Eestis esmakordselt leiti üks samblikuliik ("Micarea lutulata"; kasvab lubjakivil), ja üks samblikul kasvav seeneliik ("Endococcus protoblasteniae"; kasvab samblikul "Protoblastenia rupestris"). 2007. aastaks oli kokku leitud samblikuliike 161 ja samblikel kasvavaid seeneliike 23.
2004. aastal loendati saarel 38 liiki lehiksamblaid ja 4 liiki maksasamblaid.
2006. aastal loendati saarel 125 ja 2007. aastal 57 liiki liblikaid.
1999 loendati Vohilaiul 50 liiki linde, neist 42 pesitsesid saarel. Mittepesitsejatest oli kõige rohkem sõtkaid, pesitsejatest põldlõokesi. Saarel pesitseb merikotkas.
Vohilaiu loomastik erineb Hiiumaa omast vähe, sest saartevahelist kitsast ja madalat väina on loomadel lihtne ületada. Vohilaiul on väidetavalt nähtud hunte.
Ajalugu.
Vohilaidu mainiti esimest korda 1586 ("Killingeholm").
Saar oli asustatud 1780 (või varasemast) kuni 1956 või 1957.
Vohilaiu maad on kasutatud põllu harimiseks, samuti karja- ja heinamaana.
Vohilaiu elanikud olid erinevalt teistest laidudest ajutised, karja- ja põlluvahiks saadetud perekonnad.
18. sajandi lõpus või 19. sajandi esimesel poolel loodi saarele Suuremõisa karjamõis ("Wohhi").
Tõenäoliselt elas saarel pikka aega Vohi Mihkel ("Wohi Mihkel", "Wohhi Mihkel", "Vahhi Mihkel"; umbes 1753 – 25. veebruar 1838) naise ("Ingel") ja lastega. Mihkel sai 1835. aastal endale laiu järgi perekonnanime.
1784. aastal on saare elanikeks märgitud "Wohhi Peet" ja "Tio", kelle kohta 1787. aasta esimesest poolest Vohilaiul elamise andmed puuduvad.
1833 elasid laiul "Walgo Jürri" ja tema naine "Kreet", kelle kohta hilisem teave puudub.
19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses läksid Veoma külast Vohilaiule elama Simmo Mägi ja tema poeg Andrus.
1920. aastatel jagati laiu põhjaosa Eesti Maahobuste Kasvatuse Seltsile (üle 200 ha), lõunaosa asunikele ja talupoegadele lisatükkideks. Ainsana jäid saarele püsivalt elama Andrus Mägi naise Kristiine ja viie lapsega. Nemad elasid Vahi talus.
1935. aastal ehitati tallimüüride lähedale Kõrgeoru (Kõrgoru) talu. 1930. aastate lõpus oli Vohilaiule märgitud 4 talukohta: Vahi, Kõrgeoru, üks maja kuusiku lähedal ja üks maja laiu lääneservas.
1939. aasta baaside leping Vohilaidu ei puudutanud, aga kõik elanikud peale Mägide perekonna lahkusid saarelt.
1944 kasutasid Saksamaa poolel sõjaväes teeninud mehed Vohilaidu põgenemiseks mõeldud paadi kordaseadmiseks. Sama aasta 12. novembril sõitsid selle paadiga Rootsi poole inimesed Kerema, Hagaste, Puliste ja Värssu küladest. See oli viimane tol sügisel Hiiumaalt lahkunud põgenike paat.
Pärast Teise maailmasõja lõppu oli saare põhjatipus Nõukogude mereväe ajutine valvepunkt, mis oli kasutuses väga lühikest aega ja laiu elu ei mõjutanud.
1947 suri Andrus Mägi ja Vahi tallu asus elama Rudolf Rool, kes oli Andruse naise Kristiine vennapoeg. Rudolf Rool abiellus 1948. Neli tema viiest lapsest alustasid elu Vohilaiul. Pärast kolhooside moodustamist toodi saarele lambad, kelle eest pidi Roolide pere hoolitsema.
Saar jäi tühjaks 1956 (teistel andmetel 1957), kui Roolide pere vanim laps pidi kooli minema ja perekond kolis Vahtrepa külla.
Tänapäeval saarel püsiasustust ei ole, kuid seal karjatatakse lambaid. Teadmata kiskjad murdsid septembris 2005 maha umbes 50 lammast. Tõenäoliselt olid need metsistunud koerad, kuid süüdistatud on ka hunte.
Pühalepa kiriku meetrikaraamatus on kirjas mitu Vohilaiul sündinud ja surnud inimest.


Olümpiasümbol.
Olümpiasümbol ehk olümpiarõngad on sümbol, mis koosneb viiest omavahel põimunud rõngast (olümpiarõngast), mida kasutatakse kas ühe- või mitmevärvilisena.
Rõngaste värvid ülalt vasakult on sinine, must ja punane ning alt vasakult kollane ja roheline. Kollane rõngas ühendab sinist ja musta ning roheline musta ja punast rõngast. Kogu kujund on korrapärane trapets, mis sümboliseerib viie maailmajao liitu ning kogu maailma sportlaste kohtumist olümpiamängudel ausas ning sõbralikus võistluses.
Olümpiasümboli mõtte esitas Pierre de Coubertin 1913. aastal: kuuest värvusest (kaasa arvatud olümpialipu valge põhi) kuulub iga riigi lipuvärvide hulka vähemalt üks.
Olümpiarõngaid tõlgendatakse ka nii, et rõngad vastavad maailmajagudele: sinine sümboliseerib Euroopat, must Aafrikat, punane Ameerikat, kollane Aasiat ja roheline Austraaliat. Tõlgendusi on ka teisi.


Olümpialipp.
Olümpialipp on valge, ilma ääristuseta põhjaga plagu, mille keskel asub viievärviline olümpiasümbol.
Esimene olümpialipp valmistati 1913 Pariisis. 3 meetrit pika ja 2 meetrit laia lipu valgel põhjal on kujutatud olümpiasümbol ehk olümpiarõngad. Selle kujutise laius on 2 meetrit ja läbimõõt 60 cm.
Esmakordselt heisati olümpialipp 5. aprillil 1914 Pan-Egiptuse mängudel Aleksandrias.
Lõpliku heakskiidu sai lipp 1914. aasta juunis Pariisis VI olümpiakongressil.
Ametlikult heisati olümpialipp esmakordselt 1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis.


Öakse.
Öakse on 7,6 hektari suurune laid Hiiumaa kagurannikul Salinõmme lähedal. Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitsealasse.


Olümpiadeviis.
Olümpiadeviis ehk moto on üleskutse, millega Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) pöördub kõigi olümpialiikumises osalejate poole. Olümpiadeviisi idee pärineb Prantsuse preestrilt Henri-Martin Didon'ilt. Moto võttis kasutusele kaasaegsete olümpiamängude isa, parun Pierre de Coubertin aastal 1894.
Olümpiadeviisiga "Citius. Altius. Fortius." kutsub ROK liikumises osalejaid mängudel silma paistma kooskõlas olümpiavaimuga. Ladinakeelne "Citius, altius, fortius" tähendab eesti keeles 'Kiiremini, kõrgemale, tugevamini'.
Tihti on eesti keeles kasutatud ka deviisi 'Kiiremini, kõrgemale, kaugemale', kuid selle deviisi ladinakeelne vaste on "Citius, altius, longius".
Olümpiamängudel on lisaks antiiksele deviisile kasutusel ka iga korraldajamaa oma deviis.


Vareslaid (Väinameri).
Vareslaid on umbes 26 hektari suurune laid Hiiumaast kagus Hanikatsi ning Kõrgelaiu vahel. Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidude sihtkaitsevööndisse.
Nimi.
Laid on ilmselt oma nime saanud kunagise vareste rohkuse järgi.
Loodus.
Suhteliselt madal meri, mis saart ümbritseb, on savika põhjaga. Peaaegu kogu saare ulatuses kasvab mere ääres tihedalt pilliroog. Sellele järgneb enamasti laiu keskosa pool kõrvenõgeste ja ohakate vöönd. Vareslaiu keskosa katab tihe haavik. Sagedane taimeliik on soolikarohi. Lindudest on palju kalakajakaid.


Olümpiahümn.
Olümpiahümn on kaasaegsete olümpiamängude ametlik hümn. Selle muusika kirjutas Spyros Samaras ning originaalsõnad Kostis Palamas. Mõlemad autorid on pärit Kreekast.
Esmakordselt kasutati olümpiahümni 1896. aasta Ateena mängudel, ent ametlikuks olümpiahümniks kinnitati see alles Rahvusvahelise Olümpiakomitee 55. istungjärgul 1958. aastal Roomas.
Hümni kreekakeelne tekst.
του ωραίου, του μεγάλου και τ'αληθινού,
στην δόξα της δικής σου γης και τ'ουρανού.
Στο δρόμο και στο πάλεμα και στο λιθάρι,
στων ευγενών Αγώνων λάμψε την ορμή,
και με τ' αμάραντο στεφάνωσε κλωνάρι
και σιδερένιο πλάσε κι άξιο το κορμί.
Κάμποι, βουνά και θάλασσες φέγγουν μαζί σου
και τρέχει στο ναό εδώ, προσκυνητής σου,


Hanikatsi laid.
Hanikatsi laid on 82 hektari suurune laid Hiiumaast kagus. Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitsealasse.
Teised lähedalasuvad laiud on Kaevatsi laid 2,5 kilomeetrit kirdes, Saarnaki laid 2 kilomeetrit loodes ja Vareslaid 1,5 kilomeetrit kagus.
Loodus.
Hanikatsi taimestik on väga liigirikas, leitud on üle 400 taimeliigi. Samblaliike on loendatud 117.
Saare põhjaosas asuv 12 hektari suurune liigirohke Lepana salulehtmets kuulub Hanikatsi salumetsa sihtkaitsevööndisse. Ülejäänud osa laiust kuulub Laidude sihtkaitsevööndisse. Saarest edelasse jääv veeala moodustab Agariku sihtkaitsevööndi.
Lõunaosas kasvavad loometsad (valdavalt kased, haavad) ja lookadastikud.
Inimtegevus.
Hanikatsi kohta on teateid aastast 1623 ("Äpleö", rootsi keeles 'õunasaar'). Saar oli asustatud erinevatel andmetel kas hiljemalt aastast 1623, 1688, 17. sajandi lõpust või aastast 1732. 1717 on saart mainitud "Hannikaitze" nime all.
Inimesed tegelesid põlluharimise, kalapüügi ja kariloomade pidamisega.
1826–1878 oli laiul kõrts.
1888 ehitatud Hanikatsi tuulik on säilinud ja arhitektuurimälestisena kaitse all.
20. sajandi alguses elas saarel 25 inimest.
1930.–1940. aastatel kogusid kohalikud tuntust Hiiumaal suvitajatele hapupiima müümisega.
Viimane püsiasukas lahkus saarelt sügisel 1964. Saarele on alles jäänud hooned, mida on hiljem ka remonditud.
Hanikatsilt pärit inimestel on (oli) perekonnanimi Hanikat.


Olümpiakongress.
Olümpiakongressi organiseerib ROK ja selle kutsub kokku tema president ROK-i määratud ajal ja kohas. Tavaliselt kord kaheksa aasta jooksul toimuval kongressil on nõuandev iseloom. I olümpiakongressiks on tagantjärele nimetatud 16.-24. juunil 1894. aastal Pariisis toimunud rahvusvahelist spordikongressi, kus otsustati kaasaegsete rahvusvaheliste olümpiamängude sünd.


Nüüdisaegsed olümpiamängud.
Nüüdisaegsed olümpiamängud ehk kaasaegsed olümpiamängud ehk olümpiamängud on rahvusvaheline spordi suurvõistlus ja spordipidu, mis on mõeldud jätkama antiikolümpiamängude traditsiooni ning nende õilsat ja rahuarmastavat vaimu.
Nüüdisaegsed olümpiamängud koosnevad olümpiaadi mängudest (ehk suveolümpiamängudest) ja taliolümpiamängudest. Suveolümpiamängud toimuvad iga nelja aasta järel, selle olümpiaadi esimesel aastal, mida pühitsetakse. Taliolümpiamängud toimusid algselt samal aastal suveolümpiamängudega, nüüd aga kaheaastase nihkega iga nelja aasta tagant. Vältimaks mängude liigset lohisevust, on sätestatud, et suveolümpiamängude ja taliolümpiamängude kestus ei tohi ületada 16 päeva.
Olümpiamängude korraldamise otsustab Rahvusvaheline Olümpiakomitee.
Vaatamata kõikvõimalikele riikidevahelistele medali- ja punktiarvestustele on olümpiamängud võistlused individuaalsetel ja võistkondlikel spordialadel sportlaste, mitte riikide vahel.
Taliolümpiamängud.
Talioümpiamängud on kaasaegsete olümpiamängude talispordialade üritus.
Iluuisutamine oli kavas juba 1908. aasta olümpiamängudel Londonis ja 1920. aasta olümpiamängudel Antwerpenis.
Taliolümpiamänge peetakse alates 1924. aastast.
Algul toimusid taliolümpiamängud samal aastal suveolümpiamängudega. Alates 1994. aastast peetakse taliolümpiamänge nelja-aastase tsükliga, mis on suveolümpiamängude tsüklist kahe aasta võrra nihkes.
Erinevalt suveolümpiamängudest loendatakse taliolümpiamängude puhul mänge, mitte olümpiaade. Sõja tõttu ära jäänud mänge loendamisel ei arvestata.
Vaata ka.
Olümpia kunstikonkursid – Olümpiaad – Olümpiadeviis – Olümpiaembleem – Olümpiaharta – Olümpiahümn – Olümpiakongress – Olümpiaküla – Olümpialiikumine – Olümpialinn – Olümpialipp – Olümpiamargid – Olümpiamuuseumid – Olümpiamängude auhinnamedal – Olümpiamängude autasud – Olümpiamängude autasustamistseremoonia – Olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia – Olümpiamängude mälestusmedal – Olümpiamündid – Olümpiaorden – Olümpiaprintsiip – Olümpiarituaalid – Olümpiasolidaarsus – Olümpiasümbol – Olümpiatuli – Olümpiatõotus – Olümpism
Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK)
Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia (ROA)
Eesti olümpiamängudel – Eesti olümpiavõitjad – Eestlaste olümpiamedalivõidud


Taksonoomia.
Taksonoomia on liigitus (klassifikatsioon, rühmadeks või tüüpideks jaotus) ja liigitamisega tegelev teadusharu.
Bioloogias on taksonoomia teadusharu organismide ühendamisest taksonitesse. Organismide ja teiste tervikute jaotamisega osadeks (nt. organiteks) tegeleb meronoomia. Taksonoomia ja meronoomia on seega klassifikatsiooniteaduse komplementaarsed harud.
Teaduslik taksonoomia püüab konstrueerida eluslooduse loomulikku süsteemi, mis põhineb homoloogilisel sarnasusel. Taksonoomias juba pikka aega kasutatud võrdlev-anatoomilisi, biogeograafilisi, paleontoloogilisi jm meetodeid täiendavad tänapäeval biokeemilised ja molekulaarbioloogilised meetodid. Homoloogiliselt lähedased liigid ühendatakse perekonnaks, perekonnad sugukonnaks, lähedased sugukonnad moodustavad seltsi jne. Taksonoomia põhimõtetele ja terminoloogiale pani aluse Karl Linné.
Taksoninimetused.
Teaduslik ladinakeelne liiginimetus on binaarne, s.t. koosneb kahest sõnast: perekonna nimest ja liigiepiteedist. Nimetuse esimene sõna näitab, millisesse perekonda liik kuulub ja epiteet ütleb, millise liigiga antud perekonnast on tegemist. Liigiepiteeti ei kasutata kunagi eraldi. Näiteks "Primula veris" on teaduslik ladinakeelne nimetus taimeliigil, mis kuulub perekonda "Primula". Igal taksonil on üks prioriteetne teaduslik ladinakeelne nimetus; teisi sama taksoni ladinakeelseid nimetusi nimetatakse sünonüümideks.
Rahvuskeelseks teaduslikuks taksoninimetuseks on nimetus, mille puhul on fikseeritud selle ühene vastavus ladinakeelse teadusliku nimetusega. Näiteks 'harilik nurmenukk' on eestikeelne teaduslik nimetus liigil, mille ladinakeelne teaduslik liiginimetus on "Primula veris". Igal taksonil on reeglina üks teaduslik eestikeelne nimetus.
Rahvapäraste taksoninimetuste puhul pole kindel vastavus teadusliku taksoninimetusega oluline. Tihti kasutataksegi üht ja sama rahvapärast nimetust mitme erineva taksoni kohta. Näiteks kanavarbad, käokaatsad, kukepüksid, neitsi-tinnad, käokannus on kõik 'hariliku nurmenuku' rahvapärased nimetused, kusjuures neitsi-tinnad on tähistanud ka 'pääsusilma', käokannus aga veel mitut teist liiki. Rahva seas enamtuntud taksonitel on tihti mitu rahvapärast nimetust, vähentuntutel võivad need aga üldse puududa.
Ladinakeelsed taksonite nimetused kirjutatakse eelistatult alati "kaldkirjas". (Ingliskeelses kasutuses, kus rahvuskeelsed teaduslikud taksoninimetused puuduvad või pole selgelt eristunud, kasutatakse nendena sageli, eriti alates 1980ndaist aastaist, ladinakeelse nimega võrdset, seda siis ka inglise keele päraselt hääldades; sellest tulenevalt kirjutatakse siis kõrgemate taksonite nimed ka tavalises kirjas.) Perekonna nimed ja kõrgemate taksonite nimed algavad alati suure algustähega, liigiepiteet alati väikese algustähega (vahel kirjutatakse siiski isiku nimest tuletatud liigiepiteet suure algustähega).
Taksonoomilised kategooriad.
Termineid "perekond", "sugukond", "selts" jne nimetatakse süstemaatika kategooriateks.
Viiruste, bakterite ja eukarüootide (loomad, taimed, seened, protistid) süstemaatikas kasutatakse igaühes veidi erinevaid põhimõtteid. Samuti ei saa kõiki elavate organismide taksonoomias kasutatavaid reegleid praktilistel põhjustel järgida paleontoloogias.
Järgnevalt on toodud nimekiri kategooriatest, mille kasutamist zooloogias võib ette tulla (nimekiri pole ammendav).
Rahvusvaheline Zooloogilise Nomenklatuuri Koodeks on I.C.Z.N.


Ilves (perekond).
Ilves ("Lynx") on loomaperekond kiskjaliste seltsi kaslaste sugukonnast.
Ilvesed kaaluvad 5–30 kg. Nad on keskmise suuruse ja pikkade jalgadega kaslased. Nad meenutavad suurt kassi. Pikkus ulatub 70 sentimeetrist (punailves) 130 sentimeetrini (euraasia ilves).
Ilveste saba on lühike. Käpad on lumekingadekujulised, et oleks parem lume peal kõndida. Ilvestel on tihe karvkate, põskhabe, mis jätab neist pisut punnpõskse mulje, ja tavaliselt iseloomulikud mustad kõrvatutid. Karvastiku värv on väga varieeruv: kreemikasvalgest kuni tumepruunini. Värvus võib olla ühtlane, kuid ka täpiline või isegi triibuline. Rinnaesine on hele, sabaots must ja kõrvade taga on valge laik.
Ilvesed on kiskjad, kes peavad jahti peamiselt küülikutele ja jänestele, kuid võivad rünnata ka suuremaid saakloomi, näiteks metskitsi. Kui aga neid eelistatud saakloomi ei ole, ei põlga nad ära väikseid närilisi, putukaid ja roomajaid. Ilvesed peavad peamiselt varitsusjahti, sest nad ei ole head jooksjad. Ilveste ööpäevane toiduvajadus on 2 kg. Suurt saaklooma võib ilves süüa päevade kaupa. Ta ei jäta järele midagi peale kontide, sisikonna, naha ja pea.
Territooriumi suurus sõltub saakloomade arvukusest. Ühe isaslooma maa-ala katab ühe või mitme emaslooma oma.
Varakevadel algab ilvesel jooksuaeg. Pärast mitu päeva kestvaid pulmi pöördub isasloom oma tavaelu juurde tagasi, emasloom aga hakkab otsima eluaset. Ta toob kahe kuu pärast üksinda ilmale kaks-kolm poega. Pojad lahkuvad ema juurest teisel eluaastal.
Olenevalt liigist ja alamliigist elavad ilvesed 10–20 aastat. Nad saavad suguküpseks teisel eluaastal ja jäävad paljunemisvõimelisteks elu lõpuni.
Ilvesed on looduskaitse all. USAs on ilvesenahkadega kauplemine veel lubatud, kuid seda reguleerivad ranged seadused. Prantsusmaal on ilves reintrodutseeritud Vogeesidesse ja Juura mägedesse. Ka Saksamaale ja Šveitsi, kust ilvesed olid vahepeal välja surnud, on nad uuesti sisse toodud.
Pikka aega tunti ilvest tema tagasihoidlikkuse tõttu halvasti, mille tõttu tema kohta levisid õigustamatud kuuldused, mis tegid ilvesele kahju. Ilvest tuntakse täpsemalt alles viiskümmend aastat.
Liigid.
Nii kanada ilvest, ibeeria ilvest kui ka punailvest vaadeldakse ka ilvese alamliikidena. Mõnikord peetakse ilvesest erinevaks liigiks ainult punailvest.
Mõnikord arvatakse ilveste hulka ka marmorkass ("Pardofelis marmorata").
Kuigi karakal ei ole ilves, nimetatakse teda mõnikord kõrbeilveseks.
Mõned uurijad ("Loomade elu") arvavad kõik ilvesed kassi ("Felis") perekonda.


Indulis Emsis.
Indulis Emsis (sündinud 2. jaanuaril 1952) on Läti bioloog, metsamees ja poliitik. 9. märtsist kuni 2. detsembrini 2004 oli ta Läti peaminister. Alates 7. novembrist 2006 oli ta Saeima esimees. 21. septembril 2007 astus ta sellest ametist tagasi seoses tema vastu alustatud kriminaaljuurdlusega.
Emsis on alates 1995. aastast Läti Rohelise Partei ("Latvijas Zaļā Partija") kaasesimees. Ta oli Keskkonna- ja regionaalse arengu ministeeriumis keskonnakaitse riigiminister Valdis Birkavsi ja Māris Gailise, hiljem Andris Šķēle valitsuses. Ta oli Läti parlamendi (Saeima) 8. koosseisu liige, juhtides rahvamajanduse, regionaal- ja keskkonnakaitse komisjoni ning olles Roheliste ja Talurahva Liidu fraktsiooni aseesimees. Oktoobris 2006 valiti ta ka Saeima 9. koosseisu.
Ta on pikka aega töötanud Läti metsamajanduses ning olnud keskkonnakaitse ja regionaalarengu minister.
Elulugu.
Indulis Emsis sündis 2. jaanuaril 1952 Limbaži rajooni Salaca vallas. Lapsepõlve veetis ta maal Vidzeme rannikul.
1970 lõpetas ta Riia 1. keskkooli ning astus Läti Riikliku Ülikooli bioloogiateaduskonda. 1975 lõpetas ta bioloogiaosakonna.
Ta asus tööle metsamajanduse uurimisinstituudi looduskaitselaboris. Hiljem pühendaski ta suurema osa oma tegevusest keskkonnakaitsele. Eriti on ta tegelnud mere- ja rannalooduse kaitsega.
1986. aastal kaitses ta Moskvas bioloogiakandidaadi kraadi ökoloogia alal (Läti Ülikoolilt sai ta hiljem bioloogiadoktori kraadi). Seejärel juhatas ta looduskaitselaborit teadus- ja tootmiskoondises "Silava". Samal ajal õpetas ta interdistsiplinaarses kvalifikatsiooni tõstmise instituudis ning lõi kaasa Loodus- ja Muinsuskaitseseltsis.
Teadlasena avaldas ta üle 30 artikli ja kaks monograafiat.
Alates 1989. aastast töötas ta Riikliku Looduskaitsekomitee esimehe esimese asetäitjana. 1990. sai temast Keskkonnakaitsekomitee esimees.
Läti Rohelise Partei (LZP) aktivistina valiti ta 1990. aastal Ülemnõukogu saadikuks. 1990–1993 osales ta keskkonnakaitse haldussüsteemi kujundamises.
Ta oli LZP asutaja (1990) ning on alates 1995. aastast partei kaasesimees. 1995. aastal valiti ta Saeima 6. koosseisu saadikuks. Ta töötas majandus-, põllumajandus, keskkonna- ja regionaalse arengu komisjonis. Teda valiti mitu korda Balti Assambleesse.
Alates 1998. aasta sügisest töötas ta peaministri välisnõunikuna.
1999 asus ta tööle konsultatsioonifirma "Eirokonsultants" juhatuse esimehe asetäitjana.
1997 valiti ta Läti Jalgrattaföderatsiooni presidendiks.
Emsis valiti Saeima 8. koosseisu saadikuks. Ta juhtis majandus-, regionaal- ja keskkonnakaitse komisjoni.
Ta kandideeris Euroopa Parlamenti.
20. veebruaril 2004 nimetas president Vaira Vīķe-Freiberga ta peaministriks. Emsis oli kompromisskandidaat, kes pidi aitama ületada pärast Einars Repše valitsuse tagasiastumist tekkinud kriisi. Kuigi president lootis viie partei koalitsiooni, õnnestus moodustada vaid kolmest parteist koosnev vähemuskoalitsioon: Uus Aeg ning Isamaa ja Vabaduse Eest jäid koalitsioonist kõrvale.
Peaminister.
9. märtsil 2004 kinnitas Saeima 56 poolt- ja 33 vastuhäälega ametisse Indulis Emsise ametisse paremtsentristliku vähemusvalitsuse. Koalitsioonil, kuhu kuuluvad Talurahva ja Roheliste Liit, Rahvaerakond ja Esimene Partei, oli 100-liikmelises parlamendis 47 kohta.
Tegemist oli esimese rohelise peaministriga Euroopas.
Isiklikku.
Abikaasa Anita õpetab ülikoolis "Turība". Tütar Līna on õpilane (2000. aasta seisuga).
Välislingid.
Emsis, Indulis


Antiikolümpiamängud.
Antiikolümpiamängud ehk olümpiamängud olid Vana-Kreeka religioossed pidustused Olümpias hiljemalt 776. aastast eKr kuni 393. aastani pKr, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Mänge peeti Zeusi auks. Nendest inspireerituna on hakatud pidama kaasaegseid olümpiamänge.
Olümpiamängud toimusid Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Mängud said nime toimumispaiga järgi.
Koos Eleusia müsteeriumidega olid olümpiamängud Vana-Kreeka tähtsaimad rituaalid. Nad olid tähtsaimad panhelleni mängudest (ülekreekalistest mängudest).
Päritolu.
Tänaseni pole päris täpselt teada, millal Olümpias esimesed spordivõistlused toimusid. Igal juhul on teada, et olümpiamängude üle hakati arvet pidama aastast 776 eKr. Sellest aastast algas ka Vana-Kreeka ajaarvamine olümpiaadides – nelja-aastastes tsüklites olümpiamängude vahel.
Müüdid olümpiamängude päritolu kohta.
Ühe müüdi kohaselt oli mängude alusepanijaks Idaiose Herakles oma vendadega. Kuni täisikka jõudmiseni teenisid vennad truult peajumal Zeusi, siis aga lahkusid Kreeta saarelt, kus nad seni olid elanud, ja asusid elama Olümpiasse, kus nad oma tubli töö tähistamiseks korraldasid iga viie aasta tagant võidujookse.
Teine lugu jutustab, et olümpiamängude rajaja olnud teine Herakles – pooljumal, Zeusi ja Alkmene poeg, kes korraldanud Olümpias jooksuvõistlused, millega ta tähistas oma võitu kuningas Augeiase üle. Ta võitis need võistlused ning määras need siis iga nelja aasta tagant korduma.
Kolmanda versiooni järgi asutas olümpiamängud Zeus pärast võitu titaan Kronose üle.
Veel ühe versiooni järgi rajas olümpiamängud Olümpia kuningas Pelops, kellelt on saanud nime Peloponnesos. Kuningas Oinomaos kutsus oma tütre Hippodameia kosilased välja võiduajamisele, tingimusel, et kaotaja tapetakse. Kolmeteistkümnes kosilane Pelops kutsus appi oma vana soosija Poseidoni, kes andis talle jumalikud hobused ja kaariku. Pelops andis altkäemaksu Oinomaose kaarikujuhile Myrtilosele, kes korraldas Oinomaose surmasaamise. Pelops abiellus printsessiga, kuid enne mõrvas ta Myrtilose, kelle needus tõi hiljem kaasa Atreuse dünastia languse ja Oidipuse kannatused. Zeusi templi viilul Olümpias on kujutatud kaarikute võiduajamine, millel Pelops Oinomaost pettusega võitis. Pelops olevat mängud rajanud selleks, et puhastuda veresüüst kuninga surmas.
Ajalugu.
Uuemate uurimuste põhjal arvatakse, et olümpiamängud on välja kasvanud religioossetest pidustustest Zeusi ema Rhea auks. Olümpias oli Rhea altar. Tõenäoliselt said mängud alguse 2. aastatuhandel eKr.
Pärimuse järgi korraldati mänge alates 776. aastast eKr. See algusaeg rekonstrueeriti 4. sajandil eKr. Algul võisteldi ainult staadionijooksus (192,27 m). Võitja tohtis süüdata tule Zeusi templi altaril. Mängud toimusid iga nelja aasta tagant. Mängudevahelisi perioode hüüti olümpiaadideks. Olümpiaadidel põhines kogu vanakreeka ajaarvamine.
8. sajandil eKr korraldasid Elise kuningas Iphitos, Pisa kuningas Kleistenes ja Sparta kuningas Lykurgos mängud ümber. Nad tagasid püha relvarahu, mis mängude ajal valitses (ekeheiria). Olümpia pühamutesse ei tohtinud relvaga siseneda. Tollest ajast peale toimusid mängud iga nelja aasta tagant.
Müüdi järgi olevat Iphitos Delfi oraakli püütialt nõu küsinud, kuidas oma rahvast sõjast säästa. Vastuseks soovitati tal korraldada mängud jumalate auks. Iphitose vastane Sparta otsustas siis peatada sõja nende mängude auks, mida jumalate elupaiga Olümpose järgi haksti nimetama olümpiamängudeks.
Aja joosul sai olümpiamängudest ülekreekaline spordi- ja kultuurisündmus. Seal võistlesid atleedid kogu kreekakeelsest maailmast. Hiljem hakkasid mängudel osalema ka roomlased.
Aja jooksul hakkas mängude religioosse poole osatähtsus kahanema ning sportliku poole tähtsus kasvas, kuni mängud muutusidki pelgalt spordivõistlusteks, mille ilus traditsiooniline osa oli peajumal Zeusi ülistamine.
Esimesed olümpiamängud.
Esimestel olümpiamängudel oli kavas üks spordiala – staadionijooks (distantsi pikkus 1 staadion – 192,27 m), kuid aja jooksul lisandus muidki alasid. Esimeseks olümpiavõitjaks tuli Elisest pärit kokk Koroibos.
Olümpiamängude kava.
Antiikolümpiamängude õitsenguajal nägi korraldus ette, et avapäeval võistlusi ei toimunud: peeti vaid pidulikke rituaale ja ohvritalitusi.
Teisel päeval toimusid võistlused noortele, kes proovisid jõudu kiirjooksus, maadluses, pentatlonis, rusikavõitluses ja pankraationis (segu rusikavõitlusest ja maadlusest).
Kolmandal päeval heitlesid mehed jooksualadel, kusjuures alustati pikamaajooks "dolichosega (7–24 staadioni), seejärel peeti staadionijooks ning lõpuks kahe staadioni pikkune jooks "diaulos" (384,54 m).
Neljandal päeval võistlesid mehed hobuste võiduajamises, pentatlonis ehk viievõistluses (staadionijooks, kettaheide, kaugushüpe, odavise ja maadlus) ja relvisjooksus ehk kilbijooksus.
Viiendal päeval toimus lõputseremoonia koos autasustamise ning pidusöögiga.
Mängudeks valmistumine.
30 päeva enne mängude algust saabusid sportlased kohale, et publiku silme all ühiselt treenida. Kohtunikud otsustasid, kes on võistlemiseks kõlbulikud. See piiras võistlejate arvu. Jooksuvõistlustel olid ka eeljooksud, võib-olla ka vahejooksud.
Võistlejad.
Olümpiamängudel tohtisid võistelda täisvabad kreeka keelt kõnelevad mehed, kellel ei lasunud veresüüd.
Algul olid võistlejateks põhiliselt ülikud, sest ainult nendel oli piisavalt aega, et treenida. Hiljem hakkasid mõned linnad lihtrahva seast pärit andekaid sportlasi toetama. Lõpuks olid praktiliselt kõik võistlejad elukutselised sportlased. Kuigi olümpiavõitjaid autasustati ainult pärjaga, oli neil hiljem teistel võistlustel võimalik raha teenida. Amatöörsportlase mõistet ei tuntud.
On teada vähemalt üks juhtum, kus kuulus sportlane pidi stardiraha maksma. Rusikavõitleja Theogenes oli 22 aastat elukutseline sportlane, saavutas 1300 võitu, nendest 24 pärjamängudel, ja rändas pidevalt ühest kohast teise. Kord määrati talle olümpiamängudel passiivsuse eest rahatrahv, mis võrdus päevilise perekonna 33 aasta sissetulekuga.
Võistlused toimusid kahes kategoorias: meeste ja poiste seas. Ka hobused jaotati täiskasvanud loomadeks ja varssadeks. Vanusepiir ei ole teada. Kohtunikud otsustasid, kes millisesse kategooriasse kuulub. Tuli ette, et poiste olümpiavõitja järgmistel võistlustel varsti pärast olümpiamänge võitis meeste olümpiavõitjat.
Olümpiavõitjad.
1169 aasta jooksul 293 korral toimuda jõudnud olümpiamängud andsid maailmale 4237 olümpiavõitjat, kellest on tänini teada ligikaudu tuhande atleedi nimi ja päritolu. Olümpiavõitjate nimekirjas on teada ka Rooma keisreid.
Olümpiavõitjad olid austatud kangelased, kes tegid oma kodukoha kuulsaks.
Korraldajad.
Mängude sõjalised kaitsjad olid spartalased, korraldajad aga elislased.
Pealtvaatajad.
Pealtvaatajad võisid olla ainult täisvabad mehed ja vallalised naised. Miks abielus naised pealt vaadata ei tohtinud, see pole teada. Naised, kes selle reegli vastu eksisid, oli ette nähtud visata läheduses asuvast künkast alla, mis tähendas kindlat surma. Erand oli Demeteri preestrinna, kes istus hellanodiikide (kohtunike) tribüünil.
Meile on teada ainult üks juhtum, kus selle reegli vastu eksiti. Üks Kallipateira-nimeline naine tahtis kindlasti näha oma poega võistlemas poiste rusikavõistlusel ning riietas end meheks. Kui poiss võitis, reetis ema end oma rõõmukisaga. Talle anti armu.
Olme.
Spordiväljakute ümber oli suur tunglemine ja kära. Magati võõrastetubades, millest oli alati puudus, telkides, lehtonnides, ajutiste varikatuste all. Rikkamad külastajad said öömaja aedade ja restoranidega leonidaionis.
Võistluskohtade ümbruses olid saunad, rändkaupmehed, kõrtsid, einelauad ja turg. Zeusile ohverdati 100 härga. Zeus sai küll ainult kintsud, ülejäänud liha jagati pidulistele ning praeti lugematutel tuleasemetel.
Väljakaevamistel on seni leitud käimlaid ainult 60 inimesele, ja needki olid ehitatud alles keisririigi ajal. Ka joogiveega, mida ammutati allikatest, jõgedest ja kaevudest, oli kitsas käes. Joodi seisnud vett või kannatati janu käes. Veejuhe rajati alles 153 pKr.
Hilisperiood.
Ajal, mil Kreeka oli osa Rooma impeeriumist, muutusid olümpiamängud rikaste roomlaste üheks meelis-turismiobjektiks: olümpiavõistluste külastamine ja ka nendel osalemine muutus kõrgklassile lausa auasjaks.
Antiikolümpiamängude toimumise lõpetas ristiusu saamine Rooma impeeriumi ametlikuks usuks. See tõi kaasa niinimetatud paganlike pidustuste (sealhulgas ka olümpiamängude) keelustamise aastal 394 pKr.


Laev.
Laev on veetiheda kerega veesõiduk. Laevad kuuluvad aluste hulka.
Eesti vabariigi seaduste järgi on laev ujuvvahend, mille üldpikkus on 24 meetrit ja rohkem. Erijuhuseks on 12–24 meetri pikuse ujuvvahendi omanikule antud võimalus registreerida ujuvvahend registris, kas laeva, kaatri või paadina. Saksa "Lloyd" annab laeva sertifikaadi välja alates 100. brutoregistertonnist. Vene tsaaririigis ja Eesti vabariigis enne 1940. aastat ja nõukogude okupatsiooni lõpuni kanti registrisse laev alates 20. brutoregistertonnist.
Laeva kasutatakse lasti ja reisijate vedamiseks või eriotstarbeliste majanduslike, teaduslike, tehniliste või sõjaliste ülesannete täitmiseks. Laevu ehitatakse ka ajaviite ja spordi jaoks.
Laeva iseloomustavad tema tehnilised näitajad, veeväljasurve, mahutavus ja dedveit ning ka üldpikkus, veeliinipikkus, laius ja süvis. Laeva käitumine erinevates ilmastikutingimustes, sõiduohutus, konstruktsiooni täiuslikkus ja stabiilsus on laeva omaduste näitajad, millest tuleneb laevaklass.
Laevade liigitamine.
Jõuseadme tüübi järgi eristatakse auru-, diisel-, turbodiisel-, turbiin-, elektri- ja aatomilaevu. Peale eelpool mainitute kasutatakse laevadel kõigi nende mootoritüüpide kombinatsioone. Jõuseadmega laevadel võib käituriks olla sõuajam (sõukruvi, sõuratas või tiivikratas), propeller, reaktiivmootor või veepaiskur.
Vees liikumise põhimõtte järgi eristatakse glisseerivaid (glisserid), tiiburlaevu, veepinnal ujuvaid (süvislaevad), hõljuklaevu, ja allveelaevu.
Kerede arvu järgi ühe- ja mitmekerelisteks (katamaraan, trimaraan).
Kere.
Laeva kere ehitusmaterjalina kasutatakse puitu, terast, alumiiniumi, raudbetooni, plastmasse või nende materjalide kombinatsioone, harvemini titaani.
Laeva ehitus ja konstruktsioon sõltuvad tema kasutamise eesmärgist.
Laeva keres olevat auku või pragu, mille kaudu vesi tungib laeva keresse nimetatakse lekiks.


Olümpiamängud.
Olümpiamängude elustamine.
Olümpiamängude elustamise idee pärineb Prantsusmaalt. Suur huvi seda teoks teha tekkis 19. sajandi keskpaiku Inglismaal ja Kreekas.
Ajavahemikus 1859–1889 korraldati Ateenas antiikolümpiamängude eeskujul mitu korda Zappase mänge. Neist võistlustest võtsid osa ainult kreeka sportlased.
19. sajandi lõpul soodustas riikide majandus- ja kultuurisidemete areng rahvusvaheliste spordiföderatsioonide asutamist. Hakati pidama spordivõistlusi, milles osales eri riikide sportlasi. 1889. aastal tegi Prantsusmaa haridusministeerium prantsuse pedagoogile parun Pierre de Coubertinile ülesandeks korraldada aktuaalsete kehalise kasvatuse probleemide arutamiseks rahvusvaheline kongress. Kongress toimus Pariisis 16.–24. juunil 1894. Seda nimetatakse tagantjärele I olümpiakongressiks. Riikidest olid ametlikult kohal Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Venemaa, Rootsi, USA, Suurbritannia, Hispaania ja Belgia.
Põhiettekandega esines Pierre de Coubertin. Ta tegi ettepaneku hakata rahvusvahelise spordielu edendamiseks uuesti korraldama olümpiamänge ja esitas nende elustamise kava. Kongressist osavõtjad kiitsid tema ettepaneku heaks ja otsustasid pidada esimesed nüüdisaja olümpiamängud 1896. aastal Kreekas.
Olümpialiikumise organiseerimiseks ja kooskõlastamiseks moodustati Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Selle esimeseks presidendiks valiti kreeka kirjanik Demetrios Vikelas ja peasekretäriks Pierre de Coubertin.


Pentatlon.
Pentatlon ehk viievõistlus oli antiikolümpiamängude kavas olnud võistlusala.
Pentatlon koosnes staadionijooksust, kettaheitest, kaugushüppest, odaviskest ja maadlusest.
Pentatloni leiutajaks peeti legendide põhjal Iolkose kuninga Aisoni poega Iasonit, kellest kirjutas Apollonios Rhodoselt teoses "Argonautika".


Hyundai Motor Company.
Hyundai Motor Company (korea keeles 현대자동차(주); 現代自動車(株) [hjondee džadongtša (džu)]) on tehnikaseadmeid, eriti autosid tootev korporatsioon Lõuna-Koreas.
Hyundai [hjon dee] (korea uus omaladina: "hyeondae"; 현대; 現代) tähendab 'tänapäev; tänapäevane'.
Hyundai Motor Company algus ulatub 60 aasta taha, mil algselt kuivainete ladustamise ja turustamisega tegelev Chung Ju-yung otsustas 1940. aastal aluse panna autoremonditöökodade ketile. Koreas tunti seda ketti Ado autoteeninduse nime all.
Pärast II maailmasõda ja Jaapani okupatsiooni lõppu keskendusid Chungi autoremonditöökojad riiki jäänud USA sõjaväe masinapargi hooldusele. Aastal 1947 loodi uus ettevõte "Hyundai Engineering & Construction". Hyundai Motor Company rajati 29. detsembril 1967.
Aasta-aastalt laienes Hyundai grupi tegevusväli, ulatudes ehitusmaterjalide tootmisest infotehnoloogia ja elektroonika arendamiseni välja.
Eesti turul on Hyundai olnud alates aastast 1995.
1998 omandas Hyundai Kia Motorsi. Samal aastal investeeris Saudi Araabia prints Al-waleed Hyundai Motorsisse 50 miljoni dollarit. 2000 rajati strateegiline liit DaimlerChrysleriga. 2001 rajati "Daimler-Hyundai Truck Corporation".
Motosport.
Hyundai sisenes motosporti 1998. aastal, osaledes sel ja järgmisel aastal autoralli maailmameistrivõistlustel F2 klassis. 1999. aastal võttis ta kasutusele auto Hyundai Accent WRC, mis oli Accenti MM-iks kohandatud variant.
Hyundai debüteeris ralli MM-il 2000. aastal Rootsi rallil. Esimese esikümnekoha saavutas ta sama aasta Argentiina rallil, kui Alister McRae ja Kenneth Eriksson lõpetasid vastavalt 7. ja 8. kohaga. Eriksson saavutas hiljem Uus-Meremaa rallil 5. ja Austraalia rallil 4. koha.
2001. aastal oli autole tehtud väikseid täiustusi, kuid ta polnud veel nii hea, et võidelda nelja suurega (Ford, Mitsubishi, Peugeot ja Subaru). Parim tulemus saavutati hooaja lõpus Suurbritannia rallil, kui McRae oli 4. ja Eriksson 6.
2002. aastaks palkas Hyundai kolmekordse maailmameistri Juha Kankkuse, Freddy Loix' ja Armin Schwartzi. Meeskonna parimaks jäi Kankkuse 5. koht Uus-Meremaa rallil, kuid konstruktorite karika arvestuses suutis Hyundai punktiga edestada Škodat ja Mitsubishit ning tulla 4.-ks.
Järgmisel aastal oli Hyundail suuri probleeme eelarvega ja ta teatas sama aasta septembris, et loobub autoralli maailmameistrivõistlustest. Hyundai teatas esialgu, et loobub ajutiselt ja tuleb tagasi, kuid 2009. aastani pole seda juhtunud.


Autotööstus.
Autotööstus on autode ning muude maismaal mitte rööbastel liikuvate mootorsõidukite tootmisega tegelev tööstusharu.
Autotööstus (inglise keeles "Automotive industry") - disainib, arendab, toodab, turustab ja müüb mootorsõidukeid. See on üks maailma kõige tähtsamaid majandussektoreid tulu põhjal.
Mõiste "autotööstus" ei sisalda neid tööstuseid, mis tegelevad autodega peale nende kohale toimetamist kliendile. Nendeks on autotöökojad ja bensiinijaamad.
Ajalugu.
Esimene praktiline mootorsõiduk bensiinimootoriga ehitati 1885 Karl Benz´i poolt Mannheimis Saksamaal. Benz´ile anti tema sõiduki eest patent 29 jaanuaril 1886. Ta alustas esimest autotootmist 1889, mis oli pärast seda kui tema naine, Bertha Benz, tõestas esimese pika reisiga augustis 1888, et hobuseta vanker on täiesti kasutuskõlblik igapäevaseks kasutamiseks. Alates 2008. aastast mäletatakse seda sündmust mälestusmärgiga, mis on pühendatud Bertha Benzile.
Aastal 1889, Gottlieb Daimer ja Wilhelm Mayback Stuttgart´ist, disainisid sõiduki nullist, mitte ei kasutanud selleks mootoriga hobuvankrit. Neid peetakse esimese mootorratta – Daimler Reitwageni leiutajateks 1885. 1882. aastal itaallane Enrico Bernardi patentis 0,024 hobujõulise 122 cc ühe silindriline bensiinimootor. Ta mahutas selle oma lapse kolmerattalisele, muutes selle vähemalt esimese auto ja mootorratta kandidaadiks. 1892 suurendas Bernardi kolmerattalist nii, et see suutis kanda kahte täiskasvanut.
Aastani 2005 juhtis USA maailma autotootmist. 1929. Aastaks oli maailmas kasutusel 32,028,500 mootorsõidukit ja USA autotööstus oli neist 90% tootnud. Sel ajal oli USA-s üks auto 4,87 inimesele. 2006 aastal Jaapan napilt ületas USA-d tootmises ja hoidis oma kohta kuni 2009 aastani. Sealt edasi juhtis tootmist Hiina 13,8 miljoniga. 2010 aastal tootis Hiina 18,3 miljonit, mis on peaaegu kaks korda nii palju kui tootis Jaapan (9,6 miljonit). USA on aga kolmandal kohal oma 7,8 miljoniga.
Esimene Sõiduk.
Esimeseks autoks oli Benz´i Patent-Motorwagen. See ehitati 1886 ning laialdaselt peetakse seda esimeseks mootorsõidukiks - sõiduk, mille paneb liikuma mootor.
Benz´i Patent-Motorwagen oli kolmerattaline sõiduk taha paigutatud mootoriga. See sõiduk sisaldas mitmeid uusi leiutisi. See oli ehitatud terasest torudest ja puitpaneelidest.
Esimene pikem reis.
Augusti alguses 1888, ilma abikaasa teadmiseta, Bertha Benz koos oma poegadega Richardi ja Eugeniga, kes olid 14 ja 15 aastat vanad, sõitsid ühe Benz´i alles konstrueeritud patent – mootorvaguniga Mannheimist Pforzheimi ning sellega sai temast esimene inimene, kes sõitis mootorsõidukiga pika maa. Vahemaa oli umbes 104 km. Enne seda olid tehtavad reisid väga lühikesed.
Kuigi peamine reisi põhjus oli külastada oma ema, oli Bertha Benzil ka teine motiiv: näidata oma hiilgavale mehele – kes ei tahtnud mõeldagi oma leiutise turundusele – et mootorsõiduk või muutuda finantsiliseks õnnestumiseks, kui selle kasulikkust näidata üldsusele.
Oma teekonnal lahendas ta mitmeid probleeme. Ta pidi leidma toorbensiini, lahusti, mis oli kättesaadav ainult apteegist, et kasutada seda kütusena. Tänu sellele sai siiani eksisteerinud Stad-Apotheke ´ist (linna apteek) maailma esimene bensiinijaam. Lisaks pidi sepp aitama tal parandada ketti Bruchsal´is. Piduri hõõrdkatted vahetati välja Bauschlott`is ning Bertha Benz ise kasutas ühte pikka sirget juukseklambrit, et puhastada kütusetoru ummistus ja sukapaela, et isoleerida juhe.
Mootorsõiduki tõttu ehmusid mitmed inimesed nende teel ning tänu sellele sai nende reis väga palju avalikku tähelepanu – nagu ta oligi lootnud. Sõit oli Karl Benz´i jaoks väga abistav, sest nii sai ta teha sõidukile mitmeid täiendusi, kui ta naine teatas talle, mis teepeal oli juhtunud. Samas andis Bertha ka uusi ning tähtsaid soovitusi nagu lisakäigu paigaldamine ülesmäkke sõiduks.
Turvalisus.
Auto turvalisus on disaini, ehituse, seadmete ja reguleerimise kasutamine, et vähendada autoavariide juhtumeid ja tagajärgi. Uuendused nii teedel kui ka autode disainis on püsivalt vähendanud vigastatute ja surmade arvu arenenud maades. Siiski on autode kokkupõrked peamised surma põhjused. 2004. aastal oli autoõnnetustes surnute arv 1,2 miljonit. Neist ⅔ olid jalakäijad.
Aktiivne ja passiivne ohutus.
Terminid „aktiivne“ ja „passiivne“ on lihtsad kuid väga tähtsad terminid autotööstuses. „Aktiivne ohutus“ kasutatakse nende tehnoloogiate puhul, mis püüavad vältida avariid ning „passiivne ohutus“ nende puhul, mis on autole sisse ehitatud (turvavöö, õhkpadjad ning masina üldine struktuur) ja aitavad kaitsta reisijaid avarii korral.
Õnnetuses.
Süsteemid ja seaded, mis vähendavad või hoiavad ära ohtlikke vigastusi, kui avarii on toimumas. Sellel alal on viidud läbi väga palju katseid.
Majandus.
Aastaks 2007 oli maailmas kokku umbes 806 miljonit autot ja kergeveokit. Kokku kulus üle 260 miljardi galloni bensiini ja diisel kütust. Mootorsõidukid on peamiseks transpordivahendiks arenenud majandusega riikides.
Tootmine.
Tabelis on toodud riigiti mootorsõidukite tootmine. Järjestuse aluseks on võetud kogutoodang. Arvestatud on nii sõiduautosid, minibusse, busse, väikeseid tarbesõidukeid, veoautosid ja kaugsõidubusse.
(*)Grupid, kes on ühinenud, et ühiselt sõidukeid toota.


1960. aasta suveolümpiamängud.
1960. aasta suveolümpiamängud olid XVII kaasaegsed suveolümpiamängud. Need toimusid 25. august - 11. september 1960 Itaalia pealinnas Roomas.
Roomale oli antud juba IV olümpiamängude korraldamisõigus, kuid tollal loobuti mängudest majanduslike raskuste tõttu ja nii peeti 1908. aasta olümpia Londonis. Hiljem kandideeris Rooma mitmeid kordi (1924, 1936, 1940 ja 1944), kuid alles viiendal korral usaldati roomlastele uuesti mängude korraldamine. Otsustavas hääletusvoorus ROK-i 50. istungil Pariisis 1955. aastal edestati häältega 35:24 Lausanne'i.
Muud kandideerinud linnad olid Ateena, Brüssel, Budapest, Buenos Aires, Chicago, Detroit, Lausanne, Los Angeles, México, Minneapolis, New York, Philadelphia, Rio de Janeiro, San Francisco, Tokio.
Peaareeniks oli juba 1933. aastal ehitamisega alustatud, kuid alles 1953. aastal valminud Stadio Olimpico (100 000 pealtvaatajakohta), mis asub Foro Italico spordikompleksis.
Osales 83 riiki 5895 sportlasega (sealhulgas 610 naist).
Suurim võistkond oli Saksamaa Ühendvõistkond - 296 sportlast. Väikseim võistkond aga Guineal - 1 sportlane.
Esmakordselt osalesid: Lääne-India Liit, Maroko, San Marino, Sudaan, Tuneesia ja Ühinenud Araabia vabariik. Lääne-India Liit oli Suurbritannia initsiatiivil Kariibi mere väikestest riikidest ja territooriumitest (Anguilla, Dominica, Barbados, Antigua, Grenada, Saint Lucia, Trinidad ja Tobago, Saint Vincent, Jamaika, Montserrat, Saint Christopher ja Nevis) eksisteerinud 1958 - 1962 ühendus, kes esines ühendvõistkonnaga ka Rooma OM-il. Ühinenud Araabia Vabariigi olid moodustanud Egiptus ja Süüria, ehkki riigi võistkonnas olid peaaegu kõik pärit Egiptusest.
Spordialasid oli kavas 19 (kergejõustik, jalgpall, korvpall, maahoki, aerutamine, sõudmine, vehklemine, moodne viievõistlus, ujumine, vettehüpped, veepall, poks, maadlus, tõstmine, purjetamine, jalgrattasport, ratsutamine, võimlemine, laskmine).
Kergejõustikualasid oli kavas 34 (neist 10 naiste ala). Uuesti võeti olümpiakavva naiste 800 m jooks.


Tonn.
Tonn (vananorra keeles "tonna" 'veinivaat') on nüüdisajal meetermõõdustiku massiühik, see võrdub 1000 kilogrammiga. Tonni lühend on t või Mg (megagramm).
Algselt oli tonn kuni 252-gallonilise täis veinivaadi mass (1016 kilogrammi).


Kõpu poolsaar.
Kõpu poolsaar (vanadel merekaartidel "Dagerort") on poolsaar Hiiumaa lääneosas.
Poolsaar on umbes 21 kilomeetrit pikk ja kuni 7,3 kilomeetrit lai. Poolsaar lõpeb läänes Ristna neemega.
Lõunaranda liigestavad Kaleste, Kiduspe ja Mardihansu laht, põhjas on suurim Luidja laht. Kõpu poolsaare keskosas kerkib lavajas Kõpu kõrgendik, kus on Lääne-Eesti saarestiku kõrgeim koht - 68-meetrine Tornimägi. On ka kõrgeid luiteid (Rebastemäed), rannaastanguid ja rändrahne. Suurt osa poolsaarest katab okasmets, kasvab ka jugapuud, luuderohtu ja teisi atlantilisi taimeliike.
Kõpu poolsaarel (Hirmuste, Jõesuu, Kalana, Kaleste, Kiduspe, Kõpu, Luidja ja Mägipe külas) elab umbes 200 inimest. Poolsaarel asuvad Kõpu ja Ristna tuletorn.


David Papp.
David Papp (sündis 12. jaanuaril 1937 Rakveres) on eesti päritolu rootsi merendusteadlane.
1944. aastal läks ta koos perekonnaga Rootsi. Lõpetas sealse rootsikeelse gümnaasiumi ja 1964 Stockholmi ülikooli. Edasi õppis David Papp Turus Åbo Akademi's. 1977 kaitses Stockholmi ülikoolis doktoriväitekirja ("dr. phil.").
Töötas 1966–1975 intendandina Stockholmis Rootsi Riiklikus Meremuuseumis ja aastast 1983 teadustöötajana Mariehamni (Ahvenamaal), Karlskrona ja Visby meremuuseumis.
David Papp on avaldanud uurimusi nii eesti, rootsi kui ka saksa keeles merendusetnoloogia alalt, samuti Eesti ja Rootsi ning Eesti ja Soome ajaloolistest merendusalastest sidemetest.


Lekk.
Lekk on vett läbilaskev koht laeva keres.
Lekkimise avastamiseks mõõdetakse veetaset pilssides - merel kord vahis, sadamas vähemalt kaks korda ööpäevas, tsisternides vähemalt kord ööpäevas.


Jääkoskel.
Jääkoskel ("Mergus merganser") on partlaste sugukonda koskla perekonda kuuluv suur sukelpart.
Tema rahvapärased nimed on kostal, kosklane, koskus, korskla, korslane, kosel, kosar, kostel, kivihani ja prakkhani.
Esimesena kirjeldas jääkosklat teaduslikult Linnaeus 1758. Jääkoskla liiginimi "merganser" tuleneb tema perekonnanimest "mergus" 'koskel' ja sõnast "anser" 'hani', sest ta on teistest kosklatest rohkem hane moodi.
Välimus.
Jääkoskel on suur ja ebapardilikult sale lind. Tal on pikk ja peenike nokk ning pikk kael. Tema pikkus on umbes 60 sentimeetrit ning kaal 1,1–2 kg, keskmiselt 1,8 kg. Tiiva pikkus on 23,5–29 cm.
Jääkosklat on kerge ära tunda sulestiku iseloomuliku värvuse järgi. Isaslinnul on pea ja kaela ülaosa on mustad metalse läikega, aga kaela alaosa, küljed, pugu ja alakeha on valged. Eesselg on samuti must. Lendaval linnul, kui teda ülalt vaadata, on tiivad silmatorkavalt valged. Nokk ja jalad on erepunased. Emasel on ruske pea, mille taga on kaheharuline tutt.
Pulmasulestikus isaslind on lõheroosa kõhualuse, halli selja, must-valgete tiivapaaride ja rohekasmusta peaga. Emaslinnu ja puhkesulestikus isaslinnu pea on pruun ning sulestik tuhkhall. Kuklasuled on üsna pikad ning sageli puhmasjalt turris, emaslinnul eristub tutt selgemini.
Levik.
Jääkoskla pesitsusalaks on Euraasia ja Põhja-Ameerika metsavöönd. Ta pesitseb ka Kesk-Aasia, Tiibeti ja Himaalaja mägedes. Ainult mägedes on ta tavaline, mujal levilas vähearvuline lind.
Eestis on ta läänerannikul ja saartel tavaline, Põhja-Eesti rannikul ja suurtel järvedel väikesearvuline haudelind.
Suuremas osas oma levilast on ta rändlind. Tema peamised talvitumispaigad on Atlandi ja Vaikse ookeani põhjaosas, Mustal ja Vahemerel. Ta talvitub ka Kaspia mere lõunaosas ning paljudes Aasia lõunapiirkondades, sealhulgas Kagu-Hiinas.
Jääkoskel elab kalarikastel järvedel ning kiire voolu ja selge veega jõgedel.
Eesti sisemaal võib näha jääkosklat märtsist novembrini, merel talvitub ta jäävabadel aladel.
Jääkoskla pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1500–2000 paarile, talvist arvukust 4000–8000 isendile. Aastas rändab Eestist läbi kuni 50 tuhat isendit. Viimastel aastakümnetel on jääkoskla arvukus vähenenud.
Toitumine.
Jääkoskel on eranditult loomtoiduline. Peamiselt toitub ta kaladest, isegi 18 cm pikkustest. Teda on nähtud söömas ka veeputukaid ja limuseid, aga selgrootutel on siiski tema toidus tähtsusetu osa.
Sügisel, kui kosklad valmistuvad lõunasse rändama ja kogunevad suurtesse parvedesse, saab näha nende kollektiivset kalapüüki. Parv hajub pikka ahelikku ja ujub kiiresti kindlas suunas. Sealjuures seiravad linnud kalu, nokk ja osa peast vette pistetud, ning sukelduvad tihti saagi järele. Mahajäänud linnud lendavad parvele järele ja sukelduvad selle esiritta. Tavaliselt saadavad niimoodi jahti pidavate kosklate parve kajakad ja haaravad neid kalakesi, keda kosklad on pinnale heidutanud.
Kalu püüdes suudab jääkoskel sukelduda kuni 4 m sügavusele.
Eluviis.
Pesapaikadele saabuvad jääkosklad varakult, juba esimeste sulalaikude tekkimisel veekogudele. Põhiline saabumine ja läbiränne kääb jäämineku ajale. Levila lõunaosas kestab saabumine märtsi teisest poolest mai lõpuni, põhjaosas juuni alguseni.
Jääkoskel saabub pesapaikadele juba paaridena, aga sellegipoolest tekib isastel omavahel emaste pärast kokkupõrkeid. Pulmamängu ajal kergitavad isased tiibu ja saba, teevad peaga imelikke liigutusi, sukelduvad ja peksavad tiibadega vett, tõusevad vees püsti ja pritsivad jalgadega veejugasid õhku. Kui salk isaseid koos mängib, on nende karedat häälitsemist ja veesolinat kaugele kuulda.
Jääkoskel tegutseb avaveel, ainult pesitsema siirdub ta metsadesse, parkidesse ja isegi asulatesse.
Jääkoskel rajab pesa tavaliselt veekogude ligiduses olevate vanade puude õõnsustesse 1–18 m kõrgusele maapinnast. Mõnikord teeb ta pesa ka ehitistesse, varemetesse või lihtsalt põõsa alla maapinnale. Ta võib kasutada suur-kirjurähni vanu pesi. Koskel kasutab meeleldi pesakaste, aga tema jaoks peavad olema tavalisest suuremad ja suurema avaga pesakastid, muidu ei mahu ta neisse sisse. Vaika looduskaitsealal on kosklatele juba ammu paigaldatud mitmekordseid pesamaju. Pesa on ohtralt vooderdatud heledate udusulgedega.
Jääkoskla täiskurnas on 8–15 muna. Munad on valged või kreemikad, 55–74 mm pikad ja 37–50 mm laiad. Emaslind asub hauduma pärast viimase muna munemist ja istub pesal 32 päeva.
On juhtunud, et mitu emaslindu muneb samasse pessa ja siis on seal üle 40 muna, mida hauduma ei hakka keegi (iga lind tahab ikka eelkõige oma mune haududa, sellises suures kuhjas aga pole võimalik omi võõrastest eristada). 19. mail 1975 leiti Matsalu lahes Kolmenasva saarel jääkoskla pesa 81 munaga. Sinna oli munenud vähemalt 4 emaslindu. Pesast ei koorunud ühtegi poega.
Isalind ei osale mingil moel pesa ehitamises ega haudumises. Ta viibib üksnes mõnda aega lähikonnas. Kui emased on hauduma hakanud, hülgavad isalinnud pesapaiga sootuks, kogunevad salkadesse ja lendavad sulgima suurtele avaveelistele järvedele või merele. Kuid pole siiski ime, kui isaslind jääb sulgima pesakonna lähedusse üksikuna. Algul vahetuvad neil hoosuled, juuli teisel poolel või augusti algul langevad välja kontuursuled. Tavaliselt lennuvõimestuvad isased uuesti augusti lõpuks.
Emaslinnud hakkavad sulgima hiljem kui isased. Suvine ja sügistalvine sulgimine sulavad neil kokku, mistõttu paljudel kehaosadel vahetub sulestik neil ainult ühe, mitte kaks korda.
See, millal pojad kooruvad, sõltub sellest, millal emaslind on hauduma hakanud. Poegade koorumise aeg võib ulatuda mai teisest poolest juuli teise pooleni. Koorunud pojad viibivad pesas 1-2 päeva ja hülgavad siis selle. Nad kargavad pesaõõnest välja ema kutsumise peale. Jutud, et emaslind kannab neid vette noka vahel, on vähetõepärased.
Kosklapojad ujuvad hästi ja saavad mägijõgede kiires voolus hästi hakkama. Siiski puhkavad udusulis pojad tihti ema seljal. Seevastu sukelduvad kosklapojad kehvasti. Selle oskuse omandavad nad alles nädalavanuselt. Hädaohtu sattunud pojad jooksevad tiivakestega vehkides mööda veepinda. Pojad kasvavad aeglaselt ja lennuvõimestuvad alles 60–70 päeva vanuselt.
Kui kosklatibude ema hukkub, siis ühinevad tibud teise pesakonnaga. Üldse on mitme pesakonna ühinemine sage nähtus. Mõnikord võib ühe emase juures olla 30–40 poega.
Mägijõgedel ei püsi pesakonnad tavaliselt ühes paigas, vaid laskuvad aegamööda allavoolu.
Jääkosklad lahkuvad lõunamaale suhteliselt hilja, veidi aega enne veekogude kinnikülmumist, oktoobris-novembris.
Tähtsus.
Jääkoskel ei ole jahilind. See tuleb ühest küljest tema väikesest arvukusest ja teisest küljest sellest, et mõnel aastaajal tema liha haiseb. See on kaladest toitumise tagajärg. Kosklaid kütitakse üksnes juhuslikult teiste partide jahil. Eestis lastakse aastas poolsada kosklat.
Koskla nahka kasutatakse pärast sulgede väljakitkumist ja töötlemist lastemütside valmistamiseks ja kasukate kaunistamiseks.
Kuigi koskel on kalatoiduline, ei tekita ta kalamajandusele kahju, sest kosklate põhimass elab mägijõgedel, kus töönduslikku kalapüüki ei ole.
Seal, kus kosklaid on palju, võivad nad levitada kalade haigust liguloosi.
Jääkoskel ei kuulu looduskaitse alla. Teda ohustavad kõige rohkem veekogude saastumine ning häirimine sulgimise ja rändepeatuste ajal.


Ristleja.
Ristleja on vee peal liikumiseks mõeldud sõjalaev, mille ülesanded on muu hulgas võidelda vaenlase sõjalaevastiku kergejõududega, kaitsta sõjalaevade rühmasid ja kaubalaevakaravane, maandada dessante ja rajada miinitõkkeid.
Ristlejate põhirelvad on 102–203 mm kaliibriga suurtükid ja raketikompleksid. Olemas on ka seniitkahurid ja torpeedod.
Mõned ristlejad suudavad sõita kuni 65 km/h (35 sõlme).


Panasonic Corporation.
Panasonic Corporation on elektroonikat tootev suurettevõte, mille peakorter asub Jaapanis Ōsakas.
Kuni 1. oktoobrini 2008 kandis firma nime Matsushita Electric Industrial Co., Ltd.
Kaubamärgid on teiste seas "Panasonic", "National", "Nais", "Quasar" ja "Technics". Samas on firma suure hulga Victor Company of Japan (JVC) aktsiate omanik.
Firma loodi Konosuke Matsushita poolt 1918. aastal, esimeseks tooteks oli jalgrattalatern. Praeguseks on Matsushitast saanud Jaapani suurim elektroonikatootja, konkureerides peamiselt Sony, Toshiba ja Philipsiga.
Lisaks pakub firma mõnel pool maailmas ka mitte-elektroonilisi teenuseid, nagu majade parandus ja renoveerimine.


Boëthius.
Anicius Manlius Severinus Boëthius [an'iitsius sever'iinus bo'eetius] (480 Rooma – 524 või 525 Pavia) oli kristlik filosoof.
Ta sündis Roomas väljapaistvas suguvõsas. Paljud tema esivanemad olid olnud konsulid, sealhulgas tema isa Flavius Manlius Boëthius 487. aastal, pärast seda, kui Odoaker oli troonilt tõuganud viimase Lääne-Rooma keisri. Tema suguvõssa oli kuulunud ka keiser Olybrius ja palju Rooma konsuleid.
Ta jäi varakult orvuks. Teda kasvatas rikas kristlasest pärija, suursugusest paganlikust suguvõsast pärinev Quintus Aurelius Memmius Symmachus, kelle tütre Rusticianaga ta hiljem abiellus.
Aastal 510 sai Boëthius konsuliks, kuigi see tiitel enam suurt midagi ei tähendanud. Boëthius oli idagootide kuningriigi ametnik ("magister officiorum") ja teenis kuningat Theoderich Suurt ustavalt. Pärast üht tüli Bütsantsi keisriga kahtlustas kuningas teda koostöös Bütsantsiga. Kuningas laskis ta hukata. Varsti pärast seda hukati tema kasuisa Symmachus.
Siiski jõudsid tema kaks poega veel tema eluajal konsulid olla (522).
Teosed ja pärand.
Boëthiuse tuntuim teos on "Filosoofia lohutus", mille ta tõenäoliselt kirjutas Pavias vangis istudes ja hukkamist oodates.
Boëthius oskas hästi kreeka keelt. Ta võis olla idas õppinud. Ta tahtis kõik Platoni ja Aristotelese teosed ladina keelde tõlkida, kuid enneaegne surm takistas tal seda tegemast. Boëthius jõudis tõlkida mõned Aristotelese loogikaalased teosed, neid osalt kommenteerides ja selgitades. Kuni 12. sajandini jäid need peaaegu ainsateks Aristotelese tekstideks, mis olid ladina keeles saadaval. Katoliiklased teda eriti ei armastanud, sest ta oli uusplatooniline filosoof ja arianismi pooldaja.
Boëthius kirjutas ka kommentaari Porphyriose "Isagogele" milles ta arutab liikide loomust: kas nad eksisteerivad sõltumata sellest, kas keegi nendest mõtleb, või eksisteerivad nad üksnes ideedena. Sellest teosest sai alguse üks keskaja filosoofia suuremaid vaidlusi. Küsimus üldistus üldiste ideede ontoloogilise staatuse küsimuseks ning sai tuntuks universaalideprobleemi nime all.
Boëthiuse huvid olid entsüklopeedilised. Lisaks mainitutele kirjutas ta traktaate süllogismidest, matemaatikast ja muusikast. Talle omistatakse ka mõned traktaadid teoloogiast, kuigi tema kristliku religioossuse sügavuses on kaheldud. Teda on nimetatud viimseks roomlaseks ja esimeseks skolastikuks.
Tema viimane teos "Filosoofia lohutus" tagas tema kuulsuse keskajal ja hiljemgi. Selle tõlkis kuningas Alfred Suur anglosaksi keelde. Hiljem tõlkisid Geoffrey Chaucer ja Elizabeth I selle inglise keelde. Säilinud on palju käsikirju. Raamatut anti palju välja ja tõlgiti kogu Euroopas alates 15. sajandi lõpust. Sellele koostati palju kommentaare ning see osutus üheks mõjukamaks raamatuks Euroopa kultuuris.
Suurt mõju keskaegsele mõtlemisele avaldasid tema mõisted 'saatus' ja 'ettehoole'. Viimane ei ole Boëthiuse järgi sama mis predestinatsioon.
Muusikaalane töö.
Boëthius oli sillaks kreeka-rooma ja kristliku muusikakultuuri vahel. Kuigi ta pole vanade autorite õpetuse edastamisel kõiges päris täpne, olid tema kirjutised terve keskaja vältel muusikaõpetuses kõige autoriteetsemateks eeskujudeks. Seega pani ta sisuliselt aluse hilisemale Euroopa muusikateooriale.
Viited.
Boëthius


Raudteetransport Lõuna-Koreas.
Korea raudteevõrgustik katab kogu riigi, väljaarvatud kirderegioon.
Tihedam on raudteevõrgustik Seouli ümbruses ja Edela-Koreas. 2004. aasta aprillis lastakse raudteid hooldava riigiettevõtte KORAIL poolt käiku ka riigi esimene kiirrong kiirusega 300–400 km/h. Rong hakkab reisijaid teenindama Seouli ja Busani vahel eriotstarbelisel, selleks spetsiaalsest lisaks ehitatud raudteel. Sellised kiirrongiühendused on kavas avada ka riigi edelaosas asuvate Mokpo ja Gwangju linnaga.
Eriotstarbelised raudteed.
Siia kuuluvad raudteelõigud, mis teeninavad turismireise ja militaar- ja kaubavedusid. Suure osa oma käibest saab KORAIL just turismireiside korraldamisest mägisel Korea maastikul.


Olümpiatuli.
Olümpiatuli on tuli, mis põleb olümpiastaadionil olümpiamängude ajal.
Olümpiatuli sümboliseerib olümpiaideaali ning on saanud olümpiamängude lahutamatuks koostisosaks.
Kõik olümpiatule kasutamisega seotud õigused kuuluvad ROK-ile.
Tseremooniad.
Olümpiatuli süüdatakse ROK-i egiidi all olümpiamängude eel päikesekiirte abil Olümpias kreeka jumalate kuninganna Hera templi varemete esisel. 11 näitlejat, kes mängivad preestritare, süütavad tule nõguspeegli abil päikesekiiri koondades. Saadud leegist süüdatakse olümpiatõrvik.
Olümpiast liigub tuli erilise teatejooksuga tõrvikutest kantuna olümpialinna. Vajaduse korral transporditakse tuld transpordivahenditega.
Iga jooksja kannab tõrvikut olümpiatulega lühikest maad ning annab selle siis üle järgmisele jooksjale.
Viimane jooksja, kes on tavaliselt kuulus sportlane korraldajamaalt (kes see on, seda hoitakse viimase hetkeni saladuses), jookseb olümpiamängude avatseremoonia ajal ringi ümber olümpiastaadioni ja jookseb katla või urni juurde, mis tavaliselt (kuigi mitte alati) asub kõrges kohas, milleni viib trepp. Seejärel süütab ta tõrviku abil staadionil põlema hakkava olümpiatule.
See põleb kogu mängude aja olümpiastaadionil ning kustutatakse lõputseremoonia ajal.
Ajalugu.
Antiikolümpiamängudel süüdati olümpiatuli Zeusi auks.
Esmakordselt põles olümpiatuli 1928. aasta suveolümpiamängudel Amsterdamis. Tookord teatejooksu ei olnud ning tuld ei süüdanud kindel inimene.
Olümpias süüdati tuli esmakordselt 1936. aasta Berliini mängude eel. Olümpiatule kandmine Olümpiast tõrvikutega teatejooksuga oli Berliini mängude korralduskomitee esimehe Carl Diemi idee. Sellest ajast on tõrvikutega teatejooks ja olümpiatule süütamine aset leidnud kõikidel suveolümpiamängudel.
Taliolümpiamängude tuli süüdati esmakordselt 1952. aasta taliolümpiamängude eel. See leidis aset Norra suusaspordi isa Sondre Norheimi kodus.
1960. aasta taliolümpiamängudel võeti kasutusele John Henchi konstruktsiooniga tõrvik, mida kasutati aastaid.
1948. aasta suveolümpiamängud.
Olümpiatule süütamiseks oli Olümpia kõigepealt vaja vallutada, sest see oli kreeka ülestõusnute valduses.
1952. aasta suveolümpiamängud.
Tuli süüdati Olümpias 25. juuni. Juuli algul saabus see Torniosse. Seal liideti sellega sümboolne olümpiatuli, mis oli polaarpäikese kiirtest süüdatud Pallastunturis. Teatejooksu viimast vahetust 19. juulil jooksis üheksakordne olümpiavõitja Paavo Nurmi, kes tõi ka tule olümpiastaadionile. Peaareeni torni tuleurnis süütas leegi neljakordne olümpiavõitja Hannes Kolehmainen.
1980. aasta suveolümpiamängud.
Moskva olümpiamängude purjeregatilinna Tallinna jõudis olümpiatuli 19. juulil. Raekoja platsil toimus olümpiatule pidulik vastuvõtutseremoonia. 20. juulil kell 16.22 süütas Tallinna olümpiaregati tule Vaiko Vooremaa, 17-aastane Haapsalu 1. Keskkooli abiturient, kahekordne juunioride maailmameister jääpurjetamises ja Nõukogude Liidu noortemeister purjetamises.
1992. aasta suveolümpiamängud.
Olümpiatuli süüdati 5. juunil. Tseremooniat jälgis 5000 pealtvaatajat.
Staadionil süütas tule vibulaskja põleva noolega.
1996. aasta suveolümpiamängud.
Tuli süüdati 30. märtsil. Tseremoonia juures viibisid ka USA esimene leedi Hillary Clinton ja Atlanta mängude korralduskomitee esindajad. Tõrviku esimene kandja oli Kreeka meister kaugushüppes Kostas Koukodimos. Et tähistada kaasaegsete olümpiamängude sajandat aastapäeva, korraldati olümpiatulele nädalapikkune teekond mööda Vana-Kreeka ajaloolisi paiku. Läbiti muuhulgas Delfi ja Nemea, kus antiikajal samuti peeti spordivõistlusi.
6. aprillil jõudis olümpiatuli Ateenasse, kus Panathinaikoni marmorstaadionil peeti olümpiamängude sajanda aastapäeva tseremoonia. Kohale kutsuti kõigist senistest olümpialinnadest pärit olümpiavõitjad, kes jooksid tõrvikuga ühe ringi staadionil.
Edasi siirdus tuli 20-päevasele ringile mööda Kreeka maakondi ja jõudis taas Ateenasse 26. aprillil. Kokku läbis olümpiatuli Kreekas ligi 2500 km, tõrvikukandjaid oli 800. 26. aprillil toimetati USA-s elava kreeklase Peter Mastrogiannise konstrueeritud tõrvik Delta Airlinesi erilennuga Los Angelesse.
Helikopter viis tule "Los Angeles Memorial Coliseum" 'i juurde, kus toimusid 1984. aasta suveolümpiamängud. "University of Southern California Trojan Marching Band" mängis John Williamsi pala 1984. aastast "Olympic Fanfare and Theme".
Toimus sümboolne tõrvikuläitmine. Olümpiamängude korralduskomitee esimees Billy Payne hoidis kanistris olevat tuld kõrgel ning kõndis siis läbi rahvahulga, lastes inimestel kanistrit puudutada. 1976. aasta suveolümpamängude võitja kümnevõistluses Bruce Jenner avas läitmistseremoonia Coliseumi juures kahe alastikuju all, mille olümpiamängude korraldajad olevat palunud televisiooniülekande ajaks kinni katta. Valgesse riietatud lapsed kandsid olümpiamängudel osalevate maade lippe. Bänd mängis Williamsi pala "Official Centennial Theme".
Bruce Jenner andis tõrviku üle olümpiavõitjale kümnevõistluses Rafer Johnsonile, kes oli viimasena tuld kandnud 1984. aasta mängudel. Johnson andis tule 1936. aasta suveolümpiamängude neljakordse võitja Jesse Owensi lapselapsele Gina Tillmanile.
27. aprillist 19. juulini viisid üle 10 000 jooksja 84 päeva jooksul tõrvikut läbi 42 osariigi ligi 24 000 km.
Igas tõrvikus oli kütuseks 40 minuti jagu propüleeni.
Olümpiastaadionil süütas tule Parkinsoni tõbe põdev poksija Muhammad Ali. Ta võttis tõrviku ujujalt Janet Evansilt ja ronis trepist üle. Publik oli jahmunud. Paljud nutsid. Ali tõstis aeglaselt käsivarre ja saatis olümpiatule katlasse.
1998. aasta taliolümpiamängud.
Teel Naganosse kustus leek vähemalt üheksa korda ära. Algul süüdistati ilma, sest tõrvikukandjad, sealhulgas mõned suusatajad ja saanisõitjad, sattusid tugeva lumesaju kätte. Kui tuli teist korda kustus, süüdistati jooksjaid selles, et nad hoidsid tuld vale nurga all. Kui asi ei paranenud, leiti, et süüdi on konstruktsioon. Tõrviku konstruktsiooni muudeti ja korraldajad palusid vabandust.
Olümpiatuli saabus Naganosse 6. veebruari õhtupoolikul. Seda tähistati pooletunnise tseremooniaga.
Olümpiatõrviku staadionile toojate seas oli 35-aastane inglane Chris Moon, kes kaotas parema jala alumise osa ja käelaba miiniplahvatuses 1995 Mosambiigis, kus ta aitas maamiine eemaldada.
2000. aasta suveolümpiamängud.
Olümpiatuli süüdati Olümpias 10. mail või 12. mail, 100 päeva enne olümpiamängude avamist. Kuigi traditsiooniliselt süüdati olümpiatuli paraboolpeegli abil päikesekiirtest, kasutati pilvise ilma tõttu küünalt. Kreeka kaugushüppemeistri Lambros Papakostase järel kandis teisena tuld Austraalia rahvusliku olümpiakomitee asepresidendi Kevan Gosperi 11-aastane tütar Sophie Gosper. Esialgsete kavade järgi pidi teine tulekandja olema 16-aastane kreeka päritolu austraallanna Yianna Souleles. See tekitas skandaali.
Olümpiatuli läbis seni pikima teekonna 37 000 km (27 000 km Austraalias). Guami saarelt viidi tuli muuhulgas Saalomoni saartele, Paapua Uus-Guineasse, Samoale, Fidžile ja Uus-Meremaale.
Olümpiatuli liikus ka lennukiga, laevaga ning sukelduja käes vee all. Melbourne'i pürotehnikakompanii Pains Wessex keemikute ja inseneride poolt konstrueeritud spetsiaalse terastorustikuga varustatud tõrvikuga käis 27. juunil hõbedases kummiülikonnas akvalangiga sukelduja, allveebioloog Wendy Craig Duncan Suure Korallrahu juures populaarses sukeldumiskohas Queenslandis Port Douglase lähedal Agincourt'i rifi juures. Üle 2000 kraadi juures põlev leek tekitas piisava rõhu, et vett eemal hoida. Et tõrvik lõkendaks, oli torustik täidetud ainetega, millest eraldus piisavalt hapnikku ja lämmastikku, et tekiks väga kuum leek. Leegi eredus tulenes hapnikku eraldavatest ainetest ning magneesiumipulbrist. Tuli oli vee all 2 minutit 40 sekundit.
Tõrviku disain oli tüüpiliselt austraalialik ja sümboliseeris olümpialinna. Disainer sai inspiratsiooni Sydney ooperiteatrilt, "Sydney Harbour Bridge" 'ilt ja "Bondi Beach"ilt. Tõrvik meenutas ka Vaikse ookeani sinist vett ja bumerangi.
Austraalia pinnal läbis tuli paljusid väikelinnu. Teekond algas 8. juunil Ulurust. Kõigepealt anti tuli Austraalia aborigeenidele. Leek võbises ja kustus tuule käes ning see süüdati ematulest uuesti. Esimesena kandis tõrvikut sprinterist esimene Austraalia aborigeenist naisolümpiavõitja Nova Peris-Kneebone.
Hiljem veeti seda rongiga, jalgrattaga, hobusega, trammiga, sõudepaadiga, esmaabilennukiga, kaameli ja paadiga, kokku 50 transpordivahendiga. Tuld saatis 47 sõidukit.
Tõrvikukandjaid ja tõrvikuid oli 11 000. Pooled neist olid tavalised austraallased, kes erižüriide poolt valiti välja ühiskondliku töö või väljapaistva helduse või headuse eest. Teise poole moodustasid kuulsused, sponsorid, mängude korraldajad ja kunagised olümpiavõistlejad.
Mitu korda püüti tõrvikut röövida ja tule liikumist takistada, kuid see ei õnnestunud. Juulis hüppas 19-aastane mees rahva seast välja ning püüdis naisjooksja käest tõrvikut ära napsata. Augustis püüdis Uus-Lõuna-Walesis Macleanis 550 kilomeetrit Sydneyst põhja pool rannikulinnade Ballina ja Coffs Harbori vahelisel teelõigul 17-aastane keskkooliõpilasest nooruk tulekustutiga leeki kustutada. Kummalegi mehele süüdistust ei esitatud. Septembris haaras Kiama linnas Sydneyst lõuna pool üks mees endise surfimise eksmaailmameistrilt Tom Carrollilt olümpiatõrviku ja püüdis seda merre visata.
Veoauto, mis tuld osa maad vedas, jäi lumehange kinni.
74-aastane endine profijalgrattur Ron King, kes kandis olümpiatuld oma kodulinnas Muswellbrookis Sydneyst loode pool, suri veidi aega pärast oma vahetust arvatavasti südameatakki.
14. septembril jõudis olümpiatuli pärast 100-päevast teekonda Sydney keskusse. Linnavalitsuse hoone juures austas tõrvikukandjat ROK-i president Juan Antonio Samaranch. Hoone lähedal tunglesid tuhanded inimesed. Rahvahulga ohjeldamiseks tuli kasutada ratsapolitsei abi.
Raekoja eest kandsid jooksjad tule ooperiteatri juurde. Teiste seas kandsid olümpiatõrvikut Monaco prints Albert, tennisist Patrick Rafter, lauljatar Olivia Newton-John, Austraalia vanim olümpialane 93-aastane Edith Payne, Austraalia kriketikapten Steve Waugh ja golfitšempion Karrie Webb. Tule teekond kujunes 80-kilomeetriseks.
Tule teekonda jälgis umbes 800 000 inimest. Mitmed tänavad olid suletud. Seoses tule saabumisega toimusid tasuta vabaõhukontserdid.
Olümpiastaadionil ("Stadium Australia") jätsid töömehed 19. juulil kogemata katmata olümpiatule katelt, mida traditsiooniliselt saladuses hoitakse, nii et Austraalia ajakirjanikud nägid seda. Must katel oli üle kolme meetri põhjapoolsest peatribüünist kõrgemal. See oli nähtaval üle tunni aja, enne kui töölised viga märkasid, katsid ruttu katla presendiga ja eemaldasid selle vaateväljalt. Ent oli juba hilja ning katelt näidati samal päeval televisioonis.
Viimaste tõrvikukandjate seas oli neljakordne olümpiavõitja Dawn Fraser.
Olümpiatule süütas Austraalia aborigeen, aborigeenide õiguste kaitsja, 400 m jooksja Cathy Freeman, kes tuli samadel mängudel olümpiavõitjaks.
Tehnilise viperuse tõttu ei tõusnud olümpiakatel mitme minuti jooksul üles tulesüütamiskoha juurde.
Valge liibuv kostüüm, milles Freeman tule süütas, varastati varsti ära. Kostüüm läks tseremoonia ajal märjaks ning Freeman tahtis selle ära vahetada, et mitte külma saada. Kostüüm maksis 26 000 dollarit. Organisaatorid andsid talle koopia, kuid ta tahab originaali meeneks tagasi saada.
Olümpiatule kustumise ajal laulis 13-aastane Nikki Webster.
2002. aasta taliolümpiamängud.
Olümpiatuli süütamistseremoonia leidis aset 19. novembril 2001. Päikesepaiste puudumise tõttu ei saadud tuld süüdata päikesekiirtest. Tseremoonia seisnes selles, et ülempreestritar Thalia Prokopiou kandis teiste preestritaride saatel sadade preestrite silme all templist välja põleva katla. Tuli oli varem süüdatud.
Olümpiatõrvik viidi Ateenasse ning anti Salt Lake City taliolümpiamängude korraldajatele üle 3. detsembril. Sealt viidi klaasist ja metallist lennukiga Atlantasse, kust teda alates 4. veebruarist kanti mööda USA-d, kuni ta mängude avatseremooniaks 8. veebruaril jõudis Salt Lake Citysse. Olümpiatuld saatis 19 autost koosnev korteež. 65 päeva jooksul läbiti 21 720 km ja 46 osariiki. Tuli jäi USA osariikidest käimata ainult Minnesotas, Põhja-Dakotas, Lõuna-Dakotas ja Hawaiil.
Olümpiatõrvik oli klaasist, hõbedast ja vasest. Tõrviku klaasist ja hõbedast korpus meenutas värvilt ja tekstuurilt jääd. Allosas olid käharad jooned ja läikiv poleering, mis jätsid moodsa mulje. Keskel oli "külmutatud leegi" tekstuur, mis ulatus klaaskroonini tipus, kust olümpiatuli väljus. Tõrviku pikkus oli 84 cm.
Olümpiatuli jõudis Salt Lake Citysse 7. veebruari õhtul. Viimases vahetuse saabus paraolümpialane Chris Waddell. Uisutaja Kristina Yamaguchi viis tule kallakust üles ning Chris süütas olümpiakatla. Ürituse lõpetas lauljatar Gladys Knight.
Olümpiatule süütas 1980. aasta taliolümpiamängudel võitjaks tulnud USA jäähokimeeskond. Pealtvaatajad tervitasid neid soojalt ja laulsid tule süütamise ajal "U-S-A".
2004. aasta suveolümpiamängude olümpiatuli.
Ateena olümpiamängude tuli süüdati 25. märtsil 2004.
Olümpiatule süütajad olümpiastaadionil.
Tabelis on loetletud olümpiatule süütajad olümpiastaadionil. Et 1956. aasta suveolümpiamängude ratsutamisvõistlused peeti Stockholmis, siis süüdati nendel mängudel kaks tõrvikut.
1980. aasta suveolümpiamängude purjeregati avatseremoonial Tallinnas läitis olümpiatule tollal 18-aastane jääpurjetaja Vaiko Vooremaa.


Olümpialinn.
Olümpialinn on linn või muu kohaliku omavalitsuse üksus, millele ROK ametlikult usaldab olümpiamängude korraldamise.
Olümpialinnadeks ei loeta linnu, kus on toimunud näiteks ainult olümpiamängude purjetamisvõistlused (Tallinn, Kiel) või mõni jalgpallimatš (Kiiev).
Olümpialinn valitakse seitse aastat enne vastavate olümpiamängude toimumist. Ehkki mängud korraldab linn, mitte riik, peab olümpiamänge korraldada sooviva omavalitsuse kandidatuuri toetama vastava riigi valitsus ning selle peab kinnitama rahvuslik olümpiakomitee. Olümpialinnas peavad toimuma olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia, samuti kõik olümpiavõistlused, kui ROK ei ole andnud korraldajatele õigust osa võistlustest läbi viia mujal.


Olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia.
Olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia on tseremooniad, mis toimuvad olümpiamängude avamisel ja lõpetamisel. Nad leiavad alati aset olümpialinnas ning järgivad kindlaid protseduurireegleid.
Avatseremoonia ei tohi aset leida rohkem kui päev enne olümpiavõistluste algust. Lõputseremoonia toimub mängude viimasel päeval pärast kõigi võistluste lõppemist.
Olümpiamängud kuulutab avatuks võõrustava maa riigipea, lõppenuks aga ROK-i president. Lisaks olümpialipu heiskamisele, olümpiatule süütamisele ning olümpiatõotuse andmise kuulub avatseremoonia olulisemate osade hulka sportlasdelegatsioonide sissemarss. See toimub tähestikulises järjekorras, kuid seda alustab alati olümpiamängude sünnimaa Kreeka ning lõpetab korraldajamaa delegatsioon.


Olümpiatõotus.
Olümpiatõotus ehk olümpiavanne on vanne, mille olümpiamängude avatseremoonial annavad sportlaste, kohtunike ja treenerite esindajad. See on sümboolne tagatis, mis peab ülal hoidma olümpiamängude sportlikku vaimu.
Sportlasvanne sisaldab lubadust ausalt võistelda, kohtunikevanne aga lubadust ausalt kohtunikukohust täita. Sportlasvanne anti esmakordselt 1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis, kohtunikevanne 1972. aasta suveolümpiamängudel Münchenis, treenerite vanne 2012. aasta suveolümpiamängudel Londonis.


Olümpiamargid.
Olümpiamargid on postmargid, mida antakse välja olümpiamängude toimumise puhul.
Esimesed olümpiateemalised postmargid tulid käibele juba 1896. aasta Ateena olümpiamängude puhul. Kuni 1924. aastani andis marke välja vaid see riik, kus mängud toimusid, sealtpeale aga levis traditsioon laiemalt. Tänapäeval antakse olümpiateemalisi marke välja kõikjal maailmas, sealhulgas ka Eestis.


Olümpiaembleem.
Olümpiaembleem on olümpiamängude embleem. Kõikidele olümpiamängudele kavandatakse oma embleem, mille elementide hulgas on kindlasti olümpiamänge korraldava linna sümbol, olümpiarõngad, linna nimi ning mängude toimumisaasta.
Olümpiaembleemi võivad kavandada nii rahvuslikud olümpiakomiteed kui ka olümpiamängude korralduskomiteed. Iga olümpiaembleemi kavandi peab heaks kiitma ROK. Ilma ROK-i heakskiiduta on embleemi mis tahes kasutamine keelatud.


Olümpiarituaalid.
Olümpiarituaalid on kaasaegsete olümpiamängudega kaasnevad rituaalid: olümpiatule süütamine ja olümpiastaadionile viimine, olümpialipu kasutamine, avatseremoonial toimuv olümpiatule süütamine staadioni juures, olümpiamängude avatuks kuulutamine riigipea poolt, olümpiatõotuse andmine, olümpiahümni esitamine, delegatsioonide rongkäik, lõputseremoonial toimuv olümpiamängude lõppenuks kuulutamine ja olümpiatule kustutamine.
Rituaalid lisavad olümpiamängudele erilist pidulikkust ja tseremoniaalsust, eristades neid tavalistest tiitlivõistlustest. Just olümpiarituaalid toovad välja kaasaegsete olümpiamängude sideme antiikmängudega. Pierre de Coubertin rääkis taoliste rituaalide vajalikkusest esmakordselt 1906. aastal.


Čechy.
Čechy (eesti keeles on kasutatud ka nime "Tšehhia"; tšehhi keeles "Čechy" [tšehhi]) on Tšehhi Vabariigi läänepoolseim ajalooline piirkond, kaks kolmandikku riigi pindalast.
KNAB peab "Tšehhia" asemel õigeks ka nimekujusid "Tšehhi" ja "Tšehhimaa", mis märgivad ka Tšehhi Vabariiki. Ajaloolises kontekstis võib eesti keeles kasutada ka nime Böömimaa (ladina "Bohemia", saksa "Böhmen").
Nimi.
Nimi pärineb Vltava vasakkaldal elanud tšehhide hõimu nimest. Neid valitsenud vürstid (Přemysliidide dünastia; tšehhi keeles "Přemyslovci") liitsid oma võimu alla ka ümberkaudsed slaavi hõimud.
Ladinakeelne nimi pärineb enne slaavlasi (viimasel neljal sajandil eKr) Čechys elanud keltide hõimu (boilased) nimest.


Olümpiaküla.
Olümpiaküla on olümpiamängudel osalejatele mõeldud elamisala.
Esmakordselt oli olümpiaküla kasutusel 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel.


Olümpiamündid.
Olümpiamündid on olümpiamängude puhul käibele lastavad meenemündid.
Esimesed olümpiamündid lasti käibele Helsingis 1952. aasta olümpiamängude puhul. Praeguseks on olümpiamünte välja andnud mitmed maailma riigid, sealhulgas ka Eesti.


Gödeli ontoloogiline jumalatõestus.
Gödeli ontoloogiline jumalatõestus on argumendid Jumala olemasolu kasuks, mis leiduvad kuulsa loogiku Kurt Gödeli märkmikes ja mis avaldati alles pärast tema surma (1987). Need argumendid on ontoloogilise jumalatõestuse tüüpi.
Gödel oli küll usklik, kuid ei avaldanud oma argumente, kartes, et neid ekslikult peetakse Jumala olemasolu vaieldamatumaks tõestuseks. Tema ise nägi oma argumentides ainult loogikaalast uurimust ning Leibnizi jumalatõestuse esitust koos kõikide varjatud eeldustega. 1970. aasta paiku ta näitas neid korduvalt sõpradele.
Neid argumente on arutanud ja püüdnud laitmatult formuleerida mitmed loogikud.


Dolichos.
"Dolichos" ehk "dolikhos" [d'olikhos] ('pikk') oli jooksudistants antiikolümpiamängudel.
Selle pikkus oli 6 või 12 "diaulos" 't (12 või 24 staadioni).
Distants võeti kasutusele 720 eKr.


Staadion.
Staadion on suur spordirajatis, kus on harilikult kaheksa 400 m pikkust ovaalset ringrada, hüpe-, tõuke-, heite-, ja viskekohad, keskel normaalmõõtmetega jalgpalliväljak, ümber väljaku pealtvaatajate tribüünid, tabloo, lisaks sellele kuulub suuremate staadionite juurde erinevaid teenindusehitisi ja muud vajalikku.
Maailma suurim on P'yŏngyangis asuv Rŭngnado 1. Mai staadion, mis mahutab 150 000 pealtvaatajat.
Ajalugu.
Sõna pärineb kreeka keelest "stadion", mis tähistas pikkusühikut (umber 200 meetrit).
Väljakud (staadionid) olid algselt pika kitsa ristküliku kujulised (külgede suhe umbes 1:7). Tähtsamatel staadionitel olid väljaku ümber muldkuhjatistele rajatud pealtvaatajatele istekohad.
Ateena uuendatud antiiksel panatenaiade staadionil peeti 1896. aastal esimesed nüüdisolümpiamängud.


Vana-Kreeka.
Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka ehk Kreeka ehk Hellas oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid. Maa hõlmas Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saared (Küklaadid, Sporaadid) ja Väike-Aasia lääneranniku.
Suure kolonisatsiooni ajal (8.–6. sajandil eKr) levis Kreeka linnriikide (poliste) poliitiline, majanduslik ja kultuuriline mõju Vahemere lääneosa rannikualadele (eriti Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse, nn. Suur-Kreeka), Egeuse mere põhjarannikule ning Põhja-Aafrikasse.


Filateelia.
Filateelia on postmarkide ja muu postist läbi käinud või selleks määratud materjali ning maksumarkide uurimine ja kollektsioneerimine.


Peloponnesos.
Peloponnesos [pelop'onnesos] ("Πελοπόννησος"; ´Pelopsi saar´; peamiselt keskajal ka Morea 'moorpuu') on poolsaar Kreekas poolsaar Joonia ja Egeuse mere vahel. Peloponnesos on Balkani poolsaare lõunapoolseim osa.
Peloponnesose poolsaare pindala on 21 400 km², elanike arv umbes 1 000 000.
Peloponnesose poolsaarest suurema osa hõlmab Peloponnesose piirkond, põhjaosa kuulub Lääne-Kreeka piirkonda.
Nimi.
Nii vana- kui ka uuskreeka keeles on Peloponnesose nimi "Πελοπόννησος". Hääldus on vanakreeka keeles [pelop'onneesos], uuskreeka keeles [pelop'onnisos]. Nimi tähendab 'Pelopsi saar'. Müütiline kangelane Pelops olevat vallutanud kogu poolsaare.
Kreeka keeles nimetatakse poolsaart veel "Μωρέας" (Moréas) ja "Μωριάς" (Moriás). See nimi (nagu ka ladina "Morea", türgi "Mora" ja albaania "More" tulenevad sellest, et poolsaar on mooruspuumarja kujuline.
Loodus.
Peloponnesost ühendab Kreeka keskosaga 42 km pikkuse Korinthose maakitsus ("Isthmos") kaudu. Maakitsust läbib 6,3 km pikkune Korinthose kanal, mis rajati 1881–1893.
Lõuna- ja kagurannikut liigestavad Messeenia laht, Lakoonia laht ja Argolída laht.
Pinnamood.
Pinnamood on mägine. Peamiselt lubjakivist, marmorist ja konglomeraatidest koosnevad massiivid ning mäeahelikud (Hagios Eliase mäetipp Taygetose ahelikus 2404 m) vahelduvad nõgudega.
Peloponnesose keskosa hõlmab Arkaadia karstiplatoo.
Kliima.
Kliima on vahemereline kliima.
Taimestik.
Lääneosas kasvab frügaana, idaosas makja. Kohati on ka metsa.
Peloponnesosel on õlipuu-, viinapuu- ja tsitrusviljade istandused. Palju on paljaid kaljusid.
Põllumajandus.
Peloponnesosel kasvatatakse viinamarju, millest saadakse korinte. Kasvatatakse ka tsitrusi, mooruspuud ja õlipuud.
Peetakse lambaid ja kitsi.
Vaatamisväärsused.
Peloponnesoses on palju ajaloolisi paiku: Sparta linn, Olümpia ja Mükeene varemed.


Numismaatika.
Numismaatika on ajalooteaduse haru, mis uurib vanu münte ja medaleid ning nende kaudu ka ajalugu. Sõna 'numismaatika' tuleb kreekakeelsest sõnast νόμισμα "nomisma", mis tähendab münti.
Numismaatikaks nimetatakse ka müntide kollektsioneerimist kui hobi, selle harrastajat kutsutakse numismaatikuks.
Numismaatika kui teadus.
Numismaatika kui teadus vaatleb münte kui ajalooallikat - müntidel on tihti jäädvustatud poliitilist ja kultuurilist informatsiooni. Müntide kaal ja töötlus aga annavad informatsiooni metallurgia tasemest ning kasutusel olnud kaalu- ning rahasüsteemi kohta. Mündid aitavad ka dateerida teisi leide ning kindlaks teha kaubanduslikke suhteid eri piirkondade vahel.
Numismaatika kui hobi.
Seda, et müntide kollektsioneerimine on väga vana hobi, saab järeldada mitmetest mündileidudest, milles on olnud palju erinevaid üksikuid münte. Tavalistes mündileidudes on valdavalt sama tüüpi mündid.


Olümpia.
Olümpia on Kreekas Peloponnesosel Elises asuv kultuskoht, kus peeti igal neljandal aastal Zeusi auks ülekreekalisi olümpiamänge, mida korraldati alates aastast 776 eKr.
Vanakreeka mütoloogia järgi võitis Tantalose poeg Pelops sealkandis Pisa kuningat Oinomaost kaarikuvõidusõidus ja sai tema tütre Hippodameia endale naiseks.
Sellest ajast peale korraldati Pelopsi auks kaarikuvõidusõite. Herakles määras oma isa Zeusi pühamu piirid ja hakkas Zeusi auks seal korraldama ülekreekalisi mänge, mis tegid Olümpia kuulsaks.
Olümpia keskuses, Zeusi hiies Altises, asusid Zeusi altar, Hera, Zeusi, metrooni ehk Suure Ema ja heerose Pelopsi tempel ning Kreeka linnriikide varakambrid. Olümpiat ja selle ehitisi kaunistasid rohked skulptuurid. Vanim ehitis Olümpias oli Hera tempel, mis ehitati 7. sajandi keskel eKr. See põles maha ning taastati umbes 600 eKr savist seinte ja puidust sammastega dooria peripteerina. Sellest on säilinud sokliosa. Ka aardekambritest ja paljudest teistest hellenismi ja Rooma aja ehitistest on säilinud varemeid.
Zeusi tempel Olümpias rajati alles 5. sajandil ja lõpetati hiljemalt 456 eKr. Ka see oli dooria stiilis peripteer, aga Hera templist suurem. See hävis maavärinas, aga säilinud on hoone liigendust aimata laskvaid detaile ning viilu- ja metoobikaunistuste suuri osi, näiteks lõvipeakujuliste veesülititega siima, mis asub Berliini antiigimuuseumis.
Zeusi templis asus Zeusi kuju, mille autor oli Pheidias. Skulptuur oli valmistatud kullast, elevandiluust ja puidust ning kujutas istuvat Zeusi. See kuju arvati seitsme maailmaime hulka. Tema suurejoonelisusest annavad ettekujutuse kujutised müntidel ja gemmidel ning Pausaniase kirjeldus.
Võistlejate kasutada olid staadion ja hipodroom, mis mahutasid kuni 45 000 pealtvaatajat, ning harjutuspaigad (gümnaasium ja palestra). Pärast olümpiamängude keelustamist 394 jäeti Olümpia maha.
Esimesed kavakindlad arheoloogilised kaevamised korraldati seal 1875–1881 sakslase Ernst Curtiuse juhtimisel. Need olid esimesed suured teaduslikud väljakaevamised, mida juhtisid arhitektid ja arheoloogid. Leiti rohkem kui 130 marmorkuju ja bareljeefi, ligi 13 000 pronkseset, palju münte ja raidkirju. Kaevamisi jätkati 1936–1941 ja uuesti aastast 1952.


Transformaator.
Transformaator ehk trafo on elektromagnetilisel induktsioonil põhinev staatiline (liikuvosadeta) energiamuundur, mis võimaldab muuta vahelduvvoolu tugevust ja pinget voolusagedust muutmata.
Transformaatori nimetus on tulnud ladinakeelsest sõnast "transformare" ('muundama').
Transformaatorite võimsus võib olla väga erinev murdosast voltamprist kuni gigavoltamprini ja pinge kuni sadade kilovoltideni.
Transformaatorite ehitus.
pisi
Südamik.
Südamik on pöörisvoolude tõttu tekkivate kadude vähendamiseks kokku pandud õhukestest oksiidikihiga kaetud või lakiga isoleeritud teraslehtedest. Elektrotehnilisest plekist südamikud jagunevad trafoplekist stantsitud südamikeks, lintsüdamikeks ja plaatsüdamikeks. Lisaks jagunevad südamikud konstruktiivse teostamise järgi kaheks grupiks: hammassüdamikud ja siledad südamikud.
Madalsagedustel töötav trafo koosneb elektrotehnilisesest lehtterasest südamikust.
Kõrgsagedustel kasutatakse trafo südamiku materjalina permalloid või ferriiti. Permalloi on nikli ja raua sulam, mis võib sisaldada kroomi, räni, koobaltit, molübdeeni vm. Ferriitsüdamikud on odavamad kui permalloidsüdamikud, sest nendel on suurem ümbermagneetimiskadu ja küllastusinduktsioon sõltub otseselt temperatuurist.
Mähis.
Mähise põhielemendiks on keerd – elektrijuht või rida paralleelselt ühendatud elektrijuhtmeid, mis ühekordselt ümbritsevad trafo südamikku. Elektriline vool nendes juhtmetes tekitab magnetvälja, mis omakorda tekitab elektromotoorjõudu.
Mähis on keerdude kogum, mis moodustab elektriahela. Selles ahelas summeeritakse iga keeru elektrimotoorjõudu. Trafo mähiste vahel elektrilist ühendust pole. Trafo mähised ja ka nendega ühendatud vooluringid on galvaaniliselt sidestamata (isoleeritud teineteisest).
Ühefaasilise trafo südamikule on keritud üks või mitu mähist: primaarmähis ja sekundaarmähis, kui trafo on mõeldud ühele sisend- ja ühele väljundpingele. Kui on tegemist mitmemähiselise trafoga, võib nii primaar-, kui ka sekundaarmähiseid olla mitu, vastavalt kasutatavatele pingetele.
Kolmefaasilise trafo puhul on tegemist kolme ühesuguse keerdude arvuga mähiste gruppidega, mis on keritud kolmele südamikule ja paigaldatud ühele E kujulisele trafosüdamikule.
Paak.
Paak on esiteks õlireservuaar, teiseks ta tagab füüsilise kaitse aktiivkomponendi jaoks. Samuti on ta toetuskonstruktsiooni rollis abistamis- ja juhtimisseadmete jaoks.
Enne paagi õliga täitmist pumbatakse temast kogu õhk välja, sest viimane võib ohustada transformaatori dielektrilise isolatsiooni tugevust.
Paagi konstruktsioon lubab temperatuurist sõltuvat õlilaiendit. Tihti paigaldatakse eraldiolev laienduspaak, mida nimetatakse samuti laiendiks.
Transformeerimisprotsess.
formula_1
Näiteks on primaarmähises 100 keerdu, sekundaarmähises aga 300 keerdu. Sel juhul tõuseb pinge 3 korda ehk võrdeliselt keerdude arvude suhtega.
Kuna aga võimsus peab nii primaar- kui ka sekundaarmähises ligikaudu võrdne olema (energia jäävuse seadus), siis muutub voolutugevus pöördvõrdeliselt nii pinge kui ka keerdude arvuga. Kui pinge kasvab näiteks 3 korda, siis voolutugevus kahaneb 3 korda.
formula_2
formula_3
formula_4
Faraday seadus.
formula_5
formula_7
Ideaalne trafo.
formula_8
Saame, et pinge suurenemisel sekundaarmähise otstel "U2", sekundaarahela vool"I2" väheneb.
Trafo tühijooks.
Kui trafo primaarmähis on lülitatud pingele U1, kuid sekundaarmähis(ed) ei ole tarbijaga ühendatud, siis on trafo tühijooksus. Nimetatud tingimustel on vool sekundaarmähises võrdne nulliga ja primaarmähises on tühijooksuvool.
Tühijooksukatsel määratakse mõõteriistade abil trafo kasutegur ja energiakadude võimsus südamikus. Tühijooksukatse on üks kahest kohustuslikust kontrollkatsest, mida tehakse valmistatud trafoga tehases.
Trafo lühis.
Trafo on lühises siis, kui sekundaarmähise otsad on omavahel ühendatud. Tarbija takisti on sel juhul null, seega sekundaarpinge U2 on samuti null. Primaarmähis on lülitatud sellisele nn. lühispingele, et lühisvool primaarmähises võrduks trafo nimivooluga.
Lühisekatsel mõõdetakse olulisi trafo parameetreid: energiakadude võimsust traatides (kaod vases), sisemise pingelangust, trafo temperatuuri katse ajal jm. Lühisekatse on teine kohustuslikest kontrollkatsetest, mida tehakse tehases.
Trafo energiakaod ja kasutegur.
Kaod mähises määratakse trafo lühisekatse teel. Tühijooksukatsel määratakse kadusid terases "Pt", mida tingivad pöörisvoolud, südamiku soojenemine ja pidev ümbermagneetumine (magnetiline hüsterees). Trafos, milles on monoliitterassüdamik, on energiakaod tunduvalt suuremad kui trafos, milles südamik koosneb paljudest sektsioonidest (sellel juhul pöörisvoolude hulk kahaneb). Praktikas aga monoliitsüdamikke ei kasutata. Südamiku energiakadude alandamiseks, võib ta olla valmistatud eriliste trafoteraste liikidest räni lisamisega, mis tõstab terase eritakistust.
Kus P1=U1I1cos φ1 on primaarvõimsus võrgust ja P2=U2I2cos φ2 tarbijale antav sekundaarvõimsus ehk kasulik võimsus.
Transformaatorite kasutegurid on piisavalt kõrged ja võivad ulatuda kuni 90...99%.
Lineaartrafo võrrand.
Olgu "i1", "i2" – on vastavalt primaar- ja sekundaarmähise voolu hetkväärtused, "u1" – primaarmähise pinge hetkväärtus, "RH" – koormuse takistus. Siis
formula_13
formula_14
Kus "L1", "R1" – induktiivsus ja primaarmähise aktiivtakistus, "L2", "R2" – sama sekundaarmähise jaoks, "L12" – mähiste vastastikune induktiivsus. Kui primaarmähise magnetvoog täielikult läbib sekundaarmähist (st puudub puisteväli), siis formula_15. Mähiste induktiivsused esimeses lähenduses on võrdelised keerdude arvu ruuduga.
Me saime diferentsiaalvõrrandite süsteemi voolude jaoks. On võimalik neid diferentsiaalvõrrandeid teisendada tavalisteks algebralisteks, kui võtta kasutusele kompleksamplituudi meetodit.
-jω"L2" "I2" -jω "L12" "I1"+"I2" "R2"
Kompleksamplituudi meetod võimaldab uurida nii puhtaktiivset kui ka suvalist koormust, kusjuures on piisav vahetada koormuse takistust "Rн" tema näivtakistusega "ZH". Saadud lineaarvõrranditest on kerge avaldada voolu koormuse läbi, kasutades Ohmi seadust.
Transformaatorite kuumenemine ja lubatud koormused.
Trafo südamikus tekkivad energiakaod pöörisvoolude ja ümbermagneetumise tõttu. Pöörisvoolude vähendamiseks peavad südamiku plekid olema piisavalt õhukesed ja üksteisest isoleeritud nii, et ei saa tekkida voolu ümber magnetahela. Ümbermagneetumuse kadude vähendamiseks tuleb valida parem südamiku materjal ja seda õigesti töödelda. "Kadunud energia" muutub südamikus soojuseks, mistõttu temperatuur töötamisel tõuseb.
Trafo südamikus eralduv soojus ei sõltu trafo koormusest ja on tühijooksul sama, mis koormatud trafo korral.
Trafo koormamisel eraldub trafo mähises soojus nagu igas voolujuhis, võrdeliselt läbiva voolu ruudu ja takistuse korrutisega. Kui eraldunud soojus kuumutab trafo üle isolatsioonimaterjali temperatuuritaluvuse piiri, siis isolatsioon söestub ja võib tekkida lühis.
Trafo koormamist piirab ka puisteinduktiivsus, mis avaldub, nagu oleks järjestikku ühendatud lisainduktiivsus.
Jahutamine.
Väikese võimsusega trafosid jahutab neid ümbritsev õhk, jõutrafod on tavaliselt õlijahutusega. Jõutrafo paigutatakse teraskasti, mis on täidetud erilise vedela mineraalõliga – trafoõliga. Õli aitab isoleerida ja kaitsta mähiseid õhu niiskuse ja hapniku kahjustava toime eest, samuti ta kannab soojust trafost ära. Soojenev õli hakkab tsirkuleerima tankis ning uhtub mähiseid ja südamikku, seega jahutab neid (konvektsiooni tõttu). Õli jaoks on trafo konstruktsioonis jäetud vahed südamiku ja mähiste vahele. Trafoõli vajab perioodilist kontrolli ja vahetamist selleks ettenähtud tähtaegadel, sest ta oksüdeerub ja niiskub teatud aja jooksul.
Trafoõli on põlev ja plahvatusohtlik. Selle tõttu suurte trafode alla (näiteks alajaamades) tehakse augud, mis peavad mahutama kogu õlimahu, kui tekib avarii.
Eriti oluliste seadmete jaoks kasutatakse trafosid, mille tankid on täidetud kristallkvartsliivaga või mittepõleva sünteetilise dielektrilise vedelikuga; see vedelik ja tema aurud on mürgised.
Trafode kasutusalad.
Tihti kasutatakse trafosid elektrivõrkudes ja erinevate seadiste toiteallikates.
Kasutamine elektrivõrkudes.
Kuna energiakaod traadi soojenemisel on võrdelised voolu ruuduga, mis läbib seda traati, siis elektrienergia edasikandmiseks pika maa taha on tulus kasutada suurt pinget ja väikest voolutugevust. Ohutuse mõttes ja isolatsiooni massi vähendamiseks ei ole aga suured pinged soovitatavad. Seepärast ongi tulus kasutada trafosid: esmalt selleks, et tõsta generaatoripingeid elektrijaamades enne energia edasitoimetamist, seejärel, et alandada elektriliini pinget tarbija jaoks vastuvõetava nivooni.
Kuna elektrivõrgus on kolm faasi, siis pinge muundamiseks kasutatakse kolmefaasilisi trafosid või kolm ühefaasilist trafot, mis on ühendatud täht- või kolmnurkühenduse skeemi järgi. Kolmefaasilisel trafol on ühine südamik kolme faasi jaoks.
Võimsates trafodes, milledel on suur kasutegur (99% või rohkem), eraldub suurem võimsus (soojusena). Seepärast elektriliinide trafodes kasutatakse jahutussüsteemi õlipaagiga.
Kasutamine elektritoiteallikates.
Erinevate elektriseadmete sõlmede toitmiseks on tarvis erinevaid pingeid. Seadmed, mis vajavad mitme erineva suurusega pingeid, sisaldavad mitme sekundaarmähisega trafosid või sisaldavad lisatrafosid juba skeemis. Näiteks kineskoopteleris saadakse trafode abil pinget 5 voldist (mikroskeemide ja transistorite toitmiseks) mitme kilovoldini (anoodi toitmiseks).
Minevikus kasutati põhiliselt trafosid, mis töötasid elektrivõrgusagedusega ehk 50–60 Hz.
Kaasaegsetes raadio- ja elektriseadmete toiteskeemides (näiteks, personaalarvuti toiteplokkides)kasutatakse laialdaselt kõrgsagedusimpulsstrafosid. Võrgust tulev vahelduvpinge alaldatakse impulsstoiteplokkides ning seejärel muundatakse invertori abil kõrgsagedusimpulssideks. Elektritoite juhtimissüsteem võimaldab pinget stabiliseerida pulsilaiusmodulatsiooni abil. Kõrgsagedusimpulsid antakse impulsstrafole ette, mille väljundist alaldamise ja filtreerimise pärast saadakse stabiilset alalispinget.
Minevikus oli võrgutrafo (50–60 Hz) üks raskeimatest detailidest paljudes seadmetes. Trafo lineaarmõõdud on määratud tema üleantava võimsusega. Neid mõõtmeid saab vähendada, suurendades vahelduvpinge sagedust. Seepärast on kaasaegsed toiteplokid sama võimsusega, aga tunduvalt kergemad.
50–60 Hz trafosid kasutatakse puudustest hoolimata toiteskeemides ka praegu, juhul, kui on vaja tagada kõrgesagedusliku müra minimaalset taset, näiteks kõrgekvaliteedilises heli taasesituses.
Jõutrafod.
Jõutrafo – transformaator, mis on tehtud elektrienergia muundamiseks elektrivõrkudes ja seadmetes, mis on mõeldud elektrienergia vastuvõtmiseks ja kasutamiseks.
Autotrafod.
Autotrafod ehk latterid ehk säästetrafod on transformaatori variant, milles primaarmähis ja sekundaarmähis on otstest ühendatud, mistõttu ühine mähis omab nii elektromagnetilist kui ka elektrilist seost. See trafo võimaldab sujuvalt pinget reguleerida.
Selliseid trafosid kasutatakse elektrimootorite käivituspinge reguleerimisel või laboriseadmetes pinge sujuval reguleerimisel.
Eraldustrafod.
Eraldustrafo on transformaator, mille primaar- ja sekundaarmähis on teineteise suhtes isoleeritud.
Elektrivõrgu nulljuhe võiks olla ühendatud "maaga", sel põhjusel, et kui inimene samaaegselt puudutab faasi traati ja maandatud seadet, tema keha lühistab elektriahela, mis tekitab elektrilöögiohu. Kui seade on ühendatud võrku läbi trafo, on puudutamine täiesti ohutu, sest trafo sekundaarahel on "maaga" ühendamata.
Impulsstrafod.
Impulsstrafo - transformaator, mis on mõeldud impulsssignaalide muundamiseks minimaalse signaali vormi moonutusega, kusjuures impulsi kestvus võib olla kuni kümnendik mikrosekundit.
Keevitustrafod.
Keevitustrafo on transformaator keevitusvoolu ja kaarleegi saamiseks keevitustöödel.
Kõrgsagedustrafod.
Kõrgsagedustrafo – transformaator, mis on mõeldud tööks kõrgematel sagedustel, kus on raske leida head südamiku materjal, mis tekitaks vähem kadusid.
Mõõtetrafod.
Mõõtetrafo on transformaator, mille eesmärk on muundada elektrienergiat mõõteaparaadile sobivale tasemele. Kasutatakse väga suurte või väga väikeste vahelduvpingete (ja voolude) mõõtmiseks elektrikaitsesüsteemide ahelates.
Alalisvoolu mõõtetrafo on magnetvõimendi, mis väikese võimsuse alalisvooluga juhib võimsamat vahelduvvoolu. Alaldi kasutamisel on väljundvool püsiv ja sõltub sisendsignaali suurusest.
Mõõte-jõutrafod on laialdaselt kasutatavad väikse ja keskmise võimsusega (kuni megavatini) vahelduvvoolugeneraatorite skeemides, näiteks diiselgeneraatorites. Niisugune transformaator on mõõtetrafo primaarmähisega, mis on jadamisi ühendatud generaatori koormusega.
Pingetrafod.
Pingetrafo on transformaator, mis saab toidet vooluallikast. Tüüpiline rakendamine – kõrgepinge madalaks muundamine ahelates ja mõõteahelates.
Sobitustrafod.
Sobitustrafo on transformaator, mille ülesanne on signaalide allika, ülekandeliinide ja vastuvõtjate lainetakistuste sobitamine.
Voolutrafod.
Voolutrafo on transformaator, mis saab toidet pingeallikast. Kasutatakse primaarvoolu vähendamiseks suuruseni, mis on kasutusel mõõte-, kaitse-, juhtimis- ja signalisatsiooniahelates.
Eelmagneetimisvool.
Eelmagneetimisvool on koguvoolu komponent, mis sõltub primaarmähise induktiivsusest, pingest ja sagedusest ja tekitab trafos muutuva magnetvälja. Kui trafol koormus puudub, on kogu sisenev vool üldiselt kahjulik eelmagneetimisvool. Selle voolu vähendamiseks tuleb suurendada induktiivsust kas keerdude arvu või südamiku ristlõike suurendamisega, mis tõstab trafo hinda ja massi ja ka mähiste takistust ning vastavalt kadusid.
Toitetrafode puhul on tegemist suuremate vooludega ja ka eelmagneetimisvool võib suurem olla. Sellisel juhul osutub määravaks südamiku materjalist sõltuv magnetiline küllastus. Küllastus avaldub induktiivsuse vähenemises ja tühijooksuvoolu järsus suurenemises kõrgemal pingel kui normaalne tööpinge. Toitetrafol, mis on ette nähtud töötama võrgusagedusel 50 Hz, tekib praktiliselt küllastus umbes siis, kui mähise keerdude arv ühe voldi kohta korrutatud südamiku ristlõikega ruutsentimeetrites on alla 60, tavalise pehme raudpleki puhul alla 45, keskmiste elektrotehniliste plekkide puhul ja parematest sulamitest plekkide puhul alla 28. Võimalik, et on juba leitud või leitakse veelgi paremaid magnetilisi materjale ja siis saab teha sama võimsusega kergemaid toitetrafosid.


Olümpiasolidaarsus.
Olümpiasolidaarsus on ROK-i ja rahvuslike olümpiakomiteede välja töötatud programmide süsteem, mille eesmärgiks on organiseerida abi ROK-i tunnustatud rahvuslikele olümpiakomiteedele, seejuures ennekõike neile, kes seda eriti vajavad. Olümpiasolidaarsuse programmide täitmist juhib 1973. aastal loodud Olümpiasolidaarsuse komisjon, mille eesistujaks on ROK-i president.


Olümpiamängude autasustamistseremoonia.
Olümpiamängude autasustamistseremoonia ajal võitjad tõusevad autasustamispjedestaalile, heisatakse riikide rahvuslipud, mängitakse olümpiavõitjaks tulnu rahvushümni.
Esmakordselt toimus autasustamine sellise korra järgi 1932. aasta Los Angelese olümpiamängudel.


Olümpiamängude mälestusmedal.
Olümpiamängude mälestusmedali saavad mängudel viibinud riikide delegatsioonide kõik liikmed rahvuslike olümpiakomiteede esildiste alusel. Nende medalite kujundamisel ei ole ROK seadnud piiranguid.


Olümpiamängude autasud.
Olümpiamängude autasud on käivad kaasa olümpiamängude ja olümpialiikumisega. Olümpiamängude ja olümpialiikumisega käivad kaasas mitmed autasud. Lisaks olümpiamängude autasudele annab ROK autasusid ka olümpialiikumise edendamise eest.


Olümpiamängude auhinnamedal.
Olümpiamängude auhinnamedali esikülje (avers) kavandi aluseks on 1928. aasta Amsterdami suveolümpiamängude medali kavand, mille autor on Itaalia kunstnik Giuseppe Cassioli. Medali tagakülg (revers) on alates 1972. aasta Müncheni olümpiamängudest olnud varieeruv. Olümpiamedali läbimõõt peab olema vähemalt 60 mm ning paksus 3 mm.


Olümpiaorden.
Olümpiaorden on ROK-i peamine autasu olümpialiikumise edendamise eest. Selle saavad isikud, kelle tegevus on olümpiaideede järgimisel eeskujuks, kel on silmapaistvaid saavutusi spordis või kes on andnud olulise panuse olümpialiikumisse


Olümpiaprintsiip.
Olümpiaprintsiip on "Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt". Olümpiaprintsiibiks nimetatakse Pierre de Coubertini formuleeritud tõdemust "Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt". Tõenäoliselt pärineb see algupäraselt Vana-Rooma luuletaja Ovidiuse teosest "Metamorphoses".


Olümpiaad.
Olümpiaad on neli järjestikust aastat kestev periood, mis algab ühtede olümpiamängude avamisega ja lõpeb järgmiste olümpiamängude avamisega.
Juhul kui mingi olümpiaadi olümpiamängud jäävad pühitsemata, algab see olümpiaad neli aastat pärast eelmise olümpiaadi algust. Olümpiaadid nummerdatakse järjestikuliselt alates esimestest nüüdisaegsetest olümpiamängudest (olümpiaadi mängudest), mis korraldati Ateenas 1896. aastal.


Olümpiamuuseumid.
Olümpiamuuseumid on muuseumid, kus säilitatakse ja eksponeeritakse olümpiaajalooga seotud esemeid ja dokumente. Tähtsamad olümpiamuuseumid asuvad Olümpias (Kreeka) ja Lausanne'is (Šveits).
Antiikolümpiamängude sünnipaigas Olümpias asuva Kaasaegsete Olümpiamängude Ajaloo Muuseumi (inglise keeles "The Historical Museum of the Modern Olympic Games") eest kannab hoolt Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia (ROA). Muuseum asutati 1961. aastal maineka Kreeka filatelistist metseeni Georgios Papastefanou initsiatiivil Olümpiafilateelia Muuseumi nime all ning pärast laiendamist 1972. aastal sai see nimeks Olümpiamängude Ajaloo Muuseum.
Muuseumi väärtuslikuma osa moodustabki just Papastefanou margikollektsioon, kus muu hulgas on ka täiskomplekt 1896. aasta Ateena mängude olümpiamarke. Muuseumi püsiekspositsioon annab ülevaate kaasaegsete olümpiamängude ajaloost alates Kreeka niinimetatud Zappase olümpiamängudest kuni viimaste kaasaegsete rahvusvaheliste mängudeni.
Lausanne´is (Šveits), kus asub Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) peakorter, on ka Olümpiamuuseum (inglise keeles "The Olympic Museum"), mis tegutsebki otse ROK-i egiidi all.
Esmakordselt tekkis olümpiamuuseumi idee Pierre de Coubertinil 1915. aastal – kohe, kui ROK-i peakorter Lusanne´i kolis. Olümpiamängude taaselustamise 40. aastapäeval 1934. aastal avaski olümpiamuuseum uksed. 1993. aastal avati Juan Antonio Samaranchi initsiatiivil muuseumihoones uuendatud Olümpiamuuseum.
Tegemist pole aga enam pelgalt muuseumiga, vaid multidistsiplinaarse Olümpiauuringute Keskusega (inglise keeles "Olympic Studies Centre"), mis tutvustab olümpismi humanistlikke ideid ja spordi harivaid väärtusi.
Moodsas muuseumihoones asuvad raamatukogu, arhiiv, auditoorium ning ROK-i ajakirja Olympic Magazine toimetus.


Seitse maailmaimet.
Seitse maailmaimet (täpsemalt vanaaja seitse maailmaimet) olid antiikajal (alates 3. sajandist eKr) väljavalitud seitse maailma ehituskunsti ja skulptuuri tippsaavutust.
"Nägin su müüre, suur Babülon, laiu, et vankriga sõida, näinud olen ka Zeusi Olümpia külas, vaadanud Babüloni rippuvaid aedu ja Heliose tohutut kolossi, ja püramiidi, mille loonud kestev raske vaev, tunnen Mausolose hiigelhauakambrit. (...) Ent kui ma nägin Artemisele pühendatud pühakoda, mille katus pilvi riivab, siis kahvatas ta kõrval kõik, sest väljaspool Olümpost ei kohta päike kuskil sellist ilu."
Sellest lähtudes on kõige sagedamini vanaaja seitsme maailmaime hulka arvatud
Neist on tänaseni säilinud ainult Cheopsi püramiid.


Malta ordu.
Malta ordu on suveräänne katoliiklik ordu (ametlikult "Sovrano Militare Ordine Ospedaliero di San Giovanni di Gerusalemme di Rhodi e di Malta" 'Jeruusalemma, Rhodose ja Malta Püha Johannese Suveräänne Sõjaline Hospitaliitide Ordu'). Omab vaatleja staatust ÜRO juures. Ordusse kuulub üle 10 000 rüütli ja daami üle kogu maailma. Malta ordul on diplomaatilised suhted 104 maailma riigiga. Eesti Vabariigiga diplomaatilised suhted puuduvad.
Ajalugu.
Ordule eelnenud vennaskonna tegevuse algusaeg on ebaselge. Ühed allikad loevad selleks aastat1012, teised aastat 1048. Vennaskond tekkis Jeruusalemmas benediktiini Jeruusalemma Püha Maarja konvendi abtile allutatud, esialgselt Aleksandria patriarhile, Pühale halastaja Johannesele pühitsetud hospidali juurde. Paavst Paschalis II tunnistas vennaskonda iseseisvana 1113 aastal. Esimesed reeglid kinnitas vennaskonnale paavst Honorius II 1124 aastal. Vennaskond kujundati orduks 1154 aastal kui paavst Anastasius IV andis välja bulla "Christianae Fidei Religio", millega ühelt poolt viiakse Püha Johannese vennaskond välja Jeruusalemma patriarhi ja kõigi teiste kohalike piiskoppide võimkonnast ning allutatakse otse Pühale Toolile, teisalt aga keelatakse vannutatud orduvendadel minna üle teistesse ordudesse või vennaskondadesse. Hiljemalt 1142 aastaks olid ordust eraldunud pidalitõbiste eest hoolitsemisele pühendunud vennad, kelle esimene iseseisev põhikiri kinnitati samuti 1154 aastal. Nemad valisid oma kaitsepühakuks Püha Laatsaruse. Püha Laatsaruse vennaskonnast kujunes välja Püha Laatsaruse ordu.
Ordu oli ristisõdade ajal Jeruusalemma kuningriigi tähtis sõjalis-poliitiline jõud. Ordu oli kiriklikult ja sõjaliselt iseseisev jõud ning omas ja valdas lääniõiguse alusel hulgaliselt kinnisvara. Palestiinast ja Süüriast tõrjuti ordu pärast viimase ristisõdijate kantsi langemist 1291. aastal Küprosele, sealt 1310 Rhodosele. 1522. aastal, pärast pooleaastast piiramist Türgi sultan Suleimani poolt, lahkus ordu Rhodoselt. 1530. aastal sai ordu Saksa-Rooma keisrilt Karl V-lt endale Malta saare ühes selle vähemate naabrite Gozo ja Cominoga.
Napoleoni sõdade ajal vallutasid Malta kõigepealt prantslased (1798) ning seejärel britid (1800). Malta ordu minetas oma valdused. Napoleon I poolt valitseval territooriumil oli Malta ordu tegevus keelatud. Alates 1834. aastast asub Malta ordu Roomas. Talle kuuluv Malta palee Roomas omab eksterritoriaalset staatust, ordu on rahvusvahelise õiguse subjekt, tegeleb meditsiini ja humanitaarabiga.


Colombia riigipeade loend.
Colombia riigipeade loend loetleb Colombia riigipead alates Hispaaniast iseseisvumisest. Loetelu on toodud kahe tabeliga, millest esimene loetleb iseseisvate riikide riigipead. Teises tabelis on toodud Uus-Granada Ühendprovintside presidendid ja algul Uus-Granada ja Suur-Colombia riigipead, hilisemad Colombia presidendid. Peale selle oli Colombia aastatel 1816–1819 taas Hispaania koloonia.


Elektrivool.
Elektrivool on positiivse või negatiivse elektrilaenguga laengukandjate korrapärane liikumine.
Laengukandjate korrapärast liikumist elektri- või pooljuhis elektrivälja mõjul nimetatakse juhtivusvooluks.
Elektrilaenguga laetud makroosakeste või kehade liikumist vaakumis või keskkonnas, millel puudub elektrijuhtivus, nimetatakse konvektsioonvooluks.
Seotud elektrilaengute ehk dielektrikute aatomite ja molekulide koostisse kuuluvate osakeste elektrilaengute ning ioonvõrega kristalliliste dielektrikute ioonide laengute liikumist dielektrikus, mis muudab dielektriku polarisatsiooni, nimetatakse polarisatsioonvooluks.
Elektrivoolu iseloomustavad suurused.
Elektrivoolu iseloomustavateks ja mõõdetavateks füüsikaliseteks suuruseteks on voolutugevus, voolutihedus ja pinge.
Elektrivooluga kaasnevad nähtused.
Elektrivoolud kui magnetvälja allikad jagunevad omakorda makroskoopilisteks vooludeks nagu juhtivus– ja konvektsioonvool ning molekulaarseteks vooludeks nagu mikro– ja nihkevool, mis vastavad laetud osakeste liikumisele aine aatomites, molekulides ja ioonides.
Muutuva vahelduvelektrivälja toimel tekib pöörismagnetväli. Pöörismagnetväljaga omakorda kaasneb elektrivool, mida kutsutakse nihkevooluks. Nihkevoolu olemust väljendavad Maxwelli võrrandid.
Elektrivoolu liigid.
Eristatakse kahte liiki elektrivoolu: alalisvool ja vahelduvvool.
Elektrivoolu suund.
Elektrivoolu suund on kokkuleppeliselt positiivsete laengukandjate liikumise suund (plussilt miinusele). Elektronid liiguvad juhis tegelikult vastupidises suunas (miinuselt plussile).


Elekter.
Elekter on elektrilaengute olemasolust tingitud nähtuste kompleks. Positiivse või negatiivse elektrilaenguga osakesed tekitavad elektromagnetvälja ja alluvad selle toimele.
Sõna "elekter" ei ole tänapäeval terminina kasutusel. Varem on füüsikas selle all mõistetud elektrilaengut (elektrihulka). Praegu mõistetakse üldkeeles elektri all kõige sagedamini elektrienergiat või elektrivoolu.
Ajalugu.
Sõna "elekter" tuleneb vanakreeka sõnast ήλεκτρον ("ēlektron") 'merevaik'. Nimetuse motiiviks on see, et merevaik hõõrdumisel elektriseerub ehk omandab elektrilaengu.
Juba Thales teadis, et kui merevaiku hõõruda, siis hakkab see kergesti teisi esemeid külge tõmbama, kuid ta ei osanud seda nähtust seletada. Antiikajal tunti paljusid teisigi elektrinähtusi: välku, Elmo tulesid ja loomset elektrit, mida näiteks elektrirai tekitab, kuid neid ei seostatud omavahel ega teatud ühise sõnaga nimetada.
Esimesena oli elektriliste nähtuste uurimises tänapäevases mõistes teaduslikult edukas inglise astronoom ja füüsik William Gilbert. Tema aastal 1600 avaldatud raamatus "De magnete" eristati esimest korda merevaigu hõõrumisel tekkivat külgetõmbejõudu püsimagneti külgetõmbejõust. Tema leiutas ka ladinakeelse sõna "electricus", mida hakkas kasutama elektrinähtuste kohta, ja sellest tuleb elektrit tähistav sõna paljudes keeltes.


Elektrotehnika.
Elektrotehnika on teaduse ja tehnika haru, mis tegeleb elektrienergia tootmise, muundamise, jaotamise ja tarbimise küsimustega kõikides majandusharudes, sõjanduses ja olmes.
Elektrotehnika uurib ja süstematiseerib seaduspärasusi, millele alluvad elektrinähtused ning tagab elektriliste nähtuste tehnilise rakendamise.
Sai alguse 18. sajandi alguses alalisvooluallikate loomise ning sellele järgnenud elektri- ja magnetismialaste avastuste perioodil.
Autode puhul rakendati elektrienergiat juba 19. sajandi lõpus, kui loodi esimesed elektriautod.
Elektrienergia abil liiguvad suuremate linnade ühistranspordivahendid troll ja tramm, pikemaid vahemaid läbivad elektrirongid.


Olümpialiikumine.
Olümpialiikumine on liikumine, mis koosneb Rahvusvahelisest Olümpiakomiteest, rahvusvahelistest föderatsioonidest, rahvuslikest olümpiakomiteedest, olümpiamängude organiseerimiskomiteedest, rahvuslikest assotsiatsioonidest, klubidest ja nende liikmeteks olevatest isikutest: eelõige sportlastest, kohtunikest, treeneritest ja teistest spordiga seotud isikutest.
Peale nende on olümpialiikumisse kaasatud ka teised ROK-i tunnustatud organisatsioonid ja institutsioonid. Oma tegevuses lähtub olümpialiikumine olümpismi põhimõtetest.
Olümpialiikumise eesmärgiks on anda panus rahumeelse ja parema maailma rajamisse, kasvatades noorsugu spordi kaudu, mida harrastatakse olümpialikus vaimus ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta, mis eeldab vastastikust arusaamist sõpruse, solidaarsuse ja ausa mängu vaimus. Olümpialiikumine on pidev ja universaalne, selle kõrgpunktiks on kõigi viie kontinendi sportlaste toomine kogu maailma ühendavale suurele spordipeole - olümpiamängudele.


Olümpism.
Olümpism on elufilosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused harmooniliseks tervikuks.
Seostades sporti kultuuri ja kasvatusega, püüdleb olümpism sellise elulaadi poole, mis rajaneb jõupingutustes leitud rõõmul, heade eeskujude kasvatuslikul väärtusel ja üleüldiste eetiliste põhimõtete austamisel.
Olümpismi eesmärgiks on seada sport kõikjal inimese harmoonilise arengu teenistusse, et soodustada rahumeelse ühiskonna rajamist, mis kannaks hoolt inimväärikuse säilitamise eest. Nüüdisaegse olümpismi põhimõtted visandas Pierre de Coubertin.


Aus mäng.
Aus mäng (inglise keeles "fair play") on olümpia- ja üldse spordiideaal, mis hõlmab ausust, austust nii meeskonnakaaslaste kui konkurentide vastu ja kehtestatud võistlusreeglitest kinnipidamist.
Ilma ausa mängu printsiibi järgimiseta ei ole sport enam täisväärtuslik võimalus sportlaste eneseteostuseks, omavaheliseks suhtlemiseks ja elukvaliteedi parandamiseks. Ausat mängu näitab üles eelkõige võistleja. Ennekõike tähendab see, et võistluses osaleja peab vankumatult kinni kehtestatud reeglitest.
Ausa mängu printsiipide kehtivust on spordis korduvalt vaidlustatud. Eelkõige on see puudutanud dopingu kasutamise keeldusid ning probleeme amatöörspordi ja profispordi eristamisel.


1972. aasta taliolümpiamängud.
1972. aasta taliolümpiamängud olid XI taliolümpiamängud. Need toimusid 3.–13. veebruaril 1972. aastal Jaapanis Sapporo linnas, Hokkaidō piirkonna halduskeskuses.
Sapporo kinnitati taliolümpiamängude linnaks ROK-i 64. istungil Roomas 1966. aastal.
Teised kandideerinud linnad olid Banff (Kanada), Lahti (Soome) ja Salt Lake City (USA).
Mängudel osales 35 riiki 1006 sportlasega (neist 206 naist).
Esmakordselt olid olümpial Filipiinid ja Taiwan.
Suurim võistkond oli USA-l – 138 sportlast.
Spordialad.
Olümpial jagati välja 35 komplekti medaleid (lisandus laskesuusatamises 4x7,5 km teatevõistlus).
Olümpiamängud avas Jaapani keiser Hirohito.


Gaboni riigipeade loend.
Gaboni riigipeade loend loetleb Gaboni riigipead alates Prantsusmaalt autonoomia saamisest 1958. aastal kuni tänapäevani.


Gambia riigipeade loend.
Gambia riigipeade loend loetleb Gambia riigipead pärast Suurbritanniast sõltumatuse saavutamist 1965. aastal.


Ghana riigipeade loend.
Ghana riigipeade loend loetleb Kullaranniku ja Briti Togolandi ühinemisel tekkinud Ghana riigipead 1957. aastast kuni tänapäevani.


Kenya riigipeade loend.
Kenya riigipeade loend loetleb Kenya riigipead alates iseseisvumisest 1963. aastal.


Iraagi riigipeade loend.
Iraagi riigipeade loend loetleb Iraagi riigipead alates riigi iseseisvumisest 1920. aastal.


Iisraeli riigipeade loend.
Iisraeli riigipeade loend loetleb Iisraeli riigipead alates iseseisvumisest 1948. aastal.


Kongo Vabariigi riigipeade loend.
Kongo Vabariigi riigipeade loend loetleb Kongo Vabariigi riigipead alates riigi iseseisvumisest 1960. aastal.


Kongo DV riigipeade loend.
Kongo Demokraatliku Vabariigi riigipeade loend loetleb Kongo Demokraatliku Vabariigi presidendid alates riigi iseseisvumisest 1960. aastal.


Mauritiuse riigipeade loend.
Mauritiuse riigipeade loend loetleb Mauritiuse presidendid alates vabariigi väljakuulutamisest 1992. aastal.


Sõjalaev.
Sõjalaev on mereväe koosseisu kuuluv laev, mis on võimeline täitma kindlaid lahingu- või eriülesandeid. Kasutati juba 300 aastat eKr puulaevu mis on välja arenenud mettall laevadeks. Vanasti mahtus laevadele 120meest, tänapäeval umbes 500meest, 10lennukit ja 50päästepaati.


Mauritaania riigipeade loend.
Mauritaania riigipeade loend loetleb Mauritaania riigipead alates Prantsuse Liidu koosseisus autonoomseks vabariigiks saamisest 1958. aastal.


Elektrijaam.
Elektrijaam on ehitiste ja seadmete kompleks, mis on vajalik elektrienergia tootmiseks.
Hüdroelektrijaam.
Hüdroelektrijaamades toodetakse elektrit jõgede potentsiaalse energia arvel. Mida suurem on vee langus, seda suurem on ta potentsiaalne energia. Seepärast püütakse hüdroelekrijaamu ehitada suurte jugade äärde.
Elektrijaamades kasutatavad energialiigid.
Elektrijaamas konverteeritakse seal kasutatav energialiik elektrienergiaks.
Soojuseenergia.
Näiteks geotermiline elektrijaam.
Fossiilne kütus.
Naftaproduktid, maagaas, põlevkivi jne.
Tuumaenergia.
Tuuma seoseenergia.
Muu.
Vesiniku saamiseks näiteks veest tuleb kulutada energiat. Vastupidisel protsessil vesiniku põletamisel veeks me kogu energiat tagasi ei saa kuna kasutegurit pole võimalik 100%-ni viia. Seega on vesiniku põletamine energeetiliselt mõttetu. Loomulikult ei tee see vesiniku kasutamist mõttetuks. Vesinikku võiks toota taastuvate energiaallikate abil, ning kasutada siis näiteks autokütusena, et vähendada hajareostust.


Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia.
Rahvusvahelise Olümpiaakadeemia (ROA) loomise otsuse langetas ROK 1949. aastal, selle tegelik asutamine toimus aga 1961. aastal.
Kaasaegsete olümpiamängude rajaja Pierre de Coubertini soov oli luua institutsioon, mille ülesandeks oleks olümpiaidee säilitamine, selgitamine ja levitamine noorte hulgas. Oma eluajal ei õnnestunud tal oma unistust täide viia. 1961. aastal moodustatigi Kreeka Olümpiakomitee juurde Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia, mis töötab ROK-i patronaaži all. ROK moodustas ka vastava komisjoni Olümpiaakadeemia tegevuse suunamiseks.


Juhe.
Juhe ehk isoleerjuht on ühekordse isolatsiooniga ühest või mitmest juhist koosnev elektrit juhtivast metallist (tavaliselt vask või alumiinium või nende sulamid, erijuhtudel teras, bi– või väärismetall) elektrijuht, mida kasutatakse elektriinstallatsioonitöödel elektrienergia või -signaalide edastamiseks ja kaablite valmistamisel.
Juhtmeid liigitatakse voolujuhi ehituse järgi traat, keerutatud traatkiud ehk tross ja peenkiud ehk peenkiudtross ning neid toodetakse kindlaks määratud ristlõigete nimireaga. Juhtmeid markeeritakse kindlat värvi isolatsioonimaterialiga. Senine markeerimise kord oli riigiti erinev vastavalt kohalikule standardile.
2001. aastal võttis Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (European Committee for Electrotechnical Standardization – CENELEC) vastu uue kaablite markeerimise värvistandardi, mis määratleb nii kohtkindlate kui ka paindkaablite soonte värvid. Juhe kuulub kohtkindlate kaablite hulka. Uuele värvisüsteemile ülemineku tähtaeg oli 1. aprill 2006. aastal.
Uus värvistandard ei too endaga kaasa suuri muutusi, kolla-roheline jääb ikka kaitse (PE) või ühildatud kaitse- ning neutraaljuhiks (PEN). Neutraaljuhi (N) värvina tuleb kasutusele sinine, faasisoonte märgistusena pruun, must ja hall. Esimese faasisoone värviks saab pruun.
Paljasjuhtmed ehk paljasjuhid on juhtmete eriliigiks, mida kasutatakse elektriülekande õhuliinides ning elektritööde tegemisel teisaldatavates maandusjuhtmetes. Õhuliinide paljasjuhtmed ehk liinijuhtmed on isoleerimata Traadid või trossid, mida paigaldatakse elektriülekande liinide mastide isolaatoritele. Alumiiniumtrosse valmistatakse välisläbimõõduga 5,1 – 36,9 mm. Vaskjuhtmeid (trosse) valmistatakse diameetriga 2,24 – 25,2 mm, läbimõõduga kuni 3,6 mm koosneb juhe ühest traadist. Terasjuhtmeid (trosse) valmistatakse diameetriga 3 – 12,6 mm, läbimõõduga kuni 5 mm koosneb juhe ühest traadist. Valmistatakse ka terassüdamikuga alaumiiniumjuhtmeid diameetriga 4,5 – 42,4 mm. Liinide paljasjuhtmete materialina on kasutusel alumiiniumi-, vase- terase- ja teisi sulameid.
Elektrijuhtme juht võib olla kas üks traat või keerutatud tross. Trossid võivad olla keerutatud kimbus või kihilised, kihiliste trosside eri kihid keerutatakse eri suundades.
Kaubanduses nimetatakse juhtmeks ka igasuguseid elektri–, arvuti– või muid seadmeid ühendavaid kaableid. Oma elektrijuhi ehituselt kuuluvad nad kaablite hulka.
Takistus.
formula_1


Natsagijn Bagabandi.
Natsagijn Bagabandi (mongoli "Нацагийн Багабанди"; sündis 22. aprillil 1950 Mongoolias Dzavhani aimakis Jaruu somonis) oli Mongoolia president 20. juunist 1997 kuni 2005. aasta juunini, kui ametisse astus Nambarõn Enhbajar.
Ta lõpetas keskkooli 1968 Dzavhani aimakis Uliastajs.
Elulugu.
Aastal 1972 lõpetas ta Leningradis (praegu Peterburi) külmutustehnikumi külmutustehnikuna. 1972–1975 töötas ta Ulaanbaatari õlle- ja viinavabrikus masinaoperaatorina, mehhaanikuna ja insenerina.
1980 lõpetas ta Odessa Toiduainetetööstuse Tehnoloogia Instituudi.
Aastatel 1980–1984 töötas ta MRRP Keskaimaki komitee propagandaosakonna juhatajana.
1984–1987 oli ta Moskvas Ühiskonnateaduste Akadeemias aspirantuuris ja kaitses filosoofiakandidaadi kraadi.
1987–1992 oli ta MRRP Keskkomitee lektor-propagandist, osakonnajuhataja, osakonna nõunik, sekretär ja aseesimees. 1992 valiti ta Suure Rahvahuraali liikmeks ja esimeheks.
Ta valiti tagasi Suure Rahvahuraali liikmeks 1996. aasta üldvalimistel. Ta juhtis MPRP fraktsiooni.
1997 valiti ta MRRP 22. konverentsil partei juhiks.
Ta võitis presidendivalimised 18. mail 1997 60% häältega.
20. mail 2001 valiti ta presidendiks tagasi. Ta sai ligi 58% häältest. Tema lähim konkurent Radnaasumberelijn Gontšigdordž opositsioonis olevast Demokraatlikust Parteist, mis on 1996–2000 võimul olnud Demokraatliku Liidu järglane, sai 37% häältest. Valimistest osavõtu protsent oli 82%.
Nagabandi 2001. aasta valimiskampaania põhiloosung oli "Kui järv on vaikne, siis ka pardid on vaiksed," mis tähendas: "Kui riik on vaikne, siis ka rahvas on vaikne". See loosung võttis arvesse, et rahvas ei soovi järske muudatusi. Maainimestele oli mõeldud loosung "Olen kasvanud tabuunitolmus," mis rõhutas tema lähedust karjakasvatajale. Peale selle pööras kampaania tähelepanu keskmiste ja väikeärimeeste probleemide lahendamisele.
Ta esineb innuka budistina ja laseb end sageli pildistada mongoli rahvariietes Tšingis-khaani portree kõrval.
29. juunist 1. juunini 2003 viibis ta Mongoolia presidendina ametlikul visiidil Eesti Vabariigis.
Isiklikku.
Ekspresidendi abikaasa on Azadsuren Oyunbileg. Ta on sündinud 1951 Dzavhani aimakis Uliastaj somonis. Ta lõpetas 1975 Riikliku Pedagoogikaülikooli. Ta juhib fondi "Inimeste heaks".
Tütar Bayarmaa sündis Ulaanbaataris 1972. 1996–1998 oli ta majanduse alal kraadiõppes Lõuna-Koreas Sogangi Ülikoolis. Poeg Batbayar sündis Ulaanbaataris 1974.
Vabal ajal armastab ta lugeda ja kalal käia.


ROK-i istungjärgud.
Rahvusvahelise Olümpiakomitee istungjärk on Rahvusvahelise Olümpiakomitee kõrgeim organ.
ROK-i istungjärgud toimuvad reeglina kord aastas. Kõik istungjärgud on kinnised, osa võtavad ainult ROK-i liikmed ja auliikmed.
Istungjärkude vaheajal tegutseb ROK-i täitevkomitee, mille koosseisu kuuluvad president, kolm viitsepresidenti ja viis liiget.


Rahvusvahelise Olümpiakomitee auliige.
Rahvusvahelise Olümpiakomitee auliikmeks võidakse nimetada isikut, kes on aktiivselt tegutsenud olümpialiikumise arendamisel. Auliikmeks olemine annab võimaluse osa võtta ROK-i istungjärkudest (ilma hääleõiguseta) ja olümpiakongressidest ning nad kutsutakse külalisena olümpiamängudele ROK-i liikmetega võrdsetel alustel.


Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige.
Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige on valitud ja valitakse kas juhtkonna või liikmete grupi soovitusel isikutest, kellel ROK-i arvates on teeneid olümpialiikumise arendamisel ja kes elavad riigis, kus on moodustatud rahvuslik olümpiakomitee. ROK-i liikmed ei esinda komitees oma riiki, vaid on ROK-i esindajad kodumaal.
Kuni 1966. aastani valitud ROK-i liikmed kuulusid organisatsiooni kooseisu eluaegselt. Hiljem on liikmeks olekut piiratud 72. eluaastani.
ROK-i liikmeks valitu annab pidulikul tseremoonial vande, milles ta lubab tegutseda olümpialiikumise arendamise huvides. Vande tekst on kirjas olümpiahartas.
Olümpiaharta redaktsiooni järgi saab ROK-i liige kümneaastase staaži järel errumineku korral automaatselt auliikme staatuse.


Bipolaartransistor.
Bipolaartransistor on transistor, mis koosneb kolmest auk- ja elektronjuhtivusega kihist ja kahest nendevahelisest pn-siirdest.
Bipolaartransistori (tavaliselt germaaniumist või ränist) struktuur võib olla "pnp" või "npn".
Pnp-tüüpi bipolaartransistoril on 2 aukjuhtivuse ja 1 elektronjuhtivusega kihti. Keskmist ala nimetatakse alati baasiks, antud juhul on see elektronjuhtivusega. Emitter ja kollektor on alati baasi otstel, antud juhul aukjuhtivusega. Emitterit läbib kogu kasutatav vool; osa sellest läheb välja baasi kaudu (mis on üldjuhul tüüriv vool) ning osa kollektori kaudu (mis on üldjuhul tüüritav vool).
Bipolaartransistori saab panna kolme lülitusse: on olemas ühise emitteriga, ühise kollektoriga ja ühise baasiga lülitus. Esimene neist on kõige kasutatavam, sest see tagab suure võimendusteguri. Ühise kollektoriga lülitus on spetsiifilisem (emitterijärgur). Ühise baasiga lülitus on sageli kasutusel raadiotehnikas, sest võimaldab kõrgemaid sagedusi kasutada.


Nambarõn Enhbajar.
Nambarõn Enhbajar (mongoli "Намбарын Энхбаяр", sündinud 1. juunil 1958) on Mongoolia poliitik.
Ta oli Mongoolia president 24. juunist 2005 kuni 18. juunini 2009 ja peaminister 26. juulist 2000 kuni 20. augustini 2004.


Apollo 15.
David Scott, Alfred Warden ja James Irwin
Apollo 15 oli kosmoselaev, mis sooritas Apollo programmi neljanda lennu Kuule.
Lend startis Kennedy Kosmosekeskusest 26. juulil 1971 kell 13:34.00 UT.
Kuumoodul kuundus 30. juulil kell 22:16.29 ja lahkus sealt 2. augustil kell 17:11.22, jõudes Maale tagasi 7. augustil kell 20:45.53. Lennu kestus oli kokku 295 tundi, 11 minutit ja 53 sekundit.
Apollo 15 meeskonda kuulusid komandör David Scott, kellele see oli kolmas lend, juhtimismooduli "Endeavor" piloot Alfred Worden, kellele see oli esimene lend, ja kuumooduli "Falcon" piloot James Irwin, kellele see oli esimene lend. Varem olid nad kolmekesi moodustanud Apollo 12 varumeeskonna.
Apollo 15 oli esimene lend, millel astronaudid veetsid Kuu pinnal suhteliselt kaua aega, keskendudes teadusuuringutele. Kokku tõid nad kaasa 76.8 kg kivimeid.
James Irwin ja David Scott tegid Kuul esimese sõidu kuuautoga, sõites läbi 27,9 km. Kuuauto pikkus oli 310 cm, laius 183 cm, kõrgus 144 cm, mass 209 kg, kandevõime 480 kg, jõuallikateks 2 36 V patareid, iga ratast vedas 190 W võimsusega mootor.
Scott kontrollis Kuu peal teooriat, et vaakumis kukuvad kõik esemed võrdse kiirusega, pillates maha kotkasule ja oma geoloogivasara. Nad kukkusid tõepoolest ühesuguse kiirusega. Enne kui Scott jõudis nad üles korjata, astus Irwin kogemata sulele peale ja see jäigi kuu peale.
Kuu orbiidil tiirlev Worden asus lennu ajal rekordilisel kaugusel lähimast inimesest. Scott ja Irwin olid Kuul, tema aga Apollo 15 juhtmoodulis neist 3596,4 km kaugusel.
Apollo 15 kergitas oma maandumispaigas üles tohutu tolmupilve. Selle fikseeris Jaapani kuukaaslane SELENE ja need andmed langevad hästi kokku Apollo 15 juhtimismoodulist tehtud fotodega Kuu pinna albeedo muutuste kohta kuundumiskohas. Fotode analüüs kinnitas selle pilve olemasolu veel 2008. aasta mais. Niisugused tõendid on tähtsad oletuste kummutamiseks, nagu olnuks kogu Kuuprogramm üks suur hiigelpettus.
Apollo 15 logo kujutas kolme lindu lendamas Kuu maastiku kohal. Vahetult lindude taga moodustavad kraatrite ahelikud rooma numbri XV. Logo ümbritsevad punane, valge ja sinine rõngas ning keskmisele neist, valgele on kirjutatud kosmonautide nimed. Logo kujundas Itaalia moekunstnik ja poliitik Emilio Pucci, kes esitas kolme linnu motiivi, kuid meeskond muutis selle värvid esialgsest sinisest ja rohelisest patriootlikumateks punaseks, valgeks ja siniseks.


Apollo 13.
thumb
Jim Lovell, Jack Swigert ja Fred Haise
Meeskonna vastuvõtt sõjalaeval "Iwo Jima"
Apollo 13 oli kosmoselaev, mis pidi sooritama Apollo programmi kolmanda Kuu pinnal maanduva lennu.
Lend startis 11. aprillil 1970. Kaks päeva hiljem toimus kosmoselaeva pardal plahvatus, mille põhjustas vigane hapnikumahuti. Laeva hooldusmoodul sai tõsiselt kannatada ning meeskonna varustamine elektrienergiaga praktiliselt katkes. Meeskond kasutas kosmoses elamiseks kuumoodulit ning tegi Houstoni juhtimiskeskusest saabuvate juhtnööride abil mitmesuguseid leidlikke parandusi.
Meeskond.
Apollo 13 meeskonda kuulusid komandör Jim Lovell, juhtimismooduli "Odyssey" piloot Jack Swigert ja kuumooduli "Aquarius" piloot Fred Haise. Jim Lovell oli veteran, kellel selja taga juba kolm kosmoselendu ning rohkem tunde kosmoses (572) kui ühelgi teisel astronaudil. Apollo 8 lennul oli ta Kuu tagumise külje juba ära näinud. Teiste meeste jaoks oli see esimene lend. Fred Haise oli tuntud kui tehnikaspetsialist, kes teadis iga pisiasja kuumooduli iga detaili kohta. Jack Swigert sattus aga meeskonda alles viimasel hetkel varumehena, sest esialgu juhtimismooduli piloodiks saama pidanud Ken Mattinglyl kahtlustati punetisi.
Lovell valis juhtimismooduli nime "Odyssey" nii Homerose kui ka Arthur C. Clarke'i teose järgi ning alles oma odüsseialt tagasi olles tabas ta nime tähenduse irooniat.
Plahvatus.
Lend startis Kennedy Kosmosekeskusest 11. aprillil 1970 kell 19.13. Kaks päeva sujus vahejuhtumiteta, kuid siis võtsid sündmused ootamatu pöörde.
Nii elektrienergia kui ka joogi- ja seadmete jahutusvee saamiseks kasutati kosmoselaevas kolme keemilist kütuseelementi. Kütuseks olid –185 kraadini jahutatud vedel hapnik ja vesinik, mida hoiti isoleeritud sfäärilistes mahutites hooldusmoodulis. Lennu käigus ja temperatuuri muutudes hakkas vedelik aurustuma. Kui stardist oli kulunud kaks päeva, oli mahutites moodustunud vedeliku ja gaasi segu, mida tuli regulaarselt segada, et mahuti täituvuse andur õige lugemi saaks. Mahuti rõhu suurendamiseks oli sellesse paigaldatud ka kütteelement, millega segu vajadusel soojendati.
Astronaudid olid asumas oma korralisele uinakule, kuid enne seda otsustati mahutite sisu ära segada. Et eelmise uinaku ajal oli vesinikusurve anduri valehäire astronaudid üles äratanud, lülitati alarm seekord välja. Jack Swigert lülitas segisti tööle. Mitte keegi aga ei osanud aimata, et ühes hapnikumahutis oli saatuslik defekt. Nimelt puudus isolatsioon juhtmete ja mahuti sisu vahel. Kui mõnda aega tagasi oli selgunud, et hapnikumahuti elektrisüsteem peab vastu pidama stardiplatvormil kasutatavale pingele, mis oli kõrgem kui juhtimismoodulis kasutatav, vahetati enamik komponente ümber, kuid termostaat unustati vahetamata. Kui testimise käigus oli vaja mahuti tühjendamiseks hapnik aurustada, pandi kütteelement tööle, termostaat põles läbi, ega lülitanud enam kütet välja. Üle 400 kraadi tõusnud temperatuur sulatas aga teflonkatte, mis mahuti sisu elektrijuhtmetest isoleeris. Nüüd vajati katastroofiks üksnes sädet, mis tekkis segamisel. Rõhk mahutis hakkas kiirelt tõusma, kuid sellest teatama pidanud alarm oli välja lülitatud. Peagi kuulsid astronaudid plahvatust. Juhtpaneelil süttisid punased tuled, üks kahest elektrivarustuse kanalist oli täielikult katkenud ning üks kolmest kütteelemendist rivist väljas. Meeskonna jaoks tähendas see tol hetkel eelkõige Kuule minemise unistuse purunemist, sest reeglite järgi ei tohtinud seda teha ainult kahe elemendiga. Ka teine element lõpetas peagi oma töö.
Juhtimiskeskuses ei saadud aru, milles asi. Näiliselt omavahel seostamatuid vigu oli liiga palju. Alguses oletati, et instrumendid saadavad mingil põhjusel valesid näite. Peagi selgus, et olukord on väga tõsine. Kõik vähegi võimalikud stsenaariumid olid korduvalt simulaatoris läbi mängitud, kuid kunagi ei oldud katsetatud paljusid erinevaid, ebatõenäolisi ja samaaegseid talitlushäireid. Kui aga astronaudid äkki teatasid aknast mööda hõljuvast gaasipilvest, tundus kõik selge. Selge oli ka see, et hapniku lõppemine ja elektrivarustuse täielik katkemine oli ainult aja küsimus. Nüüd kaotas Kuule minek oma tähtsuse, sest astronautide elud olid ohus.
Tagasitee.
Juhtimismooduli elektrivarustus oli täielikult katkemas. Lisaks kuulus juhtimismooduli varustusse küll kolm akut, kuid need olid mõeldud Maa atmosfääri sisenemiseks. Otsustati, et meeskond lülitab juhtimismooduli toite täielikult välja ja kolib kuumoodulisse ümber. Ka kuumoodulis jäeti tööle vaid eluks hädavajalikud süsteemid. Arvutused näitasid, et energiavarudest piisas, et turvaliselt Maale tagasi jõuda.
Vigane Apollo oli Maast umbes 320 000 ja Kuust umbes 72 000 kilomeetri kaugusel, Kuu gravitatsioonijõud hakkas parajasti Maa oma ületama. Tagasipöördumiseks oli kaks võimalust – kohe ümber pöörata või teha ring Kuu orbiidil, kasutades Kuu gravitatsioonijõudu "hoo andmiseks". Otsustati viimase variandi kasuks. Selleks oli vaja aga trajektoori muuta. Tavaolukorras kasutati kursi muutmiseks hooldusmooduli rakettmootoreid, kuid need olid tõenäoliselt viga saanud. Seega tuli kasutada kuumooduli laskumismootorit. Pärast Kuu tagant möödumist kasutati seda veel kord kiirendamiseks. Nüüd vajati veel vaid väikest kursimuutust enne Maa atmosfääri sisenemist, et kindlustada õige sisenemisnurk.
Kuumooduli varustus oli mõeldud kahele inimesele kaheks päevaks. Nüüd aga pidid selles vastu pidama kolm meest umbes neli päeva. Toidu-, vee- ega hapnikupuudust ei olnud, kuid probleemiks oli väljahingatava süsihappegaasi kontsentratsioon ümbritsevas õhus. Õhu puhastamiseks olid kuumoodulis ümara ristlõikega liitiumhüdroksiidfiltrid. Ka juhtimismoodulis olid sama otstarbega filtrid, kuid need olid ristkülikukujulise ristlõikega ega sobinud süsteemiga kokku. Houstonist saadud juhiste abil ehitasid astronaudid need filtrid käepäraseid vahendeid kasutades ümber.
Probleemiks oli ka temperatuur, mis langes kosmoselaeva sisemuses nii madalale, et mehed ei saanud enam korralikult magada, lõpuks näitas termomeeter ainult paari plusskraadi. Õhu niiskusesisaldus oli nii suur, et instrumendid olid kaetud kondensvee tilkadega ning astronaudid kartsid võimalikku lühist mooduli käivitamisel. Kohe, kui selgus, et energiavaru on piisav, otsustati juhtimismoodul uuesti käivitada. Kõigile kartustele vaatamata sujus käivitamine edukalt.
Veidi enne atmosfääri sisenemise protseduuri alustamist ühendati kõigepealt lahti hooldusmoodul. Alles nüüd nägid astronaudid, kui suured olid selle vigastused. Nad tegid sellest fotosid, mis aitasid hiljem plahvatuse põhjuseid uurida. Kui viimane kursikorrektsioon oli tehtud, lasti sentimentaalsete tunnete saatel minna ka kuumoodulil.
Pärast hooldusmooduli ulatuslike purustuste nägemist tekkisid kahtlused selle suhtes, ega atmosfääriga kokkupuutel tekkivat kuumust leevendav kuumuskilp plahvatuses viga ei saanud. Õnneks sujus atmosfääri sisenemine edukalt, ka langevarjud avanesid probleemideta, ning 17. aprillil kell 18.07.41 kukkus kosmoselaev Ameerika Samoa lähedal Vaiksesse ookeani, kus päästelaev "Iwo Jima" juba ootas.
Sellelt lennult pärineb ka hästi tuntud ja hiljem laiemassegi kasutusse läinud lause "Houston, we've had a problem". Apollo 13 lend sai tagantjärele nimeks "õnnestunud läbikukkumine".
Keegi kolmest Apollo 13 astronaudist enam rohkem kosmosesse ei läinud. Eelmise kahe Apollo meeskondadele oli antud lubadus, et lennu katkemisel pääsevad nad järgmise lennuga uuele katsele. Apollo 13 astronautidele aga kahjuks enam seda ei lubatud. Jim Lovell oli juba varem otsustanud, et see jääb tema viimaseks kosmoselennuks.
Nali pukseerimiskuludega.
Pärast lendu esitas kuumooduli tootja Grumman juhtimismooduli tootjale North American Rockwell 312 421,24-dollarise arve juhtimismooduli pukseerimise eest. Arve saaja sai naljast aru ja keeldus maksmisest, põhjendades seda asjaoluga, et eelmise kahe lennu puhul oli nende juhtimismoodul kuumoodulit tasuta pukseerinud.
Raamat ja film.
Jim Lovell kirjutas koos Jeffrey Klugeriga lennu sündmuste põhjal raamatu "Apollo 13". Selle järgi tehti samanimeline film, kus Lovelli rollis on Tom Hanks. Ka Jim Lovell ise ilmub korraks ekraanile, mängides laeva Iwo Jima kaptenit.


Monokristall.
Monokristall on terviklik üksik ühtse kristallvõrega mineraalitera.
Monokristallile vastanduvad paljudest mineraaliteradest koosnevad agregaadid, näiteks kivimid.
Monokristall, nagu kristallstruktuuriga tahkised üldse, ei pea koosnema ühe keemilise elemendi aatomitest.
Looduses leidub haliidi, kvartsi ja paljude teiste mineraalide monokristalle.
Monokristalle kasvatatakse erinevatest ainetest. Neid kasutatakse teaduses ja tehnikas, eriti raadiotehnikas ja elektroonikas. Viimasel juhul on monokristallid pooljuhtkristallid.
Elektroonika jaoks tehtavad pooljuhtkristallid valmistatakse põhiosas ränist või germaaniumist. Kristalli teatud osadele lisatakse mõne muu elemendi aatomeid, et muuta piirkonna juhtivustüüpi. Kui lisatava elemendi aatomi väliselektronkihil on rohkem elektrone kui näiteks ränil, on tegemist elektronjuhtiva alaga. Kui aga väliskihi elektrone on lisataval ainel vähem, nimetatakse antud piirkonna juhtivust aukjuhtivuseks.


Lämmastikhape.
Lämmastikhape (varem: "salpeeterhape"; keemiline valem HNO3) on söövitav värvuseta teravalõhnaline vedelik ning mürgine hape, mis võib põhjustada tõsiseid põletushaavu. Lämmastikhape on laialt levinud hapetest üks tugevamaid happeid. Lämmastikhappel on iseloomulik terav lämmatav lõhn, mis pisut meenutab kloori lõhna. Toatemperatuuril eraldub kontsentreeritud, veevabast lämmastikhappest lämmastikdioksiidist koosnevat punast või kollast suitsu.
Kontsentreeritud lämmastikhapet nimetatakse suitsevaks lämmastikhappeks. Et ta sisaldab lahustunud lämmastikdioksiidi, on ta punakat (kollakat, pruunikat) värvi. Ta on väga tugev oksüdeerija, mis võib orgaanilisi, kergsüttivaid aineid süüdata.
Lämmastikhape on lämmastiku hapnikhapetest kõige tuntum ja kõige püsivam. Ta kuulub mineraalhapete ja üheprootoniliste hapete hulka.
Tihedus.
Tihedus on 100-protsendisel happel 1,5 g/cm³, 70-protsendisel 1,4 g/cm³ ja 20-protsendisel 1,1 g/cm³.
Sulamistemperatuur.
Sulamistemperatuur on 100-protsendisel happel −42 °C, 70-protsendisel −40 °C ja 20-protsendisel −19 °C.
Keemistemperatuur.
Keemistemperatuur on 100-protsendisel happel 84 °C, 70-protsendisel 122 °C ja 20-protsendisel 104 °C.
Värvus.
Kuigi lämmastikhape ise on värvuseta, on tal enamasti punakaspruunikas või kollakas varjund, sest lagunemisel eraldub temast lämmastikdioksiidi, mis temas lahustub ja annab lahusele värvi.
Aurud.
Lämmastikhappe aurud on õhust 3,2 korda raskemad.
Auru rõhk 20 °C juures on 100-protsendisel happel 5,6 kPa, 70-protsendisel 1,0 kPa ja 20-protsendisel 2,0 kPa.
Keemilised omadused.
Lämmastikhapet võib vaadelda koosnevana lämmastikpentoksiidist (N2O5) ja veest (H2O). Lämmastikuaatomil on ühendis maksimaalne oksüdatsiooniaste (+5). Selline lämmastiku ühend on samaaegselt nii tugev hape kui ka tugev oksüdeerija.
Lämmastikhape reageerib alustega. Reaktsiooni saadusteks on nitraat (sool) ja vesi. Näiteks kaaliumhüdroksiidiga (KOH) toimub reaktsioon
Tekib kaaliumnitraat ehk kaaliumsalpeeter (KNO3).
Lämmastikhappe soolad.
Naatriumi, kaaliumi, ammooniumi ja kaltsiumi nitraate nimetatakse üldiselt salpeetriteks. Need on olulised komponendid lõhkeainete ja väetiste tootmisel.
Oksüdeerivad omadused.
Lämmastikhappe reduktsiooniaste oleneb tema kontsentratsioonist ja redutseerija aktiivsusest.
Reaktsioonid tsüaniidide, karbiidide, metallipulbrite ja muude ainetega võivad tekitada plahvatuse. Seetõttu tuleb lämmastikhapet orgaanilistest ühenditest eemal hoida.
Reaktsioonid metallidega.
Lahjendatud lämmastikhappes lahustub enamik metalle, mille tulemuseks on tekivad soolad. Eranditeks on kuld, tantaal, plaatina ja iriidium, mille lahustamiseks kasutatakse lämmastikhappe ja soolhappe segu ehk kuningvett.
Kontsentreeritud lämmastikhape redutseerub tavaliselt lämmastikdioksiidiks, lahjas lahuses tekib lämmastikoksiid ja aktiivsemate metallide puhul lausa dilämmastikoksiid. Lahjendatud lämmastikhappe ja metalli reageerimisel ei eraldu üldjuhul ka vesinikku.
Passiveerimine.
Kui alumiinium, raud ja kroom lahustuvad kergesti lahjas lämmastikhappe lahuses, siis kontsentreeritud lämmastikhape tekitab metalli pinnale õhukese oksiidikihi, mis takistab edasist reaktsiooni ehk passiveerib metalli. Seetõttu hoitakse kontsentreeritud lämmastikhapet alumiinium-, raud- või klaasanumates.
Reaktsioonid mittemetallidega.
Lämmastikhape reageerib ka paljude orgaaniliste ühenditega. Mitmete orgaaniliste ainetega, näiteks tärpentiniga, on reaktsiooni kulg äge. Võimalik on isesüttimine.
Ksantoproteiiniproov.
Lämmastikhape reageerib proteiinidega ja selle tagajärjel tekivad kollast värvi nitraadid. Selline reaktsioon on tuntud kui ksantoproteiine reaktsioon. Proovile lisatakse kontsentreeritud lämmastikhapet ja saadud segu kuumutatakse. Kui proov sisaldab aromaatseid aminohappeid, siis muutub segu kollaseks. Tugeva aluse, näiteks vedela ammoniaagi lisamisel muutub segu oranžiks. Värvi muutuse põhjustavad aromaatsed tuumad proteiinides. Ksantoproteiinid tekivad ka siis, kui hape puutub kokku epiteelkoe rakkudega ja värvivad naha kollaseks.
Tööstuslik tootmine.
Kuid kuna kuumutamisel laguneks liiga palju lämmastikhappest, siis kasutatakse esimese reaktsioonivalemi järgi kulgevat protsessi.
Lämmastiku tootmiseks on kasutatud ka elektri-kaarleegi meetodit. See protsess oli eriti levinud Norras 20. sajandi alguses, kus oli võimalus kasutada suures koguses odavat elektrit. Kaarleek tekitatakse tugeva elektromagneti pooluste vahel ja see võtab ketta kuju, mille läbimõõt ulatub kolme meetrini. Kaarleek tekitatakse tulekindlatest tellistest ahjus, kus temperatuur tõuseb 3000–3500 °C. Läbi ahju juhitakse õhku, mis kaarleegiga kokku puutudes kuumeneb ja kus tekib lämmastikoksiidi. Ahjust väljuvad gaasid sisaldavad 2–3% lämmastikoksiidi. Väljuvad gaasid jahutatakse kiiresti 1000–1100 °C, et vältida lämmastikoksiidi lagunemist lämmastikuks ja hapnikuks. Jahtudes reageerib lämmastikoksiid hapnikuga ja moodustub lämmastikdioksiid, mis omakorda neeldub vees ja tekib lämmastikhape. Kuna antud protsess on energiamahukas, siis tänapäeval leiab see vähe kasutust.
Väga puhta lämmastikhappe saamine nõuab tavaliselt destilleerimist väävelhappega, mis on vett siduv. Selles protsessis tekib lämmastikhappe aseotroopne segu veega, milles on 68% HNO3 ja 32% vett.
Kasutamine.
Lämmastikhapet kasutatakse laboratooriumis reaktiivina, lõhkeainete (näiteks nitroglütseriini ja trotüüli) valmistamisel ning lämmastikväetiste (näiteks ammooniumnitraadi) ja liitväetiste tootmisel.
Seda kasutatakse veel metallurgias ja toorainete töötlemisel, sest ta reageerib enamiku metallidega. Lämmastikhappe abil söövitatakse metalle. Kontsentreeritud lämmastikhappe ja soolhappe segu vahekorras 1:3 on kuningvesi, üks vähestest reaktiividest, mis suudab lahustada kulda ja plaatina.
Samuti kasutatakse lämmastikhapet väävelhappe ja orgaaniliste nitroühendite tootmisel.
Raketikütus.
Lämmastikhapet on kasutatud oksüdeerijana vedelkütusel töötavate rakettide kütuses. Raketikütuses kasutatakse kas punaselt suitsevat lämmastikhapet, valgelt suitsevat lämmastikhapet, väävelhappe seguna koos HF inhibiitoriga. Näiteks inhibiitoriga punaselt suitsevat lämmastikhapet kasutati ühe komponendina raketi CIM-10 Bomarc vedelkütuse tootmisel.
Lämmastikhapet kasutati 1940.–1950. aastatel laialdaselt rakettide vedelkütuste valmistamisel. Mitmesuguste probleemide vältimiseks (hape on ebastabiilne ja tugeva söövitava toimega) segati lämmastikhapet dilämmastiktetraoksiidiga (N2O4) ja vesinikfluoriidhappega. 1950. aastate lõpuks tehti kindlaks, et N2O4 on lämmastikhappest veelgi parem oksüdeerija, mistõttu 1960. aastatel võeti lämmastikhappe asemel peaaegu täielikult kasutusele puhas N2O4.
Puidu töötlemine.
Madala kontsentratsiooniga lämmastikhapet (~10%) kasutatakse tihti männi või vahtrapuidu kunstlikuks vanandamiseks. Happe kasutamine jätab puidu hallikas-kuldseks, mis sarnaneb vanale vahatatud või lakitud puidule.
Vesilahuste tüübid.
Müügil olevates lämmastikhappelahustes on happe kontsentratsioon tavaliselt 52–68,4%. Kontsentreeritud lämmastikhappena müüakse tavaliselt aseotroopset segu, mis sisaldab 68,4% lämmastikhapet. Aseotroopse segu kontsentratsioon aurude eraldumisel ei muutu. Selle keemistemperatuur on 121,9 °C ja tihedus 1,43 g/cm³.
Kui kontsentratsioon ületab 86%, on tegemist suitseva lämmastikhappega: sellest eraldub suitsuna lämmastiku oksiide. Seda saab lahutada kaht liiki suitsevaks happeks: valgeks suitsevaks lämmastikhappeks ja punaseks suitsevaks lämmastikhappeks. Toodetakse tavaliselt 98–99-protsendilist suitsevat lämmastikhapet.
Valge suitsev lämmastikhape on väga lähedane veevabale lämmastikhappele. Ühe standardi järgi ei tohi veesisaldus selles ületada 2% ja lahustunud lämmastikdioksiidi (NO2) sisaldus 0,5%.
Punane suitsev lämmastikhape sisaldab lahustunud lämmastikdioksiidi, nii et lahus on punakaspruun. Olenevalt standardist peab NO2 sisaldus olema näiteks vähemalt 17% või vähemalt 13%.
Kui lisada suitsevale lämmastikhappele 0,6...0,7% vesinikfluoriidi (HF), saadakse inhibiitoriga suitsev lämmastikhape. Fluoriidi lisatakse selleks, et metallmahutid ei sööbituks: metalli pinnale tekib selle metalli fluoriidi kiht. Inhibiitoriga suitsevat lämmastikhapet kasutatakse vedelkütusega rakettides oksüdeerijana.
Toime inimese organismile.
Lämmastikhape on söövitav. Sisse võtmisel võib tekkida seedeelundite söövitus. Aurude sissehingamine ärritab limaskesti ja võib neid tõsiselt kahjustada. Lämmastikhappe sattumine silma võib põhjustada nägemise kaotust. Happe sattumisel nahale võivad tekkida plekid ja põletused.
Kokkupuutel kontsentreeritud lämmastikhappega värvub inimese nahk kollaseks, sest valkudes on aluselisi aminohappeid, mis lämmastikhappega reageerivad (nitreeruvad). Kui nahal olevat hapet leelisega neutraliseerida, muutub nahk oranžiks.
Töötamisel lämmastikhappega tuleb kanda kaitseriietust. Aure ei tohi sisse hingata. Kui hapet satub silma, tuleb silmi põhjalikult loputada ning arsti poole pöörduda. Õnnetuse puhul tuleb kohe arst kutsuda.
Ajalugu.
Esmakordselt kirjeldas lämmastikhapet 8. sajandi araabia alkeemik Geber, kes valmistas seda salpeetrist. Albertus Magnus soovitas 13. sajandil lämmastikhapet kasutada valeraha tuvastamiseks, kuna lämmastikhape lahustab kõike peale kulla. Johann Rudolf Glauber töötas 17. sajandil välja meetodi lämmastikhappe toomiseks: salpeetril lasti reageerida väävelhappega. Meetod püsis kasutusel kuni 20. sajandini.
Antoine Lavoisier näitas 1776. aastal, et lämmastikhape sisaldab hapnikku ja Henry Cavendish tõestas 1785. aastal, et seda saab toota elektri abil niiskest õhust. Elektrit kasutati lämmastikhappe tootmiseks kaarleegi abil 20. sajandi alguses.
Lämmastikushape.
Lämmastikhapet ja tema soolasid (nitraate) ei tohi segamini ajada lämmastikushappe ja tema soolade, nitrititega.


Kalju Lepik.
Kalju Lepik (7. oktoober 1920 Koeru – 30. mai 1999 Tallinn) oli eesti luuletaja.
Hariduskäik.
Aastal 1943 astus ta Eesti Leegioni, 1944 põgenes Rootsi. Ta õppis lühikest aega Stockholmi ülikoolis arheoloogiat ja etnograafiat.
Looming.
Kalju Lepik avaldas oma esimesed luuletused 1939. aastal õpilasajakirjades, nende hulgas "Iloli" ja "Tuleviku Rajad". Nii vormilt kui teemadelt mitmekülgses luules leidub võitleva hoiakuga isamaalüürikat ja eleegilisi ühiskonnasüsteemide ja neis muganenud inimeste pihta sihitud satiiriga. Tunnuslikud on omapärane ja jõuline kujunduslikkus ning rohked rahvalaulu väljendusvahendid ja vihjed eesti luuleklassikale. Leidub paatoslikke isamaaluuletusi, romantilise hõnguga meenutusi sõjaväeaastaist. Autori isikupärast laadi toetab juba esimestes kogudes omamoodi võllahuumor, millega tõrjutakse sisemist ängistustunnet. Hiljem on Lepik kasutanud mitmesugust kujundkeelt. Ühelt poolt vabavärss, ootamatud kujundiseosed, teiselt poolt süveneb laululine alge, rahvalaulu stiilielementide ning tuntud kirjanduslike motiivide kasutamine. Lepiku luuletajanatuuris on tugevasti skeptilisust, pessimismi. Oma hilisemas loomingus suhtub ta eitavalt iga tüüpi poliitilisse võimusse ja ka suuresõnalistesse patriotismiavaldustesse.
Ta on avaldanud ligi 20 luulekogu
Kalju Lepik koostas ja toimetas Gustav Suitsu "Kogutud luuletused" (Uppsala 1963) ning albumi "ESTO 80" (Stockholm 1982).
Ühiskondlik tegevus.
Kalju Lepik kuulus paljudesse eesti pagulasorganisatsioonidesse. 1982. aastast oli ta Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees.
Ta valiti 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.


Liibanoni riigipeade loend.
Liibanoni riigipeade loend loetleb iseseisva Liibanoni riigipead. Aastail 1842–1920 kuulus riik Türgi koosseisu ja aastail 1920–1941 oli riik Prantsusmaa mandaatala. 1926 sai ta autonoomia.
Riigipead on toodud kahes tabelis. Esimeses on riigipead alates aastast 1118, mil võimule sai Banu Māni dünastia. Teises tabelis on riigi presidendid alates autonoomia saavutamisest 1926. aastal.


Džambõn Batmönh.
Džambõn Batmönh [dž'ambõn b'atmönh] (Жамбын Батм&#x0454;нх); 10. märts 1926 Mongoolia Uvsi aimakk – 14. mai 1997 Ulaanbaatar) oli Mongoolia riigipea aastatel 1984–1990.
Ta astus 1948 Mongoolia Rahvarevolutsioonilisse Parteisse. 1971 valiti ta partei keskkomitee liikmekandidaadiks ning 1974 keskkomitee liikmeks. Samal ajal sai ta ka poliitbüroo liikmeks. Aastal 1973 määrati ta Keskkomitee teaduse ja hariduse osakonna juhatajaks.
1974 määrati ta Ministrite Nõukogu aseesimeheks ja seejärel esmeheks, võttes valitsusjuhi ameti Jumdžaagijn Tsedenbalilt, kellest sai riigipea. Tsedenbal tagandati tema kehvale tervisele viidates riigipea ametipostilt ja parteijuhi kohalt augustis 1984 Keskkomitee erakorralisel koosolekul. Batmönh nimetati tema asemele parteijuhi kohale ja sama aasta 12. detsembril 1984 sai temast ka Suure Rahvahuraali presiidiumi esimees (riigipea).
Batmönhi üks esimesi ülesandeid vastsel ametikohal oli tervitada värsket Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhti Mihhail Gorbatšovi, kes augustis 1985 tegi visiidi Ulaanbaatarisse. Gorbatšovi vastuvõtul, riiklikul banketil, kuulutas Batmönh, et Mongoolia on Nõukogude Liidu ustav liitlane tema rahu kindlustamise püüdlustes Kaug-Idas.


Koeru vald.
Koeru vald on vald Järva maakonna idaosas.
Vald eksisteerib praegusel kujul 20. veebruarist 1992, mil ta moodustati Koeru külanõukogust.
Haldusjaotus.
1939. aastani eksisteerinud Koeru vald jaotati nii, et praeguse Koeru valla territoorium kattus suuremalt jaolt tollase Väinjärve valla territooriumiga. 1950 vallad kaotati.
Külad.
Abaja - Aruküla - Ervita - Jõeküla - Kalitsa - Kapu - Koidu-Ellavere - Kuusna - Laaneotsa - Liusvere - Merja - Norra - Preedi - Puhmu - Rõhu - Salutaguse - Santovi - Tammiku - Tudre - Udeva - Vahuküla - Valila - Vao - Visusti - Vuti - Väinjärve
Loodus.
Koeru vald asub Järvamaa idaosas, Pandivere kõrgustiku lõunanõlval ja Endla nõo põhjaalal. Koeru vald on põllustatud ja tihedasti asutatud.
Jõed ja Järved.
Koeru vallas asub Järva maakonna suurim järv - Väinjärv. Valla lõunaosas voolavaid Võrtsijärve-Peipsi vesikonda kuuluvad Põltsamaa jõgi ja tema lisajõed - Preedi, Oostriku ja Võlingi oja. Mullastiku moodustavad leetunud ja leostunud kamar-karbonaatmullad.
Kõrgused.
Koeru vald asub suhteliselt kõrgel Kroonilinna nullist. Koerus asuva Koeru Teletorni taldmik Haagi mäel asub 106 m kõrgusel merepinnast. Väinjärv asub 79,3 meetri kõrgusel.
Allikad.
Koeru vald asub Endla looduskaitsealal. Koeru alades on Norra allikad. Allikavesi on ka Koeru valla suurim loodusrikkus. Allikaveed kanduvad edasi Norra ojja ja Oostriku jõkke. Norra allikate Oostriku allikajärv, Värviallikas, Voltre Kaevuallikas on suured vaatamisväärsused. Suurimaks vaatamisväärsuseks Koeru vallas on Purskav allikas.
Viited.
Koeru vald


Eesti valdade loend.
See artikkel loetleb Eesti valdu 2007. aasta seisuga.
Maakonna järgi
A.
Abja vald -
Aegviidu vald -
Ahja vald -
Alajõe vald -
Alatskivi vald -
Albu vald -
Ambla vald -
Anija vald -
Antsla vald -
Are vald -
Aseri vald -
Audru vald -
Avinurme vald
E.
Emmaste vald
H.
Haanja vald -
Haaslava vald -
Halinga vald -
Haljala vald -
Halliste vald -
Hanila vald -
Harku vald -
Helme vald -
Hummuli vald -
Häädemeeste vald
I.
Iisaku vald - Illuka vald - Imavere vald
J.
Juuru vald - Jõelähtme vald - Jõgeva vald - Jõhvi vald - Järva-Jaani vald - Järvakandi vald
K.
Kaarma vald -
Kadrina vald -
Kaisma vald (ühinenud Vändra vallaga) -
Kaiu vald -
Kambja vald -
Kanepi vald -
Kareda vald -
Karksi vald -
Karula vald -
Kasepää vald -
Kehtna vald -
Keila vald -
Kernu vald -
Kihelkonna vald -
Kihnu vald -
Kiili vald -
Koeru vald -
Kohtla vald -
Kohtla-Nõmme vald -
Koigi vald -
Kolga-Jaani vald -
Konguta vald -
Koonga vald -
Kose vald -
Kullamaa vald -
Kuusalu vald -
Kõlleste vald -
Kõpu vald -
Kõrgessaare vald -
Kõue vald -
Kõo vald -
Käina vald -
Kärla vald -
Käru vald
L.
Laekvere vald -
Laeva vald -
Laheda vald -
Laimjala vald -
Lasva vald -
Lavassaare vald -
Leisi vald -
Lihula vald -
Lohusuu vald -
Luunja vald -
Lüganuse vald -
Lümanda vald
M.
Maidla vald -
Martna vald -
Meeksi vald -
Meremäe vald -
Mikitamäe vald -
Misso vald -
Mooste vald -
Muhu vald -
Mustjala vald -
Mõniste vald -
Mäetaguse vald -
Mäksa vald -
Märjamaa vald
N.
Nissi vald -
Noarootsi vald -
Nõo vald -
Nõva vald
O.
Olustvere vald -
Orava vald -
Orissaare vald -
Oru vald -
Otepää vald
P.
Padise vald -
Paide vald -
Paikuse vald -
Paistu vald -
Pajusi vald -
Pala vald -
Palamuse vald -
Palupera vald -
Peipsiääre vald -
Piirissaare vald -
Pihtla vald -
Puhja vald -
Puka vald -
Puurmani vald -
Põdrala vald -
Põltsamaa vald -
Põlva vald -
Pärsti vald -
Pöide vald -
Pühalepa vald
R.
Raasiku vald -
Rae vald -
Raikküla vald -
Rakke vald -
Rakvere vald -
Rannu vald -
Rapla vald -
Ridala vald -
Risti vald -
Roosna-Alliku vald -
Ruhnu vald -
Rõngu vald -
Rõuge vald -
Rägavere vald -
Räpina vald -
S.
Saarde vald -
Saare vald -
Saarepeedi vald -
Saksi vald -
Saku vald -
Salme vald -
Sangaste vald -
Saue vald -
Sauga vald -
Sonda vald -
Surju vald -
Suure-Jaani vald -
Sõmerpalu vald -
Sõmeru vald
T.
Tabivere vald -
Taebla vald -
Taheva vald -
Tahkuranna vald -
Tali vald -
Tamsalu vald -
Tartu vald -
Tarvastu vald -
Toila vald -
Tootsi vald -
Tori vald -
Torgu vald -
Torma vald -
Tudulinna vald -
Tõlliste vald -
Tõstamaa vald -
Tähtvere vald -
Türi vald
U.
Urvaste vald
V.
Vaivara vald -
Valgjärve vald -
Valjala vald -
Vara vald -
Varbla vald -
Varstu vald -
Vasalemma vald -
Vastse-Kuuste vald -
Vastemõisa vald -
Vastseliina vald -
Veriora vald -
Vigala vald -
Vihula vald -
Viimsi vald -
Viiratsi vald -
Vinni vald -
Viru-Nigula vald -
Vormsi vald -
Võru vald -
Võnnu vald -
Väike-Maarja vald -
Vändra vald -
Värska vald -
Väätsa vald
Õ.
Õru vald
Ü.
Ülenurme vald
Harju maakond.
Aegviidu vald -
Anija vald -
Harku vald -
Jõelähtme vald -
Keila vald -
Kernu vald -
Kiili vald -
Kose vald -
Kuusalu vald -
Kõue vald -
Nissi vald -
Padise vald -
Raasiku vald -
Rae vald -
Saku vald -
Saue vald -
Vasalemma vald -
Viimsi vald
Hiiu maakond.
Emmaste vald -
Kõrgessaare vald -
Käina vald -
Pühalepa vald
Ida-Viru maakond.
Alajõe vald -
Aseri vald -
Avinurme vald -
Iisaku vald -
Illuka vald -
Jõhvi vald -
Kohtla vald -
Kohtla-Nõmme vald -
Lohusuu vald -
Lüganuse vald -
Maidla vald -
Mäetaguse vald -
Sonda vald -
Toila vald -
Tudulinna vald -
Vaivara vald
Jõgeva maakond.
Jõgeva vald -
Kasepää vald -
Pajusi vald -
Pala vald -
Palamuse vald -
Puurmani vald -
Põltsamaa vald -
Saare vald -
Tabivere vald -
Torma vald
Järva maakond.
Albu vald -
Ambla vald -
Imavere vald -
Järva-Jaani vald -
Kareda vald -
Koeru vald -
Koigi vald -
Paide vald -
Roosna-Alliku vald -
Türi vald -
Väätsa vald
Lääne maakond.
Hanila vald -
Kullamaa vald -
Lihula vald -
Martna vald -
Noarootsi vald -
Nõva vald -
Oru vald -
Ridala vald -
Risti vald -
Taebla vald -
Vormsi vald
Lääne-Viru maakond.
Haljala vald -
Kadrina vald -
Laekvere vald -
Rakke vald -
Rakvere vald -
Rägavere vald -
Saksi vald -
Sõmeru vald -
Tamsalu vald -
Vihula vald -
Vinni vald -
Viru-Nigula vald -
Väike-Maarja vald
Põlva maakond.
Ahja vald -
Kanepi vald -
Kõlleste vald -
Laheda vald -
Mikitamäe vald -
Mooste vald -
Orava vald -
Põlva vald -
Räpina vald -
Valgjärve vald -
Vastse-Kuuste vald -
Veriora vald -
Värska vald
Pärnu maakond.
Are vald -
Audru vald -
Halinga vald -
Häädemeeste vald -
Kaisma vald (ühinenud Vändra vallaga) -
Kihnu vald -
Koonga vald -
Lavassaare vald -
Paikuse vald -
Saarde vald -
Sauga vald -
Surju vald -
Tahkuranna vald -
Tali vald -
Tootsi vald -
Tori vald -
Tõstamaa vald -
Varbla vald -
Vändra vald
Rapla maakond.
Juuru vald -
Järvakandi vald -
Kaiu vald -
Kehtna vald -
Kohila vald -
Käru vald -
Märjamaa vald -
Raikküla vald -
Rapla vald -
Vigala vald
Saare maakond.
Kaarma vald -
Kihelkonna vald -
Kärla vald -
Laimjala vald -
Leisi vald -
Lümanda vald -
Muhu vald -
Mustjala vald -
Orissaare vald -
Pihtla vald -
Pöide vald -
Ruhnu vald -
Salme vald -
Torgu vald -
Valjala vald
Tartu maakond.
Alatskivi vald -
Haaslava vald -
Kambja vald -
Konguta vald -
Laeva vald -
Luunja vald -
Meeksi vald -
Mäksa vald -
Nõo vald -
Peipsiääre vald -
Piirissaare vald -
Puhja vald -
Rannu vald -
Rõngu vald -
Tartu vald -
Tähtvere vald -
Vara vald -
Võnnu vald -
Ülenurme vald
Valga maakond.
Helme vald -
Hummuli vald -
Karula vald -
Otepää vald -
Palupera vald -
Puka vald -
Põdrala vald -
Sangaste vald -
Taheva vald -
Tõlliste vald -
Õru vald
Viljandi maakond.
Abja vald -
Halliste vald -
Karksi vald -
Kolga-Jaani vald -
Kõo vald -
Kõpu vald -
Olustvere vald -
Paistu vald -
Pärsti vald -
Saarepeedi vald -
Suure-Jaani vald -
Tarvastu vald -
Vastemõisa vald -
Viiratsi vald
Võru maakond.
Antsla vald -
Haanja vald -
Lasva vald -
Meremäe vald -
Misso vald -
Mõniste vald -
Rõuge vald -
Sõmerpalu vald -
Urvaste vald -
Varstu vald -
Vastseliina vald -
Võru vald
Vaata ka.
Valdade loend


Che Guevara.
Che Guevara [tše ge'vaara] (ka El Che, Che; tegelik nimi Ernesto Rafael Guevara de la Serna; 14. juuni 1928 Rosario – 9. oktoober 1967 Vallegrande lähedal Boliivias) oli Argentina päritolu marksistlik revolutsionäär Ladina-Ameerikas. Ta oli poliitik, kirjanik, arst, sõjateoreetik ja partisaniliikumise juht. Pärast surma sai tema stiliseeritud kujutisest kogu maailmas tuntud protestiliikumise kultuuriline sümbol.
Noore meditsiinitudengina reisis Guevara läbi Ladina-Ameerika. Külastatud paikade vaesus kujundas põhjalikult ümber tema maailmavaate. Reisikogemused ja vaatlused tõid ta järeldusele, et regioonis sügavalt juurdunud majanduslik ebavõrdsus on omane monopolistlikule kapitalismile, uuskolonialismile ja imperialismile, mille ainus ravim on maailmarevolutsioon.
Hiljem kohtas ta Mehhikos Fidel Castrot ja liitus tema 26. Juuli Liikumisega. Detsembris 1956 oli ta nende revolutsionääride hulgas, kes Castro juhtimisel tungisid Kuubasse eesmärgiga kukutada USA poolt toetatud Kuuba diktaator Fulgencio Batista. Guevara sai varsti mässuliste seas kuulsaks, ülendati komandandi auastmesse ja mängis pöördelist rolli edukas kaheaastases partisaniliikumises, mis tõukas Batista troonilt. 1959-61 töötas ta Kuuba riigipanga presidendina ja 1961-65 tööstusministrina. Diplomaadina maailmas ringi liikudes ja riigijuhtidega kohtudes esindas ta Kuuba sotsialismi. Ta oli viljakas literaat ja päevikupidaja, kirjutades partisanisõja teoreetilise ja praktilise käsiraamatu ning tuntud memuaarid oma mootorrattareisist üle Lõuna-Ameerika mandri. Guevara lahkus Kuubast 1965. aastal, et õhutada revolutsiooni, kõigepealt edutuks osutunud katsel Kongos Kinshasas ning seejärel Boliivias, kus ta CIA toetusel tabati ja hukati.
Guevara on tuntud kui vastuoluline ja tähelepanuväärne ajalooline isiksus, olles kurikuulus kui halastamatu distsipliininõudja, kes kõhklematult laskis maha ülejooksikud ning keda toetajad samas austasid kui rangelt doktriinidele pühendunud juhti. Guevarast on kujunenud vasakpoolsete ühiskondlike liikumiste ikoon tänu tema märtrisurmale, poeetilisele truudusvandele klassivõitlusele ja soovile luua "uue inimese" teadlikkus, keda ajendavad rohkem moraalsed kui materiaalsed stiimulid.
Paradoksaalsel moel ja vastuolus tema enda ideoloogiaga kujundati Che näost globaalse massikultuuri turundusembleem ja sümbol. Ajakiri Time nimetas Ched 20. sajandi 100 kõige mõjuvõimsama inimese hulgas, samal ajal kui Alberto Korda tehtud foto nimega "Guerillo Heroico" (ajakirja kaanel) kuulutati "maailma kõige kuulsamaks fotoks".
Lapsepõlv.
Ernesto Guevara sündis 14. juunil 1928 Rosarios, Argentinas. Ta oli hispaania, baski ja iiri juurtega perekonna viiest lapsest vanim. Kuigi kogu oma elu jooksul kannatas ta ägedate astmahoogude all, oli ta silmapaistev sportlane, nautides ujumist, jalgpalli ja golfimängu. Ta oli Ameerika jalgpalli koondise innukas liige ja teenis oma agressiivse mängustiili tõttu endale hüüdnime Sütik. Koolikaaslased hüüdsid teda Chancho ('põrsas'), sest ta pesi ennast harva ja kandis uhkelt nädal aega pesemata särki.
Oma isa käest õppis Guevara selgeks malemängu ja alates 12. eluaastast osales ta kohalikel turniiridel. Noorukieas ja kogu hilisema elu vältel armastas ta kirglikult luulet, eriti Pablo Neruda, John Keatsi, Antonio Machado, Federico García Lorca, Gabriela Mistrali, César Vallejo ja Walt Whitmani teoseid. Ta võis lugeda peast Rudyard Kiplingi luuletust "Kui" ja José Hernándeze teost "Martin Ferro". Guevarade koduses raamatukogus oli üle 3000 trükise. See lubas Guevaral olla entusiastlik ja eklektiline lugeja, keda huvitasid Karl Marxi, William Faulkneri, André Gide'i, Emilio Salgari ja Jules Verne'i looming. Lisaks nautis ta Jawaharlal Nehru, Franz Kafka, Albert Camus’, Vladimir Lenini, Jean-Paul Sartre'i, Anatole France'i, Friedrich Engelsi, Herbert George Wellsi ja Robert Frosti töid.
Vanemaks saades tekkis tal huvi Ladina-Ameerika kirjanike Horacio Quiroga, Ciro Alegría, Jorge Icaza, Rubén Darío ja Miguel Asturiase vastu. Paljud nende kirjanike ideed kirjutas ta käsitsi oma kartoteeki, mis sisaldas mõjukate intellektuaalide mõisteid, definitsioone ja filosoofiaid. Need sisaldasid Buddha ja Aristotelese analüütilist ülevaadet, Bertrand Russelli uurimust armastuse ja patriotismi kohta, Jack Londoni uurimust ühiskonna kohta ja Nietzsche ideid surma kohta. Sigmund Freudi ideed kütkestasid teda ja Guevara tsiteeris teda paljudel teemadel alates unenägudest, sugutungist kuni Oidipuse kompleksini. Tema lemmikained koolis olid filosoofia, matemaatika, insenerialad, politoloogia ja sotsioloogia.
1948. aastal astus Guevara Buenos Airese Ülikooli meditsiiniteaduskonda. 1951 võttis ta aastaks akadeemilise puhkuse, et reisida koos sõbra Alberto Granadoga läbi Lõuna-Ameerika. Tema eesmärk oli töötada vabatahtlikuna paar nädalat San Pablo pidalitõbiste koloonias Peruus, Amazonase jõe kallastel. Reisil tehtud märkmete põhjal andis Guevara hiljem välja raamatu "Mootorrattapäevikud", millest sai New York Timesi bestseller ja mille järgi vändati 2004. aastal hulgaliselt auhindu võitnud film.
Olles kogu Ladina-Ameerikas laialt levinud vaesuse, rõhumise ja vangistamiste tunnistajaks ning saades mõjutusi Marxi kirjutistest, hakkas Guevara nägema relvastatud revolutsiooni kui sotsiaalse ebavõrdsuse likvideerimise vahendit. Reisi lõpus hakkas ta Ladina-Ameerikat nägema enam mitte kui eri rahvuste kogumit, vaid kui ühtset tervikut, mis vajab kogu kontinenti haaravat vabastamise strateegiat. Guevara kujutlus piirideta, ühendatud Hispaania Ameerikast, mis jagab ühist latiino pärandit, mängis suurt rolli tema hilisemas revolutsioonilises tegevuses. Argentinasse tagasi jõudes lõpetas ta meditsiiniõpingud ja sai diplomi 1953. aasta juunikuus.
Guatemala.
7. juulil 1953. aastal alustas Guevara uut reisi, mis seekord haaras Boliivia, Peruu, Ecuadori, Panama, Costa Rica, Nicaragua, Hondurase ja El Salvadori. 10. detsembril 1953 saabus Guevara Guatemalasse, kus president Jacobo Arbenz Guzmáni juhitav demokraatlikult valitud valitsus püüdis maareformi ja teisi algatusi kasutades lõpetada latifundiumite süsteemi. Guevara otsustas peatuda Guatemalas, et "ennast täiendada ja viia lõpule kõik ettevalmistused, mis on vajalikud, et saada tõeliseks revolutsionääriks".
Kuuba.
Septembris 1954 saabus Guevara Mexico Citysse ning uuendas oma sõprust Nico Lopezi ja teiste Kuubalt pagendatutega, keda ta oli kohanud Guatemalas. Juunis 1955 tutvustas Lopez talle Raúl Castrot, kes pärastpoole viis ta kokku oma vanema venna Fidel Castroga.
Fidel Castro oli revolutsioonijuht, kes oli asutanud 26. Juuli Liikumise ja pidas plaani diktaator Fulgencio Batista kukutamiseks. Esimesel kohtumisel toimunud pika öise vestluse tulemusel otsustas Guevara, et Kuuba on see põhjus, mida ta on otsinud. Enne päevatõusu oli ta juba liitunud 26. Juuli Liikumisega. Alates sellest eluhetkest hakkas Guevara pidama USA kontrollitavaid konglomeraate nendeks, kes toetavad represseerivaid riigikordasid kogu maailmas. Batistat pidas ta "USA juhitud hüpiknukuks, kelle nöörid tuleb läbi lõigata".
Kuigi Guevara planeeris grupis töötada sõjaväearstina, osales ta ka sõjaväelaagrites ja kursuse lõpus nimetas nende instruktor kolonel Alberto Bayo teda "kõikidest kõige paremaks partisaniks". Castro revolutsiooniplaani esimene samm oli rünnata Kuubat Mehhikost vanal lekkival ristlejal "Granma". Nad alustasid liikumist Kuubale 25. novembril 1956. Batista sõjaväelased ründasid neid varsti peale maabumist ja paljud 82 mehest said surma.
Ainult väike grupp revolutsionääre pääses, et grupeeruda uuesti lahingujõuks kaugel märgades ja poristes Sierra Maestra mägedes. Toiduvaru kahanes ja moraal langes. Guevara nimetas seda aega "minu kõige valurikkamateks sõjapäevadeks", sest tal oli allergia moskiitohammustuste vastu, mis katsid piinarikaste pähklisuuruste tsüstidena ta keha.
Seal edutas Castro Guevara teise armeekolonni komandandiks. Guevara esimene plaan rünnata vaenlase garnisoni Bueuycitos ei läinud nii, nagu esialgu planeeritud. Kui tema mehed õigel ajal ei saabunud, alustas ta rünnakut ilma nendeta. Tema relv kiilus kinni ja Guevara põgenes kuulirahe alt.
Guevara muutis taktikat ja kehtestas veel rangema distsipliini. Desertööre karistati nagu reetureid ja Guevara oli tuntud selle poolest, et saatis hukkamisrühmad jälitama neid, kes püüdsid põgeneda. Selle tulemusel hakati Guevarat kartma tema julmuse ja halastamatuse pärast. Partisanisõja ajal oli Guevara vastutav mitmete meeste hukkamise eest, keda süüdistati salakuulamises ja äraandmises. Hoolimata oma nõudlikust ja järsust meelelaadist tunnetas Guevara, et juhina on tal ka õpetajaroll, ning töö vaheaegadel lahutas ta meeste meelt sellega, et luges neile ette Robert Louis Stevensoni, Cervantese ja Hispaania lüürikute teoseid.
Tema vastutav juht Fidel Castro on kirjeldanud Guevarat kui intelligentset, kartmatut ja eeskujulikku juhti, kellel oli "suur moraalne autoriteet oma vägede seas". Castro on ka märkinud, et Guevara riskis liiga palju ja tal oli kalduvus hulljulgusele.
Guevara mängis tähtsat rolli salaraadiojaama Radio Rebelde loomisel veebruaris 1958. Jaam edastas Kuuba rahvale 26. Juuli Liikumise uudiseid ja seisukohti ning võimaldas pidada raadiosidet üha kasvavate mässuliste rühmade vahel kogu saarel. Ilmselt oli Guevara saanud innustust Guatemalas CIA raadio efektiivsusest, kui see oli aidanud minema kihutada Jacobo Arbenz Guzmáni juhitud valitsuse.
1958. aasta juulis oli Guevaral otsustav osa Las Mercedesi lahingus, kus tema rühm pidas kinni 1500 Batista kindrali Cantillo juhitud meest, kelle eesmärk oli ümber piirata ja hävitada Castro väesalgad. Aastaid hiljem Che lahingutaktikat analüüsides nimetas Ameerika Ühendriikide mereväe major Larry Bockman seda "suurepäraseks".
Laia toetust omanud revolutsioon muundus mõne kuugakommunistlikuks võimuhaaramiseks. Selles etendas Che Guevara küllaltki saatuslikku, Castro peamise timuka osa, kehtestades Kuubas kommunistliku režiimi ülevalhoidmiseks vägivallasüsteemi ning hirmu õhkkonna. Erakordset julmust ilmutades surus Guevara maha Kuuba maapiirkondades kommunistliku süsteemi vastu puhkenud ülestõusu, jätkates seejärel karmi terrorit. Guevara kuulutas avalikult: „Mul pole vaja tõendeid, et kedagi maha lasta – mul on vaja ainult kinnitust, et seda on vaja teha!”. „Kommunismi musta raamatu” kohaselt oli 1970. aastate alguseks hukkamiskomandode poolt maha lastud vähemalt 14 000 inimest, kokku ulatub revolutsiooni tulemusel tapetud või hukkunud inimeste hulk üle 100 000. Guevarale meeldis inimesi tappa: ta kirjutas kirega alla hukkamiskäskudele, talle tegi rõõmu hukkamisi oma kabineti aknast vaadata ning seal ka ise osaleda. Guevara ohvrite seas oli ka arvukalt naisi ning lapsi, revolutsiooni Robespierre ei halastanud kellelegi. 1960. aastal rajas Guevara Kuubasse esimesed GULAGi süsteemi meenutavad koonduslaagrid. 1961. aastaks istus seal juba 300 000 kuubalast 6,4 miljonist. Kommunistide terror tõi kaasa ulatusliku põgenemise maalt. Viie aastaga põgenes Kuubast üle poole miljoni inimese.
Kongo.
Aastal 1965 otsustas Guevara riskida ja minna Aafrikasse, et pakkuda oma teadmisi ja kogemusi partisanina Kongo konfliktis. Guevara, tema asetäitja Victor Dreke ja 12 kuubalasest ekspeditsiooniliiget saabusid Kongosse 24. aprillil 1965. Hiljem liitus nendega veel umbes 100 afro-kuuba päritolu meest. Nad tegid koostööd partisanide liidri Laurent-Désiré Kabilaga, kes oli hiljuti aidanud tapetud Patrice Lumumba toetajatel korraldada mässu, mis siiski ebaõnnestus. Kaotanud illusioonid Kabila vägede distsipliini suhtes, vallandas Guevara ta, teatades: "Miski ei pane mind uskuma, et Kabila tunneb aega."
Boliivia.
Castro käsul olid kohalikud Boliivia kommunistid ostnud maatüki kuivas metsaregioonis kauges Ñancahuazú piirkonnas, et Guevara saaks seal rajada partisanide baaslaagri ja treeningala.
Guevara partisanisalgad, mida oli kokku 50 ja mis tegutsesid Boliivia Rahvusliku Vabastusarmee nime all, olid hästi varustatud. Rasketes maastikutingimustes mägises Camiri regioonis oli võitluses Boliivia regulaarvägede üle saavutatud mitmeid võite. Kuid septembris õnnestus armeel vägivaldses lahingus hävitada kaks partisanide väesalka ja tappa üks nende liidritest.
Vangi langemine ja hukkamine.
Félix Rodríguez, kes oli ise Kuuba pagulane ja kellest oli saanud CIA eriosakonna operatiivtöötaja, juhtis Guevara tabamist Boliivias. 7. oktoobril teatas informaator Boliivia eriüksustele Guevara partisanide laagri asukoha Yuro orus. Nad piirasid ala umber ja Guevara sai haavata ning võeti vangi, kui ta juhtis Simeón Cuba Sarabia salka.
Guevara seoti kinni ja toodi 7. oktoobri öösel poollagunenud mudasesse koolimajja, mis asus kõrvalolevas La Higuera külas. Järgmise päeva ja poole jooksul keeldus Guevara Boliivia politseiohvitseride küsimustele vastamast ning rääkis vaikselt ainult Boliivia sõduritega. 9. oktoobri hommikul palus Guevara, et tema juurde toodaks külakooli õpetaja, 22-aastane Julia Cortez. Hiljem on Cortez Guevarat kirjeldanud kui "meeldiva välimuse ja pehme ning iroonilise pilguga meest". Ta väitis, et nende vestluse ajal leidis ta olevat end "võimetu vaatama Guevarale silma", sest Guevara silmavaade oli "talumatu, läbitungiv ja väga rahulik". Nende lühikese vestluse ajal kaebas Guevara koolimaja viletsa seisukorra üle, väites, et on "ebapedagoogiline" loota, et külalapsed õpivad sellises koolis, sama ajal kui "valitsuse ametnikud sõidavad Mercedestega" ja deklareeris, et "see on olukord, mille vastu me võitleme".
Mõni hetk enne hukkamist küsiti Guevaralt, kas ta mõtleb enda surematusele. "Ei," vastas ta. "Ma mõtlen revolutsiooni surematusele." Siis ütles ta oma timukale: "Ma tean, et sa oled tulnud mind tapma. Tulista, argpüks, sa ju tapad ainult inimese." Terán kõhkles ning avas siis automaadist tule, sihtides Guevarat kätesse ja jalgadesse. Guevara väänles maas, hammustades ilmselt oma kätt, et vältida valukarjeid. Terán tulistas peale seda veel mitu korda, haavates Guevarat surmavalt rinda Rodrígueze andmetel kell 13.10. Üldse tulistati Guevara pihta üheksal korral, sealhulgas viiel korral jalgadesse, üks kord paremasse õlga ja kätte, üks kord rinda ning lõpuks kõrisse.
Lõplik hävitamine.
Siis seoti Guevara keha helikopteri maabumisjaluste külge ja transporditi kõrvalasuvasse Vallegrande külla. 11. oktoobril 1967 välja antud memorandumis nimetab USA president Lyndon B. Johnson Rahvusliku Julgeolekuagentuuri juhile Walt Whitman Rostow'le Guevara tapmisotsust rumalaks, aga "Boliivia seisukohast võetuna arusaadavaks". Pärast hukkamist võttis Rodríguez endale mitmed Guevara isiklikud esemed, seal hulgas kella, mida ta kandis palju aastaid, näidates seda tihti reporteritele. Tänapäeval on mõned esemed, kaasa arvatud välgumihkel, eksponeeritud CIAs.
Peale seda, kui sõjaväearst oli amputeerinud tema käed, transportisid Boliivia armee ohvitserid Guevara keha teadmata asukohta ja keeldusid teatamast, kas säilmed maeti või põletati. Käed pandi säilitamiseks formaldehüüdi lahusesse ja saadeti Buenos Airesesse sõrmejälgede võrdlemiseks, kuna Guevara sõrmejäljed olid Argentina politsei käes. Hiljem saadeti need Kuubasse. 15. oktoobril 1967. aastal teatas Castro, et Guevara on surnud ja kuulutas kogu saarel välja kolmepäevase leina.


Abaja (Koeru).
Abaja on küla Järva maakonnas Koeru valla edelaosas, Koerust edelas.
Elanike arv oli 2000. aastal 60, 1987. aastal 142.
Esimesed teated Abaja külast pärinevad 1564. aastast "Abbo" nime all. Abaja on saabud nime kunagise veekogu madalaveeliselt abajalt, mille ääres koht paiknes. Praegu on veekogu soostunud.
Abaja kuulub Vao sidejaoskonna teeninduspiirkonda.
Külas on olnud Udeva kool ja raamatukogu.
Abaja lapsed õpivad Koeru Keskkoolis. Õppeperioodil töötab tööpäeviti hommikul ja pärastlõunal Vao-Abaja-Kalitsa-Koeru bussiliin.
Abaja Põllumajandusühistu.
Varem oli külas Koeru sovhoosi Abaja osakonna keskus. Kui sovhoos tegevuse lõpetas, asutasid Abaja elanikud Abaja Põllumajandusühistu, mis on registreeritud Koerus.
Ühistu osanikud on šotlane Neil M. Godsman ja kaks eestlast. Nende omanikega on ta asutatud 1998. aastast, kui osteti olemasolev veisekasvatusühistu (põllumaad on hiljem ostetud). Direktor on Kalle Adler.
Abaja Põllumajandusühistu kasvatab otra õlleks, nisu saiaks ja rapsi ning tegeleb veisekasvatusega. 2002. aasta seisuga oli oma maad 520 ha ja renditud maad 350 ha ning piimalehmi 125. Oli plaanis hakata kasvatama ka lihaloomi. Viljasaak oli üle 5 tonni vilja hektarilt. Piima lüpsti aastas 6500 kg lehmalt. Palgatöölisi oli 11. Piima ostis Epiim.


Said Mohamed Cheikh.
Said Mohamed Cheikh (1. juuli 1904 Mitsamiouli (Komoorid) – 16. märts 1970 Soavinandriana Madagaskar, Antananarivo provints) oli Komooride valitsusnõukogu president 1961–1970.
Cheikh, Said Mohamed
Cheikh, Said Mohamed
Cheikh, Said Mohamed


Julio Iglesias.
Julio Iglesias [h'uulio igl'eesias] (sündinud 23. septembril 1943) on Hispaania poplaulja, kitarrist ja laulukirjutaja.
Ta on avaldanud 77 albumit 14 keeles. Ta on maailma läbi aegade kümne edukama popartisti hulgas. Tema albumeid on müüdud üle 200 miljoni.
1960. aastatel mängis Iglesias jalgpalli ja oli Madridi Reali väravavaht.
22. septembril 1963 sattus Iglesias autoõnnetusse. Ta kaotas oma auto üle kontrolli ja keeras sellega üle katuse. Tulemuseks oli parapareksia ehk seljaaju kokkusurumine. Iglesias oli kolm aastat väga haige ja arstid arvasid, et ta võib mitte iialgi käima hakata, kuid pikkamööda ta tervenes.
Selleks, et suurendada käte ja sõrmede osavust, hakkas Iglesias kitarri mängima. Pärast tervenemist sõitis ta Suurbritanniasse inglise keelt õppima ja ühtlasi hakkas ta lauljaks.
Aastal 1968 võitis ta laulukirjutajatele mõeldud Benidormi rahvusvahelise laulufestivali oma lauluga "La Vida Sigue Igual" ja sõlmis lepingu plaadiettevõttega Discus Columbia, mis on Columbia Recordsi Hispaania haru.
Aastal 1970 esindas ta Hispaaniat MIDEM-i heliplaadimessil Cannesis ja võitis esikoha Barcelona laulufestivalil oma lauluga "Gwendoline", mis kindlustas talle osavõtu Eurovisiooni lauluvõistlusel.
Mitu tema laulu on saavutanud rahvusvahelise tunnustuse: "Rio rebelde" ("Mässav Jõgi") tõi talle kuldplaadi Mehhikos, "Uno canto a Galicia" ("Laul Galiciale") pälvis sama tunnustuse peale kodumaa veel Belgias ja Hollandis.
Aastal 1971 abiellus Iglesias Filipiinide ajakirjaniku ja modelli Isabel Preysleriga. Abielust sündis kolm last: Chabeli Iglesias, Julio Iglesias noorem ja Enrique Iglesias. Tütar on ajakirjanik, pojad on samuti lauljad. 1979 abielu lahutati.
Praegu on Iglesias abielus hollandi modelli Miranda Rijnsburgeriga. Abielust sündis kolm poega ja kaksiktütred: Miguel (1997), Rodrigo (1999), Victoria ja Cristina (2001) ning Guillermo (2007).
Iglesias, Julio
Iglesias, Julio


Erakond Res Publica.
Erakond Res Publica [resp'ublika] oli Eesti erakond ajavahemikul 8. detsember 2001 kuni 15. november 2006.
Varem kasutati ametliku nimena "Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica".
Erakonna majandusprogrammi eesmärgiks oli pikaajaline ressursse säästev majanduskasv.
Erakond Res Publica asutati inimestega Ühendusest Res Publica. 2001. aastal muudeti MTÜ juriidiliselt erakonnaks, sest grupp noori otsustas Res Publica abil Eesti poliitilist kultuuri muuta. Ühe aastaga liitus erakonnaga ligi tuhat uut liiget, oma õla panid alla sajad toetajad ning selle tulemusel sündiski 8. detsembril 2001 Eestis uus erakond.
Res Publicas oli 1. juunil 2003 umbes 4100 liiget.
Esimehed.
4. aprillil 2006 teatasid Erakond Isamaaliit ja erakond Res Publica kavatsusest ühineda. 4. juunil pälvis ühinemisotsus Pärnus mõlema erakonna suurkogu toetuse. Ühinenud erakonna nimeks pakuti algselt Erakond Eesti Eest, hiljem sai erakondade volikogude toetusel nimeks Isamaa ja Res Publica Liit. Sügisel 2006 erakonnad ühinesid.
Viited.
Res Publica


Usuartikkel.
Usuartikkel (ladina keeles "articulus fidei") on väide, mille uskumine on mingi kindla usundi tunnistajatele või mingi kindla kiriku liikmetele kohustuslik.


Kiri heebrealastele 11.
"Kasutatud on 1997. aasta Piibli-tõlget"
Kiri heebrealastele 11 on Kirja heebrealastele 11. peatükk.
Tekst.
1. Aga usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.
2. Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse.
3. Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii nägematust on sündinud nähtav.
4. Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi.
5. Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.
6. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.
7. Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust.
8. Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.
9. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad.
10. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.
11. Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks.
12. Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda.
13. Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal.
14. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad.
15. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi.
16. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.
17. Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisak; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu;
18. tema, kellele oli öeldud: "Sinu sugu loetakse Iisakist."
19. Sest ta arvestas, et Jumal on võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.
20. Usus õnnistas Iisak ka Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.
21. Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas Jumalat oma kepi najal.
22. Usu läbi tuletas Joosep oma elu lõpul meelde Iisraeli laste lahkumist ja andis käsu oma luude kohta.
23. Usus hoidsid Moosese vanemad pärast ta sündimist teda kolm kuud, sest nad nägid ta olevat ilusa lapse ega kartnud kuninga korraldust.
24. Usus keeldus Mooses, kui ta oli saanud suureks, laskmast end nimetada vaarao tütre pojaks.
25. Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest aega nautida pattu,
26. sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust Kristuse pärast, sest ta tõstis oma silmad tasu poole.
27. Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana.
28. Usus toimetas ta paasat ja vere määrimist uksepiitadele, et hukkaja ei puudutaks nende esikpoegi.
29. Usus läbisid nad Punase mere otsekui kuiva maa, ja kui egiptlased püüdsid teha sedasama, siis nad uppusid.
30. Usus langesid Jeeriko müürid, kui seitse päeva oli käidud nende ümber.
31. Usus ei hukkunud hoor Raahab koos sõnakuulmatutega, sest ta oli rahuga vastu võtnud salakuulajad.
32. Ja mida ma veel ütlen? Mul puudub aeg jutustada Gideonist, Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ning prohvetitest,
33. kes usu läbi vallusid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotused, sulgesid lõvide suu,
34. kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere.
35. Naised said tagasi oma surnud ülestõusmise läbi. Ühed lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist.
36. Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat.
37. Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades.
38. Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes.
39. Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust,
40. sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad ilma meieta ei saaks täiuslikuks.


Kiri heebrealastele.
Kiri heebrealastele on kristliku Piibli Uue Testamendi raamat.
See kiri koosneb kahest osast: esimene (1 – 10:18) on õpetuslik, teine osa (10:19 – 13) on praktiline.
Raamatus on palju viiteid Uuele Testamendile.
Kirja heebrealastele on peetud Rooma kirja ja Pauluse kiri galaatlastele täiendavaks traktaadiks ning samuti omamoodi kommentaariks 3. Moosese raamatule ja templiteenistusele üldse.
Paljude viidete tõttu templiteenistusele olevikus on Kirja heebrealastele tavaliselt dateeritud aega enne templi hävitamist (70 pKr), kuid see ei ole kindlaks tõendiks.
Autor.
Varematel aegadel on selle raaamatu autorsuse kohta olnud palju arvamusi.
Ajavahemikul 5. sajandist 16. sajandini peeti autoriks pärimuse põhjal Paulust. Ent erinevalt teistest Pauluse kirjadest puuduvad selles raamatus viited autorile. Samuti on stiil Pauluse kirjade omast oluliselt erinev, kuigi mõtted langevad Pauluse omadega paljuski kokku.
Peale Pauluse on autoriks pakutud Pauluse kaaslast
Siilast, paavst Clemens I, evangelist Luukast või mõnda tundmatut Aleksandria kristlast. Kaks peamist kandidaati on Barnabas, keda esimest korda pakuti umbes 300 eKr, ja Apollos, keda esimesena pakkus Martin Luther.
Uurijad ei ole selles küsimuses üksmeelele jõudnud. Igatahes on seda kirja alati peetud osaks Piibli kaanonist.
Sõnum.
Autori mõte oli näidata Moosese õpetuse tõelist eesmärki ja tähendust ning selle sümboolset ja ajutist iseloomi. Ta selgitab, et leviitide preesterlik teenimine kuulutas ette Jeesuse Kristuse teenimist ning et Seadusega ette nähtud ohvrid kuulutasid ette Ristilöömist. Sellepärast ei olnud evangeelium mõeldud selleks, et Moosese käsuõpetust teisendada, vaid selleks et seda asendada ja tühistada. See oli kirjutatud juudakristlaste (kes moodustasid suurema osa kristlastest) kalduvuse pärast kristlusest judaismi tagasi pöörduda.


Kesktermin.
Kesktermin on süllogismi termin, mis järelduses ei esine.


Rodrigo Borja Cevallos.
Rodrigo Borja Cevallos [rodr'iigo b'orha sev'aljos] (sündis 19. juunil 1935 Quitos) oli Ecuadori president 10. august 1988 – 10. august 1992.
Ta õppis politoloogiat ja sotsioloogiat Ecuadori Keskülikoolis. Ta lõpetas selle õigusteadlasena ja töötas kõrgkooli õppejõuna.
Ta valiti kongressi saadikuks 1962., 1970. ja 1978. aastal. 1970. aastal asutas ta erakonna Demokraatlikud Vasakpoolsed ("Izquierda Democrática", ID). Partei oli aastail 1970–1982 kongressis enamuses.
Borja kandideeris edutult kahtedel presidendivalimistel 1978 ja 1983, kaotades viimasel korral napilt León Febres Corderole, kes kogus 51,1% hääli.
1988. aasta presidendivalimistel oli presidendikandidaate 10. Borja juhtis valimisi 24,6%-ga oma lähima konkurendi Abdalá Bucaram Ortizi 17,6% vastu. Teises valimisvoorus 8. mail kogus Borja enamuse (52,8% häältest).
Et mõlemad kandidaadid olid vasakpoolsed, siis lubasid nad lõpetada Febres Cordero USA-sõbraliku poliitika. Bucarami karm isiksus ja populistlik retoorika tekitasid hirmu, et pärast tema võitu võib tekkida taas sõjaväeline diktatuur.
Borja lubas oma valitsusega hakata võitlema kõrge inflatsiooniga ja tegelema muude majandusprobleemidega (suur välisvõlg). Ta alustas läbirääkimisi Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF).
Ta kandideeris presidendiks ka 1998 ja 2002. 1998. aastal saavutas ta 15,7%-ga kolmanda koha Jamil Mahuadi ja Álvaro Noboa järel. 2002. aastal saavutas ta 14,1%-ga 4. koha Lucio Gutiérrezi, Álvaro Noboa ja León Roldósi järel.
Borja, Rodrigo
Borja, Rodrigo


Pauluse kiri roomlastele 1.
Pauluse kiri roomlastele 1 on Pauluse kirja roomlastele 1. peatükk.
Tekst.
1. Paulus, Jeesuse Kristuse sulane, kutsutud apostliks, välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi,
2. mille Jumal on enne tõotanud oma prohvetite kaudu pühades kirjades
3. oma Pojast, kes liha poolest on sündinud Taaveti soost
4. ja pühaduse vaimu poolest on seatud surnuist ülestõusmise läbi Jumala Pojaks väes Jeesusest Kristusest, meie Issandast,
5. kelle läbi me oleme saanud armu ja apostliameti, et äratada usu sõnakuulelikkust Tema nime heaks kõigi rahvaste seas,
6. kelle seast ka teie olete Jeesuse Kristuse poolt kutsutud,
7. kõigile Roomas olevaile Jumala armastatuile, kutsutud pühadele: armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
8. Kõigepealt ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, et teie usust kiitvalt kõneldakse kogu maailmas.
9. Sest Jumal, keda ma oma vaimus teenin Tema Poja evangeeliumi kuulutamisega, on mu tunnistaja, kuidas ma lakkamata pean teid meeles,
10. aina oma palvetes anudes, kas ma juba kord Jumala tahtmisel saaksin tulla teie juurde.
11. Sest ma igatsen teid näha, et võiksin jagada teile pisut vaimulikku annet teie kinnituseks;
12. see on, et me teie juures üheskoos olles vastastikku ergutaksime üksteist ühise usu, teie ja minu oma läbi.
13. Ja ma ei taha, vennad, et teil oleks teadmata, et ma sageli olen ette võtnud tulla teie juurde, et ma ka teie seas võiksin saata mõnd kasu, nõnda nagu muude paganate seas; aga ma olin tänini takistatud.
14. Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane;
15. siis olen ma omalt poolt valmis ka teile, Roomas asuvaile, evangeeliumi kuulutama.
16. Sest ma ei häbene evangeeliumi; sest see on Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, nii juudile esiti kui ka kreeklasele.
17. Sest temas saab ilmsiks Jumala õigus usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: "Õige elab usust!"
18. Sest Jumala viha saab ilmsiks taevast kõige inimeste jumalatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde ülekohtuga kinni peavad,
19. sellepärast et see, mida teatakse Jumalast, on avalik nende seas; sest Jumal on seda neile avaldanud.
20. Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada,
21. sellepärast et nad Jumalat tundes ei ole Teda kui Jumalat austanud ega tänanud, vaid on oma mõtlemistes saanud tühiseks ja nende mõistmatu süda on läinud pimedaks.
22. Kiites endid targaks, on nad saanud jõledaks
23. ja on kadumatu Jumala au vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate sarnase kuju vastu.
24. Sellepärast on Jumal nad andnudki nende südamete himudes rüvedusse, oma ihusid ise pilastama.
25. Nemad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ja on austanud ning teeninud loodut enam kui Loojat, kes on ülistatud igavesti. Aamen.
26. Sellepärast on Jumal nad andnud häbematuisse ihadesse; sest nende naised on vahetanud loomuliku sugulise käitlemise loomuvastasega,
27. ja samuti on ka mehed loobunud loomulikust naise sugulisest käitlemisest ja on oma himus süttinud üksteisest ja teinud rõvedust mees mehega ja kätte saanud iseenestes oma eksimuse palga, mille pidid saama.
28. Ja nagu nad heaks ei arvanud kinni pidada Jumala tunnetamisest, nii on Jumal nad andnud hoolimatu meele sisse, tegema seda, mis ei kõlba;
29. nad on täis kõike ülekohut, kurjust, ahnust, tigedust, täis kadedust, mõrva, riidu, kurikavalust; nad on keelekandjad,
30. laimajad, Jumala vihkajad, ülbed, suurelised, hooplejad, leidlikud kurjale, sõnakuulmatud vanemaile,
31. mõistmatud, lepingu rikkujad, armuheitmatud, halastamatud,
32. kes, ehk nad küll tunnevad Jumala õiguse määrust ja teavad, et need, kes teevad niisuguseid asju, on surma väärt, ei tee mitte ainult sedasama, vaid tunnevad head meelt neist, kes nõnda teevad.
"Tekst tuleb vastavusse viia viimase tõlkega"


Pauluse kiri roomlastele.
Pauluse kiri roomlastele on üks Uue Testamendi raamat kristlikus Piiblis (lühend Rm). Kirja koostas apostel Paulus Korintoses. Kiri kuulub seitsme Pauluse kirja hulka, mille autorluses pole kahtlust. Alates keskajast on kiri jaotatud 16 peatükiks. See on kirjutatud koinees, mis oli kreeka keele laialt levinud vorm.
Tekkelugu.
Paulus kirjutas kirja roomlastele oma kolmandal misjonireisil. Ta veetis kolm kuud Kreekas (Ap 20,3), kus kohtus Foibega, diakonissiga Kenkreast, kes arvatavasti viis kirja Rooma. Kiri kirjutati tõenäoliselt Korintoses, kuid võibolla ka mõnes teises Kreeka linnas, näiteks Filipis. Kirja kirjutamise aeg on 53. ja 58. aasta vahel, tõenäoliselt 55. või 56. aastal pKr.
Sisu ülevaade.
"Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: Aga õige jääb usust elama."
Tähendus ajaloos.
Pauluse kirjal roomlastele on kiriku ajaloos olnud suurem mõju kui teistel Piibli raamatutel. Lugedes Rm 13,13-14 pöördus kristlusesse Augustinus, kes Rm 5,12 alusel rajas õpetuse päruspatust. Olulisel kohal oli Rooma kiri reformatsiooni ajal. Martin Luther avastas Rooma kirja lugedes, et Jumala ees võib inimene õigeks saada üksnes armust ja mitte heade tegude tõttu. Philipp Melanchthon nimetas Rooma kirja kristliku teoloogia kokkuvõtteks. Sarnase hinnangu andis ka Johann Calvin. Üks metodismi rajajaid, John Wesley elas läbi usulise ärkamise, kui ta luges Lutheri kirjutatud eessõna Rooma kirjale. Samuti oli Rooma kirjal eriline tähendus Karl Barthile ja väga paljudele teistele teoloogidele.


Õhtuleht.
Õhtuleht on üle-Eestilise levikuga eestikeelne tabloidleht.
Hoone Tallinnas, Narva maantee 13, kus paikneb Õhtulehe toimetus.
Ajalehe väljaandja.
Ajaleht Õhtuleht alustas ilmumist 1944. aasta oktoobris, mil sõjast purustatud Tallinna elanikele oli pärast Saksa vägede lahkumist hädavajalik anda igapäevast tarbeinfot.
Tallinna linnalehena ilmus Õhtuleht 1997. aasta märtsini ja tegi siis pöörde tabloidi suunas, hakates pakkuma sensatsioonilisemaid ja rohkem üksikostjale suunatud uudiseid, meelelahutust ja tarbijainfot.
Sõnumilehe esimene number nägi ilmavalgust 1995. aasta oktoobris. Lehe sünd sai võimalikuks, kui 1995. aastal liideti tollal ilmunud Eesti Sõnumid ja Eesti Päevaleht.
Eesti ajakirjandusturul oli 1999. aastal omavahel tihedas konkurentsis olevad kaks eestikeelset üleriikliku levikuga kvaliteetpäevalehte – Postimees ja Eesti Päevaleht ning kaks eestikeelset kergema sisuga üleriikliku levikuga tabloidpäevalehte – Sõnumileht ja Õhtuleht.
Pidev konkurents hinnaturul viisid Õhtulehe ja Sõnumilehe kahjumisse (Õhtuleht kuulus Ekspress Grupile, Sõnumileht aga Eesti Meediale). Seepärast otsustasidki kahe ajalehtede väljaandmisega tegeleva kontserni ja nõukogud luua kaks ühist ettevõtet ajalehtede Õhtuleht ja Sõnumileht ning ajakirjade kirjastamiseks ja alustada koostööd mõlema kontserni trükitoodete paremaks levitamiseks.
Ühinemise eesmärk oli pakkuda lugejatele kvaliteetsemat väljaannet nii sisus kui vormis, omanikele aga võimalust kokku hoida juhtimis-, trüki-, levi- ja finantskulusid, et välja tulla üha suurenevast kahjumist.
SL Õhtulehe jaoks algaski ajalugu 3. juulil 2000, mil lõpetasid ilmumise kaks konkureerivat väljaannet – Õhtuleht ja Sõnumileht ja hakkas ilmuma ühine väljaanne SL Õhtuleht.
Õhtuleht ja tema missioon.
SL Õhtulehe paberlehe esimene number, mille tiraaž oli 60 510 eksemplari, ilmus 3. juulil 2000. aastal.
SL Õhtuleht AS kuulub võrdsetes osades meediakontsernidele ja. Ettevõtte toimetuse tööd juhib peatoimetaja Väino Koorberg, ettevõtte juhatuse esimees oli kuni 2005. aasta 20. novembrini Priit Leito, praegu on antud ametikohal Kristjan Mauer.
Kuna ajalehtede Sõnumileht ja Õhtuleht ühinemisena sündinud paberväljaanne nimega SL Õhtuleht ei saanud lugejale omaks – lugejad nimetasid väljaannet jätkuvalt kas Sõnumileheks või Õhtuleheks, siis alates 6. oktoobrist 2008 on paberväljaande nimetus jälle Õhtuleht.
Õhtulehe missiooniks on vahendada ausalt, otsekoheselt ja julgelt kõige värskemaid uudiseid ja meelelahutust viisil, mis ei jätaks lugejat ükskõikseks, vaid ärataks temas valmisoleku pakkuda inimestele hoolt ja tuge ning innustaks selle nimel tegutsema.
Leht on Eesti suuruselt teine trükiväljaanne. 2010. aasta augustis oli tiraaž üle 55 000. TNS Emori andmetel oli ajalehel 2010. aasta kolmandas kvartalis 167 300 lugejat.
Välislingid.
Õhtuleht


Mongoli keel.
Mongoli keel (ka pärismongoli keel) on mongoli keelerühma idarühma kuuluv keel, millel on umbes 5 miljonit kõnelejat, sealhulgas 2 miljonit Mongoolias, 3 miljonit Põhja-Hiinas ning vähem Kõrgõzstanis ning Burjaatia Vabariigis Venemaal. Ta on Mongoolia riigikeel ning Hiina RV Sise-Mongoolia autonoomse piirkonna ametlik keel.
Kirjaviis.
Traditsiooniline mongoli kirjaviis (vertikaalkiri) on praegu kasutusel Sise-Mongoolias. See võeti üle uiguuridelt aastal 1208 ning teda kirjutatakse ülevalt alla.
Mongoolias võeti 1931 kasutusele ladina ja 1937 kirillitsa tähestik. 1990ndate algul üritati ajaloolist kirjaviisi taastada, kuid sellest loobuti peagi.
Kirillitsa tähestik.
Esimeses ja teises reas mongoli suur- ja väiketähed. Kolmandas
eesti transkriptsioon. Neljandas, hallis UNGEGNi latinisatsioonisüsteemide töörühma latinisatsioon.


Eesti Vabaõhumuuseum.
Eesti Vabaõhumuuseum on keskne vabaõhuekspositsioon, mille ülesandeks on uurida, koguda ja tutvustada ajaloolise maa-arhitektuuri tüüpilisi ja parimaid näidiseid kogu Eestist.
Vabaõhumuuseum asutati 22. mail 1957 ja alustas tegevust 1. juunil samal aastal.
Juulis 1957 kinnitati muuseumile 66 hektari suurune maa-ala Tallinna lähedal Kopli lahe kaldal 19. sajandil rajatud Rocca al Mare suvemõisa alal.
Külastajatele avati ehitusjärgus muuseum 1964. Nüüdseks on muuseumi territoorium 84 hektarit, 1996. aasta alguse seisuga on seal 79 hoonet.
Muuseum on avatud aasta ringi, välja arvatud riiklikel pühadel.
Eesti Vabaõhumuuseumis on kaks aastaaega, mis määravad muuseumi elu: suvi kestab maist oktoobrini ja talv novembrist aprillini.


Molly Geertsema.
Molly Geertsema [m'olli h'eertsema] (õieti Willem Jacob Geertsema'"; 18. oktoober 1918 Utrecht – 27. juuni 1991 Wassenaar) oli Hollandi poliitik. Ta kuulus Rahvapartei Vabaduse ja Demokraatia Eest.
Ta kuulus poliitikute suguvõssa. Carel Coenraad Geertsema oli tema lähedane sugulane.
Ta töötas kohalikes omavalitsustes ning Sise- ja Kuningriigi Asjade Ministeeriumi ametnikuna. Alates 1959. aastast oli ta Generaalstaatide Teise Koja liige ning oli fraktsiooni esimees ja samal ajal Wassenaari vallavanem. Barend Biesheuveli valitsustes oli ta asepeaminister ja siseminister. Aastal 1973 sai temast kuninganna komissar Gelderlandis ja ta elas Middachteni linnuses. Pärast seda oli ta Generaalstaatide Esimese Koja liige.
Geertsema oli oma keelepruugi tõttu paljude jaoks liberaalse poliitiku kehastus. Oma parteis oli ta vaadetel tsentrist vasakul, pooldades koostööd Tööparteiga ja homode võrdõiguslikkust.
Ametikohad.
Geertsema, Molly
Geertsema, Molly
Geertsema, Molly


Artašes Geghamjan.
Artašes Mamikoni Geghamjan (Արտաշես Մամիկոնի Գեղամյան) (sündis 2. detsembril 1949 Jerevanis) on Armeenia poliitik.
Ta lõpetas 1971 Jerevani Polütehnilise Instituudi elektrotehnikainsenerina.
1974–1978 oli ta komsomolitöötaja. 1979–1986 töötas ta Armeenia Kommunistlikus Parteis. 1987–1989 oli ta Armeenia Kommunistliku Partei Jerevani linna Maštotsi rajoonikomitee esimene sekretär, 1989–1990 Jerevani linnapea (linna täitevkomitee esimees).
1990 lahkus ta Armeenia Kommunistlikust Parteist, 1991-1995 juhtis äriettevõtteid.
Aastal 1995 valiti ta Armeenia Rahvusassambleesse (parlamenti). Aprillis 1997 rajas ta Rahvusliku Ühtsuse Partei, mis oma erakorralisel suurkogul 1998. aasta veebruaris valis ta sama aasta presidendivalimiste presidendikandidaadiks. Ta sai nendelt valimistelt ainult 0,45% häältest, kuid valiti parlamenti taas 1999. ja 2003. aastal. Ta juhib oma erakonna parlamendifraktsiooni.
Ta on abielus ja tal on kaks last.


Karl Geiler.
Karl Hermann Friedrich Geiler (10. august 1878 Schönau, Saksamaa Keisririik – 14. september 1953) oli Hesseni liidumaa minister-president 1945–1947.


Laurent Fabius.
pisi
Laurent Fabius (sündinud 20. augustil 1946 Pariisis) oli Prantsusmaa peaminister 1984–1986.
Laurent Fabius on rikka, juudist kunstikaupmehe poeg. Ta lõpetas "Ecole Normale Supérieure" ja "Ecole Nationale d'Administration" kolledžid kirjanduses, õigusteaduses ja majanduses.
Riiginõukogu ("Conseil d'État") liikmena 1973–1981 valiti ta 1977 Grand-Quevilly esimeseks aselinnapeaks ja 1978 saadikuks Rahvusassambleesse Seine-Maritime piirkonnast.
Tema liikmestaatust Sotsialistlikust Parteist (SP) dateeritakse alates 1974. aastast. Pikkamööda sai temast François Mitterrandi usaldatavaim nõuandja majanuse alal. Samuti sai temast Mitterrandi erasekretär, kui ta valiti SP partei pressisekretäriks (1979). Ta viis ellu Mitterrandi presidendi kampaaniat 1981 ja määrati minister-delegaadiks Pierre Mauroy' esimeses valitsuses, ning seejärel 1983 oli ta tööstusminister.
Ta oli ka aastail 1981–1982 Ülem-Normandia ("Haute-Normandie") Regionaalnõukogu president.
1984. aasta algul anti talle ülesandeks ministreerida majanduslikuu ümberkorraldusi ja päästa Lorraine terasetööstus. Juulis 1984 valis Mitterrand Fabius'e Mauroy järglaseks peaministri ametikohal (37 aastasena oli ta Prantsusmaa noorim peaminiter).
Ta oli ametis kuni aastani 1986, mil sai valimistel lüüa. Rahvusassamblee presidendina 1988 kuni 1992 juhtis Fabius suurimat fraktsiooni selles assamblees ja elas läbi kibeda võitluse 1990 aastal Lionel Jospin'iga ja Michel Rocardiga.
Ta oli lühiajaliselt sotsialistide liider 1992–1993. Siis varjutas tema karjääri AIDSi skandaal 1985. aastast, mil ta oli peaminister.
Sellest hoolimata oli ta uuesti Rahvusassamblee president 1997–2000 ja majandus-, rahandus-, ja tööstusminister aastail 2000–2002.


Karl-August Fagerholm.
Karl August Fagerholm (31. detsember 1901 Siuntio vald – 22. mai 1984 Helsingi) oli Soome poliitik, Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei liige.
Aastatel 1948–1950, 1956–1957 ja 1958 oli ta Soome peaminister.
1920–1923 oli Karl August Fagerholm Juuksurite Liidu esimees. 1930 valiti ta sotsiaaldemokraadina parlamendi liikmeks. Aastatel 1937–1943 oli ta sotsiaalminister.
Sotsiaaldemokraatide liidrina oli ta peaminister 1948–1950. Ta sai kommunistide kriitika ja süüdistuste osaliseks. Nõukogude Liit süüdistas teda Nõukogude–Soome paktist mittekinnipidamises, sest ta üritas Soomet NATO-sse viia.
Oma teisel ametiajal peaministrina 1956–1957, külastas ta Nõukogude Liitu ja suhted näisid olevat paranenud.
Pärast lühikest eemalolekuperioodi, valiti ta tagasi augustis 1958 peaministriks, et ta juhiks koalitsioonivalitsust, mis jättis tollal Eduskunnas suurimat arvu kohti omavad kommunistidest opositsiooni. Detsembris 1958, pärast Nõukogude saadiku tagasikutsumist Soomest, oli ta sunnitud tagasi astuma.
Fagerholm oli ka 1956. aasta presidendikandidaat, kuid kaotas suurelt Urho Kaleva Kekkonenile.
Ta oli ka mitu korda parlamendi spiiker.
1962. aastal oli Karl August Fagerholm Põhjamaade Nõukogu president.


Aruküla mõis (Koeru).
Aruküla mõis oli rüütlimõis Koeru kihelkonnas Järvamaal. Nüüdisajal jääb mõis Järva maakonda Koeru valla territooriumile Koeru, Koeru Maarja-Magdaleena kirikust 1,5 km kaugusele.
Aruküla mõis ("Arroküll") rajati 17. sajandi I poolel.
Mõisaansamblisse kuuluvad peale klassitsistlik peahoone (ehitatud 1830ndatel) muuhulgas valitsejamaja, kelder ja klassitsistlik kaevumaja (peahoone ees väljakul). Peahoone, kaevumaja, peahoonet ümbritsev park ning von Tolli perekonna kabel 0,5 km häärberist lõunas on kaitse all.
Alates 1920. aastast on peahoones asunud kool. Praegu asub seal Koeru Keskkooli algklasside osa ja Koeru Muusikakool. Kool kuulub Järvamaa Mõisakoolide Ühingusse. Kool kasutab ka valitsejamaja.
Omanikud ja valdajad.
Lennart Torstensohn sai mõisa Rootsi kuninganna Kristiina valitsemisajal.
Knorringite sugukonna käes oli mõis. Knorringite juures olid sagedasteks külalisteks Adam Johann von Krusenstern ja Karl von Morgenstern. Krahv Karl Wilhelm von Toll ostis mõisa Friedrich von Knorringilt.
Härrastemaja.
Kivist mõisamaja ehitati 1782–1789. 19. sajandi alguses oli hoones tulekahju. Taastamine lõpetati 1810. aastaks Friedrich von Knorringi ajal.
Krahv Karl Wilhelm von Tolli ajal tehti 1820. aastate keskel suuri ümberehitusi Peterburi ampiiri eeskujul. Sellest ajas pärineb hoone praegune kuju. Paekivist hoone on 2-korruseline. Fassaad on hilisklassitsistlik. Valdav on raske neljal sambal kolmnurkviiluga kõrge portikus. Saal asub võlvitud soklikorruse peal.
Kabel.
Krahvide Tollide hauakabel (19. sajandi II pool) on mõisahoonest mõnesaja meetri kaugusel parkmetsas teisel pool maanteed. Sinna on maetud Tollide sugukonna krahvliku haru liikmeid. Kabelit on restaureeritud.
Park.
Park on rajatud 19. sajandil. Pargi koosseisu kuuluvat tagaaeda ümbritseb kivipostide ning ampiiristiilis detailidega malmist aed.


Aruküla (Koeru).
Aruküla on küla Järva maakonnas Koeru vallas Koeru alevikust edelas.
2000. aastal elas Arukülas 46 inimest, 2008. aastal 66 elanikku.
Küla on esimest korda mainitud 17. sajandi esimesel poolel ("Arrenküll").


Konstantin Fehrenbach.
Konstantin Fehrenbach [f'eerenbahh] (11. jaanuar 1852 Wellendingen, Badeni suurhertsogkond – 26. märts 1926 Freiburg) oli Saksamaa kantsler 1920–1921.
Ta sündis külakoolmeistri pojana. Kristlikud vanemad soovisid, et pojast saaks vaimulik, ja panid ta 1865 Freiburgi kloostrikooli, mille Fehrenbach 1871 lõpetas. Järgnes teoloogiaõpe Freiburgis Albert Ludvigi Ülikoolis. Seal jõudis ta järeldusele, et tsölibaat ei ole tema jaoks sobiv eluviis, mis välistas vaimuliku karjääri. Seetõttu läks ta 1874 üle juurateaduskonda, mille lõpetas 1879. Samal aastal ta abiellus ja sellest abielust sündis 1 tütar.
Ta valiti Badeni Maapäeva 1885 Katoliikliku Keskpartei liikmena, kuid erimeelsused partei juhtkonnaga kirikupoliitika osas sundisid teda 1887 Maapäevast lahkuma.
1901 valiti ta tagasi ning ta jäi Maapäeva liikmeks 1913. aastani. Aastatel 1907–1909 oli ta assamblee president.
1903 valiti ta Saksa Riigipäeva ("Reichstag") ning temast sai üks parema kõneoskusega parlamendi spiikreid. 1917 sai ta parlamentaarkomisjoni esimeheks ja 1918 Keiserliku Saksamaa Riigipäeva viimane president.
Kui loodi vabariiklik valitsus, oli ta 1919–1920 Weimari Riikliku Assamblee president.
Juunis 1920 määrati ta vabariigi kantsleriks ja ta moodustas Saksamaa Weimari vabariigi esimese mittesotsialistliku kabineti, Keskpartei koalitsiooni Saksa Demokraatliku partei ja Saksa Rahvaparteiga. Suutmata pidada edukaid läbirääkimisi Liitlastega reparatsioonide küsimuses, oli ta mais 1921 sunnitud tagasi astuma.
Aastal 1923 valiti ta Katoliikliku Keskpartei esimeheks, mida ta juhtis kuni oma surmani.
Fehrenbach, Konstantin
Fehrenbach, Konstantin
Fehrenbach, Konstantin


François Louis de Salignac Fénelon.
François Louis de Salignac, markii de Fénelon, parun de Loubert (7. november 1722 – aprill 1764 Antillid) oli Prantsusmaa sõjaväelane, Martinique'i kuberner 1763–1764.


Markus Feldmann.
Markus Feldmann (21. mail 1897 Thun (Šveits) – 3. november 1958 Bern) oli Šveitsi president 1956.
Feldmann, Markus
Feldmann, Markus
Feldmann, Markus


Lüliti.
Lüliti on elektriahela või selle osa ühendamiseks või katkestamiseks mõeldud seade.
Lüliti põhiosad on liikuvate ja liikumatute kontaktide süsteem, käsi-, vedru-, elektromagnet- või pneumoajam ning klemmid.
Eristatakse madalpinge- (kuni 1000 V) ja kõrgepingelüliteid (üle 1000 V). Ülitugeva voolu ja kõrge pinge korral kasutatakse lülitites kaarekustuteid (püüavad ära hoida kaarlahendust).
näiteid standartiseeritud tähistustest, kus sulud tähistavad mittefikseerumist, "on" tähistab elektrilist kontakti ehk lüliti on suletud ning (off) tähistab elektrilist isoleeritust ehk lüliti on avatud.


Sani Abacha.
Sani Abacha (20. september 1943 Kano, Nigeeria – 8. juuni 1998 Abuja, Nigeeria) oli hausa päritolu Nigeeria sõjaväelane ja poliitik, Nigeeria Ajutise Valitseva Nõukogu esimees 1993–1998.
Ta sai Suurbritannias ja Nigeerias sõjaväelise hariduse.
Ta teenis Nigeeria sõjaväes 1963. aastast ja tegi edukat sõjaväelist karjääri (1975 kolonel; 1980 brigaadikindral) ja osales sõjaväelises riigipöördes detsembris 1983, millega Ibrahim Babangida kukutas valitud presidendi Alhaji Shehu Shagari.
Aastal 1985 sooritas Babangida teise riigipöörde ja kinnitas ennast võimule Rahva Juhina. Abachast sai siis armee staabiülem (1985) ning 1989 relvajõudude staabiülem. Ta sai 1993 ka kaitseministri koha ja oli teine mees, keda Babangida usaldas.
1993. aasta valimistel võitis ootamatult Sotsiaaldemokraatide kandidaat Moshood Abiola, kuid sõjaväeline valitsus tühistas peagi valimistulemused.
Abacha kasutas ära avalikkuse rahulolematust ja võttis novembris 1993 ise võimu (1993. aasta Nigeeria sõjaväeline riigipööre). Kuigi ta lubas taastada tsiviilvalitsuse 1995. aastal, lammutas ta suurema osa demokraatlikke institutsioone ja omastas 4 miljardit dollarit riigi naftatuludest. Juunis 1994 kuulutas Abiola end riigi täiesti õigusjärgseks presidendiks ja edasistest tema poolt lubatud muutustest ei teostunud ükski.
10. novembril 1995 hukati kirjanik ja keskkonnaekspert Ken Saro-Wiwa ja veel kaheksa aktivisti naftarikkast Ogonilandist süüdistatuna riigireetmises. Pärast seda intsidenti heideti Nigeeria kohe Briti Rahvaste Ühendusest välja.
Märtsis 1997 süüdistas Abacha riigireetmises ka ise eksiili läinud Wole Soyinkat, Nobeli auhinna laureaati ja Nigeeria tuntuimat kirjanikku.
Kuigi Abacha oktoobris 1995 lubas pärast 1998. aasta valimisi tagasi astuda, vihjas ta 1997. aasta alguses, et ta võib-olla siiski soovib jätkata riigijuhi ametis ja võib-olla koguni valimistel osaleda.
Kui tema toetajad olid teinud puhastustöö vastaskandidaatide hulgas, pani ta ennast valimisnimekirja kõigi viie poliitilise partei eest (aprillis 1998). Nende valimisteni ta ei elanud. Valimised pidid toimuma 1. augustil, kuid ta suri 8. juunil loomulikku surma.
Internetis on levinud rämpspost, milles Sani Abacha lähisugulastena esinevad inimesed püüavad lihtsameelsetelt, aga ahnetelt inimestelt raha välja petta.
Abacha, Sani
Abacha, Sani
Abacha, Sani


Jean-Jacques Blaise d'Abbadie.
Jean-Jacques Blaise d'Abbadie (1726 – 4. veebruar 1765 New Orleans) oli Louisiana kuberner 1763–1765.
Blaise d'Abbadie,Jean-Jacques
Blaise d'Abbadie,Jean-Jacques
Blaise d'Abbadie,Jean-Jacques


Mathieu Kérékou.
Mathieu Kérékou [mati'öö kerek'uu] (sündis 2. septembril 1933 Kouarfas (Põhja-Dahomee, praegu Benin) oli Benini president aastatel 1972–1991 ja 1996–2006.
Teenis Prantsuse armees, kuni Benin sai 1960. aastal iseseisvaks.
Oli seotud sõjaväelise riigipöördega, mis 1967 kukutas president Hubert Maga, ja juhtis siis mõnda aega poliitiliselt rahutut riiki. 1972. aastal juhatas teist riigipööret, mille järel ta sai presidendiks ja kaitseministriks.
Mathieu Kérékou juhtimise all sai Beninist sotsialistlik riik, mis juhindus marksismist-leninismist. 28. septembril 1980 võttis ta vastu islami ja muutis oma eesnime Ahmediks. 1989. aasta lõpus hülgas marksismi ja korraldas esimesed mitmeparteilised valimised.
Kérékou jäi siiski 1990. aastal moodustatud üleminekuvalitsuse presidendiks. Mitmeparteilised valimised viidi läbi juba uue konstitutsiooni all 1991. aastal ja Kérékou kaotas Nicéphore Soglole.
Kérékou oli siis esimene Aafrika president, kes jäi demokraatlikel valimistel alla. Uus president Soglo, endine Maailmapanga majandusteadlane, viis riigis läbi vajalikud majandusreformid ja aitas riigi majanduse jalule. Kérékou oli sel ajal vaikne kõrvalseisja.
Kuid Soglo populaarsus langes ja 1996. aasta presidendivalimistel võitis Kérékou teda suurelt. Ta ei lubanud kiiret murrangut majanduses, kuigi jätkas Soglo poolt alustatud majandusreforme.
Mathieu Kérékou valis peaministriks oma kunagise rivaali Adrien Houngbédji, kellele oli kunagi määratud surmanuhtlus agiteerimise eest Kérékou revolutsiooni vastu. Ka Houngbédji osales presidendivalimistel, kuid jäi kolmandaks.
Märtsis 2006 toimunud presidendivalimistel ei saanud Kérékou kõrge vanuse tõttu ise osaleda, sest riigi põhiseadus keelab üle 70-aastaste kandidaatide ülesseadmise. Valimised võitis teises voorus 19. märtsil 2006 pankur Yayi Boni, kellele Kérékou ameti 6. aprillil üle andis.


Dahomee.
Dahomee oli kuningriik Ülem-Guineas 17. sajandist kuni 19. sajandi lõpuni, kui ta liideti Prantsuse Lääne-Aafrikaga.
Dahomee/Benin.
Sama nime võttis endale Benin iseseisvumisel 1960. aastal, kuid muutis selle 1975. aastal Nigeri alamjooksul asunud Benini kuningriigi järgi ümber.


Justin Ahomadegbé.
Justin Ahomadegbé(-Tomêtin) (1917 Abomeys (Dahomee, praegu Benin) – 8. märts 2002 Cotonou (Benin)) oli Dahomee Seadusandliku Kogu president 1959–1960, asepresident, pea-, sise- ja kaitseminister 1964–1965 ning Presidendinõukogu esimees 1972.
Ahomadegbé, Justin
Ahomadegbé, Justin
Ahomadegbé, Justin


Alphonse Alley.
Alphonse (Amadou) Alley (sündis 9. aprillil 1930 Bassilas (Dahomee, praegu Benin) – 28. märts 1987) oli Dahomee riigipea 1967–1968.
Alley, Alphonse
Alley, Alphonse


Sourou Migan Apithy.
Joseph Sourou Migan Marcellin Apithy (sündis 8. aprillil 1913, Porto-Novos, Dahomees [nüüd Benin] – 3. detsember 1989, Pariis (Prantsusmaa)) oli Dahomee peaminister 1957–1959 ja president 1964–1965.
Apithy, Sourou Migan
Apithy, Sourou Migan


César Gaviria Trujillo.
César Augusto Gaviria Trujillo [s'eesar gav'iiria truhh'iljo] (sündis 31. märtsil 1947 Pereiras (Colombia)) oli Colombia president 1990–1994.
Ta alustas poliitikukarjääri 1970. aastal Pereira linna nõukogu liikmena. 1974 sai temast Pereira linnapea ja samal aastal valiti ta Risaralda asemel senatisse. 1978 nimetas president Julio César Turbay Ayala ta arendus- ja tööstusministri asetäitjaks.
Aastail 1985–1986 tegeles Gaviria Virgilio Barco Vargase valimiskampaaniaga ja sai teenete eest koha rahandusministri juures avaliku krediidi osakonnas.
Gaviria esitas Kongressile eduka agraarreformi ja maksureformi seaduseelnõu. 1987 määrati ta siseministriks. Ta oli läbirääkija sissirühmaga M-19. Veebruaris 1989 astus ta tagasi, et olla taas presidendikampaania organiseerija: seekord aitas ta Luis Carlos Galánit Liberaalsest Parteist.
Gaviria tõus avalikuse ette algas pärast Galáni mõrvamist 18. augustil 1989, presidendikampaania ajal. 11. märtsil 1990 valiti Gaviria Liberaalse Partei presidendikandidaadiks. 27. mail valiti ta 47 protsendi valijate häältega presidendiks. Vahe järgmise kandidaadiga oli 1,3 miljonit häält.
Selle kampaania ajal mõrvati kolm presidendikandidaati ja riiki oli haaramas terrorilaine. Seetõttu kadus ka rahva vaimustus Gaviriast, kes 43-aastasena oli noorim president Colombia lähiajaloos.
Presidendina tuli Gavirial tegelda peamiselt sissidega ja narkokaubitsejatega. Ta pakkus USA poolt tagaotsitavatele narkokaubitsejatele võimaluse pääseda USA-le väljaandmisest ning legaliseeruda, pääsedes kerge karistusega kodumaal.
Pärast presidendiaega sai temast ARO peasekretär.
Gaviria Trujillo, César
Gaviria Trujillo, César


Virgilio Barco Vargas.
Virgilio Barco Vargas u 1987. aastal
Virgilio Barco Vargas (17. september 1921 Cúcuta Norte de Santanderi provints – 20. mai 1997 Bogotá) oli Colombia president 1986–1990.
Tema poliitiline karjäär algas 1943, kui sai liberaalist nõunikuks Durania linnanõukogus. Hiljem valiti ta Kongressi alamkotta.
Vägivalla perioodi ajal 1940ndatel ja varajasel 1950ndatel, tuntud ka kui "La Violencia", mille ajal Liberaalid ja Konservatiivid pidasid brutaalset sõda üksteise vahel ja mille jooksul sai tuhandeid inimesi surma, oli Barco eksiilis USAs.
Ta pöördus tagasi Colombiasse 1954. aastal ja aitas korraldada parteidevahelist rahu. Ta püüdis saavutada stabiilset demokraatiat. Järgmise 40 aasta jooksul teenis ta kaks koosseisu Senatis 1958–1966, oli saadik Suurbritannias 1961–1962, 1990–1992 ja Ameerika Ühendriikides 1977, Bogotá linnapea 1966–1969 ja Maailmapanga direktor 1969–1974.
Tema karjääri tipuks võib pidada 1986. aastat, mil ta võitis presidendivalimised enam kui 58 protsendi häältega. See oli suurim protsentuaalne näitaja Colombia ajaloos.


Belisario Betancur Cuartas.
Belisario Betancur Cuartas, (sündis 4. veebruaril 1923, Amagás, Antioquia departemangus, Colombia) oli Colombia president 1982–1986.
Cuartas, Betancur
Cuartas, Betancur


Laureano Gómez Castro.
Laureano Eleuterio Gómez Castro (20. veebruar 1889 Bogotá, (Colombia) – 13. juuli 1965 Bogotá) oli Colombia president 1950–1953.


Simón Bolívar.
Simón José Antonio de la Santísima Trinidad Bolívar y Palacios, hüüdnimega "Vabastaja", hispaania keeles "El Libertador" (24. juuli 1783 Caracas – 17. detsember 1830 Santa Marta lähedal (Colombia)) oli Ladina-Ameerika revolutsiooni juht ja paljude riikide riigipea.
Välislingid.
Bolívar, Simón
Bolívar, Simón


Austraalia kindralkuberneride loend.
Austraalia kindralkuberneride loend loetleb Austraalia kindralkubernerid, kes esindavad Suurbritannia monarhe alates Uniooniakti sõlmimisest 1. jaanuaril 1901. Enne seda asusid Austraalias Suurbritannia kolooniad, mille riigipäid ja Briti monarhide poolt määratud kubernere vaata artiklist Briti kolooniate valitsejad Austraalias.


Itaalia riigipeade loend.
Itaalia riigipeade loend loetleb Itaalia riigipead pärast Itaalia ühendamist 17. märtsil 1861. aastal.
Varasemate Itaalia riigikeste riigipäid vaata: Ajalooliste riikide riigipead.
¹ - Itaalia kuningate täistiitel oli: "Per Grazia di Dio e per Volontà della Nazione Re d'Italia" 'Itaalia kuningas Jumala armust ja rahva tahtest'


Kesk-Aafrika Vabariigi riigipeade loend.
Kesk-Aafrika Vabariigi riigipeade loend loetleb riigi valitsejad alates iseseisvumisest 1960. aastal, sealhulgas Kesk-Aafrika Keisririigi ainukene keiser Bokassa I.


Kiribati riigipeade loend.
Kiribati riigipeade loend loetleb Kiribati riigipead alates Gilberti saarte iseseisvumisest Tuvalu koosseisust Kiribati Vabariigi nime all.


Nauru riigipeade loend.
Nauru riigipeade loend loetleb riigi presidendid alates iseseisvumisest 1968. aastal.


Kehtivus.
Kehtivus (inglise keeles "validity") on normi või väärtuse omadus, mis seisneb jõus olemises, või arutluse omadus, mis seisneb selles, et ta on loogiliselt siduv.
Loogika.
Arutlust, milles järeldus järeldub eeldus(t)est, nimetame kehtivaks. Arutlus on kehtiv (ehk kehtib) siis ja ainult siis, kui pole loogiliselt võimalik, et kõik eeldused oleksid tõesed ja järeldus väär.
Kehtivust võib defineerida ka nii: arutlus on kehtiv siis ja ainult siis, kui kõikidel juhtudel, kui kõik eeldused on tõesed, on ka järeldus tõene.
Sellest definitsioonist tuleneb, et kehtivad arutlused on tõesust säilitavad selles mõttes, et tõestest eeldustest saadakse kehtivate arutluste abil alati tõesed järeldused. Just niisugust olukorda kehtiva arutluse definitsioon taotlebki.
See omadus võimaldab kehtivaid arutlusi kasutada tõestamiseks. Kui on kindel, et eeldused on tõesed, siis kehtiv arutlus tagab järelduse tõesuse.
Kehtivus ja vastuolulisus.
Kui arutlus on kehtiv, siis propositsioonide kogum, mis koosneb selle arutluse eeldustest ja selle arutluse järeldusega kontradiktoorsest propositsioonist, on vastuoluline. Tõepoolest, võtame mingi kehtiva arutluse. Definitsiooni kohaselt on loogiliselt võimatu, et selle arutluse eeldused oleksid tõesed, ent järeldus oleks väär. Teiste sõnadega, on loogiliselt paratamatu, et kui kõik eeldused on tõesed, siis ka järeldus on tõene. Aga kui järeldus on tõene, siis paratamatult sellega kontradiktoorne propositsioon on väär. Järelikult on paratamatu, et kui eeldused on tõesed, siis järeldusega kontradiktoorne propositsioon on väär. Järelikult on loogiliselt võimatu, et eeldused ja järeldusega kontradiktoorne propositsioon oleksid kõik tõesed. Järelikult on nendest koosnev kogum vastuoluline.
Kui propositsioonide kogum on vastuoluline, siis mis tahes arutlus, mille eeldused koosnevad kõigist kogumi liikmetest peale ühe ja mille järeldus on selle ühe propositsiooniga kontradiktoorne, on kehtiv.
Kehtivuse sümbol ja kehtivushinnang.
Lepime kokku, et me kirjutame "n" eeldusega arutluse üles kujul "A"1, …"A'n"; "C", kus "A"1, …"A'n" on eeldused ja "C" on järeldus "A"1, …"A'n" ja "C" on propositsioonimuutujad). Näiteks kahe eeldusega arutlus näeb välja nii: "A"1, "A"2; "C".
Kehtetuse sümbolina kasutatakse tavaliselt läbikriipsutatud kehtivuse sümbolit, mida ei saa siin reprodutseerida.
Me eristame arutlust "A"1, …"A'n"; C" ja kehtivushinnangut "A"1, …"A'n"╞ C" või "A"1, …"A'n"–╞ C". Arutlus võib olla kehtiv või kehtetu, kehtivushinnang võib olla tõene või väär.
Uskumine.
Uskumustega seoses võib öelda: ei ole ratsionaalne uskuda kehtiva arutluse eeldusi ja mitte uskuda selle järeldust.
Kehtivuse või kehtetuse tuvastamine.
Selleks et kindlaks teha, kas antud arutlus on kehtiv, tuleb vaadelda kõikvõimalikke asjade seise, mille korral eeldused on tõesed, ning uurida, kas järeldused on tõesed. Kui on leitud kas või üks asjade seis, mille korral eeldused on tõesed ja järeldus on väär, siis on teada, et arutlus on kehtetu, ja uurimine on lõpetatud.
Sageli on võimalik kehtivust või kehtetust tuvastada lihtsalt kehtivuse definitsioonile toetudes.
Näited.
Kas on loogiliselt võimalik, et täna on neljapäev ja täna ei ole neljapäev? Ei ole. Seega arutlus on kehtiv.
Kas on loogiliselt võimalik, et täna on neljapäev ja täna on neljapäev? See on sama mis küsida, kas on loogiliselt võimalik, et täna on neljapäev. Jah, see on loogiliselt võimalik. Seega arutlus on kehtetu.
Kas on loogiliselt võimalik, et täna on neljapäev ja täna ei ole neljapäev ja täna ei ole kolmapäev? Ei ole, sest juba seegi pole loogiliselt võimalik, et täna on neljapäev ja täna ei ole neljapäev. Järelikult arutlus on kehtiv.
Kehtivus ja tõesus.
See on loogikas igati kehtiv arutlus. See tähendab umbes seda, et kui oletada, et koerad oleksid tõesti kõik kaheksajalgsed ja Eesti Vabariigi peaminister oleks tõesti koer, siis oleks Eesti Vabariigi peaminister ka kaheksajalgne.
Arutlus on loogiliselt korrektne, kui peale selle, et ta on kehtiv, on ka tema eeldused tõesed.
Arutlusvorm.
Kui arutluse kehtivus või kehtetus oleneb lauseloogika abil väljendatavatest asjaoludest, siis saab arutluse kehtivust või kehtetust kontrollida vastava arutlusvormi järgi koostatud tõeväärtustabeli abil (tõeväärtustabeli meetod).


Väärus.
"Selles artiklis räägitakse väärusest kui propositsioonide ja teiste tõesusekandjate omadusest. Teo, valiku või otsuse vääruse kohta ebaõigsuse mõttes vaata artiklit Valesus."
Väärus on tõesusele vastandlik omadus, mida omistatakse propositsioonidele, väidetele, mõtetele, uskumustele jne ning ka lausetele ja lausungitele. Asju, millel see omadus võib olla, nimetatakse tõesusekandjateks.
Enamasti samastatakse väärust mittetõesusega, kuid mõne tõesusekandja kohta kaldutakse väitma, et see ei ole tõene ega väär.
Formaalses loogikas on väär tõese kõrval üks tõeväärtustest. Mõnes formaalse loogika süsteemis on tõese ja väära kõrval teisigi tõeväärtusi.
Kõnekeeles öeldakse sageli "tõene" asemel "õige" ja "väär" asemel "vale". Nende sõnade kasutamisel lähtume siiski sellest, et tõesus ja väärus on propositsiooni (või uskumuse või lause) vastavus või mittevastavus tõele, õigsus ja valesus aga teo (sealhulgas valiku või otsuse, sealhulgas uskumuse valiku või uskuda otsustamise) kooskõlalisus mingite reeglitega.


Nepali riigipeade loend.
Nepali riigipeade loend loetleb Nepali riigipead alates Nepali riigikeste Bhaktapura (pealinn Bhatgaon), Banikapura (pealinn Banepa) ja Kantipura (pealinn Katmandu) ühendamisest 25. septembril 1768. aastal.
Aastatel 1816–1923 oli riik "de facto" Suurbritannia protektoraadi all.
28. mail 2008 kaotati monarhia ja Nepalist sai vabariik.


Õigsus.
Õigsus on teo (sealhulgas valiku või otsuse, sealhulgas uskumuse valiku või uskuda otsustamise) kooskõlalisus mingite reeglitega. Tähtis erijuht on moraalne õigsus – kooskõla moraalinormidega.
Õigsuse vastand on valesus. Eriti moraalset valesust nimetatakse ka vääruseks.
Kõnekeeles öeldakse sageli „tõene“ asemel „õige“.


Jäämurdja (rajatis).
Jäämurdja on rajatis, mis kaitseb vees olevaid silla tugisambaid jääpankade ja jää surve eest jää liikumisel suunates selle kõrvale.


Makedoonia riigipeade loend.
Makedoonia riigipeade loend loetleb iseseisva Makedoonia riigipead alates 1991. aastast, pärast Jugoslaaviast eraldumist.


Makedoonia president.
Makedoonia president on Makedoonia Vabariigi riigipea.
Vabariigi President esindab Makedoonia Vabariiki kodumaal ja välismaal. Ta on Makedoonia Vabariigi relvajõudude ülemjuhataja ja Julgeolekunõukogu esimees.
President valitakse otsestel üldvalimistel salajasel hääletusel viieaastaseks ametiajaks. Sama isikut ei või presidendiks valida üle kahe korra.
Presidendikandidaat peab olema Makedoonia Vabariigi kodanik ja valimiste päeval üle 40 aasta vanune. Kandidaadi peavad esitama vähemalt 10 000 valijat või vähemalt 30 parlamendisaadikut. Ta osutub valituks, kui tema poolt antud häälte arv on vähemalt 50% valijate üldarvust pluss üks hääl.
President tugineb oma ametis konstitutsioonile ja tegutseb konstitutsiooni ja seaduste raames. Ta sõlmib rahvusvahelisi leppeid Makedoonia Vabariigi nimel. Ta nimetab ja kutsub tagasi Makedoonia suursaadikud ja saadikud ning võtab vastu välismaa diplomaatiliste esindajate volikirju ja tagasikutsumiskirju. President määrab peaministri kandidaadi ja annab talle volituse moodustada valitsus. Ta nimetab kolm Julgeolekunõukogu liiget, teeb ettepaneku Rahvustevaheliste Suhete Nõukogu liikmete, kahe Konstitutsioonikohtu kohtuniku ja kahe Vabariigi Kohtunõukogu liikme ametissenimetamiseks ja täidab teisi konstitutsiooniga ette nähtud kohustusi.
Presidendi ametikoht ei ole ühitatav teiste avalike ametitega, kutsealal tegutsemisega ega parteilise ametikohaga. Tal on immuniteet ja vetoõigus. Ta on kohustatud kord aastas informeerima parlamenti oma tegrvusest.
Sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal on presidendil erakorralised volitused. Juhul kui parlament ei saa kokku tulla, kuulutab president välja sõjaseisukorra ja nimetab ametisse või vabastab ametist valitsuse või üksikud ametnikud.
Kui presidendil pole võimalik oma kohuseid täita, astub tema asemele parlamendi president.
Senised Makedoonia presidendid on loetletud Makedoonia riigipeade loendis.


Mudjug (laev).
Mudjug on Vene jäälõhkuja.
Laeva ninaosa asendati 1986 Emdenis (Saksamaa) uudse konstruktsiooniga vööriga. Uuendatud jäämurdja on lameda põhjaga, tunduvalt pikem ja umbes 2 meetrit laiem. Põhja all on olemas süsteem, mis juhib kõrgsurve all oleva vee ja õhu segu. Jäämurdmisvõimet on parandatud: varem suutis Mudjug liikuda pideva käiguga täpselt meetri paksuses jääs, nüüd jõuab laev aga seisma jäämata liikuda 1,4 meetri paksuses jääs.


Eesti järvede loend.
"Siin on loetletud Eesti järvi (looduslikud järved, paisjärved, tehisjärved, basseinid, tiigid) ja järvestikke."
A.
Aabra järv (Aabri järv, Peetra järv, Peetva järv, Raudjärv, Raudnurme järv)
- Aakre Saeveski paisjärv (Saeveski paisjärv)
- Aalupi järv (Paabo järv, Alopi järv, Alapea järv, Paabu järv)
- Aardla järv (Ardla järv)
- Aardla poldri järv (Pori järv, Reola bassein)
- (Aardla poldri veehoidla) (6 veehoidlat)
- Aarike paisjärv
- Aasa paisjärv
- Aaspere tiik
- Aavoja veehoidla (Ülejõe veehoidla)
- Abissaare karjäär (tehisjärv)
- Abja paisjärv
- Adra pais
- Adra paisjärv
- Aeli järv (Aela järv, Aeljärv, Väike Kuimetsa järv)
- Aenga laht (Aeng)
- Agali järv (Akkali järv, Akali järv)
- Agusalu järv (Agusalu Suurjärv, Soska järv, Sooski järv)
- Aheru järv / Kandsi järv (Kansi järv, Suurjärv, Aherjärv)
- Aheru Mudajärv
- Ahijärv (Lääniste Ahijärv)
- Ahijärv (Piigandi Ahijärv) (Mädajärv)
- Ahijärv (Sossi Ahijärv) (Küti Ahijärv)
- Ahimäe karjäär (tehisjärv)
- Ahitsõ järv (Ahitse järv, Ahitsejärv)
- (Ahja tiigid)
- Ahnejärv (Kurtna Ahnejärv) (Laugasjärv, Ahvenajärv)
- Ahnõjärv (Karula Ahnõjärv) (Karula Ahnejärv)
- Ahtriskeloik (Kõve lõugas, Adriska järv)
- Ahula karjäär (tehisjärv)
- Ahvenajärv (Nelijärve Ahvenajärv) (Aegviidu Ahvenjärv, Linaleo järv)
- Ahvenjärv (Kurtna Ahvenjärv) (Särgjärv)
- Ahvenjärv (Päidla Ahvenjärv) (Vastsetare järv)
- Aidu järv (Loodi Suurjärv)
- Aidu karjääri settebassein I
- Aidu karjääri settebassein II
- Aidu karjääri settebassein III
- Aidu karjääri settebassein IV
- Aidu karjääri settebassein V
- Ainja järv (Ainejärv, Aine paisjärv, Ainja paisjärv)
- Ainja Sinijärv
- Akste järv
- Aladi tiik
- Alajõe paisjärv
- Alakonnu järv (Kuajärv, Alakonu järv, Alakunnu järv, Jussi järv)
- Alapikä järv (Alapika järv)
- Ala-Puide järv
- Alastvere veehoidla (Allastvere veehoidla, Meeritsa veehoidla)
- Alatsi järv (Suuresilma järv)
- Alatskivi Kaanjärv
- Alatskivi järv (Alatskivi paisjärv)
- Ala-Vadsa lump (Meliküla tiigid)
- Alavere järv
- Alavere tiigid
- Alaveski järv (Küti Alaveski järv)
- Alaveski järv (Saru Alaveski järv) (Mõniste paisjärv)
- Alaveski järv (Sänna Alaveski järv) (Sänna Alaveski paisjärv)
- Albre järv (Aiaste Albre järv) (Kriisa tiik)
- Albri järv (Navi Albri järv)
- Alesti järv (Alesti karjäärijärv)
- Aleti järv (Aleti paisjärv)
- Aljava abajas
- Allikajärv (Jäneda Allikajärv) (Jäneda mõisa tiigid)
- Allikajärv (Laomäe Allikajärv) (Laomäe laksid, Nakamaa järv)
- Allikajärv (Peraküla Allikajärv) (Allikjärv)
- Allikajärv (Roosna-Alliku Allikajärv)
- Altja Oandu paisjärv
- Alumati järv
- (Alu tiigid) (2 tiiki)
- Alumine paisjärv (Sillamäe Alumine paisjärv) (Sillamäe alumine paisjärv)
- Aluste kruusakarjäär (tehisjärv)
- Alustre-Päärna veehoidla
- Amara järv
- Andri järv
- Andsu järved
- Andsu Edejärv
- Andsu Perajärv
- Anelema karjäär
- Anija järv
- Anne kanal I
- Anne kanal II
- Annemõisa paisjärv
- Annuse paisjärv
- Annõ järv (Tsolgo Annõ järv) (Annejärv, Plaado järv, Anne-Peetri järv)
- Antsu kalatiik I
- Antsu kalatiik II
- Anutakse laugas
- Ao järv
- Ao paisjärv (Ao veehoidla)
- Ao veskijärv
- Apja järved
- Arasoo järv
- Aravuse järv (Tõnsu järv, Sõmeru järv)
- Arbi järv (Arbijärv, Väike Elva järv, Elva Väikejärv)
- Arkna paisjärv
- Armise järv (4. Jõuküla järv)
- Arujärv (Aruküla Arujärv) (Aruküla mädajärveke)
- Aru paisjärv
- Aruküla Arujärv
- Arula Perajärv
- Arula Vahejärv
- Arumetsa paisjärv
- Aruoja veehoidla
- Asema järv (Suur Asema järv, 2. Asema järv)
- Aseri karjäär (Aseri tiik)
- Aseri paisjärv
- Aseri tiik (Aseri paisjärv)
- Asu järv (Leevijõe Asu järv)
- Asu järv (Taagepera Asu järv) (Asu paisjärv)
- Asu paisjärv
- Asuja paisjärv
- Auksi järv
B.
Balti SEJ settebasseinid (15 basseini)
- Beresje Umbjärv (Peresi Umbjärv, Perese järv, 1. Võõpsu järv)
- Boose Suurjärv
- Boose Väikejärv
D.
Diby järv / Dibyträske (Träski järv, Dibö järv)
E.
Edasi järv (Edasi järved, Langermaa veehoidla)
- Edejärv (Andsu Edejärv) (Jaanijärv)
- Edejärv (Hatiku Edejärv) (Hatike Tagajärv, Hatiku järv, Hatiko järv)
- Edejärv (Koloreino Edejärv) (Koloreino Edejärv)
- Edru Kaanjärv
- Eedi lomp
- Eera järved
- Eerese järv (Ruskavere Nõmmejärv, Eresi järv)
- Eerika tiik
- Eesjärv (Neeruti Eesjärv) (Karisööda järv)
- Eesjärv (Tartussaare Eesjärv) (Tartusaare järv, Ratassaare järv)
- Eesti SEJ settebassein I
- Eesti SEJ settebassein II
- Egeri järv
- Eidapere järv (1. Eidapere järv)
- Eistvere järv (Eistvere paisjärv)
- (EKSEKO tiigid) (2 tiiki)
- Elistvere järv (Kuru järv)
- Elsejärv (Nahe Mädajärv, Elsi järv)
- Elujärv (Paliküla järv, Paluküla järv)
- Elva paisjärv (Pulga veehoidla)
- Endla järv
- (Endla raba laukad) (3 laugast)
- Endu laht (Endulaht, Pahapilli järv)
- Engi tiik
- Engli järv (Tiklase järv, Tihklase järv, Tiglase järv, Tikliste järv)
- Ennuse järv (Eenuse järv)
- Erastvere järv
- Ermeli lump
- Ermistu järv (Tõstamaa järv, Ärmistu järv, Mõisajärv, Härmesi järv)
- Erne järv (Padari paisjärv)
- Essemäe järv
- Essemäe Linajärv
- Essu tiik (Essu järv, Jessu järv)
- Estonia järv (Estonia paisjärv, Hundiaugu paisjärv)
F.
Flyvae (Pikane järv, Pikanina järv)
H.
(Haabsaarõ järved) (Haabsaare järv, Haavametsa järv) (Määrasto raba laugas)
- Haage järv (Haage paisjärv, Loku veehoidla)
- Haanja Kõverjärv
- (Haaslava kalatiigid) (14 tiiki)
- Haavakivi paisjärv
- Haavapea Palojärv
- Haavasoo järv (Haatasoo järv, Saunalaht, Sauna laht)
- Haiba veehoidla
- Haki lomp (Taru tiigid)
- Haki lump
- Haljala paisjärv
- Hanija järv
- Hanni järv (Annijärv, Hannijärv)
- (Hansi lombid) (2 lompi)
- Harju karjäär
- Harju laht
- Harku järv
- Hatsikõ järv (Hatsike järv)
- Haugjärv (Aheru Haugjärv)
- Haugjärv (Kurtna Haugjärv) (Havijärv)
- Haugjärv (Ämmassaare Haugjärv) (Emmasaare Haugjärv, Emmusaare järv)
- (Heinasoo järved)
- Hellenurme järv (Hellenurme paisjärv)
- Hellenurme Linajärv
- Hendrikhansu järv (Hendrikhansu paisjärv)
- Herrmani lomp (Valgjärve tiigid)
- Hertsemaa silm
- Hiieveski paisjärv (Hiieveski veehoidla)
- Hilba järv
- Hilibiniidü järv (Kurtjärv, Pikalombi järv)
- Hilläkeste järv (Meremäe paisjärv, Tsirgu paisjärv)
- Himmaste turbatiik
- Hindaste järv (Indaste järv)
- Hino järv (Hino järv Pugula järv, Henno-Pugula järv, Pugola järv, Suur-Pugola järv, Henno järv)
- Hirmu järv
- Hola lump (Võrumõisa tiik)
- Holstre järv (Ollikoja järv)
- Holstre järved
- Holstre Linajärv
- Holvandi Kivijärv
- Hommiku paisjärv
- Hoovi järv (Kikkaoja tiik)
- Hopi järv
- Horoski järv
- Hummuli Järve järv
- Hummuli keskuse veehoidla
- Hundissaare järv (Hundisaare järv, Riisa järv, Kikepera järv)
- Hurmi järv (Külajärv)
- Hutita veskijärv (Utita veskijärv)
- Härgesoo tiik
- (Härjanurme kalatiigid) (6 tiiki)
- Härjanurme paisjärv (Härjanurme veskijärv)
- Hülgevõsu lomp (Valgjärve tiigid)
- Hüüdre järv (Hüüdra järv)
- Hüüdru järv
I.
Idakarjäär (Rummu Idakarjäär) (Rummu lubjakivimaardla, Rummu karjäär)
- Idinä järv (Idina järv)
- Iduste järv
- Igevere paisjärv
- Iheruse järv (Väike Rebasejärv)
- (Iidva raba laugas)
- Ikeperä järv (Ikepera järv, Tikepera järv, Metsamatsi järv)
- Illi järv
- Illi Umbjärv
- Illi veskijärv
- Illi Väike Umbjärv
- Ilmatsalu kalatiigid (9 tiiki)
- Ilmatsalu paisjärv
- Imastu allikas (Imastu järv)
- Imastu järv
- Imatu järv (Immatu järv)
- Immaku järv (Immakjärv)
- Immatu järv
- Imsi järv
- Imukvere tiik
- Indaste järv
- Inni järv (Hinni järv, Kahru järv)
- Irda lomp (Maaritsa tiik nr.2)
- Isakõnnu järv
- Isandajärv (Isanda järv, Isana järv)
- Isinovski tiigid (2 tiiki)
- Issaku järv (Issaku paisjärv)
- Ivaste Pikkjärv
- Ivaste Savijärv
J.
Jaagarahu järv
- Jaagarahu karjäär (tehisjärv)
- Jaagu järv
- Jaagusuu lomp (Paistiik nr. 2)
– Jaala järv (Jala järv)
- Jaandi järv
- Jaanimäe tiik (Aladi 6)
- Jaanissaarõ järv (Jaanisaare järv, Jaanisjärv)
- Jaanuse järv (Pikkjärv)
- Jaanuse paisjärv
- Jaanusjärv (Sinepijärv, Tahkri järv, Tohkri veskijärv)
- Jaaska järv (Prangli Jaskajärv, Savikoja järv)
– Jaha järv
- Jalametsa järv
- Jalase järv (Sõbessoo järv)
- Janokjärv (Jänukjärv, Janutjärv, Jaanekjärv)
- Japsi järv
- Jaska järv (Karula Jaska järv) (Jaaska järv)
- Jaska järv (Olustvere Jaska järv) (Jaska paisjärv)
- Jaugamõisa järv
– Jauni järv
- Jeruski lomp (Keebi järv)
– Joandi järv
- Juba järv (Jubu järv)
- Jugu järv (Jubu järv)
- Juhani lomp
- Juhaniniidü lump
- Jursa järv (Kavandi Väikejärv, Kavandu järv, Kävandu Väikejärv, Kavandu Väikejärv)
– Jussi järved
- Jussi Linajärv
- Jussi Pikkjärv
- Jussi Väinjärv
- Jussoni lomp (Kriisa tiik)
- Juta järv (Viru-Tammiku paisjärv)
- Juusa järv (Kuningajärv)
– Jõempa järv
- Jõemõisa järv
- Jõemõisa-Kaiu järvestik
- Jõepera karjäär (tehisjärv)
- Jõepere järv (Jõepere allikajärv)
- Jõgari järv (Kalatiik nr. 4)
- Jõgeva veskijärv (Jõgeva paisjärv)
– Jõksi järv
- Jõnni järv (Väike Asema järv, 1. Asema järv)
- Jõrõssuu järv
- Jõuga järvestik
- Jõuga Linajärv
- Jämedasarve järv
- Jändja paisjärv
- Jäneda Allikajärv
- Jäneda Allikajärv
- Jäneda Kalijärv
- Jäneda Veskijärv
- Jänesse järv / Puura järv (Jänise järv)
- Järaniku järv (Äntu paisjärv)
– Järise järv
– Järlepa järv (Suur Järlepa järv)
- Järsi järv
- Järva-Jaani järv
- Järve järv
- Järve järv (Hummuli Järve järv)
- (Järveküla järved) (Järveküla järv, Ridamaa järv)
- Järveküla järv (Viitina Järvekülä järv) (Mäejärv, Kähri järv)
– Järvemäe järv
- Järveots (Kambja Järveots) (Kambja paisjärv)
- Järveotsa järv (Jäärja Järveotsa järv)
- Järveotsa järv (Turvaste Järveotsa järv) (Järvetsa järv)
– Järvepää järv (Järvepera järv, Kahkva järv)
- (Järvere kalatiigid) (Vagula kalatiigid) (16 kalatiiki ?)
- (Järvesoo laukad) (2 laugast)
- Järvi Pikkjärv
- Jäärja Järveotsa järv
- Jäävä järv (Jääva järv)
K.
Kaabna järv (Koplipee lõugas)
- Kaadsaharo järv
- Kaadsijärv (Kaatsi järv, Suur-Kaatsi järv, Karujärv)
- Kaagataja järv
- (Kaagu lombid) (3 lompi)
- Kaali järv (Pühajärv)
- Kaalupi laht (Kaalupea laht, Lindulaht)
- Kaanda järv (Ranna järv)
- Kaanjärv (Alatskivi Kaanjärv) (Kokora Kaanjärv)
- Kaanjärv (Edru Kaanjärv)
- Kaanjärv (Kägari Kaanjärv) (Mälitsjärv, Mustjärv)
- Kaanjärv (Matsimäe Kaanjärv) (Seli Pühajärv, Võõbu Kaanjärv)
- Kaanjärv (Nõmme Kaanjärv)
- Kaanjärv (Peetsu Kaanjärv) (Peetsu järv)
- Kaanjärv (Äidu Kaanjärv) (Pekujärv)
- Kaaramõisa lomp
- Kaarasuu järv / Valli lomp (Kaarasoo järv)
- Kaarepere Pikkjärv
- Kaarlepa järv
- Kaarmise järv (Karmise järv)
- Kaarnajärv (Nursipalu Kaarnajärv)
- Kaarna järv
- Kaarniidü lump
- Kaasikjärv (Metstoa Kaasikjärv)
- Kaatsjärv (Kootsjärv, Tõnismäe järv)
- Kadasoo järv
- Kadastiku järv (Katai järv)
- Kadastiku järv (Narva Kadastiku järv) (Karjäär Kadastik-1)
- Kadja järv / Põlliku järv (Kuimetsa järv, Kodja järv, Põllikese järv)
- Kadrina paisjärv
- Kaevandu järv / Storträske (Suur Kaevandu järv)
- Kahala järv
- Kahrila järv
- Kahvatu laht (Kahvatulaht)
- Kaiavere järv
- Kaika Kogrejärv
- Kaisma järv (Kaisma Suurjärv)
- (Kaisma raba laukad) (3 laugast)
- Kaisma Suurjärv
- Kaiu järv
- Kaivandu järv
- Kakerdi järv (Kakerdaja järv)
- (Kakerdi raba laugas) (Kakerdaja raba laugas)
- Kalajärv (Kastijärv, Mudajärv, Kolajärv)
- Kalajärv (Nõmmoja Kalajärv) (Kanajärv, Suur Nõmmejärv)
- Kalda järv
- Kalijärv (Jäneda Kalijärv) (Kallijärv)
- Kalijärv (Lasva Kalijärv)
- Kalina järv (Kallina järv)
- Kallastõ järv (Lümatu Kallastõ järv) (Kuusiku tiik)
- Kalle järv (Kalle veski pais)
- Kalli järv (Pühajärv, Kaali järv)
- Kallõtõ järv (Kallete järv)
- Kalmatjärv (Kalmetu järv, Kalmetjärv, Hurmi järv)
- Kalme veskijärv (Kalme paisjärv)
- Kaloga järv
- Kalporo järv
- Kalsoni tiik
- Kalvre järv (Kalvre veskijärv)
- Kamali järv (Kamali paisjärv)
- Kamari järv (Kamari paisjärv)
- Kamari veskijärv
- Kanariku järv
- Kamariku karjääri järv (tehisjärv)
- Kambja järv
- Kanariku järv (Kanariku Verijärv)
- Kanarikumäe järv (Kalatiik nr. 8)
- Kanassaare järv (Kanasaare järv)
- Kanepi Palojärv
- Kangruaadu järv (Erepere Suurjärv)
- Kangrujärv (Krüüdneri Kangrujärv) (Krüüdneri järv)
- Kapstoja lump (Kapstoja veehoidla)
- Karijärv (Viitina Karijärv)
- Kariste järv (Vana-Kariste, Suur Kariste järv, Väike Kariste järv)
- Karitsa järv (Karitsa paisjärv, Salutaguse jäv)
- Karjamaa veehoidla
- Karjatse meri / Bäckesjoen (Karjatsimeri, Karjase järv)
- Karksi järv (Nuia järv, Karksi paisjärv)
- Karksi veehoidla (2 veehoidlat)
- Karsna järv
- Karu järv (Prangli Karujärv, Prangli järv, Pangli Karujärv)
- Karujärv (Järumetsa järv, Järvemetsa järv)
- Karula Jaska järv
- Karula järv (Uue-Võidu järv)
- Karula Pikkjärv
- Karula Rebasejärv
- Kasaritsa Valgjärv
- Kaselaug (Anutakse laugas, 3. Rabivere järv, Anutakse laugas)
- Kasetuka järv
- Kasse laht (Kasselaht)
- Kassepa järv (Kassepa paisjärv, Kassepa II paisjärv)
- Kassiniidü järv
- Kassioro järv
- Kasti lahjuke (Kasti rannajärv)
- Kastjärv (Kurtna Kastjärv)
- Kasuli järv
- Katri luht (Katre laht, Kotre laht, Kotri laht, Katra järv)
- Kauksi järv (Antsla Kauksi järv) (Kauksi paisjärv)
- Kauksi järv / Vanaküla järv (Kauksi paisjärv, Kiviotsa järv, Kauksi Kivijärv)
- Kaunissaare veehoidla
- Kauru järv
- Kautla järv (Kautla Saarejärv, 1. Kantjala järv)
- Kautla Mudajärv
- Kavadi järv (Kavati järv, Uue-Saaluse järv, Mäejärv)
- Kavasoo järv
- (Keava raba laugas)
- Keebi järv
- Keema järv (Keema Suurjärv, Suur-Keema järv)
- Keeri järv (Keri järv, Härjanurme järv)
- Kehklase järv (Kehklase paisjärv)
- (Kehtna tiigid) (2 tiiki)
- Keldu järv (Keltu järv)
- Kellissaare karjäär (Kellisaare karjäär) (tehisjärv)
- Kelläri järv (Kellari järv)
- Kemba paisjärv
- Kenni lomp
- Kentsi järv (Aru paisjärv, Kentsi paisjärv)
- Kerita järv (Kerita paisjärv)
- Kernu järv (Kõrveküla Kernu järv) (Kõrveküla järv)
- Kernu järv (Kernu paisjärv, Kirna järv)
- Kersleti järv (Stor vike, Kepsleti järv, Kärssläti järv, Kärrslätti järv)
- Keskmine järv (Tihu Keskmine järv) (Tihu Väikejärv, Tihu Teine järv)
- Keskmine järv (Ahja Keskmine järv) (Ahja tiigid)
- Keskmäne Suujärv (Meenikunnu Keskmäne Suujärv) (Nohipalu Soojärv, Nohipalo Soojärv)
- Keskuse veehoidla
- (Kibena paistiigid) (4 tiiki)
- (Kihli karjääri järv) (5 järve)
- Kiidjärve veskijärv (Kiidjärve paisjärv)
- Kiisa järv (Holvandi Kiisajärv)
- Kiisla lomp
- Kiisli paisjärv (Kiisli järv) (Kiisli paisjärv)
- Kiissa järv (Kiissa laht)
- Kiissa laht (Kiissa järv, Kissa veehoidla)
- Kiiviti järv (Kiivite järv, Kivitu järv)
- Kikati järv
- Kikri järv (Kikre järv, Kolijärv)
- Kildu järv (Kildu veskijärv)
- Killatu järv (Kiljatu järv, Kilatu järv, Kiljatu Suurjärv)
- Kille paisjärv
- Kiltsi veskijärv
- (Kingli soo järved) (4 järve)
- Kirbu järv
- Kirikumõisa järv (Kirikumõisa tiik)
- Kirikumäe järv (Misso Kergomäe järv, Kerkomä järv)
- Kirisilm (Nimeta silm, Maavee Abaja, Kiresilm)
- Kirjakjärv (Kirjakujärv, Suur Kirjakjärv)
- Kiruvere järv
- Kisõjärv (Kisejärv, Kiisajärv, Kisi järv)
- Kisejärve järvestik
- Kitse-Aadu tiik
- Kitseküla järv (Kitse järv)
- Kivijärv
- Kivijärv
- Kivijärv (Holvandi Kivijärv) (Holvandi Kivijärv)
- Kivijärv (Kodijärve Kivijärv) (Kodijärv, Mäejärv, Mäekivi järv, Suur Kodijärv)
- Kivijärv (Koitjärve Kivijärv) (Pillapalu Kivijärv)
- Kivijärv (Laiuse Kivijärv)
- Kivijärv (Osula Kivijärv) (Osula paisjärv)
- Kivijärv (Rahtla Kivijärv) (Pisike Kaanda järv)
- (Kivijärve soo järv)
- Kiviloo paisjärv
- Kivilöövi paisjärv (Lamboja veehoidla, Löövi paisjärv, Leevi paisjärv)
- Kivisilla Linajärv
- Kivi-Vigala paisjärv
- Klooga järv
- (Kobela tiigid) (Aladi 5) (Kalatiik nr. 13) (4 tiiki)
- Kobruvere paisjärv (Kalju paisjärv)
- Kodeste järv
- Kodijärv (Väike Kodijärv, Viimakse järv, Kogrejärv)
- Koese järv
- Kogrejärv (Krüüdneri Kogrejärv)
- Kogrejärv (Vellavere Kogrejärv) (Vellavere järv)
- Kogri järv
- Kogri järv
- Kogrijärv (Ristimurru Kogrijärv) (Ristimuru Kogrijärv, Ristimuru järv)
- Kogrõjärv (Hatiku Kogrõjärv) (Hatike Kogrejärv)
- Kogrõjärv (Keema Kogrõjärv) (Väike Marujärv, Marujärv)
- Kogrõjärv (Koigu Kogrõjärv) (Koigu Kogrejärv)
- Kogrõjärv (Korijärve Kogrõjärv) (Kuritse Kogrejärv)
- Kogrõjärv (Kuura Kogrõjärv) (Kuklase Kogrejärv)
- Kogrõjärv (Mäe-Tilga Kogrõjärv)
- Kogrõjärv (Piigandi Kogrõjärv) (Piigandi Kogrejärv, Mõntsiküla järv)
- Kogrõjärv (Saaluse Kogrõjärv) (Saaluse Kogrejärv, Ansumäe järv)
- Kogrõjärv (Saarjärve Kogrõjärv) (Kaika Kogrejärv)
- Kogrõjärv (Timpri Kogrõjärv) (Timpre Kogrejärv)
- Kogrõjärv (Tohvri Kogrõjärv) (Tohvri Kogrejärv, Kogrejärv, Karula Kogrejärv)
- Kogrõjärv (Tsolgo Kogrõjärv)
- Kogrõjärv (Ähijärve Kogrõjärv) (Kogrejärv)
- Kogrõjärv (Tsopa Kogõrjärv) (Tsopa Kogrejärv, Kogerjärv, Navi järv)
- Kohila paisjärv
- (Kohtla-Järve settebasseinid) (5 basseini)
- Koigi järv
- Koigi Ümmargune järv
- (Koitjärve raba laugas)
- Kokora Mustjärv
- Kolga järv
- Koljaku järv
- Kolleri karjäär (Kolleri kruusakarjäär) (tehisjärv)
- Kolmas järv (Tihu Kolmas järv) (Väikejärv)
- Kolmjärv (Loodi järv, Kastolatsi Kolmjärv)
- Kolodsi järv (Kolutse järv, Kolotsi järv)
- Koltse järv (Koltsi järv)
- Kol'u järv (Ilmjärv)
- Kolu tiik (Kõltsi karjääri järv)
- Koluvere järv
- Koluvere järv (Koluvere paisjärv, Kolovere paisjärv)
- Kolviku järv
- Kommõri järv
- Konati järv
- Kondi järv (Kondijärv)
- Konksi järv (Urvaste paisjärv)
- Konnaveski paisjärv
- Konnumäe järv (Põrgujärv)
- Konsa järv (Konsa paisjärv)
- Konsu järv (Kontsu järv, Kontso järv, Konsa järv, Suur Kongojärv)
- Koobassaare järv
- Koogi järv (Koogi paisjärv)
- Kooli paistiik (Murikatsi tiik)
- Koonga järv
- Koopsi järv (Rõikaoja paisjärv, Koopsi paisjärv, Kulli paisjärv)
- Kooraste Kõverjärv
- Kooraste Linajärv
- Kooraste paisjärv
- Kooraste Pikkjärv
- Kooraste Suurjärv
- Koordi veskijärv
- Koorküla järvestik
- Koorküla Mudajärv
- Koorküla Valgjärv
- Koorküla Virtsjärv
- Kooru järv (Suur Kaanda järv)
- Koosa järv
- Koosa paisjärv
- Kootsaare järv (Kootsra järv, Kootsre järv, Kootra järv, Kootse järv)
- Kopsu järv (Kopsujärv)
- Korgõmäe järv (Väike Mäeräima järv)
- Korgõsaarõ järv (Kõrgessaare järv, Uibo järv, Kõrgejärv)
- Korgõsilla sulg
- Korijärv / Koosa järv (Korvi järv)
- Korponi järv
- Koruste Linajärv
- Kose järv (Kose paisjärv, Koseveski paisjärv)
- Kose Valgjärv
- Kose veskijärv (Kose paisjärv)
- Kosilase järv (Kangrumatsi järv)
- (Koska tiigid) (5 tiiki)
- (Koskla tiigid)
- Kotka järv (Kotka paisjärv, Kotkaveski paisjärv)
- Kovata järv
- Kreo Linajärv
- Kriimani järv
- Kriiva järv (Griva järv)
- Kruna lump
- Kruusaaugu järv
- Krüüdneri järv (Mõisajärv, Kangru järv)
- Kuasuu lump
- Kubija järv (Kubja järv)
- Kubija paisjärv
- Kublitsa järv (Kublitsi järv)
- Kudani järv / Nåtan (Güddnäs)
- Kudina järv (Kudina paisjärv)
- Kugalepa järv
- Kuhamu järv
- Kuigatsi paistiik
- Kuikli järv (Kuigli järv, Kaarküla järv)
- Kukemäe järv (Kibatu järv, Saaremäe järv)
- Kuksina järv (Nõoste järv, Neoste järv)
- Kukulinna järv (Kukulinna paisjärv)
- Kula järv (Kula tiigid)
- Kulbi lomp (Valgjärve tiigid)
- Kullamaa järv (Kullamaa tehisjärv)
- Kullamaa paisjärv
- Kulli järv (Holstre Kullijärv)
- Kulu järv
- Kunda paisjärv
- Kundsa järv
- (Kungjärve soo laugas) (Väike Kungjärv) (2 laugast)
- Kuningvere järv
- Kunna järv (Tännassilma paisjärv)
- Kunnaland (Misso Kunnaland)
- Kunnaland (Plaani Kunnaland) (Konnalaandus, Konnaland, Luhde järv)
- Kunnaland (Sossi Kunnaland) (Konnaland, Määsjärv)
- Kura järv (Kura laht)
- Kurekivi Mudajärv
- Kuremaa järv (Kurema järv)
- Kureoja tiik
- Kurepalu järv
- (Kuresoo laugas)
- Kuressaare linnuse vallikraav
- (Kurgla tiigid) (3 tiiki)
- Kuritse järv (Palsi järv, Pelsi järv)
- Kurkse järv
- Kurnakese järv (Kurnakse järv)
- Kurnuvere paisjärv
- Kurtna Ahnejärv
- Kurtna Ahvenjärv
- Kurtna Haugjärv
- Kurtna järv
- Kurtna Kastjärv
- Kurtna Liivjärv
- Kurtna Linajärv (Suur Linajärv) (Suur Linajärv)
- Kurtna Mustjärv
- Kurtna Mätasjärv
- Kurtna Nõmme järv
- Kurtna Nõmmejärv
- Kurtna paisjärv
- Kurtna Ratasjärv
- Kurtna Saarejärv
- Kurtna settebassein
- Kurtna Suurjärv
- Kurtna Särgjärv
- (Kurtna tiigid) (2 tiiki)
- Kurtna tiigid
- Kurtna Valgejärv
- Kurtna Väike Linajärv (Potrijärv, Kurtne Linajärv)
- Kurtna Väike Laugasjärv
- Kurvitsa järv (Kurvitsa veskijärv)
- Kurvitse järv
- Kutniku järv (Kõrvenurga Soojärv)
- Kutsika järv
- Kutsiku järv
- Kutsiku veehoidla
- Kuuda järv
- Kuulja järv (Kograjärv, Kogrejärv, Kuuljärv, Koolja järv)
- Kuulma järv (Kuulme järv, Külmajärv, Koolma järv)
- Kuuni järv (Pärsti järv, Pärsti Valuoja Suurjärv)
- Kuusiku veehoidla
- Kuussaarõ järv (Kuussaare järv)
- Kuuste lomp
- Kuustiguniidü lump
- (Kõima raba laugas)
- Kõivamäe lump (Tammõ lump)
- Kõiviksuu lomp
- Kõlli järv (Peitlemäe järv, Põiklema järv)
- Kõlu järv (Kõlujärv, Hintsu järv, Milistvere järv)
- Kõnnujärv (Kadaka järv, Kõrgeraba järv)
- Kõnnu Pikkjärv
- Kõnnu Ümmargune järv
- Kõomäe järv
- Kõovarigu lump
- Kõpsi tiik (Kaku paistiik)
- Kõpu paisjärv (Kõpu keskuse 2 tiiki)
- Kõpu tiik (Kõpu veehoidla, Aidu tehisjärv, Aidu veehoidla)
- Kõrbjärv (Kärinä Kõrbjärv) (Kirbujärv, Mägialune järv)
- Kõrbjärv (Pundsu Kõrbjärv) (Kirikumäe Kõrbjärv)
- Kõrbjärv (Rõuge Kõrbjärv)
- Kõrbjärv (Tilsi Kõrbjärv)
- Kõrdsijärv (Partsi Kõrdsijärv) (Partsi järv, Koolimaja järv, Partsi Kõrtsijärv)
- Kõrdsijärv (Saaluse Kõrdsijärv) (Saaluse Kõrtsijärv)
- Kõrdsijüri lump (Viilupi paisjärv, Nässmetsa järv)
- (Kõrgemäe raba laugas)
- Kõrgessaare järv
- Kõrnumäe turbakarjäär-veehoidla
- Kõrre lomp (Valgjärve tiigid)
- Kõrtsi veehoidla
- Kõrveküla paisjärv
- Kõrvi järv
- Kõrvõ lomp (Naha tiik)
- Kõssa paisjärv
- Kõta järv (Kötajärv, Kotajärv, Võsu järv, Katuga järv)
- Kõvera järv (Orava Kõverjärv)
- Kõveri turbakarjäär (tehisjärv)
- Kõverjärv (Jussi Kõverjärv)
- Kõverjärv (Pulli Kõverjärv) (Viisu Kõverjärv, Kõverik, Pikkjärv)
- Kõverjärv (Põlula Kõverjärv) (Lutika järv)
- Kõverjärv (Päidla Kõverjärv)
- Kõverjärv (Vatku Kõverjärv) (Vohnja Kõverjärv)
- Kõvvõrjärv (Kooraste Kõvvõrjärv) (Kooraste Kõverjärv)
- Kõvvõrjärv (Leevi Kõvvõrjärv) (Alavere järv, Kõverjärv, Helmjärv)
- Kõvvõrjärv (Tsiamäe Kõvvõrjärv) (Haanja Kõverjärv, Suur Tseamäe järv)
- Kõvvõrjärv (Tsolgo Kõvvõrjärv) (Tsolgo Kõverjärv)
- Kõvvõrjärv (Vana-Antsla Kõvvõrjärv) (Vana-Antsla tiik)
- Kõõvomõtsa järv (Rookse paisjärv)
- Kändrä järv (Kändra järv, Käänu karjäär)
- Kängsepa järv (Kingsepa järv)
- Kängämäe sulg
- Käomardi laht (Kaumardi laht)
- Käpajärv (Hellenurme Käpajärv)
- Käpajärv (Kõrvenurga Käpajärv)
- Käpämäe järv
- Käpämäe land
- Käravete järv (Käravete paisjärv)
- Käravete paisjärv
- Kärdu lõugas
- Kärnjärv (Otepää Kärnjärv)
- Kärnjärv (Pindi Kärnjärv) (Võru Kärnjärv)
- Kärnälaane järv (Kassiratta paisjärv)
- Kärrsläti järv
- Käru paisjärv
- Käsmu järv
- Kääpa Palojärv
- Kääriku järv (Käärike järv)
- Kösti järv (Kösti Veskijärv, Kösti paisjärv, Kõsti veskijärv)
- Kükä järv (Kükajärv, Piirijärv, Kauksi Linnajärv)
- Külajärv (Vellavere Külajärv) (Vellavere järv, Tootsi järv)
- Külimitü järv
- Külmlätte lump
- Külajärv (Leevijõe Külajärv) (Leevijõe paisjärv)
- Külitse paisjärv (Nigula paisjärv, Kikka paisjärv)
- Küläjärv (Plaani Küläjärv) (Plaani Külajärv, Plaani järv, Suurjärv)
- Küläjärv (Vällämäe Küläjärv) (Vällamäe Külajärv, Suur Rauba järv)
- Küläoro järv
- Küti Ahijärv
- Küti järv (Sipe järv)
- Küüdre järv
- Küünimõtsa järv (Küünimetsa järv, Küünimetsa Ahnjärv, Konemetsa järv)
L.
Laadsi järv
- Laagna tiigid
- Laagri paisjärv
- Laagustõ soot
- Laane järv (Kassiratta Laane järv)
- Laane järv (Lendri järv)
- Laanemaa järv
- Laanemõtsa järv (Laanemetsa järv, Saarjärv)
- Laanõperä lump
- Laatrõjärv (Ruusa järv, Laatre järv)
- Laeva järv (Laeva paisjärv)
- Lahavere järv
- Lahepera järv (Lahe järv)
- Lahmuse järv (Lahmuse paisjärv)
- Lahuksi järv (Lahukse järv)
- Laialepa laht (Junkrulaht)
- Laibu laht
- Laihjärv / Luikjärv (Kõrbjärv)
- Laijärv (Pühamäe Laijärv) (Pühameeste Laijärv, Pühameeste Suurjärv)
- Laiksaare järv (Asuja paisjärv, Kaalu paisjärv)
- (Laisma raba laugas)
- Laitse veehoidla
- Laiuse Kivijärv
- Lajassaarõ järv (Lajasaare järv, Laiasaare järv)
- (Lakesoo laugas) (Lagesoo laugas)
- Lakõssuu järv (Antsu kalatiik, Linda kolhoosi kalatiigid)
- (Lalli raba laugas)
- Lambahanna järv (Lambasaba järv, Truuta järv)
- Lambalaht
- Lambalaht
- Lambaniidü lomp
- Lammassoo tiik
- Lammastejärv (Lammaste järv, Nehatu järv, Suur Kõverjärv)
- Lannu lomp
- Laomäe Allikajärv
- Laose-Andrese lomp (Korva karjäär)
- Laose Valgjärv
- Larvi järv
- Lasa järv
- Lasnamäe karjäär (tehisjärv)
- Lasva järv
- Latõrna järv / Soe järv (Miiaste turbakarjäär)
- (Lauavabriku soodid)
- Laudissalu järv
- Lauga järv
- Laukabe järv
- (Laukasoo laugas) (3 laugast)
- Laukasoo Suurlaugas
- (Laukesoo laugas)
- Laustoja lump (Viitka veehoidla)
- Lautri järv
- Lavassaare järv
- (Lavassaare turbakarjäär) (24 järve)
- Lavassaare veehoidla
- Lavatsi järv (Lavaõue järv, Lavatse järv)
- Laviku järv (Laviku paisjärv)
- Leebiku paisjärv
- Leego järv (Leegu järv)
- Leegu järv
- Leeli paisjärv (Pöögle 2. paisjärv)
- Leevaku paisjärv
- Leevi veskijärv (Leevi paisjärv)
- Leeväti järv (Leevati järv, Nohipalu järv, Nohipalojärv)
- Lehtma Suurjärv
- (Lehtse turbakarjäär) (13 järve)
- Lehu tiik
- Leigo järv
- (Lelle raba laugas) (2 laugast)
- Lemküla järv (Lemmküla järv)
- Leoski järv
- Leppsilla Sillaotsa järv
- Leva järv (Kirivalla järv, Mahtra Mudajärv)
- Lihlhamne (Lilla hamne, Kapulkerre)
- Liinamäe lump
- Liinu järv (Liinujärv, Liinajärv)
- Liisagu järv (Kugalepa järv, Kruusmetsa järv)
- Liise järv (Reidle paisjärv, Säre veehoidla)
- Liitesaarõ lomp
- Liivajärv (Paganamaa Liivajärv) (Trumbipalu Mudajärv, Radijärv)
- Liivakse järv (Liivakese järv)
- Liivaku järv (Liivakandi järv)
- (Liivamäe karjääri järv) (3 järve)
- Liivi järv (Liivi paisjärv)
- Liivjärv (Jõuga Liivjärv) (Jõugu järv, 1. Jõuküla järv)
- Liivjärv (Kurtna Liivjärv) (Liivajärv)
- Liivoja veehoidla
- Likõlaanõ karjäär (tehisjärv)
- Lilli järv (Lilli paisjärv, Polli veehoidla)
- Lilu järv (Lillu järv, Lillo järv, Heinjärv)
- Limu järv
- Linajärv
- Linajärv (Hellenurme Linajärv)
- Linajärv (Holstre Linajärv) (Linaäärne järv)
- Linajärv (Jussi Linajärv)
- Linajärv (Jõuga Linajärv) (Jõugu järv, 3. Jõuküla järv)
- Linajärv (Kivisilla Linajärv)
- Linajärv (Kooraste Linajärv) (Väike järv)
- Linajärv (Koruste Linajärv) (Salutõnni järv)
- Linajärv (Kreo Linajärv)
- Linajärv (Metstoa Linajärv) (Liivjärv, Paukjärv)
- Linajärv (Nelijärve Linajärv)
- Linajärv (Nõmmoja Linajärv) (Väike Nõmmejärv)
- Linajärv (Orgi Linajärv) (Änni Linajärv)
- Linajärv (Viitna Linajärv) (Väike Viitna järv)
- Lina järv
- Linaleojärv / Linsänketräske (Nõmmküla Linaleojärv / Linsänketräske) (Nõmmküla järv, Väike Kutspaki järv)
- Linaleojärv (Koorküla Linaleojärv) (Koorküla Linajärv, Linaleotse järv)
- Linaleojärv (Äntu Linaleojärv) (Äntu Linajärv, Moora järv)
- Lindi kalatiik
- Lindjärv (Tudre järv, Tudra järv)
- Linnajärv (Essemäe Linnajärv) (Essemäe järv)
- Linnajärv (Karula Linnajärv)
- Linnajärv (Mooste Linnajärv)
- Linnamäe paisjärv (Linnamäe veehoidla)
- Linnaveske järv (Linnaveski paisjärv)
- (Linnusaare raba laugas)
- Linnutare paisjärv
- Lodja tiik
- Lohja järv
- Lohu paisjärv
- Loisu järv
- (Loksa tiigid) (5 tiiki)
- Lokuta paisjärv
- Loobu järv (Loobu paisjärv)
- Loodevahe laht
- Loo paistiik (2 tiiki)
- Loosalu järv (Venepele järv)
- Loosisuu turbalombid
- Loosu järv
- Lootvina Pikkjärv
- Lossi järv (Tuhalaane paisjärv, Kutsiku järv)
- Lossimäe veehoidla
- Luhassuu järv (Luhasoo järv, Luassoo järv)
- Luhte järv (Luhte paisjärv, Luhtõ paisjärv)
- Luidja järv (Poama järv)
- Luiga lump (Kündja tiik)
- Luiste paisjärv
- Lundi paisjärv
- Lungu paisjärv
- Lutsu järv
- Luukasõ järv (Luukese järv, Luukse järv)
- Lõhavere järv (Lõhavere paisjärv, Pähovere järv, Nigula järv)
- Lõhtsuu järv
- Lõilasmäe järv (Lõilaskme järv, Lõilasmaa järv, Lillasmäe järv)
- Lõo järv
- Lõokese lomp
- Lõpe järv
- Lõvaski järv
- Lõõdla järv (Leedla järv)
- Läänekarjäär (Rummu Läänekarjäär) (Rummu lubjakivimaardla, Rummu karjäär)
- Lääniste Ahijärv
- Lülle veskijärv
- Lüübnitsa umbjärv (Lüügnitse Umbjärv, 2. Võõpsu järv)
M.
- Maardu järv (Liivakandi järv)
- Maaritsa Alajärv
- Maaritsa järv (Maaritsa tiik nr.1)
- (Maaritsa lombid) (5 lompi)
- (Madissoo tiigid) (3 tiiki)
- Madsa lump (Madsa lomp)
- Magari järv (Magari paisjärv)
- Maidla järv (Maidla paisjärv)
- Maidla paisjärv
- (Maidla tiigid) (3 tiiki)
- Maiori järv (Majori järv, Tsiirjärv)
- Majasoo tiik
- Maksmeri
- Maksmeri
- Mandle järv (Riiska paisjärv, 2. Riiska paisjärv, Handle paisjärv)
- Marana lump
- Mardihansu järv
- Marguse järv (Marguse veehoidla)
- (Marimetsa raba laugas) (2 laugast)
- (Marjassoo turbaaugud) (Marjasoo karjäär) (2 järve)
- Martiska järv (Kurtna Martiska järv)
- Martiska järv (Puhatu Martiska järv) (Väike Puhatu järv)
- Maru järv (Suur Marujärv, Marojärv)
- (Masila soo laugas)
- Massi kruusakarjäär (tehisjärv)
- Matsi järv (Kavandi Suurjärv, Kõvandu Suurjärv, Matsijärv, Kapajärv, Kävandu Suurjärv, Kavandu Suurjärv)
- Matu lomp
- Matu veskijärv
- Meelusmaa soo (järv)
- Meelva järv (Mulva järv)
- Meendrenina laht (Medrina laht)
- Mehikoorma Umbjärv
- Melliste järv (Melliste paisjärv)
- Metsakivi järv / Kirepi järv (Kirepi paisjärv, Koosa paisjärv)
- Metste järv
- Metstoa Mudajärv
- Metstoa Linajärv
- Miiaste järv (Miiaste turbakarjäärid)
- Mikeli järv (Mikkeli järv, Suur Mikkeli järv)
- Mikilä järv (Mähkli järv, Mikila järv, Mikile järv, Mikili järv)
- Millimäe tiik (Milimäe tiik)
- Minnika paisjärv
- Moe paisjärv
- Moldova karjäär (tehisjärv)
- Mooste järv (Moisekatsi järv, Mõisajärv)
- Mudajärv
- Mudajärv
- Mudajärv (Kihelkonna)
- Mudajärv (Aheru Mudajärv) (Aheru Mustjärv)
- Mudajärv (Kautla Mudajärv) (Kungla järv, 2. Kantjala järv)
- Mudajärv (Kiigamäe Mudajärv)
- Mudajärv (Koorküla Mudajärv) (Rõksi järv, Mädajärv)
- Mudajärv (Nõmme Mudajärv) (Nõmmjärv)
- Mudajärv (Paganamaa Mudajärv) (Väike Mudajärv)
- Mudajärv (Plaani Mudajärv) (Alakäraku järv)
- Mudajärv (Pundsu Mudajärv)
- Mudsina järv (Mutsina järv, Mugina järv)
- Muike järv (Muike paisjärv, 3. Oruveski paisjärv)
- Mullutu laht (Suur Mullutu laht)
- Munkülä järv (Munaküla järv)
- Muraja lõpp
- Muraka järv (Muraka paisjärv)
- (Muraka raba laugas) (8 laugast)
- Murati järv
- Murojärv (Külma järv, Mooru järv)
- (Mustanina tiigid) (15 tiiki)
- Must-Jaala järv
- Mustjärv (Hino Mustjärv)
- Mustjärv (Holstre Mustjärv) (Liivausse järv)
- Mustjärv (Jussi Mustjärv)
- Mustjärv (Kaadsi Mustjärv) (Kaatsi Mustjärv, Väike-Katsi järv)
- Mustjärv (Kantküla Mustjärv) (Pühajärv)
- Mustjärv (Kokora Mustjärv) (Alatskivi Mustjärv, Savastvere Mustjärv)
- Mustjärv (Kurtna Mustjärv) (Kurtna Mustjärv)
- Mustjärv (Laanemetsa Mustjärv) (Väike Savijärv, Kuussaare järv)
- Mustjärv (Leevi Mustjärv)
- Mustjärv (Leppsilla Mustjärv) (Leppsilla Ännijärv)
- Mustjärv (Luhasuu Mustjärv) (Kellamäe Mustjärv)
- Mustjärv (Nohipalo Mustjärv) (Nohipalu Mustjärv, Tsernajärv)
- Mustjärv (Orava Mustjärv)
- Mustjärv (Paunküla Mustjärv) (Seapilli järv)
- Mustjärv (Peraküla Mustjärv) (Nõva Mustjärv)
- Mustjärv (Piigandi Mustjärv) (Mustina järv, Kogrejärv)
- Mustjärv (Rohussaare Mustjärv) (Rohusaare Mustjärv)
- Mustjärv (Timo Mustjärv)
- Mustjärv (Tsolgo Mustjärv)
- Mustjärv (Turvaste Mustjärv)
- Mustjärv (Valguta Mustjärv)
- Mustjärv (Vedama Mustjärv) (Järvetaga Mustjärv, Naku järv)
- Mustjärv (Võrumõisa Mustjärv) (Võru Mustjärv)
- Mustlaugas (Kajaka-Mustlaugas) (Pillapalu järv)
- Muti järv (Suur Mutijärv)
- (Muti tiigid) (3 tiiki)
- Mutsina järv
- Mutsu järv
- Mõdriku järv (Rägavere paisjärv, Mõdriku Veskijärve allikajärv)
- Mõdriku paisjärv
- Mõisajärv (Partsi Mõisajärv) (Partsi järv)
- Mõisajärv (Harku Mõisajärv)
- Mõisalaht
- Mõisa tiik
- (Mõksi raba laugas) (5 laugast)
- Mõniste järv
- (Mõrdama raba laugas)
- (Mõrdama raba laugas) (Viluvere järv)
- Mõrtsuka järv
- Mõtskonna järv (Antsla Mõtskonna järv)
- Mädajärv (Patika Mädajärv)
- Mädajärv (Rõngu Mädajärv) (Mudajärv, Koruste järv, Retsniku järv)
- Mädajärv (Udriku Mädajärv)
- Mädajärv (Uljaste Mädajärv) (Uljaste Soojärv, Väike Uljaste järv)
- Mädajärv (Vana-Võidu Mädajärv)
- Mädäjärv (Saluala Mädäjärv) (Mädajärv)
- Mäejärv (Paluküla Mäejärv)
- Mäejärv (Väimela Mäejärv) (Väimela Ülajärv, Suur Väimela järv)
- Mäeküla järv (Samblajärv)
- Mäeotsa järv (Mäetaguse järv)
- Mäe-Puide järv
- Mäesulg (Saaluse Mäesulg) (Vana-Saaluse veehoidla)
- Mäesulg (Trolla Mäesulg) (Trolla paisjärv)
- Mäe-Tilga järv (Mäetilga järv, Valgejärv)
- Mäe-Vadsa lump (Meliküla tiigid)
- Mäeveski järv (Küti Mäeveski järv)
- Mägede liivakarjäär (tehisjärv)
- Mägialonõ järv (Mägialune järv, Madaljärv, Medaljärv)
- Mägipõllu paisjärv
- Mäha järv (Otepää Mäha järv)
- Mähä järv (Valgjärve Mähä järv)
- Mähkli järv
- Mähuste järv (Mäuste järv)
- Mäiste järv (Meiste järv)
- Mällu veskijärv (Mällo paisjärv, Mällu paisjärv)
- Männa tehisjärv (Rõõsa tehisjärv)
- Männamaa karjäär
- Männiku järv (Männiku veehoidla, Männiku karjäär)
- Männiku lomp (Pilkuse tiigid)
- Märdi järv (Lakesoo Märdi järv) (Lagesoo järv, Mardi järv)
- Märdi järv (Otepää Märdi järv) (Märdi paisjärv)
- Märi lomp
- Märä järv (Märajärv)
- Mäsäjärv (Mäsajärv, Messe järv, Metsajärv)
- Mätasjärv (Kurtna Mätasjärv)
- Mätäsniidü lomp
- (Määranõmme tiigid) (2 tiiki)
- (Määrästü soo laugas) (Määrasto raba laugas)
- (Määrästü soo laugas) (Pado Umbjärv)
- Määrästü turbatiik
- Määsovitsa järv (Kuuleski)
- Möksi veskijärv (Möksi paisjärv, Mõksi veskijärv)
- Möldre londsik
- Möldri meri / Menarsvae (Möldrimeri, Möldri järv, Mellansjöu)
- Müüri järv (Müürijärv, Kograjärv, 2. Vardja veskijärv)
N.
Naale laht (Naelelaht, Naelalaht)
- Nabudi järv (Nasudi järv)
- Naha järv (Nahajärv)
- Nahijärv / Juksi järv
- Nakri järv (Nakrijärv)
- (Narva karjääri tiik) (2 tiiki)
- Narva settebasseinid
- Narva veehoidla
- Nauska järv
- Nedrema järv (Nedremaa järv)
- Neeruti Eesjärv
- Neeruti järv
- Neeruti järved
- Neeruti Tagajärv
- (Nehatu soo laugas) (5 laugast)
- Neitsijärv (Partsi Neitsijärv)
- Nelijärve järved
- Nelijärve Linajärv
- Nigle järv
- Nigu laht
- Nigula järv (Vanamõisa järv, Nigula Vanajärv, Vanajärve järv)
- (Nigula raba laugas) (5 laugast)
- Nihu Mädajärv
- Niinsaare järv
- (Niitvälja tiik) (2 tiiki)
- nimetu (159 järve)
- nimetu (8 järve)
- nimetu (242 järve)
- Nogu karjäärilump (Nogupalu karjäär, Nogopalu karjäär)
- Nohipalu järved
- Nohipalu Mustjärv
- Nohipalu Valgjärv
- Nonni järv (Teeri järv)
- Noodasjärv (Nuudasjärv, Nadasi järv)
- Norra allikajärv
- Nurme järv (Varese järv, Nurmse järv)
- Nurme poldri veehoidla (tiik 1)
- Nurme poldri veehoidla (tiik 2)
- Nursi veskijärv (Nursi paisjärv)
- Nuudsaku järv (Naadsaku järv, 1. Vardja veskijärv, Nuutsaku järv)
- Nuutre-Kõpu paisjärv
- Nõlvassoo järv (Isakõnnu järv) (2 järve)
- Nõlvassoo järv (Nõlvasoo järv, Isakõnnu järv)
- Nõmme järv (Nõmme Liivajärv)
- Nõmme järv (Kurtna Nõmme järv) (Kurtna Nõmmejärv, Nõmmjärv)
- Nõmme järv (Nõmmjärv, Järvesilla järv)
- Nõmme Mudajärv
- Nõmme paisjärv
- Nõmmoja Linajärv
- Nõnova järv
- Nõuni järv
- Nässmõisa järv (Nässmetsa järv, Nässmetsa paisjärv, Toku järv)
- (Nätsi raba laugas) (29 laugast)
- Nüpli järv
O.
Oandu järv (Altja Oandu paisjärv, Altja paisjärv)
- Obinitsa järv (Obinitsa paisjärv, Tuhkvitsa veehoidla, Tääglova veehoidla)
- Obõstõtsukõlus (Kaagjärve tiik, Rautina)
- Odivere tiik
- Oessaare laht (Põllumaa laht, Siiksaare laht)
- Oha järv
- Ohakvere veehoidla
- Ohepalu järv (Ohepalu Suurjärv)
- Ohepalu Suurjärv
- Ohtja järv
- Ojasaare järv
- Ojaäärse paisjärv
- Oleski lump (Partsi Külajärv, Partsi paisjärv)
- Olli järv (Olli paisjärv)
- Olustvere Jaska järv
- (Omedu kalatiigid) (2 tiiki)
- (Ongassaare tiigid) (4 tiiki)
- Ooklema järv (Ooknapee järv)
- Ora järv (Keema Ora järv) (Keema Orajärv)
- Orajärv (Neeruti Orajärv) (Neeruti järv)
- Orava järv (Orava Mõisajärv)
- Orava järv (Saaluse Orava järv)
- Orava Mustjärv
- Orgi Linajärv
- Oroniidü Alalump (Oroniidü lump)
- Oroniidü lump
- (Oru settebasseinid) (4 basseini)
- Oruveski järv (Oruveski paisjärv, 2. Oruveski paisjärv)
- Osõtsuu järv (Osetsoo järv, Otsesu järv)
- Otepää Kärnjärv
- Otepää Valgjärv
- Otiaru paisjärv (Otiaru veehoidla, Mõisaküla paisjärv)
- Otipeipsi järv
- Otitiik (Kärmase tiik, Oti tiik)
P.
Paabu lomp (Meelva paisjärv)
- Paadikõrdsi järv (Paadikärusi järv)
- Paadla laht
- Paala järv (Valuoja paisjärv)
- Paali järv
- Paatre järv (Laitse järv)
- Paavli tiik
- Paavõlka järv (Tsilgutaja Väikejärv, Paavelka järv)
– Pabra järv (Kossa järv, Bobrova järv, Lidva järv)
- Padaoru paisjärv
- Padojärv (Pado järv, Padu järv)
- Padura järv
- Padura loik (Padura järv, Padura soo)
- Paekna järv (Paekna paisjärv)
- Paganamaa Mudajärv
- Pahasenja järv
- Pahijärv (Lõuna-Pahijärv)
- Pahijärv (Põhja-Pahijärv) (Paijärv)
- Paide tehisjärv (Kirila veehoidla, Mündi paisjärv)
- Paidra järv
- Painküla paisjärv
- Paista järv
- Paistu järv (Paistu paisjärv)
- Paiujärv (Kalatiik nr. 7)
- Pakasjärv (Pakase järv, Suur Pakase järv)
- (Pakasjärve raba laugas)
- Palalinna järv
- Palamuse paisjärv
- Palandniidü lump
- Palanujärv (Palanu järv, Väike Tseamäe järv)
- (Palmse tiigid) (2 tiiki)
- Palojärv (Ando Palojärv) (Saaluse Palojärv, Ando järv, Piirijärv, Paloveere järv)
- Palojärv (Haavapää Palojärv) (Haavapea Palujärv)
- Palojärv (Ihamaru Palojärv) (Ihamaru Palujärv)
- Palojärv (Kanepi Palojärv) (Kanepi Palujärv, Kooraste Palujärv)
- Palojärv (Kääpa Palojärv) (Kääpa Palujärv, Linaleo järv)
- Palojärv (Lutsu Palojärv)
- Palojärv (Preeksa Palojärv) (Preeksa Palujärv, Misso Palujärv)
- Palojüri järv (Palojüri järv)
- Palo tiik / Härmä tiik
- Palu järv (Palu paisjärv)
- Palu paisjärv (Palu veehoidla)
- Paluküla järv
- Panga luht (Panga tarn, Panga laht)
- Pangodi järv
- Karula Papijärv
- Papioru tiik (Papioja järv)
- Parika järv
- Parika järv
- Parika järv
- Parika Väikejärv
- Parkali paisjärv
- Parmu soot
- Patika Mädajärv
- Patküla järv (Paatküla, Lõve järv)
- Pattina järv (Saatse paisjärv)
- Paunküla Linajärv (Sipelga linajärv)
- Paunküla veehoidla
– Pautsaare järv
- Pautsaare laht
- Pealmine laht
- Pedejä järv (Pedejärv, Pedeja järv)
- Pedeli paisjärv (Pedeli esimene paisjärv)
- Pedeli teine paisjärv
- Pedäjämäe lump (Pedjamäe tiik, Kaagu tiigid)
- Peeda järv (Peeda paisjärv, Peedu paisjärv)
- Peenjärv (Piisna järv)
- Peen-Kirjakjärv (Peen-Kirjakujärv, Kirjakujärv, Väike Kirjakujärv)
- Peetrimõisa paisjärv
- Peipsi järv
- Peipsi järv, koos Lämmijärve ja Pihkva järvega
- Peipsi-Pihkva järv
- Peku järv
- Pelda järv (Pelda paisjärv)
- Pelgu veehoidla
- Peraküla Allikajärv
- Peraküla Mustjärv
- Peri järv (Tromsi veehoidla)
- Perjatsi tiik
- Peräjärv (Andsu Peräjärv) (Andsu Perajärv)
- Peräjärv (Arula Peräjärv) (Arula Perajärv, Päästjärv, Arula järv)
- Peräjärv (Plaani Peräjärv) (Plaani Perajärv, Peratsjärv, Juhkajärv)
- Peräjärv (Vastse-Roosa Peräjärv)
- Peräjärv (Viigjärve Peräjärv)
- Peräjärv (Vällämäe Peräjärv) (Vällamäe Perajärv, Väike Rauba järv)
- Peräjärv (Ähijärve Peräjärv) (Ähi Perajärv)
- Peräjärv (Mõniste)
- Peräjärv (Võru)
- Pesujärv (Jõuga Pesujärv) (Jõugu järv, 2. Jõuküla järv)
- Petäjärv (Petajärv, Põlla järv, Pettoja järv, Pidajärv)
- (Pidula kalatiik) (3 tiiki)
- Pidula veskitiik
- Pihkva järv
- Piigandi Ahijärv
- Piigandi järv (Vana-Piigandi järv, Vana Piigaste järv)
- (Piimakombinaadi tiigid) (3 tiiki)
- Piirijõe soot
- Piirimäe lump
- (Piiriotsa lombid) (Tsirguliina veehoidla) (3 lompi)
- Piisupi järv
- Pikaantsu järv (Pika-Antsu paisjärv, Pikahansu)
- Pikane järv (Tuksi järv, Pikkana järv, Soonde järv, Peraküla järv)
- Pikareinu lomp (Valgjärve tiigid)
- Pikaveski järv (Pikaveski paisjärv)
- Pikkjärv (Ivaste Pikkjärv) (Lutika Pikkjärv)
- Pikkjärv (Jussi Pikkjärv)
- Pikkjärv (Järvi Pikkjärv) (Pühameeste Pikkjärv, Järvi Pikajärv)
- Pikkjärv (Kaarepere Pikkjärv)
- Pikkjärv (Karula Pikkjärv) (Pikkeri järv)
- Pikkjärv (Kooraste Pikkjärv)
- Pikkjärv (Kõnnu Pikkjärv) (Kõnnu järv)
- Pikkjärv (Lootvina Pikkjärv) (Lootsina Pikkjärv)
- Pikkjärv (Palometsa Pikkjärv)
- Pikkjärv (Tilsi Pikkjärv)
- Pikkjärv (Tsolgo Pikkjärv)
- Pikkjärv (Viitna Pikkjärv) (Suur Viitna järv, Suurjärv)
- Pikkjärve paisjärv (Kaarepere paisjärv)
- Pikklaug (Ida-Pikklaug) (Kaksiklaugas)
- Pikklaug (Lääne-Pikklaug) (Kaksiklaugas)
- Pikklaugas (Järvi Pikklaugas)
- Pikklaugas (Kajaka-Pikklaugas) (Koitjärve Pikklaugas)
- Pikklaugas (Koitjärve Pikklaugas) (Koitjärve raba laugas)
- Pikknurme järv (Pikknurme paisjärv)
- Pikre järv (Pikri järv)
- Pikru paisjärv
- Pikä järv (Rimmi veehoidla)
- Pikämäe järv (Pikamäe järv, Partsi külajärv)
- Pikässuu lump
- Pilkuse järv
- Pille järv
- Pilli järv (Soeotsa Mustjärv, Naku järv)
- Pilliliina lomp (Tsirguliina bassein)
- Pingu järv (Tingo järv)
- Pirgu paisjärv
- Pirmastu paisjärv
- Pisike Nihujärv
- Pitkjärv (Koigi Pitkjärv) (Koigi Pikkjärv)
- Pitsalu tiik
- Plaani Külajärv
- Plaani Mudajärv
- Plaani Peräjärv
- Plessi järv
- Ploomi lump
- Plotina järv (Kahkva tiik)
- Poama järv (Väike-Poama järv)
- Poka järv
- Poka veskijärv (Poka veehoidla)
- Pokardi paisjärv
- Poksi järv
- Pombre karjäär
- Poolaka järv (Poolaka paisjärv)
- Porijärv (Pörja Porijärv, Põrja järv, Kulijärv, Kullijärv)
- Porkuni järv
- Pormeistri järv (Ehajärve)
- Pornuse paisjärv
- Postimäe lomp (Valgjärve tiigid)
- Potri järv
- Potsepa karjäär
- Prandi allikas (Prandi Allikajärv)
- Prandi Allikajärv
- Prandsumõtsa lump
- Prassi järv
- Prassi karjäär (tehisjärv)
- Preediku järv (Mägise paisjärv)
- Preeksa järv (Preeksa Suurjärv)
- Preeksa Palojärv
- Presnikovi järv (Tähejärv, Kuiksilla järv)
- Priguldi paisjärv
- Pringi järv (Pringi paisjärv)
- Prossa järv (Luua järv)
- Prästvike (Prestviik, Prest vike, Kirikuviik)
- Pugu järv (Pugujärv, Iduste järv)
- Puhatu järv (Puhato järv, Suur Pühatu järv)
- Puide järv (Puide paisjärv)
- Puiga järv (Pulga järv)
- Pulli järv (Pullijärv)
- Pumbuta järv (Väike järv)
- Punamäe järv (Punajärv, Punane järv, Seapilli järv)
- Punane järv
- Punapargi paisjärv
- Punde järv (Visula kaksikjärv, Luiga järv, Punde paisjärv)
- Pundsu järv (Punsujärv, Punso järv)
- Pupastvere järv (tänaseks kadunud)
- Pupsi järv
- Purde järv (Purde paisjärv, Jõku paisjärv)
- Purdi järv (Koordi järv)
- Purgatsi järv
- Purgi järv (Purki järv)
- Purila paisjärv
- Purka järv
- Purme abaja (Purme abajas, Purma abajas)
- Purtsa järv
- Purtsi veskijärv
- Puujala järv (2. Sootaga järv)
- Puurmani kalatiigid
- Puurmani paisjärv
- Puustusjärv (Kallaste järv, Kallase järv, Puustuse järv)
- Põdragu järv (Suur Pedre järv)
- Põdramõtsa järv (Põdrametsa järv)
- (Põdraoja lombid) (4 lompi)
- Põhjatu järv (Ümmargune järv)
- Põhu järv (Rebaste järv, Põhu veskijärv)
- Põhu Mädajärv (Turbasoo järv)
- Põksi veehoidla
- Põldalotsõ järv (Põldalune järv, Soomäe järv, Põldealune järv)
- Põldealune laht (Põldalune laht)
- Põldeotsa paisjärv
- Põlgastõ lump (Meremäe Põlgastõ lump)
- Põlula alumine järv
- (Põlula kalakasvatustiigid) (7 tiiki)
- Põlva järv (Põlva paisjärv, Plaki järv)
- Põrstõ järv (Põrste järv, Puustusjärv)
- Põrtusõ tiik (Aladi 4)
- Pähni paisjärv
- Päide järv (Päide paisjärv)
- Päidla Ahvenjärv
- Päidla Uibujärv
- Päidla Väikejärv
- Päidre järv (Tagametsa järv)
- Pältre järv (Vanamesjärv, Pärtli järv)
- Pärdu järv
- Pärgi lump
- Pärivere paisjärv (Are veehoidla, Are paisjärv)
- Pärlijõe veskijärv (Saarlase paisjärv, Saarlase ülemine paisjärv, Eiche paisjärv)
- Pärnamäe veehoidla
- Pärnjärv (Järvi järv, Suur Järvi järv)
- Pärsikivi paisjärv
- Pärsti järv (Pärsti Veskijärv, Pärsti Väikejärv, Ajajärv)
- Pärsti paisjärv
- Pöögle paisjärv
- Pügeri järv (Pügare järv, Pügari järv)
- Pühajärv (Matsimäe Pühajärv) (Seli Kaanjärv, Võõbu Pühajärv)
- Pühajärv (Parika Pühajärv)
- Püksijärv (Kellamäe Väike järv)
- Pülme järv (Põlme järv)
- Püsku meri
- Püssi paisjärv
- Pütäljärv (Meegomäe Pütäljärv) (Meegumäe Pütaljärv, Melgumäe järv, Pütaljärv)
R.
Raadi järv (Roodi järv)
- Raavitsa järv
- Rabavere tiik (Lõpe paisjärv)
- Rae järv (Rae paisjärv)
- Rahetsema järv (Rahetsema paisjärv, Koigu paisjärv)
- Rahi tiik
- Rahinge järv (Rahinge paisjärv)
- Rahvapargi tiik
- Raidla kruusakarjäär (tehisjärv)
- Raigastvere järv
- Raka järv
- Raku järv
- Rammusaare laht (Rammusaare järv) (Rammusaare järv)
- Ramsi tehisjärv
- Rangela laht
- Rannakodu järv
- Ranna järv
- Rannu paisjärv (Utu-Kolga paisjärv)
- Ratasjärv (Kurtna Ratasjärv)
- Ratasjärv (Rõuge Ratasjärv)
- Ratva järv
- Rauba järv
- Raubatsi järv (Pärtli järv)
- Raudjärv (Aheru Raudjärv)
- Raudjärv (Korva Raudjärv)
- Raudna tehisjärv (Heimtali tehisjärv)
- Raudoja veehoidla
- Raudsepa järv (Tallijärv)
- Raudsepa veskijärv (Raudsepa veehoidla)
- Raudtee karjäär (tehisjärv)
- Rautina järv (Kaagjärv)
- Rava järv (Rava paisjärv)
- (Rebase raba turbakarjäär)
- Rebäsemäe lomp
- Reinukese järv (Räimekese paisjärv, Kõngi järv)
- Reinu tiigid
- Reiu tiik
- Reo karjäär (tehisjärv)
- Reooja järv (Põhjakalda paisjärv, 1. Oruveski paisjärv)
- Restu järv (Restu veskijärv)
- Restu-Madissõ järv (Visela järv, Visula kaksikjärv, Luiga järv, Punde paisjärv, Restu paisjärv)
- Revoja paisjärv
- Ridalepa paisjärv (Jõõpre veehoidla)
- Riisipere lõpp
- Riisipere järv (Riisipere paisjärv)
- Riiska järv (Pärsti Riiska järv) (Riiska paisjärv, 1. Riiska paisjärv)
- (Riissali järved) (2 järve)
- Riksu laht (Riksu järv)
- Rimmi järv (Rimmi veehoidla)
- Rindali paisjärv
- Ristikerkujärv (Ristijärv, Ristikiriku järv, Pusa järv)
- Ristilaiu abaja (Ristilaiu abajas) (2 abajat)
- Ristinä luäs
- Rits'ka järv
- Ritsu järv (Linnaküla paisjärv)
- Robitiik (Antsu kalatiik, Linda kolhoosi kalatiigid)
- Roela järv (Roela tiik, Ruila järv)
- Roheline järv (Balti SEJ settebassein)
- Roiu järv (Roiu paisjärv)
- Roksi järv (Usseaia-alune järv, Niiduotsa, Krooksu järv)
- (Rongu raba laugas) (4 laugast)
- Roobe järv (Roobe paisjärv)
- Roobimaa järv (Roobimäe järv, Pangalaht)
- Roobioru lump
- Roobuka paistiik
- Roodsi sulg
- (Roogense raba laugas) (Kõrgesoo laugas)
- Roolaht (Kurevere Roolaht) (Kõrtsilaht)
- Rooni järv
- Rooni järved
- Roosna-Alliku Allikajärv
- (Roosna-Alliku kalakasvatustiik)
- Roosna järv (Vanaveski järv, Vanaveski allikajärv)
- Rootsiküla järv / Svenskbyträske (Väike Leide järv)
- Ropka järv (Ropka paisjärv)
- (Rubina soo laugas)
- Ruila järv (Ruiljärv, Kernu Mädajärv)
- Ruila paisjärv
- Rummu järv
- Ruskavere järv
- Rutikvere I veehoidla
- Rutikvere II veehoidla
- Ruusa järv
- Ruusmetsa järv (Ruusjärv, Kruusmetsa järv, Kivijärv)
- Ruusmäe (Rogosi järv, Rogasi järv, Hainjärv)
- Ruusmäe (Karula Ruusmäe järv) (Ruusjärv)
- Rõhu paisjärv
- Rõika järv (Rõikjärv)
- Rõngu Mädajärv
- Rõuge Liinjärv
- Rõuge Suurjärv
- Rõuge Valgjärv
- Rõõsa järv
- Räbi järv
- Räimi järv (Mäeräima järv, Mäirame järv, Räime järv, Õrro järv)
- Rämsi järv (Rämsi veskijärv)
- Rängä järv
- (Rängä lombid)
- Räpina järv (Räpina paisjärv)
- Räpina paisjärv
- Räpo järv (Hottejärv)
- Rätsepa järv
- Rääbise veehoidla
- Räägu järv
- Räägu järv (Kehtna paisjärv, Räägu paisjärv)
- Räägu veskijärv
- Räätsma järv (Räästma järv)
- Röamäe järv
- Rüütle järv (Annemõisa paisjärv, Rüütle paisjärv)
S.
- Saaluse Alajärv (Saaluse järv, Kõverjärv)
- (Saara raba laugas)
- Saarde paisjärv (Kirikujärv, Kilingi-Nõmme paisjärv, Nõmme paisjärv)
- Saarde paisjärv (Puujala paisjärv)
- Saarde Sillaotsa järv
- Saare järv (Saarjärv, Saaremõisa järv)
- Saarejärv (Kurtna Saarejärv) (Saarjärv)
- Saareküla järv
- Saarelomp (Toru Saarelomp) (Valgjärve tiigid)
- Saaremõisa laht
- Saarepeedi karjäär
- Saarjärv (Misso Saarjärv)
- Saarjärv (Partsi Saarjärv)
- Saarjärv (Uljaste Saarjärv)
- Saarlasõ veskijärv (Saarlase veskijärv, Saarlase paisjärv, Saarlase allikajärv)
- Saarõ sulg
- Saarõniidü lump (Karatsimäe tiik)
- Saarõpää järv (Värska Saareküla järv, Saareküla järv, Saarepää järv)
- Saesaare paisjärv
- Sae veskijärv (Saeveski paisjärv)
- Saeveski järv (Vihula Saeveski järv) (Vihula veskijärv, Saeveski paisjärv)
- Sagadi tiik
- Saia järv (Põlgaste paisjärv)
- Saka järv (Sokajärv)
- Saka karjäär (Saka karjääri tiik)
- Sakala tiigid (2 tiiki)
- Saksaveske järv (Saksaveski paisjärv)
- Saksi järv (2. Saksi mõisa järv)
- Saku tiik
- Salujärv (Karala Salujärv) (Savijärv)
- Salujärv (Tallikese järv, Ala-Mahtja järv)
- Samblajärv (Viisu Samblajärv) (Lohujärv, Laijärv, Lähkrujärv)
- (Sangaste lossi tiigid) (2 tiiki)
- Sanksaarõ järv (Suursoo Saarjärv, Suursoo järv, Sänksaare järv)
- Santse lõpp (Saantse lõpp, Soanse lõpp)
– Sarapiku järv (Kogrilaht, Suur Kogralaht)
- Sarapuu järv (Raudsepa järv)
- Sarapuujärv (Paganamaa Sarapuujärv) (Sarapuu järv, Sarapu järv, Väike Kikkajärv)
- Sarikuniidü järv (Saarikuniidü järv)
- Sarise järv (Saarise järv)
- Saue keskuse tiik
- Saunakarjäär (Potsepa Saunakarjäär) (Potsepa karjäär)
- Saunamäe tiik
- Savalduma järv (Savaladmuma karstijärv)
- Savalduma karstiala (järv)
- Savastvere järv
- Savi järv (Raguli alumine paisjärv)
- Savijärv (Ivaste Savijärv) (Lutika Savijärv, Müta järv)
- Savijärv (Joosu Savijärv)
- Savijärv (Karula Savijärv)
- Savijärv (Laanemetsa Savijärv)
- Savikoja paisjärv (Savikoja veehoidla, Erala paisjärv)
- Savikoti paisjärv
- Selgjärv (Järvselja järv, Järveselja järv)
- Seli järv
- (Seli raba laugas)
- Seli raba laugas (2. Kadaka järv)
- Selja järv
- Selja tiik
- Selja tiik (Kodesmaa Selja tiik) (Edasi järved, Langermaa veehoidla)
- Sendri järv / Sändorträske (Sendre järv, Sendeki järv)
- Sepa järv
- Sibula järv (Karula Sibulajärv)
- Sika järv
- Sika sulg (Vineki paisjärv, Siksali paisjärv)
- Sika lomp (Sikakurmu tiik)
- Sikuti järv (Sirkuti järv, Metsküla järv, Metsajärv)
- Silgu järv (Veski paisjärv)
- Silla järv
- (Sillamäe settebasseinid) (4 basseini)
- Sillaotsa järv (Leppsilla Sillaotsa järv)
- Sillaotsa järv (Saarde Sillaotsa järv) (Sillaotsa paisjärv)
- Sillaotsa järv (Vihi Sillaotsa järv) (Sillaotsa paisjärv)
- Silmi urgad
- Simuna lomp
- Sinejärv (Ainja Sinejärv) (Ainja Sinijärv)
- Sinejärv (Karula Sinejärv)
- Sinialliku järv (Siniallika järv)
- Sinialliku järv (Jõgeva)
- Sinialliku kalatiigid (Raudna Sinialliku kalatiigid)
- Sinijärv (Endla Sinijärv)
- Sinijärv (Neeruti Sinijärv)
- Sinijärv (Äntu Sinijärv)
- Sinikahja järv (Sinikajärv, Sinikaela järv, Soeoru järv)
- Sinikejärv (Sinike järv, Sinikjärv, Sinika järv)
- Sinilaugas (Väike Sinijärv, Väike Sindi järv)
- Sirkjärv (Tsirkjärv, Sirgjärv, Umbjärv, Väike-Umbjärv)
- (Sirtsi soo laugas) (7 laugast)
- Sisaliku järv (Nelijärve Sisalikujärv) (Aegviidu Sisalikujärv)
- Sitisuu tiik (Kalatiik nr. 5)
- Snelli tiik
- Soe paisjärv
- Soemõisa Linajärv
- Solda järv
- Solova järv (Vaaksaare tiik)
- Soodi järv / Vodi järv (Hodijärv, Söödijärv, Soodijärv, Vodijärv)
- Soodla veehoidla
- Soolikse järv
- Soome järv (Soomejärv)
- (Sooniste karjäär)
- Soontaga järv (Soontaga paisjärv)
- Sooru järv (Piiri paisjärv, Sooru paisjärv)
- Sopi järv (Sopi järvik)
- Sopi järvik
- (Suitsna raba laugas) (2 laugast)
- Sulaoja lump (Oe tiigid)
- Sulõndu järv (Piigandi tiik)
- Sumbaku järv (Sumbaku paisjärv)
- Supilinna tiik
- Sur'a järv (Eensalu paisjärv, Eensalu veehoidla)
- Surju järv (Surju paisjärv)
- Surjupera järv (Surjupera paisjärv)
- Sutlepa meri / Sutlepsjön (Sutlepa laht, Saaremõisa järv)
- Sutõsaarõ lump (Lalli tiik)
- Suujärv (Listaku Suujärv) (Listaku Soojärv, Metsajärv)
- Suujärv (Selsi Suujärv) (Preeksa Soojärv, Savioja Suur-Soojärv)
- Suujärv (Vana-Koiola Suujärv) (Vana-Koiola Soojärv)
- Suukaala järv (Nihu Mädajärv
- Suulätte lump (Pustuse järv)
- Suur Kaanjärv (Esimene Kaanjärv)
- Suur Kaksjärv (Kaksjärv)
- Suur Kalajärv (Kreo Kalajärv, Suurjärv)
- Suur Karujärv (Nõo Karujärv)
- Suur Kasvandulump
- Suur Kõrbjärv
- Suur Linajärv (Tooma Suur Linajärv) (Tooma Linajärved, Linajärved, Prilljärved)
- Suur Pehmejärv (Pehmejärv)
- Suur Saarjärv
- Suur Suujärv (Meenikunnu Suur Suujärv) (Nohipalu Soojärv, Nohipalo Soojärv)
- Suur-Apja järv / Koobassaare järv
- Suur-Boose järv (Boose Suurjärv)
- Suure-Jaani paisjärv
- Suure-Kambja järv (Suur-Kambja paisjärv, Suure-Kambja paisjärv)
- (Suuremetsa raba laugas) (2 laugast)
- Suuremõisa laht
- Suuresoo lomp (Valgjärve tiigid)
- Suurjärv / Näkijärv (Päidla Suurjärv / Näkijärv) (Silla-Suurjärv, Sillajärv)
- Suurjärv (Jussi Suurjärv)
- Suurjärv (Karinu Suurjärv) (Karinu kaksikjärv)
- Suurjärv (Kooraste Suurjärv)
- Suurjärv (Kurtna Suurjärv) (Kurtna järv)
- Suurjärv (Lehtma Suurjärv) (Tahkuna Suurjärv, Lehtma järv, Põhjatu järv)
- Suurjärv (Rõuge Suurjärv)
- Suurjärv (Udriku Suurjärv) (Suur Udrikjärv)
- Suurjärv (Vetiku Suurjärv) (Suur Vetiki järv)
- Suurlaht / Kellamäe laht
- Suurlaugas (Endla Suurlaugas) (Endla raba laugas)
- Suurlaugas (Hiiessoo Suurlaugas)
- Suurlaugas (Lalli Suurlaugas) (Palasi järv)
- Suurlaugas (Laukasoo Suurlaugas) (Laukasoo laugas)
- Suurlaugas (Selisoo Suurlaugas) (Seli Suurlaugas, Suur Kõrve järv)
- Suur Linajärv
- (Suursoo laugas) (3 laugast))
- (Suursoo turbakarjäär) (20 järve)
- Sõdaalonõ järv (Sõdaalune järv, Söödialune järv, Sedaljärv, Sõdaaluse järv)
- Sõerumäe paisjärv
- Sõjatamme tiik
- Sõmerpalu järv (Sõmerpalu veskijärv, Sõmerpalu veehoidla)
- Sõmerpalu paisjärv
- Sõtke paisjärv (Sillamäe ülemine paisjärv)
- Särevere paisjärv
- Särgjärv (Jõemõisa Särgjärv)
- Särgjärv (Järvi Särgjärv) (Järvi järv, Väike Järvi järv)
- Särgjärv (Kurtna Särgjärv) (Ahnejärve)
- Sügavakatku soon
T.
Taagepera järv (Taagepera veskijärv)
- Tabina järv
- Tagajärv (Hatiku Tagajärv) (Hatike Edejärv, Hatiku järv, Hatiko järv)
- Tagajärv (Neeruti Tagajärv) (Lusthoone järv)
- Tagajärv (Tartussaare Tagajärv) (Kihmjärv, Kihmajärv)
- (Taki tiigid) (2 tiiki)
- Tallilomp (Aiaste Tallilomp) (Tallijärv)
- Tallima sulg
- Taltjärv (Tolkjärv, Suur Haanja järv)
- Tambre järv
- Tamme järv (Tammejärv, Tammiku järv, Tammjärv)
- Tammemäe järv (Lõuna karjäär)
- Tamme veskipaisjärv (Kabala) (Kabala järv)
- Tammeveski järv (Tammeveski paisjärv)
- Tammiku järv (2. Tammiku mõisa järv, 2. Tammiste mõisa järv)
- Tammiku veehoidla
- Tammiskanna järv
- Tammiste paisjärv (Altküla paisjärv)
- Tammsaarõ järv (Tammsaare järv)
- Tamula järv
- Tani järv (Tanijärv)
- Tanni tiik (Aladi 1)
- Tapu paisjärv
- Tapusuu lump
- Tarakvere paisjärv
- Tarbja järv (Tarbja paisjärv)
- Tartu botaanikaaia tiik
- Tatra veskijärv
- Taugabe järv (Taugepää järv, Taugepää soo, Tohku järv)
- Tedre järv
- Tegova järv
- Tehisjärv (Roosna-Alliku Tehisjärv) (Roosna-Alliku tehisjärv)
- Tehumardi karjäär
- (Teilma turbatiigid) (19 tiiki)
- Telli tiik (Kalatiik nr. 6)
- Teorehe järv (Saastna järv)
- Teotalli laht (Tentalli laht)
- Tihemetsa paisjärv
- Tihu järv (Tihu Suurjärv, Tihu Esimene järv, Männamaa järv)
- Tihu Keskmine järv
- Tiidujärv (Tiidu Väikejärv, Tiidu järv)
- Tiidu järv (Toku paisjärv)
- Tiigi järv
– Tiigi järv (Tiigijärv)
- Tiisleri land
- Tika järv (Misso Viisjärv)
- Tiksijärv (Kellamäe Keskmine järv)
- Tikste järv
- Tikutaja järv (Tamme Palujärv)
- Tilli järv (Pirmastu järv, Tillijärv, Subsi järv)
- Tilsi Pikkjärv
- Tinapuu järv
- Tipina veehoidla (2 veehoidlat)
- Tirbitanni järv (Tirbi tann, Lubjaauk, Tirbi tamm)
- Tirgu järv (Kuritse Veskijärv, Tirgu paisjärv)
- Tiru paisjärv
- Toatse järv (Tuatse järv, Tantsu järv)
- Tobra alumine veehoidla
- Tobra järv (Tobrajärv)
- Tobra ülemine veehoidla
- Tohvri järv (Valtina paistiik)
- Toku järv (Vaabina järv)
- (Tolkuse raba laugas) (3 laugast)
- Tollari järv (Käärikjärv)
- Tolljärv (Loosu järv, Talljärv)
- Tomba karjäär
- Toodsi järv (Tootsi järv)
- Tooma järv
- Toomõ järv
- Tooma Väike Linajärv
- Torma järv (Torma paisjärv)
- Toru lomp (Valgjärve tiigid)
- Trepimäe järv (Porijärv)
- Tseema järv
- Tserebi järv (Tserepi järv, Viitka järv)
- Tsilgutaja järv (Maurijärv, Tilgutaja järv)
- Tsimmi järv (Raguli ülemine paisjärv, Tsimmi paisjärv)
- Tsolgo aheljärvestik
- Tsolgo Mustjärv
- Tsolgo Pikkjärv
- Tsooru järv (Tsooru paisjärv)
- Tsopa järv / Põrmu järv (Põrmujärv, Kogrejärv)
- Tsuura lomp (Räpina poldri tiik)
- Tsõõrikjärv (Lootvina Tsõõrikjärv) (Lootvina Särgjärv, Särikjärv, Virga järv, Sõrgjärv)
- Tsõõrikjärv (Paluoti Tsõõrikjärv) (Kausijärv, Kansijärv)
- Tsähknä veskijärv (Tsähkna paisjärv, Tsähkna järv)
- Tsäpsi järv / Järvemäe järv (Järveoja järv)
- Tudu järv
- Tudulinna paisjärv
- Tuha veskijärv
- Tuhhino tiik
- Tuhkana järv
- Tuhkrijärv (Tuhkru järv, Väike Haanja järv)
- Tuisu paisjärv
- Tulba järv (Tulbajärv)
- Tulba-Tõnise paisjärv (Lepaveski paisjärv)
- Turba karjäärid
- Tursti paistiik
- Turu järv (Turujärv)
- Turva järv (Turvajärv, Turbajärv, Murrujärv)
- Turva järv (Karksi Turva järv) (Karksi järv, Karksi paisjärv, Turva paisjärv)
- Turva karjäär
- Turvaste Mustjärv
- Turvaste Valgejärv
- Tusti paisjärv
- Tuule järv (Sangaste Soojärv)
- Tuuljärv (Tuulejärv, Suur Plaksi järv)
- Tuulõmäe lump
- Tõhela järv
- Tõlinõmme järv
- Tõlinõmme veehoidla
- Tõlla järv (Tõlla paisjärv)
- Tõllassaare karjäär
- (Tõrga raba laugas) (3 laugast)
- Tõri järv (Tõrijärv, Teeri järv, Rodima järv)
- Tõrise järv
- Tõrva Vanamõisa järv
- Tõrva veskijärv (Matsi paisjärv)
- Tõrve paisjärv
- Tõstamaa paisjärv
- Tõugujärv (Paljassaare raba laugas, Tõugu järv)
- (Tõugussaare raba laugas)
- Tõukvere tiigid
- Tääksi järv (Tääksi paisjärv)
- Tündre järv (Tõndre järv, Tõõdre järv, Tondre järv)
- Türgi paisjärv
- Türi järv (Türi paisjärv)
- Türnä järv (Türna järv)
U.
- Ubasuu lump
- Udila järv
- Udriku järv (Udriku tiik, Udriku viinavabriku pais, Udriku pais)
- Udriku järved
- Udriku laugas
- Udriku Mädajärv
- Udriku Paisjärv
- Udriku Suurjärv
- Udriku Väikejärv
- Udsu järv (Uutsu järv, Kokajärv, Linsi järv)
- Uiakatsi järv (Väike-Kooraste järv)
- Uibo järv
- Uibujärv (Päidla Uibujärv) (Uibojärv, Annijärv)
- Uibujärv (Uibo järv, Uibo Mustjärv, Kõrgessaare järv)
- Uibu Linajärv
- Uigumäe lump
- Uljaste Mädajärv
- Uljaste järv (Uljastjärv, Suur Uljaste järv)
- Ulli järv
- Ulli järv (Lähkrujärv, Kõverjärv, Koplijärv)
- Ulvi laugas (Ulvi laugasjärv)
- Ulvi veskijärv
- Umbjärv (Illi Umbjärv) (Suur Umbjärv, Illi Suur-Umbjärv)
- Umbjärv (Keressaare Umbjärv)
- Umbjärv (Kostkova Umbjärv) (Kastkova Umbjärv)
- Umbjärv (Mehikoorma Umbjärv)
- Umbjärv (Muti Umbjärv) (Väike Mutijärv)
- Umbjärv (Pupastvere Umbjärv) (Pupastvere Umbjärv, Suur Umbjärv)
- Umbjärv (Rõhu Umbjärv) (Rehujärv)
- Umbjärv (Suursoo Umbjärv)
- Umbjärv (Vaiste Umbjärv)
- Umbjärv (Vooru Umbjärv) (Vooru Umbjärv, Umpjärv)
- Undi veehoidla (Hundi veehoidla, Võibla paisjärv) (2 järve)
- Undla veskijärv
- Undu laht (Käärme laht)
- Unguma lõpp (Ungumaa lõpp)
- Unsajärv (Unsa järv, 1. Veskimõisa järv)
- Urbukse järv
- (Urita raba laugas) (4 laugast)
- (Urita raba laugas) (Koodi raba laugas, Koodu raba laugas)
- Utika lump
- Utra lump
- Uue-Kariste järv (Uue-Kariste paisjärv)
- Uue-Olde järv (Uus-Olde paisjärv)
- Uueveski järv (Uueveski paisjärv)
- Uuri järv
- Uus Udujärv (Uus-Udujärv)
V.
Vaaba järv
- Vagula järv
- Vahakulmu järv (Vahakulmu paisjärv)
- Vahejärv (Arula Vahejärv)
- Vahejärv (Neeruti Vahejärv) (Kitsejärv)
- Vahejärv (Nelijärve Vahejärv) (Aegviidu Vahejärv)
- Vahejärv (Paluküla Vahejärv)
- Vahejärv (Vällämäe Vahejärv) (Vällamäe Keskjärv)
- Vahejärv (Ähijärve Vahejärv) (Ähi Vahejärv, Keskmine järv, Keksine järv)
- Vahejärv (Äntu Vahejärv) (Roheline järv)
- Vahelaugas (Kajaka-Vahelaugas) (Pillapalu järv)
- Vaheru järv (Väheru järv, Mäejärv, Vaharu järv)
- Vahessaare järv
- Vahtsõkivi järv (Vastsekivi järv)
- Vahtsõnõ järv (Verioramõisa Vahtsõnõ järv)
- Vaiatu järv (Vaiatu paisjärv)
- Vaikne järv (Illi järv)
- Vaila I bassein
- Vaiste järv (Vaiste lõunajärv) (Vaistu Suurjärv, Lahtjärv)
- Vaiste järv (Vaiste läänejärv) (Vaistu Suurjärv, Lahtjärv)
- Vaiste järv (Vaiste põhjajärv) (Vaistu Suurjärv, Lahtjärv)
- Vakari järv
- Valdeku karjäär
- Valgeanso paisjärv
- Valgejärv (Kurtna Valgejärv)
- Valgejärv (Turvaste Valgejärv)
- Valgejärv (Äntu Valgejärv) (Äntu Valgjärv, Paralepetsa järv)
- Valgeraba järv
- (Valgeraba laugas) (2 laqugast)
- Valgjärv (Kasaritsa Valgjärv) (Võru Valgjärv, Jaani järv)
- Valgjärv (Koorküla Valgjärv)
- Valgjärv (Laose Valgjärv) (Laose Valgejärv, Laose järv)
- Valgjärv (Otepää Valgjärv)
- Valgjärv (Rõuge Valgjärv) (Jaanipeebu järv)
- Valgma järv (Pundi järv)
- Valguta Mustjärv
- Valgõjärv (Nohipalo Valgõjärv) (Nohipalo Valgejärv, Nohipalu Valgejärv, Valgjärv)
- Valistre tiik
- Valli järv (Vallijärv, Sangaste järv)
– Vanade järv
- Vanajärv (Verioramõisa Vanajärv)
- Vanajärv (Leigo Vanajärv)
- Vana-Koiola järv (Koiola järv)
- Vanamatsi laugas (Palasi järv)
- Vanamõisa järv
- Vanamõisa järv (Laatre Vanamõisa järv)
- Vanamõisa järv (Tõrva Vanamõisa järv)
- Vanamõisa järv (Pärsti Vanamõisa järv) (Vanamõisa Saadu paisjärv)
- Vanamõisa karjäär
- Vana-Roosa järv (Vana-Roosa tiik)
- Vanaveski järv (Holdre Vanaveski järv) (Vanaveski paisjärv, Vastseveski paisjärv)
- Vanaveski järv (Roosna-Alliku Vanaveski järv) (Roosna-Alliku veskijärv, Vanaveski pais, Eipre paisjärv)
- Vanaveski paisjärv (Kõpu Vanaveski paisjärv)
- Vana-Võidu Mädajärv
- Vanemuise tiik
- Vara paisjärv (Kuusiku-Papiaru paisjärv)
- Varangu Allikajärv
- Varangu järv (Varangu allikas) (paisjärv)
- Varbola paisjärv (Sirgu paisjärv)
- Vardja järv (Aleksandri järv)
- Varesemaa laht (Jaagarahu järv)
- Varnja poldri tiik I
- Varstu järv (Varstu paisjärv)
- Varõsjärv (Nursipalu Varõsjärv) (Sõmerpalu Varesejärv)
- Varõssõ järv (Varese järv)
- Vasavere Mustjärv
- Vasavere veehaare
- Vasila veehoidla
- Vaskjala veehoidla (Vaskjala paisjärv)
- Vaskna järv
- Vasta tiik
- Vastemõisa järv (Vastemõisa paisjärv)
- Vastsekivi järv
- Vastsekivi sulg (Vahtsõkivi sulg)
- Vastsemõisa järv (Sangaste Vastsemõisa järv) (Sangaste veskijärv, Sangaste paisjärv)
- Vastse-Roosa veskijärv (Vastse-Roosa paisjärv)
- Vasula järv
- Vedama Mustjärv
- Vedu paisjärv (Vedu veehoidla)
- Veelikse järv (Pärnumaa) (Veelikse paisjärv)
- Veelikse järv (Viljandimaa) (Veelikse paisjärv)
- Veesi järv (Plaani Valgejärv, Veesjärv)
- Veevre paisjärv (Kassepa paisjärv, Viivre tiik)
- Veia paisjärv (Oolejärv)
- Venedelaht (Venede laht, Vanade laht)
- Venevere tiik
- Verevä lomp
- Verevä tiik (Paistiik nr. 1)
- Verevi järv (Elva järv)
- Verilaske järv (Verilaske paisjärv)
- Veriora järv (Veriora paisjärv)
- Vesiloo järv (Mustanina tiigid)
- Veskejärv (Koorküla Veskejärv) (Koorküla veskijärv)
- Veskejärv (Õisu Veskejärv) (Õisu Veskijärv, Õisu paisjärv)
- Veskijärv (Arula Veskijärv)
- Veskijärv (Jäneda Veskijärv) (Jäneda paisjärv)
- Veskijärv (Krabi Veskijärv) (Krabi paisjärv, Kirbu järv)
- Veskijärv (Kubija Veskijärv)
- Veskijärv (Laatre Veskijärv)
- Veskijärv (Leevijõe Veskijärv)
- Veskijärv (Nõmme Veskijärv) (Nõmme järv, Nõmme veskijärv, Nõmmeveski paisjärv)
- Veskijärv (Palamuse Veskijärv)
- Veskijärv (Sokari Veskijärv)
- Veskimõisa järv
- Vetla paisjärv
- Vidrike järv (Topano järv)
- Vihi Sillaotsa järv
- Vihkla järv
- Vihmjärv / Tarupedäjä järv (Tarupedaja järv, Võidujärv, Kolski järv)
- Vihtla järv (Lutika järv, Kokemäe järv)
- Vihula järv (Vihula paisjärv, Vihula veehoidla)
- Vihula veskijärv
- Viinakuajärv (Leevi Viinakuajärv) (Viinakoja järv)
- Viinakuajärv (Karula Viinakuajärv) (Karula paisjärv)
- Viinamardi järv
- Viinamärdi järv (Viinamärdi paisjärv)
- Viinuti järv
- Viira järv
- (Viiratsi paisjärved) (4 järve)
- Viiruki järv (Möldri paisjärv, Viiruki paisjärv)
- Viiruki tiik (Aladi 3)
- Viisjaagu järv
- Viitina Alajärv (Kose järv, Väike Viitina järv)
- Viitina järv (Viitina järv, Kose järv, Mäejärv, Suur Viitina järv)
- Viitka järv (Veetka järv, Orejärv, Orgjärv, Viitkäjärv)
- Viitna Linajärv
- Viitna Pikkjärv
- Viivikonna karjääri settebassein
- (Viivikonna karjääri tiik) (7 tiiki)
- Vilgjärv (Valgjärv, Pikri järv)
- Viljakse järv
- Viljandi järv
- Villa lump (Nässmetsa II)
- Villemi lomp
- Vinegi järv (Vineki järv)
- Vinnemäe lump (Tserepi paisjärv)
- Vinnora järv (Külimitu järv)
- Virna järv
- Viro land
- Virosi järv (Viroste järv, Viruste järv, Viiruste järv)
- Viroste järv
- Virtsika järv
- Virtsiku järv (Virtsike järv)
- Viru järv (Viru paisjärv)
- Viru kaevanduse settebassein (2 basseini)
- Virve järv (Virvejärv)
- (Visnapuu lombid) (Tuulemäe tiigid) (2 lompi)
- Vissi järv
- Vissuvere järv (Tuulisilla järv, Tulisilla järv)
- Viti järv
- Vohioja järv (Vohioja järv, Vohisaare järv) (2 järve)
- Vohnja tiigid (2 tiiki)
- Voika järv (Voika paisjärv)
- Voka paisjärv
- Voki järv
- Voki veskijärv (Kasemetsa paisjärv, Kassiratta paisjärv, Kasemetsa järv)
- Voore paisjärv
- Voronkino järv
- Vorstioru järv (Võõpste paisjärv)
- Võhma järv (Võhma järv, Voogamaa järv)
- Võhmetu järv (Võhmetu suurjärv)
- Võisiku järv (Võisiku paisjärv)
- Võistre järv (Võistvere järv)
- (Võlla raba laugas) (4 laugast)
- Võlli paisjärv
- Võnnu paisjärv
- Võnnu tiik
- Võru Kärnjärv
– Vägara laht (Väike Mullutu laht, Kiisajärv)
- Vähkjärv (Kubija Vähkjärv) (Vähajärv, Kasaritsa Vähkjärv, Kubija Vähajärv)
- Vähkjärv (Piigandi Vähkjärv) (Kanepi Vähkjärv)
- Väike-Agusalu järv
- Väike Allikajärv
- Väike Allikajärv
- Väike-Aavoja veehoidla (Vikipalu veehoidla; Aavoja veehoidla)
- Väike-Edasi järv (Edasi järved, Langermaa veehoidla)
- Väike-Juusa järv (Olep-Juusa järv, II Juusa järv)
- Väike Kaanjärv (Väike Kaanjärv)
- Väike-Kadastiku järv (Karjäär Kadastik-2)
- Väike Kaksjärv (Kaksjärv)
- Väike Kalajärv (Kreo Väikejärv)
- Väike Karujärv (Nõo Väike Karujärv)
- Väike-Keebi järv
- Väike-Koopsi järv (Rõikaoja paisjärv)
- Väike-Kõpu tiik
- Väike Linajärv (Linajärv, Aknajärv)
- Väike Linajärv (Tooma Väike Linajärv) (Tooma Linajärved, Linajärved, Prilljärved)
- Väike-Loosalu järv (Väike Loosalu järv)
- Väike-Muraja lõpp
- Väike-Nedrema järv
- Väike Nihujärv
- Väike-Niinsaare järv
- Väike-Nonni järv
- Väike-Nõuni järv (Väike Nõuni järv)
- Väike Pakasjärv (Väike Pakase järv)
- Väike-Palkna järv
- Väike Pehmejärv
- Väike-Pilliliina lomp (Tsirguliina bassein)
- Väike-Roobimaa järv
- Väike Sillaotsa järv
- Väike-Suuremõisa laht
- Väike-Tammiku järv
- Väike-Toatse järv (Väikejärv) (Väike Toatse järv, Väikejärv)
- Väike Umbjärv (Illi Väike Umbjärv) (Illi Väike-Umbjärv)
- Väike Venelaht (Väike-Venelaht)
- Väike viik
- Väike-Virna järv (Väike Virnajärv, Virna järv)
- Väike-Õismäe tiik
- Väikejärv (Kaisma Väikejärv)
- Väikejärv (Karinu Väikejärv)
- Väikejärv (Männiku Väikejärv)
- Väikejärv (Parika Väikejärv)
- Väikejärv (Päidla Väikejärv) (Toovere järv)
- Väikejärv (Pühamäe Väikejärv) (Pühajärv, Pühameeste Väikejärv)
- Väikejärv (Udriku Väikejärv) (Väike Udrikjärv)
- Väikejärv (Vetiku Väikejärv) (Väike Vetiki järv)
- Väikene Kasvandulump (Väike Kasvandulump)
- Väikene Kõrbjärv (Väike Kõrbjärv, Ülemäe järv)
- Väikene Linnajärv (Essemäe järv, Essemäe järveke)
- Väikene Mustjärv (Kaatsi 2. Kogrejärv, Mudajärv)
- Väikene Mäestjärv (Väike Mäestjärv)
- Väikene Palojärv (Ihamaru Kogrejärv, Väike Palujärv, Väike Palojärv)
- Väikene Pehmejärv (Väike Pehmejärv)
- Väikene Saarjärv (Väike Saarjärv)
- Väikene Suujärv (Väike Soojärv, Savioja Väike-Soojärv)
- Väikene Tiidujärv (Väike Tiidujärv)
- Väikjärv (Väitjärv, 2. Kurgjärv)
- Väiku-Apja järv
- Väiku-Boose järv (Boose Väikejärv)
- Väikujärv (Kõvera Väikujärv) (Kõvera Väikejärv, Mustajärv)
- Väiku-Keema järv (Väike-Keema järv)
- Väiku-Kuikli järv (Kuigli Kogrejärv)
- Väiku-Mikeli järv
- Väiku-Palkna järv (Väike-Palkna järv, Mazais Baltinz)
- Väimela Alajärv (Väike Väimela järv)
- Väimela Mäejärv
- Väimela paisjärv (Väimela paisjärv)
- Väinjärv (Jussi Väinjärv) (Veinjärv)
- Välgita karjäär (tehisjärv)
- Väljavahi tiik (Pardiaugu tiik)
- Vällamäe järv
- Vällämäe Peräjärv
- Vängla paisjärv
- Värska laht
- Vääna mõisatiik
- Väätsa paisjärv
- Vööla meri (Bysholmsvike, Vööle meri, Võõla meri)
Õ.
Õdri järv (Õdre järv, Õdra järv, Edre järv)
- Õisu järv
- Õisu paisjärv
- Õngu paisjärv
- Õrsava järv (Värska järv, Ozerka järv, Ersava järv)
- Õru järv
Ä.
- Ähijärve Peräjärv
- Äidu järv (Eidu järv)
- Äijärv (Kalli Äijärv) (Umbjärv)
- Äijärv (Kastolatsi Äijärv) (Uska järv)
- Ämmassaare Haugjärv
- Äniniidü lump (Piiroja paisjärv)
- Änni järv (Ännijärv)
- Ännikse laht
- Äntu Linaleojärv
- Äntu Sinijärv
- Äntu Vahejärv (Vahejärv, Roheline järv, Äntu Roheline järv, Väikejärv, Äntu Väikejärv)
- Äntu Valgejärv
- Äpsi järv (Japsi järv)
– Ärgessoo järv (Ärgesoo järv, Kõrtsisoo järv)
- (Ässi tiigid) (Ässi 1. tiik)
- (Ässi tiigid) (Ässi 2. tiik, Assi tiik)
- Ääreperete laht
Ö.
Ördi järv (Öördi järv)
- Ööbiku järv
- Öökulli järv (Öökulli paisjärv)
Ü.
Ülde tiik
- Üldnä järv (Üldna järv)
- Ülemine järv (Vana-Antsla Ülemine järv) (Vana-Antsla tiik)
- Ülemine paisjärv (Sillamäe Ülemine paisjärv) (Sillamäe keskmine paisjärv)
- Ülemiste järv
- Ümarjärv (Metstoa Ümarjärv) (Ümerik järv, Ümmargune järv, Mädajärv, Umarikjärv)
- Ümmargune järv (Koigi Ümmargune järv)
- Ümmargune järv (Kõnnu Ümmargune järv) (2. Kõnnu järv)
Välislingid.
Eesti järvede loend
Järvede loend


Valesus.
Valesus on teo (sealhulgas valiku või otsuse, sealhulgas uskumuse valiku või uskuda otsustamise) kooskõlalisuse puudumine mingite reeglitega. Tähtis erijuht on moraalne valesus – kooskõlalisuse puudumine moraalinormidega. Moraalset valesust nimetatakse tavaliselt vääruseks.
Valesuse vastand on õigsus.
Kõnekeeles öeldakse sageli "väär" ("ebatõene") asemel "vale".


Induktiivne loogika.
Induktiivne loogika on filosoofia haru, mis püüab eristada induktiivseid arutlusi selle põhjal, kui hea põhjend mingi arutlus on.
Selline arutlus võib küll tunduda jaburana, kuid hasartmängijad kipuvad sarnast arutlusskeemi kasutama. Näiteks kaldutakse arvama, et kui kulli ja kirja visates on kümme korda kull välja tulnud, tuleb järgmine kord tõenäolisemalt kiri.
Kui deduktiivne loogik vastandab arutlusi 1) ja 2), öeldes, et esimene on kehtiv, teine mitte, siis induktiivne loogik vastandab arutlusi 2) ja 3), öeldes esimene on „induktiivselt tugev“, teine mitte.
Kuidas eristada deduktiivset õigustust induktiivsest õigustusest? Kehtiva deduktiivse arutluse eelduste tõesus teeb selle arutluse järelduse vääruse võimatuks, kuid induktiivselt tugeva arutluse puhul see üldiselt nii ei ole. Deduktiivselt kehtiv arutlus annab oma järeldusele otsustava põhjendi: eelduste tõesus tagab järelduse tõesuse. Arutluse induktiivne tugevus teeb selle arutluse järelduse küll tõenäoliseks, aga mitte kindlaks.
Alati ei ole lihtne otsustada, kas on tegemist deduktiivse arutlusega, millel on varjatud eeldused, või induktiivse arutlusega.
Induktiivsel tugevusel on astmed: mõned mitteotsustavad põhjendid on tugevamad kui teised. Näiteks arutlus 2) on induktiivselt palju tugevam kui arutlus 3). Deduktiivses loogikas seevastu ainult vastandatakse kehtivaid arutlusi kehtetutele (mittekehtivatele).
Deduktiivne kehtivus on monotoonne: eelduste lisamisel kehtivale arutlusele saadakse kehtiv arutlus. Seevastu induktiivne tugevus ei ole monotoonne: eelduste lisamine võib arutluse muuta induktiivselt nõrgemaks. Iga järgneva eelduse lisamine muudab arutluse 2) induktiivselt järjest nõrgemaks: Päikesesüsteemile on lähenemas väga suur taevakeha; täna õhtuks on ta jõudnud püsivale Päikese-kesksele orbiidile; ta jääb Päikese ja Maa vahele, nii et Maa jääb püsivalt varju.
Muuhulgas põhjendite headusega ehk ratsionaalsusega tegeleb filosoofia haru epistemoloogia (teadmisteooria). Induktiivse loogika (ja võib-olla ka deduktiivse loogika) võiks ehk paigutada epistemoloogiasse. (Näiteks Willard Van Orman Quine samastas induktiivset loogikat epistemoloogiaga.) Loogika valdkonda kuuluvad probleemid huvitavad epistemoloogiat siiski üksnes niivõrd, kui nad aitavad lahendada teadmise olemuse, võimalikkuse ja päritolu probleemi.
Karl Popper väitis, et ainsad head arutlused on kehtivad arutlused. Kehtetud arutlused (sealhulgas kõik kehtetud induktiivsed arutlused) on kõik ühtviisi halvad. Arutluse induktiivne tugevus ei tee arutluse eeldusi tema järelduse heaks põhjendiks. Seetõttu ei tuleks teadusel mitte niivõrd otsida hüpoteesidele tõendusmaterjali, vaid püüda hüpoteese ümber lükata, näidates katseliselt, et neil on väärad deduktiivsed järeldused.
Arutluse induktiivne tugevus sõltub taustteadmisest. Seetõttu on süstemaatilise induktiivse loogika võimalikkus problemaatiline.
Erinevalt kehtivusest ei ole induktiivne tugevus seostatav lausete vormiga.
Kehtivust on võimalik teada aprioorselt (toetumata kogemusele või katsele), induktiivset tugevust aga mitte.


Burkina Faso riigipeade loend.
Burkina Faso riigipeade loend loetleb riigi presidendid alates autonoomia saamisest Ülem-Volta nime all 1959. aastast. Riik iseseisvus 5. augustil 1960. Aastast 1984 on riik tuntud Burkina Fasona.


Ööpäev.
Ööpäev on aja mõõtühik, mis võrdub 86 400 sekundiga ehk 24 tunniga. Rahvusvaheline tähis on d (ladina sõnast "dies").
Ööpäev on SI-süsteemi väline ühik (tähis d), kuid on mugavuse tõttu laialdaselt kasutusel. Ööpäev on saanud nime päeva ja öö vaheldumisest, mida tekitab Päikese näiva asendi tsükliline muutumine taevavõlvil. See omakorda on tingitud põhiliselt Maa pöörlemisest.
Nimetus.
Enamikus maailma keeltes langeb ööpäeva nimetus kokku päeva nimetusega. Erandite hulgas on peale eesti ja soome keele veel saami keel, skandinaavia keeled (rootsi keeles "dygn") ja vene keeles (сутки). Hollandi keeles on kasutusel sõna "etmaal".
Kalender.
Enamikus kalendrites on ööpäev ajaarvamise põhiühik ning seda samastatakse kuupäevaga. Gregoriuse kalendris algab ööpäev kell 0.00 ja lõpeb kell 24.00. Viimane kellaaeg on ühtlasi järgmise ööpäeva algus.
Juudi kalendris on ööpäev ajavahemik päikeseloojangust järgmise päikeseloojanguni. Selline arusaam ööpäevast oli Euroopas ja Lähis-Idas kaua valitsev. Sellest lähtus ka öövalvete ("vigiliae") lugemine Vana-Roomas ja sellel põhineb ka traditsiooniline kristlik jumalateenistuste kord.
Täheööpäev.
Maa teeb kinnistähtede suhtes täispöörde ümber oma pöörlemistelje 86 164 sekundiga ehk 23 tundi 56 minutiga ehk 0,99727896 ööpäevaga. Täheööpäevaks ehk sideeriliseks ööpäevaks nimetatakse mingi kinnistähe kahe teineteisele järgneva ülemise kulminatsiooni vahelist ajavahemikku. Et Maa asend kinnistähtede suhtes muutub väga vähe, võib täispöörde tegemise aja samastada ajavahemikuga kinnistähe järjestikuste kulminatsioonide vahel. Keskmine täheööpäev kestab 23 tundi, 56 minutit ja 4,09054 sekundit.
Maa pöörlemine aeglustub pikkamööda Kuu ja Päikese poolt põhjustatud loodete mõjul, nii et täheööpäev pikeneb. Maa pöörlemiskiirus muutub ka massijaotuse muutumise tõttu: kui ookeanid ja atmosfäär tõmbuvad jahenemise tõttu kokku, siis pöörlemismomendi jäävuse tõttu Maa pöörlemine sellepärast kiireneb. Tänapäevaste ajamõõtmismeetoditega on selliseid Maa pöörlemiskiiruse muutumisi võimalik tuvastada.
Päikeseööpäev.
Ööpäevaks ehk keskmiseks päikeseööpäevaks aga loetakse keskmist ajavahemikku, mille jooksul Päike teeb oma näivas liikumises ümber Maa, mis vastab Maa pöörlemisele, ühe täistiiru. Maa täispöördele kuluvast ajast on päikeseööpäev pikem seetõttu, et täispöörde tegemise aja jooksul on Maa Päikese suhtes liikunud, mistõttu Maa peab lisaks pöörlemisele pöörduma rohkem kui 360 kraadi, et mingist konkreetsest punktist vaadelduna asuks Päike samas ilmakaares. Päikeseööpäeva arvutamisel võetakse aluseks lõunas olev päike (mis on ülemises kulminatsioonis).
Tõeline päikeseööpäev on aeg, mis Päikesel kulub ühe konkreetse täistiiru tegemiseks. Täpsemalt nimetatakse tõeliseks päikeseööpäevaks päikeseketta keskpunkti kahe järjestikuse ülemise või alumise kulminatsiooni vahelist ajavahemikku. Tõeline päikeseööpäev varieerub sõltuvalt vaatluskohast ja aastaajast.
Päikesekellaga mõõdetakse tõelist päikeseaega, mille arvestamisel lähtutakse tõelisest keskpäevast, mis on tõelise Päikese ülemise kulminatsiooni hetk.
Maa tiirlemise trajektoori ekstsentilisuse tõttu liigub Maa (ja seetõttu ka näivalt Päike) periheelis kiiremini kui afeelis. Keskmist päikeseööpäeva arvutatakse fiktiivse keskmise päikese järgi, mille aastane näiv liikumine ei toimu mitte mööda ekliptikat, vaid mööda taevaekvaatorit ühtlase kiirusega, ning mis läbib kevadpunkti samal ajal tõelise Päikesega.
Keskmine päikeseööpäev ongi ajavahemik selle fiktiivse keskmise päikese kahe järjestikuse ülemise kulminatsiooni vahel. Sekund on 1/86400 sellest keskmisest päikesepäevast.
Vahe tõelise ja keskmise päikese kulminatsiooni vahel ehk vahe tõelise päikeseaja ja keskmise päikeseaja vahel on ajavõrrand. Ajavõrrandi positiivsed väärtused näitavad, et tõelise Päikese kulminatsioon on enne keskmist keskpäeva, ja ümberpöördult.
Teised planeedid.
Ka teiste Päikesesüsteemi planeetide puhul saab rääkida päikeseööpäevast ja täheööpäevast.


Burundi riigipeade loend.
Burundi riigipeade loend loetleb iseseisva Burundi riigipead alates Burundi Kuningriigi loomisest 1680. aastal kuni Saksa Ida-Aafrika koosseisu minemiseni 1890. aastal ning autonoomia saamisest 1960. aastal kuni tänapäevani.


Föderaalringkond (Venemaa).
Föderaalringkond (vene keeles "федеральный округ") on Venemaa föderatsiooni subjektide (vabariigid, oblastid, kraid jt) konstitutsiooniga määratlemata rühmitamisüksus. Föderaalringkonnad loodi president Vladimir Putini esimesel ametiajal vastavalt Venemaa Presidendi seadlusele nr 849 "Venemaa Föderatsiooni Presidendi täievolilisest esindajast föderaalringkonnas" ("О полномочном представителе Президента Российской Федерации в федеральном округе") 13. maist 2000.
Igasse föderaalringkonda määrab president oma esindaja.
19. jaanuaril 2010 eraldas president Dmitri Medvedev oma dekreediga Lõuna föderaalringkonnast kaheksanda, Põhja-Kaukaasia föderaalringkonna ("Северо-Кавказский федеральный округ").


Siberi föderaalringkond.
Siberi föderaalringkond on üks kaheksast föderaalringkonnast Venemaal.
2000. aastal oli Siberi föderaalringkonna rahvaarv 20 792 500.


Kaug-Ida föderaalringkond.
Kaug-Ida föderaalringkond on üks kaheksast föderaalringkonnast Venemaal.
2000. aastal oli Kaug-Ida föderaalringkonna rahvaarv 7 169 400, 2002. aasta rahvaloenduse andmeil 6 692 900.


Keskföderaalringkond.
Keskföderaalringkond on üks kaheksast föderaalringkonnast Venemaal.
2000. aastal oli Keskföderaalringkonna rahvaarv 37 142 300.


Lõuna föderaalringkond.
Lõuna föderaalringkond (kuni 21. juunini 2000 kandis nimetust Põhja-Kaukaasia föderaalringkond) on üks kaheksast föderaalringkonnast Venemaal. 2010. aastal eraldati sellest Põhja-Kaukaasia föderaalringkond.


Volga föderaalringkond.
Volga föderaalringkond on üks kaheksast föderaalringkonnast Venemaal.
2000. aastal oli Volga föderaalringkonna rahvaarv 32 017 800.


Uurali föderaalringkond.
Uurali föderaalringkond on üks kaheksast föderaalringkonnast Venemaal.
2000. aastal oli Uurali föderaalringkonna rahvaarv 12 603 200.


Loode föderaalringkond.
Loode föderaalringkond on üks kaheksast föderaalringkonnast Venemaal.


Aga Burjaadi autonoomne ringkond.
Aga Burjaadi autonoomne ringkond (Aga) oli haldusüksus Venemaal 1. märtsini 2008. Kuulus Siberi föderaalringkonda. Asus enklaavina Tšita oblastis.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas ringkonnas 72 213 inimest, kellest 62,5,4% on burjaadid, 35,1% venelased ja 0,5% tatarlased. Suurimad asulad on Aginskoje ja Mogoitui alevik.
Haldusjaotus.
11. märtsil 2007 toimunud referendumil kiideti heaks ühinemine Tšita oblastiga, mille tulemusel moodustati 1. märtsil 2008 Taga-Baikali krai.


Hiiu maakond.
Hiiu maakond ehk Hiiumaa on 1. järgu haldusüksus Eestis. Hõlmab endise Hiiumaa rajooni ala.
Üldandmed.
Hiiu maakond asub Loode-Eestis ja hõlmab Hiiumaa saare ja seda ümbritsevad väikesaared ning laiud. Hiiu maakonna naabermaakondadeks on idas Lääne maakond ja lõunas Saare maakond.
Vallad.
Emmaste vald - Kõrgessaare vald - Käina vald - Pühalepa vald
Loodus.
Hiiu maakond hõlmab terve Hiiumaa ja Kassari saare ning väiksemad laiud. Laidudest suurim on Vohilaid. Hiiumaast kagus asuvad Hiiumaa laiud, mille hulka kuulub tegelikult ainult osa maakonna piiridesse jäävatest väikesaartest.
Kaitsealused looduse üksikobjektid Hiiumaal
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Hiiu maakonnas 10 097 elanikku. Neist 47,91% oli mehed ning 52,09% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 7,13‰, suremuse üldkordaja 13,67‰ ja loomulik iive -6,54‰. 98,35% elanikest oli eestlased ja 1,02% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 14,46%, tööealisi (vanuses 15-64) 69,95% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 15,59%. Töötuse määr oli 5,1%. Elanike tihedus oli 9,9 in/km².
Asustusüksused.
Hiiu maakonnas on 1 linn (Kärdla), 2 alevikku ja 182 küla.
Külad.
Aadma - Ala - Allika - Aruküla - Emmaste - Esiküla - Hagaste - Haldi - Haldreka - Harju (Emmaste) - Harju (Pühalepa) - Hausma - Heigi - Heiste - Heistesoo - Hellamaa - Heltermaa - Hiiessaare - Hilleste - Hindu - Hirmuste - Härma - Hüti - Isabella - Jausa - Jõeküla - Jõeranna - Jõesuu - Kaasiku - Kabuna - Kaderna - Kaigutsi - Kalana - Kaleste - Kalgi - Kanapeeksi - Kassari - Kauste - Kerema - Kidaste - Kiduspe - Kiivera - Kitsa - Kleemu - Kodeste - Kogri - Koidma - Kolga - Kopa - Kukka - Kuri - Kuriste - Kurisu (Emmaste) - Kurisu (Kõrgessaare) - Kuusiku - Kõlunõmme - Kõmmusselja - Kõpu - Külaküla - Külama - Laartsa - Laasi - Laheküla - Lassi - Lauka - Leerimetsa - Lehtma - Leigri - Leisu - Lelu - Lepiku - Ligema - Lilbi - Linnumäe - Loja - Luguse - Luidja - Lõbembe - Lõpe - Malvaste - Mangu - Mardihansu - Meelste - Metsaküla - Metsalauka - Metsapere - Moka - Muda - Mudaste - Mäeküla - Mäeltse - Mägipe - Männamaa - Mänspe - Määvli - Napi - Nasva - Niidiküla - Nurste - Nõmba - Nõmme (Kõrgessaare) - Nõmme (Käina) - Nõmmerga - Ogandi - Ojaküla - Ole - Orjaku - Otste - Palade - Palli - Paluküla - Paope - Partsi - Pihla - Pilpaküla - Poama - Prassi - Prählamäe - Prähnu - Puliste - Puski - Putkaste - Pärna - Pärnselja - Pühalepa - Rannaküla - Reheselja - Reigi - Reikama - Riidaküla - Risti - Ristivälja - Rootsi - Sakla - Salinõmme - Sarve - Selja (Emmaste) - Selja (Käina) - Sepaste - Sigala - Sinima - Soonlepa - Suuremõisa - Suurepsi - Suureranna - Suuresadama - Sõru - Sääre - Sülluste - Taguküla - Tahkuna - Tammela - Tammistu - Tareste - Taterma - Tempa - Tiharu - Tilga - Tohvri - Tubala - Tärkma - Ulja - Undama - Utu - Vaemla - Vahtrepa - Valgu - Valipe - Vanamõisa - Viilupi - Viiri - Viita - Viitasoo - Vilima - Vilivalla - Villamaa - Villemi - Värssu - Õngu - Ühtri - Ülendi
Ajalugu.
Esimesed Hiiumaa asukad olid tõenäoliselt hülgekütid, kelle laager asus Kõpu poolsaarel umbes 5000 eKr. Muinaaja lõpus oli Hiiumaa arvatavasti Saaremaa üsnagi hõredalt asustatud tagamaa. Eestlaste muistse vabadusvõitluse järel 1228. aastal on Hiiumaad nimetatud "tühjaks saareks" (ladina keeles "insula deserta, que dicitur Dageida"). Keskajal jagati Hiiumaa Mõõgavendade, seejärel Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel. Ordule kuulus saare idapoolne kolmandik, ülejäänut valitses piiskop.
Saare (ja piirkonna) ajalooline saksakeelne nimi on "Dagö" (ladina "Dageida") tuleneb rootsi keelest ja tähendas algselt arvatavasti päevasaart.
Ordu alade (haldus)keskus pani aluse hilisemale Pühalepa kirikukihelkonnale ja Suuremõisa mõisale. Piiskopkonna aladel tekkis Keina kihelkond. Hiljem eraldusid Reigi kirikukihelkond (1627 Pühalepa kihelkonnast) ja Emmaste kirikukihelkond (1866 Keina kihelkonnast).
17.–20. sajandil kuulus praegune Hiiu maakonna ala halduslikult Läänemaa (Haapsalu kreisi) koosseisu. Maakonnakeskus Kärdla kujunes esmakordselt 1564. aastal mainitud rannarootslaste külast, mis hakkas kiiresti kasvama pärast kalevivabriku ületoomist Suuremõisast Kärdlasse 1820.–1830. aastatel. Kärdla kalevivabrik põletati maha taganevate punaarmeelaste poolt 1941. aastal ja selle varemed lammutati. Kuigi Kärdla sai 1938. aastal linnaks, jäi Hiiumaa ka Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ajal Läänemaa osaks.
Hiiu maakond kui omaette maakond loodi 1946. aastal, kui tema ala eraldati Läänemaast. 1950. aastal moodustati sellest omakorda Hiiumaa rajoon ja 1. jaanuarist 1990 Hiiumaa maakond, mis 1991 nimetati ümber Hiiu maakonnaks.
Ajakirjandus.
Hiiumaal ilmus kaks maakonnalehte kuni aastani 2004, mil nad ühinesid: Hiiu Leht liitis endaga "Hiiumaa".


Saare maakond.
Saare maakond ehk Saaremaa (1. jaanuarist 20. jaanuarini 1990 Kingissepa maakond) on 1. järgu haldusüksus Eestis. Hõlmab endise Kingissepa rajooni ala. Alates 17. oktoobrist 2011 maavanem on Kaido Kaasik.
Saare maakond on ainus praegune Eesti maakond, mille piirid langevad kokku ajaloolise maakonnaga.
Üldandmed.
Saare maakond asub Lääne-Eestis. Saare maakonna naabermaakondadeks on põhjas Hiiu maakond, idas Lääne ja Pärnu maakond.
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Saare maakonnas 34 723 elanikku. Neist 46,90% oli mehed ning 53,10% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 10,43‰, suremuse üldkordaja 12,70‰ ja loomulik iive -2,28‰. 98,32% elanikest oli eestlased ja 1,00% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 14,37%, tööealisi (vanuses 15-64) 67,35% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 18,28%. Töötuse määr oli 7,0%. Elanike tihedus oli 11,9 in/km².
Asustusüksused.
Saare maakonnas on 1 linn, 8 alevikku ja 493 küla.
Alevikud.
Aste - Kihelkonna - Kudjape - Kärla - Leisi - Orissaare - Salme - Valjala
Külad.
Aaviku - Abaja - Abruka - Abula - Aljava - Anepesa - Angla - Anijala - Anseküla - Ansi - Arandi - Ardla - Are küla - Ariste (Orissaare) - Ariste - Arju - Aru - Aruste - Aste - Asuka - Asuküla - Asva - Atla - Audla - Aula-Vintri - Austla - Easte - Eeriksaare - Eikla - Eiste - Endla - Ennu - Haamse - Haapsu - Haeska (Pihtla) - Hakjala - Hellamaa - Hiievälja - Himmiste - Hindu (Salme) - Hindu (Orissaare) - Hirmuste - Hämmelepa - Hänga - Hübja - Igaküla - Iide - Iilaste - Ilpla - Imara - Imavere - Irase - Iruste - Jaani - Jauni - Jootme - Jursi - Jõe (Laimjala) - Jõe (Kaarma) - Jõelepa - Jõempa - Jõgela - Jõiste - Jämaja - Järise - Järve - Järveküla - Jööri - Kaali - Kaarma - Kaarmise - Kaavi - Kahtla - Kahutsi - Kailuka - Kaimri - Kaisa - Kaisvere - Kakuna - Kalju - Kallaste (Kihelkonna) - Kallaste (Muhu) - Kallemäe - Kalli - Kalma - Kalmu - Kandla - Kangrusselja - Kanissaare - Kantsi - Kapi - Kapra - Karala - Kareda - Kargi - Karida - Karja - Karujärve - Karuste - Kasti - Kaubi - Kaugatoma - Kaunispe - Kavandi - Kehila - Kellamäe - Keskranna - Keskvere - Keskvere - Kesse - Kiirassaare - Kingli - Kipi - Kiratsi - Kirikuküla (Kaarma) - Kirikuküla (Kärla) - Kiritu - Kiruma - Kogula (Kärla) - Kogula (Valjala) - Koguva - Koidu - Koidula - Koiduvälja - Koigi (Pöide) - Koikla - Koimla - Koki - Koksi - Koovi - Kopli - Kotlandi - Kotsma - Kugalepa - Kuiste - Kuivastu - Kuke - Kulli - Kulli - Kungla (Kaarma) - Kungla (Valjala) - Kuninguste - Kuralase - Kuremetsa - Kurevere - Kuumi - Kuuse - Kuusiku (Kihelkonna) - Kuusiku (Pihtla) - Kuusnõmme - Kõiguste - Kõinastu – Kõljala - Kõnnu - Kõnnu - Kõriska - Kõrkküla - Kõrkvere - Kõruse - Kõõru - Käesla - Käku - Käo - Kärdu - Kärdu (Lümanda) - Kärneri - Kübassaare - Küdema - Külasema - Külma - Laadjala - Laadla - Laheküla (Laimjala) - Laheküla (Pihtla) - Laheküla (Muhu) - Laheküla (Orissaare) - Laheküla (Kaarma) - Lahetaguse - Laimjala - Lalli - Laoküla (Kaarma) - Lassi - Laugu - Leedri - Leeskopa - Lehtmetsa - Leina - Leisi (Pöide) - Lepiku - Levala - Levalõpme - Liigalaskma - Liiküla - Liiva (Leisi) - Liiva (Pihtla) - Liiva (Mustjala) - Liiva (Orissaare) - Liiva (Kihelkonna) - Liiva (Muhu) - Liiva-Putla - Lilbi (Kaarma) - Lindmetsa - Linnaka - Linnuse - Linnuse - Loona - Luulupe - Lõetsa - Lõmala - Lõpi - Lõu - Lõupõllu - Läbara - Länga - Lätiniidi - Läägi - Läätsa - Lööne - Lülle - Lümanda - Maantee küla - Maasi - Maleva - Masa - Matsiranna - Meedla - Mehama - Meiuste - Merise - Metsaküla (Pihtla) - Metsaküla - Metsaküla (Kihelkonna) - Metsalõuka - Metsapere - Metsara - Metsaääre - Metsküla - Moosi - Mui - Mujaste - Mullutu - Muraja - Muratsi - Murika - Mustjala - Mustla - Mustla - Mõega - Mõisaküla (Torgu) - Mõisaküla (Salme) - Mõisaküla (Lümanda) - Mõisaküla (Kaarma) - Mõisaküla (Muhu) - Möldri - Mõnnuste - Mõntu - Mäebe - Mäebe - Mäeküla - Mägi-Kurdla - Mäla - Mändjala - Männiku - Mässa - Mätasselja - Mätja - Nasva - Nautse - Nava - Neeme - Neemi - Nenu - Nihatu - Ninase - Nurme (Leisi) - Nurme (Valjala) - Nurme (Muhu) - Nõmme (Kaarma) - Nõmme (Laimjala) - Nõmme (Leisi) - Nõmmküla - Nõmpa - Nässuma - Odalätsi - Oessaare - Ohessaare - Ohtja - Oina - Oitme - Oju - Orinõmme - Oti (Pöide) - Paaste - Paatsa - Paenase - Paevere - Pahapilli - Pahavalla - Paiküla - Paimala - Paju-Kurdla - Pajumõisa - Pallasmaa - Pamma - Pammana - Panga - Parasmetsa - Parila (Kaarma) - Peederga - Pidula - Pihtla - Piila - Piiri - Poka - Praakli - Puka (Pöide) - Pulli - Purtsa - Põlluküla (Kaarma) - Põlluküla (Lümanda) - Põlluküla (Valjala) - Põripõllu - Põitse - Pädaste - Päelda - Pähkla - Pärase - Pärni - Pärsama - Pöide - Pöitse - Püha (Pihtla) - Raegma - Rahniku - Rahtla - Rahu küla - Rahuste - Räimaste - Randküla - Randvere (Kaarma) - Randvere (Laimjala) - Rannaküla (Valjala) - Rannaküla (Laimjala) - Rannaküla (Pihtla) - Rannaküla (Kihelkonna) - Rannaküla (Muhu) - Rannaküla (Orissaare) - Ratla - Raugi - Raugu - Rebaski - Reeküla - Reina - Reo - Ridala - Ridasi - Riksu - Rinsi - Roobaka - Rootsiküla - Rootsivere - Ruhnu - Ruhve - Räägi - Rässa - Röösa - Saareküla - Saaremetsa - Sagariste - Saia - Saikla - Sakla - Salavere - Salu - Sandla - Sauaru - Saue-Putla - Sauvere - Selgase - Selja - Sepa (Pihtla) - Sepa - Sepise - Siiksaare - Sikassaare - Silla - Simisti - Soela - Soodevahe - Soonda - Sundimetsa - Sutu - Suuremõisa - Suure-Rootsi - Suurna - Suur-Pahila - Suur-Rahula - Sõmera - Sääre - Taaliku - Tagamõisa - Tagaranna - Tagavere - Tahula - Talila (Pöide) - Tammese - Tammuna - Tamsalu - Tamse - Tareste - Taritu - Tehumardi - Tiirimetsa - Tiitsuotsa - Tohku - Toomalõuka - Tornimäe - Triigi - Tuiu - Tumala - Tupenurme - Turja - Tusti - Tutku - Tõlli - Tõlluste - Tõnija - Tõre - Tõrise - Tõru - Täätsi - Türju - Uduvere - Ula (Pöide) - Ula (Salme) - Ulje - Undimäe - Undva - Unguma - Unimäe - Upa - Uuemõisa - Üru - Üüdibe - Üüvere - Vahtraste - Vahva - Vaigu - Vaivere - Vanakubja - Vana-Lahetaguse - Vanalõve - Vanamõisa (Muhu) - Vanamõisa (Pihtla) - Vantri - Varkja - Varpe - Vatsküla - Vedruka - Veere (Kihelkonna) - Veere (Pöide) - Veeriku küla - Vendise - Vennati - Veske - Vestla - Viidu - Viira (Kaarma) - Viira (Muhu) - Viira (Leisi) - Viki - Vilidu - Vilsandi - Viltina - Vintri - Virita - Võhma (Mustjala) - Võhma (Orissaare) - Võiküla - Võlla - Võrsna - Väike-Pahila - Väike-Rahula - Väike-Rootsi - Väkra - Väljaküla - Väljaküla - Väljaküla - Välta (Pöide) - Õeste - Õha - Ööriku - Üüvere
Ajalugu.
Muinas- ja keskajal oli Saaremaa tuntud kui Eysysla - Osericta - Osilia – Oesilia - Ozel - Ösel – Oesel, vene ajaloolises sõjanduses ja merenduses ka Эзель.
Muinasaja lõpus olid saarlased tuntud meresõitjad ja mereröövlid. Nende alistamine oli ristisõdijatel eestlaste muistses vabadusvõitluses ka kõige keerukam, see saavutati 1227. aastaks.
Järgnevalt jagati Saaremaa Liivi ordu, Riia linna ja Saare-Lääne piiskopi vahel kolmeks. Esialgu polnud maaisandate võim saarel kuigi kindel, tõenäoliselt alles pärast Jüriöö ülestõusu jagati piirkond lõplikult ordu ja piiskopi vahel ja määrati kindlaks nende valduste piir. Ordule kuulus Muhu saar, Ida-Saaremaa ja Kihelkonna kihelkond, piiskopile ülejäänu.
Liivi sõja alguses langes Saaremaa Taani võimu alla, aastatel 1560–1572 valitses seda hertsog Magnus. 1645. aastal läks Saaremaa Brömsebro rahuga Taanilt Rootsile. 1710. aastal vallutasid Saaremaa venelased, ametlikult liideti see Venemaaga Uusikaupunki rahuga 1721. aastal.
Kuni 19. sajandini lõpuni oli Saaremaal olnud eristaatus. Taani ajal oli ta eraldi provints, Rootsi ajal kuninganna Kristiina isiklik valdus ja hiljem samuti pigem eraldi provints kui maakond (kreis). Ka Peeter I tunnustas osaliselt Saaremaa eristaatust, jättes alles Saaremaa rüütelkonna ja superintendendi (kõrgeim kiriklik ametnik). 19. sajandil sai Saaremaast Liivimaa kubermangu kuuluv maakond. Superintendendi koht kaotati, kuid rüütelkond jäi alles.
Saare maakond eksisteeris kuni 1950. aastani, mil see nimetati Kuressaare rajooniks, alates 1952. aastast kandis see nime Kingissepa rajoon. Hiljem moodustati ka Orissaare rajoon, mis hõlmas endise maakonna idaosa, kuid 1959. aastal liideti see Kingissepa rajooniga. 1990. aastal Saare maakond taastati.
Välislingid.
Saare maakond


Tartu maakond.
Tartu maakond ehk Tartumaa on 1. järgu haldusüksus Eestis. Praegusel kujul asutati Tartumaa nõukogudeaegse Tartu rajooni piirides (1960-80ndate aastate seis) ja hõlmab ajaloolise (18.-19. sajandi) Tartumaa tuumikala koos Tartu linnaga.
Maakond asub Ida- ja Lõuna-Eesti piiril Peipsi järve ja Võrtsjärve vahel. Ta piirneb põhjas Jõgeva, läänes Viljandi ning lõunas Põlva ja Valga maakonnaga. Maakonna idapiir Peipsi järvel on ühtlasi riigipiiriks Venemaaga.
Tartu maakonna administratiivne keskus, Tartu Maavalitsus, asub Tartus Riia 15.
Pinnamood.
Enamik Tartu maakonna territooriumist asub Kagu-Eesti lavamaal, mida mitmes suunas läbivad ürgorud, neist suurim on Emajõe ürgorg.
Suuremalt jaolt on tegu tasase maaga, kus leidub vaid üksikuid mõhnastikke (Vooremägi, Selgise mäed), vallseljakuid (Vapramägi) ja otsamoreene (Pangodi, Kambja).
Tartumaa lääneosas asub Võrtsjärve nõgu, idas Peipsi-äärne madalik – soised ja hõredalt asustatud piirkonnad.
Põhjas ulatub Tartumaa Vooremaani, lõunas Otepää kõrgustikuni. Maakonna kõrgeim punkt on Otepää kõrgustikus asuv Ivaste Kaldemägi (190 m).
Maastikud.
Peipsi järve ääres ja Võrtsjärve nõos on soised madalikud, Kagu-Eesti lavamaal tasandikud ja ürgorud. Maakonna lõunaosa ulatub Otepää kõrgustikuni ning põhjaosa Vooremaa voorte ja järvede rikka alani.
Paljandid.
Ürgorgude veerudel paljandub kohati Devoni punane liivakivi, mille paljandeid leidub ka Peipsi ääres (Kallastel) ja Võrtsjärve kaldal (Tamme paljand).
Kliima.
Tartu maakond kuulub Sise-Eesti mandrilise kliima piirkonda. Aasta keskmine õhutemperatuur on 4,4 kraadi, kõige külmem kuu on veebruar (keskmine temperatuur –6,6 kraadi), kõige soojem kuu juuli (17,3 kraadi).
Veestik.
Tartumaal asub 42 üle 25 ruutkilomeetrise valgalaga jõge. Pikim jõgi on Eesti ilmselt tuntuim jõgi Emajõgi (100 km), mis voolab läbi Tartu linna ja poolitab maakonna. Ajalooliselt on ta olnud tähtis kaubatee olles ainus täies pikkuses laevatatav jõgi Eestis. Teised pikemad jõed on Ahja jõgi (92 km), Elva jõgi (72 km) ja Amme jõgi (64 km).
Tartumaa suuremate jõgede langus on väike, kevadiste suurvete ajal leiavad neil aset ulatuslikud üleujutused.
Emajõe alamjooksul laiub Emajõe Suursoo.
Maakonnas on ametlikult 58 järve ning 20 veehoidlat ja paisjärve. Teistel andmetel on looduslike ja tehisjärvede koguarv ligi 100. Osaliselt jäävad Tartumaa piiridesse Eesti suurimad järved Peipsi järv ja Võrtsjärv. Teised suuremad järved on Saadjärv (708 ha), Koosa järv (295 ha), Kalli järv (175,9 ha), Keeri järv(125,8 ha) ja Pangodi järv (115 ha).
Mullad.
Tartumaal on valdavad punakaspruunil moreenil kujunenud kamarleetmullad. Kõige viljakamad kamar-karbonaatmullad on Rannu, Nõo ja Tartu ümbruses.
Maavarad.
Tartu maakonnas leidub turvast, mis annab märkimisväärse osa ekspordist. 2004. aastal kaevandati maakonnas 97 000 tonni turvast (12,6% kogu Eesti toodangust). Varude suurus on üle 113 miljoni tonni. Leidub ka liiva ja kruusa (vähesel määral, peamiselt kohalikeks vajadusteks), savi, samuti järvelupja, järvemuda, mineraalvett ja teisi maavarasid.
Maakasutus.
Umbes 32% maakonna pindalast katab mets, kolmandik on põllumaa, ligi veerandi moodustavad sood.
Metsad.
Metsi on rohkem maakonna kirde-, kagu- ja edelaosas. Järvseljal kasvavad Eesti kõige kõrgemad puud. Puuliikidest on kõige levinum kask (44% puistute pindalast), järgnevad mänd (24%) ja kuusk (21%).
Looduskaitse.
Vaatamata intensiivsele inimtegevusele on Tartumaal säilinud palju puutumatut loodust. Kaitsealad võtavad enda alla üle kümnendiku maakonna territooriumist.
Linnad.
Elva - Kallaste - Tartu
Vallad.
Alatskivi vald - Haaslava vald - Kambja vald - Konguta vald - Laeva vald - Luunja vald - Meeksi vald - Mäksa vald - Nõo vald - Peipsiääre vald - Piirissaare vald - Puhja vald - Rannu vald - Rõngu vald - Tartu vald - Tähtvere vald - Vara vald - Võnnu vald - Ülenurme vald
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Tartu maakonnas 149 605 elanikku. Neist 45,73% oli mehed ning 54,27% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 13,93‰, suremuse üldkordaja 10,82‰ ja loomulik iive 3,11‰. 83,03% elanikest oli eestlased ja 13,51% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 16,41%, tööealisi (vanuses 15-64) 67,22% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 16,37%. Töötuse määr oli 6,7%. Elanike tihedus oli 50,0 in/km².
2011. aasta jaanuaris elas Tartumaal 150 535 inimest.
Asustusüksused.
Tartu maakonnas on 3 linna, 23 alevikku ja 303 küla.
Linnad.
Elva - Kallaste - Tartu
Alevikud.
Alatskivi - Ilmatsalu - Kambja - Kasepää - Kolkja - Kureküla - Kõrveküla - Käärdi - Luunja - Lähte - Mehikoorma - Märja - Nõo - Puhja - Rannu - Roiu - Rõngu - Tõravere - Tõrvandi - Ulila - Vahi - Varnja - Võnnu - Äksi - Ülenurme
Külad.
Alajõe -
Alaküla -
Haava -
Igavere -
Illi -
Ilmatsalu -
Jõepera -
Järveküla -
Kalme -
Kannu -
Kavastu -
Kolga -
Kulli -
Kureküla -
Kurista -
Kusma -
Kuusiku -
Kõduküla -
Kõnnu (Võnnu) -
Kõrkküla -
Käo -
Kärevere -
Laane -
Lahe -
Lalli -
Lepiku -
Läti (Ülenurme) -
Madise -
Majala -
Metsanurga -
Muri -
Mustametsa -
Mõra -
Mäeküla -
Nigula -
Nina -
Paju -
Paluküla -
Papiaru -
Piiri -
Pilpaküla -
Poka -
Pulli -
Põdra -
Põrgu -
Rannaküla -
Ridaküla -
Rootsiküla -
Räni -
Saare -
Saare -
Salu -
Sava -
Sulu -
Suure-Rakke -
Sääsküla -
Tamme -
Tammiste -
Tammistu -
Teilma -
Tilga -
Toolamaa -
Tooni -
Tähtvere -
Tännassilma -
Uniküla -
Vara -
Veskimäe -
Viira -
Virtsu -
Vissi -
Väike-Rakke -
Väljaküla -
Majandus.
01.08.2006 seisuga oli Äriregistris registreeritud Tartumaal 8014 äriühingut ja 1903 füüsilisest isikust ettevõtjat. 70% ettevõtlusest on registreeritud Tartu linnas. 2005. a seisuga oli 87,2% ettevõtetest vähem kui 10 töötajaga.
Tartumaa tähtsamad tööstusharud on puidu- ja mööblitööstus, klaasi ja klaaspakettide tootmine, toiduainete-, rõiva- ja jalatsitööstus. Kõige ühtlasemalt on maakonnas arenenud puidutööstus. Tartumaa trükikojad annavad u kolmandiku Eesti raamatutoodangu nimetustest ja trükiarvust. Tänu Tartus asuvatele kõrgkoolidele ja teadusasutustele on alates 2000. aastate algusest kiiresti kasvanud mitmed infotehnoloogia- ja biotehnoloogiafirmad. Tartumaa ekspordist andis 2003. a seisuga 21% puit ja puidutooted ning 20% mööbel, 8% rõivad ja 7% klaasitooted.
2005. aastal registreeriti Tartumaal töötutena kuus keskmiselt 1,7% tööealisest elanikkonnast (kogu Eesti vastav näitaja oli 3,1%). Töötuse määr oli aastal 2005. keskmiselt 4,5%. Tööjõust 4% oli hõivatud primaarsektoris, 34% sekundaar- ja 62% tertsiaarsektoris. Teeninduse ja kaubanduse töökohtade rohkuse tingib Tartu linna roll kogu Lõuna-Eestile ostude, teenuste ja kultuurielamuste pakkujana. Palju töökohti on avalikus sektoris, eeskätt hariduse ja meditsiini vallas. Maakonna suurim tööandja on SA Tartu Ülikooli Kliniikum u 3500 töötajaga.


Ida-Viru maakond.
Ida-Viru maakond ehk Ida-Virumaa on 1. järgu haldusüksus Eesti kirdeosas. Hõlmab endise Kohtla-Järve rajooni ala, millele lisanduvad Eesti NSV aegsed vabariikliku alluvusega linnad Kohtla-Järve, Narva ja Sillamäe.
Ida-Virumaa piirneb läänes Lääne-Viru ja edelas Jõgeva maakonnaga ning idas Venemaa Leningradi oblastiga.
Loodus.
Ida-Viru maastik, vaade Sinimägede vaatetornist, suvi 2011.
Ida-Viru maakond paikneb maastikulise liigestuse järgi neljas maastikurajoonis: Soome lahe rannikumadalik, Viru lavamaa, Alutaguse madalik ja Peipsi rannikumadalik.
Maakonna pinnamood on üsna tasane, põhjaosas asub Viru lavamaa, keskel selle kõrgiem osa - Jõhvi kõrgustik. Maakonna lõunaosa on madal, seal asub Alutaguse madalik ja edelaosas asub Peipsi rannikumadalik.
Soome lahe rannikul seisab kogu Ida-Viru maakonna ulatuses Põhja-Eesti pank. See pankrannik on Balti klindi kõige kõrgem ja kõige pikem katkematu osa, mis kulgeb Sakalt Toila klindilaheni. Pankranniku keskmine kõrgus on üle 50 m, Ontika lähistel kuni 56 m üle merepinna. Panga jalamit palistab kitsa ribana rannikumadalik, mis laieneb idas Narva jõe alamjooksul 6 kilomeetrini. Ontikast ida pool, Valaste suurkraavil asub Eesti kõrgeim, 20-25 m kõrgune Valaste juga.
Kolmest küljest ümbritseb Ida-Viru maakonda vesi: põhjast Soome laht, lõunast Peipsi järv ja idast Narva jõgi. Maakonna idapiiril on kunstlik veekogu - Narva veehoidla, läänepiiril Uljaste järv ja Tudu rabajärv. Maakonna põhjaosas on umbes 70 km mereranda, lõunaosas üle 50 km Peipsi järve randa ning idaosas umbes 48 km Narva jõe (kohati ka veehoidla) kaldajoont.
Ida-Viru Maakonna territooriumil on palju järvi, neist 70 on suuremad, kui üks hektar. Järvede kogupindala on 590 ha (0,18 protsenti maakonna territooriumist). Ida-Viru maakonnas on Eesti kõige suurem järvestik - Kurtna järvestik.
Maakonda veestavad 165 jõge, oja jm veekogu, neist 15 suubuvad Soome lahte, 15 Peipsisse ja 11 Narva jõkke. Pikimad on Rannapungerja jõgi, Mustjõgi, Avijõgi ja Tagajõgi.
Maavaradest leidub Ida-Virumaal põlevkivi, fosforiiti, sinisavi, lubjakivi, ehitusliiva ja turvast.
Ida-Viru maakond
Kohalikud omavalitsused.
Ida-Viru maakonnas on 22 omavalitsusüksust: 6 linna ja 16 valda.
Linnad.
Kiviõli - Kohtla-Järve - Narva - Narva-Jõesuu - Püssi - Sillamäe
Vallad.
Alajõe vald - Aseri vald - Avinurme vald - Iisaku vald - Illuka vald - Jõhvi vald - Kohtla vald - Kohtla-Nõmme vald - Lohusuu vald - Lüganuse vald - Maidla vald - Mäetaguse vald - Sonda vald - Toila vald - Tudulinna vald - Vaivara vald
Rahvastik.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Ida-Viru maakonnas 169 688 elanikku. Neist 44,59% olid mehed ning 55,41% olid naised. Sündimuse üldkordaja oli 8,56‰, suremuse üldkordaja 14,71‰ ja loomulik iive -6,15‰. 19,65% elanikest oli eestlased ja 71,28% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 13,27%, tööealisi (vanuses 15-64) 68,63% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 18,10%. Töötuse määr oli 12,3%. Elanike tihedus oli 50,4 in/km².
Ida-Viru maakonnas on 7 linna, 1 alev, 14 alevikku ja 217 küla.
Linnad.
Jõhvi - Kiviõli - Kohtla-Järve - Narva - Narva-Jõesuu - Püssi - Sillamäe
Alevikud.
Aseri - Avinurme - Erra - Iisaku - Lohusuu - Lüganuse - Mäetaguse - Olgina - Sinimäe - Sonda - Tammiku - Toila - Tudulinna - Voka
Külad.
Aa - Adraku - Agusalu - Aidu - Aidu-Liiva - Aidu-Nõmme - Aidu-Sooküla - Alajõe - Alekere - Alliku - Altküla - Amula - Apandiku - Aruküla (Maidla) - Aruküla (Mäetaguse) - Arumäe - Arupäälse - Aruvälja - Arvila - Aseriaru - Atsalama - Auvere - Edise - Edivere - Ereda - Erra-Liiva - Hiiemetsa - Hirmuse - Hundinurga - Illuka - Ilmaste - Imatu - Irvala - Jaama - Jabara - Jõemetsa - Jõetaguse - Jõhvi - Jõuga - Järve - Kaasikaia - Kaasikvälja - Kaatermu - Kabelimetsa - Kaevussaare - Kahula - Kaidma - Kalina - Kalmaküla - Kalvi - Kamarna - Karjamaa - Karoli - Kasevälja - Katase - Kauksi - Kellassaare - Kestla - Kiikla - Kiissa - Kivinõmme - Kohtla - Koldamäe - Koljala - Konju - Konsu - Koogu - Koolma - Kopli - Kose - Kotinuka - Kõveriku - Kudruküla - Kukruse - Kulja - Kuningaküla - Kuremäe - Kurtna (Illuka) - Kuru - Kõrkküla - Kõrtsialuse - Kõrve - Kõrvemetsa - Kärasi - Laagna - Laekannu - Lemmaku - Lepiksaare - Liimala - Liivakünka - Linna - Lipniku - Lipu - Lohkuse - Lõpe - Lümatu - Maetsma - Maidla - Martsa - Matka - Mehide - Meriküla - Metsamägara - Metsküla - Mäetaguse - Mõisamaa - Moldova - Mustanina - Mustmätta - Ninasi - Nüri - Oandu - Ohakvere - Ojamaa - Ongassaare - Ontika - Oonurme - Oru - Paadenurme - Paate - Pagari - Pajualuse - Pargitaguse - Pauliku - Peeri - Peeterristi - Peressaare - Perjatsi - Permisküla - Piilse - Piilsi - Pikati - Pimestiku - Pootsiku - Puhatu - Puhkova - Purtse - Puru - Pühajõe - Päite - Raadna - Rajaküla - Rannapungerja - Rannu - Ratva - Rausvere - Rebu - Remniku - Roodu - Roostoja - Rääsa - Sahargu - Saka - Salaküla - Satsu - Savala - Separa - Servaääre - Sirtsi - Smolnitsa - Soldina - Sompa (Jõhvi) - Soonurme - Sõrumäe - Sõtke - Sälliksaare - Sälliku - Tagajõe - Taga-Roostoja - Tammessaare - Tammetaguse - Tammispää - Tarakuse - Tarumaa - Tõrvajõe - Täkumetsa - Tärivere - Udria - Uhe - Uikala - Uljaste - Ulvi - Uniküla - Uusküla - Vadi - Vaikla - Vainu - Vaivara - Vaivina - Valaste - Varesmetsa - Varinurme - Varja - Vasavere - Vasknarva - Veneoja - Vilusi - Virunurme - Vitsiku - Vodava - Voka - Voorepera - Võhma - Võide - Võrnu - Väike-Pungerja - Änniksaare
Majandus.
Ida-Virumaa on ennekõike tööstuspiirkond. Seal asuvad põlevkivikaevandused ja Eesti suurim elektrijaam Eesti soojuselektrijaam, põlevkivi töötlevate ettevõtete seas paistab silma Viru Keemia Grupp. Narvas oli pikka aega olulisel kohal Kreenholmi riidemanufaktuur.
Muinasaeg.
Muinas Viru maakonna viiest muinaskihelkonnast on Ida-Viru aladel kaks.
Kesk- ja uusaeg.
Alates 13.sajandist kuni 1925 aastani tegutsesid Ida-Viru maakonna aladel järgmised kirikukihelkonnad.
20. sajand.
1917. aastal, pärast veebruarirevolutsiooni, viidi Narvas läbi rahvahääletus ning hääletuse tulemusel liitus senini Peterburi kubermangu Jamburgi maakonga kuulunud Narva linn ja seda ümbritsevad alad Eestimaa kubermanguga.
1918. aasta detsembris moodustas 29. novembril Narvas moodustatud Eesti Töörahva Kommuun Narva linna ümbritsevast 14 vallast Narva maakonna.
Eesti Vabariik.
1920. aastal, pärast Eesti Vabadussõja edukat lõppu liideti Tartu rahulepingu alusel Ida-Viru maakonnaga Narva jõest ida pool asunud maa-alad, kus moodustati 3 valda: Karjati vald
(venepäraselt "Skarjatina vald") (vene keeles "Скарятинскaя"), Kose vald (vene "Козельскaя) ja Narva vald.
1938. aastani oli Virumaal nüüdse Ida-Viru maakonna osas 19 valda.
Auvere-Joala – vallajuhid A.Reinsalu, M.Lausa, Erra – K.Innos, Iisaku – A.Aru, J.Teder, Illuka – E.Sibrik, A.Tammjärv, Järve – Al.Kallaste, J.Peedo, Jõhvi – A.Leitmaa,A.Sarap, Kalvi – J.Ruberg, L.Samel, Kohtla – A.Kaup, J.Rooden, Kose – T.Jõgi, A.Vene, Maidla – Ed.Ilves, K.Janberg, Mäetaguse – J.Reimand, R.Kirs, Narva – N.Raja, R.Seinkivi, Peetri – G.Johannes, H.Solom, Püssi – Joh.Eero, A.Soosaar, Skarjatina – N.Vlassovski, H.Randla, Tudulinna – T.Luhamaa, J.Taimsaare, Vaivara – V.Annus, H.Toom, Vasknarva – J.Käsperov, R.Peremet, Voka – E.Vöörmantsik, H.Uus.
Peale 1938–1939 aasta omavalitsusreformi käigus säilitas väga vähe valdu oma endise nime ja piiri (vaata Eestis 1939 kaotatud vallanimede loend), moodustati: Alutaguse, Erra, Illuka, Jõhvi, Kohtla, Lüganuse, Maidla, Mäetaguse, Narva, Raja, Piiri, Tudulinna, Tärivere, Vaivara, Vasknarva vald.
Valdade ümbernimetamisega alustati ka Narva-taguste alade venepäraste asulanimete eestistamisega Knjaz Selo (vene keeles "Князь-Село") - Kuningaküla, Verhneje Selo ("Верхнее Село") - Permisküla, Sõrenets ("Сыренец") - Vasknarva, Skarjatina Gora ("Скарятина Гора") - Karjati, Stepanovšina ("Степановщина") – Kalda, Djuk ("Дюк") - Kalaküla, Perevolok ("Переволок") - Perve, Skamja ("Скамья") – Kambi, Kuritšek ("Куричек") - Kurundi, Vtoraja ("Втроя") - Raja, Zaborovje ("Заборовье") – Tagametsa, Radoveli ("Радовели") - Raadvere, Zagrivje ("Загривье") - Vabaküla, Konduši ("Кондуши") - Koidu, Mokredi ("Мокреди") - Metsa, Kukin ja Malentsovo ("Кукин берег и Маленцово") – Aru.
Eesti NSV.
24. november 1944. aastal eraldati Eesti NSV territooriumist 3 üle Narva jõe olnud valda (Raja vald, Piiri vald ja Narva vald) ja viidi Vene NFSV Leningradi oblasti koosseisu. Selle aluseks oli Johannes Vares Barbaruse avaldus ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsus.
Kuni 1949. aastani moodustasid tänapäeva Ida- ja Lääne-Viru maakond ühtse Viru maakonna ehk Virumaa. Virumaale kuulusid kuni 1944. aastani ka Narva-tagused alad. Avinurme ja Lohusuu vallad olid Tartumaa osaks.
Aastal 1949 eraldati Jõhvimaa omaette maakonnaks ja Jõhvi sai maakonnalinnaks.
26. september 1950 moodustati Kiviõli rajoon 855 km². Jõhvi maakonnast sai Jõhvi rajoon 1785,6 km² Vaivara ala allutati Narvale ja moodustati Narva linnapiirkond 340 km², kuhu kuulus 5 külanõukogu ning Kohtla-Järve linnapiirkond 32 km². Oonurme ja Tudulinna piirkond koos Tartumaaale kuulunud Avinurme ja Lohusuu piirkondadega kuulus nüüd Mustvee rajooni 1047 km².
Aprillis 1952 moodustati Eestis kolm oblastit: Tallinna, Tartu ja Pärnu oblast. Virumaa kuulus Tallinna oblastisse. Aprillis 1953 oblastid likvideeriti.
Rajoonide arvu vähendati 1959. Likvideeriti Kiviõli ja Mustvee rajoon. Kiviõli rajooni ala anti Kohtla-Järve linnanõukogu alluvusse pindalaga.
Aastal 1960 allutati Jõhvi rajoon Kohtla-Järve linnanõukogule ja moodustati Kohtla-Järve linnapiirkond pindalaga 2587,6 km².
Aastal 1964 nimetati Kohtla-Järve linnapiirkond Kohtla-Järve rajooniks. Jõhvi oli rajoonikeskus kuni 1978. aastani. Aastaks 1967 olid Narva linnapiirkonna külanõukogud ühendatud Kohtla-Järve rajooniga Kohtla-Järve rajooni pindala 3186,7 km².
1990. aasta algusest eksisteerib endise Kohtla-Järve rajooni territooriumil maakond, algul Kohtla-Järve maakonna, 1990. aasta märtsist Ida–Viru maakonna nime all.
Kihelkonnad Ida-Viru maakonnas.
Askälä kihelkonda moodustati


Jõgeva maakond.
Jõgeva maakond ehk Jõgevamaa on 1. järgu haldusüksus Eestis, mis hõlmab endise Jõgeva rajooni ala. Maakond asetseb Ida-Eestis, Mandri-Eesti keskpunkti ja Peipsi järve vahel. Ajalooliselt on praegune Jõgeva maakond kuulunud Tartu- ja Viljandimaa alla.
Reljeefilt on Jõgevamaale iseloomulikud voored: piklikud künkad ja orud, mille kujundasid jääaegsed liustikud. Seetõttu on maakonnas vaheldusrikas loodus, kus metsad ja rabad vahelduvad väiksemate järvedega. Omaette piirkonna moodustab Peipsi rand. Jõgeva maakonna loodusobjektidega on seotud mitmed Kalevipoja legendid.
Jõgevamaal on kolm linna (Jõgeva, Mustvee ja Põltsamaa), 11 alevikku ja 225 küla. Halduslikult jaguneb maakond 3 linnaks ja 10 vallaks. Praegune maakond loodi 1. jaanuaril 1990, maavanem on 2009. aastast Viktor Svjatõšev.
Majanduses domineerib põllumajandus, Peipsi rannikul on oluline ka kalapüük.
Kultuuriloos on tähtis Põltsamaa kui Eesti ajakirjanduse sünnipaik, kuid Jõgevamaal asub ka Palamuse, Oskar Lutsu teoste sünnikoht. Jõgevalt on pärit luuletaja Betti Alver ja muusik Alo Mattiisen.
Üldandmed.
Jõgeva maakond (Jõgevamaa) asub Ida-Eestis. Jõgevamaa piirneb kirdes Ida-Viru, põhjas Lääne-Viru, loodes Järva, edelas Viljandi ja lõunas Tartu maakonnaga. Maakonna idapiir Peipsi järves on ühtlasi Eesti riigipiir Venemaaga. Maavanem on Viktor Svjatõšev.
Kohalikud omavalitsused.
Jõgeva maakonnas on 13 omavalitsusüksust: 3 linna ja 10 valda.
Linnad.
Jõgeva – Mustvee – Põltsamaa
Vallad.
Jõgeva vald – Kasepää vald – Pajusi vald – Pala vald – Palamuse vald – Puurmani vald – Põltsamaa vald – Saare vald – Tabivere vald – Torma vald
Loodus.
Jõgeva maakonna keskosas paikneb Vooremaa – loode-kagusihiliste suurvoortega maastikurajoon. Selle kõrgeim punkt on Laiuse mägi (144 m). Vooremaa kirdeserval Sadala ja Torma ümbruses paiknevad suured voorjad kõrgendikud. Vooremaa kaguserval Sõõru ümbruses on mõhnastik – Toljase mäed. Kohati leidub sandureid. Jõgeva maakonna kaguosa kuulub Kagu-Eesti lavamaasse. Maakonna idaosas paikneb tasase pinnamoe ja liivase pinnaga Peipsiäärne madalik, mis on Mustvee ja Omedu ümbruses soostunud. Temast lääne pool on Endla soostik. Jõgeva maakonna lääneosas Põltsamaa ümbruses paikneb Kesk-Eesti moreentasandik valdavalt lainja moreenmaastikuga.
Enamik Jõgeva maakonna territooriumist jääb Emajõe jõgikonna piirkonda. Maakonna lääneosas veestab Emajõe vasakpoolse lisajõe Põltsamaa jõe keskjooks, keskosas voolab Pedja jõgi umbes 95 km ulatuses ning Vooremaal on Amme jõe ülemjooks. Maakonna pikimate jõgede hulka kuuluvad Peipsi järve suubuvad Kullavere ja Mustvee jõgi.
Väikejärvede summaarne pindala on 17,6 km2 (ligi 0,7 % kogu territooriumist). Voorte vahel paiknevad piklikud järved. Vooremaa keskosas need on Kuremaa, Pikk- ja Prossa järv, lõunaosas Elistvere, Kaiavere, Raigastvere ja Saadjärv. Sõõru ümbruses on Jõemõisa-Kaiu järvestik ja Saare järv. Endla soostikus paikneb Endla järv.
Vooremaal ja Kesk-Eesti moreentasandikul on levinud leostunud ja leetjad liivsavimullad karbonaatsel liivsavil, Kesk-Eesti lavamaal mitmesugused saviliivmullad.
Suured metsaalad paiknevad Jõemõisa-Kaiu järvestikust lõuna ja ida pool, Peipsiäärsel madalikul, kohati ka maakonna põhjapiiril, Kärde ja Sadala vahel ning maakonna edelaosas Pikknurme ja Puurmani ümbruses.
Jõgeva maakonnas asub viis looduskaitseala (Endla, Alam-Pedja, Aidu, Tellise ja Mustallika looduskaitseala), kolm maastikukaitseala (Saarjärve looduspark, Vooremaa ja Kääpa maastikukaitseala).
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Jõgeva maakonnas 36 780 elanikku. Neist 47,01% oli mehed ning 52,99% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 9,30‰, suremuse üldkordaja 12,29‰ ja loomulik iive −2,99‰. 90,36% elanikest oli eestlased ja 7,54% venelased. Alaealisi (vanuses 0–14) oli 14,90%, tööealisi (vanuses 15–64) 66,98% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 18,12%. Töötuse määr oli 11,3%. Elanike tihedus oli 14,1 in/km².
2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli Jõgeva maakonna rändega rahvaarv 32 679, sellest 15 639 meest ja 17 040 naist. 0–14-aastasi oli 4616, 15–64-aastasi 21 244 ning 65-aastasi ja vanemaid 6819.
Asustusüksused.
Jõgeva maakonnas on 3 linna, 11 alevikku ja 225 küla.
Linnad.
Jõgeva - Mustvee - Põltsamaa
Alevikud.
Adavere - Jõgeva - Kamari - Kuremaa - Laiuse - Palamuse - Puurmani - Sadala - Siimusti - Tabivere - Torma
Külad.
Aidu - Alastvere - Alavere - Altnurga - Annikvere - Arisvere - Assikvere - Eerikvere - Ehavere - Elistvere - Ellakvere - Endla - Esku - Haavakivi - Halliku - Härjanurme - Imukvere - Iravere - Jaama - Järvepera - Jõune - Jüriküla - Juula - Kaarepere - Kaasiku - Kaave - Kaavere - Kablaküla - Kadrina - Kaera - Kaiavere (Palamuse) - Kaiavere (Tabivere) - Kaitsemõisa - Kalana - Kaliküla - Kallivere - Kalme - Kantküla - Kassema - Kassinurme - Kassivere - Kaude - Kauru - Kiisli - Kirikuvalla - Kirtsi - Kivijärve - Kivimäe - Kodavere - Kodismaa - Koimula - Kokanurga - Koogi - Kose - Koseveski - Kudina - Kuningamäe - Kurista - Kursi - Kõduküla - Kõnnu (Torma) - Kõnnujõe - Kõola - Kõpu - Kõrenduse - Kõrkküla - Kärde - Kärksi - Kääpa - Laasme - Lahavere - Laiusevälja - Lebavere - Leedi - Lemuvere - Levala - Liikatku - Liivoja - Lilastvere - Lilu - Loopre (Pajusi) - Luige - Lõpe - Lümati - Lustivere - Luua - Maardla - Maarja-Magdaleena - Metsaküla - Metsanurga - Moku - Mooritsa - Mullavere - Mõhküla - Mõisaküla - Mõisamaa - Mõrtsi - Mällikvere - Nautrasi - Nava - Neanurme - Nurga - Nõmavere - Nõmme - Nõva - Näduvere - Odivere - Omedu - Ookatku - Oti - Otslava - Paduvere - Painküla - Pajusi - Pakaste - Pala - Pällu - Palupere - Pataste - Patjala - Pauastvere - Pedassaare - Pedja - Perametsa - Piibumäe - Piirivarbe - Pikkjärve - Pikknurme - Pilu - Pisisaare - Pööra - Praaklima - Pudivere - Puduküla - Puiatu - Punikvere - Putu - Raadivere - Raaduvere - Raatvere - Rahivere - Raigastvere - Raja - Ranna - Rassiku - Reastvere - Reinu - Rohe - Ronivere - Ruskavere - Rõstla - Rääbise - Räsna - Sääritsa - Saarjärve - Saduküla - Sassukvere - Sätsuvere - Selli - Sepa - Sirguvere - Soomevere - Sõõru - Sopimetsa - Sortsi - Sudiste - Sulustvere - Süvalepa - Tagumaa - Tähkvere - Tammiku - Tapiku - Tarakvere - Tealama - Teilma - Tooma - Toovere - Tõrenurme - Tormi - Tuimõisa - Tuulavere - Tõikvere - Tõivere - Tõrve - Uhmardu - Umbusi - Uuevälja - Vägari - Vägeva - Vahi - Vaiatu - Vaidavere - Väike-Kamari - Vaimastvere - Valgma - Vana-Jõgeva - Vanamõisa - Vanassaare - Vanavälja - Varbevere - Vassevere - Vea - Veia - Vilina - Viruvere - Visusti - Vitsjärve - Voldi - Voore - Vorsti - Võduvere - Võhmanõmme - Võidivere - Võikvere - Võisiku - Võtikvere - Väljataguse - Õuna - Õvanurme - Änkküla - Äteniidi
Haridus.
Koolidest tegutsevad Jõgeva maakonnas muuhulgas Jõgeva Gümnaasium, Jõgeva Ühisgümnaasium, Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Põltsamaa Ühisgümnaasium, Kiigemetsa Kool, Kuremaa Lasteaed-Algkool, Laiuse Põhikool, Voore Põhikool, Jõgeva Muusikakool, Mustvee Muusikakool, Põltsamaa Muusikakool, Põltsamaa Kunstikool, Jõgeva Täiskasvanute Keskkool ja Luua Metsanduskool.
Eesti haridusloos on olulisel kohal Põltsamaa. Juba 1638–1806 tegutses seal saksa kool, 17. sajandi lõpul asutati ka eestikeelne Põltsamaa köstrikool. 19. sajandi teisel poolel püüti just Põltsamaale rajada Eesti Aleksandrikooli.
Palamuse kihelkonnakooli kirjutas eesti kirjandusse Oskar Luts oma jutustuses "Kevade".
Majandus.
Jõgeva maakonnas põhiline majandusharu on põllumajandus. Edukamate põllumajandusettevõtete seas on olnud näiteks Torma Põllumajandusosaühing, Sadala Piim OÜ, Õnne Piimakarjatalu osaühing ja Härjanurme Mõis OÜ. Põllumajandussaaduste töötlejatest on tuntud Põltsamaa Felix AS (konservid), AS Werol Tehased (toiduõlid) ja piimaühistu E-Piim Põltsamaa Meierei juustutooted. Kalandusettevõtetest paistavad silma Peipsi Kalatööstus, OÜ Kalameister ja OÜ Profit Plussi Kadrina tööstus. Masinaehitusega tegeleb OÜ Same, tarbekeemia tootmisega Mayeri Industries AS ning puidutöötlemisega AS Valmeco, AS Mo-Puit ja AS Puit-Profiil.
Ajalugu.
"Vaata ka: Vaiga, Tartumaa ja Jõgeva rajoon"
Praegune Jõgeva maakond loodi 1990. aasta 1. jaanuaril, mil Jõgeva rajoon nimetati ümber maakonnaks. Jõgeva maakonna piirid kattuvad üldjoontes Jõgeva rajooni piiridega pärast 1962. aastat.
Jõgeva rajooni aladest enamik kuulus omakorda 1949. aastal moodustatud Jõgevamaa alla. Ta hõlmas Põhja-Tartumaast Kursi, Laiuse, Palamuse ja Torma kihelkonna ning Kodavere, Maarja-Magdaleena ja Äksi kihelkonna põhjaosa ja Kirde-Viljandimaast Põltsamaa kihelkonna. 1950. aastal moodustati Jõgevamaa keskosast ning Tartumaa Kudina ja Saadjärve valla territooriumidest Jõgeva rajoon, millega liideti 1959. aastal suurem osa Mustvee rajooni. Järgmine muutus toimus 1962. aastal, kui liideti veel Põltsamaa rajooni kesk- ja idaosa ning Tartu rajooni Pala külanõukogu ning eraldati Jõgeva rajoonist praegused Avinurme ja Lohusuu vald.
Vaatamisväärsused.
Jõgevamaa tähtsamad vaatamisväärsused on Põltsamaa ordulinnus ja loss, Põltsamaa kirik, Eesti Aleksandrikooli hoone Kaarlimõisas Põltsamaa lähedal, Puurmani mõis, Kursi kirik, Kärde rahumajake, Kuremaa mõis, Laiuse ordulinnus, Laiuse pärn, Laiuse Jumalaema Sündimise kirik, Laiuse Püha Jüri kirik, Palamuse kirik, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum, Elistvere Loomapark, EELK Mustvee kirik, Raja vanausuliste palvemaja, Torma kirik, Kodavere kirik, Luua mõis, Luua arboreetum ja Endla soostik.


Lääne-Viru maakond.
Lääne-Viru maakond ehk Lääne-Virumaa on 1. järgu haldusüksus Eestis.
Lääne-Viru maakond asub Põhja-Eestis. Lääne-Virumaa piirneb idas Ida-Viru, lõunas Jõgeva, ning läänes Järva ja Harju maakonnaga.
Lääne-Virumaa kõrgeim tipp on Emumägi (166 m), pikim jõgi Kunda jõgi (69 km) ja suurim järv on Porkuni järv (41,5 ha). Rannajoone pikkus on 134 km ja üks osa Lääne-Virumaast on ka Eesti põhjapoolseim saar Vaindloo.
Esimesed märgid inimasustusest pärinevad Kunda lammasmäelt, kus Kunda kultuuri esindajad elasid 8700 aastat e.Kr.
Vallad.
Haljala vald - Kadrina vald - Laekvere vald - Rakke vald - Rakvere vald - Rägavere vald - Sõmeru vald - Tamsalu vald - Tapa vald - Vihula vald - Vinni vald - Viru-Nigula vald - Väike-Maarja vald
Saared.
Kuivakari - Laiakari - Liivasäär - Loodus - Saartneem - Sala saar - Tiirukari - Uhtju saar - Ulksaar - Vaindloo saar - Väike Ulkkari - Älvi saar
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Lääne-Viru maakonnas 67 151 elanikku. Neist 46,25% oli mehed ning 53,75% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 10,25‰, suremuse üldkordaja 12,57‰ ja loomulik iive -2,32‰. 85,24% elanikest oli eestlased ja 10,38% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 15,50%, tööealisi (vanuses 15-64) 67,28% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 17,22%. Töötuse määr oli 9,1%. Elanike tihedus oli 18,5 in/km².
Rännet arvestav rahvaarv oli 1. jaanuaril 2012 60 905.
Asustusüksused.
Lääne-Viru maakonnas on 4 linna, 18 alevikku ja 366 küla.
Linnad.
Kunda - Rakvere - Tamsalu - Tapa
Alevikud.
Haljala - Hulja - Kadrina - Kiltsi - Laekvere - Lehtse - Lepna - Näpi - Pajusti - Rakke - Roela - Simuna - Sõmeru - Sääse - Tudu - Uhtna - Vinni - Viru-Jaagupi - Viru-Nigula - Võsu - Väike-Maarja
Külad.
Aaspere - Aasu - Aasukalda - Aasumetsa - Aasuvälja - Aavere (Tamsalu) - Aavere (Väike-Maarja) - Aaviku - Aburi - Adaka - Alavere - Alekvere - Allika - Altja - Alupere - Aluvere - Ama - Andi - Andja - Anguse - Annikvere - Ao - Aravuse - Arbavere - Aresi - Arkna - Arukse - Aruküla - Aruvälja - Assamalla - Auküla - Avanduse - Avispea - Ebavere - Edru - Eesküla - Eipri - Eisma - Emumäe - Eru - Essu - Haili - Hirla - Hõbeda - Härjadi - Idavere - Iila - Ilistvere - Ilumäe - Imastu - Imukvere - Inju - Joandu - Jootme - Jõepere - Jõetaguse - Jäneda - Järni - Järsi - Järvajõe - Jäätma (Rakke) - Jäätma (Sõmeru) - Kaarli - Kaasiksaare - Kaavere - Kabeli - Kadapiku (Kadrina) - Kadapiku (Tamsalu) - Kadiküla - Kadila - Kaeva - Kakumäe - Kakuvälja - Kaliküla - Kallukse - Kamariku - Kandle - Kanguristi - Kannastiku - Kantküla - Karepa - Karitsa - Karivärava - Karkuse (Tapa) - Karkuse (Vinni) - Karula - Karunga - Katela - Katku - Kaukvere - Kavastu - Kehala - Kellamäe - Kellavere - Kerguta - Kihlevere - Kiku - Kisuvere - Kitsemetsa - Kiva - Kiviküla - Kloodi - Koeravere - Kohala - Kohala-Eesküla - Koila (Rakke) - Koila (Viru-Nigula) - Koljaku - Koluvere - Koolimäe - Koonu - Koovälja - Koplitaguse - Korjuse - Kosta - Kuie - Kulina - Kullaaru - Kullenga - Kunda - Kurna - Kursi - Kurtna - Kuru - Kutsala - Kuura - Kõldu - Kõpsta - Kõrgemäe - Kõrma - Kõrveküla - Kõrveküla - Kännuküla - Kärmu - Kärsa - Käru - Käsmu - Küti - Lahe - Lahu - Lammasküla - Lante - Lasila - Lasinurme - Lauli - Lavi - Leikude - Lemmküla - Lepiku - Letipea - Levala - Lihulõpe - Liiguste - Liigvalla - Liivaküla - Linnape - Linnuse - Lobi - Loksa - Loksu - Lokuta - Loobu - Luusika - Lähtse - Läpi - Läsna - Läste - Mahu - Malla - Marinu - Metsanurga - Metsavälja - Metsiku - Metskaevu - Miila - Moe - Moora - Muike - Muru - Mustoja - Muuga - Mõdriku - Mõedaka - Mõisamaa - Mõndavere - Mädapea - Mäetaguse - Mäiste - Männikvälja - Mäo - Määri - Müüriku - Nadalama - Naistevälja - Natturi - Neeruti - Noonu - Nugeri - Nurkse - Nurme - Nurmetu - Nõmme - Nõmmise - Nõmmküla - Nõmmküla - Näo - Oandu - Obja - Ohepalu - Ojaküla - Olju - Orguse - Orutaguse - Paasi - Paasküla - Paasvere - Paatna - Pada - Pada-Aruküla - Padaküla - Padu - Pajuveski - Palasi - Palmse - Pandivere - Papiaru - Pariisi - Pärna - Patika - Pedassaare - Pehka - Pihlaspea - Piibe - Piilu - Piira - Piisupi - Pikaristi - Pikevere - Porkuni - Pruuna - Pudivere - Puka - Põdrangu - Põdruse - Põima - Põlula - Päide - Rabasaare - Raeküla - Rahkla (Laekvere) - Rahkla (Sõmeru) - Raigu - Räitsvere - Rajaküla - Rasivere - Räsna - Rastla - Raudla - Raudlepa - Raudvere - Ridaküla - Ristiküla - Rohu - Roodevälja - Rutja - Rõmeda - Rägavere (Sõmeru) - Rägavere (Tapa) - Räsna - Rünga - Saara - Sae - Sagadi - Saiakopli - Saksi - Sakussaare - Salatse - Salda - Salla - Salutaguse - Sämi - Sämi-Tagaküla - Samma - Saukse - Sauste - Sauvälja - Savalduma - Selja - Siberi - Simunamäe - Sirevere - Sooaluse - Soonuka - Sootaguse (Laekvere) - Sootaguse (Rakke) - Suigu - Suure-Rakke - Taaravainu - Tammiku (Rakke) - Tammiku (Vinni) - Tatruse - Tepelvälja - Tidriku - Tiigi - Tirbiku - Tobia - Tokolopi - Toolse - Toomika - Toomla - Triigi - Tõõrakõrve - Tõrma - Tõrremäe - Tõugu - Tüükri - Türje - Ubja - Udriku - Uku - Uljaste - Ulvi - Undla - Unukse - Ussimäe - Uudeküla - Uuemõisa - Uusküla - Vadiküla - Vaeküla - Vahakulmu - Vaiatu - Vainupea - Vajangu - Vanamõisa - Vana-Vinni - Vandu - Vao - Varangu (Väike-Maarja) - Varangu (Haljala) - Varudi - Varudi-Altküla - Varudi-Vanaküla - Vassivere - Vasta - Vatku - Veadla - Veltsi - Venevere - Vergi - Vetiku - Vihula - Viitna - Vila - Villavere - Villakvere - Viru-Kabala - Vistla - Vohnja- Voore - Vorsti - Võduvere - Võhma (Sõmeru) - Võhma (Vihula) - Võhmetu - Võhmuta - Võhu - Võipere - Võivere - Võle - Võrkla - Võsupere - Väike-Rakke - Väike-Tammiku - Äntu - Ärina
Ajalugu.
Vanim asustatud koht on Kunda Lammasmägi, kus elati juba 8700 aastat e.Kr.
Seoses maakondade taastamisega moodustati 1. jaanuaril 1990 Rakvere rajooni territooriumil Rakvere maakond, mis sama aasta 26. märtsil nimetati ümber Lääne-Viru maakonnaks. 2005. aasta lõpus, kui Tapa linn, Saksi vald ja Lehtse vald liitusid Tapa vallaks, suurenes maakonna territoorium endise Lehtse valla territooriumi võrra. Lääne-Viru maavanem on Einar Vallbaum.


Harju maakond.
Harju maakond ehk Harjumaa on 1. järgu haldusüksus Eesti Vabariigis, Põhja-Eestis.
Harju maakond hõlmab Eesti NSV aegse Harju rajooni ala 1960. aastate lõpul väljakujunenud piirides. Ajaloolisest (u 1250–1950) Harjumaast hõlmab tänapäevane Harju maakond ligikaudu põhjapoolsed kaks kolmandikku.
Üldandmed.
Harju maakond asub Põhja-Eestis. Harjumaa piirneb edelas Lääne, lõunas Rapla, kagus Järva ning idas Lääne-Viru maakonnaga.
Kohalikud omavalitsused.
Keila kirik – maakonna suurim keskaegne maakirik.
Asustusüksused.
Harju maakonnas on 7 linna, 2 alevit, 34 alevikku ja 391 küla.
Linnad.
Tallinn - Maardu - Kehra - Keila - Saue - Paldiski - Loksa
Alevikud.
Ardu - Aruküla - Assaku - Haabneeme - Habaja - Harku - Jüri - Kangru - Karjaküla - Keila-Joa - Kiisa - Kiiu - Klooga - Kolga - Kose - Kose-Uuemõisa - Kostivere - Kuusalu - Laagri - Lagedi - Loo - Luige - Peetri - Raasiku - Ravila - Riisipere - Rummu - Saku - Tabasalu - Turba - Vaida - Vasalemma - Viimsi - Ämari
Külad.
Aavere - Aaviku - Adra - Aela - Ahisilla - Aila - Alansi - Alavere - Allika (Kernu) - Allika (Kuusalu) – Alliklepa - Alliku - Altküla - Andineeme - Anija - Arava - Aru - Aruaru - Arusta - Aruvalla - Aude - Audevälja - Ellamaa - Haapse - Haavakannu - Haiba - Haljava - Hara - Harju-Risti - Harkujärve - Harmi - Hatu - Hingu - Hirvli - Humala - Härma - Hüüru - Idaotsa - Igavere - Ihasalu - Illurma - Ilmandu - Ilmastalu - Iru - Jaanika - Joaveski - Juminda - Juuliku - Jõelähtme - Jõesuu - Jõgisoo - Jägala - Jägala-Joa - Jälgimäe - Järsi - Järveküla - Kaasiku - Kaberla - Kaberneeme - Kabila - Kadaka - Kadja - Kahala - Kajamaa - Kalesi - Kallavere - Kanama - Kanavere - Kantküla - Karilepa - Karla (Kose) - Karla (Rae) - Kasemetsa - Kasepere - Kasispea - Kata - Katsina - Kaunissaare - Kautjala - Keelva - Keibu - Kelnase - Kelvingi - Kemba - Kernu - Kersalu - Kibuna - Kihmla - Kiia - Kiiu-Aabla - Kirdalu - Kirikla - Kirivalla - Kiruvere - Kiviloo - Kivitammi - Kloogaranna - Kobru - Kodasoo - Kohatu - Koidu - Koila - Koipsi - Koitjärve - Kolga-Aabla - Kolgaküla - Kolgu - Kolu - Koogi - Kopli - Koppelmaa - Kostiranna - Kosu - Kotka - Krei - Kuivajõe - Kullamäe - Kulli - Käesalu - Külmaallika - Kulna - Kumna - Kupu - Kurevere - Kurgla - Kurkse - Kurna - Kursi - Kurtna - Kustja - Kõmmaste - Kõnnu - Kõrvenurga - Kõue - Kütke - Kuusalu küla - Kuusemäe - Laabi - Laane - Laane - Laiaküla - Laitse - Langa - Laoküla - Laulasmaa - Leesi - Lehetu - Lehmja - Lehola - Lehtmetsa - Leistu - Lemmaru - Lepaste - Leppneeme - Liiapeksi - Liikva - Liiva - Liivamäe - Lilli - Limu - Linnakse - Lohusalu - Loksa - Lokuti - Loo - Looküla - Lubja - Lutsu - Lõunaküla - Lähtse - Lääneotsa - Lööra - Lükati - Maardu - Madila - Madise - Maeru - Maidla - Mallavere - Manniva - Marguse - Meremõisa - Metsakasti - Metsanurga (Kernu) - Metsanurga (Kiili) - Metsanurme - Metslõugu - Miiduranna - Munalaskme - Muraste - Murksi - Mustametsa - Mustjõe - Mustu - Muuga - Muuksi - Muusika - Mõisaküla - Mõnuste - Mäepea - Männiku - Määra - Naage - Nabala - Nahkjala - Naissaare - Neeme - Nehatu - Niitvälja - Nurme - Nutu - Nõmbra - Nõmmeri - Nõrava - Odulemma - Ohtu - Ojasoo - Oru - Paasiku - Padise - Pae - Paekna - Pajupea - Pala - Pala - Palvere - Parasmäe - Parila - Parksi - Partsaare - Patika - Paunaste - Paunküla - Pedase - Pedaspea - Peningi - Perila - Piissoo - Pikavere - Pikva - Pildiküla - Pillapalu - Pohla - Pringi - Pudisoo - Puusepa - Põhja - Põllküla - Pällu (Saue) - Pärinurme - Pärispea - Pärnamäe - Püha - Püünsi - Rae - Rahula - Rammu - Randvere - Rannamõisa - Rasivere - Raudoja - Rava - Raveliku - Rebala - Rehatse - Rehemäe - Riidamäe - Rohuneeme - Rohusi - Roobuka - Rooküla - Ruila - Rummu - Ruu - Rõõsa - Rätla - Saarnakõrve - Sae - Saha - Salmistu - Salu - Salumäe - Salumetsa - Sambu - Saula - Saunja - Sausti - Saustinõmme - Saviranna - Seli - Sigula - Siimika - Silmsi - Soodevahe - Soodla - Sookaera - Sookaera-Metsanurga - Soorinna - Suru - Suuresta - Suurküla - Suurpea - Suursoo - Suurupi - Sõgula - Sõitme - Sõmeru - Sõmeru - Sõrve - Sääsküla - Tabara - Tade - Tagadi - Tagametsa - Tammemäe - Tammiku - Tammispea - Tammistu - Tammneeme - Tapurla - Tiskre - Triigi - Tsitre - Tuhala - Turbuneeme - Tutermaa - Tuula - Tuulevälja - Tuulna - Tänassilma - Tõdva - Tõhelgi - Tõmmiku - Tõreska - Türisalu - Urvaste - Uuearu - Uueveski - Uuri - Uusküla - Vaela - Vahastu - Vahi - Vaidasoo - Vaila - Valgejõe - Valingu - Valkla - Valkse - Vanaküla - Vanamõisa (Kõue) - Vanamõisa (Saue) - Vandjala - Vardja - Vaskjala - Vatsla - Veneküla - Veskiküla - Veskitaguse - Vetla - Vihasoo - Vihterpalu - Viinistu - Vikipalu - Vilama - Vilivalla - Vilumäe - Vintse - Virla - Viruküla - Virve - Viskla - Viti - Voose - Võerdla - Võlle - Vääna - Vääna-Jõesuu - Ääsmäe - Äigrumäe - Äksi - Änglema - Üksnurme - Ülejõe (Rae) - Ülejõe (Anija) - Ülgase - Ürjaste
Demograafilised näitajad.
1. jaanuaril 2009 oli Harju maakonnas arvestuslikult 524 938 elanikku. Neist 45,99% oli mehed ning 54,01% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 13,79‰, suremuse üldkordaja 10,78‰ ja loomulik iive 3,00‰. 59,77% elanikest oli eestlased ja 32,29% venelased. Alaealisi (vanuses 0–14) oli 15,04%, tööealisi (vanuses 15–64) 68,75% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 16,20%. Töötuse määr oli 6,9%. Asustustihedus oli 121,1 in/km².
Arvestuslikult oli 2010. aasta alguses Harju maakonna elanikest eestlasi 59,91%, venelasi 32,22%, ukrainlasi 3,23%, valgevenelasi 1,71%, soomlasi 0,63%, tatarlasi 0,29% ja juute 0,27%.
Loodus.
Maakonna piires suubub merre 34 jõge ja muud vooluveekogu, pikimad ja suurima valgalaga on Jägala, Keila ja Pirita jõgi ning Valgejõgi. Harjumaa sajast järvest on suurimad Ülemiste, Kahala ja Harku järv. Tallinna pinnaveehaarde süsteemis on rajatud kaks suurt veehoidlat: Paunküla ja Soodla.
Mitmekesiste elupaikade tõttu on Harjumaa taimestik liigirikas, haruldastest taimeliikidest olulisemad on põhja-lipphernes, alpi võipätakas, püsiksannikas ja mitmed käpalised. Tähelepanuväärne on ka põõsasmarana rohke esinemine maakonna loodeosas.
Suured metsa- ja soomassiivid maakonna ida-ja lääneosas pakuvad varjupaika mitmetele loomaliikidele. Arvukalt on esindatud Eesti suurimad kiskjad: hunt, ilves ja karu. Rohkesti leidub tetrede ja metsiste mängupaiku. Maakonna põhjaosas on vanades merekindlustes ja kaevanduste koobastes nahkhiirte talvitumispaigad. Olulised lõhede kudemispaigad on Jägala, Keila, Pirita, Vasalemma, Loobu jõgi ja Valgejõgi. Haruldasemad loomaliigid Harjumaal on ebapärlikarp, lendorav, kaljukotkas, must toonekurg ja krüüsel.
Harjumaa looduse kaitseks on moodustatud 27 kaitseala. Kaitse all on ka 112 üksikobjekti, millest enamiku moodustavad rändrahnud (53) ja põlispuud (44). Maakonna territooriumil asub üle kolmandiku Lahemaa rahvuspargist. Mitmekesise maastiku kaitseks on loodud 17 maastikukaitseala, millest olulisemad on Põhja-Kõrvemaa, Paunküla, Pakri ja Kolga lahe maastikukaitseala ning Naissaare looduspark. Haruldasi taime- ja loomaliike kaitstakse 9 looduskaitsealal.
Majandus.
Harju maakonna majandus on Eesti maakondadest kõige polüfunktsionaalsem.
2008. aastal moodustas Harju maakonna SKP 59,6% Eesti SKP-st.


Järva maakond.
Järva maakond ehk Järvamaa on 1. järgu haldusüksus Eestis.
Üldandmed.
Järva maakond (Järvamaa) asub Põhja-Eestis. Järvamaa piirneb läänes Harju ja Rapla, põhjas ja kirdes Lääne-Viru, kagus Jõgeva, lõunas Viljandi ning edelas Pärnu maakonnaga.
Vallad.
Albu vald - Ambla vald - Imavere vald - Järva-Jaani vald - Kareda vald - Koeru vald - Koigi vald - Paide vald - Roosna-Alliku vald - Türi vald - Väätsa vald
Loodus.
Järvamaa kõrgeim punkt on Reinevere küla põhjapiiril Reinevere–Tapa maanteest 0,4 km läänepool asuv 136 m kõrgune Tõrevere mägi.
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Järva maakonnas 36 130 elanikku. Neist 46,43% oli mehed ning 53,57% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 9,83‰, suremuse üldkordaja 11,93‰ ja loomulik iive -2,10‰. 93,56% elanikest oli eestlased ja 3,33% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 15,20%, tööealisi (vanuses 15-64) 67,95% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 16,85%. Töötuse määr oli 7,2%. Elanike tihedus oli 14,7 in/km².
Asustusüksused.
Järva maakonnas on 2 linna, 1 alev, 9 alevikku ja 175 küla.
Alevikud.
Ambla - Aravete - Käravete - Koeru - Oisu - Peetri - Roosna-Alliku - Särevere - Väätsa
Külad.
Aasuvälja - Abaja - Ageri - Ahula - Albu - Allikjärve - Ammuta - Anna - Arkma - Aruküla - Ataste - Eistvere - Eivere - Ervita - Esna - Esna - Huuksi - Imavere - Jalalõpe - Jalametsa - Jalgsema - Jõgisoo - Jändja - Järavere - Järva-Madise - Kaalepi - Kaaruka - Kabala - Kagavere - Kahala (Koigi) - Kahala (Türi) - Kalitsa - Kapu - Kareda - Karinu - Karjaküla - Keri - Kihme - Kiigevere - Kirila - Kirisaare - Kirna - Kodasema - Koidu-Ellavere - Koigi - Kolu - Koordi - Korba - Kriilevälja - Kukevere - Kuksema - Kurisoo - Kurla - Käsukonna - Köisi - Küti - Kuusna - Kärevere - Laaneotsa - Laimetsa - Laupa - Lehtmetsa - Liusvere - Lokuta - Lõõla - Lähevere - Meossaare - Merja - Metsla - Metstaguse - Mustla - Mustla-Nõmme - Mõnuvere - Mäeküla - Mäeküla - Mägede - Mägise - Mäo - Märjandi - Mündi - Müüsleri - Neitla - Norra - Nurme - Nurmsi - Näsuvere - Oeti - Ojaküla - Ollepa - Orgmetsa - Otiku - Päinurme - Pala - Peedu - Pibari - Piiumetsa - Pikaküla - Poaka - Prääma - Prandi - Preedi - Puhmu - Puiatu (Imavere) - Puiatu (Paide) - Purdi - Põikva - Pällastvere -Raka - Ramma - Rassi - Raukla - Rava - Reinevere - Reopalu - Retla - Roosna - Roovere - Rutikvere - Rõhu - Röa - Saareotsa - Sagevere - Salutaguse - Santovi - Sargvere - Saueaugu - Seidla - Seinapalu - Seliküla - Sillaotsa - Silmsi - Sugalepa - Suurpalu - Sõmeru - Sõrandu - Sääsküla - Taadikvere - Taikse - Tammeküla - Tammiku - Tamsi - Tarbja - Tori - Tudre - Tännassilma - Türi-Alliku - Udeva - Vaali - Vahuküla - Valasti - Valgma (Paide) - Valila - Vao - Vedruka - Veskiaru - Vetepere - Viisu - Vilita - Villevere - Viraksaare - Vissuvere - Visusti (Koeru) - Vodja - Võrevere - Võõbu - Väike-Kareda - Väinjärve - Väljaotsa - Väljataguse - Õle - Äiamaa - Ämbra - Änari - Öötla - Ülejõe - Ülejõe


Lääne maakond.
Lääne maakond ehk Läänemaa on 1. järgu haldusüksus Eestis. Hõlmab endise Haapsalu rajooni ala.
Üldandmed.
Lääne maakond asub Lääne-Eestis. Läänemaa naabermaakondadeks on kirdes Harju maakond, idas Rapla maakond, kagus Pärnu maakond ning läänes Saare ja Hiiu maakond.
Vallad.
Hanila vald - Kullamaa vald - Lihula vald - Martna vald - Noarootsi vald - Nõva vald - Oru vald - Ridala vald - Risti vald - Taebla vald - Vormsi vald
Loodus.
Läänemaa pinnamood on valdavalt tasane ja pinnakate suhteliselt paks. Lääne maakond jääb tervenisti Lääne-Eesti madalikule. Rannajoone pikkus on umbes 415 km. Seda liigestavad lahed (Haapsalu laht, Matsalu laht, Rame laht) ja poolsaared (Noarootsi poolsaar, Virtsu poolsaar, Saastna poolsaar, Puise poolsaar). Suuremad saared on Vormsi saar ja Osmussaar, neile lisandub ligi 300 Väinamere laidu (Pasilaid, Hobulaid, Rukkirahu, Sõmeri, Liialaid, Tauksi, Kumari). Saared hõlmavad maakonna territooriumist 4,2 %. Kõrgeim punkt merepinnast on Pikajala mägi - 60 m.
Läänemaa on üks Eesti soostunumaid piirkondi: soostumus on 24% pindalast.
Kaitstav loodus.
Läänemaa territooriumil asub Matsalu rahvuspark.
Veekogud.
Lääne maakonna veekogud kuuluvad Lääne-Eesti vesikonda ja jagunevad Matsalu ja Harju alamvesikonna vahel. Maakonnas loendatakse 24 allikat, 16 jõge, 25 oja, 29 peakraavi, 22 kraavi, 67 looduslikku järve, 5 paisjärve ja 4 tehisjärve.
Suurim jõgi on Kasari jõgi (127,3 km) koos oma arvukate lisajõgedega. Suurim järv on Sutlepa meri (203,3 ha). Järvederohkeimad alad on Nõva rannikupiirkond, Läänemaa Suursoo piirkond, Noarootsi keskosa (endine Silmeni väin) ja Virtsu-Nehatu piirkond. Enamus Lääne maakonna järvi on rannikujärved - endised mereosad (jäänukjärved).
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Lääne maakonnas 27 477 elanikku. Neist 46,45% oli mehed ning 53,55% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 8,95‰, suremuse üldkordaja 12,99‰ ja loomulik iive -4,04‰. 87,80% elanikest oli eestlased ja 9,03% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 14,55%, tööealisi (vanuses 15-64) 67,90% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 17,55%. Töötuse määr oli 8,9%. Elanike tihedus oli 11,5 in/km². Linnarahvastiku osatähtsus on 42,5 %.
Asustusüksused.
Lääne maakonnas on 2 linna, 6 alevikku ja 232 küla.
Ajalugu.
Praegune Lääne maakond loodi 1. jaanuaril 1990 seoses maakondade taastamisega, kui Haapsalu rajoon nimetati ümber Haapsalu maakonnaks. Lääne maakonna nimi ennistati 19. veebruaril 1990.


Rapla maakond.
Rapla maakond ehk Raplamaa on 1. järgu haldusüksus Eestis. Hõlmab endise Rapla rajooni ala.
Üldandmed.
Rapla maakond (Raplamaa) asub Loode-Eestis. Raplamaa piirneb põhjas Harju, idas Järva, lõunas Pärnu, läänes Lääne maakonnaga.
Vallad.
Juuru vald - Järvakandi vald - Kaiu vald - Kehtna vald - Kohila vald - Käru vald - Märjamaa vald - Raikküla vald - Rapla vald - Vigala vald
Loodus.
Raplamaad hõlmab neli Eesti maastikurajooni. Need on Põhja-Eesti lavamaa, Lääne-Eesti madalik, Kõrvemaa ja Pärnu madalik. Suurima osaga jääb Raplamaa Põhja-Eesti lavamaale.
Raplamaa aluspõhja moodustavad Siluri karbonaatsed kivimid.
Veestik.
Raplamaal asuv tähtsaim veelahe on Paluküla hiiemägi, kust saavad alguse mitme Eesti vesikonna jõed.
Rapla maakond on Eesti üks karstirohkemaid piirkondi. Tähtsaim karstiala on rahvusvahelise tähtsusega Kuimetsa karstiala.
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Rapla maakonnas 36 678 elanikku. Neist 47,63% oli mehed ning 52,37% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 11,04‰, suremuse üldkordaja 12,68‰ ja loomulik iive -1,64‰. 93,34% elanikest oli eestlased ja 3,93% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 15,54%, tööealisi (vanuses 15-64) 68,35% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 16,11%. Töötuse määr oli 9,2%. Elanike tihedus oli 12,3 in/km².
Asustusüksused.
Rapla maakonnas on 1 linn, 3 alevit, 14 alevikku ja 258 küla.
Alevid.
Järvakandi - Kohila - Märjamaa
Alevikud.
Aespa - Alu - Eidapere - Hageri - Hagudi - Juuru - Kaerepere - Kaiu - Käru - Keava - Kehtna - Kuusiku - Lelle - Prillimäe
Külad.
Aandu - Adila - Ahekõnnu - Alaküla - Altküla - Alu-Metsküla - Angerja - Aranküla - Araste - Aravere - Aruküla - Atla - Avaste - Ellamaa - Haakla - Hageri - Hagudi - Haimre - Hertu - Hiie - Hiietse - Hõreda - Härgla - Iira - Inda - Ingliste - Jaaniveski - Jalase - Jaluse - Juula - Jõeääre - Jõeküla - Jädivere - Järlepa - Kaerepere - Kaguvere - Kaigepere - Kalbu - Kalevi - Kangru - Karitsa - Kasti - Kastna - Kasvandu - Kausi - Kehtna-Nurme - Kelba - Kenni - Keo - Keskküla - Kesu (Vigala) - Kiilaspere - Kilgi - Kirna - Kivi-Vigala - Kodila - Kodila-Metsküla - Kohatu - Kohtru - Koigi - Koikse - Kojastu - Koluta - Konnapere - Konuvere - Koogimäe - Koogiste - Kuimetsa - Kuku - Kullimaa - Kumma - Kunsu - Kurevere - Kuusiku-Nõmme - Kõdu - Kõrbja - Kõrgu - Kõrtsuotsa - Kõrvetaguse - Käbiküla (Kehtna) - Käbiküla (Märjamaa) - Kändliku - Käriselja - Kärpla - Kädva - Laeste - Lalli - Lau - Laukna - Lauri - Leevre - Leibre - Lellapere - Lellapere-Nurme - Lestima - Linnaaluste - Lipa - Lipametsa - Lipstu - Loe - Lohu - Lokuta - Lokuta - Loodna - Loone - Lungu - Lõiuse - Lõpemetsa - Luiste - Läti - Lümandu (Kohila) - Lümandu (Märjamaa) - Mahlamäe - Mahtra - Maidla (Märjamaa) - Maidla (Juuru) - Manni - Masti - Metsaääre - Metsaääre - Metsküla - Metsküla - Mukri - Mõisaaseme - Mõisamaa - Moka - Mõraste - Mäliste - Mälivere - Männiku - Nadalama - Naistevalla - Napanurga - Naravere - Nurme - Nurtu-Nõlva - Nõlva - Nõmme - Nõmmemetsa - Nõmmeotsa - Nõmmküla - Nääri - Oblu - Oela - Oese - Ohekatku - Ohukotsu - Ohulepa - Ojaäärse - Ojapere - Oola - Orgita - Orguse - Paaduotsa - Pae - Paeküla - Pahkla - Paisumaa - Pajaka - Palamulla - Palase - Palasi - Paljasmaa - Pallika - Paluküla - Pihali - Pirgu - Pukamäe - Purga - Purila - Purku -Põlli - Põlliku - Põllu - Põlma - Põrsaku - Päädeva - Päärdu - Pühatu - Rabivere - Raela - Raikküla - Raka - Rangu - Rassiotsa - Reonda - Ridaküla - Riidaku - Ringuta - Risu-Suurküla - Rootsi - Russalu - Rõue - Rääski - Röa - Saarepõllu - Saksa - Salutaguse - Saunaküla - Seli - Seli-Nurme - Selja - Sikeldi - Sipa - Sonni - Sooaluste - Sooniste - Soosalu - Sulu - Sulupere - Sutlema - Suurekivi - Suurküla - Sääla - Sõmeru - Sõtke - Tamme - Tamsi - Tapupere - Teenuse - Tiduvere - Tolla - Tolli - Toomja - Tuti - Tõnumaa - Tõrma - Ummaru - Urevere - Urge - Uusküla - Vaguja - Vahakõnnu - Vahastu - Vaimõisa - Valgu - Valli - Valtu - Valtu-Nurme - Vana-Aespa - Vana-Kaiu - Vanamõisa (Märjamaa) - Vanamõisa (Vigala) - Vana-Nurtu - Vana-Vigala - Vaopere - Varbola - Vastja - Velise - Velisemõisa - Velise-Nõlva - Veski - Vilivere - Vilta - Võeva - Vängla - Väljataguse - Äherdi - Ülejõe (Märjamaa) - Ülejõe (Rapla)
Majandus.
Tööstus on Raplamaal oluline majandusharu. Tööstustoodangu maht üle 20 töötajaga ettevõtetes oli 2005. aastal 1,6...2,1 miljardit krooni. 2006. aasta lõpus käivitati Kohila lähedal suur vineerivabrik.
Välislingid.
*Rapla maakond


Pärnu maakond.
Pärnu maakond, kõnekeeles ka Pärnumaa, on Eesti 1. järgu haldusüksus. Pärnu maakond on moodustatud endise Pärnu rajooni aladel ja hõlmab osaliselt ajaloolise Pärnumaa alasid.
Üldandmed.
Pärnu maakond asub Edela-Eestis. Pärnumaa naabermaakondadeks on loodes Lääne maakond, põhjas Rapla maakond, kirdes Viljandi maakond, läänes Saare maakond. Ning lõunas piirneb Pärnu maakond Lätiga.
Kohalikud omavalitsused.
Pärnu maakonna omavalitsused kuni 27.10.2009
Vallad.
Are vald - Audru vald - Halinga vald - Häädemeeste vald - Kihnu vald - Koonga vald - Lavassaare vald - Paikuse vald - Saarde vald - Sauga vald - Surju vald - Tahkuranna vald - Tootsi vald - Tori vald - Tõstamaa vald - Varbla vald - Vändra alevvald - Vändra vald
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Pärnu maakonnas 88 466 elanikku. Neist 46,33% oli mehed ning 53,67% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 11,56‰, suremuse üldkordaja 12,12‰ ja loomulik iive -0,55‰. 87,63% elanikest oli eestlased ja 9,11% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 14,79%, tööealisi (vanuses 15-64) 66,69% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 18,52%. Töötuse määr oli 6,2%. Elanike tihedus oli 18,4 in/km².
Asustusüksused.
Pärnu maakonnas on 3 linna, 4 alevit, 9 alevikku ja 316 küla.
Linnad.
Kilingi-Nõmme - Pärnu - Sindi
Alevid.
Lavassaare - Pärnu-Jaagupi - Tootsi - Vändra
Alevikud.
Are - Audru - Häädemeeste - Paikuse - Sauga - Tihemetsa - Tori - Tõstamaa - Võiste
Külad.
Aasa - Aesoo - Ahaste - Allika - Allikõnnu - Altküla - Alu - Aluste - Anelema - Arase - Aruküla - Arumetsa - Aruvälja - Eametsa (Halinga) - Eametsa (Sauga) - Eassalu - Eavere - Eense - Eerma - Elbi - Elbu - Emmu - Enge - Ermistu - Ertsma - Haapsi - Halinga - Helenurme - Helmküla - Hõbeda - Hõbesalu - Ikla - Ilvese - Irta - Iska - Jaagupi - Jaamaküla - Joonuse - Jõesuu - Jõõpre - Jänistvere - Järve - Jäärja - Kaansoo - Kabli - Kablima - Kabriste - Kadaka - Kadjaste - Kaelase - Kaisma - Kalda - Kalita - Kalli - Kalmaru - Kamali - Kanaküla - Kanamardi - Kangru - Karinõmme - Karuba - Kastna - Kavaru - Kergu - Kibura - Kidise - Kihlepa - Kiisa - Kiisamaa - Kikepera - Kildemaa - Kilgi - Kilksama - Kiraste - Kirikumõisa - Kobra - Kodesmaa - Koeri - Koonga - Korju - Kose (Vändra) - Krundiküla - Kuhu - Kuiaru - Kulli - Kullimaa - Kuninga - Kurena - Kurese - Kurgja - Kõima (Audru) - Kõima (Koonga) - Kõnnu - Kõrsa - Kõveri - Kärbu - Kärsu - Käru - Laadi - Laiksaare - Langerma - Lanksaare - Lao - Leetva - Lehtmetsa - Lehu - Leina - Leipste - Lemmetsa - Lemsi - Lepaküla - Lepplaane - Levi - Libatse - Liiva - Linaküla - Lindi - Liu - Lodja - Loomse - Luuri - Lõpe - Lõuka - Maade - Maikse - Maima - Majaka - Malda - Manija - Mannare - Marana - Marina - Marksa - Massiaru - Massu - Matsi - Mereäärse - Metsaküla (Kaisma) - Metsaküla (Tahkuranna) - Metsapoole - Metsavere - Metsaääre - Mihkli - Muraka - Muriste - Murru - Mustaru - Mustla - Muti - Mõisaküla - Mõtsu - Mädara - Mäeküla - Mäliküla - Männikuste - Naartse - Naissoo - Nedrema - Nepste - Niidu - Nurme - Nõmme - Nätsi - Oara - Oese - Oidrema - Oissaare - Oore - Orajõe - Oriküla - Paadrema - Paatsalu - Paimvere - Palatu - Pallika - Papisilla - Papsaare - Parasmaa - Parisselja - Peantse - Peerni - Penu - Pereküla - Piha - Pihke - Piirumi - Piistaoja - Piisu - Pikavere - Pitsalu - Pootsi - Pulgoja - Pulli - Põhara - Põldeotsa - Põlendmaa - Päraküla - Pärivere - Pärnjõe - Pööravere - Rabaküla - Rabavere - Rae - Raespa - Raheste - Rahkama - Rahnoja - Rammuka - Randivälja - Rannaküla - Rannametsa - Ranniku - Rauksi - Reinu - Reinumurru - Reiu - Ridalepa - Riisa - Ristiküla - Roodi - Rootsiküla - Rukkiküla - Rõusa - Rädi - Rätsepa (Tori) - Rätsepa (Vändra) - Räägu - Rütavere - Saarde - Saare - Saari - Salevere - Salu - Saulepa - Saulepi - Seliste - Selja (Tori) - Selja (Varbla) - Seljametsa - Sepaküla - Sigaste - Sikana - Silla - Soeva - Sohlu - Sookalda - Sookatse - Sooküla - Soometsa - Soomra - Soosalu - Suigu - Surju - Suurejõe - Sõõrike - Sääre - Säästla - Taali - Tabria - Tagassaare - Tahkuranna - Tali - Tamba - Tamme - Tammiste - Tammuru - Tarva (Halinga) - Tarva (Koonga) - Tiilima - Tohera - Treimani - Tuuliku - Tuuraste - Tõhela - Tõitse - Tõlla - Tõlli - Tõrdu - Tõusi - Täpsi - Tühjasma - Ura - Urge - Urissaare - Urita - Urumarja - Uuemaa - Uulu - Vahenurme - Vainu - Vaiste - Vakalepa - Vaki - Valgeranna - Valistre - Varbla - Vaskrääma - Vastaba - Vee - Veelikse - Veltsa - Venekuusiku - Veskisoo - Vihtra - Viisireiu - Viluvere - Võidu - Võidula - Võiera - Võitra - Võlla - Võlli - Võrungi - Väljaküla - Värati - Õepa - Õhu - Ännikse - Ünnaste
Ajalugu.
Pärnu maakonna ajaloo kohta vaata artiklit Pärnumaa.


Viljandi maakond.
Viljandi maakond ehk Viljandimaa on maakond Eesti lõunaosas.
Viljandimaa piirneb läänes Pärnu, põhjas Järva, kirdes Jõgevamaaga, idas Tartu ja kagus Valga maakonnaga ning lõunas Lätiga.
Linnad.
Mõisaküla - Viljandi - Võhma - Karksi-Nuia - Suure-Jaani
Vallad.
Abja vald - Halliste vald - Karksi vald - Kolga-Jaani vald - Kõo vald - Kõpu vald - Paistu vald - Pärsti vald - Saarepeedi vald -
Suure-Jaani vald - Tarvastu vald - Viiratsi vald
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Viljandi maakonnas 55 657 elanikku. Neist 46,69% oli mehed ning 53,31% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 9,29‰, suremuse üldkordaja 13,04‰ ja loomulik iive -3,76‰. 94,33% elanikest oli eestlased ja 3,33% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 14,86%, tööealisi (vanuses 15-64) 66,76% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 18,37%. Töötuse määr oli 7,0%. Elanike tihedus oli 16,3 in/km².
Asustusüksused.
Viljandi maakonnas on 6 linna, 8 alevikku ja 254 küla.
Linnad.
Abja-Paluoja - Karksi-Nuia - Mõisaküla - Suure-Jaani - Viljandi - Võhma
Alevikud.
Halliste - Kolga-Jaani - Kõpu - Mustla - Olustvere - Ramsi - Viiratsi - Õisu
Külad.
Abjaku - Abja-Vanamõisa - Aidu - Aimla - Aindu - Ainja - Allaste - Alustre - Anikatsi - Arakumäe - Arjadi - Arjassaare - Arussaare - Atika küla - Auksi - Eesnurga - Epra - Ereste - Heimtali - Hendrikumõisa - Hirmuküla - Holstre - Hõbemäe - Iia - Ilbaku - Intsu - Ivaski - Jakobimõisa - Jaska - Jõeküla - Jälevere - Jämejala - Järtsaare - Järveküla - Kaarli - Kaavere - Kabila - Kalbuse - Kalvre - Kamara - Kangrussaare - Kannuküla - Karjasoo - Karksi - Karula - Kassi - Kerita - Kibaru - Kibeküla - Kiini - Kiisa - Kildu - Kingu - Kirivere - Kivilõppe - Kobruvere - Koidu - Kokaviidika - Koksvere - Kookla - Kootsi - Kuhjavere - Kuiavere - Kulla - Kuninga - Kuressaare - Kurnuvere - Kuudeküla - Kõidama - Kõo - Kõvaküla - Kärevere - Kärstna - Laanekuru - Laatre - Lahmuse - Lalsi - Lasari - Leeli - Leemeti - Leie - Lemmakõnnu - Lilli - Loime - Lolu - Loodi - Loopre - Luiga - Lõhavere - Lätkalu - Maalasti - Maltsa - Marjamäe - Marna - Maru - Matapera - Meleski - Metsaküla - Metsküla - Metsla - Moori - Morna - Mudiste - Muksi - Mulgi - Munsi - Muri - Mustapali - Mustivere - Mõnnaste - Mõõnaste - Mäeküla (Karksi) - Mäeküla (Suure-Jaani) - Mäeltküla - Mähma - Naistevalla - Navesti - Niguli - Nuutre - Odiste - Oiu - Oorgu - Oti - Otiküla - Paaksima - Paelama - Paenasti - Pahuvere - Paistu - Parika - Peetrimõisa - Penuja - Pikru - Pilistvere - Pinska - Pirmastu - Polli - Pornuse - Porsa - Puiatu - Pulleritsu - Punaküla - Põhjaka - Põlde - Põrga - Päidre - Päigiste - Päraküla - Päri - Pärsi - Pärsti - Pöögle - Raamatu - Raassilla - Raja - Raudna - Rebaste - Reegoldi - Ridaküla - Rihkama - Riiassaare - Rimmu - Riuma - Roosilla - Ruudiküla - Räägu - Rääka - Saareküla - Saarepeedi - Saate - Saksaküla - Sammaste - Sandra - Sarja - Saviaugu - Savikoti - Seruküla - Sinialliku - Soe - Soomevere - Sooviku - Sudiste - Suislepa - Sultsi - Supsi - Sürgavere - Surva - Suuga - Taari - Taevere - Tagamõisa - Taganurga - Tarvastu - Tilla - Tinnikuru - Tipu - Tobraselja - Tohvri - Toosi - Tuhalaane - Turva - Tusti - Tõnissaare - Tõnuküla - Tõrreküla - Tällevere - Tänassilma - Tääksi - Tömbi - Uia - Umbsoo - Unakvere - Unametsa - Univere - Uue-Kariste - Uusna - Vabamatsi - Vaibla - Valma - Väluste - Vana-Kariste - Vanamõisa - Vanausse - Vanavälja - Vanaveski - Vana-Võidu - Vardi - Vardja - Vasara - Vastemõisa - Veelikse - Veisjärve - Venevere - Verilaske - Veskimäe - Vihi - Viisuküla - Vilimeeste - Villa - Vissuvere - Vooru - Võhmassaare - Võistre - Võivaku - Võlli - Väike-Kõpu - Välgita - Ämmuste - Ängi - Äriküla - Ülde - Ülemõisa - Ülensi


Valga maakond.
Valga maakond ehk Valgamaa on 1. järgu haldusüksus Eestis. Hõlmab endise Valga rajooni ala.
Üldandmed.
Valga maakond (Valgamaa) asub Lõuna-Eestis. Valgamaa piirneb loodes Viljandi, põhjas Tartu, idas Põlva ja Võru maakonnaga ja edelas Lätiga.
Linnad.
Tõrva - Valga - Otepää
Vallad.
Helme - Hummuli - Karula - Otepää - Palupera - Puka - Põdrala - Sangaste - Taheva - Tõlliste - Õru
Loodus.
Valga maakonna pinnaehitus on väga mitmekesine. Maakonna lääneosa jääb Sakala kõrgustiku kaguossa. Selles on valitsev ürgorgudest liigestatud lainjas moreentasandik siin-seal kerkivate kuplite ning seljakutega. Põhja pool annavad maastikule ilme põhja-lõunasuunalised väikevoored ning madalamatel niiskematel aladel puisniidud ja metsad. Tõrva-Helme ümbrus on tasasem, kuid liigestatud Õhne ja ta lisajõgede orgudest. Paljudes kohtades paljanduvad siin orgude veerudel aluspõhja liivakivid. Sellel tihedasti asustatud alal vahelduvad laialdased põllumaad niitude, lohkudes asetsevate järvede ning üksikute metsatukkadega. Lõuna pool - Hummuli ja Taagepera ümbruses, leidub ka kuplistikke.
Läti Vabariigi piiril esineb laialdane liivaala suurte metsade, nõmmede ja soodega. Maakonna keskosa hõlmab põhja-lõuna suunaline Väike-Emajõe orund ning selle jätkuks olev Valga nõgu, kus valitseb suuremalt osalt lainjas moreenmaastik, läbitud madalatest lamm- või moldorgudest. Orgudest on määravaim Väike-Emajõe org, millesse Tõlliste kohal suubub Pedeli ürgorg. Valga nõo keskosas esineb laialdane soostunud Korva luht. Laiemad põllualad on levinud Sangaste ja Laatre ümbruses.
Reljeefi vahelduvaim ja kõrgeim osa maakonnast on Otepää ümbruses. Kõrgeimad tipud on Kuutsemägi (217 m), Meegaste mägi (214 m), Harimägi (212 m). Otepää ümbruses on valitsev väga vahelduv kupliline moreenmaastik suurte kuppelmägede ning rohkete järvedega. Kauneim neist on Pühajärv. Kõrgustiku servaaladel on kõrgusvahed küll väikesed, kuid reljeef on siin samuti väga liigestatud. Valga nõost kagus kerkib lääne-idasuunalise vöötmena Karula kuplistik. Eriti vahelduva reljeefiga on kuplistiku idaosa. Lääne suunas pinnavormid madalduvad künnisteks, mis jätkuvad ka Läti Vabariigi piires. Karula ümbrus on rikas järvedest. Tuntuim neist on Karula Pikkjärv kuplistiku põhjaserval.
Maakonna lõunaossa jääb Hargla nõgu - kõrgustike vaheline tasane ala, kus metsade keskel kerkib kohati üksikuid moreenkupleid ja kühme. Omapärase kauni loodusega on Koiva ja Mustjõe orud ning Aheru järve ümbrus. Maakonna aluspõhja moodustavad Devoni liivakivid, mis on suhteliselt suure poorsusega, vilgurikkad ja nõrgalt tsementeerunud. Suuremal osal maakonna territooriumist levivad Kesk-Devoni Burtnieki lademe heledavärvilised liivakivid, milledega vaheldumisi esinevad savi- ja merglikihid. Maakonna põhjaosa kitsal ribal avanevad Kesk-Devoni Aruküla lademe liivakivid, mis on põimjaskihilised aleuroliitide, savide ning dolomiidi vahekihtidega.
Aluspõhja katab kvaternaarsete setete kompleks (glatsiaalsed, limnoglatsiaalsed ja fluvioglatsiaalsed setted). Pindalaliselt domineerib maakonna põhja- ja keskosas moreen. Hajutatult esinevad kruusad-liivad, liivsavid ja soosetted. Pinnakatte geoloogiline ehitus on keeruline (paksus varieerub 10 - üle 100 m). Pinnasevesi lasub 0-10 m sügavusel, küngastel kohati sügavamalgi. Ehitusgeoloogiliselt on maakonna pinnased valdavalt hea kandevõimega, kuid ehitustegevust võib takistada reljeef.
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Valga maakonnas 34 135 elanikku. Neist 46,44% oli mehed ning 53,56% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 9,67‰, suremuse üldkordaja 12,27‰ ja loomulik iive -2,61‰. 82,63% elanikest oli eestlased ja 12,51% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 15,51%, tööealisi (vanuses 15-64) 65,25% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 19,24%. Töötuse määr oli 11,8%. Elanike tihedus oli 16,7 in/km².
Asustusüksused.
Valga maakonnas on 3 linna, 7 alevikku ja 147 küla.
Linnad.
Otepää - Tõrva - Valga
Alevikud.
Helme - Hummuli - Laatre - Puka - Sangaste - Tsirguliina - Õru
Külad.
Aakre - Aitsra - Ala - Alamõisa - Arula - Astuvere - Atra - Hargla - Hellenurme - Holdre - Iigaste - Ilmjärve - Jaanikese - Jeti - Jõgeveste - Kaagjärve - Kalliküla - Kalme - Karjatnurme - Karu - Karula - Kassiratta - Kastolatsi - Kaubi - Kaurutootsi - Keeni - Kibena - Killinge - Kirbu - Kirikuküla - Kiviküla - Koigu - Koikküla - Koiva - Kolli - Komsi - Koobassaare - Koorküla - Korijärve - Korkuna - Kuigatsi - Kulli - Kungi - Kurevere - Käärikmäe - Kääriku - Kähri - Kähu - Laanemetsa - Lauküla - Leebiku - Lepa - Linna - Liva - Londi - Lossiküla - Lota - Lusti - Lutike - Lutsu - Lõve - Lüllemäe - Makita - Meegaste - Miti - Muhkva - Mustumetsa - Mäeküla - Mäelooga - Mägestiku - Mägiste - Mäha - Märdi - Möldre - Neeruti - Nõuni - Nüpli - Otepää - Paju - Palamuste - Palupera - Pastaku - Patküla - Pedajamäe - Pedaste - Piiri - Pikasilla - Pikkjärve - Pilkuse - Pilpa - Plika - Pori - Prange - Priipalu - Pringi - Pugritsa - Puide - Purtsi - Põru - Päidla - Pühajärve - Pühaste - Raavitsa - Rampe - Raudsepa - Rebasemõisa - Rebaste - Restu - Reti - Riidaja - Ringiste - Risttee - Roobe - Rulli - Ruuna - Räbi - Sarapuu - Sihva - Sooblase - Soontaga - Sooru - Supa - Taagepera - Tagula - Taheva - Tiidu - Tinu - Truuta - Tsirgumäe - Tõlliste - Tõrvase - Tõutsi - Uniküla - Uralaane - Urmi - Vaalu - Vaardi - Valtina - Vanamõisa - Vana-Otepää - Vidrike - Vilaski - Voorbahi - Väheru - Väljaküla - Õlatu - Õruste - Ädu
Ajalugu.
3. juulil 1783 kehtestas keisrinna Katariina II Balti provintsides uue halduskorra ning moodustas peaasjalikult Riia ja Võnnu kreisidest seni Riia maakonda kuulunud Valga linna ümber Valga kreisi. Tollane Valga maakond koosnes üheteistkümnest vallast, millest üheksa asus praeguse Läti aladel ja ainult kaks — Luke (läti k Lugaži, saksa k Luhde) ja Härgmäe (läti k Ērģeme, saksa k Ermes) — ulatusid servapidi ka praeguse Eesti alale, peamiselt Valga linna ümbruses. Uue kreisi tõmbekeskuseks muutus Valga linn, mis oli saanud linnaõigused juba 1584. aastal Poola kuningalt Stefan Batorylt.
1789. aastal elas Valgas 891 inimest. Seoses Valga linna muutumisega kreisilinnaks rajati siia Jaani kirik, aastail 1783–1786 valmis kreisiametiasutuste hoone (hilisem vangla).
12. veebruaril 1919 andis Eesti Vabariigi valitsus välja määruse Valga maakonna moodustamise kohta Vabadussõja käigus Eesti vägede kätte sattunud maa-alast, mis oli küllaltki väike. Teiselt poolt ulatusid päris Valga lähedale Võru, Tartu ja Viljandi maakonna osad. 19. aprillil 1919 asus Valga maakonnavalitsuse esimehe ehk sisuliselt esimese Valga maavanemana ametisse Karula talunik Johann Kurvits. Selles ametis oli ta 1921. aasta juulini, mil tema ametiposti võttis üle August Sild.
Valga ja osalt ka Härgmäe ümbruses oli kuni 1920ndate aastateni paljus tegemist Eesti-Läti sega-aladega, kus kindel ja täpne rahvuspiir puudus. Ka Valga linnas oli tollal eestlasi ja lätlasi umbes võrdselt. Kindla ja konkreetse rahvuspiiri kujunemisele aitas kaasa 1920. aastal riigipiiri paikapanek, mis jättis 18. sajandil moodustatud Valga kreisist (maakonnast) Eestile Paju ja Sooru mõisa alad ning valdava enamiku Valga linnast (seal olid eestlased ka paljus ülekaalus), ülejäänu jäi aga Lätile.
Valga maakond enam-vähem tänapäevasel kujul moodustati 6. septembril 1920. aastal, mil Vabadussõja kulg ja kujunenud olukord nõudsid Valga kui tähtsa keskuse eraldamist teistest maakondadest. Ent maakonna ajalugu ulatub kaugemale kui see daatum. Saksa vallutuse aegsest asustusest 13. sajandil toob meieni kõige rohkem andmeid Läti Henriku kroonika. See nimetab Eesti-Läti piiriks Ümera jõge. Ajaloolased on selleks pakkunud ka Säde jõge, mis lõuna poolt Valga külje alt läbis Tireli soo põhjaosa ning voolas Burtnieki järve. Suur Tireli soo ja Säde jõe ülemjooksu ümbritsevad heinamaad ja metsad olid vanasti küllap veel laialdasemad ja läbipääsmatumad ning seega piiriks nagu loodud.
Muistne (13. sajandi) rahvuspiir on kulgenud hoopis teistest kohast). Arvatavasti olid Härgmäe ümbruse alad tollal eestlastega asustatud (osake Sakalamaast?) ning rahvuspiir kulges arvatavasti Säde jõe allikailt metsi mööda Koiva jõe kõige põhjapoolsema kääruni ja sealt edasi Koiva jõge mööda. Ei ole muidugi ka välistatud, et Kaagjärve ümbrus kuulus toona koos Valga linnaga latgalitele.
13. sajandil toimunud ristisõdade resp. muistse vabadusvõitluse järgselt kujunes Valgamaa ajaloolise Vana-Liivimaa loomulikuks keskuseks, kust läksid läbi tähtsamad liiklemisteed nii põhjast, lõunast kui ka idast, omades seega suurt strateegilist tähtsust.
20. sajand.
11. veebruaril 1921 määras valitsus kindlaks Valga maakonna maa-ala. Võru maakonnast laenati Kaagjärve, Karula, Laanemetsa ja Taheva, Tartu maakonnast Tõlliste, Laatre, Sangaste, Keeni ja Kuigatsi vallad. Viljandi maakonnast aga Jõgeveste, Patküla, Koorküla, Taagepera, Leebiku, Helme, Lõve ja Hummuli vallad. Hiljem toimus maakonnas rida haldusterritoriaalseid muutusi. 1921. aastal eraldati Patküla vallast Holdre vald ja Tõrva alev, aasta hiljem liideti Paju valla koosseisus olnud Puraküla Valga linnaga, aastal 1924 aga Paju vald Sooru vallaga, 2. juulil 1926 sai Tõrva linnaks.
Seega oli Valga maakonnas 1920. aastate teisest poolest 1939. aastani kokku 19 valda.
1939. aastal toimunud haldusreformiga ühendati paljud väikesed vallad elujõulisemateks. Maakonda jäi kümme valda.
Viimane Eesti okupeerimise eelne Valga maavanem Värdi Vellner pidi võimu loovutama 8. juulil 1940. Sellest hoolimata kestis 1939. aastal kehtestatud haldusjaotus 1950. aastani, mil Eestis moodustati 39 maarajooni, mis omakorda jagunesid 636 külanõukoguks.
Praegune Valga maakonna territoorium jagunes kolmeks: Valga, Tõrva ja Otepää rajooniks. 1952. aastal moodustati aga ENSV koosseisus Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastid. Valga kuulus Tartu oblasti koosseisu.
1959. aastal asuti väikseid rajoone likvideerima. Kadusid Antsla, Otepää ja Tõrva rajoonid. Valga rajooniga liideti Tõrva linn ning Haabsaare, Helme, Koorküla, Mõniste, Riidaja ja Taagepera külanõukogud. Otepää linn, Otepää ja Pühajärve külanõukogud liideti seevastu hoopis Elva rajooniga.
1961. aastal läks aga Mõniste Võru rajooni koosseisu.
Järgmisel aastal tulid tagasi Valga rajooni koosseisu Otepää linn, Aakre, Otepää ja Palupera külanõukogud. Aasta pärast tuli lisa Põlva rajoonist ja 1966. aastal Valtina ümbrus Võru rajoonist. Sellega olid Valga rajooni piirid lõplikult paigas.
1989. aasta detsembris sai Valga maakonna volikogu otsusega toonasest Valga rajooni täitevkomitee esimehest Uno Heinlast esimene taasiseseisvumise järgne Valga maavanem. Järgmise aasta 22. veebruaril reorganiseeriti Valga Rajooni RSN Täitevkomitee taas Valga maakonnavalitsuseks.
1. jaanuarist 1999 on Valgamaal kolm linna: Valga, Tõrva ja Otepää. Neist Otepää on staatuselt vallasisene linn. Valdu on 11: Helme, Hummuli, Karula, Palupera, Puka, Põdrala, Otepää, Sangaste, Taheva, Tõlliste ja Õru.


Võru maakond.
Võru maakond ehk Võrumaa (võru keeles "Võro maakund", "Võromaa") on 1. järgu haldusüksus Eestis. Hõlmab endise Võru rajooni ala.
Maakond asub Kagu-Eestis. Ta piirneb läänes ja loodes Valga maakonnaga, põhjas Põlva maakonnaga, idas Venemaa Pihkva oblasti ja lõunas Lätiga.
Võru maavanem on alates 14. juunist 2010 Andres Kõiv.
Kohaliku omavalitsuse üksused.
poly 61 57 4 56 13 18 51 7 96 30 76 53 72 70 61 70 Urvaste vald
poly 83 21 97 35 77 70 89 101 147 70 150 50 149 23 Sõmerpalu vald
poly 17 54 22 104 40 97 40 122 29 129 43 159 96 143 121 104 116 88 88 102 77 70 61 71 59 56 Antsla vald
poly 33 162 71 155 91 215 112 214 113 221 85 233 78 250 51 250 35 221 Mõniste vald
poly 72 151 91 214 149 211 153 186 141 173 124 178 119 121 103 123 97 147 Varstu vald
poly 118 85 123 177 152 181 170 183 197 160 192 108 166 106 146 68 Rõuge vald
poly 170 184 212 209 240 200 239 164 229 151 238 134 220 108 192 107 199 160 Haanja vald
poly 237 161 272 148 302 157 308 171 306 192 287 206 297 235 216 211 239 200 Misso vald
poly 220 109 245 94 244 73 286 64 305 141 291 160 271 147 235 163 229 152 241 134 Vastseliina vald
poly 290 74 305 144 332 123 341 130 347 115 334 87 342 84 350 64 300 60 Meremäe vald
poly 202 28 211 48 193 52 210 71 230 67 222 86 233 100 243 92 243 74 278 65 265 57 283 28 238 23 221 2 196 9 210 26 Lasva vald
poly 177 50 172 67 185 72 186 84 196 76 195 60 Võru
poly 148 22 147 69 170 109 234 103 227 71 211 71 195 52 211 47 202 25 175 20 172 10 Võru vald
Linn.
Võru , Antsla
Vallad.
Antsla vald - Haanja vald - Lasva vald - Meremäe vald - Misso vald - Mõniste vald - Rõuge vald - Sõmerpalu vald - Urvaste vald - Varstu vald - Vastseliina vald - Võru vald
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Võru maakonnas 37 888 elanikku. Neist 46,92% oli mehed ning 53,08% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 8,95‰, suremuse üldkordaja 14,20‰ ja loomulik iive -5,25‰. 94,57% elanikest oli eestlased ja 4,04% venelased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 14,69%, tööealisi (vanuses 15-64) 65,88% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 19,43%. Töötuse määr oli 9,6%. Elanike tihedus oli 16,4 in/km².
Asustusüksused.
Võru maakonnas on 2 linna, 10 alevikku ja 566 küla.
Alevikud.
Kobela - Kose - Misso - Parksepa - Rõuge - Sõmerpalu - Vana-Antsla - Varstu - Vastseliina - Väimela
Külad.
Aabra - Ahitsa - Ala-Palo - Ala-Suhka - Ala-Tilga - Ala-Tsumba - Alakülä - Alapõdra - Andsumäe (Haanja) - Andsumäe (Lasva) - Anne - Antkruva - Antsu - Augli - Ermakova - Haabsaare - Haabsilla - Haamaste - Haanja - Haava (Sõmerpalu) - Haava (Vastseliina) - Haavistu - Haidaku - Haki - Halla - Hallimäe - Handimiku - Hanija - Hannuste - Hansi - Hapsu - Hargi - Heedu - Heeska - Heibri - Heinasoo - Helbi - Hellekunnu - Hilana - Hilläkeste - Hindsa - Hinniala - Hino - Hinsa - Hintsiko - Hinu - Holdi (Haanja) - Holdi (Meremäe) - Holsta - Horma - Horoski - Horosuu - Horsa - Hotõmäe - Hulaku - Hurda (Haanja) - Hurda (Rõuge) - Husari - Hutita - Hämkoti - Hänike - Härmä - Härämäe - Häärmäni - Hürova - Hürsi - Hüti - Ignasõ - Ihatsi - Illi - Indra - Jaanimäe (Haanja) - Jaanimäe (Meremäe) - Jaanipeebu - Jeedasküla - Juba - Jugu - Juraski - Juusa - Jõepera - Jõksi - Järvekülä - Järvepalu - Järvere - Kaagu - Kaaratautsa - Kadõni - Kahro - Kahru - Kaika - Kaku (Lasva) - Kaku (Rõuge) - Kalatsova - Kaldemäe - Kallaste (Haanja) - Kallaste (Mõniste) - Kaloga - Kaluka - Kangavitsa - Kangsti - Kannu - Kapera - Karamsina - Karaski - Karba - Karisöödi - Kasakova - Kasaritsa - Kastamara - Kaubi - Kaugu - Kavõldi - Keema - Keerba - Kellämäe - Kerepäälse - Kergatsi - Kiidi - Kiiova - Kiislova - Kikkaoja - Kiksova - Kilomani - Kimalasõ - Kirbu - Kirikumäe - Kirumpää - Kitsõ - Kiviora - Klistina - Koemetsa - Kogrõ - Kokõ - Kokõjüri - Kokõmäe - Kolepi - Kolga - Kollino - Koloreino - Koorla - Korgõssaarõ - Kornitsa - Korski - Kossa - Kotka - Kraavi - Krabi - Kriguli - Kriiva - Kuiandi - Kuigõ - Kuklase - Kuklasõ - Kuksina - Kundsa - Kurenurme - Kurgjärve - Kurõ - Kurvitsa - Kusma - Kusnetsova - Kuuda - Kuura - Kuutsi - Kõomäe - Kõrgepalu - Kõrgessaare - Kõo - Kõrve - Kõõru - Käbli - Kähri - Kängsepä - Käpa - Kärgula - Kärinä - Kärnamäe - Käänu - Kääpa - Kääraku - Käätso - Kühmamäe - Külaoru - Küllätüvä - Külma - Kündja - Laisi - Lakovitsa - Laossaarõ - Lapi - Lasva - Lauga - Lauri - Laurimäe - Lehemetsa - Leimani - Leiso - Leoski - Lepä - Liguri - Liiva - Liivakupalu - Lilli-Anne - Lillimõisa - Lindora - Lindsi - Linnamäe - Listaku (Lasva) - Listaku (Rõuge) - Litsmetsa - Lompka - Loogamäe - Loosi - Loosu - Luhametsa - Luhte - Lusti - Lutika - Lutja - Luutsniku - Lükkä - Lümatu - Lütä - Lüütsepa - Lüütsepä - Maaslova - Madala - Madise - Mahtja - Majala - Mallika - Marinova - Martsina - Masluva - Matsi (Rõuge) - Matsi (Varstu) - Mauri - Meegomäe - Meelaku - Meeliku - Melso - Merekülä - Meremäe - Metstaga - Miikse - Miilimäe - Mikita (Haanja) - Mikita (Rõuge) - Miku - Missokülä - Mokra - Muduri - Muhkamõtsa - Muna - Muraski - Murati - Murdõmäe - Mustahamba (Haanja) - Mustahamba (Rõuge) - Mustassaare - Mustja - Mutemetsa - Mutsu - Mõisamäe - Mõksi - Mõniste - Mõõlu - Mõrgi - Mäekülä - Mäe-Kõoküla - Mäe-Palo - Mäessaare - Mäe-Suhka - Mäe-Tilga - Mähkli - Märdi - Märdimiku - Määsi - Möldre - Möldri - Möldri - Naapka - Napi - Navi - Navikõ - Nilbõ - Nogu - Noodasküla - Nooska - Nursi - Nõnova - Obinitsa - Oe - Olehkova - Oleski - Ortumäe - Ostrova - Osula - Otsa - Paaburissa - Paeboja - Paganamaa - Paidra - Paklova - Palandõ - Palanumäe - Palli - Palo - Palometsa - Paloveere (Meremäe) - Paloveere (Vastseliina) - Palujüri - Pärlijõe - Pari - Parmu - Parmupalu - Pausakunnu - Pedejä - Peebu - Peedo - Pelsi - Peraküla - Perametsa - Petrakuudi - Piipsemäe - Piisi - Pikakannu - Pikasilla - Pillardi - Pille - Pindi - Plaani - Plaksi - Plessi - Pliia - Poksa - Polovina - Posti - Preeksa - Pressi - Pritsi - Pruntova - Pugõstu - Puiga - Puista - Pulli (Misso) - Pulli (Rõuge) - Pulli (Sõmerpalu) - Punakülä - Pundi - Punsa - Pupli - Purka - Puspuri - Puusepa - Puutli - Põdra - Põnni - Põrstõ - Põru - Pähni - Pältre - Pässä - Püssä - Raadi - Raagi - Raiste - Rammuka - Raotu - Rasva - Raudsepa - Raudsepa - Raudsepä - Rauskapalu - Rebäse (Misso) - Rebäse (Rõuge) - Rebäsemõisa - Resto - Riitsilla - Rimmi - Ristemäe - Ritsiko - Rokina - Roobi - Roosiku - Roosisaare - Rummi - Rusa - Rusima - Ruuksu - Ruusmäe - Ruutsi - Räpo - Saagri (Haanja) - Saagri (Misso) - Saagrimäe - Saarde - Saaremaa - Saarlasõ - Sadramõtsa - Saika (Haanja) - Saika (Misso) - Saki - Sakudi - Sakurgi - Saluora - Sandi - Sandisuu - Sapi - Säre - Sarise - Saru - Savilöövi - Savimäe - Savioja (Misso) - Savioja (Vastseliina) - Savioru - Seretsüvä - Serga - Sika (Rõuge) - Sika (Võru) - Sikalaanõ - Siksälä - Simmuli - Simula - Singa - Sirgova - Soekõrdsi - Soemõisa - Soodi - Sooküla - Soolätte - Soome - Soomõoru - Sormuli - Sulbi (Sõmerpalu) - Sulbi (Meremäe) - Sutte - Suurõ-Ruuga - Suurõsuu - Sõmerpalu - Sänna - Söödi - Taberlaane - Tabina - Tagakolga - Tagaküla - Talka - Tallikeste - Tallima - Tammsaare - Taudsa - Tedre - Tellaste - Tepia - Tessova - Teterüvä - Tialasõ - Tiastõ - Tiidu - Tiilige - Tiirhanna - Tiitsa - Tika - Tiklasõ - Tilgu - Tindi - Tiri - Tobrova - Tohkri - Toodsi (Misso) - Toodsi (Rõuge) - Tootsi - Treiali - Triginä - Trolla - Tserebi - Tsergondõ - Tsiamäe - Tsiiruli - Tsiistre - Tsilgutaja - Tsirgu - Tsirgupalu - Tsolgo - Tsolli - Tsolli - Tsooru - Tsumba - Tsutsu - Tummelka - Tundu - Tuplova - Tursa - Tuuka - Tuulova - Tõnkova - Tääglova - Tüütsi - Tüütsmäe - Udsali (Rõuge) - Udsali (Sõmerpalu) - Ulaskova - Umbsaare - Utessuu - Uue-Saaluse - Uusvada - Vaaksaarõ - Vaalimäe - Vaarkali (Haanja) - Vaarkali (Vastseliina) - Vadsa - Vagula - Vakari - Vanamõisa - Vana-Nursi - Vana-Roosa - Vana-Saaluse - Vana-Vastseliina - Vasla - Vastsekivi - Varese - Vastse-Roosa - Vatsa - Veretinä - Verijärve - Vihkla - Viirapalu - Viitina - Viitka - Viliksaarõ - Villa (Haanja) - Villa (Lasva) - Villike - Vinski - Viro - Viru - Voki - Voki-Tamme - Vorstimäe - Vungi - Võlsi - Võmmorski - Võrumõisa - Võrusoo - Väiko-Härmä - Väiko-Serga - Väiko-Tiilige - Väiku-Ruuga - Väiso - Vänni - Ähijärve
Majandus.
Tähtsamad majandusharud on tööstus, põllumajandus ja turism.
Tööstustoodangu müük (üle 20 töötajaga ettevõtetes) oli 2005.a. 1,8 mr krooni.
Toiduainetetööstusest on suurema käibega Valio Kontserni Võru Juust (>260). Wõro Kommerts tootmine toimub aga Põlvamaal Ahjal.
Ajalugu.
Võrumaa loodi eraldiseisva maakonnana (kreisina) 1783. aastal, senise Tartu maakonna lõuna- ja kaguosast ning sellisena säilis ta kuni 1920. aastani. Maakond koosnes kaheksast kihelkonnast: Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge, Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina. Neis kihelkondades räägitakse võru keele mitmesuguseid murdeid.
Loodud uuel maakonnal puudus aga keskus. 7. oktoobril 1783 määras Riia kindralkuberner George von Browne rajatava maakonnalinna asukohaks Vana-Koiola riigimõisa. Keisrinna Katariina II andis nõusoleku Võru eramõisa ostmiseks maakonnalinna rajamise eesmärgil. Võru mõis osteti riigile 2. või 3. augustil 1784.
10. augustil (ukj 21. augustil) 1784 ilmus kindralkuberneri dekreet, milles teatati, et rajatava makoonalinna asukohaks saab Võru mõis ning linn hakkab kandma Võru nime.
Aastal 1920, mil Valga maakonna eestlastega asustatud põhjapoolsed alad Eesti koosseisu arvati ja Eesti aladel uus Valga maakond (Valgamaa) moodustati, liideti osa Karula ja Hargla kihelkonnast Valga maakonnaga. Aastal 1925 viidi osa Räpina kihelkonnast Tartu maakonna alla.
Kui 1960ndate aastate haldusreformi käigus oma lõplikud piirid saanud Võru rajoon nimetati 1990ndate aastate algul Võru maakonnaks, olid ta piirid 1930ndate aastatega võrreldes taas muutunud - juurde olid lisandunud Setumaa (Petserimaa) mõningad läänepoolsed osad ning välja jäänud kirdepoolsed alad, mis kuuluvad kaasajal Põlvamaa koosseisu.


Põlva maakond.
Põlva maakond ehk Põlvamaa 1. järgu haldusüksus Eestis. Hõlmab endise Põlva rajooni ala.
Üldandmed.
Põlva maakond (Põlvamaa) asub Kagu-Eestis. Põlvamaa piirneb põhjas ja loodes Tartu, idas ja kagus Venemaa Pihkva oblasti, lõunas ja edelas Võru, läänes Valga maakonnaga. Maakonna kirdepiir Lämmi- ja Pihkva järves on ühtlasi riigipiiriks Venemaaga.
Vallad.
Ahja vald - Kanepi vald - Kõlleste vald - Laheda vald - Mikitamäe vald - Mooste vald - Orava vald - Põlva vald - Räpina vald - Valgjärve vald - Vastse-Kuuste vald - Veriora vald - Värska vald
Loodus.
Põlva maakond kuulub tervenisti Peipsi-Pihkva järve vesikonda, mis tähendab, et maakonna kõigi üle 40 jõe ja oja veed jõuavad Peipsisse ja Lämmijärve.
Maakonna suurim järv on Meelva järv (78,7 ha).
Põlva maakonnas asub riigi üks tuntumaid looduslikke vaatamisväärsusi Suur Taevaskoda, mis kujutab endast Ahja jõe tekitatud 24,5 m kõrgust liivakivipaljandit.
Demograafilised näitajad.
Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Põlva maakonnas 31 002 elanikku. Neist 47,48% oli mehed ning 52,52% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 9,97‰, suremuse üldkordaja 13,64‰ ja loomulik iive -3,68‰. 94,74% elanikest oli eestlased ja 4,04% venelased. Alaealisi (vanuses 0–14) oli 14,77%, tööealisi (vanuses 15–64) 66,43% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 18,80%. Töötuse määr oli 8,6%. Elanike tihedus oli 14,3 in/km².
Asustusüksused.
Põlva maakonnas on 2 linna, 7 alevikku ja 230 küla.
Alevikud.
Ahja - Kanepi - Mooste - Vastse-Kuuste - Veriora - Võõpsu - Värska
Külad.
Aarna - Abissaare - Adiste - Aiaste - Akste - Andre - Audjassaare - Beresje - Eoste - Erastvere - Hanikase - Hauka - Heisri - Himma - Himmaste - Himmiste (Veriora) - Hino - Holvandi - Hurmi - Häätaru - Ibaste - Igrise - Ihamaru - Jaanikeste - Jaanimõisa - Jantra - Joosu - Jõeveere - Jõgehara - Jõksi - Järvepää - Kaagna - Kaagvere - Kaaru - Kadaja - Kahkva - Kamnitsa - Kanassaare - Karaski (Kõlleste) - Karilatsi (Kõlleste) - Karilatsi (Vastse-Kuuste) - Karisilla - Karste - Kassilaane - Kastmekoja - Kauksi - Kiidjärve - Kikka - Kirmsi - Kiuma - Kliima - Koidula - Koigera - Kolodavitsa - Kolossova - Kooli - Koolma - Kooraste - Koorvere - Korela - Kosova - Kostkova - Kremessova - Krootuse - Krüüdneri - Kundruse - Kunksilla - Kõnnu - Kähri - Kärsa - Köstrimäe - Lahe - Laho - Laossina - Lauri - Leevaku - Leevi - Leevijõe - Lepassaare - Lihtensteini - Linte - Litvina - Lobotka - Logina - Loko - Lootvina - Lutepää - Lutsu (Põlva) - Lüübnitsa - Maaritsa - Magari - Mammaste - Marga - Matsuri - Meelva - Meemaste - Metste - Miiaste - Mikitamäe - Mustajõe - Mustakurmu - Mõtsavaara - Mõtsküla - Mägiotsa - Männisalu - Määsovitsa - Mügra - Naha - Naruski - Nedsaja - Niitsiku - Nohipalo - Nooritsmetsa - Nulga - Närapää - Orajõe - Orava - Oro - Padari - Pahtpää - Palutaja - Partsi - Pattina - Peetrimõisa - Perdaku - Peri - Piigandi - Piigaste - Pikajärve - Pikareinu - Pindi - Piusa - Podmotsa - Popovitsa - Pragi - Prangli - Puskaru - Puugi - Puugnitsa - Puuri - Põlgaste - Päka - Pääsna - Raadama - Rahumäe (Räpina) - Raigla - Rasina - Rebaste - Riihora - Ristipalo - Roosi - Rosma - Ruusa - Rõsna - Rõssa - Rääptsova - Rääsolaane - Saabolda - Saareküla - Saatse - Samarina - Saverna - Savimäe - Selise - Sesniki - Sillapää - Sirvaste - Soesaare - Soodoma - Soohara - Sulaoja - Suuremetsa - Suure-Veerksu - Suurküla - Suurmetsa - Sõreste - Säkna - Säpina - Säässaare - Sülgoja - Süvahavva - Taevaskoja - Tamme (Orava) - Terepi - Tiido - Tilsi - Tonja - Toolamaa - Toomasmäe - Tooste - Treski - Tromsi - Tsirksi - Tuderna - Tuulemäe - Tõdu - Tännassilma - Uibujärve - Ulitina - Usinitsa - Vaartsi - Valgemetsa - Valgesoo - Valgjärve - Vana-Koiola - Vanaküla - Vanamõisa - Varbuse - Vardja - Varesmäe - Vareste - Vedernika - Velna - Verhulitsa - Verioramõisa - Veski - Viira - Viisli - Viluste - Vinso - Vissi - Vivva - Vooreküla - Voorepalu - Voropi - Võiardi - Võpolsova - Võuküla - Võõpsu - Väike-Rõsna - Väike-Veerksu - Vändra - Õrsava


Eesti maakonnad.
Eesti maakonnad on praegused Eesti 1. järgu haldusüksused ja ning neile eelnenud sama suurusjärgu haldusüksused (välja arvatud rajoonid).
Praegused maakonnad.
File:Eesti_maakonnad_2006.svg|400px|right|Eesti maakonnad
poly 149 174 230 291 137 327 40 263 Hiiu maakond
poly 197 110 338 228 338 319 263 375 203 242 Lääne maakond
poly 225 294 271 387 233 585 38 511 21 363 Saare maakond
poly 534 33 567 172 515 174 492 245 421 185 342 240 246 141 Harju maakond
poly 531 35 567 168 514 176 572 197 569 221 594 244 597 263 666 247 693 192 670 170 666 85 Lääne-Viru maakond
poly 669 77 667 170 693 192 665 246 704 273 805 244 874 107 Ida-Viru maakond
poly 340 240 422 185 490 246 475 314 443 318 433 308 374 323 338 322 Rapla maakond
poly 270 375 337 318 373 327 433 307 486 314 477 352 453 361 449 408 484 421 446 495 345 546 Pärnu maakond
poly 476 309 515 173 573 197 569 223 594 243 596 275 546 317 505 340 484 335 491 313 Järva maakond
poly 454 365 479 348 482 334 505 338 545 319 597 366 602 379 591 454 560 462 527 507 458 486 487 418 445 401 Viljandi maakond
poly 597 367 546 316 597 265 665 246 707 274 735 310 684 344 Jõgeva maakond
poly 600 365 676 347 748 300 809 443 731 412 662 452 637 439 591 461 Tartu maakond
poly 525 512 556 461 637 442 662 453 658 495 632 501 652 588 622 598 Valga maakond
poly 656 492 660 452 732 412 806 445 840 514 756 522 753 501 Põlva maakond
poly 634 502 659 493 756 502 756 521 816 524 765 612 654 619 Võru maakond
Muinas-Eesti.
Muinas-Eesti maakonnad (muinasmaakonnad ehk tollal lihtsalt maad) olid muinaskihelkondade ühendused või üksikkihelkonnad (väikemaakonnad). Suuremaid maakondi nimetab Läti Henrik "terra" või "provincia".
Maakonnad ja vojevoodkonnad 17. sajandi algul.
F. de Witt'i 18.saj alguses avaldatud kaart
Vaata ka.
Eesti maakonnad


Maakonnalinn.
Maakonnalinn on maakonna keskne asula.
Mõned Eesti praegused maakonnalinnad said linna staatuse alles 1990. aastatel (olid enne alevid).


Tõva riigipeade loend.
Tõva riigipeade loend loetleb iseseisva Tõva riigipead.


Relatiivsusteooria.
Albert Einstein NSV Liidu postmargil 16. märtsist 1979
Relatiivsusteooria on põhiliselt Albert Einsteini loodud füüsikateooria, mis revideerib Newtoni mehaanikat ja Maxwelli elektrodünaamikat, rajades ühtlasi neid ühendava, seesmiste vastuoludeta teooria.
Relatiivsusteooria koosneb erirelatiivsusteooriast (avaldatud 1905) ja erirelatiivsusteooriat üldistavast, gravitatsiooni olemust kirjeldavast üldrelatiivsusteooriast (lõpetatud 1916), mis taandab gravitatsiooni aegruumi kõverusele, mida põhjustab muu hulgas mass.
Relatiivsusteooria revideerib klassikalise füüsika arusaamu ajast ja ruumist. Erirelatiivsusteooria käsitleb muu hulgas ruumi ja aja käitumist teineteise suhtes liikuvate vaatlejate seisukohast. Aeg ja ruum osutuvad suhtelisteks: kestus ja vahemaa võivad olla eri vaatlejate jaoks erinevad. Aeg ja ruum saavad mõistetavaks ühtse aegruumi raames.
Üldarusaadav lühikokkuvõte relatiivsusteooria sisust.
Kui 30 km/h sõitvas rongis veereb rongi liikumise suunas pall, mille kiirus vaguni põranda suhtes on 20 km/h, siis raudtee kõrval seisva vaatleja suhtes näib pall liikuvat 20+30 km/h. Kui aga rongi asemel oleks peaaegu valguse kiirusel liikuv kosmoselaev ja palli asemel valguskiir, siis kosmoselaevast väljaspool oleva vaatleja jaoks kiiruste liitumist ei toimu. Valguse kiirus on võrdne kõigi vaatlejate suhtes, sõltumata nende liikumisest valguse allika suhtes – see on Einsteini erirelatiivsusteooria esimene postulaat.
Teise postulaadi kohaselt kehtivad kõigile ühtlaselt liikuvatele vaatlejatele samad füüsikaseadused.
Mõlemad postulaadid saavad olla tõesed ainult siis, kui universaalset aega ja ruumi ei eksisteeri, vaid kestus ja vahemaa muutuvad sõltuvalt vaadeldava süsteemi kiirusest vaatleja taustsüsteemi suhtes. Kiiresti liikuva objekti aeg aeglustub ja liikumissuunalised mõõtmed vähenevad.
Valguse kiirusest palju väiksemate kiiruste puhul on need erinevused väga väiksed, seepärast on teooria igapäevakogemuse pinnalt raskesti mõistetav. Erinevusi on aga katseliselt kinnitatud, näiteks lennutades ülitäpseid kelli kiiretes lennukites.
Kiiruse suurenedes suureneb ka keha mass, mis kiiruse lähenedes valguse kiirusele läheneb lõpmatusele. Seepärast saab valguse kiirus olla vaid objektidel, mille seisumass on null.
Erirelatiivsusteooria sidus suhtelise aja ja ruumi neljamõõtmeliseks aegruumiks. Üldrelatiivsusteooria lisas aegruumile kõveruse, milleks on gravitatsioon. Mass kõverdab ruumi ja valguskiir järgib seda kõverust. Selle teooria järgi on inertsiaalne ja gravitatsiooniline mass ekvivalentsed ning pole võimalik kindlaks teha, kas keha asub kiirendusega liikuvas taustsüsteemis või gravitatsiooniväljas. Relatiivsusteooriast järeldub ka aine ja energia ekvivalentsus ning kuulus valem E=mc².
Relatiivsusteooria tuletab meile meelde, et kaugeid objekte ei näe me kunagi sellistena, nagu nad on praegusel hetkel, sest mistahes informatsioonil kulub meieni jõudmiseks aega. Ei ole mingit võimalust kindlaks teha, kas kauged sündmused toimuvad samaaegselt või isegi millises järjekorras nad toimuvad. Ei ole olemas absoluutset paigalseisu ega absoluutset liikumist. Üksteise suhtes liikuvatel vaatlejatel on erinev omaaeg.
Erirelatiivsusteooria järgi ei ole olemas eelistatud taustsüsteeme – nimelt võib iga vaatleja lugeda ennast paigalseisvaks ja teisi enda suhtes liikuvaks. Siit tuleneb nn kaksikute paradoks – kujutleme kaksikuid, kellest üks lahkub valguse kiirusele lähedasel kiirusel kosmoselennule ja teine jääb koju. Kui kosmonaudist kaksik Maale naaseb, on tema jaoks kulunud vähem aega ning ta on jäänud nooremaks kui kodune kaksik. Näib, et tegu on paradoksiga, sest kummalgi oleks nagu õigus oletada, et just tema seisis paigal ja teine liikus temast eemale ja vastupidi. Sellele paradoksile on antud erinevaid selgitusi, mis valgustavad sama reaalsust eri vaatenurgast, olles ainult näiliselt omavahel vastuolus. Kõige lihtsama seletuse kohaselt on võrdväärsed ainult inertsiaalsed taustsüsteemid; kosmosekaksik pidi aga oma raketti pidurdama ja seega asus ta mitteinertsiaalses taustsüsteemis. Ja kiirendus, erinevalt kiirusest, pole suhteline, vaid absoluutne.
Paljud füüsikud kalduvad eelistama paradoksi seletust, mis kasutab toimunu illustreerimiseks Hermann Minkowski poolt välja pakutud ja Einsteini poolt kasutusele võetud neljamõõtmelise aegruumi mõistet. Neljamõõtmelise aegruumi elemendiks on sündmus, millel on ühe ajakoordinaadiga määratud aeg ja kolme ruumikoordinaadiga määratud koht. Joonistel kujutatakse lihtsuse mõttes sageli vaid üht ruumikoordinaati. Neljamõõtmeline aegruumiline intervall sündmuste vahel jääb kõigis taustsüsteemides samaks; valguse kiirusest saab aja- ja ruumiühikute vastastikuse teisendamise abivahend.
Erirelatiivsusteooria sidus suhtelise aja ja ruumi neljamõõtmeliseks aegruumiks. Üldrelatiivsusteooria lisas aegruumile kõveruse, milleks on gravitatsioon. Selle teooria järgi on inertsiaalne ja gravitatsiooniline mass ekvivalentsed, samuti pole võimalik kindlaks teha, kas keha asub kiirendusega liikuvas taustsüsteemis või gravitatsiooniväljas. Mass kõverdab ruumi ja valguskiir järgib seda kõverust; vabalt langevad objektid liiguvad mööda kõvera ruumi geodeetilisi jooni. Gravitatsioon mõjutab lisaks ruumile ka aega, võimaldades järjekordse lahenduse kaksikute paradoksile: gravitatsioonilise "lohu" põhjas käivad kellad aeglasemalt kui "kõrgemal" olevad. Kõvera aegruumi kirjeldamiseks ei sobinud enam Eukleidese geomeetria ja Einstein võttis abiks Bernhard Riemanni loodu.
Ülimassiivsed objektid võivad enda ümber ruumi kõverdada nii palju, et kõverusse sattunud valguskiir (ega ka miski muu) sealt enam välja ei pääse. Neid ruumiauke nimetatakse mustadeks aukudeks; üldrelatiivsusteooria põhjal ennustati nende olemasolu ja astronoomid on seda hiljem vaatlustega kinnitanud. Teiseks omapäraseks relatiivsusteooriast teoreetiliselt tuletatavaks nähtuseks on nn ussiaugud ehk otseteed kõvera ruumi kaugete piirkondade vahel. Need on ainet andnud arvukatele ulmekirjanikele. Samuti tulenes üldrelatiivsusteooriast asjaolu, et ajal pidi olema alghetk – nn Suur Pauk. Einstein ise püüdis sellest järeldusest mööda pääseda nn kosmoloogilise konstandi sissetoomisega. Hilisemad füüsikud ja kosmoloogid on loonud erinevaid teooriaid ja mudeleid nii aja alguse kirjeldamiseks kui relatiivsusteooria ja kvantteooria ühendamiseks.
Relatiivsusteooria peamiseks tekkepõhjuseks oli asjaolu, et mõõtes valguse kiirust kahelt üksteise suhtes liikuvalt objektilt, saab mõlemal juhul valguskiiruse – see ei sobinud kokku Newtoni eukleidilise ruumikäsitlusega.
Eelnevast tulenevalt ei ole olemas absoluutset aega, mis kulgeks igal pool konstantse kiirusega (st. sellist ei saa mõõta).
Samuti näitas Einstein massi ja energia võrdelisuse (E = mc2), mis tähendab, et objekti massi suurenedes suureneb ka selle energia ja vastupidi.
Samuti on nendega seotud aja kiirus – lähenedes valguse kiirusele, jääb aeg peaaegu seisma. Valguse jaoks ei möödu hetkegi ühest punktist teise jõudmiseks. Kell käib mäetipus (maa massikeskmest kaugemal) teise kiirusega, kui orus (kontrollitud täpsete kelladega).
Einsteini relatiivsusteooria võrrandid on edasiarendus Maxwelli võrranditest, mis on viidud kokku relatiivsusteooria lähtekontseptsiooniga.
Samuti väitis ta, et kiiruste kokkuliitmiseks ei sobi matemaatika liitmistehe, vaid lisades objektile, mis vaatleja suhtes liigub valguse kiirusele lähedasel kiirusel, veel sama palju kiirust, liigub see objekt vaatleja suhtes endiselt valguse kiirusele lähedasel kiirusel (kahe objekti kiirus üksteise suhtes on alati väiksem, kui valguse kiirus, kui ei ole tegu olematu seisumassiga osakesega, mille kiirus suvalise objekti suhtes on valguse kiirus).
Relatiivsusteooria tähtsus.
Relatiivsusteooria on revolutsiooniliselt muutnud arusaama ruumist ja ajast ning on avastanud loodusest seoseid, mida ei saa näitlikult kujutada. Vastavaid protsesse ja omadusi saab siiski matemaatiliselt täpselt kirjeldada ning katsed on neid kinnitanud.
Relatiivsusteooria on üks kahest füüsika teoreetilisest alussambast. Selle ühendamine kvantteooriaga, mis on teine alussammas, ei ole seni täielikult õnnestunud ning on üks teoreetilise füüsika suurimaid probleeme. Mõlemad teooriad sisaldavad oma eelkäijat Newtoni mehaanikat piirjuhuna vastavalt vastavusprintsiibile.
Tänapäeva füüsika standardmudel põhineb erirelatiivsusteooria ja kvantteooria ühitamisel relativistlikus väljade kvantteoorias. Kvantteooriat, mis võtab arvesse ka üldrelatiivsusteooriat, nimetatakse kvantgravitatsiooniks.
Relatiivsusprintsiip.
Järgmist kaht väidet võib võtta relatiivsusteooria aksioomidena, millest kõik ülejäänu saab tuletada.
Relatiivsusprintsiibis ei ole iseenesest midagi erilist, sest see kehtib ka Newtoni mehaanikas. Sellest järeldub vahetult, et pole mingit võimalust teha kindlaks vaatleja absoluutset kiirust ruumis ning seega defineerida absoluutselt paigalseisvat taustsüsteemi. Niisugune liikumatu süsteem peaks millegi poolest kõigist teistest erinema ja see oleks vastuolus relatiivsusprintsiibiga, mille kohaselt füüsikaseadustel on kõigis taustsüsteemides üks ja seesama kuju. Aga enne relatiivsusteooriat põhines elektrodünaamika, eeldusel, et elektromagnetlainete kandja on eeter. Kui eeter täidaks tardunud moodustisena ruumi, siis ta määratleks taustsüsteemi, milles oleks füüsikaseadustel vastuolus relatiivsusprintsiibiga eriti lihtne kuju ja mis oleks pealegi ainus süsteem, kus valguse kiirus on konstantne. Siiski nurjusid kõik katsed eetri olemasolu tõestada, nagu näiteks kuulus Michelsoni-Morley katse (1887).
Einsteinil, kes loobus tavapärastest ettekujutustest ruumi ja aja kohta ning hülgas eetrihüpoteesi, õnnestus lahendada näiline vastuolu relatiivsusprintsiibi ja elektrodünaamikast järelduva valguse kiiruse konstantsuse printsiibi vahel. Polnud juhus, et just elektrodünaamikaga seotud katsed ja kaalutlused viisid relatiivsusteooria sünnini. Nii oli Einsteini 1905. aasta artiklil, mis pani aluse erirelatiivsusteooriale, tähelepandamatu pealkiri "Zur Elektrodynamik bewegter Körper" ("Liikuvate kehade elektrodünaamikast").
Ruumi ja aja relatiivsus.
Ruumi- ja ajamäärangud ei ole relatiivsusteoorias üldkehtivad korrastruktuurid, vaid kahe sündmuse vaheline ruumiline ja ajaline kaugus on eri liikumisolekutega vaatlejate jaoks erinev. See kehtib ka sündmuste üheaegsuse kohta (üheaegsuse relatiivsus). Liikuvad objektid osutuvad võrreldes paigalseisvatega liikumissuunas lühenenuks (pikkuse kontraktsioon) ja liikuvad kellad aeglustunuks (aja dilatatsioon). Et aga iga ühtlaselt liikuv vaatleja võib võtta end paigalseisvana, siis on need vaatlused vastastikused, st kumbki kahest suhteliselt liikuvast vaatlejast näeb teise vaatleja kella aeglasemalt käivat ja tema meetrietalone liikumissuunas lühenenuna. Küsimus, kumb kirjeldab olukorda õigesti, ei ole seejuures põhimõtteliselt vastatav ning on seetõttu mõttetu.
Pikkuse kontraktsiooni ja aja dilatatsiooni saab suhteliselt näitlikult kujutada Minkowski diagrammi ja kaksikute paradoksi abil. Matemaatiliselt saadakse need Lorentzi teisendusest, mis kirjeldab seost ruumi- ja ajakoordinaatide vahel. Seda koordinaatide teisendust saab otseselt tuletada kahest ülaltoodud aksioomist ja eeldusest, et tegu on lineaarkujutusega.
Kõik need nähtused ilmnevad alles valguse kiirusega võrreldavate kiiruste juures, mistõttu neid igapäevaelus ei täheldata.
Valguse kiirus kui piirkiirus.
Ükski objekt ega ükski informatsioon ei saa liikuda kiiremini valguse kiirusest vaakumis. Kui materiaalse objekti kiirus läheneb valguse kiirusele, siis kasvab edasiseks kiirendamiseks vajalik energiakulu piiramatult, sest valguse kiirusele lähenemisel kasvab kineetiline energia üha järsemalt. Valguse kiiruseni jõudmiseks oleks tarvis lõpmatu palju energiat.
See asjaolu järeldub ruumi ja aja ehitusest ega ole objekti omadus (näiteks lihtsalt ebatäiusliku kosmoselaeva puudus). Kui objekt saaks liikuda ülevalguskiirusega A-st B-sse, leiduks alati vaatlejaid, kes tajuksid liikumist B-st A-sse, jällegi ilma et oleks mõtet küsida, kes kirjeldab olukorda õigesti. Siis oleks rikutud põhjuslikkuse printsiip, sest ei saa enam määratleda põhjuse ja tagajärje järgnevust. Niisugune objekt liiguks muidugi iga vaatleja jaoks ülevalguskiirusega liikuvaks.
Ruumi ja aja ühendamine aegruumiks.
Ruum ja aeg on relatiivsusteooria põhivõrrandites suuresti formaalselt samaväärsed ning seetõttu saab nad ühendada neljamõõtmeliseks aegruumiks. Asjaolu, et ruum ja aeg üldse ilmnevad eri nähtustena, taandub viimaks üheleainsale märgile, mille poolest erineb viis, kuidas kaugus defineeritakse eukleidilises ruumis, kauguse määratlemisest neljamõõtmelises aegruumis. Tavalistest vektoritest kolmemõõtmelises ruumis saavad nelivektorid.
Massi ja energia ekvivalentsus.
Süsteemile massiga "m" saab ka liikumatus olekus omistada energia "E", nimelt
kus "c" on valguse kiirus. See on üks kuulsamaid füüsikavalemeid. Sageli väidetakse eksitavalt, et see tegi võimalikuks aatompommi leiutamise. Aatompommi tööpõhimõtet ei saa siiski selle valemiga seletada. Siiski arvutas Lise Meitner juba 1939 peagi pärast tuumalõhustumise avastamist selle valemi ning aatomite masside põhjal, mis olid juba teada, välja energia vabanemise tohutu ulatuse. See massi vähenemine (massidefekt) leiab aset ka juba keemiliste reaktsioonide puhul, ent erinevalt tuumareaktsioonidest ei olnud see tollaste mõõtmismeetoditega tuvastatav.
Magnetväljad relatiivsusteoorias.
magnetiliste jõudude olemasolu on relatiivsusteooriaga lahutamatult seotud. Elektriliste jõudude Coulombi seaduse isoleeritud olemasolu ei oleks ruumi ja aja ehitusega ühitatav. Nii ei näe vaatleja, kes seisab staatiliste elektrilaengute süsteemi suhtes paigal, magnetvälja, erinevalt vaatlejast, kes selle süsteemi suhtes liigub. Kui teisendada paigalseisva vaatleja vaatlused Lorentzi teisendusega liikuva vaatleja vaatlusteks, siis selgub, et liikuv vaatleja tajub elektrijõu kõrval veel magnetilist jõudu. Nii et magnetvälja olemasolu selles näites taandub ruumi ja aja ehitusele. Sellest vaatekohast tundub ka võrreldes magnetväljade Biot'-Savarti seaduse keeruline ja esmapilgul väheusutav ehitus vähem imekspandav. Relatiivsusteooria valemites saab elektri- ja magnetväljast üks üksus, mille võtab kokku neljamõõtmeline elektromagnetiline väljatugevustensor.
Gravitatsioon ja ruumi kõverus.
Kui juba erirelatiivsusteooria neljamõõtmeline aegruum ei ole näitlikult kujutatav, siis seda enam kehtib see lisaks neljamõõtmelise kõvera aegruumi kohta. Näitlikustamiseks võib siiski kasutada olukordi väiksema mõõtmega ruumides. Nii vastab kahemõõtmelise kõvera maastiku korral geodeetiline joon trajektoorile, mille läbiks otsesuunas fikseeritud rooliga sõiduk. Kui kaks niisugust sõidukit stardiksid kera ekvaatoril paralleelselt, siis nad kohtuksid põhjapoolusel. Vaatleja, kes ei märkaks Maa kerakujulisust, järeldaks sellest sõidukite vahelise külgetõmbejõu. Tegu on aga puhtgeomeetrilise nähtusega. Gravitatsioonijõude nimetatakse seetõttu üldrelatiivsusteoorias mõnikord ka näivateks jõududeks.
Et geodeetilist joont mööda kulgev trajektoor läbi aegruumi sõltub aegruumi geomeetriast, mitte langeva keha massist ega muudest omadustest, langevad kõik kehad gravitatsiooniväljas ühe ja sama kiirusega, nagu tegi kindlaks juba Galilei. Seda asjaolu kirjeldab Newtoni mehhaanikas ekvivalentsusprintsiip, mis on aluseks ka üldrelatiivsusteooriale.
Üldrelatiivsusteooria matemaatiline struktuur.
Kui erirelatiivsusteooria mitmed aspektid on lihtsaimas formuleeringus ka väheste matemaatikateadmistega jälgitavad, siis üldrelatiivsusteooria matemaatika on tunduvalt keerulisem. Kõverat aegruumi kirjeldatakse diferentsiaalgeomeetria abil, mis vahetab välja meile tuttava lameda ruumi eukleidilise geomeetria.
Kõveruse näitlikustamiseks paigutatakse enamasti kõver objekt kõrgemamõõtmelisse ruumi. Näiteks kujutatakse kahemõõtmelist kerapinda tavaliselt ette kolmemõõtmelises ruumis. Kõverust saab siiski kirjeldada ilma niisuguse kõrgemamõõtmelise ruumi abita, nagu üldrelatiivsusteoorias ka tehakse. Näiteks on kõverust võimalik kirjeldada selle kaudu, et kolmnurkade sisenurkade summa ei ole enam 180°.
Kõveruse tekkimist kirjeldatakse Einsteini väljavõrranditega. Need on kümnekomponendilise tensorvälja diferentsiaalvõrrandid, mis on analüütiliselt (st valemitena) lahendatavad ainult erijuhtudel. Keeruliste süsteemide puhul kasutatakse seetõttu tavaliselt lähendusi.
Kellad gravitatsiooniväljas.
Üldrelatiivsusteoorias ei sõltu kellade käik ainult nende suhtelisest kiirusest, vaid ka nende kohast gravitatsiooniväljas. Mäe otsas käib kell kiiremini kui orus. See efekt on Maa gravitatsiooniväljas küll väike, GPS-is aga tehakse kohamääramise vigade vältimiseks vastav raadiosignaalide sageduse korrektuur.
Kosmoloogia.
Kui erirelatiivsusteooria kehtib masside juuresolekul ainult aegruumi osades, mis on nii väikesed, et kõverust võib ignoreerida, siis üldrelatiivsusteoorial seda kitsendust ei ole. Seetõttu saab teda rakendada ka Universumile tervikuna ning tal on keskne koht kosmoloogias. Nii kirjeldatakse Universumi paisumist, mida astronoomid vaatlevad, Einsteini väljavõrrandite Friedmanni lahenditega koos kosmoloogilise konstandiga. Nende järgi algas see paisumine Suure Pauguga, mis uusimate uurimuste järgi toimus 13,7 miljardit aastat tagasi. Seda võib pidada ka ruumi ja aja alguseks, mil kogu Universum oli kontsentreeritud Plancki pikkuse läbimõõduga ruumialale.
Mustad augud.
Üldrelatiivsusteooria ennustab musti auke. Neil objektidel on nii tugev gravitatsioon, et nad võivad sisse püüda isegi valgust, nii et see ei saa enam välja. Einstein selle mõttega ei leppinud ning ta arvas, et peab olema mehhanism, mis niisugustel objektidel ei luba tekkida. Tänapäeva vaatlused lubavad aga arvata, et niisugused mustad augud on Universumis tõesti olemas, nimelt väga massiivsete tähtede arengu lõppstaadiumina ja peaaegu kõikide galaktikate keskmes.
Gravitatsioonilained.
Üldrelatiivsusteooria lubab gravitatsioonilainete, valguse kiirusega levivate lokaalsete aegruumi deformatsioonide olemasolu. Need peaksid tekkima masside kiirenemisel. Need deformatsioonid on aga nii väikesed, et nende olemasolu pole seniajani otseselt tõestatud. Võrdlemisi lähedase supernoova 1987A plahvatus aastal 1987 pidi tekitama gravitatsioonilaineid, mis oleksid olnud tõestatavad. Kuid see sajandi šanss magati maha, sest otsustavatel sekunditel olid kõik maailma gravitatsioonilainete detektorid tõrke tõttu hooldustöödeks välja lülitatud. Siiski on pulsaritega kaksiktähtede vaatluste põhjal gravitatsioonilainete olemasolu kaudset tõestust leidnud. Russell Hulse ja Joseph Taylor said 1993 selle eest Nobeli füüsikaauhinna.


Normaalsus.
Normaalsus on vastavus mingile normile. Normaalsuse vastand on abnormsus ehk ebanormaalsus, mida defineeritakse erinevusena normaalsest või kõrvalekaldena normist. Normaalsust defineeritakse sageli ebanormaalsuse kaudu.
Normaalsust saab omistatada kõige erinevamatele nähtustele. Kõige sagedamini räägitakse normaalsusest inimeste ja nende käitumise puhul. Inimeste puhul võidakse rääkida sotsiaalsest normaalsusest või normaalsusest psüühilise tervise mõttes. Nendel juhtudel väärtustatakse normaalsust kõrgemalt kui ebanormaalsust.
Sotsiaalne normaalsus.
Sotsiaalse normaalsuse defineerimiseks on mitu lähenemist.
Enesekeskne lähenemine.
Enesekeskse lähenemise korral peetakse ebanormaalseks seda, mis erineb endal olevatest omadustest. See lähenemine on seotud ka kultuurikeskse lähenemisega, kus "mina" asemel võrreldakse käitumist või nähtust oma kultuurikeskkonna ja -kontekstiga, ning peetakse sellest erinevat ebanormaalseks.
Statistiline lähenemine.
Statistilise lähenemise korral peetakse ebanormaalseks käitumismalle või inimese omadusi, mis on ühiskonnas haruldased.
Ebanormaalsus kui suutmatus adekvaatselt funktsioneerida.
David Rosenhani ja Martin Seligmani kontseptsiooni järgi tähendab ebanormaalsus suutmatust lahendada igapäevaelu probleeme.
Kokkuleppeline lähenemine.
Selle definitsiooni järgi on normi ja mittenormi eristamine tehtud ülesandeks ekspertidele, kes lepivad nendes piirides kokku ning lähtuvad hindamisel just neist. Näiteks meditsiinilise normaalsuse ja kõrvalekalde eristamiseks kasutatakse kokkuleppelisi kriteeriume (normaalne kehatemperatuur on 36,6 °C, üle 37 on tegemist ebanormaalse kehatemperatuuriga - palavikuga). Kokkuleppeline norm defineerib ka, kummale poole kõrvalekaldumine on probleemne (Näit. kehatemperatuuri puhul on kõrvalekalle nii üles kui allapoole "ebanormaalne", IQ puhul on küll normist mõlemale poole kaldumine "ebanormaalne" kuid kõrge IQ ei pruugi olla probleemne v. haiglaslik.)
Sotsiaalsete normide rikkumine.
Teise lähenemise järgi on ebanormaalne selline käitumine, mis ignoreerib sotsiaalseid norme. Need normid on kultuuriti erinevad ja ajas muutuvad. Näiteks homoseksuaalsus oli kunagi illegaalne ja seda peeti vaimuhaiguseks, sest see kaldus kõrvale sotsiaalsetest normidest.


Boniface Alexandre.
Boniface Alexandre (sündis 1936) on Haiti poliitik.
Ta oli riigi ajutine president 29. veebruarist 2004 kuni 14. maini 2006. Sellesse ametisse vannutati ta hommikul, mõni tund pärast president Jean-Bertrand Aristide'i tagasiastumist vastavalt konstitutsioonile kui Ülemkohtu ülemkohtunik (Kassatsioonikohtu esimees). Lühike tseremoonia leidis aset peaminister Yvon Neptune'i kodus. Alexandre'i peab konstitutsiooni artikli 149 kohaselt ametisse kinnitama parlament, kuid see ei ole koos käinud pärast seda, kui enamiku parlamendisaadikute volituste tähtaeg jaanuaris 2004 lõppes. Presidendivalimised peavad toimuma 45 kuni 90 päeva pärast presidendi tagasiastumist.
Alexandre sündis 1936. aastal. Teda kasvatas onu, endine Haiti peaminister Martial Celestin. Ta õppis juristiks ning töötas 25 aastat Port-au-Prince'i õigusabifirmas Cabinet Lamarre, mis on spetsialiseerunud ärilepingutele ja abielulahutustele.
1990. aastatel nimetati Alexandre Haiti Ülemkohtusse ning 2002 nimetas president Jean-Bertrand Aristide ta ülemkohtunikuks.
Kassatsioonikohtu esimeheks määras Alexandre'i president Aristide. Kuigi kohtunikke kahtlustatakse Haitil üldiselt korruptsioonis, on Alexandre'il on haitilaste seas ausa inimese maine. Kassatsioonikohtu esimehena on Alexandre lubanud võidelda ebakompetentsuse ja korruptsiooniga kohtuaparaadis.
25. aprillil 2003 sai ta USA Louisiana osariigi Lafayette'i linna aukodanikuks.
Alexandre on ka Port-au-Prince'i Ülikooli õppejõud.
Kuigi Alexandre'il olid president Aristide'iga tihedad sidemed, ei olnud ta Aristide'i partei Fanmi Lavalas liige. Aristide'i vastased on leidnud, et ta oli eelmise režiimiga liiga tihedalt seotud ning et ta ülemkohtunikuna ei rõhutanud piisavalt kohtu sõltumatust täitevvõimust.
Tegevus ajutise presidendina.
Kolm tundi pärast Aristide'i lahkumist tegi Alexandre avalduse, milles ta ütles: "Ülesanne ei ole kergete killast. Haiti on kriisis... Ta vajab kõiki oma poegi ja tütreid. Keegi ei tohi võtta kohtumõistmist enda kätesse."
Alexandre saatis kohe palve ÜRO Julgeolekunõukogule saata korra taastamiseks Haitisse rahvusvahelised rahutagamisjõud. Julgeolekunõukogu nõustus seda palvet rahuldama.
Mässuliste juhid, sealhulgas Guy Philippe, on valmis Alexandre'iga kui presidendi kohusetäitjaga koostööd tegema ning Alexandre'ilt oodatakse uue peaministri nimetamist.
8. märtsil vannutati Alexandre ametlikult presidendiks. Oma kõnes kutsus ta üles rahvuslikule leppimisele, rahu ja turvalisuse õhkkonna loomisele kõigi jaoks ning kiirete abinõude rakendamisele nälja ja vaesuse vastu võitlemiseks ja tervise parandamiseks. "Me seisame silmitsi nii olemasoleva elanikkonna humanitaarsete vajadustega kui ka ülesandega korraldada head valimised, mis võimaldavad riigil väljuda sellest poliitilisest ja sotsiaalsest kriisist, mis on tõuganud ta kodusõja äärele."
10. märtsil nimetas Boniface ajutiseks peaministriks Gérard Latortue, kelle oli 9. märtsil välja valinud seitsmest eri elualade väljapaistvast esindajast koosnev "tarkade nõukogu".
Välislink.
Alexandre, Boniface


Novum Organum.
"Novum Organum" ("Uus Organon") on Francis Baconi ladinakeelne teos, mis ilmus 1620. aastal Londonis.
Raamatu täielik pealkiri oli Novum Organum Scientiarum 'Teaduste uus Organon'. See oli mõeldud teose "Instauratio Magna Scientiarum" teise osana.
Raamat on pühendatud kuningas James I-le.
Bacon töötas teose kallal üle 10 aasta. Selle variante oli vähemalt 12. Mõned teose ideed sisaldusid juba Baconi kirjutises "Cogitata et Visa de Interpretatione..." (kirjutatud 1607–1608). Ometi jäi teos lõpuni kirjutamata.
Autor vastandab Aristotelese loogikale (Organon) ja skolastilisele loogikale uue, parema tunnetustööriista, uue Organoni. Raamatus on üksikasjalikult esitatud Baconi õpetus meetodist ja induktsiooniteooria.
Väljaanded.
Raamatu uustrükid ilmusid 1645 ja 1650 Leidenis, 1660 Amsterdamis, 1770 Würzburgis, 1803 Glasgow's ja 1813 Oxfordis. Hilisemaid väljaandeid on väga palju.
Alates 18. sajandi algusest hakati teost tõlkima elavatesse keeltesse, sealhulgas saksa, itaalia, prantsuse ja inglise keelde.
Põhitekst koosneb eessõnast ja kahest "aforismide" raamatust.
Eessõna.
Kes on julgenud rääkida loodusest kui juba läbiuuritud asjast, on nad siis teinud seda vaimu enesekindlusest või auahnelt ja õpetaja kombel, on sellega filosoofiale ja teadustele väga palju kahju teinud. Sest niivõrd kui nad suutsid end uskuma panna, õnnestus neil ka uurimistööd suretada ja peatada. Ja nad ei toonud oma andega nii palju kasu, kui palju nad tegid kahju sellega, et nad teiste annet hävitasid ja hukutasid. Kes aga on asunud sellele vastupidisele teele ning on väitnud, et ei ole üldse võimalik midagi teada, sattusid nad siis sellele arvamusele vastumeelsusest vanade sofistide vastu või vaimu rahutusest või ka mingist rohkest õpetatusest, tõid selle kasuks küll põhjendeid, mida ei saa eirata; ent nad ei tuletanud oma seisukohta tõestest printsiipidest, ning läksid mingist õhinast ja kirest kaasakistuna täitsa üle piiri. Aga vanaaegsemad kreeklaste seas (kelle kirjutised on kaotsi läinud) hoidsid end mõistlikumalt praaliva kuulutamise ja akatalepsia meeleheite vahepeal: ja uurimistöö raskuse ning asjade ebaselguse üle ikka ja jälle kaevates ja pahandades, ja otsekui suuraudu hammustades ei loobunud nad ometi oma kavast kinnipidamisest ning loodusesse tungimisest; nad arvasid (nagu näib) üksmeelselt, et see (nimelt kas on võimalik midagi teada) ei ole mitte vaidluse, vaid kogemuse asi. Ja nemadki, kasutades üksnes aru kiiret taipu, ei rakendanud reeglit, vaid jätsid kõik terase mõtiskluse ning mõtte liikuvuse ja lakkamatu tegevuse hooleks.
Aga meie meetod on sama raskesti teostatav kui kergesti väljaöeldav. Ta seisneb nimelt selles, et me määrame tõsikindluse astmed, vaatame meeli mingi reduktsiooni läbi, aga mõttetöö, mis meeltel kannul käib, lükkame enamasti tagasi; rajame mõttele uue ja kindla tee meelte tajumustest endist. Ja seda nägid kahtlemata ka need, kes omistasid nii tähtsad ülesanded dialektikale. Siit on selge, et nad otsisid arule tuge, aga mõtte loomupärast ja iseeneslikku liikumist kahtlustasid. Aga ilmsesti on hilja rakendada seda arstimit kaotatud asjadele – pärast seda, kui mõte on hõivatud igapäevaelu harjumusest ja vigastest loengutest ja õpetustest ning vallutatud kõige tühisemate iidolite poolt. Ja nõnda see dialektikakunst, mis (nagu ütlesime) hilja appi tuli, asja kuidagi ei heastanud, vaid viis pigem vigade kinnistumisele kui tõe avanemisele. Jääb üle ainus pääste ja mõistlikkus, et kogu mõttetööd alustataks otsast peale; ja mõtet ei jäetaks algusest peale kuidagi iseenda hooleks, vaid teda suunataks lakkamatult; ja asja toimetataks just nagu masinaga. Tõepoolest, kui inimesed oleksid mehhaanilised tööd ette võtnud paljaste kätega, ilma tööriistade jõuta, nagu nad ei kõhelnud intellektuaalsete töödega tegelemast peaaegu paljaste mõtte jõududega, siis oleks üsna vähe asju, mis nad oleksid suutnud liikuma panna ja millest nad oleksid suutnud jagu saada, isegi kui nad oleksid innukalt ja ka ühiselt vaeva näinud. Ja kui tahame pisut peatuda selsamal näitel ja vaadata sellesse otsekui peeglisse; siis küsime (kui sobib), et kui juhuslikult tuleks mingi auväärse suurusega obelisk triumfi või selletaolise hiilguse ehteks teise kohta viia, ja selle kallale asuksid inimesed paljaste kätega, kas asja mis tahes kainem vaatleja mitte ei tunnistaks selle mingiks suureks meeletuseks? Ja kas mitte selle, et suurendataks tööliste arvu, ning usutaks, et nõnda suudetakse rohkem saavutada, seda suuremaks meeletuseks? Ent kui nad tahaksid rakendada mingit valikut, ja nõrgemad eraldada, ning kasutada ainult tugevaid ja elujõulisi, ja siitpeale loodaksid, et nad lõpuks on tõotatud teoks täiesti võimelised, kas ta siis mitte ei ütleks, et nad toimivad veel meeletumalt? Kui nad sellegagi ei rahulduks ning otsustaksid nõu küsida atleetikakunstilt, ja käsiksid siis kõigil kohal olla kunsti kohaselt võitud ja tervistatud käte ja käsivarte ja soontega, kas ta siis mitte ei hüüaks, et nad näevad vaeva selleks, et mingi meetodi ja tarkuse kohaselt hullud olla? Ja ometi tegutsevad inimesed sarnase mitte päris mõistliku ägeduse ja kasutu üksmeelega intellektuaalsetes asjades, lootes paljut inimvaimude hulgalt või üksmeelelt või suurepärasuselt ja teravmeelsuselt, või ka tugevdavad mõttesooni dialektikaga (mida võiks pidada mingiks atleetikaks); ometi aga ei lakka nad rakendamast paljast aru, olgugi suure innu ja pingutusega (kui keegi õigesti kohut mõistaks). On aga väga ilmne, et mis tahes suure töö puhul, mis inimkäsi teeb, ilma tööriistade ja masinateta, ei saa rakendada üksikute inimeste jõude ega ühineda kõikide jõud.
Niisiis, nendest eeldustest, mis me ütlesime, järeldame kaks asja, millele me tahame selgesti inimeste tähelepanu juhtida, et need neil juhuslikult silmist ei kaoks ega mööda ei läheks. Neist esimene on niisugune: on mingi hea enne (nagu me arvame) inimvaimude vaidluste ja uhkuste kustutamiseks ja kõrvaldamiseks, kui vanadele jääb au ja austus alles ja puutumata, ja meie saame selle, mis meile on määratud, teoks teha ning ometi maitsta saada oma tagasihoidlikkuse vilju. Kui nimelt meie kuulutame, et saavutame paremat, käies sama teed mis nemad, siis me ei saa mitte mingisuguse sõnade kunstiga teha nii, et ei tekiks mingi vaimuande või suurepärasuse või võime võrdlus või kõrvutamine; see pole midagi lubamatut ega uut – miks me siis ei võiks oma õigusega (ja mitte teistsugusega kui kõikidel) laita või märkust teha, kui neil on midagi ebaõigesti välja mõeldud või postuleeritud? –, aga kui õiglane või lubatud see kõrvutamine ise ka ei oleks, võib-olla ta sellegipoolest ei vastaks meie jõudude mõõdule. Aga et meie puhul on tegemist täiesti teistsuguse, nendest läbi proovimata ja nendele tundmatu tee rajamisega, siis on asi juba teine; lakkavad kirg ja erapoolikus; ja meie jätame endale ainult teejuhi rolli, mille mõjuvõim on küll tähtsusetu ja on pigem mingi fortuuna kui võime ja suurepärasuse asi. Ja see tähelepanujuhtimise liik käib rollide kohta; teine aga asjade eneste kohta.
Me ei püüa igatahes üldse välja tõrjuda seda filosoofiat, mis praegu õitseb, ega mingit muud, mis oleks õigem ja kõrgem. Sest me ka ei takista, et see omaksvõetud filosoofia, ja teised seesugused, edendaksid dispuute, kaunistaksid kõnesid, ja neid rakendataks õpetamisametis ja kodanikuelus. Me isegi osutame ja kuulutame avalikult, et see filosoofia, mida meie sisse toome, ei saa nendes asjades olema kuigi kasulik. Ta ei ole käepärast, seda ei haarata möödaminnes, ta ei meelita aru eelarvamustega, ega lasku rahvahulga arusaamiseni, välja arvatud oma kasulikkuse ja tulemuste läbi.
Olgu niisiis (kummagi poole õnneks ja heaoluks) kaks õpetuste emanatsiooni, ja kaks jaotust; sarnasel moel kaks vaatlejate või filosofeerijate hõimu ning just nagu sugulaskonda – ja mitte kunagi omavahel vaenulikku või võõrast, vaid liidus olevat ja vastastikuse abiga seotut; lõpuks, olgu üks teaduste kultiveerimise meetod, teine leiutamise meetod. Ja nendele, kellele esimene on meelepärasem, kas kiirustamise või kodanikuelu pärast või selle pärast, et seda teist nad mõtte nõrkuse tõttu ei suuda haarata ja hõlmata (see, mis paratamatult valdaval enamikul juhtudel juhtub), soovime, et neil tuleks õnnelikult ja edukalt välja see, mida nad teevad, ja nad jääksid selle juurde, mida nad taotlevad. Aga kui kellelegi surelikest on südame ja meele järele mitte ainult jääda leiutatu juurde ja seda kasutada, vaid kaugemate asjade juurde tungida; ja võita mitte disputeerides vastaseid, vaid tööga loodust; lõpuks, mitte ilusasti ja tõenäoliselt arvata, vaid kindlalt ja ilmsesti teada – siis niisugused ühinegu meiega (kui heaks arvavad) teaduste tõeliste poegadena, et nad, jättes maha looduse eeskojad, mida lõpmata paljud on kulutanud, millalgi rajaksid tee sisemusse. Ja et meist paremini aru saadaks, ja et see, mida me tahame, ilmneks pandud nimedest tuttavalt, oleme harjunud nimetama üht meetodit või teed Mõtte Ennetuseks, teist Looduse Tõlgenduseks.
On midagi, mida tahaks paluda. Me oleme küll mõtelnud ja hoolitsenud selle eest, et see, mida me ette paneme, ei oleks üksnes tõene, vaid ka jõuaks inimvaimudeni (mis on kummalisel kombel hõivatud ja häiritud) ebamugavuste ja raskustega. Ent on õiglane, et saaksime inimestelt loa (eriti nii suures õpetuste ja teaduste taastamises), et kes meie teosest midagi, kas omast meelest, või lähtudest autoriteetide hulgast või tõestuse vormidest (mis nüüd on hakanud kehtima otsekui mingid kohtu seadused), tahab uskuda või arvata, see ärgu lootku, et saab seda teha möödaminnes ning just nagu midagi muud tehes; vaid õppigu asja põhjalikult tundma; proovigu ise vähehaaval meie teed, nagu me seda kirjeldame ja rajame; harjugu asjade peenusega, mis on kogemuses pitseeritud; lõpuks parandagu halvad ja sügavale juurdunud mõtteharjumused õigeaegse ning otsekui seadusliku peatusega; ja alles siis (kui suvatseb), kui on võimeliseks saanud, kasutagu oma otsustusvõimet.
I.
Inimene, looduse teener ja tõlgendaja, teeb ja saab aru ainult nii palju, kui ta on looduse korrast teo või mõttega vaadelnud: rohkem ta ei tea ega suuda.
II.
Ei paljas käsi ega omaette jäetud aru ei suuda palju; tegu saab teoks riistade ja vahenditega, mida arule pole tarvis vähem kui käele. Ja nii nagu käe riistad kas kutsuvad esile või suunavad liikumist, nõnda ka mõtte riistad annavad arule kas soovituse või hoiatuse.
III.
Teadmine ja inimese vägi langevad kokku, sest põhjuse mitteteadmine jätab tagajärje saatuse hooleks. Sest loodust võita saab üksnes järele andes: ja mis on mõtiskluses põhjuseks, see on tegevuses reegliks.
IV.
Töö puhul ei saa inimene teha muud kui looduslikke kehi üksteisele lähendada või üksteisest eemaldada: ülejäänu viib loodus seestpoolt lõpule.
V.
(Tööde poolest) on tavaks loodusesse tungida mehhaanikul, matemaatikul, meedikul, alkeemikul ja maagil; kõigil aga (nagu praegu asjad on) nõrga pingutusega, tühise eduga.
VI.
Oleks jabur ja vastuoluline arvata, et seda, mida seni pole kunagi tehtud, saaks teha teisiti kui viisidel, mida pole seni kunagi proovitud.
VII.
Raamatutes ja töödes on näha üpris rohkelt mõtte- ja käesünnitisi. Ent kogu see mitmekesisus kätkeb erakordses peenuses ja tuletustes vähestest asjadest, mis on selgeks saanud; mitte aksioomide arvus.
VIII.
Ja tööd, mis on juba leiutatud, võlgnevad juhusele ja kogemusele rohkem kui teadustele: sest teadused, mis meil praegu on, pole midagi muud kui mingid ühendused varem leiutatud asjadest; mitte leiutamise viisid ega uute tööde kavandid.
IX.
Aga peaaegu kõikide pahede juur teadustes on see üks: et me küll ekslikult imetleme ja ülistame inimmõtte võimeid, kuid selle tõelisi vahendeid me ei nõuta.
X.
Looduse peenus ületab palju kordi meelte ja aru peenuse; nii et need inimeste ilusad meditatsioonid ja spekulatsioonid ning seletused ei ole päris mõistlikud, ainult et pole kedagi, kes seda märkaks.
XI.
Nii nagu teadused, mis meil praegu on, on tööde leiutamiseks kasutud; nõnda ka loogika, mis meil praegu on, on teaduste leiutamiseks kasutu.
XII.
Loogika, mis on kasutusel, kõlbab pigem (tavalistel mõistetel põhinevate) vigade püsistamiseks ja kinnistamiseks kui tõe uurimiseks, nii et ta on rohkem kahjulik kui kasulik.
XIII.
Süllogismi ei rakendata teaduste printsiipidele, ja seda rakendatakse asjata vahepealsetele aksioomidele, sest ta jääb kaugelt alla looduse peenusele. Seega ta kohustab nõustuma, kuid ei sunni asja.
XIV.
Süllogism koosneb propositsioonidest, propositsioonid sõnadest, sõnad on mõistete tunnusmärgid. Nii et kui mõisted ise (see, mis on asja alus), on segased, ja asjadest huupi abstraheeritud; siis ei ole selles, mis peale ehitatakse, mingit kindlust. Seega on ainuke lootus tõeses induktsioonis.
XV.
Mõistetes ei ole midagi mõistlikku, ei loogikalistes, ei füüsikalistes: ei substants ega kvaliteet, aktsioon, passioon ega olemine ise pole head mõisted; palju vähem raskus, kergus, tihedus, hõredus, niiskus, kuivus, tekkimine, hävimine, tõmbumine, tõukumine, element, mateeria, vorm ja seesugused; vaid kõik on fantastilised ja halvasti piiritletud.
XVI.
Mõisted alumistest liikidest, inimesest, koerast, tuvist, ja meelte vahetutest haaramustest, kuumast, külmast, valgest, mustast ei eksita väga; ometi moonutab ka neid mõnikord mateeria voolamine ja asjade ühinemine; kõik ülejäänud (mida inimesed on siiani kasutanud) on kõrvalekalded, sest neid ei ole väärilisel viisil asjadest abstraheeritud ja üles ehitatud.
XVII.
Aksioomide püstitamisel ei ole omavoli ja kõrvalekaldumine mitte väiksem kui mõistete abstraheerimisel; seda ka neis printsiipides, mis on pärit tavalisest induktsioonist; aga palju suurem on see aksioomide ja madalamate propositsioonide puhul, mida kasvatab süllogism.
XVIII.
Seni teadustes leiutatu on niisugune, mis on peaaegu tavaliste mõistete all: et aga tungida sügavamale ja kaugemale loodusesse, on tarvis, et nii mõisteid kui ka aksioome abstraheeritaks asjadest kindlamal ja turvalisemal teel, ning et kasutusele tuleks hoopis parem ja kindlam aru toimimine.
XIX.
On ja saab olla kaks teed tõe uurimiseks ja leiutamiseks. Üks lendab meeltelt ja partikulaaridelt kõige üldisematele aksioomidele, ja nendest printsiipidest ning nende liikumatust tõesusest otsustab ja leiutab vahepealsed aksioomid; ja see tee on kasutusel. Teine ehitab partikulaaridest üles aksioomid, tõustes pidevalt ja samm-sammult, et viimasena välja jõuda kõige üldisemateni; see tee on õige, kuid proovimata.
XX.
Samale teele (nimelt esimesele) astub omaette jäetud aru, tehes seda dialektilises korras. Sest mõte kibeleb hüppama üldisema juurde, et puhata; ja tüdineb varsti kogemusest; aga seda pahet suurendab veelgi dialektika dispuutide hiilgusega.
XXI.
Kaine ja kannatliku ja tõsise vaimu puhul proovib omaette jäetud aru (eriti kui teda ei takista omaksvõetud õpetused) pisut seda teist teed, mis on õige, kuid ta ei jõua kaugele; sest aru, kui teda ei suunata ja abistata, on küündimatu asi, ja täiesti võimetu asjade segadust ületama.
XXII.
Ja mõlemad teed algavad meeltest ja partikulaaridest, ning jäävad puhkama kõige üldisema juurde; kuid nad on tohutult lahknevad; sest üks puudutab kogemust ja partikulaare ainult põgusalt; teine tegeleb nendega nagu kord ja kohus; jälle, üks püstitab juba algusest peale midagi üldist, mis on abstraktne ja kasutu; teine tõuseb samm-sammult selleni, mis looduses endas on tuttavam.
XXIII.
Ei ole väike vahe inimmõtte iidolite ja Jumala mõtte ideede vahel; see on, mingite tühjade arvamuste vahel, ja loodutesse pandud tõeliste signatuuride ja vermingute vahel, nii nagu nad leitakse.
XXIV.
Kuidagi ei saa olla, et argumentatsiooni abil püstitatud aksioomid kõlbaksid uute tööde leiutamiseks; sest looduse peenus ületab palju kordi argumenteerimise peenuse. Aga aksioomid, mis on partikulaaridest nagu kord ja kohus abstraheeritud, näitavad ja annavad hõlpsasti mõista uusi partikulaare; nii et nad teevad teadused aktiivseks.
XXV.
Aksioomid, mis on kasutusel, pärinevad kitsast ja tavalisest kogemusest, ja vähestest partikulaaridest, nagu nad enamasti ette tulevad; ja on enamasti nende mõõdu järgi tehtud ja ulatuse saanud: nii et pole ime, kui nad ei vii uute partikulaarideni. Kui juhuslikult ilmub mõni näide, mida varem ei ole märgatud, siis aksioom päästetakse mingi rabeda distinktsiooniga, kuigi õigem oleks parandada aksioomi ennast.
XXVI.
Inimmõistust, mida me rakendame loodusele, oleme õpetamise jaoks harjunud nimetama looduse ennetusteks (sest see on ennatlik ja enneaegne asi), seda mõistust aga, mis asjadest väärilistel viisidel välja tuuakse, looduse tõlgendusteks.
XXVII.
Ennetused on nõustumise jaoks piisavalt kindlad; kuna ometi, kui inimesed läheksid kas või hulluks ühtviisi ja sarnaselt, võiksid nad piisavalt hästi üksmeelel olla.
XXVIII.
Ennetused kõlbavad nõustumiseni jõudmiseks koguni palju paremini; sest olles kogutud vähestest asjadest, ja kõige rohkem nendest, mis tavaliselt ette tulevad, puudutavad nad kohe aru ja täidavad fantaasiat; kuna seevastu, tõlgendused, olles kogutud väga erinevatest asjadest, ei saa aru kohe vapustada; nii et nad peavad arvamuste suhtes näima jämedad ja totrad, umbes nagu usu müsteeriumid.
XXIX.
Teadustes, mis põhinevad arvamustel ja dogmadel, on hea ennetuste ja dialektika kasutamine; kui on tarvis allutada nõustumist, mitte asja.
XXX.
Kui kõikide ajastute kõik suurvaimud tuleksid kokku ning paneksid kokku ja annaksid edasi oma pingutused, ei saaks teadustes ennetuste läbi olla suurt progressi: sest radikaalseid vigu, ka mõtte esimeses liigenduses, ei arsti järgnevate funktsioonide ja vahendite suurepärasus.
XXXI.
Asjata oodatakse kasvu teadustes uute asjade vanadele pealetõmbamisest ja külgepookimisest; vaid tuleb uuesti alustada kõige alumistest alustest, kui ei taheta jääda ringis tiirlema, pisikese ja peaaegu põlgusväärse progressiga.
XXXII.
Vanade autorite au jääb püsima; sest ei võrrelda mitte vaimuandeid ega võimeid, vaid teed; ja meie ei võta mitte kohtuniku, vaid teejuhi rolli.
XXXIII.
(Sest peab varjamatult ütlema:) ennetuste abil (ja nimelt kasutusel oleva mõistuse abil) ei saa õigesti otsustada ei meie tee üle ega selle üle, mis sellel teel leiutatakse, sest ei saa nõuda, et oldaks selle asja kohtumõistmise all, mida ennast kohtusse kutsutakse.
XXXIV.
Ei ole ka lihtne seda edasi anda ja seletada, millest me räägime; sest sellest, mis on iseeneses uus, saadakse aru ometi analoogia põhjal vanaga.
XXXV.
Borgia ütles prantslaste [Charles IX] sõjakäigu kohta Itaaliasse, et nad tulid kriidiga käes, et peatuspaiku ära märkida, mitte relvadega, et sisse tungida. Samamoodi on ka meie plaan, kuidas meie õpetus kõlblikesse ja võimekatesse vaimudesse siseneks; sest ümberlükkamistest pole mingit kasu, kuna meil on lahkarvamus printsiipide ja mõistete endi, ja isegi tõestuste vormide üle.
XXXVI.
Aga meile jääb üle üks ja lihtne edasiandmise meetod, et me juhime inimesed partikulaaride endi ning nende ridade juurde; ja et nemad jälle käsivad endal ajutiselt salata mõisteid, ning hakata harjuma asjade endiga.
XXXVII.
Nende arvamus, kes pooldasid akatalepsiat, ja meie tee on oma alguse poolest mingil moel kooskõlas; lõpu poolest on nad tohutult erinevad ja vastandlikud. Nemad ju väidavad, et lihtsalt mitte midagi ei ole võimalik teada; meie, et looduses ei ole võimalik palju teada sel teel, mis praegu kasutusel on: aga nemad purustavad seejärel meelte ja aru autoriteedi; meie mõtleme välja ja hangime vahendeid nendelesamadele.
XXXVIII.
Iidolid ja väärad mõisted, mis inimaru juba on hõivanud ja selles sügavalt kinni on, mitte ainult et hõivavad inimeste mõtteid, nii et tõele on juurdepääs ilmsesti raske, vaid isegi kui juurdepääs on antud ja mööndud, tulevad nad jälle ette ning on meile tüliks teaduste uuestialustamises eneses, kui nende vastu hoiatatud inimesed ei kaitse end nii palju kui võimalik.
XXXIX.
Iidoleid, mis inimmõtteid hõivavad, on neljasuguseid. Nendele oleme (õpetamise jaoks) pannud nimed; esimest sugu kutsume hõimuiidoliteks, teist koopaiidoliteks, kolmandat turuiidoliteks, neljandat teatri-iidoliteks.
XL.
Kohane arstim eemalhoidmiseks ja peletamiseks on küll mõistete ja aksioomide ülesehitamine õige induktsiooni teel; aga juba iidolitele osutamisest on palju kasu. Sest õpetus iidolitest suhtub looduse tõlgendamisse samamoodi nagu õpetus sofismidest tavalisse dialektikasse.
XLI.
Hõimuiidolid põhinevad inimloomusel endal, ja inimeste hõimul ehk sool enesel. Sest vääralt väidetakse, et inimmeeled on asjade mõõt; hoopis vastupidi, kõik tajumused, nii meelelised kui ka mõttelised, lähtuvad inimese analoogiast, mitte universumi analoogiast. Ka inimaru on just nagu asjade kiirte suhtes ebaühtlane peegel, mis segab oma loomuse asjade loomusesse ning moonutab ja rikub seda.
XLII.
Koopaiidolid on inimindiviidi iidolid. Sest igaühel on (peale inimloomuse kõrvalekallete soo poolest) mingi oma koobas või õõnsus, mis looduse valgust murrab ja moonutab; kas igaühele iseloomuliku ja ainulaadse loomuse pärast; või kasvatuse ja teistega vestlemise pärast; või raamatute lugemise, ja nende autoriteetide pärast, mida keegi austab ja imetleb; või muljete erinevuste pärast, nagu need tulevad ette kaasahaaratud ja eelarvamustega vaimu või rahuliku ja tasakaaluka vaimu või selletaolise puhul: nii et ilmsesti inimvaim (nii nagu ta on saadaval üksikute inimeste puhul) on muutlik asi, ja täiesti häiritav, ja just nagu juhuslik. Mistõttu hästi ütles Herakleitos, et inimesed otsivad teadmisi oma väiksemates maailmades, mitte suuremas ehk ühises maailmas.
XLIII.
On ka iidolid just nagu inimsoo vastastikusest läbikäimisest ja seltsivusest, mida me nimetame turuiidoliteks, inimeste suhtlemise ja lävimise pärast. Sest inimesed seltsivad kõneluste läbi; aga sõnad valitakse rahvahulga arusaamise järgi. Ja nõnda ummistab sõnade halb ja oskamatu valik kummalisel kombel aru. Ka definitsioonid ega selgitused, millega õpetatud inimesed on mõnel puhul harjunud end kaitsma ja kindlustama, ei heasta asja kuidagi. Aga sõnad ilmsesti vägistavad aru, ja ajavad kõik segamini; ning viivad inimesed tühjadesse ja arvututesse vaidlustesse ning väljamõeldistesse.
XLIV.
Viimaks on iidolid, mis on inimvaimudesse rännanud mitmesugustest filosoofiate dogmadest, ja samuti äraspidistest tõestuste seadustest; mida me nimetame teatri-iidoliteks; sest nii palju kui on omaks võetud või leiutatud filosoofiaid, nii palju on meie arvates lavastatud ja mängitud näidendeid, mis on esile kutsunud väljamõeldud ja lavalisi maailmu. Ja me ei räägi ainult nendest, mis meil juba on, ega ka vanadest filosoofiatest ja sektidest, sest saab koostada ja kokku panna palju teisi niisuguseid näidendeid; kuna ometi täiesti erinevate vigade põhjused on sellegipoolest peaaegu ühised. Jällegi, me ei pea seda silmas ainult universaalsete filosoofiate puhul, vaid ka teaduste paljude printsiipide ja aksioomide puhul, mis on ülekaalu saavutanud traditsiooni ja usu ja ükskõiksuse tõttu.
Aga nendest üksikutest iidolisugudest tuleb rääkida pikemalt ja selgemalt ning täpsemalt, et inimaru oleks ettevaatlik.
XLV.
Oma omapära tõttu oletab inimaru kergesti asjades suuremat korda ja võrdsust, kui ta leiab: ja kuigi looduses on palju ainukordset ning ta on täis ebavõrdsust, luuletab aru ometi juurde paralleele ja vastavusi ja suhteid, mida ei ole. Siit need väljamõeldised, et taevakehad liiguvad kõik mööda täiuslikke ringjooni, spiraaljooned ja draakonid (kuigi mitte nime poolest) heideti aga täielikult kõrvale. Seetõttu toodi sisse tule element oma ringiga, et moodustada nelik koos ülejäänud kolmega, mis meeltele alluvad. Samuti lisatakse elementidele (nagu neid kutsutakse) meelevaldselt hõreduse kõrvalekalde kümnekordne proportsioon üksteise suhtes; ja selletaolised unenäod. Ja see ei käi üksnes dogmade, vaid ka lihtsate mõistete kohta.
XLVI.
Inimaru tõmbab nende asjade juurde, mida ta on kord otsustanud (olgu need siis omaks võetud ja usutud, või sellepärast, et need meeldivad), ka kõige muu juurde nende toetuseks ja nõustumiseks nendega: ja olgugi et vastupidiste näidete jõud ja hulk on suurem; ometi ta neid kas ei vaatle, või põlgab, või tõrjub ja lükkab tagasi distinktsiooni abil, mitte ilma suure ja ohtliku eelarvamuseta, et nendes eelnevate järelduste autoriteet jääks kahjustamata. Nõnda et õigesti vastas see, kes, kui talle näidati templis rippumas nende pilti, kes olid tasunud täidetud tõotuspalve eest, sest nad olid laevahukuohust pääsenud, ja küsides peale käidi, kas ta nüüd möönab jumalate vägevust, küsis vastu, Aga kus on kujutatud need, kes pärast avalikke tõotuspalveid hukka said? Sama lugu on üldse ebausuga, olgu siis astroloogias, unenägudes, ennetes, jumalaotsustes või selletaolises; kus inimesed, kellele meeldivad niisugused tühisused, märkavad sündmusi, kus need täituvad; aga kus nad ei täitu, kuigi palju sagedamini, seal nad ometi jätavad märkamata ja lähevad mööda. Aga kaugelt peenemalt hiilib see pahe filosoofiatesse ja teadustesse; kus see, mis kord otsustati, värvib ülejäänu (kuigi palju kindlama ja tõenäolisema), ja paneb ritta. Isegi kui ei oleks seda lõbu ja tühisust, millest me rääkisime, on inimarul ometi see iseloomulik ja alaline viga, et teda rohkem panevad liikuma ja õhutavad jaatused kui eitused; kuigi nagu kord ja kohus peaks ta suhtuma mõlemasse võrdselt; ometi on iga tõese aksioomi püstitamisel negatiivse näite jõud suurem.
XLVII.
Inimaru panevad kõige rohkem liikuma need asjad, mis saavad mõtet tabada ja haarata samal ajal ja järsku; millest fantaasia on harjunud täituma ja täis puhutud saama: aga ülejäänu kohta ta kujutab ette ja oletab, et need on kuidagi, kuigi tajumatul kombel niisugused nagu need vähesed, mis mõtet ümbritsevad; aga selleks et käia läbi kaugete ja heterogeensete näidete juurest, mille peal aksioome läbi katsutakse nagu tule peal, on aru täiesti aeglane ja saamatu, kui teda selleks ei sunnita karmide seaduste ja vägivaldse võimuga.
XLVIII.
Inimaru on ihaldav ega ole võimeline peatuma ja puhkama, vaid kibeleb kaugemale; aga asjata. Seega on mõeldamatu, et oleks mingi maailma äär või lõpp, vaid alati tuleb meile otsekui paratamatult pähe, et on miski kaugem. Jälle, ei saa mõelda, kuidas tänase päevani on igavik mööda voolanud; sest see eristus, mida on harjutud omaks võtma, et on lõpmatus enne ja lõpmatus pärast, ei saa kuidagi olla; sest sellest järelduks, et üks lõpmatus on teisest suurem, ning et lõpmatus kulub ära ja läheneb lõplikule. Sarnane peenus on alati jagatavate joonte puhul, mõtlemise võimatuse tõttu. Aga suurema hukatuslikkusega takistab see mõtte võimetus põhjuste leiutamise puhul: nimelt kuigi looduses peavad kõige üldisemad asjad olema positiivsed, nagu nad leitakse, ja ei ole tõelisuses põhjustatavad; otsib inimaru, mis ei oska puhata, ikka veel tuttavamaid. Siis aga langeb ta kaugemate juurde kippudes tagasi lähedasemate juurde, nimelt lõpp-põhjuste juurde, mis ilmsesti on pigem inimese loomusest kui universumi loomusest: ja sellest allikast on nad filosoofia kummalisel kombel ära rikkunud. Aga sama omane on vilumatule ja kergelt filosofeerijale nõutada põhjust kõige üldisemate asjade puhul kui allutatud asjade puhul põhjust mitte igatseda.
XLIX.
Inimaru ei ole kuiva valgusega; vaid seda niisutavad tahe ja afektid, see, mis sünnitab teadusi, mida tahab; sest mida inimene eelistab, et see oleks tõsi, seda ta pigem usub. Seega ta lükkab tagasi rasked asjad, kannatamatuse tõttu uurimisel; kained asjad, sest need kärbivad lootust; looduse sügavamad asjad, ebausu tõttu; kogemuse valguse, ülbuse ja ebausu tõttu, et ei näiks, et tema mõte tegeleb tühiste ja mööduvate asjadega; paradoksaalsed asjad, rahvahulga arvamuse pärast; lõpuks nakatab ja värvib aru arvututel ja mõnikord tajumatutel viisidel afekt.
L.
Aga kaugelt kõige suurem inimaru takistus ja kõrvalekalle tuleb meelte nüridusest ja kõlbmatusest ja pettustest; sest asjad, mis meeli tabavad, on ülekaalus asjade ees, mis meeli vahetult ei taba, olgugi et need on tähtsamad; seega mõtisklus peaaegu lakkab koos nägemisega; nii et nähtamatutest asjadest on vaatlust vähe või see puudub üldse. Seega jääb kogu kombitavatesse kehadesse suletud vaimude tegevus peitu, ja inimestele märkamatuks. Samamoodi jääb peitu igasugune peenem metaskematism jämedamate kehade osades (mida tavaliselt nimetatakse muutumiseks, kuigi see tõelisuses on kohavahetus väga väikeses ulatuses): ja ometi, kui neid kahte, mis me ütlesime, ei uurita ega tooda päevavalgele, ei saa looduses tööde poolest midagi suurt toimuda. Jälle, tavalise õhu ja kõigi kehade loomus, mis õhku hõreduse poolest ületavad (mida on väga palju), on peaaegu tundmatu. Sest meeled iseenesest on ebakindlad ja ekslikud asjad: ja tööriistad meelte võimendamiseks või teravdamiseks ei suuda palju; vaid igasugune tõelisem looduse tõlgendamine saab teoks näidete kaudu ning sobivate ja kohaste katsete kaudu – kus meeled otsustavad ainult katse põhjal, katse looduse ja asja enese põhjal.
LI.
Inimaru kipub omaenese loomuse poolest abstraktsete asjade juurde; ja ta kujutab ette, et need, mis on mööduvad, on püsivad. Parem aga on looduse lõikamine kui abstraheerimine; see, mida tegi Demokritose koolkond, mis tungis loodusesse rohkem kui ülejäänud koolkonnad. Vaadelda tuleb pigem mateeriat, ja selle skematisme ja metaskematisme, ja puhast akti, ja toimimise või liikumise seadust; sest vormid on inimvaimu väljamõeldised, kui just ei taheta nimetada vormideks neid toimimise seadusi.
LII.
Niisugused on seega iidolid, mida me nimetame hõimuiidoliteks; mis pärinevad kas inimvaimu substantsi ühtlusest; või selle ettehõivatusest; või selle ahtusest; või selle rahutust liikumisest; või afektide niisutusest; või meelte kõlbmatusest; või muljete viisist.
LIII.
Koopaiidolid pärinevad igaühe enda nii vaimu kui ka keha loomusest; samuti kasvatusest, ja harjumusest, ja juhustest. Kuigi see sugu on mitmekesine ja arvukas, esitame siiski need asjad, mida tuleb kõige rohkem vältida, ja mis kõige rohkem suudavad aru määrida, nii et see ei ole puhas.
LIV.
Inimesed kiinduvad üksikutesse teadustesse ja mõtisklustesse; kas sellepärast, et nad usuvad end olevat nende leiutajad ja autorid; või sellepärast, et nad on nendega kõige rohkem vaeva näinud ja nendega kõige rohkem harjunud. Aga niisugused inimesed, kui nad on pühendunud filosoofiale ja üldistele mõtisklustele, moonutavad ja rikuvad neid lähtuvalt eelnevatest fantaasiatest; see, mis eriti selgelt paistab silma Aristotelese puhul, kes oma loodusfilosoofia müüs täielikult oma loogikale, muutes selle peaaegu kasutuks ja kangekaelseks. Keemikute sugu aga on vähestest ahjukatsetest üles ehitanud fantastilise filosoofia, mis vaatab vähestele asjadele; ja ka William Gilbert, kes oli mõtisklustes väga töökalt tegelnud magnetitega, mõtles kohe välja filosoofia, mis on kooskõlas asjaga, mis temal ülekaalus oli.
LV.
Väga suur ning otsekui radikaalne erinevus inimvaimude vahel filosoofia ja teaduste suhtes on see; et ühed inimvaimud on tugevamad ja võimekamad märkama asjade erinevusi, teised märkama asjade sarnasusi. Püsivad ja teravad vaimud suudavad ju fikseerida mõtisklusi ja püsida ja jääda erinevuste kogu peenusesse, ülevad ja diskursiivsed inimvaimud aga tunnevad ära ning ka panevad kokku asjade kõige peenemaid ja üldisemaid sarnasusi; kumbki inimvaim libastub kergesti ülemäärasusse, haarates kas asjade astmeid või varje.
LVI.
Leiduvad ühed inimvaimud, kes on andunud antiigi imetlemisele, teised uudsuse armastamisele ja kallistamisele; aga vähesed on sellise temperamendiga, et suudavad hoida mõõtu, puruks rebimata seda, mis antiiksed on õigesti postuleerinud, ega põlgamata seda, mis uued on õigesti sisse toonud. See on aga teadustele ja filosoofiale suureks kahjuks, sest need on pigem antiiksuse ja uudsuse kired kui otsustused; tõde aga ei tule otsida mingi aja õnnelikkusest, mis on muutlik asi; vaid looduse ja kogemuse valgusest, mis on igavene. Nendest kirgedest tuleb seetõttu lahti ütelda; ja hoolitseda, et nad ei kisuks aru nõustumisele.
LVII.
Mõtisklused loodusest ja kehadest nende lihtsuses murravad ja killustavad aru; aga mõtisklused loodusest ja kehadest liitsuses ja konfiguratsioonis uimastavad ja lahjendavad aru. See on kõige märgatavam Leukippose ja Demokritose koolkonna puhul võrrelduna ülejäänud filosoofiatega. Sest see koolkond tegeleb asjade osakestega nii, et ta ehitusele peaaegu ei pööra tähelepanu; ülejäänud aga vaatavad nii vaimustatult ehitust, et nad looduse lihtsusesse ei tungi: seega tuleb neid mõtisklusi vaheldada ja võtta ette kordamööda; et aru muutuks samal ajal läbitungivaks ja haaravaks; ja välditaks neid ebameeldivusi, mis me ütlesime, ja neist pärinevaid iidoleid.
LVIII.
Selline olgu seega mõtisklemise tarkus koopaiidolite eemalhoidmisel ja eemaldamisel; mis pärinevad kõige rohkem kas ülekaalust, või kokkupanemise ja jagamise ülemäärasusest, või erapoolikusest aegade suhtes, või suurtest ja pisikestest objektidest. Üldiselt aga tuleb igal looduse asjadest mõtisklejal pidada kahtlaseks mida tahes, mida tema aru kõige meelsamini haarab ja kinni hoiab; niisuguste eelistuste puhul tuleb seda enam olla ettevaatlik, et aru jääks võrdseks ja puhtaks.
LIX.
Aga turuiidolid on kõige koormavamad; need, mis tungivad arusse sõnade ja nimede ühenduse tõttu. Sest inimesed usuvad, et nende mõistus käsutab sõnu. Aga juhtub ka, et sõnad pööravad oma jõu tagasi sõnade peale; mis on teinud filosoofia ja teadused sofistlikeks ja mitteaktiivseteks. Aga sõnad võetakse kasutusele enamasti lähtudes lihtrahva arusaamisest, ja nad jaotavad asju mööda tavalisele arule kõige silmatorkavamaid jooni. Kui aga aru on teravam või vaatlus tähelepanelikum, tahab ta neid jooni ümber paigutada, et nad oleksid rohkem looduse järgi; sõnad segavad. Mistõttu juhtub, et õpetatud meeste suured ja pidulikud dispuudid lõpevad sageli vaidlustega sõnade ja nimede ümber; millest (matemaatikute kombe ja teadmiste kohaselt) oleks asjatundlikum alustada, ja korrastada neid definitsioonide abil. Ometi ei saa looduslike ja materiaalsete asjade puhul definitsioonid seda pahet arstida; sest ka definitsioonid ise koosnevad sõnadest, ja sõnad sigitavad sõnu; nii et tarvis on pöörduda üksikjuhtude, nende jadade ja ridade poole; nagu me varsti ütleme, kui me jõuame mõistete ja aksioomide moodustamise viisi ja laadi juurde.
LX.
Iidolid, mis sunnitakse arule peale sõnade läbi, on kahesugused; nimelt on nad kas olematute asjade nimed (sest nii nagu on asju, millel vaatluse puudumise tõttu nime ei ole; nõnda on ka nimesid, millel puuduvad asjad (fantastilise oletamise tõttu)), või on selliste asjade nimed, mis on, kuid
on segased ja halvasti piiritletud, ning huupi ja ebavõrdselt asjadest abstraheeritud. Esimest sugu on fortuuna, esmaliikur, planeedi ringid, element tuli, ja selletaolised väljamõeldised, mis on pärit tühjadest ja vääradest teooriatest. Ja see iidolite sugu on hõlpsamini kõrvaleheidetav, sest neid saab kõrvaldada teooriate alalise eitamise ja tühistamise läbi.
Aga teine sugu on tume, ja sügavale juurduv; sest see ehitatakse halvast ja oskamatust abstraheerimisest. Võetagu näiteks mingi sõna (niiske, kui meeldib), ja vaatame, kuidas on omavahel kooskõlas asjad, mida selle sõnaga tähistatakse: ja leitakse, et see sõna, niiske, ei ole midagi muud kui segane märk mitmesuguste tegevuste kohta, millel ei ole mingit kooskõla ega taandatavust. Ta ju tähendab nii seda, mis mingi teise keha ümber kergesti valgub; kui seda, mis on iseeneses ebamäärane ega suuda koos püsida; kui seda, mis kõikjalt kergesti taganeb; kui seda, mis kergesti jaguneb ja levib; kui seda, mis kergesti ühineb ja koguneb; kui seda, mis kergesti voolab ja mida on kerge liikuma panna; kui seda, mis jääb kergesti teise keha külge ja teeb selle märjaks; kui seda, mida on kerge muuta vedelikuks, või mis kergesti sulab, kui ta enne seisis koos. Nii et kui hakatakse seda nime preditseerima ja panema; kui võtad ühe, siis leek on niiske; kui võtad teise, siis õhk ei ole niiske; kui kolmanda, siis peenike tolm on niiske; kui neljanda, siis klaas on niiske: nii et hõlpsasti saab selgeks, et see mõiste on huupi abstraheeritud ainult veest ning tavalistest vedelikest, ilma mingi väärilise tõendamiseta.
Aga sõnadel on mingid halbuse ja vigasuse astmed. Vähem vigane sugu on mingi substantsi nimedel, eriti alamate ja hästi tuletatud liikide puhul (nii on kriidi, muda mõiste hea; maa mõiste halb): vigasem sugu on tegevustel, nagu näiteks tekitamisel, hävitamisel, muutmisel: kõige vigasem kvaliteetidel (välja arvatud meelte vahetud objektid), nagu näiteks raske, kerge, hõre, tihe, jne; ja ometi ei saa kõikide nende puhul juhtuda, et ei oleks teisi mõisteid, mis on nendest natuke paremad, nii nagu asjade hulk inimmeeltesse langeb.
LXI.
Aga teatri-iidolid ei ole kaasa sündinud ega märkamatult arusse tunginud; vaid on teooriate näitemängudest ja äraspidistest tõestuste reeglitest selgesti sisse viidud ja vastu võetud. Nende puhul aga ei ole ümberlükkamise katsed ja üritused üldse kooskõlas sellega, mis me oleme öelnud. Sest kui meil ei ole üksmeelt printsiipides, aga tõestustes, siis igasugune argumentatsioon on tühine. Ja see on õnneks, sest antiiksetele jääb au alles. Neid ei jäeta ju millestki ilma, sest küsimus on täielikult tees. Sest lombakas (nagu öeldakse), kes on teel, jõuab ette jooksjast, kes on teelt väljas. Ka see on ilmselge, et mida osavam ja kiirem on teelt väljas jooksja, seda suurem kõrvalekalle talle osaks saab.
Aga meie plaan teaduste leiutamiseks on niisugune, et ta ei jäta palju inimvaimude teravuse ja tugevuse hooleks; vaid peaaegu võrdsustab inimvaimud ja -arud. Sest nii nagu selleks, et joon oleks sirge, või et joonestataks täiuslik ringjoon, oleneb palju käe kindlusest ja vilumusest, kui seda tehakse käe enese jõul, kui aga võetakse appi joonlaud, või sirkel, oleneb vähe või ei olene üldse; täiesti sarnane on meie plaan. Aga kuigi üksikutest ümberlükkamistest ei ole mingit kasu; ometi peab niisuguste teooriate sektide ja sugude kohta ütlema; samuti natuke hiljem väliste märkide kohta, et nad on põdurad; ja lõpuks niisuguse suure õnnetuse ja nii pikaajalise ja püsiva vigadega nõustumise põhjustest; et juurdepääs tõele oleks vähem raske, ja inimaru meelsamini end terveks arstiks ja iidolitest lahti ütleks.
LXII.
Teatri-iidoleid, ehk teooriateiidoleid, on palju, ja neid saab olla palju rohkem, ja kunagi ehk saabki olema. Sest kui inimvaimud ei oleks juba palju sajandeid tegelnud religiooni ja teoloogiaga; ja kui riigid (eriti monarhiad), ei oleks olnud vaenulikud niisugustele uuendustele, olgu kas või mõtisklustes; nii et inimesed pühenduvad neile ohuga ja kahjuga oma saatusele, mitte üksnes autasust ilma jäetuna, vaid ka taludes põlgust ja kadedust; siis oleksid kahtlemata tekkinud paljud filosoofiate ja teooriate sektid, mis sarnaneksid neile, mis kunagi suures mitmekesisuses õitsesid kreeklastel. Sest nii nagu eetrinähtuste kohta on võimalik välja mõelda palju taevateemasid; samamoodi, ja palju rohkem on võimalik filosoofianähtuste kohta rajada ning üles ehitada mitmesuguseid dogmasid. Ja niisuguse teatri näitemängudes on ka see, mis poeetide teatris paratamatult juhtub; et lava jaoks väljamõeldud jutustused on harmoonilisemad ja elegantsemad kui tõesed jutustused ajaloost, ja meeldivamad.
Üldse aga võetakse filosoofia ainesse kas palju vähestest asjadest, või vähe paljudest asjadest; nii et mõlemal pool on filosoofia rajatud liiga ahtale kogemuse ja loodusloo baasile, ja otsustab vähemate asjade põhjal, kui on kohane. Sest filosofeerijate ratsionaalne sugu haarab kogemusest mitmesugused ja tavalised asjad, neid täpselt kindlaks tegemata ning hoolikalt läbi uurimata ja kaalumata; ülejäänu jätavad nad mõtiskluse ja vaimutegevuse hooleks.
On ka teine filosofeerijate sugu, kes on väheste eksperimentidega usinalt ja täpselt vaeva näinud, ning on julgenud sellest ehitada ja välja mõelda filosoofiaid; ülejäänut kummalisel kombel selle kohaselt moonutades.
On ka kolmas, nende klass, kes usust ja austusest segavad sisse teoloogiat ja pärimusi; kelle seas mõnel on tühisus kaldunud teaduste otsimisele ja tuletamisele mingitest vaimudest ja kaitsevaimudest; nii et see vigade algallikas ja väär filosoofia on kolmesugune: sofistlik, empiiriline ja ebausklik.
LXIII.
Esimese soo näide on kõige silmatorkavam Aristotelese puhul, kes rikkus loodusfilosoofia oma dialektikaga; ehitades maailma kategooriatest; omistades inimhingele, kõige õilsamale substantsile, soo lähtudes teise intentsiooni sõnadest; sooritades tiheduse ja hõreduse asja, mille läbi kehad võtavad suuremaid või väiksemaid mõõtmeid või ulatusi, külma eristuse läbi akti (tegelikkuse) ja potentsi (võimalikkuse) vahel; väites, et üksikutel kehadel on ainuke ja omane liikumine, ja kui nad osalevad muus liikumises, siis paneb miski muu neid liikuma: ja sundides omal suval loodusele peale loendamatuid muid asju: muretsedes kõikjal rohkem sellepärast, kuidas vastata ja midagi positiivset sõnades esitada, kui keegi küsib, kui asjade seesmise tõe pärast; mis tuleb ka kõige paremini välja tema filosoofia võrdlemisel teiste filosoofiatega, mida kreeklaste seas kiideti. Anaxagorase homöomeeridel, Leukippose ja Demokritose aatomitel, Parmenidese maal ja taeval, Empedoklese tülil ja sõprusel, kehade lagunemisel tule ükskõiksesse loomusesse ja nende tagasiminekul tihedaks Herakleitosel, on midagi loodusfilosoofist; nad maitsevad asjade loomust, ja kogemust, ja kehi; kus Aristotelese füüsika ei too enamasti kuuldavale midagi muud peale dialektika sõnade: mida ta on taaskäsitlenud ka metafüüsikas pidulikuma nime all, nimelt rohkem reaalsetena, mitte nominaalsetena. Ja ärgu kedagi liigutagu see, et tema raamatutes Elukatest, ja Probleemidest, on sageli tegu eksperimentidega. Ta oli ju selle enne kindlaks määranud, ja ta ei küsinud oma printsiipide ja aksioomide püstitamisel nagu kord ja kohus kogemuselt nõu; vaid pärast seda, kui ta oli asja omal suval kindlaks määranud, vedas ta ringi oma meele järele väänatud ja vangistatud kogemust; nii et ka sellepärast tuleb teda rohkem süüdistada, kui tema uusi järgijaid (skolastiliste filosoofide sugu), kes kogemusest üldse ei hooli.
LXIV.
Aga filosoofia empiiriline sugu kasvatab äbarikumaid ja loomuvastasemaid õpetusi kui sofistlik ehk ratsionaalne sugu; sest ta ei rajane tavaliste mõistete valgusel (mis on küll nõrk ja pealiskaudne, ent teatud moel üldine ja paljude asjade kohta käiv), vaid väheste eksperimentide ahtuses ja hämaruses. Seetõttu näib niisugune filosoofia neile, kes selliste eksperimentidega iga päev tegelevad ning on oma fantaasia nendega määrinud, tõenäoline ning just nagu kindel, teistele uskumatu ja tühine. Selle märkimisväärne näide on keemikud (alkeemikud) ja nende dogmad; aga seda leidub tänapäeval vaevalt mujal kui Gilberti filosoofias. Ent ometi ei tohtinud kuidagi seesuguste filosoofiate eest hoiatamata jätta; sest meeles näeme juba ette ja ennustame, et kui inimesed meie manitsuste õhutusel tõsiselt pöörduvad kogemuse poole (sest neile on soovitatud sofistlike õpetustega hüvasti jätta), siis alles, aru enneaegse ja rutaka kiirustamise tõttu, ja hüppamise või lendamise tõttu üldiste asjade ning asjade printsiipide juurde, ähvardab võib-olla niisugustest filosoofiatest suur oht; millisele pahele me ka praegu peame vastu minema.
LXV.
Aga filosoofia rikkumine ebausust, ja teoloogia juurdesegamisest, on palju laiemalt näha, ja toob väga palju halba, kas tervetele filosoofiatele, või nende osadele. Sest inimaru ei ole fantaasia muljetele vähem alluv kui tavaliste mõistete muljetele. Sest vaidlushimuline ja sofistlik filosoofia sugu ajab aru segi; aga see teine fantastiline, ja ülespuhutud, ja just nagu poeetiline, rohkem meelitab aru. Sest inimesel on mingi aru auahnus, mitte väiksem kui tahte oma; eriti kõrgetel ja kõrgelennulistel vaimudel.
Aga selle soo näide särab kreeklaste seas, eriti Pythagorase näol, aga koos jämedama ja koormavama ebausuga; aga ohtlikum ja peenem Platonil ja tema koolkonnal. Seesugust pahet leidub ka ülejäänud filosoofiate osades, abstraktsete vormide ja lõpp-põhjuste ja algpõhjuste sissetoomisel; jättes enamasti ära vahepealsed põhjused, ja muu taoline. Aga selles asjas tuleb rakendada suurimat ettevaatust. Sest kõige halvem asi on vigade apoteoos, ja tuleb pidada aru katkuks, kui tühistele asjadele saab osaks suurim austus. Sellele tühisusele on aga mõned uutest suurima kergusega nõnda andunud, et nad on püüdnud rajada loodusfilosoofia 1. Moosese raamatule, ja Iiobi raamatule, ja teistele Pühadele Kirjadele; otsides elava seast surnut: ja seda enam tuleb seda tühisust pidurdada, ja talitseda, sest jumalike ja inimlike asjade mitte päris mõistlikust kokkusegamisest ei kasva välja mitte üksnes fantastiline filosoofia, vaid ka ketserlik religioon. Nii et üsna päästev on, kui kaine mõttega antakse usule ainult see, mis usule kuulub.
LXVI.
Ja filosoofiate halbade autoriteetide kohta, mis põhinevad kas tavalistel mõistetel, või vähestel eksperimentidel, või ebausul, on juba öeldud. Edasi tuleb rääkida mõtiskluste vigasest ainest, eriti loodusfilosoofias. Nimelt rikub inimaru nende asjade nägemine, mida tehakse mehhaanilistes kunstides, kus kehad muutuvad enamasti liitmiste ja lahutamiste läbi; nii et ta mõtleb, et midagi sarnast leiab aset ka looduses üldse. Siit tuleb see elementide väljamõeldis, ja see väljamõeldis, et looduslikud kehad moodustuvad nende kokkusaamisel. Jällegi, kui inimene kaeb looduse vabadust, satub ta asjade, elukate, taimede, mineraalide liikidele; sealt libiseb ta hõlpsasti sellisesse mõtlemisse, et ta arvab, et looduses on mingid asjade algsed vormid, mida loodus kavatseb esile tuua: järeldades, et ka ülejäänud mitmekesisus tuleneb looduse toimimise takistustest ja kõrvalekalletest, või eri liikide kokkupõrkest, ja ühe liigi ümberistutamisest teise. Ja esimene mõtlemine on meile sünnitanud elementaarsed esimesed kvaliteedid, teine varjatud omadused ja spetsiifilised võimed; mis mõlemad kuuluvad mõtiskluste tühjade otseteede hulka, milles vaim puhkab ning pöördub tõelisematest asjadest ära. Aga meedikud näitavad paremat tööd asjade teistes kvaliteetides ja tegevustes, tõmbumises, tõukumises, hõrenemises, tihenemises, laienemises, kokkutõmbumises, ja taolises; ja kui nad nende kahe (mis ma ütlesin) otseteega (nimelt elementaarsete kvaliteetide ja spetsiifiliste võimetega) ei rikuks neid teisi (mida nad on õigesti märganud), taandades need esimestele kvaliteetidele ning nende subtiilsetele ja ühismõõduta segudele, või viimata neid suurema ja hoolsama vaatlusega välja kolmandate ja neljandate kvaliteetideni, vaid katkestades mõtiskluse ebakohasel ajal, jõuaksid nad palju paremini edasi. Ja niisuguseid võimeid (ma ei ütle neidsamu, vaid sarnaseid) ei tule otsida mitte ainult inimkeha ravivahendites; vaid ka teiste looduslike kehade muutumistes.
Aga veel palju kahjulikum on see, et nad kaevad ja uurivad asjade paigalseisvaid printsiipe, millest; ja mitte liikuvaid, mille läbi asjad tekivad. Esimesed on ju suunatud sõnadele, teised tegudele. Sellest tavalisest liikumise erinevusest, mida täheldatakse omaksvõetud loodusfilosoofias, tekkimisest, hävimisest, kasvamisest, kahanemisest, muutumisest, ja kohavahetusest, ei ole midagi kasu. Tõepoolest, nad peavad tähendama seda: kui keha, mis muus suhtes ei muutu, liigub ometi koha poolest, siis see on kohavahetus; kui ta jäädes samaks nii koha kui ka liigi poolest, muutub kvaliteedi poolest, siis see on muutumine; kui aga selle muutuse tõttu ei jää samaks isegi keha kaal ja kvantiteet, siis see on kasvamise ja kahanemise liikumine; kui ta liigub niivõrd, et muudab isegi liiki ja substantsi, ja muutub teiseks, siis see on tekkimine ja hävimine. Aga need on pelgalt rahvalikud asjad, ega tungi kuidagi loomusesse; ja need on ainult liikumise mõõdud ja perioodid, mitte liigid. Nad ju annavad mõista, niikaugele, ja mitte kuidas, või mis allikast. Ja nad ei tähista ju midagi kehade püüdlusest, ega nende osade edasiliikumisest; vaid ainult siis, kui see liikumine näitab asja meeltele teistmoodi kui enne, jämedal moel, alustavad nad oma jaotust. Ja tahtes midagi tähistada liikumise põhjustest, toovad nad sisse loomuliku liikumise ja vägivaldse liikumise erinevuse, suurima nürimeelsusega; mis samuti lähtub tavalisest mõistest; sest igasugune vägivaldne liikumine on ka loomulik, nimelt kui väline toimivpõhjus paneb looduse teistmoodi tööle kui enne.
Aga seda kõrvale jättes; kui keegi vaatleks (näiteks), et kehades on püüdlus üksteisega kokkupuutele, et neile ei saaks osa looduse ühtsuse eraldamine ja lahutamine, nii et tekiks tühjus: või kui keegi ütleb, et kehades on püüdlus tagasi minna oma loomulikku mõõtmesse või ulatusse, nii et kui nad sellest üle või alla kokku surutakse või laiali kistakse, siis nad kavatsevad kohe taastuda ja tagasi minna oma vanasse sfääri ja paigutusse: või kui keegi ütleb, et kehades on püüdlus koguneda endaga üheloomulise massiks, nimelt tihedatel maa ringi poole, hõredatel taeva ääre poole: siis see ja taoline on tõesti liikumiste füüsikalised sood. Aga need teised on selgelt loogilised ja skolastilised, nagu nende võrdlusest ilmsesti selgub.
Ja pole ka vähem kahjulik, et nad oma filosoofiates ja mõtisklustes kulutavad jõudu asjade printsiipide ja looduse viimaste asjade uurimisele ja käsitlemisele; kuna aga igasugune kasulikkus ja tegutsemisvõime rajaneb vahepealsetele. Sellest tuleb, et inimesed ei jäta loodusest abstraheerimist, kuni jõuavad potentsiaalse ja vormitu mateeriani; ega jälle jäta looduse lõikamist, kuni jõuavad välja aatomini; mis, isegi kui see on tõsi, saab inimeste fortuuna parandamiseks vähe teha.
LXVII.
Aru tuleb hoiatada ka filosoofiate ohjeldamatuste eest, nõustumise andmise ja andmatajätmise suhtes; sest näib, et niisugused ohjeldamatused püstitavad iidoleid, ja kuidagi põlistavad neid, et ei tekiks ligipääsu nende kõrvaldamiseks. Liialdus on nimelt kahesugune: üks nende oma, kes kergesti otsustavad ning teevad teadused positiivseteks ja õpetajalikeks; teine nende oma, kes on sisse toonud akatalepsia, ja lõputult eksleva uurimise; millest esimene rõhub aru, teine nõrgestab. Nimelt on Aristotelese filosoofia, olles teised filosoofiad (nagu Osmanid teevad oma vendadega) sõjakate ümberlükkamistega maha tapnud, üksikute asjade kohta otsustanud; ja sepitseb ise omal suval jälle küsimusi, seejärel lahendab; nii et kõik on kindel ja otsustatud: mis on ka tema järglastel jõus ja tarvitusel.
Aga Platoni koolkond tõi sisse akatalepsia, algul just nagu nalja ja iroonia pärast, vihkamisest vanade sofistide, Protagorase, Hippiase, ja ülejäänute vastu, kes ei kartnud midagi rohkem kui seda, et näib, et nad milleski kahtlevad. Aga uus akadeemia dogmatiseeris akatalepsia ja pooldas seda teesklematult: mis on küll ausam plaan kui otsustamise ohjeldamatus, sest nad ise ütlevad enda kohta, et nad sugugi ei tee lõppu uurimisele, nagu tegi Pyrrhon ja efektikud, vaid neil on midagi, mida nad järgivad kui tõenäolist, kuigi neil ei ole midagi, mida nad peaksid tõeseks, ometi kui inimvaim on kord tõe leidmise suhtes meeleheitesse sattunud, läheb kõik hoopis loiumaks: millest tuleb, et inimesed kalduvad pigem meeldivate kõnede ja dispuutide poole, ning mingite hulkumiste poole ühelt asjalt teisele, kui hoiduvad mingisse rangusse. Aga nagu me algusest peale oleme öelnud ja lakkamata ärgitame, inimmeeltelt ja -arult ei tule autoriteeti ära võtta, vaid neid tuleb abistada.
LXVIII.
Ja iidolite üksikute sugude ja nende varustuse kohta oleme juba öelnud; sellest kõigest tuleb vankumatu ja piduliku otsusega loobuda ja lahti öelda ning aru tuleb nendest köidikutest vabastada ja puhastada; et ligipääs inimese riiki, mis rajaneb teadustel, peaaegu ei oleks teistsugune kui taevariiki, kuhu ei saa siseneda teisiti kui lapse näoga.


Leemetikare.
Leemetikare on kare Muhu juures Seaninast 0,2 km kirdes.
Kõrgvee korral on saare madalam keskosa üle ujutatud, saarest jäävad siis alles põhja- ja (suurem) lõunapoolne osa.
Leemetikare on kivine. Saar on tervenisti kaetud paekiviklibuga, millel leidub suuremaid graniitkive.
Taimedest võib muuhulgas leida rannikat, merihumurit, merikapsast, põldmurakat ja pilliroogu. Leemetikarel puid ei kasva, mõni põõsas aga küll.
Saarel on nähtud pesitsemas kühmnokk-luike, hahka, punajalg-tildrit ja merikajakat. Teistest lindudest võib sagedamini kohata kormorani, naerukajakat, kalakajakat, randtiiru, valgepõsk-laglet, luitsnokk-parti ja teisi partlasi.


Botswana riigipeade loend.
Botswana riigipeade loend loetleb Botswana riigipead pärast iseseisvumist 1966. aastal.


Guinea riigipeade loend.
Guinea riigipeade loend loetleb Guinea presidendid pärast iseseisvumist 1958. aastal.


Guinea-Bissau riigipeade loend.
Guinea-Bissau riigipeade loend loetleb iseseisva Guinea-Bissau riigipead alates iseseisvumisest Portugali võimu alt 1973. aastal.
Guinea-Bissau riigipeaks on president.


Kameruni riigipeade loend.
Kameruni riigipeade loend loetleb Kameruni riigipead alates 1960. aastast, kui Prantsuse Kamerun iseseisvus. 1961 vabanes koloniaalvõimu alt ka Briti Kamerun; selle lõunaosa liitus Kameruniga, põhjaosa aga Nigeeriaga.


Birma riigipeade loend.
Birma riigipeade loend loetleb Birma riigipead alates Awa kuningriigi iseseisvumisest 1752. aastal ning pärast Suurbritannia anneksiooni ja Jaapani okupatsiooni taasiseseisvunud riigi presidendid tänapäevani.


Mosambiigi riigipeade loend.
Mosambiigi riigipeade loend loetleb Mosambiigi riigipead alates iseseisvumisest 1975. aastal.


Idaslaavi keeled.
Idaslaavi keeled on slaavi keelte hulka kuuluv keelterühm.


BBC.
BBC (lühend nimest British Broadcasting Corporation) on Suurbritannia avalik-õiguslik televisiooni- ja ringhäälingukorporatsioon, mis edastab saateid üle terve maailma. BBC loodi 1922. aastal mitmete erinevate erafirmade koostööl. Esimene ametlik saade (ülekanne) toimus sama aasta 14. novembril.
Umbes 23 tuhandelise isikkoosseisuga ettevõtte käive oli 2009/2010 aruaandeaastal 4,741 miljardit naela.


Bulgaaria riigipeade loend.
Bulgaaria riigipeade loend sisaldab kahte tabelit, millest esimene loetleb Bulgaaria monarhid ning teine loetleb riigi valitsejad pärast monarhiat.


Nicholas Parsons.
Nicholas Parsons "Just a Minute" lindistamisel
Christopher Nicholas Parsons (sündinud 10. oktoobril 1923 Lincolnshire'is Granthamis) on Briti näitleja.
Parsonsil on vanem vend ja noorem õde. Nende isa oli üldarst ja tõenäoliselt aitas ta 1925 ilmale tuua tulevast peaministrit Margaret Thatcherit. Ema töötas samas haiglas õena.
Nicholas ei olnud koolis tubli õpilane. Ta kannatas kogelemise, düsleksia ja peavalude käes.
Poisina tahtis ta saada näitlejaks, aga vanemad suunasid ta tööle Glasgow' lähedal Clydebankis olevasse laevaehitustöökotta, sest poisil oli käelise tegevuse peale annet. Ta läbis ka Glasgow' ülikoolis poolteist kursust inseneriõpet, jättis küll õppimise pooleli, aga töötas maailmasõja ajal laevamehaanikuna. Halva tervise tõttu ta lahingutes ei osalenud.
Pärast maailmasõda hakkas ta tööle näitlejana algul Glasgow', hiljem Londoni teatrites. Esimese filmirolli tegi ta 1947, teise 1954, ja sellest alates hakkas sageli filmides kaasa tegema.
Ta juhib BBC neljanda raadio programmis olevat saadet "Just a Minute", mis on eetris olnud alates 1967. aastast. Selles saates peavad neli osalejat kõnelema etteantud teemal minut aega ilma ennast kordamata, takerdumata ja teemast kõrvale kaldumata.
Parsons on osalenud ka The Benny Hill Show's (1969–1974).
Aastatel 1972–1983 juhtis ta telesaadet "Sale of the Century".


Raadio.
Raadio on signaalide edastamine raadiolainete (elektromagnetlainete) abil sagedusalas mõnest kHz-st kuni 3 THz-ni.
Rahvapäraselt nimetatakse raadioks kas ringhäälingut või raadiovastuvõtjat.


Belgia riigipeade loend.
Belgia riigipeade loend sisaldab kahte tabelit, millest esimene loetleb Belgia riigipead alates Habsburgide võimule vastuhakkamisest 1790. aastal ja iseseisvumisest 1830. aastal kuni tänapäevani. Teine tabel loetleb Belgia tegelikud valitsejad Saksa okupatsiooni aegadel 1914–1918 ja 1940–1944.


Rootsi riigipeade loend.
Rootsi riigipeade loend loetleb teadaolevad Rootsi monarhid kuni tänapäevani.
Välislingid.
Riigipead


Jordaania riigipeade loend.
Jordaania riigipeade loend loetleb Jordaania monarhid alates autonoomia saavutamisest 1921. aastal. Lisaks: 1958. aastal oli Jordaania föderatsioonis Iraagi kuningriigiga.


Sambia riigipeade loend.
Sambia riigipeade loend loetleb Sambia riigipead alates iseseisvumisest 1964. aastal.


Senegali riigipeade loend.
Senegali riigipeade loend loetleb Senegali riigipead alates iseseisvumisest 1960. aastal.


Nora Ikstena.
Nora Ikstena (sündinud 5. oktoobril 1969 Riias) on läti kirjanik.
Haridus.
Ta lõpetas 1992. aastal Läti Ülikooli läti filoloogia erialal ning täiendas end 1994–1995 inglise keele ja kirjanduse alal Missouri Ülikoolis (Columbia, Missouri).
Töökäik.
Ikstena on töötanud Riias Kirjandus-, Muusika- ja Teatrimuuseumi Jānis Rainise uurimisgrupis, kirjandusajakirja Karogs ja Riia õhtulehe Rīgas Balss toimetustes. Aastail 1995–1997 töötas ta külalistoimetajana ajakirja The Review of Contemporary Fiction (Illinois) erinumbri kallal, mis oli pühendatud läti kirjandusele.
Looming.
Ikstena kirjutas algul novelle. Kogud "Pisiasjad ja lõbustused" (1995) ja "Ekslikud romansid" (1997) võttis kriitika hästi vastu.
Aastal 1998 ilmus tema esimene romaan "Elu pühitsus", millel oli Lätis suur menu. Taani kriitik Nicki Hansen kasutab raamatu kohta sõnu: "unenäoline, salakaval, pildirikas, tormiline, mõtlik, võimas". Vana naise Eleonora matustele kogunevad tema palvet täites seitse inimest, kes teda olid tundnud, ja igaüks jutustab temast poeetilisi, müüdisarnaseid unenäolisi lugusid. Eleonora tütar Helēna saab targemaks. Lõpuks armub ta ainsasse nooresse külalisse Ugasse.
Romaani esitleti Tallinnas 26. novembril 2003. Ikstena ütles, et ta olevat raamatu kirjutanud sundseisus Visbys loomemajas olles.
Tema loomingut on tõlgitud soome, saksa, vene, sloveeni, prantsuse, rootsi, inglise, eesti ja taani keelde.


Läti kirjandus.
a>" nimikangelast Riia linna kaitsjana (1932).
Läti kirjandus on läti keeles kirjutatud kirjandus.
Läti kirjanduse romantismiaegse klassika hulka kuuluvad Krišjānis Baronsi rahvalaulude ehk dainade kogumik "Latvju dainas" ("Läti dainad") ning Andrejs Pumpursi kirjutatud poeem "Lāčplēsis" ("Karutapja"), mida peetakse Läti rahvuseeposeks.


Tšehhoslovakkia riigipeade loend.
Tšehhoslovakkia riigipeade loend loetleb Tšehhoslovakkia riigipead kogu riigi ajaloo vältel. Riik eksisteeris aastatel 1918–1992.


Küprose riigipeade loend.
Küprose riigipeade loend loetleb Küprose presidendid alates iseseisvumisest riigi 1960. aastal.


Põhja-Küprose riigipeade loend.
Põhja-Küprose riigipeade loend loetleb Türgi poolt toetatava rahvusvaheliselt tunnustamata Põhja-Küprose presidendid.


Loogiline võimalikkus.
Loogiline võimalikkus on kõige lõdvem võimalikkuse tüüp (sealhulgas modaalloogikas). Kõige lihtsamalt öeldes on loogiliselt võimalikud propositsioonid need, mis ei sisalda loogilist vasturääkivust.
Võib ka öelda, et propositsioon on loogiliselt võimalik siis ja ainult siis, kui maailm saaks olla niisugune, et see propositsioon on tõene. Seetõttu on näiteks "Taevas on sinine" (ja teised tegelikult tõesed propositsioonid) loogiliselt võimalikud: kui tegelik maailm võimaldab propositsiooni tõesust, siis maailm ka saab olla niisugune, et see propositsioon on tõene. Kuid loogiliselt on võimalik ka, et taevas on roheline, sest maailm saaks ju põhimõtteliselt olla ka niisugune, et maailm on roheline (see tähendab: oleks ju ka mõeldav, et maailm oleks niisugune, et taevas oleks roheline).
Seevastu loogiliselt võimatud propositsioonid on sellised, mis mitte kuidagi tõesed olla ei saaks, sest nende puhul tekib loogiline vasturääkivus. On küll loogiliselt võimalik, et taevas on roheline, kuid ei ole loogiliselt võimalik, et taevas oleks samal ajal ja samas suhtes roheline ja mitteroheline. Kui taevas oleks roheline, siis ta ei saaks olla mitteroheline, ja ümberpöördult.
Enamasti leitakse, et on loogiliselt võimalik, et loodusseadused oleksid teistsugused, kui nad tegelikult on. Sel juhul on paljud asjad, mida me peame võimatuks, siiski loogiliselt võimalikud: näiteks on loogiliselt võimalik, et ma lendaksin käsi tiibade asemel kasutades või lööksin jalgpalli nii tugevasti, et ta lendaks kiirusega 300 000 km/s. Sellised stsenaariumid on siis loogiliselt võimalikud, kuid füüsiliselt võimatud, täpsemalt nomoloogiliselt võimatud.
Teine loogilisest võimalikkusest erinev võimalikkuse liik on karakteroloogiline võimalikkus. Näiteks on loogiliselt võimalik, et pärast halvasti magatud ööd lähen ma tänavale ja hakkan inimesi tapma. Ka loodusseadused ei keela seda, kuid see ei ole karakteroloogiliselt võimalik, sest see ei lähe minu iseloomuga kokku.
Propositsioon on loogiliselt paratamatu siis ja ainult siis, kui ei ole loogiliselt võimalik, et ta oleks väär.
Propositsioon on loogiliselt võimatu siis ja ainult siis, kui ei ole loogiliselt võimalik, et ta oleks tõene.
Propositsioon on loogiliselt kontingentne siis ja ainult siis, kui on loogiliselt võimalik, et ta on tõene ja on loogiliselt võimalik, et ta on väär.
Loogiline võimalikkus ja füüsiline võimalikkus.
Esimene arutlus on kehtetu, teine kehtiv. Esimese arutluse puhul on võimalik, et eeldus on tõene, ent järeldus on väär, sest olgugi eeldus tõene, võib tomatitaim näiteks hävida enne viljakandmist, ütleme, taimekahjurite rünnaku või pommitabamuse tagajärjel.
Kui jutt on füüsilisest võimalikkusest, siis väide 3) on tõenäoliselt tõene: paistab et loodusseadused ei võimalda inimesel oma lihaste jõul Maale Kuule hüpata. Kui jutt on loogilisest võimalikkusest, siis väide 3) on väär: sellises hüppes ei peitu sisemist vastuolu. Isegi kui see hüpe on loodusseadustega vastuolus, on ta loogiliselt ikkagi võimalik, sest oleks ju loogiliselt võimalik, et loodusseadused oleksid teistsugused. Aga väide 4) on isegi loogiliselt võimatu, sest kolmerattalisus ja kaherattalisus ju ometi välistavad teineteist.
Asjade seis on füüsiliselt võimalik, kui loodusseadused seda võimaldavad või võimaldaksid (niisugune asjade seis ei pruugi olla tegelik). Asjade seis on loogiliselt võimalik, kui see teistsuguste loodusseaduste puhul oleks (või olemasolevate loodusseaduste juures on) füüsiliselt võimalik. Füüsiliselt võimatu on see, mis ei ole füüsiliselt võimalik, ja loogiliselt võimatu on see, mis ei ole loogiliselt võimalik. Mis on loogiliselt võimatu, see on füüsiliselt võimatu, ja mis on füüsiliselt võimalik, see on loogiliselt võimalik.
Mis on füüsiliselt võimalik, seda aprioorselt (kogemusest ja katsetest sõltumatult) teada ei ole võimalik, küll aga on aprioorselt võimalik teada, mis on loogiliselt võimalik.
Maailmastsenaariumide klassid.
Maailmastsenaariumiks nimetame siin füüsilise maailma (universumi) täielikku kirjeldust. See kirjeldab maailma seisundit igal hetkel. Aja kestus maailmas ei ole ette antud, kuid eeldatakse, et maailmas on aeg. Nähtavasti ei riku see nõue üldisust kuigi palju, sest mõeldavad on ka variandid, et on ainult üks hetk (nii-öelda ajatu maailm) või ei ole ühtegi hetke (maailma ei olegi).
Ajahetked peavad olema kuidagi järjestatud. Jääb lahtiseks, kas aeg on pidev või katkeline (diskreetne). Õigupoolest ei saa tegeliku maailma kirjeldust nii relatiivsusteooria kui ka kvantmehhaanika järgi rangelt võttes hetkedeks jaotada. Me hakkasime rääkima hetkedest ning kirjeldustest kui stsenaariumidest ainult selleks, et oleks selge, et jutt ei ole maailma kirjeldusest sellisena, nagu ta on mingil ühel hetkel.
Universumit saame kirjeldada muidugi ainult oma mõistestiku raames. Ka see nähtavasti ei riku üldisust, sest ka võimalikkuse probleem püstitatakse samas mõistestikus.
On võimalik rääkida mingi üksiku propositsiooni füüsilisest või loogilisest võimalikkusest. Kui näiteks auditooriumis öeldakse "See tahvel on sinine," peetakse arvatavasti silmas, et see konkreetne tahvel, mis auditooriumis sel hetkel ainsana on, on sel hetkel sinine. Nii on see propositsioon täpsustatud. Tegelikult on see tahvel küll roheline. Nüüd küsime, kas on füüsiliselt võimalik, et see tahvel oleks sinine, formuleerides seda nii: "Kas on füüsiliselt võimalik, et see tahvel oleks sinine?" Me ei pea silmas mitte seda, et tahvel oleks roheline ja samal ajal sinine, vaid seda, et ta oleks sinine sellepärast, et ta varem on näiteks värvitud siniseks. Viimasel juhul ei oleks meie maailma stenaarium teistsugune kui tegelikult mitte ainult tahvli praeguse värvi poolest, vaid stsenaariumides peaks olema teisigi lahknevusi.
Me võime öelda, et on füüsiliselt (nomoloogiliselt) võimalik, et see tahvel oleks sinine, sest loodusseadused ei keela, et see tahvel oleks millalgi siniseks värvitud.
Küsimus millegi füüsilisest või loogilisest võimalikkusest püstitatakse üldjuhul mingi propositsioonide klassi kohta. Tõepoolest, kui küsitakse, kas on võimalik lennata kiirusega 1 000 000 km/s, siis ju ei küsita midagi ühe propositsiooni kohta. Kui me võtame mis tahes maailmastsenaariumi, siis saame öelda, kas selles maailmas leiab mingil ajal aset selliselt kirjeldatav sündmus ning kas mõni propositsioon kujuga "A" lendab hetkel "t" kiirusega 1 000 000 km/s" on tõene. Sellise kujuga propositsioone on üldjuhul väga palju. Kui vastus on jaatav, siis me võime öelda, et sellisele maailmastsenaariumile vastavas maailmas oleks sellise kiirusega lendamine füüsiliselt võimalik. (Teisest küljest, et maailmastsenaariumid ei sisalda loodusseaduste formuleeringut, jääks eitava vastuse korral siiski lahtiseks, kas taoline lendamine tolles maailmas oleks füüsiliselt võimalik. Kuid füüsilisest võimalikkusest me võime rääkida lähtudes tegeliku maailma loodusseadustest). Loogilise võimalikkuse jaoks piisab sellest, et oleks kas või üks stsenaarium, kus kas või üks vastava kujuga propositsioon oleks tõene.
Jaotame kõik maailmastsenaariumid kaheks klassiks. Klassi "A" kuuluvad kõik need stsenaariumid, mis on füüsiliselt võimalikud, see tähendab need stsenaariumid, mille korral ei ole rikutud ükski tegelik loodusseadus. Klassi "B" kuuluvad füüsiliselt võimatud stsenaariumid. Siis saab klassifitseerida propositsioonide klasse (mille kohta püstitatakse küsimus füüsilisest või loogilisest võimalikkusest). Selle klassifikatsiooni ülesehitamisel lähtume vastavast stsenaariumide klasside klassifikatsioonist.
1. Esimesse tüüpi kuuluv stsenaariumide klass on "A" ja "B" ühend A∪B. Vastav propositsioonide klass määratletakse näiteks küsimusega "Kas on võimalik, et kas kõik, mis maailmas iganes juhtub, on füüsiliselt võimalik või maailmas juhtub kunagi miski, mis ei ole füüsiliselt võimalik?"
2. Teise tüüpi kuuluv stsenaariumide klass on "A". Vastav propositsioonide klass määratletakse näiteks küsimusega "Kas on võimalik, et kõik, mis maailmas iganes juhtub, on füüsiliselt võimalik?"
3. Kolmandasse tüüpi kuuluv stsenaariumide klass on "B". Vastav propositsioonide klass määratletakse näiteks küsimusega "Kas on võimalik, et maailmas kunagi juhtub miski, mis ei ole füüsiliselt võimalik?"
4. Neljandasse tüüpi kuuluv stsenaariumide klass on "A" ja "B" ühisosa A ∩B, mis on tühi klass formula_1.Vastav propositsioonide klass määratletakse näiteks küsimusega "Kas on võimalik, et kõik, mis maailmas iganes juhtub, on füüsiliselt võimalik ja maailmas juhtub kunagi miski, mis ei ole füüsiliselt võimalik?"
5. Viiendasse tüüpi kuuluv stsenaariumide klass on klassi "A" mõni mittetühi pärisalamklass, see tähendab, mittetühi stsenaariumide klass, mille kõik elemendid on füüsiliselt võimalike maailmade stsenaariumid, kuid mis ei lange klassiga "A" kokku. Vastav propositsioonide klass määratletakse näiteks küsimusega "Kas on võimalik, et kõik, mis maailmas iganes juhtub, on füüsiliselt võimalik, ja see-ja-see maailmas kunagi juhtub?" Siin on eelduseks, et see-ja-see on füüsiliselt võimalik, kuid mitte füüsiliselt paratamatu.
6. Kuuendasse tüüpi kuuluv stsenaariumide klass on klassi "B" mõni mittetühi pärisalamklass (matemaatika), see tähendab, mittetühi stsenaariumide klass, mille kõik elemendid on füüsiliselt võimatute maailmade stsenaariumid, kuid mis ei lange klassiga "B" kokku. Vastav propositsioonide klass määratletakse näiteks küsimusega "Kas on võimalik, et maailmas kunagi juhtub miski, mis ei ole füüsiliselt võimalik, ja see-ja-see maailmas kunagi juhtub?", kusjuures eeldame, et see-ja-see on füüsiliselt võimatu ja loogiliselt võimalik, kuid ei hõlma kõike füüsiliselt võimatut. Küsimuse võib sõnastada ka lihtsamalt: "Kas see-ja-see on võimalik?" See-ja-see peab olema loogiliselt võimalik ja füüsiliselt võimatu ning ei tohi hõlmata kõike füüsiliselt võimatut.
7. Seitsmendasse tüüpi kuuluv stsenaariumide klass on mõni maailmastsenaariumide klass, millesse kuulub nii "A" kui ka "B" elemente, kuid mis ei lange kokku "A" ja "B" ühendiga. Vastav propositsioonide klass määratletakse üldjuhul küsimusega "Kas see-ja-see on võimalik?", kus see-ja-see on füüsiliselt võimalik.
Olgu meil nüüd küsimus kujuga "Kas see-ja-see on võimalik?".
Kui see-ja-see on loogiliselt võimatu, siis ta määratleb propositsioonide klassi, mis vastab tüübile 4.
Kui see-ja-see on loogiliselt võimalik, siis ta määratleb propositsioonide klassi, mis vastab tüübile 1, 2, 3, 5, 6 või 7.
Kui see-ja-see on füüsiliselt võimatu, siis ta määratleb propositsioonide klassi, mis vastab tüübile 3, 4 või 6.
Kui see-ja-see on füüsiliselt võimalik, siis ta määratleb propositsioonide klassi, mis vastab tüübile 1, 2, 5 või 7.


Navahrudak.
Navahrudak või Navahradak (varem Novogorodok) on linn Valgevenes Hrodna oblastis, Navahrudaki rajooni keskus. Ajaloolise Must-Vene keskus. Elanike arv on 32 000 (2007).
Ajalugu.
Mindaugase linnus (Viktar Staščaniuki rekonstruktsioon)
Arheoloogide andmetel oli Navahrudaki kohal asula juba 10. sajandil. 12. sajandil oli seal linnus ühes selle juurde kuuluva asulaga.
Linn kujunes samanimelise vürstiriigi keskuseks. 1252 mainiti Navahrudakki Leedu suurvürsti Mindaugase residentsina.
Linna on korduvalt rünnanud leedu ja vene vürstid oma vägedega, mongolid (1255, 1274, 1278), ristirüütlid (1314, 1321, 1341, 1390, 1394) ning krimmitatarlased (16. sajandi alguses).
Aastast 1394 on Navahrudak suurvürsti domeeni üks keskusi ja 1415. aastast Leedu suurvürstiriigi õigeusu metropoliidi residents.
1507–1795 samanimelise vojevoodkonna keskus. 1511 sai Navahrudak Magdeburgi linnaõigused.


Jäämurdja.
Jäämurdja (kõnekeeles vääralt ka: "jäälõhkuja") on laev sõiduks ja teistele laevadele tee rajamiseks jääs.
Jäämurdjal on erilise kujuga tugev kere ja võimsad peamasinad. Võimsam jäämurdja võib murda kuni 2 m paksusesse jäässe kanali (sõidurenni) laevakaravanidele ja abistab üksiklaevu jäävangist vabanemiseks. Kui jäämurdja sõidab vastu jäävälja, tõuseb ta kaldvöör jää servale ja purustab selle oma raskusega. Laeva, mis ei suuda jäämurdja järel iseseisvalt jääkanalis sõita, võib enamik tavajäämurdjaid võtta peaaegu jäigalt puksiiri. Selleks kinnitatakse pukseeritava laeva vöör jäämurdja ahtritekile.
Nüüdisaja tüüpi jäämurdja ehitas esimesena 1864 Vene tööstur M. Britnev sõiduks Kroonlinna ja Oranienbaumi vahel. Selle nimi oli "Pilot" ja võimsus 0,04 MW. Tallinna sadama esimene jäämurdja oli Stadt Reval. Esimene arktiline jäämurdja oli Jermak. 1959 lasti vette esimene tuumajõuseadmega jäämurdja (vaata: aatomijäämurdja). Eesti tuntuim ajalooline jäämurdja oli Suur Tõll.
Uuema põlvkonna jäämurdjate (näiteks Mudjug) ehitamisel on kasutatud uusi teoreetilisi põhimõtteid: tähelepanu pööratakse energia säästmisele ja massi vähendamisele.
Eesti Vabariigil on alates 1993. aastast üks jäämurdja – Tarmo (võimsus 10 120 kW; ehitatud Soomes 1963). Esimene kolmest karmil talvel vajalikust jäämurdjast on projekteeritud, kuid seda ei ole hakatud ehitama.
Kasutusel on ka tavalisest kõrgema jääklassiga reisi- ja kaubalaevu.


Kõiguste Heinlaid.
"See artikkel on laiust Kõiguste lahes; Väinamere laiu kohta vaata Heinlaid, Tõstamaa lahe laiu kohta vaata Heinlaid (Tõstamaa laht)."
Heinlaid on laid, mis asub Saaremaa lõunaranniku lähedal Kõiguste lahes.


Karjala-Soome NSV.
Karjala-Soome NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus 1940–1956. Hiljem kuulus ta Karjala ANSV-na Vene NFSV-sse.
Karjala-Soome NSV moodustati 1940. aastal peale Soome-Vene sõda (Talvesõda) vastukaaluna (nõudena) Soome vallutamata jäämise tõttu. 1940. aastal muudeti koos vene keelega kohustuslikuks ka soome keel, mis karjalastes tekitas segadust. Venemaal oli lähitulevukus kava Soome vallutada ning liita see Karjala-Soome NSV-na NSVL koosseisu.
Karjala-Soome NSV moodustamisega unustati kiirustades ANSV juriidiliselt Vene NFSV-st välja arvata. Otto Kuusinen sai fiktiivse koha - Karjala-Soome NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.
1956. aastal kaotas Karjala NSV oma poliitilise vajaduse ja ta muudeti uuesti ANSV-ks.


Armeenia NSV.
Armeenia NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu ja Taga-Kaukaasia SFNV koosseisus.


Aserbaidžaani NSV.
Aserbaidžaani NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu ja Taga-Kaukaasia SFNV koosseisus.


Turkmeeni NSV.
Turkmeeni NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus. Loodi 27. oktoobril 1924 Buhhaara NSV, Horezmi NSV ja Turkestani ANSV osadest.
Nõukogude Liidu lagunemise järel 1991. aastal kuulutati Turkmeeni NSV alal välja iseseisev Türkmenistan.


Usbeki NSV.
Usbeki NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus.


Ja, vi elsker dette landet.
"Ja, vi elsker dette landet" 'Jah, me armastame seda maad' on Norra riigihümn. See on faktiliselt kasutusel ainsa riigihümnina, kuigi staatust riigihümnina pole seadusandlikult sätestatud.
Viisi kirjutas Rikard Nordraak 1864 ning sõnad Bjørnstjerne Bjørnson. Nordraak oli Bjørnsoni nõbu ja kirjutas sõnad paljudele tema luuletustele. Laulu algne pealkiri oli "Norsk Fædrelandssang" ("Norra isamaalaul") ning Bjørnson kirjutas selle 1859 Hopi talus Bergeni lähedal. Laul oli pühendatud "Tema Majesteedile Norra kuningale Carlile". Esimest korda avaldati see ajalehes Aftenbladet, mille kaastoimetaja Bjørnson tollal oli.
Mõnevõrra muudetud kujul Nordraaki meloodiale kohandatuna lauldi seda esmaettekandes põhiseaduse 50. aastapäeva puhul 17. mail 1864 kas Eidsvollis või Christianias (praegu Oslo) kuningalossi ees. Lõplik variant, mida praegu lauldakse, pärineb aastast 1869. Laul sai kiiresti populaarseks ja võeti koolilugemikesse. Seda hakati laulma 17. mai lasterongkäikudel.
Kõiki salme tavaliselt ei laulda. Iga salmi kaht viimast rida korratakse.
Sõnad ja tõlge.
Kvinner selv stod opp og strede
det gav døden selv sin ære -
vi med undren mot ham hastet,
Drevne frem på stand av skammen
nu vi står tre brødre sammen,
Norske mann i hus og hytte,
Og som fedres kamp har hevet
også vi, når det blir krevet,
kortsulise ja tuultest parkununa vee kohal
kui meid mitu korda proovile pandi
sest me oleks ennem maa maha põletanud
tuletame meelde kas või ainult seda, mis
See andis surmale endale au –
nüüd me seisame, kolm venda koos,
nii et me võitsime oma õiguse.
kortsulise ja tuultest parkununa vee kohal
Ja nagu isade võitlus on tõstnud
nii ka meie, kui on tarvis,
lööme selle rahu eest leerid üles.


Cap-Haïtien.
Cap-Haïtien (kohalik prantsuskeelne nimi Le Cap) on sadamalinn Haiti põhjarannikul, Põhjadepartemangu keskus.
Rahvastik.
Elanike arv on umbes 500 000 (?). 1995. aastal hinnati elanike arvuks 100 600.
Majandus.
Linna ümbruses kasvatatakse müügiks sisaliagaavi, suhkruroogu, kohvipuud, banaani ja ananassi.
Sadama kaudu eksporditakse kohvi, kampešipuudd, kakaod, mett ja sisalit.
Ajalugu.
Linna asutasid prantslased 1670. aastal. Umbes sada aastat oli see Haiti (Saint-Domingue'i) pealinn. Enne 1842. aasta maavärinat hüüti linna väikeseks Pariisiks.
1791 vallutas Cap-Haïtieni orjade ülestõusu juht Toussaint L’Ouverture.
1811–1820 oli Cap-Haïtien Henri Christophe'i kuningriigi pealinn. Sellest ajast on säilinud Sans Souci palee ja tsitadell La Ferrière.


Garaşsyz, Bitarap, Türkmenistanyň Döwlet Gimni.
"Garaşsyz, Bitarap, Türkmenistanyň Döwlet Gimni" ehk "Iseseisva neutraalse Türkmenistani riigihümn" on Türkmenistani riigihümn.
Riigihümni kinnitas 27. septembril 1996 "Halk Maslahaty" (Rahvanõukogu) 7. istungil Baýramaly linnas. Detsembris 2008 muudeti hümni sõnu.
Algne tekst.
Sana şek ýetirse, kör bolsun gözler
Algse teksti tõlge.
elagu ja õitsegu ikka ja alati!
Kodukolde eest olen valmis elu andma,
järglased on kuulsad esivanemate vaimu poolest,
Minu maa on püha. Maailmas lehvib minu lipp,
elagu ja õitsegu ikka ja alati!
Minu rahvas on ühtne ja hõimude soontes
aegade tormid ja hädad ei kohuta meid,
elagu ja õitsegu ikka ja alati!
jäägu mu silmad pimedaks kurja pilgu eest sinu peale,


Eesti NSV.
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (lühendid: Eesti NSV ja ENSV; vene keeles "Эстонская Советская Социалистическая Республика" Estonskaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika) oli okupeeritud Eestis asuv haldusüksus. Annekteeritud Eesti staatuseks määrati liiduvabariik Nõukogude Liidu koosseisus. Eesti NSV pealinn oli vastavalt Eesti NSV Konstitutsioonile Tallinn.
Eesti NSV kuulutati välja 21. juulil 1940 Riigivolikogu II koosseisu otsusega. 6. augustil 1940 otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu rahuldada Eesti NSV valitsuse taotluse viimane vastu võtta NSV Liidu koosseisu.
Eesti NSV õiguslik olemus.
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli formaalselt suveräänne riik, kuid tegelikult tal iseseisvus puudus. Faktiliselt haldas Eesti NSV-d NSV Liit, mis oli Eesti NSV 1940. aastal enda koosseisu võtnud. Seda akti käsitavad Eesti ja paljud teised riigid õigusvastase annekteerimisena. Valdav osa tollastest maailma riikidest ei tunnustanud Eesti Vabariigi ega teiste Balti riikide liidendamist Nõukogude Liidu külge. See andis tuge EV õigusliku järjekestvuse printsiibile, mis toetus arusaamale, et Eesti Vabariik eksisteeris tegelikult edasi "de jure" vaatamata EV "de facto" annekteeritusele. Selle doktriini alusel suhtus arvestatav osa maailma riikide valitsustest Eestisse kui õigusvastaselt okupeeritud riigisse aastail 1940–1991 (Stimsoni doktriin Ameerika Ühendriikides). USA-s sel ajavahemikul avaldatud maakaartide Balti riike käsitlevatel lehekülgedel oli näiteks järgmine märge: "USA valitsus ei ole kunagi ametlikult tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal."
Eesti NSV sümbolid.
20. juulil 1945 kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium Eesti NSV hümniks Gustav Ernesaksa "Jää kestma, Kalevite kange rahvas", millele tegi sõnad Johannes Semper.
ENSV riigivapil oli sirbi ja vasara kujutis tõusva päikese kiirtes, mida raamis vasakul okas­puu okstest ja paremal rukkipeadest pärg. Pärjapooled on põimitud punase lin­diga, pealkirjadega eesti ja vene keeles: "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" ja all tähed "Eesti NSV". Vapi ülaosas oli viieharuline täht.
ENSV riigilipp oli punast värvi kangas, mida läbib sinine laineline vööt kahe valge triibuga ülalpool, kujundades kuus teravatipulist lainet piki lippu. Sinine laineline vööt koos valgete triipudega moodustas kolm kümnendikku lipu laiusest. Ülemine punane vööt moodustab poole lipu laiusest, alumine punane vööt ühe viien­diku lipu laiusest. Lipukanga ülemise punase osa vasakus ülemises nurgas lipu pikkusest ühe kuuendiku kaugusel vardast on kujutatud kuldne sirp ja vasar ning nende kohal kuldääristuses punane viisnurk.
Eesti NSV loomise poliitilised käsitlused.
Eesti NSV tekkimise kohta on olemas mitmeid erinevaid poliitilisi käsitlusi. Valdavad käsitlused on, et Nõukogude Liit ja Nõukogude Liidu väed okupeerisid Eesti Vabariigi. Sellele vastandub käsitlus, et Eestis toimus NSV Liidu kaasabil juunipööre, mille tulemusel tekkis ENSV. Mõlemas käsitluses tõlgendatakse samasid sündmuseid erinevate poliitiliste vaatenurkade alt.
Eesti NSV riigivõim ja haldusaparaat.
Vastavalt ENSV konstitutsioonile oli "ENSV poliitiliseks aluseks töötava rahva saadikute Nõukogud, mis on kindlustatud kapitalistide ja suurmaaomanike võimu kukutamise ja proletariaadi diktatuuri kehtimapaneku tagajärjel ning kõik võim kuulus ENSVs linna ja maa töötavale rahvale töötava rahva saadikute Nõukogude kaudu." Kui konstitutsioon väitis, et "ENSV Ülemnõukogu on ainus ENSV seaduseandlik organ", siis oli seal ka, et "NSVL seadused on kohuslikud ENSV territooriumil" ja "iga ENSV kodanik on ühtlasi NSVL kodanik. Kõigi teiste liiduvabariikide kodanikel on ENSV territooriumil samasugused õigused kui ENSV kodanikel..
, "Eesti NSV Ministrite Nõukogu", "Eesti NSV rahvakomissariaatide ja ministeeriumite loend"
ENSV kõrgeim täidesaatev ja kor­raldav riigivõimuorgan oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja 1946. aastast Minist­rite Nõukogu. Kohalikku võimu teostasid linnades ja rajoonides RSN täitevkomiteed (algul TSN täitevkomiteed).
Kuigi konstitutsioon väitis, et "ENSV kodanikele on õigus ühineda erinevatesse ühiskond­likesse organisatsioonidesse", olid need organisatsioonid kõik riigi poolt kontrollitud ja riik ise oli poliitiliselt kontrollitud ainsa lubatud partei – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei – poolt, mille kohalik allorganisatsioon oli Eestimaa Kommunistlik Partei.
Eesti NSV territoorium, haldusjaotus ja piirid.
Eesti NSV territoorium 1940. aastal
Eesti NSV territoorium jäi kuni 1945. aastani kattuma Eesti Vabariigi territooriumiga. 1945. aastal kehtestati okupatsioonivõimude poolt uus haldusjaotus, milles osa ENSV territooriumist (alad Narva jõest idas ning peaaegu kogu Petserimaa) lülitati Vene NFSV koosseisu. NSVL haldusüksuse ENSV piiride muutmine ei saanud omada mingit mõju "de jure" edasikestva Eesti Vabariigi territooriumi ulatusele. Seoses sellega nimetatakse Eesti idapiiri Eestis kontrolljooneks. Teoreetiliselt jäid nimetatud alad niikaua Eesti Vabariigi jätkuvalt okupeeritud territooriumiks.
Küsimus Eesti Vabariigi piirist ei ole seetõttu seotud Helsingi lepetega, millega Euroopa riigid nõustusid II maailmasõja järgsete piiride muutumatusega. Esiteks ei osalenud Helsingi tippkohtumisel Eesti Vabariigi esindajad, teiseks muudeti Eesti Vabariigi territooriumil moodustatud okupatsioonivõimu haldusüksuse, mitte Eesti Vabariigi piire ning kolmandaks toimus see pärast II maailmasõja lõppu.
Eesti NSV rahvastik.
20. sajandi alguses mõjutas iivet peamiselt sündimus, mis oli esimesel kümnendil 30 inimest 1000 elaniku kohta ja 1940ndate alguseks oli kahanenud 16 inimeseni 1000 elaniku kohta.
1940. aastal elas Eestis 1054,4 tuhat inimest, millest linnades elas 33,6 protsenti. Eesti NSV ajal kasvas pidevalt linnas elavate inimeste osakaal kogu elanikkonnas. 1960 elas ENSVs 1209,1 tuhat inimest, millest linnas elas 57,1 protsenti ja 1978. aastal elas ENSVs 1459,4 tuhat inimest ja 69,3 protsenti elas linnades. 1989. aastaks oli linnarahvastiku osakaal tõusnud 71,6 protsendini.
Rahvastiku iive oli ENSVs positiivne ja tõusva trendiga kuni 1960ndateni. Kõrgeim oli see 1955. aastal 6,2 inimest tuhande elaniku kohta (sündimus 17,9, suremus 11,7) ja madalaim 1966. aastal (3,7 inimest 1000 elaniku kohta: sündimus 14,3 ja suremus 10,6). Viimane kõrgseis oli 1971, mil loomulik iive oli 5,1 inimest tuhande elaniku kohta (sündimus 16,0, suremus 10,9).
ENSV rahvaarv kasvas ka mehaanilise iibe teel. Kui näiteks 1976. aastal oli iive kokku 9,2 tuhat inimest, millest loomulik iive oli 4,3 tuhat inimest ja mehhaaniline 4,9 tuhat inimest. Väga olulist rolli Eesti NSV rahvastiku kujunemisel etendas migratsioon. Aastatel 1950–1988 oli rahvastiku migratsioonisaldo Eesti NSVs 257500 inimest.. Võõrrahvaste sisserände tulemusel vähenes Eesti NSV-s pidevalt eestlaste osakaal (1959. a. 74,6 %, 1970. a. 68,2 %, 1979. a. 64,7 %, 1989. a. 61,5 %). Kuna sisserändajad saabusid põhiliselt linnadesse, siis oli 1989. aastaks eestlaste osakaal linnarahvastiku hulgas langenud 51,2 protsendini. Maarahvastiku hulgas moodustasid eestlased aga veel 87,4 protsenti..
Sooline koostis on Eestis 20. sajandil olnud alati naiste kasuks. 1930. aastal oli 1000 mehe kohta 1130 naist, 1957. aastal 1279 naist. Poisse sündis küll alati rohkem, kuid 20–25 eluaastaks tasakaal võrdsustub. Sõjajärgsetel aastatel oli vahe eriti tuntav, kuid 1970 aasta rahvaloenduse järgi oli kuni 29-aastaseid mehi rohkem kui naisi. Linnalistes asulates oli naiste ülekaal suurem kui maal..
Stalini aeg.
21. juunil seati Eestis ametisse Johannes Varese valitsus, sellega oli toimunud ka juunipööre. Peagi toimusid 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus nõukogudemeelsetele fabritseeriti 90%-line rahva toetus. Juulis nimetati Eesti Vabariik Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja Varese valitsus palus Eestit Nõukogude Liiduga liita; see toimus 6. augustil, mil Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Varese palve rahuldas. Vastavalt Saksa-Nõukogude leppele algas septembrist ka baltisakslaste ümberasumine Saksamaale ehk Umsiedlung, mis kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni, mil Saksamaa Eesti NSV vallutas. Enne seda toimus Eesti kiire sovjetiseerimine. Samuti vangistati mitmeid avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid. 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus Juuniküüditamine, millega saadeti Siberisse üle kümne tuhande Eesti NSV-le ebalojaalse eestlase. Nõukogude okupatsiooni ajal algas ka aktiivne metsavendlus, mis sai suure hoo sisse Saksa-Nõukogude sõja alguses.
Saksa aeg.
22. juunil 1941 kuulutas Saksamaa Nõukogude Liidule sõja ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed ka Eesti territooriumile. Esialgu liikusid sakslased väga kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste nõukogudevastased üksused. Hiljem Punaarmee vastupanu siiski kasvas.
Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala aga sakslaste valduses, detsembriks ka saared. Kõrgema võimu Eesti alal sai Saksamaa sõjaväeline valitsus, sellele allus täielikult ka väheste võimupiiridega tsiviilvalitsus. Saksa okupatsioonile tekkis peagi Eesti vastupanuliikumine.
Stalini aeg jätkub.
1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome tema poolel sõda jätkaks. Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest koosnevale Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam rinnet hoida ning nad alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus sinna ümber. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Eestlaste jaoks polnud sõda veel läbi, sest neid võitles nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu poolel kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas. Edasi tegutses ka Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased.
Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Johannes Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.
Rahuolematus valitsuse poliitikaga väljendus metsavendade aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. 28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks. Repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal.
Hruštšovi aeg.
1956. aastal toimunud NLKP XX kongressil pidas NLKP KK peasekretär Nikita Hruštšov ettekande riigi olukorrast, milles avalikustas osa Jossif Stalini juhtimisel kommunistliku partei poolt toime pandud inimsusevastastest kuritegudest ja mõistis need kuriteod hukka, kuid süüdistas kõigis kuritegudes ainuisikuliselt Stalinit.
Brežnevi aeg.
1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal. 1980. aastal toimus Tallinnas Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinna linna kõrgeim hotell "Olümpia".
Gorbatšovi aeg.
1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega ka rahvuslikud poliitikud, juba 1988. aasta alguses toodi välja sini-must-valged lipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis ideoloogiliselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Interrinne), mis asus ägedalt Nõukogude Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi eitada. Toimus ka Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval selle tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas. Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni. 1990. aastal toimusid Eestis esimesed vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne.
Eesti NSV majandus.
Eraettevõtete tegevus lõpetati ENSVs 1947. aastaks. 1945-1945 toimus maareform, mille käigus jaotati ümber umbes 30 protsenti põllumajanduslikust maast. Pärast maareformi hakati ette valmistama põllumajanduse kollektiviseerimist. Viis esimest kolhoosi tehti 1947 aastal ja esimene 6. septembril Saaremaal Sakla külas. Kollektiviseerimise käigus toimus 1949. aastal märtsiküüditamine.
Kogu majandusliku tegevuse kavandamine toimus viisaastakuplaanide alusel, mis lähtusid NSV Liidu üldistest plaanidest.
Eriti hoogsalt arendati põlevkivitööstust. 1948 valmis Kohtla-Järve – Leningradi gaasijuhe ja 1953 Kohtla-Järve – Tallinna gaasijuhe.
1975. aastal oli viiendik ENSV ettevõtetest rohkem kui 1000 töötajaga (1964 aastal 6,4%). Vähenes põllumajanduses töötavate inimeste arv: 1960 töötas põllumajanduses 25,4 protsenti töötavatest inimestest ja 1975. aastal 13,8 protsenti.
Oluline oli elektrifitseerimine ja 1951. aastal loodi ühtne Eesti energiasüsteem, mis 1960ndate algul ühendati Venemaaga. 1966. aastal valmis Balti Soojuselektrijaam ja 1973. Eesti Elektrijaam. 1953. aastaks oli elektriga varustatud 38% kolhoosidest ja 86% sovhoosidest ja 1964. olid kõik majandid elektrifitseeritud, milles ENSV oli NSVLs esikohal.
1950. valmis Maardu Keemiakombinaadi väävelhappe ja superfosfaaditsehh, 1955. Narvas mööblivabrik, 1958. aastal asutati esimene sõjatööstusliku kallakuga Tallinna Pooljuhttakistite Tehas jne.
ENSV toodangust läks välja (peamiselt teistesse NSV Liidu piirkondadesse) 90% aparaadi-, raadioelektroonika- ja elektritööstuse-; 60–70% keemia-, kala-, tselluloosi-, paberi-, ja elektrienergiatööstuse ning umbes 45% kergetööstusetoodangust.
1967. aastal alustati kitsarööpmelise raudtee välja vahetamist laiarööpmelise vastu: 1971 avati uus raudtee Tallinna ja Pärnu vahel.
1950 aastatel algas aktiivne elamuehitus. 1962 asutati kolhooside initsiatiivil majanditevaheline ettevõtte – Eesti Kolhoosiehitus..
Okupatsioonivõimu kuriteod.
NKVD ja NKGB panid Eesti NSV-s toime nii sõja- kui inimsusevastaseid kuritegusid.
1941. aastal alanud Teise maailmasõja ajal tegutsesid Eestis nõukogude julgeolekuorganite juhtimisel kohalikest elanikest moodustatud paramilitaarsed üksused hävituspataljonid, mis rakendasid süstemaatilist terrorit kohaliku elanikkonna vastu ning võitluses nõukogude- ja Punaarmeevastase vastupanuliikumisega. Hävituspataljonid panid toime sõjakuritegusid nagu uurimise ja kohtuta tapmised, sõjavangide tapmised, piinamised, rahulike elanike vara hävitamine ja marodöörlus.
Laiahaardelisemateks inimsusevastasteks kuritegudeks olid juuniküüditamine 1941 ja märtsiküüditamine 1949, mille käigus saadeti Eestist administratiivkorras, ilma uurimise ja kohtuta, relva ähvardusel ning ebainimlikes tingimustes välja üle 35 000 inimese. Ellujäänud küüditatutel avanes võimalus naasta pärast Stalini surma 1953. aastal.
Eesti NSV ja mittetunnustamispoliitika.
"De jure" ei lakanud Eesti Vabariik eksisteerimast. Enamik maailma demokraatlikke riike pidas Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist ebaseaduslikuks ega tunnustanud ametlikult Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV olemasolu (Balti küsimus). Sellest lähtus mittetunnustamispoliitika, mida järgides USA, Suurbritannia, Vatikan jpt riigid säilitasid diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga neis riikides asuvate diplomaatiliste esindajate kaudu ja hoidusid aastani 1990 ka igasugustest ametlikku laadi kontaktidest Eesti NSV nukuvõimudega.
Eesti NSV lõppemine.
16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda on peetud ka N Liidu lagunemise lähtepunktiks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. 26. novembril tühistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni. Sellest hoolimata langetasid Eesti eeskujul sarnaseid otsuseid ka teised liiduvabariigid.
Eesti NSV lakkas sisuliselt olemast koos 20. augustil 1991 ENSV Ülemnõukogu poolt langetatud otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest.
Nõukogude Liidu õigusjärglase, Venemaa Föderatsiooni relvajõud lahkusid Eestist alles 1994, viimased sõjaväelased 1995, tuhanded erusõjaväelased jäid aga Eestisse.


Läti NSV.
Läti NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus (5. augustist 1940). Kuulutati välja 21. juulil 1940.
Riigijuhtimine.
Läti NSV kõrgeimaks võimuks oli NSV Liidu Kommunistliku Partei lahutamatu osa Läti Kommunistlik Partei juhtkond Läti KP KK I sekretäri ning kollektiivsete juhtorganite Läti KP KK Büroo ja Läti KP Keskkomiteega.
Läti NSV Rahvakomissaride ja Ministrite Nõukogu esimees.
Riigi rahvamajandust ja majanduselu juhtis vastavalt NLKP ja Läti KP KK suunistele täidesaatva võimuna Läti NSV Ministrite Nõukogu ja Läti NSV seadusandliku võimuna Läti NSV Ülemnõukogu, koos selle juhtorgani Läti NSV Ülemnõukogu Presiidiumiga.


Leedu NSV.
Leedu NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus (3. augustist 1940). Kuulutati välja 21. juulil 1940 pärast Leedu Vabariigi okupeerimist.
Riigijuhtimine.
Leedu NSV kõrgeimaks võimuks oli NSV Liidu Kommunistliku Partei lahutamatu osa Leedu Kommunistlik Partei juhtkond Leedu KP KK I sekretäri ning kollektiivsete juhtorganite Leedu KP KK Büroo ja Leedu KP Keskkomiteega.
Leedu NSV Rahvakomissaride ja Ministrite Nõukogu esimees.
Riigi rahvamajandust ja majanduselu juhtis vastavalt NLKP ja Leedu KP KK suunistele täidesaatva võimuna Leedu NSV Ministrite Nõukogu ja Leedu NSV seadusandliku võimuna Leedu NSV Ülemnõukogu, koos selle juhtorgani Leedu NSV Ülemnõukogu Presiidiumiga.


Venezuela riigipeade loend.
Venezuela riigipeade loend loetleb iseseisva Venezuela riigipead.


Ukraina NSV.
Ukraina NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus. Ta oli Nõukogude Liidu asutajariik (30. detsembril 1922).
1918. aasta märtsist kuni detsembrini Saksa keisririigi vägede okupatsioon
Ukraina NSV territooriumi kujunemine.
Ukraina NSV koosseisu kuulus 1924–1940 Moldaavia ANSV.
Ukraina NSV oli ÜRO asutajaliige (1945) ning kuulus 1948–1949 ÜRO Julgeolekunõukogusse. Ta võttis 1946 osa Pariisi rahukonverentsi tööst.
Pärast Nõukogude Liidu laialisaatmist (liidulepingu tühistamist) 1991. aasta detsembris on Ukraina taas iseseisev riik (Ukraina).


Paraguay riigipeade loend.
Paraguay riigipeade loend loetleb iseseisva Paraguay riigipead alates 1813. aastast.


Richard Wagner.
Wilhelm Richard Wagner [v'ilhelm r'ihhard v'aagner] (22. mai 1813 Leipzig – 13. veebruar 1883 Venezia) oli saksa helilooja-romantik, dirigent, ooperite autor ja ooperiuuendaja, muusikateoreetik, -kriitik ja -kirjanik ning poliitikategelane. Ta avaldas suurt mõju 20. sajandi muusikutele.
Lapsepõlv.
Richard Wagner sündis 22. mail 1813 Leipzigis politseiametniku Carl Friedrich Wagneri üheksanda lapsena. Kuus kuud pärast Richardi sündi suri tema isa tüüfusesse. Pärast seda hakkas tema ema elama koos näitleja ja näitekirjanik Ludwig Geyeriga, abiellus temaga 1814. aastal ja kolis koos lastega uue abikaasa juurde Dresdenisse. Esimese 14 eluaasta vältel oli Wagneri nimeks Wilhelm Richard Geyer. Ta võis hiljem kahtlustada, et Geyer oli tema bioloogiline isa, samuti seda, et too oli juut.
Richard jagas oma kasuisa armastust teatri vastu ning ta on meenutanud ka kaasamängimist mõnes etenduses. 1820. aastal astus ta pastor Wtzeli kooli Dresdeni lähedal Possendorfis ning sai seal oma ladina keele õpetajalt ka mõningast klaveriõpetust. 1821. aastal, kui Ludwig Geyer suri, oli Wagner 8-aastane. Ta pandi õppima Dresdeni "Kreuzschule"sse ning õpingute eest tasus kasuisa vend. Noor Wagner tundis huvi näitekirjandusega tegelemise vastu ning tema esimene loominguline katsetus, millega ta alustas 1826. aastal, oli tugevalt Shakespeare'ist ja Goethest mõjutatud tragöödia "Leubald". Ta otsustas panna oma loo muusikasse ning veenis perekonda võimaldama talle muusikatunde.
Leipzigis 1827–1833.
1826. aastal kolis pere Prahasse, kuid Richard jäi Dresdenisse. 1827. aasta jõuludeks oli pere kolinud taas Leipzigisse. Aastatel 1828–1831 sai Wagner oma esimese kompositsioonialase õpetuse Christian Gottlieb Müllerilt. 1828. aasta alguses kuulis ta esimest korda Beethoveni sümfooniat ning sellest heliloojast sai talle oluline inspiratsiooniallikas. Ta kirjutas klaveriversiooni Beethoveni 9. sümfooniast, klaverisonaate ja orkestriavamänge.
1831. aastal asus Wagner õppima muusikat Leipzigi Ülikoolis. Samal ajal õppis ta mõnda aega kompositsiooni "Thomas-Schule" kantori Theodor Weinligi juures. Viimane lõpetas tundide andmise, kuna arvas, et tal ei ole oma õpilasele midagi õpetada. Wagner pühendas Weinligile oma esimese muusikateose – klaverisonaadi B-duuris. 1832. aastal kirjutas ta sümfoonia C-duuris.
1833–1837 – Würzburg, Magdeburg ja Königsberg.
1833. aastal sai Wagner koorijuhi koha Würzburgi teatris. Samal aastal kirjutas ta oma esimese täieliku ooperi "Die Feen". Ooper lavastati alles pisut pärast helilooja surma. Mõned aastad töötas Wagner muusikajuhina Magdeburgi ooperiteatris. 29. märtsil 1836 esietendus seal tema teine ooper "Das Liedesverbot".
24. novembril 1836 abiellus Wagner Minna Planeriga. 1. aprillist 1837 sai Wagner muusikajuhiks Königsbergis, kuid teater läks juhtimisvigade tõttu õige pea pankrotti ning Wagnerid jäid võlgadesse.
Riias 1837–1839.
1837. aasta juunis kolisid Wagnerid Riiga, kus Richard sai ooperiteatri muusikajuhi koha. 1838. aastal kirjutas ta seal ooperi "Rienzi" teksti ja alustas sellele muusika loomisega. 1839. aastal kaotas Wagner muusikajuhi ametikoha ning tal oli kogunenud ka suur võlakoorem. Abielupaar põgenes Riiast laevaga Londonisse. Teekond oli väga tormine ning hiljem ütles Wagner, et sai sellest reisist inspiratsiooni ooperiks "Der fliegende Holländer".
Esimene loominguperiood (1833–1842).
Esimene loominguperiood algas 1833–1834. Selle jooksul kirjutas Richard Wagner oma esimese ooperi "Haldjas". Teoses ei ole veel isikupära, palju on Carl Maria von Weberi mõjutusi.
1834 avaldas Richard Wagner artikli "Saksa ooper", kus kritiseeris teravalt saksa ooperit ja isegi Weberit, nimetades tema teoseid elukaugeteks ja butafoorseteks. Wagner leidis, et tänu Ludwig van Beethovenile ja Wolfgang Amadeus Mozartile on olemas saksa instrumentaalmuusika, kuid puudub saksa rahvuslik ooper. Ta kiitis itaalia laulukunsti ja lauljaid. Sakslastel olevat kõik alles algstaadiumis.
1836 sai Wagner valmis koomilise ooperi "Armastuse keeld" (William Shakespeare'i komöödia järgi). Lavastas ja dirigeeris ise, menu oli väike.
1839 kirjutas Wagner ooperi "Rienzi". Ta kirjutas ise ka libreto. Selles suurejoonelises teoses jäljendab helilooja Prantsuse suurt ooperit.
Teine loominguperiood (1842–1854).
Teine loominguperiood oli nii-öelda reformieelne periood. Wagner ütles lahti eeskujudest, püüdes saksa ooperile leida originaalset teed. Ta oli veendumusel, et libreto ja ooperi muusika peavad olema kirjutatud ühe isiku poolt.
1841. aastal valmis ooper "Lendav hollandlane". See jõudis Dresdenis lavale 1843 ning Wagner töötas selle ümber 1853.
1842. aastal etendus Dresdenis ooper "Rienzi".
1845 etendus 1844. aastal valmis saanud ooper "Tannhäuser".
1849 avaldas raamatu "Kunst ja revolutsioon" mis kirjutab muusikutest.
1850 lavastas Ferenc Liszt Weimaris Wagneri ooperi "Lohengrin". Libreto sai valmis 1845, partituur 1848. 1850. aastal ilmus ka artikkel, milles Wagner nõustus Robert Schumanni väidetega, mille põhiideeks oli "Mõistus eksib, tunded mitte iialgi".
1851 avaldas Wagner ooperireformile pühendatud raamatu "Ooper ja draama".
Kolmas loominguperiood (1854–1882).
1859 valmis reformooper "Tristan ja Isolde".
1861 kanti ooper "Tannhäuser" ette Pariisi laval. See võeti seal väga halvasti vastu: saalist segati vilistamise ja hõikamisega, mille algatasid Pariisi elitaarse "Jockey Clubi liikmed. Neil oli kombeks tulla ooperisse kohale alles teiseks vaatuseks, kus näidati tavaliselt balletti, ning sageli lahkusid nad pärast seda (esimese vaatuse ajal sõid klubilised õhtust). Wagner ei nõustunud viima Tannhäuseri balletinumbrit nende pärast esimesest vaatusest ooperi hilisemasse ossa ning see tähendas, et klubiliikmed pidid balleti nägemiseks varem kohale tulema. "Jockey Clubile oli vastumeelne ka etendusi promoveerinud vürstinna Metternich ja tema kodumaa Austria.
1862 andis Wagner kontserte Peterburis ja Moskvas, kus tal oli suur menu.
1869 valmis klassikalise ooperivormiga koomiline ooper "Nürnbergi meisterlauljad".
1874. aastal sai valmis ooperitetraloogia "Nibelungi sõrmus", mida Wagner oli kirjutanud alates 1848. aastast. Esmakordne terviktsükli esitus toimus Bayreuthi festivalimaja avamisel 1876. aastal. Kuningas Ludwigi tungival soovil kanti kaks osa ette erietendustel Münchenis ("Das Rheingold" 1869. aastal ja "Die Walküre" 1870. aastal), kuigi Wagner ei soovinud algselt lubada enne kogu tsükli valmimist üksikosade ettekandeid.
1882. aastal sai valmis usulis-müstilise süžeega ooper "Parsifal".
Tegevus poliitikas.
1847 liikus Richard Wagner revolutsiooni ringkondades. Oli anarhismi rajaja Mihhail Bakunini sõber. Ta esines miitingutel ning oli ühtse Saksamaa tuline pooldaja. Teda tuntakse ka Adolf Hitleri lemmikheliloojana.
Tänapäev.
Tänapäevalgi toimuvad Bayreuthis Wagneri muusikafestivalid (Bayreuthi festivalid). Alguses jätkas traditsiooni Wagneri lesk, Liszti tütar Cosima. Aastakümneid oli kunstiline juht Richard Wagneri lapselaps Wolfgang Wagner. Praegu juhivad festivali tema tütred Katharina Wagner ja Eva Wagner-Pasquier.
Laialdase vastuseisu tõttu ei ole Iisraelis Wagneri oopereid etendatud.


Madagaskari riigipeade loend.
Madagaskari riigipeade loend loetleb Madagaskari riigipead 1817–1896, alates riigi poolt teiste Madagaskari riigikeste vallutamisest kuni Prantsusmaa protektoraadiks saamiseni, ja alates autonoomia saavutamisest Prantsusmaalt 1958. aastal.
Slovakkia krahv Matúš Móric Beňovský, kes esindas vahel Prantsusmaa ja vahel Austria-Ungari huve, kuulutati Madagaskari keisriks mõnekümneks aastaks (täpsed daatumid teadmata). Ta võttis muuhulgas osa ka Ameerika Ühendriikide Iseseisvussõjast.


Kasahhi NSV.
Kasahhi NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus.


Kirgiisi NSV.
Kirgiisi NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus.
KNSV loodi 1924. aasta 14. oktoobrik Kara-Kirgiisi autonoomse oblastina Vene SFNV koosseisus, muudeti 1926. aastal
Kirgiisi Autonoomseks Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (Vene SFNV koosseisus) ja 5. detsembrist 1936 eraldi liiduvabariigiks, Kirgiisi NSV-ks.
Lakkas olemast 1991. aasta augustis, mil Kõrgõzstan kuulutati iseseisvaks Kirgiisi Vabariigiks.


Tadžiki NSV.
Tadžiki NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus. Moodustati 5. detsembril 1929 seni Usbeki NSV-sse kuulunud Tadžiki ANSV eraldamisel omaette liiduvabariigiks.
Tadžiki NSV-sse kuulus Mägi-Badahšani autonoomne oblast.


Moldaavia NSV.
Moldaavia NSV oli liiduvabariik (nõukogude sotsialistlik vabariik) Nõukogude Liidu koosseisus.


Vene NFSV.
Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ehk Vene NFSV (lühendnimekuju: Vene Föderatsioon) oli liiduvabariik Nõukogude Liidu koosseisus, aastatel 1937–1990.
Vene NFSV haldusasutused.
NSV Liidu moodustamisel 1923. aastal olid kõigil NSV Liidu föderatiivse vabariikide liidu liikmetel oma haldusorganid, hilisema riikliku arengu käigus likvideeriti Vene NFSV -vabariiklikud ministeeriumid, mis asendati NSV Liidu ministeeriumitega.


Matúš Móric Beňovský.
Matúš Móric Beňovský (20. september 1746 – 23. mai 1786) slovaki päritolu maadeuurija ja Madagaskari "keiser".
slovaki keeles: (gróf) Matúš Móric Beňovský, (Beňowský, w kasutati ennem v asemel)
inglise keeles: Count Maurice Benyowsky, (Matthew Maurice (Morris) Benyowsky või Benovsky)
poola keeles: Maurycy August Beniowski
ungari keeles: Benyovszky Móric
prantsuse keeles: baron (hiljem comte) Maurice Auguste de Benyowsky, de Benyowski (tegelikult peaks olema prantsuse trantskriptsioon Begnovsky)
saksa keeles: Graf Moritz Benjowsky, Benyowsky või Benjowski
ladina keeles: Mauritius Augustus de Benovensis, Benoviensis või Benovenius


Hrodna oblast.
Hrodna oblast (valgevene-eesti transkriptsioonis Grodna oblast, venepäraselt "Grodno oblast") on 1. järgu haldusüksus Valgevenes. Asub riigi lääneosas.
Rahvastik.
Oblasti rahvastikust elab 63,6% linnades ja teistes linnalistes asulates, 36,4% maal. Naisi on 52,9%.
Rahvastiku enamuse - 62,3% - moodustavad valgevenelased, poolakaid on 24,8%, venelasi 10,1%, ukrainlasi 1,8%, leedulasi 0,2%, tatarlasi 0,2%, juute 0,4% ja teisi 0,4%.
Oblasti alal tegutseb 18 konfessiooni 449 kogudust/usulist ühendust, kaks õigeusu kloostrit ja neli katoliku kloostrit, on 377 kultushoonet (neist 169 katoliku ja 165 õigeusu kirikut, lisaks sünagooge ning mošeesid).


Homieli oblast.
Homieli oblast (eesti keeles on kasutatud ka nimekuju "Gomeli oblast") on 1. järgu haldusüksus Valgevenes. Asub maa kaguosas.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Homieli oblasti elanikest valgevenelasi 88,22 %, venelasi 7,71 %, ukrainlasi 2,15 %, mustlasi 0,17 %, juute 0,16 % ja poolakaid 0,14 %.


Bresti oblast.
Bresti oblast on 1. järgu haldusüksus Valgevenes. Asub maa edelaosas. Piirneb läänes Poola ja lõunas Ukrainaga.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Bresti oblasti elanikest valgevenelasi 88,02 %, venelasi 6,4 %, ukrainlasi 2,86 % ja poolakaid 1,25 %.


Mahiloŭ oblast.
Mahiloŭ oblast (valgevene-eesti transkriptsioonis Magiljovi oblast, venepäraselt "Mogiljovi oblast") on 1. järgu haldusüksus Valgevenes. Asub riigi idaosas.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Mahiloŭ oblasti elanikest valgevenelasi 88,7 %, venelasi 7,85 %, ukrainlasi 1,19 %, poolakaid 0,16 % ja juute 0,13 %.


Minski oblast.
Minski oblast on 1. järgu haldusüksus Valgevenes. Asub maa keskosas.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Minski oblasti elanikest valgevenelasi 88,48 %, venelasi 7,14 %, poolakaid 1,26 % ja ukrainlasi 1,25 %.


Viciebski oblast.
Viciebski oblast (valgevene-eesti transkriptsioonis Vitsebski oblast, venepäraselt "Vitebski oblast") on 1. järgu haldusüksus Valgevenes. Asub riigi põhjaosas.
Nõukogude ajal tunti teda venekeelse nime 'Vitebski oblast' all.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Viciebski oblasti elanikest valgevenelasi 85,14 %, venelasi 10,15 %, ukrainlasi 1,18 %, poolakaid 0,91 % ja juute 0,17 %.


Monaco riigipeade loend.
Monaco riigipeade loend loetleb Monaco riigipead alates Prantsusmaa kuninga ediktiga saavutatud iseseisvusest 1641. aastal. Prantsuse Vabariigi ja Napoleon I valitsemise ajal aastatel 1793–1814 oli Monaco Prantsusmaa koosseisus.
Monaco riigipeadeks on vürstid (ja üks vürstinna). Kogu iseseisvusaja on võimul olnud Grimaldi dünastia.


Nigeri riigipeade loend.
Nigeri riigipeade loend loetleb Nigeri riigipead alates autonoomseks vabariigiks saamisest Prantsuse Ühenduses 1958. aastal.


Port-au-Prince.
Port-au-Prince on Haiti pealinn, suurim linn, majanduskeskus ja suurim sadamalinn, Läänedepartemangu keskus looduslikult kaunis kohas Gonaїves'i lahe ääres.
Suur osa linnast hävis 2010. aasta Haiti maavärinas, nii et linn on tarvis uuesti üles ehitada.
Elanike arv.
Elanike arv oli 1995. aasta andmetel 846 200, 1986. aasta hinnangul 457 600.
Sotsiaalsed olud.
Eliit elab põhiliselt kesklinnas. Keskklass praktiliselt puudub. Mustanahalised linnatöölised on väga vaesed ja elavad veel halvemini kui talupojad. Maalt voolab inimesi pidevalt juurde, mis teeb olukorra veel hullemaks. Vaestelinnaosades on kohalikeks keskusteks voodoo-preestrite majad.
Port-au-Prince on ainuke Haiti linn, kus on kanalisatsioon.
Majandus.
Port-au-Prince'is või linna lähistel toodetakse kangaid, puuvillaseemneõli, jahu, suhkrut, seepi ja tsementi. Linnast eksporditakse kohvi ja suhkrut.
Linnas on mitmeid luksushotelle. Port-au-Prince'il on lennuühendus peamiste Kariibi mere saartega, Kanada, USA ja Šveitsiga. Turismiäri on sõltuvuses poliitilisest olukorrast.
Haridus.
Port-au-Prince'is on Haiti Ülikool (asutatud 1944).
Vaatamisväärsused.
2010. aasta Haiti maavärinas said paljud linna vaatamisväärsused kannatada.
Port-au-Prince'is leidub nii tavalisi büroohooneid, viktoriaanlikke piparkoogimaju kui ka modernseid eramuid.
Linna keskväljak on Place du Champ-de-Mars. Selle ääres on Rahvuspalee ja kasarmud, väljakul on iseseisvussõdade kangelase Jean-Jacques Dessalines'i mälestussammas.
Vaatamisväärsused on ka Rauaturg, Notre Dame'i katedraal (basiilika; pärast maavärinat varemetes), Rahvusarhiiv, Rahvusraamatukogu, Rahvusmuuseum (pärast maavärinat varemetes) ja sadamakai.
Ajalugu.
Linna rajasid 1749 prantslastest suhkrurooistanduste omanikud ning panid sellele nimeks L'Hôpital. 1750 ja 1771 sai linn kannatada maavärinates.
1770 toodi Prantsuse koloonia Saint-Domingue'i (praegune Haiti) pealinn Cap-Haїtienist L'Hôpitali üle.
1804 sai linn vastiseseisvunud Haiti riigi pealinnaks.
1987. aastal, enne vabasid valimisi, oli linnas vägivallapuhang, milles hukkus sadu inimesi.
2004. aasta veebruaris oli Haitis kodusõda. Kui mässulised jõudsid linna lähistele, põgenes president Jean-Bertrand Aristide 29. veebruaril. Linnas tekkis kaos.
12. jaanuaril 2010 leidis aset 2010. aasta Haiti maavärin, mis purustas suure osa hoonetest ning nõudis kümneid tuhandeid ohvreid.
Kultuur.
Port-au-Prince'is on sündinud filmirežissöör ja -stsenarist Raoul Peck.
Port-au-Prince'ist on juttu Graham Greene'i raamatus "Komödiantide tund" (1966). Teos on ekraniseeritud; filmis mängisid Liz Taylor ja Richard Burton.


Les Cayes.
thumb
thumb
Les Cayes (ka "Cayes", "Aux Cayes") on linn Haiti edelaosas Lõunapoolsaarel Kariibi mere kaldal, lõunaranniku tähtsaim sadamalinn, Lõunadepartemangu keskus.
Kaugus Cap-Haïtienist on 471 km, Jérémiest 97 km, Port-au-Prince'ist 196 km (maantee nr 200) ja Port Salut'st 27 km.
Linn on tasase reljeefiga ja korrapärase planeeringuga. Tänavad on laiad. Lähedal voolab jõgi Ravine du Sud, mis on kõrgvee ajal ohtlik.
Elanike arv oli 2002. aasta andmetel 55 700. Tegemist on Port-au-Prince'i ja Cap-Haïtieni järel suuruselt kolmanda linnaga riigis.
Linnas toodetakse suhkrut (üks kolmest suurest suhkruvabrikust riigis) ja sigareid. Linna ümbruses kasvatatakse tubakat, puuvilla, suhkruroogu ja kariloomi.
Linnast eksporditakse kohvi ja suhkrut.
Les Cayes on katoliku piiskopi residents (vaata Les Cayes' piiskopkond). Piiskop on Jean Alix Verrier.
Sadama ümber on 18. ja 19. sajandist pärit kindlustuste varemed. Vaatamisväärsed on katedraal ja mõned prantslaste majad koloniaalajast.
Les Cayes' lähedal on kolm ilusat supelranda, sealhulgas Gelée rand.
Linnas töötavad raadiojaamad "Radio Diffusion Cayenne", "Radio Lumière", "Radio Macaya", "Radio Men Kontre" ja "Voix des Paysans du Sud".
Les Cayes' rajasid prantslased 1719 või 1786.
Linn võttis 1815 kindral Marioni juhtimisel vaimustusega vastu Simón Bolívari ja tema kaaslased, kes sealt varjupaika otsisid. Nad said president Pétionilt rikkalikult relvi ja laskemoona ning suundusid 1816 Lõuna-Ameerikat vabastama.
2002. aasta mais oli üleujutus.
Les Cayes's sündis looduseuurija John James Audubon.
Linna kaitsepühak on Jumalaema, keda austatakse Jumalaema Uinumise Pühal 15. augustil.


Haiti saar.
Haiti ehk Hispaniola on saar Kariibi meres.
Paikneb Kuuba ja Puerto Rico vahel, Suurte Antillide ja kogu Lääne-India pindalalt teine saar. Saare läänepoolsel kolmandikul on Haiti Vabariik ja idapoolsel kahel kolmandikul Dominikaani Vabariik.
Ajalugu.
Hispaniola saare piirkonnas La Isabela, oli kolonistide esimeseks asulaks Ameerikas, kuhu 1494. aastal Christoph Kolumbuse teise reisi käigus Uude Maailma, seitseteist laeva tõid 1700 inimest, kelle seas oli talunikke, ehitajaid ja preestreid, kaks aastat hiljem oli asunikke elus vaid 300, ülejäänud olid surnud nälga või haigustesse. 1498. aastal linn hüljati.


Baýramaly.
Baýramaly on kuurortlinn Türkmenistani kaguosas Mary vilajetis, Baýramaly rajoon halduskeskus. Baýramaly on rajooniga võrdsustatud linn.
Linn asub Murgapi oaasis Murgapi jõe kaldal, Aşgabatist 375 km ida pool ja Maryst 27 km ida pool. Linnas on raudteejaam, Aşgabatiga on raudteeühendus.
Elanike arv oli 1991. aasta andmetel 60 000, 1969. aastal 53 000.
Baýramaly on linn alates 1931. aastast.
Nimi.
Vene keeles kasutatakse rööbiti nimekujusid Байрамалы (see on ka varasem türkmeenikeelne nimekuju) ja Байрам-Али. Kasutatakse ka vormi Байрамали.
Eesti keeles on varem kasutatud nimekujusid "Bairam-Ali"
Ladinatähelised nimekujud on veel "Bayramaly", "Bairam Ali", "Bairam Aly", "Barjam-Ali" ja "Bayramali".
Kliima.
Kliima on kuiv ja kuum. Suvel on varjus sooja üle 40 kraadi, kevadel ja sügisel 30–35 kraadi. Suhteline õhuniiskus on 10%–35%. Juunist septembrini sademed praktiliselt puuduvad, teistel kuudel on sademeid vähe. Tuuled on nõrgad.
Tööstus.
Baýramalys valmistatakse rasvu, trikotaažitooteid ja ejitusmaterjale ning puhastatakse puuvilla.
Baýramaly rajoonis on maagaasi leiukoht.
Kuurort.
Baýramaly on kuurort neeruhaigetele, seal asub Saparmyrat Türkmenbaşy nimeline sanatoorium. Baýramaly piisavalt kuiv, päikeseline ja soe kliima, mis sarnaneb Egiptuse omale, on neeruhaigetele soodne. Kuurort tekkis 1920. aastatel.
Sanatoorium asub omapärase mikrokliimaga, igihalja taimestikuga varjulises pargis. Ravi aluseks on kliimateraapia ja ravidieet.
Baýramaly kliima "masseerib" nefriidihaigetel naha kapillaare ning südame ja neerude veresooni. Naha respiratsioon paraneb, tursed kaovad, arteriaalne vererõhk alaneb, vere vool neerudes ja pärgarterites tugevneb, paranevad vereringe ja taastusprotsessid neerudes, tugevneb organismi vastupanuvõime. Neerude ja naha aktiivsuse tõusu tõttu vabaneb organism suurest hulgast mürgistest ainetest, paranevad hapete ja aluste tasakaal, ainevahetus ja vereringeelundkonna funktsioonid.
Kõrbeliivas kasvanud viinamarjad ja arbuusid sisaldavad väga vähe vett ning rikkalikult glükoosi ja tselluloosi. Türkmenistani viimamarjad ja arbuusid parandavad süsivesikute ainevahetust. Rohelise tee joomine Baýramaly tingimustes aitab laiendada perifeerseid veresooni ja tugevdada higieritust. Kahjulikud soolad ja vesi väljuvad organismist, kuid vajalikud valgud ja fermendid jäävad verre ning aitavad kaasa neeripõletikuga orgabismi elutegevusele.
Sanatooriumis kasutatakse palju õhuvanne, värskes õhus magamist, sooje dušše ja veega ülekallamist.
Vaatamisväärsused.
Linna lähedal on vana Mervi (?) varemed.
Ajalugu.
Juulis 1992 olid Baýramalys rahutused.
1990. aastate alguses algasid jumalateenistused restaureeritud revolutsioonieelses õigeusu kirikus.
Välislingid.
Bayramaly


Amuuri oblast.
Amuuri oblast on haldusüksus Venemaa Kaug-Ida föderaalringkonnas.
Piirneb lõunas Hiinaga, piirijõeks on Amuuri jõgi. Põhjas moodustab loodusliku piiri Sahhaga Stanovoi mäestik.
Piirkonna põliselanikud on evengid. Venelaste kolonisatsioon algas 17. sajandil, suuremas mahus alles 19. sajandil.
2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 869 600. Suuremad linnad on Blagoveštšensk, Belogorsk ja Svobodnõi.
Oblastit läbivad Transsiberi raudtee ja Baikali-Amuuri magistraalraudtee.
Ajalugu.
Amuuri oblast moodustati algselt 1922. aastal; aastatel 1926–1938 kuulus piirkond Kaug-Ida Vabariigi koosseisu; aastatel 1926–1930 Amuuri ringkond ("okrug"); 1930–1932 Amuuri rajoon; 1932 Amuuri oblast; aastatel 1938–1942 oli piirkond Habarovski oblasti koosseisus.


Arhangelski oblast.
Arhangelski oblast asub Venemaa Loode föderaalringkonnas. Oblast moodustati 23. septembril 1937, kui Põhja oblast (endine Põhja krai) jagati Arhangelski ja Vologda oblastiks. Arhangelski oblasti koosseisu kuulub Neenetsi autonoomne ringkond.
Loodus.
Arhangelski oblast asub Põhja-Venemaal, Valge mere ääres.
37% territooriumist on kaetud peamiselt okasmetsadega. Mezeni suudme piirkonnas ja Põhja-Jäämere saartel on tundra. Oblasti suurimad jõed on Dvina, Onega ja Mezen. Oblastis on üle 2500 järve.
Rahvastik.
Arkangelski oblasti rahvaarv oli 2002. a. rahvaloenduse andmetel 1 336 539 (ilma Neenetsi AR-ta), kellest 1258938 (94,2%) olid venelased, 27841 (2,1%) ukrainlased, 10412 (0,8%) valgevenelased ja 8326 (0,6%) neenetsid. Oblasti suurimad linnad on Arhangelsk (351 600 elanikku 2005. a.) ja Severodvinsk (197 400 elanikku 2005. a.). Rahvaarv väheneb väljarände ja negatiivse iibe tõttu.
Haldusjaotus.
Arhangelski oblast on jaotatud 20 rajooniks ja seitsmeks oblastilise alluvusega linnaks (kokku on oblastis 14 linna). Lisaks kuuluvad oblastisse Venemaa Arktika valdused Novaja Zemlja ja Franz Josephi maa, mis ei kuulu ühtegi rajooni. Neenetsi autonoomne ringkond kuulub samuti Arhangelski oblastisse, ehkki on samas ka Venemaa Föderatsiooni subjekt. Mirnõi linn on föderaalse alluvusega.


Astrahani oblast.
Astrahani oblast asub Venemaa Lõuna föderaalringkonnas, Kaspia mere rannikul Volga jõe alamjooksul ja deltas.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas oblastis 1 010 073 inimest, kellest 618 204 (67,6%) olid venelased, 149 415 (16,3%) kasahhid, 60 523 (6,6%) tatarlased ja 8 132 (0,9%) ukrainlased.
Linnades elas 2002. aastal 67,7% elanikest. Oblastis on 6 linna: Astrahan, Ahtubinsk, Znamensk, Harabali, Kamõzjak ja Narimanov.
Haldusjaotus.
Oblast koosneb 11 rajoonist ja 3 oblastilise alluvusega linnast.


Volgogradi oblast.
Volgogradi oblast on Venemaa 1. järgu haldusüksus asub Lõuna föderaalringkonnas.
Oblast piirneb idas Kasahstaniga, idas Rostovi oblastiga, põhjas Saratovi ja Voroneži oblastiga, lõunas Astrahani oblasti ja Kalmõkkiaga.
Oblasti ulatus läänest itta on üle 400 km.
Loodus.
Oblastit läbivad Volga jõgi ja Volga-Doni kanal.
Haldusjaotus.
Oblast jaguneb 33 rajooniks ja 6 oblastilise alluvusega linnaks.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas oblastis 2 699 223 inimest, kellest 2 399 300 (88,9%) olid venelased, 56 281 (2,07%) ukrainlased, 45 301 (1,66%) kasahhid, 28 641 (1,05%) tatarlased ja 26 974 (1%) armeenlased.
Linnades elas 75,2% ja maal 24,8% elanikest. Suuremad linnad on Volgograd, Volžski, Kamõšin, Mihhailovka, Frolovo ja Urjupinsk.
Ajalugu.
Teise maailmasõja ajal okupeeris Saksamaa oblasti lääne- ja lõunaosa 1942–1943. Volgogradis ja selle ümbruses toimus Stalingradi lahing. 1941. aastal liideti oblastiga osa Volgasakslaste ANSVst.


Rostovi oblast.
Rostovi oblast asub Venemaa Lõuna föderaalringkonnas ja piirneb Ukrainaga, Kalmõkkiaga, Voroneži ja Volgogradi oblastiga ning Stavropoli ja Krasnodari kraiga.
Rahvastik.
Rahaarv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 4 404 013, kellest 3 934 835 (89,3%) olid venelased, 118 486 (2,7%) ukrainlased ja 109 994 (2,5%) armeenlased.
Suuremad linnad on Rostov Doni ääres, Taganrog, Šahtõ, Novotšerkassk, Volgodonsk, Novošahtinsk ja Bataisk.


Vologda oblast.
Vologda oblast asub Venemaa Loode föderaalringkonnas.
Loodus.
Oblastis asuvad Valgjärv, Kubena järv ning Rõbinski ja Šeksna veehoidla.
Rahvastik.
Rahvaarv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 1 269 568, kellest 96,6% olid venelased ja 1% ukrainlased. 2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 218 200.
Suuremad linnad on Tšerepovets (309 500), Vologda (288 400), Sokol (41 700) ja Veliki Ustjug (32 700).
Haldusjaotus.
Oblast jaguneb 26 rajooniks ja 2 oblastilise alluvusega linnaks (Vologda ja Tšerepovets).


Uljanovski oblast.
Uljanovski oblast asub Venemaa Volga föderaalringkonnas.
Haldusjaotus.
Teise järgu munitsipaalmoodustisi on 143, neist 31 linnalist ja 112 maa-asundust. Oblastis on 6 linna ja 33 alevit. Suuremad linnad on Uljanovsk ja Dimitrovgrad.
Rahvastik.
Venelaste osakaal Uljanovsk oblasti rajoonides (2002).
2002. aasta rahvaloenduse andmetel olid 72,65% elanikest venelased, 12,2% tatarlased, 8% tšuvašid ja 3,63% mordvalased.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Uljanovski oblasti elanikest venelasi 73,6%, tatarlasi 12,2%, tšuvašše 7,7%, mordvalasi 3,2%, ukrainlasi 0,9%, asereid 0,36% ja teistest rahvustest inimesi 1,6%.


Vladimiri oblast.
Vladimiri oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas ja piirneb Moskva, Jaroslavli, Ivanovo, Rjazani ja Nižni Novgorodi oblastiga.
Rahvastik.
2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 439 800.
Asulad.
Suuremad linnad on Vladimir, Kovrov, Murom ja Guss-Hrustalnõi.


Voroneži oblast.
Voroneži oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas.
Läbi oblasti voolab Doni jõgi.
Suuremad linnad on Voronež, Borissoglebsk ja Rossoš.


Tveri oblast.
Tveri oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas ja piirneb Pihkva, Novgorodi, Vologda, Moskva, Smolenski ja Jaroslavli oblastiga. 1935–1990 kandis nime Kalinini oblast.
Loodus.
Oblast asub Ida-Euroopa lauskmaal. Läänesosas asub Valdai kõrgustik (kõrgeim punkt 343 m).
Veekogud.
Oblastis on umbes 1000 jõge. Tähtsaim jõgi on oblastist alguse saav ning lõuna- ja idaosa läbiv Volga. Oblastist saab alguse ka Lääne-Dvina ehk Daugava jõgi.
Oblastis on umbes 1700 järve. Suurim järv on Seliger (Selijärv). Suuremate järvede hulka kuuluvad ka Bologoje, Brosno, Velikoje, Volgo-I, Volgo-II, Kaftino, Kudinskoje, Peno, Pesotšnoje, Piros, Sabro, Svetloje, Serema, Sig ja Šlino.
Taimkate.
54,8% oblasti territooriumist on kaetud metsadega. Levinuimad puuliigid metsades on kuusk, mänd, kask, haab, lepp, tamm. Oblastis on levinud ka pihlakas, toomingas, paju, pärn, vaher, jalakas ja saar.
Haldusjaotus.
Oblast jaguneb halduslikult 36 munitsipaalrajooniks ja 7 linnaringkonnaks.
Rahvastik.
Rahvaarv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 1 471 459, kellest 92,5% olid venelased, 1,5% ukrainlased ja 1% karjalased. Rahvaarv väheneb negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu (1990. aastal oli rahvaarv 1 674 000). 2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 369 400. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli rahvaarv 1 353 550.
Oblastis on 23 linna ja 30 alevit. Suuremad linnad on Tver (406 700), Ržev (62 400), Võšni Volotšok (54 600), Kimrõ (51 400), Toržok, Konakovo, Udomlja, Bežetsk, Bologoje ja Nelidovo.
Eestlasi elas Tveri oblastis rahvaloenduste andmeil 1959. aastal 2662, 1970. aastal 1722, 1979. aastal 1300, 1989. aastal 840 ja 2002. aastal 443.


Tula oblast.
Tula oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas, Kesk-Vene kõrgustikul.
Rahvastik.
Tula oblastis elas 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 1 675 758 inimest, kellest 1 595 564 (95,2%) olid venelased, 22 260 (1,3%) ukrainlased ja 8968 (0,5%) tatarlased.
Rahvaarv väheneb väljarände ja negatiivse loomuliku iibe tõttu (2004. aastal -22 500, 2009. aastal -15 290). 2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 553 100.
Oblastis on 21 linna, suuremad linnad on Tula, Novomoskovsk, Donskoi, Aleksin, Štšokino ja Uzlovaja.


Tambovi oblast.
Tambovi oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas, Oka-Doni madaliku keskosas metsastepi vööndis.
Suuremad jõed on Tsna, Vorona ja Voronež.
Rahvastik.
Tambovi oblastis elas 1989. aasta rahvaloenduse andmetel 1 320 763 ja 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 1 178 443 inimest. 2008. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 106 000 ja 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 1 092 396. Linnades elas 58,7% rahvastikust. Oblastis on 8 linna, suuremad neist on Tambov, Mitšurinsk, Rasskazovo ja Moršansk.
Haldusjaotus.
Oblast jaguneb 7 linnaks (linnaringkond) ja 23 rajooniks (munitsipaalrajoon). Rajoonides on kokku 309 külanõukogu.


Rjazani oblast.
Rjazani oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas.
Rahvastik.
Rjazani oblasti rahvaarv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmeil 1 227 910. 2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 157 700. Linnades elab 65% rahvastikust. Suuremad linnad on Rjazan, Kassimov, Skopin ja Sassovo.
Haldusjaotus.
Oblast jaguneb 25 rajooniks ja 12 linnaks.


Smolenski oblast.
Smolenski oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas. Piirneb läänes Valgevenega.
2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 974 100.
Suuremad linnad on Smolensk, Vjazma, Roslavl ja Jartsevo.
Ajalugu.
Smolenski linna ümbritsevaid maaalasid ühendava Smolenskimaa esmaseks riiklikuks moodustiseks oli Smolenski vürstiriik, mis rajati 1054. aastal ja oma keskse asendi tõttu Venemaal arenes see kiiresti. 12. sajandi lõpuks oli Smolenskimaast sellest saanud Ida-Euroopa üks tugevaimaid riike ning Smolenski dünastia kontrollis Kiievi-Vene trooni. 1240. aastal, kui mongolid Venemaad rüüstasid, mongoli väed Smolenskit nad küll säästsid, aga Smolensk pidi hakkama Kuldhordile andamit maksma.
14. sajandil muutus piirkond Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ja Moskva suurvürstiriigi vahelise võimuvõitluse objektiks. Viimane iseseisev Smolenski vürst oli Georgi, kelle valitsusajal vallutas Leedu suurvürst Vytautas linna kolm korda: 1395, 1404 ja 1408. Lõpuks läks linn ja Smolenskimaa Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi koosseisu.
1404–1514 oli Smolenskimaa Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi koosseisus. Pärast linna tagasivallutamist asuti seda kindlustama ja 1597–1602 ehitati paksude müüridega kivist Smolenski kreml. Sellest hoolimata vallutasid Poola väed Smolenski 1611. aastal pärast 20-kuulist piiramist ning linn ja Smolenski vojevoodkond jäi Rzeczpospolita koosseisu. 1654. aastal aga vallutasid Venemaa tsaaririigi väed tsaar Aleksei Mihhailovitši juhtimisel Smolenskimaa ja piirasid pealinna Smolenskit ning see alistus, 1667. aastal sõlmitud Andrussovo vaherahuga jäi Smolensk ja Smolenskimaa Venemaa tsaaririigi valdusesse.
Smolenskimaa kuulumise ajal Rzeczpospolita koosseisu moodustus aadliseisus šlahta ("служилое дворянство"), mille eriõigused säilisid ka Smolenskimaa taasliitmisel Venemaa tsaaririigiga ja Smolenski šlahtapolgus teenides, kelle seast on pärit Venemaa silmapaistvaid sõjaväelasi, riigi-, kultuuritegelasi ja teadlasi: Potjomkinid, Nahhimovid, Glinkad, Vonljarjarskid, Hrapovitskid, Engelhardtid. Šlahtaadlikele lubatud privileegide eest oli neil keelatud abielluda katolikuusku poolalannadega, anda lapsi õppima väljaspoole Venemaad või võtta välismaalt (katoliku usutunnistusega riikidest) koduõpetajaid.


Moskva oblast.
Moskva oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas ümber Moskva linna, mis moodustab iseseisva haldusüksuse ja föderatsiooni subjekti.
Loodus.
Metsadega on kaetud 42,5% oblasti territooriumit.
Valitseb paraskliima parajalt külma talve (–5...–10 °C) ja sooja suvega (16...19 °C). Aasta keskmine õhutemperatuur on 5–6 °C.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli rahvaarv 6 618 538, kellest 6 022 763 (91%) olid venelased, 147 808 (2,2%) ukrainlased, 42 212 (0,6%) valgevenelased ja 39 660 (0,6%) armeenlased.
Suuremad linnad on Balašihha, Himki, Podolsk, Koroljov, Mõtištši, Ljubertsõ, Elektrostal, Kolomna, Odintsovo, Železnodorožnõi, Serpuhhov, Orehhovo-Zujevo, Krasnogorsk, Sergijev Possad, Štšolkovo, Puškino, Žukovski, Noginsk ja Domodedovo.
Ajalugu.
Moskva oblast moodustati 3. juunil 1929. aastal Moskva kubermangust, Rjazani kubermangust, Tveri kubermangust ja Tuula kubermangust.
Moskva oblasti juhid.
ÜK(b)P Moskva linna- ja oblastikomitee ning NLKP Moskva Linnakomitee I sekretärid
24. augustil 1991 Linnakomitee likvideeriti.


Orjoli oblast.
Orjoli oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas.
Suuremad linnad on Orjol, Livnõ ja Mtsensk. 1. septembril 2007 oli oblasti arvestuslik rahvaarv 823 300. 2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 817 000.
1993–2009 oli oblasti kuberner Jegor Strojev.


Novgorodi oblast.
Novgorodi oblast asub Venemaa Loode föderaalringkonnas.
Ta piirneb Leningradi, Vologda, Tveri ja Pihkva oblastiga.
Loodus.
Oblastis asuvad Ilmjärv ja Valdai järv.
Reljeef.
Läänepoolne osa hõlmab Ilmjärve ümbruse madaliku, idapoolne osa jääb Valdai kõrgustiku äärealale. Kõrgeim punkt on Rõžohha mägi (296 m).
Rahvastik.
2012. aasta alguses oli oblasti arvestuslik rahvaarv 629 700.
Asustus.
Oblastis on 10 linna (rahvaarv hinnanguliselt 2005. a.): Veliki Novgorod (215 000), Borovitši (56 500), Staraja Russa (34 300), Valdai (18 500), Tšudovo (17 400), Pestovo (15 900), Okulovka (13 800), Malaja Višera (13 800), Soltsõ (11 100) ja Holm (4 200).
Linnades elab 70,2%, maal 29,8% rahvastikust.
Demograafia.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli oblasti rahvaarv 694 355, kellest 652 165 (93,9%) olid venelased, 10 449 (1,5%) ukrainlased, 5294 (0,8%) valgevenelased, 3388 (0,5%) mustlased ja 2080 (0,3%) tatarlased. Eestlasi elas Novgorodi oblastis rahvaloenduste andmeil 1959. aastal 1421, 1970. aastal 958, 1979. aastal 835, 1989. aastal 548 ja 2002. aastal 307.
Rahvaarv väheneb negatiivse loomuliku iibe tõttu. 2004. aastal oli sündimus 9,5‰ ja suremus 22,4‰, loomulik iive -12,9‰. 2009. aastal oli sündimus 11,2‰ ja suremus 20,4‰, loomulik iive -9,2‰.
Keskmine oodatav eluiga oli 2006. aastal 63 aastat, meestel 56 ja naistel 71 aastat. Keskmine vanus oli 40,5 aastat.
Välislink.
Novgorodi oblast


Nižni Novgorodi oblast.
Nižni Novgorodi oblast asub Venemaa Volga föderaalringkonnas.
Nõukogude ajal kandis nime Gorki oblast.
Asustus.
Suuremad linnad on Nižni Novgorod, Dzeržinsk, Arzamass, Sarov ja Bor.


Moskva.
Moskva on Venemaa pealinn ja Moskva oblasti keskus (ei kuulu oblasti koosseisu).
Moskva kuulub Keskföderaalringkonda. İstanbuli arvestamata on Moskva Euroopa suurim linn nii halduspiirides kui ka linnastus elavate inimeste arvult.
Halduslikult kuulub Moskva linna alla ka Zelenogradi linn Moskvast 50 km loodes.
Ajalugu.
Linna esmamainimise ajaks loetakse aastat 1147 (Baj 6655. aastal), kui Kiievi suurvürst Juri Dolgoruki pärast piirkonna vallutamist Novgorodi vürstiriigilt kutsus sinna oma venna, Severski vürsti Svjatoslav Vladimirovitši kohtumisele, et tähistada nende poolt Moskva ja Smolenski kandis korraldatud edukat sõjakäiku. 1156 alustati Moskva ja Neglinnaja jõe ühinemiskohale Borovitski kõrgendikule linnuse ehitamist, millest kujunes välja Moskva vürstide residents Moskva Kreml. Vaatamata linnuse rajamisele ei omandanud Moskva asustatud punktina suurt tähendust ning oli vaid üks kindlustatud punktidest Suzdali vürstiriigis, mida juhtisid suurvürsti asehaldurid.
1238 vallutasid linna tatarlased, kes rüüstasid linna ja põletasid lõpuks maha, aga vürsti Vladimir Jurjevitši viisid vangi ja hiljem tapsid. Sellest rääkides nimetab kroonika Moskva "kirikuid, kloostreid ja külasid", mis näitab, et linn oli juba siis suur ja tähtis.
Moskva vürstiriik tekkis 13. sajandil. Tavaliselt nimetatakse esimeseks Moskva vürstiks Aleksander Nevski nooremat poega Daniil Aleksandrovitši, sest just temast sai aluse dünastia, mis valitses algul Moskva vürstiriiki ja pärast kogu Venemaad.
1325 tõi Kiievi ja kogu Venemaa metropoliit Pjotr oma residentsi Vladimirist Moskvasse üle. Sellest ajast peale sai Moskva tähtsaks õigeusu keskuseks.
1365 toimus Moskvas hävitav tulekahju. Pärast seda otsustas Dmitri Donskoi Kremli taastada kiviehitisena. Kreml taastati väga kiiresti, juba aastail 1367-1368, ja ühtlasi laiendati tema pindala. Siis ehitati ka kivisild üle Neglinka.
Pärast seda, kui Dmitri Donskoi oli võitnud tatarlasi 1378 Voža jõe lahingus ja 1380 Kulikovo lahingus, vallutas khaan Tohtamõš 1382 Moskva, rüüstas seda uuesti ja põletas paljaks. Dmitri nõustus taas Kuldhordile andamit maksma. Kuid Moskva tähtsus suurenes järjest ka ilmalikus mõttes, sest Moskva juhtis Venemaa vastupanu Kuldhordile ja võitlust mongoli-tatari ikkega.
Moskva sai Vene riigi pealinnaks Ivan III ajal. Aastal 1712 viidi Venemaa pealinn Peterburi. Moskvast sai 18. märtsil 1918 Vene SFNV pealinn ja 1922. aastal Nõukogude Liidu pealinn.
Moskva linnapea on Sergei Sobjanin. 1992–2010 oli linnapea Juri Lužkov.
2011. aastal kiideti heaks Moskva uued piirid, mille tagajärjel peab Moskva suurenema viie aastaga 160 000 ha võrra ehk 2,5 korda ning ulatuma Kaluga oblasti piirini.
Moskva piirid alates juulist 2012
1. juulil 2012 laienes Moskva edela suunas, sellega liideti 1480 km² suurune ala.
Kliima.
Moskvas valitseb parasvöötme mõõdukalt mandriline kliima. Tugevat pakast ja lõõmavat kuumust esineb harva, kuid kõrvalekaldeid normist tihti.
Aasta keskmine temperatuur on +5,7 °C. Kõige kuumemad kuud on juuli (+19,2 °C) ja juuni (+17,1 °C), kõige jahedamad kuud veebruar (-6,8 °C) ja jaanuar (-6,5 °C). Kõige kõrgemad temperatuurid on mõõdetud juulis (+38,2 °C) ja augustis (+37,3 °C), aga isegi veebruaris ja jaanuaris on täheldatud vastavalt +8,6 °C ja +8,3 °C. Kõige madalamad absoluutsed temperatuurid on mõõdetud jaanuaris (-42,1 °C) ja veebruaris (-38,2 °C). Kõige kõrgemad absoluutsed miinimumid on mõõdetud juulis (+1,3 °C) ja augustis (-1,2 °C).
Aastas sajab keskmiselt 707 mm sademeid. Kõige rohkem tuleb sademeid juulis (85 mm) ja augustis (82 mm), kõige vähem märtsis (35 mm) ja aprillis (37 mm).
Aastas paistab päike keskmiselt 1731 tundi, kõige rohkem juunis (279 tundi) ja juulis (271 tundi), kõige vähem detsembris (18 tundi) ja novembris (32 tundi).
Aasta keskmine tuulekiirus on 1,4 m/s ja aasta keskmine õhuniiskus on 78%.
Linnatransport.
Moskvas on umbes 700 bussiliini, 104 trolliliini, 46 trammiliini. Tegutsevad ka marsruuttaksod.
Moskvas tegutseb Venemaa suurim metroo, samuti ka monorelss. Mööda Moskva jõge käivad praamid, mis peatuvad jõesadamates.


Brjanski oblast.
Brjanski oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas. Piirneb läänes Valgevene ja lõunas Ukrainaga.
Rahvastik.
Rahvaarv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 1 378 941, kellest 96,3% olid venelased, 1,5% ukrainlased ja 0,6% valgevenelased. 2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 299 700 ja 2010. aasra rahvaloenduse andmetel 1 278 087.
Suuremad linnad on Brjansk, Klintsõ, Novozõbkov, Djatkovo ja Unetša.


Belgorodi oblast.
Belgorodi oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas. Piirneb läänes ja lõunas Ukrainaga.
Halduslikult jaguneb oblast 6 oblastilise alluvusega linnaks ja 21 rajooniks. Suuremad linnad on Belgorod, Starõi Oskol ja Gubkin. 2008. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 519 100.
Oblasti kuberner on alates 1993. aastast Jevgeni Savtšenko.


Jaroslavli oblast.
Jaroslavli oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas.
2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 310 500. 95,15% elanikest on venelased.
Asustus.
Suuremad linnad on Jaroslavl, Rõbinsk, Pereslavl-Zalesski, Tutajev, Uglitš ja Rostov.


Ivanovo oblast.
Ivanovo oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas.
Oblasti põhja- ja idaosa läbib 173 km pikkuses Volga. Suuremad jõed on veel Kljazma ning selle lisajõed Nerl, Uvod, Teza ja Luhh. Üle 10 km pikkusi jõgesid on 174.
Rahvastik.
2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 073 100. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli rahvaarv 1 062 629. Oblastis on 17 linna: Ivanovo, Kinešma, Šuja, Vitšuga, Furmanov, Teikovo, Kohma, Rodniki, Zavolžsk, Komsomolsk, Privolžsk, Putšež, Juža, Jurjevets, Navoloki, Gavrilov Possad ja Pljoss.
Ajalugu.
Oblast moodustati 1929. aastal 1918 moodustatud Ivanovo-Voznessenski kubermangu põhiosast ning Kostroma, Jaroslavli ja Vladimiri kubermangu äärealadest.
Linnad.
Furmanov, Ivanovo, Kinešma, Šuja, Teikovo, Vitšuga


Kaluga oblast.
Kaluga oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas.
Rahvastik.
Rahvaarv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 1 041 641, kellest 93,5% olid venelased ja 2,2% ukrainlased. Linnades elas 75% rahvastikust. Oblastis on 19 linna, neist suuremad on Kaluga, Obninsk ja Ljudinovo. 2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 002 900.


Les Cayes' piiskopkond.
Les Cayes' piiskopkond (ladina keeles "Dioecesis Caiesensis" või "Dioecesis Cajesensis") on katoliku kiriku piiskopkond Haitis, mille keskus on Les Cayes. Allub Port-au-Prince'i peapiiskopkonnale. Piiskop on Jean Alix Verrier.
Katoliiklus jõudis Les Cayes' piirkonda 15. sajandi lõpus.
Les Cayes' piiskopkond rajati 3. oktoobril 1861 Santo Domingo peapiiskopkonnast eraldamise teel pärast seda, kui paavst Pius IX sõlmis 1860 Haiti Vabariigiga konkordaadi, mille alusel loodi Port-au-Prince'i kirikuprovints.
20. aprillil 1972 eraldus Jérémie piiskopkond.
2001. aasta seisuga elas piiskopkonna territooriumil 1 400 000 inimest, kellest katoliiklasi oli 933 000. Preestreid oli 83, neist munkpreestreid 28.


Kostroma oblast.
Kostroma oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas.
Suuremad linnad on Kostroma, Bui, Nerehta ja Šarja.
Loodus.
Suuremad jõed on Volga, Kostroma, Vetluga ja Unža.
Rahvastik.
1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli oblasti rahvaarv 804 296. 2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 692 300. 2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli rahvaarv 667 500.


Kurski oblast.
Kurski oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas.
Rahvastik.
Rahvaarv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 1 235 091, kellest 95,9% olid venelased ja 1,7% ukrainlased. Linnades elas 61% rahvastikust. Oblastis on 10 linna, neist suuremad on Kursk, Železnogorsk ja Kurtšatov. 2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 155 400.


Lipetski oblast.
Lipetski oblast asub Venemaa Keskföderaalringkonnas ja piirneb Rjazani, Tambovi, Voroneži, Kurski, Orjoli ja Tula oblastiga.
Haldusjaotus.
Lipetski oblast on jaotatud 18 rajooniks ja 4 oblastilise alluvusega linnaks.
Rahvastik.
2008. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 1 168 800.
Asulad.
Oblastis on 8 linna (elanike arv 2005. a.): Lipetsk (503 100), Jelets (114 500), Grjazi (46 900), Dankov (22 600), Lebedjan (22 000), Usman (19 600) Tšaplõgin (13 400), Zadonsk (10 200).


Permikomi autonoomne ringkond.
Permikomi autonoomne ringkond oli haldusüksus Venemaal aastatel 1925–2005.
1. detsembril 2005 liideti Permi oblastiga Permi kraiks. Krai koosseisus moodustati Permikomi autonoomsest ringkonnast omaette, eristaatusega haldusüksus Permikomi ringkond.


Kirovi oblast.
Kirovi oblast asub Venemaa Volga föderaalringkonnas.
Suuremad linnad on Kirov, Kirovo-Tšepetsk, Vjatskije Poljanõ, Novovjatsk ja Slobodskoi.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas oblastis 1 503 529 inimest, kellest 90,8% olid venelased, 2,9% tatarlased, 2,6% marid ja 1,2% udmurdid.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas oblastis 1 341 000 inimest.


Orenburgi oblast.
Orenburgi oblast asub Venemaa Volga föderaalringkonnas. Piirneb lõunas Kasahstaniga.
Läbi oblasti voolab Uurali jõgi.
Orenburgi oblast loodi 1934. aastal. 1938–1957 kandis Valeri Tškalovi auks nime nime Tškalovi oblast.
74% elanikest moodustavad venelased, suuremad vähemusrahvad on tatarlased, kasahhid, ukrainlased, baškiirid ja mordvalased.
Asustus.
Suuremad linnad on Orenburg, Orsk, Novotroitsk ja Buzuluk.


Penza oblast.
Penza oblast (varasem eestikeelne nimekuju "Pensa oblast") asub Venemaa Volga föderaalringkonnas, piirneb kirdes Rjazani oblasti, põhjas Mordva Vabariigi, idas Uljanovski oblasti, lõunas Saratovi oblasti ja läänes Tambovi oblastiga.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas oblastis 1 452 941 inimest, kellest 86,4% olid venelased, 6% tatarlased, 4,9% mordvalased ja 0,9% ukrainlased.
Linnades elas 65% rahvastikust. Oblastis on 11 linna, neist suuremad on Penza, Kuznetsk ja Zaretšnõi.


Permi oblast.
Permi oblast (endine Molotovi oblast) oli haldusüksus Venemaal Volga föderaalringkonnas. 1. detsembril 2005 liideti ta Permikomi autonoomse ringkonnaga Permi kraiks.


Samara oblast.
Samara oblast on Venemaa oblast Volga föderaalringkonnas.
Suuremad linnad on Samara, Togliatti, Sõzran ja Novokuibõševsk.
Oblastis kehtib Moskva aeg. 28. märtsini 2010 kehtis Samara aeg.
1991–2007 oli oblasti kuberner Konstantin Titov. 2012. aastast on oblasti kuberner Nikolai Merkuškin.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas oblastis 3 215 532 inimest, kellest 85,6% olid venelased, 4,1% tatarlased, 2,7% tšuvašid, 2,1% mordvalased ja 1,4% ukrainlased.
Linnades elas 80% rahvastikust. Oblastis on 11 linna, neist suuremad on Samara, Togliatti, Sõzran ja Novokuibõševsk.
Haldusjaotus.
Oblast on jaotatud 27 rajooniks ja 10 linnaringkonnaks.


Saratovi oblast.
Saratovi oblast (varasem eestikeelne nimekuju "Saraatovi oblast") asub Venemaa Volga föderaalringkonnas.
Suuremad linnad on Saratov, Balakovo, Engels ja Balašov.


Murmanski oblast.
Murmanski oblast asub Venemaa Loode föderaalringkonnas. Suurem osa oblastist asub Koola poolsaarel.
Oblast piirneb Norra, Soome ja Karjala Vabariigiga.
Haldusjaotus.
Oblast jaguneb viieks rajooniks ning oblastilise alluvusega linnadeks. Osa linnu ja aleveid on kinnised (märgitud tärniga nime järel).
Rahvastik.
Rahvaloenduse andmetel elas 2010. aastal Murmanski oblastis 796 100 inimest. 2002. aastal moodustasid venelased 85,2 % elanikest. Piirkonna põlisrahvas saamid moodustasid 0,2% elanikest.


Neenetsimaa.
Neenetsimaa (ametliku nimega Neenetsi autonoomne ringkond) asub Venemaa Loode föderaalringkonnas.
Ringkonna elanikest on 2010. aasta rahvaloenduse andmeil 66,1% venelased, 18,6% neenetsid ja 9% komid (2002. aasta rahvaloenduse andmeil vastavalt 62,5%, 18,7% ja 10,9%).
Halduslikult jaguneb ringkond Narjan-Mari linnaks ja Zapoljarnõi rajooniks.
Suuremad asulad on Narjan-Mar, ‎Iskatelei, Nelmin Noss ja Amderma.
Viited.
Olev Remsu, Minu Neenetsimaa, Petrone Print 2010


Kurgani oblast.
Kurgani oblast asub Venemaa Uurali föderaalringkonnas. Piirneb lõunas Kasahstaniga.
Kurgani oblast moodustati 6. veebruaril 1943.
Oblasti territooriumil on 9 linna, 6 alevit ja 1261 muud asulat. Suuremad linnad on Kurgan ja Šadrinsk.


Sverdlovski oblast.
Sverdlovski oblast asub Venemaa Uurali föderaalringkonnas. Asub Kesk- ja Põhja-Uuralite idanõlvadel ja sellega piirneval Lääne-Siberi madaliku alal. Kõrgeim tipp on 1569 m (Konžakovski Kamen).
Suuremad jõed on Tavda, Lozva, Sosva, Tura ja Põšma.
Suuremad linnad on Jekaterinburg, Nižni Tagil, Kamensk-Uralski, Pervouralsk, Serov, Novouralsk ja Asbest.
Alates 1995. aastast oli oblasti kuberner Eduard Rossel (Ühtse Venemaa liige). Alates 23. novembrist 2009 on kuberner Aleksandr Mišarin.
Oblast jaguneb halduslikult 93 rajooniks, linnaks (munitsipaalringkonnaks), aleviks ja kinniseks asulaks.
2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli 89,2 % elanikest venelased, 3,7 % tatarlased ja 1,2 % ukrainlased.


Tjumeni oblast.
Tjumeni oblast asub Venemaa Uurali föderaalringkonnas.
Tjumeni oblastisse kuuluvad ka Handi-Mansi Jugra autonoomne ringkond ja Jamali Neenetsi autonoomne ringkond, mis on samas omaette föderatsiooni subjektid. Koos nendega on oblasti pindala 1 464 200 km² ja rahvaarv 3 453 686 (2012).
Suuremad linnad on Tjumen, Tobolsk ja Išim.


Tšeljabinski oblast.
Tšeljabinski oblast asub Venemaa Uurali föderaalringkonnas.
Oblast on jaotatud 24 rajooniks ja 27 oblastilise alluvusega linnaks.
Suuremad linnad on Tšeljabinsk, Magnitogorsk, Zlatoust, Miass ja Kopeisk.


Jamali Neenetsi autonoomne ringkond.
Jamali Neenetsi autonoomne ringkond (Jamal) asub Venemaa Uurali föderaalringkonnas, Tjumeni oblastis. Hõlmab Jamali ja Gõda poolsaare.
Suuremad linnad on Novõi Urengoi, Nojabrsk, Nadõm ja Salehard.
59% elanikest on venelased, 5,2% neenetsid.
95% ringkonna tööstustoodangust moodustab maagaas ja naftatooted.


Handi-Mansimaa.
Handi-Mansimaa (täisnimega Handi-Mansi Jugra autonoomne ringkond) on Venemaa föderatsiooni subjekt, mis asub Uurali föderaalringkonnas ja on osa Tjumeni oblastist.
Ringkonna halduskeskus on Hantõ-Mansiisk. Suuremad linnad on Surgut, Nižnevartovsk, Neftejugansk, Hantõ-Mansiisk, Kogalõm ja Njagan.
Loodus.
Handi-Mansimaa asub keset Lääne-Siberi madalikku.
Sood hõlmavad 44,3 %, metsad 44 %, siseveekogud 6,6 %, põllumajandusalad 3 % ja põõsastikud 2,1 % maad.
Kliima.
Ringkonnas valitseb mandriline kliima pika külma talve ja lühikese sooja suvega. Kõige külmem kuu on jaanuar, selle keskmine õhutemperatuur on –15 °C ringkonna lõunaosas kuni –22 °C põhjas. Kõige soojem kuu on juuli, selle keskmine õhutemperatuur on 16 °C ringkonna põhjaosas kuni 19 °C lõunas.
Hüdrograafia.
Peamised jõed on Ob ja selle lisajõgi Irtõš. Obi lisajõgedest olulisimad on parempoolsed Vahh, Agan, Tromjogan, Ljamin, Pim, Nazõm, Kazõm ja vasakpoolsed Suur-Jugan, Suur-Salõm, Põhja-Sosva. Irtõši lisajõgedest olulisimad on Konda ja Sogom.
Ringkonnas on üle 25 000 järve, suuremad neist on Tormomtor, Vandmtor, Piltanlor, Sõrkovoje, Samotlor.
Loomastik.
Loomadest on levinud pardid, rabapüü, teder, laanepüü, orav, ondatra, metsis, valgejänes, soobel, põder, kärp, punarebane, naarits, mäger, saarmas, karu, haned ja siberi kärp. Vähemal määral on esindatud ahm, põhjapõder, hunt, ilves ja polaarrebane.
Taimestik.
Kõige levinumad puuliigid on lehis, mänd, kuusk, seeder, nulg, kask ja haab.
Territoorium ja haldusjaotus.
Ringkond jaguneb 13 linnaringkonnaks ja 9 munitsipaalrajooniks; 26 linnaasunduseks ja 58 külaasunduseks.
Linnaringkondi moodustavad järgmised linnad: Hantõ-Mansiisk, Jugorsk, Kogalõm, Langepass, Megion, Neftejugansk, Nižnevartovsk, Njagan, Pokatši, Põt-Jahh, Radužnõi, Surgut, Urai.
Munitsipaalrajoonideks on Belojarski, Berjozovo, Hantõ-Mansiiski, Kondinskoje, Neftejuganski, Nižnevartovski, Oktjabrskoje, Sovetski ja Surguti rajoon.
Linnaasundusi moodustavad alevid ja linnad Agiriš, Andra, Barsovo, Belojarski, Belõi Jar, Berjozovo, Fjodorovski, Igrim, Izlutšinsk, Kommunistitšeski, Kondinskoje, Kuminski, Ljantor, Lugovoi, Malinovski, Mežduretšenski, Mortka, Novoagansk, Oktjabrskoje, Pionerski, Poikovski, Priobje, Sovetski, Zelenoborsk, Tajožnõi, Talinka.
Rahvastik.
Suuremad rahvusrühmad on 2010. aasta rahvaloenduse andmeil venelased (68,1%), tatarlased (7,6%), ukrainlased (6,4%), baškiirid (2,5%) ja aserbaidžaanid (1,8%). Põlisrahvastest on hante 1,3%, mansisid 0,8%, komisid 0,2% ja neenetseid 0,1%.


Korjaki autonoomne ringkond.
Korjaki autonoomne ringkond (Korjakkia) oli haldusüksus Venemaa Kaug-Ida föderaalringkonnas.
1. juulil 2007 liideti Korjaki autonoomne ringkond ja Kamtšatka oblast Kamtšatka kraiks.
20. aprillil 2006 toimunud 7,6 magnituudise maavärina epitsenter asus Tilitšiki küla lähedal.
Demograafia.
Suuremad rahvusrühmad on (2002) venelased (50,6%), korjakid (26,7%), tšuktšid (5,6%), itelmeenid (4,7%), ukrainlased (4,1%) ja eveenid (3,0%).


Tšuktšimaa.
Tšuktši autonoomne ringkond (Tšuktšimaa) asub Venemaa Kaug-Ida föderaalringkonnas. Keskus Anadõr.
Rahvastik.
Rahvaarv oli 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 50 526, kellest 52,5% (25 068) oli venelasi, 26,7% (12 772) tšuktše, 6,0% (2869) ukrainlasi ja 3,2% (1529) eskimoid. Rahvaarv väheneb väljarände tõttu. 1989. aasta rahvaloenudse andmetel oli ringkonna rahvaarv 163 934 ja 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 53 824, kellest 51,9% (27 918) olid venelased, 23,5% (12 622) tšuktšid, 9,2% (4960) ukrainlased ja 2,9% (1534) eskimod.
Ringkonnas on kolm linna: Anadõr, Bilibino ja Pevek.
Haldusjaotus.
1. Anadõri rajoon (vene "Анадырский район")
2. Bilibino rajoon (vene "Билибинский район")
3. Iultini rajoon (vene "Иультинский район")
4. Providenija rajoon (vene "Провиденский район")
5. Tšauni rajoon (vene "Чаунский район")
6. Tšukotka rajoon (vene "Чукотский район")


Sahhalini oblast.
Sahhalini oblast asub Venemaa Kaug-Ida föderaalringkonnas.
Hõlmab Sahhalini saare ja Kuriilid.
Oblast on moodustatud 20. oktoobril 1932. aastal. 1947. aastal liideti Sahhalini oblastiga Lõuna-Sahhalini oblast.
Loodus.
Oblastis on mussoonparaskliima aasta keskmise õhutemperatuuriga 0...5 °C. Jaanuar on Sahhalini saare kõige külmem kuu keskmise õhutemperatuuriga –6 °C lõunaosas kuni –20 °C põhjaosas. Kuriili saarte kõige külmem kuu on veebruar keskmise õhutemperatuuriga –5 °C. Oblasti kõige soojem kuu on august õhutemperatuuriga 11...16 °C Kuriili saartel, 12–16 °C Sahhalini põhjaosas kuni 19 °C lõunas. Mägedes on õhutemperatuur madalam.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas oblastis 546 695 inimest, kellest 84,3% olidvenelased, 5,4% korealased, 4% ukrainlased, 1,3% tatarlased ja 1% valgevenelased. Sahhalini saare põliselanikke nivhe oli 2450. 2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 514 500.
Linnades elas 86,7% elanikest. Suuremad linnad on Južno-Sahhalinsk, Korsakov ja Holmsk.


Magadani oblast.
Magadani oblast asub Venemaa Kaug-Ida föderaalringkonnas ja piirneb idas Ohhoota merega ja Vaikse ookeaniga, põhjas Tšuktši autonoomse ringkonna ja Kamtšatka kraiga, läänes Sahha Vabariigiga ja lõunas Habarovski kraiga. Kolm neljandikku pindalast on kaetud tundra ja metsatundraga. Tähtsamad jõed on Kolõma ja Ajan-Jurjah.
Rahvastik.
Oblasti põliselanikeks on eveenid ja jukagiirid. 1989. aastal oli oblasti rahvaarv 385 300.
2002. a. rahvaloenduse andmetel oli rahvaarv 182 726, millest venelasi oli 80,2% (146 511), ukrainlasi 9,89% (18 068), eveene 1,38% (2 257), valgevenelasi 1,19% (2 169) ja tatarlasi 1,1 % (2 006). 2009. aasta alguses oli oblasti rahvaarv 163 000. Rahvaarv oli 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 156 996, kellest 84,1% (127 936) oli venelasi, 6,5% (9857) ukrainlasi, 1,7% (2635) eveene ja 0,9% (1415) tatarlasi. Jukagiire oli 71.
Haldusjaotus.
Oblast on jaotatud 8 rajooniks ja 2 linnaks.
Majandus.
Peamisteks majandusharudeks on maavarade (kuld, hõbe, tina, volfram, molübdeen, nafta, pruunsüsi) kaevandamine ja kalapüük.


Kamtšatka oblast.
Kamtšatka oblast oli Venemaa 1. järgu haldusüksus Kaug-Ida föderaalringkonnas Kamtšatka poolsaarel. 1. juulil 2007 moodustati Kamtšatka krai Korjaki autonoomse ringkonnaga liitmise teel.


Tšita oblast.
Tšita oblast (ka Tšitaa oblast) oli Venemaa 1. järgu haldusüksus. Kuulus Siberi föderaalringkonda.
11. märtsil 2007 toimunud referendumil kiideti heaks ühinemine Aga Burjaadi autonoomse ringkonnaga, mille tulemusel moodustati 1. märtsil 2008 Taga-Baikali krai.


Kemerovo oblast.
Kemerovo oblast asub Venemaa Siberi föderaalringkonnas.
Haldusjaotus.
Oblastis on 19 rajooni ja 18 oblastilise alluvusega linna.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas oblastis 2 899 142 inimest, kellest 91,9% olid venelased, 1,8% tatarlased, 1,3% ukrainlased, 1,2% sakslased ja 0,5% tšuvašid. Oblasti põliselanikeks on šorid ja teleuudid (kokku 0,5%).
Linnades elas 85% rahvastikust. Suuremad linnad on Novokuznetsk, Kemerovo, Prokopjevsk, Leninsk-Kuznetski, Kisseljovsk ja Mežduretšensk.
Kemerovo oblastis on eesti külad: Jurjevka, Koidula ja Malkovka.


Irkutski oblast.
Irkutski oblast asub Venemaa Siberi föderaalringkonnas, Siberi kaguosas, Angara, Leena ja Alam-Tunguska basseinis. Oblasti kagupiiril asub Baikali järv.
Oblast loodi 1937. aasta 26. septembril.
1. jaanuaril 2008 liideti Irkutski oblastiga Ust-Orda Burjaadi autonoomne ringkond.
Loodus.
Irkutski oblast on Venemaa kõige metsistunum regioon: metsad hõlmavad 83,1% oblasti territooriumit.
Rahvastik ja asustus.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Irkutski oblasti rahvaarv 2 581 705, kellest 2 320 493 (89,9%) olid venelased, 80 565 (1,6%) burjaadid ja 53 631 (2,1%) ukrainlased.
Suuremad linnad on Irkutsk, Bratsk, Angarsk ja Ust-Ilimsk.
Rajoonid.
Tärniga rajoonid kuuluvad eristaatusega üksusesse Ust-Orda Burjaadi ringkond.


Novosibirski oblast.
Novosibirski oblast asub Venemaa Siberi föderaalringkonnas. Asub Lääne-Siberi madaliku lõunaosas Irtõši ja Obi vahel.
Oblastis on palju järvi, neist suurim on Tšanõ järv.
Suuremad linnad on Novosibirsk, Berdsk, Iskitim ja Kuibõšev.
Oblastit läbib Transsiberi raudtee.
Haldusjaotus.
Oblastis on 30 rajooni ja 5 linnaringkonda.


Omski oblast.
Omski oblast asub Venemaa Siberi föderaalringkonnas.
Rahvastik ja asustus.
Omski oblastis elas 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 2 079 220 inimest, kellest 1 735 512 (83,5%) olid venelased, 81 618 (4%) kasahhid, 77 884 (3,8%) ukrainlased, 76 334 (3,7%) sakslased ja 47 796 (2,3%) tatarlased.
Oblastis elas ka 3025 eestlast (peamiselt Estonka, Lilliküla, Tsvetnopolje, Zolotaja Niva, Vana-Viru, Uus-Viru, Orlovka ja Kovaljovo külas).
Lisaks Omskile on oblastis veel viis linna: Tara, Issilkul, Kalatšinsk, Nazõvajevsk ja Tjukalinsk.


Tomski oblast.
Tomski oblast asub Venemaa Siberi föderaalringkonnas.
Suurimad linnad on Tomsk, Seversk ja Streževoi.
Ajalugu.
Tomski piirkonna maa-alad olid eelnevalt 19.-20 sajandil, Venemaa Тobolski kubermangus, kuhu kuulusid lisaks Tomski piirkonnale ka Altai krai, Kemerovo oblast, Novosibirski oblast ja Тоski oblastid, Ida-Kasahhi oblast (Kasahstan) ja osa Krasnodari kraist.
20. sajandi alguse Venemaa Keisririigi haldusjaotuse muudatuste tulemusena vähenes pidevalt. 1917. aastal eraldati Тobolski kubermangu koosseisust iseseisvaks Аltai kubermang, millesse lülitati: Barnauli maakond, Biiski maakond, Kamenski maakond, Slavgorodi maakond, Zmeinogorodski maakond, Karakumi maakond. 1919. aastal liideti osa Тobolski kubermangu maa-alasi Оmski kubermanguks.
23. detsembrist 1919. aastast kuni 14. märtsini 1920. aastal oli Тobolski kubermangu keskuseks Novosibirski linn (sellel ajal kandis nime Novonikolajevsk), kuid pärast 1920. aastat viidi kubermangukeskus tagasi Tomski linna. 1921. aastal loodi Novonikolajevski kubermang, kuhu liideti osa Тobolski kubermangu maid.
25. mail 1925. likvideeriti kubermang Venemaal läbiviidud haldusreformiga ning kubermangu maa-alad liideti Siberi kraisse, kus Tomsk jäi Tomski ringkonna keskuseks. Järjekordse reformi tulemusena liideti Siberi krai Tomski ringkond, Lääne-Siberi krai koosseisu, pärast seda aga Novosibirski oblasti koosseisu.
1944. aastal, pärast Novosibirski oblastist eraldumist moodustati iseseisev Tomski oblast, mille territoorium oli aga märgatavalt väiksem algsest Tomski kubermangu territooriumist.


Evengi autonoomne ringkond.
Evengi autonoomne ringkond (Evengimaa'") oli Vene NFSV ja Venemaa Föderatsiooni haldusüksus, föderatsiooni subjekt Siberi föderaalringkonnas. Alates 1. jaanuarist 2007 on ta reorganiseeritud Krasnojarski krai Evengi rajooniks.
Pinnamood.
Ringkond asub Kesk-Siberi kiltmaal, põhjaosas asub Putorana mägismaa.
Tähtsamad jõed on Alam-Tunguska ja Podkamennaja Tunguska.
Kliima.
Kliima on mandriline. Jaanuari keskmine temperatuur on –26°C kuni –36°C, juulis +14°C. Sademete hulk on keskmiselt 400 mm aastas.
Etniline koosseis.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli ringkonna rahvaarv 17 697, kellest 10 958 (62%) olid venelased, 3802 (21,5%) evengid ehk tunguusid, 991 (5,6%) jakuudid, 550 (3,1%) ukrainlased ja 211 (1,2%) ketid. Rahvaarv väheneb peamiselt väljarände tõttu.
Asulad.
Suuremad asulad on Tura alev (5700 elanikku), Baikiti (4000) ja Vanavara (3300) küla.
Haldusjaotus.
Ringkond on jaotatud kolmeks rajooniks: Baikiti rajoon ("Байкитский район"), Ilimpiiski rajoon ("Илимпийский район") (keskus Tura) ja Tunguska-Tšunja rajoon ("Тунгусско-Чунский район") (keskus Vanavara).
Ajalugu.
Ringkond moodustati 10. detsembril 1930. aastal Evengi rahvusringkonnana.
30. juunil 1908 toimus seal Tunguusi katastroof.
17. aprillil 2005 toimunud rahvahääletuse tulemusena liideti Evengi AR 1. jaanuaril 2007 Krasnojarski kraiga, kus tema baasil moodustati Evengi rajoon.


Taimõri (Dolgaani-Neenetsi) autonoomne ringkond.
Taimõri (Dolgaani-Neenetsi) autonoomne ringkond oli haldusüksus Vene NFSV Krasnojarski krais ja Venemaa Föderatsioonis 1977–2006. Oli föderatsiooni subjekt Siberi föderaalringkonnas 31. detsembrini 2006.
Ringkond moodustati 1977. aastal 10. detsembril 1930 loodud Taimõri (Dolgaani-Neenetsi) rahvusringkonnast. 2005. aasta 17. aprillil toimunud referendumi tulemusel läks 1. jaanuaril 2007 Taimõri rajoonina Krasnojarski krai koosseisu.


Ust-Orda.
Ust-Orda Burjaadi autonoomne ringkond (Ust-Orda) on endine Venemaa 1. järgu haldusüksus Siberi föderaalringkonnas. Ringkond oli enklaav Irkutski oblastis. Asus Angara ülemjooksul.
Ringkond liideti 1. jaanuaril 2008 Irkutski oblastiga.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas ringkonnas 135 327 inimest, kellest 54,4% on venelased, 39,6% burjaadid, 3% tatarlased ja 1% ukrainlased. Suurimad asulad olid Ust-Ordõnski, Bohani ja Kutuliki alevik.
Ajalugu.
Ringkond moodustati 26. detsembril 1937. aastal burjaatidega asustatud Ees-Baikalimaa aimakkidest (rajoonidest).
11. oktoobril 2005. aastal kirjutati alla kokkulepe, mille kohaselt Irkutski oblast ja Ust-Orda Burjaadi autonoomne ringkond ühinevad uueks föderatsiooni subjektiks, mille nimeks saab Irkutski oblast. Ust-Orda Burjaadi AR muutub Ust-Orda Burjaadi ringkonnaks Irkutski oblasti koosseisus. Referendum selles küsimuses toimus 16. aprillil 2006. Referendumi tulemusel liideti ringkond 1. jaanuaril 2008 Irkutski oblastiga.


Permi krai.
Permi krai on krai Venemaa Volga föderaalringkonnas.
Moodustati 1. detsembril 2005 Permi oblasti ja Permikomi autonoomse ringkonna liitmise teel. Referendum selle üle toimus oblastis ja autonoomses ringkonnas 2003. aasta detsembris.
Suuremad linnad on Perm, Berezniki, Solikamsk, Tšaikovski, Lõsva ja Kungur.


Eurodicautom.
Eurodicautom on Euroopa Liidu terminoloogiaandmebaas.
Eurodicautomi veebiportaalid võimaldavad tasuta tõlkida Euroopa Liiduga seotud sõnavara Euroopa Liidu ametlike keelte vahel.


1813.
1813. aasta (MDCCCXIII) oli 19. sajandi 13. aasta.


Suuremõisa jõgi.
Suuremõisa jõgi on jõgi Hiiumaal Pühalepa vallas, mis suubub Soonlepa lahte.
Suuremõisa jõgi on 16 kilomeetrit pikk. Luguse jõe, Armioja, Jausa oja ning Pihla oja järel on Suuremõisa jõgi pikkuselt viies jõgi Hiiumaal. Koos Luguse ja Vaemla jõega on Suuremõisa jõgi vee hulga poolest üks kolmest suuremast jõest saarel.
Suuremõisa jõgi Vilivalla-Suuremõisa teesillast kuni suudmeni on keskkonnaministri 6. detsembri 1999 määruse number 99 järgi reostustundlik ala.


Suuremõisa (Pühalepa).
Suuremõisa on küla Hiiu maakonnas Pühalepa vallas.
Külas elab 299 inimest. Suuremõisa on elanike arvu poolest Pühalepa valla suurim küla.
Külas asuvad abivallamaja, Suuremõisa loss (milles on Hiiumaa Ametikooli ja Suuremõisa Põhikooli ruumid), Suuremõisa park ja tiigid, Pühalepa tervisekeskus, kultuuri- ja noortekeskus, raamatukogu, katlamaja, kauplused, EMT mobiiltelefonimast. Elamutest on nii paneelmaju (Uuel tänaval) kui eramuid.
Suuremõisa–Emmaste tee algab tegelikult Pühalepa ja Valipe piirilt, Suuremõisa–Salinõmme tee Kalgi ja Viilupi piirilt. Suuremõisa teeks nimetatakse endise Suuremõisa–Kärdla maantee algust; tänapäeval läheb Heltermaa–Kärdla maantee Suuremõisa piiridest küll läbi, kuid jääb tihedamast asustusest kaugemale.
Suuremõisa bussipeatus on Käina ja Kärdla suunal liikuvate bussiliinide, sealhulgas Tallinnast saabuvate kiirbussiliinide viimane ühine peatus.
Pühalepa kirik asub Pühalepa külas.


Mihhail Fradkov.
Mihhail Jefimovitš Fradkov (vene keeles Михаил Ефимович Фрадков; sündis 1. septembril 1950 Kuibõševi oblastis) on Venemaa riigiametnik ja poliitik, peaminister 2004–2007.
Fradkov sündis Kuibõševi oblasti Krasnojarski rajooni Kurumotši asunduses.
Haridus.
1972. aastal lõpetas ta Moskva Tööpingiehitusinstituudi (станкоинструментальный институт) mehaanikainsenerina, 1981 Väliskaubanduse Akadeemia.
Karjäär.
1973–1975 töötas ta Nõukogude Liidu India saatkonnas majandusnõuniku aparaadis. Enne seda on tema elulookirjelduses lünk; arvatakse, et ta sai KGB väljaõppe. 1975–1984 töötas ta NSV Liidu Riikliku Majandussuhete Komitee väliskaubanduskoondises "Tjažpromeksport". 1984-1988 oli ta sama komitee hangete peavalitsuse juhataja asetäitja, 1988–1991 NSV Liidu Välismajandussuhete Ministeeriumi välismajandusoperatsioonide koordineerimise ja reguleerimise peavalitsuse juhataja asetäitja, 1991–1992 Venemaa alalise esindaja asetäitja GATTi juures Genfis.
19. oktoobril 1992 sai Fradkovist Venemaa välismajandussuhete ministri asetäitja, 12. oktoobril 1993 esimene asetäitja. 28. jaanuarist 1997 2. veebruarini 1998 oli ta SRÜ valitsuskomisjoni liige. 16. aprillil 1997 sai ta Venemaa välismajandussidemete ja -kaubanduse ministriks (26. märtsist 1997 oli ministri ajutine kohusetäitja).
Alates 20. augustist 1997 kuulus ta ametkondadevahelisse kooskõlastuskomisjoni Venemaa ja välisriikude sõjatehnikaalase koostöö alal. 19. septembrist 1997 24. detsembrini 1998 töötas ta Venemaa Julgeolekunõukogu ametkondadevahelises rahvusvahelise julgeoleku komisjonis.
30. aprillil 1998 Fradkovi juhitud ministeerium likvideeriti. 14. mail 1998 valiti kompanii "Ingosstrahh" aktsionäride koosolekul direktorite nõukogu esimeheks, veebruarist maini 1999 oli ta selle peadirektor.
25. mail 1999 sai Fradkov Venemaa kaubandusministriks (Sergei Stepašini valitsuses). 19. augustist 1999 juhtis ta sama ministeeriumi Vladimir Putini valitsuses. Alates 6. septembrist 1999 kuulus ta presidendi juures asuvasse komisjoni, mis tegeles välisriikidega tehtava sõjalis-tehnilise koostööga. 2000. aasta mais nimetati ta Sergei Ivanovi juhitud Venemaa Julgeolekunõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks. Hiljem määrati Fradkov juhtima Venemaa maksupolitseid. Alates 11. märtsist 2003 nimetati Fradkov maksupolitsei likvideerimise tõttu (seda peeti korrumpeerunuks ja ebatõhusaks) Venemaa täievoliliseks esindajaks Euroopa Liidu juures ministri seisuses. Juunis 2003 nimetati ta Venemaa presidendi eriesindajaks suhete arendamise alal Euroopa Liiduga.
Peaminister.
President Vladimir Putin nimetas Fradkovi peaministriks 1. märtsil 2004. 5. märtsil 2004 kinnitas Venemaa Riigiduuma ta ametisse. Fradkovi poolt oli 352, vastu 58 ja hääletamata jättis 24 rahvasaadikut.
Fradkov lubas tagada majanduskasvu, võidelda vaesusega ja reformida sõjaväe. Ta lubas alandada ettevõtete sotsiaalmaksu ja samas tagada maksude kogumise.
Enda määramist kommenteeris Fradkov nii: "Ma nõustusin ja ütlesin, et olen nõus seda tööd tegema. Igaüks peab olema valmis tegema, mida temalt oodatakse." Ta soovis esimeseks asepeaministriks asespiikrit Aleksandr Žukovit.
Fradkovil on kogemusi majanduse, rahvusvaheliste suhete ja julgeolekustruktuuride alal. Putin rõhutas Fradkovi suuri kogemusi võitluses korruptsiooniga. Ta oli otsinud professionaalset ja korralikku inimest, kellel oleks laialdane kogemus avaliku elu eri sfäärides.
Vaatlejate arvates tähendas Fradkovi määramine peaministriks valitsuse iseseisvuse vähenemist. Oodati, et Fradkov aitab Venemaad Läänele lähendada. Arvati, et Fradkov ei ole seotud ühegagi vaenutsevatest "klannidest", mistõttu ta on neutraalne ja valmis kompromissideks. Vaatlejate ootasid, et Fradkovile tehakse ülesandeks ebapopulaarsed reformid, ja Fradkov jääks patuoinaks. Putini administratsioon ei olnud piisavalt võimekas ja populaarne, et lubada Putini kõrvale teise poliitilise isiksuse ilmumist. Kuigi Putin lubas peaministri valikuga näidata valitsuse poliitilist kurssi, valis ta isiku, kes on pigem tema käepikendus. Arvati, et hiljem saab peaministriks ja presidendiks Sergei Ivanov.
12. septembril 2007 teatas Mihhail Fradkov oma valitsuse tagasiastumisest. Kremlis Putiniga kohtudes ütles ta: "Riik seisab tähtsate poliitiliste sündmuste lävel. Tulemas on riigiduuma valimised ja Venemaa presidendi valimised. Poliitilisi protsesse mõistes tahaksin, et teil oleks täielik vabadus otsuste langetamisel, sealhulgas kaadri osas. Ma arvan, et minust oleks õige valitsusjuhi koht vabastada." Putin avaldas 3 aastat valitsust juhtinud Fradkovile tunnustust ja kiitis teda tehtud töö eest.
14. septembril sai peaministriks Viktor Zubkov.
Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuse peadirektor.
Alates 9. oktoobrist 2007 on Fradkov välisluuretalituse SVR peadirektor.
Isiklikku.
Fradkov valdab inglise ja hispaania keelt. Tal on reservpolkovniku auaste. Ta on abielus ja tal on kaks last.
Fradkovi poeg on lõpetanud KGB järglase FSB õppeasutuse.


Suue.
Okavango delta lõpeb Kalahari kõrbe põhjaservas soodes
La Plata laht on tõenäoliselt Paraná jõe estuaar
Suue on koht, kus jõgi suubub merre, järve või teise jõkke.
Mõned jõed, teiste seas Amazonas, Mississippi, Niilus, moodustavad suudmealal delta, mõned jõed, teiste seas Kongo, Amuur ja Paraná jõgi estuaari. Delta tähendab, et jõgi jaguneb oma alamjooksul mitmesse harru. See tekib siis, kui jõgi kannab endaga palju setteid, mis suudme lähedal põhja settivad ja suures koguses lõpuks jõevoolu takistavad, nii et jõgi settekuhjatisest mööda pääsemiseks uue sängi moodustab. Estuaar tähendab, et suudmes on üks lehtrikujuline jõesäng. See tekib siis, kui looded jõesuudmest setted ära kannavad.
Igal jõel kindlat suuet ei ole. Näiteks Okavango jõgi lõpeb Kalahari kõrbe põhjaservas soodes. Kontrovodi jõgi muudab sadude tulemusena sageli oma sängi, suubudes vahel Ussuuri jõkke, vahel Bikini jõkke.
Kui jõgi suubub merre, siis segunevad suudmealal jõe magevesi ja mere soolane vesi. Tekib riimveeline keskkond, mida mujal harva leida on. Need on harilikult liigivaesed, sest riimveega kohastunud liike on vähe. Sageli on riimvesi mereliikidele liiga mage ja mageveeliikidele liiga soolane.
Mõnd suudmealal paiknevat asulat nimetatakse jõesuuks.


Jõgi.
Jõgi on mööda maapinda kulgev looduslik mageda veega vooluveekogu. Jõgi kulgeb enamasti piki väljakujunenud jõesängi merre, järve või teise jõkke. Mõni jõgi on hooajaline, jäädes kuival aastaajal veeta või voolates täielikult või osaliselt maa all, näiteks Kuivajõgi Harjumaal.
Jõgi peab olema looduslik, sest kunstlikke vooluveekogusid kutsutakse kanaliteks ja kraavideks, ning suur, sest väikseid vooluveekogusid nimetatakse ojadeks.
Maailma veerohkeim ja suurima valglaga jõgi on Amazonas. Kõige pikemaks jõeks on sajandeid peetud Niilust, aga viimaste aastate uurimused on näidanud, et Amazonas on pikem. Siiski pole see seisukoht üheselt tunnustatud.
Eesti pikim jõgi on Võhandu jõgi, veerohkeim ja suurima valglaga aga Narva jõgi. Ainsana voolab nelja maakonna piires Põltsamaa jõgi. Ainus täies pikkuses laevatatav jõgi on Suur Emajõgi.
Ürg- ja vanaajal, kui maanteed olid algelised ja kiired transpordivahendid puudusid, olid jõed olulised liikumisteed. See sõltub küll piirkonnast, aga alles keskajal muutus Euroopas maanteedevõrk nii heaks, et jõed kaotasid oma tähtsuse põhilise liikumisteena.


Riigiduuma.
Riigiduuma (vene "Государственная Дума") on Venemaa parlamendi alamkoda. Ülemkojaks on Föderatsiooninõukogu. 1993. aasta Vene Föderatsiooni põhiseaduse järgi kuulub Riigiduumasse 450 neljaks aastaks valitavat saadikut. Duumasse valitu peab olema vähemalt 21-aastane ning Venemaa kodanik.
Venemaa Föderatsiooni Riigiduuma asub Moskvas aadressil Ohhotnõi rjad, maja nr. 1.
Sergei Narõškin, Riigiduuma esimees aastast 2011
Riigiduuma 2003–2007.
Riigiduuma esimees aastatel 2003–2011 Boriss Grõzlov
Venemaa Keisririik.
Venemaa keisririigi keiser Nikolai II nõustus vabadel valimistel valitava Venemaa Riigiduuma loomisega Venemaal 3. märtsil 1905. aastal.
Viieks aastaks valitud Riigiduuma pidas istungeid Peterburis, Tauria palees.
Duuma valimissüsteem.
Kuni 2008. aastani valiti Venemaa Riigiduuma 4 aastaks, seejärel pikendati valitsusaega 5 aastani. Järgmiste valimiste väljakuulutamine on presidendi ülesanne. Duumas on 450 kohta, mis on Putini poolt 2005. a. vastuvõetud seaduse alusel määratud ainult partei nimekirjast.
Kõik kohad Duumas on alates 2003. aastast määratud võrdelise ehk proportsionaalse valimissüsteemi alusel (proportional representation). Duumasse saamiseks on tarvis ületada 7% künnis (varem oli see 5%). 2009. aasta kevadel tegi president Medvedev paranduse, mis lubab eraldada 1 koha parteidele, kes koguvad 5–6 % häältest ning 2 kohta parteidele, kes koguvad 6–7% häältest.
Duuma kohtade jaotamiseks kasutatakse Hare meetodit (the Hare method), mis jagab kõik kehtivad hääled kohtade koguarvuga, saades koefitsiendi. Iga partei kogutud hääled jagatakse läbi selle koefitsiendiga, et paika panna mitu kohta ta Duumas võidab. Kui mõned kohad jäävad pärast seda veel välja jagamata, lähevad need jagamise tulemusena kõige suurema jäägiga parteidele.
Valimistel saavad osaleda ainult ametlikult registreeritud parteid, kes omavahel ei tohi moodustada blokki, et suurendada oma võimalusi ületada 7% künnis.
Duumakohad on jaotatud parteinimekirjas olevatele üksikisikutele nende positsiooni järgi (ranking) vastavas parteis. 2005. aastal vastu võetud seadusega ei ole enam Duuma liikmetel lubatud pärast valituks osutumist muuta oma parteilist kuuluvust (eelnevalt vahetasid mitmed Duuma liikmed parteid pärast valituks osutumist, mis viis väga suure vastuoluni valimistulemuste ja Duumas esindatute vahel) (Russia Votes 2010)
Venemaa Duuma valimistel oli varem lubatud (kuni 2003. a. valimised kaasaarvatud) hääletada kõigi kandidaatide vastu, mida eelistati rohkem kui pigem üldse mitte hääletada.


Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.
"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" on Eesti Vabariigi riigihümn, mille viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Pacius. Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule Johann Voldemar Jannsen. Eestis lauldi seda esimest korda esimesel üldlaulupeol, mis toimus 18.–20. juunil 1869. aastal. Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga Eestis sai 19. sajandi lõpul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algselt üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast Esimest maailmasõda iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks, Soomes riigihümnina Maamme-laul. Ametlikult kinnitas Eesti Vabariik Fredrik Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" Eesti riigihümniks pärast Vabadussõja lõppemist 1920.
Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal oli "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" keelatud. Avalikult hümni laulmine tõi kaasa repressioonid, kuid laul ei ununenud. Igal õhtul hilja, pärast sealsete saadete lõppu, võis seda meloodiat kuulda ka Soome raadiost. Soome ametlike delegatsioonide külakäikude puhul olid Nõukogude Eesti parteijuhid ja ametnikud sunnitud seda püsti seistes kuulama. Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal võeti uuesti kasutusele ka Eesti riigihümn.
"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
mis mul nii armas oleks ka,


Antoine I.
Antoine I [antu'aan esimene] (Antoine Grimaldi; 25. jaanuar või 27. jaanuar 1661 – 20. veebruar või 21. veebruar 1731) oli kolmas Monaco vürst 2. jaanuarist või 3. jaanuarist 1701 kuni surmani, vürst Louis I ja Charlotte Catherine de Gramont'i (1639–1678) poeg.
Louis I-l oli Charlotte de Gramont'iga kaks poega: vanem poeg Antoine, kes päris trooni, ja noorem poeg Honoré (1669–1748), kellest sai Besançoni peapiiskop.
Antoine liikus Prantsuse aristokraatlikus kõrgseltskonnas ja paistis silma sõjaväes. Vägeva kasvu ning vapruse tõttu Fleurusi, Monsi ja Namuri lahingutes sai ta hüüdnimeks "Koljat".
Ta restaureeris ja kindlustas palee, kus ta korraldas suurejoonelisi pidusid. Ta oli hea muusik ning dirigeeris oma orkestrit Jean-Baptiste Lullylt päranduseks saadud taktikepiga.
Antoine I asus troonile oma isa Louis I järel. Isa oli Vatikanis Prantsusmaa suursaadikuna teenides tohutuid summasid välja andnud. Seetõttu pidi Monaco vürst oma elustiili muutma ning Versailles' õukonnast lahkuma. Louis XIV kahetses tema lahkumist. Ta ütles: "Hüvasti, mu Monaco isand, olgu Teile kinnitatud, et Te lahkute minu lugupidamisega, minu sõprusega ja minu usaldusega."
Valgustatud metseenina hoolitses Antoine I muusiku François Couperini ja maalikunstniku Louis-Michel Van Loo eest ning oli nendega elavas kirjavahetuses.
Ta laskis Jacques Gabrielil ja Robert Cotte'il Mentoni väikese palee ehitada.
Oma valitsemisajal rajas ta Monacole täiendavaid kindlustusi.
Ta lükkas tagasi paljud oma tütre ja ainsa pärija Louise-Hippolyte'i kosilased. Lõpuks aktsepteeris ta bretooni päritolu Jacques de Goyon de Matignoni, Thorigny krahvi, kellest sai hiljem Monaco vürst Jacques I), sest ta võttis endale Grimaldide nime ja vapi ning Monaco vürsti tiitli. Tütar päris isa trooni, kuid suri vähem kui aasta pärast ja troon läks tema abikaasale. Antoine I-ga sai Grimaldide meesliin otsa.


OPEC.
Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon (ingl "Organization of the Petroleum Exporting Countries", OPEC) loodi 1960. aastal Bagdadis. OPEC-i põhiülesanne on liikmete naftatoodangu ja ekspordikvootide kindlaksmääramise läbi toornafta hinna reguleerimine maailmaturul. Organisatsiooni peakorter asub Austrias Viinis.
Alates 1962. aastast OPEC-isse kuulunud Indoneesia liikmelisus lõppes 2008. aasta lõpus.
OPEC-isse mittekuuluvad naftat tootvad riigid on Kanada, Mehhiko, Norra, Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Omaan. Peale USA nad kõik ka ekspordivad naftat.


Kingissepa rajoon.
Kingissepa rajoon (1950–1952 Kuressaare rajoon) oli rajoon Eesti NSV-s.
1959 liideti temaga Orissaare rajoon.
1. jaanuarist 1990 sai Kingissepa rajoonist Kingissepa maakond. Viimane on 20. jaanuarist 1990 Saare maakond.


Orissaare rajoon.
Orissaare rajoon oli rajoon Eesti NSV-s, mis hõlmas Saaremaa idaosa.
Eesti NSV-s kaotati 1950 maakonnad ning Saare maakonna idaosast moodustati Orissaare rajoon.
Rajooni läänenaabriks oli Kingissepa rajoon (1950–1952 Kuressaare rajoon). Orissaare rajoon kuulus 1952–1953 Pärnu oblastisse. Liideti 1959 Kingissepa rajooniga.


Pärnu oblast.
Pärnu oblast oli haldusüksus Eesti NSV-s aastatel 1952–1953.


Tartu oblast.
Tartu oblast oli haldusüksus Eesti NSV-s aastatel 1952–1953.


Tallinna oblast.
Tallinna oblast oli haldusüksus Eesti NSV-s aastatel 1952–1953.


Vastuolulisus.
Vastuolulisus on propositsioonide kogumi omadus, mis seisneb selles, et on loogiliselt võimatu, et kõik sellesse kuuluvad propositsioonid oleksid tõesed. Sellest definitsioonist järeldub, et propositsioon on vastuoluline siis ja ainult siis, kui on loogiliselt võimatu, et ta oleks tõene.
Kahest teineteisega kontradiktoorsest propositsioonist koosnev kogum on vastuoluline.
Kahest propositsioonist koosnevasse vastuolulisse kogumisse kuuluvad propositsioonid ei pruugi olla teineteisega kontradiktoorsed. Võtame näiteks „Margus on üle kahe meetri pikk“ ja „Margus on alla kahe meetri pikk“.


Kontradiktoorsus.
Kontradiktoorsus on teatud tüüpi suhe kahe propositsiooni, otsustuse või väite vahel.
Kui antud kahe propositsiooni puhul on loogiliselt võimatu, et mõlemad propositsioonid oleksid tõesed, ja on loogiliselt võimatu, et mõlemad propositsioonid oleksid väärad, siis me ütleme, et need propositsioonid on teineteisega kontradiktoorsed. Näiteks propositsioonid "Maa on kerakujuline" ja "Maa ei ole kerakujuline" on teineteisega kontradiktoorsed.
Definitsioonist järeldub, et teineteisega kontradiktoorsetest propositsioonidest on igal juhul tõene üks ja ainult üks. Seda võiks väljendada nii: on loogiliselt paratamatu, et üks nendest propositsioonidest on tõene ja teine väär. Propositsioon "Üks kahest propositsioonist on tõene ja teine väär" on kontradiktoorne propositsiooniga "Mõlemad propositsioonid on tõesed või mõlemad propositsioonid on väärad". Propositsioon on loogiliselt paratamatu siis ja ainult siis, kui propositsiooniga kontradiktoorne propositsioon on loogiliselt võimatu.
Kaks propositsiooni on teineteisega kontradiktoorsed siis ja ainult siis, kui on loogiliselt paratamatu, et üks nendest propositsioonidest on tõene ja teine väär.
On olemas üks ja ainult üks propositsioon, mis on antud propositsiooniga kontradiktoorne.
Teineteisega kontradiktoorseid propositsioone nimetatakse sageli teineteise eitusteks.
Kahest teineteisega kontradiktoorsest propositsioonist koosnev kogum on vastuoluline.
Kahest propositsioonist koosnevasse vastuolulisse kogumisse kuuluvad propositsioonid ei pruugi olla teineteisega kontradiktoorsed. Võtame näiteks "Margus on üle kahe meetri pikk" ja "Margus on alla kahe meetri pikk".


Abu Dhabi emiraat.
Abu Dhabi on üks Araabia Ühendemiraatide seitsmest emiraadist.
Emiraadi valitsejaks on šeik Khalīfah bin Zāyid Āl Nahayān.


Celsiuse skaala.
Celsiuse skaala on temperatuuriskaala, mille võttis 1742. aastal kasutusele Rootsi füüsik ja astronoom Anders Celsius. Skaala on jaotatud Celsiuse kraadideks, mida tähistatakse sümboliga °C.
Celsiuse leiutatud soojuspaisumisel põhinev termomeetril tähistas vee keemispunkti 0 ja jää sulamispunkti −100 kraadi. Nende punktide vahe oli jaotatud 100 võrdseks osaks. Kuna sellise skaalaga termomeetrit oli praktikas ebamugav kasutada, keeras Carl von Linné 1745. aastal selle termomeetri skaala ringi, võttes jää sulamistemperatuuri võrdseks 0 kraadiga ja vee keemispunkti +100 kraadiga. Sellisest termomeetrist sai kõige enam kasutatava skaalaga termomeeter.
Celsiuse temperatuuriskaala võeti 1927. aastal esimese Rahvusvaheline praktiline temperatuuriskaala aluseks. Praegu kehtiv praktiline temperatuuriskaala võeti vastu 1990. aastal ("International Temperature Scale of 1990" ehk ITS-90), mis on järjekorras seitsmes.
Rahvusvahelise praktilise temperatuuriskaala sisuks on 17 loodusliku etaloniga referentspunktid vahemikus 3–1358 K, mis on sobitatud Celsiuse skaalasse. Referentspunktideks on madalatel temperatuuridel gaaside kolmikpunktid ja kõrgetel metallide sulamistemperatuurid. Viimane vastuvõetud temperatuuriskaala defineerib nii rahvusvahelise Kelvini temperatuuri, mille tähiseks on formula_1 ja sümboliks K, kui rahvusvahelise Celsiuse temperatuuri, mille tähiseks on formula_2 ja sümboliks °C. Ühtlasi seotakse need kaks skaalat omavahel.


7. märts.
7. märts on Gregoriuse kalendri 66. (liigaastal 67.) päev. Juliuse kalendri järgi 22. veebruar (liigaastal 23. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 299 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 07


2004. aasta Haiti mäss.
2004. aasta Haiti mäss oli konflikt, mis kestis mõne nädala veebruaris 2004 ja lõppes Haiti presidendi Jean-Bertrand Aristide'i lahkumisega (tema ametiaeg pidi kestma 2006. aastani).
Mäss lõppes 29. veebruaril Aristide'i lahkumisega riigist. Aristide väidab, et USA sõjaväelised röövisid ta ja sundisid eksiili minema, kuid USA jääb selle juurde, et Aristide astus vabatahtlikult tagasi.
Mässuliste eesmärgid ja väited.
Mässu alguseks loetakse tavaliselt riigi suuruselt neljanda linna Gonaïves'i vallutamist 5. veebruaril 2004 mässuliste rühmituse poolt, kes kutsus end Revolutsiooniliseks Artibonite'i Vastupanurindeks. 19. veebruaril nimetasid nad end ümber Rahvuslikuks Revolutsiooniliseks Rindeks Haiti Vabastamise Eest.
Mässulised olid nõudnud president Aristide'i tagasiastumist, kuid tema oli jäänud kindlaks soovile jääda ametisse kuni põhiseadusliku ametiaja lõpuni (7. veebruar 2006), rõhutades, et ta ei taha, et Haitis jääks ajalugu liikuma ühelt riigioöördelt teisele, vaid et see liiguks valitud presidendilt valitud presidendile.
Mässuliste ja tsiviilopositsiooni meelest on mäss loomulik tagajärg Aristide'i väidetavale halvale valitsemisele ja Haiti 2000. aasta parlamendivalimiste väidetavale võltsimisele. Opositsiooni väitel olid need valimised ebakorrektsed, sest väidetavalt kasutati häälte lugemisel kohtade jaotamisel ebaausaid meetodeid. Seetõttu boikoteeris opositsioon samal aastal toimunud oresidendivalimisi, nii et Aristide võitis 92-protsendise häälteenamusega. Aristide'i pooldajad peavad süüdistusi seoses parlamendivalimistega ettekäändeks, et Aristide'i diskrediteerida, ning märgivad, et valimisi peeti sel ajal vabadeks ja õiglasteks.
Mässu juhtusid algselt endised Haiti sõjaväelased, kes olid vastutavad tsiviiltapatalgite eest 1990. aastate alguses. Juba enne laialdast vägivalda, mis haaras kogu riigi, mässasid mõned endised sõjaväelased väikest viisi riigi keskosas alates vähemalt 2003. aastast. Kümneid inimesi sai surma. Peale selle tuli 4. veebruaril 2004 hulk endisi sõjaväelasi (sealhulgas kurikuulus endine maakaitseväejuht Louis-Jodel Chamblain) tagasi eksiilist Dominikaani Vabariigis ning teatas, et nad tahavas ühineda Gonaïves'is baseeruvate mässulistega.
Aristide'i valitsuse pooldajate sõnul kujutas mäss endast praeguseks laiale saadetud Haiti sõjaväe (mis oli Haitis võimul 1991–1994) riigipööreriigipöördekatset Haiti vana eliidi huvides, mis püüdis teha lõppu Aristide'i popilostlikule poliitikale ja demokraatlikule valitsemisele.
Mässulised kirjutasid oma kiire edu paljuski selle arvele, et Aristide ei desarmeerinud sõjaväge, kui ta selle 1995. aastal laiali saatis. Sama tähtsaks põhjuseks pidasid nad siiski rahva toetust. Haiti 5000-liikmelised politseijõud osutusid liiga väikeseks ja halvasti relvastatuks, et mässuliste edasiliikumisele tõhusalt vastu seista, ja paistab, et mõnes kohas, näiteks Cap-Haïtienis, ei osutanudki politsei erilist vastupanu.
Peale selle osalesid mässus relvastatud jõugud, mis on lähiaastatel Haitil sageli vägivalla allikaks olnud. Kõige tuntum neist jõukudest on "Kannibaliarmee", mis oli kaua peamine Aristide'i toetav jõud Gonaïves'i linnas, enne kui ta viimastel aastatel Aristide'i vastu pöördus. See jõuk, millest hiljem sai Rahvusliku revolutsioonilise Rinde üks peamisi osi, väitis, et relvad, mida ta mässu ajal valitsuse vastu võitlemiseks oli kasutanud, oli jõugule andnud talle Aristide ajal, kui see veel toetas teda; väidetavalt oli selle peamiseks eesmärgiks opositsiooni hirmutamine 2000. aasta valimiste ajal. Ent valitsuse väitel oli mässuliste käsutuses palju suurem tulejõud kui Haiti politseil ning relvad pidid seetõttu olema välismaa päritolu.
Viimasel kümnendil on säärased jõugud mänginud Haiti poliitikas keskset rolli. Mässu Gonaïves'is alustas Aristide-vastane jõuk, kuid Aristide'i pooldavad jõugud võitlesid presidendi eest. Mõlemal poolel olevaid jõuke on süüdistatud julmades metsikustes, näiteks teise poole toetajate hukkamises ja nende kodude süütamises.
Paljude Aristide'i toetajate sõnul tegutses riigi tsiviilopositsioon viienda kolonnina mässuliste toetuseks. Opositsioon eitas seda, kuid paljud selle liikmed möönsid, et nad toetavad mässuliste üritust, ning ütlesid, et nad jagavad mässulistega ühist eesmärki, et Aristide lahkuks võimult: nad ütlesid, et ei nõustu mässulistega üksnes vägivaldsete meetodite kasutamise osas.


Kelvini skaala.
Kelvini skaala ehk absoluutne temperatuuriskaala mille võttis kasutusele 1851. aastal inglise füüsik William Thomson (lord Kelvin).
Absoluutse temperatuuriskaala alguspunktiks on absoluutne nullpunkt ja selle temperatuuriskaala järgi võib temperatuur olla ainult positiivne.
Absoluutse temperatuuriskaalaga termomeetri temperatuuriskaala jaotuse aluseks on termodünaamika teine printsiip ja seepärast nimetatakse seda ka termodünaamiliseks temperatuuriskaalaks.
Kelvin on SI-süsteemi põhiühik temperatuuri mõõtmiseks ja mõõtühiku sümboliks on K. 1 kelvin on umbes vee kolmikpunkti termodünaamilisest temperatuurist.
Kelvini temperatuuri tähiseks rahvusvahelise temperatuuriskaala definitsiooni järgi on formula_1 ja Celsiuse temperatuuri tähiseks on formula_2.
Enne Kaalude ja Mõõtude VIII peakonverentsi 1967. aastal kasutati kelvini kraadi ees ka temperatuuri tähist °K.


Kuum punkt.
Kuum punkt (inglise keeles "hot spot" või "hotspot") on väike kõrge aktiivsusega piirkond keset madala aktiivsusega ala. Terminit kasutatakse eri valdkondades.


Kīlauea vulkaan.
Kīlauea vulkaan [kiilau'eea] (havai sõnast "kīlauea" 'väljapaiskamine') on tegevvulkaan Hawaii saarestikus. Vulkaani kõrgus on 1277 m. Ta katab 13,7% Hawaii saare pindalast. Kīlauea koos Hualālai, Kohala, Mauna Kea ja Mauna Loa vulkaaniga moodustavad saarestiku suurima saare Hawaii. Kīlauea tippu on moodustunud kaldeera. Kīlauea on üks vulkaan vulkaanide reast, mille üle merepinna ulatuvad tipud moodustavad Hawaii saared. Siin liigub Vaikse ookeani laam üle vahevöös asuva kuuma täpi.
Kīlauea on praegu üks aktiivsemaid vulkaane, olles püsivalt aktiivne alates 3. jaanuarist 1983. Ajaloo vältel on registreeritud 61 purset. Viimase 100 aasta jooksul on ta pursanud keskmiselt üks kord iga 11 kuu jooksul. 1959 aastal ärkas ellu Kīlauea Iki kraater, seda pärast 91 aastat suikumist. Laavavool polnud eriti suured, kuid kraatri servadele tekkisid fumaroolid. 1997. aastast on suurimat aktiivsust on üles näidanud Puʻu ʻŌʻō kraater. Purskeid on toimunud kuus korda ja arvatakse neid jätkuvat veel pikaks ajaks.
Kīlauea ei ole Hawaii suurim vulkaan, kuid hõlpsa ligipääsetavuse tõttu külastavad turistid teda kõige rohkem. Kīlauea vulkaani kraatri serval asub Hawaii vulkanoloogiaobservatoorium.
Hawaiilased usuvad, et tulejumalanna Pele asustab igat Hawaii vulkaaniketi vulkaani, kuid ta kodu asuvat Halemaʻumaʻu kraatris Kīlaueal.


Dubai emiraat.
Dubai on üks Araabia Ühendemiraatide seitsmest emiraadist.
Emiraadi valitseja on šeik Muḩammad bin Rāshid Āl Maktūm.


Umm al-Qaywayni emiraat.
Umm al-Qaywayn on üks Araabia Ühendemiraatide seitsmest emiraadist.
Emiraadi valitsejaks sai pärast šeik Rāshid ibn Aḩmad al-Mu’allā surma 2. jaanuaril 2009 šeik Sa'ūd ibn Rāshid al-Mu’allā.


Tiibeti autonoomne piirkond.
Tiibeti autonoomne piirkond on Hiina Rahvavabariigi 1. järgu haldusüksus.
Haldusjaotus.
Piirkond jaguneb Lhasa ringkonna õigustega linnaks ja 6 ringkonnaks.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli rahvaarv 2 616 329, neist 92,77 % tiibetlased. 2007. aastal oli arvestuslik rahvaarv 2 840 000.


Eetrid.
Eetrid on orgaanilised ühendid, mille molekulis on hapnikuaatomi kaudu teineteisega seotud kaks alküülrühma või ka muud asendusrühma välja arvatud funktsionaalrühmad.
Üldvalem: R´–O–R´´ (R´ ja R´´ on ühe- või erisugused alküül-, alkenüül-, arüül- või harvem ka muud rühmad).
Nomenklatuur.
näiteks mitte "dietüüleeter", vaid lihtsalt "etüüleeter".
Keerukamate struktuuride ja alati mõne põhirühma olemasolu korral loetaks põhirühma sisaldav molekuli osa tüviühendiks ning sellele eelneb eesliide "alkoksü-".
Tsüklilistest eetritest nimetatakse kolmeliikmelist tsüklit oksiraaniks ehk epoksiidiks ja kasutatakse liiteid -oksiraan, epoksü- või -oksiid.
Neljalülilist küllastunud ahelaga tsüklilist eetrit nimetatakse oksetaaniks ja viielülilist tetrahüdrofuraaniks.
Füüsikalised omadused.
Eetrid on omapärase lõhnaga vedelikud, välja arvatud dimetüüleeter ja metüületüüleeter, mis on toatemperatuuril gaasid. Eetrid on väga lenduvad. Vees lahustuvad nad vähe või üldse mitte, kuna ei sisalda hüdroksüülrühma vesinikke, mis saaks osaleda vesiniksidemetes.
Kasutusalad.
Eetrid on heaks lahustiks orgaanilistele ühenditele. Neid kasutatakse ka viimaste sünteesis, parfümeerias ja meditsiinis. Eetreid kasutatakse veel lõhna- ja soojuskandjatena ning bensiinkatalüsaatori lisandina.
Keemilised omadused.
Eetrid on keemiliselt püsivamad ja väiksema keemilise aktiivsusega kui alkoholid. Eetrid oksüdeeruvad kergesti hapnikuga seotud süsiniku juuresolekul, mille tulemuseks on peroksiidid. Need on äärmiselt plahvatusohtlikud ained.
Ohutus.
Eetritega ümberkäimisel tuleb eriti ettevaatlik olla, sest pikemaajalisemal seismisel moodustuvad pudelis või muus anumas peroksiiditaolised ained, mis võivad näiteks destilleerimisel plahvatada.
Dietüüleeter on väga lenduv vedelik, millel on ebameeldivad kõrvaltoimed. Selle aur on mürgine. Et see on õhust raskem, võib see allapoole koguneda ja hapnikuga reageerides plahvatada.


Jean-Michel Jarre.
Jean Michel Jarre [žan miš'ell žarr] ehk Jean-Michel André Jarre (sündinud 24. augustil 1948 Lyonis) on elektroonilist muusikat kirjutav prantsuse helilooja, Hollywoodi filmimuusika autori Maurice Jarre'i poeg.
Jean Michel Jarre on kuulus oma vabaõhukontsertide poolest, kus ta kasutab laialdaselt laserprojektsiooni ja ilutulestikku. Tema kontsertitest kolm on Guinessi rekordite raamatus oma suure vaatajate arvu poolest, ületades miljoni vaataja piiri. Tema arvukatest teostest on eriti tuntud "Oxygène part IV" ja "Equinoxe part V". Üht tema albumitest, "Musique pour supermarchés" (prantsuse keeles 'muusika supermarketitele'), toodeti ainult üks eksemplar ning müüdi oksjonil.
Jarre õppis Pariisi Konservatooriumis Jeannine Rueffi käe all. Ettevalmistus klassikalise muusika alal osutus väga kasulikuks eriti albumite "Oxygène" ja "Rendez-Vouz" juures. 1968. aastal lõpetas ta oma väitekirja "Kirjanduse ja muusika Faust", kus ta rõhutas Johann Wolfgang von Goethe ja Hector Berliozi tähtsust. Varsti pärast seda lahkus ta Pariisi Konservatooriumist ja kohtus Pierre Schaefferiga avangardistlikust G.R.M.-st ("Group de Recherches Musicales" – 'Muusika Uuringute Rühmitus').
1986 töötas Jarre koos NASAga uue albumi ("Rendez-Vouz") kallal ja valmistas ette uut kontserti; astronaut Ronald McNair pidi mängima saksofoni orbiidil liikuvalt kosmosesüstikult "Challenger". Sellest pidi saama esimene kosmoses tehtud muusikasalvestus. Pärast "Challenger"i plahvatamist (28. jaanuaril 1986) lindistas selle osa üks teine saksofonist, nimeks sai teosele "Ron's piece" ("Ron'i rahu" või "Ron'i osa"), mille nimeks oli algselt mõeldud "Rendez-Vouz VI". Terve album pühendatigi seitsmele hukkunud astronaudile.
7. oktoobril 1978 abiellus Jean Michel Jarre inglise näitleja Charlotte Ramplinguga. 2002 kihlus ta prantsuse filminäitleja Isabelle Adjaniga.
1995. aastal sai ta UNESCO Hea Tahte Saadikuks.
Välislingid.
Jarre, Jean-Michel
Jarre, Jean-Michel


Spektroskoopia.
Spektroskoopia on füüsikaharu, mis uurib kiirguse interaktsiooni ainega, s.t. kiirguse neeldumist, emissiooni ja hajumist. Optikast eristab spektroskoopiat optiliste nähtuste toimemehhanismi selgitamise asemel nende nähtuste sõltuvuse uurimine kiirguse lainepikkusest. Spektriks ehk spektraalkarakteristikaks nimetataksegi optilise nähtuse (nt. valguse neeldumine aines) sõltuvust lainepikkusest. Spektroskoopia uurimisobjektiks pole niisiis mitte igasugune kiirgus, vaid selline, mis on olnud interaktsioonis ainega ja kannab infot aine kohta. Traditsiooniliselt on spektroskoopias kasutatud elektromagnetkiirgust, kuid kaasajal on definitsiooni laiendatud ka osakeste (elektronide, prootonite ja ioonide) kiirgusele ning sel juhul uuritakse optiliste nähtuste sõltuvust osakeste (kokkupõrke-) energiast.
Ajalugu.
Godfrey Knelleri portree "Sir" Isaac Newtonist 1689. aastal
Nimetus spektroskoopia on kokku liidetud ladinakeelsest sõnast "spectrum" (eesti keeles "vaatluspilt") ja kreekakeelsest verbist "skopeo" (ee. k. "vaatlen"). Algselt tegeleski spektroskoopia vaid nähtava valguse uurimisega.
Termini spekter võttis esimesena kasutusele "Sir" Isaac Newton 1666. aastal, kes taipas, et valget valgust on võimalik prisma abil komponentideks ehk spektriks lahutada selgitades seeläbi ka vikerkaare tekkemehhanismi. Oma katse käigus ehitas Newton esimese spektroskoobi. 19. sajandi alguses avastasid William Herschel ja J. W. Ritter, et Päikese kiirgusel on lisaks nähtavale veel infrapunane ja ultravioletne komponent.
1814. aastal avastas Joseph Fraunhofer tumedad jooned varem ühtlaseks peetud Päikese spektris. Tumedaid spektrijooni ehk neeldumisjooni tuntakse ka Fraunhoferi joontena. Fraunhofer oli ka esimene, kes uuris teiste tähtede ja planeetide spektreid, saades nii üheks astrofüüsika rajajaks. Fraunhofer leiutas Thomas Youngi tööle tuginedes difraktsioonivõre ja pani sellega aluse kvantitatiivsele spektroskoopiale. Nimelt on difraktsioonivõre kasutades võimalik kindlaks teha spektrijoonte täpsed lainepikkused. Prisma korral sõltub aga difraktsiooninurk klaasi omadustest ning valguse absoluutset lainepikkust ei ole võimalik määrata.
Fraunhoferi joonte olemuse avastas aga alles Gustav Kirchhoff 1859. aastal. Kirchhoff ja Robert Bunsen leidsid, et igal elemendil ja ühendil on oma spekter. Seega saab spektri uurimise abil kindlaks teha aine keemilise koostise. Nii pandi alus spektrokeemilisele analüüsile, mis on tänini ainus meetod tähtede keemilise koostise uurimiseks. Tuginedes 19. sajandi alguses tehtud avastustele emissiooni- ja neeldumisspektrite vallas, jõudis Kirchhoff järeldusele, et Päikese kuumast sisemusest lähtuva kiirguse pideva spektri muudavad katkendlikuks Päikese atmosfääris olevate jahedamate elementide neeldumisjooned. Kirchhoff ega tema kaasaegsed ei suutnud aga selgitada, miks erinevatel elementidel on erinevad spektrijooned ning millest sõltub nende lainepikkus. Nendele küsimustele vastas 20. sajandi alguses tekkinud kvantmehaanika.
Teoreetiline taust.
Spektrijoonte lainepikkused määrab aatomi struktuur. Juba Niels Bohri vesiniku aatomi mudel näitas, et elektronidel peavad aatomis olema diskreetsed energiatasemed. Keerulisemate aatomite juures aga tema teooria ei töötanud ning selguse tõi alles kvantmehaanika.
Kui aatom neelab energiakvandi ehk footoni, toimub üleminek ergastatud olekusse. Ergastatud olekust võib elektron seejärel langeda tagasi madalamale energianivoole ja kiirata kvandi (footoni), mille energia vastab kahe energiataseme vahele. Kvantmehaanika abil on võimalik kirjeldada kõigi aatomite ja lihtsamate molekulide spektreid.
Spektrijoonte üha täpsem mõõtmine tekitas aga vajaduse veelgi parema ennustusvõimega teoreetilise mudeli järele, mis saavutati relativistliku kvantmehaanika ja seejärel kvantelektrodünaamika abil, mis suudab kirjeldada ka spektrijoonte peenstruktuuri. Kvantelektrodünaamika on täielik kirjeldus aine ja kiirguse vastasmõjust ning ükski teine füüsikateooria ei suuda ennustada mõõdetavat suurust samasuguse täpsusega.
Spektroskoopiliste mõõtmiste tundlikkus on nii suur, et tänapäeval on võimalik eristada 1 aatomit 1020 teise elemendi aatomite või isegi sama elemendi teiste isotoopide hulgast. Sagedusest on tänu spektroskoopiale saanud kõige täpsemini mõõdetav füüsikaline suurus: laserite abil on võimalik eristada suhtelisi sageduse nihkeid suurusjärgus 10-15.
Kuigi spektroskoopias räägitakse sõltuvusest lainepikkusest, võib selle asendada ka elektromagnetlaine sageduse uurimisega. Lainepikkus λ ja sagedus ν on seotud pöördvõrdeliselt lihtsa võrrandiga λ=c/(nν), kus c tähistab elektromagnetlaine leviku kiirust vaakumis ja n on aine murdumisnäitaja (vaakumis n=1). Elektromagnetkiirgust võib aga tulenevalt laine–osakese dualismist vaadelda ka osakeste (footonite) voona, kus igal footonil on energia E=hν, kus h tähistab Plancki konstanti. Seega võib spektroskoopia uurimisobjektiks pidada ka footoni ja aine interaktsiooni sõltuvust footoni energiast. Kui elektromagnetkiirgus asendada aga osakeste (elektronide, prootonite, ioonide) kiirgusega, muutub spektroskoopia uurimisobjektiks osakestevaheline interaktsioon ja selle sõltuvus osakese energiast.
Spektroskoopia liigid.
Spektroskoopiat on tulenevalt eesmärkide ja rakenduste paljususest võimalik jaotada alamkategooriateks mitmel viisil. Enam levinud on spektroskoopia liikide eristamine kasutatava kiirguse, uuritava objekti ning kiirguse ja osakeste vahelise interaktsiooni alusel. Nt. aatomiabsorptsioonspektroskoopia tegeleb aatomites neelduva optilise kiirguse spektrite uurimisega. Spektroskoopia põhiline töövahend on spektromeeter.
Kasutatava kiirguse alusel.
Tänapäeval kasutatakse spektroskoopias kas elektromagnetkiirgust või osakeste (elektronide, prootonite ja ioonide) kiirgust.
Elektromagnetkiirgus.
Kaasaegne spektroskoopia kasutab kogu elektromagnetskaalat alates kõrgeima energiaga gammaspektroskoopiast, mis uurib ergastatud aatomite gammakiirgust, kuni kõige madalama energiaga raadiospektroskoopiani, mis uurib neeldumis- ja kiirgusspektreid raadiolainete piirkonnas. Nende vahele jäävad röntgenspektroskoopia, Vis spektroskoopia (uurib spektreid ultraviolettkiirguse ja nähtava valguse piirkonnas), infrapunaspektroskoopia ja mikrolainespektroskoopia. Spetsiifilistest alamliikidest võib esile tõsta vaakumultraviolettspektroskoopiat, mis uurib nii neeldumis- kui kiirgusspektreid vaakumultraviolettkiirguse piirkonnas.
Osakeste kiirgus.
Neutronspektroskoopia on neutronite ja aatomituumade vastastikust mõju käsitlev tuumafüüsika haru. Elektronspektroskoopia on elektronide kineetilist energiat mõõtev spektroskoopia haru. Osakeste kasutamise näitena võib tuua ka elektroni-energiakaotusspektroskoopia (inglise keeles "electron energy loss spectroscopy"), mida kasutatakse materjalide pinna uurimiseks.
Uuritava objekti alusel.
a>e uuring tuvastab interstellaarse gaasi pilvi
Aatomispektroskoopias tuleb uuritav aine viia gaasilisse faasi, gaas hõrendada ning uurida kas neeldumis- (jaheda gaasi juhul) või emissioonispektrit (kaarlahenduse või leegiga ergastatud gaasi juhul).
Molekulaarspektroskoopia tegeleb molekulide spektrite uurimisega. Molekulaarspektroskoopia on eriti oluline meetod biofüüsikas ja -keemias ning molekulaarbioloogias, kus uuritakse nt. nukleiinhapete ja valkude kõrgemat järku struktuure.
Interaktsiooni alusel.
Neeldumis- ehk absorptsioonispektroskoopia põhineb tumedate e neeldumisjoonte uurimisel. Kuumast kehast (allikast) lähtuv pidev spekter muutub külma gaasi läbimisel neeldumisspektriks, sest teatud lainepikkustega footonid neelatakse uuritava aine (gaasi) poolt. Neelatavad lainepikkused sõltuvad konkreetse aine aatomite energianivoodest. Uuritava aine (nt aminohapete) gaasilisse olekusse viimine võib olla tehniliselt keeruline ning energiakulukas. Teisalt on paljud loomulikud (nt. tähtede) spektrid samuti neeldumisspektrid.
Kiirgus- ehk emissioonispektroskoopia uurib heledaid spektrijooni, mis tekivad ergastatud (nt. kuumutamise või elektrilahenduse tulemusel) aine elektronide langemisel tagasi madalamatele energiatasemetele. Üheks huvitavaks meetodiks emissioonispektroskoopia valdkonnas on laser-indutseeritud plasma spektroskoopia. Seda rakendatakse keemias ja materjaliteaduses materjali koostise määramiseks. Kiirgusspektroskoopia alla kuulub ka fluorestsents-spektroskoopia. Kui tavaliselt aine neelab ja kiirgab sama lainepikkust, siis fluorestsentsi korral aine poolt neelatav ja kiiratav lainepikkus erinevad tulenevalt vibratsioonilistest relaksatsioonidest molekulide sees ning ümbritsevas lahuses. Fluorestsentsi punanihet tuntakse Stokesi nihkena. Teatud tingimustel võib ergastatud seisund kesta mitmeid sekundeid – sellist emissiooni nimetatakse fosforestsentsiks ning vastavat teadusharu fosforestsents-spektroskoopiaks.
Rakendused.
Südame kambrite uurimine magnetresonantstomograafia abil
Spektroskoopial on väga palju rakendusi ning järgnev on vaid juhuslik kogum (võimalikest) saavutustest.
Meditsiinis kasutatakse laialdaselt magnetresonantstomograafiat, mis põhineb aatomituumade raadiolainespektroskoopial magnetväljas. Mikrolainespektroskoopia abil avastati kosmiline mikrolaine-taustkiirgus. Osakeste kiirendite abil tehtavad eksperimendid Suure Paugu järgse Universumi ja algosakeste uurimiseks (nt. Euroopa tuumauuringute keskuses) rakendavad samuti spektroskoopia meetodeid. Optilise spektroskoopia abil tehakse kindlaks nii tähtedevahelise gaasi kui ka kuriteopaigalt leitud tundmatu aine keemiline koostis ja struktuur. Spektrijoonte Doppleri nihke uurimise kaudu avastasid astronoomid, et Universum paisub kiirenenevalt.
Lisaks praktilistele kasutusaladele on spektroskoopia olnud võtmetähtsusega uute füüsikaharude arengus. Spektroskoopia meetodid on pannud aluse kvantmehaanikale, üld- ja erirelatiivsusteooriale ning kvantelektrodünaamikale. Spektroskoopia on laiendanud meie teadmisi mitte ainult elektromagnetilisest, vaid ka tugevast ja nõrgast vastasmõjust.


Jean Alesi.
Jean Alesi (sünninimi Giovanni Alesi; sündis 11. juunil 1964 Prantsusmaal Avignonis) on Sitsiilia päritolu prantsuse võidusõitja. Eelkõige on ta kuulus Vormel 1 sarjas osalemise tõttu.
Algusaastad.
1981. aastal alustas Jean Alesi oma võidusõitjakarjääri kartautodel, nagu see võidusõitjate puhul tavaline on. Pärast kaheaastast kardiga ringradadel kihutamist hakkas teda köitma ralli ning sellel alal võitis ta meistritiitli "Renault Turbo" klassis. Üheistmelistele ja detailidega katmata ratastega väga kiiretele ringraja võidusõiduautodele (vormelitele) jõudis ta Prantsusmaa "Renault 5" (Vormel Renault) sarja võistluste kaudu. 1980. aastate lõpus oli Alesi tõusev täht mootorispordis, võites 1987 Prantsuse Vormel 3 tiitli ja kahe aasta pärast rahvusvahelised Vormel 3000 meistrivõistlused.
Vormel 1.
1989. aastal tegi ta oma "Grand Prix" (Suure Auhinna Võistlus) debüüdi Vormel 1 sarjas, finišeerides Paul Ricard'i ringrajal peetud Prantsusmaa GP-l neljandana. Kõik etapid sai Alesi Vormel 1 sarjas kaasa teha juba aastal 1990, olles alafinantseeritud "Tyrrell"i meeskonna liige. Esimesel sõidul põhjustas ta sensatsiooni, juhtides esimesed 30 ringi Ayrton Senna ees nii-öelda alama klassi autoga. Teine koht nii Monacos kui ka Phoenixis tegid Alesist tippmeeskondade poolt nõutud mehe.
1991. aastaks siirduski ta Ferrarisse, mille tase oli just hakanud langema. Nelja aasta jooksul, mis ta selles meeskonnas oli, saavutas ta vähe, võites vaid fännide poolehoiu oma emotsionaalse, ekstravertse ja agressiivse stiiliga. Kui 1996. aastal tuli Ferrarisse Michael Schumacher, vahetas Alesi temaga kohad, minnes üle tiitlit kaitsvasse Benetton Formula meeskonda, mis jällegi oli hakanud alla käima. Pärast kaht hooaega lahkus Alesi sellest meeskonnast. Oma viimastel aastatel Vormel 1 sarjas sõitis Alesi keskmise tasemega meeskondades, nagu Sauber, Prost ja Jordan, võites juhuslikke poodiumikohti, eriti vihmase ilmaga.
Jean Alesi oli lootustandev võidusõitja, kes ei jõudnudki oma võidusõidukarjääri jooksul päris tippu. Põhjus oli osalt tema tormakuses, osalt emotsionaalsetes otsustes, mõnikord lihtsalt ei vedanud. Näiteks oleks ta 1990. aastate alguses pidanud liituma Williamsi meeskonnaga.
Vormel 1 maailmameistrivõistlustel osales ta 201 etapil, olles viies sõitja, kes selles sarjas üle 200 korra startis. Karjääri jooksul tuli ta ainult üks kord võitjaks – Kanada Grand Prix'l Quebecis 1995. aastal, oma 31. sünnipäeval. Võit kukkus sülle tänu Michael Schumacheri probleemidele tehnikaga.
DTM.
Jean Alesi sõitis aastatel 2002 – 2006 populaarses DTM ("Deutsche Tourenwagen Masters" – Saksa "Touring Car" meistrivõistluste) sarjas, kus tema parimateks kohtadeks jäid kokkuõttes saavutatud 5. koht (2002, 2003).
Muu.
Alesi läbis 17. märtsil 2004 avatud Bahreini ringrajal ringi Juan Manuel Fangio 1954. aasta Vormel Ühega.
Pärast võidusõitja kärjääri.
Peale võidusõitja karjääri lõppemist oli Alesi seotud Direxiv nimelise projektiga mille eesmärk oli Vormel 1 meeskonna loomine, mootoritena plaaniti kasutada Mercedese jõuallikaid, ühtlasi pidi sellest ettevõtmisest kujunema Mclareni B tiim. Paraku kandideeris sarjas olevale vabale kohale ka teisi kandidaate ning edukamaks osutus hoopis Prodrive meeskond, kes osutus ka valituks.
Isiklikku.
Alesi on hea veinitundja ning tal on viinamarjaistandus ja veinikelder oma kodulinna Avignoni lähedal.


Vulkaanide loend.
"Siin on loetletud vulkaane. Tegevvulkaanid on eraldi loetletud ka tegevvulkaanide loendis."
A.
Alcedo –
Anatahan –
Aso –
B.
Baker –
Bulusani vulkaan –
C.
Cerro Azul (Galápagose saared) –
Colima –
Cosigüina –
D.
Daisen –
Dempo
E.
Emi Koussi –
Erta Ale –
F.
Faiali vulkaan –
Fogo –
G.
Galerase vulkaan –
I.
Izalco –
K.
Kameruni vulkaan –
Kenya mägi –
Kilauea –
Kljutševskaja Sopka –
Kohala –
Korjaki sopka –
L.
Lars Christenseni mäetipp –
Lanzarote –
Lassen Peak –
M.
Mazama vulkaan -
Mauna Kea –
Mount Liamuiga –
Mount Ritter –
N.
Nevado del Tolima –
Ngorongoro
O.
Ojos del Salado –
Ol Doinyo Lengai –
Osorno vulkaan
P.
Pagan (vulkaan) –
Pichu Pichu –
Piibu vulkaan -
Piton de la Fournaise –
Puracé –
Puy de Sancy -
Puyehue vulkaan
R.
Rainier –
Raoul –
S.
Saint Augustine –
Saint Benedicto –
Saint Helens (vulkaan) –
Saint Kartala –
Santa Maria (vulkaan) –
San Miguel –
Shiga mägi –
Soufrière Hills –
T.
Taali vulkaan –
Tanaga vulkaan –
Tarawa –
Telica vulkaan -
Tristan da Cunha vulkaan –
Turrialba vulkaan
W.
Wāw an-Nāmūs


Opera.
Opera on veebibrauser ja internetikomplekt personaalarvutitele ja mobiilsetele seadmetele, mis võimaldab kasutada paljusid levinud internetipõhiseid teenuseid. Lisaks elementaarsele veebi kuvamise võimekusele sisaldab Opera integreeritud uudisvoogude ja e-posti klienti, IRC tuge, BitTorrenti rakendust ning serveri moodulit Unite. Opera on suletud koodiga priivara. Operat arendab Norra firma Opera Software.
Opera loodi vastukaaluks ja alternatiiviks populaarsetele veebilehitsejatele Internet Explorer ja Netscape Navigator, mis Opera algusaastatel olid domineerivad veebilehitsejad.
Brauser on saadaval operatsioonisüsteemide BeOS, GNU/Linux, FreeBSD, Solaris, Mac OS X, 2, QNX Realtime Platform, Symbian OS, samuti kõigile Microsoft Windowsi 16- ja 32-bitistele versioonidele.
Opera on mitmete testide ja statistiliste uurimuste põhjal üks turvalisemaid veebibrausereid.
Ajalugu.
Opera alustas jaosvarana ja täisfunktsionaalsus oli võimalik lehitsejat ostes.
4. versioon oli teadaolevalt viimane, mis Windows 3.1x jaoks saadaval oli. Samast versioonist hakkas Opera saadaval olema ka Linuxile.
Alates 5. versioonist hakati lehitsejat jagama tasuta, kuid reklaambänneriga, mille eemaldamiseks tuli osta reklaamivaba versioon.
Alates 20. septembrist 2005 jagatakse lehitsejat täiesti tasuta.
Mõnel Opera versioonil, näiteks 6.x-l, on olemas eestikeelne kasutajaliides. Omaalgatuslikke tõlkeid eri autoritelt leidub ka hilisematele versioonidele (9.02, 9.26/9.27, 9.02/9.10/9.20/9.50). Lisaks on olemas võrukeelne tõlge versioonile 6.x.
Ametlikul väljalaskel on eestikeelne tõlge taas alates versioonist 9.62.
Populaarsus.
Maailmas kasutab Operat hinnanguliselt 3,3% Interneti kasutajatest, kuid see erineb piirkonniti. Näiteks 2011. juuli andmetel kasutab Ukrainas Operat 43% kasutajatest. Venemaal on kasutajaid 36%, Poolas, Lätis, Leedus ja Tšehhis 8–11%.
Opera Mini ja Opera Mobile.
Tegemist on pihuarvutitele ja mobiiltelefonidele mõeldud versioonidega. Mobiilsetele seadmetele saab Opera Mini või Mobile alla laadida, mis toetab ka WAP-lehitsejaid. Õige versiooni valib välja server vastavalt mobiilse seadme edastatud tunnusele. Need Opera versioonid on väga vähenõudlikud riistvara osas ja lehitseja käsitsemine on väga mugav juhthoova või puuteekraanil pliiatsi abiga. Need Opera versioonid kasutavad ära 100% ekraani pinda, nähtavale jäetakse ainult kuvatav lehekülg ja valida on mitme automaatse suurendamise/fokuseerimise võimaluse vahel.
Oluline omadus on veel andmete tihendamine. Kõik graafikavormingus objektid pakitakse ja alles siis saadetakse üle andmesidekanali veebilehitsejale kuvamiseks. Opera ise pakub andmemahu vähendamise protsendiks kuni 80. Graafikat saab ka välja lülitada. Opera lisadest võib soovitada järjehoidjate sünkroniseerimist, seda saab teha mõnes teises seadmes asuva Opera või Firefoxiga.


Honduras.
Honduras on Kesk-Ameerika suuruselt kolmas riik. Hondurasel on maismaapiir Nicaragua, Guatemala ja El Salvadoriga. Põhjas piirab Hondurast Kariibi meri ning lõunas puudutab Honduras Vaikset ookeani.
"Honduras" tähendab hispaania keeles süvikuid. Nimi on tulnud Bahía saari ümbritsevate süvikute järgi.
Ajalugu.
Pealinna Tegucigalpa asutas põlisrahvas nimega "tsingal", mis tähendab hõbedamäge. Linna lähikonnas asus suur hõbeda leiukoht. Kolmsada aastat oli maa pealinn Comayagua, 1880. aastal võttis Tegucigalpa pealinna kohustused enda kanda.
Geograafia.
Kariibi mere rannikule jäävad mitmed olulisemad sadamad, nagu näiteks La Ceiba. Kaldast veidi eemal paiknevad aga turistide seas populaarsed Bahía saared. Neil saartel, nagu ka mujal rannikualadel valitseb troopiline kliima ja vihma sajab palju. Enamik elanikkonnast elab parajama kliimaga mägismaal (kõrgus 600 kuni 2000m). Madalikud paiknevad peamiselt rannikualadel ja mägismaadel voolavate suurte jõgede orgudes. Suur osa Hondurasest on mägine. Kõige kõrgemad tipud asuvad riigi lääne- ja keskosas ning nende näol on tegemist vulkaanidega. Tähtsaimad jõed on Ulúa, Patuca ja Coco (piiriks Nicaraguaga), kõik suubuvad Kariibi merre. Kõrgeimad mäed on Paulayalas de Agalta (2590m) nign Pico Benito (2451m).
Taimestik.
Kuumadel ja niisketel madalikel laiuvad ulatuslikud vihmametsad. Mägipiirkonnas on valdavad igihaljad hispaania tamme- ja männimetsad. Rannikualadel on taimestik tüüpiliselt troopiline - palmisalud ja mangroovimetsad. Kariibi mere ja Nicaragua piiri ääres Mosquitas vohab lopsakas ürgmets. Rannikul laiuvad banaaniistandused.
Loomastik.
Hondurase loomastik on liigirikas. Üsna tavalised isendid on ahvid, karud, hirved, jaaguarid, hundid, koiotid, puumad, otselotid, ilvesed. Samuti esineb mitmeid liike roomajaid ning linnud.
Elanikkond.
Enne hispaanlaste saabumist oli maa üsna hõredalt asustatud ja kolooniaalajastul polnud see eriti tähtis piirkond. Põlisrahvas segunes hõlpsasti eurooplastega. Praegu on umbes 90% elanikest hispaania keelsed mestiitsid, enamasti katoliiklased. Kariibi mere rannikul elavad neegrid, kes räägivad kreooli pärast inglise keelt. Hajali üle kogu riigi on säilinud väikesi põlisrahvarühmi, kokku 4% rahvastikust. Elanikkond on koondunud mägismaale, eelkõige selle lõunaossa; umbes 40% rahvastikust elab linnades. Suurimad linnad on Tegucigalpa ja San Pedro Sula.
Majandus.
Honduras pole nii tööstuslik kui tema naaberriigid ning riigi elanikkond on läänemaailmas üks vaesemaid. Välisabi ja -investeeringud on võimaldanud ehitada tehaseid, kus töödeldakse põllumajandussaaduseid, valmistatakse rummi, toiduõli, tsementi, paberit. Mägedes leidub tohututes kogustes erinevaid metallimaake, eriti hõbedat, tsinki, pliid ja kulda. Maapõuevarade kättesaamiseks ja nende töötlemiseks on rajatud maa-aluseid kaevandused. Enamik honduralastest peab kas ise põldu või töötab mõnes suures istanduses, kasvatades banaane, kohvi, eksootilisi puuvilju ja lilli, mis kõik välismaale müüakse. Kunagi oli Honduras maailma juhtiv banaanitarnija ja praegugi moodustab see põllumajandussaadus peaaegu 14% riigi sissetulekust. Enamikus mägipiirkondades pole põllupidamiseks sobilikke maalappe, kuid sealsetele mägijõgedele rajatud hüdroelektriijaamades toodetakse 80% riigi elektrienergiast.


Rahvaarv.
Rahvaarv on mingi riigi või ka muu piiritletud territooriumi (näiteks haldusüksuse, eriti liitriigiks osaks oleva riikliku moodustise) elanike arv, selle riigi elanike absoluutarv.
Riigi elanike hulka ei arvata mitte ainult selle riigi kodanikud, vaid ka riigis elavad välismaalased ja kodakondsuseta isikud, sealhulgas lapsed ja noorukid. Tavaliselt võetakse arvesse ainult põhielukohta. Juriidilisi isikuid elanike hulka ei loeta.
Maailma suurima rahvaarvuga riik on Hiina Rahvavabariik.


Demograafia.
Demograafia ehk rahvastikuteadus on teadusharu, mis uurib rahvastikku selle suuruse, koostise ja arengu aspektist ning demograafilisi näitajaid (rahvastiku üldtunnuseid arvulises väljenduses).


Pealinn.
Pealinn on asula, kus asuvad riigi või liitriigi koosseisu kuuluva riikliku moodustise (näiteks Saksamaal liidumaa, Šveitsis kantoni, USA-s osariigi) kõrgemad riigivõimu- ja valitsusasutused – parlament, valitsus, riigipea (presidendi, monarhi) residents.
Riigil võib mitmel moel olla ka mitu pealinna korraga. Näiteks Hollandi ametlik pealinn ("hoofdstad") on Amsterdam, ent kuninganna residents, riigivõimu- ja valitsusasutused ning enamik saatkondi asuvad Haagis ("residentiestad"). Napoleoni ajal tekkis Hollandi Kuningriik, mida valitses Louis Bonaparte. Ta kindlustus Amsterdamis ning sellest hetkest sai Amsterdamist valitsuse residents ja pealinn. 1813 prantslased lahkusid ja 1815 sai Madalmaade kuningaks Willem I. Amsterdam jäigi pealinnaks, kuid valitsus läks tagasi Haagi, kus ta varemgi oli olnud.
Iisraeli riik on oma pealinnaks kuulutanud Jeruusalemma, kuhu on Tel-Avivist kolitud riigivõimu- ja valitsusasutused ning suur osa välisriikide saatkondadest. Et aga Jeruusalemm asub osaliselt väljaspool Iisraeli riigile algselt ettenähtud piire, tunnustab osa riike Iisraeli pealinnana endiselt Tel-Avivi.
Boliivia nominaalne pealinn on Sucre, valitsuse residents on aga La Paz.
Pealinn võib regulaarselt (näiteks hooajaliselt) roteeruda mitme linna vahel. Selline suve- ja talvepealinn on näiteks ja Kashmiril. Briti India asekuninga residents oli talvel Delhi, suvel kõrgemal asuv ning seetõttu jahedam Shimla.
Pealinna funktsioonid võivad olla jagatud mitme linna vahel, millest üks on nominaalne pealinn. Lõuna-Aafrika Vabariigi parlament käib koos Kaplinnas, valitsus asub Pretorias, kõrgemad kohtuorganid asuvad Bloemfonteinis, suurim linn aga on Johannesburg.
Enamikus riikides on pealinnaks suurim linn, kuid mõnes riigis on pealinnaks väiksem linn, millel on geograafiliselt kesksem asend. Näiteks Türgi suurim linn on İstanbul, pealinn aga Ankara. Šveitsi "liidulinn" ("Bundesstadt") on Bern, suurim linn aga Zürich. USA pealinn on Washington, suurim linn ("majanduspealinn") aga New York. Mitmed riigid on rajanud pealinna tühjale kohale (näiteks Brasiilia pealinn Brasília).
Mõnes riigis, näiteks Eestis ja Kuubas, elab pealinnas väga suur osa (kuni kolmandik) riigi elanikkonnast.
Eesti pealinn on Tallinn, kus asub riigipea residents, valitsus ja parlament. Kõrgeim kohus (Riigikohus) ning Haridus- ja Teadusministeerium asuvad aga Tartus.
Ülekantud tähenduses tähendab pealinn ka asulat, mis on mingis valdkonnas keskse tähtsusega.
Enne tänapäevaste riikide tekkimist võis "pealinn" ringi rännata koos monarhi liikumisega näiteks seoses sõdade ja mässudega.


Akatalepsia.
Akatalepsia (sõna-sõnalt 'mittearusaamine' või 'arusaamise võimatus') on Pyrrhoni ja pürronistide skeptilises õpetuses väidetav võimatus asjadest aru saada.
Pürronistide järgi on teadmine asjade loomuse kohta on võimatu. Sellest tuleneb, et tuleb hoiduda otsustustest ja ütlustest asjade kohta (ütlustest hoidumine on akataleksia).
Termini võttis arvatavasti kasutusele Arkesilaos, kes eitas stoikute õpetust, mille kohaselt katalepsia ("katalepsis"; täielik arusaamine) on tõsikindluse kriteerium. Pyrrhoni õpetuse kontekstis kasutab seda sõna Diogenes Laertios.
René Descartes pidas sarnaselt stoikutele evidentsust tõsikindluse jaoks piisavaks.
Francis Bacon võttis kasutusele sõna "eukatalepsia", mille all ta pidas silmas hoidumist otsustustest eesmärgiga jõuda kõige tõestatuma tõsikindluseni ("Novum Organum" I, 126).
Akatalepsia tähendas Vana-Kreekas ka filosoofi õpilase seisundit, milles ta ei saa veel aru oma õpetaja õpetusest.
Akatalepsia tähendab meditsiinis ka oskamatust panna diagnoosi.


Iidol.
Iidol (vanakreeka keeles "eidolon", ladina keeles "idolum") tähendas algselt 'kummitust, surnu vaimu'. Keskaja ladina keeles hakkas see tähendama ebajumalat või ebajumalakuju.
Francis Bacon pidas teoses "Novum Organum" iidolite all silmas kummitusi, mis viivad inimtunnetuse valele teele.


Aksioom.
Aksioom (kreeka keeles "axiōma" 'see, mis on vääriline') tähendab üldkeeles väidet, mille tõesuses pole kahtlust.
Filosoofia.
Vana-Kreeka filosoofias nimetati aksioomiks niisugust väidet, mille tõesus on arusaadav ilma tõestuseta.
Francis Bacon nimetas aksioomideks loodusseadusi väljendavaid teaduslikke üldistusi.
Epistemoloogias tähendab aksioom enesestmõistetavat tõde, millel muu teadmine peab põhinema. Tänapäeval on usk niisuguste aksioomide olemasolusse hääbumas.
Matemaatika.
Matemaatikas on aksioomid väited, mis võetakse tõestuseta aluseks deduktiivse teooria ülejäänud väidete tuletamiseks.


SRÜ.
Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ; vene keeles Содружество Независимых Государств (СНГ)) on riikide ühendus, mille moodustasid Valgevene, Venemaa ja Ukraina 8. detsembril 1991. Need riigid deklareerisid, et Nõukogude Liit on sügavas kriisis ja lõpetab oma olemasolu (saadetakse laiali).
SRÜ loodi poliitiliseks, majanduslikuks, humanitaar- ja kultuurialaseks koostööks endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide vahel.
21. detsembril 1991 ühinesid SRÜ-ga Aserbaidžaan, Armeenia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Moldova, Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistan. SRÜ-sse kuulusid sel ajal peale Balti riikide ja Gruusia kõik endised NSV Liidu liiduvabariigid.
Gruusia liitus SRÜ-ga 1993. aasta detsembris pärast seda, kui Eduard Ševardnadze oli Gruusia presidendiks saanud, aga teatas 12. augustil 2008 Lõuna-Osseetia sõja tõttu kavatsusest ühendusest välja astuda. 14. augustil tühistas Gruusia parlament dokumendid, mis sidusid Gruusiat SRÜ-ga.
Ukraina ei pea ennast SRÜ liikmeks, sest Ukraina parlament ei ole SRÜ moodustamislepingut kunagi ratifitseerinud.
26. augustist 2005 on Türkmenistan SRÜ-ga assotsieerunud riik, mitte enam liikmesriik.
SRÜ peakorter asub Valgevene pealinnas Minskis.
Nõukogude Liidu laialisaatmise ajaks olid tema paljude spordialade võistkonnad juba kutsutud või kvalifitseerunud paljudele 1992 toimunud spordivõistlustele, sealhulgas 1992. aasta taliolümpiamängudele Albertville'is, 1992. aasta suveolümpiamängudele Barcelonas ja Euroopa meistrivõistlustele jalgpallis. Kõigil niisugustel võistlustel osales SRÜ võistkond, kes osutus näiteks suveolümpial kõige edukamaks võistkonnaks nii kuldmedalite arvult kui medalite üldarvult. Taliolümpial oli ta kummaski arvestuses Saksamaa järel teine. Pärast suveolümpiamängude lõppu võistlesid kõik SRÜ riigid oma võistkondadega. Kui NSV Liit või SRÜ oli oma võistkonnaga kvalifitseerunud mõnele hilisemale võistlusele, täitis selle koha Venemaa võistkond.


Nõukogude Liit.
Nõukogude Liit (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ehk NSV Liit ehk NSVL; vene keeles "Союз Советских Социалистических Республик" ehk "Советский Союз" ehk "СССР") oli aastatel 1922–1991 eksisteerinud sotsialistlik riik.
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu moodustamine.
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu moodustamisele eelnesid mitmed koostöö etapid sotsialistlike nõukogude vabariikide vahel, kus kõrgemaks võimu organiks oli formaalselt Töörahva Saadikute Nõukogu, kuid tegelikku juhtimist teostas Kommunistlik Partei.
Nõukogude Liidu pealinn oli Moskva. Tähtsaim püha oli 7. november, 1917. aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni aastapäev.
Alates 1988. aastast hakkasid Nõukogude Liidu koosseisus olevad liiduvabariigid formaalseid riiklikke struktuure ära kasutades võtma endale järjest rohkem võimu, mis viis lõpuks Nõukogude Liidu lagunemisele iseseisvateks riikideks.
Nõukogude Liit saadeti ametlikult laiali 26. detsembril 1991. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ühendab osa endisi liiduvabariike Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ).
Territoorium ja koosseis.
NSV Liidu Euroopa osa 1928. aastal
NSV Liidule kuulus faktiliselt Vene SFNV-ga lepingulistes suhtes olnud nõukogude rahvavabariikide (NRV) ala: Buhhaara NRV ja Horezmi NRV (viimased võeti formaalselt NSV Liitu 1924. aastal).
Nõukogude Liidu haldusjaotust muudeti korduvalt, vastavalt uute territooriumide hõlvamisele ja vallutamistele.
Riik ja riigihaldus.
Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni oli Nõukogude Venemaa esimeseks põhiseduseks 1918. aastal vastu võetud, Venemaa SFNV Konstitutsioon, mida muudeti 1924. aasta, mille alusel moodustati NSV Liit ja muudeti 1936. aastal nn "Stalinlik" II NSV Liidu Konstitutsioon ning viimane versioon oli 1977. aasta NSV Liidu Konstitutsioon.
ja "Ülemnõukogu Presiidium"
Majandus.
NSVL-i majanduslikuks aluseks on sotsialistlik majandussüsteem, mis põhineb tootmisvahendite üldrahvalikul omandusel. Lisaks riiklikule (üldrahvalikule) omandile esines ka kooperatiivne ja kollektiivne põllumajanduslik omand. Majandustegevus põhines üldriiklikul planeerimisel.
Uus majanduspoliitika (NEP).
NEP võeti sõjakommunismi asemel kasutusele Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei 10. kongressil. NEP oli suunatud rahvamajanduse taastamisele ja järgnevale üleminekule sotsialismile. Maal seati sisse põllumajandusmaks (varasema põllumajandussaaduste sundriigistamise asemel), soodustati turu kujunemist ning erinevate omandivormide arengut. Riiki meelitati väliskapitali (kontsessioonid), viidi läbi rahareform (1922–1924), mille tulemusena Nõukogude valuuta muutus konverteeritavaks.
1920. aastate keskpaigast alates on jälgitavad püüded NEP-i lõpetada: likvideeriti tööstussündikaadid, mis viis erakapitali väljatõrjumisele; majanduse juhtimiseks loodi tugevalt tsentraliseeritud rahvakomissariaatide süsteem.
NEP-i sisuliseks lõpuks 1920.–30. aastate vahetusel sai kollektiviseerimine.


Ainārs Šlesers.
pisi
Ainārs Šlesers ['ainaars šl'essers] (sündis 22. jaanuaril 1970 Riias) on Läti poliitik, Läti Tee esimees. Ta oli 7. novembrist 2006 12. märtsini 2009 Läti Vabariigi transpordiminister.
Šlesers on lõpetanud Riia Tööstuspolütehnikumi stantside ja pressvormide tootmise erialal.
Isiklikku.
Ainārs Šlesersi abikaasa on Inese Šlesere, Miss Läti 1991. Neil on pojad Edvards ja Ričards.


Rihards Pīks.
Rihards Pīks [r'ihards piiks] (sündinud 31. detsembril 1941 Riia) on Läti poliitik Rahvaparteist. Ta oli välisminister Indulis Emsise valitsuses 9. märtsist 21. juulini 2004.
2004–2009 oli ta Euroopa Parlamendi saadik.
Õppis Üleliidulises Kinematograafiainstituudis operaatoriks (1971) ning kaheaastastel kõrgematel stsenaristide ja filmirežissööride kursustel mängufilmide režissööriks (1979).
Karjäär.
Oli Rahvapartei nimekirjas valitud Saeima saadik, välisasjade komisjoni esimees, varem Saeima aseesimees. Esindas Lätit Euroopa Liidu põhiseaduse kõnelustel.


Sergei Lavrov.
Sergei Lavrov (sündis 21. märtsil 1950 Moskvas) on Venemaa diplomaat, kauaaegne Venemaa alaline esindaja ÜRO juures, 9. märtsist 2004 välisminister.
1972. aastal lõpetas Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ja läks tööle Nõukogude Liidu saatkonda Sri Lankal. 1976–1981 töötas ta NSV Liidu välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide valitsuses. 1981–1988 oli ta NSV Liidu ÜRO esinduse esimene sekretär, nõunik ja vanemnõunik. 1988–1990 oli ta Venemaa välisministeeriumi välismajandussuhete osakonna direktor. 1990–1992 oli ta Venemaa välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide ja globaalprobleemide osakonna direktor, 1992–1994 Venemaa asevälisminister, 1994–2004 taas Venemaa alaline esindaja ÜRO juures ja alates 2004 Venemaa välisminister.
Seisukohad pronkssõduri kohta.
Lavrov seisis häälekalt vastu pronkssõduri teisaldamisele. 16. jaanuaril 2007 teatas ta sõjahaudade kaitse seaduse kohta: "Me peame seda otsust pühaduseteotuseks, oleme veendunud, et seda dikteerivad motiivid, millel pole midagi ühist vajadusega õppida minevikust ning ehitada ühtset, ühist, eraldusjoonteta Euroopat."
18. aprillil välja antud valitsuse käskkirjale, millega alustati pronkssõduri lähedusse maetute säilmete väljakaevamist ja tuvastamist, vastas Lavrov Madriidis pressikonverentsiga. Seal kuulutas ta, et plaani teisaldada pronkssõdur ei saa nimetada teisiti kui pühaduserüvetamiseks ja Euroopa fašismist vabastanute mälestuse mõnitamiseks.
23. aprillil Luxembourgis toimunud pressikonverentsil teatas ta, et Nõukogude sõdurite säilmete ümbermatmine mõjutab halvasti mitte üksnes Vene–Eesti suhteid, vaid kogu sõjajärgset Euroopat. "Meid ei saa jätta ükskõikseks see, mis toimub mõnes Euroopa Liidu riigis, eeskätt Eestis, kus on tehtud otsus Euroopat fašismi eest kaitsnud sõdurid ümber matta," ütles ta.
Isiklikku.
Sergei Lavrov on abielus, tal on tütar.
Lavrovi isa oli Thbilisi armeenlane.
Sergei Lavrov valdab inglise, prantsuse ja singali keelt.
Ta mängib kitarri ja laulab, kirjutab laule ja luuletusi. Mõningatel andmetel tegeleb raftinguga ehk mägijõgedel parvetamisega.


August Kook (ettevõtja).
August Kook (21. september 1878 Naelavere, Alatskivi vald (Kodavere kihelkond), Tartumaa – 1958) oli eesti ettevõtja.
August Kook sündis Tartumaal taluperemehe pojana. Lõpetas Heinaste merekooli, teenis ligi 10 aastat kaugesõidukapteni abina ookeanilaevadel, pidi aga meremeheametist tervislikel põhjustel loobuma. Ta tuli Tartusse ja asus tööle Tartu Majandusühisusse. Ta oli AS Kütteveo asutajaid, arendas pärast Vabadussõda Emajõe, Peipsi järve ja Võrtsjärve laevaliiklust (muu hulgas sõitis 3 aastat kaptenina Soomest 1922. aastal ostetud uuel laeval Laine Tartu-Peipsi liinil). August Kook kuulus Kauba Panga nõukokku, asutas 1936 ühe moodsama Tartu leivatööstuse, avas 1938 Toomkohviku; oli seltsi Vanemuine, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi, spordiseltsi Taara, Ühisklubi, Tartu kaitsemaleva, jahiseltsi, Eesti Autoklubi jmt organisatsiooni liige.
Aastal 1924 hakkas August Kook pidama mitmeid Tartu ümbruse bussiliine. Aastal 1930 olid tema käes liinid Tartu–Mustvee, Tartu–Alatskivi, Tartu–Räpina ja Tartu–Meeksi. Busside kered ehitas August Kook oma töökojas (1930. aasta seisuga 10 bussi ja 2 veoautot). Suvel 1930 laskis ta käiku uue 33-kohalise samuti oma töökojas Büssingi šassiile ehitatud reisibussi.
Veebruaris 1932 võttis ta David Simmilt üle Tartu linnaliinid. Aastal 1933 ehitas August Kook Vene tänavale uue, 25 bussi mahutava garaaži. Sama aasta sügisel ostis ta kaks uut bussi ja 1934. aasta suvel valmis buldogitüüpi luksusbuss, 32-kohaline 60 hj Scania-Vabis. Esimese sõidu tegi see liinil Tartu–Pärnu (Viljandi ja Kilingi-Nõmme kaudu) laupäeval 14. juulil 1934. Juunis 1935 valmis August Koogi töökodades neli uut 32-kohalist bussi Scania-Vabis, millest kaks hakkasid ühendust pidama Tartu ja Pärnu, üks Tartu ja Narva-Jõesuu ning üks Tartu ja Viljandi vahel. 1937. aasta kevadel käis August Koogi töökodades esimese Tartu diiselbussi, 95 hj ja 45-kohalise sõiduki kere ehitamine. Tema senised suurimad bussid olid 32 istekohaga.


Volt.
Volt (itaalia füüsiku Alessandro Volta järgi) on rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI-süsteemi) elektromotoorjõu, potentsiaali ja pinge ühik.


Gérard Latortue.
Gérard Latortue [žer'aar latort'üü] (sündinud 19. juunil 1934 Gonaïves'is) on Haiti poliitik, kes oli 12. märtsist 2004 17. maini 2006 riigi peaminister
Latortue õppis Haitis ja Prantsusmaal juurat ja majandust.
François Duvalier' diktatuuri ajal läks ta 1963 eksiili.
1986 naasis ta lühikeseks ajaks Haitisse. 1988. aastal oli ta Leslie Manigat' presidentuuri ajal mõned kuud Haiti välisminister, kuid valitsus kukutati sõjaväelise riigipöördega.
Ta töötas 1972–1994 ÜRO Tööstusarenguorganisatsiooni (ONUDI) ametnikuna. ÜRO Arenguprogrammi raamides on ta töötanud Togos ja Elevandiluurannikul.
Märtsis 2003 kirjutas Latortue: "Meie maa on pankrotis. Meie rahva krooniline viletsus ei ole kunagi olnud suurem." Ta pidas nii ühiskonda kui ka keskkonda nii suures ohus olevaks, et kaalul on rahva edasine eksistents. Ta pidas relvastatud rühmituste desarmeerimist hädavajalikuks. "Kogu rahvas võtab avasüli vastu need, kes saavad ja tahavad meil aidata korraldada vabad ja õiglased valimised, kehtestada õigusriik ja jõugud desarmeerida."
Ta kutsus 2003. aastal USA presidenti George W. Bushi üles aitama president Jean-Bertrand Aristide'ist lahti saada.
Ta lootis, et Haiti iseseisvuse 200. aastapäeva pidustused vallandavad muutused.
Peaministriks nimetamise ajal elas Latortue Floridas Miamis (Boca Ratonis). Ta töötas rahvusvahelise ärikonsultandina. Viimati oli ta Haiti kreooli keeles edastatavate telesaadete moderaator.
Latortue valiti nelja kandidaadi seast. Eesmärgiks oli leida sõltumatu ja kompetentne peaminister. Endise valitsuse minister Leslie Voltaire nimetas teda patsifistiks ja kompromisside meheks.
Endise presidendi Jean-Bertrand Aristide'i pooldajad teatasid, et ei tunnusta Latortue'd. Ka mässulised, kes kutsusid esile Aristide'i lahkumise, olid valikus pettunud. Nad oleksid eelistanud kindral Hérard Abrahami, sest korra jaluleseadmiseks on tarvis tugevat isiksust. Nüüd olevat tarvis leida tugev siseminister.
Latortue ülesandeks oli moodustada valitsus ning korraldada koos ajutise presidendi Boniface Alexandre'iga vabad valimised. Peale selle peab ta püüdma tagada riigis turvalisuse, saavutada rahvusliku leppimise lõpule viima rahuliku väljumise Haitit taganud kaosest.
Floridas ütles äsja ametisse nimetatud Latortue: "Ma saan kaasa aidata rahvuslikule leppimisele. Sellel 200. juubeli aastal on meil aeg unustada oma erimeelsused ning ühineda riigiks." Ta lubas relvastatud rühmitused desarmeerida.
10. märtsil 2004 jõudis ta Haitisse. Tema sõnul peavad võõrväed jääma Haitisse nii lühikeseks ajaks kui võimalik, kuid esialgu on nende kohalolek vähese turvalisuse ja politsei nõrkuse tõttu hädavajalik. Ta kutsus üles kõiki haitilasi, hoolimata sotsiaalsest päritolust ja poliitilisest mõtteviisist, uue Haiti rajamisele kaasa aitama. Latortue rõhutas, et ta tahab läbi rääkida kõigi rühmitustega. Oma esimeseks ülesandeks nimetas ta endise presidendi Jean-Bertrand Aristide'i vastaste ja pooldajate lepitamist.
Tema valitsuses osalesid nii Aristide'i pooldajad kui ka vastased.
Isiklikku.
Latortue on abielus ja tal on kolm last. Tema äi oli Haiti diplomaat Mauclair Zéphirin. Koos abikaasa ja ämmaga haldab ta äia poolt kogutud väärtuslikku raamatukollektsiooni Haiti ajaloost.
Välislingid.
Latortue, Gérard
Latortue, Gérard


Settekivim.
Settekivim on kivim, mis on tekkinud lahustest (nt mereveest) mineraalainete väljasadestumise ja organismide jäänuste ladestumise teel loodusliku veekogu põhjal või murenemissaaduste kuhjumisel maismaal ja nende setete hilisemal kivistumisel.
Settekivimite tekkimine ja iseloomustus.
Settekivimid tekivad nii veekogude põhjas kui ka maismaal setete kivistumise ehk diageneesi tulemusel. Settekivimid on levinud maakoore kõige ülemises nooremas osas, kus nad enamasti on tekkinud teiste kivimite murenemissaadustest. Settekivimite lähtematerjaliks on harilikult tard- ja moondekivimite või varasemate settekivimite murenemissaadused. Peenestatud materjal (kruus, liiv jne) kantakse tuule või vooluvee poolt nõgudesse ehk settebasseinidesse või veekogudesse, kus ta kihiliselt settib. Sellel teekonnal esialgu teravaservaline murend ümardub – olenevalt kande tee pikkusest, osakeste suurusest, kõvadusest ja liikumiskiirusest. Eriti ümaraks muutuvad korduvalt ümbersettinud või meres murrutatud osakesed.
Värskelt kuhjunud settematerjali iseloomustab pudedus, mistõttu neist räägitakse kui setetest. Setete kõvastumine, tsementeerumine ja üleminek settekivimiks on pidev ja aeganõudev protsess.
Settekivimite oluliseks tunnuseks on kihilisus, mis osutab setete kuhjumise perioodilisusele või rütmilisusele. Settekivimid sisaldavad tihti ka mitmesuguste loomade või taimede kivistunud jäänuseid – kivistisi ehk fossiile.
Setted ja settekivimid moodustavad umbes 5% maakoore massist, kuid katavad ligikaudu 75% maismaast, mis tähendab, et settekivimid asuvad maakoore kõige ülemises osas. Settelise kihi paksus kõigub vahemikus 0...25 km; keskmine paksus on 4,5 km.
Settekivimites valitsevad maapinnalähedastes tingimustes vastupidavad mineraalid, näiteks kvarts, savimineraalid, raudoksiidid, kaltsiit.
Orgaanilised, keemilised, biokeemilised setendid.
Enamik orgaanilise päritoluga settekivimeid, nagu turvas, pruunsüsi ja kivisüsi, on tekkinud valdavalt Mesosoikumi soodes, kus toimus mittetäielik kõdunemine hapnikupuuduses. Karboni ajastu metsades kasvanud sõnajalgpuud vananesid ja nende tüved ladestusid murdudes üksteise otsa. Vees ei toimunud täielikku kõdunemist. Osaliselt tekkis puutüvedest turbasarnane aine.
Veekogude põhjas sadestuvaid mineraalseid soolasid nimetatakse keemiliseks setendiks. Sellised setendid on näiteks kips, haliit ehk kivisool ja anhüdriit. Keemiliste setendite hulka kuuluvad ka allikalubi ja osa lubjakivist.
Keemiliste protsesside kõrval võivad setendite tekkes tähtsat osa etendada bioloogilised protsessid. Sel juhul räägitakse biokeemilistest setenditest.
Biokeemilistest setenditest on levinuimaks karbonaatsed settekivimid – lubjakivi, dolomiit ja mergel.
Mittekarbonaatsetest setenditest kuulub biokeemiliste hulka ränivetikaist ehk diatomeedest koosnev diatomiit.
Settekivimid Eestis.
Eesti settekivimid jaotatakse peamiselt karbonaatseiks ja purdkivimeiks. Peale nende leidub Eestis ka savi ja orgaanilist ainet sisaldavaid settekivimeid. Põhja-Eesti Lontova lademe sinisavi on kuulus väljaspool Eestitki, sest nii vana (umbes pool miljardit aastat) pehmena säilinud savi on maailmas suur haruldus. Settekivimite all asub tard- ja moondekivimeist aluskord, mis Eestis ei paljandu. Lubjakivi, dolomiit, fosforiit ja põlevkivi on tekkinud ajal, mil Eesti oli kaetud merega. Põhja-Eestist, alates Põhja-Eesti paekaldast kuni Kesk-Eestini ulatub peamiselt karbonaatseist kivimeist aluspõhja avamusala, mis on enamasti kaetud moreeni ja mullaga.
Lõuna-Eestis on punaka või Kagu-Eestis ka valkja Devoni liivakivi paljandeid. Skandinaavia kohal kõrgusid Devoni ajastul mäed, millest jõed kandsid kaasa rikkalikult purdsetteid, millest tekkiski Lõuna-Eesti liivakivist aluspõhi. Devoni liivakivist on leitud palju kivistisi, peamiselt rüükalade fragmente. Tuntud rüükalade leiukoht on Aruküla koopad Tartu linna serval. Rüükalade väljakaevamisega tegeles väga pikka aega Tartu Ülikooli professor Hermann Asmuss (1812–1859).


Maakoor.
Maakoor on Maa tahke pindmine kest, litosfääri ülemine (3–75 km paksune) osa, mis koosneb põhiliselt ränirikkaist kivimeist, mida vahevööst eraldab Moho ehk Mohorovičići eralduspind.
Maakoore alumiseks piiriks on moho, millel seismiliste lainete kiirus hüppeliselt muutub. Maakoore all on vahevöö ning poolel teel Maa keskmesse algab Maa tuum.
Eristatakse ookeanilist, mandrilist ja üleminekulist maakoort. Ookeaniline maakoor moodustab 54%, mandriline maakoor 40% ning üleminekuline maakoor 6% maakoore kogupindalast. Ruumalaliselt moodustab ookeaniline maakoor 17%, mandriline maakoor 77% ning üleminekuline maakoor 6% maakoore koguruumalast. Sellest järeldub, et mandriline maakoor on ookeanilisest maakoorest tunduvalt paksem.
Suuremat osa maakoorest on raske ligipääsetavuse tõttu keeruline uurida. Kõige paremad on teadmised mõistagi mandrilise maakoore ülaosast. Teadmised ookeanilise maakoore ehitusest pärinevad peamiselt ofioliitide uurimisest, mis on endised ookeanilise maakoore fragmendid, mis tektooniliste jõudude toimel mandrilise maakoore peale on lükatud. Maakoore struktuuri ning vertikaalseid üleminekuid kaardistatakse peamiselt seismiliste lainete levikupildi alusel.
Maakoore ehitus.
Maakoor koosneb mosaiigina asetsevatest laamadest, mille ujuvat liikumist (triivi) osaliselt sulanud astenosfääril kirjeldab laamtektoonika teooria.


Võidusõiduauto.
Võidusõiduauto on spetsiaalselt kiirusvõistlusteks ehitatud või kohandatud auto.
Ühed tuntuimad võidusõiduautod on üheistmelised vormelautod, mille tehnilisi parameetreid piiritlevaid reeglistikke nimetatakse vormeliteks. Ralliautod on kaheistmelised võidusõiduautod, milleks on enamasti reaalselt tootmises olevate sõiduautode modifitseeritud mudelid.
Võidusõiduautosid liigitatakse tehniliste parameetrite, konkreetse võistluse või võistlussarja nõuete, võistlejate vanuse jpm alusel.


Rahvastikutihedus.
Rahvastikutihedus riigiti 2006. a seisuga
Rahvastikutihedus ehk asustustihedus on mingi maa-ala rahvaarvu jagatis selle pindalaga.
Rahvastikutihedus näitab, mitu inimest elab keskmiselt antud territooriumi ühe pindalaühiku (ruutkilomeetri, ruutmiili vms) kohta.


Teine maailmasõda.
Teine maailmasõda (1. september 1939 – 2. september 1945) oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. "Totaalse sõja" olukorras paigutasid peamised osavõtjad kogu oma majandusliku, tööstusliku ja teadusliku võimsuse sõja teenistusse, kaotades tsiviilsete ja sõjaväeliste ressursside vahe. Sõjas tapeti üle 70 miljoni inimese, enamik neist tsiviilisikud, mis teeb sellest inimajaloo kõige verisema kokkupõrke.
Põhjused.
On vaidlusi selle kohta, kas Teist maailmasõda pidada esimese jätkuks või mitte, aga sõja algatajate Nõukogude Liidu ja Saksamaa olukorda ning sealseid hoiakuid mõjutas see kindlasti määravalt. Enamik keisririigile järgnenud Weimari vabariigi ajast (1919–1933) olid Saksamaal majandusliku kriisi aastad, hõlmates hüperinflatsiooni 1920-ndate algul ja 1929. aastal Ühendriikide börsikrahhist alguse saanud ülemaailmse suure majanduskriisi.
Saksamaal olid kõik poliitilised parteid seisukohal, mille järgi tuli Versaille's sätestatud piire muuta. Levinud oli n-ö 'nuga selga' teooria, mille kohaselt Saksamaa kaotas sõja just nimelt kodurindel – reeturite tõttu. Keisririik oli veel täies relvis ning vaenlase territooriumil. Seetõttu kannatas sotsiaaldemokraatide väljakuulutatud Weimari vabariigi legitiimsus, kuigi vaherahulepingule 1918. aasta novembris olid alla kirjutanud sõjaväelased. Esimese maailmasõja lõpuks oli Saksamaal blokaadi tõttu toiduainete puudus, erinevalt tema vastastest. Hitler võttis sellest õppust ning ei kehtestanud Teise maailmasõja ajal Saksamaal kordagi sõjamajandust ning 1941. aastal valmistus isegi minema tagasi rahumajanduse põhimõtetele.
Natsionaalsotsialistliku partei (NSDAP) populaarsuse ning valimisvõidud tagas selle loosungite radikaalsus, erinevalt teiste parteide ettevaatlikkusest ning uudsus, ehkki 1933. aasta valimistel hääli juba kaotati. Reparatsioonide osas olid Suurbritannia ja Prantsusmaa 1930-ndatel valmis järele andma Hitleri nõuetele ja nende osas läbi rääkima. Reparatsioonide teemal lasti majanduskriisi alates vaikselt unustusse vajuda. NSDAP populaarsust suurendas asjaolu, et Saksamaa võidud (Saarland'i, Sudetenland'i liidendamine, Anschluss) saavutati just rahumeelsel teel.
Suurbritannia ei tahtnud sõda. Briti maavägi oli jäetud vaeslapse seisusse, kuigi oldi investeeritud sõjalaevastikku ning lennuväkke (strateegilise pommitamise kontseptsioon ja hävitajad 'Spitfire'). Sõda tuli samuti vältida, kuna sõjaaegse esimese peaministri Chamberlaini arvates pidi tulevane sõda igal juhul taandama Suurbritannia teisejärguliseks võimuks. Chamberlain oli veendunud, et Hitler on 'mees, kellega saab asju ajada'.
Teise maailmasõja eel ei olnud Prantsusmaa valmis midagi ette võtma ilma Suurbritanniata. Sellisele olukorrale võis kaasa aidata Prantsusmaa ebastabiilne sisepoliitiline olukord 1930-ndatel aastatel.
Kollektiivse julgeoleku organisatsioon Rahvasteliit, mis sõltus selle liikmete tahtest teiste kaitseks jõudu kasutada, ei osutunud elujõuliseks Ameerika Ühendriikide kõrvalejäämise tõttu. Ühendriikide Kongress ei ratifitseerinud lepingut, mis oleks taganud riigi osalemise Rahvasteliidus. Rahvasteliidu nõrkus ilmnes juba Etioopia ja Mandžuuria kriiside ajal. 1933. aastal astusid sealt desarmeerimisalaste läbirääkimiste nurjumise ettekäändel välja Saksamaa ning samuti Jaapan. NSV Liit heideti välja sõja alustamise pärast Soome vastu 30. novembril, 1939, vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile. Vastavalt leninlikule kontseptsioonile pidid kapitalistid tulevases sõjas iseennast hävitama. Teise maailmasõja eelprooviks peetakse mõnikord Hispaania kodusõda 1936–1939, mille võitis kindral Franco juhtimisel konservatiivne-natsionalistlik leer.
Briti ajaloolane Liddel Hart kirjutas 3. septembril 1949 ajalehes "Picture Post": "Hitler tahtis kõike muud, kuid mitte ainult maailmasõda... Pärast sõja lõppu langesid tähtsamad Saksa arhiivid meie kätte ja meil on võimalik saada selget ettekujutust sellest, kui erakordselt suurt hirmu tunti Saksamaa juhtivates ringkondades sõja ees... Inglismaa suhtumise ootamatu, täieliku muutumisega muutus ka sõda vältimatuks".
Erinevalt Sudeedimaa liitmisest Saksamaaga München'i lepingu (1938) kohaselt, millele võis tahtmise korral kleepida peale teatud legitiimsuse sildi (rahvuslik enesemääramine), oli Tšehhi alade liitmine 1939. a. märtsis Suur-Saksamaaga puhas agressioon, ning sellisena seda Suurbritannias ka nähti. Saksamaa liitis Tšehhi alad, tuues ettekäändeks sealse sisemise ebastabiilsuse. Slovakkia jäi Jozef Tiso juhtimisel sisuliselt Saksa protektoraadi staatusesse kuni 1945. aastani.
Suurbritannia välispoliitikas toimus täispööre, seni ka rahva seas populaarsest 'appeasement'ist' loobuti – anti garantiid Poolale ning alustati läbirääkimisi NSV Liiduga...
Kommunistlik Nõukogude Liit.
ÜK(b)P poolt juhitud Nõukogude Liidu eesmärgiks oli peale Venemaal teostatud revolutsiooni maailma vallutamine ning sotsialistliku/kommunistliku maailmakorra kehtestamine. Lenin oli kirjutanud: "Ühes riigis võidu saavutanud sotsialism ei välista veel kõiki sõdu. Vastupidi, ta eeldab neid". Lenin oli juba 1914. aastal vastu võtnud programmi Euroopa Ühendriikide loomisest teise imperialistliku sõja tulemusel. Bresti rahu kommenteeris Kominterni esimees Grigori Zinovjev: "Kui Venemaa sõlmib rahu, jääb see rahu ainult vaherahuks. Sotsialistlik revolutsioon võidab Venemaal vaid siis, kui teda ümbritsevad sotsialistlikud sõsarvabariigid. Rahu, mis on sõlmitud imperialistliku Saksamaaga, on ajutine. See annab aega hingetõmbeks, mille järel puhkeb jälle sõda!"
Tõeline ettevalmistumine Teiseks maailmasõjaks algas pärast Stalini ainuvõimu kindlustamist. 1927. aastal kuulutas Stalin, et teine imperialistlik sõda on täiesti vältimatu ja sama vältimatu on Nõukogude Liidu astumine sellesse sõtta. Kuid Stalin ei soovinud alustada ise sõda, nagu kinnitab tema lause: "Me astume sõtta, kuid astume viimastena, et heita kaalukausile viht, mis suudab üles kaaluda kõik".
Stalin algatas industrialiseerimise, mille peaeesmärgiks oli sõjatööstuse viimine sellisele tasemele, mis suudaks käigus hoida tohutut armeed, mis on võimeline vallutama kogu Euroopa ja hiljem ka maailma. Kogu Nõukogude Liidu majandus töötas alates 30-ndate aastate keskpaigast sõjatööstuse võimsuse suurendamise heaks.
Kui 1923. aastal oli Punaarmees 550 000 meest, siis 19. augustil 1939 oli neid 2 miljonit ja 21. juunil 1939 6 miljonit. 1941. aastal oli Nõukogude Liit ainus riik, kes tootis rasketanke. 1940. aasta juunist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 61 uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki. Võrdluseks astus Saksamaa 1939. aasta septembris sõtta vaid 6 tankidiviisiga.
1939. aasta septembrist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 295 uut laskurdiviisi. 1940. aastast 1941. aasta juunini moodustati Nõukogude Liidus 79 uut lennuväediviisi, 30 uut motoriseeritud diviisi ja 756 suurtükipolku.
19. augustil 1939 Poliitbüroo salajasel istungil võeti vastu sisuline otsus Euroopa vabastamisest. Juhinduti põhimõttest: tõmmata Euroopa sõtta, jäädes ise neutraalseks, seejärel aga, kui vastased on verest tühjaks jooksnud, paisata lahingusse kogu Punaarmee võimsus. Stalin oli seda ideed kandnud 1927. aastast, tänu oma võimutäiuse kasvule intensiivsemalt aga 1934. aastast.
Peale 19. augustit 1939 teatas Stalin diplomaatiliste kanalite kaudu Hitlerile, et kui viimane tungib Poolasse, ei jää Nõukogude Liit mitte ainult neutraalseks, vaid ka abistab Saksamaad. Diplomaatilises kitsikuses viibiv Hitler neelaski konksu alla. Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop tuli Moskvasse ja 23. augustil kirjutas ta koos NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotoviga alla Mittekallaletungilepingule Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel, millega jagati kogu Vahe-Euroopa.
USA.
Juba aastal 1938 nägi USA president Franklin Delano Roosevelt ette suurendada sõjalennukite aastatoodangut 10 000-lt 20 000-le ja mais 1940 kuni 50 000-le. USA ei sõdinud tollal, kuid valmistus sõjaks.
Suur-Saksamaa loomine.
Hitleri eesmärgiks oli Suur-Saksamaa loomine ning sellega tegi ta algust 1938, okupeerides Austria. Austerlased vastupanu ei osutanud ning riigist sai Saksamaa osa (Austria liitumist nimetatakse ka "anschlussiks" (saksa "Anschluss" 'liitmine'). Hitleri positsioon tugevnes, teda toetas Itaalia, Suurbritannia lootis järeleandmisega sakslaste indu jahutada ning Prantsusmaa ei julgenud üksinda sõtta astuda. Kuna austerlaste hulgas oli tollal märkimisväärne hulk Saksa-meelseid, ei paistnud ühendamine vägivaldsena.
Müncheni kokkulepe (1938).
1938 nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt sakslastega asustatud alade loovutamist; selle tõttu muutus olukord väga teravaks – Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa hakkasid valmistuma sõjaks.
Lahenduse leidis Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain, kes pakkus välja kokkuleppe, mis takistas kogu Tšehhoslovakkia minekut Saksamaa võimu alla. 29. septembril 1938 sõlmitigi Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ning Itaalia vahel Müncheni kokkulepe, millega Saksamaa sai loa okupeerida Sudeedimaa. Ungarlastega asustatud alad anti Ungarile. 1. oktoobril 1938 hõivas Poola Tšehhoslovakkia põhjaosas asuva Dečini. Poolale ei pannud keegi seda pahaks.
1939 vallutasid sakslased terve Tšehhoslovakkia, väites, et riik on lagunemas; Tšehhimaa kuulutati Saksa riigi kaitse ja kontrolli all olevaks, Slovakkias aga moodustati Saksamaast sõltuv vasallriik. Suurbritannia ega Prantsusmaa ei teinud midagi ning kokkulepe osutus Tšehhoslovakkia reetmiseks, sellal kui Hitler esines "rahu kaitsjana" ning saavutas Saksamaa eesmärgid sõjalise jõuta. Sama aasta kevadel nõudis Saksamaa aga Poolalt Gdański (Danzigi) ning Leedult Klaipėda (Memeli) loovutamist, mis olid mõlemad enamjaolt saksakeelse asustusega. Euroopat ootas ees uus sõda.
Saksamaa – oht Poolale.
Pärast Tšehhoslovakkiat mõisteti, et järeleandmised ei rahusta Saksamaad ning sellest poliitikast loobuti; Poolale lubati Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt osutada igakülgset abi Saksamaa rünnaku korral. Sakslased üritasid aga Poolalt saada mitte ainult Gdański, vaid ka neid piirkondi, kus elasid sakslased. Olukorra muutis keeruliseks ka Nõukogude Liidu surve Poolale. Jossif Stalin lubas Poolale kaitset, nõudes vastutasuks luba viia Punaarmee Poola aladele. Poolakad ei tahtnud aga kummalegi alluda, vaid säilitada iseseisvust ning tänu Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaenutsemisele oli see ka võimalik. Kuid kõik muutus ootamatult.
30. augustil 1939 tegi Adolf Hitler Poolale viimase pakkumise, korraldada "Poola koridoris" järgmise 24 kuu jooksul rahvusvahelise kontrolli all rahvahääletus. Poola ei vastanud sellele ja kuulutas välja üldmobilisatsiooni. Nii muutus sõda möödapääsmatuks.
Molotovi-Ribbentropi pakt.
1939 hakkasid kahe suurriigi omavahelised suhted ootamatult soojenema ning 23. augustil 1939 kirjutasid kahe riigi välisministrid Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Sellega kohustusid nad säilitama erapooletuse, kui teine lepingupool mõne kolmanda riigiga sõtta astub. Lepingul oli ka salajane protokoll, millega NSV Liidu mõjusfääri oleks pidanud minema Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Saksamaale pidid jääma Poola lääneosa ja Leedu.
Paktiga olid loodud eeldused uue maailmasõja puhkemiseks.
Hitler ja Stalin võisid teineteist segamata vallutusi jätkata, kuid see ei tähendanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõprust, kuna vastuolud kahe ideoloogia vahel säilisid.
Teise maailmasõja algus (1939–1942).
Nõukogude tankid sisenevad Poolasse 17.09.1939
Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, kui Saksamaa koos liitlastega tungis kallale Poolale. Hitler lootis, et lääneriigid ei sekku, kuid kaks päeva hiljem kuulutasid nii Suurbritannia kui Prantsusmaa Saksamaale sõja. Sellele vaatamata ei alanud sõjategevus kohe ning Poola vallutamist ei suudetud ära hoida. Nende eesmärk ei olnudki niivõrd Poola kaitsmine, kui Saksamaa purustamine, mida tõendas nende tegevusetus kummagi Poola ründaja vastu.
Sõjategevuse laienemine.
TalvesõdaSoome sõdurid 12. jaanuaril 1940
Saksamaa alustas 9. aprillil 1940 operatsiooni "Weserübung" Norra ja Taani vallutamiseks. Taani alistus mõne tunniga, lahingud Norras kestsid 10. juunini ning Norra kuningas ja valitsus jätkasid võitlust Saksamaa vastu eksiilis. 10. mail alustas Saksamaa operatsiooniga "Fall Gelb", mille eesmärk oli purustada Prantsusmaa löögiga läbi Hollandi, Belgia ja Luksemburgi. Pealöögi suund oli suunatud läbi Ardennide metsade Calais' suunal. Hollandi valitsus alistus 14. mail, kuid Hollandi kuninganna Wilhelmina moodustas Suurbritannias eksiilvalitsuse ning Hollandi kolooniad jätkasid vastupanu. Kuna Prantsusmaa väejuht uskus, et sakslased kasutavad Maginot' liinist möödumiseks sama taktikat, mida Esimeses maailmasõjas, ja grupeeris oma paremad väeüksused Belgia piiri äärde. Madalmaadega oli enne sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Prantsusmaa väed sisenevad Saksamaa rünnaku korral Hollandi ja Belgia territooriumile, et ühiselt pealetung seisma panna. Selle tulemusena jäid sakslaste pealöögi suunale vaid teisejärgulised Prantsuse väeosad ning 20. mail jõudsid Saksa esimesed väeüksused Noyelles'i juures mereni, lõigates sellega ära Belgias ja Põhja-Prantsusmaal opereerivad liitlasväed. Britid algatasid 26. mail operatsiooni "Dynamo", mille käigus evakueeriti Dunkerque'ist ja selle randadelt 338 226 piiramisrõngasse jäänud liitlasarmee sõdurit.
Belgia alistus 28. mail ja 10. juunil lahkus Prantsuse valitsus Pariisist, kuulutades selle avatud linnaks. Itaalia kuulutas Prantsusmaale sõja 10. juunil. Prantsusmaa alistus 22. juunil 1940, sõlmides kokkuleppe Compiegne'i metsas, kohas, kus 1918 Saksamaa oli pidanud Antandile alistuma. Kaks kolmandikku riigist sattus Saksa okupatsioonitsooni, ülejäänud osas tegutses Saksa-sõbralik valitsus. Charles de Gaulle rajas Suurbritannias vastupanuliikumise "Vaba Prantsusmaa".
Suurbritannia jäi mõneks ajaks ainsaks Saksamaa ja Itaalia vastu võitlejaks ning keeldus alistumast. Hitler valmistas Suurbritannia alistamiseks ette meredessanti koodnimega "Seelöwe", mis aga jäeti ära, kuna ei suudetud saavutada ülekaalu õhus Suurbritannia kohal (Õhulahing Britannia pärast). Samal ajal toimusid lahingud Põhja-Aafrikas, kus Itaalia ja Saksa väed üritasid vallutada Briti asumaid.
Hitler valmistas ette plaane kallaletungiks Nõukogude Liidule, tugevdades sidemeid Itaalia ja Jaapaniga ning 1940 sügisel sõlmiti kolme riigi vahel nn Kolmikpakt, millega tõotati üksteist igati toetada. Samal aastal tungis Itaalia kallale Kreekale, kuid kreeklaste ägeda vastupanu tõttu sattusid itaallased hätta ning appi kutsuti Saksamaa. Saksa väed tungisid Kreekasse ja Jugoslaaviasse ning varsti olid riigid alistatud.
Jugoslaavia armee Horvaatia diviisid tõstsid Horvaatia iseseisvuse toetuseks mässu ning sakslaste kontrolli all loodi Horvaatia riik. Sloveenia ja Horvaatia andsid Saksamaale Nõukogude Liidu vastaseks sõjaks täiendavat sõjaväge, Relva-SSiga ühines piisaval arvul Bosnia moslemeid, et võimaldada neist omaette diviis moodustada. Serbia oli lõhenenud monarhistlike ja kommunistlike partisanigrupeeringute vahel, kes peamiselt võitlesid pigem teineteise kui Saksa ja Itaalia okupatsioonijõudude vastu.
Lootuses lõpetada sõda Saksamaa ja Ühendkuningriigi vahel, lendas Hitleri asetäitja Rudolf Heß 1941. aastal eraviisilise rahumissiooniga salaja Suurbritanniasse, kuid R. Heß vangistati.
Saksamaa rünnak NSV Liidule.
MRP-ga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit teineteist mitte rünnata, kuid kumbki ei kavatsenud tegelikkuses seda sätet täita. Algul puudutas see eelkõige Nõukogude Liitu, kes plaanis oodata ära, mil Saksamaa ja Suurbritannia on omavahelistes lahingutes ehk nõrgestanud ja sekkuda Saksamaa vastu sõtta suure propagandakäraga "Euroopa vabastajana". Kui Nõukogude Liit okupeeris 1940. aasta kevadsuvel aga Bukoviina, mis asus Rumeenias asuvatest Saksamaa naftavarudest vaid paarisaja kilomeetri kaugusel, avas see Saksamaa silmad. Selle tulemusena hakkas Saksamaa aduma Nõukogude poolt lähtuvat ohtu ning hakkas senini Suurbritannia vastu kavandatud sõja plaanimise asemel kavandama sõda Nõukogude Liiduga.
Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvel plaan Barbarossa – Saksamaa poolne ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu poolt kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Oletatav Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941.
Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Dekanozovile üle samasisulised dokumendid.
Nõukogude Liidus hakati sõjategevust Teise maailmasõja Saksa-Nõukogude Liidu vahelisel Idarindel nimetama Suureks Isamaasõjaks, vaikides maha selle rünnaku tegelikud põhjused ja endapoolsed Saksamaa suunalised ründekavatsused koos sellega kaasnenud grandioossete ettevalmistustega.
Hitler ennetas kommuniste kõigest paari nädalaga, teades, et kui Stalin ründab esimesena, pole Euroopal mingit lootust. Esimeses vahetult Nõukogude Saksamaa piiril olnud 170 Punaarmee diviisist purustati täielikult juuli 1941 keskpaigaks (kolme nädalaga) 28 diviisi. 70 diviisi kaotasid oma koosseisust ja tehnikast üle 50%. Eriti suuri kaotusi kandsid Läänerinde väed kuhu kuulus 24 purustatud diviisi 28-st. Selle rinde ülejäänud 20 diviisi olid kaotanud 50...90 % oma koosseisudest ja tehnikast.
Oma rünnakuga võttis Hitler Stalinilt võimaluse vallutada kogu Euroopa. 1941. aastal liikusid Saksa väed ida suunas keskmiselt 25–35 km päevas, kirde suunas 25–30 km päevas, kagu suunas 16–20 km päevas.
Purustades sõja esimeste nädalate jooksul tohutud vene väeüksused, langes saksa arhiivide andmetel esimestel sõjakuudel vangi 3,9–4,2 miljonit punaarmeelast. Punaarmee lihtsalt keeldus kommunismi nimel võitlemast. Enamik järele jäänud 1,2 miljonist sõdurist langes rindel. Komissarid hakkasid tõkendvägedega tapma kõiki Nõukogude soldateid, kes tõrkusid edasi tormamast. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kogu oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi väljaõpetatud ja komplekteeritud parima ohvitseridekaadriga.
Saksamaa sõjalised kaotused samal ajal olid 40% tanke sellest lahingukaotused 20%, 900 lennukit, 4 miinitõrjelaeva 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja Läänemerel. Umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut.
Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad. Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta teisel poolel, kui põrkuti kokku Punaarmee teise ja kolmanda ešeloni vägedega kelle olemasolust saksa luurel aimugi ei olnud. Omad raskused tekitas ka karm talv milleks saksa armeel puudus varustus. Saksamaal ei õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi. 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis sakslased pealinna alt taganema. Umbes samal ajal algasid USA ja Suurbritannia regulaarsed suuremahulised abisaadetised Nõukogude Liidule (nn. lend-lease), mis andsid suure panuse Nõukogude sõjalise võimsuse tugevdamisele ning Nõukogude Liidu edasisele edule sõjas.
Jaapan ründab USA-d.
Maailma tähelepanu oli koondunud Euroopale ning Jaapan kasutas seda ära, et kehtestada oma ülemvõim Ida-Aasias. Nende plaanide vastu oli aga USA ning 7. detsembril 1941 ründas Jaapan Hawaii saarestikus asuvat Pearl Harbori mereväebaasi. Sellega oli ameeriklastele kuulutatud sõda ning ka Saksamaa ja Itaalia teatasid oma vastuseisust USA-le. Poole aastaga hõivasid jaapanlased kõik liitlaste tähtsamad tugipunktid ning Indohiina, Birma, Malaisia, Singapuri, Filipiinid ja Indoneesia, kuid 1942. aasta juunis toimunud Midway lahing oli jaapanlastele hävituslik.
Saksamaa-vastane koalitsioon.
Nõukogude Liit sattus Hitleri-vastasesse leeri, kui Saksamaa tungis kallale NL-ile ning Briti peaminister Churchill hakkas Stalinis vaenlase asemel nägema liitlast. 1941. aasta juulis sõlmiti Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vahel ühise sõjategevuse kokkulepe ning USA president Roosevelt pakkus Stalinile sõjavarustust.
Tihenes ka USA ja Suurbritannia vaheline koostöö ning 1941 augustis kirjutasid Roosevelt ja Churchill alla Atlandi hartale, milles sõnastati sõja eesmärgid ning sõjajärgne maailmakorraldus. Riigid teatasid, et ei otsi omakasu ning lubasid taastada kõigi sõjas sõltumatuse kaotanud riikide iseseisvuse.
1942 alguses kirjutasid 26 Kolmikpaktiga sõdivat riiki Washingtonis alla deklaratsioonile, millega kohustusid kasutama oma jõudu vaenlasriikide vastu. Neid riike ja ka deklaratsiooniga hiljem liitunuid hakati nimetama Ühinenud Rahvasteks.
Murrang sõjas.
1942. aasta sügisel alustasid Briti väed vastupealetungi Egiptuses ning koos neile appi tulnud ameeriklastega sunniti Saksa-Itaalia väed Põhja-Aafrikas alistuma. Idarindel oli sakslaste suurim ebaõnnestumine Stalingradi lahing 1942 lõpul ja 1943 algul. Umbes 300 000 Saksa sõdurit sattus venelaste piiramisrõngasse ning verised lahingud lõppesid sakslaste lüüasaamisega; 90 000 meest langes vangi. Pärast Stalingradi lahingut õnnestus Saksa kindral Erich von Mansteinil rinne taas stabiliseerida.
1943. aasta suvel tegid sakslased katse samuti suurt Punaarmee koondist ümber piirata. Kurski lahingus tuli esimesel nädalal edukas pealetung siiski katkestada, kuna USA ja Briti väed olid maabunud Sitsiilias.
Itaalia kuningas tagandas Mussolini ning uus valitsus sõlmis vaherahu. 1943 sügisel jõudsid liitlasväed ka Itaalia lõunapiirkondadesse. Saksa jõud hõivasid vastukaaluks Põhja- ja Kesk-Itaalia, moodustades seal Mussoliniga eesotsas fašistliku vabariigi; Itaalia kuningriik aga kuulutas Saksamaale sõja.
Pärast Kurski lahingut asusid venelased pealetungile. Mõne kuuga vallutas Punaarmee tagasi kaks kolmandikku okupeeritud NL-i alasid. Nõukogude rünnakud kestsid kogu suve ja sügise. Kiiev vallutati ning talve saabudes lõid venelased Dnepri paremal kaldal tugialad.
Teherani konverents.
1943 lõpul toimus Iraani pealinnas Teheranis konverents, kus kohtusid esmakordselt Stalin, Roosevelt ja Churchill. Konverentsil otsustati Prantsusmaal teise rinde avamine ning pealetungi alustamine sakslaste vastu Normandias, Nõukogude sõjavägi pidi liitlasi toetama pealetungiga idast. NSV Liit võttis ka kohustuse kuulutada pärast Saksamaa purustamist Jaapanile sõda. Liidrid jõudsid kokkuleppele Saksamaa jaotamise ja Poola tulevaste piiride suhtes ning USA ja Suurbritannia tunnustasid NSV Liitu 1941. aasta piirides. Sellega sattusid Baltimaad taas nõukogude võimu alla.
Sõjategevus 1944.
1944 alguses alustas Punaarmee pealetungi piki Nõukogude–Saksamaa rindejoont. Pealetungi käigus murti 27. jaanuaril Leningradi blokaad, mille tagajärjel oli hukkunud 650 000 linnaelanikku. Lääneliitlased aga tungisid edukalt edasi Itaalias ja vallutasid Rooma. 6. juunil 1944 maabusid USA, Suurbritannia, Kanada ja Poola sõjajõud Normandias. Liitlasvägede saabumine muutis Saksamaa lüüasaamise paratamatuks ning nende kaitse hakkas lagunema. Lääneliitlased alustasid liikumist Saksamaa poole; lääneriikide ja Punaarmee edu aitas kaasa vastupanuliikumise elavnemisele Saksamaa poolt okupeeritud riikides.
1944 teisel poolel vabastasid liitlased Prantsusmaa ning jõudsid Saksamaa piirile. Punaarmee pealetung oli sama võimas; pealöök anti Valgevenes ning sügiseks jõuti Ida–Preisimaa piirini. Põhja pool taganesid Soome väed Karjalast ning septembris sõlmitud rahulepinguga lõppes ka Jätkusõda. Septembris–oktoobris vallutati ka Mandri-Eesti ja Ida-Läti ning 1945 Poola pealinn Varssavi.
Saksamaa purustamine.
1945 veebruaris toimus Jaltas konverents, millest võtsid jällegi osa Stalin, Roosevelt ja Churchill. Seal kooskõlastati Saksamaa purustamine ning sõjajärgne maailmakorraldus. Määrati kindlaks ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutamiskonverentsi aeg ja koht, milleks sai 1945 aprillis San Francisco. Konverentsi viimasel päeval kirjutasid osalejad alla ÜRO põhikirjale, mis jõustus 24. oktoobril 1945.
Potsdami konverentsWinston Churchill, Harry S. Truman ja Jossif Stalin
Sama aasta kevadtalvel alustati Saksamaa lõplikku purustamist. Selleks ajaks oli riik jäänud ilma liitlastest ning võimsad õhurünnakud purustasid Saksa linnu. Aprillis alistusid Itaalias viimased Saksa üksused. Samal kuul kohtusid Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste väed Jalta konverentsil määratud joonel – Elbe jõel.
7. – 8. mail 1945 kirjutasid Saksa ülemjuhatuse esindajad (Hitler oli selleks ajaks enesetapu teinud) alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumise aktile. Järgnevatel päevadel purustas Punaarmee viimased Saksa üksused Tšehhis. Sõda Euroopas oli lõppenud.
Saksamaa jagati Suurbritannia, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liidu vahel okupatsioonitsoonideks ning Berliin neljaks sektoriks. 1945 juulis toimunud Potsdami konverentsil arutasid neli riiki Saksamaa sõjajärgse haldamise küsimusi.
Jaapani purustamine.
Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõjatandriks Kaug–Ida. USA jätkas vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.
Paks mees ("Fat man")Üks kahest Jaapanile visatud tuumapommist
Nõukogude väed tungisid Mandžuuriasse ja Koreasse, purustades Jaapani miljonilise armee. Pärast seda olid juhid nõus tingimusteta alla andma ning 2. septembril 1945 allkirjastasid Jaapani ning USA esindajad Ameerika sõjalaeva Missouri pardal Jaapani kapitulatsiooniakti. Teine maailmasõda oli ametlikult lõppenud.
Kohtumõistmine sõjakurjategijate üle.
Pärast sõja lõppu korraldati Saksamaal Nürnbergis kohus sõjasüüdlaste üle, seda tehti vastavalt Potsdami konverentsi otsusele. 24 Saksamaa riigitegelast ja sõjaväelast astusid Rahvusvahelise Sõjatribunali ette. Neid süüdistati vallutussõdade pidamises, sõjaroimades ning kõige rängemates inimsusevastastes kuritegudes. 12 Saksamaa kõrget riigiametnikku mõisteti surma, teised said pikaajalisi vanglakaristusi.
Sõjakuritegudes süüdistatavad astusid kohtu ette ka Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Nõukogude Liidus peeti kohut vaenlasega koostööd teinute üle, kuid umbusaldati ka neid, kes olid saatuse tahtel jäänud Saksa okupatsiooni alla. Eriti puudutas see Ida-Euroopa neid alasid, mis NSV Liit oli Teise maailmasõja ajal vallutanud. Rahvusvahelise sõjakohtu alla anti ka hulk Jaapani riigijuhte, keda süüdistati vallutussõdade ettevalmistamises ja pidamises.
Nürnbergi protsessi käigus karistati Saksamaa poolseid sõjakurjategijaid, kuid Nõukogude Liidu poolsed sõjakurjategijad jäid tollal täiesti karistamata. Nürnbergis süüdistavate arglikud katsed avalikustada protsessi käigus Nõukogude Liidu tegelikud plaanid ja näidata ka Nõukogude Liidu süüd sõja vallapäästmises jäid tollal praktiliselt ilma tähelepanuta. Nii leviski maailmas väärteave Teise Maailmasõja põhjuste ja vallapäästjate üle, mis on paljuski levinud kuni tänapäevani. Vaid Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal on seda olukorda mingil määral muutnud, kuigi mitte olulisel määral.
Nii on senini peetud kohut vaid ühe poole – Saksamaa – sõjakurjategijate üle. Nürnbergi-laadne kohtuprotsess Nõukogude Liidu liidrite üle seoses nendepoolsete sõjakuritegudega Teises maailmasõjas on senini pidamata.
Sõjakuriteod.
Nõukogude Gulagi vangilaagrites hukkus palju okupeeritud riikide, nagu Eesti, Läti, Leedu ja Poola kodanikke, samuti Saksa sõjavange ja Nõukogude kodanikke, kes olid võidelnud kommunismi vastu.
Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei poolt juutide-vastast poliitikat nimetatakse holokaustiks.
Tippkohtumised.
Churchill ja Roosevelt kohtusid üheksal korral. Stalin osales üheksast tippkohtumisest kolmel: Teheranis, Jaltas ja Potsdamis.
Välislingid.
Teine maailmasõda


Kildad.
Kildad on kivimid, mida iseloomustab kildalisus ehk kildaline tekstuur.
Kiltadeks nimetatakse kivimeid, mis on suunatud rõhu ehk stressi tingimustes omandanud kihilise või plaatja väljanägemise, kusjuures kihid on orienteeritud risti stressi suunale. Seejuures ei ole tähtis, kas kivim on alles diageneetilises staadiumis või juba moondunud. Seepärast nimetatakse kiltadeks nii savikilta, kilta, fülliiti kui ka kristalset kilta. Savikilda ligilähedasteks sünonüümideks on savikivim ja argilliit. Tegemist on kildalise ilmega settekivimitega. Fülliit on läikiva pinnaga peitkristalliline moondekivim. Fülliit ja kilt ei sisalda enam savimineraale, vaid need on asendunud vilkudega, mis annavadki neile läikiva ilme. Kristalses kildas on aga kristallid, millest kivim koosneb, palja silmaga näha. Kildalise tekstuuriga moondekivimiteks on ka näiteks kloriitkilt ja glaukofaankilt.
Mitte kõik geoloogid ei poolda lõpuni ülalpool väidetut. Nende arvates võib kildaks nimetada ainult moondunud kivimit, mistõttu ei ole õige näiteks Türisalu kihistu argilliiti nimetada diktüoneemakildaks. Seega ei kuuluks savikivim ehk savikilt ehk argilliit sel juhul kildade hulka. See väide on õige küll, aga ainult osaliselt. Kilt on moondekivim, kuid kildalised võivad olla ka mittemoondekivimid. Diktüoneemakilta on siiski soovitatav nimetada argilliidiks, sest nimetusest "diktüoneemakilt" ei ole võimalik välja lugeda, kas "kilt" tähendab moondekivimit või kildalisust.
On olemas ka konkreetne kivim, mida nimetatakse kildaks. Selle kivimi puhul on tegemist selgelt moondekivimiga, mis ongi andnud aluse väitele, et kildad peavad tingimata olema moondunud.


Aegkond.
Aegkond on geokronoloogilise skaala hierarhias eoonist järgmine väiksem üksus, mille jooksul tekkinud kivimid moodustavad ladekonna.
Aegkonnad ei ole ühesuguse pikkusega. Hilisemad aegkonnad on varasemaist tunduvalt lühemad, sest hilisema aja kohta on säilinud rohkem geoloogilist materjali.
Aegkonnad jagatakse ajastuteks, ajastud ajastikeks.
Arhaikum ja Proterosoikum ei ole praegu kehtiva geokronoloogilise skaala kohaselt mitte aegkonnad, vaid eoonid.


Lahingulaev.
Lahingulaev on suur sõjalaev, mis on mõeldud merelahingute pidamiseks ja rannikul asuvate objektide tulistamiseks.


Sürrealism.
Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis.
Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890–1898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon, Paul Éluard jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí).
Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.
Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i, Arthur Rimbaud´d ja Guillaume Apollinaire´i.


Geokronoloogiline skaala.
Geokronoloogiline skaala on ajaskaala, mis jagab geoloogilise aja ehk Maa ajaloo väiksemateks geokronoloogilisteks ning geokronomeetrilisteks üksusteks. Skaala on välja töötatud peamiselt fossiilide leviku uurimise alusel.


Endiste pealinnade loend.
"Siin on loetletud asulad, mis on kunagi olnud mõne riigi pealinnaks, kuid praegu seda ei ole."
A.
Ad-Dīrīyah - Aden - ‘Akko - Almatõ - Aného - Annapolis - Auckland - Austin - Ayutthaya
B.
Bacolod - Baltimore - Baturin - Belize City - Bergen - Bonn - Bursa
C.
Câmpulung-Muscel - Cartago - Cebu - Cetinje - Cluj-Napoca - Coimbra - Columbia - Czersk
D.
Dar es Salaam - Dresden
E.
Edinburgh - Edirne - Eşfahān
G.
Gluhhiv - Gniezno - Guimarães
H.
Haapsalu - Harkiv - Hebron - Heidelberg - Hồ Chí Minh - Houston
K.
Karachi - Karlsruhe - Kaunas - Konstantinoopol - Kraków - Kukawa - Kuressaare - Kyōto
L.
Lagos - Lancaster (Pennsylvania) - Lublin
M.
Mannheim - Mashhad - Melbourne - Mérida - Modena - Moskva - München
N.
Nagaoka - Nanjing - Napoli - Nara - New York - Ngazargamu - Njimi
P.
Paraná - Parma - Persepolis - Perth (Šotimaa) - Peterburi - Petrograd - Philadelphia - Pliska - Płock - Poznań - Preslav - Princeton (New Jersey) - Põltsamaa
Q.
Qazvīn - Quezon City
R.
Rāwalpindi - Rio de Janeiro - Russell
S.
Samarqand - Sārī - Shīrāz - Spanish Town - Saint George - Saint John's - Stuttgart
T.
Tabrīz - Taiz - Târgoviște - Tartu - Tel Aviv - Toledo - Torino - Trenton - Trondheim - Tšigirõn - Tulaghi - Turu
V.
Valencia - Vagharšapat - Valladolid - Vana-Pärnu – Veliko Tǎrnovo - Venezia - Vlorë
Y.
Yangon - York (Pennsylvania)
Endiste pealinnade loend


Vepslased.
Vepslased (endanimetused "vepslaine, bepslaane, lüdinik" ja "lüdilaine") on läänemeresoome rahvas Venemaal Äänisjärve edelarannikul ja Vepsa kõrgustikul. Vepslased on eestlaste ja soomlaste lähedased keelesugulased. 2002. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 8240 vepslast. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 5936 vepslast..
Levik.
Muistne vepslaste asuala oli tänasest palju laiem. See hõlmas Laadoga, Äänise ja Valgjärve vahelise ala. Vepslaste haja-asustus ulatus idas Dvina jõe ja Valge mereni. Tänapäeval elavad vepslased väikeste rühmadena kahes eraldi piirkonnas: Äänise edelarannikul ja Vepsa kõrgustikul, valdavalt kõrvedes ehk kõrvalistes metsapiirkondades.
Ajalugu.
Vepslasi ("Vas", "Vasina") mainib esimesena Jordanise kroonika 551. a. Tollal elatusid nad alepõllundusest, karjandusest ja jahist. Valgjärve vepslaste hõim ("Ves' ") osales Novgorodi vürstiriigi loomisel ja laiendamisel. 10.-11. sajandil vedasid vepslased mööda Viikingite idateed Volga Bulgaariasse karusnahku. Samal ajal rändas vepslasi Ida-Karjalasse. Aastal 1897 oli vepslasi 25 600, kellest 7 300 elas Äänise rannikul.


Salomé Zourabichvili.
Salomé Zourabichvili-Kachia (gruusia სალომე ზურაბიშვილი, sündinud 18. märtsil 1952) on gruusia päritolu endine Prantsusmaa diplomaat ja endine Gruusia välisminister.
Tema vanemad emigreerusid Gruusiast pärast nõukogude võimu kehtestamist.
Ta oli Prantsusmaa välisministeeriumi strateegiliste asjade osakonna abidirektor. 15. novembril 2001 nimetati ta Riigikaitse Peasekretariaadi rahvusvaheliste ja strateegiliste suhete direktoriks. 11. septembril 2003 nimetati ta Prantsusmaa suursaadikuks Gruusias.
11. märtsil 2004 teatas Gruusia president Mihhail Saakašvili tema nimetamisest Gruusia välisministriks. Ta sai lisaks Prantsusmaa kodakondsusele Gruusia kodakondsuse. Ta vabastati välisministri ametist 19. oktoobril 2005. Jaanuaris 2006 teatas ta partei Gruusia Tee loomisest. Ta on üks Gruusia opositsiooni liidritest.
2010. aasta aprillis ühines tema partei Irakli Alasania juhitava opositsioonilise ühendusega Allianss Gruusia Eest.
Isiklikku.
Zourabichvili valdab vabalt gruusia ja vene keelt.


Graniit.
Graniit (ladina sõnast "granum" 'tera') on hall, roosakas või punakas jämedateralise struktuuriga enamasti tardkivim.
Graniit koosneb põhiliselt kvartsist ja päevakividest. Vähemal määral sisaldab ta vilke (enamasti biotiiti), amfiboole ja muid mineraale.
Graniit on kivim, mis sisaldab alati kvartsi ja päevakivi. Kui oletada, et graniit koosneb ainult kolmest mineraalist – kvartsist, leelispäevakivist ja plagioklassist, siis jääks graniidi kvartsisisaldus vahemikku 20...60%, plagioklassi võib olla 10...65% päevakividest ning leelispäevakivi 35...90% päevakividest. Et graniit sisaldab ka muid mineraale, võivad tegelikud numbrid sellest erineda, kuid graniiti kui kivimit defineeritakse just läbi nende kolme mineraalirühma, elimineerides mõtteliselt kõik muud mineraalid.
Graniitide kohta on öeldud, et on olemas nii graniidid kui ka graniidid. See tähendab seda, et graniit saab peale magma kristalliseerumise tekkida ka moonde ehk graniidistumise käigus.
Graniidiga sama koostisega peeneteralist purskekivimit nimetatakse rüoliidiks.
Graniidi tihedus on olenevalt koostisest 2,55...2,7 g/cm³
Graniit on looduses laialt levinud süvakivim, kohati leidub teda laialdaselt maakoores. kilpidel paljandub graniit tihti maapinnal.
Graniidil on palju erimeid. Ka rabakivi pole midagi muud kui eriteralise struktuuriga graniit.
Eestis leidub graniiti aluskorras ja rändkividena. Ligi 80% Eesti rändkividest on granitoidse koostisega. Eesti aluskord koosneb enamasti siiski mitte graniidist, vaid põhiliselt gneisist ja muudest moondekivimeist.
Kõvaduse ja hea töödeldavuse pärast tarvitatakse graniiti ehitusmaterjalina, skulptuuride (eriti portreede, büstide ja aiaskulptuuride) ning mälestussammaste ja hauasammaste valmistamiseks. Graniit dekoratiivkivina ei ole geoloogilises mõttes siiski mitte alati graniit. Graniidisarnase dekoratiivkivi kohta vaata artiklit Kommertsgraniit.
Graniit on Soome rahvuskivi.
"Numbrid on keskmistatud 2485 analüüsitud graniiditüki alusel."


Adolf Hitler.
Adolf Hitler (20. aprill 1889 Braunau Inni ääres, Austria-Ungari – 30. aprill 1945 Berliin, Kolmas Reich) oli Austriast pärit Saksamaa poliitik ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) juht (1921–1945). Aastatel 1934–1945 oli ta Saksamaa diktaator ametliku tiitliga Saksamaa kantsler (1933–1945) ning tiitliga riigipea ("füürer ja riigikantsler"; 1934–1945).
Hitlerit süüdistatakse Teise maailmasõja vallapäästmises, mis tõi Euroopas kaasa tohutu hävitustöö ning nõudis tagasihoidlike hinnangute järgi kokku umbes 50 miljoni inimese elu. Ta jättis õigustest ilma miljonid Euroopa juudid, mustlased, homoseksuaalsed inimesed ja puuetega inimesed ning laskis nad mõrvata. Selle tagajärjel kaotas elu miljoneid inimesi ja miljoneid küüditati. Niinimetatud Kolmanda Riigi diktaatorina laskis ta kõik opositsiooniparteid keelustada ning saata oma poliitilised oponendid koonduslaagrisse või tappa.
Hitler aitas luua sõjalis-tööstusliku kompleksi, mis võimaldas Saksamaal väljuda Esimesele maailmasõjale järgnenud majanduskriisist. Tema valitsemisaja kõrgpunktis oli tema kontrolli all suurem osa Euroopast.
Hitler oli karismaatiline kõnemees, keda peetakse üheks väljapaistvamaks riigijuhiks maailma ajaloos.
Kui sõda oli peaaegu kaotatud, sooritas Hitler Berliinis "Führerbunkeris enesetapu.
Elulugu.
Sebastian Haffner osutas raamatus "Märkused Hitleri kohta" ("Anmerkungen zu Hitler") "seletamatule kuristikule" diktaatori elu esimese ja teise poole vahel: "Kolmkümmend aastat oli ta silmapaistmatu hädavares; siis peaaegu kohe kohalik poliitiline suurus ja lõpuks mees, kelle ümber keerleb kogu maailmapoliitika." Selle seletamise teeb nii keeruliseks teine tohutu kuristik – nimelt Hitleri paremal juhul ühekülgsete annete ja tema tohutu (olgugi et hävitava) mõju vahel. Filosoof Karl Jaspers on natsionaalsotsialismi ajalugu nimetanud "hoiatuseks": "Oli võimalik, et see juhtus, ja see jääb alati võimalikuks". Ja võimalik oli see muuhulgas sellepärast, et banaalse iseloomuga, kuid segastest poliitilistest veendumustest fanaatiliselt haaratud inimene sai võimaluse tegelikkust oma ettekujutustele kohandada.
Lapsepõlv ja noorpõlv.
Oma päritolust ja oma elust enne poliitikasse tulekut pärast Esimest maailmasõda tegi Hitler alati saladuse. "Nad ei tohi teada," ütles ta 1930 oma poliitiliste vastaste kohta, "kust ma tulen ja millisest perekonnast ma pärit olen". Oma vanemate ja vanavanemate kodukülad Austria Metsaveerandikus (Waldviertel) laskis ta suvel 1938, kohe pärast anšlussi evakueerida ja hävitada, et rajada sinna sõjaväepolügoon. Nähtavasti häbenes Hitler oma väikekodanlikku ja pealegi hämarat päritolu. Peale selle ei olnud Hitler enne sõtta minekut oma eluga midagi peale hakanud. See, mida ta raamatus "Mein Kampf" ise oma nooruse kohta räägib, on mõeldud eeskätt omamüüdi kujundamiseks ega ole seetõttu usaldusväärne.
Päritolu ja lapsepõlv.
Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 kell 6.30 õhtul võõrastemajas Gasthof zum Pommern Ülem-Austria väikelinnas Braunaus Inni jõe kaldal, mis on piiriks Austria ja Baierimaa vahel. Ta sündis tolliametnik Alois Hitleri (1837–1903) ja tema abikaasa Klara (sündinud Pölzl) kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula.
Hitleri vanemad olid mõlemad pärit Waldviertelist Doonau põhjakaldal, umbes viiskümmend miili Viinist kirdes. Tema vanemad olid väidetavalt omavahel sugulased. Isa tõi ta ema Klara majja selleks, et too hoolitseks tema laste eest, sellal kui tema teine abikaasa, kes oli haige ja suremas, oli viidud mujale hooldusele. Kui Aloisi abikaasa suri, abiellus Alois Klaraga, olles mitu kuud katoliku kirikult eriluba oodanud. Oli ka viimane aeg, sest Klara oli juba nähtavalt rase.
Alois Hitleri töö tõttu vahetas tema perekond sageli elukohta: nad kolisid Braunaust Passausse, Lambachi ja Leondingi Linzi lähedal. Oma leebesse emasse oli ta kiindunud, kuid oma isa kirjeldab Hitler raamatus "Mein Kampf" äkilise türannina. Tegelikult aga ei osuta miski sellele, et Alois Hitler oleks oma poega rangemalt kasvatanud kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda. Ta kirjutab isast küll austavalt, kuid mainib lepitamatuid erimeelsusi poja elukutsevaliku asjus: isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik, vaid ametnik. Siiski ei ole tõenäoline, et tema kunstnikuambitsioonidel oli sellega palju pistmist (isa suri, kui ta ei olnud veel neljateistkümnenegi). Pigem oli asi selles, et isa ei olnud rahul tema kehvade hinnetega.
Hitler hindas isa juures seda, et taluteenija Anna Maria Schicklgruberi vallaspoeg, kes seni oli kandnud ema perekonnanime, võttis 1876 võõrasisa järgi perekonnanimeks "Hitler" (võõrasisa nime kirjutati küll "Hiedler"), lastes end pärast tema surma kiriklikult tema pojaks tunnistada. Tänaseni on selgusetu, kas Aloisi ema hilisem abikaasa oli Adolf Hitleri vanaisa. Igatahes ei ole möldrisell Johann Georg Hiedler oma isadust kunagi tunnistanud. Sellel on tähtsust ainult sellepärast, et Hitler polnud elu lõpuni oma päritolus kindel ning omaenese rassikriteeriumide järgi poleks tal olnud võimalik SA ega SS-i liikmeks saada. Hitleri oponendid on väitnud, et Hitleri asemel pidanuks ta perekonnanimi olema Schicklgruber.
"Mein Kampfis" püüdis Hitler end kujutada vaesuses ja puuduses kasvanud lapsena. Tegelikult oli tema isal täiesti küllaldane pension, mis lubas anda poisile head haridust. Õppinud viis aastat algkoolis, astus Adolf üheteistkümnesena 1900. aasta septembris Linzi reaalkooli, kus ta oli kaks korda sisseastumiskatsetel läbi kukkunud. Teda köitsid ja tema vaateid mõjutasid professor Leopold Poetschi antisemiitlikud ja pangermanistlikud loengud. 1903. aasta alguses Alois Hitler suri, aga tema lesk sai pensioni edasi. Adolf lahkus Linzi reaalkoolist 1904, kuna tema koolitunnistus oli liiga keskpärane. Hitler oli varjanud ja ilustanud oma kehva edasijõudmist koolis, mille ta lõpetas ilma tavapärase küpsustunnistuseta. Tema haridus piirduski lõpuks hämaratest allikatest valimatult kokkuloetuga.
Sihitu noorpõlv.
Aastast 1903 hakkas Hitler saama toitjakaotuspensioni. Alates 1905. aastast elas Hitler toitjakaotuspensioni ja ema toetuse varal ohjeldamatut boheemlaseelu. Emal ei olnud palju võimu oma isepäise poja üle, kes endale ise elatist teenimata elas kodus ning unistas kunstnikuks või arhitektiks saamisest. Tema ainus sõber oli polsterdaja poeg August Kubizek. Koos käidi teatris ja sealt pärineb Hitleri kirglik armastus Richard Wagneri ooperite vastu.
Mais ja juunis 1906 külastas Hitler Viini ning sattus tuliselt vaimustusse linna ehitiste toredusest, kunstigaleriidest ja ooperitest. Tema uueks ambitsiooniks sai astuda Viini Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Septembris 1907 sõitis ta Viini ning osales koos veel 112 kandidaadiga Allgemeine Malerschule sisseastumiseksamil. Oma kaasatoodud töödemapiga kvalifitseerus ta koos veel 33 kandidaadiga teise vooru, mis kujutas endast proovijoonistamist ning leidis aset 1. ja 2. oktoobril. Selle eksami sooritas edukalt ainult 28 kandidaati; ülejäänuid, sealhulgas Hitlerit ja Robin Christian Anderseni, vastu ei võetud. See oli mõru hoop. Hitler jäi esialgu Viini. 24. oktoobril teatas perearst, et Hitleri ema on parandamatult haige ning tal pole enam kaua elada jäänud. Adolf naasis Linzi; ema suri 21. detsembril 1907 rinnavähki. Pärast ema surma kaugenes Hitler üha enam oma sugulastest.
Tal oli õigus saada orvupensioni. Erinevalt muljest, mis jääb raamatust "Mein Kampf", elas Hitler oma orvupensioniga, mida ta pärast ema surma saama hakkas, algul üsna hästi ära. Tal oli teatav kunstianne; nii teenis ta lisa illustreerijana, maalis sageli müügiks majadest pilte ja postkaarte ja 1908. aastal ka akvarelle. Nõnda oli tema sissetulek suurem kui algaja õpetaja palk. Hoolimata ühe naistuttava soovituskirjast mainekale lavakunstnikule Alfred Rollerile, kes teatas, et on valmis Hitlerit vastu võtma, ei saanud ta sügisel teisel katsel kunstiakadeemiasse astuda isegi enam proovijoonistamisele. Seejärel loobus Hitler katsetest kunstnikuks õppida.
Hitleril hakkas vähehaaval raha otsa saama. Detsembris 1909 kolis ta Meidlingisse kodutute varjupaika ning 1910. aasta alguses Männerwohnheim Meldemannstraßesse. Viini vaatamisväärsuste maalijana elas ta tagasihoidlikult ära. Et ta ise oli uje, hakkas tema pilte müüma majakaaslane Reinhold Hanisch. Et Hitler tundis end Hanischi ühe äri juures petetuna, usaldas ta piltide müügi nüüd juudist majakaaslasele Siegfried Löffnerile. Augustis 1910 esitas Löffner Hanische peale ühe Hitleri pildi väidetava omastamise pärast Viini politseisse kaebuse. Et aga seejuures selgus, et Hanisch oli end Viinis registreerinud valenime Fritz Walter all, mõisteti Hanisch 11. augustil 1910 seitsmeks päevaks vangi. Aastal 1912 kaebas anonüümne isik Hitleri peale politseisse, sest too oli õigustamatult nimetanud end akadeemiliseks maalikunstnikuks. On arvatud, et kaebaja oli Hanischi sõber maalikunstnik Karl Leidenroth, kes tahtis 1910. aasta pealekaebuse eest kätte maksta Pärast seda tõmbas Hitler oma kunstnikutegevuse koomale.
Werner Maser ja Joachim Fest arvavad, et Hitler laskis Hanischi 30 aastat hiljem aastal 1938 vahistada (või leidis ta pärast Saksa vägede sissemarssi Austriasse juba vahistatuna eest), et teda siis Buchenwaldi koonduslaagris mõrvata lasta Tõenäolisem on aga, et Hanisch suri juba 4. veebruaril 1937 Viini inkvisiitide hospidalis südamerabandusse. Brigitte Hamannil õnnestus peale kohtuarsti aruande leida ka kiri Hitleri emissarilt Viinis Franz Feilerilt, kes 11. mail 1938 teatas oma usaldusmehele NSDAP peaarhiivis Ernst Schulte-Strathausis, et Hanisch on "1,5 aasta eest surnud."
Aeg-ajalt sai Hitler rahalist abi oma Linzis elavalt tädilt Johanna Pölzilt. Tädi suri märtsis 1911, kuid tõenäoliselt jäi Hitlerile mingi pärandus. Samal ajal lõppes tal toitja kaotanud orvu pension, kuid Hitler vihkas püsivat tööd ning ta ei teinud katsetki omandada mingit elukutset. Ta oli laisk ja tujukas noormees, kel oli vähe tuttavaid ja veel vähem sõpru.
Hitler ise ütleb, et tema Viinis elatud aastad 1909–1913 olid kõige vähem õnnelikud tema elus, kuid neid võib lugeda ka tema kõige tähtsamateks iseloomu ja vaadete kujunemise aastateks.
Hitler veetis palju aega avalikus raamatukogus, kuid luges valikuta ja süsteemitult. Ta muutus enesekeskseks veidrikuks ning rääkis avalikult, kuidas ta vihkab juute, preestreid, sotsiaaldemokraate, Habsburge.
Antisemitism oli Viinis endeemiline nähtus. Linzis oli olnud vähe juute – "ma ei mäleta, et oleksin kodus kunagi oma isa eluajal seda sõna kuulnud," kirjutab Hitler "Mein Kampfis". Viinis oli suur juudi kogukond, sealhulgas paljud Ida-Euroopast pärit ortodokssed juudid. Hiljem mainis Hitler oma vastikustunnet Viini juutide vastu. Viinis oli antisemitism arenenud poliitiliseks doktriiniks, mida edendasid teiste seas publitsist Jörg Lanz von Liebenfels, kelle pamflette Hitler luges, ja poliitikud Karl Lueger (Viini linnapea) ja Georg von Schönerer, kes andis panuse antisemiitlikku rassiõpetusse (oma eeskujusid ei ole Hitler siiski kunagi maininud). Nendelt omandas Hitler usu "aaria rassi" üleolekusse, mis moodustas tema poliitiliste vaadete baasi. "Kas on kunagi olnud mingit tumedat ettevõtmist, mingit nurjatust, eriti kultuuri valdkonnas, milles vähemalt ühe juudi käsi mängus ei ole olnud?" Hitleril tekkis arusaam, et juudid on "aarialaste" loomulikud vaenlased ning on süüdi Saksamaa majandusraskustes. Erinevalt sellest, mida Hitler väidab raamatus "Mein Kampf", ei saanud tema antisemitism sel ajal olla kuigi kaugele arenenud, sest oma piltide müümisel kasutas ta vahendajatena juudi kaupmehi. Peale Siegfried Löffleri olid nende seas Ungarist pärit majakaaslane Josef Neumann ning kaupmehed Jakob Altenberg ja Samuel Morgenstern. Hitleri tollase sõbra August Kubizeki sõnul huvitasid ooperid, eriti Richard Wagneri omad, teda rohkem kui poliitika.
Kui mais 1913 maksti Hitlerile välja isa pärandus, kolis ta Viinist Münchenisse, kus ta elas rätsep Josef Poppi allüürilisena. Seal tekkis tal huvi arhitektuuri vastu ning ta luges Houston Stewart Chamberlaini ja Dietrich Eckarti. Selle ümberasumisega tahtis ta ka sõjaväeteenistusest pääseda. Kui on tõsi, et sealjuures mängisid rolli tema saksa rahvuslik meelsus ja vastumeelsus Austria-Ungari paljurahvuselise riigi vastu, siis oli tegemist tema esimese poliitiliselt motiveeritud sammuga. "Mein Kampfis" kirjutas ta hiljem, et ta oli igatsenud "saksa linna" järele. Austria politsei otsis teda pikemat aega taga. Austria Müncheni konsulaadi esildisel toimetas Müncheni kriminaalpolitsei ta 19. jaanuaril 1914 konsulaati ning 5. veebruaril 1914 sõitis ta arstlikuks läbivaatuseks Salzburgi. Ta tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks ning tal lubati Münchenisse tagasi minna.
Hitler maalis ka Münchenis akvarelle ning mõnikord õlimaale, enamasti arhitektuurilisi huviväärsusi fotode järgi. Ta müüs oma töid põhiliselt Stuffle kunstikaupluses Maximiliansplatzil.
Esimeses maailmasõjas.
Et Hitler ei vältinud sõjaväeteenistust kui niisugust, seda näitas asjaolu, et pärast Esimese maailmasõja puhkemist (augustis 1914) astus ta vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke. 20. Baieri reservjalaväerügemendi "list" jefreitorina oli Hitler peaaegu kogu sõjaaja läänerindel. Ta oli Prantsusmaal ja Belgias sidemees. See oli ohtlik ülesanne, sest see tähendas kaeviku asemel vaenlase tule all olemist. Sõjaväes tundis ta ennast nagu kodus, täites ohtlikke ülesandeid, sai mitu korda haavata ning paistis sidemehena kaks korda silma, teenides ära II (detsember 1914) ja I klassi Raudristi (august 1918). Viimast autasu anti harva nii madala auastmega sõjaväelastele. Teda ei edutatud siiski isegi mitte allohvitseriks, nähtavasti arvati tal puuduvat juhivõimed. Sebastian Haffner nimetab seda rindekogemust ainsaks harivaks kogemuseks, sest hilisemas elus oli tal sõjandusest aimu.
Sõja ajal sai Hitler kirglikuks Saksa patrioodiks, kuigi ta ei olnud Saksamaa kodanik (kodakondsuse sai ta alles 1932).
Hitler I maailmasõjasKaaslaste hulgas ei olnud Hitler küll ebapopulaarne, aga nad tundsid, et ta ei jaga nende huve ega hoiakut sõja suhtes, ta ei hoolinud ei puhkusest ega naistest. Konrad Heiden kirjutab oma raamatus "Der Führer": "Me kõik kirusime teda ja leidsime, et ta on talumatu. Ta oli valge vares meie hulgas ja ei löönud kaasa, kui me sõda needsime."
1918. aastal, veidi enne sõja lõppu, viidi Hitler pärast gaasirünnakut Vorpommerni linna Pasewalki. Ajutise nägemiskaotuse, millepärast teda seal raviti, omistas Hitler ise silmade vigastusele sinepigaasist. Uuemad uurimused, mis toetuvad haigusloole, peavad aga ka võimalikuks, et tegemist oli alles hiljem tekkinud hüsteerilise reaktsiooniga Saksamaa kaotusele. Igatahes ravis Hitlerit sõjaväepsühhiaater, kelle diagnoosi kohaselt oli Hitleri näol tegemist psühhopaadiga, kes on juhtivale tööle täiesti kõlbmatu.
Igatahes oli võitmatuks peetud Saksa armee kaotus Hitlerile suur löök, mis traumeeris teda hingepõhjani. Hiljem väitis ta, et nördimuse tõttu sõja kaotuse ning "novembrikurjategijate reeturlikkuse" tõttu küpses temas otsus hakata poliitikuks. Hitleri meeleheide oli kindlasti seotud sellega, et ainus etapp tema elus, kus ta koges elu mõtestatust ning tunnustust, jõudis lõpule ning peaaegu 30-aastasena oli ta elus jälle perspektiivi kaotanud.
Poliitilise tegevuse algus.
Hitleri poliitilistest ambitsioonidest esimestel kuudel pärast sõja lõppu pole midagi rääkida. Ta läks tagasi oma rügemendi kasarmusse Münchenis ning taotles esialgu ainult seda, et teda ei demobiliseeritaks. Ta laskis end mitu korda valida üheks oma rügemendi usaldusisikutest ning oli omamoodi sidemees Baieri sotsialistliku peaministri Kurt Eisneri revolutsioonilise nõukogude valitsusega. Pärast Eisneri mõrvamist tekkinud segaduse ajal ei asunud Hitler ei nõukogude vabariigi ega ka Vabakorpuse poolele.
Pärast nõukogude vabariigi kukutamist asus ta tööle Müncheni riigikaitsevalitsusse, et nuhkida parteide ja ringikeste (tol ajal tekkis neid nagu seeni pärast vihma) üritustel. Samal ajal saadeti Hitler propagandakõnelejate õppustele. 12. septembril 1919 käis ta esimest korda lukksepp Anton Drexleri poolt asutatud Saksa Töölispartei ("Deutsche Arbeiterpartei"; DAP) koosolekul. See partei propageeris ksenofoobseid, antisemiitlikke ja pseudosotsialistlikke ideid. Hitler võttis kohe debattidest osa ja paistis välja oma oraatoritalendiga. Esimest korda avastasid tema ise ja tema kaaslased temas ande kuulajaid köita ja emotsioone tekitada. Tal oli ebatavaline talent, mis võimaldas väljendada kõige labasemaid eelarvamusi ja vihameelt kõige meeldivamal demagoogilisel moel. Drexler värbas ta samal päeval, ning oma ülemuste (kelle hulka kuulus hilisem SA juht Ernst Röhm) ülesandel astus Hitler 19. oktoobril 55. liikmena DAP-sse (mitte seitsmenda liikmena, nagu ta hiljem alati väitis). Tema liikmenumber 555 tuli sellest, et too väike poliitikaklubi alustas oma liikmete nummerdamist 501-st, et suuremana näida.
Et Hitler meelitas oma kõnedega ligi üha enam kuulajaid ja liikmeid, muutus ta parteile varsti asendamatuks. Algul tegutses ta parteis propagandajuhina ning osales kevadel 1920 DAP 25-punktise programmi väljatöötamisel. Tema pealekäimisel nimetati partei ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Kui ta 31. märtsil 1920 lõpuks sõjaväest vabanes, suutis ta juba ära elada oma kõnemehehonoraridest. "Õllekeldriagitaatorina" oli ta parteile hädavajalik. Seda ära kasutades võttis ta juulis 1921 vanalt parteijuhtkonnalt võimu ning saavutas ultimaatumi abil enda valimise NSDAP esimeheks. Hitler oli nüüd kohaliku tähtsusega poliitik, kes aga väljaspool Baierit ajas pigem naerma kui hirmu nahka.
Putš ja vahistamine.
Pärast Baieri Nõukogude Vabariigi lüüasaamist valitses Baierit natsionalistlike ja monarhistlike vaadetega kindralriigikomissar Gustav von Kahr, kes ei varjanud oma vastumeelsust demokraatia ja Saksamaa "punase" valitsuse vastu. Hitler ja endine kõrgema väejuhatuse kindralkortermeister Erich Ludendorff, kes oli hakanud NSDAP-le kaasa tundma, nägid seetõttu Kahris liitlast oma plaanile Benito Mussolini eeskujul Berliini valitsust vägivaldselt kukutada. Prantsuse okupatsiooni tõttu Ruhri aladel (1923 võttis Prantsusmaa Ruhri tagatiseks, et kindlustada Saksamaa reparatsioonide tasumist), tohutu inflatsiooni tõttu ning ägedate rahutuste tõttu Saksamaal lootis ta leida rahvamasside toetust.
Austerlasest Saksamaa kodanikuks.
1932. aastal toimunud presidendivalimiste eel kavatseti Hindenburgile vastukandidaadiks esitada ka Adolf Hitler, kellel aga oli takistuseks Austria päritolu ning Saksamaa kodakondsuse puudumine. Väljapääsuks oli kiire kodakondsuse saamine Saksamaa riigiteenistusse astumise eest. Hitler astus Hermann Göringi kaasabil teenistusse Braunschweigi liidumaa majandusesinduse nõunikuna Berliinis. 24. veebruaril 1932 määrati Adolf Hitler ametisse, 26. veebruaril andis ta ametivande ja 4. märtsil läks ta juba erru: 8 päevaga saavutas ta Saksamaa kodakondsuse ning legaalse võimaluse osaleda Saksamaa poliitikas.
1932. aasta Saksamaa presidendivalimised.
1932. aasta Saksamaa presidendivalimistel osalesid esimeses vooruus senine saksamaa president Paul von Hindenburg, NSDAP esindaja Adolf Hitler, Saksamaa Kommunistliku Partei esindajana Ernst Thälmann ning konservatiivsete monarhistlike parteide esindajana Theodor Duesterberg ("Deutschnationale Volkspartei, DNVP").
Valimiste esimese vooru tulemusena sai Hindenburg 49,6%, Hitler 30,1%, Thälmann 13% ja Duesterberg 7% häältest.
Valimiste teises voorus võitis presidendivalimised Hindenburg, kes kogus 53% häältest, teda toetasid ka sotsialistid, protestivaimust Hitleri vastu.
Hitler Saksamaa kantslerina (valitsusjuhina).
a> tervitab Hitlerit tema 50. juubelil Berliinis.
Isiklikku.
Adolf Hitleri pikaaegne armuke ja seaduslik abikaasa oli Eva Braun. Aastal 1945, kui venelased olid jõudnud Berliini lähedale, kolis Eva Braun Hitleri "Führerbunkerisse ning jäi sinna oma elu lõpuni. Hitler küll soovitas Braunil lahkuda, kuid ta jäi Hitlerile truuks kuni viimaste minutiteni. 29. aprillil abiellus ta Hitleriga. Järgmisel päeval mürgitas ennast tsüaniidampulliga, Hitler lasi endale kuuli pähe. Nende kehad põletati, hiljem leidsid venelased Brauni söestunud keha.
Adolf Hitler oli taimetoitlane. Ta ei tarvitanud alkoholi ega suitsetanud. Vanemas eas jäi kaugnägelikuks, kuid ei kasutanud prille. Kõik temale lugemiseks määratud dokumendid trükiti ümber spetsiaalsetel suurte tähtedega kirjutusmasinatel. Adolf Hitler kartis kõrgust.
Hitleri lemmikhelilooja oli Richard Wagner.
Seosed Eestiga.
Alfred Rosenbergi sideohvitseri Werner Koeppeni märkmete andmetel pidi Hitler kolmapäeval, 10. septembril 1941 tegema poolepäevase visiidi äsja vallutatud Tallinna. Hitler pidi saabuma Tallinna koos Ungari riigihoidja Miklós Horthyga. Hea ilma korral oleks Tallinnas maandutud kell 8.20. Plaanis oli tutvuda linnaga ja väliköögis süüa; kell 16.25 pidi algama tagasilend. Visiit jäi ära, sest arstid keelasid Horthyl lennata. Tallinna asemel sõideti rongiga Marienbergi (Malbork).
Hitler kultuuris.
Monoetendus "Adolf" näitab, milline võinuks olla Hitleri viimane kõne enne enesetappu. See kuulus paar aastat "Vanemuise" mängukavva. Samuti etendati seda Püssirohukeldris Rein Langi 50. sünnipäeval.


Lubjakivi.
Lubjakivi on valdavalt kaltsiumkarbonaadist koosnev keemilise või biogeense tekkega settekivim.
Mineraloogiliselt koosneb lubjakivi peamiselt kaltsiidist (vahel ka kaltsiidi polümorfsest erimist aragoniidist). Lisanditena võib esineda savimineraale, kvartsi, dolomiiti, glaukoniiti, püriiti, hematiiti, götiiti jne. Keemiliselt koosneb lubjakivi peamiselt kaltsiumkarbonaadist (CaCO3).
Lubjakivid on valdavalt biogeense või keemilise tekkega. Peamine osa lubjakividest on moodustunud protistide kaltsiumkarbonaadist kodade lubimudana veekogude põhja ladestumisest, mis kivistudes ning tihenedes annabki lubjakivi. Teine võimalus lubjakivi moodustumiseks on kaltsiumkarbonaadi sadenemine vesilahustest. Niimoodi moodustub näiteks allikalubi.
Eesti aluspõhja vaadeldes nähtub, et lubjakive ja dolomiite esineb ainult Ordoviitsiumis, Siluris ja vähesel määral Devonis. Kambrium ja suurem osa Devonist ei sisalda neid kivimeid.
Lubjakivid sisaldavad tihti rikkalikult kivistisi.
Kasutamine.
Lubjakivi kui üht Eesti levinumat maavara kasutatakse lubja tootmiseks, tsemenditööstuses, suhkrutööstuses, paberitööstuses, metallurgias, ehitus- ja viimistluskivide ning killustiku valmistamiseks.
Karbonaatseid kivimeid kasutatakse heitvee puhastamiseks,
suitsugaaside desulfeerimiseks, mineraalvati tootmiseks, kõrge valgesusega täitematerjalide
Värvilises metallurgias ja mustas metallurgias kasutatakse lubjakivi räbustina ja
tehnoloogilise toorainena: lubjakivist saadud lubjaga floteeritakse maaki.
Põllumajanduses kasutatakse lubjakivi, järvelupja ja dolomiiti happeliste muldade neutraliseerimiseks. Samuti kasutatakse lubjakivi ja järvelupja mineraallisandina loomade ja lindude söötmisel.
Kaevandamine.
Peamiselt paemurrud, kust murtud kivi või selle töötlemissaadusi on tarvitatud
ulatuslikumalt suuremate ehitiste püstitamiseks mitte ainult murru lähikonnas, vaid ka kaugemal.


Läti linnade loend.
Läti linnade loend loetleb Läti linnad.
Linnad on paigutatud tähestiku järjekorda lätikeelsete nimede järgi. Linkide sees on sulgudes toodud linnade praegu kasutatavad eestikeelsed nimed. Väljaspool linke on sulgudes toodud ajaloolised eestikeelsed nimed.


Kuum täpp.
Kuum täpp ehk kuum punkt on laamasisene vulkaaniline piirkond.
Kuuma täpi all kerkivad vahevööst kõrge temperatuuriga vahevöö pluumid, mille kohal litosfäär õheneb ning praguneb. Tekkinud lõhedest voolab magma maapinnale moodustades ookeanilisi saari, ookeanilisi basaltplatoosid, põhjustades mandrite riftistumist jne. Kuumad täpid on tihti seotud suurte magmaprovintsidega. Näiteks Dekkani basaltplatoo on suur magmaprovints, mille tekitanud pluum paikneb kaasajal kuuma täpina Réunioni saare all.
Atlandi ookeanis paikneb üks kuum täpp otse ookeani keskahelikul moodustades Tristan da Cunha saare. Ka Islandi saar paikneb kuuma täpi kohal.
Kuuma täpi magma on enamasti basaltse koostisega ning tavaliselt ei põhjusta märkimisväärseid plahvatusi ega maavärinaid.
Tavaliselt arvatakse, et kuumad magmavoolud saavad alguse väga sügavalt Maa välistuuma ja vahevöö piirilt. Sellele arvamusele pani aluse kuumade täppide teooria looja John Tuzo Wilson. Viimasel ajal on aga selles kahtlema hakatud. Vähemalt osadel juhtudel tundub, et kuuma täpi magma ei pärine nii sügavalt.


Esiaeg.
Esiaeg ehk muinasaeg ehk ürgaeg ehk esiajalooline aeg ehk eelajalooline aeg on inimühiskonna kõige kaugem minevik.
Esiaeg on aeg, mida ei uurita kirjalike ülestähenduste põhjal, vaid eranditult aineliste ajalooallikate ehk muististe põhjal. Muistised on säilinud maapõues või maapinnal. Neid uurib esiajaloo arheoloogia. Mõnevõrra lisavad esiajaloo kohta andmeid ka füüsiline antropoloogia,
keeleteadus ja mõned teised teadusharud.
Esimesed kirjalikud ajalooallikad ilmusid muinasaja lõpus. Pärast muinasaega algas ajalooline aeg. Erinevalt esiajast on ajaloolise aja kohta teada ajalooliste sündmuste üksikasju koos nimede ja enam-vähem täpsete daatumitega.
Ajalised raamid.
Muinasaeg algas esimeste inimeste tekkimisega vähemalt 2 miljonit aastat tagasi.
Muinasaja lõpp langeb enam-vähem kokku esimeste kirjalike ülestähenduste ilmumise ja klassiühiskonna kujunemise algusega.
Esiajaloolise aja piirid on eri maades erinevad. Esiaeg lõppes mõnel pool (näiteks Egiptuses ja Hiinas kohaliku arengu tulemusena, paljudes kohtades aga seoses sattumisega esiajast välja jõudnud ühiskonna mõjupiirkonda (näiteks Ameerika).
Muinasaja perioodid.
Põhja-Euroopas lõppes kiviaeg umbes 1500 eKr, pronksiaeg kestis umbes 500. aastani eKr, rauaaeg umbes 1000.–1200. aastani pKr.
Mõnes piirkonnas oli kiviaja ja pronksiaja vahel eneoliitikum ehk vase-kiviaeg.
Need nimetused on antud materjali järgi, millest töö- ja sõjariistu põhiliselt valmistati.


Basalt.
Basalt on peeneteraline kuni klaasjas harilikult musta värvi vulkaaniline kivim.
Basalt koosneb põhiliselt plagioklassist, pürokseenist, raud- ja titaanoksiididest ning oliviinist. Ränioksiidisisaldus 45...52%, leelisoksiide alla 5% (massiprotsent).
Basaldist koosneb suurem osa ookeanide põhjast (ookeaniline maakoor), samuti moodustab basalt suuri laavavoole maismaal. Basalt on levinuim kivim maakoore ülaosas.
Värvus.
Basalt on värskena musta või hallikat värvi. Hallika tooni annavad basaldile plagioklassi kristallid. Musta värvuse annab peamiselt pürokseen. Halli basaldisarnast kivimit nimetatakse andesiidiks. Makroskoopilisel vaatlusel on tihti andesiidil ja basaldil raske vahet teha, sest teravat piiri nende vahel ei ole, seetõttu nimetatakse nendevahelist kivimit basaltseks andesiidiks. Basaldi pind võib olla värvunud roheliseks, punakaks või kollakaks. Punakas värv vihjab hematiidi, kollane aga limoniidi tekkele, mõlemad tekivad rauda sisaldavate mineraalide porsumisel. Roheliseks värvub basalt hüdrotermaalsel moondel, rohelise värvi annab peamiselt kloriit.
Struktuur.
Basaldi struktuur on afaniitne, mis tähendab seda, et üksikuid kristalle ei ole võimalik nende väiksuse tõttu palja silmaga eristada. Peitkristallilises põhimassis esinevad tihti suuremad palja silmaga nähtavad mineraaliterad, mida nimetatakse fenokristallideks. Fenokristallid võivad anda basaldile ka nime, näiteks rohkelt oliviini sisaldavat basalti nimetatakse oliviinbasalt. Oliviinbasaldiks nimetatakse basalti ka siis, kui ta enam oliviini ei sisalda, kuid seda vaid seepärast, et oliviin on muutunud mõneks teiseks, antud tingimustel stabiilsemaks mineraaliks. Näiteks rohkelt oliviini arvelt tekkinud iddingsiiti sisaldavat basalti nimetatakse samuti oliviinbasaldiks. Levinud fenokristalliks basaldis on musta värvi ja tihti idiomorfse väliskujuga pürokseen augiit. Fenokristallidega basalti nimetatakse porfüüriliseks. Rohkelt vulkaanilist klaasi sisaldav basalt kannab nime hüalobasalt. Hüalobasaldi tunneb ära läikivama, pisut pigi meenutava pinna järgi.
Tekstuur.
Basaldi tekstuur on eralduvate gaaside tõttu tihti poorne ehk vesikulaarne. Gaaside eraldumisest tekkinud tühikuid nimetatakse vesiikuliteks. Väga vesikulaarse basaldi tekstuuri nimetatakse šlakiliseks ja vastavat kivimit šlakiks. Peamiselt šlakist koosnevad näiteks šlakikoonused. Mõnikord on vesiikulid ühes suunas väljavenitatud, mis viitab sellele, et basaltne laava oli nende tekke ajal liikuvas ehk voolavas olekus. Sellist tekstuuri nimetatakse direktiivseks ehk suunatud tekstuuriks. Kui vesiikulid on väga peened, nimetatakse tekstuuri peenvesikulaarseks, suure läbimõõduga vesiikulite korral aga jämevesikulaarseks. See, kas kivim on peenvesikulaarne, jämevesikulaarne või lihtsalt vesikulaarne sõltub suuresti teda hindava petroloogi kogemustest ja süsteemist, mille ta endale on loonud. Üldjoontes võib peenvesikulaarseks nimetada basalti, mille vesiikulite diameeter ei ületa paari millimeetrit ja jämevesikulaarseks siis kui vesiikulite läbimõõt ületab sentimeetrit. Vesiikulid on tihti täitunud mõne teise mineraaliga. Selliseid mineraale nimetatakse sekundaarseiks, sest nad ei ole tekkinud samaaegselt basaldi tardumisega, vaid on moodustunud hiljem. Kui vesiikulite sisepinnad on kaetud mineraalide mikrodruusidega, nimetatakse tekkinud tekstuuri miarooliliseks. Kui aga vesiikulid on üleni täitunud mineraalse massiga, on tegemist mandelkivitekstuuriga. Sagedasimad mandelkivitekstuuri moodustavad mineraalid on kaltsiit, tseoliit ja ränioksiid kvartsi, ahhaadi või kaltsedoni kujul. Basaldis on tihti teiste kivimite tükke, mida nimetatakse ksenoliitideks. Nad on näiteks laavavoolu poolt maapinnalt kaasahaaraud ja hiljem basaldiks tardunud laavavoolu sisse jäänud võõrkivid. Purununud ja hiljem taas kokku tsementeerunud basalti nimetatakse basaltbretšaks. Paljud struktuuri ja tekstuuriterminid ei välista üksteist. Ühe basaltse kivimi makroskoopiline kirjeldus võiks välja näha järgnev: porfüürilise struktuuriga afaniitse põhimassiga vesikulaarne kohati mandelkivitekstuur kaltsiidiga šlakiliste ksenoliitidega hüdrotermaalselt muutunud limoniidistunud pinnaga iddingsiitne oliviinbasaldi veeris.
Koostis.
Värske, see tähendab muutumata ehk kainotüüpne basalt koosneb peamiselt pürokseenist, plagioklassist, oliviinist, amfiboolist ja maakmineraal magnetiidist. Neist kõige levinumad on pürokseen augiidi ja plagioklass labradori kujul. Neile lisanduvad paljud aktsessoorsed mineraalid. Kiirelt tardunud basalt võib sisaldada märkimisväärses koguses amorfset ehk kristallstruktuurita vulkaanilist klaasi.
"Numbrid on keskmistatud 3594 analüüsitud basalditüki alusel."
Klassifikatsioon.
Alajaotuste loomine basaldi mõiste siseselt on kunstlik ja kokkuleppeline, nagu ka kõigi teiste tardkivimite korral, sest nende vahel ei ole järske üleminekuid. Basalt jaotatakse normatiivse koostise alusel kolmeks: kvartstoleiidiks, oliviintoleiidiks ja leelisbasaldiks. Kvartstoleiit sisaldab normatiivset kvartsi ja hüpersteeni, oliviintoleiit sisaldab normatiivset oliviini ning hüpersteeni ning leelisbaslt sisaldab normatiivset feldšpatoidi. Toleiitsest basaldist koosneb ookeaniline maakoor ja suured basaltplatood mandritel. Leelisbasalt on levinuim kivim leeliskivimite seas, sellest kivimtüübist koosnevad mitmed ookeanilised saared, näiteks Hawaii. Samuti esineb seda tüüpi basalti mandriliste riftivöönditega seotud tektoonilistes vööndites.
Lasumuskehad.
Basalt on vulkaaniline kivim ja on seega maapinnale jõudnud vulkaanilõõrist. Vahel võib basalt tarduda ka maapinnalähedastes lõhedes, kuid sellisel juhul võib tegemist olla ka basaltse koostise, kuid jämedateralisema struktuuriga diabaasiga. Basalt moodustab laavavoolusid, sest on madala ränioksiidisisalduse tõttu suhteliselt vedel. Vedel on laava siiski võrreldes happelisemate ehk ränirikkamate vulkaaniliste produktidega, kuid veest on laava umbes tuhat korda viskoossem. Laavavoolud jagatakse aa-laavaks, pahoehoeks ja padilaavaks. Laavavoolud võivad katta väga ulatuslikke alasid, moodustades laavaplatoosid. Padilaavad on väga ulatusliku levikuga, kuid neid tuntakse tavaliselt kõige vähem, sest näha on neid suhteliselt raske. Seda seetõttu, et erinevalt aa-laavast ja pahoehoe laavast moodustub padilaava veealustes tingimustes. Padilaavast koosnev basaldikiht on osa ookeanilisest maakoorest. Pahoehoe üks vorme – köislaava koosneb köisjatest laavavorpidest, mis on moodustunud laava pinna jahtudes ja tahenedes, sel ajal kui vedelam siseosa kiiremini edasi liikudes pealmise kooriku rulli lükkab. Kooriku edasisel jahtumisel muutub ta rabedamaks ja võib puruneda, mille käigus tekib teravaservaline rahnlaava ehk aa-laava. Laava jahtudes võivad tekkide prismalaadsed sambad, mida nimetatakse sammasbasalt. Sellised vormid võivad olla väga efektsed ja on tihti andnud alust mitmesugustele legendidele, heaks näiteks on "Giant's Causeway" Põhja-Iirimaal. Sambad on enamasti heksagonaalsed ehk kuuetahulised ja kuni poolemeetrise läbimõõduga.
Kasutamine.
Basalti kasutatakse ehitusmaterjalina ning skulptuuride valmistamiseks.


Mesoliitikum.
Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg on paleoliitikumi ja neoliitikumi vaheline üleminekuaeg, muinasaja teine suur periood.
Mesoliitikum algas koos Maa kliima tunduva soojenemisega pärast viimast jääaega 12 000 aastat tagasi, mis tähendas pleistotseeni lõppu. Mesoliitikumi algusajaks loetakse umbes 8000 eKr.
Mesoliitikum lõppes põlluharimise algusega ühes või teises piirkonnas. Mõnes piirkonnas oli pleistotseeni lõpus põlluharimine juba alanud, nii et mesoliitikumist ei saagi rääkida.
Mesoliitikum on seega ajavahemik pärast pleistotseeni lõppu ning enne tüüpilisi neoliitilisi kultuure.
Iseseisev ajastu oli see eriti Euroopas, kus ta kestis paleoliitikumi lõpust ja põlluharimise algusest Ees-Aasias kuni põlluharimise alguseni Euroopas, mis oli seal ühtlasi neoliitikumi algus. Kesk-Euroopa lõunaosas lõppes mesoliitikum umbes 8000 eKr ja Kesk-Euroopa põhjaosas umbes 4500 eKr.
Mõnel maal peetakse neoliitikumi alguseks keraamika ilmumist.
Mesoliitikumi ajal taandus viimase jääaja jää ning kliima soojenes. Jääaegsed tundrad asendusid metsadega. Soojalembeste liikide järkjärgulise sisserände tulemusel sai boreaalsest männi-kase-segametsast algul sarapuumets ja lõpuks atlantiline tammesegamets. Asustuspiir nihkus põhja poole. Põhjapoolsetel aladel asustus mesoliitikumis alles tekkis.
Töö- ja tarberiistu valmistati kivist (tulekivi ja kvarts), sarvest, puust, nahast ja luust.
Mesoliitikumile on iseloomulikud kivitööriistade kõrge kultuur. Nende vorm oli põhijoontes samasugune nagu praegustel tööriistadel. Tüüpilised on väikesed tulekivist riistad (mikroliidid, mida kasutati keerukamate tööriistade (näiteks saagide) osadena. Eristatakse väga väikestest teradest (mikroteradest) mikroliite ja geomeetrilisi mikroliite, mida valmistati suuremate terade sihiliku katkimurdmise ning järgneva retušeerimise teel. Põhja-Euroopas kasutati puidu töötlemiseks varrega kirveid. Mesoliitikumisisene kronoloogia põhinebki eeskätt nende tööriistaliikide sagedusvahekordadel.
Esimesed püsivad suurasulad olid tekkinud paleoliitikumis. Mesoliitikumis paiksus suurenes. Hulkumisraadiuse vähenemisest annab tunnistust muuhulgas tulekivitooraine koostis. Mesoliitikumi inimrühmad kasutasid hooaja vältel mitut asulakohta, kuid samu kohti aastate vältel. Põhjuseks oli eriti koriluse objektide (puuvilja jne) parem kättesaadavus, paremad väikeloomapüügi tehnikad ja kalapüügi areng.
Mesoliitikumist pärinevad esimesed märgid metsade hävimisest inimtegevuse tulemusena, kuigi massiliseks muutus see alles neoliitikumis, kui põllumaad oli juurde vaja.
Mõned uurijad paigutavad mesoliitikumi paleoliitikumi koosseisu.
Mesoliitikumi leide on vähe ja nad ei paikne lähestikku. Enamik leide pärineb suurtest jäätmehunnikutest.
Kunstiajaloos käsitletakse mesoliitikumi enamasti koos neoliitikumiga.
Eesti.
6.–5. aastatuhandel eKr muutus ilmastik niiskemaks, jäädes seejuures soojaks.
Talved olid pehmed ja vegetatsiooniperiood pikenes. Algas taimedele väga soodne kasvuperiood.
Kõikjal vähegi sobivatel aladel kasvasid lopsakad metsad. Üha enam levisid laialehelised puuliigid, eriti jalakas, pärn ja tamm. On arvatud, et lehtpuud ületasid oma hulgalt okaspuid kolmekordselt. Metsades elutses rikkalik loomastik.
Samal ajal tekkis Läänemere nõos olnud veekogul jälle ühendus ookeaniga.
Vesi alanes ja muutus soolasemaks. Seda Läänemere staadiumi nimetatakse Litoriinamereks.


Rass.
Rass ehk inimrass on suur geneetiliselt päranduvate eripäradega inimrühm. Rasse on eristatud kolm kuni mõnikümmend. Inimeste eri rassidesse liigitamise aluseks olevateks omadusteks on kõige sagedamini naha värvus, pea ja selle osade kuju, keel, kultuur ja eeldatav geograafiline päritolu.
Teadusharu, mis uurib rasse, nimetatakse rassiteaduseks ehk etniliseks antropoloogiaks.
Rassiteooriad.
Multiregionaalse teooria ehk "vana teooria" järgi kujunesid tänapäeva inimese eri rassid inimese eellasliigist "Homo erectus" neis maailmajagudes, kuhu ta rändas.
"Out of Africa" teooria leiab, et rassid on tekkinud Aafrikas hiljem, liigis "Homo sapiens". Inimesed pärineksid seega ühest suhteliselt hilisest ning konkreetsest rühmast.
1952. aastal ilmus UNESCO raamat "What is race", mis üldiselt pani aluse seisukohale, et sünnilt on kõik rassid võrdsed.
Rassid.
Viimase jääaja jooksul läksid need rühmad liikvele, segunesid jne.
Geneetikud on kõige enam selgusele jõudnud mongoliidide osas, pakkudes selle rassi moodustumise algusajaks ligikaudu 120 000 – 60 000 aastat tagasi. Kuna Ameerikasse ja Austraaliasse jõudsid inimesed hiljem, kujunesid Ameerika indiaanlased, Austraalia aborigeenid ja maoorid ka tunduvalt hiljem välja.
Rasside erinevused ja alarühmad.
Esimese järgu tunnused, mis rasse eristavad, on naha ja karvade värvus, juuste kuju, habeme kasv, nina ja huulte kuju. Teise järgu tunnused on kasv, pea ja näo kuju ning keha mõõtmed. Põhirassid jaotatakse omakorda kuni 22 rassi, mis jaotuvad alarühmadeks vastavalt inimeste näokujule, juuste värvile, kasvule ja isegi veregrupile.
Negriidid.
Negriidide tüüpiline esindaja on neegrirass. Neegrirassi iseloomustab tume nahavärvus, krässus juuksed, piklik pea ja lai nina, paksud huuled ning enamasti suur kasv. Maailma pikimad inimesed kuuluvad neegrirassi, kes asustavad kogu Aafrikat lõuna pool Saharat. Pärisneegrid arenesid välja Aafrikas, kus on väga palav kliima. Nende tumedas nahas, juustes ja silmades on väga palju pigmenti, mis kaitseb neid päikese eest. Krässus juuksed kaitsevad pead kuumuse eest. Nendest pärinevad Sudaani, Kesk- ja Lääne-Aafrika ning bantu rahvad.
Europiidid.
Europiidide tunnused on üsna varieeruvad. Neil on hele kuni pruun nahk, kitsas nina, kitsad huuled. Silmade ja juuste värvus varieerub heledast tumedani, juuksed on sirged või lokkis. Lõunapoolsetel aladel elavate europiididele on iseloomulik tumedam juuste, naha ja silmade värvus, põhjapoolsed on heledate juuste, heledamate silmadega ning heledama nahaga. Ka pikkuselt võivad europiidid olla väga erinevad. Europiidid pärinevad Euroopast, Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast ja Indiast, kus kliima on jahedam kui ekvaatori ääres. Nad ei vaja nii palju kaitsepigmenti päikese vastu, seetõttu on neil hele nahk ja heledad juuksed ning silmad.
Mongoliidid.
Mongoliidsesse põhirassi kuuluvatel inimestel on kollakas või punakas nahk. Ka mongoliidne põhirass on esindatud välimuselt erinevate inimgruppidega. Üldiselt on neile iseloomulik väike kasv, kõrged põsenukid, tumedad tihedad sirged juuksed, pilukil silmad, suhteliselt lai nina ja vähene habemekasv. Sellesse põhirassi kuuluvad ka Ameerika indiaanlased. Pärismongolite algkodu on Aasias, kus võib olla väga külm. Neil on ümar nägu, sest naha all on paks rasvakiht, mis kaitseb neid külma eest. Pisikesed silmad ja nahavolt silmadel kaitseb tuisu, lumekiirguse ja vingete tuulte eest. Jaapanlased, hiinlased ja Kesk-Aasia rahvad on nende järeltulijad.
Segarassid.
Palju esineb ka segarasse, kes on kujunenud rasside piirialadel. Tänapäeval on inimrassid tugevasti segunenud ning leidub palju üleminekuvorme.
Rassid segunevad viimasel ajal eriti hoogsalt, sest rahvas rändab palju ringi ja paljud ei ela kogu oma elu ühes kohas. Nii on maailmas väga palju näiteks tumedajuukselisi europiide (algselt olid nad heledajuukselised) ja veidi mongoliidsete näojoontega
Eestlased.
Eestlased kuuluvad europiidide hulka. Eestlastele on iseloomulik roosakas kuni kahvatuvalge nahk, heledama värvusega silmad,
blondid või heledamad juuksed. Kasvult kuuluvad eestlased Euroopa pikakasvuliste hulka.
Mitmete tunnuste alusel eristatakse eestlastel kaks rassitüüpi: sihvakas, pika pea ja kitsa näoga läänebalti tüüp ning jässakam, lühema pea ja laiema näoga idabalti tüüp. Esimest on peamiselt Lääne-Eestis, Muhus ja Saaremaal, teist Ida-Eestis. Paleontoloogia andmeil ulatub selline rassiline kahesus kaugesse minevikku.
Läänebalti tüüp.
Läänebalti tüüp on atlandi-balti rassi tüüp, millele on iseloomulikud heledad juuksed ja silmad, suur kasv, pikapealisus ja kõrge nägu. Läänebalti tüübi ala on Lätis suurem kui Eestis, hõlmates Läti kesk- ja lääneosa ning Eesti lääneosa. Näited: Lennart Meri, Andres Tarand, Katariina Lauk, Kerttu Olmann-Mõis.
Idabalti tüüp.
Idabalti tüüp on valgemere-balti rassi tüüp, millele on iseloomulik keskmine või keskmisest pikem kasv, lühipealisus, suhteliselt lai ja madal nägu ning lühike, sageli nõgusa seljaga nina. Paiguti esineb õige nõrku mongoliidsuse tunnuseid.
Sellesse tüüpi kuulub suurem osa komisid, karjalasi ja vepslasi, seda leidub ka Soome ja Läti idaosas. Näited: Mart Laar, Edgar Savisaar, Elle Kull, Merle Palmiste.


Füüsiline antropoloogia.
Füüsiline antropoloogia ehk inimeseteadus uurib inimest kui bioloogilist olendit, tegeleb peamiselt inimese füüsilise karakteristika uurimise ja analüüsiga, uurib tema iseärasusi ja on põlvnemist käsitlev teadusharu: uuritakse inimese bioloogilist evolutsiooni, rasside kujunemist aga ka inimese erinevat vastuvõtlikkust teatud haigustele, mis kuulub juba otseselt tänapäevaste probleemide ringi. Füüsilise antropoloogiaga seonduvad mitmesugused teadusharud: bioloogia, biokeemia, meditsiin, geneetika jt.
Inimese evolutsioon - Paleoantropoloogia


Karjala rahvuslipp.
Karjala rahvuslipp on Ida-Karjala rahvuslipp.


Karjala ANSV.
Karjala ANSV oli autonoomne nõukogude sotsialistlik vabariik Vene SFNV ja Vene NFSV koosseisus aastatel 1923–1940 ja 1956–1991.
Karjala ANSV moodustati 25. juulil 1923. aastal, varasema Karjala Töörahva Kommuni asemel, mis moodustati pärast Soome ja Vene SFNV vahel sõlmitud Tartu rahulepingu alusel.
1940–1956 oli Karjala liiduvabariigi staatuses (Karjala-Soome NSV) ega kuulunud Vene NFSV-sse.


Karjala ANSV lipp.
Karjala ANSV lipp oli Vene NFSV haldusüksuse Karjala ANSV lipp.
1923. aastal moodustatud Karjala ANSV sai endale lipu 17. juunil 1937, see oli punane kangas mille vardapoolses ülanurgas oli üksteise alla kirjutatud vene-, karjala- ja soome keeles "VNFSV" (Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik), nende all aga omakorda üksteise all kolmes keeles "Karjala ANSV". Sama aasta 29. detsembril eemaldati soomekeelsed kirjad. Lippu kasutati 31. märtsini 1940, kui Karjala ANSV-st sai Karjala-Soome NSV.
16. juulil 1956, kui Karjala-Soome NSV-st oli saanud taas Karjala ANSV, võeti kasutusele uus lipp. See oli Vene NFSV lipp millele oli lisatud sirbi ja vasara alla kirillitsa "КАССР" (venekeelne lühend Karjala ANSV) ja ladina tähed "KASNT" (soomekeelne lühend Karjala ANSV).
30. mail 1978 muudeti lipul kirju "КАССР"-ist sai "Карельская АССР" ja "KASNT"-ist "Karjalan ASNT". Lipu vahetas välja 16. veebruaril 1993 Karjala Vabariigi lipp (Karjala ANSV-st oli saanud Venemaa Föderatsiooni kuuluv Karjala Vabariik).


Šotimaa lipp.
Šotimaa lipp on Suurbritannia ajaloolise piirkonna - Šotimaa lipp.
Lipukangal on Püha Andrease valge rist sinisel põhjal. Legendi järgi olevat Šoti kuningas Eochaid näinud taevas valget risti, mis ennustas võidukat lahingut. Šotimaal kasutatakse seda sümbolit juba 1180. aastast, kuid ametlikult võeti see rahvusliku sümbolina kasutusele 1286.
1603. aastal ühinesid Inglismaa ja Šotimaa personaaluniooniks ning 1606 aastal sai see liit endale lipu Šotimaa ja Inglismaa lipu ühendamisel (Union Jack).


Alaska.
Alaska [əˈlæskə] on Ameerika Ühendriikide osariik.
Alaska pealinn on Juneau, suurim linn on Anchorage. Alaska on Ameerika Ühendriikide pindalalt suurim osariik, teisel kohal asuv Texas on rohkem kui 1 000 000 km² väiksem. Alaska paikneb Põhja-Ameerika loodeosas. Idas piirneb see Kanada Yukoni ning Briti Columbiaga kagus ja lõunas, põhjas piirneb Alaska Põhja-Jäämere, läänes ja edelas Beringi väina ning Vaikse ookeaniga.
Suuremad Alaska saared on Kodiaki saar, Walesi Printsi saar ja Chichagofi saar.
Rahvastik.
Ligi pooled Alaska asukad elavad Anchorage'i linnastus. 2009. aastal oli Alaska USA kõige hõredamini asustatud osariik.
2008. aasta 1. juuli seisuga oli Alaskas Ühendriikide rahvastikuameti hinnangul 686 293 elanikku – 59 361 ehk 9,5% enam kui viimasel rahvaloendusel 2000. aastal. See hõlmab ka viimase rahvaloenduse järgset loomulikku iivet 60 994 inimest (86 062 sündi miinus 25 068 surma) ja 5469 inimese suurust negatiivset rändesaldot. Immigratsioon väljastpoolt USAd kasvatas rahvaarvu 4418 inimese võrtra, samas kui siseränne USA piires kahandas seda 9887 inimese võrra.
2000. aastal oli Alaska rahvaarvult USA 48. osariik. Sellest väiksem oli rahvaarv Vermontis, Wyomingis ja Columbia föderaalringkonnas. Alaska on kõige hõredamalt asustatud osariik ja üks maailma hõredama asustusega alasid; sealne asustustihedus on 0,42 inimest ruutkilomeetri kohta (1,0 inimest ruutmiili kohta). USA osariikidest jääb järgmisele kohale Wyoming 1,97 inimesega ruutkilomeetri kohta (5,1 inimest ruutmiilil). Pindalalt on Alaska USA suurim osariik. SKP inimese kohta oli 2007. aastal $40 042, USA suuruselt viieteistkümnes. 2010. aasta jaanuaris oli tööpuuduse määr Alaskal 8,5%.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli 69,3% Alaska elanikkonnast valged. Afroameeriklasi oli 3,5% elanikest. Suurim vähemus oli Ameerika indiaanlased ja Alaska põliselanikud 15,6 %-ga. Aasia päritolu ameeriklasi oli Alaska's elanikkonnast 4,0%, Vaikse ookeani saarerahvaste seast pärines 0,5% ja muudest rassidest 1,6%. Kahest või enamast rassist põlvnes 5,4% alaskalastest. Hispaania ja latiino päritolu elanikke (sõltumata rassist) oli 4,1%.
Rahvusliku päritolu järgi pärines enim Alaska asukaid sakslastest – 20,2%. See on ka ainus rühm, kelle arv ulatub üle 100 000. Iiri päritolu ameeriklasi on Alaska elanikest 12,7%, Inglise päritolu 10,9%, Norra päritolu 4,3% ja Šoti päritolu 3,1%.
2005–2007 korraldatud American Community Survey andmeil oli 5-aastastest ja vanematest 84,7% kodune keel üksnes inglise keel. 3,5% kõnelesid kodus hispaania keelt, 2,2% muid indoeuroopa keeli, 4,3% mõnd Aasia keelt ja 5,3% muid keeli.
Kokku kõneleb 5,2% alaskalastest üht osariigi 22 põliskeelest (kohalikus pruugis "native languages"). Need keeled kuuluvad kahte põhirühma: eskimo-aleuudi ja naa-dene keeled. Põhja-Ameerika kahe suurema keeleperekonna kodumaana on Alaskat nimetatud kontinendi ristteeks, kuna on tõendeid, et Põhja-Ameerika asustati Beringi väina kohal asunud maasilla kaudu.
Kõrvuti loodeosariikide Washingtoni ja Oregoniga on Alaska USA vähim religioosne osariik. Association of Religion Data Archivesi andmeil kuulub religioossetesse ühendustesse umbes 39% Alaska elanikest. Levinumate usundite ja usulahkude seas on protestantlus, roomakatoliiklus, mormoonlus ja vene õigeusk. Viimase suhteliselt lai levik tuleneb Vene kolonisatsioonist ja misjonitööst Alaska pärismaalaste seas. Esimene Vene õigeusu kirik rajati Kodiakis 1795.
Ajalugu.
Arvukad põlisrahvad asustasid Alaskat juba tuhandeid aastaid enne eurooplaste sinnajõudmist. Tänapäeva Alaska kaguosas, Yukonis ja osas nüüdsest Briti Columbiast rajasid tlingitid matriarhaalse ühiskonna. Samas pirkonnas elasid haidad, keda nüüd tuntakse nende ainulaadse kunsti poolest, ja tsimšid, kelle arvukust kahandas järsult 1860ndate rõugeepideemia. Lääne- ja Edela-Alaskal elasid jupikid, nende sugulased alutiigid aga Lõuna-Alaska keskosas. Sisemaa põhjaosas elanud gvitšineid teatakse tänapäeval peamiselt nende sõltuvuse tõttu kaributest, kes elutsevad Arktika Riiklikus Loodusreservaadis (Arctic National Wildlife Refuge). North Slope'il ja Little Diomede'i saarel elavad inuitid (varasema nimega eskimod).
Eurooplased puutusid Alaskaga esmakordselt kokku 1741. aastal, mil Vitus Bering juhtis Vene mereväe ekspeditsiooni. Kui tema meeskond naasis Venemaale, tuues kaasa maailma parimaks karusnahaks peetud merisaarma nahku, alustasid väikesed karusnahakaupmeeste liidud retki Siberi rannikult Aleuudi saartele. Esimene püsiv Euroopa asustus rajati 1784. 1774–1800 läkitas Hispaania rea ekspeditsioone Alaskale, kaitsmaks oma huve Põhja-Ameerika looderannikul. 1789. aastal rajati Nootka väina Hispaania asundus ja kindlus. Need ekspeditsioonid andsid nime sellistele paikadele nagu Valdez, Bucareli väin ja Cordova. 19. sajandi alguses ja keskpaigas korraldas Vene-Ameerika Kompanii ulatusliku kolonisatsiooniprogrammi.
Sitka, mis kandis 1804–67 Uus-Arhangelski nime ja asub Baranofi saarel Alexandri saarestikus, sai Vene Ameerika pealinnaks ning jäi pealinnaks ka pärast koloonia minekut Ameerika Ühendriikide võimu alla. Venelased ei jõudnud kunagi Alaska täieliku asustamiseni ning koloonia ei jõudnudki kasumisse. USA riigisekretär William H. Seward juhtis 1867. aastal Alaska ostuläbirääkimisi, mille tulemusena ostis USA 30. märtsil 1867 7,2 miljoni USA dollari eest (ligikaudu 113 miljonit tänapäeva dollarit), hinnaga umbes 4,74 dollarit ruutkilomeetri kohta.
Algselt valitses Alaskat suhteliselt lõdvalt sõjavägi. Ostetud maa-ala administreerimises toimus mitmesuguseid muutusi. 1884 sai sellest mitteametlikult Ameerika Ühendriikide osa, 11. mail 1912 organiseeritud territoorium (millega seoses viidi pealinn Juneau'sse) ning 3. jaanuaril 1959 kuulutati Alaska USA 49. osariigiks.
Teise maailmasõja ajal keskendus Aleuudi saarte kampaania kolmele Välis-Aleuudi saarele (Attu, Agattu ja Kiska), mida Jaapani väed okupeerisid juunist 1942 augustini 1943. Unalaska ehk Dutch Harbor muutus USA tähtsaks õhu- ja mereväebaasiks.
Lendliisi programmi raames lendasid USA sõjaväelennukid Kanada kaudu Fairbanksi ja sealt Nome'i; Nõukogude piloodid võtsid seal lennukite juhtimise üle, viies need Nõukogude Liitu võitluseks hitlerliku Saksamaa vastu. Sõjaväebaaside rajamine kasvatas tugevalt mõne Alaska linna rahvaarvu.
Etümoloogia.
Alaska nimi (Аляска) pärineb juba Vene valitsusajast, mil seda kasutati üksnes poolsaare kohta. Nimi tuleneb aleuudikeelsest sõnast "alaxsxaq", mis tähendab maismaad või otsetõlkes "seda, millele on mere tegevus suunatud". Alaskat on kutsutud ka samast tüvest tuleneva nimega Alyeska, mis tähendab "suur maa".


Programmeerimine.
Programmeerimine on arvutiprogrammide lähtekoodi kirjutamise, testimise, silumise ja haldamise tegevuste jada. Lähtekood kirjutatakse kasutades programmeerimiskeeli. Programmeerimisega tegelevat inimest nimetatakse programmeerijaks.


Programmeerimiskeel.
Programmeerimiskeel on süntaksi- ja semantikareeglite kogum arvutile programmi kirjutamiseks (programmeerimiseks).
Programmeerimiskeeli liigitatakse peamiselt toetatud programmeerimise paradigmade ja tüüpimise järgi.
Ajalugu.
Esimesed arvutid olid käsitsi programmeeritavad: selleks, et panna ta teistsugust ülesannet täitma, tuli ta osaliselt lahti ühendada ja pisut teistmoodi uuesti kokku panna.
Seejärel assemblerkeeled, mis olid põhimõtteliselt needsamad masinakeeled inimsõbralikumas vormis.
1949 loodi programmeerimiskeel Short Code, mille kasutamiseks tuli programmeerijal endal esitada programmitekst nullide ja ühtede jadana. Seda nimetatakse masinakoodiks ehk masinakeeleks.
1957 ilmus esimene laiemat kasutust leidnud programmeerimiskeel Fortran koos esimese kompilaatoriga, mis muutis programmeerimise palju lihtsamaks, sest programmeerija ei pidanud programmi enam ise masinakeelde transleerima. See keel oli lihtne ja tänapäeva standardite järgi piiratud: sisaldas ainult IF-, DO- ja GOTO-lauset, kuigi seegi oli väga suur samm edasi. Fortranist said alguse ka praegu kasutatavad andmetüübid: täis-, naturaal- ja ujukomaarvud.
Fortran oli küll hea numbritega töötamiseks, aga mitte andmete sisestamiseks ja väljastamiseks, mida oli vaja äritarkvara loomiseks. Sellepärast hakati arendama COBOLit. Selle keele ehitus pidas silmas lihtsust ja arusaadavust, sisaldades ainult andmetüüpe numbrite ja teksti jaoks. Lisaks oli võimalus rühmitada muutujaid massiividesse ja kirjetesse.
1958 loodi Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis keel Lisp. See oli mõeldud tehisintellekti uurimiseks ja arendamiseks. Seda võimaldab keele eriline omadus: ainuke andmetüüp on loend, ka programm koosneb loendite hulgast. Tänu sellele on võimalik kirjutada programme, mis muudavad iseend töö käigus.


Pascal.
Pascal on programmeerimiskeel, mille lõi aastal 1970 Nicklaus Wirth ning on laialdaselt kasutusel tänapäevani.
Kõige rohkem on Pascalit arendanud Peter Borland.
Ajalugu.
Pascal loodi osalt programmeerimise õpetamiseks. Sellepärast ongi algajal Pascali koodi kergem lugeda ning mõista kui paljude teiste keelte lähtekoodi.
TeX ja originaalne Macintoshi operatsioonisüsteem on kirjutatud suurelt osalt just Pascali programmeerimiskeeles.
Hello World.
Pascali eripärana peab igal programmil olema nimi (näites "Hello") ning programmi lõpetab punkt. Stringid kirjutatakse erinevalt mitmest teisest keelest jutumärkide asemel ülakomade vahele.
Kommentaarid.
Samuti võib kommentaari kirjutada (* ja *) vahele: (* See on samuti kommentaar. *)
Võrdlus teiste keeltega.
Suur- ja väiketähti Pascal ei erista.
Pascal kasutab laialdaselt inglise keelt, ka mitme tehtemärgi asemel (and, or, xor, not).
Pascal on alati konkureerinud programmeerimiskeelega C nende sarnasuse tõttu.


Perl.
Perl on üldotstarbeline interpreteeritav programmeerimiskeel, mille avaldas 18. detsembril 1987 Larry Wall. Algselt oli tegu protseduraalse keelega, viimastes versioonides on lisandunud ka objektorienteeritud programmeerimise toetus.
Ülevaade.
Tänapäeval kasutatakse Perli muuhulgas süsteemiadministratsiooni, võrguprogrammeerimise ja veebiarenduse alal. Selle võimsus ning lihtsus on tinginud ka Perli suure kasutajaskonna.
Perl pakub mitmeid mugavaid ja kasulikke võimalusi nagu assotsiatiivsete massiivide kasutamine, nimekirjad ja regulaaravaldised. Regulaaravaldiste käsustik on Perlis väga arenenud, seetõttu on seda mugav kasutada automaatselt tekstitöötlusel ("text parsing"). Tänu sellele on Perl laialt levinud arvutilingvistide seas.


Velikaja jõgi.
Velikaja jõgi (ka: Pihkva Emajõgi) on jõgi Venemaal; suurim Peipsi järve suubuv jõgi. Nimi vene keeles "Великая" (Velikaja), läti keeles "Mudava", võro keeles "Pihkva Imäjõgi".
Jõe pikkus on 430 km ja valgla pindala 25 200 km².
Jõgi algab Bežanitsõ kõrgustikult. Moodustab suubumisel Pihkva järve lõunaossa delta. Alamjooksul umbes 40 km pikkuselt laevatatav.
Põhiosa Velikaja valglast jääb Pihkva oblasti territooriumile. Velikaja ääres asuvad oblasti suuremad linnad Pihkva ja Ostrov.


2099.
Sajandid: 20. sajand - 21. sajand - 22. sajand
Aastakümned: 2040. aastad 2050. aastad 2060. aastad 2070. aastad 2080. aastad - 2090. aastad - 2100. aastad 2110. aastad 2120. aastad 2130. aastad 2140. aastad
Aastad: 2094 2095 2096 2097 2098 - 2099 - 2100 2101 2102 2103 2104


Kude.
Kude on sama talitlusega ja struktuurilt sarnastest seotud rakkudest koosnev taime või looma organi osa.


Närvikude.
Närvikude on kude, mis kogub ärritusi sise– ja väliskeskkonnast, muudab neid närviimpulssideks, juhib vastuvõtu-, korrelatsiooni- ja tõlgendusaladesse ning seejärel efektoorsetesse organitesse.
Lühikokkuvõte.
Närvikoe põhiülesanne on kommunikatsioon. Närvikude on levinud üle kogu keha ja on tihedasti seostunud enamiku kudede ja organitega. Närvikoe peamisteks struktuuriühikuteks on kahesugust tüüpi rakud: neuronid ehk närvirakud ning neid ümbritsevad tugirakud ehk gliiarakud. Areneb neuroektodermist ja osaliselt mesenhüümist (mikrogliia). Närvisüsteemis moodustavad neuronid nn refleksikaare. Üldiselt on närvikude inertne (rakud ei paljune) ja koeliselt homogeenne (ei jagune alaliikideks). Närvirakke ühendavad omavahel sünapsid ning info ülekandel on vajalik keemilise transmitteri olemasolu sünapsis.
Närvisüsteem.
Närvisüsteem jaotatakse kaheks osaks: kesknärvisüsteem (peaaju, seljaaju) ja perifeerne närvisüsteem (kogu närvikude väljaspool pea– ja seljaaju: ganglionid, närvid ja närvilõpmed).
Kesknärvisüsteem koosneb peaajust ("encephalon") ja seljaajust ("medulla spinalis"). Morfoloogiliselt iseloomustab seda bilateraalne sümmeetria (koosnevad kahest sümmeetrilisest poolest), metameersus ehk segmentaarsus, neuronite koondumine morfofunktsionaalsete aladena. Siia kuulub närvirakkude põhimass, rakud on tihedalt üksteise kõrval ning kude võib nimetada kui väga spetsialiseerunud epiteelkoeks. Kuna epiteelkoe funktsioonideks kehas on kaitse ja kommunikatsioon, siis närvikude muudab epiteelkoelt saadud info närviimpulsiks. Stiimulid saabuvad kehasse väliskeskkonnast, närviimpulsid seevastu saabuvad kehast närvisüsteemi, seega käitub kesknärvisüsteem kui kommunikatsioonitsenter.
Piirdenärvisüsteemi ehk perifeersesse närvisüsteemi kuulub kogu ülejäänud närvikude, mis jääb välja pea– ja seljaajust. Eristatakse kahesuguseid närve: tooma- ehk aferentseid ja viima- ehk eferentseid.
Neuroni ehitus.
Neuronite ehk neurotsüütide ehitus on rakuline ja kiuline. Neurotsüüdi rakukeha nimetatakse närvirakuks kitsamas mõistes ja tema jätkeid närvikiududeks. Täpsemalt on närvikiud närviraku jätke koos teda ümbritsevate kaitsvate glioossete katetega. Müeliinikiududel on kateteks müeliinkest ja neurilemm ehk Schwanni kest, müeliinitutel kiududel vaid neurilemm. Iga neuron koosneb tuuma sisaldavast rakukehast ehk soomast ehk perikarüonist ning jätketest- aksonist ja dendriididest. Rakutuum, mis asub perikarüoni keskel, on raku mõõtmetega võrreldes suur. Perikarüon on tsütoplasma mass, mis ümbritseb tuuma ning mis koos tuumaga moodustab rakukeha. Rakud ise varieeruvad oma suuruselt, tavaliselt on närvirakkudel pigem suured rakukehad. Kõige suuremad on suuraju koore püramiidrakud ja spinaalganglionide rakud ning kõige väiksemad on väikeaju sõmerrakud ja silma võrkkesta bipolaarrakud. Perikarüoni tsütoplasmas leidub kõige tavalisemaid raku organeid nagu näiteks Golgi kompleks, mitokondrid ja tsentrosoomid.
Peaaegu iga närvirakk omab vähemalt kahte eri tüüpi jätkeid: dendriite ja aksonit. Ärritust vastu võtvad närviraku jätked on dendriidid ja tekkinud impulssi erutuslainena edasi juhtiv jätke on neuriit ehk akson. Igal neuronil on lugematul hulgal dendriite, kusjuures on harv juhus, kui neid kas pole või on ainult üks. Dendriidid suurendavad raku pinda ja tänu sellele ka raku ärritust vastuvõtvat võimsust, mida kutsutakse ka retseptiivväljaks. Dendriidid on lühemad kui aksonid ning nad muutuvad rakukehast kaugenedes peenemaks. Aksoneid on seevastu rakul ainult üks. Akson võib olla pikem kui üks meeter. Aksoni tsütoplasmat kutsutakse aksoplasmaks ning see on perikarüoni tsütoplasma jätk. Aksoni koostises puuduvad Nissli substantsid. Aksonid on üldiselt ümbritsetud lipiide sisaldavast müeliinkihist. Neuraalne vastus on sooritatud aktsioonipotentsiaali kaudu "kõik või mitte midagi" printsiibil. Aksonis leiab aset aksonaalne transport. Kuna akson ei sisalda ei ribosoome ega endoplasmaatilist retiikulumi, siis proteiinid sünteesitakse närviraku kehas ja mõned ka dendriitides. Valgud tuleb transportida rakukehast aksonisse. Nii transporditakse ka vesiikuleid, neurotuubuleid ja neurofilamente. Neuroni tsütoplasma on pidevas liikumises. Neuroni jätketes toimub tsütoplasma liikumine mõlemas suunas – terminaalidesse (anterograadselt) ja tagasi (retrograadselt).
Vabad närvilõpmed.
Vabad närvilõpmed on paigad, kus toimub närvikoe kontakt teiste kudedega- epiteeli-, side- ja lihaskoega. Närvilõpmed on retseptoorsed (ärrituse vastuvõtmine ja transformeerimine erutuseks) ja efektoorsed (närviimpulsside ülekandmine närvist lõpporganisse). Retseptoorsed närvilõpmed on vabad (hargnevad isoleerimatult koeelementide vahel) ja mittevabad (tavaliselt kaetud glioosse ja sidekoelise kattega ning kannavad selliselt retseptoorsete inkapsuleerunud närvilõpmete nime- Vater- Pacini kehake, Meissneri kehake jt.)
Erutuse ülekanne.
Omavahel ühendavad rakke sünapsid ning seega erutuse ülekanne ühelt rakult teisele toimub sünapsi vahendusel. Neid võib ühel neuronil olla kuni mitukümmend tuhat. Närviraku akson võib moodustada akson-sooma (spinaalganglionis neurotsüüdi akson kontakteerub järgmise raku pinnaga), akson-dendriit (väikeaju glomeerulites neurotsüüdi akson kontakteerub naaberraku dendriitidega) või akson-akson (erutus ei läbi antud rakukeha, läheb sellest mööda) sünapseid. Sünaps koosneb aksoni moodustatud presünapsist ning mõjutust vastuvõtval rakul olevast postsünapsist. Nende vahele jääb sünapsipilu. Presünapsis on arvukalt 30–50 nm diameetriga põiekesi ehk vesiikuleid, mis sisaldavad neurotransmitterit ehk mediaatorit ehk ülekandeainet.
Postsünapsimembraanil on transmitteriga reageerivad retseptorid. Rakumembraani pidi leviva aktivatsioonipotentsiaali toimel vabaneb presünapsi põiekestest transmitter, tungib sünapsipilusse ja kutsub sõltuvalt sünapsi liigist esile postsünapsi membraani potentsiaali muutuse.


Adonis.
pisi
Adonis on vanakreeka mütoloogias igal aastal uuenev iginoor vegetatsioonijumal, surev ja ülestõusev jumalus, kes on seotud kalendriga.
Oma mitmete rollidega on ta üks keerukamaid tegelasi antiikmütoloogias. Tema tähendust ja otstarvet vanakreeka religioonis on palju uuritud. Tema semi vaste on Tammuz ning etruski mütoloogias vastab talle Atunis.
On peaaegu kindel, et Adonis põhines suurelt jaolt Tammuzil. Tema nimi on semi päritolu, olles variant sõnast, mis tähendab 'isand' ning mida judaismis kasutatakse ka jumalanimena (Adonai; Vanas Testanendis viidatakse selle nimega Jahvele). Kui heebrealased esimest korda Kaananimaale jõudsid, avaldas neile vastupanu jebuuslaste kuningas Adonisedek, kelle nimi tähendab 'Sedeki isand' (Jeruusalemma isand). "Isandana" oli Adonis eatu Jumalanna noor abikaasa, kelle identiteet võis muutuda sõltuvalt sellest, millist iga-aastase taassünni aspekti rõhutati.
Adonise sünni asjaolud on segased. On mitu versiooni.
Kui Adonis oli sündinud, oli Aphrodite hurmatud tema ebamaisest ilust ning võttis ta oma kaitse alla ja laskis Persephonel tema järele valvata, kuid ka Persephone oli tema ilust vapustatud ega tahtnud teda tagasi anda. Kahe jumalanna vahelise tüli lahendas kas Zeus või Kalliope Zeusi nimel. Otsustati, et Adonis veedab neli kuud aastas Aphrodite juures, neli kuud Persephone juures ja neli kuud, kelle juures tahab. Ta valis alati Aphrodite, sest Persephone oli külm, tundetu allmaailma jumalanna.
Adonis suri metssea kihvade läbi. Looma saatis kas Artemis või Artemise armastaja Ares, kes oli Adonise ilu peale kade. Kolmanda versiooni järgi oli seaks moondunud jumal Apollon: ta maksis kätte Aphroditele, kes oli Apolloni poja Erymanthose pimedaks teinud, sest oli näinud Aphrodite alasti suplemist pärast armuembusi Adonisega.
Iga tilk Adonise verest muutus veripunaseks ülaseks (anemooniks). Appi tõttav Aphrodite veristas oma jalgu ning tema veri värvis valged roosid punaseks.
Adonist austati sageli müsteeriumireligioonides. Suvisel pööripäeval peeti Adonise pidustusi: naised külvasid "Adonise aedadesse" tilli ja salatit ning nisu- ja odrateri. Taimed võrsusid ja närtsisid ning naised leinasid vegetasioonijumala enneaegset surma.
Adonise nime kasutatakse sageli üldnimena, mis tähistab väga kena välimusega noorukitaolist meest. Sageli lisandub ebaküpse edevuse kõrvaltähendus.
Kirjandus.
William Shakespeare'i populaarseim teos tema eluajal oli poeem "Venus and Adonis" ("Venus ja Adonis").
Kunst.
Tizianil on maalid "Adonise sünd" (1505–1510; Padua linnamuuseum) ning kuulus "Venus ja Adonis" (1553–1554; Madrid, Prado), millel Venus keelitab Adonist ohtlikust jahist hoiduma.
Nicolas Poussinil on maal "Venust leinav Adonis" (1628; Caeni kunstimuuseum).


Arhaikum.
Arhaikum ehk Ürgeoon on geokronoloogilise skaala vanim eoon.
Arhaikumi algust ei ole paika pandud, sest vanima eoonina on ta sama vana kui Maa ehk praeguste teadmiste kohaselt loetakse Arhaikumiks ajavahemikku ligikaudu 4,55 kuni 2,5 miljardit aastat tagasi.
Atmosfäär.
Tolleaegne atmosfäär erines oluliselt praegusest, koosnedes peamiselt metaanist, ammoniaagist, lämmastikust ja süsinikdioksiidist. Päris esimene atmosfäär koosnes vesinikust ja heeliumist, mis aga oma kerguse tõttu Päikesetuule poolt minema puhuti. Atmosfääris puudus vaba hapnik.
Tolleaegne atmosfäär ei neelanud osoonikihi puudumise tõttu ultraviolettkiirgust.
Hüdrosfäär.
Veekogud on maakeral eksisteerinud juba ilmselt 3,8 miljardit aastat.
Tõenäoliselt tekkis hüdrosfäär ürgeooni alguses.
Arvatakse, et Arhaikumis pidi ookean juba olemas olema, sest tolleaegne atmosfäär veel ultraviolettkiirgust ei neelanud ja elu sai areneda üksnes vees, ehkki kindlaid elu jälgi on leitud alles Arhaikumi lõpust.
Algul sai vesi olla üksnes õhus. Kuumalt maapinnalt aurustus vesi kiiresti.
Veel hiljem ookeani vesi pidevalt kees.
Normaalne hüdroloogiline tsükkel läks käima alles ookeani keemise lõppedes. Maapinna lohud täitusid siis sademeteveega ja veekogude pinnast kõrgemale sadanud vihm hakkas moodustama vooluvetevõrku ning kujundama selle abil pinnamoodi.
Maakoor.
Tahke maakoor tekkis Arhaikumis, kuid selle algupoole ei olnud veel päris jäik. Jäigas maakoores esinevad murrangud, kuid Arhaikumi kivimitest pole murranguid leitud. Kuni maakoor polnud päris jäik, ei tekkinud ka kõrgeid mägesid ega sügavaid ookeanivagumusi.
Arhaikumi teist poolt iseloomustab intensiivne vulkanism, mistõttu talle vastava Arhaikumi lademi kivimid on paljudest intrusioonidest läbitud.
Arhaikumi kivimitest on valdavad moondekivimid: gneisid, graniitgneisid, kristalsed kildad, kvartsiit, harvem marmor; moondumata süva- ja settekivimid peaaegu puuduvad.
Arhaikumi kivimid paljanduvad ulatuslikult näiteks Balti kilbil, Lääne-Austraalias ja Kanadas.
Arhaikumi maavaradest kasutatakse ulatuslikumalt rauamaake, mis tekkisid põhiliselt küll Proterosoikumis, kuid mille moodustumine algas juba Arhaikumi lõpus.
Elu.
Elu ilmus planeedile Maa mitte hiljem kui 2,7 miljardit aastat tagasi. Seega olid primitiivsed organismid (tsüanobakterid) olemas juba Arhaikumi lõpus. Teadetesse vanemate leidude kohta tuleb suhtuda väga ettevaatlikult. Viimasel ajal on paljud teated varasematest leidudest ümber lükatud.
Arhaikumis atmosfäär veel ultraviolettkiirgust ei neelanud ja elu sai areneda üksnes vee all.
Elu teke on väga ebaselge küsimus. Algorganismid on tõenäoliselt sündinud tolleaegsete atmosfäärigaaside (ammoniaagi, metaani ja vesiniku) reaktsioonist Päikese ultraviolettkiirguse mõjul. Sel moel tekkinud suured ahelmolekulid kogunesid merelahtedesse. Selles keskkonnas jõudis molekulievolutsioon pikkamööda algeliste rakkudeni, mis tõenäoliselt olid võimelised ise oma paljunemist reguleerima. Täit selgust elu tekkimise viisi kohta siiski ei ole.
Põhja-Ameerika üle 2 miljardi aasta vanustest setenditest on leitud vetikate kõrval koguni meduusisarnaste olevuste jäänuseid.
Eelkambriumi eluvormidest on vähe säilinud seetõttu, et selleaegsed liigid olid pehmekoelised, ilma skeleti või koorikuta. Kivistised tekivad aga peamiselt luustiku või kestaga organismist.
Fotosüntees kujunes välja umbes 2,7 miljardit aastat tagasi. See oli väga oluline makroevolutsiooniline sündmus.


Sünaps.
Sünaps on koht, kus ühe neuroni (närviraku) neuriit ehk akson puutub kokku järgmise neuroni dendriidi või rakukehaga või siis meeleelundi, lihas- või näärmerakuga.
Sünapsid määravad ära kesknärvisüsteemi neuroneid ühendavad elektriahelad, mistõttu nad on tajuks ja mõtlemiseks vajalike bioloogiliste "arvutuste" eelduseks. Samuti võimaldavad nad närvisüsteemi ühendust organismi teiste elundkondadega.
Liigitus.
Keemiline sünaps võib olla erutus- või pidurdussünaps.
Elektriline sünaps.
Elektrilises sünapsis on närvirakud nii tihedalt seotud, et närviimpulss antakse viivitamatult ja muutmata kujul edasi järgmisele rakule. Näiteks kantakse niisuguste sünapside abil erutus kiiresti kalade keha tagaosa lihastesse, et oleks võimalik silmapilkselt põgeneda.
Keemiline sünaps.
Sünapsid on enamasti keemilised. Sünapsi poolte vahel on väike sünaptiline pilu, mistõttu elektriline signaal ei levi otse ühelt rakult teisele. Kui närviimpulss jõuab neuriidi lõppu, eraldub sünaptilisse pilusse keemilist ainet, mida nimetatakse mediaatoriks e. virgatsaineks e. neurotransmitteriks. Piisava hulga mediaatori seostumisel teise raku pinnal oleva retseptorvalguga muutub viimase seisund. Erutamata rakus tekitab mediaator närviimpulsi, kuid aktiivses (erutatud) rakus impulssi edasi ei kanta. Sellisel erutamisel ja pidurdamisel põhineb närvisüsteemis toimuv informatsiooni edasiandmine ja töötlemine.
Närvirakk võib teistega ühendatud olla tuhandete sünapside kaudu. Kui neuronisse saabub rohkem erutavaid signaale, tekib seal närviimpulss, aga kui on rohkem pidurdavaid signaale, siis seda ei teki.
Erutus- ja pidurdussünaps.
Närvirakku saabuvad signaalid nii erutussünapsite kui ka pidurdussünapsite kaudu. See, mis neuronis edasi juhtub, sõltub saabuvate erutus- ja pidurdussignaalide summast. Kui närvirakku saabub teatud ajaühikus mitu erutussignaali, toimub seal ajaline ja/või ruumiline sünaptiline summatsioon.
Funktsioonid.
Lisaks eelpool nimetatud ülesannetele peavad sünapsid ka tagama, et närviimpulsid liiguksid ainult ühes suunas. Sellepärast on neil mediaatoraine ainult neuriidipoolses osas.
Nad väldivad ülestimulatsiooni, jättes liiga tugeva ärrituse korral impulsi üle kandmata.
Nõrgad ärritused aga filtreeritakse. Tiheda liiklusega tänava ääres elav inimene ei märka taustamüra, sest sünapsides toimub ebaolulise signaali filtreerimine.
Sünaptiline summatsioon.
Rohkem kui ühest üheaegselt aktiviseerunud sünapsist lähtuvad elektrilised impulsid liituvad ja tekitavad suurema sünapsijärgse (postsünaptilise) potentsiaali. Kui selle tase ületab kindla läve, tekib antud neuronis närviimpulss. Tihti jätab närvirakk erutussignaalide liiga väikese arvu tõttu signaali edasi kandmata. See on vajalik, et eristada tähtsat ebaolulisest.
Sünapsijärgne pidurdus.
Postsünaptilisest pidurdusest räägitakse juhul, kui närvirakku saabunud närviimpulssi edasi ei kanta, sest aktiivsete pidurdussünapside osakaal on suurem või võrdne aktiivsete erutussünapside osakaaluga. Näiteks kui närviimpulss saabus mingi neuroni kolme erutus- ja kolme pidurdussünapsisse, siis sünapsijärgse pidurduse tõttu jääb selles närvirakus närviimpulss tekkimata.
Närviülekannet mõjutavad ained.
Mitmed valuvaigistid, rahustid, mürgid, narkootikumid, ka alkohol ja nikotiin mõjuvad närviülekandele. Mõju võib olenevalt ainest olla pidurdav, blokeeriv või stimuleeriv.
Teatud narkootikumide tarvitamisel võib kergesti tekkida sõltuvus, sest need sisaldavad aineid, mis sarnanevad mediaatoritele sünapsides, ja seetõttu organism ülekandeainet enam ise ei sünteesi. Nii vajataksegi aina uusi "asendusaineks" saanud narkootikumi koguseid. Sellise sõltuvuse ravi on aeganõudev.


1583.
1583. aasta (MDLXXXIII) oli 16. sajandi 83. aasta.


Rauaaeg.
Rauaaeg on esiaja hilisem põhijärk,
millal tähtsaim tööriista- ja relvamaterjal oli raud.
Rauaaja algus.
Raua laialdase kasutamisega kaasnes maaviljeluse, loomapidamise,
käsitöö, ehituse, liiklusvahendite ja relvastuse edenemine.
Rohkenes kaubavahetus, hakati kasutama münte.
Järk-järgult lagunes ürgkogukondlik kord ja kujunes klassiühiskond.
Tekkisid riigid ja hakati tegema kirjalikke ülestähendusi.
Siis lõppes esiaeg ehk muinasaeg ning koos sellega rauaaeg kui esiaja järk.


20. sajand.
20. sajand ehk XX sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise kahekümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 1901 ja lõppes 31. detsembril 2000.
Kümnendid ja aastad.
1900. aastad: (1900), 1901, 1902, 1903, 1904, 1905, 1906, 1907, 1908, 1909
1910. aastad: 1910, 1911, 1912, 1913, 1914, 1915, 1916, 1917, 1918, 1919
1920. aastad: 1920, 1921, 1922, 1923, 1924, 1925, 1926, 1927, 1928, 1929
1930. aastad: 1930, 1931, 1932, 1933, 1934, 1935, 1936, 1937, 1938, 1939
1940. aastad: 1940, 1941, 1942, 1943, 1944, 1945, 1946, 1947, 1948, 1949
1950. aastad: 1950, 1951, 1952, 1953, 1954, 1955, 1956, 1957, 1958, 1959
1960. aastad: 1960, 1961, 1962, 1963, 1964, 1965, 1966, 1967, 1968, 1969
1970. aastad: 1970, 1971, 1972, 1973, 1974, 1975, 1976, 1977, 1978, 1979
1980. aastad: 1980, 1981, 1982, 1983, 1984, 1985, 1986, 1987, 1988, 1989
1990. aastad: 1990, 1991, 1992, 1993, 1994, 1995, 1996, 1997, 1998, 1999
*20. sajand


1980. aastad.
1980. aastad on ajavahemik 1980. aasta algusest kuni 1989. aasta lõpuni.


Eitus.
Loogikas mõistetakse mingi propositsiooni eituse all propositsiooni, mis on selle propositsiooniga kontradiktoorne.
Teineteisega kontradiktoorsed propositsioonid on teineteise eitused.
Süntaktiline eitus eesti keeles.
Loogilise eituse väljendamiseks eesti keeles on olemas standardsed vahendid, mille kasutamise tulemust nimetame süntaktiliseks eituseks. Nimelt nimetame üht väitlauset teise eituseks, kui ta on saadud teisest nii, et teise lause öeldises on asendatud jaatav kõne eitava kõnega või eitav kõne jaatava kõnega, ja kui ta väljendab propositsiooni, mis on kontradiktoorne propositsiooniga, mida väljendab teine lause. Näiteks lause „Maa ei ole kerakujuline“ on lause „Maa on kerakujuline“ eitus ja lause „Maa on kerakujuline“ on lause „Maa ei ole kerakujuline“ eitus. See definitsioon eeldab, et propositsioon, mida kumbki väitlause väljendab, on üheselt määratud.
Kui üks lause on teise eitus, siis ka teine lause on esimese eitus.
Teineteisega kontradiktoorseid propositsioone saab väljendada ka lausete abil, mis ei ole teineteise eitused, näiteks „Margus on üle kahe meetri pikk“ ja „Margus on kahe meetri pikkune või alla kahe meetri pikk“.
Jaatava ja eitava kõne äravahetamine väitlause öeldises ei pruugi anda eitust. Näiteks laused „Mõned inimesed on naised“ ja „Mõned inimesed ei ole naised“ ei ole teineteise eitused.
Jaatava ja eitava kõne äravahetamine väitlauses väljaspool (pealause) öeldist ei pruugi ammugi anda eitust. Võtame näiteks “Jaana teab, et ta saab lapse sünni korral linnalt raha“ ja „Jaana teab, et ta ei saa lapse sünni korral linnalt raha“.
Eitus kui loogikatehe.
Eitust võib vaadelda unaarse tehtena (ka negatsioon või EI-tehe), mis muudab propositsiooni tõeväärtuse vastupidiseks, muutes tõese propositsiooni vääraks ja väära propositsiooni tõeseks.
Loogikas on eitus unaarne (ühe operandiga) tehe, mis muudab oma operandi tõeväärtuse vastupidiseks. Operandiks on see propositsioon, mida eitatakse. Tehte tulemit nimetatakse operandi eituseks.
Seda loetakse näiteks "Ei pea paika, et p", või "pole tõsi, et p".
~p on tõene siis, ja ainult siis, kui p on väär.
Näiteks kui p väljendab propositsiooni "Täna on laupäev", siis selle eitus ~p väljendab propositsiooni "Täna ei ole laupäev".
Klassikalises loogikas tähendab kahekordne eitus jaatust: propositsioonid p ja ~(~p) on ekvivalentsed. Intuitsionistlikus loogikas aga on ~~p nõrgem propositsioon kui p.
Siiski on ka intuitsionistlikus loogikas ekvivalentsed ~~~p ja ~p.
Eitus on defineeritav teiste loogikatehete kaudu. Näiteks saab eitust ~p defineerida implikatsioonina p → V, kus → on implikatsiooni märk ja V on loogiline konstant väär (absoluutselt väär propositsioon). Teiselt poolt, absoluutselt väära propositsiooni V saab defineerida konjunktsioonina p &amp; ~p, kus p on mis tahes propositsioon ja &amp; on konjunktsiooni märk. Idee on selles, et mis tahes vasturääkivus on väär.
Need ideed töötavad küll nii klassikalises kui ka intuitsionistlikus loogikas, kuid nad ei tööta Brasiilia loogikas, kus vasturääkivus ei pruugi olla väär.
Klassikalises loogikas kehtib veel niisugune samasus: implikatsiooni p → q saab defineerida kui disjunktsiooni ~p ∨ q, kus ∨ on disjunktsiooni märk.
Algebralises mõttes vastab eitus täiendile teatavas Boole'i algebras (klassikalise loogika puhul) või teatavas Heytingi algebras (intuitsionistliku loogika puhul).


Autosport.
Autosport on spordialade rühm, mille puhul on tegemist autode (tavaliselt neljarattaliste mootorsõidukite) võidusõiduga. Autosport on osa motospordist.
Autospordi kategooriad.
Autospordi alasid on maailmas palju. Tuntumad on
Kõige rohkem tähelepanu on võitnud Vormel 1 maailmameistrivõistluste sari, aga võisteldakse ka teistel vormeliklassidesse jaotatud autodel.
Seeriaautode tähtsaim võistlus on autoralli. Võisteldakse ka rallikrossis, rallisprindis, kiirendussõidus ("Drag Racing") ja maastikusõidus ("Off Road").
Mitmesuguseid eraldi võistlusi peetakse veoautodele, traktoritele ja väikeautodele.
Märkimisväärsed võistlused on veel Le Mansi 24 tunni sõit sportauto ning "Indy Car World Series" (16 võidusõitu Põhja-Ameerikas ja Austraalias).
Ajalugu.
Autovõidusõit on sama vana kui autogi. 1894. aasta 22. juulil rivistusid 21 autot Pariisis, et kihutada võidu Roueni. See üritus meenutab põhimõtteliselt rallit.
Võistlemise tingimused.
Autosporti juhib FIA – Rahvusvaheline Autoliit (Federation Internationale de l'Automobile), kelle poolt on välja töötatud Rahvusvahelised Võistlusmäärused. Esmakasutuskeeleks prantsuse keel. FIA liikmesriikides juhivad autosporti volitatud autospordiorganisatsioonid – ASN (Autorite Sportive Nationale) Eestis Eesti Autospordi Liit (EAL). Üksikud distsipliine juhivad alakomiteed – CS (Comission Sportive d'une ASN)
Autod jagatakse erinevatesse kategooriatesse sõltuvalt nende ehitusest. Kategooriad omakorda jagunevad gruppidesse. Näiteks
500ccm kuni 6000 ccm ja üle 6000 ccm
Kõikidel FIA egiidi all toimuvatel võistlustel tuleb jälgida FIA Spordikoodeksi ja tema lisade nõudeid ja ettekirjutusi.
Ohutusnõuded.
Ohutusnõuded autospordis määrab FIA Spordikoodeksi lisa L peatükk III, mille kõik nõuded on kirjutatud tuginedes avariide uurimisele.
Rahvusvahelistel võistlustel, Eestis autorallis ja ringrajasõidus kõikidel võistlustel on kohustuslik FIA standaditele (homologatsiooniga) vastav ohutusvarustus. Kiiver on üks esimesi kasutusele võetud ohutusvarustuse osi. Kiivrit ei tohi mingil moel ümber ehitada (homologatsiooni muutus), samuti lisada sellele FIA poolt aktsepteerimata manuseid. Koos kiivriga tohib kasutada ainult FIA poolt aktsepteeritud kaelatuge (HANS standardile vastav). Tulekindel sõiduriietus koosneb sõiduülikonnast, pesust, sokkidest, sõidukingadest ja kinnastest. Sõiduriietus võib sisaldada sõitja keha jahutussüsteemi, milline põhineb veeringel või tavarõhuga atmosfäriõhul.
Välislingid.
"Vajab täiendamist; ajaloo osa vajab täpsustamist"


Vormel 1.
Vormel 1 (ka F1, F-1, Vormel-1) on tuntuim üheistmeliste võidusõiduautode võistlusklass, milles peetakse maailmameistrivõistlusi.
Maailmameistrivõistlused koosnevad etappidest. Alates 2003 on neid olnud 16–19. Etappidel sõidetakse spetsiaalselt võidusõiduks ehitatud ringradadel või võistluse ajaks suletud tänavaradadel.
Vormel 1 maailmameistrivõistlusi korraldab Rahvusvaheline Autospordi Föderatsioon FIA ehk "Federation Internationale de l'Automobile".
Kuigi spordiala pärineb Euroopast, on sõidetud kõigil mandritel (peale Antarktise).
Ajalugu.
Esimese Grand Prix' võistluse organiseeris 1906. aastal Prantsusmaa Autoklubi.
Nimetus "Vormel 1" võeti kasutusele 1948. Prantsuskeelne nimetus "Grand Prix" tähendab "suurt auhinda" ning seda nimetust kasutatakse laialdaselt paljude spordialade võistlussarjades.
Esimesel hooajal toimus 19 vormel 1 etappi ehk Grand Prix'd. Esimesel hooajal oli Grand Prix'del esindatud kaheksa autotootjat: Alfa Romeo, Ferrari, Maserati, Talbot Lago, Simca Gordini, ERA, Alta ja Cooper.
Esimene etapp.
Esimene maailmameistrivõistluste etapp peeti 13. mail 1950 Inglismaal vanale sõjaväe lennuväljale ehitatud 4700 meetri pikkusel Silverstone'i rajal. Sellel osales 21 autot ja läbida tuli 70 ringi. Sõidu võitis itaallane Giuseppe Farina autol Alfa Romeo. Alfa Romeole kindlustasid kolmikvõidu Luigi Fagioli (Itaalia) ja Reg Parnel (Inglismaa). Võitja keskmine kiirus oli 146,39 km/h. Kiireima ringi läbis Farina: 152,98 km/h. Avasõidu lõpetas 11 sõitjat.
Vormel 1 kui spordiala tähtsust näitab seegi, et esimesele etapile olid kohale tulnud isegi Inglismaa kuningas ja kuninganna.
Kuulsa Ferrari autod ei ilmunud esimesele etapile kohalegi, osalt seetõttu, et Ferrari juhtidel polnud usku uude võistlusarja, ning teisalt sellepärast, et eelmine aasta oli Ferraril ebaõnnestunud ja plaaniti isegi võistlusspordist loobumist.
Autod.
1950. aastatel võeti esmakordselt vormel 1 autodel kasutusele ketaspidurid. Eesmootoritega varustatud autode asemel hakkasid domineerima tagamootoriga autod.
1950–1951 oli auto kompressormootori töömaht 1500 cm³ või normaallaadimismootoril 4500 cm³. Autode kaalu ja parameetrite suhtes piiranguid polnud.
Aastatel 1952–1953 oli mootori töömaht kuni 500 cm³ (ülelaadimisega) või kuni 2000 cm³ normaallaadimise korral.
1954–1960 oli mootori maksimaalseks töömahuks 750 cm³ (kompressormootori korral) või 2500 cm³ (normaallaadimismootori korral).
1960. aastatel ehitati esimene neljarattaveoline vormel 1 auto.
Aastal 1961 võeti esmakordselt kasutusele kuuekäiguline käigukast.
Aastal 1962 ehitas Colin Chapman esimese monokok-kerega Lotus 25.
Aastal 1967 ilmusid esimesed antitiibadega varustatud autod. Aasta hiljem tulid kasutusele kõrged esi- ja tagatiivad. Need osutusid ohtlikeks ja nende kasutamine keelati.
Aastal 1968 tulid esmakordselt rajale sponsorvärvides vormelautod.
Aastatel 1961–1965 oli normaalmootori töömahuks lubatud 1300–1500 cm³. Turbomootorid olid keelatud. Autode minimaalseks kaaluks ilma kütuseta oli 450 kilogrammi.
1966–1985 oli normaallaadimismootori töömahuks kuni 3000 cm³, turbomootoritel kuni 1500 cm³.
Aastal 1971 võttis rehviettevõte Goodyear esimesena kasutusele täiesti siledad, ilma mustrita rehvid, nn slick-rehvid.
Alates 1972 oli mootorites lubatud kasutada enam kui 12 silindrit.
1980. aastad. Aastal 1981 ehitas McLaren esimese kerge süsinikkiuga armeeritud plastmonokokiga auto McLaren MP4.
Aastal 1982 katsetas Ferrari algelist aktiivvedrustust.
Aastal 1986 olid keelatud normaallaadimismootorid. Varem ja hiljem olid need lubatud.
1987. aastal oli turbomootorite maksimaalseks töömahuks 1500 cm³ ja normaallaadimismootoritel kuni 3500 cm³.
Aastal 1989 oli Ferraril esmakordselt nii poolautomaatne kui seitsmekäiguline käigukast. 1989. aastast võis sõita vaid 3500 cm³ vabalt hingavate mootoritega vormelautodega. Turbomootorid olid keelatud 1989–1993. Kohustuslik oli võistluse ajal tankida.
Aastal 1990 ehitas Tyrrell esimese kõrge nn haininaga vormelauto.
Aastal 1993 olid vormel 1 autod varustatud ABS-piduritega. Need keelati 1994.
Aastal 1994 oli normaallaadimisega mootori töömahuks kuni 3500 cm³.
1995–1996 olid 3000 cm³ normaallaadimisega mootorid. Auto minimaalseks kaaluks oli koos sõitjaga 595 kilogrammi.
Alates 1996 oli autode mootori maksimaalseks lubatud töömahuks 3 liitrit ja 10 silindrit, vähimaks kaaluks koos sõitjaga 600 kilogrammi.
1998. aastast alates ei tohi autod enam kasutada slick-rehve. Nii kuiva kui märja ilma rehvid peavad olema kindla mustriga. Esirehvi laiuseks on 305 mm ja tagarehvil 355 mm.
Punktisüsteem.
Aastatel 1950–1991 said punkte iga sõidu 5 esimest finišeerijat, alustades esimesest lõpetajast 8, 6, 4, 2 ja 1 punkti. Aastatel 1950–1960 sai kiireima ringi eest lisapunkti.
Maailmameistrivõistluste sarja üldkokkuvõttes arvestati aastatel 1950–1953 vaid 4 parima sõidu tulemusi. Aastatel 1954–1957 ja 1959–1962 arvestati 5 parima sõidu punkte. Aastatel 1958 ja 1963–1965 arvestati 6 parimat sõitu.
Aastatel 1967–1980 oli võistlustesari jagatud kahte ossa ja kõige viletsam tulemus meistrivõistluste kummaltki poolelt ei läinud arvesse. 1979. aastal arvestati MM-sarja esimeselt ja teiselt poolelt kummaltki 4 parimat tulemust. Sama süsteemi järgi, aga 5 parimat tulemust arvestati 1980. aastal.
Aastatel 1981–1990 läksid võistlussarja kokkuvõttes arvesse 11 parimat etappi.
Aastatel 1991–2002 said punkte iga sõidu kuus kiireimat sportlast (vastavalt 10, 6, 4, 3, 2, ja 1 punkti). Alates 2003. aastast saab punkte iga sõidu kaheksa paremat (vastavalt siis 10, 8, 6, 5, 4, 3, 2, 1) autosportlast ja arvesse lähevad kõik hooaja jooksul saadud punktid.
Alates 2010st hooajast jagatatake, punke kümnele parimale. (25, 18, 15, 12, 10, 8, 6, 4, 2, 1)
Autod.
Praegune Vormel 1 määrustik ütleb, et autode loomine on võistkondade endi töö.
Alates 2006 peavad meeskonnad kasutama V8 2,4-liitrise töömahuga mootorit, mis asub sõitja ja tagumiste rataste vahel. Enne kasutati kolmeliitriseid V10 mootoreid. Neid mootoreid on ainsa erandina luba kasutada Scuderia Toro Rossol, sest Minardil ei olnud eelneval aastal raha uusi mootoreid osta. Usutakse, et uued mootorid arendavad kuni 850 hobujõudu.
2004. aasta lõpul keelustas Rahvusvaheline Autoliit (FIA) rehvivahetuse, nõudes ühe kummikomplekti vastupidamist nii kvalifikatsioonis kui võistlusel. 2006. aasta hooajast on rehvivahetus taas lubatud.
Sõit.
Maailmameistrivõitluste etapp algab tavaliselt reedel, mil sõitjad saavad oma oskusi rajal vabalt harjutada ja lihvida.
Alates 2006. aasta hooajast on kasutusel uus kvalifikatsioonisõitude süsteem. Nimelt laupäeval peetakse kolmeosaline kvalifikatsioonivõistlus. Kahe 15-minutilise sessiooni jooksul sõelutakse välja kümme kiireimat pilooti, ülejäänud langevad kvalifikatsiooni järgnevas osas ei osale. Esimese kümne koha saatus otsustatakse järgmise 20 minuti jooksul. Kellel parim aeg, see ka stardib vastavalt esimeselt jne positsioonilt.
Mootori vahetamine pärast kvalifikatsiooni toob kaasa 10-kohalise positsioonikaotuse stardireas.
Pühapäeval toimub põhisõit. Sõidudistants on enamjaolt 305 km või sõiduaeg 2 tundi.
Punktisüsteem.
Alates 2003 peetakse ka meeskondlikku arvestust. Võistleja kogub punkte nii endale kui ka sellele võistkonnale, mille eest ta sõidab. Võitja meeskond saab Konstruktorite karika.
Kui võistlus katkestatakse, uut starti ei anta ja võistlusest on läbitud rohkem kui 75% ettenähtud distantsist, siis võistlejad saavad ettenähtud punktidest pooled. Nii on juhtunud 1975. aastal Hispaania ja Austria, 1984. aastal Monaco, 1991. aasta Austraalia Grand Prix'l ja 2009. aasta Malaisia Grand Prix'l.
Maailmameistriks tuleb see, kes kogub etappidelt kõige rohkem punkte. Arvesse lähevad kõik kogutud punktid.


Giuseppe Farina.
Emilio Giuseppe Farina [em'iilio džus'eppe far'iina] (30. oktoober 1906 Torino – 30. juuni 1966 Aiguebelle (Prantsusmaa)) oli Itaalia autosportlane.
Ta oli 1950. aasta Vormel 1 maailmameister, 1952. aastal teine ning 1953. aastal kolmas.
Vormel 1 maailmameistrivõistlustel osales 1950–1955.
Vormel 1 autod: Alfa Romeo (1950–1951), Ferrari (1952–1955).


19. sajand.
19. sajand ehk XIX sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise üheksateistkümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 1801 ja lõppes 31. detsembril 1900.
Kümnendid ja aastad.
1800. aastad: (1800), 1801, 1802, 1803, 1804, 1805, 1806, 1807, 1808, 1809
1810. aastad: 1810, 1811, 1812, 1813, 1814, 1815, 1816, 1817, 1818, 1819
1820. aastad: 1820, 1821, 1822, 1823, 1824, 1825, 1826, 1827, 1828, 1829
1830. aastad: 1830, 1831, 1832, 1833, 1834, 1835, 1836, 1837, 1838, 1839
1840. aastad: 1840, 1841, 1842, 1843, 1844, 1845, 1846, 1847, 1848, 1849
1850. aastad: 1850, 1851, 1852, 1853, 1854, 1855, 1856, 1857, 1858, 1859
1860. aastad: 1860, 1861, 1862, 1863, 1864, 1865, 1866, 1867, 1868, 1869
1870. aastad: 1870, 1871, 1872, 1873, 1874, 1875, 1876, 1877, 1878, 1879
1880. aastad: 1880, 1881, 1882, 1883, 1884, 1885, 1886, 1887, 1888, 1889
1890. aastad: 1890, 1891, 1892, 1893, 1894, 1895, 1896, 1897, 1898, 1899
*19. sajand
*19. sajand


Rahaühik.
Rahaühik on mingis riigis kehtiva raha põhiühik. Tavaliselt mõeldakse selle all valuutat, kuid näiteks Hiina valuutaks on renminbi ja raha põhiühikuks jüaan.
Rahaühik jaguneb väiksemateks ühikuteks. Eesti Vabariigi rahaühik on euro, mis jaguneb 100 sendiks.


Juan Manuel Fangio.
Juan Manuel Fangio (24. juuni 1911 Balgarces, Argentina – 17. juuli 1995 Buenos Aires, Argentina) oli Argentina võidusõitja, Vormel 1 klassi viiekordne maailmameister.
Juan Manuel oli kuuelapselise pere neljas järeltulija. Juba poisikesena tärkas temas suur huvi tehnika ja mootorite vastu. 12-aastaselt läks ta meister Capertini autoremonditöökotta õpipoisiks, kus märgati peagi tema taibukust.
1929. aastal tabas noormeest äge kopsupõletik ning võitlus haigusega kestis mitu kuud. 1932 ootas teda ees kroonuleib Buenos Airese lähedal asuvas kadettide koolis, kus ta tänu oma suurele autohuvile sai autojuhuks.
Sõjaväest vabanedes naasis ta kodulinna ja avas oma töökoja. Samas 1936. aastal startis sõbra käest laenatud Fordil oma esimesel võidusõidul. Kaks aastat hiljem otsustas Fangio kodustel võidukihutamistel kivistel Argentina teedel uuesti kaasa lüüa. Sõidukiteks olid rasked ja suured ameeriklaste Ford ja Chevrolet, mis viimase ettevalmistuse võistlusteks saanud sõitja enda käe all. Esimestel sõitudel osales ta pseudonüümi Rivadavia all, sest vanemad polnud tema harrastusest eriti vaimustuses.
Fangio esimeseks suureks võiduks oli 1940. aastal Grand Premio del Norte, kus ta osales autoga Chevrolet TC. 10 000 kilomeetri pikkuse hullumeelse võidukihutamise võiduga Buenos Airesest Peruu pealinna Limasse ja tagasi sai Fangiost Ladina-Ameerika tuntuim autosportlane ning kodulinn nimetas ta oma aukodanikuks.
1948. aastal läks ta Euroopasse maailma võidusõitjate eliidiga rinda pistma. Tänu riigi toetusele oli "terasratsudeks" tal kompressormootoritega Maserati ning Simca-Gordini. Debüütsõiduks oli võistlus Reimsi rajal Prantsusmaal, kus Fangio oli tänapäeva mõistes küllalt vana, 29-aastane.
Kaasvõistlejate austus Fangio vastu oli nii suur, et kui Fangio osales oma viimasel sõidul, 1958. aasta Prantsusmaa GP-l, tegi liider Hawthorne talle ringi sisse, ent ei söandanud temast mööda sõita ja laskis tal kuni finišini enda ees sõita.
23. veebruaril 1958 röövisid Kuuba mässulised Fangio, kuid lasid ta hiljem vabaks ja ta jäi edaspidi oma röövijate sõbraks.
Edaspidise elu pühendas Fangio Mercedes-Benzi autode müügile. Oma endiste võidusõiduautodega korraldas ta vahel demonstratsioonsõite. 1974 määrati ta tütarfirma Mercedes-Benz Argentina presidendiks ja 1987 eluaegseks aupresidendiks.
Fangiole on püstitatud kuus ausammast: Buenos Airese lähedal Puerto Maderos, Monte Carlos, Hispaanias Montmelós, Saksamaal Nürnburgringil, Mercedes-Benzi muuseumis ja Itaalias Monzas.
Vormel 1 statistika.
Fangio tuli maailmameistriks 5 korda – see rekord püsis kuni 2003. aastani, mil Michael Schumacher võitis oma kuuenda tiitli. Ta tuli maailmameistriks 4 meeskonnas – seda rekordit pole keegi korranud. Oma 51 stardist võitis ta 24 – võiduprotsenti 47,1% pole samuti keegi korrata suutnud. Lisaks saavutas ta 10 teist kohta, mis annab koha esimese kahe hulgas 66,7% sõitudest.
Välislingid.
Fangio, Juan Manuel
Fangio, Juan Manuel
Fangio, Juan Manuel


1998. aasta taliolümpiamängud.
1998. aasta taliolümpiamängud olid XVIII taliolümpiamängud, mis toimusid 7. veebruar- 22. veebruar 1998. aastal Jaapanis Naganos.
Nagano kinnitati olümpialinnaks ROK-i 97. istungjärgul Birminghamis 15. juunil 1991.Teised kandideerinud linnad olid Aosta (Itaalia), Jaca (Hispaania), Salt Lake City (USA), Östersund (Rootsi). Viimases, viiendas hääletusvoorus võitis Nagano häältega 46: 42 Salt Lake Cityt.
Olümpial osales 72 riiki 2302 sportlasega (sealhulgas 814 naist).
Esimest korda osalesid Aserbaidžaan, Kenya, Makedoonia, Uruguai.
Medalikomplekte jagati välja 68 (uute aladena lisandusid kaks lumelauaala nii meestele kui ka naistele, naiste jäähoki, kaks curlinguala).
Võistluspaigad: Nagano (bobisõit, kelgutamine), Aqua Wing (jäähoki), Big Hat (jäähoki), M-Wave ehk Emmu Weibu hall (kiiruisutamine), White Ring (lühirajauisutamine, iluuisutamine), Yamanouchi (lumelauasõit,mäesuusatamine), Iizuna Kogen (vigursuusatamine), Hakuba (suusahüpped, kahevõistlus, mäesuusatamine), Snow Harp (murdmaasuusatamine), Nozawa Onsen (laskesuusatamine), Karuizawa (curling).
Olümpiamängud avas Jaapani keiser Akihito.
Olümpiatule teekond: Kreekas Olümpias Hera templi altaril süüdatud olümpiatuli jõudis Jaapani pinnale 6. jaanuaril. Teekonda Naganosse alustas tuli korraga kolmest Jaapani linnast. Sapporos oli esimene tõrvikukandja 1972. aasta OM-i suusahüpete hõbemedaliomanik Akitsugo Konno, Okinawas 16-aastane koolitüdruk Miwa Ishiki ja Kagoshimas spordireporter Junichi Ishida. Kokku osales 32 päeva väldanud tõrvikukandmises 1150 km pikkusel teekonnal üle 7000 inimese.
Olümpiatule tõi staadionile Mosambiigis miiniplahvatuses jala ja käe kaotanud Chris Moon.
Olümpiatule viimane kandja oli maratonijooksja Hiromi Suzuki, 1997. aasta maailmameister.
Olümpiatule süütas iluuisutaja Midori Ito, olümpiahõbe 1992 naiste üksiksõidus.
Olümpiavande andis kahevõistleja Kenji Ogiwara, olümpiakuld 1992 ja 1994 meeskondlikus kahevõistluses.
Kohtunike nimel andis vande Junko Hiramatsu.
Olümpiamaskotiks olid öökullid ühise nimega Snowlets. Öökulle oli neli: Sukki, Nokki, Lekki ja Tsukki, kes sümboliseerisid olümpiamängude vahelist nelja aasta pikkust olümpiaadi.
Olümpiahümn: S. Samarase ja K. Palamase loodud ROK-i ametlik olümpiahümn.
Ametlikud laulud olid "Share" (helilooja Anri), "Dream" (Masashi Sada), "Kui lapsed valitsevad maailma" (Andrew Lloyd Webber).
Spordialad.
Olümpial jagati välja 68 komplekti medaleid. Uute aladena lisandusid kaks lumelauaala nii meestele kui ka naistele, naiste jäähoki ja kaks jääkeegliala.
Saksamaa (12 kulda + 9 hõbedat + 8 pronksi; 190 punkti).
Norra(10 + 10 + 5; 163)
Venemaa (9 + 6 + 3; 133),
Austria (3 + 5 + 9; 127),
USA (6 + 3 + 4; 1 17),
Kanada (6 + 5 + 4; 109),
Holland (5 + 4 + 2; 85)
Jaapan (5 + 1 + 4; 83)
Medalile jõudis 24 riiki, neist esmakordselt talimängude ajaloos Taani.
Eesti osaks oli üks punkt (Jaak Mae).
meestest Bjørn Dæhlie (3 + 1 + 0),
naistest Larissa Lazutina (3 + 1 + 1).
Noorim olümpiavõitja mängudel oli naistest Tara Lipinski (USA), iluuisutamine, 15 a. 255 p. Meestest Takafumi Nishitani (Jaapan), lühirajauisutamine, 19 a. 33 p.
Vanim olümpiavõitja naistest Nina Gavriljuk (Venemaa), murdmaasuusatamine, 32 a. 309 p. Meestest Christoph Langen (Saksamaa), bobisõit, 36 a. 34 p.
Soome murdmaasuusataja Harri Kirvesniemi võitis viiendatelt mängudelt medali.
Neljandatelt mängudelt said medali Kasahstani murdmaasuusataja Vladimir Smirnov, Saksamaa kelgutajad Georg Hackl, Stefan Krausse, Jan Behrendt.
Kolmedel mängudel medal: Marco Albarello (Itaalia), Silvio Fauner (Itaalia), Jari Isometsä (Soome), Manuela di Centa (Itaalia), Stefania Belmondo (Itaalia), Gabriela Paruzzi (Itaalia), Fred Börre Lundberg (Norra), Ricco Gross (Saksamaa), Ursula Disl (Saksamaa), Petra Behle-Schaaf (Saksamaa), Pernilla Wiberg (Rootsi), Katja Seizinger (Saksamaa), Gunda Niemann-Stirnemann (Saksamaa), Claudia Pechstein (Saksamaa), Artur Dmitrijev (Venemaa).
Kolmandatelt mängudel said kuldmedali Bjørn Dæhlie (Norra), Georg Hackl (Saksamaa), Larissa Lazutina (Venemaa), Nina Gavriljuk (Venemaa), Jelena Välbe (Venemaa), Deborah Compagnoni (Itaalia).
Kuuendat korda osalesid talimängudel murdmaasuusatajad Jochen Behle (Saksamaa) ja Harri Kirvesniemi (Soome).
Eestist võistles olümpial 25 sportlast.Iluuisutamine Margus Hernits; Kahevõistlus Magnar Freimuth, Jens Salumäe, Tambet Pikkor, Ago Markvardt; kelgutamine Helen Novikov, Andrus Paul; Laskesuusatamine Janno Prants, Dmitri Borovik, Kalju Ojaste, Indrek Tobreluts; Murdmaasuusatamine Katrin Šmigun, Õnne Kurg, Cristel Vahtra, Kristina Šmigun, Jaak Mae, Raul Olle, Andrus Veerpalu, Meelis Aasmäe, Elmo Kassin,


1994. aasta taliolümpiamängud.
1994. aasta taliolümpiamängud olid XVII taliolümpiamängud, mis toimusid 12. veebruarist 27. veebruarini 1994 Norras Lillehammeris.
Olümpialinn.
Olümpialinnaks kinnitati Lillehammer ROK-i 94. istungil Sŏulis 15. septembril 1988. Viimases hääletusvoorus võitis Lillehammer Östersundi (Rootsi) häältega 45:39. Veel kandideerisid Anchorage (USA) ja Sofia (Bulgaaria).
Võistluspaigad.
Olympiapark Lysgårdsbakken (avamine, suusahüpped); Olympiapark / Birkebeineren Skistadion (laske- ja murdmaasuusatamine); Olympiapark Stampesletta Håkons Hall (jäähoki) ja Kristins Hall (jäähoki harjutusväljak); Kanthaugen Freestyleanlegg (vigursuusatamine); Øyer Olympiske Alpinanlegg Hafjell (mäesuusatamise slaalom); Ringebu Olympiske Alpinenlegg Kvitfjäll (mäesuusatamise kiirlaskumine ja ülisuurslaalom); Hamar Olympiahall Vikingskipet (kiiruisutamine); Hamar OL-Amfi Nordlyshallen (iluuisutamine, lühirajauisutamine); Hunderfossen Olympiske Bob- og Akebane (kelgutamine, bobisõit); Gjøik Olympiske Fjellhall (jäähoki).
Avatseremoonia.
Võistluste patroon oli Norra kuningas: 1988–1991 Olav V, 1991–1994 Harald V.
Korralduskomitee president oli 1988–1989 Ole Sjetne, 1989–1994 Gerhard Heiberg.
Olümpiatule tõid staadionile kiiruisutamise olümpiavõitja 1948 Reidar Liaklev, murdmaasuusatamise olümpiavõitja 1984 Brit Pettersen, pime suusataja Cathrine Nottingsnes ja suusahüppaja Stein Gruben, kes sooritas uuendusena avamisel Lysgårdsbakkeni suurelt trampliinilt suusahüppe tõrvikuga.
Olümpiatule süütas Norra kroonprints Håkon Magnus.
Olümpiavande andis murdmaasuusataja Vegard Ulvang.
Kohtunikevande andis Kari Køringen.
Riigid ja sportlased.
Osales 67 riiki 1737 sportlasega, neist 520 naist.
Suurima võistkonnaga oli USA: 154 sportlast.
Ühe sportlasega osalesid Bermuuda, Fidži, Brasiilia, Iisrael, Kõrgõzstan, Küpros, Luksemburg, Mehhiko, Mongoolia, Portugal, San Marino, Senegal ja Türgi.
Esimest korda osalesid olümpial Armeenia, Bosnia ja Hertsegoviina, Gruusia, Iisrael, Kasahstan, Kõrgõzstan, Moldova, Samoa, Slovakkia, Trinidad ja Tobago, Tšehhi, Ukraina, Usbekistan, Valgevene ja Venemaa.
Varia.
Oli kaks olümpiatuld. Üks neist süüdati Kreekas Olümpias 16. jaanuaril 1994, teise aga süütas Norras Morgedalis 27. novembril 1993 rahvusmuuseumi direktor Olav Bekken. Olümpiatuled kohtusid Lillehammeris 12. veebruaril 1994.
Olümpiatõrvik oli Paul J. Kahrsi arhitektibüroo disainitud 1,5 m kõrgune tõrvik Peer, mis valmistati metallist ja kasest.
Olümpiahümn oli S. Samarase ja K. Palamase loodud ROK-i ametlik olümpiahümn.
Olümpialipp oli Oslolt 1952 ROK-ile kingitud ametlik olümpialipp.
Olümpiaembleem oli virmalisi ja lumesadu kujutav sinivalge embleem tekstiga 'Lillehammer '94' ja olümpiarõngad.
Olümpiamaskotid olid viikingiteaegselt riietatud kuninglikud lapsed Kristin ja Håkon, keda esindasid 16 Norra eri paikadest pärit last. Maskotid kavandasid Janvier Ramirez Campuzano idee põhjal Kari ja Werner Grossmann.
Olümpiasümbolid olid Sarah Rosenbaumi joonistused suusatamist kujutava Rødøy 4000 aastat vana kaljumaali põhjal.
Olümpiamündid: neli kuldmünti 1992–1994 nominaalhinnaga 2880 Norra krooni, mille reversil oli kujutatud kuningas Olav V, muinassuusataja ja kuningas Harald V, aversil iidne suusataja birkebeiner, Telemarkist pärit suusataja ja Roald Amundsen. kunstnikud olid O. Hansen, I.A. Rise, G. Nasilowska, J. Haukland ja T. Boncza-Ozdowski. Kuus kahest hõberahast koosnevat sarja 1992-1994 nominaalhinnaga 50-100 Norra krooni talispordialadest, kunstnikud I.A. Rise ja T. Lindrupsen.
Olümpiamargid: 22 marki 1988-1994, kunstnikud Bruno Oldani ja Knut Løkke-Sørensen, lisaks 5 4-margilist seeriat olümpiavõitjatest.
Mitteametlik paremusjärjestus.
Prantsusmaa ja Austria jagasid meeste kiirlaskumises 6.–7. kohta.
Välislink.
*1994. aasta taliolümpiamängud


1988. aasta taliolümpiamängud.
1988. aasta taliolümpiamängud olid XV taliolümpiamängud, mis toimusid 13. - 28. veebruar 1988 Kanadas Calgarys.
Olümpialinnaks kinnitati Calgary ROK-i 84. istungil Baden-Badenis 30. septembril 1981. Otsustavas hääletusvoorus võideti Falun 49:31. Varem oli Calgary kandideerinud 1964., 1968. ja 1972. aastal.
Teised kandideerinud linnad olid Falun/Åre (Rootsi), Cortina d'Ampezzo (Itaalia), Garmisch-Partenkirchen ja Berchtesgaden (Saksamaa LV), Sankt Moritz (Šveits), Sapporo (Jaapan).
Korralduskomitee president oli Frank W. King.
Olümpiamängud kuulutas avatuks Kanada kindralkuberner Jeanne Sauvé. Olümpiavande kohtunike poolt andis iluuisutamiskohtunik Suzanna Morrow-Francis ja sportlaste poolt murdmaasuusataja Pierre Harvey. Olümpiatule süütas 12-aastane koolitüdruk Robyn Perry.
Olümpial osales 57 riiki 1423 sportlasega, sealhulgas 301 naist.
Esimest korda osalesid olümpial Fidži, Guam, Guatemala, Jamaica.
Spordialad.
Olümpial jagati välja 46 komplekti medaleid.
Eestist osales mängudel kahevõistleja Allar Levandi.


21. sajand.
21. sajand ehk XXI sajand pKr ehk maj
21. sajand on kristliku ajaarvamise kahekümne esimene sajand, mis algas 1. jaanuaril 2001 ja lõpeb 31. detsembril 2100.
Kümnendid ja aastad.
2000. aastad: (2000), 2001, 2002, 2003, 2004, 2005, 2006, 2007, 2008, 2009
2010. aastad: 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2016, 2017, 2018, 2019
2020. aastad: 2020, 2021, 2022, 2023, 2024, 2025, 2026, 2027, 2028, 2029
2030. aastad: 2030, 2031, 2032, 2033, 2034, 2035, 2036, 2037, 2038, 2039
2040. aastad: 2040, 2041, 2042, 2043, 2044, 2045, 2046, 2047, 2048, 2049
2050. aastad: 2050, 2051, 2052, 2053, 2054, 2055, 2056, 2057, 2058, 2059
2060. aastad: 2060, 2061, 2062, 2063, 2064, 2065, 2066, 2067, 2068, 2069
2070. aastad: 2070, 2071, 2072, 2073, 2074, 2075, 2076, 2077, 2078, 2079
2080. aastad: 2080, 2081, 2082, 2083, 2084, 2085, 2086, 2087, 2088, 2089
2090. aastad: 2090, 2091, 2092, 2093, 2094, 2095, 2096, 2097, 2098, 2099
21. sajand
*21. sajand


1992. aasta taliolümpiamängud.
1992. aasta taliolümpiamängud olid XVI taliolümpiamängud, mis toimusid 8.–23. veebruarini 1992 Prantsusmaal Albertville'is.
Olümpialinnaks kinnitas Albertville'i ROKi 91. istung Lausanne'is 17. oktoobril 1986. Veel kandideerisid Anchorage (USA), Berchtesgaden (Saksamaa), Cortina d'Ampezzo (Itaalia), Falun (Rootsi), Lillehammer (Norra) ja Sofia (Bulgaaria). Otsustavas hääletusvoorus sai Albertville 51 häält Sofia 25 vastu.
Need olid viimased taliolümpiamängud, mis toimusid suveolümpiaga samal aastal. Samuti olid need esimesed taliolümpiamängud, kus ka paraolümpia peeti samas linnas.
Võistluste patroon oli Prantsusmaa president François Mitterrand. Korralduskomitee COJO presidendid olid Michel Barnier ja Jean-Claude Killy.
Olümpial asales 64 riiki 1810 sportlasega, neist 488 naist. Suurima võistkonna pani välja USA: 182 sportlast. Esmakordselt osalesid Alžeeria, Bermuda, Brasiilia, Honduuras, Horvaatia, Iirimaa, Sloveenia ja Svaasimaa. Esmakordselt pärast 1964. aastat võistles Saksamaa ühendvõistkond. Eesti, Läti ja Leedu osalesid iseseisvate võistkondadega 56-aastase vaheaja järel. Endise Nõukogude Liidu vabariikide Venemaa, Ukraina, Valgevene, Kasahstani ja Usbekistani baasil moodustatud ühendvõistkond kandis SRÜ nime ja esines olümpialipu all.
Esimest korda olid medalialad naiste laskesuusatamine, lühirajauisutamine ja vigursuusatamine.
16-aastane Toni Nieminen sai taliolümpiate kõigi aegade noorimaks olümpiavõitjaks. Ta sai suusahüpetes kaks kulda ja ühe pronksi.
Annelise Coberger (Uus-Meremaa) sai esimeseks lõunapoolkeralt pärit sportlaseks, kes võitis olümpiamedali (hõbeda naiste slaalomis).
Medalitabel.
Riikide mitteametlik paremusjärjestus


1920. aasta suveolümpiamängud.
1920. aasta suveolümpiamängud olid VII kaasaegsed olümpiamängud, mis toimusid 20. aprill – 12. september 1920 Belgias Antwerpenis.
VI olümpiamängud, mis pidid toimuma 1916. aastal Berliinis, jäid pidamata Esimese maailmasõja tõttu. Pärast sõja lõppu kokku tulnud ROK-i kongressil otsustati pidada VII olümpiamängud Prantsusmaal, kuid prantslased loobusid Belgia kasuks. Lõplik otsus korraldada olümpiamängud Antwerpenis võeti vastu ROK-i XVII istungil Lausanne'is 1919. aastal. Muud kandideerinud linnad: Lyon (Prantsusmaa) ja Budapest (Ungari), eelvoorudes ka Amsterdam (Holland), Havanna (Kuuba), Atlanta, Cleveland ja Philadelphia (kolm viimast USA).
Võistluste patroon oli Belgia kuningas Albert I (1875–1934), kes avas ka olümpiamängud.
Olümpia peaareen oli Champs de Beerschot'i staadion, mis mahutas 40 000 pealtvaatajat. Staadioni rada oli 400 m.
Korralduskomitee esimees oli krahv Henri de Baillet-Latour (1876–1942).
Olümpial osalenud majutati Antwerpeni koolimajadesse; eestlased olid ühes tütarlaste koolis.
Medaleid jagati välja 161 komplekti, sealhulgas 29 kergejõustikus.
Toimumiskoht.
Antwerpen, samanimelise provintsi ja flaamide asuala keskuses, on linn Põhja-Belgias, 17 km Schelde jõe suudmest ja 88 km Põhjamerest. Rajatud 600. aastail, linn aastast 1291. Maailma tähtsamaid sadamalinnu.
Osavõtjad.
Osavõtvad riigidRohelisega on märgitud varem osavõtnud riigid, sinisega esmakordsed osavõtjad
Mängudel osales 29 riiki 2606 sportlasega, neist naissportlasi oli 64 (võistlesid iluuisutamises, tennises, vettehüpetes, ujumises).
Esimest korda osalesid olümpiamängudel Brasiilia, Eesti, Jugoslaavia, Monaco, Tšehhoslovakkia. Soome ja Uus-Meremaa võtsid esmakordselt osa iseseisvate riikidena.
Suurima võistkonna pani välja Belgia – 332 sportlast.
Spordialad.
Olümpiamängude kavas oli 24 spordiala. Nendeks olid kergejõustik, laskmine, polo, jalgpall, vibulaskmine, maahoki, vehklemine, moodne viievõistlus, poks, maadlus, tõstmine, purjetamine, jalgrattasport, ratsutamine, ragbi, sõudmine, tennis, ujumine, veepall, vettehüpped, võimlemine, köievedu, jäähoki, iluuisutamine ning kunstikonkursi alad.
Olümpiasümboolika.
Esmakordselt heisati olümpiamängudel viie omavahel põimunud rõngaga olümpialipp.
Kasutusele võeti olümpiadeviis: "CITIUS, ALTIUS, FORTIUS". Idee autor prantsuse pedagoog Pierre Didon (1840–1900).
Antwerpeni olümpiamängudest alates muutus avatseremoonia lahutamatuks ja traditsiooniliseks osaks rahutuvide õhkulennutamine.
Olümpiahümni "La Montagne" autor oli helilooja Paul Gilson (1865–1942).
Esimest korda anti olümpiavanne. Vande andis 34-aastane Victor Boin (1886–1974), hõbemedal veepallis 1908 ja pronks 1912, hõbemedal vehklemises 1920. Aastail 1932 – 1956 oli Boin Rahvusvahelise Spordipressi Assotsiatsiooni (AIPS) president.
Olümpiapostmargid anti välja kolmest margist koosnev seeriana, mis trükiti New Yorgis. Markide kujunduses järgiti jälle antiikset joont. Ühel markidest näeme Myroni "Kettaheitjat", teisel kvadriigat (neljahoburakend) ja kolmandal jooksjat. Perforeeritud sarja oli 774 000, kuid hammastamata seeriaid vaid 450 komplekti. Välja anti ka mõned reklaamivinjetid.
Eestlased olümpial.
E.S.S. "Kalevi" poolt Belgia Olümpiakomiteele saadetud osavõtutaotlusele saabus küllalt lootusetult kõlav vastus: võistlejate ülesandmine olümpiamängudeks võib toimuda Venemaa Olümpiakomitee kaudu, kuna Eesti Vabariik ei ole ROK-i liige. Johannes Villemsoni juhtimisel asuti otsima muid võimalusi. Ühendusse astuti Eesti tolleaegse saadikuga Londonis, "Kalevi" seltsi liikme Ants Piibuga, kes omakorda saatis kirja Belgia OK-le, et taotleda eestlaste osavõttu olümpiamängudest. Sealne olümpiakomitee andis meie taotluse edasi ROK-i presidendile Pierre de Coubertinile. Pariisis oleva kalevlase, Eesti saadiku Karl Robert Pusta ja P. de Coubertini läbirääkimiste tulemustest informeeris ROK-i president belglasi, kes teatasid ametlikult, et Eesti soov on rahuldatud, kuid tuleb luua sporditegevust juhtiv keskne organisatsioon.
Eestit esindasid olümpiamängudel.
Võistkonna esindajad olid Ado Anderkopp, Leopold Tõnson, William Fiskar, K. Metti.
kergejõustiklased.
Jüri Lossman (maraton), Aleksander Klumberg (odavise, viie- ja kümnevõistlus), Harald Tammer (kuulitõuge), Johannes Villemson (800 m ja 1500 m jooks), Reinhold Saulman (200 m ja 400 m jooks), Eduard Hermann (käimine), Johan Martin (teivashüpe);
maadlejad.
Mihkel Müller, Herman Kruusenberg, Eduard Pütsep, Artur Kukk;
tõstjad.
Alfred Neuland, Karl Kõiv, Alfred Schmidt.
Eestlaste teekond olümpialinna kulges Tallinnast aurikul "Viola" Helsingisse, sealt koos Soome koondislastega aurikul "Oihonna" Antwerpenisse.
Võistlusvormiks olid valged õlgkübarad, sinine ülikond, kollased kingad, valge särk ja lips (kodumaalt sõideti välja tollases kaitseväeriietuses ja võistlusvorm muretseti alles kohapeal).
Eesti lippu kandis avadefileel Harald Tammer.
Sõiduraha kogumiseks korraldati ülemaalised korjandused ja anti välja loteriipiletid üldtiraažiga 30 000 (á 10 marka). Valitsuselt kaubeldi välja 18 000 Soome marka ja 20 000 Prantsuse franki. Sõjaministeeriumist saadi teemoonaks mitu kasti lihakonserve, biskviite ja paar puuda võid.
Medaliriigid.
Esmakordselt polnud olümpiamänge korraldav riik medalite arvult esikohal (Belgia – 5. koht).
Willis A. Lee, USA, laskmises 7 medalit (5-1-1);
Lloyd Spooner, USA, laskmises 7 medalit (4-1-2);
Hubert van Innis, Belgia, vibulaskmises 6 medalit (4-2-0);
Carl Osburn, USA, laskmises 6 medalit (4-1-1);
Nedo Nadi, Itaalia, vehklemises 5 medalit (5-0-0).
Edukaim kergejõustiklane oli Paavo Nurmi (1897–1973), Soome, 4 medalit (3-1-0).
Noorimaks olümpiavõitjaks tuli Aileen Riggin (sünniaasta 1906), USA, vettehüpped – 14 a. 3 k. 27 p.
Vanim olümpiavõitja oli Hubert van Innis (1866–1961), Belgia, vibulaskmine – 54 a. 6 k. 5 p. Oma esimesed kaks kuldmedalit oli vanameister võitnud juba 1900. a. Pariisi OM-il.
Brasiilia (3.08.1920) – Guilherme Paraense (1885–1968), olümpiakiirlaskmises;
Eesti (29.08.1920) – Alfred Neuland (1895–1966), tõstmise kergekaalus.


Teenindus.
Teenindus ehk teenindamissfäär ehk tertsiaarne sektor on majandussektor, milles osutatakse teenuseid.


Turism.
Turisti skulptuur Badeni termide ees Austrias.
Turisti skulptuur Badeni termide ees Austrias.
Turism on reisimine väljapoole oma tavalist elukeskkonda meelelahutuse, äri või muu eesmärgi nimel ning sellise reisimisega kaasnevate teenuste tarbimine ja osutamine.
Mõned turismi definitsioonid lisavad piirava tingimusena, et turismireisi sihtkoht peab olema reisija alalisest asukohast vähemalt 50 miili (80 km) kaugusel, sihtkohas viibimise kestus peab jääma alla aasta ning reisi eesmärgiks olevad tegevused ei tohi olla sihtkohas tasustatud. Vahel eristatakse ka vähemalt üht ööbimist sisaldavaid ja ühepäevaseid turismireise.
Turismiga tegelevat inimest nimetatakse turistiks. Maailma Turismiorganisatsioon (World Tourism Organization) määratleb turiste inimestena, kes "reisivad väljaspool nende tavapärast elukeskkonda jäävatesse kohtadesse kauem kui 24 tunniks, kuid mitte kauemaks kui aastaks puhkuse, äri või muudel eesmärkidel, mis pole seotud külastatavas paigas tasustatava tegevusega".
Sihtkoha järgi võib turismi jagada sise- ja välisturismiks: esimene hõlmab reisimist ühe riigi piires, teine rahvusvahelisi reise.
Turismist on saanud kogu maailmas populaarne puhkuseviis. 2010. aastal reisis maailmas ühest paigast teise enam kui 940 miljonit rahvusvahelist turisti - 6,6% rohkem kui 2009. aastal. Rahvusvahelise turismi käive kasvas 2010. aastal 693 miljardi euroni (919 miljardi USA dollarini).. 2000. aastate lõpu majanduslanguse tõttu langes nõudlus rahvusvaheliste reiside järele järsult ning põhjapoolkera suvekuudel kahanes rahvusvaheliste turismireiside arvu kasv 2%-ni. Langustendents tugevnes 2009. aastal ning teravnes mõnes riigis 2009. aasta gripipandeemia mõjul veelgi, nii et 2009. aastal langes rahvusvaheline turism 4%, 880 miljoni reisini, ning käive langes hinnanguliselt 6%.
Turism on eluliselt tähtis paljude maade majandustele nagu Prantsusmaa, Egiptus, Kreeka, USA, Hispaania, Itaalia ja Tai, samuti paljudele saareriikidele nagu Bahama, Fidži, Maldiivid, Filipiinid ja Seišellid, kuna turismisektori teenused ja kaubad toovad neile raha ja ettevõtetes on arvukalt töökohti. Turism kui majandusharu hõlmab ja seob mitmesuguseid teenuseid nagu transport, majutus, toitlustamine, suveniirid, ekskursioonid, kultuuriüritused, meelelahutus jms.
Gustav Vilbaste soovitas turismi eestikeelseks vasteks terminit huviränd.


22. sajand.
22. sajand ehk XXII sajand pKr ehk maj
22. sajand on kristliku ajaarvamise kahekümne teine sajand,
mis algab 1. jaanuaril 2101 ja lõpeb 31. detsembril 2200.
Sajandid: 21. sajand - 22. sajand - 23. sajand
Inimesed.
Siia tulevad meie järgmised põlvkonnad, tuleviku inimeste nimedega.
Avastused, leiutised ja uuendused.
Kahjuks ei saa meie veel teada, mis leiutised ja uuendused on 22. sajandil, aga
see koht on tuleviku olemas. Me võime vaid ennustada.
Kümnendid ja aastad.
2100. aastad: (2100), 2101, 2102, 2103, 2104, 2105, 2106, 2107,
2110. aastad: 2110, 2111, 2112, 2113, 2114, 2115, 2116, 2117,
2120. aastad: 2120, 2121, 2122, 2123, 2124, 2125, 2126, 2127,
2130. aastad: 2130, 2131, 2132, 2133, 2134, 2135, 2136, 2137,
2140. aastad: 2140, 2141, 2142, 2143, 2144, 2145, 2146, 2147,
2150. aastad: 2150, 2151, 2152, 2153, 2154, 2155, 2156, 2157,
2160. aastad: 2160, 2161, 2162, 2163, 2164, 2165, 2166, 2167,
2170. aastad: 2170, 2171, 2172, 2173, 2174, 2175, 2176, 2177,
2180. aastad: 2180, 2181, 2182, 2183, 2184, 2185, 2186, 2187,
2190. aastad: 2190, 2191, 2192, 2193, 2194, 2195, 2196, 2197,
22. sajand
*22. sajand


1984. aasta taliolümpiamängud.
1984. aasta taliolümpiamängud ehk XIV taliolümpiamängud toimusid 8.–19. veebruaril 1984 Sarajevos, Jugoslaavias (praegu Bosnia ja Hertsegoviina).
Sarajevo kinnitati olümpialinnaks ROK-i 80. istungjärgul Ateenas 18. mail 1978. Ülejäänud kandideerijad olid Göteborg (Rootsi) ja Sapporo (Jaapan). Esimeses hääletusvoorus sai Sapporo 33, Sarajevo 31 ja Göteborg 10 häält, teises voorus Sarajevo 39 ja Sapporo 35 häält.
Olümpiamängudel osales 49 riiki ja 1274 sportlast, nende seas 274 naist. Esmakordselt osalesid taliolümpial Costa Rica, Egiptus, Monaco, Briti Neitsisaared, Puerto Rico ja Senegal. Suurim esindus oli USAl (126 sportlast). Ühe sportlasega osalesid Mehhiko, Briti Neitsisaared, Puerto Rico ja Senegal.
Kavas oli 8 spordiala. Välja jagati 39 komplekti medaleid. Uue alana oli kavas naiste 20 km distants murdmaasuusatamises.
Võistluspaigad.
Sportlaste olümpiakülad asusid Mojmilos (Sarajevo) ja Igmanis (Veliko Polje) ning ajakirjanike olümpiaküla Dobrinjas (Sarajevo).
Olümpiamängude avatseremoonia.
Olümpiamängude organiseerimiskomitee esimees oli Branko Mikulić. Olümpiamängud avas Jugoslaavia president Mika Špiljak. Olümpiatule tõi staadionile suusataja Ivo Čermak. Olümpiatule süütas iluuisutaja Sandra Dubravčić. Olümpiavande andis mäesuusataja Bojan Križaj. Kohtunikevande andis suusatamiskohtunik Dragan Petrović.
Spordialad.
*1984. aasta taliolümpiamängud


1952. aasta taliolümpiamängud.
1952. aasta taliolümpiamängud olid VI taliolümpiamängud, mis toimusid 14. veebruar - 25. veebruar 1952 Norra pealinnas Oslos.
Oslo sai esimese põhjamaa ja esimese pealinnana taliolümpia korraldamisõigused ROK-i 40. istungil Stockholmis 1947. aastal. Teised kandideerinud linnad olid Cortina d'Ampezzo (Itaalia) ja Lake Placid (USA).
Spordialad.
Olümpial jagati välja 22 komplekti medaleid.


1980. aasta taliolümpiamängud.
1980. aasta taliolümpiamängud olid XIII taliolümpiamängud. Need toimusid 13. – 24. veebruaril 1980 USA-s Lake Placidis.
Lake Placid kinnitati olümpialinnaks ROK-i 75. istungjärgul Viinis 1974. aastal. Lake Placid oli ainus kandideerija.
Olümpial osales 37 riiki 1072 sportlasega, neist 233 naist.
Esimest korda võtsid olümpiamängudest osa Hiina ja Küpros.
Väikseim võistkond oli Costa Rical – 1 sportlane (mäesuusataja Arturo Kinch).
Suurim võistkond oli USA-l – 100 sportlast.
Olümpiamänge boikoteeris Taiwan, kes keeldus võistlemast "Hiina Taipei" nime all.
Spordialad.
Olümpial jagati välja 36 komplekti medaleid.
Eestist osales mängudel kahevõistleja Fjodor Koltšin.


1976. aasta taliolümpiamängud.
1976. aasta taliolümpiamängud olid XII taliolümpiamängud, mis toimusid 4. - 15. veebruaril 1976 Austrias Innsbruckis.
ROK-i istungil Amsterdamis 1970. aastal anti XII talimängude korraldamise õigus USA linnale Denverile. Denver loobus mängude korraldamisest 1972. aasta novembris Colorado osariigi elanike survel. 4. veebruaril 1973 valis ROK Lausanne'is uueks olümpialinnaks üksmeelselt Innsbrucki. Teised kandideerinud linnad olid Granada (Hispaania), Lahti (Soome), Sion (Šveits), Vancouver (Kanada). Lisakonkursil taotlesid korraldamisõigust lisaks Innsbruckile veel Chamonix (Prantsusmaa), Lake Placid (USA) ja Tampere (Soome).
Olümpiast võttis osa 37 riiki 1123 sportlasega, neist 231 naist.
Esimest korda osalesid Andorra ja San Marino. Suurima võistkonnana osales USA - 114 sportlast.
Spordialad.
Olümpial jagati välja 37 komplekti medaleid (iluuisutamiskava täiendati jäätantsuga, kiiruisutamises meestele lisandus 1000 m distants).
Olümpiamängud avas Austria liidupresident Rudolf Kirchschläger. Olümpiatule süütajaid oli esimest korda kaks - Josef Feistmantl (olümpiakuld 1964 kahekelgul) ja Christl Haas (olümpiakuld 1964 kiirlaskumises).


Jalgpall.
Ründaja (nr 10) üritab palli väravasse lüüa, väravavaht ja kaitsjad (valges riietuses) püüavad teda takistada.
Jalgpall (ka "Euroopa jalgpall"; inglise keeles "Association football" või "soccer") on sportlik pallimäng, milles kahe 11-liikmelise võistkonna eesmärk on toimetada jalgpalliks nimetatav kerakujuline mänguvahend ristkülikukujulisel muru- või kunstkattega väljakul (jalgpalliväljakul) vastase väravasse. Üldjuhul on keelatud mängida palli käega, kuid erandina on see lubatud väravavahile. Võidab kõige rohkem väravaid löönud võistkond. Olenevalt võistluse formaadist võib kohtumine lõppeda ka viigiga.
Kuigi jalgpall mänguna sai alguse 2–3 aastat eKr Hiinas, siis kaasaegne jalgpall kujunes välja 19. sajandi teisel poolel Briti saartel. Hiljem korduvalt uuendatud mängureeglitele pani 1863. aastal aluse Inglismaa jalgpalliliit. Jalgpall on tänaseks üks harrastatumaid spordialasid maailmas, sellega tegeles 2006. aasta uuringu kohaselt umbkaudu 270 miljonit inimest. Ülemaailmne katusorganisatsioon on rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA. Mainekaim turniir on iga nelja aasta tagant toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused.
Eestisse jõudis mäng 20. sajandi esimestel aastatel.
Ajalugu.
"Calcio fiorentino". Firenze jalgpall 1688. aastal.
Jalgpalli-laadse mängu vanimaks kirjalikuks allikaks on Hiina sõjaväe käsiraamatud 2. ja 3. sajandist e.m.a. Euroopas on selliseid mänge harrastatud keskajast.
Kaasaegne jalgpall sai alguse katsetest ühtlustada 1840. aastail Inglismaa koolides kehtinud mängureegleid. Nende püüdluste tulemusena asutasid 12 klubi ja kooli 1863. aastal Inglismaa jalgpalliliidu ("The Football Association" ehk FA). Osa neist ei olnud nõus jõuvõtete keelustamisega ja lõid lahku, moodustades 1871. aastal Inglismaa ragbiliidu. Vaidlustele tegi lõpu 1886. aastal Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Iirimaa jalgpalliliidu asutatud Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB).
Jalgpalli esitine areng leidis aset Briti saartel. Maailma vanim jalgpallivõistlus on 1871. aastal käivitunud FA karikas. Esimese ametliku maavõistluse pidasid 1872. aastal Inglismaa ja Šotimaa. Vanim liiga on 1888. aastal asutatud The Football League, mis oli Inglismaa kõrgliigaks 1992. aastani.
Rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA moodustasid 1904. aastal Pariisis seitsme riigi esindused. Prantsusmaa algatusel loodud ühendus lubas kinni pidada Briti saartel väljakujunenud mängureeglitest. Esimesed maailmameistrivõistlused peeti 1930. aastal.
Eestisse tõid mänguoskused ja -vahendid 20. sajandi esimestel aastatel inglise madrused. Eesti jalgpalli sünnipäevaks loetakse 6. juuni 1909, kui mõõtu võtsid esimeste meeskondadena loodud Meteor ja Merkuur. Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärast Vabadussõda: 20. oktoobril 1920 pidas koondis esimese maavõistluse (Helsingis 0:6 kaotus Soomele ning 14. detsembril 1921 asutati Eesti Jalgpalli Liit, mis 1923. aastal astus FIFA-sse. Eesti meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängudel, mis on tänaseni jäänud koondise ainsaks suurturniiriks.
Levik.
Rohelisega on tähistatud riigid, kus jalgpall on populaarseim spordiala. Mida tumedam värvitoon, seda enam on riigis harrastajaid tuhande elaniku kohta.
FIFA 2006. aastal korraldatud uuringu kohaselt tegeleb jalgpalliga üle maailma umbes 270 miljonit inimest. Neist 265 miljonit on mängijad ning ülejäänud kohtunikud või ametnikud. Registreeritud jalgpallureid oli 38 miljonit ehk 2000. aastaga võrreldes 23 protsenti rohkem. Suhteliselt kõige enam on juurde tulnud jalgpalliga tegelevaid naisi (2006. aastal 4,1; 2000. aastal 2,7 miljonit). Elukutselisi (mees)jalgpallureid oli 207 FIFA liikme andmete põhjal koostatud uuringu järgi 110 000 ja klubisid 301 000.
Paljudes riikides on jalgpall põimunud argikultuuriga. Maailmameistrivõistluste kumulatiivne teleauditoorium on 1998. aastast saadik ulatunud üle 26 miljardi vaataja. Ilmuvad jalgpalliteemalised ajalehed ja ajakirjad. Tippjalgpalluritest on saanud avaliku elu tegelased. Enamikes riikides on parimad jalgpallurid elukutselised sportlased, kelle aastapalk võib ulatuda ümberarvestatult üle saja miljoni krooni.
Mängureeglid.
Mängureeglid koosnevad 17 peatükist. Kooskõlastatult vastava rahvusliku jalgpalliliiduga võib reegleid kohendada sobivaks noortele, naistele, veteranidele või puudega mängijatele. Mängureeglid otsustab Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB) ja need avaldab FIFA.
Mängijad, varustus ja kohtunikud.
Ühes võistkonnas mängib väljakul korraga kuni 11 mängijat, kellest üks peab olema väravavaht. Väravavaht tohib ainsana palli käega puutuda, kuid seda vaid oma karistusalal.
Mängija kohustuslikku põhivarustusse kuuluvad pikkade või lühikeste käistega jalgpallisärk, lühikesed püksid, põlvikud, jalanõud, säärekaitsed ja väravavahil kindad. Mängijad peavad kandma sellist riietust, mis eristab neid vastasvõistkonna mängijast ja väljakukohtunikust. Väravavahid peavad olema selgelt äratuntavad.
Kerakujuline mänguvahend on kaetud naha või mõne muu IFAB-i heaks kiidetud materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 68–70 cm (27–28 tolli) ja mängu alguses kaaluma 410–450 g (14–16 untsi). Palli rõhk peab jääma vahemiku 0,6–1,1 atmosfääri. Tänapäeva jalgpallid on vettpidava pealispinnaga, mistõttu jääb palli kaal isegi märjal ja porisel väljakul enam-vähem samaks. Palli võib mängu ajal vahetada ainult väljakukohtuniku loal.
Mängu juhib väljakukohtunik ja teda abistavad kaks piirikohtunikku ning neljas kohtunik, kes näitab mängu ajal annab mängijatele, numbritablood kasutades, vahetus(t)est teada. Tal on veel teisigi kohustusi, sealhulgas peakohtuniku asendamine, kui viimane ei suuda mängu lõpuni jätkata.
Viienda kohtuniku kohustuseks on abikohtuniku (ehk siis kas piirikohtuniku või neljanda kohtuniku) väljavahetamine. Tema reeglina peakohtuniku tööd üle ei võta.
Kuues ja seitsmes kohtunik on UEFA-s hetkel eksperimentaalne. Nimelt pannakse need kohtunikud mõlema värava taha, et paremini värava ees toimuvat näha ning kontrollida. Samas äärmisel juhul (nagu nt. FIFA MM 2010 Finaalis) on kuues ja isegi seitsmes kohtunik asekohtunik.
Mänguväljak.
Mänguväljak peab olema muru- või kunstkattega ristkülik, kusjuures väljaku külgjoon peab olema pikem kui väravajoon. Ettenähtud pikkus on 90–120 meetrit, laius 45–90, rahvusvahelistes mängudes vastavalt 100–110 ja 64–75 meetrit.
Väljak on tähistatud joontega, mis piiravad väljaku alasid. Kaks pikemat joont on küljejooned, otsmisi jooni nimetatakse värava- ehk otsajoonteks. Kui pall ületab täielikult külgjoone, loetakse ta mängust väljas olevaks ning see pannakse uuesti mängu küljesisseviskega. Kui pall ületab täielikult otsajoone (väljaarvatud väravapostide vahelt), on pall samuti mängust väljas ja mäng jätkub väravaesise lahtilöögiga (kui palli puudutas viimasena ründava võistkonna mängija) või nurgalöögiga (kui palli puudutas viimasena kaitsva võistkonna mängija).
Mängijate eesmärk on toimetada pall vastasvõistkonna väravasse, mis asub otsajoonte keskel. Need koosnevad kahest vertikaalsest postist, mis on omavahel ühendatud horisontaalse põikpuuga. Postide vahe on 7,32 meetrit ja põikpuu kõrgus alumise servani on 2,44 meetrit. Väravajoon peab olema sama lai kui on väravapost ja põikpuu.
Väravaid ümbritseb ristkülikukujuline karistusala. Seda tähistavad kummagi väravaposti siseküljest 16,5 meetri kauguselt otsajoone suhtes täisnurga all tõmmatud jooned, mida ühendab otsajoone suhtes rööpselt 16,5 meetri kaugusele tõmmatud joon. Karistusalal on kaks peamist funktsiooni: see on ainus mänguväljaku osa, kus väravavaht tohib mängida käega; kui mängija rikub oma karistusalal reegleid, määratakse vastasvõistkonnale penalti, mille löömise koht asub kummagi väravaposti suhtes võrdelt 11 meetri kaugusel otsajoonest.
Keskjoon jagab väljaku kaheks võrdseks pooleks.
Mänguaeg ja võitja selgitamine.
Mängus on kaks poolaega, kumbki pikkusega 45 minutit ja nende vahel 15-minutiline vaheaeg. Mängu lõpetab kohtuniku vile, seetõttu on poolajad tihti mõne minuti võrra ettenähtud ajast pikemad. Rohkem väravaid löönud võistkond on võitja. Kui juhtub, et väravaid ei lööda ja mängu võitja peab kindlasti selguma, võidakse määrata lisaaeg. Kui ka siis ei ole tulemust, määratakse 11-meetri karistuslöögid ehk penaltid.
Muud reeglid.
Kollane kaart tähendab hoiatust, punane kaart eemaldamist.
Sihilikult vastasvõistkonna mängijat vigastanud või muul viisil vea teinud mängijat võib kohtunik hoiatada (kollane kaart) või väljakult eemaldada (punane kaart) asendamise õiguseta. Kahe piirikohtuniku peamine ülesanne seisneb suluseisu määramises. Suluseis on selline mängijate asetus, kus ilma pallita mängijast on temale söötmise hetkel eespool (rünnaku suunas) vaid väravavaht.
Organisatsioonid.
Jalgpallimaailm on jaotatud kuueks piirkonnaks.
Riiklikud jalgpalliliidud kuuluvad nii FIFA-sse kui ka reeglina oma maailmajao alaliitu.
Koondised ja rahvusvahelised suurvõistlused.
Jalgpallikoondised on iga riigi esindusvõistkonnad, kus reeglina mängivad selle maa parimad mängijad. Koondistel on võimalus pääseda valikmängude kaudu maailmameistrivõistlustele või oma maailmajao meistrivõistlustele.
Esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1930. aastal. Finaalturniir peetakse iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 1998. aastast 32 riigi koondised. Igal piirkondlik alaliit saab kindel arv kvalifikatsioonikohti.
Euroopa meistrivõistlusi peetakse 1960. aastast. Finaalturniir toimub iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 1996. aastast 16 riigi koondised.
Meistrivõistlused leiavad aset ka Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Aasias, Kesk-Ameerikas ja Okeaanias.
FIFA korraldab samuti naiste, noorte ja juunioride maailmameistrivõistlusi.
Klubid, liigad ja karikavõistlused.
Jalgpalliklubid saavad osaleda oma maa liiga- ja eri karikavõistlustel.
Ühte liigasse kuuluvad võistkonnad kohtuvad reeglina hooaja jooksul üksteisega vähemalt kaks korda. Paremusjärjestus nähtub punktitabelist. Võit annab kolm ja viik ühe punkti. Liigasüsteem on organiseeritud hierarhiliselt: tugevamad pääsevad lõpptabeli selgudes hooaja lõppedes astme võrra kõrgemale ja nõrgimad langevad astme võrra madalamale. Süsteemi tipus asuva kõrgliiga võitja pälvib maa meistritiitli ja parimad saavad õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.
Peale liigamängude peetakse ka üleriiklikke, piirkondlikke ja liigasiseseid karikavõistlusi, kus igast voorust pääsevad edasi ainult võitjad. Olenevalt riigist võivad karikavõitjad saada õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.
Euroopa viis parimat kõrgliigat on Premier League (Inglismaa), Primera División (Hispaania), Serie A (Itaalia), Bundesliga (Saksamaa) ja Ligue 1 (Prantsusmaa). Parimad klubid pääsevad rahvusvahelistesse sarjades, nagu näiteks Meistrite Liiga ja UEFA Euroopa Liiga Euroopas või Copa Libertadores Lõuna-Ameerikas. Meistrite Liiga ja UEFA Euroopa Liiga tiitliomanikud selgitavad omavahel Euroopa Superkarika võitja.


2004. aasta Vormel 1 hooaeg.
2004. aasta Vormel 1 hooaeg
Meeskonnad.
Mild Seven Renault F1 Team
Luky Strike BAR Honda
Panasonic Toyota Racing
Jordan Ford
Etapid.
Vaata artiklit Vormel 1 etappide loend
Austraalia Grand Prix.
Kiireim ring: Michael Schumacher - (29. ring)1.24,125 - 226.934 km/h
Malaisia Grand Prix.
Kiireim ring: Juan Pablo Montoya - (28. ring) 1.34,223 - 211.783 km/h
Bahreini Grand Prix.
Kiireim ring:Michael Schumacher - (7. ring) 1.30,252 - 216.075 km/h
San Marino Grand Prix.
Kiireim ring:Michael Schumacher - (10. ring) 1.20,411 - 220.850 km/h
Hispaania Grand Prix.
Kiireim ring: Michael Schumacher (12. ring) 1.17,450 - 215,070 km/h
Monaco Grand Prix.
Kiireim ring: Michael Schumacher (23. ring) 1.14,439 - 161.528 km/h
Euroopa Grand Prix.
Kiireim ring: Michael Schumacher (7. ring) 1.29,468 - 207.144 km/h
Kanada Grand Prix.
Kiireim ring: Rubens Barrichello (68. ring)1.13,622 - 213.246 km/h
USA Grand Prix.
Kiireim ring: Rubens Barrichello (7. ring) 1.10,399 - 214.367 km/h
Prantsusmaa Grand Prix.
Kiireim ring: Michael Schumacher (32. ring)1.15,377 - 210,669 km/h
Suurbritannia Grand Prix.
Kiireim ring: Michael Schumacher (14. ring) 1.18,739 - 235.050 km/h
Saksamaa Grand Prix.
Kiireim ring: Kimi Räikkönen (10. ring) 1.13,780 - 223.182 km/h
Ungari Grand Prix.
Kiireim ring: Michael Schumacher (29. ring) 1.19,071 - 199.461 km/h
Belgia Grand Prix.
Kiireim ring: Kimi Räikkönen (42. ring) 1.45,108 - 238.829 km/h
Itaalia Grand Prix.
Kiireim ring:Rubens Barrichello (41. ring) 1:21.046 - 257,320 km/h
Hiina Grand Prix.
Kiireim ring: Michael Schumacher (55. ring) 1.32,238 - 212.750 km/h
Jaapani Grand Prix.
Kiireim ring:Rubens Barrichello (30. ring) 1.32,730 - 225,442 km/h
Brasiilia Grand Prix.
Kiireim ring: Juan Pablo Montoya (49. ring) 1.11,473 - 217.039 km/h
MM-võistluste lõplik järjestus.
1 - Austraalia, 2 - Malaisia, 3 - Bahrein, 4 - San Marino, 5 - Hispaania, 6 - Monaco, 7 - Euroopa, 8 - Kanada, 9 - USA, 10 - Prantsusmaa, 11 - Suurbritannia, 12 - Saksamaa, 13 - Ungari, 14 - Belgia, 15 -Itaalia, 16 - Hiina, 17 - Jaapan, 18 - Brasiilia
Välislingid.
Hooaeg, 2004. aasta
Vormel 1 hooaeg


Myrrha.
Myrrha [mürra] oli vanakreeka mütoloogias Assüüria kuninga Theiase tütar, Adonise ema, kes rasestus oma isast.
Adonise sünni kohta oli kaks versiooni.


Mürr.
Mürr (kreeka keeles μύρρα, ladina keeles "myrrha" või "murra") on punakaspruun lõhnav kummivaik, Somaaliast pärineva somaalia mürripuu ("Commiphora myrrha") kuivanud mahl.
Perekonna "Commiphora" teine nimi on "Balsamea", mis viitab palsamile. Mürripuu perekonnas on kokku umbes 50 liiki. Nad kasvavad Punase mere ääres, Indias, Madagaskaril ja Senegalis.
Somaalia mürripuu kasvab põhiliselt Somaalias, Etioopias ja Sudaanis, samuti Araabia poolsaarel. Suve lõpul täitub põõsas õitega, tüvele aga tekivad väljaulatuvad sõlmed, kust väikeste kollaste pisaratena voolab mürri. Kui need pisarad on kuivanud, kogutakse nad kokku.
Nimi.
Mürr on müüdi järgi nime saanud Myrrha järgi, kes moondati mürripuuks. Mürripuust väljus Adonis, kes oli Myrrha ning Myrrha isa kuningas Theiase või Kinyrase poeg. Aphrodite oli viinud Myrrha intsestini oma isaga.
Tegelikult on kreeka sõna pärit semi juurest "mrr", mis väljendab mõruduse ideed (mürri lõhn on osalt mõru).
Kasutamine.
Mürri kasutatakse krambivastaste ja ergutavate ravimite komponendina, eelkõige aga parfümeerias idamaist tüüpi parfüümide valmistamisel. Mürri lõhn tugevdab roosi lõhna sensuaalsust.
Antiikajal oli ta väga hinnatud ning kuulus juba siis parfüümide ja viiruki koostisse. Mürril on sama vana ajalugu kui viirukil. Vana-Egiptuses oli mürr üks kyphi koostisosadest ning seda kasutati ka parfüümides. Piiblis on mürr üks püha võideõli põhikomponente: "Ja sina võta enesele parimaid palsameid: viissada seeklit sula mürri, ja pool osa sellest, kakssada viiskümmend seeklit, healõhnalist kaneeli, ja kakssada viiskümmend seeklit lõhnavat kalmust." (2. Moosese raamat 30:23). Eelkõige pm see aga erootiline parfüüm, mida Ülemlaulus mainitakse seitse korda, näiteks salmis 1:13: "Mu kallim on mulle mürrikimbukeseks, mis lebab mu rindade vahel!"
Mürr oli üks andidest, mis hommikumaa targad Matteuse evangeeliumi järgi vastsündinud Jeesusele tõid: "Ja nad läksid sinna kotta ning nägid Lapsukest ühes Maarjaga, Tema emaga, ja heitsid maha ning kummardasid Teda ja avasid oma varandused ning tõid Temale ande, kulda ja viirukit ja mürri." (2:11) Mürr sümboliseerib Jeesuse ristisurma, mis toob inimestele igavese elu.
Vana-Kreekas kasutati mürri palju, sellega lõhnastati isegi veini.


Michael Schumacher.
Michael Schumacher [š'uumahher] (sündinud 3. jaanuaril 1969 Hermülheimis Hürthis) on Saksamaa Vormel 1 sõitja, seitsmekordne maailmameister.
Kardisportlane.
Michael Schumacheri isa Rolf oli müürsepp. Michaelil on 6 aastat noorem vend Ralf Schumacher, samuti vormelisõitja.
Kui Michael oli 4-aastane, pani isa tema pedaalide jõul liikuvale autole mootorratta mootori. Kui Michael selle auto vastu laternaposti puruks sõitis, viis isa ta kardiklubisse, kus temast sai klubi noorim liige. 6-aastaselt tuli Michael juba klubi meistriks. Selleks, et poega toetada, võttis isa endale teise töökoha kartide üürija ja remontijana, aga ema Elisabeth töötas kardiraja puhvetis. Sellegipoolest, kui poiss vajas 800 Saksa marka maksvat uut mootorit, ei suutnud vanemad talle seda osta. Siiski sai ta kohalike ärimeeste toetusel sportlaskarjääri jätkata.
Saksamaa seaduste järgi peab kardisõidu litsentsi saamiseks olema vähemalt 14-aastane. Selleks, et keelust mööda pääseda, hankis Michael litsentsi Luksemburgist, kus kehtis 12 aasta vanusepiirang. Juba järgmisel aastal tuli ta Saksamaa noortemeistriks.
Järgnevatel aastatel võitis Schumacher palju Saksamaa ja Euroopa meistrivõistlusi kardispordis. 1987 tuli ta nii Euroopa kui Saksamaa meistriks ja ühtlasi lõpetas kooli.
Vormelisõitja enne Vormel 1.
1988 osales Schumacher kolmes sarjas. Euroopa Vormel Ford 1600 meistrivõistlustel sõitis ta 4 etappi, millest 3 korda jõudis poodiumile. Ta võitis 1 kvalifikatsiooni ja 1 etapi ning tuli kokku 2. kohale.
Saksamaa Vormel Ford meistrivõistlustel sõitis ta 7 etappi, millest 5 korda tuli esikolmikusse. Ta võitis 3 etappi ja tuli kokkuvõttes 6. kohale.
Vormel König sarjas tuli ta sarja esimeseks võitjaks ja ainsaks võitjaks, kel õnnestunud tõusta Vormel 1-sse. Ta jõudis kõigil etappidel esikolmikusse ja võitis 10 etapist 9, kuigi sõitis ainult 1 kiireima ringi ja võitis ainult 1 kvalifikatsiooni.
1989 osales ta Saksamaa Vormel 3 meistrivõistlustel. 12 etapist võitis ta 2 kvalifikatsiooni ja 2 etappi, sõitis 7 korda esikolmikusse ja saavutas 3. koha (võitis Karl Wendlinger).
Michael Schumacheri Vormel 3 1990. aastal
1990 osales Schumacher kahes sarjas. Ta tuli Saksamaa meistriks Vormel 3-s. Ta saavutas 11 etapil 6 kvalifikatsiooni- ja 5 etapivõitu ja 4 kiireimat ringi ning jõudis 7 korda esikolmikusse. Seejärel pääses ta ühest sõidust koosnevale Euroopa Vormel 3 meistrivõistlustele, kus võitis kvalifikatsiooni ja sõitis kiireima ringi, kuid katkestas sõidu.
Samal aastal osales ta sportautode maailmameistrivõistlustel 3 etapil 9-st, kuid saavutas etappidel võidu ja 2 teist kohta. Hooaja kokkuvõttes oli ta 5.–6.
Samal aastal võitis ta Macao Grand Prix, olles selle 1954. aastast peale korraldatava iga-aastase võidusõidu esimene sakslasest võitja.
1991. aasta sportautode maailmameistrivõistlustel osales ta samuti 3 etapil 8-st ning saavutas 1., 2. ja 5. koha. Kokku jagas ta 9. kohta, aga selja taha jäi hulk vormelikuulsusi: Keke Rosberg, Johnny Herbert, David Brabham, Martin Brundle ja Stefan Johansson. Sarja võitis Teo Fabi Derek Warwicki ees.
Samal aastal sõitis ta kaasa ühe Jaapani Vormel 3000 meistrivõistluste etapi ja lõpetas selle teiena. See andis sarjas 12. koha jagamise. Sarja võitis Ukyo Katayama, Eddie Irvine sai 7. ja Johnny Herbert 10. koha.
1991: Jordan.
Schumacher katkestas oma ainsa Vormel 1 etapi Jordani roolis.
1991. aasta Vormel 1 hooajal sõitsid Jordanis Andrea de Cesaris ja Bertrand Gachot. Kuid pärast 10. etappi Gachot vahistati, sest ta ründas üht taksojuhti pisargaasiga, ja pidi 2 kuud türmis veetma. Tema asemele võttis Jordan tollal veel üsna tundmatu Schumacheri. 11. etapil, Belgia Grand Prix'l Spa ringrajal sõitis Schumacher kvalifikatsioonis välja 7. aja, aga etapi katkestas juba avaringil rikkis siduri tõttu. Alates 10. etapist ei saanud Jordan enam ainsatki punkti, kuid kogutud 13 punkti andsid siiski napilt 5. koha hooaja üldarvestuses.
1991–1995: Benetton.
1991 sõitsid Benettonis Nelson Piquet ja Roberto Moreno. Moreno tulemused ei olnudki nii viletsad: ta kogus 11 etapiga 8 punkti, millega tuli hooaja kokkuvõttes 10. kohale, ja Belgia GP-l sõitis ta välja kiireima ringi. Sellepärast tuli üldsusele ootamatult, et Benetton katkestas pärast Belgia GP-d temaga lepingu ja palkas tema asemele Schumacheri. Moreno läks Schumacheri asemele Jordanisse, kus tema parimaks kohaks jäi 10.
Schumacher katkestas ülejäänud 6 etapist pooled, aga pooltel juhtudel jõudis punktikohale. Saadud 4 punkti andsid hooaja kokkuvõttes 14. koha otse Gachot' järel. Piquet oli 26,5 punktiga 6. ja Benetton 38,5 punktiga 4.
1992. aastaks palkas Benetton Piquet' asemele Martin Brundle'i, sest Piquet lõpetas oma vormelikarjääri. Schumacher õigustas endale pandud lootusi, sest juba hooaja avaetapil Lõuna-Aafrika Grand Prix'l Kyalamis saavutas ta 4. koha, teisel etapil Mehhiko Grand Prix'l oma elu esimese poodiumikoha vormelisarjas, 3. koha, kordas seda kolmandal etapil Brasiilia Grand Prix'l Interlagoses ja neljandal etapil Hispaania Grand Prix'l Kataloonias lõpetas koguni teisena. Hooaega alustas 5 võiduga Nigel Mansell, kes tuli ka maailmameistriks 108 punktiga oma meeskonnakaaslase Ricardo Patrese (56 punkti) ees. Schumacher oli 53 punktiga kolmas, sõites 2 kiireimat ringi ja võites ühe etapi. Belgias saavutas ta oma elu esimese kiireima ringi ja esimese etapivõidu. Brundle oli 38 punktiga 6. ning Benetton 91 punktiga Williams F1 ja McLareni (Ayrton Senna ja Gerhard Berger, 99 punkti) järel kolmas.
1993. aastal oli Schumacher üks kõigest 7 sõitjast, kes säilitas koha oma meeskonnas. Brundle pidi lahkuma. Ta läks Ligier'sse ja sõitis sealgi välja 13 punktiga 7. koha. Teda asendas Patrese. Schumacher saavutas 1 etapivõidu ja 5 kiireimat ringi ning oli kokkuvõttes 52 punktiga 4., Patrese oli 20 punktiga 5. Kokkuvõttes oli Benetton taas 72 punktiga kolmas, jäädes maha Williamsist (Damon Hill ja Alain Prost, 168 punkti) ning McLarenist (Ayrton Senna ja Michael Andretti, 84 punkti). Individuaalse esikolmiku moodustasid Prost (99), Senna (73) ja Hill (69).
1994. aastaks pidi Benetton valima kellegi spordist loobunud Patrese asemele. Valik langes Jyrki Järvilehtole, mis aga ei õigustanud ennast, sest too oli kogu hooaja hädas vigastustega ja sai sõita ainult 6 etapil. Rohkem sai sõita testisõitja Jos Verstappen Hollandist (10 etappi).
Sellel hooajal saavutas Schumacher suurt edu. Ta võitis 6 kvalifikatsiooni ja 8 etappi, sõitis 8 kiireimat ringi ja tuli esimest korda maailmameistriks. Ta kogus 92 punkti, edestades Hilli vaid punktiga. Järgnesid Berger 41 ja Mika Häkkinen 26 punktiga. Alles sellel hooajal, nimelt 4. etapil Monakos saavutas Schumacher oma elu esimese kvalifikatsioonivõidu vormelisarjas. Viimasel etapil Austraalias põrkasid Schumacher ja Hill omavahel kokku ja katkestasid ning see andis maailmameistritiitli Schumacherile. Hooaega alustas ta 6 võidu ja 1 teise kohaga 7 esimesest etapist ning tema võit hooajal võinuks olla palju suurem, aga Suurbritannias Silverstone'is ta diskvalifitseeriti, sest eiras talle määratud 5 sekundi pikkust karistust. Belgias Spas diskvalifitseeriti ta pärast etapivõitu, sest tema põhjaplaat oli liiga kulunud, ja talle määrati 2 sõidu pikkune osaluskeeld. Meeskondlikult jäi Benetton nõrga teise sõitja tõttu 103 punktiga teiseks Williamsi järel, kelle eest sõitsid põhiliselt Hill, Mansell ja David Coulthard.
Schumacher katkestas 1995. aasta Briti GP.
1995. aastaks palkas Benetton Schumacheri kõrvale Johnny Herberti, sest Järvilehto vormelikarjäär sai läbi ja Verstappenit ei peetud piisavalt heaks sõitjaks, Verstappen jäi meeskonna testisõitjaks. Schumacher võitis 4 kvalifikatsiooni, 9 etappi ja sõitis 8 kiireimat ringi ning kaitses 102 punktiga maailmameistritiitlit. Järgnesid Hill (69), Coulthard (49) ja Herbert (45). Meeskondlikult saavutas Benetton 137 punktiga kindla võidu Williamsi (112) ees.
1996–2006: Ferrari.
1996. aastal toimusid meeskondade koosseisus olulised muudatused. Eelmise aasta Ferrari sõitjad Jean Alesi ja Gerhard Berger palgati mõlemad Benettoni ja Schumacher läks nende asemele Ferrari esisõitjaks. Tema kõrvale palgati Jordanist Eddie Irvine. Herbert lahkus Sauberisse ja lõpetas seal kõigest ühel etapil punktikohal.
Schumacher jäi 1997. aasta Itaalia GP-l 6. kohale.
Williams oli tehniliselt teistest meeskondadest peajagu üle. Ta saavutas individuaalse kaksikvõidu: Hill võitis 97 punktiga Jacques Villeneuve'i (78) ees. Schumacher võitis 4 kvalifikatsiooni ja 3 etappi ning sõitis 2 kiireimat ringi. Nii tuli ta 59 punktiga kolmandaks, edestades Alesit (47), Häkkist (31) ja Bergerit (21). Kuigi Irvine katkestas vahepeal 8 etappi järjest ja jäi 11 punktiga 10. kohale, saavutas Ferrari siiski 70 punktiga teise koha Benettoni (68) ees.
1997. aastal saavutas Schumacher 3 kvalifikatsiooni- ja 5 etapivõitu ning sõitis 3 etapil kiireima ringi. Enne viimast etappi, Euroopa Grand Prix'd Jerezis juhtis ta Villeneuve'i ees 1 punktiga. Kui Villeneuve hakkas viimasel etapil Schumacherist mööda sõitma, põhjustas Schumacher temaga kokkupõrke, lootes, et kui mõlemad katkestavad, tuleb tema maailmameistriks. Täpselt sel viisil oli ta maailmameistriks tulnud 3 aastat varem. Kuid katkestama pidi üksnes Schumacher, Villeneuve sõitis edasi ning lõpetas isegi 3. kohaga, mis andis talle maailmameistritiitli ja 81 punkti. Kohtunikud otsustasid Schumacheri diskvalifitseerida, mistõttu hooaja kokkuvõttes järgnesid Villeneuve'ile Heinz-Harald Frentzen (42 punkti), Coulthard ja Alesi (36) ning Berger ja Häkkinen (27). Irvine oli 24 punktiga seitsmes. Meeskondlikult tuli maailmameistriks Williams (Villeneuve ja Frentzen) 123 punktiga. Ferrarile jäeti meeskondlikus arvestuses Schumacheri 78 punkti siiski alles ja 102 punkti andsid teise koha. Järgnesid Benetton (peamiselt Alesi ja Berger) 67 ning McLaren (Häkkinen ja Coulthard) 63 punktiga.
1998. aastal võitis Schumacher 3 kvalifikatsiooni (hooaja 3 viimast) ja 6 etappi ning sõitis 6 etapil kiireima ringi. See andis 86 punktiga teise koha Häkkise (100 punkti) järel. Järgnesid Coulthard (56), Irvine (47), Villeneuve (21) ja Hill (20). Meeskondlikult võitis McLaren (Häkkinen ja Coulthard, 156 punkti) Ferrari (133) ees.
Schumacher võitis 1999. aasta Kanada GP kvalifikatsiooni.
1999. aastal võitis Schumacher 3 kvalifikatsiooni ja 2 etappi ning sõitis 5 etapil kiireima ringi. Kuid Silverstone'is ütlesid juba 2. ringil üles auto pidurid ja Schumacher sõitis rajapiirdesse, murdes oma jala. Ta pidi vahele jätma järgmised 6 etappi, mille jooksul teda asendas Mika Salo. Alles viimasel kahel etapil oli ta tagasi, võites mõlemal kvalifikatsiooni ja sõites kiireima ringi, kuid lõpetades mõlemad etapid teisena. Häkkinen kaitses 76 punktiga maailmameistritiitlit, sest suutis viimase etapi võita. Irvine jäi 74 punktiga teiseks Frentzeni (54), Coulthardi (48) ja Schumacheri (44) ees. Meeskondlikult suutis Ferrari 128 punktiga edestada McLarenit (Häkkinen ja Coulthard, 124).
2000. aastal lahkus Irvine Ferrarist, sest talle ei meeldinud olla meeskonna teine number, kes peab käsu peale Schumacheri endast mööda laskma. Ta lahkus Jaguari Johnny Herbert kõrvale, kes ei saanud ühtki punkti, ja Irvine sai 4 punktiga 13. koha. Tema asemele palgati Rubens Barrichello. Schumacher võitis 9 kvalifikatsiooni ja 9 etappi ning sõitis 2 etapil kiireima ringi. Ta võitis 4 viimasel etapil nii kvalifikatsiooni kui etapi ja tuli 108 punktiga maailmameistriks Häkkise (89), Coulthardi (73) ja Barrichello (62) ees. Meeskondlikult võitis Ferrari 170 punktiga, McLareni sõitjad said kokku 162 punkti.
Schumacher võitis 2002. aasta Prantsuse GP.
2001. aastal võitis Schumacher 11 kvalifikatsiooni ja 9 etappi ning saavutas 3 etapil kiireima ringi. Ta tuli maailmameistriks pretsedenditu 58-punktise vahega Coulthardi ees (123 ja 65 punkti). Barrichello oli 56 punktiga kolmas ja Ferrari 179 punktiga meeskondlik maailmameister.
2002. aastal lõpetas Schumacher kõik etapid esimese või teisena, välja arvatud 2. etapil Malaisias, kus ta oli kolmas. Schumacher võitis 7 kvalifikatsiooni ja 11 etappi ning sõitis kiireima ringi 7 etapil. Ferrari saavutas 9 kaksikvõitu, sealjuures tuli kaksikvõit 5 viimasel etapil. Schumacher tuli 144 punktiga maailmameistriks Barrichello (77) ees. See vahe (67 punkti) oli jällegi rekordiline. Meeskondlikult saadi 221 punktiga ülikindel maailmameistritiitel.
2003. aastal võitis Schumacher 5 kvalifikatsiooni ja 6 etappi ning saavutas 5 etapil kiireima ringi. Ta tuli 93 punktiga maailmameistriks, tagades selle tiitli seekord alles viimasel etapil. Teiseks tuli Kimi Räikkönen 91 punktiga Juan Pablo Montoya (82) ja Barrichello (65) ees. Ferrari tuli 158 punktiga maailmameistriks Williamsi (144) ja McLareni (142) ees.
2004. aastal võitis Schumacher 13 esimesest etapist 12 ja neist 7 olid kaksikvõidud Barrichelloga. Kokku võitis Schumacher 13 etappi ja 8 kvalifikatsiooni ning sõitis 10 etapil kiireima ringi. Ta tuli 148 punktiga maailmameistriks Barrichello (114) ees. Järgnesid Jenson Button (85) ja Fernando Alonso (59). Meeskondlikult võitis Ferrari 262 punktiga BARi (119) ees.
2005. aastal toimus murrang: Ferrari ei olnud enam parim meeskond. Schumacher võitis üksnes 1 kvalifikatsiooni ja 1 etapi ning sõitis 3 etapil kiireima ringi. Ainus etapp, mille ta võitis, oli 2005. aasta USA Grand Prix, mida meeskonnad üldiselt boikottisid ja kus osales üksnes 6 sõitjat. Hooaja kokkuvõttes võitis Alonso (133 punkti) Räikköse (112 punkti) ja Schumacheri (62) ees. Barrichello sai 38 punktiga 8. koha. Meeskondlikult oli Ferrari 100 punktiga Renault' (191) ja McLareni (182) järel kolmas.
2006. aastal võitis Schumacher 4 kvalifikatsiooni ja 7 etappi ning sõitis 7 etapil kiireima ringi. Alonso ei saanud hooaja 9 esimesel etapil teisest kohast halvemat, aga hooaja teisel poolel jõudis Schumacher talle järele ja 2 etappi enne lõppu sai ta kättegi, aga viimastest etappidest sai Alonso taas 1. ja 2. koha ning tuli 134 punktiga maailmameistriks Schumacheri (121) ees. Sel aastal oli Schumacheri meeskonnakaaslane Felipe Massa, kes sai 80 punktiga kolmanda koha. Barrichello sõitis koos Buttoniga Hondas ja sai 30 punktiga 7. koha. Meeskondlikult võitis Renault 206 punktiga Ferrari (200) ees.
Hooaja lõpul otsustas Schumacher võistlusspordist loobuda, kuid järgmisel kolmel hooajal jätkas ta aeg-ajalt Ferraride testimist.
Pärast 2009. aasta Ungari Grand Prix'd, kus Massa raskelt vigastada sai, kutsuti Schumacher teda asendama. Pärast teste otsustasid arstid siiski teda mitte Vormel 1 rooli lasta. Saatuslikuks sai kevadel toimunud mootorrattaõnnetusel saadud kaelavigastus.
Schumacher tuli 2011. aastal Kanada GP-l 4. kohale.
Alates 2010: Mercedes.
23. detsembril 2009 teatas Mercedes ametlikult, et Schumacheriga on sõlmitud kolmeaastane leping ning sakslane naaseb 2010. aastal Vormel 1 sarja Mercedes Grand Prix koosseisus. Saksamaa tehase meeskonnas hakkas sõitma kaks sakslast.
2010. aastal sõitis Schumacher Mercedese eest koos Nico Rosbergiga. Rosberg oli märksa parem, saades 19 etapist 14 korda parema ja 5 korda halvema koha kui Schumacher. Rosberg jõudis ka 3 korda esikolmikusse, Schumacher seda ei suutnud. Kokkuvõttes tuli Rosberg 142 punktiga 7. ja Schumacher 72 punktiga 9. kohale. Meeskondlikult oli Mercedes 214 punktiga 4.
2011. aastal jätkas Mercedes samas koosseisus. Schumacheri parimaks jäi 4. koht, Rosbergil 5. koht, kuid Rosberg sai kokku rohkem punkte: 89 76 vastu. Nad olid sellega hooaja kokkuvõttes 7. ja 8., Mercedes oli meeskondlikult 165 punktiga 4.
Isiklikku.
Schumacheri pikkus on 174 cm, kaal 75 kg.
Ta elab Šveitsis Vufflens-le-Châteaus Zürichi lähedal.
Ta on alates 1. augustist 1995 abielus Corinna Schumacheriga (sündinud 2. märtsil 1969; neiupõlvenimi Busch). Neil on kaks last: tütar Gina Maria (sündinud 20. veebruaril 1997) ja poeg Mick (sündinud 22. märtsil 1999).
Schumacheri lemmikjook on õunamahl mineraalveega ning kokakoola, kuid ta joob viimast vaid siis, kui pudeli või purgi peal on Ferrari pilt.
Schumacheri hobid on kardisõit ja jooksmine. Ka meeldib talle ratsutada. Ta on mänginud amatöörjalgpalli.
Ta sõidab haruldase sportauto Ferrari FXX-ga.
Välislingid.
Schumacher, Michael
Schumacher, Michael
Schumacher, Michael


Seos (matemaatika).
Seos ehk relatsioon ehk suhe on matemaatikas binaarse seose üldistus. Binaarset seost esindavad näiteks märgid "=" ja "propositsioonides "2 + 2 = 4" ja "5 valemi "a" + "b" = "c" kaudu saab näiteks väljendada (nüüd juba ternaarset) seost arvuhulgas, millesse "a", "b" ja "c" kuuluvad.
Informaatikas põhinevad seose mõistel relatsioonandmebaasid.
Definitsioon.
Aeg-ajalt mõistetakse seose all binaarset seost'".
"n"-aarne predikaat.
"n"-aarne predikaat on "n" muutuja funktsioon (matemaatika|funktsioon, mille väärtused on tõeväärtused.
Aarsus.
Üle 4 terminiga seoste puhul tavaliselt spetsiaalseid sõnu ei kasutata, vaid öeldakse lihtsalt "n"-aarne": näiteks "5-aarne seos".


Binaarne seos.
Binaarne seos ehk binaarne relatsioon on matemaatiline mõiste, mis vastab sellistele suhetele nagu "on suurem kui" ja "on võrdne" aritmeetikas ning "on element" hulgateoorias.
Definitsioon.
Binaarne seos "R" hulkade "X" ja "Y" vahel defineeritakse tavaliselt järjestatud kolmikuna "R"=("X", "Y", G("R")), kus G("R") on otsekorrutise "X" × "Y" alamhulk, mida nimetatakse seose "R" "graafikuks", on. Kui ("x","y") ∈ G("R"), siis öeldakse, et "x" on "y"-ga seoses "R" või "x" on "y"-ga "R" kaudu seotud, ning tähistatakse "xRy" või "R"("x","y").
Enamasti samastatakse seos oma graafikuga: kui "R" ⊆ "X" × "Y", siis me ütleme, et "R" on seos "X" ja "Y" vahel.
Binaarset seost võib vaadelda ka kahe muutuja funktsioon (matemaatika|funktsioonina, mille argumentideks on "x" hulgast "X" ja "y" hulgast "Y" ning mille väärtusteks on tõeväärtused tõene ja väär. Funktsiooni väärtus on tõene parajasti siis, kui järjestatud paar ("x", "y") kuulub seosesse (seose graafikusse).
Näited.
"R" on järjestatud kolmik, mille esimene liige on mänguasjade hulk, teine liige on laste hulk ning viimane liige on kujuga (mänguasi, omanik) järjestatud paaride hulk. Asjaolu, et paar (pall,Jaan) on seose "R" graafiku element tähendab, et pall kuulub Jaanile. Seda märgitakse nii: pall"R"Jaan.
Kahel erineval seosel võib olla üks ja seesama graafik. Näiteks seos
erineb seosest "R" laste hulga poolest, sest Sigrid enam viimasesse ei kuulu. Seega on "R" ja "S" erinevad seosed, kuigi nende graafikud langevad kokku.
Sellegipoolest samastatakse seost "R" tavaliselt graafikuga G("R") või isegi defineeritakse nii ja asjaolu, et järjestatud paar ("x","y") ∈ G("R"), märgitakse tavaliselt kujul ("x","y") ∈ "R".


Järjestatud paar.
Järjestatud paar koondab kaks objekti: "esimese elemendi" ja "teise elemendi". Järjestatud paari, mille esimene element on "a" ja teine element "b", märgitakse tavaliselt ("a"; "b").
Kaks niisugust järjestatud paari ("a"1; "b"1) ja ("a"2; "b"2) on identsed siis ja ainult siis, kui "a"1 = "a"2 ja "b"1 = "b"2.
Järjestatud paari esimene ja teine element võetakse teineteisest sõltumatult, nii et nad võivad ka omavahel kokku langeda. Kui need kaks objekti on erinevad, siis nende järjestus on oluline: kui "a"≠"b", siis ("a"; "b")≠("b"; "a").
Järjestatud paari tõlgendatakse sageli lõpliku jadana pikkusega 2.
Otsekorrutised ja seosed.
Kõikide niisuguste järjestatud paaride hulka, mille esimene element on mingi hulga "X" element ja mille teine element on mingi hulga "Y" element, nimetatakse hulkade "X" ja "Y" otsekorrutiseks. Selle alamhulki nimetatakse mõnikord vastavusteks või seosteks.
Järjestatud kolmikud ja "n"-korteežid.
Järjestatud kolmikud ja n-korteežid ("n" termini järjestatud loendid) defineeritakse sellest definitsioonist lähtudes rekurrentselt: järjestatud kolmikut ("a";"b";"c") võib defineerida kahe järjestatud paarina, mis on pesastatud: ("a"; ("b"; "c")).
Järjestatud paarid programmeerimises.
Nii tehakse ka programmeerimiskeeltes: elementide loendit saab esitada konstruktsioonina pesastatud järjestatud paaridest. Näiteks loendit (1 2 3 4 5) esitatakse kujul (1, (2, (3, (4, (5,))))).
Programmeerimiskeel LISP kasutab selliseid loendeid andmete esitamise põhilise vahendina.
Järjestatud paarid hulgateoorias.
See definitsioon kehtib ka järjestatud paari "p" = ("x";"x") = = = korral; sel juhul on propositsioon (∀ "Y"1 ∈ "p", ∀ "Y"2 ∈ "p": "Y"1 ≠ "Y"2 → (¬("x" ∈ "Y"1) ∨ ¬("x" ∈ "Y"2))) triviaalselt tõene, sest kunagi pole nii, et "Y"1 ≠ "Y"2.
Ka hulgateooria tavalises Zermelo-Fraenkeli aksiomaatikas, millesse kuulub regulaarsuse aksioom, saab järjestatud paari ("a"; "b") defineerida hulgana {"a";. Ilma regulaarsuse aksioomita seda teha ei saa, sest muidu saab vaadelda hulki "x" ja "z", mille korral "x" =, "z" = ja "x" ≠ "z". Sel juhul
kuigi me tahaksime, et ("x";"x") ≠ ("z";"z").


N-korteež.
"n"-korteež ehk järjestatud ennik (inglise keeles "n-tuple") on matemaatikas objektide lõplik jada (indekseeritud hulga erijuht).
Matemaatikud kasutavad "n"-korteeže teatud koostisosadest koosnevate matemaatiliste objektide kirjeldamiseks. Näiteks orienteeritud graafi defineeritakse korteežina ("V", "E"), kus "V" on tippude hulk ja "E" on hulga "V" × "V" alamhulk, mis määrab servad.
Korteežide nimed.
Korteeži pikkusega "n" nimetatakse tavaliselt "n"-korteežiks. 2-korteež on järjestatud paar; 3-korteež on järjestatud kolmik. "n" võib olla mis tahes positiivne täisarv. Näiteks kvaterniooni võib esitada 4-korteežina.


Muutuja.
Muutuja on nimetus/sümbol, mille kaudu viidatakse väärtusele. Muutumatud muutujad on konstandid.
Matemaatika.
Muutuja on matemaatikas suurus või sümbol, mis võib omada erinevaid väärtusi (väärtused ei ole piiratud).


Konstant.
Konstant (ka jääv suurus ehk muutumatu suurus) on matemaatikas fikseeritud, kuigi mitte tingimata määratletud väärtus.
Konstantne arv.
Kõige sagedamini esinev konstandi liik on fikseeritud, kuigi mitte tingimata määratletud arv.
Tavaliselt kasutatakse terminit "konstant" seoses ühe või mitme muutuja funktsioonidega. Nende argumentideks on muutujad. Neid argumente, nagu ka teisi muutujaid, tähistatakse sageli väikeste tähtedega ladina tähestiku lõpust. Seevastu konstante tähistatakse sageli väikeste tähtedega ladina tähestiku algusest. Samuti on konstante, mida tähistatakse erisümbolitega, näiteks 1 või π.
Füüsikaline konstant.
Füüsikalised konstandid on konstantsete arvude erijuhud, mida kasutatakse füüsikas, keemias ja teistes loodusteadustes, kus looduse omadusi kirjeldatakse parameetrite abil, millel osutub olevat igal pool ja igal ajal üks ja seesama väärtus.


Jenson Button.
Jenson Alexander Lyons Button (sündinud 19. jaanuaril 1980 Somersetis Frome'is) on Suurbritannia Vormel 1 piloot, 2009. aasta maailmameister.
Lapsepõlv.
Jenson Buttoni isa John Button oli rallisõitja. Tema ema oli Simone Lyons. Jensen sai oma nime briti autotootja Jensen Motors (1934–1976) järgi. Jensoni vanemad elavad lahus ja Jenson kasvas üles koos kolme vanema õega: Tania Katrina (sündis 1967), Samantha Chantal (sündis 1970) ja Natasha Michelle (sündis 1973).
Võidusõitjakarjäär enne vormelit.
Button alustas 8-aastaselt kardisportlasena. Kardi ostis talle isa. Jenson oli väga edukas. 1991. aastal võitis ta Suurbritannia kadettide meistrivõistlustel kardispordis kõik 34 etappi. Järgnesid 3 meistritiitlit Suurbritannia lahtistel meistrivõistlustel kardispordis. Aastal 1997 sai ta kõigi aegade noorimaks sõitjaks, kes võitis Euroopa Super A meistrivõistlused. Samal aastal võitis ta Ayrton Senna mälestusvõistlused ja oli valmis lülituma vormelisporti.
Aastal 1988 võitis Button 18-aastaselt Briti Vormel Fordi meistrivõistlused, võites sealjuures 9 etappi. Arvestades ka teisi hooajal saavutatud võite, valis McLaren Buttoni aasta parimaks Briti saarte nooreks autosportlaseks. Auhinna hulka kuulus McLareni vormelite testimise õigus, mille ta sai kätte järgmise aasta lõpus.
Järgmisel, 1999. aastal sõitis Button Vormel 3 sarjas. Ta võitis 3 etappi ja tuli hooaja kokkuvõttes kolmandaks Mark Hynesi ja Luciano Burti järel.
2000: Williams.
1999. aasta lõpus testis Button lisaks McLarenile ka Prosti meeskonna autosid. Hooaja lõpus laskis Williamsi meeskonna juht Frank Williams Alessandro Zanardi sportliku vormi languse tõttu lahti ja hakkas otsima uut sõitjat. Ta korraldas selleks võistluse Buttoni ja Vormel 3000 sõitja Bruno Junqueira vahel. Button võitis ja sai koha Williamsis.
Jenson Buttoni Vormel 1-karjääri esimene võistlus oli Austraalia Grand Prix 12. märtsil 2000, mille ta katkestas. Juba järgmine sõit Brasiilias tõi seevastu 6. koha. Ta oli siis 20 aastat ja 67 päeva vana ning nii noorelt polnud veel keegi Vormel 1-s punkte saanud. 2006. aastal ületas selle rekordi Sebastian Vettel, kes jõudis punktini veel enne 20. sünnipäeva.
Kokku sai Button hooajal 6 punktikohta, jõudmata küll poodiumile. Saadud 12 punkti andsid talle kokku 8. koha. Hooajal tegi ta hulgaliselt algaja vigu, näiteks Monzas tegi ta avarii ajal, kui võistlejad pidid rahulikult turvaauto taga sõitma. Kokkuvõttes jäi Button oma meeskonnakaaslase Ralf Schumacheri varju, kes pääses 3 korda poodiumile ja 9 korda punktikohale ning oli 5.
2001: Benetton.
Buttonil oli endistviisi leping Williamsiga, kuid ta sõitis selle hooaja Benettoni meeskonnas, mille oli äsja ostnud Renault. Tema asemel palkas Williams Schumacheri kõrvale Juan Pablo Montoya. See hooaeg oli Buttonil halb: auto oli pidevalt arengujärgus ega olnud kunagi piisavalt kiire. Punktikohale tuli Button ainult korra ja lõpetas hooaja 17. kohal. Tema meeskonnakaaslane Giancarlo Fisichella tuli 3 korda punktikohale, korra isegi poodiumile, ja sai 11. koha.
2002: Renault.
Renault nimetas Benettoni meeskonna ümber Renault F1-ks. Fisichella asemel sõitis meeskonnas Buttoni kõrval Jarno Trulli. Testisõitja oli Fernando Alonso. Kvalifikatsioonisõitudes oli Trulli märgatavalt parem, aga võistlussõitudes kippus Button teda edestama. Kumbki ei jõudnud kordagi poodiumile, aga punkte said mõlemad korralikult, Button oli kokkuvõttes 7. ja Trulli 8.
2003–2005: BAR.
Button 2005. aasta USA Grand Prix'l
Hoolimata eelmise hooaja tulemustest, laskis Renault Buttoni lahti ja palkas tema asemele Alonso, kes tuli hooajal 6.-ks (Trulli oli 8.).
Sellegipoolest ei jäänud Button tööta: BAR palkas ta Jacques Villeneuve'i kõrvale. Button sõitis korduvalt punktikohale, saamata küll kordagi poodiumile, ja oli 9. Villeneuve'i peeti küll meeskonna liidriks, kuid kanadalane suutis punktikohale sõita ainult 2 korda ning jäi 16. kohale. Tema asemele võeti senine testsõitja Takuma Satō.
2004. aastal oli BAR märgatavalt arenenud. Button jõudis juba teisel etapil Malaisias esimest korda elus poodiumile, Michael Schumacheri ja Montoya järel kolmandaks, ning neljandal etapil San Marinos juba Schumacheri järel teiseks. Kokkuvõttes jäi etapivõit küll saamata, kuid poodiumile tuli ta 10 korda ja kui ta vaid lõpuni sõitis, sai alati punkte. Button oli kokkuvõttes 85 punktiga Schumacheri ja Häkkise järel kolmas. Satō tuli poodiumile ainult korra ja oli hooaja kokkuvõttes 8.
2005. aasta hooaeg oli jälle halvem. Pärast 9 etappi polnud BAR-il veel ühtki punkti. San Marino GP-l, mille Button ja Satō lõpetasid vastavalt 3. ja 5.-na, avastati nimelt, et BAR-i auto kasutas bensiini ballastina ja seetõttu sai sõiduk lõpetada raskemana lubatud miinimumist, aga distantsi jooksul sõita kergemana. Selline tegevus on reeglitega keelatud, BAR-i sõitjate tulemus tühistati ja BAR sai kaheetapilise sõidukeelu. Sõidukeelu ajal tegutses Button kommentaatorina. Ülejäänud 10 etapil lõpetas Button küll alati punktikohal, kuid kokkuvõttes piisas sellest vaid 9. kohaks. Satō sai 1 punkti ja oli 23.
2006–2008: Honda.
Jenson Button Bahreini Grand Prix'l
2006. aastal ostis Honda BARi ära. Huvitaval kombel kaasnes sellega jaapanlase Satō lahtilaskmine: tema asemele palgati Rubens Barrichello. Button jõudis 3 korda poodiumile, sealhulgas sai ta oma elu esimese etapivõidu Ungaris, ja kokkuvõttes andsid 56 punkti talle 6. koha. Barrichello poodiumile ei jõudnud ja oli 30 punktiga 7. Button sai oma elu esimese etapivõidu 113. katsel, mis ei ole siiski vormelimaailmas rekord, sest Barrichello jõudis etapivõiduni alles 124. katsel.
Järgmised kaks aastat tähistasid Honda allakäiku. Button ei mahtunud kordagi poodiumile ja punktidegi saamisega oli tegu. Button oli 2007. aastal 6 punktiga 15., Barrichello 0 punktiga 20. Järgmisel aastal oli vastupidi: Barrichello sai midagigi (11 punktiga 14., korra isegi poodiumil), Button praktiliselt mitte (3 punktiga 18.)
2009.
Honda loobus Vormel 1-s osalemast ning Button ja Barrichello olid töötuksjäämise ohus. Õnnekombel ostis Ross Brawn meeskonna ära ning Button ja Barrichello osutusid korraga väga konkurentsivõimelise auto roolis olevat.
2009. aastal võitis Button esimesest seitsmest etapist kuus. Seda on varem suutnud ainult Jim Clark ja Michael Schumacher.
Jenson Button võitis 2009. aasta maailmameistri tiitli eelviimasel, Brasiilia etapil 18. oktoobril.
Isiklikku.
Nagu paljud teisedki vormelisõitjad, elab Jenson Button maksude vähendamiseks Monacos.
Pikkus 173 cm, kaal 68 kg.
Perekonnaseis: suhtes, jaapani modelli Jessica Michibataga.
Välislingid.
Button, Jenson
Button, Jenson
Button, Jenson


Egiptuse jumalad.
Jumalad ja jumalannad Vana-Egiptuse mütoloogias
Tähtsamad jumalused.
Varadünastilistes tekstides võib kohata ligikaudu kahesaja jumaluse nime, hilisemast ajast pärit Teeba versioon Surnuteraamatust aga annab peaaegu viissada nime, millele tuleb lisada veel kuni kaheksasaja mütoloogilise olendi nimetused.
Sergei Stadnikovi raamatus "Vana-Egiptuse kultuurilugu", paragrahvis "Ülevaade Egiptuse tähtsamatest jumalatest"
Paljud arvavad, et sellest nimestikust puuduvad paljud sama tähtsad jumalad, näiteks
Ptah - Neftis - Šu - Tefnut - Bast - Hapi - Honsu -
Mut - Nefertum - Sehmet - Sokar


1996. aasta suveolümpiamängud.
1996. aasta suveolümpiamängud olid XXVI olümpiaadi kaasaegsed suveolümpiamängud. Need toimusid 19. juulist 4. augustini 1996 USA Georgia osariigi pealinnas Atlantas ning olid pühendatud kaasaegsete olümpiamängude 100. aastapäevale.
Atlanta kinnitati olümpialinnaks ROK-i istungjärgul Tōkyōs 18. septembril 1990. aastal. Atlanta edestas viiendas häältevoorus häältevahekorraga 51:35 peakonkurenti Ateenat. Teised kandideerinud linnad olid Belgrad, Manchester, Melbourne ja Toronto.
Olümpiaareenid.
Olümpiamängude peaareeniks oli olümpiastaadion ("Olympic Stadium") (83 100 pealtvaatajakohta), kus toimusid kergejõustikuvõistlused ning ava- ja lõputseremoonia.
Piletiga pealtvaatajaid oli kokku 8 610 984 (uus olümpiarekord). Endine pealtvaatajate rekord pärines 1984. aasta Los Angelese mängudelt (5 798 000). Võrdluseks: Barcelona mängudel 1992. aastal oli vaid 3 021 740 pealtvaatajat.
Korraldus ja osavõtt.
Olümpiamängude korralduskomitee ACOG president oli William Porter Payne. Ava- ja lõputseremoonia lavastas Don Mischer, 13-kordne Emmy-preemia laureaat. Olümpia tunnusmeloodia "Summon the Heroes" autor oli helilooja John Williams. Olümpiahümn oli S. Samarase 1896. aastast pärit ROK-i ametlik olümpiahümn.
Olümpiavande andis korvpallur Teresa Edwards. Kohtunikevande andis vettehüppekohtunik Bob Billingsly.
Noorim osalenud sportlane oli 12-aastane Kambodža ujuja Hen Raksmey (s. 6.09.1983). Vanim osalenud sportlane oli 63-aastane Kuuba laskur Jose Artecona (9.08.1932).
Võistluste patrooniks oli USA president Bill Clinton.
Sportlaste olümpiaküla oli Georgia Tehnikaülikooli ühiselamutes. Olümpial osales 197 riiki 10 629 sportlasega, neist 3779 naist. Suurima võistkonnaga oli USA - 697 sportlast.
Esmakordselt võtsid olümpiast osa Armeenia, Aserbaidžaan, Burundi, Dominica, Gruusia, Guinea-Bissau, Kasahstan, Kirgiisia, Komoorid, Makedoonia, Moldova, Nauru, Palestiina, Roheneemesaared, Saint Kitts ja Nevis, Saint Lucia, São Tomé ja Príncipe, Slovakkia, Tadžikistan, Türkmenistan, Ukraina, Usbekistan, Valgevene, Venemaa (1908 - 1912 osalenud Tsaari-Venemaad tuleks vaadelda kui rahvaste ühendust, nii nagu Nõukogude Liitu ja Sõltumatute Riikide Ühendustki).
Kergejõustikualasid oli 44. Uue alana oli kavas naiste kolmikhüpe. Naiste 3000 meetri jooks asendati 5000 meetri jooksuga.
Olümpiamängude autasud olid kuld-, hõbe- ja pronksmedalid. Valmistas firma Reed and Barton. Medali esiküljel oli traditsiooniline Giuseppe Cassioli kavand võidujumalanna Nikega ja tagaküljel Atlanta OM-i logo ja vastava spordiala piktogramm (kunstnik Malcolm Crier). Kokku valmistati 2600 medalit, milles kasutati 1933. Olümpiamängudel jagati välja 271 komplekti medaleid.
USA Postiamet andis välja 20-margilise olümpiaseeria, millel kujutatakse olümpia spordialasid. Eesti Post lasi käibele nüüdisaegsete olümpiamängude 100. aastapäevale pühendatud margiploki. Plokis on kolm marki, millel kujutatud 1896. aasta Ateena olümpiamedalit, Eesti esimest olümpiavõitjat Alfred Neulandit ja Atlanta olümpiamängudele pühendatud margil jalgratturit. Margiploki kujundas Riho Luuse.
Olümpiamaskott oli Atlanta Crawford Communications'i allettevõtte DESIGN-efx arvuti abil loodud abstraktne olend What is it (Izzy).
Olümpiatule teekond.
Olümpiatule süütamistseremoonial ajaloolises Olümpias 30. märtsil viibisid USA esimene leedi Hillary Clinton ja ACOG-i esindajad. Tõrviku esimene kandja oli Kreeka meister kaugushüppes Kostas Koukodimos. Nädala jooksul läbis olümpiatuli iidseid kreeka maakondi, kuni jõudis 6. aprillil Ateenasse, kus nüüdisaegsete olümpiamängude 100. aastapäeva tähistamiseks peeti Ateena marmorstaadionil nn. Kuldsed mängud 12 alal. Kohale oli kutsutud ka kõigist senistest olümpialinnadest pärit olümpiavõitjaid, kes jooksid tõrvikuga ühe ringi staadionil. Edasi siirdus olümpiatuli 20-päevasele ringile mööda Kreeka saari ja maakondi ning jõudis tagasi Ateenasse 26. aprillil. Kreekast toimetas tule USA-sse Los Angelese erilennuk McDonnel Douglas. 27. aprillist kuni 19. juulini väldanud tõrvikuteatejooksu esimest etappi Ameerika pinnal jooksis 1984. aasta olümpiatule süütaja, Rooma olümpiavõitja kümnevõistluses, Rafer Johnson. Enam kui 10 000 jooksjat viisid tõrvikut edasi läbi 42 USA osariigi 24 135 km pikkusel teekonnal. Olümpiatule viimased kandjad olid kergejõustiklane Alice Coahman, korvpallur Walt Bellamy, poksija Rocky Lane, kergejõustiklane Al Oerter, poksija Evander Holyfield koos kreeklannast kergejõustiklase Paraskevi Patolidouga ning ujuja Janet Evans.
Olümpiatõrvik oli 81 cm pikkuse ja kaalus 1,5 kg. Selle konstrueeris Peter Mastrogiannis, USA-s elav kreeklane. Tõrvik oli inspireeritud kõige lihtsamast antiiksest tõrvikust, mis valmistati nööriga kokku köidetud rootsude kobarast. Atlanta tõrvik oli kombineeritud 22 alumiinium-"rootsust": kõigi toimunud olümpiamängude kohta üks. Käepide oli valmistatud Georgia puidust. Tõrvikut kaunistasid kaks kuldset plaati: ühel olümpiamänge korraldanud linnade nimed, teisele graveeritud sajandi olümpiamängude sümbol ja signatuuri "Uue elu sünd" motiiv.
Poliitilised mõjutused.
Kõige suuremat ohtu kujutas olümpiamängudele, millest esmakordselt võtsid osa kõik ROK-i liikmesriigid, terrorism. Mida lähemale mängud jõudsid, seda suuremaks muutus ka terrorismioht. Pessimismi lisasid pommiplahvatused New Yorgi World Trade Centeris 1993. aastal, kui hukkus kuus ja vigastada sai üle tuhande inimese ning Oklahoma föderaalhoones kaks aastat tagasi, kui hukkus 168 inimest. Kartusi lisasid TWA Flight 800 Boeing 747 plahvatus ning IBC rahvusvahelisele tele-raadiokeskusele tehtud pommiähvardus vahetult enne mängude algust. Sportlaste julgeolekut tõhustati veelgi. USA Kaitseministeeriumi olümpiaeelarve ulatus üle 35 miljoni dollari. Julgeoleku eest vastutasid lisaks kaitseministeeriumile ka FBI, CIA ja alkoholismibüroo - kokku enam kui 30 000 politseinikku ja sõjaväelast. Paraku polnud siiski võimalik tagada absoluutset ohutust. Ööl vastu 27. juulit plahvatas Olümpiapargis pomm. Hukkus ameeriklanna Alice Hawthorne ja sündmuspaigale tormates sai südameataki Türgi teleoperaator Melih Uzunyoi.
Eestlased olümpiamängudel.
Eesti lipu kandja avatseremoonial oli sõudja Jüri Jaanson.
Medaliriigid.
Edukaim sportlane oli Amy Van Dyken (s. 15.02.1973), USA, võitis ujumises 4 kuldmedalit.
Enim medaleid võitnud sportlane oli Aleksei Nemov (s. 28.05.1976), Venemaa, võimlemises kuus medalit (2 + 1 + 3).
Noorim olümpiavõitja oli Amanda Beard (s. 29.10.1981), USA, ujumine, 14 a. 9 k. 3 p.
Vanim olümpiavõitja oli Klaus Balkenhol (s. 6.12.1939), Saksamaa, ratsutamine, 56 a. 7 k. 27 p.
Edukamad kergejõustiklased olid Michael Johnson (USA) (200, 400 m), Marie-Jose Perec (Prantsusmaa) (200, 400 m), Svetlana Masterkova (Venemaa) (800, 1500 m) - kõik kaks individuaalset kuldmedalit.


Atlanta.
Atlanta on linn USA kaguosas, Georgia osariigi pealinn ja Fultoni maakonna halduskeskus. Väike osa linnast asub DeKalbi maakonna territooriumil.
Ajalugu.
Atlanta ala oli kriikide ja tšerokiide territoorium. Piirkond avati valgetele asunikele 1823. aastal. Linn asutati 1837 plaanitava raudtee sõlmpunktina Terminuse nime all. 1842. aastal nimetati linn Marthasville'iks; praeguse nime sai Atlanta 1847. aastal.
1996. aastal toimusid Atlantas XXVI suveolümpiamängud.
Rahvastik.
Atlanta on Georgia osariigi suurima elanike arvuga linn. 2007. aasta hinnangul oli elanike arv 519 145. 2010. aasta rahvaloendusel osutuks tegelikuks elanike arvuks 420 003. Atlanta-Sandy Springsi-Marietta linnastu on USA linnastute seas elanike arvult 9. kohal. Seal elas 2007. aasta 1. juuli hinnangul 5 278 904 inimest. Atlanta-Sandy Springsi-Gainesville'i kombineeritud statistilisel alal elas samal hinnangul 5 626 400 inimest.
Majandus.
Atlanta SKP oli 2008. aastal 304 miljardit USA dollarit, millega on linn maailmas 17ndal ja USA-s kaheksandal kohal.
Atlanta on mitme tuntud firma asukoht. Seal paikneb karastusjooke tootva Coca-Cola Company ja kodukaupade jaemüügiketi Home Depot peakorter. Mõlemad firmad on ka Atlantast alguse saanud.
Atlanta on tihedalt seotud meediaettevõtja Ted Turneri tegevusega. Linn on uudistekanali CNN sünnikoht ja selle peakorteri asukoht.
Transport.
Atlantas asub Hartsfield-Jacksoni lennuväli, mis on maailma kõige suurema liiklusega lennuväli nii reisijate arvu kui õhkutõusude ja maandumiste poolest. Linnas asub lennukompanii Delta Air Lines peakorter.


Loogikateadus.
"Loogikateadus" ("Wissenschaft der Logik") on Georg Wilhelm Friedrich Hegeli teos.
Esimese trüki eessõna..
Täielik ümbertegu, mille filosoofiline mõtlemisviis meil umbes kahekümne viie viimase aasta jooksul on läbi teinud, kõrgem vaatekoht, millele vaimu eneseteadvus on sel ajavahemikul enda suhtes jõudnud, on seni veel vähe mõjutanud kuju, mis on loogikal.
See, mida enne nimetatud perioodi kutsuti metafüüsikaks, on nii-öelda juurtega välja tõmmatud ja teaduste seast kadunud. Kus on veel kuulda endise ontoloogia, ratsionaalse psühholoogia, kosmoloogia või isegi endise loomuliku teoloogia hääli või kus neid tohibki kuulda olla? Uurimused näiteks hinge mittemateriaalsusest, mehhaanilisest põhjusest ja lõpp-põhjustest – kus peaks veel nende vastu huvi tuntama? ka kunagisi Jumala olemasolu tõestusi esitatakse veel ainult hingekosutuse ja meeleülenduse tarvis. On fakt, et on kadunud huvi osalt endise metafüüsika sisu vastu, osalt tema vormi vastu, osalt mõlema vastu korraga. Vähemalt sama tähelepanuväärne kui see, kui ühel rahval on muutunud tarvitamiskõlbmatuks tema riigiõiguse teadus, tema meelsus, tema kõlbelised harjumused ja voorused, on see, kui üks rahvas kaotab oma metafüüsika, kui oma puhta olemusega tegeleval vaimul ei ole temas enam tegelikku olemasolu.
Kanti filosoofia eksoteeriline õpetus – et aru ei tohi kogemusest kaugemale lennata, muidu saab tunnetusvõimest teoreetiline mõistus, mis omaette ei sünnita muud kui pettekujutlusi – on spekulatiivsest mõtlemisest loobumist teaduslikust küljest õigustanud. Sellele populaarsele õpetusele tuli vastu moodsa pedagoogika kisa, aegade viletsus, mis pöörab pilgu vahetule vajadusele, et nii nagu tunnetuse jaoks on kogemus esmane, nii on osavusele avalikus ja eraelus teoreetiline tarkus koguni kahjulik ning kasulik on üksnes harjutamine ja üldse praktiline haridus. – See teaduse ja terve mõistuse ühistegevus metafüüsika hävitamiseks paistis viivat kummalise vaatepildini, mida pakub haritud rahvas ilma metafüüsikata – mis on nagu muidu igati kaunistatud tempel, milles aga puudub kõige püham paik. – Teoloogia, mis varasematel aegadel oli spekulatiivsete müsteeriumide ja metafüüsika hoidja – kuigi viimane oli sõltuvuses, oli sellest teadusest loobunud tunnete kasuks, populaarse praktilisuse ja õpetatud ajaloolisuse kasuks. Selle muudatusega on vastavuses, et teisalt kadusid need üksildased, kelle nende rahvas ohverdas ja maailmast eraldas selleks, et oleks olemas igavese kontempleerimine ja ainuüksi sellele pühendatud elu, mitte kasu pärast, vaid õnnistuse pärast; seda kadumist võib teises seoses vaadelda olemuse poolest sama nähtusena nagu ülalpool mainitu. – Nii et paistis, et pärast nende varjutuste – enesessepöördunud vaimu värvitu iseenesega-tegelemise – ärapeletamist on elu muutunud pilvituks ja lilleliseks maailmaks, kus teadagi pole ühtki musta lille.
Loogikal pole päris nii halvasti läinud nagu metafüüsikal. See eelarvamus, et loogika abil õpitakse mõtlema, mida vanasti peeti loogikast saadavaks kasuks ning seega ka tema otstarbeks – just nagu õpitaks alles anatoomiat ja füsioloogiat õppides seedima ja liikuma – on ammu kadunud, ja praktilisuse vaim ei määranud talle küll paremat saatust kui tema õele. Sellegipoolest, tõenäoliselt formaalse kasu pärast, jäeti talle veel koht teaduste seas ning ta säilitati isegi avaliku õpetamise ainena. See parem saatus on siiski vaid väline, sest tema kuju ja sisu on jäänud samaks, nagu see pika traditsiooniga on pärandunud, olles selles traditsioonis siiski üha hõrenenud ja lahjenenud; uus vaim, mis on tõusnud teaduse peale samavõrd nagu tegelikkuse peale, ei ole loogikas end veel tunda andnud. On aga lootusetult asjatu hakata varasema hariduse vorme säilitama, kui vaimu substantsiaalne vorm on ümber kujunenud; need on närbunud lehed, ja uued pungad, mis nende juurtest on juba puhkenud, tõukavad nad ära.
Üldise muutuse ignoreerimine hakkab ka teaduslikes asjades otsa saama. Märkamatul moel on isegi vastastele saanud käibivaks ja omaseks teised kujutelmad, ja kuigi nad on jätkuvalt pepsid nende kujutelmade allika ja printsiipide suhtes, on nad siiski leppinud neist tulenevate järelmitega ega ole suutnud nende mõjule vastu panna; oma aina tähtsusematumaks muutuvale negatiivsele hoiakule ei uutes kujutlusviisides kaasa rääkides.
Teisest küljest paistab, et käärimise aeg, millega uuslooming algab, on möödas.
Loogika üldine mõiste.
Ühegi teaduse puhul ei anna tugevamini tunda vajadus ilma eelnevate refleksioonideta asjast enesest alustada kui loogikateaduse puhul. Igas muus teaduses on ese, mida ta käsitleb, ja teaduslik meetod teineteisest eristatud; nii nagu ka sisu ei tee absoluutset algust, vaid sõltub teistest mõistetest ning on seoses muu ainesega enese ümber. Neil teadustel lubatakse seetõttu piirduda oma pinnasest ja selle seosest ning meetodist kõnelemisel lemmaatilise viisiga, rakendada ilma pikemata definitsioonide ja muu sarnase kujusid, mis eeldatakse olevat tuntud ja omaksvõetud, ja kasutada oma üldiste mõistete ja põhimääratluste kindlaksmääramiseks tavalist arutlemise viisi.
Loogika seevastu ei saa eeldada ühtki neist refleksiooni vormidest ega mõtlemise seadustest, sest need moodustavad osa tema enda sisust ning neid tuleb alles tema sees põhjendada. Tema sisusse ei kuulu aga mitte ainult teadusliku meetodi näitamine, vaid ka "teaduse" enese "mõiste", ja nimelt moodustab see mõiste tema viimse tulemuse; seetõttu ei saa ta ette ära öelda, mis ta on, vaid tema kogu esitus tekitab selle teadmise temast enesest kui tema viimase asja ja tema lõpuniviimise. Samuti käsitletakse tema eset, mõtlemist, või määratlematumalt, "mõistvat mõtlemist", olemuslikult tema sees; selle mõiste valmistab end tema käigus ning nõnda ei saa seda mõistet eelnevalt selgitada. Seetõttu ei ole käesolevas sissejuhatuses eelnevalt selgitataval eesmärgiks loogika mõistet põhjendada ega loogika sisu ja meetodit juba ette teaduslikult õigustada, vaid tuua mõningate selgituste ja refleksioonide abil arutlevas ja ajaloolises mõttes lähemale seda vaatepunkti, millest seda teadust tuleb vaadelda.
Kui loogikat üldiselt peetakse mõtlemise teaduseks, siis saadakse sellest aru nii, et see mõtlemine moodustab mingi tunnetuse pelga vormi, et loogika abstraheerub igasugusest "sisust" ning see niinimetatud teine "koostisosa", mis mingi tunnetuse juurde kuulub, "mateeria", peab antama kuskilt mujalt, et seega loogika sellisena, et see mateeria on temast täiesti sõltumatu, saab üksnes anda tõese tunnetuse formaalsed tingimused, ei saa aga sisaldada reaalset tõde ennast ega isegi olla "tee" reaalse tõe juurde, sest just see, mis on tõele olemuslik, nimelt sisu, jääb temast väljapoole.
"Esiteks" aga on juba ebakohane öelda, nagu loogika abstraheeruks igasugusest "sisust", nagu ta õpetaks ainult mõtlemise reegleid ega saaks tegelda sellega, millest mõeldakse, ega arvesse võtta selle iseloomu. Sest kuna tema esemeks peetakse mõtlemist ja selle reegleid, siis just vahetult selle näol ongi tal talle omane sisu; selle näol on tal ka too tunnetuse teine koostisosa, nimelt mateeria, mille iseloom teda huvitab.
Ainult et "teiseks" on üldse kujutlused, millel loogika mõiste seni põhines, osalt juba hääbunud, osalt on neil aeg täielikult kaduda, on aeg, et seda teadust võetaks kõrgemalt seisukohalt ning et see teadus omandaks hoopis muutunud kuju.
Senine loogikamõiste põhineb tavateadvuses lõplikult ja alatiseks eeldataval tunnetuse "sisu" ja tema "vormi" või "tõe" ja "kindluse" lahutatusel. "Esiteks" eeldatakse, et tunnetamise aines on valmis maailmana väljaspool mõtlemist iseeneses ja omaette olemas, mõtlemine on iseenesest tühi, ta lisandub vormina väliselt tollele mateeriale, täitub sellega, omandab alles selle arvel sisu ja muutub seeläbi reaalseks tunnetamiseks.
Edasi on need kaks koostisosa (sest nende suhet peetakse koostisosade suhteks, ja tunnetamine pannakse nendest kokku mehhaaniliselt või paremal juhul keemiliselt) teineteisega vastamisi niisuguses hierarhias, et objekt on midagi omaette lõpuleviidut, valmisolevat, mille tegelikkuse seisukohast ei ole mõtlemine üldse
vajalik, mõtlemine seevastu on midagi puudulikku, mis alles peab mingi ainese varal täielikuks saama, ja nimelt pehme, määratlemata vormina end oma mateeriaga kohandama. Tõde on mõtlemise kooskõla esemega, ja selleks et seda kooskõla tekitada – sest iseeneses ja omaette pole teda olemas –, peab mõtlemine end oma esemega sobitama ja mugandama.
"Kolmandaks", kui mateeria ja vormi, eseme ja mõtlemise erinevust ei jäeta tollesse udusesse määratlematusse, vaid seda võetakse määratlematumalt, siis on kumbki teisest lahutatud sfäär. Seetõttu ei välju mõtlemine oma ainese vastuvõtmise ja vormimise käigus iseendast, see vastuvõtmine ja sellega mugandumine jääb tal iseenda modifikatsiooniks, ta ei saa seeläbi oma teiseks; ja eneseteadlik määratlemine kuulub niikuinii ainult mõtlemisele; niisiis ei välju mõtlemine ka oma vahekorras esemega iseendast oma eseme juurde: viimane jääb asjana iseeneses lihtsalt mõtlemise teispoolsuseks.
Need vaated subjekti ja objekti omavahelisele suhtele väljendavad määratlusi, mis moodustavad meie tavalise, nähtuva teadvuse loomuse; aga ülekantuna mõistusesse, just nagu seal leiaks aset seesama suhe, just nagu sellel suhtel oleks iseeneses ja omaette tõde, on need eelarvamused eksitused, mille ümberlükkamiseks, mida teostatakse läbi vaimse ja loodusliku universumi kõikide osade, on filosoofia või mis tuleb pigem filosoofia ees kõrvale heita, sest nad tõkestavad sissepääsu filosoofiasse.
Vanemal metafüüsikal oli selles suhtes kõrgem arusaam mõtlemisest, kui uuemal ajal tavaliseks on saanud. Tollane metafüüsika võttis nimelt aluseks, et see, mida mõtlemise läbi asjade kohta ja asjade juures tunnetatakse, on see, mis on nende juures ainukesena tõeliselt tõene, seega mitte need asjad oma vahendituses, vaid need asjad alles mõtlemise vormi tõstetuna, sellena, millest mõeldakse. See metafüüsika oli seega arvamusel, et mõtlemine ja mõtlemise määratlused ei ole midagi esemetele võõrast, vaid hoopis nende olemus või et asjad ["Dinge"] ja nendest mõtlemine ["Denken"] (nii nagu ka saksa keel nende sarnasust väljendab) on iseeneses ja omaette kooskõlas, et mõtlemine oma immanentsetes määratlustes ja asjade tõeline loomus on üks ja seesama sisu.
Aga "reflekteeriv" aru sai filosoofia oma võimusesse. Tuleb täpselt teada, mida see väljend, mida muidu sageli lööksõnana tarvitatakse, tähendab; selle all tuleb mõista abstraheerivat ning seeläbi lahutavat aru üldse, mis jääb oma lahutamistele kindlaks. Mõistuse vastu pööratuna käitub ta nagu terve mõistus ning paneb maksma oma vaate, nagu põhineks tõde meelelisel reaalsusel, nagu oleksid mõtted "kõigest" mõtted, selles mõttes, et alles meeleline taju annab neile sisu ja reaalsuse, nagu mõistus, niivõrd kui ta iseenesesse ja omaette jääb, sünnitaks üksnes pettekujutlusi. Selles mõistuse iseendast lahtiütlemises läheb tõe mõiste kaduma; mõistus on kitsendatud sellega, et ta tunnetab üksnes subjektiivset tõde, üksnes nähtumust, üksnes midagi, mis asja enese loomusele ei vasta; "teadmine" on tagasi langenud arvamuseks.
Ent sellel pöördel, mille tunnetamine võtab ning mis näib kaotuse ja tagasiminekuna, on aluseks midagi sügavamat, millel üldse põhineb mõistuse tõstmine uuema filosoofia kõrgemasse vaimu. Tolle üldiseks muutunud kujutluse alust tuleb nimelt otsida taipamises, et aru määratlused on iseendaga "paratamatus vastuolus". – Juba nimetatud refleksioon seisneb selles, et minnakse "edasi" konkreetsest vahetust ning "määratletakse" ja "lahutatakse" seda. Aga "täpselt samavõrd" peab refleksioon minema "edasi" nendest "lahutavatest" määratlustest ning nad siis "seostama". Selle seostamise seisukohal ilmneb nende vastuolu. See refleksioonipoolne seostamine kuulub iseenesest mõistuse juurde; nendest määratlustest kõrgemale tõusmine, mis jõuab vastuolu enese taipamiseni, on suur negatiivne samm tõelise mõistusemõiste poole. Aga see lõpunijõudmata taipamine langeb arusaamatusse, nagu oleks mõistus see, mis iseendaga vastuollu satub; ta ei tunnista, et vastuolu ongi mõistuse tõusmine kõrgemale aru piirangutest ja nende kõrvaldamine. Selleasemel et teha siit viimane samm ülespoole, põgenes arumääratluste ebarahuldavuse tunnetus tagasi meelelise eksistentsi juurde, arvates, nagu oleks tal selle näol kindel ja vaieldamatu asi. Et aga teisest küljest see tunnetus teab end olevat ainult nähtuva tunnetus, siis mööndakse selle tunnetuse ebarahuldavust, kuid samal ajal eeldatakse, et kuigi küll asju iseenesest õigesti ei tunnetata, tunnetatakse nähtuvuse sfääri sees ikkagi õigesti, just nagu seejuures oleks otsekui ainult "esemete liik" erinev, ning üks liik, nimelt asjad iseeneses, küll tunnetuse alla ei lange, aga teine liik, nimelt nähtumused, ikkagi langevad tunnetuse alla. See on nii, nagu mõnele mehele omistataks õige taipamine, lisades, et ta ei ole siiski võimeline taipama midagi, mis on tõene, vaid ainult seda, mis on ebatõene. Niisama absurdne, nagu oleks see viimane, on tõene tunnetus, mis ei tunneta eset nii, nagu ta iseeneses on.
"Aruvormide kriitikal" oli see mainitud tulemus, et neil vormidel ei ole rakendust "asjadele iseeneses". – Sellel ei saa olla mingit muud mõtet, kui et need vormid on iseeneses midagi ebatõest. Ainult et kuna nad jäetakse kehtivaks subjektiivse mõistuse ja kogemuse jaoks, siis ei ole kriitika kaasa toonud mingit muutust neis enestes, vaid jätab nad subjekti jaoks samale kujule, nagu nad varem kehtisid objekti jaoks. Kui nad aga on ebapiisavad asja jaoks iseeneses, siis ei tohiks aru, millele nad kuuluvat, seda enam neid sallida ja seega nendega leppida. Kui nad ei saa olla "asja iseeneses" määratlused, siis seda enam ei saa nad olla aru määratlused, sest arul peaks olema õigus vähemalt mingi asja iseeneses aule. Lõpliku ja lõpmatu määratlused on ühes ja samas vastuolus, rakendatagu neid siis ajale ja ruumile või siis maailmale või olgu nad siis määratlused vaimu sees, – niisamuti nagu must ja valge annavad kokku halli, ühendatagu neid siis seinal või paletil. Kui meie "maailma"kujutlus laguneb, niipea kui lõpmatu ja lõpliku määratlused sellele üle kantakse, siis seda enam on "vaim" ise, mis neid mõlemat endas sisaldab, midagi iseeneses vastuolulist, midagi lagunevat. – Mitte selle ainese või eseme iseloom, millele neid rakendatakse või milles nad asuvad, ei ole see, mis võib siin vahe sisse teha; sest esemel on küljes vastuolu ainult nende määratluste järgi ja nende läbi.
Nii et too kriitika eemaldas objektiivse mõtlemise vormid üksnes asjalt, kuid jättis need subjektisse alles sellisel kujul, nagu see kriitika nad eest leidis. Nimelt ei vaadelnud ta sealjuures neid vorme mitte iseeneses ja omaette, neile omase sisu kohaselt, vaid võttis nad lemmaatiliselt subjektiivsest loogikast lihtsalt üle, nii et polnud juttugi nende tuletamisest neis endis ega ka nende tuletamisest subjektiiv-loogiliste vormidena, veel vähem aga nende dialektilisest vaatlemisest.
Järjekindlamalt läbiviidud transtsendentaalne idealism tundis ära kriitilise filosoofia poolt veel alles jäetud pettekujutluse – "asja iseeneses" –, selle abstraktse, igasugusest sisust lahutatud varju tühisuse ning tal oli eesmärgiks see täielikult hävitada. Samuti tegi see filosoofia algust sellega, et lasta mõistusel esitada oma määratlused iseenese seest. Ent selle katse subjektiivne hoiak ei võimaldanud sel lõpuni jõuda. Edaspidi loobuti sellest hoiakust ning koos sellega tollest algusest ja puhta teaduse väljaarendamisest.
Jättes täiesti arvestamata metafüüsilise tähenduse, vaadeldakse aga seda, mida tavaliselt mõistetakse loogika all. Sellel teadusel ei ole küll selles seisundis, milles ta veel on, sellist sisu, mida tavateadvuses peetakse reaalsuseks ja tõeliseks asjaks. Aga ta ei ole mitte sellepärast formaalne teadus, millel puudub sisukas tõde. Tollest ainesest, mis tal leitakse puudu olevat ja mille puudumise arvele tema mitterahuldavus tavaliselt pannakse, pole niikuinii mõtet tõe valdkonda otsida. Loogiliste vormide sisutus tuleneb hoopis sellest viisist, kuidas neid vaadeldakse ja käsitletakse. Et nad on kindlate määratlustena üksteisest lahus ega seisa koos orgaanilises ühtsuses, siis on nad surnud vormid ja nendes ei ela vaimu, mis oleks nende elav konkreetne ühtsus. Sellega on nad aga ilma ehedast sisust ["Inhalt"] – mateeriast, mis oleks iseenesest sisu ["Gehalt"]. Sisu, mis loogilistel vormidel leitakse puudu olevat, pole midagi muud kui nende abstraktsete vormide kindel alus ja konkreetsus; ja sellist substantsiaalset olemust otsitakse neile tavaliselt väljastpoolt. Aga loogiline mõistus ise ongi see substantsiaalne või reaalne, mis kõiki abstraktseid määratlusi eneses koos hoiab ning on nende ehe, absoluutselt konkreetne ühtsus. Seda, mida tavaliselt nimetatakse mateeriaks, polnud niisiis tarvis kaugelt otsida; pole loogika eseme süü, kui loogikat sisutuks peetakse, vaid süüdi on üksnes loogikast arusaamise viis.
See refleksioon viib meid edasi selle seisukoha sõnastamiseni, mille poole loogika peab püüdlema, kuivõrd see seisukoht erineb selle teaduse senisest käsitlusviisist ning on ainus tõene seisukoht, millele loogika tulevikus alatiseks tuleb asetada.
"Vaimu fenomenoloogias" esitasin ma teadvust tema edasiliikumises oma esimesest vahetust vastandlikkusest oma esemega kuni absoluutse teadmiseni. See tee läbib kõik vormid, mis võtab "teadvuse suhe objektisse", ning selle tulemuseks on "teaduse mõiste". Seega ei vaja see mõiste (peale selle, et ta tekib loogika enese sees) siin õigustust, sest ta on selle seal saanud; ja tal ei saa olla muud õigustust kui ainult see tema tekitatus teadvuse poolt, millel tema enda mõttekujud ["Gestalten"] lahenevad sellesse mõistesse kui tõesse. – Teaduse mõiste arutlev ["räsonierende"] põhjendamine või selgitamine võib saavutada paremal juhul seda, et see mõiste tuuakse kujutluse ette ja temast saadakse ajalooline teadmine; aga teaduse või antud juhul loogika "tõestus" seisneb üksnes tolles tema tekkimise paratamatuses. Definitsioon, millega mingi teadus teeb absoluutse alguse, ei saa sisaldada midagi muud kui määratletud, korrektse väljenduse selle kohta, mida selle teaduse eseme ja eesmärgina "tunnustatavalt ja teadaolevalt kujutletakse". Et sellena kujutletakse just seda, see on ajalooline kinnitus, mille puhul saab apelleerida üksnes ühele või teisele tunnustatud asjale või õigupoolest ainult palvena esitada, et üht või teist asja tunnustatuks peetaks. Ei tule lõppu sellele, et üks siit, teine sealt toob mõne juhtumi või näite, mille järgi tulevat ühe või teise väljendi all mõista veel midagi enamat või muud, seega võtta selle definitsiooni veel üks kitsam või üldisem määratlus ning ka teadus selle järgi seada. – Ja sealjuures oleneb arutlusest, mida kõike ja mis piirini ning mis ulatuses tuleb sisse võtta või välja jätta; arutlusele endale on aga valla kõige mitmekesisemad ja mitmelaadsemad arvamused, mille vahel võib kindla määratluse otsustada lõpuks ainult suva. Sellise menetluse juures, mille puhul teadust alustatakse selle definitsioonist, ei ole juttugi vajadusest ära näidata selle teaduse "eseme" ning seega selle teaduse enda "paratamatust".
Niisiis eeldatakse käesolevas traktaadis puhta teaduse mõistet ja selle deduktsiooni, seest vaimu fenomenoloogia ei olegi midagi muud kui selle deduktsioon. Absoluutne teadmine on kõikide teadmiseviiside "tõde", sest nii nagu too teadvuse käik selle tekitas, on üksnes absoluutses teadmises "eseme" lahutatus "kindlusest iseendas" täielikult lahenenud ning selle kindluse tõde ja see kindlus saanud võrdseks tõega.
Puhas teadus eeldab seega vabanemist teadvuse vastandlikkusest. Ta sisaldab "mõtet, sest mõte on samavõrd asi iseendas", või "asja iseendas", sest asi iseendas on "samavõrd puhas mõte". Teadusena on tõde puhas arenev eneseteadvus ja tal on iseduse niisugune kuju, et "iseeneses ja omaette olev on tea-tav mõiste, mõiste kui niisugune on aga iseeneses ja omaette olev". Selline objektiivne mõtlemine on siis puhta teaduse "sisu". Ta on seetõttu nii vähe formaalne, tal on tõelise ja tõese tunnetuse jaoks nii vähe puudu mateeriast, et tema sisu ongi absoluutne tõene asi või, kui tahta veel kasutada sõna "mateeria", tõeline mateeria – aga niisugune mateeria, millele vorm ei ole midagi välist, sest see mateeria on hoopis puhas mõte, seega absoluutne vorm ise. Loogikat tuleb seega võtta puhta mõistuse süsteemina, puhta mõtte riigina. "See riik on tõde, nagu ta on ilma katteta iseeneses ja omaette." Sellepärast võib väljenduda nii, et see sisu on "Jumala esitus", "nii nagu Jumal on oma igaveses olemuses enne looduse ja lõpliku vaimu loomist".
"Anaxagorasele" omistatakse see au, et ta esimesena ütles välja mõtte, et "Nus, mõte", on maailma printsiip, et maailma olemust tuleb määratleda mõttena. Sellega pani ta aluse intellektuaalsele vaatele universumile; selle vaate puhas kuju peab olema "loogika". Loogikas ei ole tegemist mõtlemisega millegi "üle", mis oleks iseenesele aluseks väljaspool mõtlemist, vormidega, mis oleks pelgalt tõe "tunnused"; vaid mõtlemise paratamatud vormid ja oma määratlused on sisu ja ülim tõde ise.
Selleks et seda vähemalt kujutlusse vastu võtta, tuleb jätta kõrvale arvamus, nagu oleks tõde midagi käegakatsutavat. Säärane käegakatsutavus kantakse sisse näiteks veel Platoni ideedesse, mis on Jumala mõtlemises, kust nagu nad oleksid eksisteerivad asjad, aga teises maailmas või regioonis, millest väljaspool asub tegelikkuse maailm ning millel on nendest ideedest erinev, alles selle erinevuse läbi reaalne substantsiaalsus. Platoni idee ei ole midagi muud kui üldine või määratletumalt eseme mõiste; ainult oma mõistes on millelgi tegelikkust; niivõrd kui ta on oma mõistest erinev, lakkab ta olemast tegelik ning on midagi tühist; käegakatsutavuse ja meelelise enesest väljaspool olemise kuulub sellele tühisele poolele. – Teisest küljest aga saab apelleerida tavalise loogika oma kujutlustele; nimelt eeldatakse, et näiteks definitsioonid ei sisalda määratlusi, mis kuuluvad ainult tunnetavasse subjekti, vaid eseme määratlusi, mis moodustavad tema olemuslikema omima loomuse. Või kui tehakse järeldusi antud määratlustelt teistele, siis eeldatakse, et järeldatav ei ole midagi esemele välist ja võõrast, vaid et see kuulub hoopis esemele endale, et sellele mõtlemisele vastab olemine. – Mõiste, otsustuse, järelduse, definitsiooni, jagamise jne vormi kasutamisele on üldse aluseks, et nad ei ole pelgalt eneseteadliku mõtlemise vormid, vaid ka esemelise aru vormid. – "Mõtlemine" on väljend, mis omistab endas sisalduva määratluse eelistavalt teadvusele. Et aga öeldakse, et "aru, et mõistus on esemelises maailmas", et vaimul ja loodusel on "üldised seadused", mille järgi nende elu ja nende muutused käivad, siis mööndakse, et mõttemääratlustel on samavõrd ka objektiivne väärtus ja eksistents.


1976. aasta suveolümpiamängud.
1976. aasta suveolümpiamängud olid XXI kaasaegsed olümpiamängud, mis toimusid 17. juulist 1. augustini 1976 Kanadas Montréalis.
Montreal kinnitati olümpialinnaks ROK-i 69. istungil Amsterdamis 1970. aastal. Muud kandideerinud linnad olid Firenze (Itaalia), Los Angeles (USA) ja Moskva (NSV Liit). Toimus kaks hääletusvooru. Esimesel korral sai Moskva 28, Montréal 25 ja Los Angeles 17 häält, teises Montréal 41 ja Moskva 28 häält.
Eestlased olümpiamängudel.
Aavo Pikkuus tuli olümpiavõitjaks jalgrattaspordis 100 km meeskonnasõidus ja oli individuaalselt 44.
Raul Arnemann tuli sõudmises kahepaadil pronksmedalile.
Tõnu Lepik ei saanud kaugushüppes lõppvõistlusele.
Boikott.
1976. aasta algul võistles Uus-Meremaa ragbimeeskond Lõuna-Aafrika Vabariigis. See tekitas Aafrika riikides pahameelt, sest LAV oli eemaldatud olümpialiikumisest rassismi pärast. Nad nõudsid Uus-Meremaa mittelubamist olümpiamängudele. ROK ei olnud sellega nõus, põhjendades seda sellega, et ragbi ei ole olümpiaala.
Protesti märgiks loobusid olümpiamängudel osalemast Guajaana, Iraak ja 22 Aafrika riiki: Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa, Egiptus, Mauritaania, Niger, Tšaad, Sudaan, Etioopia, Keenia, Tansaania, Uganda, Elevandiluurannik, Ghana, Togo, Nigeeria, Kamerun, Kongo Vabariik, Sambia ja Svaasimaa. See otsus sündis mängude avapäeval ja mõne riigi sportlasi (Egiptus, Maroko ja Ghana) oli juba võistelnud. Sellepärast ei olnud võistkondlikel aladel enam võimalik loobujaid uute võistkondadega asendada.
20 enim medaleid võitnud riiki.
Riikide mitteametlik paremusjärjestus


1948. aasta suveolümpiamängud.
1948. aasta suveolümpiamängud olid XIV nüüdisaegsed olümpiamängud, mis toimusud 29. juuli - 14. august 1948 Londonis, Suurbritannia pealinnas. 1908. aastal toimusid siin IV nüüdisaegsed olümpiamängud.
London kandideeris ka 1940. ja 1944. aasta olümpiamängude korraldamisõigusele, kuid need mängud jäid Teise maailmasõja tõttu pidamata. Valik 1944. aastaks tehti ROK-i 38. istungil Londonis 1939. aastal. London sai 20, Rooma 11, Detroit 2 ja Lausanne 1 hääle. 39. istungjärgul 1946. aasta märtsis kinnitati Londoni eesõigust mängude korraldamiseks.
Nüüdisaegsete olümpiamängude tuli süüdatakse iidses Olümpias, kust see siis pidulikult olümpialinna toimetatakse. Et traditsiooni järgida, tuli 1948. aasta olümpiamängude tule süütamiseks Olümpia kõigepealt vallutada, sest see oli kreeka ülestõusnute valduses.


1952. aasta suveolümpiamängud.
1952. aasta suveolümpiamängud olid XV kaasaegsed olümpiamängud, mis toimusid 19. juulist - 3. augustini 1952 Soomes Helsingis.
Olümpialinn.
Helsingi oli saanud õiguse 1940. aasta suveolümpiamängude korraldamiseks (1938 Tokio loobus), kuid Teise maailmasõja tõttu jäid XII mängud pidamata. 17. juunil 1947 Stockholmis toimunud ROK-i 40. istungil valiti 1952. aasta olümpialinnaks Helsingi. Muud kandideerinud linnad olid Amsterdam, Ateena, Chicago, Detroit, Lausanne, Minneapolis, Philadelphia ja Stockholm.
Võistluspaigad.
Peaareeniks oli XII olümpiamängudeks 1938 valminud ja 1952. aastaks laiendatud Olümpiastaadion (72 000 pealtvaatajakohta, arhitektid Yrjö Lindegren ja Toivo Jäntti).
Olümpiastaadioni torni kõrgus 72 m 71 cm ühtis soome sportlase Matti Järvise odavisketulemusega, millega ta võitis 1932 Los Angelese OM ja mis püsis ikka veel olümpiarekordina. Staadionil toimusid ava- ja lõputseremoonia, tähtsamad jalgpallimatšid, kergejõustikuvõistlused, demonstratsioonvõistlused käsi- ja pesapallis ning ratsutamisvõistluste viimane ala - takistussõit Prix des Nations auhinnale.
Muud võistluspaigad olid ujumisstaadion (9500 pealtvaatajat) peaareeni kõrval, velodroom Mäkelänkatul (6000), kus peeti võistlused ka maahokis, Messuhalli I ja II (poks, maadlus, tõstmine, võimlemine, korvpall), Taivallahti aerutamisrajad, Meilahti sõudestaadion (2000), Westendi tennisehall (vehklemine), Tennispalatsi (korvpalli algrupimängud), Malmi ja Huopalahti lasketiirud, Harmaja (purjetamine), Hämeenlinna spordibaas (moodne viievõistlus).
Majutuspaigad olid Käpylä ja Otaniemi olümpiakülad, Naistenkylä, Ruskeasuo (ratsutajad), Santahamina kadettidekool (Soome koondis), Hämeenlinna hotell "Aulanko" (viievõistlejad).
Avatseremoonia.
Korralduskomitee esimees oli Erik von Frenckell (1887-1977).
ROKi president oli Johannes Siegfried Edström.
Olümpiamängud avas Soome president Juho Kusti Paasikivi.
Olümpiatule tõi staadionile kergejõustiklane Paavo Nurmi.
Olümpiatule süütas kergejõustiklane Hannes Kolehmainen (1889–1966).
Olümpiahümni viisi autor oli Jaakko Linjama, sõnade autor Toivo Lyy.
Olümpiavande andis võimleja Heikki Savolainen (5 olümpiamänguselt 9 medalit).
Olümpiafanfaarid: professor Aarre Merikanto (1893-1958) 1940. aasta olümpiamängudeks loodud meloodia.
Olümpiaorkester: kaitsejõudude 180-liikmeline orkester ülemkapellmeistri Martti Partaise juhatusel.
Olümpiakoor: 526-liikmeline segakoor maestro Martti Turuse juhatusel.
Riigid ja sportlased.
Osales 69 riiki. Esmakordselt osalesid Bahama, Guatemala, Hollandi Antillid, Hongkong, Iisrael, Indoneesia, Kullarannik (Ghana), Lõuna-Vietnam, Nigeeria, Nõukogude Liit, Saarimaa, Saksamaa LV ja Tai.
Sportlasi osales 4925 (sealhulgas 518 naist). Kokku oli delegatsioonides 5469 inimest. Mõlemad arvud olid olümpiarekordid.
Suurim võistkond oli Nõukogude Liidul: 295 sportlast (delegatsioonis 420 liiget). USAl oli 286 (delegatsioonis 386) ja Soomel 260 sportlast (307).
Väikseim võistkond oli Briti Guyanal, Hiinal ja Panamal: 1 sportlane.
Edukaim sportlane oli võimleja Viktor Tšukarin (sündis 9. novembril 1921, NSV Liit): 6 medalit (4+2+0). Enim olümpiamedaleid võitis võimleja Maria Gorohhovskaja (sündis 17. oktoobril 1921, NSV Liit): 7 medalit (2+5+0).
Noorim olümpiavõitja oli sõudja Bernard Malivoire (sündis 20. aprillil 1938, Prantsusmaa): 14 aastat, 3 kuud ja 3 päeva. Vanim olümpiavõitja oli purjetaja Everand Endt (sündis 7. aprillil 1893, USA): 59 aastat, 3 kuud ja 21 päeva.
Noorim sportlane oli 1500 m ujuja Enirique Granados (sündis 9. augustil 1939, Hispaania): 12 aastat, 11 kuud ja 21 päeva. Vanim sportlane oli jahilaskja Charles Lucas (sündis 18. juulil 1886, Suurbritannia): 66 aastat.
Riikide esimesed olümpiavõitjad: Nõukogude Liit 20. juulil – Nina Romaškova (sündis 27. aprillil 1929) kettaheites; Rumeenia 29. juulil - Iosif Sirbu (1925-1964) väikepüssist lamades laskmises; Luksemburg 26. juulil - Joseph Barthel (1927-1992) 1500 m jooksus. Tegelikult pärineb Luksemburgi esimene kuldmedal 1924. aasta Pariisi olümpiamängudelt, kui Jean Jacoby sai kulla kunstikonkursil. Bartheli kuldmedal on Luksemburgi seni ainus olümpiamängude kuldmedal.
Varia.
Olümpiatule teekond: Olümpia - Ateena - Ålborg - Kopenhaagen - Malmö - Haaparanta - (Pallastunturi) - Tornio - Helsingi, kokku 7870 km. Olümpiatule süütas Olympias 25. juunil Rea Mihalopulos. 342 teatejooksjat tõid tule Ateena Herodes Atticuse staadionile, kus toimus pidulik tseremoonia. Edasi saabus tuli lennukil Taani. 1. juulil saabus tuli laeval Malmösse, kust see kanti Torniosse. 6. juulil oli Pallastunturis metsnik Jarl Sundqvist polaarpäikese kiirtest süüdanud ka teise sümboolse olümpiatule. Need kaks tuld liideti üheks Tornio staadionil tuleurnis. Olümpiastaadionile tõi tule 9-kordne olümpiavõitja Paavo Nurmi.
Autasud: Guiseppe Cassioli 1928. aasta olümpiamängudeks kujundatud olümpiamedalid.
Olümpia mälestusmedali kavandi autor oli kunstnik Rolf Christianson.
Olümpiaraha: esmakordselt lasti olümpiamängude puhul käibele meenemündid. Kokku vermiti
605 000 viiesajamargast münti (12 g, 32 mm). Autorid olid Matti Visanti ja Aarre Aaltonen.
Olümpiapostmargid: esimesed kaks postmarki lasti Soomes käibele kaks kuud enne olümpiamänge. Ühel neist oli kujutatud vettehüppaja ja teisel Helsingi olümpiastaadion, mille kohal kõrgub kuulus valge torn, mis hiljem kujunes Helsingi olümpiamängude sümboliks. Veel kaks Soome olümpiapostmarki ilmus kolm kuud hiljem. Ühel neist oli kujutatud jalgpallur ja teisel jooksja. Kasutati 21 olümpiaeritemplit. Kui seni olid olümpiapostmarke põhiliselt välja lasknud korraldajad, siis nüüd ilmus neid paljudes riikides (Austria, Jugoslaavia, Luksemburg, Monaco, Prantsusmaa, Saarimaa, Lääne-Berliin ja Ungari). Kokku anti XV olümpiamängude tähistamiseks välja 45 postmarki.
Infovahendid: ajalehed, raadio, ringvaatefilmid. Televisiooniülekandeid ei toimunud.
Olümpiafilmi valmistas Olympia-Filmi OY, režissöör oli Hannu Leminen. Kaheosaline olümpiafilm "Maailmat kohtaavat" ning "Kultaa ja kunniaa" (1953) oli senistest olümpiafilmidest üksikasjalikum ja ülevaatlikum, kuid jäi ometi suurema rahvusvahelise tähelepanuta.
Olümpiasümboolika: lõputseremooniail ilmusid peaareenil hiigeltabloole esmakordselt nüüdseks tavaks saanud lahkumissõnad "Nägemiseni ja kohtumiseni..."
Piletiga pealtvaatajaid oli kokku 1 376 512.
Võistluste peasekretär oli eestlane Kallio Kotkas.
Poliitilised mõjutused: Külma sõja aegne vastasseis Ida ja Lääne vahel avaldus ka olümpiamängudel. Nõukogude Liit oli esmakordselt olümpial ja paljud poliitikud, ajakirjanikud ja sportlased nii sotsialismi- kui kapitalismimaades suhtusid mängudesse kui rindejoonesse Külmas sõjas. Ka kohtunikud tegid sageli sohki NSV Liidu kahjuks. Terav konkurents medalite pärast käis USA ja Nõukogude Liidu vahel. USA jäi napilt peale, kuid NSV Liidus loeti punkte nii, et mõlemad said võrdselt 494 punkti. USA-l oli kuldmedaleid 40, Nõukogude Liidul vaid 22.
Tarkust tagantjärgi - selle aja põhimõtete kohaselt osalesid OM sportlased-harrastajad. NSV Liidu sportlased aga olid NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega vabastatud tööst ja õppetegevusest 6,5 kuuks ning võetud erirežiimile toitlustamisel, ülalpidamisel ning meditsiinilisel järelvalvel. Samuti kasutati sportlaste ettevalmistamises nõukogude teadlaste poolt keemilisi stimulaatoreid dopinguvahendeid. Purjetamisvõistlejate ettevalmistuslaager toimus aga Tallinnas Pirital.
Eestlased olümpiamängudel.
Kuldmedali sai Johannes Kotkas kreeka-rooma maadluse raskekaalus, hõbemedali Heino Kruus, Ilmar Kullam ja Joann Lõssov korvpallis, pronksmedali Bruno Junk 10 km käimises.
August Englas oli vabamaadluse poolraskekaalus 4.
Nõukogude Liidu koondises osalesid eestlastest veel kergejõustiklane Mihhail Velsvebel (1500 m jooks), ujujad Endel Edasi (100 m vabalt) ja Endel Press (1500 m vabalt) ning jalgrattur Nikolai Matvejev (meeskondlik 4000 m jälitussõit). Varumeestena olid Helsingis kaasas purjetajad Aare Aavik ja Hans Kaasik.
Spordialad.
Aerutamine
Jalgpall
Jalgrattasport
Kergejõustik
Korvpall
Laskmine
Maadlus
Maahoki
Moodne viievõistlus
Poks
Purjetamine
Ratsutamine
Riistvõimlemine
Sõudmine
Tõstmine
Ujumine
Veepall
Vehklemine
Vettehüpped
19 spordialal jagati välja 149 medalikomplekti.
Püstitati 27 maailmarekordit ja 111 olümpiarekordit. Ka need numbrid on olümpiamängude rekordid.
Medalitabel.
*1952. aasta suveolümpiamängud


1956. aasta suveolümpiamängud.
1956. aasta suveolümpiamängud olid XVI olümpiaadi nüüdisaegsed suveolümpiamängud. Need toimusid 22. novembrist 8. detsembrini 1956 Austraalias Melbourne'is. Esmakordselt toimusid olümpiamängud lõunapoolkeral, millest johtus aastaaja valik.
Melbourne kinnitati olümpialinnaks ROK-i 43. istungjärgul Roomas 1949. aastal. Melbourne sai otsustavas hääletusvoorus napi võidu (21:20) Buenos Airese üle. Teised kandideerinud linnad olid Los Angeles, Buenos Aires, Chicago, Detroit, México, Minneapolis, Montreal, Philadelphia ja San Francisco.
Mängude eripära oli selles, et Austraalias kehtis hobuste karantiin ja seetõttu tuli ratsutamisvõistlused korraldada teises riigis (Rootsi, Stockholm).


1968. aasta taliolümpiamängud.
1968. aasta taliolümpiamängud olid X taliolümpiamängud. Need toimusid 6. veebruarist 18. veebruarini 1968 Prantsusmaal Grenoble'is.
Grenoble kinnitati olümpialinnaks ROK-i 61. istungjärgul Innsbruckis 1964. aastal.
Teised kandideerinud linnad olid Calgary (Kanada), Lahti (Soome), Lake Placid (USA), Oslo (Norra) ja Sapporo (Jaapan).
Spordialad.
Olümpial jagati välja 35 komplekti medaleid (lisandus laskesuusatamises 4x7,5 km teatevõistlus).


1992. aasta suveolümpiamängud.
1992. aasta suveolümpiamängud olid XXV nüüdisaegsed olümpiamängud, mis toimusid 25. juuli - 9. august 1992 Barcelonas, Katalooniaautonoomse maakonna ja samanimelise provintsi halduskeskus. Linna asutasid III sajandil eKr. kartaagolased (Kartaago koloonia Barcino). Seejärel kuulus Barcino roomlastele, lõuna-gootidele, araablastele ja frankidele. Autonoomse Kataloonia pealinnaks sai Barcelona 1932. aastal.
Barcelona Kirde-Hispaanias Vahemere rannikul, 0-180 meetri üle mere pinna, 47°25' põhjalaiust, 2°10' idapikkust.
Bacelona kinnitati olümpialinnaks ROK-i 91. istungil Lausanne'is 17. oktoobril 1986. aastal. Varem oli Barcelona kandideerinud 1924, 1936, 1940 ja koos Madridiga 1972. aastal. Esimese hääletusvooru tulemused: Barcelona 29, Pariis 19, Brüssel 13, Brisbane 11, Birmingham 8, Amsterdam 5. Teise hääletusvooru tulemused: Barcelona 37, Pariis 20, Belgrad 11, Brisbane 9, Birmingham 8. Kolmanda hääletusvoor tulemused: Barcelona 47, Pariis 23, Brisbane 10, Belgrad 5. Barcelona kogus kolmandas voorus vajaliku häältearvu. Ühe põhjusena võib Barcelona valikul esile tuua ka selle, et ROK-i president Samaranch oli sündinud Barcelonas.


Grenoble.
Grenoble [grön'oobl] on linn Prantsusmaal Kagu-Alpides Rhône'i lisajõe Isère'i kaldal, Isère'i departemangu halduskeskus.
Linna kõrgus merepinnast on 214 meetrit.
Ajalugu.
Antiikajal oli linna kohal gallia-rooma asula Gularo, mis hiljem kandis nime Gracciopolis.
Grenoble on linn aastast 1242.
Keskajal oli ta Dauphiné feodaalriigi pealinn.
Grenoble'is toimusid 1968. aasta taliolümpiamängud.
Rahvastik.
2007. aastal elas Grenoble'is 156 793 inimest.


1904. aasta suveolümpiamängud.
1904. aasta suveolümpiamängud olid III olümpiaadi nüüdisaegsed olümpiamängud. Need toimusid 1. juulist 29. novembrini 1904 Saint Louisis.
Rahvusvahelise Olümpiakomitee asutaval kongressil (1894) otsustati anda 1904. aasta olümpiamängude korraldamine USA-le, ROK-i 4. istungjärgul Pariisis (1901) kinnitati olümpialinnaks Chicago. Et aga teise linnana oli kandideerinud Saint Louis, lubati ameeriklastel ise otsustada, kumb neist saab olümpialinnaks. Lõpliku otsuste langetas USA president Theodore Roosevelt, kes sidus olümpiavõistlused Saint Louisis toimuva maailmanäitusega. ROK soostus raske südamega: eelmiste olümpiamängude ebaõnnestumine oli veel värskelt meeles.
Tähtsamate spordialade ajaline jaotus: augustis-septembris kergejõustik, vehklemine, ujumine, sportvõimlemine, tõstmine.


1964. aasta taliolümpiamängud.
1964. aasta taliolümpiamängud olid IX taliolümpiamängud, mis toimusid 29. jaanuarist 9. veebruarini 1964 Innsbruckis.
Innsbruck kinnitati olümpialinnaks ROK-i 55. istungil Münchenis 1959. aastal. Teised kandideerinud linnad olid Calgary/Banff (Kanada), Lahti (Soome). Korralduskomitee president oli Dr. Heinrich Drimmel.
Võistluspaikadeks olid Seefeld (murdmaasuusatamine, laskesuusatamine), Axamer Lizum (mäesuusatamine), Igls (kelgutamine), Innsbruck (jäähoki, iluuisutamine, kiiruisutamine, suusahüpped).
Olümpiamängud avas Austria föderaalpresident Adolf Schärf (1890–1965). Olümpiatule süütas mäesuusataja Josl Rieder. Olümpiavande andis bobisõitja Paul Aste.
Olümpiamängudel osales 36 riiki 1091 sportlasega, kellest 200 olid naised. Esimest korda võtsid osa India, Korea RDV, Mongoolia. Suurim võistkond oli Saksa ühendvõistkond – 96 sportlast.
Austria postiteenistus lasi mängude puhul välja seitsmemargilise olümpiaseeria (1963). Markidel oli kujutatud talimängude kavas olevaid spordialasid.
Spordialad.
Olümpial jagati välja 34 komplekti medaleid (lisandusid kelgutamises naiste ja meeste ühekelk, meeste kahene, naiste 5 km suusatamises ning suusahüpetes 90 m mägi).


1988. aasta suveolümpiamängud.
1988. aasta suveolümpiamängud olid XXIV nüüdisaegsed olümpiamängud, mis toimusid 17. september - 2. oktoober 1988 Seoulis.
Seoul kinnitati olümpialinnaks ROK-i 84. istungil 30. septembril 1981. aastal Baden-Badenis. Otsustavas hääletusvoorus edestas Seoul Jaapani linna Nagoyat häältega 52:27.
Olümpiaareenid.
Olümpiamängude peaareeniks oli Olympic Stadium (kohti pealtvaatajatele 100 000) Chamchilis, arhitekt Kim Swoo-Geun. Ava- ja lõputseremoonia, kergejõustikuvõistlused, jalgpalli medalimängud, ratsutamise takistussõit, ratastoolide võidusõit.
Muud võistluspaigad: Seouli spordikeskuses Chamshilis: Chamchil Indoor Swimming Pool (5000) - vettehüpped, veepall; Chamchil Gymnasium (12 700) - korvpall; Chamchil Baseball Stadium (30 000) - näidisala pesapall; Chamchil Student's Gymnasium (7500) - poks, Olympic Indoor Swimming Pool (10 000) - ujumine, kujundujumine, veepall; Olympic Weightlifting Gymnasium (4000) - tõstmine; Olympic Fencing Gymnasium (7000) - vehklemine; Olympic Velodrom (6000) - jalgrattasport; Olympic Tennis Courts (15 000), 18 väljakut - tennis; Sangmu Gymnasium (5000) - maadlus; Changchung Gymnasium (7500) - judo, näidisala taekwondo; Hanyang University Gymnasium (10 000) - võrkpall; Saemaul Sports Hall (4100) - võrkpall; Han River Regatta Course (25 000) - aerutamine, sõudmine; Taenung International Shooting Range (3000) - laskmine; Hwarang Archery Field (1500) - vibulaskmine, Seoul Equestrian Park (52 000) - ratsutamine; T'ongilro Circuit (600) - jalgratta maanteesõit; Seoul National University Gymnasium (5000) - lauatennis, näidisala sulgpall; Tongdaemun Stadium (3000) - jalgpall; Songam Stadium (25 000) - maahoki; Royal Bowling Center (1000) - näidisala keegel; Suwoni linnas (35 km Soulist) Suwon Gymnasium (5500) - käsipall; Taejoni linnas (192 km Seoulist) Taejon Stadium (30 000) - jalgpall; Taegu linnas (328 km Soulist) Taegu Stadium (33 000) - jalgpall; Kwangju linnas (380 km) Kwangju Stadium (25 000) - jalgpall; Pusani linnas (430 km) Pusan Stadium (25 000) - jalgpall ja Pusan Yachting Center - purjetamine. Kokku 34 võistlus- ja 72 harjutuspaika.
Korraldus ja osavõtt.
Korralduskomitee SLOOC president oli Park Seh-Jik.
Võistluste patrooniks oli Korea Vabariigi president Roh Tae-Woo.
Suurima võistkonnaga oli väljas USA - 611 sportlast (pluss 166 treenerit, kohtunikku ja esindajat).
Esmakordselt olid mängudel Ameerika Samoa, Aruba, Brunei, Cooki saared, Guam, Jeemeni RDV, Maldiivid, Saint Vincent ja Grenadiinid, Vanuatu.
Ühe võistlejaga oli olümpial Brunei.
Olümpiaküla oli võistlejatele Olympic Village ja ajakirjanikele Press Village Olympic Park'i lähedal; noorsoolaager Unification Center ning välismaalastest külalistele Olympia Family Town 4 km olümpiakülast.
Olümpiavande andjad sportlastest olid meeskorvpallur Heo Jae ja naiskäsipallur Son Mi-Na. Esimest korda olümpiaajaloos kaks olümpiavande andjat.
Olümpiamänge boikoteerisid Põhja-Korea, Albaania, Etioopia, Kuuba, Madagaskar, Nicaragua ja Seišellid.
Olümpiatule teekond.
Olümpia - Ateena - Bahrein - Bangkok - Cheju saar - Pusan - Kwangju - Taegu - Taejon - Seoul (23.08.-17.09.1988), kokku 16 885 km; Korea pinnal 4167 km.
Olümpiatule tooja peastaadionile oli maratonijooksu olümpiavõitja 1936Berliinis, 76-aastane Sohn Kee-Chung (Kitei Son). Olümpiatule viimaseks kandjaks oli 19-aastane kergejõustiklane Lim Chun-Ae.
Olümpiatule süütajad peaareenil olid 19-aastane õpilane Sohn Mi-Chung, 24-aastane maratonijooksja Kim Won-Tak ja 30-aastane õpetaja Chung Sun-Man - esmakordselt olümpiaajaloos korraga kolm tulesüütajat (sümbol: taeva, maa ja inimkonna ühtsus).
Olümpialauluks oli "Hand in Hand" ("Käsikäes"), helilooja Giorgio Moroder, sõnad (ingl. k.: Tom Whitlock).


1984. aasta suveolümpiamängud.
1984. aasta suveolümpiamängud olid XXIII nüüdisaegsed olümpiamängud, mis toimusid 28. juulil - 12. augustil 1984 Los Angeleses.
McDonald's tegi olümpiamängude kohta müügikampaania "If the US Wins, You Win", kus iga USA võidetud kuldmedali eest sai Big Maci, iga hõbemedali eest friikartulid ja iga pronksmedali eest Coca-Cola.
OM-ks kandideerimine.
1932. aastal peeti Los Angeleses X nüüdisaegsed olümpiamängud. Uuesti kandideerimist alustati 1947. aastal, kui sooviti endale XV mängude korraldamisõigust. Kandideeriti ka 1956, 1960, 1976 ja 1980. aasta olümpiamängude läbiviimisele, kuid edutult. 1984. aasta mängude õigusi soovisid USA-st lisaks Los Angelesele ka Atlanta, Boston, Chicago, Detroit, New Orleans ja New York. USA olümpiakomitee valis nende seast Los Angelese, kes edestas viimases hääletusvoorus New Yorki 55:39. Teistest linnadest avaldasid soovi olümpiavõistlusi läbi viia Brüssel, Montreal, Teheran ja Er-Riad (Saudi Araabia). Ametliku tähtaja (31.10.1977) lõppedes oli siiski jäänud ainsaks kandideerijaks Los Angeles. Sellekohane põhimõtteline otsus võeti vastu 18. mail 1978. aastal Ateenas ROK-i 80. istungjärgul. Ametliku olümpialinna staatuse sai Los Angeles ROK-i salajase, kirja teel toimunud hääletuse tulemusena (74:3) 7. oktoobril 1978.
Olümpiaareenid.
Olümpiamängude peaaereeniks oli Memorial Colosseum (=Coliseum), ehitatud 1921 - 1923, istekohti 92 516. Peaareenil toimusid ava- ja lõputseremoonia ning kergejõustik.
Jalgpalli alagrupimänge peeti lisaks Los Angelesele ka Cambridge'is (Massachusettsi osariik) ja Annapolises (Marylandi osariik).
Boikott.
Et 1980. aastal olid Moskvas toimunud olümpiamänge 61 riiki NSVL Afganistani tungimise pärast boikoteerinud, teatasid 8. mail oma kavatsusest boikoteerida 1984. aasta suveolümpiamänge NSVL, Kuuba, Ida-Saksamaa, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria, Mongoolia, Afganistan, Põhja-Korea, Vietnam, Angola, Etioopia, Laos, Iraan ja Liibüa. Boikoti korraldajad organiseerisid 1984. aasta sõprusmängud.


1972. aasta suveolümpiamängud.
Müncheni olümpiastaadion, all paremal on näha olümpiaujula katus
1972. aasta suveolümpiamängud olid XX kaasaegsed olümpiamängud, mis toimusid 26. august – 11. september 1972 Münchenis, Baieri liidumaa pealinnas.
München kinnitati olümpialinnaks ROK-i 64. istungil Roomas 26. aprillil 1966. aastal. München edestas teises hääletusvoorus napilt, 31:30, Montreali. Teised kandideerinud linnad olid Detroit, Madrid, Montreal.
Mängudel osalesid 122 maa sportlased, kokku 7113 sportlast.
Müncheni olümpiamängud on ajalukku läinud kui kõige kurvemad olümpiamängud, sest Palestiina terroristid organisatsioonist Must September võtsid 5. septembril pantvangi 11 Iisraeli sportlast ja tapsid nad hiljem.
Eesti sportlastest tulid NSV Liidu koosseisus olümpiavõitjaks Jüri Tarmak kõrgushüppes, Jaan Talts tõstmises ja Svetlana Tširkova vehklemises. Pronksmedali võitis Georgi Zažitski vehklemises.


1968. aasta suveolümpiamängud.
1968. aasta suveolümpiamängud olid XIX kaasaegsed olümpiamängud, mis toimusid 12.–27. oktoobril 1968 Méxicos.
México kinnitati olümpialinnaks ROK-i 60. istungjärgul Baden-Badenis 1963, kui ta edestas Detroiti (USA) häältega 30:14. Veel kandideerisid Buenos Aires (Argentiina) ja Lyon (Prantsusmaa).
Võistluspaigad.
Olümpiamängude peaareen oli Estadio Olimpico, mis valmis 1952. aastal ja mille projekteeris arhitekt Diego Rivera. Staadionil oli 80 000 istekohta.
Muud võistluspaigad olid Estadio Azteca (105 800 pealtvaatjakohta) - jalgpall; Palacio de los Desportes (22 500) - korvpall; Arena Mexico (15 000) - poks; Auditorio Nacional (12 500) - võimlemine; Gimnasio Olimpico (5250) - võrkpall; Alberca Olimpico (10 000) - ujumine; Insurgentese teater - tõstmine; Pistahelo jäähall - maadlus; Velodromo Olimpico (6000) - jalgrattasport. Omapärane oli Xochimilco rahvusparki rajatud 2200 m pikkune, 125 m laiune ja 13,5 m sügavune aerutamis- ja sõudmiskanal, kuhu vee puhtana hoidmiseks lasti Jaapanist toodud veekasve söövaid kalu. Ratsutamine toimus Campo Marteli väljakul, kuid kolmevõistlejad pidid võistlema 180 km kaugusel Avandros. Purjetajad seilasid veelgi kaugemal, Méxicost 400 km kaugusel asuvas Acapulcos. Jalgpalli alagrupimänge peeti lisaks Méxicole Pueblas, Guadalajaras ja Leónis.
Avatseremoonia.
Olümpiatule süütas esmakordselt naine, Norma Enriqueta Basilio de Sotelo. Olümpiavande andis kergejõustiklane Pablo Lugo Garrido. Olümpiamängud kuulutas avatuks president Gustavo Diaz Ordaz.
Riigid ja sportlased.
Osales 5516 sportlast, neist 781 naist.
Esmakordselt osalesid Saksa DV ja Saksa FV eraldi.
Vera Časlavska (Tšehhoslovakkia) võitis naiste sportvõimlemises 4 kulda ja 2 hõbedat.
Alfred Oerter (USA) võitis 4. järjestikuse kulla meeste kettaheites.
Debbie Meyer (USA) oli esimene ujuja, kes võitis ühtedelt mängudelt 3 kulda.
Richard Fosbury (USA) võitis kõrgushüppe, kasutades omaleiutatud floppstiili.
Varia.
Esmakordselt peeti olümpiamängud kõrgmäestikutingimustes. Õhk sisaldas 30% vähem hapnikku kui meretasapinnal. Tingimused olid soodsad lühiajalist pingutust nõudvatele spordialadele (tõstmine, ujumine). James Hines püstitas maailmarekordi 100 m jooksus, joostes esmakordselt alla 10 sekundi (9,95). Tommie Smith püstitas maailmarekordi 200 m jooksus, joostes esmakordselt alla 20 sekundi (19,8). USA meeskond jooksis 4×100 m 3.56,1-ga, mis püsis maailmarekordina 25 aastat. Robert Beamon hüppas kaugust 8.90, mis püsis maailmarekordina 22 aastat. Kolmikhüppes parandati maailmarekordit 5 korda. Kõigis jooksudes, sealhulgas teate- ja tõkkejooksudes kuni 800 meetrini püstitati maailmarekord, välja arvatud naiste 400 m jooks ja 80 m tõkkejooks ning meeste 110 m tõkkejooks, kus sündis ainult olümpiarekord.
Jalgrattaspordis ületati kõik maailmarekordid. Mõnel alal ületas enamik sportlasi senise maailmarekordi.
Kõrgmäestikutingimused on ebasoodsad pikaajalist pingutust nõudvatele spordialadele (pikamaajooks).
Esimest korda saadeti võitjad dopingukontrolli. Otsiti alkoholi ja erguteid. Viievõistleja rootslane Hans-Gunnar Liljenvall diskvalifitseeritigi alkoholi tarvitamise pärast ja jäi ilma meeskondlikust pronksmedalist.
Samuti korraldati alates 1966. aastast naisvõistlejatele sookontrolli, mis sundis mõnedki "naised" spordist loobuma.
Mitmed USA neegersportlased tulid autasustamispjedestaalile mustades sokkides, mis sümboliseeris nende vaesust, ja tõstsid hümni ajal musta poksikindaga käe, mis sümboliseeris nende ühtsust ja võitlust diskrimineerimise vastu. USA Olümpiakomitee diskvalifitseeris 200 m jooksu medaliomanikud Tommie Smithi ja John Carlose selle eest eluks ajaks.
20 enim medaleid võitnud riiki.
Riikide mitteametlik paremusjärjestus


1964. aasta suveolümpiamängud.
1964. aasta suveolümpiamängud olid XVIII nüüdisaegsed olümpiamängud, mis toimusid 10. oktoober - 24. oktoober 1964 Jaapani pealinnas Tōkyōs. Varem oli linn tuntud Edo nime all, Tōkyōks (jp. keeles idapealinn) nimetati 1868. aastal. Tokio asub Honshiu saarel Tōkyō lahe ääres, Sumida-gawa suudmes.
Tōkyōle oli antud juba XII olümpiamängude korraldamisõigus, kuid 1938. aastal loobuti sõja tõttu ja lõpuks jäid mängud üldse toimumata. Teist korda esitati taotlus 1960. aasta mängude korraldamiseks, kuid alles kolmandal üritusel õnnestus olümpialinnaks ka saada. ROK-i 55. istungil Münchenis 1959. aastal edestas Tōkyō teisi konkurente veenvalt. Teised kandideerinud linnad olid Brüssel, Detroit ja Viin.


1936. aasta suveolümpiamängud.
1936. aasta suveolümpiamängud olid XI nüüdisaegsed olümpiamängud, mis toimusid 1. august - 16. august 1936 Berliinis, Saksamaapealinnas.
Esimest korda oli Berliin saanud olümpiaõigused juba 1916. aastal, kuid Esimese maailmasõja tõttu jäid VI olümpiamängud pidamata. Järgmised taotlused esitati ROK-i 26. istungil Amsterdamis 1928 ja 28. istungil Berliinis 1930, kus saadi ka põhimõtteline nõusolek. Ametlik otsus võeti vastu ROK-i 29. istungil Barcelonas 1931. aastal, kui loeti ette kirja teel toimunud otsustava hääletuse tulemused - Berliin 43, Barcelona 16 poolthäält.
Muud kandideerinud linnad olid Aleksandria, Barcelona, Budapest, Buenos Aires, Dublin, Frankfurt am Main, Helsingi, Köln, Nürnberg, Rooma.


1932. aasta suveolümpiamängud.
1932. aasta suveolümpiamängud olid X nüüdisaegsed olümpiamängud, mis toimusid 30. juulist 14. augustini 1932 USA-s Los Angeleses.
Los Angeles kinnitati olümpialinnaks ROK-i 21. istungil Roomas 1923. aastal. Põhimõtteline otsus võeti vastu juba 1921. aastal.


1928. aasta suveolümpiamängud.
1928. aasta suveolümpiamängud olid IX kaasaegsed olümpiamängud, mis toimusid 17. mai – 12. august 1928 Amsterdamis, Hollandi teises pealinnas (rajatud 1275. aastal). Amsterdam asub Hollandi lääneosas, Zuiderzee lahe osa Ijsselmeeri ääres, Amsteli jõe suudmes.
Amsterdam kinnitati olümpialinnaks ROK-i 21. istungil Roomas 1923. aastal. Esialgne otsus võeti vastu juba 1921. aastal ROK-i 19. istungil Lausanne'is.
Neil olümpiamängudel süüdati esimest korda olümpiatuli.
Mängudel osales 46 riigi 2883 sportlast. Eestlastest tulid olümpiavõitjaks Voldemar Väli kreeka-rooma maadluses ja Osvald Käpp vabamaadluses.


1924. aasta suveolümpiamängud.
1924. aasta suveolümpiamängud olid VIII olümpiaadi nüüdisaegsed suveolümpiamängud. Need toimusid 1924. aastal 3. maist 27. juunini Prantsusmaa pealinnas Pariisis. Mängud pühendati ROK-i asutamiskongressi 30. aastapäevale.
Pariis kinnitati olümpialinnaks ROK-i XIX istungjärgul Lausanne'is 1921. aastal. Teised kandideerinud linnad olid Amsterdam, Barcelona, Los Angeles, Praha ja Rooma.
Olümpiaareenid.
Olümpia peaareeniks oli Colombes'i staadion, mille staadionirada oli 500 meetri pikkune.
Muud võistluspaigad oli Piscine de Tourelles (ujumine, veepall, vettehüpped), Vélodrome d'Hiver (raskejõustikualad), Vélodrome Municipal Vincennes'is (jalgrattasõit), Argenteuil Seine'i jõel (sõudmine), Meulan ja Le Havre (purjetamine), Reims, Versailles ja Chalons (laskmine).
Korraldus ja osavõtt.
Korralduskomitee esimees oli krahv Justinien de Clery. Võistluste peasekretär oli Franz Reichel.
Võistluste patroon oli Prantsusmaa president (1920–1924) Alexandre Millerand.
Majutus oli esmakordselt niinimetatud "olümpiakülas", milleks kasutati suvilaid ja kasarmuid Bois Colombes'i linnaosas.
Olümpial osales 44 riiki ja 3092 sportlast, sealhulgas 136 naist. Suurim võistkond oli Prantsusmaal - 319 sportlast. Väikseim võistkond oli Filipiinidel - 1 sportlane. Esmakordselt võtsid olümpiamängudest osa Ecuador, Filipiinid, Leedu, Läti, Mehhiko, Poola, Rumeenia, Uruguay ja iseseisva riigina ka Iirimaa.
Võistlusalad.
Näidisaladena olid kavas aerutamine, male, pelota, savate ehk prantsuse poks, korvpall ja võrkpall.
Mängude avamine ja sümboolika.
Olümpiamängud avas Prantsusmaa president Gaston Doumergue.
Olümpiavande andis kergejõustiklane Georges André (olümpiahõbe kõrgushüppes 1908 ja olümpiapronks 4 × 400 m teatejooksus 1920).
Olümpiamedali kujundus: Aversil oli keskel kompositsioon mitmesugustest spordivahenditest - jalg- ja ragbipall, ketas, kuul, oda, aer, poksikinnas, vehklemismask, suusakepp ning suusk. Tekst: "VIIIeme/OLYMPIADE/PARIS/1924". Revers oli osaliselt helmesnööriga servatud tagaküljel langevate kiirte foonil kaks sportlase figuuri. Püstiseisja on ulatanud käe istuvale atleedile. Allservas olümpiarõngad. Diameeter 55 mm. Sign. A. Rivaud.
Esimest korda kasutati spordialade sümbolitena piktogramme.
Olümpiapostmargid anti välja neljast margist koosneva seeriana, mis oli jälle kavandatud klassikalises stiilis, kuid antiikfiguuride taustal näeme ka Pariisi staadioni, triumfikaart ja Notre-Dame'i katedraali. Uudseks oli postkaart pealetrükitud olümpimargiga, millel kujutatud kuulus antiik-kreeka maadleja Milon.
Olümpiamängudest väntas firma "Rapid Films" dokumentaalfilmi "Jeux Olympiques, Paris 1924". See oli esimene olümpiamänge käsitlev pikem ülevaatefilm.
Eestlastest osalejad.
Tõstjad: Harald Tammer, Gustav Ernesaks, Eduard Vanaaseme, Voldemar Noormägi, Alfred Neuland, Jaan Kikkas, Saul Hallap, Kalju Raag, Aleksander Richmann (osutus sulgkaalus lubatust raskemaks)
Jalgpallurid: August Lass, Eduard Ellman, Ernst Joll, Harald Kaarman, Elmar Kaljot, Arnold Pihlak, Voldemar Rõks, Hugo Väli, Ralf Liivar, Evald Tipner, Heinrich Paal, Bernhard Rein, Oskar Üpraus, Alfei Jürgenson, Otto Silber
Poksija: Valter Palm.
Eestlastest kreeka-rooma maadlejad Juhan Oja ja Rudolf Rone esinesid Läti koondise eest.


1908. aasta suveolümpiamängud.
1908. aasta suveolümpiamängud olid IV kaasaegsed suveolümpiamängud. Need toimusid 27. aprill – 29. oktoober 1908 Londonis.
ROK-i 6. ametlikul istungil Londonis 1904. aastal, usaldati neljandate olümpiamängude korraldamine Roomale, kuid itaallased loobusid olümpiamängude läbiviimisest 1906. aastal majanduslike raskuste tõttu. Olümpiamängude korraldamisest olid aga huvitatud inglased. ROK kinnitas Londoni olümpialinnaks 1907. aastal Haagis oma 9. istungil.
Teadaolevalt osales esimene Eesti päritolu sportlane olümpiamängudel 1908. aasta Londoni mängudel, kui Venemaa Keisririigi võistkonna koosseisus osales Londonis elav Georg Lind, kes saavutas maratonijooksus ajaga 3:26.38,8 27 lõpetaja seas 19. koha.


Aerutamine.
Aerutamine kahelabalise aeruga. Pilt tehtud Šotimaal
Aerutamine on paadi liigutamine aeruga, mida hoitakse käes vabalt, s.t mis ei ole kinnitatud tulli külge. Tullidega paadi vm veesõiduki puhul räägitakse harilikult sõudmisest.
Aerutamist harrastatakse ka veespordialana, kus võisteldakse sõidukiiruses süstadel (kahelabaline aer) ja kanuudel (ühelabaline aer).
Aerutamise kui spordiala loojaks peetakse inglise advokaati John MacGregorit, kes rajas Kuningliku Aerutamisklubi 1866. aastal.
Olümpiamängude kavas on aerutamine olnud mitmes erinevas kategoorias alates 1936. aastast.


Korvpall.
Korvpall on sportmäng, mida harilikult mängitakse saalis kahe võistkonna vahel. Mängu eesmärgiks on visata pall määruste päraselt vastase korvi ning takistada vastasel viskamast palli enda korvi. Korvi langenud pallidelt arvestatakse võistkonnale punkte. Mängu lõpuks rohkem punkte kogunud võistkond võidab. Korvpall on lihtsa ning odava varustuse ja kergesti mõistetavate põhimõtete tõttu laialt levinud spordiala.
Korvpalli organisatsioonid.
Ülemaailmset korvpallialast tegevust juhib alates 1932. aastast Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon FIBA (prantsuse keeles "Fédération Internationale de Basketball Amateur"), millel on üle 150 liikmesmaa. Liikmesmaade kokkuleppe järgi kehtestab see organisatsioon rahvusvahelised korvpallireeglid, mille järgi peetakse rahvusvahelisi võistlusi. Iga liikmesriigi korvpallielu korraldust juhtiv organisatsioon (Eestis vastavalt Eesti Korvpalliliit) võib kehtestada esindatava riigi piires täiendavaid reegleid või teha neis mööndusi. FIBA pädevusse kuulub ka kohtunikele rahvusvahelise (kõrgeima) kategooria andmine.
USAs juhib korvpalli peamiselt Rahvuslik Korvpalliliit ("National Basketball Association" ehk "NBA"). Eestis on selleks Eesti Korvpalliliit.
Ajalugu.
Korvpalli leiutas 1891 Springfieldis (USA) kohaliku ülikooli kehalise kasvatuse õpetaja James Naismith. Aastal 1892 peeti seal ka esimene ametlik võistlus mis lõppes 1-0. Ainukese korvi viskas William R. Chase.
USAst levis korvpall sportmänguna Aasiasse, hiljem Euroopasse, Lõuna-Ameerikasse ja mujale. 19. sajandi lõpus sai alguse elukutseliste korvpall.
Mänguväljak ja varustus.
Korvpalli mängitakse tasasel 28 x 15 m suurusel väljakul, millel ei tohi olla takistusi. Eesti Korvpalliliit lubab mängida ka väljakul mõõtmetega 26 x 14. Väljak on märgistatud selgelt nähtavate 5 cm laiuste joontega. Väljaku mõlemas otsas on vertikaalne alt servast mõõdetuna 3,05 m kõrgusel asuv korvilaud suurusega 1,05 x 1,8 m. Laua küljes on 45 cm läbimõõduga korv, mis asub horisontaalselt korvilaua alumise serva keskel. Rõnga küljes on korvivõrk, mis ei tohi olla lühem kui 40 cm ja pikem kui 45 cm. Korvirõngas asub maast 3,05 m kõrgusel. Korvpallirõngas, võrk ja tagalaud.
Väljaku keskel on 3,6-meetrise läbimõõduga keskring.
Kerakujuline pall on valmistatud kummist ning kaetud naha, kummi või sünteetilise materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 74,9–78 sentimeetrit ning kaaluma 567–650 grammi. Kui põrgatada täispuhutud palli 1,8 m kõrguselt puupõrandale, siis peab see tagasi põrkama 1,2–1,4 meetri kõrgusele (mõõdetakse palli pealt). Kodumängu ajaks peab võistkond mänguks andma vähemalt ühe heas korras kasutatud palli, mida kumbki võistkond ei tohi soojenduse ajal kasutada.Korvpallid
Korvpalluri riietus koosneb varrukateta särgist, lühikestest pükstest ja spordijalanõudest, milleks on tavaliselt ketsid. Aastast 2008 on keelatud kanda võistlusvormi all t-särki.
Iga mängija kannab särgil individuaalset numbrit. Number on rinnal 10 sentimeetri ja seljal 20 sentimeetri kõrgune. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse numbreid 4 kuni 15. Kohalikel võistlustel võib kasutada numbreid 20–25, 30–35, 40–45 ja 50–55.
Korvpallitossud on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega. Jalanõud peaksid olema piisavalt paksu tallaga ja parajad, et vähendada hüppamisel ja maandumisel tekkivat põrutust.
Korvpallur ei tohi kanda ehteid ega teisi potentsiaalselt vigastusi tekitavaid esemeid. Ortoosi kandmisel peab see olema pehmest materjalist. Prillide kandmine on lubatud tingimusel, et need on valmistatud spetsiaalselt sportmängus kasutamiseks.
Mängu eesmärk ja korraldus.
Korvpalli mängitakse kahe võistkonna vahel. Võistkond koosneb kuni 10 mängijast (enam kui kolme mängulise turniiri korral 12), kellest 5 on korraga platsil. Teised mängijad on vajalikul hetkel vahetamiseks. Vahetuste arv ei ole piiratud. Mängu alustatakse keskringist hüppepalliga mille järel võistkonnad püüavad erinevaid kombinatsioone ja isiklikke oskuseid kasutades visata palli vastase korvi. Palli hetkel mitte valdav võistkond aga püüab palliga võistkonda takistada.Korvi langenud pall Palliga liikuv mängija peab palli põrgatama. Palli võib üksteisele sööta ja veeretada, iga mängija võib visata korvile. Korvpalli käsitsetakse kätega. Võistkonda juhib treener, kes määrab võistkonna mängutaktika
Mängureeglid.
Korvpalli reeglites on 8 reegli ehk peatüki vahel jaotatud 50 punkti. Lisaks on tähtedega A...E tähistatud 5 lisa. Punktidel on mitmeid alapunkte ja selgitusi, millest osa on nummerdatud ja osad on nummerdamata. Seega, täpne regulatsioonide arv on määratlematu, kuna sõltub sellest kuidas kellelegi meeldib alapunkte ja selgitusi jaotada.
Kesksemaid reegleid korvpallimängus on palli staatus. Pall saab olla kas "elus" või "surnud". Kokkuvõtvalt tähendab elus pall mängu toimumist ja surnud pall mängu peatumist. Üldiselt peab surnud pall enne elus palliks muutumist käima läbi kohtuniku käest. Palli staatus määratletakse selleks, et oleks selge, millal mängija võib palli käsitseda ja millal mitte. Enamikku reeglite rikkumisi saab esineda vaid elus palli puhul. Näiteks surnud palliga võib mängija platsil liikuda seda põrgatamata ja see ei ole reeglite rikkumine.Mängija on alas kus vise on väärt 3 punkti, tema mõlemad jalad on joone taga.
Oluline põhimõte on seotud kohtunike ja mängijate asukohaga. Mängija asukoht on see kus ta platsil asub või kust ta üles hüppas. Kui pall satub mängija kätte, siis loetakse, et pall puudutas seda kohta väljakul, kus mängija seisis. Seega kui mängija seisis palli saamis hetkel audis, loetakse pall väljaku piiridest väljunuks. Samuti määratakse 2 või 3 punkti vise just selle koha järgi kust vise toimus. Kohtunikku puudutanud pall loetakse puutuvat samuti seda väljakupunkti, kus kohtunik seisab. Seistes ühe jalaga audis või osaliselt piirjoonel ja teisega väljakul loetakse mängija audis olevaks. Kolm punkti teenib mängija viske eest vaid siis kui tema mõlemad jalad on viskele minnes kolmepunkti joone taga. Niisiis on mängija ja pall asukoha määramise kontekstis omavahel seotud. Näiteks võib mängija hoida palli väljaspool väljaku välispiiri mõttelist kõrgendust, kuid seistes ise määrustepäraselt väljakul ei ole see määruste rikkumine. Erandiks palli asukoha määramisel on palli väljaku piiridest väljumine. Eeldusel, et pall puudutab põrandat või muud objekti (sh korvilauda hoidvat konstruktsiooni mis on väljaku kohal ja selle kõrval) väljaspool väljakut loetakse pall audis olevaks. Audi registreerimiseks ei ole tingimata vaja, et mängija seisaks audis ja saaks seal palli.
Pallita mängija võib liikuda piiranguteta igas suunas. Reeglistik ei sea talle piiranguid liikuma hakkamiseks ja lõpetamiseks. Vallates palli on olukord teine. Saanud palli seistes võib ta palliga pöörata s o ühte jalga paigal hoides teisega igas suunas samme astuda. Paigal olevat jalga nimetatakse tugijalaks ja seda ei tohi palli käest lahkumiseni vahetada. Liikuma hakates peab pall puudutama maad ehk põrkest tõusma, enne kui liikumise suunast arvestatuna tagumine jalg platsilt tõuseb. Liikumise pealt palli saanuna võib mängija teha põrgatuseta kaks sammu ja peab seejärel pallist vabanema. Samas võib liikumise pealt palli saanuna ka seda põrgatama asuda. Põrgatus peab toimuma nimetatud kahe sammu sees. Palliga liikudes seda põrgatatakse või veeretatakse. Eelistatakse põrgatamist kui paindlikumat liikumisviisi. Põrgatatakse ühe käega, vajadusel käsi vahetades. Põrgatamine (ja ühes ka liikumine palliga) lõpeb kui mängija võtab palli kahte kätte või kui pall puudutab mõlemat mängija kätt vahepeal maad puudutamata. Erand tehakse kui mängija ebaõnnestub ja niiöelda pudistab palli. Pudistamine on oskamatu palli põrgatamine, mis toimub kogemata. Õigus uuesti palli põrgatada tekib peale kaasmängija palli valdamist. Peatumine saab toimuda kahel viisil. Peatumine hüppelt leiab aset kui mängija lõpetab oma liikumise hüppega ja maandub kahele jalale samal ajal. Sellisel juhul, küll põrgatusõiguseta, valib ta tugijala ja võib soovi korral pöörelda. Teisel juhul kasutab mängija sammpeatust e õigust teha põrgatuse lõppemise järel kaks sammu. Sellisel juhul tekib peatunud mängijale automaatselt tugijalg (liikumissuunas vaadates tagumine) ja ta võib soovi korral ümber selle pöörelda. Mängija võib palli sööta mõlema või ühe käega. Niisamuti võib ta visata korvile ühe või mõlema käega.
Ajareeglid ja aja kasutamine mängus.
Korvpalli määrustik sisaldab endas mitmeid piiranguid võistkondade ajakasutusele mängu jooksul. Ajalised piirangud on reeglites osaliselt nimetatud eraldi punktidena, osaliselt aga välja toodud teiste punktide täiendusena. Eraldi punktidena on nimetatud 24 sekundi, 8 sekundi ja 3 sekundi reeglit, mistõttu järgnevas kannavad need oma pärisnime "reegel". Ülejäänuid on siinkohal nimetatud piiranguks.
Mängu normaalaeg koosneb neljast 10 minutilisest veerandajast. Neist kahe esimese vaheaeg on 2 minutit ning kolmanda ja neljanda veerandaja vaheaeg on samuti 2 minutit. Esimest ja teist veerandaega nimetatakse kokkuvõtvalt esimeseks poolajaks ning ülejäänuid teiseks poolajaks. Poolaegade vaheaeg on 15 minutit. Täiendava ajana kasutatakse lisaaega kui normaalaja lõpul on punktiseis viigiline. Lisaaja pikkus on 5 minutit. Igale lisaajale eelnev kaheminutiline vaheaeg. Lisaaegasid kasutatakse kuni võitja on selgunud. Nii normaalajal kui ka lisajal peatatakse aja lugemine määruste rikkumise ja palli korvi langemise korral. Mängitakse nn seisvat aega. Aeg käivitatakse kohtuniku märguande peale. Jooksvat aega ehk olukorda kus mänguaeg peatatakse vaid veerandaegade lõpul FIBA reeglites ei lubata.
20 ja 10 minuti piirang puudutab võistluse administratiivset poolt. Võistkonna peatreener esitab mängust osa võtvate mängijate ja treenerite nimed ja numbrid vähemalt 20 minutit enne mängu algust mängu sekretariaadile. Rikkumise korral kindlat sanktsiooni määratud ei ole. Samas võib täiendava sanktsiooni kehtestada võistluse korraldaja. Võimalik on näiteks rahatrahv. Võimalik on ka mängule mitte lubamine ehkki selline piirang eeldab tavaliselt turniirist osavõtjate kokkulepet. Punkti eesmärgiks on sekretariaadi töö lihtsustamine, sest kiirustades mängijate nimede protokolli kandmine põhjustab eksitusi. Viimast eriti võõrapäraste nimede puhul. 10 minuti piirang on seotud 20 minuti piiranguga. Andmed tuleb küll esitada 20 minutit enne mängu algust, kuid nende allkirjaga kinnitamine võib viibida kuni 10 minutini enne mängu algust. Allkiri kantakse mängu protokolli. Praktikas on siiski tavaline, et andmed esitatakse ja kinnitatakse samal ajal.
15 minuti piirang. Võistkond kes ei ole peale mängu välja kuulutatud algust 15 minuti jooksul kohale jõudnud loetakse kaotanuks. Võistkonnale arvestatakse loobumiskaotus.
5 sekundi piirang. Viie sekundi piirang on seotud vabavisete, palli audist mängu paneku ja mängija paigal seismise ajalise piiramisega. Vabavise sooritatakse 5 sekundi jooksul. Aja lugemine algab palli mängijale ulatamisest ja lõpeb palli käest lahkumisega. Mängija, kes hoiab palli kauem kui 5 sekundit rikub määruseid ja pall antakse vastasele. Audi sissevise tuleb sooritada 5 sekundi jooksul. Aega loetakse mängijale palli ulatamisest kuni hetkeni mil palli puutub teine mängija. Mängija, kes hoiab palli kauem kui 5 sekundit rikub määruseid ja pall antakse vastasele. Palli oma valdusesse saanud mängija peab palliga põrgatades liikuma, selle edasi söötma või peale viskama 5 sekundi jooksul. Hoides palli kauem kui 5 sekundit rikub mängija määruseid ja pall antakse vastasele.
Täiendavalt on reeglites ka soovitusliku iseloomuga ajapiirangud. Nende rikkumine otseseid sanktsioone ette ei näe ja need on mõeldud mängu sujuva kulgemise soodustamiseks. Soovituslik ühe mängija välja vahetamisele kulutatav aeg on 30 sekundit ning väljakul arstiabi andmise soovituslik aeg on 15 sekundit.
Vead.
Korvpallis on mitmeid määrusterikkumisi mida tuntakse vea nime all. Seega, korvpallimängus ei nimetata kõiki määruste rikkumisi vigadeks, vaid ainult neid, mida korvpallireeglistik nii nimetab. Tuntakse isiklikku viga, kahepoolset viga, ebasportlikku viga, tehnilist viga ja diskvalifitseerivat viga. Vigadeks nimetatud rikkumised erinevad teistest rikkumistest selle poolest, et need seotakse mänguprotokollis iga mängijaga personaalselt. Iga mängija võib teha enimalt 5 viga, kusjuures isiklikud, ebasportlikud ja tehnilised vead liidetakse. Viienda vea saanud mängija peab mängust lahkuma ning ta ei saa kestvas mängus enam osaleda. Mängija võib osaleda järgmistes mängudes. Vigade arvuga on seotud ka võistkonna vigade lugemine. Võistkonna vigadeks on kõigi ühe võistkonna liikmete poolt tehtud vead. Kui võistkonna vigade arv ühel veerandajal ületab 4 vea piiri, määratakse iga järgmise isikliku vea eest karistuseks alati vabavisked. Kuni nelja võistkondliku vea korral määratakse vabavisked vaid siis kui isiklik viga tehti korvile viskamise (pealeviske) takistamisel.
Isiklikuks veaks loetakse mängija kehalist kontakti vastasega, mis annab talle ebaausa eelise. Iga kehakontakt ei ole viga. Nimetatud vea määramisel on keskseteks teguriteks silindri ja vertikaalsuse põhimõte kehakontakti põhjustaja määramisel ning loetelu korvpallis keelatud tegevustest. Isiklik viga määratakse ründavale ja kaitsvale mängijale erinevatel alustel, kus juures palliga ründavat mängijat vaadeldakse teatava erandina. Isiklik viga korvpallis kasutatavatest vigades kõige sagedamini määratav viga.
Mõistmaks isiklikku viga on vaja mõista korvpallis kasutatavat silindri ja vertikaalsuse põhimõtet. Silindri põhimõte tähendab, et kaitsval mängijal ja pallita ründajal on õigus teatud ruumiosale väljakul. Selle ruumiosa piiritlevad tagant mängija istmik, eest peopesad ja külgedel jalalabade välisküljed.. Ühtlasi on vertikaalsuse põhimõtte alusel mängijal õigus selle mõttelise silindri sees üles ja alla hüpata ehk tal on õigus õhuruumile oma silindri kohal. Mängija, kelle kehaosa väljub nimetatud mõttelisest silindrist ning puudutab vastast(ehk tungib vastase mõttelisse silindrisse) loetakse kehakontakti põhjustajaks.
Palliga ründaja ei oma mõttelist silindrit enda ümber. Kehakontakti põhjustaja olukorras kaitse vs palliga ründaja määratakse järgnevalt. Palliga ründaja loetakse põhjustajaks siis kui kaitsja oli enne kontakti kahe jalaga maas, näoga vastase poole hoides käsi oma "silindri" sees. Jalad peavad olema korvpalli kaitseasendile omaselt harkseisus. Vastupidisel juhul loetakse kontakti põhjustajaks kaitsja. Kohtunik signaliseerib isiklikku viga parema tõstetud rusikaga, vasakuga osutab vea sooritanule.
Kahepoolne viga e nn topeltviga vilistatakse siis kui mängijad teevad samaaegselt üksteisele isikliku vea. Kahepoolsed vead on harvad ja juhtuvad kõige sagedamini korvi aluses võitluses lauapõrkest langeva palli (lauapalli) pärast.
Ebasportlik viga. Vananenud nimetusega sihilik viga. Ebasportlik viga määratakse kohtunike poolt siis kui mängija proovib saavutada edu läbi vastasmängija otsese füüsilise mõjutamise. Korvpallis on kehakontaktid küll tavalised, kuid edu saavutamine mängus ei põhine vastase otsesel survel mängija kehale. St eesmärgi saavutamine vastase tõukamise, löömise, kinni hoidmise ja muu sarnase tegevuse abil on keelatud. Olukorras kus mängija ilmselt loobub selle põhimõtte järgimisest vilistatakse ebasportlik viga. Näiteks lööb mängija vastast vastu käsi saamaks palli oma valdusesse tegemata seejuures katset lüüa ära palli ennast.
Tehniline viga määratakse karistuseks mängijale, treenerile või võistkonda saatvale isikule "vaimse vägivalla" eest ja teatud mõttes paariline ebasportlikule veale. Ebasportlik viga määratakse ebasportliku füüsilise tegevuse eest, siis tehniline viga määratakse ebasportliku "vaimse" tegevuse eest. Selleks võib olla sõimlemine ja ebaviisakas käitumine, solvavate žestide kasutamine. Samas karistatakse tehnilise veaga ka mängu tahtliku venitamise, vea teesklemise ja vabaviske ajal vastase ehmatamise jmt eest. Vea teesklemine toimub korvpallis reeglina stiilis, kus hetk enne eeldatavat tugevat kehakontakti vastasmängijaga visatakse ennast platsile selili ja nõutakse vea määramist vastasele.
Diskvalifitseeriv viga on korvpalli määrustes nimetatutest kõige karmim. Antud viga määratakse karistuseks kas iseseisvalt või seoses ebasportlike vigadega. Ühes mängus kaks ebasportlikku viga teeninud mängijale määratakse täiendavalt diskvalifitseeriv viga. Diskvalifitseeriv viga määratakse mängijale, treenerile või võistkonda saatvale isikule teo eest, mis on märkimisväärses vastuolus spordieetikaga ja tõuseb oma iseloomult esile kui eriti räige. Selliseks veaks on näiteks kellegi võistlusel viibija löömine vigastamise eesmärgil. Diskvalifitseeriva vea saanu peab lahkuma kohe mängust ja spordisaalist
Mänguolukorrad..
Korvpallimängus võivad väljakult mitte viibivad mängijad vajadusel asendada väljakul viibijaid. Vahetusi tehakse surnud palli olukorras. Ainult vahetuse tarbeks mängu ei peatata. Kumbki võistkond võib mängijaid piiramatult vahetada. Korralduse selleks annab võistkonna treener. Treener saadab mänguks valmis mängija mängu sekretariaadi juurde, kes palub lauakohtunikult vahetust. Surnud palli olukorras signaliseerib (tavaliselt iseloomuliku heliga) lauakohtunik vahetuse soovi. Väljakule minekuks annab loa väljakukohtunik. Mängijaid võib vahetada ka mitmekaupa. Määruste rikkumise järgselt surnud palli olukorras võib mängijaid vahetada see võistkond kelle liikmed ei rikkunud reegleid.
Kumbki võistkond võib võtta ühe minutilise vaheaja igal veerandajal ning kaks minutilist vaheaega viimasel veerandajal. Lisaajal võib võtta ühe minutilise vaheaja. Minutiline vaheaeg on olukord, kus võistkonnad kogunevad peale vastavat kohtuniku korraldust oma treenerite juurde nõuannete saamiseks. Minutiline vaheaeg antakse peale treeneri vastavat palvet lauakohtunikule.
jätkatakse mängu hüppepalliga. Hüppepall keskringis. Mängijad püüavad palli suuanata oma võistkonna kaaslastele.
Kui pall läheb auti, siis pannakse see mängu lähimast kohast, kust pall auti läks, välja arvatud otse korvilaua alt.
Pooleks palli puhul määratakse hüppepall, mis pannakse mängu lähima ringi keskelt.
Visatud korv ja selle väärtus. Mängu käigus võib teha kahe- ja kolmepunktiviskeid. Kaks punkti antakse tavalise viske eest, kuid viske eest, mis on tehtud väljaspool poolringi (6,25 m korvist), antakse kolm punkti. Üks punkt antakse vabavisetest.
Mängu tehniline läbiviimine.
Kohtunikud. Mängu juhivad vanemkohtunik ja kohtunik, keda abistavad lauakohtunik ja sekretäride brigaad.
Kohtunik ja vanemkohtunik peavad kandma vormi, milleks on pikad mustad püksid, hall särk ning mustad spordijalatsid.
Vajalik on 24 sekundi ajamõõtmissüsteem. Kui sellist seadet ei ole, siis asendab seda stopperiga ajamõõtja.
Mängijate positsioonid.
Tagamängija tegutseb tavaliselt oma võistkonna ründe ajal keskjoone ning kolmepunktijoone vahel. Ta on võistkonna üks lühemaid mängijaid ning vastutab palli üle platsi toomise eest. Kogenud ja osav tagamängija peab suutma tuua palli võimalikult korvi lähedale. Ta ei pruugi viset sooritada, meelitab aga enda peale kaitse ning söödab siis palli paremas positsioonis mängijale, kes sooritab viske.
Ääremängija mängib ründel paremal või vasakul pool korvi keelutsooni ja küljejoonte vahel.
Rahvusvahelised võistlused.
Olümpiamängudel oli meeste korvpall esimest korda ametlikult kavas 1936. ja naiste korvpall 1976. aastal. Näitliku alana oli korvpall kavas juba 1904. aastal Saint Louisis.
Maailmameistrivõistlusi peetakse alates 1950. meestele ja 1953. aastast naistele.
Euroopa meistrivõistlusi peetakse alates 1935. meestele ja 1938. aastast naistele. Euroopas korraldatakse ka Euroopa karikavõistlusi riikide meistritele (mehed 1958, naised 1959) ja karikavõitjatele (mehed 1967, naised 1972). Korraldatakse ka kontinentidevahelisi karikavõistlusi (meestele alates 1975. aastast).


Džuudo.
"Morote seoinage" ehk üleõlaheide kahe käega
Džuudo ehk judo (jaapani keeles 柔道 ("jūdō"; 'pehme viis')) on heidetele ja kinnihoidmistele keskenduv Jaapani päritolu võitluskunst ning võitlusspordiala, sh olümpiaala. Judoga tegelevaid sportlasi nimetatakse judokadeks.
Džuudos on oluline kiirus ja osavus ning dünaamiline reageerimine vastase liikumisele.
Džuudo on välja kasvanud mitmest erinevast Jaapani jūjutsu koolist. Esimese džuudo treeningkooli rajas 1882 Shitayas dr Jigoro Kano.
Džuudo harjutajate taset märgitakse "kyu" (õpilase) ja "dan" (meistri) astmetega ning astmete eristamiseks erivärvilised vööd.
Džuudo spordialana.
Olümpiamängude kavas on džuudo alates 1964 meestele (välja arvatud 1968) ning 1992 naistele. Meeste džuudo oli esimene Aasiast pärit spordiala, mis olümpiakavasse lülitati. Praegu on olümpiamängude kavas seitse kaalukategooriat meestele ja seitse kaalukategooriat naistele.


Jalgrattasport.
Jalgrattasport on spordiala, mida harrastatakse jalgrattal.
Jalgratta eelkäijad olid prantslase M. de Sivraci 1790. ja sakslase Karl von Draisi 1816. aastal ehitatud kaherattalised jalgadega tõugatavad sõiduvahendid. Tänapäeva jalgratta prototüübiks peetakse kettülekandega jalgratast, mille valmistas inglane Lawson 1879. 19. sajandi lõpul kasutusele võetud kuullaagrid, õhukummid ja vabajooksusidur ning pidurid andsid jalgrattale tänapäevase kuju.
Jalgrattavõistlusi peetakse maanteel (maanteesõit), linnatänavail (kriteeriumisõit), murdmaastikul (jalgrattakross) ja velodroomil (trekisõit). Võistlusmaa pikkus on täpselt kindlaks määratud üksnes trekisõidus. Võisteldakse individuaalselt ja meeskondlikult, eraldi- või ühisstardist (grupisõit). Nii velodroomil kui ka maanteel võib võistlus kesta ühe või mitu päeva, viimasel juhul nimetatakse seda võistlust velotuuriks.
Jalgratastel mängitakse ka velopalli ja velopolot ning võisteldakse vigursõidus. Alternatiivspordialaks võib pidada rattatraielit.
Üks tuntumaid maanteesõiduvõistlusi on individuaal-meeskondlik velotuur Tour de France, mis toimus esimest korda 1903 ja toimub tänapäevani. Esimene eestlane, kes Tour de France'i lõpuni sõitis, oli Jaanus Kuum.
Jalgrattaspordist sai tänapäevane spordiala Prantsusmaal ja Inglismaal 1860. ja 1870. aastatel. Varaseim teadaolev rahvusvaheline võistlus peeti 1869 Prantsusmaal marsruudil Pariis–Rouen, mille võitja keskmine kiirus oli 11 km/h. 1892 asutati Rahvusvaheline Jalgratturite Assotsiatsioon (aastast 1900 Rahvusvaheline Jalgratturite Liit, UCI). Esimesed ametlikud maailmameistrivõistlused trekisõidus toimusid 1893, maantesõidus 1921 ja krossisõidus 1950.
Jalgrattasport kuulus juba esimeste nüüdisaegsete olümpiamängude kavva 1896. aasta suveolümpiamängudel Ateenas. Naiste jalgrattaspordialad on olümpiamängude kavas alates 1984. aasta suveolümpiamängudest Los Angeleses. Alates 1996. aasta suveolümpiamängudest tohivad olümpiamängudel osaleda ka elukutselised sportlased.
Ainus Eesti meesjalgrattur, kes olümpiamängudelt medali võitnud, oli Aavo Pikkuus, kes 1976. aasta suveolümpiamängudel võitis NSV Liidu meeskonnas meeskondliku maanteesõidu.
Jalgrattur Erika Salumäe on esimene Eesti naissportlane, kes tulnud kaks korda olümpiamedalile, ja ainus Eesti naissportlane, kes võitnud olümpiamedali kahele riigile (1988 kuldmedali NSV Liidule ja 1992 kuldmedali Eestile). Ta on ainus Eesti sportlane, kes on valitud 9 korda Eesti aasta sportlaseks, ja esimene naissportlane, kes on osalenud kolmedel olümpiamängudel.
1992. aasta suveolümpiamängudel tuli meeste grupisõidus kaks Eesti sportlast esikümnesse: Lauri Aus oli 5. ja Raido Kodanipork 9.


Marathid.
Marathide põhiasuala, Mahārāṣhṭra asend Indias
Marathid on indoaaria rahvas Indias, kes elavad peamiselt Mahārāṣhṭra osariigis. Nad räägivad marathi keelt.


Velodroom.
Velodroom (ka trekk või velotrekk) on kinnine või lahtine spordirajatis, kus on eriline puit-, asfalt- või betoonkattega kaldringrada, millel toimuvad jalgrattaspordi trekivõistlused.
Ringraja laius on 4–10 m, eelistatuim pikkus 333,33 m, kalle kurvides 20–35 kraadi, sirgetel 3–7 kraadi.


Trekisõit.
Trekisõit on jalgrattaspordi ala, kus võistlus toimub jalgratastel selleks spetsiaalselt ehitatud velodroomil.
Trekisõidujalgrattal puuduvad pidurid ja vabajooks. Edasiliikumiseks tohib sõitja kasutada ainult oma jõudu, keelatud on õhutakistust vähendavad seadised.
Võistlusalad.
Korraldatakse kiirus- (paigalt- või lendstardist), väljalangemis- (igas vahefinišis langeb välja viimaseks jäänud võistleja), händikäp- (nõrgemad võistlejad saavad aja- või vahemaaeelise) ja mitmevõistlusi (võivad koosneda kas ainult trekil või trekil ja maanteel peetavaist eri võistlustest).
Tandemitel (kahekohalistel jalgratastel) võisteldakse sprindi-, kiirus- ja händikäpsõidus.


Ketšuad.
Ketšuad (ketšua keeles "Runakuna", "Kichwa" ja "Inga") on indiaani rahvas Lõuna-Ameerikas Andide alal Colombiast Argentinani. Nimetus koondab mitmeid etnilisi rühmitusi, mis kõnelevad ketšua keeli, peamiselt lõuna-ketšuat. Ketšuaid ühendavad ka ajaloolised, kultuurilised ja usundilised seosed.
Ecuadori ketšuad nimetavad nii ennast kui ka oma keelt "Kichwa" või "Quichua". Colombias kutsub ketšua keelt kõnelev rühm ennast "Inga". Teised ketšua keele kõnelejad nimetavad end "Runakuna" ('rahvas'), "Nunakuna" (Peruus Junínis ja osas Ancashist); ainsus on "Runa" või "Nuna".
Ajalooliste ketšua rahvaste hulka kuuluvad näiteks inkad, tšankad (Huancavelicas, Ayacuchos ja Apurímacis Peruus), huankad (Junínis Peruus; kõnelesid ketšua keelt enne inkasid) ja "Cañarid (Ecuadoris; omandasid ketšua keele inkadelt).
Ketšua keele kõnelejail, keda on Peruus, Boliivias, Tšiilis, Colombias ja Argentinas 9-14 miljonit, on nõrk ühine identiteet. Ketšua murded on sageli nii erinevad, et vastastikune arusaamine on võimatu.
Ketšua keelt kõnelesid mitte üksnes inkad, vaid ka inkade impeeriumi vaenlased. Nende seas olid huankad (wanka on ketšua murre, mida kõneldakse tänapäeval Huancayo piirkonnas) ning tšankad (tšanka murre Ayacuchos) Peruus ning "Cañar'"id Ecuadoris. Enamik neist, eriti Boliivias ja Ecuadoris, omandasid ketšua keele alles inkadelt.
1969. aastal andis Juan Velasco Alvarado sõjaväeline režiim ketšua keelele Peruus teise ametliku keele staatuse. Viimastel aastatel on ketšua kõnelejate seas ilmnenud tendentse rahvuse arengule, eriti Ecuadoris ja Boliivias, kus keelelised erinevused Peruu ketšuast on väikesed. Üks selle pingutuse märke on Ecuadori ketšuate katusorganisatsioon ECUARUNARI ("Ecuador Runakunapak Rikcharimuy"). Mõned kristlikud organisatsioonid kõnelevad samuti "ketšua rahvast", näiteks kristlik lühilaineraadiokanal HCJB, "Andide Hääl" ("La Voz de los Andes"). Väljendit "ketšua rahvus" kasutatakse sellistes kontekstides nagu Ketšua Rahvuse Haridusnõukogu (Consejo Educativo de la Nación Quechua, CENAQ), mis tegeleb ketšua keele õppimise ja kakskeelsete koolidega Boliivia ketšuakeelsetes piirkondades. Mõne ketšua keele kõneleja väitel oleksid ketšuad iseseisev rahvus, kui Ladina-Ameerikas oleksid kujunenud Euroopa laadis rahvusriigid.
Tagakiusamine.
Ketšuad on tänini poliitiliste konfiktide ja etnilise tagakiusamise ohvrid. Peruu kodusõjas valitsuse ja Sendero Luminoso vahel 1980. aastail olid umbes kolmveerand hinnanguliselt 70 000 surnust ketšuad, sõja osapooled koosnesid aga valgetest ja mestiitsidest.
Alberto Fujimori sterilisatsioonipoliitika sihtmärgiks olid peaaegu eranditult ketšua ja aimaraa naised, kokku üle 200 000. Boliivia filmirežissöör Jorge Sanjines tegeles sundsteriliseerimise teemaga 1969. aastal ketšuakeelses filmis "Yawar Mallku".
Etniline diskrimineerimine jätkub parlamendi tasandil. Kui Peruu vastvalitud parlamendiliikmed Hilaria Supa Huamán ja María Sumire andsid 25. juulil 2006 oma ametivande ketšua keeles - esmakordselt põliselanike keeles kogu Peruu ajaloo vältel - keeldusid Peruu parlamendi eesistuja Martha Hildebrandt ja parlamendiliige Carlos Torres Caro seda vastu võtmast.


Shirley De La Hunty-Strickland.
Shirley Barbara De La Hunty-Strickland (18. juuli 1925 – 17. veebruar 2004) oli Austraalia kergejõustiklane, kolmekordne olümpiavõitja.


Egiptuse nael.
Egiptuse nael (EGP) on Egiptuse rahaühik.
Egiptuse nael jaguneb 100 piastriks.
Nii naelad kui ka piastrid (alates 25st piastrist; inglise keeles "piastres") ringlevad paberrahadena (pangatähtedena).
1 Egiptuse nael võrdus 2,01734 Eesti krooniga (1. jaanuaril 2011).


Aimarad.
Aimarad (endanimetus "Aymaranakaja") on indiaani rahvas Lõuna-Ameerikas, kes peamiselt Boliivias ning Titicaca järve ümbruses Peruus.


Piaster.
Piaster käibib peenrahana Egiptuses, Liibanonis, Sudaanis ja Süürias. Kõigis neis maades võrdub ta 1/100-ga kohalikust naelast.


Tennis.
Tennis on spordiala, milles võistlevad kaks mängijat (üksikmäng) või kaks võistkonda, kummaski kaks mängijat (paarismäng). Eesmärgiks on reketi abil saata pall vastasmängija poolele nii, et vastane ei saaks seda tõrjuda.
Ajalugu.
Tennise eelkäijaks peetakse pallimängu "jeu de paume".
Esimest korda mängiti tennist arvatavasti 18. sajandi lõpus. Esimest korda mainiti Inglise spordiajakirjas tennist 29. septembril 1793.
Mängu patenteeris major Walter Clopton Wingfield, keda peetakse tennise "isaks" ning kes väitis, et ta leiutas muruväljakutennise oma maamajas Walesis 1874.
Olümpiamängude programmi kuulus tennis 1896. aastast 1924. aastani. Taas oli tennis kavas 1984. aastal (näidisalana). Neli aastat hiljem Seoulis oli tennis taas täisväärtuslik olümpiaala.
Naiste üksikmäng lisandus olümpiakavva 1900. aastal. Esimene naispaar mängis olümpiamängudel 1920. aastal.
Väljak.
Tenniseväljaku pikkus on 23,77 m ja laius 8,23 m üksikmängu puhul ning 10,97 m paarismängu puhul. Väljaku pikema külje jagab kaheks ühesuuruseks osaks võrk, mis on võrgusammaste kohalt 1,07 meetrit (3 jalga ja 6 tolli) kõrge ja keskelt 91,4 cm (3 jalga) kõrge.
Levinumad on muru-, savi-liiva- ja kõvakattega väljakud. Kõvakattega väljakud võivad olla betoon-, asfalt-, tehismuru- või puitkattega. Väljaku kattest oleneb palli põrkamise ja mängu kiirus.
Reketid.
Reeglite kohaselt ei tohi reket olla pikem kui 81,28 cm (32 tolli) ega laiem kui 31,75 cm (12,5 tolli). Reketi kaalule ja kujule ei ole seatud piiranguid. Harilikult kaalub täiskasvanute reket 300–325 grammi.
Tänapäeval valmistatakse reketite raamid terasest, alumiiniumist, plastmassist, klaaskiust, süsinikühenditest ja mitmesugustest segudest. Varem kasutati traditsiooniliselt puuraamidega tennisereketeid.
Pall.
Tennisepalli läbimõõt on 6,35 cm (2,5 tolli) kuni 6,67 cm (2,625 tolli). Pall kaalub 57–59 grammi. Pall on kollast või valget värvi.
Punktiarvestus.
Tennises algab punktiarvestus arvust 15. Teine sama mängija või paari punkt on 30, kolmas 40 ja neljanda punktiga saadakse geimivõit. Pallija punktisumma öeldakse alati esimesena (nt kui pallib mängija A ja saab esimese punkti, on seis 15:0, kui esimese punkti saab mängija B, on seis 0:15). Kui mõlemad mängijad saavad kolm punkti ja seis on 40:40 ehk 40 tasa, siis selleks et võita geim peab üks mängijast saama kaks järjestikust punkti (mängija peab saama vastasest kaks punkti rohkem).
Mängija (või paar), kes esimesena võidab kuus geimi, võidab seti. Kui geimide seisuks on 5:5 (viis tasa), peab üks mängijatest või paaridest seti võitmiseks võitma kaks geimi vastasest rohkem.
Kui mängu seis on 6:6 ehk 6 tasa, siis selgitatakse seti võitja nn kiires lõppmängus. Kiires lõppmängus loetakse punkte 1, 2, 3 jne kuni seitsmeni. Võrdse skoori puhul (nt 7:7) mängitakse seni, kuni üks mängijatest on saavutanud kahepunktilise vahe. Kiire lõppmängu korral pallib esimesena see mängija või paar, kelle kord on pallida. Vastaseks on pallija teise ja kolmanda punkti mängimisel ning seejärel pallivad mängijad kordamööda kaks korda järjest, kuni selgub geimi ja seti võitja. Pallingud sooritatakse vaheldumisi parempoolsesse ja vasakpoolsesse pallingukasti. Alustatakse parempoolsest.
Naised mängivad maksimaalselt kolm ja mehed kolm kuni viis setti.
Naised.
Maria Bueno – Evonne Cawley – Margaret Court – Lindsay Davenport – Chris Evert – Steffi Graf – Martina Hingis – Billie-Jean King – Conchita Martinez – Martina Navrátilová – Marija Šarapova – Serena Williams – Venus Williams
Mehed.
Andre Agassi – Arthur Ashe – Boris Becker – Björn Borg – Pat Cash – Jimmy Connors – Stefan Edberg – Roy Emerson – Roger Federer – Lleyton Hewitt – Goran Ivanisevic – Jan Kodes – Rod Laver – Ivan Lendl – John McEnroe – Rafael Nadal – John Newcombe – Pete Sampras – Stan Smith
Naised.
Tuntumad tennisistid: Maret Ani – Kaia Kanepi – Anett Kontaveit – Julia Matojan – Tiiu Parmas – Margit Rüütel
Eesti parim naistennisist WTA edetabelis üksikmängus oli kuni 27. augustini 2006 Maret Ani (karjääri parim koht WTA nr 63 15.05.2006), alates 28. augustist 2006 Kaia Kanepi (karjääri parim koht WTA nr 18 25.05.2009).
Mehed.
Tuntumad tennisistid: Mait Künnap – Toomas Leius – Jaak Põldma – Jürgen Zopp – Vladimir Ivanov
Eesti parim meestennisist läbi aegade oli Toomas Leius, kes jõudis 1965. aastal Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali, kus pidi poliitilistel põhjustel andma loobumisvõidu lõuna-aafriklasele Cliff Drysdale'le. Eelnevalt oli Leius teda mitu korda võitnud.


Poks.
Poks on spordiala, milles kaks samasse kaalukategooriasse kuuluvat võistlejat (enamasti mehed, kuid tänapäeval ka naised) sooritavad kinnastatud rusikatega teineteise kindlaksmääratud kehaosade pihta kindlaksmääratud aja (aegade) jooksul määrustepäraseid lööke. Võidab see, kes tabab vastasvõistlejat rohkem (saab selle eest erinevaid punkte), saavutab puhta võidu (nokaut), määratakse võitjaks kohtuniku otsusega (tehniline nokaut) või kelle vastasvõitleja loobub edasisest võistlemisest.
Tänapäeva poksi eellane on inglise rusikavõitlus. Rusikavõitlus on üks vanemaid kehalisi võistlusi, peamiselt meeste vahel. Erinevaid rusikavõitlusi on teada mitmelt poolt maailmast ning neid on tekkinud eri kohtades iseseisvalt.
Esimene uusaja poksimatš toimus 6. jaanuaril 1681 Inglismaal, kui Albemarle´i hertsog korraldas võistluse oma ülemteenri ja lihuniku vahel. Sel ajal veel ei kasutatud kindaid.
Kaasaegsed reeglid, kus oli mainitud ka kindaid, koostas 9. Queensberry markii John Douglas. Tema järgi nimetatakse poksi reegleid ka Queensberry markii reegliteks.
Esimene võistlus maailmameistri nimele toimus 30. juulil 1884 New Yorgis, kus Jack Dempsey alistas keskkaalu tiitlikohtumisel George Fulljamesi.


Traavel.
Traavliteks nimetatakse kiirsõiduhobuseid, kelle põhiline allüür ehk liikumisviis on traav.
Aretus ja tõud.
Nad põlvnevad enamasti flaami hobusest ja täisverelisest ratsahobusest. Neid on väga pika aja jooksul aretatud, võttes aluseks traavi kiiruse. Nii on saadud hobused, kellele kehaehituse tõttu kõige paremini sobib traavimine.
Iseärasused.
Traavlid on mõõduka kuiva kehaehitusega ning on massiivsuselt raskeveohobuste ja ratsahobuste vahepealsed. Nad on tavaliselt lühema turjaga, libajama pihaga, lühikese järsu laudjaga ning teravate liigesnurkadega. Õlavars on küünarvarrest lühem ja kämmal on võrreldes ratsudega pikenenud.
Närvisüsteemilt on traavlid tihti tundlikumad ja õrnemad. Neil on väga elav temperament ja nad on head jooksjad.
Traavlid küpsevad kiiresti. Seetõttu alustavad nad võistlemist traavlikäru ees väga noorelt ning ka lõpetavad noorelt. Hiljem kasutatakse neid tõuaretuses, peetakse niisama või kasutatakse ratsaspordis. Kuigi nad küpsevad kiiresti, ei tohiks nendega ratsutama hakata varem kui ratsahobustega.
Traavisport.
Traavisport tähendab eelkõige võidusõidukaarikut vedavate ja kutsari poolt kutsitud traavlite võidusõitu. Mõningail puhkudel korraldatakse traavlite võidusõite ilma kaarikuteta. Sel puhul on hobuse juht sadulas. Sellise võistluse nimetus on Monte. Traavivõistlus peetakse hipodroomil.
Meie lähimate naabrite soomlaste ja rootslaste seas on traavisport ülimalt populaarne.
Enamikes Euroopa Liidu vanemates riikides võistleb traavisport kaasaelajate hulkades võrrelduna teiste suurte nn publikualadega.
Traavisport on väga "pikaealine" spordiala. Euroopa parimate kutsarite seas on hulk mehi ja naisi kellel 50.juubel juba seljataga.
Esimest korda istutavad noored kutsarid võidusõidukaarikusse umbes üheksa aastaselt. Siis on kaarik veel hoopis väike ja aistegi vahel pole pooletonnist võistlushobust, vaid veidi enam kui meetrise turjakõrgusega poni.
Traavivõistluste korraldamine on ülimalt tulus riigile, sest just siin saab maamees põhjuse hobuseid kasvatada. Sellega suureneb tublisti maapiirkondade tööhõive ning mitmekesistub põllumajanduslik tootmine.


Serbia lipp.
Serbia lipul on panslaavi värvid - punane, sinine ja valge.


2008. aasta suveolümpiamängud.
2008. aasta suveolümpiamängud on XXIX olümpiaadi olümpiamängud, suveolümpiamängud. Need toimusid 8.–24. augustil 2008 Hiina pealinnas Pekingis. Ratsutamisvõistlused peeti Hongkongis, mis on teine kord olümpiamängude ajaloos, kui selle ala võistlused korraldas teine olümpiakomitee kui olümpiamängud.
Teised kandideerinud linnad olid İstanbul, Ōsaka, Pariis ja Toronto. Rahvusvaheline Olümpiakomitee ei võtnud kandideerima Bangkoki, Havannat, Kairot, Kuala Lumpurit ja Sevillat.
ROK valis olümpialinna 13. juulil 2001 oma istungil Moskvas. Esimeses hääletusvoorus kogus Peking 44, Toronto 20, Istanbul 17 ja Pariis 15 häält. Kõige vähem, 6 häält saanud Osaka langes välja. Teises hääletusvoorus kogus Peking 56 häält, järgnesid Toronto 22, Pariis 18 ja Istanbul 9 häälega. Sellega oli Peking kogunud enam kui poolte osavõtvate delegaatide hääled ja osutus valituks, järgmisi hääletusvoorusid ei olnud vaja.
2008. aasta suveolümpiamängud olid esimesed Hiinas toimunud olümpiamängud ja kolmandad Aasias toimunud suveolümpiamängud.
Rahvusvahelisel olümpiakomiteel oli 2008. aasta seisuga 205 liiget. Neist ainus, kes ei osalenud Pekingi olümpiamängudel, oli Brunei. Esimest korda osalesid olümpiamängudel Marshalli saared, Montenegro, Serbia ja Tuvalu. Kosovo ei osalenud, sest ROK ei olnud teda tunnustanud.
Kõige suurem delegatsioon oli korraldajamaal Hiinal: 639 sportlast. Suuruselt teine oli Ameerika Ühendriikide delegatsioon: 596 sportlast. Venemaal oli 467 võistlejat. Kõige väiksem delegatsioon oli Naurul: 1 sportlane. Eestit esindas 47 sportlast.
Üleskutsed boikotiks.
Pekingi valimist olümpialinnaks kritiseeriti inimõiguste halva olukorra pärast Hiina Rahvavabariigis.
Pärast rahutuste puhkemist Tiibetis 2008. aasta märtsis kutsus mitu poliitikut üles boikoteerima Pekingi olümpiamänge. Hiina võimude tegevust rahutuste mahasurumisel kritiseeris ka mitu tippsportlast.
24. märtsil teatati, et ajakava ei võimalda Toomas Hendrik Ilvesel osaleda Pekingi olümpiamängude ava- ja lõputseremoonial. Küll aga külastas olümpiamänge peaminister Andrus Ansip, kes kohtus ka Hiina peaministriga.
Olümpiatuli.
Olümpiatuli süüdati päikesekiirtest 24. märtsil Olümpia pühamus. Turvameetmetest hoolimata pääses kaks Tiibeti inimõiguste eest võitlevat protestijat oma loosungiga korralduskomitee juhi Liu Qini seljataha, kui ta kõnet pidas, ja see pilt levis üle maailma.
Tõrvik läbis enne Pekingisse jõudmist 130 päeva jooksul 137 000 kilomeetrit. Olümpiatuli jõudis Pekingisse läbi 29 riigi ja 78 Hiina linna. See läbis oma teekonnal ka Džomolungma ja tuld kandis ligi 22 000 inimest.
Taivan keelas olümpiuatule toomise oma pinnale pärast seda, kui Hiina nõudis, et tõrviku teekonnal ei tohi näidata Taivani lippu ega mängida Taivani hümni. Nii Hiina kui Taivan süüdistas teist poolt katses sündmust politiseerida.
Tõrviku teekonnal Pariisis ja Londonis toimusid meeleavaldused Tiibeti toetuseks. Pärast seda, kui Londonis tehti mitu katset olümpiatuli kustutada, suutsid protestijad olümpiatule kustutada järgmisel päeval Pariisis. USA-s tõrviku teekonda viimasel hetkel muudeti ja see liikus enamasti pealtvaatajateta. Hiljem muudeti tõrviku teekonda turvalisuse pärast pidevalt. Hiina inimõiguslaste ja teiste sagedaste protestide tõttu, mis peamiselt olid keskendunud olukorrale Tiibetis, nimetas ajaleht USA Today tõrvikuteatejooksu Hiina avalike suhete katastroofiks. ROK keelas pärast seda rahvusvahelised tõrvikuteatejooksud olümpiatulega, lubades korraldada üksnes riigisiseseid.
Spordialad ja ajakava.
Pekingi suveolümpiamängudel toimus 302 võistlust 28 spordialal (165 meestele, 127 naistele ja 10 segavõistkondadele). See on üks võistlus rohkem kui 2004. aastal Ateenas.
Kavas oli 9 uut võistlust, sealhulgas 2 uuel jalgrattaspordialal BMX. Naised võistlesid esimest korda 3000 meetri takistusjooksus. Ujumises jagati 2 medalikomplekti rohkem (pikamaaujumises). Vehklemises asendati floreti meeskonnavõistlus ja epee naiskonnavõistlus espadroni mees- ja naiskonnavõistlusega. Lauatennises asendati senised paarisvõistlused meeskonnavõistlustega (meeste ja naiste).
Avatseremoonia algas 8. 8. (august) 2008 kell 20.08 (kell 8 ja 8 minutit), sest hiinlased peavad numbrit 8 õnnenumbriks.
Järgnevas ajakavatabelis tähistavad rohelised kastikesed tseremooniaid, sinised kvalifikatsioonivõistlusi ja kollased finaalvõistlusi (arv kollases kastis tähistab sel päeval toimuvate finaalide arvu). Viimases veerus on medalialade koguarv.
Medalid.
Medaleid võitsid 86 riigi sportlased. Kuldmedaleid jätkus 54 riigile. 118 riiki ei võitnud medalit. Kõige rohkem võitsid kuldmedaleid Hiina sportlased (51) ja see oli esimene kord pärast Berliinis toimunud 1936. aasta suveolümpiamänge, mil kõige rohkem kuldmedaleid võitnud riik ei olnud USA ega NSV Liit. Kuid kõige rohkem medaleid, 110, võitsid USA sportlased.
Oma esimese olümpiamedali said Afganistan, Mauritius, Serbia, Sudaan, Tadžikistan ja Togo. Sealjuures Vladimir Vujasinović võitis juba kolmanda olümpiamedali, esindades kolmandat riiki: varem oli ta esindanud Jugoslaaviat ning Serbiat ja Montenegrot, seekord Serbiat. Mongoolia ja Panama võitsid oma esimese olümpiakulla ja seni oli Mongoolia olnud kõige rohkem olümpiamedaleid võitnud, aga ilma olümpiakullata riik. Esialgu võitis ka Rashid Ramzi Bahreinile esimese olümpiakulla, aga ta diskvalifitseeriti hiljem dopingu tarvitamise tõttu. See oli ainus juhtum Pekingi olümpiamängudel, kus olümpiavõitja hiljem diskvalifitseeriti.
Eesti sai kaks medalit. Gerd Kanter võitis kettaheites kuldmedali ning Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson võitsid paarisaerulisel kahepaadil hõbemedali. Teised Eesti sportlased esikaheksasse ei tulnud.


Rubens Barrichello.
Rubens Gonçalves Barrichello (sündinud 23. mail 1972 São Paulos) on Brasiilia Vormel 1 sõitja. Ta on alates 2008. aasta Türgi GP-st läbi aegade kõige rohkem Vormel 1 GP-etappe sõitnud vormelipiloot.
Enne Vormel 1.
Nii Rubensi isa kui isaisa eesnimi on Rubens. Lisaks on tal isaga sama sünnipäev. Sellepärast hüütakse Barrichellot väikeseks Rubensiks ehk Rubinhoks [rub'inju].
Barrichello tuli eri võistlusklassides 5 korda Brasiilia meistriks kardispordis. 1989 oli ta Brasiilia Vormel Ford sarjas 4.
1990. aastal osales ta Lõuna-Ameerika Vormel 3 sarja 3 etapil, millest ühe ta võitis. See andis kokkuvõttes 8. koha. Seejärel sõitis ta Euroopasse. Seal tegi ta kaasa Vormel Opel Lotuse eurosarjas, kus võitis 6 etappi ja kogu sarja samuti. Vormel Vauxhall Lotuse sarjas sõitis ta 4 etappi, ei võitnud neist ühtegi ja oli kokkuvõttes 11.
1991 osales ta Briti Vormel 3 sarjas, kus 16 etapist võitis 4. Sellest piisas sarja võitmiseks üldkokkuvõttes David Couldharti ees.
1992 sõitis ta Vormel 3000 sarjas. Ta ei võitnud 10 sõidust ühtki, kuid kokkuvõttes tuli 3. kohale ja sai lepingu Vormel 1 Jordani meeskonnaga.
1993–1996: Jordan.
1993. aastal oli Jordani meeskond vilets ja auto oli vilets. Barrichello sõitis hooaja algusest lõpuni läbi, kuid tal oli tervelt viis meeskonnakaaslast, kellest kõik (nagu ka Barrichello) katkestasid vähemalt pooled sõidud.
Halbu tingimusi arvestades sõitis Barrichello üsna kenasti. Juba kolmandal etapil startis ta 12.-na, kuid tõusis avaringi lõpuks 4. kohale ja oli vahepeal 2., kuid viimasel ringil 3. kohal sõites lõppes autol bensiin. Barrichellole anti 10. koht. Eelviimasel etapil Jaapani Grand Prix'l lõpetas ta 5. kohal, tema kaaslane Eddie Irvine oli 6. ja need olid Jordani ainsad punktid sel hooajal. Barrichello oli hooaja kokkuvõttes 18., Irvine 22., Jordani meeskond 11.
Järgmisel aastal oli olukord paranenud. Barrichello kõrval sõitis Irvine. Juba avaetapil, kodurajal peetud Brasiilia Grand Prix'l tuli Barrichello 4. kohale ja järgmisel, Vaikse ookeani Grand Prix'l Jaapanis koguni kolmandaks. Kahe sõidu kokkuvõttes oli ta Michael Schumacheri järel teisel kohal.
Kuid kolmandal etapil, San Marino Grand Prix'l oleks ta kvalifikatsioonis peaaegu surma saanud, kui tema auto pööras katusele ja Barrichello keel blokeeris tema hingamisteed. Arstid suutsid tema elu päästa. Samas sattusid õnnetustesse Ayrton Senna ja Roland Ratzenberger, kes hukkusid, ning Kurt Wendlinger, kelle hooaeg sellega lõppes.
Belgia Grand Prix'l võitis Barrichello kvalifikatsiooni, saades 22 aasta ja 97 päeva vanuselt kõigi aegade noorimaks Vormel 1 kvalifikatsioonivõitjaks. 2003. aasta Malaisia Grand Prix'l ületas selle rekordi Fernando Alonso, kes oli alla 22 aasta vana.
Kokkuvõttes saavutas Barrichello 19 punktiga 6. koha, Irvine oli 6 punktiga 16., Irvine'i vahepeal asendanud Andrea de Cesaris 4 punktiga 20. ja Jordan 28 punktiga 5.
1995. aasta helgeim moment oli Kanada Grand Prix, mille Barrichello lõpetas 2. ja Irvine 3. kohal: kummalegi oli see senise karjääri tipp. Kõigist ülejäänud sõitudest tuli kummalegi 3 punktikohta ning kokkuvõttes oli Barrichello 11 punktiga 11., Irvine 10 punktiga 12. ja Jordan 21 punktiga 6. Kolme sõidu viimasel ringil kaotas Barrichello kokku 7 punkti ühe kokkupõrke ja kahe tehnilise rikke tõttu.
1996. aastal napsas Ferrari Irvine'i endale ja Jordan palkas tema asemele Martin Brundle'i. Barrichello oli 14 punktiga 8. ja Brundle 8 punktiga 11. Irvine katkestas märksa paremast autost hoolimata 10 sõitu 16-st, oli ainult korra poodiumil (sinna Jordan küll ei jõudnud) ja oli 11 punktiga 10. Meeskondadest oli Jordan 22 punktiga 5.
Hooaja lõpul lahkusid mõlemad sõitjad: Barrichello äsja moodustatud Stewartisse ja Brundle loobus spordist, hakates telekommentaatoriks. Neid asendasid Ralf Schumacher ja Giancarlo Fisichella, kes märksa paremini sõitsid.
1997–1999: Stewart.
Kolmekordne Vormel 1 maailmameister Jackie Stewart ja tema poeg Paul Stewart asutasid 1996. aastal uue vormelimeeskonna Stewart Grand Prix. Meeskonda palgati Barrichello ja Vormel 1 debütant Jan Magnussen Taanist, testisõitjat ei olnudki. Auto ei olnud töökindel, sest 17 etapist suutis Barrichello lõpetada vaid 3 ja Magnussen 4. Mõlemad sõitsid oma hooaja parima tulemuse välja Monaco Grand Prix'l, kus vahetult enne starti hakkas vihma sadama ja Stewart sõitis ühena vähestest vihmarehvidega – teised meeskonnad üldiselt ootasid, et ilm paraneb, aga läks ainult hullemaks. Barrichello lõpetas Michael Schumacheri järel teisena ja Magnussen 7. kohal. Nii saadud 6 punkti andsid Barrichellole 13. koha ja Stewartile 12 meeskonna seas 9. koha, Magnussen oli 20.
1998. aastal ei olnud auto oluliselt parem, sest Barrichello suutis lõpetada 6 etappi ja tema meeskonnakaaslased samuti 6. Kanada Grand Prix'l suutsid mõlemad Stewartid esimest korda punktikohale saada: Barrichello oli 5. ja Magnussen 6., kuid just see etapp jäi Magnusseni vormelikarjääri viimaseks. Ta asendati hollandlase Jos Verstappeniga, kes sõitis aga veelgi halvemini (tema parimaks kohaks jäi 12.). Hooaja kokkuvõttes oli Barrichello 4 punktiga 12., Magnussen 1 punktiga 17. ja Verstappen viimane, 23. Stewart oli 11 meeskonna seas 8.
1999. aastal sõitis Barrichello kõrval Johnny Herbert, kes oli eelmisel aastal Sauberis üksnes 1 punkti saanud. See oli Stewarti parim hooaeg: mõlemad sõitjad lõpetasid enam kui pooled etapid. Barrichello teenis 3 kolmandat kohta ja võitis Prantsusmaa Grand Prix'l kvalifikatsiooni. Euroopa Grand Prix kujunes Stewarti suurpäevaks: hoovihmaga kulgenud etapil taibati ainsaina esimese vihmahoo ajal kuivailmarehvidega jätkata, aga teise vihmahoo alguses kohe vihmarehvid alla vahetada. Herbert saavutas seal Stewarti ainsa ja enese viimase etapivõidu, Barrichello oli kolmas. See oli ainus Vormel 1 etapp, kus mõlemad Stewartid lõpetasid esikolmikus. Ka järgmisel etapil Malaisia Grand Prix'l jõudsid mõlemad Stewartid punktikohale. Hooaja kokkuvõttes oli Barrichello 21 punktiga 7., Herbert 15 punktiga 8. ja Stewart 36 punktiga 4.
Hooaja lõpul müüsid isa ja poeg Stewartid oma osaluse vormelimeeskonnas Fordile ja meeskond hakkas kandma nime Jaguar Racing. Herbert jätkas Jaguaris, kuid ei suutnud enam endisi tulemusi näidata, nagu ka Jaguar ei suutnud Stewarti 1999. aasta tulemusi näidata.
2000–2005: Ferrari.
Michael Schumacherit ja Rubens Barrichellot tutvutatakse rahvale (2005)
2000. aastaks palkas Barrichello Scuderia Ferrari meeskond. Ferrarist oli lahkunud Eddie Irvine, kes polnud rahul teise sõitja rolliga ja sellega, et pidi, kui käsk tuli, Michael Schumacheri endast mööda laskma. Irvine läks Barrichello asemele Jaguari esisõitjaks.
Schumacher tuli 108 punktiga maailmameistriks, võites 4 viimast etappi. Järgnesid tiitlikaitsja Mika Häkkinen ja David Coulthard McLarenist. Juba avaetapil Austraalia Grand Prix'l saavutas Barrichello Schumacheri järel teise koha, sõites ühtlasi oma elu esimese kiireima ringi. Kokku saavutas ta 1 kvalifikatsioonivõidu ja 3 kiireimat ringi. Saksamaa Grand Prix'l saavutas ta ka oma elu esimese Vormel 1 etapivõidu, sealjuures pärast 18. kohalt startimist. Ta oli esimene brasiillane pärast Ayrton Sennat, kes võitis Vormel 1 etapi. Kokkuvõttes saavutas ta 62 punktiga neljanda koha ja tagas Ferrarile 170 punktiga esikoha McLareni (152) ees.
2001. aastal Barrichello etapivõitu, kvalifikatsioonivõitu ega kiireimat ringi ei saavutanud, aga sellegipoolest tuli ta 56 punktiga kolmandaks Schumacheri (123) ja Coulthardi (65) järel. Meeskondlikult saavutas Ferrari McLareni ees kindla esikoha (179:102).
2002. aastal saavutas Barrichello Schumacheri järel teise koha, sealjuures saavutas Ferrari 9 kaksikvõitu, sealjuures lõppes kaksikvõiduga 5 viimast etappi. Meeskondlik võit oli mäekõrgune (Ferrari 221, WilliamsF1 92). Barrichello võitis 4 etappi ja 3 kvalifikatsiooni ning sõitis 5 kiireimat ringi.
2003. aastal saavutas Barrichello 2 etapivõitu, 3 kvalifikatsioonivõitu ja 3 kiireimat ringi. Hooaja kokkuvõttes jäi ta Schumacheri (93), Kimi Räikköse (91) ja Juan Pablo Montoya (82) järel neljandaks. Meeskondlikult suutis Ferrari 158 punktiga võita Williamsi (144) ees.
2004. aastal võitis Schumacher hooaja 13 esimesest etapist 12 ja tuli 148 punktiga maailmameistriks. Lõpupoole saavutas Barrichellogi 2 etapivõitu, millele lisandusid 4 etapivõitu ja 4 kiireimat ringi. 8 etappi lõppes Ferraride kaksikvõiduga. Barrichello saavutas 114 punktiga kindla teise koha. Meeskondlikult võitis Ferrari 262 punktiga BARi (119) ees.
2005. aasta Vormel 1 hooaeg läks Ferraridel palju halvemini. Barrichello saavutas 2. koha avaetapil Austraalias ja ainus kaksikvõit saadi USA-st, kus osales üksnes 6 sõitjat. Kokku oli Schumacher 62 punktiga 3., Barrichello 38 punktiga 8. ja Ferrari 100 punktiga 3. Maailmameistriteks tulid Fernando Alonso ja Renault F1.
2006–2008: Honda.
2006. aastaks palgati Barrichello asemele Ferrarisse tema kaasmaalane Felipe Massa, kes tuligi tiitlit kaitsnud Alonso ja Schumacheri järel kolmandaks. Barrichello sai koha Honda F1 esisõitjana Jenson Buttoni kõrval. See meeskond oli endine BAR, millest Honda oli varemgi omanud 45%, nüüd ostis ta ära ka ülejäänu ja nimetas meeskonna enda järgi ringi. Viimati oli Honda oma nime all osalenud 1968 ja tema parim koht oli aasta varem ühe sõitjaga (John Surtees) saadud 4. koht.
Barrichello sõitis enam kui pooltel etappidel punktidele, aga esikolmikusse ei jõudnudki. Button osutus temast paremaks, sõites 3 korda esikolmikusse ja võites Ungaris etapigi. Button oli 56 punktiga 6., Barrichello 30 punktiga 7. ja Honda meeskondlikult 86 punktiga 4.
2007. aastal oli meeskonna esisõitja juba Button. Kuid tulemused jäid viletsateks: Button sai midagigi (6 punktiga 15.), Barrichello mitte (0 punktiga 20.). Meeskondlikult oli Honda siiski 11 meeskonna seas 8.
2008. aasta tõi väikese paranemise: Barrichello oli 11 punktiga 14., tulles Suurbritannias isegi esikolmikusse. Seevastu ebaõnnestus Button, saades 1 punktikoha ja olles 3 punktiga 18. Honda meeskond oli 11 meeskonna seas 9.
2009: Brawn GP.
Ülemaailmse majanduskriisi tõttu tõmbus Honda Vormel F1-st tagasi ja müüs meeskonna Ross Brawnile. Mõlemad sõitjad jäid siiski meeskonda edasi. Ühtäkki selgus, et meeskonnal on väga hea auto.
2009. aasta hooajal võitis Barrichello kaks etappi ning sai kokkuvõttes 77 punktiga kolmanda koha. Maailmameistriks tuli Button, kes hooaja 7 esimesest etapist võitis 6. Hooajal saavutati ka 4 kaksikvõitu. Meeskondlikult saavutas Brawn GP 172 punktiga esikoha Red Bulli (153,5) ees.
2010: Mercedes.
2010. aastal lahkus Barrichello Brawnist, mille ostis ära Mercedes ja nimetas enda järgi ümber. Mercedes palkas endale Williams F1 liidri Nico Rosbergi ja Barrichello siirdus tema asemele Williamsisse. Tema partneriks sai Nico Hülkenberg, kes asendas eelmisel hooajal viletsalt sõitnud Kazuki Nakajimat. Kumbki ei suutnud sõita esikolmikusse, ehkki Hülkenberg võitis eelviimase kvalifikatsiooni. Seevastu sõitis Barrichello rohkem kui pooltel etappidel punktikohale. Hooaja kokkuvõttes oli Barrichello 47 punktiga 10. ja Hülkenberg 22 punktiga 14. Meeskondlikult oli Williams 69 punktiga 6., koha võrra kõrgemal kui aasta varem.
Isiklikku.
Tema pikkus on 172 cm ja kaal 77 kg.
Ta on 24. veebruarist 1997 abielus Silvana Giafonnega. Neil on pojad Eduardo (sündis 23. septembril 2001) ja Fernando (sündis 12. septembril 2005).
Välislingid.
Barrichello, Rubens
Barrichello, Rubens
Barrichello, Rubens


Juan Pablo Montoya.
Juan Pablo Montoya [huan pavlo mont'ooja] (sündinud 20. september 1975, Bogotá) on Colombia autovõidusõitja, endine Vormel 1 sõitja.
Vormel 1 karjääri esimese sõidu tegi Juan Pablo Montoya 4. märtsil 2001. aastal Austraalia Grand Prix'il.
11. juulil 2006. aastal katkestas McLareni meeskond Juan Pablo Montoyaga lepingu. Põhjuseks oli lepingu rikkumine ja nimelt see, et Montoya sõlmis lepingu NASCAR sarja Chip Ganassi meeskonnaga. 2006. aasta hooaja 10 etapi järel oli Montoya MM-arvestuses 26 punktiga kuuendal kohal. Ta tõusis poodiumile Imolas ja Monte Carlos saades vastavalt kolmanda ja teise koha.
Isiklikku.
Montoya elukoht on Miami (USA).
Tema pikkus on 168 cm, kaal 73 kg.
Ta on abielus Connie Freydel´iga. Neil on kaks last: poeg Sebastian ja tütar Paulina.


Kimi Räikkönen.
Kimi-Matias Räikkönen (sündinud 17. oktoobril 1979 Espoos) on Soome Vormel 1 sõitja, 2007. aasta maailmameister. 2010. aastal sõidab ta autoralli MM-sarjas Citroëni juunioride meeskonnas.
Kimi Räikkönen alustas oma mootorispordi karjääri 1990. aastatel. Ta tuli Soome meistriks kardispordis aastal 1998. Aastal 1999 oli ta samas sarjas teine.
Aastal 2000 krooniti ta Vormel Renault' Inglismaa meistriks ja juba järgmisest aastast hakkas ta sõitma Vormel 1 sarjas.
Pärast 2009. aasta hooaega lõppes Kimi Räikköse leping Ferrariga. Läbirääkimistel McLareniga ei jõutud kokkuleppele ning novembris 2009 teatas Räikkönen, et ta 2010. aastal Vormel 1 sarjas ei osale.
2001: Sauber.
Tema esimeseks meeskonnaks sai Sauber Petronas. Meeskonna esisõitja oli siis Nick Heidfeld, testsõitja oli Felipe Massa. Meeskonda kutsus ta Peter Sauber isiklikult. FIA oli sellele vastu, nimelt arvati, et Kimil ei ole piisavalt sõidukogemust, aga ta kogus hooaja lõpuks 9 punkti, mis andis 10. koha. Juba avaetapil Austraalia GP etapil, saavutas ta 6. koha. Heidfeld oli hooaja kokkuvõttes 12 punktiga 8. (korra oli isegi poodiumil). Meeskondlikult andis see Sauberile isegi 4. koha.
2002–2006: McLaren.
2002. aasta hooaja alguses siirdus Kimi Räikkönen McLareni meeskonda. Juba hooaja avaetapil Austraalias lõpetas Räikkonen kolmandal kohal, tulles esimest korda Vormel 1 etapil poodiumile. Sel hooajal oli ta lähedal Grand Prix'i võidule. Prantsusmaa GP-l libastus ta viimase ringi viimastes kurvides Alan McNishi autost rajale valgunud õlil ja lõpetas sõidu teisena, andes sellega Michael Schumacherile viienda maailmameistritiitli. Hooaja lõpuks kogus Räikkönen 24 punkti ja oli 6., Couldhart oli 41 punktiga 5. (võitis ka ühe etapi). Sellest piisas meeskondlikuks 3. kohaks.
2003. aasta hooaega alustas Räikkönen Austraalia GP-l kolmanda kohaga, kuid juba teisel stardil võitis ta oma elu esimese Grand Prix' etapi. Sellel etapil alustas ta võstlust 6. positsioonilt ja lõpetas sõidu veenva ülekaaluga Rubens Barrichello ja Fernando Alonso ees. See etapivõit jäi talle sel hooajal ainukeseks. Võimalus oli ka järgmisel etapil Brasiilia GP-l Interlagosel, kus tal tuli lõpus alla vanduda Giancarlo Fisichellale. Siiski oli Räikkönen kogu hooaja jooksul stabiilselt poodiumil ja maailmameistritiitli omanik selgitati välja alles viimasel etapil Jaapanis. Seal pidi Räikkönen tunnistama Barrichello paremust ja hooaja kokkuvõttes Michael Schumacheri paremust. Viimane kogus hooaja jooksul Räikkösest kõigest 2 punkti enam (Räikkönen 91 Schumacheri 93 vastu). Coulthard võitis avaetapi, kuid rohkem etappe mitte ja oli kokkuvõttes 51 punktiga 7. Meeskondlikult oli McLaren 3., jäädes 2 punktiga alla Williamsile.
2004. aasta hooaeg oli Räikkosele pettumus. Hooaja esimesed 3 etappi katkestas ta mootoriprobleemide tõttu. Hooaja ainus Grand Prix' võit tuli Belgias, kus ta alustas põhivõistlust alles 10. kohalt. Sellele vaatamata ei tulnud võit lihtsalt ka siis, sest Michael Schumacher hoidis teda pinge all kuni finišijooneni. Poodiumile pääses Räikkönen veel 3 korda. Hooaja lõpuks kogunes 45 punkti. Meeskondlikult oli McLaren 69 punktiga 5. Coulthard ei mahtunud kordagi poodiumile ja oli 24 punktiga 10., misjärel pidi kolima vähem tähtsasse meeskonda. Tema asemele võeti Juan Pablo Montoya.
2005. aasta hooaeg kujunes 2003. hooaja sarnaseks. Räikkonen võitles maailmameistritiitli eest, kuid jäi sellest ilma. Sel hooajal võitis ta 7 Grand Prix' etappi. Eriti särava sõidu tegi ta Suzukas, kus ta viimaselt kohalt startides viimasel ringil möödus Giancarlo Fisichellast ja võitis. Maailmameistriks krooniti juba kaks etappi enne hooaja lõppu Fernando Alonso, kes kogus Kimiga sama palju etapivõite: Alonso 122, Räikkönen 112. Montoya oli 60 punktiga 4. McLaren jäi napilt ilma ka konstruktorite karikast: Renault 191, McLaren 182 punkti.
2006. aasta hooaeg algas nagu eelmisedki Räikkösele kesiselt. Hooaja jooksul ei võitnud McLaren ühtegi etappi ja Räikkönen lõpetas hooaja 65 punktiga viiendana. Montoya lahkus poole hooaja pealt (sai siiski 26 punktiga 8. koha). Teda asendas Pedro de la Rosa, kes 19 punktiga tuli 11. kohale. Kõigest hoolimata oli McLaren hooaja kokkuvõttes 3. meeskond.
2007–2009: Ferrari.
2007. aastal sõitis Räikkönen Ferrari meeskonnas Felipe Massa kõrval. Räikkönen võitis 6 etappi, oli veel 6 korda poodiumil, 3 korda sai väiksemaid punkte ja 2 korda katkestas. Sellega tuli ta maailmameistriks, edestades 1 punktiga Lewis Hamiltoni ja Fernando Alonsot. Veel kaks etappi enne lõppu kaotas ta Hamiltonile 17 punktiga, ent võitis nii Hiinas kui Brasiilias, seevastu Hamilton sai katkestamise kõrvale 7. koha. Massa oli 94 punktiga neljas. McLareni meeskond (Alonso ja Hamilton) diskvalifitseeriti, mis andis Ferrarile kindla meeskondliku esikoha.
2008. aastal jätkasid Räikkönen ja Massa Ferraris. Ta võitis kaks võistlust – Malaisia ja Hispaania GP, sai kaks teist ja viis kolmandat kohta. Kokkuvõttes sai ta Hamiltoni (98 punkti) ja Felipe Massa (97) järel kolmanda koha 75 punktiga. Ta jagas seda Robert Kubicaga, kuid tunnistati kolmandaks, sest oli võitnud kaks etappi Kubica ühe vastu. Meeskondlikult sai Ferrari kindla võidu.
2009. aastal läks Ferraril hooaeg halvasti. Räikkönen võitis ainult ühe etapi´(Belgias) ja oli kokkuvõttes 48 punktiga alles 6. Massa sattus Hungaroringil kohutavasse õnnetusse, mis tema hooaja lõpetas. Tema asendajad Luca Badeur ja Giancarlo Fisichiella ei suutnud tuua ainsatki punkti ja kokkuvõttes oli Ferrari 70 punktiga 4.
Isiklikku.
Kimi Räikkönen on 175 cm pikk ja kaalub 70 kg.
2004. aastal abiellus Räikkönen modelli Jenni Dahlmaniga.
Välislingid.
Räikkönen, Kimi
Räikkönen, Kimi
Räikkönen, Kimi


Ralf Schumacher.
Ralf Schumacher (sündis 30. juunil 1975 Nordrhein-Westfalenis Hürthis) on Saksamaa DTM sarja sõitja.
Ralf Schumacher on Michael Schumacheri noorem vend.
Enne Vormel 1.
1992 ja 1993 sõitis Ralf Vormel BMW juunioride sarjas ning tuli vastavalt 6. ja 2. kohale.
1994 osales Ralf Saksamaa Vormel 3 sarjas, kus 19 etapist võitis 2 kvalifikatsiooni ja 1 etapi ning oli kokkuvõttes 158 punktiga 3. Sel aastal saavutas ta Macao Grand Prix'l 4. koha, Monaco Grand Prix'l 15. koha (võitis Giancarlo Fisichella, 10. Alexander Wurz) ja Vormel 3 meistrite sõidu ta katkestas.
1995 osales ta nendelsamadel võistlustel ja tegi seda märksa paremini. Vormel 3 sarjas võitis ta 15 etapist 2 kvalifikatsiooni ja 3 etappi ning oli 171 punktiga argentiinlase Norberto Fontana järel teine. Macao Grand Prix'l võitis ta nii kvalifikatsiooni kui kogu sõidu. Monaco Grand Prix'l oli ta itaallase Gianantonio Pacchioni järel teine (Alexander Wurz 6., Norberto Fontana 8.). Vormel 3 meistrite sõidu kvalifikatsiooni lõpetas ta Fontana järel ja Pacchioni ees teisena ning põhisõidu Fontana järel ja Hlio Castronevesi ees samuti teisena.
1996 osales Schumacher Vormel Nipponi sarjas, kus 10 etapist võitis 2 kvalifikatsiooni ja 3 etappi, aga ei sõitnud ühtki kiireimat ringi. Kokkuvõttes tuli ta 40 punktiga Jaapani meistriks (Fontana 5., Pedro de la Rosa 8.). Samal aastal osales ta ka Jaapani sportautode meistrivõistluste 6 etapil, millest võitis 4 kvalifikatsiooni ja 3 etappi. See andis sarja kokkuvõttes 60 punktiga 2. koha.
1997–1998: Jordan.
1997. aastaks vajas Jordan kaht sõitjat, sest eelmise aasta sõitjatest oli Martin Brundle spordist loobunud ja Rubens Barrichello oli läinud äsja moodustatud Stewartisse. Nende asemele palgati debütant Ralf Schumacher ja Fisichella. Tulemuseks oli Jordani läbi aegade parim hooaeg. Schumacher tuli juba 3. etapil Argentiinas kolmandaks. Sel päeval oli ta 21 aastat ja 287 päeva vana, millega sai Vormel 1 kõigi aegade noorimaks esikolmikusse tulnud sportlaseks. 2003 ületas selle rekordi Fernando Alonso. Fisichella sai järgmisel etapil San Marinos 4. kohaga oma esimesed punktid, tuli Kanadas kolmandakski ja lisas Belgias koguni teise koha. Kokku oli Fisichella 20 punktiga 8. ja Schumacher 13 punktiga 11. Etapivõit jäi küll saamata, ent veel kunagi polnud Jordan saanud ühel hooajal kolme poodiumikohta, ühelt sportlaselt 20 punkti ega kokku 33 punkti. Meeskondlikult oli Jordan 5.
Järgmiseks aastaks pikendas Jordan lepingu just Schumacheriga, palgates Fisichella asemele eksmaailmameistri Damon Hilli, kes tõigi Jordanile läbi aegade esimese etapivõidu, kuid kokkuvõttes sai samamoodi 20 punkti ja Schumachergi ei saanud rohkem. Poole hooaja peal, pärast 8 etappi polnud veel kummalgi ainsatki punkti, siis olukord paranes. Belgiast, kus esimesel ringil katkestas kokkupõrgete tõttu 7 sõitjat, saadi koguni kaksikvõit ja Schumacher võinuks võitagi, kui meeskonna juhid poleks tal käskinud mitte Hillist mööda sõita. Järgmisel etapil Itaalias oli Schumacher kolmas. Hooaja kokkuvõttes oli Hill 20 punktiga 6., Schumacher 14 punktiga 10. ja Jordan 34 punktiga 11 meeskonna seas 4.
1999–2004: Williams.
1999. aastaks sai Schumacher koha Williamsisse ja tema asemele Williamsist Jordanisse läks Heinz-Harald Frentzen, kes sõitis Jordanis välja oma elu parima, 3. kohaga lõppenud hooaja. Seevastu Jordani esisõitjaks jäänud Hill kogus vaevased 7 punkti ja tema vormelikarjäär lõppes. Teine eelmisel aastal Williamsis sõitnu Jacques Villeneuve läks suurte lootustega äsjamoodustatud BARi, aga lootused jäid tühjadeks ja BAR jäi ainsagi punktita meeskondlikuks viimaseks.
Williamsisse palgati Schumacheri kõrvale kahel viimasel aastal CART-sarja võitnud Alessandro Zanardi, aga Zanardi ebaõnnestus täielikult, ei saanud ainsatki punkti ja läks järgmiseks aastaks CART-sarja tagasi. Schumacher oli avaetapil Austraalias kolmas ja Inglismaal samuti. Itaalias tuli ta Frentzeni järel teiseks, sõites kiireima ringi. Hooaja kokkuvõttes oli Schumacher 35 punktiga 6., Zanardi 19. ja Williams meeskondlikult 5.
2000. aastaks palkas Williams Schumacheri kõrvale debütandi Jenson Buttoni. Kohe teisel etapil Brasiilias sai Button kõigi aegade noorimaks Vormel 1 sõitjaks, kes punktikohale jõudnud, aga poodiumile ta ei pääsenud ja oli hooaja kokkuvõttes 12 punktiga 8. Schumacher sai 3 kolmandat kohta ja oli 24 punktiga 5. Kokkuvõttes saavutas Williams 36 punktiga 3. koha.
2001. aastaks saatis Williams Buttoni, kellega tal oli endiselt kehtiv leping, sõitma Bennettoni, kus ta lõpetas hooaja 17. kohal. Tema asemel sõitis Schumacheri kõrval Vormel 1 debütant Juan Pablo Montoya. Pärast 10 esimest etappi oli Montoyal kirjas 8 katkestamist ja 2 teist kohta, Itaalias ta võitiski. Kuid Schumacheri tulemused olid veel paremad: ta võitis ühe kvalifikatsiooni ja 3 etappi ja sõitis 5 etapil kiireima ringi. Kokkuvõttes oli Schumacher 49 punktiga 4., Montoya 31 punktiga 6. ja Williams 80 punktiga 3.
2002. aastaks pikendati mõlema sõitjaga lepingut. Mõlemad katkestasid märksa vähem, sealjuures kõigil 4 etapil, mille Montoya katkestas, oli ta kvalifikatsiooni võitnud. Williamsi ainsa etapivõidu tõi Schumacher, kes ei saanud aga kiireimaid ringe ega kvalifikatsioonivõite, seevastu Montoya võitis 7 kvalifikatsiooni ja saavutas 3 kiireimat ringi. Hooaja kokkuvõttes tuli Montoya 50 punktiga 3. kohale, Schumacher oli 42 punktiga tema taga. Meeskondlikult tõusis Williams 92 punktiga Ferrari (221 punkti) järele teiseks.
2003. aastal jäi jõudude vahekord samaks. Etapivõidud 2:2, kvalifikatsioonivõidud 3:1 Schumacheri kasuks, kiireimad ringid 3:1 Montoya kasuks. Hooaja kokkuvõttes oli Montoya 82 punktiga 3. ja Schumacher 65 punktiga 4. Williams oli 144 punktiga teine, jäädes maha Ferrarist (158), kuid edestades McLarenit (142).
2004. aasta USA Grand Prix'l sõitis Schumacher rehvi purunemise tõttu müüri kiirusega 290 km/h. Talle mõjus kuni seismajäämiseni kiirendus 78 g, mis on üks kõige rängemaid mootorispordi ajaloos, kus inimene ellu on jäänud. Tal oli ajupõrutus ning väikesed mõrad selgroos. Ta pidi olema 4 päeva haiglas ja mitu kuud kodus ning vahele jätma 6 etappi. Montoya sai hooajal 1 kolmanda, 1 teise ja 1 (viimasel etapil) esimese koha, Schumacher piirdus 1 kvalifikatsioonivõidu ja eelviimasel etapil Jaapanis saadud teise kohaga. Kokkuvõttes oli Montoya 58 punktiga 5., Schumacher 24 punktiga 9. ja Williams 88 punktiga 4.
2005–2007: Toyota.
2005. aastal lahkus Schumacher Williamsist Toyotasse, sest Williams ei tulnud vastu tema nõudmistele palga osas. Montoya lahkus McLarenisse ja Williams ei suutnud nendeta enam kunagi nii kõrget meeskondlikku kohta saavutada.
Toyotas oli Schumacheri partneriks Jarno Trulli. Hooaja alguses oli parem Trulli, kes sai 2 teist kohta (Schumacher nii kõrgele ei küündinudki), aga hooaja lõpuks oli Schumacher 45 punktiga 6. ja Trulli 43 punktiga 7. Meeskond oli 88 punktiga 4. Schumacher võitis 1 kvalifikatsiooni.
Sel hooajal purunes USA Grand Prix' eelsel treeningul Schumacheril taas rehv. Rehvitootja Michelin otsustas, et ta ei suuda tagada oma rehvide ohutust sel rajal, ja kõik Michelini rehvidega sõitvad meeskonnad loobusid sõidust, nii et üksnes 6 sõitjat osalesidki.
2006. aastal tegi Toyota sammu tagasi. Schumacheri ja kogu meeskonna parimaks tulemuseks jäi 3. etapilt Austraaliast saadud kolmas koht. Kokku oli ta 20 punktiga 10. ja Trulli 15 punktiga 12. Toyota oli meeskondlikult 35 punktiga 6.
2007. aastal meeskonna allakäik jätkus. Kummagi sõitja parimaks kohaks jäi 6. Trulli oli 8 punktiga 13. ja Schumacher 5 punktiga 16. Kokku andsid 11 punkti siiski 11 meeskonna seas 8. koha. Sel aastal oli Ralf Schumacheri palk Vormel 1-s Mika Häkkise järel suuruselt teine. Trulliga pikendati siiski lepingut, aga Schumacheriga mitte.
Sellega Schumacheri vormelikarjäär lõppes. Ta pidas läbirääkimisi mitme meeskonnaga, sealhulgas McLareni, Toro Rosso ja Force Indiaga, aga need kõik ebaõnnestusid. Teda seostati ka mitme uue meeskonnaga, aga need meeskonnad enamasti jäidki projekti tasemele.
Pärast Vormel 1.
2008–2010 sõitis Schumacher DTM sarjas. 2008. aastal jäi tema parimaks kohaks 7. ja ta oli 3 punktiga 14. 2009. aastal oli tema parim koht 5. ja ta oli 9 punktiga 11. 2010. aastal võitis ta 1 kvalifikatsiooni, aga parimaks kohaks etapilt jäi 6. ja ta oli 3 punktiga taas 14.
Eraelu.
2001. aasta oktoobris abiellus Ralf endise modelli Cora-Caroline Brinkmanniga. 23. oktoobril 2001 sündis nende poeg David.
Välislingid.
Schumacher, Ralf
Schumacher, Ralf
Schumacher, Ralf


David Coulthard.
David Coulthard (sündinud 27. märtsil 1971 Šotimaal Twynholmis) on Suurbritannia Vormel 1-sõitja.


Jarno Trulli.
Jarno Trulli (sündinud 13. juulil 1974 Pescaras) on Itaalia endine Vormel 1 sõitja.
Karjäär.
Trulli liitus F1 sarjaga 1997. aastal, asudes sõitma Minardi võistkonnas ja osaledes esimesel seitsmel GP-l. Seejärel avanes Panis' vigastuse tõttu vaba sõitjakoht Prostis, kus Trulli suutis osadel etappidel tulevikulootusena silma paista. Parimaks lõpptulemuseks jäi 4. koht Saksamaa GP-lt, ent eufooriat tekitas ta Austria GP-l, juhtides suure osa sõidust MM-tiitlipretendendi Jacques Villeneuve'i ees kuniks Prosti Mugeni mootor lõhkes.
1998. aasta oli raske - Prost oli üle läinud Peugeot' mootoritele ning terve hooaja jooksul ei suutnud Trulli kiirust leida. Trulli startis esikümnest vaid kahel etapil (Monacos ja Itaalias) ning hooaja ainus punktikoht, mis oli ka kogu võistkonnale ainukeseks punktiks, tuli Belgiast 6. koha näol.
1999. hooaeg oli suhteliselt tagasihoidlikule itaallasele karjääri lootustandvaim aasta. Prost-Peugeot konkurentsivõime oli paranenud, kuigi autot kimbutasid jätkuvalt tehnilised probleemid. Sellele vaatamata tuli rida esikümne stardikohti ning MM-kokkuvõttes seitse punkti. Nürburgringi segastes ilmastikuoludes peetud sõidus tuli aga karjääri esimene pjedestaalikoht - teine. Trullil õnnestus sõlmida järgmiseks aastaks leping Jordan-Mugen Hondaga - tolle hooaja kolmanda võistkonnaga.
2000. hooaja eel olid lootused suured, ent Jordani rohkete tehniliste probleemide tõttu jäid laeks kuus punkti ning 10. koht MM-kokkuvõttes. Jordan oli siiski mõistagi tugevam masin kui Prost ning üksikutel etappidel õnnestus Trullil ka silma paista - nii Monacos kui Belgias võitles itaallane poodiumikoha eest, ent oli sunnitud katkestama. Ka Hockenheimis sõitis Trulli suure osa sõidust 3. kohal, kuid stop & go penalti jättis ta lõpuks 9. kohale.
2001. aastast lootis eelmisel hooajal tootjates vaid 6. koha saanud Jordani võistkond rohkemat - oli ju just sõlmitud ka uus mootorileping Hondaga. Aasta esimene kolmandik oli paljulubav, ent seejärel nurjus aasta taas tehniliste probleemide tõttu, mille pärast itaallane vahepeal kümne sõidu jooksul koguni üheksal juhul oli sunnitud rajaperve jääma. Kõigest hoolimata senise karjääri parim resultaat - 12 punktiga MMi 9. koht.
2002. aastaks õnnestus itaallasel langevast Jordanist pääseda tugevnevasse Renault'sse. 2001. aastal veel Benettoni nime all vaevaliselt esinenud võistkond oli sel hooajal kujunenud tugevuselt neljandaks jõuks, ent ikka ei tahtnud Trullit kimbutanud tehnilised probleemid kuhugi kaduda. MM-kokkuvõttes veel üks samm edasi - 8. koht, ehkki punkte kogunes sedakorda vaid üheksa.
2003. aastaks tegi Renault tugeva hüppe nii konkurentsivõimes kui vastupidavuses, ent taaskord jäid suured tulemused saavutamata ja sedakorda tabasid itaallast hoopis teistlaadi äpardused. Nii oli just tema kvalifikatsiooniringi ajal vihmasadu tugevaim ja sattus ta kahel korral stardiavariisse. Et potentsiaali on, näitas Suurbritannia GP esimesed kümme ringi, mida Trullil juhtida õnnestus, kuni sõidu lõpuks 6. kohale taanduda tuli. MM-kokkuvõttes taas 8. koht sedakorda uue punktisüsteemi alusel 33 punktiga.
2004. hooaega alustas Trulli juba kolmandat aastat järjest Renault's ning hooaja esimene pool oli üle ootuste hea. Stabiilsete punktikohtade seas õnnestus Monacos ka karjääri ainus võit vormistada. Prantsusmaa GP-l lasi Trulli viimase ringi viimases kurvis mööda Rubens Barrichello, ning Trulli vallandati tiimist. Samas aga oli juba leping Toyotaga taskus, kus Trulli sõitis hooaja viimased kaks etappi - küll edutult. Siiski MM-kokkuvõttes karjääri parim resultaat - 46 punktiga kuues koht.
2005. aasta esimene pool kujunes jällegi väga heaks, kuivõrd Toyota konkurentsivõime osutus oodatust tugevamaks. Kolm poodiumikohta hoidsid itaallast mõnda aega ka MM-üldarvestuses esikolmikus, ent taaskord ebaõnnestus hooaja lõpp ning 43 kogutud punktiga tuli taanduda 7. kohale.
2006. hooaeg algas omaaegse hukkunud soome tsiklisõitja Jarno Saarineni järgi pandud eesnimega itaallasele kesiselt ning oma esimesed punktid saavutas ta alles hooaja üheksandal etapil Kanadas. Kaks etappi varem välja toodud uus TF106B mudel sobis aga Trullile senisest hooaja alguses kasutatud TF106 mudelist enam ning hooaja lõpuks oli itaallane jõudnud koguda 15 punkti, mis paigutas ta üldarvestuse 12. reale. Hooaja jooksul sai selgeks ka Trulli tulevik F1-s, kui Toyota pikendas temaga lepingut 2009. aasta lõpuni.
2007. aastal jätkus loodetud tõusu asemel langus, kui Trulli kogus aastaga vaid 8 punkti, platseerudes MM-üldarvestuses 13. kohale. Hooaja algus oli paljulubaval, kui Malaisia ja Bahreini GP-delt tulid 7. kohad, ent ülejäänud hooaja käigus õnnestus itaallasel punktikohale jõuda vaid kahel osavõistlusel - USAs 6. ja Brasiilias 8. koha näol.
2008. aasta on Trullile Toyota roolis neljas ning hooaja algus tõi üle hulga aja oodatud tõusu, kulmineerudes Malaisia GP-l saavutatud 4. kohaga, mille jätkuks tuli Bahreinist kuues koht. Viie etapi järel asub Trulli 9 punktiga punktitabelis 8. kohal.
2009. aastal sai ta 32,5 punktiga kaheksanda koha.
Aastal 2010 liitus ta Lotus Racingu meeskonnaga. Ta ei saanud ühtki punkti ja jäi 21. kohale.


Fernando Alonso.
Fernando Alonso Díaz (sündinud 29. juulil 1981 Oviedos) on hispaania Vormel 1-sõitja, kahekordne maailmameister.
2001: Minardi.
Fernando Alonso debüteeris Vormel 1-sarjas 2001. aasta Austraalia Grand Prix'l Minardis. Auto polnud kiire ega vastupidav. Sellegipoolest näitas Alonso head minekut, oma esimesel kvalifikatsioonisõidul edestas ta oma meeskonnakaaslast Tarso Marquesi koguni 2,6 sekundiga. Siiski saavutas Marques kaks 9. kohta, aga Alonso parimaks jäi 11. koht. Meeskondlikult oli Minardi viimane, 11. Septembris pakkus Benettoni (praegune Renault) juht Flavio Briatore Alonsole testisõitja kohta 2002. aastaks.
2003–2006: Renault.
2003 sai Alonso Renault' teiseks numbriks Jarno Trulli kõrval, kuid tõusis kiiresti meeskonna esisõitjaks. Juba teisel MM-etapil Malaisia Grand Prix'l sai ta noorimaks Vormel 1 piloodiks, kes võitnud kvalifikatsiooni. Samal aastal sai ta kolmanda koha ja kordas seda järgmisel etapil Brasiilia Grand Prix'l. 5. etapil Hispaania Grand Prix'l tuli ta juba teiseks ja 13. etapil Ungari Grand Prix'l sai temast läbi aegade noorim etapivõitja. Hooaja lõpetas ta 6. kohal 55 punktiga. Trulli oli 33 punktiga 8., Renault meeskondadest 4.
2004 jäi Alonso hooaja algul Trulli varju, too võitis etapigi, aga hooaja teine pool Trullil ebaõnnestus ja Alonso saavutas 59 punktiga 4. koha, Trulli oli 46 punktiga 6. Meeskondlikult oli Renault 3. Trulli ja Briatore vahel tekkis tüli, mille tulemusena Trulli 2005. aastaks Toyotasse kolis. Teda asendas Giancarlo Fisichella.
2005. aasta esimese etapi Austraalias lõpetas Alonso kolmandana, sõites kiireima ringi. Fisichella seevastu võitis kvalifikatsiooni ja etapi, kuid see etapivõit jäi talle ka ainsaks hooajal. Alonso seevastu võitis 7 etappi. Ainus sõit, kus ta lõpetas väljaspool punktikohti, oli Ungaris, kus esitiiva lõhkumine esimeses kurvis jättis ta 11. kohale. Meistritiitli tagas ta 2 etappi enne hooaja lõppu, viimasel etapil kindlustati ka meeskondlik meistritiitel. Alonsost sai läbi aegade noorim Vormel 1 meister, olles 24 aastat ja 59 päeva vana. Varem oli rekord Emerson Fittipaldi käes.
2006 lõpetas Alonso 9 esimest etappi esimese või teisena. Oma kodurajal Hispaanias suutis ta võita, olles esimene hispaanlane, kes kodurajal võidutseb. Seevastu järgmisest 7 etapist võitis Schumacher 5 ja Alonso mitte ühtki. Enne Ungari-etappi oli nende kahe vahe 11 punkti. Mõlemad said Ungaris karistada ning startisid vastavalt 15. ja 11. kohalt. Alonso suutis tõusta märgades oludes liidriks, kuid boksipeatuse ajal kehvasti kinnitatud ratas tuli alt ja hispaanlane lõpetas sõidu rehvibarjäärides. Kuid Schumachergi ei saanud punkte enne, kui Kubica diskvalifitseeriti. Sakslasele 1 punkt ning vahe 10 punkti. Türgi Grand Prix'l suutis Alonso Schumacheri kolmandal kohal hoida, lõpetades ise teisena. Edu kadus aga Itaalia Grand Prix'l, kus Schumacher võitis ja Alonso katkestas mõned ringid enne lõppu suitseva mootori tõttu. Hiina Grand Prix'l võitis Alonso kvalifikatsiooni ja sõitis kiireima ringi, kuid lõpetas ebaõnnestunud boksipeatuse tõttu Schumacheri järel teisena. Jaapani Grand Prix' eel olid nende punktid võrdsed. Siis oli aga aeg ebaõnne taluda Schumacheril, kelle Ferrari mootor vastu ei pidanud. Alonso võitis ning saavutas teise kohaga Brasiilias teise järjestikuse meistritiitli ja ühtlasi meeskondliku tiitli vaid 5-punktilise eduga Ferrari ees.
2007: McLaren.
2007 liikus Alonso McLarenisse, kus tema paariline oli uustulnukas Lewis Hamilton. Pärast Ungari GP-d aga hakkasid tema suhted meeskonnaga halvenema, sest meeskond keskendus rohkem Hamiltonile. 13. septembril tuli pommuudis: McLarenile määrati 100 miljoni dollari suurune rahatrahv. McLaren jäi süüdi spiooniskandaalis, kus Ferrari ja McLareni töötaja vahetasid andmeid. Hooaja lõpul McLareni meeskondlikud punktid tühistati. Hooaja viimase, Brasiilia etapil võttis Kimi Räikkönen, kogudes 109 silma, ja tuli sellega maailmameistriks. 108 silma peale jäid nii Alonso kui ka Hamilton ning kunagi varem ega hiljem pole esimese ja kolmanda koha vahe nii väike olnud.
2008–2009: Renault.
2008. aastal sõitis Alonso taas Renault's, seekord koos Nelson Piquet juunioriga. Kunagisest võitjameeskonnast oli vähe järel, esimest korda suutis end poodiumile sõita alles Piquet 10. etapil. Hooaja lõpupoole lugu paranes ja Alonso suutis võita kaks etappi järjest, Singapuris ja Jaapanis. Hooaja viimase etapi teine koht Brasiilias tõstis ta isegi 61 punktiga 5. kohale. Piquet oli 19 punktiga 12. ja meeskond 4. Maailmameistriks tuli Hamilton, kes tõusis kõigi aegade noorimaks maailmameistriks (seni oli seda olnud Alonso).
2009. aastal oli olukord veelgi halvem. Alonso suutis Singapuris sõita 3. kohale, saades ühtlasi kiireima ringi, Ungaris võitis ta kvalifikatsiooni ja kokku jäi ta 26 punktiga alles 9. kohale. Piquet parimaks jäi 10. koht, mistõttu pärast 10 etappi vahetati ta välja Romain Grosjeani vastu, kes aga sõitis veelgi halvemini (parim koht 13.). Meeskondlikult jäädi 10 meeskonna seas 8. kohale, kusjuures Alonso oli toonud kõik meeskonna punktid.
2010: Ferrari.
2010. aastaks sai Alonso lepingu Ferrariga, kus tema kõrval sõitis Felipe Massa. Seevastu Piquet' ja Grosjeani vormelikarjäär sai läbi. Alonso alustas võiduga kohe avaetapil (Massa tagas kaksikvõidu) ja kokku võitis ta 5 etappi. Veel enne viimast etappi Abu Dhabis oli ta liider, aga jäi sel sõidul 7. kohale ja maailmameistriks tuli 256 punktiga Sebastian Vettel (Alonso 252), kes võitis viimase etapi ja tõusis kõigi aegade noorimaks maailmameistriks. Massa oli 144 punktiga 6., aga Ferrari jäi meeskonnaga alles kolmandaks Red Bulli ja McLareni järel.
Välislingid.
Alonso, Fernando
Alonso, Fernando
Alonso, Fernando


Takuma Satō.
Takuma Satō (佐藤 琢磨, "Satō Takuma"; sündinud 28. jaanuaril 1977 Tōkyōs) on Jaapani Vormel 1-sõitja. Oma Vormel 1-debüüdi tegi ta 2002. aasta Austraalia GP-l.
Välislingid.
Sato, Takuma
Sato, Takuma
Sato, Takuma


Felipe Massa.
Felipe Massa (sündinud 25. aprillil 1981 São Paulos) on Brasiilia Vormel 1 sõitja.
Enne Vormel 1.
Massa alustas kardisõiduga 8-aastaselt. Ta sõitis riiklikel ja rahvusvahelistel meistrivõistlustel, kuni 1998 lülitus Vormel Chevrolet' sarja. Ta lõpetas Brasiilia meistrivõistlustel 5. kohaga, kuid järgmisel aastal võitis juba 3 sõitu 10-st ja tuli Brasiilia meistriks.
2000 sõitis ta Vormel Renault' sarjas nii Itaalia kui Euroopa lahtistel meistrivõistlustel ja võitis mõlemad. Itaalia meistrivõistlustel võitis ta 8 etapist 4 kvalifikatsiooni ja 4 etappi, Euroopa meistrivõistlustel 9 etapist 3.
2001 sõitis ta Euroopa turismiautode meistrivõistlustel 4 etappi ja kogus 71 punkti, mis andis aga kõigest 23. koha. Samal aastal sõitis ta Vormel 3000 sarjas, mille ta ülekaalukalt võitis: 10 etapilt kogus ta 6 etapivõitu, 6 kvalifikatsioonivõitu ja 5 kiireimat ringi. Massa kogus 60 punkti, teine koht anti välja 32 punktiga. Tema meeskonnakaaslane sai küll ainult 1 punkti, kuid meeskondlikuks esikohaks piisas sellestki.
2002, 2004–2005: Sauber.
Pärast kaht nii edukat hooaega pääses Massa Vormel 1 karusselli. Ta sai koha Nick Heidfeldi kõrvale Sauberis. Enne tema asemel sõitnud Kimi Räikkönen oli pääsenud McLarenisse. Massa ei sõitnud hästi, katkestades pooled etapid (Heidberg ainult 3 korda). Mõlemad said pisut väikesi punkte, kuid võrreldes eelmise hooajaga olid Sauberi tulemused halvemad: Heidberg oli 7 punktiga 10., Massa 4 punktiga 13. ja Sauber 11 punktiga 5. Plusspoolele võib kanda 2. etapi Malaisias ja 5. etapi Hispaanias, kus mõlemad punktidele jõudsid.
5 etappi enne 2002. aasta hooaja lõppu läks Arrowsi meeskond hingusele. Selle liider Heinz-Harald Frentzen palgati Sauberi testsõitjaks ja senine testsõitja Jos Verstappen lasti lahti. Kui Massa sai ühesõidulise karistuse, sõitis Frentzen tema asemel isegi eelviimase etapi. Lõpuks palgati Frentzen Massa asemele. Massa oli 2003. aastal Ferrari testsõitja.
2004. aastaks ei pikendanud Sauber kummagi sõitjaga lepingut. Heidfeld sai koha Jordanisse ja sai hooajal ainult 3 punkti, Frentzen ei saanud ühegi vormelitiimiga kaubale. Sauberi eest sõitsid Giancarlo Fisichella ja Massa ja tegidki seda neist märgatavalt paremini. Poodiumile ei jõutud, kuid Fisichella oli 22 punktiga 11., Massa 12 punktiga 12. ja Sauber 34 punktiga 6.
Fisichella katkestas hooajal ainult ühe sõidu ja selline kindlus avaldas vist muljet Renault'le, kes vajas stabiilset sõitjat. Ta ostis Fisichella ära ja tema asemele võeti 2005. aastaks Sauberisse eksmaailmameister Jacques Villeneuve. Ent hooaeg polnud nii hea kui eelmine: Massa oli 11 punktiga 13., Villeneuve 9 punktiga 14. Poodiumile ei jõudnud kumbki.
2006–: Ferrari.
Ferrari palkas Massa endale Michael Schumacheri kõrvale teiseks sõitjaks Rubens Barrichello asemele, kes oli eelmisel hooajal saanud kõigest 38 punkti, 4 poodiumikohta ja 8. koha, mis polnud Ferrari vääriline tulemus. Massa õigustas oma kohta. Hooaja 5. etapil, Euroopa Grand Prix'l, jõudis Massa esimest korda elus Schumacheri ja Fernando Alonso järel poodiumile. Järgmisel etapil, Hispaania Grand Prix'l sõitis Massa võistluse kiireima ringi. 10. etapil, USA Grand Prix' tuli ta juba Schumacheri järel teiseks. Sama kordus ülejärgmisel etapil Saksamaa Grand Prix'l. 13. etapil Ingari Grand Prix'l sõitis Massa taas kiireima ringi, aga 14. etapil Türgi Grand Prix'l võitis algul kvalifikatsiooni ja siis etapi. Kvalifikatsiooni võitis ta ka kahel viimasel etapil, lõpetades need etapid Alonso järel teisena ja Alonso ees esimesena. Kokku andsid tema 80 punkti individuaalse kolmanda koha Alonso ja Schumacheri järel. Kuna aga Renault' teine sõitja Fisichella oli samuti tubli, jäi Ferrari meeskondlikult Renault'le 201:206 alla.
2007. aastal loobus Schumacher vormelist. Tema asemele palgati Kimi Räikkönen, kes tuli 110 punktiga maailmameistriks. Massa võitis 6 kvalifikatsiooni ja 3 etappi ning sõitis 6 korda kiireima ringi, kuid ikkagi oli ta 94 punktiga alles 4. Pärast McLareni diskvalifitseerimist sai Ferrari ka konstruktorite karika.
2008. aastal võitis Massa 6 kvalifikatsiooni ja 6 etappi ning sõitis 3 kiireimat ringi ning oleks peaaegu maailmameistriks tulnud. Viimasel etapil Brasiilias võitis Massa kodupubliku ees kvalifikatsiooni ja etapi, sõitis ka kiireima ringi, kuid Hamilton suutis viimasel ringil tõusta 5. kohale, mis tagas talle ühepunktilise eduga (98:97) maailmameistritiitli. Räikköse kolmas koht tagas Ferrarile siiski teist aastat järjest 172:151 ülekaaluga McLareni ees konstruktorite karika.
2009. aasta oli Ferrarile märgatavalt halvem. Massa suutis poodiumile sõita ainult korra, Saksamaal kolmandaks tulles. Tõsi, Monakos sõitis ta kiireima ringi. Räikkösel läks pisut paremini, Belgias ta isegi võitis.
2009. aasta Ungari Grand Prix' kvalifikatsioonis tegi Massa raske avarii. Barrichello vormeli vedrustuse detail tabas tema pead, kui ta sõitis kiirusega 260 km/h, ja ta sõitis rajapiirdesse kiirusega 100 km/h. Massa viidi ajupõrutuse ja koljuvigastusega Budapesti haiglasse, kus teda opereeriti. Tema jaoks oli sellega hooaeg lõppenud. Esialgu kutsuti järgmistel etappidel teda asendama Michael Schumacher, kes pidi aga vana vigastuse tõttu loobuma. Tema asemele võeti esialgu Ferrari testsõitja Luca Badoer, kaks etappi hiljem aga Giancarlo Fisichella. Kumbki ei saanud ainsatki punkti.
Hooaja kokkuvõttes oli Räikkönen 48 punktiga 6., Massa 22 punktiga 11. ja Ferrari 70 punktiga 4.
2010. aastaks Massa paranes. 2009. aasta viimasel etapil Brasiilias lubati tal isegi olla see, kes võistlejatele etapi lõppu märkivat ruudulippu lehvitab. Massa jätkab Ferraris. Meeskonnast lahkus Räikkönen, kellega ei saadud palgas kokkuleppele. Tema kõrvale palgati Fernando Alonso. Fisichella võeti testsõitjaks.
Eraelu.
30. novembril 2007 abiellus Felipe Massa São Paulos Anna Raffaela Bassiga. Täpselt kaks aastat hiljem, 30. novembril 2009 sündis nende esimene poeg Felipinho (Felipe Bassi Massa).
Välislingid.
Massa, Felipe
Massa, Felipe
Massa, Felipe


Giancarlo Fisichella.
Giancarlo Fisichella (sündinud 14. jaanuaril 1973 Roomas) on Itaalia Vormel 1-sõitja.
Enne Vormel 1.
Nagu enamik Vormel 1 sõitjaid, alustas temagi kardisportlasena. 1992–1994 sõitis ta Itaalia Vormel 3 sarjas. Esimesel aastal kogus ta 8 sõidust 1 võidu ja 11 punkti, millega oli 8. 1993. aastal kogus ta 12 sõidust 2 võitu ja 36 punkti, millega oli 3. Kvalifikatsiooni ta neil aastatel ei võitnud, kuid 1994. aastal võitis ta 20 etapist 11, samuti 11 kvalifikatsiooni ja tuli 309 punktiga Itaalia meistriks.
1995. aastal osales ta Saksamaa turismiautode meistrivõistlustel, olles 12 sõidust kogutud 30 punktiga 15., ja turismiautode maailmameistrivõistlustel (see peeti samade autodega ja samadel radadel mis Saksamaa MV), kus ta 10 sõidus saadud 37 punktiga 10. 1996. aastal oli ta Saksamaa turismiautode meistrivõistlustel 24 sõidust kogutud 139 punktiga 6., kuid selles sarjas jäidki tal nii kvalifikatsiooni- kui etapivõit saamata.
1996: Minardi.
1996 debüteeris ta Vormel 1-s Minardi meeskonnas. Tema parim koht oli 8., mis andis 19. koha. Tema meeskonnakaaslase Pedro Lamy parim koht oli 10., millega oli 20. Poole hooaja pealt vahetati Fisichella välja Giovanni Lavaggi vastu, kes maksis peale õiguse eest sõita, ent tema parimaks kohaks jäi 10. ja ta oli hooaja kokkuvõttes 22.
1997: Jordan.
1997 palkas Jordan endale debütandi Ralf Schumacheri ja peaaegu debütandi Fisichella, kes pidid asendama Rubens Barrichellot ja spordist loobunud Martin Brundle'it. Tulemuseks oli Jordani läbi aegade parim hooaeg. Schumacher tuli juba 3. etapil Argentiina Grand Prix'l kolmandaks, Fisichella sai järgmisel etapil San Marino Grand Prix'l 4. kohaga oma esimesed punktid, tuli Kanada Grand Prix'l kolmandakski ja lisas Belgia Grand Prix'l koguni teise koha. Kokku oli Fisichella 20 punktiga 8. ja Schumacher 13 punktiga 11. Etapivõit jäi küll saamata, ent veel kunagi polnud Jordan saanud ühel hooajal kolme poodiumikohta, ühelt sportlaselt 20 punkti ega kokku 33 punkti. Meeskondlikult oli Jordan 5.
Järgmiseks aastaks pikendas Jordan lepingu just Schumacheriga, palgates Fisichella asemele eksmaailmameistri Damon Hilli, kes tõigi Jordanile läbi aegade esimese etapivõidu, kuid kokkuvõttes sai samamoodi 20 punkti ja Schumachergi ei saanud rohkem.
1998–2001: Bennetton.
1998 vajas Benetton kaht sõitjat lahti lastud Jean Alesi ja spordist loobunud Gerhard Bergeri asemele, kellega kaitsta meeskondlikku 3. kohta. Nendeks said lootustandev Fisichella ja meeskonna senine kolmas sõitja Alexander Wurz. Fisichella sõitis kaks korda järjest, Monakos ja Kanadas, teiseks, kogus 16 punkti ja oli 9. Wurz poodiumile ei jõudnud, ent ikkagi oli 17 punktiga 8. Argentiinas sõitis Wurz kiireima ringi. Meeskondlikult oli Bennetton 33 punktiga 5., kaotades viimasel etapil punktiga möödunud Jordanile.
Fisichella lõpetas 1999. aasta Kanada Grand Prix' teisena
1999 meeskonna allakäik jätkus. Meeskonna ainsa poodiumikoha, teise koha tõi Fisichella Kanadast. Esimese 6 etapiga oli Fisichellal 13 punkti ja Wurzil 1 punkt, ülejäänud 10 etapist lisandus üksnes Wurzile 2 punkti. Fisichella oli 9., Wurz 13. ja Bennetton 16 punktiga 6.
2000. aastal tõi Fisichella Bennettonile kolm poodiumikohta Brasiilias, Monakos ja Kanadas, olles 18 punktiga 6. Taas ei tulnud 9 viimaselt etapilt punktilisa. Wurz kogus 2 punkti, oli 15. ja lasti lahti. Meeskondlikult jagas Bennetton 4. kohta BAR Hondaga ja tunnistati 4.-ks, sest Honda ei suutnud kordagi poodiumile sõita.
2001. aastal palgati Wurzi asemele Jenson Button, kes polnud aga põrmugi parem (samuti 2 punkti, 17. koht). Fisichella sõitis Belgias poodiumile, kogus 8 punkti ja oli 11. Bennetton oli 10 punktiga 7.
Hooaja lõpus müüdi Bennetton Renault'e, kusjuures meeskonna müügisumma oli vormelimaailmas rekordiline. Ent Renault F1 võttis tööle just Buttoni ja tema kõrvale Jarno Trulli, Fisichellat nad ei tahtnud.
2002–2003: Jordan.
Fisichella oli 2002. aasta USA Grand Prix'l 7.
2002. aastaks vajas Jordan kaht sõitjat, sest Trulli olid nad Renault'le müünud, Jean Alesi oli spordist loobunud ja kolmas sõitja Ricardo Zonta oli lihtsalt nõrk. Sõitjateks said Fisichella ja Takuma Satō. Jordani allakäik jätkus. Fisichella kogus 7 punkti, oli 11. ja sai edasi sõita, Satō teenis alles viimasel etapil 2 punkti, millest oli jätkamiseks liiga vähe (15. koht). Meeskondlikult oli Jordan 6.
2003. aastaks palgati Satō asemele iirlane Ralph Firman, kelle parimaks kohaks jäi 8. Fisichellal õnnestus seevastu saada Brasiilias oma elu esimene etapivõit, mis jäi ka Jordani viimaseks ja meeskonna ainsaks helgeks hetkeks hooajal. Fisichella võitis etapi 110. katsel, mis on vormelimaailmas läbi aegade 5. tulemus. Ta oli 12 punktiga 12., Jordan 13 punktiga 9. ehk eelviimane.
Kummagi sõitjaga ei pikendatud lepingut, kuid auto oli lihtsalt kehv, asemele palgatud sugugi mitte nõrgad sõitjad ei saanud niigi palju punkte ja 2005. aastal lõpetas Jordan tegevuse.
2004: Sauber.
Fisichella oli 2004. aasta USA Grand Prix'l 9.
2004. aastaks vajas kaht sõitjat Sauber Nick Heidfeldi ja Heinz-Harald Frentzeni asemele. Heidfeld maandus Jordanis, aga Frentzen ei leidnudki endale kohta ja tema vormelikarjäär oli läbi. Fisichella ja Felipe Massa sõitsidki neist märgatavalt paremini. Poodiumile ei jõutud, kuid Fisichella oli 22 punktiga 11. ja Massa 12 punktiga 12. Sauber oli 34 punktiga 6.
Fisichella katkestas hooajal ainult ühe sõidu ja selline kindlus avaldas vist muljet Renault'le, kes vajas stabiilset sõitjat.
2005–2007: Renault.
Fisichella võitis kohe avaetapi Austraalias, mis jäi tema ainsaks hooajal. Teine koht tuli Jaapanist, kolmas Itaaliast. Tema meeskonnakaaslane Fernando Alonso tuli 133 punktiga kindlaks maailmameistriks ja Fisichella 58 punktist (5. koht) piisas, et tagada Renault'le meeskondlik maailmameistritiitel. 3. koht jäi 4 punkti kaugusele.
Fisichella võitis 2006. aasta Malaisia Grand Prix'.
Samasugune oli 2006. aasta. Fisichella võitis hooaja teise etapi Malaisias, kolmandaid kohti lisandus omajagu ning Fisichella oli 72 punktiga 4. Alonso tuli 134 punktiga maailmameistriks ja Renault oli 206 punktiga parim meeskond (Ferrari 201).
2007. aastal müüs Renault Alonso McLarenisse. Fisichella kõrvale palgati debütant Heikki Kovalainen. Selgus, et Fisichella ei suutnud esineda tasemel, mida meeskonna liidrilt nõuti. Kovalainen tuli hooaja lõpupoole korra teiseks, mis jäi Renault' ainsaks poodiumikohaks hooajal. Fisichella oli 21 punktiga 8., Kovalainen 30 punktiga 7. McLareni diskvalifitseerimise tõttu andis meeskonna 51 punkti siiski 3. koha. Kovalainen liikus Renault'st nii-öelda ülespoole, McLarenisse, Fisichella allapoole, Force Indiasse.
2008–2009: Force India.
Fisichella oli 2009. aasta avaetapil Austraalias 11.
Force Indias sõitsid 2008. aastal Fisichella js Adrian Sutil. Testsõitja oli Vitantonio Liuzzi. Auto oli vilets, Sutili parimaks kohaks jäi 13., Fisichella parimaks kohaks 10. Meeskondadest oli Force India eelviimane, sest Super Aguri ei suutnud hooaega lõpunigi sõita ja punkte ka ei saanud.
2009. aasta Belgia GP teise kohaga teenis Giancarlo Fisichella Force Indiale meeskonna esimesed punktid ja seni ainsa poodiumikoha. Järgmisel etapil Itaalias sõitis Sutil Force India seni ainsa kiireima ringi ja lõpetas etapi 4. kohaga. Need punktid jäidki Force Indiale ainsateks. Fisichella oli 8 punktiga 15., Sutil 5 punktiga 17. ja Force India 13 punktiga eelviimane, 9.
2009: Ferrari.
Fisichella tuli 2009. aastal Singapuris 13.-ks.
Alates 2009. aasta Itaalia GP-st kuni hooaja lõpuni asendas Giancarlo Fisichella Ferrari meeskonnas vigastatud Felipe Massat. Punkte ta Ferrarile ei toonud (parim koht oli 9.) Alates 2010. aastast on ta Ferrari testisõitja. Force Indias asendab Fisichellat Liuzzi.
Eraelu.
Fisichella abiellus oma lapsepõlvesõbra, endise tantsutüdruku Luna Castellaniga. Neil on kaks last, tütar Carlotta ja poeg Christopher.
Välislingid.
Fisichella, Giancarlo
Fisichella, Giancarlo
Fisichella, Giancarlo


Mark Webber.
Mark Alan Webber (sündinud 27. augustil 1976 Uus-Lõuna-Walesi osariigis Queanbeyanis) on Austraalia Vormel 1 sõitja.
Enne Vormel 1.
Mark Webberi isa Alan oli mootorrataste müüja. Ka Mark hakkas juba pisikesena mootorispordi vastu huvi näitama.
Algul sõitis Mark mootorrattal, alates 1991. aastast, kui ta oli 14-aastane, kardiga. 1993 tuli ta selles Uus-Lõuna-Walesi osariigi meistriks.
1994 osales Webber Austraalia Vormel Ford sarjas. 16 etapist kogus ta 30 punkti, mis andsid 13. koha. Ta ei võitnud ühtki etappi ega kvalifikatsiooni.
1995. aasta läks Webberil samas sarjas juba paremini. Ta võitis 16 etapist 3 kvalifikatsiooni ja 3 etappi, mis andsid 158 punktiga 4. koha. Samal aastal osales ta Austraalia meistrivõistluste 2 viimasel etapil (üldse toimus 6 etappi) ja tuli mõlemal teiseks. Kõik etapid võitis ja tuli täisedu 120 punktiga Austraalia meistriks Webberi meeskonnakaaslane Paul Stokell, Webber jagas 32 punktiga 7. kohta. Hooaja lõpus peetud ühesõidulisel Vormel Fordi festivalil oli ta 3.
1996 sõitis Webber Austraalia meistrivõistluste kahel esimesel etapil. Stokell tuli jälle meistriks. Tema meeskonnakaaslane Webber katkestas avaetapi, kuid võitis teise, mille Stokell katkestas. Kogutud 20 punkti andsid Webberile 10. koha (etappide arvu oli suurendatud 8-le).
Webber ei sõitnud meistrivõistlusi lõpuni, sest suundus selle asemel Euroopasse. Ta sõitis kaasa Suurbritannia Vormel Ford sarja, kus tuli 113 punktiga oma meeskonnakaaslase taanlase Kristian Kolby järel teiseks, võites 4 etappi. Ta osales ka Euroopa Vormel Fordi meistrivõistluste 3 etapist kahel, millest ühe ta võitis ja oli kokkuvõttes kolmas. Nagu eelmisel aastal, osales ta Vormel Fordi festivalil, mille ta seekord võitis.
1997 sõitis Webber Suurbritannia Vormel 3 sarjas. 16 etapist võitis ta 3 kvalifikatsiooni ja 1 etapi, tuli 5 korda esikolmikusse, sõitis 1 kiireima ringi ja oli kokku 127 punktiga 4. Samal aastal Zandvoortis peetud Vormel 3 meistrite sõidul lõpetas Webber 3. kohaga, näiteks Nick Heidfeld oli 7.
1998 osales Webber FIA GT meistrivõistlustel. Ta võitis 10 etapist pooled ja tuli koos endise Vormel 1 piloodi Bernd Schneideriga ülikindlaks meeskondlikuks võitjaks: nad kogusid kahe peale rohkem punkte kui kõik ülejäänud meeskonnad kokku. Ta osales ka Le Mansi 24 tunni sõidul, ent tema meeskond katkestas võistluse esimesel kümnendikul.
2000 osales Webber Vormel 3000 maailmameistrivõistlustel. Tema meeskonnakaaslane Christijan Albers ei suutnud punkte saada. Webber alustas 3. koha ja võiduga, aga edasi nii hästi ei läinud. Siiski suutis ta 21 punktiga säilitada 3. koha Fernando Alonso ees. Hilisematest Vormel 1 sõitjatest oli Sébastien Bourdais 9., Franck Montagny 15. ja Enrique Bernoldi 16. Meeskondlikult oli ta 3.
2001 jätkas Webber Vormel 3000 sarjas. 12 etapist võitis ta 2 kvalifikatsiooni ja 3 etappi, sõitis 3 korda kiireima ringi ja ehkki ta 4 viimast etappi katkestas, andis see napilt (võrdsete punktide korral) teise koha sarjas Tomáš Enge ees. Võitis Justin Wilson, kes 9 korda tuli esimese kahe sekka. Hilisematest Vormel 1 sõitjatest oli Sébastien Bourdais neljas, Antônio Pizzonia 6., Giorgio Pantano 9. ja Patrick Friesacher 13. Meeskondlikult oli Webber 42 punktiga 3. (Wilson ja Enge võitsid).
2002: Minardi.
2002. aastaks pääses Webber Vormel 1 sarja Minardi meeskonda Fernando Alonso asemele, kes oli läinud Renault' testsõitjaks. Webberi meeskonnakaaslane oli Alex Yoong. Kohe avasõidul oma kodumaal Austraalia Grand Prix'l saavutas Webber 5. koha ja teenis 2 punkti – sama palju kui Minardi oli saanud kõigil hooaegadel kokku alates 1995. aastast. Yoong oli 7. ehk esimesena punktidest ilma. Rohkem punkte Minardi siiski ei saanud. Sellega teenis Minardi veel 11 meeskonna seas 9. koha. Individuaalselt oli Webber 16.
2003–2004: Jaguar.
2003. aastal sõitis Webber Jaguaris. Jaguar vajas kaht sõitjat, sest Eddie Irvine oli spordist loobunud ja Pedro de la Rosaga lepingut ei jätkatud, kuna ta polnud eelmisel hooajal ühtki punkti saanud. Uuteks sõitjateks said Webber ja Antônio Pizzonia. Esimesed kaks etappi katkestasid mõlemad, edaspidi asi paranes. Webber sõitis 7 korda punktidele, esikolmikusse küll ei saanud, aga teenis 17 punktiga 10. koha. Pizzonia ei saanud kordagi punkte ja 5 etappi enne lõppu asendati ta Justin Wilsoniga. Wilson sai ka eelviimasel etapil punkti. Meeskondlikult oli Jaguar 18 punktiga 7. Paremat kohta polnud Jaguar iialgi saanud ja nii palju punkte polnud tal ka varem olnud.
2004. aastal sõitis Webberi kõrval Jaguaris Christian Klien. Rahaliste raskuste pärast ei saanud Jaguar Wilsonile palka maksta, Klien seevastu maksis sõitmise õiguse eest peale. Hooajal oli Webber 7 punktiga 13., Klien 3 punktiga 16. ja Jaguar 10 punktiga 7.
Jaguari meeskond kuulus Fordile, kes otsustas, et ei saa meeskonna rahastamisest piisavat kasu: see ei kandnud isegi Fordi nime ja punkte ka palju ei tulnud. Meeskond müüdi energiajooke tootvale Austria ettevõttele Red Bull ja moodustati uus meeskond Red Bull Racing.
2005–2006: Williams.
WilliamsF1 mõlemad sõitjad Ralf Schumacher ja Juan Pablo Montoya olid lahkunud palgaküsimuste tõttu ning Williams vajas kaht sõitjat jätkama kuulsusrikkaid traditsioone. Palgati Webber Jaguarist ja Nick Heidfeld Jordan Grand Prix'st. Testsõitjate hulka kuulusid Pizzonia, Nico Rosberg ja Sebastian Vettel.
Juba 2005. aasta teisel etapil Malaisia Grand Prix'l tuli Heidfeld kolmandaks ja edaspidi veel kaks korda teiseks. Monako Grand Prix'l saavutas ka Webber Heidfeldi järel oma elu esimese poodiumikoha Vormel 1 sarjas. See jäigi tema ainsaks. Siiski sõitis Webber nii paljyu punktikohtadele, et tuli hooaja kokkuvõttes 36 punktiga 10., aga Heidfeld 28 punktiga 11. Hooaja lõpus sai Heidfeld treeningul vigastada ja viimasel 5 etapil sõitis tema asemel Pizzonia, kes tuli 2 punktiga 22. kohale. Siiski oli Williams meeskondlikult 66 punktiga 5. ja viimati oli ta halvema koha saanud 1988. aastal. Selle tulemusena ei pikendatud Heidfeldi ega Pizzoniaga lepingut. Teiseks sõitjaks sai Rosberg, kolmandaks Alexander Wurz, testsõitjaks Narain Karthikeyan.
2006. aasta hooaeg oli Williamsile õnnetu. Hooaja avaetapil Bahreini Grand Prix'l tuli Webber 6. ja Rosberg 7. kohale, aga see jäigi hooaja edukaimaks. Kokkuvõttes oli Webber 7 punktiga 14. ja Rosberg 4 punktiga 17. Meeskondlikult oli Williams 11 punktiga 8., mis oli kõigi aegade halvim tulemus. Ka debüüthooajal 1978 saadi 11 punkti, kuid ainult üht sõitjat kasutades ja sealt tuli ka üks teine koht etapil.
Webberiga lepingut ei pikendatud. Järgmisel hooajal sõitsid Williamsis Rosberg ja Wurz, aga sellest ajast pole Williams tippmeeskondade seas olnud.
Alates 2007: Red Bull.
2007. aastaks sai Webber lepingu Red Bull Racinguga. Ta asendas Christian Klieni, kes oli eelmisel hooajal kogunud kõigest 2 punkti. Webberi meeskonnakaaslane oli David Coulthard.
Ehkki Webber sai 16 etapilt 9-l parema tulemuse kui Coulthard, punktides see ei kajastunud. Coulthard kogus 14 punkti nagu eelmiselgi hooajal ja oli 10., Webber oli 10 punktiga 12. (Rosberg oli 9. ja Wurz 11.) Kuid Euroopa Grand Prix'l Nürnburgringil saavutas Webber Red Bulli selle aasta ainsa poodiumikoha. Meeskondlikult oli Red Bull 11 meeskonna seas 5. See oli Red Bulli läbi aegade kõrgeim koht ja mõlema sõitjaga pikendati lepingut.
2008. aastal oli Webber Coulthardist selgelt parem, kaotades talle ainult 3 etapil. Ta oli 21 punktiga 11. Coulthard sõitis välja Red Bulli ainsa poodiumikoha, aga jäi 8 punktiga 16. kohale. Meeskondlikult oli Red Bull 29 punktiga 7. Red Bull kaotas ka oma duubelmeeskonnale Toro Rossole, kelle liider Sebastian Vettel oli 35 punktiga 8. ja oli võitnud etapigi. Hooaja lõpul teatas Coulthard oma loobumisest spordist ja Vettel edutati Red Bulli.
2009. aasta avaetapp oli Red Bullile pettumuseks: Webber oli 12. ja Vettel 13. Kuid teiselt etapilt Malaisiast tõi Webber juba 6. koha punktid. Kolmas etapp, Hiina Grand Prix lõppes aga hiilgavalt: Vettel võitis nii kvalifikatsiooni kui etapi, Webber oli teine. Kaksikvõit saadi ka 8. etapil Suurbritannia Grand Prix'l. 9. etapil Saksa Grand Prix' saabus ka Webberi tähetund: ta võitis kvalifikatsiooni ja kogu etapi. Tema esimene võit tuli 130. katsel ja ükski vormelipiloot pole esimese võiduni nii kaua pidanud ootama. Järgmisel etapil Ungari Grand Prix'l sõitis Webber kiireima ringi. See toimus 131. katsel ja on samuti vormelimaailma rekord. Kiireima ringi sõitis Webber ka 15. ja 16. ehk Jaapani ja Brasiilia Grand Prix'l, Brasiilias võitis ta ka etapi. Vettel ja Webber lõpetasid hooaja kaksikvõiduga Abu Dhabi Grand Prix'l.
Hooaja kokkuvõttes oli Vettel 84 punktiga teine (maailmameistriks tulnud Jenson Button kogus 95 punkti) ja Webber 69,5 punktiga neljas (vahepeal oli Rubens Barrichello 77 punktiga). Meeskondlikult oli Red Bull 153,5 punktiga Brawn GP (Button ja Barrichello) järel teine.
2010. aastal sõidavad Webber ja Vettel taas Red Bullis. Nagu eelmisel, nii ka 2010. aastal saavutasid Vettel ja Webber hooaja kolmandal etapil Malaisias kaksikvõidu.
Välislingid.
Webber, Mark
Webber, Mark
Webber, Mark


Cristiano da Matta.
Cristiano Monteiro da Matta (sündis 19. septembril 1973 Belo Horizontes) on Brasiilia Vormel 1 võidusõitja.
Välislingid.
Matta, Cristiano da
Matta, Cristiano da
Matta, Cristiano da


Olivier Panis.
Olivier Denis Panis (sündis 2. septembril 1966 Lyonis) on endine Prantsusmaa võidusõitja.
Nagu enamik sõitjaid, alustas Panis võidusõitjakarjääri kartidel. 1991 võitis ta sarja Vormel 3 ja 1993 sarja Vormel 3000.
Vormel 1 sarjas debüteeris ta 1994 Ligier' meeskonnas. Sel aastal oli tema parim saavutus 2. koht Hockenheimis ja 11. koht hooajal. 1995. aasta parim saavutus oli 2. koht Austraalia Grand Prix'l, kuigi võitjast 2 ringi maas, ja hooaja kokkuvõttes 8. 1996. aasta parim saavutus oli võit Monaco Grand Prix'l, kus lõpetas 4 masinat. See oli Ligier' esimene võit pärast 15-aastast vaheaega ja jäigi viimaseks, sest meeskonna ostis üles Alain Prost, kes nimetas meeskonna ümber enda järgi. 1997. aastal pidi Panis vigastuse tõttu 9 sõitu vahele jätma, ent ülejäänutes sõitis hästi (see oli tema parim hooaeg) ja tuli sellegipoolest 9.-ks.
Järgmised hooajad olid halvemad. 1998. aastal sai Panis ainult 1 punkti, osalt ebakindla masina tõttu, ja temaga uut lepingut ei sõlmitud. 1999 ja 2000 oli ta McLareni testisõitja, 2001 ja 2002 sõitis BARis ning 2003 ja 2004 Toyotas, olles hooaja kokkuvõttes stabiilselt 14. Spordist loobudes oli ta Vormel 1 vanim sõitja. Aastatel 2005 ja 2006 on ta sama võistkonna testisõitja.
Välislingid.
Panis, Olivier
Panis, Olivier
Panis, Olivier


Nick Heidfeld.
Nick Heidfeld (sündinud 10. mail 1977 Mönchengladbachis) on Saksamaa Vormel 1-võidusõitja.
Enne Vormel 1.
Heidfeld hakkas kardispordiga tegelema 11-aastaselt, 1988. 1994 hakkas ta osalema Vormel Ford sarjas, võitis kohe esimesel aastal 1600-klassis 8 sõitu 9-st ja tuli Saksamaa meistriks. Järgmisel aastal tuli ta 1800-klassis teiseks.
1996 osales Heidfeld Vormel 3 sarjas, võites 15 etapist 3 kvalifikatsiooni ja 3 sõitu. See andis 3. koha. Järgmisel aastal võitis Heidfeld 18 etapist juba 5 kvalifikatsiooni ja 5 etappi ning kogu sarja.
1998 osales Heidfeld Vormel 3000 sarjas, võites 12 etapist 2 kvalifikatsiooni ja 3 etappi. See andis 58 punktiga Juan Pablo Montoya järel teise koha. Heidfeldi meeskonnakaaslane sai üksnes 5 punkti, kuid ka meeskond oli teine. 1999 sai Heidfeldist Vormel 3000 maailmameister. Ta võitis 10 etapist 4 kvalifikatsiooni ja 4 etappi ning sõitis 5 etapil kiireima ringi. Kaks korda oli ta teine ja korra kolmas. Ta kogus 59 punkti ja tema ülekaal oli nii võimas, et ehkki tema meeskonnakaaslane jäi punktita (parim koht 14.), oli ka nende meeskond parim. Individuaalse teise koha sai 30 punktiga.
1998–1999: McLaren.
Ajal, mil Heidfeld sõitis Vormel 3000 sarjas, oli ta ühtlasi McLareni testsõitja. Sel ajal olid McLareni meeskonnas Mika Häkkinen ja David Coulthard. 1999. aastal oli ta ühtlasi Prosti testsõitja.
1999–2000: Prost.
Prost Grand Prix vajas kaht sõitjat, sest meeskonnas varem sõitnud Jarno Trulli oli pääsenud paremasse meeskonda (Jordanisse) ja Olivier Panis lasti lahti (läks McLarenisse testsõitjaks). Uuteks sõitjateks said Alain Prosti enese kunagine meeskonnakaaslane Jean Alesi ja senine testsõitja Heidfeld. Kuid auto ei vastanud vajadustele: 17 etapist lõpetas Heidfeld ainult 6 (parim koht 8.) ja Alesi 5 (parim koht 9.). Meeskondlikult oli Prost viimane, 11. Individuaalselt oli Heidfeld 20. ja Alesi 22.
2001–2003: Sauber.
Hoolimata ebaõnnestunud hooajast sai Heidfeld kolmeaastase lepingu Sauberiga. Sauberi eelmised sõitjad Pedro Diniz ja Mika Salo olid mõlemad ise meeskonnast lahkunud. Heidfeldi meeskonnakaaslaseks sai tollal tundmatu Kimi Räikkönen, kelle osalemise vastu hulk tuntud vormelitegelasi, sealhulgas Max Mosley, protestisid, sest pidasid Räikköst ohtlikuks teistele sõitjatele.
Juba esimene sõit Austraalias kummutas kahtlused. Heidfeld ja Räikkönen, kes polnud veel ühtki Vormel 1 punkti saanud, võtsid vastavalt 4. ja 6. koha. Etapilt said nad 4 punkti – terve eelmise hooaja jooksul oli Sauber saanud 6 punkti. Viimati olid mõlemad Sauberi sõitjad korraga punktidele sõitnud 1996. aastal.
Ülejärgmisel etapil Brasiilias lõpetas Heidfeld juba kolmandana. Hooaja teine pool nii ladusalt ei läinud, kuid Heidfeld oli 12 punktiga 7.–9. ja Räikkönen 9 punktiga 10. Sauber oli 21 punktiga koguni 4. – Sauberi läbi aegade suurim punktisaak ja kõrgeim koht.
2002. aastal palgati Räikkönen kohe McLarenisse ja teda asendas uus debütant Felipe Massa. Hooaeg oli Sauberile eelmisest halvem: Heidfeld oli 7 punktiga 10., Massa 4 punktiga 13. ja Sauber 11 punktiga 5.
Massa panust ei peetud piisavaks ja ta saadeti Ferrari testsõitjaks. 2003. aastaks palgati tema asemele pankrotistunud Arrowsi sõitja Heinz-Harald Frentzen. Omavahelises võistluses oli Heidfeld harilikult parem, kuid eelviimasel etapil jõudis Frentzen poodiumile ja oli 13 punktiga 11., Heidfeld oli 6 punktiga 14. ja Sauber 19 punktiga 6. Heidfeldi tulemused olid iga aastaga halvenenud, mistõttu Sauber ei pikendanud temaga lepingut; Frentzen lahkus Vormel 1-st sootuks.
2004: Jordan.
Jordan Grand Prix polnud pikendanud Giancarlo Fisichella ja Ralph Firmaniga lepingut. 2004. aastaks asemele palgatud Heidfeldilt ja Giorgio Pantanolt loodeti kobedamat esinemist, kuid auto ei olnud konkurentsivõimeline. Pantano lasti lahti ja asemele võeti senine testsõitja Timo Glock, kuid ei aidanud seegi. Heidfeld oli 3 punktiga 18., Glock 2 punktiga 19., Pantano 0 punktiga 24. ja Jordan 5 punktiga eelviimane, 9.
Jordani raskused suurenesid järjest ja ta ei saanud endale sellise klassiga sõitjaid kui Heidfeld ja Glock lubada. Järgmine hooaeg jäi talle viimaseks.
2005: Williams.
WilliamsF1 mõlemad sõitjad Ralf Schumacher ja Juan Pablo Montoya olid lahkunud palgaküsimuste tõttu ning Williams vajas 2005. aastaks kaht sõitjat jätkama kuulsusrikkaid traditsioone. Heidfeld võitis katsevõistluse Antônio Pizzonia vastu ja pääses meeskonda Mark Webberi kõrvale. Heidfeld tuli kaks korda järjest, Monaco Grand Prix'l ja kodusel Euroopa Grand Prix'l Nürnburgringil teiseks (võitis ka kvalifikatsiooni). Itaalias sai Heidfeld treeningul vigastada ja pidi hooaja ülejäänud võistlused vahele jätma. Hooaja lõpuni sõitis tema asemel Pizzonia, kuid erilise eduta.
Hooaja kokkuvõttes ei vastanud tulemused ootustele: Webber oli 36 punktiga 10., Heidfeld 28 punktiga 11. ja Williams 66 punktiga 5. Nõrgema koha oli Williams viimati saanud 1988 ja Heidfeldiga lepingut ei pikendatud. Tema asemele võeti Nico Rosberg. Webber ja Rosberg said järgmisel aastal kahe peale kokku ainult 11 punkti ja sellest ajast pole Williams tippmeeskondade seas olnud.
2006–2009: BMW Sauber.
BMW Sauber tekkis siis, kui BMW võttis üle senise Sauberi meeskonna. Eelmisel hooajal Sauberis sõitnud Massa lahkus Ferrarisse ja eksmaailmameistri Jacques Villeneuve'i kõrvale palgati 2006. aastaks Heidfeld. Testsõitjaks sai Robert Kubica. Heidfeld tõusis hooaja keskel meeskonna liidriks, jõudis Ungari Grand Prix'l ka poodiumile ja oli hooaja kokkuvõttes 23 punktiga 9. Villeneuve seevastu sai Saksamaa Grand Prix'l vigastada ja sellega sai tema vormelikarjäär läbi. Ta oli 7 punktiga 15. Tema asemel sõitis hooaja lõpuni Kubica, kes tuli samuti korra kolmandaks, kuid teisi arvestatavaid tulemusi kõrvale ei saanud: 6 punktiga 16. BMW oli 36 punktiga 5.
2007. aastal oli BMW auto hulga parem kui eelmisel aastal. Nii Heidfeld kui Kubica sõitsid enamikul etappidel punktidele, kuid poodiumikohti tuli ainult kaks: Kanadas ja Ungaris, mõlemad Heidfeldile. Heidfeld oli 61 punktiga 5., Kubica 39 punktiga 6. ja BMW 101 punktiga koguni 2. (pärast McLareni diskvalifitseerimist).
2008. aastal olid meeskonna testsõitjad Christian Klien ja Marko Asmer. Meeskonna punktisaak suurenes veelgi: nii Heidfeld kui Kubica tulid 4 korda poodiumile, Kanadas saadi isegi kaksikvõit (Kubica oli esimene). Heidfeld tegi ajalugu, lõpetades kõik etapid. Kokkuvõttes oli Kubica 75 punktiga 3.–4., Heidfeld 60 punktiga 6. ja BMW 135 punktiga 3. Kolmandal etapil Bahreinis võitis Kubica kvalifikatsiooni, teisel etapil Malaisias ja hooaja keskel Saksamaal sõitis Heidfeld kogu võistluse kiireima ringi.
2009. aastal Asmer enam testsõitja ei olnud, üksnes Klien oli. BMW tegi pika sammu tagasi. Teisel etapil Malaisias tuli Heidfeld teiseks, eelviimasel etapil Brasiilias Kubica samuti ja oligi enam-vähem kõik. Eriti nõrk oli hooaja esimene pool, teisel poolel said mõlemad pisut väikesi punkte. Kokkuvõttes oli Heidfeld 19 punktiga 13., Kubica 17 punktiga 14. ja BMW 36 punktiga 6.
2010. aastal saab Heidfeldist Mercedes GP testi- ja reservsõitja.
Tulemused.
Heidfeld on osalenud enam kui 160 Vormel 1 etapil. Ta on vormeliajaloos peaaegu kõige rohkem etappe sõitnud piloot, kellel pole ühtki võitu, jäädes alla üksnes Andrea de Cesarisele (214 etappi, 208 starti). Kui ta etapi võidaks, saaks temast kõige rohkem etappe enne oma esimest võitu sõitnud vormelipiloot. Praegu on see rekord Mark Webberi käes, kes saavutas oma esimese võidu 131. katsel. Heidfeld on nendest, kes pole võitnud ühtki vormelietappi, saanud oma karjääri jooksul kõige rohkem punkte (219), kõige rohkem teisi kohti (8) ja kõige rohkem poodiumikohti (12, jagab seda koos Stefan Johanssoniga). Tema käes on ka kaks teistsugust rekordit: nii on ta ilma katkestamata lõpetanud 41 etappi järjest (aastail 2007–2009) ja ainus, kes ühel hooajal lõpetanud 18 etapil (kõik 2008. aasta etapid. 2005. aastal lõpetas ka Tiago Monteiro 18 etappi 19-st).
Eraelu.
Heidfeld elab Šveitsis Stäfas koos pruudi Patricia, tütre Juni (sündis juulis 2005) ja poja Jodaga (sündis juulis 2007).
Tal on vanem vend Tim ja noorem vend Sven; viimane on endine ringrajasõitja ja praegune motospordikommentaator Saksamaa televisioonis.
Välislingid.
Heidfeld, Nick
Heidfeld, Nick
Heidfeld, Nick


Christian Klien.
Christian Klien (sündis 7. veebruaril 1983 Hohenemsis) on Austria endine Vormel 1 sõitja.
Klien alustas kardispordiga varateismelisena. Ta sõitis kardiga Austrias ja Šveitsis, tulles ka korra Šveitsi meistriks. Entusiasmi suurendas kohtumine Ayrton Sennaga.
1999 liitus Klien Vormel BMW sarjaga, sõites meeskonnas ADAC Sport München. Ta saavutas 20 etapist 1 kvalifikatsiooni- ja 3 etapivõitu ning oli hooaja kokkuvõttes 193 punktiga 4.
2000 sõitis Klien samas sarjas Team Rosbergis 19 etappi, saavutamata küll suuremat edu. Sarja kokkuvõttes oli ta 57 punktiga 10. kohal.
2001 sõitis Klien samas sarjas ja samas meeskonnas. 19 etapist võitis ta 3 kvalifikatsiooni ja 5 etappi ning tuli 232 punktiga 3. kohale. Sarja võitis Timo Glock.
2002 sõitis Klien Vormel Renault 2000 sarjas nii Euroopa kui Saksamaa meistrivõistlustel. Saksamaa sarjas saavutas ta 14 etapist 2 kvalifikatsiooni- ja 4 etapivõitu ning võitis sarja 278 punktiga. Euroopa sarjas tuli ta kohale kõigile 9 etapile ja sõitis neist kaasa 8. Parimaks jäi eelviimase etapi 2. koht. Kokku oli ta 92 punktiga 6. Teda edestasid Neel Jani (2.), José María López (100 punktiga 4.) ja Lewis Hamilton (samuti 92 punktiga 5.), kuid tahapoole jäi Robert Kubica (80 punktiga 7.). Meeskondlikult sai Klien 4. koha.
2003 sõitis Klien Vormel 3 Eurosarjas, kus 20 etapist võitis 6 kvalifikatsiooni ja 3 etappi ning sõitis 3 kiireimat ringi. 89 punktiga saavutas ta 2. koha, edestades Timo Glocki (5.), Nico Rosbergi (8.), Robert Kubicat (12.) ja Lucas di Grassit (21.). Ühtlasi saavutas Klien meeskondliku 2. koha, aga riikide arvestuses oli Austria Prantsusmaa ja Saksamaa järel kolmas. Hooaja lõpul Zandvoorti ringrajal sõidetud Vormel 3 meistrite sõidu võitis Klien kvalifikatsiooni võitnud Nelson Piquet juuniori ees.
2004: Jaguar.
Eelmise aasta tulemuste põhjal sai Klien 2004. aastaks Jaguaris Mark Webberi kõrvale. Eelmisel aastal oli Webber üsna sageli punktikohale sõitnud, tema paarimehed mitte, ja uueks teiseks sõitjaks palgatigi Klien. Hooaeg oli mõnevõrra halvem eelmisest ja meeskond sai 10 punktiga 7. koha. Klien sai ainult ühe punktikoha, tulles 14. etapil Belgias 6. kohale. Individuaalselt oli Webber 7 punktiga 13. ja Klien 3 punktiga 16.
See hooaeg jäi Jaguarile Vormel 1 viimaseks. Jaguari omanik Ford Motor Company ei saanud meeskonna ülalpidamisest suurt tulu, sest paljud ei seostanud Jaguari meeskonda Fordiga, ja Ford müüs meeskonna Red Bullile, kes selle enda järgi ümber nimetas. Webber palgati Williamsisse, kus tema tulemused olid küll head tema varasematega võrreldes, kuid halvad Williamsi lootustega võrreldes.
2005–06: Red Bull.
2005. aastal sõitis Klien Red Bullis David Coulthardi kõrval. Kuid ka Vitantonio Liuzzi oli sõlminud Red Bulliga lepingu, millega sai 4 etappi sõita. Esimesed 3 etappi sõitis Klien ning sai 7. ja 8. koha. Siis sõitis Liuzzi oma etapid ning saavutas 8. ja 9. koha. Klieni tulemused olid paremad ja ta sõitis hooaja lõpuni. Viimasel etapil Hiina Grand Prix'l tuli Klien koguni 5. kohale ja saavutas hooaja kokkuvõttes 9 punktiga 15. koha. Coulthard oli 24 punktiga 12., Liuzzi 1 punktiga 24. ja Red Bull34 punktiga 7.
2006. aastal sõitsid Red Bullis taas Klien ja Coulthard. Senised tesitisõitjad Liuzzi ja Scott Speed saadeti Red Bulli duubelmeeskonda Toro Rossosse, kus nad said kahe peale ühe punkti. Kuid ka Red Bulli tulemused polnud kiita. Avaetapil sai Klien punkti, aga järgmisest 14 etapist katkestas pooled ja sai 1 punkti juurde. Seepeale lõpetati Klieniga leping ja viimased 3 etappi sõitis senine testisõitja Robert Doombos, kelle parimaks kohaks jäi aga 12. Coulthard oli kokkuvõttes 14 punktiga 13., Klien 18., Doombos 24. ja Red Bull 16 punktiga 7.
2007: Honda.
2007. aastal sõitis Klien Honda eest.
2007. aastaks palkas Red Bull Coulthardi kõrvale taas Webberi. Nad sõitsidki mõnevõrra paremini, tulles meeskondlikule 5. kohale. Kuid Klien ei mahtunud enam ühtegi meeskonda põhisõitjaks ja pidi leppima Honda kolmanda sõitja kohaga. Vormel 1 etappi ta sõita ei saanudki. Seevastu Honda põhisõitjad Jenson Button ja Rubens Barrichello said 6 punktiga meeskondliku 8. koha (kõik punktid Buttonilt).
2008–09: BMW Sauber.
2008. aastal oli Klien koos Marko Asmeriga BMW Sauberi testisõitja. Meeskonna põhiliikmed olid Robert Kubica ja Nick Heidfeld, kes saavutasid vastavalt 4. ja 6. ning meeskonnaga 3. koha. Honda oli 9. ja lõpetas tegevuse.
2009. aastal ei olnud meeskonnas enam Asmerile kohta ja Klien oli BMW ainus testisõitja. Kuid seekord oli meeskond märksa nõrgem kui eelmisel aastal: Heidfeld saavutas 13. ja Kubica 14. koha, meeskond oli 6.
2010: Hispania.
2010. aastal pidi Klien leppima testisõitja kohaga Hispania Racingus, kus ükski sõitja ei saanud punktidele ligilähedalegi. Meeskonna kõrgeima, 14. koha sõitnud Karun Chandhok vallandati poole hooaja pealt ja tema asemele prooviti testisõitjat Sakon Yamamotot. Yamamoto parim koht oli 15., mispeale hooaja lõpus sõitis 3 etapil ka Klien – parim koht 20.
Sellega Klieni vormelikarjäär lõppes. Tema meeskonnakaaslased Bruno Senna, Chandhok ja Yamamoto said teistesse meeskondadesse testisõitjateks, Klien ei saanud sedagi.
Välislingid.
Klien, Christian
Klien, Christian
Klien, Christian


Giorgio Pantano.
Giorgio Pantano [dž'ordžo pant'aano] (sündis 1. veebruaril 1979 Paduas) on Itaalia Vormel 1 sõitja.


Gianmaria Bruni.
Gianmaria Bruni (hüüdnimi Gimmi; sündis 30. mail 1981 Roomas) on Itaalia võidusõitja.
2004. aasta hooajal osales ta Vormel 1 meistrivõistlustel Minardi meeskonnas.
Aastatel 2005–2006 võistles Bruni GP2 sarjas.
Alates 2008 on ta osalenud Le Mansi 24 tunni võidusõidul.
Välislingid.
Bruni, Gianmaria


Zsolt Baumgartner.
Zsolt Baumgartner (sündis 1. jaanuaril 1981 Debrecenis) on Ungari Vormel 1 sõitja.


Ricardo Zonta.
Ricardo Zonta (sündis 23. märtsil 1976 Curitibas) on Brasiilia Vormel 1 sõitja.


Luca Badoer.
Luca Badoer (sündinud 25. jaanuaril 1971 Montebellunas) on Itaalia Vormel 1 sõitja.


Apostel.
Apostlid (ka: jüngrid) olid kristluses juudid, kelle Jeesus Kristus "läkitas" (nagu ütleb kreeka sõna "apostolos"), et nad kuulutaksid kristlust nii juutidele kui ka paganatele üle maailma.
Kaksteist apostlit.
Luuka evangeeliumis (6:13–16) jäetakse välja Taddeus, kuid tuuakse ära Juudas, Jaakobuse poeg. Mõnedes Matteuse evangeeliumi salmi 10:3 vanades ladina tõlgetes hüütakse Taddeust seloot Juudaks.
Erinevalt sünoptilistest evangeeliumidest puudub Johannese evangeeliumis apostlite nimekiri ning ka nende arvu ei mainita. Seal mainitakse järgmisi apostleid: Andreas, Peetrus, Filippus, Naatanael, Toomas, Juudas ("mitte Juudas Iskariot"), Juudas Iskariot, "armastatud jünger" (tavaliselt arvatakse, et see oli Johannes ise) ja Sebedeuse poegi (Jaakobust ja Johannest).
Kaheteistkümnes apostel.
Kui Juudas Iskariot oli enne Jeesuse Kristuse ülestõusmist Kristuse ära andnud ning end üles poonud, jäi apostleid järele üksteist. Apostlite tegude raamatu (1:23–26) järgi tõmmati Kristuse taevamineku ja nelipühi vahel kaheteistkümnenda apostli valimiseks liisku. Liisk langes Mattiasele.
Teised apostlid.
Ka Paulus nimetab end apostliks (näiteks Pauluse kiri roomlastele 1:1 ja teised kirjad). Konkreetsemalt nimetas ta end paganate apostliks (Pauluse kiri roomlastele 11:13). Ka mõningaid oma kaaslasi nimetas ta apostliteks ((Pauluse kiri roomlastele 16:7).


Usk.
Usk on julge kindelolek, usaldus või uskumus.
Religioon.
Religiooni kontekstis on sõnal "usk" mitu tähendust. Piiblis tähendab see ustavust Jumalale. Kristluses on usu sisu fikseeritud usutunnistuses.
Usk tähendab selle uskumist, mis läheb kaugemale empiirilise maailma tõenditest.
Tanahi ja judaismi alus on usk ainujumalasse (monoteism).
Uue Testamendi usukäsitlus.
Uues Testamendis sõnale "usk" vastav kreeka sõna "πίστις" ("pistis") tähendab algselt kindlust, usaldust või kindlat veendumust.
Uue Testamendi järgi on usk usaldus Jumala ilmutuse vastu, eriti lootus Jumala tõotustele, mis ta Pühakirjas on andnud. Uue Testamendi autorid eeldavad, et nende arusaam usust põhineb Vanal Testamendil.
Johannese usukäsitlus.
Peale selle võrdsustab Uus Testament usku Jumalasse usuga Jeesusesse. Seda rõhutab eriti Johannese evangeelium, kus Jeesus ütleb: "Isa ei mõista kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte, et kõik austaksid Poega, nõnda nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa ka Isa, kes on tema läkitanud." (5:22, 23). Küsimuse peale "Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?" vastab Jeesus Johannese evangeeliumis: "See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud." (6:28,29)
Pauluse usukäsitlus.
Rääkides usu tähtsusest seoses lepinguga, mis Jumalaga on sõlmitud, ütleb Kiri heebrealastele: "Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus." (11:1) Sõna "πίστις", mis siin on tõlgitud kui "usk", on tavaline antiikaegsetel papüürusele kirjutatud äridokumentidel. Seal peetakse selle sõnaga silmas, et vahetatakse tagatised, mis tagavad, et lepingus kirjeldatav omand antakse üle. Edasi illustreerib Kiri heebrealastele (11:6) usu tähendust ja praktilist tähtsust: "Aga ilma usuta on võimatu olla" Jumalale "meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad".


Paulus.
Paulus Tarsosest (algselt Saulus Tarsosest) ehk apostel Paulus ehk püha Paulus (umbes 3 pKr – 67 pKr) oli üks esimesi aktiivseid kristluse levitajaid, tõlgendajaid ja organiseerijaid.
Paulust kirjeldatakse Uues Testamendis kui kreeka juuti ja Rooma kodanikku Tarsosest (tänapäeval Tarsus Türgis) ning ägeda kristlaste tagakiusajana enne tema pöördumist kristlusse. Ehkki Paulus polnud kunagi elus Jeesusega kohtunud, sai temast üks mõjukamaid Jeesuse sõnumi tõlgendajaid.
Uude Testamenti on koondatud 13 Pauluse kirja (epistlit), kus autor esitab oma seisukohti ja vaateid, jagab nõuandeid kogudustele ning annab kristlusele tõlgendusi. Muu hulgas veenab Paulus, et Aabrahami Jumal pole mitte ainult juutide, vaid kõigi inimeste Jumal.
Paulust austatakse pühakuna kõikides pühakuid aus hoidvates kirikutes, sealhulgas katoliku, õigeusu ja anglikaani kirikus ning mõnedes luterlikes sektides.
Katoliikluses on Paulus telgivalmistajate ja sadulseppade patroon. Temalt palutakse abi mürkmadude vastu.
Eesti rahvakalendris on 29. juuni peeterpaulipäev ja 25. jaanuar paavlipäev.


Martin Luther King.
Martin Luther King (sündinud Michael King, USA-s tavaliselt Dr. Martin Luther King, Jr.; 15. jaanuar 1929 – 4. aprill 1968) oli USA vaimulik ja mustanahaliste inimõiguste eest võitleva liikumise juht.
Oli aastast 1954 Montgomery baptistikoguduse pastor, asutas 1957 Lõuna Kristliku Juhtkonna Konverentsi ning alustas üleameerikalist võitlust rassilise segregatsiooni lõpetamiseks.
Organiseeris 1963 kuulsa marsi Washingtoni, kus esines 200 000 kuulaja ees. Tema avalikest esinemistest on kõige tuntum lõik, mis algas sõnadega «"I have a dream…"» («"Mul on üks unistus"»).
Langes 4. aprillil 1968 Memphises (Tennessee) valge rassisti atentaadi ohvriks.
Sai 1964. aastal Nobeli rahuauhinna.


6. märts.
6. märts on Gregoriuse kalendri 65. (liigaastal 66.) päev. Juliuse kalendri järgi 21. veebruar (liigaastal 22. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 300 päeva.
Ilmarekordid:.
Märts 06


Gaza tsoon.
Gaza tsoon (ka "Gaza sektor") on üks kahest araablaste Palestiina lahusasuvast osast (teine on Jordani Läänekallas). See on rannariba Vahemere kagurannikul, piirneb põhjast ja idast Iisraeliga ning edelast Egiptusega.
Tsooni pindala on 360 km². Pikkus on umbes 40 km, laius 6...14 km. Maismaapiiri pikkus on 62 km, sellest Iisraeliga 51 km ja Egiptusega 11 km. Rannajoon on 40 km pikkune.
Elanike arv oli 2008. aasta juuli hinnangul 1 500 202. Aastal 2004 oli elanikke 1 145 100.
Kuulub formaalselt tervikuna Palestiina omavalitsuse administratsiooni alla. Alates Gaza lahingust juunis 2007 kontrollib Gaza tsooni radikaalne islamirühmitus Ḩamās.
Aastatel 1967–2005 valitses Gaza tsooni Iisrael. Vastavalt Oslo lepetele kontrollib Iisrael Gaza tsooni õhuruumi ja territoriaalvesi, maapiiri Iisraeliga põhjas ja idas ning merepiiri läänes. Koostöös Egiptuse ja Euroopa Liiduga kontrollib Iisrael videolülituse kaudu kaudselt ka inimeste liikumist lõunapiiril Egiptusega.
Vee- ja elektrivarustus ning telekommunikatsioonid sõltuvad Iisraelist.
Aastatel 1948–1967 valitses Gaza tsooni Egiptus. Egiptus kontrollib Egiptuse ja Gaza tsooni vahelist piiri.
Gaza tsoonis paikneb Palestiina araablaste suurim linn ja omavalitsuse keskus Gaza, mille järgi piirkond on nime saanud.
Ajavöönd.
Gaza sektoris kehtib Ida-Euroopa aeg, suvel Ida-Euroopa suveaeg.
Kaugekõnekood.
Palestiina kaugekõne-maakood on 970, kuid seda saab kasutada ainult araabia maadest helistades. Kõik kõned läbivad Iisraeli telekommunikatsioonivõrgu, mistõttu alati töötab Iisraeli maakood 972. Gaza tsooni helistades lisatakse 082.
Loodus.
Nagu kogu ajaloolise Palestiina Vahemere rannik, koosneb Gaza tsoon liivast ja luidetest. Ainult 14% pindalast on põllumajanduslikult kasutatav maa.
Kõrgeim punkt on Abu 'Awdah (105 m üle merepinna) tsooni kagunurgas.
Aasta keskmine sademete hulk on 150...450 mm. Põhjavett on rikkalikult.
Rahvastik.
Elanike arv oli 2008. aasta hinnangul 1 500 000. Aastal 2004 oli elanikke 1 145 100, 2007. aasta juuli hinnangul 1 481 080. Elanike arv kahekordistub praeguse kasvutempo juures umbes iga 15 kuni 20 aasta tagant.
Sündimus on üks suuremaid maailmas. Üle poole rahvastikust on nooremad kui 15-aastased.
Keskmine eluiga on väiksem kui Jordani Läänekaldal ja Iisraelis. 1990ndate teisel poolel oli see meestel 70,4 ja naistel 73,4 aastat.
Päritolu.
Umbes 60% elanikest on esimese araabia-Iisraeli sõja ajal 1948 praeguse Iisraeli territooriumilt saabunud põgenikud ja nende järeltulijad.
Asustus.
Rahvastiku tihedus on 4167 in/km² (2007. aasta juuli hinnangul 4118 in/km²). Gaza tsoon on üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas.
Kuni augustini 2005 oli Gaza tsoonis juudi enklaavis 21 juudi asundust, kus elas umbes 8500 iisraellast.
Majandus.
Sisemajanduse kogutoodang on hinnanguliselt 770 miljonit USA dollarit, elaniku kohta 600 USA dollarit.
Ametlikult on käibel Iisraeli uus seekel, faktiliselt Egiptuse nael.
Ajalugu.
Vana postkaart Gaza piirkonna elanikega.
Viimase 3500 aasta jooksul on Gaza ajalugu kujundanud tema asend Põhja-Aafrikat Levandi viljaka maaga ühendaval teel. Ta oli strateegiliselt tähtis Egiptuse kuningatele ja paljudele hilisematele riikidele, mis piirkonda valitseda tahtsid. Seetõttu on ta korduvalt olnud suurte sõjakäikude keskmes. Gaza tsooni peamaantee Şalāḩ ad-Dīni tee on üks maailma vanemaid. Seda on kasutanud Vana-Egiptuse kuningate ja Aleksander Suure väed, ristisõdijate ratsavägi ning Napoleon.
Vanaaeg.
Gaza piirkond oli vanaajal oluline kaubanduskeskus Aafrika, Aasia ja Euroopa piirialal. Läbi Palestiina viis kaubatee Via Maris.
Gaza linna mainiti esmakordselt 15. sajandil eKr.
Kui mererahvad 12. sajandil eKr ründasid Egiptust, hõivasid selle ala vilistid ning tegid sellest oma asuala keskuse.
Alates 8. sajandist eKr vaheldus piirkonnas kiiresti võim. Ala oli vaheldumisi Egiptuse, Assüüria ja Uus-Babüloonia võimu all.
6. sajandi lõpust eKr oli piirkond Pärsia võimu all.
Aleksander Suur vallutas ägedat vastupanu osutava Gaza linna 332 eKr pärast kolm kuud kestnud piiramist. Seejärel tapsid tema väed kõik linna meessoost elanikud. Piirkonda valitsesid hiljem Ptolemaiosed Egiptusest ja Seleukiidid Süüriast.
1. sajandil eKr vallutas piirkonna Rooma riik. Roomlased ehitasid Gaza linna taas üles, nii et ta puhkes jälle õitsele.
Keskaeg.
Pärast Yarmūki lahingut 636 vallutasid linna araablased.
11. sajandil vallutasid piirkonna ajutiselt ristisõdijad.
12. sajandil hõivasid selle Egiptuse mamelukid.
Uusaeg.
Aastal 1517 langes mamelukkide riik Osmanite riigi võimu alla.
Pärast Osmanite riigi kaotust Esimest maailmasõda kuulus piirkond Rahvasteliidu Briti Palestiina mandaatala alla.
1948–1967.
Iisraeli riigi väljakuulutamisest 1948 kuni Kuuepäevase sõjani 1967 haldas piirkonda Egiptus, kuigi ta seda ei annekteerinud.
Suessi kriisi ajal 1956 vallutas Gaza tsooni Iisrael ning okupeeris seda ajutiselt, kuni see jälle Egiptuse kätte langes.
1967–2005.
Kuuepäevases sõjas 1967 vallutas Iisrael Egiptuselt muu hulgas Gaza tsooni.
Iisrael rajas Gaza tsooni mitu juudi asundust (Neẕarim, Kefar Darom, Gush Qatif). Need hõlmasid 40% Gaza tsooni pindalast ja seal elas 8000 asunikku. Gaza tsooni araablastest elanikel ei olnud neile asundustele ligipääsu ning nad lõikasid ära tee randa ja põldude juurde.
Alates Gaza-Jeeriko leppest oli Gaza tsoon valdavalt Palestiina omavalitsuse all.
Alates Teise "intifāḑah"' väljakuulutamisest 1994 oli Iisraeli sõdurite ja Palestiina araablaste vahel ühtelugu veriseid kokkupõrkeid. Gaza tsoon on endiselt islamistliku Ḩamāsi kants.
Aastal 2004 viisid Iisraeli Relvajõud läbi Operatsiooni Vikerkaar relvade salakaubaveo tõkestamiseks.
2005.
Iisraeli peaminister Ariel Sharon alustas 2005 pärast pikaajalisi sisepoliitilisi tülisid nn Sharoni plaani järgi tagasitõmbumist Gaza tsoonist, mis hõlmas kõikide juudi asunduste likvideerimist piirkonnas. Knessetis oli see plaan saanud 60 poolt- ja 47 vastuhäält. Sellise enamuse saamiseks pidi Sharon toetuma opositsiooni, sealhulgas Tööpartei häältele, sest tema enda partei oli selles küsimuses lõhenenud ning mõned selle saadikud hääletasid vastu.
15. augustil 2005 algas Gaza tsoonist tagasitõmbumine keeluga Iisraeli tsiviilisikutele Gaza tsooni siseneda ja seal viibida. 21 piirkonnas paikneva juudi asunduse asunikule anti alguses 48-tunnine tähtaeg piirkonnast lahkumiseks. Seejärel algas Iisraeli vägede väljaviimine. Mõne päevaga lahkuti juudi asundustest. Majad lammutati, et anda need alad araablastele üle. 12. septembri hommikul 2005 lahkus Kisufimi piiripunkti kaudu Gaza tsoonist viimane Iisraeli sõjaväekonvoi. Sellega lõppes Iisraeli 38 aastat kestnud sõjaline kohalolek Gaza tsoonis. Palestiina araablased tähistasid seda paugutamise ja tuututavate autode rongidega. Mitmes juudi asunduses süütasid araablased sünagoogi, mis oli ainsa hoonena püsti jäetud.
Järgnes verine võitlus araabia klannide vahel ning Ḩamāsi ja Fataḩi vahel. Hukkus sadu tsiviilisikuid. Infrastruktuuri väljaehitamine takerdus.
Sagenesid raketirünnakud Iisraeli territooriumile. 25. detsembril 2005 andis Ariel Sharon vägedele korralduse raketirünnakuid Iisraeli linnadele takistada. Selleks oli ette nähtud 2,5 km laiune tsoon Gaza tsooni põhjaosas, kuhu Palestiina araablastel oli sissepääs keelatud. 27. detsembril 2005 kutsus Iisraeli armee selle "turvatsooni" elanikke valjuhääldite ja lendlehtedega üles sealt lahkuma.
2007.
Juunis 2007 jõudsid Palestiina juhtivate poliitiliste rühmituste, islamistliku Ḩamāsi ja mõõdukama Fataḩi vahelised pinged uude haripunkti. 14. juunil 2007 läks kontroll Gaza tsooni üle Ḩamāsi kätte.
Palestiina president Maḩmūd ‘Abbās kutsus 17. juunil 2007 ametisse Salām Fayyāḑi valitsuse, mida Ḩamās aga ei tunnustanud. See ajendas Ḩamāsi ja Fataḩi vahelise Gaza lahingu, millest tuli võitjana välja Ḩamās.
Selle konflikti tagajärjel valitseb Gaza tsooni faktiliselt islamistlik Ḩamās eesotsas Ismā‘īl Hanīyah'ga. Ḩamāsil on kavas rajada oma riik, mida hakataks valitsema šariaadi kohaselt. 30. juulil kutsus Hanīyah Gaza tsooni üle 40 välismaa ajakirjaniku.
19. septembril 2007 kuulutas Iisraeli Ehud Olmerti valitsus Gaza tsooni "vaenulikuks alaks", viidates sagenevatele raketirünnakutele. Kaitseminister Ehud Baraki sõnul ei piisanud selleks enam õhurünnakutest rakettide oletatavate asupaikade pihta ja maavägede lühiedasitungidest. Enne Gaza tsoonile suure rünnaku alustamist proovitavat Ḩamāsi nõrgestamiseks alternatiivseid meetmeid. Need nägid ette kütuse ja elektriga varustamise vähendamist ning kaubavahetuse ja piiriületusvõimaluste piiramist, vältides aga humanitaarkriisi. ÜRO peasekretär Ban Ki Moon kutsus seepeale Iisraeli üles oma otsust veel kord kaaluma, viidates sellele, et Iisraelil on kohustused tsiviilelanike vastu ning inimõigusi tuleb austada. Palestiina president Maḩmūd ‘Abbās nimetas seda otsust meelevaldseks; see suurendavat 1,5 miljoni Palestiina araablase tegude eest, mille eest nad vastutust ei kandvat.
2008.
Reaktsioonina Ḩamāsi jätkuvatele rünnakutele Gaza tsooni põhjaosast Iisraeli linna Sederoti pihta raketirünnakutele rakettidega Qasām sulges Iisrael 18. jaanuaril 2008 piiripunktid Gaza tsooniga ning lõpetas Gaza tsooni kütusega (nafta, bensiini ja maagaasiga) varustamise. Ainus naftat kasutav elektrijaam Gaza linna juures pidi pühapäeval, 20. jaanuaril 2008 kella 20 paiku elektritootmise katkestama, mis tingis suure (vähemalt 800 000 elanikku puudutava) elektrikatkestuse Gaza tsoonis. Elektrikatkestuses süüdistasid teineteist Iisrael ja Ḩamāsi režiim eesotsas Ismā‘īl Hanīyah'ga. Iisraeli poole arvates oli elektritootmise katkestamine ja elektrikatkestus lavastatud, et rahvusvaheline üldsus mõjutaks Iisraeli blokaadi lõpetama; et Iisraelist tuleb kaablite kaudu 70% Gaza tsooni elektrist, ei olevat elektrikatkestusel seost bensiiniga varustamise katkestamisega. Ka kütusevarud olevat olnud elektritootmise jätkamiseks piisavad. Samuti olevat neil olnud mitmenädalased toiduvarud. Et paljud pagaritöökojad pidid elektri puudumise tõttu töö katkestama, tekkisid suured leivajärjekorrad. Kalurid ei saanud bensiini puudumise tõttu merele minna. Maḩmūd ‘Abbās kutsus Iisraeli üles taastama bensiini ja maagaasiga varustamise ning avama piiripunktid. Varsti teatas Iisraeli Ehud Olmerti valitsus piiride avamisest ning abisaadetiste ning elektritarnete taastamisest.
23. jaanuaril 2008 lõhkasid sissid mitusada meetrit Gaza tsooni ja Egiptuse vahelisest piirimüürist Philadelphi koridorist. Julgeolekujõud ei suutnud piiri ületamist takistada. Kümned tuhanded Palestiina araablased valgusid Egiptuse Põhja-Siinai kubernerkonda. Piirilinna Rafaḩi Egiptuse osast sai koht, kust käidi leiba jm kaupu ostmas. Egiptuse arstide liit saatis üle piiri 20 tonni ravimeid; julgeolekujõud lubasid neil saata üle piiri veel miljoni naela eest ravimeid. USA avaldas avatud piiri pärast muret; Egiptus kinnitas, et piir suletakse lähipäevil. Kairos avaldas 2000 inimest meelt Gaza tsooni elanike toetuseks. Politsei sulges peatänavad ja sadu demonstrante võeti kinni. Iisraelist hakkasid kostma hääled, et Gaza tsooni elanike varustamine tuleb jätta Egiptuse õlule, nagu see Kuuepäevase sõjani 1967 oli olnud.
2007. aastast on Gaza tsoon rühmituse Ḩamās kontrolli all. 19. detsembril 2008 kuulutas Ḩamās juunis 2008 Iisraeliga sõlmitud vaherahu Gaza piirkonnas lõppenuks. Gaza tsoonist hakati tulistama rakette Iisraeli linnade pihta. 27. detsembril alustas Iisrael operatsiooni "Sulatina" õhuvägede rünnakuga arvatavate Ḩamāsi juhtide asupaikade ja ühendusteede pihta. 3. jaanuaril 2009 algas Iisraeli tanki- ja jalaväe sissetung Gaza tsooni. 4. jaanuariks oli õhurünnakutes hukkunud umbes 460 inimest, nende seas mitu Ḩamāsi juhti, kuid ka palju lapsi ja naisi.


Jordani Läänekallas.
Jordani Läänekallas ehk Läänekallas ehk Jordani jõe Läänekallas (Iisraelis nimetatakse seda Juudamaaks ja Samaariaks) on üks kahest araablaste Palestiina lahusasuvast osast (teine on Gaza tsoon). Piirneb läänes Iisraeli ja idas Jordaaniaga. Viimasest lahutavad teda Jordani jõgi ja Surnumeri.
Osa Läänekalda alasid kuulub Palestiina omavalitsuse administratsiooni alla.
Jordani Läänekaldal asub Palestiina omavalitsuse halduskeskus Rām Allāh.


Baptism.
Baptism on evangeelne protestantlik liikumine, selle järgijaid nimetatakse baptistideks. Nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab vette kastmist; baptismis ei ristita mitte lapsi, vaid usku tunnistanud täisealisi üleni vettekastmisega.
Levinuima seisukoha järgi tekkis baptism 17. sajandi alguse Inglismaal puritaanlaste keskel ja levis Põhja-Ameerikas, kus see on tänaseks levinuim protestantlik usuvool. 1689. aastast pärineb Londoni baptistlik usutunnistus, mida paljud baptistikogudused kasutavad oma tegevuse alusena. Teise seisukoha järgi on baptismi vaimseks eelkäijaks 16. sajandi anabaptistlikud ehk taasristijate liikumised, mis oli üks reformatsiooni harusid. Mõned baptistid aga peavad oma traditsiooni tulenevaks vahetult algkristluse aegadest.
Ainsa usuõpetusliku autoriteedina tunnistavad baptistid Piiblit, millest püütakse lahus hoida puhtinimlikku päritolu usulist pärimust. Fundamentalistlikud baptistlikud rühmitused usuvad piibli eksimatust ja sõnasõnalist tõelevastavust. Baptistide usulises praktikas ei ole vaimulikke, kes peaksid vahendama uskliku ja Jumala suhet, usutakse, et iga kristlane võib saavutada Jumalaga vahetu sideme. Vaimulikest talitustest pühitsetakse usklike ristimist ja pühaõhtusöömaaega, sealjuures viimase puhul rõhutatakse tegevuse sümboolset iseloomu ning eitatakse transsubstantsiatsiooni. Usutakse inimese usulise valiku vabadust ning päästmist ainuüksi usu, mitte heade tegude vms läbi. Toetatakse riigi ja kiriku lahusust. Jumalateenistuse keskne osa on jutlus, tihti kasutatakse muusikat, nt koorilaulu või bändimuusikat.
Kuna baptistlikud kogudused on autonoomsed, võib nende usuline praktika mõneti erineda. Samuti leidub konservatiivseid (traditsiooniline muusika, ranged nõuded riietuse suhtes jms) ja liberaalseid baptistide kogudusi. Sageli moodustatakse liite omasuguste kogudustega, tugevalt erinevate kogudustega suheldakse harva. Baptistidel puudub üksmeel ka paljudes teoloogilistes küsimustes. Näiteks osa baptiste usub, et Kristus lunastas pattudest terve inimkonna, teised aga, et ainult usklike inimeste patud.
1905 asutati baptistide maailmaliit. Maailmas on tänapäeval üle 40 miljoni täiskasvanud baptisti, suurem osa neist Ameerika Ühendriikides. Euroopas on suurimad baptistikogukonnad Inglismaal ja Ukrainas.
Eestis loodi esimesed baptistikogudused 1880. aastatel. Eriti tugev oli see usuliikumine Lääne-Eestis ja saartel. Sageli moodustati baptistikogudused priilaste liikumise baasil. Vanim Eesti baptistikogudus loodi Haapsalus 24. veebruaril 1884. 1900 moodustati baptistikoguduste liit. 1945 liitsid ametivõimud Eesti Baptisti Liidu, Eesti Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduste Liidu ja Eesti Jeesuse Kristuse Evangeeliumi Usuühingute Liidu üheks – Eesti Evangeelsete Kristlaste-Baptistide Koguduste Liiduks. 1989. aastast tegutseb tollase liidu järjepidevuse alusel Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, kuhu 2005. aasta seisuga kuulus 83 kogudust kokku umbes 6000 liikmega.


Eesti kirikute loend.
Eesti kirikute (pühakodade) loend konfessioonide kaupa loetleb Eesti kirikud konfessioonide kaupa.


Koeru kirik.
Koeru Maarja Magdaleena kirik on Koeru kihelkonna kirik asukohaga Koerus. Seal tegutseb EELK Koeru Maarja-Magdaleena kogudus. Kirik on pühitsetud Maarja Magdaleenale ja selle nimepäev on madlipäev (22. juuli).
Kirik on gooti stiilis, ehitatud 13.–18. sajandil. Kiriku ajalugu arvestatakse sisseõnnistamisest 22. juulil 1287. aastal. Kirik on arhitektuurimälestis.
Kiriku aadress on Väinjärve tee 1.
Arhitektuur, sisustus ja ajalugu.
Kirik on kõrge ja avar. Ta koosneb nelinurksest koorivõlvikust, avarast pikihoonest, ja tornist (43,5 m), mis eendub lääneseinast. Kooriruumi idaseinas on kõrge baldahhiinkaar. Idaaknal on keskaegne ehisraamistik. Kooriruumi lõunaseinas on piiskopi istenišš. Pikihoonet ja kooriruumi ühendab kõrge, võrendiga võidukaar. Kooriruumi põhjaseinas on müüritrepp, mille üks haru viib pikihoone võlvidele, teine viis läbi võidukaare ukseava võrendile, millel oli jutluspult. Selline trepikäik on Eestis ainulaadne. Ukseavale on praegu antud akna kuju. Läänefassaadil on ümaraken, nagu mitmel teiselgi Kesk-Eesti kirikul.
1253. aastal sai Tallinna piiskop Torkill Saksa Ordult vahetuse teel maavaldusi Koeru ümbruses. Nendest kujunes hilisema Preedi piiskopimõisa tuumik. Võib arvata, et Koeru kirik ehitati varsti pärast seda; ehitusisandaks oli piiskop.
Kolmelööviline pikihoone jäi algselt võlvimata, kuigi kirdenurga müüritrepi järgi võib arvata, et võlvimine oli kavas. Torn ehitati koos pikihoonega. Torni linnuselaadsele ülakorrusele sai ligi pikihoone pööningu kaudu.
1280. aastatel sai Koeru kihelkonnas vahetuse läbi Järvamaa foogtilt maavaldusi tsisterslaste Valkena klooster (Kärkna klooster). Sellega seoses võlviti pikihoone saledate ümarsammastega kolmelööviliseks kodakirikuks (arvatakse, et seejuures järgiti Ambla kiriku eeskuju). Võlve kannavad ka nelinurkse profiiliga vööndkaared ja seinakonsoolid. Kesklööv on külglöövidest üle poole laiem. Ühe samba kapiteelil kujutatud tsistertslasest ilmikvenda (kitsaste varrukatega rüüga). See on on kapuutsiga habetunud meest, kes hoiab käsi üleval nii, et koos kapuutsi teravikuga moodustub kolmnurk. See on tsistertslaste käemärk, mis tähendab kirikut. Teistel kapiteelidel on kujutatud looma- (väänlat neelav hundi- ja ahvipea) ja taimemotiive (varagootilikud punga- ja lehemotiivid). Hiljem ehitatud rõdude tõttu ei ole need hästi vaadeldavad. Sellest ajast on pärit ka seinamaalingud, mis imiteerivad kvaadreid.
Võlvitud eeskoda põhjaportaali ees oli nähtavasti algselt kasutusel kabelina, sest ida- ja lääneseinas on aknaavad. Arvatavasti on see pärit hiliskeskajast.
Wredede suguvõsa, kes 17. sajandil omandas endise Preedi piiskopimõisa, tegi kirikule heldelt annetusi. 1645. aastal kinkis vabahärra Caspar von Wrede kirikule praeguse vana altariseina, kantsli ja osaliselt säilinud pingid. Need valmisid arvatavasti Tallinna meistri Lüdert Heissmanni töökojas. Barokne kahepealise kulliga kroonlühter pärineb 1654. aastast ja Tallinna meistri Christian Ackermanni suur nikerdatud krutsifiks 17. sajandi lõpust.
Põhjasõja algul süütasid kiriku Vene väed. Kannatada saanud torn ja katus taastati 1720. aastatel. Praegune tornikiiver pärineb 1721. aastast. Tõenäoliselt ehitati taastamistööde käigus ka käärkamber. Selle ruumijaotus ja silindervõlv ei ole tüüpiliselt keskaegsed, ukseavad on klassitsistlikud.
1784 sai kirik esimese oreli.
19. sajandist on pärit veel kaks kroonlühtrit.
1883. aastal ehitati väärid ning aknaid pikendati allapoole. 19. sajandist pärineb ka aknavitraaž, mis praegu on restaureerimisel.
1901. aastal seati üles praegune orel, mis on 1900. aastal valmistatud Ludwigsburgis Walckeri töökojas. Vajaliku summa oreli ostmiseks annetasid Koeru kihelkonna inimesed.
1901. aastal kinkis Hermann von Wrede oreliprospektiga harmoneeruva uue neogooti altariseina. Neogooti õpetajapink on Kersti Markuse hinnangul tähelepanuväärselt ilus.
22. juunil 2002 vahetati välja kiriku tornikell. Eelmine kell oli olnud juba aastaid mõranenud, kuni vaikis lõplikult. 400-kilone kell, mis torni tõsteti, on valatud Peterburi kellavalutehases 1897. aastal.
Kirikus võib näha katkeid kunagi seinu katnud "secco"-maalidest.
Kirikuaed.
Kiriku surnuaias on Baeride, Wrangellide, Benckendorffide, Wredede, Knorringite, Hoffmannide, Bremenite ja Baranoffide rahula.
Viiest kabelist, mis 19. sajandi esimesel poolel kirikaia lääne- ja põhjamüüridel paiknesid, on alles üks.
Rahvaluule.
Muistendi järgi kerkinud Koeru kirik maa alt metsa sisse. Kiriku asukoha juhatanud kätte koera haukumine. Algul hakatud kirikut nimetama koerte kirikuks, hiljem nimetatud see halva kõla pärast ümber Koeru kirikuks.
Teise muistendi järgi oli Koeru kirik juba valmis, aga nime ei olnud. Kui ta oleks veel ühe päeva ilma nimeta olnud, oleks ta ära lagunenud. Üks mees läks koerakarjaga kirikust mööda. Koerad hakkasid kiriku peale haukuma ja sestsaadik jäi nimi Koeru.
Muud.
Wilhelm Struve kasutas Koeru kirikut ühe triangulatsioonipunktina Maa kuju ja mõõtmete täpsustamisel.
Keskajal oli Koeru kirik palverändurite peatuspaik.


Kersti Markus.
Kersti Markus (sündis 27. aprillil 1962) on eesti kunstiajaloolane. Ta on uurinud põhiliselt Eesti keskaegsete kirikute arhitektuuri ja sisustust.


Kunstiajalugu.
Kunstiajalugu on kunstiteaduse osa, mis tegeleb arhitektuuri, kujutava kunsti ja tarbekunsti ajaloolise arengu uurimise, teoste kirjeldamise, süstematiseerimise ning analüüsiga.
Kunstiajalugu jaotatakse eelkõige ajalise järgnevuse abil, üldjoontes vanaaja, keskaja, sealt edasi uusaegsed kunstiperioodid, veel edasi kaasaegsed voolud.
Esiaja kunst.
Vanimad mälestised pärinevad vanimast kiviajast, vahemikus ligikaudu 30 000 aastat e.Kr kuni 8000 aastat e.Kr ning puudutavad luust, kivist, savist skulptuure (Willendorfi Venus) ning koopamaalinguid (Altamiras ja Lascaux's). Koopamaalingutel esinevad loomad - näib et rituaalsel moel: kujutati endale tarvilikke loomi, võimalik, et soodustada nende paljunemist, ning jahitavaid haavatuna, ennetamaks jahiõnne.
Keskmisel kiviajast - 8. ja 7. aastatuhandest - on pärit kompositsioonid inimestest, loomad jäävad sel ajal vaikselt tagaplaanile. Adura koobastes Sitsiilias on inimesed veel looduslähedased, Valltortas Hispaanias juba skematiseeritud. Seintele on graveeritud mehi sõdimas, jahti pidamas, mett korjamas; naised jalutavad lastega. Loomade "tagaplaan" on Põhja-Aafrikas Fezzani ja Tassili kaljumaalidel.
Alates umbes 6. aastatuhandest on noorema kiviaja mälestisi leida üle kogu Põhja-Euroopa, enamasti on need kõiksugu geomeetrilised kujundid kividel ja luuesemetel, mis tihti kujutasid taevakehi. Ajastust on olulised veel megaliitilised monumendid: menhirid, dolmenid.
Vana-Egiptus.
Vana-Egiptuse esinduslikum periood kestab umbes 4. aastatuhande lõpust 2. aastatuhande lõpuni, mil piirkond saab erinevate välisvallutuste tallermaaks.
Kunstile on omapärane ta iseseisvus ja stabiilsus - põhilaadilt jäi see samaks kogu perioodi vältel. Kunst jaguneb arhitektuuriks ning kujutavaks kunstiks.
Vana-Egiptuse arhitektuur.
Arhitektuuris on märksõnadeks püramiidid, mastabad ja templid. Esimesed ja teised on haudehitised ning arvatakse, et üks on teisest välja kasvanud: kuna vaarao matmispaik pidi olema mõistetavatel põhjustel suurejoonelisem, siis hakati asetama mastaabasid üksteise peale. Püüramiididest suurimad Gizas - Cheopsi, Chepereni ja Mykerinose - on kõik ehitatud Vana riigi ajal, hilisemad on pisemad.
Templeid ehitati jumalatele, selle moodustasid sissekäik, sammashoov, kuhu ka rahvas pääses, ning tagumised kinnised ruumid, kus vaid preestrid võisid toimetada.
Kui ka Vana riigi ajal olid templites sambad, leidsid nad Keskmise riigi ajal süstemaatilisemat kasutust. Vormilt olid nad proto-dooria siilis, tõenäoliselt saadud nelinurksel sambalt järjest nurki ära lõigates, saavutades nelinurgast kaheksanurga, siis 16-nurga jne. Lisaks proto-dooria sammastele on egiptuse ehituskunstile omased veel lootos-, papüürus- ja palmsambad, mis jäljendasid vastavaid taimi. Nii nagu Vana-Kreekas moodustusid sambad baasist, tüvesest ja kapiteelist.
Uue riigi ajal - tänu poliitilisele võimsusele ja tihematele kultuurisidemetele - võeti Ees-Aasiast ja Kreetalt üle uusi elemente.
Üldmulje templitest on monotoonne, erksust lisavad vaid templi seinu ja sambaid katvad reljeefid ja hieroglüüfid.
Ainukeseks insenerilahenduseks olid sammas ja tala.
Vana-Egiptuse kujutav kunst.
Kujutava kunstist esinesid skulptuur ning reljeefi- ja maalikunst. Kuna viimased kaks olid väga lähedased - reljeefid olid väga madalad ning värvilised ning allusid koos maaliga samadele stiiliseadustele - käsitletakse neid koos "pinnakunstina".
Pinnakunst oli väga selge ja ülevaatlik ning eksisteeris koos kirjaga. Valitsejaid kujutati kõige suurematena, seejärel ametnikke, väikseimaina aga lihtrahvast. Kuningad ja ametnikud olid alati egiptuse poosis: pea, käed, alakeha ja jalad külgvaates, õlad eestvaates.
Skulptuuris kujutati samuti enamasti valitsejaid ja pooside valik on piiratud: pea sirgelt püsti, istuval figuuril jalad üksteise kõrval, käed põlvedel, vahel üks rinnal; püsti seisval figuuril vasak jalg pisut ees, käed ripuvad alla, vahel hoidis üks keppi.
Skulptuuride valmistamise kunsti peeti väga oluliseks, sest muumia hävimise korral pidi just portreeskulptuur täitma hinge jaoks keha aset. Seepärast püüdsid kõik, kel vähegi võimalust, endast skulptuuri maha jätta. Skulptuure raiuti kivist, kuid on teada ka puitskulptuure, mis olid jõukohasemad vaesemale rahvakihile.
Teise kategooria moodustavad teeniate kujud, mida ülikuile hauda kaasa pandi. Nemad olid kujutatud märksa vabamas olekus, kuigi mõningane kangus on ka neile omane.
Kunstiajaloo uurimine ja õpetamine.
Kunstiteaduse esiisaks peetakse Johann Joachim Winckelmanni (1717–1768), kelle põhiteos “Vana aja kunsti ajalugu” (“Geschichte der Kunst des Alterthums”) ilmus 1764. Kunstiajaloo uurimine ja õpetus olid Euroopas esialgu tihedalt seotud klassikalise filoloogia, muinasteaduse ja esteetika ning teoloogiaga. Kunstiteadus kujunes iseseisvaks distsipliiniks alles järgneva, 19. sajandi teisel poolel. 1873. aastal kogunes Viinis esimene rahvusvaheline kunstiajaloo kongress, mille resolutsioonis seati eesmärgiks rajada korralised kunstiajaloo õppetoolid kõigis ülikoolides. Esimene kunstiajaloo õppetool rajati Bonni ülikoolis 1860. aastal ja seal hakkas tööle Anton Springer.


Kunstiteadlaste loend.
"Siin on loetletud kunstiteadlasi ja kunstiajaloolasi"


Kunstiteadus.
Kunstiteadus on humanitaarteadus, mis tegeleb kunstiteoste ning nende tausta uurimise, kirjeldamise ja hindamisega.
Kunstiteaduse "aladistsipliinid" on kunstiajalugu (mida iseloomustab ajalooteaduse meetodite kasutamine), kunstiteooria (mis tegeleb kunsti kui nähtuse üldiste küsimustega) ja kunstikriitika (mis üritab hinnata kunstiteoste kunstilist väärtust).
Kunstiteadus on tihedalt seotud ja omab ühisosa selliste teadustega, nagu semiootika, (kunsti- või loovuse) psühholoogia, (kunsti)sotsioloogia, meediauuringud, esteetika jpt.


Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peakontor, endine Punase RETi hoone Tallinnas, Ahtri 10a, suvi 2011
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peakontori sissepääs, suvi 2011
Sotsiaaldemokraatlik Erakond on Eesti erakond. See tekkis 7. veebruaril 2004 Rahvaerakond Mõõdukad ümbernimetamise tulemusel. Erakonna ideoloogia on modernne sotsiaaldemokraatia.
Juhtkond.
Erakonna esimees on Sven Mikser ja peasekretär Indrek Saar.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatusse kuuluvad lisaks neile Urve Palo, Karel Rüütli, Marju Lauristin, Epp Klooster, Marianne Mikko, Jüri Morozov, Eiki Nestor, Ivari Padar, Heljo Pikhof, Kaido Tamberg, Jaanus Marrandi, Kajar Lember, Katrin Saks, Sirje Tobreluts, Andres Anvelt, Vadim Belobrovtsev ja Rein Karemäe.
Erakonna volikogu juhataja on Ivari Padar ja asejuhataja Jüri Morozov.
Lisaks neile kuuluvad volikogusse kõik juhatuse liikmed ning piirkondade esindajad: Harjumaa piirkonna esindajad Maret Reinmets ja Priit Siitan, Hiiumaa piirkonna esindajad Ivo Eesmaa ja Toomas Kokovkin, Ida-Virumaa piirkonna esindajad Aili Ilves ja Aarne Meier, Jõgevamaa piirkonna esindajad Ants Noormägi ja Meelis Paavel, Järvamaa piirkonna esindajad Jaanus Alliksoo ja Priit Põder, Läänemaa piirkonna esindajad Neeme Suur ja Gunnar Polma, Lääne-Virumaa piirkonna esindajad Rannar Vassiljev ja Jane Rätsep, Põlvamaa piirkonna esindaja Raul Kudre, Pärnumaa piirkonna esindajad Kaja Must ja Jüri Puidet, Raplamaa piirkonna esindajad Alger Tammiste ja Tiit Tammsaar, Tallinna piirkonna esindajad Lennart Mängli, Hannes Rumm, Maimu Berg, Barbi Pilvre, Jaak Juske ja Hanno Matto, Tartu linna piirkonna esindajad Tõnu Ints ja Toivo Laht, Tartumaa piirkonna esindajad Jaan Õunapuu ja Priit Lomp, Valgamaa piirkonna esindajad Karl Kirt ja Madis Gross, Viljandimaa piirkonna esindajad Heiki Järveveer ja Randel Länts ning Võrumaa piirkonna esindajad Kaja Kuslapuu ja Raigo Jahu.
Põhimõtted.
Erakonna põhiväärtused on tööd väärtustav majandusmudel, võrdsus, õiglus ja solidaarsus.
Erakond määratleb end vasaktsentristliku parteina. Erakonna noortekogu nimi on Noored Sotsiaaldemokraadid.
Ajaleht.
Erakonna ajalehe nimi on 2004. aasta septembrist Sotsiaaldemokraat. Varem kandis see nime Rahva Hääl 1998. aasta jaanuarist Rahvaerakonna ja Mõõdukate ühislehena. Järjekorranumbrilt kaheksas. Esimesed 7 oli kumbki erakond üllitanud vastavalt nime all "Mõõdukad" ja "Rahvaerakond".
Sümboolika.
Erakonna sümbol on punane roos. Erakonna hümn erinevalt teistest Euroopa sotsidest ei ole "Internatsionaal".
Valimistel.
Riigikogu valimistel (2003) saadi 7% häältest (34 837 häält), mis andis 6 kohta.
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel sai erakond 3 kohta. Valituks osutusid Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko ja Ivari Padar. SDE kandidaatidest kolmanda häältearvu saanud Padar loobus, ja samast nimekirjast tuli sisse Andres Tarand.
Erakond kogus 85 429 häält ehk 36,8% ehk vastavalt valimisreeglitele 3 kohta.
Valimiskampaania kulud.
Valimiskampaaniale kulud moodustasid 7 942 607 krooni ja 61 senti, sealhulgas
1 437 952 krooni saadi riigieelarvelistest laekumistest, 3 miljonit krooni saadi laenu Sampo Pangalt.
Erakond jäi võlgu umbes 3,5 miljonit krooni.
Tulemused.
2007. aasta Riigikogu valimistel parandasid sotsiaaldemokraadid võrreldes eelmiste parlamendivalimistega oma tulemust, kogudes 58 256 häält ehk 10,6 protsendi valijate toetuse. See tagas neile Riigikogus 10 kohta.
Ajalugu.
Sotsiaaldemokraatlik liikumine Eestis on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ametliku seisukoha kohaselt vanim jäjepidevalt tegutsev erakond, mille ideoloogiaga seotud liikumine tekkis 1905. aastal. 1919. aastal võtsid tollased sotsparteid Asutava Kogu valimistel kolmveerand kohtadest. Eesti sotsiaaldemokraadid kuulusid Sotsialistlikusse Internatsionaali juba enne Teist maailmasõda ning nende liikmestaatus taastati pärast Eesti taasiseseisvumist.
Järjepidevuse kandvaks jõuks loetakse paguluses tegutsenud Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis, mis liitus koos kolme teise erakonnaga 1990. aasta septembris Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks Parteiks (esimees Marju Lauristin).
SDE eelkäija Mõõdukad tekkis 1996. aastal Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei (selle viimane liider oli Eiki Nestor) ja Eesti Maa-Keskerakonna (selle viimane liider oli Vambo Kaal) liitumisel. Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei tekkis 1990. aastal.
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei (ESDP).
Asutati 08.09.1990 Tallinnas, kui ühinesid Eesti Demokraatlik Tööerakond (EDTE), Eesti Sotsiaaldemokraatlik Iseseisvuspartei (ESDIP) ja Vene Sotsiaaldemokraatlik Partei Eestis (VSDPE), samuti Rootsis Teise maailmasõja järgselt tegutsenud Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis (ESPVK). ESDP sai 10.1990 Sotsialistliku Internatsionaali (SI) täisliikmeks. Logoks oli punane roos.
Erakonna esimehed: Eiki Nestor 1995-28.04.1996, Marju Lauristin 08.09.1990–1995.
Eesti Demokraatlik Tööerakond (EDTE).
Asutati 30.04.1989 (asutajaliikmeid 16). Kujunes välja Eestimaa Rahvarindest.
Erakonna esimees: Vello Saatpalu 30.04.1989–08.09.1990. EDTE pidas ennast Eesti Tööerakonna järeltulijaks.
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Iseseisvuspartei (ESDIP).
Asutati 06.1990, kujunes välja Eestimaa Rahvarindest.
Erakonna esimees: Marju Lauristin 06.1990–08.09.1990.
Vene Sotsiaaldemokraatlik Partei Eestis (VSDPE).
Erakonna esimees: Jossiv Jurovski 02.1990–08.09.1990
Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis (ESPVK)
Asutatud pärast Teist maailmasõda Rootsis. Eksiili läinud Eesti Vabariigi ajal tegutsenud Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei jätk.
Erakonna esimees: Johannes Mihkelson
Eesti Maa-Keskerakond (EMKE).
Asutatud 07.04.1990 Türil. Erakonna asutamist valmistati ette väga pikalt, selle juures olid Eestimaa Rahvarinne, Eestimaa Talupidajate Keskliit ja Eesti Maaliit (EML). Uue partei eesmärgiks oli liita kokku talunike ühendus ja Eesti Maaliit (EML), kes küll hiljem sellest distantseerus ja muutus ise erakonnaks. Eksiilis tegutsenud Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate Kogud, mis 1962 muudeti Eesti Demokraatlikuks Uniooniks, tunnistas EMKE oma poliitiliseks järglaseks. EMKE osales Tsentristide Rahvusvahelise Koostöövõrgu (INC) töös vaatlejaliikmena. EMKE programm kaldus Põhjamaade sõsarparteide (Põhjala Keskparteide) kombel modernsesse liberalismi (sotsiaal-liberalismi). Logol oli kujutatud ristikheina.
Erakonna esimehed: Vambo Kaal 12.11.1994–28.04.1996, Ivar Raig 07.04.1990–12.11.1994.
Rahvaerakond (R).
Asutati 05.04.1998, kui ühinesid Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond (VKRE) ja Eesti Talurahva Erakond (ETRE). Erakond oli selgelt jagunenud parempoolseks ja agraarseks tiivaks. Neist valdavalt agraartiib ühines Mõõdukatega. Ülejäänud leer Rahvaerakonnast lahkus valdavalt Isamaaliitu.
Erakonna esimees: Toomas Hendrik Ilves 05.04.1998–27.11.1999.
Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond (VKRE).
Asutati 09.1994, kui eraldus Rahvuslikust Koonderakonnast Isamaa (RKEI).
Eesti Talurahva Erakond (ETRE).
Erakonna esimees: Jaan-Hans Kuks 05.11.1994–05.1998.
Ajalugu liitumiste järel.
2009. aastal valiti erakonna liidriks Jüri Pihl ning juhatusse: esimees Jüri Pihl, peasekretär Randel Länts, Peeter Kreitzberg, Katrin Saks, Indrek Saar, Marju Lauristin, Eiki Nestor, Ivari Padar, Tõnu Ints, Epp Klooster, Reet Laja, Jarno Laur, Marianne Mikko, Sven Mikser, Jüri Morozov, Heljo Pikhof, Kadi Pärnits, Maris Sild, Kaido Tamberg ja Rannar Vassiljev.
16. oktoobril 2010 valis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogu erakonna uueks esimeheks Sven Mikseri.
Rahvusvahelised kontaktid.
Erakond kuulub Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei ajast (aastast 1990) Sotsialistliku Internatsionaali (inglise keeles "Socialist International"), Euroopas Euroopa Sotsialistide Parteisse ("Party of the European Socialists").


Esindusdemokraatia.
Esindusdemokraatia on demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. Parlamentaarses riigis valib rahvas oma esindajad ainult parlamenti (näiteks Eestis, Suurbritannias, Rootsis). Presidentaalses riigis (näiteks Venemaal, USA-s) valib rahvas nii parlamendi kui ka presidendi.
Esindusdemokraatia ja muud demokraatia vormid.
Kuna esindusdemokraatia kõige suuremaks probleemiks võib pidada täieliku läbipaistvuse puudumist ja seetõttu võimu kaugenemist rahvast, siis rakendatakse paljudes kogukondades ühiskonna juhtimisel otsedemokraatia ja osalusdemokraatia põhimõtteid.
Otse- ja osalusdemokraatia probleemiks on võrreldes esindusdemokraatiaga suurem aja- ja muude ressursside kulu otsuste tegemisel. Seetõttu rakendatakse suuremate üksuste (linn, riik, riikide liit) juhtimisel eelkõige esindusdemokraatiat.
Esindusdemokraatia ja otsedemokraatia.
Esindusdemokraatia vastandub otsedemokraatiale, mille puhul rahvas teostab oma võimu otseselt.
Esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia.
Esindusdemokraatia teisendit, mis sisaldab otsedemokraatia elemente, kutsutakse osalusdemokraatiaks. Tavaliselt toimib osalusdemokraatia paremini väiksemate kogukondade või otsustusüksuste tasemel (näiteks perekond, korteriühistu, küla). Selleks, et vähendada üksikisikust kaugele jääva esindusdemokraatia vahenditega tehtud otsuste negatiivset mõju üksikisikule, peab võimalikult palju kohalikke probleeme leidma lahenduse väikestes kogukondades. Kõrgemate tasandite otsustada tuleb jätta ainult põhimõttelised küsimused. Nii pole ka vaja kõrgematele tasanditele suurtes kogustes tööjõudu (bürokraatia), keda võib rakendada muul tööl.


Eesti erakonnad vasak-parem-skaalal.
Vasakpoolsust iseloomustab püüd riigi kaudu teostada sotsiaalset ja majanduslikku võrdsustamist. Parempoolsust iseloomustab põhimõte, mille kohaselt iga ühiskonna liige on ise vastutav oma sotsiaalse ja majandusliku heaolu eest. Tsentrismi iseloomustab püüd liita valijaskonnas populaarsemaid ideid. Majanduspoliitikas on parempoolsete eesmärk: minimaalne riik, vasakpoolsete eesmärk: riigi sekkumine majandusse. Eristada saab ka vasak- ja paremtsentrit. Kui vasaktsentrit iseloomustab majandusküsimustes püüd segamajanduse poole, siis paremtsentrismi iseloomustab tüüpiliselt suund traditsiooniliste väärtuste hoidmise poole.
Vasakpoolsus: Eestimaa Ühendatud Vasakpartei
Vasaktsentrism: Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Paremtsentrism: Eestimaa Rahvaliit, Iseseisvuspartei
Parempoolsus: Isamaa ja Res Publica liit, Reformierakond
Erakond Eestimaa Rohelised paigutavad ennast klassikaliselt vasak-parem-skaalalt väljaspoole ja toovad juurde keskkonnamõõtme.


Saeima.
Saeima ehk Läti Seim on Läti parlament.
Saeima on 100-liikmeline ühekojaline parlament.
See valitakse võrdeliste valimiste põhimõttel 4 aastaks oktoobri esimesel laupäeval. Seimi esimesed 6 koosseisu (kuni 1998. aastani) valiti 3 aastaks. Valimisringkondi on viis: Kurzeme, Latgale, Riia, Zemgale ja Vidzeme.
Seimi 1. koosseis valiti 1922. aastal. 15. mail 1934 korraldas Kārlis Ulmanis riigipöörde ja saatis Seimi 4. koosseisu laiali. Edaspidi valitses ta ilma Seimita. 1940 valiti niinimetatud Rahvaseim, kuhu lubati kandideerida ainult nõukogudemeelse Töörahva bloki kandidaatidel. Esimene pärastsõjajärgne Seimi koosseis valiti 1992. aastal.
Lätis kehtib 5 protsendi valimiskünnis. Maailmasõdadevahelisel ajal valimiskünnist ei olnud, esimestel pärastsõjajärgsetel valimistel oli selleks 4%.
Läti president saab erakorralised valimised esile kutsuda. 28. mail 2011 teatas president Valdis Zatlers, et algatab Saeima laialisaatmise. Juulis kiitis rahvahääletus parlamendi laialisaatmise heaks. Uus koosseis valiti 17. septembril 2011.
Saeima esimees on alates 2. novembrist 2010 Solvita Āboltiņa.


Suurbritannia saar.
Suurbritannia saar (inglise keeles "Great Britain" ehk "Britain", kõmri keeles "Prydain", korni keeles "Breten Veur") on suurim Briti saartest.
Ta asub Atlandi ookeani põhjaosas, Euroopa lääneosas. Temast itta jääb Põhjameri ning Euroopa mandrialast lahutab teda La Manche'i väin (Inglise kanal) ja selle kitsam idaosa Calais' väin (Doveri väin). Euroopa mandriga ühendab saart mööda La Manche'i põhja kulgev La Manche'i tunnel. Iirimaast lahutab teda Iiri meri koos Saint George'i väina ja Põhjaväinaga. Suurbritannia edelarannikut uhub Keldi meri ja looderannikut Atlandi ookean.
Suurus ja kuju.
Saare pindala on 229 957 km². Ta on Euroopa suurim saar ning on pindala poolest maailmas kaheksandal kohal.
Saar on põhja-lõunasuunas piklik ning laiub põhjast lõunasse ligikaudu kümne laiuskraadi ulatuses.
Nimi.
Geograaf Ptolemaios nimetas Briti saarte suuremat saart "Megale Bretannia" 'Suur Britannia' ja väiksemat saart "Mikra Bretannia" 'Väike Britannia'. Praegune nimi ei tule nähtavasti siiski sellest nimest.
Saare praegune nimi on tulnud prantsuskeelsest nimest "Grande Bretagne", mida kasutatakse saare eristamiseks Bretagne'ist (tollal Gallia osa "Armorica"), kuhu Rooma aja lõpul asusid elama anglite ja sakside eest põgenevad keldid Britanniast. Ingliskeelne nimi "Great Britain" tuli käibele prantsuse keelt kõneleva õukonna eeskujul. Geoffrey of Monmouthi teoses "Historia Regum Britanniae" (umbes 1136) nimetatakse Suurbritannia saart "Britannia maior" 'suurem Britannia', et eristada seda Gallia piirkonnast, mis enam-vähem vastab praegusele Bretagne'ile ("Britannia minor" 'väiksem Britannia'). Nime "Bretayne the grete" on kroonikud kasutanud juba 1338.
Šotimaa kuningas James VI, kes astus Inglismaa troonile James I nime all, taaselustas selle nime, et tähistada maad, mis koosneb kahest kuningriigist, mida valitseb ühine monarh. Ta kuulutas end 20. oktoobril 1604 Suurbritannia kuningaks, et vältida kohmakat tiitlit "Inglismaa ja Šotimaa kuningas".
Nimi "Britannia" on ladinakeelne. Seda kasutasid muinasroomlased alates umbes 55. aastast eKr. Nime päritolu ei ole teada, kuid arvatakse, et see tuleb keldi sõnast "Pritani" 'värvitud': Briti saarte elanikud tegid kehamaalinguid ja tätoveeringuid. Igatahes külastas vanakreeka meresõitja Pytheas 4. sajandil eKr "Pretaani saari".
Loodus.
Idas ja lõunas on saare maastik madal ja laineline. Saare lääne- ja põhjaosa on mägisemad. Kõrgeim tipp on Ben Nevis (1343 m).
Enne viimase jääaja lõppu oli Suurbritannia Euroopa poolsaar. Jääaja lõpul merepind tõusis liustike sulamise tõttu ning moodustus La Manche'i väin, mis lahutab Suurbritannia saart Euroopa mandrist.
Golfi hoovuse mõju tõttu on Suurbritannia saare kliima mahedam kui teistes samadel laiuskraadidel paiknevates piirkondades. Temperatuurid on jahedad, kuid mitte külmad. Pilvisust on rohkem kui päikesepaistet. Vihmasajud on sagedased.
Poliitiline kuuluvus.
Suurbritannia saarele jääb põhiosa nii Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kui ka selle ajalooliste piirkondade Inglismaa, Šotimaa ja Walesi territooriumist.
Elanike arv.
Saare elanike arv oli 2004. aasta hinnangul umbes 57 miljonit.
Elanike arvu poolest on Suurbritannia saar Jaava ja Honshū järel kolmandal kohal.
Rahvastiku tihedus.
Rahvastiku tihedus on umbes 248 inimest ruutkilomeetril.
Asustus.
Saare suuremad linnad on London, Birmingham, Manchester ja Liverpool.
Keeled.
Saarel kõneldavad põliskeeled on inglise, kõmri, šoti, gaeli ja korni keel.


Berat.
Berat on üle 2000 aasta vana ning on üks Albaania vanemaid linnu.
Berati hüütakse "tuhande akna linnaks" paljude akende järgi mäenõlvale ehitatud majadel.
Berat on Berati maakonna ja Berati ringkonna halduskeskus.
Beratis on sündinud näitleja ja modell Elona Bojaxhi.


2004. aasta suveolümpiamängude olümpiatuli.
2004. aasta suveolümpiamängude olümpiatuli oli 2004. aasta suveolümpiamängude olümpiatuli.
Tulesüütamise tseremoonia.
Ateena olümpiamängude tuli süüdati 25. märtsil 2004, 1896. aasta suveolümpiamängude avapäeva aastapäeval. Tseremoonia toimus ilma viperusteta. Ülempreestrinna Thalia Prokopiou andis peegli abil päikesekiirtest süüdatud tõrviku üle esimesele kandjale, Kreeka odaviskemeistrile Kostas Gatzioudisele.
Tseremooniast võtsid osa mängude peakorraldaja Gianna Angelopoulos ja Kreeka peaminister Kóstas Karamanlís.
Tule teekond Kreekas.
Kreekas kandsid olümpiatuld teiste seas Monaco prints Albert, teivashüppe olümpiavõitja Sergei Bubka ning Hispaania veepallimängija Manuel Estiarte, kes osales kuutel olümpiamängudel.
Olümpiatule jõudmisel Ateenasse 1. aprillil rakendati enneolematuid julgeolekumeetmeid, muu hulgas 1500 politseinikku. Marmorstaadioni ümbrus oli liikluseks suletud. Staadionil süüdati olümpiatule tõrvikust altar. Tugev tuulepuhang kustutas tõrvikus tule, nii et see tuli uuesti süüdata.
Tule teekond maailmas.
Kreekast jõudis tuli välja 4. juunil ning rändas 35 päevaga läbi 27 riigi, jõudes esimest korda ka Aafrikasse, Indiasse ja Lõuna-Ameerikasse. Selle teekonna alguses oli esimeseks kandjaks Austraalia jooksja Cathy Freeman, kes süütas 2000. aasta suveolümpiamängude tule. Muu hulgas läbis tõrvik kõik eelmised suveolümpiamängude linnad ning mitmeid teisi rahvusvaheliselt tähtsaid linnu: Sydney, Melbourne'i, Tōkyō, Seouli, Pekingi, New Delhi, Kairo, Kaplinna, Rio de Janeiro, México, Los Angelese, Saint Louisi, Atlanta, New Yorgi, Montréali, Antwerpeni, Brüsseli, Amsterdami, Genfi, Lausannei, Pariisi, Londoni, Barcelona, Rooma, Müncheni, Berliini, Stockholmi, Helsingi, Moskva, Kiievi, İstanbuli, Sofia ja Nikosia. ROK-i nõudel lisati 2012. aasta suveolümpiamängude olümpialinnakandidaadud Havanna, Leipzig ja Madrid.
Riigist riiki transporditi tuld spetsiaalse Zeusi-nimelise lennuki (Boeing 747) pardal.
26. juunil oli olümpiatuli Wimbledonis, kus peeti parajasti Wimbledoni turniiri, ja alustas kesktenniseväljakult 48 km pikkust teekonda Londonis. Tulekandjate seas oli ka viiekordne olümpiavõitja, sõudja Steve Redgrave. Tuli jõudis Towerisse, Saint Pauli katedraali ja "London Eye" juurde ning Trafalgar Square'ile. Õhtul olid kesklinnas pidustused. Olümpiatuli oli Londonis esimest korda pärast 1948. aasta suveolümpiamänge.
Olümpiatule ümbermaailmareis lõppes 8. juulil Küprosel, kust see viidi tagasi Kreekasse.
Tule jõudmine Ateenasse.
8. augustil kandis olümpiatuld teiste seas Kreeka jalgpallkoondise sakslasest peatreener Otto Rehhagel. 11. augustil jõudis olümpiatuli Ateena lähistele ning 12. augustil viis 1996. aasta suveolümpiamängudel Atlantas kõrgushüppes hõbemedali võitnud Niki Bakoyiannis selle akropoli. Viimasel teeloleku päeval, 13. augustil, kandsid seda teiste seas modell Naomi Campbell (300 meetrit), kergejõustiklane Carl Lewis ja Jean-Michel Cousteau.
Tule süütas mängude avatseremoonial purjetaja Nikolaos Kaklamanakis.
Olümpiatuli, 2004. aasta suveolümpiamängude


Geomantia.
Geomantia (vanakreeka sõnadest "gē" 'maa' ja "manteia" 'ennustus'; araabia ‛ilm al-raml ehk "liiva teadus") on ennustamise meetod, mille puhul tõlgendatakse maapinnale tehtud märke või maha visatud esemete, näiteks müntide või liiva, asendeid. 19. sajandil hakati kristlastest misjonäride poolt geomantia nime kasutama ka Hiina ruumikorraldus- ja sellega seotud ennustamismeetodi Feng shui kohta.
Enim levinud ennustusgeomantia vorm seisneb juhuslike tulemustega seotud ennustamisprotsessis saadavate 16 figuuri tõlgendamises. See sisaldab nende analüüsi ja on sageli saadetud ka astroloogiliste tõlgendustega.
Süsteem pärineb Aafrikast, kus see on tuntud Sikidy süsteemi nime all ja võeti hiljem üle araablaste poolt. Keskajal Euroopa jõudes hakkas see seal levima ja muutus populaarseks. Raamatuid ja traktaate geomantia kohta avaldati kuni 17. sajandini, ajani kui peamised okultsed traditsioonid kaotasid valgustusaja lähenedes oma populaarsuse. Läbi John Michael Greeri ja teiste praktiseerijate tööde on alates 20. sajandi lõpust hakanud huvi geomantia varjatud peavoolu okultsete õpetuste ja praktikate vastu taas taastuma.
Geomantilised figuurid.
Geomantilistest figuuridest märgid on neljapositsioonilised. Gualaadsete märkide igal positsioonil on üks kahest võimalikust elemendist. Kokku teeb see nende koguarvuks 16 (24).
"Muutuste raamatu" peamine lisa "Xi ci Zhuan" (I 2., 12.) toob välja sedalaadsete märgiliste formaalsete süsteemide omandamise käigu. Esmalt on omandamise käigus ülekaalus suuliselt ja kirjalikult edastatav traditsioon. Seejärel langeb rõhuasetus prognoosimise printsiipidega saadetud mantilisele ennustamisele. Hakates ära tundma ja nägema märkidele vastavaid struktuure elus saab olulisemaks juba oma tegevuste ja käitumiste kujundamisega seotu (strateegia, taktika ja strategeemid). Lõpuks juhindutakse märkidest, kui kujundeist, ühisvormidest ja protsesside modeleerimise vahenditest, juba loomingus.


Ennustamine.
"See artikkel räägib ennustamisest kui üleloomulikust praktikast; teadusliku ettenägemise kohta vaata artiklit Ennustamine (teadus)"
Ennustamine on tulevikku ettevaatamise praktika, mille puhul kasutatakse nii loomulikke kui ka üleloomulikeiks peetavaid vahendeid.
Piert Vrooni teooria ennustamise osast inimkonna ajaloos.
Omapärane teooria ennustamise päritolu ja esiajaloo kohta pärineb Hollandi psühholoog Piet Vroonilt. Ta argumendid tuginevad tänapäevasele neurobioloogilisele lähenemisviisile sotsiaal-religioossete nähtustele.
Ennustamise uurimine praegu.
Tänapäevased ennustamise osa uurijad inimese kujunemise ajaloos näevad selle algeid juba paleoliitikumis ja inimese tekkes, ning eeldavad sellel mingi kindlama kuju teket juba 140 tuhat aastat tagasi. Sellesse aega ulatuvad vanimad asustuse jäljed Blombosi koopast Lõuna-Aafrikas. Sealt on leitud esimene inimese poolt tehtud umbes 75 tuhat aastat vana muster, mis on tõlgendatav ka seoses ajaarvestamise ja ennustamisega.
Selle aja lähedusse (u 70 tuhat aastat tagasi) paigutatakse ka kõnearenguga seotud geeni ilmumine inimese kromosoomidesse.
Ajaloolises arengus on tegemist ettevaatava, nägeva, ajastava ja ennetava mõtlemise tekkega. Kujund looduse raamatu lugemisest ja loodust kui loetavast tekstist on küllaltki vana. Arvatavasti polnud alguses selget vahet mantilisel ja prognoosival (diagnostilisel) ennustamisel. On võimalik lugeda märke teise inimese meeleolu kohta, ilmastikuga seotud ilmamärke, märke erinevate haiguste ja nende kulu kohta. Samuti tunnevad erinevate alade asjatundjad ära märgid, mis viitavad mingitele ajalistele neile arusaadavatele arenguliinidele. Enamike selliste juhtudega kaasnevad võimalike tulemite ennetamisega ja nende kujundamisega seotud tegevused, mis arvestavad võimalike ajakavadega, et tagada tulemuste loov kujundamine ja ärakasutamine.
Ennustamise osa guade ja gualaadsete märkide omandamise käigus.
"Muutuste raamatu" peamine lisa "Xi ci Zhuan" (I 2.,10., 12.) toob välja ka ennustamisel kastutavate gualaadsete märgiliste formaalsete süsteemide kasutamise küljed, mida saab tõlgendada ka nende omandamise käiguna. Esmalt on omandamise käigus ülekaalus suuliselt ja kirjalikult edastatav traditsioon. Seejärel langeb rõhuasetus prognoosimise printsiipidega saadetud mantilisele ennustamisele. Hakates ära tundma ja nägema märkidele vastavaid struktuure ja asju elus saab olulisemaks juba oma tegevuste ja käitumiste kujundamisega seotu (strateegia, taktika ja strategeemid). Lõpuks juhindutakse märkidest kui kujundeist, ühisvormidest ja protsesside modeleerimise vahenditest juba loomingus. Üheks oluliseks ümbritseva kujundamisega seotud distipliiniks on Hiinas feng shui.
Shao Yong'i (ka Shao Kangjie, 1011-1077) raamatus "Mei-hua sin yi" toodav ennustamine on eriti üldine. Selles meetodis on märgi saamise aluseks olevate juhuste liigid lähtudes juba kirjapandutest piiritud ja ei piirdu vaid inimesepoolsete mantiliste tegevustega. Teoses on täheldatav suundus sellele, et nii elutervikut kui ka mistahes eluvaldkonda on lõppkokkuvõttes võimalik liigendada vastavalt gualaadsetele märkidele ja sellega seoses seda ka kasutada ennustamiseks.
Ennustamisest Hiina sõjakunstis ja alkeemias.
Sõjastrateegia traktaadis „Sunzi’is” on kirjutatud et vaenlast saab võita ja edu omada vaid see kes teab kõike ette. Kuid lisab, et seda teadmist ei saada vaimudelt ega nähtuste sarnasusel põhinevatelt kujundeilt ega arvestuste abil, vaid ainult neilt, kes teavad vastase olukorda (spioonidelt). Mei Yaochen täpsustab: ”Ennustamise läbi võib saada teadmise vaimudest. Ilminguid läbi sarnasuse ühendamise võib saada teadmise jõudu ja vormi omavatest asjadest. Mõõtmiste ja arvestuste läbi võib saada teada Taeva ja Maa (maailma) seadustest. Kuid vastase asjade seisust võib teada saada ainult läbi luure (st spioonide).”
Asjakohane on ka hiina alkeemias avaldatud seisukoht alkeemia kolme taseme kohta (Bo Yuchang „Xiu xian bian ho lun”): madalaimat taset saadavat vahendada kirjalikult ja selle tulemusi kaaluda (mõõta), keskmist taset edasi anda suuliselt (pärimuslikult) ja saavutamist kujutada gualaadsete märkidega kuid kõrgeimat taset saadavat edastada vaid südamest südame ehk meelest meelde (nö asja käigus ja asja tarvis) ja selles tulemusteni jõudmist ei saa ei mõõta ega gua'dega märkida.


Püromantia.
Püromantia (kreeka sõnadest "pyr" 'tuli' ja "manteia" 'ennustus') on ennustamise meetod, mille puhul tuleviku ennustamiseks jälgitakse leekide kuju ja liikumist ning nende poolt tekitatud varje.


Okultism.
Okultism (ladinakeelsest sõnast "occultus" 'peidetud') on õpetus salajastest või peidetud teadmistest looduse ja inimpsüühika üleloomulike jõudude kohta.


Kartomantia.
Kartomantia ehk kaardipanemine ehk kaardipanek ehk kaartidelt ennustamine on ennustamise meetod, mille puhul kasutatakse mitmesuguseid kaarte.
Kui 14. sajandil tulid Itaalias kasutusele mängukaardid, hakati neid ka ennustamiseks kasutama. Spetsiaalselt ennustamiseks mõeldud kaartidest on kõige tuntumad tarokaardid.
Ennustamine toimub enamasti kaartide juhusliku väljatuleku ja paigutuse teel ning selle tõlgendamisel. Tihti lastakse inimestel, kellele ennustatakse, selles teatud määral osaleda.


Hiromantia.
Hiromantia on käejoonte järgi ennustamine.
Hiromantia ennustab inimese iseloomu ja tulevikku, tõlgendades tema peopesas olevaid jooni. Sel viisil ennustajat nimetatakse hiromandiks.


Numeroloogia.
Numeroloogia (ladina sõnast "numerus" 'arv, number' ja kreeka sõnast "logos") on esoteeriline distsipliin, mille raames püütakse nähtuste kohta informatsiooni saada nende nimede (või nimetuste) või ka arvuliste parameetrite kirjapildi analüüsi teel. Lääne kultuuris kasutatakse seda sõna ka hiina kultuurile omase vormarvuõpetuse nimetamiseks.
Kõige rohkem tegeldakse numeroloogias isikunimede ja teoloogiliste terminite ning nimedega. Tihti kasutatakse numeroloogiat ennustamiseks.
Numeroloogiaga on seotud näiteks kabala. See juudi müstika haru analüüsib põhiliselt Toora teksti ja Jumala nimesid. Assürioloog Simo Parpola teooria kohaselt rajaneb judaistlik numeroloogia omakorda Uus-Assüüria analoogilisel teoloogilisel distsipliinil.
Tugevad numeroloogilised motiivid on olnud märgatavad ka pütagoorluses ja orfismis; need on mõjutanud hilisemat platonistlikku traditsiooni.
Sageli tuginevad numeroloogilised arvutused vastavusele konkreetse alfabeedi tähtede ja arvude vahel, tuntud on sellised süsteemid näiteks heebrea ja araabia keeles.
Numeroloogia on kaasa aidanud matemaatika arengule selle varajasel etapil.


Pühalepa kirik.
Pühalepa Püha Laurentiuse kirik ehk lühidalt Pühalepa kirik on kirik Hiiumaal Pühalepa vallas Pühalepa külas. See on Hiiumaa vanim kirik.
Kirikut kasutab EELK Pühalepa Laurentsiuse kogudus.
Vaatamata sellele, et Suuremõisa parkmetsas (samuti kiriku ümber) kasvavad Hiiumaa kõrgemad puud, paistab Pühalepa kiriku torn küllaltki kaugele.
Pühalepa kirik on algselt ehitatud gooti stiilis, ümberehitused on toimunud pseudogooti stiilis. Kirik on ühelööviline. Seinad on valged, katus punakaspruun ja kellatorni katus must (hall). Põhja-, ida- ja lõunapoolsel küljel asuvad kõrged vitraažaknad. Kiriku kellatorni tipus kera kohal on tuule suunda näitav kukk. Kellatorni läänepoolsel seinal paikneb kell. Katuse idapoolsesse otsa on püstitatud rist.
Kirikut ümbritseb põllukividega piiratud surnuaed, kus on säilinud mõni rõngasrist. Kiriku kõrval kabelis on Jakob De la Gardie järeltulija krahvinna Ebba Margaretha Stenbocki sarkofaag.
Ajalugu.
Kiriku esialgne hoone ehitati 13. sajandil. Algselt oli kirik tornita.
Liivi sõjas sai kirik tugevasti kannatada ning taastati pärast sõda madalamana.
1636 paigaldati Pühalepa kirikusse skulptuurkantsel, mille raius dolokivist välja Haapsalu kiviraidur Joachim Winter. See on tänapäeval ainuke kiviskulptuurkantsel Eestis.
17. sajandi alguses hakati ehitama kellatorni. 1770 sai see kaks uut korrust ja 1874 praeguse kuju.
Suurem ümberehitus toimus 1860–1863. Kirik ehitati kõrgemaks ning põhjapoolsesse külge raiuti akende jaoks avad.
Alates 1951 oli kirik kasutusel laona ja lagunes.
Asukoha valik.
Pühalepa kiriku asukoha valiku kohta on olnud käibel mitu sarnast muistendit.
Matthias Johann Eiseni kirjapandud muistend "Pühalepa kirik" räägib sellest, et kiriku kohal asus kunagi hiielepik, kus käidi ohverdamas. Kristluse jõudmisel raiuti lepik maha, kasvama jäi vaid üks puu. Uus kirik otsustati ehitada sinna, kuhu kaks omapead jalutama lastud härga pidama jäävad. Kohalikel oli ehitamise koht püha lepa juurde juba planeeritud. Härgadele söödeti seal rammusat rohtu ning rakendati siis koormat vedama. Härjad tulid tagasi lepa juurde, kus nad olid harjunud sööma.
Teise variandi järgi oli härgadele taha rakendatud kivirahn. Sellega jäid härjad lepa taha kinni, kivi olevat praegugi kiriku ees maas.
Kolmanda variandi järgi olid härjad rakendatud nii, et parempoolne härg oli pandud vasakpoolseks ja vastupidi. Härjad saadeti ilma juhita minema. Vankri rummu ots jäi aga lepa taha kinni ning härjad pidid seisma jääma. Sinna ehitatigi kirik.
Ehitamise algus.
Kui kirikut hakati ehitama, siis kurat ei lasknud seda teha. Päeval ehitatu oli öösel kuradi poolt laiali veetud. Kui kirikuõpetaja oli kividele ristid peale teinud, oli kurat ehitajad rahule jätnud.
Kividega seotud muistendid.
Kirikust mõnisada meetrit põhja pool asub Vanapagana kivi. Legendi järgi olevat vanapagan tahtnud kirikut kiviga puruks visata, kuid ta ei saanud pihta. Läheduses leidub teisigi kive, mille kohta sarnaseid muistendeid kirja on pandud.
Lossiga seotud muistendid.
Suuremõisa lossist olevat kirikuni viinud maa-alune käik, mille kaudu krahv hädaolukorras lossi juurest minema saanud pääseda. Ilmselt ei ole nii pikka käiku kunagi olnud, sest lossist kirikuni on vahemaa peaaegu 1 kilomeeter.
Ohverdamiskombed.
Praeguse Pühalepa kiriku kohal olevat hiidlased neljapäeviti alasti hulgakesi ohverdamas käinud. Ohverdamiseks võeti noad kätte ja üritati täkkida üksteist niimoodi, et veri voolama hakkaks. Samuti olla tehtud Kärdla lähedal Hiieselja hiies, seal võtnud veriseks täkkimisest osa ka naisterahvad. Täkkimise ajal olla mängitud torupilli.


Jordan Grand Prix.
Jordan Grand Prix oli Vormel 1 võistkond, mis tegutses aastatel 1991–2005.
Jordan Grand Prix' asutas endine võidusõitja Eddie Jordan 1991. aastal.
Esimesel aastal sõitsid Jordani eest Andrea de Cesaris ja Bertrand Gachot. Pärast 10. etappi saadeti Gachot vanglasse taksojuhi ründamise eest närvigaasiga. Tema koha täitis siis veel tundmatu Michael Schumacher, kes sõitis Jordanis vaid ühe sõidu (jätkas Benettonis). Hooaja lõpuni sõitsid teise autoga Alessandro Zanardi ja Roberto Moreno. Hooaeg oli ometi hiilgav: 5. koht konstruktorite arvestuses ja de Cesarise 9. koht individuaalselt.
Jordani meeskonnas alustasid oma Vormel 1 karjääri teiste hulgas ka Rubens Barrichello, Eddie Irvine, Ralf Schumacher ja Takuma Satō.
Aastal 2005 ostis majanduslikesse raskustesse sattunud Jordani Midland Group.
Jordan sai kokku 4 etapivõitu, 2 parimat stardikohta ja 2 kiireimat ringi.
Jordan erines teistest meeskondadest selle poolest, et kui mõni korraline sõitja välja langes, siis prooviti ühe sõidu kaupa mitut sõitjat, kuni leiti sobiv. Selletõttu esindas Jordanit sageli 4–6 pilooti ühel hooajal. Teised meeskonnad valivad uut võistlejat treeningute põhjal ja kiiremini.


Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa.
Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa loetleb Eesti kirikud maakondade, valdade ja linnade kaupa.
Vaata ka.
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
*Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa


Jugoslaavia lipp.
Jugoslaavia lipp oli endise Jugoslaavia riigilipp aastatel 1946–1992.


Vormel 1 sõitjate loend.
"Siin on loetletud Vormel 1 sõitjaid."
__NOTOC__
A.
George Abecassis -
Kenny Acheson -
Andrea de Adamich -
Philippe Adams -
Walt Ader -
Kurt Adolff -
Fred Agabashian -
Kurt Ahrens -
Christian Albers -
Michele Alboreto -
Jean Alesi -
Jaime Alguersuari -
Philippe Alliot -
Cliff Allison -
Fernando Alonso -
Giovanna Amati -
Red Amick -
George Amick -
Chris Amon -
Bob Anderson -
Conny Andersson -
Mario Andretti -
Michael Andretti -
Keith Andrews -
Elio de Angelis -
Marco Apicella -
Frank Armi -
Chuck Arnold -
Rene Arnoux -
Peter Arundell -
Alberto Ascari -
Peter Ashdown -
Ian Ashley -
Gerry Ashmore -
Bill Aston -
Richard Attwood -
Manny Ayulo
B.
Luca Badoer -
Giancarlo Baghetti -
Julian Bailey -
Mauro Baldi -
Bobby Ball -
Marcel Balsa -
Lorenzo Bandini -
Henry Banks -
Fabrizio Barbazza -
Skip Barber -
John Barber -
Paolo Barilla -
Rubens Barrichello -
Michael Bartels -
Edgar Barth -
Giorgio Bassi -
Erwin Bauer -
Zsolt Baumgartner -
Astrubel Bayardo -
Elie Bayol -
Carel-Godin de Beaufort -
Don Beauman -
Karl-Günther Bechem -
Jean Behra -
Derek Bell -
Stefan Bellof -
Paul Belmondo -
Tom Belso -
Jean-Pierre Beltoise -
Olivier Beretta -
Allen Berg -
Georges Berger -
Gerhard Berger -
Eric Bernard -
Enrique Bernoldi -
Enrico Bertaggia -
Tony Bettenhausen -
Mike Beuttler -
Lucien Bianchi -
Gino Bianco -
Hans Binder -
Clemente Biondetti -
Prince Birabongse Bhanuban -
Pablo Birger -
Art Bisch -
Harry Blanchard -
Michael Bleekemolen -
Trevor Blokdyk -
Mark Blundell -
Raul Boesel -
Bob Bondurant -
Felice Bonetto -
Jo Bonnier -
Roberto Bonomi -
Jean-Manuel Bordeu -
Slim Borgudd -
Luki Botha -
Jean-Christophe-Pierre Boullion -
Sébastien Bourdais -
Thierry Boutsen -
Johnny Boyd -
Jack Brabham -
David Brabham -
Gary Brabham -
Bill Brack -
Ernesto Brambilla -
Vittorio Brambilla -
Antoine Branca -
Gianfranco Brancatelli -
Eric Brandon -
Don Branson -
Tom Bridger -
Ryan Briscoe -
Tony Brise -
Chris Bristow -
Peter Broeker -
Tony Brooks -
Walt Brown -
Warwick Brown -
Alan Brown -
Adolf Brudes -
Martin Brundle -
Gianmaria Bruni -
Jimmy Bryan -
Clemar Bucci -
Ronnie Bucknum -
Ivo Bueb -
Sébastien Buemi -
Luiz Bueno -
Ian Burgess -
Luciano Burti -
Roberto Bussinello -
Jenson Button -
Tommy Byrne
C.
Giulio Cabianca -
Mario-Araujo de Cabral -
Phill Cade -
Alex Caffi -
John Campbell-Jones -
Adrian Campos -
John Cannon -
Eitel Cantoni -
Bill Cantrell -
Ivan Capelli -
Piero Carini -
Duane Carter -
Eugenio Castellotti -
Johnny Cecotto -
Andrea de Cesaris -
Francois Cevert -
Eugene Chaboud -
Jay Chamberlain -
Karun Chandhok -
Alain de Changy -
Colin Chapman -
Dave Charlton -
Pedro-Matos Chaves -
Bill Cheesbourg -
Eddie Cheever -
Andrea Chiesa -
Ettore Chimeri -
Louis Chiron -
Joie Chitwood -
Bob Christie -
Johnny Claes -
Jim Clark -
Kevin Cogan -
Peter Collins -
Bernard Collomb -
Alberto Colombo -
Erik Comas -
Gianfranco Comotti -
George Connor -
George Constantine -
John Cordts -
David Coulthard -
Piers Courage -
Chris Craft -
Jim Crawford -
Ray Crawford -
Alberto Crespo -
Antonio Creus -
Larry Crockett -
Tony Crook -
Art Cross -
Geoff Crossley
D.
Fritz d' Orey -
Christiano Da Matta -
Hernando da Silva-Ramos -
Chuck Daigh -
Yannick Dalmas -
Derek Daly -
Jérôme d'Ambrosio -
Christian Danner -
Jorge Daponte -
Anthony Davidson -
Jimmy Davies -
Colin Davis -
Jimmy Daywalt -
Jean-Denis Deletraz -
Patrick Depailler -
Lucas Di Grassi -
Pedro Paulo Diniz -
Duke Dinsmore -
Paul di Resta -
Frank Dochnal -
Jose Dolhem -
Martin Donnelly -
Mark Donohue -
Robert Doornbos -
Ken Downing -
Bob Drake -
Paddy Driver -
Piero Drogo -
Bernard de Dryver -
Johnny Dumfries -
Len Duncan -
Piero Dusio
E.
George Eaton -
Bernie Ecclestone -
Don Edmunds -
Guy Edwards -
Vic Elford -
Ed Elisian -
Paul Emery -
Tomas Enge -
Paul England -
Harald Ertl -
Nasif Estefano -
Philippe Étancelin -
Bob Evans
F.
Teo Fabi -
Corrado Fabi -
Pascal Fabre -
Carlo Facetti -
Luigi Fagioli -
Jack Fairman -
Juan Manuel Fangio -
Giuseppe Farina -
Walt Faulkner -
William Ferguson -
Maria-Teresa de Filippis -
Ralph Firman -
Rudolf Fischer -
Ludwig Fischer -
Mike Fisher -
Giancarlo Fisichella -
John Fitch -
Christian Fittipaldi -
Wilson Fittipaldi -
Emerson Fittipaldi -
Theo Fitzau -
Pat Flaherty -
Jan Flinterman -
Ron Flockhart -
Myron Fohr -
Gregor Foitek -
George Follmer -
George Fonder -
Norberto Fontana -
Carl Forberg -
Gene Force -
Franco Forini -
Philip Fotheringham-Parker -
A J Foyt -
Carlo Franchi -
Giorgio Francia -
Don Freeland -
Heinz-Harald Frentzen -
Paul Frere -
Patrick Friesacher -
Joe Fry -
Hiroshi Fushida
G.
Beppe Gabbiani -
Bertrand Gachot -
Patrick Gaillard -
Divina Galica -
Nanni Galli -
Oscar Galvez -
Fred Gamble -
Howden Ganley -
Frank Gardner -
Billy Garrett -
Jo Gartner -
Tony Gaze -
Olivier Gendebien -
Marc Gene -
Elmer George -
Bob Gerard -
Gerino Gerini -
Peter Gethin -
Piercarlo Ghinzani -
Bruno Giacomelli -
Dick Gibson -
Richie Ginther -
Yves Giraud-Cabantous -
Ignazio Giunti -
Timo Glock -
Helmut Glockler -
Francesco Godia -
Christian Goethals -
Paul Goldsmith -
Jose-Froilan Gonzalez -
Oscar Gonzalez -
Aldo Gordini -
Horace Gould -
Jean-Marc Gounon -
Emanuel de Graffenried -
Cecil Green -
Keith Greene -
Masten Gregory -
Cliff Griffith -
Georges Grignard -
Bobby Grim -
Romain Grosjean -
Olivier Grouillard -
Brian Gubby -
Andre Guelfi -
Miguel-Angel Guerra -
Roberto Guerrero -
Mauricio Gugelmin -
Dan Gurney
H.
Hubert Hahne -
Mike Hailwood -
Bruce Halford -
Jim Hall -
Duncan Hamilton -
David Hampshire -
Sam Hanks -
Walt Hansgen -
Mike Harris -
Cuth Harrison -
Gene Hartley -
Masahiro Hasemi -
Naoki Hattori -
Paul Hawkins -
Mike Hawthorn -
Boy Hayje -
Willi Heeks -
Nick Heidfeld -
Theo Helfrich -
Mack Hellings -
Brian Henton -
Johnny Herbert -
Al Herman -
Hans Herrmann -
Francois Hesnault -
Hans Heyer -
Phill Hill -
Damon Hill -
Graham Hill -
Peter Hirt -
David Hobbs -
Ingo Hoffman -
Bill Holland -
Jackie Holmes -
Bill Homeier -
Kazuyoshi Hoshino -
Jerry Hoyt -
Denny Hulme -
James Hunt -
Jim Hurtubise -
Gus Hutchison -
Mika Häkkinen -
Nico Hülkenberg
I.
Jacky Ickx -
Jesus Iglesias -
Taki Inoue -
Innes Ireland -
Eddie Irvine -
Chris Irwin
J.
Jean-Pierre Jabouille -
Jimmy Jackson -
Joe James -
John James -
Jean-Pierre Jarier -
Stefan Johansson -
Leslie Johnson -
Eddie Johnson -
Bruce Johnstone -
Tom Jones -
Alan Jones -
A Juan Jover -
Jyrki Järvilehto -
K.
Oswald Karch -
Narain Karthikeyan -
Ukyo Katayama -
Ken Kavanagh -
Rupert Keegan -
Eddie Keizan -
Al Keller -
Joe Kelly -
David Kennedy -
Loris Kessel -
Bruce Kessler -
Nicolas Kiesa -
Leo Kinnunen -
Danny Kladis -
Hans Klenk -
Piet de Klerk -
Christian Klien -
Karl Kling -
Ernst Klodwig -
Kamui Kobayashi -
Helmuth Koinigg -
Mikko Kozarowitsky -
Willi Krakau -
Rudolf Krause -
Kurt Kuhnke -
Masami Kuwashima
L.
Robert La Caze -
Jacques Laffite -
Franck Lagorce -
Jan Lammers -
Pedro Lamy -
Chico Landi -
Hermann Lang -
Claudio Langes -
Nicola Larini -
Oscar Larrauri -
Alberto-Rodriguez Larreta -
Gerard Larrousse -
Jud Larson -
Niki Lauda -
Roger Laurent -
Giovanni Lavaggi -
Chris Lawrence -
Michel Leclere -
Neville Lederle -
Geoff Lees -
Arthur Legat -
Bas Leinders -
Gijs van Lennep -
Lamberto Leoni -
Les Leston -
Pierre Levegh -
Bayliss Levrett -
Jackie Lewis -
Stuart Lewis-Evans -
Guy Ligier -
Andy Linden -
Roberto Lippi -
Vitantonio Liuzzi -
Dries van der Lof -
Lella Lombardi -
Ricardo Londono-Bridge -
Ernst Loof -
José María López -
Henri Louveau -
John Love -
Pete Lovely -
Roger Loyer -
Jean Lucas -
Jean Lucienbonnet -
Brett Lunger
M.
Mike MacDowel -
Herbert MacKay-Fraser -
Bill Mackey -
Lance Macklin -
Damien Magee -
Tony Maggs -
Mike Magill -
Umberto Maglioli -
Jan Magnussen -
Guy Mairesse -
Willy Mairesse -
Pastor Maldonado -
Nigel Mansell -
Sergio Mantovani -
Johnny Mantz -
Robert Manzon -
Onofre Marimon -
Helmut Marko -
Tarso Marques -
Leslie Marr -
Tony Marsh -
Eugene Martin -
Pierluigi Martini -
Jochen Mass -
Felipe Massa -
Jean Max -
Michel May -
Tim Mayer -
Francois Mazet -
Gastón Mazzacane -
Ken McAlpine -
Perry McCarthy -
Ernie McCoy -
Johnny McDowell -
Jack McGrath -
Brian McGuire -
Bruce McLaren -
Allan McNish -
Graham McRae -
Jim McWithey -
Carlos Menditeguy -
Harry Merkel -
Arturo Merzario -
Roberto Mieres -
Francois Migault -
John Miles -
Andre Milhoux -
Chet Miller -
Gerhard Mitter -
Stefano Modena -
Franck Montagny -
Tiago Monteiro -
Andrea Montermini -
Robin Montgomerie-Charrington -
Juan-Pablo Montoya -
Gianni Morbidelli -
Roberto Moreno -
Dave Morgan -
Silvio Moser -
Bill Moss -
Stirling Moss -
Gino Munaron -
David Murray -
Luigi Musso
N.
Bernd Nacke -
Satoru Nakajima -
Shinji Nakano -
Duke Nalon -
Alessandro Nannini -
Emanuele Naspetti -
Massimo Natili -
Brian Naylor -
Mike Nazaruk -
Tiff Needell -
Jac Nelleman -
Patrick Neve -
John Nicholson -
Cal Niday -
Helmut Niedermayr -
Brausch Niemann -
Gunnar Nilsson -
Chanoch Nissany -
Hideki Noda -
Rodney Nuckey
O.
Robert O'Brien -
Pat O'Connor -
Jackie Oliver -
Danny Ongais -
Rikky von Opel -
Arthur Owen
P.
José Carlos Pace -
Nello Pagani -
Riccardo Paletti -
Torsten Palm -
Jonathan Palmer -
Olivier Panis -
Giorgio Pantano -
Massimiliano Papis -
Mike Parkes -
Tim Parnell -
Reg Parnell -
Johnnie Parsons -
Riccardo Patrese -
Al Pease -
Roger Penske -
Cesare Perdisa -
Sergio Pérez -
Luis Perez-Sala -
Larry Perkins -
Henri Pescarolo -
Alessandro Pesenti-Rossi -
Josef Peters -
Ronnie Peterson -
Vitali Petrov -
Alfredo Pian -
Charles Pic -
Francois Picard -
Ernie Pieterse -
Paul Pietsch -
Teddy Pilette -
Andre Pilette -
Luigi Piotti -
David Piper -
Nelson Piquet -
Renato Pirocchi -
Didier Pironi -
Emanuele Pirro -
Antonio Pizzonia -
Eric van de Poele -
Jacques Pollet -
Ben Pon -
Dennis Poore -
Alfonso de Portago -
Sam Posey -
Charles Pozzi -
Jackie Pretorius -
Ernesto Prinoth -
David Prophet -
Alain Prost -
Tom Pryce -
David Purley -
Clive Puzey -
Q.
Dieter Quester
R.
Ian Raby -
Bobby Rahal -
Pierre-Henri Raphanel -
Dick Rathmann -
Jim Rathmann -
Roland Ratzenberger -
Hector Rebaque -
Brian Redman -
Jimmy Reece -
Alan Rees -
Clay Regazzoni -
Carlos Reutemann -
Lance Reventlow -
Peter Revson -
John Rhodes -
Alex Ribeiro -
Daniel Ricciardo -
Ken Richardson -
Fritz Riess -
Jim Rigsby -
Jochen Rindt -
John Riseley-Prichard -
Giovanni de Riu -
Richard Robarts -
Pedro Rodriguez -
Ricardo Rodriguez -
Franco Rol -
Alan Rollinson -
Tony Rolt -
Bertil Roos -
Basil van Rooyen -
Pedro de la Rosa -
Keke Rosberg -
Nico Rosberg -
Mauri Rose -
Louis Rosier -
Ricardo Rosset -
Huub Rothengatter -
Lloyd Ruby -
Jean-Claude Rudaz -
Paul Russo -
Eddie Russo -
Giacomo Russo -
Troy Ruttman -
Kimi Räikkönen -
Peter Ryan
S.
Eddie Sachs -
Bob Said -
Eliseo Salazar -
Mika Salo -
Roy Salvadori -
Consalvo Sanesi -
Stephane Sarrazin -
Takuma Sato -
Carl Scarborough -
Ludovico Scarfiotti -
Giorgio Scarlatti -
Ian Scheckter -
Jody Scheckter -
Harry Schell -
Tim Schenken -
Albert Scherrer -
Domenico Schiattarella -
Heinz Schiller -
Bill Schindler -
Jean-Louis Schlesser -
Jo Schlesser -
Bernd Schneider -
Rudolf Schoeller -
Rob Schroeder -
Ralf Schumacher -
Michael Schumacher -
Vern Schuppan -
Adolfo Schwelm-Cruz -
Bob Scott -
Archie Scott-Brown -
Piero Scotti -
Wolfgang Seidel -
Gunther Seiffert -
Ayrton Senna -
Bruno Senna -
Dorino Serafini -
Chico Serra -
Doug Serrurier -
Johnny Servoz-Gavin -
Tony Settember -
Hap Sharp -
Brian Shawe-Taylor -
Carroll Shelby -
Tony Shelly -
Jo Siffert -
Andre Simon -
Moises Solana -
Alex Soler-Roig -
Raymond Sommer -
Vincenzo Sospiri -
Stephen South -
Mike Sparken -
Scott Speed -
Mike Spence -
Alan Stacey -
Gaetano Starrabba -
Chuck Stevenson -
Ian Stewart -
Jackie Stewart -
Jimmy Stewart -
Siegfried Stohr -
Rolf Stommelen -
Philippe Streiff -
Hans-Joachim Stuck -
Hans Stuck -
Otto Stuppacher -
Danny Sullivan -
Marc Surer -
John Surtees -
Andy Sutcliffe -
Len Sutton -
Aguri Suzuki -
Toshio Suzuki -
Jacques Swaters -
Bob Sweikert
Z.
Alessandro Zanardi -
Emilio Zapico -
Ricardo Zonta -
Renzo Zorzi -
Ricardo Zunino
T.
Toranosuke Takagi -
Noritake Takahara -
Kunimitsu Takahashi -
Patrick Tambay -
Luigi Taramazzo -
Gabriele Tarquini -
Piero Taruffi -
Mike Taylor -
Trevor Taylor -
Dennis Taylor -
Henry Taylor -
John Taylor -
Marshall Teague -
Shorty Templeman -
Max de Terra -
Andre Testut -
Mike Thackwell -
Alfonso Thiele -
Eric Thompson -
Johnny Thomson -
Leslie Thorne -
Bud Tingelstad -
Sam Tingle -
Desmond Titterington -
Enrico Toccacelo -
Johnnie Tolan -
Alessandro de Tomaso -
Charles de Tornaco -
Tony Trimmer -
Maurice Trintignant -
Wolfgang von Trips -
Jarno Trulli -
Esteban Tuero -
Guy Tunmer -
Jack Turner
U.
Toni Ulmen -
Bobby Unser -
Jerry Unser -
Alberto Uria
V.
Nino Vaccarella -
Bob Veith -
Jean-Éric Vergne -
Jos Verstappen -
Sebastian Vettel -
Gilles Villeneuve -
Jacques Villeneuve -
Luigi Villoresi -
Emilio de Villota -
Ottorino Volonterio -
Jo Vonlanthen -
Bill Vukovich
W.
Fred Wacker -
Peter Walker -
Dave Walker -
Lee Wallard -
Heini Walter -
Rodger Ward -
Derek Warwick -
John Watson -
Travis Webb -
Mark Webber -
Volker Weidler -
Wayne Weiler -
Karl Wendlinger -
Peter Westbury -
Chuck Weyant -
Ken Wharton -
Ted Whiteaway -
Graham Whitehead -
Peter Whitehead -
Bill Whitehouse -
Robin Widdows -
Eppie Wietzes -
Mike Wilds -
Jonathan Williams -
Roger Williamson -
Vic Wilson -
Justin Wilson -
Dempsey Wilson -
Desire Wilson -
Joachim Winkelhock -
Manfred Winkelhock -
Bjorn Wirdheim -
Reine Wisell -
Roelof Wunderink -
Alexander Wurz
Y.
Sakon Yamamoto -
Alex Yoong
*Vormel 1 sõitjate loend


Jugoslaavia.
Jugoslaavia nime on ametlikult või mitteametlikult perioodil 1918–2003 kandnud Balkani poolsaarel eksisteerinud liitriik.
Aastatel 1918–1929 oli selle liitriigi ametlikuks nimeks Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik. Aastast 1929 sisaldus riigi kõigis nimedes ametlikult sõna Jugoslaavia.
Enne lagunemise algust koosnes Jugoslaavia kuuest liiduvabariigist, mis vastavad seitsmele praegusele riigile: Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Makedoonia, Montenegro, Serbia (mille koosseisus olid autonoomsete üksustena Kosovo ja Vojvodina) ja Sloveenia.
Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik (1946–1963).
Jugoslaavia lipp alates aastast 1946.


Inglismaa lipp.
Inglismaa lipp on Suurbritannia ajaloolise piirkonna - Inglismaa lipp.
Lipukangal on Püha Jüri rist, punane rist valgel põhjal, mis pärineb tõenäoliselt juba Richard Lõvisüdame aegadest, nimelt ristisõdade ajal kandsid inglise sõdurid risti oma vormil. Ametlikult sai lipp Inglismaa tunnuseks 1277. aastal.
1603. aastal ühinesid Inglismaa ja Šotimaa personaaluniooniks ning 1606 aastal sai see liit endale lipu Inglismaa ja Šotimaa lipu ühendamisel (Union Jack).


Tähesuurus.
Tähesuurus ehk näiv tähesuurus ehk magnituud ehk suurusjärk on taevakeha näivat heledust väljendav arv.
Tähesuuruste süsteem leiutati Vana-Kreekas (arvatavasti Hipparchose poolt) ja võeti hellenistlikus astronoomias üldiselt kasutusele. Esialgu jagati tähed kuude tähesuurusse: mõned heledamad tähed tähistaevas on esimeses tähesuuruses, kõige tuhmimad tähed, mida paljud palja silmaga näevad, on kuuendas, ülejäänud tähed jagati vahepeale.
Hiljem tekkis astronoomidel vajadus seda süsteemi täiendada. Teleskoopidega on näha rohkesti veel nõrgemaid tähti, seetõttu tuli kasutusele võtta seitsmes, kaheksas jne tähesuurus. Samuti võib märgata, et kaks kõige heledaimat kinnistähte – Siirius ja Kanoopus - on ülejäänud esimese suurusjärgu tähtedest oluliselt heledamad ning planeedid Veenus, Marss ja Jupiter on esimese suurusjärgu tähtedest heledamad.
Aastal 1857 avaldatud artiklis defineeris Norman Pogson tähesuuruste logaritmilise skaala nii, et täht, mille tähesuurus on 5, annab Maale 100 korda vähem valgust kui täht, mille tähesuurus on 0. See skaala võimaldab kasutada ka murrulisi ja negatiivseid tähesuurusi.
formula_4.
Konstant formula_3 leitakse nullinda tähesuurusega tähe abil: formula_6. Ajalooliselt kasutati sellise tähena Veegat.
Maa taeva heledaima tähe Siiriuse tähesuurus on –1,45, Veenuse oma kuni –4,4, täiskuul –12,6 ja Päikesel –26,8.


Vanaaeg.
Vanaaeg on ajalooteaduses aeg alates kirja kasutuselevõtust kuni keskajani. Tegemist on aega märkiva suhtelise mõistega, millele vastava aja algus on piirkonniti ja kultuuriti erinev. Vanaajale eelnes "esiaeg", millega peetakse silmas aega enne riikide teket ja kirja kasutuselevõttu.
Ajaloolise mõistena võeti sõna kasutusele renessansiajal ja vanaajaks (antiikajaks) nimetati Vana-Kreeka ja Vana-Rooma antiikkultuuri ajastut; vanaajale järgnenud keskaega alustati umbes 5. sajandist pKr. Hiljem, kui tekkisid raskused mõiste rakendamisel väljaspool Vahemeremaid, hakati sõna antiikaeg kõrval kasutama üldisema tähendusega mõistet vanaaeg. Konkreetse ajaloo jagamise vana-, kesk- ja uusajaks kinnistas Saksa ajaloolane Cellarius 1702. aastal.
Ajaloo liigendust vana, kesk ja uus kasutatakse ka Vanaaja tsivilisatsioonide (Egiptus, Assüüria, Babüloonia, hetiidid) ajaloos olnud riiklikuste eristamiseks.
Eestis vanaaega ei olnud, kuna enne 13. sajandit Eestis riiklikku korraldust polnud. Ajalooline aeg algas seetõttu keskajaga.


Kolmas Poola jagamine.
Kolmas Poola jagamine oli Rzeczpospolita territooriumi lõplik jagamine Venemaa, Preisimaa ja Austria vahel 1795. aastal.
Kolmanda Poola jagamise ettekäändeks oli Kościuszko ülestõus (1794). Venemaa, Preisimaa ja Austria monarh otsustasid oktoobris 1795 Rzeczpospolitast pärast esimest ja teist Poola jagamist järele jäänud osa omavahel täielikult ära jagada.
Venemaa sai kõik maad Nemunase ja Bugi jõest (langeb üldjoontes kokku hilisema Curzoni liiniga) ida pool (120 000 km²), Preisi sai Varssavi linna ning Nemunasest lääne ja Pilicast põhja poole jäävad maad (Masoovia vojevoodkonna põhjaosa koos Varssavi linnaga ning Białystoki vojevoodkonna; kokku eri andmetel 55 000 km² või 48 000 km²) ning Austria sai Põhja-Galiitsia (Krakówi ja Sandomierzi linna ning Lublini ja Radomi vojevoodkonna; kokku 47 000 km²).
Kuningas Stanisław August Poniatowski lahkus siis Varssavist ning siirdus Vene tragunite saatel Hrodnasse Vene asevalitseja hoolduse ja järelvalve alla. Pärast seda ta loobus 25. novembril troonist. Kuningas suri 12. veebruaril 1798 Peterburis.
Poola riiklik iseseisvus kaotati juriidiliselt 1797. aasta Peterburi konventsiooniga (tegelikult 1795), millega kaotati muuhulgas nimetus "Poola Kuningriik" ja Poola kodakondsus. Poola kaotas iseseisvuse rohkem kui sajaks aastaks (kui mitte arvestada lühikest aega eksisteerinud Varssavi Hertsogiriiki ja Krakówi Vabariiki).
Pärast Poola iseseisvuse kaotamist emigreeris palju poolakaid, eriti sõjaväelasi, Saksimaale, Itaaliasse ja Prantsusmaale. Paljud neist sidusid oma saatuse lootuses Poola riigi taastamisele kindral Napoleon Bonaparte'iga. Tema loal loodi Lombardias jaanuar 1797 kaks Poola leegionit kindralite Henryk Dąbrowski ja Karol Kniaziewiczi juhtimisel, kusjuures nende koosseisu läksid Poola sõjavangid Austria armeest. Juba mais 1797 võtsid Poola leegionid osa lahingutest Austria vägedega Rooma pärast. Juulis komponeeris Józef Wybicki laulu "Mazurek Dąbrowskiego", millest hiljem sai Poola riigihümn.
Preisi kaotas 1807 ja Austria 1809 Teise ja Kolmanda Poola jagamisega annekteeritud maad Napoleoni moodustatud Varssavi Hertsogiriigile, mis 1815 läks Viini kongressi otsusega Kongressi-Poolana Venemaale (neljas Poola jagamine).
Vaata ka.
J


Germaanium.
Germaanium on keemiline element järjenumbriga 32.
Tal on 4 stabiilset isotoopi massiarvudega 70, 72, 73 ja 74.
Välimuselt on ta läikiv, kõva ja rabe hõbedane aine. Tema tihedus on normaaltingimustel 5,3 g/cm3. Tema sulamistemperatuur on 938 Celsiuse kraadi.
Germaanium on pooljuht ja leiab seetõttu kasutamist elektroonikas.


Berüllium.
Berüllium on keemiline element järjenumbriga 4, metall.
Stabiilseid isotoope: 1, massiarvuga 9
Radioaktiivsetest isotoopidest stabiilseima massiarv on 10 ja poolestusaeg 1,5 miljonit aastat.
Füüsikalised omadused.
Berüllium kujutab endast kerget ja tugevat, kuid habrast metalli.
Sulamistemperatuur 1278 °C.
Berülliumi sulamitel on mitmed unikaalsed omadused, mille tõttu näiteks kõige paremad (mehaaniliste kellade jne) vedrud on valmistatud berülliumisulamist.
Keemilised omadused.
Stabiilsetes ühendites on ta oksüdatsiooniaste 2.
Berülliumoksiid on amfoteerne, seetõttu lahustub ta leelistes. Ka on berülliumhüdroksiid nõrk alus ega lahustu vees; seetõttu pole berüllium leelismuldmetall.
Saamine ja leidumine.
Berülliumi leiti esmakordselt mineraalist nimega berüll, mille järgi ta ongi nime saanud.
Universumis on berüllium vähelevinud, sest tema tuumad on energeetiliselt võrdlemisi ebasoodsad.
Ohutus.
Berülliumi lahustuvad ühendid on inimestele mürgised. Samuti on mürgine berülliumisulamite mehaanilisel töötlemisel tekkiv tolm.


Hiina astroloogia.
Hiina astroloogia (占星術, 星學, 七政四餘, 果老星宗) on Hiina astroloogiatraditsioon, mis põhineb Hiina kalendril, eriti 12-aastasel tsüklil ehk Hiina sodiaagil ja taevakehade liikumisel mööda Hiina tähtkujusid.
Vanim säilinud Hiina astroloogiaraamat on üks puitklotsidega trükitud almanahh, mis pärineb 8. sajandist pKr. Juba selle almanahhi ilmumise ajal ulatusid hiina astroloogia juured nii kaugesse aega, et olid peaaegu mineviku hägusse kadunud.
Vanas Hiina astroloogias põhines horoskoobiõpetus eeskätt kaheteistkümne maa-haru teoorial, milles on valitsevaks kaheteistkümne aasta pikkune tsükkel. Tsükkel algab roti aastaga ja aasta algab kuu loomisega.
Hiina astroloogia põhineb 10-aastasel päikese-kuu tsüklil, mis on vana Hiina põllumajanduskalendri aluseks. Need tsüklid on jagatud viieks elemendiks. Kogu süsteemi hoiavad ülal harmooniat ja tasakaalu kehastavad "yin ja yang" (naiselement ja meeselement).
Hiina astroloogia eri variante kasutatakse ka naaberaladel, nt Tiibetis. Eri traditsioonides loomade nimistu varieerub.


Alumiinium.
Alumiinium on keemiline element järjenumbriga 13.
Tal on üks stabiilne looduslik isotoop massiarvuga 27. Radioaktiivne isotoop massiarvuga 26 tekib looduses kosmiliste kiirte mõjul.
Alumiinium on hõbevalge metall tihedusega 2,7 g/cm³ ja sulamistemperatuuriga 660 °C.
Alumiiniumi keemilise aktiivsuse tõttu teda looduses lihtainena ei esine.
Alumiinium reageerib paljude lihtainete ja hapetega. Hapetest tõrjub ta välja vesinikku ning tekib sool.
Amfoteersuse tõttu reageerib alumiinium ka leelistega, tõrjudes nende lahustest vesinikku välja ja moodustades aluminaate.
Kõigis püsivamates ühendites on alumiiniumi oksüdatsiooniaste +3. Alumiiniumoksiid on amfoteerne oksiid.
Alumiiniumi saadakse boksiidist. Alumiiniumi sulatus on üks kõige energiamahukamaid tootmisi. Sellepärast rajati alumiiniumi tootmist tehaseid hüdroenergiajaamade lähedusse. Tänapäeval rajatakse tehaseid rohkem sadamate lähedale.
Ajalugu.
Alumiinium tõusis tähelepanu orbiiti 1855. aasta Pariisi maailmanäitusel, mis esimest korda eksponeeriti alumiiniumist valutükikesi, mida hinnati võrdselt kullaga. Veel 1854. aastal oli alumiinium kullast kallim ja alles pärast seda kui prantsuse keemik Henri Sainte-Claire Deville leiutas alumiiniumi tööstusliku tootmise menetluse, hakkas metalli hind langema. On teada, et Napoleon III asendas oma hõbedast lauanõud alumiiniumist tehtutega, samas kui külalised pidid leppima hõbe- ja kuldnõudega. Ballisaalidesse jõudsid alumiiniumist ehted.


Aktiinium.
Aktiinium on keemiline element number 89. Kõik ta isotoobid on radioaktiivsed. Neist pikima elueaga isotoop 227 esineb looduses, tekkides uraani radioaktiivsel lagunemisel.
Kuna ka aktiiniumi 227 poolestusaeg on vaid 21,7 aastat, segab tema radioaktiivsus ja haruldus keemiliste ja füüsikaliste omaduste uurimist. Üldiselt sarnaneb aktiinium omadustelt väga lantaaniga.


Argoon.
Argoon on keemiline element järjenumbriga 18.
Tal on kolm stabiilset isotoopi massiarvudega 36, 38 ja 40.
Omadustelt on tegu väärisgaasiga. Argooni keemilisi ühendeid on õnnestunud saada alles hiljuti, neidki vaid ülimadalal temperatuuril maatriksisolatsiooni abil.
Argoon moodustab umbes 0,9 % Maa atmosfäärist. Ta on väärisgaasidest Maal kõige levinum, mistõttu teda kasutatakse odava inertse keskkonnana.
Argooni avastasid 1894. aastal Lord Rayleigh ja William Ramsay.


Boor.
Boor on keemiline element järjenumbriga 5.
Tal on kaks stabiilset isotoopi massiarvudega 10 ja 11.
Stabiilseima radioaktiivse isotoobi massiarv on 8 ja poolestusaeg 0,84 s.
Normaaltingimustel on ta tahke aine, mis esineb mitme kristallmodifikatsioonina, mille sulamistemperatuur on 2076 kraadi Celsiust (2349 kelvinit).
Boori ühendites on ta oksüdatsiooniaste valdavalt 3. Kolmevalentsel booril on vaba orbitaal; seetõttu on ta hea aktseptor ning annab doonor-aktseptorsidemeid, isegi üksiksidemetega, moodustades kolme otsaga sideme: üks elektronpaar seob samaaegselt kolme aatomit tema ümber.
Boorhape on nõrk hape. Vesinikuga moodustab boor mitmesuguseid boorhüdriide, mis on tugevad redutseerijad.


Broom.
Broom on keemiline element järjenumbriga 35.
Broom esineb kahe stabiilse isotoobina, mille massiarvud on 79 ja 81.
Keemilistelt omadustelt on broom halogeen. Metallidega reageerides tekitab ta bromiide.
Ta moodustab kaheaatomilisi lihtaine molekule ja on tavatingimustel pruun vedelik tihedusega 3,1 g/cm³, mis keeb temperatuuril 58 °C ja külmub temperatuuril –7 °C.
Broom on tugev oksüdeerija ning reageerib paljude liht- ja liitainetega. Seetõttu on broom nii vedeliku kui auruna inimkehale (nii kopsudele kui ka teistele limaskestadele ja nahale) söövitav ja ärritav.
Avastuslugu.
Broomi avastasid teineteisest sõltumatult Prantsusmaa keemik Antoine Jérôme Balard ja Saksamaa keemik Carl Jacob Löwig.
Balard eraldas broomi 1826. Lähteainena kasutas ta Montpellier' lähedalt soolakutelt korjatud adrut. Tema eesmärk oli adrust eraldada joodi, aga adru sisaldas pisut ka broomi. Ta põletas adru tuhaks, lisas siis vett ning destilleeris broomi küllastunud joodilahusest. Ta sai aine, mille omadused olid joodi ja kloori vahepealsed. Balard järeldas algul, et on saanud joodmonokloriidi ja püüdis seda tõestada, aga ei suutnud seda. Sellest järeldas ta, et on saanud uue elemendi. Esialgu andis ta sellele nimeks muriid. Nimi tuli ladinakeelsest sõnast "muria", mis tähendas soolvett.
Löwig eraldas broomi 1825 mineraalveest, mis pärines tema kodulinna Bad Kreuznachi ühest allikast. Selle mineraalvee soolad olid klooriga küllastunud. Broomi eraldamiseks kasutas ta dietüüleetrit. Pärast eetri aurustamist jäi järele pruunikas vedelik. Seda vedelikku oma võimete näitena kasutades kandideeris ta tööle Heidelbergis Leopold Gmelini laboratooriumis. Avastuse avaldamine aga viibis ja Balard jõudis selle enne avaldada.
Prantsuse keemikud Louis Nicolas Vauquelin, Louis Jacques Thénard ja Joseph-Louis Gay-Lussac kordasid Balardi katseid ja jäid nendega rahule. Neid tulemusi esitleti Prantsuse Teaduste Akadeemia loengul ja avaldati aastaraamatus "Annales de Chimie et Physique". Aastaraamatus teatas Balard, et otsustas M. Anglada soovitusel muuta elemendi nime broomiks. Teistel andmetel soovitas elemendi nime muuta Gay-Lussac, et rõhutada selle auru iseloomulikku lõhna.
Broomi ei toodetud suures koguses enne 1860. aastat.
Broomi esimene äriline kasutus, kui välja jätta mõned meditsiinilised rakendused, oli dagerrotüüpias. 1840 avastati, et broomil on mõningaid eeliseid varem kasutatud joodiauruga võrreldes, kui on tarvis moodustada valgustundlikku hõbehalogeniidikihti.
Kaaliumbromiidi ja naatriumbromiidi kasutati 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses antikonvulsantide ja rahustitena, kuni nende asemel võeti kasutusele 2,2,2-trikloroetaan-1,1-diool ja barbituraadid.


Fluor.
Fluor on keemiline element järjenumbriga 9.
Tal on üks stabiilne isotoop massiarvuga 19.
Keemilistelt omadustelt on fluor halogeen.
Ta moodustab kaheaatomilisi lihtaine molekule ja on normaaltingimustel kollakas gaas.
Fluor on halogeenidest kõige aktiivsem. Kõigist elementidest on ta kõige elektronegatiivsem, seetõttu on ta oksüdatsiooniaste kõigis ühendites -1. See puudutab ka tema ühendeid hapnikuga – hapniku fluoriide.
Ta reageerib ägedalt paljude liht- ja liitainetega.
Inimkehale (nii limaskestadele kui ka nahale) mõjub fluor söövitavalt.
Universumis.
Fluor on Universumis üsna levinud element. Mõnede teooriate kohaselt võib see olla tingitud elemendi tekkimisest supernoova plahvatustel, kui fluor moodustub neoonist neutriinode toimel. 1996. aastal avastas Euroopa Kosmoseagentuur ("European Space Agency") vesinikfluoriidi jälgi galaktika keskme läheduses paiknevas tähtedevahelises hiigelpilves. See on esimene kord, kui fluori sisaldavaid molekule avastati tähtedevahelises ruumis. Ka Päikesesüsteemi mitmed taevakehad sisaldavad fluori. Kivimeteoriitidest on seda leitud 0,0036%, metallmeteoriitide koostises teadaolevalt fluori ei ole.
Maal.
Fluor on elementide levikult Maal 17. ja maakoores 13. kohal (0,065% maakoores), teda leidub suuremates kogustes kui näiteks kloori (0,055% maakoores), vaske või pliid. Kõrge aktiivsus välistab vaba elemendi esinemise looduses. Enamus fluorist leidub mitmesuguste kivimite ja mineraalide koostises. Vähem leidub teda ookeanides, järvedes, jõgedes, mineraalveeallikates ja teistes loodusliku vee vormides, luudes, hammastes, imetajate veres ja taimedes.
Litosfääris.
Tuntakse üle 100 fluori sisaldava mineraali, millest tähtsaimad on fluoriit (vanemas kirjanduses ka sulapagu) CaF2, krüoliit Na3AlF6 ja fluorapatiit Ca5(PO4)3F. Nendest on siiski vaid fluoriit ulatuslikult kasutusel vaba fluori ja fluoriühendite tööstuslikuks saamiseks. Selle lademeid leidub palju Euroopas, Venemaal, USA-s, Mehhikos ja Hiinas. Peamine fluoriidi kasutusvaldkond on terasetööstus, vesinikfluoriidhappe ja krüoliidi tootmine ning keraamikatööstus.
Fluori põhikogus maakoores esineb fluorapatiidi koostises, milles sisaldub fluoriidiga (49% F) võrreldes vähe, vaid 3,5% F. Fluorapatiidi varud on väga ulatuslikud, lademeid leidub suurel hulgal USA-s, Venemaal, Põhja-Aafrikas, Vaikse ookeani saartel ja Lääne-Indias. Madala fluorisisalduse tõttu kasutatakse seda tööstuses peaaegu eranditult, seoses suure fosfaadisisaldusega, fosforväetiste tootmiseks. Kuigi fluori saamine fosfaaditööstuses ei ole ökonoomne, on selle tööstuslik tähtsus seoses kõrgekvaliteetse fluoriidi varude vähenemisega pidevalt suurenenud, kujutades endast teist tähtsamat tööstuslikku fluoriallikat.
Krüoliit on haruldane mineraal, mille ainsad tööstusliku tähtsusega varud asuvad Gröönimaal, väiksemates kogustes leidub seda siiski ka Islandil. Krüoliit leiab kasutust mitmetes valdkondades, millest tähtsaim on alumiiniumitööstus. Kõrge hinna tõttu toodetakse suur osa alumiiniumitööstuses vajaminevast krüoliidist tänapäeval sünteetiliselt fluoriidist.
Fluori sisaldub ka paljudes haruldasemates mineraalides, nagu topaas Al2SiO4(OH,F)2, sellaiit MgF2, viliaumiit NaF, bastnaesiit (Ce,La)(CO3)F, vilgukivi, küünekivi (amfibool), turmaliin jt.
Lisaks eelmainitud suhteliselt kõrge fluorisisaldusega mineraalidele, leidub fluori kõikjal väikestes kogustes ränimineraalides ning litosfäärikivimites. Erinevad kivimirühmad sisaldavad fluori varieeruvates kogustes. Süvakivimites on fluoriidikontsentratsioon 20-4000 ppm, vulkaanilistes kivimites on sama näitaja 80-450 ppm ning settekivimites 80-450 ppm. Väiksemates kogustes leidub fluoriide lubjakivis, kus neid võib olla kuni 370 ppm. Viimastes on fluor seotud mitmesuguste asbestidega, termoliidi, aktinoliidi või teiste kivimeid moodustavate mineraalidega, pürokseenide ja vilkudega. Nimetatud mineraalide fluorisisaldus võib olla 0,4-1,2%. Fluori esineb ka savis, kus see on seotud lisandina esineva lubjakivi või fosfaatmineraalidega. Mitmed mineraalid (nt zinnwaldiit) sisaldavad fluori suuresti varieeruvates kogustes.
Mõnede mineraalide kristalliseerumise hilistes staadiumides võivad F– ioonid struktuurides asendada OH– ioone. Selline protsess võib toimuda vilkude, küünekivide ja turmaliinide moodustumisel. Antud nähtus on tingitud F– (ioonraadius 1,23-1,36Å) ja OH– (ioonraadius 1,37-1,40Å) väga sarnastest ioonraadiustest.
Teatud tüüpi graniitides on fluor kontsentreerunud biotiiti ((Mg, Fe)3[Si3AlO10][OH, F]2) ja küünekivisse. Sulanud magmas on lenduv fluorikomponent fraktsioneerunud varastel mineraalide diferentseerumisjärkudel apatiiti ja küünekivisse ning hilisemates staadiumides biotiiti ja küünekivisse. Basaldis ja gabros sisaldub kogu fluor apatiidi koosseisus. Teistes moonde- ja tardkivimites (näiteks graniidis) esineb fluor peamiselt vilgu, küünekivi ja fluoriidi osana.
Segunenud moondekivimites leiduvad graniitsed ning pegmatiitsed maagisooned on ühed suurimad fluori leiukohad maakoores. Tavaliselt sisaldavad graniidid fluori 0,05-0,14%, teistes tard- ja moondekivimites leidub seda vähem, 0,01-0,05%. Enamasti on moondekivimid kaotanud osa oma F-sisaldusest moondeprotsessi käigus, sest lenduv fluor või fluoriidioonid migreeruvad magmast teistesse kivimitesse.
Sõltuvalt fluori kontsentratsioonist mõjutavad mineraalid kivimite fluorisisaldust erinevalt. Kuna fluoriit võib fluori sisaldada praktiliselt poole oma massist, mõjutab see fluori kogust kivimites ja vees juba suhteliselt väikese lisandina.
Kivimid ja mineraalid mõjutavad oluliselt keskkonna fluorisisaldust. Ilmastikunähtuste toimel lahustuvad kivimite koosseisu kuuluvad fluori sisaldavad mineraalid ja eraldavad ümbrusesse fluoriidioone. Sõltuvalt mineraalide tüübist võib selline F– ioonide liikuvaks muutumine toimuda erineva kiirusega. Näiteks topaas, mis on ilmastikuoludele äärmiselt vastupidav, ei anna lahusesse praktiliselt fluoriidioone.
Atmosfääris.
Atmosfääris on fluorisisaldus väga väike, jäädes kuupmeetris õhus vahemikku 0,05-1,90 μg F–. Siiski on tööstuspiirkondades (eriti alumiiniumitööstuste ja superfosfaatväetiste tehaste läheduses) õhu fluorisisaldus normaalsest oluliselt suurem. Linnadelähedastes piirkondades leidub kuupmeetris õhus fluoriide tavaliselt alla 1 μg. Peale antropogeensete tegurite mõjutab õhu fluorisisaldust ka vulkanism. Kuna vulkaanilised gaasid sisaldavad alati peale veeauru ka vesinikfluoriidi, vallandub seda vulkaanipursete tagajärjel maapõuest atmosfääri. Lisaks vesinikfluoriidile võivad nimetatud aurud sisaldada F2 või fluoriühendeid, millest levinumateks on SiF4 ja H2SiF6. Ka kustunud või mittepurskavatest vulkaanidest eraldub pidevalt fluori, mida aastas paisatakse õhku kokku umbes 4,7 miljonit tonni.
Hüdrosfääris.
Kuigi fluori leidub maakoores (suhteline kogus 2,8 log) ja Päikesesüsteemis (suhteline kogus 2,926 log) ligikaudu võrdsetes kogustes, on selle hulk ookeani- ja merevees väike, samal ajal kui kloor esineb seal ühe levinuima elemendina. Põhjus peitub fluori omaduses moodustada levinumate elementidega tugevamaid komplekse kui seda teeb kloor.
Fluoriidioonid võivad moodustada lahustuvaid kompekse mitmete anorgaaniliste ja orgaaniliste ligandidega. Paljudes looduslikes vetes leidub rohkesti kaltsiumioone, mistõttu on fluoriidioonide kontsentratsiooni kontrollivaks olulisimaks mineraaliks tõenäoliselt kaltsiumfluoriid. F– ioonide sisaldust looduslikes vetes mõjutavad ka mitmed teised ühendid, millest tähtsamad on fluorapatiit ja magneesiumfluoriid (MgF2). Ligi pool merevees leiduvast fluorist esineb vabade F– ioonidena, teine osa aga MgF+ kujul. Vähem leidub teda CaF+ -na või viliaumiidist pärit kompleksidena. Fluoriga moodustab komplekse ka alumiinium: AlF2+, AlF2+, AlF3, [AlF6]3–, Al(OH)F+, Al(OH)F2 ja Al(OH)F3–. Seejuures sõltub ühendi moodustumine alumiiniumi- ja fluoriidioonide kontsentratsioonide vahekorrast vees ning pH-st. Ka berüllium, boor, raud, ränihape jt võivad moodustada F-komplekse, viimase puhul võib tekkida näiteks heksafluorosilikaatioon [SiF6]2–. Kindlate pH väärtuste juures võib selline kompleksimoodustumine ära kasutada kindla koguse fluoriidioone.
Fluori esinemisvormi hüdrosfääris määrab suuresti keskkonna happesus. Sõltuvalt vee (lahuse) fluoriidioonide kontsentratsioonist ja pH väärtusest võib fluor lahuses esineda ka HF2– ning dissotsieerumata HF kujul. Lahjendatud lahustes ja neutraalses keskkonnas esineb suurem osa fluorist F– ioonidena. Lahuse happesuse suurenedes väheneb F– osakaal ning HF2– ja dissotsieerumata HF hulk suureneb.
Tänu fluori suhteliselt suurele sisaldusele maakoores leidub seda varieeruvates kogustes ka veekogudes. Fluoriidisisaldus pinna- ja põhjavees sõltub suuresti fluoriide sisaldavatest kivimitest ning mineraalidest. Keskmine F–/Cl– massisuhe kivimites varieerub sõltuvalt kivimi tüübist 4:1 kuni 8:1. Kuna fluoriidid on kergesti sadenevad, kuid kloriidid jäävad lahusesse, on kuumaveeallikate väljavooluvee puhul antud suhe äärmiselt madal (0,0006). Olgugi et fluoriidid on laialtlevinud ühenditest ühed püsivamad, võib neid sadestada mõõdukalt lahustuva mineraal fluoriidina (CaF2).


Fosfor.
Fosfor (keemiline sümbol P) on keemiline element järjenumbriga 15.
Fosfori ainus looduslik isotoop on massiarvuga 31.
Fosfor lihtainena esineb üldiselt kolme allotroopse vormina: valge, punane ja must fosfor. Omapärane on see, et tavatingimustes stabiilseim vorm – punane fosfor – ei oma kindlat struktuuri, vaid ta omadused on varieeruvad.
Fosfori aur koosneb tetraeedrilistest P4 molekulidest. Nende kondenseerudes tekib valge fosfor.
Fosfori stabiilseim oksüdatsiooniaste on +5. Teised olulisemad oksüdatsiooniastmed on +3 ja –3. Fosfori oksiidid on happelised. Fosfori vesinikühendid, fosfaanid ehk fosfiinid, on tugevad redutseerijad.
Ajalugu.
Fosfori avastas Saksa alkeemik Hennig Brand 1669 Hamburgis. Brand püüdes destilleerida "tarkade kivi" oma uriinist, sai ta valge ainese, mis pimedas helendas. Brandi poolt vaadeldud fosfori helendus tuleneb väga aeglasest põlemisest, kuid kuna ta ei näinud leeke ega tundnud eralduvat soojust, ei tundnud ta selles ära põlemist.


Hapnik.
Hapnik (keemiline sümbol O) on keemiline element järjenumbriga 8.
Stabiilseid isotoope on kolm: nende massiarvud 16, 17 ja 18.
Hapnik on keemiliselt aktiivne mittemetall, millel on kaks levinud allotroopset vormi: dihapnik ehk lihtsalt hapnik (O2) ja trihapnik ehk osoon (O3).
Dihapnik on iseenesest stabiilne gaas, mis on omapärane selle poolest, et kuigi molekulis on paarisarv elektrone, on ta paramagnetiline. Temperatuuril –183 Celsiust kondenseerub ta siniseks vedelikuks. Ta moodustab 21% (mahu poolest) Maa atmosfäärist. Õhu koostises sisalduvat molekulaarset hapnikku nimetatakse ka õhuhapnikuks.
Dihapnik on keemiliselt aktiivne. Paljud liht- ja liitained reageerivad temaga kuumutamisel, tihti kaasneb sellega leegiga põlemine. Ka tavalisel temperatuuril reageerib hapnik aeglaselt paljude ainetega.
Hapnik on fluori järel elektronegatiivseim element, seetõttu on ta oksüdatsiooniaste negatiivne kõigis ühendites peale fluoriidide. Valdavalt on hapniku oksüdatsiooniaste –2: suurema oksüdatsiooniastmega ühendid on vähestabiilsed ja tugevad oksüdeerijad. Neist stabiilseimad on peroksiidid; esinevad ka hüperoksiidid ja osoniidid.
Tähtsaim hapniku ühend on tema ühend vesinikuga – vesi.
Et hapnik reageerib paljude orgaaniliste ühenditega, on ta paljudele anaeroobsetele organismidele mürgine. Aeroobsed organismid on hapnikuga kohastunud ja vajavad seda oma elutegevuseks. Nad vajavad hapniku talumiseks paljusid antioksüdante. Kuid liiga suured hapniku kontsentratsioonid on ka neile mürgised.
Kui inimene hingab hapnikku osarõhuga 0,75 kuni 1 atmosfääri, hakkab ta umbes 10...20 tunni pärast kannatama kopsude ärritust. Kui hapniku mõju jätkub, järgneb surm. 0,5-atmosfäärist osarõhku on inimkatsetes talutud nädala jooksul ilma kahjustusteta.
Hapnikurikkas keskkonnas on suur tuleoht, sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemissoojust kulub lämmastiku soojendamisele, mistõttu leek on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist segatud gaasiliste või suspendeeritud põlevainetega, tekib plahvatus, millega võib kaasneda detonatsioon. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik. Vedela hapnikuga immutatud põlevaineid nimetatakse oksülikviitideks ja neid kasutatakse lõhkeainetena: nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis aurab hapnik aja jooksul ära ja plahvatusoht kaob. Oksülikviite moodustab ka asfalt kui poorne orgaaniline aine. Need on mehhaaniliselt tundlikud, nii et vedela hapnikuga märjaks saanud asfalt võib detoneeruda ülesõitmise või pealeastumise tagajärjel. Et hapniku keemistemperatuur on kõrgem kui õhu teisel põhikomponendil lämmastikul, kondenseerub ta õhu vedeldamisel kergemini: õhk hakkab kondenseeruma temperatuuril –191 Celsiuse kraadi, ja tekkiv vedelik on rikastatud hapnikuga, mida seal on 48%. Mis tahes koostisega vedela õhu auramisel aurab valdavalt lämmastik ja järelejääv vedelik rikastub hapnikuga; ka võib vedel lämmastik või õhk kokkupuutel õhuga õhust hapnikku juurde kondenseerida. Seetõttu on vedel õhk kokkupuutel põlevainetega ohtlik.


Heelium.
Heelium (keemiline sümbol He) on keemiline element järjenumbriga 2
Stabiilseid isotoope on kaks, massiarvud 3 ja 4. Radioaktiivsetest isotoopidest stabiilseima massiarv on 6 ja poolestusaeg 0,8 sekundit.
Heelium-4 on oma tuuma stabiilsuse tõttu valdav heeliumi isotoop looduses. Universumis, peajada tähtedes ning hiidplaneetides prootiumi (vesinik-1) järel levikult teine kõigi keemiliste elementide isotoopidest.
Keemiliselt on He väärisgaas. Mingeid ühendeid pole seni avastatud.
Et He aatomite vahelised tõmbejõud on äärmiselt nõrgad, on He keemistemperatuur kõigi elementide seas madalaim.
Isotoopidevahelised erinevused füüsikalistes omadustes tugevamad kui ühelgi teisel elemendil.
Heelium-4 keeb normaalrõhul temperatuuril 4,2 kelvinit, heelium-3 aga temperatuuril 3,2 kelvinit, olles kõigist ainetest madalaima keemistemperatuuriga. Normaalrõhul ei tahku ei heelium-3 ega heelium-4. Nad on ainsad ained, mis absoluutsel nulltemperatuuril ei ole normaalrõhul tahked. Tahke heelium tekib suurema rõhu all.
Nii heelium-3 kui ka heelium-4 muutuvad keemistemperatuurist madalamal temperatuuril ülivoolavaks. Absoluutse nulltemperatuuri lähedastel temperatuuridel nad ei segune: heelium-3 lahustub heeliumis-4 piiratud ulatuses, heelium-4 heeliumis-3 aga üldse mitte.


Hõbe.
Hõbe on keemiline element järjenumbriga 47, metall.
Stabiilseid isotoope on hõbedal kaks, nende massiarvud on 107 ja 109.
Hõbe on väärismetall. Ta on tavatingimustes suhteliselt pehme metall, mis peegeldab hästi valgust. Tihedus on 10,5 g/cm³. Hõbe sulab temperatuuril 960°C.


Jood.
Jood on keemiline element järjenumbriga 53.
Tal on üks stabiilne isotoop massiarvuga 127. Joodi aatommass on 126,90447 aatommassiühikut.
Jood on halogeen. Ta moodustab kaheaatomilisi lihtaine molekule.
Normaaltingimustes esineb jood tumepruunide kristallidena, mis sulavad temperatuuril 113 °C ja keevad temperatuuril 184 °C, moodustades lillaka auru. Tema sulamissoojus on 15,52 kJ/mol ja aurustumissoojus on 41,57 kJ/mol. Tema soojusmahtuvus temperatuuril +25 °C on 54,44 J/(mol*K).
Jood on keemiliselt aktiivne, kuigi teistest halogeenidest vähem aktiivne.
Joodi avastas Prantsusmaa insener Bernard Courtois 1811. Tol ajal käisid Napoleoni sõjad ja nõudlus püssirohu tähtsa koostisosa salpeetri järele oli suur. Salpeetrit toodeti kaaliumnitraadist ja selleks oli vaja naatriumkarbonaati. Viimast eraldati mererannikule uhutud adrust, mis sisaldas joodi. Naatriumkarbonaadi eraldamiseks adru põletati ja selle tuhka uhuti veega. Jäätmed hävitati väävelhappega. Ühel päeval lisas Courtois väävelhapet liiga palju ja nägi tõusmas lilla auru pilve. Seejärel täheldas ta, et aur kristalliseerus külmadele pindadele, moodustades tumedad kristallid. Courtois kahtlustas kohe, et on avastanud uue elemendi, aga tal ei olnud uuringute jätkamiseks raha. Kuid ta andis kristalle oma aja tuntud füüsikutele ja keemikutele: Joseph Louis Gay-Lussacile, André-Marie Ampère'ile, Charles Bernard Desormes'ile ja Nicolas Clément'ile. 29. novembril 1813 tegid Desormes ja tema väimees Clément Courtois' avastuse avalikuks. Gay-Lussac soovitas sellele nime (värvi järgi) ja Ampère teatas avastusest Inglise keemikule Humphry Davyle, kes täheldas uue elemendi suurt sarnasust klooriga keemiliste omaduste poolest. 10. detsembril teatas Davy Londoni Kuninglikule Seltsile, et on avastanud uue elemendi, kuid pärast Gay-Lussaci protesti võttis omaks, et esimesena tegi seda Courtois.
Joodil on teada 37 isotoopi. Nendest üks, jood-127 on stabiilne. Looduslikult on avastatud veel isotoopi jood-129, mille poolestusaeg on 15,7 miljonit aastat. Tehislikult saadud isotoopidest on kõige pikema poolestusajaga jood-125 (59 päeva), jood-131 (8 päeva) ja jood-123 (13 tundi).


Kaalium.
Kaalium on keemiline element järjenumbriga 19.
Stabiilseid isotoope on kaks. Nende massiarvud 39 ja 41. Radioaktiivne isotoop massiarvuga 40 ja poolestusajaga 1,28 miljardit aastat esineb looduses. Ta on üks peamisi radioaktiivse kiirguse allikaid.
Kaaliumi avastas 6. oktoobril 1807 inglise teadlane Humphry Davy, kui ta sai tahke KOH sulandi elektrolüüsil hõbevalge metalli.
Keemilistelt omadustelt on kaalium leelismetall. Ta on keemiliselt aktiivne. Kõigis ühendites on kaaliumi oksüdatsiooniaste +1. Hapnikuga reageerides moodustab kaalium kergesti kaaliumhüperoksiidi, mitte kaaliumoksiidi. Kaaliumoksiid on tugevalt aluseline oksiid.
Kaalium on tähtis bioelement. Kaaliumiühendid mõjutavad südamelihase tegevust.
Tihedus normaaltingimustel on 0,86 g/cm3. Kaaliumi sulamistemperatuur on 63 °C ja keemistemperatuur 759 °C. Kaalium on pehme. Puhas pind on hõbedane ja peegeldab hästi valgust.
Elemendi ühendite kasutusalad: väetised, klaas, läätsed, tuletikud, püssirohi, hapnikumaskid, keedusoola asendajad.


Ameriitsium.
Ameriitsium on keemiline element järjenumbriga 95.
Kõik ta isotoobid on radioaktiivsed ega esine looduses. Pikima elueaga on isotoop massiarvuga 243, mille poolestusaeg on 7370 aastat.
Keemilistelt ja füüsikalistelt omadustelt kuulub ta aktinoidide hulka.


Kaltsium.
Kaltsium on keemiline element järjenumbriga 20, leelismuldmetall.
Stabiilseid isotoope on 6, nende massiarvud on 40, 42, 43, 44, 46, 48.
Kaltsium on keemiliselt aktiivne ega esine looduses vabal kujul. Selle oksüdatsiooniaste ühendeis on +2. Kaltsiumoksiid ehk kustutamata lubi on aluseline oksiid.
Kaltsiumi tihedus normaaltingimustel on 1,55 g/cm³ ja sulamistemperatuur 848°C.


Tarkvara.
Tarkvara hõlmab endas kõiki mittefüüsilisi arvuti tööks vajalikke või rakenduslikke komponente, eelkõige arvutiprogramme ning nende andmeid - andmefaile, seadeid, dokumentatsiooni, jne.
Tarkvara vajab oma toimimiseks riistvara, millele tarkvara talletatakse ning millel ta saab oma funktsioone täita: andes käsklusi riistvarale või täites mõne teise tarkvarajupi käsklusi.


Operatsioonisüsteem.
Operatsioonisüsteem ehk opsüsteem (inglise keeles "operating system", lühend "OS") on arvuti süsteemitarkvara, mis käivitatakse arvutis alglaadimisprogrammi poolt ning mis juhib arvutisüsteemi tööd ja teenindab rakendusprogramme. Rakendusprogrammid saadavad operatsioonisüsteemile nõudeid mitmesuguste teenuste järele läbi rakendusliideste. Kasutajad saavad vahetult suhelda opsüsteemiga madala ja rakendustaseme programmeerimisliideste kaudu ning läbi käsuinterpretaatori, kasutades selleks käsurealt ohjekeelt või graafilist kasutajaliidest.
Populaarseimateks personaalarvuti, mis kasutavad veebi, operatsioonisüsteemideks 21. saj. teisel kümnendil on Microsoft Windows, Mac OS X ja Linux.


Linux.
Linuxi all mõeldakse tavaliselt Linuxi tuumal põhinevat operatsioonisüsteemi, kuid algselt tähendas see ainult Linuxi tuuma. Linux võib tähendada ka selle operatsioonisüsteemi distributsiooni.
Linux on UNIXi-laadne operatsioonisüsteem ja ühendab Linuxi tuuma, GNU projekti teegid ja abiprogrammid ning muu tarkvara terviklikuks operatsioonisüsteemiks. Sellel põhjusel väidab Free Software Foundation, et operatsioonisüsteemi peaks nimetama GNU/Linux, et mitte alahinnata GNU osa operatsioonisüsteemi loomises. See väide on aga vaidlusalune – ka Linuxi algse looja Linus Torvaldsi poolt. Igal juhul on nimetus GNU/Linux täpsem kui Linux, sest viitab ainult operatsioonisüsteemile, mitte tuumale.
Linux on tuntuim näide vabast ja avatud lähtekoodiga arendusmudelitega tarkvarast – erinevalt teistest levinumatest operatsioonisüsteemidest (nt. Microsoft Windows ja Mac OS X) on kogu selle lähtekood avalik ja igaüks võib seda kasutada, muuta ja levitada.
Suuremad/levinumad Linuxi distributsioonid on Ubuntu (Estobuntu, Kubuntu, Edubuntu, Xubuntu), Fedora, openSUSE, Debian, Mandriva, Gentoo, ja Slackware.
Ajalugu.
Linuxi loomisel oli eeskujuks Andrew S. Tanenbaumi 1987. aastal õppeotstarbeks loodud 16-bitine MINIX, mis mahtus ühele ümbrikkettale (disketile). MINIX-i lähtekood on avalik ning selle muutmine ja levitamine on lubatud. 1991. aastal alustas Helsingi Ülikooli üliõpilane Linus Torvalds tööd oma operatsioonisüsteemi kallal, millest sai alguse Linuxi tuum. Torvalds ei olnud rahul MINIX-i litsentsiga, mis lubas MINIX-it kasutada ainult õppetööks. Torvalds viis oma operatsioonisüsteemi GNU litsentsi alla ja kasutab siiani kompileerimiseks GCC-d. Kogu edasine Linuxi tuuma ja rakenduste areng on olnud GNU litsentsi all.
Linuxi tuuma arendamist juhib Torvalds seniajani (oktoober 2010).
Ülesehitus.
Linux-operatsioonisüsteemid on modulaarsed UNIX-i-laadsed operatsioonisüsteemid. Operatsioonisüsteemi keskmes on Linux-tuum, mis korraldab arvuti tööd, arvutivõrguga suhtlemist, välisseadmetele ja failisüsteemile juurdepääsu. Välisseadmete kontrollerid võivad olla kas tuuma osad või laetakse moodulitena mällu arvuti töötamise ajal.
Kasutajaliides.
Linux operatsioonisüsteemiga arvutiga saab kasutaja suhelda kas käsurealt või graafilise kasutajaliidese vahendusel. Graafilised kasutajaliidesed töötavad valdavalt X-keskkonnas (X Window System). Levinumad graafilised kasutajaliidesed on GNOME, KDE, Xfce, LXDE, FVWM, Enlightenment, Window Maker. Käsurida on kasutatav ka graafilises kasutajaliideses terminaliaknas.
Kasutusalad.
Laua- ja sülearvuteil on Linux operatsioonisüsteemis olemas vahendid kontoritööks, pildi- ja muusikatöötluseks, programmeerimiseks, andmebaaside haldamiseks. Vaba tarkvarana kättesaadava tarkvara hulk on väga suur ja mitmekesine. Mitmed tarkvarafirmad pakuvad ka kommertstooteid paralleelselt MS Windowsile, Macile ja Unixeile, kaasa arvatud Linux.
Veebruaris 2010 jagunes operatsioonisüsteemide serverituruosa järgnevalt: 60% Linux, 20% FreeBSD ja 10% Microsoft Windows.
Linux on operatsioonisüsteemiks klasterarvuteil ja superarvuteil. Juunis 2010 oli maailma 500 võimsaima superarvuti hulgas 455 Linux operatsioonisüsteemiga.
Linux on väga populaarne ka väikeseadmete operatsioonisüsteemina nagu telefonid, pihuarvutid, videomagnetofonid, tulemüüriseadmed, ruuterid, muusikakeskused, süntesaatorid.
Seega võib öelda, et Linux on hästi skaleeritav.


OpenSUSE.
openSUSE (varem SUSE Linux ja SuSE) on Linuxi tuumale ülesehitatud operatsioonisüsteem. Seda arendab kogukond openSUSE Project ja sponsoreerib Novell.
Nimetus.
SUSE tuleneb saksakeelsest fraasist "Software- und System-Entwicklung" (tarkvara- ja süsteemiarendus). Levivad kuulujutud, et SUSE on nime saanud Konrad Zuse järgi.
Ajalugu.
SUSE Linux distributsiooni levitatakse 1994. aastast. Algselt oli see lihtsalt saksakeelne tõlge Slackware'st.
Jaanuaris 2004 ostis SUSE Linuxi firma Novell, veidi hiljem avati kogu lähtekood. Esimene openSUSE nime kandnud versioon oli 10.2, mis anti välja detsembris 2006.
Juulist 2010 on viimane versioon 11.3.
Paigaldamine.
Järgnev kehtib süsteemi viimase versiooni kohta.
Miinimumnõuded.
Nõuded ei ole tegelikult jäigad; kogenud kasutajal on võimalik paigaldada ka väiksemate näitajatega riistvarale.
Allalaadimine.
Paigaldamise DVD on vabalt allalaaditav. Seda saab teha protokollide BitTorrent, HTTP või FTP kaudu; kogenud kasutajad ka muul viisil. Süsteemi on võimalik alla laadida näiteks Elioni serverist.
NTFS failisüsteemi tugi.
openSUSE toetab muuhulgas NTFS failisüsteemi, see võimaldab süsteemi paigaldada ka arvutitele, millele on eelnevalt Windows NT, 2000 või XP installeeritud, kusjuures failisüsteemi partitsiooni suurust võib vajadusel muuta. Viimased versioonid lubavad ka NTFS süsteemi faile kirjutada.
Kasutajaliidesed.
Paigaldamise ajal on võimalik valida vaikimisi graafiliseks kasutajaliideseks KDE 3.5 või 4.1, Gnome 2.24 või Xfce. Miinimumsüsteemi puhul piirdutakse tekstirežiimiga.
YaST.
Üks iseloomulikumaid operatsioonisüsteemi osi on administreerimis- ja paigaldamiskeskkond YaST (akronüüm sõnadest "Yet another Setup Tool", inglise keeles 'järjekordne häälestustööriist').


Kloor.
Kloor on keemiline element järjenumbriga 17.
Tal on kaks stabiilset isotoopi massiarvudega 35 ja 37.
Keemilistelt omadustelt on kloor halogeen. Seetõttu on tema stabiilseim oksüdatsiooniaste -1. Teised klooriühendid, sealhulgas kloori oksiidid, on tugevad oksüdeerijad ja vähestabiilsed. Kloori oksiidid on happelised. Vesinikuga moodustab kloor vesinikkloriidi, mis on tugevalt happeline.
Ta moodustab kaheaatomilised molekulid ja on normaaltingimustel rohekaskollane gaas, mis kondenseerub temperatuuril –33 kraadi Celsiust.
Kloor on keemiliselt aktiivne. Ta mõjub inimkehale, eriti kopsudele, söövitavalt.


Kuld.
Kuld on tihe, plastne, läikiv ja pehme väärismetall. Kulla keemilise elemendi sümbol on Au aatomnumbriga 79.
Kulla ladinakeelne nimetus "aurum" on etruskikeelse päritoluga: "ausom" → "aurum" tähendab kollast.
Levimuselt on kuld haruldane metall. Ajalooliselt on väljakujunenud peamiselt kaks kulla funktsiooni: raha ja ehete valmistamise materjal. Alates ürgajast on kuld olnud ehtemetall ja kuna seda leidub looduses harva, siis sümboliseerib kuld rikkust ja selle kaudu ka võimu. Umbes kaks ja pool tuhat aastat tagasi hakkas kuld kandma ka raha funktsiooni. Ajalooliselt oli Kroisos esimene valitseja, kes hakkas vermima kuldmünte. Need mündid olid kõrge kullasisaldusega (98%).
Kullastandard on olnud monetaarpoliitika aluseks läbi ajaloo. Viimasena loobusid kullastandardist 1932. aastal pärast Suurt depressiooni Ameerika Ühendriigid. Enamik riike Euroopas heitis kullastandardi kõrvale pärast Esimest maailmasõda 1914. aastal, kuna suuri sõjast tingitud võlgu ei suudetud kullana tagastada.
Puhas kuld ei oksüdeeru hapnikus ega vees, tänu millele säilib kulla kollane värvus ja läige. Keemiliselt on kuld 11.(ehk IB) rühma 6. perioodi d-bloki element. Normaaltingimustes on kuld üks inertsemaid elemente. Seetõttu esineb kulda tihti puhtal kujul kas kamakatena, teradena kivides, kulla veenides või jõesettes. Harvem leidub kulda ka ühendites, näiteks telluuriga.
Kuld peab vastu enamikele hapetele, kuid kuningvees ja tsüaniidi-leelismetallide lahustes ta siiski lahustub. Elavhõbedaga moodustab kuld amalgaami. Kulla olemasolu sulamites on võimalik testida lämmastikhappega, sest kuld on lämmastikhappes lahustumatu, erinevalt hõbedast ja mitteväärismetallidest.
2012. aasta seisuga on kokku kaevandatud umbes 171 300 tonni kulda, millest üle 90% on kaevandatud pärast California kullapalavikku. Kogu see kuld mahuks 20,6 m pikkuse servaga kuubi sisse. Maailmatoodangust tarbitakse 43% ehete tegemiseks, 37% investeeringuteks, 10% erasektori ostudeks ja 10% tööstuses.
Väidetavalt peitub enamus Maa kullast tema tuumas, kuna metalli suure tiheduse tõttu vajus ta sinna planeedi nooruses. Praktiliselt kogu inimkonna avastatud kuld on arvatavalt sadenenud meteoriitidega, milles sisaldus seda elementi, umbes nelja miljardi aasta eest.
Keemilised omadused.
Kulla sära ei tuhmu ning korrosioonile ja keemilisele toimele on kuld püsiv, seepärast nimetasid vanaaja õpetlased ja alkeemikud kulda metallide kuningaks. Seetõttu on ka kuld väga sobiv materjal valuuta ja ehete tegemiseks ja teiste reageerivamate metallide katmiseks (näiteks elektroonikas).
Keemiliselt on kuld passiivne metall. Hapnikuga, vesinikuga, lämmastikuga, fosforiga, süsinikuga ja antimoniga kuld otseselt ei reageeri ja vastavaid ühendeid saadakse kaudselt. Isegi sulatatuna kuld ei oksüdeeru.
Reageerimine mittemetallidega.
Broomiga reageerib kuld kõrgemal temperatuuril (150 °C) ja kuldtrijodiid on väga ebapüsiv ja laguneb kiiresti.
4Au + 8NaCN + H2O2 → 4NaOH + 4Na[Au(CN)2]
Seda reaktsiooni tsüaniidiga kasutatakse ka kulla eraldamiseks maagist.
Reageerimine hapetega.
2Au + 6H2SeO4 → Au2(SeO4)3 + 3H2SeO3 + 3H2O
3HCl + HNO3 → NOCl + 2H2O + 2Cl
Füüsikalised omadused.
Kulla sulami värvuse sõltuvus koostisest toatemperatuuril
Kullast on kerge valmistada sulameid teiste metallidega. Tihedamini kasutatavad metallid, millega tehakse kulla sulameid on hõbe ja vask. Kulla värv oleneb sulamis olevate metallide koguste suhtest. Valge kulla saamiseks kasutatakse tihti ka niklit ja pallaadiumi sulameid. Harvem kasutatakse sulamite tegemisel metalle nagu alumiinium, raud, indium ja mangaan, et saada erilisemaid värve või teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste saavutamiseks.
Kuld on lõhnatu ja maitsetu tänu oma inertsusele, sest metallidele annavad maitse metalli ioonid. Kuld on kõige elektronegatiivsem metall. Seepärast on ka ühend CsAu soola-tüüpi ühend, milles kuld on anioonina auriid.
Puhas kuld on väga pehme, Mohsi skaalal kõvadusega 2,5 (küünega kriimustatav), suure tihedusega, helekollase värvusega väärismetall. Kuld on plastne ning kergesti töödeldav. Ühest grammist kullast on võimalik tõmmata 3,5 km traati või katta 10 m2 pinna. Väga õhuke kulla plaat muutub läbipaistvaks lastes läbi sinikas-rohelist valgust, kuna kuld peegeldab kollast, punast ja infrapunakiirgust.
Kullal on väga suur tihedus: 19,282 g/cm3. Võrdluseks, tina, mis on tuntud kui väga raske metall, tihedusega 11,342 g/cm3 ja kõige raskemate elementide tihedused iriidium ja osmium, mille tihedused on vastavalt 22,650 g/cm3 ja 22,610 g/cm3.
Ainuke teadaolev stabiilne kulla isotoop on 197Au, mis on ka ainuke looduses leiduv kulla isotoop. Sünteesitud on veel 36 radioaktiivset isotoopi, nendest kõige stabiilsema, 195Au, poolestusaeg on 186,1 päeva ja kõige ebastabiilsem on 171Au poolestusajaga 30 µs.
Kulla sulamistemperatuur on 1064 °C.
Kuld on isotroopne kuubilise süngoonia mineraal. Polarisatsioonimikroskoobis on ta maakmineraalile tüüpilisena läbipaistmatu. Lõhenevus ja magnetilisus puuduvad.
Valuutana ja ehetena.
Kuld on valuutametall, mille vanim kasutusala on juveelitoodete valmistamine ja müntide vermimine. See on pannud aluse ka kullastandardile, mis asendati peale I maailmasõda osalise kullastandardiga, et tulla toime sõjavõlgadega. Peale II maailmasõda lõpetati ka osalise kullastandardi kasutamine.
Igapäevaseks kasutamiseks on kuld liiga pehme, seetõttu kasutatakse ehete ja valuuta valmistamisel kulla sulameid. Kulla puhtust mõõdetakse karaatides(k). Puhas kuld on määratud kui 24k. 1526. aastal kasutati Inglismaal kuld münte puhtusega 22k.
Ehete valmistamiseks kasutatakse tüüpiliselt kulla-vase sulameid, mis annavad kullale punakama värvuse (vaata pilt). Veel kasutatakse hõbedat, mis annab sulamile valget värvust, rauda, mis annab sinakat värvust või alumiiniumit, mis annab lillaka sulami.
Kulla ja vase sulamist valmistaud ehe
Kaheksateistkümne karaatilist kulda, mis sisaldab 25% vaske on leitud antiiksetest Vene ehetest. Sellel sulamil on selgesti eristatav vase värvus. Sama värvusega sulamit on ka võimalik valmistada neljateistkümne karaatilisena.
Meditsiin.
Keskajal on tarbitud kulda uskumuses, et miski, mis on nii haruldane ja ilus, ei saa olla muud kui tervislik. Sellegi poolest pole elementaalsel kullal ravimina suurt väärtust, sest element on inertne kõikidele ainetele, mida inimese kehas leidub, jäädes puhtale kujule. Kuid see-eest saab kasutada kulla radioaktiivseid isotoope (näiteks vähi ravimiseks) ja kulla soolasi. Plastmassist ja klaasist tööriistade ilmutamiseks elektronmikroskoobi all kaetakse neid kulla sulamitega, tänu millele on võimalik kergemalt opereerida.
Suurepäraselt sobib kuld kasutuseks hambaravis. Varaseimad teadaolevad juhtumid kulla kasutamisest hambaravis pärinevad juba aastast 700 eKr. Kulla hinna järsu tõusu tõttu 70-ndatel hakati otsima kullale asendajat ja kulla kasutamine hambaravis vähenes. Ometi on hakatud hambaravis kulda rohkem kasutatama, mis võib olla tingitud sellest, et kuld jätab plommi panemisel tavaliselt parema tulemuse kui portselanist plommid, või murest, et vähem inertsetest metallidest plommid võivad tervist kahjustada.
Tehnoloogia.
Elektroonikas leidub kulda väga laialdaselt, peaaegu igas kaasaegses elektroonikaseadmes on mingi kogus kulda. Kuna enamasti on elektroonikaseadmetes väga väikesed elektrilised pinged ja voolud, siis on need kergesti häiritavad korrosiooni tekkest. Seepärast kasutatakse kulda seal, kus korrosioon on kerge tekkima, nagu näiteks ühenduskohtades, lülitites ja releedes. Kuigi kulda kasutatakse elektroonikas palju, ei ole kulla kogused suured, sest kulla kiht, millega soovitav element kaetakse on imeõhuke. Keskmiselt on telefonis umbes 40 euro sendi väärtuses kulda ehk 8,71 mikrogrammi.
Kulla leiduvus.
Keemiliste elementide levimuselt looduses on kuld 72. kohal. Kulda sisaldub maakoores 0,0011 g/t, mis on umbes 100 korda rohkem kui merevees (0,00001 g/t). Ehedalt on kullaosakeste suurus 0,1-1000 mikromeetrit, suuremate kullatükkide levimus võib ulatuda aga isegi kümnetesse kilodesse. Kullaliivades on kulda keskmiselt 5-15 g/t.
Peale puhta elemendi leidub looduses ka umbes 20 erinevat looduslikku kullaühendit, millest mitmed on kullasulamid. Neist tähtsamad on kulla ja hõbeda sulam Au-Ag (Vana-Kreekas nimetati seda sulamit – elektron, Rooma riigis – elektrum), kulla ja pallaadiumi sulam Au-Pd (porpetsiit), kulla – vismuti sulam Au-Bi ja kulla sulamid plaatina ja iriidiumiga, kulla ja vase sulam Cu – Au (kuproauriid), kulla sulam telluuriga Au – Te (kalaveriit) jmt.
Maailma suurimad kullavarud asuvad Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Kaevandamine.
Alates 1905 on Lõuna-Aafrika Vabariik olnud suurim kulla tootja, kellele kuulub pool kogu maailma kulla toodangust. Aastal 2007 läks Hiina kulla toodangus Lõuna-Aafrika Vabariigist ette tootes 276 tonni kulda. Suurimad kulla tootjad on Hiina, LAV, Austraalia, Ameerika Ühendriigid, Peruu, Venemaa, Kanada. Ühed maailma sügavaimad kaevandused (Savunka ja TauTona) asuvad Lõuna-Aafrika Vabariigis ja on sügavusega 3,777 m.
Hinnanguliselt on kokku kaevandatud umbes 166 600 tonni kulda aasta 2010 seisuga, millest 65% on kaevandatud viimase 60 aasta jooksul. Viimase viie aasta jooksul on toodetud keskmiselt 2 500 tonni kulda aastas. Kullatootjate aruannete kohaselt on kaevandamata veel ligikaudu 26 000 tonni kulda, mille kaevandamiseks kuluks kümme aastat.
Kulla kaevandamine on majanduslikult kasulik, kui seda on pinnases rohkem kui 0,5 mg/kg. Tavalistes avatud kaevandustes on kulla sisaldus 1-5 mg/kg (1-5 ppm), maa-alustes kaevandustes on tavaliselt vähemalt 3 mg/kg. Enamasti ei ole kulla kaevandustes kuld palja silmaga nähtav. Silmale nähtavaks muutub kuld, kui seda on pinnases vähemalt 30 g/kg.
Ekstraktsioon.
Üheks vanimaks kullatootmise kirjelduseks peetakse Vana-Kreeka geograafia ja ajaloolase Agatharchidese (u 200-120 eKr) tähelepanekuid Egiptuse kullakaevandustest. Agatharchidese jutustab, et suurte kivide ja kaljude lõhkumiseks kuumutati neid enne lõkketules ja jahutati siis kiiresti külma veega ning lõpuks purustati kirkade ja haamritega kuni pähklisuuruste tükkideni, mida siis peenestati veskites kulla saamiseks.
Tänapäeval pole see protsess palju muutunud, kuid maaki purustavad ja peenestavad masinad. Kui maak on peenestatud tolmuks, segatakse see naatrium- või kaaliumtsüaniidiga (NaCN või KCN), mis moodustab kullaga lahustuva kompleksühendi. Kompleksist kulla kättesaamiseks lisatakse lahusele tsinki, mis asendab kulla kompleksis ja kuld sadeneb. Kulla puhastamiseks pestakse seda kontsentreeritud väävelhappega.
Tarbimine.
Aasta 2011 seisuga kasutatakse toodetud kullast 43% ehete tööstuses, 10% tehnoloogias (7% elektroonika, 1% hambaravi, 2% muu), 37% investeeringuteks ja erasektori ostud 10%.
Enamus kulda, mida kasutatakse ehete ja kunsti valmistamiseks on võimalik taaskasutada. Elektroonikas kasutatavat kulda aga ei ole majanduslikult kasulikult taaskasutada, kuna kulla kogused, mida elektroonikas kasutatakse on väga väiksed. Tänu väikestele kadudele on enamus kaevandatud kuld siiani ringluses ja kulla tagavarad püsivad stabiilsena. Ühe hinnangu kohaselt on 85% kogu kaevandatud kullast siiani kättesaadaval ja 15% on läinud kaduma või kasutatud mitte-taaskasutatavateks tööstuslikeks eesmärkideks (nt elektroonika, keemia).
India on maailma suurim kulla tarbija. Indialased ostavad umbes 25% maailma kulla toodangust ehk umbes 800 tonni iga aasta, mida enamasti kasutatakse ehete tegemiseks. India kodudes on 18 000 tonni kulda, mis on 11% maailma varudest ja väärtusega 740 miljardit eurot.
Ajalugu.
1919. aasta Versailles' rahulepingu kohaselt pidi Saksamaa tasuma võitnud maadele kontributsiooni. 1921. aastal määrati selleks 132 miljardit kuldmarka ehk 50 tonni kulda. Ammoniaagi sünteesi leiutaja, Nobeli preemia laureaat Fritz Haber soovitas eraldada kulda mereveest, kus eeldatavalt pidi olema 8 miljardit tonni kulda. Suure saladuskatte all alustati uuringuid. Sisustati spetsiaalne uurimislaev „Meteor“ veeproovide võtmiseks maailma mere eri osadest ja töötati välja analüüsimetoodika. Koguti üle 5000 veeproovi, mis kinnipitseeritud anumates saadeti Berliini. 1926. aastal esines Haber ettekandega „Kuld merevees“, milles tutvustatakse uurimustöö tulemusi. Selgus, et kullasisaldus on merevees tunduvalt väiksem oodatust. Kuupmeetris vees oli 0,005-0,01 mg kulda. Ainult Gröönimaa jääs oli kulda rohkem (0,05 mg/m3). Eksperiment lõppes fiaskoga, sest nii väikest kulla kogust ei ole majanduslikult tasuv eraldada. Haber ise võrdles eksperimenti nõela otsimisega heinakuhjast. Nüüdisaja hinnanguil on kuupmeetris merevees kulda keskmiselt 0,004 mg/m3 (Merevees kokku umbes 5,5 miljonit tonni kulda).
XIV sajandil oli kuningas Edward III teenistuses kuulus alkeemik Ramon Llull, kes lubas elavhõbedast, tinast, pliist valmistada 60 000 naelsterlingi eest kulda. Senini pole selge, kuidas kulda saadi, kuid vermima hakati kuldkatteid. Neid münte on paljudes muuseumides ja need on kõrgeprotsendilisest kullast. Kulla päritolu on aga selgusetu, kuigi arvatakse, et kuld võis pärineda kirikute ja kloostrite varakambreist või elanike maksudest.
Ühtegi elementi pole võimalik keemiliselt teiseks elemendiks muundada. Selleks tuleb tuumareaktsioonil muuta prootonite arvu tuumas. 20. sajandi keskel alkeemikute unistus tegelikult täitus: õnnestus sünteesida kulla aatomeid tuumareaktoris elavhõbedast. Selleks kiiritati elavhõbeda aatomi tuumi neutronitega. Kulla tootmiseks seda meetodit aga ei kasutata, kuna kulla tootmine maagist on tunduvalt odavam.


Liitium.
Liitium on keemiline element järjenumbriga 3, leelismetall.
Liitiumi omadused.
Liitium on kõige väiksema tihedusega metall ja üldse kõige väiksema tihedusega normaaltingimusel tahke lihtaine: tema tihedus on 0,535 g/cm³.
Ta on hõbevalge suhteliselt pehme metall, mis sulab temperatuuril 180°C.
Võrreldes teiste leelismetallidega on liitium keemiliselt vähemaktiivsem, kõvem, kõrgema sulamistemperatuuri ja väiksema tihedusega.
Keemiliselt on ta väga aktiivne. Kõigis ühendites on liitiumi oksüdatsiooniaste 1. Liitium reageerib aeglaselt õhuga ja tõrjub veest vesinikku välja, moodustades hüdroksiidi. Erinevalt teistest leelismetallidest moodustab liitium hapniku või õhuga reageerides tavalise oksiidi. Liitiumi soolad on termiliselt vähempüsivad kui muudel leelismetallidel.
Liitiumi avastamine.
Esimene mineraal, mis sisaldab liitiumi, petaliit, avastati brasiillase José Bonifácio de Andrada e Silva poolt 1700. aastal. Kindlaks tehti liitiumi olemasolu esmakordselt siiski alles 1817.aastal rootslase Johann Arfvedsoni poolt. Aasta hiljem, 1818. avastati liitiumisoolade omadus muuta põletamisel leek punaseks. Samal aastal eraldasid esmakordselt liitiumi lihtainena teadlased Sir Humphry Davy ja William Thomas Brande, kasutades selleks elektrolüüsi.
Liitiumi kasutamine.
Liitium on suhteliselt haruldane ning hajutatud element, teda ei leidu vabal kujul. Enamus liitiumist saadakse tänapäeval mineraalidest ja meresoolast.
Liitiumi kasutatakse soojusülekandeaparaatides, patareides(peamiselt mobiiltelefonide ja fotoaparaatide omades), lennukiehituses kasutatavates sulamites. Liitiumisooli, näiteks liitiumkarbonaati kasutatakse meeleolu tasakaalustajana (tümostabilisaatorina) meeleoluhäirete, näiteks bipolaarse meeleoluhäire mania-episoodide ravis.
Liitiumi isotoobid.
Liitiumil on kaks stabiilset isotoopi massiarvudega 6 ja 7. Pikima elueaga radioaktiivse isotoobi (massiarvuga 8) poolestusaeg on 0,84 sekundit.


Valgusaasta.
Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib vaakumis ühe aasta jooksul.
1 valgusaasta = 9,4605 × 1012 km = 9 460 500 000 000 km = 0,307 parsekit = 63 240 astronoomilist ühikut.
Valgusaasta ligikaudseks väärtuseks võetakse sageli 0,3 parsekit, mis ligikaudu võrdub 9,2 × 1012 kilomeetriga.


Temperatuur.
Temperatuur on füüsikaline suurus, mis iseloomustab süsteemi või keha soojuslikku olekut ehk soojusastet.
Termodünaamilise tasakaalu puhul on süsteemi kõigi osade temperatuur ühesugune. Temperatuuride erinevuse korral siirdub soojus kõrgema temperatuuriga osadelt madalama temperatuuriga osadele, kuni temperatuuride ühtlustumiseni.
Molekulaarkineetilise teooria kohaselt iseloomustab tasakaalustatud süsteemi temperatuur aatomite, molekulide ja teiste süsteemi moodustavate osakeste soojusliikumise intensiivsust.
Seda statistilises füüsika seadustega kirjeldades on temperatuur süsteemi (keha) mikroosakeste soojusliikumise keskmise kineetilise energia mõõt.
Temperatuuri mõõtmise seadet nimetatakse termomeetriks. Lihtsaima võimaluse temperatuuri kvantitatiivseks iseloomustamiseks annab mitmesuguste vedeliktermomeetrite kasutamine (vedeliku soojuspaisumise määr sõltub temperatuurist). Samas soojuspaisumistegur ise sõltub ka temperatuurist, mistõttu sellist temperatuuriskaalat ei saa pidada universaalseks. Parema temperatuuriskaala annab gaasitermomeeter (põhineb gaasi paisumisel), sest reaalsed gaasid käituvad teatavatel tingimustel sarnaselt ideaalse gaasiga. Temperatuuri kui füüsikalise suuruse täpne defineerimine osutub üllatavalt keeruliseks. Üks lihtsamaid teid absoluutse temperatuuriskaala defineerimiseks on soojusjõumasina kasuteguri kaudu (termodünaamikas näidatakse, et mistahes ideaalse soojusjõumasina kasutegur on määratud ainult soojendaja ning jahutaja temperatuuride vahega ega sõltu töötava substantsi loomusest). Sellisel viisil defineeritud absoluutne temperatuur osutub võrdseks gaasitermomeetri temperatuuriga. Erinevalt teistest temperatuuriskaaladest langeb absoluutse temperatuuriskaala nullpunkt kokku selle temperatuuriga, kus aine sisemuses igasugune soojusliikumine lakkab (see on -273,15 °C).
Sellist absoluutset temperatuuriskaalat, kus vee kolmikpunkti temperatuur on defineeritud võrdseks 273,16 kraadiga, nimetatakse Kelvini skaalaks. Sellise temperatuuri ühikut nimetatakse "kelviniks" (tähis "K") ning see on temperatuuri mõõtühikuks SI-süsteemis.
Maailmas oli temperatuuri mõõtmiseks erinevate teadlaste poolt loodud väga erinevate ühiku väärtustega temperatuuri skaalasid, mida oli vaja mõõtetulemustest arusaamiseks pidevalt teisendada.
Selle probleemi lahendamiseks ja temperatuuri mõõtmise ühtlustamiseks loodi 1927. aastal esimene Rahvusvaheline praktiline temperatuuriskaala mille aluseks võeti Celsiuse skaala.
Praegu kehtiv praktiline temperatuuriskaala võeti vastu 1990. aastal ("International Temperature Scale of 1990" ehk ITS-90), mis on järjekorras seitsmes.
Rahvusvahelise praktiline temperatuuriskaala ITS-90 sisuks on 17 looduslike
Rahvusvaheline praktiline temperatuuriskaala annab ette 17 referentspunkti, millel on looduslikud etalonid ning mis jäävad vahemikku 3...1358 K. Referentspunktideks on madalatel temperatuuridel gaaside kolmikpunktid ja kõrgetel metallide sulamistemperatuurid. Viimane vastuvõetud temperatuuriskaala defineerib nii rahvusvahelise Kelvini temperatuuri, mille tähiseks on formula_1 ja sümboliks K, kui ka rahvusvahelise Celsiuse temperatuuri, mille tähiseks on formula_2 ja sümboliks °C. Ühtlasi seotakse need kaks skaalat omavahel.


Jaan Rebane.
Jaan Rebane (13. mai 1924 Pärnu – 10. november 1993 Tallinn) oli eesti filosoof.
Haridus.
Ta lõpetas 1950 Moskvas ÜK(b)P KK Kõrgema Parteikooli. 1972. aastal sai ta filosoofiadoktoriks (teaduste doktoriks filosoofia alal).
Karjäär.
Teise maailmasõja ajal kuulus ta Eesti laskurkorpusesse. 1945. aastal astus ta NLKP-sse.
Pärast parteikooli lõpetamist töötas ta 1950–1951 EKP Keskkomitee propagandaosakonnas sektorijuhatajana. 1951–1959 oli ta EKP KK Partei Ajaloo Instituudi vanemteadur. 1952./1953. aastal õpetas ta Tallinna Polütehnilises Instituudis (praegu Tallinna Tehnikaülikool).
1961–1986 õpetas ta Tartu Riiklikus Ülikoolis (praegu Tartu Ülikool). Aastast 1971 juhatas ta filosoofia kateedrit, 1973. aastast professorina.
Alates 1986. aastast kuni surmani oli ta Eesti NSV TA (hiljem Eesti Teaduste Akadeemia) Ajaloo Instituudi filosoofiasektori juhataja ning 1986–1992 ühtlasi Tallinna Polütehnilise Instituudi (Tallinna Tehnikaülikooli) filosoofia kateedri professor.
Filosoofia.
Jaan Rebase filosoofiline hoiak marksismi fassaadi taga oli positivistlik ja tema mõtteviis oli orienteeritud teadusele. Loogikast kirjutades rõhutas ta formaalse loogika tähtsust.
Jaan Rebane populariseeris marksistlikku filosoofiat muuhulgas 1970. aastatel koos Eero Loone ja Andrus Porgiga
Jaan Rebase juhendamisel on kandidaadiväitekirja kaitsnud Mart Raukas.
Tõlked.
Käsikirja jäi Alfred Ayeri raamatu "Language, Truth and Logic" tõlge.
Isiklikku.
Jaan Rebase nooremad vennad olid Karl Rebane, Toomas Rebane ja Jüri Rebane. Peale selle on tal proviisorist õde Miina Rebane. Kui õelt küsis raadioajakirjanik Ene Hion, kes tema vendadest on kõige targem, vastas Miina: "Sellele küsimusele minul vastust ei ole, kuid kui küsitaks seda, kes vendadest oskab kõige paremini naela seina lüüa, vastus oleks: Jaan."
Jaan Rebase tütar Helju Rebane (sündinud 1948) on kirjanik.
Jaan armastas malet mängida. Ta oli koolipõlves Eesti noortemeister. ("Male Eestis")


Keemiliste elementide loend.
Keemiliste elementide loend esitab sorteeritava tabelina keemiliste elementide järjekorranumbrid, nimetused ja lühendid.
Elemente järjekorranumbriga üle 112 on avastatud, aga kuid neile kõigile pole lõplikku nime pandud ja nad kannavad ajutisi nimesid.
Suurema järjekorranumbriga elemente kui 118 pole leitud.


Lämmastik.
Lämmastik (ladina keeles "nitrogenium"; tähis N) on keemiline element järjenumbriga 7.
Tal on kaks stabiilset isotoopi massiarvudega 14 ja 15.
Ta moodustab kaheaatomilisi lihtaine molekule, mis on keemiliselt väga püsivad.
Tavatingimustes on lämmastik värvitu ja lõhnatu gaas, mis kondenseerub temperatuuril –196° Celsiust värvituks vedelikuks.
Lämmastik moodustab mahu poolest 78 protsenti Maa atmosfäärist.
Et aeroobsed organismid ei saa lämmastikku hingamiseks kasutada, on lämmastik suuremas kontsentratsioonis lämmatava toimega, sellest ka nimi. Kõrgema rõhu all mõjub lämmastik iseenesest narkootiliselt, seda ka piisava hulga hapniku juuresolekul.
Ühendid.
Ühendites on lämmastiku oksüdatsiooniaste –3 kuni +5. Teise perioodi elemendina saab lämmastik moodustada vaid 4 kovalentset sidet, sel puhul on ta positiivselt laetud, seega iooniline side on viies.
Lämmastik moodustab stabiilse oksiidi iga oksüdatsiooniastmega 1-st 5-ni.
Lämmastiku ühenditest vesinikuga on stabiilseim ammoniaak (NH3).


Vesinik.
Vesinik on keemiline element järjenumbriga 1.
Ta on lihtsaima aatomiehitusega ning väikseima aatommassiga element.
Keemiliste elementide perioodilisuse süsteemis kuulub ta 1. perioodi ja s-blokki. Teda paigutatakse mõnikord I rühma, mõnikord VII rühma, mõnikord mitte ühessegi rühma. Elektronkonfiguratsioon on 1s1.
Vesinik on Universumis (kuid mitte maakoores) kõige sagedasem element. Ta esineb vees ja peaaegu kõigis orgaanilistes ühendites, seega seotud kujul kõigis organismides.
Vesinik on kõige väiksema aatommassiga element; kõige sagedasema isotoobi prootiumi aatom koosneb ainult ühest prootonist ja ühest elektronist. Vesiniku aatommass on 1,00794±0,00007 g·mol−1.
Maal ei esine tavalistes looduslikes tingimustes üheaatomilise molekuliga monovesinikku ehk atomaarset vesinikku H, küll aga divesinik ehk molekulaarne vesinik H2, mis on normaaltingimustel värvitu ja lõhnatu gaas. Mõne keemilise reaktsiooni ajal esineb atomaarne vesinik siiski väga lühikese aja vältel.
thumb
Aatomi suurust iseloomustavad näitajad.
Vesiniku aatommass on 1,00794 aatommassiühikut.
Arvutuslik aatomiraadius on 25 (53) pm.
Kovalentne raadius on 120 pm.
Koht perioodilisussüsteemis.
Kuigi vesinik paigutatakse tavaliselt I rühma, ei ole tema koht perioodilisussüsteemis üheselt määratav, sest ta on elementide seas erandlikul kohal. Mõnikord paigutatakse ta VII rühma, mõnikord mitte ühessegi rühma.
I rühma arvatakse vesinik sellepärast, et tal on üks valentselektron (nagu leelismetallidel). Tal on leelismetallidega sarnane aatomispekter. Nagu leelismetallid, nii ka vesinik annab vesilahustes hüdrateeritud ühekordse positiivse elektrilaenguga iooni (hüdrooniumiooni H30–). Vesiniku vaba ioon on aga prooton, mis on väga erinev leelismetallide vabadest ioonidest. Kondenseeritud faasides ei esine H+-ioonid üldse kunagi isoleerituna, vaid assotsiatsieerununa teiste molekulide või aatomitega. Ka on vesinikuaatomi ionisatsioonienergia poole suurem kui leelismetallidel ning palju suurem elektronegatiivsus.
Lähtudes sellest, et elektronkatte väliskihi täitmiseks (väärisgaasikonfiguratsiooniga iooni saamiseks) on vesinikuaatomil puudu üks elektron nagu halogeenide aatomitelgi, võib vesiniku paigutada VII rühma. Nagu halogeenide aatomitelgi, on vesinikuaatomil suur ionisatsioonienergia. Halogeenidest erineb vesinik aga väiksema elektronafiinsuse ja elektronegatiivsuse poolest. Vesiniku mittemetallilisus ei ole nii väljendunud nagu halogeenidel. Nõnda moodustavad ühendeid H–-ioonidega ainult väga elektropositiivsed metallid nagu kaalium ja kaltsium (kaaliumhüdriid KH ja kaltsiumhüdriid CaH2).
Ionisatsioonienergia, elektronafiinsus ja oksüdatsiooniastmed.
Vesinikuaatomi ionisatsioonienergia on 13,6 eV ehk 1312 mol.
Suure ionisatsioonienergia poolest sarnaneb vesinik VII rühma elementidega.
Vesiniku ionisatsioonienergia on nii suur, et isegi vesiniku (I) ühendid niisuguste tugevate oksüdeerijatega nagu fluor ja hapnik ei saa olla ioonilised. Kui ühendites tekiksidki positiivsed vesinikuioonid, siis moodustuks nende väga suure polariseeriva toime tõttu ikkagi kovalentne side. Samal põhjusel ei saa tavalistes keemilistes nähtustes esineda ioonid H+ vabas olekus. Vesiniku aatomi ehituse eripära tõttu esineb vesinikuühenditele eripärane keemilise sideme liik vesinikside.
Negatiivne vesinikuioon H– moodustub vesinikuaatomist eksotermilises protsessis (elektronafiinsus 0,75 eV). Seetõttu on oksüdatsiooniastmega –1 vesiniku ühendite puhul võimalik iooniline side.
Vesinik on mittemetall, mille võimalikud oksüdatsiooniastmed keemilistes ühendites on –1 või +1.
Isotoobid.
Tal on kaks stabiilset isotoopi massiarvudega 1 ja 2.
Erinevalt muudest elementidest on keemilised ja füüsikalised erinevused vesiniku isotoopide vahel suhteliselt suured. Seetõttu on neil erinimetused ja mitteametlikud, ent laialdaselt kasutatavad erisümbolid. Isotoopi massiarvuga 1 nimetatakse prootiumiks ja keemiline sümbol H käib eriti selle isotoobi kohta. Isotoopi massiarvuga 2 nimetatakse deuteeriumiks, mille keemiline sümbol 2H (mitteametlikult D).
Vesinikul on ka radioaktiivne isotoop massiarvuga 3 ja poolestusajaga 12,3 aastat. Selle nimetus on triitium ja sümbol 3H (mitteametlikult T).
Prootiumi aatomi tuum on prooton, mis on elementaarosake. Deuteeriumi aatomi tuum on deuteron, mis koosneb ühest prootonist ja ühest neutronist. Triitiumi aatomi tuum on triiton, mis koosneb ühest prootonist ja kahest neutronist.
Vesinik kosmoses.
Juba varsti pärast Universumi tekkimist Suures Paugus oli tohutu palju prootoneid ja neutroneid. Kõrge temperatuuri tingimustes ühinesid need kergetest aatomituumadeks (eriti D ja 4He). Enamik prootoneid jäid siiski ühinemata ning neist said edaspidi 1H-tuumad.
Umbes 380 000 aasta pärast, kui kiirgustihedus oli jäänud piisavalt väikseks, said vesinikuaatomid moodustuda lihtsalt tuumade ja elektronide kokkusaamise teel, ilma et mõni footon neid kohe jälle lahutaks. Sellest ajast saadik on olemas reliktkiirgus ning Universum on vesinikuga täidetud. Universumi aatomitest koosnevas aines (välja jääb tume aine) oli 3/4 massiosa vesinikku, 1/4 massiosa heeliumi ja mõni miljardik massiosa liitiumi.
Teised keemilised elemendid on tuumareaktsioonide saadustena hiljem tekkinud.
Kui Universum veelgi jahtus, jagunes mass asümmeetriliselt ning moodustusid vesinikupilved. Gravitatsiooni toimel tihenesid need pilved algul galaktikateks ning hiljem prototähtedeks. Gravitatsiooni toimel tihenes aine niivõrd, et tuumasünteesis hakkasid vesinikutuumadest moodustuma heeliumituumad. Nii moodustusid esimesed tähed. Prootium saab heelium-4-ks peamiselt deuteeriumi ja triitiumi kui vaheastmete kaudu. Seejuures vabanev energia on tähtede energiaallikas.
Hiljem tekkisid väga suurtes tähtedes samuti tuumasünteesi teel raskemad elemendid süsinik, lämmastik ja hapnik, mis on kõikide tuntud eluvormide põhikomponendid.
Osa materjali väljus tähtedest tähetuulena, supernoovade plahvatustena või muul moel ning nendest koos säilinud gaasiga tekkisid uued tähed, jne. Siiski on algsest vesinikust ja heeliumist tuumasünteesis ära "põlenud" vaid väike osa. Umbes kolm neljandikku keemilistest elementidest koosnevast ainest (või kaks kolmandikku Universumi massist) moodustab endiselt vesinik gaasipilvede ja tähtede kujul. Peajada tähed koosnevad peamiselt plasmaolekus vesinikust.
Universumis on vesinik kaugelt levinuim element. Päikese massist moodustab üle poole vesinik. See moodustab ka suurema osa Päikesesüsteemi massist. Aatomituumade arvu järgi arvestatuna on vesinikku Päikeses 80%. Vesinik moodustab ka suurema osa Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni koostisest, mis Päikesesüsteemi vesinikusisaldust veelgi suurendab. Tohutute rõhkude juures Jupiteri ja Saturni sügavustes võib vesinik esineda metallilise vesinikuna. Tõenäoliselt on metallilise vesiniku osatähtsus taevakehades suurem, kui seni arvatud. Oletatavasti on elektrit juhtiv metalliline vesinik ka planeetide magnetväljade põhjuseks. 93% Päikesesüsteemi aatomitest on vesinikuaatomid.
Väljaspool Päikesesüsteemi esineb vesinik ka hiiglaslikes gaasipilvedes. H-I-aladel esineb ioniseerimata molekulaarne vesinik. Need alad kiirgavad sagedusega umbes 1420 MHz, mis vastab 21 cm joonele. See kiirgus tuleneb koguspinni üleminekutest. Selle kiirguse järgi leitakse ja uuritakse vesiniku esinemist Universumis.
Atomaarse vesinikuga ioniseeritud gaasipilvi nimetatakse H-II-aladeks. Neil aladel kiirgavad suured tähed suurel hulgal ioniseerivat kiirgust. See kiirgus võimaldab teha järeldusi tähtedevahelise aine koostise kohta. Aatomite pideva ioniseerumise ja rekombineerumise tõttu kiirgavad nad vahel nähtavat valgust, mis on sageli nii tugev, et neid gaasipilvi võib näha suhteliselt väikese pikksilmaga.
Vesinik Maal.
Seotud olekus on vesinik Maa peal väga levinud.
Maa massist moodustab vesinik umbes 0,12%.
Maakoores ning hüdrosfääris ja atmosfääris kokku on umbes 1/6 aatomitest vesinikuaatomid. Nad moodustavad 0,74% nende kogumassist. Levinuima vesinikuühendi – vee – massist moodustab vesinik 11,9% või 11,2%. Vesinik esineb ka näiteks savides, kivi- ja pruunsöes ja naftas, samuti kõigis organismides.
Prootium.
Prootium on universumis, tähtedes ja hiidplaneetides kõige tavalisem elemendi isotoop.
Sisaldus maakoores on massi järgi väike (0,87%), aatomite arvu järgi suur (17%). Vesinik on
leviku poolest Maal 9. kohal, universumis kõige levinum element.
Deuteerium.
Deuteeriumi leidub maailmameres keskmiselt üks 2H aatom 6400 H aatomi kohta ehk umbes 0,156 ‰.
Lihtainena esineb deuteerium äärmiselt väikestes kogudes. See on omadustelt diprootiumi H2 sarnane gaas valemiga 2H2 või D2.
Deuteeriumi levinuim ühend universumis on ühend tavalise 1H aatomiga ehk 2H 1H või DH.
Triitium.
Looduses esineb triitiumi väga väikestes kogustes. Ta tekib enamasti atmosfääri ülakihtides kosmilise kiirguse mõju tõttu atmosfääris leiduvatele gaasidele.
Levinuim triitiumi tekke mehhanism toimib, kui lämmastiku molekulid on avatud kosmilisele neutronivoole. Saades juurde ühe neutroni, laguneb lämmastiku tuum süsiniku ja triitiumi tuumaks. Triitiumi lühike poolestusaeg (12,32 aastat) ei võimalda looduslike varude kogunemist.
Molekulaarne vesinik.
Vesinik moodustab kaheaatomilised lihtaine (divesiniku) molekulid.
Füüsikalised omadused.
Tavatingimustel on ta värvitu, lõhnatu ja maitsetu gaas, väikseima molekulmassiga kõigist gaasidest. Temperatuuril 20 kelvinit kondenseerub kahest prootiumiaatomist koosneva molekuliga diprootium (H2) vedelikuks, mis tahkub temperatuuril 14 kelvinit.
Vesiniku molekuli energiatasemed olenevad sellest, kas tuumade spinnid on samasuunalised või erisuunalised. Erineva spinnide jaotusega olekute vaheline üleminek on aeglane.
Keemilised omadused.
Kuumutamisel reageerib vesinik paljude ainetega. Reaktsioon hapnikuga eraldab soojust, mistõttu vesinik õhus või hapnikus põleb ja ta segud hapnikuga või õhuga süütamisel plahvatavad. Ta on kergesti süttiv aine.
Toime inimesele ja ohud.
Inimese organism vesinikku lihtainest ei omasta, sest ta on inimorganismis biokeemiliselt inertne.
Suures kontsentratsioonis sisse hingatuna on vesinik lämmatav; vesinikku sisaldavad gaasisegud, milles on piisavalt hapnikku, on tervisele ohutud.
Muidugi kaasneb vesinikuga suur tule- ja plahvatusoht.
Deuteeriumi ühendid on imetajatele, sealhulgas inimestele mürgised: umbes 15 protsendi vee asendamine raske veega (2H2O) tekitab rottidel tervisehäireid ja 25...30 % asendamine on surmav. Väikestes kogustes (paar grammi inimese puhul, enam-vähem võrdne raske vee loomulikku sisaldusega kehas) kasutatakse deuteeriumi meditsiinis ainevahetuse jälgimiseks.
Triitium on ohtlik oma radioaktiivsuse tõttu. Väikese energia (maksimaalselt 18 keV) tõttu ei läbi 3H beetakiirgus nahka, aga ühendites omastatuna on triitium ohtlik.
Kovalentne side.
Et vesinikuaatomil on ainult üks valentselektron, saab ta moodustada ainult ühe kovalentse sideme.
Molekulaarses vesinikus H2 on vesinikuaatomid seotud ühe "σ"-sidemega.
Vesinikside.
Väga polaarsete molekulide (nagu HF ja H2O) vahel on vesiniksidemed.
Saamine.
Vesinikku saadakse divesinikuna põhiliselt veest, samuti süsivesinikest.
Paracelsus.
On arvatud, et vesinikku tundis juba Paracelsus, kuid see on vaieldav.
Boyle.
Arvatavasti esimesena sai vesinikku Robert Boyle, kes 1671 kirjeldas rauapulbri toimel lahjendatud väävelhappele saadud "kergesti põlevat auru".
Cavendish.
Vesiniku avastajaks (1766) loetakse inglise füüsik ja keemik Henry Cavendishi, kes isoleeris metallidest ja hapetest saadud "põleva õhu" (divesiniku) ning kirjeldas ja uuris seda põhjalikult. Elavhõbeda ja happe segus tekkisid väikesed gaasimullid, mille koostist ei õnnestunud tal samastada ühegi tuntud gaasiga. Kuigi ta ekslikult arvas, et vesinik on elavhõbeda (mitte happe) koostisosa, suutis ta selle omadusi hästi kirjeldada.
Lavoisier.
Antoine Laurent de Lavoisier avastas vesiniku 1766 sõltumatult Cavendishist, kui ta tahtis katseliselt näidata, et keemiliste reaktsioonide käigus massi ei kao ega teki juurde. Ta soojendas vett suletud aparatuuris ja laskis aurul teises kohas kondenseeruda. Selgus, et kondenseerunud vee mass on pisut väiksem kui vee algne mass. See-eest tekkis gaas H2, mille mass võrduski puuduva massiga, nii et katse oli edukas.
Gaasi edasi proovides põletas ta seda tänapäeval paukgaasiprooviga nimetatud uuringus ning nimetas teda seejärel põlevaks õhuks. Aastal 1783 pani ta ette nime "hydrogène" ('veetekitaja, veemoodustaja'). Selle nime (ladina "Hydrogenium") lühendist tuleb ka vesiniku keemiline sümbol H.
Vesiniku ja vesinikuühendite uurimine on aidanud kaasa aatomi ja molekuli mõiste arengule ning aatomite ja molekulide ehituse ja muundumise mõistmisele.


Süsinik.
Süsinik on keemiline element järjenumbriga 6.
Tal on kaks stabiilset isotoopi massiarvudega 12 ja 13. Looduses leidub ka radioaktiivset isotoopi süsinik-14, mille massiarv on 14 ja poolestusaeg 5700 aastat. Süsinik-14 tekib kosmilise kiirguse toimel õhulämmastikust.
Süsinikul on kalduvus moodustada 4 sidet või vastaval arvul mitmekordseid sidemeid. Et süsinik moodustab palju vähepolaarseid kovalentseid sidemeid, on oksüdatsiooniastme määramine sageli raske.
Süsinikul on mitmeid allotroopseid vorme. Tavatingimustes on neist tuntuimad grafiit, tahm ja teemant. Kunstlikult saadud vormideks on grafeen, süsiniknanotorud, karbüünid, klaasjas süsinik ja fullereenid.
Süsiniku stabiilseim oksiid on süsihappegaas (CO2). Oluline on ka süsinikoksiid (CO).
Süsinik on oluline element orgaanilistes ühendites ning kesksel kohal orgaanilises keemias. Seetõttu nimetatakse seda keemiavaldkonda sageli ka süsinikukeemiaks.


Neoon.
Neoon (keemiline sümbol Ne) on keemiline element järjenumbriga 10.
Tal on kolm stabiilset isotoopi massiarvudega 20, 21 ja 22.
Keemilised omadused.
Omadustelt on neoon väärisgaas. Ta on praktiliselt inertne. Laboratooriumis on saadud üks ühend fluoriga. Pole teada, kas seda looduses esineb.
Füüsikalised omadused.
Ta kondenseerub temperatuuril 27,1 kelvinit ja tahkub temperatuuril 24,6 kelvinit.
Neoon on värvitu. Elektronlampides ja neoonlampides hõõgub ta punakas-oranžilt.
Neoon on väärisgaasidest heeliumi järel kõige kergem (väiksema tihedusega).
Külmutusvõime ruumalaühiku kohta on neoonil vedela heeliumi omast üle 40 korra suurem ja vedela vesiniku omast kolm korda suurem.
Tavaliste pingete ja voolutugevuste korral annab neoon haruldaste gaaside seas kõige intensiivsema elektrilahenduse.
Levik.
Õhus sisaldub teda normaalolukorras 0,0012 protsenti.
Rakendused.
Neoonlampide punakas-oranži valgust kasutatakse laialdaselt neoonreklaamis. Sõna "neoon" kasutatakse selles seoses ka teiste gaaside puhul, mis annavad teisi värve.
Vedelat neooni kasutatakse ka odava krüogeense külmutusagensina. Enamikus rakendustes on ta odavam külmutusagens kui heelium.
Heeliumi ja neooni kasutatakse heelium-neoonlaseris.
Ajalugu.
Neooni avastasid William Ramsay ja Morris Travers 1898. Element sai nime kreeka sõnast "neos" 'uus'.


Estrid.
"See artikkel räägib orgaanilistest ühenditest; Piibli tegelase kohta vaata artiklit Ester."
Estrid on orgaanilised ühendid, mis tekivad happe vesinikuaatomite asendumisel süsivesiniku radikaalidega. Karboksüülhapetest tekivad estrid karboksüülrühmade vesinikuaatomite asendumisel süsivesiniku radikaalidega.
Üldvalem.
Estrite üldvalem on R–COO–R', kus R ja R' on süsivesiniku radikaalid, kusjuures R ja R' võivad olla ühesugused radikaalid.
Nomenklatuur.
Estrid on ainult sellised ühendid, kus mõlemal pool on süsivesiniku radikaal. Järgnev ühend on küll sarnase ehitusega nagu ester, kuid ei ole ester, vaid tavaline karboksüülhappe sool.
Füüsikalised omadused.
Madalad estrid on vedelikud. Kõrgemad estrid on tahked ained. Nad lahustuvad orgaanilistes lahustes, vees aga vähe või peaaegu üldse mitte. Keemistemperatuur on madalam kui vastavatel alkoholidel ja karboksüülhapetel. Estrid on enamasti lenduvad. Pika süsiniku ahelaga hapete ja alkoholide estrid ei lendu ja on seetõttu lõhnatud.
Lõhn.
Mõnel vedelal estril on meeldiv lõhn.
Kasutusalad.
Estreid kasutatakse lille- ja puulõhnade tõttu puuviljaessentsidena muuhulgas karastusjookides, kondiitritoodetes, seebi- ja parfümeeriatööstuses. Estrid on lahustiteks värvidele ja lakkidele ja neid kasutatakse ka ravimite valmistamisel. Suurtes kogustes vajatakse estreid plastmasside ja kiudainete tootmiseks.
Keemilised omadused.
Estrite tähtsaim keemiline omadus on hüdrolüüs ehk klassikalises mõistes reaktsioon veega katalüsaatori juuresolekul ehk antud juhul neutraalne ja happeline hüdrolüüs. Happeline hüdrolüüs on pöörduv, neutraalne aga mitte.
Leidumine.
Estreid leidub eeterlike õlidena taimedes (näiteks apelsinikoores). Veel on nendeks rasvad ja vahad.
Saamine.
Vanim estrite saamise viis oli nende tootmine taimedest eeterlike jm. õlidena ja loomadest rasvana. Kui peenestatud taimemassi juhitakse veeauru, siis võtab see kaasa lenduvad eeterlikud õlid. Muid rasvu ja õlisid saab kudedest eraldada veega keetmise või lihtsalt pressimise teel.
Estrid tekivad karboksüülhapete ja alkoholide reageerimise tulemusena. Seda nimetatakse esterdamiseks ehk estrifikatsiooniks.
CH3COOH + CH3CH2OH = CH3COOCH2CH3 + H2O
Mineraalhapete estrid.
Lämmastikhappe estrid põlevad kergesti. Paljud neist võivad lõhkeda, sealhulgas tugevalt nitreeritud nitrotselluloos ja nitroglütseriin.


Absoluutne nulltemperatuur.
Absoluutne nulltemperatuur ehk absoluutne nullpunkt ehk absoluutne null on füüsikas madalaim mõeldav temperatuur. See tähendab seda, et kõik soojusvõnkumiste vabadusastmed on põhiolekus.
Termodünaamika kolmanda seaduse kohaselt on absoluutne nullpunkt põhimõtteliselt saavutamatu, kuigi sellele võib jõuda kui tahes lähedale, kasutades ainult termodünaamilisi meetmeid. Seega on hetkel absoluutne null teoreetiline temperatuur.
Absoluutsest nullist hakatakse arvestama nn absoluutset temperatuuri, mida mõõdetakse Kelvini skaalal kelvinites (K).
Absoluutne null on 0 K ehk –273,15 °C Celsiuse skaalal.
Absoluutse temperatuuri mõiste võttis kasutusele 1848. aastal William Thomson (lord Kelvin).


Maailma rahvaste mitmekeelne loend.
__NOTOC__


Pandžab (Pakistan).
Provintsi tähtsamad linnad on Lahore, Faisalabad, Rāwalpindi, Multan, Gujrānwāla ja Kasur.


Sindh.
Sindh on Pakistani provints ja sindhide ajalooline kodumaa.
Sindhi provintsi elanikud kõnelevad valdavalt sindhi keelt.
Nimi Sindh tuleneb piirkonda läbiva Induse jõe nimest. Assüürlastele oli see jõgi Sinda, kreeklastele Sinthus, roomlastele Sindus jne.


Poolakad.
Poolakad (endanimetus "Polacy") on lääneslaavi rahvas Euroopas. Nad räägivad poola keelt. Maailmas elab umbes 50 miljonit poolakat. Poola 38,5 miljonist elanikust moodustavad nad 98,7 %. Suuremad poolakate kogukonnad elavad veel Ameerika Ühendriikides, Brasiilias, Kanadas, Suurbritannias, Valgevenes, Saksamaal, Leedus ja Iirimaal.


Kašuubid.
Kašuubid (endanimetus "Kaszëbi") on lääneslaavi rahvas (poolakate subetnos) Põhja-Poolas Pomorze vojevoodkonnas, kes räägivad kašuubi keelt.
Lääneslaavlastest Kašuubide ehk kassuubide esivanemad olid pomoraanid, kes elasid I aastatuhande lõpus ja II aastatuhande alguses Pomorzes – piirkonnas Läänemere lõunarannikul Recknitzi jõe ja Visla alamjooksu vahel. Pomoraanid, kes on nime saanud merelähedase asuala järgi, jagunesid hiljem mitmeks hõimuks, kellest tuntuimad on peale kassuubide veel 20. sajandi keskel lõplikult hääbunud slovintsid. Kassuubide (pomoraanide) läänepoolseteks naabriteks balti hõimudesse kuulunud preislased, lõunast ja idast ümbritsesid neid teised Balti keelegruppi kuulunud hõimud, lääne poole jäid lääneslaavlased polaabid, kellest hiljem arenesid kõrvuti mitme teise rahvaga välja ka sorbid.
Nimetus "kašuubid" on teada 13. sajandist. 14. sajandist 19. sajandi lõpuni oli rahvas tugeva saksa mõju all. 18. sajandist püüti neid süstemaatiliselt saksastada.
19. sajandi lõpus kogus hoogu noorkašuubide liikumine; edenesid kašuubide rahvakultuur, keel, folkloor, rahvakunst, arenes kirjandus. Ilmusid ajalehed-ajakirjad Gryf, Gryf Kaszubski ja Przyjaciel Ludu Kaszubskiego. 1906. aastal rajati Kašuubi etnograafiapark. Aastast 1957 ilmub ajakiri Kaszëbë, mille nimi tähendab kašuubi keeles Kašuubimaad.
Kašuubide asuala (vähemalt kolmandik elanikest) on näidatud kaardil. Lisaks on sellel Gdańsk, Sopot ning Gdynia, kus elab samuti palju kašuube. 20. sajandil on kašuube ümber asunud ka USA-sse ning Saksamaale.
Kašuubimaa.
Kassuubide esivanemad pomoraanid asusid Pomorzesse, 6.–9. sajandil, tõrjudes välja ja assimileerides seal varem elanud balti hõimud. 11. sajandi alguseni olid pomoraanid valdavalt iseseisev rahvas, kuigi kašuubide elualad olid alates 10. sajandist Poola kuningriigi ja polaabi slaavlaste tüliobjekt. 11. sajandi alguses liideti piirkond Poola kuningriigiga ning see jagunes hiljem kaheks osaks – Lääne-Pomorzeks, mis aja jooksul liideti Preisimaa valitsejate võimu alla ja Ida-Pomorzeks, mis ühendati Poola riigiga ning alade piir kulges enam-vähem piki Leba jõge.
Kassuubimaa tuntuim linn on Gdansk, suuremad linnad: Gdynia, Sopot, Bytow, Kartuzy ja Rumia.


Naatrium.
Naatrium on keemiline element järjenumbriga 11, leelismetall.
Naatriumi omadused.
Välimuselt on naatrium hõbevalge metall. Naatrium on pehme, teda saab noaga lõigata. Naatriumi tihedus on 0,97 g/cm3 ja sulamistemperatuur on 98 Celsiust. Ta on keemiliselt väga aktiivne, mistõttu hoitakse teda hapnikukindla kihi all, eemal veest. Naatrium reageerib paljude lihtainete, vee ja hapetega. Hapetest ja veest tõrjub ta välja vesinikku ning tekib vastavalt sool ja hüdroksiid. Suurem osa naatriumi sooli lahustub vees hästi.
Omadustelt on naatrium leelismetall. Sellisena on ta oksüdatsiooniaste ühendites 1. Naatriumi reageerimisel hapnikuga tekib kergesti naatriumperoksiid, mitte naatriumoksiid.
Naatriumi avastamine.
Naatriumiühendid on tuntud antiikajast, kuid esimest korda eraldas naatriumi lihtainena Sir Humphry Davy aastal 1807. Davy avastas elemendi elektrolüüsimeetodiga. Et Davy kasutatud lähteainet nimetati tol ajal kaustiliseks soodaks, siis nimetas ta soodast eraldatud metalli "sodiumiks.
Naatriumi kasutamine.
Naatrium on maakoores neljas kõige levinum metall ja kõige levinum leelismetall. Metallilist naatriumi saadakse tänapäeval naatriumkloriidi elektrolüüsil.
Eraldi metallina kasutatakse naatriumi teiste metallide saamisel nende sooladest ja metallide puhastamiseks. Palju laiem on naatriumiühendite kasutus. Kõige tuntum naatriumiühend on naatriumkloriid, tavaline keedusool, mis leiab laialdast kasutust inimeste igapäevaelus. Naatriumhüdroksiidi e. seebikivi kasutatakse seebi valmistamisel. Naatriumkarbonaat e. pesusooda on samuti üks igapäevaelus tuntud aine, mida kasutatakse pesupulbris. Naatriumvesinikkarbonaat e. söögisooda on kasutusel saiatoodete valmistamisel.
Naatriumi isotoobid.
Naatriumil on üks stabiilne isotoop massiarvuga 23.
Omadustelt on naatrium leelismetall. Sellisena on ta oksüdatsiooniaste ühendites 1. Naatriumi reageerimisel hapnikuga tekib kergesti naatriumperoksiid, mitte naatriumoksiid.
Tema tihedus on 0,97 g/cm3 ja sulamistemperatuur on 98 °C. Ta on pehme ja keemiliselt väga aktiivne. Reageerib paljude lihtainete, vee ja hapetega. Hapetest ja veest tõrjub ta välja vesinikku ning tekib vastavalt sool ja hüdroksiid. Suurem osa naatriumi sooli lahustub vees hästi.


Lämbumine.
Lämbumine ehk lämbus ehk asfüksia on organismi kahjustus ebapiisava hingamise või hapnikuvarustuse tõttu. See võib põhjustada surma.
Inimorganismi rakud tarvitavad hapnikku ja toodavad süsihappegaasi. Vereringe kannab süsihappegaasi pidevalt kopsudesse ja toob sealt hapnikku. Süsihappegaas lahustub suurelt osalt vereplasmas, hapnik seondub hemoglobiiniga.
1. Kui hemoglobiin on keemiliselt muundatud millekski, mis hapnikku ei seo. Näiteks reageerib hemoglobiin süsinikmonoksiidiga, moodustades hapnikku mittesiduva saaduse. Samamoodi mõjuvad ka nitraadid ja mõned muud ühendid. Sel juhul väheneb kudede varustamine hapnikuga, nende funktsioneerimine häirub ja see võib põhjustada surma.
2. Kui õhu juurdepääs kopsudesse on mehhaaniliselt takistatud. Sel juhul väheneb kopsudes oleva õhu hapnikusisaldus ning samaaegselt koguneb kopsudesse tavalisest suuremal määral süsihappegaasi. Ka see põhjustab kudedes hapnikupuudust.
Süsihappegaas on ka iseenesest mürgine. Nimelt on ta vesilahus happeline. Liigne süsihappegaasisisaldus veres alandab vere pH-d ja mõjub seetõttu kudesid kahjustavalt isegi siis, kui hapnikuvarustus on samal ajal piisav.
Inimese hingamisrefleksi kutsub esile süsihappegaasi liig veres, mitte hapniku vähesus.
3. Kui sissehingatavas õhus on normaalsest vähem hapnikku. Hapniku osarõhk võib olla tavalisest väiksem põhjusel, et õhuga on segatud mingit muud gaasi, või sel põhjusel, et õhurõhk on normaalsest madalam. Et hapnikuvaese gaasisegu hingamisel väljutatakse süsihappegaas organismist ikkagi normaalsel moel, ei kutsu see esile hingamisrefleksi, kuid hapnikupuudus kahjustab kudesid ikkagi.
4. Kui kopsukoe funktsioneerimine on häiritud. Näiteks häirib kopsude tööd kopsu limaskestade turse ja sellega kaasnev vedeliku kogunemine kopsu. Paljud keemiliselt aktiivsed gaasid kahjustavad limaskesta rakke, põhjustades kopsude ärritust ja turset. See takistab gaaside vahetust vere ja õhu vahel, põhjustades niihästi hapnikupuudust kui ka süsihappegaasi kogunemist verre. Kopsuturse võib tekkida ka allergilise reaktsiooni või bakteriaalse või viirusliku põletiku tõttu.


Magneesium.
Magneesium on keemiline element järjenumbriga 12.
Magneesium asub kolmandas perioodis. Tema elektronkonfiguratsioon on [Ne]3s2. Magneesiumi ioonil Mg2+ on sama elektronkonfiguratsioon nagu neoonil, sest kaks 3s-elektroni on ioonil puudu.
Tal on kolm stabiilset isotoopi massiarvudega 24, 25 ja 26 (magneesium-24, magneesium-25 ja magneesium-26). Saadud on ka tehisisotoope.
Suhteline aatommass on 24,305.
Magneesium on "s"-element ning asub teise rühma peaalarühmas. Omadustelt on magneesium metall. Mõnikord arvatakse ta leelismuldmetallide hulka; sel juhul on ta nende seas berülliumi järel teine element.
Metallide elektrokeemilises pingereas on magneesium vesinikust eespool. Tema standardpotentsiaal on –2,372 V.
Võrdlus berülliumi ja alumiiniumiga.
Magneesium erineb alarühmakaaslasest berülliumist aatomi ja iooni mõõtmete poolest (ioonide Be2+ ja Mg2+ raadiused on vastavalt 0,034 ja 0,078 nm).
Perioodinaabrist alumiiniumist erineb magneesium valentsielektronide väiksema arvu ning aatomi suhteliselt suurte mõõtmete poolest.
Magneesiumil avalduvad metallilised omadused tugevamini kui berülliumil ja alumiiniumil. Magneesiumile on vähem iseloomulik kovalentse sideme moodustumine ja iseloomulikum ioonilise sideme moodustumine kui berülliumile ja alumiiniumile. Selles suhtes on ta lähemal tüüpilistele metallilistele elementidele kaltsiumi alarühmast.
Levik.
Isotoobid jagunevad järgmiselt: magneesium-24 78,6%, magneesium-25 10,11% ja magneesium-26 11,29%.
Magneesium on litofiilne element, mis kontsentreerub Maa vahevöösse ja maakoorde.
Maal ei leidu teda looduses vabalt, vaid ainult ühendite koosseisus oksüdeerituna.
Vahevöös.
Ta on vahevöös hapniku ja räni järel levikult kolmas element ning moodustab umbes 20% vahevöö massist.
Maakoores.
Magneesiumi leidub maakoores 2,0 mooliprotsenti või 2,1% või 2,4 massiprotsenti või umbes 2,8 massiprotsenti ja ta on seal leviku poolest keemilistest elementide seas 7. kohal.
Mineraalides ja kivimites.
Magneesium kuulub ligikaudu 200 mineraali koostisesse. Need on vees raskesti lahustuvad karbonaatsed (eriti dolomiit ja magnesiit), sulfaatsed ja silikaatsed mineraalid (viimaste seas domineerib oliviin) ning oksiidsed, hüdroksiidsed, fosfaatsed, arsenaatsed, boraatsed, nitraatsed ja oksalaatsed mineraalid.
Võrreldavate mõõtmete tõttu saab magneesiumiioon kristallvõres vahetevahel asendada raud(II)-, koobalti-, nikli- ja tsingiiooni.
Ultraaluselistes kivimites sisaldub magneesiumi 35 g/t, aluselistes kivimites 10 g/t ja happelistes kivimites 2 g/t; seda põhjustab eriti oliviini ja pürokseeni sisalduse vähenemine "happelisuse" kasvades.
Magneesium on mitme kivimit moodustava mineraali põhikoostisosa. Peale oliviini ja pürokseeni on ta ka amfiboolide, vilkude, talgi, asbestid ja savimineraalide põhikoostisosa.
Suures kontsentratsioonis on magneesiumi evaporiitides, eriti mineraalides magnesiidis, epsomiidis ja dolomiidis.
Kaltsiumi diageneesis võib lubjakivisetete kaltsium aja jooksul osaliselt asenduda magneesiumiga. Dolomiit on magneesiumi sisaldavatest mineraalidest eriti levinud, kohati suurte mäemassiivide valdava mineraalina. Peaaegu täielikult koosnevad dolomiidist Dolomiidid.
Ka magnesiit on väga levinud.
Seal, kus mere kuivades ladestub kaalisool, leidub ka kainiiti ja kiseriiti.
Suure tehnilise tähtsusega on karnalliit.
Maailmameres.
Ammendamatud magneesiumivarud on ookeanides ja meredes. 1 kuupmeeter merevett sisaldab 1300 g/t (kuni 1,35 kg) magneesiumiioone Mg2+ ja kuni 0,38% magneesiumkloriidi.
Soolajärvedes.
Mõne soolajärve vees on kuni 30% magneesiumkloriidi.
Vihmavees.
Vihmavees on magneesiumi 1 g/t kuni 50 g/t.
Organismides.
Taimede klorofülli koostises oleva magneesiumi üldhulka hinnatakse 100 miljardile tonnile. Klorofüll sisaldab ligikaudu 2% magneesiumi.
Magneesium esineb ka mikroelemendina loomses organismis.
Füüsikalised omadused.
Magneesiumi tihedus on normaaltingimustel (20 °C) 1,738 g/cm3. See on väike tihedus, umbes 1/4 terase tihedusest.
Magneesiumi sulab temperatuuril 648,8 °C, keemistemperatuur on 1107 °C või 1095 °C.
Magneesium on hõbevalget värvi ja läikiv.
Ta on metall. Berülliumist on ta pehmem ja plastilisem.
Keemilised omadused.
Magneesium on keemiliselt küllaltki aktiivne.
Õhu käes moodustub tavalistel temperatuuridel magneesiumi pinnale õhuke, kuid tihe mati värvusvarjundiga oksiidikiht, mis kaitseb metalli edasise reageerimise eest õhuhapnikuga. Happed, alused ja mõned muud ühendid lahustavad selle oksiidikihi ning panevad metalli reageerima vee või õhuga. Kõrgetel temperatuuridel magneesiumipulber, -laast või -riba (millel on ruumalaga võrreldes suur pindala) süttib ning põleb pimestava valge valgusega magneesiumoksiidiks (MgO). Suuremate kompaktsete metallitükkidena ei ole magneesium eriti tuleohtlik.
Magneesium on nii tugev redutseerija, et ta reageerib ägedalt kuiva jääga: 2Mg + CO2 → 2MgO + C. Magneesium oksüdeerub magneesiumoksiidiks ja kuiv jää redutseerub tahkeks süsinikuks. Magneesium redutseerib ka vääveldioksiidi vabaks väävliks.
Tavalisel temperatuuril magneesium vees ei korrodeeru. Reageerimine külma veega on väga aeglane, sest reaktsioonisaadus magneesiumhüdroksiid on halvasti lahustuv. Kuumutamisel reaktsioon kiireneb, sest magneesiumhüdroksiid hakkab paremini lahustuma; eraldub ka gaasiline divesinik: Mg + 2H2O = Mg2+ + 2OH– + H2.
Magneesium lahustub hapetes väga energiliselt, kusjuures moodustuvad divesinik ja Mg2+-ioonid: tekib sool. Erandiks on vesinikfluoriidhape ja fosforhape, milles magneesium lahustub raskesti ning magneesiumi pinnale tekib edasist reageerimist takistav soolakiht. Aluseliste lahustega reageerib vähe, sest pinnale moodustub reaktsioonisaadustest kaitsekiht. Leelistega praktiliselt ei reageeri.
Paljud soolade lahused korrodeerivad ka magneesiumi. Kaitseks korrosiooni eest magneesiumist ja selle sulamitest detaile tavaliselt lakitakse, galvaniseeritakse või oksüdeeritakse kromaadiga.
Magneesium reageerib ka paljude teiste elementidega, näiteks lämmastikuga (kuumutamisel tekib magneesiumnitriid (Mg3N2). Teda oksüdeerib ka väävel.
Ühendid.
Magneesiumi ühenditel on rida sarnasusi teiste leelismuldmetallide ning tsingi ühenditega. On ka erinevusi: näiteks lahustuvuse poolest sarnanevad nad rohkem liitiumi ühenditega.
Magneesiumi oksüdatsiooniaste on tavaliselt +2, isegi magneesiumhüdriidis (MgH2). Intermetalliliste ühendite puhul kindlat oksüdatsiooniastet ei ole.
Magneesiumi ühendid on tavaliselt valget värvi või värvitud.
Neid on looduses suurel hulgal, näiteks karbonaadina dolomiidi koostises. Dolomiiti leidub tervete mägedena. Samuti on neid näiteks mitmetes asbestides ning soolakaevandustes, kus nad võivad esineda näiteks karnalliidi ja kiseriidina. Peale selle sisaldab magneesiumi merevesi, sealhulgas magneesiumkloriidina (MgCl2). Mereveest saadakse raskesti lahustuvat magneesiumhüdroksiidi (Mg(OH)2) kaltsiumhüdroksiidi lisamise teel. Magneesiumhüdroksiidi kasutatakse muu hulgas paberitööstuses ja heitgaaside puhastamiseks vääveldioksiidist ja vääveltrioksiidist; moodustuvad magneesiumsulfit (MgSO3) ja magneesiumsulfaat. Peale selle kasutatakse magneesiumhüdroksiidi mitme soola, näiteks magneesiumsulfaadi ja magneesiumkloriidi sünteesiks. Viimane on veevabas vormis lähteaine vaba magneesiumi tootmisel elektrolüüsi teel.
Magneesiumi lihtsamate soolade lahustuvus on sarnane liitiumi soolade omale. Magneesiumfluoriid (MgF2) on vees raskesti lahustuv. Teised soolad koostisega MgX2, kus X on kloor, broom, jood või nitraatioon, on vees kergesti lahustuvad. Vees raskesti lahustuv ühend on veel magneesiumammooniumfosfaat (MgNH4PO4∙6H2O), mida saab kasutada magneesiumi või fosfaatiooni analüüsiks. Tööstuses kasutatakse teda kiiresti kõvastuvate tsementide valmistamisel.
Magneesiumoksiid on aluseline oksiid.
Paljusid magneesiumiühendeid kasutatakse meditsiinis. Kergesti lahustuvat magneesiumsulfaati (MgSO4∙7H2O), nagu ka mõnd teist magneesiumisoola, kasutatakse lahtistina. Magneesiumperkloraat (Mg(ClO42), on väga vettimav ja seda kasutatakse kuivatusvahendina. Kokkupuutel orgaaniliste ainetega võib ta põhjustada plahvatust, sest ta sisaldab väga oksüdeerivat kloraatiooni. Magneesiumoksiidi (MgO; "magnesia usta") saadakse magneesiumhüdroksiidi või magneesiumkarbonaadi kuumutamisel; viimast leidub mineraal magnesiidis. Magneesiumhüdroksiidkarbonaat ("magnesia alba") saadakse näiteks naatriumkarbonaadi lisamisel magneesiumisoolade lahustele. Kui magneesiumkarbonaati kuumutatakse umbes 800 °C-ni, saadakse peen magneesiumoksiidi pulber, mida meditsiinis kasutatakse happeid neutraliseeriva vahendina. Samuti võib seda kasutada sideainena, sest ta reageerib veega. Koos magneesiumkloriidi kontsentreeritud lahusega tekib magneesiatsement, mida koos erinevate täiteainetega võib kasutada muu hulgas vuukide täitmiseks. Kui magneesiumoksiidi kuumutada umbes 1600 °C-ni, võtab ta kompaktse kuju, milles teda saab kasutada elektriahjude voodrina ning tiiglitena kõrge sulamistemperatuuriga metallide ja sulamite sulatamiseks, sest tema sulamistemperatuur on 2800 °C ning ta on ka kõrgetel temperatuuridel keemiliselt väga stabiilne.
Magneesiumi intermetallilised ühendid ja magneesumisulamid.
Magneesium moodustab palju intermetallilisi ühendeid, näiteks koostisega MgX2 ja Mg2Z, kus X on näiteks vask, nikkel, tsink või tina ning Z vask, nikkel, elavhõbe või plii.
Magneesiumi sulamites on peale intermetalliliste ühendite eutektilised segud ja tahked lahused. Kõige tähtsam magneesiumisulam on elektron (3–10% alumiiniumi, 0,2–3% tsinki, ülejäänu magneesium).
Magneesiumorgaanilised ühendid.
Orgaanilised ühendid koostisega RBr, näiteks fenüülbromiid (C6H5Br) ja etüülbromiid (C2H5Br) reageerivad veevabas eetris magneesiumiga, nii et moodustuvad Grignardi reaktiivid koostisega RMgBr. Neid kasutatakse laialdaselt orgaanilises sünteesis, näiteks alkoholide ja hapete sünteesiks (Grignardi reaktsioon).
Magneesiumi roll taimses organismis.
Magneesium on taimedele makrotoitaine.
Ta on keskse aatomina klorofülli molekuli koosseisus.
Magneesium aktiveerib paljusid keskseid energia- ja ainevahetuse protsesse, sealhulgas fosfaatide ainevahetust. Ta aitab hoida ribosoomide stabiilsust, aidates sellega kaasa valkude sünteesile.
Magneesiumipuudus pärsib fotosünteesi saaduste toimetamist lehelt juurteni ning sellega pärsib juurte kasvu. Magneesiumipuudus avaldub kõigepealt vanematel lehtedel, mis muutuvad heleroheliseks.
Hiljem võivad tekkida kloroosi- ja nekroosiplekid.
Magneesiumi roll loomses organismis.
Kui inimene kaalub 60 kg, siis on tema kehas on umbes 25 g magneesiumi, sellest 70% luudes. Peaaegu pool magneesiumist esineb rakusiseselt katioonina, peamiselt lihastes, ja ülejäänu on luustikus fosfaatsete komplekssoolade koosseisus. Lihased sisaldavad magneesiumi umbes 20–25 mg 100 g kohta, veri 2–3 mg 100 g kohta. Vereseerumis on magneesiumi kontsentratsioon 0,71–0,94 mmol/l.
Magneesiumi ioonid on aktivaatorid reaktsioonides, mis nõuavad ATP-d, näiteks lihase kokkutõmbumine, naatrium-kaalium-pump ning valkude, rasvade ja nukleiinhapete süntees. Neil on tähtsus muu hulgas närviimpulsside ülekandes.
Magneesium osaleb soolade koostises luukoe ja hammaste tekkes.
Ta on inimesel üle 300 ensüümi aktivaator või kofaktor. Tal on muu hulgas fosfaatide ainevahetuse regulaator.
Magneesiumipuudulikkus.
Toitumisest tingitud magneesiumipuudulikkust inimesel ei tunta, kuid mao ja soolte haigused võivad vähendada magneesiumi imendumist ning neeruhaiguste, alkoholismi ning pikaajalise diureetikumide tarvitamise korral võib esineda magneesiumipuudulikkus, mis avaldub lihasnõrkuse ja krampidena. Arvatakse, et magneesiumipuudulikkus võib suurendada ateroskleroosi ja rütmihäirete riski.
Vajalik magneesiumikogus.
Päevas vajavad mehed umbes 350 mg ja naised umbes 280 mg magneesiumi, lapsed mõnevõrra vähem.
Magneesiumi sisaldavad toiduained.
Tähtsamad magneesiumi allikad on puu- ja köögiviljad (eriti aprikoosid, virsikud, tomatid ja kapsas). Seda saadakse ka teraviljasaadustest, piimast ja lihast.
Tootmine.
Magneesiumi toodetakse mineraalidest, näiteks karnalliidist ja dolomiidist, ning eriti mereveest.
Rea protsesside, sealhulgas kaltsineeritud dolomiidi ja merevee vahelise reaktsiooni (reduktsiooni) teel saadakse magneesiumkloriid. Metall eraldatakse elektrolüüsi teel sulatatud kloriidist; väikese tiheduse tõttu tõuseb magneesium pinnale, kust ta imetakse välja.
Magneesiumi toodetakse veel silikotermilise redutseerimise teel magneesiumoksiidist.
Magneesiumi toodetakse ka asbestijäätmetest (magneesiumsilikaat). Üha enam toodetakse magneesiumi ja selle sulameid jäätmetest.
Magneesiumi kasutamine.
Magneesium on väga kerge metall ning temast valmistatud detailid on näiteks terasdetailidest üle kahe korra kergemad. Selle omaduse tõttu võiks ta olla suurepärane materjal mitmesuguste konstruktsioonide tarvis. Ühtlasi on magneesium ka kõige kergem metall, mida konstruktsioonimaterjalina kasutatakse. Puhas magneesium on pehme ja peab nii keemiliselt kui ka mehaaniliselt vähe vastu. Seetõttu tuleb tema kasutamine konstruktsioonimaterjalina kõne alla ainult sulamitena. Tema sulamid on samuti kerged, kuid paremate mehaaniliste omadustega. Alumiiniumi lisamine aitab üldiselt suurendada elastsuspiiri, tsingi lisamine teeb sulami kergemini töödeldavaks, mangaani lisamine suurendab korrosioonikindlust. Lisandina kasutatakse ka aktiniide. Magneesiumisulameid kasutatakse raketi-, lennuki- ja autotööstuses ning mitmes masinatööstuse harus. Kõige tähtsam magneesiumisulam on elektron (3–10% alumiiniumi, 0,2–3% tsinki, ülejäänu magneesium), mida tugevuse ja väikese tiheduse tõttu kasutatakse rakettide ja lennukite ehitamisel.
Pulbrilist magneesiumi kasutatakse valgustus- ja signaalrakettides ning süütepommides. Enne välklambi kasutuselevõttu pildistati magneesiumisähvatuse valgusel. Magneesiumi on kasutatud ka välklampides.
Magneesiumanoodide kasutamine kuumaveeboilerites vähendab korrosiooni ja katlakivi sadestumist boileri seintele. Magneesiumi kasutatakse laevade, naftaplatvormide, nafta- ja gaasijuhtmete teraskonstruktsioonide katoodiliseks kaitsmiseks.
Magneesiumi kasutatakse redutseerijana metallide (titaan, tsirkoonium, hafnium, berüllium, toorium, uraan) tootmisel.
Magneesiumi kasutatakse elektripatareides terase ja teiste metallide väävlitustamiseks ja deoksüdeerimiseks ning sepistatava malmi valmistamiseks.
Magneesiumiühendeid kasutatakse terase, tsemendi, väetiste, tulekindlate materjalide jm muude keraamiliste materjalide, klaasi, ravimite, värvide jm valmistamiseks.
Magneesiumi sisaldavaid Grignardi reagente kasutatakse orgaanilises sünteesis (Grignardi reaktsioon).
Meditsiinis.
Vettsisaldavat magneesiumsulfaati ((MgSO4 · 7H2O)) kasutatakse lahtistina ja lihastesse süstimiseks rahustava vahendina.
Magneesiumoksiidi kasutatakse antatsiidina maohappesuse vähendamiseks ja lahtistina. Maos toimub reaktsioon MgO + 2HCl → MgCl2 + H2O ning seejärel peensooles MgCl2 + 2NaHCO3 → MgCO3 + 2NaCl + CO2 + H2O. Erinevalt teistest lahtistitest puudub magneesiumoksiidil ebameeldiv maitse, mistõttu ta sobib ka lastele.
Magneesiumkarbonaati jt magneesiumi ühendeid kasutatakse antatsiididena, näiteks ülihappesuse korral. Ühend läbib seedekulgla peaaegu seedimatuna. Sellepärast manustatakse seda tablettidena suures koguses.
Magneesiumi ühendeid kasutatakse ka lahaste tsemendi koostises.
Ajalugu.
Magneesiumiühendeid tunti ammu enne elemendi avastamist. "Magnesia usta" ('põletatud magneesia') nime all tunti magneesiumoksiidi, "magnesia alba" ('valge magneesia') nime all magneesiumkarbonaati või magneesiumoksiidi ja magneesiumkarbonaadi määramata vahekorras hüdratiseeritud segu. Nendest nimetuste järgi on element nime saanud. Arvatavasti on "magnesia" nime saanud Vana-Kreeka maakonna Tessaalia piirkonna Magneesia järgi: sealt saadi nimetatud aineid (samuti magnetiiti ja mangaani ühendeid).
Esimene, kes magneesiumi ühendeid süstemaatiliselt uuris, oli šoti füüsik ja keemik Joseph Black. Aastal 1755 näitas ta teoses "De humore acido a cibis orto et Magnesia alba", et lubjakivi (kaltsiumkarbonaat) ja "magnesia alba" (magneesiumkarbonaat), mida tol ajal sageli segi aeti on erinevad ained. Ta käsitas "magnesia albat uue elemendi karbonaadina. Sellepärast nimetatakse Blacki sageli magneesiumi avastajaks, kuigi ta ei saanud magneesiumi lihtainena.
Aastal 1808 sai Humphry Davy magneesiumi, elektrolüüsides niisutatud magneesiumhüdroksiidi Volta samba abil. Ta ei saanud seda küll mitte puhtal kujul, vaid amalgaamina, sest ta töötas elavhõbedast katoodiga: ta elektrolüüsis õigupoolest elavhõbeoksiidi ja magneesiumoksiidi segu.. Ta näitas, et magneesia (magneesiumoksiid) on uue metalli oksiid. Selle metalli nimetas ta algselt magniumiks.
Aastal 1828 õnnestus prantsuse keemikul Antoine Bussyl saada kuiva magneesiumkloriidi kuumutamisel kaaliumi kui redutseerijaga saada väikeses koguses magneesiumi.
Aastal 1833 sai Michael Faraday esimesena magneesiumi sula magneesiumkloriidi elektrolüüsi teel. Neile katsetele tuginedes töötas saksa keemik Robert Wilhelm Bunsen 1840ndatel ja 1850ndatel välja menetluse magneesiumi saamiseks soola sulatamise teel omaleiutatud Bunseni elemendi abil. Aastal 1852 töötas ta välja elektrolüüsielemendi suuremates kogustes magneesiumi saamiseks sulast veevabast magneesiumkloriidist.
Magneesiumi tööstuslik tootmine algas 1857 Prantsusmaal Henri Étienne Sainte-Claire'i ja H. Caroni menetlusel. Deville'i-Caroni protsessi käigus taandatakse veevaba magneesiumkloriidi ning kaltsiumfluoriidi segu maatriumiga. Inglismaal alustas firma Johnson Matthey 1860. aasta paiku magneesiumi tootmist sarnasel menetlusel. Need varajased katsed magneesiumi tööstuslikult toota ei tasunud end majanduslikult ära.


Astronoomiline ühik.
Astronoomiline ühik (eestikeelne lühend aü; ingliskeelne lühend AU) on astronoomias kasutatav pikkusühik, mis võrdub Maa keskmise kaugusega Päikesest.
Rahvusvaheline Astronoomiaühing defineeris 1976. aastal astronoomilise ühiku kui kauguse Päikesest, millel häirimisteta orbiidil oleks ebaolulise massiga osakese orbiidiperiood 365,2568983 ööpäeva (Gaussi aasta). Sellest järeldub definitsioon 1 aü = 1,4959787066 x 1011m ehk 149 597 870,66 km (ligi 150 miljonit kilomeetrit).
Näiteid.
1 valgusaasta ≈ 63 241 aü


Väävel.
Väävel on keemiline element järjenumbriga 16.
Etümoloogia.
Sõna 'väävel' on laenatud keskalamsaksa keelest ("swevel"). Tänapäeva saksa keeles (uusülemsaksa keeles) vastab sellele sõna "Schwefel".
Omadused.
Väävlil on 4 stabiilset isotoopi, massiarvudega 32, 33, 34 ja 36. Väävel on mittemetall. Tal on rohkelt allotroopseid vorme. Tavatingimustes on stabiilne rombiline väävel. See on kollane, rabe, elektrit mittejuhtiv kristalne aine tihedusega 1,96 g/cm³. Vees kristalne väävel ei lahustu, vähesel määral lahustub orgaanilistes lahustites nagu benseen ja etanool. Lisaks halvale elektrijuhtivusele on väävel ka halb soojusjuht. Väävli hõõrumisel naha vastu omandab ta negatiivse elektrilaengu. Keemiliselt on väävel aktiivne element. Reageerib normaaltingimustel leelismetallide, leelismuldmetallide, elavhõbeda, vase ja hõbedaga. Soojendamisel kulgevad reaktsioonid ka alumiiniumi, raua, tsingi ja pliiga. Veidi suurem on aktivatsioonienergia väävli reageerimiseks mittemetallidega, mistõttu toimuvad sellised reaktsioonid kõrgematel temperatuuridel. Väävel ei reageeri kulla, plaatina, joodi, lämmastiku ja väärisgaasidega.
Väävli stabiilsemad oksüdatsiooniastmed on −2, 0, 4 ja 6. Oksüdeerivas keskkonnas valdab oksüdatsiooniaste 6; redutseerivas keskkonnas on oksüdatsiooniastmed −2, 0 ja 4 võrreldava stabiilsusega ja lähevad kergesti üksteiseks üle. Väävli oksiidid on happelised. Väävli vesinikühendeist tähtsaim on divesiniksulfiid, mis on nõrk hape ja redutseerivate omadustega.
Allotroobid.
Väävel on unikaalne keemiline element oma allotroopsete vormide rohkuse poolest. Väävliaatomitest võivad moodustuda lineaarsed, sik-sakilised, spiraalsed või tsüklilised struktuurid. Allotroopide rohkus tuleneb sellest, et väävliaatomite sidemetevahelised nurgad ja aatomite vahekaugused võivad olla mitmesugused. Samuti ei ole piiratud struktuuri kuuluvate aatomite arv.
Tavatingimustes kõige stabiilsem – rombiline väävel, mis koosneb tsüklilistest molekulidest ja kuhu kuulub kaheksa väävli aatomit. Rombiline väävel on püsiv temperatuurini 95,4°C. Edasisel kuumutamisel kristalliseerub väävel ümber monokliinsesse süngooniasse. Rombilist väävlit nimetatakse ka α-väävliks ning monokliinset б-väävliks. Seistes muutub б-väävel taas α-väävliks, mis on väävlile termodünaamiliselt stabiilsem olek.
Väävel polümeriseerub kui vedelat väävlit valada külma vette ehk siis kui teda jahutatakse kiirelt. Tulemuseks on plastiline, amorfne aine, mis koosneb spiraalsetest ahelatest. Aja jooksul kristalliseerub ka see aine rombiliseks väävliks tagasi.
Väävel sulab temperatuuril 119°C. Madalatel temperatuuridel on sulaväävel vedel ja kollane, koosnedes S8 molekulidest. Temperatuurivahemikus 150...200°C värvub väävel pruuniks ja muutub viskoossemaks. Põhjus on selles, et väävliaatomitest moodustuvad väga pikad ahelad (500 000...800 000 aatomit), mis oluliselt suurendavad sisehõõret. Edasisel kuumutamisel üle 300°C jääb sulaväävel pruuniks, kuid muutub taas vedelamaks, kuna polümeerid lagunevad. Tavalisel rõhul väävel keeb temperatuuril 445°C. Keemistemperatuuri lähedastel temperatuuridel on väävli aurus valdavad S8 molekulid, kuid mida kõrgem temperatuur, seda rohkem need lagunevad, moodustades molekule nagu S6 ja S4. Seetõttu pole väävli aurul kindlat molekulmassi. Temperatuuril üle 800°C valdavad S2 molekulid. Temperatuuril üle 1500°C on aurus ainult üksikud väävliaatomid.
Levik.
nCaSO4 + CnH2n = nCaCO3 + nH2O + nS. Väävlit on kõigi fossiilkütustena kasutatavate maavarade koostises.
Väävel esineb looduses paljude ühendite koostises, millest enamlevinud on sulfiidid ja sulfaadid. Väävliühendid on näiteks püriit – FeS2, kalkopüriit – CuFeS2, galeniit – PbS, argentiit – Ag2S, sfaleriit – ZnS, kinaver – HgS, barüüt – BaSO4, tsölestiin – SrSO4, anhüdriit – CaSO4, kips – CaSO4*2H2O jne.
Väävel on tähtis element ka eluslooduses. Ta on mitme aminohappe ja valkude koostises. Keskmisest enam on väävlit juustes, karvades, küüntes, sarvedes ja sulgedes. Juuste koostisest on väävlit umbes 4%. Inimene sisaldab kokku ligikaudu 140 g väävlit. Toiduga siseneb meie organismi keskmiselt 800...900 mg väävlit päevas. Väävlirikkamad toiduained on teravili, herned, oad ja kapsas. Väävlit kasutatakse ka ravimina, näiteks lahtisti ja salvide koostises. Gaasilised väävliühendid on inimesele sissehingamisel mürgised. Samuti põhjustavad nad rohkesti keskkonnaprobleeme, neist üks tõsisemaid on happevihmad.
Väävel mineraalina.
Väävli kui mineraali all peetakse silmas tavatingimustes kõige stabiilsemat eheda väävli allotroopi ehk rombilist väävlit. Väävli kõvadus jääb vahemikku 1,5...2,5, mis vastab umbes kipsi kõvadusele. Väävli erikaal on 2,05...2,09 g, keskmiselt 2,06 g. Väävli kriipsu värvus on valge.
Optiliselt on väävel kaheteljeline ja optiliselt positiivne ehk omab kahte isotroopsuskoridori, mis moodustavad Z-teljega teravnurga. Väävlil esineb nõrk pleokroism (helekollasest tumekollaseni). Tal on tugev positiivne reljeef. Värvuselt on väävel enamasti sidrunkollane, kuid võib olla ka punakas, pruunikas või isegi rohekas. Kristallstruktuuris võib osa väävli aatomeid olla asendunud seleeni või telluuri aatomitega. Väävli lõhenevus oleneb suunast, kuid on enamasti halb. Väävlil on tugev kaksikmurdumine (0,287), mis tähendab, et interferentsvärvused on kõrgemat järku valged.
Kasutusalad.
Väävlit kasutatakse põhiliselt väävelhappe tootmiseks, mida omakorda kasutatakse põhiliselt akudes. Väävelhappe tootmiseks kulub üle poole kogu maailma väävlitoodangust, USA-s isegi 88%. Peale väävelhappe on väävel ka mineraalväetiste tooraineks. Väävlit kasutatakse ka kautšuki vulkaniseerimisel, lõhkeainete, värvide ja muude kemikaalide tootmisel.
Väävli maailmaturuhind on umbes 30 USD/tonn.


Absoluutne temperatuur.
Absoluutne temperatuur (tähis T) on temperatuur, mida loetakse absoluutsest nullpunktist. Mõiste võttis kasutusele 1848. aastal William Thomson (lord Kelvin).
Absoluutse temperatuuri mõõtühik on kelvin ja tähiseks on K.


Skandium.
Skandium (sümbol Sc'") on keemiline element järjekorranumbriga 21.
Tal on 1 stabiilne isotoop massiarvuga 45.
Skandiumi avastas 1879. aastal Lars Fredrik Nilson. 10 kg eukseniidist ja gadoliniidist eraldas ta seni tundmatute omadustega oksiidi. Uue elemendi nimetas ta oma kodumaa ladinakeelse nime järgi ("Scandia" = Skandinaavia) skandiumiks. Juba 1869 oli Dmitri Mendelejev ennustanud elemendi järjekorranumbriga 21, mida ta nimetas eka-booriks, olemasolu. Alles Per Teodor Cleve tõestas, et skandium ongi eka-boor.
Puhast skandiumi saadi alles 1937 kaalium-, liitium- ja skandiumkloriidi sulami elektrolüüsil 700–800 °C juures.
Skandium kuulub haruldaste elementide hulka. Seda leidub väikeses kontsentratsioonis rohkem kui 800 mineraalis.
Akvamariini sinakat varjundit põhjustavad Sc3+ ioonid. Skandiumi oksüdatsiooniaste on +3. Skandiumoksiid on amfoteerne.


Ester.
Ester (5. sajand eKr; heebrea keeles אסתר) oli naine kristliku Piibli Vanas Testamendis ja juudi Tanahis, Pärsia ja Meedia kuninga Ahasverose (Xerxes I) kuninganna, Estri raamatu kangelanna.
Lugu.
thumb
Ester oli vaeslapsest hajala juuditar nimega Hadassa 'mürt', ent kui ta läks kuninga haaremisse, sai ta nime, mille all teda praegu tuntakse. See on süüria-araabia teisend pärsia sõnast "satarah" 'täht'. Ta oli benjaminlase Abihaili tütar.
Tema perekond ei kasutanud kuningas Kyros II antud luba Paabeli vangipõlvest Jeruusalemma tagasi pöörduda. Ester elas koos sugulasest kasuisa Mordokaiga, kellel oli mingi amet Suusani palees.
Ahasveros laskis end lahutada Vastist ning valis uueks abikaasaks Estri. Varsti pärast seda andis Ahasveros oma peaministrile, agaglasele Haamanile võimu ja voli tappa ja hävitada kõik juudid kogu Pärsia impeeriumis. Estri vaheleastumine hoidis selle kohutava katastroofi ära. Haaman poodi võllassse, mis ta oli lasknud Mordokai jaoks valmistada. Ja juudid seadsid oma imepärase pääsemise mälestuseks sisse iga-aastase puurimipüha. See juhtus umbes 52 aastat pärast Paabeli vangipõlvest vabanemist, Plataia lahingu ja Mykale lahingu aastal (479 eKr).
thumb
Iseloomustus.
Ester esineb Piiblis vaga, uskliku, julge, ettevaatliku ja otsusekindla naisena ja oma kasuisa sõnakuuleliku tütrena, kes juudi rahva heaks püüdis jagada kuninga soosingut oma kasuisaga. Ta pidi olema erakordselt veetlev, sest ta "leidis armu kõigi silmis, kes teda nägid" (Estri raamat 2:15).
Pühakiri näitab teda Jumala tööriistana juudi rahva hävingu ärahoidmisel ning Pärsia juutidele turvalisuse, jõukuse ja rahu tagamisel.
Vaidlused Estri ajaloolisuse üle.
Selle üle, kas Ester on reaalselt eksisteerinud, on vaieldud. On olemas seisukoht, et Estri lugu on puhas väljamõeldis, mis oli mõeldud õpetlikuks allegooriaks.
Estri ebaajaloolisusele viitavad sarnasused juutide puurimipüha ning jumal Marduki ja tema abikaasa Ištari auks peetud pärsia püha vahel, mida peeti nende võidu auks oma võistlejate Umani (kõlab nagu "Haaman") ja Mašti (kõlab nagu "Vasti") üle.
Estri ajaloolisuse kasuks räägib see, et kreeka ajaloolane Herodotos mainib, et pärast kaotust ühes sõjas kreeklastega (vaata Kreeka-Pärsia sõjad) nõudis kuningas taga oma haaremit.


Titaan.
Titaan on element järjenumbriga 22.
Tal on 5 stabiilset isotoopi massiarvudega 46, 47, 48, 49 ja 50.
Omadustelt on titaan metall. Tema tihedus on 4,5 g/cm³ ja sulamistemperatuur 1668 °C. Tema püsivaim oksüdatsiooniaste on +4, see on amfoteerne. Oksüdatsiooniastmed +3 ja +2 on redutseerivate omadustega.
Titaan avastati Inglismaal Cornwallis William Gregori poolt aastal 1791. Nime sai Martin Heinrich Klaprothilt Kreeka mütoloogia Titaanide järgi. Elementi leidub paljudes mineraalides maakoores (litosfääris). Leidub peaaegu kõigis elusorganismides, kivimites, veekogudes ja muldades. Titaani eraldamiseks mineraalidest kasutatakse praegu enamasti Krolli meetodit. Kõige levinum ühend, titaandioksiid, on populaarne fotokatalüsaator ning seda kasutatakse valgete pigmentide tootmisel. Teiste ühendite hulka kuuluvad veel titaantetrakloriid (TiCl4), mida kasutatakse suitsukatetes ja katalüsaatorina ning titaantrikloriid (TiCl3), mis leiab kasutust katalüsaatorina polüpropüleeni tootmisel.
Titaanist moodustakse sulamit raua, alumiiniumi, vanaadiumi, molübdeeni ning teiste elementidega, et moodustada tugevaid kergekaalulisi sulameid lennunduse (reaktiivmootorid, raketid, kosmoseaparaadid), autotööstuse, meditsiini, sporditarvete, ehete ja muude kasutusalade tarvis.
Kaks kõige kasulikumat omadust on titaani vastupidavus korrosioonile (sealhulgas mereveele, kuningveele ja kloorile) ja tema suurim tugevuse ja kaalu suhe metallide hulgas. Puhtal kujul on ta sama tugev kui mõned terase sulamid, kuid 45% kergem. Keemiliste ja füüsikaliste omaduste poolest on titaan sarnane tsirkooniumile, kuna mõlemal on sama arv valentselektrone ning asuvad perioodilisustabelis samas grupis.
Füüsikalised omadused.
Metallilise elemendina on titaan tuntud oma kõrge tugevuse ja kaalu suhte poolest. Tegu on tugeva metalliga millel on madal tihedus ning metalselt hõbedane läige. Sulamistemperatuur on 1650 °C. Omab madalat elektri- ja soojusjuhtivust.
Titaani (99,2% puhtusega) suurim tugevuspiir on 63 000 psi (434 MPa), mis on samas suurusjärgus terase sulamitega, kuigi titaan on umbes 45% kergem. Titaan on 60% tihedam kui alumiinium, kuigi üle kahe korra tugevam kui üks enim levinud alumiiniumsulam (6061-T6). Teatud titaanisulamid on võimelised saavutama tugevuspiiri kuni 200 000 psi (1,400 MPa). Titaan kaotab oma tugevuse kui kuumutada teda kõrgemale temperatuurile kui 430 °C.
Titaan on suhteliselt kõva, mittemagnetiline ning halb elektri- ja soojusjuht. Titaani töödeldes tuleb kasutada ettevaatusabinõusid, kuna metall muutub üpris madalatel temperatuuridel pehmeks. Seega tuleb kasutada jahutust ning teravaid tööriistu.
Keemilised omadused.
Nagu alumiinium ja magneesium, oksüdeerub ka titaan kohe kui puutub kokku õhuga. Titaan reageerib hõlpsasti hapnikuga õhus temperatuuril 1,200 °C ning 610 °C juures juhul kui on tegemist puhta hapnikuga. Mõlemal juhul moodustub titaandioksiid. Sellele vaatamata reageerib titaan väga halvasti vees ja õhus, kuna ta pinnale moodustub oksiidikiht, mis kaitseb metalli edasiste reaktsioonide eest. Alguses on kiht ainult 1–2 nanomeetrit (nm), kuid selle paksus ajapikku kasvab ning jõuab nelja aastaga 25 nm. Titaan reageerib ka lämmastikuga moodustades enda pinnale nitraadikihi. Mõlemad kihid muudavad titaani välispinna väga inertseks ning kõvaks.
Kõige tähelepanuväärsem keemiline omadus on titaani vastupidavus korrosioonile. Tegu on peaaegu sama vastupidava metalliga nagu plaatina, suutes vastu pidada lahjendatud väävelhappele, soolhappele ning ka gaasilisele kloorile ja enamikele orgaanilistele hapetele. Kontsentreeritud hapetes on titaan lahustuv.
Metalli ei ole võimalik sulatada õhukeskkonnas, kuna ta põleb enne, kui sulamistemperatuur on saavutatud. Seega sulatatakse seda kas inertses gaasis (nagu argoonis) või vaakumis. 550 °C juures reageerib titaan klooriga. Ta reageerib ka teiste halogeenidega ja neelab ka vesinikku.
Titaan on üks väheseid elemente, mis põleb puhtas lämmastikus (800 °C juures), et moodustada titaannitraat. Puhas titaan on väga reageerimisaldis ning titaanpulber õhus on plahvatusohtlik.
Kuna puhas titaan on väga reageerimisaldis hapniku ning lämmastikuga, kasutatakse titaani filamente odava ja töökindla variandina vaakumpumpades, et luua kõrge vaakumiga süsteeme.
Paiknemine.
Titaan on looduses alati seotud teiste elementidega. Tegu on üheksanda enim levinud elemendiga maakera koores (0,62% massi poolest) ja seitsmes levinuim metall. Leidub enamikes tardkivimites ja nende setetes (ka elusorganismides ning veekogudes). 801 tardkivimi tüübist, mida uuris Ameerika Ühendriikide Geoloogiateenistus, leiti et 784 leidus titaani. Titaani suhe mullas on umbes 0,5–1,5%
Titaan on laialt levinud anastaasis, rutiilis, ilmeniidis ning ka teistes mineraalides. Rutiil ja ilmeniit on aga ainsad, millel on majanduslik tähtsus, kuid neid on suurtes kontsentratsioonides raske leida. Vastavalt 6,0 ja 0,7 miljonit tonni aastal 2011. Suuremad leiukohad on Lääne-Austraalias, Kanadas, Hiinas, Indias, Mosambiigis, Uus-Meremaal, Norras, Ukrainas ja Lõuna-Aafrikas. Titaani reservid on hinnanguliselt suuremad kui 600 miljonit tonni.
Isotoobid.
Looduses esineval titaanil on 5 stabiilset isotoopi: 46Ti, 47Ti, 48Ti, 49Ti ja 50Ti, millest 48Ti on kõige levinum. On kirjeldatud üksteist radioaktiivset isotoopi, millest kõige stabiilsem on 44Ti poolestusajaga 63 aastat. 45Ti poolestusaeg on 184,8 minutit, 51Ti-l on 5,76 minutit ja 52Ti-l on see 1,7 minutit. Kõigil ülejäänutel jääb poolestusaeg alla 33 sekundi ning neist enamustel on see alla poole sekundi.
Tootmine.
Kuna titaan reageerib kõrgetel temperatuuridel hapnikuga, ei saa tema eraldamiseks kasutada tavalisi meetodeid ning ajalooliselt on kasutuses olnud Knolli meetod. Esialgsest oksiidist saadakse TiCl4, juhtides aurustunud kloor süsiniku juuresolekul üle hõõgpunaste mineraalide. TiCl4 kondenseeritakse ja puhastatakse fraktsioneeriva destillatsiooni abil. Edasi saadus redutseeritakse 800 °C sulanud magneesiumiga argooni atmosfääris. Titaanil on suhteliselt kõrge turuhind sellepärast, et tema tootmiseks kasutatakse magneesiumi, mis on üpriski kallis metall.
Hilisem meetod, mis võib ajapikku eelneva asendada, kasutab titaandioksiidi pulbrit (töödeldud rutiili) ning pulbrite segust on võimalik saada sulamit vähesemate astmetega kui kasutades Knolli meetodit. Tänu sellele võib tulevikus titaan muutuda tavapärasemaks kohtades, kus praegu kasutatakse erinevaid teras- ja alumiiniumsulameid.
Tavalisemad titaani sulamid saadakse reduktsiooni teel.
2 FeTiO3 + 7 Cl2 + 6 C → 2 TiCl4 + 2 FeCl3 + 6 CO (900 °C)
TiCl4 + 2 Mg → 2 MgCl2 + Ti (1100 °C)
Kasutus.
Titaani kasutatakse mõnede terase sulamite valmistamiseks, et vähendada süsinikusisaldust. Titaani sulameid tehakse tihti alumiiniumi, vanaadiumi, vase, raua, mangaani ja teiste metallidega.
Lennundus.
Tänu heale vastupidavusele korrosiooni ja mõrade tekkele ning oma tugevuse ja kaalu suhtele on titaan leidnud laia kasutust lennunduses. Kasutatakse mootorites, tuleseintes, maandumistelikus, hüdraulikas, tähtsates üldstruktuuri osades ning mujal. Kuni kaks kolmandikku toodetud titaanist kasutatakse lennukite tootmisel. SR-71 "Blackbird" oli esimene lennuk, kus kasutati laialdaselt titaani, luues pretsedendi tulevastele lennukitele sõja- ning tsiviilkasutuses. Umbes 59 tonni titaani kasutatakse Boeing 777-s, 45 tonni Boeing_747-s ja 32 tonni Airbus A340-s. Tulevane Airbus A380 võib kasutada kuni 146 tonni, millest 26 tonni oleks puhtalt mootorite jaoks. Mootori osad, mis on tehtud titaanist, on näiteks turbiililabad ja hüdraulika.
Tarbija.
Titaani kasutatakse paljudes sporditarvetes: tennisereketites, golfikeppides, spordikiivrites, jalgrattaraamides ning muudes osades. Kuigi tegu ei ole laialt levinud materjaliga rataste tegemisel, kasutatakse seda eelistatuna võistlusratastel. Titaani kasutatakse ka prilliraamides. Tulemuseks on küll kallid, kuid vastupidavad raamid, mis on kerged ning ei põhjusta nahaallergiaid. Matkajad kasutavad titaanist varustust pottidest, pannidest kuni telgivaiadeni välja. Kuigi kallimad kui teras- või alumiiniumalternatiivid on titaanist esemed kerged, vähendamata seejuures tugevust.
Titaani kasutatakse ka sõrmuste tegemisel, kuna pole vaja muretseda korrosiooni pärast näiteks ujulates või kusagil mujal. Lisatakse ka kullale, et muuta kuldehteid vastupidavamaks. Lisaks leiab titaan kasutust veel kellaraamide tegemisel ning kunstnikud kasutavad seda ka mööbli või dekoratiivsete objektide valmistamiseks.
Meditsiin.
Kuna titaan on elava koega kokkusobiv (ei ole mürgine ega tõrjutud organismi poolt) kasutatakse titaani kirurgiliste tööriistade valmistamiseks, hambaravis, puusa ning liigeste siiretes, kuhu ta võib jääda kuni 20 aastaks.
Kasutust implantaadina soodustab ka titaani mittemagnetilisus, mis lubab siiretega patsientidel käia magnetuuringutel.
Samal põhjusel kasutatakse titaani ka iluaugustamisel vajaminevate neetide tegemiseks, kuna ei põhjusta kehaga reaktsiooni.
Tuumajäätmete hoiustamine.
Tänu oma vastupidavusele korrosiooni suhtes on titaani uuritud ka tuumajäätmete hoiustamiseks. Konteinerid, mis peaksid vastu kuni 100 000 aastat, on võimalikud teatud tootmismeetodeid kasutades.
Muud kasutused.
Tänu kergele kaalule on titaanil tähtis koht motospordis ja kosmoseaparaatides.
Titaani omadus vastu pidada mereveele on taganud ta kasutuse merenduses, laevaosadest tamiilini. Kasutatakse ka meres paiknevate uurimisseadmete ehitusel.


Amor.
Amor (ladina keeles 'armastus') on vanarooma mütoloogias armastusjumala Cupido rööpnimi.
Amor vastab vanakreeka jumalale Erosele.


GNU GPL.
GNU GPL ehk GNU General Public License ehk GNU Üldine Avalik Litsents on litsents vaba tarkvara jaoks.
Erinevalt omandilitsentsidest on GNU GPL-i eesmärk kasutaja vabadust kaitsta, mitte seda piirata. Selle tagamiseks on mõeldud "copyleft". GNU GPL on ka avatud lähtekoodiga litsents.
GNU GPL eesmärk on anda kasutajale õigused kopeerida, modifitseerida ja levitada programme (sealhulgas äris, mis tavaliselt on keelatud autoriõiguse seadusega), samuti tagada, et kõigi tuletatud programmide uued omanikud saavad samad õigused. Sellise "pärimise" õiguse printsiipi nimetatakse mõistega "copyleft", mille mõtles välja Richard Stallman.


Suunakood.
Suunakood oli kohalikule või võrgusisesele telefoninumbrile ette valitav numbrikombinatsioon, mis tähistab piirkonda või telefonivõrku riigis või maal.
Teise riiki või teise maale helistamisel valitakse suunakoodi ette maakood.
Praegu Eestis kehtiva numeratsiooniplaani järgi suunakoode enam kasutusel ei ole.
Suunakoodid kaotati, kuna muidu ei oleks olnud võimalik numbriliikuvust tehniliselt teostada.
Eesti endised suunakoodid.
Tallinna ja Harjumaa numbritel ei ole suunakoodi.


Lepana.
Lepana on mitme koha nimetus Eestis.


Vanaadium.
Vanaadium on keemiline element järjekorranumbriga 23.
Tal on üks isotoop massiarvuga 51. Samuti on tal üks väga pika elueaga (poolestusaeg üle 1017 aasta) radioaktiivne isotoop massiarvuga 50.
Tema tihedus normaaltingimustel on 6,11 g/cm3 ja sulamistemperatuur on 1902 kraadi Celsiust.


Margus Mägi.
Margus Mägi (sündinud 30. jaanuaril 1959 Harjumaal Kose vallas) on eesti filosoof.
On õppinud Kose Keskkoolis, Tallinna Spordigümnaasiumis, Moskva Riiklikus Ülikoolis ja Marburgi Ülikoolis.
Praegu töötab ta Tallinna Tehnikaülikoolis lektorina. Ta on töötanud ka Eesti Humanitaarinstituudi õppejõuna.


Sulamistemperatuur.
Sulamistemperatuur ehk sulamispunkt ehk sulamistäpp on aine temperatuur, mille saavutades hakkab aine sulama või tahkuma.
Kui aine on tahkes olekus, algab sulamine, kui aine on vedelas olekus, algab tahkumine.
Temperatuuri langedes võib siiski esineda allajahtumine, tahked ained aga üle ei kuumene.
Lahused külmuvad alati madalamal temperatuuril, kui vastavad puhtad ained. Näiteks soolase merevee külmumispunkt on madalam kui 0°C.
Kõigil ainetel ei ole kindlat sulamistemperatuuri. Amorfsed ained pehmenevad kuumutamisel. Nende täpset sulamispunkti pole kristallstruktuuri puudumise tõttu võimalik määrata.
Sulamise või tahkumise käigus aine temperatuur ei muutu. Energia kulub kas olemasolevate sidemete lõhkumisele või vabaneb uute tekkimisel. Soojust mis faasimuutuse käigus eraldub või neeldub nimetatakse latentne soojus.


Kroom.
Kroom on keemiline element järjenumbriga 24.
Ta esineb looduses nelja isotoobina massiarvudega 50, 52, 53 ja 54. Kroom-50 arvatakse olevat radioaktiivne poolestusajaga üle 1017 aasta.
Normaaltingimustel on kroomi tihedus 7,14 g/cm3. Tema sulamistemperatuur on 1857 kraadi Celsiust.


Keemistemperatuur.
Keemistemperatuur ehk keemispunkt ehk keemistäpp on temperatuur, mille juures vedeliku aururõhk saab võrdseks välisrõhuga (atmosfäärirõhul), see tähendab aine hakkab keema. Keemistemperatuur sõltub välisrõhust ja tõuseb rõhu suurenedes (Clapeyroni-Clausiuse võrrand). Keemistemperatuur (normaalrõhul) on aine põhilisi füüsikalisi karakteristikuid, mis on abiks aine identifitseerimisel ja võimaldab hinnata aine puhtust.
Keemise kestmiseks on vaja soojuse (energia) pidevat juurdevoolu. Energiat, mis on vajalik kindla koguse aine gaasifaasi viimiseks, nimetatakse aurustumissoojuseks, mõõdetuna keemistemperatuuril nimetatakse seda ka keemissoojuseks.
Keemistemperatuur sõltub rõhust: vaakumis toimub keemistemperatuuri alanemine, kõrgendatud rõhul see tõuseb. Aine keemistemperatuuri leidmiseks mingil etteantud rõhul kasutatakse käsiraamatutes või muudes andmebaasides olevaid keemistemperatuuri (T) ja rõhu (p) vahelisi sõltuvusi teljestikus log p – T. Et neid graafikuid kasutada, peab olema teada keemistemperatuur mingi kindla rõhu juures (näit. 760 mmHg) ja siis liigutakse graafikul sellele punktile kõige lähemal olevate kõveratega samas suunas.
Lahuste keemistemperatuur sõltub ainete kontsentratsioonist.


Vesi.
Vesi ehk divesinikmonooksiid ehk vesinikoksiid ehk oksidiaan on keemiline ühend molekulaarse valemiga H2O. Seega koosneb üks vee molekul kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist.
Vesi on kõige levinum aine nii Maal kui ka Universumis: molekulaarsetest ainetest on vesi leviku poolest kolmandal kohal pärast vesinikku (H2) ja süsinikoksiidi (CO).
Vesi on normaaltingimustel vedel seetõttu, et vee molekulidel on väga väike molekulmass ja nad moodustavad omavahel vesiniksidemeid. Vesiniksidemete olemasolu muudab vee molekulide üksteisest eraldamise raskemaks ja tõstab seega vee sulamis- ja keemistemperatuuri.
Tahkes olekus vett nimetatakse jääks. Jää on kristallilise ehitusega ja selle kristallvõres esinevad tühimikud, mistõttu on jää tihedus väiksem, kui vedelal veel.
Vett võib leida peaaegu kogu Maalt ja seda vajavad kõik avastatud elusorganismid. Nad koosnevad suures osas veest, mõned vees elavad organismid isegi kuni 99% ulatuses.
Vesi katab ligikaudu 70% Maa pinnast.
Vesi on üks levinumaid ja parimaid lahusteid, selles lahustuvad hästi väga paljud gaasilised, vedelad ja tahked ained.
Enamik protsesse eluslooduses kulgeb vesikeskkonnas lahustunud ainete osavõtul. Vesilahused osalevad näiteks ainevahetuslikes protsessides, vesilahustena omastavad ka taimed mullast toitaineid.
Agregaatsed olekud.
Normaalsel atmosfäärirõhul (760 mm elavhõbedasammast, 101 325 Pa) muutub vesi tahkeks umbes 0 °C juures ja keeb umbes 100 °C juures. Rõhu vähenemisel hakkab jää sulamistemperatuur aeglaselt kasvama, keemistemperatuur aga langema. a> omadustega. Rõhul 611,73 Pa (umbes 0,006 atm) on sulamis- ja keemistemperatuurid võrdsed – 0,01 °C. Seda punkti vee olekudiagrammil nimetatakse kolmikpunktiks. Sellest madalamal rõhul jää sublimeerub e. muutub kohe auruks, jättes vedela faasi vahele. Sublimatsiooni temperatuur langeb rõhu alanedes. Kõrgemal rõhul esinevad jää modifikatsioonid toatemperatuurist kõrgema sulamistemperatuuriga.
Temperatuuril 374 °C (647 K) ja rõhul 22,064 MPa (218 atm) läbib vesi kriitilise punkti. Selles punktis on vee gaasilise ja vedela faasi tihedus ning teised omadused samad. Sellest kõrgemal rõhul ei ole enam vahet auru ja vedela vee vahel.
Vesi võib olla ka metastabiilsetes (kreeka keeles "μετα" – «üle» ja ladina keeles "stabilis" – «püsiv») olekutes: üleküllastatud ja ülekuumutatud aur, allajahutatud ja ülekuumutatud vedelik. Sellised olekud võivad püsida üsna kaua, kuid kui nad puutuvad kokku stabiilsema faasiga, toimub faasiline üleminek. Näiteks on puhtas klaasanumas lihtne saada allajahutatud vedelat vett, mille temperatuur on alla 0 °C, aga kui tekib vähemalt üks kristallisatsioonitsenter, siis vesi muutub jääks terve mahu ulatuses.
Soojusmahtuvus.
Tänu rohkete vesiniksidemete olemasolule on veel võrreldes teiste ainetega väga kõrge erisoojusmahtuvus (veel kõrgem on ainult ammoniaagil). See omadus võimaldab veel stabiliseerida Maa kliimat leevendades suuri temperatuuride kõikumisi. Jää sulamissoojus 0 °C juures on 333,35 kJ/kg (suurem ainult ammoniaagil). Tänu sellele sulab triivjää (eriti kui see on massiivne) väga aeglaselt. On väga huvitav, et jää soojusmahtuvus −10 °C juures ja veeauru soojusmahtuvus 100 °C juures on peaaegu samad - 2,05 J/(g·K) ja 2,08 J/(g·K).
Vee ja jää tihedus.
a>, foto – Wilson Bentley, 1902
Vee tihedus tavatingimustel on umbes 1 g/cm3, aga see sõltub otseselt temperatuurist. Kui toatemperatuuril olevat vett hakata jahutama, siis muutub see järjest tihedamaks nagu paljud teisedki ained. 4 °C juures saavutab vesi oma maksimaalse tiheduse, mis temperatuuri alanedes hakkab vähenema. Sellist negatiivset termilist suurenemist selgitatakse tugevate "van der Waalsi" jõudude olemasoluga veemolekulide vahel. Sama nähtus leiab aset sulatatud SiO2-s.
Aine tahke vorm on üldjuhul tihedam kui vedel faas, sellega seoses vajub paljude ainete tahkis vedelikus põhja. Jää aga püsib vee pinnal, sest tema tihedus on vee omast väiksem. Jäätumise käigus väheneb vee tihedus 9% võrra. Selle põhjuseks on molekulide soojusliikumise lakkamine ja püsivate vesiniksidemete tekkimine. Tänu sellele fikseeruvad molekulid oma positsioonidesse heksagonaalse jää (Ih) kristallvõres. Tahkes olekus on vesiniksidemete pikkus väiksem kui vedelas olekus. Molekulide fikseerumine kristallvõre sõlmedes vähendab nende keskmist koordinatsiooniarvu alates temperatuurist, mille juures algab kristallisatsioonitsentrite teke. On ka teisi aineid, mis külmumisel paisuvad: räni, gallium, germaanium, antimon, vismut, plutoonium ja veel teised ühendid, mis moodustavad mahukaid tetraeedrilise koordinatsiooniga kristallvõresid.
Ainult tavaline heksagonaalne jää on veest väiksema tihedusega. Rõhu suurenedes läheb jää üle oma teisteks allotroopilisteks modifikatsioonideks, mis on veest tihedamad, näiteks suure tihedusega amorfne jää (inglise keeles HDAI – "high density amorphic ice") või väga suure tihedusega amorfne jää (inglise keeles VHDAI – "very high density amorphic ice").
Vesi paisub temperatuuri tõustes märkimisväärselt – tihedus väheneb 4% võrra alates 4 °C punktist (kõrgeim tihedus) kuni keemispunktini.
Vee külmumistemperatuur on standardrõhul 0 °C, kuigi vett on võimalik ka ilma jäätumiseta allajahutada (kui seda mehhaaniliselt mitte häirida). Vesi võib püsida vedelas olekus kuni oma homogeense nukleatsiooni punktini 231 K juures.Heksagonaalse jää sulamispunkt langeb mõõduka ülerõhu all, aga kui ta läheb üle oma mõneks allotroopiliseks vormiks rõhul üle 209.9 MPa (2,072 atm), hakkab sulamispunkt märkimisväärselt tõusma, saavutades 2.216 GPa (21,870 atm) juures väärtuse 355 K (82 °C).
Selleks, et alandada tavalise jää sulamistemperatuuri, on vaja rakendada suurt rõhku. Näiteks rõhk, mida tekitab uisutaja, alandab jää sulamispunkti umbes 0.09 °C (0.16 °F) võrra.
Ülalnimetatud vee omadused mängivad suurt rolli Maa ökosüsteemide funktsioneerimises. Sõltumata õhu temperatuurist koguneb 4 °C juures olev vesi mageveelistes järvedes alati põhja tänu oma suurele tihedusele. Kuna vesi ja jää on halvad soojusjuhid, on sügavate järvede täielik läbikülmumine ebatõenäoline, välja arvatud juhul, kui toimub vee pidev segunemine, näiteks tuule toimel. Ilma soojenedes püsivad jäätükid vee pinnal ja ei vaju põhja, kus nad sulaksid väga kaua. Sellised vee iseärasused aitavad säilitada veekogude elustiku.
Merevee ja jää tihedus.
Lihtsustatud kujutus termohaliinsest tsirkulatsioonist. Sinised jooned – hoovused, mis kannavad tihedat vett, punased – hoovused, mis kannavad vähem tihedat vett
Vee tihedus sõltub nii temperatuurist kui ka lahustunud ainete kontsentratsioonist. Soola olemasolu (3,5%) alandab külmumistemperatuuri ~2 °C võrra ja samas alandab temperatuuri, mille juures vee tihedus saavutab maksimumi, külmumispunktini. See tagab selle, et meres konvektsiooni toimumisel külma vee laskuv vool ei ole peatatud vee paisumisega ja külm vesi külmumistemperatuuri juures jätkab põhja vajumist. Sellel põhjusel iga elusolend, kes tahab ellu jääda näiteks Arktika ookeani põhjas, peab suutma taluda vee temperatuuri, mis on 4 °C madalam jõgede ja mageveeliste järvede põhjas oleva vee temperatuurist. Talvel, kui magevee temperatuur saavutab 4 °C, annavad õhuga kontaktis olevad ülemised kihid ära soojust ja nende temperatuur langeb. Niimoodi moodustuvad ülemises osas kihid temperatuuridega 3 °C, 2 °C, 1 °C ja 0 °C, samas kui 4 °C vesi paikneb põhjas. Kuna jää on hea isolaator, ei võta ta soojust alumistelt kihtidelt, mis hoiab neid jäätumisest.
Soolase vee pind hakkab külmuma temperatuuril −1.9 °C (vesi soolsusega 3.5%), moodustuv jää on aga peaaegu soolavaba ning tihedus on võrreldav mageveekogu jää tihedusega. Selle nähtuse põhjuseks on see, et kristalliseerumisel aine moodustab eelistatult sidemeid enda molekulidega. Mõned ioonid aga jäävad jää kristallvõresse. Kõik soola ioonid, mis ei sattunud moodustuva jää kristallvõresse tõstavad all oleva vee soolsust (samuti tihedust). Tihedam vesi asendub konvektsiooni teel veega alumistest kihtidest, mis lahustab endas soolasid moodustuvast jääst. Kogu see protsess koos temperatuurifaktoriga tekitab hoovuseid. Tsirkulatsiooni, mis tekib tänu ebavõrdsele temperatuuri ja soolsuse jaotusele Maailmaookeanis, nimetatakse termohaliinseks tsirkulatsiooniks.
Üks potentsiaalsetest kliima soojenemise tagajärgedest on selliste hoovuste kadumine, mis võib esile kutsuda ennustamatuid muutusi maailma kliimas.
Kokkusurutavus.
Vee kokkusurutavus on temperatuuri ja rõhu funktsioon. 0 °C juures ja 0 rõhu piiril on kokkusurutavus 5.1×10−10 Pa−1. Nullrõhu piiril saavutab kokkusurutavus miinimumi temperatuuril 45 °C, enne kui hakkab temperatuuri kasvamisel jälle suurenema. Mida kõrgem on rõhk, seda väiksem on kokkusurutavus, olles 3.9×10−10 Pa−1, kui t (°C)=0 ja P (MPa)= 100. Vee väike kokkusurutavus tähendab seda, et ookeanis 4 km sügavusel 40 MPa rõhu juures toimub kahanemine mahus ainult 1,8%.
Elektrijuhtivus.
Puhas vesi, mis ei sisalda ioone, on hea elektri isolaator, aga isegi deioniseeritud vesi ei ole täielikult ioonidest vaba. Vedelas vees toimub autoionisatsioon, mida kirjeldab järgmine võrrand: 2 H2O (v.)«» H3O+ (l.) + OH− (l.) Kaks vee molekuli moodustavad ühe hüdroksüüliooni (OH−) ja ühe hüdrooniumiooni (H3O+). Selle pöörduva reaktsiooni kiiruskonstanti nimetatakse vee dissotsiatsioonikonstandiks ja tähistatakse Kw. Kw väärtus on 10−14 25 °C juures. Puhtas vees tekitab autoionisatsioon ioone, mis põhjustavad nõrka voolujuhtivust 0,055 µS/cm (25 °C). Seda on võimalik tuvastada tundliku aparatuuriga. On teada, et vee elektritakistuse teoreetiline maksimum on 182 kΩ·m 25 °C juures. Kui soola kontsentratsioon ületab piiri 100 "ppt" (üks osa lahustunud ainet triljon osa lahusti kohta), siis see hakkab märkimisväärselt alandama vee elektritakistust (kuni paari kΩ·m-ni). See juhtub tänu selle, et sool dissotseerub vees ioonideks, mis mängivad laengute kandjate rolli. Jääs on laengu kandjateks prootonid.
Elektrolüüs.
Voolu kulgemine läbi vee põhjustab selle lagunemise järgnevateks koostisosadeks: molekulaarseks vesinikuks (H2) ja hapnikuks (O2). Seda nähtust nimetatakse elektrolüüsiks. Katoodil (miinus-elektrood) toimub kahe prootoni redutseerumine ja H2 eraldumine gaasilisel kujul.
H+ + e = 0,5H2 E=0 V
2OH- – 2e = H2O + 0,5H2O E=+0,401
Leeliselistes lahustes toimub sõltuvad pH-st anoodil mõõdukatel voolutihedustel hüdroksüülrühma depolariseerumine, nagu on kirjeldatud eelnevalt, happelise või leeliselise keskkonna korral toimub kõrgetel voolutihedustel elektronide ärastamine hoopis veelt.
H2O – 2 e = 2H+ + 0,5O2
Voolu ülekandes osalevad kõik lahuses olevad ioonid. Kuna puhta vee juhtivus on liiga väike tööstusliku elektrolüüsi läbiviimiseks, lisatakse sellele leeliseid, happeid või soolasid, selleks et tõsta ioonide hulka ja seega voolujuhtivust.
Pindpinevus.
1. Vesi mittemärguvate ainete pinnal, näiteks tefloonil või polüetüleenil (see võib olla ka taime leht, kaetud vahaja kutiikulaga) võtab tilga kuju. Tilk on peaaegu sfäär, millel on kõige väiksem eripind võrreldes teiste samamahuliste kehadega ja seega väiksem kontakt hüdrofoobsete molekulide pinnaga.
2. Vee juga võtab silindri kuju.
3. Mõned putukad, näiteks liuskurlased, on võimelised liikuma vee pinnal tänu sellele, et pindpinevusjõud on suurem kui raskusjõud.
Kohesioon ja adhesioon.
Kaste tilgad adheerunud ämbliku võrguga
Vee molekulid on seotud teineteisega vesiniksidemetega, seda nimetatakse kohesiooniks. Vesiniksidemed pidevalt katkevad ja moodustuvad taas suure kiirusega, kuid igal ajahetkel on enamik molekule seotud nende sidemetega.
Kohesiooninähtusel tugineb Dixoni kohesiooniteooria, mis väidab, et ksüleemis oleva vedeliku liikumist juurtest lehtedesse põhjustab veepotentsiaali gradient süsteemis muld-taim-õhk ja kohesioonijõud veemolekulide vahel, mis tagavad veesamba katkematust. Uurimistööd, millel teooria baseerub: Dixon, Joly (1894), Askenasy (1895) ja Dixon (1914,1924).
Veemolekulide ja teiste ainete molekulide tõmbumist nimetatakse adhesiooniks. Väga sirgel ja puhtal klaaspinnal vesi võib moodustada õhukese kile, kuna adhesioonijõud veemolekulide ja klaasi vahel on suuremad, kui kohesioonijõud vees. Rakkudes ja organellides on vesi kontaktis membraani ja valkude pinnaga, mis on hüdrofiilsed. Sellised pinnad on tugevalt hüdrateeritud, mis tähendab seda, et nende ümber on kiht veemolekule, mis on eripäraselt orienteeritud vastavalt pinna laengule ja teistele füüsikalistele omadustele. Mida suurem on laengutihedus, seda paksem on veekiht. Selleks, et seda kihti eemaldada on vaja teha tööd hüdratasiooni jõudude vastu. Need jõud on väga tugevad, aga kahanevad kiiresti juba nanomeetrisel või isegi lähimal kaugusel.
Kapillaarsus.
Kapillarsus vee ja elavhõbeda näitel
Tänu adhesiooni ja kohesiooni koosmõjule liigub vesi üles peentes torudes vastu gravitatsioonijõudu. Vesi adheerub kapillaari seinaga veesamba külgedel, tulemusena tekib U-kujuline menisk, pindpinevus aga püüab tasandada veepinda, tõmmates vett kapillaaris üles. Tänu kohesioonile veesammas ei katke. Langetavaks jõuks on raskusjõud, mis ühel hetkel kompenseerib tõstvat jõudu ja vee liikumine lakkab. Kapillaarsed nähtused on väga tähtsad bioloogias: kapillaarjõud aitab kaasa ksüleemimahla liikumisele taimede juhtsoontes.
Vesiniksidemed.
Neli vee molekuli seotud vesiniksidemetega
Vesi on standardtingimustel üldiselt vedelas olekus võrreldes teiste elementide (mis koos hapnikuga asuvad perioodilisustabelis VI grupis) analoogiliste hüdriididega (H2S, H2Se, H2Te), mis on gaasilised ained. Teised elemendid, mis ümbritsevad hapnikku, nagu lämmastik, fluor, kloor, fosfor annavad vesinikuga ühinedes standardtingimustel samuti gaase. Hapnik on elektronegatiivsem kui kõik ülalnimetatud elemendid (v.a fluor), tänu sellele on elektronpilved veemolekulis nihutatud tema poole. See annab veemolekulile polaarsuse - hapnik omab negatiivset osalaengut ja vesinik positiivset. Vee molekulid tõmbuvad üksteise poole moodustades polaarseid vesiniksidemeid. Iga molekul on võimeline moodustama neli sidet: kaks neist – hapnik (sideme aktseptor) ja kaks – vesinik (sideme doonor)..Vee molekulid on pidevas liikumises üksteise suhtes, seega vesiniksidemed katkevad ja moodustuvad taas ajaskaalal >200 femtosekundit. Nende sidemete võrgustik muudab vee molekulid üksteisest eraldamise raskemaks ja energiat nõudvaks protsessiks ja tõstavad seega vee sulamis– ja keemistemperatuuri.
Vesi kui lahusti.
Tänu molekulide polaarsusele ja vesiniksidemete moodustumisele on vesi universaalne lahusti. On teada, et paljude ainete lahustumisel vees ainete molekulid või ioonid seonduvad veemolekulidega, moodustades hüdraate. Sõltuvalt aine iseloomust võivad hüdraadid moodustuda erinevalt. Kui on tegemist ainega ioonse iseloomuga, näiteks KCl kristalliga, siis vette sattudes ioonid kristalli pinnal tõmbavad veemolekulid ligi tänu elektrostaatilistele jõududele (ioon-dipoolne vastastikune mõju). Peale seda tekib ka doonor-aktseptoorne vastasmõju. K+ ioonidega veemolekulid puutuvad kokku oma negatiivse poolusega, Cl- iooniga aga positiivsega. Soojusliikumise käigus lahusti veemolekulid tõukavad neid veemolekule, mis kontakteeruvad kristallipinnal olevate ioonidega. Samal ajal toimub ka kristallvõres olevate ioonide soojusvõnkumine. Kokkuvõttes need kaks protsessi põhjustavad ioonide eraldumist kristallvõrest ja üleminekut lahusesse hüdraatide kujul. Niimoodi kihtide kaupa kristall lahustub.
1.Lahusesse sattunud aine pinnale kogunevad veemolekulid, mis orienteeruvad aine molekulide suhtes vastavalt polaarsusele.
2.Veemolekulid polariseerivad veemolekuli veel tugevamini, kui ta oli polariseeritud enne.
3.Molekuli koostises olevate aatomite ja veemolekulide soojusliikumise tõttu toimub molekuli lagunemine ja koostisosade hüdrateerumine.
Kui aga aines on elekronegatiivseid aatomeid või vesinikku, on võimalik vesiniksideme tekke aine molekulide ja veemolekulide vahel. Näitena võib tuua glükoosi, millel on olemas hüdroksüülrühmad, mis annavad vesiniksidemeid veemolekulidega (vaata pilti). See aitab kaasa lahustumisele.
Keemilised omadused.
Vesi on kõige levinum lahusti Maal. Suurim osa keemiast alguses oli ainete vesilahuste keemia. Vett käsitletakse amfolüüdina ehk üheaegselt happe ja alusena (hüdrooniumioon ja hüdroksüülioon). Ilma lisanditeta vees on nende ioonide kontsentratsioon võrdne. Vesi on keemiliselt suhteliselt aktiivne aine. Vesi hüdrateerib ioone ja polaarseid molekule, moodustades hüdraate ja kristallhüdraate. Hüdrolüüsi, mis toimub eluta ja eluslooduses, kasutatakse laialdaselt tööstuses.
Kaaliumi reaktsioon veega
Vesi ja elu Maal.
Vee esinemine vedelal, tahkel ja gaasilisel kujul on vajalikud elu säilitamiseks Maal. Maa asub Päikesesüsteemi elamiskõlblikus osas. Kui ta oleks Päikesele natuke lähemal või kaugemal temast (umbes 5% võrra, 8 miljonit kilomeetrit) oleks vähemtõenäoline, et kõik need kolm vormi eksisteeriks Maal üheaegselt.
Maa gravitatsioon võimaldab tal hoida atmosfääri. Veeaur ja süsinikdioksiid õhus tekitavad temperatuuripuhvri, mis aitab säilitada pinnatemperatuuri püsivana. Kui Maa oleks väiksem, siis õhem atmosfäärikiht põhjustaks suuri temperatuurikõikumisi ja vee kogunemine oleks takistatud, v.a poolustel (nagu see on Marsil).
Vesi looduses.
Vett, mis on jaotatud meie planeedil nimetatakse hüdrosfääriks. Vee umbkaudne maht Maal on 1,338,000,000 km3. Vesi on atmosfääris väikeste tilgakeste ja jääkristallide kujul pilvedes, udus ja sudus, vedelas olekus meredes, ookeanides, jõgedes, järvedes,tiikides, kanalites ja veehoidlates, tahkel kujul liustikes ja lumes. Vee jaotus maal on järgmine: suurim osa (97%) on ookeanide soolvesi, magevesi moodustab ainult 3% hüdrosfäärist; 99% mageveest paikneb jäämütsides, liustikes ja põhjavetes ning ainult 0,3% pinnaveekogudes.
pisi
Roll rakkudes ja elusorganismides.
Vee unikaalsed omadused lubavad sellel funktsioneerida organismides lahustina, termoregulaatorina, rakkude struktuuri säilitajana, ainete transportija ja biokeemiliste reaktsioonide substraadina.
Kõik keemilised reaktsioonid, mis toimuvad elusas organismis, toimuvad veekeskkonnas. Vesi reageerib hüdrolüüsi reaktsioonides rasvade, valkude ja süsivesikutega, vabastades energiat. Fotosünteesis mängib vesi elektronide doonori rolli: veelt ärastatud elektronid kantakse mööda elektrontransport ahelat NADP+-le, redutseerides seda. Seda protsessi nimetatakse vee fotolüüsiks. Moodustunud NADPH kasutatakse pärast FS pimereaktsioonides, kus sünteesitakse süsivesikuid.
OEC- kompleks, mis ärastab veelt elektrone, NFR – NADP+ reduktaas, annab neid üle NADP+-le
Vesi on peaaegu kokkusurumatu (vedelas olekus) ja seega talitleb raku hüdrostaatilise skeletina. Tänu osmoosile põhjustab vesi taimerakkudes turgorrõhku, mis on vajalik nende kasvuks ja taime organite kuju ja asetuse säilitamiseks.
Vesi on floeemi- ja ksüleemivedeliku põhikomponent, lahustades endas mineraalseid ja orgaanilisi aineid, mida on vaja transporida juurtset lehtedesse (ksüleem) ja lehtedest juurtesse (floeem). Loomades toimub jääkproduktide ja teiste ainevahetuses vajalike ainete transport vere kaudu. Plasma, mis on üks vere põhikomponentidest, koosneb 92% veest.
Vee suur soojusmahtuvus – 4200 J/(kg·K) – hoiab organismi temperatuuri suhteliselt muutumatuna. Vesi on võimeline transportima suure hulga soojust sealt, kus seda on palju, sinna, kus on seda vähe. Vee aurumisel toimub keskkonna jahtumine, kuna selleks, et vesi siirduks gaasilisse faasi, tuleb vesiniksidemete lõhkumiseks kulutada palju energiat (43,99 kJ/mol 25 °C juures). Setõttu higistamine on tõhus mehhanism organismi ülesoojenemise vältimiseks.
Vee uurimine.
Hüdroloogia on teadus, mis uurib Maa hüdrosfääri, seal kulgevaid protsesse, samuti interaktsioone hüdrosfääri ja seda ümbritseva keskkonna vahel. Hüdroloogia jaguneb: okeanoloogiaks ehk okeanograafiaks ja siseveede ehk mandriveede hüdroloogiaks.
Molekulaarsel ja aatomilisel tasemel uurib vett füüsika ja keemia.


Mangaan.
Mangaan on keemiline element järjenumbriga 25.
Tal on üks stabiilne isotoop massiarvuga 55.
Normaaltingimustel on ta tihedus 7,47 g/cm3. Tema sulamistemperatuur on 1244 Celsiuse kraadi.
Enamlevinud oksüdatsiooniastmed on +2, +3, +4, +6 ja +7.


Läbipaistvus.
Läbipaistvus on keha füüsikaline omadus, mille korral ta hajutab, neelab ja muundab teatud sagedusega elektromagnetilisi laineid (valgust) väga vähe või ei tee seda üldse.
Ained neelavad ainult teatud sagedustega elektromagnetilist kiirgust. Neeldumisel saadud energia kulub aatomite võnkuma panemiseks või aatomite ergastumiseks. Näiteks õhku, mõningaid teisi gaase, puhast vett, mitmeid teisi vedelikke ja klaasi, suudab nähtav valgus läbida, ning need näivad läbipaistvatena: neist on võimalik läbi vaadata.


Vandalism.
Vandalism (ladinakeelsest germaani hõimu nimest "vandali" 'vandaalid') on kultuuriväärtuste hävitamine.
Kultuuri‑ või muude varade hävitaja, lõhkuja on vandaal.
Nimetus "vandalism" viitab aastale 455, mil vandaalid hõivasid Rooma ja rüüstasid linna 14 päeva, hävitades ka hulgaliselt kultuuriväärtusi.


Valgus.
Valgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on vahemikus 380...760 nanomeetrit.
Valguskiirgus tekitab inimese silmas valgusaistingu. Erineva lainepikkusega valguskiirgust tajub inimene erineva värvusena. Inimene on võimeline eristama 2 nm suurust muutust valguskiirguse lainepikkuses. Seega on inimene teoreetiliselt võimeline eristama umbes 150 spektrivärvi.
Valguskiirgust mõõdetakse nt valgusmõõdiku ehk fotomeetriga.
Mõnikord mõistetakse valgusena ka ultraviolettkiirgust ja infrapunakiirgust.
Ülekantud tähenduses mõistetakse valguse all ka teadmisi või tarkust.


Katioon.
Katioon on positiivse elektrilaenguga ioon.
Aatomi või ühendi positiivne elektrilaeng tuleneb normaalsest väiksemast arvust elektronidest ehk elektronide koguarv on väiksem positiivse laenguga prootonite koguarvust.


Anioon.
Anioon on negatiivse elektrilaenguga ioon.
Aatomi või ühendi negatiivne elektrilaeng tuleneb normaalsest suuremast arvust elektronidest ehk elektronide koguarv ületab positiivse laenguga prootonite koguarvu.


Raud.
Raud ("Ferrum") on keemiline element järjenumbriga 26. Raud asub Perioodilisussüsteemi VIII B rühmas ja 4. perioodis.
Tal on neli stabiilset isotoopi massiarvudega 54, 56, 57 ja 58.
Normaaltingimustel on raud tahke aine tihedusega 7,87 g/cm3. Raua sulamistemperatuur on 1539 Celsiuse kraadi. Raud esineb madalal rõhul nelja kristallmodifikatsioonina olenevalt temperatuurist.
Raud on kõige levinum element Maa koostises ning levimuselt maakoores metallidest alumiiniumi järel teisel kohal.
Rauasoolad.
Raud(II)sulfaati evitatakse taimekahjurite tõrjevahendina, värvainetena ja tindi saamisel, puiduimmutuslahuste valmistamiseks, et kaitsta puitu mädanemise eest.
Raud(III)sooladest nimetame raud(III)kloriidi (FeCl3) ja raud(III)sulfaati (Fe2(SO4)3).
Raud(III)kloriidi võib saada vastavate lihtainete otsesel reageerimisel ja raud(III)oksiidi või –hüdroksiidi reageerimisel vesinikkloriidhappega: Fe2O3+6HCl= 2FeCL3+3H2O
Kasutades vesinikkloriidhappe asemel väävelhapet, saadakse raud(III)sulfaat: 2Fe(OH)3+3H2SO4=Fe2(SO4)3+6H2O
Raud(III)kloriidi ja –sulfaati kasutatakse reaktiividena keemialaborites.
Raua saamine soomaagist.
Eestis algas rauatootmine umbes 2000 aastat tagasi ja kestis arvatavasti kuni 18. sajandini. Raud oli ainus metall, mida Eestis sai toota kohalikust toorainest, soomaagist. See on tekkinud soistel aladel rauarikkast põhjaveest.
Tallinna teletorni ehituse ajal 1977. aastal avastatud sooraua leiukohas asub maak huumushorisondi all kohati kuni 0,7 m paksuse kihina, sisaldades kuni 40% rauda. Eesti suurim muistne rauasulatuskeskus asus Põhja-Saaremaal Tuiu küla lähistel, mida tuntakse Tuiu Rauasaatmemägedena. 1988. aastal tehti seal esimene katse esivanemate eeskujul soomaagist rauda sulatada, tulemuseks oli 680 g rauda, 1990 saadi seda juba rohkem kui kaks kilogrammi.
2C + O2 → 2CO;... Fe2O3+ 3CO →Rauamaagi taandamine→ 2Fe + 3CO2
CaCO3 → CaO + CO2;... CaO + SiO2 →Räbu teke→ CaSiO3


Pii.
Animatsioon, mis näitab pii tähendust
formula_1 [pii] ehk Archimedese konstant on tasandil paikneva ringjoone pikkuse ja diameetri suhe (see suhe ei sõltu ringjoone ega diameetri valikust). formula_2 ligikaudne väärtus on 3,14159.
formula_2 annab ringjoone pikkuse ja diameetri suhte eukleidilises geomeetrias. Mitteeukleidilises geomeetrias võib see suhe formula_2-st erineda.
formula_2 on transtsendentne arv.
Augustis 2010 anti teada, et formula_2 väärtusest on kindlaks tehtud 5 triljonit komakohta. Sellega purustati alles sama aasta algul püstitatud varasem rekord, mis oli 2,7 triljonit komakohta.
"π" väärtus.
formula_2 ligikaudne väärtus on 3,14159265358979323846264338327950288419716939937510...
Elliptiliste kõverate ja kompleksarvude korrutamise teooriast tuleneb lähendus


Vabamüürlus.
Vabamüürlus (ka "massoonlus"; inglise keeles "freemasonry") on ülemaailmne liikumine, mis on jagunenud erinevateks, omavahel sageli seotud organisatsioonideks. Vabamüürluse deklareeritud eesmärkideks on oma liikmete (vabamüürlaste ehk massoonide) kõlbeline täiustamine, abivajajate aitamine ning valgustuse ja hariduse edendamine, et selle kaudu maailma parendada. Ajalooliselt on kasutatud ka nimekuju "Vabamüürlaste Ordu".
Enamik vabamüürluse harudest tunnustab Ülimat Olendit.
Suhtumine vabamüürlusesse on olnud mitmetine; muuhulgas on seda süüdistatud varjatud võimuambitsioonides ja muus taolises.
Vabamüürlaste liikumisega ühinetakse põhiliselt soovi ja kutse meetodil. Isik, kes soovib astuda ühingusse, peab väljendama soovi, misjärel looži poolt valitud liikmed temaga ühendust võtavad. Soodsalt kulgenud vestluse puhul antakse üle ametlik kutse saada "õpipoisiks". Aja möödudes on šoti vabamüürluses võimalik tõusta kuni 33. kraadi vabamüürlaseks. Rootsi süsteemis on 11 astet ja misraimi vabamüürluses 99 astet. Hierarhias edenetakse kooskõlas isiku panusega liikumisse ning organisatsioonis oldud ajaga. Eesti vabamüürlaste statuut keelab liikmetel avalikustada teavet looži tegevuse kohta või avaldada teiste liikmete nimesid. Rootsi vabamüürlased avaldavad regulaarselt oma liikmete nimekirju, nagu seda teevad ka kõige salajasemad USA loožid. Neid nimekirju nimetatakse matrikliteks.
Erinevate allikate järgi on organiseerunud vabamüürlasi maailmas kokku vähemalt 6 miljonit ning neid leidub peaaeegu kõikides riikides.
Ideoloogia.
Vabamüürluse ideoloogia on ametlikult seotud valgustusaadetega. Kõrgvabamüürlased, eriti Ameerikas, olid sageli tegevad kuritegevuses. Nende seas leidus salakaubavedajaid, mereröövleid ja orjakaupmehi, keda loožid seadusesilma eest kaitsesid. Suurmeistrite seas oli orjapidajaid, nagu näiteks Aron Lopez Long Islandil. Rahvusvahelise vabamüürluse juht Albert Pike unistas orjandusliku riigi rajamisest Konföderatsiooni nime all ja päästis selle nimel valla kodusõja. Massoonid üritasid korduvalt tappa mittevabamüürlasest presidenti Abraham Lincolni, kes nende plaane takistada püüdis, kuni see lõpuks vabamüürlasel John Wilkes Boothil õnnestus.
Prantsuse vabamüürlased organiseerisid võrdsuse idee ettekäändel Venemaal 1917. aastal rea riigipöödeid, mida nimetatasid revolutsioonideks. Seda kinnitavad vabamüürlased oma ajakirjas "Humanisme".
Loožidesse vastuvõtmisel arvestatakse sotsiaalset ja seisuslikku päritolu (näiteks on kõik Ameerika ja Rootsi loošid elitaarsed), usulist kuuluvust ja usutunnistust (näiteks Rootsis ei võeta vabamüürlaseks juute). Enamik vabamüürlaste organisatsioone võtab liikmeks ainult mehi.
Vabamüürluse päritolu.
Vabamüürluse päritolu kohta on erinevaid väiteid.
Vabamüürlust on mõjutanud vanemad traditsioonid, kusjuures selle ajalooliste juurte kohta on erinevaid teooriaid. On mõjutusi Vana-Egiptuse ja Vana-Kreeka müsteeriumiliitudelt, Templiordult, roosiristlastelt, kabalalt ja gnostitsismlt. Neist traditsioonidest pärinevad ka paljud vabamüürlaste sümbolid. Teatud sarnasusi on sufistlike dervišivennaskondadega, mis hakkasid tekkima 12. sajandil.
Nii nagu mõnegi teise elukutse esindajad, nii ka müürsepad moodustasid kutseorganisatsioone juba aastatuhandeid varem. Ometi kuuluvad jutud sellest, nagu tekkinuks vabamüürlus muistses Iisraelis Piibli aegadel, legendide valda.
Sõna "vabamüürlane" tekkis aegadel, mil Euroopas olid talupojad pärisorjad: nad olid kinnistatud maa külge ega tohtinud sealt lahkuda. Müürsepatöö vajas see-eest oskusi, mida igal talupojal ei olnud. Sellepärast olid müürsepad ühed vähestest töölistest, kes rändasid vabalt ringi ja otsisid ehitustööd.
Vabamüürlastel on ka oma "pühak" Hiiram Abi. Legendi järgi oli too geniaalne õpipoiss, kelle tappis tema vananev meister, et saada enda nimele oma hiilgava õpilase tööd. Olenevalt allikast ning loožist on erinevusi nimekujus, ehitusobjektis ja töös, mida Hiram Abif tegi.
Ehitajate ühingud.
Kõige levinuma teooria kohaselt on vabamüürlaste liit väljakasvanud ehitusmeistrite ühingutest, mida Inglismaal ja Šotimaal nimetati loožideks (inglise keeles "lodge"). Mandri-Euroopas vastasid neile ehituskuurid ("Bauhütte"). Mõlemad olid algselt ehitajate hütid ehituse juures.
Sõna 'loož' esimene teadaolev kasutamine vabamüürluse kontekstis oli aastal 1287 tsistertslaste kloostri ehitamisel Vale Royalis Chesteris. Algselt polnud loož muud kui pilliroohütt, milles puusepad töötasid ja võib-olla lõunatasid. Mujal võisid nad ka öösel loožis magada.
Vabamüürluse ajalugu.
Organiseeritud vabamüürluse rajamise ametlik kuupäev on 24. juuni 1717, mil neli aastaid eksisteerinud looži ühendati esimeseks suurloožiks – Inglismaa Esimeseks Suurloožiks. Sel ajal oli vabamüürlaste loože ka juba Prantsusmaal ja Saksamaal. Kogu maailma vabamüürlased pühitsevad oma suurima pühana siiski just 24. juunit.
Looži tunti nimega Vabad Müürsepad ("Free Masons"). See oli tsunft, mis koondas põhiliselt ehitusega seotud käsitöölisi: müüriladujaid, ehituskivide töötlejaid jne. Alates 16.–17. sajandist, kui ehituse levik suurenes ja tsunftikord hakkas lagunema, hakati vastu võtma isikuid, kes tõstsid organisatsiooni prestiiži ning tõid kaasa raha looži püsimise heaks. 18. sajandil tekkis vabamüürluse tänapäevane variant: organisatsioon, mille liikmetel ei ole ehitamisega suurt pistmist. Samal ajal kujunes loožide süsteem geograafilisel ja rahvuslikul alusel.
Vabamüürluse ajaloos on vähe vaieldamatuid fakte.
On väidetud, et esimese looži asutas Inglise kuningas Athelstan Yorgis 926 pärast seda, kui ta oli ristiusku pöördunud. Ent Inglise kuningad olid juba sajandeid olnud kristlased. Pole ka teada, et Athelstani asutatud organisatsioonil olnuks seoseid vabamüürlusega.
1352. aastal avaldati eeskirjad, mis reguleerisid looži kuulunud müürsepa käitumist Yorgis. Neid kirjeldatakse "iidsete müürseppade tavadena". Meister ja tema asetäitja pidid vanduma, et järgivad neid tavasid. Pool sajandit hiljem pidid juba kõik müürsepad sama vannet andma. Need sisaldasid töötasumäärasid, tööaega, pühasid jne.
18. sajandi lõpul ühingud politiseerusid. Adam Weishaupt moodustas vabamüürluse vabamüürlaste sees ehk illuminaatide voolu. Illuminaadid tähendab eesti keeles 'valgustatud': valgustuse (hariduse, õpetluse) kandjad.
Paljud ajaloolased on uurinud vabamüürluse tausta ja nende osalust sündmustes, mis on vapustanud avalikkust. Nii mõnigi vabamüürlasjuht (näiteks Giuseppe Mazzini, Giuseppe Garibaldi, Napoleon, Albert Pike, David Rockefeller jt) võtnud omaks vandenõude juhtimise. Maailma suurimate riikide eessotsas on salaseltside esindajad. Nii on USA 43. president George W. Bush illuminaatidega seostatud looži Skull and Bones liige. Eriti palju dokumente massoonide toime pandud poliitiliste kuritegude kohta on
Moskva Eriarhiivis, mis rajati Teise maailmasõja järel Euroopast sõjasaagina saadud massoonide dokumentide hoiustamiseks.
Rituaalid, kraadid ja sümboolika.
Vabamüürlaste loožides kasutatakse mitmesuguseid sümboleid nagu sirkel, vinkel, kellu, lood, põll.
Üks tuntumaid sümboleid on kõikenägev silm. Seda on kujutatud ka USA 1-dollarisel rahatähel (silm püramiidi tipus kolmnurgas) ja Eesti 50-kroonisel rahatähel - silm kolmnurgas.
Paljud tähtsad USA ja teiste maailma riikide linnade ehitised on tähistatud vabamüürlaste märkidega. Ka paljud keskajal ehitatud katedraalid kannavad vabamüürlaste vennaskona sümboolikat.
USA pealinna Washingtoni planeeris vabamüürlasest Prantsuse arhitekt Pierre Charles L'Enfant. Seoses sellega on pealinna põhiplaanis (tänavate asetus) ja enamikul avaliku sektori hoonetel massoonlikud sümbolid.
Vabamüürlastel on rohkesti salajasi märke, näiteks sümboolne käepigistus või tervitus ja hädaabimärk.
Templitöö.
Vabamüürlaste kinnist rituaalset koosolekut nimetatakse templitööks ehk loožitööks. Selle eesmärk on vabamüürlaslik sotsialiseerumine. See vahendab üksikisikule pärimuslikul meetodil vabamüürlikke väärtusi, kasutades sümboleid ja allegooriaid, mis peavad võrdselt kõnetama nii mõistust kui ka tundeid. Sellega ei sunnita vabamüürlasele siiski peale mingeid usulisi tõekspidamisi ega metafüüsilisi seisukohti.
Oletused vabamüürlaste päritolu kohta.
Mõned autorid on välja tulnud väidetega, et vabamüürlaste organisatsiooni taga on iidne tarkade rühmitus Valgustuse Kandjad, koostöös kellega loodi Vana-Egiptuse ühendatud riik. Vabamüürlaste sümboolika (silm, püramiid, viisnurk, sirkel) pärinevat Egiptuse preestritelt.
Oletused vabamüürlaste osa kohta ajaloos.
Seoseid vabamüürlusega on olnud paljudel tuntud vallutajatel, näiteks Napoleon I-l. Vabamüürluse poliitiline organisatsioon kasvas välja Templiordust.
Vabamüürlus Venemaal.
Septembris 2007 on Venemaal 28 regulaarsete vabamüürlaste looži, millel on umbes 400 liiget.
Vabamüürlus Eestis.
Eestis tekkis vabamüürlus aastatel 1771–1773, kui Tallinnas asutati vabamüürlaste loož "Isis", kuhu kuulusid põhiliselt saksa ja vene aadlikud, kaupmehed, ametnikud, professorid, vaimulikud ja kunstitegelased. Eestlastest kuulusid sellesse pastor Otto Wilhelm Masing ja muusik Karl Friedrich Karell. Kuni vabamüürluse keelustamiseni Venemaal 1822. aastal tegutses Eestis neli looži.
Eesti Vabariigis loodi 1926 Tallinnas rahvusvahelise looži Le Droit Humain tütarloož „Kalevipoeg“ (selle juhte oli E.Hubel). Kuulus prantsuse liini, milles aktsepteeriti ka naisi. Eesti esimene president Konstantin Päts ja sõjavägede juhataja Johan Laidoner olid vabamüürlased, kes kuulusid Rootsi looži.
Vabamüürlaste organisatsioon taasloodi 1992. aastal, mil alustas tegevust loož "Fööniks". Aastatel 1992–2007 loodi Eestis kümme looži ja üks uurimisloož, sealhulgas Tallinnas, Tartus, Pärnus, Haapsalus ja Viljandis.
18. mail 1999 asutati Eesti Vabade ja Tunnustatud Vabamüürlaste Suurloož, mis on Eesti loožide keskorganisatsioon. Eesti suurloož rahvusliku ühendusena kuulub suveräänsena ja võrdväärsena tunnustatud suurloožide perre.
Eestis on praegu umbes 300 vabamüürlast.
Šoti süsteemis, mis kehtib Eestis, on vaid 33 astet.
Retseptsioon Eestis.
Tuntumad eesti autorid, kes on vabamüürlusest kõrvalseisja positsioonilt kirjutanud, on Jüri Lina ja Tiit Madisson. Esimene on kirjutanud sel teemal kolm raamatut: "Kommunisternas heliga krig" (rootsi keeles), "Skorpioni märgi all", "Maailmaehitajate pettus". Ta on vändanud ka kaks rahvusvahelist filmi, sealhulgas "Valgusetoojad". Mõlemad on vabamüürluse suhtes väga kriitilised, esitades andmeid massoonide endi allikaist ja tuntud vabamüürlaste tsitaate. Jüri Lina tugineb tihti originaalallikaile, kuid tema uurimusi on ka kritiseeritud.


Betti Alver.
Betti Alver (õieti Elisabet Alver, aastast 1937 Elisabet Talviken, aastast 1956 Elisabet Lepik; 23. november (vana kalendri järgi 10. november) 1906 Jõgeva – 19. juuni 1989 Tartu) oli eesti luuletaja.
Biograafia.
Elisabet Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval raudteelase perekonnas.
1914–1917 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–1927 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas Alver vabakutselise kirjanikuna Tartus.
Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti kirjutas ta teosed "Invaliid", "Viletsuse komöödia" ja "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlve mälestustele.
Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutus ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed roopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda". Tema luulekogud on "Tolm ja tuli", "Tähetund", "Eluhelbed" ja "Korallid Emajões".
Betti Alveri hauasammas Raadi kalmistul Tartus
Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta kuulus luulerühmitisse Arbujad. Betti Alver oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane.
1940ndate teisel poolel ja 1950ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini "Jevgeni Onegin". Ta on tõlkinud eesti keelde ka Kristjan Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid. Tema haud on Tartus Vana-Jaani kalmistul.
Isiklikku.
Ta oli abielus luuletaja Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta kirjandusteadlase Mart Lepikuga.
Eduard Alver ja Siim Kallas on Betti Alveri sugulased.


Eduard Bornhöhe.
Eduard Bornhöhe [b'ornhööe] (kodanikunimega Eduard Brunberg; 17. veebruar (5. veebruar vana kalendri järgi) 1862 Virumaa – 17. november 1923 Tallinn) oli eesti proosakirjanik.
Elulugu.
Ta sündis Virumaal Kullaaru mõisas aidamehe pojana.
Aastatel 1872–1874 õppis ta Tallinnas W. Kentmanni algkoolis ja 1874–1877 kreiskoolis.
Lühikest aega oli ta joonestaja maamõõtjate juures ja Peterburis kaubakontori õpilane.
1878–1879 töötas ta Kaunases raudteekontoris, seejärel abikoolmeistrina Põltsamaa kihelkonnakoolis ja seejärel Tallinnas saksa ajalehtede kaastöölisena.
1881. aasta sügisel siirdus ta köster-koolmeistriks Stavropoli, sealt edasi Tiflisi (praegu Thbilisi), kust ta tegi reisi Väike-Aasiasse.
Naasnud kodumaale, oli Bornhöhe kaks aastat koduõpetaja Matsalu mõisas, seejärel tegeles ta lühemat aega ajalehe "Revaler Beobachteri teatrikriitikuna.
1886–1887 oli ta keelte- ja lauluõpetaja Kuuda seminaris Läänemaal, seejärel veel aasta koduõpetaja Matsalus.
1889. aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli filoloogiat õppima, kuid mõne kuu pärast pidi ta õpingutest loobuma ning ta jätkas tööd koduõpetajana, ajakirjanikuna ja karikaturistina.
1893 asus Bornhöhe lõplikult kodumaale, kus ta leidis teenistust Tallinna ringkonnakohtus tõlgina. 1907. aastal nimetati ta Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli ametis 1917. aastani.
1919. aastal asus Bornhöhe elama Tallinna, kus ta töötas Kohtuministeeriumis rahukohtunikuna.
Ta oli maetud Kopli kalmistule. Kui kalmistu hävitati nõukogude võimuorganite poolt ja kõik hauad tasandati, oli ta üks kolmest isikust Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval, kes Metsakalmistule ümber maeti.
Isiklikku.
Tema tädipoeg oli Eduard Vilde.
Looming.
Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest. Teda peetakse eesti ajaloolise romaani rajajaks.
Tema esimest jutustust "Tasuja" (1880) peetakse tema parimaks teoseks. Tegevus toimub Jüriöö ülestõusu ajal. Peategelane on talupoeg Jaanus, üks ülestõusu juhtidest, keda tuntakse Tasuja nime all. Ta hukkub lahingus.
Ka "Villu võitlused" (1890) räägib Jüriöö ülestõusust. Talupojad püüavad tungida Viljandi lossi viljakottides. Plaan nurjub ja nad tapetakse, nende juht Villu sureb lossi keldris vangina. Teos on "Tasujaga" võrreldes realistlikum, Villut on kujutatud keerukama karakteriga kui Jaanust, dialoogid on lihtsad ja rahvalikud.
"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" (1893) räägib talurahvaülestõusust Liivi sõja ajal. Peategelased on vürst Gabriel, vene vürsti ja eestlannast ema poeg, kes võitleb eestlaste poolel sakslaste ja rootslaste vastu, ja saksa aadlipreili Agnes von Mönnikhusen. Tegevus põimub nende armastusloo ümber. Tegevuse lõpus piiravad Tallinna Vene väed (1577) ning Pirita klooster süüdatakse. Selle teose ainetel on tehtud film "Viimne reliikvia".
Bornhöhe katsetas veel mitmes žanris, kirjutas satiirilise jutustuse "Tallinna narrid ja narrikesed" (1892; eriti tuntuks on saanud selle jutustuse esimene osa "Kuulsuse narrid"), reisikirju ("Usurändajate radadel", 1899) ja realistliku lühiromaani "Kollid" (1903).
1893 keelas tsensuur ajaloolised jutustused. Seepeale, 41-aastaselt tõmbus Bornhöhe kirjanduslikust tegevusest tagasi. Oma elu viimasel kahekümnel aastal ei avaldanud ta enam ühtegi raamatut.
Kirjandus.
Bornhöhe teoste kõige esinduslikum väljaanne on Endel Nirgi järelsõnadega kolmeköiteline "Teosed": I "Tallinna jutud" (1962), II "Jutud ja reisikirjad" (1963) ja III "Ajaloolised jutustused" (1964).


Koobalt.
Koobalt (Co) on keemiline element, mille aatomnumber keemiliste elementide tabelis on 27.
Koobalt kuulub klassifikatsiooni siirdemetallid, d-elemendid.
Koobalti avastas Georg Brandt aastal 1742 Stockholmis, Rootsis.
Aatomi ehitus.
Koobalti kristalli struktuur on heksagonaalne, tahukeskne kuubiline.
Oksüdatsiooniaste ühendites on +1, +2, +3 või +4. Põhilised oksüdatsiooniastmed on nendest +2 ja +3. Oksüdatsiooniaste +4 on harvem esinev ja üldiselt ebapüsiv. Oksüdatsiooniastmega +1 on õnnestunud ka mõned ühendid sünteesida.
Koobalti elektronvalem on 1s2 2s2 2p6 3s2 3p6 4s2 3d7.
Elektronide arv koobaltis on 27, neutronite arv 32 ning prootonite arv 27.
Füüsikalised omadused.
Omadustelt on koobalt metall. Tema tihedus normaaltingimustel on 8,9g/cm3 ja sulamistemperatuur 1495 Celsiuse kraadi. Koobalti aatommass on 58,9332.
Koobalt keeb temperatuuril 2927 °C. Värvuseks on hõbevalge. Agregaatolek toatemperatuuril on tahke. Kõvadus Mohsi järgi on 5.
Tal on üks stabiilne isotoop massiarvuga 59.
Keemilised omadused.
Elektronegatiivsus Paulingu järgi: 1.88
Kloriidid: CoCl2, CoCl2 • 6H2O, CoCl3
Koobalti kasutamine.
Kõva hõbedast metalli koobaltit (Co) ja selle ühendeid kasutatakse sageli. On leidnud rakendamist kuuma- ja happekindlates sulamites terase tootmisel, mõningate keemiliste reaktsioonide katalüsaatorina, elektri, klaasi, portselani, keraamiliste (savi) fajanssesemate (valge urbse savi ja läbipaistva glasuuriga tooted) tootmisel. Klaasi-, portselani- ja keraamikatööstuses kasutatakse pigmenti, mida nimetatakse koobaltsiniseks. Koobalti ühendeid lisatakse värvidele (näit trükivärvidele) ja lakkidele, et kiirendada nende kuivamist. Rakendatakse polüestervalkude katalüsaatorina. Kuulub emaili koostisesse. Kasutatakse magnetlintide valmistamisel televisioonile. Koobaltit sisaldab ka vitamiin B12, nn. kärbsepaber ning mõningad kunstväetised. Tsement sisaldab õige väikeses koguses koobaltit.
Kahjulikkus inimorganismile.
Inimorganismi satub koobalt tolmuna hingamiselundite ja naha vähesel hulgal ka suu kaudu. Kõige rohkem leidub koobalti tolmu vastava maagi kaevandamisel ja puhastamisel. Sageli esineb koobalt seal koos nikliga. Sellel tolmul on toksiline (mürgistav) toime organismisse. Koobalti tervistkahjustavat toimet käsitles esimesena põhjalikumalt inglane L. Oliver 1902. a raamatus “Ohtlikud elukutsed”. Kroonilise mürgistuse nähtudest on olulised pikemaaegne köha ja röga (krooniline bronhiit), õhupuudus-hingeldushood (bronhiaalastma), krooniline nohu ja seedehäired. Sageli on täheldatud ka toksilist südamelihase kahjustust (eriti koobaltit sisaldavate sulamitega töötajatel). Tihti esineb nahakahjustusi (kontaktdermatiit ehk nahapõletik, haavandid, naha hüperkeratoos e liigsarvestmine).


Nikkel.
Nikkel (sümbol "Ni") on keemiline element järjekorranumbriga 28. See on hõbevalge läikiv metall kerge kuldse varjundiga. Sellel on 5 stabiilset isotoopi massiarvudega 58, 60, 61, 62 ja 64. Nikli tihedus normaaltingimustel on 8,9 g/cm3. Nikli sulamistemperatuur on 1455 °C ja keemistemperatuur 2913 °C.
Levik.
Nikkel on maakoores keskmiselt levinud element. Tuntud on ligi 50 niklimineraali, neist tähtsamad on sulfiidsed ühendid nagu näiteks pentlandiit (FeNi)9S8, milleriit NiS, aga ka mõned slikaadsed mineraalid, näiteks garnieriit (Ni,Mg)6Si4O10(OH)8. Niklit toodetakse peamiselt sulfiidsetest vask-nikkelmaakidest (Kanadas, Austraalias ja Lõuna-Aafrikas) või silikaatsest toormest (Uus-Kaledoonias, Kuubal, Filipiinidel, Indoneesias jm). Üldvarusid maismaal hinnatakse 70 miljonile tonnile.
Avastamine ja nimetus.
Nikkel oli sulamites (vase ja tsingiga) kasutusel juba Vana-Hiinas üle viie tuhande aasta tagasi. Individuaalsel kujul avastas ja eraldas nikli rootsi mineraloog Axel Fredrik Cronstedt Rootsi looduslikust nikkelarseeniidist NiAs 1751. aastal. Seda mineraali tunti juba palju varem saksakeelse nime "Kupfernickel" all ja seostati kiusliku Saksi mäevaimuga (ligikaudses tõlkes on "Kupfernickel" „vana Nick’i vask“), kes ei lase sellest maagist vaske sulatada. Tegelik põhjus seisnes asjaolus, et "Kupfernickel" (preaguse nimetusega nikoliit või nikeliin) oli väliselt väga sarnane vasemaagi koostisega Cu2O (mõlemad mineraalid on ühesugust punast värvi).
Cronstedti avastus ei leidnud kaua aega tunnustust (teadlane suri enne seda 1765. aastal). Puhtamal kujul eraldas nikli rootsi keemik ja metallurg T. Bergman 1775. aastal. Füüsikalised omadused määratles täpsemalt alles 19. sajandi alguses J. B. Richter.
Saamine.
Nikli saamise tehnoloogia oleneb suuresti kasutatavast toormest. Rakendatakse nii püro- kui ka hüdrometallurgilisi meetmeid.
Silikaadsed maagid ei ole rikastatavad (kasutada tuleb kogu maaki), neid töödeldakse loistamisega ning saadakse ebapuhas ferronikkel. Viimasele lisatakse väävliühendeid (FeS2 või CaSO4) ja puhastatakse konverteris läbi raua eemaldamiseks, peenestatakse ja põletatakse ning moodustunud NiO-st redutseeritakse nikkel.
Sulfiidseid vase-niklimaake töödeldakse nende spetsiifikast olenevalt erinevalt. Maagikontsentraatidele lisatakse sageli SiO2 ja allutatakse korduvalt paagutamisele ning sulatamisele (sulfiidid redutseeruvad, tekkiv raudoksiid läheb silikaadi moodustumisel räbu koostisesse). Järgneb keerukate sulfiidide (Ni3S2, CuS jt) ning metallide (Ni, Cu) segu eraldamine, mis sisaldab sulatamist NaHSO4-ga jt töötlusi. Lõppfaasis eraldatakse nikkel sageli elektrolüüsiga.
Omadused.
Nikkel on lihtainena hõbevalge, kollaka läikega plastne metall. Ta on hästi töödeldav, kuid juba vähesed lisandid, eriti väävel ja hapnik, halvendavad oluliselt mehaanilisi omadusi ja korrosioonikindlust. Nikkel on ferromagneetik, Curie’ punkt on 631K.
Vee ja õhuniiskuse suhtes on nikkel püsiv.
Soolad ja hüdroksiidid.
Nikli kõige laialdasemalt kasutatavad ühendid on veeslahustuvad Ni(II) soolad. Nad esinevad enamasti sinakasroheliste või roheliste kristallhüdraatidena, levinumad soolad on kloriid, sulfaat ja nitraat, vastavalt NiCl2•6H2O, NiSO4•7H2O ja Ni(NO3)2•6H2O. Soolade lahustumisel tekib sinakasroheline lahus (Ni2+-iooni värvus).
Leeliste toimel Ni(II) soolade lahustele moodustub Ni(OH)2 roheka värvusega sade. Ni(OH)2 oksüdeerumisel (aeglaselt õhus, kiiremini oksüdeerijate, nt H2O2 või Br2 toimel) tekib must kristalne nikkel(III)oksiidhüdroksiid NiO(OH)
Oksiidid.
Nikli binaarsetest oksiididest esineb vaid üks ühend – nikkelmonooksiid NiOx (x ~ 1). See aine leidub ka looduses (mineraal bunseniit), olenevalt saamistingimustest esineb α- ja β-NiO. NiO värvus võib varieeruda helerohelisest kuni mustani.
NiO saadakse nikli kuumutamisel õhus või hapnikus ning Ni(NO3)2, NiCO3 või Ni(OH)2 termilisel lagunemisel.
NiO kasutatakse Ni(II) soolade ja katalüsaatorite, klaasipigmentide ning glasuuride saamiseks. Üle 1230 °C algab NiO dissotsiatsioon (tekib Ni ja O2). NiO moodustab kaksikoksiide teiste metallioksiididega (nt. BaNiO2).
Tootmine ja kasutamine.
Nikli aastane toodang jääb umbes miljoni tonnini. Osa metallist toodetakse ferroniklina (sulam rauaga, mida saab kasutada teiste Ni-sulamite saamisel). Rõhuv enamus nikli toodangust kasutatakse ära nii raua- kui ka värviliste metallide sulamite koostises. Rakendatakse ka teiste metallide elektrolüütilist nikliga katmist (nikeldamist) kaitseks korrosiooni vastu. Mõni protsent nikli toodangust kasutatakse katalüsaatorite saamiseks, mida rakendatakse sünteesikeemias ja toiduainetööstuses (margariini tootmisel vedelrasvades nende katalüütilisel hüdrogeenimisel). Põhilised niklitootjad maailmas on Venemaa, Kanada, Uus-Kaledoonia ja Austraalia.


Vask.
Oksüdeerunud pinnaga eheda vase tükk
Vask (ladina keeles "cuprum"; tähis Cu) on keemiline element järjenumbriga 29.
Tal on kaks stabiilset isotoopi massiarvudega 63 ja 65. Aatommass on 63,54.
Omaduste poolest on vask metall.
Normaaltingimustes on vase tihedus 8,9 g/cm³.
Vask asub IB rühmas ning 4. perioodis.
Vase elektronskeem näeb välja: 2) 8) 18) 1).
Tema sulamistemperatuur on 1083 °C.
Vase eritakistus 20 °C juures on 16,78 nΩ·m.
Vask on plastiline metall. Seda hakati kasutama umbes 10 000 aastat tagasi.
Ajalugu.
Kerge saadavus maagist ja üsna madal sulamistemperatuur lubasid vasel olla üks esimesi inimkonna poolt enimkasutatavaid metalle. Pronksiajal kasutati peamiselt vase ja tina sulamit pronksi, valmistamaks relvi, ehteid, raha jne.
Leidumine looduses.
Vaske leidub looduses peamiselt ühenditena, näiteks sulfiidina (Cu2S) või rohelise malahhiidina, mis keemiliselt kujutab endast vaskhüdroksiidkarbonaati Cu2(OH)2CO3 ehk CuCO3 x Cu(OH)2. Et vaske leidub looduses ka ehedalt, siis kuulub ta vanimate tuntud elementide hulka. Vasemaagist valmistatud vanimad esemed on enam kui 10 000 aastat vanad.
Füüsikalised omadused.
Vask on punaka värvusega, sepistatav, valtsitav ja traadiks tõmmatav metall. Ta on hea soojus- ja elektrijuht. Kuumutamisel õhus kattub vask musta värvusega vask(II)oksiidi kihiga. Kuivas õhus on vask püsiv. Niiskes õhus tekib vaskesemete pinnale aja jooksul korrosiooniprotsessi tagajärjel pruuni või roheka värvusega paatinakiht. Rohekas paatinakiht, mida mõnikord näeme vanadel vaskesemetel, tekib väga aeglaselt.
Ühendid.
Ühendites võib vask omada kahte metallikatiooni: vähem stabiilne Cu+ ja rohkem stabiilne Cu2+, mis muudab soola siniseks või rohekas–siniseks. Tähtsaim vasesool on vasksulfaat – vesi (1/5), mida tavaliselt nimetatakse vaskvitrioliks CuSO4 x 5H2O. See on sinise värvusega kristallaine, mida kasutatakse puidu immutamiseks ja taimekaitsevahendite valmistamiseks.
Suure tähtsusega on mitmesugused vasesulamid. Vase ja tina sulam pronks kujunes umbes viis tuhat aastat tagasi peamiseks tööriista-, relva- ja ehtemetalliks, pannes niiviisi aluse pronksiajale. Mõned pronksliigid olid väliselt äravahetamiseni sarnased kullaga ning neid hinnati eriti kõrgelt.
Juba muistsest ajast on vask olnud tornikella metall. Kellapronksis on keskmiselt 20% tina. Teistsuguse koostisega on relvapronks, mis pidi olema kõva, elastne ja kulumiskindel. Relvapronksis oli umbes 10% tina.
Vase sulam tsingiga – valgevask ehk messing – on heade mehaaniliste omadustega, hästi valatav ja kergesti töödeldav. Valgevasest tehakse autoradiaatoreid, torujuhtmeid, padrunihülsse, münte, mälestusmedaleid jm.
Vask on hea elektrijuht. Elektrijuhtivuselt ületab teda ainult hõbe.
Vase ja nikli sulamist konstantaanist ning vase, mangaani ja niklisulamist manganiinist tehakse elektritakisteid reostaatide ja mõõteseadmete tarvis. 1-, 2-, 3- ja 5-kopikalisi münte vermiti vase ja alumiiniumi sulamist, ülejäänud peenraha alates 10-kopikalistest müntidest vermiti vase ja nikli sulamist.
Iseloomulik on, et vaatamata vase punasele värvusele ja suurele vasesisaldusele on enamik vasesulameist hõbevalge värvusega. Melhioris on 18–33% niklit, ülejäänu on vask. Melhior on hõbedaga sarnanev ja väga dekoratiivne sulam, millest vermitakse münte, valmistatakse ehteid, kausse, vaagnaid jm. lauatarbeid. Uushõbe sisaldab vase kõrval tsinki ja niklit. Enamasti on tööriistametalliks teras, ent lõhkeainetööstuses rakendatakse vasest tööriistu, sest nendega töötamisel ei teki sädemeid.
Kasutusalad.
Väikese eritakistuse tõttu kasutatakse vaske puhtal kujul laialdaselt elektrotehnikas, kaabli-, paljas- ja kontaktjuhtmete lattide, elektrigeneraatorite, telefoni- ning telegraafiseadmete ja raadioaparatuuri tootmiseks, näiteks trükimontaažis. Teine väga hea vase omadus on soojusjuhtivus, seepärast kasutatakse vaske laialdaselt soojusagregaatide valmistamisel (nt. radiaator).
Vasesulameid kasutatakse masina-, auto-, ja traktoritööstuses ning keemiaaparatuuri valmistamiseks.
Hea mehaanilise vastupidavuse ja töödeldavuse tõttu kasutatakse vaske vasktorude valmistamisel, milles transporditakse erinevaid gaase ja vedelikke.
Ka juveelide valmistamisel kasutatakse vaske, näiteks lisatakse seda kullale, et kuld oleks palju vastupidavam ja paremini töödeldav, sest puhas kuld on väga pehme metall ja ei talu mehaanilist töötlemist.
Vase erinevate oksiidide abil saadakse ütrium-baariumvaskoksiid YBa2Cu3O7-δ, mis on tuntuim kõrgtemperatuurne ülijuht. Samuti kasutatakse vaske patareide valmistamisel.
Vaske kasutatakse laialt atsetüleeni polümeerimise katalüsaatorina.
Bioloogiline tähtsus.
Vask on bioelement. Kui inimorganismis kannab õhuhapnikku veres edasi rauda sisaldav hemoglobiin, siis limuste ja lülijalgsete organismis täidab sama ülesannet vaske sisaldav hemotsüaniin. Keemiliselt ehituselt on hemoglobiin ja hemotsüaniin sarnased. Põhiline erinevus on metallide, vase või raua esinemises.
Vase poolest vaestel muldadel tõstab vaske sisaldav püriidiräbu teraviljakultuuride saaki 4–7 ts/ha ning enamgi; turvas- ja soomuldadel tõuseb linasaak ning kvaliteet. Käesoleval ajal kasutatakse püriidiräbu annustes 6–8 ts/ha või vaskvitrioli annustes 20–25 ts/ha.
Mürgisus.
Kõik vaseühendid on mürgised. 30 g vasksulfaati on inimesele surmav kogus. Vase sisaldus joogivees ei tohi ületada 2 mg/l, kuigi vasepuudus joogivees on samuti miinus. Üks düstroofia liik kaasneb vase kuhjumisega organismis. Vask jõuab maost sappi. Selle haigusega kaasnevad aju- ja maokahjustused. Katsed näitasid, et skisofreeniahaigetel on liiga kõrge vasesisaldus organismis. Siiski pole teada, kas kõrge vasesisaldus organismis põhjustab ka psüühilisi häireid, kas vase kuhjumine on organismi vastureaktsioon haigusele või haiguse üheks diagnoosiks on vase kuhjumine organismis.
Vaseioonid annavad ainele hästi äratuntava kergelt magusa "metalse kõrvalmaitse".


Pluuto.
Pluuto on 1930. aastal avastatud viie kaaslasega taevakeha Päikesesüsteemis.
Alates avastamisest kuni 2006. aastani nimetati teda planeediks ning loeti Päikesesüsteemi üheksandaks planeediks. 24. augustil 2006 otsustas Rahvusvaheline Astronoomiaunioon kvalifitseerida Pluuto ümber kääbusplaneediks.
Nimi.
Pluuto on saanud oma nime Vana-Rooma jumala Pluto järgi. Vana-Kreeka mütoloogias vastab talle allmaailmajumal Hades, Zeusi vend.
Allmaailma jumala nime pakkus uuele taevakehale esimesena (24. märtsil 1930. a.) 11-aastane inglise koolitüdruk Venetia Burney.
Pärast mitmeid teisi ettepanekuid sai taevakeha selle nime seepärast, et asub nii kaugel Päikesest, et sellel lasub pidev pimedus.
Avastamislugu.
Pluuto avastas 18. veebruaril 1930 USA amatöörastronoom Clyde Tombaugh.
Otsiti planeeti, mis põhjustas häiritusi Uraani liikumises ja mis arvutuste kohaselt pidi olema seitse korda Neptuunist suurem, leiti aga planeet, mis oli Neptuunist 6900 korda väiksem.
Kui ilmnes, et Pluuto poolt tekitatud häiritustest ei piisa Uraani liikumise ebakorrapärasuste seletamiseks, siis hakkasid selle probleemiga tegelema USA astronoomid Percival Lowell ja William Pickering, kes kumbki püüdsid häirituste põhjal arvutada tundmatu planeedi orbiiti ja seega ka arvatavat asukohta taevavõlvil. Otsingud tulemusi ei andnud. P. Lowell pärandas üle miljoni dollari tema poolt asutatud ja tema nime kandvale observatooriumile Flagstaffis (Arizona) "Planeet X" (nagu Lowell seda nimetas) otsimiseks.
Et Lowelli lesk vaidlustas selle otsuse ning kohtuskäimine võttis üle kümne aasta, sai observatoorium otsingutega alustada alles 1929. aastal.
Sellele tööle võeti noor, ilma erihariduseta amatöörastronoom Clyde Tombaugh, kellele sai seetõttu vähem palka maksta. Järgmisel aastal saatiski teda edu. Uurides 18. veebruaril 1930 eelmisel kuul Kaksikute tähtkuju piirkonnas tehtud fotosid, leidis ta neilt täpi, mis võis olla uus planeet. Kordusvaatlused kinnitasid seda ja 12. märtsil teatati avastusest kogu maailmale.
Uus planeet asus küllaltki lähedal P. Lowelli ja W. Pickeringi poolt ennustatud kohale. C. Tombaugh sai oma avastuse eest peale Kuningliku Astronoomiaseltsi medali ja 25-naelase preemia ka stipendiumi koduosariigi Kansase ülikoolilt astronoomilise hariduse omandamiseks.
Uurimislugu.
Pluutot ei ole külastanud ükski automaatjaam. Isegi Hubble'i kosmoseteleskoop suudab eristada tema pinnal vaid üksikuid suuremaid vorme. 19. jaanuaril 2006 asus Pluuto poole teele NASA kosmosesond New Horizons, mis jõuab sinna aastal 2015.
Mõõtmed.
Pluuto jääb suuruselt alla isegi seitsmele Päikesesüsteemi kaaslasele – Kuule, Iole, Europale, Ganymedesele, Kallistole, Titanile ja Tritonile.
Pluuto keskmine raadius on 1195 km (0,19 Maa raadiust) ning mass (1,305 ± 0,007)×1022 kg ehk 0,002 Maa massi. Tema keskmine tihedus on 1,92 ± 0,12 g/cm3.
Orbiit.
Pluuto orbiit erineb oluliselt ringjoonest, keskmine kaugus Päikesest on 5,9 miljardit kilomeetrit (39,5 a.ü.). Periheelis (Päikesele kõige lähemas asendis) olles ulatub Pluuto orbiit sissepoole Neptuuni orbiiti (kaugus Päikesest on siis 29,7 a.ü.), nii oli see näiteks aastatel 1979–1999. Afeelis (Päikesest kõige kaugemas orbiidi punktis) on kaugus Päikesest aga 49,3 a.ü. Ümber Päikese teeb Pluuto tiiru 248,09 aastaga, ümber oma telje teeb ta täispöörde 6 päeva 9 tunni ja 18 minutiga. Pluuto pöörleb orbiidil külili nagu Uraangi.
Kokkupõrget Neptuuni ja Pluuto vahel siiski karta ei ole, sest nende orbiidid on erinevates tasandites.
Koostis.
Taevakeha täpne keemiline koostis on teadmata, kuid võrdlemisi madal tihedus viitab 70% kivi ning 30% jää segule. Pluuto pinnatemperatuur jääb sõltuvalt asukohast orbiidil −235°C ja −210°C vahele. Väga madala temperatuuri tõttu on heledamad alad arvatavasti kaetud lämmastiku jää või lumega, millega on segatud metaani, etaani ning süsinik-monooksiidi lumi või jää. Tumedamate alade koostis on seni teadmata.
Atmosfäär.
Astronoomid veendusid Pluuto atmosfääri olemasolus esmakordselt 1989. aastal. Planeedi atmosfäär koosneb põhiliselt molekulaarsest lämmastikust, teiste gaaside (metaan, CO) panus on väike. Atmosfäär on äärmiselt hõre, kuna pinnarõhk on vaid paar mikrobaari. Gaasina saab atmosfäär esineda vaid vastasseisus Päikesega, enamuse aja Pluuto pikast aastast on atmosfäär jäätunud.
Peale atmosfääri avastamist on Pluuto Päikesest üha enam eemaldunud ning planeedi keskmine temperatuur seetõttu langenud. Mingil põhjusel ei mõjuta temperatuuri langus aga atmosfääri. Üks seletusi on, et Pluuto pinda kattev jää võib olla tumenenud ja püüab seetõttu endisest rohkem päikesevalgust.
Asjasse võib selgust tuua NASA kosmoseaparaat New Horizons (Uued horisondid), mis saadeti teele 19. jaanuaril 2006 ning mille suurim lähenemine Pluutole toimub 14. juulil 2015. Uurijad loodavad, et selleks ajaks ei ole Pluuto atmosfäär veel täielikult külmunud.
Kaaslased.
1978. aastal selgus, et Pluutol on kaaslane, mis tiirleb ainult 19 000 km kaugusel taevakeha keskmest (tiirlemisperiood on 6 päeva). Leitud kaaslane sai nimeks Charon. Pluuto läbimõõduks arvutati 4000 km, tema kuu Charoni läbimõõduks 2000 km (massid vastavalt 1/500 ja 1/4000 Maa massi). Hiljem on Charoni läbimõõdu hinnangut tunduvalt täpsustatud, viimati 11. juulil 2005, mõõtes tähe kattumist Charoniga. Pluuto suurima kuu läbimõõt on 1212,0 ± 1,5 km
2005. aasta lõpus leiti Hubble'i Kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed 2005 P 1 ja 2005 P2. Nüüdseks on neile omistatud nimed vastavalt Nix ja Hydra.
20. juulil 2011 teatas NASA, et Hubble'i teleskoobi abil avastati Pluuto neljas kaaslane, mille läbimõõt arvatakse olevat 13–34 km. Taevakeha sai esialgseks nimeks P4.
USA astronoomid avastasid kääbusplaneet Pluuto ümber tiirleva viienda kuu juuni lõpul 2012.
Ebakorrapärase kujuga kuu kannab praegu nime P5. Astronoomid leidsid kuu Hubble'i kosmoseteleskoobi abil ja selle läbimõõt võib ulatuda 10st 24 kilomeetrini, teatas uudisteagentuur AFP.
Teadlased märkasid kuud üheksal korral Hubble'i laia vaatevälja kaamera 3 tehtud jäädvustustel. P5 oli näha 26., 27. ja 29. juunil ning 7. ja 9. juulil.
Pluuto ning Triton.
Ebatavaliste Pluuto ning Tritoni (Neptuuni kaaslane) orbiitide olemuse ning massi samasuse tõttu oletatakse, et neil kahel on ühine ajalugu. Algul usuti, et Pluuto võis esialgu olla Neptuuni kaaslane, kuid nüüdseks tundub see ebatõenäone, palju populaarsem on arvamus, et Triton, nagu Pluutogi, liikus kunagi iseseisvale orbiidile ümber Päikese, kuid tõmmati Neptuuni mõjuvõimu.


Aegviidu kirik.
Aegviidu Aleksandri kirik valmis 1895. aasta lõpus.
Kirik pühitseti sisse 6. detsembril 1896. aastal.
Lehtse mõisnik Friedrich von Hoyningen-Huene kinkis selle rohkem kui sada aastat tagasi Ambla kogudusele abikirikuks. Tollal oli see puidust puukirik, rikkalike nikerdustega, roosas ja kahe fiaalitipulise nurgatorniga gootilikku läänefassaadiga.
1940. aastal ehitati kirikule torn. 1944. aastal sai märtsipommitamises rängalt kannatada, hävis sisekujundus.
Praegune põrandast laeni lakitud puitviimistlusega kirikuruum on 1970. aastate sisekujunduse stiilis. Põhjalik remont 1971–1974 aastal tehti kohaliku arhitekti Ilo Auriku projekti alusel.
Tänapäeval on EELK Aegviidu Aleksandri koguduse kiriku aadress Sinika 8, Aegviidu alev, Harju maakond. Kirik kuulub EELK Järva praostkonna alla.


Aegviidu.
Aegviidu on alev ja ühtlasi ka kohaliku omavalitsuse üksus – alevvald – Eestis Harju maakonnas, piirneb lõunas Lääne-Viru maakonnaga. Valla staatuse sai 25. augustil 1993.
Ajalugu.
Aegviidut mainiti esimest korda 1796. aastal Ludwig August Mellini Liivimaa kaardil, kus nimekuju oli Aegwid. Aegviidu nimi ei tulegi sõnadest "aega veetma", kuigi tegemist on kauni suvituskohaga, vaid see pidavat pärinema 18. sajandist, kui läbi soode ja rabade rajati Piibe maanteed. Maantee ehitamine võttis väga kaua aega ja sellest tuligi nimi Aegviidu. Aegviidut on nimetatud ka Charlotenhoffiks (kui Aegviidu alad kuulusid parun Huenele, kes nimetas selle oma tütre järgi). Vahel kutsutakse Aegviidut ka Kõrvemaa pealinnaks.
Rahvastik.
Aegviidu sõprusvald oli Ylihärmä vald Soomes.


Anija vald.
Anija vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Harjumaal. Ta paikneb Ida-Harjumaal ja on oma 517 km² pindalaga vabariigis kolmandal kohal. Anija valda praegused piirid fikseeriti 11. juulil 2002, mil liitusid tollane Anija vald ja Kehra linn.
Anija valda ümbritsevad Kose, Raasiku, Jõelähtme, Kõue, Aegviidu ja Kuusalu vald Harju maakonnas, Albu vald Järva maakonnas ning Tapa vald Lääne-Virumaal.
Vald hõlmab ajaloolise Harju-Jaani kirikukihelkonna idaosa, mõningaid alasid ajaloolise Kose kirikukihelkonna põhjaosas (Pikva, Alavere ja Voose ümbrus) ning vähese asustusega metsaseid alasid ajaloolise Ambla kirikukihelkonna lääneosas (Mustjõe ja Pillapalu ümbruses).
Linn.
Anija vallas asub üks linn – Kehra.
Ajalugu.
Anija vald on asutatud 19. sajandil Anija mõisa territooriumi talumaid hõlmava tüüpilise mõisavallana. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel toimunud valdade liitmisel muutus vald algsest suuremaks, hõlmates selle järel ka Paasiku, Kehra jt mõisatele kuulunud maid. Vald likvideeriti 1950. aasta haldusreformiga (analoogiliselt teiste Eesti valdadega) ning taastati nõukogudeaegse Anija külanõukogu põhjal ja piirides 16. jaanuaril 1992. Oma praegused piirid sai vald 2002. aastal, mil vallaga ühines Kehra linn (mis varem oli eraldiseisev omavalitsusüksus, mida Anija vald rõngasvallana ümbritses).
Valla praegusest kolmekümne ühest külast mainiti esmakordselt 1241. aastal välja antud Taani hindamisraamatus neljateistkümmet küla. Valla maa-alal asusid mitmed mõisad - 1914. aasta seisuga oli nendeks Anija, Paasiku, Kehra, Kaunissaare, Kaserahu, Pikva ja Alavere peamõisad, lisaks veel mitmeid kõrval- ja karjamõisaid.
Vallale nime andnud Anija mõisast on kirjalikke teateid 1482. aastast. Mõisnikuks oli siis rüütel Herman Soge (Zoege).
Välislingid.
Anija vald


Rannamõisa kirik.
Rannamõisa kirik asub Harjumaal Harku vallas. Kirik on ehitatud 1901. aastal ja pühitsetud pühakojaks 17. juulil 1905.
Aastal 2000 valiti Rannamõisa kirik asutuste seast Harku valla heakorrakonkursi võitjaks.
Rannamõisa kirik asub Tallinna–Rannamõisa–Kloogaranna tee ääres, Tabasalust paar kilomeetrit Vääna-Jõesuu pool.
Kirikut kasutab EELK Rannamõisa kogudus.


Kõrisõlm.
pisi
Inimese kõri asetseb kõhrest toestikus, mida seovad sidemed ja lihas. Eespool on kilpkõhr, mis tekitab kaela eesmisse ossa muhu, mida nimetatakse kõrisõlmeks ehk aadamaõunaks (ladina keeles) "pomum Adami", meditsiiniline termin "prominentia laryngea"). See on koht, kus kilpkõhre kaks plaati kokku saavad (keeleluu all).
Kõrisõlme kujunemine.
Poistel kasvab kõri puberteedieas meessuguhormoonide tõttu tunduvalt rohkem kui tüdrukutel, mistõttu aadamaõun on täiskasvanud meestel palju silmatorkavam kui naistel ning puberteedieelsetel tüdrukutel ja poistel. See kõri kasvamine tekitab teismelistel poistel ka häälemurde.
Esteetiline ja erootiline mõju.
Transseksuaalsetel naistel võib aadamaõun jääda silmatorkavaks. Aadamaõuna vähendamiseks tehakse mõnikord plastiline operatsioon. Seda operatsiooni ("trachea shave") tehakse mõnikord ka meestele kosmeetilise operatsioonina. Teisalt võib silmatorkav aadamaõun mõjuda ka erootiliselt, eriti homoerootiliselt erutavana ning seda kiputakse seostama seksuaalse võimekusega.
Pulsi leidmine.
Kui esmaabi vajaval haigel ei õnnestu leida pulssi randmelt, siis otsitakse seda kolme keskmise sõrmega aadamaõuna ühelt küljelt.
Aadamaõun võitluskunstides.
Jaapani võitluskunstis on aadamaõuna ründamine üks võtteid.
Nime päritolu.
Arvatakse, et aadamaõuna nimetus tuleb kujutlusest, et selle põhjuseks on keelatud vili, mis Aadamale kurku kinni jäi.
Aadamaõun primaatidel.
Aadamaõun esineb ka teiste primaadiliikide isasisenditel.


Austraalia Grand Prix.
Austraalia Grand Prix on Austraalias peetav võidusõit suurele auhinnale, praegu Vormel 1 maailmameistrivõistluste esimene etapp.
Tähtsaid võidusõite on Austraalias peetud juba alates 20. sajandi esimesest poolest, kui võistlussarja F1 (Vormel 1) veel olemaski ei olnud. 1950. aastatel sõideti mitu korda Albert Parki rajal, kuid maailmameistrivõistluste kavasse seda ei võetud, olgugi et paljud kuulsad tähed võistlustest osa võtsid.
Austraalia etapp sai Vormel 1 maailmameistrivõistluste osaks aastal 1985, kui Adelaide'i tänavaringrajal peeti viimane etapp. Ringrada oli kurikuulus oma raskuse poolest, eriti sõitjatele ja käigukastidele. Kõige kuulsam sõit peeti kahtlematult aastal 1986, kus Nigel Mansell, Nelson Piquet ja Alain Prost võitlesid ikka tiitli pärast. Mansell vajas vaid kolmandat kohta, et kindlustada maailmameistritiitel, samal ajal kui Prost ja Piquet vajasid võitu ja seda, et Mansell halvema kui kolmanda koha saaks. Mansell juhtis sõitu piisava eduga ja ainult paar ringi oli lõpuni jäänud, kui tema vormeli tagumine ratas auto küljest suure kiiruse juures lahti tuli ja ära "lendas". Auto tekitas stardisirge lõpus tohutult sädemeid, kui põhi mööda asfalti libises. Mansellil õnnestus saavutada auto üle kontroll ning juhtida raja kõrvale ohutusse kohta. Prost võttis esikoha ja võitis meistrivõistlused. Ka Prost oli ebaõnnestumisele lähedal, kui tema autol auringi läbides kütus otsa sai.
1996. aastal vahetati Austraalia Grand Prix toimumiskoht Melbourne'i vastu, kus oli uuesti üles ehitatud Albert Parki tänavaringrada. See tekitas vastuolusid, sest mitmed austraallased olid vastu avaliku pargi lühiajalisele sulgemisele igal aastal võidusõitude tarbeks. Väideti, et valitsus oleks pidanud sama rahaga kuhugi mujale raja ehitama. Valitsus õigustas oma seisukohti sellega, et etapi toimumise korral on majanduslik kasu palju suurem kui raja ehitamiseks ja etapi korraldamiseks kuluv raha.
2001. aastal toimus Albert Parki ringrajal avarii, kui Ralf Schumacheri ja Jacques Villeneuve'i vahelisest kokkupõrkest rehv läbi raja barjääris olnud tühimiku välja lendas, tappes vabatahtliku rajatöötaja.
2002. aasta sündmustest väärib mainimist austraalia võidusõitja Mark Webber, kes oma Minardiga suutis teiste ebaõnne ära kasutades viiendal kohal lõpetada. Ta suutis oma selja taga hoida palju kiiremini liikunud soomlast Mika Salot Toyotal. Webberist ja Minardi võistkonna pealikust Paul Stoddartist said silmapilkselt rahvuskangelased, varjutades isegi Michael Schumacheri võitu.
2005. aastal võitis sõidu Giancarlo Fisichella.
Vaata ka.
Austraalia Grand Prix


Vormel 1 etappide loend.
Vormel 1 etappide loend loetleb Vormel 1 etappe, kusjuures ringrajad ei ole tähtsad. Ringradade kohta vaata Vormel 1 ringradade loend.
Etappide loend
*


1856.
1856. aasta (MDCCCLVI) oli 19. sajandi 56. aasta.


1851.
1851. aasta (MDCCCLI) oli 19. sajandi 51. aasta.


1855.
1855. aasta (MDCCCLV) oli 19. sajandi 55. aasta.


1854.
1854. aasta (MDCCCLIV) oli 19. sajandi 54. aasta.


1853.
1853. aasta (MDCCCLIII) oli 19. sajandi 53. aasta.


1852.
1852. aasta (MDCCCLII) oli 19. sajandi 52. aasta.


1850.
1850. aasta (MDCCCL) oli 19. sajandi 50. aasta.


1849.
1849. aasta (MDCCCXLIX) oli 19. sajandi 49. aasta.


1844.
1844. aasta (MDCCCXLIV) oli 19. sajandi 44. aasta.


1848.
1848. aasta (MDCCCXLVIII) oli 19. sajandi 48. aasta.


1847.
1847. aasta (MDCCCXLVII) oli 19. sajandi 47. aasta.


1846.
1846. aasta (MDCCCXLVI) oli 19. sajandi 46. aasta.


1845.
1845. aasta (MDCCCXLV) oli 19. sajandi 45. aasta.


1843.
1843. aasta (MDCCCXLIII) oli 19. sajandi 43. aasta.


1842.
1842. aasta (MDCCCXLII) oli 19. sajandi 42. aasta.


1841.
1841. aasta (MDCCCXLI) oli 19. sajandi 41. aasta.


1840.
1840. aasta (MDCCCXL) oli 19. sajandi 40. aasta.


1839.
1839. aasta (MDCCCXXXIX) oli 19. sajandi 39. aasta.


1838.
1838. aasta (MDCCCXXXVIII) oli 19. sajandi 38. aasta.


1837.
1837. aasta (MDCCCXXXVII) oli 19. sajandi 37. aasta.


1836.
1836. aasta (MDCCCXXXVI) oli 19. sajandi 36. aasta.


1835.
1835. aasta (MDCCCXXXV) oli 19. sajandi 35. aasta.


1834.
1834. aasta (MDCCCXXXIV) oli 19. sajandi 34. aasta.


1833.
1833. aasta (MDCCCXXXIII) oli 19. sajandi 33. aasta.


1832.
1832. aasta (MDCCCXXXII) oli 19. sajandi 32. aasta.


1831.
1831. aasta (MDCCCXXXI) oli 19. sajandi 31. aasta.


1830.
1830. aasta (MDCCCXXX) oli 19. sajandi 30. aasta.


1829.
1829. aasta (MDCCCXXIX) oli 19. sajandi 29. aasta.


1828.
1828. aasta (MDCCCXXVIII) oli 19. sajandi 28. aasta.


1827.
1827. aasta (MDCCCXXVII) oli 19. sajandi 27. aasta.


1826.
1826. aasta (MDCCCXXVI) oli 19. sajandi 26. aasta.


1825.
1825. aasta (MDCCCXXV) oli 19. sajandi 25. aasta.


1824.
1824. aasta (MDCCCXXIV) oli 19. sajandi 24. aasta.


1823.
1823. aasta (MDCCCXXIII) oli 19. sajandi 23. aasta.


1822.
1822. aasta (MDCCCXXII) oli 19. sajandi 22. aasta.


1821.
1821. aasta (MDCCCXXI) oli 19. sajandi 21. aasta.


1820.
1820. aasta (MDCCCXX) oli 19. sajandi 20. aasta.


1819.
1819. aasta (MDCCCXIX) oli 19. sajandi 19. aasta.


1818.
1818. aasta (MDCCCXVIII) oli 19. sajandi 18. aasta.


1817.
1817. aasta (MDCCCXVII) oli 19. sajandi 17. aasta.


1816.
1816. aasta (MDCCCXVI) oli 19. sajandi 16. aasta.


1815.
1815. aasta (MDCCCXV) oli 19. sajandi 15. aasta.


1814.
1814. aasta (MDCCCXIV) oli 19. sajandi 14. aasta.


1812.
1812. aasta (MDCCCXII) oli 19. sajandi 12. aasta.


1811.
1811. aasta (MDCCCXI) oli 19. sajandi 11. aasta.


1810.
1810. aasta (MDCCCX) oli 19. sajandi 10. aasta.


1809.
1809. aasta (MDCCCIX) oli 19. sajandi 9. aasta.


1808.
1808. aasta (MDCCCVIII) oli 19. sajandi 8. aasta.


1807.
1807. aasta (MDCCCVII) oli 19. sajandi 7. aasta.


1806.
1806. aasta (MDCCCVI) oli 19. sajandi 6. aasta.


1805.
1805. aasta (MDCCCV) oli 19. sajandi 5. aasta.


1804.
1804. aasta (MDCCCIV) oli 19. sajandi 4. aasta.


1803.
1803. aasta (MDCCCIII) oli 19. sajandi 3. aasta.


1802.
1802. aasta (MDCCCII) oli 19. sajandi 2. aasta.


1801.
1801. aasta (MDCCCI) oli 19. sajandi 1. aasta.


1800.
1800. aasta (MDCCC) oli 18. sajandi 100. aasta.


Tsink.
Tsink (sümbol: Zn) on keemiline element järjenumbriga 30, metall.
Tal on 4 stabiilset isotoopi massiarvudega 64, 66, 67 ja 68.
Normaaltingimustel on tsingi tihedus 7,14 g/cm³. Tema sulamistemperatuur on 419°C ja keemistemperatuur on 907°C.
Tsink on keskmise reageerimisvõimega sinakashall metall, mis tuhmub niiske õhu käes ja põleb õhus ereda, sinakas-rohelise leegiga, eraldades tsinkoksiidi suitsu.
See reageerib hapetega, alkaanidega ja teiste mittemetallidega. Liitainena reageerib tsink lahjendatud hapetega, vabastades reageerimise käigus vesiniku. Tsingi levinuim oksüdatsiooniaste on +2. Temperatuuril 100 °C kuni 210 °C on tsink vormitav ning sellele võib anda erinevaid kujusid. Olles aga kuumutatud üle 210 °C muutub see metall rabedaks ning vormimisel pulbristub see kergesti. Magneetilised omadused tsingil puuduvad.
Rakendusalad.
Tsink on enimkasutavatest metallidest neljandal kohal. Kasutatavuse poolest edestavad seda vaid raud, alumiinium ja vask.
• Tsinki kasutatakse terase galvaniseerimiseks, et korrosiooni ära hoida
• Tsinki kasutatakse sellistel sulamites nagu messing, nikliga kaetud hõbe, uushõbe ning samuti ka trükimasinate metallina ning tinutamisel
• Tsingist on vermitud münte, alates 1982. aastast on USA 1-sendiste müntide südamik tsingist
• Tsinki kasutatakse survevalandina, eriti autotööstuses
• Tsinki kasutatakse patareides anoodina patareides
• Tsinki kasutatakse kaitsetoimelise anoodina paatidel ja laevadel, millel kasutatakse katoodilist pihustamist, et vältida korrosiooni
• Tsinki kasutatakse tänapäevases oreliehituses tavapärase plii/tina sulamite asendamiseks, kuna see on tonaalselt peaaegu eristamatu pliist/tinast. Samuti on see praktilisem kokkuhoidlikkuse mõistes ning kergema massiga.
• Tsinkkloriidi kasutatakse deodorandina ning isegi puidu säilitusvahendina
• Tsinksulfiidi kasutatakse luminestsentsi värvainena kellaosutitel ja muudel esemetel, mis pimedas helendavad
• Tsink sisaldub enamustes vitamiinides. Arvatakse, et sellel on antioksüdandi omadused, mis kaitsevad enneaegse naha ja lihaste vananemise eest.
Tsingi ajalugu.
Sõna „tsink“ on ebatavaline ja selle päritolu pole teada. Tõenäoliselt kasutas esmakordselt seda nime Paracelsus, Šveitsis sündinud sakslasest keemik, kes kasutas sõna „Zincum“ 16. sajandil. See sõna tähendab saksa keeles ilmselt „hamba-sarnanast, teravaotsalist või sakilist osa“, ja kuna tsingi metalli kristallid on okka-sarnased, siis näib selle päritolu üsna usaldustäratav.
Iidses Indias oli tsingi tootmine väga levinud. Paljud kaevandamiskohad „Zawari kaevandustes“ töötasid isegi vahemikus 1300-1000 e.Kr. Tsingisulamid on kasutusel olnud sajandeid.
Messingist esemeid, mis pärinevad aastatest 1400-1000 e.Kr on leitud Iisraeli aladel ning 87%-ilise tsingisisaldusega asju on leitud eelajaloolises Transilvaanias.
Madala keemistemperatuuri ja selle metalli tugeva reageerimisvõime tõttu ei suudetud iidsetel aegadel mõista selle metalli tõelist loomust.
Sulatamine ja ebapuhta tsingi eraldamine teostati esmakordselt umbes aastal 1200 Indias. Hiinas ei õpitud seda tehnikat tundma kuni 17-nda sajandini. Läänes tunti ebapuhta tsingi jäänuseid põletusahjudes juba antiikajast, kuid siis peeti seda väärtusetuks kraamiks.
Puhas tsink Läänes.
Metallurg Andreas Libavius sai 1597. aastal koguse tsinki selle puhtal kujul, mida tollaseni Läänes ei tuntud. Libavius tuvastas selle kui India tina. Seda imporditi korduvalt Idamaadest Euroopasse 17-ndal sajandil ja 18-nda sajandi esimesel poolel, kuid sellel ajal oli see väga kallis.
Metallilise tsingi eraldamine Idamaades võis olla saavutatud mitmete inimeste poolt teistest sõltumatult.
Idamaade kaupmehed tõid Inglismaale tsinki 1700-ndatel aastatel. Arvatakse, et koos sellega tõid nad endaga kaasa ka selle sulatamise saladuse, kuid tõendid selle kohta puuduvad.
1742.aastal roostlasest keemik Anton von Swab destilleeris tsingi kalamiinist.
Tsingi puhta metallina avastajaks peetakse tihti sakslast Andreas Marggraf´i
Bioloogiline roll.
Tsink on esmatähtis element, mis on vajalik elus püsimiseks.
Tsink leidub austrites, enamikus loomsetes valkudes, ubades, pähklites, mandlites, teraviljas, kõrvitsa seemnetes ja päevalille seemnetes.
Kliinilised uuringud on näidanud, et tsink liidetud antioksüdantidega, võib aeglustada lihaste vanusest olenevat degeneratsiooni.
Tsingi toksilisus.
Ehkki tsink on vajalik selleks, et keha oleks terve, võib liiga suur kogus tsinki olla kahjulik.
Tsingi kaevandusi on terves maailmas ning suuremad tootjad on Hiinas, Austraalias ja Peruus.2005. aastal tootis Hiina peaagu ühe neljandiku kogu tsingi toodangust. Tsingi metalli toodetakse kasutades ekstraktiivset metallurgiat.
Sulamid.
Kõige laialdasemalt kasutatav tsingi sulam on messing, milles vask on sulatatud 9%-ilise kuni 45%-ilise tsingi osakaaluga.
Metallilist tsinki ei loeta mürgiseks, kuid vabad tsingi ioonid lahuses on väga mürgised.


Püha Esimärter Stefanose kirik.
Püha Esimärter Stefanose kirik on kirik Harjumaal Harkujärve külas. See ehitati 1994. aastal.
Kiriku arhitekt oli Jaak Kuriks ja ehituse metseeniks oli Aino Järvesoo.
Püha Esimärter Stefanose kirik kuulub Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku Harkujärve Püha Esimärter Stefanose kogudusele. See on väike kogudus, kelle teenimises sulanduvad karismaatilisus ja liturgilisus.
Kiriku aadress on Kiriku tee 2, Harkujärve küla, Harjumaa.


Gallium.
Gallium on keemiline element järjenumbriga 31.
Tal on kaks stabiilset isotoopi massiarvudega 69 ja 71.
Normaaltingimustel stabiilne vorm on hõbedane tahke aine tihedusega 5,9 g/cm³.
Galliumil on eripärased füüsikalised omadused. Nimelt sulab tahke gallium temperatuuril 29,8 kraadi Celsiust ja tõmbub seejuures umbes 3,1% kokku. Sulagalliumil aga on tugev kalduvus alla jahtuda, mistõttu ta võib toatemperatuuril pikka aega vedelana püsida ja tahke galliumi saamiseks on sageli vaja olemasolev tahke gallium vedela galliumiga kokkupuutesse viia. Kuid gallium võib ka iseenesest tahkuda ja kuna ta tahkudes paisub, on see ohtlik nõudele, kus gallium on. Samuti moodustab gallium paljude metallidega sulameid; see kahjustab neid metalle.
Elavhõbedaga gallium ei segune. Erinevalt elavhõbedast on galliumil väga kõrge keemistemperatuur: 2204 kraadi Celsiust, mistõttu vedel gallium aurab vähe isegi kõrgel temperatuuril. Erinevalt elavhõbedast märgab gallium hästi klaasi ja portselani, moodustades hea peegelkihi.
Galliumi ühendid arseeniga võimaldavad luua väga heade omadustega pooljuhte, mille elektrilised parameetrid ja temperatuuritaluvus on tunduvalt paremad kui räni (Si) baasil loodud pooljuhtidel. Galliumarseniid (GaAs) on pooljuhtseadiste uuema põlvkonna materjal.


Arseen.
pisi
Arseen on keemiline element järjenumbriga 33.
Nimi tuleb kreekakeelsest sõnast "arsenikon" 'mehelik, tugev', millega Dioskurides 1. sajandil nimetas auripigmenti tema tugeva mürgisuse pärast. Nimetust mõjutas nähtavasti selle mineraali pärsiakeelne nimetus "zarnik" 'kuldkollane', mis oli teada semi keelte vahendusel (praegu زرنيخ).
Arseeniühendid on tuntud juba antiikajast. Keemilise elemendina määratles arseeni Antoine Lavoisier aastal 1789.
Arseenil on üks stabiilne isotoop massiarvuga 75.
Ta esineb mitme allotroopse vormina. Normaaltingimustel on stabiilseim hall, rabe tahke aine tihedusega 5,7 g/cm³. Atmosfäärirõhul kuumutamisel arseen ei sula, vaid sublimeerub temperatuuril 614 kraadi Celsiust. Kõrgemal rõhul sulab arseen temperatuuril 817 kraadi Celsiust.
Arseeniühendeid on palju ja arseeni varud on praktiliselt piiramatud. Lihtainena esineb arseen harva.
Kõik vees lahustuvad arseeniühendid on inimorganismile mürgised. Tuntuim neist on As4O6 ehk rahvapäraselt arseenik. Surmav kogus inimesele on 0,05...0,1 g. Pikka aega arvati, et Napoleon I suri arseenimürgitusse. Arseeni kasutatakse ka rotimürkide koostises.
Galliumi ühendid arseeniga võimaldavad luua väga heade omadustega pooljuhte, mille elektrilised parameetrid ja temperatuuritaluvus on tunduvalt paremad kui räni (Si) baasil loodud pooljuhtidel. Galliumarseniid (GaAs) on pooljuhtseadiste uuema põlvkonna materjal.


Seleen.
Seleen on keemiline element järjenumbriga 34, mittemetall.
Tal on 6 stabiilset isotoopi massiarvudega 74, 76, 77, 78, 80 ja 82.
Seleenil on mitu allotroopset vormi. Levinuim neist on hall pooljuhtiv tahke aine tihedusega 4,8 g/cm³, mis sulab temperatuuril 217°C ja keeb temperatuuril 684°C.


Krüptoon.
Krüptoon (tähis Kr) on element järjekorranumbriga 36. Selle nimi on tuletatud kreeka keelsest sõnast "κρυπτός" ("kryptós") ja tähendab "peidetud". Tal on 6 stabiilset isotoopi ja umbes 30 ebastabiilset isotoopi. Krüptooni avastasid William Ramsay ja Morris Travers 1898. aastal Suurbritannias. Aastatel 1960–1983 kasutati krüptooni meetri pikkuse defineerimiseks.
Omadustelt on krüptoon lõhnatu, maitsetu, värvitu väärisgaas. Seda kasutatakse valgustite, valgusreklaamide ja laserite valmistamiseks. Krüptooni leidub Maa atmosfääris ja selle kontsentratsioon on 1 ppm. Krüptooni toodetakse õhust fraktsioneeriva destillatsiooni abil.
Ajalugu.
Krüptooni avastaja William Ramsay oma laboris töötamas.
Krüptoon avastati Suurbritannias 1898. aastal. Avastajateks olid šoti keemik Sir William Ramsay ja inglise keemik Morris Travers. Nad leidsid krüptooni jääkidest, mis olid järgi jäänud peale suurema osa vedeldatud õhu komponentide aurustamist. Mõni nädal hiljem avastati sarnase protsessi abil neoon. William Ramsay sai 1904. aastal Nobeli keemiaauhinna mitme väärisgaasi, sealhulgas krüptooni avastamise eest.
Aastal 1960. defineeriti meeter rahvusvahelise kokkuleppe alusel krüptoon-86-e vaakumis emiteeritava oranži lainepikkuse (605.78 nanomeetrit) järgi: üks meeter võrdus 1 650 763,73 kordse lainepikkusega. See kokkulepe asendas pikka aega kasutusel olnud meetri standardi, milleks oli plaatina ja iriidiumi sulamist tehtud varras, mida hoiti Pariisis. Varda pikkuseks loeti algselt ühte kümnendmiljondikku Maa polaarümbermõõdu kvadrandist. Krüptoonil põhinev definitsioon asendati omakorda 1983. aasta oktoobris, kui Rahvusvaheline Kaalude ja Mõõtude Büroo defineeris meetri teepikkusena, mille valgus läbib vaakumis 1/299 792 458 sekundi jooksul.
Omadused.
Krüptooni iseloomustavad mitu teravat spektrijoont, tugevamad neist roheline ja kollane. See on üks uraani lõhestumise produkte. Tahke krüptoon on valget värvi ja kristalliline, kuubilise tahktsentreeritud kristallvõrega nagu teised väärisgaasid (välja arvatud heelium, mis on heksagonaalse tihepakendatud kristallstruktuur).
Isotoobid.
Omadustelt on krüptoon väärisgaas. Ta kondenseerub temperatuuril –153 kraadi Celsiust ja tahkub temperatuuril –157 kraadi Celsiust. Looduslikul krüptoonil on kuus stabiilset isotoopi (78Kr, 80Kr, 82Kr, 83Kr, 84Kr, 86Kr), lisaks tuntakse umbes kolmekümmet ebastabiilset isotoopi ja tuumaisomeeri. 81Kr tekib atmosfäärireaktsioonide käigus looduslikust krüptoonist. See on radioaktiivne, poolestusajaga 230 000 aastat. Krüptoon on veepinna läheduses äärmiselt lenduv, kuid 81Kr-i kasutatakse vana (50000–800 000 aastat vana) pinnavee vanuse määramiseks.
85Kr on inertne radioaktiivne väärisgaas 10,76 aastase poolestusajaga. Seda tekib uraani ja plutooniumi lagunemisel, näiteks tuumapommi katsetuste käigus või tuumareaktoris. 85Kr-e vabaneb kütusevarraste ümbertöötlemisel. Selle kontsentratsioon on konvektsiooni tõttu Põhjapoolusel on 30% suurem, kui Lõunapoolusel.
Keemilised omadused.
Nagu ka teised väärisgaasid, on krüptoon keemiliselt väheaktiivne. Kuid peale esimese ksenooni ühendi edukat sünteesi 1962. aastal, teatati krüptoon difluoriidi (KrF2) sünteesist 1963. aastal. Samal aastal eatati ka KrF4 sünteesimisest Grosse ja tema meeskonna poolt, kuid see osutus hiljem veaks. On kinnitamata teateid baariumi soolast krüptooni hapnikhappega. ArKr+ ja KrH+ mitmeaatomilisi ioone on uuritud ja leidub tõendeid KrXe ja KrXe+ eksistentsi kohta.
Peale fluoriidide on leitud ka teisi krüptooni aatomeid sisaldavaid ühendeid. KrF2 ja B(OTeF5) reaktsioonil tekib ebastabiilne ühend Kr(OTeF5), mis sisaldab krüptooni-hapniku sidet. Krüptooni-lämmastiku side leidub [HC≡N–Kr–F]+ katioonis, mis tekib KrF2 [HC≡NH]+[AsF6]- reageerimisel temperatuuril alla −50 °C. On teateid, et HKrCN and HKrC≡CH on stabiilsed temperatuuridel alla 40 K.
Esinemine looduses.
Maal on säilinud kõik väärisgaasid peale heeliumi, mis olid olemas Maa tekkimise ajal. Krüptooni sisaldus atmosfääris on umbes 1 ppm. Seda on võimalik eraldada vedelast õhust fraktsioneeriva destillatsiooni abil. Krüptooni täpset kogust kosmoses ei teata, kuna see sattub sinna meteoriitide ja päikesetuulte tõttu. Esmaste mõõtmiste tulemuste põhjal leidub seda kosmoses ülekülluses. Marsi atmosfääri krüptooni sisaldus on umbes 0,3 ppm-i.
Rakendused.
Krüptoon helendab kõrgepingega elektriväljas sinakas-valgelt.
Tänu mitmetele spektrijoontele näib ioniseeritud krüptooni helendus valgena, mistõttu on krüptooni sisaldavad pirnid suurepäraseks valge valguse allikaks fotograafias. Krüptooni kasutatakse teatud tüüpi kiirkaamerate välkude valmistamiseks. Krüptooni kasutatakse kombinatsioonis teiste gaasidega ka rohekas-kollaste valgusreklaamide valmistamiseks.
Krüptooni ja argooni segu kasutatakse luminofoorlampide valmistamisel. See vähendab pirnide elektritarbimist, kuid tõstab nende hinda ja vähendab valguse eraldumist. Krüptoon maksab umbes 100 korda rohkem kui argoon. Krüptooni (koos ksenooniga) kasutatakse ka hõõglampide täitmiseks, et vähendada täidise aurustumist ja lubada suuremaid temperatuure kasutamisel. Tulemuseks on heledam ja sinakam valgus kui tavalistes lampides.
Krüptooni valget helendust kasutatakse tihti ka värviliste gaaslahenduslampide puhul, mis lihtsalt soovitud värviga kaetakse. Näiteks "neoon"-reklaamtahvlid, kus tähed on eri värvi, on tihti täielikult krüptoonipõhised. Krüptoon emiteerib ka oluliselt võimsamat valgust spektri punases osas, mistõttu kasutatakse suure võimsusega laseršõudel punase valguse saamiseks tihti just krüptoonlasereid, mille spektrist punane valgus peeglitega eraldatakse, tavapärasemate neoon-heelium laserite asemel, mille võimsus ei ole lihtsalt piisav.
Krüptoon on oluline krüptoon fluoriid laserite tootmisel ja kasutamisel. Need laserid on olulisel kohal tuumafusiooni energeetika uurimisel. Laserikiirel on suur koherentsus ja lühike lainepikkus.
Eksperimentaalses osakestefüüsikas kasutatakse vedelat krüptooni pool-homogeensete elektromagnetiliste kalorimeetrite valmistamiseks. Märkimisväärseks näiteks on kalorimeeter, mida CERN kasutas eksperimendis NA48 ja mis sisaldas umbes 27 tonni vedelat krüptooni. Selline kasutus on siiski haruldane, sest pigem kasutatakse odavamat vedelat argooni. Krüptooni eeliseks on väiksem Molière raadius, täpsemalt 4,7 sentimeetrit, mis lubab head ruumilist eraldatust ja väikest kattuvust.
83Kr-e kasutatakse magnetresonantstomograafias õhuteedest pildi saamisel. Eriti kasutatakse seda eristamaks õhuteid sisaldavaid hüdrofoobseid ja hüdrofiilseid pindasid.
Kuigi ka ksenooni saaks kompuutertomograafias kasutada mingi piirkonna õhuvarustuse hindamiseks, saab see oma anesteetiliste omaduste tõttu moodustada kuni 35% hingamisgaasist. Kui kasutada hingamissegu, mis sisaldab 30% ksenooni ja 30% krüptooni, siis saavutatakse sama efektiivsus, mis oleks 40% ksenooni sisaldaval hingamissegul, samas välditakse suure ksenooni kontsentratsiooni korral tekkivaid ebasoovitavaid kõrvalmõjusid.
Ohutus.
Krüptooni loetakse mitte-toksiliseks lämmatavaks gaasiks. Krüptooni narkootiline potentsiaal on seitse korda suurem kui õhul. Gaaside segu, mis sisaldab 50% krüptooni ja 50% õhku, sisse hingamine põhjustaks narkoosi, mis sarnaneb õhu sissehingamisele neljakordse atmosfääri rõhu all. See on võrreldav sukeldumisega 30 meetri sügavusele (vaata ka: lämmastikunarkoos) ja võib potentsiaalselt kõiki selle sissehingajaid mõjutada. Samas sisaldaks selline segu ainult 10% hapniku, nii et hüpoksia oleks tõsisem mure.


Rubiidium.
Rubiidium on keemiline element järjenumbriga 37.
Ta esineb looduses kahe isotoobina. Rubiidium-85 on stabiilne. Rubiidium-87 on radioaktiivne, poolestusajaga 47 miljardit aastat.
Normaaltingimustel on ta pehme hõbedane metall tihedusega 1,53 g/cm3, mis sulab temperatuuril 39 kraadi Celsiust ja keeb temperatuuril 688 kraadi Celsiust.
Keemiliselt on rubiidium väga aktiivne. Reaktsioon õhuhapnikuga põhjustab rubiidiumi iseenesliku süttimise õhu käes.
Rubiidiumi koos tseesiumiga avastasid 1860. aastal saksa keemik Robert Wilhelm Bunsen ja saksa füüsik Gustav Robert Kirchhoff.


Nõmme Rahu kirik.
Nõmme Rahu kirik on kirik Tallinnas Nõmmel, mida kasutab EELK Nõmme Rahu kogudus. See on Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel 2. veebruaril 1918 sõlmitud Tartu rahulepingu mälestuskirik.
Ajalugu.
Nõmme Rahu kiriku hoone ehitas Nikolai von Glehn 1901. aastal tööstushooneks. Hoone arhitekt oli Friedrich Wendach.
1904. aastal anti hoone vennastekogudusele, 1905. aastast on seal peetud luteriusu teenistusi. 1913. aastal sai tehasehoone kogudusekojaks, 1918 ehitati juurde torn.
Nõmme Rahu kirik saanud oma nime seoses Tartu rahulepinguga, kui 1924. aastal tegi tolleaegne koguduse õpetaja Anton Eilart vastava ettepaneku. Seejärel nimetati kirik Rahukirikuks ning kogudus Rahukoguduseks.
Rahu kiriku nimi on Rahu kirik 1924. aasta 30. märtsist.
1931. aastast on kirikuhoone säilinud muutumatuna.


Strontsium.
Strontsium on keemiline element, mille sümbol on Sr ja järjenumber 38. Kuulub perioodilisussüsteemi teise peaalarühma. Elektronkonfiguratsioonilt s2p6, on elemendi oksüdatsiooniaste ühendites alati II. Loovutab kergesti oma valentselektronid, muutudes kaht positiivset laengut kandvaks iooniks.
Strontsium on oma omadustelt pehme, kerge ja hõbevalge või kollaka värvusega väga reaktsioonivõimeline leelismuldmetall. Õhuga kokku puutudes kattub metallipind kollaka hapnikuühendite kihiga (õhu koostisosade ning metalli vahel toimuva reaktsiooni tulemusena), kuid on kaitstud edasise oksüdeerimise eest.
Looduslikult leidub teda strontsiumimineraalides, millest tähtsamad on strontsianiit (SrCO3) ja tsölestiin (SrSO4). Kui looduslik strontsium on püsiv, siis seevastu tema sünteetiline isotoop 90Sr on radioaktiivne, poolestusajaga 28,90 aastat.
Nii strontsium kui ka strontsianiit on oma nime saanud Strontiani küla järgi. Küla, kus metalli avastati, asub Šotimaal Loch Sunarti kaldal.
Iseloomulikud omadused.
Strontsium on hõbevalge kaltsiumist pehmem metall, mis veega kokku puutudes on veel reaktsioonivõimelisem – saadusteks on strontsiumhüdroksiid ja vesinik. Moodustuv hüdroksiid lahustub üsna hästi. Metalliline strontsium reageerib intensiivselt aktiivsete mittemetallidega juba tavalistes tingimustes. Õhuga kokkupuutudes annab produktideks kas strontsiumoksiidi või strontsium peroksiidi.
2Sr + O2 → 2SrO (strontsiumoksiid)
Sr + O2 → SrO2 (strontsiumperoksiid)
Nõrgal või mõõdukal soojendamisel reageerib halogeenidega. Vähem aktiivstega, näiteks lämmastiku, vesiniku, süsiniku ja räniga, reageerib strontsium kuumutamisel. Reaktsioonidel eraldub soojust.
Reageerides lämmastikuga on produktiks strontsiumnitriit.
Kui temperatuur on alla 380 °C, siis strontsium lämmastikuga ei reageeri ning võimalikuks saaduseks on ainult strontsiumioksiidid (SrO ja SrO2).
Kõrge reaktsioonivõime tõttu reageerib strontsium aktiivselt vee ja hapnikuga, mistõttu metalli looduses puhtal kujul ei leidu, vaid ainult seotult teiste ühenditega, nagu näiteks mineraalides strontsianiit (SrCO3) ja tsölestiin (SrSO4.)
Strontsiumit säilitatakse vedelas süsivesinikus nagu mineraalõlis, kinnijoodetud nõus või petrooleumis, et vältida oksüdeerumist. Õhus kattub strontsiumi pind juba toatemperatuuril kollaka hapnikuühendite kihiga.
Peenestatud pulbriline strontsium on toatemperatuuril isesüttiv. Strontsiumisoolad põlevad punase leegiga, mistõttu kasutatakse neid pürotehnika ja signaalrakketide tootmises. Maakoores esineb loodulik strontsium seguna neljast stabiilsest isotoobist., millest levinuim on 88Sr (88,56%).
Ajalugu.
Strontiumi avastamisloos on suur osa Strontiani küla pliikaevandusel Šotimaal. 1790. aastal avastas Adair Crawford, et strontsiumimaakide omadused erinevad tavaliste pehmete metallide omadustest. Ta järeldas, et Šoti mineraal on uut liiki metall, mida ei ole varem uuritud. 1793. aastal andis Glasgow’ ülikooli professor Thomas Charles Hope uuele mineraalile nimeks strontsianiit. Strontsium kui element oli seega tuvastatud, kuid mitte eraldatud. Elemendi eraldas Sir Humphry Davy 1808. aastal. Selleks kasutati elektrolüüsil segu strontsiumkloriidist ja elavhõbedaoksiidist. Jätkamaks leelismuldmetallide loetelu, muutis ta metalli nime strontiumiks.
Strontsiumi kasutati esmalt suhkru tootmisel suhkrupeedist. Kuigi Agustin-Pierre Dubrunfaut patendeeris 1849. aastal strontsiumhüdroksiidipõhise kristalliseerumisprotsessi, saabus läbimurre 1870. aastate esimesel poolel. 19. sajandil oli see Saksamaa suhkrutööstuse peamine meetod. Enne Esimest maailmasõda pruukis suhrutööstus 100 000 kuni 150 000 tonni strontsiumhüdroksiidi aastas. Kuigi strontsiumhüdroksiidi käideldi korduvalt, oli siiski tarvis piirata substituendi kadusid. See sai strontsianiidi taaskaevandamise ajendiks Saksamaal. See kestis, kuni alustati tsölestiini kaevandamisega Gloucestershire’is. Need kaks mineraali moodustasid kogu maailma strontsiumivarud aastatel 1884–1941.
Levik.
Strontsium on maakoores elementide levimuselt 15. kohal, esinedes keskmiselt 0,034% ulatuses kõigis tardkivimites. Strontsiumi leidub peamiselt kahe ühendina: strontsianiit (SrCO3) ja tsölestiin (SrSO4). Neist kahest mineraalist esineb tsölestiin settekivimites sobivamas kvantiteedis, mis muudab selle mineraali kaevandamise levinumaks. Kuna strontsiumi kasutatakse põhiliselt karbonaadi kujul, siis oleks strontsianiit eelistatum, kuid selle mineraali töötlemiseks on leitud vähe setteid.
Strontsiummetalli saab elektrolüüsida sulatatud strontsiumkloriidi segust kaaliumkloriidiga.
2 Cl- → Cl2 g + 2e-
Alternatiiviks on strontsiumoksiidi redutseerimine alumiiniumiga vaakumkeskkonnas temperatuuril, millel strontsium destilleerub välja.
Esineb kolm metallilise strontsiumi allotroopi, mille faasilisi üleminekuid märgistavad temperatuurid 235 ja 540 ºC.
Isotoobid.
Strontsiumil on neli püsivat, looduses esinevat isotoop: 84Sr (0,56%), 86Sr (9,86%), 87 (7,0%) ja Sr (82,58%). Neist on radiogeenne ainult 87Sr. 87Sr tekib radioaktiivse leelismetalli 87Rb lagunemisel. 87Rb poolestusaeg on 4,88*1010 aastat. Seega on igas materjalis kaht liiki päritoluga isotoop 87Sr: esiteks see osa, mis on moodustunud koos isotoopidega 84Sr, 86Sr ja 88Sr, ning teiseks 87Rb lagunemisel tekkinud osa. Suhtarv 87Sr/86Sr on geoloogilistes uurimustes esitatud parameetrina. Mineraalide ja kivide isotoopide relatsioon on vahemikus 0,7 kuni 4,0. Kuna strontsiumil on kaltsiumiga lähedane aatomiraadius, siis asendab see kergesti kaltsiumit mineraalides.
Teadaolevalt leidub kuusteist ebapüsivat isotoopi. Kõige suurema tähtsusega on 90Sr, mille poolestusaeg on 28,78 aastat ja 89Sr poolestusajaga 50,5 päeva. 90Sr on tuumapommi lõhkemise kõrvalsaadus, mis toob kaasa terviseprobleemi, sest see vahetab luudes välja kaltsiumi 90Sr on teadaolevalt üks kõige kõrgema energiaga beetakiirgur.
89Sr on lühikese elueaga tehislik radioaktiivne isotoop, mida kasutatakse meditsiinis luuvähi ravimisel. Teatud juhtudel, kui patsientidel on laialdased ja piinarikkad metafaasid, juhitakse isotoobi 89Sr radioaktiivne kiirgus sinna piirkonda, kus on luuprobleemid (kaltsiumisisaldus kõige suurem). 89Sr on manustatakse kui kloorisoolana (mis on lahustuv) ja kui seda lahustada füsioloogilises lahuses, siis saab seda süstida veeni. Tavaliselt ravitakse patsiente doosiga 150 MBq. Patsiendid peavad võtma kasutusele ettevaatusabinõud, sest nende uriin saastub radioaktiivse ainega. Beetaosakesed liiguvad luusiseselt 3,5 mm (energiaga 0,583 MeV) ja 6,5 mm koesiseselt, seega ei peeta vajalikuks patsiente raviperioodil isoleerida (küll aga lastest eraldada: 10–40 päeva ei tohi lapsed patsiendi süles istuda).
Kõige kergem isotoop on 73Sr; kõige raskem 107Sr.
Kõikidel teistel strontsiumi isotoopidel on poolestusajad lühemad kui 55 päeva, enamasti isegi alla 100 minuti.
Mõju inimesele.
Esimesed strontsiumi hoiatusilmingud olid seotud Urovi jõega. XIX sajandil asusid jõe kaldale elama Baikali äärest kasakad. Mullad olid viljakad, kliima hea. Mõne aasta pärast haigestusid ümberasujad salapärasesse haigusse, millega kaasnesid luude deformatsioonid (sarnased rahhiidiga) ja sagedased luumurrud. Strontsium ei ole mürkmetall (inimkehas 140 mg), kuid põhjustab ainevahetushäireid, kui teda sisaldub palju kas joogivees või toiduainetes.
Inimkeha absorbeerib strontsiumit nagu oleks see kaltsium. Keemilise sarnasuse tõttu ei ole strontsiumi stabiilsed vormid inim- ja loomorganimidele ohtlikud. Teatud kogustes võib strontsium olla isegi kasulik. Ainult radioaktiivne 90Sr on elutegevusele ohtlik, mis põhjustab leukeemiat ja teisi vähktõve vorme.


Ütrium.
Ütrium on keemiline element sümboliga Y ja aatomi numbriga 39. Ütrium on hõbeda-metallilise läikega siirdemetall, keemiliselt sarnane lantanoididega ja teda liigitatakse sageli kui "haruldane muldmetall"
Looduses pole kunagi leitud ütriumit puhta elemendina, alati on see seotud
lantanoididega. Selle ainus stabiilne isotoop, 89Y, on ka ainuke looduslikult esinevaid isotoope.
Aastal 1787 leidis Carl Axel Arrhenius Ytterby lähedalt Rootsist uue mineraali ja nimetas selle küla järgi ytterbite. Johan Gadolin avastas Arrheniuse proovist 1789. aastal ütrium oksiidi, ja Anders Gustaf Ekeberg nimetas selle "yttria". Ütrium, kui element eraldati esimest korda aastal 1828 Friedrich Wöhleri poolt.
Ütriumit kasutatakse eelkõige fosfooride valmistamiseks, näiteks punaseid fosfoore kasutatakse telerite kineskoopides (CRT), kuvarites ja Led-ekraanides. Muud kasutusviisid hõlmavad elektroodide, elektrolüütide, elektrooniliste filtrite, laserite ja ülijuhtide tootmist. Samuti ka mitmesugustes meditsiinilstes rakendustes ja erinevate materjalide tootmisel, et parandada nende omadusi. Ütriumi bioloogiline roll pole teada. Kokkupuuted ütriumi ühenditega võivad põhjustada inimestel kopsuhaigusi.
Tunnused.
Ütrium on pehme, hõbedaselt metallik, läikiv ja väga kristalliline siirdemetall 3. rühmas. Nagu võib järeldada perioodiliste suundumuste kaudu on ütrium vähem elektronegatiivne, kui temale eelnev metall skandium ja elektronegatiivsem, kui temale järgnev metall lantaan. Ütrium on esimene d-rühma element viiendas perioodis.
Puhas element on õhus suhteliselt stabiilne pakitud kujul, sest pinnale tekib kaitsev oksiidi (Y2O3) kiht. See kiht võib olla kuni 10 µm paksune, kui ütriumi kuumutatakse temperatuuril 750 °C veeauru keskkonnas. Kuid peenestatud ütrium on siiski õhus väga ebastabiilne; laastud või keerdkäigud metallis võivad süttida õhus temperatuuril üle 400 °C. Ütrium nitriid (YN) on moodustunud, kui metalli kuumutatakse temperatuuril 1000 °C lämmastiku keskkonnas.
Sarnasus lantanoididele.
Sarnasus ütriumi ja lantanoidide vahel on nii suur, et element on läbi aegade liigitatud koos nendega haruldaste muldmetallidega samasse gruppi ja looduses leidub ütrium alati koos lantanoididega muldmetallide mineraalides.
Keemiliselt meenutab ütrium neid elemente paremini, kui skandium, tema naaber perioodilisus tabelis. Kui füüsikalised omadused panna sõltuma aatomi numbrist, siis oleks see number 64,5–67,5 asetades ütriumi lantanoidide gadoliiniumi ja erbiumi vahele. Ütrium on suuruselt väga lähedal nn ütriumi gruppi kuulavate raskete lantanoidide ioonidele lahuses, seetõttu käitub nii, nagu oleks üks neist. Kuigi lantanoidid asuvad perioodilisus tabelis üks rida allpool, kui ütrium, võib sarnasus aatomi raadiuse vahel olla tingitud lantanoidide kokkutõmbumisest.
Üks vähestest olulistest erinevustest ütriumi ja lantnoidide vahel on see, et ütrium on peaaegu eranditult kolmevalentne, kuid ligikaudu poolel lantanoididest võib olla muu valentsolek, kui kolm.
Ühendid ja reaktsioonid.
Kui kolmevalentne siirdemetall, moodustab ütrium erinevaid anorgaanilisi ühendeid, tavaliselt oksüdeernud olekusse +3, loovutades kõik oma kolm valentselektroni. Hea näide on ütrium (III) oksiid (Y2O3), tuntud ka kui ütriumoksiid.
Ütrium moodutab vees lahustumatuid fluoriide, hüdroksiide ja oksalaate, kuid selle bromiid, kloriid, jodiid, lämmastik ja sulfaat on kõik vees lahustuvad. Y3+ ioon on lahuses värvitu, sest d ja f orbitaalidel puuduvad elektronid.
Vesi reageerib kergesti ütriumi ja selle ühenditega, moodustades Y2O3. Kontsentreeritud lämmastikhape ja vesinikfluoriidhape reageerivad ütriumiga aeglaselt, kuid ülejäänud tugevad happed suhteliselt kiiresti.
Halogeniididega moodustab ütrium trihalogeniide nagu ütrium(III)fluoriid (YF3), ütrium(III)kloriid (YCl3) ja ütrium(III)bromiid (YBr3) temperatuuril natukene üle 200 °C. Sarnaselt moodustavad erinevaid binaarseid ühendeid kõrematel temperatuuridel ütriumiga ka süsinik, fosfor, seleen, räni ja väävel.
Organoütrium keemia uurib ühendeid, mis sisaldavad süsinik-ütrium sidemeid. Mõnedes neist on teadaolevalt ütrium oksüdeerunud olekusse 0 (+2 olekut on täheldatud kloriidide sulamites ja +1 olekut oksiidi klastrites gaasifaasis).
Tuumasünteesid ja isotoobid.
Päikesesüsteemi loodi ütrium läbi tähe tuumasünteesi, peamiselt s-protsess (72%), aga ka r-protsess(28%). R-protsess koosneb kiirest neutronite püüdmisest kergematelt elementidelt supernoova plahvatse ajal. S-protsess on aeglane neutronite püüdmine kergematelt elementidelt pulseerivate punaste hiigtähtede seest.
Ütriumi isotoobid on kõige levinumad saadused uraaniumi tuuma lõhustumisel, mis esinevad tuumaplahvatustes ja tuumareaktorites. Seoses tuumajäätmete käitlemisega on kõige olulisemad ütriumi isotoobid 91Y ja 90Y, mille poolestumisajad on vastavalt 58,51 päeva ja 64 tundi. Kuigi 90Y-l on lühike poolestumisaeg, eksisteerib ta tänu tema vanem-isotoobile, strontsium–90 (90Sr), mille poolestumisaeg on 29 aastat.
Kõikidel grupi elementidel on veider aatomnumber ja seetõttu on neil vähe stabiilseid isotoope. Skandiumil on üks stabiilne isotoop ja samuti ka ütriumil 89Y, mis on ka ainuke looduslikult esinev isotoop.
Täheldatud on vähemalt 32 ütriumi sünteetilist isotoopi, aatommassi vahemikus 76–108. Kõige vähem stabiilne on 106Y, mille poolestusaeg on >150 ns (76Y poolestusaeg on >200 ns) ja kõige stabiilsem on 88Y poolestusajaga 106,626 päeva. Peale isotoopide 91Y, 87Y ja 90Y, vastavalt poolestusaegadega 58,51 päeva, 79,8 tundi ja 64 tundi, on ülejäänud isotoopide poolestusaeg vähem kui üks päev.
Ajalugu.
Rootsi armee leitnant, keemik ja kirglik kollektsionäärmineroloog Karl Arrhenius otsustas veeta 1787. aasta juulikuu väikeses külas Ytterbys Stokholmi lähedal. Vana mahajäetud karjäär Ytterby ümbruses oli Arrheniuse mineraloogiliste peamiseks uurimiste kohaks. Puhkus ei möödunud kasutult. Vanast karjäärist leidis Karl Arrhenius seniajani tundmatu uue mineraali. See oli raske must kivi, mis väliselt meenutas kivisütt.
Leitnant Arrhenius vaatles rõõmuga päikesekiirtes tuhmilt helkivat musta kivi. Sel ajal ta ei osanud oletadagi, et tema käes on mineraal, mis on keemias kõige huvitavamate haruldaste muldmetallide ajaloo aluseks.
Tundes suurt tõõmu, sattus Arrhenius uuele mineraalile nime otsides segadusse. Lõpuks nimetas ta mineraali küla järgi üterbiidiks. Üterbiit oli tähtsal kohal Karl Arrheniuse kollektsioonis.Seitse aastat hiljem sattus üterbiidi proov tuntud soome keemiku Johann Gadolini kätte. Uurinud hoolikalt saadud mineraali, avastas Gadolin uue, tundmatu elemendi oksiidi. See oksiid meenutas teatud omaduste poolest kaltsiumoksiidi ning oli sarnane ka alumiiniumoksiidiga.
Kolm aastat pärast Gadolini analüüse kinnitas Uppsala ülikooli keemiaprofessor A. Ekeberg üterbiidi teistkordselt analüüsil Gadolini arvamust. Ekebergi ettepanekul nimetati tundmatu elemendi oksiid ütriumimullaks, mineraal aga Gadolini auks, kes esimesena üterbiiti hoolikalt analüüsis, gadoliniidiks.
1825. aastal õnnestus Friedrich Wöhleril ütriumimulla töötlemisel klooriga ja uue elemendi üleviimisel klooriühendiks metallilise naatriumi abil eraldada ütriumkloriidist uus metall.
Kuuludes keerukate ja maakoores hajutatud mineraalide koostisse, polnud ütriumi kättesaamine lihtne.
Teda on erakordselt raske mineraalidest eraldada tänu väga sarnaste keemilistele omadustele teiste elementidega. Kuna ütrium ei leidnud tehnikas praktilist kasutamist ja tema järele polnud väga suurt nõudmist, pidurdas see ütriumi tootmist mineraalidest.
Esinemine.
Ütriumit leidub enamikus haruldaste muldmetallide mineraalides, samuti ka mõnedes uraanimaakides, kuid kunagi ei ole leitud seda looduses, kui vaba elementi. Umbes 31ppm maakoorest on ütrium, millega on ta rohkuselt 28 element, 400 korda tavalisem kui hõbe. Mullas on ütriumit leitud konsentratsioonides 10–150 ppm ja merevees 9 ppt.
Ütriumi bioloogiline roll pole täpselt veel teada, kuigi seda on leitud enamikest, kui mitte kõigist, organismidest, kus kipub koonduma maksa, neerudesse, põrna, kopsudesse ja inimeste luudesse.
Terve inimese keha peale on leitud ligikaudu 0,5 milligrammi; inimese rinnapiim sisaldab 4ppm. Ütriumit võib leida ka söödavate taimede koostisest, mille konsentratsioon jääb 20–100 ppm vahele.
Ülijuhid.
Ütriumit kasutati ütrium baariumi vaskoksiidi (YBa2Cu3O7, teise nimega "YBCO" või "1–2–3") ülijuhi arendamisel Houstoni ja Alabama Ülkoolides aastal 1987. Selline ülijuht töötab 93K juures,mis on väga tähelepanuväärne, sest see on suurem vedela lämmastiku keemistemperatuurist (77,1K). Kuna vedela lämmastiku hind on madalam, kui vedela heeliumi oma, mida tavaliselt kasutatakse matellilistes ülijuhtides, siis tegevuskulud väheneksid oluliselt.
Tegelik ülijuhtiv materjal on sageli kirjutatud YBa2Cu3O7-d, kus d peab olema väiksem kui 0,7, et materjal oleks ülijuht. Selle põhjus ei ole veel selge, kuid on teada, et vabanemised toimuvad ainult kristallis teatud kohtades.
Ettevaatusabinõud.
Vees lahustuvaid ütriumi ühendeid peetakse kergelt mürgisteks, samas selle lahustumatud ühendid on mittetoksilised. Loomade peal tehtud katsed on näidanud, et ütrium ja selle ühendid põhjutavad kopsu ja maksa kahjustusi, kuigi toksilisus varieerub sõltuvalt ühendist. Ütriumtsitraadi sissehingamine põhjustas rottidel kopsuturseid ja hingeldamist, kuid ütriumkloriid põhjustas hoopis maksa turse.
Ägedad kokkupuuted ütriumi ühenditega võivad põhjustada õhupuudust, köha, valu rinnus ja tsüanoosi. Ütriumitolm on tuleohtlik.


Tsirkoonium.
Tsirkoonium on keemiline element järjenumbriga 40.
Tal on 5 stabiilset isotoopi järjenumbritega 90, 91, 92, 94 ja 96.
Tema tihedus normaaltingimustel on 6,5 g/cm3, sulamistemperatuur 1855 °C ja keemistemperatuur 4409°C.
Tsirkooniumi kasutamine.
Tsirkooniumdioksiid ZrO2 on leidnud kasutust kõrgtehnoloogilise keraamikana (inertne, suure purunemis- ja kulumiskindlusega, kõrge sulamistemperatuuriga), tsirkooniumdioksiidi tehislikult kasvatatud monokristalle kasutatakse briljantide imiteerimiseks.


Põllutööriist.
Põllutööriist on põlluharimisel kasutatav tööriist.


Sirp.
Sirp on tööriist teravilja ja rohu (heina) lõikamiseks.
Ta koosneb eest kitsenevast, nõgusast kõverast terast ning lühikesest puukäepidemest.
Rohusirbid on lühikesed, kuid väga kõverad.
Muinaskreeklastel oli sirp maaharimise sümbol ning seetõttu ka Demeteri atribuut.
Sirp ja vasar on talurahva ja proletariaadi liidu sümbol.


Vikat.
Vikat on tööriist heina ja teravilja mahalõikamiseks ehk niitmiseks.
Vikatil on umbes 50–90 cm pikkune, tagant laiem ja eest teravikuks kitsenev kergelt kõver sepistatud terasest lõiketera ning umbes inimesepikkune vars (lüsi), mis on traditsiooniliselt puidust (tänapäeval võib ta olla ka metallist või plastmassist). Tera kinnitatakse varre külge metallvitsa (või kruvidega) ja kiiluga.
Vikat tööriistana.
Niitmisel hoitakse vikati vart kahe käega, vasak käsi üleval- ja parem allpool, tera suunatud vasakule. Vikati paremaks juhtimiseks niitmisel on parema käe jaoks vastavalt niitja kasvule paigutatud näpits või pulk vikati varrele. Kerge kehapöördega paremalt vasakule viibutades juhitakse tera kaarekujuliselt maapinnaga paralleelselt läbi lõigatavate taimede, nii et vikati kand (tera varrepoolne ots) peaaegu mööda maad libiseb ja ots on kergelt ülespoole tõstetud. Järgmise löögi jaoks astub niitja väikse sammu edasi. Maha jääb niidetud heinast (heina)kaar. Peale niitmist lahutatakse heinakaares olev hein laiali ja seda kuivavat heina nimetatakse looks (loog).
Vikatitera tuleb regulaarselt hooldada. Vikati teritamist luisuga nimetatakse luiskamiseks. Juhul, kui luiskamisega enam vikatit teravaks ei saa, kasutatakse vikatinuga ja lõigatakse (kaabitakse) sellega tera õhemaks. Lisaks on aeg-ajalt vajalik vikati pinnimine, mida tehakse väikse haamri ja pinnialasi abil. Pinnimisega pinnitakse vikati tera õhemaks ja metall tihedamaks, et luiskamisel saaks parem lõiketera.
Vikat Eestis.
Vikat võeti Eestis kasutusele tõenäoselt meie ajaarvamise 2.-4. sajandil. See muutis maastike ilmet, kuna niitmise mõjul said kujuneda ulatuslikumad puisniidud.
Vikati suurust mõõdeti traditsiooniliselt tera pikkuse järgi, mõõdetuna käelaba laiustes piki tera selga; vastav number stantsiti vikati kanna sisse. Meestevikat oli tavaliselt seitsmekäeline või pikem.
Vikat kultuuris.
Euroopa kultuuriloos on vikat üks surma sümboleid. Sageli kujutatakse isikustatud Surma musta kapuutsiga hõlsti rõivastatud luukerena, kellel on õlal vikat. Vikatit kannab Surm ka ühena apokalüpsise neljast ratsanikust.
Samuti on vikat aja kehastuse Kronose sümbol.
Ehkki tänapäeval on vikati põllumajanduses enamjaolt asendanud kombainid, niidukid ja murutraktorid, korraldatakse mitmel pool Balkanil endiselt vikatiga niitmise võistlusi.
Vikat esineb ka heraldilise motiivina, näiteks on Norra Hornindali omavalitsuse vapil kolm vikatitera.
Prantsuse barokkhelilooja Joseph-Nicolas-Pancrace Royer (1705-1755) kirjutas klavessiinile teose "Vikatite marss" ("La Marche des Scythes"; kogumikus "Pièces De Clavecin", 1746).
Sõjavikat.
Sõjavikat on relvaks kohandatud vikat, mille tera on kinnitatud mitte varrega risti, vaid piki vart. Pärast Saksa talurahvasõda 1524-1525 avaldas Paulus Hector Mair 1542. aastal vehklemisõpiku, milles muuhulgas õpetas vikatiga vehklemist.. Sõjavikateid kasutasid laialdaselt Poola ja Leedu talupojad 18.-19. sajandi talurahvamässude aegu.
Naljandid.
Aarne-Thompsoni kataloogis on kilplasnaljandite hulka kuuluv naljandmotiiv AT 1203 (Vikat lõikab pea maha). Vikat lõikab pea ühel mehel. Teised arvavad, et nii peab olema, ja lõikavad endal ka.


Tallinna Niguliste kirik.
Tallinna Niguliste kirik on hilisgooti sakraalarhitektuuri stiilis kirik Tallinnas. Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele.
Alates 1984. aastast tegutseb Niguliste kirik muuseum-kontserdisaalina, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse korrapäraselt orelikontserte.
Arhitektuur ja ehitamine.
Kirik rajati algkujul 1230. aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. Siis ei olnud Tallinn veel täelikult kaitsepiirdega ümbritsetud ning Niguliste oma raskete riivpalkidega suletavate sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega oli ühtlasi kaitsekirikuks. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist muutus Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks.
Arvatavasti valmis esmalt neljatahuline väike kooriruum, mis asus praeguse kooriruumi keskkohas.
13. sajandi lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika, mõõtmetega 26,4×31,7 meetrit, kuid selle võlvikute laius erines praegusest. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid.
Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist.
Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel.
14. ja 15. sajand.
14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatult säilinud tänini.
Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405–1420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänini.
1486–1493 ehitati Matteuse kabel ümber Antoniuse kabeliks. Selle käigus suurendati kabelit kahe võlviku võrra, millega ta muutus neljavõlvikuliseks profileeritud kesksambaga ruumiks. Püha Antoniuse kabeli fassaad on keskaegse Tallinna gootika iseloomulik näide: kõrge peaviil on varustatud arvukate petikniššide ning kaubaluugiavaga, neljaastmeline astmikportaal aga on ümbritsetud puhastest kividest ehisseinaga. Rekonstrueeritud kiriku uus torn valmis 1515. Selle kiviosa oli praegusest ühe korruse võrra madalam ning ta oli varustatud gooti telkkiivriga, mis sisaldas veel 4 väikest nurgatorni ja sarnanes Oleviste kiriku praeguse tornikiivriga.
17. kuni 19. sajand.
17. ja 18. sajandi ümberehitused puudutasid põhiliselt kiriku põhjapoolseid juurdeehitisi ja torni. 1673 ehitati ümber keskaegne Püha Jüri kabel. Selle lääneosa kohale rajati barokne von Clodti hauakabel, mille katus on varustatud laternaga. Kabeli idaosa rekonstrueeriti eeskojaks, ta sai sammastega kaunistatud portaali ning voluutviilu, mida kroonivad arvukad skulptuurid. 1773 ehitati läänetorni põhjaküljele keskaegse Püha Barbara kabeli asemele barokne Peter August Friedrich von Holstein-Becki hauakabel. Kiriku läänetorn rekonstrueeriti 1682–1696, mil selle avariiolukorras olevat kiviosa parandati ning ehitati seejärel ühe korruse võrra kõrgemaks, samuti rajati uus barokne tornikiiver. Selles on kaks laternat ning kellakappidega alumine osa.
1846–1850 toimusid tööd kiriku varisemisohtu sattunud kooris, mis lammutati ning taastati uutel vundamentidel endisel kujul. Vahetati ka enamiku akende ehisraamistik.
Kiriku altar.
Niguliste kiriku kahe tiivapaariga peakappaltar valmistati aastatel 1478-1481 Lüübeki meistri Hermen Rode töökojas. Altar on mõõtmetelt üks suuremaid – laius avatud tiibadega 6,3 m, kõrgus 3,5 m. Altari suletud tiibadel on kujutatud 16 stseeni püha Nikolause ja püha Viktori elust. Altar valmis Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna tellimusel – mõlema gildi vapid on kujutatud kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühaku püha Nikolause poolt päästetud laeval.
Reformatsiooniaegne rüüstamine.
Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest. Koguduse kaval eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse.
Märtsipommitamine 1944.
Kirik sai tõsiselt kannatada 9. märtsil 1944 märtsipommitamises. Tules hävisid katused ja tornikiiver. Maha põles ka enamik sisustust koos hinnaliste kunstiväärtustega. Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega.
Kõige väärtuslikumad kunstivarad on alles tänu nende kohesele evakueerimisele. Muuhulgas päästeti
Kõik need esemed on leidnud koha restaureeritud hoones. Peale nende on säilinud veel 13. sajandi lõpust pärinev tammepuust krutsifiks, mis paikneb ajaloomuuseumis, ning 1477 Tallinna kullassepa Hans Ryssenbergi valmistatud tornmonstrants, mis kingiti 1710 enne Tallinna privileegide kinnitamist diplomaatilistel kaalutlustel vürst Menšikovile ja paikneb praegu Peterburis Ermitaažis.
Tulekahjus hävisid orel, 17. sajandist pärinevad nikerdatud väärid ja pingistikud, kantsel, nikerdseinad ning 1556–1558 rae liikmetele ehitatud renessanss-stiilis nikerdpingistik.
Restaureerimine.
1940ndate lõpus oleks kirik äärepealt lammutatud, aga otsusutati siiski restaureerida.
Restaureerimistööd kestsid 1953–1984. Selle aja jooksul tehti olulisi uurimisi, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul.
1950ndatel ehitati uuesti üles varisenud keskpiilarid koos kõrgseintega ning hoone kaeti uute võlvide ja katustega.
1960ndatel aastatel avati ning restaureeriti 15. sajandil suletud lõunaportaal ning Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava.
Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aastal, kuid on tänaseks restaureeritud.
1983 taastati barokne tornikiiver. See järgib 1695 rajatud ning 1898 parandatud kiivri vorme ja on 105 m kõrgune.
Niguliste muuseum-kontserdisaal.
Hoone rekonstueeriti muuseum-kontserdisaaliks. Selleks vajalikud abiruumid rajati hoone põhjatiiva ette maa alla.
Niguliste muuseum-kontserdisaalis on eksponeeritud kolm Eesti neljast olulisemast keskaegsest kunstiteosest.
Antoniuse kabel.
Antoniuse kabelis asuvad säilinud osa Lüübekist pärit meistri Bernt Notke unikaalsest maalist "Surmatants" (15. sajandi lõpp) ning püha Antoniuse altar (16. sajand).
Hõbedakamber.
Hõbedakambris on eksponeeritud gildide, tsunftide, Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevara. Suurepärase akustikaga saal on armastatud kontserdipaik.
Välislingid.
Niguliste
Niguliste
Niguliste


BASIC.
BASIC [b'eisik] on kõrgtaseme programmeerimiskeelte perekond.
Kuigi algselt oli BASIC mõeldud õpetusvahendiks, hakkas see 1960. aastatel levima reaalses programmeerimises ja on tänapäevani populaarne.
Nimetust "BASIC" tõlgendatakse infotehnoloogia traditsioonide kohaselt esitähelühendina: "Beginner's All-purpose Symbolic Instruction C'"ode" (tähendab umbes 'universaalne sümbol-instruktsioonide kood algajale). Tegemist on kunstlikult konstrueeritud väljendiga, mille esitähed annavad kokku ingliskeelse sõna "basic" 'alg-, põhi-'. Selle keele lõid 1963. aastal John George Kemeny ja Thomas Eugene Kurtz Dartmouthi Ülikoolist, lubamaks kasutada arvuteid ka inimestel, kes ei tegelenud teadusega. Tollal oli programeerimine seotud riistvaraga, tarkvara töötas vaid ühel arvutil ja tuli tihti ümber kirjutada, et töötaks teisel. See sobis siiski teadlastele ja eelkõige matemaatikutele. Alles mikroarvutite levikuga 1980. aastatel sai võimalikuks tarkvara arendamine.
Süntaks.
Rudimentaarne BASIC-u programm Atari emulaatoril.
BASIC paistab silma kergesti omandatava süntaksi poolest, mis on teinud temast väga populaarse keele algajate programmeerijate seas.
Hello World.
BASIC-keelte suure varieeruvuse tõttu pole võimalik tuua ühest hello worldi näidet.
Esimesed programmid.
Esimene rida käsib arvuti kuvada monitorile stringi "MA OLEN LAHE!", teine rida käsib jätkata käskude täitmist realt reanumbriga 10. See kuvab järjekordselt teate "MA OLEN LAHE!". Nõnda jääbki arvuti seda teadet kuvama, kui teda ei peatata.
Ajalugu.
Suure tõuke BASICu arengule ja levikule andis Microsoft, mis kaasas QBASICu interpretaatori oma operatsioonisüsteemi MS-DOS. Järgnesid Windowsi arendussüsteem Visual Basic, skriptimiskeel VBScript, tarkvarapaketi Microsoft Office makrokeel Visual Basic for Applications ja teised.
Microsofti arendatud Visual Basic.NET on esimene põlvkond, mis erineb teistest BASIC-keeltest (sealhulgas Microsofti enda eelmistest Visual Basicutest) juba oluliselt, aga kannab Visual Basicu nime.
Uusimas Visual Basic 2005-es (ja kohe ilmuvas VB 9-s) on kriitikute arvates Microsoft oma ideedes liiga kinni ehk tal on soov luua programmeerimiskeel, mida on võimeline kasutama pea iga inimene, samas aga et keel oleks nõnda võimas, et annaks teistelegi silmad ette. Kui eelnevates versioonides näis see idee utoopilisena, siis nüüd paistab, et see tõesti teostatakse.
Probleemid BASICuga.
Paljud programmeerijad ei pea klassikalist BASIC'ut või sellele eelnevaid Command Line versioone tõsiseltvõetavaks keeleks, sest selle võimalused olid liigselt piiratud. Hetkel on Microsofti Visual Basic 2003.Net ja uuemad, ning BASIC'u.asp osa on küll ühed võimsaimad programeerimiskeeled, aga tegemist ei ole enam klassikalise basic'uga mida paljud teavad ja oskavad.
Klassikaline BASIC võib soodustada mitmesuguste halbade programmeerimisvõtete kasutamist, nagu: muutujate deklareerimata jätmine, basicu laadsest kergest stiilist on raske loobuda. Vanemate BASIC-ute puhul oli suureks probleemiks ka ohtralt levinud goto-lausete kasutamine, mis muutis koodi raskesti loetavaks.
Teine asjaolu on see, et BASICu suurim arendaja on Microsoft, kes ei võimalda oma programmeerimiskeelte kasutamist teistel operatsioonisüsteemidel piirates ligipääsu neile, ning võimalust teha multiplatvormseid programme.
Kuigi olemas Gambas, Realbasic jne. mis on mõeldud teistel operatsioonisüsteemidel töötama, ei lange nad 1:1-le klassikalise basic'uga ja koodi tuleb ümber tõlkida. Erandina on võimalik Realbasic'us kirjutatud programmi võimalik kompileerida Win/Linux/Mac keskondadesse.
BASICu perekond.
Täielik nimekiri


Alan Turing.
Alan Mathison Turing (23. juuni 1912 London – 7. juuni 1954) oli Briti matemaatik, loogik, informaatik ja krüptoloog. Teda peetakse üheks informaatika ja tehisintellekti loojaks.
Tema poolt kirjeldatud Turingi masin on üks algoritmi mõiste mõjukamaid formaliseeringuid. Samuti pärineb temalt üks Churchi teesi sõnastus.
Teise maailmasõja ajal tegeles Turing Bletchley Parkis krüptograafiaga. Ta oli lühikest aega Maja 8 juhataja ja osales sakslaste mereväe Enigma koodi murdmisel. Ta aitas välja töötada mitmeid seadmeid ja tehnikaid, mis aitasid koodi murdmisele kaasa.
Pärast sõda projekteeris ta Londonis Rahvuslikus Füüsikalaboratooriumis ühe esimese programmeeritava elektronarvuti ACE. Tema artikkel "'" oli teedrajav tehisintellekti alal. Aastal 1948 liitus ta Max Newmani arvutilaboriga Manchesteri Ülikoolis ja töötas Manchesteri arvuti arenduse kalla. Tollal populaarse vaidluse tõttu, kas masin võib asendada inimest, sõnastas ta Turingi testi, mille järgi saab otsustada, kas tehisintellekt suudab mõelda nii nagu inimene. Alates 1952. aastast kuni surmani töötas Turing matemaatilise bioloogia alal.
Alan Turing mõisteti 1952. aastal süüdi homoseksuaalsuses ja vanglasse sattumise vältimiseks nõustus ta hormoonraviga. Turing jäeti ilma turvapääsmetest ja võimalusest töötada valitsuse heaks krüptograafia alase konsultandina. Süüdi mõistmisega kaasnevate ebameeldivuste tõttu sooritas Turing 1954. aastal, natuke rohkem kui kaks nädalat enne oma 42. sünnipäeva enesetapu, süües mürgitatud õuna. Peale vastavasisulist internetikampaaniat vabandas Briti peaminister Gordon Brown 2009. aastal ametlikult Briti valitsuse nimel Alan Turingile osaks saanud kohtlemise eest.
Aasta 2012 on kuulutatud Alan Turingi Aastaks ja selle raames toimub üle maailma mitmete ülikoolide juures üritusi tema elutöö tunnustamiseks.
Lapsepõlv ja noorus.
Turingi ema jäi lapseootele Chhatrapuris, Orissas, tollases Briti Indias. Tema isa oli Julius Mathison Turing, kes töötas India Tsiviilteenistuses. Tema ema oli Ethel Sara Stoney (1881–1976), Madrase Raudtee peainseneri Edward Waller Stoney tütar. Vanemad soovisid, et nende laps kasvaks üles Inglismaal ja pöördusid seetõttu sinna tagasi ning asusid elama Maide Valesse Londonis. Maja, kus Turing 23. juunil 1912. aastal sündis, on märgistatud sinise tahvliga. Hiljem asus sinna hoonesse Hotell Colonnade. Turingil oli ka vanem vend John. Kuna tema isa oli endiselt tsiviilteenistusega seotud, reisisid tema vanemad Turingi lapsepõlves pidevalt Hastingsi ja India vahet. Pojad jäeti ühe erusõjaväelase ja tema naise hoole alla Inglismaale. Märgid Turingi suurtest vaimsetest võimetest avaldusid juba varases nooruses.
King's College, Cambridge's, kus Turing õppis aastatel 1931–1935. Sealne arvutiruum on tema järgi nimetatud.
Kui Turing oli kuueaastane, panid vanemad ta St Michaeli kooli St Leonards-on-Sea's, aadressil 20 Charles Road. Kooli direktriss märkas tema annet juba varakult, nagu ka mitmed tema hilisemad õpetajad. Aastal 1926, kui Turing oli 14-aastane, läks ta tuntud sõltumatusse Sherborne'i kooli Sherborne'is, Dorsetis. Tema esimene koolipäev uues koolis kattus 1926. aasta üldstreigiga. Sellele vaatamata oli Turing otsustanud esimesel päeval kindlasti kohal olla ja sõitis seetõttu Southamptonist üksinda jalgrattaga 97 kilomeetri (60 miili) kaugusele kooli, peatudes ööseks ühes võõrastemajas.
Turingi loomulik kalduvus matemaatika ja teaduse poole ei jätnud Sherborne'is mõningatele rohkem klassikalist haridust hindavatele õpetajatele head muljet. Tema direktor kirjutas vanematele, et nende poeg peaks püüdlema "harituse" poole. Kuid kui ta peaks jääma puhtalt "teadusspetsialistiks", siis polevat tema koht piiramata õppimisõigusega koolis. Sellest hoolimata jätkas Turing endale meelepärastes ainetes suurepäraste tulemuste näitamist ja suutis 1927. aastal lahendada juba väga keerulisi probleeme ilma, et oleks isegi elementaarset "calculust" õppinud. Aastal 1928 puutus tollal 16-aastane Turing esmakordselt kokku Albert Einsteini töödega. Vähe sellest, et ta nende sisu mõistis, suutis ta nende põhjal tuletada ka Einsteini kahtlused Newtoni seaduste osas, kuigi neid tekstis selgelt välja ei olnud toodud.
Turingit innustas õpingutel lähedane sõprus veidi vanema kaasõpilase Christopher Morcomiga, kes oli ühtlasi tema esimene armastus. Morcom suri ootamatult 13. veebruaril 1930. aastal, ainult mõni nädal peale viimase semestri algust. Talle sai saatuslikuks veiste tuberkuloos, millesse ta oli haigestunud lapsena nakatunud lehma piima juues. See sündmus purustas Turingi usu jumalasse ja temast sai ateist. Ta võttis omaks veendumuse, et kõik fenomenid, sealhulgas inimese aju töö, on olemuselt materialistlikud. Siiski säilis temas usk hinge surematusesse.
Ülikool ja töö arvutatavuse kallal.
Peale Sherborne'i lõpetamist jätkas Turing õpinguid Cambridge'is King's College'is. Seal omandas ta esmaklassiliste tulemustega aastatel 1931–1934 bakalauruse kraadi matemaatikas. Väitekirja eest, millega ta tõestas tsentraalse piirteoreemi, võeti ta 1935. aastal vastu King's College seltsi liikmeks. Turing oli siis kõigest 22-aastane. Turingi liikmeks võtmist ei seganud ka tõsiasi, et talle oli jäänud märkamata Jarl Waldemar Lindebergi tõestus sama teoreemi kohta 1922. aastast.
Saksa matemaatik David Hilbert oli 1928. aastal juhtinud tähelepanu otsustusprobleemile ("Entscheidungsproblem"). Oma monumentaalses töös "On Computable Numbers, with an Application to the "Entscheidungsproblem", reformuleeris Turing Kurt Gödeli 1931. aastal saadud tulemused tõestuste piiratuse ja arvutamise kohta ning asendas Gödeli aritmeetika põhise formaalse keele formaalsete ja lihtsate hüpoteetiliste seadmetega, mis said hiljem tuntuks Turingi masinatena. Ta tõestas, et sellised masinad suudavad teostada iga mõeldava matemaatilise arvutuse juhul, kui see esitatakse algoritmina. Järgmiseks tõestas ta, et "Entscheidungsproblem" ei ole tegelikult lahenduv, näidates, et peatumisprobleemi üle ei ole võimalik otsustada: algoritmiliselt ei ole võimalik otsustada, kas konkreetne Turingi masin üldse kunagi seisma jääb.
Turingi tõestus avaldati natuke peale Alonzo Churchi analoogset tõestust lambda calculuse abil, kuid Turing ei olnud oma tööd kirjutades, Churchi tööga kursis. Turingi lähenemine oli oluliselt mõistetavam ja intuitiivsem. See oli ka uuenduslik, võttes kasutusele "Universaalse masina" mõiste (tänapäeval tuntud kui Universaalne Turingi masin). Idee seisnes selles, et selline masin võib täita ükskõik millise teise masina ülesandeid ehk on tõestatult võimeline arvutama kõike, mis on üldse arvutatav. Turing kirjutab oma mälestustes, et oli pettunud oma 1936. aasta töö vastuvõtus. Nimelt oli ta seal lisaks muule kasutusele võtnud ka määratavate numbrite ("definable numbers") mõiste, kuid selle reageeris ainult kaks inimest: Heinrich Scholz ja Richard Bevan Braithwaite.
Septembrist 1936 kuni juulini 1938 veetis Turing suurema osa ajast "Institute for Advanced Study"-s, Princetonis, New Jerseys Alonzo Church'i käe all õppides. Lisaks oma puhtalt matemaatika alasele tööle õppis ta ka krüptoloogiat ja ehitas kolm astet neljaastmelisest elektromehaanilisest binaararvude korrutist. Ta sai doktorikraadi 1938. aasta juunis Princetoni Ülikoolist oma väitekirja "Systems of Logic Based on Ordinals" eest. Oma töös tutvustas ta järgarvude loogika ("ordinal logic") kontseptsiooni ja võttis kasutusele suhtelise arvutamise ("relative computing") mõiste, kus Truingi masinat täiendati nii nimetatud "oraaklitega", mis võimaldasid uurida probleeme, mida Turingi masin ise lahendada ei suutnud.
Tagasi Cambridges olles kuulas ta Ludwig Wittgensteini loenguid matemaatika aluste kohta. Neil tekkisid tulised vaidlused ja erimeelsused, kuna Turing kaitses formalismi ja Wittengstein väitis, et matemaatika ei avasta ühtegi absoluutset tõde, vaid leiutab neid. Samal ajal asus Turing poole kohaga tööle Riiklikku Koodi- ja Šifreerimiskool]i ("Government Code and Cypher School" ehk GCCS).
Krüptoanalüüs.
Kaks majakest tallihoovis Bletchley Parkis, kus Turing aastatel 1939–1940 enne Maja 8-sse kolimist töötas
Turing oli alates 1938. aasta septembrist osaajaga töötanud Riiklik Koodi- ja Šifreerimiskooli heaks, mis oli Briti koodimurdmisorganisatsioon. Ta töötas koos šifreerimiskooli kogenud koodimurdja Dilly Knoxiga ja keskendus Enigma krüptoanalüüsile. Kohtumisel Varssavis 1939. aasta juulis andsid Poola Šifribüroo esindajad brittidele ja prantslastele edasi info Enigma rootorite juhtmestiku ehituse ja oma dešifreerimismeetodi kohta. Varsti peale seda asusid Turing ja Knox välja töötama töökindlamat meetodit Enigma sõnumite dešifreerimiseks. Poolakate meetod tugines ebakindlale indikeerimisprotseduurile, mida sakslased tõenäoliselt muuta võisid ja 1940. aasta mais ka muutsid. Turing kasutas üldisemat lähendust ja kasutas spikri põhist dešifreerimist ("crib-based decryption") mille tarbeks koostas esialgse funktsionaalse kirjelduse "bombe" jaoks.
Päev peale seda, kui Ühendkuningriigid olid Saksamaale sõja kuulutanud, kandis Turing endast ette Bletchley Parkis, oma sõjaaegsel ametikohal. Kirjeldus "bombe" jaoks oli esimene viiest suurest krüptoanalüütilisest saavutusest, millega Turing sõja ajal hakkama sai. Teised neli olid Saksa mereväe indikeerimisprotseduuri deduktsioon, "bombe"-de töö tõhustamine statistiliste meetodite abil (nii nimetatud "Banburismus"), 42 rataste ülekandeseadistuste ära arvamise protseduuri väljatöötamine ja sõja lõpupoole kaasaskatava turvalise kõne skrambleri loomine Hanslope Parkis, koodnime "Delilah" all.
Bletchley's töötades jooksis Turing, kes oli andekas pikamaajooksja, mõnikord tähtsatele koosolekutele 64 km (40 miili) kaugusele Londonisse ja seda veel maailmatasemel ajaga. Tema isiklik rekord maratonijooksus 2:46.03 oli ainult 11 minutit aeglasem kui 1948. aasta suveolümpiamängude võitjal.
Aastal 1945. tehti Turingist sõja aegsete teenete eest Välisministeeriumis Briti impeeriumi ordu ohvitser, kuid tema tegelik töö jäi aastateks saladuseks.
Turingi–Welchmani "bombe".
Täielik ja töötav koopia "bombe"-st.
"Bombe" otsis võimalikke õigeid Enigama kombinatsioone sõnumite dešifreerimiseks (rootorite järjekord ja asend, kommutatsioonipaneeli seadistus). Selleks kasutati spikrit ("crib"): krüpteerimata teksti fragmenti, mis sõnumis tõenäoliselt sisalduda võis. "Bombe" proovis kõiki võimalikke kombinatsioone (mida oli 1019, allveelaevade nelja rootoriga versiooni puhul 1022) ja teostas spikrit aluseks võttes elektriliselt rea loogilisi deduktsioone. Kui tekkis vastuolu, kombinatsioon välistati. Kuna enamuse kombinatsioonide puhul tekkis vastuolu, jäid lõpuks järgi vaid mõned variandid, mida lähemalt uuriti. Esimene "bombe" rakendati tööle 18. märtsil 1940 ja sõja lõpus oli neid juba üle kahesaja.
Maja 8 ja Mereväe Enigma.
Turing otsustas ette võtta keerulise probleemi Saksa mereväe Enigma näol, "sest keegi teine ei tegelenud sellega ja ma sain selle ainult endale". Turing lahendas põhiosa mereväe Enigma indikaatorite süsteemist, mis oli keerulisem kui teiste Saksa väeliikide Enigmadel, 1939. aasta detsembris. Samal ööl mõtles ta välja järjendstatistika meetodi Mereväe Enigma lahtimurdmiseks, mis sai nimeks "Banburismus". Abraham Wald nimetas seda tehnikat hiljem järjendanalüüsiks. Turing ise ütles, et "ma ei olnud kindel, et see praktikas töötab, tegelikult polnud ma päris kindel enne, kui see mõned päevad töötanud oli". Ta leiutas mõõtühiku "Ban" tõesuse mõõtmiseks. "Banburismus" suutis teatud Enigma rootorite järjestused välistada ja seeläbi vähendas aega, mis kulus kombinatsioonide läbiproovimiseks "bombe"ga.
Aastal 1941 tegi Turing abieluettepanek kaastööajale Maja 8-s, matemaatikule Joan Clarke-le, kuid kihlus kestis vaid lühiajaliselt. Turing tunnistas kihlatule, et on homoseksuaalne, kuid väidetavalt viimast see avaldus eriti ei häirinud. Turing otsustas, et ei saa abielluda ja katkestas kihluse.
Turing läks 1942. aasta novembris Ameerika Ühendriikidesse, kus ta töötas koos Ameerika mereväe krüptoanalüütikutega mereväe Enigma kallal ja "bombe" ülesseadmise juures Washingtonis. Lisaks aitas ta Belli Laboratooriumites turvalise kõne seadet välja töötada. Ta naasis Bletchley Parki 1943. aasta märtsis. Tema äraolekul oli Maja 8 juhiks tõusnud Hugh Alexander, kes oli tegelikult "de facto" juht olnud juba mõnda aega, sest Turingile pakkus igapäevaasjade juhtimine vähe huvi. Turingist sai Bletchley Parkis krüptoanalüüsi konsultant.
"Turingery".
Turing töötas 1942. aasta juulis välja tehnika, "Turingery" (naljatledes "Turingismus"), Lorenzi šifrite vastu, mida kasutasid uued Saksa "Geheimschreiber" masinad. See oli rootoritega šifreerimisseadmega teleprinter, mille kohta Bletchley Parkis kasutati koodnime "Tunny". "Turingery" oli meetod "Tunny" rootori rataste asendi väljauurimiseks. Turing tutvustas "Tunny" kallal töötanute meeskonda Tommy Flowersile, kes Max Newmani juhtimisel ehitas Colossuse arvuti. Colossus oli esimene programmeeritav digitaalne arvuti, mis vahetas välja varasema lihtsama seadme (Heath Robinson). Selle suurem kiirus lubas efektiivselt rakendada statistilisi koodimurdmistehnikaid. On ekslikult väidetud, et Turing oli võtmeisik Colossuse loomise juures. "Turingery" ja "Banburismus" kindlasti aitasid Lorenzi masina krüptoanalüüsi juures, kuid Turing ei olnud Colossuse loomisega otseselt seotud.
Turvalise kõne seade.
Peale Ameerikas Belli Laborites töötamist, hakkas Turingit huvitama telefonikõnede elektrooniline šifreerimine ja sõja lõpu poole asus ta tööle Salateenistuse Raadioluure Osakonnas ("Secret Service's Radio Security Service") Hanslope Parkis. Seal süvendas ta insener Donald Bayley kaasabil oma teadmisi elektroonikast. Koos konstrueerisid nad kaasaskantava turvalise kõne seadme, koodnimega "Dellilah". See oli mõeldud erinevate rakenduste jaoks, kuid seda ei saanud kasutada koos kaugside raadiotega ja see valmis üsna sõja lõpuosas, mistõttu seda ei jõutud praktiliselt kasutusele võtta. Turing demonstreeris seda ametiisikutele, šifreerides ja dešifreerides sellega ühe Churchilli kõne, kuid Delilah'it ei võetud kasutusele. Turing oli ka Belli Laboratooriumite konsultandiks SIGSALY loomise juures. See oli turvalise kõne seade, mida kasutati sõja lõpuaastatel.
Varased arvutid ja Turingi katse.
Aastatel 1945 kuni 1947 elas Turing Richmondis, Londonis ja töötas National Physical Laboratory's (lühendina NPL) ACE ("Automatic Computing Engine") loomise kallal. Ta esitas 19. veebruaril 1946 teadustöö, mis sisaldas esimest detailset kavandit salvstatud programmiga arvuti jaoks. Von Neumann'i mittetäielik "First Draft of a Report on the EDVAC" oli ilmunud veidi varem, kuid oli oluliselt vähem detailne ja NPL-i Matemaatika osakonna superintendandi John R. Womersley sõnade kohaselt "sisaldas ideid, mis kuulusid Dr Turingile". ACE oli paljulubav projekt, kuid saladusteloor, mis sõja aegset tööd Bletchley Parkis kattis, põhjustas viivitusi ja Turing kaotas usu projekti. Ta võttis akadeemilise puhkuse ja naasis 1947. aasta lõpus Cambridgesse. Tema eemaloleku ajal ehitati Pilot ACE (lihtsustatud versioon ACE-st) ja esimene programm sellel käivitati 10. mail 1950. Kuigi Turingi ACE-d ei ehitatud kunagi valmis, võlgnevad paljud maailma arvutid nagu näiteks Ameerika Bendix G-15 sellele palju.
Saksa arvutipioneeri Heinz Billingu mälestuste kohaselt toimus 1947. aastal Göttingenis kohtumine, omamoodi kollokvium, kus osalesid Johny R. Womersley, Turing, Arthur Porter ja mõned saksa teadlased, nagu Konrad Zuze. Sellel kohtumisel tekkinud ideede vahetusest sai alguse arvutite uurimine Göttingenis. Alan Turingi osalemine selle kohtumisel ei ole siiski päris kindel.
Aastal 1948 sai ta Manchesteri ülikooli Matemaatikateaduskonna lektoriks ja aastal 1949. sai temast sealse Arvutilabori asedirektor. Ta töötas ühe varaseima salvestatava programmiga arvuti Manchester Mark 1 tarkvara kallal ja tegeles ka üldisemate probleemidega. Oma 1950. aastal ilmunud töös "Computing Machinery and Intelligence" tõstatas Turing tehisintellekti küsimuse ja sõnastas katse, mis hiljem on saanud tuntuks Turingi testina. Katse mõte on anda hinnang tehisintellekti tasemele. Idee seisnes selles, et arvutit saab tõeliselt intelligentseks lugeda siis, kui inimvaatleja ei suuda vestluse järgi aru saada, kas ta suhtleb inimese või masinaga. Selles töös pakkus Turing, et täiskasvanu mõistuse simuleerimise asemel võiks simuleerida lihtsamat lapse mõistust ja seda siis õpetada. Internetis on levinud Turingi katsele vastupidine katse, nii nimetatud CAPTCHA test, mille eesmärk on aru saada, kas kasutaja on inimene.
Aastal 1948, töötades koos oma endise juhendatava David Gawen Champernownega hakkas ta kirjutama programmi male mängimiseks arvutile, mida polnud veel olemas. Aastal 1952 seda programmi ka katsetati, kuid kuna selle jaoks piisavalt võimsat arvutit ei olnud, siis simuleeris Turing ise arvutit. Iga käigu jaoks kulus tal pool tundi ja mängu käik salvestati. Programm kaotas Turingi kolleegile Alick Glenniele, kuid olla väidetavalt võitnud Champernowne naist.
Turingi poolt välja pakutud Turingi test oli oluline ja talle omaselt provokatiivne panus tehisintellektiga seotud probleemide uurimisse, mis on tähtis ka tänapäeval.
Aastal 1948. leiutas ta uue meetodi valemite maatriksi lahendamiseks, mis on tänaseni kasutusel. Ta valiti 1951. aastal küllaltki noores eas Kuningliku seltsi liikmeks.
Mustri moodustumine ja matemaatiline bioloogia.
Turing töötas alates 1952. aastast kuni surmani 1954. aastal matemaatilise bioloogia, täpsemalt morfogeneesi kallal. Ta avaldas 1952. aastal sellel teemal artikli "The Chemical Basis of Morphogenesis", esitades oma hüpoteesi mustrite moodustumisest. Enim huvitasid teda Fibonacci lehemustrid: Fibonacci arvude esinemine taimede struktuuris. Ta kasutas valemeid ("reaction–diffusion equations"), mis on keskse tähtsusega mustrite moodustumise uurimisel. Tema hilisemad tööd jäid kuni 1992. aastani avaldamata, ilmudes koguteoses "Collected Works of A.M. Turing". Tema panust sellel alal loetakse teedrajavaks.
Karistus ebasündsuse eest.
Turing kohtus 1952. aasta jaanuaris Manchesteris kino ees Arnold Murray'ga. Peale ühist lõunasööki kutsus Turing Murray nädalavahetuseks enda juurde ja kuigi Murray võttis kutse vastu, ei ilmunud ta välja. Nad kohtusid uuesti Manchesteris järgmisel esmaspäeval ja Murray nõustus Turingit koju saatma. Mõni nädal hiljem külastas Murray uuesti Turingi maja ja jäi nähtavasti ka ööseks.
Kui Murray aitas kaasosalistel Turingi majja sisse murda, teatas viimane sellest politseile. Uurimise käigus tunnistas Turing Murrayga seksimist. Sellel ajal oli homoseksuaalsus Ühendkuningriikides illegaalne ja mõlemaid süüdistati "Criminal Law Amendment Act 1885'"i paragrahvi 11 alusel jämedas ebasündsuses.
Turingile anti valida: kas läheb vangi või saab tingimisi karistuse ja lepib hormoonraviga libido kahandamiseks. Ta nõustus keemilise kastreerimisega läbi östrogeeni süstide.
Peale süüdimõistmist kaotas Turing oma turvapääsmed ja tal keelati jätkata krüptograafia alase konsultandina Valitsuse Kommunikatsiooni Peakorteris ("Government Communications Headquarters" lühendina "GCHQ"). Samal ajal valitses ärevus spioonide ja homoseksuaalsuse ärakasutamise osas nõukogude agentide poolt. Seda enam, et hiljuti oli Cambridge Viie kaks liiget, Guy Burgess ja Donald Maclean jäänud vahele kui KGB topeltagendid. Turingit ei süüdistatud kunagi spionaažis, kuid tal keelati rääkida oma sõjaaegsest tööst Bletchley Parkis.
Surm.
Turingi koristaja leidis tema surnukeha 8. juunil 1954, kuid ta oli surnud päev varem. Lahkamine tuvastas, et surma põhjustas tsüaniidimürgitus. Kui surnukeha leiti, lebas tema voodi kõrval pooleldi söödud õun. Proove küll ei võetud, kuid mürgitatud õuna söömist on peetud kõige tõenäolisemaks mürgi manustamise viisiks. Surmapõhjuste selgitamiseks algatatud uurimise tulemusel leiti, et Turing oli sooritanud enesetapu ja ta tuhastati 12. juunil Woking'i krematooriumis. Turingi ema väitis järjekindlalt, et tema poja surm oli õnnetus, mis oli põhjustatud Turingi lohakusest labori kemikaalide hoiustamisel. Biograaf Andrew Hodges on pakkunud, et Turing lavastas oma surma asjaolud tahtlikult nii ebaselgeteks, et jätta oma emale võimalus enesetappu mitte uskuda. David Leavitt on arvanud, et Turing lavastas stseeni 1937. aasta filmist Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, mis oli Turingi lemmikmuinasjutt. Ta viitas asjaolule, et Turing nautis eriti stseeni, kus Kuri Nõid kastab õuna mürgi sisse.
Valitsuse vabandus.
Seisuga 20. mai 2012 on allkirja andnud 33 710 inimest. Juhul, kui allkirju koguneb vähemalt 100 000 võib Alan Turingi küsimuse tõstatada parlamendi Alamkojas.
Tunnustus ja mälestuse jäädvustamine.
Sinine tahvel, mis märgib Turingi kodu Wilmslow's Cheshire's
Alates 1966. aastast on Arvutustehnika Assotsiatsioon ("Association for Computing Machinery") välja andnud Turingi Auhinda, mida antakse isikliku panuse eest arvutitehnika arengusse. Seda peetakse arvutimaailma suurimaks auhinnaks ja võrväärseks Nobeli Preemiaga.
Turingi biograaf Andrew Hodges avas 23. Juunil 1998. aastal, tema 86. sünnipäeval tema sünnikohas ja lapsepõlvekodus ametliku sinise märgi. Tema 50. surmaastapäeva mälestuseks avati 7. juunil 2004. aastal mälestustahvel tema endises kodus Hollymeade's, Wilmslow's, Cheshire's.
Ajakiri "Time Magazine" valis Turingi 100 kõige tähtsama 20. sajandi inimese hulka tema panuse eest arvutite arengusse. Ajakiri märkis et: "On fakt, et igaüks kes toksib klaviatuuri, avab tabelarvutus- või tekstitöötlusprogrammi, töötab Turingi masina kehastusega." BBC üleriigiline küsitlus paigutas Turingi 100 Suurima Briti hulka. "The Princeton Alumni Weekly" koostas 2008. aastal nimekirja kõige mõjukamatest Princetoni Ülikooli vilistlastest läbi ajaloo ja Alan Turing platseerus teisele kohale ameerika presidendi James Madisoni järele.
Saint Vincent ja Grenadiinid andsid 13. märtsil 2000 välja markide seeria, millega tähistati 20. sajandi suurimaid saavutusi. Ühel neist, pealkirjaga "1937: Alan Turingi digitaalsete arvutite teooria", on äratuntav Alan Turingi portree, taustaks nullid ja ühed.
Surrey Ülikoolis avati Turingi 50 surmaaastapäeva puhul 28. oktoobril 2004. aastal tema pronksist skulptuur. Selle autor oli John W. Mills ja see kujutab teda läbi ülikoolilinnaku raamatuid kandmas. Bletchley Parkis avati 19. juunil 2007 tema elusuuruses kuju. See on valmistatud Walesi kildist ja kaalub 1,5 tonni. Kuju autor on Stephen Kettle, kes valmistas selle ameerika miljardäri Sidney Franki tellimusel.
Bostoni Pride nimetas Turingi 2006. aastal Au-Peamarsaliks ("Honorary Grand Marshal").
Turing oli üks neljast matemaatikust, keda käsitleti 2008. aasta BBC dokumentaalfilmis "Ohtlikud teamised" ("Dangerous Knowledge").
Apple arvutite logo peetakse tihti ekslikult austusavalduseks Alan Turingile ja õunast võetud ampsu viiteks tema enesetapu meetodile. Nii logo autor, kui Apple on sellist seost eitanud.
Turingi Teise maailmasõja aegsed tööd pandi 2011. aastal oksjonile. Kartuses, et dokumendid ostab mõni erakollektsionäär väljaspoolt Suurbritanniat, korraldas "National Heritage Memorial Fund" kampaania raha kogumiseks. Oktsion paberite üle kestis 11 tundi ja fondil õnnestus need ära osta. Dokumendid asuvad nüüd Bletchley Parkis.
Alan Turingi memoriaal Manchesteris.
Tahvel Alan Turingi memoriaali kuju jalge ees.
Manchesteris, kus Turing elu lõpu poole töötas, on teda mitmel moel meeles peetud. Aastal 1994 nimetati osa maanteest A6010 (Manchesteri linna keskmine ringtee) "Alan Turingi Teeks" ("Alan Turing Way"). Osa teest kulgeb City of Manchester Stadium'i juurest, kus jalgpalliklubi Manchester City FC oma mänge peab. Ühte selle tee silda laiendati ja see kannab nüüd Allan Turingi silla nime ("Alan Turing Bridge"). Alan Turingi kuju avati Manchesteris tema sünnipäeval 23. juunil 2001. aastal. See asub Sackville pargis, Manchester Ülikooli Whitworthi tänava hoone ja "Canal Street geipiirkonna vahel. Monument kujutab "Arvutiteaduse isa" istumas pargi keskel pingil.
Auavaldused ülikoolidelt.
Alan Turingi Hoone Manchesteri Ülikoolis
Briti Logika Kolleegiumi ja Briti Matemaatika Ajaloo Ühing korraldas Alan Turingi elu ja saavutuste tähistamise 5. juunil 2004.
Sajanda sünniaasta tähistamine.
Turingi sajanda sünniaastapäeva tähistamiseks koordineerib Turingi Sajanda Sünniaastapäeva komitee ("Turing Centenary Advisory Committee" lühidalt TCAC) Alan Turingi Aastat, terve aasta kestvat ülemaailmset ürituste seeriat, mis austavad Turingi elutööd ja saavutusi. Komisjon koosneb laiast inimeste ringist Manchesteri ülikoolist, Cambridge Ülikoolist ja Bletchley Parkist. Komisjoni juhib S. Barry Cooper ja Alan Turingi vennapoeg Sir John Dermot Turing on komisjoni aupresident.
Erinevaid üritusi on planeeritud riikides üle kogu maailma: Ameerika Ühendriikides, Brasiilias, Hiinas, Tšehhis, Filipiinidel, Uus-Meremaal, Iisraelis, Hispaanias, Šveitsis, Norras, Itaalias, Portugalis, Saksamaal ja Eestis. Põhiüritused on kolme päevane konverents juunis Manchesteri Ülikoolis, Ühendkunigriigis, kus keskendutakse Turingi saavutustele matemaatikas ja koodimurdmises ning Turingi Sajanda Juubeli Konverents Cambridges, mida organiseerivad Cambridge Kuninglik kolledž ja CiE. Eestis tähistati Turingi juubelit 13. juunil Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis toimunud seminariga.
Royal Mail (Kuninglik Post) andis sarja "Tähelepanuväärsed Britid" ("Britons of Distinction") raames 23. veebruaril 2012 välja Alan Turingi teemalise margi.
Julian Wagstaffi ooperit, Turingi Test ("The Turing Test") etendati Edinburghi lavadel 2007. aastal ja see läheb oktoobris Ühendkuningriikide turneele, et tähistada Turingi 100. juubelit. Ooperi tegevus toimub lähitulevikus ja räägib andekast doktorandist Stephaniest, kes on kistud kahe teadlase vahelisse rivaalitsemisse. Kumbki üritab ehitada maailma esimest tõeliselt intelligentset arvutit.


Nioobium.
pisi
Nioobium on keemiline element järjenumbriga 41.
Tal on üks stabiilne isotoop massiarvuga 93.
Omadustelt on nioobium metall. Tema tihedus normaaltingimustel on 8,57 g/cm³ ja sulamistemperatuur 2477 Celsiuse kraadi.
Ajalugu.
Nioobiumi avastas Charles Hatchett 1801 kolumbiidimaagis, mille 1750. aastatel esimene Connecticuti kuberner John Winthrop Inglismaale tõi.
Nioobiumi ja talle lähedast tantaali aeti korduvalt segi, kuni 1846. aastal Heinrich Rose ja Jean Charles Galissard de Marignac elemendi uuesti avastasid. Olles Hatchetti tööst teadmatuses, nimetasid nad elemendi tema sarnasuse tõttu tantaaliga nioobiumiks vanakreeka mütoloogia tegelaskuju Niobe järgi, kes oli Tantalose tütar. 1864. aastal sai Christian Blomstrand esimesena puhast nioobiumi nioobiumkloriidi kuumutamisel vesinikus.
Hatchett andis elemendile nimeks kolumbium (Cb), ent Rahvusvaheline Puhta ja Rakenduskeemia Liit (IUPAC) nimetas alles 1950. aastal pärast sajandipikkust vaidlust 41. elemendi nioobiumiks. See oli teatud mõttes kompromiss, sest euroopa nime eelistamisele nioobiumi puhul vastas ameerika nime eelistamine, kus volframi ingliskeelseks nimeks võeti "tungsten". Kõik ameeriklased ei nõustunud sellega ja tänini nimetavad paljud USA metallurgid ja metallitootjad nioobiumi kolumbiumiks.


Riigikogu.
pisi
Riigikogu on Eesti Vabariigi parlament.
Riigikogu moodustamine.
Eesti Vabariigi I Riigikogu koosseis valiti 20. detsembril 1920 ja astus kokku 4. jaanuaril 1921, 2011. aastal tuli kokku XII Riigikogu.
Enne Eesti kõrgeima seadusandliku kogu valimist 1920. aastal üldistel ja vabadel valimistel, oli Eesti kõrgeimaks võimuks 1917. aastal valitud Ajutine Maanõukogu ja 1919. aastal valitud Asutav Kogu.
Alates 1995. aastast valitakse Riigikogu 4 aastaks. Aastal 1992 valiti Riigikogu erandkorras 3 aastaks.
Riigikogu on Eestis põhiseaduse järgi seadusandlik organ. Valimisiga on 18 aastat ja kandideerida saab alates 21 eluaastast.
Valimissüsteem.
Alates Eesti iseseisvumise taastamisest valitakse Riigikogu võrdelise valimissüsteemi alusel. Seejuures kehtib 5% valimiskünnis.
Koha Riigikogus võib saada ka isikumandaadi alusel valimisringkonnas. Kuigi vähema kui 5% saanud erakonnad künnist ei ületa.
Nendele erakondadele (valimisnimekirjadele) ja üksikkandidaatidele antud hääli, kes Riigikokku ei pääsenud, loetakse kadunud häälteks. Tavaliselt arvatakse juhul, kui erakond sai ringkonnas isikumandaadi, aga 5% künnist ei ületanud, kadunud häälte hulgast välja isikumandaadi saanud kandidaadi või kandidaatide hääled.
Riigikogu valimistel jaotatakse kohad ringkondade vahel kasutades Hare'i kvooti. Sisuliselt jagatakse valimisõiguslike kodanike arv ringkonnas kogu valimisõiguslike kodanike arvuga ja korrutatakse 101-ga; iga ringkond saab esiteks selle korrutise täisosa jagu mandaate (näiteks 10,9=10) ja arvutatakse ülejääk (näites: 10,9–10=0,9); niimoodi ülejäänud kohad jaoks järjestatakse ringkonnad suurima ülejäägi põhjal. Ja ringkond saab täiendva koha juhul, kui ringkonna ülejääk osutub suurimaks, kuni kõik kohad on jaotatud. Ringkondade piirid on tõmmatud üsna suvaliselt. Iga erakond, mis võtab valimistel osa, koostab oma kandidaatidest kaks nimekirja: üleriigiilise ja nimekirja iga ringkonna jaoks eraldi, kus erakond võtab Riigikogu valimistel osa nimekirja. Erakond võib panna igas ringkonnas kaks kandidaati rohkem, kui on ringkonnal mandaate. Üksikkandidaat võib esitada ennast ainult samas ringkonnas kus ta kandideerib. Kandideerimiseks on vajalik tasuda kautsjon, milleks on kaks riikliku alampalgamäära. Üksikkandidaadile või erakonnale makstakse kautsjon tagasi, kui kandidaat osutub valituks või saab valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses või kui erakonna kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest. Valija valib oma ringkonnas kandideerivate kandidaatide vahel.
Isikumandaat.
Kõigepealt arvutatakse ringkonnas välja ega keegi kandidaatidest ei ole kogunud isikumandaadi jagu hääli. Isikumandaadi jaoks vajalike häälte arv arvutatakse kvoodi kaudu.
Kvoot = ringkonnas kehtivate häälte arv / ringkonna mandaatide arv.
Ringkonnamandaat.
Järgenevalt arvutatakse välja 5% üleriigiline künnis, liites kõikide ringkondade kehtivate häälte arvu ja korrutades 0,05ga. Need erakonnad, mis ületasid valimiskünnise võivad loota enamat. Ringkonnamandaatide jaotamiseks minnakse ringkondade juurde tagasi. Arvutatakse välja igale erakonnale antud kehtivate häälte arv ringkonnas kokku ja järjestatakse erakonna ringkonnanimekiri kandidaadile antud häälte arvu järgi. Ringkonnas arvutatakse välja mitu kvooti saab erakonna nimekiri (ehk erakonnale antud häälte arv ringkonnas jagatakse ringkonnas kehtiva kvoodiga). Ja kui kvoodi ülejääk moodustab 75% kvoodist, siis liidetakse mandaat juurde. Ringkonnamandaadi puhul saab mandaadi tingimusel, et kandidaat nimekirjas korjab vähemalt 10% kvoodi jagu hääli. Kui niimoodi peaks juhtuma mitu võrdse häältehulga kandidaati, siis on eespool kandidaat, kes on üleriiklikus nimekirjas eespool.
Kompensatsioonimandaat.
Kompensatsioonimandaatide jaotamisel kehtib 5% künnis. Järgnevalt arvutatakse välja igale kandidaadile võrdlusarvud kasutades modifitseeritud D'Hondti meetodit.
võrdlusarv = üleriigi erakonnale antud kehtivate häälte arv / (kandidaadi positioon üldriiklikus nimekirjas astmel 0,9).
Seejuures jäetakse iga erakonna võrdlusarvude arvutamisel vahele nii mitu jada esimest elementi, kui mitu mandaati sai erakond valimisringkondades kvootide põhimõttel. Võrdlusarvud reastatakse suuremast alustades. Kohtade jaotusel jäetakse vahele need kandidaadid, kes said ringkonnas sisse. Kandidaat peab korjama ringkonnas vähemalt 5% kvoodist ringkonnas, kus ta kandideeris. Kui üleriiklikus nimekirjas ei ole piisaval arvul kandidaate, kes ületasid 5% kvoodi nõude, saab kompensatsioonimandaadi oma valimisringkonna lihtkvoodist suurima häälteprotsendi kogunud sama nimekirja kandidaat. Häälte võrdsuse korral saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on esitatud üleriigilises nimekirjas eespool.
Riigikogu liige.
Riigikogu liikmel on tema tegevuses mitmed põhiseaduslikud garantiid. Nendeks on vaba mandaadi põhimõte, indemniteet ja immuniteet.
Vaba mandaadi põhimõte.
Põhiseaduse § 62 järgi pole Riigikogu liige seotud mandaadiga.
Riigikohus on leidnud, et vaba mandaadi põhimõttest tuleneb muu hulgas, et "parlamendi liige peab saama langetada poliitilisi valikuid oma südametunnistusest lähtuvalt. Seejuures kuulub Riigikokku valitud isiku vabast mandaadist tulenevate õiguste hulka vabadus oma maailmavaatelisi seisukohti ja/või erakondlikke eelistusi muuta ilma ohuta saada seetõttu rahvaesindusest eemaldatud."
Indemniteet.
Põhiseaduse § 62 järgi ei kanna Riigikogu liige õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus ja selle organites.
On avaldatud seisukohta, et Riigikogu liige ei peaks sellest sättest tulenevalt kandma õiguslikku vastutust igasuguse poliitilise tegevuse eest mandaadi teostamisel, ka väljaspool Riigikogu.
Immuniteet ehk saadikupuutumatus.
Põhiseaduse § 76 tulenevalt on Riigikogu liige puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.


1799.
1799. aasta (MDCCXCIX) oli 18. sajandi 99. aasta.


1798.
1798. aasta (MDCCXCVIII) oli 18. sajandi 98. aasta.


1797.
1797. aasta (MDCCXCVII) oli 18. sajandi 97. aasta.


1796.
1796. aasta (MDCCXCVI) oli 18. sajandi 96. aasta.


1795.
1795. aasta (MDCCXCV) oli 18. sajandi 95. aasta.


Heinatööriistad.
Heinatööriistad on tööriistad, mida kasutati või kasutatakse heina (tavaliselt loomasöödaks) niitmisel, kuivatamisel, kogumisel, transportimisel jm käitlemisel. Enne mehhaniseerimise levikut olid tavalisimateks heinatööriistadeks vikat, hang ja reha. Vikatiga (vahel ka sirbiga) niideti hein maha. Kuivavat loogu pöörati ümber (kaarutati) reha abil. Reha abil riisuti ka kuiv hein kokku ning pandi kokku rõukudeks, saadudeks või kuhjadeks, kust see hangu ehk heinaviglaga vankrile tõsteti, heinaküüni juurde veeti ja sinna hoiule paigutati.
Eestis on leitud nooremast rauaajast pärinevaid heinaniiduvikatite teri.
Alates 19. sajandi teisest poolest tulid üldisele kasutusele hobuse veetav niidumasin ja looreha.


1790.
1790. aasta (MDCCXC) oli 18. sajandi 90. aasta.


1792.
1792. aasta (MDCCXCII) oli 18. sajandi 92. aasta.


1794.
1794. aasta (MDCCXCIV) oli 18. sajandi 94. aasta.


1791.
1791. aasta (MDCCXCI) oli 18. sajandi 91. aasta.


1793.
1793. aasta (MDCCXCIII) oli 18. sajandi 93. aasta.


1775.
1775. aasta (MDCCLXXV) oli 18. sajandi 75. aasta.


1776.
1776. aasta (MDCCLXXVI) oli 18. sajandi 76. aasta.


1789.
1789. aasta (MDCCLXXXIX) oli 18. sajandi 89. aasta.


1777.
1777. aasta (MDCCLXXVII) oli 18. sajandi 77. aasta.


1778.
1778. aasta (MDCCLXXVIII) oli 18. sajandi 78. aasta.


1779.
1779. aasta (MDCCLXXIX) oli 18. sajandi 79. aasta.


1785.
1785. aasta (MDCCLXXXV'") oli 18. sajandi 85. aasta.


1784.
1784. aasta (MDCCLXXXIV) oli 18. sajandi 84. aasta.


1788.
1788. aasta (MDCCLXXXVIII) oli 18. sajandi 88. aasta.


1787.
1787. aasta (MDCCLXXXVII) oli 18. sajandi 87. aasta.


1786.
1786. aasta (MDCCLXXXVI) oli 18. sajandi 86. aasta.


1780.
1780. aasta (MDCCLXXX) oli 18. sajandi 80. aasta.


1781.
1781. aasta (MDCCLXXXI) oli 18. sajandi 81. aasta.


1782.
1782. aasta (MDCCLXXXII) oli 18. sajandi 82. aasta.


1783.
1783. aasta (MDCCLXXXIII) oli 18. sajandi 83. aasta.


Molübdeen.
Molübdeen on keemiline element, metall järjenumbriga 42. Aatommass on 95,94.
Tal on 7 stabiilset isotoopi massiarvudega 92, 94, 95, 96, 97, 98 ja 100.
Molübdeeni avastas Carl Wilhelm Scheele 1778. aastal.
Normaaltingimustel on molübdeeni tihedus 10,22-10.28 g/cm3. Tema sulamistemperatuur on 2623 Celsiuse kraadi.
Kasutamine.
Umbes 25% toodetud molübdeenist läheb roostevaba terase tootmiseks, umbes 25% määrdeainete tootmiseks ja umbes 50% muuks otstarbeks, peamiselt mitmesuguste rauasulamite tootmiseks.


Püha Neitsi Maarja kirik.
Paljud Eesti kirikud on pühendatud Neitsi Maarjale ning on nimetatud Püha Neitsi Maarja kirikuks. Sageli kutsutakse neid kirikuid ka ainult asupaiga (kihelkonna) järgi.


Jõelähtme kirik.
Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kirik on Neitsi Maarjale pühendatud luterlik kirik Jõelähtme vallas, Harju maakonnas.
Kirik on neogooti stiilis ja omandanud mitmes ümberehituses traditsioonilise "kolmikhüppelise" silueti.
Kirikut kasutab Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kogudus.
Ajalugu.
Esimene puust kirik oli Jõelähtmel juba 1220. aastatel ja arvatavasti ehitatud esimeste kirikute seas Harju- ja Virumaal. Kirjalikes allikates mainitakse esmakordselt Jõelähtme Neitsi Maarjale pühitsetud kirikut 1241. aastal.
Taani kuninga käsul läänistati Jõelähtme kirik keskajal Tallinna toomkirikule. Oletatavasti just sellega seoses ehitati kiriku lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule.
Algkiriku eripäraks oli veel ka haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte. Nii on Jõelähtme kirik täitnud alul ka kindluse ja kaubakiriku ülesandeid.
Algselt võis Jõelähtme kirikul olla kolm torni. Eelmainitule lisaks kaks veel kirde- ja kagunurgas.
14.–15. sajand.
Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel, 15. sajandil lisandus pikihoonest kitsam kooriruum. Sel ajal lõhuti arvatavasti ka kaks vana torni.
Ehituste käigus on lammutatud algselt hoone põhjaküljel olnud käärkamber ning lõunaküljel olnud sandikoda.
19.–20. sajand.
1878. aastal toimunud, arhitekt Friedrich Modi kavandatud, remondi järel muutus kiriku ilme palju. Aknad ehitati kõrgeks ja valgusavad raiuti esmakordselt ka põhjaseina. Gooti stiilis piilarid faasiti 8-tahuliseks võlvid varustati neogootilike roide- ja konsoolivormidega ja laiendati võidukaart. Paepõrand kaeti laudpõrandaga, pingistik uuendati.
1910. aastal sügise tulekahjus hävisid kiriku torn ja katus. Tulekahjule järgnes uue, tänini püsinud massiivtorni ehitamine (neogooti projekti järgi 1911–1912. aastal, arhitekt F. Modi). Torni iseloomustavad nurkadest diagonaalselt eenduvad astmelised tugipiilarid, mis lõpevad miniatuurse tornikese ja neid ühendava frontooniga.
1890. aastast pärineb altarimaal "Kristus ristil" (Theodor Albert Sprengel; Tobias Heintze raamistuses)
21. sajand.
6. novembril 2005 pühitses EELK peapiiskop Andres Põder Jõelähtme kiriku uued vitraažaknad. Loomis- ja lunastuslooliste vitraažakende autor on kunstnik Andrei Lobanov, akende restaureerimisprojekti autor arhitekt Illar Kannelmäe.
14. juunil 2006 esitleti kirikus Muinsuskaitseameti väljaannet "Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel". Teoses esitatakse pastor Heinrich Christopher Wrede (1691–1764) ja tema ametijärglaste kroonikamärkmed, mille transkribeeris, tõlkis ja kommenteeris Tiina Kala. Wrede peetud Harju–Jaani ja Jõelähtme kirikuraamatud olid oma aja mahukamad ja põhjalikumad ning need on pälvinud kiriku- ja kultuuriloolaste, kodu-uurijate, genealoogide ja teiste huviliste tähelepanu. Muu hulgas sisaldab kirikukroonika ülevaateid kooliõpetuse edenemisest kihelkonnas ning kohalikke rahvapärimusi. Kroonikale lisavad vürtsi mõned erilised seigad inimestega, mitmesuguste loodusnähtuste kirjeldused ja paikkondlikud juhtumised.
Kabelid.
Jõelähtme kirikul on teadaolevalt olnud neli kabelit – Saha Püha Nikolause, Ihasalu, Prangli Püha Laurentiuse ja Randvere Püha Peetruse kabel. Ihasalu kabel hävis tõenäoliselt Põhjasõja ajal.
Kunstimälestised.
Säilinud on mõned väärtuslikud kunstimälestised, nagu 1639. aastal valminud renessanss-stiilis kantsel ning 1670. aastal valmistatud barokkaltar "Kolgata" (õli, lõuend), mis asub praegu pikihoones, kantsli kõrval.
Pärimused.
Jõelähtme kiriku ebatavalisusele viitavad ka mõned vanad pärimused. Üks lugu jutustab, kuidas Jõelähtme kiriku parandamise ajal vedanud üks töölistest teistega kihla, et ööseks altarile magama heidab. Õhtul teinud teised temale altarile aseme. Mees heidanud magama. Öösil tulnud kolm kirikuõpetajat kiriku. Üks nendest olnud selle kiriku õpetaja. Käskinud meest ära minna. Mees ei läinud. Õpetaja peksnud mehe raudvitsadega läbi. Hommikul mees õpetaja juure. Õpetaja ei teadnud öisest sündmusest midagi, seletanud, et kiriku peale vanne olevat pandud. Kolm õpetajat pidavat teda valvama: üks kes elab ja kahe eelmise õpetaja vaimud. Nõnda kestvat see põlvest põlve.


Aastakümned.
Aastakümme ehk kümnend on 10 aasta pikkune ajavahemik.
Tavaliselt rühmitatakse aastad aastakümneteks nii, et aastakümne esimene aasta number algab 0-ga ja viimane number 9-ga (enne Kristust ümberpöördult). Aastakümneid tähistatakse aastakümne esimese aasta kaudu (enne Kristust viimase aasta kaudu). Näiteks 1980. aastad hõlmavad perioodi 1980–1989.
Seetõttu ei ole uue sajandi algus ühtlasi uue aastakümne algus, välja arvatud 1. sajandi algus, sest 0. aastat ei olnud; kuid 0. aastate puhul ei ole õigupoolest tegemist kümne, vaid üheksa aastaga.
Praegu kestab aastakümme 2010. aastad.
Teise versiooni kohaselt loetakse aastakümneid süsteemi järgi, kus esimene aastakümme oli aastatel 1 kuni 10, teine aastakümme 11 kuni 20 kuni tänapäevani välja (st 1980ndad on 1971 kuni 1980, 1990-ndad 1981 kuni 1990, 2000ndad 1991 kuni 2000 jne). Vikipeedias on kasutusel aga versioon, kus aastakümme algab aastanumbriga 0 ja lõppeb aastanumbriga 9.
Aastakümned sajandite kaupa.
5. sajand eKr
490. aastad eKr - 480. aastad eKr - 470. aastad eKr - 460. aastad eKr - 450. aastad eKr - 440. aastad eKr - 430. aastad eKr - 420. aastad eKr - 410. aastad eKr - 400. aastad eKr
4. sajand eKr
390. aastad eKr - 380. aastad eKr - 370. aastad eKr - 360. aastad eKr - 350. aastad eKr - 340. aastad eKr - 330. aastad eKr - 320. aastad eKr - 310. aastad eKr - 300. aastad eKr
3. sajand eKr
290. aastad eKr - 280. aastad eKr - 270. aastad eKr - 260. aastad eKr - 250. aastad eKr - 240. aastad eKr - 230. aastad eKr - 220. aastad eKr - 210. aastad eKr - 200. aastad eKr
2. sajand eKr
190. aastad eKr - 180. aastad eKr - 170. aastad eKr - 160. aastad eKr - 150. aastad eKr - 140. aastad eKr - 130. aastad eKr - 120. aastad eKr - 110. aastad eKr - 100. aastad eKr
1. sajand eKr
90. aastad eKr - 80. aastad eKr - 70. aastad eKr - 60. aastad eKr - 50. aastad eKr - 40. aastad eKr - 30. aastad eKr - 20. aastad eKr - 10. aastad eKr - 0. aastad eKr
1. sajand
0. aastad - 10. aastad - 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad - 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad
2. sajand
100. aastad - 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad - 150. aastad - 160. aastad - 170. aastad - 180. aastad - 190. aastad
3. sajand
200. aastad - 210. aastad - 220. aastad - 230. aastad - 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad - 270. aastad - 280. aastad - 290. aastad
4. sajand
300. aastad - 310. aastad - 320. aastad - 330. aastad - 340. aastad - 350. aastad - 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad - 390. aastad
5. sajand
400. aastad - 410. aastad - 420. aastad - 430. aastad - 440. aastad - 450. aastad - 460. aastad - 470. aastad - 480. aastad - 490. aastad
6. sajand
500. aastad - 510. aastad - 520. aastad - 530. aastad - 540. aastad - 550. aastad - 560. aastad - 570. aastad - 580. aastad - 590. aastad
7. sajand
600. aastad - 610. aastad - 620. aastad - 630. aastad - 640. aastad - 650. aastad - 660. aastad - 670. aastad - 680. aastad - 690. aastad
8. sajand
700. aastad - 710. aastad - 720. aastad - 730. aastad - 740. aastad - 750. aastad - 760. aastad - 770. aastad - 780. aastad - 790. aastad
9. sajand
800. aastad - 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad
10. sajand
900. aastad - 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad - 990. aastad
11. sajand
1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad
12. sajand
1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad - 1190. aastad
13. sajand
1200. aastad - 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad - 1240. aastad - 1250. aastad - 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad
14. sajand
1300. aastad - 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad
15. sajand
1400. aastad - 1410. aastad - 1420. aastad - 1430. aastad - 1440. aastad - 1450. aastad - 1460. aastad - 1470. aastad - 1480. aastad - 1490. aastad
16. sajand
1500. aastad - 1510. aastad - 1520. aastad - 1530. aastad - 1540. aastad - 1550. aastad - 1560. aastad - 1570. aastad - 1580. aastad - 1590. aastad
17. sajand
1600. aastad - 1610. aastad - 1620. aastad - 1630. aastad - 1640. aastad - 1650. aastad - 1660. aastad - 1670. aastad - 1680. aastad - 1690. aastad
18. sajand
1700. aastad - 1710. aastad - 1720. aastad - 1730. aastad - 1740. aastad - 1750. aastad - 1760. aastad - 1770. aastad - 1780. aastad - 1790. aastad
19. sajand
1800. aastad - 1810. aastad - 1820. aastad - 1830. aastad - 1840. aastad - 1850. aastad - 1860. aastad - 1870. aastad - 1880. aastad - 1890. aastad
20. sajand
1900. aastad - 1910. aastad - 1920. aastad - 1930. aastad - 1940. aastad - 1950. aastad - 1960. aastad - 1970. aastad - 1980. aastad - 1990. aastad
21. sajand
2000. aastad - 2010. aastad


Antimon.
Antimon on keemiline element järjenumbriga 51.
Tal on kaks stabiilset isotoopi massiarvudega 121 ja 123.
Normaaltingimustel on ta hõbehall, habras, halvasti elektrit juhtiv tahke aine tihedusega 6,7 g/cm3, mis sulab temperatuuril 630 Celsiuse kraadi.


Tehneetsium.
Tehneetsium on keemiline element järjenumbriga 43.
Kõik selle isotoobid on radioaktiivsed. Pikima elueaga on isotoop 97, mille poolestusaeg on 4,2 miljonit aastat. Isotoobi 98 poolestusaeg on 2,6 miljonit aastat ja isotoobil 99 on see 210 000 aastat. Levinuim on isotoop 99, sest seda tekib uraani lõhustumisel tuumareaktorites ja väikesel hulgal ka looduses.
Omadustelt on tehneetsium metall. Tema tihedus normaaltingimustel on 11,5 g/cm3 ja sulamistemperatuur on 2157 Celsiuse kraadi.


Tippdomeen.
Tippdomeen ehk üladomeen (inglise keeles "top-level domain" või "top level domain", lühend "TLD") on esimene astme domeen.
Ülevaade.
Domeen on tähtede ja numbrite kombinatsioon mis on registreeritud domeenide registris ja sellega on olemas valdusala Internetis. Domeeni kasutamise teeb võimalikuks nimeserver ehk DNS-server ("Domain Name Server"), mis tõlgib domeeninime IP-aadressiks. Domeenide all mõeldakse üldjuhul teise astme domeene (jutukas.ee, neti.ee), kuna esimene aste on "com", "ee" vms.
.org - esimese astme (tippdomeen) ccTLD domeen
wikipedia.org - teise astme domeen - Eestis registreerib Eesti Interneti Sihtasutus
et.wikipedia.org - kolmanda astme domeen - kui on registreeritud teise astme domeen, siis domeenile kasutajaõigusi omav isik võib ise kolmanda astme domeene moodustada piiramatul hulgal
CcTLD.
CcTLD on igale riigile määratud tähekombinatsioon.
CcTLD-de kasutamise reeglid määratakse iga riigi seaduste ja teiste õigusaktidega, rahvusvaheline katusorganisatsioon on "IANA". Näiteks on Eesti.ee domeeni piires teise astme domeeni enda nimele registreerimise õigus kõigil, kuid halduskontakt peab olema kas Eesti kodanik või Eesti residentne Euroopa Liidu kodanik. Piirangute määramiseks on riikidel vabad käed.
gTLD.
gTLD on üldine ehk rahvusvaheliselt kasutatav tippdomeen.
Neid võib registreerida iga inimene ükskõik kui palju tingimusel, et ta tasub nende domeenide registreerimismaksu (-35$ aastas). Neid domeene saab registreerida rahvusvaheliste domeenide üle kontrolli omava organisatsiooni - "ICANN"-i ("Internet Corporation for Assigned Names and Numbers") - poolt akrediteeritud registraride juures.


Ruteenium.
Ruteenium on keemiline element järjenumbriga 44.
Tal on 7 stabiilset isotoopi massiarvudega 96, 98, 99, 100, 101, 102 ja 104.
Omadustelt on ruteenium plaatinametall ja sellisena väärismetall.
Normaaltingimustel on ruteeniumi tihedus 12,37 g/cm3 ja sulamistemperatuur 2334 Celsiuse kraadi.
Avastamislugu.
Looduslik plaatina sisaldab kõiki kuut plaatinametalli. Plaatina tundsid ja kasutasid juba Kolumbuse-eelsed indiaanlased ja Euroopa 16. sajandi keemikud, aga alles 18. sajandi keskel näidati, et plaatina on iseseisev keemiline element. Ülejäänud plaatinametallid pallaadium, roodium, osmium ja iriidium avastati 1803–1804. Plaatina saadi peamiselt Venemaalt jõesetetest. Sellepärast tehti tol ajal enamik plaatinametallide uuringutest Ida-Euroopas. Venemaal hakati plaatinast tootma kandikuid ja medaleid ning alates 1828 vermima rublasid.
On võimalik, et esimesena eraldas ruteeniumi 1807 poola keemik Jędrzej Śniadecki, kes avaldas 1808 Vilniuses poola keeles artikli "Rosprawa o nowym metallu w surowey platynie odkrytym", kus nimetas uut metalli vestiumiks. Kuid tema tööd ei kinnitatud iialgi ja hiljem loobus ta ka ise väitest, et on avastanud uue metalli.
Plaatina avastamisest ei jäänud palju puudu Jöns Berzeliusel ja Gottfried Osannil aastal 1827. Osann oli sel ajal Tartu ülikooli õppejõud. Nad uurisid Uuralitest pärit loodusliku plaatina kuningvees lahustamise järel tekkinud jääke. Berzelius ei leidnud sealt midagi erilist, aga Osann väitis, et avastas kolm uut metalli: pluraaniumi, ruteeniumi ja poliiniumi. Nad ei jõudnudki omavahel kokkuleppele selles, missugune nende jääkide keemiline koostis on.
1844 näitas Tartus sündinud Kaasani ülikooli õppejõud ja hilisem Tartu ülikooli õppejõud Carl Claus rublade tootmisjääkidest Kaasanis uue metalli. Samal aastal näitas ta, et segu, mida uuris Osann, sisaldab sedasama metalli. Klaus eraldas kõigepealt ruteeniumoksiidi ja sai sellest 6 g puhast ruteeniumi.
Claus andis elemendile nime ladinakeelse kohanime "Ruthenia" järgi, mis tähendab Vene. See on ajalooline piirkond, mis hõlmab Lääne-Venemaa, Valgevene, põhiosa Ukrainast ning osalt Slovakkia ja Poola. Claus kasutas Osanni pakutud nime oma sünnimaa Venemaa auks (Osannile see sünnimaa ei olnud, tema oli Saksamaal sündinud).


Eesti NSV hümn.
Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi hümn ehk Eesti NSV hümn oli Eesti NSV riigihümn.
Muusika autor oli Gustav Ernesaks, sõnade autor Johannes Semper.
20. juuli 1945 – Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium kinnitas Eesti NSV hümniks Gustav Ernesaksa "Jää kestma, Kalevite kange rahvas" (Sõnad: Johannes Semper)
Pärast Stalini surma muudeti hümni 3. salmi sõnu (välja jäeti muuseas ka Stalini ülistamine). Hümn kinnitati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 21. juulil 1956.


Loodusseadus.
Loodusseadus on looduse nähtuste juures esinev seaduspärasus, mida kinnitavad lugematud vaatlused või katsed. Selles mõttes tunnetatakse teda empiirilise üldistusena.
Loodusseadusest räägitakse aga eelkõige siis, kui paistab kehtivat universaalne paratamatu olemuslik seos põhjuse ja tagajärje vahel. Seda tunnetatakse teooria kaudu, mis loodusseadusi seletab ja ennustab.
Universaalsus ja paratamatus.
Loodusseadusi mõistetakse universaalsetena: nad peavad haarama eranditult kõiki nähtusi selles nähtuste valdkonnas, mida nad katavad. Nad väljendavad seaduspärasusi ehk nii-öelda kaasnemist: neid sõnastatakse teatud sündmustejadade või koosesinevate omaduste mustritena. Neid mõeldakse paratamatutena: need universaalsed seaduspärasused, mida seadus haarab, ei saaks olla teistsugused.
Jääb küsimuse alla, kas loodusseadustele omane paratamatus on loogikast või mõistetest tulenev paratamatus teatud viisil mõelda või paratamatus, mis on olemas looduses eneses.
Loodusseaduse universaalsus tekitab epistemoloogilise probleemi: kuidas saab õigustada väidet, et nad on universaalsed?
Loodusseaduse paratamatus tekitab probleemi, kuidas seda paratamatust seletada.
Kolm põhilist arusaama loodusseadustest.
Kui loodusseadused väljendavad mõistetevahelisi seoseid, siis on selge, miks nad on paratamatud ja kuidas õigustada kontrafaktuaalidena väljendatud seadusi. Et kontrafaktuaalid käivad võimalike asjade seisude kohta ning mõistetevahelised seosed katavad kõik tegelikud ja võimalikud juhtumid, siis on tegelike ja võimalike juhtumite vahel loogiline seos.
Loodusseaduste idealiseeritus.
Loodusseadused kirjeldavad sündmusi lihtsamas maailmas, kui tegelik maailm on. Näiteks inertsiseadus, mille kohaselt keha jätkab oma paigalolekut või ühtlast sirgjoonelist liikumist, kui talle ei mõju ükski jõud, räägib olukorrast, mida maailmas vaevalt esineb. See paneb arvama, et loodusseadused ehk ei käigi otseselt reaalsuse kohta, vaid on abstraktsioonid või mudelite kirjeldused.
Seadused ja nende sõnastused.
Sõna "loodusseadus" on kahemõtteline: selle all võidakse mõista nii toimivaid seadusi endid kui ka nende kirjeldusi (sõnastusi, formuleeringuid). Teadusfilosoofias on oluline nende kahe tähenduse vahel vahet teha.
Seaduste sõnastuste loogiline vorm.
Tundub, et loodusseadusi ei saa sõnastada lihtsalt üldiste väidetena selle kohta, mis tegelikult aset leiab, vaid nad peavad rääkima ka sellest, mis oleks siis, kui oleks teisiti: nad peavad sisaldama ka kontrafaktuaale.
Loodusseadused ja juriidilised seadused.
Juriidilistest seadustest erinevad loodusseadused muuhulgas selle poolest, et inimene ei saa neid anda ega rikkuda.
Seaduste matemaatilisus.
Loodusseadused sõnastatakse enamasti matemaatilisel kujul, sest nii vaatlused kui ka seaduste rakendused põhinevad enamasti mingite füüsikaliste suuruste mõõtmisel.
Mõisteajalugu.
Loodusteadus on algusest peale näinud loodusnähtustes mingeid seaduspärasusi ning otsinud sügavamaid seaduspärasusi näiliselt kaootiliste nähtuste taga.
Loodusseaduste mõiste moodustati juriidilise seaduse mõiste eeskujul. Loodusseadust on käsitanud juriidilise seaduse taolisena näiteks veel George Berkeley, kelle meelest loodusseadused tulenevad reeglitest, mis Jumal endale ette kirjutab maailma, inimesi ja inimeste kogemusi mõeldes.
Tänapäeva teadusfilosoofias leitakse enamasti, et loodusseaduste formuleeringud kirjeldavad tegelikult olemasolevaid, kirjeldamisest sõltumatuid tendentse ja seaduspärasusi looduses. Siiski on väidetud ka, et meie uskumused mõjutavad seda, mida me looduse vaatlemisel otsime. See mõju leiab aset juba taju tasandil: taju oleneb nii eelnevalt omandatud uskumustest kui ka kaasasündinud kalduvustest teatud tajumustritele.
Aristoteles.
Aristotelese järgi ei saa olla teaduslikku teadmist üksikute asjade kohta, vaid ainult liikide kohta. Kui me räägime sellest, mis peab paratamatult olema tõene mingi üksiku asja kohta, siis me räägime sellest asjast kui mingi liigi esindajast.
Teaduse meetod on Aristotelesel tõestus, mis alustab fundamentaalsetest vaieldamatutest paratamatutest alustest. See paratamatus ilmneb liikide definitsioonides (logostes). Logos toob välja liigi olemuse. Kui näiteks müristamine on oma olemuselt tule kustutamise müra pilvedes, siis see seletabki üksikuid müristamisjuhte.
Lõppkokkuvõttes taanduvad loodusseadused Aristotelesel sugude ja liikide hierarhiale, mis määrab olemuslike omaduste seosed. Selle hierarhia kaudu on loodusseadusi võimalik ka tõestada.
Hume.
Esimesed kaks ideed ei valmista Hume'ile raskusi, sest ta usub, et neile vastavad meeltemuljete mustrid. Kolmandale ideele ei vasta aga ükski meeltemulje. Me vaatleme üksnes omavahel loogiliselt sõltumatute sündmuste järgnevust. Põhjuslikkuse (loodusseaduse) paratamatus ei ole loogiline, sest põhjuse olemasolu ja tagajärje puudumise vahel ei ole loogilist vastuolu. Paratamatu põhjuslikkuse ideele vastab üksnes mulje, mis seisneb ootuses, et põhjusetüüpi sündmusele järgneb seda tüüpi sündmus, mille seaduspärast järgnevust põhjusetüüpi sündmusele on vaadeldud. Selle mulje tekitab sündmuste seaduspärasest kaasnemisest tingitud harjumus.
Mach.
Ernst Machi järgi on Newtoni teine seadus, mis määrab massi, kiirenduse ja jõu vahelise seose, lihtsalt jõu mõiste definitsioon. See ei saa väljendada vaadeldavate suuruste vahelist korrelatsiooni, sest jõudu ei saa mõõta sõltumatult kiirendusest ja teistest kinemaatilistest suurustest.
Wittgenstein.
Ludwig Wittgenstein kasutas mõneti Machi vaimus "Filosoofilistes uurimustes" raami ja pildi metafoori, et näidata, kuidas loodusseaduse vormi võtnud definitsioonid mängivad teistsugust rolli kui vaatluste ja katsete tulemuste kirjeldused. Raamlaused (loodusseadused kui definitsioonid) annavad keele, milles sõnastada piltlauseid (vaatluslauseid). Raamlauseid ei saa empiiriliselt kontrollida ning nad pole ei tõesed ega väärad. Nad määravad "grammatika". Öelda, et jõud ei võrdu massi ja kiirenduse korrutisega, ei ole väär, vaid mõttetu, sest Newtoni teine seadus määrab, kuidas jõu, massi ja kiirenduse mõistet tuleb kasutada.
Looduse koostisosa või konstruktid looduse kirjeldamiseks?
Vaieldakse selle üle, kas loodusseadused on looduse koostisosa või on nad konstruktid looduslike protsesside kirjeldamiseks. Esimese arusaama järgi on loodusseadused möödapääsmatud reeglid, mille kohaselt loodus käitub. Loodusteaduste eesmärk on siis neid seadusi uurida. Teadlane on loodusseaduste avastaja. Loodusseaduste avastamise vahendina eelistatakse kas katset ja vaatlust (empirism) või mõistust ja analüütilist mõtlemist (ratsionalism). Viimatimainitud arusaama järgi luuakse loodusseadused inimese poolt abstraktsioonidena vaadeldud looduslikest protsessidest. Teadlane on loodusseaduste leiutaja. See arusaam on näiteks konstruktivismi aluseks. Sageli ka välditakse loodusseadustest rääkimist, sest õigeks peetava seaduse hilisem falsifitseerimine ei ole kunagi välistatud.


Roodium.
Roodium on keemiline element järjenumbriga 45.
Tal on üks stabiilne isotoop, selle massiarv on 103.
Omadustelt on roodium plaatinametall ja sellisena väärismetall.
Tema tihedus normaaltingimustel on 12,45 g/cm³ ja sulamistemperatuur 1964 oC.


Sŏul.
Sŏul (ka "Seoul", k.k. 서울, vt ka Sŏuli nimed) on Lõuna-Korea pealinn. Oli Korea pealinn 29. novembrist 1394 kuni Jaapani Keisririiki inkorporeerimiseni 1910. aastal, seejärel Põhja- ja Lõuna-Korea lõhenemiseni Jaapani provintsi Chōseni pealinn. Ka Põhja-Korea põhiseaduses oli pealinnana määratletud Sŏul, kuid 1972. aasta detsembri põhiseadusemuudatus kinnitas pealinnaks P'yŏngyangi, mis oli Teise maailmasõja järel amtelikult olnud Korea Rahvademokraatliku Vabariigi valitsuse ajutine asukoht.
Päris-Sŏulis on 10 500 000 elanikku. Sŏuli suurlinnastus, mida sageli nimetatakse Pealinna piirkonnaks (korea keeles Sudogwon 수도권; 首都圈), ning mille hulka kuuluvaks loetakse ka miljonilinnu Incheonit ja Suwonit, elas 2009. aasta 31. detsembri seisuga umbes 25 miljonit inimest. Seega on Sŏuli ja selle satelliitlinnadesse koondunud umbes pool Lõuna-Korea rahvastikust. Sŏuli pealinnapiirkonda peetaks Tōkyō-Yokohama järel suuruselt teiseks ​​suurlinnastuks maailmas. Mastaabivahe México, New Yorgi ja São Pauloga on siiski väike, kuid täpsema pingerea koostamist takistab suurlinnastute defineerimisel ja võrdlemisel kasutatavad erinevad kriteeriumid.
Sŏul pole mitte üksnes Lõuna-Korea suurim linn, vaid ka selle kaubandus-, tööstus-ja kultuurikeskus. 1988. aastal toimusid Sŏulis XXIV nüüdisaegsed olümpiamängud ning 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
Asend.
Sŏul asub riigi loodeosas Põhja-Korea piiri lähedal keskmiselt 87 meetri kõrgusel üle merepinna. Linn asub Hani jõe alamjooksul, mis moodustub Sŏulist ida pool Bukhangangi (ehk Põhja-Hani jõe) ja Namhangangi (ehk Lõuna-Hani jõe) liitumiskohal Yangsuris. Kesklinn on arvukatest mägedest ümbritsetud. Kesklinna vahetus naabruses kõrgub Namsan (e.k. Lõunamägi), mille otsas asuva teletornini viib köisraudtee. Bukhansani mägi (e.k. Hani jõest põhjas asuv mägi) asub põhja pool linna ning Namhansani mägi (e.k. Hani jõest lõunas asuv mägi) linnast kagus. Ümbruskonna orgudes asub arvukalt väikeseid külasid ja iidseid budistlike kloostreid. Linna lõunaservas asub Gwanaksani mägi, mis on linlaste jaoks tähtis puhkeala.
Korea sõja järel kahe Korea vahelise piirina toimival 38. laiuskraadil, mis asub Seoulist 56 km põhja pool, asub Panmunjeomi küla, kus 27. juulil 1953 allkirjastati Põhja- ja Lõuna-Korea vaheline relvarahukokkulepe.
Seouli linna piirides asub Hani jões mitu saart, millest kõige olulisem on Yeouido. Üks jõeharu on maaparanduse eesmärgil kuivendatud. Seouli ajalooline süda asub geomantiliselt soodsas paigas seal w-tähe kujuliselt kulgevast jõest veidi põhja pool.
Linnasüdameks on vana Chosŏni dünastia aegne hoonestus.


Wolfgang Amadeus Mozart.
Wolfgang Amadeus Mozart [m'ootsart] (ristinimi Joannes Chrysostomus Wolfgangus Theophilus Mozart; 27. jaanuar 1756 Salzburg – 5. detsember 1791 Viin) oli austria helilooja, Viini klassikalise koolkonna esindaja.
Elulugu.
Ta sündis helilooja ning Salzburgi õukonna kapellmeistri Leopold Mozarti ja Anna Maria Pertlini pere noorima pojana. Vanematel oli 7 last, kellest vaid Wolfgang ja ta õde Maria Anna elasid lapseeast vanemaks.
Wolfgangi muusikaline anne avaldus varakult. Juba 5-aastaselt komponeeris ta oma esimesed muusikapalad, 6-aastaselt alustas kontserdireisidega Euroopa linnades. Esimesed trükised tema teostest ilmusid 1764. aastal Pariisis. Aastal 1765 Londonis kirjutas ta oma esimese sümfoonia, 10-aastaselt esimese ooperi. Aastal 1769 asus ta õuekapelli kontsertmeistrina tööle Salzburgi peapiiskopi õukonda, kus oli kapellmeistrina ametis ka ta isa. 14-aastaselt võeti Mozart Itaalia-reisil pärast edukalt sooritatud eksamit Bologna muusikaakadeemia liikmeks ning Rooma paavst andis talle kuldkannuse rüütli aunimetuse.
Aastal 1781 lahkus Mozart piiskopi teenistusest ja asus elama Viini, kus töötas vabakutselise muusikaõpetaja, pianisti ja orelimängijana, alates 1787. aastast õukonna kammermuusikuna.
Wolfgang Amadeus Mozart suri Viinis 1791. aastal. Oma viimastel aastatel komponeeris helilooja suurema osa oma tuntuimatest sümfooniatest ja ooperitest. Tema varase surma kohta on tekkinud palju müüte. Temast jäi järgi tema naine Constanze ja kaks poega.
Looming.
Joseph Lange portree umbes 1790. aastast.
Mozarti looming on mahukas, ta on viljelenud kõiki žanre ühtviisi edukalt. Kokku on ta loonud üle 600 katalogiseeritud muusikateose.
Lisaks on ta kirjutanud vaimulikku muusikat: hulga motette, vespreid, litaaniaid ja 19 missat, sealhulgas viimaseks ja surma tõttu lõpetamata jäänud "Reekviem"(lõpetatud Franz Xaver Süssmayri poolt).
Sümfooniaid on 41 (tuntuimad: Es-duur, g-moll, C-duur). Ta on kirjutanud ka viiuli-, puhkpilli- ja klaverikontserte.
Kammermuusikast peetakse olulisemateks keelpillikvartette ja -kvintette ning klaverisonaate ja -fantaasiaid.
Mozarti käsikirjad Eestis.
Mozarti 1790–1791 aastavahetusel valminud viimase klaverikontserdi nr 27 B-duur soolokadentside originaalkäsikirjad asuvad Eestis. 1816. aastal omandas need Viinis Eestist pärit baltisaksa kunstnik Gustav Adolf Hippius, kes lasi ehtsuse määrata Mozarti õel Maria Anna von Sonnenburgil.
1868. aastal annetati käsikirjad Eestimaa Provintsiaalmuuseumile. Praegu asuvad need Eesti Ajaloomuuseumis, käsikirjad taasavastas 1990. aastail muusikateadlane Tiina Õun arhivaar Sirje Annisti abiga.
Näidend ja film.
Mozartist on kirjutanud Peter Shaffer näidendi "Amadeus", mille põhjal Miloš Forman tegi samanimelise filmi.


Pallaadium.
Pallaadium (keemilise sümboliga Pd) on keemiline element järjenumbriga 46.
Välimuselt on pallaadium hõbevalge intensiivse läikega metall.
Omadused.
Pallaadium kuulub keemiliste elementide perioodilisussüsteemis 5. perioodi 10. rühma d-blokki. Pallaadiumil on väga iseloomulik elektronkonfiguratsioon võrreldes teiste 10. rühma elementidega (nikkel, plaatina, darmstadtium). Omapära väljendub selles, et ennustatava konfiguratsiooni [Kr]4d85s2 asemel on pallaadiumi konfiguratsioon hoopis [Kr]4d10 – seega 4d-alamkiht on täielikult elektronidega täidetud. See muudab aatomi energeetiliselt väga stabiilseks.
Omadustelt on pallaadium plaatinametall ja seega väärismetall, sest on keemiliselt väheaktiivne. Pallaadium on hõbevalge metall, mis on visuaalselt väga sarnane plaatinaga. Plaattinametallidest on ta väikseima tihedusega (normaaltingimustel 12,02 g/cm³) ja sulamistemperatuuriga (1555 °C). Ta on üsna pehme ning kergesti sepistatav metall. Karastatult muutub pallaadium tugevamaks ja kõvemaks.
Pallaadiumil on ebatavaline omadus absorbeerida toatemperatuuril vesinikku oma ruumalast 900 korda suurema ruumala ulatuses. Arvatakse, et moodustub keemiline ühend PdH2, kuid siiani pole suudetud seda tõestada. Pallaadiumi ruumala suureneb vesinikku absorbeerides üsna vähesel määral.
Pallaadium lahustub aeglaselt väävelhappes, lämmastikhappes ning soolhappes. Normaaltingimustes pallaadium hapnikuga ei reageeri, alates 800 °C aga moodustub välispinnal pallaadium(II)oksiidi kiht, mis muudab metalli nõrgalt tuhmimaks. Samuti tuhmub pallaadium niiskes väävli atmosfääris.
Pallaadiumi peamised oksüdatsiooniastmed on 0, +1, +2 ja +4. Varem arvati, et peamine oksüdatsiooniaste on +3, kuid seda pole kunagi üheski ühendis leitud. Röntgenkiire difraktsiooni meetodil uuritud erinevates pallaadiumühendites leiti, et +3 tekib Pd(II) ja Pd(IV) dimeerumisel. 2002. aastal leiti kuuevalentne Pd(VI).
Tal on kuus stabiilset isotoopi massiarvudega 102, 104, 105, 106, 108 ja 110. Radioaktiivsetest isotoopidest on pikima poolestusajaga Pd107 (6,5 miljonit aastat), Pd103(17 päeva) ja Pd100 (3,63 päeva). Peamine lagunemismeetod enne levinuimat Pd106 stabiilset isotoopi on elektronhaare ning pärast beetalagunemine. Lagunemisproduktid on vastavalt roodium ja hõbe.
Ühendid.
Pallaadium esineb keemilistes ühendites tavaliselt oksüdatsiooniastmetes 0, +2 ja +4. Levinuim oksüdatsiooniaste on siiski +2. Praktilist kasutust leiavad enim pallaadium(II)kloriid (PdCl2), kloroplatinaathape (H2PdCl4), pallaadium(II)bromiid (PdBr2) ning pallaadium(II)atsetaat (Pd(O2CCH3)2). Tähtsaimad pallaadiumühendite poolt katalüüsitud reaktsioonid on Suzuki reaktsioon, Hecki reaktsioon ja Stille reaktsioon.
Erilist tähtsust omab pallaadium(II)kloriid, mis on väga oluline algmaterjal erinevate pallaadiumkatalüsaatorite tootmisel peamiselt orgaanilise keemia sünteesireaktsioonide tarbeks. Pallaadium(II)kloriidi valmistatakse metallilise pallaadiumi lahustamisel kuningvees, mida küllastatakse gaasilise klooriga. Pallaadium(II)kloriid on vees halvasti lahustuv, seetõttu küllastatakse seda tihti atsetonitriili või bensonitriiliga, et saada labiilne, kuid hästi lahustuv Lewisi hape.
Ajalugu.
Pallaadiumi avastamislugu jääb 1802. aasta juulisse, kui inglise keemik William Hyde Wollaston suutis eraldada plaatinamaagist puhast pallaadiumi. Nime äsjaavastatud metallile valis ta kaks aastat varem avastatud asteroid Pallaselt, mis omakorda sai nime Vana-Kreeka jumalanna Pallas Athena järgi.
William Hyde Wollaston eraldas pallaadiumi Lõuna-Ameerikast kaevatud plaatina toormaagist. Selleks lahustas ta maagi kuningvees, neutraliseeris naatriumhüdroksiidiga ning sadestas ammoniaaki lisades plaatina ammooniumheksakloroplatinaat(IV)na välja. Saadud segust eraldas ta pallaadiumi, lisades lahusele elavhõbe(II)tsüaniidi, mis moodustas pallaadiumiga kompleksi pallaadium(II)tsüaniid. Saadud tsüaniidii kuumutades kompleks lagunes ning oligi eraldatud puhas metalne pallaadium. Hiljem, 1804. aastal avastas William Hyde Wollaston ka elemendi roodium.
Algselt suhtuti tema avastusse skeptiliselt ning arvati, et pallaadium on hoopiski plaatina ja elavhõbeda sulam. Pallaadiumi avastajaks sai ta ametlikult 1805. aastal.
Leidumine ja tootmine.
Pallaadiumimaak on maakoores üsna haruldane ning see tingib ka metalli väga kõrge hinna. Suur tähtsus tootmisel on pallaadiumijääkide taaskasutamisel vanade sisepõlemismootoriga masinate katalüsaatoritest.
Suurimad pallaadiumi tootjad on Venemaa ning Lõuna-Aafrika Vabariik, omades vastavalt 44% ja 40% turust, tühisem osa kuulub Ameerika Ühendriikidele (5%) ning Kanadale (6%).
Pallaadium esineb metallina kulla ning teiste plaatinametallide sulamites vähesel määral Uuralites, Austraalias, Etioopias ning Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Oluliseim pallaadiumi toodang toimub aga kaevandamise kõrvalproduktina vase-niklimaagi maardlates Norilskis Siberis, Ontarios Kanadas ning Transvaalis Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Väikestes kogustes leidub pallaadiumi ka tuumajaamas tuumalõhustumise produktides, kuigi tehnoloogiat selle eraldamiseks muust tuumakütusest pole veel kasutusele võetud.
Kasutusala.
Suurimas koguses kasutatakse pallaadiumit autotööstuses, kus temast valmistatakse katalüsaatoreid heitgaaside puhastamiseks. Katalüütiliste omaduste tõttu toimub pallaadiumi pinnal ohtlike heitgaaside (lämmastikoksiidid, vingugaas ja süsivesinikud) keemiline muundamine ohututeks gaasideks (süsinikdioksiid,veeaur ning lämmastik). Teine suurim kasutusala on elektroonika. Pallaadium(II)kloriidi kasutati ka kunagi tuberkuloosi raviks doosiga 0,065 g päevas, kuid tõsiste kõrvalnähtude tõttu asendati teiste ravimitega. Radioaktiivset isotoopi Pd103 kasutatakse veel eesnäärme lähikiiritusravi püsiseemnetes.
Katalüüs.
Hästi peenestatud pallaadium süsinikul (Pd/C) on laialt kasutatud katalüsaator. Seda kasutatakse hüdrogeniseerimis- ja dehüdrogeniseerimisreaktsioonide kiirendamiseks. Oluline tähtsus on ka toornafta töötlemisel, kus seda kasutatakse raskete süsivesinike krakkimiseks. Paljud süsinik-süsinik sideme tekkereaktsioonid (Suzuki, Heck jt) kasutavad pallaadiumühenditest katalüsaatoreid. Richard F. Heck, Ei-ichi Negishi ja Akira Suzuki võitsid 2010 Nobeli keemiaauhinna just pallaadiumkatalüsaatorie kasutamise uurimise eest orgaanilises keemias.
Uuritakse ka erineva kujuga pallaadiumi nano-osakeste elektrokatalüütilist aktiivsust hapniku redutseerumisreaktsioonil. Võrreldes praegu kasutatavate plaatinakatalüsaatoritega, on pallaadiumi hind kordades odavam ning omadused sarnased.
Ehted.
Pallaadiumit on kasutatud juba 1939. aastast saati alternatiivina plaatinale valge kulla valmistamisel. Eeliseks on pallaadiumi naturaalne valge läige - see kõrvaldab vajaduse katta pind roodiumiga, mis on meetod teiste kullasulamite puhul valge värvuse saamiseks. Pallaadium on õhem kui plaatina ning sarnaselt kullaga saab sellest valmistada õhukesi lehti paksusega kuni 100 nm. Siiski on pallaadium mõnevõrra ebakvaliteetsem võrreldes plaatinaga, kuna ta värvus muutub juba 400 °C juures. Ta on samuti rabedam ning reageerib paremini tugevate hapetega.
Võrreldes teiste valge kulla metallidega (nikkel, hõbe jt), ei tekita pallaadium nii tihti allergiat. Viimasel ajal on hakatud ka puhtast pallaadiumist ehteid valmistama, kuna metalli hind on hiljuti olnud varasemast madalam.
Elektroonika.
Peamiselt rakendatakse pallaadiumit ja tema sulamit hõbedaga mitmekihilistes keraamilistes kondensaatorites elektroodide valmistamisel. Samuti kasutatakse pallaadiumit ja tema sulameid elektrooniliste seadmete katmisel ning joodistes.
a> - apokalüptiline vaatepilt nikli ning pallaadiumi kaevandamise tagajärgedest
Vesinik.
Suur tähtsus on pallaadiumil vesiniku tootmisel ning puhastamisel. Pallaadium suudab edukalt absorbeerida ligi 900 korda oma ruumala suurusjärgus vesinikku enda kristallstruktuuri tühimikesse. Seega leiab ta kasutust membraanfiltrina kõrgkvaliteetse ning puhta vesiniku tootmisel.
Hüpoteetiliselt võib pallaadium leida kasutust ka tulevikus vesiniku transpordil ning hoiul.
Muu.
Pallaadium(II)kloriidi kasutatakse vingugaasidetektorites süsinikmonooksiidi oksüdeerumiseks. Samuti leiab sool kasutust fotograafias.
Pallaadiumi kasutatakse veel hambaravis augutäitena, valge kulla tootmisel, kellades ning lennukite süüteküünalde valmistamisel.
Uuritakse ka pallaadiumelektroodide kasutamist kütsuseelementides.
Investeerimine.
Sarnaselt hõbeda, kulla ja plaatinaga käib rahvusvahelistel börsidel kauplemine ka pallaadiumiga. Samuti saab investeerida raha pallaadiumist müntidesse ning kangidesse.
2000. aastaks oli Venemaal toodetud pallaadiumi jõudmine globaalsele turule tihtilugu hilinenud või takistatud, kuna ekspordikvoote ei väljastatud õigeaegselt poliitiliste põhjuste tõttu. Sellest tulenev paanika turul viis pallaadiumi hinna väga kõrgeks. Kartes autode tootmise aeglustumist, otsustas Ford osta kõrge hinnaga suure koguse pallaadiumit. Mõne kuu pärast aga pallaadiumi hind langes järsult ning Ford teenis tehinguga ligi miljard dollarit kahjumit.
Nõudlus pallaadiumi järele on suurenenud 1990. aasta 100 tonnilt 2000. aastaks 300 tonnile.


Baarium.
Baarium on keemiline element järjenumbriga 56, leelismuldmetall.
Tal on 7 stabiilset isotoopi, massiarvudega 130, 132, 134, 135, 136, 137 ja 138.
Tema tihedus normaaltingimustel on 3,51 g/cm³ ja sulamistemperatuur on 727 Celsiuse kraadi.
Keemiliselt on baarium väga aktiivne – kattub õhus oksiidi-, nitriidi- ja peroksiidikihiga, tõrjub veest ja hapetest energiliselt välja vesiniku, reageerib fosfori, väävli, halogeenide jt. Mittemetallidega, kuumutamisel süttib; tema oküdatsiooniaste ühendeis on 2. Looduses leidub baariumi vaid ühendeina, millest tavalisemad on baariumsulfaat (BaSO4) ja baariumkarbonaat (BaCO3). Tööstuslikult saadakse baariumi barüüdist või viteriidist toodetud baariumoksiidi (BaO) vaakumis alumiiniumi või räni manulusel temperatuuril 1200 kraadi redutseerides või sulatatud baariumisooli elektrolüüsides.
Ajalugu.
Baariumi nimi pärineb kreeka sõnast "barys", mis tähendab “rasket”, kirjeldades ka mõne laiemalt tuntud baariumi sisaldava kivi tihedust. Alkeemikud varajases keskajas tundsid nii mõndagi baariumi sisaldavat mineraali. Siledad klibu-sarnased kivid mineraalbarüüdist leitud Bolognas, Itaalias olid tuntud kui “Bologna-kivid”. Peale paljastamist valgusele, võisid nad helendada aastaid, mis kutsus ligi nõidasid ja alkeemikuid. Carl Scheele tuvastas barüüdis oleva uue elemendi 1774, aga ei suutnud seda eraldada. Oksüdeerunud baariumi kutsuti baroteks Guyton de Morveau poolt, mis muudeti hiljem barytaks. Baarium eraldati esmakordselt elektrolüüsi abil sulanud baariumisooladest 1808. aastal, Sir Humphry Davy poolt Inglismaal. Davy, nimetas selle kaltsiumi analoogia põhjal baariumiks baryta järgi, kus “-ium” lõpp tähistab metallilist elementi.
Füüsikalised omadused.
Baarium on pehme ja painduv metall. Selle lihtsad ühendid on erilised nendele omase kindla erikaalu tõttu (leelismetalli kohta). See on tõsi ka enamiku tavaliste baariumi sisaldavate metallide kohta, selle sulfiidi on kutsutud ka raskeks paguks (metall) oma kõrge tiheduse tõttu (4.5g/cm3)
Keemilised omadused.
Baarium reageerib hapnikuga eksotermiliselt toatemperatuuril, et moodustada baariumoksiid ja peroksiid. Reaktsioon on tormiline kui baarium on peenestatud. See reageerib tormiliselt ka lahjendatud hapete, alkoholi ja veega. Suurematel temperatuuridel reageerib baarium kloori, lämmastiku ja vesinikuga. Baarium redutseerib vähem reageerivate metallide oksiide, kloriide ja sulfiide. Kui seda kuumutada lämmastiku ja süsinikuga, moodustab see tsüaniidi. Baariumi saab kombineerida mitmete metallidega, sealhulgas alumiiniumi, tsingi ja tinaga.
Esinemine ja valmistamine.
Baariumi sisaldus on 0.0425% maakoores ja 13 µg/L merevees. Seda esineb mineraalides barüüt (sulfaat) ja viteriit (karbonaat). Haruldane kalliskivi nimega bentoniit sisaldab samuti baariumi. Rohkesti leidub seda Hiinas, Saksamaal, Indias, Marokos ja USAs. Kuna baarium oksüdeerub kiiresti õhus, siis on raske omandada puhast metalli ja seda ei leidu kunagi puhtalt looduses. Seda saadakse peamiselt barüüdist. Kuna barüüt on nii lahustumatu, siis seda ei saa kasutada otseselt teiste ühendite ja baariumi valmistamiseks. Selle asemel kuumutatakse seda süsinikuga, et saada baariumsulfiidi. Baariumsulfiid seejärel hüdrolüüsitakse või hapestatakse, et valmistada teisi baariumi ühendeid nagu kloriid, nitriit jne. Baariumi valmistatakse kaubanduses elektrolüüsi abil sulanud baariumkloriidist. Baariumi metalli saab valmistada ka baariumoksiidi reduktsiooni abil koos väga peene alumiiniumiga temperatuurivahemikul 1100 ja 1200°C.
Kasutusalad.
Baariumi kasutatakse peamiselt sulamite valmistamiseks ning getterina, kuid teda lisatakse ka materjaldele, millest tehakse radioaktiiv- ja röntgenikiirguse vastaseid kaitsevahendeid. Baariumisooli kasutatakse värvides, klaasi-, tekstiili- ja paberitööstuses, pürotehnikas, meditsiinis ja ka analüütilises keemias.


Kaadmium.
Kaadmium (sümbol Cd) on keemiline element järjenumbriga 48, metall.
Tal on 7 stabiilset isotoopi massiarvudega 108, 110, 111, 112, 113, 114 ja 116.
Tema tihedus normaaltingimustel on 8,65 g/cm³.
Kaadmium sulab temperatuuril 321 °C ja keeb temperatuuril 767 °C.
Kaadmium on nime saanud vanakreeka mütoloogia tegelase Kadmose järgi.
Kaadmiumi sisaldavad griinokiit (CdS) ja otaviit (CdCO3). Kaadmiumi saadakse tsingitootmisel kõrvalsaadusena.


Indium.
Indium on keemiline element number 49, metall.
Tal on 2 stabiilset isotoopi, massiarvudega 113 ja 115.
Tema tihedus normaaltingimustel on 7,31 g/cm³ ja sulamistemperatuur 156 Celsiuse kraadi.


Tina.
Tina (varasem eestikeelne nimetus "inglistina") on keemiline element järjekorranumbriga 50, metall. Sümbol Sn.
Tal on 10 stabiilset isotoopi, massiarvudega 112, 114, 115, 116, 117, 118, 119, 120, 122 ja 124. Tal on kõigist elementidest kõige rohkem stabiilseid isotoope.
Tina esineb 3 kristallmodifikatsioonina. Normaaltingimustel on stabiilne valge tina, mis on hõbehall pehme tahke aine tihedusega 7,31 g/cm³ ja juhib elektrit kui metall. Temperatuuril alla 13,2 °C on stabiilseim hall tina, mis on hall, habras pooljuht tihedusega 5,5 g/cm³. Temperatuuril üle 160 °C on ta stabiilne habras tina, mis on habras, kuid metalne.
Tina sulamistemperatuur on 232 °C.


Telluur.
Telluur on keemiline element järjekorranumbriga 52, poolmetall.
Tal on 8 stabiilset isotoopi, massiarvudega 120, 122, 123, 124, 125, 126, 128 ja 130.
Telluur on hõbedane, habras, pooljuhtiv tahke aine, mille tihedus normaaltingimustel on 6,24 g/cm³ ja mille sulamistemperatuur on 459 Celsiuse kraadi.


Elavhõbe.
Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel.
Tal on seitse stabiilset isotoopi massiarvudega 196, 198, 199, 200, 201, 202 ja 204.
Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Elavhõbe tahkub temperatuuril –38,8 ° C ja keeb temperatuuril 356° C.
Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbedal on suur pindpinevus, tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike.
Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi, mis omakorda veidi kõrgemal temperatuuril laguneb taas lihtaineteks.
Looduses on elavhõbe väga haruldane aine. Elavhõbe kuulub mitmekümne mineraali koostisse, kuid ainus elavhõbeda saamiseks kaevandatav mineraal on kinaver (HgS). Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias.
Elavhõbeda kasutusalad.
Elavhõbedat kasutatakse kehatemperatuuri mõõtmiseks termomeetrites ja õhurõhu mõõtmiseks.
Teadusajaloos on elavhõbe seotud paljude avastustega. Seda ainet kasutati varem igasuguste mõõtmistega seotud suurustes: näiteks õhurõhku mõõdeti elavhõbeda sammastes (seda kasutatakse isegi veel tänapäeval), ka elektritakistusühikuna on elavhõbe hästi tuntud. Teada on ka, et on olemas elavhõbedabaromeeter ja et elavhõbedat kasutati ka vererõhu mõõtmise seadmes. Elavhõbedat kasutatakse ka valgustuses (päevavalguslampides).
Elavhõbeda ohtlikkus.
Elavhõbeda mürgisus oleneb suuresti sellest, mis kujul ta organismi siseneb. Kas metallilise, vedela elavhõbedana või siis elavhõbeda auruna. Metalliline vedel elavhõbe ei ole organismile nii ohtlik kui seda on elavhõbeda aur. Samuti mõjuvad organismile mürgiselt ka elavhõbeda ühendid, mis võivad põhjustada suuri kahjustusi kopsudes ja ajus.
Oluline on meeles pidada, et elavhõbe-orgaanilised ühendid on palju mürgisemad ja ohtlikumad organismile, kui seda on metalliline elavhõbe. Veest omastabki organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul, mis kahjustab närvisüsteemi. Kuna elavhõbe on aine, mis kontsentreerub toitumisahelas, siis võib mõnes meres leiduda kalu, kelle kehas on elavhõbeda ühendite sisaldus küllaltki suur. Sellise kala söömine on tervisele väga ohtlik. Niimoodi juhtuski Jaapanis Minamatas 1950ndatest 1970ndateni, kui kohalik keemiatehas Chisso laskis oma elavhõbedat sisaldavad reoveed Minamata lahte. Tulemuseks oli 1784 surnut.
Elavhõbeda mõju inimorganismile.
Metallilise elavhõbeda organismist eritumise poolestusaeg on tavaliselt 3 aastat, elavhõbeda soolade puhul on aga see aeg kõigest mõni nädal. Inimorganismis väheneb pooleni elavhõbeda hulk aga 70 päevaga ja kalades 2 aastaga. Elavhõbeda soolad imenduvad väga kiiresti organismi. Umbes 80% elavhõbeda aurudest imendub organismi läbi kopsude. Läbi kopsude seonduvad elavhõbeda osakesed verelibledega ja niimoodi läheb elavhõbe inimorganismi laiali: maksa, neerudesse, põrna, ajju jne.
Metallilise elavhõbeda allaneelamine ei oma väga suurt ohtu, kuna soolestikust see aine praktiliselt ei imendu organismi. Elavhõbe väljub inimorganismist neerude ja soole kaudu, kuid peamiselt jämesoole kaudu.
Elavhõbeda ohtlikkus ja toime inimesele sõltub suuresti sellest, millise ühendina ta inimorganismi sattub, kuidas inimene on selle ainega kokku puutunud ja kui kaua kokkupuude on kestnud. Samuti mängib rolli ka inimese vanus, üldine tervislik seisund ja ka inimese sugu. Elavhõbe kahjustab eelkõige närvisüsteemi, võib katkestada neerude töötamise, põhjustab depressiooni ja ärrituvust. Juhul kui naine on lapse ootel ja ta puutub kokku elavhõbedaga, võib mürgistus mõjuda tugevalt ka tulevasele lapsele.
Elavhõbedamürgistuse võib saada juba siis, kui inimorganism omastab päeva jooksul 0,4mg elavhõbedat. See aga pole siiski veel surmav doos. Surmavaks doosiks loetakse 150 mg kuni 300 mg elavhõbedat.


Ksenoon.
Ksenoon (sümbol Xe) on keemiline element järjenumbriga 54, väärisgaas.
Tal on 9 stabiilset isotoopi, massiarvudega 124, 126, 128, 127, 130, 131, 132, 134 ja 136.
Ksenoon kondenseerub temperatuuril (vaata: keemistemperatuur) −108°C ja tahkub temperatuuril −112 Celsiuse kraadi.


Tseesium.
Tseesium on keemiline element sümboliga Cs ja aatomnumbriga 55. Tseesium asub perioodilisustabeli esimeses rühmas ning kuulub leelismetallide hulka. Tseesium on raskeim stabiilne leelismetall.
Tseesiumi avastasid 1861. aastal Robert Wilhelm Bunsen ja Gustav Robert Kirchhoff Dürkheimi mineraalvees. Kahe sinise spektrijoone järgi, mille abil element avastati, pandi sellele nimeks "caesium" (ladina keeles "caesius" – 'taevasinine'). Puhta elemendina esitas tseesiumi 1881. aastal Carl Setterberg.
Tseesium on väga reaktsioonivõimeline, väga pehme, kuldse värviga, väga puhtas vormis hõbedaselt läikiv metall. Kuna tseesium reageerib õhuga kohe ning väga aktiivselt, hoitakse seda suletult klaasampullis. Tseesiumi bioloogilist tähtsust ei teata, kuna see ei esine tavaliselt inimkehas, kuid ei ole ka toksiline.
Tseesiumi radioaktiivne isotoop 137Cs, tuumalõhestumise produkt, köitis erilist avalikkuse tähelepanu, kui see Tšernobõli katastroofi tulemusena 26. aprillil 1986. aastal suures koguses keskkonda sattus.
Ajalugu.
Esimest korda avastasid tseesiumi Gustav Robert Kirchhoff ja Robert Wilhelm Bunsen 1861. aastal. Nad uurisid Dürkheimi mineraalvett ning avastasid pärast kaltsiumi, strontsiumi, magneesiumi ja liitiumi eraldamist kaks seni tundmatut joont sinises spektrialas. Nad järeldasid oma tähelepanekust, et uuritud mineraalvees peab olema järgmine, seni tundmatu element, millele nad panid siniste spektrijoonte järgi nimeks "caesium" - ladina sõnast "caesius", mis tähendab 'taevasinine'.
Bunsen püüdis tseesiumi teistest leelismetallidest eraldada, et elemendi omadusi uurida. Puhta tseesiumi proovi saamiseks aurustati 44 000 liitrit mineraalvett, milles uue elemendi olemasolu spektrijoonte jälgimisega tuvastati. Pärast aurustamist saadi mineraalveest 240 kg kontsentreeritud soolalahust, mis sisaldas erinevaid leelis- ja leelismuldmetalle. Leelismuldmetallid, nagu baarium, magneesium, kaltsium jne, sadestati lahusest sulfaatide või oksalaatidena (C2O42-). Pärast lahusesse jäänud ioonide nitraatideks muundamist ja etanooliga ekstraheerimist saadi naatriumioonidest vaba lahus. Sellele lahusele ammooniumkloriidi lisamise tulemusena sadenesid sealt liitiumioonid. Kaalium-, tseesium- ja rubiidiumioonid, mis olid veel lahusesse jäänud, moodustavad kõik kloroplatinaathappega reageerides vähelahustuvad soolad, mille lahustuvus kuumas vees on iga iooni korral pisut erinevad ja kaaliumsoola lahustuvus sealjuures kõige suurem. Seetõttu oli võimalik kaaliumkloroplatinaadist vähem lahustuvad tseesium- ja rubiidiumheksakloroplatinaadid sadestada, jättes kaaliumisoola veel lahusesse. Puhaste kloriidide saamiseks redutseeriti plaatinaioonid vesinikuga (neutraalseks) elemendiks, et lahuses tekiksid vees lahustuvad tseesium- ja rubiidiumkloriidid, mida järgnevalt sadestada. Tseesium- ja rubiidiumkloriidide segu lahustati absoluutses etanoolis ning lisati karbonaati, et sadestada rubiidiumioonid rubiidiumkarbonaadina, mis on absoluutses alkoholis mittelahustuv sool, ja jääksid lahusesse tseesiumioonid. Rubiidiumkarbonaadi sade lahustati vees ja muundati rubidiumkloriidiks ning tseesiumi lahusest eraldati karbonaatioonid ja tseesiumkloriid ekstraheeriti tagasi vesikeskkonda. Mõlemad soolad sadestati kloriididena, mis on nende aktiivsete elementide üks stabiilsetest ühenditest. 44 000 liitrist mineraalveest saadi pärast selle töötlemist 9,2 grammi rubiidiumkloriidi ja 7,3 g tseesiumkloriidi. Puhastatud tseesiumkloriidi saamine võimaldas tseesiumi spetsiifiliste omaduste edasist uurimist. Puhast tseesiumkloriidi kasutasid Bunsen ja Kirchoff ka uue elemendi molaarmassi esimeseks määramiseks, mille väärtuseks nad said 123,35 g/mol.
Kumbki teadlane ei suutnud puhast tseesiumi saada, kuna sulatatud tseesiumkloriidi elektrolüüsil tekkis puhta metalli asemel sinine ühend, mida nad nimetasid subkloriidiks. Ilmselt oli see kolloidne segu tseesiumist ja tseesiumkloriidist. Vesilahuse elektrolüüsil elavhõbeanoodiga moodustus kergesti lagundatav tseesiumamalgaam.
Puhta tseesiumi saamiseni jõudis lõpuks 1881. aastal Carl Setterberg, kes vältis probleemi kloriididega, kasutades sulatatud soola elektrolüüsil tseesiumtsüaniiti. Esialgu oli see raskendatud tseesiumkloriidi kõrge sulamistemperatuuri tõttu, mida ta vähendas, lisades baariumtsüaniiti.
Esinemine.
a> on tseesiumi üks tähtsamaid lähtemineraale.
Tseesium on Maal väga haruldane element, seda esineb maakoores vaid kolm osakest miljoni kohta. See on ebastabiilse frantsiumi järel kõige vähem levinud leelismetall. Suure reaktsioonivõime tõttu ei esine tseesium kunagi puhta elemendina, vaid alati ühendina. Enamasti on tseesium harva esinev lisand kaaliumi- või teistes leelismetallide soolades nagu lepidoliit, kuid tuntud on siiski ka mõned tseesiummineraalid. Kõige levinum tseesiumi sisaldav mineraal on pollutsiit (Cs,Na)2Al2Si4O12 · H2O, mille esinemine on kõige suurem Tanco kaevanduses Bernici järve ääres Lac du Bonnet' lähedal Kanadas Manitoba provintsis. Teised suured maardlad on Bikita kaevanduses Zimbabwes ja Karibibi kõrbes Namiibias. Tanco kaevandus Lac du Bonnet lähedal on ainus, kus tseesiumi kaevandatakse. Haruldasemad tseesiummineraalid on näiteks tsesstibtantiit (Cs,Na)SbTa4O12 ja pautoviit CsFe2S3.
Enamiku tseesiumühendite vees lahustuvuse tõttu on tseesium merevees lahustunud. Üks liiter merevett sisaldab 0,3 milligrammi tseesiumi. Võrdväärsetes kogustes leiame seal ka levinumaid, kuid halvemini lahustuvaid elemente, nagu nikkel, kroom ja vask.
Füüsikalised omadused.
Tseesium on oma kõige puhtamas vormis hõbevalge värvusega pehme metall, mille tihedus on 1,873 g/cm3. Kuid juba vähese ebapuhtuse korral tundub tseesium kuldkollasena. Paljude omaduste poolest asub see rubiidiumi ja praeguste andmete järgi ebastabiilse frantsiumi omaduste vahel.
Tseesiumi sulamistemperatuur 28,7 °C on leelismetallide seas madalaim (v.a ebastabiilne frantsium, mille sulamistemperatuur on tõenäoliselt madalam). Sarnaselt elavhõbedaga ning võrreldavalt galliumiga on tseesium üks kõige madalama sulamistemperatuuriga metalle üldse. Tseesium on ka väga pehme (Mohsi kõvadus 0,2) ja plastiline.
Tseesiumi kristallstruktuur, "a" = 614 pm
Nagu ka teised leelismetallid, kristalliseerub tseesium standardtingimustel struktuurina, mille ühikrakuks on kuubiline ruumtsentreeritud elementaarrakk võreparameetriga a=614 pm, samuti kaks valemiühikut iga elementaarraku kohta. Rõhul 41 kbar toimub faasissiire kuubiliseks tahktsentreeritud kristallstruktuuriks, võreparameetriga a= 598 pm.
Tseesium seguneb teiste leelismetallidega, välja arvatud liitiumiga. Vahekorras 41% tseesiumi, 12% naatriumi ja 47% kaaliumi moodustub seni teada olevalt kõige madalama sulamistemperatuuriga (−78 °C) sulam.
Tseesium ja tema ioon Cs+ on väga suure raadiusega, nad on vastavalt kõige suuremad (väljaarvatud frantsium) aatom ja ioon. See on tingitud eriti madalast efektiivsest tuumalaengust, mistõttu välimised s- elektronid on tuumaga vähesel määral seotud. See põhjustab lisaks suurele aatomiraadiusele ka tseesiumi madalat ionisatsioonienergiat ja see omakorda ka tema suurt reaktsioonivõimet.
Gaasilisel tseesiumil on ebaharilik murdumisnäitaja, väiksem kui üks. See tähendab, et elektromagnetlaine faasikiirus, antud juhul valgus, on tseesiumiaurudes suurem kui vaakumis.
Keemilised omadused.
alt=A Väikene tseesiumi tükk lisatakse petri tassis olevasse külma vette, mis viib väikese plahvatuseni.
Frantsiumi järel on tseesium madalaima ionisatsioonienergiaga element. Väliskihi elektronide vastasmõju tõttu on tseesiumil kõige madalam elektronegatiivsus. Tseesium annab need kontaktis teiste elementidega väga kergesti ära ning moodustab monovalentseid tseesiumsoolasid. Kuna elektroni välja lüües saavutab tseesium väärisgaasi elektronkonfiguratsiooni, ei moodusta see mitmelaengulisi ioone.
Reaktsioonid tseesiumiga toimuvad reeglina väga aktiivselt, nii süttib see kohe kokkupuutel hapnikuga ning moodustab, nagu ka kaalium ja rubiidium, hüperoksiidi.
Tseesium reageerib ka veega väga aktiivselt, moodustades tseesiumhüdroksiidi. See reaktsioon toimub isegi jääga −116 °C juures.
Kasutamine.
Tseesiumi keerulise ettevalmistamise ning tema kõrge reaktsioonivõime tõttu kasutatakse seda ainult vähesel määral. Tseesiumi rakendatakse eelkõige teadusuuringutes. Kuna tseesiumil on madal elektronide väljalöömistöö, saab seda kasutada katoodina vabade elektronide saamiseks. Samuti uuritakse tseesiumi kui võimalikku plasmamaterjali magnethüdrodünaamiliste generaatorite jaoks. Kosmoselennus kasutatakse tseesiumi elavhõbeda ja ksenooni kõrval kui juhtivainet ioonijuhtivuses tema kõrge aatommassi tõttu, mis annab suurema tagasilöögi kui kergemad elemendid.
Tseesiumi järgi on aastast 1967 defineeritud ajaühik sekund, mis on ajavahemik, mis võrdub 133Cs aatomi põhioleku kahe ülipeenstruktuurinivoo vahelisele siirdele vastava kiirguse 9 192 631 770 võnkeperioodiga. Seepärast kasutatakse tseesiumi aatomkellades, mis loob aluse koordineeritud maailmaajale. Tseesium valiti selliseks rakenduseks, kuna tema üleminek kahe põhioleku vahel 9,1 GHz-ga on veel elektrooniliste vahenditega saavutav. Selle ülemineku laius ning sellega kaasnev mõõtemääramatus ei ole tingitud aatomi omadustest. Tänu madalale aurustumistemperatuurile saab tekitada vähese vaevaga aatomkiiri madala kiiruse määramatusega.
Tseesiumi aatomite pilve saab hoida magnetoptilistes lõksudes tasakaalus ning laseri abiga μK-ni absoluutse nullpunkti lähedale külmutada. Sellisel meetodil õnnestus sagedusstabiilsust ning sellega tseesium-aatomkella täpsust oluliselt parandada.
Määramine.
Tseesiumi määramiseks võib kasutada spektrijooni 455 ja 459 nm sinises alas. Kvantitatiivselt kasutatakse neid leekfotomeetrias tseesiumi puhtuse määramiseks.
Polarograafias on tseesiumil pöörduv katoodiline aste −2,09 V (kalomelelektroodi suhtes). Seetõttu tuleb taustelektrolüüdina kasutada kvarternaarseid ammooniumühendeid (näiteks tetrametüülammooniumhüdroksiidi), kuna leelis- või leelismuldmetallidel on väga sarnased põhioleku potentsiaalid.
Gravimeetriliselt saab tseesiumi, nagu ka kaaliumi, määrata mitmesuguste rasklahustuvate soolade kaudu. Näiteks sobivad selleks tseesiumi perkloraat CsClO4 ja heksakloroplatinaat Cs2[PtCl6].
Bioloogiline tähtsus.
Tseesium inimkehas tavaliselt ei esine. Peamiselt toiduga omandatud tseesium, oma sarnasuse tõttu kaaliumiga, imendub seedetraktis ning analoogiliselt kaaliumiga ladestub peamiselt lihasmassis. Bioloogiline poolväärtusaeg, mille jooksul tseesium inimkehast väljub, sõltub vanusest ja soost ning on keskmiselt 110 päeva.
Tseesium on keemiliselt ainult väga vähesel määral mürgine. Tüüpiline LD50-väärtus tseesiumsooladele on 1000mg/kg.). Tähendusliku toksilise toimega on siiski radioaktiivse tseesiumisotoobi ioniseeriv kiirgus, mis põhjustab, sõltuvalt doosist, kiiritushaigust. Tseesiumsoolade hea lahustuvuse tõttu vees imenduvad need seedetraktis täielikult ning ladestuvad lihasmassis. Pärast Tšernoboli katastroofi 1986. aastal põhjustas radioaktiivse tseesiumisotoobi 137Cs ladestumine kehas esimesel kolmel kuul keskmise efektiivse doosi 0,6 μSv ühe täiskasvanud inimese kohta (Saksamaal).
Ohutusnõuded.
Tseesium süttib õhu käes spontaanselt, seepärast tuleb seda säilitada kinnises klaasampullis puhtas argoonis või vaakumis. Tugeva reaktsioonivõime tõttu reageerib tseesium veega plahvatuslikult. Plahvatusohtu võib teravdada ka reaktsioonil tekkinud vesinik. Põlevat tseesiumi tuleb kustutada metalltulekustutiga või kuiva liivaga. Tseesiumi kõrvaldamine käib nagu ka teiste leelismetallide korral, tilgutades ettevaatlikult alkoholi nagu 2-pentanool, tert- butanool või oktanool ning seejärel neutraliseerides.
Ühendid.
Nagu tüüpiline leelismetall, esineb tseesium eranditult ioonsetes ühendites oksüdatsiooniastmega +1. Enamik tseesiumühendeid lahustub vees.
Haolgeniidid.
Tseesium moodustab kõigi halogeenidega vees lahustuvaid halogeniite valemiga CsX (X- halogeen). Tseesiumkloriidil on iseloomulik kristallstruktuur, mis on üks olulisemaid kristallstruktuure. Nii kristalliseeruvad, välja arvatud tseesiumfluoriid, ka teised tseesiumhalogeniidid. Tseesiumkloriid on puhta tseesiumi saamiseks lähteaineks. Kuna see moodustab piisavalt pikaajalisel tsentrifuugimisel tihedusgradiendi, kasutatakse tseesiumkloriidi DNA eraldamiseks ja puhastamiseks ultratsentrifuugimises.
Hapnikuga ühendid.
Tseesium moodustab ebatavaliselt suurel hulgal hapnikuühendeid. On teada mitmed suboksiidid nagu Cs11O3 ja Cs3O, mille puhul on tegemist tseesiumi liiaga ning on näha elektrijuhtivust. Lisaks on teada suurenenud hapnikusisaldusega oksiid Cs2O, peroksiid Cs2O2, hüperoksiid CsO2 ja osoniid CsO3. Kõik need ühendid on erinevalt teistest tseesiumühenditest värvilised, suboksiidid on violetsed või sinakasrohelised ja teised kollased, oranžid või punased.
Tseesiumhüdroksiid on tugevalt hügroskoopne valge tahke aine, mis lahustub ainult vees. Tseesiumhüdroksiidi peetakse tugevaimaks aluseks vesikeskkonnas.
Teised tseesiumühendid.
Tseesiumkarbonaat on valge tahke aine ja lahustub paljudes orgaanilistes lahustites. Seda kasutatakse paljudes orgaanilistes sünteesides alusena, näiteks ümberesterdamisel või eriliste kaitserühmade kõrvaldamiseks.
Tseesiumnitraat leiab suuremat kasutust sõjalises pürotehnikas, NIR-rakettides ning infrapunasuitsukamuflaažides..
Tseesiumkromaati võib koos tsirkooniumiga kasutada vee- ja hapnikujälgede ärahoidmiseks vaakumtorus puhta tseesiumi saamisel.


Lantaan.
Lantaan (sümbol La) on keemiline element järjekorranumbriga 57, haruldane muldmetall.
Tal on 1 stabiilne isotoop massiarvuga 139. Ka esineb looduses 1 radioaktiivne isotoop massiarvuga 138, mille poolestusaeg on 105 miljardit aastat.
Omadustelt on lantaan lantanoid. Tema tihedus normaaltingimustel on 6,15 g/cm³ ja sulamistemperatuur on 820 Celsiuse kraadi.


Praseodüüm.
Praseodüüm (sümbol Pr) on keemiline element järjekorranumbriga 59, haruldane muldmetall.
Tal on 1 stabiilne isotoop massiarvuga 141.
Omadustelt on praseodüüm lantanoid. Tema tihedus normaaltingimustel on 6,64 g/cm³ ja sulamistemperatuur 931 Celsiuse kraadi.


Uluru.
Uluru ehk endise nimega Ayers Rock on maailma suurim monoliit.
348 m kõrgune, ligi 5 km pikkune ja 1,5 km laiune punane mägi "kasvab" maapinnast välja keset kõrbe Austraalia Põhjaterritooriumil.
Uluru koosneb tilliidist, mis viitab jääajale. Uluru moodustus umbes 680 miljonit aastat tagasi, kui Austraalia manner asus märksa suurematel laiuskraadidel.
Ulurust 24 km läänes asub Kata Tjuta, mis on samuti aborigeenide pühapaik ja moodustunud samuti tilliidist.
Uluru mägi on pärismaalastele maailma naba. Selle 9,4 km ümbermõõduga kalju lõhedes on tuhandeid jooniseid. Need on ainsad materiaalsed märgid Austraalia aborigeenide kaugemast ajaloost. Jooniseid ei suuda ka aborigeenid ise dešifreerida. Joonis inimvälkudest kordub visalt, viidates kosmilistele nägemustele. On ka imelikud "röntgenipildid”, kus on kujutatud inimese, looma või linnu sisemust koos skeleti ja siseelunditega.
Esimene eurooplane, kes Ulurut nägi, oli Ernest Giles aastal 1872. Esimesed turistid saabusid mäele 1936.
Turismi hakati Ulurul arendama 1950. aastatel. Selle jaoks moodustati 1958 kaitseala, kuid 1959 rajati sinna esimene motell ja peatselt ka lennukite maandumisrada. Varsti oli näha turismi kahjulik mõju keskkonnale.
5. märtsil 1968 toimus lennuõnnetus: kolmeistmeline helikopter Bell 47 G2 purunes vastu Ulurut. 28. märtsil tõsteti teise kopteriga selle vrakk üles ja viidi ära.
1975 eraldati kaitseala põhjapiiri taga 15 km kaugusel Ulurust 104 km² suurune ala turistide majutamise ja lennujaama rajamiseks. Selle ala nimi on Yulara. Yulara valmimisega seoses likvideeriti kaitsealal 1983 turismilaager ja 1984 ka motell. 1987 moodustati kaitseala asemele rahvuspark. Samal aastal arvati Uluru UNESCO maailmapärandi nimekirja. 1992 müüs Põhjaterritoorium oma osaluse Yulara kuurordis ja see nimetati ümber Ayers Rocki kuurordiks.
Turistide arv tõusis 2000. aastaks üle 400 000. Suurenenud turism toob kogu piirkonna majandusele kasu, kuid tekitab raskusi tasakaalu leidmisel turistide soovide rahuldamise ja maailmapärandi säilitamise vahel.
Sissepääs rahvusparki maksab 25 Austraalia dollarit isiku kohta. Pilet kehtib 3 päeva ja on nimeline, see tähendab, et seda ei saa edasi anda teisele isikule.
Ulurule ronimine on turistide jaoks tavaline. Tõus tippu kestab tunnijagu, kuigi on üksnes 800 m pikk. 1964 paigaldati mäele käsipuu ja 1976 seda pikendati, aga ikkagi on see ohtlik ja tuulistel päevadel on mäele ronimine keelatud. Inimestel, kes on halvas kehalises vormis, kannatavad peapöörituse all või kellel arstid on soovitanud mitte pingutada, on parem mitte mäele ronida. Soovitatakse palju juua. Põhimõtteliselt ei ole tõus ülemäära keeruline, aga ometi on mägironijate seas täheldatud 35 surmajuhtumit sellest ajast, mil neid juhtumeid on registreerima hakatud.
Aborigeenid on taotlenud Austraalia valitsuselt Ulurule ronimise keelamist. 11. detsembril 1983 Austraalia tollane peaminister Robert Hawke seda ka lubas, aga ei täitnud lubadust, kuigi oli peaminister 1991. aastani. 2010. aastal korraldati Uluru tipus hulk pärismaalaste seas kõlvatuks peetud tegevusi, alates golfimängust ja lõpetades striptiisiga, mistõttu nad on taas hakanud nõudma Ulurule ronimise täielikku keelamist. Valitsus on koostanud ka vastava plaani ja küsinud avalikkuselt selle kohta arvamust.


Palladium.
Palladium (20. veebruaril 1989 Valgevene – 21. juuli 2006 Viljandi maakond) oli võistlushobune, trakeeni tõugu täkk.
Teda peetakse Eesti kuulsaimaks võistlushobuseks ja ta oli Eesti ainuke eliit-täkk. Eesti parim takistussõidu hobune aastatel 2000, 2001. Maailma edetabelis oli Palladium juulis 2002 478. kohal. Euroopa trakeenide hulgas oli ta aga number üks.
Palladiumi kohta on tehtud dokumentaalfilm.
Palladium suri ööl vastu 21. juulit 2006, mil peale jalaluumurdu otsustati ta surmata.
Välimus.
Palladium oli ilus, elegantset ja kerget tüüpi väikest kasvu hobune – turjakõrgus 164 cm.
Värvuselt oli ta must. Palladiumi sabal oli valge laik, mis tekkis talle siis, kui ta kord transportimise käigus saba ära hõõrus. Asemele kasvanud karvad olid valged. Palladiumil oli lauk, mis paremal küljel ulatus silmani. Tema mõlematel tagajalgadel olid sokid (valged märgised jala allosas, mis ulatuvad sõrgatsiliigeseni) ning vasakul esijalal oli piire (valge märgis, mis ei ulatu sõrgatsiliigeseni). Märgistel olid ka mustad tähnid, mis on üsna haruldane, kuid väga efektne.
Omanikud, ratsanikud.
Palladiumi omanik oli Oliver Kruuda. Gunnar Klettenberg ratsutas Palladiumiga aastast 1996.
Palladium Cup.
Palladiumi auks korraldatakse igal aastal ratsavõistlus Palladium Cup.


Neodüüm.
Neodüüm (sümbol Nd) on keemiline element järjekorranumbriga 60, haruldane muldmetall.
Ta esineb looduses 7 stabiilse isotoobina. Nende massiarvud on 142, 143, 144, 145, 146, 148 ja 150.
Omadustelt on neodüüm lantanoid. Tema tihedus normaaltingimustel on 6,8 g/cm³. Neodüüm sulab 1024 Celsiuse kraadi juures ning keemistemperatuur 3100 °C.


Hafnium.
Hafnium (sümbol Hf) on keemiline element järjekorranumbriga 72. Ta on läikiv hõbehall neljavalentne siirdemetall. Tal on kuus stabiilset isotoopi massiarvudega 174, 176, 177,178, 179 ja 180. Hafniumi tihedus normaaltingimustel on 13,3 g/cm3). Tema sulamistemperatuur on 2233 °C ja keemistemperatuur 4603 °C.
Levik.
Hafnium on looduses vähelevinud element, levikult maakoores umbes 45. kohal. Mineraalides esineb hafnium alati koos tsikooniumiga, kuid hafniumit sisaldub neis palju vähem (1–2%), erandiks on vaid thortveitiit (üle 10%). Hafniumimineraale ei ole, element esineb isomorfse lisandina (tavaliselt 1–2%) tsirkooniummineraalides. Vaid mõnedes haruldastes tsirkooni ZrSiO4 erimites (alviit, naegiit jmt) sisaldub hafnium suuremal määral (üle 10%).
Avastamine ja nimetus.
Hafniumi avastasid ungari keemik Georg von Hevesy ja hollandi füüsik Dick Coster 1923. aastal röntgenspektroskoopilise analüüsiga norra tsirkoonist. Teadlased töötasid sel ajal Niels Bohri laboris Teoreetilise Füüsika Instituudis Kopenhaagenis. Element on nimetatud linna ladinakeelse nime järgi (lad. k. Hafnia = Kopenhaagen). Sellele avastusele eelnes mitmeid eksiavastusi, hiljem vaidlusi prioriteedi osas (mistõttu prantslased nimetasid elementi celtiumi’iks kuni 1949. aastani). Hafnium oli eelviimane maakoorest avastatud element.
Eraldamistehnoloogia.
Hafnium eraldatakse mineraalidest tsirkooniumi tootmise kõrvalproduktina, peamiselt tsirkoonist, kus 0,5–2% tsirkooniumi aatomitest on asendatud hafniumiga. Eraldamine on keerukas ja energiamahukas. Nüüdisajal kasutatakse hafniumi ja tsirkooniumi eraldamiseks teatud soolade (nitraatide ja tiotsüanaatide) vedelikekstraktsiooni orgaaniliste lahustitega, mõnikord ka kompleks-fluoriidide K2[Zr(Hf)F6] fraktsioonkristallimist. Hafnium lihtainena saadakse (käsnja massina) HfCl4 redutseerimisel magneesiumiga temperatuuril 500–800 °C juures. Kõrgpuhas (plastne) hafnium saadakse transportreaktsiooni Hf + 2I2 → HfI4 analoogselt tsirkooniumiga. HfI4 moodustumine toimub umbes 600 °C juures, lagunemine hõõguval volframtraadil 1300–1750 °C juures.
Omadused.
Kompaktne hafnium (lihtainena) on hõbehall läikiv rasksulav metall, pulbrina tumehall, peaaegu must, mati pinnaga. Metalli mehaanilised omadused sõltuvad oluliselt puhtusest ja töötlemisviisidest (lahustunud gaasid ja süsiniku lisand suurendavad haprust, neutronitega kiiritamine suurendab tugevust). Puhas hafnium on väga plastiline ja hea elektrijuht. Hafnium on ülihea neutronite neeldur, asudes gadoliiniumi järel teisel kohal ja ületades näiteks tsirkooniumi neutronneelduvust üle 600 korra. Keemilistelt omadustelt sarnaneb väga tsirkooniumiga, mistõttu nende kahe elemendi eraldamine teineteisest oli kaua aega tõsiseks probleemiks. Õhus on kompaktne metall püsiv, alles 500–600 °C juures oksüdeerub pinnalt, moodustades mittestöhhiomeetrilise oksiidi, enam kui 700 °C juures aga HfO2-e. Pulbriline ja käsnjas hafnium on seevastu pürofoorne, õhus süttib hõõrdumisest ja löögist, põleb kiiresti ja kõrgel temperatuuril, peenpulbrina (osakesed alla 10 µm) on plahvatusohtlik ka niiskena. Veeauruga reageerib umbes 300 °C juures (vedela vee suhtes on püsivam).
Hafnium moodustab kergesti kompleksühendeid (koordinatsiooniarvuga 6–8), iseloomulikud on mitmesugused segasoolad (nt fluorosilikaadid ja –sulfaadid, sulfaatkarbonaadid). Lihtsoolad hüdrolüüsuvad kergesti, moodustades akva-, hüdroksu- ja atsidokomplekse.
Toodang ja kasutamine.
Hafnium on haruldane ja kallis ning seda toodetakse vähe. Umbes 90% toodetavast hafniumist kasutatakse tuumaenergeetikas (juhtvardad, kaitseekraanid). Teised kasutusalad on nt katoodtorudes ja gaaslahenduslampide elektroodidena, sulamite koostises (raketitehnikas ja reaktiivlennukites).


Promeetium.
Promeetium (sümbol Pm) on keemiline element järjekorranumbriga 61, haruldane muldmetall.
Kõik ta isotoobid on radioaktiivsed. Pikim poolestusaeg on isotoobil massiarvuga 145, nimelt 17,7 aastat.
Omadustelt on promeetium lantanoid. Tema harulduse ja radioaktiivsuse tõttu on ta omadustest vähe teada.
Promeetium on nime saanud vanakreeka mütoloogia heerose Prometheuse järgi.


Iriidium.
Iriidium on keemiline element järjekorranumbriga 77.
Tal on 2 stabiilset isotoopi, massiarvudega 191 ja 193.
Omadustelt on iriidium plaatinametall ja sellisena väärismetall. Ta on hõbedane, kõva ja rabe metall, mille tihedus normaaltingimustel on 22,65 g/cm³. See on mõõtmistäpsuse piires võrdne osmiumi tihedusega, ja üks neist kahest on tihedaim lihtaine ja metall. Iriidiumi sulamistemperatuur on 2466 Celsiuse kraadi.


Samaarium.
Samaarium (sümbol Sm) on keemiline element järjekorranumbriga 62, haruldane muldmetall.
Ta esineb looduses 7 isotoobina. Nende massiarvud on 144, 147, 148, 149, 150, 152 ja 154.
Omadustelt on samaarium lantanoid. Tema tihedus normaaltingimustel on 7,35 g/cm³. Sulamistemperatuur on 1072 Celsiuse kraadi ja keemistemperatuur 1800 °C.


Euroopium.
Euroopium (sümbol Eu) on keemiline element järjekorranumbriga 63, lantanoid ja haruldane muldmetall.
Tal on 2 stabiilset isotoopi massiarvudega 151 ja 153.
Euroopiumi tihedus normaaltingimustel on 5,24 g/cm³ ja sulamistemperatuur 826 Celsiuse kraadi.


Gadoliinium.
Gadoliinium (sümbol Gd) on keemiline element järjekorranumbriga 64, lantanoid ja haruldane muldmetall.
Ta esineb 7 isotoobina. Nende massiarvud on 152, 154, 155, 156, 157, 158 ja 160.
Gadoliiniumi tihedus normaaltingimustel on 7,9 g/cm³ ja sulamistemperatuur 1312 Celsiuse kraadi.
Gadoliinium sai nime soome keemiku Johan Gadolini järgi.


Orlovi traavel.
Orlovi traavel () on hobusetõug mis on pärit Venemaalt. Orlovi traavlit kirjeldatakse kui elegantset, kiiret ja hea vastupidamisega hobust.
Tõug aretati 18. sajandi viimasel veerandil ja 19. sajandi alguses krahv Aleksei Orlov-Tšesmenski (1737–1807) poolt Khrenovsky hobusekasvanduses, Bobrovi linna lähedal. Seal ristati enamasti Euroopa päritolu märasid idamaiste täkkudega. Orlovi traavleid kasutati enamasti ratsutamiseks ja traavivõidusõiduks Vene aadlike ning rikaste poolt. Kui traavisport populaarsemaks muutus, tekkis Orlovi traavlite suurimaks konkurendiks välimuselt vähem elegantne, kuid kiirem Ameerika traavel. 1890 aasta paiku hakati Orloveid ristama sisse toodud Ameerika traavlitega ja nii loodi kiirem Vene traavel.
Ajalugu.
Krahv Orlovi eesmärgiks oli aretada hobusetõug mis oleks sobiv Venemaa karmi kliimasse ning halbade teede ja pikkade vahamaade läbimiseks. Lisaks pidi uus tõug olema silmale ilus vaadata.
Hobuseid aretuse tarvis toodi kokku Araabiast, Pärsiast, Türgist, Kaukasusest, Poolast, Itaaliast, Hispaaniast, Hollandist, Saksamaalt ja Taanist. Üks tähtsamaid esiisasid on Araabia tõugu täkk Smetanka kes osteti Türgist 60,000 rubla eest. Smetanka oli hõbehalli värvi, ebatavaliselt pika seljaga (pärast tema surma tehtud lahangust paistis, et tal oli 18 ribi asemel neid hoopis 19 tükki) ja suurepärase traaviga. Kahjuks suri Smetanka juba aasta pärast hobusekasvandusse toomist, jättes maha kõigest viis järglast. Üks tema poegi, Polkan I, oli pärinud küll oma isa suurepärase välimuse kuid mitte tema traavi. Teda ristati Friisi tõugu märadega, kes on tuntud oma elegantse traavi poolest. Polkani pojapojad Liubezni I (1784-1819) ja Lebed I (1804-1822) olid erilise tähtsusega tõu edasises arengus. Nimelt põlvnevad kõik tänapäeva Orlovi traavlid ühest nendest kahest täkust.
Kolme generatsiooni käigus õnnestus Krahv Orlovil kokku tuua kõik soovitud omadused mis tal aretuse eesmärgiks olid. Selle kiire tulemuse sai ta tänu väga laialdasele ja suurele aretusprogrammile - ligi 3000 hobust viibis korraga Khrenovsky hobusekasvanduses.
Orloveid ristati selektiivselt ja ainult isendid kes vastasid nii välimuse kui ka traavi poolest nõutud tasemele kasutati edasises aretuses. Lisaks elas enamus märadest, varssadest ja noorhobustest väljas suurtes karjades. Nii oli tulemuseks karmi kliimasse sobiv, ilusa välimusega, kiire ning vastupidav hobune.
19. sajandi keskpaigaks oli Orlovi traavlite aretus levinud üle kogu Venemaa ja neid tunti ka väljaspool Venemaa piire. Peale traavivõidusõidu hobuse oli ta ka sobiv kui vankrihobune.
Kunagise populaarse tõu allakäik algas nende ristamisega Ameerika traavlitega. Esimene ja teine maailmassõda, kodusõda ning kolhoosid vähendasid puhtatõuliste Orlovi traavlite arve tunduvalt. Kuna nii Ameerika kui ka Vene traavel on kiiremad, pole huvi Orlovi traavlite vastu enam väga suur. Kuid õnneks leidub veel huvilisi kes on otsustanud seda vana ja ilusat tõugu väljasuremisest hoida.
Välimus.
Turjakõrgused on keskmiselt: täkkudel 1,61 meetrit ja märadel 1,60 meetrit. Orlovitel on suur pea, ilmekad silmad ja pikk ning kaarjas kael. Keha on lihaseline, pika selja ja mahuka rinnakorviga. Rind on sügav ja lai. Jalad on tugevad, silmapaistvate kõõluste ja liigestega.
Värvus.
Tüüpilised värvused on hall (umbes 46%), kõrb, must ja raudjas.
Iseloom.
Orlovi traavel on energiline, mitmekülgne ning iseloomult hea ja rahulik hobune.
Kasutamine.
Orlovi traavel on Venemaal endiselt kasutusel traavispordis ja troika hobusena. Ta on ka sobiv rakendussõiduks. On isendeid kes teevad kaasa koolisõidus. 2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis tuli Orlovi tõugu täkk Balagur oma ratsaniku, Alexandria Korelovaga, kuuendale kohale.


Terbium.
Terbium (sümbol Tb) on keemiline element järjekorranumbriga 65, lantanoid ja haruldane muldmetall.
Tal on 1 stabiilne isotoop, mille massiarv on 159.
Terbiumi tihedus normaaltingimustel on 8,22 g/cm³ ja sulamistemperatuur 1356 Celsiuse kraadi.


Düsproosium.
Düsproosium (sümbol Dy) on keemiline element järjekorranumbriga 66.
Tal on 7 stabiilset isotoopi massiarvudega 156, 158, 160, 161, 162, 163 ja 164.
Omadustelt on düsproosium lantanoid ja sellisena haruldane muldmetall. Tema tihedus normaaltingimustel on 8,55 g/cm³ ja sulamistemperatuur 1407 Celsiuse kraadi.
Esimesena eraldas düsproosiumi Paul Emile Lecoq de Boisbaudran 1886. aastal.


Holmium.
Holmium (sümbol Ho) on keemiline element järjekorranumbriga 67.
Tal on 1 stabiilne isotoop massiarvuga 165.
Omadustelt on holmium lantanoid ja sellisena haruldane muldmetall. Tema tihedus normaaltingimustel on 8,8 g/cm³ ja sulamistemperatuur on 1470 Celsiuse kraadi.


Osmium.
thumb
Osmium (sümbol Os) on keemiline element järjekorranumbriga 76.
Ta esineb looduses 7 isotoobina, massiarvudega 184, 186, 187, 188, 189, 190 ja 192.
Omadustelt on osmium plaatinametall ja sellisena väärismetall. Ta on hõbedane, kõva ja habras tahke aine, mille tihedus 22,65 g/cm³ on mõõtmistäpsuse piires võrdne iriidiumi omaga, ja üks neist on tihedaim lihtaine ja metall. Osmiumi sulamistemperatuur on 3033°C.
Osmiumi nimetus tuleneb sellest, et ta haiseb. Ta on seega ainuke metall, millel on lõhn. Nimelt reageerib osmium juba toatemperatuuril ja eriti kuumutamisel õhuhapnikuga, moodustades osmiumtetraoksiidi. See on kergesti lenduv tahke aine, keemistemperatuuriga 130 Celsiuse kraadi, mis on keemiliselt aktiivne ja mürgine, kahjustades kopse ja silmi, isegi selliste kontsentratsioonide puhul, mis on liiga väikesed lõhna tajumiseks.


Erbium.
Erbium (sümbol Er) on keemiline element järjekorranumbriga 68.
Tal on 6 stabiilset isotoopi massiarvudega 162, 164, 166, 167, 168 ja 170.
Omadustelt on erbium lantanoid ja sellisena haruldane muldmetall. Tema tihedus normaaltingimustel on 9,07 g/cm³ ja sulamistemperatuur on 1522 Celsiuse kraadi.


Kirjapomm.
Kirjapomm on posti teel saadetud lõhkeseadeldis, mis on ehitatud lõhkema selle avamisel. Kuna kirjapomm saadetakse posti teel, jõuab see peaaegu alati otse adressaadile. Kirja avamisel võib pomm põhjustada vigastusi või tappa kirja avanud isiku(d).
Kirjapommi all mõistetakse mõnikord ka ühele adressaadile saadetud suures koguses sarnaseid või identseid elektronkirju, mis suurtes kogustes ummistavad adressaadi postkasti.


Riigihümn.
Riigihümn (ehk lihtsalt hümn) on kodumaad ülistav pidulik muusikapala, mis kuulub riigi ametlike sümbolite hulka.
Riigihümne hakati kasutama 18. sajandi lõpus. Tänapäeval on hümn igal riigil. Riigihümne esitatakse pidulikel riiklikel sündmustel, vastuvõttudel, aktustel ja meeleavaldustel, kuid ka rahvusvahelistel spordivõistlustel, näiteks enne riikidevahelist jalgpallimatši või sportlaste autasustamisel. Riigihümni lauldakse enamasti ühiselt ning sellega kaasneb püstitõusmine või valveseisak.
Eesti Vabariigi hümn on "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" (Fredrik Paciuse viis, 1848; Johann Voldemar Jannseni sõnad, umbes 1866–69).


2010. aastad.
2010. aastad on ajavahemik 2010. aasta algusest kuni 2019. aasta lõpuni.


2000. aastad.
2000. aastad on ajavahemik 2000. aasta algusest kuni 2009. aasta lõpuni.
Välislingid.
2000. aastad


1990. aastad.
1990. aastad on ajavahemik 1990. aasta algusest kuni 1999. aasta lõpuni.


1970. aastad.
1970. aastad on ajavahemik 1970. aasta algusest kuni 1979. aasta lõpuni.
Poliitika- ja riigitegelased.
Menaẖem Begin – Willy Brandt – Leonid Brežnev – James Callaghan – Jimmy Carter – Elizabeth II – Valéry Giscard d'Estaing – Gerald Ford – Francisco Franco – Indira Gandhi – Edward Heath – Johannes Paulus I – Johannes Paulus II – Hirohito – Urho Kekkonen – Golda Me'ir – Richard Nixon – Paulus VI – Georges Pompidou – Yitzhak Rabin – Anwar Sadat – Helmut Schmidt – Suharto – Josip Broz Tito – Harold Wilson – Deng Xiaoping – Mao Zedong
Kirjandus.
Edward Albee – Saul Bellow – Anthony Burgess – John Gardner – William Golding – Arthur Miller – Iris Murdoch – Harold Pinter – Salman Rushdie – Tom Stoppard – Kurt Vonnegut
Sport.
Muhammad Ali – Franz Beckenbauer – George Best – Larry Bird – Bjorn Borg – Nadia Comaneci – Jimmy Connors – Johan Cruijff – George Foreman – Joe Frazier – Bobby Hull – Kareem Abdul Jabbar – Billie Jean King – Olga Korbut – Niki Lauda – Eddie Merckx – Gerd Müller – Jack Nicklaus – Pelé – O. J. Simpson – Mark Spitz
Film ja meelelahutus.
Woody Allen – Ingmar Bergman – Ingrid Bergman – Jean-Paul Belmondo – Humphrey Bogart – Kenneth Branagh – Richard Burton – Claudia Cardinale – Sean Connery – Francis Ford Coppola – Marlene Dietrich – Richard Dreyfuss – Clint Eastwood – Harrison Ford – Louis de Funès – Greta Garbo – Mel Gibson – Gene Hackman – Goldie Hawn – Audrey Hepburn – Katharine Hepburn – Dustin Hoffman – Diane Keaton – Jack Lemmon – George Lucas – Steve Martin – Jack Nicholson – Robert De Niro – Al Pacino – Peter O'Toole – Laurence Olivier – Gregory Peck – Anthony Quinn – Robert Redford – Vanessa Redgrave – Sylvester Stallone – Meryl Streep – Barbra Streisand – Elizabeth Taylor – John Travolta – Liv Ullmann – Peter Ustinov – John Wayne
Muusika.
"ABBA" – "Aerosmith" – "Black Sabbath" – "Blue Öyster Cult" – David Bowie – Jackson Browne – "Carpenters" – Johnny Cash – Cher – "Chicago" – Eric Clapton – "The Clash" – Alice Cooper – Elvis Costello – "Deep Purple" – Neil Diamond – "The Eagles" – "Electric Light Orchestra" – "Emerson, Lake & Palmer" – "Fleetwood Mac" – Gloria Gaynor – "Genesis" – Gary Glitter – "Grateful Dead" – Billy Joel – Elton John – "Journey" – "Kiss" – "Led Zeppelin" – John Lennon – "Lynyrd Skynyrd" – Barry Manilow – Bob Marley – "Motörhead" – Willie Nelson – Chris Norman – "Pink Floyd" – Elvis Presley – "Queen" – Suzi Quatro – "Rainbow" – "Rush" – "Sex Pistols" – Bruce Springsteen – "Styx" – Donna Summer – "T. Rex" – "Van Halen" – Neil Young - "Yes"
Eestis.
1970. aastad


1960. aastad.
1960. aastad on ajavahemik 1960. aasta algusest kuni 1969. aasta lõpuni.
Tähtsad inimesed.
1960. aastad


1950. aastad.
1950. aastad on ajavahemik 1950. aasta algusest kuni 1959. aasta lõpuni.
Riigijuhte.
1950. aastad


1930. aastad.
1930. aastad on ajavahemik 1930. aasta algusest kuni 1939. aasta lõpuni.
Mood kolmekümnendatel aastatel.
Pärast tormakaid ja lõbujanulisi kahekümnendaid tunduvad kolmekümnendad märksa rahulikumad ja vaiksemad.
Suur ülemaailmne majanduskriis tõi kaasa palju segadust ja inimeste massilist vaesumist. Lõhe rikaste ja vaeste vahel muutus suuremaks kui iial enne. Rikkad nautisid luksuslikku ja moekat elu, kandes särvaid õhtukleite, helkivaid teemanteid ja rohkelt kaunistusi. Vaestel võimaldas hallist argielust vabaneda vaid maagiline hõbeekraan.
Hollywood pakkus inimestele raskel ajal lohutust. Peale heli oli film nüüdseks saanud ka värvi ning rohkem kui kunagi varem mõjutas filmimaailm moe-ja ilumaailma. Tolleagsed filminäiteljatest moenäod olid näiteks Greta Garbo, Vivien Leigh (, kes sai kuulsaks Scarlet O´Hara osatäitjana filmis „Tuulest viidud“) ja Marlene Dietrich.
Kolmekümnendate stiil oli maagiline ja maalitud kerge pintsliga. Sirge ja lame figuur, mis oli ihaldusväärne 1920.aastatel, pehmenes tunduvalt 1930ndatel. Rõivad tundusid keha ümber voogavat ning liibusid siit-sealt. Kümnendi lõpul hakati uuesti kandma korsette, kuid painduvamaid ja mugavamaid kui enne. Vaatamata sellele, et vormid olid moes, oli põhinõudeks mugavus.
Kui varem tegid naised endale riided peamiselt peamiselt ise või lasid rätsepal õmmelda, siis ´30ndatel tekkisid esimesed moemajad. Eriti mõjukad olid filmide juures töötavad moekunstnikud. Moekunstnike tulek tõi kaasa keerulisemad lõiked, ohtralt kaunistusi ning meeletult kaunid kangad, mis muutsid õhtutualetid omaette vaatamisväärsusteks. Kui varem ei olnud erilist vahet päevasel ja õhtusel kostüümil, siis naiste üha suurenev osakaal tööturul nõudis päevaks midagi tagasihoidlikku ja praktilist ning õhtuks glamuurset. Õhtukleidid olid pikad liibuvad ning diagonaallõikega, nii öelda „selga valatud“. Kuna tolleagsed moraalinormid ei lubanud teha kleitidele avarat dekolteed, tehti õhtukleidid tihti palja seljaga. Naised olid nüüd hakanud tõsimeeli staare imiteerima, kuigi paljude majanduslik olukord eeldas praktilisi rõivaid.
Luksuslik karusnahk oli 1930.aastatel oluline staatuse sümbol. Kuid veelgi ihaldusväärsem oli hõberebane.
Kolmekümnendad tegid lõpu kahekümnendate poisipeale. Nüüd läksid juuksed pisut pikemaks ning ka kergelt lokki. Juuksed pidid olema läikivad ja skulptuursed. Aastakümne värviks oli plaatinablond. Soenguid sobitati riietusega ning sinna kinnitati briljantehteid, et veelgi glamuursem välja näha. Kosmeetikatooted muutusid 1930.aastatel märksa kvaliteetsemaks ja nende kasutamine laienes. Naised ahmisid ideid Hollywoodist ning püüdsid matkida nii palju kui võimalik võrgutavat filmidiiva stiili. Korralik meikimine polnud enam mitte ainult lubatud, vaid lausa kohutsuslik. Nime tegid endale sellised kosmeetikatootjad nagu Nivea, Max Factor ja Elizabeth Arden. Endiselt väärtustati pruuni jumet ja sportlikkust. Dieeti ja kehalisi harjutusi võeti nii meelelahutuse kui ka tervisehooldusena. Tõeliselt šikid seltskonnadaamid käisid kuurortides ja sanatooriumites. Hakati ka rohkem reisima. Lennukiga sõitmine oli nüüd mugavam ja võttis vähem aega. Staaridele oli lennukitrepp järjekordseks fotografeerimisvõimaluseks – suur ümmargune kosmeetikakohver käes, koketne kübar peas, hästiistuv mantel ja karusnahk. Moepealinnaks oli Berliin.
Tähtsad inimesed.
1930. aastad


1920. aastad.
1920. aastad on ajavahemik 1920. aasta algusest kuni 1929. aasta lõpuni.
Tähtsad inimesed.
1920. aastad


1910. aastad.
1910. aastad on ajavahemik 1910. aasta algusest kuni 1919. aasta lõpuni.
Tähtsad inimesed.
1910. aastad


1900. aastad.
1900. aastad on ajavahemik 1900. aasta algusest kuni 1909. aasta lõpuni.
Tähtsad inimesed.
*1900. aastad


1890. aastad.
1890. aastad on ajavahemik 1890. aasta algusest kuni 1899. aasta lõpuni.
Tähtsad inimesed.
1890. aastad


1880. aastad.
1880. aastad on ajavahemik 1880. aasta algusest kuni 1889. aasta lõpuni.
Tähtsad inimesed.
1880. aastad


1870. aastad.
1870. aastad on ajavahemik 1870. aasta algusest kuni 1879. aasta lõpuni.
Tähtsad inimesed.
1870. aastad


1860. aastad.
1860. aastad on ajavahemik 1860. aasta algusest kuni 1869. aasta lõpuni.
Tähtsad inimesed.
1860. aastad


1850. aastad.
1850. aastad on ajavahemik 1850. aasta algusest kuni 1859. aasta lõpuni.


1840. aastad.
1840. aastad on ajavahemik 1840. aasta algusest kuni 1849. aasta lõpuni.


1830. aastad.
1830. aastad on ajavahemik 1830. aasta algusest kuni 1839. aasta lõpuni.


1820. aastad.
1820. aastad on ajavahemik 1820. aasta algusest kuni 1829. aasta lõpuni.


1810. aastad.
1810. aastad on ajavahemik 1810. aasta algusest kuni 1819. aasta lõpuni.


1800. aastad.
1800. aastad on ajavahemik 1800. aasta algusest kuni 1809. aasta lõpuni.


1790. aastad.
1790. aastad on ajavahemik 1790. aasta algusest kuni 1799. aasta lõpuni.


18. sajand.
18. sajand ehk XVIII sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise kaheksateistkümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 1701 ja lõppes 31. detsembril 1800.
Kümnendid ja aastad.
1700. aastad: (1700), 1701, 1702, 1703, 1704, 1705, 1706, 1707, 1708, 1709
1710. aastad: 1710, 1711, 1712, 1713, 1714, 1715, 1716, 1717, 1718, 1719
1720. aastad: 1720, 1721, 1722, 1723, 1724, 1725, 1726, 1727, 1728, 1729
1730. aastad: 1730, 1731, 1732, 1733, 1734, 1735, 1736, 1737, 1738, 1739
1740. aastad: 1740, 1741, 1742, 1743, 1744, 1745, 1746, 1747, 1748, 1749
1750. aastad: 1750, 1751, 1752, 1753, 1754, 1755, 1756, 1757, 1758, 1759
1760. aastad: 1760, 1761, 1762, 1763, 1764, 1765, 1766, 1767, 1768, 1769
1770. aastad: 1770, 1771, 1772, 1773, 1774, 1775, 1776, 1777, 1778, 1779
1780. aastad: 1780, 1781, 1782, 1783, 1784, 1785, 1786, 1787, 1788, 1789
1790. aastad: 1790, 1791, 1792, 1793, 1794, 1795, 1796, 1797, 1798, 1799
*18. sajand
*18. sajand


Tuulium.
Tuulium (sümbol Tm) on keemiline element järjenumbriga 69.
Tal on üks stabiilne isotoop massiarvuga 169.
Omadustelt on ta lantanoid ja sellisena haruldane muldmetall. Tuuliumi tihedus normaaltingimustel on 9,32 g/cm³. Sulamistemperatuur on 1545 Celsiuse kraadi ja keemistemperatuur 1950°C.


Plaatina.
Plaatina on keemiline element, mille aatomnumber keemiliste elementide tabelis on 78, ta kuulub väärismetallide hulka. Ta esineb 6 isotoobina, massiarvudega 190, 192, 194, 195, 196 ja 198.
Avastamine.
Plaatinametallidele üldnimetuse andnud plaatinat tunti juba Muinas-Egiptuses 4000 aastat tagasi. Sellest ajast pärinevate kuldesemete plaatinasisaldus on kõrge. Vana-Roomas arvati, et plaatina on plii erim. 1748. aastal kirjeldas Hispaania maailmarändur Antonio de Ulloa põhjalikult oma Lõuna-Ameerika reisil kogetud kullapesemist, mille käigus eraldati kullast plaatina. Plaatina oli kullast odavam ja suure tihedusega plaatinaga oli võimalik kulda n-ö võltsida, lisades seda kullale. Kulla ja plaatina tihedused on lähedased, vastavalt 19,32 ja 21,45 g/cm³. "Valekulla" saamise vältimiseks andis Hispaania kuningas kunagi välja isegi dekreedi, mille kohaselt kullast eraldatud plaatina tuli heita kuninga esindajate juuresolekul jõgedesse, vältimaks nii selle ringlusse minekut.
Järgmisel sajandil plaatina hind tõusis, siis hakati seda metalli kaevandama ning otsima kohti, kuhu varem oli plaatina uputatud, et seda põhjast kätte saada.
Plaatina nimetus tuleneb hispaaniakeelsest sõnast platina, mis tõlkes tähendab hõbedakene, sest plaatina on hõbevalge ja sarnaneb mõneti hõbedaga.
Koostis.
Plaatinat leidub looduses ehedalt ja mineraalidena. Viimaseid on teada üle saja. Tähtsamad plaatina mineraalid on sperrüliit, kuperiit, bregiit, heversiit. Eheda plaatina mineraalid on ferroplaatina (ja polükseen), mis peale raua sisaldavad ka teisi plaatinametalle ning vaske ja niklit.
Sulamistemperatuur: 1770.0 °C (2045.15 °K, 3221.6 °F)
Keemistemperatuur.: 3827.0 °C (4100.15 °K, 6920.6 °F)
Teised plaatinametallid.
Ülejäänud kaks rasket plaatinametalli avastas Smithson Tennant 1804.a. Neist ühe metalli soolad olid sama värvikirevad kui vikerkaar (kreeka keeles iris – vikerkaar), millest tuligi iriidiumi nimetus. Teise avastatud metalli sooladel on iseloomilik terav lõhn (kreeka k. osme – lõhn), mistõttu metall sai nimeks osmium. 1813. aastal leiti Uraalis plaatinamineraale, sealhulgas ka üldse kõige raskem senituntud looduslik mineraal – iriidiumplatiniid Ir4Pt (tihedus 22 800 kg/m³).
Kasutusalad.
Plaatina kasutamises on aegade vältel toimunud suuri muutusi. Algselt piirasid plaatina kasutust tema kõvadus ja kõrge sulamistemperatuur. Seda ei olnud lihtne olemasolevate tavaliste tehnikatega töödelda.
1776. aastal ilmusid Pariisi kauplusevitriinidesse plaatinaehted ja –tooted. Reklaam oli mõjuv. Ühesuurusi briljante eksponeeriti nii kuld- kui ka plaatinaraamistuses, nõnda et igaüks võis veenduda: plaatina tugevdas briljandi värvidemängu ja vääriskivi tundus raamistuses suurem. Reklaam sisendas, et vaid profaanid peavad plaatinat hõbedasarnaseks, esteedi silm ei näe siin hõbeda vulgaarset helki.
1828–1844 olid Venemaal käibel 3-, 6- ja 12- rublased plaatinamündid. 1858. aastal vermiti Prantsusmaal plaatinast 20-frangilisi ja 1872. aastal Inglismaal naelsterlingilisi münte, mis üle kullati. NSV Liidu Rahandusministeeriumi ülesandel vermiti Moskva olümpiamängude puhuks 150-rublaseid plaatinamünte. Plaatinat kasutati ka Lenini, Võidu ja Suvorovi I järgu ordeni valmistamisel.
Enne Teist maailmasõda kulus umbes pool plaatinatoodangust eheteks, nüüd läheb aga 90% toodangust tehniliste vajaduste rahuldamiseks.
Plaatina kuumakindlus ja püsivus sool-, lämmastik-, väävel- ja isegi vesinikfluoriidhappe suhtes teeb ta asendamatuks laboratooriumiseadmete materjaliks. Juba ülemöödunud sajandi algul hakati temast valmistama happeanumaid ja seadmeid keemiatööstusele. Justus Liebig kirjutas, et ilma plaatinanõude ja –tiigliteta oleks paljude mineraalide koostis jäänud meile teadmatuks. Plaatinast laboritarbed on endiselt asendamatud, plaatinaserviisid on muutunud aga muuseumieksponaatideks.
19. sajandi viimasel poolel ja 20. sajandi esimesel poolel oli plaatina metall, millest valmistati eriti olulised ehted. Plaatina domineeris ehtemaailmas kuni Art Deco perioodini ning tema tähelend lõppes Teise maailmasõjaga, mil ta kuulutati strateegiliseks metalliks ja selle mittesõjaline kasutus keelati.
Keeld seostus plaatina ulatusliku kasutusega tööstuses. Plaatina on oluline tooraine autotööstuses, elektroonikas, naftakeemias, aga ka meditsiinis. Iga auto katalüsaator sisaldab plaatinat.
Plaatina võlu peitub ta välimuses. Tema välge sära on ainulaadne. Ta on ka kõige kõvem ehetes kasutatav väärismetall ning kaks korda raskem kui 14-karaadine kuld.
Plaatina on haruldane väärismetall. Praegu ongi plaatina ehtemetallina kõige otsitum hinnaliste vääriskivide (peamiselt briljantide) raamimisel (peamiselt oma tugevuse ja vastupidavuse pärast). Juveelitööstus kulutab 40% maailma plaatinatoodangust. Ühe grammi plaatina saamiseks tuleb mõnigi kord töödelda vagunitäis maaki. Õige oli käibeväljend: üks gramm toodangut – üks aasta tööd.
Plaatina populaarsus on viimastel aastatel kasvanud ning seda kasutatakse kulla asemel kihlasõrmuste valmistamisel, sest selle külm läige toob briljandi ilu kullast paremini esile. Tähelepanek, et eurooplaste kahvatu nahk sobib rohkem kokku plaatina ning hõbeda, kui kullast ehetega, leiab järjest ja järjest kõlapinda.
Kõige populaarsemad on plaatinast ehted hetkel Jaapanis. Sealsed tarbijad ostavad igal aastal ligi 85 protsenti maailmas toodetavatest plaatina-ehetest.


Vastand.
Vastandid (vanakreeka keeles "enantia", ainsuses "enantion") on omavahel vastandlikkuse suhtes olevad asjad.
Vastandid on eelkõige teineteist välistavad omadused: nad ei saa olla korraga ning ühes ja samas suhtes ühe ja sama asja omadused. (Asi võib kasvada väikesest suureks või kahaneda suurest väikeseks, kuid ei saa olla korraga suur või väike. Asi võib olla võrreldes ühe asjaga suur ja võrreldes teise asjaga väike, kuid ei saa olla ühes ja samas suhtes suur ja väike.)
Aristoteles.
"Vastanditeks nimetatakse [1] neid soo poolest erinevaid omadusi, mis ei saa olla koos ühes ja samas; [2] omavahel kõige erinevamaid asju, mis kuuluvad ühte ja samasse sukku; [3] omavahel kõige erinevamaid asju, mille kohalolek on võimalik ühel ja samal kandjal; [4] teineteisest kõige erinevamaid asju selle juures, mis kuulub ühe ja sama võime juurde; [5] seda, mille erinevused on kõige suuremad kas üldse, liigi poolest või soo poolest. Kõike ülejäänut nimetatakse vastandiks kas sellepärast et tal on osutatud vastandid, või sellepärast, et ta on võimeline neid endasse võtma, või sellepärast, et ta on võimeline neid tegema või kannatama, või ta tõepoolest teeb või kannatab, kaotab või omandab, omab või ei oma neid." (1018 26 ja järgmised)
"Edasi, vastandid (kui on olemas võime neid vastu võtta) võivad teineteiseks üle minna, kui just millegi pole loomu poolest omane miski üks, näiteks tulele olla kuum; tõepoolest, ka terve võib haigestuda, ja valge võib saada mustaks, ja külm soojaks, ja täpselt samuti muutuda heast halvaks ja halvast heaks. Sest kui suunata halb inimene heale tegevusele ja vestlustele, siis ta astub kas või väikese sammu paremuse poole. Ja kui ta kord astub väiksegi säärase sammu, siis ta võib ilmselt kas täiesti muutuda või saavutada väga suurt edu. Tal on järjest kergem kalduda voorusele, kui tühine esimene samm ka polnud; sellepärast on loomulik, et ta saavutab suurt edu. Ja kui see pidevalt jätkub, viib see teda lõpuks vastandliku seisundini, kui aeg teda ei takista."
"Heale vastandub paratamatult kuri. Seda näitab induktsioon igal üksikjuhul; näiteks tervisele vastandub haigus, vaprusele argus, ja samamoodi teistel juhtudel. Kuid kurjale vastandub mõnikord hea, mõnikord aga kuri; tõepoolest, puudusele, mis on kuri, vastandub ülemäärasus, mis samuti on kuri; täpselt samuti vastandub mõõdukus, mis on hea, nii esimesele kui ka teisele. Ent seesugust vastandit võib näha üksnes vähestel juhtudel, enamasti aga vastandub kurjale hea."
"Edasi, kui on üks vastanditest, siis ei pea tingimata olema ka teine. Kui kõik on terved, siis peab olema tervis, haigus aga mitte; täpselt samuti, kui kõik on valge, peab olema valgesus, mustus aga mitte. Edasi, kui see, et Sokrates on terve, on vastandlik sellele, et Sokrates on terve, ja mõlemad ei saa ühel ja samal ajal olla omased ühele ja samale, siis kui on kohal üks neist vastanditest, siis teine ei saa olla: juhul kui Sokrates on terve, ei saa Sokrates olla haige."
"Selge on ka see, et loomu poolest kuuluvad vastandid selle juurde, mis on liigi või loogika poolest samased: haigus ja tervis on eluka kehas, valgesus ja mustus lihtsalt kehas, õiglus ja ebaõiglus aga inimese hinges."
"Teisest küljest, kõik vastandid peavad kuuluma kas ühte ja samasse sukku või vastandlikesse sugudesse või on nad ise sood. Tõepoolest, valge ja must kuuluvad ühte ja samasse sukku (sest nende sugu on värv), õiglus ja ebaõiglus vastandlikesse sugudesse (sest ühe sugu on voorus, teisel pahe), ning hea ja kuri ei kuulu mingitesse sugudesse, vaid on ise muu sood."


Lõpmatus.
Lõpmatus (sümbol formula_1) on omadus, mis seisneb piiramatuses. Lõpmatuks nimetatakse tavaliselt seda, millel pole ruumilist ega ajalist piiri.
Matemaatikas eristatakse lõpmatuse astmeid, sest on võimalik näidata, et ühtedel lõpmatutel hulkadel on suurem võimsus kui teistel. Georg Cantor rajas transfiniitsete arvude süsteemi, milles esimene transfiniitne kardinaalarv on alef-null (formula_2), mis on naturaalarvude hulga võimsus.
Antiikaegne arusaam lõpmatusest.
"... on alati võimalik mõelda suuremast arvust; sest suurust saab poolitada lõputu arv kordi. Seetõttu on lõpmatus potentsiaalne, mitte kunagi aktuaalne; osade arv, mida saab võtta, ületab alati iga etteantud arvu." ("Füüsika" 207b 8)
Seda nimetatakse sageli potentsiaalseks lõpmatuseks.


Kuri.
"Hiiumaal Pühalepa vallas asub Kuri küla."
Kuri (ka: kurjus) on see, mida usutakse olevat moraalselt halb, rikutud, hoolimatult destruktiivne, isekas ja õel. Ta kuulub ühe poolena paari, mille moodustavad hea ja kuri.
Tavaliselt peetakse inimese omaduste seas kõige ebasoovitavamaks kurjust ning kõige soovitavamaks headust või armastust.


Žemaitija.
Žemaitija (žemaidi keeles "Žemaitėjė") on Leedu lääneosas, Žemaitija kõrgustikul asuv ajalooline ja etnograafiline piirkond. Muust Leedust eraldatud jõgederohke Kesk-Leedu madalikuga.
Suuremad keskused: Šiauliai, Telšiai.
Žemaitija ajalugu.
Kuni 1795. aastani moodustas Žemaitija Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigis eraldiseisva haldusüksuse/osa (leedukeelse nimega "Žemaičių seniūnija").


Aramea keel.
Aramea keel on semi keelte hulka kuuluv keel.
Jeesuse Kristuse ajal oli see Palestiinas üldlevinud kõnekeel.
Tänapäeval räägitakse mitmeid uusaramea keeli ja murdeid.


Enchiridion (Augustinus).
"Enchiridion ad Laurentium" ("Käsiraamat Laurentiusele") ehk "De fide, spe et caritate" ("Usust, lootusest ja armastusest") on Augustinuse teos.
Tekst.
III Jumal, kõige Looja, ja kõige loodu headus
Et kristliku usu usutavus ei ole rajatud asjade loomustele, vaid Looja headusele.
3. 9. Nii et kui küsitakse, mida tuleb uskuda, mis religioonisse puutub, siis ei tule uurida loodust (asjade loomust) nõnda nagu need, keda kreeklased hüüavad füüsikuteks, ega muretseda, kui kristlane ei tea mõnd asja elementide jõust ja arvust, taevakehade liikumisest, korrast ja kadumistest, taeva kujust, loomade, põõsaste, kivide, allikate, jõgede, mägede loomusest ja liikidest, aegade ja kohtade vahemikest, ähvardavate tormide märkidest, ja musttuhat säärast asja, mis nad kas on leidnud või arvavad, et on leidnud: sest isegi nemad, nii silmapaistvalt andekad, vaimustunud uurijad, kellel oli külluses jõudeaega, kes uurisid midagi inimlike oletuste abil, midagi aga ajaloolise kogemuse põhjal, ei leidnud kõike üles, ja selles, mille leidmisega nad uhkustavad, on rohkem arvamusi kui teadmist.
Kristlasel piisab uskumisest, et kõikide loodud asjade, taevaste või maiste, nähtavate või nähtamatute põhjus ei ole miski muu, kui Looja, ainsa ja tõelise Jumala headus, ja pole mingit loomust, mis ei oleks kas tema või temast: tema on Kolmaimsus, ja nimelt Isa, Poeg ja Püha Vaim, kes lähtub sellestsamast Isast, aga on seesama Isa, Poeg ja Püha Vaim.


Ulysses S. Grant.
Ulysses Simpson Grant (sünnninimi: Hiram Ulysses Grant; 27. aprill 1822 – 23. juuli 1885) oli Ameerika kodusõja kindral ja 18. USA president (1869–1877).
Grant, Ulysses
Grant, Ulysses
Grant, Ulysses


Üterbium.
Üterbium (sümbol Yb) on keemiline element järjekorranumbriga 70.
Tal on 7 stabiilset isotoopi, massiarvudega 168, 170, 171, 172, 173, 174 ja 176.
Omadustelt on üterbium lantanoid ja haruldane muldmetall. Tema tihedus normaaltingimustel on 6,57 g/cm&sup3 ja sulamistemperatuur on 824°C.


Plii.
Plii (vananenud termin: "seatina"; sümbol Pb) on keemiline element järjekorranumbriga 82, kuulub metallide hulka.
Looduses on pliil 4 stabiilset isotoopi, massiarvudega 204, 206, 207 ja 208 (teistel andmetel 5, sealhulgas massiarvuga 202). Isotoope 206 (RaG), 207 ja 208 tekib looduses pidevalt teiste elementide radioaktiivsel lagunemisel ja seda niivõrd suures koguses, et plii isotoopkoostis oleneb leiukohast ja tema aatommassi ei ole võimalik täpselt anda. On andmeid, et see on 207,2 g/mol.
Plii on väga mürgine, metallidest on mürgisemad ainult kaadmium ja elavhõbe.
Füüsikalised omadused.
Puhas plii on sinaka läikega hõbevalge, pehme raskemetall. Tihedus normaaltingimustel on 11,34 g/cm³, kõvadus Moshi järgi 1,5.
Sulamistemperatuur 327,46 °C ning keemistemperatuur 1751 °C.
Plii on halb soojus- ja elektrijuht.
Plii pakub väga head kaitset radioaktiivse kiirguse ja röntgenkiirguse vastu.
Keemilised omadused.
Plii oksüdatsiooniastmed ühendites on 2 ja 4.
Plii on vastupidav hapniku, vee ja hapete suhtes; mõnel juhul tekib pinnale oksiidikiht, mis ei lase edasistel reaktsioonidel toimuda. Näiteks õhu käes tuhmub plii väga kiiresti (kattub oksiidikihiga).
Leidumine.
Plii on tuntud metall, kuigi maakoores on teda vähe (14 osakest miljoni kohta ehk 14 ppm).
Plii on üks sellistest elementidest, mille mass maakeral pidevalt suureneb. See on tingitud uraani ja tooriumi lagunemisest, viimaste radioaktiivridatesse kuuluvate elementide (teiste seas raadiumi, radooni, plutooniumi) lõppsaadus ongi plii.
Loodusliku päritoluga vees on plii sisaldus väga madal (ookeanis keskmiselt 0,03 mg/l ja jõgedes 0,2...8,7 mg/l).
Sademed sisaldavad samuti pliid, paikkonniti on see erinev, varieerudes 0,0008–69 μg/l vahel. Sademete pliisisaldus Eestis on 1–8 μg/l.
Ajalugu.
Plii on esimesi metalle, mida inimene tundma õppis. Looduslikud pliiühendid lagunevad kergesti lõkkes ning pärast kustumist võis sealt metalli tükke leida.
Indias ja Hiinas tunti pliid juba 2000 eKr, Mesopotaamias ja Egiptuses 3000...4000 eKr.
Kõige vanemad plii kasutuskohad on leitud Türgist (pliist helme, umbes 6500 eKr).
Kasutamine.
Toodangult on plii metallide seas kõrgel viiendal kohal (raua, alumiiniumi, vase ja tsingi järel).
Pliid kasutatakse muuhulgas autode jaoks mõeldud akudes koos väävelhappega (vaata pliiaku).
Kasutatakse ka kaablikatete, haavlite, konteinerite ja soolade tootmisel ning ka klaasi- ja emailitööstuses.
Plii ja tina sulamit (jootetina) kasutatakse elektriliste kontaktide ja muude metalldetailide jootmiseks. Kui pliid on 37% ja tina 63%, siis on sulamistemperatuur kõige madalam (183 °C). Jootetinas püütakse tänapäeval kasutada ohutumaid metalle, näiteks hõbedat ja vaske. Viimased toovad kaasa suurema hinna ja kõrgema sulamistemperatuuri (pliivaba jootetina).
Plii suure tiheduse tõttu kasutatakse teda sageli ka erinevate kiirgusallikate (radioaktiivne isotoop, röntgentoru, lineaarkiirendi) varjestusel. Näiteks fluoroskoopias kasutatakse pliid sisaldavaid põllesid. Ruumide varjestamisel kasutatakse pliid eelkõige juhtudel, kus muude materjalide kasutamine nõuaks liiga palju ruumi.


Luteetsium.
Luteetsium (sümbol Lu) on keemiline element järjekorranumbriga 71.
Ta esineb looduses 2 isotoobina: isotoop massiarvuga 175 on stabiilne, isotoop massiarvuga 176 aga radioaktiivne, poolestusajaga 38 miljardit aastat.
Omadustelt on luteetsium lantanoid ja sellisena haruldane muldmetall. Tema tihedus normaaltingimustel on 9,84 g/cm³ ja sulamistemperatuur 1552 Celsiuse kraadi.


Tantaal.
Tantaal (sümbol Ta) on keemiline element järjekorranumbriga 73, metall.
Ta esineb looduses 2 isotoobina. Isotoop massiarvuga 181 on stabiilne. Isotoop massiarvuga 180 on radioaktiivne, poolestusajaga 1200 miljardit aastat.
Tantaali tihedus normaaltingimustel on 16,65 g/cm³ ja tema sulamistemperatuur on 3017 Celsiuse kraadi.


Hrodna.
Hrodna (valgevene keeles "Гродна", "Горадня (Horadnia)" või "Гародня (Harodnia)", leedu "Gardinas") on oblastikeskus Valgevene lääneosas Nemunase jõel Poola ja Leedu piiri lähedal.
Linna läbib Peterburist Vilniuse kaudu Varssavisse kulgev raudteeliin.
Linnas elab 327 500 elanikku (2009), kellest 62,57 % on valgevenelasi, 19,74 % poolakaid, 12,2 % venelasi, 1,82 % ukrainlasi ja 3,67 % teistest rahvustest inimesi. Enne Teist maailmasõda oli Hrodna poola-juudi enamusega linn.
Ajalugu.
Hrodna piirkond koos Valgevenega kuulus kuni 1793. aastal toinunud II Poola jagamiseni Rzeczpospolita riigi koosseisu, pärast aga III Poola jagamist loobus Rzeczpospolita kuningas Stanisław August Poniatowski Hrodnas Rzeczpospolita kuningatroonist ning asus elama Hrodna kuningalossi, kus ta elas kuni 1797. aastani, kui ta lahkus uue Vene keisri Paul I kutsel Peterburgi, kus ta ka 1798. aastal suri.


Tāj Mahal.
Tāj Mahal ehk Tadž Mahal [tadž mah'al] on haudehitis Põhja-Indias Agra linnas, mille India suurmogul Džahan laskis ehitada oma abikaasa Arjumand Bano Begumi mälestuseks. Naist tuntakse Mumtaz Mahali nime all, mis tähendab pärsia keeles 'palee valgus'. Ta suri 1630 neljateistkümnenda lapse sünnitamisel. Ehitus algas 1632 ja lõppes 1653. Ehitusel töötas 20 000 inimest, nende seas meistrid Euroopast ja Kesk-Aasiast. Peaarhitekt oli Ustad Isa (Ustad Ahmad) Lahore'ist.
Nime "Tāj Mahal" algupära pole selge. Džahani valitsemise aegsed õukonnaajalood nimetavad seda lihtsalt Mumtaz Mahali hauaks ("rauza"). Üldiselt arvatakse, et "Tāj Mahal" on lühendkuju Mumtaz Mahali nimest.
Tāj Mahali ehitamisel kasutati materjale kogu Indiast ja Aasiast. Ehitusmaterjalide veoks kasutati üle 1000 elevandi. Valge marmor toodi Radžastanist, jaspis Pandžabist ning nefriit ja mäekristall Hiinast. Türkiis pärines Tiibetist, lasuriit Afganistanist, safiir Sri Lankalt ja karneool Araabiast. Kokku inkrusteeriti valgesse marmorisse 28 tüüpi vääris- ja poolvääriskive.
Varsti pärast Tāj Mahali valmimist, 1658 kukutas Džahani tema kolmas poeg Aurangzeb ja pani ta Agra lähedal koduaresti. Džahan suri 1666 ja maeti Tāj Mahali Mumtaz Mahali kõrvale.
19. sajandil Tāj Mahali seisund halvenes. 1857 puhkes Indias ülestõus, mille käigus Briti sõdurid ja valitsusametnikud rikkusid hoonet, raiudes selle seintest vääris- ja poolvääriskive välja.
19. sajandi lõpus korraldas India asekuningas George Nathaniel Curzon Tāj Mahali taastamise projekti, mis lõpetati 1908, 3 aastat pärast Curzoni lahkumist asekuninga kohalt. Curzon tellis ka sisesaali suure valgusti, mis oli projekteeritud Kairo mošees asuva valgusti järgi. Sel ajal rajati aeda briti stiilis muru, mis on seal tänapäevani.
1942 rajas valitsus Tāj Mahali ümber tellingud, et ennetada Saksamaa või Jaapani õhurünnakut. India-Pakistani sõja ajal 1965–1971 oli hoone samuti tellingute varjus, et vaenlase lennuväe piloote eksitada.
Tänapäeval Tāj Mahali hakanud ohustama keskkonnareostus Yamuna jõe kallastel, sealhulgas happevihm, mida soodustab läheduses asuv India suurim naftatööstuskompleks Mathura naftakombinaat. Saaste muudab Tāj Mahali kollakaks. Selleks, et saastega võidelda, on India valitsus kehtestanud Tāj Mahali ümber 10 400 km² suuruse Tāji Trapetsikujulise Tsooni, kus kehtivad ranged heitmete väljalaske standardid.
2011. aastal teatati, et ehitist ähvardab kokkuvarisemine, kuna Yamuna jõe veetaseme languse tõttu on Tāj Mahali mahagonipuust vaiadest vundament muutunud rabedaks.
Tāj Mahali külastab aastas 2–4 miljonit turisti, neist 200 000 välismaalt. Külastajatele on määratud kahesugused hinnad, välismaalastele palju kõrgemad kui indialastele. Kõige turistiderohkemad kuud on oktoober, november ja veebruar, sest need on kõige jahedamad. Saasteainete vältimiseks ei tohi autoga isegi hoone lähedale sõita, vaid parkimisplatsilt tuleb kohale tulla kas jalgsi või trollibussiga.
2007 kuulutati välja Seitse uut maailmaimet, mille hulka arvati ka Tāj Mahal.


Keemiline element.
Keemiline element ehk element on aatomituumas sama arvu prootoneid omavate (ehk sama aatomnumbriga) aatomite klass.
Teise definitsiooni järgi on keemiline element sama aatomnumbriga aatomite kogum.
Kolmanda definitsiooni järgi on keemiline element aine, milles esinevad ainult ainult ühe ja sama aatomnumbriga aatomid.
Need kolm definitsiooni vastavad küll lähedastele, kuid erinevatele mõistetele. Mitme definitsiooni olemasolu tuleneb väljendi "keemiline element" erinevatest kasutusviisidest.
Klassikalise definitsiooni järgi on keemiliseks elemendiks nimetatud ainet, mida ei saa keemiliste (varasemas sõnastuses: ja ka füüsikaliste) meetodite abil lihtsamateks aineteks lahutada.
Klassikaline definitsioon on instrumentaalne ega eelda keemilise elemendi olemuse tundmist. Kui avastati, et erinevate elementide olemasolu tuleneb aatomite aatomnumbrite erinevusest ning see omakorda prootonite erinevast arvust aatomituumas, siis osutus, et klassikalise definitsiooni tagapõhjaks on asjaolu, et keemilised ained koosnevad aatomitest, mille aatomnumber keemiliste reaktsioonide ega muude tavaliste muundumisprotsesside käigus ei muutu. Aatomnumber muutub ainult tuumareaktsioonides.
Eri keemiliste elementide olemasolu tuleneb sellest, et ainete keemilised omadused olenevad põhiliselt nende molekulide koosseisus olevate aatomite aatomnumbrist.
Teadaolevaid keemilise elemente on 2011. aasta novembri seisuga 118.
Element ja lihtaine.
Lihtaine on keemiline aine, mis koosneb ainult ühe keemilise elemendi aatomitest.
Lihtaines võivad elemendi aatomid olla isoleeritud või moodustada mitmest ühesugusest aatomist koosnevad molekulid. Näiteks kloor ja fluor esinevad ainetena Cl2 ja F2, mille igas molekulis on vastavalt kaks kloori aatomit ja kaks fluori aatomit.
Ühe ja sama keemilise elemendi esinemist eri lihtainetena nimetatakse allotroopiaks. Näiteks võib süsinik esineda nii grafiidi kui ka teemandi kujul.
Perioodilisussüsteem ja aatomnumber.
Kõige mugavam viis elementide loendi esitamiseks on Mendelejevi tabel, kus sarnaste keemiliste omadustega elemendid on lähestikku. Mendelejevi tabel põhineb keemiliste elementide perioodilisussüsteemil, mille 1869 esitas Dmitri Mendelejev (temast sõltumatult esitas selle Lothar Meyer).
Prootonite arvu aatomituumas nimetatakse elemendi aatomnumbriks. Näiteks kõik aatomid, mille tuumas on 6 prootonit, on keemilise elemendi süsiniku aatomid, ja kõik aatomid, mille tuumas on 92 prootonit, on uraani aatomid.
Perioodilisussüsteemis on elemendid üldiselt esitatud aatommassi suurenemise järjekorras. See langeb kokku aatomnumbri suurenemise järjekorraga.
Isotoobid.
Sama elemendi aatomid, mille tuumas on erinev arv neutroneid, kuuluvad selle elemendi erinevatele isotoopidele.
Elemendi aatomi mass.
Elemendi aatomi (keskmine) mass on vesiniku aatomi massi ligikaudne kordne. See tuleneb kahest asjaolust. Esiteks moodustab põhiosa aatomi massist prootonite ja neutronite mass, prooton ja neutron aga on ligikaudu võrdse massiga. Teiseks on looduses tavaliselt valdavas ülekaalus elemendi üks isotoop, st kindla neutronite arvuga aatomid. Nii koosneb valdava osa vesinikuaatomite tuum ainult prootonist.
Kõrvalekalle täpsest kordsusest tuleneb järgmistest asjaoludest.
Ühe elemendi isotoopide esinemissagedused on tavaliselt ühesugused, kuid plii puhul on need erinevad olenevalt sellest, kust plii on kaevandatud.
Väga täpsel mõõtmisel ilmneb massidefekt: seoseenergia tõttu on aatomituuma mass pisut väiksem kui seda moodustavate prootonite ja neutronite summaarne mass.
Nomenklatuur.
Keemiliste elementide ametlikud nimetused otsustab Rahvusvaheline Puhta Keemia ja Rakenduskeemia Liit (IUPAC), mis üldiselt aktsepteerib avastaja poolt valitud nime. See võib tekitada vaidluse selle üle, milline uurimisrühm elemendi tegelikult avastas. Elementide puhul järjenumbriga alates 104-st on nimetuste andmine seetõttu veninud.
Elementidele antakse ka kindel keemiline sümbol, mis põhineb elemendi ladinakeelsel nimetusel. Keemilised sümbolid võimaldavad keemikute suhtlemist hoolimata keelte erinevustest. Näiteks süsiniku sümbol on C ja naatriumi sümbol on Na. Keemiline sümbol kirjutatakse alati suure algustähega, elemendi nimetus väikese algustähega (kui ta just ei esine lause alguses). Ladinakeelne elemendi nimetus kirjutatakse alati suure algustähega.
Keemilised ühendid.
Valdav enamik elemente võib keemiliste reaktsioonide tulemusel moodustada keemilisi ühendeid (liitaineid). Liitaine koosneb kindla ehitusega molekulidest. Liitaine iga molekul sisaldab erinevate elementide aatomeid. See, milliste elementide aatomid millisel arvul molekuli kuuluvad, määrab liitaine keemilise koostise.
Liitained on näiteks vesi, soolad, oksiidid ja orgaanilised ühendid. Näiteks vesi H2O on ühend elementidest vesinik H (2 aatomit molekulis) ja hapnik O (1 aatom molekulis).
Eri elemendid võivad moodustada ka segu, näiteks sulami.
Elementide päritolu.
Juba Suure Paugu ajal tekkisid kerged elemendid vesinik (75%) ja heelium (umbes 25%) ning väikeses koguses liitiumi ja berülliumi.
Raskemad elemendid tekivad Universumis tähtedes toimuvate tuumareaktsioonide (enamasti termotuumareaktsioonide) tulemusel. Kõigepealt tekib vesinik, mille aatommass on umbes 1,0 (üks prooton). Põhijada tähtedes, mille hulka kuulub ka Päike, ühinevad vesinikutuumad kõrgel temperatuuril (mitu miljonit kraadi) ja kõrgel rõhul heeliumituumadeks (aatommass umbes 4,0). See ühinemine läbib mitu vaheastet. Saadav kahest prootonist ja kahest neutronist koosnev heeliumituum on pisut kergem kui neli prootonit kokku. Masside vahe läheb väljuva gammakiirguse arvele.
Sarnane tuumasüntees, kus kergemad aatomituumad ühinevad raskemateks, jõuab enamikus tähtedes välja süsinikutuumade moodustumiseni, suurema massiga tähtedes rauatuumadeni.
Eralduv energia jääb seejuures aina väiksemaks. Raua-aatomi tuum on kõige tihedamini kokku pakitud. Raskemate tuumade moodustumiseks vajaliku tuumasünteesi puhul energia enam ei vabane, vaid reaktsioon nõuab ise energiat. Tähed säilivad seni, kui tuumasünteesist energiat vabaneb. Kui sünteesimaterjal on otsas, siis täht kustub.
Rauast raskemad elemendid tekivad tähtedes nende eluaja lõpul. Aatomituumad võtavad vastu neutroneid, mis seejärel muutuvad prootoniteks. See toimub kas s-protsessis (väiksema massiga tähtedes) või r-protsessis (suurema massiga tähtedes supernoova staadiumis).
Eluaja lõpul kaotab täht suurel hulgal materjali (aeglaselt päikesetuulena või plahvatuslikult supernoovas). Nii satuvad tähes tekkinud elemendid tähtedevahelisse keskkonda. Seetõttu on nooremates tähesüsteemides juba algusest peale vähesel hulgal raskemaid elemente, mis võivad moodustada näiteks planeete, nagu meie päikesesüsteemis.
Välislingid.
*Keemiline element


Aatomnumber.
Keemilise elemendi aatomnumber ehk järjenumber ehk laenguarv (Z) on prootonite arv selle elemendi aatomi tuumas.
Algselt tähendas elemendi järjenumber tema kohta Mendelejevi tabelis. Kui Dmitri Mendelejev asetas tuntud keemilised elemendid sarnaste omaduste järgi rühmitatuna tabelisse, siis tekkisid aatommasside rangest järjekorrast lähtumisel mõned ebakõlad. Joodi ja telluuri koht tabelis tuli ära vahetada, et omadused paremini kokku klapiksid. Järjenumbriks hakati nimetama seda järjekorranumbrit, mis elementidel oli tabelis. Kuigi järjenumber osutus aatomi massiga ligikaudu võrdeliseks, pidi see nähtavasti kajastama mingit massist erinevat omadust.
Need anomaaliad said seletuse pärast Henry Moseley uurimusi 1913. aastal. Moseley avastas range seose nende elementide röntgenstruktuurianalüüsil saadud spektrite ning nende õige koha vahel perioodilisustabelis. Hiljem näidati, et järjenumber vastab aatomituuma elektrilaengule, mis omakorda vastab prootonite arvule tuumas. Elemendi keemilised omadused olenevadki tuuma elektrilaengust, mitte aatommassist.


Isotoop.
Mingi keemilise elemendi isotoobid on selle aatomite tüübid, mis erinevad üksteisest massiarvu (A) poolest. Järjenumber ehk aatomnumber ehk laenguarv (Z) on neil sama.
Nimetus.
Sõna "isotoop" tuleb vanakreeka sõnadest "ἴσος" ("ísos" 'sama') ja "τόπος" ("tópos" 'koht'): isotoobid asuvad perioodilisustabelis ühel ja samal kohal. Sõna võttis algselt ingliskeelsena ("isotope") kasutusele Frederick Soddy 1914. aastal.
Isotoopide tähistamine.
Aatomi järjenumber vastab prootonite arvule aatomis. Seega langeb ühe ja sama elemendi isotoopidel prootonite arv aatomis kokku. Massiarvude erinevus tuleneb erinevast neutronite arvust aatomituumas. Isotoope tähistatakse elemendi nimega, millele järgneb sidekriips ja nukleonide (prootonite pluss neutronite) arv aatomituumas (näiteks raud-57, uraan-238, heelium-3). Sümbolkujul lisatakse elemendi keemilise sümboli ette ülaindeksina nukleonide arv (näiteks 57Fe, 238U, 3He).
Vesiniku isotoopidel on ka erinimetused: prootium (vesinik-1), deuteerium (vesinik-2) ja triitium (vesinik-3). Deuteeriumil ja triitiumil on eraldi keemilised sümbolid: D ja T; prootiumil erisümbolit pole.
Radioaktiivsetesse ridadesse kuuluvatel isotoopidel on ka erinimetused.
Keemiliste ja füüsikaliste omaduste võrdlus.
Isotoopide keemilised omadused on sarnased, sest elektronkatete ehitus on neil ühesugune.
Isotoopide füüsikalised omadused on erinevad, eriti väikese järjenumbriga elementidel.
Stabiilsed ja mittestabiilsed isotoobid.
Eristatakse stabiilseid ja mittestabiilseid (radioaktiivseid). Ebastabiilsed isotoobid püüdlevad stabiilsuse poole ja lagunevad aja jooksul mõneks stabiilsemaks elemendiks või isotoobiks.
Looduslikud ja tehislikud isotoobid.
Looduses esinevad elemendid enamasti isotoopide segudena.
Eristatakse looduslikke ja tehislikke isotoope. Tehislikult on tuumareaktsioonide abil saadud peaaegu kõikide elementide isotoope.


Pandžab.
Pandžab on ajalooline piirkond Lõuna-Aasias, mis praegu jaguneb Pakistani (Pandžabi provints) ja India (Pandžabi osariik) vahel.


Tihedus.
Tihedus on füüsikaline suurus, mis näitab aine massi ruumalaühikus. Seda tähistatakse reeglina sümboliga "ρ" ning mõõdetakse ühikutes kg/m3 (SI-süsteemi põhiühik) või g/cm3. Definitsiooni järgi
kus formula_3 on aine ruumpaisumistegur, formula_4 on kokkusurutavustegur, "ρ" on aine tihedus temperatuuril "t" ja rõhul "p" ning formula_5 on aine tihedus temperatuuril "t"0 ja rõhul "p"0. Põhimõtteliselt on viimase valemi näol tegemist aine olekuvõrrandiga piiratud temperatuuri- ja rõhuvahemikus. Kokkusurutavus on alati positiivse märgiga (aine tihedus kasvab rõhu tõstmisel). Ruumpaisumistegur on reeglina positiivne, kuid sellele seaduspärasusele leidub ka erandeid. Näiteks vee tihedus kasvab temperatuurivahemikus 0°C. kuni 4°C. Soojuspaisumistegur on tahkiste ja vedelike korral tüüpiliselt suurusjärgus 10−5 K−1, kokkusurutavus aga suurusjärgus 10−6 at−1.
Ainete tiheduse väärtused antakse enamasti standardtingimustel "t"=20°C ja "p"=101325 Pa.


1780. aastad.
1780. aastad on ajavahemik 1780. aasta algusest kuni 1789. aasta lõpuni.


1770. aastad.
1770. aastad on ajavahemik 1770. aasta algusest kuni 1779. aasta lõpuni.


1760. aastad.
1760. aastad on ajavahemik 1760. aasta algusest kuni 1769. aasta lõpuni.


1750. aastad.
1750. aastad on ajavahemik 1750. aasta algusest kuni 1759. aasta lõpuni.


Jäähoki.
Jäähoki on meeskondlik sportmäng, mida mängitakse jäisel väljakul kahe uiskudel liikuva võistkonna vahel. Võistkondade eesmärgiks on toimetada hokilitter vastase väravasse. Väravavahide rolliks on oma väravate kaitsmine.
Rahvusvahelise Jäähokiföderatsiooni IIHF liikmeteks on 68 riiki. Jäähoki maailmameistrivõistluste 162 medali 177-st on võitnud järgmised seitse riiki: Kanada, Tšehhi, Soome, Venemaa, Slovakkia, Rootsi ja USA.
Ajalugu.
Jäähoki juured ulatuvad Kanadasse 1853. aastasse, mil peeti esimene jäähokivõistlus. Esimesed võistlusmäärused koostasid 1879 Montréalis McGilli ülikoolis kaks üliõpilast W. F. Robertson ja R. F. Smith.
1894 võisteldi Põhja-Ameerikas esimest korda Stanley karikale (algselt "Dominion Hockey Challenge Cup"). Hiljem sai sellest elukutseliste ihaldatuim rändkarikas.
Euroopasse jõudis jäähoki 1900-ndatel aastatel.
1908 loodi Rahvusvaheline Jäähokiföderatsioon IIHF ("International Ice Hockey Federation"). 1920 ühinesid sellega ka Kanada ja USA. Praegu on IIHF-ga liitunud 55 riiki.
1910 toimusid esimesed Euroopa meistrivõistlused jäähokis. Võitis Inglismaa. Hiljem on IIHF arvestanud neid maailmameistrivõistlustena, ehkki 1914. aastani osalesid ainult Euroopa riigid.
1917 loodi Põhja-Ameerikas Rahvuslik Jäähoki Liiga ("National Hockey League", NHL).
Esimest korda oli jäähoki olümpiaala Antwerpeni suveolümpiamängudel 1920. Võitis Kanada. Aastatel 1920–1968 toimunud olümpiamängude jäähokivõistlusi loetakse ka maalimameistrivõistlusteks. 1980, 1984 ja 1988 toimunud olümpiamängude jäähokiturniiri ei loeta maailmameistrivõistlusteks, kuigi neil aastail ei peetud ka eraldi MM-i.
1930 toimusid esimesed ametlikud maailmameistrivõistlused jäähokis.
1990 toimusid Kanadas Ottawas esimesed naiste maailmameistrivõistlused jäähokis. 2003. aastal jäi Hiinas toimuma pidanud MM SARS-i tõttu ära. Seni on kõik maailmameistritiitlid võitnud Kanada naiskond. Esimest korda toimusid olümpiamängudel naiste jäähokivõistlused Naganos 1998. Võitis USA.
Jäähoki Eestis.
Vaata lähemalt: Eesti jäähokikoondis
Eestis mängiti varem põhiliselt jääpalli, aga alates 1933. aastast mindi üle jäähokile, mis ei vajanud nii suurt väljakut ega nii palju mängijaid. Eesti Talvespordi Liidu koosseisus moodustati hokitoimkond. Eesti NSV-s toimus tegevus Eesti NSV Jäähokiföderatsioonina.
Eesti Jäähokiföderatsiooni tegevus taastati Eesti Talvespordi Liidu õigusjärglasena 28. detsembril 1990. Üldkoosoleku otsusega muudeti 17. augustil 2001 nime. Uus nimi on Eesti Jäähoki Liit. Rahvusvahelises Jäähokiföderatsioonis taastati liikmelisus 7. mail 1992.


1740. aastad.
1740. aastad on ajavahemik 1740. aasta algusest kuni 1749. aasta lõpuni.


1730. aastad.
1730. aastad on ajavahemik 1730. aasta algusest kuni 1739. aasta lõpuni.


1720. aastad.
1720. aastad on ajavahemik 1720. aasta algusest kuni 1729. aasta lõpuni.


Faktoriaal.
Naturaalarvu "n" faktoriaal (tähistus "n"!) on "n" esimese positiivse täisarvu korrutis.
Definitsioon.
Kui "n" on positiivne täisarv, siis
Negatiivsete arvude jaoks pole faktoriaal defineeritud.
Näited.
Näiteks 5! = 1 · 2 · 3 · 4 · 5 = 120
Stirlingi valem.
Stirlingi valemi abil saab näidata, et
Arvus 5000! on 16 326 numbrit
Arvus 10 000! on 35 660 numbrit
Lõpunullid.
kus funktsioon "trunc" annab arvu täisosa.
Näiteks arvu 2005! lõpunullide arv on
trunc(2005/5) + trunc(2005/25) + trunc(2005/125) + trunc(2005/625) = 401 + 80 + 16 + 3 = 500
Euleri gammafunktsioon.
on faktoriaali üldistus kompleksarvude jaoks. Gammafunktsioon on faktoriaaliga seotud kui


Aar.
Aar (lühend a) (ladina "area" ala, pind) on meetermõõdustikul põhinev mittesüsteemne pindalaühik.
Aar võrdub umbes 1076,3910 ruutjalaga ja 119,6 ruutjardiga.


Meeter.
Meeter (kreeka sõnast "metron" 'mõõt'; lühend m) on SI-süsteemi põhiühikute hulka kuuluv pikkusühik. Meeter on pikkus, mille läbib valgus vaakumis 299792458-1 sekundi jooksul.
Ajalugu.
1791. aastal defineeriti meeter kui 1/10 000 000 (kümnemiljondik) Pariisi läbiva veerandmeridiaani pikkusest.
1960. aastal kehtestati meeter kui krüptoon-86 tasemete 2"p"10 ja 5"d"5 vahelisel siirdel vaakumis kiirgava valguse 1650763,73 kordne lainepikkus.
Tänapäevane definitsioon kinnitati XVII Vihtide ja Mõõtude Peakonverentsil 1983. aastal.
Eestis.
Meetermõõdustik kehtestati Eestis ametlikult 1. jaanuarist 1929.


Sekund.
"See artikkel on ajaühiku kohta; nurga- ja kaareühiku kohta vaata sekund (geomeetria); intervalli kohta muusikas vaata sekund (muusika)"
Sekund (lühend s) on SI-süsteemi põhiühikute hulka kuuluv ühik aja mõõtmiseks.
Igapäevases ajaarvestuses on sekund 1/60 minutit ehk 1/3600 tundi.
Definitsioon.
Sekund on defineeritud ajavahemikuna, mis võrdub 133Cs (tseesium-133) aatomi põhioleku kahe ülipeenstruktuurinivoo vahelisele siirdele vastava kiirguse 9 192 631 770 võnkeperioodiga.
Nii defineeris rahvusvahelise aatomiaja sekundi 1967. aastal XIII kaalude ja mõõtude peakonverents. Põhioleku all mõistetakse magnetvälja puudumist. Aatomiaja sekund on ekvivalentne 1954. aastal defineeritud efemeriidiaja sekundiga. Nimelt määrasid kaks astronoomi USA observatooriumist USNO ja kaks astronoomi Teddingtoni (Inglismaa) uurimisasutusest "National Physical Laboratory" aastatepikkuse töö tulemusega seose tseesiumiaatomi sageduse (aja standardi) ja efemeriidisekundi vahel. Nad määrasid Kuu orbitaalliikumise Maa suhtes, millest sai tuletada Päikese näiva liikumise aatomkellaga mõõdetava aja kaudu.
Sekundi all võidakse mõista ka formula_1 täheööpäeva ehk 0,997 269 566 sekundit.
Defineerimise ajalugu.
Kuni 1956. aastani defineeriti sekundit Maa pöörlemise kaudu kui 1/86400 keskmisest päikeseööpäevast.
1956. aastal defineeris Rahvusvaheline Kaalude ja Mõõtude Komitee X kaalude ja mõõtude peakonverentsi (1954) volitusel sekundi Maa tiirlemise kaudu ümber Päikese kindlal epohhil, sest Maa pöörlemist ei peetud enam piisavalt ühtlaseks, et selle kaudu aja standardit määratleda. Maa liikumist kirjeldati Newcomb'i päikesetabelite järgi, mis annavad Päikese liikumise valemi epohhi J1900 jaoks 18. ja 19. sajandil tehtud astronoomiliste vaatluste põhjal.
Efemeriidisekund on defineeritud kui 1/31556925,9747 troopilisest aasta keskmisest pikkusest epohhil J1900.
Selle definitsiooni ratifitseeris XI kaalude ja mõõtude peakonverentsi (1960). Viide aastale 1900, ei tähenda et tegemist oleks 86 400 sekundit kestva keskmise päikeseööpäeva epohhiga, vaid see on 31 556 925,9747 sekundit kestva efemeriidiaja troopilise aasta epohh. Efemeriidiaeg defineeriti ajamõõduga, mis viib taevakehade vaadeldud asendid kooskõlla Newtoni mehhaanikaga.


Kilogramm.
Kilogramm (lühend kg) on SI-süsteemi põhiühikute hulka kuuluv mõõtühik massi mõõtmiseks. Mass 1 kg on võrdne rahvusvahelise massietaloni massiga.
Kõnekeeles öeldakse kilogrammi asemel tavaliselt kilo.


Rahvusvaheline kilogrammietalon.
Rahvusvaheline kilogrammietalon on plaatina ja iriidiumi sulamist valmistatud silindrikujuline viht, mille läbimõõt ja kõrgus on 39 mm. Vihi mass on 1 kilogramm. Rahvusvaheline kilogrammietalon asub Rahvusvahelises Kaalude ja Mõõtude Büroos Sèvres' linnas Prantsusmaal.
1799. aastal valmistati Prantsusmaal esimene kilogrammi etalon (arhiivikilogramm), mis tehti plaatinast.
1889 valmistati valmistati plaatina (90%) ja iriidiumi (10%) sulamist silindrikujulised arhiivikilogrammi koopiad, millest täpseimat säilitatakse rahvusvahelise etalonina (prototüübina) Rahvusvahelises Kaalude ja Mõõtude Büroos, teiste koopiate suhteline viga (võrreldes rahvusvahelise etaloniga) ei ületa 2 · 10 -9.
Tuelvikus püütakse kilogrammi etalon määratleda mõne füüsikalise konstandi kaudu.
Kilogrammi etaloni ja selle koopiate massi suhteline muutus.


Herts.
Herts (tähis Hz; saksa füüsiku Heinrich Rudolf Hertzi järgi) on perioodilise protsessi sageduse ühik, mis kuulub ka SI-süsteemi ühikute hulka.
1 herts on niisugune sagedus, mille korral 1 sekundi jooksul toimub üks perioodilise protsessi tsükkel.
SI-süsteemi ühikuna on kasutusel ka paljud kümnendlühendid, näiteks


Ühikute detsimaaleesliited.
Mõõtühikute detsimaaleesliited on tähised, mille abil lihtsustatakse ühikute üleskirjutamist kümnendsüsteemis. Näiteks liidet "kilo-" kasutatakse massiühikutes 1000 grammi = 1 kilogramm ja pikkusühikutes 1000 meetrit = 1 kilomeeter. Sisuliselt tähendab eesliite kasutamine talle vastava arvuga korrutamist.
Detsimaaleesliiteid kasutab näiteks SI-süsteem kõigi SI-süsteemi ühikute puhul.


Gramm.
Gramm (lühend g) on massiühik, mis moodustab tuhandiku kilogrammist.


2007.
2007. aasta (MMVII) oli 21. sajandi 7. aasta.
Surnud.
"Pikem nimekiri leheküljel Surnud 2007"


X-ühik.
x-ühik (tähis X, ka: "xu") ehk siigbaan on mittesüsteemne pikkusühik, mida alates 1920ndatest kasutati röntgenikiirguse ja gammakiirguse lainepikkuse väljendamiseks ning kristallivõre konstantide avaldamiseks.
Ühiku defineeris 1925 rootsi füüsik Karl Manne Georg Siegbahn kaltsiidi kristallipindade vahelise kauguse kaudu 18 °C juures. Selle kauguse kõige täpsem hinnang oli tollal 302,945 pm. See kaugus loeti täpselt võrdseks 3029,45 X-ga, nii et x-ühiku ligikaudseks väärtuseks tuli 0,1 pm.
Hiljem selgus, et 1 X · 1,00206 10-13 = 0,10026 pm = 100,206 fm.
Aastal 1965 hakati x-ühiku asemel kasutama ongströmit (Å), mis võrdub 100 pikomeetri ehk 0,1 nanomeetriga.
On defineeritud ka vase x-ühik ja molübdeeni x-ühik.
Vase x-ühiku (xu(CuKα1)) puhul loeti vase Kα1-spektrijoone lainepikkuseks täpselt 1537,400 x-ühikut. See andis x-ühiku väärtuseks 1,00207789×10-13 ± 7,0×10-20 m.
Molübdeeni x-ühiku (xu(CuKα1)) puhul loeti molübdeeni Kα1-spektrijoone lainepikkuseks täpselt 707,831 x-ühikut. See andis x-ühiku väärtuseks 1,00209938×10-13 ± 4,5×10-20 m.


Golf.
thumb
Golf on spordiala, pallimäng.
Golfi mängitakse loodusliku muruga väljakul, mis on 25–30 ha suurune ja mitmekesise reljeefiga, kuhu kuulub nii looduslikke kui ka spetsiaalselt loodud takistusi. Täismõõtmelisel väljakul on 18 auku. Iga auk on tähistatud lipuga. Mängitakse eriliste keppidega. Mängu võidab see, kes kulutab palli ajamiseks läbi kõikide aukude kõige vähem lööke.
Ajalugu.
Golfi ajalugu ulatub väga kaugetesse aegadesse. Hollandis mängitud golfist on teateid aastatest 1200. Siis löödi pall kepiga vastavasse väravasse, mitte auku.
Tänapäevane golf sai alguse Šotimaalt. Aastal 1457 keelas kuningas James II golfi mängimise, kuna selle harrastamisel kardeti noorsoo valmisolekut kaitsele sõjaolukorras. Kardeti, et golfi harrastamine ei võimalda harjutada vibulaskmist, mis oli julgeoleku seisukohast vajalikum. Aastast 1502 golfi mängukeeld Šotimaal tühistati, sest Inglismaaga oli sõlmitud rahu ja kuningas James IV oli golfi suur austaja.
Eesti.
Baltikumi esimene täismõõtmeline golfiväljak asub Niitväljal.


Karaat.
Karaat (itaalia keeles "carato" - jaanileivapuu) on vääriskivide ja pärlite mittesüsteemne massi mõõtühik. Tähis ct. 1 ct = 0,2 g = 200 mg = 2 · 10-3 kg. Varem kasutati vääriskivide kaalumisel vihtidena jaanileivapuu seemneid, mille kaal kõikus vähem kui teiste taimeliikide seemnetel.
Karaat on väärismetallide (näiteks kulla) puhtuse mõõtühik. Üks karaat on selles tähenduses kaaluliselt üks kahekümne neljandik puhtast metallist. 24-karaadine kuld on seega puhas kuld; 12-karaadine kuld on 50%-lise puhtusega kuld jne. Väärismetallide puhtuse mõõtühikuna on kasutatusel ka proov.


Kaaresekund.
Sekund ehk nurgasekund ehk kaaresekund on mittesüsteemne nurgaühik ja kaareühik. Tähis ″ (sekund).
Üks sekund võrdub 1/60 minutiga ehk 1/3600 kraadiga ehk π/648000 radiaaniga.


Danae.
Danae [dan'ae] ('kõrbenud') oli vanakreeka mütoloogias Peloponnesosel asuva Argose kuninga Akrisiose tütar ja ainus laps. Ta sai Zeusilt poja Perseuse.
Oraakel ennustas Akrisiosele, et tolle tapab kord tema oma tütre laps. Danael lapsi ei olnud. Et asi nii jääkski, pani Akrisios ta luku taha pronksist või vasest keldrisse. Ent Zeus tuli tema juurde katuseaugu kaudu kuldse vihmana ning varsti sündis Perseus.
Akrisios ei tahtnud oma järeltulijate tapmisega enda peale jumalate viha tõmmata, vaid saatis nad kirstus merele. Zeusi palvel vaigistas Poseidon mere ning ema ja laps jäid ellu. Nad uhuti Seriphose saarele, kus nad leidis kuningas Polydektese vend kalur Diktys, kes kasvatas poisi üles. Millegipärast Danae ei abiellunud Diktysega.
Kui Perseus oli juba suur, avastas Polydektes, et Danae on ikka veel väga ilus naine, tahtis temaga abielluda ja ahvatles Perseust Medusa pead tooma minema, lootes sedasi noormehe tappa. Kuid Danae ei tahtnud kuningannaks saada, sest Polydektes oli julm mees, ja läks templisse varjule. Polydektes ei julgenud teda vägisi välja tirida, sest templis oli igaüks jumalate kaitse all.
Perseus tuli tagasi Medusa pea ja pruudi Andromedaga ning kuulis, et ema varjab end kuninga eest. Samal ajal Polydektes pidutses. Perseus läks peole, aga kõik olid seal purjus ja keegi ei uskunud, et Perseusel Medusa pea kaasas on. Niisiis Perseus näitas seda. Medusa nägemine muutis kõik kiviks. Siis naasis Danae poja ja miniaga Argosesse, kust rahvas oli Akrisiose minema kihutanud. Perseus sai uueks kuningaks.
Mõnikord omistatakse Danaele Latiumi linna Ardea asutamine.
Danae müüdi ainetel on Antonio da Correggio, Anthonis van Dyck, Jan Gossaert, Gustav Klimt, Rembrandt ("Danae"), Giovanni Battista Tiepolo, Tintoretto ja Tizian loonud maali, Richard Strauss ooperi.
Asteroid 61 Danae on tema järgi nimetatud.


Samegrelo.
Samegrelo (gruusia სამეგრელო; ka Megreelia) on ajalooline piirkond Gruusia lääneosas. Asub Kolhida madalikul Rioni jõest põhjas.
Eraldus Imerethi kuningriigist 16. sajandil omaette vürstiriigiks.
1806 allutati Venemaale. Vürstiriik eksisteeris "de iure" aga kuni 1867. aastani.


Megrelid.
Megrelid ehk mingrelid on grusiinide subetnos Lääne-Gruusias Kolhida madalikul. Etnonüüm gruusia keeles "Megrelebi".
Megrelid kõnelevad gruusia keelele lähedast megreli keelt, Abhaasia Otšamtšira rajoonis elanud ka abhaasi keelt.


Etnonüüm.
Rahvanimetus ehk etnonüüm on rahva (etnose või subetnose) nimetus. Eestikeelsed etnonüümid kirjutatakse väikese algustähega.
Enda kohta käibel olev rahvanimetus ehk endanimetus on näiteks lätlastel "latvieši", poolakatel "polacy" ja eestlastel "eestlased" (varem "maarahvas").
Eestlaste subetnoste hulka kuuluvad näiteks võrukesed (endanimetus "võrokõsõq"), mulgid, saarlased ja hiidlased (jagunevad seltsideks, mida eristatakse mikroetnonüümide abil). Tihtipeale, kuid mitte alati on need etnonüümid seotud muinas- või keskaega ulatuva maakondliku identiteediga. Setusid (endanimetus "setoq") peetakse vahel eraldi rahvaks.


Tim Montgomery.
Timothy Montgomery (sündis 25. jaanuaril 1975 Lõuna-Carolinas Gaffney linnas) on USA jooksja, 100 m jooksu maailmarekordi (9,78) omanik 14. septembrist 2002.
Enne kergejõustikuga tegelema hakkamist mängis korvpalli ja ragbit.
1996. aasta Atlanta olümpiamängudele Montgomery 100 m jooksus ei pääsenud, kuid võistles seal 4×100 m teatejooksus teiseks tulnud USA meeskonna koosseisus.
Esimesed rahvusvahelised tiitlivõistlused, millel Montgomery individuaalselt osales, olid 1997. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused, kus ta tuli Maurice Greene'i ja Donovan Bailey järel 3.-ks.
1999 tuli ta individuaalselt 6.-ks, kuid võitis USA teatemeeskonna koosseisus kuldmedali.
2000. aasta suveolümpiamängudel ta jälle individuaalarvestuses osaleda ei saanud, kuid võistles varumehena USA teatejooksumeeskonnas, mis võitis kuldmedali.
14. septembril 2002 parandas ta Maurice Greene'i maailmarekordit 100 m jooksus 0,01 sekundiga. Taganttuul oli 2,0 m/s, mis on lubatud maksimum.
2002 võitis ta kergejõustiku maailma karikasarja.
USA antidopinguagentuur kahtlustab Montgomeryt keelatud ainete tarvitamises.
11. juulil 2004 toimunud USA meistrivõistluste finaalis, mis olid ühtlasi Ateena olümpiamängude katsevõistlus, jäi Montgomery ajaga 10,13 7.-ks ja olümpiakoondisse ei pääsenud. Ta pani kaotuse dopingumenetlusest põhjustatud stressi arvele.
Isiklikku.
Tim Montgomery on abielus Marion Jonesiga.


Komi Vabariigi vapp.
Komi Vabariigi vapil on kujutatud punasel taustal kuldset ristikujulist pistrikku, kelle seljal on omakorda mütoloogilise kuldnaise (päikesejumala) Zarni Ani kuue põdrapeaga pärjatud nägu.
Vapp võeti kasutusele 6. juunil 1994.


Vandaalid.
Vandaalid (ladina keeles "Vandali" (hiljem "Wandali") või "Vandili" või "Vanduli") olid idagermaani hõim või hõimurühm, kes tungis hilisesse Rooma riiki ning moodustas Põhja-Aafrikas riigi pealinnaga Kartaagos. Vandaalide hõimult on tõenäoliselt nime saanud Hispaania ajalooline piirkond Andaluusia (algselt Vandaluusia), kus vandaalid peatusid enne Põhja-Aafrikasse asumist.
5. sajandi keskpaiku vallutasid Lääne-Rooma riigi provintse mitmed hõimud. Läänegoodid, kes tungisid Hispaaniasse, surusid sealt välja vandaalide hõimu. Vandaalid siirdusid Põhja-Aafrikasse. Sealt tungisid nad 455 Itaaliasse ja panid Roomas toime kohutava hävitustöö. Termin "vandalism" kultuurimälestiste hävitamise tähenduses võeti kasutusele 18. sajandil.
Vandaalide keel oli lähedane gooti keelele, kuid sellest on vähe teada.
Päritolu.
19. sajandil samastati vandaale Przeworski kultuuriga. Vaieldava iseloomuga on vandaalide seos germaani hõimuga, kelle ladinakeelne nimi on "Lugii" (või "Lygii" või "Ligii"). Nime "Lugii" on peetud vandaalide varasemaks nimeks; on ka arvatud, et vandaalid kuulusid hõimuliitu nimega "Lugii". On võimalik, et vandaalid on pärit tänapäeva Poola territooriumilt. Teiste oletuste järgi on nende koduks Hallingdal Norras, Vendel Rootsis või Vendsyssel Taanis (viimased teooriad põhinevad peamiselt nimede sarnasusel). Arvatakse, et vandaalid jõudsid Läänemere vastaskaldale Poolasse ligikaudu 2. sajandil eKr ning asusid umbes 120 eKr Sileesiasse. Nende asumist Odra ja Visla jõe vahelisel alal tõendavad Tacitus "Germanias (2, 4) ning hilisemad ajaloolased ja Plinius Vanem ("Naturalis historia" 4, 99).
Silingid ja hasdingid.
Vandaalide kaks rühma olid silingid ("Silingii") ja hasdingid (asdingid) ("Hasdingii"). Silingid elasid hilisemas Sileesias, mida sajandeid nimetati Suur-Germaaniaks ("Magna Germania"). 2. sajandil pKr liikusid hasdingid kuningate Rausi (Rhausi) ja Rapti (Raptuse) juhtimisel lõuna poole ja ründasid Marcus Aureliuse ajal markomannide sõdade ajal roomlasi esimest korda Doonau alamjooksu piirkonnas ning asusid elama Lääne-Daakiasse (praegu Rumeenia ja Ungari). Constantinus Suure ajast on teada hasdingide asustus Pannoonias.
Rännak lääne poole.
Aastal 400 või 401 hakkasid hasdingid (võib-olla hunnide rünnakute tõttu) koos oma germaanlastest (sueebid) ja sarmaatidest (alaanid) liitlastega kuningas Godigiseli juhtimisel liikuma lääne poole. Hiljem ühines nendega osa silingidest. Umbes sel ajal olid hasdingid juba võtnud vastu kristluse. Nagu varem goodid, võtsid vandaalid vastu arianismi, mis õpetas, et Jeesus Kristus ei ole Jumal-Isaga võrdne, vaid on loodud olend, kes on hierarhias Jumalast kohe järgmine. See usk oli ketserlik: ta oli opositsioonis kristluse põhivooluga, millest hiljem kujunesid katoliiklus ja õigeusk.
Vandaalid liikusid eriliste raskusteta mööda Doonaud lääne poole, ent Reini jõeni jõudes kohtasid nad vastupanu frankidelt, kes asustasid ja kontrollisid Rooma valdusi Põhja-Gallias. Lahingus frankidega sai surma 20 tuhat vandaali, sealhulgas kuningas Godigisel, kuid siis õnnestus neil alaanide abiga franke lüüa ning 31. detsembril 406 tungisid vandaalid üle Reini Galliasse. Godigiseli poja Gunderici juhtimisel rüüstasid nad lääne ja lõuna poole liikudes Galliat. Oktoobris 409 ületasid nad Püreneed ning jõudsid Hispaaniasse.
Roomlased andsid vandaalidele Galicia ja Andaluusia (Vandaluusia); alaanid said Portugali ja Cartagena ümbruse. Sueebid, kelle kontrolli all oli osa Galiciast, ning läänegoodid, kes enne Lõuna-Prantsusmaal maade saamist tungisid Hispaaniasse, valmistasid vandaalidele ja alaanidele peavalu.
Vandaalide ja alaanide kuningriik Kartaagos.
Gunderico poolvend Geiseric (Gaiseric) hakkas ehitama vandaalide sõjalaevastikku. Pärast kuningaks saamist ületas ta 429 Gibraltari väina ning liikus itta Kartaago poole. Aastal 435 andsid roomlased neile mõningaid alasid Põhja-Aafrikas, ent 439 langes Kartaago vandaalide kätte.
Geiseric arendas vandaalide ja alaanide kuningriigi võimsaks riigiks. Vandaalid lõid suure merelaevastiku ning vallutasid Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Baleaarid. Nad moodustasid mereriigi, mis oma ulatuselt sarnanes väga 7 sajandit varem õitsenud Kartaagoga. Oma võimu tipul olid nad aastal 477. Saavutanud ülemvõimu merel, hõivasid vandaalid 455 Rooma ning rüüstasid seda palju hullemini kui Alarich 410. 468 purustasid vandaalid tohutu Ida-Rooma sõjalaevastiku, mis nende vastu oli saadetud.
Pärast Geiserici surma 477 sai kuningaks tema poeg Huneric, kelle valitsusajast on mälestusväärsed eeskätt manilaste ja katoliiklaste tagakiusamised. Gunthamund (484–496) taotles katoliiklastega kodurahu. Sel ajal hakkas vandaalide vägevus alla käima. Gunthamund kaotas suure osa Sitsiiliast idagootidele ning pidi vastu seisma mauride kasvavale survele.
Hilderic (523–530) oli vandaalide kuningatest kõige katolikusõbralikum. Sõdimine teda aga ei huvitatud ning ta jättis selle oma lähedase sugulase Hoameri hooleks. Kui Hoamer mauridele kaotas, kukutati Hilderic kuninga suguvõsa ariaanimeelne tiiva juhtimisel ning kuningaks sai Gelimer (530–534). Hilderic, Hoamer ja nende sugulased vangistati.
Kaotus Bütsantsile.
Bütsantsi keiser Justinianus I kuulutas vandaalidele sõja. Sõjakäiku juhtis Belisarius. Kui ta kuulis, et suurem osa vandaalide laevastikust on võitlemas ülestõusuga Sardiinias, otsustas ta kiiresti tegutseda, maabus Tuneesia territooriumile ning marssis Kartaago peale. Aasta 533 hilissügisel kohtusid kuningas Gelimer ja Belisarius 10 miili Kartaagost lõuna pool Ad Decimumi lahingus. Algul olid vandaalid lahingut võitmas, aga kui Gelimeri venna- või õepoeg Gibamund lahingus hukkus, lõid vandaalid araks ja põgenesid. Belisarius vallitas kiiresti Kartaago; järelejäänud vandaalid võitlesid edasi.
15. detsembril 533 toimus Gelimeri ja Belisariuse uus lahing – Ticameroni lahing umbes 20 miili kaugusel Kartaagost. Vandaalid võitlesid vapralt, kuid jäid alla. Seekord langes lahingus Gelimeri vend Tzazo. Belisarius liikus kiiresti edasi vandaalide kuningriigi teise linna Hipposse. Aastal 534 Gelimer alistus ning vandaalide kuningriik lakkas olemast.
Kohaliku donatismi ja arianismi suhted.
Vandaalide Aafrika riigi sisevastuolusid suurendasid tülid ariaanidest vandaalide ja kohalike donatistide vahel. Vandaalide kuningad, peale Hilderici, kiusasid donatistide usulahku taga. Kuigi donatsistid ei olnud ametlikult keelatud (ainult Hunerici valitsemisaja viimastel kuudel), ei tohtinud nad vandaale oma usku pöörata ja donatistide vaimulike elu oli üldiselt raske.
Poolakate esivanemad?
Keskajal oli rahvauskumusi, mis pidasid vandaale poolakate esivanemateks (vaata poolakate ja vandaalide vaheline seos). Tegelikult tuli osa vandaale tagasi Ida-Saksamaale ja Sileesiasse. Sellest räägib kroonika "Annales Alamanici" (796). Samas on juttu ka sellest, et Pippin läks "vandaalide piirkonda" ja vandaalid tervitasid teda. Veel 2. aastatuhandel nimetati maad Saksamaal vandaalide maaks.
Sidemed gootidega.
Idagootide kuningas ja läänegootide regent Theoderich Suur oli abielu kaudu seotud vandaalide ja burgundidega ning frankidega Chlodovech I all.


Komi Vabariigi lipp.
Komi Vabariigi lipp on Venemaa Föderatsiooni kuuluva Komi Vabariigi lipp.
Lipp kinnitati 27. novembril 1991 Komi NSV lipuna ning 6. juunil 1994 kinnitati see uue seadusega ametlikult Komi Vabariigi lipuks.
Lipu kirjeldus.
Komi Vabariigi lipuks on sini-rohe-valge trikoloor.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3 (27. novembrist 1991 kuni 17. detsembrini 1997 oli see 1:2).
Sümbolite tähendused.
Lipu värvid annavad edasi Komimaa looduse omapära. Sinine tähendab taevalaotust ning põhjala suursugusust ja avarust. Roheline on lootuse ja külluse värv, mis sümboliseerib komide põhirikkust – hõlmamatut taigat. Valge on aga lume värv ning tähistab põhjala looduse puutumatust, lihtsust ja karmust ning märgib Komimaa kuulumist põhjapoolseimate maade hulka. Teise tõlgenduse järgi tähistab valge seal elavate rahvaste ja nende kultuuride võrdsust ning ühtsust. Märkimisväärne on ka komide lipu sarnasus hõimurahva eestlaste rahvuslipuga.


Võrkpall.
Võrkpall (inglise keeles "volleyball" 'lendav pall') on sportlik pallimäng, kus kaks võistkonda võistlevad võrguga poolitatud väljakul. Võistlusmängu eesmärgiks on saata pall üle võrgu vastaspoole mängijate väljakule nii, et see maanduks vastase väljakupoolel, läheks vastasmängija puudutusest väljaku piiridest välja või vastasmängija eksiks reeglite vastu. Pall pannakse mängu serviga. Mängija peab suunama palli edasi ühe puutega, kas kaasmängijale või vastase väljakupoolele. Samas peab takistama palli maandumist oma väljakupoolel. Võrkpall on üks väheseid pallimänge, kus mängijal puudub vahetu kontakt vastasvõistkonnaga. Selles mõttes sarnaneb mäng kõige rohkem indiacaga, aga ka sulgpalli ja tennisega, kus piirdeks on võrk.
Tänapäeval on võrkpall väga levinud ja võrkpalli harrastajaid arvatakse olevat kogu maailmas üle 800 miljoni.
Rahvusvaheline Võrkpalliföderatsioon FIVB ehk "Fédération Internationale de Volleyball" loodi 1947. aastal. FIVB-is on 218 liikmesriiki ja aktiivseid mängijaid ligi 200 miljonit.
Ajalugu.
Võrkpall sündis USAs 1895. aastal. Ala loojaks peetakse ameerika võimlemisõpetajat William G. Morganit. Morgan nimetas seda mängu "mintonettei"ks
1919. aasta sügisel korraldati Tallinnas esimene ametlik turniir, mille võitis Noorte Meeste Kristliku Ühingu Tallinna osakond
Olümpiamängude kavas oli võrkpall esmakordselt Tōkyōs 1964. aastal. Võistlesid nii mehed kui naised.
Pikka aega sai punkti ainult ise pallingu sooritanud võistkond, kui vastasvõistkond ei suutnud palli määrustepäraselt tagasi lüüa. Pärast Atlanta olümpiamänge, 1996. aastal, tehti reeglites muudatus ja nüüd toob vastaste iga eksimus punkti. Samast aastast on medalialana suveolümpia kavas ka rannavõrkpall.
Väljak.
Võistlus toimub tavaliselt siseväljakul, mille mõõtmed on 18×9 m. Väljaku eraldab kaheks keskjoon, millel on 9,5–10 m pikkune ja 1 m laiune võrk.
Võrk.
Võrk on tõmmatud kahe posti vahele nii, et ülemine serv on väljakust 2,43 m kõrgusel (naistel 2,24 m). Võrgu ülemises ja alumises servas on valge kant, mille sees on painduv tross (ülemises) ja nöör (alumises). Selle nööri abil tõmmatakse võrk pingule. Võrgu äärtes on painduvad 1,8 m pikkused vardad (antennid). Kui pall puudutab mängus antenni, siis see loetakse veaks ja vastasvõistkond saab selle eest punkti.
Pall.
Võrkpalli pall kaalub 260–280 grammi ja ümbermõõt on 65–67 cm.
Võistkond.
Võistkonnal on õigus registreerida koos 12 mängijaga üks kaitsemängija, nn libero. Libero tohib mängida vaid tagaliinil, ta ei või teha ründelööke, pallida, sulustada ega olla kapten. Libero riietus erineb võistkonnakaaslaste riietusest.
Väljakul on korraga kummalgi võistkonnal 6 mängijat.
Mängu reeglid.
Pall pannakse mängu otsajoone tagant löögiga üle võrgu vastasvõistkonna väljakupoolele (palling ehk serv). Pallingu peab sooritama kaheksa sekundi jooksul, pärast esimese kohtuniku vilet. Enne vilet sooritatud pallingut ei loeta ja see läheb kordamisele.
Mängijad asetsevad pallinguhetkel väljakul kindlas järjekorras (3 ees, 3 taga), kusjuures iga kord, kui saadakse pallingu õigus, nihkuvad kõik võistlejad päripäeva ühe koha võrra edasi. Vastase pallingut ei või sulustada.
Tagasi lüües ei tohi mängijad palli üle kolme korra puudutada (vastase ründelöögi sulustamist puuteks ei loeta). Palli mängitakse seni, kuni see puudutab väljakut, läheb väljakult välja (auti) või võistkond eksib reeglite vastu (võrgu puudutamine kehaga, nn soe pall või muu tehniline viga).
Sulustamisel võib vastase poolel palli puudutada vaid siis, kui sellega ei segata vastasmängija mängu ega käsi.
Igas geimis võib võistkond teha kuni kuus vahetust. Korraga võib vahetada nii ühte kui ka mitut mängijat.
Küsimustega ja selgituste saamiseks tohib pöörduda kohtuniku poole vaid võistkonna kapten.
Punktide arvestamine.
Võistluse võitja selgitatakse välja kolme, nelja või viie geimi jooksul. Esimeses neljas geimis peab geimi võitmiseks saavutama vähemalt 25 punkti ja nii, et vahe on vähemalt kahepunktiline. Kui tulemus on nt 24:24, siis mängu jätkatakse kuni kahepunktilise vaheni (nt 27:25 jne).
Kui geimide seis on viigis ehk 2:2, siis mängitakse viies geim. Viiendas geimis mängitakse 15 punktini ja vastasvõistkonda peab edastama vähemalt kahe punktiga. Kuni see tingimus pole täidetud, mäng jätkub. Mängu võitmiseks on vaja võita 3 geimi kolmest, neljast või viiest.


Maahoki.
Maahoki on sportlik pallimäng, mida mängitakse võistkondlikult muru- või liivakattega väljakul, mille mõõtmed on 91×50...55 m. Püütakse palli kepiga vastasvõistkonna väravasse lüüa.
Ajalugu.
Muinas-Egiptuses mängiti maahokiga sarnast mängu, kuid tänapäevase väljanägemise sai maahoki 1800. aastatel Inglismaal. Esimesed maahokireeglid kehtestati 1852. aastal. Hokiassotsatsioon "Hockey Association" loodi Inglismaal 1886 ja see laienes hiljem rahvusvaheliseks liiduks FIHG, mis praeguseks kannab nime Rahvusvaheline Hokiföderatsioon (FIH; "Fédération Internationale de Hockey").
1852 Esimesed maahokireeglid tehti Inglismaal Harrow´ kooliõpilaste jaoks.
1861 Londonis loodi esimene klubi "Blackheath Football and Hockey Club".
1886 Inglismaal loodi rahvuslik liit "Hockey Association".
1887 Inglismaal loodi esimene naiste maahokiklubi "The Mosely Ladies´ Hockey Club".
1895 Toimus esimene maavõistlus Walesi ja Iirimaa vahel.
1900 Inglismaa, Iirimaa ja Walesi esindajad kinnitasid esimesed rahvusvahelised maahokireeglid.
1908 Suurbritannia võitis olümpiakuldmedali maahokis, mis oli esimest korda olümpiamängude kavas.
1924 Loodi rahvusvaheline maahokiliit FIHG ("Fédération Internationale de Hockey sur Gazon").
1927 Loodi naiste rahvusvaheline maahokiliit IFWHA ("International Federation of Women´s Hockey Associations").
1956 India võitis Melbourne'i olümpiamängudel kuuendat korda järjest kuldmedalid.
1970 Esimeseks Euroopa meistriks maahokis tuli Saksa Liitvabariik.
1971 Toimusid esimesed maailmameistrivõistlused. Võitis Pakistan.
1974 Toimusid esimesed naiste maailmameistrivõistlused. Võitjaks tuli Holland.
1980 Naiste maahoki oli esimest korda olümpiamängude kavas Moskvas. Kuldmedalid võitis Zimbabwe.
1982 Kaks rahvusvahelist maahokiliitu ühinesid üheks liiduks FIH ("Fédération Internationale de Hockey").
1984 Toimusid esimesed naiste Euroopa meistrivõistlused. Meistriks tuli Holland.
Väljak ja mänguvahendid.
Maahokit mängitakse välisväljakul. Välisväljak on kaetud kas muru- või liivakattega. Väljak on 91 m pikk ja 50–55 m lai. Väljakule on märgitud keskjoon ja neljandikjooned. Väljaku kummaski otsas on värav, mille ees on väravast 14,6 meetrine kaar. Värav on 3,66 m lai, 2,13 m kõrge ja vähemalt 1,22 m sügav.
Mängupall on üldiselt valge ja kõva, selle ümbermööt on 22,4–23,5 cm ja kaal 156–163 grammi. Mängukepi pikkus pole reglementeeritud, kuid tavaliselt on ta 90 cm pikkune ja kaalub 340–794 grammi.
Sisehoki on omaette ala. Siseväljak on 40 m pikk ja 20 m lai. Värav on sama mööduga, mis käsipallis, 3 m lai ja 2 m kõrge. Väljakul on korraga 5 + 1 mängijat. Suurim erinevus välis hokist on see, et palli ei saa tõsta põrandalt, välja arvatud situatsioon, mis tekib palli väravasse suunamisega.. Väljaku ääres on madalad puuääred, mida võib kasutada mängusituatsioonis. Otsesed palli löögid on keelatud. Sisekepid ja -pallid on kergemad, kui välismängijatel. Reeglid on ka enamvähem samad mis välistingimustes.
Mängu kulg.
Mängu aeg on 2×35 minutit. Väljakul on korraga 11 mängijat, kellest üks on väravavaht. Võistkonda võib kuuluda 8–16 mängijat ja mängu alustamiseks on tarvis vähemalt 8 mängijat. Vahetused on lubatud ja vahetuste arvu ei ole piiratud.
Väljakumängijad saavad mängida ainult kepiga. Palli ei tohi puudutada jalaga ega mingi muu kehaosaga. Värav loetakse lööduks siis, kui see lüüakse väravakaare seest.
Väravavaht võib väravakaare sees palli puutuda ükskõik millise kehaosaga, kuid ei tohi käega või kehaga katta palli vastasvõistkonna mängija eest. Väravakaarest väljaspool tohib väravavaht palli puutuda ainult kepiga.
Ohtlik mängimine on keelatud. Näiteks ei tohi palli lüüa põlvedest kõrgemalt, keppi võib kasutada ainult palliga mängimiseks. See tähendab, et löögid kepiga vastase kepi pihta või kehapiirkonda on keelatud. Löögiolukorras ei tohi kepp tõusta õlast kõrgemale.


1928. aasta taliolümpiamängud.
1928. aasta taliolümpiamängud olid II taliolümpiamängud. Need toimusid 11. veebruarist 19. veebruarini 1928. Šveitsis Sankt Moritzi linnas.
Sankt Moritz kinnitati olümpialinnaks ROK-i XXIV istungjärgul Lissabonis 1926. aastal. Teised kandideerinud linnad olid Davos ja Engelberg (mõlemad Šveits).
Korralduskomitee president oli Šveitsi Olümpiakomitee president William Hirschi.
Olümpiamängudel osales 25 riiki 464 sportlasega, neist 26 naist.
Esmakordselt võtsid taliolümpiamängudest osa Argentina, Eesti, Holland, Jaapan, Leedu, Luksemburg, Mehhiko, Rumeenia ja Saksamaa.
Suurim võistkond oli Saksamaal (50 sportlast).
Olümpiamängud avas Šveitsi president Edmund Schulthess (1868–1944).
Olümpiavande andis kahevõistleja Hans Eidenbenz.
Spordialad.
Mängudel jagati 14 komplekti medaleid. Näidisalaks oli patrullsuusatamine.


Sankt Moritz.
Sankt Moritz [sankt m'oorits] on vald Šveitsi kaguosas Graubündeni kantonis Engadini orus Sankt Moritzi järve ääres.
Sankt Moritzis toimusid 1928 ja 1948. aasta taliolümpiamängud.


Melbourne.
Melbourne on linn Austraalia kagurannikul Port Philipi lahe ääres Yarra jõe suudmes, Victoria osariigi suurim linn ja pealinn.
Melbourne on elanike arvult (3,9 miljonit 2008. aastal) teine linn Austraalias Sydney järel. Linnastu pindala on 8806 km².
Kliima.
Melbourne'is sajab aastas keskmiselt 647 mm sademeid, mis jaotuvad aasta lõikes ühtlaselt. Sajupäevi on suvel vähem kui talvel (veebruaris 7,4, augustis 15,6), kuid sademete üldhulgas see ei kajastu (veebruaris 47 mm, augustis 50 mm).
Igas kuus on esinenud sooja üle +20 °C, sealjuures novembrist märtsini üle +40 °C. Absoluutne maksimum on mõõdetud veebruaris (+46,4°). Öökülma on täheldatud maist septembrini. Absoluutne miinimum on mõõdetud juulis (−2,8°).
Ajalugu.
Melbourne asutati 30. augustil 1835 ja kuninganna Victoria kuulutas ta linnaks 1847. aastal. Ta sai Victoria osariigi pealinnaks 1851, kui Victoria kuulutati Uus-Lõuna-Walesist eraldi kolooniaks.
Esialgu polnud asulal kindlat nime. Näiteks kutsuti seda Doutta-gallaks, Bearbrassiks ja Batmaniaks John Batmani järgi, kes tänapäeva Melbourne'i linna maa-ala esimesena uuris ja 2400 km² maad aborigeenidelt ära ostis. 1837 sai asula Melbourne'i nime ja 13. aprillil 1837 avati postkontor juba selle nime all. Linn sai nime Suurbritannia peaministri ja kuninganna Victoria õpetaja, 2. vikont Melbourne'i lord William Lambi järgi.
Kohe seejärel hakkas Melbourne tormiliselt arenema, sest Austraalias avastati kulda ja 1850. aastatel puhkes kullapalavik. 1880. aastatel muutus Melbourne üheks maailma rikkaimaist linnadest.
Alates Austraalia iseseisvumisest 1901. aastal kuni 1927. aastani paiknes Melbourne'is Austraalia valitsus, kuni selleks otstarbeks ehitati eraldi linn Canberra.
Linnas toimusid 1956. aasta suveolümpiamängud ja 2006. aasta Rahvaste Ühenduse mängud.
Melbourne'is asub maailma suurim trammiteede võrk.
Sõpruslinnad.
Melbourne'il on kuus sõpruslinna: Osaka (Jaapan, aastast 1978), Tianjin (Hiina, 1980), Saloniki (Kreeka, 1984), Boston (USA, 1985), Peterburi (Venemaa, 1989) ja Milano (Itaalia, 2004). Lisaks on mõnel Melbourne'i linnastusse kuuluval omavalitsusel samuti sõpruslinnu.
Väliseestlased.
Melbourne on üheks suuremaks eestlaste koondumiskohaks Austraalias Sydney ja Adelaide kõrval.
Esimeseks eestlaseks Melbourne'is oli Saaremaalt pärit Karl Heinrich Kauper (sündinud 10. septembril 1852 Torgus), kes maabus laevaga Port Melbournes 4. juulil 1877, omandas suure krundi Dandenongi mägedes ja rajas sinna omale maja.
Kohaliku eesti seltsi loomise mõte pärineb aastast 1910. Asutamiskoosolekuni jõuti 8. veebruaril 1914 viie osavõtjaga – Jakob Lukats (kokkukutsuja ja valitud esimees), Eduard Birk (kirjatoimetaja), K. Ilves (laekahoidja), Gustav Nessel ja A. Rosenberg. See oli esimene eestlaste selts Austraalias.
Seltsitegevus lakkas 1920ndate alguses, kui paljud eestlased naasid kodumaale. 1938. aastal jõuti aga taas nõnda kaugele, et kohalikud eestlased koondusid ning asutasid Melbourne'i Eesti Ühingu "Kodu". Antud ühing tegutseb aktiivselt tänapäevani ja osales näiteks 1988. aastal Melbourne'is peetud ülemaailmsete Eesti päevade ESTO'88 korraldamises.
4. detsembril 1955 avati linnas Melbourne'i Eesti Maja.


Puntland.
Puntland on end iseseisvaks kuulutanud ja faktilise autonoomiaga piirkond Somaalia kesk- ja idaosas. Ta piirneb lõunas Somaalia, edelas Edela-Somaalia ja Etioopia, läänes Somaalimaa ja idas India ookeaniga.
Puntlandi rahvastikust moodustavad põhiosa Darodi klanni kuuluvad dolbohanta, majertaini ja warsangeli rahvad.
Puntland moodustas põhiosa Itaalia Somaalimaast, mis 1960 iseseisvus ja sai nimeks Somaalia.
1969, kui Somaalias tuli riigipöördega võimule Siad Barre, algasid Puntlandis rahutused, mis kestsid mitu aastat. Kuna Siad Barre võttis sotsialistliku suuna (ja pärast NSV Liiduga tülliminekut kapitalistliku), aitasid NSV Liit ja USA tal mässulistega võidelda. Kui USA abi keskvalitsusele lõpetas, algasid Puntlandis taas rahutused. Siad Barre kukutati 1991 ning 1990–1998 ei olnud Puntlandis õiget võimu. Somaaliasse toodi USA väed ÜRO rahuvalvejõudude koosseisus, kuid need viidi ära, kui rahuvalvajaist suur osa 3. märtsil 1995 mõrvati.
Autonoomia kuulutati välja 23. juulil 1998. Presidendiks sai Puntlandi Päästmise Demokraatliku Rinde juht Cabdulaahi Yuusuf Axmed, kes (ligi aastase vaheajaga) valitses Puntlandi oktoobrini 2004, mil valiti Somaalia presidendiks.
Puntlandi piirid on kindlaks määramata. Erinevalt teistest end Somaalias iseseisvaks kuulutanud piirkondadest ei taotle Puntland rahvusvahelist tunnustust. Ta soovib olla föderaalne vabariik Somaalia koosseisus. See võimaldab Puntlandi riigitegelastel saada tähtsaid ametikohti ka keskvalitsuses.
Detsembris 2004 sai Puntland kannatada tsunami tagajärjel. Rahvusvahelist abi Puntlandile eriti ei antud: puudus keskvõim, mille kaudu abi jagada, ja materiaalne kahju oli väiksem kui mitmes teises riigis. Somaalia pole ebastabiilsuse tõttu ka turismipiirkond.


Oneiroloogia.
Oneiroloogia on õpetus unenägudest.


Oneiromantia.
Oneiromantia on unenägude järgi ennustamine, ka unenägude seletamine.
Paljudes muistsetes kultuurides arvati, et unenäod on jumalate antud ended. Juba muistsed hiinlased, egiptlased, hindud, heebrealased, kreeklased ja roomlased uskusid, et unenägude abil on võimalik tulevikku ennustada.


Autoralli.
Autoralli on autospordi ala, millel võisteldakse tehases valmistatud, kuid modifitseeritud autodega tavalistel autoteedel. Võistkonna moodustavad kaks võistlejat: juht (piloot ehk roolikeeraja) ja kaardilugeja.
Kõige olulisemad võistlused autorallis on autoralli maailmameistrivõistlused.
Ralli eesmärk.
Rallivõistlusel on marsruut, ülesõidud, kiiruskatsed ja ajakontrollipunktid (AKP-d) ette antud.
Kiiruskatsele või starti minnes peab rallisõitja järgima üldiseid liikluseeskirju, ning hooldekohast starti hilinemisel määratakse trahviaeg.
Kiiruskatsed toimuvad tavaliiklusele suletud teedel. Kiiruskatseid on üldiselt 3–10 kogupikkusega 60–300 km, kuid näiteks maailmameistrivõistlustel on üle 20 kiiruskatse, mille kogupikkus peab varasema 400 km asemel alates 2005. aastast jääma vahemikku 340–360 km.
Võistluse võidab see võistkond, kes jõuab finišisse kõige väiksema ajakuluga. Kui juhtub, et saadakse ühesugune aeg (maailmameistrivõistlustel pole seda veel kunagi juhtunud), siis võitjaks tuleb see, kes võitis esimese kiiruskatse, selle võrdsuse korral teise ja nii edasi.


Albert de Dion.
Albert de Dion (krahv (hiljem markii) Jules Félix Philippe Albert de Dion; 1856 Prantsusmaa – 19. august 1946) oli autonduse pioneer ja üks mõjukamaid autotööstureid.
Tegevus töösturina.
Aastal 1882 kohtas ta mudelaurumasinate ja tehniliste mänguasjade ehitajat Georges Boutoni, kelle tööd ta ühel Pariisi mänguasjade kaupluse vaateaknal nägi. Koos Boutoni õemehe, insener Charles-Armand Trépardoux'ga, kes oli aurukatelde ja aurumasinate spetsialist, asutasid nad firma "Etablissements De Dion, Bouton et Trépardoux", et ehitada mootorsõidukeid.
Firma esimeseks tooteks oli 1883. aastal valminud neljarattalist jalgratast meenutav aurusõiduk, millel oli keskel asuv aurumootor, vedavad esirattad ja juhtrataste funktsiooni täitvad tagarattad. Nende loodud aurusõidukeid saatis müügiedu. Sellest hoolimata lahkus firmast 1894. aastal Trépardoux, kellega tekkisid erimeelsused uue, bensiinimootori kasutuselevõtu osas. De Dion otsustas bensiinimootori kasuks ebaedu tõttu võidusõitudel.
Firma sai nüüd nimeks de Dion-Bouton. Bensiinimootor valmis 1895 ning tõi ettevõttele veelgi edu. Kasvav konkurents Saksa autotootjatega, sealhulgas Daimler-Maybachiga, sundis de Dioni tegema uuendusi. Nii rajas ta 1899 metallurgialaboratooriumi, mida võib pidada esimeseks autonduse uurimis- ja arenduskeskuseks. Firma tegi otsustava panuse Euroopa massilisse motoriseerimisse. 1905. aasta paiku valmistas firma üle 40 000 mootori aastas ning müüs mootoreid ka teiste autotootjatelele. 1900. aasta paiku oli firma suurim autotootja maailmas ning ka aastal 1910 oli üks maailma suurimaid autotootjaid. Aastal 1910 valmis De Dion-Boutonil maailma esimene V8-mootor. Firma sattus raskustesse pärast Esimest maailmasõda ning lõpetas tegevuse 1932. aastal ning de Dion läks lõplikult erru. Vähesel määral toodeti sõidukeid siiski 1950-ndateni.
Võidusõidud ja näitused.
Albert de Dion oli armulugudega silmapaistev pleiboi. Samuti oli ta särav ja avalikkuse tähelepanu nautiv isiksus, kes mõistis, et tema ettevõtte edu tagab paljuski mootorsõidukite populariseerimine. Aastal 1895 oli de Dion Prantsusmaal esimese autoklubi ACF põhiline asutaja. Aastal 1898 oli ta esimese Pariisi autonäituse ("Salon de l'Auto") põhiline organiseerija. See oli esimene autonäitus maailmas. Praegu toimub see näitus kord kahe aasta tagant ja kannab nime "Mondial de l'Automobile".
Auruautol võitis de Dion võidusõidu Paris-Rouen 1894, mis oli üks esimesi autovõidusõite üldse.
De Dioni telg.
Albert de Dion oli alati vaimustusega avatud uutele leiutistele. Tema enese nime kannab praegugi tuntud de Dioni telg (de Dioni vedrustus). See on erilise kujuga jäiktelg, millel vedavate rataste paar on ühendatud lihtsa toruga ning diferentsiaal on kindlalt ühendatud šassii või kerega. De Dioni telg patenteeriti 1893. See telg oli suure tõenäosusega Trépardoux' leiutis, sest de Dionil oli firmas ainult finantseerija roll. De Dioni telje eelised on vedrustatud osade väike kaal (rattad kalduvad teekonarustel vähem tagasi põrkuma) ja ühe telje rataste konstantne asend teineteise suhtes (defineeritud sõiduomadused kurvides). Halvemuseks on konstruktsiooni kulukus: jõuülekanne diferentsiaalilt ratastele vajab kardaanvõlle. Telg oli algselt lehtvedrudel. Tänapäevased konstruktsioonid kombineerivad eri geomeetriat, kasutades näiteks ka Panhardi tala. De Dioni telge kasutatakse tänapäevalgi sportautodel, näiteks Lotus ja Maserati. See oli ka paljudel suurtel Opeli mudelitel, näiteks Opel-Kapitän ja Opel- Diplomat.
Tunnustused.
De Dion on üks 72 tuntud prantslasest, kelle nimi on graveeritud Eiffeli tornile.


Tunnustamata riikide loend.
Selles loendis on loetletud faktiliselt iseseisvad, kuid rahvusvaheliselt ("de iure") tunnustamata riigid. Samuti on loetletud iseseisvust nõudlevad, kuid okupeeritud riigid.
Vaata ka.
*Tunnustamata riikide loend


Eesti keele ajalugu.
Eesti keele ajalugu on eesti keele kujunemise, arenemise ja muutumise protsess. Samuti nimetatakse eesti keele ajalooks seda protsessi uurivat teadusharu.
Eesti keel kujunes välja ligikaudu muinasaja lõpul kahe või kolme läänemeresoome hõimumurde lähenemise tulemusena. Teistest läänemeresoome algkeele murretest olid need arvatavasti eristuma hakanud ajaarvamise vahetuse paiku. Neile hõimumurretele vastavad eesti keele suured murderühmad – põhjaeesti ja lõunaeesti; vahel lisatakse eraldi kirderanniku murre või murderühm. Keeleajaloolaste arvates oli ühtse eesti keele kujunemise üheks ajendiks germaani ja ka balti keelte kasvav mõju.
Sõnavara aluskiht.
Eesti keelte ja murrete aluskihiks (substraatkeeleks) on enne läänemeresoomlaste tulekut siin elanud rahva keel.
Algasukad segunesid tulnukatega, andes oma panuse läänemeresoome keelte sõnavarasse.
Algasukate keelt peetakse üheks protoeuroopa keeltest ning seostatakse Kunda kultuuri rahva keelega.
Keeleteadlane Paul Ariste sõelus eesti keele sõnavarast välja hulga sõnatüvesid, mis ei ole soomeugri ega indoeuroopa päritolu. Need substraatkeele sõnad on seotud eeskätt kalandusega, keha ja maastikuga.
Kalad: ahven, haug, koger, koha, lahn, rääbis, salakas, siig, taim, vimb.
Keha: higi, huul, koib, kõrv, kubemed, külg, liha, lõug, nahk, nisk (sm kukal, turi), rind, selg.
Maastik: mägi, mets, neem, nõmm, oja, org, saar, soo.
Muu: ilves, jänes, konn, helmes, sugu, hull jt.
Sõnavara põhikiht.
Eesti keelte ja murrakute sõnavara põhikihiks on läänemeresoome algkeele (algkeelte) sõnavara. Keeleteadlase Andrus Saareste arvates on eesti keeles ligi 3600 soomeugri tüve ehk umbes 60% sõnavarast. Neile lisandub veel 360 ehk 10% tüvesid, mille soomeugriline päritolu ei ole päris kindel.
Läänemeresoome keel kui üks soomeugri (uurali) keeltest arenes hüpoteetilisest nostraatilisest keelest. XXI sajandi alguseks on taastatud üle 1800 uurali sõna (sõnatüve), millest ligi pool on tuletatud läänemeresoome keeltest.
Valdav osa taastatud sõnadest on seotud põhjamaise loodusega ning eluga looduses. Võib järeldada, et muistsed eestlased tegelesid peamiselt jahinduse, kalandusega ja marjadega. Elati enamasti püstkodades, toiduvarusid hoiti püstaitades. Edasiliikumiseks olid paadid ja põhjapõdrad. Käsitöö oli seotud enamasti kasetohu, naha, puidu ja punumisega. Peresisesed suhted olid täpselt paigas. Vaimsest maailmast olid tuntud taevajumalad, kollid ja vaimud, hiites toimetasid nõiad.
Juhuvalik taastatud sõnadest: elä, jokse, kaswa, käske, käwe, peksä, sünti, julma, walke, jalka, käte, kele, silmä, kunta, naje, neidi, nime, poika, kala, külä, kota, mae, mäkte, pilwe, sükse, surma, tule, welje, järwa, Juma, Ilma, kansa, noita.
Sõnavara pealiskiht.
Eesti keelte ja murrakute pealiskihiks on hilisemad laenud enamasti indoeuroopa keeltest.
Andrus Saareste hinnangul on 30 sõnatüve (0,5%) laenatud vanast indoeuroopa ühiskeelest, vanast balti keelest on laenatud 200 (3,3%), vene keelest 250 (4,1%), saksa keelest 1000 (16,8%), läti keelest 40 (0,7%) ja rootsi keelest 120 (2,0%) sõna. Saarestel ei olnud võimalik arvestada XX sajandi lõpu laene.
XXI sajandi alguseks on igapäevane eesti keel üle võtnud hulga võõrsõnu nõukogude (kolhoos, sovhoos, periood, materiaalne, defitsiit jne), poliitika (koalitsioon, opositsioon, ombudsman jne), arvuti (guugeldama, surfama, seivima, kopipaste jne), suhtlemise (juhla, tšau, tšikk, beib, hängima jne), kaubanduse (šoppama, ale, market jne) ja muudest valdkondadest, samuti mõned keeleuuenduslikud leiud (seltsing, vaie, taristu, õõv jne).
Vaata ka.
Ajalugu


Käsipall.
Käsipall ehk väravpall on võistkondlik pallimäng.
Ajalugu.
Käsipalli leiutajaks peetakse taanlast Holger Nielsenit, kes Ordrupi reaalkooli õpetajana mängis 1898. aastal õpilastega mängu, mida nimetas käsipalliks. Juba kuus aastat varem mängiti Tšehhoslovakkias kooliinspektor Josef Klenkeri koostatud sportmängu, mis sarnanes käsipalliga.
1928. aastal asutati Rahvusvaheline Käsipalliföderatsioon (International Amateur Handball Federation, IAHF), 1946. aastal anti talle nimeks International Handball Federation (IHF). Praegu on alaliidul 150 liikmesriiki.
Esimesed meeste MM-võistlused nii suures kui väikeses käsipallis peeti 1938. aastal. Naiste suure käsipalli MM-võistlusi korraldati aastast 1949, väikese käsipalli omi aastast 1957. Aastast 1961 pole MM-võistluste kavas enam suurt käsipalli. Olümpiamängude kavas oli 11:11 variant esmakordselt 1936. aastal Berliinis, siis tuli 36-aastane vaheaeg ning 1972 Münchenis mängisid mehed juba 7:7 varianti. Neli aastat hiljem Montrealis selgitasid esimese olümpiavõitja ka naised.
Käsipallist lähemalt.
Võistkonda kuulub neliteist mängijat, kus platsil võib viibida korraga 7 mängijat (6 väljakumängijat ja üks väravavaht).
Mäng kulgeb nii, et mängijad liiguvad väljakul vastastikku palli söötes ja vahepeal väljakule põrgatades.
Et mängu käigus on suhteliselt palju füüsilisi kontakte vastasvõistkonna mängijatega, siis määratakse ka karistusi liiga ohtliku mängu eest.
Käsipalliväljak on 40 m pikkune ja 20 m laiune. Väljaku kummaski otsas on värav, mille kõrgus on 2 m ja laius 3 m.


Veepall.
Veepall on võistkondlik pallimäng, mis toimub vees (basseinis).
Veepallivõistlus toimub basseinis, mis on tähistatud 30 m pikkuse ja 20 m laiuse tähistusega (naistel vastavalt 25×17 m). Vee sügavus ei tohi olla alla 1,8 m. Ühel pool võistleb korraga 7 mängijat, kellest üks on väravavaht.
Mänguala kummalgi poolel olevad tähised tähistavad kaugust väravast (2, 4 ja 7 m). Värava kõrgus peab olema veepinnast 0,9 m ja postide vahe 3 m. Vettpidava palli ümbermööt on 68–71 cm ja kaal 400–500 g.
Võistkonda võib kuuluda kuni 13 mängijat, kellest mängida saab korraga 7. Mängijad kannavad mänguajal erinevaid mütse: ühel võistkonnal on tumesinised ja teisel valged. Väravavahil on punane peakate.


1997 XF11.
(35396) 1997 XF11 on Maa-lähedane asteroid, mille avastas 6. detsembril 1997 USA astronoom Jim Scotti Kitt Peaki observatooriumi 77 aastat vana 36-tollise teleskoobiga Arizona Ülikooli kosmosevaatluseprojekti raames.
Seejärel jälgisid seda asteroidi, mille tähesuurus oli umbes 20, põhjalikumalt kaks Jaapani amatöörastronoomi.
Nende vaatlustulemustest selgus, et ta võib Maale küllalt lähedale tulla.
Et asteroidi läbimõõduks hinnatakse 1,5 km,
mis on Maale läheneva asteroidi kohta ähvardavalt suur, siis hakkas asi huvitama juba suuremat
hulka astronoome. Selgus, et 26. oktoobril 2028 tuleb ta eriti lähedale.
Algselt hinnati minimaalseks vahekauguseks 800 000 km või koguni 50 000 km, mis aga osutus siiski vääraks. Päikesesüsteemi väikekehade spetsialisti Brian Marsdeni teatel on lähim kaugus Maast umbes 950 000 km, mis on suhteliselt ohutu.
1997 XF11 on 2028. aasta 26. oktoobri varastel õhtutundidel selge ilma korral ka Eestis palja silmaga nähtav.
Kui sellise suurusega asteroid peaks Maaga kokku põrkama kiirusel
60 000 h, vallandub 300 000 megatonnine
energia, mis ületab 20 miljonit korda Hiroshimale heidetud pommi energia.


2002 NT7.
2002 NT7 on Maa-lähedane objekt, asteroid, mille avastas 25. juulil 2002 USA-s asuv teleskoop.
See 1,2 km läbimõõduga asteroid, mis liigub otse
Maa suunas, võis esialgsete arvutuste kohaselt 1. veebruaril 2019 Maaga kokku põrgata.
See oli esimene NASA Maa-lähedaste objektide programmi raames avastatud objekt, mis sai Palermo skaala järgi positiivse hinde.
Vahepeal peeti teda koguni kõige ohtlikumaks seni avastatud kosmoseobjektiks. Kokkupõrke tõenäosuseks hinnati umbes üks miljondik.
Nüüd seda kokkupõrget enam tõenäoliseks ei peeta. Edasiste vaatlustega on objekti ohtlikkushinnet alandatud. 25. juulil 2002 oli hindeks Palermo skaalal –0,25. Siiski võib sellise objekti avastamist, mille esialgne hinne ületas 0,0, pidada tähtsaks sündmuseks Maa-lähedaste objektide vaatlemise programmis.
1. augustil 2002 objekt kustutati ohtlike objektide nimekirjast vähemalt 100 aastaks.
Sellise asteroidi kokkupõrke plahvatusjõud võrduks 1,2 megatonni trotüüli plahvatusega,
kokkupõrge hävitaks terve kontinendi ning tooks kaasa suuri kliimamuutusi.


Universaalalgebra.
Universaalalgebra ehk algebraline struktuur ehk algebra on hulk koos algebraliste tehete kogumiga sellel hulgal.
Mitteformaalne definitsioon.
n-aarne (algebraline) tehe hulgal A on funktsioon, mis võtab n elementi hulgast A ja annab ühe elemendi hulgast A. 0-aarne tehe ehk nullaarne tehe on lihtsalt hulga A element ehk konstant, mida sageli tähistatakse tähega (näiteks a). 1-aarne tehe ehk unaarne tehe on lihtsalt funktsioon hulgast A hulka A, mida sageli tähistab sümbol argumendi ees, näiteks ~x. 2-aarset tehet ehk binaarset tehet tähistatakse sageli sümboliga argumentide vahel (näiteks x * y). Suurema või täpsustamata aarsusega tehet tähistatakse tavaliselt funktsioonisümbolitega ning argumendid pannakse sulgudesse ja eraldatakse komadega, näiteks f(x,y,z) või f(x1...,xn). Kasutatakse ka universaalset tähistusviisi, mille korral tehte sümbol
järgneb argumentide sümbolitele ja argumendid kirjutatakse järjest, ilma tühikute ja eraldavate märkideta.
Formaalne definitsioon.
Universaalalgebra on järjestatud nelik ("A", Σ, φ, ψ), kus "A" on hulk (universaalalgebra kandja), Σ on hulk, φ on kujutus hulgast Σ naturaalarvude hulka (Σ ja φ moodustavad universaalalgebra signatuuri) ning ψ on kujutus hulgast Σ kõikide algebraliste tehete hulka hulgal "A", mis seab igale hulga Σ elemendile σ vastavusse tehte, mille aarsus on φ(σ).
Alternatiivne definitsioon.
Universaalalgebra "A" on matemaatiline struktuur, mis koosneb suvalisest hulgast "A", mida nimetatakse kandjaks ehk universumiks, ning lõplikust arvust hulgal "A" defineeritud algebralistest tehetest "f"(1)...,"f"("n") (sageli vaadeldakse ka lõpmatu paljude tehetega algebraid). Kui tahetakse välja tuua, millisest kandjast ja millistest tehetest algebra "A" koosneb, siis kirjutatakse "A" = . Seejuures mõeldakse hulgas "A" defineeritud algebralise tehte all mis tahes funktsiooni, mis kujutab hulga "A" mingi otseastme hulka "A". Iga "i"=1..., "n" korral kehtib "f"("i"): "Aa"("i") → "A", kus "a"("i") on kindel täisarv, mida nimetatakse tehte "f"("i") aarsuseks. Tehet "f"("i") nimetatakse sel juhul "a"("i")-aarseks tehteks. 0-aarne tehe on algebra "A" fikseeritud element (fikseeritud elemente nimetatakse ka konstantideks). Korteeži ("a"(1)..., "a"("n")) nimetatakse selle algebra signatuuriks.
Samasused ja muutkonnad.
Kui tehted (signatuur) on kindlaks määratud, saab vaadeldavate universaalalgebrate klassi täiendavalt piirata aksioomide abil, millel universaalalgebrate teoorias peab olema samasuste kuju. Näiteks binaarsete tehete puhul defineeritav assotsiatiivsuse aksioom on esitatav samasusena x * (y * z) = (x * y) * z. Peetakse silmas, et see samasus peab kehtima hulga A mis tahes elementide x, y ja z korral.
Ühe ja sama signatuuriga universaalalgebrate klasse, mis on määratud ainult samasustega, nimetatakse muutkondadeks.
Universaalalgebrad ja mudelid.
Universaalalgebraid võib vaadelda mudelitena, milles seosed puuduvad. Universaalalgebrat võib vaadelda mudeliteooria haruna, milles vaadeldakse ainult tehteid, mitte seoseid, ning milles nende klasse määratletakse ainult samasuste abil.
Rühmad.
Edasi on tähtis kontrollida, kas niisugused aksioomid tõesti defineerivad rühma. Asi on selles, et ühikelemente võib põhimõtteliselt olla rohkem kui üks, ja sel juhul pole selge, mis peaks olema nullaarse tehte väärtus e. Osutub siiski, et niiviisi defineeritud rühmas on ühikelement alati ainus. Analoogiline probleem pöördelementidega laheneb analoogiliselt. Seega osutub rühma definitsioon universaalalgebrana ekvivalentseks rühma tavalise definitsiooniga.
Universaalalgebrate teooria.
Universaalalgebrate teooria uurib kõikide universaalalgebrate või nende suurte klasside ühiseid omadusi.
Universaalalgebrate homomorfismid.
Kahe ühe ja sama signatuuriga algebra A ja B vahel on võimalik defineerida homomorfismid. Homomorfism h: A → B on lihtsalt niisugune funktsioon hulgast A hulka B, et iga tehte f korral (mille aarsus olgu n) h(fA(x1...,xn)) = fB(h(x1)...,h(xn)). (Alaindeksid f juures näitavad siin, kas on tegemist tehtega f hulgal A või hulgal B. Et seda saab konteksti põhjal öelda, siis jäetakse need alaindeksid tavaliselt ära.) Näiteks kui e on konstant (nullaarne tehe), siis h(eA) = eB. Kui ~ on unaarne tehe, siis h(~x) = ~h(x). Kui * on binaarne tehe, siis h(x * y) = h(x) * h(y). Ja nii edasi.
Algebraliste struktuuride kombinatsioonid teiste struktuuridega.
Algebralisi struktuure saab defineerida ka hulkadel, millel on mittealgebralisi struktuure, näiteks topoloogilistel ruumidel. Näiteks topoloogiline rühm on topoloogiline ruum, millel rühma struktuur on defineeritud nii, et korrutamine ja pöördelemendi võtmise tehe on pidevad funktsioonid. Topoloogilisel rühmal on nii topoloogiline kui ka algebraline struktuur. Teised tuntud näited on topoloogilised vektorruumid ja Lie rühmad.
Universaalalgebrate kategooriad.
Igale sama signatuuriga universaalalgebrate klassile vastab oma homomorfismimõiste: homomorfism on antud tehetega ühitatav funktsioon. Nõnda saame kategooriad, milles morfismideks on universaalalgebrate homomorfismid. Näiteks rühmade kategoorias on objektideks kõik rühmad ja morfismideks kõik rühmade homomorfismid. Seda kategooriat, mis on konkreetne kategooria, saab vaadelda hulkade kategooriana, millel on täiendav struktuur kategooriateoreetilises mõttes. Samamoodi võib topoloogiliste rühmade kategooriat (milles morfismideks on pidevad rühmade homomorfismid) vaadelda topoloogiliste ruumide kategooriana, millel on täiendav struktuur.


2004 AS1.
Rühm USA astronoome avastas 13. jaanuaril 2004, et 30-meetrise läbimõõduga kosmiline objekt, millele anti koodnimi "2004 AS1", võib tabada Maad järgmise 36 tunni jooksul tõenäosusega üks neljale.
Õnneks oli tegu siiski äreva valehäirega.
2004 AS1 osutus märgatavalt suuremaks, kui esialgu arvati. Tegemist oli 500-meetrise läbimõõduga kivikamakaga. Maast möödus ta 12 miljoni kilomeetri kauguselt ehk 32 korda kaugemalt kui Kuu


4179 Toutatis.
4179 Toutatis ehk Toutatis on Apollo-tüüpi ja Alinda-tüüpi Marsi orbiidiga lõikuv asteroid.
Tema orbiit on kaootiline, sest tal on Jupiteriga orbitaalresonants 3:1. Ka Maa gravitatsiooniväli mõjutab Toutatist tugevalt, tekitades orbitaalresonantsi 4:1.
Periheel on 0,9201 astronoomilist ühikut, afeel 4,1025 astronoomilist ühikut.
Lähedane möödumine Maast.
Et Toutatise orbiidi kalle on kõigest 0,47° ning sideeriline tiirlemisperiood 3,99 aastat (peaaegu täisarv), siis möödub Toutatis iga nelja aasta tagant Maa lähedalt (väikseim kaugus on olnud 0,006 astronoomilist ühikut).
Kõige napim asteroidi möödumine Maast viimasel ajal leidis aset 29. septembril 2004. aastal kell 16.37 Eesti suveaja järgi kauguselt, mis on vaid neljakordne vahemaa Maast Kuuni (0,0104 aü ehk 1 549 719 kilomeetrit). Asteroidi kiirus Maast möödumisel oli 33 000 h.
Toutatis pole olnud Maale nii lähedal pärast 1353. aastat ja ei saa uuesti olema nii lähedal enne 2562. aastat. 9. novembril 2008 aastal möödub Toutatis Maast 0,0503 aü kauguselt. 1996. aasta detsembris möödus ta Maast 5,3 miljoni kilomeetri kauguselt, seega 14 korda Kuust kaugemalt kui 2004. aastal.
Pöörlemine.
Toutatise pöörlemine on kahe erineva perioodilise liikumise summa, mis on mitteperioodiline. Toutatiselt vaadates paistaks Päike tõusmas ja loojumas näivalt juhuslikes kohtades ja juhuslikel aegadel. Sellist pöörlemist ei ole teada ühelgi teisel asteroidil.
Kuju.
Radarvaatlused on näidanud, et Toutatis on väga ebakorrapärase kujuga keha, mis koosneb kahest "sagarast", mille maksimaalsed laiused on vastavalt 4,6 ja 2,4 kilomeetrit. On arvatud, et asteroid on kujunenud kahe keha liitumisel.
Avastamine.
Toutatise avastas 1989. aastal Prantsuse astronoom Christian Pollas koos kahe kaaslasega.
Nad andsid asteroidile nime keldi sõjajumala Toutatise (Teutates) järgi, kes figureerib Asterixi koomiksis. Asterix ja tema sõbrad on Toutatise kaitse all, mistõttu nad ei karda mitte midagi peale selle, et taevas võib neile pähe langeda.
Kokkupõrkekartused.
Lähematel sajanditel pole Toutatise kokkupõrget Maaga karta.
Kui Toutatis põrkaks Maaga kokku, vallanduks kümnete tuhandete vesinikupommide plahvatusele vastav energia, mis põhjustaks tohutuid purustusi. Tolmupilved varjaksid päikesevalguse ning tekiks tuumatalve taoline olukord.
Märtsis 2004 levisid kuulujutud, et Maa on Toutatisega kokku põrkamas. Ennustati Kristuse teist tulemist või USA tuumarünnakut asteroidi kahjutukstegemiseks.


2004 FH.
2004 FH trajektoor maa-kuu vahel
Asteroid 2004 FH on maalähedane asteroid.
2004. aasta 18. märtsi õhtul möödus Maast väga lähedalt 2004 FH nime kandev asteroid,
mis eeldatavasti oli ainult 25 m läbimõõduga. Objekt avastati vaid mõni päev varem, 15. märtsil.
Maast möödus see 43 000 kilomeetri kauguselt 18. märtsil kell 22.08 maailmaaja järgi. Selliseid lähedalt möödumisi tuleb üsna sageli ette, enamasti jäävad need märkamatuks.
Kui asteroid oleks olnud kokkupõrkekursil, põlenuks ta atmosfääris enne maapinnale jõudmist. Asteroid oli Maale kõige lähemal siis, kui lendas üle Atlandi ookeani lõunaosa.
Astronoomid ei välista võimalust, et see asteroid ja meie planeet kunagi jälle kohtuvad. Mõned eksperdid kahtlevad, kas tegemist on asteroidiga ja oletavad, et see võib olla ka mõni vana kanderakett.


2003 SQ222.
2003 SQ222 on meteoorkeha, mis 27. oktoobril 2003 möödus Maast 88 000 kilomeetri kauguselt. See on Maast seni teadaolevalt kõige lähemalt möödunud taevakeha.
Tema läbimõõt on 4...8 m. Ta teeb tiiru ümber Päikese iga 1,85 aasta tagant.
Objekti avastasid USA-s Arizona osariigis asuva Lowelli observatooriumi astronoomid 11 tundi pärast hetke, kui tema kaugus Maast oli kõige väiksem.
Ekspertide sõnul oli taevakeha liiga väike, et Maale tõsist ohtu kujutada.


Aarsus.
Aarsus (inglise keeles "arity") on matemaatikas tehte operandide arv, funktsiooni või operaatori argumentide arv.
Funktsiooni aarsusega "n" ehk "n"-aarset funktsiooni nimetatakse ka n muutuja funktsiooniks.
Et seost saab vaadelda funktsioonina, mille väärtusteks on tõeväärtused, siis saab rääkida ka seose aarsusest, mis on tema kohtade arv.
Universaalalgebra või mudeli signatuuri elemendi aarsus on suvaliselt määratud naturaalarv ning see määrab vastava algebralise tehte või seose aarsuse.
Aarsus omistatakse matemaatilises loogikas ka funktsioonisümbolitele ja predikaadisümbolitele ning see langeb kokku nende poolt tähistatavate funktsioonide (tehete) ja predikaatide (seos)te aarsusega.
Kui tehte aarsus on 0, siis on tegemist nullaarse tehtega, mis määrab konstandi.
1-aarset tehet nimetatakse unaarseks tehteks, 2-aarset binaarseks tehteks ning 3-aarset ternaarseks tehteks. Üldjuhul räägitakse "n"-aarsest tehtest.


Algebraline tehe.
"n"-aarne ehk "n"-kohaline algebraline tehe ehk algebraline operatsioon hulgal on kujutus kõikide n-korteežide hulgalt hulgal "A" hulka "A" ehk funktsioon (matemaatika|funktsioon "n"-kordselt otsekorrutiselt "An" hulka "A".
Elemente, mis on korteežide liikmed, nimetatakse operandideks, korteeži kujutist (funktsiooni väärtust) nimetatakse tehte tulemuseks.
Naturaalarvu "n" nimetatakse tehte aarsuseks.
1-aarne tehe on unaarne tehe ehk lihtsalt funktsioon (matemaatika|funktsioon ehk ühe muutuja funktsioon "f": "A" -> "A" hulgal "A"; 2-aarne tehe on binaarne tehe ehk kahe muutuja funktsioon "f": "A" × "A" -> "A"; 3-aarne tehe on ternaarne tehe.
Ternaarse tehte näide on vektorkorrutise üldistus neljamõõtmelises ruumis R4, kus kolme vektori vektorkorrutis on teatav vektor, mis on risti kõigi kolme vektoriga.
Kui "n"=0, siis on tegemist nullaarse tehtega, mis fikseerib mingi elemendi hulgal "A".
Hulk, millel on defineeritud algebralised tehted, on universaalalgebra. Algebraliste struktuuride defineerimisel võidakse lisada mingeid tingimusi (aksioome).
Algebralise tehte kinnisus (nõue, et tehte tulemus kuuluks hulka "A") sisaldub algebralise tehte mõistes ning seda ei ole tarvis eraldi aksioomiga nõuda.
Näiteks poolrühm on hulk, millel on defineeritud assotsiatiivne binaarne algebraline tehe.
Lõpmatukohalised tehted.
20. sajandil on hakatud rääkima ka lõpmatukohalistest tehetest, mis on defineeritud kujutustena otsekorrutiselt "Aα" hulka "A", kus α on mis tahes kardinaalarv. Nende tehete uurimine ei kuulu algebra raamidesse.


Comrat.
Comrat on Gagauusia autonoomse territoriaalüksuse keskus Moldovas.
Comrat on teada 19. sajandist. Linn aastast 1957. Oli Moldaavia NSV rajoonikeskus. Comratis on traditsiooniliselt tegeldud veinivalmistamise ja vaibakudumisega.


Tehe.
Tehe ehk operatsioon on kujutus hulkade "A"1...,"A'n" otsekorrutiselt "A"1×"A"2×...×"A'n" hulgale "B".
Kui "n"=0, siis fikseerib tehe mingi elemendi "b" hulgast "B".
Naturaalarv "n" on tehte aarsus. 0-aarset tehet nimetatakse nullaarseks ehk nullkohaliseks, 1-aarset unaarseks ehk ühekohaliseks, 2-aarset binaarseks ehk kahekohaliseks ja 3-aarset ternaarseks ehk kolmekohaliseks tehteks.
Erijuhul, kui "A"1="A"2=...="A'n" ="B", on tegemist algebralise tehtega. Sageli mõeldaksegi tehte all algebralist tehet.


Moldova asulate loend.
"Siin on loetletud Moldova asulaid."
__NOTOC__
A.
Anenii Noi
C.
Cantemir -
Călăraşi -
Codru -
Costeşti -
F.
Floreşti -
G.
Glodeni -
O.
Ocniţa -
S.
Slobozia -
Ştefan Vodă
T.
Tiraspolul Nou
V.
Vadul lui Vodă -
Vatra -


1936. aasta taliolümpiamängud.
1936. aasta taliolümpiamängud olid IV taliolümpiamängud, mis toimusid 6. veebruar – 16. veebruar 1936. aastal Garmisch-Partenkirchenis, Saksamaal.
Garmisch-Partenkirchen on tuntud ka nimelühendiga Ga-Pa. Garmisch on rajatud aastal 802 (esimene ajalooline mainimine), Partenkirchen aastal 257. Asulad ühendati 1935. aastal.
Garmisch-Partenkirchen asub Lõuna-Saksamaal Baieris, umbes 70 km Münchenist. Alpide jalamil, 710 meetrit üle merepinna.
Olümpialinnaks kinnitati ROK-i 29. istungil Barcelonas 1931. aastal.
Korralduskomitee president oli Dr. Karl Ritter von Halt (1891–1964).
Olümpial osales 28 riiki. Esmakordselt võtsid osa Austraalia, Bulgaaria, Hispaania, Kreeka, Liechtenstein, Türgi.
Mängudel osales 668 sportlast, neist 80 naist.
Suurim võistkond oli Austrial – 97 sportlast.
Spordialad.
Olümpial jagati välja 17 komplekti medaleid (lisandusid 4 × 10 km teatesuusatamine meestele ning alpi kahevõistlus nii meestele kui ka naistele).
Näidisaladena olid kavas "curling" ja partullsuusatamine.
Olümpiamängud avas riigikantsler Adolf Hitler.
Olümpiavande andja oli kahevõistleja Wilhelm Bogner.
Olümpiamargid: Saksamaa postiteenistus andis välja kolmemargilise taliolümpiaseeria. Markidel oli kujutatud kiiruisutajat, suusahüppajat ja bobisõitjaid.
Edukaim riik medalite arvult oli Norra (7 kuld-, 5 hõbe- ja 3 pronksmedalit). Teise koha pälvis korraldajamaa Saksamaa (3 kuld-, 3 hõbemedalit), kolmas edukas riik oli Rootsi (2 kuld-, 2 hõbe- ja 3 pronksmedalit).
Edukaim sportlane olümpial oli Norra kiiruisutaja Ivar Ballangrud (3 + 1 + 0).


1996 JA1.
14. mail 1996 avastati 170 m (maksimaalselt kuni 500 m) diameetriga meteoorkeha "JA1" vaid neli päeva enne selle möödumist Maast 19. mail, seda ainult 450 000 km kauguselt ja 93 000 km/h kiirusega. See on vaid veidi kaugemalt kui on meie igapäevane kaaslane: Kuu.
Kui 1996 JA1 liikumistrajektoor oleks kattunud Maa omaga ja ta tabanuks Maa mõnd piirkonda, järgnenuks ökokatastroof koos kümnete, ehk isegi sadade tuhandete inimohvritega.


1948. aasta taliolümpiamängud.
1948. aasta taliolümpiamängud olid V taliolümpiamängud, mis toimusid 30. jaanuarist kuni 8. veebruarini 1948. aastal Šveitsis Sankt Moritzis, kus 1928. aastal peeti teised taliolümpiamängud.
Teise maailmasõja tõttu 1940. ja 1944. aastal taliolümpiamänge ei peetud. 1936. aastal anti 1940. aasta talimängude korraldamise õigus Sapporole, mis 1938. aasta suvel siiski loobus Jaapani-Hiina sõja pärast (samal ajal ka suvemängude korraldaja Tokio).
ROK-i 38. istungil Londonis 1939. aastal valiti taliolümpialinnaks hoopis uuesti Garmisch-Partenkirchen (läbiviimine 2. veebruar - 11. veebruar 1940). Samal istungil sai 1944. aasta talimängude korraldajaks Cortina d'Ampezzo (Itaalia). Teised kandideerinud linnad olid Montreal ja Oslo.
Pärast sõda (1945. aasta augustis) kogunenud ROK võttis vastu põhimõttelise otsuse olümpiamängude järkamiseks ja kinnitas samas 1948. aasta taliolümpialinnaks Sankt Moritzi, millest sai esimene linn, kus talimänge korraldati teist korda. Kinnitav otsus tehti ROK-i 39. korralisel istungil Lausanne'is 1946. aastal.
Korralduskomitee president oli Marcel Henninger.
Olümpial osales 28 riiki 669 sportlasega, neist 77 naist. Esmakordselt osalesid olümpial Island, Liibanon, Lõuna-Korea, Taani ja Tšiili. Sõjasüüdlastele Saksamaale ja Jaapanile osavõtukutset ei saadetud.
Suurimate võistkondadega osalesid Šveits ja USA - 100 sportlast.
Spordialad.
Olümpial jagati välja 22 komplekti medaleid (uuesti võeti kavva kelgutamine skeletonidel, mäesuusatamise programmi lisati alpi kahevõistluse kõrvale kiirlaskumine ja slaalom nii meestele kui ka naistele). Näidisaladena olid kavas patrullsuusatamine ja talvine viievõistlus.
Olümpiamängud avas Šveitsi president Enrico Celio.
Olümpiatule süütaja oli jäähokimängija Richard (Bibi) Torriani, olümpiapronks 1928 ja 1948. Olümpiavande andis Richard Torriani.
Olümpiamargid: Šveitsi postiamet andis välja neljamargilise taliolümpiaseeria. Kahel margil oli kujutatud sümboleid koos olümpiarõngastega (esmakordselt talispordi sümbolina lumehelves), teistel markidel šveitslaste populaarsemad spordialad kiirlaskumine ja jäähoki (esimene mark maailmas, mis oli pühendatud hokile).
Edukamad riigid medalite arvult olid Norra ja Rootsi, mõlemad 4 kuld-, 3 hõbe- ja 3 pronksmedalit. Edukaim sportlane oli Prantsusmaa mäesuusataja Henri Oreiller, kes kogus 2 kulda ja 1 pronksi.


1956. aasta taliolümpiamängud.
1956. aasta taliolümpiamängud olid VII taliolümpiamängud, mis toimusid 26. jaanuarist 5. veebruarini 1956 Cortina d'Ampezzos.
Cortina d'Ampezzo asub Põhja-Itaalias Belluno provintsis Dolomiitides Ampezzo orus, 1224 meetri kõrgusel merepinnast. Cortina d'Ampezzo kinnitati olümpialinnaks ROK-i 43. istungil Roomas 1949. aastal. Teised kandideerinud linnad olid Colorado Springs (USA), Oslo (Norra).
Korralduskomitee president oli ROK-i liige krahv Paolo Thaon di Revel, kes oli võitnud 1920. aastal olümpiakulla vehklemises. Olümpiamängud avas Itaalia president Giovanni Gronchi (1887–1978). Olümpiatule tõi staadionile mäesuusataja Zeno Colò (olümpiakuld kiirlaskumises 1952. aastal). Tule süütas kiiruisutaja Guido Caroli. Olümpiavande andis mäesuusataja Giuliana Chenal-Minuzzo (olümpiapronks kiirlaskumises 1952. aastal).
Esmakordselt kanti talimänge üle televisioonis. See häiris kõvasti olümpiatule süütajat Guido Carolit. Tõrvik käes, uisutas ta aukülaliste loozi ette ja valmistus Itaalia presidendile Giovanni Gronchile saluteerima. Ärevusest komistas mees televisiooni- ja mikrofonijuhtmetesse ning kukkus.
Itaalia postiteenistus andis välja neljamargilise olümpiaseeria, millel oli kujutatud olümpiaehitisi.
Osalejad.
Olümpiamängudel osales 32 riiki 820 sportlasega, kellest 132 olid naised. Esmakordselt olid mängudel Boliivia, Iraan, Nõukogude Liit. Suurim võistkond oli Itaalial – 79 sportlast. Edukaim riik medalite arvult oli Nõukogude Liit (7 kuld-, 3 hõbe- ja 6 pronksmedalit). Edukaim sportlane oli mäesuusataja Anton (Toni) Sailer (Austria), kes sai 3 kuldmedalit. Enim olümpiamedaleid võitis Rootsi murdmaasuusataja Sixten Jernberg (1 kuld, 2 hõbedat, 1 pronks).
Eestlastest võttis olümpiamängudest Nõukogude Liidu koondise kooseisus osa kahevõistleja Uno Kajak.
Spordialad.
Spordialasid oli kavas 6: suusatamine, mäesuusatamine, kiiruisutamine, iluuisutamine, jäähoki, bobisõit). Välja jagati 24 komplekti medaleid (murdmaasuusatamise kava täiendati meeste 30 km ja naiste 3 × 5 km teatesõiduga).


Otsekorrutis.
Otsekorrutis defineeritakse matemaatikas kahe teatud liiki objekti jaoks teatava kolmanda sama liiki objektina. Defineerime otsekorrutise kõigepealt hulkade, siis teiste matemaatiliste objektide jaoks.
Hulkade otsekorrutis.
Kui on antud kaks hulka "X" ja "Y", siis nende otsekorrutis ehk Descartes'i korrutis ehk "Cartesiuse korrutis" ehk ristkorrutis "X" × "Y" on kõikide niisuguste järjestatud paaride hulk, mille esimene liige on hulga "X" element ja teine liige on hulga "Y" element.
Näiteks kui "X" on hulk ja "Y" on hulk, siis nende hulkade otsekorrutis "X" × "Y" on hulk.
Kui "A"= ja B=, siis A×B =
Juhul kui "X"="Y", siis hulga "X" otsekorrutist iseendaga tähistatakse "X"2.
Teine näide on tasand formula_1, kus formula_2 on kõikide reaalarvude hulk.
Kahe hulga otsekorrutise alamhulgad on definitsiooni kohaselt binaarsed seosed.
Otsekorrutist võib samastada hulgaga ("X"1 ×... × "Xn–1") × "Xn". See on "n"-korteežide hulk.
Juhul kui "X"1=... ="X"n="X", tähistatakse otsekorrutist "X"n.
Üks niisuguse korrutise näide on kolmemõõtmeline eukleidiline ruum formula_4, kus formula_2 on reaalarvude hulk.
Kui "X"=, siis "X"3 = "X" × "X" × "X" =.
Kui mõne "i" korral "X"i=f, siis "V"1×"V"2×"V"3×..."V"n = f.
Otsekorrutist nimetatakse René Descartes'i nime järgi ka Descartes'i ehk Cartesiuse korrutiseks. See mõiste sündis koos analüütilise geomeetriaga, kui Descartes võttis tarvitusele Descartes'i koordinaadid.


Lake Placid.
Lake Placid [leik pl'ässid] on külaks nimetatav asula USA-s New Yorgi osariigis Essexi maakonnas Adirondacki mäestikus North Elba linna keskuse lähedal Mirror Lake'i ja Lake Placidi järve ääres.
Asula on saanud nime Lake Placidi järve järgi.
Geograafilised koordinaadid on 44°17'8" N, 73°59'7" W.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas seal 2638 inimest.
Asula pindala on 3,9 km², millest 0,6 km² on veepindala.
Seal toimusid 1932. aasta taliolümpiamängud ja 1980. aasta taliolümpiamängud.
Asula rajati 19. sajandi alguses rauamaagikaevurite asulana North Elba nime all.


1960. aasta taliolümpiamängud.
1960. aasta taliolümpiamängud olid VIII taliolümpiamängud, mis toimusid 18. veebruarist 28. veebruarini 1960 Squaw Valleys.
Squaw Valley rajati spetsiaalselt talimängude tarbeks. See oli esimene olümpiamängude toimumispaik, mis polnud linn. Squaw Valley asub USA lääneosas California osariigis Sierra Nevada mäestikus, 1889 meetri kõrgusel üle merepinna. Olümpialinnaks kinnitati Squaw Valley ROK-i 50. istungil Pariisis 1955. aastal. Squaw Valley edestas otsustavas hääletusvoorus Innsbrucki 32: 30. Teised kandideerinud linnad olid Garmisch-Partenkirchen (SFV), Innsbruck (Austria), Karachi (Pakistan), Sankt Moritz (Šveits).
Korralduskomitee president oli Prentice C. Hale. Olümpiamängud avas USA asepresident Richard Nixon. Olümpiatule tooja staadionile oli mäesuusataja Andrea Mead-Lawrence, kes oli 1952. aastal võitnud olümpiakulla slaalomis ja suurslaalomis. Olümpiatule süütajaks oli kiiruisutaja Kenneth Henry (olümpiakuld 500 m kiiruisutamises 1952. aastal). Olümpiavande andis iluuisutaja Carol Heiss (olümpiakuld 1960. aastal ja -hõbe 1956. aastal).
USA postiteenistus lasi tavakohaselt välja vaid ühe olümpiamargi. Sellel oli kujutatud lumehelves ja olümpiarõngad.
Olümpiamängudel osales 30 riiki 665 sportlasega, kellest 143 olid naised. Esmakordselt osales Lõuna-Aafrika Vabariik. Suurim võistkond oli Saksamaa ühendvõistkond 85 sportlasega. Edukaim riik medalite arvult oli Nõukogude Liit (7 kuld-, 5 hõbe- ja 9 pronksmedalit). Edukamad sportlased olid kiiruisutaja Lidia Skoblikova ja Jevgeni Grishin - mõlemad 2 kuldmedalit. Enim olümpiamedaleid võitis Soome murdmaasuusataja Veikko Hakulinen (1 kuld, 1 hõbe, 1 pronks).
Spordialad.
Olümpial jagati välja 27 komplekti medaleid (uuteks aladeks olid meeste 20 km laskesuusatamine ja neli võistlusala naiste kiiruisutamises; raja puudumisel jäi ära bobisõit).


Binaarne tehe.
Binaarne tehe ehk kahekohaline tehe ehk binaarne operatsioon ehk binaarne operaator ehk düaadiline tehe ehk düaadiline operatsioon on laiemas mõttes kahe muutuja funktsioon, kitsamas mõttes kahe muutuja funktsioon, mille argumendid kuuluvad tema muutumispiirkonda.
Binaarne tehe kitsamas mõttes ehk binaarne algebraline tehe on binaarne algebraline tehe hulgal "S" on kahe muutuja funktsioon "S"-ilt ja "S"-ilt "S"-isse, teiste sõnadega funktsioon "f" otsekorrutiselt S × S hulka S.
Eriti informaatikas kasutatakse seda terminit mõnikord laiemas mõttes. Sel juhul esitatakse tingimus, et funktsiooni väärtused kuuluvad samasse hulka, kuhu argumendidki, kinnisuse omadusena.
Binaarsed tehted üldalgebras.
Binaarsetel algebralistel tehetel on väga tähtis koht üldalgebras: nad esinevad rühmades, monoidides, poolrühmades ja mujal. Ühe binaarse tehtega hulga üldnimetus on "rühmoid".
Binaarsete tehete eriomadused ja näited.
Paljud huvipakkuvad binaarsed tehted on kommutatiivsed või assotsiatiivsed. Paljudel on ka ühikelemendid ja pöördelemendid.
Binaarset tehet nimetatakse assotsiatiivseks, kui mis tahes "x", "y" ja "z" korral "f"("x", "f"("y", "z")) = "f"("f"("x", "y"), "z").
Binaarset tehet nimetatakse kommutatiivseks, kui mis tahes "x" ja "y" korral "f"("x", "y") = "f"("y", "x").
Näiteks täisarvude liitmine ja korrutamine on assotsiatiivne ja kommutatiivne.
Binaarset tehet nimetatakse alternatiivseks, kui mis tahes "x" ja "y" korral "f"("x", "f"("x", "y")) = "f"("f"("x", "x"), "y") ja "f"("f"("x", "y"), "y") = "f"("x", "f"("y", "y")). See tingimus on nõrgem kui assotsiatiivsus.
Binaarset tehet nimetatakse assotsiatiivseks astmetel, kui mis tahes "x" korral "f"("x", "f"("x", "x")) = "f"("f"("x", "x"), "x"). See tingimus on nõrgem kui alternatiivsus.
Binaarsete tehete tüüpilisteks näideteks on liitmine naturaalarvude, täisarvude, ratsionaalarvude, reaalarvude, kompleksarvude ja maatriksite liitmine (+) ja korrutamine (×) ning funktsioonide kompositsioon (liitfunktsioonide moodustamine) mingil hulgal. Olgu meil on hulk "S" ja kaks funktsiooni "r": "S" → "S" ja "s": "S" → "S". Siis kompositsioon "r" o "s": "S" → "S" on funktsioon, mis on määratud nii: ("r" o "s") ("x") = "r" ("s" ("x")) mis tahes "x" formula_1 "S" korral. Nõnda on defineeritud assotsiatiivne binaarne tehe o hulgal "S".
Mittekommutatiivsed tehted on näiteks lahutamine (–), jagamine (/) ja astendamine (^).
Jagamine ei ole binaarne tehe ei naturaalarvude, täisarvude, ratsionaalarvude, reaalarvude ega kompleksarvude hulgal, sest nulliga jagamine ei ole defineeritud. Naturaalarvude ja täisarvude hulgal on teisigi raskusi: näiteks 1 ja 3 jagatis ei ole defineeritud, sest 1/3 ei ole naturaal- ega täisarv.
Tähistused.
Sageli kirjutatakse binaarseid tehteid funktsionaalse notatsiooni "f"("a","b") asemel infiksnotatsioonis "a" * "b", "a" + "b" või "a" · "b". Neid saab väljendada ka prefiksnotatsiooni või postfiksnotatsiooni abil. Poola notatsioon on üks prefiksnotatsioon, mis saab läbi ilma sulgudeta. Praegu on rohkem kasutusel Poola notatsiooni postfiksversioon ümberpööratud Poola notatsioon.
Binaarsed välistehted.
Binaarne välistehe on kahe muutuja funktsioon "K"-lt ja "S"-ilt "S"-isse. Binaarsest tehtest kitsamas mõttes erineb binaarne välistehe selle poolest, et "K" ja "S" ei pruugi kokku langeda. "K" elemendid tulevad väljastpoolt.
Binaarse välistehte näiteks on skalaarkorrutamine lineaaralgebras. Selles näites on "K" korpus ja "S" on vektorruum üle selle korpuse.
Binaarset välistehet võib vaadelda ka mõjuna: "K" mõjub "S"-ile.


Vilniuse maakond.
Vilniuse maakond on üks kümnest maakonnast Leedus.


Unaarne tehe.
Unaarne tehe ehk unaarne operatsioon on matemaatikas ainult ühe operandiga algebraline tehe.
Näiteks eitus on loogikas unaarne tehe tõeväärtustega või propositsioonidega. Ruut on unaarne tehe reaalarvudega.
Unaarne tehe hulgal "A" on funktsioon "f":"A" → "A".


Homomorfism.
Homomorfism on kujutus ühest algebralisest struktuurist teise sama tüüpi struktuuri, kus säilivad vaadeldavad tehted ja/või seosed.
Definitsioon ja selgitus.
Matemaatikas tähendab homomorfism sama tüüpi algebraliste struktuuride vahelist niisugust kujutust, mille puhul vaadeldavad operatsioonid säilivad.
Näiteks, kui on antud hulk "X" osalise järjestusega kujutus "f": "X" -> "Y" hulgast "X" hulka "Y" on homomorfism kui
Kui hulkadel "X" ja "Y" on defineeritud binaarsed tehted, vastavalt * ja @, siis kujutus "f" on homomorfism, kui
Homomorfismi tuum.
Kongruentsi ~ nimetatakse homomorfismi "f" tuumaks. Vastaval faktorhulgal "X"/~, mida nimetatakse "X" faktoralgebraks kongruentsi ~ järgi, saab loomulikul viisil anda algebra struktuuri, näiteks ["x"] * ["y"]  = ["x" * "y"]. Tänu viimasele on algebra "X" kujutis algebras "Y" isomorfne algebraga "X"/~. See tõik on üks isomorfismiteoreemidest.
Teatud juhtudel (näiteks rühmade ja ringide puhul) piisab faktoralgebra määramiseks ühestainsast ekvivalentsiklassist "K". Sel juhul tähistatakse seda faktoralgebrat "X"/"K" ja homomorfismi tuumaks mitte kongruentsi ~, vaid ekvivalentsiklassi "K".
Definitsioon.
Olgu "A"= ja "B"= sama signatuuriga universaalalgebrad ning "h": A → B funktsioon, mis kujutab hulga A hulka B. Olgu i=1...,n korral a(i) tehete f(i) ja g(i) aarsus (need aarsused peavad olema võrdsed, sest algebratel "A" ja "B" on sama signatuur). Siis "h" on algebra "A" homomorfism algebrasse "B", kui iga i=1...,n korral ja hulga A elementide iga a(i)-korteeži (x(1)...,x(a(i))) korral kehtib võrdus (f(i)(x(1)...,x(a(i))))=g(i)("h"(x(1))...,h(x(a(i)))). See tähendab, et iga i=1...,n korral kujutab kujutus "h" tehte f(i) tehteks g(i).
Näide 1.
Olgu "G"= ja "H"= Abeli rühmad ja "h": G → H. Eeldame, et kõikide "a", "b" korral rühmast G kehtib võrdus "h" ("a" + "b") = "h"("a") +′ "h"(b). Siis "h" on rühma G homomorfism rühma H. Tõepoolest, eelduse põhjal võib öelda, et "h" kujutab rühmatehte + rühmatehteks +′. Peale selle on kerge näidata, et "h" kujutab rühma G rühmatehte Ühikelemendi 0 rühma H rühmatehte ühikelemendiks 0′, nii et kehtib võrdus "h"(0) = 0′. Analoogiliselt on kerge näidata, et iga "a" ∈ G korral kehtib "h"(–"a") = –′ "h"("a").


Maadlus.
Maadlus on üks maailma vanimaid spordialasid. Selles käib kahevõitlus ilma abivahenditeta, kusjuures see, kes puudutab maad mõlema õlaga, loetakse kaotanuks. Kui kumbki ei suuda vastast ettenähtud aja jooksul seljatada, võidab see, kes suutis rohkem võtteid sooritada või oli kohtunike arvates aktiivsem.
Ajalugu.
Vana-Egiptuses maadeldi juba 3. aastatuhandel eKr, kusjuures võtted olid tänapäevastele lähedased.
Antiikolümpiamängudel oli maadlus esimest korda kavas 708 eKr (18. mängudel). Maadlus oli ka viievõistluses (pentatlonis) otsustav ala. Alates 648 eKr (33. mängudest) võisteldi pankraationis, milles olid ühendatud maadlus ja poks, alates 632 eKr (37. mängudest) noorukite maadluses.
Kreeka-rooma maadluse pakkusid välja prantslased 19. sajandil vanade kreeka ja rooma reeglite põhjal.
USAs sündinud vabamaadluses on lubatud haarata ka altpoolt vööd.
Ateena olümpiamängudel 1896 võisteldi ainult absoluutses kategoorias. Vabamaadlus tuli olümpiamängude kavva 1904. Maadlus ei olnud olümpiamängude kavas ainult Pariisis 1900.
Lausanne'is asuval rahvusvahelisel maadlusliidul International Federation of Associated Wrestling Styles (FILA)l on 174 liikmesriiki.
Maadlusvõistluste korraldamine.
Maadlusvõistlused algavad tänapäeval kaalumisest, millel ühtlasi loositakse võistlejad alagruppidesse. Kui maadlejaid on ühes alagrupis nii palju, et nad ei jõua kõik omavahel läbi maadelda, siis kõige rohkem võite saanud sportlane jätkab võistlust. Kui alagrupis on võite mitmel sportlasel võrdselt, siis esmalt selgitab edasipääseja omavaheline seis, selle järel vaadatakse saadud punkte, hoiatuste hulka ja lõpuks passiivsushoiatusi.
Meeste kaalukategooriad on muutunud korduvalt. Aastast 2000 kehtivad järgmised kaalukategooriad: 55, 60, 66, 74, 84, 96 ja 120 kg. Naiste (vabamaadluse) kaalukategooriad aastast 1990 on 48, 51, 55, 59, 63, 67 ja 72 kg.
Alates 2005 aastast toimub maadlus "judo süsteemi" kohaselt. Enam ei loosita võistlejaid alagruppidesse, vaid paaridesse. See, kes võidab esimeses ringis, läheb järgmisse ringi ja nii edasi kuni finaalini. Võistleja, kes kaotas finalistile, jätkab maadlust kolmandale kohale. Tema vastas(t)eks on võistleja(d), kes samuti kaotas(id) finalistile.
Maadlus Eestis.
Eesti raskejõustikule pani aluse Gustav Boesberg raskejõustikuringi asutamisega 1888.
20. sajandi algul kuulusid maailma paremikku elukutselised maadlejad Georg Lurich, Georg Hackenschmidt ja Aleksander Aberg. Nende eeskujul hakati maadlust laialdaselt harrastama, tekkis palju raskejõustikuklubisid.
Esimesed Eesti meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses peeti 1921, vabamaadluses 1925. Edukalt esinesid Eesti maadlejad 1920.–1930. aastail: olümpiamängudel 3 kulda, 2 hõbedat ja 4 pronksi, MM-võistlustel (1923–1947 ei korraldatud) 1 hõbemedal, EM-võistlustel 5 kulda, 11 hõbedat ja 10 pronksi.
Eestlaste esimene olümpiamedal tuli just maadlusest Stockholmist 1912. Martin Klein pidas seal kõigi aegade pikima maadlusmatši (11 tundi 40 minutit), mille võit andis talle hõbemedali. Sellega on ta Guinnessi rekordite raamatus.
Eesti esimene olümpiavõitja kreeka-rooma maadluses oli Eduard Pütsep Pariisis 1924.
Eesti esimene olümpiavõitja vabamaadluses oli Osvald Käpp Amsterdamis 1928.
Kristjan Palusalu võitis 1936 Berliinis kulla nii klassikalises kui ka vabamaadluses, olles tänapäevani ainus, kes seda suutnud.
Johannes Kotkas oli valitsev Euroopa meister 28 aastat järjest (1938–1966). Seegi on maailmarekord.


Nullaarne tehe.
Nullaarne tehe on tehe aarsusega 0.
Nullaarne algebraline tehe hulgal "A" fikseerib hulga A mingi elemendi.
Näiteks rühmades ja monoidides võib ühikelemendi võtmist vaadelda nullaarse tehtena. Kõik täisarvud (või ratsionaalarvud või kompleksarvud, moodustavad liitmise suhtes rühma, mille ühikelemendiks on 0. Kõik naturaalarvud moodustavad liitmise suhtes monoidi, mille ühikelemendiks on 0. Kõik positiivsed ratsionaalarvud (või kõik positiivsed ratsionaalarvud) moodustavad korrutamise suhtes rühma, mille ühikelemendiks on 1.


Ternaarne tehe.
Ternaarne tehe ehk ternaarne operatsioon ehk ternaarne operaator on matemaatikas tehe aarsusega 3 ehk kolme muutuja fumktsioon.
Üldjuhul on tegemist kujutusega kolme hulga otsekorrutisest neljandasse hulka.
Ternaarne algebraline tehe hulgal "A" on kujutus otsekorrutiselt "A"×"A"×"A" hulka "A".
Programmeerimiskeeltes C, C++, Java ja Perl on ternaarseks tehtemärgiks.
Selle argumendid on üks kahendmuutuja (loogiline muutuja) ja kaks lauset ning selle tagastusväärtus on esimese lause tagastusväärtus, kui kahendmuutuja on tõene, ja teise lause tagastusväärtus, kui kahendmuutuja on väär.
Näiteks z = (x > y) ? x: y; omistab muutujale z väärtuse x, kui x on suurem kui y, ja muudel juhtudel väärtuse y (lause sätib z võrdseks x ja y maksimumiga).
Mõned programmeerijad peavad selle ternaarse tehtemärgi kasutamist halvaks praktikaks, kuigi ta võib teatud juhtudel olla kasulik if-lausete kuhjamise takistamiseks.


Võre (matemaatika).
Võre on matemaatikas osaliselt järjestatud hulk, milles igal "lõplikul" mittetühjal alamhulgal on ülemraja (vähim ülemtõke) ja alamraja (suurim alamtõke). Termin "võre" tuleneb selliste osaliselt järjestatud hulkade Hasse diagrammide kujust.
Algebraline definitsioon.
Võret saab defineerida ka algebraliselt. Võre on hulk "L" koos kahe binaarse tehtega ^ ja v, nii et hulga "L" mis tahes elementide "a", "b" ja "c" korral
Kui need tehted rahuldavad neid algebralisi reegleid, siis saab osalise järjestuse ≤ hulgal "L" defineerida järgmise reegli abil: "a" ≤ "b" siis ja ainult siis, kui "a" v "b" = "b" (ehk "a" ^ "b" = "a").
Siis on hulk "L" koos niiviisi defineeritud osalise järjestusega ≤ ülaltoodud hulgateoreetilises mõttes võre.
Ümberpöördult, kui on antud osalise järjestuse kaudu defineeritud võre ("L", ≤) ning me märgime hulga ülemraja "a" v "b" ja alamraja "a" ^ "b", siis ("L", v, ^) rahuldab kõiki algebraliselt defineeritud võre aksioome.
Homomorfismid.
Kõikide võrede klass moodustab kategooria, kui me defineerime "homomorfismi" võrest ("L", ^, v) võresse ("N", ∩, ∪) funktsioonina "f": "L" → "N", mille korral
for all "a", "b" in "L". Kui homomorfism on bijektiivne, siis ka tema pöördkujutus on homomorfism, ning sel juhul nimetatakse neid homomorfisme võrede isomorfismideks. Võresid, mille vahel on isomorfism, nimetatakse "isomorfseteks". Isomorfsed võred on praktikas identsed, kuigi nende elemendid on üldjuhul erinevad.
Iga homomorfism on monotoonne kujutus (monotoonne funktsioon) ühest võrest teise, kuid iga monotoonne kujutus ei ole veel võrede homomorfism. Et monotoonne kujutus oleks homomorfism, peab ta olema ühitatav ka lõplike hulkade ülem- ja alamrajadega.
Võrede omadused, näited.
Võret nimetatakse tõkestatud võreks, kui tal leidub suurim element ja vähim element. Suurima elemendi tähiseks on sageli 1 ja vähima elemendi tähiseks 0. Kui "x" on tõkestatud võre element, siis võre mis tahes elementi "y", mis rahuldab tingimusi "x" ^ "y" = 0 ja "x" v "y" = 1, nimetatakse elemendi "x" täiendiks. Tõkestatud võret, milles igal elemendil on (mitte tingimata ainus) täiend, nimetatakse täienditega võreks.


1566 Icarus.
1566 Ikarus (lühemalt ka Icarus või Ikarus) on Apollo-klassi asteroid.
1566 Ikarus sai eriti kuulsaks 1949. aastal, kui asteroidi järjekordsel lähenemisel Maale 1968. aastal ennustati taas kokkupõrget.
Oma nime on saanud asteroid vanakreeka mütoloogia tegelase järgi, kes lendas päikesele liiga ligidale.


Ceres (kääbusplaneet).
1 Ceres on suurim ja esimesena avastatud asteroid. Selle avastas 19. sajandi esimesel päeval, 1. jaanuaril 1801 itaalia astronoom ja Palermo observatooriumi direktor Giuseppe Piazzi.
Johannes Kepler arvas juba 1596, et Jupiteri ja Marsi vahel peaks olema veel üks planeet, kuna nende vahel oli liiga suur tühi vahemik.
Giuseppe Piazzi pidas oma avastust esialgu ekslikult komeediks. Berliini astronoom Johann Bode oli aga kindel, et Piazzi avastas ammu otsitud planeedi. Objekt kadus kuni detsembrini vaateväljast. Tänu kuulsa matemaatiku Carl Friedrich Gaußi arvutustele leiti Cereseks nimetatud objekt taas üles.
Esialgu nimetati Ceres ekslikult planeediks, kuid juba aasta hiljem parandati viga ära. 24. augustil 2006 nimetas Rahvusvaheline Astronoomide Liit Cerese kääbusplaneediks, kuid asteroidiks jäi ta endiselt.


Kilomeeter.
Kilomeeter (lühend km) on füüsikaline pikkusühik ja rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI) tuletatud meetermõõdustiku pikim ühik.
SI lähtub seitmest põhiühikust, mille abil saab avaldada kõiki SI tuletatud ühikuid. Põhiühikud on meeter, kilogramm, sekund, amper, kelvin, mool (ainehulga ühik) ja kandela (valgustugevuse ühik).
Vaata ka.
SI-süsteemi ühikud - Ühikute detsimaaleesliited


Vojvodina lipp.
Vojvodina lipp on Serbia lipuvärvides trikoloor, kuid keskmine laid on palju laiem. Sellel olevad kolm kollast tähte sümboliseerivad Vojvodina kolme osa: Bačkat, Banaati ja Sremi.
Lipp on kasutusel alates 24. veebruarist 2004.


2 Pallas.
2 Pallas ehk Pallas on asteroid. Asteroidide vöös on Pallas massiivsuselt kolmas objekt, ning moodustab selle massist 7%.
Avastamine.
Asteroidi avastas 28. märtsil 1802 Heinrich Wilhelm Olbers. Enne seda oli asteroididest avastatud ainult Ceres, mida praegu kvalifitseeritakse kääbusplaneediks. Avastaja Olbers andis taevakehale ka nime.
Staatus.
Algul nimetati nii Pallast, Cerest, Junot kui ka Vestat planeetideks. Kui aga hakati avastama massiliselt asteroide, hakati ka neid taevakehi asteroidideks lugema (Ceres arvatakse nüüd kääbusplaneetide hulka).
Iseloomulikud omadused.
a> 2007. aastal thetud must-valge pilt Pallasest.
Pallas on asteroidivöö suuruselt kolmas objekt. Ruumalalt on see on umbes asteroidi 4 Vesta suurune (pole teada, kui täpselt), kuid Pallase mass on märgatavalt väiksem.
Pallase dünaamilised omadused on nii suure objekti kohta ebatavalised. Pallase orbiit on tugevalt kallutatud ning mingil määral ekstsentriline.
Lisaks on selle pöörlemistelg väga kõrge nurga all, ligikaudu 60° (hinnanguliselt 56° kuni 81°). See tähendab, et igal Pallase suvel ja talvel on nii ööd kui ka päevad võrdsed umbes maakera aastaga. Pallase pöörlemissuuna suhtes pole veel üksmeelele jõutud. Viimaste valguskurvide analüüside järgi osutavad poolused 10° ebamäärasusega ekliptiliste koordinaatide (β, λ) = (−12°, 35°) ehk (43°, 193°) suunas. Seega on telje kallakud vastavalt 57° ja 65°.


Põhiseadus.
Põhiseadus ehk konstitutsioon määrab ära riigi korralduse ning inimeste õigused ja kohustused. Põhiseadust kõikidel riikidel pole. Näiteks Suurbritannias asendab seda mitu seadust.
Konstitutsioon ehk põhikord on ka riikliku korralduse printsiibid ning inimeste õigused ja kohustused olenemata sellest, kas nad on põhiseadusena sätestatud.
Põhiseadus sätestab, kuidas riiki valitsetakse, kuidas toimub seadusandlus ning kuidas võim on jaotatud ja piiratud. Põhiseadus seisab kõrgemal kõigist teistest seadustest.
Põhiseaduse olemasolu teeb põhikorra kergesti haaratavaks ja arusaadavaks.
Demokraatlikes riikides peetakse põhiseadust Jean-Jacques Rousseau mõttes ühiskondlikuks lepinguks kodanike vahel: valitsus saab võimu rahvalt, mitte monarhilt ega parlamendilt ning teda piiravad inimõigused.
Enamiku riikide õigusaktide normihierarhiates asub põhiseadus kõige kõrgemal kohal (seda asjaolu sõnastatakse mõnikord ka nii, et põhiseadus on teiste seaduste suhtes ülimuslik). Põhiseadus annab aluse ja volitusnormid madalama taseme õigusaktide (näiteks seaduste) kehtestamiseks. Seetõttu peavad madalama taseme õigusaktid olema kooskõlas põhiseadusega. Sellise kooskõla üle teostavad järelevalvet konstitutsioonikohtud.
Konstitutsiooniparanduste tegemise protseduur on tavaliselt keerukam ja raskemini läbitav kui tavaliste seaduste kehtestamise protseduur. Vanim praeguseni kehtiv põhiseadus on Ameerika Ühendriikide konstitutsioon. Sellele järgnesid varsti Poola-Leedu aadliriigi (Rzeczpospolita) 3. mai konstitutsioon (1791) ja Prantsusmaa põhiseadus (1792).
Westminsteri süsteemi järgi, mis sai alguse Inglismaalt, moodustasid Briti põhikorra kirjutamata põhiseaduslikud tavad, ülemkohtu pretsedendid, kuninglikud prerogatiivid ja tavad. Briti impeeriumi päevil toimis Salanõukogu Kohtukomitee mitmete Briti asumaade, näiteks föderaalkonstitutsiooni omavate Kanada ja Austraalia konstitutsioonikohtuna.
Westminsteri süsteemis on konstitutsiooni ja parlamendi poolt vastu võetud seaduse vaheline erinevus mõnevõrra meelevaldne ning seda mõjutab rahva austus mõningate tähtsate seadusandlike aktide vastu. Näiteks parlamendi poolt vastu võetud akte "Bill of Rights" ja Human Rights Act ning parlamendi loomisele eelnenud akti "Magna Charta Libertatum" peetakse fundamentaalsete, peaaegu konstitutsiooniliste õiguste ja printsiipide allikaks. Ometi ei erine need teistest parlamendi poolt vastu võetud seadustest ning neid on sama hõlbus muuta.
Ainsad esimese maailma demokraatlikud riigid, millel puudub põhiseadus, on Iisrael, Uus-Meremaa ja Suurbritannia.
Milline vorm konstitutsioonil ka ei oleks, seda kaitseb sageli teatud seaduslik organ, millel võib olla erinevaid nimesid, nagu "ülemkohus" või "konstitutsioonikohus" (Eestis "Riigikohus").


29. veebruar.
29. veebruar on liigaastal Gregoriuse kalendri 60. päev. Juliuse kalendri järgi 16. veebruar (1901–2099). 29. veebruar on liigaasta liigpäev.
Ilmarekordid.
Veebruar 29


8. märts.
8. märts on Gregoriuse kalendris aasta 67. (liigaastal 68.) päev. Juliuse kalendri järgi 23. veebruar (liigaastal 24. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 298 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 08


9. märts.
9. märts on Gregoriuse kalendri 68. (liigaastal 69.) päev. Juliuse kalendri järgi 24. veebruar (liigaastal 25. veebruar; 1901–2099).
Ilmarekordid.
Märts 09


Udmurdi keel.
Udmurdi keel ("удмурт кыл") on permi keelte hulka kuuluv soomeugri keel.
Seda kõnelevad udmurdid. Venemaa Föderatsiooni kuuluvas Udmurdi Vabariigis on udmurdi keel vene keele kõrval ametlik keel.
Lähemad sugulaskeeled on komi keel ja permikomi keel.
Treemaga konsonante kasutatakse ainult udmurdi tähestikus.
Ohuilmingud.
Udmurdi keele kasutussfäär on kitsas ja prestiiž madal. Ilmub kaks udmurdikeelset ajalehte ja neli ajakirja, raadiosaateid on keskeltläbi 2,5 tundi ja telesaateid 1,5 tundi päevas. 99 000 udmurdi koolilapsest õpib emakeelt vaid 29 000, kusjuures udmurdikeelset õpetust jagub vaid maakoolide algklassides, mis on ettevalmistuseks venekeelsele õpetusele. Nähtavasti pole koolides praegu enam administratiivseid takistusi udmurdikeelse õpetuse laiendamiseks, kuid ei jätku udmurdi keelt oskavaid õpetajaid ega õppevahendeid. Udmurdi Vabariigi parlament on andnud udmurdi keelele riigikeele staatuse, kuid keeleseadus on leidnud tugevat vastuseisu.


Esmaspäev.
"See artikkel on nädalapäevast; ajalehe kohta vaata Esmaspäev (ajaleht)"
Esmaspäev on nädala esimene päev Eestis ja paljudes teistes riikides. Paljudes maailma maades ja kirikunädalas on esmaspäev nädala teine päev.
Astroloogias on esmaspäev Kuu päev.


Teisipäev.
Teisipäev on nädala teine päev Eestis. Paljudes maailma maades ja kirikunädalas on teisipäev nädala kolmas päev.
Astroloogias on teisipäev planeet Marsi päev.


Kolmapäev.
Kolmapäev ehk kesknädal on nädalapäev, mis järgneb teisipäevale ja eelneb neljapäevale. Paljudes maailma maades ja kirikunädalas on kolmapäev nädala neljas päev ja ühtlasi nädala keskmine päev (vene: "среда", saksa: "Mittwoch", soome: "keskiviikko"). Vana-Roomas oli see nädalapäev pühendatud jumal Mercuriusele (ja tema planeedile Merkuurile; ladina keeles: "dies mercurii"), sellest on pärit ka tänapäeva kolmapäeva nimetus romaani keeltes (prantsuse: "mercredi", itaalia: "mercoledì", hispaania: "miércoles"). Põhja-Euroopas vastas Mercuriusele Odin, sellest nimest lähtub ka kolmapäeva nimetus mitmetes germaani keeltes (inglise: "wednesday", hollandi: "woensdag", norra, taani ja rootsi: "onsdag"). Eesti, liivi, läti ja leedu keeles nimetatakse seda päeva nädala kolmandaks päevaks (liivi: "kuolmõndpǟva", läti: "trešdiena", leedu: "trečiadienis").
Astroloogias nimetatakse kolmapäeva planeet Merkuuri päevaks.


Neljapäev.
Neljapäev on nädalapäev, millele eelneb kolmapäev ja järgneb reede. Eestis on neljapäev nädala neljas päev. Paljudes maailma maades ja kirikunädalas on neljapäev nädala viies päev.
Astroloogias on neljapäev planeet Jupiteri päev.
Jumalad ja neljapäev.
Vanad eestlased on väidetavalt neljapäeva Taara auks pühendanud. Neljapäeva õhtut nimetati Tooru teeramise õhtuks, siis käidi hiies püha pidamas.
Germaani äikesejumal Thori seotust neljapäevaga väljendavad inglise keele "Thursday", rootsi ja taani "torsdag". Saksa ja hollandi keeles on neljapäev kõuepäev (Thori vanaülemsaksakeelne nimi on Donar) - saksa keeles "Donnerstag" ehk "Donner"; hollandi keeles "donderdag".
Romaani keeltes on neljapäev pühendatud Jupiterile (hispaania keeles "jueves" prantsuse keeles "jeudi", itaalia keeles "giovedì").
Kalapäev.
70. aastatel ja 80. aastatel oli Nõukogude Liidus, sealhulgas Eesti NSV-s, sööklates ja restoranides neljapäeviti keelatud lihatoitude valmistamine ja pakkumine. Lubatud olid kalast valmistatud road. Seetõttu hakati rahvasuus neljapäeva nimetama kalapäevaks. Kreeklastel on kalapäev aga hoopis pühapäev.
Muistsete eestlaste kosjakommete kohaselt käidi ehal neljapäeva ja laupäeva õhtutel. Ehalkäijate vastuvõtuks valmistusid ka tüdrukud.
Kaduneljapäev.
Eestlaste kuukalendri ajaarvamises märgib kaduneljapäev alati vana poolkuu neljapäeva. Nädalapäevadest on neljapäev üldse üks olulisemaid. Arvati, et sel päeval sooritatud rituaalsed toimingud tagavad edu suurpuhastuses, putukate ja näriliste hävitamises. Samuti sunniti sel päeval taanduma mitmeid inimese endaga seotud hädasid. Näiteks konnasilmad, kae, liigne kehakaal ja muud haigused.
Neljapäeva tööd.
Neljapäeva peeti üldiselt õnnelikuks päevaks nagu laupäevagi.
Paarispäevana sobis neljapäev kõikide tööde alustamiseks, pulmapäevaks, ristimiseks ja ka oli sobilik päev kosjalkäiguks.
Sobilik töö oli karjalask, külv, lõikus, ohverdamine (käidi õhtuti hiies), arstimine.
Iseloomulik on õhtuste tööde keeld. Neljapäevaõhtuti kehtisid töökeelud igasuguste ringliikumisega seotud tööde kohta, nagu näiteks ketramine, villatööd näiteks lõngakerimine, varrastel kudumine, sukanõelumine. Keelust üleastumine toob kaasa lambaõnnetused. Ei tohtinud ka jahvatada. Kuna tegemist oli piksejumaluse päevaga, siis olid keelatud müra põhjustavad tööd.
Neljapäeviti anti tavaliselt teenijatüdrukutele vaba õhtu.
Nõidumine.
Neljapäeval harrastati ka nõidumist. Nõiuti piima- ja karjaõnne, samuti raviti haigusi ja saadeti neid teistele inimestele.
Neljapäeviti sai kratti valmistada, liikusid ringi erinevad mütoloogilised olendid.


Reede.
Reede on nädala päev, millele eelneb neljapäev ja järgneb laupäev. Eestis on reede nädala viies päev. Paljudes maailma maades ja kirikunädalas on reede nädala kuues päev.
Astroloogias on reede planeet Veenuse päev.
Reede on oma eestikeelse nimetuse saanud skandinaavia mütoloogiast pärit jumalanna Freya järgi. Otselaen tuleb arvatasti skandinaavia ühiskeelest, kus sõnakuju oli arvatavasti "fredag" (nagu ka praeguses norra "bokmålis). Vanapõhja keeles oli selle päeva nimetus tõenäoliselt "Freyadag".
Kristluses peetakse reedet nädalapäevaks, mil Jeesus Kristus risti löödi. Õigeusklikel ja katoliiklastel on tavaks selle mälestuseks reedeti paastuda.
Reedet, mis satub 13. kuupäevale, peetakse õnnetuks päevaks.


Laupäev.
Laupäev on nädala päev, millele eelneb reede ja järgneb pühapäev. Eestis on laupäev nädala kuues päev. Paljudes maailma maades ja kirikunädalas on laupäev nädala seitsmes ja viimane päev.
Astroloogias on laupäev planeet Saturni päev.
Judaismis on see päev püha (tegelikult juba alates reedesest päikeseloojangust, sest juudi kalendri järgi algab ja lõpeb ööpäev päikeseloojanguga) nii nagu kristluses pühapäev ja islamis reede.


Pühapäev.
Pühapäev on nädala päev, millele eelneb laupäev ja järgneb esmaspäev. Eestis on pühapäev nädala seitsmes ja viimane päev. Paljudes maailma maades ja kirikunädalas on pühapäev nädala esimene päev.
Astroloogias on pühapäev Päikese päev.


Ajaarvamine.
Ajaarvamine on dateerimise süsteem, mille aluseks on teatud sündmusest möödunud või selleni jäänud aastate arv.


Tseerium.
Tseerium (sümbol Ce) on keemiline element järjenumbriga 58.
Tal on 4 stabiilset isotoopi massiarvudega 136, 138, 140 ja 142.
Omadustelt on tseerium lantanoid ja sellisena haruldane muldmetall. Tema tihedus normaaltingimustel on 6,69 g/cm³ ja sulamistemperatuur on 798 °C.
Tseeriumi avastasid 1803. aastal Jöns Jacob Berzelius ja Wilhelm von Hisinger ning nendega samaaegselt Martin Heinrich Klaproth. Element sai nime 1801 avastatud kääbusplaneedi Cerese järgi.
Looduses esineb tseerium koos teiste lantanoididega mineraalides nagu allaniit, monatsiit ja bastnäsiit. Maakoores on tseeriumi sisaldus 70 g/t.


Volfram.
Volfram on keemiline element järjekorranumbriga 74.
Ta esineb looduses 5 isotoobina, massiarvudega 180, 182, 183, 184 ja 186.
Omadustelt on volfram metall. Tema tihedus normaaltingimustel on 19,25 g/cm3 ja sulamistemperatuur on 3422 Celsiuse kraadi. Rasksulavuselt jääb volfram maha vaid süsinikust.
Olulisemad volframimaagid on volframiit ja šeliit.
Volframi avastas Carl Wilhelm Scheele (1781). Uus element sai nimetuse mineraal volframiidilt. Juba keskajal märgati, et selle mineraali sisaldumine tinamaagis vähendab tina saagist: ta „varastab tina, õgides seda nagu hunt lammast”. Sellest tuligi volframiidi nimetus (saksa k. Wolf – hunt ja vana-germaani k. Ramm – lammas).
Kasutusalad.
Kõrge sulamistemperatuuri pärast kasutatakse volframit hõõglampide niitide valmistamiseks samuti kaarlampides ja elektrontorudes.
Volframit kasutatakse ka kiirlõiketerase legeerimismaterjalina (lisatakse kuni 18%), mis säilitab lõiketerade kõvaduse veel 800 ºC juures. Koobaltiga tsementeeritud ja titaankarbiidi sisaldav volframkarbiid on volframterasest 1,3 korda kõvem ega pehmene oluliselt isegi 1100 ºC juures. Volframi, vase ja nikli sulamist valmistatakse konteinerid radioaktiivsete ainete hoidmiseks. See sulam neelab radioaktiivset kiirgust pliist paremini. Sulameid on volframist tavalisel viisil raske saada, sest paljud metallid aurustuvad selle sulamistemperatuuril. Kõige sagedamini kasutatakse siin pulbermetallurgiat: pulbristatud metallide segu pressitakse ja paagutatakse kõrgel temperatuuril. Tihti sulatatakse saadud materjali elektriahjus veel uuesti.
Omadused.
Volfram on sedavõrd plastiline, et 1 kg metallist saab venitada 3,5 km pikkuse traadi, millest piisab 23 000 elektrilambi valmistamiseks. Volframoksiidsed ühendid sarnanevalt värvuselt, läikelt, kõvaduselt, elektrijuhtivuselt ja keemiliselt püsivuselt pronksidega. Nii neid nimetataksegi: sinine pronks (Na2O • WO2 • 4WO3), kuldpronks (Na2O • WO2 • WO3) jne.
Suurim volframitootja on Hiina, kus toodetakse 80% maailma aastatoodangust (73 300 tonni 2006. aastal).


Reenium.
Ta esineb looduses 2 isotoobina: isotoop massiarvuga 185 on stabiilne. Isotoop massiarvuga 187 on radioaktiivne, poolestusajaga 43,5 miljardit aastat.
Omadustelt on reenium metall. Tema tihedus normaaltingimustel on 21,0 g/cm3 ja sulamistemperatuur on 3186 Celsiuse kraadi.
Reeniumi avastasid 1925. aastal sakslased Walter Noddack, Ida Tacke ja Otto Berg kolumbiidist ning nimetasid selle Reini jõe järgi.


Tallium.
Tal on 2 stabiilset isotoopi, massiarvudega 203 ja 205.
Omadustelt on tallium metall. Tema tihedus normaaltingimustel on 11,85 g/cm3 ja sulamistemperatuur on 304 Celsiuse kraadi.


Vismut.
Vismut on keemiline element järjekorranumbriga 83 sümboliga Bi.
Ta esineb looduses 1 isotoobina, massiarvuga 209.
Omadustelt on vismut metall. Tema tihedus normaaltingimustel on 9,78 g/cm3 ja sulamistemperatuur on 271 Celsiuse kraadi.


Poloonium.
Poloonium (esialgse nimega raadium F) on element järjekorranumbriga 84.
Kõik ta isotoobid on radioaktiivsed. Stabiilseim on isotoop massiarvuga 209, mille poolestusaeg on 103 aastat, kuid seda ei esine looduses. Pikima elueaga polooniumi looduslikest isotoopidest on isotoop massiarvuga 210, mille poolestusaeg on 138 päeva ja mis tekib uraani radioaktiivsel lagunemisel. Polooniumi avastasid 1898. aastal abielupaar Pierre ja Marie Curie. Nimetus anti Marie Curie sünnimaa Poola järgi.
Poloonium on oluline tervist kahjustav looduslik kiirgusallikas.


Astaat.
Astaat on keemiline element järjenumbriga 85.
Kõik ta isotoobid on radioaktiivsed.
Stabiilseim neist on isotoop massiarvuga 210, mille poolestusaeg on 8 tundi, kuid seda looduses ei esine. Looduses esineb väikeses koguses astaadi isotoope massiarvudega 215, 216, 218 ja 219. Stabiilseim neist on isotoop massiarvuga 219, mille poolestusaeg on 56 sekundit.
Maakoores on hinnanguliselt alla 30 g astaati. 1940. aastal saadi astaati esmakordselt sünteetilisel teel pommitades vismutit alfaosakestega. Kolm aastat hiljem leiti seda ka loodusest.


Radoon.
Radoon on keemiline element järjekorranumbriga 86.
Kõik selle isotoobid on radioaktiivsed. Stabiilseim on isotoop massiarvuga 222, mille poolestusaeg on 3,8 ööpäeva. Radoon 222 tekib looduses uraani radioaktiivsel lagunemisel. Olulised radooni isotoobid on ka toroon massiarvuga 220, ja aktinoon massiarvuga 219.
Omadustelt on radoon väärisgaas. Ta kondenseerub temperatuuril –62 Celsiuse kraadi ja tahkub temperatuuril –71 Celsiuse kraadi.
Radoon on oluline looduslik radioaktiivse kiirguse allikas. Seetõttu on ta inimestele ohtlik.


Põhja-Aafrika.
Põhja-Aafrika on Sahara kõrbe ja sellest põhja poole jääv Aafrika osa, millesse kuuluvaks arvatakse kitsamas mõttes Magrib ja Egiptus, mõnikord ka Sudaan. Laiemas mõttes kuuluvad Põhja-Aafrikasse ka Mauritaania, Etioopia ja Eritrea.
Kuigi Põhja-Aafrika rahvastel on juured nii Aafrikas kui ka Lähis-Idas, on enamik kitsamas mõttes põhja-aafriklasi kas araabia keelt või berberi keeli kõnelevad muslimid (erandiks on koptid, kes on kristlased).
Mõned Põhja-Aafrika riigid, eriti Egiptus ja Liibüa, arvatakse pidevate kontaktide tõttu Lähis-Idaga mõnikord Lähis-Ida maade hulka. Peale selle asub Egiptusele kuuluv Siinai poolsaar Aasias ning on vaieldamatult osa Lähis-Idast.
Aafrika satelliidilt. Selgesti eristub heledam Sahara Aafrika põhjaosas.
Põhja-Aafrika riigid ja territooriumid tänapäeval.
35px Hispaania territooriumid
Esiajalugu.
Neoliitikumi kaljumaalid Liibüas annavad tunnistust sellest, et Põhja-Aafrika kuivades rohtlates elas jääajal küttide-korilaste kultuur.
Nagu näitavad kogu piirkonnas levinud kaljukunst, on suuremas osas Põhja-Aafrikast algselt elanud mustanahalised aafriklased. Ent paistab, et Magrebis ja Alam-Egiptuses elasid valgenahalised aafriklased, kes kõnelesid afroaasia keeli. Pärast Sahara kuivamist rändas enamik mustanahalisi aafriklasi Ida- ja Lääne-Aafrikasse.
Praeguse Sahara piirkonnas tekkis üks esimesi maaharijate ühiskondi. Sedamööda kuidas kõrb laienes, suruti need ühiskonnad Niiluse orgu ning nendest sai alguse Vana-Egiptus.
Põhja-Aafrika ajalugu käsitletakse tavaliselt eraldi Saharast lõuna poole jääva Aafrika ajaloost, sest kõrbe tõttu arenesid nad teineteisest eraldi. Põhja-Aafrika elanikel oli siiski kontakte Kesk- ja Lõuna-Aafrika asukatega. Kaubateed läbisid ka Saharat, kuid kulgesid põhiliselt siiski piki Aafrika ida- ja läänerannikut. Egiptusel olid Niiluse kaudu kontaktid Nuubiaga. Nii kestis see kuni araablaste ekspansiooni ja islami levimiseni.
Antiikaeg.
Põhja-Aafrika kirjapandud ajalugu pärineb põhiliselt Euroopast ja Aasiast, mille asukad puutusid kõigepealt kokku Vahemere ja Punase mere rannikualadega.
Selles piirkonnas oli Etioopia ainuke riik, millel õnnestus kogu ajaloo vältel säilitada iseseisvus (välja arvatud lühem periood Teise maailmasõja ajal.
Põhja-Aafrika Vahemere-ranniku koloniseerisid kõigepealt foiniiklased umbes 1000 eKr, ning Kartaagost, mille nad rajasid 800 eKr, sai kiiresti Vahemeremaade võimsaim jõukeskus.
Allutades berberid, kes moodustasid suurema osa Põhja-Aafrika rahvastikust, said foiniiklased oma võimu alla kogu Aafrika ranniku lääne pool Surti lahte ning saavutasid kontrolli Vahemere-kaubanduse üle. See pani aluse nende tohutule rikkusele.
Kreeklastel omakorda õnnestus kinnitada kanda Egiptuses ja praeguse Liibüa territooriumil, kus nad umbes 631 eKr asutasid Küreene linna, kuid need rannikulinnad olid täiesti isoleeritud kõrbest ega mõjutanud ülejäänud Aafrikat.
Hellenismiajal, kui Aleksander Suur oli rajanud Aleksandria (332 eKr, üritasid Ptolemaiosed ekspansiooni lõuna poole. Selle tulemusel on meie käsutuses pisut andmeid tolle aja Etioopiast.
Võimuvõitlus Vahemere ääres katkes varsti, sest 146 eKr võitis Rooma Kartaagot ning järgmisel sajandil inkorporeeris oma impeeriumi kreeka kolooniad (sealhulgas Egiptuse) ning koguni Kreeka enda.
Rooma ajal Põhja-Aafrika rannikualad õitsesid, ent kuigi roomlased alistasid Fazzāni Liibüas, pidasid nad Saharat ületamatuks tõkkeks, ja keiser Nero katse laiendada impeeriumi Sudaani ja kaardistada Niiluse lätteid ebaõnnestus.
Antiikaegsed teadmised Aafrika kohta leiduvad Ptolemaiose kirjutistes. Teataval määral tundis ta Ida-Aafrika riftivööndi suuri järvi ning ta mainib ka Nigeri jõge. Siiski samastati antiikajal Aafrikat põhimõtteliselt Vahemere rannikualadega.
Europa omandas Põhja-Aafrikale suure tähtsuse alles roomlaste pideva sõja tõttu berberi hõimudega. Järgnesid kristluse levik, vandaalide sissetung umbes 400 pKr ning võimu üleminek Bütsantsile.
Islam.
7. sajandil toimus dramaatiline muutus ning islam vallutas kiiresti Põhja-Aafrika Egiptusest kuni Atlandi ookeani rannikuni ning suundusid oma ekspansiooniga edasi Hispaaniasse.
Kristlus tõrjuti Põhja-Aafrikast täielikult välja, kui mitte arvestada kopti kirikut Egoptuses ning mõningaid piirkondi Nuubias ja Etioopias.
Järgneval kolmel sajandil moodustasid araablased Põhja-Aafrikas väikesearvulise valitseva eliidi. Ent 11. sajandil leidis aset suur araablaste sisseränne, mille tulemusel berberid assimileerusid, kuigi nad olid juba varem suurelt jaolt omaks võtnud araabia kultuuri, sealhulgas islami.
Islam ja araabia kultuur hakkasid levima ka lõuna poole – Saharasse ning kaugemale Kesk- ja Ida-Aafrikasse. Kuni 14. sajandini oli eurooplastel ja Põhja-Aafrika araablastel üsna ebamäärane ettekujutus araabia, pärsia ja india linnadest Ida-Aafrika idarannikul.
Esimesed araablastest vallutajad allusid Bagdadi kalifaadile ning Põhja-Aafrikat valitses kalifaadi vasallidena Aglabiidide dünastia. 10. sajandil tuli Egiptuses võimule Fatimiidide dünastia ning valitses Kairost, mis rajati 968, kogu Põhja-Aafrikat.
Järgnesid Almoraviidide ja Almohaadide dünastia, kuni türklased vallutasid 1453 Konstantinoopoli js 1517 Egiptuse, kust neil oli 1519–1551 kontroll ka Alžeeria, Tuneesia ja Tripoli üle.
Marokos olid berberid 13. sajandil rajanud Mariniidide riigi, mis säilitas oma sõltumatuse türklastest.
Samal ajal kui varased araabia ja mauri dünastiad saavutasid tolle aja kohta kõrge kultuuritaseme, hakkasid muslimid Aafrikat süstemaatilisemalt uurima. Pärslastest vallutajad Egiptuses olid varem Aafrikasse toonud kaameli ning nüüd sai seda kasutada Sahara ületamiseks. Nõnda tekkisid Senegambial ja osalt Nigeril varakult kontaktid araablastega ja berberitega, kuid 11. sajandil rajatud Timbuktu (Tombouctou) võttis islami vastu alles 1591. Sellesse linna jõudis kuulus rändur Ibn Baţţūţah 1352. aastal ning tema reisid Mombasasse praeguses Kenyas ja Kilwasse praeguses Tansaanias annavad meile kõige varasemad teated riiklikest moodustistest Ida-Aafrikas. Araablased said Ida-Aafrika ranniku koloniseerida India ookeani kaudu, kuid Aafrika sisemaal ekspansioon lõunasse peatus tihedate džunglite tõttu, mis ulatusid umbes kümnenda põhjalaiuskraadini.
Viimane suur araabia vallutus Aafrikas oli Nuubia, mis jäi kristlikuks 14. sajandini.
Vahepeal olid araablaste vallutused teinud Vahemere peaaegu araabia sisemereks, kuid 11. sajandil ajasid normannid saratseenid välja Sitsiiliast ja Lõuna-Itaaliast. Edasi püüdsid nad Tuneesiat ja Tripolit rünnates jõudude tasakaalu muuta. Pärast seda tekkis Venezial, Pisal, Genoval ja teistel Põhja-Itaalia linnadel elav kaubavahetus Aafrika rannikualadega.
15. sajandi lõpuks oli peaaegu kogu Pürenee poolsaar mauridelt tagasi vallutatud. Samal ajal kui muslimitest valitsejad ikka veel kontrollisid Granadat, oli Portugal saanud piisavalt tugevaks, et pidda sõda Aafrikas. 1415 vallutasid portugallased Ceuta Aafrika rannikul ning umbes samal ajal hakkas Potugal regulaarselt sekkuma Maroko asjadesse ning Hispaania omandas sadamad Alžeerias ja Tuneesias.
Portugal sai vahepeal (1578) ränga kaotuse osaliseks Abd el Malek I-lt Ksar el-Kebiri lahingus ning selleks ajaks oli Hispaania juba kaotanud suurema osa oma tugipunktidest Aafrikas. Võitudele Marokos järgnesid sisetülid, mille tõttu hispaanlased ja portugallased kaotasid mõju kaubanduse Vahemere-kaubanduse üle.
Kontaktid Euroopa ning muslimitest valitsejate vahel 1600–1900 iseloomustab eelkõige piraatide tegevus, millele vastati vastuabinõudega. Alžeerias ja Tuneesias oli tol ajal tuhandeid kristlastest orje.
Pärast keskaega oli Põhja-Aafrika, välja arvatud Maroko, Osmanite riigii lõdva kontrolli all.
Pärast 19. sajandit koloniseerisid piirkonna Prantsusmaa, Suurbritannia, Hispaania ja Itaalia.


Frantsium.
Frantsium on keemiline element järjenumbriga 87.
Kõik ta isotoobid on radioaktiivsed. Pikima poolestusajaga (21,8 minutit) on isotoop massiarvuga 223. See poolestusaeg on kõige lühem kõigi esimese 105 elemendi seas. Erinevalt elementidest järjenumbriga üle 105, mis on piisavalt vähe uuritud, et poleks võimalik välistada seni avastamata pikema poolestusajaga isotoopide olemasolu, on frantsiumil avastamata pikaealiste isotoopide olemasolu ebatõenäone, mistõttu frantsium on üldse kõige ebastabiilsem teadaolev element.
Frantsium-223 esineb väikeses koguses looduses, kus ta tekib aktiiniumi radioaktiivsel lagunemisel. See poolestusaeg on kõige lühem kõigi esimese 105


1. märts.
1. märts on Gregoriuse kalendri 60. (liigaastal 61.) päev. Juliuse kalendri järgi 16. veebruar (liigaastal 17. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 305 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 01


Raadium.
Kõik raadiumi isotoobid on radioaktiivsed. Pikima elueaga on raadium 226, mille poolestusaeg on 1600 aastat. Looduses esinevad ka isotoobid massiarvudega 223, 224 ja 228.
Omadustelt on raadium leelismuldmetall. Tema tihedus normaaltingimustel on umbes 5 g/cm3 ja sulamistemperatuur on 700 Celsiuse kraadi.


Toorium.
Toorium on keemiline element järjenumbriga 90.
Kõik tooriumi isotoobid on radioaktiivsed. Pikima elueaga on toorium-232, mille poolestusaeg on 14 miljardit aastat. Looduses esinevad ka tooriumi isotoobid massiarvudega 228, 230, 231 ja 234.
Omadustelt on toorium aktinoid. Tema tihedus normaaltingimustel on 11,7 g/cm3 ja sulamistemperatuur on 1755 Celsiuse kraadi.


Protaktiinium.
Protaktiinium on keemiline element järjenumbriga 91.
Kõik protaktiiniumi isotoobid on radioaktiivsed. Pikima elueaga on isotoop massiarvuga 231, mille poolestusaeg on 32 760 aastat. Looduses esineb ka isotoop massiarvuga 234, nimetusega uraan X2, mille poolestusaeg on 6,7 tundi.
Tema tihedus normaaltingimustel on 15,37 g/cm3 ja sulamistemperatuur on 1840 Celsiuse kraadi.


Uraan.
"See artikkel on keemilisest elemendist, planeedi kohta vaata artiklit Uraan (planeet)"
Uraan on keemiline element järjenumbriga 92.
Füüsikalised omadused.
Uraani aatomkaal on 238,0289 g/mol. Aatomi energiatasemetel on elektrone alates sisemisest 2, 8, 18, 32, 21, 9, 2. Välimuselt on uraan hõbevalge metall. Uraan kuulub aktinoidide rühma.
Loodusliku uraani tihedus normaaltingimustel on 19,05 g/cm3. Mitteloodusliku isotoopkoostisega uraanil on tavaliselt teistsugune tihedus. Uraani sulamistemperatuur on 1132 ja keemistemperatuur 1797 Celsiuse kraadi.
Kõik uraani isotoobid on radioaktiivsed. Uraan-235 aatomi tuum lõhustub, kui seda tabab aeglane neutron. Sealjuures eraldub uusi neutroneid, mis võib tekitada ahelreaktsiooni. Ta on ainus looduses olulises koguses leiduv isotoop, millel on see omadus; sellel põhineb ka tema kasutamine.
Uraanist algab radioaktiivse lagunemise rida uraani rida.
Ajalugu.
Uraani avastas 1789 saksa keemik Martin Heinrich Klaproth ja nimetas selle 1781 avastatud planeedi Uraani järgi. Planeet omakorda oli nimetatud jumalate isa Uranose järgi antiikmütoloogiast.
Metallilisena eraldas uraani 1841 Eugene Melchior Peligot.
1896 avastas Henri Becquerel uraanisoolade abil radioaktiivsuse.
Kuni 1940. aastani, mil avastati neptuunium ja plutoonium, oli uraan suurima massiarvuga teadaolev element.
Kui avastati, et radioaktiivsel lagunemisel eraldub palju energiat, hakati välja töötama tuumarelva. 6. augustil 1945 heitis USA tuumapommi Hiroshimale Jaapanis. 60 kilogrammi uraan-235 plahvatusel hukkus 80 tuhat inimest kohe ja 60 tuhat sama aasta jooksul. 9. augustil Nagasakile visatud pomm sisaldas 8 kilogrammi plutooniumi. Ka seal hukkus vähemalt 100 tuhat inimest.
Kaardil näidatud 10 riiki annavad 94% uraani maailmatoodangust
Tänapäeval toodetakse uraani kümnete tuhandete tonnide kaupa aastas, kõige rohkem Kanadas. Suured uraanivarud on USA-s, Kesk-Aafrikas ja Austraalias. Enamikku sellest kasutatakse tuumareaktorite kütusena. 1 nael (umbes 453.6 g) uraani (U3O8) maksis 2001. aastal keskmiselt 7 US$/lb.
Ka Eestis on olemas uraanivarud, seda sisaldab diktüoneemakilt. 1940ndate keskpaigaks olid Eesti uraanivarud praktiliselt ainsad Nõukogude Liidus teadaolevad, mistõttu Sillamäele ehitati suurejooneline uraanirikastamiskombinaat (praeguse ASi Silmet eelkäija), et toota toorainet tuumapommide jaoks. Hilisematel kümnenditel töötas Sillamäe tehas sisseveetaval toorainel.


Kirillitsa.
Kirillitsa ehk kürillitsa ehk kürilliline kiri on slaavi kiri, millel põhinevad vene tähestik ja paljude teiste, põhiliselt õigeusu traditsiooniga slaavi rahvaste ning Venemaa mõju all olnud rahvaste keelte tähestikud. Kirja nimetatakse Kyrillose järgi.


Neptuunium.
Neptuunium on keemiline element järjenumbriga 93.
Kõik neptuuniumi isotoobid on radioaktiivsed. Pikima elueaga on isotoop massiarvuga 237, mille poolestusaeg on 2,14 miljonit aastat.
Tema tihedus normaaltingimustel on 20,25 g/cm3 Ta esineb kõrgematel temperatuuridel veel kahe kristallmodifikatsioonina ja sulab temperatuuril 637 Celsiuse kraadi.


Plutoonium.
Plutoonium (keemiline sümbol Pu) on keemiline element järjenumbriga 94.
Kõik plutooniumi isotoobid on radioaktiivsed. Pikima elueaga on isotoop massiarvuga 244, mille poolestusaeg on 80,8 miljonit aastat ja mida esineb väga väikestes kogustes looduses. Isotoobi massiarvuga 242 poolestusaeg on 373 000 aastat. Isotoobi massiarvuga 239 poolestusaeg on 24 100 aastat ja ka teda esineb väga väikestes kogustes looduses; see on ka praktikas kõige olulisem plutooniumi isotoop. Teised olulised isotoobid on massiarvudega 238, 240 ja 241.
Ta esineb mitme kristallmodifikatsioonina, mis võivad temperatuuri või rõhu muutumise tõttu üksteiseks üle minna. See asjaolu raskendab plutooniumi töötlemist.
Samuti raskendavad plutooniumi töötlemist tema keemiline aktiivsus (reageerib õhuhapnikuga, kõrgemal temperatuuril süttib kergesti ja põleb õhus), tema radioaktiivsus ja seetõttu ka mürgisus ning võimalus kriitilise massi tekkeks. Plutoonium sulab temperatuuril 639 Celsiuse kraadi.
Plutoonium on uraani kõrval üks levinuimad tuumapommide valmistamise algmaterjale. 9. augustil 1945 Nagasakile heidetud pomm oli plutooniumipomm. Looduses plutooniumi suurtes hulkades ei leidu, küll aga tekib plutooniumit tuumaelektrijaamas uraani isotoopide lõhustumisel. Seepärast võib tuumaelektrijaamu vaadelda kui plutooniumivabrikuid, mis suudavad toota toorainet tuumarelvatööstusele.


Kuurium.
Kuurium (ladina "Curium") on keemiline element järjenumbriga 96.
Ta on nime saanud Marie ja Pierre Curie järgi.
Kuurium on sünteetiline element, mida saadakse mh plutooniumi pommitamisel alfaosakeestega (heeliumiioonidega). Kuid peamine kuuriumi saamise viis on plutooniumi, esialgu uraani pommitamine neutronitega pikka aega ja suurel hulgal.
Kõik kuuriumi isotoobid on radioaktiivsed. Neist pikima elueaga on isotoop massiarvuga 247, mille poolestusaeg on 15,6 miljonit aastat.


Osaliselt järjestatud hulk.
Osaliselt järjestatud hulk on hulk "P", millel on defineeritud binaarne seos ≤ (osaline järjestus), mis on refleksiivne, transitiivne ja antisümmeetriline, ehk teiste sõnadega, hulga "P" mis tahes elementide "a", "b" ja "c" puhul kehtivad tingimused
Lineaarselt järjestatud hulka nimetatakse ka ahelaks. Enamik klassikalisi järjestusi on küll lineaarsed, kuid hulkade järjestus, mis tekib sellest, et üks hulk võib olla teise alamhulk, ei ole lineaarne.
Taust ja motiveering.
Järjestusi kohtab kõikjal, vähemalt matemaatikas ja selle naabervaldkondades, näiteks informaatikas. Kõige esimene järjestus, millega puututakse kokku juba algkoolimatemaatikas, on naturaalarvude järjestus ≤. See intuitiivne mõiste on hõlpsasti ülekantav teistele arvuhulkadele, nagu näiteks täisarvudele ja reaalarvudele. Ettekujutus, et üks arv on teisega võrdne või teisest väiksem, on üks põhiline arvudega seotud intuitsioon üldse (kuigi tavaliselt pakub huvi ainult kahe arvu vahe, mis järjestusega pole kindlaks määratud). Teine igapäevane näide on sõnade tähestikuline järjestus sõnastikus.
Ülalmainitud järjestustel on üks eriomadus: iga elementi saab võrrelda mis tahes teise elemendiga, ehk teiste sõnadega, ta on teisest suurem, teisest väiksem või teisega võrdne. See nõue ei ole siiski alati soovitav. Üks tuntud näide on hulkade järjestus, mis seisneb selles, et üks hulk võib olla teise alamhulk. Kui kõik ühe hulga elemendid on ühtlasi teise hulga elemendid, siis võib öelda, et esimene hulk onteisest hulgast või teise hulgaga väiksem või võrdne. Kuid on hulki, mida ei saa teineteisega sel kombel võrrelda, sest kummaski on elemente, mis teises puuduvad. Seega on tegemist osalise järjestusega, mitte täieliku ehk lineaarse järjestusega nagu ülaltoodud näidetes.


Willendorfi Venus.
Willendorfi Venus jääskulptuurina Tallinnas Kadrioru pargis, veebruar 2008.
Willendorfi Venus on naisekujuke, mille avastas 7. augustil 1908. aastal paleoliitikumi asulakohast Willendorfi linna lähedalt Austriast Wachau piirkonnast arheoloog Josef Szombathy.
Avastamine.
Kuju leiti Aurignaci ajastu lössilasundist terrassilt, mis on Doonau jõest 30 meetrit kõrgemal.
Kujukese avastamisest teatas esimesena Yale'i Ülikooli antropoloog George Grant MacCurdy (1863–1947), kes juhtus suvel 1908 Viinis olema. Szombathy oli talle seda kujukest näidanud.
Päritolu.
1990. aasta hinnangul, mis põhineb stratigraafial, on kujuke nikerdatud umbes 24 000...22 000 eKr.
Algul arvati, et kuju on pärit ajast umbes 15 000...10 000 eKr, umbes samast ajast mis Lascaux' koopamaalid. 1970. aastatel nihutati dateeringut tagasi ajale 25 000...20 000 eKr ning 1980. aastatel koguni 30 000...25 000 eKr.
Väga vähe on teada selle päritolust, valmistamise viisist ja kultuurilisest tähendusest. Tõenäoliselt kasutati ränikivist tööriistu. Materjal ei olnud kohalik ja võib-olla oli ta ka nikerdatud mujal.
Kirjeldus.
Willendorfi Venuse pikkus on 11,1 cm või 11,25 cm või 11,9 cm. Ta on nikerdatud poorsest lubjakiviooliidist, mis ei ole kohalikku päritolu, ja õrnalt värvitud punase ookriga (algselt oli värvitud paksu värvigs). Tal on väga huvitav kuju. Ta näib kujutavat väga rasket, rasvavoltidega alasti naist, kellel on aga väga peened käsivarred, mis katavad tohutuid täidlasi rindu. Häbe on väga rõhutatud. Istmik on lai. Nägu ei ole näha, sest see on kaetud millegagi, mis meenutab patse või lokke. Randmetel on sakilised käevõrud.
Jalgade kuju ei võimaldaks tal oma jalgadel seista. Sellepärast on arvatud, et teda ei tulnud ainult vaadata, vaid ka käes hoida.
Nimi ja tõlgendus.
Pisut üleolevat hüüdnime, mis vihjab selle rasvunud, rõhutatud viljakusega kujukese võrdlusele Venusega, ei ole kõigile uurijatele vastuvõetav. Asjaundjad ei taha teda samastada ka paleoliitilise Vana-Euroopa Emakese Maaga, Gaia-taolise jumalannaga. Tema tüsemus võib tähendada kõrget staatust küttide-korilaste ühiskonnas: peale ilmse viljakuse viitab see turvalisusele ja edukusele.
Asukoht.
Willendorfi Venus asub praegu Viini Loodusloomuuseumis ("Naturhistorisches Museum"). Originaali peetakse nii väärtuslikuks, et pikka aega eksponeeriti ainult koopiat. Nüüd on ekspositsioonis spetsiaalne aardevitriin.
Maine.
Tegemist on Austria tuntuima paleoliitikumi leiuga ning kõige tuntuma esiaegse inimfiguuriga.
Et tegemist on vanima tuntud naise- (ja üldse inim)figuuriga, siis sai temast omamoodi Ürg-Eeva, esimene naine. Ta kujundab meie ettekujutust esiaja kunstist.
Venuse-kujukesed.
Pärast Willendorfi Venuse avastamist ja sellele nime andmist on avastatud mitu sarnast kujukest, mida nimetatakse Venuse-kujukesteks. Samast kohast on leitud mammutikihvast kujukesed Venus II ja Venus III. Venus II on võib-olla lõpetamata 22,5 cm kõrgune naisekujuke. Veenus III on 9 m kõrgune ovaalne keha.


Filoloogia.
Filoloogia on teadus, mis uurib keelt ja kirjandust. Filoloogia põhiharud on keeleteadus (lingvistika), kirjandusteadus ja folkloristika (rahvaluuleteadus). Uuritavate kultuuripiirkondade alusel eristuvad kulturoloogiaga piirnevad alldistsipliinid nagu klassikaline filoloogia (Antiik-Kreeka ja -Rooma), orientalistika (Lähis- ja Kaug-Ida), romanistika, germanistika, fennougristika jts. Üksikuid keeli ja rahvaid käsitlevad nt inglise filoloogia, vene filoloogia, eesti filoloogia jts.
Algselt mõisteti filoloogia all klassikalist filoloogiat. Teistesse kultuuripiirkondadesse laienes filoloogia alles pärast renessanssi. Alates põhiharude iseseisvumisest 18.-19. sajandil kasutatakse terminit "filoloogia" eelkõige nende ühisnimetajana või interdistsiplinaarsete uurimuste tähistamiseks.
Filoloogiaga tegelevat inimest nimetatakse filoloogiks.


Essee.
Essee on mittefiktsioonilise kunstilise proosa žanr, milles esitatakse üldarusaadavaid arutlusi filosoofistel, poliitilistel, teaduslikel, religioossetel jm üldhuvitavatel teemadel isikupärasest, subjektiivsest vaatenurgast ja ilukirjandusele omases nõudlikus stiilis. Essee ei ole filosoofiline teos ega teaduslik töö, vaid kirjandusteos, mistõttu selle hindamisel on määravad nimetatud kirjanduslikud kvaliteedid, mitte filosoofiline ja teaduslik pädevus ning rangus. Esseede kirjutajaid nimetatakse esseistideks.
Žanr on saanud nime Michel de Montaigne'i teose "Essais" (1580) tiitellehe järgi
ja tähendab katset (katsetust). Essees teeb inimene katset tabada tõde ühekorraga, tervikuna. Essee ei pretendeeri aga kogu teema ammendamisele ega terviklusele vormis. Essee ei kirenda tsitaatidest ja märkustest. Esseistlik meetod on eksperimentaalne viis läheneda ainesele ning vaadelda seda eri vaatepunktidest. Kõige tähtsam ei ole pakutav arutlusaine, vaid mõtete areng lugeja silme all. Essee puhul hinnatakse autori vaimset mõttelendu ja sisemist vabadustunnet. Esseed iseloomustab teatud kergus, stiililine lihvitus, arusaadavus ja ka meelelahutuslikkus. "Ta ei pretendeeri ortodoksiale, ta on pigem mäng."
Olulist ootamatutest vaatenurkadest näitava žanrina on essee oma ilukirjanduslikkusele lähedaste kvaliteetidega läbi ajaloo olnud prestiižne. Tänapäeval on essee mõiste mõneti hägustunud, esseeks kaldutakse nimetama ka tavalist ajaleheartiklit või igasugust kujundliku ütlemisega kirjutist, ehkki see võib olla mandnud stiliseeritud ja estetiseeritud lobisemiseks.
Esseesid on eristatud pikkuse järgi. Lühiessee pikkus võib alata 500 sõnast, pikemas essees on 2000–4000 sõna või veelgi rohkem. Eristatakse ka prantsuse stiilis esseesid, mis on oma eesmärkidelt ja stiililt tihti lähedasemad följetonile, ja inglise/ameerika stiilis akadeemilisi esseesid, mis on ranges arutlevas laadis, kriitilised ja argumenteerivad ning sageli pikemad.
Ajalugu.
Francis Baconi (1561–1626) kaudu levis Montaigne'i antud nimetus "essee" Inglismaa nn moraalsetesse nädalalehtedesse. 18. sajandil oli essee Inglismaal üks juhtivaid ajakirjandusžanre, ajakirjandusest kandus see ka ilukirjanduse valda ning ilukirjanduse osana mõistetuna uuesti prantsuse kirjandusse ja levis ka ameerika, saksa ja hispaania kirjanduses.
Maailmakuulsad esseiste: Gotthold Ephraim Lessing, Johann Gottfried von Herder, Thomas Carlyle, Henry David Thoreau, Bertrand Russell.
Eesti.
Eesti tuntumaid esseiste on Friedebert Tuglas, Johannes Semper, hilisemal ajal Jaan Kaplinski, Fanny de Sivers, Ilmar Vene, Mihhail Lotman, Marek Tamm, Linnar Priimägi jt.


Hahk (perekond).
Hahk ("Somateria") on lindude perekond haneliste seltsi partlaste sugukonnast.


Suuremõisa park.
Suuremõisa park lossi poolt vaadates
Suuremõisa park on Hiiumaa kõige suurem ja esinduslikum park, mis asub Suuremõisa külas ümber Suuremõisa lossi. Pargi pindala on 45 hektarit.
Pargi asutas krahvinna Ebba Margareta von Stenbock (1704-1775) (sünd. De la Gardie) 1755. aastal lossi ehitamise ajal. Algselt kavandati park baroksena ning lossile lähem osa (terrassid, teed ja tiigid) kujundati korrapärasena. Vanim osa pargist asub peahoone taga, idas ning see on piiritletud paari meetri kõrguse punase katusekiviga kaetud müüriga, läänes on müür suures osas hävinud. Hiljem korrapära taotlusest loobuti ehk põhiosa pargist on inglise stiilis.
Põhiosa pargist asub lossi esiküljel, lossist läänes. Park on üldiselt tasane, erandiks väike küngas tiikide vahel, kus asus kunagi Baabeloni-nimeline suvemajake. Nimi tulenes mäekesel olevast paviljonist (kohalikus murdes oli see "babiljon"). Tiigid on allikatoitelised ja eraldavad õunapuuaeda muust pargist. Tiikides on ka kalu kasvatatud. Lossist läänes läbib pargi põhjast lõunasse Suuremõisa jõgi. Jõest läänes ulatub kuni Salinõmme teeni metsapark.
Pargis kasvab poolsada liiki puid ja põõsaid, sealhulgas Eesti kõrgeim euroopa nulg ("Abies alba"), mille kõrguseks mõõdeti 2000. aastal 36 meetrit, Eesti kõrgeimad sitka kuused (15 meetrit) ja Eesti kõrgeimad jaapani lehised (15 meetrit). Suurim saar on 32 meetrit kõrge ja 2,2 meetrit ümbermõõdus. Suurim jalakas on 25 meetrit kõrge ja 2,1 meetrit ümbermõõdus. Suurim pärn on 21 meetrit kõrge ja 2,4 meetrit ümbermõõdus. Pargis on tamme-, hobukastani- ja vahtraalleed. Pargis kasvavad valge mänd, alpi seedermänd, palsaminulg, valge nulg, põhjatamm ja kanada kuusk.
Käina suunas kulgeb piki vana maanteed mitme kilomeetri ulatuses sanglepa-allee, mis ei kuulu pargi koosseisu.
Alates 1959 on Suuremõisa park looduskaitse all.


Rootsi aeg.
Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsi suurvõimu ajastul Rootsi kuningriigile.
Tinglikult kestis Rootsi aeg 1629–1699; selle algus ja lõpp on siiski vaieldav. Üldjoontes loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille lõppedes jäi Eestimaa Rootsi võimu alla.
Rootsi aja lõppu on ajaloolased dateerinud erinevalt. "De facto" peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla, "de iure" aastat 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki rahu loetakse Põhjasõja lõpuks.
Kolmanda seisukoha järgi lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. Üldisemalt nimetatakse Rootsi aega ka Rootsi-Poola ajaks, kuna enamik Eestimaa oli jaotatud Rootsi ja Poola riikide vahel ning Põhja-Eestis (Eestimaa kubermang) oli Rootsi ja Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermang) Rzcezpospolita võim.
Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis Balti erikorra osana osaliselt isegi kuni 19. sajandi lõpuni.
Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis.
Rootsi kuningriik ja dominioonid 1658. aastal.
Eesti alad.
Pärast Liivi sõda olid Eesti alad jaotatud Poola, Rootsi ja Taani vahel. Veel aastaid kestis sõjategevus Poola ja Rootsi vahel.
Poola aeg Lõuna-Eestis – Rootsi aeg Põhja-Eestis – Saaremaa Taani riigi osana
Rootsi aja algus.
Aastal 1629 sõlmiti Preisimaal Altmargi külas (praegu Stary Targ Poola Vabariigis) vaherahu (Altmargi vaherahu), millega Poola loovutas kõik Väina jõest ülespoole jäävad Liivimaa hertsogkonna alad Rootsile.
Saaremaa oli veel esialgu Taani valduses. Aastail 1643 – 1645 peeti Taani ja Rootsi vahel sõda, mille tulemusena kaotaja loovutas Brömsebro rahuga Saaremaa Rootsile. Seega oli kogu eestlaste maa läinud Rootsi riigile.
Rootsi kuningriigi valitsusalad.
Läänemereprovintsidega piirnesid veel kagusuunal Ingerimaa kubermang ja põhjas Soome suurvürstiriik, mis kuulusid samuti Rootsi kuningriigile.
Eestimaa provints.
1634. aastal Gerhardus Mercatori ja J. Hondi atlases avaldatud Eestimaa kaart
16.-18. sajandil Põhja-Euroopas kehtinud Rootsi võimu kehtestamisele Eestimaal eelnes Liivi sõda (Vene-Liivi sõda) ning juriidiliselt toimus Rootsi ülemvõimu kehtestamine, kui Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa aadlikud 1561. aasta (4. juunil) ning Tallinna linna (6. juunil) andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningas Erik XIV-le. Rootsile kuuluvatest Põhja-Eesti aladest: (koos Hiiumaaga) neljast maakonnast (Läänemaast, Harjumaast, Järvamaaat, Virumaast) moodustati Eestimaa ehk Eestimaa provints, mida vahel ka Eestimaa hertsogkonnaks nimetati, kuna maade omandamisega omandas Rootsi kuningas Eestimaa hertsogi tiitli. Provintsi keskus oli Tallinnas. Esimeseks Eestimaa kuberneriks ja Rootsi kuninga asemik – Rootsi asehaldur Tallinnas, määrati 1561. aastal vabahärra Lars Ivarsson Fleming.
Liivimaa provints.
Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa ehk Liivimaa provints, keskusega Riias, kuhu kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi.
Eesti alalt kuulusid Liivimaa kubermangu Pärnu ja Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad, hõlmates kogu Lõuna–Eesti mandriosa.
Saaremaa provints.
Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma (algselt Taani ja hiljem Rootsi) asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem.
Riia ja Tallinna linn.
, "Rootsi asehaldurid Tallinnas"
Ingerimaa.
Narva linnast sai Rootsi Idaalade pealinn ning lahutati Eestimaa kubermangust ja liideti Ingeri kubermanguga ning Ingerimaa, Eesti ja Liivimaa kuulusid Rootsi kuningriigi valduste hulka ühisnimetajaga Läänemereprovintsid ehk Idamereprovintsid ("Östersjöprovinserna", "Baltiska provinserna").
Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliwa rahuga seni Kuramaale kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa alla. Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel, selline jaotus püsis 1917. aastani.
Idaprovintside valitsemine.
Eesti– kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli Rootsi kuninga poolt määratud ning talle vahetult alluvad Eestimaa ja Liivimaa kindralkuberner, kes elasid vastavalt Tallinnas Toompeal ja Riias.
Vastavalt 1634. aasta Rootsi „valitsemiskorraldusele” ("regeringsform") oli kuberneri ametiaeg kolm aastat, mille möödudes tuli 1. juuniks ilmuda Stockholmi aru andma. Kuningas võis ametiaega pikendada.
Kindralkubernerid olid oma haldusalal sõjaväe kõrgemad juhid (v.a välivägedesse puutuvates küsimustes); nad korraldasid ja jälgisid piirkonna sõjaliste kaitserajatiste ehitamise ja seisukorra üle; piirkonnas asuvate sõjaväeosade moonaga varustamise üle; korraldasid piirkonnas sõjaväeosade liikumist ja transporti; nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnikke, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest, sisse- ja väljareisivate isikute kontrolli (nn passide alusel), maksude laekumise, reduktsiooni läbiviimise, linnade käsitöö ja kaubanduse edendamise ning kiriku- ja kooliasjade eest. Kindralkuberneri juures tegutses nõuandva organina kohaliku rüütelkonna maanõunike kolleegium ja harilikult kohalikest aadlikest valitud asekuberner.
Põhja-Eesti tugev aadliomavalitsus leidis tollal ja edaspidigi Rootsi kuningriigi keskvõimu poolt aktsepteerimist, hiljem liidetud Liivimaad kohtles Rootsi võim teisiti. Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna linna alistumist Rootsile käsitati vabatahtliku sammuna, ent Liivimaa oli Rzeczpospolitalt vallutatud territoorium, mille puhul ei peetud vajalikuks aadliga samal määral arvestada. Rzeczpospolita võimu ajal õiguslikult ja majanduslikult allasurutud Liivimaa aadel lootis Eestimaa seisuste õigusliku seisundi laienemist ka Lõuna-Eestile — sellele vihjavaid lubadusi olid, enne piirkonna vallutamist jaganud varasemad Põhja-Eestit valitsenud Rootsi kuningad. Kuid Gustav II Adolf kinnitas 1629. aastal Liivimaa aadli privileegid vaid osaliselt, Rootsi riik laskis käest oma majandusliku ja sellest tulenevalt ka poliitilise positsiooni Liivimaal, annetades suurema osa maadest eravaldusse (peamiselt riigi ees teeneid omavale Rootsi kõrgaadlile).
Rootsi riigi seisuste esindusel — Rootsi riigipäeval — Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlil esindust ei olnud.
1584. aastal ühendati Rootsi valdused Põhja-Eestis üheks provintsiks — Eestimaa hertsog- ehk vürstkonnaks. Eesotsas oli asehaldur, keda nimetati ka kuberneriks, eriti alates 17. sajandi algusest. Provints jagunes seitsmeks linnuselääniks Tallinn, Paide, Rakvere, Narva, Haapsalu, Koluvere ja Lihula, mida juhtisid asehaldurid: Rootsi asehaldurid Tallinnas, Paide, Rakvere, Narva, Haapsalu asehaldurite loend, Koluvere ja Lihula. Ühtaegu jagunes maa, eriti aadli omavalitsuse alal, Harju, Viru, Järva ja Lääne maakonnaks.
Rootsi aja lõpus, reduktsiooni ajal 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva – eestlaste ja lätlaste – elualale. Distriktid moodustati eesmärgil vähendada baltisakslaste rüütelkondade mõjuvõimu. Vene aja alguses distriktid kaotati.
Rüütelkonnad.
Kõrvuti kindralkuberneri ja teiste Rootsi riigiametnikega omasid Eesti– ja Liivimaal võimu ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused. Eesti– ja Liivimaa rüütelkonna kõrvale moodustas eraldi rüütelkonna algselt Taani valduses olev Saaremaa, mis jäi püsima ka pärast Saaremaa liitmist Rootsiga.
Rüütelkonnad koondasid Liivimaa aadliseisusest maavaldajaid, pidasid kohalikku Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklit, kaitsesid nende õigusi Rootsi võimude ees ning lahendasid samal ajal kõiki kohalikke küsimusi, mis ei kuulunud otseselt kuninga ja tema poolt seatud kindralkuberneri huvisfääri. Rüütelkonnad käisid koos maapäevadel ("Landtag"), mis toimusid keskeltläbi iga kolme aasta tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju alaliselt tegutseva organina maanõunike kolleegiumi 12 (Saaremaal 6) maanõunikku ("Landrat"), kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluaegsesse ametisse.
Kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, siis igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamisega tegelesid Eestimaa rüütelkonna peamees ja Liivimaa rüütelkonna maamarssal. Uued maanõunikud valitigi enamasti endiste rüütelkonna peameeste ja maamarssalite hulgast.
Baltisakslased ja Rootsi aadelkond.
Pärast 1561. aastal Liivimaa vallutamist Poola poolt asutati seniste ordu maavalduste asemel riigimõisad, mis anti valitsemiseks Poola kuninga poolt valitud Poola ja Leedu päritolu aadlikele, Liivimaa vallutamise järel aga Rootsi-Poola sõja tulemusel andis Rootsi kuningas need maavaldused (staarostimõised) Rootsi kõrgaadlile. Kuningas Gustav II Adolfi ja kuninganna Kristiina ajal said sellised perekonnad nagu Oxenstierna, De la Gardie, Fleming ja Gyllenhielm võimsad läänistused Läänemere provintsides. Enam silma paistnud perekond oli Rootsi ajal Eestis De la Gardie suguvõsa, kellest kolm põlvkonda tegutses Eestis, teine rootsi päritolu aadliperekond, kes võib end võrrelda De la Gardiedega, on Stenbockid.
, "Liivimaa rüütelkond", "Saaremaa rüütelkond"
Kohtud ja korrakaitse.
Eestimaal esindasid madalamat kohtuvõimu adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli pagenud talupoegade kinnivõtmine ja tagasisaatmine, talupoegade poolt toime pandud kuritegude uurimine ja süüdlaste karistamine. Kohtunikud valiti ametisse kohalike mõisnike hulgast.
Maakondade tasandil tegutsesid Eesti– ja Saaremaal meeskohtud ja Liivimaal maakohtud, mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju.
Kõrgeimaks kohtuinstantsiks oli Eestimaal Eestimaa Ülemkohus Tallinnas ja Liivimaal, kuni 1703. aastani Tartus asunud Tartu õuekohus ning pärast 1703. aastal Riiga üleviimist Liivimaa Õuekohus, kus arutati raskemaid kuritegusid ja aadlike kohtuasju.
Iga kohtuotsust võis kaevata edasi Rootsi kuningale, kes suveräänina oli ka viimane kohtuinstants.
, "Liivimaa kubermangu kohtukorraldus"
, "Liivimaa kubermangu korrakaitse"
Rahvastik.
Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. 1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma.
Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid.
17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid Lõuna–Eestis koguni 17% talurahvast.
Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, kust saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti Ida–Eestis.
Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid soomlased, kes asusid eriti arvukalt Viru– ja Harjumaale, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette küladesse. Rohkesti asus soomlasi ka Põltsamaa ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid Eesti riigivõimud, osalt lahkusid nad Soomest sõjaväekohustuse eest. Algul keelasid Rootsi kuningad Eestisse rännanud soome ja rootsi talupoegi pärisorjastada. Ajapikku selline suhtumine vähenes ja ka uustulnukail tuli hakata kandma raskeid mõisakohustusi. Võrdluseks – Rootsimaal ei olnud talupojad pärisorjuses ning ei kuulunud isiklikult aadlikele ega Rootsi riigile, vaid kasutasid riigile või aadlikele kuuluvaid maid (natuura või rahalise) tasu eest.
Kolmanda suure uustulnukate grupi moodustaid lätlased, keda asus rohkesti elama eelkõige Valga ümbrusse.
Kokku elas Rootsi aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt 10 võõrrahva liikmeid; lisaks nimetatuile veel poolakaid, sakslasi, leedukaid, rootslasi, ungarlasi ning isegi hollandlasi ja šotlasi.
Mõningaid tagasilööke rahvaarvu pidevale kasvule tingisid Vene–Rootsi sõja sündmused ja 1656.–1658. aasta katk. Nende tõttu rahvastiku kasv küll ajutiselt pidurdus, kuid 1695. aastaks arvatakse Eestis olevat olnud isegi veidi üle 350 000 inimese.
Luterlik kirik.
Rootsi riik asus talupoegadele aktiivselt luterluse põhitõdesid tutvustama. Kirikutes ja kabelites hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi.
Kirikute juures hakati talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama köstrid (kirikuõpetajate abilised). Lugemisoskus hakkas levima, kuid vaevaliselt, sest köstreid oli vähe ja nendegi haridus oli puudulik.
Liivimaa koolihariduse edendamises, rahvakirjanduse väljaandmises ja kiriku organisatsioonilises kindlustamises olid suured teened ka Liivimaa vaimulikkonna eesotsas seisnud kindralsuperintendendil Johann Fischeril.
Koguduse elu jälgimise kõrval hakati tähelepanu pöörama ka koolide asutamisele. 1645. aastal kehtestati kogu Põhja–Eestis katekismuse– ja aabitsaõpetuse nõude. Igas kihelkonnas tuli ametisse palgata köster ja tema ülalpidamiseks eraldada köstrimaa.
Hakati ka vaimulikku kirjandust eesti keelde tõlkima. Rahva seas kõneldava keele murdeerinevuste tõttu anti raamatuid välja eraldi lõunaeesti ja põhjaeesti keeles. Alustati piibli tõlkimist, kuid täismahus ilmus see alles 1739. aastal.
Tartu ülikool.
Eesti hariduse edendamisel oli oluline tegelane kindralkuberner Johan Skytte, kes oli Rootsi kuninga Gustav II Adolf kasvataja ja hiljem Uppsala ülikooli kantsler. Tänu temale loodi 1630. aastal Tartus Akadeemiline Gümnaasium. 1631. aastal esitas Skytte kuningale palve muuta Tartu gümnaasium ülikooliks.
1632. aastal avati kuningas Gustav II Adolfi korraldusel Tartu ülikool, millest sai esimene kõrgem õppeasutus Eestis. Eestlastest üliõpilasi sellel ajal veel ei olnud, õppuriteks olid sakslased ja rootslased, vähemal määral ka soomlased.
Juba 1641. aastast pärinevad ka esimesed kindlad teated esimese eestikeelse aabitsa väljaandmise kohta.
Rahvakoolid.
Talupoegade jaoks otsustas Rootsi riik sisse seada rahvakoolide süsteemi.
Eestimaa provintsiaalid otsustasid 1655. aastal, et igas kihelkonnas peab olema ametis koolmeister. 1675 nähti ette koolimajade ehitamist, ent selleks puudusid veel nii majanduslikud tingimused kui vastava ettevalmistusega inimesed. Hakati nõudma, et koguduste juures töötaksid ka kooliõpetajad. Seda nõuet oli aga raske täita, sest eesti keelt valdavaid kooliõpetajaid peaaegu polnud. Esimesed kindlad andmed talurahvakoolide kohta Harjumaal pärinevad 1680. aastatest. Eesti rahvakooli alguseks võib lugeda aga alles 1686. aastat, sest siis hakati teadlikult riikliku poliitika tulemusena kooliharidust andma ka lihtrahvale.
Hariduse andmise kaugem eesmärk oli pöörata rahvas evangeelsesse usku, sest luterluse põhimõtete järgi pidi iga koguduseliige olema ise suuteline pühakirja ning muud vaimulikku kirjandust lugema.
Olukord hakkas paranema pärast õpetajate seminari loomist. Forseliuse õpetajate seminari ajast on teateid juba 41 talurahvakooli tegutsemisest, enamik neist koolidest paiknes Lõuna–Eestis.
Bengt Gottfried Forseliuse mälestuskivi Harju-Madisel.
Õpetajate seminar.
Harjumaalt, rootsi pastori perest pärit Bengt Gottfried Forseliusel rajas 1684. aastal Tartu lähedale Piiskopimõisa (Papimõisa) kuninga nõusolekul õpetajate seminari. Seminari asusid õppima peamiselt ümberkaudsete kihelkondade poisid, kellest said koolmeistrid ja köstrid.
Õpiaeg koolis oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks oli kooli asutaja Forselius. Oluline oli sorav lugemine ning usuõpetus, veidi õpiti ka raamatuköitmist, kirikulaule, arvutamist ehk rehkendamist ja saksa keelt.
Et õpperaamatuid ei olnud, kirjutas Forselius ise 1686. aastal aabitsa, mille järgi lugemist õpetas. Vihikuid veel ei tuntud, kirjutati paberilehtedele, mida õpilased hiljem ise raamatukesteks köitsid.
Forselius hakkas kasutama ka uut lugemismeetodit. Kooris veerimise asemel luges üks poiss loo valjusti ette, teised jälgisid teksti. Tema soovitusel õpiti lugemist tähti valjusti hääldades ja häälikuid sõnadeks kokku öeldes. See oli lugema õpetamisel uus võte ja andis häid tulemusi.
Forseliuse seminar polnud kunagi eriti jõukas, kuid visa tööga saadi raskustest üle. Forseliust aitasid töös andekamad õpilased, kes abistasid mahajääjaid.
Suuri raskusi tegi koolile aga õpilaste saamine, sest mõisnikud ei lubanud lapsi kooli saata. Haridus tegevat inimesed targaks ja kihutavat mässama. Teised ütlesid, et eestlased olevat orjadeks loodud ja pidavat neiks jääma. Mõisnikud lugesid kooliharidust lausa kahjulikuks ja püüdsid Forseliust lausa takistada. Pikkade palvete ja läbirääkimistega läks Forseliusel siiski korda saada õpilasi. Et haridustööd mõisnikkude poolt ära ei keelataks, püüdis Forselius leida kuningalt oma tööle toetust.
Abi saamiseks pöördus Forselius 1686. aasta sügisel Rootsi kuninga poole. Ta võttis kaasa kaks oma andekamat õpilast – Ignatsi Jaagu ja Pakri-Hansu Jüri ja viis nad kuningas Karl XI ette Stockholmi. Poisid oskasid kuningakojas vastata kõigile keerukatele küsimustele. Kuningas jäi õpetaja ja õpilaste saavutustega rahule ning kinkis kummalegi poisile kuldraha.
Selle reisi tulemusena saadi kuningalt luba koolide ehitamiseks Harju-Madise ja Risti kiriku juurde. Ühtlasi sai riigikontor korralduse eraldada mõlema kihelkonna sissetulekuist koolmeistrite ülalpidamiseks 50 hõbetaalrit.
1687. aasta suvel pandigi mõlema kooli ehitus käima. 1687. aasta sügisel sai Risti kiriku pastor Gabriel Herlin kokku 25 õpilast. 1688. aasta suveks oli Arul koolis käinud juba 75 poissi, lugeda oskajate arv oli aga suurem – Harju-Madisel kokku 60 ja Ristil 84, sest lugemise selgeks saanud lapsed asusid teisi õpetama, üksteist olla õpetatud koguni karjas käies.
1688. aastal sõitis Forselius taas Stockholmi, kus ta määrati Eesti– ja Liivimaa talurahvakoolide inspektoriks ning talle anti luba koolide asutamiseks kõikjal, kus tarvis.
Tagasiteel hukkus Forselius sügistormis ja koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse.
Nelja aasta jooksul oli seminari õpetust saanud esialgse ettevalmistuse 160 peamiselt eesti rahvusest kooliõpetajat.
Kuigi seminari lõpetajaile muretseti kooliõpetaja- ja köstrikohad, polnud õpetaja seisukord sugugi kerge. Koolimajade aset täitis tihti lihtne rehetuba. Ka ei makstud õpetajale palka. Ta sai küll prii korteri ja kooliajal mõisa või kirikumõisa perelauas süüa. Suvevaheajaks läks ta näiteks oma vanemate poole ja tegi seal põllutööd.
1687. aastaks oli Liivimaa maapäev otsustanud, et igasse kihelkonda peavad mõisnikud laskma ehitada kooli ja maksma sealsele koolmeistrile palka. Aga sellest hoolimata koolide ehitamine edenes visalt ja õppetöö toimus tavaliselt rehetoas.
Rahvakoolid pärast seminari.
Riigivõim hakkas kooliküsimustega tõsisemalt tegelema 17. sajandi lõpul. Siis nõudis kuningas, et kõikide kirikute juurde oleksid ehitatud koolid ja rahvale õpetataks ristiusku. Seadustest hoolimata ei edenenud koolide ehitamine, kuid lugemisoskuse omandamiseni jõuti ka koolideta kihelkondades. Põhja–Eestis jäi koolide arv ja lugemisoskuse tase Lõuna–Eestist maha. Lõuna–Eesti koolivõrk püsis ka peale Forseliuse hukkumist.
Aadlike seas püsis teatav vastuseis talupoegade hariduspüüdlustele, kuid sellest hoolimata olid koolid peagi olemas enamikus Liivimaa Eesti ala kihelkondades. 1687–1688. aasta talvel õpetasid Forseliuse kasvandikud juba peaaegu kõigis Mandri–Eesti maakondades. Seda võib lugeda üldise lugemisõpetuse alguseks Eestis.
Forseliuse rajatud koolis oli tähtsal kohal õpetaja seletus ja õpilaste iseseisev lugemine. Esikohale seati huvi äratamine õpetuse vastu. Et lugema õppimine toimus Forseliuse uuendatud, lihtsustatud meetodil ja tema koostatud aabitsa järgi, saadi lugemine mõne kuuga esimesel õppeaasta jooksul. Aabitsas oli ka araabia ja rooma numbreid, mistõttu hakati varsti pisut matemaatikatki õpetama. Põhiliselt tehti seda juhul, kui lapsevanemad soovisid ja selle eest tasusid. Vanemate soovi korral õpetati ka kirjutamist.
Koolide kõrval oli lugemisoskuse omandamisel oluline ka koduõpetus. Edaspidi hakatigi koolidesse nõudma eeskätt neid lapsi, keda kodus ei suudetud õpetada. Rootsi aja lõpuks oli eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge.
Koolis käisid ainult poeglapsed. Tänu kooliskäijatele poistele õppisid kodudes ka õed-vennad lugema.
Laste koolitulek sõltus põllutöödest ja kasutatavatest ruumidest. Algul toimus õppetöö 3–4 kuud aastas. Õppimine võis alata, kui välitööd olid lõppenud; seal, kus kooliruumiks oli rehetuba, alles pärast rehepeksu. Alustati tavaliselt pärast mardipäeva või kolmekuningapäeva, lõpetati aprillis jüripäeva paiku.
Eestikeelne kirjapilt ja kirjandus.
Juba Gustav II Adolfi päevil ilmusid mõned vaimuliku sisuga raamatud, kuid need olid väga vigases keeles kirjutatud ja raskesti arusaadavad.
1637. aastal koostas Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahli grammatika jäi aga rahvakeelest kaugeks.
Forselius, kes oli väga tähelepanelik ja rahvaga kokku puutus, õppis juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jõudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuõpetajate keskel suurt poolehoidu leidis.
Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord.
1693. aastal avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirjareeglid. Need reeglid, mida me tunneme niinimetatult vana kirjaviisi nime all, kehtisid 19. sajandi keskpaigani.
Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna, kuna kirjaviisi osas ei suudetud kokkuleppele jõuda. 1686. aastal anti siiski välja lõunaeestikeelne Uus Testament, mille tõlkisid ja toimetasid Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian. See oli esimene läbinisti eestikeelne raamat.
Samal ajal hakati eesti keelde tõlkima kirikulaule ja alguse sai ka eestikeelne juhuluule.
Rootsi aja lõppu jääb ka Eesti ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht "Ordinari Freytags Post-Zeitung".
Rootsi–Vene sõda 1656–1661.
Rootsi kuningas Karl X Gustav alustas 1655. aastal sõjakäiku Venemaaga sõdiva Rzeczpospolita (Poola) vastu, millega hõivas Kuramaa, Leedu, Ida–Preisimaa ning suure osa Poolast. Sellega oli Läänemeri muutunud Rootsi sisemereks.
ehk "Uputus"
1655. aasta sügistalvel alustasid venelased suure saladuskatte all laiaulatuslikku ettevalmistusi Eesti–, Liivi– ja Ingerimaa ründamiseks. Lootes seni käest libisenud alasid lõpuks vallutada, alustas tsaar 1656. aasta suve hakul Ingeri sõda. Osa Vene vägesi jõudis välja Neeva jõeni, juunikuus hõivasid nad Nöteborgi ja Nyeni. Vene vägede peajõud aga hõivasid juulis-augustis Dünaburgi ja Kokenhuseni aga augustikuu lõpus alustasid Liivimaa pealinna Riia piiramist, et oma tahtmist saavutada, juhtis Riia piiramist Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš isiklikult.
Suurimaks võiduks jäi Tartu vallutamine 1656. aasta oktoobris, Vene vägede kätte langes ka Vastseliina linnus. Sõja ajal hävisid Võrumaal Kirumpää linnus ja selle juures olnud asula. Eesti pinnal toimunud lahinguist oli olulisim Valga lahing 8. juunil 1657. aastal.
Vene väed ei suutnud Riiat vallutada ja oktoobri lõpus lõpetati Riia piiramine tulemusteta, kuid sõjategevus jätkus veel Põhja-Eestis, 1658. aasta alguses hõivasid Vene väed Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust, Jamburgi ja Koporjet.
1658. aasta lõpus sõlmiti Rootsi ja Venemaa vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu.
Kui Rootsi lõpetas sõja Poolaga Oliwa rahuga ning Venemaal tekkis reaalne sõjaoht Poolaga, sõlmis Venemaa 1661. aastal Rootsiga Laiuse kihelkonnas Kärde mõisas lõplik rahu (Kärde rahu). Sellega tuli venelastel loobuda oma 1656–1658 aastate vallutustest Eesti– ja Liivimaal ning taastada endised Rootsi valduste piirid.
Rootsi kuningriik oli saavutanud oma ajaloo suurima võimsuse.
Rootsi kuningriigi sõjavägi Eestimaal.
Rahuajal paiknesid Rootsi garnisonid peamiselt Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus, hiljem ka Kuressaares, Eestisse asusid peamiselt värvatud Rootsi ja Soome väeüksused, Karl XI poolt läbiviidud riigikaitse reformid seadsid Rootsi ja Soome provintsides maavägede osas sisse maapaigalised sõdurid ja rügemendid ("indelningsverket"). Riigikaitsereform ei puudutanud, väljaarvatud ühe ratsarügemendi osas, Eesti-, Ingeri- ega Liivimaad, sest neis Rootsi riigi osades ei olnud praktiliselt vabu talupoegi ning Läänemeremaade mõisnikud ei olnud huvitatud selle süsteemi rakendamisest majanduslikel ega poliitilistel põhjustel.
Eesti-, Ingeri- ja Liivimaal asus tavaliselt neli Soome või Rootsi jalaväerügementi ja üks ratsarügement, mujalt värvatud ja ka maapaigalised territoriaalüksused. Balti provintsides teenis Karl XI korraldusel värvatud üksustes suurel arvul hiljuti Skåne sõjas vallutatud Skånest pärit sõdureid, keda kuningas ei lugenud veel Rootsi riigile piisavalt ustavateks.
Pärast Põhjasõja algust 1701. aastal alustati uute väeosade loomist. Vägesid loodi kahel printsiibi- kas värbamise teel vabatahtlikkuse alusel või siis talupoegade nekrutiandmise kohustuse alusel. Eestimaal moodustati nekrutiandmise kohusluse alusel neli jalaväerügementi, Liivimaal kaksteist jalaväepataljoni.
Liivimaal 1701.a. nekrutikohusluse alusel moodustatud jalaväepataljone Liivimaa Eesti distriktis-
Mõisate reduktsioon.
Pärast Eesti alade üleminekut Rootsi krooni võimu alla kujunes endistest katoliikliku kiriku ordu-, kloostri- ja piiskopimaadest, samuti omanikuta jäänud mõisamaadest Rootsi riigi valdused, osa sõjas omaniku kaotanud maadest sai enda valdusesse ka kohalik aadel. Riigimaa haldamiseks jaotati see lääniasehaldurite juhitavateks linnuseläänideks, need omakorda riigimõisateks, mida juhtisid mõisafoogtid.
1660. aastal sai Rootsi troonile nelja–aastane Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist 12 aastat hiljem. Saanud päranduseks tühja riigikassa, alustas Karl XI 1680. aastal Balti provintsides (Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa) oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist, mõisamaade riigistamist — reduktsiooni, kuna mõisaomanikest aadlikud olid vabastatud maksudest ja riigile tulutoovad riigimõisad olid vahetanud omanikku.
Rootsi riigi ja kohaliku sakslastest aadli suhted kujunesid jahedateks, isegi vaenulikeks, kuna aadlikud käsitasid seda kui oma õiguste rikkumist. Riigistatud mõisad jäeti küll mõisnikele rendile, aga osa sissetulekutest pidid nad nüüd Rootsi riigile loovutama. Lõuna-Eestis riigistati enamus mõisamaadest, Põhja-Eestis umbes pool, Saaremaal kolmandik. 1700. aastal seoses Põhjasõja algusega katkestas Karl XII mõisate reduktsiooniprotsessi.
Mõisate tagastamise järel kasvasid ka riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti–Läti rahvuspiiriga. Kahe haldusüksuse piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, seega jäi Valga linn koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele.
Talupoegade jaoks oli reduktsioon pikemas perspektiivis aga kasulik, sest osaliselt kulutati laekunud tulud siinsete haridus- ja kirikuolude parandamiseks.
Pärisorjuse likvideerimine.
1681. aastal andis Rootsi kuningas Karl XI välja edikti Liivimaale ja Eestimaale kroonumõisate talupoegade senise staatuse muutmiseks, kuulutades kroonumõisate talupojad 14. sajandist kujunenud rüütlimõisate mõisnikest olulises sõltuvuses olevast pärisorjusest priiks, kuulutades nad vabaks analoogselt Rootsi talupoegadega ning lubades neil valida vabalt tegevusala ja asuda õppima koolidesse. Pärisorjusliku elukorralduse likvideerimise ajaks oli Rootsi riik reduktseerinud 5/6 maadest Liivi- ja 1/2 Eestimaal.
Talupoegade kohustused.
Rootsi võimu tulekuga 17. sajandi esimesel poolel suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud.
Talupoeg pidi nagu ordu ajalgi, teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse.
1632. aasta 1. veebruari seadus reguleeris talupoegade seisundi ning õiguse väikeste rikkumiste korral politsei ning kohtuvõimu rolli täitmisele mõisnike poolt Liivimaal ja 1645.aastal fikseeris Eestimaa kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus sunnismaisuse Põhja–Eestis. Pärisorjus oli Eestis juurdunud juba ordu ajal, pärisorjuslikud sidemed olid vahepeal sõjaoludes lõtvunud, kuid nüüd neid tugevdati taas.
Et mõisnike võimu talupoegade üle veelgi kindlustada, andsid Rootsi võimud välja seadusi ja korraldusi, millega keelati talupoegade omavoliline lahkumine mõisniku juurest. Selleski polnud midagi uut- sunnismaisus oli olemas olnud juba ordu ajal, tuletagem meelde Riisipere mõisnik Yxkülli nõuet Tallinna linnale oma talupoja tagasisaamiseks 1520-tel aastatel. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Mõisnikud võisid talupoegadele anda ka ihunuhtlust. Ka see oli vana orduaegne tava.
1639. aasta seaduse ja 1671. aasta maapolitsei korraldusega fikseeriti sunnismaisus nii pärisorja peres sündinud lastele kui ka aadliku maale elama asunud pärisorjadele ning vabadele inimestele.
Rootsi valitsus andis talurahva kaitseks välja määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata.
17. sajandi lõpul toimus mõisamaade kaardistamine ning moodustati nn Suur Rootsi kataster. Maade kaardistamise eesmärgiks oli täpsustada maade maksustamisnorme ja täita rootsi riigikassat, mistõttu kaardistati täpsemalt põllumaa. Mõisasüdamed ja suured külad kaardistati võrdlemisi täpselt. Külade vahele jäävad metsaalasid ei mõõdetud ja hajaasutsuses on kaardid ebatäpsed. Põhiliselt püüti määrata mõisate piire, need rootsiaegsed kaardid on esimesed maakasutust ja asustust peegeldavad kaardid Eesti aladel.
Katk.
Lisaks sõjakoledustele hakkas levima katk, mis hävitas suure osa Eesti rahvastikust, mõisnikud ja pastorid kaasa arvatud. Aastatel 1665–1690 ei toimunud katku tõttu õppetööd isegi Gustav II Adolfi poolt 1632. aastal asutatud Tartu ülikoolis (Academia Gustavianas).
Suur nälg.
Teadaolevalt kõigi aegade laastavaim näljahäda oli Eestis aastail 1695–1697.
Ikaldus tabas Eestit aastail 1694. Viljakasvuks oli ilm ebasoodne, järgmisel aastal sadas suvi läbi külma vihma, nii et heina ei saanud teha. Rukis ei õitsenud ega valminud. Suvivilja hävitas sügisel varajane külm. 1696. aasta kevad oli jälle väga külm ja suvel sadas taas vihma. Ikaldus oli veel suurem kui eelmisel aastal. 1696. aastal hakkasid esimesed inimesed nälga surema. Paljud inimesed lahkusid kodudest, et toitu otsida. Suure näljaga proovisid inimesed süüa kõike, mis kätte sattus. Söödi isegi õlgi, puukoort, sõnnikut. Paljud inimesed läksid linnadesse, kus oli aga samuti toidupuudus. 1697. aasta kevadel, kui teede ja asulate ümber hakkas lumi sulama, leiti palju laipu, kes olid talvel surnud. Kõige vähem lootust olid orbudel ja vanuritel.
Rootsi võimud ei andnud näljahädalistele mingisugust abi. 1696. aastal oli linnades veel piisavad toiduvarud, kuid neid ei jagatud välja. Samal ajal kui talupojad massiliselt nälga surid, veeti vilja isegi maalt välja Rootsi ja Soome, kus näljahäda oli suurem. Suurem heategevuslik üritus näljahädaliste aitamiseks toimus Tartus.
Levisid tüüfus ja düsenteeria.
Näljahäda lõppes alles 1698. aastal. On arvatud, et suri umbes 70000–75000 inimest, seega 20% rahvastikust ehk iga viies inimene.
See tundub liialdusena. 1701–1703. aasta nekrutivõtu ajaks oli keskklassi talupoegadel veel küllalt raha, et oma antud nekrutitele palka ja riietust osta. See näitab, et löögi alla oli sattunud eeskätt sulasrahvas ja popsid, keskklass suutis näljahädast välja tulla.
Kronoloogia 1600–1700.
Eesti ajaloo kronoloogia


Sulev Luik.
Sulev Luik (16. aprill 1954 – 29. juuni 1997) oli eesti näitleja.
Lõpetas Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennus 1976. aastal. Töötas näitlejana Noorsooteatris aastatel 1976-1988 ja Eesti Draamateatris 1988-1997.
Sulev Luige kõige meeldejäävamad rollid on Valgre "Valge tee kutses" (Noorsooteater 1985) ja Luarvik Grigori Kromanovi filmis ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (1979).


Paul Feyerabend.
Paul Karl Feyerabend (23. jaanuar 1924 Viin – 11. veebruar 1994 Zürich) oli Austrias sündinud teadusfilosoof, kes hiljem elas Inglismaal, USA-s ja Uus-Meremaal. Tema kuulsamad raamatud on "Against Method" ("Meetodi vastu"; 1975) ja "Farewell to Reason" ("Hüvasti, mõistus"; artiklite kogumik; 1987).
Feyerabendit peetakse koos Thomas Kuhniga pigem sotsioloogilise orientatsiooniga relativistliku teaduseteooria esindajaks, kuid ta oli Kuhnist palju radikaalsem ja vastuolulisem. Feyerabend nägi teaduses näiteks religiooni ja kunsti kõrval üht paljudest tunnetusvõimalustest. Erinevaid lähenemisi tõele ei saa tema arvates võrrelda, sest need on omavahel ühismõõduta.
Noorus.
Feyerabend sündis Viinis ametniku ja õmblejanna pojana. Perekonnal oli kolmetoaline korter vaiksel Wolfganggassel 15. linnajaos. Feyerabend õppis reaalgümnaasiumis. Ta huvitus eriti matemaatikast, füüsikast, astronoomiast ja filosoofiast, samuti teatrist ja laulmisest. Ta oli väga hea laulja. Laulmine jäi eluks ajaks üheks tema põhihuviks.
Sõjas.
1942 lõpetas ta kooli ning ta värvati tööteenistusse ("Arbeitsdienst") ning saadeti koolitusele Saksamaale Pirmasensi, hiljem Bretagne'i, Bresti lähedale Quelerne en Bas'sse. Novembris 1942 tuli ta Viini tagasi, kuid enne jõule astus ta Saksa armee (Wehrmachti) pioneerikorpusesse. Pärast sõjalise algväljaõppe saamist Viini lähedal Kremsis läks ta vabatahtlikuna ohvitseride kooli, et vältida kohe rindele sattumist. Väljaõpe toimus Jugoslaavias Vukovaris. Juulis 1943 sooritas tema ema enesetapu. Detsembris 1943 saadeti Feyerabendi üksus lahingusse Venemaa rinde põhjaossa. Nad lõhkasid seal hooneid, vaenlase sõduritega kokku puutumata. Märtsi alguses 1944 sai Feyerabend Raudristi selle eest, et ta viis oma mehed vaenlase tule all ühte külasse ning hõivas selle. 1944. aasta jooksul sai ta reamehest leitnandiks. Novembri lõpus 1944 pidas ta loengusarja ohvitseride koolis Leipzigi lähedal Dessau-Rosslaus. Loengute teemaks oli varjatud side baroki, rokokoo ja gooti ajastu vahel ajaloos. 1944. aasta jõulude ajal sai Feyerabend koju. 1945. aasta jaanuaris sõitis ta rindele Poolasse, kus ta pandi juhtima jalgratturite kompaniid, kuid oli sunnitud üle võtma haavata saanud kõrgemate ohvitseride ameteid. 1945. aastal sai ta Nõukogude vägede eest taganedes selgroost haavata. Kuul jäi selgroogu pidama ning tekitas alakeha ajutise halvatuse. Sõja lõpuks käis ta veel karkudel. Kui sõda lõppes, oli ta hospidalis Weimari lähedal Apoldas. Ta läks linnapea juurde ja küsis tööd. Ta sai meelelahutusega tegelevaks ametnikuks linnavalitsuses.
Kõrgkooliõpingud.
Feyerabend sai 1946 aastase riikliku stipendiumi laulmise ja lavastamise õppimiseks Weimaris. Ta läks Apoldast otse Weimarisse. Ta õppis Weimari Saksa Teatri Metodoloogilise Uuendamise Instituudis teatrikunsti ning võttis muusikakõrgkoolis itaalia keele, harmooniaõpetuse, klaveri-, laulu- ja hääldamise tunde. Ta käis Weimari Rahvusteatri etendustel ja kontsertidel ning vaidles teatriküsimuste üle Maxim Vallentini, Hanns Eisleri ja teistega. Ta mängis ka kõrvalosa ühes Georg Wilhelm Pabsti filmis.
1947 läks ta koju Viini, käies ikka veel karkudel. Kuigi tal oli olnud plaanis õppida füüsikat, matemaatikat ja astronoomiat, hakkas ta hoopis Viini ülikoolis ajalugu ja sotsioloogiat õppima, leides, et ajalugu on elulähedasem kui füüsika. Ajalugu ei pakkunud talle siiski rahuldust ning ta pöördus tagasi teoreetilise füüsika, matemaatika ja astronoomia juurde. Koos mitmete teiste täppisteaduste üliõpilastega, kes tundsid suurt üleolekut teiste alade üliõpilastest, hakkas ta käima filosoofialoengutel ja -seminaridel. Sel ajal oli ta kindlalt loogilise positivismi positsioonil ning leidis, et teadus on teadmise alus, teadus on empiiriline, ning mitteempiiriline tunnetus on kas loogika või mõttetus.
1947 avaldati ka tema esimene artikkel, mis käsitles näitlikkust tänapäeva füüsikas.
Augustis 1948 käis ta esimest korda Alpbachi seminaril. Ta sai tuttavaks Karl Popperiga. Feyerabend jäi kauaks ajaks Viini ringi seisukohti vastustava Popperi mõju alla, kuigi hiljem hakkas ta Popperi vaateid vastustama. Feyerabend imetles Popperi vaba olekut, oskust probleeme lihtsas vormis esitada ja huumorimeelt. Feyerabend käis Alpbachi seminaril kokku umbes 15 korda, algul üliõpilasena, hiljem lektori ja moderaatorina. Ta sai seminare korraldava ühingu teadussekretäriks. Alpbachis lähenesid talle ka kommunistid, sealhulgas Walter Hollitscher, kellest sai tema õpetaja ja sõber. Ta veenis Feyerabendit, et realism välismaailma suhtes kui teadusfilosoofiline positsioon on mõistlik. Alates 1957. aastast kaitses Feyerabend oma töödes realismi.
1949. aastal sai ta oma doktoritöö juhendaja, kunagise Viini ringi liikme Viktor Krafti ümber koondunud Krafti ringi üliõpilasjuhiks. Krafti ringis esinesid teiste seas Béla Juhos, Walter Hollitscher, Georg Henrik von Wright, Elizabeth Anscombe ja Ludwig Wittgenstein. Anscombe käis Viinis saksa keelt täiustamas, et Wittgensteini "Filosoofilisi uurimusi" paremini tõlkida. Ring käis koos 1952. või 1953. aastani. Seal püüti lahendada filosoofilisi probleeme mittemetafüüsiliselt ning võttes arvesse teaduse saavutusi. Põhiliselt arutati teoreetiliste entiteetide ja välismaailma reaalsuse probleemi.
1949 esitleti Feyerabendit Bertolt Brechtile. Hollitscher pakkus Feyerabendile võimalust saada üheks Brechti assistentidest, kuid Feyerabend keeldus. Hiljem nimetas ta seda üheks suuremaks veaks oma elus. Autobiograafias ta ütleb siiski, et ta poleks tahtnud kuuluda Brechti jüngrite gruppi.
Viini ülikoolis õpetasid füüsikat Hans Thirring, Karl Przibram ja Felix Ehrenhaft. Feyerabend imetles Thirringit ja Ehrenhafti, ning teda mõjutas Ehrenhaft, kes õpetas seal 1947. aastast. Ehrenhaft oli tuntud sõltumatu füüsikuna, kes kritiseeris üldiselt omaksvõetud vaateid. Teda kiputi pidama šarlataniks. Feyerabend ja tema kaasüliõpilased lootsid paljastada pettuse Ehrenhafti katsetulemustes. Ehrenhafti vastased ei uskunud tema tulemusi, kuid samas uskusid, et teadus peab põhinema faktidel. Feyerabend leidis, et nende suhtumine Ehrenhafti tulemustesse oli samalaadne nagu Galileo Galilei vastaste suhtumine Galilei tulemustesse.
Feyerabend kavatses algul kirjutada doktoritöö füüsikast. Ta püüdis lahendada üht elektrodünaamika probleemi, kuid ei jõudnud edasi. Siis vahetas ta eriala ning kirjutas doktoritöö filosoofiast. Töö pealkiri oli "Zur Theorie der Basissätze" ("Baaslausete teooriast"). Töö valmis 1951 Viktor Krafti juhendamisel. Töö teemaks olid protokoll-laused, mis loogiliste positivistide järgi moodustavad teadusliku teadmise aluse. Töö võttis kokku arutelud Krafti ringis. Tulemused ilmusid tema varastes artiklites, teiste seas artiklis "An Attempt at a Realistic Interpretation of Experience" (1958).
Doktoritööjärgne periood.
Feyerabend taotles Briti Nõukogult stipendiumi Wittgensteini juures õppimiseks, kuid Wittgenstein suri enne, kui Feyerabend stipendiumi sai ja 1952 Inglismaale jõudis. Feyerabend valis siis juhendajaks Popperi ning hakkas õppima tema juures õppeasutuses London School of Economics, keskendudes kvantmehaanikale ja Wittgensteini filosoofiale.
Popperi loengud algasid väitega, et teaduses ei ole meetodit, kuid on mõned lihtsad rusikareeglid. Feyerabendit veenis Popperi ja Pierre Duhemi induktivismikriitika ning ta vaimustus falsifikatsionismist. Erinevalt Popperist oli Feyerabend liberaalne falsifikatsionist, kes rõhutas kangekaelsust, millega teadlased kaitsevad oma teooriaid, ning pidas lubatavaks teooriaid, mis esialgu ei ole kontrollitavad. Popperi ustavad õpilased John Watkins ja Joseph Agassi noomisid teda selle eest. Feyerabend nägi hiljem Popperi positsioonis abstraktse mõtlemise ja ratsionalismi ohtusid. Ratsionalism annab üleolekutunde, kuid ta on liiga skemaatiline, et tal oleks reaalne seos teaduse praktikaga. Reaalne teadus ei järgi Popperi falsifikatsionismi nõudeid ja nende järgimine teeks ta vaesemaks.
1952 esitas Feyerabend oma ideed muutuste kohta teaduses Popperi seminaril ning Wittgensteini järgijate (Elizabeth Anscombe, Peter Geach, H. L. A. Hart ja Georg Henrik von Wright) kogunemisel Anscombe'i kodus Oxfordis.
Ta uuris Londonis Wittgensteini "Filosoofiliste uurimuste" korrektuurpoognaid, mille ta sai Elizabeth Anscombe'ilt. Nad arutasid neid Anscombe'iga pikalt mitu kuud. Feyerabend koostas raamatust kokkuvõtte, kus ta esitas selle ideed sidusa arutluste jadana. Anscombe tõlkis selle kokkuvõtte inglise keelde ning saatis ajakirjale The Philosophical Review, mille toimetaja Norman Malcolm võttis selle vastu (ajakirja Mind toimetaja Gilbert Ryle oli selle tagasi lükanud). See oli Feyerabendi esimene ingliskeelne artikkel (1955), mida ta hiljem nimetas oma Wittgensteini-monstrumiks, sest vastupidiselt Wittgensteini kavatsustele esitas ta tema vaateid teooriana. 1950. aastate algul avaldas ta Wittgensteini kohta ka mitu saksakeelset artiklit.
Wittgensteini raamatu kokkuvõttes pööras ta erilist tähelepanu tema kriitikale teooriate pihta, mille kohaselt sõna tähendus on objekt, mida see sõna tähistab. Feyerabend leidis, et Wittgenstein püüdis need "realistlikud" teooriad absurdini viia, näidates, et neist järeldub, et me ei pruugi sõna tähendust teada, olgugi et me seda sõna probleemideta kasutame. Feyerabend omistas Wittgensteinile "kontekstuaalse" tähendusteooria, mille kohaselt termini või lause tähendus on roll, mida see mängib teoreetilistes kontekstides. Feyerabend kritiseeris Wittgensteini arusaama filosoofiast kui filosoofilisest analüüsist. 1956 ilmunud lühiartiklis väitis ta, et George Edward Moore'i analüüsiparadoks näitab, et filosoofia ei saa olla samal ajal analüütiline ja teaduslik (huvitav, progressiivne, mingit ainest käsitlev, informatiivne). Ta eelistas "teaduslikku" filosoofiat.
Feyerabend sai sõbraks Popperi õpilase Joseph Agassiga.
Popper taotles 1953 lisaraha, et saada Feyerabendile assistendikohta, kuid Feyerabend oli juba otsustanud Viini tagasi minna. Koha sai Agassi. Feyerabend oli tegevuse ja tööta ning tõlkis seetõttu Popperi raamatu "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" saksa keelde, kirjutas ühele prantsuse entsüklopeediale artiklid "Metodoloogia" ja "Loodusfilosoofia", koostas USA Kongressi Raamatukogule ettekande humanitaarteadustest sõjajärgses Austrias ning rikkus ära oma esimese võimaluse esineda kutselise lauljana. Et tulevikuväljavaated olid ähmased, kandideeris ta mitmetele kohtadele ülikoolides.
Ta sai tuttavaks Arthur Papiga, kes oli tulnud Viini analüütilisest filosoofiast loenguid pidama ja lootis Viini ringi mingil kujul taastada. Feyerabend võttis vastu tema assistendi koha Viinis. Pap tutvustas 1954 Feyerabendit Herbert Feiglile. Feigl oli välismaailmarealist. Ta veenis Feyerabendit, et Krafti ja Papi positivism ei ole filosoofia traditsioonilisi probleeme lahendanud. Feigli artikkel "Existential Hypotheses" ("Olemasoluhüpoteesid"; 1950) koos mõningate Krafti ja Popperi ideedega kahandas Feyerabendi kahtlusi realismi suhtes.
1954 ilmus Feyerabendi esimene artikkel kvantmehaanika filosoofiast. Selles ja järgnevates artiklites oli ta skeptiline Kopenhaageni tõlgenduse suhtes. Ta kaitses varjatud parameetreid oletavate teoreetikute (Louis de Broglie, David Bohm, Jean-Pierre Vigier) õigust eeldada mittevaadeldavat deterministlikku allstruktuuri.
Feyerabend kritiseeris ka Popperi varasemat kriitikat Kopenhaageni tõlgenduse aadressil. Popper oli leidnud, et positivistlikud filosoofid (Ernst Mach ja Viini ring) olid ahvatlenud Niels Bohri ja Werner Heisenbergi arvama, et nende teooria ei ole oletuslik, vaid on lihtsalt kogemuse kokkuvõtlik ja ökonoomne kirjeldus. Feyerabend aga väitis, et Kopenhaageni tõlgenduse pooldajatel on füüsikaline alus uskuda, et ainult nende seisukoht on kooskõlas katsetulemustega. Ent ka katsetulemuste endi tõesust või väärust tuleb kontrollida. Teooriaid ei tule võrrelda mitte ainult kogemusega, vaid ka omavahel. Ka vaatlused on "teoreetilised" (hüpoteetilised).
Tegevus õppejõuna.
1955 sai Popperilt ja Erwin Schrödingerilt saadud soovituste abiga esimesele täisajaga õppejõukoha Bristoli ülikooli teadusfilosoofia lektorina. Algul aitas Agassi tal loenguid ette valmistada, sest ta ei tundnud valdkonda, millest ta pidi loenguid pidama. Loengukursus kvantmehhaanikast ebaõnnestus.
Suvel 1955 käis ta jälle Alpbachis, kus ta tutvus Philipp Frankiga. Frank väitis, et Aristotelese pooldajate vastuväited Kopernikule olid empirismiga kooskõlas, Galilei inertsiseadus aga mitte. Suvel 1956 juhatas Feyerabend Alpbachis koos Alfred Landéga õnnestunult seminari kvantmehaanika filosoofilistest probleemidest.
Ta tutvus ka Bristoli ülikooli kvantfüüsiku David Bohmiga, kelle ideed hakkasid teda hiljem oluliselt mõjutama. 1960, kui ta oli veel suuresti Popperi mõju all, avaldas ta kriitilise uurimuse Bohmi 1957. aasta raamatust "Causality and Chance in Modern Physics".
1957 tegi ta Bristoli ülikooli Colstoni uurimissümpoosiumil ettekande mõõtmise kvantteooriast. Ta väitis, et ei ole olemas eraldiseisvat neutraalset vaatluskeelt, mille suhtes teaduse teoreetilisi lauseid saab kontrollida.
1958 sai ta külalislektoriks Berkeley ülikoolis. Ajakirjas Proceedings of the Aristotelian Society ilmusid tema kõige tähtsamad varased artiklid "An Attempt at a Realistic Interpretation of Experience" (Kogemuse realistliku tõlgendamise katse) ja "Complementarity" (Komplementaarsus). Nendes vastustas Feyerabend positivismi ning pooldas teooria ja kogemuse vahekorra realistlikku kontseptsiooni, toetudes Popperi falsifikatsionismile.
1957 läks Feyerabend Michael Scriveni kutsel Minnesota Teadusfilosoofia Keskusesse accepted Minneapolises. Ta kohtus seal Herbert Feigli, Carl Hempeli, Ernest Nageli, Hilary Putnami, Adolf Grünbaumi, Grover Maxwelli, Paul Meehli ja teistega. 1958. aastal läks ta "National Science Foundation" toel sinna tagasi. Edaspidi käis ta seal sageli. Selleks ajaks olid avaldatud Feyerabendi tähtsamad varased artiklid. Nendes kritiseeris ta loogilisi empiriste Rudolf Carnapit, Feiglit, Nagelit ja Hempelit, uurides vaatluse ja teooria vahekorda. Artiklis "An Attempt at a Realistic Interpretation of Experience" (Kogemuse realistliku tõlgendamise katse; 1958) seletas ta teooria ja kogemuse vahekorda teadusliku realismi positsioonilt. Positivistlikest tähendusteooriatest tuleneb "stabiilsuse tees", mille kohaselt suured muutused teoorias ei mõjuta vaatluskeele terminite tähendust. Feyerabend esitas "Teesi I", mille kohaselt vaatluskeele lausete tõlgenduse määravad teooriad, millega vaadeldavat seletatakse, ja vaatluskeele lausete tõlgendus muutub niipea, kui muutuvad teooriad. Feyerabendi järgi ei liigu tähendus mitte kogemuse ja vaatluskeele tasandilt teooria tasandile, vaid vastupidi. Teoorial on tähendus sõltumata kogemusest, kuid mitte ümberpöördult. Selle seisukoha lätted on tema kontekstuaalses tähendusteoorias, mille kohaselt terminid saavad tähenduse tänu osalusele teoreetilistes kontekstides. Sel juhul kaob põhimõtteline semantiline erinevus teoreetiliste terminite ja vaatlusterminite vahel. Artiklis "Pragmatic Theory of Observation" (Vaatluse pragmaatiline teooria) ei iseloomustagi vaatluslauseid mitte nende seotus erilise (empiirilise) tähendusega, vaid nende põhjuslik roll teooriate loomisel ja ümberlükkamisel.
1958 kutsuti Feyerabend aastaks Berkeley ülikooli. Kui aasta oli möödas, otsustas ülikool anda talle alalise õppejõukoha. Et Feyerabendil oli uurimistoetus tööks Minneapolises, alustas ta loenguid alles 1960. Berkeleys kohtas ta Thomas Kuhni ning luges tema raamatu "Teadusrevolutsioonide struktuur" mustandit. Feyerabend ei olnud veel valmis omaks võtma Kuhni kirjeldav-ajaloolist lähenemist teadusfilosoofiale.
Feyerabend väitis, et vaidlus realistide ja instrumentalistide vahel ei ole faktiküsimus, vaid valikuküsimus. Me võime valida, kas võtta teooriaid reaalsuse kirjeldusena (teaduslik realism) või ennustamise instrumentidena (instrumentalism), olenevalt sellest, millist teadusliku teadmise ideaali me silmas peame. Kummagi ideaali puhul (informatiivsus ja meeleline kindlus) tuleb lähtuda sellest ideaalist. Kui me tahame kindlust, võime luua niisugused teooriad, mis lihtsalt võtavad kogemuse kokku. Feyerabend aga leidis, et kindluse ideaalist tuleb otsustavalt loobuda ning valida teooriad, mis ületavad kogemuse piirid ning ütlevad midagi kogemuse enda kohta.
Feyerabend väitis, et positivistidele omasel arusaamal, mille kohaselt vaatluslausete tõlgendus ei olene teoreetilise teadmise staatusest, on positivistidele ebasoovitavad järelmid. Üks neist seisneb selles, et mis tahes positivistlik vaatluskeel põhineb mõnel metafüüsilisel ontoloogial. Teine järeldub Feyerabendi lemmikteesist, et teooriad mõjutavad keelt ja võib-olla isegi taju. Kui me kasutame ainult ühte empiiriliselt adekvaatset keelt, siis me ei suuda ette kujutada alternatiivseid arusaamu reaalsusest. Kui me positivistide kombel eeldame, et teooriad on kogemuse kokkuvõtted, siis puudub neil teooriatel empiiriline sisu ja nad ei ole kontrollitavad. See jätab kasutamata keele argumentatiivse funktsiooni. Nii nagu täiesti transtsendentsed metafüüsilised teooriad ei ole falsifitseeritavad, mandub ka kindlust pakkuv kõikehaarav teaduslik teooria ümberlükkamatuks dogmaks, müüdiks.
Feyerabend pooldas realismi, mille kohaselt teadusliku teooria tõlgendus sõltub ainult asjade seisust, mida ta kirjeldab. Samal ajal arvas ta Wittgensteini "Filosoofilistest uurimustest" leidvat kontekstuaalse tähendusteooria, mille kohaselt terminite tähendust ei määra mitte nende tarvitus ega nende seos kogemusega, vaid roll, mida nad mängivad laiemas teoorias või seletuses. Tees I pidi kokkuvõtlikult väljendama nii kontekstuaalset tähendusteooriat kui ka teaduslikku realismi. Feyerabend väitis, et ainult realism tagab teaduse progressi ning rahuldab kriitilise hoiaku, aususe ja kontrollitavuse ideaali.
Erinevalt positivismist käsitab realism kogemusi analüüsitavatena ning seletab neid otseselt mittevaadeldavate protsesside tulemusena. Kogemused ja vaatluslaused osutuvad keerulisemateks kui positivism neid nägi. Feyerabend laiendas kontekstuaalset tähendusteooriat ka vaatlusterminitele, kuulutades vaatlusterminite ja teoreetiliste terminite erinevuse puhtpragmaatiliseks. Kui vaatluslaused sõltuvad teoreetilistest printsiipidest, kandub nende printsiipide mis tahes ebaadekvaatsus neile üle. Seetõttu võivad uskumused selle kohta, mida vaadeldakse, olla ekslikud ning ka kogemused ise annavad üksnes ligikaudselt edasi seda, mis tegelikult aset leiab. Kõik meie laused, uskumused ja kogemused on hüpoteetilised. Vaatlused ja katsed vajavad alati tõlgendamist, ja erinevaid tõlgendusi pakuvad erinevad teooriad. Kui olemasolevad tähendused kehastavad teoreetilisi printsiipe, siis ei tule vaatluslauseid mitte passiivselt omaks võtta, vaid leida nende taga varjul olevaid teoreetilisi printsiipe ja neid kontrollida. See võib nõuda tähenduste muutmist.
Feyerabend väitis, et positivistlikus reduktsiooni, seletuse ja kinnituse teoorias eeldatavat semantilist stabiilsust on rikutud ka seda tuleb rikkuda, kui me soovime teaduse progressi. Kui tähenduse määrab teooria, siis väga erinevates teooriates kasutatavatel terminitel lihtsalt ei saa olla sama tähendus: nad on ühismõõduta. Mis tahes katse tuletada vana teooria printsiipe uue teooria omadest peab kas ebaõnnestuma või sisuliselt muutma vana teooria terminite tähendust. Seega ei toimu teoreetilist reduktsiooni, mida positivistid eeldasid, vaid pigem asendatakse üks teooria ja selle ontoloogia teisega. Oma 1962. aasta artiklis "Explanation, Reduction, and Empiricism", milles ta võttis kasutusele ühismõõdutuse mõiste, jõudis Feyerabend järeldusele, et ühismõõdutus ei võimalda seletust, reduktsiooni ja kinnitust formaalselt kinnitada. Samal aastal avaldati Kuhni teos "Teadusrevolutsioonide struktuur", kus sõna "ühismõõdutus" oli kasutusel lähedases tähenduses.
Feyerabend rakendas neid ideid ka keha ja vaimu probleemile. Kahes 1963. aasta artiklis püüdis ta kaitsta materialismi (mis ligikaudu seisneb teesis, et kõik olemasolev on füüsiline) arvamuse vastu, et vaim ei saa olla füüsiline asi. Neid artikleid mäletatakse praegu selle järgi, et seal käidi välja eliminatiivseks materialismiks nimetatav positsioon, mille kohaselt viis, kuidas me vaimu ja vaimunähtusi mõistame, kujutab endast tõsiselt ebaadekvaatset teooriat, mis on vastuolus samade asjade teadusliku (materialistliku) käsitusega. Feyerabendi meelest on need kaks teooriat ühismõõduta, kuid üldistel metodoloogilistel kaalutlustel tuleks siiski eelistada materialistlikku teooriat. Kuigi Feyerabend ise nähtavasti loobus sellest positsioonist 1970. aastate lõpus, võttis selle omaks Richard Rorty ning hiljem ka Paul ja Patricia Churchland.
Feyerabendi järgi võib mingi teooria semantiliste alusprintsiipidega mingi teine teooria mitte sobida. Seetõttu ei saa teooriaid alati sisuliselt võrrelda, nagu ratsionalistid tahaksid teha. Selle vaate võttis Feyerabend avalikult omaks alles 1960. aastate lõpus. See avas uksed relativismile, mille kohaselt ei ole olemas objektiivset viisi teooriate või traditsioonide vahel valimiseks.
Sel perioodil ilmusid Feyerabendi kesksed artiklid "How to be a Good Empiricist" (1963), "Realism and Instrumentalism" (1964), "Problems of Empiricism" ja "Reply to Criticism" (1965). Teaduslikku realismi kaitses ta põhiliselt metodoloogilise argumendiga: realism on soovitav sellepärast, et ta nõuab uute ja ühitamatute teooriate kiiret siginemist. See viib teaduse progressile, sest nii on igal teoorial rohkem empiirilist sisu, kui tal muidu oleks, sest teooria kontrollitavus on võrdeline tema potentsiaalsete falsifitseerijate arvuga ning ainuke tee potentsiaalsete falsifitseerijate saamiseks on alternatiivsete teooriate loomine. Nõnda tuleneb teaduse progress teoreetilisest pluralismist, mis lubab ühitamatute teooriate paljusust. Iga teooria aitab võistluse kaudu kaasa teiste teooriate kontrollitavuse ning seetõttu ka empiirilise sisu kasvule. Teooriaid kontrollitakse üksteise peal. Kuhni järgi esineb sarnane olukord paradigmade-eelsel perioodil ja teadusrevolutsioonide ajal. Feyerabend halvustas ideed, et teooriaid võrreldakse põhiliselt selle põhjal, kuidas nad suudavad vaatlus- ja katseandmeid seletada. See oli Feyerabendi meelest empiristlik müüt, mis varjab esteetiliste ja sotsiaalsete tegurite mõju teooria valikul.
Siin järgib Feyerabend John Stuart Milli raamatut "Vabadusest".
1959 võttis Feyerabend vastu alalise ametikoha Berkeley ülikoolis ja sai USA kodanikuks. 1960 avaldas varasematel vaidlustel Herbert Feigliga põhineva töö "Das Problem der Existenz theoretischer Entitäten" (Teoreetiliste entiteetide eksisteerimise probleem), milles ta väitis, et ei ole olemas teoreetiliste entiteetide probleemi ning et kõik entiteedid on hüpoteetilised. 1962 ilmus artikkel "Explanation, Reduction, and Empiricism" (Seletus, reduktsioon ja empirism), milles ta kritiseeris seletuse ja teoreetilise reduktsiooni olemasolevaid empiristlikke kontseptsioone (Carl Hempel, Ernest Nagel) ja võttis kasutusele ühismõõdutuse mõiste, mis Feyerabendi väitel põhineb Wittgensteini "Filosoofilistes uurimustes" leiduval kontekstuaalsel tähendusteoorial. 1963 ilmus tema vaateid kokkuvõttev artikkel "How to be a Good Empiricist" (Kuidas olla hea empirist) ning kaks tema põhilist artiklit keha ja vaimu probleemi kohta, miiles ta esitas positsiooni, mida praegu nimetatakse eliminatiivseks materialismiks. 1965 ilmus esimene osa tema artiklist "Problems of Empiricism" (Empirismi probleemid) ning "Reply to Criticism" (Vastus kriitikale), milles Feyerabend tegi viimase katse defineerida "tolerantset" empirismi. Kuigi Feyerabend hakkas juba Popperist distantseeruma, kirjutas ta vaimustunud retsensiooni Popperi raamatule "Conjectures and Refutations".
1967–1968 keskendusid artiklid teoreetilisele pluralismile, mille kohaselt peavad teadlased olemasolevate teooriate falsifitseerimise šansside maksimeerimiseks looma ja kaitsma nii palju alternatiivseid teooriaid kui võimalik. Feyerabendi artikkel "On a Recent Critique of Complementarity" (Ühest hiljutisest komplementaarsuse kriitikast) kaitses Popperi pahameeleks Niels Bohri vaateid Popperi kriitika vastu.
1969 loobus Feyerabend lühiartiklis "Science Without Experience" (Teadus ilma kogemuseta) katsest olla empiirik, väites, et põhimõtteliselt ei ole empiiriliste teaduslike teooriate konstrueerimise, mõistmise ja testimise mis tahes staadiumis kogemus vajalik.
1970 ilmus "Consolations for the Specialist" (Lohutused spetsialistile), milles Feyerabend ründas Popperit Kuhni positsioonilt, ja raamatu "Against Method" artiklivariant "Against Method: Outline of an Anarchistic Theory of Knowledge" (Meetodi vastu: Anarhistliku teadmisteooria visand), milles esimest korda esineb epistemoloogiline anarhism. Feyerabend väitis, et ta rakendab John Stuart Milli raamatu "Vabadusest" liberalismi teadusmetodoloogiale. Järgnevatel aastatel avaldas ta vähe.
1974 suri Feyerabendi sõber Imre Lakatos, mistõttu ei teostunud nende plaan avaldada dialoogiraamat "For and Against Method" (Meetodi poolt ja vastu). Ka Feyerabend, kes pidas loenguid Sussexi ülikoolis, oli haige. Ta avaldas negatiivse retsensiooni Popperi raamatule "Objective Knowledge".
1975 ilmus Feyerabendi esimene raamat "Against Method". Selle põhitees oli "epistemoloogiline anarhism": ei ole olemas niisugust asja nagu teaduslik meetod. Suured teadlased on teaduslikud oportunistid, kes kasutavad mis tahes käepäraseid võtteid, isegi kui nad sellega rikuvad empiristliku metodoloogia kaanoneid. 1976–1977 vastas Feyerabend enamikule raamatu peamistest retsensentidest. Ta sattus depressiooni. Ta avaldas esimese artikli, milles ta pooldas relativismi.
1978 ilmus raamat "Science in a Free Society" (Teadus vabas ühiskonnas), mis sisaldas ka vastused raamatu "Against Method" retsensentidele. Raamatus selgitatas ta epistemoloogilist anarhismi. Eelmise raamatu positsioonist taganes ta vähe. Sanuti uuris ta epistemoloogilise anarhismi poliitilisi järelmeid. Samuti toetas ta relativismi. Ilmus ka Feyerabendi filosoofiliste kirjutiste esimene saksakeelne väljaanne. Sellest ajast hakkas ta üha rohkem saksa keeles avaldama. 1981 ilmusid ingliskeelse artiklitekogu "Philosophical Papers" esimesed kaks köidet, mis sissejuhatavates peatükkides sisaldab uut materjali.
1984 ilmus kirjutis "Science as an Art" (Teadus kui kunst), milles ta kaitseb eksplitsiitselt relativistlikku arusaama teaduse ajaloost, mille kohaselt teaduses on küll muutused, kuid ei ole progressi. Samuti jätkas ta Ernst Machi taas ausse tõstmist. 1987 ilmus raamat "Farewell to Reason", mis sisaldab kirjutisi ajavahemikust 1981–1987. Jällegi on esiplaanil relativism, eriti selle protagoraslik variant. 1988 ilmus raamatu "Against Method" teine väljaanne, milles oli ära jäetud pikk peatükk kunstiajaloost, kuid sisse võetud osi raamatust "Science in a Free Society".
Sügisel 1989 läks ta Itaaliasse ja Šveitsi, osaliselt Californias oktoobris toimunud maavärina tõttu. 1990 lahkus ta ametlikult Berkeley professuurist ning 1991 emeriteerus ka Zürichi professuurist. 1991 avaldati juubeliväljaanne "Three Dialogues on Knowledge and Beyond Reason", mille toimetaja oli tema kunagine õpilane Gonzalo Munévar. Samuti ilmus palju väiksemaid töid. Ta hakkas ilmutama rahulolematust relativismiga, kuid vastustas endiselt ägedalt objektivismi. 1993 ilmus raamatu "Against Method" kolmas väljaanne. Feyerabendil tekkis ravimatu ajukasvaja ja ta läks haiglasse.
11. veebruaril 1994 suri ta oma Zürichi kodus. Järgneva kahe aasta joolsul peeti tema mälestuseks mitmeid sümpoosione ja kollokviume. 1995 ilmus autobiograafia "Killing Time: The Autobiography".
Peale samaaegse professuuri Berkeleys ja Zürichis, mis ta sai karjääri lõpus, töötas muuhulgas Hamburgis, Aucklandis, Kasselis, Yale'i ülikoolis, Londonis ja Berliinis.
Metodoloogia kriitika.
Londonis õppides tutvus ta Imre Lakatosiga, kes samuti oli Popperi õpilane. Nad kavatsesid kirjutada raamatu, milles oleks Lakatosi uurimisprogrammide teooria esitatud koos Feyerabendi-poolse kriitikaga. See jäi teostamata Lakatosi ootamatu surma tõttu. Feyerabend pani oma kriitika siiski kirja. Sellest sai alguse tema kuulus metodoloogia kriitika, mille ta avaldas algul artiklina ja seejärel raamatuna "Against Method".
Popperist mõjutatuna uuris Feyerabend teaduse metodoloogia loogikat ning uuris üksikasjalikult ja uuest vaatenurgast teaduse ajaloo otsustava tähtsusega episoode.
Feyerabend väitis, et mis tahes range metodoloogia (näiteks Lakatosi või Popperi oma) range järgimine hakkab pikapeale teaduse progressi takistama.
Nõue, et uued teooriad oleksid vanade teooriatega ühitatavad, annab vanadele teooriatele õigustamatu eelise. Ühitatavus vanema, iganenud teooriaga ei suurenda uue teooria tõesust või kehtivust võrreldes alternatiivse teooriaga sama nähtuste valdkonna kohta. Kui tuleb valida kahe teooria vahel, mille seletusjõud on võrdne, siis otsus falsifitseeritud teooriaga ühitatava teooria kasuks ei ole ratsionaalsus, vaid esteetiline valik. Selle teooria tuttavus võib teha ta teadlastele meelepärasemaks, sest see ei sunni neid oma lemmikeelarvamustest loobuma. Seetõttu võib öelda, et sellel teoorial on "ebaaus eelis".
Feyerabend väitis ka, et ükski huvitav teooria ei ole kunagi kooskõlas kõikide asjassepuutuvate faktidega. Näiteks renormalisatsiooniprotseduuri kohta väljade kvantteoorias ütles ta: "See protseduur seisneb teatud arvutuste tulemuste mahakriipsutamises ning nende asendamises kirjeldusega sellest, mida tegelikult vaadeldakse. Nõnda mööndakse implitsiitselt, et teooria jääb hätta, sõnastades selle viisil, mis vihjab, nagu oleks avastatud uus printsiip." ("Against Method", lk 61). See ei ole mõeldud teadlaste praktika kriitikana. Feyerabend ei kutsu füüsikuid üles loobuma renormalisatsioonist ega teistest "ad hoc"-meetoditest, vaid väidab, et need on teaduse progressi huvides vajalikud. Vaidleb ta aga metodoloogiatega, mis seda tõika varjavad.
Feyerabend kiidab heaks teooriad, mis ei ole hästi teada faktidega kooskõlas. Pluralistlik metodoloogia, mille puhul tehakse võrdlusi mis tahes teooriate vahel, sunnib iga teooria pooldajaid oma teooriat paremini sõnastama. Teadust ei aita kõige paremini edasi mitte induktsioon, vaid induktsioonivastasus.
Feyerabend uurib üksikasjaliselt teaduse ajaloo otsustavaid sündmusi ning väidab, et nendes töötabki induktsioonivastasus. Näiteks Aristotelese füüsika pooldaja seisukohast falsifitseerib asjaolu, et tornist alla kukutatud kuul kukub otse alla, hüpoteesi, et Maa liigub. Feyerabend väidab, et Aristotelese õpetusest edasiminemiseks pidi Galilei kasutama "ad hoc"-hüpoteese ning muutma seda keelt ennast, milles vaatlusi tehti. Feyerabend leiab, et Galilei toimis induktsioonivastaselt ja teadusmetodoloogia printsiipide vastaselt.
Feyerabend vastustas mis tahes ühtset ettekirjutavat teadusmetodoloogiat, sest see piirab teadlaste tegevust ja kammitseb teaduse progressi. Uued teooriad ei võetud omaks mitte teadusliku meetodi põhjal, vaid sellepärast, et selle pooldajad kasutasid oma asja edasiviimiseks kõikvõimalikke vahendeid. Ainuke lähenemine, mis teaduse progressi ei takista, on "kõik kõlbab" ("anything goes"): "kõik kõlbab" ei ole "printsiip", mida ma pooldan... vaid ajalugu lähemalt vaatava ratsionalisti kohkunud hüüatus."
Feyerabend armastas kasutada otsekoheseid väljendusi. Teadust nimetas ta põhiloomult anarhistlikuks. Samuti ütles ta, et teadus on haaratud omaenda mütoloogiast ning esitab väiteid, mis pole kaugeltki tema kompetentsis. Ta kutsus üles lahutama teaduse riigist samadel põhjustel, miks kirik on riigist lahutatud.
Isiklikku.
Selgroogu sattunud kuul tegi Feyerabendi eluks ajaks impotentseks, kuid ometi oli ta neli korda abielus ning tal oli enda väitel palju armulugusid.
1948 abiellus Feyerabend oma esimese abikaasa Edeltrudiga. 1956 abiellus ta oma teise abikaasa Mary O'Neilliga, kes oli tema endine üliõpilane. Feyerabendi teatel veetis Mary 1957. aasta jõulud mehest eraldi oma vanemate juures, seejärel oli Maryl armulugu ja Paul nägi teda viimast korda 1958. Grazia Borriniga sai Feyerabend tuttavaks 1983 oma loengutel Berkeley ülikoolis. Jaanuaris 1989 nad abiellusid.
Depressioon.
Feyerabendi kirjutistes on kirge ja energiat, mida ei leidu teistel teadusfilosoofidel. Oma autobiograafias "Killing Time" tunnistab ta, et see läks talle kalliks maksma. Pärast valdavalt negatiivseid retsensioone raamatule "Against Method" sattus ta sügavasse depressiooni: "Depressioon jäi minuga rohkem kui aastaks; see oli nagu loom, selgelt määratletud, ruumiliselt lokaliseeritav asi. Ma ärkan üles, teen silmad lahti, kuulatan: on ta siin või ei ole? Pole märkigi sellest. Võib-olla ta magab. Võib-olla ta jätab täna mind rahule. Ettevaatlikult, hästi ettevaatlikult tõusen ma voodist. Kõik on rahulik. Ma lähen kööki, hakkan sööma. Ei ühtki heli. Televiisor, "Good Morning America", David Mis-ta-nüüd-oligi, mees, keda ma ei kannata. Söön ja vaatan saatekülalisi. Aeglaselt täidab toit kõhu ja annab jõudu. Nüüd kiire käik vannituppa, ja välja hommikusele jalutuskäigule – ja siin ta on, minu ustav depressioon: "Kas sa arvasid, et võid ilma minuta välja minna?"
Feyerabend jäi siiski elu lõpuni agressiivseks vaidlejaks. Viimases, poolelijäänud raamatus räägib ta sellest, kuidas kujuneb ja kuidas on piiratud meie reaalsustunne. Raamatus "Conquest of Abundance: A Tale of Abstraction versus the Richness of Being" kaebab ta meie kalduvuse üle seda piiratust institutsionaliseerida.


Danijal Ahmetov.
Danijal Ahmetov (kasahhi Даниял Кенжатай&#x04b1;лы Ахметов; vene Даниал Кенжетаевич Ахметов; sündis 15. juunil 1954 Pavlodaris) on Kasahstani poliitik. Ta oli 13. juunist 2003 9. jaanuarini 2007 Kasahstani peaminister ja on alates 11. jaanuarist 2007 Kasahstani kaitseminister.
Lõpetas 1976 Pavlodari Tööstusinstituudi ehitusinsenerina. Majanduskandidaat.
Töötas ehitusalal Pavlodaris ja Jekibastuzis. On olnud Pavlodari ja Põhja-Kasahstani oblasti "äkim" (kuberner) ning Kasahstani peaministri asetäitja.
Juunis 2003 sai temast Kasahstani peaminister, vahetades välja Imangali Tasmagambetovi. President Nursultan Nazarbajev põhjendas uue peaministri valikut sellega, et on tarvis mittepoliitilise töö kogemusega pragmaatikut, kes suudab valitsuse koordineeritult tööle panna.
Ahmetovi plussiks peeti ka võimet suhelda parlamendiliikmetega tänu oskusele kuulata oponente.
Tal on õnnestunud läbi suruda maareform, mille pärast tema eelkäija tagasi astus. Tema miinusteks loeti negatiivset suhtumist poliitilisse liberaliseerimisse ning eelistust teatud välismaiste firmade soosimist.
Karjäär.
Ahmetov on Kasahstani Vabariigi Jalgrattaföderatsiooni president.
Isiklikku.
Ahmetov on abielus. Tal on kaks last.


13. märts.
13. märts on Gregoriuse kalendri 72. (liigaastal 73.) päev. Juliuse kalendri järgi 28. veebruar (liigaastal 29. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 293 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 13


10. märts.
10. märts on Gregoriuse kalendri 69. (liigaastal 70.) päev.
Juliuse kalendri järgi 25. veebruar (liigaastal 26. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 296 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 10


Aabasoo.
Vaade Kepler Mire aabasoole Mt Yorki teelt Uus-Meremaa Lõunasaarel, juuni 2009.
Aabasoo on laiade älveste ja kitsaste piklike või kaarjate rabapeenardega siirdesoo. Älved ja rabapeenrad moodustavad mosaiigi.
Aabasood moodustavad suure osa maailma turbavarudest.
Levik.
Aabasoo on tüüpiline taigavööndi põhjaosale (näiteks Kesk-Karjalale). Nende peamine levikuala on Skandinaavia mäestik, Kesk-Soome, Karjala ja Põhja-Siber (Lääne-Siberi põhjaosas võtavad nad enda alla tohutu pindala). Soomes on aabasood levinud 62. laiuskraadist põhja pool. Põhja-Ameerikas on aabasood peamiselt Alaskas, kus on külm kontinentaalne kliima.
Ka näiteks Muraka soostiku põhjaosa on aabasoo tüüpi.
Ehitus ja teke.
Aabasoole on iseloomulik, et selle keskpaik on äärtest tunduvalt madalamal.
Aabasood on tavaliselt suured puudeta sood.
Taimkate.
Rabapeenardel kasvavad puhmad ja turbasammal, älvestel tarnad ja turbasammal.
Pakase mõju.
Aabasoole on iseloomulik, et suvelgi on maa külmunud.


11. märts.
11. märts on Gregoriuse kalendri 70. (liigaastal 71.) päev.
Juliuse kalendri järgi 26. veebruar (liigaastal 27. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 295 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 11


12. märts.
12. märts on Gregoriuse kalendri 71. (liigaastal 72.) päev.
Juliuse kalendri järgi 27. veebruar (liigaastal 28. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 294 päeva.
Viited.
Märts 12


5. märts.
5. märts on Gregoriuse kalendri 64. (liigaastal 65.) päev. Juliuse kalendri järgi 20. veebruar (liigaastal 21. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 301 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 05


4. märts.
4. märts on Gregoriuse kalendri 63. (liigaastal 64.) päev. Juliuse kalendri järgi 19. veebruar (liigaastal 20. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 302 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 04


3. märts.
3. märts on Gregoriuse kalendri 62. (liigaastal 63.) päev. Juliuse kalendri järgi 18. veebruar (liigaastal 19. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 303 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 03


2. märts.
2. märts on Gregoriuse kalendri 61. (liigaastal 62.) päev. Juliuse kalendri järgi 17. veebruar (liigaastal 18. veebruar; 1901–2099). Aasta lõpuni on 304 päeva.
Ilmarekordid.
Märts 02


Imangali Tasmagambetov.
Imangali Tasmagambetov ("kasahhi" Иман&#x0493;али Тасма&#x0493;амбетов; "vene" Тасмагамбетов Имангали Нургалиевич) oli Kasahstani peaminister 22. jaanuarist 2002 juunini 2003.
Sündis 9. oktoobril 1956 Atõrau (Gurjevi) oblasti Mahhambeti rajoonis. Lõpetas Orali (Uralski) Puškini-nimelise Pedagoogilise Instituudi; filosoofiakandidaat.
1989 valiti Kasahhi Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu esimeseks sekretäriks. 1991. aastast juhtis Kasahstani riiklikku noorsooasjade komiteed. 1993 sai Kasahstani presidendi abiks. Oli seejärel Atõrau oblasti "äkim" ning Kasahstani peaministri asetäitja.
Tema eelkäia peaministri ametis oli Kassõmžomart Tokajev ja järglane Danijal Ahmetov.


Äkim.
"Äkim" on oblasti kuberner Kasahstanis.
"Äkim" on ka kohaliku omavalitsuse juht, kelle määrab ametisse oblasti "äkim".


Kirjand.
Kirjand on enamasti mõne lehekülje pikkune proosavormis kirjutis, mis tuleb kooliõpilastel või kõrgkooli või muusse õppeasutusse sisseastujatel koostada õppetöö käigus harjutusülesandena või kontrolltööna (eriti emakeele ja kirjanduse õpetamisel), võistlustööna või eksamitööna (näiteks küpsuskirjandina või sisseastumiskirjandina).
Kirjand võib olla arutlev, jutustav või kirjeldav.
Arutleva kirjandi puhul nõutakse tavaliselt, et ta koosneks sissejuhatusest, teemaarendusest ja kokkuvõttest.
Kirjand võib kombineerida elemente esseest (oma seisukohad) ja (ümber)jutustusest (ilukirjanduslikus vormis kirjeldused), kuid ei sisalda tavaliselt viiteaparatuuri ega otsekõnet.
Võrreldes esseega on kirjand vähem kujundlik ja ei tõsta autori arvamust esile.


Aabel.
Kain Aabelit tapmas. Pilt 15. sajandi käsikirjast.
Aabel oli Vanas Testamendis Aadama ja Eeva teine poeg, esimene inimene, kes suri, ja esimene mõrvaohver.
Nimi.
Aabeli nimi on heebrea keeles הבל ("Hevel" või "Hebhel"), araabia keeles هابيل ("Hābīl"), kreeka keeles "Abel". Selle sõna algne tähendus ei ole teada. Rahvaetümoloogias seostati seda sõnaga, mis tähendab 'hingust, hõngu' või 'kaduvust'. See ei vasta heebreakeelsele nimekujule, sest הבל ei ole analüüsitav sõnadeks אב ja אל.
Josephus Flaviuse tõlgenduse järgi tähendab see nimi 'häda' (" 'abhel").
Nimekuju "Aabel" ("Abel") on lahutatud kaheks osaks: "AB" 'allikas' ja "EL" 'Jumal'. See võimaldab seda nime tõlgendada 'Jumala allikana' (hingusena) või 'kaduvusena' (Jumalaga üksolemisena). See ei vasta heebreakeelsele nimekujule, sest הבל ei ole analüüsitav sõnadeks אב ja אל.
On oletatud, et nimi vastab akadi sõnale "ablu" või "aplu" 'poeg'. Tõenäolisemalt tähendab see 'karjust' (võrrelda "Jaabal", araabia keeles "ibil" 'kaamelid') ning eristatakse karjus Aabelit ja põlluharijat Kaini.
Vana Testament.
"Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes jäi lapseootele ja tõi Kaini ilmale ning ütles: "Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud." Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees. Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast, ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Jehoova vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale, aga Kaini ja tema roaohvri peale Ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha. Ja Issand küsis Kainilt: "Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!" Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: "Lähme väljale!" Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema. Aga Issand küsis Kainilt: "Kus on su vend Aabel?" Ja tema vastas: "Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?" Ja tema ütles: "Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole! Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes! Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!" Ja Kain ütles Issandale: "Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda! Vaata, sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema Su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik. Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu." Ja Issand ütles temale: "Ei, sugugi mitte, vaid igaühele, kes Kaini tapab, peab seitsmekordselt kätte makstama!" Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks. Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit.
Pole öeldud, miks Aabeli ohver vastu võeti ja Kaini oma mitte.
Rohkem Vanas Testamendis Aabelit ei mainita.
Vendadevahelise tüli motiiv esineb siin esimest korda ning kordub hilisemas kirjanduses (näiteks Eesavi loos).
Seda teksti peetakse üheks kõige vanema päritoluga fragmendiks Piiblis nende järel, mille tegevus toimub Eedeni aias.
Uus Testament.
Uus Testament mainib Aabelit süütu ohvrina.
Matteuse evangeeliumis (23:35) nimetab Jeesus Aabelit õigeks.
Kirjas heebrealastele öeldakse: "Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu räägib ta veel surnunagi." (11:4)
Johannese esimeses kirjas öeldakse: "Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama. Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged." (3:11–12)
Islam.
"Ja jutusta neile tõega lugu Aadama kahest pojast, kui nad mõlemad ohverdasid ohvri, kuid see võeti vastu ühelt neist ja teiselt seda vastu ei võetud. Ta ütles: ma löön päris kindlasti su maha. [Teine] ütles: Allah võtab vastu ainult nendelt, kes on valvsad [kurja eest]. Kui sa sirutad käe minu poole välja, et mind tappa, siis ei ole mina see, kes sirutab sinu poole kätt välja, et sind tappa, ma kardan Allahit, maailmade Isandat; ma soovin kindlasti, et sa kannaksid patu, mis on tehtud minu vastu, ja sinu enda patu, ja nii satud sa tule elanike sekka, ja see on õelate tasu. Siis kergendas tema meel tal oma venna tapmist, nii et ta tappis ta; siis sai temast üks kaotajatest. Siis saatis Allah varese, kes maa üles kaevas, nii et vares saaks talle näidata, kuidas oma venna surnukeha katta. Ta ütles: Häda mulle! Kas mul pole jõudu olla nagu see vares ja oma venna surnukeha kinni katta? Nii sai temast üks neist, kes kahetsevad."
Mitmed islami liberaalsed liikumised peavad Aabelit peamiseks patsifismi ja vägivallatuse eestkõnelejaks Koraanis. Aabeli sõnadest võib järeldada, et ta saab patud andeks, sest ta võtab patsifismi põhimõttest lähtudes surma vastu.
Pärimused.
Juudi pärimuse järgi sünnitas Eeva juba Eedeni aias Kaini koos kaksikõega ja Aabeli koos kahe õega. Eedeni aias oli sünnitamine kerge ja puudus pikk rasedus.
Aabeli järeltulijatest juttu ei ole. Arvatakse, et tal neid ei olnud või vähemalt ei olnud neid Seti sünni ajal elus, sest Eeva ütleb: "Jumal andis mulle teise järeltulija Aabeli asemele, kuna Kain ta tappis." (1. Moosese raamat 4:25) Levinud on uskumus, et Aabel küll abiellus, kuid hoidis sugulist karskust. Teda jäljendas aabellaste ehk abeliitide usulahk, kes ainult adopteerisid lapsi.
Juudi, kristlike ja araabia pärimuste ja legendide järgi laskis Jumal Aabeli ohvri vastuvõtmise märgiks tulel selle ära põletada. Seepeale otsustas Kain venna tappa, arvates, et viimane tõrjub ta kõrvale nagu hiljem Jaakob Eesavi. Teise versiooni järgi arvas Kain, et Aabeli seeme saab endale mao pea purustamise (Esimene Moosese raamat 3:15) au.
Hieronymus ütleb oma kommentaarides Hesekieli raamatule juudi pärimust järgides, et mõrv leidis aset Damaskuse väljal Süürias. Linna nime tähenduseks tõlgendab ta 'verd joov'. Ühe versiooni järgi oli mõrvapaik Hebroni lähedal, kuid kohalik pärimus selle kohta puudub.
Tõlgendused.
Kristlikus tõlgenduses teevad Aabeli karjaseelu, ohver, pühadus ja traagiline surm ta sarnaseks Jeesuse Kristusega. Ta oli prohvet, kes ei ennustanud sõnaga, vaid oma ohvri ja surmaga.
Aabelit peavad kirikuisad esimeseks märtriks. Johannes Kuldsuu seostab teda Ristija Johannesega. Martüroloogiumidesse ilmus ta läänekirikus 10. sajandil.
Kiri heebrealastele 12:24 räägib piserdamisverest, mis kõneleb paremini Aabeli verest. Mõnikord tõlgendatakse seda nii, et erinevalt Aabeli verest ei karju Kristuse veri kättemaksu, vaid halastuse ja andeksandmise järele. Teise tõlgenduse järgi võrreldakse Kristuse ohvrit ja Aabeli ohvrit ning peetakse silmas, et Aabeli vereohver ainult ennustab ette Jeesuse tõelist vereohvrit.
Aabel tõi ohvri usu kaudu. See usk põhines usul Jumalasse mitte ainult kui Loojasse ja ettehoolde Jumalasse, vaid eriti Jumalasse kui Lunastajasse. Lunastaja ohvri etteennustuseks olid Aabeli ohver ja hilisemad vereohvrid. Selle usu tõttu, mis oli suunatuid tulevasele suurele lunastusohvrile, võttiski Jumal Aabeli ohvri vastu.
Aabel räägib surnuna usu kaudu Jumalale oma teenetega, inimestele oma eeskujuga.
Augustinus ütleb teose "De civitate Dei" XV raamatu 1. peatükis: "Nii et neist kahest inimsoost vanemast sündis esimesena Kain, kes kuulus inimeste linna, teisena Aabel, kes kuulus Jumala linna. Sest nii nagu me ühe inimese puhul – nagu ütles apostel – kogeme: "Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne," [(Pauluse esimene kiri korintlastele 15:46)] (mistõttu igaüks, pärinedes hukkamõistetud istikust, on paratamatult alguses Aadamast kuri ja lihalik; aga juhul kui ta taassündides pookub Kristusesse, on ta pärast hea ja vaimne), nii ka inimsoo puhul üldiselt, niipea kui need kaks linna hakkasid sündides ja surres kulgema, sündis esimesena selle maailma kodanik, teisena aga võõras selles maailmas, kes kuulus Jumala linna, armust predestineeritu, armust äravalitu, armust võõras all, armust kodanik ülal. Sest mis temasse endasse puutub, siis ta on pärit sellestsamast segust, mis on algselt tervenisti hukka mõistetud; aga nagu pottsepp valmistas Jumal (sest seda võrdlust ei võta apostel [(Pauluse kiri roomlastele 9:21)] kasutusele sündsusetult, vaid targalt) samast segust ühe nõu auliseks, teise aga autuks otstarbeks. Aga kõigepealt valmistati nõu autuks, pärast aga teine auliseks otstarbeks, sest ka ühes inimeses, nagu ma juba ütlesin, on kõigepealt see, mis on petlik, millest me peame alustama ja millesse me ei pea jääma, pärast aga on see, mis on aus, milleni me edenedes jõuame ja millesse me kohale jõudes jääme. Nii et mitte iga kuri inimene ei saa heaks, kuid ometi ei saa heaks keegi, kes ei ole olnud kuri; aga mida kiiremini keegi muutub paremaks, seda kiiremini teeb ta end vastavaks hea inimese nimele ja katab siis varasema sõna kinni. Ja nii on Kaini kohta kirjutatud, et ta rajas linna; Aabel aga kui võõras linna ei rajanud. Sest pühade linn on üleval, kuigi ta siin sünnitab kodanikke, kelles ta viibib, kuni tuleb tema riigi aeg, mil kutsutakse kokku kõik oma ülestõusvates ihudes, kui neile antakse tõotatud kuningriik, kus nad hakkavad valitsema koos oma vürsti, ajastute kuningaga, ilma et ajal oleks mingit lõppu." Samas ütleb ta 7. peatükis, et Kain (erinevalt Aabelist) andis Jumalale midagi, mis oli tema oma, kuid endale iseenda.
Samuti on leitud, et selles loo kajastub võimalik neoliitikumiaegne konflikt tärkavate põlluharijate kultuuride ning vanema, nomaadliku eluviisiga rahvaste vahel. Juutide naabruses asunud põlluharijarahvad olid paganad, kes pidasid au sees viljakuskultust.
Josephus Flaviuse järgi pidas Jumal rohkem lugu sellest, mis ise kasvas, kui sellest, mis ahne inimene oli leiutanud maapinna sundimise teel.
Juudi kultuuris on arvatud, et Kain, erinevalt Aabelist, sündis enne, kui Aadam oma pattu kahetses. Aabel ei tahtnud maad harida, sest maa oli ära neetud, Kain aga arvas, et needus käib ainult Aadama kohta.
Kainis on nähtud ka taimetoitlast, kes loomade ohverdamist ei poolda.
Léo Taxil juhib nõukogude ajal välja antud ateistlikus propagandaraamatus "Lustakas piibel" tähelepanu kirjakohtadele 1. Moosese raamat 1:29 ("Ja Jumal ütles: "Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles on nende seeme; need olgu teile roaks!") ja 3:18 ("...ja põllutaimed olgu sulle toiduks!"), tõlgendades neid nii, et Jumal oli käskinud inimestel elada taimetoidust, mistõttu Kain oli maad harides käitunud õigesti, aga Aabel loomi kasvatades vääralt. Sellest teeb ta järelduse: "... issandat tuleks kinni pidada mitte kloostrikambrites, vaid vastavas raviasutuses."
Jumalateenistus.
Missa kaanonis mainitakse Aabeli ohvrit koos Melhisedeki ja Aabrahami ohvriga.
Aabeli nimi on esimene, keda nimetatakse, kui surijatele pühakuid appi kutsutakse.
Kirjandus.
Aabeli motiivi kasutab John Steinbeck raamatus "East of Eden" (eesti keeles "Hommiku pool Eedenit", ilmunud 2001 Pille Runtali tõlkes).
Tarass Ševtšenko jutustuses "Kunstnik" on juttu pildist, mis kujutab Aadamat ja Eevat Aabeli surnukeha kohal.


Alfred Nobel.
Alfred Bernhard Nobel (21. oktoober 1833 Stockholm – 10. detsember 1896 San Remo) oli rootsi keemik ja tööstur, dünamiidi leiutaja.
Alfred Nobel oli kõigest 29-aastane, kui ta esitas patenditaotluse nitroglütseriini ja nitraatide detonaatorile. Nitroglütseriin oli aga aine, mis plahvatas vähimagi tõuke peale. 1866. aastal avastas Nobel, et nitroglütseriin absorbeerus kiiselguuris ja moodustas segu, mis oli stabiilne ja lihtsalt käsitsetav, kuid säilitas oma plahvatuslikkuse. Nii sündis dünamiit. Nobeli ettevõtteid tekkis üle terve Euroopa, nende toodang kasvas 11 tonnilt 1867. aastal kuni 66 000 tonnini 1895. aastal. Alfred Nobel sai kokku 355 patenti. Oma testamendiga asutas ta Nobeli füüsika-, keemia-, füsioloogia-, kirjandus- ja rahuauhinna, mis antakse neile, kes aasta jooksul suudavad inimkonnale suurimat kasu tuua. Nobeli auhind anti esimest korda välja aastal 1901.
Suguvõsa päritolu.
Nobeli suguvõsa esimene teadaolev esindaja oli aastatel 1655–1707 elanud Petrus Olai Nobelius. Nobelius oli Skånes asunud Nöbbelövi kihelkonna ladinakeelne nimi. Petrus Olai Nobeliuse abikaasa oli Olof Rudbecki tütar Wendela, seega on Alfred Nobel Rudbecki otsene järeltulija.
Alfred Nobeli vanaisa Immanuel Nobelius oli Upplandi rügemendis allohvitser. Tema oli see, kes muutis perekonnanime kõigepealt Nobelliks ja siis Nobeliks. Aastal 1786 on rügemendi nimekirjas esimest korda tema perekonnanimeks märgitud Nobel. Aastal 1878 abiellus Immanuel Nobel Anna Roselliga. Aasta hiljem kolis perekond Uppsalasse. Aastal 1800 nimetati Immanuel Nobel Gävle valla abiarstiks. Pärast abikaasa surma 1795. aastal abiellus Immanuel Nobel Brita Ahlbergiga. Neil sündis 1801. aastal poeg, kes sai samuti nimeks Immanuel. Temast sai hiljem Alfred Nobeli isa.
Aastal 1827 abiellus Immanuel Nobel noorem Andriette Ahlselliga. Andriette Ahlsell oli pärit jõukast haritud perekonnast. Tema isa oli raamatupidaja. Pärast abiellumist üüris perekond korteri Stockholmis. Nende esimene poeg Robert sündis 1829. aastal ja järgmine poeg Ludvig 1831. aastal. Immanuel Nobel noorem oli tunnustatud ehitusmeister, kes tööst puudust ei tundnud. Perel oli esialgu leib alati laual. Veidi hiljem aga koges Immanuel mitme ehitise juures ebaõnnestumisi. Näiteks silla ehitusel hävis kolm ehitusmaterjali transportinud praami. Ühe maja puhul selgus, et selle vundament hakkas vajuma ning Nobel pidi kogu maja tiiva uuesti ehitama. Lisaks oli Nobeli Långholmeni majas 1832. aasta vanaaastaõhtul tulekahju. Nende õnnetuste tagajärjel läks Immanuel Nobeli äri pankrotti. Pere oli sunnitud kolima tagasihoidlikku korterisse aadressil Norrlandsgatan 11. Just siis, kui pere majanduslik olukord polnud kiita, sündis 1833. aastal nende kolmas poeg. Ta sai nimeks Alfred. Pere noorim laps Emil sündis 1843. aastal Peterburis. Hiljem sünnitas Andriette veel ühe poja ja tütre, kuid mõlemad surid imikuna.
Lapsepõlv.
Alfred Nobel sündis 21. oktoobril 1833 Stockholmis. Samal aastal oli Nobeli äri pankrotti läinud. Immanuel Nobel ei tahtnud uut ametit otsida ja püüdis leida uut elatusallikat, tutvudes muu hulgas tehnika edusammudega. Kui ta kuulis šotlase Charles Macintoshi leiutatud uuest kummimaterjalist vihmamantlite valmistamiseks, sai ta idee. Ta tahtis valmistada sõduritele veekindlaid seljakotte, mida saaks vajadusel õhku täis puhuda ja kasutada õhkpadjana veetakistuste ületamisel või ujukina pontoonsildades. Ta leidis isegi rahastaja ja tegi näidised, kuid armee ei olnud tema leiutisest huvitatud. Ka meditsiini ja tööstuse tarbeks pakutud leiutised ei äratanud tähelepanu. Ta leidis uue rakenduse elastse kummikanga kasutamiseks maamiinide juures, kuid ka see ei pakkunud Rootsi armeele huvi. Koostööst oli huvitatud aga Venemaa saadik Stockholmis, Soome päritolu Lars Gabriel von Haartman, kes kutsus Nobeli Turusse, et arendada tooteid Venemaa armee jaoks.
Kui Immanuel 1837. aastal Turusse läks, pidi tema pere ise hakkama saama. Oma esimesel tööaastal Turus suutis Immanuel perele nii palju raha saata, et Andriette sai avada väikese piima- ja juurviljapoe. Robert, Ludvig ja Alfred teenisid lisa tänaval tuletikkude müümisega. Andriette tahtis lastele hea hariduse anda ja pani nad Jacobi koguduse kooli. Alfred käis koolis ainult aasta, Ludvig kolm aastat ja Robert kolm ja pool aastat. Robert jättis 1841. aastal kooli pooleli, et meremeheks hakata. Ta võeti ühele Lõuna-Ameerikasse suunduvale laevale kapteni kajutivahi ametisse. See oli tüüpiline amet, kus heast perekonnast pärit poisid said meresõiduga esimest tutvust teha.
Pereäri algus Peterburis.
Aastal 1838 kolis Immanuel Nobel Turust Peterburi. Tema äri edenes hästi. Tal olid lõhkeainetega ümberkäimise kogemused juba sellest ajast, kui ta ehituse alal tegutses. Nobelil oli õnnestunud veenda Venemaa sõjaväeametnikke ja keiser Nikolai I-st maamiinide vajalikkuses. Ta sai preemiaks 3000 hõberubla ning laiendas selle abil oma maamiine tootvat katsetöökoda. Aastal 1842 otsustas ta pere Peteburi kutsuda.
Samal ajal sai Immanuel Nobel tänu hästi õnnestunud lõhkeaineesitlusele keisrilt 25 000 hõberubla suuruse preemia. Tema äri õitses. Ta oli ostnud Peterburis ühekorruselise puitmaja. Kuigi Peterburis oli palju häid välismaalastele mõeldud koole, palgati Alfredile ja Ludvigile eraõpetaja, kes õpetas neile kirjandust, filosoofiat, keeli, matemaatikat ja loodusteadusi. Nii Alfred ja Ludvig kui ka merelt tagasi tulnud Robert oskasid lisaks rootsi keelele kõnelda ja kirjutada vene, prantsuse, inglise ja saksa keeles.
1840. aastatel läks Immanuel Nobeli äril hästi. Lisaks maamiinidele tootis tema töökoda ka meremiine, relvi ja mitmesuguseid masinaid, sealhulgas aurumasinaid Volga jõe aurikute jaoks. Ka Venemaa esimesed keskkütteseadmed toodeti Nobeli tehases; kõige esimese neist paigaldas Nobel oma majja. Nobel ostis oma äripartneri osa välja, laiendas tegevust ja kolis äri uude kohta. Ettevõtte nimeks sai Fondieres et Atélieres Mécaniques, Nobel & Fils. Alates 1840. aastate teisest poolest töötasid pereäris ka lapsed. Igaüks neist pidi alustama kontoris, seejärel töötama tellimuste osakonnas, tootmises töödejuhatajana ja juhtkonna abilisena finantsküsimustes.
Õpingud ja välisreisid.
Rootsi keelt ja ajalugu ning kirjandust ja filosoofiat õpetas poistele rootslane Lars Santesson. Matemaatikat ja loodusteadusi õpetas muu hulgas Ivan Peterov. Alfred oli kinnine ja tagasihoidlik laps. Juba teismelisena oli ta lisaks keemiale huvitatud kirjandusklassikast ja luulest. Ta nautis eriti inglise luulet, sealhulgas George Gordon Byroni ja Percy Shelley loomingut. Muu hulgas tõlkis ta Voltaire'i teoseid rootsi keelde ja siis oma keeleoskuse testimiseks uuesti prantsuse keelde tagasi. Ta õppis pähe lehekülgede kaupa sõnaraamatuid. Ta kirjutas juba väga noorena muu hulgas 425-realise ingliskeelse luuletuse. Isale tema kirjandushuvi eriti ei meeldinud, sest tema tahtis pojast inseneri kasvatada.
Keemiat, füüsikat ja matemaatikat õpetasid vendadele teiste seas keemiaprofessorid Nikolai Zinin ja Juli Trapp, kes olid nende isa head tuttavad. Alfredi vaimustasid eelkõige keemiakatsed. 1850. aasta paiku läks Alfred Nobel koos Zininiga Pariisi, kus veetis aasta keemiat õppides, töötades ühe tolleaegse väljapaistvama keemiku Théophile-Jules Pelouze'i laboris. Ta tutvus ka Pariisi seltskonnaeluga. Pelouze'i juures kohtus ta itaalia keemiku Ascanio Sobreroga, kes oli kolm aastat varem glütseroolist, väävel- ja lämmastikhappest valmistanud nitroglütseriini. Et aine reageerimine temperatuuri ja rõhu muudatustele oli ettearvamatu, ei usutud tollal, et seda oleks võimalik praktiliselt rakendada.
Kui Alfred Nobel Peterburi tagasi jõudis, otsustas isa ta Euroopasse reisile saata, et tema maailma avardada. Alfred külastas Kesk-Euroopas ja Suurbritannias paljusid perefirma koostööpartneriteks olnud tööstusettevõtteid. Eelkõige pidi ta tutvuma uute meetoditega ja hankima värskeid ideid uute toodete leidmiseks. Lääne-Euroopast siirdus ta New Yorki. Tema reisist Ameerika Ühendriikidesse on teada, et ta külastas korduvalt rootsi leiutajat John Ericssoni. Ta võttis Peterburi kaasa Ericssonilt saadud kütteseadme joonised.
Esimesed katsed nitroglütseriiniga.
Alfred Nobel pöördus Peterburi tagasi oma 21. sünnipäeval, 21. oktoobril 1854. Enne seda oli ta reisist tingitud kurnatuse tõttu olnud sunnitud mõnda aega Saksamaal ravil viibima.
Et Venemaa valmistus Krimmi sõjaks, sai Nobeli ettevõte palju tellimusi. Ettevõttes töötas üle tuhande inimese ja selle tegevus tootis kasumit. Immanuel Nobel oli keisri juures heas kirjas ning oli üks Venemaa tunnustatumaid insenere. Ta sai oma teenete eest keiserliku kuldmedali.
Krimmi sõja ajal suri Nikolai I ja keisriks sai Aleksander II. Sõda ei sujunud Venemaa jaoks edukalt. Varustuse tarnijad ei täitnud oma ülesandeid. Muu hulgas oli armeele müüdud pabertallaga jalanõusid ja jahuga segatud püssirohtu. Aleksander II vallandas armee varustajad. Kuigi Nobeli ettevõte oli oma tellimused auga täitnud, katkesid ka tema tarned, sest lepingute sõlmijad olid ametist vallandatud. Sõjast kurnatud riigis oli raske uusi kliente leida. Alfred Nobel oli selleks ajaks saanud perekonna finantsasjatundjaks. Ta saadeti Pariisi ja Londoni pankadesse laenu paluma, kuid ta tuli tühjade kätega tagasi.
Suvel 1859 otsustas Immanuel Nobel tagasi Stockholmi pöörduda. Ta jättis ettevõtte Ludvigi hoole alla. Ka Alfred ja Robert pidid venda aitama. Ludvig asutas Peterburis oma ettevõtte. Robert ja Alfred Nobel üürisid ühise korteri ning Alfred muutis korteri köögi keemialaboriks. Nitroglütseriin oli Alfred Nobeli tähelepanu köitnud ja ta oli juba koos isaga seda katsetama hakanud, et uurida, kuidas oleks võimalik plahvatusprotsessi kontrolli all hoida. Varasuvel 1862 korraldas ta vee all esimese lõhkamise. Nitroglütseriin oli kinnikorgitud klaastorus, mis omakorda oli asetatud püssirohuga täidetud suletud tsinkanumasse. Püssirohu seest ulatus välja süütenöör. Ta süütas süütenööri ja viskas anuma vette. Järgnenud talvel korraldas Nobel Neeval mitu plahvatust. Katsed äratasid ka Ludvigi huvi. Linnast kaugemal tehtud katsed õnnestusid hästi ning isa soovitusel taotles Alfred oma leiutisele patenti. Aastal 1863 kolis ta Stockholmi isa juurde ja sama aasta 14. detsembril sai ta Rootsis patendi nitroglütseriinil põhinevale lõhkeainele. Enne seda oli ta Peterburis saanud oma esimesed patendid – 1857. aastal patenteeris ta gaasi mõõteriista ning 1859. aastal vedelike mõõteriista ja uut tüüpi baromeetri.
Et Rootsis saadi harva patente lõhkeainetele, äratas Nobeli leiutis sõjaväeametnike tähelepanu. Nad palusid Immanuel ja Alfred Nobelil nitroglütseriini tutvustada. Näidislõhkamine korraldati Karlbergi lossi juures. Esitlust olid jälgima saabunud nii kaitse- kui ka tsiviilasjatundjad. Esialgu ei avaldanud plahvatused pealtvaatajaile muljet, sest plahvatuse võimsus ei olnud oluliselt suurem kui sama koguse püssirohu puhul. Alfred Nobel avastas, et plahvatuse võimsus vähenes sedamööda, kuidas nitroglütseriin püssirohu sisse imendus. Esitlust ette valmistades olid nad komponendid varakult kokku seganud ning vanemad segud plahvatasid väiksema jõuga. Demonstratsioon lõpetati vägeva plahvatusega, mille põhjustas värskelt segatud lõhkeaine. Sellest hoolimata pidid Nobelid pettuma, sest Rootsi kaitsevägi pidas lõhkeainet liiga ohtlikuks.
Lõhkeaine täiustamine.
Karlbergi esitluse põhjal oli selgunud, et nitroglütseriini ja püssirohu segu ei säilita oma omadusi. Katseid tuli jätkata. Alfredi abiliseks sai tollal 20-aastane noorim vend Emil.
Katsetamise käigus leidis Alfred abinõu segu vananemise vältimiseks. Ta täitis katseklaasi püssirohuga ja pani sellesse süütenööri ning asetas katseklaasi seejärel nitroglütseriiniga täidetud anumasse. Uuendus andis oodatud tulemuse ja katselõhkamine õnnestus hästi. Tema seadeldisest sai alguse levinud detonaator, mida paljud lõhkeaineasjatundjad peavad Nobeli tähtsaimaks leiutiseks.
Alfred Nobel nimetas oma leiutise plahvatusõliks. Kevadel 1864 asus ta sellele ostjaid otsima. Peagi hakkasidki mäendusettevõtted temalt lõhkeainet ostma. Et turg kasvas kiiresti, töötati välja ka uus nitroglütseriini valmistamise meetod, mis oli küll varasemast ohtlikum.
Nobeli leiutist oli võimalik rakendada mitmes vallas, kuid ta vajas raha, et tootmist laiendada ja leiutis ka välismaal patenteerida. Noorpõlves tehtud Euroopa-reisil oli ta loonud sidemeid muu hulgas Kesk-Euroopa pankades. Ta sõitis Prantsusmaale raha hankima ning Pariisi pangalt Crédit Mobilier õnnestus tal saada 100 000 Prantsuse frangi suurune laen. Tol ajal oli see märkimisväärne summa.
Tootmise laiendamine.
Alfred Nobel pöördus rahaga Stockholmi tagasi ja asus oma laboris tootmist laiendama. Tal olid abiks isa, vend Emil, noor insener C. E. Hertzman ja paar abitöölist.
3. septembril 1864 töötasid Emil Nobel ja Hertzman laboris katsete kallal ning olid arvatavasti ettevaatamatult lasknud nitroglütseriinil kuumeneda üle 180 kraadi. Toimus plahvatus, mis pani värisema kogu Stockholmi. Emil Nobel, Hertzman ja veel kolm töötajat said surma. Alfred Nobel oli kõrvalhoones ja sai purunenud klaasi kildudest vigastada. Isa oli kaugemal ja pääses terve nahaga, kuid kogetud ehmatus võis tema tervisele mõju avaldada. Umbes kuu aega hiljem sai ta halvatuse põhjustanud ajurabanduse.
Alfred Nobeli usku nitroglütseriini tulevikku õnnetus ei vähendanud. Et tellimuste hulk aina kasvas, otsustas ta ettevõtte asutada. 22. oktoobril 1864 loodi ettevõte Nitroglycerin Aktiebolag. Alfred Nobel müüs 100 000 Rootsi krooni ja aktsiate eest oma patendi ettevõttele. Tootmise alustamisega tekkis aga probleeme, sest plahvatusest hirmunud politsei keelas linna territooriumil nitroglütseriini tootmise. Esialgu ei leitud kohta ka linna ümbrusest ning labor rajati Mälarenile renditud praamile. Talve veetis Nobel külmas liikuvas laboris tootmist käivitades ja kaevandustele lõhkeainet tutvustades. 1865. aasta jaanuari lõpus ostis ettevõte endise farmi Stockholmi lähedal Mälareni lahesopi ääres Vintervikenis. Seadmed koliti vanasse talli. Alfred Nobel jättis tootmishoonete rajamise äripartnerite hooleks ja sõitis ise Saksamaale.
25. juunil 1865 asutati lõhkeaineettevõte ka Norras. Alfred Nobel müüs oma Norras registreeritud patendi 10 000 hõbetaalri eest ettevõttele. See oli tema ainus tehing, mille puhul ta patendi üksnes raha vastu vahetas, sest ta vajas raha, et Saksamaal ettevõte asutada.
Aastal 1866 püüdis Nobel nitroglütseriinile ka Suurbritannias turgu leida. Ehkki tema toodet oleks vajatud, ei leidnud ta ettevõtte rajamisest huvitatud koostööpartnereid. Ta jättis esialgu asja katki ja otsustas keskenduda Ameerika turule.
Tegevus Rootsis.
Vintervikeni ettevõttest sai esimene tööstuslik nitroglütseriini tootja maailmas. Luba tehase rajamiseks saadi 1865. aastal ja samal aastal alustati ka tootmist. Esialgu olid tootmistingimused väga algelised, tegutseti lageda taeva all ja ajutistes kuurides. Tehase toodangumaht kasvas pidevalt kogu ettevõtte 50-aastase tegevuse vältel.
Algusaegadel oli Alfred Nobel ettevõttes nii tegevjuht, peainsener, sekretär, müügiagent kui ka varahoidja. Kuigi ta reisis pidevalt ringi, hoidis ta alati Rootsi ettevõttel silma peal. Ettevõtte tegevjuhiks sai peagi Robert Nobel, kes oli ametis kuni 1870. aastani, mil pöördus tagasi Venemaale. Tootmist asus juhtima Alfredi lapsepõlvesõber insener Alarik Liedbeck, kes oli tema partneriks ka paljudes teistes ettevõtmistes välismaal.
Tegevus Saksamaal.
Saksamaal seadis Alfred Nobel end sisse Hamburgis, kus asutas sadamas väikese labori, et esitluste tarbeks nitroglütseriini valmistada. Kaevandused tundsid tema leiutise vastu huvi ning sellest kirjutati ajalehtedes. Juunis 1865 asutati Saksamaal ettevõte Alfred Nobel & Co. See oli esimene Alfred Nobeli osalusega ettevõte välismaal. Ka Saksamaal oli lõhkeaine tootmiseks raske kohta leida. Oktoobris leiti lõpuks Hamburgi lähedal krunt tehase jaoks. Nobel ostis 42 hektari suuruse maalapi Elbe jõe ääres Krümmelis, mis asub umbes 30 km kaugusel Hamburgist. Tootmist alustati 1. aprillil 1866.
Nobel oli esitanud patenditaotluse ka Ameerika Ühendriikides. Ameeriklane Taliaferro Shaffner oli püüdnud 1864. aastal Nobelilt tema leiutist odavalt ära osta ning keeldumise peale pahandanud. Nüüd vaidlustas ta patendi andmise, väites, et tema oli sama meetodi juba varem leiutanud. Alfred Nobel kutsuti 1865. aastal USA Hamburgi konsulaati selgitusi andma. Tal õnnestus oma autorlus tõestada ja talle anti patent.
Nobeli tehas Saksamaal hävis plahvatuse tagajärjel kaks korda, 1866. ja 1870. aastal. Mõlemal korral ehitati see uuesti üles ja laiendati tootmist. Kuigi Krümmeli ümbruses oli suur tööpuudus, polnud lihtne töötajaid leida, sest tööd lõhkeainetehases peeti liiga ohtlikuks.
Alfred Nobel elas Krümmelis 1865. aastast kuni 1873. aastani, mil kolis Pariisi.
Tegevus USA-s.
Kui Alfred Nobel Ameerika Ühendriikides maad kuulama hakkas, oli seal parajasti hiljuti aset leidnud kaks suurt nitroglütseriiniplahvatust ning seetõttu tehti plaane aine kasutamise keelamiseks. Ühel juhul oli plahvatuse põhjustanud aine pärit Nobeli tehasest. Nobel sõitis Washingtoni ja kohtus seaduseelnõu algatajatega, kuid ei suutnud neid oma meetodi ohutuses veenda.
Talle pakkus oma abi Taliaferro Shaffner, sama mees, kes oli varem tema patendi vaidlustanud. Mehed pidasid parajasti kõnelusi USA-s ettevõtte asutamise üle, kui Nobel sai teada, et tema tehas Saksamaal oli õhku lennanud. Ta otsustas läbirääkimised lõpetada ning loovutas oma USA patendi Shaffnerile sümboolse ühe dollari ja 2500 aktsia eest. Samal ajal kiitis USA kongress heaks nitroglütseriini kasutamise keelu. Lõhkeaine transportimine riigis jäi lubatuks, eeldusel, et täideti kehtestatud ettevaatusabinõusid. 27. juulil 1866 asutati United States Blasting Oil Company. Nobel ise pöördus Saksamaale tagasi ja saabus 10. augustil Hamburgi.
Dünamiidi leiutamine.
Et Nobeli labor Saksamaal oli plahvatuse tagajärjel hävinud, rentis ta ajutise labori rajamiseks praami Elbe jõel, kus alustas katsetusi, et nitroglütseriini käsitsemist ohutumaks muuta. Ta püüdis leida ainet, mis imaks nitroglütseriini endasse ja moodustaks stabiilse segu. Ta katsetas muu hulgas söe, saepuru, tellisepuru ja müüriseguga. Krümmeli pinnas oli diatomiidirikas. Katsetused pinnasest saadud kobediatomiidi kiiselguuriga tõid lõpuks oodatud tulemuse. Ahjus kuivatatud kiiselguur imes endasse umbes kolm korda oma mahust suurema koguse nitroglütseriini. Segu oli hästi töödeldav ning sellest sai vastavalt otstarbele sobiva kujuga pulgad voolida. Katsetused 1866. aasta sügisel kinnitasid, et lõhkeaine käsitsemine on ohutu, samas ei olnud nitroglütseriin oluliselt oma plahvatusjõudu kaotanud. Toime oli 5–8 korda suurem kui püssirohul. Uuele lõhkeainele andis Nobel nimeks dünamiit.
Vintervikeni tehases hakati dünamiiti kohe tootma. Valmistati kaht tüüpi lõhkeainet – 75- ja 64-protsendilise nitroglütseriinisisaldusega dünamiiti. Nõudlus selle järele oli suur ja kasvas pidevalt.
Dünamiidi leiutamise kohta on liikvel mitmesuguseid kuulujutte. Paljud inimesed on püüdnud dünamiidi leiutamist enda nimele kirjutada. Muu hulgas Nobeli tehase ehitusel ametis olnud töödejuhataja Carl Dittmar väitis, et just tema oli soovitanud Nobelil nitroglütseriini kiiselguuriga segada. Nobel kaebas Dittmari kohtusse ja võitis.
Alfred Nobel ja Robert Strehlenert San Remo suvilas
Tegevus Suurbritannias.
Nobel asus taas asjatundjatele ja ajakirjanikele esitlusi korraldama. Tema Saksamaa tehas sai palju järelepärimisi uue lõhkeaine kohta.
Kevadel 1867 sõitis Nobel Suurbritanniasse ja sai mais Briti patendi. Suvel korraldatud esitlused mõjusid veenvalt – dünamiit oli tõhus ja ohutu, ei tekitanud ka sellist suitsu ega haisu nagu püssirohi. Et Rootsi ja Saksamaa tehased ei suutnud kasvavale nõudlusele vastu tulla, tahtis Nobel asutada ettevõtte ka Suurbritannias.
Suurbritannia parlament oli hiljuti heaks kiitnud seaduse, mis nõudis, et kõik nitroglütseriini sisaldavate ainete saadetised märgistataks sildiga, mis juhib tähelepanu aine ohtlikkusele. Piirang raskendas ettevõtte loomist, sest võimalikud Briti koostööpartnerid pidasid seda liiga suureks takistuseks. Nobel püüdis sügisel 1867 seadusandjaid veenda, et dünamiidile tehtaks erand, aga see tal ei õnnestunud. Ta reisis veidi aega dünamiiti tutvustades mööda Euroopat, muu hulgas Prahas, Viinis, Zürichis ja Bernis. Seejärel pöördus ta tagasi Suurbritanniasse, plaanides rajada tehase Šotimaale. Aastal 1869 suutis ta kohalikes huvi äratada, kuid ka Šotimaal võeti peagi vastu seadus, mis keelas nitroglütseriini sisaldavate ainete impordi ja tootmise. Seadus jättis võimaluse teha erandeid ja Nobel lootis, et dünamiit võiks erandkorras valitsuse loa saada. Ta esitas oma põhjendused, kuid oleks loa saanud ainult tingimusel, et lõhkeainet valmistataks lõhkamiskohal. See aga polnud mõeldav. Peagi selgus, et siseministeeriumi otsustajate seas oli inimene, kellel olid mängus oma huvid – nimelt tegeles ministeeriumis töötanud keemik Frederick Abel puuvillapüssirohuga, mille Nobeli leiutis oleks turult välja tõrjunud. Kevadel 1870 esitas Nobel siseministrile tõendid dünamiidi ohutuse kohta. Tolleks ajaks oli toodetud 560 tonni dünamiiti ja see polnud põhjustanud ainsatki planeerimata plahvatust. Aprillis otsustati dünamiidile erand teha ja Nobel sai lõpuks Suurbritanniasse tehast rajama hakata. Aastal 1871 asutati Ardeeris British Dynamite Company. Alfred Nobel sai 300 asutajaaktsiat ja 900 aktsiat patendi eest. Aastal 1877 sai ettevõtte nimeks Nobel's Explosives Company.
Tegevus Prantsusmaal.
Prantsusmaal kuulus lõhkeainete valmistamise monopol riigile. Kõik Nobeli dünamiidisaadetised olid tollis kinni peetud. Juba Suurbritannias viibides püüdis Nobel oma prantsuse koostööpartneri Paul Barbe'i abiga asuda ka Prantsusmaal ettevõtet looma. Samal ajal alustas Prantsusmaa sõda Preisimaaga. Pärast sõda mõistis Prantsusmaa valitsus vajadust uuenduste järele ning Nobeli partnerile anti luba alustada dünamiidi suurtootmist. Tootmine läks käima, kuid see peatati 1871. aastal, sest jõustus seadus, mis keelas lõhkeaine tootmise ja müümise. Riigi esindajad ei soovinud Nobeli ettevõttega läbirääkimisi pidada, katkestasid senised lepingud ja aasta hiljem hakkas kaitseministeerium hoolimata Nobeli patendist ise dünamiiti tootma. Selgus, et patent ei kehtinudki, sest asjaga tegelenud volinik oli unustanud patendi eest maksta. Kogu dünamiit, mis oli toodetud mujal kui riiklikes ettevõtetes, kavatseti konfiskeerida. Samal ajal puhkes aga pahameel riikliku monopoli vastu, sest riigiettevõte müüs lõhkeainet tootmishinnast kõrgema hinnaga, see aga oli seadusega keelatud. Lõpuks otsustati, et monopol ei kehti nitroglütseriinil põhinevate lõhkeainete kohta. Aastal 1875 asutasid Nobel ja Barbe ettevõtte Société Générale de la Fabrication de la Dynamite.
Aastal 1873 ostis Nobel Pariisis Malakoffi avenüül maja ja asus sinna elama. Pariis jäi tema kodulinnaks kuni 1891. aastani. Tal oli esialgu aias väike labor, kus ta töötas koos noore prantsuse keemiku Georges D. Fehrenbachiga. Peagi asus ta katsetamise jaoks sobivamat kohta otsima ning ostis 1881. aastal kinnistu Pariisist umbes 16 km kaugusel kirdes asuvas Sevranis. Sevran oli tol ajal Prantsusmaa lõhkeainetööstuse keskus. Asula tuhatkonnast elanikust umbes 650 töötas riiklikus lõhkeaineid valmistavas ettevõttes Poudrérie Nationale. Nobel töötas päeval Sevranis ja sõitis ööseks Pariisi majja tagasi.
Aastal 1875 leiutas Alfred Nobel dünamiidist stabiilsema želatiindünamiidi ja sai aasta hiljem sellele patendi.
Tegevus Itaalias ja Šveitsis.
Nii Itaalias kui ka Šveitsis ehitati palju tunneleid, sildu ja raudteid, mille rajamisel mägisel maastikul vajati palju lõhkeainet. Aastal 1871 sai Nobel patendi Itaalias. Kui 1872. aastal Prantsusmaal tootmine seiskus, võttis Barbe ühendust Šveitsi miljonäri Louis Favre'iga, kes nõustus Šveitsis asutatud ettevõttes partneriks hakkama. Tehas hakaks toodangut andma 1873. aasta suvel. Veidi hiljem ostis Nobel Favre'i osa välja.
Nobeli saksa äripartnereid pahandas asjaolu, et neid Šveitsi tehase osanikeks ei kutsutud. Nad hankisid Itaalias patendi dünamiidi teisendile. Nobel asus sakslastega läbirääkimistesse ning kõneluste tulemusel loodi Itaalias ühine ettevõte Societa Anonima Italiana perla fabbricazione della Dinamite – Brevetto Nobel. Pool sellest kuulus Nobelile.
Probleemid.
Et eri maades olid Alfred Nobeli äripartneriteks saanud erinevad inimesed, kippusid tema ettevõtted omavahel konkureerima. Nobel ise kuulus mitmekümne ettevõtte juhtkonda ja püüdis nende tegevust koordineerida.
Turule hakkas ilmuma ka dünamiidiga väga sarnaseid nitroglütseriini sisaldavaid lõhkeaineid. Saksa ettevõte Krebs & Co. hakkas tootma lõhkeainet, millele andis nimeks "lithofracteur". Sellel oli praktiliselt sama koostis nagu dünamiidil. Nobel kaebas ettevõtte kohtusse ja sai teise astme kohtus õiguse ning Krebs pidi talle suure valuraha maksma. Nobeli võidetud kohtuprotsess oli arvatavasti hoiatus teistele ning pärast seda tema patendiõigust eriti ei kiputud enam rikkuma.
Ballistiit.
Eri maade ettevõtete töö koordineerimine oli tülikas ja Nobeli jaoks kurnav. Aastal 1880 ühinesid Nobeli Itaalia ja Šveitsi ettevõtted ning moodustus Dynamite Nobel. Oktoobris 1886 asutati Nobel-Dynamite Trust Company. Alfred Nobel oli kuni surmani selle ettevõtte juhatuse auesimees.
Et tootmise korraldamine oli väsitav, otsustas Nobel vahelduseks jälle katsetamisega tegeleda. Tulirelvades kasutati tollal püssirohtu, mille põlemisel tekkiv suits võis terve lahinguvälja enda alla matta. Aastal 1884 leiutas Nobel püssirohu asendamiseks nitroglütseriinist, nitrotselluloosist ja kamprist koosneva suitsuta põleva lõhkeaine ballistiidi. Ta sai ainele patendi 1887. aastal. Ballistiiti kasutati laialdaselt järgmised 75 aastat.
Nobel pakkus uut lõhkeainet Prantsusmaa sõjaväele, kuid prantslased lükkasid selle tagasi, sest olid hiljuti kasutusele võtnud prantsuse keemiku Paul Vieille leiutatud lõhkeaine, mis põles samuti suitsuta, kuid oli samas lenduvate lahustite kasutamise tõttu suhteliselt ebastabiilne.
Alfred Nobel pakkus seejärel lõhkeainet Itaalia valitsusele, kes selle rõõmuga vastu võttis. Torino lähedal Aviglianas hakati seda peagi tootma. Hiljem müüs Nobel oma Itaalia patendi Itaalia valitsusele. Prantsusmaal tekitas Nobeli tegevus Itaalias pahameelt. Teda peeti reeturiks ja spiooniks ning ähvardati vangistamisega. Et tal keelati Prantsusmaal katsetamine ja tootmine, otsustas ta elama asuda Itaaliasse San Remosse.
Aastal 1889 selgus, et Frederick Abel oli Inglismaal saanud patendi ballistiidiga äärmiselt sarnasele kordiidile. Kampri asemel oli Abel kasutanud vaseliini ja lõhkeaine vormitavaks muutmiseks lahustina atsetooni. Nobel oli oma patenditaotluses märkinud lähteaineks lahustuva nitrotselluloosi, Abel aga lahustumatu. Nobel püüdis esialgu Abeliga kokkuleppele jõuda, kui aga selgus, et patent oli antud mitmes riigis, otsustas ta asja ametlikult ajada. Abel müüs oma patendi Suurbritannia riigile, keda ei saanud kohtusse kaevata. Seetõttu pidi Nobel ootama, kuni ainet tootma hakati. Aastal 1890 kaebas ta tehase direktori kohtusse, kuid kaotas kohtuasja ja pidi 22 000 naelsterlingit kohtukuludeks maksma.
Tegevus San Remos.
Aastal 1891 asus Alfred Nobel elama San Remosse. Ta ostis maja Vahemere kaldal. Maja lähedal oli laboratoorium, kus töötas muu hulgas tema varasem sekretär ja pärastine testamenditäitja Ragnar Sohlman.
Vahemere kliima mõjus ka tema tervisele hästi. Ta elas San Remos elu lõpuni.
Tema maja Villa Nobel kuulub San Remo linnale ja on avatud külastajatele.
Kaukaasia naftatööstus ja tegevus Venemaal.
Alfred Nobel oli osanik ka Bakuu naftatööstuses. Tema vend Robert Nobel oli 1873. aastal Bakuusse saabudes avastanud, et sealne naftatööstus kasutab äärmiselt mahajäänud tehnikat. Ta otsustas selle tulusaks äriks muuta ja investeeris naftapuurimisse. Veidi hiljem sai ettevõtte osanikuks ka tema vend Ludvig Nobel.
Aastal 1879 investeeris ka Alfred Nobel venna palvel tema ettevõttesse. Asutati Nobeli vendade naftatööstusettevõte, mis sai tuntuks Branobeli nime all. Branobeli aktsiakapital oli kolm miljonit rubla, millest Alfred Nobeli osa moodustas 110 000 rubla. Vennad töötasid koos välja muu hulgas uudse naftatöötlusmeetodi.
1880. aastate keskel oli Branobel Bakuu suurim naftatöötlusettevõte. Alfred Nobel teenis suure osa oma varandusest just naftaga (umbes 5 miljonit Rootsi krooni). Ettevõte tegutses kuni 1920. aastani, mil see natsionaliseeriti.
Dünamiit jõudis Venemaale alles 1877. aastal, kui Alfred Nobel sai kümneaastase patendi. Lõhkeainetehast ta Venemaale ei rajanud.
Isiklik elu.
Alfred Nobeli isiklikust elust pole palju räägitud. Tema vennad abiellusid varakult, kuid Alfred jäi poissmeheks. Ise kirjeldab ta ühes autobiograafilises luuletuses Pariisis kogetud õnnetut armastust, kuid räägitud on ka tema teismeliseeas Peterburis läbielatud traagilise lõpuga loost.
Sügisel 1876 kohtus Nobel 20-aastase Viinist pärit Sofia Hessiga. Nobel ostis naisele korteri Pariisis, kuid oli peagi sunnitud hakkama Sofia üha luksuslikumaks muutuvat eluviisi kinni maksma. Nende teed läksid lahku, kui Sofia 1891. aastal teatas, et saab ungarlasest ratsaväelasega lapse. Sofia sai Nobeli pärandina väikese rahasumma, kuid sellele lisaks õnnestus tal Alfred Nobelilt saadud kirjade abil ka pärijatelt raha välja pressida.
Tervis.
Alfred Nobelil oli nõrk tervis juba noorena. Ta kannatas muu hulgas seedimisprobleemide, peavalude ja meeleoluhäirete all. Suurema osa elust töötas ta liiga palju ja puutus kokku mitmesuguste kemikaalidega. Ka nitroglütseriini leiutaja Ascanio Sobrero oli täheldanud, et selle ainega kokku puutumine põhjustab tugevat peavalu. Alfred Nobel pidi palju reisima, tal polnud õiget kodu, perekonda ega sõpru. Stressi tekitasid ka tootmisprobleemid, kohtuprotsessid ja avalik hukkamõist tema tegevusala suhtes.
Vanemas eas kannatas ta südameprobleemide (stenokardia) all. Tema surma põhjustas ajurabandus, mis jättis ta esialgu osaliselt halvatuks.
Surm ja pärand.
Kui Alfred Nobeli vend Ludvig 1888. aastal suri, pidas üks prantsuse ajaleht teda ekslikult dünamiidi leiutajaks ja mõistis ta tapmist hõlbustava ainega tegelemise eest hukka. Väidetavalt pani artikkel Alfred Nobeli mõtlema selle peale, et jätta endast maailmale parem mälestus. Talle valmistas meelehärmi, et tema elutööd seostati tapmisega. Dünamiiti müüs ta küll eelkõige tööstusliku lõhkamise tarbeks, kuid tema leiutatud ballistiiti kasutati üksnes tulirelvades. Ta ise arvas, et aitas oma leiutistega kaasa rahule maailmas, uskudes, et kui relvad muutuvad liiga tõhusaks, ei julge keegi enam sõda alustada. Rahu oli talle väga oluline teema, seetõttu asutas ta ka rahuauhinna.
Ta tegi 1895. aastal uue testamendi, millega jättis suurema osa oma varast viie auhinna loomiseks.
Nobel pärandas 32 miljonit Rootsi krooni sihtasutusele, mis sai ülesande anda igal aastal viies valdkonnas rahaline auhind inimesele, kes on aasta jooksul oma alal kõige suurema panuse andnud. Ta asutas oma testamendiga füüsika-, keemia-, füsioloogia- või meditsiini-, kirjandus- ja rahuauhinna.
Tolle aja kohta oli tegemist äärmiselt suure summaga. Sihtasutus pidi raha investeerima väikese riskiga riigi võlapaberitesse. Alfred Nobel suri 10. detsembril 1896 Itaalias San Remos. Ta oli surres üks maailma rikkamatest inimestest.
Auhinnafondi loomiseks müüdi kõik Alfred Nobelile kuulunud aktsiad tema ettevõtetes.
Välislingid.
Nobeli auhinnad


Aaderdamine.
Aaderdamine ehk aaderdus on värvitud pinnale puidule või marmorile omase soonilise tekstuuri andmine.
Aaderdatakse tavaliselt seinu, uksi, aknaid ja mööblit.
Tehnoloogia.
Aaderdatakse sel ajal, kui värv ei ole veel kuivanud. Aaderdamisel kasutatakse aaderduskammi, -harja või muud -riista.
Aaderdatav aluspind peab olema sile ja krunditud. Kõigepealt see alusvärvitakse. Seejuures võib erinevaid värve kombineerida. Alusvärv ei tohi olla vett imav ega vett hülgav, samuti ei tohi ta olla täismatt.
Alusvärvile kantakse kujuteldavate puitdetailide praod ja liitekohad. Seejärel joonistatakse muster ning lakitakse pind üle.


Tarbekunst.
Tarbekunst on kunstiharu, mis tegeleb tarbeliste esemete kunstilise kujundamisega.


Käsitöö.
Käsitöö on tarbe- ja iluesemete valmistamine käsitsi, lihtsaid tööriistu kasutades.
Enne tööstuslikku pööret ning vabrikutööstuse kujunemist valmistati kõik esemed sisuliselt käsitööna. Elukutselised käsitöölised, kes ei valmistanud asju mitte üksnes oma tarbeks, vaid ka vahetuseks ja müügiks, tekkisid arvatavasti koos metallide sulatamise leviku ning linnade tekkimisega. Ka Eestis tekkisid käsitöölised seoses linnade arenguga. Keskaja Euroopas reguleerisid käsitööliste tegevust tsunftid ja gildid ning nende reeglid.
Tänapäeva arenenud riikides on levinud käsitöö kui meelelahutus ja ajaviide või kui massitiraažis tööstustoodangust taotluslikult erinevate unikaalesemete valmistamine enda tarbeks või müügiks. Selline käsitöö piirneb tihedalt kunstiloominguga. Käsitöös kasutatakse tihti vanu traditsioonilisi tehnikaid, tööriistu ja kujunduselemente, kuid neid võidakse ka ühendada tänapäevastega.
Käsitööalad.
Heegeldamine - Kudumine - Kullassepatöö - Maalritöö - Nõelumistehnika - Pottsepatöö - Sepatöö - Silmuskudumine - Tikkimine - Tisleritöö - Viltimine - Õmblemine


Tööriistade loend.
"Siin on loetletud tööriistu. Mõõteriistad on mõõteriistade loendis."
A.
Aaderduskamm - Aaderduspintsel - Abar - Absindilusikas - Ader - Aerograaf - Ahjuhark - Ahjuroop - Aiahark - Akutrell - Arvelaud - Arvutihiir - "Azebiki" - Auguraud - Avardi
E.
Ekker - Elektritrell - Entomoloogiline võrk
F.
Faasimõõtja - Frees - Föön
H.
Haamer - Habemenuga - Hang - Hari - Hark - Heegelnõel - Hekikäärid - Hekitrimmer - Helihark - Hõõrits - Höövel
J.
Jaapani saed - Joonlaud - Jootejaam - Jootekolb - Juustunuga - Jääkaabits - Jääpuur
K.
Kaabits - Kaablikoorija - Kaablinuga - Kaablitangid - Kaevamishark - Kaha - Kahemehesaag - Kahvel - Kaitseprillid - Kamm - Kammertoon - Kang - Kastekann - Kastmekann - Kapsanui - Kapsaraud - Kartulihang - Kartulihark - "Kataba" - Kauss - Keevitusagregaat - Kellu - Kerves - Ketaslõikur - Ketassaag - Kiil - Kiin - Kiipkaardilugeja - Kirka - Kirves - Klambrilööja - Klambripüstol - Klammerdi - Klaverihäälestusvõti - Klopper - Kobesti - Kompressor - Konks - Koogivorm - Koorimisnuga - Koorits - Korgitser - Korstnahari - Kraas - Kruustangid - Kruvik - Kruvikeeraja - Kudumisvarras - "Kugihiki" - Kullinokad - Kulp - Kummihaamer - Kuumapuhur - Kuuskantvõti - Kõblas - Käi - Kärn - Käru - Käsisaag - Käärid - Kühvel - Küpsetuskott - Küpsetuspaber
L.
Labidas - Lamp - Leeklamp - Lehter - Lehtsilmusvõti - Leivalabidas - Lihvija - Liivapaber - Liivaprits - Ling - Liud - Lood - Loodlaud - Luisk - Lumelabidas - Lusikas - Luud - Luup - Lõiketangid - Lööktrell
M.
Mahlapress - Makettplaat - Mall - Matšeete - "Mawashibiki" - Meisel - Mikromeeter - Mikser - Mootorsaag - Murutrimmer - Mutrivõti - Muukraud - Mõrd - Mõõdulint - Märknõel
N.
Naaskel - Naelatangid - Naelapüstol - Nihik - Nuga - Nui - Nurgik - Nõel - Näpitsad
P.
Pahtlilabidas - Pang - Pann - Panninäpits - Patentvõti - Peitel - Perforaator - Pesulaud - Pintsel - Pintsetid - Pipett - Pitskruvi - Planktonivõrk - Plekikäärid - Pliiats - Pootshaak - Potikeder - Pott - Press - Printer - Prits - Pudeliavaja - Pudrunui - Puhur - Pulverisaator - Pump - Punnivinn - Puur - Põrunui - Pääsuhöövel
R.
Raamsaag - Randaal - Raspel - Reha - Redel - Riiv - Roop - Rull - Räsamistangid - Rööbits - "Ryōba"
S.
Saag - Sahk - Segumasin - Sepavasar - Sirkel - Sirp - Skalpell - Soome puss - Sooveldi - Suhkrutangid - Suitsulõõts - Sukanõel - Supitirin - Supler - Suruõhuvasar - Survepesur - Sõel - Sõnnikuhark - Sõrgkang - Süstal
T.
Taignarull - Taldrik - Tali - Tangid - Tapisaag - Taskunuga - Tass - Taster – Teerull - Tellingud - Tellitav võti - Tester - Tikkimismasin - Tikksaag - Tollipulk - Tolmuimeja - Tops - Tordilusikas - Torn - Torutangid - Traal - Treipeitel - Treipink - Trellpuur - Triikraud - Trimmer – Tuletangid - Tungraud - Tõmmits - Tähtvõti
U.
Uhmer - Ui - Ulu - Und
V.
Vasar - Venekirves - Vesilood - Viil - Viinamarjapress - Vikat - Vindilõikaja - Vineerisaag - Vinn - Vints - Vokk - Voolik - Voolmed - Vukssaag - Võsalõikur - Värvipüstol


Aaderduskamm.
Aaderduskamm on lame painduv terasest või plastmassist tööriist, millel on traadist või kummist piid või hambad ning mida kasutatakse aaderdamiseks.
Aaderduskamm tõmmatakse läbi märja laki või värvi, et saada triibuline või sooniline pind.
Aaderduskammi võib asendada ka tavaline juuksekamm.


Triiton.
Triiton on triitiumi (vesinik-3) tuum.
Triiton koosneb ühest prootonist ja kahest neutronist ja on radioaktiivne.


Tritoon.
Tritoon (ladina sõnast "tritonus" 'kolmtoon') on pooltoonideta (c - d - e - fis või c - b - as - ges) tetrahord, mille äärmised helid moodustavad 3 tervetooni suuruse intervalli (suurendatud kvart).
Vähendatud kvint ei ole tritoon, sest pooltoonideta tetrahordi viimane heli on enharmooniline, kuid aste erinev (näiteks f asemel eis).
Tritoon on pool oktaavi.
Tritooni on keskajal peetud kõige dissonantsemaks intervalliks, nimetatud ka Saatana intervalliks ("Diabolus in musica" 'kurat muusikas').


Euroopa lipp.
Euroopa lipp on sinine plagu, mille keskel asuvad ringis 12 kollast tähte. Euroopa lipp on kasutusel nii Euroopa Nõukogu kui ka Euroopa Liidu ametliku lipuna.
Euroopa lipu kinnitas 1955. aastal Euroopa Nõukogu ja see sai 1986 Euroopa Ühenduse ametlikuks lipuks. Selle lipu sinisel (PMS - "reflex blue") põhjal on ringina 12 kollast viieharulist tähekest. Tähtede arv on muutumatu, sümboliseerides täiuslikkust ja ühtsust ning on Euroopa rahvaste ühtsuse sümbol.


Berkeelium.
Berkeelium on keemiline element järjenumbriga 97.
Kõik berkeeliumi isotoobid on radioaktiivsed. Pikima elueaga on isotoop massiarvuga 247, mille poolestusaeg on 1380 aastat.
Esmakordselt saadi berkeeliumi ameriitsiumi pommitamisel alfaosakestega Berkeley's Californias 1949. aastal.
Berkeelium on nime saanud Berkeley linna järgi Californias.


Osoon.
Osoon ehk trihapnik (O3) on hapniku allotroopne vorm, mille molekul koosneb kolmest hapniku aatomist.
Normaaltingimustel on osoon sinakas gaas. Ta neelab punast valgust; samuti neelab ta ultraviolettkiirgust. Ultraviolettkiirgust neelab osoon reaktsioonil
O3 + hγ= O2 + O, mis on pöörduv, kuid O reageerides dihapnikuga eraldub energia soojusena, mitte valgusena.
Osoon on termodünaamiliselt ebastabiilne. Reaktsioonil
2O3=3O2 eraldub soojust, kuid madalal temperatuuril pole see reaktsioon kõrge energiabarjääri tõttu kiire. Vastupidine reaktsioon leiab aset kaudsel teel: kui dihapniku molekul lõhustatakse ultraviolettkiirguse, elektrilahenduse või muu mõjul, tekib osoon hapniku aatomite reageerides alles jäänud dihapniku molekulidega. Sel viisil tekib osoon nii stratosfääris, välgu mõjul kui ka tehislikes osoonigeneraatorites (mis põhinevad elektrivoolu toimel hapnikule või õhule). See reaktsioon ei saa minna lõpuni, sest nii ultraviolettkiirgus kui elekter lõhustavad ka tekkivat osooni, muutes seda tagasi dihapnikuks.
Osoon kondenseerub temperatuuril –112°C siniseks vedelikuks. Et dihapnik kondenseerub alles temperatuuril –183°C, saab vedeldamisega eraldada puhast osooni, mis külmub temperatuuril –192 Celsiuse kraadi. Ent see on ohtlik: et osooni lagunemine on eksotermiline, võib see kulgeda plahvatusega.
Osoon on keemiliselt aktiivne aine ja oksüdeerib paljusid aineid. Ta kahjustab elusorganisme, mõjudes söövitavalt ja ärritavalt. Väikesed osooni kogused võivad inimestele soodsalt mõjuda, sest tema kahjulik mõju mikroorganismidele on tugevam kui on tema kahjulik mõju inimestele.
Osooni võimel neelata ultraviolettkiirgust põhineb atmosfääri ülakihtides asuva osooni kaitsev toime päikeselt lähtuva UV-kiirguse vastu.


Üksikside.
Üksikside on kahe aatomi vaheline keemiline side, mille moodustab üks ühine elektronpaar.
Üksikside kuulub kovalentsete sidemete hulka.


Dihapnik.
Dihapnik ehk molekulaarne hapnik (O2) on hapniku kui lihtaine kõige levinum allotroopne vorm, milles molekul koosneb kahest aatomist.
"Lähemalt on sellest juttu artiklis Hapnik"


Kunstnike loend.
"Siin on loetletud kunstnikke, kes on tegutsenud kujutava kunsti alal ning kellest Vikipeedias on artikkel või tuleks artikkel kirjutada. Eesti kunstnikud leiduvad ka Eesti kunstnike loendis ja Poola kunstnikud Poola kunstnike loendis. On olemas ka skulptorite loend, graafikute loend, nahakunstnike loend ja moeloojate loend.
__NOTOC__


Vincent van Gogh.
Vincent Willem van Gogh (30. märts 1853 Zundert – 29. juuli 1890) oli hollandi maalikunstnik.
Van Gogh oli postimpressionist. Kõik tema tööd (umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd) valmisid kõigest 10 aasta jooksul. Tema loomingus on palju autoportreesid, maastikumaale, natüürmorte lilledega, portreesid ning maale küpressidest, viljaväljadest ja päevalilledest.
37-aastaselt ta tappis enese. Oma eluajal oli tal vähe edu, kuid surmajärgne kuulsus kasvas kiiresti, eriti pärast näitust Pariisis 17. märtsil 1901 (11 aastat pärast surma), kus oli välja pandud tema 71 tööd.
Elulugu.
Vincent van Gogh sündis Lõuna-Hollandis Põhja-Brabandis, mis oli üldiselt katoliiklik piirkond, Bredast edelas Zundertis protestantliku pastori peres. Ta sai vanema venna nime, kes oli sündinud aasta varem ja surnud mõni tund pärast sündimist. Veel oli tal kaks venda ja kolm õde.
Tema isa nimi oli Theodorus van Gogh ja ema nimi oli Anna Cornelia van Gogh (sündinud Carbentus). Selles peres oli tavaks samu nimesid kasutada: Vincentil oli noorem vend Theodorus ja õde Anna. Tema vanaisa Vincent (1789–1874) oli lõpetanud 1811 Leideni ülikooli teoloogiateaduskonna. Vanaisal oli 6 poega, kellest 3 said kunstikaupmeesteks nagu ka pojapoeg Theo. Ka üks kunstikaupmehest onudest oli Vincent ja van Gogh kutsus teda onu Centiks. Vanaisa onu (1729–1802) kandis samuti Vincenti nime ja ta töötas skulptorina.
1869. aasta juulis aitas onu Cent Vincentil saada koha kunstiga kauplevas ettevõttes Goupil & Cie, kus ta ka ise üks omanikest oli. Onu Centil ei olnud lapsi ja ta soovis, et üks vennapoegadest võtaks kunagi üle tema osaluse ettevõttes. Pärast väljaõpet saatis Goupil ta 1873 Londonisse. See oli van Goghi jaoks õnnelik aeg: ta oli töös edukas ja teenis 20-aastaselt rohkem kui isa.
Van Gogh armus oma korteriperenaise tütresse Eugnie Loyerisse, aga kui ta julges lõpuks oma tundeid neiu suhtes väljendada, siis lükkas neiu ta tagasi, öeldes, et ta oli eelmise üürnikuga salaja kihlatud. See muutis van Goghi enesessetõmbunuks ja religioosseks ning isa ja onu korraldasid tema üleviimise Pariisi. Pariisis nördis ta nähes, kuidas kunsti käsitletakse tarbekaubana, kus maali väärtus oleneb kõige rohkem tema mõõtmetest. Ta näitas seda ka klientidele välja ja Goupil lõpetas tema töölepingu alates 1. aprillist 1876.
Vincenti noorem vend Theo töötas samuti alates 1873 Goupilis & Cies, aga temastki ei saanud onu Centi osaluse ülevõtjat, sest 1887, aasta enne onu Centi surma, ettevõte likvideeriti.
Seejärel läks van Gogh tagasi Inglismaale, kus töötas asendusõpetajana internaatkoolis ja metodisti pastori abilisena, aga sama aasta jõuludeks oli ta juba Hollandis tagasi ja leidis endale esialgu koha Dordrechti raamatupoes. Ta töötas seal 5 kuud, aga talle ei meeldinud see töö.
Van Goghi religioosne ind kasvas ja 1877. aasta mais saatis perekond ta Amsterdami teoloogiat õppima. Ta valmistus kooli sisseastumiseksamiteks onu Jan van Goghi juures, kes oli admiral, ja võttis järeleaitamistunde oma tädimehelt Johannes Strickerilt, kes oli teoloog ja avaldanud esimese hollandikeelse teose Jeesuse elust, kus oli püütud arvestada peale piibli ka ajalooliste allikatega. 1878. aasta juulis kukkus van Gogh eksamil läbi ning lahkus koolist ja onu juurest.
1879. aasta jaanuaris võttis van Gogh vastu ajutise töökoha jutlustajana Belgias Valloonias Prantsusmaa piiri lähedal kaevanduspiirkonnas. Seal elas ta väga tagasihoidlikes tingimustes, samasugustes nagu kaevurid. Kuid see ei meeldinud kirikuvõimudele ja ta vallandati "vaimulikkonna väärikuse õõnestamise eest".
Vincent võttis tõsiselt oma venna Theo soovitust kunsti õppida. 1880. aasta sügisel sõitis ta Brüsselisse õppima tuntud kunstniku Willem Roelofsi juures, kuid Roelofs veenis teda ametlikult kunstikooli astuma. Kuigi van Gogh oli kriitiline ametliku kunstihariduse suhtes, astus ta siiski 15. novembril 1880 Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Ta õppis seal anatoomiat, samuti standardseid valguse ja varju ning perspektiivi kujutamise reegleid. Ta lahkus koolist 1881. aasta aprillis.
Selle aasta suve veetis ta oma vanemate juures. Suvel kohtus ta sageli oma täditütre Kee Vos-Strickeriga, kes oli tema endise õpetaja Johannes Strickeri tütar. Kee oli temast 7 aastat vanem, tal oli 8-aastane poeg ja ta oli äsja leseks jäänud. Vincent soovis temaga abielluda, aga naine keeldus kindlalt ja ka Kee vanemad olid abielule vastu: nad uskusid, et Vincent ei suuda peret toita. Vincent ei andnud kergesti järele, aga Kee ei muutunud sugugi lahkemaks ja naise vanemate sõnul oli nooruki järeleandmatus tülgastav. Alles aasta lõpul loobus Vincent soovist Keega abielluda.
1882. aasta jaanuaris asus van Gogh Haagi, kuhu teda kutsus realistlik kunstnik Anton Mauve, kes oli abielus tema onutütrega. Mauve õpetas teda maalima õlivärvide ja vesivärvidega ning isegi laenas talle raha oma ateljee jaoks, kuid nende suhe halvenes kiiresti, põhjuseks arvatavasti erimeelsused kipspeade joonistamise üle. Lühikesest õppeajast hoolimata oli Mauve'il van Goghile määratu mõju. Seda võib näidata nii, et kui loendada, kui mitmes kirjas van Gogh mõnda kunstnikku mainis, siis Mauve on 152 mainimisega teisel kohal François Millet' (170) järel ning Rembrandti (100) ja Eugene Delacroix' (93) ees.
Sama aasta jaanuari lõpus kohtus van Gogh uue kodu otsingutel Clasina Maria Hoornikiga, kes oli alkohoolikust prostituut, 4-aastase tütre ema ja rase. Nad hakkasid koos elama. Juunis pidi van Gogh 3 nädalat gonorröad ravima, mille ta Hoornikilt saanud oli. 2. juulil sünnitas Hoornik poja, kellele andis van Goghi järgi nimeks Willem. Willem kasvas üles teadmises, et on van Goghi poeg, kuid seda tuleb pidada ebausutavaks, sest van Gogh ja Hoornik tutvusid alles 1882. aastal, ja ka van Gogh ei pidanud teda oma pojaks. Van Gogh kujutas Hoorniki paljudel joonistustel. Hoornik soovis van Goghiga abielluda, kuid Vincenti pere oli sellele kategooriliselt vastu: kõik nad, kaasa arvatud Theo, soovisid, et Vincent naise maha jätaks. Vincent läks tema juurest ära 1883. aasta lõpus ja tuli tagasi vanemate juurde, kes olid kolinud Nuenenisse Põhja-Brabandis. Hoornik abiellus 1901, kuid 1904 uputas end Schelda jõkke.
Nuenenis tutvus van Gogh Margot Begemanniga, kes oli nende naabri tütar ja van Goghist 10 aastat vanem. Margot armus temasse ja nad otsustasid abielluda, kuid mõlemad perekonnad olid sellele vastu. Selle tulemusena võttis Margot üledoosi strühniini, kuid van Gogh suutis ta päästa, toimetades naise kiiresti haiglasse.
26. märtsil 1885 suri van Goghi isa südamerabandusse. Kuigi Vincent oli temaga elu jooksul korduvalt tülitsenud, oli ta isa kaotuse üle sellegipoolest sügavas leinas.
Vincent van Gogh elas mitmel pool Belgias ja Hollandis, 1886–1888 Pariisis, hiljem Arles'is ja Saint-Rémys.
Ta kannatas elu viimasel kümnel aastal psüühikahäirete all. Missugune haigus neid põhjustas, selle üle on vaieldud palju, aga selgust ei ole. Rohkem kui 150 psühhiaatrit on talle pakkunud umbes 30 erinevat diagnoosi. Kõige tähtsamad nendest on skisofreenia, bipolaarne häire, süüfilis, mürgistus allaneelatud värvidest, epilepsia ja porfüüria. Haigust süvendasid alatoitlus, ületöötamine, unetus ja alkoholism, eriti absindi liigne tarbimine.
Hiljem on tema vaimuhaigust romantiseeritud, kuid tõelisus oli vastupidine: haigushoogude ägenedes van Goghi töövõime vähenes, paranedes suutis ta seevastu rohkem tööd teha.
27. juulil 1890 tulistas van Gogh endale revolvrist rindu. Ta ei saanudki nii palju häda, kui võinuks arvata. Kuul põrkas vastu roiet ja läbis keha suuremat kahju tekitamata, jäädes selga pidama. Ta suutis ise koju minna. Seal vaatasid kaks arsti ta üle, aga kumbki ei suutnud teha talle operatsiooni, et kuul tema kehast eemaldada. Järgmisel hommikul jõudis kohale Theo, kellele oli asjast kiiresti teatatud. Vincent nägi siis veel suhteliselt terve välja, kuid tema tervis muutus kõigest tundidega palju halvemaks, sest haava tekkis nakkus, ja samal õhtul, 29 tundi pärast enda tulistamist, ta suri. Theo kinnitusel olid tema viimased sõnad: "Kurbus kestab igavesti."
Vincent van Gogh maeti 30. juulil Auvers-sur-Oise'is. Matus oli rahvarohke: seal oli mitukümmend tuttavat ja kohalikku, sealhulgas Theo van Gogh, doktor Paul Gachet ja teisigi, keda van Gogh oli maalinud. Pärast matust halvenes ka Theo tervis kiiresti, sest ta põdes süüfilist. Theo suri 25. jaanuaril 1891 ja on maetud Vincenti kõrvale.
Van Goghi kunsti hakati kõrgelt hindama alles pärast kunstniku surma. Eluajal õnnestus tal ära müüa üksainus töö.
Pärast surma kasvas kiiresti van Goghi kuulsus kunstnike, kunstikriitikute, -kaupmeeste ja -kogujate seas. Pärast surma korraldati tema mälestusnäitused Brüsselis, Haagis, Pariisis ja Antverpenis. Järgnesid mõjukad ülevaatenäitused Pariisis (1901 ja 1905), Amsterdamis (1905), Kölnis (1912), New Yorgis (1913) ja Berliinis (1914). Nendel oli kunstnike järgmistele põlvkondadele märgatav mõju.
Tänapäeval on van Goghi maalid maailma kõige kallimate seas. Nende maalide hulka, mille eest on makstud üle 100 miljoni USA dollari, kuuluvad "Dr. Gachet' portree", "Joseph Roulini portree" ja "Iirised". Lisaks on veel mitu maali müüdud peaaegu sama kõrge hinnaga.
Kõige laialdasem otsene allikas van Goghi elu kohta on kirjavahetus tema ja ta venna Theo vahel. Need kirjad on aluseks sellele, mis on teada kunstniku mõtetest ja seisukohtadest. Theo pakkus oma vennale nii rahalist kui emotsionaalset tuge. Nende eluaegne sõprus ning enamus sellest, mis on teada Vincenti arvamustest ja vaadetest, on kätketud sadadesse aastail 1872–1890 vahetatud kirjadesse: rohkem kui 600 kirja, mille Vincent saatis Theole, ja 40, mille Theo saatis Vincentile. Kuigi paljud kirjad on dateerimata, on kunstiajaloolased siiski suutnud need üldiselt ajalisse järjestusse seada. Kõige suurem raskus on Arles'ist saadetud kirjadega, sest sellel küllalt lühikesel ajal saatis Vincent oma sõpradele hollandi, prantsuse ja inglise keeles kakssada kirja. Kõige raskem on ajaloolastel analüüsida Pariisi-perioodi, sest sel ajal elasid vennad koos ega pidanud teineteisele kirjutama.
Esimest korda avaldas van Goghi kirjavahetust Theo lesk Johanna van Gogh-Bonger, tehes seda vastumeelselt, sest ta ei tahtnud, et kunstniku elutragöödia varjutaks tema loomingut. Kuid van Gogh ise luges meeleldi teiste kunstnike elulugusid.
Nendest inimestest, kes van Goghiga isiklikult kokku puutusid, suri viimasena Jeanne Calment 113-aastaselt. Calment oli surres maailma vanim inimene. Calment töötas Arles'is oma onu riidepoes, kus van Gogh käis lõuendit ostmas. Calment oli siis 13 aastat vana. Tema sõnul oli van Gogh räpane, halvasti riides, ebameeldiv, väga inetu, tänamatu, ebaviisakas ja haige. Calment mäletas, et müüs van Goghile ka värvipliiatseid.


Rudolf Heß.
Rudolf Walter Richard Heß (26. aprill 1894 Aleksandria – 17. august 1987 Lääne-Berliin) oli Saksamaa poliitik, Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei tähtsuselt teine mees.
Rudolf Heßi isa Fritz Hess tegeles väliskaubandusega, ema Klara Münch oli kodune. Rudolfil oli kolm nooremat õde-venda. Pere kolis Saksamaale 1908, kui Rudolfil oli aeg gümnaasiumi minna. Isa mõjul õppis ta Šveitsis ärijuhtimist.
Esimeses maailmasõjas oli Heß Baieri 7. suurtükirügemendi koosseisus jalaväelasena, sai korduvalt haavata ja teda autasustati Raudristi teise klassiga. Tema vigastused (kuul kopsust läbi) olid piisavalt rasked selleks, et teda ei lubatud enam jalaväelasena rindele, kuid lenduriks lubati tal õppida. Ta läbis väljaõppe ja teenis Jasta 35b eskadrillis leitnandina alates 16. oktoobrist 1918. Vähem kui kuu aega hiljem sõda lõppes. Heß ei jõudnud ühtki lennukit alla tulistada.
Tema õpetaja ja sõber oli Karl Haushofer.
Lootuses lõpetada sõda Saksamaa ja Suurbritannia vahel, lendas Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei sekretär Hess 10. mail 1941. aastal eraviisilise rahumissiooniga salaja Šotimaale, kuid võeti vangi.
1946. a. alanud Nürnbergi protsessil mõisteti ta eluks ajaks vangi. Viimased kakskümmend eluaastat oli ta Spandau ainus, viimane vang. Väidetavalt lõpetas ta elu enesetapuga.
Aastal 2011 hävitasid Saksamaa võimud tema hauapaiga Baieris Wunsiedelis, sest seal hakkas käima liiga palju austajaid (ka neonatsid). Tema jäänused kremeeriti ja puistati järve, mille nimi hoitakse saladuses.
Isiklikku.
Rudolf Heß abiellus 20. detsembril 1927 abiellus 27-aastase Ilse Pröhliga (1900–1995) Hannoverist. Neile sündis üks laps, poeg Wolf Rüdiger Hess (1937–2001), kelle ristiisa oli Adolf Hitler. Pojast sai äärmusparempoolne Hitleri austaja ja vandenõuteoreetik.
Viited.
Hess, Rudolf
Hess, Rudolf
Hess, Rudolf


Esimene maailmasõda.
Esimene maailmasõda (algselt Maailmasõda või ka Suur Sõda) oli esimene suurt osa maailma maadest kaasanud sõda, mis kestis 28. juulist 1914 11. novembrini 1918. Sõdivad riigid jagunesid Antandiks ja Keskriikideks. Üheski varasemas konfliktis ei osalenud nii palju sõdureid. Sõja lõppedes oli sellest saanud ohvrite arvult teine konflikt ajaloos (Taipingi ülestõusu järel). Rohkem ohvreid on olnud hiljem ainult Teises maailmasõjas.
Euroopa riikide piirid muutusid sõjategevuse tagajärjel drastiliselt: purunes neli impeeriumi (Saksamaa, Austria-Ungari, Osmanite riik ja Venemaa). Nendes riikides valitsenud dünastiad (vastavalt Hohenzollernid, Habsburgid, Osmanid ja Romanovid) kaotasid võimu sõja jooksul või vahetult pärast seda.
Esimene maailmasõda sai tuntuks kaevikusõjana, seda eelkõige Läänerindel. Üle 9 miljoni inimese langes lahingutes. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning toimusid 20. sajandi esimesed tsiviilisikute massimõrvad.
Sarajevo atentaat ja sõja algus.
Esimene maailmasõda on saanud oma nimetuse suure sõjatandri (üle 4 miljoni km2) ja sõdivate riikide rohkuse tõttu (sõja lõpuks osales 38 riiki, kus elas 75 % tolleaegsest maailma rahvastikust). Esimese maailmasõja põhjusteks olid suurriikide vastuolud: võitlus turgude, tooraineallikate, kapitali ekspordi võimaluste, mõjupiirkondade ja asumaade pärast. Tol hetkel oli maailm jaotatud Suurbritannia ja Prantsusmaa kasuks. Tormiliselt arenenud Saksamaa oli 1879. aastal sõlminud sõjalise liidu Austria-Ungariga. 1882. aastal ühines Itaalia sellega ja nii tekkis Kolmikliit. Vastukaaluks Kolmikliidule oli Prantsusmaa 1891–1893 sõlminud liidu Venemaaga, 1904. aastal Suurbritannia ning 1900. ja 1902. aastal salalepingu Itaaliaga; Suurbritannia oli lisaks sõlminud liidu Jaapaniga (1902) ja Inglise-Vene vastuolusid kolooniate pärast Aasias reguleeriva lepingu Venemaaga (1907). Need lepingud olid kujundanud Kolmikliidule vastandliku Antandi.
Esimese maailmasõja puhkemist soodustasid Saksa-Prantsuse vastuolude suurenemine Maroko pärast, Venemaa ja Austria-Ungari vastuolude suurenemine seoses sellega, et viimane annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina (1908), ja põhjuseks olid ka Balkani sõjad.
Saksamaa eesmärk oli kaotada Suurbritannia ülekaal merel, võtta endale Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi asumaad ning vallutada Baltimaad, Poola ja Ukraina. Austria-Ungari tahtis endale Serbiat ja Tšernogooriat. Türgi tahtis endale Taga-Kaukaasiat. Suurbritannia tahtis lüüa Saksamaad ja vallutada Türgilt Mesopotaamia. Prantsusmaa tahtis tagasi saada Alsace-Lorraine'i ja vallutada Saarimaa. Venemaa tahtis omada Galiitsiat ja kontrollida Musta mere väinasid ning suurendada oma võimu Balkanil, kust ta soovis minema ajada Austria-Ungarit. Jaapanil oli plaan vallutada mõned Saksa asumaad ja osa Hiina alasid.
1914.
28. juunil 1914 tappis Serbia salaorganisatsiooni liige Gavrilo Princip Sarajevos Austria troonipärija Franz Ferdinandi. Austria pealinnas nõuti kohe sõja alustamist Serbia vastu. Et Serbia selja taga seisis Venemaa, siis oli Viinil vaja ka Saksamaa toetust. Berliinis oldi suureks sõjaks valmis ning Austriale anti teada: "Mitte viivitada väljaastumisega." Ka sel perioodil (16.–23. juuli) Peterburis visiidil olnud Prantsusmaa president teatas, et prantslased täidavad oma liitlaskohustusi. Inglismaa diplomaatia jättis esialgu mulje, et saareriik jääb suurest sõjast Euroopas kõrvale. Selline positsioon julgustas veelgi aktiivsemalt tegutsema Saksamaad.
23. juulil, 25 ööpäeva pärast atentaati, esitas Austria-Ungari Serbiale 48-tunnilise tähtajaga noodi, mille punktides nõuti muuhulgas Austria-Ungari vastase propaganda ja õõnestustegevuse lõpetamist ning Austria-Ungari ametiisikute lubamist atentaadi asjaolude uurimisele Serbia pinnal. Inglismaa ja Prantsusmaa diplomaadid soovitasid noodi tingimustega nõustuda, kuid Venemaa oli kategooriliselt selle vastu, lubades Serbiat sõjalise konflikti korral aidata. Nii järsk seisukoht suutis muuta serblaste seisukohti ning 25. juulil noodile saadetud vastuses esitas Serbia mitmetele punktidele omapoolseid tingimusi ja lükkas neist kõige tähtsama (ametisikute lubamine Serbia territooriumile) tagasi. Järgneval kahel päeval mobiliseeris Serbia oma 16 mitte eriti tugevat, kuid kõrge moraaliga diviisi ning Venemaa mobiliseeris riigi läänepoolsetes sõjaväeringkondades nooremad reservväelased.
28. juulil kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja ning sellel päeval algas ametlikult I maailmasõda. 30. juulil kuulutas Venemaa välja üldmobilisatsiooni, sama tegi 31. juulil Austria-Ungari. 31. juulil saatis Saksamaa Venemaale ja Prantsusmaale 18-tunnilise tähtajaga ultimaatumi, milles teavitati Venemaad Saksamaa mobiliseerumisest, kui too ei lõpeta Saksamaa ja Austria-Ungari vastast sõjategevuse ettevalmistamist. Prantsusmaad aga hoiatati sõjaga, kui too ei jää Saksa-Vene konfliktis neutraalseks. 1. augustil kuulutasid Prantsusmaa ja Saksamaa tunniajalise vahega välja üldmobilisatsiooni ning Saksamaa andis Venemaale üle noodi sõjakuulutusega.
Saksamaal ettevalmistatud sõjaplaani alusel pidi peamine löök Prantsusmaale antama läbi Belgia, mistõttu esitati 2. augusti õhtul erapooletule Belgiale 12-tunnilise tähtajaga ultimaatum, milles süüdistati Prantsusmaad kavatsuses tungida Belgia territooriumile ning nõuti endale luba Belgiasse väed sisse viia. 3. augustil kuulutas Saksamaa Prantsusmaale sõja. Peale keelduva vastuse saamist ultimaatumile, ületasid 4. augustil saksa väed Belgia piiri. Kuna 1839. aasta lepingu järgi pidi Suurbritannia sekkuma, kui rikutakse Belgia neutraliteeti, siis esitasid nad samal päeval Saksamaale ultimaatumi vägede väljaviimiseks Belgia territooriumilt. Kuna Saksamaa ei kavatsenudki sellele vastata, siis olid riigid alates 5. augusti keskööst ametlikult sõjas. Samal päeval kuulutas Austria-Ungari Venemaale sõja ning 12. augustil kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Austria-Ungarile sõja. Kuigi erinevate riikide mõningad juhid polnud selliste asjaolude käiguga rahul, võeti need sõjakuulutused inimeste poolt Euroopa pealinnades vastu juubeldustega.
Saksamaa saatis läänerindele 7 armeed (1,6 miljonit meest) ning püüdis purustada 5 Prantsuse armeed (1,3 miljonit meest, ülemjuhataja Joseph Joffre), Briti ekspeditsiooniväed (87 000 meest, ülemjuhataja John French) ja Belgia väge (175 000 meest, ülemjuhataja kuningas Albert I).
Kuigi Saksa armee peaeesmärgiks oli Pariis, siis takistasid vägede edasiliikumist Belgia kindlused, tol ajal Euroopa moodsaimad Liège ja Namur, mis takistasid Maasi jõe ületamist. Väike, kuid tänu kolooniatele rikas Belgia kuningriik investeeris märkimisväärsel hulgal raha oma neutraliteedi kaitsmiseks. Mõlemad kindlused koosnesid 40 km ümbermõõduga kaitserajatistest ja sõltumatutest fortidest, mis pidid vastu panema 210 mm suurtükkide mürskudele. Kaitserajatised olid osaliselt maa-alused ning ümbritsetud ligi 10 meetri sügavuste kraavidega. Kindluste garnisonide suurus oli ligi 40 tuhat meest. Tugevatele fortidele vaatamata suutsid sakslased need kindlused mõne päevaga vallutada tänu 420-mm Kruppi ja 305 mm Škoda hiidhaubitsatele, mis pommitasid raudbetoonist forte kuni 900 kg mürskudega. Liège langes 15. augustil ja Namur 24. augustil.
14. augustil alustasid prantslaste 6 korpust (Dubail' 1. armee ja de Castelnau' 2. armee) pealetungi Lotringis. Nelja päevaga liiguti edasi kuni 40 km ulatuses. 20. augustil asusid 8 sakslaste korpust (6. ja 7. armee) vastupealetungile. Kolme päevaga paisati prantslased tagasi positsioonidele, kust nad rünnakut olid alustanud. Põhja pool asuvad prantslaste 3. ja 4. armee üritasid anda sakslastele lööki läbi Ardennide metsade, kuid löödi rohkete kaotustega tagasi.
Septembriks oli Saksa sõjavägi saavutanud suurt edu ja lähenes Pariisile, Prantsuse valitsus pidi sealt evakueeruma. Viimasel hetkel õnnestus Prantsusmaal sakslased tagasi lüüa. Marne'i lahing (5.–6. september 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid Joseph Joffre juhtimisel löögi Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku. Pärast ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel positsioonisõda, mille rinde pikkus oli 720 km.
Tannenbergi lahingus vangivõetud Vene sõdurid
Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin. Selleks koondati umbes 67 % olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preisimaal, mida jäeti kaitsma vaid üks armee kaheksast. 8. armee koosnes neljast korpusest ja ühest ratsaväediviisist ning seda juhatas Max von Prittwitz und Gaffron, kes vahetati peale esimesi kokkupõrkeid välja Paul von Hindenburgi vastu. 8. armeel tuli vastu seista ülekaalukamale Vene 1. ja 2. armeele, mis koosnesid kokku üheksast korpusest ja seitsmest ratsaväediviisist. 1. armeed juhatas kindral Aleksandr Samsonov ja 2. armeed kindral Paul Georg von Rennenkampff.
15. augustil ületasid Venemaa 1. armee ja 20. augustil 2. armee Ida-Preisimaa piiri. Armeesid lahutas 80 km laiune Masuuria järvistu, mis võimalas sakslastel anda löök mõlemale Vene armeele eraldi. Järgnenud Tannenbergi lahingus (23.–30. august) piirasid Saksa väed ümber Vene 2. armee ja purustasid selle. Selliseid "katlaid" või "kotte", mis moodustusid sageli Teise maailmasõja ajal, esines Esimese maailmasõja ajal üsna harva. Lahingu käigus kaotasid venelased 92 tuhat meest vangilangenuna ja 50 tuhat tapetuna. Tannenbergi lahingul oli suur tähtsus, sest sellega päästeti Ida-Preisimaa ja peatati ülekaalukate Vene vägede pealetung Sileesia tööstuspiirkonna ja Berliini suunas. Arvulisse vähemusse jäänud Vene 1. armee sunniti Masuuria järvede lahingu käigus Ida-Peisimaalt lahkuma.
1. septembril nimetati Peterburg ümber Petrogradiks. Samal ajal sundisid 4 Vene armeed (0,7 miljonit meest) Austria-Ungari väe (u 0,85 miljonit meest) Galiitsias taanduma. Samad armeed vallutasid 3. septembril Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka Idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu.
Austria-Ungari (260 000 meest) alustas pealetungi Serbias 12. augustil, kuid Serbia diviisid (247 000 meest) lõid vaenlased 24. augustiks oma piiridest välja ja vallutasid seejärel omakorda Ida-Bosnia. 6. novembril alustasid austerlased vastupealetungi, surudes serblased rasketes lahingutes omakorda taganema ja vallutasid 2. detsembril Serbia pealinna Belgradi. 3. detsembril alguse saanud vastupealetungis ajasid serblased Austria-Ungari väed kaheteistkümne päevaga oma riigi territooriumilt välja. Serbia vastu sooritatud karistusaktsioon ei toonud 1914. aastal Austria-Ungarile mingit edu ning nende väed kaotasid surnutena üle 40 tuhande mehe.
Kui Türgi astus sõtta Keskriikide poolel tekitas see Kaukaasia, Egiptuse ja Mesopotaamia rinde. 23. augustil kuulutas Saksamaale sõja Jaapan ja vallutas Vaikse ookeani saartel olevad Saksa kolooniad. 7. novembril vallutas Jaapan Hiinas Qingdao kindluse, mis kuulus Saksamaale.
1915.
1915. aastal püüdsid Antandi riikide väed läbi murda läänerinnet, mis aga ei läinud neil korda. Sakslased piirdusid läänerindel peamiselt kaitsega. 22. aprillil kasutasid sakslased Teises Ypres'i lahingus kloori sisaldavat mürkgaasi, mis põhjustab lämbumissurma kopsudesse koguneva vedeliku tõttu. Kloori pihustati survepaakidest allatuult ning tunni ajaga jäeti selle tõttu maha üle 7 km pikkune rindelõik. Gaasimürgituse sai 15 000 sõdurit, nendest 5 000 suri. Siiski suutsid liitlased end kiiresti koguda ja sakslased ei olnud valmis olukorda ära kasutama. Sõja ajal kasutati ka hiljem gaasirünnakutes fosgeeni ja sinepigaasi, kuid tuulesuunast sõltumise ning tõhusate gaasimaskide kasutamise tõttu ei andnud kunagi need rünnakud otsustavat tulemust.
Saksa (kindralstaabi ülem Erich von Falkenhayn) püüdis sõja saatust otsustada idarindel, kuhu koondati 54 % Keskriikide jõududest. Saksa eesmärk oli sundida Venemaa sõjast välja astuma. Veebruaris andis Saksa vägi Augustowi metsades löögi Vene 10. armeele aga seda ümber piirata ei õnnestunud. Vene vägi vallutas Karpaatides 22. märtsil Przemysli. 2. mail alanud läbimurdega Gorlice lahingus (Vene rinne murti 35 km ulatuses läbi) ning sellele järgnenud pealetungiga sundis Saksa-Austria vägi Vene väe Galiitsiast lahkuma.
Keskriigid vallutasid peale Gorlice operatsiooni kogu Poola, Leedu ja Kuramaa. Oktoobris tasakaalustus Idarinne Riia–Daugavpilsi–Baranovitši–Dubno–Ternopoli joonel. Vene sõjaväge ei suudetud purustada, Türgi rindel oli see koguni edukas: Türgi sõjavägi tõrjuti Kaukaasiast välja. Liitlaste poolt alustatud Dardanellide operatsioon Gallipoli poolsaarel (veebruar 1915 – jaanuar 1916) Türgi vastu lõppes edutult. Sõjalises mõttes lõppes läbiviidud operatsioon läbikukkumisega, liitlased kaotasid lahingutes 265 tuhat ning türklased umbes 300 tuhat sõdurit. Samas olid türklased sunnitud Dardanellide piirkonda koondama 36 diviisi, mida muidu oleks kasutatud Mesopotaamias, Egiptuses või Kaukaasias.
Mesopotaamia piirkonnasa tungis Briti ekspeditsioonivägi Bagdadi juurde, kuid sai 22. novembri lahingus lüüa. Türgil ei õnnestunud hõivata Suessi kanalit.
Kui Itaalia (1 miljon meest, kindralstaabi ülem Luigi Cadorna) kuulutas Austria-Ungarile 23. mail 1915 sõja, tekkis rinne Alpides ja Isonzo jõel. 14. oktoobril astus sõtta Bulgaaria, ta oli Keskriikide poolel. Saksamaa, Austria-Ungari ja Bulgaaria koondasid Serbia vastu rindele 650 000 meest ning vallutasid sügisel kogu Serbia. Serbia taanduvad väed (ligi 140 tuhat) ületasid Albaania ja Montenegro piiri ning transporditi itaallaste abil Kerkyra saarele. Püüdes Serbiat aidata, moodustasid Antandi riigid 5. oktoobril Salonikis suure liitlasvägede baasi ja ületasid oktoobris Serbia lõunapiiri. Nende tee tõkestasid aga Bulgaaria väed ja liitlaste kaks diviisi pöördusid tagasi Salonikisse. Kuigi liitlased tõid Salonikisse vägesid juurde (kokku oli 512 km2 suurusel alal inglastel 5 ja prantslastel 3 diviisi) ei andnud see neile mingeid strateegilisi eeliseid. See ei aidanud vägesid lääne- ega ka idarindel, sest bulgaarlased ja sakslased hoidsid piiril väga väikseid jõudusid. Lahingutegevusest oluliselt suuremat kahju tekitas selles piirkonnas tavaline malaaria, mille tõttu kaotasid liitlased üheksa korda rohkem sõdureid.
Aafrikas ründasid Antandi väed Saksamaa asumaid (vallutati Saksa võimu all olev Edela-Aafrika). Merel põrkusid Saksa ja Briti laevastikuüksused. Veebruaris hakkas Saksamaa piirama Suurbritanniat allveelaevadega (Saksa allveelaevad uputasid kõik laevad, keda nägid, erapooletud riigid protestisid selle vastu ja reisilaevade uputamisest tuli loobuda). Hoolimata sellest, et Venemaale oli antud raske hoop, ei õnnestunud Saksamaal muuta sõja kulgu endale soodsaks. Prantsusmaa ja Suurbritannia said läänerindel puhkeaega, mida nad kasutasid varude loomiseks ja jõudude koondamiseks. Briti ekspeditsiooniarmee suurenes 1915. aasta jooksul 1,3 miljoni meheni (ülemjuhataja Douglas Haig).
1916.
1916. aasta alguseks oli Saksamaa majanduslik olukord väga palju halvenenud. Keskriikidel oli ka vähem sõjajõudu. Seepärast otsustas Saksa ülemjuhatus anda pealöögi läänerindel, kus teda ohustas Briti ja Prantsuse armee, mis oli märgatavalt suurenenud. Et üldpealetungiks jõudu ei jätkunud, pidi Saksamaa löögi andma vastase sealsele peatoele, milleks oli Verduni kindlus. Saksamaa tahtis, et Prantsusmaa jõud kahaneks kindlust kaitstes. 21. veebruaril alustasid 270 000 sakslast pealetungi (see toimus raskesuurtükiväe toetusel, kokku langes ligi miljon meest aga Prantsusmaa pidas vastu). Vastuseks suurendas Prantsusmaa Verduni rindelõigul kaitseväe 100 000 mehest 420 000 meheni ning see tõkestas sakslaste edasiliikumise.
Maikuus alustas Vene väejuhatus Saksamaa-Venemaa rindel pealetungi, mille käigus pealetungi alustasid Venemaa Põhjarinde, Läänerinde ja Edelarinde väed nn Brussilovi läbimurre. 22. mail alanud pealetungi käigus vallutasid Aleksei Brussilovi juhitud väed Ida-Galiitsia ja Bukoviina ning rindejoon liikus 550 km lääne suunas. Pealetungi tõrjumiseks pidi Austria-Ungari tooma 6 diviisi ja Saksamaa 11 diviisi Vene rindele ning nõrgendama oma kaitset Läänerindel. Pealetungi tulemusel asus Antandi poolel sõtta Rumeenia.
1. juulil alustasid Prantsuse ja Briti väed Somme'i jõe ääres vastupealetungi (selles lahingus olid esmakordselt sõdade ajaloos kasutusel tankid). Novembri lõpuni kestnud Somme'i lahingus vallutasid liitlased ränkade kaotuste hinnaga (lahingus olid mõlema poole kaotused kokku 1,3 miljonit meest) ainult 180 km2 suurusel alal.
15. mail alustas Austria-Ungari pealetungi Tiroolis ja murdis läbi Itaalia rinde. See sundis Venemaad alustama Galiitsias Austria-Ungari-vastast pealetungi enne tähtaega, see toimus 4. juunil. Kui Vene oli murdnud läbi Lutski lahe, vallutas ta suurema osa Galiitsiat kolme ja poole kuuga. Austria-Ungari kaotas ligi miljon meest (lisaks 400 000 vangidena)¹. Austria-Ungari säilitas oma võitlusvõime tänu Saksamaale. Tänu sellele peatas Saksa pealetungi Verdunis ja sõda hakkas intensiivsemalt käima idas.
Nähes, et Venemaal läheb hästi liitus sõtta (Austria-Ungari vastu) 27. augustil Rumeenia, (umbes 250 000 meest) kes pretendeeris Transilvaaniale ja Banaadile. Rumeenia sõjavägi purustati Keskriikide vastupealetungiga, mis algas septembri lõpus ja Rumeenia sõjaväe riismed suruti vastu Vene vägede vasakut tiiba. 6. detsembril hõivasid Keskriigid Bukaresti.
Vene väe jaanuaris alanud pealetung (kaukaasia rindel) oli edukas: vallutati Erzurum ja Trapezund. Mesopotaamias Kut al-Amara juures ümberpiiratud Briti vägi pidi 28. aprillil Türgile alla andma. Suurbritannia ülekaal jäi püsima ka pärast Jüüti merelahingut (lahingus osales kokku 250 laeva ja mõlemad pooled kuulutasid lahingu oma võiduks), mille 31. mail ja 1. juunil pidasid Briti (admiral J. Jellicoe) ja Saksa sõjalaevastiku (admiral R. Scheer) peajõud.
1916. aasta hirmsates heitlustes ei saanud kumbki pool ülekaalu, kuid aasta lõpuks oli sõjaline initsiatiiv Antandi käes. Kuigi Keskriigid olid purustanud Rumeenia, ei kompenseerinud see Verduni lahingu kaotamist. Mereblokaadi tõttu kannatasid Keskriigid suuremat toidu-, tooraine- ja küttepuudust kui Antandi riigid. Austria-Ungari oli kurnatud, slaavi rahvaste vastupanu nende riigis kasvas. Rahva sõjaväsimuse tõttu tegi Saksa valitsus 12. detsembril kõigi Keskriikide nimel ettepaneku sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Antandi riigid lükkasid selle tagasi. 1916. aastaks oli Saksamaa kaotanud kõik oma kolooniad.
1917.
1917. aasta alguses oli jõudude vahekord Antandi kasuks (Antandil 21 miljonit meest, Keskriikidel 10 miljonit meest). Seepärast asus Saksamaa strateegilisele kaitsele ja pani suuri lootusi 1. veebruaril 1917 kuulutatud piiramatule allveesõjale (seda peeti ka erapooletute riikide laevade vastu). See asjaolu sundis seni erapooletut, kuid Antandi riikidele laenu andnud USA-d Saksamaa vastaste poolel sõtta astuma (6. aprillil). Saksamaale kuulutasid sõja 11 Ladina-Ameerika riiki.
Aprillis ja mais korraldasid liitlased pealetungi Arrasi ümbruses ja Aisne'i ääres, aga need need nurjusid täiesti. Prantsuse vägede ülemjuhatajaks määrati kindral H. P. Petain. Ebaedu ja mõttetu verevalamine põhjustasid Prantsuse baasides streike ja sõjaväes revolutsioonilist liikumist. Isegi suurest relvastuse ülekaalust ja esmakordsest tankisuurrünnakust (Cambrai juures 20. novembril) ei suutnud sakslaste kaitset läbi murda ka Briti väe rünnakud Flandrias (juulist novembrini). Vene kodanlus tahtis ka pärast Veebruarirevulutsiooni sõda jätkata. A.Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias Iõppes aga pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamea ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi. 3. septembril vallutasid sakslased Riia. Venemaal Oktoobrirevolutsiooni järel võimule tulnud Nõukogude valitsus tegi imperialistlikele riikidele rahudekreediga ettepaneku sõlmida üldine rahu, kuid sellele ei reageerinud keegi. Pärast seda sõlmis Nõukogude valitsus Saksamaaga Brestis 15. detsembril vaherahu. 9. detsembril sõlmis vaherahu Rumeenia.
Saksamaa koondas oma vabanenud väe Itaalia rindele ja saavutas Caporetto lahingus (24. oktoober) suure võidu. Itaalia vägi paisati Piave jõeni, vangi langes üle 250 000 Itaallase. Prantsuse vägi, kes ruttas Itaaliale appi päästis viimase kokkuvarisemisest. Caporetto lahing tugevdas Austria-Ungari tahet jätkata sõda. Türgit ja Bulgaariat tabas aga ebaedu. Märtsis vallutas Briti vägi Türgilt Bagdadi ja detsembris Jeruusalemma. Kreeka astus 30. juunil sõtta 20000 mehelise armeega Antandi poolel ja viis oma väed Saloniki rindele.
Saksa väed saavutasid 1917. aastal mitmel rindel edu, aga see ei olnud märgatav. Allveesõda muutus tänu vastaste abivahenditele (allveelaeva võrgud) vähem edukaks. Saksa sõjaväes ja tagalas algas revolutsiooniline käärimine, sest rahvast kurnas nälg. Prantsusmaa uus peaminister hakkas teostama Saksamaa täieliku purustamise plaani. Antandi positsiooni tugevdas USA sõttaastumine.
1918 ja sõja lõpp.
1918. aasta veebruaris okupeerisid Saksa väed Ukraina, Eesti, Pihkva ja osa Valgevenest. 3. märtsil allakirjutatud rahu kohaselt jäid vallutatud alad Saksamaa võimu alla. 7. mail sõlmis Rumeenia Keskriikidega Bukaresti rahu. Kui sõjategevus idarindel oli lõppemas, otsustas Saksa väejuhatus, rakendada kõik jõud, et võita sõda läänerindel. Jätnud itta 40 teisejärgulist diviisi, koondas Saksa väejuhatus läänerindele 192 diviisi liitlaste 178 diviisi vastu. Samas moodustasid need sakslaste diviisid riigi viimase elavjõu reservi ning inglaste ja prantslaste olukord oli samaväärne. Vaid ameeriklased võisid koondada läänerindele veel sadu tuhandeid sõdureid. Seega üritas Saksa väejuhatus võita sõda enne, kui rindele saabuvad ameeriklased.
21. märtsist 17. juulini tegi Saksa vägi Arrasist Reinini ulatuval rindel neli suurt pealetungi, ohustades uuesti Pariisi. Aga pealetungid ei toonud strateegilist edu ja viimase poole aasta jooksul oli Saksa armee suurus kahanenud 5,1 miljonilt 4,2 miljonile. Lisaks lahingutes hukkunutele langes gripi tõttu rivist välja ligi pool miljonit kurnatut ja nälgivat meest. Lõuna-Aafrikast alguse saanud gripiepideemia ehk nn Hispaania gripi tõttu suri maailmas ligi 25 miljonit inimest. Ameeriklased tõid aga suveperioodil Prantsusmaale 250 tuhat meest kuus ning neil oli juulis lahingupiirkonnas või tagalas 25 täiskomplekteeritud divisii. Veel 55 diviisi olid formeerimisel kodumaal.
15. juulil alanud II Marnei lahingus läks algatus lõplikult Antandile (liitlasvägede ülemjuhataja F. Foch). 1. augustiks oli liitlasjõududele lisandunud 1,2 miljonit USA sõjaväelast. Alustanud 8. augustil Montdidieri-Amiensti lõigus vastupealetungi, purustas Briti vägi juba esimese päevaga 16 Saksa jalaväediviisi (Amiens'i operatsioon 1918). Augusti lõpuks paisati sakslased tagasi kaitseliinini, kust nood märtsipealetungi alustasid.
15. septembril andis liitlaste Saloniki armee Bulgaaria väele tugeva löögi ja 29. september Bulgaaria kapituleerus. Türklased said lüüa Süürias ja Mesopotaamias ning 30. oktoober sõlmis Türgi Mudrose vaherahu. 24. oktoobrist 29. oktoobrini sundis Itaalia oma liitlaste toetusel Austria-Ungari väe taanduma.
24. oktoobril lõi Ungari ja 28. oktoobril Tšehhoslovakkia Austria-Ungari keisririigist lahku. 3. novembril Austria kapituleerus.
28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus rahutused, mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa alistus ning kohustus 31 päevaga evakueerima ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama sõjavangid ning loovutama põhiosa oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad) ja suurema osa raudtee-veeremist.
Pariisi rahukonverentsil (1919–1920) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919. Saksamaale peale Versailles' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul ning piiras tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude Venemaa vastase jõu.
Tulemused.
Võitjad said uusi maid ja palju eeliseid. 10. septembril 1919 sõlmisid liitlased Saint-Germainis Austriaga rahu, 27. septembril 1919 Neuilly rahu Bulgaariaga, 4. juunil 1920 Trianoni rahu Ungariga, 10. augustil 1920 Sevres'i rahu Türgiga.
Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Sõja tagajärjel Austria-Ungari lagunes, tema alal tekkisid Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Serbia, senised Austria-Ungari lõunaslaavi piirkonnad ja Tšernogooria liitusid Serbia-Horvaatia-Sloveenia (hiljem Jugoslaavia) kuningriigiks. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome. Saksamaa kaotas osa territooriumi (Alsace-Lorraine'i, Poola alasid jm, kokku 73 485 km2, kus elas 7,3 miljonit inimest)¹, asumaad ja suurriigiseisundi. Briti impeerium saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Märgatavalt tugevdas oma seisundit USA: sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid temast majanduslikult sõltuma (1921. aastal oli nende võlg USA'le 21 miljardit dollarit).
Venemaa väljalangemisega imperialistlike riikide seast Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel jagunes maailm kapitalistlikuks ja sotsialistlikuks süsteemiks ning algas kapitalismi üldkriis. Saksamaal, Austrias, Poolas, Soomes ja Argentiinas tekkis sõja lõpus ning mitmel pool mujal varsti pärast sõja lõppu rev. marksistlik partei. Peale Venemaa toimus revolutsioon ka Saksamaal, Austria-Ungaris, Türgis ja Bulgaarias. Esimeses maailmasõjas ei lahendatud seda põhjustanud vastuolusid. Versailles-Washingtoni lepingute süsteemiga loodud poliitikas peitus uue maailmasõja alge.
Esimeses maailmasõjas osales algul Keskriikide poolel (3 568 000 meest) ja Antandi poolel (6 179 000 meest). Üldse mobiliseeriti Esimese maailmasõja jooksul 73 515 000 meest, neist Antandi riikides 48 355 000 (Venemaal umbes 18 miljonit, Suurbritannias 8 miljonit, Prantsusmaal 8 miljonit, Itaalias 5 miljonit, USA-s ligi 4 miljonit) ja Keskriikides 25 160 000 meest (Saksamaal 13 mln. Austria-Ungaris 9 miljonit). Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda suuresti kõik varasemad sõjad.


Mata Hari.
Mata Hari (õieti Margaretha Geertruida Zelle; 7. august 1876 Leeuwarden – 15. oktoober 1917) oli Hollandi eksootiline tantsija, kes hukati Saksamaa spioonina, rahvuselt friis.
Ta sündis mütsitegija Adam Zelle ja tema abikaasa Antje van der Meuleni tütrena. Pärast vanemate surma abiellus ta 1895 šotlasest kapteni Rudolph Campbell McLeodiga, kes oli temast kakskümmend aastat vanem. 1896 sünnitas ta poja. Samal aastal suunati tema mees Indoneesiasse Jaavale. Seal nende poeg suri ning sündis tütar. Abielu ebaõnnestus, sest Campbell oli joodik ja peksis naist. Lõpuks põgenes Margaretha 1904 Amsterdami ja sai 1906 lahutuse. Tütre aga võttis mees pärast lahutust enda juurde. Naine sai küll kohtuprotsessi kaudu tütre tagasi, kuid ta ei saanud oma lahutatud mehelt raha.
Pärast ebaõnnestunud katset õpetajaks saada sõitis ta Pariisi ja hakkas tantsijaks. Oma kunstnikunimeks valis ta Mata Hari, mis tähendab malai keeles päikest, sõna-sõnalt tõlgituna päeva silma. Ta laskis liikvele kuulujutte, justkui olnuks tema ema jaavalane või et ta kasvas Jaaval üles. Vahel esines ta jaava printsessina. Samuti oli ta tuntud kurtisaan, kes suhtles tihedalt paljude poliitikute ja sõjaväelastega. Tantsijana esines ta paljudes Euroopa linnades.
Esimese maailmasõja ajal sai temast Saksa salaluure organisatsiooni Abwehri spioon, nimega H21 — sakslasi huvitas sõjaväelastelt, saadav info prantsuse sõjaväe kohta. Tema tähtsust spioonina on suuresti ülehinnatud, sest eksootilisele tantsijannale ei tutvustata sõjasaladusi. Küll võis ta pidevalt ringi liikudes dokumente edasi anda. 1916 värvati ta ka prantsuse spiooniks ähvardusega ta kui neutraalse riigi kodanik sõja lõpuni riigist välja saata.
Prantsusmaa salapolitsei Sûreté ei uskunud hästi Mata Hari aususse ja palus tal toimetada viis kirja Prantsusmaa agentidele okupeeritud Belgias. Tegelikult olid need agendid peale ühe sakslaste poole üle läinud. Kuigi Mata Hari ei sõitnud Belgiasse, vaid Hispaaniasse, olid kirjad tema pagasi seast varsti kadunud, nagu läbiotsimine näitas, ning sakslased vahistasid viimase agendi Belgias. Saksa mereväeatašee Hispaanias von Kalle saatis Saksa salaluurele Amsterdamis šifreeritud telegrammi korraldusega edastada H21-le tšekk 15 000 peseetale, mille too pidi ise Pariisis vastu võtma. Telegrammis oli aga kasutatud (ilmselt teadlikult) vananenud šifrit, mille prantslased olid juba varem lahti murdnud samuti said nad telegrammist teada, et Mata Hari saabub Pariisi. Ööl vastu 14. veebruari 1917 Mata Hari vahistati. Kohtus eitas ta kõiki süüdistusi, kuid mõisteti 21. juunil süüdi spionaažis ja hukati oktoobris Pariisi lähedal Vincennes'is.
Tema saatusest on tehtud hulk filme, mille peaosades on mänginud Asta Nielsen (1921), Magda Sonja, Greta Garbo (1932), Zsa Zsa Gabor, Jeanne Moreau (1964) ja Sylvia Kristel.


Apollo 11.
Apollo 11 oli kosmoselaev, mis viis esimese inimese Kuu pinnale. Ta sooritas Apollo programmi viienda mehitatud lennu, sealhulgas kolmanda mehitatud lennu Kuu orbiidile.
Teel Kuule.
Apollo 11 meeskonda kuulusid komandör Neil Armstrong, juhtimismooduli piloot Michael Collins ja kuumooduli piloot Edwin Aldrin.
1969. aasta 16. juuli hommikul andis hiidrakett Saturn V Kennedy Kosmosekeskuses kosmoselaevale stardi. Selle pardal olid 38-aastased Neil Armstrong ja Michael Collins ning 39-aastane Edwin Aldrin (alates 1988 Buzz Aldrin).
Apollo 11 tegi poolteist tiiru ümber Maa ning võttis seejärel suuna Kuule. Kuule jõudmiseks pidi kosmoselaev läbima 384 000 kilomeetrit. Selleks kulus peaaegu neli päeva. 19. juuli õhtul jõudis Apollo Kuu lähedale ning hakkas pidurdama. Kosmoselaevast sai Kuu tehiskaaslane, mis tiirles 110 kilomeetri kõrgusel.
Neil Armstrong ja Edwin Aldrin istusid kuumoodulisse Eagle (Kotkas), mis hakkas aeglaselt Vaikuse mere poole laskuma. Umbes 6 minutit enne turvalise Kuu pinnale laskumiseni jäänud aega väljastas Apollo navigatsiooniarvuti kontrollpaneelile veakoode 1202 ja 1201, mis olid põhjustatud mälu ületäitumisest. Astronaudid said juhtimiskeskusest juhise eirata veateateid ja jätkata laskumist.
Kui kõrgusemõõdik näitas, et Kuu pinnani on 150 meetrit, lülitas Armstrong automaatjuhtimise välja ning juhtis kuumoodulit käsitsi. 20. juulil, kui Tallinnas näitas kell 23.18, maandus moodul Kuu pinnale. «Hallo, Houston! Siin Vaikuse meri. 'Kotkas' on laskunud!» kõlas eetris.
Eagle'is jätkus patareitoidet ja õhku vaid 41 tunniks, kuid astronaudid ei kiirustanud kohe Kuu pinnale ronima. Meestel tuli puhata ja panna selga rasked skafandrid.
Armstrongi samm Kuu pinnale.
Alles viis ja pool tundi pärast maandumist avas Armstrong mooduli luugi. Ta pööras ennast näoga Kotka poole ja hakkas aeglaselt trepist alla ronima.
Telekaamera oli Aldrini käes. «Viis, neli, kolm, kaks,» luges Neil ning sirutas vasaku jala Kuule. Mida ta sel hetkel tundis? «Mitte midagi erilist. Ma tahtsin lihtsalt väga ettevaatlik olla,» ütles Neil hiljem pressikonverentsil.
Tallinnas oli 21. juuli, mõni minut enne kuut, kui esimene inimene kahe jalaga Kuu pinnal seisis. «See on väike samm ühele inimesele, kuid suur hüpe kogu inimkonnale!» ütles ameeriklane legendaarsed sõnad.
18 minutit hiljem ronis trepist alla ka Edwin Aldrin.
Esimeseks ülesandeks oli katsetada erinevaid liikumisviise Kuul, kus gravitatsioonijõud on umbes kuus korda väiksem kui Maal. Liikumine sujus võrreldes maapealsete katsetega üllatavalt hästi.
Astronaudid heiskasid Kuule Ameerika Ühendriikide lipu. Et Kuul ei ole tuult, oli lipuriie kinnitatud L-tähe kujulisele vardale. Asfalti meenutavale Vaikuse mere pinnale pandi mälestustahvel, millel oli Maa kummagi poolkera kujutis, astronautide ja president Nixoni allkirjad ning kiri: «Siia astus 1969. aastal esimest korda inimene planeedilt Maa! Me tõime kaasa rahusoovid kogu inimkonnalt.»
Kuule jäetud ränist ketas kõrvuti USA 50-sendisega.
Armstrong ja Aldrin olid Kuu pinnal veidi üle kahe ja poole tunni. Nad kogusid ligi 22 kilogrammi pinnaseproove, tegid kümneid fotosid ja võtsid vastu president Nixoni õnnitlused. Nad paigaldasid Kuule ka seismomeetri ja peegeldi Maa ja Kuu vahelise täpse kauguse mõõtmiseks laserkiire abil.
Esimesena ronis kuumoodulisse tagasi Aldrin, tema järel Armstrong. Esmalt võtsid astronaudid einet, puhkasid pisut, ja lahkusid Kuult 21. juulil. Õhkutõusu salvestanud kaamera talletas Kuule jäänud lipu kõikumise mootori käivitumisel, kuid Buzz Aldrin väidab, et nägi, kuidas lipp lõpuks ümber kukkus. Selle vältimiseks püstitati järgmistel lendudel lipp kuumoodulist kaugemale.
Kosmoselaev jõudis Maale tagasi 24. juulil ning kukkus Vaiksesse ookeani 812 meremiili Hawaii saartest edelas.
Kopterid viisid Armstrongi, Aldrini ja Collinsi sõjalaevastiku ristlejale, mis astronaudid kodumaale tõi. Kõigepealt ootas neid ees 18-päevane karantiin Houstonis.
Luna 11.
Kolm päeva enne Apollo 11 reisi startis ka venelaste automaatjaam Luna 11, kuid see purunes Kuule maandumisel. 1971. aastaks olid venelased katsetanud vaid nelja uue mootoriga kuuraketti, mille reisid olid kõik lõppenud plahvatustega.


Apollo 14.
Stuart Roosa, Alan Shepard ja Edgar Mitchell
Apollo 14 oli kosmoselaev, mis sooritas Apollo programmi kaheksanda mehitatud kosmoselennu ja kolmanda mehitatud lennu Kuule.
Meeskonda kuulusid komandör Alan Shepard, juhtimismooduli ("Kitty Hawk"; CM-110) piloot Stuart Roosa ja kuumooduli ("Antares"; LM-8) piloot Edgar Mitchell. Shepardile oli see teine kosmosereis, Mitchellile ja Roosale esimene.
Apollo 14 startis 31. jaanuaril 1971 kell 21:03.02 maailmaaja järgi stardirambilt Pad 39A. Meeskond jõudis juhtimismoodulis Maale tagasi 9. veebruaril kell 21:05.00 maailmaaja järgi. Lend kestis kokku 216 tundi, 1 minuti ja 58 sekundit ehk 9 ööpäeva, 1 minuti ja 58 sekundit.
Kuundumispaik oli Fra Mauro kõrgustik (3,65 S, 17,47 W). Kuule jõudsid Shepard ja Mitchell 5. veebruaril kell 9:18.11. Kuult lahkuti 6. veebruaril kell 18:48.42. Kuul viibiti 1 ööpäev ja 9,5 tundi. Otseselt Kuu pinnal viibisid Shepard ja Mitchell kahe peale kokku 9,2 (4,7+4,5) tundi.
Shepardi skafandril olid käte ja jalgade ümber punased triibud, et oleks võimalik kosmonautidel vahet teha. Näiteks Apollo 12 fotodel tekitas suurt segadust see, et kosmonautidel ei olnud võimalik vahet teha. Hiljem kasutati seda meetodit nii Apollo ülejäänud missioonidel kui ka kosmosesüstikute ja Rahvusvahelise kosmosejaama lendudel.
Pinnaseproove võeti Kuult kaasa 43 kg.
Shepard võttis poolsalaja kaasa golfikepi ja -pallid ning tegi Kuul kaks lööki. Ta väitis, et teine pall liikus edasi "miile ja miile ja miile", kuid hiljem leidis, et tegelikult jõudis see 200–400 jardi kaugusele. “Ilmselt olen ma kaugelt kuulsam selle mehena, kes Kuul golfipalli lõi, kui esimese ameeriklasena kosmoses.”
Mitchell tegi teel Kuule mõned volitamata meeltevälise taju eksperimendid. Maale jäänud sõbrad lasksid tal kaarte ära arvata. Äraarvamiste protsent olevat olnud statistilisest keskmisest väiksem.
Stuart Roosa, kes oli nooruses töötanud metsanduses, oli kaasa võtnud mitusada seemet 5 okaspuuliigilt, et kindlaks teha, kas neile mõjub kaaluta olek. Pärast Maale naasmist idanesid seemned normaalselt. Seemneist idanenud puukesi jagati paljudesse kohtadesse üle USA ja mõned välismaalegi. Neid nimetatakse kuupuudeks.


Kalifornium.
Kalifornium on keemiline element järjenumbriga 98.
Kõik kaliforniumi isotoobid on radioaktiivsed. Pikima elueaga on isotoop massiarvuga 251, mille poolestusaeg on 898 aastat. Kasutatakse eriti isotoopi 252, mille poolestusaeg on 2,6 aastat ja mis laguneb olulisel määral spontaanse lõhustumise teel, eraldades neutroneid.


Kasvatusteadus.
Kasvatusteadus ehk pedagoogika on kasvatust ja õpetust uuriv teadus.


Eesti ajakirjanduse ajalugu.
Eesti ajakirjanduse algust loetakse aastast 1766, mil Põltsamaal hakkas Peter Ernst Wilde väljaandel ilmuma arstiteadusliku sisuga lehekene "Lühhike öppetus, mis sees monned head rohhud teäda antakse...". Et Wilde ise ei vallanud eesti keelt küllaldasel määral, hoolitses eestikeelse väljande sisu eest Põltsamaa kirikuõpetaja August Wilhelm Hupel.
1806. aastal hakkasid Johann Philip von Roth ja Gustav Adolph Oldekop Tartus välja andma tartukeelset ajalehte "Tartoma Rahva Näddali-Leht".
Järjepideva ajakirjanduse ja lehelugemisharjumuse lõi Johann Voldemar Jannseni 1857 asutatud "Perno Postimees". Suur tähtsus oli Carl Robert Jakobsoni "Sakalal". 19. sajandi lõpus ilmus eesti keeles juba paarkümmend ajalehte.
Ajalugu


Eesti ajalehtede loend.
"Siin on loetletud Eestis praegu välja antavaid ja varem välja antud ajalehti ning väljaspool Eestit välja antavaid ja välja antud eestikeelseid ajalehti.
A.
A&A - Agent - Audentese Teataja - Autoleht
B.
"The Baltic Guide" - "The Baltic Times" - "Baltische Rundschau" - "The Baltics Worldwide"
C.
The College Enquirer - Combain
D.
Delovõje Vedomosti
- Den za Dnjom
E.
EBS Tudengileht - Eesti Ekspress - Eesti Elu - Eesti Elu (Kultuur ja Elu) - Eesti Hääl - Eesti Kirik - Eesti Päevaleht - Eesti Päevaleht (Rootsi) - Eesti Rada - Eesti Sõna - Elva Postipoiss - Estonija
G.
Gorod - Grüüne
H.
Haaslava Teataja - Hai - Harjumaa - Hiiu Leht - Hiiumaa
I.
Igihaljas - Infolaine - Infopress - Isamaa ja Res Publica Liidu Ajaleht
J.
Jõhvi Teataja - Järva Teataja
K.
Kaiu - Kaja - Kaldad - Kareda Vallaleht - Kesknädal - KesKus - Kihnu Leht - Kirde Ekspress - Kliinikumi Leht - Koduvald - Koit - Kollektiivne Töö - Koolileht - Korteriühistu - Kortsleht - Krimmi Eestlased - Kuldkinga Teataja - Kuldne Börs - Kultuurimaa – Kuressaare Sõnumid - Kuukiri - Kuulutaja
L.
Laekvere Valla Sõnumid - Leole - Liivimaa Kroonika - Linnaleht - LõunaLeht - Lõuna-Mulgimaa - Lääne Elu
M.
Maaleht - Maaülikool - Meditsiiniuudised - Meie Kodu - Meie Maa - Meie Meel - Mente & Manu - Miilang - MK-Estonia - Molodjož Estonii - Muhulane - Märjamaa Nädalaleht - Müürileht
N.
Narva - Narva Postiljon - Narvskaja Gazeta - Narvskaja Nedelja - Nelli Teataja - Nõmme Sõnumid
O.
Oma Saar
P.
Panorama - Paremad Uudised - Pealinn - Peipsirannik - Peterburi Teataja - Petseri Postimees - Pjarnuski Ekspress - Poljana – Postimees - Prangli leht - Pravo i Pravda - Puhja Valla Leht - Pulss - Purjetaja - Põhjarannik (ajaleht) - Päikesetuul - Pärnu Börs - Pärnu Leht - Pärnu Postimees
R.
Rae Sõnumid - Rannu Valla Leht - Rapla Teataja - Raplamaa Sõnumid - Raplamaa Ühistöö - Reaali Poiss - Referent - Roheline Värav
S.
Saarde Sõnumid - Saarte Hääl - Sakala - Saku Sõnumid - Saue Sõna - Setomaa - Severnoje Poberežje - Sillamäeski Kurjer - Sillamäeski Vestnik - Sindi Sõnumid - Sinu Mets - Sirp - SL Õhtuleht - Soov - Sotsiaaldemokraat (ESDTP ajaleht) - Sotsiaalne Demokraatia - Sovetskaja Estonija - Spordileht - Supilinna Tirin - Sõnumed - Sõnumitooja - Säde
Z.
Zdorovje dlja Vsehh
T.
Tallinna Teataja - Tallinna Ülikooli ajaleht - Tarto maa rahva Näddali-Leht - Tartu Tudeng - - - Tegelikkuse Keskus - Televisioon (ajaleht) - Terviseleht - Toila Valla Leht - Tootsi Teataja - Tõstamaa Tuuled - Türi Rahvaleht
U.
Uma Leht - Universitas Tartuensis - Uus Elu (Tõrva)
V.
Vaba Eesti Sõna - Vaba Eestlane – Valgamaalane - Vali Uudised - Valla Vaatleja - Vallakaja - Versus - Vesti Dnja - Vesti Nedeli - Videvik - Viimsi Teataja - Virumaa Nädalaleht - Virumaa Teataja - Visioon - Vooremaa - Võrumaa Teataja - Väike-Ameerika Hääl
W.
Walk
Õ.
Õ - Õhtuleht - Õpetajate Leht
Ä.
Ämblik - Äripäev
Viited.
Ajalehtede loend


Ajakirjanike loend.
A.
Martinus Wilhelmus van der Aa
- Thorvald Aadahl
- Frank Aaen
- Helle Aan
- Verna Aardema
- Juhan Aare
- Toivo Aare
- Anu Aaremäe
- Jüri Aarma
- Kiur Aarma
- Anneli Aasmäe
- Rando Aav
- Richard Aavakivi
- Svea Aavik
- Khwaja Ahmad Abbas
- Eduardo Acevedo Díaz
- Gabriela Adameșteanu
- Lena Adelsohn Liljeroth
- Annely Adermann
- Margit Adorf
- Aleksei Adžubei
- Katrin Aedma
- José Eduardo Agualusa
- Jussi Ahlroth
- Adam Aint
- Mihkel Aitsam
- Viio Aitsam
- Allan Alaküla
- Tiina Alaküla-Kuuler
- Annika Alasoo
- Ain Alvela
- Isabel Allende
- Jacques-Pierre Amette
- Andres Ammas
- Anneli Ammas
- Ado Anderkopp
- Erin Andrews
- Norman Angell
- Oskar Angelus
- Tõnu Anger
- Gustaf Antell
- Olev Anton
- Kärt Anvelt (Karpa)
- Anne Applebaum
- Klas Pontus Arnoldson
- Karl Arro
- Yann Arthus-Bertrand
- Julian Assange
- Robert Astrem
- Audronius Ažubalis
- David Attenborough
- Karin Aule
- Raimond Auling
- Maire Aunaste
B.
Anastassija Baburova
- Erkki Bahovski
- Julie Banderas
- Glenn Beck
- Vadim Belobrovtsev
- Erki Berends
- Bruno Berg
- Werner Bergengruen
- Jaanus Betlem
- Ado Birk
- Nellie Bly
- Arrigo Boito
- Erik Boltowski
- Johan Borgen
- Üllar Born
- Tõnis Braks
- Patti Ann Browne
- Villem Buk
- August Busch
- Koit Brinkmann
– Ludwig Börne
C.
Alisyn Camerota - Gretchen Carlson - Barbu Catargiu - Neil Cavuto - C. W. Ceram - Gigliola Cinquetti - Jeremy Clarkson - Fridtjov Clement - Alan Colmes - Ann Coulter - Katie Couric - Anthony Berkeley Cox - George Creel
D.
Stig Dagerman
- Massimo D'Alema
- Kevin Davies
- Donald Day
- Kerli Dello
- Rene Denfeld
- Jiří Dienstbier
- Aleksandr Djukov
- Lou Dobbs
- Cory Doctorow
- Charles Dow
- Élie Ducommun
E.
Vello Ederma
- Riina Eentalu
- Enn Eesmaa
- Karmel Eikner
- Andres Eilart
- Kaido Einama
- Aleksander Eisenschmidt
- Julius Elango
- Jaan Ellen
- Sven Elvestad
- Mihai Eminescu
- Sirje Endre
- Priit Ennet
- Pekka Erelt
- Helgi Erilaid
- Tõnis Erilaid
- Aatos Erkko
- Anne Erm
- Peeter Ernits
- Kirke Ert
- Andry Ervald
- Andrus Esko
- Heldia Estam
- Jüri Estam
- Betty Ester-Väljaots
F.
Susan Fakudi
- Sebastian Faulks
- Feodor Feodorov
- Janar Filippov
- Karl Oskar Freiberg
- Thomas Friedman
- Courtney Friel
- David Frost
- Julius Fučík
G.
Émile Gaboriau
- August Gailit
- Erik Gamzejev
- Igor Garšnek
- Ago Gaškov
- Henry Louis Gates
- Aivars Ģipslis
- Malcolm Gladwell
- Hellar Grabbi
- Gennadi Gramberg
- Ado Grenzstein
- Katarzyna Grochola
- Frode Grytten
- Giovannino Guareschi
- Thengiz Gudava
- Robert Guérin
- Hervé Guibert
- Jan Guillou
- Oskar Gustavson
H.
Enn Haabsaar
- Juhan Habicht
- Sebastian Haffner
- Tõnu Hagelberg
- Sven Haljand
- Herbert Haljaspõld
- Enn Hallik
- Airi Hallik-Konnula
- Richard Hammond
- Gert D. Hankewitz
- Heino Hankewitz
- Sten A. Hankewitz
- August Hanko
- Sean Hannity
- Regina Hansen
- Raimu Hanson
- Rein Hanson
- Rudolf Hansson
- Karl Harrer
- Romi Hasa
- Arnold Christian Theodor Hasselblatt
- Peeter Hein
- Ott Heinapuu
- Eve Heinla
- Joonas Hellerma
- Kärt Hellerma
- Hanna Hellquist
- Hannes Hermaküla
- Karl August Hermann
- José Hernández
- Peter Hessler
- Valter Heuer
- Karl August Hindrey
- Kadri Hinrikus
- Madis Hint
- Ene Hion
- Gunnar Hololei
- Huell Howser
- Mike Huckabee
- Andrei Hvostov
- Priit Hõbemägi
I.
Kadri Ibrus
- Argo Ideon
- Ülo Ignats
- Rihhard Iher
- Ivo Ago Iliste
- Andres Ilves
- Leo Ilves
- Harry Ingelman
- Laura Ingraham
- Pavel Ivanov
- Friedrich Issak
- Päivi Istala
J.
Urmas Jaagant
- Michael Jackson (õlleekspert)
- Howard Jacobson
- Valdo Jahilo
- Juhan Jaik
- Carl Robert Jakobson
- Max Jakobson
- Evald Abram Jalak (Eesav Edvard Puuslik)
- Aivar Jarne
- Günther Jauch
- Magomed Jevlojev
- Maris Johannes
- Leopold Johanson
- Boris Johnson
- Ernst Joll
- Elena Jončeva
- Alex Jones
- Erich Joonas
- Arnold Joonson
- Tiina Joosu-Palu
- Aimar Jugaste
- Ants Juske
- Jaak Juske
- Heino Jõe
- Tiina Jõgeda
- Aadu Jõgiaas
- Heldur Jõgioja
- Jan Jõgis-Laats
- Rein Järlik
- Jaak Järv
- Linda Järve
- Madis Jürgen
- Agnes Jürgens
- Marika Jürgenson
- Anton Jürgenstein
- Merike Jürjo
- Andres Jüriado
- Toomas Jüriado
- Juhan-Kaspar Jürna
- Helju Jüssi
K.
Tiina Kaalep
- Christian Kaarna
- Valter Kaaver
- Mart Kadastik
- Aleksander Kaelas
- Kiira Kahn
- Heidit Kaio
- Erik Kalda
- Helgi Kaldma
- Peeter Kaldre
- Marko Kaldur
- Marko Kaljuveer
- Kristjan Kalkun
- Toomas Kall
- Alla Kallas
- Ene Kallas
- Karol Kallas
- Teet Kallas
- Ülo Kalm
- Vahur Kalmre
- Kertu Kalmus
- Tõnu Kalvet
- Reinhold Kamsen
- Eva Merike Kangro-Pennar
- Tõnu Kann
- Astrid Kannel
- Indrek Kannik
- Meelis Kapstas
- Marii Karell
- Stepan Karja
- Ivo Karlep
- Hille Karm
- Tawakul Karmān
- Mari Kartau
- Tiit Karuks
- Asta Kass
- Martti Kass
- Oleg Kašin
- Jan Kaus
- Tõnu Kees
- Jaan Kelder
- Ross Kemp
- Kaire Kenk
- Argo Kerb
- Rainer Kerge
- Heino Kermik
- Erich Kern
- Vahur Kersna
- Kalev Kesküla
- Kaia Kiik
- Gert Kiiler
- Sirje Kiin
- Harri Kiisk
- Craig Kilborn
- Margit Kilumets
- Krista Kilvet
- Kim Seong-su
- Larry King
- Harri Kingo
- Tõnis Kipper
- Mati Kirotar
- Ernst Kirs
- Jevgeni Kisseljov
- Jaan Kitzberg
- Aita Kivi
- Alver Kivi
- Juhan Kivi
- Krister Kivi
- Priit Kivi
- Albert Kivikas
- Evelin Kivimaa
- Katrin Kivimaa
- Paavo Kivine
- Paul Klebnikov
- Dimitri Klenski
- Marianne Kneuer
- Tuuli Koch
- Tõnu Koik
- Aavo Kokk
- Juhan Kokla
- Konstantin Kokla
- Meelis Kompus
- Ragnar Kond
- Urmet Kook
- Ferdinand Kool
- Ott Kool
- Piret Kooli
- Rain Kooli
- Väino Koorberg
- Kaja Koovit
- Merit Kopli
- Kaivo Kopli
- Olari Koppel
- Urve Korjula
- Vladislav Koržets
- Neeme Korv
- Jadranka Kosor
- Dezső Kosztolányi
- Ivar Kostabi
- Kustas Kotsar
- Andres Kraas
- Kaljo Krell
- Arvi Kriis
- Kaarel Krimm
- Bill Kristol
- Erni Krusten
- Kalev Kruus
- Tiina Kruus
- Veljo Kuivjõgi
- Reet Kudu
- Hugo Kukke
- Kaire-Külli Kuldbek
- Jerzy Kulej
- Jaanus Kulli
- Kuldar Kullasepp
- Signe Kure
- Kaja Kurg
- Lembitu Kuuse
- Margus-Hans Kuuse
- Hannes Kuusma
- Voldemar Kõiv
- Friedrich Kõlli
- Jaanus Kõrv
- Jakob Kõrv
- Kadri Kõusaar
- Tiit Kändler
- Maian Kärmas
- Mihkel Kärmas
- Kaja Kärner
- Ärni Käärid
- Ulvar Käärt
- Carl Eduard Körber
- Urmo Kübar
- Esta Kübarsepp
- Ilmar Külvet
- Andres Küng
- Ants Künnapuu
L.
Eduard Laaman
- Tiina Laanem-Murde
- Riho Laanemäe
- Karl Laantee
- Hendrik Laas
- Andres Laasik
- Viktoria Ladõnskaja
- Signe Lahtein
- Heino Laiapea
- Eerik Laidsaar
- Aare Laine
- Tiiu Laks
- Gustav Landauer
- Andres Langemets
- Lea Larin
- Stieg Larsson
- Kalle Lasn
- Julija Latõnina
- Lembit Lauri
- Riho Laurisaar
- Meinhard Laurmaa
- Hans Leberecht
- Maurice Leblanc
- Jenna Lee
- Merike Lees
- Jüri Leesment
- Harri Lehiste
- Elmar-Aleksander Lehtmets
- Tõnis Lehtmets
- Dannar Leitmaa
- Toomas Leito
- Mart Lekstein
- Adelaida Lemberg
- Heimar Lenk
- Margus Lepa
- Virkko Lepassalu
- Harald Leppikson
- Gaston Leroux
- Louis Leroy
- David Letterman
- Madis Ligi
- Oskar Karl Johann Liigand
- Kadri Liik
- August Liit
- Peeter Liiv
- Kaido Liiva
- Virve Liivanõmm
- Ardi Liives
- Johann Lill
- Marica Lillemets
- Peeter Lilleväli
- Erik Lillo
- Rush Limbaugh
- Arvi Lind
- Hallar Lind
- Mihhail Lindenberg
- Marek Lindmaa
- Indrek Lindsalu
- Reet Linna
- Raivo Linnas
- Vladislav Listjev
- Rita Loel
- Mihkel Loodus
- Caspar Franz Lorenzsonn
- Sami Lotila
- Raivo Lott
- Edward Lucas
- Emil Ludwig
- Georg Eduard Luiga
- Märt Luige
- Enno Luik
- Hans H. Luik
- Riina Luik
- Jaan Lukas
- Liis Lusmägi
- Janek Luts
- Priit Luts
- Üllar Luup
- Koit Luus
- Erni Lõbu
- Grete Lõbu
- Alo Lõhmus
- Maarja Lõhmus (Pärl)
- Ulla Länts
- Silja Lättemäe
- Vello Lään
- Tiit Lääne
M.
Rachel Maddow
- Juhan Maidlo
- Norman Mailer
- Andri Maimets
- Toivo Makk
- Vadim Makšejev
- Meelis Mandel
- Sándor Márai
- Mart Mardisalu
- Liza Marklund
- Georgi Markov
- Sergei Markov
- João Lopes Marques
- Jaan Martinson
- Mihkel Martna
- Ilona Martson
- Ann Marvet
- Peeter Marvet
- Otto Wilhelm Masing
– Mihkel Mathiesen
- Tiit Matsulevitš
- Ülo Mattheus
- Kaupo Meiel
- Tõnu Meijel
- Manuel Mejía Vallejo
- Martin Meredith
- Anu Merila
- Antero Mertaranta
- Tiit Mesila
- Riho Mesilane
- Vladimir Meštšerski
- Margus Mets
- Lehti Metsaalt
- Nikolaus Metslov
- Seichō Matsumoto
- Christoph von Mickwitz
- Kalle Mihkels
- Immo Mihkelson
- Marko Mihkelson
- Ilmar Mikiver
- Marianne Mikko
- Margus Mikomägi
- Aleks (Alex) Milits
- Leonid Mletšin
- Silvia Modig
- Ferenc Molnár
- Ernesto Teodoro Moneto
- Felix Moor
- Erik Morna
- Margus Muld
- Indrek Mustimets
- Kalle Muuli
- Anu Mõistlik
- Ave Maria Mõistlik
- Piret Mäeniit
- Milla Mägi (Ingel Tael)
- Raul Mälk
- Oskar Mänd
– Jakob Mändmets
– Heiki Männik
- Kalle Müller
- Otto Münther
N.
Enda Naaber
- Grete Naaber
- Félix Nadar
- Yri Naelapea
- Hillar Nahkmann
- Agne Narusk
- Mati Narusk
- Aleksandr Nevzorov
- Sirje Niitra
- Andrus Nilk
- Peeter Novod
- Valerija Novodvorskaja
- Eduard Nukk
- Janne Nurmik
- Merlis Nõgene
- Kerli Nõu
- Raimo Nõu
O.
Verner Oamer
- Elo Odres
- Ants Oidermaa
- Keith Olbermann
- Arko Olesk
- Antti Oolo
- Arno Oja
- Hannes Oja
- Valter Ojakäär
- Gustav Adolph Oldekop
- Sulev Oll
- Triin Olvet
- Bill O'Reilly
- Rein Orn
- Helar Osila
- Alma Ostra-Oinas
- Amos Oz
– Rain Ots
- Urmas Ott
- Tõnu Ojala
P.
Aimi Paalandi
- Veiko Paalma
- Erno Paasilinna
- Vambola Paavo
- Illo-Peep Padernik
- Jaana Padrik
- Peep Pahv
- Ants Paju
- Juhan Paju
- Taivo Paju
- Tarmo Paju
- Margo Pajuste
- Sarah Palin
- Anu Pallas
- Ilmar Palli
- Andres Pallon
- Raivo Palmaru
- Andres Panksepp
- Valdo Pant
- Aivi Parijõgi
- Udo Parikas
- Krister Paris
- Pia Paris
- Tiina Park
- Nicholas Parsons
- Jaan Parv
- Ralf Parve
- Ralf R. Parve
- Martin Pau
- Katrin Pauts
- Marje Pedajas
- Heino Pedusaar
- Juhan Peegel
- Jüri Peet
- Hillar Peets
- Georg Pelisaar
- Jaan Pert
- Owe Petersell
- Epp Petrone
- Justin Petrone
- Valeri Petšeikin
- Sacha Pfeiffer
- Jaanus Piirsalu
- Barbi Pilvre
- Merike Pinn
- Jüri Pino
- Nasta Pino
- Tiina Pintsaar
- Andrei Piontkovski
- Aimi Pitk
- Merike Pitk
- Vello Pohla
- Annika Poldre
- Massimo Polidoro
- Anna Politkovskaja
- Diana Polov
- Linda Poots
- August Pork
- Sarah Jana Portner
- Vera Poska-Grünthal
- Eda Post
- Kirsten Powers
- Heinrich Prants
– Tõnu Prei
- Gunnar Press
- Ketlin Priilinn
- Nelli Privalova
- Mart Pukits
- Mart Pukk
- Otto Pukk
- Joseph Pulitzer
- Kadri Pulk
- Priit Pullerits
- Andres Pulver
- Heidy Purga
- Monika Puutsa
- Vambola Põder
- Priit Põiklik
- Tiiu Põld
- Õnne Pärl
- Rein Pärn
- Jüri Pärnpuu
- Ago Pärtelpoeg
– Valter Pärtelpoeg
– Juhani Püttsepp
- Birgit Püve
R.
Age Raa
- Stefan Raab
- Egle Raadik
- Arno Raag
- Henno Rahamägi
- Andres Raid
- Juku-Kalle Raid
- Peeter Raidla
- Tea Raidsalu
- Raivo Raigna
- Inga Raitar
- Ylle Rajasaar
- Erik Rand
- Jüri Randviir
- Aarne Rannamäe
- Fjodor Raskolnikov
- Kadri Ratt
- Ilmar Rattus
- Lembit Rattus
- Märt Raud
- Neeme Raud
- Valve Raudnask
- Mai Raud-Pähn
- Aleksander Leopold Raudkepp
- Mart Raudsaar
- Ernst Raudsepp
- Harald Raudsepp
- Koit Raudsepp
- Alo Raun
- Valdo Raun
- Vallo Raun
- Helju Rauniste
- Hans Rebane
- Heino Rebane
- Raul Rebane
- Liviu Rebreanu
- Vesta Reest
- Ferdinand Rei
- Marko Reikop
- Piret Reiljan
- Tiina Reinart
- Alur Reinans
- Urmi Reinde
- Urmas Reitelmann
- Olev Remsu
- Mart Riikoja
- Joanie de Rijke
- Piret-Päiv Rist
- Geraldo Rivera
- Henri-Pierre Roché
- Gianni Rodari
- Indrek Rohtmets
- Aivis Ronis
- Marge-Ly Rookäär
- Marika Roomere
- Henrik Roonemaa
- Teet Roosaar
- Allan Roosileht
- Endel Roosimägi
- Tuuli Roosma
- Küllike Rooväli
- Britt Rosen
- Colin Ross
- Isai Rozenfeld
- Väinu Rozental
- Johann Philipp Roth
- Karl Rove
- Aarne Ruben
- Hanneli Rudi
- Hannes Rumm
- Ervin Runnel
- Ülo Russak
- Ainar Ruussaar
- Anneli Rõigas (Anneli Reigas)
- Igor Rõtov
- Alfred Rästas
- Artur-Mihail Rätsep
- Tiit Rääk
S.
Wadī‘ Sa‘ādah
- Andrus Saar
- Ants Saar
- Evar Saar
- Hendrik Saar
- Margus Saar
- Rünno Saaremäe
- Härmo Saarm
- Joosep Saat
- Siim Saidla
- Katrin Saks
- Vello Salo
- Madis Salum
- Enn Salurand
- Oleg Samorodni
- Anvar Samost
- Maris Sander
- Hartwig Arthur Ferdinand von Sass
- Vilja Savisaar
- Hannu Savola
- Ede Schank-Tamkivi
- Adolf Schmal
- Indrek Schwede
- Tõnu Seero
- Conrad Seidl
- Jaroslav Seifert
- Sergo Selder
- Johannes Selg
- Julius Seljamaa
- Julian Semjonov
- Andres Sepp
- Hendrik Sepp
- Aarne Seppel
- Sergei Sergejev
- Aino Siebert
- Anneli Sihvart
- Lembit Siimuste
- Rein Sikk
- Rein Sikk
- Radosław Sikorski
- Ivar Sild
- Toomas Sildam
- Reimo Sildvee
- Ants Simm
- Kai Simson
- Eti Sirg
- Jelena Skulskaja
- Aado Slutsk
- Johan Vilhelm Snellman
- Redik Soar (Karl Kider)
- Kerttu Soans
- Sven Soiver
- Peeter Sookruus
- Peep Sooman
- Mati Soomre
- Urmo Soonvald
- Ivar Soopan
- Martti Soosaar
- Terje Soots
- Peeter Speek
- Friedrich Spindler
- Rein Spitz
- Sergej Stanišev
- Irina Stelmach
- Lilli Suburg
- Raul Sulbi
- Raivo Suni
- Olaf Suuder
- Marius Suviste
- Endel Sõerde
- Enn Säde
- Margit Säde
- Meelis Süld
- Aet Süvari
Š.
Ester Šank
- Hagi Šein
- Viktor Šenderovitš
- Juri Štšekotšihhin
Z.
Vadim Zagladin - Gustavs Zemgals - Sofka Zinovieff - Aleksandr Zukerman - Wojciech Żukrowski - Beno Zupančič
T.
Hadia Tajik
- Jaan Taklaja
- Piret Tali
- Mirjam Tally
- Juhan Kristjan Talve
- Tanel Talve
- Mati Talvik
- Heikki Talving
- Ene-Liin Tamm
- Enno Tamm
- Eric Enno Tamm
- Jaanus Tamm
- Uno Tamm
- August Tammann
- Enno Tammer
- Harald Tammer
- Kristi Tammik
- Evald Tammlaan
- Eva Tammsaar
- Kaarel Tarand
- Mari Tarand
- Mart Tarmak
- Igor Taro
- Timo Tarve
- Ants Tasa
- Esko Tasa
- Teet Teder
- Tiia Teder
- Arnika Tegelmann
- Sulev Teinemaa
- Kirill Teiter
- Endel Tennov
- Aleksander Terras
- Olufemi Terry
– Ernst Tetsmann
- Carsten Thomassen
- Külli-Riin Tigasson
- Harri Tiido
- Hardi Tiidus
- Urve Tiidus
- Helle Tiikmaa
- Kadri Tiisel
- Aare Tiisväli
- Ülle Tiit
- Hamlet Tiits
- Tõnu Timm
- Kirsti Timmer
- Tõnis Tirel
- Erkki Toivanen
- Hanno Tomberg
- Jaan Tomp
– Kusta Toom
- Yana Toom
- Peeter Tooma
- Eva Toome
- Vallo Toomet
- Peeter Tooming
- Jaan Tootsen
- Toivo Tootsen
- Ülo Tootsen
- Enn Tosso
- Roman Trahtenberg
- Harri Treial
- Henn Treial
- Märt Treier
- Leopold Trepper
- Indrek Treufeldt
- Ivar Trikkel
- Toomas Truuverk
- Deivil Tserp
- Boris Tuch
- Mehis Tulk
- Abdul Turay
- Vladimir Turtšinski
- Tiit Tuumalu
- Jaan Tõnisson
- Moidela Tõnisson
- Inno Tähismaa
- Irja Tähismaa
- Hille Tänavsuu
- Toivo Tänavsuu
- Kalev Türk
- Olev Türn
U.
Toomas Uba
- Gösta von Uexküll
- Jakob von Uexküll
- Linn Ullmann
- Mart Ummelas
- Ott Ummelas
- Feliks Undusk
- Ly Unt
- Andreas Unterberger
- Algot Untola
- Ago Ustal
- Nils Ušakovs
- Olaf Utt
- Laur Uudam
- Arvo Uustalu
V.
Anton Vaarandi
- Sven Vabar
- Vaapo Vaher
- Tarmo Vahter
– Jaan Vahtra
- Robert Vaidlo
- Georgi Vainer
- Margo Vaino
- Urmas Vaino
- Herbert Vainu
- Valner Valme
- Elmar Valmre
- Heiki Valner
- Kadri Valner
- Sulev Valner
- Helju Vals
- Greta Van Susteren
- Ilmar Vananurm
- Kai Vare
- Tõnu Vare
- Lauri Varik
- Kati Vatmann
- Heili Vaus
- Sulev Vedler
- Ivari Vee
- Voldemar Veedam
- Lea Veelma
- Agu Veetamm
- Ingrid Veidenberg
- Ene-Reet Veiper
- Hubert Veldermann
- Harald Vellner
- Vladimir Velman
- Priit Vesilind
- Priit Veski
- Rein Veskimäe
- Ivar Vigla
- Andres Vihalem
- Ivar Viil
- Merike Viilup
- Aigi Viira
- Martin-Nils Viirand
- Katrin Viirpalu
- Erika Viirsalu-Nivanka
- Allar Viivik
- Pradeep Vijayakar
- Eduard Vilde
- Ester Vilgats
- Kalev Vilgats
- Raul Vinni
- Juhan Virkus
- Jarmo Virmavirta
- Ann Viskar
- Harry Visman
- Silvia Vissak
- Madli Vitismann
- Mihhail Vladislavlev
- Aleksandr Vojeikov
- Hendrik Vosman
- Axel de Vries
- Peeter Võsa
- Anu Välba
- Linda-Mari Väli
- Jaan Väljaots
- Eduard Värav
- Riho Västrik
- Mai Vöörmann
W.
Stella K. Wadowsky - Per Wahlöö - Chris Wallace - Edgar Wallace - Barbara Walters - Jude Wanniski - Andreas Weber - Alan Weisman - Kjell Westö - Elwyn Brooks White - Oprah Winfrey
Õ.
Harry Õnnis
Ü.
Juta Üts
- Raimo Ülavere


Skåne maakond.
Skåne on ajalooline maakond ("landskap") Rootsi lõunaosas. Ajalooliselt Taani osa. Läks Rootsile Roskilde rahuga 1658. aastal.


Skåne lään.
Skåne lään [skoone] on 1. järgu haldusüksus Rootsi lõunaosas.


Siinus.
Siinus ehk siinusfunktsioon (sümbol: sin) on matemaatikas üks trigonomeetrilistest funktsioonidest.
Definitsioon täisnurkse kolmnurga järgi.
Täisnurkse kolmnurga mittetäisnurkse nurga α siinuseks nimetatakse selle nurga vastaskaateti "a" ning hüpotenuusi "c" pikkuse jagatist.
formula_1
Sinusoid.
Siinusfunktsiooni graafikuks olevat joont nimetatakse sinusoidiks.


Ümbermõõt.
Ümbermõõt on matemaatikas pinna ääre pikkus tasandil R2.
formula_1,
kus formula_2
formula_3
formula_4
on konstant pii, mis võrdub 3,141592654...
formula_5,
kus d on ringi diameeter (läbimõõt).


Hiiu-Suuremõisa mõis.
Suuremõisa mõisa härrastemaja ehk Suuremõisa loss.
Hiiu-Suuremõis ehk Hiiu-Suuremõisa mõis ehk Suuremõisa mõis (saksa "Grossenhof") oli rüütlimõis Hiiumaal Pühalepa kihelkonnas. Mõisa keskus asus Suuremõisa külas.
Ajalugu.
Suuremõisa mõisa on esmakordselt mainitud 1519. aastal ordumõisana. Suuremõisa oli Liivi ordu Hiiumaa-valduste majanduskeskus. 17. sajandi alguses kuulus mõis Stackelbergidele, kuid läks 1620. aastatel De la Gardiede omandusse.
1750. aastatel lasi Ebba Margaretha Stenbock, kelle vanavanaisa oli Jakob De la Gardie, ehitada mõisa peahoone, esindusliku Suuremõisa lossi. Ebba Margaretha poeg Jakob Pontus Stenbock (1744–1824) oli suurte võlgade tõttu sunnitud müüma mõisa mereröövli ja Ungru krahvina tuntud Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile (1744–1811).
Ungern-Sternbergide valdusse jäi mõis 1919. aasta võõrandamiseni.
Mõisakompleks.
Loss on tänaseni kasutusel, seal asuvad Suuremõisa Rahvamaja, Suuremõisa Põhikooli ja Hiiumaa Ametikooli (endise Suuremõisa tehnikumi) ruumid.
Mõisa barokkstiilis kahekorruseline murdkelpkatusega peahoone rajati aastail 1755–1760, ühekorruselised tiibehitised rajati 1770. aastatel.
Mõisas oli hulk kõrvalhoonei, mis on säilinud erinevas seisukorras. Säilinud (ja muinsuskaitse all) on tall, tallmeistrimaja, tõllakuur, ait, jääkelder, sepikoda, kasvuhoone, küün, tüdrukutemaja, teenijatemaja, aednikumaja, juustukoda, meierei, masinarehi ja väike laut ning hollandi tuuleveski, kõrtsi, viinavabriku ja "ussikeldri" varemed.
Võõrandamise järel alustas lossis tööd kool. Nõukogude perioodil oli siin algkool, raamatukogu ja kino, alates 1977. aastast Suuremõisa sovhoostehnikum. Loss on tänaseni kasutusel, seal asuvad Suuremõisa Rahvamaja, Suuremõisa Põhikooli ja Hiiumaa Ametikooli (endise Suuremõisa tehnikumi) ruumid.


Suuremõisa mõis.
Suuremõisa mõis oli mitme mõisa nimi Eestis.


Einsteinium.
Einsteinium on keemiline element järjenumbriga 99.
Kõik einsteiniumi isotoobid on radioaktiivsed. Pikima elueaga isotoobi massiarv on 252 ja poolestusaeg on 472 ööpäeva.


Massiarv.
Massiarv on nukleonide (prootonite ja neutronite) koguarv aatomi tuumas.
Ainult prootonite arvu aatomi tuumas näitab aatomnumber.


Fermium.
Fermium on keemiline element järjekorranumbriga 100.
Kõik fermiumi isotoobid on radioaktiivsed. Pikima elueaga on isotoop massiarvuga 257, tema poolestusaeg on 100,5 päeva.
Nimetatud itaalia füüsiku Enrico Fermi järgi.


1932. aasta taliolümpiamängud.
1932. aasta taliolümpiamängud (ametlikult III taliolümpiamängud) toimusid
4.–15. veebruaril 1932 USA-s Lake Placidis.
Lake Placid kinnitati olümpialinnaks ROK-i XXVII istungjärgul Lausanne'is 1929. aastal. Teised kandideerinud linnad olid Bear Mountain, Denver, Duluth, Yosemite Valley, Lake Tahoe, Minneapolis (USA) ja Montréal (Kanada).
Korralduskomitee president oli Godfrey Dewey.
Avamine.
Olümpiamängud avas New Yorgi osariigi kuberner Franklin D. Roosevelt.
Olümpiavande andja oli kiiruisutaja Jack Shea (John Amos Shea).
Osavõtt.
Olümpial osales 17 riiki 252 sportlasega, neist 21 naist.
Suurim võistkond oli Ameerika Ühendriikidel (92 sportlast).
Spordialad.
Medalialasid oli 14 (esimest korda võisteldi kahebobidel, kavast jäeti välja kelgutamine skeletonidel).
Näidisalad olid jääkeegel, naiste kiiruisutamine ja sõit koerarakenditel.
Tulemused.
Olümpiamängude edukaim riik medalite arvult oli USA (6 kuld-, 4 hõbe- ja 2 pronksmedalit).
Edukamad sportlased olid kiiruisutajad John Shea ja Irving Jaffee (USA), mõlemad kaks kuldmedalit.
Noorim olümpiavõitja oli naistest Norra iluuisutaja Sonja Henie (19 aastat 308 päeva), iluuisutamine, meestest Kanada jäähokimängija Albert Duncansson (20 aastat 134 päeva).
Tähelepanuvääriv osaleja oli neljabobil kuldmedali võitnud ameeriklane Edward Eagan. 1920. aasta Antwerpeni suvemängudel oli ta olümpiavõitjaks tulnud poksi poolraskekaalus. Ta on tänini ainus isik olümpiamängude ajaloos, kes võitnud kuldmedali nii suve- kui ka talimängudel.
Olümpiamargid.
25. jaanuaril 1932 lasi USA postiteenistus välja taliolümpiaajaloo esimese postmargi. Punasel kahesendisel margil on kujutatud mäesuusatajat-kiirlaskujat.


Mendeleevium.
Mendeleevium (sümbol Md, varem ka "Mv") on keemiline element järjekorranumbriga 101.
Kõik mendeleeviumi isotoobid on radioaktiivsed. Pikima elueaga on isotoop massiarvuga 258, mille poolestusaeg on 51,5 päeva.
Nimi on antud perioodilisussüsteemi avastaja Dmitri Mendelejevi järgi.


Sonja Henie.
pisi
Sonja Henie (8. aprill 1912 Oslo – 12. oktoober 1969) oli Norra iluuisutaja ja filminäitleja.
Sonja Henie tuli kolmekordseks olümpiavõitjaks (1928., 1932. ja 1936. aasta taliolümpiamängudel.
Sonja on tuli 10 korda maailmameistriks ja 5 korda Euroopa meistriks aastatel 1927–1936. Ta esines ka jäärevüüdes. Aastal 1936 siirdus ta USA-sse ja hakkas filminäitlejaks. Sonja esimene täispikk film oli "Üks miljonist", mis esilinastus 1937. aastal. Suuremat tähelepanu tema paljudest filmidest pälvisid aga "Jääkuninganna" ja "Päikesepaistelise oru serenaad". Ameerikas ei leppinud ta vaid filmidega, mida kogunes lõpuks ligi 20, vaid asutas jäärevüütrupi, mille peaesineja ja täht oli ta ise. Ta ehitas koos laevaehitajast mehe Niels Ondstadiga Oslosse 1968. aastal Henie-Onstadi Kunstikeskuse.
Elulugu.
Ta sündis 1912. aastal erakordse lumetormi ajal. Enne, kui ta 1969 suri leukeemia tagajärjel Punase Risti lennukis teel Pariisist Oslosse, oli ta kardinaalselt muutnud inimeste suhtumist iluuisutamisse. Sonja Henie on rohkem kui keegi teine kaasa aidanud iluuisutamisspordi populariseerimisele. Pärast sportlasekarjääri lõppu oli ta kino üks peamine tõmbenumber, keda edestasid vaid Shirley Temple ja Clark Gable.
Heniede kodu asus Oslos Frogneri staadioni lähedal. Peres oli keegi, kes tahtis Sonjalt midagi rohkemat, kui see, et tüdruk viidab meeldivalt aega uisutamisega. See oli energiline pereisa Wilhelm Henie, jalgrattasõidu maailmameister aastast 1894. Wilhelm uskus oma silmi ja tütre annet. Õnneks oli ta ka varakas mees - karusnahakaubandus läks hästi.
Veel enne, kui Sonjast iluuisutaja sai, oli ta tegelenud suusatamisega. Vanemad viisid teda koos vend Leifiga sageli perekonnavillasse Norra mägikülas Geilos. Sonja hakkas suusatama nelja-aastaselt niipea, kui esimene lumi maha sadas. Geilos ei kõndinud keegi, kõik olid suuskadel. "Varajasest suusatamisest tulenevalt," ütles Sonja, "omandasin suurepärase tasakaalutunde ja liikumisrütmi. See andis mulle hea aluse hilisemaks, kui alustasin uisutamisega."
Tema iluuisutamiskarjäärile aitas kaasa ka tütarlapse varajane huvi balleti vastu. "Ballett oli minu esimene armastus, uisutamine teine, kui kõnelda kronoloogiliselt... Tahtsin tantsu tuua uisutamisse, balleti jääle."
Sonja sai oma esimese uisupaari kuueaastaselt pärast pikki tingimisi vanematega, kes pidasid teda liiga nooreks. Nad pakkusid talle tõukekelku. Sonja aga eelistas uiske - ja sai oma tahtmise. Ta õppis uisutama venda jälgides. Enne kui tüdruk sai seitse täis, avaldas ta juba muljet ühele eraklubi liikmele, kes andis Sonjale ka esimest erialast õpetust. Seitsmeaastaselt osales ta oma esimesel võistlusel ja võitis. Auhinnaks sai tüdruk hõbedase pärlmutterpeaga paberinoa.
Bergeni linna lähedal Finsees asus raudtee ääres vana kaarhall, mille Wilhelm Henie muutis treeningusaaliks, kus sai uisutamisega alustada juba varasügisel. Sonja treenis tagant sundimata rõõmuga hommikust õhtuni. Kust ta seda rõõmu leidis, ei teadnud keegi. Innukalt harjutas tüdrukutirts kohustuslikke figuure. Need oli vaja omandada täielikult, kas või une pealt, et võistlustel saaks keskenduda keha ja hingega vabakavale.
Aja jooksul muutus tütarlapse keha naiselikuks, kuid tema lapselik naeratus ei kadunud. Kooliskäimine jäi tagaplaanile, kuid mis sellest - Sonja vallutas maailma uiskude, mitte sulepeaga - seda teadis isa Wilhelm hästi. Kaheksa-aastaselt võitis Sonja Norra meistritiitli juunioride klassis ja järgmisel aastal sai temast Norra iluuisutamise tšempion täiskasvanute seas. Ta siirdus Londonisse, kus asus õppima balletti kuulsa vene baleriini Anna Pavlova juhendamisel. Kui Sonja sai kümneseks, viis isa ta Sankt Moritzisse ja Chamonix'sse, kust täiendati iluuisutamiskunsti. Seal kohtus Henie ka Rootsi kuulsa tšempioni Gillis Grafströmiga, kellest sai tütarlapse treener.
Ta polnud veel 12-aastanegi, kui läks 1924. aastal Chamonix'sse olümpiamänge "proovima". "See oli just see, mida tahtsin. Mitte au pärast, vaid et saada eluline kujutlus maailma uisutähtede särast ja olla valmis omandama vajalikku tulevikuks," ütles Sonja hiljem.
Norra päevalehtede toimetajad olid sügavalt nördinud - meeletus, arutu, vastutustundetu -, kui Henie valiti 11-aastaselt rahvuskoondisse kaitsma Norra spordiau. Olümpiamängud pole laste jaoks, vaid täismeestele, sellistele vägilastele nagu Thorleif Haug, Johan Grøttumsbråten või Narve Bonna.
Suupruukijatel oli õigus, sest Sonja jäi naiste üksiksõidus kaheksa osavõtja seas viimaseks. Kuid üks seitsmest kohtunikust andis talle kõrgeima hinde vabaharjutuse eest. "Mulle ei meeldi mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui oleksin selles eas saanud olümpiavõitjaks," ütles Sonja Henie. "See oleks võinud mulle pähe lüüa ja röövinud mult sihilejõudmisel mitmeks aastaks lõbu ning treenimistahte."
Maailma vallutamist alustas 14-aastane Sonja Henie kodulinnas Oslos tuttaval Frogneri staadionil 1927. aasta veebruaris, kus ta krooniti esmakordselt maailmameistriks. Võistlustel polnud muud viga, kui see, et osales vaid neli iluuisutajat ja et isa Wilhelm võitis kohtunikud oma joviaalsusega. Nii tuleks eduka karjääri alguseks pidada St. Moritzi talimänge aasta hiljem.
Jõudnud olümpialinna, oli 15-aastane norralanna oma kohevate blondide juuste ja sädelevate pruunide silmadega naisiluuisutamise revolutsionääri kehastus. Kuna ta oli nii noor, kandis ta lühikesi seelikuid, mida eakamad uisutajad võisid pidada ebasündsaks, kuid mis võimaldasid tal arendada kiiremaid piruette ning sooritada kõrgemaid hüppeid. Seda ei osatud siiski pidada veel julgeks võistluskostüümiks, sest tundus lapsele üsna loomulik. Ometi mõjutas see salakavalalt publikut ja kohtunikke.
Sonja oli ka esimene, kes loobus mustadest uisusaabastest ja sukkadest, kandes vahelduvaid värve nagu hall, beež või valge. Nende pilkupüüdvate sädelevate kostüümidega näitas ta biljantset vabakava. Publik ja kohtunikud jälgisid pärani silmi, kuidas ta tuiskas ja libises jääl, esitades täiuslikku balletti ja uisutamist. Meisterlikkus oli tulnud suure tööga. "Seni oli uisutamine vormilt pigem puine ja pedantne," kirjutas Henie oma autobiograafias.
Olümpiamängude lõpuõhtu toimus Palace'i hotelli kaunis ballisaalis. Esimestena läksid tantsupõrandale Sonja Henie ja Johan Grøttumsbråten. Mõlemad olid olümpiavõitjad ja nooruke Sonja nuttis rõõmust, kui kahevõistluse kuningas viis teda uljalt viini valsi keerutustesse.
Sonja Henie nimi lendas üle maailma ja temast sai täht, kelle koduks olid suurlinnade luksushotellid ja jäähallid. Kogu Heniede pere reisis koos Sonjaga. Neiu iluuisutamise kunst täiustus veelgi ja üha enam sulatas ta oma kavasse tantsuelemente, klassikalise balleti plastika kaasa arvatud. Ikka oskas ta lisada midagi uut ja enneolematut, täiendades harjutusi ka hüpetega, mida seni olid sooritanud vaid mehed. Ka muusika pidi olema teistsugune, mitte ainult traditsioonilised viini valsid.
Kohe pärast Sankt Moritzit võitis Sonja Londonis oma teise MM-tiitli ja printsessid Elizabeth ning Margaret käisid üle poordi temalt nõu küsimas, millised uisud nad peaksid endale ostma. Kutseid sadas igalt poolt. Kopenhaagenis tungles järvejääl Sonja esinemist jälgides 30 000 inimest, nii et jää ei pidanud lõpuks enam vastu ja pragudest tungis areenile vesi.
1930. aasta Ameerika-turnee oli kui muinasjutt. Madison Square Gardenis imetlesid 17 000 newyorklast prozektorivalguses lendavat haldjat. Chicago suures hallis olid esinenud nii tuntud lauljad kui ka tantsijad, kuid nad polnud kohale meelitanud 20 000 pealtvaatajat, nagu 18-aastane norralanna.
Sonja sai hulgaliselt kingitusi ja armastuskirju. Miljonärid pakkusid autosid, kleite, sõrmuseid, papagoisid, mida kõike. Autogrammisoove sadas tuhandeid. Isa Wilhelm, tahtmata tütart asjatult segada, maalis fotodele Sonja allkirju ja pühkis higi. Ta sädeles rõõmust, tõrjudes kümneid ettepanekuid, mis oleksid ta tütrele tähendanud amatöörspordiga hüvastijätmist, ja tema kunst oleks muutunud miljoniteks dollariteks. Aeg ei olnud selleks veel küps.
Sonja Henie positsiooni üritasid kõigutada austerlannad Fritzi Burger ja Hedy Stenuf, rootslanna Vivi-Anne Hultén, britlannad Cecilia Colledge ja Megan Taylor ning ameeriklannad Marbel Vinson ja Beatrix Loughran, kuid asjatult. Kolmas MM-tiitel Budapestis, neljas New Yorgis, olümpiavõit Lake Placidis, viies, kuues, seitsmes ja kaheksas MM-tiitel Berliinis, Montrealis, Stockholmis ja Oslos.
Iga kord oli Sonja Henie ülivõimas võitja. Oma osa oli siin ka tema uuel kanadalasest treeneril Howard Nicholsonil, kes mõtles välja üha uusi liikumisi ja figuure. Pärast Lake Placidi olümpiavõitu arvasid Sonja vanemad, et ta võiks nüüd lõpetada, aga neiu ise oli seadnud oma sihid kõrgemale: "Tahan võita kolm olümpiakulda ja kümme maailmameistritiitlit," ütles ta. "Pärast seda lähen filmi."
Ees olid Garmisch-Partenkircheni talimängud. Kõmu erakordsest professionaalsest karjäärist ümbritses teda, kui norralanna jõudis Saksamaale. Neljandate talimängude sangarid olid Sonja Henie ja Adolf Hitler, kes tihti esinesid ka tähelepanuäratavalt koos. Ei taibanud neiu tookord natsismis peituvat ohtu. Avamisel lehvitas Sonja Hitlerile, sõbrustas eriliselt sakslastest paarissõidu võitjate Maxi Herberi ja Ernst Baieriga ning elas hotellis Alpenhof, kus füürer, Goebbels ja Göring.
Sonja lubas endale teatud staaritsemistki. 11 000 pealtvaatajat Hitleriga eesotsas istusid naiste üksiksõidu ootel tribüünidel. Osavõtjate tutvustamiselt norralanna aga puudus, puhates rahulikult hotellitoas, ja jõudis jäästaadionile alles oma etteaste ajaks. Taas oli tema esinemine laitmatu. Sonja Henie sai kuldmedali sama ülivõimsalt kui eelmistelgi kordadel. Der Führer'gi oli neiust sedavõrd sisse võetud, et kinkis talle enda tohutu suure portree koos autogrammiga.
Kohe pärast olümpiat võitis Henie ka oma kümnenda maailmameistritiitli - 23-aastaselt. Kõik unistused olid täitunud. Amatöörina polnud enam midagi saavutada. Oli tulnud aeg tegeleda millegi muuga. Ta rändas USA-sse, kus sõlmis Century Fox'iga oma esimese filmilepingu.
Pärast 1936. aasta Garmisch-Partenkircheni olümpiamänge jättis Henie amatöörsportlase karjääri ja alustas elukutselise sportlasena esinemist. Ta osales 15 filmis, millest kuulsaim oli 1941. aastal valminud film Swingi tähtedest ("Sun Valley Serenade"). Ta võttis osa ka mitmest show'st nii USA-s, kui Norras.
Sel ajal, kui Hitler anastas tema kodumaa, sooritas Sonja ringreisi mööda USA linnu, hullutas inimesi virtuoosse esinemisega ja jõi teed president Franklin Roosevelti seltsis. Oma filmide ja arvukate jääshõudega äratas ta Ameerikas määratut huvi spordialal, mis seni polnud seal kuigi populaarne. Uisuväljakuid hakati rajama kogu riigis. Väikesed ameerika tüdrukud, kes polnud varem üldse spordist huvitatud, asusid uiskudele. Nad tahtsid olla nagu Sonja Henie.
Sonja Henie sai USA kodakondsuse 1941. aastal. Juba enne seda oli temast saanud maailma rikkamaid naisi (elu lõpuks oli ta kogunud 47 miljonit dollarit). Isiklikus elus ei läinud kõik kaugeltki nii, nagu ta oleks soovinud. Esimesed kaks abielu lõppesid lahutusega.
Enne kolmandat abielu 1956. aastal oma lapsepõlvekallima, 44-aastase laevaomaniku Niels Onstadiga, lausus Sonja: "Vaid surm võib meid lahutada." Surm neid ka lahutas. Sonja elu katkes 1969. aastal. Temast jäi järele suur sportlasekuulsus ja koos Onstadiga rajatud kunstikeskus Høvikkoddenis Oslo lähedal. Selle kunstimuuseumi, mille ehteiks olid Henri Matisse'i, Paul Klee, Edvard Munch'i, Juan Grisi, Pablo Picasso ja teiste kuulsuste tööd, kinkis abielupaar 1968. aastal Norra rahvale.


Nobeelium.
Nobeelium on keemiline element järjenumbriga 102.
Tuntud isotoopidest pikima elueaga on isotoop massiarvuga 259, mille poolestusaeg on 58 minutit.
Nobeeliumi avastas 1958. aastal California Ülikoolis Berkeleys töörühm Albert Ghiorso ja Glenn T. Seaborgi juhtimisel. Element sai nime Alfred Nobeli järgi.


Radioaktiivne isotoop.
Radioaktiivne isotoop on keemilise elemendi isotoop, mille aatomite tuumad võivad radioaktiivse lagunemise teel muutuda mõne teise keemilise elemendi tuumadeks ja selle käigus tekitada radioaktiivset kiirgust.
Radioaktiivne lagunemine.
Levinumad radioaktiivse lagunemise viisid on alfalagunemine, beetalagunemine (sealhulgas elektronhaare) ja aatomituuma lõhustumine.
Elektronhaarde käigus haarab tuuma üks prootonitest elektroni (tavaliselt aatomi elektronkattest) ja muutub neutroniks, kiirates elektronneutriino. Tuumareaktsiooni ülejäänud energia eraldub gammakvandina.
Alfalagunemisel kiirgab aatomituum alfaosakese (kahest prootonist ja kahest neutronist koosneva osakese, ehk heelium-4 aatomi tuuma) ning samuti gammakvandi, kui tuum jäi pärast lagunemist jäi ergastatud olekusse.
Beetalagunemine võib olla kas "β"–- või "β"+ lagunemine. "β"–-lagunemine toimub juhul, kui neutron (n0) muutub prootoniks (p+), kiirates elektroni (e–) ja antielektronneutriino (formula_1). "β"+-lagunemine toimub juhul, kui prooton (p+) muutub neutroniks (n0,) kiirates positroni (e+) ja elektronneutriino ("ν"). Mõlemal juhul võib lisaks beetakiirgusele tekkida ka gammakiirgus.
Lõhustumise puhul jaguneb tuum kaheks võrreldava massiga tuumaks. Tavaliselt eraldub selle juures ka neutroneid ja gammakvante.


Babylon 5 osade loend.
USA ulmetelesarja Babylon 5 osade täielik nimekiri. Artikli lõppu on lisatud "Babylon 5" ainetel toodetud telefilmid, ning nende sündmustiku kronoloogiline paiknemine sarja suhtes.
Telefilmid.
Babylon 5 väljamõeldud universumi kronoloogias paigutub see film kõige esimeseks, ent vaadata tuleks siiski pärast 5. hooaja lõppu jõudmist, sest ta ütleb seriaali sündmustiku kohta nii mõndagi ette ära.
Paigutub sarja kronoloogias 4. hooaja keskel, osade "Illusion of Truth" ja "Atonement" vahele.
Sarja kronoloogias 5. hooajal, enne lõpuosa "Sleeping in Light".
Tegelikult "Crusade" pilootfilm, kuid kronoloogias paigutub eelmise filmi järele, enne 5. hooaja lõpuosa.
Kronoloogias samuti enne "Babylon 5" sarja 5. hooaja lõpuosa. Pidanuks saama uue seriaali pilootfilmiks, ent avaosa napp vaatajareiting tõmbas kavale kriipsu peale.
Kavandatud täispikk film J. Michael Straczynski stsenaariumiga, mille tootmise ettevalmistused aga 2005. aasta algul rahapuudusel lõpetati.
Uusim "Babylon 5" maailma paigutuv telefilmide seeria, mis on kavandatud toota otse DVDna levitamiseks. Esimene osa peaks USAs ilmuma müüki 31. juulil 2007.
Jätkusari.
Babylon 5 kronoloogias enne 5. hooaja lõpuosa. Tootmine katkestati enneaegselt, siiski valmis 13 osa.


Teoloogia summa Ia q. 22.
"Teoloogia summa" esimese osa küsimus 22 on Aquino Thomase teose "Teoloogia summa" esimese osa ("Prima pars") küsimus 22 (Ia "q". 22).
Sissejuhatus.
Ia "q". 22 "pr" Aga olles vaadelnud seda, mis käib tahte juurde eraldivõetuna, tuleb edasi minna selle juurde, mis puutub arusse ja tahtesse korraga. Niisugune on aga ettehoole, nimelt kõige suhtes; predestinatsioon aga ja reprobatsioon, ja kõik, mis sellest tuleneb, inimeste suhtes iseäranis, igaveseks õndsuseks. Ka vooruste järel vaadeldakse ju moraaliteaduses ettenägelikkust (elutarkust), mille juurde ettehoole paistab kuuluvat.
Jumala ettehoolde kohta aga küsitakse nelja asja.
Esiteks, kas Jumalale on kohane ettehoole.
Teiseks, kas kõik on jumaliku ettehoolde all.
Kolmandaks, kas jumalik ettehoole puudutab vahetult kõike.
Neljandaks, kas jumalik ettehoole teeb kõik asjad, mida Jumal ette näeb, paratamatuks.
Artikkel 1.
Ia "q". 22 "a". 1 "arg." 1 Esimese juurde minnakse nii. Paistab, et ettehoole ei ole Jumalale kohane. Ettehoole ("providentia"; ettenägelikkus) on Tulliuse ["De inventione" II] järgi ju osa elutarkusest. Kuid elutarkus on filosoofi [Aristotelese; "Nikomachose eetika" VI, 5, 9, 18) järgi head nõu andev, ning seetõttu ta ei saa olla Jumala vääriline: Jumalal ei ole mingit kahtlust, milles ta vajaks nõuannet. Järelikult ei ole ettehoole Jumala vääriline.
Ia "q". 22 "a". 1 "arg". 2 Peale selle, mis iganes on Jumalas, see on igavene. Aga ettehoole ei ole midagi igavest, sest ta puudutab olemasolevaid asju, mis, nagu ütleb Johannes Damaskusest ("De fide orthodoxa", II, 29) ei ole igavesed. Järelikult Jumalas ei ole ettehoolet.
Ia "q". 22 "a". 1 "arg". 3 Peale selle, Jumalas ei ole midagi liitset. Aga ettehoole paistab olevat midagi liitset, sest ta sisaldab endas tahet ja aru. Järelikult Jumalas ei ole ettehoolet.
Ia "q". 22 "a". 1 "s". "c". Aga vastu on see, mida öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatus 14:3: "Aga sinu hool, oh isa, saadab selle läbi" ("Aga sina, isa, juhid kõike ettehooldega").
Ia "q". 22 "a". 1 "co". Vastan: peab ütlema, et Jumalasse peab paigutama ettehoolde. Sest see, mis asjades on hea, on Jumala loodud, nagu ülalpool [6, 4] näidatud. Asjades aga ei leidu hea mitte üksnes asjade substantsi poolest, vaid ka asjade korrastatuse poolest eesmärgile, ja esmajoones lõppeesmärgile, mis on jumalik headus, nagu ülalpool [21, 4] kirjas. See korra hea, mis loodud asjades on olemas, on Jumala loodud. Et aga Jumal on asjade põhjus oma aru läbi, ja nõnda peab mis tahes tema tagajärjel temas preeksisteerima logos, nagu eelnevast [19, 4] nähtub; siis peab asjade korral, mis on suunatud eesmärgi poole, olema Jumala meeles logos. Aga eesmärgi poole korrastada tulevate asjade kord ongi õieti ettehoole (ettenägelikkus); nagu me möödunu põhjal, mida mäletame, ja käesoleva põhjal, millest aru saame, teeme oletusi tulevaste asjade kohta, mida me ette näeme. Elutarkusele on aga omane, filosoofi [(Aristotelese)] järgi ("Nikomachose eetika" VI [12]), suunata teisi asju eesmärgi poole; kas iseenda suhtes, nii nagu elutargaks öeldakse inimest, kes hästi suunab oma tegusid oma elu eesmärgi poole; või teiste, talle alluvate suhtes kas perekonnas, linnas või kuningriigis, nii nagu öeldakse Matteuse evangeeliumis 24[:45]: "ustav ja arukas" [elutark] "sulane, kelle ta isand on seadnud oma kodakondsete üle". Sel viisil võib ettehoole või ettenägelikkus Jumalale kohane olla, sest Jumalas endas ei ole midagi eesmärgi poole korrastada, sest ta on ise lõppeesmärk. Seega nimetatakse logost, mis on asjade korrastatusel eesmärgi poole, ettehooldeks Jumalas. Sellepärast ütleb Boëthius ("Filosoofia lohutus" IV), et "ettehoole on kõikide asjade kõrgeimas juhis paiknev jumalik logos ise, mis kõike korraldab". Korraldamiseks aga võib öelda nii logost, mis on asjade korrastatusel eesmärgi poole, kui ka logost, mis on osade korral tervikus.
Ia "q". 22 "a". 1 "ad" 1 Esimese puhul peab järelikult ütlema, filosoofi [(Aristotelese] järgi ("Nikomachose eetika" VI 9, 10), et "elutarkus on õigupoolest õpetav selle kohta, mille kohta eubuulia õigesti nõu annab, ja mille üle sünees õigesti otsustab". Seega, kuigi nõu saamine ei ole Jumalale kohane, sest nõupidamine on kaheldavate asjade uurimine; on ometi Jumalale kohane anda korraldus nende asjade, mille õige logos tal on, suunamiseks eesmärgile, selle psalmi [(148:6] järgi: "tema andis määruse, ja sellest nad ei astu üle". Ja selle kohaselt on Jumala vääriline ettehoolde ja ettenägelikkuse logos. Kuigi võib ka öelda, et kõigi nende asjade logost ennast, mida tuleb teha, öeldakse nõuks Jumalas; mitte uurimise pärast, vaid tunnetuse kindluse pärast, milleni nõupidajad uurides jõuavad. Sellepärast öeldakse Pauluse kirjas efeslastele 1[:11]: "kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi".
Ia "q". 22 "a". 1 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et hoole juurde kuuluvad kaks asja, nimelt korra logos, mida öeldakse ettehooldeks ja korraldamiseks; ja korra täideviimine, mida öeldakse juhtimiseks. Millest esimene on igavene, teine ajalik.
Ia "q". 22 "a". 1 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et ettehoole on arus, kuid ta eeldab eesmärgi tahet, sest keegi ei anna korraldust asjade tegemiseks eesmärgi pärast, kui ta eesmärki ei taha. Sellepärast eeldab ka elutarkus kõlbelisi voorusi, mille läbi püüdlus on suunatud heale, nagu öeldakse "Nikomachose eetikas" (VI). Ja isegi kui ettehoole puutub võrdselt jumalikku tahtesse ja arusse, siis see ei kahjusta jumalikku lihtsust; sest tahe ja aru on Jumalas üks ja seesama, nagu ülalpool [19] öeldud.
Artikkel 2.
Ia "q". 22 "a". 2 "arg". 1 Teise juurde minnakse nii. Paistab, et kõik ei allu jumalikule ettehooldele. Mitte miski, mis on ette nähtud, ei ole ju juhuslik. Järelikult kui kõik on Jumala poolt ette nähtud, siis ei ole miski juhuslik, ja nõnda kaob juhus ja fortuuna. Mis on tavalise arvamuse vastu.
Ia "q". 22 "a". 2 "arg". 2 Peale selle, iga tark ettenägija kõrvaldab sellelt, mille eest ta hoolitseb, puuduse ja kurja, niipalju kui suudab. Näeme aga, et asjades on palju kurja. Järelikult kas Jumal ei suuda seda takistada, ega ole seetõttu kõigeväeline, või ta ei hoolitse kõige eest.
Ia "q". 22 "a". 2 "arg". 3 Peale selle, see, mis juhtub paratamatuse tõttu, ei nõua ettehoolet või ettenägelikkust, mistõttu, filosoofi [(Aristotelese)] järgi ("Nikomachose eetika" VI [5, 9, 10, 11]) "ettenägelikkus on nende kontingentsete asjade õige põhjend, mille üle nõu peetakse ja mida valitakse". Järelikult, kuna paljud asjad juhtuvad paratamatuse tõttu, siis kõik ei allu ettehooldele.
Ia "q". 22 "a". 2 "arg". 4 Peale selle, mis tahes asi, mis jääb iseenese hooleks, ei ole mingi juhtija hoole all. Aga inimesed, kelle Jumal jätab iseenese hooleks, Koguja raamatu järgi: "Jumal tegi inimese alguses, ka jättis ta tema enda nõu kätte"; ja eriti kurja inimese suhtes: "Siis ma andsin nad nende südame paadumusse" (Psalm 81[:13]). Järelikult ei allu kõik Jumala ettehooldele.
Ia "q". 22 "a". 2 "arg". 5 Peale selle, apostel [Paulus] ütleb esimeses kirjas korintlastele 9[:9]: "Kas Jumal hoolitseb härgade eest?" ("ei hoolitse Jumal härgade eest"). Järelikult kõik ei allu jumalikule ettehooldele.
Ia "q". 22 "a". 2 "s". "c". Aga vastu on see, mida öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatus 8[:1]: "Aga tarkus ulatab teisest maailma otsast teise ja seab kõik hästi."
Ia "q". 22 "a". 2 "co". Vastan: peab ütlema, et mõned eitasid ettehoolet täielikult, nagu näiteks Demokritos ja epikuurlased, väites, et maailm on juhuse tehtud. Mõned aga väitsid, et ainult hävimatu allub ettehooldele; häviv aga mitte indiviidide poolest, vaid liigi poolest; nõnda on see ju hävimatu. Nende nimel öeldakse Iiobi raamatus 22[:14]: "Pilved on tal varjuks ees, ei ta siis näe, ta ju kõnnib taevavõlvil." Aga hävivatest asjadest üldiselt jättis rabi Mooses inimesed välja, nende aru hiilguse tõttu, aga teiste hävivate indiviidide puhul järgis teiste arvamust.
Peab aga ütlema, et kõik allub jumalikule ettehooldele, mitte ainult universaalides, vaid ka singulaarides [(partikulaarides)]. Mis selgub nõnda. Tõepoolest, et iga toimija toimib eesmärgi pärast, siis tagajärgede korrastatus eesmärgile ulatub nii kaugele, kui ulatub algtoimija põhjuslikkus. Mille tõttu juhtub ju mingi toimija töödes, et miski leiab aset mitte määratud eesmärgi suunas, sest see tagajärg tuleneb mingist muust põhjusest, väljaspool toimija kavatsust. Aga Jumala – algtoimija – põhjuslikkus ulatub kõigele olevale, mitte ainult liigiprintsiipide poolest, vaid ka indiviidiprintsiipide poolest, mitte ainult hävimatute, vaid ka hävivate asjade puhul. Mistõttu peab kõik, millel on mis tahes viisil olemine, olema Jumala poolt korrastatud eesmärgile, apostli [Pauluse] ütluse järgi: "olemasolevad on aga Jumala seatud" ("mis on Jumalast, on korrastatud"; Pauluse kiri roomlastele 13[:1]). Järelikult, kuna Jumala ettehoole on õieti logos, mis on asjade korrastatusel eesmärgile, nagu öeldud, siis peab kõik, niivõrd kui ta osaleb olemises, alluma jumalikule ettehooldele.
Samamoodi on ülalpool [14, 6, 11] näidatud, et Jumal teab kõike, nii universaale kui ka partikulaare. Ning et tema teadmine on võrreldes asjadega nagu kunsti teadmine võrreldes kunsti abil valmistatuga, nagu ülalpool öeldud, siis peab kõik alluma tema korrale, nii nagu kõik kunsti abil valmistatu allub kunsti korrale.
I "q". 22 "a". 2 "ad" 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et universaalse põhjuse ja partikulaarse põhjuse puhul on lugu erinev. Sest partikulaarse põhjuse korrast võib miski mööda pääseda, universaalse põhjuse korrast aga mitte. Sest miski ei jää partikulaarse põhjuse korra alt välja muidu kui mingi muu partikulaarse põhjuse läbi, mis takistab, nii nagu puidu põlemist takistab vee toime. Mistõttu, kuna kõik partikulaarsed põhjused käivad universaalse põhjuse alla, siis on võimatu, et mingi tagajärg saaks vältida universaalse põhjuse korda. Seega, niivõrd kui mingi tagajärg väldib mingi partikulaarse põhjuse korda, öeldakse teda juhuslikuks, partikulaarse põhjuse suhtes, kuid universaalse põhjuse suhtes öeldakse teda ettenähtuks. Nii nagu ka kahe teenri kokkusaamine, mis on küll nende suhtes juhuslik, on ometi ette nähtud peremehe poolt, kes saadab nad teadlikult ühte ja samasse kohta, nii et üks teisest ei tea.
Ia "q". 22 "a". 2 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, erinev lugu on selle puhul, kes hoolitseb mingi üksiku asja eest, ja universaalse ettehooldaja puhul. Sest üksiku asja ettehooldaja kõrvaldab puuduse ja kurja sellelt, mis on tema hoolitsuse all, niipalju kui ta suudab, aga universaalne ettehooldaja lubab sündida mingil puudusel mingis üksikus asjas, et terviku hüve ei saaks takistatud. Mistõttu öeldakse rikutust ja puudusi üksikutes asjades olevat partikulaarse loomuse vastased; aga ometi on nad universaalse loomuse kavatsusest, niivõrd kui ühe puudus läheb teise heaks, või ka kogu universumi heaks; ühe hävimine on ju teise tekkimine, misläbi liik säilib. Järelikult, kuna Jumal on kõige oleva universaalne ettehooldaja, käib ettehoolde enese juurde, et ta lubab olla mingitel puudustel mingites üksikutes asjades, et universumi täielik hüve ei saaks takistatud. Tõepoolest, kui kõik kuri oleks ära hoitud, siis oleks universumis palju hüvesid olemata, ei oleks ju lõvi elu, kui ei oleks loomade tapmist; ei oleks märtrite kannatust, kui ei oleks türannide tagakiusamist. Seetõttu ütleb Augustinus "Enchiridionis": "Kõigeväeline Jumal ei lubaks sugugi olla kurjal oma töödes, kui ta ei oleks nii kõigeväeline ja hea, et teeb kurjast head." Just neist kahest kaalutlusest, mille me nüüd lahendasime, nähtavasti juhindusid need, kes arvasid jumaliku ettehoolde alt välja hävivad asjad, milles leidub juhuslikku ja kurja.
I "q". 22 "a". 2 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et inimene ei ole looduse rajaja, vaid kasutab töödes ja tegudes oma tarbeks looduslikke asju.
Seetõttu ei laiene inimese ettehoole paratamatutele asjadele, mis loodusest tulenevad. Nendele laieneb aga ometi Jumala – looduse autori – ettehoole. Ja nähtavasti juhindusid sellest kaalutlusest need, kes looduslike asjade kulu jumaliku ettehoolde alt välja arvasid, omistades selle mateeria paratamatusele; nagu Demokritos, ja teised vanaaja loodusfilosoofid.
Ia "q". 22 "a". 2 "ad" 4 Neljanda puhul peab ütlema, et selles, mille kohta öeldakse, et Jumal jätab inimese iseenese hooleks, ei jäeta inimest jumaliku ettehoolde alt välja, vaid väidetakse, et tema külge ei kinnitata ühe suunas määratud toimimisjõudu, nagu looduslikele asjadele; mis toimivad ainult nii, nagu oleksid muu poolt suunatud eesmärgi poole, nad ei toimi nimelt iseenesest, nagu nad suunaksid end lõpu poole, nagu mõistusega olendid [(kreatuurid] vaba tahte läbi, millega nad peavad nõu ja valivad. Mistõttu ta täpselt ütleb: "enda nõu kätte". Aga kuna vaba tahtegi akt taandub Jumalale kui põhjusele, siis on paratamatu, et kõik, mis toimub vabast tahtest, allub jumalikule ettehooldele, sest inimese ettenägelikkus põhineb Jumala ettehooldel, nagu partikulaarne põhjus universaalsel põhjusel. Aga Jumalal on ettehoole õigete inimeste üle mingil suurepärasemal viisil kui jõledate üle, kuivõrd ta ei luba nendega juhtuda millelgi, mis lõpuks takistaks nende päästet, sest "neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks" ("neile, kes Jumalat armastavad, aitab kõik hüvele kaasa"), nagu öeldakse Rm 8[:28]. Aga sellesama põhjal, et ta jõledaid ei hoia tagasi süü kurjast, öeldakse, et ta jätab nad. Ometi mitte nii, et ta jätaks nad täielikult oma ettehoolde alt välja, muidu nad variseksid eimiskiks, kui neid tema ettehoolde läbi alal ei hoitaks. Ja sellest kaalutlusest nähtavasti juhindus Cicero, kui ta arvas inimlikud asjad, mille üle me nõu peame, jumaliku ettehoolde alt välja.
Ia "q". 22 "a". 2 "ad" 5 Viienda puhul peab ütlema, et mõistusega olendil on vaba tahte läbi võim oma tegude üle, nagu öeldud [19, 10], ta allub jumalikule ettehooldele mingil erilisel viisil; nii et talle pannakse midagi süüks või teeneks, ja antakse talle midagi karistuseks või tasuks. Ja niivõrd võtab apostel härgadelt Jumala hoolitsuse. Ometi mitte nõnda, et mõistuseta olendite indiviidideni Jumala ettehoole ei ulata, nagu rabi Mooses arvas.
Artikkel 3.
Kas Jumala ettehoole puudutab vahetult kõike
Ia "q". 22 "a". 3 "arg". 1 Kolmanda juurde minnakse nii. Paistab, et Jumal ei näe kõike vahetult ette. Jumalale tuleb ju omistada kõik, mis kuulub väärikuse juurde. Aga mingi kuninga väärikuse juurde kuulub see, et tal on ametnikud, kelle vahendusel ta alamate eest hoolitseb. Järelikult palju enam ei hoolitse Jumal vahetult kõige eest.
Ia "q". 22 "a". 3 "arg". 2 Peale selle, ettehoolde juurde kuulub asjade korrastamine eesmärgi poole. Mingi asja eesmärk aga on selle täius ja hüve. Aga mis tahes põhjusele on omane oma tagajärje viimine eesmärgi poole. Järelikult on mis tahes toimivpõhjus ettehoolde tagajärje põhjus. Järelikult, kui Jumal hoolitseks kõige eest vahetult, siis jääksid välja kõik teisased põhjused.
Ia "q". 22 "a". 3 "arg". 3 Peale selle, Augustinus ütleb, "Enchiridionis" [17], et "mõnda asja on parem mitte teada, nagu näiteks tühiseid asju", ja sama ütleb filosoof [Aristoteles] "Metafüüsika" 12. peatükis. Aga kõik, mis on parem, tuleb omistada Jumalale. Järelikult ei ole Jumalal vahetut ettehoolet mingite tühiste ja kurjade asjade üle.
Ia "q". 22 "a". 3 "s". "c". Aga vastu on see, mida öeldakse Iiobi raamatu 34. peatükis [13. salmis]: "Kes on temale usaldanud maa? Ja kes on loonud kogu maailma?" ("keda muud on ta pannud maa üle? Või keda on ta pannud maailma üle, mis ta on valmistanud?") Mille kohta Gregorius [("Moralia" XXIV, 20)] ütleb: "iseenda läbi valitseb ta maailma, mis ta iseenda läbi on rajanud".
Ia "q". 22 "a". 3 "co". Vastan: peab ütlema, et ettehoolde juurde kuuluvad kaks asja, nimelt logos, mis on ettenähtavate asjade korraldamisel eesmärgi poole; ja selle korra täidesaatmine, mida öeldakse juhtimiseks. Seega mis puutub esimesse terminisse, siis Jumal hoolitseb kõige eest vahetult. Sest tal on arus kõige logos, vähimategi asjade oma, ja mis tahes põhjused ta mingite tagajärgede külge ka kinnitas, ta andis neile võime noid tagajärgi esile kutsuda. Mistõttu tal pidi oma mõistuses ees olema nende tagajärgede kord. Mis aga puutub teisesse, siis jumalikul ettehooldel on mingid vahendid. Sest ta juhib madalamat kõrgema läbi; mitte omaenda võime puudulikkuse pärast, vaid oma headuse külluse pärast, et ta annab põhjuslikkuse väärikust edasi ka loodutele.
Ja selle kohaselt välistub kolme ettehoolet väitva Platoni arvamus, mille jutustab Gregorios Nyssast [("De Providentia" VIII, 3)]. Millest esimene on ülima Jumala oma, kes eelkõige ja põhiliselt hoolitseb vaimsete asjade eest; ja järelikult kogu maailma eest sugude, liikide ja universaalsete põhjuste eest. Teine aga on ettehoole, millega hoolitsetakse üldiste ja hävimatute asjade eest, ja selle ta omistab jumalatele, kes käivad taevastes ringi, see tähendab lahutatud substantsidele, kes taevakehi ringikujuliselt liikuma panevad. Kolmas aga on inimlike asjade ettehoole, mille ta omistas daimonitele, kelle platoonikud asetasid meie ja jumalate vahele, nagu jutustab Augustinus raamatus "De civitate Dei" [(1, 2:, VIII, 14)].
Ia "q". 22 "a". 3 "ad" 1 Esimese puhul peab seega ütlema, et kuninga väärikusele on kohane tema ettehoolet täideviivate ametnike omamine, aga see, et tal pole nende asjade logost, mis nende läbi tehakse, tuleneb tema puudusest. Igasugune tegevuslik teadmine on ju seda täiuslikum, mida rohkem ta võtab arvesse üksikuid asju, mida tegevus puudutab.
Ia "q". 22 "a". 3 "ad" 2 Teise kohta peab ütlema, et see, et Jumalal on vahetult ettehoole kõikide asjade üle, ei välista teisaseid põhjusi, mis on selle korra täideviijad, nagu ülalöeldust on selge.
Ia "q". 22 "a". 3 "ad" 3 Kolmanda kohta peab ütlema, et meil on parem mitte teada kurje ja tühiseid asju, kuivõrd need takistavad meil paremate asjade arvessevõtmist, sest meil ei ole võimalik korraga paljudest asjadest aru saada, ka kuivõrd kurjade asjade mõtlemine eksitab mõnikord tahet kurja poole. Aga see ei leia aset Jumala puhul, kes näeb kõike korraga ühe pilguga, ja kelle tahe ei saa pöörduda kurja poole.
Artikkel 4.
Kas jumalik ettehoole paneb ettehooldatavatele asjadele peale paratamatuse
Ia "q". 22 "a". 4 "arg". 1 Neljanda juurde minnakse nii. Näib, et jumalik ettehoole paneb ettehooldatavatele asjadele peale paratamatuse. Sest iga tagajärg, millel on mingi põhjus iseenda läbi, mis praegu on või oli, millest ta paratamatult järgneb, tuleneb paratamatusest, nagu filosoof [Aristoteles] tõendab "Metafüüsika" 6. raamatus. Aga Jumala ettehoole, kuna ta on igavene, eeleksisteerib; ja sellest järgneb tagajärg paratamatult; sest jumala ettehoole ei saa alt vedada.
Ia "q". 22 "a". 4 "arg". 2 Peale selle, mis tahes ettehooldaja teeb oma töö nii püsivaks, kui ta saab – et see ei kaoks. Aga Jumal on ülimalt väeline. Järelikult ta annab asjadele, mida ta ette hooldab, paratamatuse kindluse.
Ia "q". 22 "a". 4 "arg". 3 Peale selle, Boëthius ütleb "Filosoofia lohutuses" (IV[, 6]), et "saatus, mis lähtub ettehoolde liikumatutest lätetest, köidab inimeste teod ja fortuunad kokku põhjuste lahutamatu sidemega". Seega näib, et ettehoole paneb ettehooldatavatele asjadele peale paratamatuse.
Ia "q". 22 "a". 4 "s". "c". Aga vastu on see, mida ütleb Pseudo-Dionysios Areopagita (Jumalanimedest IV[, 23]), et "loomuse hävitamine ei kuulu ettehooldele". Kuid mõnede asjade loomuses on olla kontingentsed. Seega ei pane jumalik ettehoole asjadele peale paratamatust, mis välistab kontingentsuse.
Ia "q". 22 "a". 4 "co". Vastan: peab ütlema, et jumalik ettehoole paneb mõnedele asjadele peale paratamatuse, aga mitte kõigile, nagu mõned on uskunud. Ettehoolde juurde kuulub ju asjade korrastamine eesmärgi poole. Aga pärast jumalikku headust, mis on asjadest lahutatud eesmärk, on peamine asjades enestes olemasolev hüve universumi täius, mida küll ei oleks, kui asjades ei leiduks kõik olemise astmed. Mistõttu jumaliku ettehoolde juurde kuulub olevate kõikide astmete esilekutsumine. Ja seepärast seadis ta mõnedele tagajärgedele ette paratamatud põhjused, et nad tuleneksid paratamatult; mõnedele tagajärgedele aga kontingentsed põhjused, et nad tuleneksid kontingentselt, vastavalt lähimate põhjuste loomusele.
Ia "q". 22 "a". 4 "ad" 1 Esimese puhul peab seega ütlema, et jumaliku ettehoolde tagajärg ei ole ainult see, et miski kuidagi juhtub; vaid et miski juhtub kas kontingentselt või paratamatult. Ja sellepärast juhtub eksimatult ja paratamatult see, mille jumalik ettehoole korraldab juhtuma eksimatult ja paratamatult, ja juhtub kontingentselt see, mis jumaliku ettehoolde logose kohaselt juhtub kontingentselt.
I "q". 22 "a". 4 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et selles on jumaliku ettehoolde liikumatu ja kindel kord, et see, mida ta ette hooldab, juhtub kõik sel viisil, nagu ta ette näeb, kas paratamatult või kontingentselt.
I "q". 22 "a". 4 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et see lahutamatus ja muutumatus, mida Boëthius puudutab, kuulub ettehoolde kindlusele, mis ei jäta oma tagajärge olemata, ka mitte juhtumise viisi poolest, mida ta ette näeb, ei puuduta aga tagajärgede paratamatust. Peab arvesse võtma, et paratamatu ja kontingentne järgnevad olevale kui niisugusele. Mistõttu kontingentsuse ja paratamatuse viis langevad Jumala ettehoolde alla, kes on kõige oleva universaalne ettehooldaja, mitte aga mingite partikulaarsete ettehooldajate ettehoolde alla.


Mihkli kirik.
Mihkli kirik on Eesti Evangeelse Luterliku Kirikule kuuluv kirik Mihklis. Kirikus tegutseb EELK Mihkli Miikaeli kogudus.
Ajalooliselt oli kiriku nimi (säilinud ajaloolistel pitsatitel) "Mihkli kirik Soontaganas"


Guaano.
Guaano on lindude ja nahkhiirte väljaheidete üldine nimetus.
Guaanot kasutatakse tõhusa väetisena, sest selles on kõrge lämmastiku kontsentratsioon. Pinnast, millel on vähe orgaanilist ainet, saab muuta palju tootlikumaks, lisades sedalaadset sõnnikut. Guaano koosneb peamiselt ammooniumi ühendeist ja nitraatidest koos kusihappe, fosfor-, oksaal- ja süsihappe ühenditega ning mitmete sooladega.
Palju guaanot koristatakse ja kogutakse Vaikse ookeani saartel, näiteks Naurul. Niisugustel saartel on linnukolooniad olnud aastatuhandeid ning linnusõnniku sügavus küündib mitme meetrini. Suurimad guaanoleiukohad asuvad Peruus ja Tšiilis.
Guaanost on tekkinud Atacama kõrbes asuvad tšiili salpeetri ehk naatriumnitraadi (NaNO3) varud, mida on kasutatud lõhkeainete tootmiseks.
Guaano ka strateegiline tooraine, mille pärast on sõdu peetud.


Jalgpalli maailmameistrivõistlused.
Jalgpalli maailmameistrivõistlused (ametlik ingliskeelne nimetus "FIFA World Cup" – FIFA maailmakarikavõistlused) on maailmameistrivõistlused jalgpallis. Need toimuvad alates aastast 1930 iga nelja aasta tagant FIFA korraldusel. Aastatel 1942 ja 1946 Teise maailmasõja tõttu turniiri ei toimunud.
Turniiri praegune meister on Hispaania jalgpallikoondis, mis on võitnud FIFA 2010 MM-i.
2010. aastal toimusid 19. võistlused. Senini turniiri on võitnud ainult 8 erinevat riiki: Brasiilia (5), Itaalia (4), Saksamaa (3), Argentina (2), Uruguay (2), Inglismaa (1), Prantsusmaa (1) ja Hispaania (1). Brasiilia koondis on ainus, mis on osalenud iga võistluse finaalturniiril.
Ajalugu.
Aastal 1905 Londonis toimunud FIFA II kongressil arutati esimest korda jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamist. Plaani kohaselt pidi esimene MM toimuma 1906. aastal Šveitsis. Kui jõudis kätte võistlusteks registreerimise viimane päev 13. august 1905, selgus, et ei ilmunud ühtegi sooviavaldust.
1924. aasta olümpiamängudel jalgpallis võidu saanud Uruguay esindus tegi avalduse, milles soovis korraldada MM-võistlused juba 1925. aastal. Kuigi FIFA ütles neile ära, ei laitnud maailmaorganisatsiooni esindajad mõtet ja asusid MM-finaalturniiri korraldamisega seonduvaid probleeme lahendama.
15.–26. mail 1928. aastal Amsterdamis toimunud FIFA kongressil võeti häältega 27:5 vastu otsus korraldada jalgpalli maailmameistrivõistlused esimest korda 1930. aastal ning seejärel iga nelja aasta tagant. Veel jäi lahtiseks korraldajamaa, kuid 17.– 18. mail 1929. aastal Barcelonas toimunud 18. kongressil anti see õigus Uruguayle.


Aleksander II.
Aleksander II (Александр II Николаевич; 29. aprill (17. aprill vana kalendri järgi) 1818 Moskva – 13. märts (1. märts) 1881 Peterburi) oli Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast Venemaa keiser 2. märtsist 1855 kuni 1881. aastani, mil ta mõrvati atentaadi käigus.
Noorus.
Aleksander sai tolle aja heast perekonnast pärit noormehele tüüpilise hariduse: pealiskaudsed teadmised paljudest asjadest ja prantsuse keele hea valdamine. Sõjandus huvitas isa pettumuseks teda vähe. Ta oli heasüdamlik ja õrna hingega; need omadused ei olnud sõjaväelisele isevalitsejale kohased. Tema koduõpetajateks olid Mihhail Speranski, Vassili Žukovski, Georg Ludwig Cancrin ja Konstantin Arsenjev.
Ta sündis Nikolai I vanima pojana. Aleksandri varasem elu andis vähe märki tema potentsiaalist ja kuni tema troonileasumiseni 1855 aimasid vähesed, et temast saab suur reformaator. Ta paistis pigem läbiimbununa tema sünni aegse Euroopa reaktsioonilisest vaimust, mille mõju kestis Venemaal tema isa surmani. Neil 30 aastal, mis Aleksander elas troonipärijana, oli Peterburi õhkkond originaalsele mõtlemisele ebasoodne. Riik surus alla igasugust mõttevabadust ja eraalgatust. Tsensuur oli laialdane. Võimude kritiseerimist peeti tõsiseks süüteoks.
1841 abiellus ta Hesseni suurhertsogi Ludwig II tütre Maximilienne Wilhelmine Mariega, keda hakati tundma Maria Aleksandrovna nime all. Neil oli kuus poega ja kaks tütart.
Aleksander asus troonile pärast oma isa surma.
Aleksandri valitsemise esimene aasta oli pühendatud Krimmi sõja jätkamisele ning pärast Sevastopoli langemist rahuläbirääkimistele.
Sisepoliitika.
Seejärel algas radikaalsete reformide periood, milles mängis suurt rolli Aleksander II favoriit, Sinodi ülemprokurör Konstantin Petrovitš Pobedonostsev.
Nikolai I ohverdas kõik muud huvid sellele, et teha Venemaast sõjaliselt võimas riik, kuid Krimmi sõda näitas selle plaani ebaõnnestumist. Seega oli tarvis rakendada uut süsteemi.
Kõik vähegi valgustatusele pretendeerivad inimesed kuulutasid valjuhäälselt, et Venemaa on sõjast kurnatud ja alandatud ning ainuke viis taastata tema väärilist kohta Euroopas on hõlvata tema loodusressursse ning reformida põhjalikult kõiki halduse harusid. Valitsus leidis seetõttu haritlaste näol liitlased, kes olid valmis aitama mistahes reforme ellu viia.
Aleksander II oli inimene, keda ajavaim sügavalt mõjutas ning kellel oli piisavalt elutarkust ja praktilisust, et vältida utopismi. Erinevalt mõnest oma eelkäijast ei olnud tal kinnisideesid, mida ta oleks tahtnud alamatele jõuga peale suruda ning mis ei oleks lasknud tal kainelt asju näha.
Pärisorjade vabastamine Venemaal 1861.aastal.
Pärast Krimmi sõja šokki, kui Aleksander II tõepoolest üritas süsteemi kõige läänelikemate mallide järgi reformeerida, kaotati 1861. aasta 19 veebruari keisri manifestiga pärisorjus kogu riigis, sest Aleksander II oli seisukohal, et pärisorjuse edasikestmine nullib majandust. Talupojad vabastati pärisorjusest ning osa haritavaid maid anti talupoegadele pika järelmakusga väljaostmiseks. Kuid väljaostetud maa ei saanud mitte talupoegade isiklikuks omandiks vaid talupoegade külakogukogukondade ühisomandusse. Reformi elluviimine kujunes suhteliselt pikaajaliseks, kuna riigi poolt välja ostetud põllumaade järelmaksu aeg oli kuni 49 aastat, osa tasumata järelmakse kustutati riigi poolt alles 1905. aastal.
Pärisorjuse kaotamise reformi elluviimine puhastas teed kaasaegse, kapitalistliku omandisuhete tekkele Vene ühiskonnas. Ja seda palju soodsamatel tingimustel, kui Eestimaa ja Liivimaa kubermangu talupoegadel 1821. ja 1819. aastal, sest Vene talupojad said ka maad. Venemaa sisekubermangude talupoegade vabastamine võimaldas neil paigast paika liikuda ja elatusala vahetada. See oli aga eelduseks Venemaa tööstuse ja teiste majandusharude edasiarengule.
Semstvo- ja kohtureform 1864. aastal.
Pärast pärisorjuse likvideerimist ning külakogukondadele suurema otsustusõiguse ning kohaliku piirkonna elutegevuses suurema vastutuse andmist, moodustati ka piirkonna talupoegadekogukondade ja piirkonna aadlike esindajatest kohalik esinduskogu semstvo.
1864. aastal rakendati omavalitsuskorraldus ka linnades ning linnades moodustati valitavad "linnaduumad", kuhu valiti kolme seisuse esindajad.
Peale Venemaal pärisorjuse likvideerimist oli järgmiseks muudatuseks 1863. aastal läbiviidud kohtureform, millega kehtestati uued kohtupidamist korraldavad seadustikud: uus kohtupidamise seadustik, uus kohtukorralduse seadustik, uus tsiviilkohtukorralduse seadustik, uus karistusseadustik, mida kasutasid rahukohtunikud. Loodi uus kohtusüsteem: Senat (kõrgeima kohtuinstantsina), üldkohtud ja rahukohtud.
Poola 1864. aasta Jaanuariülestõus.
22. jaanuaril 1863 puhkes Venemaa poolt annekteeritud Poola Kuningriigis, nn. Kongressi-Poolas, Jaanuarimäss, mis taastas lühiajaliselt Poola iseseisvuse. Kevadeks 1864 õnnestus Aleksander II-l mäss maha suruda (Vene vägesid juhtis Theodor Berg). See lõpetas Poola sõltumatuse 53 aastaks (Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigi lühiajalise iseseisvumiseni 26. juulil 1917). Poolas kehtestati karm sõjaväeline režiim, mille eesotsas oli krahv Mihhail Muravjov, kes sai oma repressiivse tegevuse eest endale hüüdnimeks "Pooja".
Välispoliitika.
Aleksanderi võimu ajal jätkus ka Venemaa lähenemine Ameerikaga ning Venemaa osutas tuge Ameerika Ühendriikide kodusõjas põhjaosariiklastele, saates jõudemonstratsioonina Ameerika ranniku lähedale kaks sõjalaevastiku eskaadrit New Yorki ja San Francisco reidile. Toetusena Ameerikale oli ka Venemaa poolt Põhja-Ameerika mandril asuva ja Venemaale kuuluva ja Vene-Ameerika Kompanii poolt ekspuluateeritava Alaska müümine sümboolse hinna eest 1867. aastal.
Keiser Aleksander jätkas Venemaa sõdu Osmani impeeriumiga aastail 1877-1878, mille eesmärgiks oli Osmani võimu all olevate õigeusklike slaavi rahvaste (Bulgaaria) vabastamine islamiusulise Osmani võimu alt ning strateegilises plaanis Musta mere väljapääsu kindlustamiseks.
Atentaadid.
Enne saatuslikuks osutunud 1881. aasta atentaati olid nii üksiküritajad kui ka terroristlike grupeeringute liikmed püüdnud Aleksandrit vähemalt seitsmel korral tappa: kolm korda oli teda tulistatud (kaks korda Peterburis ning üks kord Prantsusmaal, kui ta külastas keiser Napoleon III-t), kaks korda püütud õhku lasta tema rongi ning üks kord tõlda, 9. veebruaril 1880 üritati koguni õhku lasta Talvepaleed. Kõik need katsed lõppesid aga läbikukkumisega, tsaar ei saanud isegi kordagi vigastada. Nii hakkas ta arvama, et teda kaitseb Jumala käsi.
1866.
4. aprillil 1866 Sankt-Peterburgis Suveaias jalutavale keisrile ja kahele sugulasele tungis kallale Dmitri Karakozov, kes pani toime atentaadi püstoliga, kuid aias viibinud inimeste poolt takistatuna see ebaõnnestus;
1881.
1881. aasta alguses plaanis Aleksander II vastu võtta seadusi, mis avanuks tee konstitutsioonilisele monarhiale. Selle vastu olid nii rekatsioonilised jõud eesotsas Konstantin Pobedonostseviga kui ka revolutioonilised terroristid, kes kartsid, et olude paranemisega kaob Venemaal igaveseks revolutsiooni võimalus. Tsaari tapmisega lootsid nad aga rahvarevolutsiooni esile kutsuda. Tagurlased lasid aga revolutsionääridel suhteliselt vabalt tegutseda, sest nad lootsid, et pärast senise tsaari tapmist lähevad asjad taas vanaviisi ehk taastub Nikolai I aegne karm ja läänelikele reformidele vaenulik kord.
13. märtsil (1. märtsil vkj.) 1881 tappis poola revolutsionäär Ignacy Hryniewiecki “Narodnaja Volja” täidesaatva komitee otsuse kohaselt isevalmistatud nitroglütseriiniga täidetud pommi abil imperaator Aleksander II, kes oli Talvepalee lähedal teel koju. Esimese pommi oli heitnud terrorist Nikolai Rõssakov, kuid see tabas juhuslikke tänavalkõndijaid. Keiser ei saanud viga, kuid astus kalessist välja, et toimunut uurida. Ihukaitsjad keelitasid teda sündmuskohalt kiiresti lahkuma, sest taibati, et Rõssakov ei tegutsenud seal üksi. Kuid Aleksander ei kiirustanud lahkuma ning Hrynewiecki heitis talle pommi otse jalge ette. Plahvatus vigastas raskelt nii keisrit kui tema kaaskondlasi, aga ka terroristi ennast. Aleksandri jalad said rängalt vigastada ning ta jooksis sisuliselt verest tühjaks, surres 80 minutit pärast atentaati Talvepalees. 8 tundi pärast atentaati suri ka Hryniewiecki.
Krahvinna Maria Kleinmichel kirjutas Aleksander II atentaadist: "Lõpuks sain selguse asjade käigust. Keiser oli külastanud pärast paraadi maneežis suurvürstinna Jekaterinat ja tagasisõidul oli talle visatud Katariina kanali ääres neli pommi. Keisrit ennast tabas viies pomm, mis rebis talt mõlemad jalad. Verest nõretav keiser viidi Talvepaleesse /---/. Toodi keisri sinel, see oli rebenenud, verine, pori ja luukildudega kaetud. Paljud põlvitasid, lõid risti ette ja kummardasid nuttes reliikvia kohale. Kammerteenrid tõid verise veega kausse keisri magamistoast ja läbisid koridori. Neid peatati, pisteti käsi õnnistatud verre ja niisutati selles taskurätikuid."
Pärast atentaati vahistati "Narodnaja Volja" juhid. Nikolai Kibaltšitš, Sofja Perovskaja, Nikolai Rõssakov, Timofei Mihhailov ja Andrei Željabov mõisteti surma ja hukati, Gesja Gelfman saadeti Siberisse.


Ambla kirik.
Ambla Püha Neitsi Maarja Kirik ehk Ambla Maarja kirik on Ambla kihelkonna kirik asukohaga Järva maakonnas Ambla alevikus. Seal tegutseb EELK Ambla Maarja kogudus. Kirik on pühitsetud Neitsi Maarjale, kes oli Saksa Ordu üks peamisi kaitsepühakuid ning ka kogu Eesti kaitsepühak. Kiriku aastapäev on 2. juuli.
Ladina keeles hüüti kirikut "Amplae Maria" (omastav; nimetav "Ampla Maria" 'kõrgeauline Maarja' või 'suur Maarja'), mis on arvatavasti ka Amblale nime andnud. Väike-Maarja kirik ja Väike-Maarja on nähtavasti saanud nime vastandusest Ambla "Suure-Maarja" kirikuga.
Ambla kirik on Järvamaa säilinud kirikutest vanim ning üks vanemaid Kesk-Eestis. See on kolmelööviline kodakirik. Koeru kirik ja paljud teised Kesk-Eesti ja Põhja-Eesti kirikud järgivad Ambla kiriku eeskuju.
Ambla kirik, kirikuaed, kirikuaia kabel (19. sajand), kirikuaia peamüür ja pastoraadi peahoone on arhitektuurimälestised.
Kiriku aadress on Valguse tee 2.
Ajalugu, arhitektuur ja sisekujundus.
Kiriku ehitamist alustas Liivimaa ordu arvatavasti 13. sajandi keskel, pärast Järvamaa minekut Liivimaa Ordu (Saksa Ordu) võimu alla (1238). Kirik valmis umbes 1270. Käärkamber ehitati samal sajandil hiljem. Arvatavasti 14. sajandi alguses rajati põhjapoolne võlvitud eeskoda.
Kirik oli ühtlasi kindlus. Ambla kihelkond oli Järvamaa keskusest Paide ordulinnusest kõige kaugemal ja kõige raskemini kaitstav.
Arvatakse, et Eesti kirikutest oli Ambla kirikul esimene kõrge läänetorn, mis seinast ei eendu (pärineb arvatavasti 13. sajandi keskpaigast).
Roosaken lääneseinas oli üks esimesi Eestis. Ümaraken on ka koori lõunaseinas.
Peaportaalil dekoor puudub. Kirik on väljastpoolt lihtne. Aknad on kõrged, mistõttu kirik näeb välja kindluse moodi.
Avar pikihoone on gooti stiilis.
Ambla kirik on kolmelööviline kodakirik. Võidukaar on suhteliselt kõrge ja lai. Võlve toetavad saledad ümarsambad. Kapiteelidel on romaanipärane madalate reljeefidega raiddekoor. Kersti Markus on leidnud sellel sarnasusi Gotlandi meistri Lafrans Botvidarsoni reljeefidega ning oletanud, et ta võis olla Ambla kiriku ehitusmeister. Kesklööv on külglöövidest peaaegu kolmandiku võrra laiem. Vööndkaared liigendavad võlvistiku võlvikuteks. Kaared toetuvad seinapoolsete otstega konsoolidele.
Tornivõlvikus, eeskojast põhja pool on irdkivina väga vana trapetsikujuline hauaplaat, mis on Järvamaal ainulaadne. Plaadil on ladina rist. Plaadi kõrgus on 167 cm, lääneotsa laius 50 cm ja idaotsa laius 66 cm. Plaat on kulunud. Tagaküljel leidub maalingute fragmente.
Arvatavasti varsti pärast kiriku valmimist lisati põhjapoolne võlvitud eeskoda. Keskaja lõpul ehitati juurde võlvitud käärkamber.
1516 rajati Liivimaa ordu ordumeistri Wolter von Plettenbergi korraldusel kiriku juurde kirikumõis.
Liivi sõjas keskaegne sisustus arvatavasti hävis.
17. sajandi esimesel poolel (arvatavasti 1620. aastatel) valmistas arvatavasti Berendt Geistmann (Tallinna puunikerdaja) värvilise renessanss-stiilis altari. Kantsli valmistas 17. sajandi esimesel poolel Adam Pampelt. Ka pingistik on samast ajast. 1729. aastal sai see lisaks barokkstiilis kõlakatuse (kõlaräästa) Johann Valentin Rabe töökojast.
1849 ehitati neogooti stiilis rohekashall altarisein Normanni nikerdustega. Altaripildi maalis 1849 Karl Siegmund Walther.
1857. aasta tulekahju.
25. mail (13. mail) 1857. aastal oli kirikus tulekahju. Päev enne seda oli Järvamaa praost koos kahe teise õpetajaga koguduses külas ning peeti jumalateenistust. 25. mai keskpäeval pääses kirikumõisa karjaaias tuli lahti. Tuulealused hooned (karjalaudad, tall, tõllahoone ja ait) põlesid maha. Tuul kandis tule kiriku katusele. Katus ja tornikiiver põlesid ära. Tuli rikkus ka kirikukellad. Ka kirikukõrts põles maha. Altar, kantsel ja orel jäid võlvide all alles, nii et jumalateenistusi sai hädapärast pidada.
Pärast tulekahju.
Gustav Heinrich Beermanni juhtimisel ehitati 1858 uus tornikiiver ja katus. Tornikiiver on neogooti stiilis ning tema kõrgus on 49,5 m. Ta järgib Oleviste kiriku torni eeskuju. Kantsel värviti pruunides toonides. Orel varjas suurelt jaolt ära varem domineerinud roosakna, mida nüüd saab täielikult näha ainult väljastpoolt.
Ambla kiriku juurde ehitati 1896 kabel Aegviidu surnuaias.
Aastal 1995 varastati ülemine osa altariseinast. Allesjäänud osad restaureeriti.
Aastal 1995 paigaldati valvesignalisatsiooniseadmed. 1995–1998 remonditi põrand, aknad, katus ja karniis. Katus on hiljuti vahetatud. Roosaken on restaureeritud.
2. juulil 2000 pühitseti peale põhjalikku remonti uuesti köstrimaja.
Von Rosenite suguvõsa on annetanud raha uue pildi jaoks varastatud vana altaripildi Jeesuse ristimine Jordanil asemele. Kogudusel on kavas lasta foto järgi vanast maalist koopia teha. Koopia valmis aastal 2007.
Kirikuaed.
Ambla kirikuaias on Anton Starkopfi loodud marmorist hauamonument "Poiss moonidega" ning tema kavandatud monument Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenutele, mis avati 1925 ja taasavati 1990. On ka paekivist riste.
Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene, Jakob Kents ja Teet Lunts.
Esimene variant.
Ambla kirikut ehitatud seitse aastat järjest, aga ehitus ei edenenud. Mis päeval ehitati, vajus öösel maa sisse, nii et müüri serv jäi maaga ühetasa. Viimaks õpetanud üks nõiaeit meistrit, et kui kiriku iga nurga alla kaks kamalutäit münte pannakse, siis jäävad müürid püsima.
Asi aidanud kohe. Ehitus kestnud siiski veel seitse aastat, seitse kuud, seitse päeva.
Ühel hommikul, kui kirikuhärra ja ehitusmeister kiriku nime üle aru pidanud, tõusnud kiriku ligidalt allikast, kuhu enne üks härg ära uppunud, must härg ülesse, jooksnud mööda jõge alla poole ja hüüdnud ise: “Amblah! Amblah! Amblah!” Sellest pandudki kirikule nimi Ambla.
Kohta, kust härg välja tuli, hüütakse praegugi veel härja-auguks.
Teine variant.
Ambla kirikut taheti algul ehitada Moe küla Villemi põllule. Seitse aastat tehti hoolsalt tööd, kutsuti seitse venda ehitama, aga müürid lagunesid ja lõhkesid.
Mindi targalt aru pärima. Tark seletas: "Moe küla väli ei kõlba kiriku ehitamiseks. Otsige ümbruses kõige püham hiiepuu üles; selle juurde ehitage kirik. Alust pannes ohverdage seitsme venna verd!"
Aluse panemisel võeti seitse kukke, tapeti alusmüüri kohal, pandi kehad aluse alla. Nüüd ehitus edenes.
Siiski kulus seitse aastat, seitse kuud ja seitse päeva kirikuuuste avamiseni.
Ehitajad läksid kiriku nime pärast tülli. Suure tülitsemise ajal tõusis lähedalt allikast äkitselt must härg välja, ähvardas tülitsejaid sarvedega, neile põrnitsedes otsa vahtides. Ei teinud ometi kellelegi paha, vaid jooksis otsekohe kiriku poole. Ammus ise: "Amblah! Amblah! Amblah!"
Nime kuulutamise järel jooksis härg allikale tagasi, kasus allikasse. Allikat hüütakse sest ajast saadik härgauguks.
Kolmas variant.
Kolmanda variandi järgi pidi kirik algul ehitatama metsa, kus praegugi on kõrge kiviküngas, aga Sarviline loopinud öösel kivid laiali. Härg karjus: "Ambluh!"


Iluuisutamine.
Iluuisutajad Grethe Grünberg ja Kristian Rand
Iluuisutamine on spordiala, kus sportlane peab oskama muusika saatel esitada füüsilisi oskusi uiskudel. Oluline esinemisel on muusika, mille järgi oma kava esitatakse. Iluuisutamine koosneb kohustuslikust lühikavast (koolisõit) ja vabakavast.
Üldse võisteldakse iluuisutamises neljas kategoorias. Meestel ja naistel on kavas eraldi üksiksõidud, ning paarissõit ja jäätants mehe ja naise koostööna.
Ajalugu.
Kesk-Euroopas levis 1800. aastate alguses mood, kus koguneti uisuväljakutele kenasti riietatuna harrastama uisutamist kas üksi, paariti või rühmadena. Muusika tuli kasutusele 1870. aastatel ja uisutamisele lisandusid erilised hüpped, pöörded ja piruetid.
Rahvusvaheline iluuisutamisliit moodustati 1892. aastal. 1908. aastast alustas tegevust reeglite loomise toimkond.
Iluuisutamine Eestis.
Eesti meistrivõistlused toimuvad alates aastast 1915.
Uisuliit asutati 28.novembril 1921 Eesti Talvespordi Liiduna. Pärast Teist maailmasõda tegutses liit Eesti NSV Iluuisutamisföderatsioonina. Eesti Uisuliidu tegevus taastati Eesti NSV Iluuisutamisföderatsiooni õigusjärglasena.
Rahvusvaheline tegevus taastati Rahvusvahelises Uisutamisliidus (ISU) ajutise liikmena 12. november 1991 ja täisliikmena 12. juuni 1993 Eesti Spordi Keskliidus taastati liikmelisus 21. mai 1991. Liit on Eesti Olümpiakomitee liige.
Jaanuaris 2010 toimusid Tallinnas Euroopa meistrivõistlused.
Üksiksõit.
Üksiksõidus tehakse erinevaid hüppeid, piruette ja liikumisi muusika saatel. Neist elementidest koostatakse lühikava ja vabakava.


Bobisõit.
Bobisõit on mäespordiala, kus aerodünaamilisel tüüri ja piduriga kelgul (bobil) laskutakse mäest mööda erilist külgseintega jäärada ehk jäärenni. Bobisõidus võistlevad ainult mehed.
Ajalugu.
Bobisõit sai alguse 19. sajandi lõpul Šveitsis. Algatajaks peetakse inglast Wilson Smithi, kes ühendas 1885. aastal laua abil 2 kelku ja sõitis selle kaksikkelguga Sankt Moritzist Celerianasse. Kelgu konstruktsiooni täiendas ameeriklane Towensen 1888 – 1889. Ta suurendas esikelgu jalaste pöördeulatust ja tegi tagakelgule rehataolise piduri. 1889. aastal peeti esimesed bobisõiduvõistlused. Nüüdisaegse bobiga sarnaneva kelgu ehitas šveitslane C. Matis (ka Mattys, Mathias) 1891. aastal. Šveitslane Rösinger konstrueeris 1903. aastal kelgule rooli ja piduri. 1927. aastal ehitas šveitslane Fritz Feierabend esimese teraskelgu.
Esimene bobirada pikkusega 1610 meetrit ehitati 1902. aastal Sankt Moritzis (varem sõideti mägiteedel ja kelguradadel).
1923. aastal asutati Pariisis Rahvusvaheline Bobisõiduföderatsioon FIBT (prantsuse keeles "Fédération Internationale de Bobsleigh et de Tobogganing"). Sellesse kuulub 55 riiki ja selle president on Robert H. Storey (Kanada).
Olümpiamängude kavva on bobisõit kuulunud 1924. aasta esimestest taliolümpiamängudest alates. 1924. ja 1928. aastal võisteldi nelja- ja viiebobidel, klasse eraldamata, võistlus nelja- ja kahebobidel on kavas 1932. aastast alates. Ainus kord jäid bobisõiduvõistlused pidamata 1960. aasta Squaw Velley´s (USA), sest seal ei olnud bobirada.
Maailmameistrivõistlusi on korraldatud 1924. ja 1928. aastal (toimusid koos olümpiamängudega) ning järjepidevalt igal aastal neljabobidel alates 1930. aastast (välja arvatud 1933 ja 1940–1946) ja kahebobidel 1931. aastast (välja arvatud 1940–1946), kui võistlused jäid ära II maailmasõja tõttu.
Bobirada.
Rada ehitatakse kivist, mullast ja puidust või valatakse betoonist, kaetakse lumega ja jäätatakse. Tänapäeval valmistatakse tehisjääradu.
Külgseinte kõrgus on tavaliselt 0,5 m, kuid kurvides peab see ületama bobi trajektoori lae vähemalt 1 m võrra (julgestusala). Rada on keskmiselt 1500 m pikk ja 1,40 m lai, raja langus on 8–15% (lähte ja finiši kõrguste vahe keskmiselt 150 m. Rada peab sisaldama vähemalt ühe S-kujulise kaare, viraaži (mitu üksteisele järgnevat üleminekukaart) ja niinimetatud silmuse ehk juuksenõelakaare (140–180 kraadi).
Eestile kõige lähem bobirada asub Lätis Siguldas. See oli ka ainus bobirada endises Nõukogude Liidus.
Bobisõidu reeglid.
Bobisõidus võisteldakse kahe- ja neljabobil (meeskonnas kaks või neli meest). 1953. aastal kehtestati bobi mõõtmete ja kaalu ühtsed nõuded. Iga võistluse eel kaalutakse bobi eraldi ja mehitatuna. Kui mehitatud bobil ei ole maksimaalkaalu, võib raskuse suurendamiseks lisada bobile lisa raskust. Lubatud on nii ratas- kui nöörrool. Võistlejad kannavad kaitseprille ja -kiivrit ning tihedat, tuulekindlat kehale liibuvat riietust.


Kiiruisutamine.
Kiiruisutamine on talispordiala, kus võisteldakse erilistel pikkadel õhukese teraga uiskudel.
Ajalugu.
Uiske kasutati juba vanaajal, et jääl paremini liikuda. Algselt olid need valmistatud loomaluust ning liikudes anti kepitõugetega hoogu. Raudteraga puu-uiske hakati valmistama Hollandis 13. sajandi keskel. Varaseimad teada olevad uisutamisvõistlused peeti 16. sajandil Friisimaal. Esimene uisutajate klubi asutati 1742. aastal Edinburgh´is. Võistlusspordina hakati kiiruisutamist harrastama 18. sajandil Inglismaal ning 19. sajanil Hollandis, Skandinaaviamaades, Saksamaal, Venemaal ja Põhja-Ameerikas. 1848. aastal patendeeris E. W. Bushall Philadelpias esimesed terasuisud. 1889. aastal peeti Amsterdamis mitteametlikult esimesed maaimameistrivõistlused.
1892. aastal asutasid Austria, Holland, Rootsi, Saksamaa; Suurbritannia ja Ungari uisutajad Scheveningenis (Holland) Rahvusvahelise Uisutamisliidu ISU (ingl. "International Skating Union"). See on vanim rahvusvaheline talialade liit. ISU-sse kuulub 73 liikmesriiki. ISU peamaja asub Lausanne'is
1742 Edinburghis asutati esimene uisutajate klubi.
1772 Briti kapten Robert Jones andis välja esimese uisutamise õpiku "A Treatise on Skating."
1801 Groningenis Hollandis toimusid esimesed kiiruisutamise võistlused.
1877 Valmis esimene Glaciariumi tehisjäärada Londonis.
1892 Scheveningenis asutati rahvusvaheline uisuliit "Internationale Eislaufvereinigung", hiljem "International Skating Union", ISU.
1893 Toimusid esimesed ametlikud maailma- ja euroopameistrivõistlused.
Maailmameistriks tuli hollandlane Jaap Eden ja euroopameistriks rootslane Rudolf Ericsson
1924 Chamonix olümpiamängudel oli kiiruisutamine esimest korda kavas. Kolmekordseks võitjaks tuli soomlane Clas Thunberg, kes sai veel lisaks ka ühe hõbeda ja ühe pronksi.
1928 Clas Thunberg jätkas oma võitude seeriat olümpial, kahe kullaga.
1931 Clas Thunberg võitis Helsingis viienda MM tiitli.
1952 Norralane Hjalmar Andersen võitis Oslos koln olümpiakulda.
1980 Lake Pacidi olümpiamängudel sai ameeriklane Eric Heiden hakkama uskumatu saavutusega, võites kõikidel kavas olnud aladel olümpiakulla.
1992 Albertville taliolümpial võisteldi esimest korda lühirajauisutamises "(Short track)".
1997 Võeti kasutusel uut tüüpi klapp-uisud, mis võimaldasid kahe aasta jooksul uuendada kõik maailmarekordid.
Pilt klassikalise kiiruisu ja "klapp"-uisku vahelisest erinevusest.
Kiiruisutamise eripära ja uisud.
Kiiruisutamine on üldiselt kestvusala. Viimastel aastakümnetel on kiiruisutajad spetsialiseerunud erinevatele distantsidele. Aastate eest oli võistlusprogramm selline, et hea treenitusega sportlane saavutas edu pea igal distantsil.
Lühim sõit on 500 m, mis nõuab uisutajalt väga kiiret starti ja head kiirendust, ning head kurvitehnikat. Niinimetatud sprinterid saavutavad üldiselt edu 500 m ja 1000 m sõidul. 1500 m on selline distants, mida võivad edukalt läbida nii sprinterid kui ka pikkade distantside sõitjad. Distantsid 3000 m – 10000 m nõuavad uisutajatelt jõukestvust ja kõrget maksimaalset hapnikutarbimist. Eriti tähtis on hoida oma füüsilist tugevust kogu distantsi vältel. Kiiruse lisamine lühidistantsil ja ökonoomne sõitmine pikal distantsil on täiesti erinevad olukorrad. Kiiruisutaja uisutamisasend peab olema võimalikult aerodünaamiline.
Aastast 1997 on kasutusel niinimetatud klapp-uisud. Uisutera on kinnitatud uisusaapa külge ainult ühest punktist. Klapp-uisuga on jala liikumisulatus palju suurem ja uisutamine dünaamilisem.
Rada ja rajavahetus.
Kiiruisutamisrada on ellipsikujuline, tema pikkus on 133,33, 250, 333,33 või 400 m. 400 m pikkune rada on rahvusvaheline standardrada, sellel paikneb kõrvuti kaks 4–5 m laiust rada, mida teineteisest eraldab punasest plastmassist tähised. Raja sirgete lõikude pikkus on 111,95 m, väliskurvide raadius 35 m, väliskaare pikkus 97,81 m, sisekurvide raadius 25 m, sisekaare pikkus 80,11 m. Välimise ja sisemise kurvi vahelise keskmise kaare raadius on 30 m.
Lühirajauisutamise ehk short tracki rada on 111,12 pikk ja 6,75 m lai. Sirge on 28,07 m. Erinevus võrreldes tavalise kiiruisutamisega on see, et rada on lühem, kurvid järsemad ja starditakse koos. Uisu tera on ka erinev tavalisest.
Võistlusalad.
Mitmevõistlus (suur mitmevõistlus) koosneb naistel 500, 3000, 1500 ja 5000 m. Meestel aga 500, 5000, 1500 ja 10000 m. Distantsid uisutatakse eespool mainitud järjekorras nii, et kaks esimest mainitut esimesel päeval ja kaks viimast teisel päeval. Lõpptulemus loetakse nelja distantsi liidetud punktide alusel. Punkte loetakse nii, et 500 m aeg on ühtlasi punktisumma. Edasi läheb punktide lugemine nii, et 1500 m sekundi väärtus on kolm punkti, 3000 m kuus, 5000 m kümme ja 10000 m 20 punkti. Vähem punkte kogunud ehk distantsid suhteliselt kiiremini sõitnud kiiruisutaja on võitja.
Sprindimitmevõistluses sprinterid uisutavad 500 m ja 1000 m. Kahepäevasel võistlusel uisutatakse mõlemad distantsid kaks korda läbi.
Olümpiamängudel uisutatakse ainult üksikdistantsidel, nii naistel kui meestel on viis ala. Naised võistlevad 500, 1000, 1500, 3000 ja 5000 m. Mehed 500, 1000, 1500, 5000 ja 10000 m.
Lisaks senisele viiele distantsile on kiiruisutajatel 2006. aasta Torino olümpiamängudel kavas veel kuueski medaliala – võistkonnavõistlus. Kolmeliikmelised võistkonnad selgitavad medaliomanikud nii meeste kui naiste seas. Uut ala on tänavu MK-sarja etappidel juba katsetatud. Programmi laiendamisest teatas 27. veebruaril 2004 Rahvusvaheline Olümpiakomitee.
2003. aastast on maailmakarika võistlustel kavas ka 100 m.
Lühirajauisutamine ehk "short track" koosneb naistel 500, 1000 ja 1500 m distantsist, ning 3000 m teatesõidust. Mehed võistlevad 500, 1000 ja 1500 m ning 5000 m teatesõidus.


Uusapostlik kirik.
Uusapostlik kirik on kiliastiline usuline liikumine, mis tekkis 19. sajandi teisel poolel Katolik-Apostlikust Kirikust lahkulöömisel.
Uusapostlik Kirik Eestis.
Eestis alustas Uusapostlik Kirik tegevust 1991. aastal, mil registreeriti esimesed kogudused. Kiriku ülesehitamist Eestis on rahastatud peamiselt Saksamaa kogudused.
Tänaseks on kirikul Eestis 14 kogudust: Aa, Elva, Haapsalu, Jõhvi, Keila, Kuressaare, Mõisaküla, Paide, Pärnu, Rakvere, Tallinna, Tartu, Viljandi ja Võru kogudused. Kirikul on olnud kogudus ka Rannu vallas, kus jumalateenistusteks renditi kohalikku õigeusu kirikut.


Lavrentsium.
Lavrentsium (ka: laurentsium) on keemiline element järjenumbriga 103. Lavrentsium on lühikese elueaga transuraaniline haruldane muldmetall, teda sünteesitakse kaliforniumist ning tal puudub tarvitusvõimalus.
Lavrentsium sai oma nime tsüklotroni leiutaja, Ernest O. Lawrence'i järgi. Aastal 1997 kinnitati lavrentsiumi sümboliks Lr.
Omadused.
Teadaolevatest isotoopidest pikima elueaga on isotoop massiarvuga 262, mille poolestusaeg on 3,6 tundi.
Lavrentsiumi looduses ei esine, kuid arvatavasti on ta hõbevalge või hall, toatemperatuuril tahke radioaktiivne metall. Tema sulamistemperatuur on 1627ºC. Vähesed katsed lavrentsiumi aatomitega näitavad, et see käitub sarnaselt aktinoididega, seetõttu paigutati teda varem aktinoididega samasse gruppi. Erinevalt teistest haruldastest muldmetallidest on lavrentsium siiski d-element ning seepärast tuleb teda paigutada teiste d-elementide hulka.
Ajalugu.
Lavrentsiumi avastasid Albert Ghiorso, Torbjorn Sikkeland, Almon Larsh ja Robert M. Latimer 14. veebruaril 1961. aastal Berkeley kiirguslaboris California ülikoolis USA-s. Seda tekitati, pommitades 3 milligrammi kaliforniumi kolme isotoobi segu boor-10 ja boor-11 ioonidega.
Kaliforniumi aatomituumad said laengu, põrkasid tagasi ümberitsevast heeliumkeskkonnast ja püüti kinni õhukesele vasklindile. Seejärel asetati linti tahkete osakeste detektorite ette. Berkeley meeskond teatas, et nad avastasid sel viisil isotoobi 257103, mis lagunes 8,6 MeV alfa-osakeste emiteerumisel. Saadud isotoobi poolestusaeg oli 4,2 sekundit. Hiljem täpsustati, et tegu oli isotoobiga 258Lr.


Atoll.
Atolli moodustumist näitlikustav animatsioon. Korallrahu on kujutatud punaka ja violetsena. Animatsioonil kujutatu võib tegelikkuses kesta miljoneid aastaid.
Atoll ehk rõngassaar ehk rõngasrahu on ümara põhiplaaniga korallrahu, mille keskel on laguun.
Atollid on lubjakivist rõngassaared, mis on reeglina tekkinud aeglaselt merepinnast allapoole vajuvatele vulkaanilise tekkega ookeanilistele saartele organismide elutegevuse tulemusena.
Korallidele ja vetikatele, mis moodustavad atolle, on vaja teatud tingimusi elutegevuseks. Nendeks on puhas hapnikurikas ja soe merevesi ning küllaldaselt valgust. Kõige sobivam temperatuur korallide kasvuks on 28...30 °C. Sellest saab järeldada, et atollid esinevad madala ja puhta veega troopilise ja ekvatoriaalse kliimaga ookeanides. Korallidele sobib hästi lainetus, sest lained rikastavad vett hapnikuga. Jõgede suudmealadel korallriffe ei ole, sest jõe setted teevad vee sogaseks, mis korallidele ei sobi. Samuti ei meeldi korallidele riimvesi. Suurte jõgede (näiteks Amazonas) suudmealadel korallrahusid ei ole. Korallid ei kasva sügavamal kui 20...25 m merepinnast, sest koos korallidega sümbioosis elavad üherakulised vetikad vajavad fotosünteesiks valgust.
Atollid tekivad tavaliselt vulkaanilisi saari kaarena ümbritseva rifina. Vulkaanilise tegevuse lakates hakkab saar peamiselt erosiooni, aga ka vulkaanilise materjali jahtumise ja sellest tuleneva kokkutõmbumise tõttu vajuma. Korallid aga peavad vajumise tempoga sammu ja kasvatavad rifi järjest kõrgemaks. Lõpuks vajub saar vee alla ning moodustubki atoll, mille keskel on enamvähem ümara kujuga laguun. Selle teooria pakkus esimesena välja Charles Darwin ja see on teadlaste seas aktsepteeritud tänaseni.
Eesti ala korallrahujäljed.
Eesti korallrahud on tekkinud Siluris. Et biomorfne lubjakivi on kõvem kui tavaline lubjakivi, on paljud korallrahud maapinnal näha, kuigi nad enam ei kasva. Näiteks Nootamaa on kunagine atoll, mille rõngast ulatub praegu sirbikujuline kaar üle merepinna.


Rutherfordium.
Rutherfordium (ka: radefordium; varem: kurtšatoovium) on keemiline element järjenumbriga 104.
Tuntud isotoopidest on pikima elueaga isotoop massiarvuga 263, mille poolestusaeg on 10 minutit.
Rutherfordium on perioodilisuse süsteemis esimene uranoid.
Keemiliste omaduste poolest sarnaneb hafniumiga.
Rutherfordium on nime saanud Ernest Rutherfordi järgi. Varem tunti elementi ka kurtšatooviumi nime all.


Dubnium.
Dubnium on keemiline element järjenumbriga 105.
Tema stabiilseima tuntud isotoobi massiarv on 268 ja poolestusaeg 16 tundi.
Nimi on pandud Dubna linna järgi Venemaal, kus 1967. aastal dubniumi sünteesiti.


Leni Riefenstahl.
Leni Riefenstahl (õieti Berta Helene Amalie Riefenstahl'"; 22. august 1902 Berliin – 8. september 2003 Pöcking) oli saksa tantsija, näitleja, fotograaf ning mängu- ja dokumentaalfilmide režissöör.
Riefenstahl sündis rikkas peres. Tema isale kuulus edukas soojuselektrijaam ja ta tahtis, et tütar tegutseks tema jälgedes äris. Kuid Leni astus 1918 16-aastasena Berliinis tantsu ja balletti õppima ja temast sai klassi priimus.
Mõnda aega töötas Riefenstahl tantsijana, aga 1924 sai ta põlvevigastuse. Seejärel otsustas ta saada näitlejaks. Tal oli tummfilminäitlejana edukas karjäär. Filmides mängis ta sportlikke ja iseseisvaid naisi. Sageli esines tema filmides mägironimise teema ja tema kehastatud tegelane oli tihti kogenud mägironija.
Paralleelselt näitlemisega ning hiljem näitlemise asemel hakkas ta tegutsema filmide stsenaristi, produtsendi ja režissöörina. Esimene film, kus ta neid ameteid täitis ja lisaks peaosa mängis, oli 1932. aasta film "Das blaue Licht" ("Sinine valgus").
Sidemete tõttu natsionaalsotsialismi ja eriti Adolf Hitleriga oli ta üks kõmulisimaid filmiajaloo suurkujusid. Tema juhtimisel 1934. aasta NSDAP parteipäevadest tehtud dokumentaalfilm "Triumph des Willens" ("Tahte triumf") on mõjuvõimas propagandafilm.
1936. aasta suveolümpiamängudest valmis Riefenstahlil propagandafilm "Olympia" ("Olümpia"). Selles filmis kasutas ta paljusid võtteid, mis hiljem said filmikunstis tavaliseks, aga olid omas ajas uudsed: filmimine ebatavalise nurga alt, ootamatud kaadrivahetused, ülilähivõtted jne.
Filmi "Tiefland" ("Tasandik") stsenaariumi hakkas Riefenstahl kirjutama 1934. Võtted toimusid 1940–44. Riefenstahl mängis selles ka peaosa, kerjustantsijat Marthat. Siiski toimus filmi esilinastus alles 11. veebruaril 1954. Nii kulus filmi tegemiseks 20 aastat. Sellega jõudis Riefenstahl Guinnessi rekordite raamatusse. Hiljem ületas selle rekordi animafilm "The Thief and the Cobbler", mida tehti 31 aastat (1964–1995).
Riefenstahl peatus 8. augustil 1938 lennul Helsingist Berliini Tallinnas.


Riistvõimlemine.
Riistvõimlemine on sportvõimlemise ala, mis koosneb riist- ja vabaharjutusest.
Ajalugu.
Võimlemise juured ulatuvad antiikaega Vana-Kreekasse, kus 600 eKr olid olemas võimlemise-spordi asutused. Tänapäevane kooli- ja tervisevõimlemine sündis Euroopas 18. sajandil ja võistlusvõimlemine 19. sajandil. Olümpiamängude kavas on võimlemine olnud alates aastast 1896. Iluvõimlemine lisandus olümpiamängude kavva 1984. aastal ja batuudihüpped 2000. aastal. Rahvusvaheline Võimlemisföderatsioon (FIG; "Fédération Internationale de Gymnastique"), mille peakorter asub Šveitsis Moutier's, asutati 1881. aastal. FIG-il on 125 liikmesriiki.


Autoralli maailmameistrivõistluste etappide loend.
Siin on loetletud Autoralli maailmameistrivõistluste etappe.
Hooaeg 2004.
2004. aastal sõideti autoralli maailmameistrivõistlustel 16 etappi.
Hooaeg 2005.
2005. aastal on maailmameistrivõistluste kalendris taas 16 etappi. Uusi rallisid kavas ei ole, kõikidel nendel radadel sõideti ka 2004. aastal.
Etappide 7, 8, 9 ja 14 toimumisajad võivad muutuda.


Klaipėda maakond.
Klaipėda maakond on üks kümnest maakonnast Leedus. Ainsana Leedu maakondadest piirneb ta merega.


2004. aasta autoralli maailmameistrivõistlused.
2004. aasta autoralli maailmameistrivõistlused
Muutused.
Pärast formaadimuutust kuulus MM-sarja varasemast kaks etappi rohkem, kokku 16. Lisandusid Mehhiko (märtsis) ja Jaapani (septembris) ralli.
Hooaeg algas traditsiooniliselt legendaarse Monte Carlo võidusõiduga, viimane etapp toimus aga Suurbritannia asemel Austraalias.
Viis tehasemeeskonda osales kõigil sarja etappidel: tiitlikaitsja Citroën, Peugeot, Ford, Subaru ja aastase vaheaja järel naasev Mitsubishi.
Etapid.
Vaata artiklit autoralli maailmameistrivõistluste etappide loend
Monte Carlo ralli.
5 – Loeb 4, 6, 8, 9, 11
3 – Märtin 3, 12, 14
3 – Grönholm 2, 5, 15
Rootsi ralli.
8 – Grönholm 1, 6, 7, 8, 10, 16, 18, 19
4 – Loeb 5, 9, 11, 12
3 – Sainz 2, 14, 17
Mehhiko ralli.
9 – Solberg 1, 3, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 13
Uus-Meremaa ralli.
9 – Grönholm 3, 5, 10, 11, 14, 15, 18, 21, 23
7 – Solberg 2, 3, 4, 8, 17, 19, 22
3 – Märtin 1, 12, 13
Küprose ralli.
6 – Solberg 1, 2, 7, 8, 10, 18
6 – Loeb 3, 5, 9, 12, 15, 17
5 – Grönholm 4, 13, 14, 16, 17 (diskvalifitseeriti)
11 kiiruskatse jäi pealtvaatajate rohkuse tõttu ära.
Kreeka ralli.
9 – Solberg 4, 5, 6, 7, 8, 11, 15, 16, 18
6 – Loeb 10, 13, 17, 19, 20, 22
4 – Rovanperä 2, 12, 14, 21
Türgi ralli.
24. Markko Märtin (Ford) + 56.31,9
6 – Solberg 7, 12, 13, 15, 16, 17
6 – Loeb 2, 3, 8, 10, 11, 15
3 – Grönholm 6, 9, 14
Argentina ralli.
8 – Grönholm 7, 9, 10, 11, 12, 14, 15, 16
5 – Sainz 8, 17, 18, 19, 25
4 – Solberg 1, 3, 4, 13
4 – Rovanperä 20, 21, 23, 26
3 – Loeb 5, 6, 22
Soome ralli.
11 – Grönholm 4, 6, 7, 8, 9, 11, 12, 16, 17, 19, 20
5 – Märtin 10, 13, 15, 18, 21
4 – Rovanperä 1, 2, 3, 5
Walesi ralli.
8 – Solberg 5, 6, 7, 11, 13, 14, 17, 18
5 – Loeb 2, 3, 8, 10, 16
4 – Duval 1, 9, 12, 15
Sardiinia ralli.
Ralli kogupikkus 1228.92 km, 19 kiiruskatset pikkusega 383.23 km.
Korsika ralli.
7 – Märtin 2, 5, 6, 8, 10, 11, 12
3 – Duval 1, 3, 7
Kataloonia ralli.
29.-31. oktoober 2004, kogupikkus 1721,19 km, neist kiiruskatseid 384,08 km.
6 – Grönholm 9, 11, 13, 18, 19, 20
5 – Märtin 6, 8, 12, 16, 17
3 – Francois Duval 1, 3, 4
3 – Sébastien Loeb 2, 5, 7
MM-sarja üldjärjestus. Sõitjad..
1 – Monte Carlo, 2 – Rootsi, 3 – Mehhiko, 4 – Uus-Meremaa, 5 – Küpros, 6 – Kreeka, 7 – Türgi, 8 – Argentina, 9 – Soome, 10 – Saksamaa, 11 – Jaapan, 12 – Wales, 13 – Sardiinia, 14 – Korsika, 15 – Kataloonia, 16 – Austraalia
MM-sarja üldjärjestus. Tootjad..
Maailmameistrivõistlused autorallis


Charles du Bouzet.
Charles Philippe du Bouzet [šarl fil'ipp dü buz'ee] (14. jaanuar 1817 – 1883) oli Prantsusmaa erakorraline komissar Alžeerias ja ühtlasi Orani prefekt 16. novembrist 1870 8. veebruarini 1871.
Bouzet, Charles du
Bouzet, Charles du
Bouzet, Charles du


Franklin Alberger.
Franklin Augustus Alberger (14. jaanuar 1825 Baltimore – 24. august 1877) oli Buffalo linnapea 2. jaanuarist 1860 6. jaanuarini 1862.
Ta sündis Baltimore'is lihakaupmees Job Albergeri perekonna kuuest lapsest vanimana. 1837 kolis perekond Buffalosse, kus isa pidas edasi sama ametit. Franklin sai vähe kooliharidust, kuid luges ahnelt harivat kirjandust, võttes iga päev raamatukogust mõne raamatu. Mängudes oli ta tavaliselt juht ning teda kutsuti nooremate laste tülisid lahendama.
Ta jättis varakult kooli pooleli, et hakata isa juures poes tööle. Isal olid läheduses ka tapamajad. 1850 sai Franklin turulettide omanikuks. Hiljem liitus ta vendadega, kellel oli sealihakonservide ettevõte.
Alberger oli poliitiline aktivist ning imetles Henry Clayd ja Viigide Parteid. Kui rajati Vabariiklik Partei, oli ta Buffalos üks selle juhte.
1846 määrati ta raamatukogu nõukogu liikmeks. 1854 valiti ta "alderman" 'iks (linnanõukogu liikmeks) 11. linnajao poolt, 1859 9. linnajao poolt.
22. oktoobril 1859 valisid vabariiklased ta linnapeakandidaadiks. 8. novembril 1859 toimusid valimised. Linnapeavalimistel sai Alberger 4445 häält demokraatide 4100 vastu.
Albergeri palgaks linnapeana määras linnanõukogu ("Common Council") 1600 USA dollarit. 2. jaanuaril 1860 tuli uus linnanõukogu esimest korda kokku ning Alberger andis ametivande.
Albergeri programm 1860. ametisseastumiskõne ütles muuhulgas järgmist. Ummistunud sadamat, mis on suurim viljasadam maailmas, tuleb süvendada. Koolikorraldusega, mis näeb ette vaeste kodanike lastele tasuta hariduse andmist, on lepitud hoolimata maksukoormast. Turgude rajamiseks on liiga palju raha kulutatud. Tuletõrje on heas korras, kasutusele on võetud auru-tuletõrjeauto. Politsei koosseisu tuleb kärpida. Trammid on hästi vastu võetud. Kavas on ehitada sild üle Niagara jõe.
7. jaanuaril 1861 pidas Alberger aastakõne linnanõukogu ees, kus ta ütles muuhulgas järgmist. Linna kulutusi on võrreldes eelnevate aastatega vähendatud. Sellega kaasnev maksukoormuse alanemine on julgustanud linna kodanikke rajama uusi ettevõtteid ja võõraid investeerima. Sadama süvendamine tuleb aasta alguses lõpule viia. Möödunud aastal osteti kaks auru-tuletõrjeautot ja üks peaks varsti veel ostetama. Osa tuletõrjeüksusi tuleb laiali saata. Politseinike arvu ei tule mitte vähendada, nagu eelmisel aastal öeldud, vaid hoopis suurendada.
Alberger, Franklin
Alberger, Franklin
Alberger, Franklin


Jüri kirik.
Jüri kirik on Jüri kihelkonna kirik. See asub Harjumaal Rae vallas Jüri alevikus.
Kirikut kasutab EELK Jüri kogudus
Endine kirik.
Varem asus samas paigas aastail 1220–1227 ehitatud Vaskjala kirik, esimesi kirikuid Põhja-Eestis.
Augustis 1884 lammutati keskaegne kirik vundamendini maha.
Lagunevat vana kirikut alles ei jäetud ega tehtud ülesmõõtmisi, mis oleksid muinsusest arhitektuuriloossegi jälje alles jätnud. Vaid asjaarmastaja detailitäpne joonistus annab ettekujutuse, milline praeguse kiriku eelkäija Jüris välja nägi. See oli tõenäoliselt 14. sajandi keskpaiku ehitatud, kolme kandekonsooliga nelinurkse viilutorniga ühelööviline, Harjumaal haruldane kolmetraveeline, nelinurkse kooriruumiga kirik.
Praegune kirik.
Praegune Jüri kirik, mis ehitati vana kiriku vundamendile, pühitseti sisse 15. detsembril 1885. Tegu on Friedrich Axel von Howeni projekteeritud neogooti stiilis kirikuhoonega. Kirikul on esinduslikud küljefassaadid, mille dominandiks kolm avarat teravkaarset eri kõrgusele paigutatud akent. Inglise tuudorstiilist on järeleaimatud vägagi omapärased kiriku siseruumi katvad puidust ristroietega rippvõlvid.
1930.-1940. aastate vahel valiti põhivärvideks ligikaudu Eesti lipu värvid: lagi sinine tumepruunis raamistikus, seinad valged ja pingid peaaegu mustad.
1886. aastal valmis orelimeister Gustav Normanni poolt Jüri kiriku jaoks ehitatud 2 manuaali ja 20 registriga orel.
Vanast kirikust on säilinud vaid tornikellad (vanim on hiliskeskaegne), kaks renessanss-stiilis kroonlühtrit, mõningad kirikuriistad, keskaegne hauaplaat peaportaali mademena ja hilisem hauaplaat eeskoja põrandas.


Moodne viievõistlus.
Moodne viievõistlus on spordiala, mis mitmevõistlusena kombineerib viit spordiala (ratsutamine, vehklemine, püstolilaskmine, ujumine ja murdmaajooks).
Võistlusreeglid.
Algselt peeti moodsa viievõistluse võistlust viiepäevasena. Alates 1994. aastast toimuvad kõik viis ala ühel päeval. Alade järjekord on muutunud, kuid alad on jäänud samaks: ratsutamine, vehklemine, püstolilaskmine, ujumine ja murdmaajooks. Praegune võistluskorraldus on pealtvaatajatele sobivam, eriti kui jooksus starditakse Gunderseni meetodil.
Finaali pääseb ainult 32 võistlejat. Finalistid selgitatakse varem ja ilma ratsutamiseta.
Võisteldakse ka meeskondlikus võistluses ja teatevõistluses.
Laskmine. Ühepäevane võistlus algab 20 lasuga 4,5 mm õhupüstolist. Laskekaugus on 10 m ja märklaudadeks kasutatakse Rahvusvahelise Laskmisliidu heakskiidu saanud õhupüstolimärklaudu. Iga lask lastakse eraldi ja aega selleks on 40 sekundit. Täpselt 1000 punkti saab see, kes on saanud 172 tabamust, ja iga tabamus rohkem või vähem annavad vastavalt 12 lisapunkti või miinust.
Vehklemises kohtuvad kõik võistlejad omavahel. Veheldakse epees ja matš kestab 1 torkeni, kuid mitte üle 1 minuti. Kui kumbki ei jõua teha resutaltiivset torget, loetakse mõlemad kaotajaks. Kui sportlane võidab 70% matšidest, saab ta 1000 punkti. Kui võite on rohkem või vähem, siis vastava tabeli alusel punkte lisatakse või vastavalt võetakse maha.
Ujumise distants on 200 m ja ujutakse vabastiilis. Aeg, mis toob 1000 punkti, on meestel 2.30,00 ja naistel 2.40,00. Iga sekundikümnendiku eest lisatakse või võetakse maha üks punkt.
Ratsutamine toimub korraldajate hangitud hobustel, kes loositakse sportlastele välja. Võistlus toimub 350–400 m pikkusel 12 takistusega rajal. Rajal on üks kahene takistuste süsteem ja üks kolmene takistuste süsteem, ning hüppeid tuleb kokku 15. Ratsutamise eest võib saada maksimaalselt 1100 punkti. Iga sekundi kohta, mille võrra parimale tulemusele alla jäädakse, võetakse maksimaalsest punktide arvust 3 punkti maha. Takistuse mahaajamine toob 30 miinuspunkti, hobuse tõrge takistuse ületamisel toob 40 miinuspunkti ning hobuse seljast mahakukkumine 60 miinuspunkti.
Murdmaajooks. Jooks toimub maastikul 3000 m pikkusel rajal. Võistlejad stardivad Gunderseni meetodil: võistluspunktid on ümber arvestatud ajaks. Neljale võistluspunktile vastav üks jooksuaja sekund. Meestel annab 1000 punkti aja 10.00 ja naistel 11.20. Nelja ala järel võistlust juhtiv sportlane läheb rajale esimesena ja teised vastavalt tulemusele. Võitja ja järgnevad kohad selguvad finišisse saabumise aja põhjal. Kes saabub esimesena, on võitja ja nii edasi.
Ajalugu.
Moodsa viievõistluse rajajaks tuleb pidada Pierre de Coubertini, kes Muinas-Kreeka pentatloni (staadionijooks, kaugushüpe, odavise, kettaheide ja maadlus) eeskujul soovitas välja selgitada nii-öelda atleetide atleedi. Esialgu oldi sellele ideele vastu, kuid lõpuks võitis moodne viievõistlus kui sõjalis-rakenduslik spordiala tollal ühe ärksama spordiriigi Rootsi ohvitserkonnas siiski poolehoiu. Rootsist levis ta teistesse maadesse ning võeti P. de Coubertini algatusel 1912. aasta olümpiamängude kavva ning on sellest ajast kogu aeg olümpiamängude kavas olnud. Stockholmi olümpiamängudel võisteldi ühel päeval ratsutamises, teisel vehklemises, kolmandal laskmises, neljandal ujumises ja viiendal jooksus.
Moodsa viievõistluse eeskujul on tehtud katset korraldada ka talvine viievõistlus (asendatud ujumine kiirlaskumisega ja murdmaajooks suusatamisega). Selline võistlus oli demonstratsioonesinemisena kavas Sankt Moritzis 1948. aastal. Neil võistlustel hõbemedali saanud rootslane William Grut tuli samal aastal Londoni olümpiamängudel moodsa viievõistluse võitjaks.
Alates 1952. aasta mängudest kuni 1992. aasta mängudeni oli kavas meeskondlik võistlus ning alates 2000. aasta mängudest naiste võistlus. Alates 1949. aastast peetakse aastatel, mil olümpiamänge ei toimu, maailmameistrivõistlusi.
Moodsa viievõistluse rahvusvaheline organisatsioon Rahvusvaheline Moodsa Viievõistluse Liit (UIPM; "Union Internationale de Pentathlon Moderne") asutati 1948. aastal. Liidu keskus asub Monacos. Liikmesriike on 94.
Kronoloogia.
1912 Moodne viievõistlus oli esimest korda olümpiamängude kavas.
1948 Asutati Rahvusvaheline Moodsa Viievõistluse Liit (UIPM; "Union Internationale de Pentathlon Moderne").
1949 Stockholmis toimusid esimesed maailmameistrivõistlused moodsas viievõistluses.
1952 Olümpiamängude kavas oli esimest korda moodsa viievõistluse meeskondlik võistlus.
1981 Londonis toimusid esimesed naiste maailmameistrivõistlused moodsas viievõistluses.
1987 Toimusid esimesed Euroopa meistrivõistlused moodsas viievõistluses.
1989 Toimusid esimesed naiste Euroopa meistrivõistlused moodsas viievõistluses.
1994 Esimest korda hakati moodsat viievõistlust pidama ühepäevase võistlusena.
1996 Esimest korda toimus moodne viievõistlus olümpiamängudel ühepäevasena.
2000 Olümpiamängudel esimest korda kavas olnud naiste moodsas viievõistluses võitis olümpiakulla Suurbritannia sportlane Stephanie Cook.
Moodne viievõistlus Eestis.
Eestis tegeldakse viievõistlusega ainult Tallinnas ja Tartus. Eesti meistrivõistlusi hakati korraldama 1953. aastal.
Eesti edukam viievõistleja on olnud Hanno Selg, kes tuli 1960. aastal NSV Liidu meistriks. Samal aastal sai ta NSV Liidu võistkonna liikmena Rooma olümpiamängudel 1960. aastal meeskondliku hõbemedali, individuaalarvestuses oli ta kümnes.
Eesti tuntuim viievõistleja on Imre Tiidemann, kes on kolm korda osalenud olümpiamängudel (1992, 1996 ja 2000). Parima (7.) koha (5414 punkti) sai ta Atlantas 1996. aastal. 2000. aastal võitis Imre Sŏulis maailma karikavõistluste etapi viievõistluses ja tuli Euroopa meistriks. Ta on üks kahest eesti sportlasest, kes on võitnud aasta kokkuvõttes spordiala maailmakarivõistlused. Teine eestlane on Jüri Jaanson.
Praegune parim treener ja moodsa viievõistluse peamine elushoidja Eestis on Enn Jaigmaa Tartus.


Šiauliai maakond.
Šiauliai maakond on üks kümnest maakonnast Leedus.


Tõstesport.
Tõstmine on spordiala, mis seisneb rauast kangi tõstmises põrandalt pea kohale. Tõstmine on võrdlemisi uus spordiala, mis on välja kasvanud raskuse tõstmisest ja atleetvõimlemise harjutustest.
Ajalugu.
Spordialana sai tõstmine alguse 19. sajandi keskel USA, Austria ja Saksamaa atleetikaklubides. 1896. aastal korraldati esimesed mitteametlikud Euroopa meistrivõistlused (võitis sakslane Hans Beck), kaks aastat hiljem toimusid esimesed mitteametlikud maailmameistrivõistlused (esikoha sai austerlane Wilhem Türk, kolmas oli Georg Hackenschmidt). Võistluste korralduses puudus palju aastaid ühtlus.
1911. aastal toimusid neljad maailmameistrivõistlused, harjutuste arv ulatus 10-ni, sportlasi ei eristatud kehakaalu järgi (alates 1912. aastast kehtestati 5 kaalukategooriat), kasutatavad kerakangid erinesid üksteisest tunduvalt. 1920. aastail võitis tunnustuse sakslase K. Bergi 1910. aastal leiutatud ketaskang.
1920. aastal asutati 14 riigi esindajate osavõtul Rahvusvaheline Tõstmis- ja Kulturismiföderatsioon (FIHC; "Fédération Internationale Haltérophile et Culturiste"). Esimesed FIHC-i korraldatud maailmameistrivõistlused peeti 1922. aastal Tallinnas. Euroopa meistrivõistlused toimusid 1921. aastal Offenbachis. 1934. aastal asendati varasem viievõistlus niinimetatud klassikalise kolmevõistlusega (surumine, rebimine ja tõukamine).
Kolme tõste kogusummana saavutas esimesena 400 kg egiptlane El Sayed Nosser 1931. aastal, 500 kg USA sportlane Paul Anderson 1955. aastal, 600 kg NSV Liidu tõstja Vassili Aleksejev 1970. aastal. Alates 1936. aastast on võrdse tulemuse korral eelistatud kergema kehakaaluga võistleja.
Tõstmine Eestis.
Eesti raskejõustiku sünniajaks peetakse 1888. aastat, kui Gustav Boesberg rajas Tallinna raskejõustikuringi. Esimesed avalikud tõstevõistlused toimusid 16. augustil 1891 "Lootuse" seltsi rahvapeol, Võitis Gustav Boesberg. Tema ringis tegelesid tõstmisega hilisemad elukutselised atleedid Georg Hackenschmidt, Georg Lurich, Aleksander Aberg ja mitmed teised. Nende eeskuju tõi raskejõustikku uusi harrastajaid. Atleetikaringe asutati Tartus (1897), Narvas (1898).
Esimesed üle-eestilised tõstevõistlused peeti 1901. aastal. Tugevaim amatöörtõstja oli kahekordne Venemaa meister ja maailmarekordite püstitaja Alfred Neuland. Eesti iseseisvumisel arenes tõstmine eriti kiiresti 1920. aastate algul. Esimesed meistrivõistlused peeti 1921. aastal. 1922. aastal Tallinnas toimunud maailmameistrivõistlustel võitsid eestlased 3 kuld-, 3 hõbe-, ja 5 pronksmedalit. Kuldmedali võitsid Alfred Neuland (kergekaal), Saul Hallap (keskkaal), Harald Tammer (raskekaal).Hilisematel aastatel jõudis maailmaklassi Arnold Luhaäär (1933 Euroopa meistrivõistluste hõbe, 1938 maailmameistrivõistluste pronks).
1966. aastal tõstis Olav Kool esimese eestlasena 3 tõstega 500 kg, järgmisel aastal ületas Jaan Talts selle tulemuse esimesena maailmas poolraskekaalus. Jaan Talts on kõigi aegade edukaim Eesti tõstja: ta on püstitanud 40 maailmarekordit ning võitnud olümpiamängudel kuldmedali (1972 raskekaalus) ja hõbemedali (1968 poolraskekaalus), 3 maailmameistrivõistluste kuldmedalit ja ühe hõbemedali ning 4 Euroopa meistrivõistluste kuldmedalit.
Silmapaistvaid tulemusi on saavutanud ka Karl Utsar (1971 Euroopa meistrivõistluste pronksmedal raskekaalus).
Tõstmise eripära ja vahendid.
Rebimine, mille puhul kang tõstetakse üles ühe katkematu liigutusega.
Tõukamine, mille puhul kang tõstetakse enne rinnale ja tõugatakse seejärel pea kohale.
Meeste kaalukategooriad on 56kg, 62kg, 69kg, 77kg, 85kg, 94kg, 105kg, +105kg.
Naiste kaalukategooriad on: 48kg, 53kg, 58kg, 63kg, 69kg, 75kg, +75kg.
Tõste loetakse sooritatuks, kui võistleja hoiab kangi pea kohal 2 sekundit (kangi hoidmisel ajal peavad võistleja jalad olema sirged ja paralleelsed). Tõste õigsust hindavad 3 kohtuniku. Sportlane saab kummaski tõsteviisis teha 3 katset. Kui pärast kolmandat katset on võimalik rekordi ületamine, antakse veel üks katse. Tõste sooritamiseks antakse aega 3 minutit. Võistlemist alustatakse varem tellitud algraskuse tõstmisest. Lõpptulemuse määrab kummaski tõsteviisis saavutatud parima tulemuse summa.
Kogu võistlus toimub laval, mille mõõtmed on vähemalt 2,5×2,5 m ega ületa 4,0×4,0 m. Võistluskang ei tohi olla laiem kui 2,2 m.
Rebimine, mille puhul kang tõstetakse üles ühe katkematu liigutusega.
Tõukamine, mille puhul kang tõstetakse enne rinnale ja tõugatakse seejärel pea kohale.
Meeste kaalukategooriad on 56kg, 62kg, 69kg, 77kg, 85kg, 94kg, 105kg, +105kg.
Naiste kaalukategooriad on: 48kg, 53kg, 58kg, 63kg, 69kg, 75kg, +75kg.
Tõste loetakse sooritatuks, kui võistleja sooritab tõste ilma vigateta (ilma järelsurumiseta)ning fikseerib kangi, jalad sirgelt ja paraleelselt. Kangi langetamiseks annab kohtunik vastava märguande. Tõste õigsust hindavad 3 kohtuniku. Juhul kui kohtunike hääled on 2:1, siis otsustab tõste saatuse zürii, mis omakorda koosneb kolmest liikmest. Sportlane saab kummaski tõsteviisis teha 3 katset. Tõste sooritamiseks antakse aega 1 minut, juhul kui tuleb sooritada 2 järjestikust katset on aega 2 minutit. Võistlemist alustatakse varem tellitud algraskuse tõstmisest, mida saab kolmel korral veel muuta enne soorituse algust.Minimaalse muutuse sammuks on 1kg. Lõpptulemuse määrab kummaski tõsteviisis saavutatud parima tulemuse summa.
Kogu võistlus toimub põrandal, mille mõõtmed on 4,0×4,0 m. Võistluskang kaalub 20 kg meestel ja 15 kg naistel. Rahvusvahelistel võistlustel asub põrand laval mille mõõtmed on 10*10 m.


Vincas Kudirka.
Vincas Kudirka (31. detsember 1858 Vilkaviškise rajoon, Paežeriai – 16. november 1899 Naumiestis, Vilkaviškise rajoon) oli leedu kirjanik ja publitsist.
Elulugu.
Ta õppis Paežeriai koolis ja Marijampolė gümnaasiumis. Ta õppis hästi oli asjaarmastaja kunstnik ja salongitantsija. Kudirka oli väga vaimustatud poola kultuurist. Aastatel 1877–1879 õppis ta Seinai vaimulikus seminaris. Sealt heideti ta välja.
Aastal 1883 ilmus ajalehe Aušra esimene number. See vapustas Kudirkat. Pärast selle läbilugemist tundis ta end leedulasena.
Aastal 1881 lõpetas ta Marijampolė gümnaasiumi. Ta keeldus õppimisest Moskva ülikoolis, kuhu tal oli võimalus saada leedulastele ettenähtud stipendium. Ta läks selle asemel Varssavi ülikooli, kus ta kannatas suurt puudust.
Kudirka esimene leedukeelne teos oli satiiriline luuletus "Miks juudid ei söö sealiha" ("Dėl ko žydai nevalgo kiaulienos"), mis ilmus 1885 ajalehes Aušra.
Sotsialistliku kirjanduse ümberkirjutamise eest ta vangistati ning heideti Varssavi ülikoolist välja. Pärast vabanemist hakkas ta võitlema Tsaari-Venemaa rõhumise vastu.
Aastal 1887 õnnestus Kudirkal ülikooli tagasi saada. Aastal 1888 asutas ta koos sõpradega Varssavi leedu üliõpilaste isamaalise seltsi Lietuva. Aastal 1889 andis ta koos sõpradega välja kirjandus-, poliitika- ja teadusajakirja Varpas esimese numbri. Arstiteaduskonna lõpueksamite sooritamise ajal tegutses ta ajakirja toimetaja, korrektori, kaastöölise ja administratiivjuhina. Ajakirja trükiti Tilsitis (praegu Sovetsk) ja Ragnitis (praegu Neman). Alates 1890. aastast hakkas Varpase kõrval ilmuma ka talupoegadele mõeldud ajaleht Ūkininkas. Elu lõpul jäi Varpase toimetamine täielikult Kudirka hooleks, kuigi tema tervis oli sel ajal halvem.
1890–1894 töötas Kudirka arstina Šakiais. Sel ajal põdes ta juba tuberkuloosi.
Alates 1887. aastast elas Kudirka Naumiestises, kus ta ka suri.
Looming.
Kudirka kitjutas luuletusi, satiire ja artikleid ning tõlkis näidendeid. Ta oli silmapaistev kirjanik, kirjanduskriitik, leedu rahvaluule koguja ja tõlkija. Suurema osa oma loomingust avaldas ta Varpases.
Ta kirjutas satiirilised jutustused "Viršininkai" ("Ülemused"; 1895), "Vilkai" ("Hundid"; 1898), "Lietuvos tilto atsiminimai" ("Leedu silla mälestused") ja "Cenzūros klausimas" ("Tsensuuri küsimus"), avaldas luulekogu "Laisvos valandos" ("Vabad tunnid") ja leedu rahvalaulude kogu "Kanklės" ("Kannel"), komponeeris viiuli- ja klaveripalu, tõlkis George Gordon Byroni poeemi "Kain", Adam Asnyki "Keistutise", Friedrich Schilleri "Orléansi neitsi" ja "Wilhelm Telli", Adam Mickiewiczi) "Lihavõtted", Julius Słowacki "Mindaugase" ja muud.
15. septembril 1898 avaldas ta Varpase 6. numbris oma sõnade ja viisiga "Rahvuslaulu" ("Tautiška giesmė"), millest 1919 sai Leedu riigihümn pealkirjaga "Lietuva, tėvyne mūsų".


Leedu kirjandus.
Leedu kirjandus on leedu keeles kirjutatud kirjandus.


Tähestik.
Tähestik ehk alfabeet (ka: "aapestik", "aabestik") on tähtede (kirja elementaarsümbolite) standardne komplekt. Tähestiku tähed on või on ajalooliselt olnud ligikaudses vastavuses mingi keele foneemidega.
Kiri võib põhineda tähestikul, kuid ka ideogrammidel, mis vastavad mõistetele või kujutlustele, või olla silpkiri, mille igale sümbolile vastab mingi silp.
Sõna "alfabeet" on tuletatud sõnadest "alfa" ja "beeta", mis tähistavad kreeka tähestiku esimesi tähti.
Tähestike hulgas võib eristada vanemaid konsonanttähestikke, milles märgiti üles ainult kaashäälikuid, uuemaid kreeka tähestiku tüüpi tähestikke (alfabeete kitsamas mõttes) ja silptähestikke.
Igas keeles võivad olla kindlad reeglid, mis sätestavad tähtede ja foneemide vahelise vastavuse, kuid nende reeglite järgimise järjekindlus on keeleti ja ka täheti erinev. Täielikult fonoloogilises tähestikus oleks foneemide ja tähtede vahel üksühene vastavus: kirjapilt määrab ära häälduse ja hääldus kirjapildi. Häälduse ja kirjapildi erinevused tulenevad ühelt poolt sellest, et pärast kirja väljakujunemist keel muutub, ja teiselt poolt sellest, et kiri on laenatud mõnest teisest keelest.


Sõnaliik.
Sõnaliigid on keele sõnade klassid, mis ühendavad ühesuguste süntaktiliste, semantiliste ja morfoloogiliste omadustega sõnu.
Eesti keele grammatikas eristatakse tavaliselt järgmisi sõnaliike.


Utena maakond.
Utena maakond on üks kümnest maakonnast Leedus.


Keel (keeleteadus).
Keel on inimeste poolt kasutatav märgisüsteem, kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab sümboleid ja teisi märke ja nende kombineerimise reegleid. Keeled kasutavad sümboleid — žeste, hääli, sõnu — mõtete ja tähenduste edasi andmiseks.
Lisaks loomulikele ja tehislikele inimkeeltele räägitakse ka loomade märgisüsteemidest ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalsetest keeltest. Viimaste hulka kuuluvad näiteks programmeerimiskeeled.
Inimkeele teke.
Ei ole teada, millal fülogeneesis inimene hakkas keelt kasutama; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande aastani tagasi. Üldiselt arvatakse, et kui inimene u 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt.
Ontogeneesis kujuneb keel lapsel alates umbes aasta vanuselt.
Keelte mitmekesisus.
Inimkeeled jagunevad iseloomulike joonte järgi keelkondadeks. Teadlased pole üksmeelel, kas tänapäeval kõneldavad keeled on kõik arenenud ühisest algkeelest ning lahknenud "keelepuu" eri harudeks või on keel tekkinud eri aegadel ja eri kohtades ning keelkonnad on kujunenud hoopis lähedastel aladel kõneldud keelte sarnastumise käigus. Esimene ehk divergentsi teooria on levinum, teist ehk konvergentsi teooriat pooldab keeleteadlaste vähemik.
Keelepiirid võivad tänapäevalgi olla hägused. Võib esineda murrete ehk dialektide kontiinuum, kus geograafiliselt lähedastel aladel kõneldavad murded on üksteisega väga sarnased ja vastastikune arusaadavus väheneb sujuvalt vahemaa suurenedes. Ühemõtteline eristus keele ja murde vahel puudub, lisaks keeleteaduslikele kaalutlustele arvestatakse keelte ja murrete eristuses ka geografilisi ja poliitilisi.
Lisaks geograafiliselt eristatud murretele võivad keele sees eksisteerida erinevate sotsiaalsete gruppide, klasside või subkultuuride kõneldavad alamkeeled ehk sotsiolektid (ka släng, argoo, žargoon). Üksikisiku keelekasutust nimetatakse idiolektiks.


Väetis.
a> 1942. aastal tehtud näidispõld, kus poolt põllust väetati rohkelt ja teist poolt üldse mitte.
Väetis ehk väetusaine on aine, mis soodustab taimede toitumist ja sellega kaasnevat kasvu. Taimede kasvukohale väetise lisamist nimetatakse väetamiseks.
Väetised võivad olla kas otsesed, mille taimed omastavad juurte kaudu, või lehtede kaudu "toitvad", kus ained jõuavad taime läbi lehtede.
Väetise koostis võib olla orgaaniline (sisaldades orgaanilisi aineid) või anorgaaniline (mis on valmistatud lihtsatest anorgaanilistest kemikaalidest või mineraalidest). Väetis võib olla ka naturaalne, näiteks turvas ja mineraalide setted; toodetud läbi looduslike protsesside (kompostimine) või läbi keemiliste protsesside, näiteks Haberi protsess.
Väetiste liigitamine.
Väetised jagunevad kahte rühma: orgaanilised väetised ja mineraalväetised.
Tähtsamad orgaanilised väetised on sõnnik, virts, kompost ja turvas.
Turvast kasutatakse ka loomadele allapanuks ning veetakse seejärel koos sõnnikuga põllule.
Mineraalväetised koosnevad suures koguses taimedele vajalikest toitainetest. Mineraalväetisi saadakse maavaradest, aga neid toodetakse ka tööstuses.
Lämmastikuühendeid sisaldavad väetisi nimetatakse lämmastikväetisteks. Neid vajab taim eriti kevadel, et kasvada kiiresti ja lopsakaks.Hilissuvel vajavad taimed rohkem kaaliumiühendeid ja fosforiühendeid, et kasvada fosforiväetistega.
Suurte saakide saamiseks kasutatakse orgaanilisi ja mineraalväetisi üheaegselt.


Alytuse maakond.
Alytuse maakond on üks kümnest maakonnast Leedus. Piirneb välisriikidest Poola ja Valgevenega.


Kaunase maakond.
Kaunase maakond on üks kümnest maakonnast Leedus.


Tauragė maakond.
Tauragė maakond on üks kümnest maakonnast Leedus. Piirneb välisriikidest Venemaa Kaliningradi oblastiga.


Telšiai maakond.
Telšiai maakond on üks kümnest maakonnast Leedus.


Panevėžysi maakond.
Panevėžysi maakond on üks kümnest maakonnast Leedus.


Marijampolė maakond.
Marijampolė maakond on üks kümnest maakonnast Leedus. Piirneb välisriikidest Poola ja Venemaa Kaliningradi oblastiga.


Janus.
Janus oli vanarooma mütoloogias väravate, uste, alguste, lõppude ja ukseavade jumal. Temalt on nime saanud jaanuarikuu. Tavaliselt kujutati teda kahe vastassuundades vaatava näoga; sel kujul oli ta Janus Geminus (kaksik-Janus) ehk Bifrons. Kohati esines ka nelja näoga Janus Quadrifrons'". Etruski mütoloogias vastas talle Ani.
Janus oli muutuste ja üleminekute jumal, kes sümboliseeris näiteks üleminekut minevikust tulevikku, ühest seisundist teise või ühelt nägemuselt teisele või ühe universumi üleminekut teiseks. Kahe näoga Januse üks nägu vaatas minevikku, teine tulevikku.
Janust austati saagikoristuse ja külvi alguses, samuti abiellumise, sünni ja muude alguste puhul. Ta esindas vaheastet barbaarsuse ja tsivilisatsiooni, maa ja linna ning noorukiea ja täiskasvanuea vahel.
Janus oli olemas enne Saturnust ja Jupiteri. Teda austati iga ukse või värava ("janua") kaitsevaimuna. Arvati, et ta avab ja suleb kõiki väravaid, põhiliselt sümboolselt. Palvetes ja ohverduste puhul pöörduti Januse poole enne kõiki teisi jumalusi. Janus oli kõikide põlluharijate ning kõikide avajate ja sulgejate hoidja ja kaitsja,
Ta olevat olnud pärit Kreekast Tessaaliast ning olnud koos Camesega Latiumis kuningas. Neil oli palju lapsi, kellest üks oli Tiberinus. Janusel ja tema hilisemal abikaasal Juturnal oli poeg Fontus. Ka Jana oli Januse abikaasa.
Latiumi ainuvalitsejana kuulutas Janus kuldaega, võttes tarvitusele raha, seadused ja põlluharimise. Seetõttu on ta kultuuriheeros.
Kui Romulus koos kaaslastega röövis sabiinitarid, pani Janus purskama kuumaveeallika ning röövijad põgenesid. Selle auks hoiti sõja ajal Januse templite uksi lahti, et ta saaks kergesti sekkuda. Rahu ajal olid uksed ja väravad kinni.
Algselt esindasid tema kaks nägu, millest üks oli algselt alati habemes, teine raseeritud (hiljem olid mõlemad habemes) päikest ja kuud. Tavaliselt kujutati teda võtmega.
Januse järgi on nimetatud Januse saar Palmeri saarestikus Antarktika poolsaare juures.


Bill of Rights (1791).
"Bill of Rights" on Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni kümme esimest parandust, mis moodustavad õiguste deklaratsiooni. Kui konstitutsioon läks ratifitseerimisele osariikide seadusandlikes kogudes, väitsid paljud selle vastased, et konstitutsioonis puudub õiguste deklaratsioon sellepärast, et tegemist on aristokraatliku salaplaaniga ameeriklastelt õiguste äravõtmiseks. Konstitutsiooni pooldajad (föderalistid) kinnitasid, et esimene Kongress lisab õiguste deklaratsiooni.
Päritolu.
Kui konstitutsioon oli ratifitseeritud, kogunes New Yorgis "Federal Hallis esimene Kongress. Enamik delegaate pidas õiguste deklaratsiooni vajalikuks ja enamik neist pooldas sedasama õiguste loetelu, mis hiljem heaks kiideti. Õiguste deklaratsiooni eelnõu koostamine tehti ülesandeks James Madisonile, kes lähtus Virginia õiguste deklaratsioonist, mille oli koostanud George Mason. Hiljem otsustati, et õiguste deklaratsioon lisatakse konstitutsioonile parandustena. Õiguste deklaratsiooni ei lisatud otseselt konstitutsiooni teksti, sest kardeti, et see tekitab vajaduse konstitutsioon uuesti ratifitseerida.
"Bill of Rights" deklareerib muuhulgas sõnavabadust, ajakirjandusvabadust, usuvabadust ja koosolekute vabadust. Selles sisaldub ka punkt, mille kohaselt seda dokumenti ei tohi tõlgendada ameeriklastele kuuluvate õiguste ammendava loeteluna, vaid kõige tähtsamate õiguste loeteluna.


Laskesport.
Laskesport on spordiala, mille puhul lastakse käsitulirelvast või õhkrelvast märki seisva või liikuva märklehe ning lendava märgi pihta.
Ajalugu.
Varaseimad andmed käsitulirelvadest pärinevad 14. sajandist. Järgmistel sajanditel täiustati käsitulirelvi mitmeti. Tähtsaimad leiutised olid püssiraua vintlõige (1493), nõelsüüde (1827), metallpadrun (1866) ja suitsuta püssirohi (19. sajandi keskel). Esimesed püstolid võeti kasutusele 16. sajandil, 19. sajandi lõpu käsitulirelvadel oli juba tänapäevane kuju.
Varaseimad teadaolevad võistlused toimusid 1472. aastal Zürichis; märgi läbimõõt oli 2,5 küünart (umbes 113 cm), lasti 230 sammu (umbes 170 m) kauguselt. Esimene rahvuslik ühing oli 1824. aastal Aaraus asutatud Šveitsi Laskurite Liit. Teistes Euroopa maades ja USA-s hakkas laskesport arenema 19. sajandi lõpul.
Esimesed MM-võistlused korraldati 1897. aastal Lyonis. Kavas oli laskmine vabapüssist 300 meetri kauguselt lamades, põlvelt ja püsti. Selles harjutuses esikohale tulevale meeskonnale andis Argentina kindral Pablo Riccer 1903. aastal igavesti rändavaks auhinnaks 28 kg kaaluva hõbedast nn Argentina karika "Copa Argentina". Karika on üldse võitnud 8 riigi sportlased, nendest kõige rohkem (20 korda) on selle võitnud Šveitsi laskurid. USA (10 võitu); NSV Liit (6 võitu); Eesti, Soome (2 võitu); Valgevene, Tšehhi ja Norra 2006 aastal (kõigil 1 võit).
Argentiina karika on võitnud kahel korral ka Eesti laskurite vabapüssi meeskond, 1937. aasta maailmameistrivõistlustel Helsingis ja 1939. aastal Luzernis, mõlemad uute maailamrekorditega. 1930. aastate lõppus kuulusid eesti laskurid maailma laskespordi absoluutsesse tippu.
Üheksast esimeste nüüdisaegsete olümpiamängude kavas olnud spordialast oli 1896 Ateenas kõige rohkem osalejaid just laskmises.
USA laskesportlane Nancy Johnson 2000. aasta olümpiamängudel Sydneys
1900. aastal lisati MM-võistluste programmi laskmine vabapüstolist, 1911. aastal armeepüssist ja 1929. aastal väikepüssist. 1929. aastal võeti kavva ka hirvelaskmine. 1897–1914 ja 1921–31 (välja arvatud 1926) peeti MM-võitlusi igal aastal, 1931–39 ja 1947–54 kahe aasta tagant (1949–52 oli vaheaeg kolm aastat), aastast 1954 on võisteldud täisprogrammiga iga nelja aasta järel olümpiamängude vahepeal. Naiste MM-võistlustega tehti algust 1958. aastal Moskvas. EM-võistlusi on korraldatud nii meestele kui naistele aastast 1955.
1907. aastal asutati Zürichis Rahvusvaheline Laskmisliit (Union Internationale de Tir, UIT, inglise keeles ISSF), mille peakorter asub Münchenis.
Laskmine on ala, kus vanusel pole nii suurt tähtsust kui enamikul teistel, kehalist võimekust nõudvatel spordialadel. Barcelona mängudel 1992 võitis meeste 50 m püstoliharjutuse 17-aastane Konstantin Lukaštšik, hõbeda sai aga 58-aastane rootslane Ragnar Skånaker.
Naised hakkasid olümpial meestest eraldi võistlema alles 1968. aastal. Ateenas oli kavas kolm ala – spordipüssi lamadesasend (50 m), liikuv märklaud ja olümpiakiirlaskmine –, milles võistlevad ainult mehed.


Sarner Aa.
Sarner Aa 'Sarneni Aa' on jõgi Šveitsis Obwaldeni kantonis, mis ühendab Sarneni järve ("Sarnersee") Alpbachi järvega. Tema veed jõuavad välja Reussi jõkke.
Sarner Aa ääres asub Alpnach.


Bocholter Aa.
Bocholter Aa [b'ohholter] 'Bocholti Aa' on jõgi Saksamaal ja Hollandis. Ta algab Lääne-Westfalenis, möödub Bocholti linnast ja suubub varsti pärast Hollandi piiri Isselisse.


Münstersche Aa.
thumb
Münstersche Aa [m'ünsterše] 'Münsteri Aa' on väike jõgi Saksamaal Westfalenis, Emsi lisajõgi.
Jõkke voolab Krummer Bach 'kõver oja'.


Åbenrå.
pisi
pisi
Åbenrå (taani vanas kirjaviisis (enne 1948. aastat) ja kohalik nimekuju Aabenraa, saksa keeles "Apenrade") on linn Taanis Lõuna-Taani piirkonnas Põhja-Schleswigi idarannikul Väike-Belti avaneva kitsa Läänemere lahe Åbenrå lahe sopis, Åbenrå valla keskus.
Linn on Saksamaa piiri lähedal (piirini on umbes 25 km, kaugus piirilinnast Padborgist on 30 km). Saksa linn Flensburg on ainult 30 km kaugusel.
Aastatel 1970–2006 oli ta Lõuna-Jüütimaa maakonna halduskeskus.
Elanike arv on 16 042 (1. jaanuar 2009).
Nimi.
Linna kohal oli kunagi küla nimega "Opnør" (1231). Selle nime algus "opn" tähendab 'lahtine, avatud', teine osa "ør" tähendab 'kruusane rand'.
Praeguses nimes on sellele lisatud "å" ('jõgi').
Aastal 1257 mainitakse asulat "Obenroe" nime all. 1335. aastast sai ta linnaõigused "Opneraa" nime all.
Linna nimi enne 1948. aasta õigekirjareformi oli Aabenraa. Reformiga asendati taani keele õigekirjas täheühend "aa" tähega "å". Linnanimesid lubati selle reformiga kirjutada nii vanas kui ka uues kirjaviisis.
Aastast 1956 hakati kõikides riigiasutustes kasutama linnanimedes å. Aastal 1984 anti hoolimata keelemeeste vastuseisust linnadele õigus valida, kuidas nad oma linna nime kirjutavad. Åbenrå valis nimekuju "Aabenraa". Vanast kirjaviisist kinni osalt sellepärast, et reform tõi linna nime tähestiku algusest lõppu. Taani keelekorraldajad peavad õigeks mõlemat nimekuju.
Eestikeelne põhinimekuju on "Åbenrå", kuid lubatud on kasutada ka nimekuju "Aabenraa".
Linna nime kohalik hääldus on ['afnrooe] ("Affenråe").
Sakslased.
Åbenrås on veel märkimisväärsel arvul sakslasi, kes on ühinenud saksa põhjašlesviglaste liitu. See rahvusvähemus on Taanis kaitstud.
Haldus ja poliitika.
Linnapea on Poul Thomsen (Venstre).
Majandus.
Linnal on vana sadama- ja laevaehitustraditsioon. Linnal on olnud suur kaubalaevastik. Praegu on seal Põhja-Schleswigi suurim ja tähtsaim sadam, mis on avar ning sügavuselt Taanis 3. kohal (8,5 m või 7,5 m).
Elanike traditsiooniline elatusallikas on olnud loomadega, eriti hobustega kauplemine. Linna ümbrus on rikas põllumajanduspiirkond.
Pärast Preisimaa võimu alla minekut käis linna majandus alla.
Linnas on mitmekülgne tööstus, märkimist väärib mehhaanikatööstus. Nõudluse vähesuse tõttu suletakse 2004. aasta teisel poolel Volvo bussitehas ning tootmisvõimsused viiakse üle Poolasse. Koondatakse 200 töökohta. Töötajad võivad leida rakendust teistes Volvo allüksustes.
Liiklus.
Kopenhaagenist on Åbenrå 260 km edelas, sõidukaugus on 325 km. Sõidukaugus Århusist on 155 km, Aalborgist 265 km, Esbjergist 85 km ja Odensest 125 km. Haderslev on 25 km kaugusel, Tønder 45 km kaugusel ning Sønderborg ja Padborg 30 km kaugusel.
Lähemad lennujaamad on Sønderborgis (35 km kaugusel) ja Billundis (95 km).
Parvlaevaühendus on muuhulgas Klaipėdaga.
Ajalugu.
Kaluriküla põletasid vendid 1148. Hiljem rajati sinna loss Aabenraahus. Schleswigi hertsog Valdemar (hiljem Taani kuningas Valdemar II) võttis seal 1193 vangi piiskop Valdemari.
1240. aastast on ta kaubalinn. Linna esimene kirik "Sct. Knuds kirke" asus arvatavasti praeguse kinnistu Skibbrogade 7 kohal. 1247 oli linnas suur tulekahju, mille põhjustasid kuningas Erik Adraraha ja tema venna hertsog Abeli vahelised lahingud. Tulekahjus hävis loss ja suurem osa linnast, sealhulgas arvatavasti ka kirik. Loss ja linn ehitati taas üles. Linna territooriumi laiendati kuninga loal vallikraavist põhja poole. Künka otsa väljapoole linna endist territooriumi ehitati uus kirik "Sct. Nicolai kirke".
30. märtsil 1848 algas seal schleswig-holsteinlaste ja taanlaste konflikt. 1864–1920 kuulus linn Preisimaale (Saksamaale). Rahvahääletusega läks Põhja-Schleswig 1920 Taanile tagasi.
Arhitektuur.
Vanalinn on vaatamisväärne. Eriti väärib tähelepanu punastest tellistest Sankt Nicolai Kirke () 13. sajandist Valdemar II ajast.
"Sct. Nicolai kirke".
1250. aasta paiku hakati ehitama uut kirikut ("Sct. Nicolai kirke"), mis pühitseti meremeeste kaitsepühakule Nikolaosele.
Kirik ehitati kahes järgus, mõlemad hilisromaani stiilis. Tegemist on ühelöövilise, ristikujulise põhiplaaniga kirikuga. Risti kummalgi harul on apsiid. See annab tunnistust inglise-normanni stiili mõjust. Ka kooril oli apsiid. See eemaldati, kui 1641 koori laiendati pisut ida poole. Keskajal lisati piki koori põhjakülge käärkamber, mida 1641 samuti ida poole laiendati.
Aastatel 1949–1956 toimus põhjalik restaureerimine. Suurem osa sisustust pärineb sellest ajast, sealhulgas 31 registriga orel, mis on ehitatud Aabenraa orelitöökojas Marcussen & Søn.
Kantsel pärineb 1565. aastast. Sellel on saksakeelsed kirjad jumalasõna kohta.
Barokne altar pärineb 1642. aastast. Selle annetas maksukoguja Joachim Danckwerth abikaasaga. Koori lõunaseinal on nende portreed.
Koori põhjaseinas on kaks looži koguduse varakatele isikutele. Kõrval on praost Peter Paulseni portree. Paulsen oli 1811–1837 "Sct. Nicolai kirke" pastor; tema asutas ka linna hoiukassa.
Kooris on luugi all hauakamber raidkirjadega 1684. aastast.
Ristimiskivi on kiriku keskel. Selle alus on romaani stiilis, ülemine osa pärineb 1956. aastast. 1826. aastast pärinev vana ristimisvaagen asub Aabenraa muuseumis.
Koori põhjaosas on laevamudel, mis kannab kuningas Fredrik V monogrammi. Seinal on mälestustahvel 1870.–1871. aasta Prantsuse-Preisi sõjas langenutele.
Koori lõunaosas on Esimeses maailmasõjas langenud 295 aabenraalase nimed. Kiriku ees on ausammas Esimeses maailmasõjas langenutele (autor Johannes Bjerg; 1923).
Haritornis on kolm kirikukella. Vanim neist pärineb 1613. aastast. 1917. aastal sulatati kaks kella sõjalisteks vajadusteks üles ning 1921 asendati need uutega. Uued kellad olid annetus taanlastelt, kes elasid Põhja-Schleswigist põhja pool.
Kultuur.
Juulis toimub Tiltingi festival, millel korraldatakse paraade ja ilutulestikke ning mängivad puhkpilliorkestrid.
Välislingid.
Abenra


Šahada.
Šahada on islami usutunnistus, üks islami viiest sambast. Kes šahada veendumusega lausub, see on muslim. Kui keegi selle kolm korda tunnistajate juuresolekul lausub, siis loetakse islami teoloogias, et ta on end muslimiks tunnistanud.
Usutunnistus kõlab nii: "Kuulutan, et ei ole jumalat peale Jumala, ja kuulutan, et Muhammad on Jumala saadik." Lühem vorm on: "Ei ole jumalat peale Jumala ja Muhammad on Jumala saadik."
لا إله إلا الله محمد رسول الله]
['ašhadu laa ill'aaha 'illa all'aah ua 'ašhadu 'anna muh'ammadu-rras'uul-all'aah] ja [laa ill'aaha 'illa all'aah ua-muh'ammad ras'uulu-llaah]. Häälduse variandid on [ras'uulu-llaah] ja [ras'uul-all'aah].
Usutunnistust korratakse igas islami palves. See kõlab muuhulgas mitu korda päevas valjuhääldite kaudu mošeesse palvetama kutsumisel.
Jumalat nimetatakse islami kontekstis ka Allahiks. Šahada ütleb, et Jumal ehk Allah on ainuke jumal, sätestades monoteismi. Jumal tunnistatakse ülimaks väärtuseks. Kui inimese elus on mingi muu ülim väärtus, siis see on tema "jumal".
Peale selle tunnistatakse Muhammad Jumala saadikuks (prohvetiks; araabia keeles "rasūl").
Prohvetiteks peetakse islamis siiski ka Vana Testamendi prohveteid (lisaks judaismis tunnistatud prohvetitele ka näiteks Aadamat) ning Jeesust (araabia keeles "Isa"). Osa muslimeid (näiteks mõned sufid) peab vajalikuks mainida usutunnistuses kõiki prohveteid, keda mainib Koraan.


Väike-Pakri.
Väike-Pakri saar asub Eesti loodes Soome lahes Pakri poolsaarest läänes. Mandrist eraldab teda Kurkse väin. Pindala umbes 12,9 km2. On naabersaarest Suur-Pakrist veidi suurem. Mõlemad saared kuuluvad Paldiski linna koosseisu.
2004. aastal kolis saarele püsielanik Mati-Erki Nyman.
Väike-Pakri Suurkülas on uuesti üles ehitatud mitmeid hooneid. Saarel on loomad ning elektrit toodetakse väikese tuulegeneraatoriga.
Saare põhjaosas on pankrannik.


Lia Laats.
Lia Laats (17. veebruar 1926 – 24. aprill 2004) oli eesti näitleja.
1946 lõpetas ta Tallinna Draamateatri õppestuudio.
Ta mängis Pärnus Endla teatris, kus ta paistis silma Katariina rolliga William Shakespeare'i "Tõrksa taltsutuses" (1949).
1952–1960 tegutses ta ka estraadinäitlejana. Tema lavapartneriks oli Helmut Vaag.
1960–1976 oli ta Vanemuise näitleja. Üks väljapaistvamaid osatäitmisi seal oli Iokaste roll Sophoklese "Kuningas Oidipuses" (1963).
Hiljem töötas ta Estonia teatris ja tegutses estraadinäitlejana.
Ta mängis filmides "Juhuslik kohtumine", "Elu tsitadellis", "Siin me oleme!", "Mehed ei nuta" ja "Noor pensionär".
Isiklikku.
Lia Laatsil olid abikaasa Kalju Vahaga pojad Jaak ja Madis ning teise abikaasa (1964. aastast) Harry Karroga tütar Kadi. Madis hukkus 2003. aastal.
1. aprillil 2004 viidi Lia Laats halvatuse põhjustanud ajuinfarktiga haiglasse.


Seaborgium.
Seaborgium on keemiline element järjenumbriga 106.
Tuntud isotoopidest stabiilseim on isotoop massiarvuga 269, mille poolestusaeg on 22 sekundit.
Element on nime saanud füüsiku Glenn Theodore Seaborgi järgi.


Eesti lipu päev.
Eesti lipu päev on Eesti Vabariigi riiklik tähtpäev, 4. juuni. See päev märgib Eesti lipu emalipu õnnistamist Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna 4. juunil 1884.
Eesti lipu päeva seadis Riigikogu sisse 14. aprillil 2004. 63 poolthäälega võeti vastu Isamaaliidu fraktsiooni ja Riigikogu liikme Tiit Matsulevitši poolt 19. jaanuaril 2004 algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seadus.
Esimest korda tähistati Eesti lipu päeva 2004. aastal, sinimustvalge lipu pühitsemise 120. aastapäeval


Bohrium.
Bohrium on keemiline element järjenumbriga 107.
Tema stabiilseima isotoobi massiarv on 272 ja poolestusaeg 9,8 sekundit.
Nimi on pandud taani tuumafüüsiku Niels Bohri järgi.


Herbert Simon.
Herbert Alexander Simon (15. juuni 1916 – 9. veebruar 2001) oli Milwaukeest pärit USA ühiskonnateadlane, kes tegeles kognitiivse psühholoogia, informaatika, majandusteaduse ja filosoofiaga.
Informaatika.
Ta oli üks tehisintellekti kui teaduse rajajaid. Koos oma kolleegi Alan Newelliga kirjutas mõned esimesed töötavad tehisintellekti alased programmid nagu näiteks "The Logic Theorist" ja "General Problem Solver".


Hassium.
Hassium on keemiline element järjenumbriga 108.
Tuntud isotoopidest on stabiilseim isotoop massiarvuga 277, mille poolestusaeg on 12 minutit.
Hassium kuulub perioodilisussüsteemis aktinoididele järgnevate uranoidide hulka.
Hassiumi nimi on pandud Saksamaa liidumaa Hesseni järgi, kus asub Darmstadti linn, kus hassiumi esmakordselt aastal 1984 sünteesiti.


Meitneerium.
Meitneerium (ka: meitnerium) on keemiline element järjenumbriga 109.
Tuntud isotoopidest stabiilseim on isotoop massiarvuga 276, mille poolestusaeg on 0,72 sekundit.
Esmakordselt saadi meitneeriumi 1982. aastal Darmstadtis. Nimi on pandud austria-rootsi füüsiku ja matemaatiku Lise Meitneri järgi.


ThrustSSC.
ThrustSSC (SSC – "SuperSonic Car") on Suurbritannias kujundatud ja ehitatud kahe reaktiivmootoriga auto. Selle autorid on Richard Noble ja Ron Ayers. ThrustSSC käes on autode kiirusrekord.
15. oktoobril 1997 sai autost ThrustSSC esimene maismaal liikuv sõiduk, mis ületas helikiiruse. Maksimumkiiruseks saavutas auto pärast pikki katsetusi Black Rock Desertis Nevada osariigis USA-s 1227 km/h. Sõidukit juhtis Andy Green.
1983. aastal purustas Richard Noble oma eelmise reaktiivautoga (Thrust2) rekordi, kui ta saavutas 1018 km/h.
ThrustSSC ja Thrust2 on eksponeeritud Coventry transpordimuuseumis Inglismaal.


Ajalooline aeg.
Ajalooline aeg on periood, millest on säilinud kirjalikke mälestisi.
Ajalooline aeg algas pärast esiaja lõppu kirja kasutuselevõtuga. Eri maades ja piirkondades algas ajalooline aeg erineval ajal, kõige varem võeti kiri teadaolevatel andmetel kasutusele Mesopotaamias Sumeris (4. aastatuhandel eKr).
Mõnedes maades (näiteks Kreekas, Itaalias, Egiptuses, Iraagis, Iraanis, Indias, Hiinas) hõlmab ajalooline aeg Vahemeremaade perspektiivist hinnatuna osa vanaajast, keskaja, uusaja ning uusima aja. Teistes piirkondades võis ajalooline aeg alata ka keskajal, uusajal või koguni uusimal ajal. Eestis algas ajalooline aeg 13. sajandi alguses.


Juuru kirik.
Kirikuaia lõunavärav päikesekellaga (18. saj)
Juuru Mihkli kirik on Juuru kihelkonna kirik Rapla maakonnas Juurus. Seal tegutseb EELK Juuru Mihkli kogudus.
Ajalugu.
Praeguse Juuru Mihkli kiriku asukohal oli kunagi muistsete eestlaste matusepaik. Muistendi järgi asunud kirikumäel püha hiis, millel kasvanud puude kokkukeerdunud juurte järgi saanudki Juuru oma nime.
13. sajand.
1200. aasta paiku kuulusid Juuru alad Harju maakonna Loone muinaskihelkonda. Taanlaste vallutuse järel moodustati Lõuna-Harjumaal suur Hageri kihelkond, millest 1240. aasta paiku eraldus Juuru kihelkond. Sellest ajast pärineb ka esimene kirik, mis oli tõenäoliselt ehitatud puust. Kiriku patrooniks oli Taani kuningas.
Juuru kogudus peab oma kiriku sünniajaks ja koguduse asutamise ajaks aastat 1238, mida tähistatakse igal aastal septembrikuus, Mihklipäeval.
1287. aastal mainitakse Tallinna naistsistertslaste Mihkli kloostrile kuulunud maavaldusi Juuru kihelkonnas.
13. sajandi viimasel veerandil rajati esimene kivikirik. See oli tornita, ühelööviline ja võlvideta kivihoone. Sellist kirikutüüpi seostatakse tsistertslaste orduga.
Juuru esimene kivikirik pühitseti Pühale Jürile. Hiljem, ilmselt peale reformatsiooni 16. sajandil, pühitseti kirik peaingel Miikaelile. Mihkel on peaingel Miikaeli rahvapärane nimekuju.
15. sajand.
Arvatavasti valmis paar sajandit hiljem kivikiriku kooriruumi hilisgootikas võlvlagi, mida ehib eriti madalalt algav ja väga kõrgele ulatuv ristvõlv. Pikihoone aga jäi võlvimata.
14. märtsil 1498. aastal (vkj.) pühitses Tallinna piiskop Nicolaus Rottendorf ümberehitatud kiriku ning Maarja, apostel Andrease ja peaingel Miikaeli altari.
Samast ajast pärineb ka kiriku idaseinas asuv sakramendinišš.
19. sajand.
1847. aastal ehitati keskaegsele kirikuhoonele uusgooti stiilis 42,4 meetri kõrgune läänetorn. Torn sai pikselöögi 1964. aasta kevadel. Tulekahjus hävis torni kiiver, mis taastati ensistes vormides juba järgmisel aastal.
Viimane põhjalik ümberehitus teostati aastatel 1893-1895 Eestimaa kubermanguvalitsuse arhitekt Ervin Bernhardti projekti järgi. Keskaegne pikihoone lõunaeeskojaga ja käärkamber lammutati. Vanast kirikust säilisid altariruum ja torni alusmüür. Läänetorni ja vana altariruumi vahele ehitati ristikujulise põhiplaaniga pseudogooti stiilis uus põhikorpus. Valmis ka uus käärkamber, koori põhjaaken ja ristnurksed tugipiilarid. Stiililt pääses valitsema neogootika.
Tornialune peaportaal sai Ingliste mõisahärra annetusena uued rikkalikult kaunistatud uksed. 1936. aasta remonttööde käigus lisati ukse kohale Kristus ristil. Värvilist valgust hakkasid jagama altariruumi mõisnike poolt annetatud kaks apostleid Peetrust ja Johannest kujutavat vitraažakent, teine teisel pool altariseina. Uus hoone pühitseti 27. augustil 1895 (vkj.).
20. sajand.
1936. aastal oli kirikuhoones suurem remont. Remonditud kiriku õnnistas sisse piiskop Hugo Bernhard Rahamägi.
Kantsel.
Kiriku interjööris väärib tähelepanu Christian Ackermanni töökojas valminud puuskulptuuridega ja reljeefidega barokkkantsel koos kõlakatusega (1695). Kantsel toetub käsulaudu hoidvale Moosesele, kõlakatusel on kujutatud ülestõusnud Kristust inglitega ja rinnatisel figureerivad neli evangelisti Matteus, Luukas, Markus ja Johannes.
1895. aastal kantsel rekonstrueeriti Sally von Kügelgeni juhendamisel. Viimane kavandas kantsli juurde ka trepirinnatise, mis seni sel puudus. Trepirinnatisel on reljeefid: "Kristuse sünd" ja "Ülestõusmine", mis on koopiad Tallinna Püha Vaimu kiriku kantslitrepilt, kolmas kujutab uut Juuru kirikut ja inglit, kes hoiab kätel vana, keskaegset kirikut.
Rahvajutu järgi olevat kantsel varem kuulunud Padise kloostrikirikule ja pärast Põhjasõda Juuru üle toodud.
Altar.
Altarit kroonivad skulptuurid (Kristus, Peetrus ja Paulus), mis on Quirinus Rabe töö (1736). Altariseina valmistas tisler Johann Siimsen. Altarimaali "Kolgata" autor on Carl Sigismund Walther (1852).
Vitraažaknad.
Kiriku omanäoliseimad detailid on vitraažaknad, mis asuvad koori idaseinas ning pärinevad 1895. aastast. Need kujutavad Peetrust (annetajaks Maidla mõisnik parun Berend von Maydell abikaasaga) ja Johannest (annetajaks Pirgu mõisapreili Cäcilie von Wetter-Rosenthal).
Sakramendinišš.
Sakramendinišš asub kiriku idaseinas, altarist vasakul ja ulatub läbi seina. See pärineb arvatavasti 15. sajandi teisest poolest.
Krutsifiks.
See asub lõunapoolse ristlöövi võlvil, mille algne asukoht oli ilmselt võidukaarepalgil. Stiilianalüüsi alusel omistati see Johann Valentin Rabele (u 1730).
Orel.
1849 valmis Carl August Tantoni käe all esimene orel. 1897 ehitas Tallinna orelimeister Jakob Saarmann uue, 2 manuaali ja 17 registriga oreli, kasutades osaliselt vana pilli detaile. Uus orel õnnisti sisse 27. juulil 1897. aastal, esinesid kohalik koor ja orelikunstnik Reinike.
Aastatel 2006–2007 orel restaureeriti ja 2007. aasta juulis õnnistati sisse.
Skulptuurpea.
Unikaalne kiriku lääneseinal olev lokkis habeme ja krooni või mütsiga skulptuurpea. Tõenäoliselt paiknes see ilmselt lääneportaali kohal. See pärineb arvatavasti 15. sajandi teisest poolest.
Kirikukellad tornis.
Suur ja väike pronksist kell pärinevad vastavalt 17. ja 16. sajandist, annetajateks kohalikud mõisnikud.
Kirikuaed.
Kirikuaia lõunaväravas asub päikesekell, millega moodustab kirik koos pastoraadiga (18. sajand) ühtse ansambli.
Säilinud on viis kivist rõngasristi. Kaks neist pärinevad 17. sajandist ja kannavad eestikeelseid raidkirju, kuulunud ilmselt eesti vabatalupoegadele. Ühel on tekst "Sihn maggab Paia Jost üx auwus vannamees kes ellas Waggaste hincka ussko sees Anno 1687".
Kirikuaias asuvad endise aadelkonna ja kirikuõpetajate matusepaigad. Teiste hulgas on siin Mahtra sõja aegse mõisaomaniku Constantin von Helffreichi haud, mida tähistab suur malmist rist ja esimese Vene lipu all ümber maailma sõitja admiral Adam Johann von Krusensterni suguvõsa matusepaik.
Kirikuraamatud.
Vanimad dokumendid aastast 1627 on hoiul Ajalooarhiivis (EAA. f. 1211). Vanim säilinud meetrikaraamat pärineb 1729. aastast ja personaalraamat 1693. aastast


Lõuna-Jüütimaa maakond.
Lõuna-Jüütimaa oli aastatel 1970–2006 maakond Taanis Jüütimaal. Lõunast piirnes ta Saksa liidumaa Schleswig-Holsteiniga, põhjast Ribe ja Vejle maakonnaga.
Maakond moodustati 1970 Haderslevi, Tønderi, Åbenrå ja Sønderborgi maakonna ühendamisel.
Aastal 2007 läks maakonna ala Lõuna-Taani piirkonna koosseisu.
Rahvastiku tihedus on 64,2 in/km².
Maavanem ("amtsborgmester") oli viimati Carl Holst.
Rahvastik.
Suuremad linnad on Sønderborg, Padborg, Tønder, Åbenrå ja Haderslev.
Ajalugu.
Lõuna-Jüütimaa moodustab ajaloolise Schleswigi põhjaosa, mistõttu seda nimetatakse ka (eriti kohaliku saksa vähemuse poolt) Põhja-Schleswigiks ("Nordschleswig"). Taanlased väldivad seda nimetust, küll aga nimetavad taani vähemusega Saksamaa piirkonda Lõuna-Schleswigiks ("Sydslesvig").
Pärast Teist Schleswigi sõda liideti piirkond 1864. aastal Preisimaaga, ning sellest sai Schleswig-Holsteini provintsi osa. Taanlased kipuvad kogu Schleswig-Holsteini nimetama Lõuna-Jüütimaaks.
Pärast Esimest maailmasõda läks see piirkond 1920 rahvahääletusega tagasi Taanile, mis oli sõjas olnud neutraalne, kuid oli säilitanud territoriaalsed pretensioonid 1864. aastast.
Muud.
Møgltønderis on kuningliku perekonna loss.
Padborgis (saksa keeles "Pattburg") on raudtee piirijaam.


Põhja-Schleswig.
Põhja-Schleswig (saksa keeles Nordschleswig, taani keeles varem "Nordslesvig", praegu "Sønderjylland" 'Lõuna-Jüütimaa') on ajaloolise Schleswigi hertsogkonna ja hilisema Preisimaa Schleswig-Holsteini provintsi põhjaosa, mis 1920. aastal läks rahvahääletuse tulemusel Taanile (piirkond ulatub 30 km kaugusele Saksamaa piirist).
Schleswigi hertsogi tiitli sai Saksa riigilt Lõuna-Jüütimaa krahv (jarl) Knud Lavard 12. sajandil.
Saksa vähemus Taanis nimetab seda piirkonda praegugi Põhja-Schleswigiks ja kasutab saksakeelseid kohanimesid. Nii ajalooliselt kui ka tänapäeval on piirkonna keskus Åbenrå (saksa keeles "Apenrade"). Teised tähtsamad linnad on Tønder (saksa keeles "Tondern" ja Sønderborg (saksa keeles "Sonderburg". Alsi saar (saksa keeles "Alsen") oli kunagi Saksamaa suurim saar Läänemeres.
Põhja-Schleswig on Väike-Belti ääres, mistõttu "Deutschlandliedi 1. salmis öeldakse "von der Etsch bis an den Belt" ('Etschist Beltini').
Taanlased on Põhja-Schleswigis alati enamuses olnud ning väljendit "Põhja-Schleswig" nad ei kasuta, vaid ütlevad alati "Lõuna-Jüütimaa".
Åbenrås ilmub saksa vähemuse päevaleht "Der Nordschleswiger".
Rahvahääletus.
Juba Praha rahu, mis sõlmiti 1866 pärast Preisimaa võitu Austria üle, nägi ette rahvahääletuse Preisi-Taani piiril. Kui aga Preisimaa 1867 Schleswigi ja Holsteini annekteeris ning provintsina annekteeris, siis seda Praha rahu punkti eirati. See teravdas taani ja saksa elanike vahelist konflikti.
Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas määrati lähtudes USA presidendi Woodrow Wilsoni rahvaste enesemääramisõiguse printsiibist Versaille' rahu artiklitega 109–114 kindlaks, et Põhja-Schleswigi elanikkond saab rahvahääletusega otsustada, kust hakkab jooksma Saksamaa ja Taani vaheline piir. Rahvahääletus toimus kahes hääletuspiirkonnas.
Esimene hääletuspiirkond hõlmas ala Schleswigi põhjapiirist Königsaust kuni Clauseni liinini Tønderist lõuna pool ja Flensburgist põhja pool, mis vastab praegusele Saksa-Taani piirile. Hääleõiguslikud olid kõik enne 1. jaanuari 1900 sündinud isikud, kes olid kas rahvahääletuspiirkonnast pärit või hiljemalt 1900. aastast seal elanud või enne 1900. aastat seal elanud, kuid Saksa võimude poolt välja saadetud. Kumbki rahvusgrupp mobiliseeris väljaspool piirkonda elavaid inimesi. Teine hääletuspiirkond hõlmas teatud ala lõuna pool Clauseni liinist (see hõlmas ka Niebülli ja Flensburgi linna). Algselt ettenähtud kolmas hääletuspiirkond veelgi lõuna pool jäeti Taani ettepanekul ära.
Hääletuskord tekitas vaidlusi. Taani arvas esimeses hääletuspiirkonnas kõik hääled kokku. See kahjustas eelkõige neid külasid ja linnu, kus sakslased olid ülekaalus, näiteks Tønder, Åbenrå, Haderslev ja Sønderborg. Teises hääletuspiirkonnas hääletati linnade ja valdade kaupa.
Esimeses hääletuspiirkonnas anti 10. veebruaril 1920 74,9% hääli Taani kasuks. 14. märtsil 1920 anti 80,2% hääli teises hääletuspiirkonnas Saksamaa kasuks. Nii läks esimene hääletuspiirkond üle Taanile.
Rahvusvähemuste kohtlemine Taanis ja Põhja-Saksamaal.
26. septembrilil 1949 tagati Kieli deklaratsiooniga taani vähemusele Lõuna-Schleswigis õigus rahvuslikule identiteedile. Loodeti, et Taani valitsus tagab saksa vähemusele Põhja-Schleswigis analoogilised õigused. Kuid seda ei juhtunud: põhjašlesviglaste Lõuna-Jüütimaa saksa vähemuse vara jäi konfiskeerituks ning saksakeelsete koolide lõputunnistusi ei aktsepteeritud. Ka Schleswig-Holsteini poolel kasvas Kristlik-Demokraatlikku Liitu esindava peaministri Friedrich-Wilhelm Lübke ajal (juuni 1951 – oktoober 1954) surve taani vähemusele. Enne Saksamaa LV NATO-sse astumist tuli suhted Taaniga korrastada. Liidukantsler Konrad Adenauer alustas Taaniga läbirääkimisi. 23. märtsil 1955 kuulutati välja Bonni-Kopenhaageni deklaratsioonid. Kaotati kooliõiguse kitsendused Põhja-Schleswigis ja valimisõiguse kitsendused Lõuna-Schleswigis.


Sønderborg.
Sønderborg (saksa keeles "Sonderburg") on linn Taanis Lõuna-Taani piirkonnas Flensburgi lahe ääres Saksamaa piiri lähedal, Sønderborgi valla keskus.
Vanalinn ja suur osa muust linnast asub Alsi saarel (saksa keeles "Alsen"), lääneosa asub Jüütimaal. Nende vahel on 250 meetri laiune Alsi väin ("Als Sund", saksa keeles "Alsensund"), mis lõuna pool suubub Sønderborgi lahte ("Sønderborg Bugt", saksa keeles "Sonderburgbucht", mis on osa Flensburgi lahest (saksa keeles "Flensburger Förde"). Sønderborgist põhja pool ulatub sügavale Alsi saare sisse "Augustenborg Fjord".
Ajalugu.
29. juunil 1864 vallutas linna Taanilt Preisimaa ning linn jäi Preisimaale (1871. aastast Saksamaale. Halduslikult kuulus ta sel ajal Schleswig-Holsteini provintsi. 1890. aastal oli Sonderburgis 5120 elanikku, neist 145 katoliiklast ja 7 juuti.
1920. aastal läks Sønderborg Põhja-Schleswigi koosseisus rahvahääletusega Taanile tagasi. Praegugi on linnas märkimisväärsel hulgal sakslasi, kes on ühinenud saksa põhjaschleswiglaste liitu.
Raudteeühenduse sai Sonderburg 15. juulil 1901.
Holstein-Sonderburgi suguvõsa kohta vaata Oldenburg (suguvõsa)
Vaatamisväärsused.
Vanalinnas on loss (asutatud 1170) ja sadamapromenaad. Selle läheduses on taanlaste "Dybbøl Banke" memoriaal ja muuseum. Dybbøl (saksa keeles "Düppel") on ka Sønderborgi linnaosa Jüütimaal.
Liiklus.
Sadamalinnas Sønderborgis ühendavad Alsi saart Jüütimaaga kaks maanteesilda üle Alsi väina. Põhjapoolne sild on viadukt, mida mööda kulgeb maantee nr 8, mis ühendab Tønderit Nyborgiga (Alsi ja Fyni saare vahel on praamiühendus. Lõunapoolne, vanem sild on lahtikäiv sild "Kong Christian X. Bro", mis on nimetatud taani kuninga Christian X järgi. See on ka ainus sild üle Alsi väina, millele lubatakse jalakäijaid ja jalgrattureid.
Jüütimaa poole peal on Taani Riigiraudtee väike lõppjaam, mille kaudu linnal on ühendus Tinglev'ga. Alates 1997. aastast on see raudteelõik elektrifitseeritud. Intercity-rongid Kopenhaagenisse väljuvad iga kahe tunni tagant. Sõiduaeg on 3 tundi 48 minutit (2004).
Sønderborgist põhja pool on Sønderborgi lennujaam. See asub neemel, millest ida poole jääb "Augustenborg Fjord" ja lääne poole Alsi väin. Sealtkaudu on linnal lennuühendus Kopenhaageniga.
Praamiühendus on Åbenrå, Dampi, Flensburgi ja Geltingiga.
Majandus.
Linnas on masinaehitus-, tekstiilitööstus- ja toiduainetetööstuse ettevõtteid.
Välislink.
Sonderborg


Mintimer Şäymiev.
thumb
Mintimer Şärip ulı Şäymiev [mintim'err šäim'iiev] (tatari keeles ka Минтимер Шәрип улы Шәймиев; vene keeles Минтимер Шарипович Шаймиев (Mintimer Šaripovitš Šaimijev); sündinud 20. jaanuaril 1937 Anjakovos, Aktanõši rajoonis Tatari ANSVs) oli Tatarstani Vabariigi president alates 1991. aastast 2010. aastani.


Jää.
Jää on vee tahke agregaatolek.
Jääl on palju vorme. Madalatel rõhkudel on stabiilne jää I.
Jää I on heksagonaalse kristallstruktuuriga ja seetõttu kaksikmurdev. Ta moodustab kergesti nõeljaid kristalle.
Jää I on hõredam kui vesi samadel rõhkudel. Madalatel rõhkudel ja sulamistemperatuuri lähedal on jää tihedus 917 kg/m3. Seetõttu alaneb jää I sulamistemperatuur rõhu tõusmisega: kolmikpunktis (4,6 mm Hg) on sulamistemperatuur 0,0076 Celsiuse kraadi, 760 mmHg juures definitsiooni järgi 0, kõrgematel rõhkudel alla 0. Jää I on sulamistemperatuuril stabiilne rõhuni 2175 atmosfääri. Kõrgematel rõhkudel tekivad muud jää modifikatsioonid, mis on veest tihedamad ja mille sulamistemperatuur seetõttu kasvab koos rõhuga.
Jää on sulamistemperatuuri lähedal pehme ja kaldub plastselt deformeeruma. Madalamatel temperatuuridel on jää kõvem.
Normaalrõhul (1 atmosfäär) tekib puhtast veest jää, kui temperatuur langeb alla 0 °C ja jää sulab, kui temperatuur tõuseb sellest kõrgemale.
Miks on jää veest kergem.
Enamiku ainete tihedus sulamisel väheneb. Sulamisel ained enamasti paisuvad (muutuvad hõredamaks), tahkumisel aga tõmbuvad kokku. Vesi on üks väheseid erandlikke aineid, mis tahkumisel (jäätumisel) paisub. Ka see vee eriline omadus on tingitud molekulidevahelistest vesiniksidemetest.
Vee jahutamisel vee tihedus üldiselt kasvab, sest madalamal temperatuuril seosutvad vee molekulid tugevamini üksteisega (tekib rohkem vesiniksidemeid). Kõige suurem on vee tiheduse 4 °C juures. Temperatuuri edasisel alanemisel hakkab aga vee tihedus mõnevõrra vähenema ja jäätumisel muutub juba märgatavalt väiksemaks. Põhjuseks on see, et jäätumisel seostuvad mitte ainult mõned, vaid juba kõik vee molekulid üksteisega vesiniksidemete abil - iga vee molekul seostub 4 naabermolekuliga, need omakorda 4 naabermolekuliga jne. Jääs tekib vee molekulidest korrapärane struktuur, mis on suhteliselt hõre.
Merejää.
Merejää tekib madalamal temperatuuril kui 0 °C, sest peale vee on meres ka palju soolasid.


Kaugushüpe.
Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele.
Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht.
Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine.
Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe.
Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis.
Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus.
Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas.
Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa.
Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90. See tulemus ületati alles 1991: tolle aasta 30. augustil hüppas Mike Powell (USA) Tōkyōs 8.95.
Naiste maailmarekord kuulub Galina Tšistjakovale (tol ajal Nõukogude Liit), kes hüppas 1988 Leningradis (praegu Peterburi) 7.52.
Eesti sportlane Tõnu Lepik osales 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos ning tuli viiendaks tulemusega 8.09.
1924. aasta suveolümpiamängudel Pariisis osales Valter Ever, kes sai kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseks 6.58,5.
1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis osales Ruudi Toomsalu, kes jäi kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseta.
Ajalugu.
Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli).
Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928.
Treening.
Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Mõned võimalikud viisid on toodud allpool.
Hüppamine.
Kaugushüppajatel on nädalas 2–3 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 6–8 korda.
Koormuse suurendamine.
Atleedid töötavad treeningus suurema koormusega võrreldes võistlustingimustega. Näiteks 100 m sprinterid jooksevad 200 m korduseid. Seda kohtab eriti hooaja alguses, kui sportlane töötab vastupidavuse suurendamise kallal. Kaugushüppaja peaks sprintima kaks korda pikemat maad võrreldes tema hoojooksuga kaugushüppe katse ajal. See on kasulik ehitamaks kiiruse vastupidavust, eriti võistlusel, kus võistleja peab ennast kokku võtma 3–6 katseks.
Jõutreening.
Eelhooajal ja hooaja alguses on suur rõhk jõutreeningul. On tavaline, et kaugushüppajal on nädalas kuni 4 jõutreeningut, keskendudes põhiliselt kiiretele liigutustele kaasates jalgu ja alakeha. Sportlased kasutavad väheseid kordusarve ja rõhuvad kiirusele et viia maksimumini jõu kasvu, samal ajal hoolega piirates keha kaalu suurenemist.
Polümeetria.
Plahvatuslikud liigutused, trepil üles alla jooksmised ja hüpped tõketel liidetakse treeningusse, tavaliselt 2 korda nädalas. See lubab sportlasel arendada väledust ja plahvatuslikku jõudu.
Põrkamine.
Põrkamine on igat sorti katkematu ja korduv hüppamine. Põrketrenn sisaldab üldiselt põrkamist ühel jalal, kahel jalal või nende variatsiooni. Samuti võib kasutada kastiharjutusi või sügavushüppeid. Põrketreeningu põhimõte on veeta võimalikult vähe aega maapinnal (maandumiselt kohe üles põrgata); töötada tehnilise täpsuse, voolavuse ning hüppe vastupidavuse ja kiiruse kallal.
Painduvus.
Painduvus on liiga tihti unustatud tööriist kaugushüppajate juures. Efektiivne painduvus on kindel abinõu vigastuste vastu, mis kaugushüpet arvestades kindlasti vajalik on.
Naised.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee tühistas kõik Marion Jonesi 2004. aasta OM-il Ateenas saadud tulemused nii üksikaladel (100 m, 200 m ja kaugushüpe), kui ka teatejooksudes (4×100 m ja 4×400 m) dopingu kasutamise pärast. Medaleid ei ole ka uuesti jagatud.


Svaasimaa riigipeade loend.
Svaasimaa riigipeade loend loetleb Svaasimaa riigipead alates riigi iseseisvumisest.


Kettaheide.
Kettaheide on kergejõustiku ala, milles võisteldakse lapiku kettakujulise heitevahendi kauguse peale heitmises.
Ajalugu.
Kettaheide kui iseseisev spordiala kasvas välja antiikolümpiamängudel kavas olnud viievõistlusest. Tol ajal oli ketas valmistatud lihvitud kivist ja hiljem pronksist valatud. Ketas kaalus 1,35 kuni 4,8 kg. Olümpias hoiti võistluste tarvis kolme ketast. Heideti eriliselt kettaheiteväljakult. Ka heitepaigad olid erinevad, kas ring läbimõõduga 2,5 või 2,74 m või ruut küljega 2,5 m. 500. ja 480. aastat e.Kr. olevat Phayllos heitnud ketast 28,17 m. Seda tulemust on raske hinnata, sest ketta kaal pole teada. Kettaheide andis ainet paljudele antiikkunstnikele (Myroni "Kettaheitja" ("Diskobolos")).
Esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel Ateenas 1896 kasutati heitepaigana ringi läbimõõduga 2,2 m. Selline ring on praeguseni kasutusel. Kaks korda on olümpiamängudel kavas olnud ka kettaheide antiikstiilis, mille puhul heideti paigalt 15 cm kõrguselt aluselt mõõtudega 70x80 cm. Selles stiilis võitis 1906 vaheolümpia Verner Järvinen, Soome kuulsama odaviskaja Matti Järvineni vend.
Kettaheite omapärast.
Ketas on kas puust või mõnest muust siledast materjalist, mille ümber on metallist ümar metallring. Ketta mõlema poole keskel on metallist osa. Ketta kaal on meestel mitte üle 2 kg ja naistel 1 kg. Ketta välismõõt peab olema 21,9–22,1 cm ja naistel 18,0–18,2 cm. Kettaheite ring on turvalisust silmas pidades ümbritsetud võrguga, mis peab ebaõnnestunud katse puhul 2 kg ketta peatama, mis võib lennata kuni 25 meetrit sekundis. Kettaheite ringi sisemõõt peab olema 2,50 m.


Myron.
Myron (elas 5. sajandil eKr) oli kreeka kujur ja pronksivalaja. Myron oli pärit Eleutheraist (Atikas).
Myron kujutas meisterlikult keha pingestatud liigutusi. 5. sajandi keskpaiku eKr lõi ta kujusid Ateenale, Olümpiale ja Delfile. Myroni kindlalt teadaolevad teosed on "Diskobolos" ("Δισκοβόλος"; "Kettaheitja") ning "Athena ja Marsyas", mis on õnnestunud skulptuuride jäänuste ja müntidel säilinud kujutiste järgi rekonstrueerida.
Palju on ülistatud Myroni loomingu looduslähedust, eriliselt on "Anthologia Palatina" 30 epigrammis kiidetud tema loodud lehmakuju.


Olümpia kunstikonkursid.
Olümpia kunstikonkursid. Antiikolümpiamängude traditsiooonidest lähtuvalt tegi parun Pierre de Coubertin 1906. aastal ettepaneku võtta olümpiamängude kavva ka sporditeemalised kunstikonkursid (arhitektuuri, kirjanduse, kujutava kunsti ja muusika alal) ning autasustada parimate tööde autoreid kuld- hõbe- ja pronksmedaliga.
Esimene konkurss korraldati 1912. aastal, viimane toimus 1948. Hilisematel mängudel on organiseerimiskomiteed ROKi otsuse kohaselt olümpiamängude ajal korraldanud sporditeemalisi kunsti-, postmargi- ja fotonäitusi.


Jürgen Schult.
Jürgen Schult (sündinud 11. mail 1960 Neuhausis) on Saksa DV ja Saksamaad esindanud endine kettaheitja,olümpiavõitja (1988) ja maailmameister (1987).
Schult võitis kettaheites olümpiakulla 1988. aasta olümpiamängudel Seoulis. Maailmameistriks tuli ta 1987. aasta MM-il Roomas ja Euroopa meistritiitli 1990. aasta EM-il Splitis.
1986. aastal parandas Schult 74.08 meetrise heitega endist rekordit 2 meetri ja 22 sentimeetriga. See rekord kehtib kettaheite maailmarekordina tänaseni.
Ta oli tippsportlasena 193 cm pikk ning kaalus 110 kg.


Gerd Kanter.
pisi
Gerd Kanter (sündinud 6. mail 1979 Tallinnas) on eesti kettaheitja.
Pärast 1. klassi lõpetamist läks ta koos vanematega Tallinnast elama Vigalasse ning asus õppima Vana-Vigala põhikooli. Keskkooli läbis Gerd Pärnu-Jaagupis. Keskkooli lõpetamise järel siirdus Kanter õppima Tallinna Tehnikaülikooli Kõrgemasse Majanduskooli ärijuhtimise erialale ning sai diplomi 2001. aasta juunis. Hetkel on tal pooleli magistriõpingud Estonian Business Schoolis.
Kanteri elupaikadeks on Tallinn ja Vigala vallas asuv Tiduvere küla. Võistlustel esindab ta Tallinna Kalevit (alates 9. jaanuarist 2007; varem oli ta Pärnu SK Altius esindaja).
Tema esimene treener oli Ando Palginõmm, samuti on teda treeninud Helgi Parts, Aleksander Tammert seenior ning kuni 30. augustini 2006 Uno Ojand. Aastatel 2006 kuni 2012 treenis teda islandlane Vésteinn Hafsteinsson.
2006. aastal võitis ta esimese inimesena Bigbank Kuldliiga jackpot'i.
22. märtsil 2009 püstitas ta Rootsis Växjös tulemusega 69.51 sisemaailmarekordi.
24. oktoobril 2012 teatas ta, et lõpetab koostöö treener Vésteinn Hafsteinssoni ja tiimijuht Raul Rebasega.
Isiklikku.
Ta abiellus Liina Pärteliga 7. oktoobril 2008 Uus-Meremaal.


Mswati III.
pisi
Mswati III (sünninimi Makhosetive Dlamini; sündinud 19. aprillil 1968Mõne allika järgi on sünniaasta 1970.) on Svaasimaa kuningas, Dlamini valitsejasuguvõsa pea. Ta asus Sobhuza II pojana troonile täisealiseks saamisel 25. aprillil 1986. Ta on Sobhuza 67 pojast vanuselt eelviimane. Svaasimaal on kombeks anda võim mitte vanimale pojale, vaid noorimale, et oleks lootust pikale valitsusajale.
Ta on Aafrika viimane absoluutne monarh. Ta valitseb dekreetidega ning on vastu riigi demokratiseerimisele.
Tal on 2008. aasta seisuga 14 naist. Naised on olnud pulmade ajal harilikult 17–18-aastased. Nelja naisega on tal 2 poega ja 7 tütart, ülejäänud naistel lapsi pole. Mswati sai kurikuulsaks sellega, et 9. oktoobril 2002 laskis röövida 18-aastase koolitüdruku Zena Mahlangu oma kümnendaks naiseks. Tüdruku ema kaebas Mswati kohtusse, aga süüdistust ei esitatud ja Zenal pole lubatud oma emaga kohtuda.
Igal aastal toimub "umhlanga" pidu, millel kümned tuhanded paljaste rindadega naised tantsivad tema ees, lootes saada üheks tema naistest. 2005. aastal tantsis talle umbes 50 000 neidu.


Fredrik Pacius.
Fredrik Pacius [fr'eedrik p'aatsius] (ka Friedrich Pacius) (19. märts 1809 Hamburg – 8. jaanuar 1891 Helsingi) oli saksa päritolu helilooja ja dirigent, kes elas suure osa oma elust Soomes. Teda on kutsutud soome muusika isaks.
Ta on kirjutanud kolm ooperit, sümfoonia ja viiulikontserdi.
Fredrik Pacius on Soome (Maamme) ja Eesti ("Mu isamaa, mu õnn ja rõõm") hümni viisi autor.
Kirjandus.
Pacius, Fredrik
Pacius, Fredrik
Pacius, Fredrik
Pacius, Fredrik
Pacius, Fredrik
Pacius, Fredrik


Sobhuza II.
Sobhuza II (22. juuli 1899 – 21. august 1982) oli Svaasimaa ülempealik alates 1899. aastast ja kuningas alates 1968. aastast. Tema isa oli Ngwane V.
Ngwane V suri 10. detsembril 1899, kui Sobhuza oli mõne kuu vanune, ja kuni 21. detsembrini 1921 valitses regendina tema vanaema Labotsibeni Gwamile Mdluli.
Ajal, kui Sobhuza oli ülempealik, sai Svaasimaa 6. septembril 1968 Suurbritannialt iseseisvuse. 12. aprillil 1973 tühistas Sobhuza põhiseaduse ning saatis parlamendi laiali, pannes aluse absoluutsele monarhiale.


Abja-Vanamõisa.
Abja-Vanamõisa ehk Tümpsi on küla Viljandi maakonnas Abja vallas.
Küla mainiti esmakordselt 1583, kui Liivi sõda lõppes.
Abja-Vanamõisalt on pärit Johan Ludri.
Abja-Vanamõisa külas asuvad Abja Linavabriku 1990. aastate alguses seiskunud tööstushooned. Abja Linavabriku, mis oli esimene soojaveeleotamisega linavabrik Tsaari-Venemaal, rajas insener Mats Kissa.
Abja vanamõisas oli Vanamõisa rüütlimõis ("Friedrichsheim").


Johan Ludri.
Johan Ludri (vene Иван Мартынович Лудри; Ivan Martõnovitš Ludri; 29. jaanuar 1895 Ärma talu, Abja-Vanamõisa – 1937 või 1938 (ametlik surmakuupäev 26. november 1937) oli eesti päritolu Nõukogude admiral (I järgu flagman).
Kodusõja ajal oli ta Kroonlinna komissar.
Ärma talu õue teepoolsete viimaste puude all seisab kandiline mälestuskivi.
Ta oli Abja Keskkooli pioneerimaleva nimikangelane.
Johan Ludri 90. sünniaastapäeval 29. jaanuaril 1985 ilmus ajalehes Rahva Hääl temale pühendatud artikkel "Jungast admiraliks".


Kõpu tuletorn.
Kõpu tuletorn on tuletorn Hiiumaal Kõpu poolsaarel. 16. sajandil ehitatud tuletorn on vanim Eestis.
Asukoht ja vanus.
Kõpu tuletorn asub Lääne-Eestis Hiiumaal Kõpu poolsaare keskosas.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on.
Kõpu tuletorn on Läänemere ja Baltimaade vanim ning väidetavalt maailmas vanuselt teine või kolmas tuletorn, mille tipus on tuli pidevalt põlenud.
Kõrgus ja välimus.
Kõpu tuletorn ehitati 67 meetri kõrgusele üle merepinna Hiiumaa kõrgeimasse punkti. Tuletorni kõrgus maapinnast on 36 meetrit ja tuli on merepinnast 102,6 meetri kõrgusel, millest kõrgemal majakatulesid Läänemere ääres ei ole. Tule sektor on valge 0°...360° ja nähtavus on 26 meremiili.
Valgel neljatahulisel tugipiilaritega tuletornil on rõdu ja punane laternaruum.
Ajalugu.
Hiiumaast läks mööda Põhja-Euroopa tähtsaim Ida-Lääne kaubatee. Kõpu tuletorn ehitati laevade hoiatamiseks Hiiu madala eest. Et kompassi ei tuntud, sõitsid meremehed piki rannikuid.
Umbes 1500. aastal sai Tallinna raad Saare-Lääne piiskopilt loa tuletorni rajamiseks Kõpu poolsaare kõrgeimale kohale. Tegelikult nõudis Hansa Liit juba 1490. aastatel tulemärgi püstitamist.
1504. aastal hakati majakat ehitama ja see valmis 1531. aastal. Vaheaegadega jätkus ehitus kuni 1538. aastani.
Esialgu oli majaka kõrgus 20 meetrit – pool praegusest kõrgusest (kontraforsside ülaosani). 20-meetrine paak oli ilma tuleta rohkem kui sada aastat.
1649. aastal hakati põletama puid paagi platvormil. Tuletorn oli sel ajal pigem tulepaak. Selle tipus asus metallkorv, milles põletati puid ja süsi. Aastas kulus üle 1000 sülla puid, mille kohalikud talupojad pidid kohale tooma. 6 meest olid pidevalt tule hoidmisega hõivatud. Selline tulepaak oli Rootsis Falsterbos juba 1229. aastal.
1810 allutati torn kroonule. Siis raiuti torni sisse trepp, ehitati ülemisse ossa 2 ruumi, lisaks lampide ruum. On põletatud õli, hiljem petrooleumi ja atsetüleeni.
1822. aastal leiutas Augustin Fresnel paljudest klaasprismadest koosneva läätse. See tõi kaasa tuletorniseadmestiku tormilise arengu.
1900. aastal osteti Pariisist ülemaailmselt majakaseadmete näituselt Venemaa meresõjalaevastiku (kellele Kõpu tuletorn tollal kuulus) eestvedamisel majakale uus laternaruum koos pöörleva optilise süsteemiga. See primitiivse ehitusega, kuid töökindel süsteem hakkas tööle 1901. aastal. Raskele malmkonstruktsioonile toetuv optika pöörles elavhõbedavannis, mis oli oma suure erikaalu tõttu tugilaagriks. Sellise lahenduse eeliseks oli minimaalne hõõrdetakistus. Kulumine praktiliselt puudus ja süsteem ei vajanud kunagi määrimist.
1941. aasta sügisel leidis ainus kindlalt teadaolev rünnak majakale: seda pommitasid Saksa lennukid. Täielikult hävis majaka all asunud hoone, kuid kupli pihta lastud kuulipildujavalang vigastas vaid torniklaase ja optikat.
Tuletorni 450. aastapäeva puhul 1980. aastatel otsustati majakat remontida. Varem oli seda värvitud õlivärviga, mistõttu ehitusmaterjali sisse kogunes niiskus, mis leidis väljapääsu alles siis, kui krohv alla varises.
1989–1990 valati tornile ümber tugev raudbetoonist "särk", mis peab hoidma ära torni kokkuvarisemise.
Hiiumaal Kõpu poolsaarel asub veel teinegi tähtis tuletorn: poolsaare läänetippu rajati 1874. aastal Ristna tuletorn.


Aleksander Klumberg.
Aleksander Klumberg (aastast 1936 Kolmpere; 17. aprill 1899 Tallinn – 10. veebruar 1958 Tallinn) oli eesti kergejõustiklane ja treener.
Õppis 1908–1917 erakeskkoolis. Kergejõustiku hakkas harrastama 14-aastaselt niinimetatud düünapoiste hulgas, 15-aastaselt jätkas "Kalevis". Tuli 16-aastaselt kolmikhüppes Venemaa meistriks ja parandas 17-18-aastase noorukina korduvalt Venemaa rekordit.
Saavutused.
1920. aastal ta püstitas kümnevõistluses Tallinnas mitteametliku ja 1922. aastal ametliku maailmarekordi 7485,610 (12,3 – 6.59 – 12.92 – 1.75 – 55,0 – 17,0 – 39.64 – 3.40 – 62.20 – 5.11,3).
1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis sai odaviskes 5. ja viievõistluses 8. koha, kümnevõistluse katkestas haiguse tõttu. 1923. aastal sai ta Göteborgi mängudel kümnevõistluses kulla ja odaviskes pronksi. 1924. aasta suveolümpiamängudel Pariisis võitis ta kümnevõistluses pronksmedali.
Ta võistles 16 riigi 58 linnas, võitis 370 auhinda.
Odaviskajana oli 1922 ja 1923 maailma edetabeli juht, 1921 kolmas.
Kuulus 1924. aastal maailma hooaja edetabeli esikümnesse kolmikhüppajana ning Euroopa edetabelisse 1923 kaugushüppajana, 1922 kuulitõukajana ja kettaheitjana.
Tuli aastatel 1917–1927 11 kergejõustikualal 48 ja jääpallis 3 korda Eesti meistriks ning püstitas 23 Eesti rekordit, koos mitteametlikega varasemast ajast 38.
Tema õpilane Janusz Kusociński võitis 1932. aasta olümpiamängudel Los Angeleses kulla 10 000 m jooksus..
1944 valiti Kolmpere "Eesti Spordilehe" küsitluse alusel Eesti kõigi aegade parimaks sportlaseks.
Isiklikud rekordid.
100m 11,6 (1924)
400 m 54,4 (1924)
110 m tõkkejooks 16,4 (1924)
1500 m 4.49,0
Isiklike rekordite punktisumma on 6795 punkti.
Viievõistlus 3001 (1922), omaaegse tabeli järgi 3780,100 (6.65 – 55.01 – 25,5 – 38.91 – 5.26,0).
Elu pärast sportlaskarjääri lõppu.
1921–1924 Tallinna "Kalevi" asjajaja.
1924–1926 Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste kergejõustikuinstruktor.
1927–1932 Poola riiklik kergejõustikutreener ja Poola kergejõustikukoondise peatreener 1928. a. Amsterdami olümpiamängudel ja 1932. aasta suveolümpiamängudel Los Angeleses.
1932–1935 töötas Kehakultuuri Sihtkapitali Valitsuses.
1935–1940 Eesti Spordi Keskliidu inspektor.
1936 Eesti kergejõustikukoondise peatreener Berliini olümpiamängudel.
1942–1944 politsei õppekeskuse kehalise kasvatuse instruktor.
1944 vangistati ja viibis 1945–1956 Kaug-Idas vangilaagris.
Isiklikku.
Pikkus: 174 cm, kaal 74–75 kg.


Triatlon.
Triatlon on spordiala, mis koosneb kolmest järjestikusest alast: ujumisest, jalgrattasõidust ja jooksust. Triatloniga tegelevaid sportlasi nimetatakse triatleetideks.
Ajalugu.
Esimene triatlonivõistlus peeti 25. septembril 1974 Mission Bays San Diegos USA-s. Selle korraldasid ameeriklased Don Shanahan ja Jack Johnstone.
Rahvusvaheline Triatloniliit ITU loodi 1989. aasta mais Avignonis Prantsusmaal ja sama aasta augustis peeti sealsamas ka esimesed maailmameistrivõistlused. Triatloniliidul on 87 liikmesriiki, selle peakorter asub Vancouveris. Olümpial võistlesid triatleedid esimest korda Sydneys 2000. aastal.
Triatloniga seotud spordialad on duatlon, kus võisteldakse jooksus, jalgrattasõidus ja jälle jooksus, aquatlon, kus võisteldakse jooksus, ujumises ja jooksus, ning talitriatlon, kus joostakse, sõidetakse maastikurattal ja suusatatakse. Kõigil mainitud aladel korraldatakse ka maailmameistrivõistlusi.
Võistlusalad ja distantside pikkused.
Traditsioonilisel triatlonil alustatakse võistlust ujumisega, jätkatakse jalgrattasõiduga ja lõpetatakse jooksuga. Standard- ehk sprindivõistluse ujumisdistantsi pikkus on 750 m, jalgrattasõit 20 km ja jooks 5 km. Põhi- ehk olümpiadistantsil on ujumine 1,5 km, jalgrattasõit 40 km ja jooks 10 km. Pikkadel distantsidel aga ujutakse 2...4 km, sõidetakse rattaga 50...180 km ja joostakse 15...42,195 km (maraton).
Maailma tuntuim triatlonivõistlus on Hawaii Ironman, mille distantsid on 3,86 km (2,4 miili), 180,2 km (112 miili) ja maraton 42 km (26,2 miili).
Triatlon Eestis.
Eesti tuntumad triatlonisportlased on Marko Albert olümpiadistantsil ning Ain-Alar Juhanson täispikal triatloni distantsil.


Sõudmine.
Sõudmine on paadi liigutamine aerudega, mis on kinnitatud tullidesse.
Sõudmist harrastatakse ka spordialana, kus avaveekogudel võistlemiseks kasutatakse kitsaid liikuvate istmete ja väljaspool parrast asetsevate tullidega paate, kus sõudja istub, selg liikumise suunas (mitmekohalises paadis üksteise taga) ja sõuavad ühe või kahe ühelabalise aeruga.
Ajalugu.
Veekogudel on liigutud juba aastatuhandeid, selleks on kasutatud mitmesuguseid aluseid ja aere. Sõudmine kuulus juba muinaskreeka spordikultuuri juurde ja keskajal korraldati Itaalias sõudmisregatte. Akadeemiline sõudmine on tunduvalt noorem. Kuigi Thamesi jõel korraldati juba 1715. aastal ühepaatide võistlus, tuleb sõudespordi harrastamise alguseks pidada 19. sajandit. 1811. aastal peeti Etonis varaseim teadaolev kahepaatide võistlus. 1818. aastal asutati esimene sõudeklubi Leander Rowing Club (see on tänaseni Suurbritannia tähtsaim sõudeklubi).
1829. aastal pandi alus Oxfordi ja Cambridge'i üliõpilaste sõudevõistlustele, 1839. aastal Henley regatile.


Eesti tuletornide loend.
Eesti tuletornide loend loetleb Eesti tuletorne.
Töötavad tuletornid.
__NOTOC__
Vaata ka.
Tuletornide loend


Raskejõustik.
Raskejõustik on sportlik tegevus, mis hõlmab maadlust, poksi ja tõstmist. Raskejõustiku alla kuuluvad ka judo, kulturism, jõutõstmine ning rammumeeste võistlused. Raskejõustiku üks oluline eripära on see, et võisteldakse kaalukategooriates.
Raskuste tõstmise võistlusi korraldati juba Vana-Egiptuses, -Hiinas ja -Kreekas. Keskaja Euroopas esinesid jõumehed laadaplatsidel ja rahvapidudel. 18. sajandil ilmusid Inglismaa tsirkustesse elukutselised atleedid, eriti populaarseks said nende esinemised järgmisel aastasajal (tuntuimad olid sakslane Eugen Sandow ja Arthur Saxon ning kanadalane Louis Cyr).
Eesti raskejõustiku sünniajaks peetakse 1888. aastat, kui Gustav Boesberg rajas Tallinna raskejõustikuringi.


Male.
Male on strateegiline lauamäng kahele mängijale, mis ühendab kunsti, teaduse ja spordi elemente. Seda mängitakse nelinurksel 64 (8×8) ruuduga vahelduvate värvidega mängulaual. Mõlemad mängijad alustavad 16 malendiga ning eesmärk on matistada vastase kuningas.
Traditsioonilise male mängureeglid.
Malet mängitakse nelinurksel mängulaual, mis on jaotatud kaheksaks reaks ehk horisontaaliks ja kaheksaks liiniks ehk vertikaaliks. Need 64 ruutu (ehk välja) on üksteisest eristamiseks värvitud vahelduvate värvidega, tume ja hele, mida nimetatakse vastavalt mustaks ja valgeks. Laud asetatakse nii, et mõlemal mängijal asub all vasakul must nurgaväli.
Mängu alguses on pooled malendid mustad ning pooled valged, ning ühte värvi malenditega mängib üks mängija. Selle järgi nimetatakse ka mängijaid vastavalt mustaks ja valgeks. Mängu alustab alati valge mängija. Paljud algajad ei tunne veel hästi reegleid ning võtavad mingist malendist kinni, kuid malereeglite järgi peab juba puudutaud malendiga ka käima. Kui mängija soovib mängunuppe laual lihtsalt kohendadada, siis tuleb sellest enne teatada ning sel juhul ei lähe see puudutusena kirja.
Vangerdamine.
Vangerdust alustatakse alati kuningast, sest muidu võidakse seda lugeda lihtsalt vankrikäiguna. Pealegi ei pruugi vangerdajale kohe meelde tulla, palju liigub vanker pikas vangerduses.
Ajakontroll.
Lisaks ilma ajata mängudele kasutatakse males ajakontrolli. Kui mängija aeg saab otsa enne mängu lõppu, on mäng automaatselt kaotatud (välja arvatud juhul, kui vastasel pole matistamiseks piisavalt malendeid). Mängude kestus võib ulatuda mõnest minutist seitsme tunnini. Kiirmale on male, kus ühele poolele antakse mängu jaoks 15–60 minutit, välkmale ajakontrollid on need, milles kõik käigud tuleb sooritada vähem kui 15 minuti jooksul. Ajakontrolli, kus kummalgi poolel on aega vähem kui 3 minutit, nimetatakse ka supervälkmaleks. Turniiridel kasutatakse aja mõõtmiseks spetsiaalseid malekelli.
Käikude üleskirjutamine.
Males kasutatakse käikude ülesmärkimiseks enamasti algebralist notatsiooni, mis on ainus notatsioon, mida FIDE tunnustab. Lühendatud algebralise notatsiooni formaat on "malendi lühend – liin, kuhu malend liikus – rida, kuhu malend liikus". Näiteks tähendab "Lg5", et lipp käis g-liinile, 5. reale (väljale g5). Malendite lühendid eestikeelses notatsioonis on nende algustähed: "K" – kuningas, "L" – lipp, "V" – vanker, "O" – oda, "R" – ratsu. Etturikäigu tähistamiseks ei kasutata tähte "E", seega "e4" tähendab, et ettur käis väljale e4. Kui kaks sama tüüpi malendit saavad käia samale väljale, kasutatakse nende eristamiseks veel üht tähte või numbrit, nt "Rgf3" tähendab, et f3-le käis ratsu, mis asus g-liinil. "R5b6" tähendab, et b6-le käis ratsu, mis asus 5. real.
Löömise korral lisatakse malendi sihtvälja ette "x". "Oxf3" tähendab, et oda lõi malendi f3-l.
Etturi muundamisel lisatakse käigu taha malendi lühend, milleks ettur muundati (nt "e8L"). Vangerdust tähistatakse märkidega "0-0" (lühike vangerdus) ja "0-0-0" (pikk vangerdus). Vastase kuninga tulistamist tähistatakse plussmärgiga. Mati lühend on "#". "1-0" tähendab valge võitu, "0–1" tähendab musta võitu, "½–½" tähendab viiki. Kui mängija pakub viiki, peab ta selle märkima "(=)".
Malekäikude kommenteerimisel kasutatakse kirjavahemärke. "!" on hea käik, "!!" on suurepärane, raskesti leitav käik, "?" on halb käik, "??" on raske viga, "!?" on tähelepanu vääriv käik, mis ei ole tingimata parim, "?!" on kahtlane käik, mille ümberlüket on raske leida.
Strateegia ja taktika.
Male strateegia seisneb pikaajaliste plaanide tegemises ja ellu viimises (näiteks millistele väljadele vigurid paigutada). Malemängu taktika moodustab osaliste probleemide edukas lahendamine. Taktikat ja strateegiat ei saa täielikult eraldada, kuna paljud strateegilised eesmärgid saavutatakse taktikaliste operatsioonide abil ja paljud taktikalised võimalused tekivad eelneva strateegilise võitluse tagajärjel.
Malepartii jagatakse tavaliselt kolmeks osaks: avang (tavaliselt esimesed 10 kuni 25 käiku, mille jooksul malendid paigutatakse soodsatele positsioonidele ehk arendatakse), keskmäng, kus toimuvad otsesed kokkupuuted vastase jõududega ja lõppmäng, kus laual on vähe nuppe ja kuningate osa võitluses suureneb. Lõppmängu iseloomustab veel see, et mängijate üheks peamiseks eesmärgiks on etturi muundamine, mis sageli on otsustav.
Taktika.
Taktika seisneb enamasti lühiajalistes tegevustes, mida on inimesel ja arvutil võimalik ette arvestada. Arvestuse sügavus sõltub mängija võimest. Pikk ettearvestamine on vaiksemates seisudes tihti raske ja pole praktiline, kuid seisudes, kus käikude arv on piiratud ja paljud variandid forsseeritud (sunnitud), arvestavad tugevad mängijad pikki variante.
Lihtsad ühe- või kahekäigulised taktikalised operatsioonid (ähvardused, vahetused ja kahvlid) võivad moodustada kombinatsiooni (sunnitud käikudest koosnevad järjestikused taktikalised operatsioonid). Taktikaliste operatsioonide liigid on: sidumine, kahvel, äratõmbetuli, vahekäik, kõrvalejuhtimine, malendi kriitilisele väljale juhtimine, kahing ja tulejoone sulgemine.
Strateegia.
Malemängu strateegia koosneb pikaajaliste plaanide tegemisest ja ellu viimisest ning seisu hindamisest malemängu üldiste printsiipide alusel. Seisu hindamisel peavad mängijad arvesse võtma mitmeid faktoreid: laual olevate malendite väärtus, olukord tsentris, etturistruktuur, kuninga ohutus ja kontroll tähtsate väljade üle.
Positsiooni hindamisel kuulub esmajärjekorras vaatlusele jõudude materiaalne vahekord, mis selgitatakse kummagi poole malendite keskmise väärtuste liitmisel. Tavaliselt on etturi väärtus 1 punkt, ratsu ja oda väärtus on 3 punkti, vankri väärtus on 5 punkti ja lipu väärtus on 9 punkti. Kuningal puudub punktiline väärtus, kuna mati korral on partii lõppenud. Lõppmängus on kuningas tugevuselt natuke parem kui oda ja ratsu, kuid nõrgem kui vanker. Malendite väärtus ei ole püsiv ja sõltub konkreetsest olukorrast ning seda mõjutavad mitmed tegurid: malendi paigutus (näiteks on viimase rea lähedale jõudnud etturid väärtuslikumad), malenditevaheline koordinatsioon (kaks oda on tihti efektiivsemad kui oda ja ratsu) ja seisu tüüp (ratsu on tihti kinnises seisus odast tugevam ja oda on tihti lahtises seisust ratsust tugevam).
Teine tähtis faktor seisu hindamisel on etturistruktuur. Kuna etturi liikumisvõime on teiste malenditega võrreldes piiratud, on etturite asetus staatiline ning määrab kauaks seisu strateegilise iseloomu. Nõrkused etturistruktuuris nagu isoleeritud etturid, kaksiketturid, kolmiketturid, mahajäänud etturid ja augud püsivad sageli kaua. Etturistruktuuri nõrgestamine on üldiselt ebasoovitav, välja arvatud juhul kui seda ei kompenseeri muud tegurid.
Avang.
Avanguks nimetatakse malepartii esimesi käike. Tihti kasutatavate avakäikude järjestustel on olemas nimed, näiteks Hispaania avang ja Sitsiilia kaitse. Erinevaid avanguid on mitukümmend, nende iseloom ulatub väga vaiksest (Réti avang) väga agressiivseni (Läti gambiit). Mõnes avangus on parimad käigud mõlemale poolele leitud 30. käiguni. Elukutselised maletajad kulutavad avangu uurimisele aastaid ja teevad seda läbi terve karjääri, sest avanguteooria uueneb pidevalt. Avangu uurimine sisaldab endas ka sellele järgneva keskmängu tüüpiliste plaanide uurimist
Põhilised strateegilised eesmärgid avangus on sarnased üldiste strateegiliste eesmärkidega males.
Kuna valged teevad esimese käigu, on enamike mängijate arvates nendel sellega väike eelis, sest see annab valgetele initsiatiivi. Mustade eesmärgiks on valgete eelis neutraliseerida ja seis võrdsustada.
Keskmäng.
Keskmäng algab pärast avangu lõppemist. Avangu ja keskmängu vahel puudub selge piir, kuid tavaliselt loetakse keskmäng alanuks, kui enamik vigureid on arendatud (samamoodi puudub selge piir kesk- ja lõppmängu vahel). Keskmängus peavad mängijad koostama mänguplaani seisu omaduste põhjal, kuna avanguteooria on lõppenud, ja samas arvestama taktikaliste võimalustega. Enamik kombinatsioone toimub keskmängus. Kombinatsioonid on tihti seotud rünnakuga vastase kuningale.
Avangud võib jagada nendes tekkinud etturistruktuuri järgi gruppidesse. Sarnase etturistruktuuriga seisudes tekivad tüüpilised strateegilised plaanid, näiteks vähemusrünnak, mis on liputiival vähem ettureid omava poole edasitung etturitega sellel tiival.
Teine tähtis probleem keskmängus on millal ja kuidas malendeid vahetada ehk lihtsustada ning üle minna lõppmängu. Väikest materiaalset ülekaalu on võiduks realiseerida võimalik ainult lõppmängus, seega peab tugevam pool valima sobiva viisi lõppmängu minekuks. Tuleb arvestada, et kõik lõppmängud pole materiaalset ülekaalu omavale poolele kasulikud. Näiteks ei ole lahkvärviliste odade lõppmängus, kus ühel poolel on mustaväljaline ja teisel valgeväljaline oda, mõnikord isegi kaheetturiline ülekaal võiduks piisav.
Lõppmäng.
Lõppmänge klassifitseeritakse lauale jäänud malendite järgi. Elementaarsed lõppmängud on lõppmängud, kus ühel poolel on ainult kuningas ja teisel poolel kuningas ja üks või kaks vigurit, millega saab vastase kuninga matistada, näiteks "kuningas ja lipp kuninga vastu". Keerulisemaid lõppmänge nimetakse laual olevate malendite (välja arvatud kuningas) järgi, näiteks "vanker ja ettur vankri vastu" või "lipp vankri vastu".
Male eelkäijad.
Male on tõenäoliselt pärit India mängust tšaturangast, (sanskriti keeles "neli väeosa" – jalavägi, ratsavägi, elevandid ja sõjavankrid, mida vastavalt esindasid nupud, mis arenesid välja tänapäeva male etturiks, ratsuks, odaks ja vankriks) mis tekkis umbes 6. sajandil. Esimesed säilinud tõendid malest pärinevad umbes 600. aastast India naabruses olnud Sassaniidide impeeriumi aladelt kus mängu tunti šatrangi nime all. Šatrangi mainitakse kolmes keskpärsiakeelses tekstis. Pärast seda, kui moslemid 633-44 Pärsia vallutasid, levis mäng islamimaailma., kus seda kutsuti šatrandžiks ("shatranj"). Hispaania keeles sai "shatranj"-ist "ajedrez", portugali keeles "xadrez" ja kreeka keeles "zatrikion", kuid muudes Euroopa keeltes hakati malet kutsuma pärsiakeelse sõna "shāh" ("kuningas") järgi (näiteks ingliskeelsed sõnad "chess" ("male") ja "check" ("tuli").
Lääne-Euroopasse ja Venemaale jõudis mäng vähemalt kolme eri marsruudi kaudu. Aastaks 1000 oli mäng levinud üle kogu Euroopa. Kuulus 13. sajandi käsikiri "Libro de los juegos" kirjeldab šatrandži koos triktraki ja täringumänguga. Teise teooria kohaselt on male eelkäija "xiangqi" ehk Hiina male, kuid see on vaidlustatud.
Tänapäevase male teke (1000–1850).
13. sajandi alguses hakati Lõuna-Euroopas šatrandži reegleid muutma ja 1475. aastaks meenutas mäng suures osas tänapäevast malet. Põhilised uuendused toimusid Hispaanias ja Itaalias: etturitele anti võimalus liikuda oma esimesel käigul kahe välja võrra ning võimalus lüüa etturit "en passant"; odad said võimaluse liikuda mööda vaba diagonaali kuitahes kaugele (varem said nad liikuda üksnes kahe välja võrra mööda diagonaali), kuid nad kaotasid võime hüpata üle teiste malendite; lipp omandas võime liikuda kuitahes kaugele mistahes suunas, nii et sellest sai kõige võimsam malend (varem sai ta liikuda ainult ühe välja võrra diagonaalis). Täpselt fikseerimata olid veel vangerdamise reeglid ning patiseisu tagajärg (viimases lepiti lõplikult kokku 19. sajandi alguses).
15. sajandil hakkasid ilmuma kirjutised sellest, kuidas malet mängida. 1497 avaldati Hispaania vaimuliku Luis Ramirez de Lucena "Repetición de Amores y Arte de Ajedrez" ("Armastuse kordumine ja malemängu kunst"). Lucena ja hilisemad meistrid nagu Pedro Damiano Portugalist, Giovanni Leonardo di Bona, Giulio Cesare Polerio ja Giachino Greco Itaaliast ning Hispaania piiskop Ruy López de Segura hakkasid uurima avangut ja analüüsima lihtsamaid lõppmänge.
18. sajandil muutus kandvaks jõuks males Prantsusmaa. Kaks kõige tähtsamat Prantsuse meistrit olid helilooja ja muusik François-André Danican Philidor, kes avastas etturite olulisuse strateegias ja hiljem Louis-Charles Mahé de La Bourdonnais, kes 1834 võitis kuulsas matšide seerias Iiri meistrit Alexander McDonnelli. Sellel perioodil olid maleelu keskusteks kohvikud Euroopa suurlinnades, näiteks Café de la Régence Pariisis ja Simpson's Divan Londonis.
19. sajandil arenes kiiresti organiseeritud maleharrastus. Loodi palju maleklubisid, maleraamatuid ja -ajakirju. Linnade vahel toimusid kirimalematšid. 19. sajandi ajalehtedes olid tavalised maleülesanded; tuntumad ülesannete koostajad olid Bernhard Horwitz, Josef Kling ja Samuel Loyd. Esimese ülevaatliku maleteooria õpiku avaldas 1843 von der Lasa, see kandis nime "Handbuch des Schachspiels" ("Malepiibel"). "Malepiibli" autorid olid Paul Bilguer ja von der Lasa, kes lõpetas koostamise ajal surnud Bilgueri töö.
Spordialaks kujunemine (1850–1945).
Tänapäevases mõistes esimene maleturniir peeti 1851 Londonis. Selle võitis tollal suhteliselt tundmatu Saksa meister Adolf Anderssen. Andersseni hakati pidama parimaks maletajaks maailmas ning tema leidlik ja energiliselt ründav mängukäsitlus muutus sellel perioodil tüüpiliseks, kuigi hiljem hakati seda pidama strateegiliselt pealiskaudseks. Säravaid mänge nagu Andersseni "Surematu partii" ja "Igihaljas partii" peeti malekunsti tipuks.
Kaks noorema põlvkonna mängijat, Paul Morphy (imelaps, kes võitis oma lühikese tähelennu ajal (1857–1863) kõiki vastaseid peale Howard Stauntoni, kes keeldus temaga mängimast) ja Wilhelm Steinitz viisid arusaama malemängust uuele tasemele. Morphy edu tagas korrektse strateegia ja rünnakumängu ühendamine, ta teadis intuitiivselt, kuidas rünnakut ette valmistada. Prahas sündinud Steinitz kirjeldas, kuidas vältida nõrkusi enda seisus ja kuidas tekitada ja ära kasutada nõrkusi vastase seisus. Steinitz oli esimene maletaja, kes analüüsis seisu malelaual elementide haaval. Enne Steinitzit tõid mängijad oma lipu varakult välja, ei arendanud täielikult oma malendeid ja üritasid kiiresti vastase kuningat rünnata. Kaitsemängu tase oli nõrk ja mängijad ei koostanud strateegilisi plaane. Lisaks oma saavutustele maleteoorias pani Steinitz aluse maailmameistrivõistluste traditsioonile – Steinitzi võiduga lõppenud 1886. aasta matši Saksa meistri Johannes Zukertorti vastu peetakse esimeseks ametlikuks male maailmameistrivõistluseks. Steinitz kaotas tiitli 1894 palju nooremale Saksa matemaatikule Emanuel Laskerile, kes oli maailmameister 27 aastat (seni pikim tiitli hoidmise aeg).
Saksakeelsete maletajate domineerimise lõpetas Kuuba imelaps José Raúl Capablanca (maailmameister 1921–1927), kes eelistas mängida lihtsaid seise ja lõppmänge. Capablanca ei kaotanud aastani 1924 kaheksa aastat järjest mitte ühtegi mängu. Pärast Capablancat sai maailmameistriks Venemaal sündinud Prantsuse maletaja Aleksandr Alehhin, kes suri maailmameistrina 1946. Alehhin kaotas 1935 maailmameistritiitli ajutiselt Max Euwele, kuid võitis selle kaks aastat hiljem tagasi.
Kahe maailmasõja vahel uuendas maleteooriat nn. hüpermodernistide koolkond, mille tuntumad esindajad on Aron Nimzowitsch ja Richard Réti. Hüpermodernistid pooldasid tsentri kontrollimist vigurite, mitte etturite abil ja provotseerisid vastaseid ettureid tsentrisse paigutama, et neid hiljem rünnata.
19. sajandi lõpus kasvas turniiride ja matšide arv kiiresti. Suurmeistri tiitel tekkis väidetavalt 1914 kui Vene tsaar Nikolai II andis sellise nimetuse viiele maletajale: Laskerile, Capablancale, Alehhinile, Tarraschile ja Marshallile. Tiitliga autasustamise traditsiooni jätkas FIDE (Rahvusvaheline Maleföderatsioon), mis rajati 1924 Pariisis. 1927 peeti esimesed naiste maailmameistrivõistlused males, mille võitis Tšehhist pärit Inglise meister Vera Menchik.
Pärast Teist maailmasõda (1945–).
Pärast Alehhini surma 1946 tekkis vajadus uue maailmameistri selgitamiseks. Selleks viis FIDE läbi tippmängijate turniiri. 1948. aasta maailmameistrivõistlused võitis Mihhail Botvinnik, millega algas Nõukogude Liidu ülemvõim males. 1948. aastast kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni oli ainult üks maailmameister väljastpoolt NSVLi – Robert Fischer (maailmameister 1972–1975). Botvinnik uuendas avanguteooriat: enne teda püüdles must võrdsusele, kuid Botvinnik püüdis mängu algusest mustadega initsiatiivi haarata.
Pärast II maailmasõda toimusid muutused maailmameistrivõistluste süsteemis. FIDE rajas uue kvalifikatsiooniturniiride ja -matšide süsteemi (eelnevalt otsustas maailmameister, kellega ta tiitlimatši mängib ja väljakutsuja pidi ise sponsoreid otsima). Maailma tugevaimad maletajad kvalifitseerusid automaatselt tsoonidevahelisele turniirile, kus nad võistlesid tsooniturniiridelt edasi pääsenud mängijatega. Tsoonidevahelise turniiri parimad pääsesid edasi pretendentide turniirile, mis hiljem muudeti matšideseeriaks. Pretendentide võistluse võitja sai õiguse mängida maailmameistriga tiitlimatš. Süsteemi üks tsükkel kestis kolm aastat. Botvinnik võitis tiitli 1948 ja säilitas tiitli viigiga lõppenud 1951. ja 1954. aasta matšidel. 1957 kaotas Botvinnik tiitli lõppmänguspetsialistile Vassili Smõslovile, kuid võitis 1958 järelmatšis tiitli tagasi. 1960 kaotas Botvinnik tiitli 23-aastasele Läti imelapsele, tugevale taktikule Mihhail Talile, kuid võitis 1961 tiitli taaskordselt järelmatšiga tagasi.
Pärast 1961. aasta matši ei andnud FIDE enam tiitli kaotanud maailmameistrile õigust järelmatšile ja järgmine maailmameister, tugev kaitsemängija Tigran Petrosjan Armeeniast hoidis tiitlit kaks tsüklit (1963–1969). Talle järgnes universaalse mängustiiliga Boriss Spasski (maailmameister 1969–1972) Venemaalt. Järgmisel maailmameistrimatšil 1972 (nn Sajandi matšil) oli esimest korda pärast II maailmasõda väljakutsuja väljaspoolt Nõukogude Liitu: ameeriklane Robert Fischer, kes võitis matši enneolematu ülekaaluga. Fischeri tugevaimaks küljeks oli väga põhjalik avanguline ettevalmistus. 1975 keeldus Fischer Anatoli Karpovi vastu tiitlit kaitsmast, kuna FIDE ei nõustunud tema nõuetega ning Karpov omandas tiitli matšita. Karpov kaitses kaks korda edukalt oma tiitlit Viktor Kortšnoi vastu ja oli 1970ndatel ning 1980ndate alguses maailma parim turniirimängija. Karpovi valitsusaeg lõppes 1985, kui tiitli võitis Garri Kasparov Aserbaidžaanist. 1984. ja 1990. aasta vahel mängisid Karpov ja Kasparov viis maailmameistrimatši. Karpovil ei õnnestunud tiitlit tagasi võita. 1993 lõid Kasparov ja Inglise suurmeister Nigel Short FIDEst lahku ja rajasid Professionaalse Male Assotsiatsiooni (PCA). Sellest ajast kuni 2006. aastani oli males kaks maailmameistritiitlit: PCA ehk klassikaline tiitel, mis järgis Steinitzi ajast pärinevat traditsiooni, kus maailmameister mängib väljakutsujaga tiitlimatši ja FIDE tiitel, mis otsustati FIDE uue formaadi järgi turniiriga. Kasparov kaotas 2000 klassikalise tiitli Vladimir Kramnikule Venemaalt. Male MM 2006 ühendas kaks tiitlit. Kramnik võitis FIDE maailmameister Veselin Topalovit ja sai üldtunnustatud maailmameistriks. Septembris 2007 kaotas Kramnik tiitli India suurmeistrile Viswanathan Anandile, kes 2008 kaitses tiitlit edukalt Kramniku vastu.
Esimeste maleharrastajate ilmumine kuni 1883.
Keskaegne male jõudis Eesti territooriumile hiljemalt 13. sajandi teisel poolel Liivi ordu vallutuste ajal.
Baltikumi vanimaks maleleiuks võib pidada dominikaani munga Mauritiuse jutlust Tallinna kloostris umbes aastail 1270–1272. Jutlus sisaldas kolme allegooriat seoses malega, millest kaks olid tsitaadid Pariisi teoloogi Johannes Gallensise töödest. Järgmine maleajalooline jälg on pärit ajavahemikust 1328–1330, kus Liivi ordu ordumeister Werner von Orseln lubas rüütelvendadel tegeleda malega, samal ajal keelates kaardi- ja täringumängu. Umbes aastast 1350 pärineb esimene rahvusvahelise tähtsusega leid. Tartu toomkooli rektor Stephan tõlkis ladina keelest alamsaksa keelde Lombardia dominiiklase Jacobus de Cessolise kuulsa moraalijutluse malelistel allegooriatel. Selle originaaltekst ilmus 13. sajandi teisel poolel. De Cessolisele kuulub hulk uuendusi malemängu käigureeglites. Tähtsamad neist on etturi kaksiksamm algseisust, patt viigina, ühekordne kuningahüpe algseisust, mis oli vangerduse eelkäija ja mõned teised soovitused, mis vastupidiselt eelmärgituile ei saanud populaarseks. 14.-15. sajandil jõudsid uued reeglid tõenäoliselt ka Liivimaale, kuid täieliku eluõiguse võitmiseks kulus mitu sajandit. Veel 17. sajandil mängiti Liivimaal malet mitmesuguste reeglte järgi.
Hiljemalt 16. sajandi esimesel poolel oli male tuntud linnakodanike kõrgkihi, kaupmeeste, samuti käsitööliste hulgas. 1513 on maleharrastus fikseeritud Tallinna Suurgildi kodukorras koos täringu- ja muude mängudega. Mängureeglite arenguloos on suur tähtsus diplomaat Adam Oleariuse ülestähendusel 1635. aastast. Koos reisikaaslase, luuletaja Paul Flemingiga, leidis Olearius Tallinnas, Tartus ja Narvas arvukalt maletajaid, nende hulgas ka naisi.
Sama sajandi teisest poolest on pärit Heinrich Gösekeni sõnaraamat, milles on alamsaksa keele abil loodud eestikeelseid vasteid mitmetele maleterminitele: "kachti meng" (alamsaksa "Schachspiel"), "kachti meng kivvi/prick" ("Schachtstein"), "allaspitte hajama" ("Schachmat machen"), "woitama" ("gewinnen"). "Meng" (mäng) ja "woitama" (võitma) on vanad läänemeresoome sõnad. "Kachti" on eesti keelde kohandatud otseselt sõnast "Schacht" (male), kusjuures see on etümoloogiliselt põhjendatud tollel ajajärgul saksa "sch" hääldamisega sõna algul ligilähedaselt nagu "sk".
Näljahädad ning Põhjasõda laastasid Liivimaa. Uuesti leidub jälgi maleharrastusest 18. sajandi teisel poolel. Sellest ajajärgust on pärit ka esimesed nimeliselt tuntud maletajad Eestimaal. Tugevate maletajatena said tuntuks Gotthard Andreas Zoege-Manteuffel ja Carl Philipp Amelung. C. Ph. Amelungi peeti ajavahemikul 1790–1817 Baltikumis ja Peterburis tugevaimaks maletajaks.
18. sajandi viimaste aastakümneteni ei ole jälgi kirjalikest maleteemalistest töödest või partiitekstidest, mis võimaldaksid saada ülevaadet mängutaseme arengust. Olemasolevatel andmetel on vanim kirjas märgitud positsioon Zoege-Manteuffeli ülesanne, mis kuulub ajavahemikku 1790–1799 ja on ära toodud Saksa maletaja Max Lange ülesanneteraamatus "Handbuch der Schachaufgaben" (Leipzig, 1862)
1799. toimus Tartus esimene maleüritus Eestis. Lõbustuskoha "Resource'i" suveaias toimus "elav malepartii", mille esitasid must-valgesse riietatud noored aadlikud ruudulisel vaibal. Mängijaid juhendasid Zoege-Manteuffel ja C. Ph. Amelung.
19. sajandil aktiviseerus maleelu Eestis niivõrd, et mõned maletajad tõusid esiplaanile Venemaa ulatuses ja pälvisid rahvusvahelist tähelepanu. Sajandi esimesest kümnest oli Tartu Peterburi järel malelinnana juhtival kohal ligi seitsekümmend aastat, loovutades siis oma positsiooni Riiale ja Tallinnale. 19. sajandil tekkisid Eestis esimesed mitteametlikud malesõprade koondised, vanimaks neist võib pidada 1805 Tartus võõrastemaja "Richter" juures tekkinud maleringi. See umbes kümneliikmeline härrasmeeste seltskond oli tulevaste maleklubide eelkäijaks.
Tallinnas levis maleharrastus peamiselt Suurgildi kaudu, kuid malet mängiti veel mõnedes kondiitriärides ja võõrastemajades. 1852 tegutses malekoondis Kuressaares ja 1860-70ndatel tekkisid maleringid Pärnus, Viljandis, Narvas ja Valgas.
Esimeseks silmapaistvalt andekaks maletajaks oli baltisakslasest üliõpilane Lionel Kieseritzky (1806–1853). 17.-19. eluaastani tegi Kieseritzky läbi ebatavalise malelise tõusu ja 15 aasta jooksul ei leidunud talle Tartus võrdset vastast. 1839 oli Kieseritzky seoses kohtuprotsessiga mõjukate isikute vastu sunnitud lahkuma Pariisi, kus ta sai kiiresti kuulsaks. Kieseritzky osales ka esimesel rahvusvahelisel turniiril Londonis 1851, kus teda tabas ebaõnn – loosiga tuli esimeses voorus kohtuda turniiri tulevase võitja ja mitteametliku maailmameistri Adolf Andersseniga. Kieseritzky kaotas ja langes turniirilt välja.
Järkjärguline huvi tõus viis 19. sajandi teisel poolel esimeste organiseeritud, kuid mitte veel ametlike malekoondiste asutamiseni. 1866 loodi Tallinna baltisaksa maleühing. Selle liikmeskonda kuulus järgneva paarikümne aasta jooksul pidevalt 15–25 maletajat. Tartu maletajad koondusid ühingusse 1876. Esimene malenurk hakkas 1881 ilmuma ajalehes Revalsche Beobachter.
Esimesest eestikeelsest maleõpetusest esimese Eesti maleühinguni (1883–1914).
Esimene eestikeelne maleõpetus avaldati ajaleht Oleviku viies malenurgas 14. novembrist kuni 12. detsembrini 1883. Selle autor on Ado Grenzstein. Ajaloolise väärtuse annab sellele tööle eestikeelne maleterminoloogia. Hulk Grenzsteini loodud sõnu on jäänud kasutusele nt "male", "malend", "maletama", "tuli", "kuningas", "lipp" ja "vanker". 1883. aasta lõpus ilmus Grenzsteini maleõpetus iseseisva 40-leheküljelise brošüürina, mida trükiti 2000 eksemplari.
1884 toimus Tartus esimene turniir Eestis. Turniiri alustas 14 mängijat, kellest võistluse lõpetas 11. Neli kuud kestnud turniiri võitis üliõpilane C. Kupffer. Väikeste sisemiste turniiride kõrval toimusid kirimalematšid linnade maleseltside vahel.
Enam kui kakskümmend aastat tegutsesid baltisaksa maleringid ametlikult registreerumata ja põhikirjata. Tõsisemad organiseerumispüüdlused ilmnesid 1880ndatel aastatel. Tallinna baltisaksa malekoondise põhikiri kinnitati ametlikult 1887. Kolm aastat hiljem organiseerusid ametlikult ka Tartu baltisaksa malehuvilised. Eesti päritolu huvilised ei suutnud esialgu veel baltisakslastega konkureerida, küll aga jõudis kompositsioonmales kõrgete saavutusteni eestlane Albert Burmeister.
1893 külastas Eestit esmakordselt maailmatasemel maletaja – Siegbert Tarrasch, kes andis Tartus 25 laual simultaani. Pärast Tarraschit külastasid Eestit veel teised tuntud maletajad, nende hulgas maailmameistrid Steinitz (1896), Lasker 1909 ja Capablanca (1913).
1904 ilmus trükis Grenzsteini maleõpetuse kordusväljaanne (800 eksemplari). 1905 asutati esimene eesti malekoondis, mille tegevus lakkas küll juba järgmisel aastal.
Esimese maailmasõja eel hakkas baltisaksa maleühingute osatähtsus vähenema ja esiplaanile tõusid eestlastest malehuviliste püüdlused.
Maleliikumise areng I maailmasõja ja Eesti Vabariigi ajal (1915–1934).
1915 asutati Tallinna Malering, mida võib pidada esimeseks eesti maleklubiks. 1917 muudeti ühingu nimi Tallinna Eesti Maleseltsiks (TEMS). TEMSi asutamisele järgnes 1920-30ndatel aastatel hulga väiksemate maleühingute asutamine. Tähtsaimaks nendest kujunesid Kalevi maleosakond, Tartu Maleselts ja Viljandi Maleselts. Tähtis osa male arendamisel oli Albert Burmeistril, kes küll ei olnud tugev praktilises mängus, kuid koostas maleülesandeid, mis pälvisid rahvusvahelist tähelepanu ja juhendas tulevasi nimekaid mängijaid Mikenast, Schmidti, Friedemanni, Villardit jt.
26. detsember 1922 kuni 6. jaanuar 1923 toimusid Tallinnas esimesed Eesti meistrivõistlused males, mille võitis Paul Rinne. Igal aastal hakkasid toimuma koolinoorte esivõistlused ning malematšid Tallinna ja Helsingi vahel. 1920ndatel aastatel olid parimad mängijad Mikenas, Herbert Virkus ja Johannes Türn. 1930. aasta koolinoorte meistrivõislustel tuli esikohale tulevane Eesti parim mängija Paul Keres (teiseks tuli võitja vanem vend, tulevane füüsik Harald Keres). 1930 toimus Tallinnas paremate Eesti maletajate turniir, millest võttis osa tolleaegne maailmameistrikandidaat Jefim Bogoljubov, kes üllatuslikult jäi Mikenase järel teiseks.
15. jaanuaril 1931 asutas Johannes Raad pärast kahte ebaõnnestunud katset (1923 ja 1927) Eesti Maleliidu. Sama aasta augustis astus Eesti Maleliit FIDE liikmeks. Päevakorda tõusis osalemine 1931. aasta maleolümpial, kuid rahaliste raskuste tõttu ei osaletud sellel ja ka järgmisel olümpial.
1930ndatel tõusid noortest maletajatest esile Paul Keres, Paul Schmidt ja Ilmar Raud.
Tõus rahvusvahelisele areenile (1935–1940).
1935 võitis Paul Keres esimest korda Eesti meistrivõistlused. Samal aastal õnnestus esimest korda osaleda maleolümpial. Sellel olümpial sai Keres oma kõrge võiduprotsendiga esimesel laual rahvusvahelises maleliikumises tuntuks. Kerese tulemused tõusid kiiresti ja 1938 võitis ta AVRO turniiri, mis tõstis ta maailmameistrikandidaadiks. 1939 saavutas Eesti võistkond maleolümpial pronksmedali.
Malevõistluste korraldamine.
Tänapäeval on male organiseeritud spordiala. Rahvusvahelisel tasemel organiseerib malesporti FIDE (Fédération Internationale des Échecs). Enamikes maades on riiklikud maleorganisatsioonid, mis omakorda on FIDE liikmed. FIDE on Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige, kuid male pole kunagi olnud olümpiamängude osa. Olemas on eraldi riikidevahelised võistkondlikud maleolümpiad, mida peetakse iga kahe aasta tagant.
Praegu on male maailmameister Viswanathan Anand Indiast. Naiste maailmameister on Hou Yifan Hiinast. Kõrgeima reitinguga naine Judit Polgár pole naiste maailmameistrivõistlustel osalenud ning eelistab võistelda tugevaimate meestega.
Lisaks maailmameistrivõistlused kuuluvad tähtsate individuaalsete võistluste hulka veel juunioride maailmameistrivõistlused, Euroopa meistrivõistlused ja riikide meistrivõistlused. Prestiižsed võistlused, kuhu pääseb ainult kutsetega, on Linarese turniir Hispaanias, Dortmund Sparkassen Saksamaal ja Tata Steel Hollandis.
Tähtsamad võistkondlikud võistlused on maleolümpia ja Euroopa võistkondlikud malemeistrivõistlused. 2010 toimus Venemaal Hantõ-Mansiiskis 39. maleolümpia, mille võitis Ukraina. Naiste arvestuses võitis Venemaa.
Peale nende mainekate ürituste toimub maailmas igal aastal erineval tasemel tuhandeid turniire, matše ja festivale. Rahvusvaheline Mõttespordi Liit tunnustab malet mõttespordina koos teiste oskusmängudega nagu bridž, go ja Scrabble.
Tiitlid ja paremusjärjestus.
Kõiki tiitleid antakse nii meestele kui ka naistele. Olemas on eraldi tiitlid naistele (näiteks naiste suurmeister ehk WGM). Alates aastast 1978, kui Nona Gaprindashvili sai esimese naisena GM-tiitli on see tiitel omistatud paljudele naismaletajatele.
Rahvusvahelisi tiitleid antakse ka maleülesannete koostajatele ja lahendajatele ning kirimaletajatele. Kohalikke tiitleid võivad anda ka riiklikud organisatsioonid, näiteks kasutatakse USAs eksperdi tiitlit. Selliseid tiitleid antakse tavaliselt edasijõudnud mängijatele, kes pole veel rahvusvahelist taset saavutanud.
Maletajate järjestamiseks kasutavad FIDE, ICCF (Rahvusvaheline Kirimaleföderatsioon) ja kohalikud organisatsioonid Elo reitingusüsteemi, mille töötas välja Arpad Elo. Elo on statistiline mudel, milles mängija tulemus on juhuslik suurus. FIDE hakkas Elo reitinguid kasutama 1970. Seni kõrgeimat FIDE reitingut (2851) omas FIDE 1999. aasta juuli ja 2000. aasta jaanuari nimekirjas Garri Kasparov. Kõige värskemas nimekirjas on esikohal valitsev maailmameister Viswanathan Anand, kelle reiting on 2817..
Psühholoogia.
Malepsühholoogia alane kirjandus on väga suure mahuga. Alfred Binet ja teised näitasid, et malemängu oskus põhineb teadmusel ja verbaalsetel (mitte visuaal-ruumilistel) võimetel. Adrian de Groot näitas oma doktoritöös, et malemeistrid tajuvad kiiresti seisu tähtsaid elemente. De Grooti järgi on tajul, mis on tekkinud aastatepikkuse harjutamise ja õppimisega suurem tähtsus, kui oskusel arvata käike ette. De Groot näitas, et meistrid suudavad tegelikult toimunud mängudest pärit seise peaaegu täiuslikult meelde jätta mõne sekundi jooksul. Võime meelde jätta ei ole siiski peamine faktor, kuna meistrite ja algajate tulemused olid võrdsed, kui neile näidati malelauale suvaliselt asetatud malendeid. Pigem eristab tugevamaid mängijaid nõrgematest võime ära tunda tüüpilisi mustreid.
Hilisemad uuringud on keskendunud malele kui vaimse treeningu vahendile, eri tasemega maletajate ajukuvamisuuringutele, pimemalele, isiksuse ja intelligentsi rollile malemängu oskuses, sugudevahelistele erinevustele ning töö ja talendi vahekorrale. Ericsson ja ta kolleegid on väitnud, et males kõrgele tasemele jõudmiseks piisab harjutamisest. Hiljutised uuringud näitavad, et peale harjutamise on tähtsad ka muud tegurid. Näiteks on Gobet ja ta kolleegid näidanud, et tugevamad maletajad alustavad nooremana, nende hulgas esineb rohkem vasakukäelisi ja hilistalvel või varakevadel sündinuid.
Kompositsioonmale.
Kompositsioonmale on malespordi alaliik ja võistlused toimuvad nii ülesannete koostamises kui ka nende lahendamises.


Valimiskünnis.
Valimiskünnis on võrdelises valimissüsteemis rakendatav reegel, mille kohaselt valitavasse kogusse (näiteks parlamenti) pääsevad ainult nende valimisnimekirjade kandidaadid, mille poolt anti vähemalt teatav osa hääli kas häälte üldarvust või koguarvust mingis valimisringkonnas. Valimiskünniseks võib olla ka mõni muu nõue, mis valimisnimekirjale antud häältele esitatakse. Hääled, mis anti nimekirjade poolt, mis valimiskünnist ei ületanud, "lähevad kaduma".
Valimiskünnis on vahend valimistel väikeste ja nõrkade parteide eemaldamiseks konkurentsist. Selle peamine mõte on lehmakauplemise vähendamine, mittesüsteemsete ääreparteide eemaldamine ja väikeste parteide ühinema sundimine. Paljud usuvad, et valimiskünnis teeb valitavate kogude töö stabiilsemaks, takistades radikaalsete erakondade jõudmist nendesse.
Valimiskünnised maailmas.
Eestis on parlamendivalimistel valimiskünniseks 5% nimekirjale üle riigi antud häältest. 1992. aastal oli künnist võimalik ületada ka sellega, kui nimekiri kogus 3 isikumandaati.
Ka Poola Seimi, Läti Seimi ja Saksamaa Bundestagi valimistel (segasüsteem) kehtib 5-protsendine valimiskünnis. Seejuures saab Bundestagi pääseda ka juhul, kui on saadud 3 isikumandaati. Poolas ei pea rahvusvähemuste esindajad parlamenti pääsemiseks valimiskünnist ületama: Poola Seimis on Saksa vähemusel 2 kohta.
Kõige madalam valimiskünnis parlamendivalimistel on Hollandis (1/150% ehk umbes 0,67% häältest). Ka Iisraeli Knesseti valimistel on madal valimiskünnis: 2% (1992. aastani oli see 1%, ja aastatel 1992–2005 oli see 1,5%).
Kõige kõrgem valimiskünnis on Türgis (10%). Türgis on kõrge künnise taga soov anda võimalus üheparteivalitsuse tekkimiseks, hoolimata võrdelisest valimissüsteemist, ning tagada vähemusrahvuse kurdide ja islamiäärmuslaste partei eemalejäämine parlamendist. Kurdide osakaal Türgi elanikkonnas on küll umbes 20%, kuid kurdide partei poolt antakse umbes 7% häältest.
Suhteliselt kõrge on ka Venemaa, Kasahstani ja Gruusia 7% künnis (paralleelsüsteem) ning Moldova 6% künnis erakondadele ja 3% üksikkanditaatidele. Venemaal saavad alla künnise jäänud, kuid 5–7% kogunud parteid Riigiduumas 1–2 kohta.
Saksamaa parlamendivalimistel on kaks valimiskünnist, sest ka 3 isikumandaadi reegel on valimiskünnis. Esimese ühendatud Saksamaa Bundestagi valimistel 1990. aastal rakendati 5% barjääri Lääne- ja Ida-Saksamaal eraldi. Selleks, et Lääne-Saksamaalt kohta võita, tuli võita 5% häältest Lääne-Saksamaal. 3 isikumandaadi reegel on pärit 1996. aastast. 5% reegel kehtestati 1953. aastal. Uus-Meremaa künnised on erakonnale 5% üle riigi või 1 isikumandaat enamussüsteemiga valitud osast.
Taani valimiskünnised.
Fääri saartel ja Gröönimaal on alati 2 kohta. 179 kohast jagatakse siis 2 Fääri saartele, 2 Gröönimaale, 135 kohta 17 väiksemas ringkonnas ja 40 kohta kompensatsioonimandaatideks. 17 väiksemat ringkonda on koondatud 3 suurde: pealinna (Kopenhaagen), Jüütimaa ja saared. Parlamendikoha saamise all on silmas peetud mitmemandaadilises ringkonnast ühe koha võitmist.
Mitme künnise mõte ja tulevik.
Mitme künnisega valimissüsteeme on välja pakutud ka mujal, kuigi nad on tavaliselt ainult ettepanekuteks jäänudki. Näiteks näeb üks ettepanek Kanada valimissüsteemi muutmiseks ette, et nimekiri peab saama kas 5% häältest üle riigi, 1% häältest ja ühe isikumandaadi või 2% häältest üle riigi ja 15% häältest mingis provintsis. Üldiselt kasutakse mitut künnist selleks, et kindlustada piirkonnas tugevatele parteidele ka esindatus.
Ringkonnavalimised.
Hispaanias peab partei selleks, et ringkonnas kohtade jagamisest osa võtta, võitma 3% häältest ringkonnas. Soomes aga valimiskünnis puudub. Soomes on kõik mandaadid jagatud ringkondadele ja üleriigilisi kompensatsioonimandaate ei jagata. Samuti on Hispaanias. Mõlemad maad rakendavad d'Hondti meetodit kohtade jaotamisel ringkonnas.


Rändrahn.
Rändrahn on rahn (läbimõõt üle 512 mm), mis on liustiku poolt aluspõhjast lahti murtud ja algsest asukohast minema viidud. Rohkem kui 10 m läbimõõduga rändrahne nimetatakse hiidrahnudeks. Euroopa pleistotseense jäätumise alal on teada 65 hiidrahnu, millest ainult viis ei asu Eestimaal.
Rändrahnuks on varem peetud ka tard- või moondekivimitest monoliite, mille läbimõõt on suurem kui 1 meeter, tingimuseks vaid, et rahn ei asu tänapäeval oma algse lasumuse kohas. Rändrahnu nimetus tuleneb sellest, et mandrijää toimel on need kivid liikunud ära oma algsest tekkekohast.
Eesti rändrahnud.
Suurim Eesti rändrahn on Ehalkivi Kunda lähedal, mille ruumala on 930 m³ ja mass umbes 2500 tonni.
Kokku on hiidrahne Eestis teada 87, suurem osa neist on kaitse all. Suuri rahne on Eestis umbes tuhatkond, väikeste rahnude arv on praktiliselt loendamatu.
Enamik Eesti rändrahnudest on Põhja-Eestis. Eriti rohkelt on neid Lahemaal. Rahnude jaotumus suurusnäitajate järgi on tavapäraselt sarnastele loodusnähtustele ligilähedaselt kirjeldatav eksponentsiaalfunktsiooni abil. Maapealseid rahne, mille ümbermõõt ületab 50 meetrit, on Eestis kaks: Ehalkivi ja Kabelikivi.
Eesti hiidrahnudest on 64% koostiselt rabakivid. See ei peegelda siiski nende päritolupiirkonna Fennoskandia kilbi keskmist koostist. Rabakivis on säilinud tardumisjärgne ristsuunaline lõhelisus, mis tuleneb hilisema moonde puudumisest. Ristsuunalise lõhelisuse tõttu oli liustikul rabakivitahukaid lihtsam lahti murda ja Eestisse tuua. Ülejäänud 36% hiidrahnudest koosnevad pegmatiidist, gneisist, migmatiidist, graniidist ja gneissbretšast.


Lehmakauplemine.
"Lehmakauplemine" on piltlik ja halvustav mõiste, mille Eesti ajakirjandus võttis kasutusele 1920. aastate alguses, tähistamaks poliitilise koalitsiooni läbirääkimisi. Nii nagu turul kauplemisel, nii tehti ka erinevate erakondade ja parteide vahelistel läbirääkimistel järeleandmisi ja sõlmiti kokkuleppeid, mis ei olnud varem plaanis.
"Lehmakauplemiseks" hakati seda nimetama seetõttu, et (eelkõige kollane) ajakirjandus distantseerus poliitikast ning hakkas seda naeruvääristama.
Teine põhjus oli ka traditsioonide puudumine ja nõrk poliitiline kultuur Eesti Vabariigis, mis viis mõnigi kord asjatute vaidluste, sõnasõdade ja solvanguteni, mis võisid kõrvalseisjaile meenutada laadasõimu ja -kaklust.


Polo.
Polo on pallimäng, milles kaks ratsameeskonda püüavad pikkade vasarataoliste keppide abil palli teineteise väravasse lüüa.
Sõna 'polo' pärineb tiibeti keelest, kus sõna "pulu" tähendab palli.
Kus see mäng sündinud on, täpselt ei teata. Ühtede andmete kohaselt on see mäng pärit Kesk-Aasiast, teiste väidete järgi Pärsiast või Hiinast. Euroopasse jõudis see mäng inglaste kaudu Aasiast.
Polo oli olümpiamängude kavas 1900., 1908., 1920., 1924. ja 1936. aastal. Kolmekordne olümpiavõitja on Suurbritannia meeskond.
Mängust.
Polos ratsutavad mängijad hobuste seljas ja püüavad käesoleva meetripikkuse puitvasaraga lüüa palli vastaste väravasse. Mäng kestab 8 x 7,5 minutit. Meeskonnas on neli ratsanikku. Mängijaid vahetada ei saa. Vahetada saab üksnes haiget või vigastatud mängijat.
Väljaku suurus on 105 x 205 meetrit. Väljaku mõlemas otsas asub seitsme meetri laiune põikpuuta värav.
Polo pall kaalub 130 grammi ning on 8 sentimeetrise läbimõõduga.


Squash.
Seinatennis ehk "squash" (levinud on ka nimetus "squash rackets") on Suurbritannias tekkinud tennisega sarnanev pallimäng.
Seinatennises võib palli liikumiskiirus kohati olla ligi 200 km/h. Kuigi pall kaotab pärast seinapuudet kiiruse, on mängijad vaid mõne meetri kaugusel seinast ja peavad kiiresti reageerima. Eduka mängu aluseks on õige reketi käsitsemine, mis võimaldab hetkega olla valmis nii eestkäe kui ka tagantkäe löökideks.
Maailmas.
Seinatennis on arenenud mängust nimega "rackets", mis tekkis 19. sajandi alguses ühes Londoni vanglas. Reketi- ja pallimängud olid tol ajal väga populaarsed ning oma igapäevase treeningu käigus hakkasid vangid palli reketiga vastu seina lööma.
1820ndatel levis "rackets" Inglismaa koolides s.h Harrows. Viimast peetaksegi seinatennise sünnikohaks. Nimelt avastasid Harrowsi õpilased peagi, et kui racketsi pall augustada, siis seinaga põrkumisel litsub pall laiaks (ingl "squash") ning tekib palju erinevamaid löögivõimalusi. Ühtlasi nõudis see mängijatelt suuremat pingutust, sest enam ei saanud oodata, kuni pall sinuni tagasi põrkab nagu racketsis.
1864. aastal ehitati Harrows esimesed neli seinatenniseväljakut ning mängust sai omaette spordiala. Mäng kogus üha populaarsust ning ka teistes koolides hakati väljakuid avama.
Nagu iga uue spordiala väljakujunemisel ei olnud ka seinatennises algusaastatel rahvusvahelisi standardeid, mistõttu tekkisid mõningad erinevused seinatennise mänguviisis ja varustuses. Kujunesid välja kaks peasuunda: soft ball ja hard ball. Esimene levis Inglismaal ja seda mängiti n.ö pehme palliga, väljakul, mille laiuseks 21 jalga (u 6.4 m) ja teist Põhja-Ameerikas n.ö kõva palliga, väljakul, mille laiuseks 18.5 jalga (u 5.6 m). Mõlema väljaku pikkuseks oli 32 jalga (u 9.75 m).
Esimesed spordialaga seotud alaliidud asutati 1907.a USA-s (US Squash Racquets Association) ja 1911.a Kanadas (Canadian Squash Racquets Association). Inglismaal reguleeriti seinatennis alates 1908. a-st ja seda Tennise ja Racketsi Liidu alla kuuluvas seinatennise komitees. Alles 1928. a. asutati eraldiseisev Squash Rackets Association.
Oli olümpiamängude kavas 1908. aastal. Mõlemad alad, nii üksik- kui ka paarismängu, võitsid Suurbritannia sportlased.
1966. aastal toimus Londonis erinevate riikide (Austraalia, Suurbritannia, India, Pakistan, Uus-Meremaa, USA, Kanada, Lõuna-Aafrika Vabariik, Araabia Ühendemiraadid) seinatennise mängijate kohtumine, mille käigus loodi Rahvusvaheline Seinatennise ja Racketsi Ühendus (International Squash Rackets Association). 1992. a. muudeti liidu nime ja kuni tänaseni on see World Squash Federation (WSF).
Eestis.
Seinatenniseelu Eestis sai alguse 7.augustil 1993. aastal kui Tallinnas Harjuoru võimlas avati Eesti esimene seinatenniseklubi. Kuna neljale väljakule tuli lisa alles mitmeid aastaid hiljem on kõik Eesti seinatennise tänase päeva tipptegijad oma esimesed seinatennisesammud astunud Harjuorus. 1994. aasta kevadel toimusid esimesed Eesti meistrivõistlused.
Ajaloolise esimese tiitlivõidu võttis Rauno Tiesel. Kolmandal tegevusaatal tehti algust Tallinna karikavõistlustega, millest hiljem kasvasid välja Eesti karikavõistlused. Esimene karikavõitja oli aastatel 1995–1996 Marko Kristjanson. 1997. aastal pandi alus Eesti Squashi Liidule, millest hiljem sai Eesti Squashiföderatsioon.
4.aprillil 1998. võeti ESqL vastu Euroopa Seinatennise Liitu, samal aastal sai Eesti Squashi Liidust Eesti Spordi Keskliidu liige, hiljem ka Eesti Olümpiakomitee liige.
Tulemuste poole pealt valitses aastatel 1996–2000 suveräänselt Philip Verzun, võites 5 aastat järjest Eesti meistrivõistlused. Verzuni valitsemisajale tegi 2001. aastal lõpu Paavo Piik, kuid 2002. ja 2003. võidutses taas Verzun. Rahvusvahelisel suurel areenil pole läbimurdeni siiski jõutud, vähesed võidud on tulnud juunioride tasandil. 2002. sügisel sai Eesti võistkond Slovakkias Developing Nations Cup-il (millest hiljem kasvas välja European Nations Challenge Cup) Slovakkia ja Horvaatia järel kolmanda koha. 2006. aastal üllatas Eesti naiskond Poolas peetud ENCC-l ja võitis esikoha. Aasta hiljem kordas Lätis peetud võistlustel sama saavutust aga meeskond.
Eesti seinatennisemaastik pole enam Tallinna-keskne, seinatennist saab mängida ka Pärnus, Kuressaares, Tartus, Narvas, Võrus, Tabasalus ja Tääksis. Ala harrastajaid on üle 1000, võistlustest võtab igal aastal regulaarselt osa 75–100 mängijat. 40 parimat moodustavad A-Liiga, kõikidele teistele seinatennisehuvilistele on antud võimalus kaasa lüüa B-Liigas. Tähtsaimaks jõuprooviks on mais korraldatavad Eesti meistrivõistlused, lisaks toimuvad 6-etapilised Eesti karikavõistlused nii meestele, naistele kui ka seenioridele. Noored seinatennise mängijad saavad võistluste hõngu maitsta 6-etapilisel Dunlop Cup-il. Mitmed mängijad esinevad ka Soome liigas (Helsinki East Squashi klubis ja ka Sq-88 klubis).
Varustus.
Seinatennise mängimiseks on vaja spetsiaalset reketit ning palli. Olulised on ka jalanõud, mis peavad olema heleda tallaga, et mitte määrida põrandaid. Lisaks võib kasutada ka silmakaitsmeid (mask või prillid).
Pall.
"Max" – Sinist värvi ja pisut suurem, kui teised pallid. Algajate pall. Põrkab kergemini, kui teised pallid. (Karakalil punase täpiga)
"Progress" – täppideta must pall. Harrastajatele. (Karakalil valge täpiga)
"Competition" – üks kollane täpp. Kasutatakse enamasti treeningutel.
"Pro" – kahe kollase täpiga pall. Kasutatakse võistlustel.
Reket.
Seinatennise reketid valmistati algselt puidust, hiljem hakati valmistama alumiiniumist reketeid. Tänapäeval on põhiliselt kasutuses grafiidist või grafiidisegust valmistatud reketid. Reketi pikkus võib olla maksimaalselt 686 mm ja laius 215 mm. Reket ei tohi kaaluda üle 255 grammi. Tavaliselt on reketite kaal vahemikus 120–180 grammi.
Väljak.
Seinatennise väljaku mõõtmed on 9,75 m x 6,4 m. Põranda kohal peab olema vähemalt 5,64 m vaba ruumi, kuid soovitavalt rohkem. Väljaku põrandad on puidust, seinad üldjuhul betoonist, kuid kasutatakse ka tugevat lamineeritud saepuruplaati. Väljaku tagumine sein tehakse tavaliselt karastatud klaasist. Publikule parema jälgimise võimaldamiseks on hakatud tegema ka üleni klaasseintega väljakuid, mis võimaldab seinatennist jälgida neljast küljest ning on ka teleülekannete tegemiseks sobivam.
Edukamad mängijad.
Alates 1933.aastast, kui toimusid esimesed meeste Briti lahtised meistrivõistlused seinatennises (tol ajal samastati antud võistlust maailmameistrivõistlustega), kuni tänaseni on maailma seinatennise edetabelites domineerinud mängijad Suurbritanniast ja tolle kunagistest asumaadest (Austraalia, Uus-Meremaa, India, Pakistan, Egiptus).
Nende riikide edukus on kergesti seletatav, kuna arvatakse, et just briti sõdurid olid esimesed, kelle kaudu seinatennis tollastes asumaades levima hakkas. Mängu populaarsuse tõustes ehitati nendes riikides juurde üha uusi väljakuid, mis võimaldas laiadel massidel seinatennist mängida ning ei läinud kaua kuni sealt esimesed tipud tõusid.
Esimesed Briti lahtised meistrivõistlused võitiski egiptlane F.D. Amr Bey ja tal õnnestus seda saavutust korrata veel neljal korral. Aastatel 1947–1950 oli taas edukas egiptlane, seekord M.A. Karim, võites Briti lahtised meistrivõistlused neljal järjestikusel aastal.
1951–1963 ja 1982–1994 hoidis Briti lahtiste meistrivõistluste esimest kohta enda käes Khanide dünastia Pakistanist. Hashim (1951–1958) (esimene võit 35-aastaselt), Roshan (1957), Azam (1959–1962), Mohibullah (1963), Jahangir (1982–1992) ja Jansher Khan (1993–1994).
Jahangir Khan, kes hetkel on Maailma Seinatennise Liidu asepresident, domineeris maailma seinatennises 14 aastat, võites lisaks 10-le Briti lahtiste meistritiitlile, 8 korda maailmameistrivõistlused ja oli rahvusvahelistel võistlustel võitmatu 5 ja pool aastat.
1964.aastal katkestas Khanide dünastia võidud Briti lahtistel meistrivõistlustel iirlane Jonah Barrington, kes võitis tiitli kokku kuus korda. Pärast teda osutus edukaimaks mängijaks austraallane Geoff Hunt, kes võitis aastatel 1969–1981 kaheksa tiitlit.
Naiste Briti lahtised meistrivõistlused seinatennises toimusid esimest korda juba 1922. aastal ja esimese võidu saavutas J.I. Cave. Kuni 1960. aastani kuulus tiitel vaid Inglismaa mängijatele. Janet Morgan (hiljem Shardlow) võitis selle aastatel 1950–1958 kümnel korral.
Pärast Janet Morganit võitis meistrivõistlused läbi aegade kuulsaim naismängija austraallane Heather McKay, kes püsis meistrivõistluste tipus 1966–1977 ja oli kogu oma karjääri jooksul võitmatu (rahvusvahelistel võistlustel koguni 19 aastat!).
Pärast teda oli võistlustel edukaim uusmeremaalane Susan Devoy, kes võitis Briti lahtised 8 korda aastatel 1984–1992.


Jalgrattasport 1896. aasta suveolümpiamängudel.
1896. aasta suveolümpiamängude jalgrattaspordivõistlused peeti kuuel alal.
Võistlused peeti Neo Phalironi velodroomil. Maantee-grupisõidu rada kulges Ateenast Neo Phalironi velodroomi juurest Odos Kifisia puiesteelt Marathoni ja sealt tagasi. Raja pikkus oli 87 km.
Ühe ringi sprint (333,33 m lendstardist).
Finaal: 11. aprill
100 km trekisõit.
Finaal: 8. aprill
Teised sportlased katkestasid. Katkestasid algul Joseph Welzenbacher (Saksamaa), Joseph Rosemeyer (Saksamaa), Adolf Schmal (Austria) ja Aristidis Konstantinidis (Kreeka), seejärel Edward Battel (Suurbritannia) ja Theodor Leupold (Saksamaa) ning lõpuks Bernhard Knubel (Saksamaa).
12 tunni trekisõit.
Finaal: 13. aprill
See ala oli olümpiamängude kavas esimest ja viimast korda.
Teised sportlased katkestasid. Katkestasid kõigepealt Joseph Welzenbacher (Saksamaa), A. Tryfiatis-Tripiaris (Kreeka) ja Loverdos (Türgi) ning lõpuks Georgios Paraskevopoulos (Kreeka).
Hommikul sõideti väljaspool staadioni, pärast lõunat jõuti staadionile (velodroomile?) tagasi ning tehti ettenähtud aja lõpuni 945 tiiru.
Võitjad olid 12 tunni möödudes kurnatud ja näljased ning neil olid jalad paistes. Keepingil olid ka käed paistes. Nad ei olnud kell 5 hommikul alanud võistluse jooksul midagi söönud ning olid joonud ainult mõned lonksud. Nad olid eritistega määrdunud ja väsimusest poolhullud. Kui nad teineteisest möödusid, oli kuulda nuttu.
Grupisõit maanteel(87 km; maraton).
Finaal: 12. aprill


Kergejõustik 1896. aasta suveolümpiamängudel.
Kergejõustik 1896. aasta suveolümpiamängudel Ateenas toimus 6.-10. aprillini. Võistlustel osales 63 sportlast 9 riigist ja välja jagati 12 komplekti medaleid.
100 m.
Finaal: 10. aprill
Maailmarekord: 10,8 Luther Cary, USA
400 m.
Finaal: 7. aprill
Maailmarekord (440 jardi): 48,5 Henry Tindall, USA ja Edgar Bredin, Suurbritannia
800 m.
Finaal: 9. aprill
Maailmarekord (880 jardi): 1.53,4 Charles Kilpatrick, USA
1500 m.
Finaal: 7. aprill
Maailmarekord (1 miil): 4.12,8 Walter George, Suurbritannia
Maraton.
Finaal: 10. aprill
110 m tõkkejooks.
Finaal: 10. aprill
Maailmarekord (120 jardi): 15,4 Stephen Chase, USA ja Godfrey Shaw, Suurbritannia
Kõrgushüpe.
Finaal: 10. aprill
Maailmarekord: 1.97 Michael Sweeney, USA
Teivashüpe.
Finaal: 10. aprill
Maailmarekord: 3.49 Walter Rodenbaugh, USA
Kaugushüpe.
Finaal: 7. aprill
Maailmarekord: 7.21 J.J. Mooney, USA
Kolmikhüpe.
Finaal: 6. aprill
Maailmarekord: 15.25 Daniel Shanahan, USA
Kuulitõuge.
Finaal: 7. aprill
Maailmarekord: 14.32 George Gray, USA
Kettaheide.
Olümpiavõitja Robert Garrett heidet sooritamas
Finaal: 6. aprill


Valgusdiood.
Valgusdiood on elektroonikas kasutatav pooljuhtdiood, mis kiirgab valgust. Valgusdioodi tähistamiseks kasutatakse ka lühivormi "LED" (inglise keelest "Light-Emitting Diode" 'valgust kiirgav diood').
Õige suurusega päripinge rakendamisel elektroodidele hakkab valgusdiood kiirgama kindla lainepikkusega valgust, mis sõltub kestast ja teistest koostiselementidest, mida diood sisaldab. Valgusdioodil on nagu tavalisel dioodilgi kaks kontakti – anood ja katood. Valgusdioodi joonistel on anood tähistatud "+" ja katood "-" sümboliga.
Päripingestamisel rakendatakse "LED"-i anoodile positiivne ja katoodile negatiivne pinge. Vastupidisel juhul valgusdiood ei sütti. "LED"-i päripinge sõltub selle värvusest – pikema lainepikkusega "LED"-ide (punased) puhul on see suurusjärgus 2V, lühema lainepikkusega (sinised) on see ~3V.
Tavaliselt on "LED"-ide võimsus mõnikümmend millivatti, millest tulenevalt peab ka vool samas suurusjärgus olema. Suurema pinge või voolu rakendamisel "LED"-ile võib selle lihtsalt läbi põletada.
Varasemad "LED"-id kiirgasid madala intensiivsusega punast valgust, kuid tänapäeva valgusdioodid on saadaval juba erinevates lainepikkustes, mis kiirgavad infrapunavalgusest ultraviolettvalguseni, omades sealjuures väga kõrget eredusastet.
Valgusdioode kasutatakse indikaatoritena mitmesugustes elektroonikaseadmetes: televiisori- ja raadiojuhtpultides infrapunasaatjana ja mujal.
Valgusdiood-pooljuhte kasutatakse veel näiteks uuemates valgusfoorides või elektrooniliselt juhitavates liiklusmärkides raudteejaamades, lennujaama terminalides ja infotabloodel. Suuremõõtmelised videoekraanid ja suur valik igasuguseid vahendeid valgustatud reklaamstentidel on samuti koht, kus leidub dioode. "LED"-e kasutatakse ka vähiravis ravimiaktiveerijana (valgusteraapia) ja kosmoselaevades taimelavade valgustitena.
Tehnoloogia arenedes leiavad valgusdioodid järjest rohkem rakendust erinevates arvutiriistvara- ja meediaseadmetes (orgaanilistel valgusdioodidel põhinevad lameekraanid tava- ja taskuelektroonika seadmetes, välgud fotoaparaatides ja nutitelefonides).
Avastused ja varasemad leiutised.
Elektroluminestsents kui nähtus avastati inglasest eksperimenteerija H. J. Round’i poolt aastal 1907 "Marconi" Laboratooriumis, kasutades ränikarbiid-kristalli ja "cat’s-whisker" kristallidetektorit.
Venelane Oleg Vladimirovich Losev esitles esimese valgusdioodi loomist aastal 1927. Tema uurimustööd avaldati venekeelsetes, saksakeelsetes ja ingliskeelsetes teadusajakirjades, kuid siiski ei leidnud see avastus mitu järgnevat aastakümmet praktilist kasutust.
Rubin Braunstein Ameerika Raadiokorporatsioonist esitles infrapunavalguse eraldumist galliumarseniidist (GaAs) ja teistest poojuhtsulamitest aastal 1955. Braunstein jälgis infrapunavalguse emissiooni, mis kutsuti esile lihtsate dioodstruktuuridega, kasutades galliumantimoniidi (GaSb), GaAs, indiumfosfiidi (InP), ja räni-germaaniumi (SiGe) sulameid toatemperatuuril ja temperatuuril 77K.
Aastal 1961 leidsid Ameerika eksperimenteerijad Robert Biard ja Gary Pittman "Texas Instruments"-is töötades, et elektrilise pinge rakendamisel GaAs-ile kiirgas viimane infrapunast kiirgust ning patenteerisid niiviisi infrapuna valgusdioodi ehk infrapuna-"LED"-i.
Esimene nähtava spektriga (punane) valgusdiood arendati välja Nick Holonyak Jr.'i poolt aastal 1962, kui ta töötas "General Electric Companys. Holonyak'i peetakse "valgusdioodi isaks". M. George Craford, Holonyak'i õpilane, leiutas aastal 1972 esimese kollase "LED"-i ja parandas punase ja punase-oranži valgusdioodi eredusi kümnekordselt. Aastal 1976, lõi T.P. Pearsall esimesed väga eredad, kõrge kasuteguriga valgusdioodid fiiberoptilise telekommunikatsiooni tarbeks, leiutades sedasi uued pooljuhtmaterjalid, mis olid kohandatud täpselt sellistele lainepikkustele, mida kasutatakse ülekannetel fiiberoptikas.
Kuni aastani 1968 olid nähtava ja infrapunavalgusdioodid väga kallid. Üks "LED" maksis pea 200 USD tükk, mille tõttu leidsid need praktikas vähe kasutust. "Monsanto Company" oli esimene ettevõte, kes alustas aastal 1968 valgusdioodide masstootmist, kasutades selleks galliumarseniidfosfiide (GaAsP), et toota indikaatoritele sobivaid punaseid "LED"-e. Samal aastal tutvustas valgusdioode ka ettevõte "Hewlett-Packard" (HP), algselt tarnis ta GaAsP varud ettevõttelt "Monsanto Company". "LED"-tehnoloogia leidis suurt kasutust numbriekraanides ja HP võttiski selle kasutusele oma varasemalt välja arendatud käsikalkulaatoritesse. 1970ndad olid kaubanduslikult edukad, ettevõte "Fairchild Optoelectronics" tootis valgusdioodseadmeid alla viie sendi tükist. Nende seadmete pooljuhtkristallide ühenditest kiipide valmistamiseks rakendati planaartehnoloogiat. Vastava tootmistehnoloogia leiutas Dr. Jean Hoerni ettevõttes "Fairchild Semiconductor". Kiibitootmise planaartöötluse ja innovatiivsete pakkemeetodite kombinatsioon lubas "Fairchild-i meeskonnal, mida juhtis valguselektroonika pioneer Thomas Brandt, saavutada vajaliku tootmiskulude vähenemise. Need meetodid on valgusdioodide tootjatel jätkuvalt kasutusel.
Praktiline kasutus.
"LED"-i kui praktilist elektroonikakomponenti tutvustati aastal 1962.
Kõigepealt leidsid esimesed laiatarbe valgusdioodid kasutust kallimates masinates nagu laboratooriumite ja elektroonika testseadmetes asendamaks hõõg- ja neoonindikaatorlampe ning seejärel ka. Hiljem levinumates seadeldistes nagu televiisorid, raadiod, telefonid, kalkulaatorid ja isegi kellad. Digitaalsetes kellades kasutati "LED"-e juba kuuekümnendatest saati ja neid kasutatakse kellade valmistamisel siiani. Punased "LED"-id olid parasjagu heledad ainult indikaatoritena kasutamiseks, sest väljakiiratav valgus ei suutnud valgustada ümberkaudset keskkonda. Aja möödudes kasvasid laiemalt kättesaadavamaks ka teised värvid, mis niisamuti leidsid kasutust erinevates seadmetes peamiselt indikaatoritena.
Materjalide ja tehnoloogia arenguga kasvas valgusdioodide valguse kiirgamise võime, samas hoides kasuteguri ja töökindluse vastuvõetaval tasemel. Kõrge võimsusega valge "LED"-i leiutamine ja areng viis valgusdioodide kasutuse valgustite valdkonda, tulles tõsiseks konkurendiks hõõg- ja luminofoorlampidele.
Enamik "LED"-e valmistati väga tavapärases 5 mm ja 3 mm kestades, aga tõusva väljundvõimsusega on kasvanud vajadus üleliigse kuumuse hajutamiseks, et säilitada töökindlus, selle tõttu on muutunud kestad konstruktsioonilt üha keerukamateks.
Kõrge võimsusega valgusdioodid ("High Power LED") sarnanevad minimaalselt varasema aja "LED"-idele.
Jätkuv areng.
Esimest kõrge heledusega sinist "LED"-i demonstreeris Nichia Korporatsioonis töötav Shuji Nakamura, kes sai selle leiutise eest aastal 2006. See valgusdiood baseerus keemilisel ühendil InGaN. Aastal 1995 uuris Alberto Barbieri Cardiff’i Ülikooli laboratooriumis kõrge heledusega "LED"-ide kasutegurit ja töökindlust ning tegi väga muljetavaldava esitluse, kasutades (AlGaInP/Ga/As) "LED"-il indiumtinaoksiidist tehtud läbipaistvat kontakti..
Sinise "LED"-i ja kõrge kasuteguriga valgusdioodide olemasolek viis kiiresti esimese valge valgusdioodi arendamiseni. Praeguseks domineerivad valge valguse saamiseks "LED"-ides kaks peamist tehnoloogiat. Esimesel juhul rakendatakse ühes kestas koos tööle punane, roheline ja sinine, mille tulemusel saadaksegi valge valgus (vaata ka "RGB"),teisel juhul lisatakse sinisele dioodile luminestsentset värvi, ehk segades sinist ja kollast kokku ühte valgust kiirgavasse dioodi, tekitatakse valgusradiatsioon, mis on inimsilmaga nähtav valge valgusena.
"LED"-tehnoloogia edenemisele on kõvasti kaasa aidanud teiste pooljuhttehnoloogiate arendamine ja suur areng optikas ja materjaliteadustes. Tehnoloogiaedusammud on kasvanud eksponentsiaalselt, kasutegur ja valguse kiirguse kasv on kahekordistunud pea iga 36 kuu järel – seda 1960ndast aastas saadik – sarnaselt Moore'i seadusele. Kuid vastavat trendi valgusdioodide tehnoloogias kutsutakse Dr. Roland Haitsi järgi Haitz’i seaduseks (vaata joonist paremal).
Nanokristallide ja suuremate silikoonist toorkristallide kasutamisega on saavutatud veel parem kasutegur ja kokkuhoid tootmises.
2009. aastat võib pidada "LED"-ide revolutsiooni alguseks. Pooljuhttehnoloogia toob efektiivse, kõrgekvaliteedilise ja vastupidava valguslahenduse jms tipptehnoloogia kõikjale kodumajapidamistesse ja ärikeskkondadesse.
Tööpõhimõte.
Valgusdioodi kiirgus kujutab endast elektroluminestsentsi, mis tekib elektriliselt ergastatud elektronide ja aukude rekombinatsioonil. Rekombinatsioon võib aset leida mitmesuguseid (nii kiirguslikke kui ka mittekiirguslikke) kanaleid pidi. Rekombinatsioonil vabanev energia võib kuluda valguskvandi (footoni) tekitamiseks, mõne teise juhtivustsooni elektroni energia suurendamiseks (nn.
Orgaaniline valgusdiood ehk "OLED".
Orgaanilise valgusdioodi kiirgavaks elektroluminestsentseks kihiks on orgaaniline ühend. See orgaanilise pooljuhi kiht asub kahe elektroodi vahel. Üldiselt vähemalt üks elektrood on läbipaistev.
"OLED"-e kasutatakse enamasti televiisorite lameekraanides, arvutimonitorides, väikestes portatiivsetes seadmetes nagu nutitelefonid ja pihuarvutid. "OLED"-tehnoloogial põhinevate ekraanidega suudetakse esitada kõige tõetruumat musta värvi.
Pisut leiavad orgaanilised valgusdioodid kasutust ka valgusallikates, kuid oma varajase arengufaasi tõttu kiirgavad nad pindühiku kohta tavaliselt vähem valgust kui mitteorgaanilised "LED"-id.


Herakles.
Herakles (ladina keeles "Hercules") on vanakreeka mütoloogias armastatuim heeros, Zeusi ja Teeba kuninga Amphitryoni abikaasa Alkmene poeg.
Herakles oli maailma tugevaim inimene. Ühtlasi oli tal suur iseteadvus. Ta oli kindlalt veendunud, et keegi ei võinud teda mingil tingimusel võita, ja faktid kinnitasid seda. Alati, kui ta võitlema hakkas, oli võitluse tulemus ette teada. Keegi ei saanud temast kunagi jagu. Üksnes üleloomulik jõud võis tema vastu saada ja lõpuks hukutaski Heraklese maagia.
Mõistusega seevastu ei saanud Herakles kiidelda. Seda oli tal vähe. Ükskord, kui tal palav hakkas, sihtis ta Päikest ja ähvardas seda lasta. Kord, kui lained tema paati väntsutasid, ähvardas ta neid nuhelda, kui need kohe maha ei rahune.
Heraklest tabasid korduvalt äkkvihapursked, mille käigus ta inimesi tappis. Aga kui raev kadus, kahetses ta siiralt ja oli nõus mis tahes karistusega. Ilma tema nõusolekuta poleks keegi teda karistada saanudki. Keegi poleks ka suutnud nii paljusid karistusi taluda. Enamik tema elust kulus kuritegude lunastamisele. Herakles ei protestinud kunagi ühegi karistuse vastu. Mõnikord karistas ta end ise, kui teised olid nõus talle andestama.
Heraklest austati ja armastati kõikjal Kreekas peale Ateena, mille kangelane oli Theseus. Theseus oli samuti tugev ja julge, kuid ka intelligentne ja hea poliitik. Theseus oli kuningas, aga Herakles ei saanud ühtegi riiki valitseda, sest ta ei suutnud sageli iseennastki valitseda.
Herakles ei olnud pahatahtlik inimene. Ta ei pidanud tavaliselt viha ja tal oli palju sõpru. Theseus oli üks suurimatest Heraklese sõpradest, kes talle korduvalt hingeabi andis.
Sünd, lapsepõlv ja noorus.
Zeus võttis endale Amphitryoni kuju ja magas tolle abikaasa Alkmenega. Pärast Zeusi lahkumist magas Alkmenega ka tõeline Amphitryon. Alkmene hakkas kandma kaksikpoegi, kusjuures kummalgi pojal oli erinev isa. Selleks päevaks, mil Alkmenel pidi aeg täis saama, laskis Zeus ennustada, et sel päeval sünnib suur kuningas, aga armukade Hera takistas Heraklese sündi ja kiirendas tema vanaisa vennapoja Eurystheuse sündi, nii et ennustatud päeval sündis hoopis Eurystheus. Herakles ja tema poolvend Iphikles sündisid hiljem.
Väike Herakles viidi Olümposele, et Hera teda imetaks. Herakles imes Hera rinda nii kõvasti, et Hera karjatades ta rinna otsast ära kiskus. Rinnast purskus piim üle taeva laiali ja niimoodi tekkis Linnutee. Sõna "gala" tähendab kreeka keeles piima ja siit tuleb sõna "galaktika".
Oma esimese kangelasteo sooritas Herakles siis, kui ta veel hällis lamas. Hera saatis kaks madu teda tapma. Kui need hälli servale ronisid, siis hakkas Iphikles karjuma, aga Herakles haaras kummagi käega erinevast maost ja kägistas mõlemad ära. Kui isa ja ema lastele appi jooksid, ulatas Herakles isale kaks surnud madu.
Seepeale ennustas pime prohvet Teiresias Alkmenele: "Kinnitan pühalikult, et paljud kreeka naised hakkavad õhtu eel villa kraasides laulma sinu pojast ja ka sinust kui kangelase emast. Sellest poisist kasvab kogu inimsoole vägimees."
Kuni selle sündmuseni oli Heraklest kutsutud Alkideseks, see tähendab Amphitryoni isa Alkidese järeltulijaks. Nüüd selgus aga, et temas on midagi enamat, ja teda hakati kutsuma Herakleseks. Uue nime andmisega püüdsid vanemad pugeda Hera ees, lootes, et see poisi rahule jätab, kuid see ei aidanud ja Hera vihkas teda kuni selle surmani.
Amphitryon otsis Heraklesele ja Iphiklesele õpetajad, aga Herakles ei olnud musikaalne ja lõi oma muusikaõpetaja Linose lüüraga surnuks. See oli esimene kord, kui Herakles kogemata inimese tappis, hiljem juhtus seda veel korduvalt. Teisi õppeaineid (vehklemist, maadlust ja ratsutamist) talus Herakles leplikumalt ja nende pedagoogid jäid kõik ellu.
18-aastasena tappis Herakles juba Thespia lõvi. Pärast seda kandis ta lõvi nahka nii, et lõvi pea moodustas midagi kiivritaolist. Hiljem vahetas ta selle Nemea lõvi naha vastu, millel oli see eelis, et see oli haavamatu.
Heraklese järgmine vägitegu oli võitlus minüaanidega, kes olid pannud Teebale peale raske andami. Tasuks sai ta abielluda Teeba printsessi Megairaga. Abielust sündis 3 poega.
Heraklese vägitööd.
Hera saatis Heraklesele hulluse, mille tulemusena too tappis oma lapsed ja ka abikaasa, kui see püüdis lapsi kaitsta. Seejärel sai Herakles mõistuse tagasi, aga hullusehoost ei mäletanud ta midagi. Isa ütles talle, mida ta oli teinud ja Herakles tahtis ennast häbi pärast tappa.
Kuid Theseus suutis Heraklese ümber veenda. Ta viis Heraklese Delfi oraakli juurde. Preestrinna ei tahtnud Heraklesele ennustada. Seepeale võttis Herakles preestrinnalt tema kolmjala ära ja ähvardas asutada konkureeriva oraakli, kui vastust ei saa. Apollon ähvardas Heraklest jõuga, aga Herakles oli valmis ka Apolloniga jõudu katsuma. Zeus ei saanud seda lubada, ta segas vahele ja Apollon käskis preestrinnal Heraklesele vastus anda.
Preestrinna käskis Heraklesel teha kümme Mükeene kuninga Eurystheuse valitud vägitegu ilma kõrvalist abi kasutamata ja mingit tasu saamata. Selle eest pidi ta saama oma kuritöö andeks ja lisaks veel surematuse.
Edaspidine elu.
Herakles kohtas kena neidu Deianeirat ja tahtis teda naiseks. Kuid Deianeirat tahtis endale ka jõejumal Acheloos. Acheloos püüdis Heraklesega astuda läbirääkimistesse, aga Herakles ütles: "Minu käsi töötab paremini kui minu keel. Las mina võidan jõukatsumise ja sina võid võita kõnepidamise." Acheloos muundus sõnniks ja ründas teda, aga Herakles oli ennegi neist jagu saanud. Herakles murdis tal ühe sarve ära ja abiellus Deianeiraga.
Antaios oli gigant, kes sundis võõraid endaga jõudu katsuma ja tappis nad pärast seda. Oma ohvrite kolpadega kaunistas ta oma templi katust. Ta oli Maia poeg ja sellepärast oli ta võitmatu senikaua, kuni ta maapinda puudutada sai. Herakles tõstis ta õhku ja kägistas ta siis.
Kaukaasias tappis Herakles kotka, kes käis iga päev Prometheuse maksa nokkimas, ja vabastas Prometheuse.
Kui Heraklese sõbra Admetose noor naine Alkestis suri, läks Herakles varjumaailma, heitles Surmaga ja sundis teda Alkestise hinge vabaks laskma. Alkestis sai inimesena oma mehega edasi elada.
Troojas päästis Herakles kuningas Laomedoni tütre, printsessi Hesione. Neiu oli jäetud mereranda ootama koletist, keda ei olnud muude vahenditega võimalik lepitada. Herakles leppis Laomedoniga kokku, et hävitab koletise, kui Laomedon annab talle oma hobused, mille Zeus oli Laomedoni vanaisale kinkinud. Ta tappiski peletise, aga Laomedon keeldus tasust. Seepeale tappis Herakles Laomedoni ja andis Hesione naiseks oma sõbrale Telamonile, kes oli teda aidanud.
Kui kuningas Eurytos solvas Heraklest, tappis Herakles tema poja, kuigi oli enne kuningapoja sõber olnud. Selle teo eest karistas teda Zeus ise ja käskis tal minna aastaks või koguni kolmeks Lüüdiasse kuninganna Omphale orjaks. Omphale lõbustas end sellega, et laskis Heraklesel kanda naiste riideid ja teha naiste töid, näiteks kududa ja kedrata.
Pärast Omphale orjusest vabanemist vallutas Herakles Eurytose riigi, tappis kuninga ja võttis sealt hulga vange. Kõige ilusam neist oli kuninga tütar Iole. Käskjalg toimetas vangid kohale enne Heraklest ja teatas, et Herakles olevat Iolesse pööraselt armunud.
Deianeira läks mehele vastu. Tagasiteel koju jõudsid nad Evenose jõeni, millel kentaur Nessos ülevedajaks oli. Nähtavasti ei tundnud Nessos Heraklest ära, sest ta katsus Deianeirat ära röövida, kui naine tema seljas oli. Deianeira hüüdis appi; Herakles laskis kentauri, kes oli juba teisele kaldale jõudnud, mürgitatud noolega ja tappis ta. Nessos ei surnud siiski kohe, vaid jõudis öelda, et naine võtaks tema verd. Kui tema mees peaks iial mõnd teist naist rohkem kui oma naist armastama hakkama, tulevat teda ainult kentauri verega võida.
See aeg tunduski käes olevat. Deianeira võttis kentauri verd, immutas sellega kodus uhke rüü ja andis selle teenrile Lichasele, kes selle viis Heraklesele. Selgus, et kentauri veri oli ülimürgine. Ent ka Herakles oli üliinimene; seetõttu ta ei surnud, vaid tundis lakkamatut piina. Suurest valust viskas ta Lichase merre ja see uppus. Valust pääsemiseks käskis ta lõpuks tuleriida kokku kanda ja kui ta sellele heitis, tundis ta rõõmu, et piinast vabaneb. Deianeira poos juba enne seda end suurest häbist ja meeleheitest üles.
Pärast surma tõsteti Herakles taevasse. Seal leppis Hera temaga lõpuks ära ja andis oma tütre Hebe talle naiseks.
Katkend 3. sajandi käsikirjast Heraklese vägitegude kohta
Allikad ja mõju.
Kuigi Heraklese vägitööd ja kogu ta elulugu oleks hea aine eepose kirjutamiseks, ei ole ükski antiikne kirjanik üheski oma teoses kõiki tema vägitegusid kirjeldanud, vaid äärmisel juhul loetlenud. Heraklese eluloo on täielikult kirja pannud üksnes Apollodoros ja Ovidius, sealjuures Ovidius on (nähtavasti aukartusest) välja jätnud hulga Heraklese elus tähtsaid sündmusi, näiteks Megaira ning tema laste tapmise ja Alkestise surma, kui kreeka tragöödiakirjanikud on neid juba käsitlenud.
Sellest, kuidas Herakles tappis oma naise ja lapsed, kirjutas Euripides tragöödia "Herakles". Alkestise surmast kirjutas samuti Euripides tragöödia "Alkestis". Tema kaasaegne Sophokles kirjeldas Heraklese surma. Sellest, kuidas Herakles madusid tappis, kirjutasid Pindaros ja Theokritos.
Heraklesest on nii valmistatud kui säilinud rohkelt vaasimaale ja pisiplastikat. Delfi ateenlaste aardekambri ja Olümpose Zeusi templi metoopidel ning Ateenas Hephaisteioni idaküljel on kujutatud tema vägitöid. Maalikunstis on nii antiikajal kui hiljem Heraklest kujutatud habemiku mehena, kes kannab käes nuia ja paljal ihul lõvinahka.
Heraklest peeti kultuuritoojaks, lunastajaks, atleetika kaitsjaks ja palestra hoidjaks. Tema pühamuid oli kogu Vana-Kreekas. Tema auks korraldati pidustusi ja mänge.
Vanas Roomas austati Heraklest algul eraviisiliselt, pärast ka riiklikult. Teda peeti kauplemis-, kasumi- ja edujumalaks ning õnnetuste vältijaks. Rooma veiseturul oli tema altar. Jõu ja mehisuse abil vabastas ta inimesi kannatustest ja hädast ning seetõttu samastasid mõned Rooma keisrid end Heraklesega, näiteks Commodus.
Herakles ristteel. Umbes 1505. aasta maal
Filosoofias oli Herakles eeskujuks, kes saavutas surematuse omaenese jõul. Kuid selleks pidi ta elama vaevarikast elu. Keose sofist Prodikos kujutas oma jutustustes Heraklest sümboolselt teelahkmel seismas ning valides kerge naudingute tee ja raske loobumist täis tee vahel.


Knesset.
Knesset on Iisraeli parlament.
Knessetile kuulub seadusandlik võim Iisraelis. Knesset valib ja kutsub tagasi presidendi ja peaministri ning teostab järelvalvet valitsuse tegevuse üle.
120-kohaline parlament valitakse rahva poolt 4 aastaks. Valimiskünnis on 1,5%, künnise ületanud erakondade vahel jagatakse kõik kohad D'Hondti meetodil kinnise nimekirja põhimõttel. Kogu riik on üks valimisringkond.
Madala valimiskünnise tagajärjel on valitsuskoalitsioonid olnud ebastabiilsed ja tihti lagunenud enne 4 aasta möödumist.
2010. aasta juuni seisuga toimusid viimased Knesseti valimised 2009. aasta veebruaris. Enim kohti said Kadima (28) ja Likud (27).


Võrdeline valimissüsteem.
Võrdeline ehk proportsionaalne valimissüsteem on valimissüsteem, mille puhul esinduskogu mandaadid jagatakse valimistel kandideerinud nimekirjade või kandidaatide vahel võrdeliselt nende saadud häälte arvuga. Võrdeliste valimiste puhul on kasutusel mitmemandaadilised ringkonnad ning valimistulemuste põhjal moodustatakse tavaliselt mitme partei koalitsioonivalitsus, harvemini vähemusvalitsus. Võrdelised valimised vastanduvad enamusvalimistele, mille puhul jagatakse mandaadid enim hääli saanud kandidaatidele ning kaotaja poolt antud hääled lähevad kaduma.
Kasutusel on kaks põhilist võrdelist valimissüsteemi: nimekirjavalimised ja üksiku ülekantava hääle meetod. Nimekirjavalimiste puhul annab valija oma hääle kas teatud nimekirjale või konkreetsele kandidaadile selles nimekirjas. Üksiku ülekantava hääle meetodi puhul reastab valija kandidaadid vastavalt oma eelistusele.
Nimekirjavalimistel võidakse kasutada kas kinnist või avatud nimekirja. Ka ringkonna suurus võidakse määrata erineval viisil: kogu maa on üks ringkond, kahetasandilised (mandaate jagatakse väiksemates ringkondades, kuid võetakse arvesse ka üleriigiline häälte arv, mille põhjal täidetakse ringkondades ülejäänud kohad) kui ka ringkonnatasandilised (kõik mandaadid jaotatakse ringkondade vahel).
Võrdelise valimissüsteemi selline vorm tähendab, et kui nimekiri saab 35% häältest 100-mandaadilises ringkonnas, siis saab see nimekiri ligikaudu 35 mandaati. Valitakse nimekirja, isegi kui saab valida kandidaati, siis läheb hääl automaatselt ka nimekirjale. Sellisel juhul on tavaliselt valimiskünnis, millest alates on nimekirjal õigus osaleda kohtade jaotamisel. Tulemused on veidi erinevad, sõltudes mandaatide jagamise meetodist (Sainte-Laguë meetod, Hare'i kvoot, Droopi kvoot, modifitseeritud Sainte-Laguë, D'Hondti meetod ja Imperiali kvoot). Üldiselt peetakse kõige võrdelisemaks Sainte-Laguë meetodit, D'Hondt'i ja Imperiali kvoot annavad aga märgatava eelise võitjaparteidele.
Kinnine nimekiri.
Kinnise nimekirja puhul paneb valimisnimekiri paika oma kandidaatide järjekorra ja see ei sõltu häälte arvust. Seda kasutatakse näiteks Iisraelis, Norras ja enamikus Suurbritannia ringkondades eurovalimistel (välja arvatud Põhja-Iirimaal). Kinnine nimekiri on tüüpiline segasüsteemides.
Avatud nimekiri.
Avatud nimekiri on valimisreegel, kus kandidaadi järjekorra nimekirja sees otsustab rahvas, valides konkreetse kandidaadi poolt. Nimekiri järjestatakse kandidaadi saadud häälte arvu järgi. Seda kasutatakse näiteks Soomes ja Hollandis. Üldiselt kasutab demokraatlikus maailmas kinnist nimekirja vähem riike, aga rahvaarvu järgi enamik maailma.
Plussid ja miinused.
Avatud nimekirja pooldajad leiavad, et on demokraatlikum, kui saab valida isikut, ning see tagab kandidaadi suurema vastutuse valijate ees. Kinnise nimekirja pooldajad leiavad, et valida tuleb ideoloogiate vahel ja et see on demokraatlikum selles mõttes, et valijal on suurem vastutus nimekirja ees ja seetõttu suuremad ootused. Põhjenduseks toovad nad selle, et inimene valib niikuinii ideoloogiate poolt ja et rahvale on kasulikum valida suund, mida ehitada, kui inimene, kes seda ehitab, kuna inimene võib ära surra, aga ideoloogia jääb. Avatud nimekirja pooldajad leiavad, et hääletades inimest hääletavad nad ka partei, ja selle järgi ka ideoloogia. Ja muidugi kui inimene sureb, siis tuleb samast nimekirjast järgmise häältearvuga kanditaat. Avatud nimekirja pooldajad leiavad, et avatud nimekiri suurendab partei sisedemokraatiat, kuna autoritaarne partei ei saa siis ette kirjutada järjekorda. Segasüsteemides (enamusvalimistega ja võrdelise valimise kombineeritud süsteemides) on loogiline, et inimese parteihääl läheb parteile, aga isiklik valik läheb enamusvalimistel oma ringkonnas kandideerinud isikule.
Üksiku ülekantava hääle süsteem.
Üksiku ülekantava hääle süsteem on isikuvalimine eelistuste järgi, kombineerides isikuvalimiste ja võrdelise valimise põhimõtted. Valija märgib oma sedelile nii mitu eelistust kui valimisreeglid ette näevad ja järjestab need. Hääled kanduvad üle siis, kui kandidaadi häälte arv on suurem kvoodist või kui kandidaat on ebapopulaarne. Et valituks osutuda, peab kandidaat saama kindla hulga hääli, mis on määratud valimismeetodis. Tuntuimad valimismeetodid on Hare'i kvoot, Droopi kvoot ja Imperiali kvoot. Seda kasutatakse Iirimaal, Maltal ja Põhja-Iirimaal eurovalimistel. Anglosaksi maailmas peetakse võrdeliseks esindatuseks üksiku ülekantava hääle süsteemi.


Paul Masson.
"See artikkel on jalgrattasportlasest; nime teiste kandjate kohta vaata lehekülge Paul Masson (täpsustus)"
Paul Masson [pol mass'oon] (hiljem Paul Nossam; 30. november 1874 – 30. november 1944 või 1945) oli prantsuse jalgrattasportlane, esimene kolmekordne olümpiavõitja.
1896. aasta suveolümpiamängudel Ateenas võitis ta 6 jalgrattaspordialast kolm: trekisprint (333,33 m lendstardist 24,0), 2000 m sprint (4.58,2) ja 10 000 m trekisõit (17.54,2).
Pärast Ateena olümpiamänge hakkas ta elukutseliseks ning muutis oma nime Paul Nossamiks (Masson tagurpidi), kuid edu ei saavutanud. Siiski tuli ta elukutseliste maailmameistrivõistlustel sprindis 1897 kolmandaks.
Välislink.
Masson, Paul
Masson, Paul


Adolf Schmal.
Felix Adolf Schmal [aadolf šmaal] (18. august 1872 – 28. august 1919)
oli Austria juudist jalgrattasportlane ja vehkleja, kes võitis 1896. aasta suveolümpiamängudel ühe esikoha ja kaks kolmandat kohta. Klubi: Academischer Technischer R.V. Wien.
1894 võitis Schmal 1500 km pikkuse velotuuri Pariis–Viin–Graz. Sellegipoolest oli ta enne olümpiat tuntum vehklejana.
Ateena olümpial osales Schmal 8. aprillil 100 km trekisõidus, mille ta katkestas.
9. aprillil toimunud espadronivõistlust juhtis ta kahe võiduga, kui sisenes Kreeka kuninglik perekond. Korraldajad käskisid võistlust otsast alustada, et kuningas näeks kogu turniiri. Schmal kaotas mõlemale võistlejale, keda ta enne oli võitnud, ning jäi 4.-ks 1 võiduga 4-st.
11. aprillil tuli ta trekisprindis kolmandaks ajaga 26,0 (jagas teist kohta Stamatios Nikolopoulosega, kuid kaotas talle kordussõidu 26,6:25,4) ja 10 000 m trekisõidus samuti kolmandaks.
13. aprillil peeti võistlus 12 tunni trekisõidus. Pärast teiste võistlejate katkestamist jäid trekile ainult Schmal ja inglane Frank Keeping. Nad olid kurnatud ja näljased ning jalad olid neil paistes. Keepingil olid ka käed paistes. Nad ei olnud kell 5 hommikul alanud võistluse jooksul midagi söönud ning olid joonud ainult mõned lonksud. Nad olid eritistega määrdunud ja väsimusest poolhullud. Kui nad teineteisest möödusid, oli kuulda nuttu. Schmal tuli olümpiavõitjaks, olles läbinud 295 km ja 300 m (886 tiiru). Keeping oli ainult 1 ringi võrra taga.
Schmal paistis välja ka autovõidusõitja ja suusatajana. Elukutselt oli ta ajakirjanik varjunimega Filius, üks Austria parimaid spordiajakirjanikke. Ta tegi kaastööd nii Illustrierte Allgemeine Radfahrerzeitungile kui ka saksa, inglise ja prantsuse spordilehtedele.
Tema poeg Adolf Schmal juunior võistles 1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis laskmises ning jäi duellipüstoliharjutuses 20.-ks ning vabapüstoliharjutuses 39.-ks.
Vaata ka.
Schmal, Adolf
Schmal, Adolf
Schmal, Adolf


Ristna tuletorn.
Ristna tuletorn on tuletorn Hiiumaal Kõpu poolsaare läänetipus Põhja-Ristna neeme lähedal.
Geograafilised koordinaadid on.
Tuletorn koosneb kahest kontsentrilisest raudsilindrist, mille vahel on keerdtrepp. 1920. aastal kaeti torn kuni teenindusruumini betoonkattega, mistõttu võib Ristna tuletorni nimetada raudbetoontorniks. Tuletorn on 29,5 meetri kõrgune ja tema tuli kõrgub üle merepinna 37 meetrit. Tuletorni tuli on nähtav 31,5 km kaugusele.
Tuletorn monteeriti kokku 1874. aastal Pariisis valmistatud detailidest. 1915. aastal I maailmasõja käigus sai tuletorn vigastada ning 5 aastat hiljem tuletorn remonditi, mille käigus muudeti tunduvalt tema välimust.
1994. aastal paigaldati tuletorni juurde Soome Mereadministratsiooni kaasabil satelliitnavigatsiooni tugijaam (satelliitmajakas).


Victor Hugo.
Victor Marie Hugo [vikt'oor üg'oo] (26. veebruar 1802 Besançon – 22. mai 1885 Pariis) oli prantsuse kirjanik. Ta oli tähtsaim prantsuse romantik. Napoleon III vastasena oli ta 1851–1870 eksiilis.
Näidendi "Cromwell" (1827) eessõna peetakse prantsuse romantismi manifestiks, aga tegelikult on sel nii Hugo näidendite kui ka kogu tema loominguga üsna vähe pistmist. Tuleb küll tunnistada, et klassikalise teatri reeglite vastu võitles Hugo üsna aplombikalt.
Näidend "Hernani" (1830) tekitas skandaali. Nimelt tekitas see vastuolusid romantikute ja klassitsistide vahel.
1841 valiti Hugo Prantsuse Akadeemiasse.
1841 tõstis Louis-Philippe ta aadliseisusse ja ta määrati parlamendi ülemkotta. Seal sai ta tuntuks sõnavõttudega surmanuhtluse ja sotsiaalse ebaõigluse vastu ning sõnavabaduse ja Poola iseseisvuse poolt. Pärast 1848. aasta revolutsiooni valiti ta Teise Vabariigi Seadusandlikku Assambleesse ja Konstitutsioonilisse Assambleesse.
Kui Napoleon III haaras 1851 täieliku võimu ja kehtestas antiparlamentaarse põhiseaduse, nimetas Hugo teda avalikult riigireeturiks. Kartes oma elu pärast, rändas ta algul Brüsselisse ja siis Kanalisaartele. Seal elas ta 1870. aastani ning kirjutas Napoleon III vastaseid pamflette "Napoleon väike" ja "Kuriteo ajalugu". Prantsusmaal need keelustati, kuid olid sellegipoolest mõjukad. 1859 andis Napoleon III armu kõigile poliitilistele kurjategijatele, ent Hugo ei soovinud endistviisi Prantsusmaale tulla.
Alles pärast Napoleoni kukutamist 1870 naasis ta kodumaale, kus teda võeti vastu rahvuskangelasena ning valiti kohe Rahvusassambleesse ja Senatisse.
Romaanid.
Lasteraamatutena on korduvalt avaldatud peatükke "Hüljatutest": "Cosette" (eesti keeles 1941, 1978, 1990 koos "Gavroche'iga", 1999) ja "Gavroche" (1941, 1955, 1972, 1990)


Hernani.
"Hernani" on Victor Hugo näidend, mis pärineb 1830. aastast.
Kui see esimest korda lavastati, oli ta stiililt ja sisult nii mässumeelne, et põhjustas "Comédie Françaiseis rahutusi, mis kestsid rohkem kui kolm kuud.
Esimesest värsist teise murduv lause ehk siire on klassikalise maitse kohaselt viletsa luuletajameisterlikkuse märk. Théophile Gautier meenutab 1877. aastal vaimustusega, millist meelepaha see "klassikute" seas tekitas.
Näidendi vastuolud klassikalise teatriga ulatuvad värsitehnikast mõistagi palju kaugemale, rikkudes kõiki olulisemaid. Laval leiavad aset võitlused ja surevad inimesed. "Hernani" tegevuskohad (Saragossa, Aachen, Aragón) asuvad mööda Euroopat laiali. Juba sellest tingituna venib näidendi tegevusaeg pikaks ning vaatuste vahele jäävad ebaühtlased ja mõnikord määramatud ajavahemikud. Tegevusliinide arvukusele viitavad juba pealkirjad, mis Hugo on vaatustele pannud ("Kuningas", "Bandiit", "Rauk", "Hauakamber", "Pulm"). Need tõstavad eri vaatuste juures esile eri temaatikat või tegelaskujusid.
Tegevusliinide arenedes ja põimudes ilmneb ka tegelaste keerukus ja vastuolulisus. Seda juba n-ö väliste vastanduste tasandil: Hernani on bandiit, kelle tegelik päritolu on kõrge ja väärikas ning kelle eesmärgiks bandiidina ei ole alatu röövlielu, vaid õilis, pojakohustusest tulenev kättemaks. Don Carlos, Hispaania kuningas, kasutab oma eesmärkide saavutamiseks märksa bandiitlikumaid võtteid kui Hernani. Don Ruy Gomezit haarab veel vana mehena kirglik armastus oma vennatütre doña Soli vastu.
Erinevalt klassikalisest näidendist, kus kogu tegevustik koondub ühe põhilise konflikti ümber, on "Hernani" tegelastel korraga käsil mitmeid probleeme: don Carlose poliitilised ambitsioonid on kõrvu isikliku püüuga doña Soli endale võita. Hernani kavandab kättemaksu don Carlosele, arendades samas oma suhet doña Soliga. Erinevad taotlused viivad ka sisemiste konfliktideni. Kokkupõrked don Carlosega sunnivad Hernanid lahkuma doña Solist, keda ta ei taha ohustada. Arusaam keisri rollist ning kohustustest, milleni don Carlos jõuab, mõjutab teda andestama Hernanile ja teistele vandenõulastele ning loobuma doña Soli piiramisest. Kuid sisekonfliktid ei ole tingitud ainult seda laadi välistest asjaoludest. Väärikas aadlimees don Ruy Gomez on lojaalne oma kuningale ja peab kalliks oma au (mis ei luba tal III vaatuses kord vastu võetud külalist jälitajatele välja anda), samas on ta kirgliku armastuse võimuses ning sama kirglikult tunneb armukadedust ja solvumist, mis ei luba tal Hernani ja doña Soli õnnega leppida. Sarnase sisemise võitlusega tuleb V vaatuses tegemist Hernanil, keda au teeb võlglaseks don Ruy ning armastus doña Soli ees. Nõnda asetatud probleemid, Hispaania-temaatika ning ka otsesed vihjed don Ruy Gomezi suust meenutavad Pierre Corneille’d ja tema näidendit "Cid", just võimalikud paralleelid on aga need, mis toovad iseäranis ilmsiks Hugo näidendi kauguse klassikalisest teatrist ning selle kuulumise romantismi.
Hilisem retseptsioon.
Tänapäeval mäletatakse seda näidendit peamiselt Giuseppe Verdi ooperi "Ernani" lähteteosena.
Näidendi tõlkis 1924. aastal eesti keelde Johannes Semper.


Pierre Corneille.
Pierre Corneille [pjeer kornei] (6. juuni 1606 Rouen – 1. oktoober 1684 Pariis) oli Molière'i ja Jean Racine'i kõrval üks 17. sajandi Prantsusmaa suurtest näitekirjanikest.
Pierre Corneille kohta on liikvel kaks väärarusaama: esiteks, et ta kirjutas vaid neli näidendit ("Cid", "Horatius", "Polyeucte" ja "Cinna") ja teiseks, et tema teoste läbivaks ideeks on mõistuse vastandumine tunnetele.


Laskmine 1896. aasta suveolümpiamängudel.
Laskmine 1896. aasta suveolümpiamängudel
Laskmises võisteldi Kallithea lasketiirus 8.–12. aprillini, mille vahetult enne võistlusi avas Kreeka kuninganna. Erinevalt mõnestki võistluspaigast oli Kallithea lasketiir kõigiti moodne.
Vabapüss 200 m.
60 lasku vabalt valitud asendis, lasti 50-ringilisse märklehte
Aeg: 8. ja 9. aprill
Vabapüss 300 m.
40 lasku vabalt valitud asendis, lasti 50-ringilisse märklehte
Aeg: 11. ja 12. aprill
Duell-laskmine püstolist.
25 M, 30 lasku, aega üheks lasuks 3 sekundit
Aeg: 10. aprill
Vabapüstol.
Aeg: 10. aprill
Automaatpüstol ehk revolver.
25 M, 5X6 lasku, lasti 10-ringilisse märklehte
Aeg: 11. aprill


Maadlus 1896. aasta suveolümpiamängudel.
Maadlus 1896. aasta suveolümpiamängudel
Kreeka-rooma maadlus.
Võistlused toimusid absoluutses kategoorias Panathinaikó staadionil 10. aprillil, esikohakohtumine 11. aprillil.
Peeti ainult 4 kohtumist. Esimesena loositi vastamisi Launceston Elliot ja Carl Schuhmann. Nähes, et Elliot oli tükk maad pikem ja raskem, olid pealtvaatajad kindlad, et matš ei kesta kaua. Nii läkski, kuid nelja minuti pärast oli selili hoopis Elliot!
Teine kohtumine Stephanos Christopouluse ja Momcsilló Tapavicza vahel oli ametliku raporti järgi tasavägine, kuid lõppes ungarlase loobumisega.
Kolmandas matšis maadlesid kreeklased omavahel. Heitlus ei kestnud kaua, sest Christopoulos vigastas õlga.
Finaalkohtumine Schuhmanni ja Giorgios Tsitase vahel oli kestnud nelikümmend minutit, kui kohtunikud selle pimeduse tõttu katkestasid. Schuhmann väitis, et seda pole vaja, sest seljatab vastase mõne minutiga, kuid kohtunikud ei uskunud. Järgmisel päeval alustati uuesti. Schumann maadles nüüd palju aktiivsemalt ja võitis kahekümne minutiga.
Siis hakkas publik nõudma, et Schuhmann maadleks ka Christopoulosega. On teadmata, kas kohtunikud selle keelasid või polnud Christopoulos selleks suuteline.


Thomas Burke.
Thomas Edward Burke (Tom Burke; 15. jaanuar 1875 Boston – 14. veebruar 1929) oli USA kergejõustiklane, 1896. aasta suveolümpiamängude kahekordne olümpiavõitja.
Ta võitis Ateena olümpiamängudel 1896 100 m jooksu (12,0; eeljooksus 11,8) ja 400 m jooksu (54,2). Kehvad ajad on tingitud jooksuraja halvast kvaliteedist ja 400 m distantsi järsust kurvist. 100 m jooksu maailmarekord oli 1891. aastast Luther Cary nimel (10,8), 440 jardi (402,25 m) maailmarekord Henry Tisdalli ja Edgar Bredini nimel (48,5).
400 meetri (440 jardi) distantsil oli ta mainekas jooksja. Ta oli võitnud 1895 Ameerika Amatöörspordi Liidu AAU meistrivõistlused ja 1896 IC4A meistrivõistlused; ta oli ainuke ameeriklasest osavõtja olümpiamängudel, kes oli USA meister. 100 meetri võit sai aga võimalikuks ainult paljude tippsprinterite puudumise tõttu.
Burke äratas olümpiamängudel tähelepanu sellega, et ta ainsana kasutas madalstarti (jalad kõverdatud, käed maas). See naerdi esialgu välja. Tol ajal startis enamik jooksjaid Harry Hutchinsi asendist (vasak jalg veidi põlvest lõdvestatuna paremast ees, parem käsi sirutatud taha, vasem ripub lõdvalt), kuigi madalstardi oli leiutanud juba 1880 ameeriklane Mike Murphy.
Bostoni ülikooli üliõpilasena võitis Burke AAU 400 jardi jooksu meistrivõistlused 1895 ning IC4A 440 jardi jooksu 1896 ja 1897 ning 880 jardi jooksu 1898. "Harvard Law Schoolis õppides võitis ta 1899 IC4A 880 jardi jooksu.
1897 oli Burke iga-aastase Bostoni maratoni üks algatajaid. 19. aprillil tõmbas ta Ashlandis maa peale stardijoone, instrueeris võistlejaid ning laskis maratoni stardipaugu.
Burke'ist sai hiljem jurist, Boston Journali spordiajakirjanik ning lühikest aega Mercersburgi kooli kergejõustikuvõistkonna treener.
Välislingid.
Burke, Thomas
Burke, Thomas
Burke, Thomas


Marcel Proust.
Valentin-Louis-Georges-Eugène-Marcel Proust [valant'ään lu'ii žorž öz'en mars'el prust] (10. juuli 1871 Pariis – 18. november 1922) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud põhiliselt romaani "À la recherche du temps perdu" järgi.
Marcel Proust sündis Pariisis jõuka arsti perekonnas ja lõpetas Sorbonne'is õigusteaduskonna.
Looming.
Aastail 1909–1922 kirjutas Marcel Proust mitmeköitelise romaanisarja "Kaotatud aega otsimas" ("À la recherche du temps perdu"). Selle esimene köide "Swanni poolel" ("Du côté de chez Swann", 1913) ei äratanud tähelepanu. Pärast sõja lõppu ilmus romaani teine osa "Õitsvate neidude varjus" ("A l'ombre des jeunes filles en fleur", 1919), mis sai Goncourti preemia ja tõi Marcel Proustile kuulsuse.
Viimasel kolmel eluaastal jõudis Proust avaldada kaks järgnevat osa: "Guermanteside poolel" ("Le côté de Guermantes", 1920–1921) ja "Soodom ja Komorra" ("Sodome et Gomorrhe"), millele postuumselt järgnesid veel "Naisvang" ("La prisonnière", 1923), "Kadunud Albertine" ("Albertine disparue", 1925) ja viimane, lõpetamata osa "Taasleitud aeg" ("Le temps retrouvé", 1927).
Välislingid.
Proust, Marcel
Proust, Marcel
Proust, Marcel


Penuja.
Penuja on küla Abja vallas Viljandimaal.
Penuja küla kirjutas kuulsaks August Kitzberg (1855–1927) oma raamatus "Ühe vana tuuletallaja noorpõlve mälestused". Penuja Niitsaadul elasid Kitzbergid 1857–1871, kus Augusti vend Jaan Kits oli koolmeister.
Penuja kalmistule on maetud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempiiskop Nikolai (Leisman) (1862–1947).
Penujas oli mõis ("Penneküll").


Rooma.
Rooma (itaalia ja ladina keeles "Roma") on Itaalia pealinn. Ta asub Apenniini poolsaarel Tevere (Tiberi) jõe alamjooksul. Alates 1871. aastast on Rooma ühendatud Itaalia pealinn. Teda on nimetatud Igaveseks linnaks.
Rooma on Lazio maakonna ja Rooma provintsi halduskeskus.
Ta jääb Itaalia kahe väga erineva osa – arenenuma, eduka Põhja-Itaalia ning mahajäänuma, põllumajandusliku Lõuna-Itaalia – piirile.
Linnaosad.
Tevere jõe vasakul kaldal asub vana kesklinn. Rooma on kunsti- ja arhitektuurimälestiste poolest maailma rikkamaid linnu. Ühtset ärikeskust Roomal ei ole, enamik ettevõtteid, panku ja riigiasutusi asub Tevere paremal kaldal. Rooma on Milano järel äri- ja tööstuslinnana Itaalias teisel kohal. Rooma piires asub ka Vatikani linnriik.
Asutamine.
Rooma kohal voolab Tevere laias orus järskude kallaste vahel, mis on külgorgudega küngasteks jaotatud. Neist küngastest seisab kõige rohkem eraldi Palatinuse küngas, mida orunõlvadega ühendab vaid madal Velia seljak. Sinna rajasid Romulus ja Remus pärimuse kohaselt 21. aprillil 753 eKr Rooma linna.
Arheoloogide andmeil tekkis pidev asustus Rooma kohal 10.–9. sajandil eKr. Linn kujunes välja künkaasulate järk-järgulise ühinemise järel umbes 7. sajandi lõpuks eKr.
Ajalugu.
Servius Tulliuse müür 753. a eKr rajas Romulus pärimuse järgi Rooma linna. 6. sajandil eKr asustasid Roomat etruskid, 387 eKr purustasid linna keldid. Pärast seda ehitati kõiki Rooma 7 küngast ümbritsev linnamüür, niinimetatud Servius Tulliuse müür.
2. sajandil eKr sai Roomast Rooma impeeriumi pealinn. Eriti suurejooneline ehitustegevus toimus 1. sajandil eKr Sulla ja Caesari ajal. 64. aastal keiser Nero ajal põles Rooma peaaegu täielikult maha. Rooma kaotas suure osa oma tähtusest 330, kui impeeriumi pealinnaks sai Konstantinoopol, ja 404, kui Lääne-Rooma keisrite residentsiks sai Ravenna.
410. aastal rüüstasid Roomat läänegoodid ja 455 vandaalid. 493. aastast kuulus Rooma idagootidele, 552. aastast Bütsantsile. 756. aastal sai Roomast Kirikuriigi pealinn.
Renessansiajal 15.–16. sajandil puhkes Rooma taas õitsele. Siin tegutsesid ja jätsid oma jälje Bramante, Michelangelo, Raffael jt.
1527. aastal rüüstas linna Karl V.
1789–1799 oli Rooma vabariik.
Itaalia Vabariigi pealinn on Rooma aastast 1946.
Vaatamisväärsused.
Rooma on kunsti- ja arhitektuurimälestiste poolest maailma rikkamaid linnu, mida külastab igal aastal üle kolme miljoni turisti. 2007. aastal oli Rooma külastatavuselt maailma 11. ja Euroopa Liidus 3. linn. Kirikuid on kokku umbes 500. Roomat läbival Tiberi jõel on kakskümmend üks silda, vasakul kaldal asub ehitus- ja kultuurimälestiste poolest rikas vana kesklinn. Selle lõunaosas asuvad antiikmälestised nagu antiikaja suurim väljak Forum Romanum, Rooma Panteon ehk "kõigi jumalate tempel", Colosseum, mis kunagi mahutas üle 80 000 pealtvaataja, Caracalla termid, Tituse võidukaar ja Aemiliuse sild.
Jõe paremal kaldal Monte Vaticano künkal asub linnriik, Vatikan, 2,6 km pikkusest riigipiirist, moodustab suurema osa müür. Vähem, kui poole ruutkilomeetri suurune Vatikan hõlmab Paavsti eluruumid, kuulsa Peetri katedraali, muuseume, raamatukogu, observatooriumi ning umbes kakskümmend õue ja aeda. Seal asub ka Euroopa üks kuulsamaid muuseume – Vatikani Muuseum, kus on 15. sajandil Raffaeli maalitud freskodega, Pinakoteek (kunstigalerii). Michelangelo laemaalidega Sixtuse kabel.
Rooma kirikutest on kuulsad: erinevate arhitektuuristiilide poolest kuulus Santa Maria Maggiore basiilika – Rooma peakirik, mis ülistab Püha Neitsi Maarjat; San Giovanni in Laterano – esimene Rooma katedraal ja, nagu ütleb pealkiri fassaadil: "linna ja maailma kõikide kirikute ema" – keiser Constantinus Suure poolt apostel Pauluse auks püstitatud Püha Pauluse kirik.
Rooma kuulsaimad väljakud: Trevi väljak Rooma kõige kõrgema purskkaevuga, kuulus Hispaania väljak ja trepp, linna ilusaim barokkstiilis Navona väljak Bernini loodud Fontana dei Quattro Fiumi purskkaevuga ja Santa Agnese in Agone kirik.
Demograafia.
2010. aastas elas Roomas 2 754 440 inimest.
2009. aastal koosnes 9,5% elanikonnast välismaalastest.
Sport.
Linna kuulsaimad jalgpalliklubid on AS Roma ja Rooma Lazio.


Rein Sepp.
Rein Sepp (23. aprill 1921 Tartu – 25. jaanuar 1995) oli eesti kirjanik, luuletaja ja tõlkija, kes on eelkõige tuntud muinasgermaani eeposte eestindajana.
Elukäik.
Rein Sepp sündis Tartus advokaadi peres. Tema lapsepõlv möödus Vingali talus Ipiķi (Ööbiku) külas Lätis, Mõisaküla lähedal. 1940. aastal lõpetas ta Tartu Treffneri Gümnaasiumi. Treffneri gümnaasiumil, mille õpetajaskonda Rein Sepp alati tänutundega meenutas, oli tema kujunemises oluline osa. 1940–1942 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas peamiselt germanistikat, vähemal määral bibliograafiat. Oli üliõpilaskorporatsiooni Sakala liige.
Sepp töötas aastatel 1942-1943 Eesti Sõna toimetuses Tallinnas ja seejärel sama ajalehe esindajana Tartus, kust mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Sõja ajal oli ta algul staabikirjutaja Elvas, hiljem sõjakirjasaatja rindel. Olles seotud Eesti Rahva Muuseumi varade päästmisega, sattus Sepp Läänemaale, kus varjas end venelaste tulles kuni 1946. aasta amnestiani metsavennana koos kahe luuletajast sõbra Artur Alliksaare ja Ottniel Jürissaarega. Seejärel töötas ta Harjumaal Saida sovhoosis raamatupidaja ja brigadirina. 1949. aastal Sepp vahistati, järgnenud seitse aastat möödusid poliitvangina Tallinnas, Leningradis ja Vorkutas.
Vabanemise järel 1956. aastal elas Läänemaal Risti alevikus apteegimajas, hiljem Pärnumaal Kergus. 1957. aastast pühendus kirjanduslikule tööle tõlkijana. 1971. aastal asus elama Lätti Ipiķi külla Eglītise (kirjanduses ekslikult ka Eglitési või Egliteesi) tallu, mille ostis "Vanema Edda" tõlke honorari eest. Jäi sinna elu lõpuni. Kodu kujundas oma arusaama põhjal muinaspõhja ilmavaatest. Rein Sepp suri 25. jaanuaril 1995 ning soovi kohaselt maeti ta oma kodu õunapuuaeda.
Mälestuse jäädvustamine.
Rein Sepa mälestuse jäädvustamiseks on Mõisakülas loodud Rein Sepa Sõprade Seltsing. Tema sünniaastapäevadel on Tartus korraldatud mälestuskonverentse, sh 20. aprillil 1996 tema 75. ning 23. aprillil 2011 tema 90. sünniaastapäeva tähistamiseks.
1996. aastal valmis Rein Sepast 50-minutine film "Teejuht mütoloogiasse" Jakob Westholmi Gümnaasiumi filmiühenduse Oriest Studio õpilastööde põhjal.
Looming.
Rein Seppa mäletatakse ennekõike germaani rahvaste keskaegsete eeposte tõlkijana: 1970 ilmus tema tõlkes "Vanem Edda", 1977 "Nibelungide laul", 1989 "Parzival" (osaliselt), 1990 "Beowulf" ning 1990 valik tekste "Nooremast Eddast". Need kõik, peale "Noorema Edda", on värsstõlked, mis järgivad võimalust mööda originaali värsistruktuuri ja on nõudnud tõlkijalt meisterlikku keeletaju. Lisaks muistsetele lugulauludele tõlkis Sepp ka saksa, hollandi ja inglise kirjandust, sealhulgas klassikat (Goethe, Schilleri, Shakespeare'i, Blake'i jt teoseid).


Reede (raamatutegelane).
Reede on tegelane Daniel Defoe raamatust "Robinson Crusoe".
Üksikul saarel merehädas olles päästis (või vangistas) Robinson Crusoe saarele sattunud metslasest kannibali, kellest hiljem sai tema sõber ja teener (või ori). Robinson Crusoe hakkas teda kutsuma Reedeks.


Iisraellased.
Iisraellased tänapäevases mõttes on Iisraeli riigi kodanikud.
Vana Testament nimetab iisraellasteks inimesi, kes põlvnesid Jaakobist. Tema sugu nimetati ka Iisraeliks.


Daniel Defoe.
Daniel Defoe (õieti Daniel Foe; 1660. aasta algus või september London – 21. aprill või 26. aprill 1731 London) oli inglise kirjanik, kes on kuulus raamatu "Robinson Crusoe" autorina. Ta on kirjutanud ka raamatu "Moll Flanders" ja teisi teoseid.
Elukäik.
Daniel Foe (prantsuse aadliseisuse tunnuse de on ta oma nimele ise lisanud) sündis 1659., 1660. või 1661. aastal Londonis küünlavalmistaja pojana. Tema lapsepõlves toimus Londonis järjestikustel aastatel kolm jõhkrat sündmust: Hollandi sõjalaevastik tungis Thamesi jõele ja ründas Londonit; puhkes Londoni katk, mis tappis 70 000 inimest (Defoe on kirjutanud sellest raamatu); puhkes Londoni tulekahju, kus jäid tema linnaosas alles vaid kolm maja, üks neist Foe’de oma. Isa kasvatas teda rangelt puritaanlikus vaimus (puritaanid olid inglise kalvinistid ehk mitteanglikaani protestandid) ning hariduse sai ta Charles Mortoni Stoke Newingtoni Lahkusuliste Akadeemias. Tema kirjutamisstiilis arvatakse olevat Mortoni mõju (Charles Mortonist sai hiljem Põhja-Ameerikas 1636 asutatud Harvardi Ülikooli asepresident).
Kirikuteenri asemel sai Danielist kaupmees, kes kaubitses riiete, tubaka, austrite, veiniga. Kaubandus oli ta lemmikteema hilisemates pamflettides ja esseedes. Ise ei tegutsenud ta sugugi alati oma kirjutiste kohaselt. Ta armastas laia joont – ostis maamõisa, laeva ning pidas kärpkaslasi aafrika tsiibeteid parfüümi koostisosa tootmiseks, ent ei saanud kuidagi lahti tehtud võlgadest. Ta kaevati kaheksa korda kohtusse. Ta pügas kärpkasside äris oma ämma. Abiellus ta 1684 Mary Tuffley nimelise naisega, neil oli kaheksa last, kellest kuus jäid elama. Vaatamata abieluga saadud kaasavarale kestis tema võitlus oma võlgadega ning enda võlgnike eest varjamine edasi ja nii kogu elu.
Defoe osales 1685. aastal Charles II abieluvälise poja James Scotti korraldatud protestantide mässus James II kroonimise vastu. Mäss sai lüüa, Scott hukati, ent Defoe pääses vangivõtmisest ja kohtunik George Jeffreysi Verise Vandekohtu küüsist (legendi järgi nägi Defoe mässu järgselt surnuaias redutades hauakivil nime Robinson Crusoe, millise nime andis ta hiljem oma kuulsaima romaani peategelasele). 1688 veretult toimunud nn Kuulsa Revolutsiooni ajal, millega sunniti James II pagendusse ning troonile tõusid ta tütar Mary II ja väimees William III, astus Defoe Williami armeesse. Teotsedes laevade kindlustamise alal läks ta 1692 sõja ajal prantslastega pankrotti. Ta vara arestiti võlgade pärast, kusjuurest temalt võeti ta aafrika tsiibetid ära. Ta ise pages Bristoli võlgnike varjupaika, kust pidas võlausaldajatega läbirääkimisi ning tal õnnestuski teatud aja pärast võlgadest ajutiselt peaaegu vabaneda. Hakkas ta ju oma edasises elus raha teenima ka ajakirjaniku ja kirjaniku töö eest.
1695 lahkus ta Inglismaalt, sinna naastes sai temast William III soosikuna klaasikohustuse komisjoni arvepidaja – komisjon tegeles maksu kogumisega elanikkonnalt kohustusliku arvu pudelite korjamise näol. Ühtlasi oli ta William III salanõunik. 1696...1703 kuni oma vangistamiseni käitas ta Tillburys Essexi krahvkonnas katuse- ja telliskivivabrikut.
Defoe esimene märkimisväärt kirjatöö oli „An Essay upon Projects“ („Esse projektidest“, 1697), kus oli toodud rida abinõusid sotsiaalse ja majandusliku olukorra parendamiseks. Oma kuulsaimas poeemis „The True-Born Englishman“ („Puhastverd inglane“) pilkas ta mõningate ringkondade püüdu rahvuslikule verepuhtusele, kaitstes seega Hollandist pärit kuningas William III-t. 1702 kirjutas ta oma kurikuulsa pamfleti „The Shortest Way With the Dissenters“ („Lühim viis käsitseda lahkusulisi“), millega naeruvääristas tooride (Tories) verejanulist püüdu puritaanlust välja juurida. Toore too pamflett aga naerma ei ajanud, nad paigutasid ta Newgate’i vanglasse. Seal sepistas ta poeemi „Hymn to the Pillory“ („Kiidulaul häbipostile“). Seda poeemi müüdi tänavail ja kui Defoe siis häbiposti pandi, olevat rahvas kivide ja muude valu tekitavate esemetega loopimise asemel visanud talle lilli ja joonud ta terviseks.
Troonile oli just tõusnud kuninganna Anna, tooride mõjuvõim oli seks korraks otsa saamas ning Defoe vabastati vanglast tingimusel, et ta hakkab viigide (Whigs) valitsuse heaks spioneerima. Ta nuhkis Šotimaal šotlaste meelsuse järele, kellest enamik ei tahtnud sugugi Inglismaaga uniooni asuda. Inglise-Šoti unioon kehtestati Inglismaa poolt siiski 1707 ja püsib Ühendatud Kuningriigis tänini.
1703 tabas Briti saari ainsa teadaoleva juhuna orkaan, milles 8000 inimest elu kaotas. Defoe kirjutas silmaga nähtu põhjal loodusnähtusest aruande „The Storm“ („Torm“).
Ta tegutses agaralt ajakirjanikuna mitmete varjunimede all, saades tuntuks oma hoolimatu ja õela kirjutamisviisiga. Ta varjunimedest kummalisim oli Heliostapolis, Kuu Keisri Sekretär. Laialt loetud autorina tekitas ta omale hulga vaenlasi. 1715. aastal ta laimamise eest korra koguni vangistati. Hispaania Pärilussõja ajal asutas ta perioodilise väljaande „A Review of the Affairs of France and of All Europe“ („Ülevaade Prantsusmaa ja kogu Euroopa asjadest“), mis ilmus algul kord, siis kolm korda nädalas vahetpidamata 1704...1713, sarnanedes tänapäevaste ajalehtedega. 1716...1721 andis ta välja veel mitut ajalehte.
Romaanid, mis tõid talle tänini kestva tuntuse, kirjutas ta 1719...1724: "Robinson Crusoe" 1719, „Captain Singleton“ („Kapten Singleton“) 1720, „Colonel Jack“ 1722, "Moll Flanders" 1722, „Roxana:The Fortunate Mistress“ („Roxana, õnnelik emand“) 1724.
Romaani „Robinson Crusoe“ loetakse üheks maailma kõigi aegade tuntuimaks raamatuks. Robinsoni prototüübiks oli šotlane William Selkirk, kes pandi ta omal valikul karistuseks allumatuse eest 1704. aastal Juan Fernandeze saarele Vaikses ookeanis sadu miile eemal Tšiili rannikust. 1709 korjas kapten Woodes Rogers ta sealt üles. Defoe merehädaline Robinson viibis üksikul saarel aga kakskümmend kaheksa aastat.
Esialgu aga „Robinson Crusoe“ lugejate seas väga suuri laineid ei löönud, Jonathan Swift üritas oma romaanis „Gulliveri reisid“ seda koguni parodeerida. Just „Moll Flanders“ sai väga populaarseks ja tõi autorile kuulsuse ta kaasaegsete seas. Defoe oli ajakirjanikuna kirjutanud korduvalt kurjategijaist ja lõi omale sellega seaduserikkujaist kirjutaja maine.
Väga tuntud on Defoe „A Journal of the Plague Year“ („Katkuaasta päevik“, 1722). Kuivõrd dokumentaalne see teos on, pole teada, oli ta katku ajal ju vaid umbes viieaastane; teada on, et ta töötas läbi katkuaega kajastanud dokumendid. Ühes esseede, pamflettide, poeemide, äri-, pere- jt alaste käsiraamatute, reisijuhi ja muude kirjutistega loetakse Defoe teoste koguarvuks 545 ühikut. Inglise tänapäevases mõistes romaani rajaja Daniel Defoe suri 1731, olles parasjagu hädas võlausaldajatega.


Geomeetria.
Geomeetria on matemaatika haru, mis tegeleb ruumisuhetega. Geomeetria peamisteks uurimisobjektideks on kujundid.


Ruut.
Ruut on geomeetrias (planimeetrias) võrdsete külgede ja nurkadega nelinurk. Ruudu nurgad on täisnurgad.
Ruudu pindala "S" võrdub külje "a" ruuduga.
Ruudul on kõik rombi ja ristküliku omadused. Nagu kõikidel rombidel, on ruudu diagonaalid risti. Nagu kõikidel ristkülikutel, poolitavad ruudu diagonaalid teineteist. Ruudu diagonaal poolitab nurga.


Keiser.
Keiser ehk imperaator on valitseja tiitel.
Euroopa riikides on "keiser" olnud kõrgeim monarhitiitel. Ta tuleneb Vana-Rooma keisrite tiitlitest "Caesar" ja "Imperator". Tiitel "Caesar" tuleneb Julius Caesari nimest, tiitel "Imperator" tuleneb imperaatori volitustest. Saksa keelde jõudis see tiitel kujul "Kaiser" kreeka vormi "Kaisarios" kaudu. Saksa sõnast on laenatud ka eesti sõna. Sama päritoluga sõna on kasutusel ka mitmes teises keeles. Slaavi keeltes on kasutatud vormi "tsaar". Paljudes teistes keeltes on keisrit tähistav sõna tulenenud tiitlist "Imperator" (näiteks prantsuse "empereur" ja sellest sõnast laenatud "emperor" inglise keeles). Ka albaania "mbret" 'kuningas' tuleneb sellest tiitlist.
Sõna lähtealuseks on perekonnanimi Caesar. Julius Caesar lapsendas oma sugulase, kelle varasem perekonnanimi oli Octavius, mistõttu tema uueks perekonnanimeks sai Caesar. Et too sugulane omandas ka tiitli Augustus, sai temast Rooma riigi valitseja. Hiljem said kõik Rooma valitsejad muude tiitlite seas ka perekonanime Caesar.
Alates aastast 800 hakkasid ka muud valitsejad kasutama nime Caesar ja selle vorme eri keeltes oma tiitlina. Seda ei teinud siiski kõik valitsejad.
Alates 1979. aastast on keiser vaid Jaapanil.


Chalkída.
Chalkída (kreeka keeles Χαλκίδα ehk Χαλκίς [halk'is]) on linn Kreekas Euboia saarel, Euripose ehk Chalkída väina ääres. Saare suurima asulana oli seal 2001. a. loenduse ajal 53,6 tuhat elanikku, koos ümbritseva omavalitsusega 92,2 tuhat el. ehk ligi pool kogu saare rahvastikust.
Kitsaimas kohas, kus asub vanem lahtivõetav sild, lahutab teda mandrist praegu umbes 35 m laiune ja 8 m sügavune väin. Väina mõõtmed on muutunud seoses süvendustöödega, aga ta on eksisteerinud läbi ajaloo. Alates Peloponnesose sõjast ületab väina tõstesild. 20. sajandi lõpus rajati ka püsiv sild (avati 1993), mis on umbes 36 meetri kõrgune ja 215 m pikk. Väina laius silla all on 160 m.
Soodsa asukoha tõttu on Chalkis (Chalkis) olnud asustatud ja oluline hiljemalt 8. sajandist eKr.


Ruut (algebra).
Ruut on arvu või avaldise teine aste, see on korrutis iseendaga.
formula_1


Sitakare.
Sitakare on väga väike kare Hiiumaa laidude maastikukaitsealal.
Saarekese pindala on umbes 0,1 hektarit ning kaugus Salinõmmest umbes paarsada meetrit.


Salinõmme.
Salinõmme on küla Hiiumaa kaguosas Pühalepa vallas.
Küla territooriumile jäävad lisaks Salinõmme poolsaarele kõik Hiiumaa laidude maastikukaitseala laiud peale Langekare, mis kuulub Sarvele.
Külas asuvad paadisadam, puhkemaja ja Hiiumaa laidude maastikukaitseala keskus.
Mõnel talvel läheb sealt Muhusse Seaninani jäätee.


Pühalepa vald.
Pühalepa vald on vald Hiiumaa idaosas.
Ta hõlmab Hiiumaa saare idaosa, Kärdla ümbruse, Vohilaiu ja Hiiumaa laiud ning mõned teised väikesaared. Valla maa-ala kattub peaaegu täpselt ajaloolise Pühalepa kirikukihelkonna aladega, v.a. Kassari mõisa ümbrus, mis vallale ei kuulu.
Külad.
Pühalepa vallas on kokku 47 küla.
Ala - Aruküla - Hagaste - Harju - Hausma - Hellamaa - Heltermaa - Hiiessaare - Hilleste - Kalgi - Kerema - Kukka - Kuri - Kõlunõmme - Leerimetsa - Linnumäe - Loja - Lõbembe - Lõpe - Määvli - Nõmba - Nõmme - Palade - Paluküla - Partsi - Pilpaküla - Prählamäe - Puliste - Pühalepa - Reikama - Sakla - Salinõmme - Sarve - Soonlepa - Suuremõisa - Suuresadama - Sääre - Tammela - Tareste - Tempa - Tubala - Undama - Vahtrepa - Valipe - Viilupi - Vilivalla - Värssu
Loodus.
Pühalepa valla territooriumil asuvad Hiiumaa laiud, millest enamik kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitsealasse. Suuremad saared on Vohilaid, Heinlaid, Saarnaki, Kaevatsi ja Hanikatsi laid.
Kallaste maastikukaitsealal Vahtrepa külas asub Kallaste pank.
Partsi–Palade metsatee ääres asub rändrahn Teomeeste leivalaud. Kärdlast 3 km kaugusel idas asub Helmerseni kivikülv.
Välislingid.
Pühalepa vald


Türnpuu (perekond).
Türnpuu ("Rhamnus") on roosilaadsete seltsi türnpuuliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste puude ja põõsaste perekond.
Türnpuu teaduslik nimi tuleb vanakreeka sõnast ῥάμνος ("Rhamnos"), mis tähendab ogalist põõsast.
Türnpuid on sadakond liiki väikeseid puid ja põõsaid (1-10 m, harva kuni 15 m). Nad kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes ja lähistroopikas. Mõned liigid kasvavad ka lõunapoolkera lähistroopikas Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Mõned liigid on väljaspool looduslikku levilat invasiivsed.
Eesti looduses kasvab ainsa türnpuuna harilik türnpuu.
Esindatud on nii heitlehised kui igihaljad liigid. Türpuudele on iseloomulikud 3–15 cm pikkused lihtlehed. Leherood kaarduvad lehetipu poole. Viljadeks on tumesinised marjad.
Türnpuid on segi aetud kontpuudega, mille leherood samuti lehetipu poole kaarduvad. Neid saab eristada nii, et üks leht rebestatakse. Kontpuul on näha rebestuskohas valged ribad piimmahla, türnpuudel mitte.
Türnpuu perekond jaguneb kahte alamperekonda: türnpuu ja paakspuu ("Frangula"). On juhtunud, et neid käsitletakse eraldi perekondadena. Neil alamperekondadel on mitu selget erinevust. Türnpuud on 4, paakspuud 5 õielehega. Pungad on türnpuul soomustega, paakspuudel soomusteta. Leheseis on paakspuudel alati vahelduv, türnpuu lehed võivad paikneda ka vastakuti. Türnpuul on ogad, paakspuul mitte.


Liivatüll.
Liivatüll ("Charadrius hiaticula") on tülllaste sugukonda kuuluv väike linnuliik.
Välimus.
Keha kogupikkus ei ületa 15 cm, tiiva pikkus jääb ligikaudu 125–135 millimeetri piiridesse. Kehamass on 50–65 grammi. Pääsukesest on ta veidi suurem.
Liivatüll on suhteliselt kontrastse sulestikuga – tema kehal vahelduvad pidevalt heledad ja tumedad alad. Pealae sulestik on pruunikasmust, silmade kohalt on ümber pea ühtlane hele triip, silmadest altpoolt algab aga taas tume ala, mis eespool on sama lai kui nokatüvik, tagapool aga mitu korda laiem. Selle tumeda vöödi alt algab taas hele sulestik, mis võtab enda alla kogu kaelaosa. Kaelast allpool olev ülemine puguala ja osa eesseljast on aga taas mustad. Puguala alaosa ja kõht on linnul jällegi hele. Selg on liivatüllil pruun, jalad roosakaskollased, nokk kollane ja tumeda tipuga.
Levik.
Liivatüll on levinud ümber põhjapooluse, teda leidub Euraasia ja Põhja-Ameerika tundra- ja taigavööndi veekogude ääres ja mererannikutel, samuti Kaukaasias. Eestis on ta rannikul ja saartel kõikjal levinud.
Liivatüll on üks Eesti arvukamaid kurvitsalisi mereranniku haudelindude seas. Samas väheneb tema arvukus pidevalt. Võimalik, et see on seotud kajakate arvu suurenemisega. Praegu arvatakse meil pesitsevat 1000 - 2000 paari liivatülle.
Liivatüll on rändlind, kes saabub Eestisse aprilli esimesel poolel ja lahkub augusti lõpul. Paiksete lindude kõrval võib kohata ka arvukalt läbirändajaid.
Eestis võib kohata kahte alamliiki: liivatüll ("Charadrius hiaticula hiaticula") ja tundratüll ("Charadrius hiaticula tundrae").
Eluviis.
Liivatüll liigub maapinnal sibavalt joostes, aeg-ajalt seisma jäädes. Lend on kiire ja äkiline.
Liivatüll on väga seltsiv lind. Rände eel kogunevad suurtesse parvedesse ja võivad seltsida ka teiste kurvitsalistega. Seltsingu mõte on kõikidel väikelindudel üldiselt sama – kui ei ole võimalik peituda, siis grupis koos olles on iga üksiku linnu risk röövlinnu või kiskja rünnaku ohvriks langeda väiksem ühe üksiku linnuga võrreldes.
Pesitsemine.
Liivatüll pesitseb liivastel ja kivistel randadel, saartel, laidudel ning intensiivselt karjatatavail madala muruga rannaniitudel.
Pesa ehitab ta maapinnal kraabitud lohku, mille ta ühesuuruste väikeste kivikestega vooderdab. Tihti leiab ta pesast veetigude kodasid, murusel alal ka mõningaid kõrsi. Rannaheinamaadel, kuhu kari peale lastakse, ei ole harulduseks ka liivatülli pesa sõnnikul ehk "lehmakoogil".
Pesas on tavaliselt 4 valkjashalli mustade täppide ja kriipsudega muna. Pesast võib mune leida alates mai lõpust kuni juuli keskpaigani. Viimasel juhul on tegu juba järelkurnaga, kus ei pruugi enam mune nii palju olla.
Poegade toitmise ja hooldamisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Pojad kooruvad juuni keskel ning muutuvad lennuvõimeliseks juulis. Järelkurna puhul toimub see muidugi tunduvalt hiljem. Pesakond püsib mõnda aega koos ja sügisrände alguseks laguneb ning linnud ühinevad suurtesse parvedesse.
Kui pojad on suureks kasvanud, kogunetakse parvedesse ning augusti lõpuks nad lahkuvad.
Toitumine.
Liivatülli põhitoidu moodustavad selgrootud loomad, peamiselt erinevad veelimused.
Vaenlased.
Tülli vaenlasteks on eelkõige suured kajakad ja väikekiskjad.
Tänu oma väiksusele ei ole liivatüllil jahilinnuna mingisugust tähtsust.
Kaitse.
Liivatüll on III kategooria kaitsealune liik Eestis.
Varia.
Eesti Ornitoloogiaühing valis liivatülli koos väiketülliga ("Charadrius dubius") Eesti aasta linnuks 2012.


Kõrvenõges.
Kõrvenõges ("Urtica dioica") on nõgeseliste sugukonna nõgese perekonda kuuluv mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim.
Nimi.
Kõrvenõgesele on antud selliseid rahvapäraseid nimesid nagu: nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja jt.
Morfoloogia.
Taime vars on keskmiselt 30-100 cm kõrgune. Vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline, kaetud liht- ja kõrvekarvadega.
Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Leheservad on saagjad.
Õied on väikesed ja rohelised, pöörisjates tipmistes ja kaenlasisestes õisikutes. Emasõisikud on hiljem rippuvad. Viljaks on munajas pähklike.
Paljunemine.
Kõrvenõges paljuneb hästi vegetatiivselt risoomi kaudu, moodustades vahel suuri kogumikke (kloone). Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel ning põldudel.
Levila.
Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage.
Kasvukoht.
Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku alustes metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal.
Liigisisene varieeruvus.
Eestis on kõrvenõgesel kaks alamliiki.
Kasutamine.
Kõrvenõges on kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, C-vitamiini, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 aasta. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei söö. Lisaks mitmetele taimtoidulistele loomadele, toituvad kõrvenõgeste lehtedest ka paljude liblikate röövikud.
Taime on kasutatud ka kiu saamiseks. Kiud on peenike, pehme, siidjas, valge või valkjas, sobib pesu- ja kotiriide, nööride, võrgu jms. valmistamiseks. Teistest kiutaimedest väiksema kiutoodangu tõttu ei ole siiski kultuuri viidud.
Juurtest ja lehtedest saadakse rohelist värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses.
Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Kõrvenõgesel on suur toiteväärtus ja head raviomadused. Ta sisaldab rohkesti valke, mineraalaineid (rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi), süsivesikuid, vitamiine (eriti C-vitamiini) ja karotiini.
Lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks.


Euroopa Sotsialistlik Partei.
Euroopa Sotsialistlik Partei (ESP) ehk Euroopa Sotsialistide Partei ehk Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei on Euroopa sotsiaaldemokraatide, sotsialistide ja tööparteide ühendus Euroopa Parlamendis. ESP-sse kuulub ka Norra Tööpartei, kuigi Norra ei kuulu Euroopa Liitu.
Partei nimi on inglise keeles "Party of Europan Socialists" (PES), prantsuse keeles "Parti Socialiste Européen" (PSE), saksa keeles "Sozialdemokratische Partei Europas" (SPE), hispaania keeles: "Partido socialista Europea (PSE)".
ESP on Sotsialistliku Internatsionaali osa. Ta asutati 1992. aastal Haagis Sotsialistike Parteide Konföderatsiooni jätkuna.
Euroopa Noored Sotsialistid (inglise "European Community Organization of Socialist Youth", lühend "ECOSY") on selle noorte tiib.
ESP praegune president on Poul Nyrup Rasmussen Taani Sotsiaaldemokraatlikust Parteist.
ESPi eelmine liider Euroopa Parlamendis oli Briti leiborist Robin Cook. ESP liikmeid võib leida kõikidest tähtsamatest Euroopa Liidu institutsioonidest. ESP fraktsiooni liider on Martin Schulz Saksa Sotsiaaldemokraatlikust Parteist.
Parteil on Euroopa Parlamendi 785 kohast praegu 218. Eestit esindavad Katrin Saks, Marianne Mikko ja Andres Tarand (SDE).
ESP liikmesparteid.
Lisaks kuulub 1 sõltumatu saadik Itaalia vasaktsentristlikust valimisliidust Oliivipuu, 2 Väärtuste Itaalia saadikut, 3 EPSi uuest Poola parteist Sotsiaaldemokraatia Poola ja 1 Poola Vabariigi Enesekaitse Partei liige ESDP Euroopa Parlamendi gruppi ja 1 Bulgaaria Sotsiaaldemokraatliku Partei saadik gruppi. Läti Rahva Üksmeele Partei (TSP) kuulus sinna kuni 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimisi.


Hendrik Lindepuu.
Hendrik Lindepuu 2012. aastal Kirjanike Liidu korraldatud Kulka kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominendide tutvustusesinemisel Tartus.
Hendrik Lindepuu (sündis 11. novembril 1958 Mõisakülas) on eesti tõlkija, näitekirjanik ja kergejõustikutreener.
Ta lõpetas 1981 Viljandi kaugõppekeskkooli.
Töötas lukksepana ning tuletõrjes Võhmas ja Viljandis. Aastatel 1991–1996 töötas ta Helsingi raamatukogudes,
hiljem on tegutsenud vabakutselisena Laiusel. Alates aastast 1996 Kirjanike Liidu liige.
Ta alustas 1979 värsside ja lühiproosaga. Aastatel 1988–1991 oli literaat Viljandis. Ta on kirjutanud kirjandusloolisi näidendeid luuletajatest-kirjanikest (Henrik Visnapuu, Hella Wuolijoki, Juhan Liiv) ning
tõlkinud poola keelest (Sławomir Mrożeki, Stanisław Ignacy Witkiewiczi, Tadeusz Różewiczi, Bogusław Schafferi ja paljude teiste näidendeid ning muid teoseid.
Rohkesti tema kaastööd on poola kirjanduse erinumbris Looming 1997/6 (selle eest sai ta 1998 ajakirja aastapreemia); samasugune poola kirjanduse number on Vikerkaar1998/12.
Välislingid.
Lindepuu, Hendrik
Lindepuu, Hendrik
Lindepuu, Hendrik


Geograafilised koordinaadid.
Geograafilised koordinaadid on maapealse punkti nurkkoordinaadid.
Geograafilise laiuse ja pikkuse abil määratakse mistahes punkti asukohta maakera pinnal või kaardil. Geograafiliste koordinaatide leidmiseks kasutatakse paralleele ja meridiaane.
Laius ja pikkus.
Geograafiline koordinaatide süsteem on seotud Maa pöörlemisteljega. See määratleb kaks nurka, mida mõõdetakse Maa keskpunktist.
Geograafiline pikkus on nurk antud punkti ja kokkuleppelise nullmeridiaani vahel. Nullmeridiaanist ida pool asuvatel punktidel on idapikkus, algmeridiaanist lääne pool asuvatel aga läänepikkus. Geograafiline pikkus kirjutatakse harilikult lühendatult: eesti keeles idapikkus – ip., läänepikkus – lp., inglise keeles idapikkus – E, läänepikkus – W.
Geograafiline laius on nurk antud punkti ja ekvaatori vahel. Laiuskraadid näitavad, kui kaugel põhjas (põhjalaius, lühend: pl. või N) või lõunas (lõunalaius, lühend: ll. või S) ollakse.
Paralleelid ja meridiaanid.
Ekvaator on Maa pöörlemisteljega ristuv Maad poolitava tasapinna lõikumisel ellipsoidiga tekkinud joon. Ta jagab Maakera kaheks võrdseks osaks: lõunapoolkeraks ja põhjapoolkeraks. Ekvaatoriga paralleelsed ringjooned on paralleelid ehk laiusjooned ja pooluseid läbivad ringjooned on meridiaanid ehk pikkusjooned.
Paralleeliks on ekvatoriaaltasandiga paralleelne, ellipsoidiga lõikuv joon. Paralleelid on väikeringid, välja arvatud ekvaator, mis on suurring ehk ortodroom. Ekvaatori pikkus on üle 40 000 km. Maa ellipsoidaalse kuju tõttu on paralleelide pikkus erinev.
Meridiaan on antud punkti ja Maa pöörlemistelge läbiva tasandi ning ellipsoidi lõikejoon. Meridiaani, mis läbib Greenwichi observatooriumi, nimetatakse algmeridiaaniks või nullmeridiaaniks (pikkus=0°). Erinevalt paralleelidest on kõik meridiaanid suurringjooned ega ole omavahel paralleelsed, nad lõikuvad põhja- ja lõunapoolusel.
Kraad, minut, sekund.
Kraad on mittesüsteemne tasanurga mõõtühik, selle tähis on °, formula_1 radiaani. Täisring on 360°.
Kraad geograafilise koordinaadina on kesknurk ekvaatorist põhja või lõuna suunas (laiuskraad) või kesknurk nullmeridiaanist ida või lääne suunas (pikkuskraad).
Kraad jaotatakse 60 minutiks, tähis ', ja minut omakorda 60 sekundiks, tähis ".
Astronoomilised ja geodeetilised koordinaadid.
Täpsemas käsitluses jaotatakse geograafilised koordinaadid astronoomilisteks ja geodeetilisteks koordinaatideks.
Astronoomilised koordinaadid määratakse astonoomiliste vaatlustega loodjoone suhtes geoidi pinnal (tähistus: φ –laius; λ – pikkus).
Geodeetilised koordinaadid määratakse geodeetiliste mõõtmistega referentsellipsoidi normaali suhtes ja taandatakse referentsellipsoidi parameetritest lähtudes selle pinnale (tähistus: B – laius; L – pikkus).
Astronoomilised ja geodeetilised koordinaadid ei ühti nn loodjoone kõrvalekalde tõttu (so nurk referentsellipsoidi normaali ja loodjoone vahel sõltuvalt maastikust, ulatudes tasasel maa-alal 2–5 sekundit, mägedes kuni 60 sekundit).
Punktobjektidel (asulad, talud) antakse tingliku keskkoha koordinaadid (asulatel võimalikult ajaloolises keskmes), joonobjektidel (jõed, tänavad) lähte- ja suudmekoordinaadid, pindalaobjektidel (suurtel soodel vms) aga nn vähima piirneva ristküliku äärmise edela- ja kirdepunkti koordinaadid.


Veeris.
Veeris on ümar kivi läbimõõduga 64...512 mm.
Eestis on varem kasutatud ka purdsetete klassifikatsiooni, mille järgi nimetatakse veeristeks purdosakesi terasuurusega 10...100 mm.


Lecanora andrewii.
"Lecanora andrewii" on Eestis haruldane samblikuliik liudsambliku perekonnast.
Levik Eestis.
Kasvab 11 kaitsealusel laiul ja rahul ning rannaäärsetel graniitkividel.
Inga Jüriado ja Ave Suija leidsid selle sambliku esmakordselt Eestis 2001. aastal 11 Hiiumaa laiult ja Muhu rannikult.


Rinodina gennarii.
"Rinodina gennarii" on Eestis haruldane graniitkivil kasvav piprasamblik.


Samblikud.
Samblikud on omapärane eluvorm – sümbioos –, mis koosneb seentest ja fotobiontidest (vetikatest ja/või tsüanobakteritest).
Taksonoomia.
Süstemaatikas arvatakse samblikud enamasti seente hulka.
Samblikud arvatakse olevat ühed vanemad organismid kuival maal.
Kasvukeskkond.
Samblikud on pinnase suhtes vähenõudlikud. Neid võib leida nii troopilistes vihmametsades kui ka toitainevaesemates kasvukohtades (lumepiiril kõrgmägedes, tundrates, kõrbetes).
Suure tallusega põõsas- ja lehtsamblikud on saastuse suhtes tundlikumad kui väikese ja liibunud tallusega liigid.
Samblikud on vastupidavad nii kuumale, külmale kui ka veepuudusele, kuid õhupuhtuse suhtes on nad erakordselt tundlikud. Samblikud ei talu linnades levivaid gaase, nõge ega tahma. Seetõttu saab samblike kadumise või säilimise järgi otsustada õhu puhtusastme üle.
Seene ja vetika kooselu tasakaal on kergesti rikutav. Mitmed gaasilised saastajad kahjustavad või hävitavad samblikus vetikkomponendi, mille tagajärjel hukkub kogu taim.
Sümbioos.
Samblike suur vastupidavus igasugustes kasvukohtades tuleneb sellest, et nad koosnevad seeneniidistikust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest ja/või tsüanobakteritest. Enamasti kuulub sambliku moodustanud seen kottseente hulka, fotobionte on aga teada 25 perekonda rohevetikaid ja 15 perekonda tsüanobaktereid.
Kuigi samblikud on harmoonilise kooselu sümbol, on samblikus peremeheroll seene käes.
Seeneniidid on võimelised imema endasse õhuniiskust ja võtma keskkonnast vett, mineraalsooli ja süsihappegaasi. Seeneniidistik ei suuda aga ise endale vajalikke toitaineid valmistada.
Samblikus elavad vetikad sisaldavad kloroplaste (nii-öelda päikesepatareisid). Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb.
Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu ehk sümbioos.
Ehitus.
Kasvuvormi järgi jaotatakse samblikud koorik-, leht- ja
Värvilt on samblikud hallikad, rohekad või pruunikad, harvem kollakad.
Samblikutel ei ole lehti, juuri ega varsi. Varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata taimekeha kutsutakse talluseks ehk rakiseks.
Samblikud on nagu väikesed käsnad, mis imevad endasse kõik, mis on vihmavees lahustunud, ning hoiavad seda siis ka kinni.
Paljunemine.
Samblikud paljunevad tallusetükikestega ning talluse pinnalt eralduvate osakeste abil. Iga osake koosneb vetikarakust ja seda ümbritsevatest seeneniitidest. Levimine toimub tuule ja vee abil. Seeneniidid võivad moodustada ka eoseid. Nende tootmine võib toimuda kahte tüüpi viljakehades – apoteetsiumides või periteetsiumides. Kui eosest arenev seeneniit uues kohas vajalikku vetikarakku ei leia, siis ta hukkub.
Samblike kasv on väga aeglane. Aastane juurdekasv ulatub maksimaalselt millimeetriteni ja nii võib isegi kümnesentimeetrise läbimõõduga samblikukorp tegelikult olla aastakümneid või isegi sajandeid vana.
Samblikud rahvameditsiinis.
Rahvameditsiinis tõhusa külmetusravimina tuntud põdrasammal ei olegi tegelikult sammal, vaid hoopis samblik – islandi käokõrv ("Cetraria islandica").


Stabiilne isotoop.
Stabiilne isotoop on keemilise elemendi püsiv isotoop, mis ei lagune madalama massiarvuga elementideks ega ole radioaktiivne või on nii pika poolestusajaga, et see pole mõõdetav.
Kuigi ühe ja sama elemendi isotoopidel on peaaegu ühesugused keemilised omadused, on eri isotoopide omadustel siiski suured erinevused. Aatomituum koosneb prootonitest ja neutronitest, mida hoiavad koos tugevad tuumajõud. Et prootonid on positiivse elektrilaenguga, tõukuvad nad omavahel. Neutronid, mis on elektrilaenguta, eraldavad mõningati prootoneid üksteisest, vähendades nendevahelist tõukejõudu ja stabiliseerides sellega tuuma. Sellepärast ei saa kaks või rohkem prootonit tuumaks ühinemist (ega tuum stabiilne olla) ilma neutroniteta. Ent kui aatomituumas on liiga palju neutroneid, muutub tuum ebastabiilseks.


Hallhani.
Hallhani ehk roohani ("Anser anser") on suur haneline.
Välimus.
Hallhani on Eesti suurim haneline. Täiskasvanud lind kaalub 3 kuni 4,5 kg ning on peaaegu koduhane suurune. Tiiva pikkus on 42–48 cm.
Põhivärvuse järgi on tegemist halli linnuga. Pea ja kael on tal pruunikashallid, tiivad ja selg helehallid ning keha alapool rinnast alates valge. Nokk on hallhanel kollakas-lihakarva, jalad roosakad.
Levik.
Maailmas on hallhani levinud Euraasia metsa-, stepi-, ja kõrbevööndi veekogudel. Eestis on hallhani levinud Lääne-Eesti saartel ning Pärnu lahes.
Hallhani on Eestis üsna arvukas lokaalse levikuga liik. Nende pesitsusaegset arvukust hinnatakse 600–700 paarile, talvist arvukust 0–5 isendile.
Ränne ja talvitumine.
Hallhani saabub meile märtsis ja lahkub oktoobris-novembris. Eestis on soojematel talvedel üksikuid linde nähtud ka talvitumas.
Hallhane pesitsus- ja rändepeatuspaigad asuvad Lääne-Eesti meresaartel ja rannikul.
Tähtsamad hallhanede rändepeatuspaigad asuvad Matsalu lahe ja Haapsalu tagalahe ümbruses, Saaremaal ja Hiiumaal. Eriti arvukalt koondub neid sügisel Matsalu lahele, kus on loendatud korraga kuni 10 000 hallhane. Liigi rändeaegne arvukus ei ole viimastel aastakümnetel eriti muutunud, kuid teisenenud on nende regionaalne levik. Peatuvate hanede osa suureneb Matsalus ja väheneb Hiiumaal.
Pesitsemine ja elupaigad.
Pesapaigad on peamiselt tühemikes roostiku sees või selle servaaladel, soodes ja rabades, enamik aga eelistab meresaari. Kõrgemale mättale või pillirookuhjale ehitatakse roovartest, lehtedest ja teistest veetaimede osadest silinderjas pesa.
Aprilli teisel poolel on pesas tavaliselt 4–8 (äärmuslikel juhtudel 2–17) karedakoorelist valget muna. Mune hauvad vaid emalinnud.
Pojad kooruvad mai esimesel poolel. Pesitsusajal on vanalinnud häirimise suhtes väga tundlikud ja seetõttu ei tohiks neid sel perioodil mingil viisil segada. Segamise tõttu mahajäetud kaitsetust pojast saab harilikult kajakate söök.
Kui pojad on võimelised vanalindudele järgnema, lahkub hanepere oma pesapaigast. Pojad on pidevalt vanemate valvsa pilgu all ja sel perioodil hukkub neid võrreldes pesitsusajaga tunduvalt vähem. Poegade sirgudes tehakse üha pikemaid retki avamerele, mille väikeste laidude ümbruses veedavad ka sulgimisaja. Sel ajal puudub lindudel lennuvõime, seepärast nad eelistavadki kaugeid avamere laide, seal kas on vähe või pole üldse nende looduslikke vaenlasi. Pojad lennuvõimestuvad juuli lõpuks. Hallhanede saabumine ja lahkumine on seotud jää lagunemise ja tekkega merel.
Sügisesel läbirändel aga peatuvad hallhaned sageli tohutute parvedena põldudel, aasadel ja muudel sarnastel lagedatel aladel.
Toitumine.
Hallhanedele maitseb valminud teravili, eriti oder. Kuigi nad eelistavad lamandunud või madalat ja hõredat vilja, võivad nad käia ka püstises viljas. Üksnes kõrgesse ja tihedasse vilja ei söanda nad minna.
Septembris käivad hallhaned ka taliviljakülvidel ja orasepõldudel, kuid võrreldes valgepõsk-lagledega on nende tekitatud kahjustused väiksemad, sest nad toituvad ka koristatud viljapõldudel.
Jaht.
Hallhani on väärtuslik jahilind, keda tema sügisesel läbirändel ka intensiivselt kütitakse. Muul ajal, eriti pesitsusajal neid küttida ei tohi.
Hiiumaal on peetud tugevalt hanejahti, samal ajal on seal ahenenud lindude toitumistingimused. Matsalu looduskaitsealal on aga jaht keelatud ja ümbruskonna põllud on nüüd valdavalt üles haritud.
Põldude kahjustamine.
Hallhane tekitatud lokaalseid kahjustusi esineb nii Saare-, Hiiu- kui ka Läänemaal. Vastandina teistele rändehanedele teevad nad põllumeestele pahandust eelkõige sügisel. Kahjustuste aeg kestab juuli lõpust oktoobri keskpaigani.
Vaata veel.
Koduhani – Lumehani – Lühinokk-hani – Rabahani – Suur-laukhani – Tundra-rabahani – Väike-laukhani


Vall.
Vall on sõna, mida kasutatakse mitmes eri tähenduses.


Normaaltingimused.
Normaaltingimusteks ehk standardtingimusteks võidakse keemias ja füüsikas nimetada katsetingimusi, mille korral temperatuur on 0 °C (273,16 K) ja rõhk 1 atm ehk 101 325 Pa. Need väärtused vastavad ligikaudu jää sulamistemperatuurile ja õhurõhule merevee kõrguse tasemel.
Kasutatakse ka temperatuure 20° ja 25° Celsiuse järgi. Selline ebajärjekindlus tekitab segadusi.


Harilik võilill.
Harilik võilill ("Taraxacum officinale") on korvõieliste sugukonda võilille perekonda kuuluv mitmeaastane ühekojaline rohttaim.
Harilik võilill on kollektiivliik, mis jaotatakse suureks arvuks pisiliikideks. Eestis on leitud 165...170 hariliku võilille pisiliiki.
Eluvorm.
Ühekojaline mitmeaastane rohttaim. Kasvab 5...70 cm kõrguseks. Taimedel on valge piimmahl, mis võib olla mürgine. Võililled alustavad õitsemist mais, kui paiselehtede aeg läbi saab.
Õis.
Taimel esinevad ainult keelõied, mis koonduvad tihedasse paljuõielisse korvõisikusse.
Õisikul on kuni 2 cm pikkune hallikas- kuni puhasrohelistest süstjatest lehtedest (neist osal kilejas ääris või vööt) koosnev üldkatis. Õied on kollased, keskosas pikakarvalise krooniga. Äärisõitel esineb sageli alumisel pinnal violetjas vööt. Õietolm võib esineda või puududa.
Õitseb peamiselt maist juulini, vahel teist korda augustis ja septembris. Võilill on putuktolmleja.
Vili.
Seemnis, mille põhivärv on hall, kuid varjund kollakas, rohekas või pruunikas. Ülaosas on ta kaetud teravate ogakestega. Seemnise laiem osa on 0,3-0,5 cm pikkune, nokk aga 0,7-1,3 cm pikkune. Seemnisel on valgetest lendkarvadest pappus, mis on 0,6-1 cm pikkune.
Leht.
Tavaliselt on lehed kaarjalt sulglõhised, sulghõlmised kuni jagused lihtlehed, hõredalt karvased kuni paljad, värvuselt rohirohelised. Lehehõlmad on allakäändunud tippudega, sageli hambulised. Lehe tipuhõlm on teistest mõnevõrra suurem. Leheroots on tugev, esiletungiv, sageli erepunane kuni violetne.
Kõik lehed asetsevad juurmise kodarikuna.
Vars.
Taimel on pikk õõnes õisikuvarb, mis on korvõisiku all tihedalt kaetud võrkjate villkarvadega.
Maa-alune osa.
Suhteliselt jäme vertikaalselt sügavale mulda tungiv peajuur väheste külgjuurtega. Juurekael on enamasti karvane.
Paljunemine.
Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid ka juurtel olevatest kasvupungadest. Ühel taimel võib valmida kuni 7000 seemet. Mullas säilib nende idanemisvõime 2¼-3 aastat, kuivas ruumis kuni 12 aastat.
Levik ja ohtrus.
Võilill on levinud laialdaselt kõikidel mandritel peale Antarktika, suhteliselt vähe leidub teda ka Aafrikas. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas on tulnukana. Eestis väga sage, kuid eelkõige inimesest mõjustatud kasvukohtadel. Osa kollektiivliigi alla hõlmatavaid mikroliike on meil pärismaised, osa aga tulnukad.
Kasvukoht.
Kasvab meil peamiselt rohke inimmõjuga kohtades: tee- ja põlluservades, aedades, haljasaladel, parkides, söötidel, karjamaadel, kuid ka prahipaikadel, looduslikel loo-, päris-, ranna-, soo-, lammi- ja puisniitudel, kraavikallastel, harvem salu- ja laanemetsades. Eelistab lämmastikurikast mulda.
Koht ökosüsteemis.
Taim on väga heaks toiduks taimtoidulistele loomadele, kõrge söödaväärtusega. Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rohkesti nektarit.
Kollektiivliigina pole Eestis ohustatud, ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine.
Taimed sisaldavad mõruaineid, kuid siiski söövad kariloomad neid meeleldi. Kohati kasvatatakse karjamaadel ka kultuurtaimena. Eriti väärtuslik on võilillesilo, mis suurendab veiste piimatoodangut. Siiski võivad osad liigid suures koguses sööduna põhjustada loomadel tervisehäireid.
Jämedad juured kõlbavad praetult kohvi aseaineks, keelõisi kasutatakse tubaka lisandina.
Noori lehti ja keelõisi tarvitatakse salatina või supilisandina, vahel ka ravimtaimena. Kasutatakse peamiselt juuri, mis sisaldavad vaikaineid, lima, eeterlikku õli jne.
Taime kasutatakse ravimitööstuses ravimpillide valmistamisel, aga ka ravimina söögiisu tõstmiseks, kõhukinnisuse vastu ja sapierituse soodustamiseks. Värske piimmahl on ravimiks maksa-, neeru-, põrna- ja nahahaiguste korral, muuhulgas kaotab allergikutel sügelemise.


Kahekojaline taim.
Kahekojalised ehk diöötsilised ehk lahksugulised on taimed, kus ühel taimel on ainult kas isasõied või emasõied.
Kahekojalised taimed on näiteks harilik kadakas ja astelpaju.


Isasõis.
Isasõis on õis, milles on ainult tolmukad, emakad puuduvad.


Emasõis.
Emasõis on õis, milles on üks või mitu emakat, kuid puuduvad tolmukaid.


Ühekojaline taim.
Hall lepp on ühekojaline taim.
Ühekojaline ehk monoöötsiline ehk liitsuguline taim on taim, millel nii isas- kui emassuguorganid asuvad samal isendil. Nende hulka kuuluvad nii ühesuguliste kui ka mõlemasuguliste õitega taimed.
Ühekojalise taime vastand ehk taim, millel isas- ja emassuguorganid on eri isenditel, on kahekojaline taim.
Ühekojalisus on seesama mis hermafrodiitsus, ent kui kojalisus on eelistatud termin botaanikas, siis zooloogias on kasutatavam hermafrodiitsus.
Kojalisusest räägitakse peamiselt sammaltaimedel ja soontaimedel, sest nende taimede elutsüklis domineerib haploidne faas diploidse üle, kuid põhimõtteliselt võib ju neid mõisteid teistestki taimedest rääkides kasutada.
Nii ühe- kui kahekojalistel taimedel on loodusliku valiku mõttes nii eeliseid kui ka puudusi, mis kahtlemata ongi põhjuseks, miks nad mõlemad tänapäeval eksisteerivad. Ühekojalised taimed saavad kergesti suguliselt paljuneda, sest mõlemad sood on samal organismil koos. Kuid teisalt võib see viia sugulusaretuseni ja geneetilise mitmekesisuse vähenemiseni asurkonnas. Seevastu kahekojalised taimed peavad suguliseks paljunemiseks tingimata teiste organismidega geene vahetama, mis suurendab organismide heterosügootsust ja muutlikkust järgmises põlvkonnas. Seevastu isoleeritud kahekojalised organismid saavad paljuneda ainult mittesuguliselt, mis pika aja peale muutub puuduseks.
Niihästi ühe- kui kahekojalistel taimedel valmivad sugurakud pigem mitoosi kui meioosi teel. See tähendab, et nii seemne- kui munarakud on geneetilise materjali poolest oma vanemaga identsed.


Kumari laid.
Kumari laid on ligikaudu 20 hektari suurune asustamata laid Väinameres. Laid on kolmnurkse kujuga. Asub Matsalu rahvuspargi Väinamere vabavee sihtkaitsevööndis ja Puise küla territooriumil.
Laiu järgi muutis oma nime Eerik Sits (Eerik Kumari).
Asukoht.
Laiust edelasse jääb madal ja piklik Sipelgarahu ning põhja kormoranide koloonia poolest tuntud Tondirahu. Sellest omakorda veidi põhja pool asub Valgerahu. Lähim punkt mandril, milleks on Puise nina, asub 5,5 kilomeetrit idas; Muhu saar jääb 11 kilomeetrit edelasse ja lähim Hiiumaa laid, Kõverlaid, 9 kilomeetrit läände.
Laiust läänes asub Kumari madal, lõunas Kumari lee.
Laiust mandri pool asub Kumari kanal, mida tänapäeval ei kasutata; laevatee kulgeb laiust läänes.
Loodus.
Kumari laiule on iseloomulik tihe kadastik, samuti leidub seal ranna- ja aruniite.
Laiul pesitseb ja peatub rohkesti linde.
Laiul on juttselg-kärnkonnade ehk kõrede populatsioon. Saarele on toodud lambaid, kellest osa on metsistunud ja elab saarel aastaringselt.
Talviti kuhjuvad randa rüsijäävallid.
Inimtegevus.
Kumari laiul asusid kõrts ja muud hooned, mida tänapäevaks säilinud ei ole.
Kumari laiul ning selle ümber 500 meetri laiusel veealal on keelatud inimeste viibimine kaitseala valitseja nõusolekuta, välja arvatud teaduslikeks uurimistöödeks ning järelevalve- ja päästetöödeks.
Suviti käivad looduskaitsetöötajad ja vabatahtlikud laiul heina niitmas ja kadakaid raiumas.
Saare põhjaosas asub Kumari päevamärk, mis alates 2009. aastast on Veeteede Ameti poolt kasutusest kõrvaldatud.


Sipelgarahu.
Sipelgarahu on asustamata rahu Väinameres. Saar kuulub Matsalu looduskaitsealasse ning moodustab Sipelgarahu loodusreservaadi.
Asukoht.
Sipelgarahu asub Kumari laiust 1 km edelas, Muhu põhjatipus paiknevast Seaninast 10 km kirdes, Puise ninast mandril 7 km läänes ja Hiiu maakonna idapoolseimast punktist Kõverlaiul jääb Sipelgarahu 7,5 km itta.
Inimtegevus.
Sipelgarahu loodusreservaadis on keelatud inimeste viibimine, välja arvatud teaduslikel välitöödel ning järelevalve- ja päästetöödel, samuti majandustegevus ja loodusvarade kasutamine. Samuti on keelatud inimeste viibimine 500 meetri laiusel veealal ümber Sipelgarahu, välja arvatud teaduslikeks uurimistöödeks ning järelevalve- ja päästetöödeks.


Tööpartei.
Tööparteideks nimetatakse erakondi, mis asuvad tsentrumist vasemal pool, sest vastandina kodanlikele erakondadele kaitsevad nad töötajate huve.
Tööparteiks nimetatakse anglosaksi traditsiooni järgi sotsiaaldemokraatlikke parteisid. Tavaliselt on nad tekkinud ametiühingutest.


Mats Kissa.
Mats Kissa (3. veebruar 1887 – 24. veebruar 1956) oli eesti toorlinatööstuse rajajaid.
Ta sündis endises Kaarli vallas Nahksepa talus talupidajate Märt ja Mari (Raekson) kaheksanda lapsena. Mats Kissa õppis Kaarli vallakoolis, Kõpu Kihelkonnakoolis ja Tartu Reaalkoolis, mille lõpetas 1906.aastal. 1906-1911 õppis ta Riia Polütehnikumis keemiat, mille lõpetas tehnoloogiainsenerina. Oma diplomitöö kaitses ta teemal "Linaseemne- ja kookosõlivabrik". 1911-1912 oli ta polütehnikumis professor Blecheri juures assistendiks ning tegeles tema laboratooriumis linaleotamise küsimustega.
Halliste Põllumeeste Selts oli huvitatud uue tehnoloogiaga toorlinavabriku ideest ning seltsi toetusrahaga sai Mats Kissa minna tutvuma Ungari, Prantsusmaa, Venemaa, Saksa, Austria, Belgia ja Inglismaa tähtsamate toorlinavabrikutega, püüdes leida meie oludele sobivaimat linaleotusviisi. Riia Polütehnikumi direktor teatas Kissa töödest Venemaa keisririigi Põllutööministeeriumile, mille järel sai Kissa ülesandeks organiseerida esimene soojaveeleotamisega proovilinavabrik Venemaal.
Mats Kissa ja korporatsioon Vironia.
Alates 1906. aasta sügissemestrist oli Mats Kissa korporatsioon Vironia liige. Korporatsiooni liikmena pidas ta organisatsiooni siseselt mitmeid ameteid. 1908. aasta kevadel oli Mats Kissa Vironias tegev ökonoomina (magister bibendi), vastutades piisava söögi – joogi olemasolu eest korporatsiooni ruumides ning ürituste ajal. 1909. aasta kevadel oli ta aga üks abikirjatoimetajatest (subscriba).
Elutöö - Abja linavabrik.
Linavabriku asukohaks valiti Abja. 1913. aastal alustati linavabriku ehitamist Vanamõisa Tümpsi renditalu maadele. Esimene toorlinatööstuse osakond alustas tööd 1914. aasta suvel. Vaevalt käima saadud vabriku ainuke eriharidusega juht Mats Kissa mobiliseeriti ja saadeti aga Esimese maailmasõja rindele.
Alles 1917. aastal, pärast hulka palvekirju õnnestus Abja Vallavalitsusel Mats Kissa kui tootmisele vajalik eriteadlane ja spetsialist sõjaväljalt tagasi tuua. Sellest peale algas vabrikus uus elu. Juurde ehitati värnitsa valmistamise ja jahuveski osakond. Aasta hiljem alustas tööd lauavabrik. Väikese võimsusega arukatel asendati võimsamaga. Endisele linaseemnete pressimise osakonnale ehitati juurde linaseemnete ektraheerimise osakond. Samal ajal ehitati ka kontoriruume ja töölismaju.
Pärast sõjast naasmist abiellus Mats Kissa 24.veebruaril 1918. aastal lätlanna Selma Jakobsoniga.
Mats Kissa oli aastatel 1914-1927 (väikeste vaheaegadega) Abja Linavabriku väljaehitamise ja arendamise juht. 1929.aastast Abja Lina- ja Värnitsavabriku direktor ja insener kuni selle natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Seejärel jätkas ta lühikest aega käitise tehnilise juhatajana ning siis järsku loobus.
Pärast sõda tõstis uus võim Mats ja Selma Kissa 1924.aastal valminud Inseneri lossist (nii ristis rahvas Kissa ehitatud valge villa) sundkorras välja ning pani nad elama endisesse Jussi kõrtsi.
Mats Kissa on koos oma naise Selmaga maetud Halliste kalmistule.


Keemiline aine.
Keemiline aine on aine, mille molekulidel on ühesugune koostis ja struktuur.
Lihtaine koosneb ainult ühe keemilise elemendi aatomitest, näiteks hapnik (O2) ja raud (Fe). Liitaine koosneb mitme elemendi aatomitest, näiteks väävelhape (H2SO4) ja vesi (H2O).
Keemiliseks aineks ei loeta sulameid (näiteks pronks) ja muid segusid (näiteks õhk).
Keemilist ainet saab tähistada keemiliste valemite abil. Näiteks vee valem on H2O. Aine agregaatolekul pole tähtsust, näiteks tahkunud vee ehk jää valem on ikkagi H2O.
Mõiste idealiseeritus.
Selliseid puhtaid aineid looduses praktiliselt ei esine ning ka tehislikult ei õnnestu tavaliselt saada täiesti puhtaid aineid, nii et selline keemilise aine mõiste on idealisatsioon. Ometi töötab see mõiste sageli hästi.
Liigitamine.
Aineid saab liigitada väga erinevatel alustel ja erinevat moodi, näiteks liht- ja liitaineteks, millest eespool juttu oli.
Et erinevaid süsinikuühendeid on väga palju, siis jaotatakse ained tihti orgaanilisteks ja anorgaanilisteks. Nendevaheline piir pole aga selge ja ühene, sest paljusid aineid võib vastavalt vajadusele käsitleda nii orgaanilise kui anorgaanilise keemia vaatepunktist. Lihtsustatuna võib orgaanilist keemiat nimetada süsinikühendite keemiaks.
Ainete omadused.
Ainete omadused on keemilised ja füüsikalised omadused. Need on tunnused, millepoolest üks aine erineb teisest.
Näiteks: värvus, lõhn, maitse, sulamis- ja keemistemperatuur, tihedus, lahustuvus.


Võru Suurkannataja Ekaterina kirik.
Võru Suurkannataja Ekaterina kirik (ka: Võru Aleksandria Püha Katariina kirik, Võru Jekateriina kirik) on Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule kuuluv kirik Võrus, mida kasutab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Võru Suurkannataja Ekaterina kogudus. Kiriku aadress on Lembitu 1.
Arhitektuur.
Kirikul on lihtne ristkülikukujuline põhiplaan. Tal on toekas läänetorn. Kõrgel tamburil asetseb kuplitaoline haritorn. Kaaraknad on Petikniššides. Stiililt on kirik enamasti varaklassitsistlik, kuid ei puudu ka mõningad barokkstiili elemendid. Kirikul on 2 suurt ja 2 väikest kella. Kirik mahutab kuni 1000 inimest.
Ajalugu.
Kiriku ehitamist alustati 1793, Katariina II valitsusajal. Kiriku projekteeris Liivimaa kubermangu arhitekt Matthias Schons. Ehitusmeister oli võrulane Johann Karl Otto.
Kiriku pühitsemine toimus 6. novembril 1804 aastal Riia
arhimandriidi Benedikti poolt püha suurkannataja Ekaterina auks ja kannab tema nime.
Kiriku ülalpidamiseks andis riik talle 1870. aastal Võrumõisa hooned, loomad, inventari ja 248 ha maad, seega ulatusid kiriku valduse piirid Mustjärvest Kirumpää linnuseni. Kirikul lubati ka Tamula ja Vagula järvest kala püüda.
Kirikus on palju pühakujusid ja rikkalik ikonostaas.
1922. aastal võõrandati riigi poolt suurem osa kiriku maast. Kirikule jäi vaid 72 ha. 1944 vähendati maavaldust 14 hektarini, 1949. võõrandati ka see maa koos sinna külvatud rukkiga.
1933. aastal ehitas kogudus Võru surnuaiale väikese kabeli.
1999. aasta septembris leidsid restaureerijad kiriku ristimunast laeka, milles oli ülempreestri Joann Jelenini 17. juunil 1854 kirjutatud kiri, kus ta annab ülevaate õigeusu levikust Võru maakonnas, tolleaegsetest kirikutegelastest ja Võru eluolust. Laekast leiti veel kolm ajalehte Severnaja Ptšela aastast 1854, Eesti rahva kalender 1854, Riias 1848. aastal trükitud aabits, kolm eestikeelset õigeusuteemalist trükist ja 22 vaskmünti. Dokumendid anti üle Võrumaa Muuseumile.
Vaimulikkond.
Esimene eesti rahvusest vaimulik Võrus oli diakon Aleksei Allik, kes teenis kirikus 1880-1886 ja ülendati ka preestriks. Hiljem oli ta Saare praost.
1891–1921 oli kirikus esipreestriks Nikolai Protopopov, kes teenis koguduse juures juba alates 1870. aastast.
1904-1931 oli preestriks Joann Sepp, kes ülendati ka ülempreestriks. 1916 asus kiriku teenistusse ka diakon Joann Randvere, kes pühitseti preestriks 1922 ja teenis kuni 1976. aastani. Eakat preestrit abistasid diakon Semeon Aim ja köster August Iva. 1976. aastal tuli koguduse preestriks iguumen Antoni (Kaseküli), kelle algatusel toimus kirikus esimene remont - vahetati katus ja põrandad, hoone krohviti ja värviti nii seest kui väljast. 7 aastat kestnud remont oli suurte kulude tõttu kogudusele raske. 18. novembrist 1991 on koguduse preestriks Rafael Hinrikus.


Austraalia manner.
Austraalia manner on väikseim manner Maal.
Tema pindala on 7,7 miljonit ruutkilomeetrit.
Austraalia on ainus manner, kus pole ei liustikke ega tegutsevaid vulkaane.
Austraaliat ümbritsevad Vaikne ja India ookean.
Kogu Austraalia mandri hõlmab Austraalia Ühendus.


1730.
1730. aasta (MDCCXXX) oli 18. sajandi 30. aasta.


Kirik (pühakoda).
Kirik on kristlik pühakoda – hoone, kus toimuvad jumalateenistused.
Algkristluse ajal.
Kristlike pühakodade arhitektuur kasvas välja kristlaste regulaarsetest kokkusaamistest eramajades ja sünagoogides. Spetsiaalseid kirikuhooneid hakati ehitama siis, kui kogudus ei mahtunud enam senistesse ruumidesse ära või endised ruumid ei vastanud enam jumalateenistuse vajadustele. Kirikute ehitamine muutus teostatavamaks ning kirikud tavalisemaks pärast seda, kui Rooma keiser Constantinus Suur tegi 313 Milano ediktiga lõpu kristlaste tagakiusamisele.
Esimesed kristlased olid – nagu Jeesuski – Palestiina juudid (judaismi tunnistajad), kes käisid Jeruusalemma templis ning sünagoogides. Templiteenistus oli rituaal, kuhu kuulus ohverdamine, sealhulgas loomade ohverdamine lepitusohvrina Jahvele. Uues Testamendis mainitakse korduvalt Jeesuse viibimist Templis.


Võru Katariina kirik.
Võru Katariina kirik on Võru kihelkonnakirik, mida kasutab EELK Võru Katariina kogudus.
See on varaklassitsistlik barokisugemetega kirik.
Ajalugu ja arhitektuur.
Võru kirikule tehtud tornikell on Maardu kirikus
Katariina II kinkis vastasutatud kreisilinna Võru luteriusu kiriku ehitamiseks 28 000 hõberubla. Kirik ehitati 1788–1793 arhitektuurilise dominandina turuväljaku äärde. Arhitekt oli arvatavasti Christoph Haberland Riiast.
Kirik on ühelööviline. Tal on raskepärane läänetorn. See on liigendatud barokselt, ta kitseneb astmeliselt. Torni otsas on kõrge püramiidikujuline telkkiiver. Läänefassaadil, mis avaneb linna keskväljakule, raamistavad peasissepääsu paarispilastrid ja kolmnurkfrontoon. Külgfassaadidel on petikpindades suured kaaraknad.
Kiriku õnnistati sisse 24. juulil 1793. aastal ja ta sai Aleksandria Katariina nime.
1879. aastal tehti kapitaalremont. Torn sai uue kiivri. Torni paigaldati nelja numbrilauaga kell.
Hävinud on paljud algsed kujunduselemendid, näiteks vaasid läänefassaadil ja torni ülaosa nurkades, skulptuurid portaali kõrval kaarniššides ja barokne rinnatis külgfassaadide rustikaliseeni kohal.
Altaripilt kujutab Kristust ristil. See on kunstimälestisena kaitse all.
1910. aastal valmis orelimeistrite vendade Kriisade orel 2 manuaali ja 30 registriga.
1997. tunnistati kirik kultuurimälestiseks.
Kiriku kõrvale endise turuväljaku kohale rajati pärast Teist maailmasõda skväär. Praegu on seal Seminari väljak.


Puutli kirik.
Puutli Niguliste kirik ("Puutli kerik") on õigeusu kirik Võru maakonnas Vastseliina vallas Puutli külas. See ehitati 1935. aastal Venemaalt sinna elama asunud 9 pere poolt.
Puutli kirik on puukirik. Algselt kaeti ta laastukatusega. Seest oli kirik rikkalikult kaunistatud ornamentide ja ikoonidega.
Aktiivselt tegutses kirik Teise maailmasõja algusaastateni, kuid ka hiljem on preester käinud jumalateenistusi läbi viimas.


Puutli.
Puutli ("Puutli külä") on küla Võru maakonnas Vastseliina vallas. Küla geograafilised koordinaadid on 57°48' N ja 27°16' E.
Kõrgus merepinnast on 140 m.
Seisuga 1. jaanuar 2004 oli külas 18 elanikku. 1970. aasta rahvaloenduse andmetel oli küla elanike arv 40 ja 2000. aasta rahvaloenduse andmetel 17 (või 15).
Ajalugu.
1935. aastal rajati Puutli õigeusu kirik.
Puutli punkrilahing.
Puutli küla lähedal metsas, punkris varjasid end 1953. aastani kaheksa metsavenda (viis meest ja kolm naist). Seal korraldasid julgeolekumehed 29. märtsil kell 9 neile haarangu, mis kestis kokku peaaegu kolm tundi. Metsas oli võimas tulevahetus. Lahingus hukkusid metsavennad Richard Vähi, Karl Kaur, August Kuus, August Kurra, Leida Grünthal, Endel Leimann, Lehte - Kai Ojamäe ja Ilse Vähi. Haavata saanud metsavennad lasid end granaatidega õhku, et vältida vaenlase kätte langemist. Julgeoleku kaotused olid aga palju suuremad. Nad kaotasid 20 meest surnutena ja haavatutena. R. Vähi ja A. Kuus olid osalenud 7. märtsil 1951. aastal ka Saika punkrilahingus, pääsedes sealt aga minema. Pärast lahingut punker põletati julgeoleku poolt. Langenud metsavennad viidi äratundmiseks julgeolekusse ja maeti hiljem Ristimäe metsa sooserva.
Selles punkris langenud metsavendadele on avatud ausammas, ning igal aastal korraldab mälestusürituse Kaitseliit.
Rahvapärimus.
Tabina järv on olnud rändjärv. Tema endine asukoht olnud Puutli metsas kahe kõrge mäe vahel. Sealt asunud ta kolme kilomeetri kaugusele Tabinale.


Võru Katariina kogudus.
Võru Katariina kogudus on EELK Võru praostkonna kogudus Võrus, mis tegutseb Võru Katariina kirikus.
Alates 1981. aastast on koguduse õpetaja Andres Mäevere, organist on Eve harak, juhatuse esimees on Jüri Lubi.
Kogudus asutati 1789. aastal. Kuni 1805. aastani teenis kogudust Põlva Maarja koguduse õpetaja.
Koguduse pastoraat ja kantselei asuvad aadressil Tartu 42.


Aleksandria Katariina.
Katariina Aleksandriast (legendi järgi 3. või 4. sajandil) on kristlik pühak, keda austatakse nii õigeusu kirikus kui ka katoliku kirikus. Tema olemasolu kohta puuduvad ajaloolised tõendid.
Legendi järgi oli püha Katariina noor, ilus ja tark neiu, kes olevat avalikus vaidluses väidelnud 50 paganliku filosoofiga ja neid võitnud – selle tulemusena pöördusid filosoofid ristiusku. Selline avalik võit ei meeldinud Rooma keisrile Maximinus II-le (või tema pojale Maxentiusele), kes sellise häbematuse pärast saatis Katariina 18-aastaselt märtrisurma. Noor neiu tõmmati piinarattale, mida tuntakse püha Katariina sümbolina kui katariinaratast. Taevaste vägede vahelesegamise tõttu aga piinamine nurjus ja ratas olevat lagunenud. Ta mõisteti surma pea maharaiumise läbi. Vere asemel olevat tema kehast voolanud piima.
Ta on üks armastatumaid katoliku pühakuid ning on arvatud 14 hädas aitaja hulka. Esimest korda mainiti teda kirjalikult 10. sajandil. Katariina mälestuspäevana tähistatakse Kadripäeva.
Katariina Aleksandriast
Katariina Aleksandriast


Teeba (Kreeka).
Teeba on linn Kreekas Kesk-Kreeka piirkonnas Boiootia maakonnas.
Linn rajati Kithairónase mäe (Vana-Kreeka kontekstis 'Kithaironi mägi') jalamile.
Et eristada linna Egiptuses asuvast Teebast, hüüti seda ka Seitsmeväravaseks Teebaks.
Linna olevat rajanud Kadmos, kelle järgi on nimetatud ka Teeba tsitadell Kadmeia.


Venemaa hümn.
Venemaa Föderatsiooni hümn (vene "Гимн Российской Федерации" või "гимн России") on Venemaa riigihümn.
Hümn aastast 2001.
Praegune hümn kinnitati riigihümniks 7. märtsil 2001. Sõnade autor on Sergei Mihhalkov ja meloodia autor Aleksandr Aleksandrov. Selle hümniga võeti uute sõnadega taas kasutusele Nõukogude Liidu hümni meloodia.
Venekeelsed sõnad.
От южных морей до полярного края
Одна ты на свете! Одна ты такая -
Широкий простор для мечты и для жизни
Нам силу дает наша верность Отчизне.
Так было, так есть и так будет всегда!


Nõukogude Liidu hümn.
Nõukogude Liidu hümn oli kasutusel Nõukogude Liidu riigihümnina aastast 1944. Helilooja oli Aleksandr Aleksandrov, sõnade autorid Sergei Mihhalkov ja Garold El-Registan.
1944. aasta tekst.
loonud jäädavaks ajaks suur Venemaa hõim.
Nõukogude Liit, tema ühtsus ja võim!
Au sulle, Isamaa, vaba ja võitmatu,
suur Lenin meil valgustas võitluste teid.
Truuks rahvale Stalin meid kasvatas kõiki,
Pärast Nikita Hruštšovi paljastusi Jossif Stalini aadressil oli mõnda aega hümniks üksnes muusika ilma sõnadeta. 1977 muudeti teksti ja eemaldati Stalini nimi.
1977. aasta tekst.
loond rahvaste tahtel suur Venemaa hõim.
Nõukogude Liit, tema ühtsus ja võim!
Au Sulle, Isamaa, vaba ja võitmatu,
suur Lenin me rahvale valgustas teed.
Me jäägitust truudusest kantud ja hoitud
nüüd Isamaa punane lipp kutsub meid!
Teksti tõlkis eesti keelde Vladimir Beekman.


Ajalooliste asulate loend.
"Siin on loetletud asulaid, mis ammu enam ei eksisteeri või eksisteerivad teisel kujul.
V.
Ajalooliste asulate loend


Pseudonüüm.
Pseudonüüm ehk teine nimi või varjunimi on isiku dokumentaalsest nimest erinev nimi.
Pseudonüüme eelistavad sageli kasutada teatri- või filminäitlejad, lauljad, kirjanikud, kunstnikud, poliitikud jpt. Pseudonüümid on ka laialdaselt kasutusel interneti keskkonnas.
Pseudonüüm võib ka olla kollektiivne, ühine mitmele autorile, isikule vmt.


Paabel.
Paabel on Piiblis kirjeldatud linn muistses Mesopotaamias. Ajaloolises kontekstis tuntakse seda Babüloni nime all.
Paabel piiblitraditsioonis.
Piiblilegendi järgi rajas Paabeli linna Sinearimaale Eufrati jõe äärde pärast veeuputust vägev kütt Nimrod. Hiljem sai sellest Paabelimaa pealinn.
Kui Paabeli riik võimsaks sai, muutusid selle elanikud uhkeks ning otsustasid ehitada taevasse ulatuva Paabeli torni. Seepeale segas Jumal ehitajate keeled, nii et need ühel päeval järsku enam üksteist ei mõistnud ning läksid laiali, jättes torniehituse katki; varem olid kõik kõnelnud sama keelt. Sellest loost pärineb kõnekujund "paabeli segadus".
Hilisemal ajal oli Paabel Piibli järgi koht, kuhu Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II küüditas osa alistatud juute. Seal elatud aega küüditamisest kuni selleni, kui juutidel lubati taas kodumaale naasta, kutsutakse "Paabeli vangipõlveks".
Uue Testamendi traditsioonis tuntakse Paabelit kui maailmalinna, mis on moraalse allakäigu ja jumalavallatuse sümbol. Johannese ilmutusraamatus ja teistes sarnastes teostes ennustatakse sellele korduvalt hukku; Ilmutusraamatus sümboliseerib Paabelit naine, niinimetatud "Paabeli hoor".
Etümoloogia.
Nimi "Paabel" on eesti keelde mugandatud versioon heebrea nimest בָּבֶל (Babel). 1. Moosese raamatus (1Mo 11:19) tõlgendatakse nime Babel tulenevat verbist בלבל (bilbél), "segama", viidates keelte segamise loole.
Tegelikult pärineb heebrea nimi omakorda Babüloni akadikeelsest nimest "Bab-ili". Seda tõlgendati juba Babüloonias kui "jumalate väravat", ent tõenäoliselt on see siiski rahvaetümoloogia. Nime algne tähendus ja päritolu on teadmata.
Ajalooline taust.
Lisaks Babülonile on ka teistel legendi elementidel ajalooline tagapõhi. Sinearimaad tuntakse tänapäeva ajalookirjanduses Sumeri nime all, seal paiknes üks maailma vanemaid tsivilisatsioone. Nimrodit seostatakse tihti Mesopotaamia jumala Ninurtaga, ehkki on ka teisi päritoluteooriaid (nt Uruki kuningas Enmerkar). Paabeli torni motiivi aluseks on arvatavasti mesopotaamlaste traditsioon rajada linnadesse suuri astmiktempleid tsikuraate, konkreetsemalt Babüloni tsikuraat Etemenanki.
Juudid olid tõepoolest üks rahvastest, keda Uus-Assüüria riigis ühest paigast teise asustati. See riikliku poliitika võte pidi aitama vallutatud alasid rahustada ja impeeriumi valitsusstruktuurile allutada. Kuningas Nebukadnetsari algne nimi oli Nabu-kudurru-ussur.
Paabel tänapäeva kultuuris.
Kuna Piibel kuulub Euroopa kirjanduse kaanonisse, on sealsed motiivid andnud pikka aega ainest kõigile Euroopa kultuuri valdkondadele. Paabeli legendid on leidnud kajastust kirjanduses, kunstis, filmis jm.
Paabeli torni on kujutanud näiteks Pieter Brueghel vanem, Lucas van Valckenborch ja M. C. Escher.
Ulmeseriaalile "Babylon 5" nime andnud fiktiivne kosmosejaam Babylon 5 sai nime Paabeli eeskujul, kuna oli mõeldud eri tsivilisatsioonide kohtumispaigaks, kus segunevad rassid, kultuurid ja keeled.
Eesti kirjanduses on Paabeli võtnud enda linnmaailma aluskujundiks ja nimeks Olev Remsu romaanis "Kurbmäng Paabelis". Keeltesegamise lugu on tõlgendanud Enn Kasak romaanis "Vaba pattulangemise seadus".
Nimi Paabel eesti keeles.
Tänu nimekuju "Paabel" juurdumisele eesti piiblikeele traditsioonis kasutavad mõned teoloogid seda tänini ka ajaloolise Babüloni kohta. Seesugune nimekasutus pole siiski kirjakeeles üldlevinud ega normeeritud.
Nime "Paabel" Babüloni ja nime "Paabelimaa" seda ümbritseva ala kohta tarvitasid näiteks "Piiblientsüklopeedia" (1996) ja "Piibliatlas" (1994, 4 kaarti, lk 18-19), samuti Uku Masing oma käsikirjalises loengukonspektis "Iisraeli rahva ajalugu".


Teoloogia summa Ia q. 23.
"Teoloogia summa" esimese osa küsimus 23 on Aquino Thomase teose "Teoloogia summa" esimese osa ("Prima pars") küsimus 23 (Ia "q". 23).
Eessõna.
Ia "q". 23 "pr". Pärast jumaliku ettehoolde vaatlemist [(22)] peab rääkima predestinatsioonist, ja eluraamatust.
Ja predestinatsiooni kohta küsitakse kaheksat asja.
Esiteks, kas Jumalale on kohane predestinatsioon.
Teiseks, mis on predestinatsioon; ja kas see paneb predestineeritusse midagi.
Kolmandaks, kas Jumalale on kohane mõnede inimeste reprobatsioon.
Neljandaks, predestinatsiooni ja äravalimise võrdlusest; kas nimelt predestineeritud valitakse ära.
Viiendaks, kas teened on predestinatsiooni, või reprobatsiooni, või äravalimise põhjus või põhjend.
Kuuendaks, predestinatsiooni kindlusest; kas nimelt predestineeritud eksimatult pääsevad.
Seitsmendaks, kas predestineeritute arv on kindel.
Kaheksandaks, kas predestinatsioonile võivad kaasa aidata pühakute palved.
Artikkel 1.
Kas Jumalale on kohane inimeste predestinatsioon?
Ia "q". 23 "a". 1 "arg". 1 Esimese juurde minnakse nii. Näib, et Jumal ei predestineeri inimesi. Sest Johannes Damaskusest ütleb [teose "De fide orthodoxa"] II raamatus [30]: "Tuleb teada, et Jumal küll teab kõike ette, kuid ei määra kõike ette." Sest ta teab seda, mis on meis; aga ei määra seda ette. Aga inimlikud teened ja süüd on meis, kuivõrd me oleme oma tegude peremehed vaba tahte läbi. Järelikult seda, mis kuulub teene või süü juurde, Jumal ei predestineeri. Ja nõnda inimeste predestinatsioon tühistub.
Ia "q". 23 "a". 1 "arg". 2 Peale selle, kõiki looduid korrastab nende eesmärkide poole jumalik ettehoole, nagu ülalpool [(22, 1, 2)] öeldud. Aga teiste loodute kohta ei öelda, et Jumal neid predestineeriks. Järelikult ka mitte inimeste kohta.
Ia "q". 23 "a". 1 "arg". 3 Peale selle, inglid on võimelised õndsuseks, nagu inimesedki. Aga inglitele ei ole kohane olla predestineeritud, nagu näib, sest nendes ei ole kunagi olnud õnnetus ["miseria"]; predestinatsioon on aga "halastamise ["miserendi"] plaan", nagu ütleb Augustinus [("De praedestinatione sanctorum" 17). [Vaata 22, 3.] Järelikult inimesi ei predestineerita.
Ia "q". 23 "a". 1 "arg". 4 Peale selle, heateod, mis Jumal inimestele teeb, ilmutab pühadele meestele Püha Vaim, nagu ütleb apostel (Paulus) Pauluse esimeses kirjas korintlastele 2. peatükis [12. salmis]: "Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib." Seega, kui Jumal inimesi predestineeriks, oleks predestineeritutele nende predestinatsioon teada. Mis on ilmselt väär.
Ia "q". 23 "a". 1 "s". "c". Aga vastu on see, mida öeldakse Pauluse kirjas roomlastele 8[:30]: "Aga keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud."
Ia "q". 23 "a". 1 "co". Vastan: peab ütlema, et Jumalale on kohane inimesi predestineerida. Sest kõik allub jumalikule ettehooldele, nagu ülal näidatud [(22)]. Ettehoolde juurde kuulub aga asjade korrastamine eesmärgi poole, nagu öeldud [(22, 1, 2)]. Eesmärke aga, mille poole Jumal loodud asju korrastab, on kaks. Üks, mis ületab loodud looduse proportsiooni ja võime, ja see eesmärk on igavene elu, mis seisneb Jumala kaemises, mis on üle mis tahes loodu loomusest, nagu ülalpool sisaldus [(12, 4)]. Teine eesmärk on aga proportsioonis loodud loodusega, mida nimelt loodud asi suudab saavutada oma loomuse jõu kohaselt. Selleni aga, milleni miski oma loomuse jõul ei suuda jõuda, peab ta viima miski muu; nii nagu noolelaskja saadab noole märki. Mistõttu, õieti öelda, mõistusega olend, kes on võimeline igaveseks eluks, juhitakse sinna just nagu Jumalast viiduna. Kelle viimise logos küll preeksisteerib Jumalas; nii nagu temas on kõikide asjade korrastatus eesmärgi poole, mille me ütlesime olevat ettehoolde. Aga millegi tehtava logos, mis on olemas tegija meeles, on tehtava asja mingi eeleksistents temas. Mistõttu logost, mis on mõistusega olendi ennustatud viimisel [("transmittere")], nimetatakse predestinatsiooniks, sest "destinare" ['määramine, saatmine'] on "mittere" ['saatmine']. Ja nõnda on ilmne, et predestinatsioon, oma objektide suhtes, on mingi osa ettehooldest.
Ia "q". 23 "a". 1 "ad" 1 Esimese puhul tuleb niisiis öelda, et Johannes Damaskusest nimetab ettemääramiseks paratamatuse pealepanemist; nii nagu see on looduslikes asjades, mis on ühe suunas ette määratud. Mis on ilmne sellest, et ta lisab: "sest ta ei taha pahet, ega sunni peale voorust". Mistõttu predestinatsioon ei välistu.
Ia "q". 23 "a". 1 "ad" 2 Teise puhul tuleb öelda, et mõistuseta loodud ei ole võimelised selleks eesmärgiks, mis inimloomuse ületab. Mistõttu õieti ei saa öelda, et neid predestineeritakse, kuigi mõnikord vales tähenduses nimetatakse predestinatsiooniks [ettemääratust] mis tahes muu eesmärgi suhtes.
Ia "q". 23 "a". 1 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et predestinatsioon on kohane inglile, nagu inimestelegi, kuigi inglid ei ole kunagi olnud õnnetud. Sest liikumine ei võta oma liiki mitte terminilt, millest, vaid terminilt, mille poole, sest valgeks muutumise suhtes ei loe midagi, kas see, mis muutub valgeks, oli must või kollane või punane. Ja samamoodi ei loe predestinatsiooni suhtes midagi, kas keegi predestineeritakse igaveseks eluks õnnetuse seisundist või mitte. Kuigi võib öelda, et igasugune hea andmine üle selle, mis on kohus, kuulub armu juurde, nagu ülal [(21, 3, 4)] öeldud.
Ia "q". 23 "a". 1 "ad" 4 Neljanda puhul peab ütlema, et kuigi mõnedele erilise privileegina nende predestinatsioon ilmutatakse, ei ole ometi kohane, et see ilmutataks kõigile, sest nõnda heidaksid meelt need, kes ei ole predestineeritud; ja kindlus tekitaks predestineeritutel hooletust.
Artikkel 2.
Kas predestinatsioon paneb midagi predestineeritusse, ja mis see on
Ia "q". 23 "a". 2 "arg". 1 Teise juurde minnakse nii. Näib, et predestinatsioon paneb midagi predestineeritusse. Sest igasugune tegevus kutsub iseendast esile passiooni. Nii et kui predestinatsioon on tegevus Jumalas, siis ta peab olema passioon predestineeritutes.
Ia "q". 23 "a". 2 "arg". 2 Peale selle, Origenes ütleb selle kohta Pauluse kirjas roomlastele 1[:4]: "määratud" [("kes on predestineeritud")] jne: "predestinatsioon puudutab seda, kes ei ole, aga määramine "[(destinatio)]" puudutab seda, kes on". Aga Augustinus ütleb, raamatus "De praedestinatione sanctorum": "mis see predestinatsioon muud on kui kellegi määramine?" Järelikult puudutab predestinatsioon üksnes kedagi olemasolevat. Ja nõnda ta paneb midagi predestineeritusse.
Ia "q". 23 "a". 2 "arg". 3 Peale selle, ettevalmistus on miski ettevalmistatavas. Aga predestinatsioon on Jumala heategude ettevalmistus, nagu ütleb Augustinus raamatus "De praedestinatione Dei" [II, 14]. Järelikult predestinatsioon on miski predestineeritavates asjades.
Ia "q". 23 "a". 2 "arg". 4 Peale selle, ajalikku ei paigutata igavese definitsiooni. Aga arm, mis on midagi ajalikku, arvatakse predestinatsiooni definitsiooni, sest predestinatsioon öeldakse olevat armu ettevalmistus olevikus, ja kirkuse ettevalmistus tulevikus. Järelikult predestinatsioon ei ole midagi igavest. Ka nõnda peab see olema mitte Jumalas, vaid predestineeritutes, sest mis tahes on Jumalas, see on igavene.
Ia "q". 23 "a". 2 "s". "c". Aga vastu on see, et Augustinus ütleb, et "predestinatsioon on Jumala heategude etteteadmine. Aga etteteadmine ei ole selles, mida ette teatakse, vaid selles, kes ette teab
Ia "q". 23 "a". 2 "co". Vastan: peab ütlema, et predestinatsioon ei ole miski predestineeritutes, vaid ainult predestineerijas. On ju öeldud, et predestinatsioon on mingi osa ettehooldest, aga ettehoole ei ole ettehooldatavates asjades; vaid on mingi logos ettehooldaja arus, nagu ülalpool on öeldud [(22, 1)]. Aga ettehoolde täideviimine, mida öeldakse juhtimiseks, on küll juhitavates asjades passiivselt; aga juhtijas on aktiivselt. Millest on ilmne, et predestinatsioon on mingi Jumalikus meeles olemasolev logos, mis on mõnede korrastatusel igaveseks päästeks. Aga selle korra täideviimine on predestineeritutes küll passiivselt; aga aktiivselt Jumalas. Predestinatsiooni täideviimine on aga kutsumine ja kirgastamine, nagu ütleb apostel [(Paulus) Rooma kirjas 8[:30]: "keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud (...) neid on ta ka kirgastanud".
Ia "q". 23 "a". 2 "ad" 1 Esimese puhul peab seega ütlema, et tegevused, mis lähevad üle välisesse mateeriasse, kutsuvad endast esile passiooni, nagu näiteks soojendamine ja kuivatamine, aga mitte tegevused, mis jäävad tegijasse, nagu on näiteks arusaamine ja tahtmine, nagu ülal [(14, 2)]; [(18, 3, "ad" 1)] on öeldud. Ja säärane tegevus on predestinatsioon. Mistõttu predestinatsioon ei pane predestineeritavasse midagi. Aga selle täideviimine, mis läheb üle välisteks asjadeks, paneb nendesse mingi tagajärje.
Ia "q". 23 "a". 2 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et määramist ("destinatio") võetakse mõnikord kui kellegi reaalset saatmist mingi piirini, ja nõnda ei puuduta määramine midagi muud kui seda, mis on. Teistmoodi võetakse määramist saatmisena [(otsusena)], mida keegi meeles kavandab, mille kohaselt me ütleme määramiseks seda, mida me meelega kindlalt ette paneme, ja sellel teisel viisil öeldakse 2. Makabite raamatu 6. peatükis [20. salmis]: "kes kindlasti ära põlgavad seda, mida ei sünni maitsta ka siis, kui on armastus elu vastu" [("Elasar määras mitte juhtuda lasta lubamatul eluarmastuse pärast")]. Ja nõnda võib määramine puudutada seda, mis ei ole. Predestinatsioon võib siiski, eelnemise pärast, mille ta kaasa toob, puudutada seda, mis ei ole, ükskõik millisel viisil määramist võetakse.
Ia "q". 23 "a". 2 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et ettevalmistamist on kahesugust. Mingisugune on kannatajal, et ta kannataks, ja see ettevalmistamine on ettevalmistatavas. Mingi muu on tegijal, et ta teeks, ja see on tegijas. Ja säärane ettevalmistus on predestinatsioon; just nagu midagi aru läbi tegija öeldakse valmistavat end tegemiseks ette, kuivõrd ta kavandab ette tehtavat töö logost. Ja nõnda on Jumal igavikust ette valmistanud predestineerides, kavandades mõnede pääste poole korrastatuse logost.
Ia "q". 23 "a". 2 "ad" 4 Neljanda puhul peab ütlema, et armu ei arvata predestinatsiooni definitsiooni kui midagi, mis on olemas selle olemuse poolest, vaid niivõrd kui predestinatsioon toob kaasa suhte armuga, nii nagu põhjuse suhte tagajärjega, ja akti suhte objektiga. Mistõttu ei järgne, nagu predestinatsioon oleks midagi ajalikku.
Artikkel 3.
Kas Jumalale on kohane mõnede inimeste reprobatsioon
Ia "q". 23 "a". 3 "arg". 1 Kolmanda juurde minnakse nii. Näib, et Jumal ei reprobeeri ühtegi inimest. Keegi ei reprobeeri ju seda, keda ta armastab. Aga Jumal armastab kõiki inimesi, nagu on öeldud Saalomoni Tarkuseraamatus 11. peatükis [25. salmis]: "Sest sa armastad kõike, mis iial on olemas, ja su meelest ei ole jäle miski, mis sa oled teinud, sest sa ei ole vihates midagi valmistanud." Järelikult ei reprobeeri Jumal ühtegi inimest.
Ia "q". 23 "a". 3 "arg". 2 Peale selle, kui Jumal reprobeerib mõne inimese, siis peab reprobatsioon suhtuma reprobeeritavatesse samamoodi nagu predestinatsioon predestineeritavatesse. Aga predestinatsioon on predestineeritavate pääste põhjus. Järelikult reprobatsioon on siis reprobeeritute hukatuse põhjus. See aga on väär, öeldakse ju Hoosea raamatu 13. peatükis ([salmis 9]): "See on su hukutanud, Iisrael, et sa olid minu, oma abi, vastu." [("sinu hukatus, Iisrael, on sinust; ainult minust sinu abi")] Järelikult Jumal ei reprobeeri kedagi.
Ia "q". 23 "a". 3 "arg". 3 Peale selle, kellelegi ei tohi süüks panna, mida ta ei saa vältida. Aga kui Jumal kellegi reprobeerib, siis too ei saa midagi parata, et ta hukkub, öeldakse ju Koguja raamatu 7. peatükis [(14. salmis)]: "mõtle järele: Jumal on teinud nii selle kui teise, et inimene ei teaks, mis tal ees seisab" [("pane tähele Jumala töid, et keegi ei saa parandada, mis tema on ära põlanud")]. Seega inimestele ei tohi süüks panna, et nad hukkuvad. See aga on väär. Järelikult Jumal ei reprobeeri kedagi.
Ia "q". 23 "a". 3 "s". "c". Aga vastu on see, mida öeldakse Malaki raamatu 1. peatükis [(2. ja 3. salmis)]: "Jaakobit ma armastasin, aga Eesavit ma vihkasin."
Ia "q". 23 "a". 3 "co". Vastan: peab ütlema, et Jumal reprobeerib mõned. Ülalpool [(artikkel 1)] on ju öeldud, et predestinatsioon on osa ettehooldest. Ettehoolde juurde käib aga mingi puuduse lubamine asjades, mis alluvad ettehooldele, nagu ülal [(22, 2)] on öeldud. Mistõttu, kuna jumaliku ettehoolde läbi inimesed korrastatakse igavese elu poole, siis käib jumaliku ettehoolde juurde ka see, et ta lubab mõnedel selle eesmärgini mitte jõuda. Ja seda öeldakse reprobeerimiseks.
Seega nõnda nagu predestinatsioon on osa ettehooldest nende suhtes, kes korrastatakse igavese pääste poole; nii ka reprobatsioon on ettehoolde osa nende suhtes, kes sellest eesmärgist ära langevad. Mistõttu predestinatsioon ei nimeta üksnes etteteadmist, vaid lisab midagi logose poolest, nii nagu ka ettehoole, nagu ülal [(22, 1)] on öeldud. Sest nii nagu predestinatsioon sisaldab tahet anda armu ja kirkust, nõnda sisaldab reprobatsioon tahet lubada kellelgi langeda süüsse, ja peale panna süüdimõistmise karistus süü eest.
Ia "q". 23 "a". 3 "ad" 1 Esimese puhul tuleb niisiis öelda, et Jumal armastab kõiki inimesi, ja ka kõiki looduid, kuivõrd ta tahab midagi head, ometi ei taha ta kõikidele mis tahes head. Kuivõrd ta seega mõnedele ei taha seda head, mis on igavene elu, öeldakse, et ta neid vihkab, ehk reprobeerib.
Ia "q". 23 "a". 3 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et põhjustamisel on reprobatsioon teistsuguses suhtes kui predestinatsioon. Sest predestinatsioon on nii selle põhjus, mida predestineeritud ootavad tulevasest elust,
nimelt kirkuse põhjus; kui ka selle põhjus, mida tajutakse praegu, nimelt armu põhjus. Reprobatsioon ei ole aga selle põhjus, mis on olevikus, nimelt süü põhjus; on aga Jumalast hooletusse jäetuse põhjus. Siiski on ta selle põhjus, mis saab tulevikus, nimelt igavese karistuse põhjus. Aga süü tuleb selle vabast tahtest, kes reprobeeritakse ja armust ilma jäetakse. Ja selle poolest saab tõeks prohveti ütlus: sinu hukatus, Iisrael, on sinust.
Ia "q". 23 "a". 3 "ad" 3 Kolmanda puhul tuleb öelda, et Jumala reprobatsioon ei võta midagi ära reprobeeritava väest ("potentia"). Mistõttu, kui öeldakse, et reprobeeritu ei saa saavutada armu, siis sellest ei tule aru saada absoluutse võimatuse kohaselt, vaid tingimusliku võimatuse kohaselt, nii nagu ülal [(19, 3)] on öeldud, et predestineeritul on paratamatu pääseda, tingimusliku paratamatuse kohaselt, mis ei võta ära vaba tahet. Mistõttu, kuigi keegi, kelle Jumal reprobeerib, ei saa armu saavutada, ometi juhtub patt või muu komistus temas tema vabast tahtest. Mistõttu seda pannaksegi talle teenitult süüks.
Artikkel 4.
Ia "q". 23 "a". 4 "arg". 1 Neljanda juurde minnakse nii. Näib, et predestineerituid ei valita Jumalast ära. Ütleb ju Dionysios raamatu "Jumala nimedest" IV peatükis [(1)], et nii nagu kehaline päike valimatult kõikidele kehadele valgust saadab, nõnda ka Jumal oma headust. Aga jumalikku headust antakse osaks iseäranis mõnedele, armust ja kirkusest osasaamise poolest. Järelikult annab Jumal armu ja kirkust osaks valimatult. Mis kuulub predestinatsiooni juurde.
Ia "q". 23 "a". 4 "arg". 2 Peale selle, valimine puudutab seda, mis on. Aga predestinatsioon igavikust puudutab ka seda, mis ei ole. Järelikult mõnesid predestineeritakse valimatult.
Ia "q". 23 "a". 4 "arg". 3 Peale selle, valimine toob kaasa mingi vahetegemise. Aga Jumal "tahab, et kõik inimesed pääseksid", nagu öeldakse Pauluse teises kirjas Timoteosele 2[:4]. Järelikult predestinatsioon, mis määrab inimesed ette päästele, on valimatu.
Ia "q". 23 "a". 4 "s". "c". Aga vastu on see, mida öeldakse Pauluse kirjas efeslastele 1[:4]: "tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist".
I "q". 23 "a". 4 "co". Vastan: peab ütlema, et predestinatsioon eeldab logose poolest äravalimist; ja äravalimine armastust. Mille põhjend on, et predestinatsioon on, nagu öeldud ([artikkel 1]), osa ettehooldest. Ettehoole aga, nagu ka elutarkus, on arus olemasolev logos, mis kirjutab ette mõnede asjade korrastamise eesmärgi poole, nagu ülal [(22, 2)] on öeldud. Aga millegi korrastamist eesmärgi poole ei kirjutata ette, kui ei preeksisteeri eesmärgi tahe. Seetõttu eeldab mõnede predestineerimine igavesele päästele, et Jumal tahab nende päästet. Mille juurde kuulub äravalimine ja armastus. Armastus niivõrd, kui ta tahab neile seda igavese pääste head, sest armastamine on kellelegi hea tahtmine, nagu ülal [(20, 2, 3)] on öeldud. Äravalimine niivõrd, kui ta tahab mõnedele head enne teisi, sest mõned ta reprobeerib, nagu ülal [(artikkel 3)] öeldud.
Äravalimine ja armastus korrastatakse siiski erinevalt meie puhul ja Jumala puhul, sest meie puhul ei põhjusta tahe armastamisel head; vaid preeksisteeriv hea õhutab meid armastama. Ja sellepärast me valime kellegi, keda me armastame, ja nõnda meie puhul valimine eelneb armastusele. Jumala puhul aga on ümberpöördult. Sest tema tahe, millega ta armastamisel tahab kellelegi head, on põhjus, miks tollel see hea on enne teisi. Ja nõnda on ilmne, et armastus eelneb äravalimisele logose poolest: ja äravalimine predestinatsioonile. Seetõttu kõiki predestineerituid valitakse ära ja armastatakse.
Ia "q". 23 "a". 4 "ad" 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et kui vaadelda jumaliku headuse osaks saada laskmist üldse, siis ta laseb oma headust osaks saada valimatult; kuivõrd nimelt ei ole midagi, mis ei saaks osa tema headusest, nagu ülal [(6, 4)] on öeldud. Aga kui vaadelda ühe või teise hea osaks saada laskmist, siis ta ei jaga valimatult, sest mingid head ta annab mõnedele, mida ta ei anna kõigile. Ja nii on armu ja kirkuse andmisel täheldatav äravalimine.
Ia "q". 23 "a". 4 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et kui valija tahet õhutab valima asjas eeleksisteeriv hea, siis peab valimine puudutama seda, mis on; nii nagu toimub meie valimise puhul. Aga Jumala puhul on teistmoodi, nagu öeldud. Ja sellepärast, nagu ütleb Augustinus, "valitakse Jumalast ära need, kes ei ole, ja ometi valija ei eksi". [("De verbis apostoli sermo" 11)]
Ia "q". 23 "a". 4 "ad" 3 Kolmanda puhul tuleb öelda, et nii nagu ülal on öeldud, tahab jumal eelnevalt, et kõik inimesed pääseksid, mis ei ole lihtsalt tahtmine, vaid millegi poolest tahtmine, mitte aga järgnevalt, mis on lihtsalt tahtmine.
Artikkel 5.
Kas teened on predestinatsiooni, reprobatsiooni, ja äravalimise põhjus, või põhjend?
Ia q. 23 a. 5 arg. 1 Viienda juurde minnakse nii. Näib, et teenete etteteadmine on ettenägemise põhjus. Ütleb ju apostel, Rm. 8[:29]: "need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud". Ja Ambrosiuse gloss Rm 9[:15] kohta ("Ma halastan, kellele ma halastan" jne) ütleb: "halastan sellele, kellest ette tean, et ta on kõigest südamest minu poole pöördunud". Sellepärast näib, et teenete etteteadmine on predestinatsiooni põhjus.
I q. 23 a. 5 arg. 2 Peale selle, jumalik predestinatsioon sisaldab jumalikku tahet, mis irratsionaalne [(põhjendita)] olla ei saa, sest predestinatsioon on "halastamise kavatsus", nagu Augustinus ütleb ("De praedestinatione sanctorum" II, 17). Aga mingit muud põhjendit ei saa predestinatsioonil olla kui teenete etteteadmine. Järelikult on teenete etteteadmine predestinatsiooni põhjus või põhjend.
I q. 23 a. 5 arg. 3 Peale selle, Jumala juures ei ole ülekohut, nagu öeldakse Rm. 9[:14]: "Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi!". Aga näib, et on ülekohtune, et võrdsetele antakse ebavõrdsed asjad. Aga kõik inimesed on võrdsed nii loomuse poolest, kui ka algpatu poolest, aga nende puhul on täheldatav ebavõrdsus omaenda tegude teenete või süüde poolest. Seega valmistab Jumal predestineerides ja reprobeerides inimestele ette ebavõrdseid asju üksnes erinevate teenete etteteadmise pärast.
I q. 23 a. 5 s. c. Aga vastu on see, mida ütleb apostel [(Paulus)] Tiitusele 3[:5]: "siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude pärast, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda". Aga nii nagu ta meid päästis, nii ta ka predestineeris meid pääsema. Järelikult ei ole teenete etteteadmine predestinatsiooni põhjus või põhjend.
Ia q. 23 a. 5 co. Vastan: peab ütlema, et kuna predestinatsioon sisaldab tahet, nagu ülal [Artikkel 4] on öeldud, tuleb predestinatsiooni põhjendit otsida nõnda, nagu otsitakse jumaliku tahte põhjendit. On aga ülal [(19, 5)] öeldud, et jumalikule tahtele ei saa omistada põhjust tahtmise akti poolelt; vaid saab omistada põhjendit tahetava poolelt, kuivõrd nimelt Jumal tahab millegi olemist millegi muu pärast. Keegi ei ole seetõttu olnud nii hullumeelne, et ütleks, et teened on jumaliku predestinatsiooni põhjus predestineerija akti poolelt. Vaid küsimus on selles, kas tagajärje poolest predestinatsioonil on mingi põhjus. Ja küsimus on, kas Jumal on ette määranud, et ta annab kellelegi predestinatsiooni tagajärje mingite teenete pärast.
On olnud seega mõned, kes on öelnud, et predestinatsiooni tagajärg määratakse kellelegi ette teises elus preeksisteerivate teenete pärast. Ja see oli Origenese positsioon, kes väitis, et inimeste hinged loodi algusest peale, ja vastavalt nende tegude mitmekesisusele anti neile selles maailmas erinevad olekud, kui nad kehadega ühendati. Aga selle arvamuse välistab apostel [(Paulus)] (Rm 9[:11, 12]), öeldes: "sest kui kaksikud veel ei olnud sündinud ega teinud midagi head ega halba, siis – et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima mitte tegude, vaid kutsuja pärast – öeldi talle: "Suurem orjab vähemat".
On olnud niisiis teised, kes ütlesid, et preeksisteerivad teened selles elus on predestinatsiooni tagajärje põhjus ja põhjend. Sest pelagiaanid väitsid, et heategemise algus on meist, lõpuleviimine aga Jumalast. Ja nõnda, sellest tuleb, et kellelegi antakse predestinatsiooni tagajärg, ja mitte kellelegi teisele, sest üks andis ette valmistades alguse, ja teine mitte. Aga selle vastu on see, mida ütles apostel [(Paulus)] (2Kr 3[:5]): "Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu see oleks meist endist" ("me ei ole võimelised mõtlema midagi iseenesest just nagu iseenesest"). Aga mingit varasemat printsiipi ei saa välja mõelda kui mõtlemine. Mispärast ei saa öelda, et meis oleks olemas mingi algus, mis oleks predestinatsiooni tagajärje põhjend.
Mistõttu on olnud teised, kes on öelnud, et predestinatsiooni tagajärjele järgnevad teened on predestinatsiooni põhjus, et saadaks aru, et sellepärast Jumal annab armu kellelegi, ja on ette määranud, et ta seda annab, et ta on ette teadnud, et too armu hästi kasutab; nii nagu kuningas annab hobuse mingile sõdurile, kellest ta teab, et too seda hästi kasutab. Kuid nemad tegid nähtavasti vahe sisse selle vahele, mis on armust, ja selle vahele, mis on vabast tahtest, just nagu sama asi ei võiks olla mõlemast. Ilmne on aga, et see, mis on armust, on predestinatsiooni tagajärg, ja seda ei saa väita predestinatsiooni põhjendiks, sest see arvatakse predestinatsiooni sisse. Kui seega miski muu meie poolt on predestinatsiooni põhjend, siis see on väljaspool predestinatsiooni tagajärge. Ei ole aga erinevust selle vahel, mis on vabast tahtest, ja selle vahel, mis on predestinatsioonist; nii nagu ei ole erinevust selle vahel, mis on teisest põhjusest, ja selle vahel, mis on esimesest põhjusest, sest jumalik ettehoole kutsub tagajärgi esile teiseste põhjuste läbi, nagu ülal [(22, 3)] öeldud. Mispärast ka see, mis on vaba tahte läbi, on predestinatsioonist.
Peab seega ütlema, et me võime predestinatsiooni tagajärge vaadelda kahte moodi. Ühtmoodi – üksikult. Ja nõnda ei keela miski, et predestinatsiooni mingi tagajärg oleks teise tagajärje põhjus ja põhjend; mingi järgnev eelneva põhjus, lõpp-põhjuse logose järgi; eelnev järgneva põhjus, teenepõhjuse logose järgi, mis taandub mateeria dispositsioonile. Nii nagu me ütleksime, et Jumal on ette määranud, et annab kellelegi kirkuse teenete pärast; ja on ette määranud, et annab kellelegi armu, et ta kirkuse ära teeniks. Teistmoodi võib vaadelda predestinatsiooni tagajärge üldiselt. Ja nõnda on võimatu, et predestinatsiooni kogu tagajärjel üldiselt oleks mingi põhjus meie poolt. Sest mis tahes on inimeses, mis korrastab teda pääste poole, see kõik sisaldub predestinatsiooni tagajärje all, ka armuks ettevalmistamine ise, sest ka see toimub üksnes Jumala abiga, nagu ütleb prohvet Jeremija (Nutulaul 5:21): "Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume!". Siiski on predestinatsioonil sel moel tagajärje poolelt põhjendiks Jumala headus, mille poole predestinatsiooni kogu tagajärg korrastatakse kui eesmärgi poole, ja millest ta tuleneb kui esimesest liikumapanevast põhjusest.
Ia "q". 23 "a". 5 "ad" 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et ette teada olev armu kasutamine ei ole armu andmise põhjend, ka mitte lõpp-põhjuse logose järgi, nagu öeldud.
Ia "q". 23 "a". 5 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et predestinatsioonil on põhjend tagajärje poolelt, üldiselt, jumalik headus ise. Üksikult aga on üks tagajärg teise põhjus, nagu öeldud.
Ia "q". 23 "a". 5 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et mõnede predestinatsiooni ja teiste reprobatsiooni põhjust tuleb otsida jumalikust headusest enesest. Nõnda ju öeldakse, et Jumal on teinud kõik oma headuse pärast, et jumalik headus esituks asjades. Aga jumalik headus, mis iseeneses on üks ja lihtne, peab asjades esituma mitmekesiselt: sellepärast et loodud asjad ei suuda jõuda jumaliku lihtsuseni. Ja sellepärast ongi universumi lõpuleviimiseks tarvis asjade erinevaid astmeid, millest mõnel on universumis kõrge, mõnel madal koht. Ja selleks et astmete mitmekesisus asjades säiliks, lubab Jumal juhtuda millelgi kurjal, et paljud head ei takistuks, nagu ülal [(22, 2)] öeldud.
Nõnda siis kogu inimsugu, nii nagu kogu asjade kogusust. Nii et Jumal on tahtnud inimestes mõnede puhul, keda ta on predestineerinud, esitada oma headust halastuse kaudu, armu heites; ja teiste suhtes, keda ta reprobeerib, õigluse kaudu, karistades. Ja see on põhjend, mille pärast Jumal mõnesid välja valib ja mõnesid reprobeerib. Ja selle põhjuse omistab apostel (Paulus) Pauluse kirjas roomlastele 9[:22, 23], öeldes: "Eks Jumal, tahtes näidata oma viha "(see on õigluse kättemaksuks)" ja teha tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud "(see on lubanud)" vihanõusid, mis olid valmistatud hukatuseks, ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba ette valmistanud kirkuseks?" Ja 2Tm 2:[20] ütleb: "Aga suures majas ei ole üksnes kuld- ja hõbeastjaid, vaid neid on ka puust ja savist – osa auliseks, osa autuks tarbeks".
Aga sellel, miks ta ühed valib välja kirkuseks ja teised reprobeerib, ei ole muud põhjendit peale jumaliku tahte. Millepärast Augustinus ütleb (Johannese evangeeliumi kommentaaris): "Miks ta ühte tõmbab ja teist ei tõmba, ära taha otsustada, kui sa ei taha eksida". Nagu ka looduslike asjade puhul võib omistada põhjendi, miks algmateerial, mis iseeneses on ühtlane, on Jumala poolt algusest peale rajatuna üks osa tule vormi all, teine maa vormi all, nimelt selleks, et looduslikes asjades oleks liikide mitmekesisus. Aga miks see mateeria osa on selle vormi all ja teine teise vormi all, see oleneb lihtsast jumalikust tahtest. Nii nagu käsitöölise lihtsast tahtest oleneb, et see kivi on müüri selles osas ja teine teises, kuigi kunsti logos nõuab, et mõned oleks ühes ja mõned teises. Ja selle pärast ei ole ometi Jumala juures ebaõiglust, kui ta valmistab ette ebavõrdsed asjad nendele, kes ei ole ebavõrdsed. Sest see oleks õigluse logose vastane, kui predestinatsiooni tagajärgi antaks kohuse pärast ega antaks armust. Sest asjades, mis antakse armust, võib keegi anda oma suva järgi kellele tahab, rohkem või vähem, kui ainult ta ei jäta kellelegi andmata mis kohus, ilma õiglust kahjustamata. Ja seda ütlebki majaisand Matteuse evangeeliumis 20[:14, 15]: "Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?"
Artikkel 6.
Ia "q". 23 "a". 6 "arg". 1 Kuuenda juurde minnakse nii. Näib, et predestinatsioon ei ole kindel. Sest selle kohta Johannese ilmutuses 3[:11]: "Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu pärga ei võtaks!" ütleb Augustinus [("De correptione et gratia" 15)], et "teine ei võta, kui üks ei kaota". Järelikult saab pärga, mis on predestinatsiooni tagajärg, nii võtta kui ka kaotada. Seega predestinatsioon ei ole kindel.
Ia "q". 23 "a". 6 "arg". 2 Peale selle, eeldusest, mis on võimalik, ei järeldu midagi võimatut. On aga võimalik, et keegi predestineeritu, nagu näiteks Peeter, teeb pattu ja siis tapetakse. Aga kui seda eeldada, siis sellest järeldub, et predestinatsiooni tagajärg nurjub. Niisiis ei ole see võimatu. Järelikult predestinatsioon ei ole kindel.
Ia "q". 23 "a". 6 "arg". 3 Peale selle, mida iganes Jumal võis, seda ta võib. Aga ta võis mitte predestineerida seda, keda ta on predestineerinud. Järelikult võib ta praegu mitte predestineerida. Järelikult predestinatsioon ei ole kindel.
Ia "q". 23 "a". 6 "s". "c". Aga vastu on see, mida selle kohta on öeldud Pauluse kirjas roomlastele 8[:29]: "need, keda ta on ette ära tundnud, need on ta ka ette määranud" jne ütleb gloss: "predestinatsioon on Jumala heategude etteteadmine ja ettevalmistamine, millega ülikindlalt vabastatakse kes tahes, kes vabastatakse".
Ia "q". 23 "a". 6 "co". Vastan: peab ütlema, et predestinatsiooni tagajärg järgneb ülikindlalt ja eksimatult, ja ometi ei pane see peale paratamatust, nii et selle tagajärg leiab aset paratamatult. On ju ülal (Artikkel 1) öeldud, et predestinatsioon on ettehoolde osa. Aga mitte kõik, mis allub ettehooldele, ei ole paratamatu, vaid mõned asjad leiavad aset kontingentselt, vastavalt nende lähimate põhjuste iseloomule, mis jumalik ettehoole niisugustele tagajärgedele on korrastanud. Ja ometi on ettehoolde kord eksimatu, nagu ülal [(22, 4)] on näidatud. Niisiis on ka predestinatsiooni kord kindel; ja ometi ei tühistu tahtevabadus, millest predestinatsiooni tagajärg kontingentselt tuleneb.
Sel puhul tuleb arvestada seda, mis ülal [(14, 13); 19, 4)] on öeldud jumalikust teadmisest ja jumalikust tahtest, mis ei võta asjadelt kontingentsust ära, kuigi nad on ülikindlad ja eksimatud.
Ia "q". 23 "a". 6 "ad" 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et pärg öeldakse kellelgi olevat kaht moodi. Üht moodi jumalikust predestinatsioonist, ja nõnda ei jää keegi oma pärjast ilma. Teist moodi, armu teenest, sest mille me ära teenime, see on mingil moel meie oma. Ja nõnda võib keegi oma pärjast ilma jääda järgneva surmapatu läbi. Teine aga võtab selle kaotatud pärja, kuivõrd ta asub esimese kohale. Sest Jumal ei luba kellelgi langeda, ilma et ta teisi üles tõstaks, nagu on öeldud Iiobi raamatus 34[:24]: "ta peksab vägevad üle kuulamata puruks ja paneb teised nende asemele". Nõnda on ju langevate inglite asemele pandud inimesed; ja juutide asemele paganad. Aga see, kes on asemele pandud armu olekusse, võtab ka langeja pärja, milles ta hea üle, mis teine on teinud, rõõmustab igaveses elus, milles kes tahes tunneb rõõmu heast, mis on teinud nii tema ise kui ka teised.
Ia "q". 23 "a". 6 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et kuigi iseenese poolest vaadelduna on võimalik, et see, kes on predestineeritud, sureb surmapatus; on see ometi võimatu eeldusel (nagu nimelt eeldatakse), et ta on predestineeritud. Mistõttu ei järeldu, et predestinatsioon võiks nurjuda.
Ia "q". 23 "a". 6 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et kuna predestinatsioon sisaldab jumalikku tahet, nii nagu ülal (Artikkel 4) öeldud, ning see, et Jumal tahab midagi loodut, on paratamatu tingimuslikult, jumaliku tahte muutumatuse pärast, ometi mitte absoluutselt; siis peab siin nõndasamuti ütlema predestinatsiooni kohta. Mistõttu kokkupandud mõttes võttes ei tule öelda, et Jumal võib mitte predestineerida seda, keda ta on predestineerinud; kuigi absoluutselt vaadeldes võib Jumal predestineerida või mitte predestineerida. Aga sellest ei tühistu predestinatsiooni kindlus.
Artikkel 7.
Ia "q". 23 "a". 7 "arg". 1 Seitsmenda juurde minnakse nii. Näib, et predestineeritute arv ei ole kindel. Sest arv, mis võib suureneda, ei ole kindel. Aga predestineeritute arv võib suureneda, nagu näib, öeldakse ju 5. Moosese raamatus 1[:11]: "Issand, teie vanemate Jumal, tehku teid veel tuhat korda rohkemaks"; gloss: "see on määratud kindlaks Jumala juures, kes on teadnud, kes on tema omad". Järelikult ei ole predestineeritute arv kindel.
Ia "q". 23 "a". 7 "arg". 2 Peale selle, ei saa omistada põhjendit, miks Jumal määrab ette päästele pigem sellel arvul kui teisel. Aga Jumal ei korralda midagi ilma põhjendita. Järelikult nende arv, kelle Jumal on ette määranud pääsemisele, ei ole kindel.
Ia "q". 23 "a". 7 "arg". 3 Peale selle, Jumala tegevus on täiuslikum kui looduse tegevus. Aga looduse tegudes leidub hea enamikus asjades, puudus ja kuri vähemikus asjades. Nii et kui Jumal määraks päästetavate arvu, oleks päästetavaid rohkem kui äraneetavaid. Millele vastupidine nähtub Matteuse evangeeliumist 7[;13, 14], kus öeldakse: "lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad." Järelikult ei ole Jumal päästetavate armu ette määranud.
Ia "q". 23 "a". 7 "s". "c". Aga vastu on see, mis Augustinus ütleb raamatus "De correptione et gratia" 13: "predestineeritute arv on kindel ega saa ei kasvada ega kahaneda".
Ia "q". 23 "a". 7 "co". Vastan: peab ütlema, et predestineeritute arv on kindel. Aga mõned on öelnud, et see on kindel formaalselt, mitte materiaalselt, nagu me ütleksime, et on kindel, et sada või tuhat pääsevad, aga mitte et need või need. Aga see tühistab predestinatsiooni kindluse, mille kohta me juba ütlesime (Artikkel 6). Ja sellepärast peab ütlema, et predestineeritute arv on Jumalale kindel mitte üksnes formaalselt, vaid ka materiaalselt.
Tuleb aga tähelepanu pöörata sellele, et predestineeritute arvu ei öelda Jumalale kindlaks mitte üksnes teadmise poolest, sellepärast et ta nimelt teab, kui paljud pääsevad (nõnda on Jumalale kindel ju ka vihmapiiskade arv ja liivaterade arv meres); vaid mingi väljavalimise ja määratlemise poolest. Mille tõenduseks tuleb teada, et iga toimija kavatseb teha midagi lõplikku, nagu on näha sellest, mis on ülal [(7, 2, 3)] öeldud lõpmatu kohta. Nimelt, kes tahes kavatseb oma tagajärjes mingit kindlaks määratud mõõtu, mõtleb välja mingi arvu selle olemuslikes osades, mis on iseenesest nõutav terviku täiuse jaoks. Ta ei vali ju iseenesest mingit arvu nendes osades, mis ei ole nõutavad otseselt, vaid ainult muu pärast, vaid sellistes asjades võtab arvu nii, nagu on nõutav muu pärast. Nii nagu ehitaja mõtleb välja maja kindlaks määratud mõõdu, ning ka kindla tubade arvu, mis ta majja tahab teha, ja seina või katuse kindlaks määratud mõõtude arvu, ent ei vali kindlaks määratud kivide arvu, vaid võtab nii palju, kui piisab seina sellise mõõdu täitmiseks.
Nõnda tuleb seega vaadelda Jumala puhul, kogu kogumuse puhul, mis on tema tagajärg. Sest ta on ette määranud, millises mõõdus peab olema kogu universum, ja milline arv on sobiv universumi olemuslikele osadele, millel nimelt on mingil moel korrastatus jäävusele; nimelt kui palju sfääre, kui palju taevakehi, kui palju asjade liike. Aga hävivaid indiviide ei korrastata universumi heaks just nagu algselt, vaid just nagu teiseselt, niivõrd kui neis päästetakse liigi hea. Mistõttu, kuigi Jumal teab kõikide indiviidide arvu, ei ole ometi härgade või sääskede või muu sarnase arv iseenesest Jumala poolt ette määratud, vaid nii palju neid on jumalik ettehoole esile kutsunud, kui palju piisab liikide säilitamiseks.
Aga kõikide liikide seas kõige algsemalt korrastatakse universumi hüve poole mõistusega olendid, kes, kui niisugused, on hävimatud; ja kõige ennemini need, kes jõuavad õndsuseni, kes kõige vahetumalt saavutavad lõppeesmärgi. Mistõttu Jumalale on predestineeritute arv kindel mitte üksnes teadmise poolest, vaid ka mingi algse ettemääramise poolest. Aga päris nii ei ole reprobeeritute arvuga; näib, et nemad on Jumal ettemääranud, äravalitute heaks, kellele kõik tuleb heaks.
Aga selle kohta, mis on kõikide predestineeritud inimeste arv, ütlevad mõned, et nii paljud inimestest pääsevad, kui palju ingleid on langenud. Mõned aga, et nii paljud pääsevad, kui palju ingleid on järele jäänud. Mõned aga ütlevad, et nii paljud inimestest pääsevad, kui palju ingleid on langenud, ja lisaks nii palju, kui palju ingleid on loodud. Aga kõige paremini öeldakse, et ainuüksi Jumalale on teada nende arv, kes on ära valitud ülemise õnne asetamiseks.
Ia "q". 23 "a". 7 "ad" 1 Esimese kohta peab niisiis ütlema, et sellest 5. Moosese raamatu sõnast tuleb aru saada käivana nende kohta, kelle Jumal on ette tähistanud praeguse õigluse suhtes. Sest nende arv nii kasvab kui ka kahaneb, mitte aga predestineeritute arv.
Ia "q". 23 "a". 7 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et mingi osa suuruse põhjend tuleb võtta selle osa proportsioonist terviku suhtes. Nõnda on ju Jumala juures põhjend, miks ta on teinud nii palju taevakehi, või nii palju asjade liike, või miks ta on nii palju ette määranud, algsete osade proportsioonist universumi heaks.
Ia "q". 23 "a". 7 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et hüve, mis on proportsionaalne looduse tavalisele olekule, on nagu enamikus asjades; ja selle hüve puudus nagu vähemikus asjades. Aga hüve, mis ületab looduse üldise oleku, leidub nii nagu vähemikus asjades; ja selle hüve puudus nii nagu enamikus asjades. Nii nagu on ilmne, et enamikul inimestel on piisav teadmine oma elu juhtimiseks, vähemikul aga, keda öeldakse toladeks või tobudeks, see teadmine puudub, aga teistega võrreldes on väga väike vähemik neid, kes jõuavad arusaadavate asjade sügava teadmiseni. Seega, kuna igavene õndsus, mis seisneb Jumala kaemuse, ületab looduse tavalise oleku, ja eriti niivõrd kui algpatu rikkumine on selle armust ilma jätnud, on vähemik neid, kes päästetakse. Ja selles ilmneb ka üliväga Jumala arm, et ta tõstab mõned sellesse päästesse, milleni enamik ei jõua looduse tavalise kulu ja kalduvuse poolest.
Artikkel 8.
Kas predestinatsioonile võivad kaasa aidata pühakute palved
Ia "q". 23 "a". 8 "arg". 1 Kaheksanda juurde minnakse nii. Näib, et oühakute palved ei saa predestinatsioonile kaasa aidata. Millelegi igavesele ei eelne ju miski ajalik, ning järelikult ei saa ajalik kaasa aidata sellele, mis on midagi igavest. Aga predestinatsioon on igavene. Niisiis, kuna pühakute palved on ajalikud, siis nad ei saa kaasa aidata sellele, et keegi predestineeritakse. Järelikult ei aita predestinatsioonile kaasa pühakute palved.
Ia "q". 23 "a". 8 "arg". 2 Peale selle, nii nagu miski vajab nõu ainult teadmise puuduse pärast, nõnda ka miski vajab abi ainult jõu puuduse pärast. Aga kumbagi neist pole predestineerival Jumalal, mistõttu öeldakse Pauluse kirjas roomlastele 11[:34]: "Sest kes on ära tundnud Issanda meele? [Kes on aidanud Issanda vaimu?] Või kes on olnud talle nõuandjaks?" Järelikult predestinatsioonile ei aita kaasa pühakute palved.
Ia "q". 23 "a". 8 "arg". 3 Peale selle, üks ja sama asi on aidatav ja takistatav. Aga predestinatsiooni ei saa keegi takistada. Järelikult ei saa keegi sellele kaasa aidata.
Ia "q". 23 "a". 8 "s". "c". Aga vastu on see, mida öeldakse 1. Moosese raamatu 25. peatükis [21. salmis]: "Ja Iisak palus Issandat oma naise pärast, sest see oli viljatu; ja Issand kuulis ta palvet ja ta naine Rebeka jäi lapseootele." Aga sellest eostamisest sündis Jaakob, kes predestineeriti. Aga predestinatsioon ei oleks teoks saanud, kui sündi poleks olnud. Järelikult aitavad predestinatsioonile kaasa pühakute palved.
Ia "q". 23 "a". 8 "co". Vastan: peab ütlema, et selle küsimuse kohta on olnud mitmesuguseid eksitusi. Sest mõned on tähelepanu pöörates jumaliku predestinatsiooni kindlusele öelnud, et palved või miski muu, mida tehakse, et jõuda igavese päästeni, on ülearused, sest tehakse neid või mitte, predestineeritud jõuavad, reprobeeritud ei jõua. Aga vastu on kõik Pühakirja manitsused, mis kutsuvad üles palvele ja teistele headele tegudele.
Teised aga on öelnud, et palvete läbi muutub jumalik predestinatsioon. Ja see öeldakse olevat olnud egiptlaste arvamus, kes väitsid, et jumalikku määramist, mida nad nimetasid saatuseks, saab mingite ohverduste ja palvetega takistada. Aga ka selle vastu on Pühakirja autoriteet. Öeldakse ju 1. Kuningate raamatus 15[:29]: "edaspidi võitja Iisraelis ei halasta ega kahetse". Ja Pauluse kirjas roomlastele 11[:29] öeldakse: "Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist".
Ja sellepärast peab ütlema teisiti, et predestinatsiooni puhul tuleb arvesse võtta kahte asja, nimelt jumalikku ettemääramist ennast ja selle tagajärgi. Niisiis, mis puudutab esimest, siis pühakute palved ei aita predestinatsioonile kuidagi kaasa, sest mitte pühakute palvete läbi ei predestineeri jumal kedagi. Mis aga puutub teise, siis öeldakse, et predestinatsioonile aitavad kaasa pühakute palved ja teised head teod, sest ettehoole, mille osa on predestinatsioon, ei jäta ära teiseseid põhjusi, vaid näeb tagajärjed ette nii, et ka teiseste põhjuste kord oleks ettehoolde võimu all. Niisiis, nii nagu looduslikud tagajärjed nähakse ette nii, et ka need looduslikud põhjused korrastatakse nende looduslike tagajärgede poole, ilma milleta need tagajärjed aset ei leiaks; nõnda ka Jumal predestineerib kellegi pääste nii, et predestinatsiooni korra alla langeb ka see, et miski edendab inimest pääste poole, kas enda või teiste palved või muu hea või miski niisugune, ilma milleta keegi päästeni ei jõua. Mistõttu predestineeritud peavad püüdma hästi tegutseda ja palvetada, sest niisuguste asjade läbi saab predestinatsiooni tagajärg kindlusega teoks. Mille pärast öeldakse Peetruse teises kirjas 1[:10]: "olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist".
Ia "q". 23 "a". 8 "ad" 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et see põhjend näitab, et pühakute palved ei saa predestinatsioonile kaasa aidata ettemääramise enese suhtes.
Ia "q". 23 "a". 8 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et kedagi öeldakse kedagi aitavat kahte moodi. Ühtemoodi niivõrd kui teine võtab talt vastu jõudu, ja niimoodi aidatakse nõrku, mistõttu Jumalat niimoodi ei aidata. Ja nii saadakse aru sellest: "Kes aitab Issanda vaimu?" Teistmoodi öeldakse kedagi aitavat kedagi, kui ta sooritab oma töö, nagu teener aitab isandat. Ka niimoodi aitame meie Jumalat, kuivõrd me sooritame oma määratuse, nii nagu on öeldud Pauluse esimeses kirjas korintlastele 3[:9]: "Sest Jumala kaastöölised oleme meie". Ja see ei ole jumaliku jõu puuduse pärast, vaid sellepärast, et ta kasutab vahepealseid põhjusi, et korra ilu universumis säiliks, ja et ta ka loodutele edasi annaks põhjuslikkuse väärikuse.
Ia "q". 23 "a". 8 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et teisesed põhjused ei saa rikkuda universaalse esimese põhjuse korda, nagu ülal [(Teoloogia summa Ia q. 19, 6)] öeldud; vaid viivad seda täide. Ja sellepärast saavad loodud predestinatsioonile kaasa aidata, kuid ei saa seda takistada.


Tähtkuju.
Tähtkuju ehk konstellatsioon on kindlate koordinaatidega määratud hulknurk (kujuteldaval) taevaskeral, mille sisse jäävad vastava tähtkuju tähed, täheparved, galaktikad jm objektid väljaspool Päikesesüsteemi.
Tähtkujud on oma nimed saanud nendes asuvate heledamatest tähtedest traditsiooniliselt moodustatud kujundite järgi. Sisuliselt on tähtkuju püramiidjas osa kolmemõõtmelisest universumist, mille tipuks on Maal asuv vaatleja ehk üldistatumalt, Päike.
Tähtkujud olid ka vanadel eestlastel, sealhulgas Herne Kahlad, Ridamus.


Lilith.
Lilith on kabalistlikes tekstides esinev naissoost deemon, sukkubus, kes oli võib-olla Aadama esimene naine, enne Eevat. Lilith on sümboliks paljudele feministidele, eriti juudi naisterühmadele.
Lilithi müüt.
Müüdil on mitmeid versioone. Algne Lilith oli Mesopotaamia öödeemon, kes röövis lapsi. Nimi "Lilith" tuleb akadikeelsest sõnast "Lil(i)tu", mis tuleneb omakord sumerikeelsest sõnast "lil2" ('tuul, hingus, vaim, nakatama'; ka teatud täpselt identifitseerimata lastehaigust (võimalik, et imikute äkksurm)). Hiljem on Lilith sulandunud teise öösiti lapsi rünnanud deemoni, Lamiaga.
Piiblis.
Lilithit on mainitud piiblis ainult ühes kohas - Jesaja 34:14-15 - süstmaona. Kontekst näitab, et see on lind.
Juudi müüdid.
Esimesest Moosese raamatust võib lugeda 1:27: "Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!" ning alles hiljem, I Moosese 2:21-23: "21. Siis Jehoova Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga. 22. Ja Jehoova Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juure. 23. Ja Aadam ütles: "See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!". See võib tähendada, et Aadamal oli naine juba enne Eevat, ning et see võis olla Lilith.
Lilith Aadama naisena.
Lilith oli Aadama esimene naine, kelle Jumal lõi Aadamale samuti oma näo järgi. Kui Aadama lõi ta tolmust, siis Lilithi lõi ta mustusest ja räpast. Kuna nad olid Jumala ees võrdsed, keeldus Lilith peagi Aadamale pikali heites anduma, ning põgenes Eedeni aiast. Ta pettis Jumalat, kes andis talle oma salajase nime, oma võimu nime. Nüüd oli Lilithil Jumala üle võim ja ta käskis Jumalat anda talle tiivad. Saanud tiivad, lendas Lilith kõrbesse. Aadam palus Jumalat, et ta Lilithi tagasi tema juurde tooks. Jumal saatis kolm inglit - Senoi, Sansenoi ja Sammangelofi - Lilithit otsima, ja tagasi tooma. Kui Lilith ei nõustu, siis sureks iga päev sada tema last.
Nad leidsid Lilithi Punase mere äärest, kus ta (teadmata head ja kurja) paaritus Asmodeuse ja paljude teiste deemonitega ning sünnitas sadu deemonitest lapsi. Ta keeldus tagasi tulemast ja ütles, et ta on loodud karistamaks ja nõrgaks muutmaks väikesi lapsi ning et tal on võim kuni 8 päeva vanuste poiste ja kuni 20 päeva vanuste tüdrukute üle. Kui inglid teda seepeale uputada tahtsid, anus ta neid ja nad jätsid Lilithi ellu. Lilith vandus Jumala nimel, et kui näeb imikute juures ruumis Senoi, Sansenoi või Sammangelof'i nimesid, pilte või nägusid, siis ta ei tee lapsele kurja. Sellest hoolimata ei läinud Lilith tagasi Aadama juurde ning seepärast sureb päevas sada tema enda last.
Hiljem, kui Aadam sai uue naise, Eeva, ja nad Eedeni aiast pagendati, ning kui Aadam tsölibaati astus, käis Lilith kättemaksuks Aadama juures sukkubusena.
Ilukirjanduses on Lilithit kujutanud nt Avetikh Isahakjan (e.k. "Lilith, Tšingis-khaan ja teised", 1981).


Hiromant.
Hiromant on hiromantia praktiseerija ehk käejoonte järgi ennustaja. Sageli nimetatakse kõnekeeles hiromantideks ka teisi ennustajaid.
Selle elukutse tuntuim esindaja Eesti kirjanduses on hiromant Pastelli (sündinud Pastel), Oskar Lutsu näidendi "Tagahoovis" tegelane.


Maakirik.
Maakirik on maapiirkonnas asuv jumalateenistuse hoone (kirik kui pühakoda).
Maakirikud Eestis.
Arvatakse, et Eesti vanemad maakirikud on ehitatud paganlikele pühapaikadele.
Villem Raam on olnud maakirikute peamisi uurijaid. Ta oletab, et paljud kirikuhooned on vanemad kui üldiselt arvatakse. Tõenäoliselt olid esimese aastatuhande lõpus eesti rannaalad ja saared täidetud (skandinaavia tüüpi) puukirikutega.
Vanim säilinud maakirik Eestis on Valjala Martini kirik, mis ehitati 1227. aastast 1270. aastateni.
Eesti suurim maakirik on Võnnu Jakobi kirik Luutsna jõe kaldal.
Kõrgeima torniga on Pilistvere kirik (70 meetrit).
Ainus kahe torniga maakirik on Rapla Maarja-Magdaleena kirik.
Vaata ka.
Katedraal, kabel, kirik (pühakoda), palvemaja.


Elektron.
Elektron on elementaarosake (tähis e−). Elektron on negatiivselt laetud fermion spinniga 1/2 ja ta kuulub leptonite hulka olles esimese põlvkonna lepton. Elektroni leptonlaeng (Le) on 1. Tema paariliseks esimeses leptonite põlvkonnas on sama leptonlaengut kandev elektriliselt neutraalne elektronneutriino. Elektronid moodustavad koos nukleonidega (prooton ja neutron) aatomeid.
Kvantmehaanikas kirjeldab elektroni Diraci võrrand. Elektroni leidumise tõenäosus kindlas ruumipunktis on arvutatav Schrödingeri võrrandi abil.
Sõna ´elektron´ on tulnud kreeka keelest ja tähendab merevaiku.
Üldised omadused.
Elektroni elektrilaeng on –1 e, mis on –1,6 × 10–19 kulonit. Tegelikult ongi elementaarlaeng defineeritud just elektroni laengu järgi. Elektroni seisumass on 0,51 MeV/c2, mis on ligikaudu 9,11 × 10–31 kg. Näiteks prooton on elektronist 1836 korda massiivsem osake.
Elektron on stabiilne osake elueaga vähemalt 10 × 1026 aastat. Tema stabiilsuse tagab elektrilaengu jäävus. Puudub elektronist väiksema seisumassiga osake, mille elektrilaeng oleks –1.
Vabad elektronid.
Kui elektronid liiguvad vabalt vaakumis, metallis või mujal meediumis, siis nimetatakse neid vabadeks elektronideks. Vabu elektrone on võimalik koondada elektronkiireks. Kui vabad elektronid liiguvad, siis kannavad nad endaga elektrilaengut ning seda nähtust nimetatakse elektrivooluks. Kuigi elektronide nihkekiirus metallis on suurusjärgus millimeetreid sekundis, siis tegelikult liigub üksik elektron metalli sees umbes 75% valguse kiirusega.
Mõningates ülijuhtides moodustavad vabad elektronid omavahel Cooperi paare, mis võimaldab neil käituda bosonitena ja kondenseeruda samasse kvantolekusse. Negatiivselt laetud elektronide liitumine Cooperi paarideks toimub foononite (mitte segamini ajada footoniga) abil. Kuna Cooperi paare moodustav jõud on väga nõrk, siis absoluutsest nullist oluliselt kõrgemate temperatuuride puhul lõhub soojusenergia praktiliselt kõik Cooperi paarid ja ülijuhtivus kaob.
Elektronid aatomis.
Kui elektronid ühinevad nukleonidega seotud olekusse, siis moodustavad nad aatomi. Aatomis ümbritsevad elektronid tuuma (mis koosneb prootonitest ja neutronidest) moodustades aatomi elektronkatte. Elektronid ei tiirle ümber aatomi nii nagu tiirlevad planeedid ümber päikese. Elektronkate on tegelikult hoopis elektronide "pilv", mille tiheduse määrab ära elektroni leidmise tõenäosus antud ruumipunktis (arvutatav Schrödingeri võrrandi abil).
Kuna elektronid on fermionid, siis kehtib neile Pauli keeluprintsiip. Selle kohaselt ei saa kaks elektroni olla samas kvantolekus. Seda võib mõista ka selliselt, et samas ruumipunktis (ruumiosas, milles elektronide lainefunktsioonid kattuvad) ei saa kaks elektroni olla samal energeetilisel tasemel.
Tänu Pauli printsiibile jaguneb elektronkate elektronkihtideks, mis omakorda jagunevad alamelektronkihtideks ja orbitaalideks. Elektroni paiknemise elektronkattes määrab ära komplekt kvantarve (peakvantarv (n), mis määrab ära elektronkihi, asimuudi kvantarv (l), mis määrab ära alamelektronkihi elektronkihi sees ja magnetiline kvantarv (ml), mis määrab ära orbitaali alamelektronkihi sees). Igal orbitaalil võib olla kuni kaks elektroni, mille spinnid on vastasmärgilised (vastassuunalised).
Aatomi valentselektronkiht määrab ära aatomi keemilised omadused.


Võilill.
Võilill ("Taraxacum") on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv perekond.
Perekonna tüüpliik on harilik võilill, mis kasvab ka Eestis.
Taksonoomia.
Perekond on taksonoomiliselt väga keerukas. Mõned botaanikud eraldavad selles 34 liiki ja umbes 2000 alamliiki, aga mõned botaanikud määratlevad perekonda kitsamana, aktsepteerides üksnes umbes 60 alamliiki.
Levila ja kasvukoht.
Nad kasvavad põhiliselt Euraasia parasvöötmes. Kaks liiki, harilik võilill ja "T. erythrospermum", on umbrohuna levinud kogu maailmas, välja arvatud Antarktis ja kõrgmäestikud, kus üldse taimkate puudub. Paljud võililleliigid on pioneerliigid, mis levivad tuulega ja suudavad hõivata uusi maa-alasid. Sel moel on nad levinud kõikjale maailmas.
Kirjeldus.
Tavaliselt on võililled peajuurega kahe- või mitmeaastased taimed. Nende lehed on 5–25 cm pikad, terve või hõlmalise servaga ja tulevad peajuure maapinnale jõudmise kohast rosetina välja. Vars on jäme, heleroheline, silindrikujkuline, paljas ja sile ning sisaldab valget piimmahla. Juhtub, et peajuure otsa kasvab rohkem kui üks vars. Piimmahl on kibe ja määrib käsi, tõmbudes kuivades mustaks, kuid ei ole mürgine. Neil on korvõisik, mis on tavaliselt kollane või oranž, mõnel liigil osalt valge. Õisik koosneb paljudest pisitillukestest üksikõitest. Päeval on õisik lahti, öösel kinni. Õisikut ümbritsevad kandelehed, mida vahel ekslikult tupplehtedeks peetakse. Kandelehti on kahesuguseid: sisemised on seni, kuni seemnised valmivad, ülespoole suunatud ja pärast pöörduvad allapoole, välimised on kogu aeg allapoole suunatud.
Paljud võililleliigid suudavad paljuneda mittesuguliselt apomiksise kaudu, kus seemned arenevad viljastamata õies. Selle tulemusel tekkivad tütartaimed on emastaimega geneetiliselt identsed.
Pärast õitsemist kukuvad kroonlehed ja tolmukad ära, kandelehed painduvad tagasi ja valminud kerakujuline ehmespall avaneb täielikult. Võilille vili on seemnis, mille küljes on kerge pappus, mis tuulega lendu läheb. Pappused on moondunud tupplehed. Pappus ja seemnis on omavahel ühendatud pika kidaga, mis muundub kergesti. Kui ehmeste peale puhuda, siis seemnised vabanevad ja lendavad minema. Pärast seemniste valmimist kuivab võilille õisik paari päevaga ära, siis kuivab ära vars, alustades ülemisest otsast. Lõpuks taandarenevad ka lehed. Talve elab võilill üle juurika kujul pinnases.
Võilille juurestik ulatub üsna sügavale ning koosneb jämedast peajuurest ja peenikestest kõrvaljuurtest. Juurestik ei ole pinnases kõvasti kinni: kui taimest sikutada, tuleb suurem osa juurestikust pinnasest välja.
Võilille väliskuju sõltub väga palju kasvutingimustest. Tehti katse, kus võilillejuur lõigati kaheks. Üks istutati hõredasse metsa ja sellest kasvas eriti kõrge varrega lill. Teine istutati kõrgele mägedesse ja sellest kasvas lühikese, maadligi varrega lill.
Kasutamine.
Võilill on meetaim. Võilillemesi on kuldkollane, paks, tugeva lõhna ja terava maitsega.
Juba iidsetel aegadel on võililli toiduks tarvitatud. Noortel lehtedel ei ole kibedat maitset ning sellepärast saab neist teha salateid ja suppe, õitest tehakse moosi ja veini. Juuretõmmis tervendab ja tugevdab maksa ning tõstab isu.
Kahe võililleliigi, "T. koksaghyz" ja "T. hybernum" juurikad sisaldavad looduslikku kautšukit. Minevikus on neid isegi kautšuki saamiseks kultiveeritud. Tänapäeval arutatakse võililledest kautšuki tootmist jälle.
Võililled on ilusad. Mitut liiki, sealhulgas harilikku võilille, kasvatatakse kohati ilutaimena ja aretatud on ka kultivare.
Toitainesisaldus.
Võilill sisaldab mitmesuguseid toitaineid. 100 g tooreid võilillelehti sisaldab 45 kcal (199 kJ) energiat, 9,20 g süsivesikuid, 0,71 g suhkrut, 3,5 g kiudaineid, 0,70 g rasva, sealhulgas 0,170 g küllastunud rasva, 2,70 g valku ja 85,60 g vett.
Vitamiinidest leidub seal 508 μg A-vitamiini, 5,854 mg β-karoteeni, 190 μg tiamiini, 260 μg riboflaviini, 806 μg niatsiini, 84 μg pantoteenhapet, 251 μg B6-vitamiini, 27 μg foolhapet, 35,0 mg C-vitamiini, 3,44 mg E-vitamiini ja 778,4 μg K-vitamiini. Need kogused moodustavad täiskasvanud inimese päevasest vajadusest A-vitamiini, β-karoteeni ja C-vitamiini osas pisut üle poole, teiste vitamiinide osas alla veerandi, aga K-vitamiini osas koguni 741%.
Mineraalainetest sisaldab 100 g tooreid võilillelehti 397 mg kaaliumi, 187 mg kaltsiumi, 76 mg naatriumi, 36 mg magneesiumi, 3,10 mg rauda, 0,41 mg tsinki ja 0,342 mg mangaani. Täiskasvanud inimese päevasest vajadusest moodustavad need kogused raua osas veerandi, kaltsiumi osas viiendiku ja mangaani osas kuuendiku, teiste nimetatute osas kümnendiku või vähem.


Tallinna bastionid.
Tallinna bastionid on Tallinna muldkindlustusvööndisse kuulunud bastionid.
Kavandatud bastionidest jõuti valmis ehitada: Ingeri, Rootsi ja Skoone bastionid.


Etnograafia.
Etnograafia on humanitaarteaduste hulka kuuluv teadusharu, mis uurib erinevate rahvaste materiaalset kultuuri, aga ka kombestikku, tavasid jmt. Kaasajal kasutatakse ka mõistet "kultuurantropoloogia", mis hõlmab ka vaimse kultuuri (folkloori, mütoloogiat jne).
Eesti ja teiste soome-ugri rahvaste etnograafilise materjali kogumise ja uurimisega tegeleb Eesti Rahva Muuseum.


Sodiaak.
Sodiaak ehk zodiaak (ladina keeles "zodiacus"; vanakreeka terminist "ζωδιακός κύκλος" ("zōdiakos kuklos") 'loomaring') on kujuteldav vöö taevas, mis ulatub ligikaudu 8 kraadi mõlemale poole päikese teekonnast taevavõlvil ehk ekliptikat.
Ajalugu.
Sodiaagi-sarnast süsteemi tunti juba mõni tuhat aastat eKr nii Vana-Egiptuses kui ka Babüloonias.
Sodiaagis järgivad päikese teekonda ka teised päikesesüsteemi planeedid. Kreeka astronoomide arvestasid sodiaagirõngal Päikese, Kuu, Merkuuri, Veenuse, Marsi, Jupiteri ja Saturni liikumist. Ekliptika läbib tänapäeval 13 tähtkuju, kuid mitme teisegi tähtkuju (näiteks Vaala tähtkuju) nurk asub ekliptika lähedal ja tihti liigub Kuu läbi nende tähtkujude. Kuigi iga sodiaagimärk katab ekliptikast 30 kraadi, viibib Päike eri tähtkujudes eri arvu päevi. Kõige rohkem, 45 ööpäeva, kulub Päikesel Neitsi tähtkuju läbimiseks, kõige vähem, 6 ööpäeva, Skorpioni tähtkuju läbimiseks.
Kreeka astronoom Hipparchos (190–120 eKr) pidas varasemat sodiaagikäsitlust korrapäratuks ja otsustas sodiaagi jagada 12 võrdseks osaks, millest igaühe suuruseks kujunes 30°. Tollal viibis päike peamiselt 12 tähtkujus. Sodiaagi iga osa – sodiaagimärki – hakati nimetama vastava tähtkuju nimega. Sodiaagi tuntuim tänapäevane kasutusvaldkond on astroloogia, milles ennustamise eesmärgil määratletakse Päikese ja teiste taevakehade asukoht.
Pretsessiooni mõju sodiaagile.
Maakera pole päris korrapärane kera ega isegi pöördellipsoid, vaid geoid. Päikese ja Kuu gravitatsioonijõu toimel Maa pöörlemistelje asend ajas muutub. Maa pöörlemistelg joonistab koonuse, mis teeb täisringi ligikaudu 26 000 aastaga. Pretsessiooni mõjul muutub Päikese ja planeetide asukoht sodiaagimärkides. Pretsessiooni avastajaks peetakse Hipparchost, kuid troopiliste ja sideeriliste pööripäevade muutumist kirjeldas juba 280 e.m.a. kreeka astronoom ja matemaatik Aristarchus Samoselt.
Umbes 600 e.m.a. kevadisel pööripäeval asus nullpunkt Jäära tähtkujus ja seda nimetatakse Jäära esimeseks punktiks. 30° pärast selle läbimist asus Päike Sõnni tähtkujus, järgmisena Kaksikute tähtkujus ja nii edasi.
Sellest ajast on pretsessiooni mõjul Jäära esimene punkt liikunud 36°, mistõttu tähtkujud on liikunud peaaegu terve kuu võrra edasi. Näiteks nende inimeste, kes on sündinud 21. märtsi ja 18. aprilli vahel ning keda loetakse Jäära tähtkujus sündinuks, sünnihetkel ei asunud Päike selles, vaid Kalade tähtkujus.


Badakhshāni provints.
Badakhshān on provints ("velāyat" - vilajett) Afganistani kirdeosas, mis piirneb Tadžikistani, Hiina ja Pakistaniga. Ta on üks kolmekümne neljast Afganistani provintsist.
Badakhshān asub Afganistani äärmises kirdeosas Hindukuši mägede ja Amudarja jõe vahel. Ta piirneb põhjast Tadžikistaniga, idast 76 km pikkuselt Hiina Xinjiangi Uiguuri autonoomne piirkonnaga ja kagus Pakistaniga. Lõuna poole jääb Afganistani Nūrestāni provints ja lääne poole Takhāri provints.
Provintsi pindala on 44 059,27 või 47 403 km2 ja elanike arv on 1 048 600 (2004).
Badakhshāni provints on osa Badahšanist, mille teise osa moodustab Tadžikistanis asuv Mägi-Badahšan.
Rahvastik.
Badakhshāni provintsi haldusjaotus enne 2005. aastal toimunud ümberkorraldusi
Religioonid.
Badahšanlased moodustavad tadžikkide eraldi etnilise rühma ja usulise kogukonna. Nende murded on suguluses kunagise sogdi keelega. Usutunnistuselt on nad ismailiidid.
Ajalugu.
Badahšan oli kunagi osa Baktriast.
Alates 1657. aastast oli Badahšan iseseisev usbeki vürstiriik.
1822–1859 pidi ta maksma andamit Kondūzile. Alates 1859. aastast on ta lühikeste katkestustega olnud Afganistani (hiljem osalt Venemaa, Nõukogude Liidu ja Tadžikistani) osa.
1873 määrati Inglise–Vene lepinguga kunstlikult kindlaks provintsi piirid ning tunnustati sõnaselgelt selle kuulumist Kabuli emiirile. Puhvertsoonina Venemaa ja Briti valduste vahel loodi provintsi koosseisus Vākhāni koridor.
1895 jaotati provints Afganistani ja Venemaa vahel ning piiriks määrati Pandži jõgi. Venemaale kuulunud osa on praegu Tadžikistani Mägi-Badahšani autonoomne vilajett.


Ekliptika.
Ekliptika on Maa orbiidi tasand.
Ekliptika on kujutletav suurringjoon taevasfääril, mida mööda Päike näivalt oma aastateekonna sooritab. Tegelikult on see Maa orbiit ümber Päikese, mis põhjustab Päikese asukoha näivat muutumist. Ekliptika asub taevaekvaatori suhtes 23,5-kraadise nurga all. Punkte, kus ekliptika taevaekvaatoriga ristub, nimetatakse võrdpäevsuspunktideks.
Kuna Päikesesüsteem on suhteliselt lapik, on ka planeetide orbiidid üsna lähedased ekliptikatasandile. Peale selle asuvad ekliptikal ka sodiaagi tähtkujud. See muudab ekliptika väga mugavaks abivahendiks kõigile, kes püüavad määrata planeetide või sodiaagi tähtkujude asukohta, sest need sõna otseses mõttes "järgivad Päikest".
Ekliptika 23,5-kraadise nurga tõttu muutub Päikese kõrgus keskpäeval aasta jooksul just seepärast, et Päike järgib ekliptikat. See on ka aastaaegade põhjus. Kui ekliptika (ja seega ka Päike) asub kõrgel horisondi kohal, on päevad pikemad ning on tegemist suvega. Kui aga ekliptika on madalal, on kätte jõudnud talv. Lisaks sellele langeb päikesevalgus suvel suurema nurga all, mistõttu suvel saab maapind sekundi kohta rohkem energiat kui talvel, mil päikesekiired langevad väiksema nurga all. Erinevused päeva pikkuses ja energias pindalaühiku kohta põhjustavad ka temperatuurierinevusi.


Abja vald.
Abja vald on vald Viljandimaal, mis piirneb lõunas Läti Vabariigiga ja läänes Pärnu maakonnaga.
Abja valla sõprusvald Soomes on Nummi-Pusula vald.
Abja valla eelkäija oli Abja külanõukogu, mis reorganiseeriti vallaks 13. veebruaril 1992.
11. juunil 1998 liideti Abja vallaga Abja-Paluoja linn.
Vallas asub Abja mõis.
Külad.
Abja-Vanamõisa, Abjaku, Atika, Kamara, Laatre, Lasari, Penuja, Põlde, Raamatu, Räägu, Saate, Sarja, Umbsoo küla, Veelikse, Veskimäe.


Ahja vald.
Ahja vald on vald Põlvamaal, piirneb põhjas Tartu maakonnaga. Valla eelkäija oli Ahja külanõukogu, mis reorganiseeriti vallaks 19. detsembril 1991.
Ajalooliselt kuulub vald Võnnu kihelkonda.
Ahja vallast on pärit Friedebert Tuglas.
Vallas tegutseb Ahja Keskkool.
Asustus.
Ahja vallas on 1 alevik (Ahja) ja 8 küla.
Külad.
Akste, Ibaste, Kosova, Kärsa, Loko, Mustakurmu, Mõtsküla, Vanamõisa.


Avanduse vald.
Avanduse vald oli vald Lääne-Virumaa lõunaosas. Alates oktoobrist 2005 Väike-Maarja valla koosseisus.


Alajõe vald.
Alajõe vald on vald Ida-Viru maakonna lõunaosas, ulatub piki Peipsi põhjarannikut Uuskülast Narva jõe lähteni. Suur osa valla elanikest on peipsivenelased.
Rahvastik.
Vallas elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 320 inimest. Neist 52 olid eestlased. 2013. aasta alguse seisuga oli valla elanikuna Rahvastikuregistris arvel 596 inimest.
Külad.
Alajõe - Karjamaa - Katase - Remniku - Smolnitsa - Uusküla - Vasknarva
Vaatamisväärsused.
Vaatamisväärsuseks võib pidada arvukaid peipsivenelaste tänavkülasid. Need erinevad eesti küladest arhitektuuri poolest tunduvalt – reas asuvad majad on orienteeritud viiluotsaga tänava poole. Alajõel ja Vasknarvas asuvad õigeusu kirikud, Vasknarvas 14.-16. sajandist pärineva ordulinnuse varemed.
Poliitika.
2009. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valmistel tuli võitjaks valimisliit "Kohalik rahvas", mis kogus 57% häältest ja sai 7-kohalises volikogus 4 kohta. Nimekirja kantud 714 valijast käis valimas 622 inimest. Enne valmisi registreeriti valla elanikeks sadu vallas mitteelavaid inimesi. 2011. aastal jõudis kohtusse kriminaalasi, milles Alajõe vallavolikogu parteitut esimeest Sergei Asmust ja vallavalitsuse liiget, IRL-i kuuluvat Paul Kärbergi süüdistati hääletamisvabaduse rikkumises 2009. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste eel.
Alajõe vallavanem on 2012. aastast endine politseinik Jaanus Kriisk.


Alatskivi vald.
Alatskivi vald asub Tartu maakonnas.
Külad.
Alasoo - Haapsipea - Kesklahe - Kokora - Kuningvere - Kõdesi - Lahe - Lahepera - Linaleo - Naelavere - Nina - Orgemäe - Padakõrve - Passi - Peatskivi - Pusi - Päiksi - Pärsikivi - Riidma - Ronisoo - Rootsiküla - Rupsi - Saburi - Savastvere - Savimetsa - Sudemäe - Torila - Toruküla - Tõruvere - Virtsu - Väljaküla


Albu vald.
Albu vald on vald Järva maakonnas.
Asustus.
Ageri - Ahula - Albu - Järva-Madise - Kaalepi - Lehtmetsa - Mägede - Mõnuvere - Neitla - Orgmetsa - Peedu - Pullevere - Seidla - Soosalu - Sugalepa - Vetepere
Ajalugu.
Albu valla piirid kattuvad suuremas osas ajaloolise Järva-Madise kihelkonnaga. Maakogukonnaseaduse kehtestamisel 1866. aastal kaotas mõis võimu kogukonna üle, loodi Albu vald. 1945. aastal moodustati Albu valla territooriumile 3 külanõukogu: Aravete, Järva–Madise ja Peedu.
1950. aastal oli praeguse Albu valla territooriumil kokku 10 kolhoosi: "Kuldne Kodu" ja "Uus Kodu" Peedu külanõukogus, "Tammsaare nimeline", "Leek" ja "Jüriöö" Järva-Madise külanõukogus ning "Kaardiväelane", "Lembitu", "Punane Täht", "Murrang" ja "Tormilind" Aravete külanõukogus.
1954 liideti Järva–Madise ja Peedu külanõukogu, moodustus Albu külanõukogu, 1963 liideti sellele ka Aravete külanõukogu. Tänased valla piirid on 1977. aastast, mil Albu valla territooriumist liideti Ambla külanõukogu territooriumiga Aravete alevik, Kukevere, Kurisoo, Mägise ja Sääsküla külad. 22. aprillil 1993. aastal omistati vallale omavalitsuslik staatus.
Kultuurielu.
Vetepere külas Vargamäel on sündinud kirjanik Anton Hansen Tammsaare ja seal asub 30. jaanuaril 1958 avatud A. H. Tammsaare muuseum. 1970. aastatel taastati talu sellisena, nagu see 1886. aastal rajati. Tänapäeval ei ole see ainult muuseum, vaid koht, kus suvel korraldatakse koostöös erinevate eesti teatritega vabaõhuetendusi ning kus igal aastal toimub Tammsaarele pühendatud rahvamatk. Albu vald annab välja Anton Hansen Tammsaare nimelist kirjandusauhinda.
Albu vallast on pärist Jaak Mae, kelle nimelised suusavõistlused toimuvad igal aastal Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuses.
Albu vallas Ahulas korraldatakse traditsioonilist Erika Rattarallit ning Seidla mõisapargis Eestimaa Paarisrammumehe võistlust.
Haridus.
Vallas tegutseb 2 kooli: Albu Põhikool ja Ahula Lasteaed-algkool.


Ambla vald.
Ambla vald asub Järvamaa põhjaosas, piirnedes Lääne-Virumaa Tapa ja Tamsalu vallaga. Järvamaa valdadest piirneb Albu ja Järva-Jaani vallaga. Ambla vald paikneb Pandivere kõrgustiku edelanõlval. Vald asub heades looduslikes tingimustes: viljakas muld, suured põhjaveevarud, enamusel põllumaast hea looduslik drenaaž.
Rahvastik.
Valla territooriumil on 3 alevikku ning 10 küla.
Transport.
Suurematest teedest läbivad valda Pärnu-Rakvere, Jägala-Karavete ja Tartu-Jõgeva-Aravete ehk Piibe maantee. Ambla valla eripäraks on selle soodne asukoht. Tallinn asub 70 km kaugusel, maakonna keskus Paide 34 km, lähim linn Tapa 10 km kaugusel.
Ajalugu.
Ajalooline Ambla kihelkond moodustus 1220.aasta paiku Põhja-Järvamaal Harjumaa ja Virumaa vahelises sopis piirnedes lõunas Järva-Madise ja Järva-Jaani kihelkonnaga ning hõlmates Ambla, Lehtse, Anija ja Kadrina valla maa-alasid.
Ambla kihelkond kuulus ristiusu-ajastu Eestimaa vanemate kihelkondade hulka. Juba esiajal kujunes siin välja muinaskihelkond, mis kandis Liivimaa kroonikast tuntud nime Loppegunde (Lõppekund).
Ambla nimi arvatakse olevat tulnud ladinakeelsest nimetusest "Amplae Mariae", nagu kirikut katoliku-ajal nimetati. Ambla kui keskuse väljaarenemine saigi õieti alguse kiriku valmimisega 1270 aasta paiku.
Sajandivahetuse Amblas oli küllaltki kõrgeltarenenud ühistegevuslik majanduselu. Juba 1909.aastal panid ettevõtlikud mehed käima aurujõul töötava piimakoja ja samal aastal avas Ambla Tarvitajate Ühisus siinsete põliste kaupmeeste kõrval oma kaupluse. Vanemaks ühistegevaks asutuseks Ambla kihelkonnas oli veel 1908.aastal asutatud Lehtse Ühispank "Toetaja." 25. august 1924. aastal avati Ambla Ühispank, mis toimetas kõiki rahalisi operatsioone, sealhulgas ka raha saatmist, välja - ja sissenõudmist jne.
Eesti iseseisvuse ajal leidis ühistegevus pinda veel mitmetel aladel nagu kartuliühisus, masinatarvitajate-, turba-, munamüügiühisus jm., mis kõik kooperatiivsetel alustel töötasid ja tiheda võrguna kogu kihelkonda katsid.
Ambla oli Põllumeestekonvendi juhatuse asukohaks. Konvent hõlmas kogu Järvamaa põhjaosa. Selle tegevuspiirkonda kuulusid Ambla ja Lehtse vald kogupindalaga 599 km².
Välislink.
Ambla vald


Are vald.
Are vald asub Pärnu maakonnas.
Are valla naabriteks on lõunas Sauga vald, loodes Halinga vald, kirdes Tootsi ja Vändra vald ning idas Tori vald.
Külad.
Are vallas on 11 küla: Eavere, Elbu, Kurena, Lepplaane, Murru, Niidu, Parisselja, Pärivere, Suigu, Tabria, ja Võlla küla.
Ajalugu.
30. juuli 1992 - Are külanõukogu muudeti Are vallaks.


Hatloni vilajett.
Hatloni vilajett on haldusüksus Tadžikistanis. Moodustatud 1996. aastal Kurgonteppa ja Kulobi vilajeti liitmisel. Asub Tadžikistani lõuna- ja edelaosas. Piirneb Afganistani ja Usbekistaniga.


Sugdi vilajett.
Sugdi vilajett on 1. järgu haldusüksus (vilajett) Tadžikistanis. Moodustatud 1970 (endine Leninabadi oblast ja Leninobodi vilajett). Oli oblast ka oktoobrist 1939 märtsini 1962. Asub Tadžikistani põhjaosas. Piirneb Usbekistani ja Kõrgõzstaniga.
Vilajeti keskus on Hudžand (endine Leninabad).


Mägi-Badahšan.
Mägi-Badahšan (tadžiki "Кӯҳистони Бадахшон", کوهستان بدخشان) on 2. jaanuaril 1925 NSV Liidu Kesktäitevkomitee määrusega moodustatud autonoomia Tadžikistani (algselt Tadžiki ANSV, hiljem Tadžiki NSV) koosseisus.
Praegu on see autonoomne vilajett (вилояти мухтори), mis hõlmab umbes 45% riigi territooriumist (63 700 või 64 200 km²) ning piirneb Kõrgõzstani, Hiina ja Afganistaniga.
Piirkonna kohta kasutatakse ka nimesid Badahšan ja Pamiir, mis õigupoolest tähistavad Mägi-Badahšanist laiemaid piirkondi. Pamiiriks on nimetatud ka Mägi-Badahšani idaosa, mis kattub Murgobi rajooni territooriumiga.
Mägi-Badahšan on üks isoleerituimaid ja kõige raskemini ligipääsetavaid piirkondi Kesk-Aasias. Ta asub Tadžikistani kõrgmäestikuosas ning on mahajäänud piirkond.
Nõukogude Liidu ajal oli juurdepääs Mägi-Badahšanile rangelt piiratud.
Pakistanist eraldab Mägi-Badahšani kitsas, peaaegu läbimatu Vākhāni koridor.
Vilajeti tähis standardi ISO 3166-2 järgi on TJ-BG.
Loodus.
a>i lähedal, Tadžikistani ja Afganistani piiril
Pinnamood.
Mägi-Badahšan on mägine piirkond, kus paiknevad Pamiiri ja Kesk-Aasia kõrgeimad mäed. Kõrgeimad mäetipud on Lenini mäetipp (Abuali ibni Sino) Kõrgõzstani piiril (7134 m), Ismoili Somoni mäetipp (endine Kommunismi mäetipp; 7495 m) ja Korženevskaja mäetipp (7105 m). Need on kolm endise Nõukogude Kesk-Aasia viiest üle 7000 m kõrgusest mäetipust. Esimesed kaks kuulusid Nõukogude Liidu kõrgeimate mäetippude hulka.
Kõrge reljeefi tõttu on Mägi-Badahšan hõredalt asustatud ja seal on palju puutumatut loodust.
Veestik.
Peaaegu kõik Kesk-Aasia jõed saavad alguse Mägi-Badahšanist.
Looduslikud piirkonnad.
Idaosa moodustab Murgobi rajoon. Varem nimetati seda piirkonda Pamiiriks. See on mägikõrb. Taimestik on kidur, puid ei ole.
Ülejäänud rajoonid moodustavad Lääneosa. Seal on suured mäesüsteemid, kuid kitsastes orgudes on taimkate. Kliima on mõõdukas. Kasvavad peaaegu kõik Kesk-Aasias tuntud puu- ja juurviljad.
Maavarad.
Mägi-Badahšan on rikas mitmekesiste mineraalsete maavarade poolest. Otsitakse hõbeda, nikli, tina, volframi ja kulla leiukohti. On ka palju vääriskive ja haruldasi metalle.
Rahvaarv.
Rahvastikutihedus on 3,35 in/km² (2006). Hõre asustus tuleneb sellest, et tegu on kõrgmägede piirkonnaga.
Mägi-Badahšani rahvaarv moodustab 3% Tadžikistani rahvaarvust.
Detsembris 1992 puhkes Tadžikistani kodusõda ning Mägi-Badahšani 210 tuhandele elanikule lisandus 90 tuhat põgenikku.
Asustus.
Suurim linn on halduskeskus Horug (33 500 elanikku; 2007), elanike arvult järgmine on Murgob (4000 elanikku).
Rahvuslik koosseis.
Elanikkonna moodustavad põhiliselt tadžikid ning pamiiri rahvad, keda ametlikult loetakse samuti tadžikkideks või mägitadžikkidest (kokku 85%). Pamiiri rahvad räägivad idairaani keelte hulka kuuluvaid pamiiri keeli. Pamiiri rahvaste seas on šugnid, rušanid, bartangid ja orošarid (kokku umbes 40 000), vahhid (umbes 6000), iškašimid (400), sarikolid, hufid, jazgulamid (umbes 200) ja orošarid.
Darvazi ja Vandži rajoonis räägitakse tadžiki keelt, Rušoni, Šugnoni ja Šahdara rajoonis šugni ja rušani keelt. Iškašimi rajoonis räägitakse tadžiki, vahhi ja teisi keeli. Peamiselt Murgobi rajoonis elavad kirgiisid, kuid ka tadžikid.
Mägi-Badahšanis on elanud ka rändkarjakasvatajatest kirgiisid itškiliki hõimu keseki, teiti, kiptšaki ja naimani sugukonnast.
Religioon.
Mägi-Badahšani elanikud on islamiusulised. Darvazi, Vandži ja Murgobi rajooni elanikud on sunniidid (hanafiidid). Rusoni, Šugnoni, Šahdara ja Iškašimi rajooni elanikud (enamik elanikke) on šiiidid (ismailiidid, täpsemalt nizariidid).
Tulekummardamise element on ka islamis: surnute mälestamisel süüdatakse tõrvik ("tšarogravšankuni").
Kombed.
Mägi-Badahšani pamiiri rahvastel on eripärased kombed, näiteks pulmades, tulerituaalis ja kodukolderituaalides. Peigmees, kes läheb pruuti tooma, ja igaüks, kes reisile läheb, peab suudlema põlevate lõhnaküünaldega kodukollet.
Haldus.
4. novembril 1995 võttis Tadžikistani parlament vastu konstitutsiooniline seaduse "Mägi-Badahšani autonoomsest vilajetist", mis määratles vilajeti kompetentsi sotsiaalmajanduslikes, kultuurilistes ja teistes küsimustes.
Mägi-Badahšani autonoomse vilajeti hukumati esimees oli detsembrist 1994 kuni 25. novembrini 2006 Alimamad Nijozmamadov. Alates 26. novembrist 2006 on sellel ametikohal (kuni 12. veebruarini 2007 kohusetäitjana) Kadõr Kassõmov.
Aastatel 1990–1992 oli vilajeti nõukogu esimees Akbaršo Iskandarov, kes oli seejärel 1993 aastani ülemnõukogu esimees.
Piir.
Afganistani piiril on alates 2003. aastast Vene piirivalvurid, kes püüavad tõkestada narkokaubandust. Üle Pandži jõe toovad Afganistani narkokullerid heroiini. Nad teenivad ühe käiguga 30 kuni 50 USA dollarit.
Tadžikistani valitsuse otsusega on Horugi linnas ning Iškašimi ja Darvazi rajoonis korraldatud piirikaubandus naaberprovintsidega Afganistanis. Murgobi rajoonis on kavas piirikaubandus Hiinaga. Horugis on avatud Afganistani esindus.
Poliitika.
Tadžikistani president Emomalii Rahmon on sõnastanud järgmise loosungi: "21. sajand on Badahšani sajand, selle mägipiirkonna suurte avastuste sajand". President on teinud Mägi-Badahšani neli visiiti. Tema algatusel on seal kolm korda käinud maailma ismailiitide juht, imaam Aga Khan IV.
Septembris 1999 võttis oblasti hukumat vastu vilajeti sotsiaal-majandusliku arengu kontseptsiooni 2005. aastani.
Tadžikistani valitsus võttis vastu määruse "Mägi-Badahšani sotsiaal-majandusliku arengu kiirendamisest". Kavas on üle minna vilajeti isefinantseerimisele.
Majandus.
Nõukogude Liidu ajal sai Mägi-Badahšan peaaegu kõik vajaliku Moskvast.
Seoses Nõukogude Liidu lagunemisega ja Tadžikistani kodusõjaga toimus suur majanduslangus. Kümned tuhanded inimesed jäid tööta. Kodusõja aastad olid kommunikatsioonide ja infrastruktuuri nõrkuse tõttu väga rasked. Elati põhiliselt humanitaarabist.
Järk-järgult hakati panema alust turumajandusele. 1999. aastaks muudeti ettevõtted aktsiaseltsideks ja aktsiad müüdi oksjonil. Agraarreformi käigus moodustati 58 kolhoosi ja sovhoosi baasil 127 farmimajandit. 73% niisutatavatest maadest on nende omand.
Āgā-Khāni Fondi mägipiirkondade ühiskondade arengu toetamise programmi raames hakati farmimajanditele korrapäraselt tarnima kütust, määrdeid, väetisi, sordiseemet ja istikuid. Kohalik põllumajandus ei suuda maa nappuse tõttu elanikke ära toita. Koostöös Āgā-Khāni Fondiga ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega hõlvatakse uusi maid, eriti Bartangi orus. Püütakse tõsta loomakasvatuse tootlikkust. Teravilja, kartuli ja juurvilja tootmine on tunduvalt kasvanud.
Venemaa, Kanada, Vietnami ja teiste maade investorid tunnevad huvi ühisettevõtete loomise vastu maardlate otsimiseks ja kasutuselevõtuks. Rahvusvahelise koostöö projekte on ka teistes majandusharudes.
Välismaailmaga ühendasid Mägi-Badahšani hiljuti ainult kaks head teed: Horugi–Oši maantee (ehitati 1930. aastatel; on nimetatud ka Elu teeks) ja Horugi–Dušanbe maantee (valmis 1940. aastatel). Kolmas maantee, mis viib Horugist Hiina territooriumile jäävasse Taxkorgani, on väga halb. 1998 ehitati veel üks tee, mis ühendab Mägi-Badahšani Kulobi ja Karakorami maanteega. Seda hakati nimetama Ühinemise magistraaliks ("Šohrohi vahdat"). Avati teelõigud Murgob–Kulma–Karakoram ja Kulob–Darvaz. See leevendas geograafilist isolatsiooni. On hakatud ehitama selle tee teist järku, mis ühendaks piirkonna Hiina, Pakistani ja Indiaga, sealhulgas suurte sadamalinnadega.
Ajalugu.
Mägi-Badahšanis on Baktria ja Kušaani riigi kindluste ja piirikindlustuste jäänuseid.
Läbi Mägi-Badahšani kulges kaubatee Hiinasse. Seda mööda levis budism Vākhāni kaudu Hiinasse. Vākhāni koridoris puutusid kokku islami ja hiina tsivilisatsioon. Sugdist viidi Hiinasse sõduritele turvistikke, Šugnonist Hiina keisrile kibuvitsamarju, Baktriast ja Sugdist muusikariistu.
Hiinast tõid karavanid paberit, siidi, marmorit ja muud. Siitkaudu kulgesid Suure Siiditee harud, mis olid seotud Šugnonist leitava spinelli vedamisega Babülooniasse, Egiptusesse ja Hiinasse.
Marco Polo nimetas 1271 seda piirkonda maailma katuseks.
Aastal 1876 hakkasid piirkonda tungima venelased. Aastal 1885 rajati Murgobi jõe äärde kindlustus Fort Pamirski (praegu Murgob).
11. märtsil 1895 Suurbritanniaga sõlimitud lepingu järgi läks Mägi-Badahšan Venemaa Pamiiri nime all Venemaa valdusse Buhhaara khaaniriigi koosseisus.
Autonoomne oblast moodustati 2. jaanuaril 1925. Alates Tadžiki NSV loomisest 1929 oli ta selle koosseisus.
1950ndatel küüditati paljud põliselanikud Tadžikistani edelaossa.
Aastal 1992 Tadžikistani kodusõja ajal oli Mägi-Badahšan islamistliku opositsiooni kants. Põliselanikke tapeti. Kohalik valitsus kuulutas välja iseseisvuse. Pärast kodusõja lõppu integreeriti Mägi-Badahšan jälle Tadžikistani koosseisu ning üleskutsed iseseisvusele vaibusid.
Haridus.
Oktoobris 1992 avati Mojenšo Nazaršojevi nimeline Horugi Riiklik Ülikool.
2000. aastal kirjutasid Tadžikistani, Kasahstani ja Kõrgõzstani president alla lepingule Rahvusvahelise Kesk-Aasia Ülikooli rajamise kohta Horugis.
Ajakirjandus.
Esimene ajaleht ilmus 1932. Raadiot sai kuulata alates 1956, televiisorit vaadata 1977. aastast, kui Horugi linna rajati "Orbita" süsteemi telejaam ja "Ekran"-tüüpi jaamad. Edastati kahte Vene kanalit. Kohalikud televisioonisaated algasid 1990.
Esimene vaba ajaleht ilmus Mägi-Badahšanis perestroika ajal varem kui mujal Tadžikistanis. See oli 8-leheküljeline "Farhangi Badahšon", mida riikliku ajalehe "Badahšon" ajakirjanikud tegid pärast tööd. Lehes olid peamiselt kultuurile, kirjandusele ja ajaloole pühendatud artiklid, mis käsitlesid seni keelatud teemasid. Lehe peatoimetaja oli Nadžimildin Šoinbodov. Avaldati ka artikleid pamiiri keeltes. Leht oli väga populaarne. Kui 1992 Tadžikistanis algas kodusõda, siis pidi ajaleht rahaliste ja levitamisraskuste pärast tegevuse lõpetama.
Kodusõja alguseks oli Mägi-Badahšanis oblastileht "Badahšon" ja kohalik televisioon, mille saated olid nähtavad ainult 33 000 elanikuga Horugis. Et "Badahšon" oli ainuke ajaleht, siis püüdsid seda kasutada kõik poliitilised rühmitused ning ka bandiidid. Sageli nõuti relvaähvardusel mingite materjalide avaldamist või mitteavaldamist. Toimetaja peksti peaaegu surnuks. 1995. aastani õnnestus ajalehel säilitada demokraatlik joon: kritiseerida võime, avaldada vabalt lugejate arvamusi ning materjale põletavatel teemadel. Ajalehe ilmumine ei katkenud, sest Nõukogude Liidu ajast olid jäänud suured paberivarud.
Detsembrist 1992 kuni 1994. aastani ajalehed mujalt Tadžikistanist Mägi-Badahšani ei jõudnud. Tadžikistani sündmustest saadi teada põhiliselt Venemaa telekanalite ORT ja RTR kaudu. Nende teave ei olnud küll alati objektiivne, aga kohalik telekanal edastas relvastatud rühmituste pöördumisi. Neid tuli mõnikord edastada ka väljaspool saateaega, sest keeldumise korral püüti telemaja õhku lasta. Ajakirjanikke peksti sageli läbi.
Enne 1992. aastat ilmus Mägi-Badahšanis 6 rajoonilehte. Kodusõja ajal lõpetas neist neli mitmesugustel põhjustel ilmumise. Näiteks rajoonilehe "Vantša" toimetuse ja rajooni trükikoja võtsid enda kontrolli alla opositsioonilised rühmitused. Hakkas ilmuma vaba islamimeelne demokraatlik ajaleht "Suruš", mis oli uue valitsusega opositsioonis. Seda lehte ilmus Mägi-Badahšanis 3 või 4 numbrit, seejärel kolis toimetus Afganistani. Iškasimi rajooni ajalehe võtsid enda kontrolli alla põgenikest ajakirjanikud Nojebšo Zurobekov ja Nafasbek Rahmonov. Nad avaldasid julgeid ja tõepäraseid materjale. Kahe aasta vältel, mil seda välja anti, oli see ajaleht Mägi-Badahšanis kõige populaarsem ja loetavam ning selle tiraaž tõusis 2000-ni. Kuni 1999. aastani ilmusid rajoonilehed ainult Šugnoni ja Iškasimi rajoonis ning Horugi linnas. Pärast 2000. aastat hakkasid kõik rajoonilehed jälle ilmuma ning praegu ilmub Mägi-Badahšanis 9 rajoonilehte. Nende eelarvetulud tulevad 40% ulatuses kultuuriministeeriumi dotatsioonist ja 60% ulatuses kohalike omavalitsuste dotatsioonist. Rajoonilehtedel oma trükikodasid ei ole ning nad on vilajetitrükikojale, millele alluvad rajoonitrükikojad, vahendite nappuse tõttu pidevalt võlgu. Rajoonilehtede toimetajad kaebavad trükikoja monopoolse seisundi üle, mis võimaldab neil kontrollimatult hindu tõsta. Rajoonilehed ilmuvad põhiliselt kord kuus. Ajalehes ilmuvad põhiliselt kohaliku võimu propagandistlikud materjalid.
Tadžikistani keskajalehed jõuavad Mägi-Badahšani harva. Põhiline infoallikas on Vene telekanal RTR. Tadžiki televisiooni saab 1996. aastast vaadata ainult vilajeti keskuses ja neljas rajoonikeskuses. Novembri teisest poolest mai keskpaigani lülitatakse süstemaatiliselt elekter välja, nii et telerit ei saa vaadata.
Mägi-Badahšan on ainuke vilajett Tadžikistanis, kus eraajakirjandus on vähearenenud. Ainuke eraväljaanne on "Tšatri simin", mille tiraaž on 300.
Ajakirjaniku töötasu on keskmiselt 45 kuni 150 Eesti krooni. Komandeeringusse minna ajakirjanikud rahapuuduse tõttu ei saa. Paljud ajakirjanikud on lahkunud ning nende asemel on noored erihariduseta inimesed.
Alates 1997. aastast on ajaleht "Badahšon" ja vilajeti teleraadiokomitee vilajetivõimude kontrolli all. Paljud saated keelati. Kui mõni saade võimudele ei meeldi, kutsutakse teleraadiokomitee esimees kohe vaibale. Ajalehti kontrollib vilajeti esimehe pressiatašee. Ajakirjandus meenutab 1970.–1980. aastate Nõukogude ajakirjandust.
Muusika.
Moskvas tegutseb Badahšanist pärit tööliste ansambel Badahšan.


Fermionid.
Fermionid on osakesed, mis alluvad Fermi-Diraci statistikale.
Fermionide jaoks kehtib Pauli keeluprintsiip. Viimane tuleneb asjaolust, et nende olekuvektor on asümmeetriline - see muudab kahe osakese vahetamisel märki, mistõttu ei saa kaks identset osakest olla samaaegselt ühes kvantolekus.
Vastavalt (relativistlikust) kvantväljateooriast tulenevale spinni-statistika teoreemile on fermionid poolearvulise spinniga osakesed kui bosonid on täisarvulise spinniga osakesed. Kõigi tuntud elementaarste fermionide spinn on 1/2.
Fermionide nimetus tuleneb itaalia füüsiku Enrico Fermi nimest.
Üldine kirjeldus.
Fermioni olulisim omadus on allumine Fermi-Diraci statistikale, mis tähendab, et nende vahel kehtib Pauli keeluprintsiip. See tähendab, et kaks fermioni ei saa olla samas kvantolekus. Seda saab ka sõnastada, et samas ruumipiirkonnas (piirkonnas, milles kahe fermioni lainefunktsioonid kattuvad) ei saa kaks fermioni olla samas energeetilises olekus. Selle põhimõtte tuntuimaks näiteks on elektronide paiknemine aatomi elektronkattes. Elektronid ei saa koguneda kõik ümber aatomituuma, vaid iga järgmine elektron peab asuma ühe ühiku võrra kõrgemas energeetilises olekus. Selle tõttu jagunevad elektronid elektronkattes elektronkihtide, alamelektronkihtide ja aatomorbitaalide vahel.
Pauli keeluprintsiip annab fermionidest koosnevale ainele tema kõvaduse. Kui Pauli keeluprintsiipi ei oleks, siis võiks maakera teoreetiliselt kokku vajuda üheks punktiks. Seega nimetatakse fermione mõnikord aine koostisosadeks ja bosoneid (mis võivad ühte punkti koonduda) nimetatakse jõu ehk kiirguse koostisosadeks.
Fundamentaalsed fermionid.
Elementaarsed fermionid on praegu teada olevalt aine vähimad osakesed. Nende spinn on 1/2. Fundamentaalsed fermionid jagunevad leptoniteks ja kvarkideks.
Liitosakestest fermionid.
Tuntuimad liitosakestest fermionid on barüonid, mis koosnevad kolmest kvargist. Liitosakeste puhul määrab liitosakese spinni (mis on aditiivne kvantarv) koostisosade spinnide summa. Kui näiteks prootoni ja neutroni spinn on 1/2, siis näiteks deltabarüonide spinn on 3/2.
Ka aatomituumad ja aatomid võib jagada fermionideks ja bosoniteks sõltuvalt nende koostisest. Näiteks süsiniku C12 aatomituum on boson, kuna ta koosneb paarisarvust fermionidest (seega summaarne spinn on täisarv). Küll aga on süsiniku isotoobi C13 aatomituum fermion, kuna ta koosneb paaritust arvust fermionidest. Tuleb jälgida, et kuigi aatomituum võib olla fermion (näiteks vesiniku aatomituum), siis aatomi klassifitseerimiseks peame liitma aatomituuma spinnile ka elektronide spinnid. Seega on näiteks elektriliselt neutraalne vesiniku aatom hoopis boson.
Liitosakese spinn määrab osakese käitumist ainult suurel (osakese enda mõõtmetega võrreldes) kaugusel liitosakesest. See tähendab, et me peame olema osakesest piisavalt kaugel, et ta oleks meie jaoks seotud olekus. Osakese mõõtmetega samas suurusjärgus kaugusel hakkavad osakese koostisosad juba iseseisvalt väliskeskkonda mõjutama.


Kukka kivi.
Kukka kivi on kaitsealune rändrahn Hiiu maakonnas Pühalepa vallas Kukka küla lähedal. Kukka kivi on Hiiumaa suurim ja Eestis suuruselt viies.
Kivi ümbermõõt on 42 meetrit, pikkus 16,4, laius 11 ja kõrgus eri andmeil 3,1–3,9 meetrit. Kivi maht on 324 kuupmeetrit. Oma suurte mõõtmete tõttu loetakse Kukka kivi hiidrahnude hulka.
Kukka kivi lähedal kagu suunas asub teinegi kaitsealune rändrahn, Kukka põllukivi.


Audru vald.
Audru vald on vald Pärnu maakonnas.
Audru valla naabriteks on läänes Tõstamaa vald, põhjas Koonga vald ning idas Sauga vald ja Pärnu linn.
Külad.
Audru vallas on 25 küla: Ahaste, Aruvälja, Eassalu, Jõõpre, Kabriste, Kihlepa, Kõima, Kärbu, Lemmetsa, Liiva, Lindi, Liu, Malda, Marksa, Oara, Papsaare, Põhara, Põldeotsa, Ridalepa, Saari, Saulepa, Soeva, Soomra, Tuuraste ja Valgeranna küla.
Loodus.
Audru vallas asub Audru roostiku kaitseala.
Ajalugu.
19. aprill 1992 muudeti Audru külanõukogu Audru vallaks.


Vasalemma vald.
Vasalemma vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Harju maakonnas, Tallinnast umbes 40 km edela pool, Keila–Haapsalu maantee ja Tallinn–Riisipere raudtee vahelisel alal.
See piirneb Keila, Padise, Kernu ja Nissi vallaga.
Haldus.
Valla keskus on Vasalemma alevik.
Vallavanem on Mart Mets, vallavolikogu esimees on Olga Kugal.
Asustus.
Vallas on Vasalemma, Rummu ja Ämari alevik ning Veskiküla ja Lemmaru küla.
Loodus.
Vald asub Põhja-Eesti lavamaal. Reljeef on lääne suunas madalduv. Läbi valla voolab Vasalemma jõgi.
Vasalemma vallas leidub kaevandatavat paekivi (Vasalemma marmorit), mis koosneb jämedatest kivististe osakestest.
Paekivi.
Vasalemma ümbruses kaevandatakse paekivi ligi 200 hektari suuruses karjääris. Ettevõtjaks on praegu Vasalemma Partek Nordkalk Eesti AS. Et lähim sadam on 33 km kaugusel, siis on kaevandamine suhteliselt vähetasuv.
Varem kasutati paekivi ehituses (Vasalemma mõis) ja lubjapõletamiseks, hiljem on sellest hakatud tegema killustikku.
Maakasutus.
Peale põllumaa on palju metsamaad ja puisniite.
Turism.
Veskikülas on Allika turismitalu (Ants Kalduri Allika Puhkeküla).
Haridus.
Vasalemmas on Vasalemma Lastepäevakodu, Rummus Rummu Erikutsekool, Rummu Kunstide Kool ja Rummu Lastepäevakodu, Ämaris Ämari Põhikool (direktor Pille Kübard) ja Lemmarus Vasalemma Põhikool (direktor Siiri Kasemaa).
Kultuur.
Iga viie aasta tagant toimuvad suvel Vasalemma päevad, millega tähistatakse Vasalemma esmamainimise (1241) aastapäeva.
Muud.
Valla territooriumil on Murru vangla ja oli Ämari vangla (likvideeriti aastal 2007), mõlemad vanglad Rummus ning Ämari lennuväli. Rummus on ka avavangla.


Aga vapp.
Aga vapp alates 2003. aastast.
Aga vapp on Venemaa koosseisu kuuluva Aga Burjaadi autonoomse ringkonna vapp.
Praegune vapp on kasutusele võetud aastal 2003. Eelmine vapp võeti kasutusele aastal 1996.


Kukka põllukivi.
Kukka põllukivi on kaitsealune rändrahn Hiiu maakonnas Pühalepa vallas Kukka külas ning asub suurest Kukka kivist paarsada meetrit eemal.
Kivi ümbermõõt on 14,5 meetrit, laius on 3,3, pikkus 4,3 ja kõrgus 3,0–3,1 meetrit. Kivi maht on 24 kuupmeetrit.


Salinõmme poolsaar.
Salinõmme poolsaar on poolsaar Hiiumaal Suuremõisast 5 kilomeetrit lõunas.
Poolsaarest läände jääb Salinõmme laht ja itta Soonlepa laht, kuhu suubub Suuremõisa jõgi.
Salinõmme küla on ainus küla, mis sel poolsaarel asub.
Veel 1870. aastatel oli poolsaare asemel saar.


Tadžikistani riigipeade loend.
Tadžikistani riigipeade loend loetleb Tadžikistani presidendid alates riigi iseseisvumisest 1991. aastal.


Tansaania riigipeade loend.
Tansaania riigipeade loend loetleb Tanganjika ja Tansaania riigipead alates riigi iseseisvumisest 1961. aastal


Usbekistani riigipeade loend.
Usbekistani riigipeade loend loetleb Usbekistani riigipead.


Kannibal.
Kannibal on olend, kes sööb liigikaaslasi.


Türkmenistani riigipeade loend.
Türkmenistani riigipeade loend loetleb Türkmenistani riigipead iseseisvusaegadest.


Tuvalu kindralkuberneride loend.
Tuvalu kindralkuberneride loend loetleb Tuvalu riigipead esindavad kindralkubernerid alates riigi iseseisvumisest 1978. aastal.


Sri Lanka riigipeade loend.
Sri Lanka riigipeade loend loetleb Sri Lanka riigipead alates riigi iseseisvumisest 1948. aastal.


Darmstadtium.
Darmstadtium on keemiline element järjenumbriga 110.
Tema teadaolevatest isotoopidest stabiilseim on isotoop massiarvuga 281, mille poolestusaeg on 11,1 sekundit.
Darmstadtiumi saadi esmakordselt mõned aatomid 9. novembril 1994. aastal. Nimi on pandud avastamiskoha, Darmstadti linna järgi ning kinnitati 2003. aasta augustis.


Röntgeenium.
Röntgeenium (Rg) on keemiline element järjenumbriga 111.
Teadaolevatest isotoopidest pikima elueaga isotoobi massiarv on 280 ja poolestusaeg 3,6 sekundit.
Nimi röntgeenium anti sellele elemendile alaliseks nimeks 1. novembril 2004 saksa füüsiku Wilhelm Conrad Röntgeni auks. Enne seda tunti elementi nime "unununium" ("Uuu"; ladina "unununim" 'kolm ühte') all.


Koperniitsium.
Koperniitsium või kopernikium ("Copernicium") on keemiline element, mis asub perioodilisussüsteemis 112. kohal.
Elemendi nimi kinnitati 19. veebruaril 2010. Nimi on pandud Mikołaj Koperniku järgi. Varem oli selle ajutine nimi ununbium (Uub).
Tema teadaolevalt stabiilseima isotoobi massiarv on 285 ja poolestusaeg on 10 minutit.
Koperniitsium on perioodilisustabeli ja kvantkeemiliste ennustuste järgi sarnane elavhõbedaga, kuid keemiliselt veel vähem aktiivne. Kui väheaktiivne nimelt, ei ole kindlalt teada. On oletatud, et ta võib füüsikalistelt omadustelt sarnaneda väärisgaasidega. Normaalrõhul ja temperatuuril võib ta kujutada endast metalset vedelikku (elavhõbeda sarnaselt) või gaasi, või läbipaistvat mittemetalset vedelikku.


Ununtrium.
"Element 113" (Uut) on keemiline element järjenumbriga 113.
"Elemendi 113" stabiilseima leitud isotoobi massiarv on 284 ja poolestusaeg 0,48 sekundit.


Fleroovium.
Fleroovium (lühend Fl; varasema nimega Ununkvaadium, lühend Uut) on sünteetiline keemiline element järjenumbriga 114.
Flerooviumi stabiilseima isotoobi massiarv on 289 ja poolestusaeg on 21 sekundit.
Element avastati detsembris 1998 Dubnas, kui plutoonium 244 sihtmärki pommitati tsüklotronis kiirendatud kaltsium 48 aatomitega. Katset õnnestus korrata alles septembris 2009 Californias Lawrence Berkeley riiklikus laboratooriumis, kus kaheksa päeva kestnud eksperimendi jooksul õnnestus registreerida vaid 2 flerooviumi aatomit. Nende eluiga oli alla sekundi.
Nimetus "fleroovium" anti elemendile 30. mail 2012 vene füüsiku Georgi Fljorovi auks.


Ununpentium.
"Element 115" (Uup) on keemiline element järjenumbriga 115.
"Elemendi 115" stabiilseima leitud isotoobi massiarv on 288 ja poolestusaeg on 87 millisekundit.


Livermoorium.
Livermoorium (lühend Lv; endise nimega Ununheksium, lühend Uuh) on sünteetiline keemiline element järjenumbriga 116.
Livermooriumi ainsa leitud isotoobi massiarv on 292 ja poolestusaeg 0,6 millisekundit.
Element tuvastati esimest korda 2000. aastal. Alates sellest ajast on õnnestunud toota umbes 35 livermooriumi aatomit.
Nimetus "livermoorium" kinnitati elemendile 31. mail 2012. Element sai nime Livermore'i linna järgi, kus asub üks selle esimesena tuvastanud uurimisinstituute.


Loomad.
Loomad ("Animalia", "Metazoa") on riik organismide taksonoomilises klassifikatsioonis.
Loomad on päristuumsed, hulkraksed ning liikumisvõimelised organismid, kes on heterotroofse toitumisega.
Loomariik jagatakse hõimkondadeks.
Traditsiooniliselt jaotatakse loomariik kaheks – selgroogseteks ning selgrootuteks, ehkki sel jaotusel pole tänapäeval enam ranget teaduslikku tähendust. Selgroogsed kuuluvad keelikloomade ("Chordata") hõimkonda.
Loomade evolutsioon.
Esimesed loomad ilmusid Maale veidi enne Kambriumi, umbes 600 miljonit aastat tagasi. Tekkeperioodil elasid nad vees. Nende fossiile on leitud Austraaliast, Adelaide'i lähedalt. Neid nimetatakse Ediacara faunaks ja seni pole teada kas neil ka järglasi oli. Veidi sarnanevad nad millimallikatega, mõned ka meriliiliatega ja ussilaadsetega.
Praeguse aja loomariigi eelaseks peetakse Kambriumiaegset väikest lülilise ehitusega organismi Pikaia. Taimi sel ajal ei olnud, küll aga olid fotosünteesivad algloomad ja vetikad. Meres elavate sugukondade arv oli Kambriumi lõpuks 20 ringis.


Imetajad.
Imetajad ehk mammaalid ("Mammalia") on loomade klass keelikloomade hõimkonnast. Teadusharu, mis tegeleb imetajate uurimisega, nimetatakse terioloogiaks.
Süstemaatika ja evolutsioon.
Esimesed imetajad arenesid välja roomajatest Juura ajastu algul umbes 220 miljonit aastat tagasi..
Üldiseloomustus.
Imetajatele on eriti iseloomulikud piimanäärmed, mis puuduvad teistel selgroogsetel. Imetajad toidavad oma poegi piimanäärmete nõrega – emapiimaga.
Alalõug kooseneb vaid ühest (hamba)luust. Hambad eristatakse lõike-, silma-, ja purihammasteks. Kõrva trummiõõnes on kolm kuulmeluukest: vasar, alasi ja jalus. Kahepaiksetel, roomajatel ja lindudel on üks kuulmeluu. Süda sarnaneb lindude südamele, on neljaosaline, ühe (vasaku) aordikaarega. Vere punalibledel puuduvad tuumad, mis suurendab nende hapnikumahtuvust.
Maailma imetajaliikide nimekirja (Mammal Species of the World) järgi tunti 2005. aastal 5676 liiki imetajaid. Neid jagati 1229 perekonda, 153 sugukonda ja 29 seltsi.
Levik maakeral.
Imetajad on levinud praktiliselt kogu maakeral. Nad puuduvad üksnes Antarktika siseosas, kus valitsevad ekstreemsed keskkonnatingimused. Antarktika rannaaladel esineb hülgeid ja vaalu. Põhjapooluse piirkonnas leidub jääkarusid, loivalisi, vaalalisi (narvalid).
Imetajate levik on laialdane ka elukeskkonna mõttes. Piisab meenutamisest, et maismaaliikide kõrval - keda on enamus - on hulk liike vähemal või suuremal määral seotud veekogudega ning paljud lendavad aktiivselt õhus. Peale selle elab rohkesti imetajaid pinnases, kus nad veedavad kogu elu või valdava osa sellest. Üheski selgroogsete klassis pole niisugust vormiküllust kui imetajate omas.
Imetajate anatoomia ja füsioloogia.
Väliselt on kõik imetajad eriilmelised. See tuleneb sellest, et imetajate elukeskkond on erakordselt mitmekesine, mis hõlmab maapinda, puude võra, pinnast, vett, õhku. Väga erinevad on ka keha mõõtmed, näiteks alates kääbus-ripskariliku 3,8 cm ja 1,5 grammi kuni sinivaalani, kes ulatub üle 30 meetri ja 150 tonnini.
Imetajate katteelundkond võtab vastu välisärritusi ja kaitseb organismi väliskeskkonna negatiivse mõjude eest. Nahk koosneb imetajatel, nagu ka selgroogsetel, kahest kihis, välimisest marrasnahast ja sisemisest ehk pärisnahast. Nahk on kaetud karvadega. Karvad sisaldavad pigmenti, mis määravad ära välise värvuse. Pikemad ja tugevamad pealiskarvad kaitsevad nahka ja pehmemaid aluskarvad ehk villkarvad kaitsevad külma ja sooja eest.
Nahas on palju näärmeid: higinääre, rasunääre, mille eritis hoiab karvad märgumatutena ning naha elastsena. Paljudel liikidel on rasunäärmetest kujunenud ka erilised lõhna- või haisunäärmed. Higinäärmetest on tekkinud ka piimanääre. Imetajate nahk on paks ja elastne, selle alumise kihi alla koguneb rasv.
Katteelundkonna hulka lisaks karvadele loetakse ka varvaste kaitseks kujunenud küünised, küüned, sõrad või kabjad, lisaks ka sarved (peale hirvlaste), sarvsoomused ja nahanäärmed. Vaid veelise eluviisiga vaaladel ja delfiinidel on nahk karvutu.
Naha üldpaksus ja tugevus erineb liigiti väga.
Koljut iseloomustab suhteliselt suur ajukolju, mis on tingitud aju suuremast mahust. Koljuluud kasvavad kokku hilja.
Imetajate lihaskond on liigutuste mitmekesisuse tõttu väga diferentseeritud.
Seedeelunditeks on hambad, keel, süljenäärmed, neel, söögitoru, magu, sooltoru-peensool, jämesool, pärasool, pärak. Seedenäärmeteks on maks ja kõhunääre.
Imetajate ainsad hingamiselundid on kopsud.
Süda 4-osaline (2 koda ja 2 vatsakest)
Imetajad on lahksugulised. Viljastamine on kehasisene.


Robert Fischer.
Robert James Fischer (hüüdnimi Bobby Fischer; 9. märts 1943 – 17. jaanuar 2008) oli USA maletaja, kes viimased eluaastad elas poliitilises asüülis Islandil.
Fischer võitis male maailmameistri tiitli 1. septembril 1972. Selleks pidi ta kõigepealt tulema USA 1969. aasta meistrivõistlustel esikolmikusse, aga loobus turniirist, sest ei jõudnud korraldajatega kokkuleppele turniiri vormingu ja auhinnafondi osas. Kuid Pál Benkö loobus oma kohast USA koondises ja Fischer pääses ysoonidevahelisele turniirile. See toimus 1970. aasta novembris-detsembris Palma de Mallorcal ning Fischer võitis selle 18½ punktiga 23-st, edestades Bent Larsenit, Jefim Gellerit ja Robert Hübnerit, kes jagasid 15 punktiga teist kohta. Keegi pole tsoonidevahelist turniiri suurema vahega võitnud. Pretendentide turniiril alistas ta 6:0 Mark Taimanovi ja seejärel Denveris 6:0 Larseni. Kui arvestada, et ta lõpetas tsoonidevahelise turniiri 7 järjestikuse võiduga, oli ta võitnud 19 partiid järjest. Pretendentide turniiri finaalis alistas ta Tigran Petrosjani 6½:2½, alistades ta avapartiis. Tema 20-mänguline võiduseeria on 20. sajandil ainulaadne. MM-tiitlimatšis alistas ta Boris Spasski 12½:8½ ja tuli 11. maailmameistriks.
Pärast maailmameistriks tulekut ei mänginud Fischer kolm aastat võistluspartiisid. 1975. aastal pidi ta kaitsma Anatoli Karpovi vastu oma maailmameistritiitlit, aga esitas FIDE-ke hulga nõudmisi, milletaolisi polnud veel üheski MM-matšis kasutatud, näiteks et matš kestab 10 võiduni (see tähendab, et matši pikkus ei ole piiratud) ja et seisul 9:9 säilitab Fischer tiitli, mis tähendab, et pretendent peab võitma vähemalt 10:8. FIDE ei jäänud nende tingimustega nõusse ja Fischer loobus matšist, mispeale Karpov kuulutati uueks maailmameistriks.
Kogu oma ülejäänud elu pidas Fischer end maailmameistriks, aga osales veel üksnes ühel ametlikul turniiril, revanšmatšil Spasskiga 1992. aastal. Fischer võitis selle 17½:12½.


Garri Kasparov.
Garri Kasparov (vene keeles "Гарри Кимович Каспаров"; sünninimi Garri Vainštein ("Гарри Вайнштейн"); sündinud 13. aprillil 1963 Bakuus) on Venemaa maletaja ja poliitik, üks kahest opositsiooniliikumise Teine Venemaa juhist.
Kasparovi ema oli armeenlanna, isa juut. Isa suri leukeemiasse, kui Garri oli seitsmeaastane. 12. eluaastani kandis ta isa perekonnanime, seejärel võttis praeguse perekonnanime, mis on ema perenime Kasparjan venepärastatud kuju.
Garri Kasparov on mitmekordne male maailmameister. 1985. aastal võitis ta seni noorima maletajana maailmameistri tiitli, võites valitseva maailmameistri Anatoli Karpovi. Ta oli maailmameister kuni 2000. aastani.
Alates 1985. aastast oli Kasparov vahetpidamata maailma kõige kõrgema reitinguga mängija kuni 1. aprillini 2006, mil ta reitingutabelist välja arvati, kuna ta polnud 12 kuud turniiridel osalenud. Ta tunnistati maailma aasta parimaks maletajaks 1982, 1983, 1985–1988, 1995, 1996, 1999, 2001 ja 2002.
Ta võitis 1996 IBM-i maleprogrammi Deep Blue tulemusega 4:2, revanšmatši aasta hiljem aga kaotas.
22. kuni 24. septembrini 2009 pidasid Garri Kasparov ja Anatoli Karpov Valencias 12 partiist koosneva matši, mille Kasparov võitis 9:3.
Tegevus poliitikuna.
2005. aastal teatas ta oma loobumisest professionaalsest malest ja pühendumisest poliitikale. Ta oli president Vladimir Putini režiimi vastase Ühinenud Kodanikerinde juht ning teda pakuti opositsiooni ühiskandidaadiks 2008. aasta presidendivalimistel. Pärast seda, kui Putin oli teatanud oma soosiku presidendivalimistel, loobus Kasparov presidendivalimistel kandideerimast.
Ta oli üks 10. märtsil 2010 alanud kampaania "Putin peab lahkuma" eestvedajatest. Pärast 2011. aasta Riigiduuma valimisi organiseeris ta protestiaktsioone valmistulemuste võltsimise vastu. Teda on korduvalt vahistatud.
17. augustil 2012 vahistati Kasparov kohtuhoone juures, kus mõisteti kohut Pussy Rioti liikmete üle. Teda peksti vahistamise käigus.
Ta kuulus alates 1984 komsomoli, hiljem astus ka NLKP liikmeks.
Kasparov on korduvalt külastanud Eestit. Eesti keeles on ilmunud Kasparovi raamat "Male kui elu mudel" (tõlkinud Peedu Haaslava, kirjastus Tänapäev, Tallinn 2009, 400 lk).


Anatoli Karpov.
Anatoli Karpov [anat'ooli k'arpov] (vene keeles Анатолий Евгеньевич Карпов; sündinud 23. mail 1951) on Venemaa maletaja, endine maailmameister.
Anatoli Karpov on mitmekordne male maailmameister. Ta oli valitsev maailmameister 1975–1985, kuni kaotas tiitli Garri Kasparovile.
Malet mängima õppis ta isalt 5-aastaselt. 9-aastaselt täitis ta I järgu, 11-aastaselt sai meistrikandidaadiks ja 14-aastaselt meistriks. 1969 tuli ta juunioride maailmameistriks, 1970 NSV Liidu meistriks, samal aastal sai ta suurmeistriks.
FIDE tunnistas ta maailmameistriks 3. aprillil 1975, kui senine maailmameister Robert Fischer oli keeldunud temaga matši mängimast. Fischer polnud paar aastat õieti võistlustel osalenud ja esitas hulga pretsedendituid tingimusi, näiteks nõudis ta, et matš kestaks 10 võiduni (viigid ei tule arvesse), ent seisul 9:9 säilitaks tema maailmameistri tiitli. On arvatud, et Fischer soovis saavutada pikka matši, et selle esimesel poolel saaks oma kunagist vormi taastada. FIDE president Max Euwe nõustus kõigi tingimustega peale selle, et seisul 9:9 säilitab Fischer tiitli. Seepeale Fischer loobus ja Karpov sai matšita maailmameistriks.
Ta on saavutanud 3163 mängitud mängus 1118 võitu, 287 kaotust ja 1480 viiki.
1. juuli 2006 seisuga oli ta FIDE reiting 2668, millega ta oli maailmas 40. kohal. 2009. aasta suvel oli ta reiting 2644, millega ta oli maailma edetabelis 98. kohal.
22.–24. septembrini 2009 pidasid Anatoli Karpov ja Garri Kasparov Valencias 12 partiist koosneva matši, mille võitis Kasparov tulemusega 9:3.
2010. aasta oktoobris kandideeris Karpov FIDE presidendiks, kuid jäi alla Kirsan Iljumžinovile, kes valiti sellesse ametisse tagasi.
Isiklikku.
Abielust Irina Kuimovaga on Karpovil poeg Anatoli (sündinud 1979).
Karpov on abielus Natalja Vladimirovna Bulanovaga (sündinud 1964). Neil on tütar Sofja (sündinud 1999).


Vassili Smõslov.
Vassili Vassiljevitš Smõslov (Василий Васильевич Смыслов) (24. märts 1921 – 27. märts 2010) oli vene maletaja, kes oli male maailmameister aastatel 1957–1958.


Ruslan Ponomarjov.
Ruslan Ponomarjov (sündis 11. oktoobril 1983 Gorlivkas) on Ukraina maletaja.
Aastal 2002 tuli ta male maailmameistriks (FIDE), võites Vassili Ivantšuki tulemusega 4,5:2,5.


Kreeta.
Kreeta on Kreeka suurim saar.
Ta asub Egeuse mere lõunaosas liikluseks soodsas kohas, 100 km Peloponnesosest ja 170 km Põhja-Aafrikast (kunagisest Kürenaikast).
Saare pikkus idast läände on umbes 260 km, väikseim laius 12 ja suurim 57 km. Saar on mägine ja asub seismiliselt aktiivses piirkonnas.
Kreeta saar moodustab põhiosa 1. järgu haldusüksusest Kreeta piirkonnast ja seal paikneb ka selle keskus Irákleio. Suuruselt teine linn Kreetal on Chaniá.
Ajalugu.
Kreetal oli Minose kultuur.


Alkmene.
Alkmene (ladina keeles "Alcmena", "Alcummena") oli vanakreeka mütoloogias Amphitryoni abikaasa ning Heraklese ja Iphiklese ema.
Alkmene isa oli Mükeene kuningas Elektryon, kes oli Perseuse poeg. Tema emaks on nimetatud Anaxot, ent Anaxo on teiste allikate järgi hoopis Alkmene meheõde.
Alkmenel oli 9 venda, kellest 8 langesid sõjas tafide vastu. Alkmenele tuli kosja tema onupoeg Amphitryon, ent Alkmene ei tahtnud temaga abielluda enne, kui vendade surma eest on kätte makstud. Amphitryon tegi seda ja nad abiellusid.
Amphitryon tappis kogemata Elektryoni. Võimu haaras Alkmene alaealise venna Likymniose eest nende onu Sthenelos, kes pagendas Amphitryoni. Nad rändasid Teebasse, kus Amphitryonile anti armu.
Zeus võttis endale Amphitryoni kuju ning sigitas Alkmenega surematu Heraklese. Samal ööl sigitas õige Amphitryon temaga sureliku Iphiklese, kes sündis päev hiljem. Mõne allika järgi olid Amphitryon ja Alkmene ka Eurydike vanemad.
Pärast oma mehe surma abiellus Alkmene mõne allika kohaselt Kreeta valitseja Rhadamanthysega, ent teiste allikate järgi toimus see alles allmaailmas, sest Rhadamanthys oli surnute hingede üle kohtumõistja.
Alkmene järgi on nimetatud asteroid 82 Alkmene.


Augeias.
Augeias (kreeka keeles 'särav') oli vanakreeka mütoloogias Heliose poeg ja Peloponnesosel asuva Elise kuningas, kellel olid tohutud veisekarjad (mitu tuhat veist). Tema naise nimi oli Epikaste. Augeiase tallide puhastamine ühe päevaga oli Heraklese viies vägitöö (Antiigileksikoni järgi kuues).
Augeiase kari oli jumalate kingitus ja immuunne mistahes haiguste vastu. Sellepärast ei viitsinud Augeias oma talli koristada ja sõnnikut oli sinna mitmekümne aasta jooksul väga palju kogunenud.
Eurystheus andis talle selle ülesande, et Heraklest rahva silmis alandada: kõik eelmised vägitööd olid Heraklesele ainult kuulsust toonud. Ent Herakles ei hakanud sõnnikut kühveldama, juhtides läheduses voolavad Alpheiose ja Peneiose jõe läbi talli ja need uhtusid kogu sõnniku minema.
Augeias oli lubanud Heraklesele kümnendiku oma karjast, kui see ülesande täidab, olles kindel, et Herakles seda ei suuda. Kui Herakles tööga siiski toime tuli, keeldus Augeias tasu maksmast. Herakles vihastas ja lõi Augeiase maha. Uueks Elise kuningaks sai Augeiase poeg Phyleos.
Eurystheus ei tahtnud seda vägitegu lugeda, tuues põhjenduseks, et Herakles leppis Augeiasega tasu suhtes kokku, aga oleks pidanud tegema tasuta. Teine vägitegu, mis talle ei kõlvanud, oli Lerna hüdra tapmine, ja nii pidi Herakles esialgu kokku lepitud 10 kangelasteo asemel 12 sooritama. Siin on nähtud kompromissi osas Heraklese-legendides esinenud 10 ja osas olnud 12 vägiteo vahel.
Selle mälestuseks lõi Zeus Kaljukitse tähtkuju. Nimelt Päike (meenutagem, et Augeiase nimi tähendas säravat) on Kaljukitse tähtkujus kõige vähem näha (ehk teisisõnu on tallis). Nime "Kaljukits" andsid tähtkujule alles roomlased; vanad kreeklased kutsusidki seda tähtkuju Augeiase talliks.


Elis.
Elis oli piirkond Vana-Kreekas Peloponnesose loodeosas praeguse Ileía piirkonnas.
Doorlaste sisserändamise ajal sinna tunginud hõimud asustasid ainult viljaka uhtmaatasandiku (Pärsia- ehk Madal-Elise). See ala oli kuulus hobusekasvatuse poolest, seal oli valdav suurmaaomandus.
Elislased alistasid järk-järgult ümberkaudsed mäestikud (Akroreia, Pisatise, Triphylia) ning muutsid nende asukad perioikideks.
Pärast Pisatise vallutamist umbes 570 ekr läks ka olümpiamängude korraldamine elislaste kätte.
Poliitikas oli Elisel Vana-Kreeka ajaloos teisejärguline osa. Aastani 420 eKr oli Elis liidus Spartaga, hiljem sai temalt lüüa ja 400–371 allus täielikult tema võimule. 3. sajandil eKr oli Elis Aitoolia Liidu ja aastast 191 eKr Ahhaia Liidu liige.
Sünoikismi tagajärjel tekkis 471 eKr Peneiose jõe äärde maakonna pealinn Elis (praegu Palaiópolis). Antiikaegsest linnast on vähe säilinud.


Rusikavõitlus.
Rusikavõitlus on antiikajal harrastatud spordiala.
Rusikavõitlus tase oli kõrge juba Homerose-aegses Kreekas. 688 eKr võeti rusikavõitlus olümpiamängude kavva.
5. sajandini eKr seoti rusikate kaitseks ümber käte pehmed nahkrihmad, hiljem asendati need punutud nahkkinnastega, millel olid sõrmeotsad paljad.
Elukutseliste rusikavõitlejate löögi tugevust suurendas kinda paks teravaservaline nahast löögirõngas, millega võis tekitada raskeid vigastusi. Rooma kirjanikud on oma teostes maininud ka metallist nukkidega kindaid. Andmeid täismetallist kinnaste kohta leidub ainult Rooma keisririigi ajast (neid kasutati gladiaatorite võistlustel).
Võistlejad jaotati ainult vanuseklassidesse, kaalu ei arvestatud. Rusikavõitlust ei piiratud ka ajaliselt. See lõppes, kui üks võistlejaist oli löödud võitlusvõimetuks või alistus ise vabatahtlikult.
Arvesse võeti kõik pähe suunatud löögid (sirge löök või haaklöögid kõrvalt ja alt), kuid löögid kehasse olid keelatud. Rusikakaitsed ja võistlusreeglid määrasid võistlusstiili: hinnati kiirust, jalgade liikuvust ja vahekauguse hoidmist. Tabamuste vältimine kõrvalepõigete abil oli sama tähtis kui tabamus ise.
Treeningutel kastati harjutamiseks liivakotte ja pirnpalle, võisteldi omavahel ning harjutati varjupoksi.


Pankraation.
Ajalugu.
Pankraation oli võistlusspordiala Vana-Kreekas, mis ühendas endas rusikavõitlust ja maadlust.
Pankraation võeti 648 eKr olümpiamängude kavasse. Varem oli ta spordialana ilmselt tundmatu. Võisteldi paljaste rusikatega püstiasendis ja pikali. Lubatud olid rusikalöögid, hoobid jala, põlve ja küünarnukiga, klammerdumine, kägistamine ja liigeste väänamine.
Keelatud olid hammustamine ja küünistamine.
Võistlejad ei liigitatud kaalu järgi (jagati ainult vanuseklassidesse) ega piiratud võistluse aega. Võistlus lõppes, kui üks võistleja muutus võistlusvõimetuks või loobus vabatahtlikult.
Eriliste võistlusmääruste tõttu oli pankraation iseseisev spordiala, mis erines tunduvalt rusikavõitlusest ja maadlusest kui omaette spordialadest.
Tänapäev.
Pankraationiga sarnanevad mitmed tänapäeva võitlusalad. On taastatud uute reeglitega kaasajastatud pankraation. Üheks levinumaks pankaationiga sarnanevaks võitlusalaks on vabavõitlus ehk MMA.


Õlipuu (perekond).
Euroopa õlipuu ("Olea europaea" ssp "europaea")
Õlipuu ehk oliivipuu ("Olea") on igihaljaste taimede perekond õlipuuliste "(Oleaceae)" sugukonnast.
Perekonda arvatakse üle 20 liigi. Levilaks Euroopa, Aafrika, Lõuna-Aasia ja Austraalia parasvöötme lõunaserv ning troopilised alad. Perekonda kuuluvad igihaljad puud ja põõsad, millel on väikesed, vastakad, terveservalised lehed. Viljaks on luuvili.


Sportlaste loend.
A.
Éric Abidal
- Ara Abrahamian
- Nikolai Abramov
- Ivana Abramović
- Ivar Abner
- Siim Abner
- Svetlana Abrossimova
- Abdel Hak Achik
- Mohamed Achik
- Ronny Ackermann
- Rosemarie Ackermann
- Monique Adamczak
- Viktors Adamovičs
- Ljukman Adams
- Valerie Adams
- Emmanuel Adebayor
- Elmar Adelman
- Margus Ader
- Charles Adkins
- Dick Advocaat
- Ibrahim Afellay
- Ali Afshar
- Vladimir Agafonov
- Andre Agassi
- Gabriel Agbonlahor
- Daniel Agger
- Erik Ågren
- Sergio Agüero
- Jarmo Ahjupera
- Bruno Ahlberg
- Thure Ahlqvist
- Matti Aho
- Viljo Aho
- Janne Ahonen
- Jerry Ahrlin
- Thörner Åhsman
- Johannes Ahun
- Madis Ainso
- Ants Ainsoo
- Igor Akinfejev
- Jeroen van den Akker
- Mihkel Aksalu
- David Alaba
- Olavi Alakulppi
- Kalervo Alanenpää
- Jordi Alba
- Marco Albarello
- Marko Albert
- Christijan Albers
- Flórián Albert
- Islam-Beka Albijev
- Eik Albri
- Aleksandr Alehhin
- Virgilijus Alekna
- Marko Aleksejev
- Markku Alén
- Jean Alesi
- Jaime Alguersuari
- Berit Aljand
- Martti Aljand
- Triin Aljand
- Teet Allas
- Marcus Allbäck
- Ray Allen
- Martin Allik
- Karmo Allikas
- Mihkel Allikmäe
- Rauno Alliku
- Vallo Allingu
- Andres Allsalu
- Franziska van Almsick
- Manuel Almunia
- Viktor Alonen
- Fernando Alonso
- Xabi Alonso
- Thomas Alsgaard
- Hamit Altıntop
- Saskia Alusalu
- Ilmar Aluvee
- Alar Alve
- Ivan Alõpov
- Massimo Ambrosini
- Friedrich Amelung
- Simon Ammann
- Nijel Amos
- Murodoullo Amrillaev
- An Hyeonsu
- Viswanathan Anand
- Olle Anderberg
- Anja Andersen
- Paul Anderson
- Daniel Andersson
- Frank Andersson
- John Andersson
- Lina Andersson
- Jorge Andrade
- André the Giant
- Georges André
- Vasile Andrei
- Andris Andreiko
- Kirill Andrejev
- Nikita Andrejev
- Frode Andresen
- Keith Andrews
- Nikolai Andrianov
- Adolf Andruškevitš
- Nicolas Anelka
- Tobias Angerer
- Maret Ani
- Hannes Anier
- Henri Anier
- Juri Anikejev
- Nikolai Anikin
- Ellina Anissimova
- Aleksandr Anjukov
- Mihkel Anmann
- Aivar Anniste
- Endel Annus
- Jacques Anquetil
- Carmelo Anthony
- Joel Anthony
- Michael Anthony
- Aleksy Antkiewicz
- Bertil Antonsson
- Ants Antson
- Saïd Aouita
- Knut Tore Apeland
- Armand Apell
- Eerik Aps
- Shizuka Arakawa
- Hannu Aravirta
- Argo Arbeiter
- Álvaro Arbeloa
- Gregor Arbet
- Anton Aristov
- Lance Armstrong
- Raul Arnemann
- René Arnoux
- Mikk-Mihkel Arro
- Christine Arron
- Andrei Aršavin
- Aita Artma
- Hugo-Herbert Artma
- Aksel Artus
- Madis Aruja
- Enno Aruniit
- Ardo Arusaar
- Mao Asada
- Laura Asadauskaitė-Zadneprovskienė
- Alberto Ascari
- Hans-Georg Aschenbach
- Filiberto Ascuy Aguilera
- Arthur Ashe
- Evelyn Ashford
- Alfred Asikainen
- Amin Asikainen
- Elis Ask
- Marko Asmer
- Toivo Asmer
- Benoît Assou-Ekotto
- Vitālijs Astafjevs
- Mikel Astarloza
- Andrei Ašarin
- Amado Azar
- Viktorija Azarenka
- Athenaios
- Derrick Atkins
- Andrus Aug
- Anders Aukland
- Raimond Auling
- Rein Aun
- Erik Aunapuu
- Berit Aunli
- Lauri Aus
- Caspar Austa
- Tarvo Avaste
- Víctor Avendaño
- Nikolai Avilov
- Roberto Ayala
B.
Demba Ba
- Ibrahim Ba
- Inga Babakova
- Alonzo Babers
- Jochen Bachfeld
- Hans Backe
- Luca Badoer
- Holger Badstuber
- Sandrine Bailly
- Emir Bajrami
- Hilja Bakhoff
- Marie Bakovská
- Roberto Balado
- Gareth Bale
- Alexander Baljakin
- Michael Ballack
- Mario Balotelli
- Hakan Balta
- Ksenija Balta
- Grete Barake
- Nikita Baranov
- Natalja Baranova
- Veera Baranova
- Eunice Barber
- Me'Lisa Barber
- Anders Bardal
- Andrea Bargnani
- Patrick Barnes
- Randy Barnes
- Tranquillo Barnetta
- Hassan Barojev
- Milan Baroš
- Romain Barras
- Rubens Barrichello
- Claudio Barrientos
- Arturo Barrios
- Gareth Barry
- Andrea Barzagli
- Joseph Barthel
- Fabien Barthez
- Marion Bartoli
- Edgar Basel
- Ángelos Basinás
- Marco van Basten
- Jacques Bataille
- Gabriel Batistuta
- Lukáš Bauer
- Rudolf Bauer
- Viola Bauer
- Jamie Baulch
- Frank Baumann
- Georg Baumann
- Romed Baumann
- Zsolt Baumgartner
- Florence Baverel-Robert
- Mithat Bayrak
- Bob Beamon
- Tanoka Beard
- Aleksandr Bebikh
- Franz Beckenbauer
- Boris Becker
- James Beckford
- David Beckham
- Bob Bednarski
- Joseph Beecken
- Valon Behrami
- Wolfgang Behrendt
- Cristian Bejarano
- Kenenisa Bekele
- Wade Belak
- Craig Bellamy
- Stefania Belmondo
- Galina Beloglazova
- Emre Belözoğlu
- Aleksei Belov
- Yossi Benayoun
- Nicklas Bendtner
- László Bene
- Marijan Beneš
- Rafael Benítez
- Jeff Bennett
- Fróði Benjaminsen
- Karim Benzema
- Darren Bent
- Giovanni Benvenuti
- Dimităr Berbatov
- Trevor Berbick
- Gheorghe Berceanu
- Tomáš Berdych
- Vassili Berezutski
- Marcus Berg
- Lars Berger
- Tora Berger
- Dennis Bergkamp
- Carl Johan Bergman
- Kajsa Bergqvist
- Pieter Bergsma
- Anton van Berkel
- Santiago Bernabéu
- Madeleine Berthod
- Sergio Bertoni
- Joseph Bessala
- Colette Besson
- George Best
- Leon Best
- Paolo Bettini
- Mike Bibby
- Vidas Bičiulaitis
- Paul Biedermann
- Christoph Bieler
- Abebe Bikila
- Rinat Bikmulin
- Slaven Bilić
- Chauncey Billups
- Matt Biondi
- Larry Bird
- Andreas Birnbacher
- Stanislas Bizot
- Espen Harald Bjerke
- Tore Bjonviken
- Marit Bjørgen
- Ole Einar Bjørndalen
- Jonas Björkman
- Cara Black
- Vahtang Blagidze
- Yohan Blake
- Massimiliano Blardone
- Jakub Błaszczykowski
- Leszek Błażyński
- Edward Blay
- Boriss Blinder
- Ken Block
- Andrus Blok
- Rens Blom
- Stig Blomqvist
- Jérôme Boateng
- Kevin-Prince Boateng
- Fredi Bobic
- Frank de Boer
- Ivan Bogdan
- Gennadi Bogoljubov
- Lennart Bohman
- Klavdija Bojarskihh
- John Boland
- Marcelino Bolívar
- Usain Bolt
- Andy Bolton
- Mark van Bommel
- Tudor Bompa
- Valeri Bondarenko
- Marcel Bonnard
- Leonardo Bonucci
- Roel Boomstra
- Björn Borg
- Valeri Bortšin
- Bartosz Bosacki
- Chris Bosh
- Paul Bosvelt
- Marco Borriello
- Juri Borzakovski
- Artur Boruc
- José Bosingwa
- Vicente del Bosque
- Carmelo Bossi
- Mihhail Botvinnik
- Mihhail Botvinov
- Khalid Boulahrouz
- Brahim Boulami
- Wilfred Bouma
- Sébastien Bourdais
- James Boyd
- Tarjei Bø
- Oddvar Brå
- Alberto Braglia
- Elton Brand
- Eirik Brandsdal
- Kenneth Bråten
- Ryan Brathwaite
- Rune Bratsveen
- Omar Bravo
- Thomas Brdaric
- Trond-Arne Bredesen
- Michal Březina
- Derrick Brew
- Anne Briand
- Ilmārs Bricis
- Federica Brignone
- Jörgen Brink
- Giovanni van Bronckhorst
- Jack Broughton
- Nathan Brooks
- Eduard Brovko
- Chris Brown
- Wes Brown
- Ricky Bruch
- Ivano Brugnetti
- Inge de Bruijn
- Jeffrey Bruma
- Valeri Brumel
- Celine Brun-Lie
- Martin Brundle
- Gianmaria Bruni
- Kai Brännkärr
- Kobe Bryant
- Arto Bryggare
- Sergei Bubka
- Ken Buchanan
- Stephane Buckland
- Harry Buddel
- Aleksei Budõlin
- Dmitri Budõlin
- Sébastien Buemi
- Gianluigi Buffon
- Dmitri Bulõkin
- Valeri Bukrejev
- Wilfred Bungei
- Robert Burgess
- Sarah Burke
- Thomas Burke
- Tim Burke
- Delphyne Burlet
- Richard Burns
- Tommy Burns
- Rene Busch
- Sergio Busquets
- Jekaterina Bušujeva
- Edvard Bužinskij
- Jeffrey Buttle
- Jenson Button
- Alo Bärengrub
- Gunnar Bärlund
- Jens Byggmark
- Lars Bystøl
C.
Francisco Cabañas
- Yohan Cabaye
- Gary Cahill
- Tim Cahill
- Nora Callebout
- José María Callejón
- Joseph Calzaghe
- Esteban Cambiasso
- Roberto Cammarelle
- Sol Campbell
- Veronica Campbell
- Fabio Cannavaro
- Christian Cantwell
- Joan Capdevila
- Jennifer Capriati
- Roberto Carlos
- Magnus Carlsen
- Ingvar Carlsson
- Jamie Carragher
- Michael Carrick
- Michael Carruth
- David Carstens
- Nesta Carter
- Vince Carter
- Ricardo Carvalho
- Oscar Casanovas
- Iker Casillas
- Antonio Cassano
- Samuel James Cassell
- Santi Cazorla
- Omar Catarí
- Edinson Cavani
- Petr Čech
- Stig Cederberg
- Aleksandrs Čekulajevs
- Jonas Čepulis
- Marcel Cerdan
- Kóstas Chalkías
- Mario Chalmers
- Marouane Chamakh
- Wilt Chamberlain
- Karun Chandhok
- Tyson Chandler
- Michael Chang
- Vladimer Ch'ant'uria
- Ángelos Charistéas
- Chen Qi
- Grahame Cheney
- Eduardo Chillida
- Henryk Chmielewski
- Svend Aage Christensen
- Linford Christie
- Tanja Chub
- Dominika Cibulková
- Waldemar Cierpinski
- Ivan Cichan
- Cesar Cielo Filho
- Papiss Cissé
- Roland Clara
- Jim Clark
- Bryan Clay
- Kerron Clement
- Luís Fabiano Clemente
- Rob Clerc
- Tom Cleverley
- Gaël Clichy
- Kim Clijsters
- Hestrie Cloete
- Roy Cochran
- Phillip Cocu
- Sebastian Coe
- Andrew Cole
- Ashley Cole
- Joe Cole
- Kim Collins
- Dario Cologna
- María Colón
- Mike Conley
- Maureen Connolly
- Adolfo Consolini
- Alberto Contador
- Samuel Contesti
- Myrtle Cook
- Priya Cooper
- Jean-Pierre Coopman
- Alfredo Copello
- Arnaud Cordier
- Fernando Couto
- Steve Cram
- Christl Cranz
- Chandra Crawford
- Hasely Crawford
- Shawn Crawford
- Hernán Crespo
- Terry Crews
- Edward Crook
- Peter Crouch
- Johan Cruijff
- Ibolya Csák
- Tibor Csík
- Antoni Czortek
- Didier Cuche
- Nelson Cuevas
- Emil Čuprenski
- Thomas Curtis
- Brian Cusworth
- Louis Cyr
- Czesław Cyraniak
D.
Nikos Dabizas
- Issaka Daboré
- John Kristian Dahl
- Anna Dahlberg
- Bjørn Dæhlie
- John Daley
- Anatoli Dalidovitš
- Francesco Damiani
- Ludvík Daněk
- Eléni Daniilídou
- Sergi Danõltšenko
- Munir Dar
- David Luiz
- Edgar Davids
- Anthony Davidson
- Dwight F. Davis
- Glen Davis
- Howard Davis
- Steve Davis
- Steven Davis
- Walter Davis (kolmikhüppaja)
- Sergei Davõdov
- Michael Dawson
- Pedro De la Rosa
- Daniele De Rossi
- Morgan De Sanctis
- Maurilio De Zolt
- Mihály Deák Bárdos
- Nathan Deakes
- Ferekalsi Debessay
- Nathalie Dechy
- Didier Défago
- Meseret Defar
- Jermain Defoe
- Vincent Defrasne
- Pjotr Degtjarjov
- Alessandro Del Piero
- Jean Delarge
- Agustín Delgado
- Ricardo Delgado
- Traianos Dellas
- Casey Dellacqua
- Jelena Dementjeva
- Volkan Demirel
- Bill Demong
- Antoine Deneriaz
- Luol Deng
- Denílson Pereira Neves
- Igor Denissov
- Vitali Denissov
- Andri Derõzemlja
- Boudewijn Derkx
- Marcel Deslauriers
- Jean Despeaux
- Gail Devers
- Chrysopigi Devetzi
- Cristian Deville
- Mihhail Devjatjarov
- Vadim Devjatovski
- Giorgio Di Centa
- Manuela Di Centa
- Lucas Di Grassi
- Ángel Di María
- Antonietta Di Martino
- Roberto Di Matteo
- Abou Diaby
- Lassana Diarra
- Miguel Dias
- Félix Díaz
- Tirunesh Dibaba
- Carmine DiBartholomeo
- Runar Dickman
- Vedran Đipalo
- Uschi Disl
- Johan Djourou
- Aleksandr Dmitrijev
- Artjom Dmitrijev
- Dimitǎr Dobrev
- Novak Đoković
- Martin Dolfing
- Darja Domratševa
- Lutz Dombrowski
- Oksana Domnina
- Jordanka Donkova
- Robert Doornbos
- Gert Dorbek
- Michaela Dorfmeister
- Marek Doronin
- Ion Dosca
- Serhi Dotsenko
- Ladji Doucouré
- Seydou Doumbia
- Ion Draica
- Vladimir Dratšov
- Heike Drechsler
- Václav Drobný
- Didier Drogba
- Frank Drost
- Dmitri Drozdov
- Boris Družinin‎‎
- Guy Drut
- Alan Dzagojev
- Edin Džeko
- Pavel Dubovik
- Damien Duff
- Pauli Dufva
- Charles Dumas
- Tim Duncan
- Joey Dunlop
- Alo Dupikov
- Kevin Durant
- Tomáš Dvořák
- Aleksandr Dõbman
- Maksim Dõldin
- Niklas Dyrhaug
E.
Edward Eagan
- Emmanuel Eboué
- Bernie Ecclestone
- Richard Eckersley
- Stefan Edberg
- Simon Eder
- Toomas Edur
- Jóan Símun Edmundsson
- Jonathan Edwards
- Valter Eenmaa
- Gjermund Eggen
- Jaan Ehlvest
- Annelie Ehrhardt
- Eiður Smári Guðjohnsen
- Kein Einaste
- Eugen Einman
- Helena Ekholm
- Hicham El Guerrouj
- Trond Einar Elden
- Daniel Elena
- Trevor Elhi‎
- Launceston Elliot
- Eduard Ellman-Eelma
- Per Elofsson
- Kike Elomaa
- Sami Elovaara
- Paul Elvstrøm
- Irina Embrich
- Heino Enden
- Tõnu Endrekson
- István Énekes
- Orlando Engelaar
- August Englas
- Mirko Englich
- Ludmila Engquist
- Klas Engström
- Siim Ennemuist
- Thomas Enqvist
- Marina Erakovic
- Paul Ereng
- Imre Erik
- Laine Erik
- Stein Eriksen
- Edgars Eriņš
- Madis Erit
- Tõnis Erm
- Erwin Erne
- Gustav Ernesaks
- Fabian Ernst
- Şeref Eroğlu
- Jarmo Eskelinen
- Asko Esna
- Sari Essayah
- Michael Essien
- Frode Estil
- Callistus Eziukwu
- Samuel Eto'o
- Rein Etruk
- Fred Evans
- Janet Evans
- Lee Evans
- Johan Remen Evensen
- Tommi Evilä
- Nelson Évora
- Patrice Évra
F.
Łukasz Fabiański
- Juan Fabila
- Fábio Pereira da Silva
- Ignazio Fabra
- Marius Fabre
- Cesc Fàbregas
- Aleksandr Fadejev
- Andreas Faehlmann
- Georg Faehlmann
- Pål Arne Fagernes
- Jakov Fak
- Radamel Falcao
- Hanna Falk
- Bamba Fall
- Juan Manuel Fangio
- Giuseppe Farina
- Péter Farkas
- Karl Fazer
- Roger Federer
- Anatoli Fedorenko
- Aleksandr Fedoruk
- Andri Fedtšuk
- Allyson Felix
- Anna Fenninger
- Rio Ferdinand
- Alex Ferguson
- Képler Laveran Lima Ferreira
- Paulo Ferreira
- Barbara Ferrell
- David Ferrer
- Björn Ferry
- Beat Feuz
- Gheorghe Fiat
- Laurent Fignon
- Luís Figo
- Jens Filbrich
- Peter Fill
- Rudi Fink
- Jacob Finkelstein
- Andrea Fischbacher
- Birgit Fischer
- Robert Fischer
- Sven Fischer
- Giancarlo Fisichella
- Edwin Flack
- Mathieu Flamini
- John Flanagan
- Ann Kristin Flatland
- Alfred Flatow
- Gustav Flatow
- Darren Fletcher
- Esquiva Florentino
- Aneta Florczyk
- Tatjana Fomina
- Francisco Fonseca
- Arianna Follis
- Diego Forlán
- Magdalena Forsberg
- Mikael Forssell
- Richard Fosbury
- Ben Foster
- Nate Fox
- Terry Fox
- Martin Fourcade
- Simon Fourcade
- Alleyne Francique
- Ján Franek
- Michal Franek
- Dawn Fraser
- Joe Frazier
- Frankie Fredericks
- Mathias Fredriksson
- Thobias Fredriksson
- Cathy Freeman
- Kris Freeman
- Alexander Frei
- Harald Freimuth
- Magnar Freimuth
- Severin Freund
- Mario Frick
- Brad Friedel
- Arne Friedrich
- Howard Frier
- Patrick Friesacher
- Lasse Friman
- Emmanuel Frimpong
- Torsten Frings
- Paul Fritsch
- Andre Frolov
- Mircea Fulger
- Takis Fyssas
G.
Louis van Gaal
- Jean Marc Gaillard
- Grete Gaim
- Ignisious Gaisah
- Jean Galfione
- William Gallas
- Carlos Gamarra
- Pedro Gamarro
- Yuriorkis Gamboa
- Mohamed Gammoudi
- Joe Gans
- Anatoli Gantvarg
- Nona Gaphrindašvili
- Anier García
- Toni Gardemeister
- Anders Garderud
- Rulon Gardner
- Nicolo Gargano
- Rigoberto Garibaldi
- Kevin Garnett
- Robert Garrett
- Paul Gascoigne
- Pau Gasol
- Rodion Gataullin
- Justin Gatlin
- Gennaro Gattuso
- Hartwig Gauder
- John Anders Gaustad
- Juri Gavrilov
- Tyson Gay
- David de Gea
- Theodor Gebre Selassie
- Haile Gebrselassie
- Elene Gedevanišvili
- György Gedó
- Elco van der Geest
- Aleksandr Geinrihh
- Lisa Gelius
- Güzel Georgijeva
- Konstantin Gern
- Steven Gerrard
- Jaouad Gharib
- Pierre Ghestem
- Giorgios Georgiadis
- Ivan Geško
- Aleksandr Getmanski
- Matt Ghaffari
- Stylianós Giannakópoulos
- Kieran Gibbs
- Giuseppe Gibilisco
- Ryan Giggs
- Alberto Gilardino
- Aivars Gipslis
- Anish Giri
- Marc Girardelli
- Shay Given
- Ella Gjømle
- Giánnis Gkoúmas
- Marielle Goitschel
- Martina Glagow
- Jelena Glebova
- Svetozar Gligorić
- Timo Glock
- Anders Gløersen
- Argo Golberg
- Pål Golberg
- Andreas Goldberger
- Julian Golding
- Yaḩyá Gol-Moḩammadī
- Jekaterina Golovatenko
- Zoja Golubeva
- Heurelho Gomes
- Nuno Gomes
- Mario Gómez
- Rónald Gómez
- Otoniel Gonzaga
- Arístides González
- Mario González
- Paul Gonzales
- Ben Gordon
- Ilja Gordon
- Felix Gottwald
- Barbara Graas
- Steffi Graf
- Stephanie Graf
- Esteban Granero
- Jean-Baptiste Grange
- Mikael Granlund
- Maurice Greene
- Simone Greiner-Petter-Memm
- Michael Greis
- George Grey
- Wayne Gretzky
- Boris Griidin
- Anett Griffel
- Blake Griffin
- Florence Griffith-Joyner
- Nikolai Grišunin
- Øystein Grødum
- Jesper Grønkjær
- Romain Grosjean
- Georg Gross
- Stefano Gross
- Fabio Grosso
- Ricco Groß
- Bernhard Gruber
- Michael Gruber
- Maksim Gruznov
- Ernests Gulbis
- Toini Gustafsson
- Marcus Grönholm
- Börje Grönroos
- Jari Grönroos
- Grethe Grünberg
- Tobias Grünenfelder
- Erik Guay
- Steeve Guénot
- José Paolo Guerrero
- Hicham El Guerrouj
- Ruud Gullit
- Vadim Gurnik
- Vitali Gussev
- Hans Gutman
- Ernests Gūtmanis
- Horace Gwynne
- Elisabeth Görgl
- Miriam Gössner
- Renate Götschl
- Mario Götze
- Daniel Güiza
- Emre Güngör
- Werner Günthör
- Asamoah Gyan
- Dániel Gyurta
H.
Anna Haag
- Tiit Haagma
- Kert Haavistu
- Mikk Haavistu
- Georg Hackenschmidt
- Eḩsān Ḩadādī
- Memnun Hadžić
- Ronny Hafsås
- Alfréd Hajós
- Juha Hakola
- Veikko Hakulinen‎
- Stephen Halaiko
- Saul Hallap
- Helger Hallik
- Antero Halonen
- Tony Halme
- Dietmar Hamann
- Charles Hamelin
- Lewis Hamilton
- Richard Hamilton
- Mia Hamm
- Becky Hammon
- Tor Henning Hamre
- Marek Hamšík
- Halvard Hanevold
- Sven Hannawald
- Sirli Hanni
- Arnbjørn Hansen
- Sandra Hansson
- Trey Hardee
- Imre Harangi
- Owen Hargreaves
- Arkadi Harlampijev
- Martin Harnik
- Otis Harris
- Joe Hart
- Alex Harvey
- Eden Hazard
- Irina Hazova
- Trine Hattestad
- Ola Vigen Hattestad
- Thorleif Haug
- Andrej Hauptman
- Simone Hauswald
- Matti Hautamäki
- Emmi Haux
- David Haye
- Julia Hayward
- He Kexin
- Chad Hedrick
- Günther Heidemann
- Nick Heidfeld
- Matti Heikkinen
- Jennifer Heil
- Hillar Hein
- Marek Heinz
- John Heitinga
- Kai Helenius
- Robert Helenius
- Joanna-Maria Helinurm
- Tia Hellebaut
- Daniel Hellebuyck
- Marcus Hellner
- Johan Hellström
- Matt Hemingway
- Stephen Hendry
- Sonja Henie
- Justine Henin
- Andrea Henkel
- Jürgen Henn
- Johannes Henno
- Urmas Hepner
- Reinfried Herbst
- Jan Heřmánek
- Xavier Hernández
- Javier Hernández Balcázar
- Margus Hernits
- Henri Hérouin
- Emile Heskey
- Erika Hess
- Tor Arne Hetland
- Georg Hettich
- Reinhold-Heinrich Heuer
- Valter Heuer
- Ron Heusdens
- Lleyton Hewitt
- Jupp Heynckes
- Thomas J. Hicks
- Guus Hiddink
- Fernando Hierro
- John Higgins
- Gonzalo Higuaín
- Henrique Hilário
- Tom Hilde
- Timo Hildebrand
- Clarence Hill
- Damon Hill
- Edmund Hillary
- Martina Hingis
- Andreas Hinkel
- Christof Innerhofer
- Marcel Hirscher
- Sophie Hitchon
- Kinue Hitomi
- Odd-Bjørn Hjelmeset
- Nina Hoekman
- Hein ten Hoff
- Reese Hoffa
- Christian Hoffmann
- Fritz Hofmann
- Helmut Hofmann
- Tore Ruud Hofstad
- Kevin Hogarth
- Jana Hohlova
- Sergei Hohlov-Simson
- Jon Robert Holden
- Anni Holdmann
- Stefan Holm
- Kelly Holmes
- Gunnar Hololei
- Markus Holst
- Evander Holyfield
- Pieter van den Hoogenband
- Herman Hoogland
- Pierre van Hooijdonk
- Steven Hooker
- Kurt Hornfischer
- Béla Horváth
- Nicole Hosp
- Marián Hossa
- Dwight Howard
- Tim Howard
- Viktor Hrjapa
- Hans Huber
- Liezel Huber
- Jan Hudec
- Markus Huhtala
- Esa Hukkanen
- Hulk
- Margus Hunt
- Stephen Hunt
- Klaas-Jan Huntelaar
- George Hunter
- Lindsey Hunter
- Pavol Hurajt
- Aslanbek Huštov
- Robert Huth
- Veikko Huuskonen
- Alan Huõgatõ
- Karoliine Hõim
- Gunder Hägg
- Mika Häkkinen
- Eduard Hämäläinen
- Pentti Hämäläinen
- Juha Hänninen
- Martin Höllwarth
- Kathrin Hölzl
- Kaido Höövelson
- Nico Hülkenberg
- Voldemar Hünerson
- Sami Hyypiä
I.
Vincenzo Iaquinta
- Vedad Ibišević
- Sultan Ibragimov
- Zlatan Ibrahimović
- Yūji Ide
- Karl-Richard Idlane
- Phillips Idowu
- Rafael Iglesias
- Aleksandr Ignatenko
- Andre Iguodala
- Khumiso Ikgopoleng
- Anna Iljuštšenko
- Aleksander Illi
- Taavi Ilmjärv
- Indrek Ilves
- Urmo Ilves
- Im Dong-hyun
- Jarkko Immonen
- Joel Indermitte
- Kaire Indrikson
- Andrei Inešin
- Tommy Ingebrigtsen
- Anti Ingel
- Magnus Ingesson
- Andrés Iniesta
- Filippo Inzaghi
- Artūrs Irbe
- Alexander Ireland
- Eddie Irvine
- Priidu Isak
- Andreas Isaksson
- Mnatsakan Iskandarjan
- Jari Isometsä
- Märt Israel
- Jon Istad
- Jelena Issinbajeva
- Svetlana Išmuratova
- Paula Ivan
- Vjatšeslav Ivanenko
- Mihhail Ivanov
- Vladimir Ivanov
- Vladislav Ivanov
- Ana Ivanović
- Branislav Ivanović
- Allen Iverson
J.
Jaan Jaago
- Aksel Jaanisoo
- Jüri Jaanson
- Tatjana Jaanson
- Karam Jābir
- Bershawn Jackson
- Colin Jackson
- Anders Jacobsen
- Astrid Jacobsen
- Jaromír Jágr
- Vladimir Jagunov
- Aleksei Jahhimovitš
- Nikolai Jakovenko
- Oksana Jakovleva
- Jarosław Jakszto
- Konstantin Jalari
- Erkki Jallai
- Tarmo Jallai
- David James
- Hilda James
- Kirani James
- LeBron James
- Piret Jamnes
- Jakub Janda
- Carlo Janka
- Jelena Janković
- Gérard Jansen
- Hans Jansen
- Kjetil Jansrud
- Dmitri Jarošenko
- Rolandas Jasevičius
- Darius Jasevičius
- Sami Jauhojärvi
- Inese Jaunzeme
- Šarūnas Jasikevičius
- Lev Jašin
- Arto Javanainen
- Vincent Jay
- Tony Jeffries
- Lilija Jefremova
- Grigori Jegorov
- Ljubov Jegorova
- Fjodor Jemeljanenko
- Charlie Jenkins
- Michelle Jenneke
- Viggo Jensen
- Viggo Jensen (jalgpallur)
- Jens Jeremies
- Sixten Jernberg
- Jüri Jevdokimov
- Erling Jevne
- Petr Jiráček
- Éder Jofre
- Ingemar Johansson
- Ivar Johansson
- Kjell Johansson
- Selfrid Johansson
- Therese Johaug
- Adam Johnson
- Allen Johnson
- Ben Johnson
- Jack Johnson
- Ken Johnson
- Lawrence Johnson
- Magic Johnson
- Michael Johnson
- Toureano Johnson
- Niko Jokinen
- Ernst Joll
- Kenwyne Jones
- Leisel Jones
- Marion Jones
- Roy Jones
- Nigel de Jong
- Wim de Jong
- Mattias Jonson
- Koit Joor
- DeAndre Jordan
- Michael Jordan
- Victor Jørgensen
- Brian Joubert
- Raymond Joval
- Jackie Joyner-Kersee
- Christopher Judge
- Mervana Jugić-Salkić
- Ain-Alar Juhanson
- Gerdo Juhkam
- Martti Juhkami
- Bruno Julie
- Juninho Pernambucano
- Bruno Junk
- Leni Junker
- Antti Juntumaa
- Juozas Juocevičius
- Jekaterina Jurjeva
- Kalju Jurkatamm
- Darja Jurlova
- Gytis Juškevičius
- Mati Jõgi
- Peep Jõgi
- Andrei Jämsä
- Marko Jänes
- Väinö Järvenpää
- Jukka Järvinen
- Enar Jääger
- Enver Jääger
- Jussi Jääskeläinen
- Emil Jönsson
- Markus Jürgenson
- Jaan Jüris
K.
Kaido Kaaberma
- Martin Kaalma
- Vello Kaaristo
- Enn Kaarma
- Rene Kaas
- Jevgeni Kabajev
- Alina Kabajeva
- Syed Kadir
- Jevgeni Kafelnikov
- Pantelís Kafés
- Oliver Kahn
- Nihat Kahveci
- Kaarel Kais
- Kristjan Kais
- Wilhelm Kaiser
- Hannu Kaislama
- Hans Kaiva
- Andrus Kajak
- Kahha Kaladze
- Janek Kalda
- Martten Kaldvee
- Juura Kallari
- Juha Kallio
- Urmas Kaljend
- Aldur Kaljo
- Kaupo Kaljuste
- Charlotte Kalla
- Madis Kallas
- Risto Kallaste
- Toomas Kallaste
- Antti Kalliomäki
- Andrei Kalmakov
- Erich Kalmar
- Marek Kalmus
- Salomon Kalou
- Chris Kaman
- Yusuf Saad Kamel
- Gert Kams
- Olga Kamyshleeva
- Carel Kand
- Kaie Kand
- Aleksandr Kandaurov
- Patrick Kane
- Albert Kanepi
- Harald Kanepi
- Kaia Kanepi
- Tanel Kangert
- Martin Kangur
- Helena Kannus
- Johannes Kant
- Gerd Kanter
- Igor Kanõgin
- Hamit Kaplan
- Oskar Kaplur
- Michális Kapsís
- Giórgos Karagkoúnis
- Aleksandr Karavajev
- Aleksandr Karelin
- Pavel Karelin
- Richard Karelson
- Nouman Karim
- Roman Kariste
- Nigul Karits
- Nikolai Karklin
- Ainar Karlson
- Rain Karlson
- Nils Karlsson
- Åke Karlsson
- Friedrich Karm
- Vitalijus Karpačiauskas
- Deniss Karpak
- Anatoli Karpov
- Dmitri Karpov
- Pertti Karppinen
- Narain Karthikeyan
- Givi Kartozia
- Sander Karu
- Börje Karvonen
- Noriaki Kasai
- Totti Kasekamp
- Siksten Kasimir
- Aleksander Kask
- Rain Kask
- Darius Kasparaitis
- Garri Kasparov
- Leonhard Kass
- Rustam Kazakov
- Colin Kâzım-Richards
- Šarūnas Kazlauskas
- Fánis Katergiannákis
- Kóstas Katsouránis
- Johannes Kaubi
- Toivo Kaunismäe
- Vello Kaunismäe
- Minna Kauppi
- Kai Kauramäki
- Juko Kavaguti
- Egidijus Kavaliauskas
- Iván Kaviedes
- Rıza Kayaalp
- Robbie Keane
- Roy Keane
- Avo Keel
- Rait Keerles
- Mart Keersalu
- Sebastian Kehl
- Urho Kekkonen
- Reinier Cornelis Keller
- Ezekiel Kemboi
- Konstantinos Kenteris
- Angelique Kerber
- Lajos Keresztes
- Devon Kershaw
- Vahur Kersna
- Lembit Kesa
- Kert Kesküla
- Sami Khedira
- Alan Khugaev
- Luke Kibet
- Lionel Kieseritzky
- Maria Kießling
- Mika Kihlström
- Jorma Kiigemägi
- Olev Kiirend
- Ants Kiisa
- Juhan Kikas
- Tarmo Kikerpill
- Jean-Claude Killy
- Kim Yu-Na
- Tiiu Kimber
- Masahiko Kimura
- Arturo Kinch
- Roger Kingdom
- Kätlin Kink
- Tarmo Kink
- Wilson Kipketer
- Priidik Kippar
- August Kippasto
- Brimin Kiprop Kipruto
- Michaela Kirchgasser
- Sergei Kirdjapkin
- Marija Kirilenko
- Dmitri Kiritšenko
- Oliver Kirk
- Kirkor Kirkorov
- Petǎr Kirov
- Urmas Kirs
- Jaan Kirsipuu
- Abel Kirui
- Harri Kirvesniemi
- Marja-Liisa Kirvesniemi
- Tevfik Kış
- Tatjana Kivimägi
- Paavo Kivine
- Sirkka-Liisa Kivine
- Alfred Kivisaar
- Kaur Kivistik
- Lasse Kjus
- Jyri Kjäll
- Ivan Klasnić
- Erwin Klausner
- Dzintar Klavan
- Ragnar Klavan
- Martin Klein
- Ole Klemetsen
- Gunnar Klettenberg
- Christian Klien
- Romuald Klim
- Jürgen Klinsmann
- Miroslav Klose
- Patrick Kluivert
- Aleksander Klumberg
- Vitali Klõtško
- Volodõmõr Klõtško
- Carolina Klüft
- Karin Knapp
- Kamui Kobayashi
- Marita Koch
- Martin Koch
- Antal Kocsis
- Ferenc Kocsis
- Raido Kodanipork
- Andreas Kofler
- Gogi Koguašvili
- Harri Koiduste
- Mikko Koivu
- Saku Koivu
- Hannes Koivunen
- Anssi Koivuranta
- Kaspar Kokk
- Väinö Kokkinen
- Pekka Kokkonen
- Antoni Kolczyński
- Hannes Kolehmainen
- Valeri Kolesnik
- Gavril Kolessov
- Reena Koll
- Jan Koller
- Fjodor Koltšin
- Pavel Koltšin
- Alevtina Koltšina
- Jana Kolukanova-Haitz
- Nikita Kolyaev
- Tibor Komáromi
- Leo Komarov
- Daniel Komen
- Vincent Kompany
- Pape Moussa Konaté
- Arouna Koné
- Bakari Koné
- Oliver Konsa
- Vitali Konstantinov
- Einar Kont
- Anett Kontaveit
- Pentti Kontula
- Andres Koogas
- Veli Koota
- Taavi Koovit
- Kaido Koppel
- Gennadi Korban
- Janne Korhonen
- Mihhail Korhov
- Shedrack Kibet Korir
- Kevin Korjus
- Tapio Korjus
- Mihhail Korkia
- Aleksandr Koroljov
- Natalja Korosteljova
- Kiira Korpi
- Robert Korzeniowski
- Laurent Koscielny
- Harri Koskela
- Vesa Koskela
- Ilkka Koski
- Viktor Kossitškin
- Georgi Kostadinov
- Stefka Kostadinova
- Ivica Kostelić
- Janica Kostelić
- Kalevi Kosunen
- Vjatšeslav Košelev
- Jevgeni Koševoi
- István Kozma
- Ljubov Kozõreva
- Artur Kotenko
- Johannes Kotkas
- Tatjana Kotova
- Rudolf Kott
- Dieter Kottysch
- Niko Kovač
- Robert Kovač
- István Kovács
- Heikki Kovalainen
- Ainārs Kovals
- Justyna Kowalczyk
- Yig'al Koyfman
- Alvin Kraenzlein
- Rudolf Kraj
- Sven Kramer
- Niko Kranjčar
- Luan Krasniqi
- Olesja Krasnomovets
- Jarmila Kratochvílová
- Inessa Kravets
- Aleksander Kreek
- Janusz Krężelok
- Kalle Kriit
- Anatoli Krikun
- Eron Krillo
- Juri Krimarenko
- Voldemar Krimm
- Heinrich Kristal
- Marko Kristal
- Marthe Kristoffersen
- Ilja Krivošein
- Nikita Krjukov
- Bojan Krkić
- Nenad Krstić
- Klaus Kröll
- Frantz Kruger
- Dmitri Kruglov
- Nikolai Kruglov
- Nikolai Kruglov seenior
- Tim Krul
- Vladimir Krutov
- Karl Kruuda
- Herman Kruusenberg
- Toomas Krõm
- Elju Kubi
- Robert Kubica
- John Kuck
- Juri Kudrjašov
- Fred Kudu
- Virpi Kuitunen
- Heino Kuivjõgi
- Johannes Kukebal
- Artur Kukk
- Ille Kukk
- Mihkel Kukk
- Sigvard Kukk
- Roman Kuklin
- Dainis Kūla
- Galina Kulakova
- Aleksandr Kulatšenko
- Riho Kuld
- Paul Kuldkepp
- Jerzy Kulej
- Aleksandr Kulik
- Gert Kullamäe
- Karl Kullisaar
- Iser Kuperman
- Martin Kupper
- Njazi Kuqi
- Kevin Kurányi
- Richard Kuremaa
- Larissa Kurkina
- Anna Kurnikova
- Jari Kurri
- Harry Kurschat
- Keijo Kurttila
- Igor Kurve
- Rudolf Kus
- Tomasz Kuszczak
- Albert Kusnets
- Olga Kuzenkova
- Vladimir Kuzin
- Anastassija Kuzmina
- Svetlana Kuznetsova
- Martin Kutman
- Vladimir Kuts
- Oleg Kutšerenko
- Nora Kutti
- Jaanus Kuum
- Roman Kuura
- Timo Kuus
- Mart Kuusik
- Henn Kuuskme
- Aivar Kuusmaa
- Raigo Kuusnõmm
- Dirk Kuyt
- Manutšar Kvirkvelia
- Petra Kvitová
- Ira Kõiv
- Kauri Kõiv
- Küllo Kõiv
- Marge Kõrkjas
- Christian Kõrtsmik
- Karl Käbi
- Jüri Käen
- Kristen Kähr
- Uno Källe
- Kim Källström
- Osvald Käpp
- Olle Kärner
- Rain Kärner
- Algo Kärp
- Siim Kärson
- Rupert König
- Zoltán Kővágó
- Karel Kübar
- Silver Kübar
- Rita Kühne
- Kaido Külaots
- Valter Külvet
- Peeter Kümmel
- Kaarel Kümnik
- Mait Künnap
- Herbert Kütt
- Karli Kütt
- Andreas Küttel
L.
Shirley De La Hunty-Strickland
- Eda Laan
- Osvald Laan
- Andres Laanemägi
- Juss Laansoo
- Maario Laansoo
- Liina Laasma
- Arnold Laasner
- Raivo Laast
- Mart Laga
- Bernard Lagat
- Lauri Lahesalu
- Philipp Lahm
- Sander Laht
- Sander Laid
- Eerik Laidsaar
- Karin Laine
- Toivo Laitamm
- Mart Lajal
- Samppa Lajunen
- Vasílios Lákis
- Annika Lall
- Stéphane Lambiel
- Laurent Lamothe
- Frank Lampard
- Jason Lamy-Chappuis
- Dominik Landertinger‎
- Chico Landi
- Raúl Landini
- Floyd Landis
- Rudolf Lange
- Ville Larinto
- Igor Larionov
- Henrik Larsson
- Markus Larsson
- Martin Larsson
- Mats Larsson
- Peter Larsson
- Sebastian Larsson
- Riitta Liisa Lassila
- Heinz Lazek
- Larissa Lazutina
- Vladimir Latin
- Larissa Latõnina
- Niki Lauda
- Michael Laudrup
- Indrek Lauri
- Louis Laurie
- Taavi Laurits‎
- Natalja Lavrova
- Leandro Damião
- Tatjana Lebedeva
- Norvel Lee
- Vallo Leet
- Liivo Leetma
- Aldo Leetoja
- Aleksandr Legkov
- Jens Lehmann
- Martti Lehtevä
- Olli Lehtinen
- Kadri Lehtla
- Kaire Leibak
- Lauri Leis
- Toomas Leius
- Viktoria Leks
- Marko Lelov
- Mati Lember
- Eric Lemming
- Marek Lemsalu
- Juan Carlos Lemus
- Ivan Lendl
- Aaron Lennon
- Mark Lenzi
- Aigar Leok
- Tanel Leok
- Laura Lepasalu
- Sander Lepik
- Tõnu Lepik
- Laura Lepistö
- Brent Lepistu
- Jaan Lepp
- Samuli Leppiaho
- Lauri Leppik
- Mihkel Leppik
- Petăr Lesov
- Roland Lessing
- Ferdinand Lester
- Rostislav Leštšinski
- Evelyne Leu
- Allar Levandi
- Anna Levandi
- Armand Levandi
- Olga Levina
- Artem Levizi
- Robert Lewandowski
- Carl Lewis
- Charlotte Lewis
- Lennox Lewis
- Jet Li
- Li Na
- Li Nan
- Jimmy Lidberg
- Ted Ligety
- Mirjam Liimask
- Gerli Liinamäe
- Andres Liinat
- Kalju Liiva
- Jaanus Liivak
- Elvis Liivamägi
- Martin Liivamägi
- Siim Liivik
- Maksim Liksutov
- Aleksander Lilender
- Agnes Lill
- Tiina Lillak
- Marcel Limage
- Jorma Limmonen
- Benjamin Limo
- Jeremy Lin
- Nicolae Linca
- Björn Lind
- Jouko Lindberg
- Johan Linde
- Matt Lindland
- Meelis Lindmaa
- Åke Lindman
- Alari Lindmäe
- Joel Lindpere
- Mary Lines
- Bjarne Lingås
- Illar Link
- Martin Linnamägi
- Tarmo Linnumäe
- Dmitri Lipartov
- Heino Lipp
- Marcello Lippi
- Jaak Lipso
- Natalja Lissovskaja
- Sonny Liston
- Jari Litmanen
- Sergei Litvinov
- Liu Xiang
- Vitantonio Liuzzi
- Roar Ljøkelsøy
- Fredrik Ljungberg
- Mikael Ljungberg
- Tim Lobinger
- Ryan Lochte
- Todd Lodwick
- Sébastien Loeb
- Valeri Loginov
- Erhard Loit
- Wolfgang Loitzl
- Freddy Loix
- Priit Lokutšievski
- Pavel Londak
- Marianna Longa
- Rudolf Loo
- Johannes Looaru
- Håkan Loob
- Uno Loop
- Viljar Loor
- Arnold Loorits
- Éverton Lopes
- Héctor López
- José María López
- Hillar Loskit
- Pavel Loskutov
- Jüri Lossmann
- Rafael Lozano
- Spyrídon Loúis
- Kevin Love
- Alberto Lovell
- Guillermo Lovell
- Santiago Lovell
- Jack Lovelock
- Cristiano Lucarelli
- Frank Luck
- Meelis Ludvig
- Rasmus Luhakooder
- Arnold Luhaäär
- Olaf Luiga
- Karl-Eerik Luigend
- Helmuth Luik
- Margus Luik
- Mihkel-Matteus Luik
- Luiz Gustavo
- Romelu Lukaku
- Jevgeni Lukjanenko
- Aleksandar Luković
- Leo Luks
- Fred Børre Lundberg
- Georg Lurich
- Siim Luts
- Risto Luukkonen
- Tatjana Lõssenko
- Joann Lõssov
- Peeter Lõuk
- Krista Lähteenmäki
- Villem Lüüs
- Kevin Lyde
- Evan Lysacek
M.
Ma Lin
- Ma Long
- Artur Maasik
- Alges Maasikmets
- Karel Maaten
- Nigul Maatsoo
- Ramūnas Mačežinskas
- Dean Macey
- Vítězslav Mácha
- Oldřich Machač
- Tiit Madalvee
- Marten Maddisson
- Anthony Madigan
- Jaak Mae
- Vincenzo Maenza
- Maurren Higa Maggi
- Hermann Maier
- Viktor Maigurov
- Martin Maiste
- Raivo Maimre
- Petra Majdič
- István Majoros
- Sergei Makarov
- Roy Makaay
- Claude Makélélé
- Kari Makkonen
- Andrei Makovejev
- Vjatšeslav Malafejev
- Paolo Maldini
- Orlando Maldonado
- Pastor Maldonado
- Leanid Malecki
- Libor Malina
- Erkki Mallenius
- Harry Mallin
- Caitlin Mallory
- Ivar Malmikoski
- Karl Malone
- Florent Malouda
- Deniss Malov
- Adam Małysz
- Mihhail Mamiašvili
- Roberto Mancini
- Julia Mancuso
- Siim Mandre
- Rene Mandri
- Mario Mandžukić
- Edoardo Mangiarotti
- Maurice Manificat
- Nazõr Mankijev
- Priit Mann
- Hannu Manninen
- Nigel Mansell
- Mikko Mantere
- Mhithar Manukjan
- Diego Maradona
- Rogelio Marcelo
- Claudio Marchisio
- Rocky Marciano
- Mihkel Mardna
- Lea Maremäe
- Vilve Maremäe
- Juan Luis Marén
- Flo Marfaing
- Aleksander Margiste
- Marko Marin
- Shawn Marion
- Kalevi Marjamaa
- Pekka Marjamäki
- Vidas Markevičius
- Dmitri Markov
- Georgi Markov
- Marek Marksoo
- Ago Markvardt
- Kristian Marmor
- Rafael Márquez
- Marta
- Kevin Martin
- Nicolae Martinescu
- Obafemi Martins
- Nikita Martõnov
- Bert van Marwijk
- Javier Mascherano
- Felipe Massa
- Paul Masson
- Nicolás Massú
- Svetlana Masterkova
- Edgaras Mastianica
- Tina Maze
- Gastón Mazzacane
- Walter Mazzarri
- Hermann Mazurkiewitsch
- Juan Mata
- Marco Materazzi
- Marjo Matikainen-Kallström
- Tuuli Matinsalo
- Julia Matojan
- Mario Matt
- Cristiano da Matta
- Lothar Matthäus
- Kurt Mattsson
- Natalja Matvejeva
- Lembit Maurer
- Amélie Mauresmo
- Fiona May
- Françoise Mbango Etone
- Kenneth McArthur
- Wilbert McClure
- John McCormack
- Wayne McCullough
- Antonio McDyess
- John McEnroe
- Tracy McGrady
- Brian McKeever
- George McKenzie
- James McKenzie
- Alister McRae
- Colin McRae
- Jimmy McRae
- Richard McTaggart
- Anabel Medina Garrigues
- Jevgenija Medvedeva-Arbuzova
- Olga Medvedtseva
- Marko Meerits
- Janek Meet
- Shekhar Mehta
- Maaris Meier
- Rūta Meilutytė
- Fernando Meira
- Raul Meireles
- Kimmie Meissner
- Küllike Meister
- Marie Mejzlíková I
- Marie Mejzlíková II
- Vladimir Melanin
- Antoine Mélinon
- Mihaela Melinte
- Olof Mellberg
- Oussama Mellouli
- Juri Melnitšenko
- Héctor Méndez
- Jesús Méndez
- Luis Méndez
- Mario Méndez
- Osleidys Menéndez
- Jérémy Ménez
- Pietro Mennea
- Boris Meos
- Axel Merckx
- Argo Meresaar
- Boris Merilain
- Emanuel Merins
- Ülle Merisalu
- Ando Meritee
- Kazys Merkis
- Erkki Meronen
- Kari Meronen
- Risto Meronen
- LaShawn Merritt
- Daniel Mesotitsch‎
- Lionel Messi
- Karol Mets
- Margus Metstak
- Pim Meurs
- Andy van der Meyde
- Michael Michaelsen
- Juha Mieto
- Jelena Mihhailovskaja
- Pål Gunnar Mikkelsplass
- Evald Mikson
- Héctor Milián
- Diego Milito
- Bode Miller
- Reggie Miller
- John Atta Mills
- James Milner
- Mikk Miländer
- Valeri Minkenen
- Dave Mirra
- Roberts Misāns
- Seraina Mischol
- Nikolai Mištšanski
- Aleksander Mitt
- Andrus Mitt
- Johan Mjällby
- Magnus Moan
- Luka Modrić
- Geir Moen
- John Moffitt
- Torgny Mogren
- Scott Moir
- Bertil Molander
- Alicia Molik
- Alfred Molimard
- Ion Monea
- Nikolai Monov
- Tiago Monteiro
- Fábio César Montezine
- Tim Montgomery
- Juan Pablo Montoya
- Carlos Morales Quintana
- Yipsi Moreno
- Alex Morgan
- Edward Morgan
- Thomas Morgenstern
- Fernando Morientes
- Nikolai Morilov
- Terje Morka
- Michael Mørkøv
- Anastassia Morkovkina
- Igor Morozov
- Marek Morozov
- Paul Morphy
- Glenn Morris
- Annemarie Moser-Pröll
- Edwin Moses
- Victor Moses
- Viktorija Motritško
- Mustapha Moussa
- John Mugabi
- Eridadi Mukwanga
- Mbulaeni Mulaudzi
- Steve Mullings
- Yukifumi Murakami
- Margus Murakas
- Pirjo Muranen
- Ryōta Murata
- Romualdas Murauskas
- Karin Murd
- Sergei Mureiko
- Kōji Murofushi
- Andy Murray
- Aniss Murtazin
- Raul Must
- Raiko Mutle
- Halil Mutlu
- Maria Mutola
- Dikembe Mutombo
- Adrian Mutu
- Anastassija Mõskina
- Ott Mõtsnik
- Arvo Mõttus
- Epp Mäe
- Siim Mäe
- Maris Mägi
- Rasmus Mägi
- Voldemar Mägi
- Olli Mäki
- Rauno Mäkinen
- Kaisa Mäkäräinen
- Miko Mälberg
- Helmut Mänd
- Ruth Männigo
- Petri Männikkö
- Markko Märtin
- Risto Mätas
- Jaan Mölder
- Jaan Mölder juunior
- Janika Mölder
- Manfred Mölgg
- Michael Möllenbeck
- Hanno Möttölä
- Johann Mühlegg
- Peter Müller (mäesuusataja)
- Peter Müller (poksija)
- Thomas Müller (jalgpallur)
- Thomas Müller (kahevõistleja)
- Martin Müürsepp
- André Myhrer
- Mika Myllylä
- Lars Myrberg
- Magne Myrmo
- Rey Mysterio
N.
Tõnis Naarits
- Heiki Nabi
- Rafael Nadal
- Nedo Nadi
- Antonio Naelson
- Margit Naerimäe
- Thomas Nagel
- Konstantin Nahk
- Kazuki Nakajima
- Aiko Nakamura
- Shunsuke Nakamura
- Hidetoshi Nakata
- Toomas Napa
- Armand Naris
- Priit Narusk
- Triin Narva
- Steve Nash
- Samir Nasri
- Anatoli Nazarenko
- Armen Nazarjan
- Andrei Nazarov
- Remigija Nazarovienė
- Jesús Navas
- Martina Navrátilová
- Jean Marc Ndjofang
- Pavel Nedvěd
- Leopold Neeme
- Valter Neeris
- Johan Neeskens
- Iivo Nei
- Adam Nelson
- Josef Němec
- Bohumil Němeček
- Ago Neo
- Alessandro Nesta
- Roman Nesterovski
- Manuel Neuer
- Alfred Neuland
- Paul Neumann
- Kateřina Neumannová
- Artur Neuman-Tarimäe
- Magdalena Neuner
- Felix Neureuther
- Oliver Neuville
- Gary Neville
- Artur Nevinski
- Aleksandr Nevski
- Andrew Newell
- Paul Newman
- Noah Ngeny
- Isabelle Nicoloso
- Brian Nielsen
- Harald Nielsen
- Jarkko Nieminen
- Toni Nieminen
- Eef Nieuwenhuizen
- Heiko Niidas
- Pentti Niinivuori
- Marek Niit
- Priidu Niit
- Valeri Nikitin
- Erik Nikkinen
- Elmer Niklander
- André Niklaus
- Themistoklís Nikolaïdis
- Antónios Nikopolídis
- Viktor Nikulin
- Erling Nilsen
- Arto Nilsson
- Gunnar Nilsson
- Corinne Niogret
- Liviu-Dieter Nisipeanu
- Ruud van Nistelrooij
- Ants Nisu
- Jean de Dieu Nkundabera
- Joakim Noah
- Philip Noel-Baker
- Pedro Nolasco
- Erki Nool
- Peeter Noppel
- Martin Normann
- Omid Norouzi
- Petter Northug
- Arūnas Norvaišas
- Ramaz Nozadze
- Jevgeni Novikov
- Sergei Novikov
- Sergei Novikov (laskesuusataja)
- Sergei Novitski
- Nikolai Novosjolov
- Dirk Nowitzki
- Jens Nowotny
- Erge Nugis
- Vilve Nummert
- Felipe Nunes
- John Nunn
- Kristiina Nurk
- Tiiu Nurmberg
- Tiidrek Nurme
- Ants Nurmekivi
- Paavo Nurmi
- Kaarel Nurmsalu
- Mati Nuude
- Maie Nuust
- Reigo Nõmm
- Aare Nõmme
- Norbert Növényi
- Herbert Nürnberg
- Matti Nykänen
- Joni Nyman
- Claudia Nystad
O.
Verner Oamer
- Francis Obikwelu
- Dan O'Brien
- Pat O'Callaghan
- Guillermo Ochoa
- Lamar Odom
- Alexander Dale Oen
- Al Oerter
- Kenji Ogiwara
- Rait Oja
- Reimo Oja
- Silvia Oja
- Sten Oja
- Andres Ojamaa
- Henrik Ojamaa
- Juta Ojamaa
- Kalju Ojaste
- Triin Ojaste
- Ilmar Ojase
- Anneli Ojastu
- Ivan O'Konnel-Bronin
- Arved Oksaar
- Kairit Olenko
- Aleksandr Olerski
- Tanel Olev
- Ivica Olić
- Vjatšeslav Oliinõk
- Nadežda Olizarenko
- Patrizio Oliva
- Raul Olle
- Harri Olli
- Anna Carin Olofsson-Zidek
- Christian Olsson
- Johan Olsson
- Jörgen Olsson
- Indro Olumets
- Andres Olvik
- Ömer Onan
- Jermaine O'Neal
- Oguchi Onyewu
- Andres Oper
- Deyvid Oprja
- Allan Oras
- Aiko Orgla
- Carlo Orlandi
- Fidel Ortiz
- Luis Ortíz
- Alexander Os
- John O'Shea
- Simen Østensen
- Ronnie O'Sullivan
- Sonia O'Sullivan
- Sinta Ozoliņa
- Sandis Ozoliņš
- Oteng Oteng
- Aivar Otsalt
- Rein Otson
- Merlene Ottey
- Sylke Otto
- Olavi Ouvinen
- Marc Overmars
- Steve Ovett
- Michael Owen
- Jesse Owens
- Masutatsu Ōyama
P.
Heinrich Paal
- Leopold Paal
- Mart Paama
- Erik Paartalu
- Josh Pace
- Antonio Pacenza
- Marko Pachel
- Martin Padar
- Vaike Paduri-Kaljuvee
- Mikk Pahapill
- Marians Pahars
- Ave Pajo
- Märten Pajunurm
- Rein Pajur
- Kaisa Pajusalu
- Erkki Pakkanen
- Kalle Palander
- Karl Palatu
- Ramaz Paliani
- Valter Palm
- Kaupo Palmar
- Uno Palu
- Antonín Panenka
- Pang Qing
- Olivier Panis
- Gilles Panizzi
- Nikolai Pankratov
- Giorgio Pantano
- Marko Pantelić
- Christian Panucci
- Dimítris Papadópoulos
- Maksim Paponov
- László Papp
- László Papp (maadleja)
- Svetlana Paramõgina
- Juan Paredes
- Sergei Pareiko
- Mati Pari
- Tony Parker
- Kalev Parksepp
- Mate Parlov
- Tiiu Parmas
- Elina Partõka
- Gabriella Paruzzi
- Kaija Parve
- Aki Parviainen
- Petri Pasanen
- Pasquale Pasarelli
- Travis Pastrana
- Dan Paźniak
- Alexandre Pato
- Riccardo Patrese
- Juri Patrikejev
- Floyd Patterson
- Billy Joe Patton
- Chris Paul
- Pedro Miguel Pauleta
- Sérgio Paulinho
- Roman Pavljutšenko
- Anastassija Pavljutšenkova
- Igor Pavlov
- Anna Pavlova
- Iván Pedroso
- Stanislav Pedõk
- Lembit Peegel
- Rosine Peek
- Shaẖar Pe'er
- Taavi Peetre
- Rauno Pehka
- Rudolf Pehka
- Arnd Peiffer
- Rauno Pellikainen
- Jermaine Pennant
- Flavia Pennetta
- Juku Pent
- Risto E. J. Penttilä
- Víctor Peralta
- Marie-José Pérec
- Ricardo Pereira
- Alfonso Pérez
- Jefferson Pérez
- Pascual Pérez
- Curdin Perl
- Simone Perrotta
- Shenay Perry
- Robin van Persie
- Bror Persson
- Indrek Pertelson
- Anssi Peräjoki
- Thyge Petersen
- Teodor Peterson
- Momir Petković
- Evaldas Petrauskas
- Daniel Petrov
- Martin Petrov
- Vitali Petrov
- Vladimir Petrov
- Olena Petrova
- Julija Petšonkina
- Øystein Pettersen
- Antonio Pettigrew
- Aleksei Petuhhov
- José Peyre
- Michael Phelps
- André Phillips
- Dwight Phillips
- Lucas Piazón
- Paul Pierce
- Maria Pietilä-Holmner
- Piret Pihel
- Kadri Pihla
- Kustaa Pihlajamäki
- Arnold Pihlak
- Jakob Piil
- Uno Piir
- Kätlin Piirimäe
- Ekke Piirisild
- Raio Piiroja
- Harri Piitulainen
- Yrjö Piitulainen
- Artur Pikk
- Rauno Pikkor
- Aavo Pikkuus
- Václav Pilař
- Stanisław Piłat
- Pietro Piller Cottrer
- Harry Pillsbury
- Bernardo Piñango
- Liane Pintsaar
- Alexis Pinturault
- Gerard Piqué
- Nelson Piquet
- Nelson Angelo Piquet
- Margus Pirksaar
- Andrea Pirlo
- Tsvetana Pironkova
- Dumitru Pîrvulescu
- Józef Pisarski
- Oscar Pistorius
- Ernst Pistulla
- Claudio Pizarro
- Antonio Pizzonia
- Tero Pitkämäki
- Michel Platini
- Marek Plawgo
- Jevgeni Pljuštšenko
- Valdur Ploom
- Kardo Ploomipuu
- Karel Poborský
- Lukas Podolski
- Pavel Pogrebnjak
- Otto Pohla
- Aivar Pohlak
- Anna Pohlak
- Liv Grete Poirée
- Raphaël Poirée
- Pavol Polakovič
- Vukašin Poleksić
- Judit Polgár
- Nikolai Poljakov
- Õnne Pollisinski
- Aleksei Poltoranin
- Imre Polyák
- Erlen Pomeranets
- Ruslan Ponomarjov
- Mart Poom
- Raimo Poomann
- Aleksandr Popov
- Ivelin Popov
- Otto von Porat
- Ahmed Porkveli
- Valeri Pormann
- Sander Post
- Piret Pormeister
- Hélder Postiga
- Leonid Potapov
- Igor Potapovitš
- Leopold Potesil
- Juan Martín del Potro
- Tanja Poutiainen
- Guido Povar
- Aleksandr Povetkin
- Asafa Powell
- Mike Powell
- Alfred Praks
- Helmut Praks
- Cesare Prandelli
- Manfred Pranger
- Larissa Preobraženskaja
- Feliks Press
- Kristjan Press
- Sten Priinits
- Tayshaun Prince
- Igor Prins
- Alena Procházková
- Aleksei Prokurorov
- Jakob Proovel
- Toomas Proovel
- Alain Prost
- Nelson Prudêncio
- Libuše Prusova
- Joona Puhakka
- Jaan Puidet
- Martti Pukk
- Richard Pulst
- Peeter Pungar
- Raimo Punning
- Keith Pupart
- Oiva Purho
- Pertti Purhonen
- Eino Puri
- Sander Puri
- Ats Purje
- Zinovi Purvinski
- Ferenc Puskás
- Aleksandr Puštov
- Helmut Puur
- Edgar Puusepp
- Markus Puusepp
- Kristjan Puusild
- Ingrid Puusta
- Heino Puuste
- Carles Puyol
- Aavo Põhjala
- Anna-Liisa Põld
- Jaak Põldma
- Mirko Põldma
- Tiina Põldmaa-Talv
- Liina Põldots
- Virve Põldsam
- Henn Põlluste
- Harald Pärn
- Illimar Pärn
- Sander Pärn
- Hubert Pärnakivi
- Reena Pärnat
- Anja Pärson
- Tõnu Pääsuke
- Eduard Pütsep
- Erki Pütsep
Q.
Ricardo Quaresma
- Don Quarrie
- Henk Quentemeijer
- Pierre Quinon
R.
Anton Raadik
- Argo Raag
- Pedro van Raamsdonk
- Karel Rachůnek
- Peter Rademacher
- Bojan Radev
- Ineta Radēviča
- Rafael Pereira da Silva
- Ēriks Rags
- Kristjan Rahnu
- Benjamin Raich
- Maurice Raichenbach
- Eedo Raide
- Erich Raidvee
- Allar Raja
- Andres Raja
- Lembit Rajala
- Georgi Rajkov
- Nils Ramm
- Karl-Martin Rammo
- Willi Rammo
- Sergio Ramos
- Rashid Ramzi
- Kristian Rand
- Mary Rand
- Taavi Rand
- Kikkan Randall
- Leonard Randolph
- Jüri Randviir
- Claudio Ranieri
- Indrek Rannama
- Maaja Ranniku
- Heiko Rannula
- Siiri Rantanen
- Milan Rapaić
- Megan Rapinoe
- Andres Raska
- Giuliano Razzoli
- Daniil Ratnikov
- Eduard Ratnikov
- Sergei Ratnikov
- Ony Paule Ratsimbazafy
- Mihkel Ratt
- Andreas Raudsepp
- Karl Raudsepp
- Lydia Raudsepp
- Pavo Raudsepp
- Heino Raudsik
- Tapio Rautavaara
- Pasi Rautiainen
- Pentti Rautiainen
- Jana Rawlinson
- Viktoria Rebensburg
- Helmut Recknagel
- Harry Redknapp
- Derek Redmond
- Redžep Redžepovski
- Arnold Ree
- Gary Reed
- Travis Reed
- Aivar Rehemaa
- Otto Rehhagel
- Hannes Reichelt
- Christian Reif
- Taavi Reigam
- Martin Reim
- Petri Reima
- Riido Reiman
- Bernhard Rein
- José Manuel Reina
- Otto Reinfeldt-Reinlo
- Aleksander Reinke
- Aleksander Reino
- Gabriele Reinsch
- Mikk Reintam
- Harald Reinvald
- Michael Reiziger
- Karl Remm
- Margus Remmak
- Diana Rennik
- Attila Repka
- Valle Resko
- Vladimir Reznitšenko
- Harry Reynolds
- Adriano Leite Ribeiro
- Fernanda Ribeiro
- Franck Ribéry
- Daniel Ricciardo
- Micah Richards
- Lars Riedel
- Maximilian Riedmüller
- Yvon Riemer
- Maria Riesch
- Frank Rijkaard
- Cyprien Richard
- Daniel Rickardsson
- Mait Riisman
- Tarmo Riitmuru
- Tomas Rimas
- Artūras Rimkevičius
- Kristo Ringas
- Tauno Rinkinen
- Leelo Rivis
- Arjen Robben
- Carmelo Robledo
- Oscar Robertson
- Paul Robinson
- Dayron Robles‎
- Joaquín Rocha
- Vebjørn Rodal
- Andy Roddick
- Dennis Rodman
- Irina Rodnina
- Arturo Rodríguez
- Enrique Rodríguez
- Maximiliano Rodríguez
- Washington Rodríguez
- Pedro Rodríguez Ledesma
- Laura Rohtla
- Paavo Roininen
- Clemente Rojas
- Antonio Roldán
- Raido Roman
- Viktor Romanenkov
- Jelena Romanova
- Koffi Ndri Romaric
- Bjørn Einar Romøren
- Cristiano Ronaldo
- Rajon Rondo
- Eldar Rønning
- Jon Rønningen
- Meelis Rooba
- Urmas Rooba
- Voldemar Roolaan
- Wayne Rooney
- Piet Roozenburg
- Jack Root
- Salme Rootare
- Jaan Roots
- Jarno Rosberg
- Keke Rosberg
- Nico Rosberg
- Derrick Rose
- Murray Rose
- Heide Rosendahl
- Tomáš Rosický
- Sulo Rossi
- Igor Rostorotski
- Pavel Rostovtsev
- Isai Rozenfeld
- Valeri Rozmanov
- Künter Rothberg
- Szapsel Rotholc
- Vassili Rotšev
- Dorothy Round Little
- Harri Rovanperä
- Mārtiņš Rubenis
- Iepe Rubingh
- Ricky Rubio
- David Lekuta Rudisha
- Wilma Rudolph
- Manuel Rui Costa
- Hellat Rumvolt
- Elmar Runge
- Herbert Runge
- Pekka Ruokola
- Jarno Ruotsalainen
- Arantxa Rus
- Ace Rusevski
- Bill Russell
- Ștefan Rusu
- Babe Ruth
- Leo Rwabwogo
- Jaroslav Rõbakov
- Jaanika Rähn
- Kimi Räikkönen
- Mihkel Räim
- Aivar Räni
- Artur Rättel
- Margus Rääk
- Alfred Röding
- Voldemar Röding
- Walter Röhrl
- Assar Rönnlund
- Michael Rösch
- Sjur Røthe
- Eha Rünne
- Margit Rüütel
- Tarmo Rüütli
- Rick Rypien
S.
Kaimar Saag
- Elmar Saar
- Kadi Liis Saar
- Anti Saarepuu
- Onni Saari
- Aino Kaisa Saarinen
- Mikko Saarinen
- Veli Saarinen
- Mauri Saarivainio
- Pentti Saarman
- Mart Saarso
- Vello Saatpalu
- Arvydas Sabonis
- Simão Sabrosa
- Evi Sachenbacher-Stehle
- Marat Safin
- Bacary Sagna
- Rait Sagor
- Louis Saha
- Aleksander Saharov
- Tõnis Sahk
- Toni Sailer
- Carlos Sainz
- Buvaissar Saitijev
- Arseni Sajankin
- Irving Saladino
- David Saldadze
- Guillermo Salinas
- Ilmari Salminen
- Börje Salming
- Jouko Salomäki
- Bernhard Salong
- Jaak Salumets
- Erika Salumäe
- Jane Salumäe
- Jens Salumäe
- Priit Salumäe
- N'Diaga Samb
- Gulnara Samitova
- Pete Sampras
- Julia Sampson Hayward
- Varteres Samurgašev
- Alexis Sánchez
- Arantxa Sánchez Vicario
- Félix Sánchez
- Oswaldo Sánchez
- Brent Sancho
- Tom Sandberg
- Eugen Sandow
- Viktor Sanejev
- Daniel Santos
- Daniil Sapljošin
- Edwin van der Sar
- Aleksejs Saramotins
- Markku Sarasto
- Takuma Satō
- Eveli Saue
- Christoph Sauser
- Claudius Sava
- Randy Savage
- Toomas Savi
- Erko Saviauk
- Javier Saviola
- Daniil Savitski
- Erkki Savolainen
- Olena Savtšenko
- Mario Scheiber
- Francesca Schiavone
- Marlies Schild
- Thea Schildmann
- Herbert Schilling
- Semmy Schilt
- Kurt Schirra
- Gregor Schlierenzauer
- Andreas Schlütter
- Adolf Schmal
- Peter Schmeichel
- Alfred Schmidt
- Helen Schmidt
- Leni Schmidt
- Martin Schmitt
- Pál Schmitt
- Aleksander Schneider
- Bernd Schneider (jalgpallur)
- Vreni Schneider
- Roland Mark Schoeman
- Paul Scholes
- Auke Scholma
- Jürgen Schult
- Emil Schulz
- Heinz Schulz
- Michael Schumacher
- Ralf Schumacher
- Anett Schutting
- Tollien Schuurman
- Arnold Schwarzenegger
- Alex Schwarzman
- Bastian Schweinsteiger
- Rainer Schönfelder
- Philipp Schörghofer
- Barbara Ann Scott
- Beckie Scott
- Leonard Scott
- Sergi Sednjev
- Pjotr Sedov
- Juri Sedõhh
- Clarence Seedorf
- Evald Seepere
- Indrek Sei
- Geórgios Seitarídis
- Leopold Sekongo
- Andrew Selby
- Taavi Selder
- Ivan Seledkov
- Monica Seles
- Hanno Selg
- Siim Sellis
- Teemu Selänne
- Caster Semenya
- Peeter Semjonov
- Peter Sendel
- Philippe Senderos
- Ayrton Senna
- Bruno Senna
- Marcos Senna
- Simona Senoner
- Heino Sepp
- Heino Sepp
- Kätlin Sepp
- Raimund Felix Sepp
- Hanna-Maria Seppälä
- Mantas Savėnas
- Šamil Serikov
- Leida Sevruk
- Sayf Sa‘īd Shāhīn
- Jack Shea
- Alan Shearer
- Shen Xue
- Martin Sheridan
- Teddy Sheringham
- Alfred Shrubb
- Aljona Sidko
- Andrei Sidorenkov
- Vladimir Sidorkin
- Björn Sieber
- Günter Siegmund
- Jani Sievinen
- Madis Sihimets
- Georg Siimenson
- Ton Sijbrands
- András Sike
- Evald Sikk
- Tomasz Sikora
- Annette Sikveland
- Karl-Rudolf Silberg-Sillak
- Heino Sild
- Joanna Sild
- Lauri Sild
- Sixten Sild
- Timo Sild
- Harry Siljander
- Ats Sillaste
- Mikk Sillaste
- Müzahir Sille
- Andrei Silnov
- David Silva
- Eduardo da Silva
- Irina Simagina
- Sara Simeoni
- Marco Simoncelli
- Timo Simonlatser
- Sander Sinilaid
- Eelco Sintnicolaas
- Lembit Sipelgas
- Tapio Sipilä
- Kaili Sirge
- Helmuth Sirgemets
- Zigismunds Sirmais
- Igor Sjunin
- Stig Sjölin
- Bente Skari
- Ann Elen Skjelbreid
- Vibeke Skofterud
- Kārlis Skrastiņš
- Andres Skuin
- Mary Slaney
- Svetlana Sleptsova
- Jelena Slessarenko
- Lev Slobodskoi
- Irina Slutskaja
- Chris Smalling
- Raissa Smetanina
- Aleksandr Smirnov
- Maksim Smirnov
- Vladimir Smirnov
- Calvin Smith
- John Smith
- Maurice Smith
- Rusty Smith
- Vassili Smõslov
- Wesley Sneijder
- Júlio César Soares Espíndola
- Hugo Soasepp
- Edmund Sobkowiak
- Roman Sobtšenko
- Sten-Timmu Sokk
- Tiit Sokk
- Petter Solberg
- Roberto Soldado
- Hope Solo
- Nikolai Solovjov
- Hocine Soltani
- René Sommerfeldt
- Alex Song
- Henri Sool
- Kaia Soosaar
- Marti Soosaar
- Martti Soosaar
- Inge Sørensen
- Heiki Sorge
- Sebastián Soria
- Juan Pablo Sorín
- Jekaterina Sorokina
- Sverre Sørsdal
- Javier Sotomayor
- Melanie South
- Luciano Spalletti
- Wallace Spearmon
- Gary Speed
- Scott Speed
- Johnny Spillane
- Valeri Spiridonov
- Mark Spitz
- Benedictus Springer
- Latrell Sprewell
- Sébastien Squillaci
- Ágnes Szávay
- Wally Szczerbiak
- Wojciech Szczęsny
- Robin Szolkowy
- Jaap Stam
- Ivan Stapovič
- Dejan Stanković
- Tom Starke
- Mihhail Starodubtsev
- Jason Statham
- Maurizio Stecca
- Mario Stecher
- Lotte Stein
- Andreas Steinbach
- Roman Steinberg
- Zenon Stefaniuk
- Britta Steffen
- Kristin Størmer Steira
- Maarten Stekelenburg
- Ingemar Stenmark
- Andrei Stepanov
- Christoph Stephan
- Marcus Stephen
- Olesja Steptšenko
- Nikolai Stepulov
- Lawrence Stevens
- Teófilo Stevenson
- Léonard Steyaert
- Michael Detlef Stich
- Kamil Stoch
- Vladimir Stojković
- Maurice Stokes
- Rolf Storm
- Samantha Stosur
- Amar'e Stoudemire
- Gert Stråhle
- Georg Streitberger
- Martin Strel
- Marco Streller
- Ivar Stukolkin
- Daniel Sturridge
- Boriss Stõrankevitš
- Luis Alberto Suárez
- Alpo Suhonen
- Viljo Suhonen
- Silja Suija
- ‎Olari Suislep
- Gustav Sule
- Udo Sulp
- Klaus Sulzenbacher
- Christoph Sumann
- Martin Johnsrud Sundby
- John Surtees
- Ichirō Suzuki
- Fabienne Suter
- Adrian Sutil
- Riho Suun
- Geir Suursild
- Toivo Suursoo
- Toomas Suurväli
- Rein Suvi
- Sten Suvio
- Gunde Svan
- Jens Arne Svartedal
- Emil Hegle Svendsen
- Václav Svěrkoš
- Aksel Lund Svindal
- Andres Sõber
- Andrei Sõritsa
- Ants Särgava
- Aimur Säärits
- Oleg Säyetov
- Anders Södergren
- Robin Söderling
- Boris Sülluste
Š.
Maksim Šabalin
- Grete Šadeiko
- Grit Šadeiko
- Lucie Šafářová
- Igor Šaplavski
- Marija Šarapova
- Anne Šaraškin
- Maksim Šatskihh
- Viktors Ščerbatihs
- Dmitri Šebedev
- Roman Šebrle
- Daugirdas Šemiotas
- Inna Šeškil
- Andri Ševtšenko
- Valentõna Ševtšenko
- Anton Šipulin
- Roman Širokov
- Tihhon Šišov
- Marijo Šivolija-Jelica
- Sergei Škatov
- Aleksandr Škirin
- Boriss Škitkin
- Michal Šlesingr
- Anatoli Šmigun
- Katrin Šmigun
- Kristina Šmigun
- Rutt Šmigun
- Vladimír Šmicer
- Algirdas Šocikas
- Barbora Špotáková
- Karolina Šprem
- Irina Štork
- Māris Štrombergs
- Vjatšeslav Štšegolev
- Davor Šuker
Z.
Erik Zabel -
Cristian Zaccardo -
Ján Zachara -
Theódoros Zagorákis -
Hillar Zahkna -
Rene Zahkna -
Vjatšeslav Zahovaiko -
Olga Zaitseva -
Abdul Aziz Zakari -
Gianluca Zambrotta -
Alfonso Zamora -
Iván Zamorano -
Javier Zanetti -
Mohamed Zaoui -
Agustín Zaragoza -
Georgi Zažitski -
Vladimir Zažogin -
Emil Zátopek -
Rostõslav Zaulõtšnõi -
Olga Zavjalova -
Włodzimierz Zawadzki -
Vladimir Zažogin -
Zé Roberto -
Hendrik van der Zee -
Hendrik van der Zee (poksija) -
Hans Zehetmayer -
Parvīz Zeydvand -
Indrek Zelinski -
Boudewijn Zenden -
Sergei Zenjov -
Therese Zenz -
Kathrin Zettel -
Zhang Dan -
Zhang Hao -
Zhang Yining -
Zhao Hongbo -
Toivo Zidbäck -
Zheng Jie -
Zinédine Zidane -
Christian Ziege -
Victor Zilberman -
Nikolai Zimjatov -
Szymon Ziółkowski -
David Zogg
Ricardo Zonta -
Jürgen Zopp -
Cristian Zorzi -
Natko Zrnčić-Dim -
Gyula Zsivótzky -
Ryszard Zub -
Rein Zupping -
Silvan Zurbriggen-
Louis Zutter -
Olesja Zõkina -
Konstantin Zõrjanov -
Armin Zöggeler
Ž.
Nikola Žigić
- Juri Žirkov
- Vassili Žirov
- Boris Živković
- Jan Železný
- Vitali Žuk
T.
Albert Taar
- Erich Taar
- Robert Taar
- Rein Taaramäe
- Ando Tagamets
- Taihō Kōki
- Tunnet Taimla
- Kaspar Taimsoo
- Jorma Taipale
- Helena Takalo
- Mihhail Tal
- Nadežda Talanova
- Valdo Tali
- Heikki Talimaa
- Avo Talpas
- Lembit Talpsepp
- Evelin Talts
- Jaan Talts
- Janar Talts
- Viire Talts
- Vittorio Tamagnini
- Tanel Tamberg
- Helmet Tamkõrv
- Eduard Tamm
- Joonas Tamm
- Jüri Tamm
- Margus Tamm
- Tõnis Tamm
- Villem Tamm
- Tõnu Tammearu
- Matti Tammelin
- Timmo Tammemäe
- Harald Tammer
- Aleksander Tammert
- Aleksander Tammert seenior
- Aleksei Tammiste
- Karel Tammjärv
- Meigo Tammsaar
- Tahar Tamsamani
- Ričardas Tamulis
- Kiyoshi Tanabe
- Tamarine Tanasugarn
- Olof Tandberg
- Petter Tande
- Tamara Tansõkkužina
- Ramón Tapia
- Maksim Tarassov
- Toomas Tarm
- Jüri Tarmak
- Jüri Tarto
- Martin Taska
- Edis Tatli
- Angelo Taylor
- Dennis Taylor
- Oliver Taylor
- Ingemar Teever
- Axel Teichmann
- Richard Teichmann
- Tanel Tein
- Toomas Tein
- Saara Teitelbaum
- Teitur Þórðarson
- Armando Teixeira
- Daniel Teklehaimanot
- Vitali Teleš
- Vladimir Tell
- Taijo Teniste
- Timo Teniste
- Siim Tenno
- Carlos Tenorio
- Georg Tenno
- Elmar Tepp
- Jaanus Teppan
- Vahur Teppan
- Sergei Terehhov
- Paul Tergat
- Alfred Ter-Mkrtšjan
- John Terry
- Carlos Tévez
- Andreas Tews
- Adrien Théaux
- Kees Thijssen
- Iwan Thomas
- Frederick Tiedt
- Imre Tiidemann
- Ants-Hindrek Tiido
- Anna Bogali-Titovets
- Bronwyn Thompson
- Daley Thompson
- David Thompson
- Obadele Thompson
- Hans Thomsén
- Andreas Thorkildsen
- Ian Thorpe
- Jim Thorpe
- Gustav Thöni
- Aleksandr Tihhonov
- Tamara Tihhonova
- Mart Tiisaar
- Esa Tikkanen
- Henry Tiller
- Marina Timofejeva
- Evald Tipner
- Vasile Tiţă
- Sergei Tivjakov
- Darja Tkatšenko
- Triin Tobi
- Indrek Tobreluts
- Jean Todt
- Toomas Tohver
- Henri Toivonen
- Erjon Tola
- Gennadi Tolmatšov
- Kati Tolmoff
- Juho Tolppola
- Jon Dahl Tomasson
- Alberto Tomba
- Janek Tombak
- Priit Tomson
- Tončo Tončev
- Tong Jian
- Luca Toni
- Alo Toom
- Mait Toom
- Johannes Toom
- Raigo Toompuu
- Adalbert Toots
- Heiki Toots
- Juri Torbek
- Hans Torim
- Július Torma
- Kaarel Torop
- Arnold Torpel
- Gwen Torrence
- Fernando Torres
- Francesco Totti
- Piero Toscani
- Kolo Touré
- Yaya Touré
- Nikolai Tover
- Kari Traa
- Marko Traks
- Terrence Trammell
- Giovanni Trapattoni
- Friedrich Traun
- Grete Treier
- John Treloar
- Jane Trepp
- Aleksandr Tretjakov
- John Tripp
- Jarno Trulli
- Judd Trump
- Tim Tscharnke
- Alik Tseiko
- Vasíleios Tsiártas
- Zinovi Tsirik
- Jo-Wilfried Tsonga
- Anna Tšakvetadze
- Nikolai Tšebotko
- Gennadi Tšeburanov
- Julija Tšepalova
- Sergei Tšepikov
- Oleg Tšernjak
- Ilja Tšernoussov
- Aleksander Tšikin
- Svetlana Tširkova
- Galina Tšistjakova
- Julija Tšiženko
- Aleksei Tšižov
- Ivan Tšerezov
- Maksim Tšudov
- Kirill Tšukavin
- Aleksander Tšutšelov
- Meilen Tu
- Igor Tudor
- Luule Tull
- Derartu Tulu
- Sven Tumba
- Aloizs Tumiņš
- Jose Tuominen
- Arda Turan
- Mathieu Turcotte
- Indrek Turi
- Raimond Turja
- Däulet Turlõhhanov
- Vladimir Turtšinski
- Joni Turunen
- Rauno Tutk
- Toomas Tõniste
- Tõnu Tõniste
- Leopold Tõnson
- Feliks Tõnuri
- Harry Tõnuri
- Ott Tänak
- Cecilia Törn
- Gyula Török
- Mihhail Tšigorin
- Heldur Tüüts
- Laine Tüüts
- Mike Tyson
- Przemysław Tytoń
- Wyomia Tyus
U.
Ilmar Udam
- Jüri-Mikk Udam
- Grete Udras
- Kaija Udras
- Ivan Uhhov
- Michael Uhrmann
- Inna Uit
- Tomáš Ujfaluši
- Pertti Ukkola
- Egle Uljas
- Frank Ullrich
- Bülent Ulusoy
- Vegard Ulvang
- The Undertaker
- Tobias Unger
- Argo Unnuk
- Kalev Urbanik
- Aap Uspenski
- Oleksandr Ussõk
- Martin Ustaal
- Jevgeni Ustjugov
- Dmitri Ustritski
- Iraklı Uznadze
- Jaak Uudmäe
- Jaanus Uudmäe
- Heinrich Uukkivi
- Tarmo Uusivirta
- Urmet Uusorg
V.
Rafael van der Vaart
- Sander van der Vaart
- Chaminda Vaas
- Vágner Love
- Gustav Vahar
- Lembi Vaher
- Lise Anette Vaher
- Sander Vaher
- Karl Vahi
- Cristel Vahtra
- Eeri Vahtra
- Osvald Vahtra
- Nicole Vaidišová
- Eimantas Valaitis
- Fulvio Valbusa
- Víctor Valdés
- Richard Valdov
- Andrei Valiuk
- Arnold Vaiksaar
- Kaari Vainonen
- Uno Valdmets
- Rein Valdru
- Antonio Valencia
- Juan Carlos Valerón
- Tiiu Valgemäe
- Reet Valgmaa
- Ülo Valk
- Erko Vallbaum
- Guntis Valneris
- Valdis Valters
- Mikk Valtna
- Nikolai Valujev
- Hubert Van Innis
- Arnold Vanderlyde
- Tõnis Vanna
- Rego Varsamaa
- Ülo Varul
- Mika Vasara
- Vadims Vasiļevskis
- Darius Vassell
- Konstantin Vassiljev
- Valeri Vassiljev
- Francisc Vaștag
- Ari Vatanen
- Yauhen Vatutsin
- Harry Veber
- Jürgen Veber
- Vjatšeslav Vedenin
- Andreas Veerpalu
- Andrus Veerpalu
- Anette Veerpalu
- Rain Veideman
- Karl Veimann
- Andrei Veis
- Carlos Vela
- Andrei Veis
- Nikolai Vekšin
- Siim-Sander Vene
- Stylianos Venetidis
- Jean-Éric Vergne
- Thomas Vermaelen
- Tomáš Verner
- Hugo Verpoest
- Oscar Verpoest
- Abel Verse
- Rivo Vesik
- Rain Vessenberg
- Vésteinn Hafsteinsson
- Edvin Vesterby
- Jüri Vetemaa
- Sebastian Vettel
- Arturo Vidal
- Nemanja Vidić
- Marcelo Vieira
- Patrick Vieira
- Martin Vihmann
- Sergei Vihrov
- Arnold Viiding
- Kristel Viigipuu
- Kristen Viikmäe
- Pekka Viippo
- ‎Arkadi Viira
- Margit Viirma
- Bjarte Engen Vik
- Priit Viks
- Heikki Vilander
- Ain Vilde
- Sandro Viletta
- Stina Viljus
- David Villa
- Anthony Villanueva
- José Luis Villanueva
- Heldur Villemson
- Jacques Villeneuve
- Heino Villum
- Juozas Vinča
- Lasse Virén
- Lembit Virkus
- Reima Virtanen
- Tessa Virtue
- Eevi Virula
- Joseph Vissers
- Vincent Vittoz
- Roman Vlassov
- Eberhard Vogdt
- Matt Vogel
- Eduard Voitra
- Dimitri Volkov
- Yochanan Vollach
- Aleksandr Volodin (jalgpallur)
- Aleksandr Volodin (maletaja)
- Kristjan Vomm
- Johan Vonlanthen
- Lindsey Vonn
- Vaiko Vooremaa
- Michel Vorm
- Anžela Voronova
- Vladimir Voskoboinikov
- Dare Vršič
- Zísis Vrýzas
- Zvonimir Vujin
- Martin Vunk
- Uno Vunk
- Hannu Vuorinen
- Maksim Võlegžanin
- Bronislav Võrse
- Konstantin Võrupajev
- Andres Võsand
- Igor Võssotski
- Tanel Võtti
- Imre Vähi
- Arved Väikmeri
- Kaarlo Väkevä
- Lauri Väinsalu
- Jorma Väisänen
- Jelena Välbe
- Voldemar Väli
- Len Väljas
- Raido Värik
- Andrus Värnik
- Ruth Väät-Põldots
- Rudi Völler
W.
Dwyane Wade
- Jannes van der Wal
- Tadeusz Walasek
- Theo Walcott
- Björn Waldegård
- Michael Walchhofer
- Brad Walker
- Douglas Walker
- Tom Walkinshaw
- Ben Wallace
- Rasheed Wallace
- Sinuhe Wallinheimo
- Fritz Walter
- Jonathan Walters
- Bill Walton
- Abby Wambach
- Paulo Wanchope
- Wang Junxia
- Wang Hao (lauatennisist)
- Wang Hao (käija)
- Wang Liqin
- Wang Mingjuan
- Wang Nan
- Robert Wangila
- Stephen Ward
- Jeremy Wariner
- Chiel Warners
- Philip Waruinge
- Thomas Wassberg
- Ronald Waterreus
- Chris Webber
- Mark Webber
- Benjamin Weger
- Isidore Weiss
- Johnny Weissmüller
- Johnny Weir
- Tina Weirather
- Allan Wells
- Delonte West
- Jerry West
- Russell Westbrook
- Holger Westerberg
- Sander Westerveld
- Andreas Widhölzl
- Harm Wiersma
- Vesa Wiik
- Georginio Wijnaldum
- Kati Wilhelm
- Christian Wilhelmsson
- Mac Wilkins
- Bernard Williams
- Mo Williams
- Serena Williams
- Venus Williams
- Jack Wilshere
- William von Wirén
- Bjørn Wirkola
- Gundel Wittmann
- Anita Włodarczyk
- Sigrun Wodars
- Alexander Wolf
- Paea Wolfgramm
- Ryszard Wolny
- Todd Woodbridge
- Tiger Woods
- Tessa Worley
- Caroline Wozniacki
- Aleksandra Wozniak
- Andrzej Wroński
- Alexander Wurz
- Åke Wärnström
- Barbel Wöckel
- Christian Wörns
Õ.
Tõnu Õim
- Pille Õnnepalu
- Janar Õunap
- Toivo Õunap
- Madis Õunapuu
Ä.
Ardo Ärmpalu - Eevald Äärma
Ö.
Emelie Öhrstig
- Mesut Özil
Ü.
Gökhan Ünal - Oskar Üpraus - Žaksõlõk Üškempirov


Hellenid.
Helleniteks nimetati algul üht Põhja-Kreeka hõimu, hiljem kõiki kreeka hõime.
5. sajandist eKr eristati selle nimetusega kreeklasi kreeka keelt mittekõnelevatest rahvastest (barbaritest).
Hellenismi ajal nimetati helleniteks Aleksandri suurriigis ja diadohhide riikides tekkinud kreeka segakultuuriga rahvast.


Aleksander Suur.
Aleksander Suur ehk Makedoonia Aleksander (356 Pella – 323 eKr Babülon) oli Vana-Makedoonia kuningas (Alexandros III) 336–323 eKr, antiikaja kuulsaim ja edukaim väejuht, Philippos II ja Olympiase poeg, Aristotelese kasvandik. Veel tänapäevalgi peetakse teda parimaks väejuhiks, kes kunagi elanud on.
Aleksandri noorus.
Aleksander sündis aastal 356 eKr. Samal ööl süütas Herostratos Artemise templi Ephesoses.
Aleksander on peamiselt tuntud Pärsia Ahhemeniidide impeeriumi purustajana. Troonile sai ta 20-aastaselt pärast tema isa mõrvamist ihukaitsja Pausaniase poolt. Sel ajal oli ta juba kogenud väejuht, 18-aastasena oli ta 338 eKr Chaironeia lahingus juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge ning samuti oli isa usaldanud talle vastutavaid riigiameteid.
Pärsia sõjaretk.
Kuningaks saanuna jätkas Aleksander oma isa alustatud ettevalmistusi Pärsia-vastaseks sõjaretkeks. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ning Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem.
Aastal 334 eKr ületas ta 48 000 jalamehe ja 6000 ratsamehega Dardanellid ning tungis seega Pärsia valdustesse. Esimene tõsine kokkupõrge pärslastega toimus Granikose lahingus, kus Aleksander purustas Pärsia Väike-Aasia provintside väed. Seejärel liikus ta Gordioni (kus tal legendi järgi õnnestus avada Gordioni sõlm) ja jätkas liikumist piki Väike-Aasia rannikut. Kiliikias astus tema vastu Pärsia suurkuningas Dareios III koos Aleksandri omadest tunduvalt suuremate vägedega, kuid sellele vaatamata saavutas Aleksander 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu ning vangistas ka Dareiose perekonna. Issose lahingu järel otsustas Aleksander enam mitte leppida oma esialgsete plaanidega, mis ilmselt nägid ette vaid Väike-Aasia vallutamist, vaid selle asemel vallutada terve Pärsia impeerium. Seetõttu lükkas ta ka Dareiose rahupakkumise tagasi.
332 eKr piiras Aleksander kuus kuud strateegiliselt olulist Tüürose linna. Linn oli talle alguses alistunud, kuid konflikt oli uuesti puhkenud, sest ei olnud suudetud jõuda kokkuleppele ohvritalituse suhtes. Linn õnnestus lõpuks vallutada Küprose ja foiniiklastelt kokkukogutud laevastike abiga, 8000 elanikku tapeti, ülejäänud müüdi orjadeks. Sama aasta septembrist novembrini piiras armee Gazat. Makedoonlastel õnnestus linnamüüri lõik alt ära õõnestada, nii et see kokku varises ja sealt kaudu linna tungida. Jällegi järgnes veresaun, Gaza väeülem lohistati sõjavankri taga surnuks.
Nüüd kuulus kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla. Seejärel suundus ta Egiptusesse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu ka mujale (ühtekokku olevat neid olnud umbes 18), kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.
Pärast Egiptuse alistamist liikus Aleksander edasi Mesopotaamiasse ning lõi seal 331 eKr Dareiose väge Gaugamela lahingus. See otsustas ka Pärsia impeeriumi saatuse. Dareios põgenes ning tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad Babüloni, Elami, Susa ja Persepolise. 330 eKr kuulutas ta pärast Dareiose surma end Pärsia kuningaks. Järgneva kolme aastaga alistas ta ka Pärsia idaprovintsid ning püüdis tungida Indiasse, ent tema väed olid sõjast tüdinud, nii et ta pidi sõjaretke lõpetama. Ta liikus Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. See polnud enam Makedoonia, vaid Aleksandri isiklik impeerium. Kreekast ja Makedooniast olid saanud selle äärealad.
Kevadel 323 eKr oli armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse, hiljem oli kuningas kavatsenud liikuda Vahemere piirkonda. Juuni keskel suri Aleksander aga ootamatult ning kohe algasid diadohhide sõjad tema riigi jagamise pärast.
Aleksander poliitiku ja sõdurina.
Aleksandri edu rajanes paljuski tema vägede väga heal sõjalisel väljaõppel ning liikumiskiirusel. Samas ei suutnud ta korraldada vallutatud maade haldamist ja tegelikku liitmist oma impeeriumiga – sellest tunnistavad nii arvukad ülestõusud kui riigi kiire lagunemine Aleksandri surma järel. Ka väejuhina laskus ta korduvalt strateegiliselt tarbetutesse kuid kulukatesse avantüüridesse kui mängus oli tema au – näiteks Tüürose piiramine või armeega Gedrosia kõrbest läbi minemine.
Aleksander oli meie mõistes väga verine ja julm väejuht. Nii Tüüroses, Gazas kui paljudes teistes linnades, kes kohe talle ei alistunud, tapeti vallutamise järel mehed ning naised ja lapsed müüdi orjadeks. Niisugune julmus oli osaliselt mõeldud teiste linnade hirmutamiseks. Nagu järgnevad sündmused aga näitasid, jäi hirmutamise mõju nõrgaks. Aleksandril õnnestus võita küll kõik lahingud, kuid vastuhakud jäid talle elu lõpuni suureks probleemiks.
Pika sõjaretke jooksul asendus algne eesmärk – kättemaks pärslastele – Aleksandri isikliku kuulsusejanuga. Ta pidas ennast osaliselt uueks Pärsia suurkuningaks ning võttis üle mõned Pärsia õukonna tavad. Samas pidas ta elu lõpuni kreeklasi, ja eriti makedoonlasi, teistest impeeriumi rahvastest paremaks. Oma kuulsusesoovi ühe väljendusena lasi ta end jumalaks kuulutada.
Pärand kaasajal.
Lahesõja aegne USA vägede üldjuht kolmetärnikindral Norman Schwarzkopf on öelnud, et ta võitis Iraagi armee kiiresti tänu Aleksander Suure Gaugamela lahingus kasutatud taktika taaskasutamisele.


Odüsseia.
"Odüsseia" on Homerosele omistatav vanakreeka eepos, milles kirjeldatakse Odysseuse eksirännakuid pärast Trooja sõda. Teos on sündinud umbes 650 aastat eKr. "Odüsseia" on järg "Iliasele". "Odüsseia" jaguneb 24 lauluks ja sisaldab 12110 värssi. Värsimõõduks on daktüliline heksameeter.
Põhijoontes loodi "Odüsseia" ilmselt Mükeene ajastul, võimalik et mitmete paralleelselt tegutsenud laulikute-aoidide poolt. Tolle aja valitsejad muutusid pärimuses üleloomulike võimetega kangelasteks, nagu Herakles, Theseus, Agamemnon ja Menelaos. Eeposes kujutatav ühiskond on sugukondliku korra lagunemise astmel, orjanduslik kord ei ole veel täielikult välja kujunenud.
Tegevustik.
"Odüsseia" sisaldab meremehejutte, mille motiive esineb ka teistel rahvastel.
Eepos algab jumalate koosoleku kirjeldusega Olümposel. Jumalad saadavad Hermese käskjalana nümf Kalypso juurde, käsuga vabastada tema juures viibiv Odysseus. Samal ajal vaevleb Odysseuse naine Penelope kodusaarel Ithakal tema kätt paluvate kosilaste käes, kuna 20. aastat eemalviibivat Odysseust peetakse hukkunuks. Odysseuse poeg Telemachos otsustab isa otsinguil purjetada Pylosele ja Spartasse. Sparta kuningalt Menelaoselt saab ta andmeid oma isa kohta. Kalypso juurest lahkunud Odysseus satub pärast merehädas olekut faiaakide saarele. Saare kuningas Alkinoos võtab Odysseuse lahkelt vastu, pidusöömingul jutustab viimane oma seiklustest pärast Trooja vallutamist. Ta on viibinud kikonite maal, lotofaagide ehk lootosesööjate saarel, kükloop Polyphemose juures, tuultejumal Aiolose saarel, nõid Kirke juures, allmaailmas, pääsenud koletiste Skylla ja Charybdise käest, mööda purjetanud sireenide saarest. Järgmisel päeval toimetavad faiaagid Odysseuse Ithakale. Jumalanna Athena moondab Odysseuse kerjuseks. Pärast seda läheb Odysseus ühe karjuse juurde. Seal kohtab ta oma poega. Koos kavandavad nad plaani, kuidas kosilastele kätte maksta. Nad tapavad kõik kosilased ja nendega kampa löönud teenrid.


Suusahüpped.
Suusahüpped on talispordiala, kus võisteldakse suusahüppemäelt suuskadega kõige kaugemale hüppamises.
Suusahüpetes võisteldakse põhiliselt 3 mäel (trampliinil): keskmisel (hüppevõimsus ~90 m), suurel (hüppevõimsus ~120 m) ja lennumäel (hüppevõimsus 140 m ja rohkem).
Iga sportlane sooritab 2 võistlushüpet, mille eest saadud punktid liidetakse. Punkte arvestatakse hüppe pikkuse ja stiili eest; viimast hindavad 5 kohtunikku.
Hüppesuusad on murdmaasuuskadest pikemad (240–255 cm), laiemad ja raskemad (koos sidemetega 7–8 kg) ning neil on 2–5 soont.
Võistleja varustus peab vastama FIS-i määrustele.
Tuntud suusahüppajaid.
Janne Ahonen – Simon Ammann – Sven Hannawald – Tom Hilde – Andreas Kofler – Andreas Küttel – Wolfgang Loitzl – Adam Małysz – Thomas Morgenstern – Matti Nykänen – Birger Ruud – Gregor Schlierenzauer – Martin Schmitt – Jouko Törmänen – Michael Uhrmann
Eestlastest tuntuimad.
Jens Salumäe – Jaan Jüris – Uno Kajak – Hillar Hein – Juhan Lind - Jouko Hein - Kaarel Nurmsalu


Kristus.
Kristus (kreeka keeles "Χριστός" 'Võitu (võitud isik') on judaismis oodatava Messia kreekapärane nimetus, mida kasutasid messia tähistamiseks 1. sajandil kõik kreeka keelt kõnelevad juudid.
Kristluses on "Kristus" sõna, mis käib Jeesuse Kristuse kohta, rõhutades tema jumalikku missiooni. Kristlus saigi alguse Jeesuse samastamisest messiaga. Sageli tajutakse sõna "Kristus" Jeesuse nime osana või rööpnimena.
Messia ootus Tanahis.
Juudid hakkasid ootama Päästjat, kelles oleks ühendatud preester, kuningas ja prohvet. Nad hakkasid teda hüüdma Messiaks, mis oli tiitel. Psalmides mainitakse sageli "Tema Võitut". Kristlased tõlgendavad paljusid selliseid kohti prohvetlike ettekuulutustena.
Kristus Uues Testamendis.
Uus Testament kuulutab, et kauaoodatud Päästja (Lunastaja) on tulnud. Teda ei võitud õliga, vaid Tema Taevane Isa kutsus ta Messia-ametisse: "Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!" (Luuka evangeelium 3:22).
Kui Jeesuse jüngritele sai ajapikku selgeks, et tema on Päästja, hakkasid nad teda kutsuma Messiaks ehk Kristuseks, mis oli jällegi tiitel. Pärast Kristuse Ülestõusmist muutus "Kristus" suurelt jaolt Jeesuse pärisnimeks.
Eristus "Jeesuse" ja "Kristuse" vahel kristluses.
Kristus on tiitel. Eesti keeles võitu või salvitu. (Vaata täpsustust Jeesus (tiitlid), võidmine.) Jeesus on ajaloolise isiku nimi. Vahel on tiitlit "Kristus" ekslikult kasutatud "Jeesuse" sünonüümina. Peale Jeesuse surma on talle omistatud erinevaid tiitleid. (Vt kirikukogud ja dogmaatika.)
Kristus gnostitsismis.
Gnostikud ei usu üldiselt Jeesusesse kui isikusse, kelles on ühendatud jumalik ja inimlik loomus, vaid vaimulikku Kristusesse, kes elas Jeesuses ja lahkus temast korduvalt ning kes ei surnud. Gnostikud uskusid, et neil on võimalik omandada samasugune gnoosis (tunnetus, teadmine). Gnostikute õpetuse järgi saadab Jumal aeg-ajalt inimeste juurde päästjaid, tänu kellele valitud pääsevad.
Krišna ja Kristus.
Krišnaiitlikud autorid oletavad seost Krišna ja Kristuse nime vahel.


Konstantinoopol.
Konstantinoopol (kreeka keeles 'Constantinuse linn') on İstanbuli endine nimi.


Herodes Atticus.
Herodes Atticuse büst Ateena muuseumis
Lucius Vibullius Hipparchos Tiberius Claudius Herodes Atticus (101 – 177 Maraton) oli üks antiikaja kuulsaimaid filantroope.
Ta oli päritolult roomlane, kuid sündis ja elas põhiliselt Kreekas. 143 oli ta Rooma konsul. Samal aastal valiti ta Ateena panatenaiade peakorraldajaks ehk agonoteediks. Sellena laskis ta rekonstrueerida Panathenaikoni staadioni, tehes sellest ühe antiikaja kõige hiilgavama ehitise.
Ta kinkis Ateenale ka Odeioni, Ateena akropoli jalamil osaliselt kaljusse õõnestatud rooma stiilis teatri mälestusmärgiks oma naisele.
Olümpias luges ta muuhulgas Altises oma luulet ja väitles elislastega filosoofiliste küsimuste üle. Ta rajas Olümpiasse akvedukti, lahendades nii sealse joogiveemure. Veejuhe lõppes kena purskkaevu Nymphaeumiga.
Tema plaan rajada kanal läbi Korintose maakitsuse siiski ei teostunud. Seda polnud varem suutnud ka Nero.
Lisaks oli Herodes Atticus oraator niinimetatud teise sofistika ajajärgust, atikismi esindaja, hilisemate keisrite Lucius Aurelius Veruse ja Marcus Aureliuse õpetaja.
Tema teostest (kirjad, diatriibid ja muu) on säilinud katkendeid ainult raamarust "Peri politeias" ("Riigi põhikorrast").


İstanbul.
İstanbul on Türgi suurim linn Bosporuse kaldail iidsete Mustast merest Vahemerre ning Väike-Aasiast Kagu-Euroopasse kulgevate kaubateede ristumiskohal.
Linna varasemad nimed on "Byzantion" ja "Konstantinoopol". İstanbuliks nimetati linn ametlikult alles 28. märtsil 1930.
Ajalugu.
Praeguse linna eelkäija, Megara koloonia Byzantion rajati 667 eKr Traakia Bosporose kaldale. Asula sai nime megaralaste kuninga Byzase järgi. 6. sajandi lõpust kuni 478 eKr kuulus ta Pärsiale, 5. sajandi keskpaigast kuulus ta vaheaegadega Ateena Mereliitu. Linna hiilgeaeg oli 4. ja 3. sajand. Järjest tähtsamaks muutus kaubandus Musta merega, mis peaaegu eranditult Byzantioni kaudu käis. 340 eKr piiras Byzantioni edutult Philippos II. Linn jäi ka pärast Chaironeia lahingut iseseisvaks. 2. sajandil pidi ta siiski tunnistama Rooma riigi ülemvõimu.
Rooma riigis kasvas Byzantioni tähtsus veelgi. Constantinus I muutis Byzantioni Rooma riigi uueks pealinnaks ja nimetas selle 330 pKr Konstantinoopoliks ('Constantinuse linn'). Esialgu plaanis Constantinus linna nimetada Uueks Roomaks ("Nova Roma"), kuid see nimi ei juurdunud rahva seas. Linnast sai algul Ida-Rooma, siis Bütsantsi pealinn.
Konstantinoopolit tugevdasid, suurendasid ja kaunistasid eriti Theodosius II ja Justianus I. Ta kasvas kiiresti maailma suurimaks linnaks. 1204 vallutasid ja rüüstasid linna ristisõdijad Neljandas ristisõjas ja tegid ta Ladina keisririigi pealinnaks. 1261 vallutas Michael VIII Palaiologos ta tagasi ja likvideeris Ladina keisririigi.
Konstantinoopol oli Bütsantsi pealinn, kuni türklased ta 29. mail 1453 vallutasid ja Bütsantsi riigi kaotasid. Konstantinoopol sai Türgi pealinnaks ja nimetati İstanbuliks, kuid paralleelnimena jäi käibele Konstantinoopol.
Usutakse, et Istanbul oli maailma suurim linn ajavahemikel 340–570 (400 tuhat elanikku aastal 500), 1127–1145, 1153–1170 ja 1650–1710 (700 tuhat elanikku).
Pärast Esimest maailmasõda oli Türgi kaotanud peaaegu kõik oma valdused Euroopas. İstanbul oli jäänud üsna riigi serva. Aastal 1923 viidi Türgi pealinn Ankarasse, mis asus riigi keskel.
Vaatamisväärsused.
Säilinud on paljude hilisantiikaegsete ehitiste (keisripaleede, hipodroomi (koos Theodosiuse obeliskiga), tsisternide ja kindlustuste) varemed. Kõige paremini säilinud antiikaja kindlustus on Marmara merest Kuldsarve laheni ulatuv müür.
Hilisantiigi kirikuist paistavad peale Hagia Sophia silma ka Hagia Irene ning Püha Sergiose ja Bakchose kirik.
Välislingid.
Istanbul
Istanbul


Theodosius I.
thumb
Theodosius I, keisrinimi Dominus Noster Flavius "Theodosius" Augustus (Flavius Theodosius I Suur; arvatavasti 11. jaanuar 347 Cauca (Hispaania) – 17. jaanuar 395 Mediolanum (praegu Milano)) oli Vana-Rooma keiser alates 19. jaanuarist 379 kuni surmani. Tema nimele lisatakse ka "Gootide Sõber".
Flavius Theodosius oli pärit Valentinianus I väepealiku rikkast perekonnast Põhja-Hispaaniast Caucast ja ta sai ka ise väejuhiks. Tema sünnilinn Cauca oli tähtsusetu linnake Hispaania loodeosas asuvas provintsis Galaecias. Tema isal, kelle nimi oli samuti Flavius Theodosius, oli seal valdusi. Isa vanemad Honorius ja Thermantia olid tõenäoliselt juba I Nikaia kirikukogu õpetust järgivad kristlased. Samuti oli tal vend Honorius, kelle tütre Serena ta hiljem adopteeris. Hiljem sai Serena väga mõjukaks, abielludes Stilichoga.
Theodosius veetis lapsepõlve Hispaanias. Tema õpingutest on teada ainult niipalju, et ta tundis huvi ajaloo vastu ning oli ka muidu huvitatud õppija.
Alates 368. aastast viibis ta isa kaaskonnas. Sõjaväelasena võttis ta koos isaga osa sõjakäikudest Britanniasse 368/369, sõjakäigust alemannide vastu 370 ja sarmaatide vastu 372/373.
Aastal 373 kutsuti isa Africasse, et ta alistaks usurpaator Firmuse. 374 lõi Theodosius Pannoonias sarmaate, kes olid Doonaust üle tulnud. Sellega näitas ta end võimeka väejuhina ja võitid roomlaste lugupidamise, sest seni ei olnud ühelgi väejuhil õnnestunud sarmaate tagasi tõrjuda.
376 tegi Theodosius äkitselt oma sõjaväelisele karjäärile lõpu ning tõmbus tagasi oma valdustesse Hispaanias. Selle põhjused on keerulised; igal juhul oli asi seotud isa surmaga. Isa süüdistati riigireetmises ja ta mõisteti surma. Theodosius abiellus samal, 376. aastal Hispaania ülikkonda kuuluva Aelia Flacillaga, kes 377 tõi ilmale esimese poja Arcadiuse. Theodosius pühendus oma mõisade valitsemisele.
Pärast seda, kui goodid olid 378. aastal Adrianoopoli lahingus võitnud keiser Valensi, kutsus keiser Gratianus Theodosiuse Sirmiumis asuvasse õukonda ning nimetas ta Illüüria komandandiks. Theodosius läks jälle Pannooniasse ning lõi sarmaate, kes olid taas üle Doonau tulnud. 19. jaanuaril 379 ülendas Gratianus Sirmiumis Theodosiuse kaas-augustuseks. Tema võimu alla läks riigi idaosa, sealhulgas Traakia, Daakia ja Makedoonia. Esimese keisrina loobus ta paganlikust "pontifex maximuse tiitlist. Peale selle oli ta esimene, kes enda nimetamisest augustuseks ei teatanud üksnes Rooma, vaid ka Konstantinoopoli senatile. Residentsiks valis ta Tessaloonika.
Sõdinud vahelduva eduga läänegootide vastu, sõlmis ta 382. aastal nendega rahu ning asundas nad sõjaväekohustusliku föderaatidena Doonau alamjooksust lõuna pool asuvale alale.
383. aastal surus ta maha Maximuse võimuanastuse ja võimaldas Valentinianus II-l naasta riigi lääneossa.


Turkestani ANSV.
Turkestani ANSV kuulutati välja Toshkendis (Taškendis) 30. aprillil 1918 endise Turkestani kindralkubermangu alal. Kuulus Vene NFSV koosseisu.
Elanike arv oli 5,2 miljonit (1920).
1921–1922 viidi läbi maa- ja veereform.
Turkestani ANSV likvideeriti 27. oktoobril 1924. Tema alad jagati Usbeki NSV ja Turkmeeni NSV vahel.


Orienteerumine.
Orienteerumine on spordiala, kus võistleja peab läbima kaardi ja kompassi abil maastikul tähistatud ja kaardile märgitud kontrollpunktid.
Ajalugu.
Orienteerumise sünnimaa on Norra, kus esimesed võistlused korraldati 1897. aastal. Esimesed Euroopa meistrivõistlused korraldati 1962. aastal Norras. Maailmameistrivõistlusi hakati korraldama 1966. aastast ja esimesed toimusid Soomes. Rahvusvaheline Orienteerumisspordi Föderatsioon IOF "International Orienteering Federation "loodi 1961. aastal. IOF-i peakorter asub Helsingis ja sinna kuulub 61 liikmesriiki.
Orienteerumisest lähemalt.
Orienteerumise all mõistetakse tavaliselt eeskätt orienteerumisjooksu. Rahvusvaheline Orienteerumisföderatsioon ja Eesti Orienteerumisliit tunnustavad eraldi orienteerumisaladena ka suusaorienteerumist, rattaorienteerumist ja teerajaorienteerumist.
Orienteerumise põhiliigid on suundorienteerumine ja valikorienteerumine. Suundorienteerumises tuleb kontrollpunktid läbida etteantud järjekorras, oluline on raja läbimise kiirus. Valikorienteerumises on etteantud kontrollaeg, mille jooksul tuleb läbida võimalikult palju kontrollpunkte. Pika kontrollajaga võistkondlikku valikorienteerumist nimetatakse rogainiks.
Suundorienteerumise radu jagatakse distantsi pikkuse järgi sprindiks, lühirajaks, tavarajaks ja pikaks rajaks. Võistlusi peetakse ka öises orienteerumises. Individuaalvõistlused toimuvad peamiselt eraldistardiga (stardiintervall enamasti 1–3 minutit), kuid korraldatakse ka ühisstardiga võistlusi. Ühisstardiga võistluste puhul kasutatakse sageli hajutust (paralleelpunkte), et vältida koosjooksmist. Lisaks individuaalvõistlustele korraldatakse ka teatevõistlusi ja võistkondlikke võistlusi.
Orienteeruja tähtsamad võistlusvahendid on kaart ja kompass. Orienteerumiskaardid on tavaliselt mõõtkavas 1:10000 või 1:15000, sprindis 1:5000 või 1:4000. Orienteerumiskaartide joonistamisel kasutatakse rahvusvaheliselt kokkulepitud leppemärke. Võistlusi peetakse enamasti metsaga kaetud maastikel, sprindivõistlusi tavaliselt linnas või pargis. Võistlejatel on keelatud enne võistlusi maastikuga tutvuda. Sama maastikuosa katvaid vanu kaarte tohib siiski uurida.
Orienteerumine Eestis.
Esimene orienteeriumisvõistlus Eestis korraldati 19. juunil 1926 Pirital. Tänapäevaste põhimõtete järgi peetud orienteerumine 4,9 km 5 KP-ga rajal võitis ajaga 29.18,8 Tartu ülikooli majandusüliõpilane Julius Tiisfeldt, tol ajal tuntud kergejõustiklane (Varssavi 1924. aasta ülemaailmsete üliõpilasmängude võitja keskmaajooksus).
Esimesed individuaal-võistkondlikud Eesti meistrivõistlused orienteerumises peeti 27. septembril 1959 Nelijärvel.
Orienteerumises peetakse hulgaliselt pikkade traditsioonidega rahvavõistlusi: öine teade Jüriööjooks (alates 1960, võistkonnas 3 meest ja 2 naist), kahepäevased Suvejooks ja Suunto games, mitmepäevajooksud Ilves-3 ja Kobrase karikas (toimunud on ka 4EST, aga selle korraldamine lõpetati aastal 2006), rahvusvahelise mainega teatemitmepäevajooks Ilvesteade. Populaarseid igamehevõistlusi neljapäevakute nime all korraldatakse üle Eesti, esimene taoline toimus Kloostrimetsas 11. juunil 1964 (idee Rain Lahtmetsalt, käivitaja Toomas Kerem).
8. juunil 1959 loodi Eesti NSV Matkaspordi Föderatsiooni juures orienteerumisspordi komitee, mille esimeheks valiti Aleks Kaskneem. Seda on tähistatud aastaid kui Eesti Orienteerumisspordi Föderatsiooni asutamist, peetud niinnimetatud juubeleid (1969, 1974, 1979, 1984). Nii matkajaid kui orienteerujaid ühendav Eesti NSV Matkaspordi Föderatsioon reorganiseeriti 1960 Eesti NSV Matka- ja Orienteerumisspordi Föderatsiooniks: 15. mail 1960 peeti föderatsiooni presiidiumi esimene koosolek, kus presiidiumi esimeheks valiti Armult Reinsalu.
Iseseisev Eesti NSV Orienteerumisspordi Föderatsioon (EOF) moodustati Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu presiidiumi otsusega 16. oktoobril 1962 ning selle esimesel pleenumil 16. detsembril 1962 valiti presiidiumi esimeheks (presidendiks) Anto Raukas.
EOF reorganiseeriti 6. detsembril 1987 Eesti NSV Orienteerumisliiduks (EOL); otsuse kinnitas Eesti NSV Riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomitee 29. aprillil 1988.
Rahvusvahelisesse Orienteerumisspordi Föderatsiooni IOF võeti Eesti vastu 10. juulil 1992, kuigi positiivne telefoni-hääletus Eesti tunnustamiseks oli tehtud kohe pärast taasiseseisvumist 27. septembril 1991.
Esimene orienteerumisklubi Eestis, OK Ilves, loodi 3. oktoobril 1978 Tartus (algataja Arvo Kivikas), järgnesid Orion (1979) ja Kape (1981). 1. jaanuaril 2000 oli Eestis 38 orienteerumisklubi.
Maailmameistrivõistluste medaleid on Eestisse toodud neli: 2010 võitis Tõnis Erm rattaorienteerumise sprindidistantsil hõbeda, 1991 orienteerumisjooksus Sixten Sild pronksi, 1994 suusaorienteerumises Maret Vaher pronksi ja 2008 rattaorienteerumise sprindis Tõnis Erm pronksi.
Juunioride maailmameistrivõistlustel orienteerumisjooksus võitis Eveli Saue 2003 pronksmedali lühirajal.
2006 võitsid Mihkel Järveoja, Timo Sild ja Markus Puusepp teatekulla. Markus Puusepp võitis ka tavarajapronksi.
Maailmakarika osavõistlustel kolme sekka on tulnud: Sixten Sild võitis orienteerumisjooksu 1996 ja 1998; Inno Ling oli orienteerumisjooksus kolmas 1992; Külli Kaljus orienteerumisjooksus teine 1994 ja kaks korda kolmas (1996 ja 1998); Mall Alev orienteerumissuusatamises korra teine ja kolmas 1997; teatejooksu meeskond (Rene Ottesson, Alar Viitmaa ja Armo Hiie) teine 1998.
Euroopa noorte meistrivõistlustel on sprindis medaleid võitnud Eveli Saue (pronks 1998, hõbe 2000). 2006 võitis M16 vanuseklassis Lauri Sild kuldmedali tavarajal. Teates võitsid pronksi M16 vanuseklassis Raido Mitt, Kenny Kivikas ja Lauri Sild. 2007 võitsid M16 vanuseklassis Raido Mitt, Tauno Tiirats ja Kenny Kivikas teates hõbemedali.
Eesti meistrivõistluste medaleid on kõige rohkem Maret Vaheril 61 1986–2002 (seisuga 30. detsember 2002), neist kuldmedaleid 34. Meestest on kõige rohkem Eesti meistriks tulnud Sixten Sild – 35 korda (medaleid aastatel 1985–1999 kokku 50).
Maailmakarika osavõistlusi on Eestis peetud kolmel korral: orienteeriumissuusatamises 1995 Haanjas ja 1999 Käärikul ning orienteeriumisjooksus 1998 Otepääl.
2003 aastal toimusid Põlvas Juunioride maailmameistrivõistlused orienteerumisjooksus, korraldaja klubi Põlva Kobras.
Esmakordselt peeti Eestis Euroopa meistrivõistlusi orienteerumisjooksus 2006. aastal, keskusega Otepääl. Sprint toimus Tartus, lühirada Haanjas ning tavarada ja teade Otepääl. Tavarajal jättis Olle Kärner pronksi Eestisse.


Rahvusvahelised spordiföderatsioonid.
Rahvusvahelisi spordiföderatsioone on maailmas kokku üle saja.
Olümpialiikumise seisukohast võib neid jagada olümpiaalade ja mitteolümpiaalade föderatsioonideks.


GNU FDL.
GNU Free Documentation License ('GNU vaba dokumentatsiooni litsents'), lühend GNU FDL või GFDL on avatud sisu copyleft litsents, kirjutatud Free Software Foundation (FSF) poolt GNU projekti jaoks. See on avatud sisuga vaste GNU GPL litsentsile.
Litsentsi uusim, 2008. aasta novembris välja antud versioon on 1.3. Eelmine versioon (1.2) anti välja novembris 2002.
Litsents on mõeldud kasutusjuhendite, õpikute ja muude juhendavate materjalide jaoks. Hoolimata sellest saab seda kasutada ükskõik millise tekstipõhise töö jaoks, olenemata teemast. See sätestab, et kõik koopiad lähtematerjalist, isegi muudetud kujul, peavad olema sama litsentsi all. Neid koopiaid võib müüa, kuid kui seda toodetakse suures koguses, tuleb see teha kättesaadavaks formaadis, mis lubab edasisi muudatusi.
Vikipeedia on suurim dokumentatsiooniprojekt, mis kasutab GFDL'i.


GNU.
GNU (GNU's Not Unix, rekursiivne lühend) on täielikult vabast tarkvarast koosnev UNIXi-laadne operatsioonisüsteem.
Ajalugu.
See on Richard Stallmani poolt 1983. aastal väljakuulutatud projekt luua vabatarkvaraline operatsioonisüsteem. Arendus algas 5. jaanuaril 1984, kui Stallman lahkus töölt Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist, et viimasel poleks õigust tarkvara omandada ega takistada selle jaotamist vaba tarkvarana.
Distributsioonid.
GNU operatsioonisüsteemist pole ühtset väljalaset, vaid on palju erinevaid distributsioone. Iga distributsioon sisaldab erinevat valikut tarkvarast, vastavalt sellele, mis otstarbeks antud distributsioon on mõeldud. Distributsioone on suunitletud kasutamiseks nii serverites, koduarvutites, kui ka pisiseadmetes.
GNU/Linux.
Kuna GNU projekti käigus valmistatav tuum GNU Hurd pole veel valminud, siis kasutatakse peamiselt tuumana Linuxit. GNU operatsioonisüsteemi distributsioonide rühma, mis kasutavad tuumana Linuxit, nimetatakse Linuxiks.


Riistvõimlemine 1896. aasta suveolümpiamängudel.
1896. aasta suveolümpiamängude riistvõimlemise võistlused toimusid 9. ja 10. aprillil lageda taeva all Panathinaikó staadionil.
Võisteldi 8 alal. Võistlused korraldati ainult meestele. Võitja sai hõbemedali, teiseks tulnu pronksmedali, kolmandaks tulnu medalit ei saanud.
Rööbaspuud (individuaalne).
Aeg: 10. aprill
Rööbaspuud (võistkondlik).
Aeg: 9. aprill
Üks Kreeka võistkond oli Kreeka rahvuskoondis, teine oli ühe kooli võistkond.
Iga võistkond esitas ühtse kava. Hinnati sünkroonsust ja täpsust.
Kang (individuaalne).
Aeg: 9. aprill
Kang (võistkondlik).
Aeg: 9. aprill
Võistkond esitas ühtse kava. Hinnati sünkroonsust ja täpsust.
Toenghüpped.
Finaal: 9. aprill
Toenghooglemine.
Aeg: 9. aprill
Rõngad.
Aeg: 9. aprill
Köielronimine.
Aeg: 10. aprill
Ronida tuli üksnes käte jõul 14-meetrise köie otsa. Jalad pidid olema sirged ja liikumatud. Kaks sportlast jõudsidki köie otsa; sel juhul otsustas aeg.


Tennis 1896. aasta suveolümpiamängudel.
Tennis 1896. aasta suveolümpiamängudel
Meesüksikmäng.
Finaal: 11. aprillil


2020. aastad.
2020. aastad on aastad 2020-2029 pKr.
Sajandid: 20. sajand - 21. sajand - 22. sajand
1970. aastad 1980. aastad 1990. aastad 2000. aastad 2010. aastad - 2020. aastad - 2030. aastad 2040. aastad 2050. aastad 2060. aastad 2070. aastad
Aastad: 2020 2021 2022 2023 2024 2025 2026 2027 2028 2029


Tõstmine 1896. aasta suveolümpiamängudel.
1896. aasta suveolümpiamängude tõstevõistlused peeti 7. aprillil Panathinaikó staadionil.


Põhja-Kaukaasia krai.
Põhja-Kaukaasia krai (vene keeles "Северно-Кавказский край") oli krai Vene NFSV koosseisus. Moodustati 17. oktoobril 1924. Tema koosseisu kuulusid Dagestan, Adõgee, Kabardi, Tšerkessia, Põhja-Osseetia, Tšetšeenia, Inguššia, Karatšai. Krai keskuseks oli Groznõi.
10. jaanuaril 1934 eraldati Põhja-Kaukaasia krai alast territoorium Aasovi-Musta mere kraile.
13. märtsil 1937 nimetati Põhja-Kaukaasia krai ümber Ordžonikidze kraiks ning see omakorda 12. aprillil 1943 Stavropoli kraiks.


Ordžonikidze krai.
Ordžonikidze krai oli krai Vene NFSV koosseisus aastatel 1924–1943.
Krai varasem nimi oli 13. märtsini 1937 Põhja-Kaukaasia krai. 12. jaanuaril 1943 nimetati see ümber Stavropoli kraiks.


London.
London on Inglismaa ja Ühendkuningriigi pealinn. Samuti on see Rahvaste Ühenduse keskus. London on Moskva järel Euroopa suurim linn, Rotterdami järel Euroopa suurim sadamalinn ning New Yorgi järel maailma tähtsaim rahandus- ja kaubanduskeskus.
Ajalugu.
Londoni rajasid Thamesi jõe alamjooksule ca 2000 aastat tagasi roomlased.
London ("Londinium") oli 1.-5. sajandil roomlaste Britannia-valduste keskus. Pimedal ajal jäeti linn maha. Londoni taastas Alfred Suur 886. aastal.
12. sajandi alguses sai London Inglismaa pealinnaks.
17. sajandist 20. sajandi alguseni oli London üks maailma tähtsamaid linnu.
Linna laastasid 1665. aasta katk ja 1666. aasta suur tulekahju.
19. sajandil ja 20. sajandi alguses koondus Londonisse paljude maade revolutsioonilise meelsusega pagulasi.
2012 aastal toimusid Londonis 2012. aasta suveolümpiamängud. Londonis on olümpiamänge toimunud veel aastatel 1908 ja 1948.
Haldusjaotus.
Londoni linna haldamiseks moodustati 1889. aastal Londoni krahvkond, mis aastal 1900 jaotati linnaosadeks ("metropolitan boroughs"). 1965. aastal krahvkond kaotati ja asemele moodustati krahvkonnatasandi haldusüksus Suur-London, kus ringkonnatasandi omavalitsusüksusteks said jällegi linnaosad ("London boroughs"), kuid veidi muudetud liiginimega.
Londoni südalinnas paiknev linnaosa City of London omab eristaatust (nn "sui generis").
Linnapea amet seati Londonis sisse 2000. aastal. Esimene selles ametis oli Ken Livingstone, kes valiti sinna nii 2000. aastal kui ka 2004. aastal. 2008. aastast on linnapea Boris Johnson.
Londoni linnapea on täitevvõimu juht. Kohalikud omavalitsused tegelevad strateegilise planeerimise, hariduse, transpordi, tarbijakaitse, tuletõrje, prügiveo, sotsiaalteenuste, politsei ja raamatukogudega.
Londoni linnaosad, tänavad, hoonestus.
Londoni keskuseks peetakse Trafalgari väljakut, kus on admiral Nelsoni mälestussammas.
Linna südamiku moodustavad ajalooliste ehitistega ärila City ja valitsusasutuste linnaosa Westminster.
Londonis on ülekaalus madal hoonestus. Kõrghooneid hakati ehitama alles pärast Teist maailmasõda.
Suurt-Londonit ümbritseb 8 km laiune haljasvöönd, sellega külgneb 8 uuslinna, mis rajati pärast sõda südalinna koormuse vähendamiseks.
Nii Londoni keskosas kui kaugemates elurajoonides leidub palju erinevas suuruses avalikke parke ja aedu. Tuntuimad neist on Hyde Park, Kensington Gardens, Regents Park, Green Park, St James Park, Greenwich Park, Richmond Park.
Parim vaade kesklinnas avaneb Regents Parki lähedal olevalt Primrose Hillilt. Põhja-Londoni suurim rohe-ala kannab nime Hampstead Heath.
Turism.
London oli maailma 2002. aasta turismipealinn. Seal käis 11,6 miljonit välisturisti, kellest enamus olid ameeriklased ja prantslased. Pariis jäi ligi 9-miljonilise turistimassiga teisele kohale.
Peamised vaatamisväärsused.
Briti Muuseum – Rahvusgalerii – Tate Gallery – madame Tussaud' vahakujude muuseum – Saint-Pauli katedraal – Westminster Abbey – Tower – Londoni parlamendihoone – Big Ben – Buckinghami palee – Londoni loomaaed – Kew' botaanikaaed – The London Dungeonis – Harrodsi kaubamaja
Kultuur.
Suurimad kinod, teatrid ja lõbustusasutused asuvad Piccadillyl ja Sohos.
Muusika.
London pulbitseb kaasaaegsest briti indie muusikast. Igal nädalapäeval on võimalik esinemas näha nii kohalikke lemmikuid kui maailmakuulsaid artiste. Eriti sage asustus muusikapubisid elava muusikaga asub Camdeni linnajaos. Samuti on trendikas Old Street Stationist itta jääv Shoreditchi linnajagu.
Muuseumid.
Paljud maailmakuulsad muuseumid on külastajatele tasuta. Piletiraha võidakse nõuda mõne spetsiaalse näituse või ürituse külastamise eest.
Teater.
Londonisse rajas esimese teatri 1576 J. Burbage (1530–1597).
West End – Royal National Theatre – Globe Theatre
Sport.
Londonis on üksteist professionaalset jalgpalliklubi: Arsenal, Charlton Athletic, Chelsea, Fulham, Tottenham Hotspur, West Ham United, Crystal Palace, Millwall, Queens Park Rangers, Brentford ja Leyton Orient.
Londonis toimusid 1908. aasta suveolümpiamängud, 1948. aasta suveolümpiamängud ja 2012. aasta suveolümpiamängud.
London on New Yorgi järel maailma tähtsaim rahandus- ja kaubandussõlm, meelitades kohale suure hulga rahvusvahelisi korporatsioone, kes on avamas Londonis oma peakortereid. Lisaks loetakse seda maailma meediakeskuseks, kus on BBC, CNN, ITN jne.
Kolmandik Euroopa pangandusest ja peaaegu pool Euroopa kindlustusturust käib läbi London City. See omakorda on Euroopa Komisjoni mitmeid kordi püüdnud meelitada Suurbritanniat Eurotsooni, andes sellega eurole tunduvalt suurema mõjuvõimu, kuid Suurbritannia valitsus ja eelkõige rahvas on Euroopa ühisraha suhtes väga skeptilised.
Thamesi jõgi.
Üle Thamesi jõe on ehitatud hulk ilusaid sildu: Lambethi sild, Waterloo sild, Londoni sild, Toweri sild (vanim lahtikäiv ja töötav sild).
Jõel on lisaks turismireisidele ka ametlik avalik transport – Thames Clipper, millega on saab ühest kohast teise vahel isegi kiiremini kui maad pidi.
Orienteerumine.
London on jaotatud kuueks tsooniks. Metroo puhul tasub tähele panna liini nime ja värvust. Suunaviidad metroos näitavad kõigi liinide puhul kas põhja-lõuna või ida-lääne suunda.
Samuti tasub lisaks tänavanimele kindlasti meeles pidada ka vähemalt esimene pool postikoodist, mis on samuti märgitud ilmakaarte abil. W(est) ehk lääs, E(ast) ehk ida, N(orth) põhi, S(outh) lõuna, ning kombinatsioonidena SE ehk kagu jne. Ilmakaarele lisatud C, näiteks EC tähistab kesklinna idaosa.
Lennujaamad.
Londonis on viis lennujaama: Suuremad neist on Heathrow, maailma suurim lennujaam, umbes 24 km kaugusel ja Gatwick umbes 55 km kaugusel linna südamest. Kolm väiksemat lennujaama on Stansted, Luton ja London City lennujaam.
Rongid.
Lisaks metroole on Londonis ka maapealne lähilinna rongiliiklus ehk Overground, millel kehtivad samad piletid, mis metrooski. Sageli on Overgroundilt mugav ümber istuda Undergroundile ja vastupidi.
Metroo.
Londoni metroo ("London Underground") on maailma vanim metroo. See avati 1863.
Metroo on avatud kella 5-st hommikul kuni südaööni (sõltuvalt konkreetsest metroojaamast).
Päevakaardi ("One Day Travelcard") saab osta igast metroojaamast. Sellega saab sőita kella 9.30-st kuni keskööni nii metroos kui bussis piiramatult.
Nädalakaart ("Weekend Travelcard") kehtib kogu Suur-Londoni piires. Nädala- ja kuukaart on odavamad siis, kui on kaasas passipilt.
Kõige odavam piletihind on sõidukaardil nimega Oyster, mille enese eest tuleb küll tasuda 3 naela, kuid neid ostetakse ka tagasi. Oyster-kaardile võib lisada nii palju krediiti kui on soov ja sellele võib masinates ja kioskites iga hetk raha juurde panna. Kehtib kõigis Londoni liiklusvahendites (v.a. Thames Clipper). Raha arvestatakse sellelt maha igal sõidukorral. Rongides ja metroos tuleb kaardiga katsuda vastavat lugejat nii jaama sisenemisel, kui sihtkoha jaamast väljumisel, bussides vaid sisenemisel.
London on jagatud 6 tsooni ja pileteid müüakse tsooni järgi. Enamik Londoni vaatamisväärsusi asub tsoonides 1 ja 2. Automaadist piletit ostes tuleb teada selle tsooni numbrit, kuhu soovitakse sõita.
Ligi 40 metroojaama pole ammu käigus, kuid neid näeb vanadelt kaartidelt ja rongiaknast. "Peidetud" jaamadel on kirju ajalugu: osa neist on kasutatud laoruumide või arhiividena, teisi maailmasõjaaegsete staapidena, kus Churchilli sõjakabinet istungeid korraldas.
Double-decker-bussid.
Kesklinna liinibussid on kahte tüüpi. Uuematesse bussidesse saab siseneda vaid esiuksest.
Tunduvalt huvitavam on sőita vanemat tüüpi bussiga. Bussi sisenetakse tagaosas asuvalt platvormilt. Bussil uksi ei ole ja tänu sellele saab hüpata ka parajasti punase foori taga või lihtsalt liiklusummikus seisvasse bussi. Suunduge kohe kitsast trepist üles teisele korrusele ja valige koht võimalikult esiakna juurde. Peatselt jõuab teieni konduktor, kes hüüab: "fares, please!" Näidake või ostke pilet.
Liinibussid ei peatu, kui keegi peale minemiseks või väljumiseks soovi ei avalda. Peale minemiseks tõsta käsi, maha minemiseks vajuta nuppu.
Ööbussid.
Ööbusse tähistab sinine N. Nendes bussides päevatranspordi kaart ei kehti ja neis tuleb osta eraldi pilet. Samuti sõidavad öösel 24h tähistusega bussid teatud liinidel.


Oleviste kirik.
Tallinna Oleviste kirik on kirik Tallinna vanalinnas (Lai tänav 50), mida praegu kasutab EEKBKL Oleviste kogudus.
Kirik on nimetatud Norra kuningas Olav II Haraldssoni järgi, kes juhtis Norra ristiusustamist 11. sajandil ning suri 1030. aastal selle käigus. Katoliku kirik kuulutas Olav II Haraldssoni seejärel pühakuks (Püha Olav).
Kirikut kasutavad tegevuseks 1950ndast aastast Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit.
Kirikuhoone.
Oleviste kiriku hoone on säilinud 15. ja 16. sajandi alguse ümberehituste ajast, kirikuga teostati ümberehitusi pärast 1625. ja 16. juuni 1820. aastal pikselöögist tekkinud tulekahju, mille tagajärjel kirik kaotas tornikiivri. Tornikiiver taastati alles 1840. aastal ning samal ajal valmis ka kiriku neogooti stiilis sisustus.
Kiriku altar ja altarimaal.
Kiriku altari valmistasid Friedrich von Maydell ja Johann Exner 1835. aastal, altarimaali Wilhelm von Kügelgen 1834. aastal.
Kabelid kirikus.
Kirikus asuvad: Püha Maarja (Breemeni) kabel, mis valmis 1521. aastal, autorid Bernt Wolf, Gert Koningk, kabel asub koori lõunaküljel Pika tänava pool ning kabeli välisseinas asub kaupmees Hans Pawelsi kenotaaf.
12.–13. sajand.
Kirik sai nime Norra kuninga Püha Olavi järgi. Esmakordselt on kirikut mainitud 1267. aastal, mil Taani kuninga Erik V Klippingi ema Margrete Sambor annetas naistsistertslaste Tallinna Mihkli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle koguduse üle. Olgugi, et arheoloogilisi tõendeid selle oletuse kinnituseks pole, on tõenäoline, et kiriku eelkäija võis samas paigas asuda juba 12. sajandil, mil sellesse paika oli tekkinud skandinaavia kaupmeeste kaubahoov ja asula. Tolleaegse kiriku ehitusviisi, arhitektuuri ning täpse asukoha kohta andmed puuduvad.
14.–15. sajand.
14. sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis lõpetati 1330. aastal. 1364 valmis torn, mis oli nüüdsest madalam ja asus väljaspool kirikut. Üldjoontes tänaseni säilinud suuruse ning kuju omandas kirik 15. sajandil. Sajandi alguses püstitati uus kooriruum. Peale 1433. aasta 11. mai suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka uus pikihoone. Selle ehitus toimus 1436–1450 ning seda juhtis Andreas Kulpesu. Vana pikihoone ning kabelid lammutati, hoone ehitati pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit (Baltimaade kõrgeim), ning torni kiviosa kõrguseks 57 meetrit.
16. sajand.
Koos 1500. aasta paiku valminud gooti stiilis tornikiiveriga oli kirik 115-125 meetri kõrgune. Kõrge torni ehitusajendiks oli ilmselt selle kasutamine meresõidutähisena. Kirikut ümbritses kalmistu, mis asus hilisema Oleviste tänava kohal. Ürikutes nimetatakse ka Maarja, Olause ja Laurentiuse kabeleid. 15. sajandi ümberehituse käigus lammutatud Maarja kabeli järglane ehitati aastatel 1513–1523 Olgugi, et lõpetamata, on see üks vormirikkamaid säilinud hilisgootika näiteid Tallinnas.
15. septembril 1524 toimunud luterliku reformatsiooni pildirüüste käigus hävitati rikkalikult kaunistatud kirikus kogu kunstiliselt väärtuslikum sisustus. Väliselt kirik kannatada ei saanud.
Väidetavasti oli Oleviste kirik aastail 1549–1625 maailma kõrgeim ehitis. See arvamus põhineb 1778. aastal kiriku tornist leitud kirjal, mille järgi olevat enne 1625. aasta tulekahju kiriku torni kõrgus olnud 84 sülda. Samas pole selge, milliseid süldu on mõeldud. Reini süldades vastab see 159, Hamburgi süldades 161, Vene süldades isegi 179, aga Tallinna süldades 134 meetrile. Samas ei tõesta seda arvu ükski teine allikas ja olemasolevate piltide järgi on Oleviste kiriku torn olnud kogu aeg umbes sama kõrge kui tänapäeval. Samuti oleks kõrge torni puhul kiivriosa ebaproportsionaalselt kõrge.
17. sajand.
1602. aastal ehitati ühele Maarja kabeli piilarile päikesekell, mis on vanim säilinud päikesekell Eestis.
1625. aastal, ööl vastu 29. maid, süütas pikne kiriku torni. Hävis torn, kirikukellad ning kogu sisustus. Säilisid vaid müürid. Kirik taastati kiiresti, ning jumalateenistuseks avati uksed kolme aasta pärast. Uus torn valmis 1651. aastal, kuid see ehitati endisest madalam – 135 meetri kõrgune. Ka aastatel 1693, 1698, 1700, 1707, 1719 ja 1736 märgitakse torni vigastusi ja väiksemaid tulekahjusid pikselöökide tagajärjel.
19. sajand.
Järgmine tõsisem tulekahju toimus kirikus 1820. aastal, ööl vastu 16. juunit, mil pikne süütas ühe nurgatornidest. Ametivõimude otsuse tõttu kiriku päästmise asemel ümbruskondseid maju evakueerida, ei tegutsetud tule kustutamisel operatiivselt ning tuli levis teistesse nurgatornidesse ja peatorni. Tulekahju kestis neli tundi ja hävitas kirku sisustuse täielikult, kahjustades hauakive ning isegi kivist piilareid. Õnnekombel säilis kiriku raamatukogu, mis oli varjul käärkambri all võlvistikus.
Seekordne taastamine võttis aega 20 aastat ning seda toetasid ka Venemaa keisrid Aleksander I ja Nikolai I. Kiriku taastamine läks maksma üle 500 000 rubla. Välisilmesse lisandusid neogooti elemendid, kirikusse ehitati ahjud, torn taastati tänases kõrguses: 123,7 m ning kaeti vasega. Kirik taasavati 16. juunil 1840.
20. sajand – tänapäev.
27. juulil 1931 süttis torn taas pikselöögist. Tuli kustutati ning torn taastati endiste plaanide järgi. 1950. aasta septembris anti kirik baptistide Tallinna Oleviste Kogudusele. 1954. aastal toimus hoones ulatuslik siseremont.
Kirikutornis 60 meetri kõrgusel on külastajatele avatud aprillist novembrini vaateplatvorm.
Torni tipus paikneva kullatud muna läbimõõt on 114 cm.
Tänapäeval, kui Tallinnasse ehitatakse juurde uusi kõrghooneid, on Tallinna Linnavalitsus määrustanud, et need ei oleks kõrgemad kui Oleviste kiriku praegune kõrgus — 123,7 meetrit maapinnast.


Innsbruck.
Innsbruck on 1239. aastal asutatud linn Austria lääneosas, Tirooli liidumaa pealinn.
Linn asub Inni jõe kaldal ning on 580 meetrit merepinnast kõrgemal.
Innsbruckis toimusid 1964. ja 1976. aasta taliolümpiamängud.


Ujumine 1896. aasta suveolümpiamängudel.
Ujumine 1896. aasta suveolümpiamängudel
Kõik alad toimusid ilma eelujumisteta 11. aprillil Zéa lahes Pireuse lähedal. Veetemperatuur oli 13 °C nagu aprilli algupoole ikka. See on üks põhjusi, miks paljud loobusid võistlemast.
100 m vabaujumine madrustele.
500 m ja 1200 m vabaujumine madrustele jäid ära osalejate puudumise tõttu.


Vehklemine 1896. aasta suveolümpiamängudel.
Vehklemine 1896. aasta suveolümpiamängudel
Võistlused peeti Zappeioni hallis, mis oli Ateena esindusvõimla.
Florett.
Aeg: 7. aprill
Espadron.
Aeg: 9. aprill


2003. aasta Riigikogu valimised.
2003. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu kümnenda koosseisu valimised, mis toimusid 2. märtsil 2003.
Võrdlus 1999. aasta valimisega.
Sulud näitavad muudatust võrreldes 1999. aasta Riigikogu valimistega.
Tulemused.
Osavõtt: 58,2%, häälte koguarv: 494 888, 5% künnis: 24 744,4 häält.
Kohtade saamine etappide kaupa.
Isikumandaadi teel osutus valituks 14 kandidaati: Keskerakonnast: 3, Res Publicast: 5, Reformierakonnast: 4, Rahvaliidust: 1, Sotsiaaldemokraatidest: 1.
Ringkonnamandaate: Keskerakond: 19, Res Publica: 16, Reformierakond: 12, Rahvaliit: 9, Ismaaliit: 3, SDE: 1.
Kompensatsioonimandaadi teel: Keskerakond: 6, Res Publica: 7, Reformierakond: 3, Rahvaliit: 3, Isamaaliit: 4, SDE: 4.
Ringkondadest osutus valituks 74 kandidaati. 27 kandidaati selgitati üleriigi kompensatsioonimehannismi kasutades.
Välislink.
Rx


Kergejõustik 2000. aasta suveolümpiamängudel.
Kergejõustik 2000. aasta suveolümpiamängudel
100 m.
Finaal: 23. september
Maailmarekord: 9,79 Maurice Greene, USA (16. juuni 1999, Ateena)
Olümpiarekord: 9,84 Donovan Bailey, Kanada (27. juuli 1996, Atlanta)
Olümpiavõitja 1996: 9,84 Donovan Bailey, Kanada (27. juuli 1996, Atlanta)
200 m.
Finaal: 28. september
Maailmarekord: 19,32 Michael Johnson, USA (1. august 1996, Atlanta)
Olümpiarekord: 19,32 Michael Johnson, USA (1. august 1996, Atlanta)
Olümpiavõitja 1996: 19,32 Michael Johnson, USA (1. august, 1996 Atlanta)
400 m.
Finaal: 25. september
Maailmarekord: 43,18 Michael Johnson, USA (26. august 1999, Sevilla)
Olümpiarekord: 43,49 Michael Johnson, USA (29. juuli 1996, Atlanta)
Olümpiavõitja 1996: 43,49 Michael Johnson, USA (29. juuli 1996, Atlanta)
800 m.
Finaal: 27. september
Maailmarekord: 1.41,11 Wilson Kipketer, Taani (24. august 1997, Köln)
Olümpiarekord: 1.42,58 Vebjørn Rodal, Norra (29. juuli 1996 Atlanta)
Olümpiavõitja 1996: 1.42,58 Vebjørn Rodal, Norra (29. juuli 1996 Atlanta)
1500 m.
Finaal: 29. september
Maailmarekord: 3.26,00 Hicham El Guerrouj, Maroko (14. juuli 1998, Rooma)
Olümpiarekord: 3.32,53 Sebastian Coe, Suurbritannia (11. august 1984, Los Angeles)
Olümpiavõitja 1996: 3.35,78 Noureddine Morceli, Alžeeria (3. august 1996, Atlanta)
5000 m.
Finaal: 30. september
Maailmarekord: 12.39,36 Haile Gebrselassie, Etioopia (13. juuni 1998, Helsinki)
Olümpiarekord: 13.05,59 Saïd Aouita, Maroko (11. august 1984, Los Angeles)
Olümpiavõitja 1996: 13.07,96 Venuste Niyongabo, Burundi (3. august 1996, Atlanta)
10 000 m.
Finaal: 25. september
Maailmarekord: 26:22.75 Haile Gebreselassie, Etioopia (1. juuni 1998, Hengelo)
Olümpiarekord: 27.07,34 Haile Gebrselassie, Etioopia (29. juuli 1996, Atlanta)
Olümpiavõitja 1996: 27.07,34 Haile Gebrselassie, Etioopia (29. juuli 1996, Atlanta)
Maraton.
Finaal: 1. oktoober
Maailmarekord: 2:05.42 Khalid Khannouchi, Maroko (24. oktoober 1999, Chicago)
Olümpiarekord: 2:09.21 Carlos Lopes, Portugal (12. august 1984, Los Angeles)
Olümpiavõitja 1996: 2:12.36 Josia Thugwane, LAV (4. august 1996, Atlanta)
4×100 m.
Finaal: 30. september
Maailmarekord: 37,40 USA (8. august, 1992 Barcelona)
Michael Marsh, Leroy Burrell, Dennis Mitchell, Carl Lewis
Maailmarekord: 37,40 USA (21. august 1993, Stuttgart)
Jon Drummond, Andre Cason, Dennis Mitchell, Leroy Burrell
Olümpiarekord: 37,40 USA (8. august, 1992 Barcelona)
Michael Marsh, Leroy Burrell, Dennis Mitchell, Carl Lewis
Olümpiavõitja 1996: 37,69 Kanada (3. august, 1996 Atlanta)
Robert Esmie, Glenroy Gilbert, Bruny Surin, Donovan Bailey
4×400 m.
Finaal: 30. september
Maailmarekord: 2.54,20 USA, 22. juuli (1998, Uniondale)
Jerome Young, Antonio Pettigrew, Tyree Washington, Michael Johnson
Olümpiarekord: 2.55,74 USA (8. august (1992, Barcelona)
Andrew Valmon, Quincy Watts, Michael Johnson, Steve Lewis
Olümpiavõitja 1996: 2.55,99 USA (3. august 1996, Atlanta)
Lamont Smith, Alvin Harrison, Derek Mills, Anthuan Maybank
Algselt võitis finaali USA võistkond (Alvin Harrison, Antonio Pettigrew, Calvin Harrison ja Michael Johnson) ajaga 2.56,35. USA diskvalifitseeriti hiljem, kuna Antonio Pettigrew tunnistas dopingu kasutamist. ROK ei ole otsustanud uut medalite jagamist.
110 m tõkkejooks.
Finaal: 25. september
Maailmarekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993, Stuttgart)
Olümpiarekord: 12,95 Allen Johnson, USA (29. juuli 1996, Atlanta)
Olümpiavõitja 1996: 12,95 Allen Johnson, USA (29. juuli 1996, Atlanta)
400 m tõkkejooks.
Finaal: 27. september
Maailmarekord: 46,78 Kevin Young, USA (8. juuni 1999, Barcelona)
Olümpiarekord: 46,78 Kevin Young, USA (8. juuni 1999, Barcelona)
Olümpiavõitja 1996: 47,54 Derrick Adkins, USA (1. august 1996, Atlanta)
3000 m takistusjooks.
Finaal: 29. september
Maailmarekord: 7:55.72 Bernard Barmasai, Kenya (24. august 1997, Köln)
Olümpiarekord: 8:05.51 Julius Kariuki, Kenya (30. september 1988, Seoul)
Olümpiavõitja 1996: 8.07,12 Joseph Keter, Kenya (2. august 1996, Atlanta)
20 km käimine.
Finaal: 22. september
Maailmarekord: 1:17.46 Julio René Martínez, Guatemala (5. august 1999, Eisenhüttenstadt)
Olümpiarekord: 1:19.57 Jozef Pribilinec, Tšehhoslovakkia (23. september 1988, Seoul)
Olümpiavõitja 1996: 1:20.07 Jefferson Pérez, Ecuador (26. juuli 1996, Atlanta)
50 km käimine.
Finaal: 29. september
Maailmarekord: 3:37.26 Valeri Spitsõn, Venemaa (21. mai 2000, Moskva)
Olümpiarekord: 3:38.29 Vjatšeslav Ivanenko, NSV Liit (30. september 1988, Seoul)
Olümpiavõitja 1996: 3:43.30 Robert Korzeniowski, Poola (2. august 1996, Atlanta)
Kõrgushüpe.
Finaal: 24. september
Maailmarekord: 2.45 Javier Sotomayor, Kuuba (27. juuli 1993, Salamanca)
Olümpiarekord: 2.39 Charles Austin, USA (28. juuli 1996, Atlanta)
Olümpiavõitja 1996: 2.39 Charles Austin, USA (28. juuli 1996, Atlanta)
Teivashüpe.
Finaal: 29. september
Maailmarekord: 6.14 Sergei Bubka, Ukraina (31. juuli 1994, Sestriere)
Olümpiarekord: 5.92 Jean Galfione, Prantsusmaa (2. august 1996, Atlanta)
Olümpiavõitja 1996: 5.92 Jean Galfione, Prantsusmaa (2. august 1996, Atlanta)
Kaugushüpe.
Finaal: 28. september
Maailmarekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991, Tokyo)
Olümpiarekord: 8.90 Bob Beamon, USA (18. oktoober 1968, Mexico City)
Olümpiavõitja 1996: 8.50 Carl Lewis, USA (?. august 1996, Atlanta)
Kolmikhüpe.
Finaal: 25. september
Kuulitõuge.
Finaal: 22. september
Kettaheide.
Finaal: 25. september
Vasaraheide.
Finaal: 24. september
Odavise.
Finaal: 23. september
Kümnevõistlus.
Finaal: 27.–28. september
100 m.
Finaal: 23. september
Rahvusvaheline Olümpiakomitee on kõik Marion Jonesi tulemused nii üksikaladel (100 m, 200 m ja kaugushüpe), kui ka teatejooksudes (4x100 m ja 4x400 m) dopingu kasutamise pärast tühistanud. Kuldmedalit otsustati mitte välja anda, hõbeda sai Tayna Lawrence ning pronksi Merlene Ottey.
200 m.
Finaal: 28. september
800 m.
Finaal: 25. september
1500 m.
Finaal: 30. september
5000 m.
Finaal: 25. september
10 000 m.
Finaal: 30. september
Maraton.
Finaal: 24. september
4×100 m.
Finaal: 30. september
4×400 m.
Finaal:30. september
100 m tõkkejooks.
Finaal: 27. september
400 m tõkkejooks.
Finaal: 27. september
20 km käimine.
Finaal: 28. september
Kõrgushüpe.
Finaal: 30. september
Teivashüpe.
Finaal: 25. september
Kaugushüpe.
Finaal: 29. september
Kolmikhüpe.
Finaal: 24. september
Kuulitõuge.
Finaal: 28. september
Odavise.
Finaal: 30. september
Vasaraheide.
Finaal: 29. september
Seitsmevõistlus.
Finaal: 23.-24. september


Londoni haldusjaotus.
London jaguneb 32 ("London Boroughs") linnaosaks ja "City of London"


Itškeeria Tšetšeeni Vabariik.
Itškeeria Tšetšeeni Vabariik oli Venemaa keskvalitsusest sõltumatu riik Põhja-Kaukaasias. Hõlmas praeguse Tšetšeeni Vabariigi ala.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal valiti Rahvuskongress, mis kuulutas välja Tšetšeenia iseseisvuse. Uue riigi nimeks sai Itškeeria Tšetšeeni Vabariik.
Esimeseks presidendiks sai Dzoxar Dudajev.
Itškeeria iseseisvust tunnustas esimesena Gruusia ja teisena Afganistani Talibani valitsus (2000, Talibani valitsust tunnustas Pakistan ja Saudi-Araabia. Mõlemad riigid olid hiljem sunnitud tunnustamisest lahti ütlema.)
Tšetšeenia esindaja Eestis on Imran Ahhajev
Tšetšeenia sõjad.
Ülemvõimu nimel Tšetšeenias on toimunud rida sõjalisi konflikte, millesse on haaratud Tšetšeenias genotsiidi teostav Venemaa föderaalarmee ja tšetšeeni kaitserühmitused. Läbiviidud genotsiidi käigus on aastatel 1994–2007 hukkunud üle 300000 inimese, sh üle 45 tuhande lapse. Üle 250000 inimese on jäänud eluaegseks sandiks, sh üle 3000 inimese pimedaks.
Esimene Tšetšeenia sõda.
Toimus aastatel 1994-1996, kui Venemaa üritas saada Itškeeriat taas oma kontrolli alla. Sõda lõppes Venemaa lüüasaamisega ning Hassavjurti kokkulepete allkirjastamisega. Venemaa föderaalarmee metsikute julmuste hirmutegude tulemusena nimetas organisatsioon "Arstid piirideta" I Tšetšeenia sõda ajaloo üheks kõige halastamatumaks. Inimõigusorganisatsioonidel ja Rahvusvahelisel Punasel Ristil on muuhulgas tõendeid selle kohta, kuidas Venemaa föderaalarmee sõdurid tšetšeene elusalt põletasid (sh rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate silme alla), elusalt hoonete rusude/mulla/jäätmete hunnikute alla matsid, tšetšeenidel jäsemeid otsast lõikasid jne.
Teine Tšetšeenia sõda.
Algas 1999. aastal, kui Venemaa peaministriks sai Vladimir Putin. Ehkki ametlikult terrorismivastaseks operatsiooniks kutsutav sõda on Moskva poolt lõppenuks kuulutatud, pole Venemaa föderaalvägedel Tšetšeenia üle siiani täielikku kontrolli.


Negriidne rass.
Negriidne rass ehk negriidid (kõnekeeles ka must rass) on sageli kasutatav, kuid täpselt piiritlemata pseudoteaduslik inimkonna alajaotus, mis põhineb inimeste tinglikule jaotamisele vastavalt nende nähtavamatele välistele tunnustele. Nendeks tunnusteks on eelkõige nahavärv, kasv ning erinevate pea osade kuju ja värv. Tavakasutuses eristatakse nn. negriide (ehk "musta rassi") nende tunnuste alusel sageli nn. mongoliididest ("kollasest rassist") ja nn. europiididest ("valgest rassist").
Nõukogude antropoloogilised alajaotused.
Vastavalt ühele Nõukogude perioodil ametlikult tunnustatud ning Nõukogude antropoloogide poolt enamlevitatud teooriale on negriidne ehk ekvatoriaalne ehk negroaustraloidne põhirass üks kolmest põhirassist. Vastavalt sellele teooriale jaotuvad negriidid omakorda austraalia, veda, melaneesia, neegri-, negrillo- ja bušmani (lõuna-aafrika) rassideks.
Austraalia rassi kuuluvad Austraalia pärismaalased, enamiku tunnuste poolest sarnaneb see neegrirassiga; erivevused on rohke habemekasv ja lainelised juuksed. Teise järgu tunnused: längus laup, pikapealisus ja üsna suur kasv.
Veda ehk vediidi rassi iseloomustavad lainelised juuksed, heledam nahk, ortognaatne nägu, eelmiste omast kitsam nina, mitte eriti paksud huuled, püstne laup, väikene kasv. Asustab Sri Lankat, kohati Indiat, Indohiinat ja Indoneesiat.
Melaneesia rassile on omased väga tume nahk, krässus juuksed prognaatne nägu, enamasti ka lai nina ja paksud huuled, keskmine või väike kasv. Selle rassi väikesekasvulist teisendit (Andamani saartel, Filipiinidel ja Malaka poolsaarel) nimetatakse Aasia pügmeedaks ehk negriitodeks.
Neegrirassile on omased kõik negriidide tunnused: tume nahavärvus, krässus juuksed, väga vähene habemekasv, väga lai nina ja paksud huuled, enamasti suur kasv - maailma pikimad inimesed kuuluvad just neegrirassi (kohati meeste keskmine kasv 183 cm). Asustab suuremat osa Aafrikat (Saharast lõuna pool)
Negrillorassile on omased neegrirassist heledam nahk, lopsakam habemekasv ja kitsamad huuled. Kasv on väga väike ulatudes keskmiselt meestel paiguti 140 cm-ni. Seepärast nimetatakse negrillosid ka Aafrika pügmeedeks. Neid leidub väikeste rühmadena Kongo ürgmetsades.
Khoisani (lõuna-aafrika) rassil on heledam, kollakas nahk, tugevasti väljenduv silma ülalau kattekurd, väga krässus juuksed, väike kasv. Asustab Lõuna-Aafrika Kalahari piirkonda.


Europiidne rass.
Europiidne rass ehk europiidid (kõnekeeles ka valge rass, kaasaegses Ameerika inglise keeles "Caucasian", "kaukaasia rass") on levinud käsitluse järgi inimrass, mille põlisasuala on Euroopa ning mis on levinud ka Ameerikasse, Lõuna-Aafrikasse ning Okeaaniasse. Rassi tunnuseks on eelkõige hele nahavärv.
Nõukogude antropoloogilised alajaotused.
Vastavalt ühele Nõukogude perioodil ametlikult tunnustatud ning Nõukogude antropoloogide poolt enamlevitatud teooriale on europiidne rass üks kolmest põhirassist. Vastavalt sellele teooriale jaotuvad europiidid omakorda balkani-kaukaasia, indo-vahemere, keskeuroopa, atlandi-balti ja valgemere-balti rassiks.
Balkani-kaukaasia rassile on iseloomulikud tumedad juuksed ja silmad, rohke habemekasv, kumera seljaga nina, lühipealisus (lame kukal) ja suur kasv.
Indovahemere rassile on omased tumedad silmad, tumedad lainelised juuksed, tõmmu nahk, kitsas nägu, pikk nina, enamasti pika- või keskpealisus.
Keskeuroopa rassi iseloomustavad heledamad juuksed ja eelkõige heledamad silmad ja keskmine kasv, pikapealisust on suhteliselt vähem.
Atlandi-balti rassi kuuluvad heledate juuste ja silmadega, suhteliselt pikapealised, kitsa ja kõrge näoga suurekasvulised inimesed.
Valgemere-balti rassile on nagu eelmiselegi iseloomulikud heledad juuksed ja silmad, kuid enamik on lühipealised, kasv keskmine, nägu laiem ja madalam, nina paljudel lühike ja nõgusa seljaga. Leidub nõrku mongoliidseid tunnuseid.
Vaata ka.
Aarja rass


Mongoliidne rass.
Mongoliidne rass ehk mongoliidid (kõnekeeles ka kollane rass) on sageli kasutatav, kuid täpselt piiritlemata psuedoteaduslik inimkonna alajaotus, mis põhineb inimeste tinglikule jaotamisele vastavalt nende nähtavamatele välistele tunnustele. Nendeks tunnusteks on eelkõige nahavärv, kasv ning erinevate pea osade kuju ja värv. Tavakasutuses eristatakse nn. mongoliide (ehk "kollast rassi") nende tunnuste alusel sageli nn. europiididest ("valgest rassist") ja nn. negriididest ("mustast rassist").
Nõukogude antropoloogilised alajaotused.
Vastavalt ühele Nõukogude perioodil ametlikult tunnustatud ning Nõukogude antropoloogide poolt enamlevitatud teooriale on mongoliidne rass üks kolmest põhirassist. Vastavalt sellele teooriale jaotuvad mongoliidid omakorda põhja-aasia, kaugida, lõuna-aasia ja arktiliseks rassiks, peale selle on mongoliidide kõrvalharuks ameerika rass.
Põhja-aasia rass erineb teistest mongoliidsetest rassidest heledama nahavärvuse poolest, osal on silmad suhteliselt heledad. Nägu on eriti lame ja suur, põsenukid ulatuvad tugevasti esile, habemekasv väga vähene, mongolikurd tugevasti väljenduv. Asustab Ida-Siberit.
Kaugida rassil on eelmisega võrreldes tumedam nahavärvus, jäigemade juuksed, paksemad huuled, kitsam nägu ja suurem kasv. Kõige tüüpilisem on see rass Põhja-Hiinas, Koreas ja Jaapanis.
Lõuna-aasia rassil on nahk veel tumedam, huuled paksud, nägu väiksem, nina laiem, mesognaatsus tugevamini väljenduv, kasv väiksem. Enamik mainitud tunnuseid viitab neegriidsele mõjule. Asustab Lõuna-Hiinat, Tiibeti lõunaosa, Indohiinat ja Indoneesiat.
Arktilisse rassi kuuluvatel eskimotel on ühist põhja-aasia rassiga, kuid nahk on tumedam, juuksed paljudel jäigemad, nägu pisut kitsam ja nina kitsas.
Ameerika rass, kuhu kuuluvad indiaanlased, sarnaneb sirgete ja jäikade tumedate juuste, tumedate silmade, tõmmu naha, lameda näo ja vähese habemekasvu poolest tüüpiliste mongoliididega, kuid silma ülalau kattevolt ei moodusta mongolikurdu, ninajuur on kõrge ja ninaselg paljudel kumer.


Segarassid.
Segarassid (vastandina nn. "puhastele rassidele") on täpselt piiritlemata pseudoteaduslikud inimkonna alajaotused, mis põhinevad inimeste tinglikule jaotamisele vastavalt nende nähtavamatele välistele tunnustele. Nendeks tunnusteks on eelkõige nahavärv, kasv ning erinevate pea osade kuju ja värv. Segarassidesse kuuluvateks nimetatakse tavakasutuses neid inimesi, kes ei kuulu väliste tunnuste alusel vaid ühte "puhtasse rassi", s.t. näiteks nn. mongoliidide (ehk "kollase rassi"), nn. europiidide ("valge rassi") või nn. negriidide ("musta rassi") hulka.
Nõukogude antropoloogilised alajaotused.
Vastavalt ühele Nõukogude perioodil ametlikult tunnustatud ning Nõukogude antropoloogide poolt enamlevitatud teooriale eksisteeris algselt kolm "puhast" põhirassi (europiidne, mongoliidne ja negriidne) ning segarassid tekkisid nende põhirasside hilisema "segunemise" tulemusel.
Europiidide ja mongoliidide segunedes tekkinud uurali ja lõunasiberi rass on esimese järgu tunnuste poolest mõlema põhirassi vahepealne. Mõlemat rassi iseloomustavad lamedavõitu nägu esiletungivamad põsenukid, madalam ninajuur, vähem etteulatuv nägu ja kiduram habemekasv kui europiididel. Uurali rassil on suhteliselt hele nahk, väike nägu, lühike nina ja nõgus nina selg, kasv keskmine või alla keskmise. Uurali rassi uurali tüüpi on Lääne-Siberis, laponoidset tüüpi on saamid. Lõunasiberi rassil on tumedam nahk, ninaselg enamasti kumer ning nägu suur, sellesse kuuluvad on lühipealised ja keskmist kasvu. Asustab peamiselt Kasahstani ja Kirgiisiat
Europiidide ja negriidide segunedes on tekkinud etioopia ja lõunaindia rass: neil inimestel on tume nahk, kuid negriididega võrreldes vähem krässus juuksed, kitsam nina ja kitsamad huuled. Etioopia rassi erijooned on pisut heledam, punaka tooniga nahk, pikk kasv, kitsas nägu ja kumer, allapoole otsaga nina. Asustab Aafrikas Niiluse ülemjooksu ja Etioopiat. Lõunaindia rassil on juuksed enamasti lainelised, kasv suhteliselt väike ja väike nägu. Asustab Lõuna-Indiat ja osalt Sri Lankat
Nii mongoliidse kui ka negriidse põhirassi tunnused on kuriili ja polüneesia rassil. Kuriili rass paistab silma eelkõige lopsaka habemekasvu poolest. Juuksed lainelised, tumedad nahk hele või tõmmu huulte paksus keskmine, kasv võrdlemisi väike. Polüneesia rassil on habemekasv vähesem, näo laius keskmine, ninajuur kõrgem, huuled tavalisest paksemad, kasv suur.
Asustab Vaikse ookeani saari Polüneesias ja Mikroneesias.


Grafiit.
Grafiit on süsiniku tavatingimustes stabiilseim vorm.
Grafiidile andis nime 1789 Abraham Gottlob Werner, moodustades selle kreeka sõnast γραφειν, mis tähendab 'joonistama' või 'kirjutama'.
Struktuurilt koosneb grafiit tasandilistest lehtedest, millel süsiniku aatomid paiknevad korrapäraste kuusnurkadena. Lehtedevaheline side on nõrk, seetõttu on grafiit pehme (kõvadus Mohsi skaalal 1–2). Tema tihedus on 2,09–2,23 g/cm³.
Grafiit juhib voolu läbi tasandite. Kihtide vahel on juhtivus halb. Erinevalt teemandist, mis elektrit ei juhi, on grafiit poolmetall ja seda saab kasutada näiteks kaarlambi elektroodides.
Grafiiti võib käsitleda söe kõige väärtuslikuma vormina kütteväärtuse poolest, see on napilt suurem kui antratsiidil ja sellepärast nimetatakse grafiiti ka metaantratsiidiks. Sellegipoolest ei kasutata grafiiti harilikult kütusena, sest grafiiti on raske süüdata.
Kuumutamisel reageerib grafiit õhuhapniku ja mõne muu ainega. Inertses keskkonnas sublimeerub grafiit temperatuuril 3800 °C.
Grafiidi struktuur.
Grafiit on kihilise ehitusega aine. Samas kihis on aatomite kaugus üksteisest 0,142 nm, kihtide kaugus üksteisest on 0,335 nm. Samas kihis olevad aatomid on omavahel seotud kovalentsete sidemetega, kihtide vahel mõjuvad aga ainult nõrgad molekulidevahelised jõud. Seetõttu on grafiit suhteliselt pehme, lagunedes mehaanilisel mõjutusel kergesti kihtideks. Niisuguse omaduse tõttu saab grafiiti kasutada näiteks pliiatsisüdamike materjalina või määrdeainetes.
Grafiidil on kaks vormi alfa- ja beetagrafiit, millel on väga sarnased füüsikalised omadused. Alfa-grafiiti saab muuta beeta-grafiidiks mehaanilise mõjutamise abil. Beetavorm muutub alfavormiks ise, kui seda kuumutada temperatuurini 1300 °C.
Esinemine.
16. sajandi algul avastati Inglismaal Cumbrias Borrowdale'i lähedal Seathwaite'is maailma kõige puhtam grafiidilade. Talupojad avastasid, et see on väga sobiv lammaste märgistamiseks. See grafiidilade oli eriliselt paks ja puhas ning seda sai kergesti pulkadeks saagida.
2008. aastal toodeti maailmas 1,11 miljonit tonni looduslikku grafiiti, enamasti Hiinas (800 kt). Veel toodeti palju grafiiti Indias (130 kt), Brasiilias (76 kt), Põhja-Koreas (30 kt) ja Kanadas (26 kt). USA looduslikku grafiiti ei tooda, kuid sünteetilist grafiiti tootis ta 198 kt


Teemant.
Teemant on süsiniku allotroopne vorm.
Teemant on kuubilise süngoonia mineraal. Teemandi lõhenevuspindade vahele jäävad osad on oktaeedrilised. Lõhenevuse tõttu on teemant habras, eriti löökkoormustel.
Tema tihedus on 3,5 g/cm³. Teemant on kõige kõvem mineraal.
Teemandist kõvem on vaid selle tehislik nanokristalliline vorm hüperteemant. Teoreetiliste arvutustega on näidatud, et mõned boornitriidi vormid peaksid olema teemandist kõvemad.
Teemant on läbipaistev, kui defektid või lisandid tema läbipaistvust ei vähenda. Tal on suur murdumisnäitaja ja tugev dispersioon, ent kuubilise süngoonia tõttu puudub kaksikmurdumine. Puhas teemant ei juhi elektrit, kuid juhib väga hästi soojust – paremini kõigist tahketest ainetest, kaasa arvatud metallid.
Kuumutamisel reageerib teemant hapnikuga ja muude ainetega, samuti lahustub sulatatud metallides. Normaalrõhul on teemant metastabiilne, kuid teemandi muundumine grafiidiks toimub inertses keskkonnas märgatava kiirusega alles temperatuuridel üle 1200 °C. Mitmed süsinikku lahustavad metallid, sealhulgas raud, kiirendavad seda protsessi.
Teemandi lihvimisel saadakse hinnalisim vääriskivi – briljant.
Maailma suurimad teemandikaevandused asuvad Botswanas ja Venemaal. Teemandid tekivad vahevöö ülaosas, kus nende moodustumiseks on piisav rõhk ja temperatuur.
Ajalugu.
Arvatakse, et esimesena hakati teemante väärtustama ja kaevandama Indias, kus neid leidus Penneri, Krišna ja Godavari jõgede rohketes setetes. Teemante on Indias tuntud vähemalt viimased 3000, tõenäoliselt isegi 6000 aastat.
Muistses Indias oli teemantidel religioosne väärtus. Samuti kasutati teemante eelajaloolisel perioodil graveerimisvahendina. Alates 19. sajandist on teemantide populaarsus pidevalt kasvanud tänu suurenenud tarnetele, paranenud lõikamis- ja lihvimistehnika kasutuselevõtule, maailmamajanduse kasvule ja nutikatele reklaamikampaaniatele.
Prantsuse keemik Antoine Lavoisier tõestas 1772. aastal katse abil, et teemant koosneb süsinikust. Katse käigus suunas ta läätsede abil koondatud päikesekiired teemandile, mis asetses hapnikurikkas keskkonnas. Põlemisprotsessi tulemusena eraldus vaid üks komponent – süsinikdioksiid. Aastal 1797 kordas ja täiendas sama katset Smithson Tennant, tõestades, et teemanti ja grafiidi põletamisel eraldub võrdne kogus süsihappegaasi.
Antiikajast kuni tänapäevani kasutatakse lihvitud teemante eelkõige ehetena. Valguse lahutumine spektriks (dispersioon) on vääriskivide peamine gemmoloogiline näitaja. 20. sajandil on gemmoloogid välja töötanud meetodid teemantide ja teiste kalliskivide väärtuse hindamiseks. Selleks kasutatakse peamiselt nelja tunnusjoont: massiühik karaatides, lõige (lihvi tüüp ja kvaliteet), värvus ja puhtus.
Looduslik moodustumine.
Teemantide looduslikuks moodustumiseks on vajalikud väga spetsiifilised tingimused – süsinikurikaste materjalide sattumine keskkonda, kus on kõrge rõhk väärtusega 45–60 kbar (4,5–6 GPa) ja temperatuur 900...1300 °C. Need tingimused on täidetud Maa litosfääris (suhteliselt stabiilsete laamade all) ja meteoriitide kokkupõrke kraatrites.
Moodustumine kraatonites.
Teemantide looduslikuks tekkeks vajalik rõhk ja temperatuur esineb litosfääris sügavusel 140–190 km, kuigi aeg-ajalt võivad nad moodustuda umbes 300 km sügavusel. Maa geotermiline gradient (temperatuuri muutus sügavuse kasvamisel) erineb märkimisväärselt erinevates geograafilistes piirkondades. Eriti kiiresti tõuseb temperatuur ookeanipõhja alustes Maa kihtides, ületades teemantide tekkeks vajalikku temperatuurivahemikku. Teemantide moodustumiseks vajalikud tingimused on täidetud kraatonis, milles pikaajaline viibimine võimaldab teemandikristallidel suuremaks kasvada.
Süsiniku isotoopide uuringud (sarnased radiosüsiniku meetodile, v.a stabiilsed isotoobid 12C ja 13C) on näidanud, et teemantides sisalduv süsinik on nii orgaanilise kui ka anorgaanilise päritoluga. Teemandid võivad moodustuda anorgaanilisest süsinikust peridotiidist sügaval Maa vahevöös ja orgaanilisest süsinikust (detriidist), mis on läbi maakoore subduktsiooni käigus allapoole surutud. Nendel kahel erineval teemanti tekkematerjalil on erinevad 13C ja 12C väärtused. Maapinnale sattuvad teemandid on üsna vanad – alla miljardi kuni 3,3 miljardi aasta vanused (moodustab 22–73% Maa vanusest).
Muu tekkepäritoluga teemandid.
Mitte kõik Maalt leitud teemandid pole meie planeedil tekkinud. Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas leitud "carbonado"-tüüpi teemandid (ehk mustad teemandid) võisid Maale sattuda asteroididega umbes 3 miljardit aastat tagasi. Need teemandid võisid moodustuda tähtedevahelises keskkonnas, kuid tänapäeval puudub teadlaste vaheline konsensus, kus nad tegelikult tekkinud on.
Teemandid võivad moodustuda looduslikes kõrge rõhu tingimustes. Väga väikeseid teemante (nanomeetrise kuni mikromeetrise läbimõõduga ehk nn mikro- ja nanoteemandid) on leitud meteoriidikraatritest. Kokkupõrke plahvatuse ajal esinev temperatuur ja rõhk võivad soodustada teemantide teket. Sellisel viisil moodustunud teemante saab kasutada indikaatorina eelajaloolise perioodi kraatrite asukoha määramisel.
Teaduslikud tõestusmaterjalid viitavad sellele, et valgete kääbuste tuum koosneb kristalliseerunud süsinikust ja hapnikust. Avastatud valgetest kääbustest suurim (BPM 37093) asub Maast 50 valgusaasta (4,7×1014 km) kaugusel Kentauri tähtkujus. Harvard-Smithsonia astrofüüsika keskus kirjeldas ligi 4000 km läbimõõduga tähte kui "teemanti", mille hüüdnimeks sai "Lucy" – The Beatles'i laulu "Lucy in the Sky With Diamonds" järgi.
Vahevööst maapinnani jõudmine.
Vulkaanilõõri abil jõuavad teemandid maapinnani.
Vulkaanilõõrid – teemantide transpordikoridorid.
Teemanti kandev kivim jõuab vahevööst maapinnale sügavate vulkaanipursete käigus. Sellise vulkaani magma peab asuma teemantide moodustumise, s.o rohkem kui 150 km sügavusel, mis on ligi kolm korda suurem sügavus kui tavalistel vulkaanidel. Vulkaanikraatrite läbimõõdud on tavaliselt väikesed ning nad on ühendatud magmakambriga vulkaanilõõri abil, kus vulkaanipurskeid toimub üsna harva. Pursete vaheajal on lõõrid täitunud tardunud vulkaanilise ja muu materjaliga. Pursete ajal kraatrid avanevad ning toimub vaba tsirkulatsioon, mille tõttu on lõõridest leitud palju ksenoliite, aga ka puitu ja fossiile. Teemante kandvad vulkaanilõõrid on lähedaselt seotud vanima ja jahedaima kontinentaalse maakoorega (kraatonid). Seda seetõttu, et kraatonid on üsna paksud ning nad ulatuvad piisavalt sügavale, kus teemandid on stabiilses olekus. Mitte kõik vulkaanilõõrid ei sisalda teemante ning veel vähem on selliseid, kust teemantide kaevandamine osutub majanduslikult tasuvaks.
Teemante kandvad kivimid ja indikaatormineraalid.
Vulkaanilõõridesse tungiv magma on tavaliselt ühte tüüpi (kahest levinumast), mis kivistub vulkaaniliseks kivimiks – kimberliidiks või lamproiidiks. Magma ise ei sisalda teemante ning toimib selle asemel nn elevaatorina, mis kannab sügaval moodustunud kivimeid (ksenoliite), mineraale ja vedelikke ülespoole. Iseloomulikult kannavad need kivimid rikkalikult magneesiumisisaldusega oliviini, pürokseeni ja amfibooli rühma mineraale, mis on purske ajal ja pärast purset tihti muundunud kuumuse ja vedelike koosmõjul serpentiiniks.
Teatud "indikaatormineraalid" esinevad tüüpiliselt koos teemante sisaldava kimberliidiga ning nende olemasolu kontrollivad teemandiotsijad vulkaanilõõrides. Need mineraalid sisaldavad rikkalikult kroomi või titaani, mis annavad mineraalidele eredama värvuse. Kõige levinumaks indikaatoriks on kroomi sisaldavad granaadid (tavaliselt punane püroop), eklogiidi granaadid, oranž titaan-püroop, punased kõrge kroomisisaldusega spinellid, tume kromiit, ereroheline kroom-diopsiid, klaasjas roheline oliviin, must ilmeniit ja magnetiit. Kimberliidi sügavamad setted sisaldavad rohkem serpentiini ja on sinakad, maapinna lähedased setted on aga kollakad ja sisaldavad savimineraale, karbonaatkivimite murenemise ja oksüdatsiooni protsessi jääkprodukte.
Liikumise kiirus.
Arvatavalt tõuseb magma kraatonist kiirusega paar sentimeetrit aastas. Teemandid peavad jõudma üles oluliselt kiiremini, sest vastasel juhul nad põleksid mõne päeva jooksul ära maakoores valitsevate tingimuste tõttu. Laborites tehtud katsed on näidanud, et teemante ümbritsevad sulakivimid toimivad omamoodi katalüsaatorina, mille lagunemisel eralduv süsinikdioksiid kiirendab oluliselt vääriskivide liikumiskiirust. Granaatide ja kimberliidiga tehtud katsed näitasid võimalikku liikumiskiirust vastavalt kuni 60 ja 14 km/h. Selliste kiiruste juures jõuaksid teemandid 140 kuni 200 km sügavuselt maapinnani vähem kui ühe ööpäevaga.
Peamised leiukohad.
Kui teemandid on transporditud maapinna lähedusse, siis võivad nad erosiooniprotsessi tõttu sattuda vahetult maapinnale ning kanduda laiali suurele territooriumile. Vulkaanilõõre peetakse esmatähtsaks teemantide leiuallikaks. Tähtsuselt teisel kohal on leiukohad, kus teemandid on erosiooni tõttu maapinnal paljastunud ja vee ning tuule abil teatud kohtadesse kogunenud. Nende piirkondade hulka kuuluvad jõesetted ning setted olemasolevatel ja endistel rannikutel, kuhu teemandid võivad oma suuruse ja tiheduse tõttu akumuleeruda. Harva võib teemante esineda ka liustikusetetes (äramärkimist väärivad Wisconsin ja Indiana), kuid võrreldes jõesetetega pole nende kaevandamine majanduslikult otstarbekas.
Teemandi struktuur.
a> on kõige levinum defekt teemandi struktuuris.
Teemandi kristallivõre moodustavad süsiniku aatomid, mis on omavahel ühendatud kovalentsete sidemetega. Sellist kristallvõre tüüpi nimetatakse aatomvõreks. Iga süsiniku aatom on kristallivõres seotud nelja naaberaatomiga.
Teemandi kristall on väga korrapärase ehitusega, mistõttu ületab teemant kõvaduselt kõiki teisi lihtained ning tal on väga kõrge sulamistemperatuur (peaaegu 4000 °C). Kuna kovalentsed sidemed on (erinevalt metallilisest sidemest) üsna jäigad, on teemant siiski suhteliselt habras.
Teemandiga analoogilise ehitusega kristalle moodustavad näiteks ka lihtaine räni ja mitmed liitained (nt ränikarbiid ehk karborund SiC). Kvartsi kristall on aga keerulisema ehitusega: kristallivõre keskmetes asuvad räni aatomid pole kovelentsete sidemetega ühendatud mitte vahetult, vaid hapnikuaatomite kaudu. Sünteetilistest ühenditest on sarnase struktuuriga näiteks mitmed boornitriidi vormid, mis on samuti väga kõvad ja selles osas võrreldavad teemandiga.
Kõige levinumad defektid teemandi struktuuris on lämmastikudefektid ja lämmastik ise võib teemandi massist moodustada kuni 1%. Sellisel juhul asendab süsinikku aatomit lämmastiku aatom ja vastavat teemantvõre punktdefekt nimetatakse lämmastik-vakantstsentriks. N-V-tsentrid on leidnud laialdast kasutust biomarkeritena ja neid püütakse rakendada uudsetes elektroonika ja arvutiteaduse valdkondades, sealhulgas kvantkrüptograafias ja spintroonikas.
Tähtsamad omadused.
Teemant on leidnud laialdast kasutust eelkõige tänu oma erakordsetele füüsikalistele omadustele. Nendest peetakse väga oluliseks kõvadust, soojusjuhtivust (900–2320 W·m−1·K−1), keelutsooni ja optilist dispersiooni. Vaakumis või hapnikuvabas keskkonnas hakkab teemant muunduma grafiidiks rohkem kui 1700 °C juures. Õhus algab sama protsess temperatuuril "ca" 700 °C. Teemandi süttimistemperatuur on hapnikus 720...800 °C, õhus 850...1000 °C. Looduslike teemantide tihedus on 3,15–3,53 g/cm3, puhtal teemandil ligilähedane väärtusele 3,52 g/cm3.
Kõvadus.
Teemant on teadaolevalt kõige kõvem looduslik materjal Mohsi astmikus, kus mineraali kõvadus määratakse tema vastupanu järgi kriimustamisele ning seda hinnatakse skaalal ühest (kõige pehmemad) kümneni (kõige kõvemad). Teemandi kõvadus on selle skaala järgi 10. Selle vääriskivi kõvadus on tuntud antiikajast saadik.
Teemandi kõvadus sõltub tema puhtusest, kristallilisest täiuslikkusest ja orientatsioonist: kõvadus on kõige suurem veatutel, täiuslikel kristallidel, mis on orienteeritud kristallvõre struktuuri (oktaeedri) kõige pikema diagonaali suunas. Teemant on kõige pehmem paralleelselt kristallstruktuuri kuubikpindadega. Seetõttu saab teemante lihvida vaid kõige tugevamate materjalidega, milleks on nt boornitriid, teised teemandid ja nanokristalliline hüperteemant.
Teemandi kõvadus sobib hästi selle vääriskivi kasutajatele, kuna seda saab kriimustada vaid teiste teemantidega ning seetõttu säilitab teemant oma lihvi hästi ka igapäevasel kasutamisel. Tänu sellele on lihvitud teemantidega (briljant) sõrmused leidnud laialdast kasutamist kihla- ja abielusõrmustel.
Kõige kõvemad looduslikud teemandid pärinevad peamiselt Copetoni ja Bingara väljadelt Uus-Lõuna-Wales'is Austraalias, kus teemandid on reeglina väikesed, kristallvõre struktuuris korrapärase oktaeedriga. Nende teemantide kõvadus on seotud kristallide ühestaadiumilise kasvuga. Enamik ülejäänud teemantidest kasvavad mitmes staadiumis, mille tõttu tekivad neile lisandid, mõrad ja kristallvõre defektsed tasandid, mis omakorda mõjutavad vääriskivide kõvadust. Tavaliste teemantide töötlemisel kõrge temperatuuri ja rõhu tingimustes on võimalik nende kõvadust tõsta suuremaks kui indikaatoritena kasutatavatel teemantidel.
Kõvadus on mõnevõrra seotud veel ühe mehaanilise omadusega – sitkusega (omadus taluda enne purunemist deformeerumist). Loodusliku teemandi sitkus on vahemikus 7,5–10 MPa·m1/2. See väärtus on väga hea võrreldes muude vääriskivide sitkusega, kuid üsna kehv võrreldes enamiku inseneriehitustes kasutatavate materjalidega. Nagu kõikide materjalide puhul, nii määrab ka teemandi vastupanuvõime purunemisele tema makroskoopiline geomeetria. Lõhenevuse tõttu on teemant teatud suundades (kuubik) hapram kui teistes (oktaeeder) ning seda omadust kasutatakse ära teemantide lihvimisel. "Sitkus kokkupõrkel" on üks peamisi parameetreid sünteetiliste teemantide kvaliteedi määramisel.
Elektrijuhtivus.
Enamik teemante on väga head elektriisolaatorid (nad ei juhi elektrit), kuid mõned sinised teemandid on looduslikud pooljuhid. Nende teemantide elektrijuhtivus ja sinine värvus tuleneb boori sisaldusest. Boor asendab teemandi kristallvõres süsiniku aatomeid, jättes vabad nn augud valentstsooni. Augud käituvad nagu positiivse laenguga osakesed, võttes osa elektrijuhtivusest.
Olulisel määral elektrijuhtivust esineb sünteetilistel teemantidel, mis on toodetud keemilisel sadestamisel aurufaasist. Elektrijuhtivus tekib vesinikuühendite adsorbeerimise tõttu teemandi pinnale ning seda saab eemaldada välispinna termilise või mõne muu töötlemismeetodiga.
Pinna omadused.
Teemandi pind on hüdrofoobne ja lipofiilne. See tähendab, et tema pind ei märgu veega kokkupuutumisel, kuid märgub ja kleepub kokkupuutel õliga. Viimast omadust saab ära kasutada sünteetiliste teemantide valmistamisprotsessi ajal teemantide fragmenteerimisel.
Keemiline stabiilsus.
Teemandid on keemiliselt väga stabiilsed. Toatemperatuuril ei reageeri nad ühegi keemilise ühendiga (kaasa arvatud mitmesugused happed ja alused). Teemandi pinda on võimalik kõrgetel temperatuuridel (alla 1000 °C) vaid veidi oksüdeerida väheste oksüdeerijatega. Seetõttu saab happeid ja aluseid kasutada sünteetiliste teemantide rafineerimisel.
Värvus.
Teemandil on lai keelutsoon väärtusega 5,5 eV, mis vastab sügavale ultraviolettkiirguse lainepikkusele 225 nm. See tähendab, et puhas teemant annab edasi nähtavat valgust ning paistab nagu värvitu ja puhas kristall. Teemandi erinevad värvid on tingitud kristallvõre defektidest ja ebapuhtusest. Teemandi kristallvõre on väga tugev, mistõttu märkimisväärsetes kogustes (aatomprotsent ja rohkem) võivad ainult lämmastiku, vesiniku ja boori aatomid sattuda teemandi sisse kristallide kasvamise perioodil. Üksikuid metallide (nikkel ja koobalt) aatomeid lisatakse kõrge temperatuuri ja rõhu toimel sünteetilistesse teemantidesse; nikli maksimaalne kontsentratsioon on seejuures 0,01% ning koobalti oma veelgi väiksem. Praktiliselt on võimalik ioonide siirdamisega viia teemandisse mistahes elementi.
Kõige levinum lisand teemantides on lämmastik, mis annab vääriskivile kollaka ja pruunika värvuse. Boor aga annab sinise tooni. Teemandid võivad oma värvuse saada veel kahest lisaallikast. Kiirituse toimel (tavaliselt alfakiirgus) saab teemant rohelise värvuse ning kristallstruktuuri plastne deformatsioon annab pruunika ja võib-olla ka punase või roosa tooni. Kõige levinumad teemandid on kollased, neile järgnevad pruunid, värvitud, sinised, rohelised, mustad ning kõige haruldasemad on roosad, oranžid, purpurjad ja punased. "Mustad" ehk "carbonado"-tüüpi teemandid pole tegelikult päris mustad, vaid pigem tumedad nendes sisalduvate rohkete tumedate lisandite tõttu.
Kuna värvilistele teemantidele annavad värvuse mitmesugused lisandid ja kristallvõre defektid, siis peaaegu puhtad teemandid on värvitud ja läbipaistvad. Enamiku mittepuhaste teemantide kristallvõres on süsiniku aatomid mingil määral asendunud lisaainete aatomitega. Levinuim ebapuhtuse põhjustaja on lämmastik, mille erinev kontsentratsioon annab teemandile kerge või intensiivse kollase värvuse. Ameerika Gemmoloogia Instituut ("GIA") klassifitseerib nõrga kollase ja pruuni värvusega teemante kui "normaalse värviulatusega" ning annab neile väärtuse "D" (värvitu) kuni "Z" (helekollane). Muude värvidega teemante klassifitseeritakse erinevalt.
Haruldaste värvitoonidega suuremate teemantide turuväärtus on tänapäeval suurem kui kümme miljonit USA dollarit.
Identifitseerimine.
Teemante saab identifitseerida nende kõrge soojusjuhtivuse abil. Samuti võib indikatsiooniks kasutada nende kõrget murdumisnäitajat, kuid paljudel materjalidel on see näitaja ligilähedane teemandile. Teemandiga saab klaasi lõigata, kuid sama saab teha ka kvartsiga, mille kõvadus on Mohsi astmikul klaasi omast suurem. Teemante saab kriimustada teise teemandiga, mis aga võib kahjustada ühte või teist vääriskivi. Praktilises gemmoloogias kasutatakse kõvaduse määramise teste harva nende purustava toime tõttu. Teemandi väga suure kõvaduse ja kõrge väärtuse tõttu lihvitakse neid aeglaselt, ettevaatlikult ja suure tähelepanelikkusega, sarnaselt muude vääriskividega. Selle tulemusena valmivad ekstreemselt lamedad tahud, millel on erakordselt teravad servad. Lisaks arvestatakse teemandi identifitseerimisel tema kõrge murdumisnäitaja ja hea dispersiooniga. Kõik need omadused mõjutavad lihvitud teemanti ning enamik teemanditootjatest kasutavad vääriskivide määramisel kogenud silma ja luubi abi.
Tööstus.
Teemanditööstuse tegevust võib üldjoontes jagada kaheks: tehniliseks otstarbeks kasutatavate teemanttoodete ning juveelide tarbeks briljantide valmistamine. Mõlemad tööstusharud hindavad teemante erinevalt.
Vääriskividena kasutatavad teemandid.
Maailmas toimub ulatuslik lihvitud teemantide ehk briljantide kaubandus. Briljandid pole tavalised finantsturgudel müüdavad kaubad, nagu on näiteks tänapäeval väärismetallid kuld ja plaatina, vaid pigem luksuskaubad, sest neid müüakse suure juurdehindlusega ning vääriskivide järelturg pole kuigi aktiivne. Briljantide edasimüügiks on hästi väljakujunenud müügivõrk (nt pandilaenutegevus, oksjonid, kasutatud juveelitoodete kauplused, juveelitootjad, börsid jne). Üheks briljantide müügivõrgu tunnusjooneks on muljetavaldav kontsentratsioon: teemantide lihvimine ja müük toimub vaid vähestes maailma paikades. Näiteks 2003. aastal lõigati ja lihviti juveelitööstuse tarbeks 92% teemantidest Suratis Indias. Teiste tähtsamate lihvimis- ja müügikeskuste hulka kuuluvad Antwerpen, kus asub Rahvusvaheline Gemmoloogia Instituut, New York, Tel Aviv ja Amsterdam. Üks ettevõte – De Beers (tegutseb Johannesburgis ja Londonis) – kontrollib teemandikaubanduses olulist osakaalu. Üheks kaasaaitavaks faktoriks sellele on teemandileiukohtade geoloogiline iseloom: mitmed suured kimberliiti sisaldavad vulkaanilõõridega kaevandused annavad olulise osa maailma kogutoodangust. Näiteks annab üks De Beersi Jwanengi kaevandus Botswanas aastatoodangut 12,5 miljonit (2500 kg) kuni 15 miljonit karaati (3000 kg). Samas on jõesetetega teemandileiukohtadel palju erinevaid operaatoreid, kuna setted on jaotunud laiali suurtele maa-aladele (nt jõesetted Brasiilias).
Briljantide tootmine ja müük on koondunud väheste võtmetähtsusega tegijate kätte ning toimub maailma traditsioonilistes teemandikeskustes. Nendest kõige tähtsam on Antwerpen, kust käib läbi 80% lihvimata, 50% lihvitud ning ligi 50% kõikidest teemantidest, kaasa arvatud tööstuslikud teemandid. See teeb Antwerpenist maailma "teemandipealinna". Veel üks oluline teemandikeskus asub New Yorgis, kus müüakse peaaegu 80% maailma briljantidest, kaasa arvatud oksjonimüügid.
Teemandi kaevandajatest kuulub liidriroll DeBeersile juba firma asutamisest saadik aastal 1888 (asutajaks Cecil Rhodes). DeBeers kontrollib olulist osa maailma teemandikaevandustest ning briljantide müügikanalitest. De Beers ja tema tütarettevõtted toodavad umbes 40% maailma teemanditoodangust aastas. Pea kogu 20. sajandi jooksul toodetud lihvimata teemantidest langes ligi 80% De Beersi arvele, kuid aastatel 2001–2009 kahanes tema osakaal umbes 45%-ni. De Beers müüs suure osa oma teemandivarudest 1999. aastate lõpus – 2000. aastate alguses.
Enne briljantide müüki teemandid lõigatakse ja lihvitakse. Töötlemisel üle jäänud materjali kasutatakse ära tööstuses abrasiivina. Toorteemantide lihvimine ja poleerimine on väga spetsialiseerunud oskus, mille kasutamine on kontsentreerunud limiteeritud maailma paikades. Traditsioonilised töötlemiskeskused on Antwerpenis, Amsterdamis, Johannesburgis, New Yorgis ja Tel Avivis. Viimastel aegadel on neile lisandunud keskused Hiinas, Indias, Tais, Namiibias ja Botswanas.
Madala tööjõukuluga teemantide lihvimiskeskused (nt Gujarāt Indias) käitlevad suurel hulgal väikesemõõdulisi teemante, kuid suuremaid ja väärtuslikemaid teemante töödeldakse ennekõike Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Vääriskivide ettevalmistustööstuse hiljutine laienemine madalama tööjõukuluga Indiasse on võimaldanud väiksemaid toorteemante ümber töödelda palju suuremas mahus, kui see varem majanduslikult võimalik oli.
Toorteemantidest valmistatud briljante müüakse 28-l teemantidele spetsialiseerunud börsil üle maailma. Börsid on viimaseks hästi kontrollitud ahelaks teemantide varustusketis. Hulgimüüjad ja isegi jaemüüjad on võimelised börsidelt ostma vaid suhteliselt väikseid briljantide koguseid, pärast mida valmistatakse need ette viimaseks müügiks tarbijatele. Briljante müüakse nii juveelitoodetes kui ka "lahtiselt".
Lõikamine ja lihvimine.
Kaevandatud toorteemandid töödeldakse ümber kalliskivideks mitmeastmelise protsessi käigus. Teemandid on küll väga suure kõvadusega, kuid samal ajal ka haprad, mistõttu on neid võimalik lõhestada ühe tugeva hoobiga. Seepärast peetakse teemantide lõikamist traditsiooniliselt väga õrnaks tööks, mille läbiviimiseks on vajalikud vilunud oskused, teaduslikud teadmised, spetsiaalsed töövahendid ja kogemused. Selle töö tulemusena valmib mitmetahuline kalliskivi, mille tahkude spetsiifilised nurgad toovad välja briljandi optimaalse sära, valge valguse dispersiooni, samal ajal kui tahkude arv ja pindala määravad lõpp-produkti massi. Massi kadu on teemandi töötlemisel küllaltki oluline ning võib ulatuda kuni 50%. Lõikamisel on võimalik briljandile anda mitu erinevat kuju, kuid lõplikku otsust mõjutavad nii teaduslikud kui ka praktilised kaalutlused. Näiteks kasutatakse lihvitud teemante lihtsalt vaatamiseks või kandmiseks, sõrmuses või kaelakees, üksikuna või koos teiste vääriskividega, kindla värvi ning kujuga.
Kõige aeganõudvam osa on lihvimata teemandi eelnev analüüsimine. Selle protsessi ajal peab tegelema arvukate küsimuste lahendamisega, millega kaasneb väga suur vastutus ning sellepärast võib analüüs kesta unikaalsete teemantide puhul aastaid.
Pärast esialgset lõikamist läheb teemant korduvale lihvimisele. Erinevalt lõikamisest, mis on vastutusrikas ent kiire töö, võtab järk-järguline lihvimine palju rohkem aega. Lihvimistehnika on hästi välja arendatud, seda peetakse rutiinseks tööks ning teostajateks on tehnikud. Pärast lihvimist toimub teemandi ülevaatus defektide leidmiseks, misjärel otsustatakse, kas need alles jätta või lihvimisega eemaldada. Neid defekte varjatakse mitmesuguste teemanti täiustavate tehnikate abil, nagu näiteks ülelihvimine, pragude täitmine või vääriskivi paigutamine ehte sisse nii, et viga ei jää näha. Ülejäänud mittesobivad lisandid eemaldatakse laserpuurimisega ning puurimisaugud täidetakse.
Turundus.
Turundus on oluliselt tõstnud teemandi kui tooraine väärtust.
Suurima turuosaga teemandikaevandaja (De Beersi) rahastatud ulatuslik reklaamikampaania 20. sajandi keskel muutis Ameerika teemandituru aktiivseks. Samuti suutis ettevõte laiendada teemandimüüki teiste maade turgudele, kus puudus vääriskivide ostmise traditsioon. Kuulsate inimeste abil läbiviidud populariseerimine keskendus eelkõige teemantidele, mitte ettevõttele endale, mistõttu aitas selline kampaania ka De Beersi konkurente. Reklaamikampaania kestis aastakümneid ning lõppes alles 2011. aasta alguses, mil ettevõte hakkas rohkem esile tõstma omatoodangut ja loobus teemantide üldisest populariseerimisest.
Turunduse osakaal oli väga oluline näiteks pruunide teemantide populaarsuse tõstmisel. Pikka aega peeti neid juveelitööstuse jaoks väärtusetuks ning kasutati peamiselt tehnilisel otstarbel. Olukord muutus 1986. aastal, kui Austraalias avati Argyle'i kaevandus, millest kaevandatakse oluline osa maailma pruunidest teemantidest. Seejärel läbiviidud ulatuslik reklaamikampaania aitas märkimisväärselt tõsta pruunidest teemantidest valmistatud briljantide turuväärtust.
Tehniliseks otstarbeks kasutatavad teemandid.
Sünteetiliste teemantidega kaetud skalpelli tera.
Tehniliseks otstarbeks kasutatavatel teemantidel hinnatakse eelkõige nende kõvadust ja soojusjuhtivust, jättes paljud gemmoloogilised karakteristikud tahaplaanile. Seetõttu leiavad umbes 80% maailmas aasta jooksul kaevandatavatest teemantidest (135 miljonit karaati ehk 27 tonni), mis ei sobi juveelitööstusele, kasutust tehnilisel otstarbel. Nendele lisanduvad veel tööstuse otstarbeks ühe aasta jooksul toodetud 570 miljonit karaati (110 tonni) sünteetilisi teemante. Teemantidega varustatud ketaslõikuri ketastest on umbes 90% valmistatud sünteetilistest teemantidest.
Vääriskividena ja tööstuslikuks otstarbeks kasutavate teemantide eristamine on halvasti määratletud ning sõltub osaliselt turunõudlusest. Näiteks kui briljantide järele on nõudlus kõrge, siis võidakse lihvimisel kasutada teemante, mida tavaolukorras oleks maha müüdud tööstustele. Nendest eksemplaridest saab valmistada madala-kvaliteedilisi või väikseid briljante. Tööstuses tarvitavate teemantide puhul kasutatakse veel alamkategooriat "bort", mille hulka on arvatud kõige madalama kvaliteediga teemandid – enamjaolt läbipaistmatud.
Lähivaade ketaslõikuri terast, milles on väikesed teemandid.
Teemantide ekspluateerimine tehniliseks otstarbeks on ajalooliselt seotud eelkõige nende kõvadusega, mis teeb sellest mineraalist ideaalse abivahendi lõikamis- ja lihvimistööriistadele. Kuna tegemist on kõige kõvema loodusliku materjaliga, siis on võimalik teemandi abil lihvida, lõigata või eemaldada ükskõik millist materjali, kaasa arvatud teemante endid. Kõige rohkem kasutatakse teemante puuriotsikute ja saeterade tugevdamiseks ning pulberkujul abrasiivina. Selleks otstarbeks valitakse tavaliselt välja vähem kalleid ja madalama kvaliteediga (ebasoovitava värvuse ja rohkemaarvuliste defektidega) teemante. Teemant ei sobi rauasulamite töötlemiseks suurtel kiirustel, sest süsinik lahustub rauas sellise protsessi ajal tekkiva kõrge temperatuuri tõttu ning see viib teemandi kiirele kulumisele võrreldes alternatiivsete materjalidega.
Spetsiifiliste kasutusalade hulka kuuluvad kõrge rõhuga katsed laboratooriumites (nt teemant-alasi kamber), suure koormusega töötavad laagrid ja limiteeritud hulgal akende valmistamine. Järjest suurenev sünteetiliste teemantide valmistamine võib kasutusalade hulka laiendada. Eriti oodatud on teemantide võimalik kasutamine elektroonika jahutussüsteemides või pooljuhtidena mikrokiipides.
Kaevandamine.
2010. aastal kaevandati teemante välja "ca" 144 miljonit karaati (28,8 tonni). Neist ligi 55,5% olid sobivad briljantide lihvimiseks, ülejäänud läksid kasutusse tehnilisel otstarbel. Lisaks toodetakse praegusel ajal aasta jooksul üle 800 tonni sünteetilisi teemante.
Ligi 49% teemantidest pärineb Kesk- ja Lõuna-Aafrika kaevandustest, kuid märkimisväärseid koguseid on avastatud veel Kanadast, Indiast, Venemaalt, Brasiiliast ja Austraaliast. Kaevandamine toimub kimberliiti ja lamproiiti sisaldavatest vulkaanilõõridest. Aafrika erinevates konfliktipiirkondades kaevandatud teemante kutsutakse vereteemantideks, kuna nende müügist saadud tulu abil finantseeritakse relvakaubandust ja -konflikte. Teemantide varustusketti maailmas kontrollivad vähesed ja mõjukad firmad ning see on kontsentreerunud vähestesse maailma paikadesse.
Kaevandatavas maagis on teemante väga vähesel hulgal. Maak purustatakse ettevaatlikult, et suuremad teemandid terveks jääksid. Seejärel toimub sorteerimine vastavalt tihedusele. Tänapäeval avastatakse vääriskivide asukoht neid rikkalikult sisaldavas fraktsioonis röntgenfluorestsentsi abil, mille järel toimub lõplik väljasorteerimine käsitsi. Enne seda, kui röntgenkiirguse kasutamine muutus tavaliseks, kasutati teemantide väljasorteerimiseks õliga immutatud vöösid, kuna maagis sisalduvad teemandid kleepuvad õli külge oluliselt lihtsamalt kui muud mineraalid.
Argyle'i kaevandus Austraalias kuulub maailma suurimate hulka.
Ajalooliselt olid teemantide peamised leiukohad Krišna delta jõesetetes Lõuna-Indias. India oli teemantide põhiliseks leiukohaks selle mineraali avastamisest ligikaudu 9. sajandil e.m.a kuni 18. sajandi keskpaigani, mil olemasolevad leiukohad ennast majanduslikult ammendasid. Liidrirolli võttis seejärel endale Brasiilia, kus teemante leiti jõesetetest aastal 1725.
Teemantide kaevandamine vulkaanilõõridest sai alguse 1870. aastatel, mil avastati Lõuna-Aafrika maardlad. Maailma aastatoodang on sellest alates pidevalt kasvanud ning kokku on aastaks 2007 kaevandatud umbes 900 tonni. Viimaste aastate jooksul on avatud mitmeid uusi kaevandusi Kanadas, Zimbabwes, Angolas ja Venemaal. USA-s on teemante avastatud Arkansases, Colorados ja Montanas.
Kõige rohkem ammutatakse teemante maapõuest Venemaal, Botswanas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Kanadas, Angolas, Austraalias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Konfliktiteemandid.
Teatud poliitiliselt ebastabiilsetes piirkondades Kesk- ja Lääne-Aafrikas kontrollivad teemandikaevandusi relvastatud grupeeringud, kes kasutavad vääriskivide müügist saadud tulu oma tegevuse finantseerimiseks. Nendest paikadest väljakaevandatud teemante kutsutakse "vere-" või "konfliktiteemantideks". Tähtsamad teemante turustavad suurettevõtted finantseerivad selliseid konflikte, kuna nad teevad äri valitsusvastaste grupeeringutega. Vastuseks avaliku arvamuse poolt tõstatatud probleemile, et nende ostud toetavad sõjategevust Aafrika erinevates konfliktitsoonides, tutvustasid ÜRO, teemanditööstuse ja tarbijate esindajad 2002. aastal Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemi. Sertifitseerimissüsteemi eesmärk on kindlustada, et konfliktiteemandid ei satuks segamini tavaliste teemantidega. Seda peavad kontrollima teemante tootvad riigid, kes on kohustatud esitama tõendeid, et nende poolt müüdavate teemantide abil pole rahastatud kriminaalset ja revolutsioonilist tegevust. Kuigi Kimberley sertifitseerimissüsteem on vähendanud vereteemantide jõudmist finantsturgudele, pole nad täielikult kadunud. Konfliktiteemantide ametlik osakaal kõikidest turule jõudvatest teemantidest moodustab 2–3%. Süsteemil on kaks olulist puudust. Esiteks on teemante üsna lihtne salakaubana üle Aafrika riikide piiride toimetada. Teiseks loetakse vereteemantideks vaid tehniliselt sõjas olevate riikide teemante, ülejäänuid peetakse "puhasteks". Kanada valitsus on loonud omatoodangu identifitseerimiseks spetsiaalse struktuuri ("Canadian Diamond Code of Conduct").
Sünteetilised teemandid.
Sünteetilisi teemante toodetakse erinevalt looduslikest väljakaevandatud teemantidest laboritingimustes. Juveeli- ja tavatööstuses on praegusel ajal suur nõudlus teemantide järele. Seda vajadust on suurel määral suutnud täita sünteetilised teemandid, mida toodetakse erinevate meetodite abil juba rohkem kui 50 aastat. Viimastel aastatel on suudetud toota märkimisväärse suurusega sünteetilisi teemante, mida kasutatakse briljantide valmistamiseks.
Suurem hulk tehisteemantidest on kollase värvusega ning neid toodetakse kõrge temperatuuri ja rõhu tingimustes. Kollane värvus tekib lämmastikusisalduse tõttu. Tehisteemante võidakse toota ka teistes värvitoonides, nt siniseid, rohelisi või roosasid. Värvust on võimalik anda lisaainete lisamisega (nt boor annab sinise tooni) või kiiritamisega pärast sünteesi.
Värvitust tehisteemandist lihvitud briljant on toodetud keemilise sadestumise meetodil.
Veel üks populaarne tehisteemantide tootmismeetod on keemiline sadestamine aurufaasist, mis toimub madala rõhu (alla atmosfäärirõhu) tingimustes. Protsessi läbiviimiseks lastakse katsekambrisse gaasisegu (tavaliselt metaan ja vesinik suhtega 1:99), jaotades nad keemiliselt aktiivseteks radikaalideks süüdatud plasmas. Seda meetodit kasutatakse peamiselt pealmise teemantkihi tekitamiseks, kuid nii on võimalik kasvatada ka mõnemillimeetrise läbimõõduga teemantkristalle.
Vääriskivi-kvaliteediga sünteetilisi teemante toodetakse tänapäeval aasta jooksul vaid mõni tuhat karaati (sama kvaliteediga looduslikke kaevandatakse välja 120 miljonit karaati ehk 24 tonni). Sellele vaatamata on lõviosa (üle 99%) müüdavatest haruldaste värvidega teemantidest sünteetilised. Tööstuse tarbeks toodeti sünteetilisi teemante 2011. aastal üle 4 miljardi karaadi (üle 800 tonni), suurim tootjariik on Hiina.
Kvaliteedi parandamine.
Teemantide kvaliteedi parandamine on looduslike või sünteetiliste vääriskivide (tavaliselt juba lõigatud ja lihvitud teemandid) spetsiifilised töötlemised, mis viiakse läbi nende gemmoloogiliste karakteristikute parandamiseks. Nende hulka kuuluvad laserpuurimised, mille abil eemaldatakse mittesobivad lisandid, pragude täitmine tihendusainega, valgete teemantide värvusklassi parandamine ja teemantidele värvitoonide andmine.
Võltsteemandid.
Võltsteemandid on valmistatud mitte-teemandilisest materjalist ning nende eesmärgiks on näida välja nagu päris teemandid. Tavaliselt kasutatakse nende valmistamiseks sünteesitud tsirkooni. Samuti võib kasutada sünteetilist ränikarbiidi, kuid selle valmistamine on tsirkoonist kulukam.
Levinud on ka mitmesuguste kattematerjalide kasutamine, et anda võltsteemandile loodusliku teemandiga sarnane välimus. Üheks selliseks materjaliks on teemandisarnane süsinik ("diamond-like carbon" ehk "DLC") – amrfne ja karbonaatne aine, mille füüsikalised omadused on teemandiga sarnased. Sellist töötlemist aitab avastada Raman-spektroskoopia.
Identifitseerimine.
Varasemate teemantide identifitseerimismeetodite hulka kuulusid materjali kraapivad testid, mis tuginesid teemandi suurel kõvadusel. Sellisel meetodil on negatiivsed mõjud, kuna teemandid võivad üksteise vastu hõõrudes puruneda ning seetõttu ei kasutata seda meetodit praegusajal peaaegu üldse. Selle asemel kasutatakse ära teemantide määramisel ära nende suurepärast soojusjuhtivust. Gemmoloogilistes keskustes on laialt levinud elektroonilised termilised indikaatorid, eristamaks võltsinguid päris teemantidest. Nende seadmete mõõtepead koosnevad patarei-toitega termistorite paarist, mis on paigaldatud vasest varda tippu. Üks termistor funktsioneerib kui soojendaja, teine mõõdab samal ajal varda otsa temperatuuri. Kui termilise seadmega testida teemanti, siis juhib viimane soojusenergiat piisavalt kiiresti edasi, mille tõttu toimub kiire temperatuurilangus. Testi läbiviimiseks kulub ainult 2–3 sekundit.
Soojusjuhtivuse test sobib üsna hästi võltsingute määramiseks, kuid erinevate teemantide omavahelised erinevused määratakse keerulisemate optiliste tehnikatega. Samuti kasutatakse neid tehnikaid võltsingute (nt ränikarbiid) määramisel, mis läbivad edukalt soojusjuhtivuse testi. Optiliste tehnikate abil on võimalik eristada looduslikke teemante sünteetilistest, samuti enamikke erinevalt töödeldud looduslikke teemante (nt määrata, kas neid on kiiritatud). Ideaalse struktuuriga kristalle pole veel avastatud, mistõttu esineb nii looduslike kui ka sünteesitud teemantide kristallvõre struktuuris alati mingil tasemel ebatäpsusi, mis on tingitud kristallide kasvamise iseärasustest ning mille abil on neid võimalik üksteisest eristada.
Laboratooriumid kasutavad teemantide päritolu määramiseks spektroskoopiat, mikroskoopiat ja luminestsentsi, uurides vääriskivi lühilainelise ultraviolettkiirguse all. Identifitseerimisprotsessi juures kasutatakse samuti mitmesuguseid spetsiaalseid instrumente (nt "DiamondSure" ja "DiamondView").
Sünteetiliste teemantide määramiseks on välja töötatud mitmeid erinevaid meetodeid, mis sõltuvad teemandi valmistamise tehnoloogiast ja värvusest. Tavaliselt saab tehisteemante identifitseerida oranži fluorestsentsiga. Värvilisi tehisteemante saab määrata Šveitsi Gemmoloogia Instituudi loodud seadmega. Samuti on De Beers välja töötanud abivahendi (spekomeetri) värviliste teemantide identifitseerimiseks.


Saarimaa.
Saarimaa on liidumaa Saksamaa edelaosas.
Ajalugu.
Peale Teist maailmasõda oli Saarimaa Prantsusmaa administreeritav protektoraat. Aastal 1954 valmis Prantsusmaa ja Saksamaa Liitvabariigi koostöös plaan iseseisva Saarimaa rajamiseks, kuid rahvahääletus laitis selle maha. 1957. aasta 1. jaanuaril ühines Saarimaa Saksamaa Liitvabariigiga.


Schleswig-Holstein.
Schleswig-Holstein on liidumaa Saksamaa põhjaosas Põhjamere kagu- ja Läänemere edelarannikul.
Haldusjaotus.
Liidumaa jaguneb 11 kreisiks ja 4 kreisivabaks linnaks.
Ajalugu.
Ühisele Schleswig-Holsteini liidumaale eelnesid 11. sajandil moodustunud Schleswigi hertsogiriik ja 12. sajandil moodustunud Holsteini krahvkond (1476. aastast hertsogiriik), mis 1386. aastal ühendati Schleswig-Holstein-Gottorfi hertsogi ühise valitsemise alla Schleswig-Holsteini hertsogiriiki.
1460. aastast oli piirkond personaaluniooni alusel liidus Taani kuningriigiga.
1815. aastal liitus Holsteini hertsogkond Saksa Liitu.
1864. aastal pärast Teist Schleswigi sõda läks Holsteini piirkond Austria ertshertsogkonna võimu alla ja Schleswig Preisimaa kuningriigi võimu alla, pärast aga Preisi-Austria sõda 1866. aastal muudeti Schleswig-Holstein Preisimaa kuningriigi provintsiks.
1920. aastal toimunud referendumi tulemusena liitus Põhja-Schleswig Taani kuningriigiga.


Saksimaa.
Saksimaa on Saksamaa liidumaa, mis asub Saksamaa kaguosas. See on pindalalt kümnes ja rahvaarvult kuues Saksamaa 16 liidumaast.
Saksimaa asub saksa keelt kõneleva Euroopa ajaloolises südames. Tema ajalugu ulatub rohkem kui 1000 aasta taha. Saksimaa on olnud keskaegne hertsogkond, Saksa-Rooma riigi kuurvürstkond, kuningriik ja alates 1918. aastast vabariik.
Praeguse Saksimaa ala ei kattu Vana-Saksimaaga, mida saksid algselt asustasid. Vana-Saksimaa kattub ligikaudu praeguste Saksamaa liidumaade Alam-Saksi, Saksi-Anhalti ja Põhja-Rein-Vestfaali Vestfaali osaga.
Saksimaa piirdub idas Poola ja kagus Tšehhimaaga. Saksamaa liidumaadest piirneb ta põhjas Brandenburgi, loodes Saksi-Anhalti, läänes Tüüringi ja edelas Baieriga.
Tšehhi piiril kõrgub Maagimäestik. Piiril on ka Saksimaa kõige kõrgem tipp, 1244 m kõrgune Klinovac. Loode suunas maapind järjest laskub. Maagimäestikust algab palju jõgesid, näiteks Mulde, Neisse ja Spree, aga suurim jõgi Elbe algab Tšehhimaalt ja voolab Maagimäestikust läbi.
Saksimaal räägitakse peamiselt saksa keelt. Kuid sinna jääb ka sorbide asuala, kes räägivad ülem- ja alamsorbi keelt, vastavalt 50 ja 10 tuhat kõnelejat. Need kuuluvad slaavi keelte hulka. Ülemsorbi keel on Saksamaal kõnelejate arvult kolmas vähemuskeel türgi ja taani keele järel, edestades friisi keelt.
Turism ei ole Saksimaal arenenud, kui maha arvata Dresden ja vähemal määral Leipzig. Kuid Saksimaal on teisigi hästi säilinud keskaegse arhitektuuriga linnu: Bautzen, Freiberg, Görlitz, Meißen ja Pirna. Saksimaa lõunaosas asuvates mägedes käivad puhkamas põhiliselt kodumaised turistid.
Kuni aastani 2008.
Saksimaa haldusjaotus kuni 1. augustini 2008
Muutused Saksimaa haldusjaotuses 1. augustil 2008
Saksimaa haldusjaotus alates 1. augustist 2008
Saksimaa jaguneb kolmeks eraldi valitsetavaks alaks ("Regierungsbezirk"): Dresden (1), Chemnitz (2) ja Leipzig (3) ning edasi 22 kreisiks ja 7 kreisivabaks linnaks.
Alates aastast 2008.
1. augustil 2008 toimus haldusreform, mille tulemusel jäi senisest 22 kreisist järele 10 ja 7 kreisivabast linnast 3.
Kreisivabadeks linnadeks jäid Chemnitz, Dresden ja Leipzig. Kreisid on Bautzeni kreis, Erzgebirgskreis, Görlitzi kreis, Kesk-Saksimaa kreis, Leipzigi kreis, Meißeni kreis, Nordsachsen, Sächsische Schweiz-Osterzgebirge, Zwickau kreis ja Vogtlandi kreis.
Ajalugu.
Esimene "Freistaat Sachsen" loodi 1918 pärast kuninga erruminekut ja Saksimaa Kuningriigi lagunemist. 1945 tekkis Saksa Riigi osadest endise vabariigi ja Preisi Sileesia provintsi aladest lääne pool Neisse jõge Nõukogude okupatsioonitsoonis ("Land Sachsen"). 1952 Saksimaa kaotati ning jagati kolmeks väiksemaks Saksa DV osaks: Leipzigi, Dresdeni ja Chemnitz ringkonnaks (hilisem Karl-Marx-Stadti ringkond). Pärast Saksamaa taasühendamist 1990. aasta sügisel Saksimaa liidumaa ("Freistaat Sachsen") taastati.
Poliitika.
Saksimaa kohalikku omavalitsust nimetatakse Saksimaa maapäevaks.
Weimari Vabariigis toimusid Saksimaa maapäeva valimised 6 korda, aastail 1919–1930. Kõik need võitis Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei, kogudes 28,3%–41,8% häältest (kõige vähem 1920, kõige rohkem 1922). Saksamaa Kommunistlik Partei kogus tavaliselt üle 10% häältest, kõige rohkem (13,6%) 1930.
Pärast Saksamaa taasühinemist on Saksimaa maapäeva valitud 5 korda: 1990, 1994, 1999, 2004 ja 2009.
19. septembril 1999 toimunud maapäeva valimistel kandideerisid erakonnad 118 kohale. Valituks osutus üksnes kolm erakonda. Kristlik-Demokraatlik Liit kaotas 1 koha, kuid võitis valimised ikkagi, kogudes 56,9% häältest ja 76 kohta. Demokraatliku Sotsialismi Partei sai 9 kohta juurde, kogudes 22,2% häältest ja 30 kohta. Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei kaotas 8 kohta, kogudes 10,7% häältest ja 14 kohta. Rohelised jäid 2,6%-ga neljandale kohale ega ületanud valimiskünnist.
19. septembril 2004 toimusid järgmised maapäeva valimised. Maapäevas oli 124 kohta ehk 6 võrra rohkem kui eelmistel valmistel. Kristlikud demokraadid võitsid taas, kuid kaotasid 21 kohta ja absoluutse enamuse. Nad said 41,1% häältest ja 55 kohta. Teiseks tuli taas Demokraatliku Sotsialismi Partei, kogudes 23,6% häältest ja 31 kohta ehk ühe rohkem kui eelmisel korral. Sotsiaaldemokraadid kaotasid veel ühe koha, kuid säilitasid 9,8% häälte ja 13 kohaga kolmanda koha. Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei kogus 9,2% häältest ja 12 kohta, Vaba Demokraatlik Partei 5,9% häältest ja 7 kohta ning rohelised 5,1% häältest ja 6 kohta.
Pärast valimisi ei saanud kristlikud demokraadid enam üksinda maavalitsust moodustada, vaid pidid otsima koalitsioonipartneri. Loogiline valik olnuks vabad demokraadid, aga neil jäänuks kokku ikkagi 1 hääl vajalikust puudu. Seetõttu tuli moodustada lai koalitsioon sotsiaaldemokraatidega. Järgmisel aastal moodustasid need kaks erakonda ka kogu Saksamaa valitsuse.
30. augustil 2009 toimusid järgmised maapäeva valimised. Maapäevas oli 132 kohta ehk 8 võrra rohkem kui eelmises. Kristlikud demokraadid kogusid 40,2% häältest ja 58 kohta. Vasakpartei tuli taas teiseks, saades 20,6% häältest ja 29 kohta. Sotsiaaldemokraadid olid kolmandad, kogudes 10,4% häältest ja 14 kohta. Vabad demokraadid said 10,0% häältest ja samuti 14 kohta. Rohelised kogusid 6,4% häältest ja 9 kohta ning rahvusdemokraadid 5,6% häältest ja 8 kohta.
Vabad demokraadid said valimistel piisavalt palju kohti, et koos kristlike demokraatidega absoluutne enamus saada ja maavalitsus moodustada.


Tahkuna tuletorn.
Tahkuna tuletorn (VA reg. nr. 645) on tuletorn Hiiumaal Tahkuna poolsaare põhjatipus.
Metalltorn on kujult kooniline, tipus laternaruumi ja rõduga. Torni kõrgus on 43 m, tule kõrgus merepinnast on samuti 43 m.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on.
Tuletorni lähedal asub mälestusmärk Estonia katastroofis hukkunute mälestuseks.
Tule omadused.
Tuletorni tuli põleb pimedal ajal aastaringselt.
Tuli on nähtav 12 meremiili kaugusele, tule sektor on piiratud 95°–253,5° ning seega nähtav ainult põhja poolt lähenevale alusele.
Tule töötsükkel kestab 15 sekundit. Tuli põleb 2 sekundiks, on 2 sekundiks varjutatud, põleb veel 2 sekundiks ning on 9 sekundiks varjutatud.
Postmark.
1983. aastal andis NSV Liit välja Tahkuna tuletorniga postmargi.


Rheinland-Pfalz.
Rheinland-Pfalz [r'ainlant-pfalts] ehk Reinimaa-Pfalz on Saksamaa liidumaa.
Haldusjaotus.
Rheinland-Pfalzi kreiside ja kreisivabade linnade kaart


Brandenburg.
Brandenburg on Saksamaa liidumaa.
Rahvastik.
Selle liidumaa lõunaosa on kakskeelne, sest seal elab ka vähemusrahvus sorbid, kelle asuala ulatub ka üle liidumaa piiri Saksimaa liidumaa põhjaossa.
Haldusjaotus.
Liidumaal on 14 kreisi ja 4 kreisivaba linna.


Imaginaarühik.
Arvu, mille ruut on –1, nimetatakse imaginaarühikuks ja tähistatakse sümboliga "i", st. formula_1.
formula_2
formula_3
Kui formula_4, siis formula_5
Arvu "i" astmed.
"i"2+4n = "i" · "i" = –1,
"i"3+4n = "i" · "i"2+4n = "i" · –1 = –"i",
"i"4+4n = "i" · "i"3+4n = "i" · –"i" = –"i"2 = 1,


Baden-Württemberg.
Baden-Württemberg on Saksamaa liidumaa, mis asub Saksamaa kaguosas Reini jõe ülemjooksul. Baden-Württemberg on suuruselt ja rahvaarvult kolmas Saksamaa 16st liidumaast. Rahvastiku tihedus on 301 inimest km² kohta.
Ajalugu.
Baden-Württenberg koosneb Badeni ja Württembergi ajaloolistest riikidest ning selle territoorium moodustab suure osa Švaabimaast.
Württenbergi vallutasid roomlased 1. saj pKr, et rajada sinna oma kindlustused. Kolmanda sajandi alguses ajasid Alemanni hõimud roomlased Reini jõe taha tänapäevasele Prantsusmaale. Aastal 496 vallutas frankide kuningas Chlodowech I piirkonna tagasi. Hiljem sai see ala osaks Saksa-Rooma keisririigist.
Pärast Teist maailmasõda moodustasid liitlased kolm okupatsioonitsooni: Württemberg-Hohenzollern, Baden (mõlemat valitses Pransusmaa] ja Württemberg-Baden (USA valitseda). 1949 olid need kolm liidumaad Saksamaa Liitvabariigi asutajaliikmeteks. Uue Saksa põhiseaduse artikli 118 järgi pidid need liidumaad ühinema. 16. detsembril 1951 toimus rahvahääletus, milles liidumaad hääletasid ühinemise poolt. Ametlikult sai Baden-Württembergist liidumaa 25. aprillil 1952.
Geograafia.
Baden-Württenberg omab ühist piiri Prantsusmaa, Šveitsi, Rheinland-Pfalzi, Hesseni ja Baieri liidumaadega. Suurem osa Baden-Württenbergi tähtsamatest linnadest asuvad Neckari jõe kaldal, mis läbib esmalt Tügingeni, siis Stuttgarti, Heilbronni, Heidelbergi ja Mannheimi.
Reini jõgi moodustab liidumaa läänepiiri ja suure osa lõunapiirist.Schwarzwald on liidumaa peamine mäestik, mis asub Reini jõest idas. Švaabi Alpide kõrgplatoo, mis asub Schwarzwaldi, Neckari ja Doonau vahel, on tähtis Euroopa veelahe. Baden-Württembergi ja Šveitsi piir on Bodeni järve keskel ning samuti jagab liidumaa Baieriga Alpide jalamit.
Peaaegu poolt (47%) pindalast kasutatakse põllumajanduseks, 38% liidumaast katab mets ja 13% on inimasustuse all.
Doonau jõe läte asub Baden-Württembergis Donaueschingeni linna lähistel Schwarzwaldis.
Haldusjaotus.
Liidumaal on 35 kreisi ja 9 kreisivaba linna.
Majandus.
Kuigi Baden-Württembergil on vähe looduslikke maavarasid, on see üks jõukamatest liidumaadest Saksamaal ja Europaas koos traditsiooniliselt madala töötustasemega. Liidumaal asuvad mitme tähtsa rahvusvahelise firma peakontorid nagu Daimler AG, Porche, Robert Bosch GmbH (autotööstus) ja Carl Zeiss AG (optika). Sellest hoolimata domineerivad ettevõtlusmaastikku väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Piirkond on tihedalt industrialiseeritud.
Turism.
Baden-Württemberg on populaarne turismisihtkoht. Tähtsaimad vaatamisväärsused on Stuttgart, lossid, auto- ja kunstimuuseumid ning Stuttgart-Bad Cannstatti mineraalveeallikad.
Haridus.
Baden-Württembergis asuvad ühes Saksamaa vanimad ja kuulsamad ülikoolid, nende hulgas Heidelbergi ülikool, Freiburgi ülikool ja Tübingeni ülikool.
Teised ülikoolilinnad on Ulm ja Mannheim. Stuttgartis asuvad Hohenheimi ülikool ja Stuttgarti ülikool.
Liidumaal on suurim haridusasutuste tihedus Saksamaal, v.a Berliin ja Hamburg.
Demograafia.
Baden-Württembergi rahvaarv on 10 771 000 (2011), millest 5 460 000 on naised ja 5 290 000 on mehed. Natuke vähem kui 1,2 miljonit elanikku on pärit väljaspoolt Saksamaad. Vähemusrahvustest on kõige arvukamad türklased (289 000), endise Jugoslaavia kodanikud (227 000) ja itaallased (162 000).
Religioon.
Württembergi on olnud traditsiooniliselt luterlik piirkond, kuid mõned liidumaa alad on ka katoliku kiriku toetajad.


Aritmeetiline operatsioon.
Aritmeetiline operatsioon ehk aritmeetiline tehe ehk aritmeetikatehe on arvudega sooritatav liitmis-, lahutamis-, korrutamis- või jagamistehe. Mõnikord nimetatakse aritmeetilisteks teheteks ka astendamist või teisi tehteid arvudega.


Baieri.
Baieri on Saksamaa liidumaa, mille pindala on 70,548 km². Seal elab peaaegu 12,5 miljonit elanikku. Baieri pealinn on München ning suuremad linnad on Nürnberg, Augsburg, Würzburg, Regensburg, Ingolstadt, Fürth ja Erlangen. Baieris on mitme suurfirma (Puma, BMW, Adidase, Siemensi) peakorter.
Baieril on piir Austria ja Tšehhiga; Šveitsist eraldab teda Bodeni järv. Ülemise osa riigipiirist moodustab Rein. Baieri Alpides kulgeb piir Austriaga ja seal on ka Saksamaa kõrgeim tipp (Zugspitze). Läbi Baieri voolab kaks suuremat jõge Doonau ja Main.
Baierlastele meeldib tavaliselt rõhutada uhkust nende traditsioonides. Rahvariideid, üldiselt tuntud kui Tracht, kantakse erilistel sündmustel ja sisaldavad Altbayern Lederhosen'it meestele ja Dirndlit naistele. On ka kombeks mängida sajandeid vanu folkmuusikat traditsioonilistel pidustustel.
Baierlased panevad väga suure väärtuse toidule ja joogile. Samas tarbivad nad väga palju selliseid toite ja jooke, mis mujal Saksamaal on ebatavalised, näiteks valge vorst (Weißwurst). Baierlased olid uhked seaduse üle, mis lubas õllel sisaldada vaid kolme koostisosa: vett, otra ja humalaid. Seadus kestis, kuni Euroopa Liit selle kehtetuks kuulutas. Baierlased joovad maailmas kõige rohkem õlut, keskmiselt 170 liitrit inimese kohta aastas.
Haldusjaotus.
Ringkonnad jagunevad 71 kreisiks ja 25 kreisivabaks linnaks.
Ajalugu.
Baieri on saanud nime bajuvaaride hõimu järgi, kes jõudis sinna 6. sajandil.
Baieri ristiusustas Püha Bonifatius 8. sajandi algul. Sellest ajast kuni tänapäevani on see piirkond olnud katoliiklik, jäädes selles osas puutumata ka reformatsioonist.
Hiljem moodustus seal hertsogkond, mille vallutas Karl Suur.
Seejärel kujunes Baieri hertsogiriik, mis kuulus ka Otto Suure rajatud Saksa-Rooma riiki. Aastatel 1180–1918 valitsesid Baierit Wittelsbachid. Nendelt pärineb ka Baieri lipp.


Alam-Saksi.
Alam-Saksi on Saksamaa liidumaa.


Aritmeetika.
Aritmeetika on matemaatika haru, mis uurib täis- ja ratsionaalarvude ja nendega sooritatavate operatsioonide omadusi.


Tüüringi.
Tüüringi on Saksamaa liidumaa, mis asub riigi keskosas.
Loodus.
Liidumaa lõunaosas asub mäestikuala Tüüringi mets.
Suuremad jõed on Saale, Ilm, Werra, Unstrut ja Weiße Elster.
Haldusjaotus.
right
Liidumaa jaguneb halduslikult 17 kreisiks ja 6 kreisivabaks linnaks.


Naturaalarv.
Naturaalarv on sõltuvalt kontekstist kas üks arvudest 1, 2, 3... või üks arvudest 0, 1, 2, 3...; kõikide naturaalarvude hulka tähistatakse sümboliga formula_1. Segaduse vältimiseks kasutatakse tihti tähistusi formula_2 ja formula_3.
Naturaalarvude kaks põhilist otstarvet on loendamine ja järjestamine.


Nordrhein-Westfalen.
Nordrhein-Westfalen ehk Põhja-Rein-Vestfaal on Saksamaa liidumaa.
Haldusjaotus.
Liidumaal on 5 ringkonda (Arnsbergi, Detmoldi, Düsseldorfi, Kölni, Münsteri), mis jagunevad 31 kreisiks ja 23 kreisivaba linnaks.


Hessen.
Hessen on Saksamaa liidumaa.
Haldusjaotus.
Hesseni liidumaa jaguneb halduslikult 21 kreisiks ja 5 kreisivabaks linnaks.
Hesseni valitsejad.
Pärast Philipp Suuremeelse surma 1567. aastal jagati hertsogiriik tema 4 poja vahel: Hessen-Kassel, Hessen-Marburg, Hessen-Rheinfels ja Hessen-Darmstadti maakrahvkondadeks. Järgnevate vürstiriikide juhtide surma järgse valduste jagamise tulemusel järeltulijate vahel jagunes piirkond veelgi väiksemateks valdusterritooriumiteks: Hessen-Homburgi, Hessen-Rumpenheimi, Hessen-Philippsthali, Hessen-Philippsthal-Barchfeldi, Hessen-Eschwege, Hessen-Rheinfelsi, Hessen-Rheinfels-Rotenburgi, Hessen-Rheinfels-Wanfriedi, Hessen-Butzbachi, Hessen-Brubachi, Hessen-Darmstadt-Itteri, Hessen-Marburgi ja Hessen-Hanau maakrahvkondadeks.
Suurema maaala ja võimsuse säilitas Hessen-Kasseli maakrahv, kes ka domineeris piirkonnas kuni 19. sajandi alguseni.


Saksi-Anhalt.
Saksi-Anhalt on Saksamaa liidumaa.
Haldusjaotus.
Saksi-Anhaldi liidumaa jaguneb halduslikult 11 kreisiks ja 3 kreisivabaks linnaks, kuid enne 2007. aasta 1. juuli haldusreformi (2007. aasta Saksi-Anhalti kreisireform) oli liidumaal 21 kreisi.


Mecklenburg-Vorpommern.
Mecklenburg-Vorpommern on Saksamaa liidumaa. Asub Saksamaa kirdeosas Läänemere rannikul. Piirneb idast Poolaga. Liidumaale kuuluvad Rügeni saar ja osa Usedomi saarest.


Isikumandaat.
Isikumandaat on Eestis Riigikogu valimistel ringkonnas võidetud mandaat. Kandidaadi häälte arv peab olema vähemalt kvoot = ringkonnas kehtivad hääled / kohtade arv ringkonnas.
Isikumandaadiks peetakse ka segavalimissüsteemides, näiteks Saksamaal ja Uus-Meremaal enamusvalimiste osast võidetud kohta.


Bütsantsi keisrite loend.
Bütsantsi keisrite loend esitab Ida-Rooma keisririigi, mis sai hiljem tuntuks Bütsantsi nime all, valitsejate nimestiku alates Rooma riigi pealinna viimisest Konstantinoopolisse 330. aastal. Seetõttu ei olnud olemas ka Bütsantsi keisreid, vaid selle riigi valitsejad käsitlesid ennast Rooma keisritena.
Lõplikult jagunes Rooma riik kaheks 395. aastal. Lääne-Rooma riik pealinnaga Roomas hävitati 476. aastal.
Seadusliku keisriga samal ajal võimule pürginud vastukeisrid on tabelis tähistatud roosa taustavärviga. Keisrite nimed on antud kuni Justinianuste dünastia lõpuni ladinapäraselt, võttes arvesse, et riigikeelena oli umbes selle ajani kasutusel veel ladina keel. Alates keiser Herakleios I on valitsejate nimed esitatud kreekapäraselt.


Kastiilia riigipeade loend.
See loend loetleb Kastiilia kuningad alates kuningriigi moodustamisest 1035. aastal kuni Hispaania ühendamiseni 1516. aastal.
Alates 1516. aastast nimetatakse hispaania kuningriikide liitu Hispaania kuningriigiks ja Carlos I esimeseks Hispaania kuningaks.


Harilik keerik.
Harilik keerik ("Tortula ruralis") on samblaliik pisisamblaliste sugukonnast keeriku perekonnast.
Nimi.
Ladinakeelsed sünonüümnimed, mida praegu ei tunnustata, on "Tortula intermedia", "Tortula ruraliformis", "Barbula ruralis" ja "Syntrichia intermedia".
Ingliskeelsed nimed on "twisted moss" ja "star moss" (ja "wall moss"?).
Varieteedid ja alamliigid.
Varieteetide hulgas on "Tortula ruralis var. ruralis", "Tortula ruralis var. crinita" ja "Tortula ruralis var. hirsuta".
Alamliigid on "Tortula ruralis ssp. ruraliformis" ja "Tortula ruralis ssp. ruralis".
Levik.
Harilik keerik kasvab üle maailma, kuuludes arktilisse, boreaalsesse, parasvöötme- ja kõrbefloorasse. Ta on laialt levinud Euroopas (Eestis väga sage), Aasias, Lähis-Idas, Põhja- ja Lõuna-Aafrikas, Austraalias, Okeaanias, Kanadas, USA lääneosas, Mehhikos ja Lõuna-Ameerikas.
Kasvukohad.
Sammal kasvab Eestis metsas, niidul ja paljakul. Enamasti leidub seda kividel, vähem maapinnal ja puude tüvedel.
Põhja-Ameerikas kasvab ta tundras, okaspuumetsades, rohtlates ja kõrbetes. Teda leidub männikutes, kuusikutes, ebatsuugametsades, nulumetsades, tsuugametsades, lehisemetsades, rannikusekvoiametsades, pujurohtlates, kõrbepõõsatikes, Texase savannis, USA edelaosa põõsasstepis, mägipõõsatikes, kadastikes, mägirohtlates, mägiaasadel, tasandikurohtlates, preeriates, kõrberohtlates, märgrohtlates, üheaastates rohtlates ja alpiinsetes kooslustes.
Välimus.
Harilik keerik on lühike, püstine sammal, mis moodustab üsna suuri tutte.
Vars.
Vars hargneb tavaliselt järjestikuselt kaheks. Nende kõrgus on 1-4 cm.
Gametofüüt.
Gametofüüt on silmatorkav. Ta kinnitub mulda risoidide abil.
Lehed.
Lehel on nüri ots. Leherood ulatub lehe otsast pikalt välja.
Niiske ja kuiv olek.
Niiskes ja kuivas olekus on morfoloogia ja värvus erinev. Niiskes olekus ei väändu lehed ümber varre. Värvus on heleroheline. Kuivas olekus väänduvad lehed ümber varre, värvus on punakaspruun. Harilik keerik on tavaliselt kserofüüt, ta talub väga hästi põuda ja kuivamist.


Harilik lõhistanukas.
Harilik lõhistanukas (varem ka harilik rahnik; "Schistidium apocarpum") on samblaliik lõhistanuka perekonnast.
Sammal kasvab valdavalt kividel, eriti lubjakividel, graniidil ja tahkunud tsemendil. Mõnikord võib teda kohata ka tolmustel puutüvedel.
Sambla "Grimmia ovalis" kohta vaata artiklit harilik rahnik.


Konqueror.
Konqueror on Unixile ja Unixi-laadsetele operatsioonisüsteemidele loodud KDE keskkonnas toimiv arvutiprogramm, mis täidab nii brauseri kui ka failihaldusprogrammi ülesandeid.
Brauserina kasutab ta internetilehekülgede kuvamiseks KHTML esitlusmootorit.


Saint Louis.
Saint Louis (inglise keeles kasutatakse tavaliselt lühendkuju "St. Louis") on linn USA-s Missouri osariigis Mississippi jõe läänekaldal.
Saint Louisi halduspiires elas arvestuslikult 320 900 inimest (2005), linnastu elanike arvuks on aga 2,6 miljonit. Sellega on ta USA linnastute seas 19. kohal.
Asula on rajatud 1764 ja nimetatud Prantsusmaa kuninga Louis IX Püha järgi. Linnaks sai ta 1822.
Aastal 1904 peeti seal maailmanäitus ja kolmandad kaasaegsed olümpiamängud.


B.
B (b) on eesti tähestiku ja ladina tähestiku ning paljude teiste ladina kirja kasutavate keelte tähestike teine täht.
Ajalugu.
Ladina tähestiku täht B pärineb kreeka tähestiku tähest beeta.
Tähe B ASCII-kood on 66 ja tähe b ASCII-kood on 98.
Hääldus.
B tähistab tavaliselt helilist, bilabiaalset klusiili, eesti keeles tavaliselt helitut nõrka bilabiaalset klusiili.
Eesti keeles kirjutatakse bilabiaalsed klusiilid lühike "b", pikk "p", ülipikk "pp". Näiteks "hobuse kabi", "ostis uue kapi", "hiir läks kappi".
Vaata ka.
ba - bb - bc - bd - be - bf - bg - bh - bi - bj - bk - bl - bm - bn - bo - bp - bq - br - bs - bt - bu - bv - bw - bx - by - bz


Siginiit-pungsammal.
Siginiit-pungsammal ("Bryum subelegans") on samblaliik perekonnast pungsammal.
Sammal kasvab leht- ja okaspuude tüve alumistes osades, kõduneval puidul ja varju jäävatel kividel. Harva võib kohata teda ka maapinnal.
Eestis on leitud siginiit-pungsammalt Hiiumaalt, Saaremaalt ja Harjumaalt.


Tüvetutik.
Tüvetutik ("Orthotrichum speciosum") on tutiku perekonda kuuluv samblaliik.
Kasvab puutüvedel ja kividel, leidub Eestis väga sagedasti.


Kahkjas tutik.
Kahkjas tutik ("Orthotrichum pallens") on tutiku perekonda kuuluv samblaliik.
Seda sammalt leidub puutüvedel, harva ka graniidil.


Sale lühikupar.
Sale lühikupar ("Brachythecium salebrosum") on samblaliik.
Teda võib väga tihti kohata puutüvedel, kändudel ja maapinnal.


Kivi-lühikupar.
Kivi-lühikupar ("Brachythecium populeum") on samblaliik.
Sammal kasvab lubjakivil, graniidil, kiviaedadel ja puude tüvealustel. Harvem leidub teda katustel.


Harilik korbik.
Harilik korbik ("Pylaisia polyantha") on samblaliik korbiku perekonnast.
Harilik korbik on metsasammal, mida leidub puutüvedel, harvem ka kividel.


Läikulmik.
Läikulmik ehk läik-ulmik ("Hypnum cupressiforme") on ulmikuliste sugukonda ulmiku perekonda kuuluv samblaliik.
Sammal kasvab metsades ning niitudel.


Harilik lumilehik.
Harilik lumilehik ("Hedwigia ciliata") on samblaliik lumilehiku perekonnast.
Sammal kasvab kividel, mis on avatud maastikul. Teda leidub Eestis väga sagedasti.


Rood-lesiksammal.
Rood-lesiksammal ("Pseudoleskeella nervosa") on samblaliik kerasamblaliste sugukonnast.
Sammal kasvab metsas ja kohtades, kus aluspõhi paljandub. Teda leidub Eestis väga sagedasti.


Harilik tömpkaanik.
Harilik tömpkaanik ("Amblystegium serpens") on samblaliik.
Sammal kasvab tüvedel ja tüvealustel, maapinnal ja huumusega kaetud kividel. Teda leidub Eestis väga sagedasti.


Harilik rahnik.
Harilik rahnik ("Grimmia ovalis") on samblaliik rahniku perekonnast.
Harilik rahnik on kivisammal, mida leidub rändrahnudel.
Teise samanimelise samblaliigi põhinimi on harilik lõhistanukas ("Schistidium apocarpum").


Järva-Jaani vald.
Järva-Jaani vald on vald Järva maakonnas.
Asustus.
Jalalõpe - Jalgsema - Kagavere - Karinu - Kuksema - Metsla - Metstaguse - Ramma - Seliküla
Ajalugu.
Vald lähtub ajaloolisest Järva-Jaani kirikukihelkonnast.


Juuru vald.
Juuru on vald Raplamaal.
Asustus.
Juuru vallas on üks alevik (Juuru, elanikke 597) ja 11 küla: Atla (91), Hõreda (80), Härgla (84), Jaluse (40), Järlepa (235), Lõiuse (103), Mahtra (99), Maidla (124), Orguse (43), Pirgu (102) ja Vankse (30).
Välislingid.
Juuru vald


Õru vald.
Õru vald on vald Valga maakonnas.
Asustus.
Vallas on üks alevik (Õru) ja 8 küla: Killinge, Kiviküla, Lota, Mustumetsa, Priipalu, Uniküla, Õlatu ja Õruste.


Häädemeeste vald.
Häädemeeste vald on vald Pärnu maakonna lõunaosas.
Häädemeeste valla naabriteks on põhjas Tahkuranna vald, idas Saarde ja Surju vald ning lõunas Läti Vabariik.
Külad.
Häädemeeste vallas on 20 küla: Arumetsa, Ikla, Jaagupi, Kabli, Krundiküla, Majaka, Massiaru, Metsapoole, Nepste, Orajõe, Papisilla, Penu, Pulgoja, Rannametsa, Sooküla, Soometsa, Treimani, Urissaare, Uuemaa ja Võidu.
Ajalugu.
6. detsembril 1990 muudeti Häädemeeste külanõukogu Häädemeeste vallaks.


Halinga vald.
Halinga vald on vald Pärnu maakonna põhjaosas.
Halinga valla naabervaldadeks on põhjas Vigala ja Märjamaa vald, idas Vändra, lõunas Are, Sauga, Audru ja Lavassaare ning läänes Koonga vald.
Külad.
Halinga vallas on 43 küla: Aasa, Altküla, Anelema, Arase, Eametsa, Eense, Eerma, Enge, Ertsma, Halinga, Helenurme, Kablima, Kaelase, Kangru, Kodesmaa, Kuninga, Langerma, Lehtmetsa, Lehu, Libatse, Loomse, Maima, Mõisaküla, Mäeküla, Naartse, Oese, Pallika, Pereküla, Pitsalu, Pööravere, Roodi, Rukkiküla, Salu, Sepaküla, Soosalu, Sõõrike, Tarva, Tõrdu, Tühjasma, Vahenurme, Vakalepa, Valistre, Vee.
Ajalugu.
10. oktoober 1991 – Halinga külanõukogu muudeti Halinga vallaks.


Hummuli vald.
Hummuli vald on vald Lõuna-Eestis Valga maakonnas.
Hummuli vald jääb kahe linna, Valga ja Tõrva, vahele. Lõunaosas piirneb vald Lätiga, idas Tõlliste ja Õru vallaga suuremas osas piki Väike Emajõge, põhjas ja läänes Helme vallaga.
Külad.
Hummuli vallas on kaheksa küla: Aitsra, Alamõisa, Jeti, Kulli, Piiri, Puide, Ransi ja Soe.


Hanila vald.
Hanila vald on kohaliku omavalitsuse üksus Lääne maakonnas.
Asend.
Hanila vald asub Lääne maakonnas ja on selle lõunapoolseim vald. Hanila piirneb maakonnasiseselt Lihula vallaga ja jagab maakonnapiiri Pärnumaa Koonga ja Varbla valdadega. Läänest piirneb vald Läänemerega, täpsemalt Mandri-Eestit ja Muhu saart eraldava Väinemere osa, Suure Väinaga.
Tegemist on ühe Läänemaa väiksematest valdadest – pindalaks vaid 232 km².
Hanila vallas on üks alevik, Virtsu, ja 28 küla: Esivere, Hanila, Karuse, Kaseküla, Kause, Kinksi, Kiska, Kokuta, Kuke, Kõera, Kõmsi, Linnuse, Lõo, Massu, Mõisaküla, Mäense, Nehatu, Nurmsi, Pajumaa, Pivarootsi, Rame, Rannaküla, Ridase, Salevere, Ullaste, Vatla, Voose ja Äila. Juba varem kui 13. sajandil keskusena mainitud Hanila küla tähtsus on langenud. Valla keskuseks on tänapäeval Kõmsi küla, kus asub ka vallavalitus. Mõlemad külad asuvad Saaremaad ja Tallinnat ühendaval liiklussoonel, Risti-Virtsu maanteel. Virtsu alevikus on selle maantee üks tähtsamaid tugipunkte, Virtsu sadam.
Viimasel ajal, kui haldusüksuste ümberstruktureerimine on ajakirjanduses aktuaalne teema, on peetud tõenäoliseks, et pisike Hanila vald liitub oma suurema naabri, Lihula vallaga.
Hetkel saadakse just need hüved ja teenused, mida vald ise osutada ei suuda, Lihula vallast. Valla arengukava siiski liitumist mõne teise vallaga reaalseks ei pea ja planeerimisperioodi jooksul ei nähta ette valla administratiivse struktuuri muutmist. Seega ei ole vähemalt praegu selles valdkonnas muutusi näha.
Elanikkond.
Hanila vallas oli 2000. aasta rahvaloenduse andmetel 1786 elanikku.
Praeguseks on rahvaarv vallas langenud kaheksa aastaga peaaegu kümme protsenti ning elanike arvuks on rahvastikuregistri andmetel 1642. Süvenevatest ja lahendust mitteomavatest rahvastikuprobleemidest võib siinkohal välja tuua rahvastiku vananemise ja madala iibe.
Vald on hõredalt asustatud: keskmine asustustihedus on 7,4 inimest ruutkilomeetrile. Üle poole rahvastikust on koondunud Virtsu alevikku ning Kõmsi ja Vatla külladesse. Eelnimetatud kolm on ka ühtlasi valla kõige suuremad asulad.
Kõigi nelja suurima asula - Virtsu, Vatla, Kõmsi ja Hanila - paiknemine on seotud valda läbivate tähtsamate maanteedega. Nendesse on koondunud ka suur osa valla majandus- ja kultuurielust.
Majandus.
Hanila vallas on märkimisväärses koguses maavaradest esindatud ehitusliiv-kruus, karbonaatkivimid (lubjakivi, dolokivi) ja turvas.
Mullastik on valdavalt madala majandusliku väärtusega, põllumaad liigniisked ja kivised - traditsioonilise põllumajanduse ja metsanduse tulusus on sellest tulenevalt madal. Põllumaad sobivad rohkem rohumaadena karjakasvatuseks.
Põllumajanduses on tootjate arv pidevalt vähenenud. Loomakasvatusest on säilinud piima- ja lihaveiste ning lammaste kasvatamine. Peale heintaimede kasvatuse loomasöödaks, on vähesel määral veel teravilja, köögiviljade ja õlikultuuride kasvatust. Hanila metsade kvaliteet on madal ja tulukus vähene, enamuses sobivad metsad küttepuidu tootmiseks. Suur osa metsamaast vajaks kuivendust. Tänu väiksele asustustihedusele on metsloomade arvukus suhteliselt kõrge.
Seoses kalavarude pideva vähenemisega on kalastamine passiivses seisus. Nõukogude perioodil tegeleti kalatoodete valmistamisega. Kalatööstus andis tööd peaaegu kogu Virtsu alevikule. Eesti Vabariigi taastamise järgselt suri vallas antud tootmisharu praktiliselt välja ning sundis paljud seni kalastusega tegelenud elanikud vallast lahkuma. Hetkel tegutsevad vallas vaid mõned kutselised kalurid ja hobikalastajad.
Viimastel aastakümnetel on arendatud ka võrdlemisi edukalt järgmiseid tootmissuundi: metallitooted, plastaknad ja tuuleenergeetika.
Tuuleenergeetika on valla territooriumil uus tootmisharu. Praeguseks on kasutuses 11
tuulegeneraatorit koguvõimsusega 16,5 MW. Planeerimisest kuni ehitusprotsessini on
menetluses 16 tuulegeneraatorit võimsusega 39 MW.
Tuuleparkide rajamine põhineb erakapitalil ja selles osalevad Roheline Ring OÜ, Eesti Energia AS, Skinest Energia AS.
Virtsu tuulepargi näol on tegemist esimese omataolisega kogu Eestis.
Lisaks võib tuuleparke nimetada Hanila valla tunnuseks, millega vald Eesti mastaabis tuntust kogub.
Tuulepargid on saanud ka läbisõitjate meeliskohaks. Vaatamata sellele ei ole puhkemajandus ja turism Hanila valla territooriumil praegu oluline majandusharu.
Majutuskohad tegutsevad põhiliselt ainult suveperioodil ja annavad tööd ainult paarikümnele inimesele. Turismiobjektidest võib üles loetleda Hanila ja Karuse keskaegsed kirikud, Vatla mõisahoone, Kõmsi tarandkalmed, samuti arvukad loodus- ja matkarajad – neist nii väikese valla puhul puudust pole.
Turismimajanduse põhiprobleemiks võib pidada valla asendi ja Risti-Virtsu maantee vähest ärakasutamist majanduslikes huvides. Hanila asub küll tähtsa transpordisoone keskmes, kuid enamus sellel liikumisest toimub vaid läbisõidu vormis.
Selline perifeersus Saaremaad ja mandrit ühendava maantee ääres ehk teisisõnu valda läbiva potentsiaalse tarbijatevoo mitteärakasutamine on turismivaldkonna ja teeninduse mahajäämuse põhjustajaks.
Kaubanduses pakutakse praktiliselt ainult esmatarbekaupu. Muu vajalik tuleb muretseda elanikel lähimatest suurematest keskustest (näiteks Lihula).
Transport.
Valda läbib Saaremaad mandriga ühendav magistraal, Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee. Viimastel aastatel on
liikluskoormus Saaremaa suunal kasvanud keskmiselt 15% aastas.
Suuremad valla territooriumil paiknevatest riigiteedest on asfaltkattega, ülejäänud teed kruusakattega. Risti-Virtsu peamagistraali kvaliteeti peetakse heaks, kuigi selle koormus on suur ja ilmutab kasvutendentsi. Vallateedest viiendik on tolmuvaba kattega, mis on peamiselt suuremate asulate tänavad. Nende seisukord on liikluskoormuse peavoolust kaugemale jäävate piirkondade arendamisel tähtis ja nõuab investeerimist.
Hanila valla kõige suurem ja kogu maakonna tähtsam, Virtsu sadam teenindab Saaremaa, Hiiumaa ja Mandri-Eesti vahelist transiitliiklust, samuti kaubavedu. Aastas läbib Virtsu praamisadamat üle miljoni reisija ja see arv kasvab kiiresti. Seevastu ühistranspordi ulatus ja sagedus valla territooriumil on pidevas alanevas trendis. Peamiselt on ühistransport säilinud Risti-Virtsu magistraalil. Vallasisese ühistranspordi puudumine eraldab mahajäänumaid piirkondi ja pidurdab ka mõningal määral turismi ja kultuuri arengut nendes piirkondades.
Keskkonnaseisund.
Tänu väikesele asustustihedusele ja kaitsealade rohkusele võib keskkonnaseisundit hinnata heaks. Valla pindalast on erinevate kaitsealadega hõlmatud ligikaudu 30%. Riiklikud looduskaitsealad moodustavad sellest 22%, Natura 2000 hoiualadega lisandus veel 8%.
Hanila valla piiridesse jääb Puhtu-Laelatu, osaliselt Matsalu ja Nehatu looduskaitsealad ning samuti osaliselt Tuhu maastikukaitseala.
Kaitstavate alade suhe kogu valla territooriumi pindalasse on Eesti keskmisest kolm korda kõrgem. Natura 2000-ga võetakse kaitse alla ka kogu Väinameri, mis jätab rannikumeres kaitsetsoonist välja ainult Virtsu praamisadama alla kuuluva ala.
Ligi kolmandiku valla territooriumi maismaast ja terve rannikumere kaitse alla
võtmine loob omaette väärtuse, kuid samas paneb ranged piirid valla üldisele arengule. Kaitsealade hulka ja pindala oluliselt vähendada ei saa. Samas ei tohiks neid ka juurde luua või laiendada, kuna puuduvad meetmed valla tasakaalustatud arengu tagamiseks väga kõrge kaitsealade arvu korral. Kaitstavate alade suure ulatuse tõttu on vaja rahalisi lisavahendeid nende alade omanäolisuse säilitamiseks. Üheks väljapääsuks ja lahenduseks eelmises punktis toodud turismimajanduse mahajäämusele nähakse loodusturismi arendamist.
Veekogud Hanila vallas.
Tuudi jõgi - Ännikse laht - Kasse laht (Kasselaht) - Mõisalaht - Teorehe järv (Saastna järv) - Lammastejärv (Lammaste järv, Nehatu järv, Suur Kõverjärv) - Kangruaadu järv (Erepere Suurjärv) - Jõeoja - Kuitsa oja - Hanila oja - Käära oja.
Kultuur.
Esimesed arvestatavad materjalid võib Hanila ajaloo kohta lugeda Läti Henriku Liivimaa kroonikast. Juba sellel ajal olid Läänemaa suurimad sadamad Haapsalu ja Virtsu, kuid mõistatuslikult kujunes just Virtsu ümbruskonna keskuseks Hanila.
Hetkel on Hanila vallas on kaks rahvamaja: Kõmsil ja Vatlas.
Hanila muuseum tegutseb Hanila koolimajas. Virtsus tegutsevad erainitsiatiivil kohalikku elu ja ajalugu kajastav harrastusmuuseum, samuti vanade autode muuseum.
Valla arengukavas nähakse kultuuri edendamisega seonduvate probleemide põhjustena väikest tarbijaskonda, kohalike vähest huvi ja eriti omaalgatuse puudumist.
Kokkuvõte.
Hanila vallast on ligikaudu 30% kaetud erinevate looduskaitsealadega. Vallal on hea asend ning see on tähtis ühenduslüli Mandri-Eesti ja saarte vahel. Seetõttu on vallal olemas arenemiseks vägagi soodne stardikapital - korralik “pagas” erinevate looduslike ressursside ja majanduse toimimiseks vajaliku inimvoo näol (näiteks turismi, kultuuri ja ka teenindava sektori arendamiseks), kuid seda pole siiani veel optimaalsel määral kasutatud.
Sarnaselt teiste väikevaldadega, tähtsustatakse oma eripärasust, nn imidži kujundamist. Valla initsiatiivil tegeldakse tuuleenergeetikaga ja tuuleparkide rajamisel oldi Eestis üks esimesi. Sellest on kujunenud üks omalaadsemaid nähtusi ja eeldusi valla imidži kujundamisel, kus kõrvuti eksisteerivad looduskaitsealad ja tuulepargid.
Tõenäoliselt lisavad asukohaeelis ja omanäolisus arengupotentsiaali, suurendamaks valla ja üldisemalt Läänemaa atraktiivsust turismisihtkohana.


Haanja vald.
Haanja vald on vald Võru maakonnas.
Külad.
Haanja vallas on 92 küla: Ala-Palo, Ala-Suhka, Ala-Tilga, Andsumäe, Haanja, Haavistu, Hanija, Holdi, Horoski, Hulaku, Hurda, Hämkoti, Ihatsi, Jaanimäe, Kaaratautsa, Kaldemäe, Kallaste, Kaloga, Kergatsi, Kilomani, Kirbu, Kotka, Kriguli, Kuiandi, Kuklase, Kuura, Kõomäe, Käänu, Kääraku, Külma, Leoski, Lillimõisa, Loogamäe, Luutsniku, Lüütsepä, Mahtja, Mallika, Meelaku, Miilimäe, Mikita, Murati, Mustahamba, Mäe-Palo, Mäe-Suhka, Mäe-Tilga, Märdimiku, Naapka, Palanumäe, Palli, Palujüri, Pausakunnu, Peedo, Piipsemäe, Pillardi, Plaani, Plaksi, Posti, Preeksa, Pressi, Pundi, Purka, Puspuri, Raagi, Resto, Rusa, Ruusmäe, Saagri, Saika, Saluora, Sarise, Simula, Soodi, Sormuli, Söödi, Trolla, Tsiamäe, Tsiiruli, Tsilgutaja, Tsolli, Tummelka, Tuuka, Tõnkova, Uue-Saaluse, Vaalimäe, Vaarkali, Vakari, Vastsekivi, Vihkla, Villa, Vorstimäe, Vungi ja Vänni küla.


Tõstamaa vald.
Tõstamaa vald on vald Pärnu maakonnas.
Tõstamaa valla naabriteks on läänes Varbla vald, põhjas Koonga vald ja idas Audru vald.
Külad.
Tõstamaa vallas on 19 küla: Alu, Ermistu, Kastna, Kavaru, Kiraste, Kõpu, Lao, Lõuka, Manija, Männikuste, Peerni, Pootsi, Päraküla, Rammuka, Ranniku, Seliste, Tõhela, Tõlli ja Värati küla.
Ajalugu.
1866. aastal kaotasid uue vallaseadusega mõisad valdade üle võimu. Seadus kohustas valdasid ise majandama ning selle tulemusena hakkasid vallad ühinema. 1891 ühines Pootsi vald Seli vallaga ja 1893 ühines Kastna vald Tõstamaa vallaga.
1. aprill 1939 liideti Tõstamaa vallaga Saulepi valla Rammuka, Rammukametsa, Suurtüki ja Jäärumetsa külad ning Vaiste asundustalud. Kihnule kuulunud postitalu anti Seliste vallale.
1950–1951 toimunud kolhooside liitmisega liideti Tõstamaaga Soomra küla, mis tagastati Audrule 1964. aastal koos Murru küla.
1950–1992 oli Tõstamaa valla aladel Tõstamaa külanõukogu. Selle perioodi sisse jääb 1971. aastal toimunud Seliste külanõukogu liitmine Tõstamaa külanõukoguga. 17. juunil 1992 muudeti Tõstamaa külanõukogu Tõstamaa vallaks.
Haridus.
Valla ainukeses koolis Tõstamaa Keskkoolis õppis 2009.aastal 182 õpilst.
Välislingid.
Tõstamaa vald


Muuga laht.
Muuga laht ehk Randvere laht on Läänemere laht Eesti põhjarannikul Viimsi ja Ülgase poolsaare vahel. Laht moodustab Ihasalu lahe edelasopi ning on osa Soome lahest.
Muuga lahe ääres on lõunarannikul Muuga sadam ja läänerannikul varasem Tallinna aedlinn, praegu eraldi küla Randvere. Muuga lahe kaldale ulatub veel ka Maardu linna, Muuga küla ja Uusküla territoorium.
Muuga lahe ääres asuvad Muuga kabelikivi ja Hansumäe kivikülv. Lahte suubub Kroodi oja.
Muuga lahe sügavus ulatub üle 20 meetri.
Maardu Keemiakombinaat reostas minevikus Muuga lahte. Tehase mõju leevendas lahe süvendamine seoses sadama rajamisega. Pärast süvendustöid ja eriti pärast tehase sulgemist on laht muutunud liigirikkamaks.


Eesti lahtede loend.
Eesti lahtede loend loetleb Eesti lahed ja abajad.
__NOTOC__
Ü.
*Maailma_merede_loend
Lahtede loend


Elektrivoolu tugevus.
Elektrivoolu tugevus ehk voolutugevus (tähis "I") on füüsikaline suurus, mis kirjeldab ajaühikus elektrijuhi ristlõiget läbinud elektrilaengu "Q" hulka.
Voolutugevuse mõõtühik SI-süsteemis on amper (tähis "A"). Voolutugevust mõõdetakse ampermeetriga, kusjuures ampermeeter ühendatakse vooluringi jadamisi.
Voolutugevuse arvutamine.
Konstantse voolutugevuse puhul võib kasutada valemit
formula_1,
kus formula_2 on aja formula_3 jooksul juhti läbinud laeng. Voolutugevuse muutudes, annab viimane valem keskmise voolutugevuse.
Ohmi seadus.
kus "U" on takistile rakendatud pinge, "I" on voolutugevus ja "R" on takisti takistus.
Näited voolutugevusest:.
Elektrivoolu tugevus juhtmes on 1 A, kui sekundis läbib seda juhet laeng, mis võrdub umbes 6,3×1018 elementaarlaenguga.
Surmav voolutugevus.
Inimese närvisüsteemi toimimine ja lihaste juhtimiseks kasutatakse muuhulgas elektrisignaale. Siit seletus miks elektrilöögi saanud mäletavad tahtmatuid tegevusi(või hoopis tegevusetust- liikumatust) nagu kinnihoidmine või vastupidi tõukamine-lükkamist. reaalsuses elektriohu mõju all inimesel närvid, lihased ei taju organismi saadetud loomulikke signaale ja uute ebaloomulike võõraste signaalide järgi võivad lihased kokku tõmbuda või lõdvestuda. Eluohtlikuks muutub signaalide segadus südamelihaste motoorse tegevuse süsteemi rikkumises, fibrillatsiooni tekitamises. Paraku on levinum fibrillatsioonist väljatoomise viis samuti elektrilöögiga, mis peaks taastama südamelihaste endise koordineeritud tegevuse. Siin on oluline täheldada standardsagedusega 50Hz vahelduvvoolu raskemat mõju elektrilöögi tagajärel südametegevuse häirimisel kui seda on sama pingega alalisvoolu korral. Sama olmepinge <1000V korral on vahelduvvoolu allikast saadud elektrilöögi kahjustused raskemad kui sama pingega alalisvoolu korral.
Teine kahjustuse põhjus on elektrilöögist saadud-inimese kehas vabanenud energia termilised ja ka mehaanilised kahjustused: põletused, tõsisematel juhtudel termo- mehaanilised kahjustused, kuni inimkeha keema ajamiseni- ära põlemiseni või moodndumiseni suurte vooludega kaasneva magnetvälja mõjul.
Inimesele surmava elektrilöögi tekkeks peab voolutugevus inimese kehas ületama väärtuse, mis on umbes 0,05 A -siit rikkevoolukaitselüliti(RVK) rakendumise vool (ehk vooluringi juhtide voolude lubatud erinevus) on kokku lepitud 0,03A ehk 30 mA. Elektri mõju inimkehale on väga individuaalne, oleneb millised kehaosasid ja kuidas elektrivool läbib ja sõltub ka inimese südame seisukorrast ning naha takistusest. Surm võib saabuda südame seiskumise tõttu, südamelihaste fibrillatsiooni (vere pumpamiseks vajaliku südamelihaste korrapäraselt ajastatud tegevuse asemel südamelihased tõmblevad kaootiliselt) tõttu või lihaste krambi tagajärjel lämbumise tõttu. Selline voolutugevus tekib inimese kehas ainult kõrgemate pingete puhul, mistõttu madalpingeallikad vahelduvpingega kuni 50 V ja alalispingega kuni 120V on peetakse reeglina ohutuks. Kuid on kirjeldatud juhtumit, kus surm saabus 4,5 V patarei klemmide keelega katsumise järgselt.
On kirjeldatud nn. tähelepanu efekti - kui elektrik teadlikult tegeleb elektritöödega, on ta võimeline taluma tunduvalt kõrgemaid pingeid kui tavaliselt.
Hobused on elektri suhtes inimesest palju tundlikumad ning hobuse võib tappa juba 4,5 V patareiga.


Teras.
Teras on sulam, mille põhikomponent on raud ning mis muude elementide (väävel, fosfor jne) kõrval sisaldab kuni 2,14% süsinikku.
Kui rauasulamis on üle 2,14 % süsinikku, nimetatakse seda malmiks. Malmil ja terasel on oluline erinevus: terast on võimalik plastselt deformeerida, kuid malmil jääkdeformatsioone ei esine, kuna malm puruneb. Süsinikterased on kõige laiemalt kasutatavad sulamid üldse, kuid vastavalt otstarbele on terase koostis erinev. Kristallstruktuuri järgi võib süsiniku ja raua sulam olla: tsementiit, austeniit, martensiit või perliit. Ühes tükis terases on tavaliselt esindatud kõik kolm.
Süsinikusisaldus teeb raua kõvemaks ja suurendab tunduvalt tõmbetugevust, kuid teras on rauast rabedam.
Ajalugu.
Esimesed terased loodi nähtavasti kogemata, kui raudmõõkade toorikuid kuumutati söeääsis. Oletatavasti leiutasid terase halübid, Musta mere kagurannikul elanud rahvas Väike-Aasias. On oletatud, et selle rahva nimest tuleb terase kreekakeelne nimi "chalyps".
Terast saadi rauda sütel kuumutades, jahutades ja lõõmutades. Teras on rauast paremini sepistatav, kokkukeedetav ja karastatav. Hellenismi ajal viidati hispaania mõõgaterade valmistamise õpetuses, et rohmakas külmtöötlus ei võimalda elastsust saavutada. Parimat terast saadi õige maagivaliku, räbu eemaldamise, metalli mitmekordse kuumutamise, õige vees või õlis jahutamise ja hoolika külmtöötlemise tulemusena.
Antiikaja terasetootmise tipptaseme näiteid, rooma damaskuse terast, on leitud Taanis Põhja-Schleswigis olevast Nydami soost.


Metallurgia.
Metallurgia (kreeka liitsõnast "metallurgeō" 'töötlen metalle') on teadus-, tehnika- ja tööstusharu.
Ajalugu.
Esimesed tõendid metallurgiast pärinevad Serbia aladelt (dateeritud 5.–6. saj eKr). Varajast metallurgilist tegevust on leitud ka Portugali, Hispaania ja Suurbritannia (Stonehedge) aladelt (3. saj eKr). Hõbe, vask, tina ja meteoriitraud olid esimesed metallid, mida inimene hakkas töötlema, nt egiptlaste tapariistad olid tehtud meteoriitrauast (~ 3500 a eKr). 3500 a eKr algas pronksiaeg, sest tina ja vaske õpiti tegema sulamiks, mis oli paremate omadustega materjal tööriistade jm valmistamiseks. 1200 a eKr algas rauaaeg. Raua valmistamine maagist oli aga oluliselt keerukam.
Metallurgia kui teadusharu.
Metallurgia kui teadusharu uurib metallide ja nende sulamite omadusi ning tootmise ja töötlemise tehnoloogiat.
Must metallurgia.
Must metallurgia sai alguse Euroopast 15. saj, mil hakati sulatama töönduslikult rauda ja malmi. Must metallurgia toodab rauasulameid (malm, teras, ferrosulamid), millele on lisatud muud metallid. Peamine tooraine on rauamaak, selle kõrval on ka tähtis tooraine mangaan, mida lisatakse terasele selle kulumiskindluse tõstmiseks. Maagi rikastamine ja esmane töötlemine toimub tavaliselt maardlates, enamik toodangust eksporditakse. Rauamaaki jagatakse rikkaks, kus raua sisaldus üle 55%, keskmiseks (raua sisaldus 40–55%) ja vaeseks (raua sisaldus 20–40 %). Viimastel aastatel kasvab sekundaarse tooraine (vanametalli) kasutamine kiiresti. Peamised rauamaagi tootjad ja eksportijad on Austraalia, Brasiilia, Hiina, India, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Venemaa. Peamised terasetootjad on Põhja-Euroopa riigid (60%).
Värviline metallurgia.
Peamised toorained on vasemaak ja alumiiniumi tooraine boksiit. Vanad värvilised metallid on vask, plii, tsink ja tina. Vasemaaki on palju Tšiilis, USA-s, Aafrika keskosas (Sambia ja Kongo DV territooriumil). Alumiinium on toodangu mahult teisel kohal, looduses on metallidest esikohal (8,8 % maakoore massist). Suurimad boksiidivarud on Guineal, Austraalial, Brasiilial, Jamaical. Suurimad importijad on USA, Lääne-Euroopa ja Jaapan. Alumiiniumi sulatamine on väga energiamahukas – 1 tonni tootmine vajab 14 000 kWh energiat. Vanametallist toodetakse 1/3 maailma alumiiniumist. Vase ja alumiiniumi kõrval töödeldakse värvilises metallurgias veel üle 70 metalli, suurema mahuga on plii ja tsink, nende metallide tarbimisega seotud autotööstus. Värviliste metallide maagid sisaldavad tavaliselt mitu metalli (nn polümetallid), mistõttu ühes maardlas kaevandatakse sageli mitut metalli.
Hüdrometallurgia.
Hüdrometallurgia põhineb maakide töötlemisel niisuguste kemikaalide lahustega (hapete, leeliste), mis maagis oleva metalliga reageerides viivad selle ioonidena lahusesse. Lahuse järgneval töötlemisel eraldatakse metall sellest lihtainena. Nii toodetakse nt kulda ja vaske. Niimoodi toodetud vask pole just eriti puhas ja sisaldab väheaktiivsete (väärtuslike) metallide lisandeid. Soomlased toodavad vase puhastusjääkidest 800 kg kulda aastas. Sellest jätkub maa elektroonikatööstuse vajadusteks. Vase puhastusjääkidest toodetakse ka praktiliselt kogu germaanium, mis on samuti elektroonikale oluline element.
Kloormetallurgia.
Mitmeid värvilisi metalle toodetakse kloormetallurgiliselt. Sel juhul töödeldakse toormaaki klooriga. Metallid reageerides klooriga muutuvad kloriidideks, sellisel kujul nad eraldatakse ja seejärel töödeldakse puhtaks metalliks. Nii toodetakse nt titaani ja tina.
Elektrometalluriga.
Selle protsessi puhul on tegu elektrolüüsiga, mille puhul sulatiste elektrolüüs on ainus majanduslikult mõistlik meetod aktiivsete metallide tootmiseks. Nii toodetakse nt palju alumiiniumit ja magneesiumit. Elektrolüüs on väga energiakulukas.
Metalluriga Eestis.
Kirde-Eestis tegutsev AS Silmet on üks Euroopa suurimaid haruldaste metallide ja haruldaste muldmetallide tootjaid ning ka üks Eesti suurimaid teaduspõhiseid kõrgtehnoloogilisi firmasid. Ligikaudu 550 töötajaga AS-i Silmet tootmine hõlmab kolme vabrikut: haruldaste muldmetallide vabrik, haruldaste metallide vabrik, metallurgiavabrik. Haruldaste muldmetallide aastatoodangu maht ulatub 3 000 tonnini, haruldastel metallidel 700 tonnini. 2010. aastal toodeti 95% kogu maailma haruldaste metallide toodang Hiinas ning ülejäänud 5% AS Silmetis.


Metallid.
Metallideks nimetatakse keemilisi elemente, millel on vabu elektrone ja mis tahkes olekus moodustavad niinimetatud metallilise võre, mis annab neile iseloomuliku metallilise läike, hea elektrijuhtivuse ning soojusjuhtivuse ja on ka enamikus hästi sepistatavad.
Poolmetallide ja mittemetallide kõrval on metallid üks kolmest suurest elementide rühmast, mis erinevad ionisatsiooni ja keemilise sidemega seotud omaduste poolest.
Perioodilisussüsteemis lahutab metalle mittemetallidest diagonaal, mis kulgeb boorist (B) polooniumini (Po). Joone peale jäävad elemendid on poolmetallid ehk metalloidid; üles paremale jäävad mittemetallid.
Praktikas kasutatavatest metallidest on parimad elektri- ja soojusjuhid hõbe ja vask, küllaltki head on ka kuld ja alumiinium. Suurema elektritakistusega metallid soojenevad elektrivoolu toimel. Üks tuntumaid kõrgema elektritakistusega sulameid on nikroom (nikli ja kroomi sulam).
Suhteliselt vabalt liikuvad elektronid annavad metallidele võime juhtida hästi nii elektrit kui ka soojust.
Metalliline side.
Metalliline side on keemilise sideme tüüp, mis moodustub negatiivsete vabade elektronide ja positiivsete metallioonide vastastikuse tõmbumise tulemusena metallis. Vabad elektronid põhjustavad metallide elektri- ja soojusjuhtivust ning plastilisust.
Metallide pingerida.
Metallide pingerida on metallide (ka vesiniku) järjestus keemilise aktiivsuse (redutseerimisvõime) järgi vesilahustes kulgevates reaktsioonides.
Metallilised omadused.
Keemilise elemendi võime loovutada oma väliskihi elektrone, st käituda redutseerijana.
Tüüpiline ehitus.
Tahked metallid on kristalsed ained. Metalli kristallvõres ehk metallivõres paiknevad aatomid üksteisele võimalikult lähedal, nii et nende väliskihi elektronorbitaalid osaliselt kattuvad. Metalli aatomites on väliskihi elektronid suhteliselt nõrgalt seotud. Seetõttu saavad elektronid kergesti liikuda ühe aatomi orbitaalilt teise aatomi orbitaalile (st ühe aatomi juurest teise aatomi juurde) ja nii üle kogu metallikristalli. Väliskihi elektronid muutuvad seega kõigile aatomitele ühiseks, sidudes omavahel kõiki aatomeid metallikristallis. Ühiste väliskihi elektronide abil moodustunud keemilist sidet metallides nimetatakse metalliseks sidemeks.
Füüsikalised omadused.
Enamik metallide iseloomulikke füüsikalisi omadusi on tingitud metallilisest sidemest.
Metallidel kui lihtainetel on teatud iseloomulikud füüsikalised omadused: nad on tavaliselt läikivad, suure tihedusega, venitatavad ja sepistatavad, tavaliselt kõrge sulamistemperatuuriga, tavaliselt kõvad, juhivad hästi elektrit ja soojust. Need omadused tulenevad põhiliselt sellest, et metalliaatomi väliskihi elektronid (valentselektronid) ei ole aatomiga tugevalt seotud, mis on tingitud nende madalast ionisatsioonienergiast.
Keemilised omadused.
Enamik metalle on keemiliselt aktiivsed. Eriti leelismetallid ja leelismuldmetallid, mis kuuluvad perioodilisustabeli kahte vasakpoolsesse rühma. Keemilise inertsuse tõttu on omamoodi erandiks väärismetallid. Metallide keemilist aktiivsust väljendab nn pingerida, ning enamik metalle tõrjuvad lahjendatud hapetest vesinikku välja.


Elektrijuht.
Elektrijuht ehk juht on materjal, mis sisaldab liikuvaid elektrilaenguga osakesi (kõige sagedamini elektrone) ning mille elektritakistus (täpsemalt eritakistus) on seetõttu väike. Tavaliselt loetakse materjali juhiks, kui selle eritakistus ei ületa 10–6 Ω∙m. Elektrijuhtide kohta öeldakse, et nad juhivad elektrit ehk neil on hea elektrijuhtivus. Materjali, mis elektrit ei juhi, nimetatakse isolaatoriks.
Kui elektrilised potentsiaalid juhi eri punktides on erinevad, siis vastavalt Ohmi seadusele läbib juhti elektrivool.
Juhtide elektrijuhtivust iseloomustatakse tavaliselt eritakistusega. Mida väiksem on eritakistus, seda paremini juht elektrit juhib.
Paljud elektrijuhid on metallid, kuid on ka mittemetallilisi elektrijuhte.
Metallid.
Metallid on elektronjuhtivusega elektrijuhid. Nende juhtivus tuleneb metalliaatomite elektronkatte väliskihi elektronide ehk valentselektronide nõrgast sidemest aatomituumaga. Kõik metallid on keemilised elemendid, mis asuvad Mendelejevi tabelis boori ja polooniumit ühendavast diagonaalist vasakul. Neil on väliskihis alla nelja elektroni ning nad on valmis neid ära andma, et saavutada stabiilsemat olekut. Elektrone saab vähese energiakuluga aatomitest lahti kiskuda, nii et neist võivad saada elektrivoolu kandjad.
Parimad elektrijuhid on kuld ja hõbe. Et need materjalid on kallid, kasutatakse nende asemel enamasti vaske, mis on samuti hea elektrijuht. Metalljuhte kasutatakse juhtmete ning elektriseadmete elektrit juhtivate detailide valmistamiseks.
Elektrijuhtivus sõltub ka juhi temperatuurist. Teatavas temperatuuride vahemikus jääb metallide elektrijuhtivus konstantseks, kuid juhi temperatuuri tõusuga eritakistus kasvab ja juhtivus halveneb. Juhi materjali elektrijuhtivuse sõltuvust temperatuurist iseloomustab takistuse temperatuuritegur.
Pooljuhid.
Pooljuhtides on puhta kristallivõre puhul stabiilsed keemilised sidemed ning elektronide puudu- ega ülejääki ei ole. Kui aga võresse satuvad võõraatomid (lisandite aatomid), tekivad vabad laengukandjad elektronide või "aukude" näol ning pooljuht hakkab elektrit juhtima.
Ioonjuhid.
Ioonjuhtivusega elektrijuhid on vedelas olekus soolad ja elektrolüüdid, näiteks happe- või soolalahused. Nende juhtivus tuleneb sellest, et vees keemiline side dissotsieerub. Soola molekul laguneb katiooniks ja aniooniks, mis on vees vabalt liikuvad. Need võivadki saada elektrivoolu kandjateks. Sellise juhi juhtivus võib halveneda, kui osa laengukandjatest keemiliselt seotakse. Sel juhul öeldakse, et juht kulub.
Plasmal ja tugevasti ioniseeritud gaasil esinevad nii elektron- kui ka ioonjuhtivus.
Juhtivust mõjutavad tegurid.
Normaaltingimustel avaldavad kõik materjalid laetud osakeste liikumisele vastupanu, mida nimetatakse elektritakistuseks ehk takistuseks. Juhi takistus sõltub materjali eritakistusest, juhi pikkusest, ristlõikepindalast ja temperatuurist. Vooluga juhtmes eraldub alati soojust vastavalt juhi takistusele. Kuna kõrgel temperatuuril juhid sulavad, siis on mingist kindlast materjalist ja kindlate mõõtmetega (ristlõikega) juhi maksimaalne voolutugevus, millele ta vastu peab. See on eriti oluline trükkplaatide ja mikroskeemide (kiipide) puhul, sest nendes on juhtide ristlõiked suhteliselt väikesed.
Ülijuhid.
Elektrijuhi erijuht on ülijuht, milles takistus elektronide liikumisele täielikult puudub. Kahjuks ülijuhid toatemperatuuril ei tööta. Tänapäeval tuntud parimate ülijuhtide puhul ei tohi temperatuur ületada 138 kelvinit (u -135°C), mis on umbes pool toatemperatuuri ja absoluutse nullpunkti vahest.


A cappella.
"A cappella" [a kap'ella] all mõisteti alates 17. sajandist renesanssmuusikale iseloomulikku polüfoonilist muusikat, milles instrumentaalsaade oli vokaalpartiidega unisoonis või asendas neid.
19. sajandil hakati "a cappella" all mõistma (enamasti mitmehäälsete vokaalteoste) esitamise viisi, mille puhul instrumentaalsaade puudub, (see sai alguse arusaamatusest: et "a cappella" teostele ei olnud instrumentaalpartiid sisse kirjutatud, arvasid 19. sajandi uurijad, et instrumentaalsaade puudus).
20. sajandil on seda väljendit hakatud kasutama instrumentaalsaateta esinevate kontsertansamblite kohta.
Nimi.
Termin tuleb itaalia keelest (itaalia keeles on kasutatud ka kuju "alla cappella"). Mõnikord kasutatakse selles väljendis itaaliakeelse (ning ka keskladina keeles esineva) sõna "cappella" asemel keskladina keeles samuti esinevat sõna "capella" (mis klassikalises ladina keeles tähendab ainult 'kitsekest'), kuid traditsiooniline ja eesti keele normile vastav on kuju "a cappella".
Nimetus tähendab 'kapelli moodi'. On ka öeldud, et "a cappella" tähendab "esitust kapelliga" ehk ansambliga, kuhu võisid kuuluda ka pillid, ning et stiil tähendabki lihtsalt võrdväärsete häältega ansamblipolüfooniat. Sixtuse kapellile omane instrumentaalsaateta laulmine oli pigem erandlik ning selle seostamine "a cappella" stiili kui niisugusega on ekslik.
Kirikumuusika.
"A cappella" laulmine on levinud kirikumuusikas (näiteks Gregoriuse koraal).
Katoliku kirikus arenes polüfooniline "a cappella" laul välja keskaja lõpuks. Selle stiili õitseng algas renessansiaja Madalmaade meistritel ning saavutas haripunkti Rooma koolkonna (eriti Giovanni Pierluigi da Palestrina) loomingus)
Jumalateenistused toimuvad ilma instrumentaalsaateta õigeusu kirikus ja samuti näiteks amišitel, vanadel regulaarsetel baptistidel, primitiivsetel baptistidel, mõnedes Kristuse kiriku harudes ja Vanasaksa Baptisti Vendadel.
USA lõunaosariikidest pärineb religioosse laulu stiil "Sacred Harp", mida enamasti kasutatakse väljaspool kirikut.
Ilmalik muusika.
Alates renessansiajast arenes ka ilmalik "a cappella" muusika, sealhulgas kammerlik žanr madrigal.
Koorimuusika.
Koorilaulud ongi sageli kirjutatud ilma saateta ning saadet kasutatakse ainult proovides. Eesti laulupidudel on enamasti lauldud "a cappella" laule.
"A cappella" esitajad.
"A cappella" esitajad ei kasuta põhimõtteliselt instrumentaalsaadet. 1980. ja 1990. aastatel läks "a cappella" muusika moodi tänu Bobby McFerrini ja Boyz II Meni taolistele artistidele. Levinud "a cappella" muusika stiilid on "Barbershop", "doo wop" ja kaasaegne "a cappella".
Popmuusika "a cappella" seadetes väikestele ansamblitele laulab üks hääl tavaliselt meloodiat, teine rütmisaadet ning ülejäänud hääled keelpillisaadet. Jaapanis nimetatakse neid hääli vastavalt vokaaliks, bassiks ja kooriks.
Paljud ansamblid kasutavad ka teisi lähenemisi, sealhulgas polüfooniat.
Helisalvestiste töötlemine.
Mõnikord jäetakse mitme helirajaga helisalvestisest alles ainult laulu helirada või -rajad. Ka sellise praktika kohta kasutatakse väljendit "a cappella".


Evald Aav.
Evald Aav (7. märts (vana kalendri järgi 22. veebruar) 1900 Tallinn – 21. märts 1939 Tallinn) oli eesti helilooja ja koorijuht.
Aav lõpetas 1926 Tallinna konservatooriumi kompositsiooniklassi Artur Kapi juures.
1916–1926 laulis ta Estonia teatri ooperikoori tenorirühmas.
Ta juhatas mitut harrastuskoori ja orkestrit: 1924–1927 Tallinna Sõjakooli koori ja orkestrit, 1929–1936 Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna osakonna segakoori, 1934–1939 meeskoori Eesti Laulumehed (oli ka selle asutaja) ning 1937–1939 Tallinna Koolinoorsoo Muusika Ühingu segakoori.
Aav töötas 1932–1939 Autorikaitse Ühingus, 1932–1936 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali kirjastusfondis ja 1930–1939 toimetajana ajakirjas Muusikaleht. Ta oli 1938. aasta üldlaulupeol meeskooride üldjuht.
Aav kirjutas esimese arvestatava eesti ooperi "Vikerlased". Tegemist oli kolmevaatuselise ajaloolis-romantilise ooperiga, mille libreto kirjutas Voldemar Loo. Ooper esietendus Estonias 8. septembril 1928 (lavastas Hanno Kompus).
Ta on kirjutanud sümfoonia d-moll (1938), sümfoonilise poeemi "Elu" (1935), kontsertvalsi sümfooniaorkestrile, klaveri- ja viiulipalu ning soolo- ja koorilaule.
Aava tuntumad koorilaulud on "Laulik", "Me oleme Põhjamaa lapsed", "Hommik", "Öösse ära kadus" ja "Humal". Tema teoseid on esitatud laulupidudel.
Aava heliloomingut iseloomustab rahvuslikkus, rahvusromantism. Helikeelt on kirjeldatud sõnadega "põhjamaisus", "tundelisus", "voolavus".
Isiklikku.
Evald Aava abikaasa oli 1926–1937 Ida Loo-Talvari.
Evald Aava õde Frida Rukki asutas 1943 Tallinna Konservatooriumis Evald Aava nimelise stipendiumi, mille sai esimesena Heimar Ilves.


Togo riigipeade loend.
Togo riigipeade loend loetleb Togo riigipead alates riigi iseseisvumisest 1960. aastal.


Aba (Nigeeria).
Aba on linn Nigeeria kaguosas Abia osariigis Nigeri delta idaosas Aba jõe läänekalda, Port Harcourti–Enugu raudtee ning maantee ristumiskohal, umbes 50 km Port Harcourtist kirde pool. Geograafilised koordinaadid on 5°07′ N, 7°22′ E.
Kõrgus merepinnast on 63 m.
Haldus.
Aba on praegu Abia osariigi koosseisus. Varem kuulus linn Imo osariiki ning enne seda Idaosariiki.
Rahvastik.
Seisuga 1. jaanuar 2005 oli elanike arv 494 152.
Majandus.
Aba on suur tööstus- ja kaubanduskeskus.
Aba on tähtis turulinn, kus kaubeldakse õlipalmisaadustega (palmiõli ja seemnetega).
Linnas on seebi-, piiritusjookide ja õlletehas, valmistatakse palmiõlisaadusi ja tekstiili- (sealhulgas trikotaažtooteid), samuti tsementi, farmaatsiatooteid, kingi, plastmassi, kosmeetikatooteid ja mineraalvett. Töödeldakse koolapähkleid.
Linn on tuntud oma käsitöötoodete poolest.
Linn on tähtis raudtee- ja maanteesõlm. Maantee viib Port Harcourti, maanteed Port Harcourti, Owerrisse, Umuahiasse, Ikot Ekpenesse ja Ikot Abasisse.
Imo jõe äärsest gaasimaardlast tuleb Abasse 30 km pikkune torujuhe.
Aba ümbruses tegeldakse põllumajandusega. Tähtsad saadused on palmiõli, õlipalmiseemned ja koolapähklid.
Religioon.
Abas on üks kolmest mormoonide templist Aafrikas. Selle templi piirkonnas on Nigeeria, Kongo DV, Burundi, Kamerun, Kesk-Aafrika Vabariik, Kongo Vabariik, Ekvatoriaal-Guinea ja Gabon.
Anglikaani kirikul on Aba piiskopkond, mis kuulub Nigeri delta kirikuprovintsi. Katedraal on "St Michael's Cathedral Church".
Katoliku kiriku Aba piiskopkond asutati 1990.
Haridus.
Linnas on kunstide- ja teaduskool, keskkoolid, pedagoogiline instituut ning mitu tehnika- ja kaubandusinstituuti.
Ajalugu.
Algselt elas Aba linna kohal ibode "ngwa" hõim. Aba oli troopilise vihmametsa ibode traditsiooniline turuasula. Ta asutati väikese külana Briti koloniaalvõimu ajal 1901 rajatud sõjaväelaagri lähedusse. 20. sajandi alguses sai sellest halduskeskus, hiljem piirkonna kaubanduskeskus ja transpordisõlm. Aastal 1915 ehitati Port Harcourtist 58 km kaugusele Abasse viiv raudtee. Sealtpeale sai Aba põllumajandusaaduste, eriti palmiõli ja õlipalmiseemnete tähtis kokkuostupunkt.
1929 olid Abas ibo naiste rahutused ("naiste sõda"; "Ogu Ndem"). Nad olid vihased kohalike elanike meelevaldse kasutamise pärast halduritena, kõrgete maksude pärast ja vähese tulu pärast õlipalmiseemnete müügist. Naised põletasid hooned ning kihutasid mõned võimuesindajad minema. Kohale saadeti sõjavägi. Konfliktis hukkus umbes 50 naist.
Nigeeriast lahku löönud lühikest aega kestnud Biafra riigi pealinn viidi Nigeeria vägede pealetungi ajal 1960. aastate lõpus korduvalt (sealhulgas oktoobris 1967, 1969) vallutatud Enugust Abasse üle.
Sport.
Aba linnas on jalgpalliklubi Enyimba FC, mis võitis nii Aafrika meistrite liiga kui ka Aafrika superkarika.


Abia osariik.
Abia osariik on Nigeeria osariik. Ta piirneb lõunast ja kagust Anambra, Enugu ja Ebonyi osariigiga, idast ja edelast Cross Riversi ja Akwa Ibomi osariigiga ning lõunast Riversi osariigiga.
Osariik moodustati 1991. aastal Imo osariigist tüki äralõikamise teel.
Loodus.
Osariik on põhiliselt vihmametsade vööndis.
Osariigi lõunaosa on Nigeeria jõekaldapiirkonnas. Reljeef on madal. Aasta keskmine sademete hulk on kõrge: 2400 mm. Sadu on eriti tugev aprillist oktoobrini.
Osariigi ülejäänud osa asetseb mõõduka kõrgusega tasandikul.
Osariigi tähtsamad jõed on Imo jõgi ja Aba jõgi, mis voolavad Nigeri jõe delta kaudu Atlandi ookeani. On veel Igwu jõgi ja Azumini jõgi.
Haldus.
Osariigi valitsust juhib valitav kuberner (praegu Orji Uzor Kalu) ning valitav organ "State House Assembly".
Osariigis on 17 halduspiirkonda ("local government areas"). Igal halduspiirkonnal on valitav esimees ja valitav nõukogu.
Osariigi pealinn on Umuahia. Suuremad linnad on Aba (Nigeeria kaguosa suur ärikeskus), Umuahia, Arochukwu, Abiriba, Nbawsi, Ohafia, Omoba, Ovim, Akwete, Obehie, Mgboko, Isuochi ja Osisioma.
Rahvastik.
Ibod räägivad ibo keelt. Ametlik keel on inglise keel.
Majandus.
Majanduse alus on põllumajandus. Jõgede ääres püütakse kala. Aba on tööstuslinn, kus muuhulgas valmistatakse klaasi Azumini jõe äärest saadud liivast.


Umuahia.
Umuahia on linn Nigeerias, Abia osariigi pealinn.
Religioon.
Katoliku kirikul ja anglikaani kirikul on Umuahia piiskopkond (vaata Umuahia piiskopkond (katoliku kirik) ja Umuahia piiskopkond (anglikaani kirik)).


Aaleni lade.
Aaleni lade (Aaleni mäe järgi Saksamaal) on Kesk-Juura ladestiku kõige alumine lade. Lademe kivimid moodustusid ajavahemikus 175,6...171,6 miljonit aastat tagasi.
Aaleni lademe vananenud nimetus on Aaleni ladejärk.
Selle lademe eraldas Šveitsi geoloog C. H. Meyer-Eymar 1864. aastal.


Tethyse ookean.
Tethyse ookean oli Mesosoikumis ja Kainosoikumis ookean Gondwana ja Lauraasia hiidmandri vahel enne Atlandi ookeani avanemist.
Selle jäänused on tänapäeva Must meri, Araali meri ja Kaspia meri. Ka Vahemerd võib pidada Tethyse ookeani jäänukiks.
Tethyse ookeani kunagise olemasolu avastas Austria geoloog Eduard Suess aastal 1893. Ookean sai nime merejumalanna Tethyse, Okeanose abikaasa järgi.


Linux From Scratch.
Linux From Scratch 'Linuxi distributsioon lähtekoodidest' (lühend LFS) on Gerard Beekmansi ja suure hulga abiliste kirjutatud raamat, mis kirjeldab uue Linuxil põhineva operatsioonisüsteemi kokkupanemist ise programmide lähtekoode kompileerides.
Uusim stabiilne versioon raamatust kannab numbrit 6.4 ning ilmus 23. novembril 2008.
Raamatus juhendatakse paigaldama ainult hädavajalike programme ehk põhilist süsteemi, mis käima läheb ja millega kasutaja saab hakata ise endale sobivaid rakendusprogramme paigaldama.
Uue Linux-süsteemi ehitamiseks kasutatakse ära olemasolevat distributsiooni ehk "peremeessüsteemi". LFS ehitatakse üles kahes etapis. Selleks et peremeessüsteemist võimalikult palju eralduda, kompileeritakse kõigepealt hädavajalikest programmidest (Bash, Binutils, Coreutils, Gcc, Perl...) ja teegifailidest (Glibc, Ncurses...) väike "tööriistade" kogum. Seejärel seatakse tööriistade kaust käsuga chroot virtuaalselt juurkaustaks ja logitakse sealolevasse bash-koorikusse, kust hakatakse tööriistadega ükshaaval programme kompileerides paigaldama lõplikku süsteemi. Uus glibc paigaldatakse ühena esimestest ning seejärel kohandatakse tööriistade linkijat linkima uue glibc vastu kõike ülejäänud programme. Kui lõplikule süsteemile saab üks uus programm paigaldatud, siis eelistab bash kasutada seda tööriistades leiduva sama vahendi asemel ning kõik uued programmid on kohe peale paigaldamist kasutamisvalmid.
Beyond Linux From Scratch (BLFS) on raamat, mis juhendab rakendusprogrammide paigaldamist: võrgu-, X-, heli-, printerite- ja skanneritetoe lisamist süsteemile. Raamat on mõeldud eeskätt jätkuks LFS-ile.


Nigeeria asulate loend.
__NOTOC__
A.
Aba - Abeokuta - Abuja - Akure
B.
Badagri - Benin (Nigeeria)
I.
Ibadan - Ife - Ilorin
K.
Kaduna - Kano - Katsina
L.
Lagos
O.
Ogbomoso - Ondo - Onitsha- Oshogbo - Oyo
P.
Port Harcourt


Tallinna Nikolai kirik.
thumb
Nikolai Õnnistaja ja Imetegija kirik (ka: Püha Nikolause kirik või Püha Nikolai kirik; vene keeles Церковь Святителя Николая Чудотворца) on õigeusu kirik Tallinna vanalinnas Vene tänav 24.
Kirik valmis aastatel 1822–1827. Hoone, mille arhitekt on Luigi Rosca, on Tallinna vanim säilinud kuppelehitis.


Tallinna Püha Vaimu kirik.
Tallinna Püha Vaimu kirik, ka Tallinna Pühavaimu kirik on kirik Tallinnas, Pühavaimu tänav 4. Kirikut kasutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Püha Vaimu kogudus ja kord kuus EELK Usuteaduse Instituut.
Püha Vaimu kirik on Tallinna väikseim keskaegne kirik. Püha Vaimu kirik oli seegikirik, mille preestri kohustusteks oli seegihaigetele ja -vaestele ning teistele seegielanikele, kelle hulgas olid ka pensionipõlve pidavad vaimulikud, sakramendi jagamine. Püha Vaimu kirikul oli veel teinegi funktsioon, seal pidas aeg-ajalt oma istungeid Tallinna raad. Seetõttu on pühakoda mõnikord nimetatud ka rae kabeliks. On tõenäoline, et just raad tellis 1480. aastate alguses peaaltari jaoks Lübeckist uue retaabli, mille autoriks oli tuntud maalija Bernt Notke.
Tuntuim kirikuõpetaja oli Balthasar Russow.


Reigi kirik.
Reigi Jeesuse kirik on Reigi kihelkonna kirik Hiiumaal Kõrgessaare vallas Reigis. Seda kasutab EELK Reigi Jeesuse kogudus.


Ukraina Kreekakatoliku Kirik.
Ukraina Kreekakatoliku Kirik on katoliku kiriku osa.


Tallinna toomkirik.
Tallinna toomkiriku torn barokse kiivriga
Tallinna toomkirik on pühakoda Tallinnas. Ta on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peakirik Eestis ja seda kasutab Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudus.
Tallinna toomkirik on pühitsetud Neitsi Maarjale, nagu ka Saksa ordu ja Taani kuninga ristiretkega vallutatud Vana-Liivimaa.
Toomkirikut mainiti esmakordsel 1219. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogkonna) peakiriku.
Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide kirikuks, hiljemgi resideerisid seal Eesti kõrgemad vaimulikud, piiskopid ja superintendendid.
Toomkiriku hoone.
Toomkiriku hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal.
Aastatel 1430-1460 (15 saj. keskel) ehitati kirikuhoone ümber kolmelööviliseks basiilikaks.
Kirik ja suur osa Toompea hoonestusest hävis 1684. aasta Toompea tulekahjus.
Toomkiriku gootikastiilis tornikiiver hävis ning aastatel 1778–1779 ehitati uus barokkstiilis tornikiiver.
Kiriku altar ja kantsel.
Kiriku altari valmistasid Nicodemus Tessin noorem ja Christian Ackermann 1696. aastal, altarimaali "Kristus ristil" Eduard von Gebhardt 1866. aastal.
Barokkstiilis kiriku kantsli tegi Christian Ackermann 1686. aastal.
Kiriku orel.
Ainulaadse oreli ehitas 1878. aastal tuntud saksa orelimeister Friedrich Ladegast. Algselt kolme manuaali ja 49 registriga orelit laiendati 1913. aastal Wilhelm Saueri firmas Frankfurdis Saksamaal. Sellel oli nüüd 71 registrit ligi 4500 vilega, algsest säilitati 27 registrit. 1998. aastal remonditi orelit põhjalikult. Restaureerimise käigus uuendati aastakümnetega kulunud pneumaatiline mängumehhanism, valmistati üks uus register ja intoneeriti ümber kümmekond. Tööde teostajaks oli Saksa restaureerimisfirma "Christian Scheffler" Sieversdorfist Saksamaal.
Kiriku kellad.
Toomkirikul on 2 suurt kella: Maarjakell ja Salvator 1685. aastast ja 2 väikest kirikukella 1792. aastast.
Kiriku kogudus.
1927. aastast kasutab toomkirikut EELK Piiskoplik Toomkogudus, enne seda kasutas kirikut baltisaksa kogudus.
Kirikusse maetuid.
Tallinna toomkirik oli Eestimaa Rüütelkonna ja Toompea Maarja gildi liikmete matmispaik.


Altar.
Altar on ohvrilaud või ohverdamiskoht – pind, millele asetatakse ohvriannid, mida ohverdatakse ühele või mitmele jumalusele. Altar on ka jumalus(t)e austamise koht. Ka altari rajamine ise ja mõnikord ka altari kaunistamine on jumalus(t)e austamise aktid.
Altarid on kasutusel paljudes usundites.
Etümoloogia.
Sõna "altar" on alamsaksa laensõna 16.–17. sajandist. Sõna tuleb ladina sõnast "altar", mis arvatavasti on tuletis sõnast "altus" 'kõrge'.
Altari nimetus on kreeka keeles βημα, ladina keeles "ara". Kristliku altari ladinakeelne nimi on "altar", "altare", "altaria" või "altarium". Sõna "altaria" tähendas klassikalises ladina keeles seadeldist, mis pandi ohvrialtari ("ara") peale ja mida kasutati altari süütamiseks. Samuti tähendas see "arat ja "altariat koos.
Eesti muinasusund.
Eesti muinasusundis on altariks olnud tavaliselt kivi, mida nimetati ohvrikiviks.
Budism.
Budismis on altarid sageli väikeste majakeste kujulised, katusega kaetud ehitised. Nende sisemuses on pühakute või jumaluste kujukesed; esiäärele asetatakse ohvriande, süüdatakse küünlaid jmt.
Vanakreeka usund.
Vana-Kreekas rajati mõnikord väga suuri altareid. Näiteks Sürakuusas oli altar, mille mõõtmed olid 198 × 23 m. Hilisemast ajast nii suuri altareid ei tunta. Altarid paiknesid vabas õhus, mis võimaldas suuri põletusohvreid.
Tuntud on reljeefidega kaunistatud Pergamoni altar 2. sajandist eKr. Selle põhja pindala oli umbes 36 × 34 m. Berliinis Pergamoni muuseumis on selle vähendatud koopia.
Kristlus.
Kristluses on altar arenenud lihtsast lauast, millele on hiljem lisandunud rikkalike kaunistustega ülaosa ehk pealmik.
Jumalateenistusel on altar tähtsaim koht. Ta on Jumala kohaloleku ja palve sümbol. Eelkõige on altar armulaua laud.
Altarilaud kaetakse valge puhta linaga, lauale asetatakse küünlad. Rist või krutsifiks, piibel ja lilled on altarilaual teisejärgulised.
Altar paigutatakse kiriku idapoolsesse ossa.
Ida- ja läänekirikute vahel tekkis altari ehitamise ja kasutamise traditsioonides varakult lahknevus.
Läänekirik.
Läänekirikus hakati altarit kaunistama baldahhiinide ja retaablitega, altarimaalide ja kujudega. Altariks nimetatakse siiski vaid altarilauda – risttahukakujulist kõrgendit, mille peal pühitsetakse armulauda.
Pühakodadesse rajati peaaltari kõrvale ka teisi altareid. Peaaltari ruumi nimetatakse läänekirikus kooriks, kooriruumiks või altariruumiks.
Idakirik.
Idakirikus ei ole läänekiriku altari otsest vastet: altariruumis täidavad selle aset aujärg ja ohvrilaud.
Altariks hakati nimetama kiriku osa, mis on kogudusest eraldatud võre, eesriide või ikonostaasiga. Kogu seda eraldatud piirkonda hakati nimetama altariks. Altari kasutamise reeglid on paljuski pärit Jeruusalemma templist.
Idakiriku altarisse pääseb läbi kolme värava. Keskmisest väravast, mida nimetatakse kuninglikuks väravaks, võivad läbi astuda ainult vaimulikud ja pühitsetud kuningad.
Reliikviad.
Kiriku pühitsemisel on altarite alla paigutatud reliikviaid. Reliikviateks on näiteks pühaku säilmed. Nende järgi on ka kirikud pühendatud vastavale pühakule ja kiriku aastapäeva peetakse selle pühaku mälestuspäeval (tavaliselt surma-aastapäeval).


Altariesine.
Altariesine on kirikus altarist lääne pool olev ala.
Õigeusu kirik.
Õigeusu kirikus on altariesine (vene keeles солея) ikonostaasist või altaripiirdest lääne pool olev kõrgem koht põrandal.
Altariesise keskel kuningliku värava vastas on etteulatuv osa ambo (vene keeles амвон), kust preester loeb evangeeliumi ja peab jutlust ning diakon lausub ekteeniaid.
Sageli on altariesise keskmine osa piiratud madala võrega.


Inga Jüriado.
Inga Jüriado (sündinud 7. mail 1975) on eesti lihhenoloog (samblike uurija).
Kaitses 1998 Tartu Ülikoolis Tiina Randlase ja Andres Saagi juhendamisel bakalaureusetöö "Samblikuperekond Lecanora Eestis".
Aastal 2000 kaitses ta Tiina Randlase juhendamisel Tartu Ülikoolis magistritöö "Erinevate metsakasvukohatüüpide lihhenofloora Kirde- ja Edela-Eestis".
Aastal 2007 kaitses doktoritöö "Diversity of lichen species in Estonia: influence of regional and local factors" (Samblike liigiline mitmekesisus Eestis: regionaalsete ja lokaalsete tegurite mõju).


Leiti Kannukene.
Leiti Kannukene (sündinud 6. juulil 1939) on eesti brüoloog (sammalde uurija).
Ta lõpetas aastal 1963 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ning töötas 1964–1965 õpetajana Rõngus ja Vana-Kuustes. Aastail 1965–1968 oli aspirantuuris TA Zooloogia ja Botaanika Instituudis, 1969–1975 töötas samas nooremteadurina. Aastail 1975–1992 oli ta Tallinna Botaanikaaia nooremteadur, 1993–1997 Ökoloogia Instituudi teadur ning 1997–2008 Eesti Loodusmuuseumi botaanika osakonna koguhoidja.
Kannukene osales "Eesti punase raamatu" toimkonnas ja töörühmas.
Isiklikku.
Tema isa oli teoloog ja vaimulik Robert Kannukene


Buleuteerion.
Buleuteerion oli Vana-Kreekas bulee nõupidamiskoht ehk koosolekuhoone.


Hera.
James Barry "Jupited ja Juno" ("Zeus ja Hera")
Hera (vanakreeka keeles Ἥρα) oli vanakreeka mütoloogias kõrgeim jumalanna, taevakuninganna, Kronose ja Rhea tütar, Zeusi, Demeteri, Hadese, Hestia ja Poseidoni õde ning Zeusi naine.
Tema lapsed olid Ares, Hebe, Hephaistos ja Eileithyia. Mõned müüdid peavad ka Typhonit tema pojaks, kes sündis Zeusi osaluseta. Vanarooma mütoloogias vastab talle Juno.
Hera müüt.
Hera olevat olnud noor ja kaunis, aga mitte veetlev. Ta oli väga armukade, sest Zeusil oli palju armukesi. Hera kiivus ja raev jälitasid tema võistlejaid. Ta jälitas Letot, et see ei saaks sünnitada Apollonit ja Artemist. Tema viha alla langesid Io, Semele, Kallisto ja Alkmene. Ta kiusas ka Zeusi armukeste lapsi, näiteks Alkmene poega Heraklest. Armukadedusest takistas Hera Heraklese sündi ja kiirendas Eurystheuse sündi. Luhtus Zeusi plaan anda Heraklesele kui esmasündinule õigus saada valitsejaks. Kui Hera üritas Heraklest tappa, saates imikueas poisi juurde kaks madu, kägistas Herakles need surnuks. Herakles lõi surnuks ka oma õpetaja Linose.
Kui troojalane Paris otsustas Erise kuldõuna anda Aphroditele, solvus Hera koos Athenaga. Nad muutusid kõigi troojalaste vihkajateks. Ixion, kes püüdis Herat võrgutada, kinnitati karistuseks igaveseks veereva ratta külge.
Hera kultus.
Hera oli taevajumalanna, abielu ja abielunaiste kaitsja. Kultuslikult austati Herat peamiselt Argoses ning ta oligi arvatavasti algselt argoslaste jumalus. Teda austati ka Samosel ning sealt pärineb oletatav Hera kuju. Sellel on Cheramyese pühendraidkiri. Herale pühendatud templeist ehk heraionitest asuvad kuulsaimad Olümpias ja Samosel.
Hera sümbolid olid granaatõun ja paabulind.


Tempel.
Tempel (ladina sõnast "templum") on sakraalehitis ehk pühakoda.
Mõiste kasutamine.
Mõistet "tempel" kasutatakse eelkõige kristlusest ja islamist väljaspoole jäävate usundite sakraalehitiste kohta. Kristlikke pühakodasid nimetatakse "basiilikateks", "katedraalideks" või "kirikuteks"; islami pühakodasid "mošeedeks". Siiski on ka üksikuid kristlikke pühakodasid hakatud viimastel sajanditel mõnikord nimetama templiteks.
Vana-Kreeka ja Vana-Rooma.
Antiikajal oli tempel algselt jumalusele pühendatud eradatud koht (kr.k "temenos"), hiljem jumaluse hoone (kr.k naos), mis oli ehitatud sellele pühale alale. Esialgu oli tempel määratud jumaluse raidkuju paigutamiseks; hiljem said eriti roomlaste templeist raidkujude, maalide ja muu sellise aardekambrid, kuid nad ei olnud rahva kogunemiskohad nagu ristiusu kirikud.
Vanimad templid olid savi- ja puitehitised. Monumentaalseid kivist templeid hakkasid kreeklased ehitama 7. sajandil e.m.a. polist poliitilise kindlustumise ajajärgul. Nad lähtusid lihtsast megaroni tüüpi kultushoonest ja arendasid sellest igakülgselt läbimõeldud ehitise.
Alates klassikalisest ajajärgust muutus see üha esinduslikumaks. Juba 6. sajandil e.m.a. lisandus lihtsaile. dooria stiilis templihooneile Väike-Aasia poliste majandusliku tugevuse väljedusena joonia stiilis hiigeltempleid (Samosel Efesoses, Didymas). Hellenismi ajal jõuti uuesti selliste mõõtmeteni (näit. Artemise tempel Maganesias Maiandrose jõe ääres).
Etruski tempel, terrakotaplaatitega kaetud puitehitis, ja kreeka hellenistlikud ehitised mõjusid Rooma hilise vabariigi ajajärgu templiehituse arengut.
Rooma keisririigis hakati ehitama eriti esinduslikke marmortempleid, need väljendasid tolle aja taotlusi muuta Rooma maailmariigiks. Nende templite sise- ja väliskujundus rikastus sajandite jooksul üha ja oli lõpuks ülimalt toretsev (näit. Heliopolises)
Judaism.
Judaismi pühakodasid nimetatakse üldiselt sünagoogideks. Ainsa(te)ks (tõelisteks) templi(te)ks peetakse judaismis Jeruusalemma templeid: Saalomoni templit (10. sajand eKr - 586. a eKr) ja Teist Templit (515. a eKr - 70. a).
Hinduism ja budism.
Hinduistlikke ja budistlikke sakraalehitisi nimetatakse templiteks analoogia põhjal Euroopa antiikaegsete templitega. Täpsemad nimetused hinduistlikel sakraalehitistel: "koil" ehk "kovil", "mandir" ja "devasthana"; budistlikel: "stuupa", "wat" ja "pagood". Maailma suurim pühakoda on 12. sajandil ehitatud hinduistlik Angkor Wat Kambodžas.


Korpus.
"Korpus" on ladina algupäraga sõna, mille eri tähendused saavad kõik alguse mõistest 'keha', mida sõna "corpus" algselt väljendas.


Mika Häkkinen.
Mika Pauli Häkkinen (sündinud 28. septembril 1968 Vantaas) on Soome endine Vormel 1 sõitja.
Mika Häkkinen on kahekordne Vormel 1 maaimameister, tiitlid pärinevad aastatest 1998 ja 1999.
Aastal 1998 valiti ta Soome aasta sportlaseks.
Aastatel 2005–2007 võistles ta Saksamaa sarjas DTM. Häkkinen teatas motospordist loobumisest 4. novembril 2007.


Linuxi distributsioon.
Linuxi (või GNU/Linuxi)) distributsioon (slängis 'distro') on tarkvara kogumik, mis põhineb Linuxi operatsioonisüsteemil. Kuna Linux koosneb suurest hulgast erinevatest tarkvara komponentidest, siis on kasutajal neid kõiki ükshaaval raske installeerida. Distributsioonide autorid muudavad selle ettevõtmise lihtsamaks, levitades kompaktselt suurt hulka tarkvara, mida Linuxi kasutaja võiks tahta kasutada. Enamasti koosnevad distributsioonid vaba tarkvarast, kuid tihti kasutatakse ka mittevaba tarkvara.
Praegu on väljatöötamisel üle 200 Linuxi distributsiooni.


Stratigraafia.
"See artikkel annab lühiülevaate stratigraafiast; stratigraafiaga seotud üldmõisted leiad artiklist Stratigraafia mõisteid."
Stratigraafia on geoloogia haru, mis uurib maakoort moodustavate kivimkehade ruumilist levikut ja neid kujundanud sündmuste ajalist järgnevust.
Stratigraafia eesmärgiks on maakoore ehituse ja selle arengut mõjutanud protsesside kindlakstegemine. Stratigraafia eesmärgiks on ka mis tahes geoloogiliste tööde jaoks usaldusväärse taustsüsteemi loomine.
Stratigraafia põhiprotseduurid on liigestamine ja korrelatsioon. Liigestamine on sarnaste lõikude eristamine üksikus läbilõikes. Korrelatsioon on aga läbilõigete rööbistamine sarnaste üksuste vastavusse seadmise kaudu.
Stratigraafia on tihedalt seotud paleontoloogia ja isotoopgeoloogiaga, sest kihtide vanuse määramisel kasutatakse nii paleontoloogilist kui ka isotoopmeetodeid. Enamasti on stratigraafia seotud settekivimite ja setete uurimisega, kuid moonde- ja tardkivimid kuuluvad täpselt samamoodi stratigraafia huviorbiiti.
Stratigraafiale panevad aluse kolm fundamentaalset printsiipi, mille sõnastas Taani loodusteadlane Nicolaus Steno.


Taranteludu.
Taranteludu ehk IC1396 ehk NGC 2070 on hajusudu (emissiooniudu) naabergalaktikas Suures Magalhãesi Pilves Kuldkala tähtkujus.
Ta koosneb ioniseeritud vesinikust. Udukogu mass on umbes miljon Päikese massi.
Algul arvati, et tegemist on tähega. Talle anti nimeks 30 Doradus. 1751 avastas Nicolas Louis de Lacaille, et tegemist on udukoguga.
Taranteludu näiv tähesuurus on 8. Kui arvestada, et ta on 160 000 valgusaasta kaugusel, siis on tegemist äärmiselt heleda objektiga. Ta asub Kohaliku Galaktikatesüsteemi kõige aktiivsemas plahvatusliku tähetekke piirkonnas. Selle tuumas tekitabki äärmiselt kompaktne tähtede kobar suurema osa energiast, mis udukogu helendama paneb ja seeläbi nähtavaks teeb.
Taranteludu läbimõõt ületab 1000 valgusaastat. Selle sees on keskne noor massiivsete tähtede kobar R136, mille intensiivne kiirgus ja tugevad tähetuuled (laetud osakeste voog) on andnud udukogule helendamiseks energiat ning tekitanud ämblikuvõrgutaolised niidid.


Mayotte.
Mayotte (varem ka "Mahoré") on Prantsusmaa meretagune departemang ("département d'outre-mer") India ookeanis. Hõlmab Komoori saarestikku kuuluva Mayotte'i saare ja mõned selle läheduses asuvad pisisaared, millest suurim on Petite Terre.
1974 ja 1976 toimunud referendumitel otsustasid saareelanikud mitte liituda iseseisvate Komooridega, vaid jääda Prantsusmaa alluvusse.
Alates 11. juulist 2001 kuni 2011. aastani oli Mayotte departemangu õigustes ühendus ("collectivité départementale").
2009. aasta märtsis kiitis 95% hääletajatest heaks põhiseadusparanduse, mille tagajärjel sai Mayotte'ist Prantsusmaa meretagune departemang, mis integreerib kehtivat õiguslikku ja sotsiaalset korda veelgi enam Réunioni ja emamaaga. Põhiseaduse muudatuse tulemusel saab Mayotte'ist 1. jaanuaril 2014 ka Euroopa Liidu osa.
Mayotte jaguneb halduslikult 17 vallaks ("commune").


Maurice Greene.
Maurice Greene, Sydney olümpiamängud 2000
Maurice Greene (sündis 23. juulil 1974 Kansas Citys) on USA kergejõustiklane (100 m ja 200 m jooksja).
Olümpiamängudel.
2000 olümpiavõitja 100 m (9,87) ja 4x100 m (37,61)
2004 pronksmedal 100 m (9,87) ja hõbemedal 4x100 m (38,08)
Maailmameistrivõistlustel.
1997 maailmameister 100 m (9,86)
1998 maailmameister 60 m (6,42)
1999 maailmameister 100 m (9,80), 200 m (19,90) ja 4x100 m (37,59)
2001 maailmameister 100 m (9,82)
Isiklikud rekordid.
60 m 6,39 MR (1988, 2001)
Isiklikku.
Maurice Greene on 176 cm pikk ja kaalub 75 kg.


ISO maakoodide loend.
"Siin on loetletud maailma maade ISO 3166 standardi järgsed maakoodid."


Binutils.
Binutils ehk GNU Binutils on kahendfailidega töötavate GNU programmide kogum: kompilaatorid, assemblerid, linkijad, silurid ja muud.


Kadakas (perekond).
Kadakas ("Juniperus") on igihaljaste kahe- või ühekojaliste okaspuude perekond küpressiliste sugukonnast. Kadakaid on umbes 60 liiki peamiselt põhjapoolkeral tundrast troopikani (viimases ainult mäestikes). Vaid 9 kadakaliiki kasvab Euroopas, Eestis omakorda ainult 1: harilik kadakas.
Kadakad koos ebaküpresside, küpresside, elupuude, mikrobioota ja hiibapuudega kuuluvad väikesesse 20 perekonda ja 125 liiki hõlmavasse küpressiliste ("Cupressaceae") sugukonda. Kõiki neid iseloomustavad soomusjad või nõeljad, vastakud või männases asuvad okkad.
Levik.
Kasvab peaaegu kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on tavaline, eriti sageli kasvab Loode-Eestis ja saartel.
Kasv.
Kadakad on valguselembelised ja põuakindlad. Nad kasvavad enamasti 1–3 meetri kõrguseks põõsaks, mõnikord kuni 10 (isegi 15) meetri kõrguseks puuks. Kasv toimub aeglaselt. Enamasti on kadakad kahekojalised, harva esineb ühekojalisi taimi. Võivad elada üle 500 aasta vanaks. Põhja-Ameerika lääneosas kasvavad kaljukadaka ("Juniperus scopulorum") mõned isendid on isegi rohkem kui 3500 aastat vanad.
Käbi.
Botaaniliselt on "kadakamari" tegelikult käbi, mille lihakad soomused on omavahel kokku kasvanud.
Kadakas tolmleb mais või juuni alguses. Käbid moodustuvad sügisel. Isaskäbi on kollane, mida katavad kilbikujulised soomused. Emaskäbi on algul roheline, kolme püstise seemnealgmega. Pärast viljastumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub roheline marjataoline lihakas käbi. Käbi valmib 2 aastat ja on valminult sinakasmust ning kaetud vahakirmega.
Kadaka viljad sisaldavad kuni 40% suhkruid, eeterlikke õlisid, orgaanilisi happeid ja muud, neid tarvitatakse meditsiinis (näiteks diureetikumina – uriini eritumist soodustav ravim), peenviinatööstuses (džinni valmistamisel) ja kulinaarias.
Seeme.
Kadaka viljas asuv seeme on tiivata, pruun, pikliku kujuga ning kõva kestaga. Ühes käbis võib olla 1…3 seemet, mis valmivad kahe aastaga. Valminud käbi ei avane.
Kadaka seemnete levitajaiks on peamiselt linnud, kes käbisid söövad.
Lehed.
Lehed on okka- või soomusekujulised. Okkad on 1–2 cm pikkused, teravatipulised, kolmekaupa kimpudes. Kimbud kinnituvad oksale tihedalt (vahekaugus 0,5-1 cm). Okaste eluiga on keskmiselt 4 aastat. Värvuselt on nad hallikas- või helerohelised.
Okastest ja noortest võrsetest saadaval kadakaõlil on tugev antiseptiline toime.
Tüvi.
Kadaka koor on hallikaspruun, kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid. Oksi on väga palju, nad paiknevad rõhtsalt või püstiselt.
Puit.
Puit on lõhnav, tihe, sitke, mädanemiskindel, tavaliselt pehme ja kergesti töödeldav, sellest tehakse mööblit, luksus- ja tarbeesemeid, meeneid, taraposte ja muud. Virgiinia kadakast ("Juniperus virginiana") ja mõnest teisest liigist saadakse parimat pliiatsipuitu.
Juurestik.
Kadaka juurestik on paikneb maapinna lähedal, mükoriisaga (seenjuur).
Paljunemine.
Paljunevad peamiselt suguliselt seemnetega. Võib paljundada ka vegetatiivselt pistikutega (nii paljundatakse erinevaid vorme).
Kasvukoht.
Kadakad esinevad põõsarindes või alumises puurindes. Leidub paljudes kooslustes, vaid salu-, laane-, lammimetsas, madal- ja siirdesoos võib teda harva kohata. Kasvab kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni, nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Eelistab siiski parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Hea külmataluvusega, kuigi tundlik külmade tuulte suhtes.
Koht ökosüsteemis.
Lihakad marikäbid on toiduks paljudele lindudele, näiteks kadakatäksile, põõsalindudele, rästastele. Samuti on puude tihe võra hea koht pesa rajamiseks.
Kadakad eritavad mikroobe hävitavaid aineid – fütontsiide. Juured on ümbritsetud seeneniidistikuga. Okastel areneb roosteseen, mis on kahjulik roosõielistele.
Kaitse.
Kadakas ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Metsaseaduse kohaselt pole kadakas puu ja tema raiele piiranguid ei seata. Eriti väärtuslike üksikobjektide eest hoolitseb küll looduskaitse, kuid kadakal tervikuna kaitsemehhanism puudub.
Lääne–Euroopas peetakse elujõulisi kadastikke suureks väärtuseks. Nii on vähesed säilinud kadastikud Hollandis, Saksamaal ja mujal võetud kaitse alla.
Kasutamine.
Puit sobib nikerdamiseks ja treimistöödeks. Aromaatne puit sobib tarbeesemete ja suveniiride valmistamiseks. Kadakas on tuntud ka vähenõudliku dekoratiivtaimena.
Jämedamatest kadakatest lõhutud laudadest tehti puunõusid – lähkreid, piimapütte, võipütte, kanne, lüpsikuid, lusikaid. Kadakast nõu ei andnud maitset, oli kerge, hea lõhnaga ja pidas kaua vastu. Nõud tehti toorest puust, sest kuivanud puit on kõva ja raske töödelda. “Kadakat peeti terveks puuks, kes ei anna mingit haigust, seepärast tehti piimapütid ja õllekannud kadakast” (Muhu).
Oksi tarvitati nõu- ja sidumisvitsteks, samuti korvipunumiseks.
Noored kadakakasvud kõlbavad lammaste ja kitsede toiduks.
Puidust ja okstest aeti kadakaõli sarnasel meetodil nagu männipuidust tõrva. Kadakaõli oli hinnatud vahend rahvameditsiinis.
Käbisid kasutatakse suhkru- ja eeterlike õlide sisalduse tõttu ravimina, samuti õlle-, likööri- ja veinitööstuses, neid kasutatakse ka džinni valmistamisel.
Valminud käbid aitavad neeru- ja põiehaiguste puhul, samuti soole-, mao- ja eesnäärmehädade korral. Neil on söögiisu tekitav toime, soodustavad uriinieritust. Haiguste ärahoidmiseks soovitatakse rahvameditsiinis iga päev süüa mõni marikäbi.
Särinal ja terava leegiga põlevatel kadakaokstel on desinfitseeriv ja õhkupuhastav toime. Tubasid ja loomalautasid suitsutati kadakasuitsuga haiguste ajal. Ka puunõusid, eriti piimanõusid, hautati või suitsutati kadakaokstega, kui neil oli halb lõhn või maitse. Kadakasuitsus suitsutatud liha saab hea maitse.
Rahvameditsiin omistab hariliku kadaka viljadele seedimist soodustava (digestiivse), diureetilise ja antiseptilise toime. Nende tarbimisest peaksid aga hoiduma rasedad.
Kadakakäbitee valmistamiseks lisatakse 1/4 l veele 15 purustatud käbi, kuumutatakse keemiseni ja lastakse tõmbuda 10–15 minutit, seejärel kurnatakse. Päevas võib tarvitada kuni kolm tassitäit.
Kadakakäbiveini võib hõlpsalt ise valmistada, lisades 1 l valgele veinile 60 g käbisid. Leotatakse kaks nädalat aeg-ajalt loksutades. Juuakse 1 klaasitäis päevas.
Kadakaokstest vihaga saunas vihtlemist hinnati ravitoimelisemaks kui kasevihaga vihtlemist. Saunavihad aitavad reuma ja liigesehaiguste korral, sissehingatav aur paljude hingamisteede hädade puhul.
Ilutaim.
Paljud liigid on hinnatud ilutaimed, neist on aretatud suur hulk eri võrakuju ja okkavärvusega sorte. Näiteks on väga dekoratiivne ja kitsavõraline kaljukadaka sort "Skyrocket".
Eestis kasvatatavad kadakad.
Eestisse toodud 7 võõrliigist kasvatatakse kõige rohkem mürgist sabiina kadakat ("Juniperus sabina").
Lisaks sissetoodud liikidele kasvatatakse haljasaladel ka hariliku kadaka ("Juniperus communis") mitmeid vorme ehk kultivare.


Juurkaust.
Juurkaust ehk juurkataloog on failisüsteemides kõige esimene või kõrgeimal hierarhiatasemel asuv kataloog. Seda võib võrrelda puutüvega, mille küljest saavad alguse kõik oksad.
Unixi laadste opsüsteemide failisüsteemides on juurkausta tähis: /
DOS-i ja Windowsi failisüsteemides on igal püsivmäluga andmekandjal ja partitsioonil eraldi juurkaust. Juurkataloogid tähistatakse: A:\, B:\, C:\, D:\..., kusjuures A:, B:, C:, D:... tähistavad igaüks erinevat andmekandjat ja \ juurkausta.
Unixiliste ja DOS-i failisüsteemides on kataloogitähised erinevat pidi kaldkriipsud. Et UNIX operatsioonisüsteem eksisteeris enne DOS-i, siis tahtis Microsoft tähistada oma failisüsteemidel katalooge kurakaldkriipsuga \ (alamkataloogid võeti kasutusele MS-DOS versioonis 2.0).


Gerard Beekmans.
Gerard Beekmans (sündinud 1979 Hollandis) on programmeerija, kes alustas raamatu Linux From Scratch (LFS) kirjutamist ja on LFS projekti organiseerija.


Slackware.
Slackware on USA-s arendatav Linuxi distributsioon, vaba ja avatud lähtekoodiga operatsioonisüsteem.
Slackware'i lõi 1993. aastal Minnesota Ülikooli tudeng Patrick Volkerding. Ta koordineerib Slackware'i arendamist siiamaani. Slackware oli üks esimesi ja vanim siiamaani arendatav Linuxi distributsioon: versioon 1.0 avalikustati 16. juulil 1993 ja see oli saadaval 3½-tollistel flopiketastel anonüümse FTP kaudu. Kuigi Slackware oli algselt vaid Intel x86 arhitektuurile mõeldud, siis nüüd on seda porditud ka Alpha, SPARC ja IBM/Motorola PowerPC protsessoritele. Need pole kasutajate vähesuse tõttu saavutanud suurt edu ega levikut.
Slackware on kõige UNIXilikum Linuxi distributsioon. Ta kasutab konfiguratsiooni jaoks tekstifaile ja teeb tarkvarapakettidesse võimalikult vähe muudatusi. Üks Slackware'i projekti eesmärke oli luua UNIXile võimalikult lähedane toode.
Nimi "Slackware" viitab sellele, et Volkerding hakkas seda looma eraprojektina, millele polnud alguses ette nähtud mingeid kohustusi. Volkerding andis talle humoorika nime, et seda liiga tõsiselt ei võetaks.
Slackware edu peitub tema lihtsuses. Ta pole täis "kellasid ja vilesid", mida tihti kohtab teistes distributsioonides, samas on ta tekstiredaktori abil kergesti hallatav. GUI-põhiseid konfiguratsiooniprogramme Slackware'is ei ole. Samuti peetakse Slackware üheks turvalisimaks Linuxiks, sest ta sisaldab ainult stabiilseid programme. Näiteks Linuxi 2.6 seeria kernel lisati alles versiooni 12.0. Enne seda oli Slackware pikka aega üks vähestest distributsioonidest, mis kasutas vaikimisi 2.4 seeria kernelit.
Slackware püüab olla võimalikult lihtne, kusjuures lihtsuse all ei peeta silmas kasutajamugavust, vaid pigem Slackware'i enese mahtu. Enamik tarkvara kasutab Slackware'is vastava tarkvara autorite konfiguratsioonimehhanisme, aga see tuleb kasutajasõbralikkuse arvelt. Kriitikute hinnangul on Slackware'i keeruline õppida ja aeganõudev kasutada, aga pooldajad peavad seda väga paindlikuks ja läbipaistvaks ning neile meeldivad õppimise käigus saadud kogemused.
Slackware'i viimane stabiilne versioon on 13.0, mis tuli välja 26. augustil 2009.
Slackware'i pooldajad ütlevad: "Kui sa tunned Slackware'i, siis sa tunned Linuxit. Kui sa tunned Red Hati, siis sa tunnedki ainult Red Hati."


Odavise.
Võistlusreeglid.
Odaviske hoovõturada on 30–36,5 m pikk. Oda koosneb kolmest osast: esiosast, varrest ja käepidemest. Esiosas on teravast ja tugevast metallist ots, vars on valmistatud üleni metallist või muust sobivast materjalist ja käepideme asend on selline, et oda raskuskese asub selle all. Oda varre suurem läbimõõt on käepideme kohal.
Oda kaalub meestel 800 g ja selle pikkus on 260–270 cm ning naistel vastavalt 600 g ja 220–230 cm.
Odavise loetakse määrustepäraseks juhul, kui esimesena maandub maapinnale oda terav ots. Parema viskehaarde saamiseks võib sportlane kasutada vastavat määret, kuid ainult käel.
Vana-Kreeka.
Vana-Kreekas oli odavise üks pentatloni aladest.
Visati metallotsaga puitoda, mis ei olnud arvatavasti pikem kui 2 m. Hoovõtu- ja visketehnika ei erinenud nüüdisaegsest. Oda keskkoha ümber keriti nahkrihm, mille otsas olevast aasast pisteti läbi nimetis- ja keskmine sõrm. Kui vise lahti rullus, pani rihm oda pöörlema ning seepärast lendas see ühtlaselt ja kaugemale. Visketulemuste kohta andmeid ei ole.
Uuem aeg.
Esimeste nüüdisolümpiamängude (1896,1900 ja 1904) kavas odaviset ei olnud. Aga Skandinaaviamail ja Soomes oli see võistlusalana kasutusel juba enne Ateena olümpiamänge 1896. Harrastati peamiselt viskeid nii parema kui vasaku käega ja kogusummas ning üksteise võidu parandasid rootslased ja soomlased selle ala maailmarekordeid, mida esialgu registreerisid üksnes nemad.
Esimeseks maailmakuulsuseks tõusis kogukas rootslane Eric Lemming (190 cm ja 90 kg), kelle rekorditesse (1903. aastal 53.79 tugevama käega) suhtusid soomlased mõnda aega umbusuga, tunnistades õigeks rekordiks 1904. aastal oma mehe Hannes Kivistö 53.09.
Londoni olümpiamängudel 1908. aastal võisteldi kahes viskeviisis - niinimetatud klassikalises ja ungari stiilis (oda hoiti tagumisest otsast) – ning nii sai Lemming odaviskajana ühtedelt mängudelt kaks kuldmedalit.
Juba odaviskeajaloo algperioodil, enne Londoni olümpiamänge, puhkes võitlus nipitajatega. Vennad Jarl ja Evert Jakobson Rootsis mähkisid oda sideme alla väikesed puuklotsid, mis olid sõrmedele viske juures heaks toeks. Tulemused lähenesid liigagi kiirelt 60 meetrile ja põhjuse jälile saades tegid kergejõustikujuhid sellele uuendusele lõpu ning annulleerisid tulemised.


Messeenia.
Messeenia on tänapäeva Kreeka ja Vana-Kreeka maakond.
Vana-Kreeka.
Messeenia oli viljakas maakond Peloponnesose edelaosas. Ta piirnes idas Lakoonikaga.
Messeenia esiajalugu on vaid aimatav, peamiseks allikaks on müüdid. Igatahes asub seal liivane Pylos, kus valitses Nestor. See põletati maha, vist Nestori poegade ajal. Lossi raamatupidamine, mida peeti toorestel savitahvlitel, põles tules kõvaks ja on alles, kuid ei ulatu kuigi kaugele tagasi, ilmselt ei säilitatud dokumente kaua. Messeenia haldus ja majandus on tuntud paremini, kui ühelgi teisel tollasel Kreeka riigil, ent kuninga nimi sealt ei ilmne - seda polnud muidugi vaja mainida!
8. sajandi teisel poolel eKr vallutasid Messeenia spartalased (Esimene Messeenia sõda), orjastasid sealsed elanikud ja muutsid nad helootideks (ainult osal õnnestus välja rännata või perioigi staatust saada).
Umbes 7. sajandi keskel eKr puhkes helootide ülestõus. See andis spartalastele ajendi Teise Messeenia sõja alustamiseks. Liidus Argose ja Arkaadiaga õnnestus messeenlastel Aristomenese juhtimisel mitu korda lüüa sõjaliselt tugevamaid spartalasi. Pärast messeenlaste kindluse Hira langemist nende vabadusvõitlus vaibus. Osa elanikest rändas Messenesse. Kohalejäänud üritasid veel mitu korda tulemusteta spartalaste ülemvõimust vabaneda (helootide ülestõus 464 eKr, Kolmas Messeenia sõda).
Alates 369 eKr õnnestus Messeenial Teeba (Epameinondase) abiga saavutada sõltumatus.
146 eKr alistus Messeenia Rooma võimule.


Maa tehiskaaslaste loend.
"Siin on loetletud Maa tehiskaaslasi.


Astérix (tehiskaaslane).
Astérix ehk A-1 on Prantsusmaa esimene kosmoseaparaat, Maa tehiskaaslane.
Astérix lennutati välja 26. novembril 1965 Alžeeriast Sahara kõrbest Hammaguirast raketiga Diamant-A.
Tehiskaaslane tiirleb ümber Maa orbiidil, mille kalle Maa ekvaatori tasandi suhtes on 34,2°, perigee on 527 km ja apogee on 1808 km. Tiirlemisperiood on 108,6 minutit.
Tehiskaaslasel ei olnud mingeid teaduslikke ülesandeid.


Pelops.
Pelops oli vanakreeka mütoloogias Tantalose poeg.
Isa tappis ta ja pakkus jumalaile eineks, et proovida nende kõigeteadmist. Üksnes Demeter, kes oma kadunud tütart Persephonet sügavalt leinates midagi tähele ei pannud, sõi ühe õlatüki.
Kui jumalad Pelopsi taas ellu äratasid, asendasid nad puuduva tüki elevandiluuga. Pelops võitis kaarikuvõidusõidus Elise Pisa kuninga Oinomaose, ostnud ära kaarikujuhi Myrtilose, ning sai endale naiseks kuninga tütre Hippodameia.
Pelopsi ja Oinomaose kaarikusõiduvõistlust peeti selle võistlusala kui olümpiaala alguseks.
Pelopsist sai kogu Peloponnesose valitseja ning seda maad hakati nimetama tema järgi (Peloponnesos tähendab 'Pelopsi saar'). Pelopsi järglastel, eriti Atreusel ja Thyestesel, lasus Myrtilose needus.
Ettevalmistusi võidusõiduks on kujutatud Olümpias Zeusi templi idaviilul.


Heraion.
Heraion on Hera tempel.
Eriti kuulsad olid Olümpia (7.–6. sajand eKr) ja Samose herion (6. sajand eKr). Silmapaistev oli ka Argolise heraion (Argose ja Mükeene vahel); sellega seostub müüt Kleobisest ja Bitonist.


Kilp.
Kilp on sõjanduses relvade hulka kuuluv kaitsevahend rünnakute tõrjumiseks. Erinevalt raudrüüst ja kuulikindlast vestist kantakse kilpi käes.
Kilbi vanim vorm kaitses käsirelvade ja noolte eest. Seda on kasutatud enamikus tsivilisatsioonides. Kilbi ehitus oli eri paikades erinev. Ka suuruselt olid nad väga erinevad, alates väikestest käsitsivõistluses kasutatavatest kilpidest, mis polnud peopesast palju suuremad, kuni suurte paneelideni, mille taha oli võimalik tervenisti varjuda. Ka nende paksus oli erinev: valmistati nii pakse puukilpe, mille eesmärk oli kinni pidada noolte ja odade otsetabamused, kui õhukesi kergeid kilpe, mille eesmärk oli mõõgahoope kõrvale juhtida. Kujult võisid nad olla ringi-, ovaali-, ruudu-, ristküliku- või kolmnurgakujulised. Harvem esinesid kilbid, mis meenutasid kujult rööpkülikut, kaheksat või niisugust ruutu, mille peal asus poolring silmaavadega. Kilpi hoiti keskkohast käes või oli kilp rihmadega sõduri keha, kõige sagedamini käe külge seotud.
Euroopas olid kilbid sõjas kasutusel kuni 17. sajandini, kui tulirelvad tegid need kasutuks. Mõnikord kasutatakse neid suurtükiväes.
20. ja 21. sajandil hakkasid kilpe kasutama sõjaväe ja politsei eriüksused (märulipolitsei), mis on spetsialiseerunud meeleavalduste laialiajamisele, mässude mahasurumisele, pantvangide vabastamisele ja võitlusele terroristidega. Sealjuures on kasutusele võetud uudsed materjalid, näiteks võib kilp olla üleni läbipaistev.
Tihti olid samasse suguvõssa kuuluvatel isikutel sarnased kilbid. See hõlbustas nende äratundmist lahinguväljal. Nendest kilpidest kujunes välja suguvõsa tunnuseks olev vapikilp. Vapikilpe uurib heraldika.
Vana-Kreeka.
Kujunduselt oli kilpe mitmesuguseid. Iliases kirjeldatud Achilleuse kilp meenutab Mükeene pärandit. Luksuslikult oli kaunistatud ka Athena Parthenose kilp; selle välisküljel oli kujutatud võitlust amatsoonidega ja siseküljel võitlust gigantidega.
Lihtsaid kilpe iseloomustas kilbimärk (gorgo või Pegasose kujutis). Kilpi kasutati ka reljeefide dekoratiivse elemendina, näiteks Pergamoni propülonil, mille kaudu pääses altari piirkonda.
Antiikajal, sellele järgnenud suure rahvasterändamise ajal ja keskajalgi valmistati kilpe harilikult paplist, laimipuust või mõnest muust sellisest puidust, mis ei kippunud lõhenema. Kilp võis olla kaetud nahaga ning mõnel juhul oli sellel metallist või mõnest muust materjalist ribasid või sidemeid, mis kilpi tugevdasid. Kilpi võisid kanda nii jala-, ratsa- kui mereväelased, nii lihtsõdurid kui ohvitserid.


Ilias.
"Ilias" on vanakreeka eepos, mille autoriks peetakse traditsiooniliselt pimedat Joonia laulikut Homerost.
Iliase tegevus toimub Trooja sõja 10. aastal. Eepos räägib ahhailaste ja troojalaste vahel peetud lahingutest, Achilleuse raevust tema orjatari Briseise ära võtmise ja sõbra Patroklose surma pärast ning Hektori surmast.
Ilias ei räägi sõja põhjustest, algusest ega sõjale järgnevatest sündmustest. Viimaseid puudutab teine vanakreeka eepos "Odüsseia".
Ilias on kirjutatud Trooja sõja muistendi ainetel.
Kreeka ja Euroopa kirjanduslugu algab antiikeeposega "Ilias".
Lühike sisukokkuvõte.
Mükeene kuningas Agamemnon võtab Achilleuselt tema sõjasaagiks saadud orjatari Briseise. Raevunud ja solvunud Achilleus keeldub kreeklasi võitluses toetamast. Järgmisel päeval puhkeb suur lahing ahhailaste ning troojalaste vahel, ahhailased suruvad troojalased tagasi. Õhtul põletatakse langenud ning kreeklased rajavad oma laevade kaitseks kantsi. Edaspidi suruvad troojalased Hektori juhtimisel kreeklased tagasi, Achilleust ei õnnestu aga ka suurte kingitustega uuesti võitlusse meelitada. Küll saadab ta sõtta oma parima sõbra Patroklose, kes lööb troojalased laevade juurest tagasi, kuid langeb ise Hektori käe läbi. Nüüd asub Achilleus taas võitlusse, tapab Hektori ning lohistab tema surnukeha sõjavankri taga laagrisse. Peetakse Patroklose matused, Hektori isa, Trooja kuninga Priamos, lunastab poja surnukeha välja, järgnevad Hektori matused. Sõjas osalevad ka jumalad, kes toetavad nii ühte kui teist poolt, ässitavad võitlejaid ning takistavad konflikti rahumeelset lahendamist.
Ilias kui kirjandusteos.
Traditsiooniliselt peetakse Iliase (ja Odüsseia) autoriks pimedat rändlaulikut Homerost. Üldiselt on uurijad seisukohal, et mõlemad eeposed põhinevad varasemal sajanditepikkusel suulisel traditsioonil, sellele viitavad mitmed eeposte ülesehituse võtted, nagu arvukad kordused. Ei ole aga ühtset seisukohta selles, kas oli olemas üks (või ka mitu) autorit, kes varasema pärimuse praegusteks eeposteks vormisid. Kui oli, pidi see toimuma Kreeka pimedal ajal, mil kirja ei tuntud.
Ilias on väga julm ja verine teos, mis kajastab meie mõtteviisist hoopis erinevaid tõekspidamisi. Suure osa lauludest täidavad lahingustseenid, vägilaste omavaheline võitlus ja üksteise tapmine on kirjeldatud kohati väga üksikasjalikult.
Ilias kui ajalooallikas.
Ilias on üks väheseid säilinud kirjandusteoseid, mille tegevus toimub pronksiajal. Laulude praegune kuju pärineb allikatest, mis on kirja pandud 7.-6. sajandil eKr, tekstide aluseks arvatakse olevat aga palju vanem suuline traditsioon. Klassikalised autorid paigutasid Trooja sõja 14.-12. sajandisse eKr, sh Erastosthenes aastasse 1184 eKr. Arheoloogilised andmed näitavad, et Trooja on sõdades korduvalt hävitatud, kõige tõenäosemaks "Trooja sõja" ajaks peetakse praegu 1180. aastaid eKr (Trooja VIIa hävitamist).
Üldiselt peetakse Iliast küllaltki autentseks tolle aja kirjelduseks, selles mõttes, et analoogilised sündmused "võisid" aset leida. Vahest kõige olulisem usaldust tekitav fakt on see, et eeposes on üksikasjalikult üles loetud, missugusest linnast kui palju sõjalaevu Troojasse saadeti, ja see langeb hästi kokku arheoloogiliste andmetega nimetatud linnade jõukusest. Tõsi, Homerose kirjeldus sisaldab ka palju üleloomulikku ja liialdusi, näiteks jumalate sekkumist võitlusse.
Relvad on pronksist — peamisteks relvadeks on pronksotsaga viskeoda ning pronksist mõõk. Sõjamehed kannavad ka pronksist turvist ning kiivrit ning nahkkilpi. Väejuhtide relvad võivad olla kaunistatud kulla ning emailiga. Enamik sõdureid võitleb jala, jõukamad kasutavad aga sõjavankreid. Lahingus puudub vägede keskne juhtimine, planeeritakse vaid kõige lähemal olevate meeste tegutsemist. Sõdurid õhutavad kaaslasi hüüetega, tapetud vastaselt röövitakse relvad ning turvised.
Iliase maailm on paljuski julm sõjameeste maailm. Maksavad au ja vaprus, ning kangelasteod lahingutes. Mees võitleb mehega, vägilaste, nagu Achilleus või Hektor, jõud ületab palju kordi tavaliste sõjameeste oma. Au sees peetakse sõjalist üleolekut ja vaprust, sõjamehed küll kardavad surma, kuid hirm on põlastusväärne ja see tuleb alla suruda. Samas teadvustavad vastaspooled probleemide rahumeelse lahendamise võimalust, erinevate asjaolude ning suure võitlushimu tõttu jäävad niisugused katsed aga poolikuks.
Ühiskond on patriarhaalne, nii mehi kui naisi tuntakse isa nime järele, perekondade kestmiseks on oluline meessoost pärijate olemasolu. Eeposes ei puudu aga ka teine teema — armastus oma perekonna, naiste ja laste vastu. Kõige paremini on see kirjeldatud stseenis kus Hektor käib lahingu vaheajal oma naist Andromachet ja nende pisipoega lohutamas. Kodulinna ja oma perede kaitsmine on troojalaste jaoks oluline võitlusmotiiv.
Jutustuse taust on põlluharijate ja karjakasvatajate ühiskond, hästi tuntakse ka metsloomi. Paljusid maid iseloomustatakse sealsete viljakate muldade või hobuste järgi. Inimeste ellu sekkuvad igal pool jumalad, kelle soosingut on võimalik võita palvete ja ohvriandidega. Pidulikul puhul süüakse valget nisuleiba ja juuakse veini, väga peen söök ning ohvriand on härjaliha. Maa on poliitiliselt jagunenud linnriikide mõjupiirkondadeks, suuremad linnad nagu Trooja või Mükeene kontrollivad ka hulka väiksemaid linnu.
Laulude sisu.
Achilleus Hektori surnukehaga. Maaling Ateena joogikarikal, u. 490 eKr.


Oda.
"See artikkel räägib relvast; malendi kohta vaata artiklit Oda (male)"
Oda (ladina "pilum") on varrega torke- või viskerelv, mida kasutati nii sõjas kui kajahipidamisel ning mis arvatakse külmrelvade hulka.
Oda koosneb varrest, mis on tavaliselt valmistatud puust (eriti on kasutatud saarepuud) ning mille ots on lihtsalt teritatud või on sellele kinnitatud teisest materjalist teravik. Kõige levinum odaots on metallist noatera sarnane teravik. Sageli on oda kahe teraga. Muinasajal tehti odaots kivist, pronksist või rauast.
Odad on kergemad ja lühemad kui piigid.
Algselt olid odad viskerelvad, kuid hiljem kasutati neid ka lähivõitluses.
Üks tuntuimaid viskeodasid on roomlaste "pilum".
Pilum oli rooma jalaväe põhiline relv. Algselt oli sellel raudots, mis käis neljakandilise puitvarre sees või selle ümber. Kui seda jõuga visati, võis ta vaenlase kilbist läbi minna või vähemalt selle kasutuskõlbmatuks teha. Mariuse korraldusel hakati odaotsa varre külge kinnitama raud- või puunaelaga. Kui oda tabas kilpi, siis oda lõhkus kilbi puitnael purunes ning vaenlane ei saanud oda tagasi visata. Julius Caesar laskis teha odaotsa pehmest rauast, kuid selle tipu karastada. "Pilum" võis olla erineva pikkusega, keskmine pikkus oli 1,96 m.
Viskoda kohta kasutasid roomlased ka sõna "iaculum", mis oli ebamäärasema tähendusega ning millega tähistati ka võõramaalaste odasid.
Makedoonias kasutati torkeoda, mille nimetus oli "safrissa". Roomlastel oli kasutusel 3 meetri pikkune piigitaoline torkeoda "hasta".
Enne oda viskamist tuleb silmaga hinnata oda lennu trajektoori. Vette viskamisel tuleb arvestada valguse murdumist.
Sport.
Tänapäeval kasutatakse odasarnast relva meenutavat eset (oda) kergejõustikus odaviskes.


Kiiver.
Kiiver on kaitseotstarbeline peakate, mis on tavaliselt tehtud rauast või muust kõvast materjalist. Tavaliselt kantakse kiivrit kaitseks kõrgelt kukkuvate objektide või suurtel kiirustel kokkupõrgete eest.
Antiikaeg.
Antiikajal kanti lahingus peamiselt nahast või metallist kiivrit. Leidude ja joonistuste kaudu on kindlaks tehtud, et kiivreid kasutati juba Mükeene ajajärgul. Esinduslikumad olid Rooma ajastu rikkaliku reljeefkaunistusega maskkiivrid. Ka gladiaatorite kiivreid ilustati mõnikord suurejooneliselt.


Herodotos.
Herodotos Halikarnassosest (umbes 484 eKr – umbes 425 eKr) oli kreeka ajaloolane, tõenäoliselt Kaaria päritolu.
Poliitiliste rahutuste ajal kodulinnast väljasaadetuna põgenes ta mõneks ajaks Samose saarele. 455. eKr. ja 444 eKr. aastate vahel tegi ta pikki reise, mille kestel õppis hästi tundma Väike-Aasia rannikuala koos selle läheduses asuvate saartega, osa Lähis-Idast, Egiptusest, Küreenet, Süüria-Foiniikia rannikut koos Küprosega, Pontost ja Hellespontost, Traakiat ning Makedooniat.
Herodotose haridust täiendas tõhusalt viibimine Ateenas 440. eKr aastate keskel. Sel ajal sai ta sõbraks Periklese ja Sophoklesega, innustatavat mõju avaldasid talle ka sofistika ja loodusteadus ning matkamine Kreeka.
Aastatel 444-443 eKr. võttis Herodotos osa Periklese algatatud Thurioi (Lõuna-Itaalia) koloniseerimisest; seal elas ta ka oma viimased eluaastad.
Säilinud on Herodotose joonia murdes kirjutatud "Historia" ("Ajalugu"). Aleksandria filoloogid jaotasid teose muusade arvu järgi 9 raamatuks ja need said 2. sajandil m.a.j. muusade järgi nimed. Herodotos on selles kirjeldanud alates ajaloolisest ajast Vanade Idamaade (despootliku Aasia) ja Kreeka orjandusriikide (Euroopa) vahelisi kokkupõrkeid, mille haripunktiks oli Kreeka-Pärsia sõjad; mütoloogilised sündmused on välja jäetud.
Esimene osa teosest (raamatud I-IV) jutustab otsekui sissejuhatuseks lüüdlaste, pärslaste, babüloonlaste, egiptlaste, sküütide, liibüalaste ja kreeklaste ajaloost.
Herodotos on kasutanud oma eelkäijate (logograafide, eelkõige Hekataiose) töid, käsitlenud neid üksikasjalikult ja kriitiliselt. Teises osas (alates V raamatust) on kirjeldatud joonlaste ülestõusu, Dareios I sõjaretke ning Xerxese pealetungi Kreekale.
Teose lõpposa loob pildi sellest, kuidas ateenlased vallutasid 478. aastal eKr Sestose. Arvamus, et teos jäi lõpetamata, on vaieldav.
Antiikajal ründas Herodotost Plutarchos, kuid kiitva hinnangu andis talle Dionysios Halikarnassosest. Cicero nimetas teda austavalt "ajaloo isaks'" ("pater historiae").
Tänapäeva ajaloouurijad peavad Herodotost kreeka historiograafia (refereeriva käsitluse) tegelikuks alustajaks, ta viis kreeka ajalookirjutamise logograafide tasemelt Thukydidise tasemele.
Herodotos käsitles sündmusi, mis olid kesksed, poliiliselt tähtsad ning endal läbi elatud. Ta otsis ajalootõde ja püüdis ajaloosündmusi omavahel seostada; pragmaatilise põhjalikkuse algetega kaasnes veendumus, et ajaloo kulgu mõjutavad usund ja kõlbelisus.
15. sajandil sai Herodotose ajalooteos Lorenzo Valla ladinakeelse tõlke vahendusel üldtuntuks.


Konstantínos Kentéris.
Konstantínos Kentéris [konstand'inos kend'eris] (ka Kóstas Kentéris; Κωνσταντίνος (Κώστας) Κεντέρης; sündis 11. juulil 1973 Kreekas Mytilínis) on Kreeka kergejõustiklane (200 ja 400 m jooksja), olümpiavõitja 200 m jooksus 2000. aasta olümpiamängudel Sydneys.
Kentéris oli Sydney olümpiamängude suurim üllataja. Ta valiti Kreeka 2000. aasta aastasportlaseks.
Ta hakkas kergejõustikuga tegelema 10-aastaselt. Tõsiselt hakkas ta jooksma umbes kümme aastat hiljem, kui ta asus Thessaloníki kehakultuuri õppima.
1999. aastast on Kentérise treener Christos Tzekos, keda IAAF oli karistanud dopingutestijate löömise eest. Mõne kuuga sai Kentérisest maailma parim 200 m jooksja.
Kentérise hoidumist auhinnafondiga võistlustest on seletatud sellega, et Kreeka valitsus on talle eraldanud piisava stipendiumi (üle 2 miljoni Eesti krooni aastas).
Alles 1999 osales Kentéris oma esimestel rahvusvahelistel suurvõistlustel. Nii sise- kui ka välismaailmameistrivõistlustel langes ta eeljooksudes välja. 2000. aasta sisemaailmameistrivõistlustel oli ta viimane. Sellepärast olid Kenterisest vähesed kuulnud, kui ta üllatuslikult pääses Sydney olümpiamängudel 200 m jooksu finaali. Kuigi eelmine olümpiavõitja Michael Johnson oli spordist loobunud ja valitsev maailmameister Maurice Greene ei osalenud, ei ennustanud keegi Kentérisele medalit. Kuid Kentéris tuli Darren Campbelli (Suurbritannia) ja Ato Boldoni Trinidad ja Tobago ees ajaga 20,09 olümpiavõitjaks, joostes peaaegu veerandi sekundi võrra kiiremini oma senisest isiklikust rekordist. See oli suurüllatus.
Kuigi Kentérisel ja tema treeningupartneril Ekaterini Thanoul, kes võitis Sydney olümpiamängudel naiste 100 m jooksus hõbemedali, oleks olnud võimalus teenida palju raha Grand Prix' võistlustel, jäid nad neist võistlustest kõrvale. Sydney olümpiavõistlustest saadik osales Kentéris ainult ühel niisugusel võistlusel väljaspool Kreekat.
Kentéris tõestas, et tema tiitel ei olnud juhus, kui ta võitis 200 m jooksu (20,04) ka 2001. aasta maailmameistrivõistlustel pärast hooaega, mil ta polnud rahvusvahelistel võistlustel palju osalenud. 2002. aastal tuli Kentéris ka Euroopa meistriks (München; 19,85; senine isiklik rekord; 2002. aasta maailmatippmark).
Kentéris andis harva intervjuusid ega suhelnud ka teiste sportlastega. Ta ei korraldanud pressikonverentse ega sõlminud rahvusvahelisi sponsorluslepinguid. Kreeka spordiametnike teatel oli Kentéris Kreeka õhujõudude auseersant ning vallaline mees, kellele meeldib kino ning lastega töötamine.
Peale nende tiitlivõistluste Kentéris praktiliselt kunagi suurvõistlustel ei osalenud. See andis ainet kuulujuttudele dopingust. Teda hakati kutsuma "nähtamatuks Adoniseks". 2002. aastal loobusid Kentéris ja Thanou viimasel minutil ühest Grand Prix' võistlusest Ateenas. Kõneainet andis ka Kentérise enneaegne lahkumine 2003. aasta maailmameistrivõistlustelt Pariisis väidetavalt kannavigastuse tõttu.
Kentéris oli Kreeka suurim olümpialootus 2004. aasta suveolümpiamängudel Ateenas, mistõttu 200 m jooksu finaal müüdi kõikidest olümpiavõistlustest esimesena välja. Liikusid ka kuuldusid, et Kentéris süütab olümpiatule.
Dopingukahtlustused.
Kentéris tegi 2003. aastal kolm dopingutesti ja tema treeningukaaslane, Kreeka 100 m jooksja Ekaterini Thanou, kaks testi. Nad ei teatanud IAAF-ile oma õiget asukohta: nad treenisid Kataris, mitte Kreetal, nagu ametlikult teatatud. IAAF tegi selle eest ametliku hoiatuse.
27. ja 28. juulil nad ei ilmunud Tel Avivis testimisele.
Kui nad veidi enne mängude algust ametlikult treeningu eesmärgil Chicagos (USA) viibisid, ei saanud nad tulla ettenähtud dopingukontrolli 10. augustil, sest nad sõitsid enne algselt teatatut aega Kreekasse (teise versiooni järgi ei viibinudki Kenteris üldse USA-s). Thanou pidi jääma Chicagosse 18. augustini ja Kentéris 23. augustini.
12. augustil 2004 kutsuti nad koos olümpiakülas kella 19.30-ks uuesti dopingukontrolli. Sinna ei saanud nad ilmuda, sest nad olid väidetavalt jälle koduteel, et "isiklikke asju" ära tuua. Ent nagu Kreeka spordiametnik Manolis Kolybadis 15. aprillil Kreeka eratelekanalil "Alpha" jutustas, teatas ta mõlemale sportlasele olümpiakülla tuleku ajal eelseisvast kontrollist, mille peale need sattusid paanikasse ("nad olid nagu üleshirmutatud tuvid").
Neile lubatud kahetunnist ajapikendust ei saanud Kentéris ja Thanou kasutada, sest neil oli vahepeal olnud kerge mootorrattaõnnetus ja nad pidid haiglaravile minema. Haigla teatel oli Kentérisel kaela- ja jalavigastused.
Juba 12. augustil kutsus ROK-i president Jacques Rogge kokku seesmise distsiplinaarkomisjoni, kuhu kuulusid kolm ROK-i täitevkomitee liiget Thomas Bach, Sergei Bubka ja Denis Oswald. Komisjon tahtis kreeka sportlasi 13. augusti hommikul üle kuulata. Et aga Kentérisel ja Thanoul oli arstitõend, siis lükati ülekuulamine edasi 16. augustile. Arstid aga ei lubanud neid 16. augustil haiglast välja. Hiljem lükati ülekuulamine edasi 18. augustini.
Et dopingukontrollist tõendatud, teadlikku kõrvalehiilimist loetakse samaväärseks testi positiivse tulemusega, kaasneks sellega kaheaastane võistluskeeld ning kohene kõrvaldamine olümpiamängudelt. ROK-i distsiplinaarkomisjon peab nüüd uurima, kas Kentéris ja Thanou jätsid dopingutesti tegemata sellepärast, et nad ei olnud sellest teadlikud, või hiilisid nad kontrollist meelega kõrvale. Komisjoni soovitusel teeb ROK-i täitevkomitee siis otsuse.
14. augustil otsustas Kreeka rahvuslik olümpiakomitee pärast ägedat vaidlust häältega 5:1 oma presidendi Lambis Nikolaou arvamuse vastaselt Kentérist ja Thanoud kreeka võistkonnast mitte kohe välja arvata, vaid peatas nende võistkonnaliikmestaatuse kuni ROK-i vastava organi otsuseni.
Kohtuallika teatel käskis Kreeka peaprokurör Dimitris Papangelopoulos 16. augustil algatada nende suhtes juurdlus ning kaks prokuratuuritöötajat hakkavad uurima nii dopingukontrollile mitteilmumist kui ka mootorrattaõnnetust. Reutersi allika teatel külastas samal päeval sportlasi haiglas sõltumatu meditsiiniekspert. Ta ei leidnud Thanoul mingeid vigastusi. Kentérisel olid mõned kriimustused paremal küünarnukil. Mõlemad kaebasid peapööritust ning ning ekspert ei välistanud peasiseseid traumasid.
17. augustil kirjutati nad haiglast välja. Nad eitasid avalikult keelatud ainete tarvitamist. Nad lubasid asja ära klaarida ja olümpiamängudel starti minna.
18. augustil kohtusid nad ROK-i esindajatega. Et sportlased loobusid vastutustundele viidates Ateena olümpiamängudel võistlemisest, siis ei rakendanud ROK-i täitevkomitee nende ega nende treeneri Christos Tzekose suhtes sanktsioone. Võimalike sanktsioonide üle otsustab IAAF-i Nõukogu, mille koosolek on Ateenas 26. augustil. Erinevalt ROK-ist rakendab IAAF mitte kahe, vaid kolme dopingutestile ilmumatajäämise korral.
Kentéris lubas katkestada kõik sidemed oma treeneri Tzekosega, kes aga ei leia, et ta oleks mingeid vigu teinud.
Doping, mille kasutamises Kentérist on kahtlustatud, on THG (tetrahüdrogestrinoon).


Aachen.
Aachen (prantsuse Aix-la-Chapelle, hollandi Aken) on linn Saksamaal Nordrhein-Westfaleni liidumaal Belgia ja Hollandi piiri ääres, 65 km Kölnist lääne pool Eifeli rahvuspargi vahetus läheduses, Saksamaa kõige läänepoolsem linn, üks Saksamaa ülemkeskusi.
Haldus.
Aachen on kreisivaba linn Nordrhein-Westfaleni liidumaa Kölni ringkonnas, Aacheni linnaregiooni keskus.
Ülemlinnapea on Marcel Philipp (Kristlik-Demokraatlik Liit). Valitsev partei on Kristlik-Demokraatlik Liit.
Seisuga 31. detsember 2002 moodustasid linna võlad 618 miljonit eurot.
Tähised.
Ametlik vallakood on 05 3 13 000.
Nimi.
Linna nimi on Oche murdes "Oche", prantsuse keeles "Aix-la-Chapelle" [eks-la-šap'el], hollandi keeles "Aken" (['aaken] või ['aake]), hispaania keeles "Aquisgrán" [akisgr'an] ja itaalia keeles "Aquisgrana".
Tervisveeallikate koha algne ladinakeelne nimi oli Aquae Grani või Aquis-Granum (Aquisgranum, Aquis Granum). See tähendab 'Granuse veed' ehk 'Granuse allikad'. Nime teine pool on nähtavasti keldi vee- ja tervisejumala ladinapärane nimi. Nime "Granus" kannab üks mineraalvee mark. Sõna esimene pool tuleb sõnast "aqua" 'vesi'. Saksakeelne nimi tuleb tüvest "âh-", mis samuti tähendab "vesi". Prantsuse keeles on sõna "aquas" (mitmuse akusatiiv sõnast "aqua") võtnud vormi "aix". Sama vorm esineb ka Aix-en-Provence'i, Provence'is asuva Vana-Rooma tervisvetekoha nimes. Kuurortlinnana tohiks Aachen kasutada ka nime "Bad Aachen", kuid ametlikult seda enamasti ei kasutata, kuna sel viisil on Aachen tähestikulistes nimekirjades eespool või lausa esimene.
Loodus.
Linna keskmine kõrgus on 191 m üle merepinna. Madalaima punkti kõrgus on 125, kõrgeima punkti kõrgus 410 m üle merepinna. Aachenist lõunas algab Eifeli mäestik.
Elanike arv.
Elanike arv on 259 300 (2008).
Rahvastiku tihedus on 1600 inimest ruutkilomeetri kohta.
Töötus.
Töötus 30. juuni 2003 seisuga oli 12,5%.
Majandus.
Aachen asub söekaevanduspiirkonnas. 19. sajandi lõpuks sai Aachen rikkalike söevarude tõttu lähedalasuvates mägedes tähtsaks tööstuskeskuseks ja raudteesõlmeks. Valmistati rauda raudteele, nööpnõelu, nõelu, nööpe, tubakatooteid ning villast, siidist ja nahast tooteid.
Aachen on olnud juhtival kohal kalevi, nõelte ja vihmavarjude tootmises.
Tööstus.
Aachen on suur tööstuskeskus. Seal toodetakse rauda, terast, tekstiilitooteid, klaasi, masinaid, rööbassõidukeid, nõelu, nööpnõelu ja maiustusi. Tehnikaülikooli RWTH Aachen ümber on tekkinud arvuteid, tarkvara ning muud kõrgtehnoloogiat tootvad ettevõtted.
Liiklus.
Aachen on suur raudteesõlm, mis teenindab ka ülikiirete rongide võrku Thalys. Kiirrong Thalys sõidab Kölnist läbi Aacheni, Liège'i ja Brüsseli Pariisi. Peale peavaksali on veel vaksalid Aachen-West ja Aachen Rothe Erde.
Umbes 30 km kaugusel kesklinnast Hollandi territooriumil on lennujaam Maastricht Aachen Airport, mida teenindab muuhulgas lennukompanii KLM.
Aachen on maanteesõlm, kus ristuvad maanteed A4, A44 ja A544. A4 viib Kölni ja Hollandisse, A44 Düsseldorfi ja Belgiasse. A544 ühendab A4 ja A544 ristumiskohta Europaplatziga Aacheni idaosas.
1974 lõpetati liiklus viimasel Aacheni trammiliinil. Linnasisene ühistransport piirdub sellest ajast bussidega. Viimastel aastatel on küll püütud taastada trammi- ja linnaraudteeliiklust, kuid projekt on seni takerdunud kulukuse taha ja 1999. aastast saadik on ta seiskunud.
Haridus.
Aachenis on suur tehnikaülikool, mis paistab silma eriti mehaanika alal. Selle ülikooli osa on Klinikum Aachen, mis on suurim ühekorpuseline haigla Euroopas.
Ajalugu.
Roomlased ehitasid kuumade väävliallikate ümber luksuslikud saunad, kuhu nad allikad kanalite kaudu juhtisid. See kanalitesüsteem on praegugi kasutusel.
Pärast Rooma aega oli see koht kuni 8. sajandini unaruses. 8. sajandil on kohta mainitud "Aquis villa" nime all. Aastal 768 külastas Aachenit Karl Suur, kes võib-olla sündiski seal. Koht meeldis talle ning kakskümmend aastat hiljem hakkas ta sinna paleed ehitama. Selle palee suurejoonelisest kabelist sai hiljem Aacheni toomkirik (toomkirikut hakati ehitama 796). Karl Suur veetis seal kuumaveeallikate tõttu suurema osa talvedest 800–814. Aastal 814 surigi ta seal. Ta maeti kabelisse, kus tema haud on tänaseni säilinud. Aachenist sai Karl Suure ajal Euroopa kultuuri keskus ning Alpidest põhja pool asuvate maade pealinn. Karl vabastas linna elanikud sõjaväeteenistusest, maksudest ja isegi vangistusest.
Aastal 936 krooniti toomkirikus kuningaks Otto I. Järgneval 600 aastal krooniti seal kõik Saksa-Rooma riigi kuningad, viimasena Ferdinand I 1531.
Pärast Karl Suure surma normannid osaliselt purustasid toomkiriku. Otto III taastas selle 983. Pärimuse järgi olevat Otto III avanud Karl Suure haua ning näinud, et Karl istub sirgelt hiigelsuurel marmortoolil, valge rüü seljas, skepter käes ja kroon peas. Hirmununa lasknud Otto haua uuesti sulgeda. Haud jäi puutumatuks, kuni Friedrich I Barbarossa 169 aastat hiljem uuesti avas. Neid kasutati järgmise 32 Saksa-Rooma riigi keisri kroonimisel.
Keskajal oli Aachen üks Saksa-Rooma riigi suuremaid linnu. Ta jäi vabalinnaks Saksa-Rooma riigi koosseisus. 14. sajandil oli Aachen tähtis Hansa Liidu liige ning kontrollis Maasi ja Reini jõe vahelist ala. Kui 1495 Wormsis riigireformiga moodustati riigiringkonnad, siis Aachen läks Alam-Rein-Vestfaali ringkonna koosseisu.
Pärast Kolmekümneaastast sõda minetas Aachen üleeuroopalise tähtsuse.
Aachenis peeti kolm Euroopa suurriikide kongressi. Aastal 1668 toimunud kongress lõpetas Prantsusmaa ja Hispaania vahelise Devolutsioonisõja. Teine Aacheni kongress määras 1748 Austria pärilussõja rahutingimused. Kolmas Aacheni kongress 1818 pidi tooma korda Napoleoni sõdade järgsesse segadusse.
Esimese maailmasõja alguses alustas Saksamaa Aachenist üllatusrünnakut Belgiale.
Teise maailmasõja ajal sai linn rängalt kannatada. 1940 oli see üks kohtadest, kust Saksamaa alustas Belgia ja Hollandi vallutamist. Liitlasväed vallutasid selle 2. oktoobril või 20. oktoobril 1944 esimesena suurtest Saksamaa linnadest. Adolf Hitler ei lubanud linna kaitsvatel sõjavägedel linna loovutada. Sellepärast oli linn enne vallutamist USA suurtükiväe tugeva tule all.
Aacheni toomkirikust olid reliikviad evakueeritud. Pärast sõja lõppu oli toomkirik üks vähestest hoonetest, mis püsti oli.
Toomkirik.
Karl Suure palee ei ole säilinud, kuid toomkirik on ikka veel linna peamine vaatamisväärsus. Pärast kiriku rajamist oli ta 400 aasta vältel suurim kirik Euroopas Alpidest põhja pool. Kirikus on Karl Suure ja Otto III haud. Keskosa pärineb Karolingide ajast, ümbritsev osa on gooti stiilis. Kirikut on 19. ja 20. sajandil restaureeritud. Näha on Karl Suure troon ja aardekamber. Aacheni toomkirik on koos läheduses asuva "Liebfrauenkirche'"ga kantud UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja.
Teised vaatamisväärsused.
"Karl Suure kuju raekoja ees"
Kirjandus.
Aachenist on juttu Robert Browningi luuletuses "How they brought the good news from Ghent to Aix".
Ratsasport.
Aachenis peetakse igal aastal Saksamaa suurimat ratsutamisvõistlust CHIO ("Concours Hippique International Officiel"). Seal korraldatakse ka 2006. aasta ülemaailmsed ratsutamismängud.
Jalgpall.
Meeskond Alemannia Aachen mängib Saksamaa teises liigas.
Karl Suure auhind.
Aastast 1950 annab Aacheni linn välja iga-aastast Karl Suure auhinda isikutele, kellel on erakordseid teeneid Euroopa ühendamisel. Aastal 2003 sai auhinna Valéry Giscard d'Estaing. Aastal 2004 anti paavst Johannes Paulus II-le välja esimene erakorraline Karl Suure auhind.


Lähtekood.
Lähtekood ka lähtetekst (släng: "source", kood) on programmeerimiskeeles kirjutatud ja inimesele loetav lausete jada, mida saab kompilaatoriga programmiks kompileerida või interpretaatori abil käivitada. Enamikus programmeerimiskeeltes jagatakse suuremate programmide kood tarkvara loogilisest ülesehitusest lähtudes eraldi failidesse. Seda tehakse selleks, et programmi struktuuris oleks lihtsam orienteeruda ja ei peaks iga väiksegi muudatuse tõttu ümber kompileerima tervet programmikoodi, vaid ainult muudetud osa.


GNU Compiler Collection.
GNU Compiler Collection ehk GCC on GNU kompilaatorite kollektsioon.
Alguses oli lühendi GCC tähendus GNU C Compiler (GNU C-keele kompilaator). Praeguseks on kogusse lisatud kompilaatoreid ka teiste keelte jaoks: Ada, C, C++, Fortran, Java, Objektorienteeritud C ja Treelang.


2010. aasta taliolümpiamängud.
2010. aasta taliolümpiamängud olid XXI taliolümpiamängud. Need toimusid 12. veebruarist 28. veebruarini 2010 Vancouveri linnas Kanadas.
Vancouver kinnitati olümpialinnaks ROK-i 115. istungjärgul 2. juulil 2003. aastal Prahas. Olümpialinn selgus teises hääletusvoorus, kus Vancouver sai 56 häält ja Pyeongchang (Lõuna-Korea) 53 häält. Teised kandideerinud linnad olid Andorra la Vella (Andorra), Bern (Šveits), Harbin (Hiina), Salzburg (Austria), Sarajevo (Bosnia ja Hertsegoviina).
Eesti sportlaste osalemine.
Iluuistamises: paarissõitjad Maria Sergejeva ja Ilja Glebov, naisüksiksõidus Jelena Glebova, jäätantsus Irina Štork ja Taavi Rand.
Mäesuusatamises: Tiiu Nurmberg ja Deyvid Oprja.
Laskesuusatamises: Eveli Saue, Roland Lessing, Kauri Kõiv, Indrek Tobreluts, Priit Viks, Martten Kaldvee, Sirli Hanni, Kadri Lehtla, Kristel Viigipuu.
Murdmaasuusatamises: Kristina Šmigun-Vähi, Peeter Kümmel, Jaak Mae, Aivar Rehemaa, Anti Saarepuu, Andrus Veerpalu, Kein Einaste, Kaija Udras, Triin Ojaste, Algo Kärp, Kaspar Kokk, Timo Simonlatser, Karel Tammjärv ja Tatjana Mannima.
Jäätantsijad Caitlin Mallory ja Kristjan Rand said küll olümpiapääsme, kuid et Mallory otsustas Eesti kodakondsust mitte taotleda, ei saanud nad olümpial osaleda. 17. veebruaril pakkus Rahvusvaheline Suusaliit Eestile Sloveeniast vabaks jäänud kohta kahevõistluses, kuid Eesti Suusaliit otsustas pakkumist mitte vastu võtta.
Avatseremoonia.
Avatseremoonial 12. veebruaril BC Place Stadiumil süütasid olümpiatule neli Kanada endist sportlast: jäähoki legend Wayne Gretzky, mäesuusataja Nancy Greene, kiiruisutaja Catriona LeMay Doan ja korvpallur Steve Nash. Tõrviku tõi spordihalli tuntud Kanada paraolümpiasportlane Rick Hansen. Tule süütamisega hallis oli väike tehniline probleem, kuna üks neljast tulesambast jäi püsti tõusmata ja Doan jäi seisma tõrvikuga, kui teised kolm süütasid olümpiatule. Pärast süütas Wayne Gretzky teise olümpiatule väljas.
Sportlaste olümpiavande andis naisjäähokimängija Hayley Wickenheiser ja kohtunike vande andis Michel Verrault.
Avatseremoonial peeti minutiline leinaseisak 21-aastase Gruusia kelgutaja Nodar Kumaritašvili mälestuseks, kes oli mõni tund enne avatseremooniat meeste ühekelgu treeningul ränga õnnetus tagajärjel surma saanud. Leinaseisaku ajal olid Kanada ja olümpialipp langetatud poolde vardasse.
Võistluspaigad.
Vancouveris toimusid jäähoki, iluuisutamise ja jääkeegli võistlused.
Kiiruisutamine toimus Richmondis Richmond Olympic Ovalis. Vigursuusatamine ja lumelauasõit toimusid West Vancouveri vallas Cypress Mountainis. Murdmaasuusatamine, suusahüpped ja kahevõistlus peeti Whistleri linna lähedal Whistler Olympic Parkis. Whistleris toimusid ka alpialad, bobisõit, skeleton ja kelgutamine.
Maskotid.
OM-i maskotid Quatchi, Miga ja Sumi
Quatchi ja Miga olid olümpiamängude ametlikud maskotid. Sumi oli paraolümpiamängude maskott. Neile maskottidele lisaks oli mängudel ka "Mukmuk", Vancouveri saare marmot (orav).
Medalite kirjeldus.
2010. aasta taliolümpia medal kaalub 500–576 grammi. Kuldmedalis on kuus grammi kulda.


Ideoloogia.
Ideoloogia on kogum ideid (mõtteid, plaane, hinnanguid, väärtusi, hoiakuid jne). Mõistet "ideoloogia" kasutatakse mitmes tähenduses, millest mõned on neutraalsed, mõned väärtustavad või hinnangulised.
Ideoloogia mõiste käsitlustest.
Sloveenia filosoof Slavoj Žižek väidab, et tänapäeval idealiseeritud liberaalse demokraatia tingimustes toimib ideoloogia vastupidiselt klassikalisele arusamaale: ideoloogia ei mõjuta mitte subjekti teadmata tema hoiakuid, vaid ideoloogia rakendub subjektile tema teadlikkusest hoolimata. Sellega seletab Žižek mitmesuguseid nähtusi ühiskonnas, kus rahvas allub mingile ideoloogiale, kuigi teab, et tegemist on kuritahtliku, eksliku, teaduslikult põhjendamatu ideoloogiaga.


Erakond.
Erakonnaks ehk parteiks nimetatakse sarnase ilmavaatega inimeste ühendust, mis taotleb riigijuhtimise võimu demokraatlikel valimistel.
Partei tähendus.
Partei algne tähendus on olnud luure- või rüüstesalk (saksa keeles "Part(h)ei", vene keeles "Партия").


Sotsiaaldemokraatia.
"See artikkel räägib poliitilisest ideoloogiast; Taani partei kohta vaata artiklit Sotsiaaldemokraadid (Taani)
Sotsiaaldemokraatia on vasaktsentristlik ideoloogia. Pooldab sotsiaalset õiglust, riigi sekkumist majandusse stabiilsuse huvides ja demokraatiat.
Sotsiaaldemokraatia sümboliks on erinevais riikides kas punane nelk või punane roos.
Sotsiaaldemokraatia ajalugu.
Tekkis 19. sajandi lõpupoolel sotsialistide nn. revisionistliku suuna pooldajate hulgas. Tekkepõhjuseks reaktsioon 19. sajandi kapitalismile üldomaseile pahedele (kehvad sotsiaalmajanduslikud olud, vaesus, majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, pea olematud töökaitseseadused ja sotsiaalne turvalisus, sotsiaalne tõrjutus). Sotsiaaldemokraatiat eristas sotsialismist revolutsioonilisuse eitamine ja soov arendada ühiskonda evolutsiooniliselt, reformide teel. Lahknes sotsialimist lõplikult I Ilmasõja ajal erimeelsuste tõttu rahvusluse küsimuses (Mõningaile teoreetikuile on sotsialism ja sotsiaaldemokraatia siiski tänini sünonüümid. Ka kasutavad nimetust "sotsialistlik" enda kohta mitmed klassikalised sotsiaaldemokraatlikud erakonnad, näiteks Prantsuse Sotsialistlik Partei). Sots-demid pooldasid võitlust rahvuse ja riigi eest. Sots-demokraatlikud partei tekkisid esmalt Saksamaal (1863), Suurbritannias (1900) ja Prantsusmaal (1905).
Ideoloogiast üldiselt.
Sotsiaaldemokraatia eesmärk on tagada inimestele võrdsed võimalused eneseteostuseks sõltumata inimeste sotsiaal-majanduslikust olukorrast, tulude ümberjaotamine (progressiivne tulumaks) ja heaoluriik.
Sotsiaaldemokraatlik ideoloogia on ajaloo käigus korduvalt muutunud. Praegune sotsiaaldemokraatia on laenanud mitmeid põhimõtteid moodsast liberalismist ehk sotsiaalliberalismist. Näiteks: võrdsete võimaluste põhimõte, positiivse vabaduse põhimõte (Riigi sekkumine majandusellu on lubatud, sest see suurendab kodanike sotsiaalset heaolu) on laenatud nendelt. Moodne sotsiaaldemokraatia arvestab majandusdemokraatia põhimõtetega, tööliste kaasamine ettevõtte juhtimisse (nn koosotsustamine) suurendab sotsiaalset sidusust.
Iga riigi sotsiaaldemokraatlike parteide arenguetapid on erinevad. Näiteks Suurbritannia leiboristid on tüüpilised "kolmanda tee" pooldajad, samas on Saksamaa ja Prantsusmaa sotsiaaldemokraadid jäänud truuks klassikalisemale sotsiaaldemokraatiale. Üldiselt ei kuuluta moodne sotsiaaldemokraatia ühiskonnaklasside kadu, vaid taotleb klassirahu inimestevaheliste koostöö kaudu. Samuti ei pea sotsiaaldemokraatia eesmärgiks sotsialistlikku ühiskonda vaid pooldab demokraatlikku ühiskonda, pidades oluliseks ühiskonnakorralduse muutmist sotsiaaldemokraatlikus läbi demokraatliku valitsuse. Sotsiaaldemokraatia roll on Euroopa poliitikas suhteliselt suur, olles tavaliselt üks tugevamatest parteidest.
Sotsiaaldemokraatlikud parteid kuuluvad Sotsialistlik Internatsionaali mis asutati 1951. aastal Saksamaa Liitvabariigis Maini-äärses Frankfurdis, Euroopas Euroopa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse. Tuntumad sotsiaaldemokraatlikud parteid on: Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei, Briti Tööerakond, Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei, Prantsuse Sotsialistlik Partei. Väljaspool Euroopat on tuntumad: Kanada Uus Demokraatlik Partei, Lõuna-Aafrika Rahvuskongress, Uus-Meremaa Tööerakond, Austraalia Tööerakond. Eestis on sotsiaaldemokraatia esindajaks Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
Sotsiaaldemokraatiat on tugevalt kritiseerinud 1960-ndatest uus-parempoolne politiiline filosoofia, tuntumad kriitikute esindajad on: Karl Raimund Popper, Friedrich August von Hayek, Milton Friedman.


Kompilaator.
Kompilaator ehk translaator on programm, mis tõlgib (kompileerib) ühes arvutikeeles ("lähtekeel") kirjutatud lähtekoodi teise arvutikeelde ("sihtkeel", tihti binaarne objektikood). Sagedasim põhjus lähtekoodi selliseks transformeerimiseks on käivitatava programmi loomine.
Nime "kompilaator" kasutatakse harilikult programmide kohta, mis tõlgivad kõrgtaseme programmeerimiskeelest madalama taseme keelde (näiteks assemblerkeelde või masinkoodi). Programmi, mis tõlgib madaltaseme keelest kõrgema taseme keelde, nimetatakse dekompilaatoriks. Programmi, mis tõlgib ühest kõrgtaseme keelest teise, nimetatakse translaatoriks. Keele ümberkirjutajaks nimetatakse programmi, mis tõlgib programmeerimiskeele elementide erinevate vormide vahel ilma keelt vahetamata. Kompilaatoreid, mis tõlgivad ühest kõrgest keelest vahepealsesse keelde, mis nõuavad edasist töötlemist, tuntakse kaskaadijatena.
Assemblerkeele, mis pole kõrgtaseme keel, kompilaatorit nimetatakse harilikult assembleriks ja dekompilaatorit disassembleriks.
Kompilaator teostab oma töö käigus tavaliselt järgmised operatsioonid: leksiline analüüs, eelprotsessimine, parsimine, semantiline analüüs, koodi genereerimine ja koodi optimeerimine.
Terminit kompilaatori-kompilaator kasutatakse parseri generaatorite kohta.
Kompileeritavad ja interpreteeritavad keeled.
Alternatiivne meetod programmi käivitamiseks vastandina kõigepealt kompileerimisele ja seejärel käivitamisele on programmikoodi käivitamine interpretaatoriga.
Kõrgemaid programmeerimiskeeli jaotatakse sageli kompileeritavateks ja interpreteeritavateks keelteks. Kuid teoreetiliselt võib kompilaatori ja interpretaatori luua iga keele jaoks, ning praktikas ongi paljude keelte jaoks olemas mõlemad. Selline kategoriseerimine viitab harilikult programmeerimiskeele levinuimatele implementatsioonidele. Näiteks viidatakse harilikult BASICule kui interpreteeritavale ja C-le kui kompileeritavale keelele, kuigi eksisteerib ka BASICu kompilaatoreid ja C interpretaatoreid.


Arvutiprogramm.
Arvutiprogramm (tavaliselt lihtsalt "programm" või "rakendus") on arvutile arusaadav käskluste kogum. Arvutiprogramm on kirjutatud kindlas programmeerimiskeeles, madala taseme keelte puhul ka kindlale arvutiarhitektuurile. Enamasti kompileeritakse programmid ainult arvutile arusaadavasse vormingusse. Programme, mida ei kompileerita, nimetatakse tihti skriptideks.
Eristatakse süsteemiprogramme, mis peavad tagama operatsioonisüsteemi töö, ja rakendusprogramme, mis on mõeldud arvuti kasutajale kasulike asjade tegemiseks (tekstitöötlus, veebilehitsemine jne). Arvutiprogrammide kogumit nimetatakse tarkvaraks.


Koer (perekond).
Koer ("Canis") on loomade perekond kiskjaliste seltsist koerlaste sugukonnast.
Eestikeelse nimetuse asemel on käibel ladinakeelne nimetus, sest hunte, koiotte ja šaakaleid ei nimetata tavaliselt koerteks.
Taksonoomia.
Dingo arvatakse sageli koera liigi alla.
On pakutud ka niisugust koera perekonna käsitust, mille järgi perekond koer hõlmab alamperekondadena perekonnad koer, rebane (sealhulgas fennek ja hallrebane), polaarrebane, "Lycalopex", "Pseudalopex", pamparebane, "Cerdocyon" ja "Atelocynus".
Etioopia hunt arvatakse mõnikord eraldi perekonnaks või alamperekonnaks.
Tumedat hunte on pakutud hundi alamliigiks.
Väikeste huntide populatsiooni Egiptuses ja Liibüas peeti enne 1981. aastat šaakali alamliigiks "Canis aureus lupaster".
Hunt, tume hunt, ja koer ristuvad omavahel. Tõenäoliselt ei ole nendel omavahel põlvnemissuhteid, vaid nad põlvnevad kõik ühisest esivanemast.
Iseloomustus.
Perekonna "Canis" esindajatel on suhteliselt kõrge keha, pikad jalad ning kohev silindrikujuline saba.
Pupillid on eredas valguses tavaliselt ümarad.
Kuigi enamikul liikidel on saba lähedal lõhnanääre, ei tekita see nii vänget lõhna nagu rebase perekonna liikidel.
Koljul on suured otsmiku-urked ja oimuharjad on lähestikku, ühinedes sageli noolharjaks. Näokolju on koera perekonnal (välja arvatud etioopia hundil) suhteliselt lühem kui perekondadel rebane ja "Pseudalopex".
Emasloomadel on 8 või 10 rinnanääret.


AAHPERD.
AAHPERD ("American Alliance for Health, Physical Education, Recreation and Dance" 'Ameerika Tervise, Kehalise Kasvatuse, Rekreatsiooni ja Tantsu Liit') on USA ülemaaline organisatsioon, mis ühendab tervisliku eluviisi edendamisega tegelevaid inimesi.
AAHPERD-il on 26 000 liiget. Organisatsiooni peakorter asub Virginia osariigis Restonis.
Organisatsioon sai alguse 27. novembril 1885, kui William Gilbert Anderson kutsus kokku võimlemisõpetajad oma töö üle arutama.


D'Hondti meetod.
D'Hondti meetod on valimistulemuste selgitamise meetod suurima keskmise põhimõttel. Seda kasutatakse võrdelistel valimistel esindusorgani kohtade jaotamiseks valimisnimekirjade vahel üleriiklikult või valimisringkonnas (näiteks Soome parlamendivalimistel). Mandaatide jagamiseks arvutatakse iga valimisnimekirja saadud häälte arvu alusel võrdlusarvud pärast iga mandaadi jagamist.
Meetod sai oma nime Belgia matemaatiku Victor D'Hondti järgi. See süsteem on suhteliselt ebaproportsionaalne ning soosib enim hääli saanud nimekirja.
Meetodit kasutatakse näiteks Austrias, Bulgaarias, Iisraelis, Hollandis, Poolas, Hispaanias, Soomes ja Portugalis, samuti Eestis Euroopa Parlamendi valimistel. Seda kasutatakse paljudes maades Euroopa Parlamendi valimistel.
Mandaatide arvu leidmine.
Võrdlusarv arvutatakse valemiga: formula_1, kus
V – nimekirjale antud häälte arv
S – nimekirjale juba jagatud mandaatide arv.
Mandaadid jagatakse ühekaupa, igas voorus saab mandaadi suurima võrdlusarvuga nimekiri. Esimese mandaadi saab nimekiri, kes sai kõige rohkem hääli. Et saada võrdlusarv teise mandaadi jagamiseks, jagatakse selle nimekirja häälte arv kahega ja võrreldakse teiste nimekirjade võrdlusarvudega. Igas voorus võrreldakse võrdlusarve ning mandaadi saab suurima võrdlusarvuga nimekiri. Selle nimekirja võrdlusarv järgmiseks vooruks arvutatakse ümber vastavalt valemile (ehk jagatakse nimekirja häälte arv arvuga, mis on ühe võrra tema juba saadud mandaatide arvust suurem). Nii toimitakse seni, kui kõik mandaaadid on jagatud. Kui mitme nimekirja võrdlusarvud on võrdsed, toimitakse vastavalt konkreetsele valimisseadusele. Eestis saab sel juhul Riigikogu valimistel eelise varem registreerunud nimekiri, Euroopa Parlamendi valimistel aga kandidaat või nimekiri, kes on koondnimekirjas tagapool.
Näide:.
Igas voorus mandaadi saanud nimekirja võrdlusarv on märgitud punasega.
Modifitseeritud D'Hondti meetod.
Eestis kasutatakse Riigikogu kompensatsioonimandaatide ja kohaliku omavalitsuse volikogu nimekirjamandaatide jagamiseks modifitseeritud D'Hondti meetodit, mille puhul võrdlusarvu arvutamiseks ei kasutata mitte täisarvulisi jagajaid, vaid jagajate jada 1, 20,9, 30,9, 40,9...
Mandaatide jagamisel jäetakse iga nimekirja puhul vahele nii mitu esimest vooru, kui on juba varem valimisringkonnas saadud isikumandaate ja/või lihtkvoodi alusel saadud mandaate.
Alternatiivmeetodid.
USAs kasutatakse D'Hondti meetodi alternatiivi, mida nimetatakse Thomas Jeffersoni järgi Jeffersoni meetodiks.
Selle meetodi puhul leitakse nimekirja mandaatide arv valemiga: formula_2, kus
a – nimekirjale antud häälte arv
β – koefitsient, mis valitakse selliselt, et kõik mandaadid saadakse jagatud
Selle alternatiivmeetodi täiendatud variant kannab nime Hagenbach-Bischoffi meetod.
Kandidaatide järjekord nimekirjas.
Kandidaatide järjekord nimekirjas on sätestatud valimissüsteemiga: kinnise nimekirja puhul otsustab järjestuse erakond, avatud nimekirja puhul aga järjestatakse kandidaadid vastavalt saadud häälte arvule.
Valimiskünnis.
Sageli on kehtestatud ka valimiskünnis ehk minimaalne osakaal antud häälte arvust, mille puhul erakond saab mandaatide jagamisel osaleda. Näiteks Iisraelis on see 1,5%, Hollandis 0,67%, Belgias 5% regionaalsetel alustel. Mõnes riigis on lubatud osaleda ka valimisliitudel.


Murdmaasuusatamine 2002. aasta taliolümpiamängudel.
Murdmaasuusatamine 2002. aasta taliolümpiamängudel
15 km klassikalises stiilis.
Finaal: 12. veebruar
10 km klassikalises ja 10 km vabastiilis.
Finaal: 14. veebruar
30 km vabastiilis ühisstardist.
Finaal: 9. veebruar
50 km klassikalises stiilis.
Finaal: 23. veebruar
4 x 10 km teatesõit.
Finaal: 17. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Norra (Sture Sivertsen, Erling Jevne, Bjørn Dæhlie, Thomas Alsgaard)
1,5 km vabastiilisprint.
Finaal: 19. veebruar
10 km klassikalises stiilis.
Finaal: 12. veebruar
5 km klassikalises stiilis ja 5 km vabastiilis.
Finaal: 15. veebruar
15 km vabastiilis ühisstardist.
Finaal: 9. veebruar
30 km klassikalises stiilis.
Finaal: 24. veebruar
4 x 5 km teatesõit.
Finaal: 21. veebruar
1,5 km vabastiilisprint.
Finaal: 19. veebruar


Ncurses.
Ncurses (New Curses) on teek, mis lubab programmeerijal kirjutada tekstipõhiseid kasutajaliideseid (TUI terminaalidele).


Glibc.
GNU C Library ehk glibc on GNU projekti C standardteek (C Standard Library).
Glibc on väga portatiivne, nii tuumade kui ka riistvara vahel. Ametlikult toetatud raudvara on: x86, mk68, Alpha, PowerPC, ARM, cris, MIPS, s390 ja SPARC. Ta töötab tuumadel: Hurd, Linux ning FreeBSD ja NetBSD.


Markko Märtin.
Markko Märtin 2004 Küprose rallil
Markko Märtin 2005 Küprose rallil
Markko Märtin (sündis 10. novembril 1975 Tartus) on endine Eesti autorallisõitja.
Markko on esimene eestlasest rallisõitja, kes on võitnud autoralli maailmameistrivõistluste etapi (2003 Kreekas). Hiljem võitis ta etappe veel 2003. aastal Soomes ja 2004. aastal Mehhikos, Prantsusmaal ning Hispaanias.
Alates 2002. aastast elab ta Monacos.
Ta on Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi kavaler (2004).
Karjäär.
Võistlemist alustas ta 1994. aastal Lada Samaral. Aastal 1995 võitis oma esimese Eesti meistritiitli. 1997 ja 1998 tuli ta Eesti meistriks A-rühma autol. Aastatel 2001–2003 võitis Markko kolm korda järjest E.O.S. Rally.
Esimese MM-stardi tegi Markko Soome rallil 1997 Toyota Celica Turbo 4WD roolis.
Kuni 2000. aastani oli Markko kaardilugejaks Toomas Kitsing, pärast seda Michael Park. Märtin ja Park polnud pelgalt ühe meeskonna liikmed, vaid ka väga head sõbrad.
18. septembril 2005 hukkus Park Walesis sõidetud Suurbritannia ralli 15. kiiruskatsel teelt väljasõidu tagajärjel. Auto sõitis täiskiirusel vasakkurvis teelt välja vastu puud. Auto parempoolne uks sai tugeva löögi ja Park sai kohapeal surma. See oli WRC-s üle kümne aasta esimene võistleja surmaga lõppenud õnnetus.
Märtin oli sügavas šokis ja toimetati haiglasse. Silmaga nähtavaid vigastusi tal polnud. Ta üksnes lonkas pisut paremat jalga. Saadud põrutus tekitas talle ka ajutisi probleeme nägemisega.
Õnnetuse tõttu katkestas Märtin 2005. aasta hooaja üldarvestuses 4. kohalt. Peugeot' tehasetiimis jätkas hooaega tema asemel rootslane Daniel Carlsson.
1999.
Maailmameistrivõistlustel 2 punkti. Autod: Ford Escort WRC, Toyota Corolla WRC.
2000.
Maailmameistrivõistlustel 1 punkt. Autod: Toyota Corolla WRC, Subaru Impreza WRC.
Rallimeeskond Eestis.
2005. a lõpus alustasid Märtin ja Eesti Autospordi Liit eratiimiga. Tiimi nimeks sai Subaru – E.O.S Rally Team. 2007. aasta hooajal on meeskonna nimi Subaru – Finest Rally Team. Meeskond sõidab Inglismaal Prodrive'i tehases toodetud Subarutega. Võisteldakse N-rühmas.
Esimesel hooajal kuulusid meeskonda Rainer Aus ja Martin Rauam. Aus oli noor ja andekas 18-aastane rallisõitja, kes oli tulnud 2005. aastal Lada VFTS-iga Eesti meistriks ning varem kahel aastal (2003 ja 2004) noortemeistriks. Ausi kaardilugejaks oli esimesel hooajal kogenud Toomas Kasak. Teiseks võistlejaks oli 21-aastane Martin Rauam, kelle kaardilugeja oli Kristo Kraag.
Meeskond tõestas end juba esimesel võistlusaastal. Esimese võistlusena osaleti 2006. aasta Viru rallil. Ralli üldvõidu võtsid N-rühma autol Rainer Aus ja Toomas Kasak. See oli Ausile alles kolmas ralli nelikveolise autoga. Teine võit tuli juba järgmiselt rallilt, milleks oli Lõuna-Eesti ralli. Seal võitsid N-rühma pingelises heitluses Martin Rauam ja Kristo Kraag, kusjuures viimasel katsel läks Rauamil käigukast katki ning ta pidi sõitma pool katset viienda käiguga. Sellest hoolimata kindlustas ta endale N-rühma võidu. Martin Rauam tuli sel hooajal Eesti meistriks ja Rainer Aus oli viies.
2007. aastal jätkavad tiimis Aus, kelle kaardilugejaks sai endine Rauami paarimees Kristo Kraag. Rauami vahetas välja Egon Kaur, kelle kaardilugejaks on Simo Koskinen. Rauam sõidab 2007. aastal PWRC sarjas.
Äritegevus.
11. aprillil 2007 sai teatavaks, et Märtin ostis umbes 50 miljoni Eesti krooni eest AS Pleione, mis seni oli müünud Chevrolet' autosid. Seni oli AS Pleione kuulunud Sandu Hubanile ja Gabriel Kasele. Sama aasta 4. juunist hakkas AS Pleione kandma uut ärinime AS Autospirit. Septembri keskpaigas sai Autospirit õiguse Nissani sõidukeid Eestis edasi müüa.


Sébastien Loeb.
Sébastien Loeb (sündis 26. veebruaril 1974 Haguenaus) on Prantsusmaa rallisõitja, kaheksakordne maailmameister.
Poisina võistles ta sportvõimlemises, tulles 4 korda Alsace'i meistriks, korra ka Ida-Prantsusmaa meistriks ja Prantsusmaa meistrivõistlustel 5. kohale.
1992 jättis ta keskkooli pooleli, aga jätkas õpinguid 1994, et saada elektriinseneriks. 12. septembril 1994 asus ta tööle elektriku õpipoisina. Järgmisel aastal loobus ta sellest tööst ja õpingutest ning pühendus autorallile.
1998 alustas Loeb sõitmist Citroën Saxo sarjas. Järgmisel aastal ta võitis selle sarja.
1999 hakkas Loeb osalema autoralli MM-etappidel, põhiliselt oma nime all. Esimesel aastal saavutas ta pärast katkestamist Hispaanias 19. koha Prantsusmaal ja 21. koha Itaalias.
2000 võitis ta Prantsusmaa meistritiitli kruusateerallis. Prantsusmaa autospordiliidu toetusel osales ta kahel MM-etapil Toyota Corolla WRC-ga, tulemuseks 9. ja 10. koht.
2001 osales Loeb juunioride autoralli maailmameistrivõistlustel, tulles selle sarja esimeseks maailmameistriks 5 võiduga 6 etapist. Itaalia rallil arvas Citroën ta oma meeskonda ja Loeb ületas lootusi, saavutades San Remo rallil Gilles Panizzi järel teise koha. Oma nime all sõites jäi parimaks kohaks 13. Saadud 6 punkti andsid talle hooaja kokkuvõttes 14. koha, aga järgmisel aastal sõitis ta juba Citroëni tehasetiimis.
2002. aastal ei puudunud palju, et Loeb oleks kohe hooaja avaetapi võitnud. Ta oligi Monte Carlo rallil kõige kiirema ajaga finišis, aga reeglitevastase rehvivahetuse tõttu lisati tema ajale minut ja rallivõit läks soomlasele Tommi Mäkisele. Loeb sai oma esimese võidu Saksamaa rallil. Hiljem on ta selle ralli võitnud veel 7 korda. Ta on ainus, kes mingi WRC sarja kuuluva ralli suutnud võita 8 korda, ja 2010. aasta seisuga ainus, kes üldse Saksamaa ralli suutnud võita. Loeb sõitis kaasa 9 etappi 14-st ning tema meeskonnakaaslased olid Philippe Bugalski Prantsusmaalt, kes sõitis 5 etapil, ja Jesús Puras Hispaaniast, kes sõitis 2 etapil. Loeb sai punkte üksnes kolmelt etapilt. Hooaja kokkuvõttes sai ta 18 punktiga 10. koha, jäädes 2 punktiga alla Markko Märtinile. Bugalski oli 7 punktiga 11. ja Puras 1 punktiga 19. Meeskondlikult Citroën ei osalenud, aga kui oleks, saanuks ta 5. koha.
2003. aastal osales Citroën ka meeskondlikus arvestuses ja väga tugeva meeskonnaga. Selle kolm liiget Loeb, Colin McRae ja Carlos Sainz sõitsid kaasa kõik 14 etappi. Loeb võitis juba avaetapi Monakos, hiljem lisandus veel 2 võitu, 3 teist kohta ja 1 kolmas koht. Siiski ei andnud see maailmameistritiitlit. Viimasele etapile, Walesi rallile läks Loeb liidrina, kuid Petter Solberg võitis etapi ja tuli 72 punktiga maailmameistriks. Loeb saavutas rallil teise koha ja jäi 71 punktiga teiseks ka sarja kokkuvõttes. Järgnesid Carlos Sainz (63), Richard Burns (58), Markko Märtin (49), Marcus Grönholm (46) ja Colin McRae (45). Meeskondlikult tuli Citroën 160 punktiga maailmameistriks, edestades Burnsist ja Grönholmist juhitud Peugeot'd (145 punkti).
2002. aasta Tuhande Järve rallil
2004. aastal sõideti 16 etappi. Colin McRae oli spordist loobunud ning Citroëni eest sõitsid Loeb ja Sainz kahekesi. Loeb alustas kahe võiduga Monakos ja Rootsis. Ta sai esimeseks ja 2012. seisuga ainsaks mitteskandinaavlaseks, kes suutnud Rootsi ralli võita. Kokkuvõttes võitis Loeb 6 etappi ja tuli 6 korda teiseks, pälvides 118 punktiga kindla maailmameistritiitli. Järgnesid 5 etappi võitnud Petter Solberg (82), Markko Märtin (79), Carlos Sainz (73), Marcus Grönholm (62) ja François Duval (53). Meeskondlikult saavutas Citroën 194 punktiga kindla võidu Fordi (Märtin) ja Subaru (Solberg) ees.
2004. aastal sõideti taas 16 etappi. Sainz oli spordist loobunud ja tema asemele palkas Citroën François Duvali. Hooaeg osutus Loebile üliedukaks. Ta võitis 10 etappi – seni polnud veel keegi võitnud üle 6 etapi hooajal. Sealhulgas võitis ta 6 etappi järjest – senine rekord oli Timo Salose 4 järjestikust etapivõitu 1985. aastal. Loeb tuli 127 punktiga maailmameistriks. Järgnesid Solberg ja Grönholm 71 punktiga, Toni Gardemeister 58, Märtin 53 ja Duval 47 punktiga. Citroën oli 188 punktiga kindel meeskondlik võitja Peugeot' (Grönholm ja Märtin, 135 punkti) ees.
võitis 2006. aasta Saksamaa ralli.
2006. aastal ei olnud sõitjate seas Märtinit, kes oli loobunud pärast Michael Parki hukkumist. Ka Duval ja Gardemeister ei saanud lepingut tehasetiimiga, mõlemad katsusid jätkata omal jõul, kuid suurema eduta. Loebi kõrvale palgati hispaanlased Daniel Sordo ja Xavier Pons. Esimesel 12 etapil saavutas Loeb kõigil esimese või teise koha, sealjuures võitis ta 5 etappi järjest. Kuid enne Türgi rallit sai ta mägijalgrattaõnnetusel vigastada ja pidi 4 viimasest etapist lobuma. Grönholm, kes alustas hooaega 2 võiduga, tegi, mis suutis, võites 4 viimasest etapist 3, kuid 1 punkt jäi puudu: Loeb võitis 112 punktiga Grönholmi 111 ees. Kolmandaks tuli Mikko Hirvonen 65 punktiga. Sordo sai 49 punktiga 5. ja Pons 32 punktiga 7. koha. Meeskondliku maailmameistri tiitli tõid Grönholm ja Hirvonen Fordile 195 punktiga, Citroën jäi 166 punktiga teiseks.
2007. aastal sõitsid Citroëni eest Loeb ja Sordo. Ponsi tulemused olid olnud halvemad ja tema lepingut ei saanud. Ilma tehasemeeskonna toetuseta kogus Pons 4 punkti ja 17. koha. Loeb kogus 16 etapist 8 esimest, 3 teist ja 2 kolmandat kohta ning tuli 116 punktiga maailmameistriks. 5 esimest, 5 teist ja 2 kolmandat kohta saanud Grönholm oli 112 punktiga teine ja ülejäänud 3 etappi võitnud Hirvonen 99 punktiga kolmas. Sordo sai 4 teist ja 3 kolmandat kohta, mis andsid 65 punktiga neljanda koha. Meeskondlikult saavutas Ford (Grönholm ja Hirvonen) siiski 212 punktiga kindla võidu Citroëni (183) ees.
2008. aastal sõitis spordist loobunud Grönholmi asemel Fordis Jari-Matti Latvala. Loeb püstitas taas kõigi aegade rekordi, võites 11 etappi 15-st. Hirvonen võitis 3 etappi, Latvala 1 etapi. Loeb tuli maailmameistriks rekordilise 122 punktiga Hirvose (103), Sordo (65) ja Latvala (58) ees. Meeskondlikuks maailmameistriks tuli Citroën (191 punkti) Fordi (173) ees.
jäi 2009. aasta Austraalia rallil teisele kohale.
2009. aastal jäid jõuvahekorrad samaks. Etappide arv vähenes 13-ni. Loeb alustas 5 etapivõiduga, millele Ford vastas samaga (kõigepealt võitis Latvala 1 etapi ja siis Hirvonen 4 järjest). Hirvonen tõusis MM-i liidriks, kuid Loeb võitis 2 viimast etappi ja saavutas 93 punktiga maailmameistritiitli. Järgnesid Hirvonen (92), Sordo (64) ja Latvala (41). Meeskondlikult edestas Citroën (167) Fordi (140).
2010. aastal võitis Loeb taas 8 etappi 13-st. Punktisüsteemi muutuse tõttu (punkte said 10 paremat 8 asemel, võit andis 25 punkti 10 asemel) kogus ta rekordilised 276 punkti. Järgnesid Latvala 171, Solberg 169, Sébastien Ogier 167 ja Sordo 150 punktiga. Meeskondlikult võitis endiselt Citroën (456 punkti) Fordi (337) ees.
Meeskondlikust maailmameistritiitlist hoolimata ei jäänud meeskonna juhid Sordoga rahule ja asendasid ta 2011. aastaks Ogier'ga. Hirvonen pakkus sel hooajal Loebile tõhusat konkurentsi. Siiski saavutas 5 etapivõitu kogunud Loeb kaheksanda järjestikuse maailmameistritiitli 222 punktiga 2 etapivõitu kogunud Hirvose (214) ees. Järgnesid 5 etapivõitu kogunud Ogier (196), 1 etapi võitnud Latvala (172) ja Solberg (110). Meeskondlikult võitis Citroën 403 punktiga Fordi (376) ees.
2012. aastal toimus meeskondade koosseisus oluline muudatus: Citroëni meeskonnas sõitsid Loeb ja Hirvonen.
Sébastien Loebi kaardilugeja on Daniel Elena.
Saavutused.
võitis 2008. aasta Argentiina ralli.
Rallivõite 1. oktoobri 2007 seisuga 33.


Marcus Grönholm.
Marcus Grönholm (sündis 5. veebruaril 1968 Kauniaises) on Soome rallisõitja, kahekordne maailmameister.
Ta tuli maailmameistriks aastail 2000 ja 2002. Lisaks tuli ta 2006 ja 2007 teiseks ning 2005 kolmandaks. Kokku on ta osalenud 150 MM-sarja kuuluval rallil ja on võitnud neist 30. Esikolmikusse on ta tulnud 60 korda. Ta on võitnud MM-sarjas 540 kiiruskatset ja kogunud 615 punkti. Tema karjäär MM-sarjas on kestnud üle 20 aasta.
Grönholm on 7 korda võitnud oma kodumaal toimuva Tuhande järve ralli.
Tema kaardilugeja oli 1995–2007 Timo Rautiainen, kes on abielus Grönholmi õega.
Sportlaskarjäär enne autoralli MM-sarja.
Marcuse isa oli 1970. aastatel kahekordne Soome meister autorallis. Ta hukkus 26. veebruaril 1981 Kirkkonummis Hankiralli treeningu ajal. Marcuse lähisugulane on ka Sebastian Lindholm, kes on temast 7 aastat vanem, aga Grönholmi enese sõnul hakkas ta rallit sõitma just isa ja mitte Lindholmi mõjul.
Teismelisena sõitis Grönholm motokrossi, aga raske põlvevigastus sundis teda sellest alast loobuma. Seejärel tegeles ta poksiga.
Marcus alustas rallispordiga 1987 Ford Escort 1300-ga. Järgmisel aastal tuli ta juba Soome juunioride meistriks. 1990 istus ta Toyota rooli, 1991 võitis N-rühma Soome meistritiitli, 1994 tuli A-rühma Soome meistriks. 1996–1998 võitis ta veel kolm Soome meistritiitlit.
Enne tehasetiimidesse pääsemist.
Tuhande järve rallil, mis on autoralli MM-etapp, osales ta esimest korda 1989 Lancia Delta Integralel, tulles 23. kohale. 1990 istus ta Toyota Celica rooli, Tuhande järve ralli ta katkestas. 1991 lõpetas ta Tuhande järve ralli 13. kohal. 1992 osales ta juba kahel MM-etapil, ka Rootsi rallil, kuid katkestas mõlemal. 1993 saavutas ta Tuhande järve rallil 10. koha ja esimese MM-punkti, millega jagas hooaja kokkuvõttes 65. kohta. 1994 oli ta Tuhande järve rallil 5. ja saadud 8 punkti andsid talle MM-i arvestuses 19. koha jagamise.
1995 Tuhande järve ralli MM-sarja ei kuulunud. Sellegipoolest osales Grönholm kolmel MM-etapil (Rootsis, Portugalis ja Uus-Meremaal, kuid katkestas nad kõik.
1996 suutis Grönholm lõpetada mõlemad MM-etapid, kus osales. Ta saavutas Rootsis 7. ja Soomes 4. koha. Saadud 14 punktiga oli ta MM-sarja 10. mees. Tuhande järve rallil sõitis ta Toyota meeskonnas (seni oli ta sõitnud peamiselt oma nime all).
1997 osales Grönholm juba 5 etapil, neist 4 Toyota meeskonnas. Kuid just sel etapil, kui ta ei sõitnud Toyota eest, saavutas ta parima koha: 4. koha Argentiina rallil. RAC rallil oli ta 5., Rootsi rallil 8. ja 2 korda katkestas ning kokku saavutas ta 5 punktiga (sellest hooajast punktiarvestus muutus) 12. koha. Kolmel esimesel etapil (Rootsis, Portugalis ja Argentiinas) sõitis ta Toyota Celicaga, kahel viimasel (Tuhande järve ja RAC rallil) Toyota Corollaga.
1998 osales Grönholm 6 etapil, neist kahel viimasel (Tuhande järve ja RAC rallil) Toyota eest. Rootsi rallil sõitis ta Toyota Celicaga, teistel Corollaga. Ta lõpetas kaks etappi (Rootsis 5. ja Soomes 7. kohaga ning hooaja kokkuvõttes oli ta 2 punktiga 16. Toyota meeskond, mille liidrid olid Carlos Sainz ja Didier Auriol, juhtis meeskondlikult veel enne viimast etappi 85:81, kuid lõpuks kaotas 85:91 (kahe meeskonna sõitjaist lõpetas ainsana Richard Burns, kes võitis).
1999–2005: Peugeot.
1999 osales Grönholm hooaja algul Rootsi rallil SEATi meeskonnas SEAT Córdobaga ja Portugali rallil Mitsubishi meeskonnas Mitsubishi Carismaga ning katkestas mõlemad rallid. Hooaja keskel moodustati Peugeot' meeskond, mis pakkus lepingut mitmele nii-öelda ripakil piloodile: Grönholmile, François Delecourile ja Gilles Panizzile. Nende autoks oli Peugeot 206. Grönholm lõpetas Tuhande järve ralli 4. ja Austraalia ralli 5. kohaga, oli San Remo rallil 8. ning hooaja kokkuvõttes 5 punktiga 15. Panizzi oli 6 punktiga 11., Delecour 3 punktiga 16. ja Peugeot 11 punktiga 7 meeskonna seas 6.
2000 jätkas Peugeot sama meeskonnaga ja teda saatis suur edu. Pärast avaetapil katkestamist võitis Grönholm järgmise, Rootsi ralli. Hiljem võitis ta veel Uus-Meremaal, Soomes ja Austraalias, saavutas 3 teist kohta ja tuli 65 punktiga maailmameistriks Richard Burnsi (60) ja Carlos Sainzi (46) ees. Delecour oli 24 punktiga 6. ja Panizzi 21 punktiga 7. ning Peugeot 111 punktiga meeskondlik maailmameister.
2001 lahkus Delecour sisetülide tõttu Fordi ega sõitnud sealgi halvasti. Teda asendas Didier Auriol. Grönholm sõitis kaasa kõik 14 etappi ja alustas 7 katkestamisega 8 etapilt. Hooaja teine pool läks paremini, kaks viimast etappi Austraalias ja Suurbritannias ta võitis, võitis ka kodumaal, kuid esikolmikukohti lisandus neile vaid üks ja kokkuvõttes oli Grönholm Richard Burnsi (44), Colin McRae (42) ja Tommi Mäkise (41) järel 36 punktiga 4., jagades seda kohta Harri Rovanperäga. Auriol oli 23 punktiga 7., Panizzi 22 punktiga 8. ja Peugeot tuli 106 punktiga maailmameistriks Fordi (86) ees, kuigi individuaalselt ei pääsenud esikolmikusse.
2002 sõitisid Peugeot' eest Grönholm, Burns, Panizzi ja Rovanperä. Grönholm võitis 5 etappi, oli 3 korda teine ja korra kolmas ning tuli 77 punktiga ülikindlaks maailmameistriks Petter Solbergi (37 punkti) ja Carlos Sainzi (36) ees. Järgnesid McRae 35, Burns 34, Panizzi 31 ja Rovanperä 30 punktiga. Meeskondlikult kogus Peugeot 165 punkti Fordi 104 vastu.
Samas koosseisus jätkati 2003. aastal, kuid märksa tagasihoidlikumate tulemustega. Grönholm alustas 3 võiduga 5 etapilt, aga edaspidi lisandus ainult üks esikolmikukoht ja kokku jäi ta 46 punktiga kuuendale kohale. Burns oli 58 punktiga neljas ja Markko Märtin nende vahel, Panizzi oli 27 punktiga 10. ja Rovanperä 18 punktiga 11. Meeskondlikult jäi Peugeot 145 punktiga teiseks, kaotades Sébastien Loebi ja Carlos Sainzi juhitud Citroënile (160), kuid edestades maailmameistri Petter Solbergi meeskonda Subaru (109).
Grönholm võitis 2004 Tuhande järve ralli.
2004. aastaks lahkus meeskonnast Panizzi, kes jätkas paar aastat Mitsubishis, aga ei suutnud seda enam teha endisel tasemel. Robert Burns loobus spordist. Grönholmi ja Rovanperä kõrval sõitsid Freddy Loix ja Cédric Robert. Muutus ka auto: selleks oli nüüd Peugeot 307. Grönholm võitis ühe etapi (kodumaal) ja oli 4 korda teine ning kokku 52 punktiga 5. Rovanperä oli 28 punktiga 8., Loix 9 punktiga 10. ja Robert 4 punktiga 18. Näiteks Märtin tuli 79 punktiga 3. kohale. Meeskondlikult oli Peugeot 101 punktiga 5 meeskonna seas eelviimane.
2005. aastal lõpetasid sportlaskarjääri Loix ja Robert. Rovanperä lahkus Mitsubishisse ega sõitnud sealgi halvasti. Peugeot'sse tuli nende asemele Markko Märtin. Grönholm saavutas 2 võitu, 3 teist ja 3 kolmandat kohta ning oli hooaja kokkuvõttes 71 punktiga Sébastien Loebi (127) ja Petter Solbergi (samuti 71) järel kolmas. Märtin katkestas MM-sarja pärast Suurbritannia rallil toimunud õnetust, milles hukkus tema kaardilugeja Michael Park. Märtini asendajad ei sõitnudki väga halvasti, aga Grönholm katkestas 3 viimast MM-etappi. Hooaja kokkuvõttes oli Märtin 53 punktiga 5. ja Peugeot 135 punktiga Citroëni (188) järel teine.
2006–2007: Ford.
2006. aastaks siirdus Grönholm Fordi. Tema kõrvale palkas Ford Mikko Hirvose, kes hoolimata lepingu puudumisest tehasetiimidega oli eelmisel aastal saanud 14 punktiga 10. koha. Nende autoks sai Ford Focus. Maailmameistriks tuli Sébastien Loeb, kes hooaja esimeselt 12 etapilt sai 8 võitu ja 4 teist kohta. Enne Türgi rallit murdis ta käeluu ja pidi ülejäänud 4 etappi sõitmata jätma. Grönholm tegi, mis suutis, võites neist 4 etapist 3 ja saades lisaks 5. koha, aga kokkuvõttes jäi ta 1 punktiga Loebile alla (111:112). Hooajal sai ta 7 võitu, 4 teist ja 2 kolmandat kohta. Hirvonen oli 65 punktiga kolmas. Ford tuli 195 punktiga Citroëni (166) ees meeskondlikuks maailmameistriks.
2007. aasta hooaeg kujunes mitmeski mõttes eelmise koopiaks. Loeb kaitses maailmameistri tiitlit, edestades 4 punktiga Grönholmi (116:112). Grönholm kogus 5 võitu, 5 teist ja 2 kolmandat kohta, aga sellest ei piisanud, et saada vastu Loebi 8 esikohale. Hirvonen oli 99 punktiga kolmas. Tema võitis 3 etappi ja kellelegi teisele MM-etapivõite ei jätkunudki. Meeskondlikult võitis Ford 212 punktiga Citroëni (183) ees.
Pärast hooaja lõppu loobus Grönholm tippspordist. Siiski on ta hiljem osalenud kahel MM-etapil: 2009 katkestas ta Subaru Imprezal sõites Portugali ralli ja 2010 lõpetas ta Ford Focusel Rootsi ralli 21. kohal.
Meistrite võidusõit.
1999–2007 osales Grönholm Meistrite võidusõidul, kus osalevad Vormel 1, NASCARi, motokrossi ja autoralli MM-i parimad sõitjad harilikult staadionile tehtud võidusõidurajal.
1999 alustas ta kvalifikatsioonist ning võitis selle veerandfinaalis François Delecouri 2:0 ja poolfinaalis Alister McRae 2:0. Finaalis kaotas ta Armin Schwarzile 0:2, kuid pääses ometi põhiturniirile. Selle veerandfinaalis kaotas ta Carlos Sainzile ja langes välja, kuigi sõitis välja veerandfinaalide teise aja. Meeskondlikult võitis Soome, aga ilma Grönholmita, koosseisus JJ Lehto, Tommi Mäkinen ja Kari Tiainen.
2000 pääses Grönholm kohe põhivõistlusele. Seal alistas ta Stig Blomqvisti 2:0 ja poolfinaalis ka Didier Aurioli 2:0. Finaalis kaotas ta 0:2 Tommi Mäkisele. Soome meeskond (Harri Toivonen, Tommi Mäkinen ja Vesa Kytönen) kaotas poolfinaalis Itaaliale 1:2.
2001 ei osalenud Grönholm individuaalselt (võitis Harri Rovanperä), vaid ainult meeskondlikult koos Heikki Kovalaise ja Kari Tiaisega. Soome jäi alagrupis kolmandaks ega pääsenud poolfinaali.
2002 võitis Grönholm individuaalselt, alistades veerandfinaalis Jimmie Johnsoni (USA) 2:0, poolfinaalis François Duvali 2:0 ja finaalis Sébastien Loebi 2:1. Meeskondlikult võitis Soome koosseisus JJ Lehto, Grönholm ja Kari Tiainen alagrupi, aga kaotas poolfinaalis Itaaliale 1:3.
2003 alistas Grönholm individuaalselt veerandfinaalis Travis Pastrana (USA) 1:0 ja poolfinaalis Gilles Panizzi 2:1. Finaalis kaotas ta Loebile 0:2. Meeskondlikult jäi Soome koosseisus JJ Lehto, Grönholm ja Samuli Aro alagrupis Rootsi järel teiseks ega pääsenud poolfinaali.
2004 võitis individuaalselt Heikki Kovalainen. Grönholm kuulus Soome meeskonda, aga meeskondlikult võitis Prantsusmaa.
2005 võitis Grönholm avaringis Stéphane Peterhanseli ja veerandfinaalis Daniel Sordo, aga kaotas poolfinaalis Loebile. Kovalainen jõudis samuti poolfinaali. Meeskondlikult kaotas Soome (Kovalainen ja Grönholm) veerandfinaalis Rootsi–Taani ühendmeeskonnale, kes ka võistluse võitis.
Grönholm sõidab Loebi vastu 2006. aasta Meistrite võidusõidul.
2006 võitis individuaalselt Kovalainen ja meeskondlikult Soome (Kovalainen ja Grönholm).
2007 kaotas Grönholm avaringis Travis Pastranale ega pääsenud veerandfinaali. Meeskondlikult alistas Soome (Grönholm ja Kovalainen) veerandfinaalis 2:0 Rootsi–Taani ühendmeeskonna ja poolfinaalis Norra 2:0, aga kaotas finaalis 1:2 Saksamaale.
2009 kaotas Grönholm kõik sõidud. Individuaalselt jäi ta alagrupis viimaseks ega pääsenud veerandfinaali. Meeskondlikult jäi Soome (Grönholm ja Hirvonen) alagrupis kolmandaks ega pääsenud poolfinaali.
Isiklikku.
Grönholm elab Uusimaal Ingå vallas koos oma abikaasa Teresa ja 3 lapsega.
Grönholm, Marcus
Grönholm, Marcus


Petter Solberg.
Petter Solberg (sündinud 18. novembril 1974 Askimis) on Norra rallisõitja, 2003. aasta maailmameister.
Aastast 2009 sõidab ta Citroën Xsara'ga
Välislingid.
Solberg, Petter


Carlos Sainz.
Carlos Sainz (sündis 12. aprillil 1962 Hispaanias Madridis) on rallisõitja, kahekordne maailmameister (1990, 1992).
2004. aasta hooaja lõppedes loobus Sainz tipprallist. Ta osales 194 maailmameistrivõistluste rallil, kogudes nendel 26 võitu ja 96 pjedestaalikohta.


François Duval.
François Duval [franssu'aa düv'al] (sündis 18. novembril 1980 Chimays) on Belgia autorallisõitja.
Duval, François
Duval, François


Coreutils.
Coreutils on kogum põhilistest GNU faili-, kesta- ja tekstimanipulatsiooniprogrammidest GNU operatsioonisüsteemide jaoks, mis peaksid eksisteerima igas operatsioonisüsteemis. Varem jagati neid programme eraldi pakettidena: fileutils, sh-utils ja textutils.


Freddy Loix.
Freddy Loix (sündis 10. novembril 1970 Tongerenis) on Belgia rallisõitja.
Välislingid.
Loix, Freddy
Loix, Freddy


Gilles Panizzi.
thumb
Gilles Panizzi (sündis 19. septembril 1965 Racquebrune-cap-Martinis) on Prantsusmaa rallisõitja.
Aastatel 2000–2003 võitis ta 7 WRC etappi.


Harri Rovanperä.
thumb
Harri Rovanperä (sündinud 8. aprillil 1966 Jyväskyläs) on Soome rallisõitja.
Rovanperä, Harri
Rovanperä, Harri


Keelikloomad.
Keelikloomad ("Chordata") on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad selgroogsed ning mõned nendega lähedases suguluses olevad selgrootud.
Nende ühine tunnus on see, et mõnel eluetapil on neil seljakeelik, selgmine toru-tüüpi kesknärvisüsteem, lõpusepilud, saba, mis ulatub päraku taha, ja lihaste kimbud ümber keha.
Iseloomustus.
Keelikloomade hõimkond jaguneb kolmeks alamhõimkonnaks: mantelloomad, süstikkalad ja selgroogsed.
Mantelloomade alamhõimkonnas on vastsetel seljakeelik ja torujas kesknärvisüsteem, kuid täiskasvanutel pole kumbagi. Süstikkaladel on seljakeelik ja kesknärvisüsteem, kuid puuduvad selgroolülid. Selgroogsetel on seljakeelik asendunud luise selgrooga.
Selgroogsete kõige iseloomulikum tunnus on siseskelett, mille moodustab tugev telg: seljakeelik või selgroog. See on luustiku tugisammas, mis ulatub keha eesotsast sabani. Seljakeelik on põisjatest rakkudest koosnev tugevasse kiulisse tuppe suletud vetruv telg, mis näiteks süstikkaladel säilib sellisel kujul kogu elu jooksul. Seljakeelik on ka kõigi selgroogsete looteil. Arengu käigus asendub enamikul selgroogseist seljakeelik luuliste lülidega, täiskasvanud loomadel säilivad tema jäänused vaid elastsete lülidevaheliste ketastena.
Selgroogsete tähtsaimad elundkonnad paiknevad piki skeletti, milleks on selgroog või seljakeelik. Selle peal asub kesknärvisüsteem, all ringeelundkonna selgmine tüvi ehk seljaaort. Piki seljaaorti paiknevad mõlemal pool erituselundid – neerud.
Selgroolülid on rõnga- või silindrikujulised ning paarilistest jätketest: üla- ja alakaartest. Ülakaare kummagi poole otsad ühinevad ja moodustavad kanali, milles paikneb seljaaju. Alakaartele liigenduvad roided. Niisiis selgroog mitte ainult ei toeta keha, vaid ka kaitseb seda: tema jätked moodustavad seljaajukanali ja rinnakorvi, mis ümbritseb selgroogsete tähtsaimaid elundkondi.
Mantelloomade vabalt vees ujuvatel vastsetel on seljakeelik olemas, kuid moondel täiskasvanud isendiks see kaob. Teistegi oluliste tunnuste poolest on mantelloomade vastsed täiskasvanutest palju kõrgemal. Mantelloomade närvisüsteem asub keha selgmisel küljel ja kujutab endast õõnsat toru. Mantelloomade närvitoru kujuneb loote pindmistest katetest, välislootelehest ehk ektodermist renja pikisuunalise sopistusena nagu kõigil selgroogseil. Muudel selgrootuil paikneb närvisüsteem ikka keha kõhtmisel küljel ja kujuneb teisiti. Mantelloomadel on soole eesosa ehk neel läbistatud arvukatest avadest ja hingamiselundiks muutunud. Mitte üheski hõimkonnas peale ürgkeelikloomade ja mantelloomade ei moodusta sooltoru lõpusepilusid: see on keelikloomade tunnus. Ka mantelloomade embrüonaalsel arenemisel on palju ühisjooni selgroogsete arenemisega. Fülogeneetilistel, s.t. põlvnemisega seotud põhjustel omistatakse mantelloomade vastsetele suuremat tähtsust kui täiskasvanud vormide ehitusele. Rohkem ei tunta niisugust anomaaliat üheski teises loomahõimkonnas.
Tänapäeval arvatakse, et mantelloomad on tekkinud teisese ehk sekundaarse lihtsustumise ehk degradatsiooni teel mingitest selgroogsetele väga lähedastest eellastest.
Klassifikatsioon.
Keelikloomade hõimkonnal on nüüdisajal kümme klassi: üks mantelloomade alamhõimkonnas, üks süstikkalade alamhõimkonnas ja kaheksa selgroogsete alamhõimkonnas.
Traditsioonilistes selgroogsete klassifikatsioonides on mitmesuguseid parafüleetilisi rühmi, millest uuemates süsteemides on kas loobutud või on neid tunduvalt laiendatud. Standardset süsteemi pole veel välja kujunenud, mistõttu tabelis antud rühmi tuleb võtta esialgsetena.


Teek.
Teek (inglise keeles: "library") on kollektsioon funktsioone, makrosid, klasse vms komponente, mis on mõeldud korduvkasutuseks programmides. Lisaks alamprogrammidele võivad teegid sisaldada ka andmeid, kuid selleks neid tavaliselt ei kasutata. Teegifaile saab eristada programmidest selle järgi, et nad ei ole iseseisvad, vaid abifailid, mis pakuvad teenuseid teistele programmidele.
Tänapäeva tavaarvutitele teeke mittekasutavaid programme peaaegu ei kirjutata, kuna tavaprogrammidel puudub vahetu ligipääs arvuti riistvarale. Sisendi ja väljundi jaoks on operatsioonisüsteemidel kaasas palju teeke, mis suhtlevad operatsioonisüsteemi tuumaga; tuum vastutab riistvara juhtimise eest. Lisaks kasutavad programmid väga tihti standardteeke, mis on kasutatava programmeerimiskeelega kaasas.
Linkimine.
Staatilise linkimise korral lahendatakse sümbolid vahetult pärast programmi kompileerimist. kõik viidatud teegiosad kopeeritakse samasse käivitusfaili koos programmi enda koodiga.
Dünaamilise linkimise korral lahendatakse sümbolid programmi käivitamise ajal. Mällu laetakse nii programm kui kasutatavad teegifailid ja programmis kasutatud sümbolite viidad suunatakse seejärel teegifailile. Windowsis saab dünaamilised teegifailid ära tunda nende laiendi.DLL järgi, Unixi-laadsetes operatsioonisüsteemides kasutatakse eesliidet lib ja laiendit.so.


Ida-Soome lään.
Ida-Soome lään oli 1. järgu haldusüksus Soomes 1997–2009.
Vallad.
Ida-Soome läänis oli 64 valda, millest 15 olid linnad.
Eno, Enonkoski, Heinavesi, Hirvensalmi, Iisalmi linn, Ilomantsi, Joensuu linn, Joroinen, Juankoski linn, Juuka, Juva, Kaavi, Kangasniemi, Karttula, Keitele, Kerimäki, Kesälahti, Kitee linn, Kiuruvesi linn, Kontiolahti, Kuopio linn, Lapinlahti, Leppävirta, Lieksa linn, Liperi, Maaninka, Mikkeli linn, Mäntyharju, Nilsiä linn, Nurmese linn, Outokumpu linn, Pertunmaa, Pieksämäki linn, Pielavesi, Polvilahti, Punkaharju, Pumala, Pyhäselkä, Rantasalmi, Rautalampi, Rautavaara, Ristiina, Rääkkylä, Savonlinna linn, Savonranta vald, Siilinjärvi vald, Sonkajärvi vald, Sulkava vald, Suonenjoki linn, Tervo, Tohmajärvi, Tuusniemi, Valtimo, Varkause linn, Varpaisjärvi, Vesanto, Vieremä


Lääne-Soome lään.
Lääne-Soome lään oli lään Soomes 1997–2009. See moodustati 1997. aasta haldusreformi käigus Turu ja Pori läänist ning Vaasa, Kesk-Soome ja Häme lääni osadest.
Vallad.
Lääne-Soome läänis oli 205 valda, millest 52 olid linnad.
Akaa linn, Alahärmä vald, Alajärvi linn, Alastaro vald, Alavuse linn, Askaineni vald, Aura vald, Dragsfjärdi vald, Eura vald, Eurajoki vald, Evijärvi vald, Halikko vald, Halsua vald, Hankasalmi vald, Harjavalta linn, Himanka vald, Honkajoki vald, Houtskari vald, Huittineni linn, Hämeenkyrö vald, Ikaalineni linn, Ilmajoki vald, Iniö vald, Isojoki vald, Isokyrö vald, Jakobstadi vald, Jalasjärvi vald, Joutsa, Jurva, Juupajoki, Jyväskylä linn, Jyväskylän vald, Jämijärvi, Jämsä linn, Jämsänkoski linn, Kaarina linn, Kangasala, Kankaanpää linn, Kannonkoski, Kannuse linn, Karijoki, Karstula, Karvia, Kaskineni linn, Kauhajoki linn, Kauhava linn, Kaustinen, Kemiö, Keuruu linn, Kihniö, Kiikala, Kiikoinen, Kinnula, Kisko, Kiukaineni, Kivijärvi, Kokemäki linn, Kokkola linn, Konnevesi, Korpilahti, Korppoo, Korsnäs, Kortesjärvi, Koski Tl, Kristiinankaupunki linn, Kruunupyy, Kuhmalahti, Kuhmoinen, Kuortane, Kurikka linn, Kuru, Kustavi, Kuusjoki, Kylmäkoski, Kyyjärvi, Kälviä, Köyliö, Laihia, Laitila linn, Lappajärvi, Lappi, Lapua linn, Laukaa, Lavia, Lehtimäki, Lempäälä, Lemu, Lestijärvi, Lieto, Lohtaja, Loimaa linn, Luhanka, Luoto, Luvia, Maalahti, Marttila, Masku, Mellilä, Mehikarvia, Merimaski, Mouhijärvi, Multia, Mustasaari, Muurame, Muurla, Mynämäki, Mänttä linn, Naantali linn, Nakkila, Nauvo, Nokia linn, Noormarkku, Nousiainen, Nurmo, Närpiö linn, Oravainen, Oripää, Orivesi linn, Parainen, Paimio linn, Pargase linn, Parkano linn, Perho, Perniö, Pertteli, Petäjävesi, Pedersöre, Pihtipudas, Piikkiö, Pirkkala, Pomarkku, Pori linn, Punkalaidun, Pyhäranta, Pylkönmäki, Pälkäne, Pöytyä, Raisio linn, Rauma linn, Ruovesi, Rusko, Rymättylä, Saarijärvi linn, Salo linn, Sauvo, Seinäjoki linn, Siikainen, Soini, Somero linn, Suomosjärvi, Säkylä, Särkisalo, Taivassalo, Tampere linn, Tarvasjoki, Teuva, Toholampi, Toivakka, Turu linn, Töysä, Ullava, Ulvila linn, Urjala, Uurainen, Uusikaarlepyy linn, Uusikaupunki linn, Vaasa linn, Vahto, Valkeakoski linn, Vammala linn, Vampula, Vehmaa, Velkua, Vesilahti, Västanfjärd, Veteli, Viitasaari linn, Vilppula, Vimpeli, Virrati linn, Vähäkyrö, Vöyri-Maksamaa, Ylihärmä, Ylistaro, Yläne, Ylöjärvi, Äetsä, Ähtäri linn, Äänekoski linn


Lapimaa lään.
Lapimaa lään oli 1. järgu haldusüksus Soome põhjaosas aastatel 1938–2009.
Lapimaa lään piirnes idas Venemaa Murmanski oblastiga, põhjas Norra ning läänes Rootsiga. Sellest lõunasse jäi Oulu lään.
Lään oli pindalalt Soome suurim, moodustades 29% riigi pindalast.
Maakonnad.
Läänis oli ainult üks maakond – Lapi maakond.
Lapimaa suuremad linnad olid Rovaniemi, Kemi ja Tornio.
Vallad.
Maakonnas oli 21 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 4 linna.
Enontekiö, Inari, Kemi linn, Kemijärvi linn, Keminmaa, Kittilä, Kolari, Muonio, Pelkosenniemi, Pello, Posio, Ranua, Rovaniemi linn, Salla, Savukoski, Simo, Sodankylä, Tervola, Tornio linn, Utsjoki, Ylitornio
Rahvastik.
Lapimaal elab vaid 3,6% kogu riigi elanikkonnast. Tegu on kõige hõredamalt rahvastatud piirkonnaga Soomes. Läänis on laialdasi püsiasustuseta alasid, eriti põhja- ja idaosas. Kõige tihedamalt on asustatud Rovaniemi ümbrus ja Kemi–Tornio piirkond.


Frode Estil.
Frode Estil (sündis 31. mail 1972 Sørlis) on Norra murdmaasuusataja.
Frode Estil debüteeris võistlustel 1987. aastal. Ta esindab Lierne Ski klubi. Sõidab Fischeri suuskadega.
Maailma karika etappide võidud.
Frode Estil on võitnud neli maailmakarikaetappi.
Välislingid.
Estil, Frode
Estil, Frode


Oulu lään.
Oulu lään oli lään (1. järgu haldusüksus) Soomes 1775–2009.
Vallad.
Oulu läänis oli 47 valda, millest 13 olid linnad.
Alavieska, Haapajärvi linn, Haapavesi linn, Hailuoto, Haikipudas, Hyrynsalmi, Ii, Kajaani linn, Kalajoki linn, Kempele, Kestilä, Kiiminki, Kuhmo linn, Kuusamo linn, Kärsämäki, Liminka, Lumijoki, Merijärvi, Muhos, Nivala linn, Oulainen linn, Oulu linn, Oulunsalo, Paltamo, Piippola, Pudasjärvi linn, Pulkkila, Puolanka, Pyhäjoki, Pyhäjärvi linn, Pyhäntä, Raahe linn, Rantsila, Reisjärvi, Ristijärvi, Sievi, Siikajoki, Sotkamo, Suomussalmi, Taivalkoski, Tyrnävä, Utajärvi, Vaala, Vihanti, Yli-Ii, Ylikiiminki, Ylivieska linn


Lõuna-Soome lään.
Lõuna-Soome lään oli 1. järgu haldusüksus Soomes 1997–2009.
Vallad.
Lõuna-Soome läänis oli 86 valda, millest 23 olid linnad.
Anjalankoski linn, Artjärvi vald, Asikkala vald, Askola vald, Elimäki vald, Espoo linn, Forssa linn, Hamina linn, Hanko vald, Hartola vald, Hattula vald, Hauho linn, Hausjärvi vald, Heinola linn, Helsingi linn, Hollola vald, Humppila vald, Hyvinkää linn, Hämeenkoski vald, Hämeenlinna linn, Iitti vald, Imatra linn, Ingå vald, Jaala vald, Janakkala vald, Jokioineni vald, Joutseno linn, Järvenpää linn, Kalvola vald, Karjaa linn, Karjalohja vald, Karkkila linn, Kauniaineni linn, Kerava linn, Kirkkonummi vald, Kotka linn, Kouvola linn, Kuusankoski linn, Kärkölä, Lahti linn, Lammi vald, Lapinjärvi, Lappeenranta linn, Lemi, Liljendali vald, Lohja linn, Loppi vald, Loviisa linn, Luumäki vald, Miehikkälä vald, Myrskylä vald, Mäntsälä vald, Nastola vald, Nummi-Pusula vald, Nurmijärvi vald, Orimattila linn, Padasjoki, Parikkala, Pernå vald, Pohja, Pornainen, Pukkila, Pyhtää vald, Porvoo linn, Rautjärvi vald, Renko vald, Riihimäki linn, Ruokolahti vald, Ruotsinpyhtää vald, Sammatti vald, Savitaipale vald, Sibbo vald, Siuntio vald, Suomenniemi vald, Sysmä vald, Taipalsaari vald, Tammela vald, Tammisaari linn, Tuulose vald, Tuusula vald, Valkeala vald, Vantaa linn, Vihti vald, Virolahti vald, Ylämaa vald, Ypäjä vald


Kiskjalised.
Kiskjalised ("Carnivora") on loomade selts imetajate klassist.


1774.
1774. aasta (MDCCLXXIV) oli 18. sajandi 74. aasta.


1773.
1773. aasta (MDCCLXXIII) oli 18. sajandi 73. aasta.


1772.
1772. aasta (MDCCLXXII) oli 18. sajandi 72. aasta.


1771.
1771. aasta (MDCCLXXI) oli 18. sajandi 71. aasta.


1770.
1770. aasta (MDCCLXX) oli 18. sajandi 70. aasta.


1769.
1769. aasta (MDCCLXIX) oli 18. sajandi 69. aasta.


1768.
1768. aasta (MDCCLXVIII) oli 18. sajandi 68. aasta.


1710. aastad.
1710. aastad on ajavahemik 1710. aasta algusest kuni 1719. aasta lõpuni.


Lihhenoloogia.
Lihhenoloogia (kr sõnast "leichen" 'samblik' ja "logos" 'õpetus') ehk samblikuteadus on samblikke uuriv botaanika haru.
Samblikud on lihheniseerunud seened, seega on lihhenoloogia üks mükoloogia e seeneteaduse alavaldkondi.
Samblikud on liitorganismid, mis koosnevad kahest osapoolest: mükobiondist e seenkomponendist ja fotobiondist e fotosünteesivast komponendist. Müko- ja fotobiondi vahel valitsevad (laias mõttes) sümbiootilised suhted – mõlemad osapooled saavad kasu. Mükobiont saab kasu toitainete näol. Fotobiont saab aga kaitset karmide keskkonnatingimuste eest, võimaluse laiendada oma levikuala, vee ja mineraalainete tagavara. Samblikke süstematiseeritakse ainult mükobiondi (e seenkomponendi) järgi, selle põhjuseks on seenkomponendi nii mahulises kui bioloogilises mõttes domineerivus enamikus samblikes (näiteks toimub suguline paljunemine ainult seenkomponendil). Teaduslikult käsitletakse samblikke nn lihheniseerunud seentena, st et samblikuks olemist vaadeldakse kui üht võimalikku seente toitumise viisi saprofütismi (s.o toituvad peamiselt kõdunevatest taimedest) ja parasitismi (s.o elavad ja toituvad elusa arvel) kõrval.
Keskkonnategurite suhtes tundlike organismidena on samblikud head bioindikaatorid. Bioindikatsiooniga iseloomustatakse keskkonnaseisundi muutusi organismide – bioindikaatorite ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse jm.) põhjal.
Lihhenoindikatsioon on keskkonnatingimuste (eelkõige õhusaaste) hindamine epifüütsete samblike abil.
Ajalugu.
Hilisemad lihhenoloogid olid ameerika botaanik Edward Tuckerman (1817 - 1886) ja vene bioloog Konstantin Mereschkowski (1855 - 1921).
Eesti samblike floorat on uurinud näiteks Andreas Bruttan (1827 - 93), Konstantin Mereschkowski (1855 - 1921) ja V. Räsänen (1888 - 1953). Venemaal on samblikke põhjapanevalt uurinud A. Jelenkin (1873 - 1942).
Eestis leiduvad samblikud.
Eesti samblike ja samblikel kasvavate seente nimekiri loetleb üles kõik Eestis teada olevad lihheniseerunud, neile süstemaatiliselt lähedased saprotroofsed seened ja samblikel kasvavad (e lihhenikoolsed) seened. Tegemist on viimase versiooniga trükisest "Second checklist of lichenized, lichenicolous and allied fungi of Estonia" ning sellega on võimalik tutvuda ka veebis (http://esamba.bo.bg.ut.ee/checklist/checklist-2009/home.php).
Nimekirjas sisaldub kokku 1110 taksonit, sh 1095 liiki ja 15 liigisisest ühikut. Neist 902 liiki (lisaks 14 liigisisest ühikut) kuuluvad samblike hulka (on lihheniseerunud), 164 liiki (lisaks 1 liigisisene ühik) on lihhenikoolsed ning 29 liiki on saprotroofsed. Loetletud taksonitest 44 liigi esinemine Eestis on kaheldav, sest nende kohta on olemas vaid kirjanduse viited (herbaareksemplare pole teada). 67 liiki arvatakse olevat Eestist hävinud, kuna neid ei ole leitud pärast 1950. a.
Eesti lihhenoloogiline kogu.
Tartu Ülikooli loodusmuuseumis on lihhenoloogiline ehk samblike kogu. Lihhenoloogiline kogu on jaotatud kaheks: Eesti (Herbarium Estoniae) ja üldherbaariumiks (Herbarium Generale). Herbarium Estoniae sisaldab ligi 37 000 eksemplari. Kuressaares ja Tartus töötanud kooliõpetaja ning koolide inspektori Andreas Bruttani erakogust on pärit vanim kollektsiooni osa, kus on eksemplarid 19. Sajandist.
Herbarium Generale sisaldab näidiseid, mis on kaasa toodud ekspeditsioonidelt, saadud vahetuse või kingitusena. Seal leidub materjale erinevaist maailma paigust, näiteks Aafrikast ja Antarktikast. Eksemplare on kokku 35 000 (näiteks 1970. - 1980. aastatel Nõukogude Liidus Kaug-Ida ja Baikali ümbruse ekspeditsioonidelt kaasa toodud materjalid, mis köidavad ka välisriikide samblikeuurijaid).
Eesti lihhenoloogiline teadustöö.
Nii õppe- kui teadustöö aluseks on Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi samblike herbaarium.


Brüoloogia.
Brüoloogia ehk samblateadus on botaanika haru, mis tegeleb sammalde uurimisega.


Seebu.
Seebu on kõrge turjaküüruga kodustatud veis.
Tema algne levila oli India, kus peetakse teda tänini pühaks loomaks.


Bulee.
Bulee 'nõukogu' oli Vana-Kreeka poliste kõrgeim valitsusorgan, mis koosnes valitud kodanikest.
Joonia linnades nimetati seda organit buleeks, geruusiaks või sünedrioniks, dooria linnades oli selle nimetus in "alia", "apella" või "aliaia".
Ateena.
Bulee ehk neljasaja nõukogu (viiesaja nõukogu) oli nõukogu, mille asutas arhont Solon 594 eKr.
Algselt koosnes bulee 400 mehest. Igast algsest Ateena hõimust kuulus bulee koosseisu 100 meest. Nad pidasid koosolekuid Pnyxi mäel Ateena akropoli lähedal. Bulee oli aristokraaatide nõukogu areopaagi nõuandev organ ning valmistas ette rahvakoosolekute päevakorda.
Kleisthenese reformidega suurendati bulee koosseisu 500 meheni, kusjuures iga uut hõimu (füüli) esindas 50 meest. Bulee liikmed valis rahvakoosolek üle 30-aastaste Ateena kodanike seast üheks aastaks.
Bulee 50-liikmeline juhtkond prütaania valiti bulee liikmete seast iga kuu uuesti. Prütaania esimees vaheldus iga päev ning ta valiti liisuga. Kes oli kord sellel ametikohal olnud, see ei tohtinud enam kunagi sellele kohale uuesti asuda. Iga füül valitses aastas kordamööda nõukogu hoones ehk buleuteerionis.
Ephialtese ja Periklese reformidega 5. sajandi keskel eKr läksid buleele üle paljud areopaagi funktsioonid ning areopaag kaotas peaaegu kogu oma võimu.


Jeppe Aakjær.
Jeppe Aakjær (sünninimi Jeppe Jensen; ka Jeppe Jensen Aakjær; 10. september 1866 Aakjær Skive lähedal Fly kihelkonnas Jüütimaal – 22. aprill 1930 Jenle talu (Skivest põhja pool)) oli taani luuletaja ja romaanikirjanik, üks Taani juhtivaid kodukohakirjanikke.
Ta kasvas üles viletsas talumajas Jüütimaal rangelt pietistlikus perekonnas. Nooruses tegi ta vaheldumisi põllutööd ja käis rahvakoolis, kus ta lähenes Nicolai Grundtvigi kristlusetõlgendusele.
Oma lapsepõlvest jutustab ta raamatutes "Poisiaastad" ("Drenge aar"), "Noorukiaastad" ("Knøseaar") ja "Enne koitu" ("Før det dages") ning romaanis "Talupoja poeg" ("Bondens Sen"; 1899).
Jeppe Jensen sündis Aakjæri küla kuuest talust kõige vaesemas. Tema vanemad olid talupidaja Jens Peder Jensen ja Kathrine Marie Jeppesen. Isa oli ekstravertne, laialt naerev ja ratsionaalne ning huvitus poliitilistest ja sotsiaalsetest probleemidest, ema oli introvertne, kurvalt naeratav ja emotsionaalne ning huvitus ainult kodustest asjadest. Ema lootis Jumalale, isa kahtles Jumala olemasolus, kuid ei näidanud seda välja.
Mälestusteraamatus "Fra min Bitte-Tid" ütleb Aakjær, et isa esindas argielu proosat, ema aga igapäevast poeesiat. Isa pärand avaldus nähtavasti tema proosas (propagandistlikes romaanides ja kihutuskõnedes), ema pärand rohkem luules (loodus- ja armastusluules). Ema pärandit pidas Aakjær endas tugevamaks. Oma luule läteteks pidas ta hulkumist puutumatus looduses koos emaga või üksi ning ema tundlikkust ja südamlikkust.
Vanemate kõrval mõjutas noore Aakjæri arengut kõige rohkem Niels Jakobsen, kes oli tema õpetajaks viimasel aastal Fly koolis (1879–1880). Jakobsen kasutas õpetamisel Nicolai Grundtvigi ja Christen Koldi Koldi vaimus elavat jutustamist. Jeppe hakkas käima õpetaja kodus ning laenas Bernhard Severin Ingemanni, Steen Steensen Blicheri, Carit Etlari ja paljude teiste raamatuid.
Jakobsen hoolitses selle eest, et võimekas poiss pääses "Staby Højskole" sse Ringkøbingi lähedal 1882 ja Blaagaardi seminari Kopenhaagenis 1884 rahvakooliõpetajaks õppima.
Ta on palju kirjutanud oma kodupaigast Jüütimaast. Ta hoolis vaestest ja rõhutud maainimestest ning kirjeldas nende tagasihoidlikku ja lihtsat elu. Kahekümneaastasena pandi ta vangi, sest ta väljendas vabalt oma muret nende inimeste pärast, kuid ametnikud ei hoolinud sellest.
1884. aasta sügisel Kopenhaagenisse jõudnud Jeppe kasutas agaralt pealinna võimalusi silmaringi laiendamiseks: käis ettekannetel, muuseumides, raamatukogudes, teatrites. Ta hakkas tõsiselt lugema realistlikke kirjanikke. Ta käis alati kuulamas Georg Brandese esinemisi, keda ta pidas Taani südametunnistuseks. Brandeselt õppis ta, et elusa kirjanduse tunnuseks on probleemide tõstatamine.
Ta õppis rahvakooliõpetajaks, oli esimene õpilane, seejärel õpetas rahvakoolides, sooritas 1895 küpsuseksami ning pühendus pärast mõnd aastat ülikooliõpinguid (õppis 1895–1898 ajalugu)kirjanikutööle.
Sajandi lõpus töötas ta mõne aasta ajakirjanikuna Kopenhaagenis, kus teda köitsid Georg Brandese ideed ja sotsialism. Niipea kui võimalik (1907), läks ta kodukanti tagasi, et tegelda kirjatööga ning talupoegade harimisega.
Romaanist "Kus on käärivaid jõudusid" ("Hvor der er gaerende Kraefter") ilmneb, millise tähtsuse ta omistab sotsiaalsele võitlusele. Järgmises romaanis "Viha lapsed" ("Vredens børn"; 1904) domineerivad agressiivsed mässumeeleolud. See jõuline raamat sillutas teed mõningatele reformidele.
Tuntumad luulekogud on "Rukki laulud" ("Rugens sange"; 1906) ja "Heimdali rännud" (1924), kus ta luuletab kodukohast. Luules kasutab ta psalmide ja rahvaluule motiive, taunides Taani maaproletariaadi ekspluateerimist.
Ta on kirjutanud ka novelle, näidendeid ja muud. Ta kirjutas oma lemmiku Steen Blicheri eluloo "Steen St. Blicheri elutragöödia" ("Steen St. Blichers Livstragedie").


Taani kirjandus.
Taani kirjandus on taani keeles kirjutatud kirjandus.


Alvar Aalto.
Hugo Alvar Henrik Aalto ['aaldo] (3. veebruar 1898 Soome, Kuortane – 11. mai 1976 Helsingi) oli soome arhitekt ning mööbli- ja klaasnõude disainer.
Aalto oli üks Skandinaavia moodsa arhitektuuri mõjukamaid esindajaid ja organisatsiooni "Congrès Internationaux d'Architecture Moderne" (CIAM) liige.
Elukäik.
Ta õppis 1916–1921 Helsingi Tehnikaülikoolis Armas Lindgreni õpilasena arhitektuuri (1917 katkestas ta õpingud, et osaleda vabadusvõitluses) ning avas 1923 Jyväskyläs oma esimese arhitektuuribüroo.
Aastal 1924 abiellus ta õpingukaaslase arhitekt Aino Marsioga, kellest sai tema kaastööline. Nende pulmareis Itaaliasse jättis Aaltosse jälje, mis sidus ta kogu eluks Vahemeremaade kultuuriga.
Looming.
Aalto töötas mitmel alal, mööbli- ja klaasidisainist arhitektuuri ja maalikunstini. Tema klaasidisainikollektsioon on maailmakuulus. Aalto klaasnõude seas on maailmakuulus "Savoy vaas". Tema loodud mööblist tuntuim on ilmselt kolmejalgne taburet "L".
Aalto oli Soomes edukas arhitekt, disainer ja linnaplaneerija. Ta on projekteerinud elumaju, haiglaid, kirikuid ja vabrikuid ning planeerinud kultuuri- ja halduskomplekse. Aalto isikupärase arhitektuuristiili kujunemist mõjutasid Gunnar Asplundi neoklassitsism ja Euroopa avangardism. Aaltole iseloomulk stiil sai alguse 1927. aastast, kui ta projekteeris Viiburi linnaraamatukogu (ehitati 1930–1935), millel olid valged seinad. Ta ütles lahti Euroopa funktsionalismist, mis rõhutas sirgjoonelist korrapärasust, ning projekteeris ebakorrapärase ning keeruka liigendusega siseruumid, kasutades puitu. Tundlik puidukasutus ongi talle tüüpiline. Soome maastikust inspiratsiooni saades integreeris Aalto vormid ja materjalid looduskeskkonnaga, pidades hoolikalt silmas inimlikke väärtusi ning nähes ette, kuidas inimesed tema hoonetes elama ja töötama hakkavad. Ta kasutas loomulikku valgust.
1930. aastate lõpus sai Aalto maailmakuulsaks Soome paviljonidega Pariisi ja 1939. aasta New Yorgi maailmanäitusel.
Tema tuntumad hooned on Villa Mairea, Finlandia-talo Helsingis ja Helsingi Tehnikaülikooli ("Teknillinen korkeakoulu") hoone.
Välislingid.
Aalto, Alvar
Aalto, Alvar
Aalto, Alvar


Liikumine.
Liikumine ehk mehhaaniline liikumine on füüsikas (mehhaanikas) kehade või osakeste asukoha pidev muutumine ajas (aja jooksul). Lokaalselt iseloomustab liikumist kiirus ja globaalset saab seda kirjeldada trajektoori abil.
Masspunkti liikumine piirdub asukoha muutumisega. Jäiga keha või kehade süsteemi puhul lisandub massikeskme asukoha muutumisele (kulgliikumine) keha või kehade osade vastastikuse asendi muutus (pöördliikumine).
Liikumine võib seisneda ka keha mõõtmete ja kuju ajalises muutumises.
Liikumise suhtelisus.
Tänapäeva füüsikas võetakse asukoha mõõtmisel aluseks kindel vaatleja kindlas taustsüsteemis (koordinaadistikus koos kellaga aja mõõtmiseks) ning liikumist vaadeldakse ainult sääraselt fikseeritud taustsüsteemi suhtes. Sellega järgitakse relatiivsusprintsiipi, millest tuleneb, et ei ole olemas absoluutset liikumist. Et absoluutselt liikumatut taustsüsteemi ei ole olemas, siis on iga mehaaniline liikumine suhteline.
Taustsüsteemi on võimalik fikseerida lähtudes taustkehadest, mille suhtes liikumist vaadeldakse.
Taustsüsteemi valikust sõltub ka see, kas tegemist on liikumise või paigalseisuga. Paigalseisu vaadeldakse füüsikas liikumise erijuhuna.
Liikumise kiirus.
Kiiruse absoluutväärtuse mõõtühik SI-süsteemis on meeter sekundis. Kiirust mõõdetakse ning liikumist iseloomustatakse osalt selle kaudu, kui suur (SI-süsteemis meetrites mõõdetav) vahemaa läbitakse kindla (SI-süsteemis sekundites mõõdetava) ajavahemiku jooksul. Et liikumine võib toimuda eri suundades ning liikumise suund võib muutuda, siis on liikumise iseloomustamiseks tarvis teada ka liikumise suunda. Sellepärast on kiirus mehhaanikas vektoriaalne suurus, mis on iseloomustatav kolme koordinaadiga. Sirgjoonelise liikumise puhul võib piirduda ühe koordinaadiga, nagu tegemist oleks skalaariga. Et liikumise kiirus üldjuhul muutub, siis iseloomustatakse seda kas
keskmise kiiruse või hetkkiiruse kaudu.
Kiirust iseloomustatakse kiirusvektoriga, mis ristkoordinaadistikus lahutub kolmeks komponendiks: formula_1, formula_2 ja formula_3.
Keha liikumine ja materiaalse punkti liikumine.
Igal kehal on mõõtmed: keha eri osad paiknevad eri kohtades ruumis. Seetõttu liiguvad keha liikumisel selle eri osad üldjuhul erinevalt. Seda tuleb keha liikumise kirjeldamisel arvestada.
Paljudes mehhaanika ülesannetes võib keha eri osade asukoha erinevuse arvestamata jätta. Kui keha mõõtmed on väikesed võrreldes kaugusega teistest kehadest, võib keha liikumist vaadelda nii, nagu liiguks üksainus punkt (materiaalne punkt). Niiviisi tehakse näiteks siis, kui uuritakse planeetide liikumist ümber Päikese.
Kui keha kõik osad liiguvad ühtemoodi (igal hetkel on kõigil keha osadel ühesugune kiirus), siis sellist liikumist nimetatakse kulgliikumiseks. Ka kulgliikumise puhul võib keha liikumist vaadelda materiaalse punkti liikumisena, sest liikumise iseloom ei olene sellest, keha millise osa liikumist vaadeldakse.
Matemaatiline kirjeldus.
Liikumist on hõlbus määratleda funktsiooni abil, mis kirjeldab keha asukoha sõltuvust ajast.
Selleks vaadeldakse koordinaatide alguspunktist keha asukohta viiva kohavektori formula_4 sõltuvust ajas. Seda sõltuvust võib ka kirjeldada kolme erineva funktsiooni abil, mis näitavad keha asukoha kolme koordinaadi "x" = "x"("t"), "y" = "y"("t"), "z" = "z"("t") sõltuvust ajast.
Selle vektorfunktsiooni (või selle mõne ristprojektsiooni) esimene tuletis aja järgi on hetkkiirus, teine tuletis aja järgi on hetkkiirendus. Kui kiirusvektor ei muutu, siis on tegemist ühtlase sirgjoonelise liikumisega. Ühtlase sirgjoonelise liikumise kiirendus on null. Kui kiirusvektor aja jooksul muutub, siis on tegemist kiirendusega liikumisega. Kiirendusega liikumise puhul on kiirendus nullist erinev. Kiirendusega liikumise näited on vaba langemine ja ühtlane või ebaühtlane ringliikumine.
Liikumise trajektoor.
Materiaalse punktina vaadeldava keha asukohad liikumisel moodustavad joone, mida nimetatakse keha trajektooriks.
Sirg- ja kõverjooneline liikumine.
Punktmassi sirgjoonelisel liikumisel võivad muutuda kiirusvektori moodul ja suund, kuna siht jääb samaks. Kõverjoonelisel liikumisel võib muutuda ka kiirusvektori siht.
Kulg- ja pöördliikumine.
Jäiga keha niisugust mehaanilist liikumist, mille puhul keha kõigi punktide trajektoorid on paralleelsed ja kujult ühesugused, nimetatakse kulgliikumiseks ehk translatoorseks liikumiseks.
Kui keha kõik punktid liiguvad mööda ringjooni, mille keskpunktid asetsevad ühel ja samal liikumatul sirgel, siis on tegemist mehaanilise liikumisega, mida nimetatakse pöördliikumiseks ehk rotatoorseks liikumiseks.
Üldjuhul koosneb jäiga keha mehaaniline liikumine kulg- ja pöördliikumisest.
Liikumiste liitmine.
Et keha või masspunkt liigub mingis keskkonnas (näiteks inimene liigub Maa pinnal), mis ise samuti liigub (näiteks Maa liigub ümber Päikese), siis väljaspool seda keskkonda asuv vaatleja jälgib keha liikumist (antud näites inimese liikumist ümber Päikese), mida nimetatakse liitliikumiseks.
Liitliikumise näiteks on ka vastuvoolu liikuva paadi liikumine jões, mis kannab paati pärivoolu. Sel juhul liituvad paadi liikumine veepinna suhtes ning jõevee voolamine.
Seda superpositsiooniprintsiipi kasutatakse väga tihti selleks, et lahutada mingi liikumine osaliikumisteks valitud sihtides.
Klassikaline mehhaanika.
Kuni 19. sajandi lõpuni olid Isaac Newtoni poolt teoses "Loodusfilosoofia printsiibid" aksioomide või postulaatidena sõnastatud liikumisseadused füüsika aluseks. Nendel seadustel põhinevat mehhaanikat nimetatakse tänapäeval klassikaliseks mehhaanikaks ehk Newtoni mehhaanikaks. Klassikalisel mehhaanikal põhinevad liikuvate kehade trajektooride ja jõudude arvutused olid väga edukad, kuni füüsikutel tekkis võimalus mõõta ja vaadelda väga kiireid füüsikalisi nähtusi.
Relativistlik mehhaanika.
Väga suurte kiiruste puhul ei anna klassikalise füüsikal põhinevad arvutused enam õigeid tulemusi. Selle asemel kasutatakse Albert Einsteini relatiivsusteooriat. Väikeste kiiruste puhul jääb relatiivsusteooria ja klassikalise füüsika vaheline erinevus mõõtmisvea piiresse, mistõttu kasutatakse Newtoni mehhaanikat, mille arvutused on lihtsamad.
Valguse kiirusest palju väiksemate kiiruste korral võib liikuva keha massi ja pikkust lugeda konstantseks. Valguse kiiruse lähedaste kehade (näiteks elektronide) liikumist kirjeldab erirelatiivsusteooria. Mass ja pikkus muutuvad Lorentzi teisenduste järgi.
Liikumise põhjused.
Liikumise iseloomu muutumise põhjustena vaadeldakse füüsikas jõude. Liikumise põhjustega tegelev mehhaanika haru on dünaamika. Kinemaatika uurib liikumist põhjustele tähelepanu pööramata.


Optika.
Optika on füüsika haru, mis kirjeldab valguse käitumist ja omadusi, sealjuures ka aine ja valguse vastastikmõju. Samuti iseloomustab see valgust avastavate või seda kasutavate instrumentide ehitust ja põhimõtteid. Enamasti käsitleb optika nii nähtava, ultraviolett- kui ka infrapunavalguse omadusi. Kuna valgus on elektromagnetlaine, on tal sarnased omadused teiste elektromagnetlainetega, näiteks röntgenkiirguse ning mikro- ja raadiolainetega.
Suurt osa optilisi nähtusi saab seletada klassikalise käsitlusega, kuigi täpset teooriat on tihti raske praktikas rakendada. Praktilisi katseid tehes kasutatakse üldjuhul mudeleid. Üks kõige levinum neist, geomeetriline optika, käsitleb valgust kiirtekimbuna, milles kiired levivad sirgjooneliselt ja muudavad suunda ainelt peegeldudes või seda läbides. Füüsikaline optika on keerulisem mudel, mis suudab kirjeldada (erinevalt geomeetrilisest) difraktsiooni ja interferentsi, võttes arvesse valguse lainelisi omadusi. Ajalooliselt eelnes geomeetriline käsitlus füüsikalisele. 19. sajandi areng elektromagnetteoorias viis arusaamani, et valgus on tegelikult elektromagnetkiirgus.
Mõned nähtused vajavad aga kirjeldamiseks mõlema teooria olemasolu, arvestades nii valguse lainelisi kui ka osakeselisi omadusi. Selliste nähtuste seletamiseks on vaja rakendada kvantmehaanikat, kus näiteks valgusvoogu saab kirjeldada ka osakeste, mida nimetatakse footoniteks, voona. Kvantoptika tegeleb kvantmehaanika kaudu optiliste süsteemide seletamisega.
Optika on äärmiselt oluline ja asendamatu abimees väga paljudes valdkondades, näiteks astronoomias, inseneriteadustes, fotograafias ja meditsiinis (näiteks optomeetria). Praktiliselt kasutatakse optikat igal sammul: peegleid ja läätsi kasutatakse näiteks teleskoopides, mikroskoopides ja fotoaparaatides, optilisi kaableid näiteks meditsiinis ja andmesides. Tänu optikale on vaegnägijatel võimalus kasutada prille ja kontaktläätsi.
Ajalugu.
Optika sai alguse Vana-Egiptusest ja Mesopotaamiast, kus valmistati esimesed läätsed. Kõige varasem teadaolev lääts on Nimrodi lääts, mis valmistati umbes 700 eKr poleeritud kvartsist. Muistsed roomlased ja kreeklased täitsid klaaskerasid veega ja kasutasid neid samal eesmärgil. Sõna "optika" tuleneb vanakreeka sõnast, mis tähendab välimust, väljanägemist.
Kreeka filosoofia jagunes optika seisukohalt kaheks. Üks koolkond väitis, et visuaalne taju toimub siis, kui keha pinnalt „voolab“ tema projektsioon ehk eidola vaatleja silma. Selle teooria toetajate seas olid näiteks Demokritos ja Aristoteles.
Teise poole üks rajajaid oli Platon, kes kirjeldas nägemist hoopis selle kaudu, et vaatleja silmad väljastavad kiiri, millega siis ümbritsevat tajutakse. Sadu aastaid hiljem kirjutas Eukleides teose "Optika", milles ta ühendas nägemismeele geomeetriaga, pannes nii aluse geomeetrilisele optikale. Tema töö põhines Platoni teoorial, iseloomustades nägemise matemaatilisi reegleid ja isegi valguse murdumist.
Keskajal arendasid neid ideid edasi moslemid. Üks kõige varajasematest oli Al-Kindi (801-873), toetudes Aristotelese ja Eukleidese seisukohtadele. Aastal 984 kirjeldas pärsia matemaatik Ibn Sahl valguse murdumise seaduspärasusi sarnaselt praegu kasutatavale Snelli seadusele.
11. sajandi alguses kirjutas Alhazen (Ibn al-Haytham) raamatu, milles ta uuris nii valguse peegeldumist kui ka murdumist ja pakkus välja uue süsteemi, selgitamaks inimese visuaalset taju.. Tema teooria kohaselt tabavad vaatleja silma sirgjoonelised valguskiired, mis on peegeldunud vaadeldava objekti kõigilt punktidelt. Täpsemat viisi, kuidas silm neid kiiri püüab, ei osanud ta aga selgitada.
Esimesed kantavad prillid leiutas Salvino D’Armate Itaalias aastal 1284.
Läbimurde tegi René Descartes, kes seletas hulga optilisi fenomene, eeldades, et valgus kiirgab objektidelt, mis seda tekitavad.
Järgmisena viis optikat põhjapanevalt edasi Isaac Newton, tõestades, et valge valgus koosneb tegelikult spektrivärvidest. Aastal 1690 avaldas Christiaan Huygens valguse laineteooria, pannes aluse füüsikalisele optikale. Sellest hoolimata aktsepteeriti Newtoni optikat 19. sajandi alguseni, mil Thomas Young ja Augustin-Jean Fresnel demonstreerisid kuulsat Youngi katset. 1860. aastatel ühendas James Clerk Maxwell ka valguse oma elektromagnetteooriaga ja nii algas laineoptika võidukäik.
Klassikaline optika.
Klassikaline optika on üldjoontes jagatud kaheks: geomeetriliseks ja füüsikaliseks optikaks. Geomeetrilises ehk kiirteoptikas käsitletakse valgust sirgjooneliste kiirte levimisena, aga füüsikalises optikas loetakse valgust elektromagnetiliseks kiirguseks, teda käsitletakse elektromagnetlainena.
Geomeetriline optika on füüsikalise optika lähendus, kus uuritava valguse lainepikkus on kasutatavate optiliste elementide mõõtmetega võrreldes palju kordi väiksem.
Füüsikaline optika.
Füüsikaline optika käsitleb valgust elektromagnetlaine levimisena. Selline mudel selgitab näiteks interferentsi ja difraktsiooni, mida geomeetriline optika ei selgita. Valguslaine kiirus õhus on umbes 3,0×108 m/s (vaakumis 299 792 458 m/s).
Nähtava valguse lainepikkus varieerub 400–700 nanomeetrini, kuid terminit „valgus“ kasutatakse tihti ka infrapunase (0,7–300 μm) ja ultravioletse (10–400 nm) kiirguse kirjeldamiseks.
Lainemudelit saab kasutada optilise süsteemi käitumise ennustamiseks.
Kuni 19. sajandi keskpaigani arvas enamus füüsikuid, et eksisteerib müstiline keskkond „eeter“, milles valgus liigub. Elektromagnetlainete olemasolu tehti kindlaks 1865. aastal Maxwelli võrranditega. Sellised lained levivad valguskiirusel ning neil on muutuvad elektriväli ja magnetväli, mis on üksteise ja levimissuuna suhtes risti. Valguslaineid käsitletakse nüüd elektromagnetlainetena, välja arvatud siis, kui tuleb rakendada kvantmehaanikat.
Geomeetriline optika.
Peegelduva ja murduva kiire geomeetria
Geomeetriline ehk kiirteoptika kirjeldab valguse levikut kiirtena, mis liiguvad sirgjooneliselt ja mille trajektoor erinevate keskkondade vahel on määratud peegeldumis- ja murdumisseadustega.
Peegeldumis- ja murdumisseadused saab tuletada Fermat’ printsiibist, mis väidab, et valgus levib mööda sellist teed, mille läbimiseks kulub kõige vähem aega.


Los Angeles.
Los Angeles (hispaania keeles Los Ángeles; sageli lühendatakse linna nime L.A.) on linn USA-s Vaikse ookeani idarannikul, California osariigi lõunaosas.
Linna esialgne nimi hispaania keeles oli "El pueblo de Nuestra Señora la Reina de Los Ángeles del Rio de Porciúncula" ('Meie Emanda Inglite Kuninganna Küla Portiúncula Jõe Ääres'). Meie emanda inglite kuninganna all on mõeldud Neitsi Maarjat.
Ajalugu.
Los Angelese rannikualal elasid indiaanlased juba aastatuhandeid tagasi.
Esimesed eurooplased saabusid sinna 1542. Selle ekspeditsioonio organiseeris Uus-Hispaania asevalitseja Antonio de Mendoza ja seda juhtis Portugalis sündinud maadeavastaja Juan Rodriguez Cabrillo, kes kuulutas kogu tänapäevase Lõuna-California Hispaania valduseks. Kuid ta jätkas oma reisi ega rajanud sinna asulat.
Järgmistena sattusid sinnakanti alles 1769 Kalifornia kuberner Gaspar de Portolá ja frantsiskaani misjonär Juan Crespí. Nad jõudsid praeguse Los Angelese kohale 2. augustil ja Crespí täheldas, et see paik sobib suure asula rajamiseks.
1771 rajas frantsiskaani munk Junípero Serra sinna peainglile pühale Gabrielile pühendatud misjonimaja. Seda orgu nimetatakse tänapäeval San Gabrieli oruks.
4. septembril 1781 saabusid sinna 44 kolonisti, kes panid aluse Los Angelese asulale. Need olid 11 meest, 11 naist ja nende 22 last. 22 täiskasvanud kolonisti seas oli 1 hispaanlane (Hispaanias sündinud), 1 kreool (Ameerikas sündinud), 2 neegrit, 8 mulatti, 9 indiaanlast ja 1 mestiits. 22 lapsest oli vähemalt 16 osalt neegriverd.
Paljudeks aastateks jäi asula pisikeseks, aga 1820 elas seal juba 650 inimest. Küla asukohal on tänapäeval Pueblo Plaza ja Olvera tänav.
Mehhiko iseseisvus 1821 ja Los Angeles läks selle koosseisu nagu kogu Kalifornia. Mehhikole kuulus asula kuni Mehhiko–USA sõjani, mille lõpetas 13. jaanuaril 1847 sõlmitud Cahuenga rahuleping. Lepingu alusel läks Põhja-Kalifornia USA koosseisu ja selle põhjal moodustati 9. septembril 1950 California.
Linnaõigused sai Los Angeles aastal 1835.
Los Angelesse jõudis raudtee 1876. Naftat avastati sealkandis 1892 ja 1923. aastaks oli Los Angelesest saanud USA suurim naftatootja: seal toodeti veerand maailma naftast.
Rahvastik.
Los Angeleses rahvaarv elas 2009. aastal 3 831 868 inimest. Los Angeles on New Yorgi järel USA suuruselt teine linn.
Majandus.
Los Angelese majandust juhivad rahvusvaheline kaubandus, meelelahutus, lennundus, tehnoloogia, nafta, mood, rõivad ja turism.
2008. aastal oli Los Angelese SKP 792 miljardit dollarit, millega oli linn maailmas kolmandal ja USA-s teisel kohal.
Sport.
Los Angeles on korraldanud kahed olümpiamängud: 1932. ja 1984. aastal.
Linnas tegutsevad korvpalliklubid Los Angeles Lakers ja Los Angeles Clippers ning jäähokiklubi Los Angeles Kings.


Zurab Žvania.
Zurab Žvania (gruusia ზურაბ ჟვანია) (9. detsember 1963 Thbilisi – 3. veebruar 2005 Thbilisi) oli Gruusia poliitik, peaminister 2004–2005.
Lõpetas 1985. aastal Thbilisi Riikliku Ülikooli bioloogiateaduskonna. Oli samas 1985–1992 teadur.
Lõi 1985. aastal Gruusia roheliste parteid ja roheliste liikumist ühendava assosatsiooni. 1992 valiti Euroopa roheliste partei kaasesimeheks.
Gruusia parlamendis alates aastast 1992. Kuni 1995. aastani oli ta parlamendi roheliste fraktsiooni esimees ja rahvusvaheliste suhete komitee liige.
1995–1999 oli Zurab Žvania Gruusia parlamendi esimees. Jätkas samas ametis ka 1999 valitud parlamendis. Oktoobris 2001 läks opositsiooni ridadesse ja lahkus spiikri ametist.
2002. aastal asutas partei Ühinenud Demokraadid.
Novembris 2003 sai temast roosirevolutsiooni üks liidritest ning pärast opositsiooni võimuletulekut riigiminister (riigi teine mees täitevvõimu struktuuris presidendi järel).
17. veebruaril 2004 sai Zurab Žvaniast konstitutsiooniliste ümberkorralduste järel Gruusia valitsusjuht (peaminister).
Zurab Žvania oli abielus ja kolme lapse isa.
Surm.
Peaminister Žvania suri ööl vastu 2005. aasta 3. veebruari ametliku versiooni järgi vingugaasi mürgituse tagajärjel. Samast korterist leiti mõni aeg varem Kvemo Khartli asekuberneriks nimetatud Raul Jussupovi surnukeha, ametlik surmapõhjus sama.
Ajakirjanikud ja opositsioonipoliitikud on Žvania surma asjaolud hiljem kahtluse alla seadnud. Irakli Okruašvili, Žvania surma ajal riigi kaitseminister, väitis 2007. aasta septembris (kaks päeva enne vahistamist võimude poolt), et Žvania toimetati paika, kus tema surnukeha hiljem näiliselt avastati, juba elutult. Žvania surma uurinud ajakirjaniku väitel ei leitud korterist kummagi ohvri sõrmejälgi. FBI poolt korteris läbiviidud õhukvaliteedi mõõtmised ei tuvastanud, et hapniku osakaal korteris kippunuks langema alla kriitilise piiri. Peaministri surma aegne Gruusia Kriminalistikabüroo juht, kes uurimistoimingute ajal sündmuspaigal viibis, tapeti kolm kuud hiljem. Mõrvajuhtumi kahtlusalune sooritas politsei väitel peagi enesetapu. Lahangul osalenud kriminalist väitnud aga, et kahtlusalust oli tabanud kaks kuuli -- üks pähe, teine südamesse.


Toki pona.
Toki pona on tehiskeel. Tema loojaks on Sonja Kisa ning rahvusvahelisele üldsusele tutvustati seda keelt suvel 2001.
Häälikuid on ainult 14 ning sõnu 123.
Osa toki pona sõnu on pärit soome keelest ning meilegi arusaadavad: "ma" (maa), "nimi", "kala", "sama", "sina", kuid ka antonüümid "pimeja" ning "walo".
"Eesti" on "ma Esi", "eesti keel" "toki Esi"; meie naabermaadeks on "ma Sumi" (pealinnaks "ma tomo Lesinki"), "ma Losi", "ma Lawi" (temast lõunasse jääb "ma Lijatuwa") ning läänes "ma Wensa".


Tehiskeelte loend.
"Siin on loetletud tehiskeeli. Programmeerimiskeelte loendi jaoks vaata artiklit programmeerimiskeel."


Teoloogia summa Ia q. 24.
"Teoloogia summa" esimese osa küsimus 24 on Aquino Thomase teose "Teoloogia summa" esimese osa ("Prima pars") küsimus 24 (Ia "q". 24).
Eessõna.
Ia "q". 24 "pr". Edasi tuleb vaadelda eluraamatut.
Ja selle kohta küsitakse kolme asja.
Teiseks, kelle elu raamat see on.
Kolmandaks, kas kedagi saab eluraamatust kustutada.
Artikkel 1.
Ia "q". 24 "a". 1 "arg". 1 Esimese juurde minnakse nii. Näib, et eluraamat ei ole sama mis predestinatsioon. Öeldakse ju Koguja raamatus: "kõik see on eluraamat"; gloss: "see on Uus ja Vana Testament". See aga ei ole predestinatsioon. Järelikult eluraamat ei ole sama mis predestinatsioon.
Ia "q". 24 "a". 1 "arg". 2 Peale selle, Augustinus ütleb raamatus "De civitate Dei" XX[, 14], et eluraamat on mingi jumalik jõud, mille tõttu juhtub, et "igaühele tuletatakse meelde tema head või halvad teod". Aga jumalik jõud ei näi kuuluvat predestinatsiooni juurde, vaid rohkem väelisuse atribuudi juurde. Järelikult eluraamat ei ole sama mis predestinatsioon.
Ia "q". 24 "a". 1 "arg". 3 Peale selle, predestinatsioonile vastandub reprobatsioon. Seega, kui eluraamat oleks predestinatsioon, siis leiduks ka surmaraamat, nii nagu eluraamat.
Ia "q". 24 "a". 1 "s". "c". Aga vastu on see, mida öeldakse glossis sellele kirjakohale Psalmis 69[:29] ("Kustutatagu nad maha eluraamatust"): "see raamat on Jumala teadmine, millega ta predestineeris elule need, keda ta ette teadis".
Ia "q". 24 "a". 1 "co". Vastan: peab ütlema, et eluraamatut Jumalas öeldakse metafoorselt, sarnasuse järgi inimlike asjadega. On ju inimeste puhul harilik, et need, kes millekski välja valitakse, kantakse raamatusse; nimelt sõdurid või nõuandjad, keda kunagi öeldi nimekirja kantud isadeks ["patres conscripti"]. Aga eeldustest on ilmne, et kõik predestineeritud valitakse Jumala poolt välja igavesele elule. Seega sedasama predestineeritute nimekirja kandmist öeldaksegi eluraamatuks.
Aga metafoorselt öeldakse kellegi arusse kirjutatuks midagi, mis tal kindlalt meeles on, nagu on öeldud Õpetussõnades 3[:1]: "ära unusta mu õpetust, vaid su süda hoidku alal mu käsud"; ja pisut edasi [(3[:3])] järgneb: "kirjuta need oma südamelauale". Sest ka materiaalsetesse raamatutesse kirjutatakse midagi mälu abiks. Mispärast seda Jumala teadmist, millega ta kindlalt peab meeles, et ta on kedagi predestineerinud igaveseks eluks, öeldakse eluraamatuks. Sest nii nagu raamatu kiri on nende asjade märk, mis tuleb teha, nõnda ka Jumala teadmine on mingi märk tema juures nendest, kes tuleb viia igavesele elule; nagu on öeldud Pauluse teises kirjas Timoteosele 2[:19]: "Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: "Issand tunneb omi".
Ia "q". 24 "a". 1 "ad" 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et eluraamatut võib öelda kahte moodi. Ühte moodi, nende kirjapanemiseks, kes on ära valitud elule, ja nimoodi me eluraamatust praegu räägimegi. Teist moodi võib elu raamatut öelda nende asjade kirjapanemiseks, mis viivad elule. Ja seda kahte moodi. Kas asjade, mida tuleb teha, ja nõnda nimetatakse Uut ja Vana Testamenti eluraamatuks. Või juba tehtud asjade, ja nõnda öeldakse jumalikku jõudu, mille läbi sünnib, et kellelegi tuletatakse meelde, mida ta on teinud, eluraamatuks. Nii nagu ka sõjaväeraamatuks võib öelda kas seda, kuhu kirjutatakse sõjaväkke valitud, või seda, milles antakse edasi sõjakunsti, või seda, milles loetletakse sõdurite tegusid.
Ia "q". 24 "a". 1 ad "2" Millest on ilmne lahendus teisele.
Ia "q". 24 "a". 1 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et ei ole kombeks kirja panna neid, keda vastu ei võeta, vaid neid, kes välja valitakse. Mistõttu reprobatsioonile ei vasta surmaraamat, nii nagu predestinatsioonile eluraamat.
Ia "q". 24 "a". 1 "ad" 4 Neljanda puhul peab ütlema, et logose poolest erineb eluraamat predestinatsioonist. Sest ta toob kaasa predestinatsiooni teadmise, nii nagu ka toodud glossist näha on.
Artikkel 2.
Ia "q". 24 "a". 2 "arg". 1 Teise juurde minnakse nii. Näib, et eluraamat ei käi ainult predestineeritute kirkuse-elu kohta. Eluraamat on ju elu teadmine. Aga Jumal teab oma elu läbi igasugust muud elu. Järelikult öeldakse järelikult iseäranis jumaliku elu suhtes; ja mitte üksnes predestineeritute elu suhtes.
Ia "q". 24 "a". 2 "arg". 2 Peale selle, nii nagu kirkuse-elu on Jumalast, nõnda ka looduse-elu. Nii et kui kirkuse-elu teadmist öeldakse eluraamatuks, siis ka looduse-elu teadmist öeldakse eluraamatuks.
Ia "q". 24 "a". 2 "arg". 3 Peale selle, armuks valitakse ära mõned, keda ei valita ära kirkuse-eluks; nagu on näha sellest, mis öeldakse Johannese evangeeliumis 6[:70]: "Eks ma ole teid kahtteistkümmet välja valinud, ent üks teie seast on kurat." Aga eluraamat on jumaliku äravalimise kirjapanek, nagu ülal [(Artikkel 1)] öeldud. Järelikult ka armu-elu suhtes.
Ia "q". 24 "a". 2 "s". "c". Aga vastu on see, et eluraamat on predestinatsiooni teadmine, nagu öeldud [(Artikkel 1)]. Aga predestinatsioon ei käi armu-elu kohta, välja arvatud niivõtd kui see korrastatakse kirkusele, sest need ei ole predestineeritud, kellel on arm ja kes jäävad ilma kirkusest. Järelikult öeldakse eluraamatut üksnes kirkuse suhtes.
Ia "q". 24 "a". 2 "co". Vastan: peab ütlema, et eluraamat, nagu öeldud [(Artikkel 1)], toob kaasa mingi kirjapaneku või teadmise eluks ära valitute kohta. Aga ära valitakse keegi selleks, mis ei kuulu talle tema enese loomuse kohaselt. Ja jälle, sellel, milleks keegi ära valitakse, on eesmärgi logos, sest sõdurit ei valita ega panda kirja selleks, et ta relvastuks, vaid selleks, et ta võitleks; see ju on päris kohus, milleks sõjavägi määratakse. Aga üle loomuse olemasolev eesmärk on kirkuse-elu, nagu ülal [(23, 1]) öeldud. Mispärast eluraamat õieti käib kirkuse-elu kohta.
Ia "q". 24 "a". 2 "ad" 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et jumalik elu, ka kirka eluna, on Jumalale loomupärane. Mistõttu Tema suhtes ei ole äravalimist, ega järelikult ka mitte eluraamatut. Me ju ei ütle, et mõni inimene valitakse ära omama meeli või midagi sellest, mis tuleneb loomusest.
Ia "q". 24 "a". 2 "ad" 2 Mistõttu seeläbi on ilmne ka lahendus teisele. Loodusliku elu suhtes ei ole ju äravalimist ega eluraamatut.
Ia "q". 24 "a". 2 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et armu-elul ei ole eesmärgi logost, vaid selle logos, mis on eesmärgi poole. Mistõttu ei öelda, et kedagi valitakse välja armu-eluks, välja arvatud niivõrd kui armu-elu on korrastatud kirkuse poole. Ja sellepärast neid, kellel on arm ja kes langevad kirkusest välja, ei öelda valituteks absoluutselt, vaid suhteliselt. Ja samuti ei öelda neid olevat kirjutatud eluraamatusse absoluutselt, vaid suhteliselt; nagu nimelt nende kohta on määratuses olemas ka jumalik teadmine, et neil saab olema mingi korrastatus igavese elu poole, armust osasaamise poolest.
Artikkel 3.
Ia "q". 24 "a". 3 "arg". 1
Kolmanda juurde minnakse nii. Näib, et kedagi ei kustutata eluraamatust. Ütleb ju Augustinus raamatus "De civitate Dei" XX], 15], et "Jumala etteteadmine, mis ei saa eksida, on eluraamat. Aga Jumala etteteadmisest ei saa midagi ära võtta, samamoodi nagu ka predestinatsioonist. Järelikult ka eluraamatust ei saa midagi kustutada.
Ia "q". 24 "a". 3 "arg". 2 Peale selle, mis tahes milleski on, on seal selle asja viisi läbi, milles ta on. Aga eluraamat on miski igavene ja muutumatu. Järelikult mis tahes selles on, ei ole seal mitte ajutiselt, vaid liikumatult ja kustutamatult.
Ia "q". 24 "a". 3 "arg". 3 Peale selle, kustutamine vastandub kirjapanekule. Aga kedagi ei saa uuesti kirjutada eluraamatusse. Järelikult ei saa sealt kedagi ka kustutada.
Ia "q". 24 "a". 3 "s". "c". Aga vastu on see, mis öeldakse Psalmis 69][:29]: "Kustutatagu nad maha eluraamatust".
Ia "q". 24 "a". 3 "co". Vastan: peab ütlema, et mõned ütlevad, et eluraamatust ei saa kedagi kustutada asja tõe kohaselt, ometi saab kedagi kustutada inimeste arvamuse kohaselt. On ju Pühakirjas tavaline, et millegi kohta öeldakse, et see toimub, kui see saab teatavaks. Ja selle järgi öeldakse kedagi olevat kirjutatud eluraamatusse, niivõrd kui inimesed arvavad, et need on sinna kirjutatud, kohaloleva õigluse pärast, mida nad neis näevad. Aga kui ilmneb, kas selles ilmas või tulevases, et nad on sellest õiglusest ära langenud, siis öeldakse, et nad kustutatakse sealt. Ja nõnda tõlgitsetakse glossis niisugust kustutamist, koha puhul Psalmis 69][:29] ("Kustutatagu nad maha eluraamatust".) Aga kuna eluraamatust mittekustutamine arvatakse tasude hulka õigetele, nagu on öeldud Johannese ilmutuses 3[:5]: "Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust";
aga mis pühakutele tõotatakse, see ei ole ainult inimeste arvamuses; võib öelda, et eluraamatust kustutamine või mittekustutamine ei puuduta üksnes inimeste arvamust, vaid see käib ka asja kohta. Eluraamat on ju igavesse ellu määratute kirjapanek. Igaveseks eluks korrastatakse kedagi kahest asjast, nimelt jumalikust predestinatsioonist, ja see korrastamine kunagi ei nurju; ja armust. Sest kellel tahes on arm, see on juba selle pärast väärt igavest elu. Ja see korrastamine nurjub mõnikord, sest mõned on armust, mis neil on, korrastatud igavese elu omamise poole, milleni nad ometi ei jõua surmapatu tõttu. Nii et need, kes on korrastatud igavese elu omamise poole jumalikust predestinatsioonist, on absoluutselt kirjutatud eluraamatusse, sest nad on sinna kirjutatud kui need, kellel saab olema igavene elu iseeneses. Ja neid ei kustutata kunagi eluraamatust. Aga need, kes on korrastatud igavese elu omamisele mitte jumalikust predestinatsioonist, vaid üksnes armust, öeldakse olevat kirjutatud eluraamatusse mitte absoluutselt, vaid suhteliselt, sest nad on sinna kirjutatud igavese elu omajatena mitte iseeneses, vaid selle põhjuses. Ja niisuguseid saab eluraamatust kustutada, nii et see kustutamine ei käi Jumala etteteadmise kohta, just nagu Jumal teaks midagi ette ja pärast ei teaks; vaid asja kohta, mida teatakse, sest nimelt Jumal teab kedagi olevat enne korrastatud igavesse ellu ja pärast mitte, sest ta langeb armust ära.
Ia "q". 24 "a". 3 "ad" 1 Esimese kohta peab seega ütlema, nagu öeldud, et eluraamatust ei räägita etteteadmise poolelt, just nagu Jumalas oleks mingi muutlikkus, vaid etteteatavate asjade poolelt, mis on muutlikud.
Ia "q". 24 "a". 3 "ad" 2 Teise puhul peab ütlema, et kuigi asjad Jumalas on muutumatult, ometi on nad iseendis muutlikud. Ja selle juurde kuulub eluraamatu kustutamine.
Ia "q". 24 "a". 3 "ad" 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et niimoodi, nagu kedagi öeldakse eluraamatust kustutatavat, võib öelda, et ta sinna uuesti kirjutatakse; kas inimeste arvamuse poolest või selle poolest, et tal hakkab uuesti olema korrastatus igavese elu poole armu läbi. Mida samuti hõlmab jumalik teadmine, kuigi mitte uuesti.


ÜRO lipp.
ÜRO lipp on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lipp, mis võeti kasutusele 20. oktoobril 1947.
Lipu proportsioonid on 2:3, 3:5 või samad mis iga ÜRO liikmesriigi lipul. Täpselt lipu keskel asub ÜRO embleem, mille laius moodustab pool lipu laiusest. Lipu sinise värvi toon on PMS 279.
Kui ÜRO lipp pannakse välja koos riigilippudega, siis ÜRO lipp on aukohal (kaasa arvatud võõrustajamaa lipu suhtes).


Kalendriaasta.
Kalendriaasta on mingis kalendrisüsteemis kasutatav aasta, mis algab selle kalendri uusaastal ning lõpeb uusaastale eelneval päeval.
Gregoriuse kalendris algab kalendriaasta 1. jaanuariga ning lõpeb 31. detsembriga (jaanuariaasta).
Kasutatakse ka teistsuguseid alguse ja lõpuga aastaid (näiteks finantsaasta, akadeemiline aasta, kirikuaasta).


Kalender.
Kuupäevad võivadKalender võib olla ka ese (sageli trükis), mis kalendrisüsteemi illustreerib (näiteks lauakalender). Seda sõna kasutatakse ka ajakava kohta (näiteks võistluskalender).
Kalendritüübid.
Levinumad kalendritüübid on kuukalender, päikesekalender, kuu-päikesekalender, planeedikalender ja meelevaldne kalender.
Kuukalender on sünkroniseeritud Kuu liikumisega (kuu faasidega). Kuukalender on näiteks islami kalender.
Läbi ajaloo on enimkasutatavad kuu-päikesekalendrid olnud Juliuse ning Gregoriuse kalender. Aastal 46 eKr kehtestas Julius Caesar päikeseaastal põhineva ajaarvamissüsteemi, mida tänapäeval tuntakse kui Juliuse ehk vana kalendrit. 1582. aastal paavst Gregorius XIII poolt kehtestatud Gregoriuse ehk uus kalender on täpsustatud ajaarvamissüsteem.


Elanike arv.
Mingi territooriumi elanike arv on sellel territooriumil elavate inimeste arv.
Riigi (mõnikord ka muu territooriumi) elanike arvu nimetatakse ka rahvaarvuks.
Eristatakse faktilist elanike arvu (tegelikult kohal viibivate elanike arvu) ja juriidilist elanike arvu (alaliste elanike arvu).
Elanike arvu kindlakstegemiseks kasutatakse rahvaloendusi ja jooksvat arvestust elanike registri ning sündide ja surmade registreerimise alusel.
Elanike arv väljendatakse kas mingi kuupäeva seisuga või mingi ajavahemiku (näiteks aasta) keskmisena.


Liidumaa.
Liidumaa ("Bundesland", mitmuses "Bundesländer") on Saksamaa ja Austria kui liitriikide liikmesriikide nimetus.
See nimetus on õigupoolest eksitav, sest ta rõhutab maade kuulumist liitu ega toonita piisavalt nende omariiklust. Saksamaa Liitvabariigi liikmesriikide korrektne ja põhiseaduslik nimetus on seetõttu "maad" ("Länder", ainsuses "Land").
Riigikord.
Maadel on laialdane omavalitsus ning näiteks keskkonna-, kultuuri- ja haridusküsimustes võivad nad suures ulatuses kehtestada oma seadusi. Seepärast võib eri liidumaade seadustes ja eeskirjades olla suuri erinevusi.
Liidumaad on esindatud Liidunõukogus ("Bundesrat"), mis asub Berliinis kunagises Preisimaa parlamendi hoones ("Herrenhaus"). Liidunõukogu põhiülesanne on kaitsta liidumaade huve oma pädevusse kuuluvates asjades. Liidunõukokku valivad esindajad liidumaade valitsused.
Saksamaa põhiseaduse järgi peab maa parlamendi struktuur vastama seaduse võimul põhinevatele vabariikliku, demokraatliku ja sotsiaalse valitsemise printsiipidele (Artikkel 28[1]). Kolmeteistkümnel maal valitseb kabinet, mida juhib peaminister ("Ministerpräsident"), koos ühekojalise seadusandliku koguga (maapäev; "Landtag", mitmus "Landtage"). Seadusandliku ja täidesaatva võimu suhe on samasugune nagu Saksamaa Liitvabariigis: seadusandlikud kogud valib rahvas, tavaliselt neljaks aastaks, ja peaminister valitakse enamushääletusel maapäeva liikmete seast. Peaminister nimetab kabineti, mis täidab maa valitsuse ülesandeid.
Kuni 1999. aastani oli Baieri ainuke maa, mille seadusandlik kogu oli kahekojaline. Maapäeva valis rahvas; teine koda, Senat koosnes Baieri põhiliste sotsiaalsete ja majanduslike gruppide esindajatest. Aastal 1998 kiitsid valijad heaks Senati likvideerimise eelnõu. See jõustus detsembris 1999.
Linnriikides Berliinis, Bremenis ja Hamburgis moodustab täidesaatva võimu rahva valitud Senat. Senaatorite funktsioonid vastavad ministrite funktsioonidele suuremates maades. Senat valib täidesaatva võimu juhiks Bremenis Senati presidendi ning Berliinis valitseva linnapea ja Hamburgis esimese linnapea.
Maade kabinetid koosnevad umbes kümnest ministrist. Kõige tähtsam on siseminister, kes juhib maa haldust ja politseid.
Poliitika.
Maa tasandi poliitika mängib liitvabariigi poliitikas tihti suurt rolli. Kui maapäevavalimistel võidab opositsioon, võib see valitsuskoalitsiooni nõrgendada. Nii on juhtunud Konrad Adenaueri liidukantsleriks oleku ajal 1963 ja Willy Brandti kantsleriajal 1974. Valimisi liidumaades peetakse ka baromeetriks, mis näitab, kui palju keskvalitsuse poliitikat toetatakse. Kui valitsuskoalitsiooni parteid mitmetel järjestikustel liidumaa valimistel toetust kaotavad, võib see ennustada keskvalitsusele raskusi. Liidumaade valimiste tulemused mõjutavad ka otseselt Liidunõukogu koosseisu. 1990. aastate alguses oli opositsioonis oleval Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikul Parteil Liidunõukogus kahe kolmandikune enamus, mis tegi Kristlik-Demokraatliku Liidu/Kristlik-Sotsiaalse Liidu ja Vaba Demokraatliku Partei koalitsioonivalitsusele eriti raskeks põhiseaduse muudatuste läbisurumise. Aastaks 2003 oli olukord vastupidine: sotsiaaldemokraatide valitsusele oli takistuseks kristlike demokraatide suur enamus liidunõukogus.
Samal ajal on üha kasvav föderaalseadusandlus viimastel kümnenditel tunduvalt kahandanud maade võimu oma terrotooriumil.
Nemde probleemide tõttu on moodustatud komisjon, mis uurib võimalusi keskvõimu ja liidumaade võimude pädevuse selgemaks lahutamiseks.
Ajalugu.
1952. aastal ühendati Baden, Württemberg-Baden ja Württemberg-Hohenzollern Baden-Württembergi maaks. Samal aastal likvideeriti Saksa DV-s maad: nende asemele tulid 14 ringkonda ("Bezirke") ja Ida-Berliin, mida ametlikult nimetati "Berliin – SDV pealinn" ("Berlin - Hauptstadt der DDR").
1957. aastal võeti kümnenda maana Saksamaa Liitvabariigi koosseisu Saarimaa.
1990. aastal likvideeriti endise Saksa DV territooriumil ringkonnad ning taastati viis kunagist maad (kunagine Mecklenburg sai nimeks Mecklenburg-Vorpommern), osalt muudetud piiridega. Need maad ning Berliin said Saksamaa Liitvabariigi maadeks.
Ikka ja jälle saab poliitilise arutelu aineks Saksamaa Liitvabariigi territooriumi ümberliigendamine põhiseaduse artikli 29 alusel.


ÜRO embleem.
thumb
ÜRO embleem on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni embleem. See kinnitati 7. detsembril 1946.
Embleemil on kujutatud Maa kaarti asimutaalses projektsioonis põhjapoolusest kuni 60. laiuskraadini lõunas. Kaardil on viis kontsentrilist ringjoont ning põhjapoolust läbivad horisontaaljoon, vertikaaljoon ja kaks diagonaaljoont. Kaardi ümber on kahest ristatud õlipuuoksast koosnev pärg, mis sümboliseerib rahu. Embleemi taust on suitsusinine, õlipuuoksad ja kaart kuldsed ning veealad kaardil valged.


Juhan Ainson.
Juhan Mihkel Ainson (ka Johan Ainson, Johann Ainson; 1. juuli 1873 Holstre vald Viljandimaa – 1962 Lääne-Saksamaa) oli loomaarstiteadlane, doktor ning Eesti Ajutise Maanõukogu ja Eesti Asutava Kogu liige.
Loomaarst Juhan Ainson paistis silma 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ajal.
28. augustil 1917 toimunud Kuressaare linna volikogu koosolekul valiti Johan Ainson Eesti Ajutise Maanõukogu liikmeks.
Saaremaa maakonna loomaarst Juhan Ainson määrati Ajutise Valitsuse volinikuks Saaremaal. Sellekohane siseminister Johannes Kuke saksakeelne telegramm saabus Kuressaarde Saksa komandantuuri sidekanalite kaudu 16. novembril 1918. Telegrammis kohustati volinikku hea seisma selle eest, et hoidutaks igasugustest verevalamistest, ning anti korraldus mõisate ja valitsusasutuste kaitse alla võtmiseks. 18. novembri õhtupoolikul võttis maakonnanõukogu delegatsioon eesotsas Juhan Ainsoniga maapealik von Sehmelingilt maakonna valitsemise üle. Maakonnanõukogu tuli kokku 20. novembril. Koosolek toimus endise politseivalitsuse (Saksa komandantuuri) ruumides. Hoone peaukse kohale tõmmati Saksa riigilipu kõrvale ka Eesti sinimustvalge, kuid saarte komandandi kindral Balcki käsul võttis Juhan Ainson ise selle maha.
1919. aasta märtsis asutati Rahvaerakonna Saaremaa organisatsioon, mille juhtfiguuride seas oli Juhan Ainson.
1920 oli Johann Ainson Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonna patoloogilise anatoomia dotsendi kohusetäitja, 9. maist 1928 kuni 1937. aastani patoloogilise anatoomia dotsent.


17. sajand.
17. sajand ehk XVII sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise seitsmeteistkümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 1601 ja lõppes 31. detsembril 1700.
Kümnendid ja aastad.
1600. aastad: (1600), 1601, 1602, 1603, 1604, 1605, 1606, 1607, 1608, 1609
1610. aastad: 1610, 1611, 1612, 1613, 1614, 1615, 1616, 1617, 1618, 1619
1620. aastad: 1620, 1621, 1622, 1623, 1624, 1625, 1626, 1627, 1628, 1629
1630. aastad: 1630, 1631, 1632, 1633, 1634, 1635, 1636, 1637, 1638, 1639
1640. aastad: 1640, 1641, 1642, 1643, 1644, 1645, 1646, 1647, 1648, 1649
1650. aastad: 1650, 1651, 1652, 1653, 1654, 1655, 1656, 1657, 1658, 1659
1660. aastad: 1660, 1661, 1662, 1663, 1664, 1665, 1666, 1667, 1668, 1669
1670. aastad: 1670, 1671, 1672, 1673, 1674, 1675, 1676, 1677, 1678, 1679
1680. aastad: 1680, 1681, 1682, 1683, 1684, 1685, 1686, 1687, 1688, 1689
1690. aastad: 1690, 1691, 1692, 1693, 1694, 1695, 1696, 1697, 1698, 1699
17. sajand
*17. sajand


Jaan Anvelt.
Jaan Anvelt (venepäraselt Ян Янович Анвельт; 18. aprill 1884 Viljandimaa, Võisiku vald, Oorgu – 11. detsember 1937 NSVL, hukati) oli jurist, bolševistlik poliitik, revolutsionäär, publitsist ja kirjanik (kasutas pseudonüüme Eessaare Aadu ja K. Maatamees'").
Noorus ja haridustee.
Jaan Anvelt sündis talupoja perekonnas, lõpetas kihelkonnakooli, 1905. aastal Tartu õpetajate seminari, aastatel 1905–1907 töötas Toilas kooliõpetajana. Alates 1907. aastast õppis Anvelt Peterburi ülikoolis õigusteaduskonnas, kus astus ka VSDTP liikmeks. Aastal 1911 heideti ta revolutsioonilise tegevuse pärast arreteerituna ülikoolist välja. Ta lõpetas ülikooli 1912 eksternina ja töötas samast aastast alates Narvas advokaadiabina.
Revolutsiooniline tegevus.
Toilas töötades võttis Anvelt osa revolutsioonilisest tegevusest. Ta astus 1907 VSDTP-sse ning pärast Peterburi ülikooli astumist sai temast VSDTP koosseisu kuuluva Eestimaa kubermangu VSDTP allorganisatsiooni üks juhte. 1911. aastal ta arreteeriti ning saadeti Tallinna. Pärast vabanemist jätkas ta parteitööd Tallinnas. Pärast ülikooli lõpetamist 1912 asus ta elama Narva. Seal asutas ta koos Johannes Käsperti ja Villem Bukiga ajalehe Kiir ning oli selle tegelik ajalehe toimetaja. Esimese maailmasõja ajal tegi Anvelt Narvas põrandaalust parteitööd.
1917. aasta revolutsiooniperiood.
1917. aastal oli J. Anvelt Narva Ajutise Revolutsioonikomitee esimees ning 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel valiti Jaan Anvelt Narva Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu esimeheks. 1917. aasta märtsis määrati Jaan Anvelt ajalehe Kiir vastutavaks toimetajaks ning temast sai üks Eestimaa bolševike juhte.
3.–24. juuni 1917. aastal esimesel Petrogradis toimunud Ülevenemaalisel nõukogude kongressil valiti Jaan Anvelt Ülevenemaalise Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogude Täitevkomitee liikmeks.
1917. aasta 5. juunil läbiviidud Ajutise Maanõukogu valimiste tulemusel valiti J. Anvelt VSDTP saadikuna Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liikmeks ning 14. juulist 1917 kuni ta väljaheitmiseni 5. veebruaril 1919, oli Jaan Anvelt Ajutise Maanõukogu liige.
5.–9. augustil 1917. aastal toimunud Eesti Nõukogude I Kongressil valiti Jaan Anvelt Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimeheks. J. Anvelt võttis aktiivselt osa Oktoobrirevolutsioonist Eestis, ta oli VSDT(b)P Tallinna komitee ja Põhja-Balti komitee liige.
25.-28. oktoobril 1917. aastal toimunud Eesti Nõukogude II Kongressil valiti J. Anvelt taas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimeheks ja Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee liikmeks.
1918. aasta, Saksa okupatsioon ja emigratsioon Venemaal.
Saksa vägede pealetungi ja okupatsiooni eest evakueerus J. Anvelt 24. veebruaril 1918. aastal koos Balti laevastiku laevadega Jääretke käigus Soome ja sealt Petrogradi, kus ta töötas juhtivatel kohtadel 1918 veebruarist – aprillini Nõukogude Venemaa Loode oblasti sõjakomissarina.
1918. aasta aprillist tegutses ta Nõukogude Venemaa Petrogradi Töökommuuni ("Петроградская трудовая коммуна") esimehena ja ka 1918. aasta aprillist – novembrini Põhja Oblasti Kommuunide Liidu) Petrogradi Rahvusasjade Komissariaadi rahvakomissarina.
1918 aasta septembris lõpetas ta 2. Petrogradi kommunistliku koosseisu suurtükiväekursused, pärast mida teenis Nõukogude Venemaa Punaarmees Vene kodusõjas Idarindel.
Jaan Anvelt osales 1918. aasta 19. mail Petrogradis Nõukogude Venemaale evakueerunud eesti bolševike poolt organiseeritud VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomiteei asutamisel, mille juhiks ta ka tagaselja valiti.
1918. aasta Eesti Töörahva Kommuun.
29. november 1918, Narva vallutamise järel Punaarmee poolt kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun, mille juhtorgani - Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu esimehe ja sõjandusosakonna juhatajana tegutses Jaan Anvelt 1918. aasta novemberist kuni 1919. aastani, mil ETK ja Nõukogude Punaarmee väed Vabadussõja tulemusel Eestist välja aeti.
Pärast taganemist Eestist Nõukogude Venemaale ja ETK laialisaatmist oli Jaan Anvelt 1919. aasta, 15. novembrist kuni 19. detsembrini sõjakomissar Punaarmee, 7. armee, 2. Valgevene M. Frunze nimelises diviisis ja seejärel 1920. aasta, veebruarist - 1921. aasta veebruarini - Petrogradi kindlustatud rajooni ülem.
1920-ndate aastate illegaalne tegevus.
Pärast Vabadussõja lõppu likvideeriti Nõukogude Venemaal ametlikult ÜK(b)P Eesti sektsioonide tegevus ning asutati 1920. aastal Eestis korraldatud illegaalsel kongressil Eestimaa Kommunistlik Partei, ille esimesel kongressil 1920. aastal valiti illegaalse EKP Keskkomitee liikmeks ka Nõukogude Venemaal viibinud Jaan Anvelt.
Aastatel 1921–1925 osales J. Anvelt illegaalses kommunistlikus tegevuses Eesti Vabariigis, oli üks 1. detsembri mässu organisaatoritest, mille käigus tappis Balti jaama kordniku Mihkel Muti. Hiljem mõrvas ta veel Telliskivi tänaval tööle mineva kaptenmajor Karl Sterni.
1933. aastal viibis Anvelt Postimehe teatel jälle salaja Eestis, revideerides ja julgustades põrandaaluseid organisatsioone Narvas, Tallinnas ja Tartus. Tal olevat olnud kaasas kergekuulipilduja.
Esindusorganites.
Jaan Anvelt oli Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige alates 1919. aastast kuni surmani 1937. aastal.
Jaan Anvelt oli Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei ÜK(b)P XIV, XV, XVI kongressi saadik.
Jaan Anvelt oli III Kommunistliku Internatsionaal VI kongressii (1928) ja VII kongressi (1935) saadik. Aastatel 1935–1937 oli J. Anvelt Kominterni Rahvusvahelise kontrollkomisjoni liige ja sekretär, ta arvati KI RKK koosseisust välja KITK Presiidiumi otsusega 11. juunil 1938. aastal.
Tegevus ja surm Nõukogude Liidus.
Aastatel 1926 – 1929 oli J. Anvelt Žukovski nim Punaarmee Lennuväeakadeemia ("Военно-воздушная академия имени Жуковского"), komissar; aastatel 1929 – 1935 Tsiviillennunduse Peavalitsuse ülema asetäitja, ja ülem;
11. detsembril 1937 NSV Liidus NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi uurija Aleksandr Langfang ta ülekuulamisel surnuks. Jaan Anvelt rehabiliteeriti 1956.
Isiklikku.
Aastatel 1909–1910 oli ta abielus kommunistist poliitiku Alma Ostraga.
1912. aastal oli ta abielus Peterburis õppinud J. Vassiljevaga. Tema teine abikaasa oli Alise Stein-Anvelt, kellega tal sündisid tütar Kima ja poeg Jaan. Peres oli kombeks panna pere vanimale pojale nimeks Jaan.
Andres Anvelt on tema lapselaps.
Anveldi loomingu ainetel.
Anveldi romaani "Linnupriid" ainetel on tehtud film "Lindpriid" (1970), mille režissöör ja stsenarist on Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar.


Veterinaaria.
Veterinaaria (ladina keeles "veterinaria") ehk loomaarstiteadus on teadus, mis sarnaselt meditsiiniga uurib looma (välja arvatud inimese) organismi normaalset ja patoloogilist ehitust ja talitlust.
Veterinaarmeditsiini harud.
Preventiivne veterinaaria


Julius Seljamaa.
Julius Friedrich Seljamaa 2 (8. aprill 1883 Sindi – 17. juuni 1936 Tallinn) oli eesti ajakirjanik, riigitegelane ja diplomaat, Eesti Ajutise Maanõukogu sekretär ja abiesimees ning I Riigikogu liige.
Ta õppis 1899–1902 Riias õpetajate seminaris, oli 1902–1905 Taali ministeeriumikoolis õpetaja ja 1905–1909 selle juhataja, 1909–1914 Rakvere haridusseltsi kooli juhataja.
Ta siirdus 1914 Peterburi, õppis 1915–1918 Peterburi ülikoolis õigusteaduskonnas, töötas “Pealinna Teataja” toimetuses ja Venemaa IV Riigiduumas ajakirjanikuna.
Ta oli 1917 Eesti Vabariiklaste Liidu ja Ajutise Maanõukogu liige, 1918–1921 “Vaba Maa” peatoimetaja.
Ta alustas diplomaatilist karjääri veebruaris 1918 Eesti esimese välisdelegatsiooni (1917-1918) liikmena, esindades koos Johan Laidoneriga Eestit Nõukogude Venemaal (esitaja). Ta osales 1919–1920 Eesti-Vene rahuläbirääkimistel. 1922–1928 oli ta saadik Lätis, 1925–1926 Leedus ja 1928–1933 Nõukogude Liidus.
Oktoobrist 1933 kuni juunini 1936 oli ta välisminister (1934. aastal lühikest aega ka peaministri asetäitja). Seejärel nimetati ta saadikuks Rooma, kuid suri vähki enne ametisse asumist.


Jaan Sihver.
Jaan Sihver (30. aprill 1879 Vana-Tänassilma vald, Viljandimaa – 28. november 1918 Narva lähedal) oli eesti poliitik (kommunist) Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liige ja nõukogude sõjaväelane.
Elulugu.
Jaan Sihver sündis 1879. aastal Viljandimaa Vana-Tänassilma vallas ja kolis Mõisakülla, kus abiellus Mõisakülast pärit Helene Kollistiga. 13. oktoobril (vkj) 29. septembril) 1905. aastal asutas Jaan Sihver, omaaegne aktiivne ühiskonna-, kultuuri- ja haridustegelane, Mõisakülas oma naise, Helene Kollisti isa majas Mõisaküla esimese kooli, 2-klassilise erakooli. Jaan Sihver tol ajal Mõisakülas aktiivne seltsielu edendaja: ta lõi aktiivselt kaasa kohaliku puhkpilliorkestri tegevuses, asutas tehasetöölistele sauna. Jaan Sihver seisis hea ka selle eest, et Mõisakülal oleks oma raamatukogu ja arstipunkt.
Jaan Sihver osales 1905. aasta revolutsioonisündmustes Eestis ning vahistati detsembris 1905. aastal ja mõisteti 15 aastaks sunnitööle, VSDTP liige 1905. aastast; peale 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni vabanes ning töötas Moskva Tööliste Saadikute Nõukogus - maapiirkondade osakonna instruktorina.
Tegevus Eestis.
1917. aasta juulikuust tegutses Jaan Sihver Eestis Tallinnas Eesti Ajutise Maanõukogu liikmena, kus oli ka kommunistliku ajalehe "Tööline" ja "Maatamees" toimetuste liige; Eestimaa Maatameeste Keskbüroo liige ja Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu bolševike fraktsiooni esimees.
1917. aasta juulist oli J. Sihver ka VSDT(b)P Eesti sektsioonide konverentsi saadik ja valiti VSDT(b)P Eesti sektsioonide Keskkomitee liikmeks.
Kaksikvõimu ajal Eestis 1917. aastal, oli ta 1917. aasta detsembrist Viljandi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu TK esimees.
Peale Eesti okupeerimist saksa vägede poolt 1918. aastal taandus J. Sihver koos nõukogude vägede ja võimuorganitega Venemaale.
1918. aasta suvest kuulus VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomiteesse ning J. Sihver kuulus ka 1918. aasta septembris Moskvas VK(b)P Keskkomitee juures moodustatud Okupeeritud Alade (Valgevene, Leedu, Läti, Poola, Eesti ja Soome) Keskomiteesse Eesti organisatsioonide esindajana.
Tegevus Eesti Vabadussõja ajal.
1918. aasta sügisel kuulus J. Sihver Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee, mis valmistas ette Eestimaa vallutamist Nõukogude Punaarmee poolt ja Punaarmee eesti väeosade - Eesti Punaarmee ja 2. Viljandi kommunistliku polgu organisaator, Eesti Kütipolkude Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees.
Pärast Saksamaal 1918. aasta novembris toimunud Novembrirevolutsiooni alanud Saksa keisririigi vägede taandumist ja Nõukogude Venemaa poolt Brest-Litovski rahuleping ühepoolset tühistamist alustasid Punaarmee üksused 28. november 1918. aastal pealetungi Eesti vallutamiseks ning Narva vallutamise katsel Nõukogude Venemaa Punaarmee ja Eesti kommunistlike polkude poolt Jaan Sihver hukkus Narva lahingus.
Viited.
Sihver, Jaan
Sihver, Jaan


Peeter Põld.
Peeter Siegfried Nikolaus Põld (12. juuli 1878 Puru küla, Jõhvi vald Jõhvi kihelkond Rakvere kreis Eestimaa kubermang Venemaa keisririik – 1. september 1930 Tartu Eesti Vabariik) oli eesti teoloog, haridus- ja riigitegelane, Eesti Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu ja Riigikogu liige. Ta oli Eesti Vabariigi esimene haridusminister.
Elulugu.
Peeter Siegfried Nikolaus Põld sündis 1878. aastal Puru külas, Jõhvi vallas Jõhvi kihelkonnas Rakvere kreisis. Ta õppis Puru külakoolis, Rakvere linnakoolis aastatel 1888–1890, Narva linnakoolis aastatel 1890–1893, Narva gümnaasiumis aastatel 1893–1898 ja Tartu Ülikooli usuteaduskonnas 1898–1906, kus omandas 1907 "cand. theol." kraadi. Hiljem täiendas ta end pedagoogika alal Saksamaal ja Šveitsis (1908).


Kristjan Arro.
Kristjan (Christian) Arro (25. jaanuar 1885 Polli vald, Viljandimaa – 21. aprill 1942 Sevurallag, Sverdlovski oblast, hukati) oli põllumajandustegelane ja Eesti Ajutise Maanõukogu ning I ja II Riigikogu liige.


Jüri Parik.
Jüri Parik (16. aprill 1889 Uue-Võidu vald, Viljandimaa – 21. mai 1929 Tallinn) oli jurist, poliitik, tulundustegelane ja Eesti Ajutise Maanõukogu liige.


Karl Parts.
Karl Parts 3 (15. juuli 1886 Palupera vald, Tartumaa – 1. september 1941 Kirovi oblast) oli Eesti sõjaväelane (kolonel), Vabadussõja väejuht.
Elulugu.
1915. aastal lõpetas Karl Parts Peterhofi lipnikekooli ja osales Vene armee koosseisus Esimeses maailmasõjas erinevatel rinnetel. Tsaariarmeest sai ta alamkapteni auastme. Juunis 1917 liitus Parts Eesti rahvusväeosadega, 23. märtsil 1918. aastal määrati 1. Eesti jalaväepolgu I pataljoni ülemaks, 1918. aasta 1. jaanuarist ülendati kapteniks.
Saksa okupatsiooni ajal oli ta põrandaaluse Kaitseliidu organiseerija.
Vabadussõjas oli Partsile ülesandeks tehtud soomusrongide korraldamine ja juhtimine. Veebruaris 1919 sai ta Soomusrongide Divisjoni (hiljem Soomusrongide Diviisi) ülemaks ja alampolkovnikuks. Muuhulgas juhtis ta soomuslahingut, mille võitmine viis Pihkva vallutamisele. Karl Partsi autasustati kolme Vabadusristi teenetemärgiga.
Aastatel 1921–1923 teenis Parts Eesti sõjaväes Soomusrongide brigaadi ülemana, 1923 soomusrongide inspektorina ja 1923–1924 tehniliste vägede inspektorina. 1923. aastal lõpetas ta samuti Kõrgema Sõjakooli.
K. Parts osales 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumises 1924. aastal.
Aastal 1925 lahkus K. Parts tegevteenistusest ning hakkas Tartumaal Voldi külas Vabaduse talu pidama.
6. novembril 1940 arreteeriti K. Parts oma kodutalus ning viidi Tartu vanglasse. 1941. aasta aprillis viidi ta Venemaale, kus ta 28. juulil 1941 Kirovi oblasti SARKi vägede sõjatribunali poolt surma mõisteti ning 1. septembril ka hukati.
Karl Partsi poeg, reservlipnik Emil-Muritsius Parts (sünd 5. oktoobril 1912 Peterburis) mõrvati nõukogude hävituspataljoni poolt 16. juulil 1941 Saadjärve algkooli juures.


Anna Leetsmann.
Anna Leetsmann (12. oktoober 1888 Kalvi vald, Virumaa – 1942 NSVL, hukkus vangistuses) oli Kunda koolis pedagoog, poliitik ning Eesti Ajutise Maanõukogu ainus naissoost ja enamlasest liige.


Austria-Ungari.
Austria-Ungari oli kaksikmonarhiaga riik Kesk-Euroopas, mis eksisteeris 1867–1918.
Austria-Ungari riik tekkis rahvusriikide moodustumise tulemusel. 1859 sai Austria keisririik lüüa Sardiinia–Prantsusmaa liidult Itaalias ja kaotas Lombardia loodavale Itaalia kuningriigile. Aastal 1866 kaotas Austria sõja Preisimaale, kui püüdis ühendada saksakeelseid riike enese võimu alla. Oma suurriigiseisundi kindlustamiseks ja sisevastuolude mahendamiseks otsustati Austria-Ungari kompromissiga anda Ungari kuningriigile eristaatus, mis kajastus ka riigi nimetuses. Kummalgi riigiosal oli oma põhiseadus, parlament ja valitsus.
Austria-Ungari pindala oli 1914. aasta seisuga 676 615 km². Sellega oli Austria-Ungari Euroopa suuruselt teine riik Venemaa Keisririigi järel. Riigis elas 1914. aastal hinnanguliselt 52,8 miljonit inimest ja sellega oli Austria-Ungari elanike arvult kolmas riik Euroopas Venemaa ja Saksamaa järel.
Juriidilises mõttes oli Austrial ja Ungaril ainult üks ühine seadus: 1713. aastast pärit pragmaatiline sanktsioon, mis kirjeldas troonipärimist. See tagas, et Austria ja Ungari monarhiks oli alati sama isik. Kõik ülejäänud seadused, kaasa arvatud identse sisuga seadused nagu Austria-Ungari kompromiss, oli vaja kinnitada nii Austria kui Ungari parlamendis. Vastu võetud seadused avaldati ametlikes väljaannetes, mis ilmusid 8 keeles. Üldiselt püütigi saavutada identse sisuga seaduste vastuvõtmine ning sellepärast moodustati Austria ja Ungari parlamendi ühiskomisjon, kuhu kuulus kummastki parlamendist 60 liiget ja mis arutas nii kuningliku kui keiserliku (ehk nii Ungari kui Austria) valitsuse ministrite ettepanekuid, püüdes saavutada kompromissi.
Need institutsioonid, mis olid Austrial ja Ungaril ühised, tähistati väljendiga "keiserlik ja kuninglik" (lühendatult k.u.k.). Ühised olid näiteks sõjalaevastik ja sõja ajal ka sõjavägi. Ühised olid ka kolm ministeeriumi: keisrikoja- ja välisministeerium, sõjaministeerium ning rahandusministeerium. Ülejäänud institutsioonid olid Austria ja Ungari poolel erinevad.
1867 lepiti kokku, et ühisesse riigikassasse maksab Austria 70% ja Ungari 30% selle eelarvemahust, aga see osakaal vaadati iga 10 aasta tagant uuesti läbi ja 1907 tõusiski Ungari osa 36,4%-ni. 1917 pidid toimuma uued läbirääkimised ja formaalselt lagunes Austria-Ungari just sellepärast, et Ungari osa suuruses riigieelarves ei jõutud kokkuleppele.
Austria-Ungari lagunes 24. oktoobril 1918 Ungari lahkulöömisega. Austria-Ungari maa-alal tekkisid uued riigid Tšehhoslovakkia, Ungari ja Austria. Osa Austria-Ungari maa-alast läks Itaaliale, Jugoslaaviale, Poolale ja Rumeeniale.
Transleitaania.
Bosnia ja Hertsegoviina oli Tsis- ja Transleitaania ühisvalduses.


Vanakreeka kirjandus.
Vanakreeka kirjandus on antiikaja kreekakeelne kirjandus. Tegu on Euroopa vanima kirjandusega.
Kirjanduseelne periood.
Kirjanduseelne periood hõlmab suulist loomingut, kreeka folkloori – müüdid, muinasjutud, loitsud, laulud, vanasõnad, mõistatused.
Kreeka folkloori žanritest on meile paremini tuntud mitmesugused laululiigid. Antiikaja allikad kõnelevad lauludest, mida esitati viljalõikusel, viinamarjade pressimisel, ketramisel jne. Iga tähtsa toimingu eel saatis laul ka vastavate riituste täitmist. Nii töölaule kui ka rituaalseid laule esitati kooris.
On ka teateid sõdurite marsilauludest, lembe- ja lastelauludest, pulmalauludest ja treenidest ehk nutulauludest.
Kõige laialdasemalt levis mütoloogilise sisuga eepiline laul, milles jutustatakse jumalatest ja heerostest. Eepiline laul oli kirjanduseelsel perioodil kõige enam arenenud liik ja selle areng rajas teed suurte poeemide (ka Homerose eeposte) ilmumisele.
Kirjanduseelsesse perioodi kuulub ka mitmesuguste kultuslaulude tekkimine. Neid nimetati vastavalt jumalale, kelle poole pöörduti (paiaan Apolloni kultuses, ditüramb Dionysose kultuses), või koori koosseisu järgi (parteenion – tütarlastekoori laul).
Peale laulude olid levinud ka genealoogiad – värsivormis perekonnalood, mida õpiti pähe. Samuti esinesid värsivormis mitmesugused kataloogid, eriti jumalate ja heeroste loetelud.
Homerose eeposed.
Antiikkirjanduse esimesteks meie ajani säilinud mälestisteks on eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Nende loojaks peetakse pimedat laulikut Homerost. Mõlema eepose süžeed on võetud Trooja sõda käsitlevatest heroilistest muistenditest ning seetõttu oli eeposte sündmustik kaasaegsetele laialt teada.
Hesiodose looming.
Heroilise eepose kõrvale kerkis ka didaktiline ehk õpetlik eepos. Didaktilist eepost esindab vanim Mandri-Kreekas nimepidi tuntud luuletaja Hesiodos. Hesiodoselt on säilinud 2 poeemi: küpses eas loodud "Tööd ja päevad" (828 värssi) ja varasem "Theogonia" ("Jumalate põlvnemine", 1022 värssi).
Antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise perioodi kirjandus.
Heroiline eepos muutub ajapikku vananenud žanriks. Õitsele puhkeb antiiklüürika. Nimetus lüürika on tulnud keelpillist nimega lüüra, mille saatel esitati mitmesuguseid laule. Nõnda tähistati laulude liike, mida kanti ette keelpillil. Antiikajal säilitas lüüriline luule kaua aega oma seose laulmise, muusikalise saate ja tantsuga.
Vastupidiselt eepostele on lüürikas kuulda ka luuletaja enese häält, kes tunnetab maailma ja selgitab oma suhteid sellega. Žanriliselt jaguneb lüürika kolmeks: eleegia (Tyrtaios, Solon, Theognis, Mimnermos), jambograafia (Archilochos, Semonides) ja meelika. Vastavalt selle järgi, kuidas laule ette kanti, jaguneb meelika omakorda monoodiliseks lüürikaks (esitajaks üksiklaulja; tuntumad autorid on Alkaios ja Sappho) ja koorilüürikaks (Alkman, Stesichoros, Ibykos, Anakreon, Pindaros, Bakchylides).
Atika ajajärk.
Atika ajajärgul elas Kreeka ühiskond läbi oma suurima õitsengu. Kreeka kunsti- ja hiljem ka filosoofiakeskuseks kujunes Ateena, kelle kultuurilise hegemoonia all kulges Kreeka ajalugu 5. ja 4. sajandil kuni Kreeka vallutamiseni Makedoonia poolt. Seepärast nimetatakse ka vanakreeka kirjanduse vastavat perioodi atika ajajärguks – Atika maakonna järgi, mille pealinn oli Ateena.
Sel perioodil muutus juhtivaks kirjandusliigiks draama. Atika draama arenes välja viljakusjumal Dionysosele pühendatud pidustustest ehk dionüüsiatest, kus korraldati suurejoonelisi rongkäike, joodi ohtralt veini, söödi ja lõbutseti.
Draama eripäraks on see, et jutustamine sündmustest asendub nende näitliku esitamisega kuulajale-vaatajale, kus on kaastegevad nii näitlejad kui ka koor. Koorilaulu pidulikest ja ülevatest elementidest kujunes aja jooksul välja tragöödia, naljalugudest aga komöödia. Need kaks ongi atika ajajärgu kirjanduse põhižanrid.
Atika tragöödia tähtsaimad esindajad on Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Atika ajajärgu komöödiat nimetatakse vana-atika komöödiaks ja selle tähtsaim esindaja on Aristophanes.
Proosast õitsesid sel perioodil ajalookirjandus (Herodotos, Thukydides, Xenophon) ning retoorika (10 suurt kõnemeest, neist tuntumad on Isokrates, Demosthenes ja Aischines).
Filosoofiline proosa saavutas kõrgpunkti Platoni ja Aristotelese teostes.
Hellenismi ajajärk.
Hellenismiajastul toimusid olulised muutused Kreekas Makedoonia Aleksandri vallutuste tõttu ning Kreeka kultuur levis laial maa-alal kuni Indiani. Ateena kui oluline kultuurikeskus taandus, uueks keskuseks sai Aleksandria.
Erilise õitsengu saavutas hellenismiajal luule, millest taandus senine ühiskonnakesksus ja poliitika. Rohkem hakati tundma huvi üksikisiku vastu ning eelistatuks said lühivormid, nagu eleegia, epüllion ja epigramm. Tekkis ka nn uus komöödia, mille tuntuim esindaja on Menandros.
Hellenismiaja tuntumad luuletajad olid Kallimachos, Theokritos ja Apollonios Rhodoselt. Populaarseks said õpetlikke fakte esitavad kataloogilaadsed luuleteosed (nt Aratose "Phainomena" ehk "Taevanähtused").
Ajalookirjanduses olid oluline autor Polybios.
Rooma ajajärk.
Rooma ajajärgul tekkis nn kirev kirjandus, mis rahuldas rahva suurenenud lugemishuvi (Lukianos, Athenaios, Ailianos). Populaarsed olid rahvalikud seiklus- ja armastuslood (Chariton, Heliodoros, Achilleus Tatios), tekkis karjaseromaan (Longose "Daphnis ja Chloe").
Ajalookirjanduses olid olulised autorid Josephus Flavius, Diodoros, Dionysios Halikarnassosest, Appianos ja Cassius Dio. Kunsti- ja kultuuriloolise materjaliga tegeles Pausanias, biograafiaid ja eetikaalaseid teoseid kirjutas Plutarchos.


Diane Kruger.
Diane Kruger (Saksamaal Diane Krüger; õieti Diane Heidkrüger; sündinud 15. juulil 1976 Saksamaal Hildesheimi lähedal Algermissenis) on saksa päritolu filminäitleja.
Diane Heidkrüger sündis ja kasvas Saksamaal. Ta tahtis lapsest peale saada baleriiniks ja läks Londonisse Kuningliku Balletikooli juurde balletti õppima. Balletiõpingud katkesid 13-aastaselt põlvevigastuse tõttu.
Diane naasis Saksamaale, kuid talle pakuti modellitööd Pariisis ja ta hakkas koolivaheaegadel Pariisis käima. 1992 jõudis ta modelliagentuuri Elite võistluse Look of the Year finaali, saades auhinnaks ihaldatud motorolleri Vespa. Diane jättis kooli pooleli ja töötas Pariisis põhiliselt fotomodellina, sest ta oli poodiumil esinemiseks liiga lühike. Giorgio Armani valis ta parfüümi Acqua di Gio reklaamikampaania modelliks. Diane töötas Dolce & Gabbanale, Christian Diorile ja Chanelile. Aastal 2000 poseeris ta Vanessa von Zitzewitzi aktifotol. Tema mõõdud olid 80-55-85. Temast sai üks Pariisi tuntuimaid fotomodelle. Ta töötas New Yorgis ning poseeris muuhulgas ajakirjade Elle, Vogue ja Cosmopolitan esikaanel. Modellitööst loobus ta 2000.
Diane Kruger tuli Luc Bessoni soovitusel Pariisi. Ta õppis modellitööga kogutud rahaga New Yorgist naastes kaks aastat Pariisis klassikalist näitlemist näitekunstikoolis "École Florent" ning lõpetas selle 2002 klassi parimana.
Filmis "Trooja" näitlemiseks pidi Diane, kes tuhandete kandidaatide (sealhulgas Julia Roberts, Gwyneth Paltrow ja Charlize Theron) seast Helena rolli valiti, pärast 10 proovi (sealhulgas kostüümiproove) enne lõplikku otsust režissööri Wolfgang Peterseni soovil 15 päevaga oma 49 kilole 6-7 kg juurde võtma. Nüüd on ta jälle kõhnemaks jäänud. Rolli valimise ajal kestsid veel filmi "Wicker Park" võtted.
Isiklikku.
Ema Maria-Theresia töötas hoiukassas, isa Hans oli trükkal. Vend Stefan oli kaks aastat noorem. Kui Diane oli 13- või 14-aastane, läksid vanemad lahku. Diane katkestas suhted isaga.
Tema silmad on asuursinised ja tal on "roosilehejume". Tema kasv on 1.73.
Lisaks oma emakeelele, saksa keelele, räägib Diane vabalt ka prantsuse ja inglise keelt.
Enne 20-aastaseks saamist ei joonud Diane kordagi alkoholi, sest nägi selle kahjulikku mõju oma isa peal.
Diane Kruger oli 1. septembrist 2001 abielus prantsuse filminäitleja ja stsenaristi Guillaume Canet'ga. Nad elasid väikeses majas Pariisi lähedal maal. 2006. aastal nad lahutasid. Krugeril on samast aastast suhe Joshua Jacksoniga.
Tunnustused.
2003. aasta Cannes'i filmifestivalil sai ta parima debütandi Chopardi auhinna.
Filmi "Rahvuslik aare" (2004) eest nimetati ta parima ulmefilmi auhinna "Saturn" kandidaadiks naiskõrvalosa kategoorias. Ta ei võitnud seda auhinda.
Filmi "Rahvuslik aare: Saladuste raamat" (2007) eest nimetati ta Teismeliste valiku auhinna kandidaadiks seisklusfilminäitlejanna kategoorias. Ta ei võitnud seda auhinda.
Filmi "Vääritud tõprad" (2009) eest nimetati ta "Saturni" kandidaadiks naiskõrvalosa kategoorias. Ta ei võitnud seda auhinda.
Välislingid.
Kruger, Diane
Kruger, Diane


Karakalpakkia lipp.
Karakalpakkia lipp on Usbekistani Karakalpakkia Vabariigi lipp.
Tähed lipul märgivad Karakalpakkia viit rajooni. Kollane laid sümboliseerib maa kõrbeid.


Lipp.
Lipp on riikide, rahvaste, organisatsioonide, territoriaalsete üksuste vms. sümbol. Lipul on teatav värvikombinatsioon, kindlaksmääratud mõõtmed. Kõige levinumad on kangaslipud, mis enamasti kinnitatakse lipuvarda külge. Kasutatakse ka ruudukujulisi ning kolmnurkseid lippe, lisaks on veel palju erikujulisi harva või eriotsarbeks tarvitatavaid lippe.
Ajalugu.
Lipu kaudseks eellaseks peetakse muinasaja hõimujuhi valitsuskeppi ja väetähist, milleks oli tavaliselt oda või saua otsa kinnitatud kotka või mõne looma kujutis, hobusesaba vms. Need tähised olid juhi võimu võrdkujuks ja tema asukoha tähiseks, aga ka malevat koondavaks ja lahingus julgustavaks märgiks ning hõimukaaslastele üleloomulikke võimeid toovaks pühaks rituaalseks esemeks.
Juba Vana-Roomas oli välja arendatud liputaoliste sõjaväetähiste süsteem. Kasutusel oli "signum" -- märk, millest on tulnud sõna 'signaal'. Konsul Gaius Marius olevat aastal 104 eKr võtnud Rooma leegionite tunnuseks "aquila", varda otsa paigutatud hõbedase kotka, mille alla oli kinnitatud võidupärg ja väeosa numbrit kandev plaat. Rooma ratsaväe tunnus oli "vexillium" -- odakujulise varda ülaotsa põikpuule kinnitatud nelinurkne punane või purpurne kangatükk. Sõnast "vexillium" on tulnud lipundust uuriva teadusharu nimi veksilloloogia.
Mitmesugused kujundid, eriti pühakud, ilmusid lippudele Rooma kristliku keisri Constantinus Suure valitsemise ajal. Erisuguse kujundusega ristid ilmusid lippudele peamiselt ristisõdade ajal. Sellest ajast on tuntud näiteks "malta rist" -- Malta rüütlite ehk Johanniitide ordu tunnus. Ristiretkede perioodist pärinevad ka maailma ühed vanemad, tänini kasutusel olevad Inglismaa Püha Georgi lipp ja Taani lipp "Dannebrog".
Ristisõdade aja rüütlivappidest sai süstemaatilise alguse vapiteadus ehk heraldika. Keskaja lipud olid enamjaolt lipukangad, millele olid kantud rüütlite ja valitsejate vappide kujutised.
Peale sõjalippude olid lipud kasutusel ka muudel elualadel. Olid põikvardale kinnitatavad pühakute kujutistega kirikulipud, mida kantakse nüüdisajalgi pidulike kiriklike rongkäikude ees. Ka käsitööliste ning kaupmeeste ühendustel tekkisid oma lipud, mis olid ühtlasi reklaami eest.
Kaubanduse arenedes ning uute maade avastamise ja vallutamisega kasvas lippude tähtsus meresõidus. Kaubalaevad kandsid oma valitseja või kodusadama värvides lippu, andes niiviisi teada, kelle kaitse all on laev. Eriti usinad kodusadama lippude ning pikkade vimplite kasutajad olid jõukate linnriikide Veneetsia, Genova ja Marseille', aga ka Läänemerel seilavate Hansa Liidu linnade laevad.
Ka sõjalaevad järgisid moodi, paigutades laeva ahtrisse kodusadama või valitseja lipu ning mastidesse pikad meretuules kenasti lehvivad vimplid. Sellised laevadele ja ka uutele avastatud maadele heisatud lipud ei olnud veel rahvuslipud, need tähistasid üksnes valitseja omandit ja võimu.
Lipu kuju ja mõõtmed.
Lippe on mitmekesise kuju ja kujundusega. Tüüpiline lipp kujutab endast horisontaalselt lehvivat ristkülikut. Terasemal uurimisel leiab aga kõikvõimalikke variatsioone. Lippe lehvib laevadel ja kaldal, neid kasutatakse nii sees kui väljas ning neid võib käes hoida, tõmmata vardasse või masti. Väikesemõõdulised variandid sobivad laualippudeks, nende kujutisi trükitakse taldrikualustele, märkidele, võtmerõngastele ja autokleebistele. Lipumustrit võib kohata rõivastel ja kandekottidel. Lipud hoonetel, autodel ja rõivastel pole üksnes riikide sümbolid. Ka kohalikud organisatsioonid ning äriettevõtted heiskavad oma lipu või kannavad seda paraadil ning paljud kauplused ja ettevõtted äratavad lipuga tähelepanu ning reklaamivad kaupa.
Tänapäeval on peaaegu kõik riigilipud ristkülikukujulised, kuid ajaloo jooksul on olnud kasutusel ka hoopis teise kujuga lippe. Sõjaväelipud on traditsiooniliselt ruudukujulised, jahtidel lehvib väike kolmnurkne lipp ehk vimpel. Suured laevad kasutavad merel tavaliselt pikki kitsaid vimpleid.
Lipu funktsioonid.
Lipud võivad möödujatele midagi teatada, mistõttu nad sobivad väga hästi teenindusettevõtetele, kauplustele, hotellidele või mõnele teisele asutusele, lehvides seal aastaringselt ja juhtides tähelepanu.
Paraadil võib tihti näha lippe. Mõnikord saadab neid auvahtkond. Sõjaväeparaadidel võivad lippe saata relvastatud kaardiväelased. Kui paraadil kantakse ka riigilipu, siis on selle koht marssijate ees või neist paremal.
Riigilipp.
Riigilipp on riigi ja tema võimu sümbol.
Rahvuslipp.
Rahvuslipp on rahvast, rahvust või muu säärast ühendust sümboliseeriv lipp. Esimeseks rahvuslipuks võib pidada Hollandi lippu. Täna on enamus riigilippudest rahvuslipud, mis täiendatud muude riiklike sümbolitega (nt. vapiga). Rahvuslippudele osutatakse eriti suurt austust ja nende mõnitamist peetakse suureks solvanguks.
Tänapäeva riikide peamine rahvuslik tunnus on lipp, mis väljendab iseseisva riigi olemasolu. Põhilipp on tavaliselt rahvuslipp, mida iga kodanik saab vabalt oma soovi kohaselt heisata -- mõnes riigis pole see aga tavaks või on koguni keelatud. Lisaks rahvuslipule on enamikus riikides seaduse kohaselt ka riigilipp, mis võib oma värvuselt rahvuslipuga ühtida, samuti kauba-, sõja- ja ametilipud.
Rahvuslipud on suhteliselt uus nähtus. Ligikaudu 3/4 tänapäeval kasutatavatest lippudest pärineb Teise maailmasõja järgsest ajast ja vaid 10% on vanemad kui 100 aastat (nende hulgas ka Eesti sini-must-valge lipp).
Ajalugu.
Vanimaks rahvuslipuks peetakse Madalmaade 16. sajandist pärinevat horisontaalse jaotusega kolmevärvilist lippu, mida kasutati peamiselt laevadel. Väidetavalt ongi enamik rahvuslippe ristkülikukujulised, sellepärast et nende eeskujuks said tol ajal kõige levinumad merelipud. Ruudukujulist lippu, mis lehvib hästi ka nõrga tuulega, kasutab vaid mõni üksik riik (nt Šveits).
Suured muudatused lipukultuuri tõi Prantsuse revolutsioon, mille vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideed mõjusid ergutavalt rahvustunde ärkamisele ja rahvuste kujunemisele. Napoleoni sõdade tulemusena levis Ladina-Ameerika kolooniates, kuid ka Kreekas, Itaalias, Norras ning teistes Euroopa maades rahvuslik vabadusliikumine. Kujunesid uued rahvused ja tekkisid rahvusriigid. Hakkasid tekkima uued, rahvusvärvides lipud. Need asendasid endisi uhkeid, valitseja kaunistuste ja vappidega lippe.
Sündinud rahvuslippude eripäraks oli see, et neist enamik polnud algul seaduslikult kehtestatud, vaid kujutasid endast rahvaloomingut ja ühisomandit. Need lipud kajastasid rahva poolt hinnatavaid ideid ja rahvusaateid ning neid võis vabalt heisata iga kodanik. Selliste lippude värve hakati rahvusvärvideks pidama n-ö tavaõiguslikult.
Rahvuslippude üheks traditsiooniliseks eeskujuks on 1789. aasta Prantsuse revolutsioonis sündinud Prantsuse Vabariigi lipu sini-valge-punane vertikaalse jaotusega värvikolmik ehk trikoloor.
Tavaliselt on kord valitud rahvustunnused säilitanud oma esialgse kujunduse või on sellesse tehtud vähe muudatusi. Erandiks on lipud, mille kujundus on muutunud koos riigi geograafilises struktuuris ja poliitilises organiseerituses toimunud muudatustega, nt Ameerika Ühendriikide lipp, millel tähekeste arv on kasvanud vastavalt uute osariikide lisandumisele. Samasugused põhimõtted on kasutusel ka Brasiilias.


Haldusüksuste lippude loend.
"Siin on loetletud haldusüksuste lippe.


Jooks.
Jooks ehk jooksmine on loomade ja inimeste kiireim liikumisviis jalgade abil ilma abivahendita. Erinevalt kõndimisest ei puuduta jooksmisel jalad kogu aeg maad.
Sörk.
Sörk on aeglane jooks, mis sai 1970. aastatel Läänes tavaliseks tervisespordi alaks. Et sörk koormab liigeseid, siis on paljud asendanud sörgi trepist ronimisega.


Pheidias.
Pheidias (ladina keeles: Phidias; u 480 eKr – u 430 eKr) oli 5. sajandil eKr elanud Kreeka klassikalise ajajärgu silmapaistvaim kujur, Myroni ja Polykleitose kaasaegne.
Pheidiase elulooandmed on vaieldavad, pärimuslikud: protsess, mille tema vastu algatasid Ateenas Periklese poliitilised vastased, süüdistades teda Athena kuju jaoks määratud kulla omistamises, seejärel pagendus ning surm Olümpias.
Ta täitis 5. sajandi II kolmandikul muuhulgas Ateena, Delfi ja Olümpia tellimusi. Oma sõbra Periklese ülesandel osales Pheidias Ateena akropoli kavandamises ja ehituse juhtimises. Ta visandas ning osaliselt ka teostas Parthenoni kaunistused (metoobid, friisid, viilud).
Pheidiase teoste hulka kuuluvad akropolile püstitatud peaaegu 17 m kõrgune pronksskulptuur "Athena Promachos" (kreeka keeles "eestvõitleja"), kulla ja elevandiluuga kaunistatud "Athena Parthenos" ja Olümpia Zeusi kuju (viimasest annavad ettekujutuse ainult Pausaniase kirjeldus ja kujutised müntidel). Tema "Athena Lemnia" on tuvastatud tol ajal valmistatud kuju autorikoopia järgi.


Athena Lemnia.
thumb
Athena Lemnia on üks Pheidiase loodud Athena raidkujusid.
Lisanime "Lemnia" sai see arvatavasti Lemnosele väljarännanud ateenlastelt.


Límnos.
Límnos (Vana-Kreeka kontekstis Lemnos) kreeka "Λήμνος") on viljakas saar Egeuse meres.
Oli kaarlaste, traaklaste, kreeklaste (8. sajandist eKr) ja türreenide (aastani 550) asuala; oli tuntud teraviljakasvatuse poolest. 512-480 allus Límnos pärslastele, aastast 478/477 kuulus ta Ateena Mereliitu ning 387–166 e.m.a. (vaheaegadega) oli Ateena valduses.
Límnosel asusid Hephaistose kultuspaigad (maa- ja tulekultus).


Iseseisvus.
Riigi iseseisvus ehk sõltumatus ehk suveräänsus on riigi võime või omadus ilma sisemiste ja väliste kitsendusteta teatud viisil käituda. Iseseisev riik valitseb ennast ise ega ole kellegi teise valitsemise all. Ta saab ise otsustada oma sise- ja välisasjade üle, nii palju kui rahvusvaheline õigus seda lubab.
Suveräänsus poliitilise mõistena tähendab võimu, mille abil on võimalik teisi käsutada (ülemvõim). Suveräänsus jaguneb sisemiseks ja väliseks. Sisemise suveräänsuse all mõistetakse riigi ülemvõimu siseriigis. Väline suveräänsus ilmneb riigi vahetul ja võrdväärsel suhtlemisel teiste riikidega.
Suveräänne riik määrab ise oma õiguste ja kohustuste ehk pädevuse mahu.
Iseseisev riik võib saada ÜRO liikmeks. On ka riike, mille iseseisvust tunnistab üks või mitu riiki, aga mille iseseisvust ÜRO ei tunnusta, näiteks Hiina Vabariik (Taiwan ja Põhja-Küprose Türgi Vabariik (viimase iseseisvust tunnistab ainult Türgi). On ka maid, mis on ühepoolselt iseseisvuse välja kuulutanud, näiteks Puntland Somaalias.
Eesti Vabariigi iseseisvus.
"Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu."
Õiguslikult on Eesti Vabariigi iseseisvus üsna suurel määral piiratud. Pärast Euroopa Liiduga ühinemist ei ole Eesti õigused ja kohustused määratud enam ainult Eesti enda poolt või rahvusvaheliste lepingutega, vaid ka supranatsionaalsete Euroopa Liidu organite poolt.
Euroopa Liit on andnud alust uue suveräänsusemõiste kujunemiseks, mille puhul enam ei lähtuta riigi võimest omal äranägemisel määrata oma pädevus.


Nõmme linnaosa.
Nõmme linnaosa on halduslik linnaosa Tallinna lõuna osas, mis piirneb
läänest Harku valla. Loodesse Haabersti ning põhja ossa jäävad Mustamäe ja Kristiine linnaosa. Idas piirneb asum Kesklinna linnaosa ja Rae vallaga. Lõunas on Kiili, Saku ning kagus Saue vald. Nõmme linnaosa hõlmab endist Nõmme linna territooriumi.
Haldamine - linnaosa juhtimine.
Linnaosa olemus, juriidiline staatus ning pädevus on määratletud Tallinna Linnavolikogu 7. septembri 2006. aasta määrusega nr 55 kehtestatud Nõmme linnaosa põhimäärusega (Nõmme linnaosa põhimäärus, 2006). Linnaosa tegevuse juhtimiseks on moodustatud linna ametiasutusena Nõmme Linnaosa Valitsus, mida juhib linnaosavanem. Tallinna Linnavolikogu tööorganina tegutseb linnaosas Tallinna Nõmme Linnaosa Halduskogu, mis moodustatakse Tallinna põhimääruses sätestatud korras.
Nõmme linnaosa vanem on Erki Korp. 2009. aastal oli Nõmme Linnaosa Valitsuses 61,5 koosseisulist kohta (ametnikud ja abiteenistujad).
Elanikkond.
Rahvastikuregistri andmetel oli 2010. aasta 1. jaanuari seisuga Nõmme linnaosa elanikest eestlasi 84,2%, venelasi 12,1%, ukrainlasi 1,3%, valgevenelasi 0,6%, soomlasi 0,4%, juute 0,1%, tatarlasi 0,1% ja teistest rahvustest inimesi 1,2%. Kodakondsuse järgi oli Eesti kodanikke 92,5%, määratlemata kodakondsusega isikuid 4,0%, Venemaa kodanikke 2,2%, Ukraina kodanikke 0,3% ja teiste riikide kodanikke 1,0%.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Nõmme linnaosas 35 463 elanikku, neist eestlasi 30 484 (85,96%).


Aasta.
Aasta (lühend a) on ajavahemik kahe järjestikuse sündmuse vahel, mis toimuvad kord iga täistiiru jooksul, mille Maa teeb ümber Päikese tiireldes.
Laiemas mõttes räägitakse aastast ka seoses mis tahes planeedi tiirlemisega ümber Päikese, näiteks Marsi puhul Marsi aastast.
Fenoloogiline aasta.
Fenoloogiline aasta on ajavahemik mingi fenoloogilise sündmuse (loodusliku aastaajalise sündmuse) kahe järjestikuse toimumise vahel. Sääraseks sündmuseks võib olla näiteks suurvesi mõnes jões, mõne linnuliigi ränne või mõne taimeliigi õitsemine.
Troopiline aasta.
Troopiline aasta ehk päikeseaasta on aeg Maa kahe järjestikuse läbimineku vahel kevadpunktist. Selle ajaga teeb ta 365,24219 tiiru ümber oma telje (365,24219 keskmist päikeseööpäeva).
Nutatsiooni tõttu troopilise aasta pikkus pisut kõigub. Keskmine troopiline aasta seda ei arvesta.
Sideeriline aasta.
Sideeriline aasta ehk täheaasta on tõeline ajavahemik, mille jooksul Maa teeb tiiru ümber Päikese, st aeg Päikese kahe järjestikuse ühesuguse asendi vahel (tähe suhtes) näival trajektooril taevavõlvil. Selle pikkus on 365,2564 keskmist päikeseööpäeva.
Anomalistlik aasta.
Anomalistlik aasta on ajavahemik Maa kahe läbimineku vahel periheelist (365,2596 keskmist päikesepäeva).
Kuuaasta.
Kuuaasta koosneb Kuu 12 tiirust ümber Maa. Ta kestab 354 päeva ning on päikeseaastast umbes 11 päeva lühem.
Kalendriaasta.
Kalendriaasta on ajavahemik kahe järjestikuse ühesuguse kuupäeva vahel mingis kalendris.
Tavaliselt püüavad kalendrid olla sünkroniseeritud aastaaegadega. Et aga fenoloogilise aasta pikkust on raske määrata, siis nad võtavad fenoloogilise aasta asemel aluseks astronoomilise aasta. Näiteks Vana-Egiptuses kasutati Niiluse üleujutuse ennustamiseks Siiriuse heliaakilist tõusu.
Gregoriuse kalendris püütakse kevadist pööripäeva hoida 21. märtsil või selle lähedal. Seetõttu järgitakse seal kevadise pööripäeva troopilist aastat.
Üheski astronoomilises aastas ei sisaldu täisarv ööpäevi. Seetõttu peab mis tahes kalender, mis järgib mõnda astronoomilist aastat, nägema ette mingi liigaastate süsteemi.
Aasta keskmine pikkus Juliuse kalendris ehk Juliuse aasta on täpselt 365,25 ööpäeva. Aasta keskmine pikkus Gregoriuse kalendris ehk Gregoriuse aasta on 365,2425 ööpäeva.
Kalendriaasta pikkus on Gregoriuse ja Juliuse kalendris on 365 (liigaastal 366) päeva, 52 nädalat pluss üks päev (liigaastal kaks päeva) või 12 kuud.
Füüsikaline ajaühik.
Füüsikalise ajaühikuna võrdub aasta 365,25 ööpäevaga ehk 31 557 600 sekundiga. Selle mõõtühiku sümbol on a'".
Aasta lähendväärtusena on kasutatud "π"·107 s.
Väga suurte ajavahemikkude puhul kasutatakse mõõtühikutena mega-aastat (miljon) aastat (Ma) ja giga-aastat (Ga).


2004. aasta Euroopa Parlamendi valimised.
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimised olid 10. juunist 13. juunini 2004 toimunud valimised Euroopa Parlamenti. Igas Euroopa Liidu liikmesriigis toimus hääletus ühel kindlal kuupäeval vastavalt kohalikule tavale, Eestis 13. juunil. Hääled loeti kõigis riikides ühel ajal 13. juunil ning tulemused pidid saama teatavaks 13. juulil kell 23 Eesti aja järgi.
Õigus hääletada oli umbes 343 657 800 inimesel. Uude parlamenti kuulub 732 Euroopa Parlamendi saadikut kõigist 25 Euroopa Liidu liikmesriigist. Uued liikmesmaad valisid oma esindajad esimest korda. Tegemist oli suurimate rahvusvaheliste otsevalimistega ajaloos.
Gibraltar osales hääletusel osana Suurbritannia Edela-Inglismaa valimisringkonnast. Valimised langesid kokku kohalike valimistega ning peeti 10. juunil, kuigi tulemused pidid teatavaks saama alles siis, kui hääletus on kõikides liikmesmaades toimunud.
Kohtade jaotus.
"Lühendid on eestikeelsed. Parlamendiliikme ametist lahkudes peab vastav liikmesriik teatama Euroopa Parlamendile tema asendaja.
Arvesse on võetud ka Bulgaaria ja Rumeenia saadikuid.
Manifestid ja dokumendid (Suurbritannia).
Euroopa Parlamendi valimised, 2004. aasta


Nikolai von Glehn.
Alexander Nikolai von Glehn [nikol'ai fon gleen] (16. juuli 1841 Jälgimäe mõis – 7. september 1923 Brasiilia) oli Jälgimäe mõisa omanik, Nõmme rajaja, Glehnide suguvõsast.
Noorus.
Nooruses oli Nikolai von Glehn õppinud Tartus ja Saksamaal majandust, arstiteadust, filosoofiat ja arhitektuuri.
Glehn ja Nõmme.
1873 andis ta raudteepeatuse lähedal välja esimese krundi. Legendi järgi öelnud ta seejuures: "Seie saagu lenn".
Loss ja park.
Ta laskis praegusesse Glehni parki oma kavandite järgi ehitada niinimetatud Glehni lossi. See valmis 1886. 1902. aastal tekkis tal mõte püstitada parki purustatud raudkividest Kalevipoja kuju. Selle rajamine võttis aastaid aega. Teise künka otsa laskis ta samasugustest kividest valmistada lohe kuju. 1910 alustati pargis vaatetorni ehitamist. Lossi kõrvale ehitati kahe väikese basseiniga palmimaja.
Emigratsioon.
1918 lahkus Glehn Eestist algul Saksamaale, hiljem aga poja Manfred von Glehni kehva tervise tõttu soojema kliimaga Brasiiliasse, kus Nikolai von Glehn Ouro Fino haiglas Minas Geraisi osariigis 7. septembril 1923 suri.
Mälestuse jäädvustamine.
2011. aasta 12. novembril avati Mustamäe nõlval jalakäigusilla juures Nõmme linna asutaja Nikolai von Glehni mälestuseks Seaküla Simsoni valmistatud skulptuur.


Hanno Pevkur.
Hanno Pevkur (sündinud 2. aprillil 1977 Iisakus) on Eesti poliitik, 2009–2012 sotsiaalminister, alates 2012. aastast justiitsminister. Ta kuulub Eesti Reformierakonda.
Ta lõpetas 2002. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna bakalaureusetööga "Kohaliku omavalitsusüksuse sisemise detsentraliseerimise probleeme osavalla ja linnaosa näitel".
Alates aastast 2000 töötas ta Nõmme linnaosavalitsuses õigusnõunikuna ja haldussekretärina.
Aprillist 2003 kuni märtsini 2005 oli ta Nõmme linnaosa vanem, kui see koht vabanes senise linnaosavanema Urmas Paeti valimise tõttu Riigikokku.
Märtsis 2005 tekkis Tallinna koalitsioonis Res Publica ja Reformierakonna vahel võimutüli. Selle lahendusena otsustati muu hulgas anda Nõmme linnaosavanema koht Res Publicale. Hanno Pevkurile otsustati anda haridust ja kultuuri kureeriva abilinnapea koht. Linnavolikogu kinnitas selle määramise. Ent enne kui linnapeal õnnestus senised abilinnapead vabastada, loobus Res Publica koalitsioonist Reformierakonnaga.
Alates 15. aprillist 2007 oli ta Maret Maripuu asendusliikmena XI Riigikogu liige. 2009.aastal nimetas president ta sotsiaalministriks. Alates 10.detsembrist 2012 on Pevkur justiitsminister, vahetades välja ametist lahkunud Kristen Michali.
Isiklikku.
Hanno Pevkur on abielus ja tal on kaks last.


Valli Lember-Bogatkina.
Valli Lember-Bogatkina (sündis 30. oktoobril 1921 Tartus) on eesti akvarellikunstnik.
Elukäik.
Kunstihariduse omandas kunstnik Riigi Kunsttööstuskoolis, mille ta lõpetas 1940. a dekoratiivmaali erialal. Kunstnike Liitu kuulub 1944. aastast. 1949.aastal abiellus ta kunstnik Vladimir Bogatkiniga.
Kunstniku suvekodus Karepal toimib suviti "avatud ateljee".
Looming.
Aegade jooksul on kunstniku üheks meelistehnikaks kujunenud akvarell
Näitustel on esinenud alates 1942. aastast. Viimasel aastakümnel on Valli Lember-Bogatkina näitused olnud muuhulgas Eesti Kopenhaageni saatkonnas, Jyväskylä tehnikaülikoolis, Tallinna Kunstihoones ja Nõmme muuseumis. 3.11.2012 Tõnismäe Galeriis avati Valli Lember-Bogatkina näitus "Muusika/Tants", kus on väljas tema kunsttööstuskooli lõputööd - kolm mosaiiki, mis kolme kauni neiu läbi kujutab Eesti majanduse kolme tugisammast.
Isiklikku.
Tema poeg Georg Bogatkin on keraamik, minia Airike Taniloo-Bogatkin on skulptor ja keraamik.


Araali meri.
Araali meri ehk Araal on umbjärv Kesk-Aasias, mis jääb Kasahstani ja Usbekistani (Karakalpakkia) territooriumile.
Araali meri paikneb Kesk-Aasia suuremate kõrbete (Karakum, Kõzõlkum ja Üstirti platoo) vahel ning tema valgala pindala on kokku 1,8 miljonit ruutkilomeetrit. Valgala jaguneb järgmiste riikide vahel: Kasahstan, Usbekistan, Türkmenistan, Tadžikistan, Afganistan ja Iraan.
Araali mere veehulk sõltub eelkõige aurumisest ja kahest suuremast sissevoolavast jõest – Amudarjast ja Sõrdarjast. Väiksem osatähtsus on ka põhjavee juurdevoolul.
Araali meri oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt neljas järv maailmas, kuid tänaseks on ta inimtegevuse tõttu oma veemahust kaotanud üle 90%. Kuivamise peamiseks põhjuseks on Amudarja ja Sõrdarja vete ülemäärane kasutamine põldude niisutamiseks.
Nimi.
Araali meri on aegade jooksul kandnud mitmeid nimesid. Aleksander Suure ajal kutsuti järve Amudarja endise nime (vanakreeka nimi "Oxos") järgi Oxose järveks. Esimesed kirjalikud andmed Araali mere kohta pärinevad 9.–11. sajandist, mil veekogu kutsuti ajaloolise riigi järgi Horezmi järveks.
Sõna "aral" pärineb türgi keelest, mis tõlkes tähendab saart. 17. sajandil kutsuti selle nimega ühte Amudarja deltas asuvat saart. Hiljem laienes nimi kogu deltale ja järvele. Nimetust Araali meri kasutati esmakordselt Vene päritolu kaardil aastal 1697. Enne seda kasutati Venemaal järve nimetusena Sinine meri ("Синее море").
Ajalugu.
Araali mere kaart aastast 1853.
Vanus.
Pliotseeni-eelsel perioodil oli Araali mere piirkonnas suurem veekogu, mis oli ühenduses Kaspia merega. Järgnenud ajastikel toimus veekogude järk-järguline eraldumine.
Araali mere geoloogiline vanus pole kuigi kõrge – arvestuslikult ligi 140 000 aastat. Neogeeni ajastul moodustusid tektooniliste liikumiste tulemusena suurel Turaani madalikul kolm nõgu: Horezm, Sarygamyş ja Araal. Sellel perioodil voolas Amudarja jõgi läbi Karakumi kõrbe Kaspia merre. Umbes 70 000 aastat tagasi pööras jõgi põhja poole ning tungis Horezmi nõkku, kus moodustus suur järv. Aja jooksul täitus järv setetega ning selle asemel moodustus jõeharudega tasandik. Hilispleistotseenis (10 000 – 12 000 aastat tagasi) pöördus Amudarja läände ja jõudis Sarygamyşi nõkku, muutes selle järveks. Ligi 4000 aastat tagasi pöördus Amudarja põhja ja jõudis Araali nõkku, kuhu samal ajal voolas ka Sõrdarja jõgi. Kahe Kesk-Aasia suurima jõe vete ühinemisel moodustus suur Araali järv, mis piirnes läänes Üstirti platooga, lõunas Karakumi ja Kõzõlkumi kõrbega, idas Betbakdala kõrbe ja Karatau mäestikuga ning põhjas Ülken Borsõki ja Araali Karakumi kõrbega.
Veetaseme kõikumine.
Viimase 10 000 – 15 000 aasta jooksul on Araali mere veetase kõikunud üle 20 m. Veetaseme kõikumised olid kuni eelmise sajandini seotud peamiselt Amudarja jõe kõrvalekaldumisega lääne poole, mistõttu jõgi voolas Sarygamyşi järve ja sealt aeg-ajalt (kõrge veetaseme korral) Uzboi jõe oru kaudu ka Kaspia merre. Amudarja kõrvalekaldumise põhjusteks olid nii looduslikud (jõe settimine ja vasaku kalda sissevarisemine kevadiste üleujutuste ajal) kui ka inimtekkelised (ebaõnnestunud niisutuskanalite rajamine ning tammide ja muldvallide tahtlik lõhkumine konfliktide ajal).
Järve olukord 20. sajandi keskel.
Järve veetase püsis küllaltki stabiilsena (keskmine kõrgus üle maailmamere pinna oli 53 m) XX sajandi 60. aastateni. Järvevee läbipaistvus oli kuni 25 m ning keskmine soolsus 9–10‰.
Enne järve kuivamise algust ja soolsuse suurenemist oli Araali meres riimvesi. Järv polnud kuigi sügav (keskmine sügavus 16 m) ning selle põhjas oli rikkalikult muda ja orgaanilist ainet. Pea kogu rannikupiirkond oli kaetud rohke taimestikuga, näiteks Sõrdarja ja Amudarja mitmekesised ja suured ökosüsteemid olid omavahel ühendatud liigirikaste märgaladega. Araali mere ökosüsteem oli üsna produktiivne, kuigi planktoni ja zoobentose taksonoomiline mitmekesisus polnud kuigi suur. Araali meri oli asustatud magevee kalafaunaga, kes oli kohastunud eluks riimvees ning käis kudemas mageveelistes jõgedes.
Lisaks kaladele elasid Araali meres järgmised pärismaised loomad: keriloomad (57 liiki), rullikulised (15), vesikirbulised (14), ripsussid (12), karpvähilised (11), väheharjasussid (10), karbid (9), aerjalalised (7), vesilestad (7), teod (3) ja ümarussid (1).
Rannik ja saared.
Põhjarannik oli kohati kõrgem, kohati tasane, rannajoon oli hästi liigendunud. Idarannik oli liivane, üsna tasane ning paljude väikeste saarte ja lahtedega. Lõunaranniku moodustas suures ulatuses Amudarja jõe delta. Lääneranniku kallas on tänu Üstirti platoole kõrge (180–200 m) ja üsna vähe liigendunud.
1960. aastal oli järves ligi 1100 saart, mille pindala ületas ühe hektari. 12 saart olid teistest olulisemalt suuremad ning nende hulka kuulusid näiteks Barsakelmes, Kökaral, Lazarev, Vozroždenije. Seoses järve kuivamisega olid 21. sajandi alguseks peaaegu kõik saared mandriga kokku kasvanud.
Kalafauna.
Šipp oli Araali mere kõige hinnatum kala.
Araali mere kalafauna on ajalooliselt olnud küllaltki väikese mitmekesisusega. Sinna kuulus veidi üle 20 liigi, kellest enamus olid karplaste sugukonnast. See on seotud järve geoloogilise ajalooga, mille jooksul on veetase ja soolsus järves suurel määral kõikunud. Esindatud liigid olid enamasti rohkearvulised siirdekalad, kes kudesid nii Amudarja ja Sõrdarja ülemjooksul kui ka deltades. Näiteks šipi kudemisteekonna pikkuseks oli ligi 2600 km. Araali mere basseinis elutses ka mitmeid endeemseid kalade alamliike.
Viimase 50 aasta jooksul on Araali mere kalafauna läbi teinud mitmeid drastilisi muutusi. Esimene kriis saabus aastatel 1957–1960, kui planeeritud ja mitteplaneeritud tegevuse tõttu introdutseeriti järve üle 20 kalaliigi, kellest enamus seal ka levima hakkasid.
Sissetoodud võõrliikide hulka kuulusid näiteks Läänemerest sissetoodud räim (1954–1959); Hiinast toodud pakslaup, jämepea ja valgeamuur (1960–1961); Aasovi merest lest (1979–1987); Kaspia merest "Liza auratus" ja "Liza saliens" (1954–1956).
Teine kriis saabus aastatel 1971–1976, kui vee soolsus tõusis kõrgemale tasemest 12–14‰, mille tõttu hakkasid pärismaised kalaliigid järvest kaduma. Kolmas kriis saabus aastatel 1986–1989, kui järv jagunes kaheks ning soolsus tõusis tasemeni 23–25‰. Selleks ajaks olid pärismaised kalaliigid järvest välja surnud või jõgedesse lahkunud. 1980. aastate lõpuks elas Araali meres kaladest 7 võõrliiki, 10 zooplanktoni liiki ja 11 bentose liiki.
Tänapäeval ei ela liigsuure soolsuse tõttu Suur-Araalis ühtegi kalaliiki. Väike-Araali ökosüsteem on hakanud pärast tammi valmimist vähehaaval taastuma ning soolasest järvest pagenud kalad on hakanud Sõrdarjast tagasi tulema. 2007. aastal registreeriti Väike-Araalis järgmised kalaliigid: räim, lest, "Atherina boyeri caspia", "Knipowitschia caucasicus", jõemudil ("Neogobius fluviatilis"), ümarmudil, "Neogobius syrman", "Neogobius kessleri", "Pungitius platygaster", "Proterorchinus marmoratus", valgeamuur, ja koha.
Kliima.
Järve põhjaosas valitseb mandriline paraskliima, lõunaosas aga lähistroopiline mandriline kliima. Aastane õhutemperatuuri amplituud on 33...36 °C. Suvi saabub, kui õhutemperatuur kerkib päeval üle 20 °C ja kestab tavaliselt 100–105 ööpäeva. Suved on piirkonnas tavaliselt kuumad ja kuivad, maksimaalsed õhutemperatuurid tõusevad järve lõunaregioonis kuni +39 °C. Juuli keskmine õhutemperatuur on +26...+33 °C. Talvel langevad põhjaranniku lähedal jaanuari keskmised õhutemperatuurid kuni −10...–15 °C, lõunarannikul kohati kuni 0 °C. Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 20...120 mm. Veetemperatuurid tõusevad veepinna lähedal suvel kuni 26...30 °C. Jää hakkab järve põhja- ja kirderanniku lähedal moodustuma novembri teises dekaadis. Novembri lõpuks ilmuvad esimesed jääkirmed ka lõunaranniku lähedal. Jääkate on kõige ulatuslikum veebruari keskel, kuid veebruari lõpus hakkab jää aga järve lõunaosas lagunema ning see protsess on tavaliselt küllaltki intensiivne. Jääd esineb järvel keskmiselt 4–5 kuul aastas.
Järve intensiivse kuivamise tõttu on muutunud ka seda ümbritsevate alade kliima rohkem kontinentaalsemaks. Suhteline õhuniiskus on langenud kevadel ja suvel keskmiselt kuni 9%. Pikenenud on nii suve- kui ka talveperiood. Kevad saabub 7 ning sügis 12–13 päeva hiljem. Vegetatsiooniperiood on lühenenud 10–12 päeva võrra. Oluliselt on kasvanud sademeteta päevade arv.
Veemahu vähenemine.
a>a põldude niisutamine on saanud Araali merele saatuslikuks.
a> endise sadama asukoht 2003. aastal.
Araali merd toitvate jõgede keskmine vooluhulk on Amudarjal 75 ja Sõrdarjal 37 km3 aastas (kahepeale kokku 112 km3/a). Sõltuvalt sademete hulgast ja õhutemperatuurist võib aastane jõgede vooluhulk erineda 15–21%. Kuna Araali merd toitvate jõgede vesikonnas on traditsiooniliselt vett kasutatud põldude niisutamiseks, siis sõltub järve veetase otseselt ärakasutatavast veehulgast.
Kuni 1950. aastateni kasutati kahe suurema jõe vooluhulgast niisutamiseks 29–33 km3/a. 1950. aastatel suurendati niisutavate põldude pindalasid ja ehitati veehoidlaid, mistõttu suurenes ärajuhitava vee hulk 35–42 km3/a. Sellel perioodil esinev suurem sademete hulk kompenseeris puudujäägi, mistõttu järvevee tase püsis veel stabiilsena. Alates 1961. aastast algas aga järsk veerežiimi muutuste periood. Kasutatava vee hulk tõusis 70–75 km3/a, mis ei tasakaalustanud enam aurumist ning veetase hakkas järves pidevalt langema. Ajavahemikus 1971–1980 jõudis aastas järve vaid keskmiselt 10% jõgede vooluhulgast ning mõnel kuivemal aastal ei jõudnud järve mööda jõgesid üldse vett. 1970.–1980. aastatel ulatus vee puudujääk aastas keskmiselt üle 30 km3, mistõttu langes veetase sel perioodil eriti kiires tempos. Sõrdarja vesi praktiliselt ei jõudnud järveni aastatel 1974–1986, Amudarja vesi aga aastatel 1982–1983, 1985–1986 ja 1989.
Alates 1960. aastatest on Araali mere pindala seoses veemahu kahanemisega pidevalt ja kiires tempos vähenenud. Järve pindala on tänapäeval üle viie korra väiksem, kui möödunud sajandi keskel.
Soolsus.
20. sajandi esimesel poolel jõudis mööda jõgesid Araali merre 25,5 miljonit tonni soolasid, ning järvevesi oli kaltsiumkarbonaadiga üleküllastunud. Enamus sellest sadestus jõe ja järvevee segunemisel madalikes, lahtedes ja filtreerivates järvedes põhja-, ida- ja lõunaranniku läheduses (lääneranniku kallas on järsk ning piirneb platooga). Sellel perioodil oli järvevee soolsus 9,6–10,3‰.
Seoses jõgede veerežiimi drastilise muutumisega on muutunud ka jõgede vee kvaliteet. Kuna jõgedes on kasvanud pinnasevee (niisutuspõldusid läbinud vesi) osakaal, siis on suurenenud oluliselt soolade sisaldus ja vee saastatus. Kuivematel aastatel on Amudarja vee soolasisaldus 0,8–1,0 ja Sõrdarjal 1,5–2,0 g/l. Mõnel aastal on täheldatud ka suuremaid näitajaid. Seetõttu on soolade juurdevool merre vähenenud vaid 18%, samal ajal on aga vee juurdevool kahanenud üle 46%. Samuti on märkimisväärselt muutunud soolade koostis. Seoses karbonaatide osakaalu vähenemisega on kaks korda kahanenud soolade settimine jõe- ja järvevee segunemise piirkonnas.
Pärast järve kahanemise algust on vee soolsus järjepidevalt tõusnud. Järve jagunemise järel Suur- ja Väike-Araaliks oli 1989. aastal soolsus 28–30‰. Järjest kahaneva Suur-Araali lääneosas ulatub soolsus tänapäeval kohati kuni 200‰ (g/l), samas on Väike-Araalis pärast Kökaral tammi valmimist (2005) soolsus vähenenud ja ulatub nüüdisajal keskmiselt 13‰.
Suur-Araal ja Väike-Araal.
Suur- ja Väike-Araal aastatel 1989 ja 2003.
Satelliitfotol on näha, et Suur-Araali idaosa on 2008. aasta oktoobris praktiliselt ära kuivanud.
Seoses veemahu pideva kahanemisega jagunes Araali meri aastatel 1985–1986 kaheks – Suur-Araaliks ning Väike-Araaliks, mis ei ole omavahel ühenduses. Järvevee tase oli selleks ajaks langenud alates 1960. aastast ligi 12 meetrit.
Väike-Araal asub Kasahstani territooriumil. Sinna suubub Sõrdarja ning tema pindala enam ei vähene 2005. aastal valminud tammi tõttu. Pärast tammi valmimist paranes Väike-Araali olukord märgatavalt. Kui vahetult enne tammi ehitamist suutis Väike-Araalis vee kõrge soolsuse tõttu elada veel vaid üks kalaliik (lest), siis 2008. aastal registreeriti neid juba 15.
Suur-Araal moodustab Araali merest põhiosa, mille jagab kaheks Vozroždenije saar (pool)saar. Suur-Araali lõunaossa suubub teine Araali merd toitnud jõgi – Amudarja. 2008. aastaks oli Suur-Araali idaosa praktiliselt ära kuivanud. Sügavamat lääneosa lähiajal ärakuivamine veel ei ähvarda.
Järve kuivamise ajalugu.
1917. aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni järel saavutasid bolševikud võimu Araali mere piirkonnas ning 1918. aastal kirjutas V. I. Lenin alla dekreedile, mille järgi pidi eraldatama 50 miljonit rubla niisutuskanalite rajamiseks Turkestani. Eesmärgiks oli kasvatada riisi, meloneid, teravilja ning eelkõige puuvilla. Puuvill, mida selles piirkonnas nimetati valgeks kullaks, pidi saama tähtsaks eksportartikliks. See plaan viidigi ellu ning Usbekistan on tänini üks maailma suuremaid puuvillaeksportijaid.
Niisutuskanaleid hakati laialdaselt rajama 1930. aastatel. Paljud neist ehitati halvasti, nii et nad lasid vett läbi või lasksid veel ära aurata. Veekadu kanalitest oli suurem kui 50%. Praegugi on kõigest 12% Usbekistani niisutuskanalite kogupikkusest veekindel.
1960. aastaks oli suurem osa Araali merre suubuvate jõgede veest juhitud järvest mööda. 1960. aastatel hakkas järv kokku kuivama. Ajavahemikus 1961–1970 langes veetase keskmiselt 20 cm aastas. 1970. aastatel oli veetaseme languse kiirus juba 50...60 cm aastas ning 1980. aastatel 80...90 cm aastas. Hoolimata sellest suurendati niisutusvee hulka: Amudarjast ja Sõrdarjast võetava vee maht kahekordistus ajavahemikus 1960...1980.
Järve kadumist nägid Nõukogude teadlased ette juba 1960. aastatel. 1974 avaldas NSVL Teaduste Akadeemia teenistusalaseks kasutamiseks brošüüri, milles väga täpselt prognoositi saabuvaid tagajärgi. Selles öeldi, et vee ohjeldamatu kulutamine puuvillapõldude niisutamiseks ei anna reaalset toodangu kasvu. Mere pindala vähenemise tõttu muutub kliima kontinentaalsemaks ning mere alt satub ümberkaudsetele aladele sool, mistõttu puuvill ei valmi. Looduslike tingimuste halvenemist saab korvata ainult pestitsiidide massilise kasutamisega, mis aga toob kaasa kohalike elanike haigestumuse tõusu, kuid saake praktiliselt ei tõsta. Neid hoiatusi ei võetud kuulda.
Järve pindala oli 20. sajandi lõpuks vähenenud umbes 60% ja maht ligi 80%. Veetase oli langenud 17 meetrit. Aastaks 1998 oli pindala vähenenud 28 687 ruutkilomeetrile ehk 8. kohale maailmas. Samal ajal oli järve soolsus kasvanud umbes 10 promillilt 45 promillini.
Järve praegune olukord.
Araali meri oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt neljas järv maailmas, kuid tänaseks on ta inimtegevuse tõttu oma veemahust kaotanud üle 90%. Järve ruumala oli 1960. aastal 1089 km3, 2011. aastal aga hinnanguliselt vaid 90 km3. NASA satelliidifotolt on näha, et 2011. aastaks on järv jagunenud 3–4 väiksemaks järveks.
Kui 1960. aastal oli järve pindala 67 499 ruutkilomeetrit, siis 2011. aastal on pindala hinnanguliselt kahanenud 12 130 ruutkilomeetrile.
Väike-Araali püütakse säilitada. Oktoobris 2003 teatas Kasahstani valitsus plaanist rajada betoonist tamm Araali mere kahe poole vahele, et tõsta Väike-Araali veetaset ja vähendada selle soolsust. Tamm valmis 2005. aastal ja on varustatud lüüsiga, mille abil saab üleliigset vett lasta Suur-Araali. Aasta peale tammi valmimist tõusis Väike-Araali veetase 8 meetri võrra – 38 meetrile – ning selle pindala on suurenenud 30% võrra.
Suur-Araal on rahanappuse tõttu saatuse hooleks jäetud. Selle kuivamisel on jäänud järele hiiglaslikud pragunenud soolatasandikud, millelt tugevad tuuled kannavad soola, liiva ja tolmu segu kuni 500 km, teistel andmetel kuni 1500 km kaugusele. Soola- ja tolmutormid mõjutavad kogu Araali mere ümbruskonda, kuid kõige rohkem kannatab põhja- ja kirdetuulte tõttu Amudarja jõe delta. Piirkonnas muutuvad talved külmemaks ja suved kuumemaks. Nende tagajärgede leevendamiseks püütakse muuhulgas istutada endisesse merepõhja saksauule.
Araali mere ja seda toitvate jõgede deltade ökosüsteemid on peaaegu hävinud. Põhjuseks on suurelt osalt soolsuse tunduv tõus. Kõige rohkem on kannatanud Amudarja jõe delta. Sõrdarja delta on paremini vastu pidanud, kuid kahjustused on siiski märkimisväärsed.
Seoses Araali mere kahanemisega alanes ka ümbruskonna põhjavee tase, mis kiirendas kõrbestumise protsessi. 1990. aastate keskel kasvasid järve rannikupiirkonnas küllusliku roheluse (puud ja põõsad) asemel halofüütide ja kserofüütide rühmad. Seejuures lahkusid nendelt aladelt umbes pooled väikeimetajatest ja lindudest. Kliima muutus ligi 100 km kaugusel järve endisest kaldajoonest. Suved muutusid kuumemaks ja talved külmemaks, vähenes suhteline õhuniiskus ja sademete hulk.
Saastatus.
Järve suunatakse pidevalt põldude niisutamisest ülejäänud vett, millesse satuvad väetised, pestitsiidid ja mitmesugused muud põllumajanduses kasutatavad kemikaalid. Samuti on kuivale jäänud Araali mere põhi saastunud. Sellist territooriumi on kokku ligi 54 000 km2.
Elanikud kannatavad mageveepuuduse all. Põhjavett ei saa juua, sest see on saastunud pestitsiidide ja muude kemikaalidega. Peale selle on neil mitmeid terviseprobleeme, sest taganenud merest on järele jäänud hiigeltasandikud, mis on kaetud soolade (naatriumvesinikkarbonaat, naatriumkloriid, naatriumsulfaat) ja mürgiste ainetega. Tuul kannab need mürgise tolmuna ümberkaudsetele aladele kuni sadade kilomeetrite kaugusele. Kosmosefotodel võib näha soolatolmu "keeli" Kasahstani, Usbekistani ja Türkmenistani territooriumil. Soolakõrbed on moodustunud ka kunagistele puuvillaistandustele Amudarja ja Sõrdarja alamjooksul. Araali mere äärsete alade elanikel esineb tihti teatud vähktõve vorme (söögitoruvähk) ja kopsuhaigusi, samuti muid haigusi (sapikivitõbi, gastriit, allergilised ja geneetilised haigused).
Väga soolase veega (soolsus kohati kuni 200‰) Suur-Araali lääneosas on alates 2002. aastast täheldatud põhjakihtide saastumist vesiniksulfiidiga. Erineva soolsuse ja tihedusega veekihid raskendavad ümberkihistumist. Veepealsed kergemad ja väiksema tihedusega veekihid moodustavad justkui kaane, mistõttu alumistesse kihtidesse pääseb väga vähe hapnikku. Sellises keskkonnas suudavad elada vaid anaeroobsed bakterid, kes lagundavad orgaanilist materjali (loomade ja taimede jäänused) ning eraldavad selle juures vesiniksulfiidi. Selle mürgise gaasiga saastunud piirkond hõlmab peaaegu poole kogu Lääne-Araalist ning on levinud alates sügavusest 10–20 meetrit. Võrdluseks võib välja tuua, et Mustas meres algab vesiniksulfiidi kiht alates 150 m sügavusest. Samuti on Lääne-Araali vesiniksulfiidi kontsentratsioon kohati ligi 10 korda suurem kui Mustas meres.
Bioloogiliste relvade katsetamine Vozroždenije saarel.
Vozroždenije saar valiti biorelvade katsetamiseks mitmel põhjusel. Saar oli väike ja eraldatud, suveperioodil valitseb piirkonnas kuiv ja kuum kliima. Maapinna temperatuurid võivad selles regioonis tõusta kuni 60 °C, mis vähendavad oluliselt patogeensete mikroorganismide ellujäämise ja levimise tõenäosust.
Esimesed biorelvastuse katsetused tehti saarel aastatel 1936–1937. Relvaprogrammi otsustati jätkata 1952. aastal ning 1954. aastaks valmis NSV Liidu suurim biorelva katsetuste polügoon, kus kasutati bioloogiliste relvade komponendina baktereid, mis tekitasid järgmisi haiguseid: katk, siberi katk, tulareemia, Q-palavik, brutselloos jt. Katsealusteks olid rotid, merisead ja paavianid. Samuti toodi saarele hobuseid, kelle verd kasutati surmavate viiruste paljundamisel. Loomade laibad maeti saarele.
Seoses NSV Liidu lagunemisega alustati 1991. aastal militaarpersonali evakueerimisega. 1995. aastal saart külastanud USA kaitseministeeriumi spetsialistid leidsid eest demonteeritud laboratooriumi, mahajäetud sõjaväebaasi ja lõhutud taristu. 1998. aastal avastati maapinnast veel elusaid siberi katku spoore. Seoses Araali mere pideva kuivamisega kasvas saar maismaaga kokku 2001. aastal ning kasvas oht, et saarele sattunud inimesed ja närilised võivad viirusega nakatuda. Seetõttu otsustas USA 2001. aastal toetada Usbekistani valitsust 6 miljoni dollariga mahamaetud biorelvade jäätmete neutraliseerimiseks.
Kalatööstus.
Araali mere majandust võis 20. sajandil siduda eelkõige kalatööstusega. Järve rannikupiirkonnas töötas 12 kalatehast, neist 2 tegelesid kalakonservide tootmisega. Väljapüük järvest ulatus aastas 40 000 kuni 50 000 tonnini. 1960. aastatel andis Araali järv 13% NSV Liidu siseveekogude aastasest väljapüügist. Tähtsaimate püütavate kalaliikide hulka kuulusid: "Barbus barbus", latikas, sasaan, "Chalcalburnus chalcoides", vobla ("Rutilus caspicus"), koha ja tõugjas, kes moodustasid 80% kogu väljapüügist. Hinnatud, kuid samas haruldased olid veel araali lõhe ja šipp ("Acipenser nudiventris"). Järve kuivamisel soolsus suurenes ning kalad hakkasid järvest kaduma. 1980. aastate alguses langes väljapüük 14 000 tonnini ning 1984. aastal kaotas kalapüük oma tööndusliku tähenduse. Kokku kaotas Araali mere piirkonnas töö ligi 60 000 inimest, kes olid seotud kalatööstusega.
Transport.
1960. aastani oli Araali merel oluline koht veetranspordis Arali ja Mo‘ynoqi vahel. Aastas ulatus kaubaveo maht kuni 250 000 tonnini. Veeti peamiselt puuvilla, soola, leiba, kala, keemiatööstuse produkte jm. Peale Arali ja Mo‘ynoqi asus sadam veel Qozoqdaryos.
Gaasimaardla.
Usbekistani territooriumil on kuivanud Araali mere basseinist leitud maagaasi maardla, mille varude suuruseks on hinnatud 65 miljonit tonni. Maardla varude uurimistööde ja maagaasi ammutamisega (üle 3 km sügavuselt) tegeleb 2005. aastal loodud rahvusvaheline konsortsium, kuhu kuuluvad ettevõtted Usbekistanist, Venemaalt, Hiinast, Malaisiast ja Lõuna-Koreast.
Araali meri kultuuris.
Araali järve ranniku tragöödiale on pühendatud Dmitri Svetozarovi film "Koerad" ("Псы"; 1989). Tegevuspaigaks oli elust võetud mahajäetud linn.
Sihtasutus Mirrormundo andis 2000. aastal välja dokumentaalfilmi "Delta Blues – in a land of cotton", kus käsitletakse Araali mere kuivamisega tekkinud probleeme keskkonnale ja sealkandis elavatele inimestele.


Välismaa ajakirjade loend.
"Selles loendis on loetletud välismaa ajakirju. Eesti ajakirju on loetletud Eesti ajakirjade loendis.
V.
Ajakirjade loend


The New York Review of Books.
"The New York Review of Books" (lühend: NYRB) on New Yorgis kord kahe nädala tagant ilmuv kirjandus-, kultuuri- ja publitsistikaajakiri, mis lähtub sellest, et tähtsate raamatute arvustamine on ise hädavajalik kirjanduslik tegevus.
Ajakirja asutasid selle praegused toimetajad Robert Silvers ja Barbara Epstein 1963. Esimeste numbrite kaastööliste seas olid W. H. Auden, Elizabeth Hardwick, Hannah Arendt, Edmund Wilson, Susan Sontag, Robert Penn Warren, Lillian Hellman, Norman Mailer, Gore Vidal, Saul Bellow, Robert Lowell, Truman Capote, William Styron ja Mary McCarthy. Kogu tiraaž osteti ära ja publikusse saadeti tuhandeid kirju, milles paluti ajakirja väljaandmise jätkamist.
2003. aastal oli väljaande tiraaž üle 115 000.
Et Euroopas selletaolist ajakirja ei ole. Poole artiklitest kirjutavad britid. Timothy Gordon Ash leiab, et tema ideed jõuavad kõige suurema publikuni just selle ajakirja kaudu.
Märt Väljataga on ajakirja järjepidev lugeja ning avaldab ajakirjas Vikerkaar sageli tõlkeid seal ilmunud kirjutistest, eriti Timothy Gordon Ashi artikleid.


Metroon.
Metroon'", jumalaema ("meter") muistne pühamu.


Agoraa.
pisi
Agoraa (vanakreeka keeles "ἀγορά") oli Homerose ajal vabade kodanike rahva-, kohtu- ja sõjaväekogunemine, hiljem ka kogunemiskoht ise. Reeglina paiknesid agoraa ääres Kreeka polise ametiasutuste hooned, templid ja kauplused.
Agoraa oli enamasti põhiplaanilt ristkülikukujuline ning alates klassikalisest ja hellenismi ajastust ümbritsetud sammaskäikudega ehk stoadega. Sissepääsu agoraale tähistas väravaehitis ehk propüleed.
Kuulsaim on kahtlemata 1931. aasta väljakaevamistel põhjalikult läbiuuritud akropolise lähedal asuv Ateena agoraa.


Kultus.
Kultus (lad.k. viljelus) tähistab organiseeritud religiooni ühte osarühma, mille austusobjekt erineb teisest sama religiooni kuuluvast rühmast.
Enamasti on tegu erinevate jumala(te) käsitlustega või vaimude (deemonite), surnute (esivanematekultus) ja kuningate (valitsejakultus) austamisega ning sellega seoses olevate tavade ja kommetega.
Antiikajal tähendas kultus maagilisi toiminguid, palvetamist, hümnide laulmist, ohverdamist, tantsimist, mängimist ja midagi sellist, mida tehti kindlal päeval või aastaajal (pidustused).
Kultusepaigad ("loca sacra") olid kas looduslikud (mäed, aasad, koopad ja allikad) või sellekohased ehitised (tempel), mida rajas ja hoidis korras riik. Neid paiku peeti jumalaile kuuluvaiks ja seega pühaks ("sacrum, fanum)".
Roomlased eristasid niisuguseid ametlikult pühaks tunnistatud kultusekohti niinimetatud religioosseist kultusepaikadest ("loca religiosa"), nagu era- ja provintside kultusepaigad. Tekkisid ettevalmistatud preesterkonnad, kes juhtisid kultusetalitusi ja hoolitsesid kultusepaikade eest.
Niisugune preestriseisus oli ka Idamaades. Kultusega loodeti saada kasu ja kaitset õnnetuste eest. Kultustoimingute õigest sooritamisest arvati sõltuvat kogukonna saatus, seepärast kanti kultuse järjepidevuse eest erilist hoolt.


Heerold.
Heerold oli ametnik, kes saadeti läbirääkimiste pidamiseks vastase juurde, samuti on keskajal heeroldid kuulutanud monarhi või muu feodaalisanda ametlikke teadaandeid ja korraldanud rüütliturniire.
Uusajal on heeroldid olnud peamiselt heraldika asjatundjad valitseja õukonnas. Mõnes riigis – sealhulgas Suurbritannias, Iirimaal, Kanadas ja Lõuna-Aafrika Vabariigis – on heeroldid praegu ametis riiklikult tunnustatud heraldika asjatundjatena heraldika järelevalve- ja registriasutustes.
Antiikaeg.
Antiikajal oli heerold isik, kes saadeti läbirääkimiste pidamiseks vaenlase juurde, selles mõttes diplomaadi eelkäija. Heerold pidi teate edastama mõlemas keeles ja valju häälega.
Ta hoidis heeroldikeppi ja oli seetõttu kaugele nähtav. Antiikajal peeti heeroldikeppi rahu, rahumeelse kaubavahetuse, heade sõnumite ja isikupuutumatuse sümboliks. Heeroldikeppi kaunistava maokujutise tähendus ja kepi võimalik seos Mercuriuse kepiga ei ole lõplikult selge.
Keskaeg.
Valitseja teenistuses heerold võis kanda valitseja vapiga tabardit nagu teisedki ohvitserid. Heeroldid osalesid tihti turniiride organiseerimisel ja olid seotud rüütlite varustusega, mis enamjaolt kandis rüütlite vappi. Seetõttu kujunesid heerolditest vappide asjatundjad ja siit pärineb sõna heraldika.
Tänapäev.
Tänapäeval on ametlikud palgalised heeroldid olemas mitmes riigis, mis üldiselt kuuluvad Rahvaste Ühendusse: Suurbritannias, Iirimaal, Kanadas ja Lõuna-Aafrikas. Nende tööks on teadaannete avalik ettelugemine. Lisaks määratakse tähtsate sündmuste, näteks kroonimise puhuks ametisse erakorralisi heeroldeid.
Mõnel pool, näiteks Šotimaal, palkavad kõrgaadlikud oma teenistusse ka eraheeroldeid. Nemad tegelevad tavaliselt heraldika ja suguvõsauurimise ehk genealoogiaga.


Sparta.
Sparta, Lakoonia keskus, asus Peloponnesose kaguosas Eurotase orus Taygetose ja Parnoni mäeaheliku vahel. Sparta riik nimetati Lakedaimoniks.
Sparta valitsemine.
Spartas valitsesid kaks kuningat, kes juhtisid sõjaväge ja täitsid preestrikohustusi.
Enamik elanikkonnast olid heloodid ehk spartalastele kuuluvad orjad, õigusteta maaharijad. Spartalased lõid helootidele eraldi kasvatussüsteemi, et nad alluksid korrale. Heloodid olid riigi range kontrolli all ja neis arendati sõjameheomadusi.
Sparta võimu all olid lisaks helootidele veel perioigid ehk isiklikult vabad ümberkaudsed elanikud. Perioikidel oli spartalaste ees andami- ja sõjaväekohustus, samas ei olnud nad Sparta kodanikud.
Spartalased olid Sparta kodanikkonda kuuluvad inimesed, kes rõhutasid võrdsust ja ühtekuuluvust, kuid ka nende seas oli varanduslik ebavõrdsus. Neil oli suur võim ümbruskonna elanike üle, kuid Sparta kodanikke endid oli kõige vähem. Üle 60 aastased spartialased moodustasid geruusia ehk vanemate nõukogu. Kogu valitsemist ja ühiskonnakorda kontrollisid viis efoori, kes kontrollisid ka kuningate tegevust.


Leonidas.
Leonidas Tarasest oli kreeka epigrammatik 3. sajandi I poolel eKr, lahkus kodupaigast ja elas rahutut rändurielu.
Tema umbes saja säilinud epigrammi peamine teema on alamkihtide töö ja elu (kurdetakse iganenud tööriistade ning troostitu argipäeva üle).
Leonidase loomingu rahvalik sisu on vastuolus selle piduliku stiiliga. Tema epigrammide mõju ulatus 6. sajandini.


Termopüülid.
Nüüdisaja monument endise termopüülide asukohas
Termopüülid (vanakreeka keeles 'soojad väravad') oli kitsastee Kesk-Kreekas, Lamiast lõunas, Kallidromoni mäestiku ja Mailise lahe soise lõunaranniku vahel.
Kitsastee oli 50 m lai ja 4 km pikk ning sai nime kitsaima koha ("värava") lähedal olnud kuumade väävliallikate järgi.
Selle "värava" kohas oli võimalik kitsasteed sulgeda.
Termopüülid olid sõjaliselt tähtis ühendustee Tessaalia ja Kesk-Kreeka vahel. 480 eKr kaitses Leonidas I kangelaslikult 300 mehelise spartalastest väeüksuse ja 7000 kreeklasega Termopüüle pärslaste eest. Kui viimased tungisid kaitsjate selja taha, saatis Leonidas 6000 kreeklast tagasi, jäädes ise 1300 mehega kaitsesse. Pärslased ründasid eest ja tagant ning alistasid spartalased ja kreeklased. Sealt edasi läksid pärslased Ateena peale.
191 eKr võitsid roomlased Termopüülides Antiochos III-t.
Tänapäeval pole Termopüülide kitsasteed Spercheiose jõe uhtmete tõttu enam olemas.


Karakalpaki ANSV.
Karakalpaki ANSV on endine autonoomne nõukogude sotsialistlik vabariik. Loodi Karakalpaki autonoomse oblasti ümbernimetamisega 1932. aastal. Kuulus 1936. aastani Vene NFSV koosseisu, sealt edasi Usbeki NSV-sse. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist sai Karakalpaki ANSV-st autonoomne Karakalpakkia Vabariik Usbekistani koosseisus.


Rhodos.
Rhodos (vanakreeka keeles "῾Ρόδος", uuskreeka keeles "Ρόδος" 'rooside saar') on suur põllumajanduseks soodsa kliima ja rikkaliku taimestikuga saar Vahemeres Väike-Aasia poolsaare edelaranniku lähedal. Saar kuulub Kreekale.
Rhodosel asuv keskaegne Rhodose linn kuulub aastast 1988 UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Vana-Kreeka.
Saare hõivasid umbes 1400 e.m.a. ahhailased, seejärel umbes 1000 e.m.a. doorlased. Doorlased jagasid saare kolme linna – Lindose Ialysose ja Kameirose – vahel, mis seejärel moodustasid koosHalikarnassose, Knidose ja Kosiga dooride "heksapolise" (kr.k. `kuue linna liit`). Erakordselt hea asendi tõttu (Aasia ja Egiptusesse viivate mereteede läheduses) sai Rhodos peagi tähtsaks kauplemiskohaks. Eriti kiiresti tõusis esile Lindos. See asutas kaks kolooniat – Rhegiumi ja Gela.
Saarelt veeti juba varakult välja keraamikatooteid, eelkõige loomaornamentfriisiga Rhodose vaase. Rhodosel olid tihedad sidemed Egiptusega, seda tõendavad muuhulgas Rhodose palgasõdurite jäetud raidkirjad Abu Simbelis.
6. sajandil sai Lindoses türanniks Kleobulos (hiljem arvati ta seitsme targa hulka). Pärast vabanemist lühikest aega kestnud Pärsia ülemvõimust kuulusid saare linnad Ateena Mereliitu; 411–407 suutsid end uuesti iseseisvaks võidelda.
Kolmest vanast linnast rajati ühtne riik ja saare põhjaossa asutati uus pealinn Rhodos, mis kavandati Hippodamose plaani järgi ehitatud Pireuse eeskujul. Sellest alates arenes Rhodos nii öelda maailmakaubanduse keskusena kiiresti. Eriti kasulikuks osutusid sidemed edasipürgiva Aleksandriaga. Pärast Aleksander Suure surma püüdis Rhodos hellenistlike monarhiriikide vahelises võimuvõitluses sõltumatust säilitada ja ranget erapooletust hoides oma kaubandust ohust säästa.
Rhodose mereõigust tunnustati Rooma keisririigi ajani. 305–304 piiras Rhodost Demetrios Poliorketes, kuid ei suutnud pealinna alistada. Võidu jäädvustamiseks lasksid rhodoslased Lindose Charesel luua saare peajumala Heliose umbes 37 m kõrguse pronkskuju ja paigutasid selle sadamasuudmesse. See Rhodose koloss, mida peetakse üheks seitsmest maailmaimeks Rhodos, hävis 227 e.m.a. maavärisemise ajal.
Rhodose skulptuurikoolkond oli ka hiljem kuulus (Farnese härg, Laokooni grupp), Rhodos sai Ateena ja Aleksandria järel tähtsaks kreeka kultuuri keskuseks. Seal tegutses kuulsaid kirjanikke, filosoofe ja õpetlasi (Apollonias, Panatitios, Poseidonios), asutati retoorikakool. Rhodos muutus seetõttu populaarseks kohaks, kus õppisid eelkõige noored rooma ülikud (Tiberius, Gracchus, Pompeius, Cicero, Caesar, Lucretius, Tiherius).
Rooma toetamise eest Seleukiidide riigi alistamisel sai Rhodos oma senisele Väike-Aasia valdusele Peraeale lisaks Kaaria ja Lüükia, kuid suurem osa neist kaotati peale III Makedoonia sõda.
Rängalt tabas Rhodost vabasadama asutamine Delosel 166 e.m.a., seda näitab sadamatollidest saadud sissetulekute järsk langus (1 miljonist 150 000 drahmini). 164. aastal eKr sai Rhodosest Rooma liitlane.
Mithridates VI piiras tulemusteta Rhodost 88 e.m.a. 42 e.m.a. vallutas Rhodose Cassius, mille järel viidi palju kunstiteoseid Rooma, sealhulgas kuulus Laokooni grupp. Ka keisririigi ajal säilitas Rhodos näiliselt iseseisvuse ja osaliselt ka rikkuse.
Pärast mitut valitsejate vahetumist läks saar 1309. aastal Malta ordu valdusse, mille valitsuse ajal sai Rhodose linn tänapäevalgi vaaatamisväärse keskaegse ilme. Linna antiikaegseist ehitistest on silmapaistvad Aphrodite tempel (3. sajandil e.m.a.), mitme templi varemed akropolil, staadion ja odeion.


Yves Montand.
Yves Montand [iiv mont'aan] (õieti Ivo Livi; 13. oktoober 1921 Itaalia, Toscana, Monsummano Alto – 9. november 1991 Prantsusmaa, Oise'i departemang, Senlis) oli itaalia päritolu Prantsuse näitleja ja laulja.
Filmid.
Montand, Yves
Montand, Yves
Montand, Yves


Maavärin.
Maavärin on seismilistest lainetest põhjustatud maapinna võnkumine.
1) tektoonilist maavärinat, mida põhjustavad Maa sisepinged;
2) vulkaanilist maavärinat, mis kaasneb vulkaanipurskega;
3) langatusvärinat, mida tekitab koobaste varisemine;
4) tehnogeenset maavärinat, mida põhjustab inimtegevus(nt. veehoidlate surve, maa-alune tuumaplahvatus, seismiliseks mõõdistamiseks või muul eesmärgil korraldatud lõhkelaengu plahvatus).
Tõugete lähtekohta nimetatakse maavärina koldeks ehk hüpotsentriks, seal vabanenud energia põhjustab lõhesid ja murranguid ning piki neid kivimasside nihkeid
Maavärina võimsuse hindamiseks kasutatakse Richteri skaalat. Maavärina tagajärgede hindamiseks kasutatakse Mercalli skaalat.
Maavärinate esinemine paikkonniti.
Maavärinad ei ei toimu igal pool sama tihedalt. Maavärinate tõenäosus on suurim seal, kus on tektooniliste laamade liitumiskohad.
Uurimislugu.
Juba joonia natuurfilosoofid püüdsid maavärinat seletada.
Tähelepanuväärseim oli vulkaanilisusteooria: maa sisemuses tekivad tule mõjul rõhu all olevad aurud.
Tollal eristati juba merevärinat, langatusvärinat ning püst- ja rõhtsihiliste tõugete tagajärjel tekkivat maavärinat.
Kultuuriloolisi järeldusi tegi maavärinast ennekõike Poseidonios, kes pidas sisemaa Poseidoni-kultust johtuvaks maavärinaohust ning püüdis selgitada maavärinaohtlike alade tundemärke.
Rohkest antiikaja kirjandusest maavärinate kohta on säilinud ainult Seneca "De terrae motu" ("Maa liikumisest").
Rahvauskumustes on maavärin alati olnud jumala viha märk.
Alates 1602.aastast on Eesti territooriumil toimunud 25 mainimisväärset maavärinajuhtu, nendest neljal korral oli tegu järeltõugetega.
Eestis toimunud maavärinate arv oli kõige suurem enne Kuu kulminatsioone. Peale kulminatsiooni oli maavärinate arv üle kahe korra väiksem.
Kui Kuu oli perigees ja samal ajal noorkuu või täiskuu faasis, siis sel ajal toimus vastavalt 93 ja 85 maavärinat. Kui Kuu oli perigees ja samal ajal esimese ja viimase veerandi faasis, siis olid maavärinate arvud 44 ja 44. (maavärinate arvud olid 93, 76, 57, 44, 75, 85, 63, 44, 68, 93. Nikolai Kozõrevi andmete alusel.)


Simone Signoret.
Simone Signoret [sim'oon sinjor'ee] (õieti Simone Henriette Charlotte Kaminker'"; 25. märts 1921 Wiesbaden, Saksamaa – 30. september 1985 Autheuil-Anthouillet, Normandia, Prantsusmaa) oli prantsuse näitlejanna.
Tema esimene abikaasa oli filmirežissöör Yves Allégret, kellega tal on tütar Catherine Allégret, kes on samuti näitlejanna.
Tema teine abikaasa oli laulja ja näitleja Yves Montand.
1959 sai ta Oscari parima naisosatäitmise eest filmis "Room at the Top".
Ta suri vähki ning maeti Pariisi.
Filmid.
Signoret, Simone
Signoret, Simone
Signoret, Simone


Thomas Alsgaard.
Thomas Alsgaard (sündis 10. jaanuaril 1972 Norras Lørenskogis) on murdmaasuusataja, viiekordne olümpiavõitja (1994, 1998 ja 2002) ja kuuekordne maailmameister.
Thomas Alsgaard sai eriti tuntuks sellega, et oskas väga tehniliselt suusatada vabastiilis. Tippu tõusis ta 1994. aasta taliolümpial Lillehammeris, kui ta tuli üllatuslikult alles 22-aastasena olümpiavõitjaks 30 km vabastiilis.
Suusataja karjääri järel Thomas Alsgaard harrastas autorallit ja osales isegi Jyväskyläs MM-ralli etapil.
Maailmakarikavõistlustel.
Thomas Alsgaard osales tippsportlase karjääri ajal kokku 98 karikavõistluste etapil ja tuli 29 korral esikolmikusse, millest 13 korda saavutas esikoha, ning sai 1998. aastal maailmakarikavõistlustel üldvõitja karika.
Välislingid.
Alsgaard, Thomas
Alsgaard, Thomas


Richard Burns.
Richard Burns (17. jaanuar 1971 Inglismaal Readingis – 25. november 2005) oli Suurbritannia rallisõitja, 2001. aasta autoralli maailmameister.
Juba 8-aastaselt hakkas Burns oma isa vana Triumph 2000-ga kodu ümbruses ringi sõitma. Ta läks 11-aastaselt ühte alla 17-aastaste autoklubisse, kus temast 1984 sai aasta sõitja.
Aastal 1986 sõitis isa pojaga Jan Churchilli "Welsh Forest Rally Schooli Newtowni lähedal. Richard juhtis seal päev läbi Ford Escortit ning tema kutsevalik oli sest ajast tehtud.
Poja pealekäimisel lubas isa tal astuda kodulinna Readingi "Craven Motor Clubi, kus tema ande avastas autorallientusiast David Williams. Seda klubi esindas ta mitmetel Suurbritannia rallidel.
Debüüt sai teoks Talbot Sunbeamil 1988. aastal. 1990. ja 1991. aastal võitis ta Peugeot karikavõistlused. Seejärel oli ta juba Subaru meeskonna N-rühma Legacyl ja 1992. aastal võitis Burns Mintexi rahvusliku rallisarja. 1993. aastal võitis ta juba Briti meistritiitli. 1994. aastal osales ta üksikutel MM-etappidel.
1996. aastal siirdus Burns Mitsubishi võistkonda ja kaks aastat hiljem võitis esimese ralli.
1999. aastal naasis Burns Subaru meeskonda ja 2001. aastal tuli ta maailmameistriks. 2002. aastal läks ta Peugeot võistkonda, kus sõitis kaks aastat.
Mõned päevad enne 2003. aasta viimast rallit, Suurbritannia rallit, hakkas tal autoroolis olles paha, üheks kaassõitjaks olnud Markko Märtin juhtis auto teepervele. Hiljem diagnoositi tal peaaju kasvaja (astrotsüstoom). Seetõttu ei osalenud Burns ka 2004. aastal ühelgi rallil.
Tema kaardilugejad on olnud Wayne Gogle ja Robert Reid.
Saavutused.
1993-4 punkti, Subaru Legacy 4WD Turbo
1994-8 punkti, Subaru Impreza WRX-RA, Subaru Imprezz 555
1995-16 punkti, 9. koht, Subaru Impreza 555, Subaru Impreza WRX-RA, 3. koht Suurbritannia.
1996-18 punkti, 9. koht, Mitsubishi Lancer Evo 3
1997-21 punkti, 7. koht, Mitsubishi Carisma GT, 2. koht Kenya.
1998-33 punkti, 6. koht, Mitsubishi Carisma GT, 1. koht Kenya, Suurbritannia.
1999-55 punkti, 2. koht, Subaru Impreza WRC, 1. koht Kreeka, Austraalia, Suurbritannia, 2. koht Argentina, Soome, Hiina.
2000-60 punkti, 2. koht, Subaru Impreza WRC, 1. koht Kenya, Portugal, Argentina, Suurbritannia, 2. koht Hispaania, Austraalia.
2001-44 punkti, 1. koht, Subaru Impreza WRC, 1. koht Uus-Meremaa, 2. koht Argentina, Küpros, Soome, Austraalia, 3. koht Suurbritannia.
2002-34 punkti, 5 koht, Peugeot 206 WRC, 2. koht Hispaania, Küpros, Soome, Saksamaa, 3. koht Prantsusmaa.
2003-58 punkti, 4. koht, Peugeot 206 WRC, 2. koht Türgi, Uus-Meremaa, 3. koht Rootsi, Küpros, Saksamaa, Soome, Austraalia.
Burns, Richard
Burns, Richard
Burns, Richard


EVR.
EVR on ka nimi, mille all on tuntud india mõtleja Periyar.


Bente Skari.
Bente Marta Skari, sündinud Bente Martinsen (sündis 10. september 1972 Oslos), on Norra murdmaasuusataja, olümpiavõitja ja viiekordne maailmameister.
Skari võitis maailmakarikavõistlustel kolm üldkarikat ja viis sprindi maailmakarikat, enne karjääri lõpetamist 2002–2003 hooaja lõpul. Maailmakarikavõistluste etapivõite kogunes tal 40.
Isiklikku.
Bente Skari oli tippsportlasena 173 cm pikk ja kaalus 63 kg. Ta on murdmaasuusatamise olümpiavõitja Odd Martinseni tütar. 1999. aastal abiellus ta Geir Skariga.
Välislingid.
Skari, Bente
Skari, Bente


William Paley.
William Paley [u'iljam p'eili] (juuli 1743 Peterborough Northamptoni lähedal – 25. mai 1805) oli inglise teoloog ja filosoof.
Elulugu.
Paley ema oli tark, agar ja kokkuhoidlik naine, isa oli Pereborough's vähetähtis kanoonik ja kooliõpetaja.
Ta õppis Giggleswicki koolis, mille juhataja oli tema isa. Teda huvitas eriti matemaatika. Aastal 1758 läks ta stipendiaadina ("sizar") Cambridge'i ülikooli "Christ's Collegeis anglikaani vaimulikuks õppima. Ta lõpetas 1763 parima matemaatikuna ("senior wrangler").
1763 sai ta ühes Greenwichi õppeasutuses abiõpetajaks.
1766 sai ta oma kolledži liikmeks ("fellow") ning 1768 (või 1766) juhendajaks ("tutor"). Temast sai John Law' hea sõber. Paley pidas loenguid Samuel Clarke'i raamatust "Attributes", Joseph Butler'i raamatust "Analogy of Religion, Natural and Revealed" ja John Locke'ist ning pidas ka süstemaatilise kursuse moraalifilosoofiast, mis sai hiljem aluseks tema tuntud traktaadile.
Tol ajal oli ülikoolis käimas tüli ("subscription controversy") selle üle, kas tuleb nõuda allakirjutamist anglikaani kiriku usutunnistusele (39 artiklit), ning Paley avaldas anonüümse kaitsekirja pamfletile, milles William Law oli pooldanud 39 artikli kärpimist ja lihtsustamist; ent ta ei kirjutanud alla Feathersi kõrtsis koostatud Feathersi palvekirjale. Paley leidis, et 39 artiklit olid kõigest rahuartiklid, sest nad sisaldasid 240 väidet, millest paljud ei olnud omavahel kooskõlas.
1767 pühitseti ta anglikaani preestriks. Ta sai Paley kirikuõpetajaks (rektoriks) Cumberlandi (praeguses Westmorlandi) krahvkonnas Musgrave'is. Ta lahkus sealt 1776 ning sai 1776. aasta lõpus kümniseta kirikuõpetajaks (vikaariks) Dalstonis ja Applebys. 1780 sai ta Carlisle'i prebendiks ning 1782 sai ta Carlisle'i ülemdiakoniks ja loobus kohast Applebys. 1785. aasta lõpus sai ta Carlisle'i piiskopkonna kantsleriks. 1792 esitati ta Aldinghami vikaariks ning 1793 läks ta Dalstonist üle Stanwixi.
Oma sõbra John Law' (Carlisle'i piiskop ning Paley endise Cambridge'i kolleegi Edward Law' poja) soovitusel avaldas Paley 1785 või 1786 Londonis oma loengud parandatud ja täiendatud kujul pealkirja all "The Principles of Moral and Political Philosophy" ("Moraali- ja poliitikafilosoofia printsiibid"). See raamat osutus väga mõjukaks: sellest sai kohe Cambridge'i ülikoolis eetikaõpik ning autori eluajal anti sellest välja 15 trükki. Raamat jäi Cambridge'is kohustuslikuks kuni 20. sajandini. Paley toetas 1789–1792 tarmukalt orjakaubanduse kaotamist ning kirjutas 1789 selle kohta artikli. Raamatule "Principles" järgnes 1790 tema esimene töö kristluse apologeetikast "Horae Paulinae, or the Truth of the Scripture History of St Paul evinced by a Comparison of the Epistles which bear his Name with the Acts of the Apostles and with one another", mis oli Paley töödest vast kõige originaalsem ning mida on iljem korduvalt välja antud. Sellele järgnes 1794 kuulus "A View of the Evidences of Christianity", mis oli suunstud deistide argumentide vastu.
Paley avaldas ka teose "Reasons for Contentment; addressed to the Laboring Part of the British Public" (1793).
Väidetavasti takistasid Paley vabameelsed vaated tema jõudmist kõrgetele ametikohtadele kirikus. Ent teenete eest usu kaitsmisel andis Londoni piiskop talle kooriiste ja St Pancrase prebend Londoni Saint Pauli katedraalis; Lincolni piiskop tegi ta Lincolni katedraali "subdeaniks ja Durhami piiskop andis talle 1795 Bishopwearmouthi pastori (rektori) koha. Sellest ajast saadik oli tema elu jagatud Bishopwearmouthi ja Lincolni vahel. Pisut enne surma kolis ta Lincolnisse.
Aastal 1802 avaldas ta raamatu "Natural Theology: or Evidences of the Existence and Attributes of the Deity collected from the Appearances of Nature", mis oli tema viimane ja mitmeti tähtsaim ning väga mõjukas raamat. Nagu ta ütleb raamatu pühenduses Durhami piiskopile, püüdis ta selles oma puudujääke kirikus uurimistööga heastada.
"Natural Theology".
Teine eeldus oleneb Paley järgi aga kristluse usutavusest. Kristlust käsitlebki Paley peaaegu ainult nende sanktsioonide ilmutusena. Teosed "Evidences" ja "Horae Paulinae" olid mõeldud selle usutavuse tõenditena. Nende raamatute argumendid olenevad aga omakorda eeldusest, et on olemas hea Looja, kes soovib oma loodute hüve nimel nendega ühendusse astuda; ja raamatus "Natural Theology" kasutas ta selle näitamiseks teleoloogilist jumalatõestust.
Kellassepametafoor ja teleoloogiline jumalatõestus.
Selles loomuliku teoloogia esituses kasutab ta muuhulgas kuulsat kellassepametafoori: "kui me hakkame uurima kella, siis me märkame (...) et selle paljud osad on kujundatud ja kokku pandud kindlal otstarbel, näiteks et nad on niiviisi vormitud ja kohandatud, et nad kutsuksid esile liikumise, ja see liikumine on niiviisi korraldatud, et ta näitaks kellaaega; et kui eri osad oleksid kujundatud teistmoodi, kui nad on, või paigutatud mõnel teiselviisil või mõne teise korra kohaselt, kui nad on paigutatud, siis masinas ei oleks mingit liikumist või sellist liikumist, mis vastaks viisile, kuidas teda praegu kasutatakse....meie arvates vältimatu järeldus on see, et kellal pidi olema tegija – et millalgi ja mingis kohas pidi olema olemas käsitöömeister või käsitöömeistrid, kes kujundasid selle otstarbeks, millele me leiame selle tegelikult vastavat; kes sai aru selle konstruktsioonist ja plaanis selle kasutamise."
Elusorganismid on veel keerulisemad kui kellad "määral, mis ületab igasugused arvutused". Taimede ja loomade hämmastavaid kohastumusi seletab üksnes see, et need on loonud arukas Plaanija, nii nagu kella võis valmistada üksnes arukas kellassepp: "Plaani märgid on liiga tugevad, et neist mööda minna. Plaanil pidi olema plaanija. See plaanija pidi olema isik. See plaanija on JUMAL." Kui Jumal on nii hoolikalt plaaninud kõige tagasihoidlikumaidki organisme, siis kui palju enam pidi Jumal hoolitsema inimeste eest! "Kõrvahargi tiibade hinged ja tema tundlate liigendid on nii väga väljatöötatud, nagu Loojal poleks olnud midagi muud viimistleda. Me ei näe mingeid märki, et objektide rohkusega hool väheneks või et mitmekesisus tekitaks hajameelsust. Seetõttu ei ole meil mingit põhjust karta, et meid unustataks või kahe silma vahele jäetaks või meist ei hoolitaks."
Paley kasutas näitena inimese silma. Ta leidis, et oleks absurdne oletada, et inimese silm palja juhuse tõttu "koosneks esiteks läbipaistvate läätsede jadast (mis on (...) isegi oma substantsi poolest väga erinevad läbipaistmatutest naterjalidest, millest koosneb organismi ülejäänud osa, vähemalt üldiselt; ja millega on kaetud kogu selle pind, välja arvatud üksainus osa), teiseks mustast riidest või lõuendist (organismi ainus membraan, mis on must), mis laiub nende läätsede taga, nii et võetakse vastu läbi nende ülekantud valgusvihkude poolt moodustatud kujund; ja oleks paigutatud täpsele geomeetrilisele kaugusele, millel ja ainult millel saab moodustuda are kujund, nimelt murdunud kiirte kokkusaamiskohas; kolmandaks, suurest närvist, mis peab ühendust membraani ja aju vahel."
Raamatus "Natural Theology" kasutas Paley argumente, mida inglastele olid juba tutvustanud John Ray (1691), William Derham (1711) ja Nieuwentyt (1730). Samu argumente kasutavad ka tänapäeva kreatsionistid. Paley ütleb: "Mina omalt poolt võtan tunnistajaks inimese anatoomia"; ja igal pool rõhutab ta igal konkreetsel juhul peab olema arukas plaaniv vaim, kes mõtleb välja ja määrab kindlaks vormid, mida organiseeritud kehad kannavad. Athenaeumis süüdistati Paleyt 1848. aastal ulatuslikus plagiaadis, sest Paley viitab mitu korda Nieuwentytile, kes kasutab kuulsat kellassepametafoori. Kuid seda näidet on kasutanud paljud teisedki enne Paleyt ning idee alge leidub juba Cicero raamatus "De natura deorum" (II, 34). Autori puhul, kelle põhiline teene seisneb viisis, kuidas ta olemasolevat materjali kasutab, ei ole süüdistusel plagiaadis erilist mõtet.
"Evidences of Christianity".
Raamat "Evidences of Christianity" on suurelt jaolt John Douglase teose "Criterion" ja Nathanial Lardneri teose "Credibility of the Gospel History" sisu tihendatud esitus. Ent autor on oma ülesande nii arukalt täitnud, et kristluse kasuks rääkivaid väliseid tõendeid on raske mõjuvamalt esitada. Tema arusaam ilmutusest põhineb samal mehhaanilisel käsitusel Jumala suhtest maailmaga, mis on valdav raamatus "Natural Theology"; ja ta püüab näidata kristluse jumalikku päritolu, isoleerides selle inimkonna üldisest ajaloost, kuna aga hilisemad autorid on argumendina kasutanud ilmutusprotsessi järjepidevust.
Hinnang.
Paley aegadest on maailma pale nii palju muutunud, et me kaldume tema kaheldamatuid teeneid alahindama. Tal puudub originaalsus ja sügavus, kuid tema tugev loogika ning oskus argumente selgelt liigendada ja veenvalt esitada teeb ta esmaklassiliseks apologeediks. On öeldud, et ta kuhjab oma argumente kindrali silmaga. Tema stiil on täiesti arusaadav, ning nõtkuse puudujääke korvab lihtsus.
Tema moraalifilosoofia süsteem on 18. sajandi utilitarismi parim esitus, mis öeldavasti ennetas Jeremy Benthami süsteemi. Teoloogias ja filosoofias on tema meetod kõrvale heidetud, sest ta ignoreeris silmnähtavaid raskusi. Teoloogias tõlgendas ta otodoksseid vaateid liberaalselt ja püüdis oma õpetust ratsionaalselt tõestada.
Vaimulikku tundelisust Paley teostest ei leia. Igatahes oli Paley hea ja kohusetundlik kogudusevaimulik. Osavõtt orjakaubanduse vastasest võitlusest annab tunnistust kaugemale vaatavast kaastundest. Raamatus "Natural Theology" on tema vankumatu rõõmsameelsus peaaegu religioosne, kui arvestada seda, et ta kirjutas need hetkedel, kui piinav haigus, millesse ta lõpuks suri, järele andis.
Mõju Darwinile.
Charles Darwin, kes samuti õppis Cambridge'i ülikooli "Christ's Collegeis, ütleb oma "Autobiograafias": "Selleks et sooritada bakalaureuseeksam, tuli ka läbi õppida Paley "Evidences of Christianity" ja tema "Moral Philosophy"... Selle raamatu – ja võin lisada, et ka teose "Natural Theology" – loogika pakkus mulle sama palju rahuldust nagu Eukleides. Nende teoste hoolikas uurimine, püüdmata ühtegi osa pähe õppida, oli akadeemilise kursuse ainuke osa, millest – nagu ma siis tundsin ja nagu ma ikka veel usun – oli minu vaimu harimisel kas või väiksemgi kasu. Sel ajal ma ei muretsenud Paley eelduste pärast; ma võtsin neid hea usu peale, ning mind võlus ja veenis tema pikk argumentide ahel."
Paley lugemine tekitas Darwinis veendumuse, et organismidel on kohastumused: organismidel on kohasus keskkonnale, milles nad elavad. Loomulikul teoloogial oli raske seletada kannatusi, raiskamist ja julmust. Miks hea Plaanija laseb kassil hiirega enne tapmist mängida? Miks ta laseb parasiitidel peremeest seestpoolt süüa? Paley seletus oli see, et elus kaaluvad rõõmud mured üle. Darwin asendas hea Plaanija loodusliku valikuga.


Kohastumus.
Kohastumus on bioloogias organismi anatoomiline struktuur, füsioloogiline protsess või käitumisjoon, mis on kujunenud loodusliku valiku tulemusena (kohastumise käigus) ning suurendab tõenäosust saada rohkem järglasi.
Ka organismide kohta saab öelda, et nad on oma keskkonnale kohastunud'".
Kohastumuste seletamine on olnud loodusteaduses ja loodusfilosoofias põhjapanevaks probleemiks. Enne 1859. aastat, kui Charles Darwin avaldas teose "The Origin of Species", võeti kohastumuste olemasolu kas lihtsalt teadmiseks või omistati see Looja plaanile.
Darwin kogus palju tõendeid organismide evolutsioonilise päritolu kohta ning andis evolutsioonile seletuse loodusliku valiku teooria näol. Sellega nihkus kohastumuste ja looduse plaanipärasuse probleem täielikult loodusteaduse pädevusse. Ta asendas teoloogilise teleoloogia teadusliku teleoloogiaga.


Charles Darwin.
Charles Robert Darwin (12. veebruar 1809 – 19. aprill 1882) oli inglise loodusuurija, kes pani aluse mõjukale evolutsiooniteooriale, esitades loodusliku valiku mõiste. Ta avaldas selle kontseptsiooni 1859. aastal raamatus "The Origin of Species".
Palju andmeid ja inspiratsiooni sai ta ümbermaailmareisilt laeval HMS Beagle, eriti vaatlustelt Galápagose saartel.
"The Origin of Species".
Darwinil tekkis tema vastseist kirjutistest ajendatuna kirjavahetus Alfred Russel Wallace'iga, kes töötas Vaikse ookeani lõunaosas. 1. juulil 1858 kanti Londoni teadusseltsis "Linnean Society of London" koos Wallace'i kirjutisega ette Darwini kirjutis "The Origin of Species by Means of Natural Selection".
Darwini raamat "On the Origin of Species by Means of Natural Selection" ilmus aasta hiljem ning müüdi läbi esimese päevaga.
Kirik vastas raevukalt. Oxfordis korraldati koosolek, kus Oxfordi piiskop Samuel Wilberforce, paljud vaimulikud ja laeva HMS Beagle kapten Robert FitzRoy ründasid Darwinit, Thomas Henry Huxleyt ja teisi evolutsiooni pooldajaid. Kui Wilberforce küsis Huxleylt, kas ta põlvneb ahvidest vanaema või vanaisa poolt, pomises Huxley just nagu endamisi: "Issand andis ta minu kätte", ja vastas, et ta "põlvneks parema meelega ahvist kui haritud mehest, kes on kasutanud oma kultuuri- ja kõneosavuseande eelarvamuste ja vääruse teenistuses".
"The Variation of Animals and Plants Under Domestication" (1868),
"The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex" (1871) and
"The Expression of Emotions in Animals and Man" (1872),
kirjutas ta detailsemalt mitmel teemal, millest raamatus "Origin of Species" juba juttu oli.
Darwin võeti 1839 Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks (tunnustuseks reisidel koostatud kollektsioonide eest) ja 1878 Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks.
Darwin suri Kentis 19. aprillil 1882. Talle korraldati riiklikud matused ning ta maeti Westminster Abbeysse Isaac Newtoni lähedale.
Aastal 2000 paigutati Charles Dickensi pildi asemel Suurbritannia 20-naelastele rahatähtedele. Öeldavasti oli üheks põhjuseks tema muljetavaldav habe.
Darwini evolutsiooniteooria.
Need soodsad tunnused pärivad järgmised põlvkonnad ning aja jooksul muutuvad need populatsioonis valdavaks. See on looduslik valik. Edasi võib järeldada, et loomulik valik kutsub populatsioonides pikapeale esile muutusi, nii et lõpuks tekivad uued liigid. Neid tähelepanekuid on bioloogias laialdaselt tõestatud, ja isegi fossiilid näitavad nende tõesust.
Darwin arvas, et kogu elu võib olla tekkinud ühest liigist. DNA uurimine kinnitab seda mõtet.
Darwini vaadete kriitika.
Darwini seisukoht, et eluslooduse liigid evolutsioneeruvad, võeti pärast "Liikide tekke" ilmumist kiiresti omaks enamiku bioloogide poolt. Vaadet, et liigid evolutsioneeruvad, olid ka juba varem põhjendanud Jean-Baptiste Lamarck, Erasmus Darwin, Alexander Friedrich von Keyserling, Karl Ernst von Baer, jt. Liikide evolutsioneerumist ehk evolutsionismi ei ole omaks võtnud kreatsionismi pooldajad.
Darwini seisukoht evolutsiooni peamise mehhanismi osas, milleks ta pidas looduslikku valikut, võeti laialdaselt omaks alles 1930. aastail, mil formuleeriti sünteetiline evolutsiooniteooria. See vaade on olnud evolutsioonibioloogias domineeriv kuni 20. sajandi lõpuni.
Darwinlikku evolutsiooni mehhanismi käsitlust on palju kritiseeritud. Radikaalsemate kriitikute hulka kuuluvad Karl Ernst von Baer, Samuel Butler, Lev Berg, Aleksandr Ljubištšev, Sergei Meien, Lynn Margulis jt. Mõõdukamad kriitikud on olnud James Mark Baldwin, Conrad Hal Waddington, Stephen Jay Gould jt.


Välismaa järvede loend.
"Siin on tähestiku järjekorras loetletud välismaa järvi. Suuruse järjekorras on järved loetletud Suurimate järvede loendis. Eesti järved on loetletud Eesti järvede loendis.
__NOTOC__
A.
Abanti järv
- Abhe järv
- Alaotra järv
- Alberti järv
- Anosy järv
- Araali meri
- Assali järv
- Asti järv
- Ath-Tharthāri järv
- Athabasca järv
B.
Baikali järv - Balaton - Balkaši järv - Baskuntšak - Beyşehiri järv - Biwa järv - Blåsjø - Bledi järv - Bodeni järv - Bolsena järv - Bosumtwi - Brienzi järv - Buada laguun - Buenos Airese järv - Burera
C.
Cohoha järv - Como järv - Crater Lake
E.
Elgõgõtgõn - Elton - Erie järv - Evjevatnet - Eyre'i järv
F.
Fagnano järv - Femunden - Finnträsk - Folsomi järv
G.
Garda järv - Genfi järv - Gjerstadvatnet
H.
Hanka järv - Hjälmaren - Hornavan - Hornindalsvatnet - Huroni järv - Hövsgöl
I.
Ilmjärv - Inari järv - Inawashiro järv - Iseo järv - İzniki järv
J.
Josefvatnet (Troms) - Julma Ölkky
K.
Kapšagaj veehoidla - Karatšai järv - Kariba järv - Kaspia meri - Kilpisjärvi - Kinnereti järv - Ķīšezers - Kivu järv - Kleivvatn - Kobbvatnet - Kukunor - Kyoga järv
L.
Laachi järv - Laadoga järv - Lago Maggiore - Lake of the Woods - Latša - Liepāja järv - Limingen - Loch Ness - Lop Nur (praegu kuivanud) - Lubāns
M.
Mai-Ndombe järv - Managua järv - Maracaibo järv - Massaciuccoli järv - Meadi järv - Mecklenburgi järved - Michigani järv - Mikołajki järv - Mjøsa - Mono järv - Møsvatn - Mälaren - Mývatn
N.
Nero järv - Neuchâteli järv - Nicaragua järv - Njassa järv - Norsjø - Näsijärvi
O.
Okeechobee järv - Ontario järv - Oulu järv - Øyeren
P.
Pakasaivo - Peerajärvi - Peipsi järv - Pihkva järv - Poopó - Prespa järv - Puula - Puyehue järv - Päijänne
R.
- Ritsa järv
- Rutanzige järv
- Rweru järv
S.
Saimaa - Saint Clairi järv - Sajaani-Šušenskoje veehoidla - Salsvatnet - Seliger - Sestroretski Razliv - Sevan - Shkodëri järv - Sistāni järv - Sita järv - Sitasjaure - Śniardwy järv - Snåsavatnet - Spandarjani veehoidla - Surnumeri - Suur Karujärv - Suur Mõrujärv - Suur-Palkna järv - Suwa järv - Syväri
Z.
Zorkuli järv - Zugi järv - Zürichi järv - Żywieci järv
T.
Tahoe järv - Taimõri järv - Tanganjika järv - Taupo järv - Tauragnas - Teletsi järv - Thuni järv - Titicaca järv - Toba järv - Togo järv - Tōgō järv - Tohmajärvi - Tônlé Sab - Torneträsk - Totak - Towada järv - Tōya järv - Trollvatn (Aust-Agder) - Trumulītise järv - Tšaadi järv - Tunnsjøen - Tuoppajärvi – Tuz - Tyrifjorden
U.
Urmia järv - Usma järv - Uvs
V.
Valdai järv - Vani järv - Vastenjaure - Victoria järv - Vierwaldstättersee - Virihaure - Vištytise järv - Vittjärvsträsket - Vogorno järv - Volta järv - Vostoki järv - Vänern - Vättern
W.
Wanaka järv - Washingtoni järv - Western Brook Pond - Winnipegi järv
Ü.
Järved


Välismaa merede ja lahtede loend.
"Siin loetletakse välismaa meresid ja lahti"
__NOTOC__
A.
Aadria meri –
Aasovi meri –
Adeni laht –
Admiralty laht –
Ak-Metšeti laht –
Al-‘Aqabah' laht –
Alaska laht –
Alboráni meri –
Ambanizana laht –
Ameerika Vahemeri –
Amundseni laht –
Amundseni meri –
Amuuri limaan –
Anadõri laht –
Andamani meri –
Antongila laht –
Araabia meri –
Arafura meri
Argolída laht –
Avatša abajas –
Avatša laht
B.
Baía de Todos os Santos – Baidarata laht – Baffini laht – Bakali laht – Baleaari meri – Bali meri – Balsfjorden – Banda meri – Barentsi meri – Beauforti meri – Bellingshauseni meri – Bengali laht – Beringi meri – Biafra laht – Biskaia laht – Bismarcki meri – Bo Hai – Boknafjorden – Boothia laht – Bristoli laht (Suurbritannia) – Bristoli laht (USA) – Brunnsviken – Bugazi laht – Bugi limaan – Buor-Haja – Burgasi laht
C.
Cádizi laht – California laht – Carpentaria laht – Clyde'i laht – Colin Archeri laht – Coronationi laht – Cumberlandi laht
D.
Disko laht – Dnepri limaan – Dnepri-Bugi limaan – Dnestri laht – Dollarti laht – Džarõlgatši laht – D'Urville'i meri – Dvina laht
E.
Egeuse meri –
Elefsína laht –
Ereğli laht
F.
Faddei laht – Feodossija laht – Fidži meri – Filipiini meri – Florese meri – Florida laht – Forthi laht – Foxe'i laht – Frobisheri laht
G.
Garabogazi laht – Gdański laht – Geirangerfjorden – Gelendžiki laht – Genova laht – Gižiga laht – Grööni meri – Guanabara laht - Guantánamo laht – Guinea laht – Gulafjorden – Gõda laht
H.
Halmahera meri –
Hatanga laht –
Hedenströmi laht –
Hersonessi laht –
Hudsoni laht
I.
Ida-Hiina meri – Ida-Siberi meri – İğneada laht – Iiri meri – Ikaría meri – Ivarsfjorden
J.
Jaapani meri – Jaapani Sisemeri – Jaava meri – Jagorlõtski laht – Jana laht – Jarõlgatši laht – Jenissei laht – Jevpatorija laht – Jiepmaluokta – Joonia meri
K.
Kachchhi laht –
Kalamõti laht –
Kamtšatka laht –
Kandalakša laht –
Kane'i laht –
Kara meri –
Kariibi meri –
Karkiniti laht –
Kaspia meri –
Keldi meri –
Kiziltaši laht –
Kollane meri –
Kolõma laht –
Koola laht –
Koporje laht –
Koro meri –
Kotzebue laht –
Kreeta meri –
Kuninganna Maudi laht –
Kura laht
L.
Labradori meri – Lakadiivi meri – La Plata laht – Laptevite meri – Lakoonia laht – Laksefjorden – Lauga laht – Levandi meri – Liguuria meri – Liivi laht – Lincolni meri – Lingayeni laht – Linnanaukko – Lioni laht – Liverpooli laht – Lõuna-Hiina meri – Läänemeri
M.
Maluku meri – Maó laht – Mannari laht – Marguerite'i laht – Marija Prontšištševa laht – Marmara meri – Mecklenburgi laht – Mehhiko laht – Mercy laht – Mezeni laht – Middendorffi laht – Mindanao meri – Mont-Saint-Micheli laht – Morbihani laht – Mottama laht – Must meri – Myrtooni meri
N.
Nærøyfjorden – Narva laht – Neeva laht - Nerpitšja laht – Nordfjord – Norra meri
O.
Obi laht – Odessa laht – Ofotfjorden – Ohhoota meri – Olenjoki laht – Omaani laht – Onega laht
P.
Peeter Suure laht – Penase laht – Penžina laht – Perekopi laht – Perämeri – Petšora laht – Pirani laht – Pitka laht - Pjassina laht – Punane meri – Põhjalaht – Põhjameri – Pärsia laht
R.
Riddarfjärden – Romsdalsfjorden – Ronne laht – Rossi meri
S.
Saalomoni meri –
Sahhalini laht –
Saint Lawrence'i laht –
Saint-Malo laht –
Samsuni laht –
San Francisco laht –
Sargasso meri –
Saroni laht –
Sawu meri –
Scotia meri –
Serami meri –
Sevastopoli laht –
Sinopi laht –
Sogne fjord –
Soome laht –
Szczecini laht –
Storfjorden (Sunnmøre) –
Storfjorden (Hålogaland) –
Suessi laht –
Sulawesi meri –
Sulu meri
Suur Austraalia laht –
Š.
Šelihhovi laht
T.
Tai laht – Taimõri laht – Tanafjorden – Taranto laht – Tasmani meri – Tazi laht – Tendrovi laht – Tiksi laht – Timori meri – Tongkingi laht – Traakia meri – Trieste laht – Trondheimi fjord – Tsemessi laht – Tsokuri laht – Tšoša laht – Tšuktši meri – Türreeni meri – Tysfjorden
U.
Uda laht –
Ungava laht
V.
Vahemeri – Valencia laht – Valge meri – Varangeri fjord – Varna laht – Veneta laguun – Venezia laht – Venezuela laht – Vestfjorden – Vilkitski laht – Visayani meri – Vitjazevo laht
W.
Weddelli meri –
Weymouthi laht
*Maailma merede ja lahtede loend
*Maailma merede ja lahtede loend


The Origin of Species.
"The Origin of Species" (eesti keeles tavaliselt nimetatud kui "Liikide tekkimine", esmatrükis täisnimega "On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life", alates 6. trükist pealkirjaga "The Origin of Species") on briti loodusuurija Charles Darwini raamat, mis on üks bioloogia klassikalisi teoseid. Darwin väidab selles, et organismid on välja arenenud evolutsiooni käigus loodusliku valiku toimel.
Raamat ilmus 24. novembril 1859 ja müüdi kohe läbi. Raamat põhjustas tollal suurt poleemikat, sest ta eitas Piiblis kirjeldatud loomisloo vajalikkust.
Darwin esitab evolutsiooniteooria, mis põhijoontes langeb kokku teooriatega, mida praegu tunnistatakse. Ta esitab oma teooria, toetudes 1830. aastatel laeva HMS Beagle ümbermaailmareisil kogutud andmetele. Need teooriad vastustasid tol ajal tunnustatud kreatsionismi.
Tegemist on ühega teaduse ajaloo pöördelistest teostest. Peale selle on raamat hästi loetav isegi mittespetsialistile, kuigi ta on väga paljusõnaline.
Nagu näitab Darwini hilisem teos "The Descent of Man", oli Darwin täiesti teadlik, millised järeldused tulenevad tema teooriast inimkonna päritolu kohta. Seetõttu venitas ta loomuliku valiku kasuks kogutud tõendite avaldamisega üle kümne aasta. Lõpuks oli ta sunnitud teose avaldama, sest sarnase teooriani oli sõltumatult jõudnud Alfred Russel Wallace, kes saatis 1858 Darwinile oma käsikirja. Mõned leiavad, et Wallace'it tuleb pidada loodusliku valiku teooria võrdseks kaasavastajaks ning ta on teenimatult varju jäänud.
Kuigi Darwini teooria on tänapäeva teaduses laialt tunnustatud, on ta paljudes maades, eriti USA lõunaosariikides, ikka veel väga vaieldav.
2012. aastal ilmus raamatu tõlge ka eesti keeles. Selle andis välja Eesti Looduseuurijate Selts oma sarjas "Loodusteaduste klassikuid". Teose tõlkis Mart Niklus ja seda toimetasid Mart Viikmaa, Ivar Puura ning Oive Tinn. Eesti keel oli väidetavalt neljakümnes keel, millesse Darwini teos tõlgiti.


Gregor Mendel.
Gregor Johann Mendel (20. juuli 1822 Hynčice – 6. jaanuar 1884 Brno) oli Tšehhimaal elanud munk, keda sageli nimetatakse geneetika isaks.
Mendel sündis Austria-Ungaris Heinzendorfis (praegu Hynčice Tšehhis). Tema vanemad olid sakslased. Mendelil oli üks vanem ja üks noorem õde. Ta kasvas üles talus, mis oli Mendelite perele kuulunud juba 130 aastat.
Lapsepõlves töötas ta aednikuna, õppis mesindust ning hiljem õppis Olmützi (praegu (Olomouc) Filosoofiainstituudis. Aastal 1843 läks ta Brünni (praegu Brno) augustiini kloostrisse. Selle tähistamiseks võttis ta oma sünninime Johanni asemele uueks eesnimeks Gregor. Aastal 1851 saatis kloostri abt C.F. Napp ta kloostri kulul Viini ülikooli loodusteadusi õppima. Aastal 1853 naasis Mendel kloostrisse õpetajana, eelkõige loodusteaduste õpetajana, ja 1867 sai Nappi asemel uueks abtiks.
Nii ülikooli professorid kui ka kaasmungad õhutasid Mendelit uurima taimede muutlikkust. Ta alustas uurimustööd kloostri katseaias. Aastatel 1856–1863 kasvatas ja uuris Mendel umbes 28 000 hernetaime. Ta tegi katsetest kaks üldistust, mis hiljem said tuntuks Mendeli seadustena.
Mendel esines ettekandega "Versuche über Pflanzenhybriden" kahel Brünni Looduslooseltsi koosolekul 1865 ja avaldas selle 1866 selle seltsi toimetistes. Tema ideede tähtsust mõisteti alles 20. sajandi alguses. Aastal 1900 taasavastasid tema kirjutise lõpuks Hugo de Vries, Carl Correns ja Erich von Tschermak ning need aitasid mõista pärilikkust ja kujundada sünteetilist evolutsiooniteooriat.
Mendel suri 6. jaanuaril 1884 Brünnis (praegu Brno). Pärast tema surma põletas järgmine abt kõik Mendelist järele jäänud paberid.
Hiljem on tema katsetulemuste üle palju vaieldud. Nimekale statistikule Ronald Fisherile tundusid tema tulemused ebausutavatena. Katsete kordamine näitas siiski, et need on õiged.


Kergejõustik 1900. aasta suveolümpiamängudel.
Kraenzlein (vasakul) ja Tewksbury 60 m jooksu finišis
Kergejõustik 1900. aasta suveolümpiamängudel. Kergejõustikuvõistluste finaalid II suveolümpiamängudel toimusid viiel päeval: 14, 15, 16, 19, ja 22. juulil. Välja jagati 23 komplekti medaleid. Kokku osales võistlustel 117 sportlast 15 riigist.
Võistlusaladest, mis on püsinud ka kõigil järgnevatel olümpiamängudel, olid esimest korda kavas 200 m jooks, 400 m tõkkejooks, takistusjooks (2500 m ja 4000 m), mis on hilisematel mängudel kavas 3000 m takistusjooksuna ja vasaraheide. 60 m jooks, 200 m tõkkejooks, 5000 m meeskonnajooks ning paigalt kõrgus-, kaugus- ja kolmikhüpe olid samuti esmakordselt võistluste kavas, kuid hiljem on need alad välja langenud.
60 m.
Finaal: 15. juuli
100 m.
Finaal: 14. juuli
Maailmarekord: 10,8 Luther Cary, USA
Olümpiavõitja 1896: 12,0 Thomas Burke, USA
200 m.
Finaal: 22. juuli
400 m.
Finaal: 15. juuli
Olümpiavõitja 1896: 54,2 Thomas Burke, USA
800 m.
Finaal: 16. juuli
Olümpiavõitja 1896: 2.11,0 Edwin Flack, USA
1500 m.
Finaal: 15. juuli
Maailmarekord: 4.10,4 Albin Lermusiaux, Prantsusmaa
Olümpiavõitja 1896: 4.33,2 Edwin Flack, USA
Maraton.
Finaal: 19. juuli
Maailmarekord: 2.54,14 Johan Nyström, Rootsi
Olümpiavõitja 1896: 2.58,50 Spyrídon Loúis, Kreeka
110 m tõkkejooks.
Finaal: 14. juuli
Olümpiavõitja 1896: 17,6 Thomas Curtis, USA
200 m tõkkejooks.
Finaal: 16. juuli
Maailmarekord: 23,6 Alvin Kraenzlein, USA
400 m tõkkejooks.
Finaal: 16. juuli
2500 m takistusjooks.
Finaal: 15. juuli
4000 m takistusjooks.
Finaal: 16. august
5000 m meeskonnajooks.
Finaal: 22. juuli
Kõrgushüpe.
Finaal: 15. juuli
Maailmarekord: 1.97 Michael Sweeney, USA
Olümpiavõitja 1896: 1.81 Ellery Cark, USA
Teivashüpe.
Finaal: 15. juuli
Maailmarekord: 3.62 Raymond Clapp USA
Olümpiavõitja 1896: 3.30 William Hoyt, USA
Kaugushüpe.
Finaal: 15. juuli
Maailmarekord: 7.50 Meyer Prinstein, USA
Olümpiavõitja 1896: 6.35 Ellery Clark, USA
Kolmikhüpe.
Finaal: 16. juuli
Maailmarekord: 15.25 Daniel Shanahan, USA
Olümpiavõitja 1896: 13.71 James Connolly, USA
Paigalt kõrgushüpe.
Finaal: 16. juuli
Maailmarekord: 1.63 Raymond Ewry, USA
Paigalt kaugushüpe.
Finaal: 15. juuli
Paigalt kolmikhüpe.
Finaal: 16. juuli
Kuulitõuge.
Finaal: 15. juuli
Maailmarekord: 14.88 Dennis Horgan, Iirimaa
Olümpiavõitja 1896: 11.22 Robert Garrett, USA
Kettaheide.
Finaal: 15. juuli
Maailmarekord: 39.42 František Janda-Suk, Böömimaa
Olümpiavõitja 1896: 29.15 Robert Garrett, USA
Vasaraheide.
Finaal: 16. juuli
Maailmarekord: 49,73 John Flanagan, USA


Mendeli seadused.
Mendeli seadused ehk Mendeli reeglid on organismide tunnuste pärandumise seadused geneetikas.
Mendeli seadused avastas 1860. aastatel loodusteadusest huvituv augustiini munk Gregor Mendel, kes tegi ristamiskatseid hernetaimedega ning sõnastas need 1865. aastal Brunni (praegu Brno) Looduslooseltsi toimetistes ilmunud artiklis "Versuche mit Pflanzenhybriden", mis jäi esialgu suurema tähelepanuta. Alles 1900. aasta paiku kinnitati neid teedrajavaid tulemusi, need seostati kromosoomiteooriaga ja nad lülitusid klassikalise geneetika põhiteadmiste hulka.
Esimene Mendeli seadus ehk ühetaolisusseadus.
Ristates kahte homosügootset isendit (vanempõlvkond; P), on esimene järglaspõlvkonna (F1) isendid geneetiliselt sarnased (ühesugused).
Teine Mendeli seadus ehk lahknemisseadus.
Ristates erinevaid heterosügoote tekib järglaspõlvkonnas tunnuse avaldumine koha pealt genotüübiline ja fenotüübiline lahknemine. Domineerimise korral (üks alleel surub teise alleeli maha) on F2-põlvkonnas kolmveerand järglastest dominantse tunnusevariandiga, veerand retsessiivse tunnusevariandiga (fenotüübiline lahknemissuhe 3:1 ja genotüübiline lahknemissuhe 1:2:1). Kodomineerimise korral on fenotüübiline lahknemine 1:2:1-le. Sama lahknemissuhe kehtib ka semidomineerimise (ehk intermediaalsuse) korral. Kodomineerimuse puhul on heterosügootide fenotüübis mõlema vanema tunnusevariant (nt AB0-veresüsteemi puhul AB-vererühm). Intermediaalsuse puhul on heterosügootide fenotüübiks mõlema vanema vahepealne tunnusevariant (nt roosaõielised lõvilõuad, kui vanemad on punase- ja valgeõielised).
Kolmas seadus ehk sõltumatusseadus ehk sõltumatu lahknemise seadus ehk vaba kombineerumise seadus.
Kaks tunnust (geeni) päranduvad üksteisest sõltumatult. Seadus kehtib ainult sel juhul, kui geenid, mis vastutavad tunnuse kujunemise eest, ei ole aheldunud. Kui geenid kujundavad ühte tunnust, võib tekkida uusi tunnusevariante (fenotüüpe), mida vanempõlvkonnal ei esine.


Pärilikkus.
Pärilikkus on organismide genofondi edasikandumine (pärandumine) mittesugulisel või sugulisel paljunemisel.
Sugulisel paljunemisel saab iga järglane kaks geneetilise informatsiooni komplekti, ühe isalt, teise emalt. Nõnda on järglasel iga tunnuse, näiteks juuste värv, silmade värvi või veregrupi kohta kaks informatsiooni, mis võivad olla täiesti erinevad. Nii näiteks võib laps saada juuste värvi kohta isalt informatsiooni "blond" ja emalt "must". Neid erinevaid ekspressioone nimetatakse alleelideks.
Vastavalt sellele, millise tunnusega on tegemist, kujuneb kas kahe alleeli vahepealne vorm või üks kahest variandist murrab läbi ja surub teise alla.


Sünteetiline evolutsiooniteooria.
Sünteetiline evolutsiooniteooria on bioloogias 1930. aastatel väljakujunenud neodarwinistlik teooria, millega ühendati Charles Darwini loodusliku valiku teooria, mis seletab liikide evolutsiooni, Gregor Mendeli geneetikateooriaga, mis tegeleb pärilikkusega. Sellega sai evolutsiooniteooria aluseks populatsioonigeneetika.
Tähtsamate teadlaste seas, kelle uurimused aitasid kaasa sünteeetilise evolutsiooniteooria kujunemisele, olid Ronald Fisher, Theodosius Dobzhansky, J. B. S. Haldane, Sewall Wright, Julian Huxley, Ernst Mayr ja George Gaylord Simpson.
Sünteetilise evolutsiooniteooria kujunemine muutis neodarwinismi enam kui pooleks sajandiks bioloogia valdavaks lähenemisviisiks.
Ajalugu.
Mendeli seadused taasavastati 1900. Oli aga lahkarvamusi selle suhtes, millisele muutlikkusele looduslik valik toimib. Biomeetria koolkond, mille eesotsas oli Karl Pearson, lähtus Darwini mõttest, et evolutsiooni seisukohast mängivad rolli väikesed erinevused. Mendeliaanide koolkond, mille eesotsas oli William Bateson, leidis aga, et Mendeli uurimus tõi välja evolutsioonimehhanismi suurte erinevuste korral.
Lõpuks lahendas selle probleemi Ronald Fisher, kes 1918 avaldas artikli "On the correlation between relatives on the supposition of Mendelian inheritance", milles ta mudeli abil näitas, kuidas katkeline muutlikkus võib olla paljude lookuste toime tulemus. Seda peetakse üldiselt sünteetilise evolutsiooniteooria alguseks.
Sünteetilise evolutsiooniteooria seisukohad.
Sünteetilise evolutsiooniteooria järgi selle 1930. ja 1940. aastateks väljakujunenud kujul tekib geneetiline muutlikkus populatsioonides juhuslikult mutatsioonide tõttu (praegu teatakse, et mutatsioone tekitavad vead DNA replikatsioonis) ja rekombinatsiooni tõttu (see on homoloogiliste kromosoomide ristsiire meioosi ajal). Evolutsioon seisneb põhiliselt alleelisageduste muutumises põlvkondade lõikes geenitriivi, geenisiirde ja loodusliku valiku tagajärjel. Liigiteke leiab aset järk-järgult, kui populatsioonid geograafiliste barjääride tõttu reproduktiivselt isoleeruvad.
Edasine areng.
Pärast esialgset väljakujunemist 1930. ja 1940. aastatel on sünteetilise evolutsiooniteooria areng jätkunud. Kõige märkimisväärsem paradigmavahetus on niinimetatud Williamsi revolutsioon pärast seda, kui George C. Williams 1960. aastatel tuli välja geenikeskse vaatega evolutsioonile.


Golf 1900. aasta suveolümpiamängudel.
1900. aasta suveolümpiamängudel peeti kaks golfivõistlust – meestevaheline ja naistevaheline.
Mehed.
Finaal: 2. oktoober
Naised.
Finaal: 3. oktoober


Võistlus.
Võistlus ehk spordivõistlus on spordis üritus, millel võrreldakse mitme sportlase saavutusi mingi välise kokkulepitud mõõdiku alusel. See võib toimuda üheaegsel sooritusel, järjekorras või rühmiti eelvõistluste vahendusel (võitja võib selguda siis finaalis, kuhu pääsevad eelvõistluste paremad).
Taoistliku vaate kohaselt on võistlemine taunitav.


Horst Köhler.
Horst Köhler (sündis 22. veebruaril 1943 Poolas Skierbieszówis) on Saksamaa poliitik. Aastatel 2004–2010 oli ta Saksamaa liidupresident. Ta astus 31. mail 2010 ametist tagasi.
Host Köhler sündis Bessaraabia sakslaste Eduard ja Elisabeth Köhleri seitsmenda lapsena. Tema vanemad olid lahkunud tänapäeva Moldovas asuvast kodust 1940 pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist, mis jättis Bessaraabia NSV Liidu mõjusfääri. 1944 põgenes perekond Leipzigisse, kus elas 1953. aastani, mil emigreerus Lääne-Berliini kaudu Ludwigsburgi.
Köhler teenis kaks aastat Bundeswehris ja sai reservleitnandiks. Seejärel õppis ta majandust ja politoloogiat Tübingeni ülikoolis, mille lõpetas doktorikraadiga. 1969–1974 töötas ta majandusuuringute instituudis assistendina.
1993–1998 oli ta Saksamaa säästupankade assotsiatsiooni president. 1998–2000 oli ta Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga presidendiks. Sel ajal elas ta Londonis, kus panga peakorter asus. 2000–2004 oli ta Rahvusvahelise Valuutafondi tegevdirektor. Sel ajal elas ta Washingtonis.
23. mail 2004 valis Saksamaa Rahvusassamblee ta napi ülekaaluga (604 häälega 1205-st) Gesine Schwani ees Saksamaa presidendiks. Schwan sai 580 häält, 20 häält läks teistele kandidaatidele ja 1 saadik puudus südameataki tõttu. Köhler astus ametisse 1. juulil 2004.
23. mail 2009 valiti ta ametisse tagasi ka järgmiseks ametiajaks.
Horst Köhler on abielus õpetaja Eva Köhleriga (sündinud Eva Luise Bohnet). Neil on kaks last: tütar Ulrika (sündinud 1972) ja poeg Jochen (sündinud 1977).
Välislingid.
Köhler, Horst
Köhler, Horst


Saksimaa riigipeade loend.
Saksimaa riigipeade loend loetleb Saksimaa riigipead ja Meißeni markkrahvkonna loetleb nende riikide iseseisvusperioodidel.


Null.
Null ehk 0 on täisarv, mis otseselt eelneb arvule 1 ja otseselt järgneb arvule –1.
Null on väiksem kõikidest positiivsetest arvudest ja suurem kõikidest negatiivsetest arvudest.
Nulli tähistatakse numbriga 0.


Ring.
Ring ehk kinnine ring on ringjoone poolt piiratud tasandi osa. Ring sisaldab kõiki punkte, mis on kas ringjoonel või ringjoone sees.
Mõnikord nimetatakse ringiks (lahtiseks ringiks) ainult ringjoone sees asuvate punktide hulka.
Ringi keskpunktiks nimetatakse seda piirava ringjoone kõikidest punktidest võrdsel kaugusel olevat fikseeritud punkti, mis asub ringiga (ja ringjoonega) samal tasandil.
Ringi raadiuseks nimetatakse ringi keskpunkti kaugust ringjoonest (ringi keskpunkti kaugust ringjoone mis tahes punktist), samuti ringi keskpunkti ringjoone ükskõik millise punktiga ühendavat sirglõiku.
Ringi diameetriks nimetatakse niisugust sirglõiku, mis ühendab kaht ringjoone punkti ja läbib ringi keskpunkti, samuti sellise sirglõigu pikkust. Diameeter on raadiusest 2 korda pikem.
Ühikringiks nimetatakse niisugust ringi, mille raadiuse pikkus on 1 ühik.
Rõngas on kujund, mille moodustavad kaks samal tasandil asuvat kontsentrilist (ühise keskpunktiga) ringjoont. Rõngas sisaldab kõiki punkte, mis asuvad kas ükskõik kummal ringjoonel või suurema ringjoone sees, kuid mitte väiksema ringjoone sees.
Ringi ümbermõõt.
kus P on ringi ümbermõõt, r – ringi raadius, π – pii.
Ringi pindala.
kus S on ringi pindala, r – ringi raadius, π – pii.


Dialektika.
Dialektika (vanakreeka sõnast "dialektikē", mis on tuletatud sõnast "dialegesthai" 'läbi või lahti rääkima') on filosoofia mõiste, mille tähendus on aegade jooksul muutunud ning mida tänapäeval ei mõisteta üheselt, kuid mida sageli seostatakse dialoogiga või vasturääkivusega või teesilt ja antiteesilt sünteesini jõudmisega.
Zenon.
Parmenidese õpilast Zenonit Eleast peeti dialektika leiutajaks juba antiikajal.
Zenoni mõtlemise dialektilisus seisneb esmalt selles, et ta arutleb Parmenidese väite üle, et "olev on ja mitte-olevat ei ole" nii poolt kui ka vastu. Tahtes osutada oma õpetaja arusaamade õigsusele, tõestas Zenon neid apooria abil: võttes aluseks tõestatavale väitele vastandliku väite ja viies selle endaga vastuolusse, arvas ta kinnitavat Parmendidese oleva-lause korrektsust. Seda võiks lihtsustatult kokku võtta: vastandlikud (asjad) on omavahel olemuslikult seotud ning see seos võimaldab dialektika abil nende kohta tõde ilmsiks tuua.
"Ja kord jällegi oma õpetajaga, kes ütleb oleva olevat liikumatu, nõustudes, tõendas viie arutlusega, et olev on liikumatu; milledele küünik Antisthenes, suutmata vastu kosta, püsti tõusnud hakkas edasi-tagasi käima, arvates, et teo läbi saavutatud tõestus on tugevam igast arutluste läbi saavutatud kummutusest."
Herakleitos.
Herakleitose mõtlemises sisalduv arusaam vastandite ühtsusest on Hegeli arvates dialektika esimeseks arvestatavaks avalduseks mõtlemise ajaloos. Hegeli sõnul pole ühtegi Herakleitose lauset, mida ta poleks kasutanud oma "Loogikateaduses". Herakleitos esitab vastandite vahelduvalt teineteiseks-üleminekut võitluses teineteisega "ontoloogilise" printsiibina, mis kogu "physist kannab ning iseloomustab seda riidu või võitlust (polemos) igielava tule lõõmamise ja hääbumisena.
Laites inimesi, kes ei mõista arutlust, et elu ja surm, ärkvelolek ja uni, algus ja lõpp on "seesama", veenab Herakleitos, et vastandid on omavahel olemuslikult ühendatud ning ainult logost ning mitte ihulisi meeli järgides on võimalik nende pidevalt toimuvates vaheldumistes ja üleminekutes teed leida.
Platon.
Platoni dialoogides uurib Sokrates küsimuste-vastuste vormis oma vestlusparnerite arusaamasid üldiste filosoofiliste küsimuste kohta, mille tulemusel selgub, et vestluskaaslase arusaamad on rajatud vastuolulistele eeldustele. Näiteks varases dialoogis "Euthyphron" küsib Sokrates Euthyphronilt vagaduse definitsiooni. Euthyphron vastab, et vaga on see, keda jumalad armastavad. Sokrates osutab sellele, et jumalad tülitsevad omavahel, sealhulgas armastuse ja vihkamise küsimustes. Euthyphron möönab seda. Sokrates teeb järelduse, et on olemas vähemalt üks asi, mida ühed jumalad armastavad, teised vihkavad. Euthyphron möönab sedagi. Sokrates järeldab, et kui Euthyphroni vagadusedefinitsioon peab paika, siis peab olema vähemalt üks asi, mis on nii vaga kui mittevaga, sest seda jumalad nii armastavad kui ka vihkavad. See on aga absurdne, nagu Euthyphrongi möönab.
Platoni "sokraatiline dialektika" (sokraatiline meetod) sisaldab esiteks tarkade ja oskajate iroonilist küsitlemist. Näiteks küsides fiktiivses vestlussituatsioonis prokurörilt, mis on "õiglus", jäetakse mulje, et seda tahetakse siiralt teada saada, kuigi pärast ilmneb, et küsija teab isegi paremini kui ekspert, mis õiglus olla ja mitte olla võiks. Seega, teiseks osaks on vestluspartneri väidete ja esialgsete arusaamade kummutamine ehk elenktika, mis seisneb vasturääkivuste ja ebakõlade väljatoomises, kuni "ohvriks" valitud vastluspartner on oma arusaamade nõrkusest aru saanud. Kolmandaks komponendiks on sünniabi ehk maieutika, mis tähendab seda, et vastuoluliste käsitluste kõrvalejätmise järel aidatakse suunavate küsimustega vestluspartneril oma arusaamasid täpsustada ning neid kooskõlalisemaks teha. Kõik kolm komponenti esinevad kogu vestluse vältel, tihti küllaltki üllatavalt vaheldudes, ning põimivad arutluse elavaks ja motiveeritud vestluseks.
"Seetõttu, Phaidros, olen ma suur jaotamiste ja ühitamiste armastaja, sest seeläbi suudan ma ehk kõnelda ja mõtelda. Ja kui ma usun, et keegi on võimeline nägema ühtsust, kui see on ka loomu poolest kasvanud paljuseks, siis lähen ma talle järele, justkui jumala jälgi mööda. Enamgi veel, neid, kes on võimelised seda nägema, kutsun ma tänase päevani "dialektikuteks", jumal teab, kas see nimi on õige või mitte."
Dihaireesil on oma printsiibid. Näiteks tuleb uurimise objekti jaotada võimalikult väikeseks arvuks osadeks (seega, kõige parem: kaheks); jaotus peaks olema tasakaalus, nii et kummalegi või igale poole(le) jääb sama kaalukas haru. Samas pole jaotusest tulenev mõistete puu absoluutne, jaotusi on võimalik teha mitmeid, mõned neist on lühikesed, mõned pikemad, mõned mittemidagiütlevad: jaotamisel on oma mõõt. Jaotamise eesmärgiks pole ka kogu mõistehierarhia kindlakstegemine, vaid pigem määratluse juures asjassepuutumatute valdkondade välistamine. Dihaireesi võib pidada ka instrumendiks mõiste võimaliku asukoha kindlaksmääramisel, sest mõiste tähenduse tegelik määratlemine – kui selle asukoht asjassepuutumatu suhtes on kindlaks tehtud – toimub näidete, müütide, teoreetiliste spekulatsioonide abil.
Hegel.
Hegeli dialektikat iseloomustatakse sageli järgmise skeemi abil (Hegel ise seda ei kasutanud): teesi eitab sellele vasturääkiv antitees ning süntees haarab endasse olulise nii teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "Loogikateaduses" olemasolu dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta olemisena (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks eimiskist (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski saamiseks (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks.
Nagu Platoni dialektikagi, toob Hegeli dialektika välja varjatud vastuolud: dialektilise protsessi iga staadium on eelmise staadiumi varjatud vastuolude tulemus.
Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse võõrandumiselt orjuse näol enesega ühinemiseni vabade ja võrdsete kodanike mõistuspärase, konstitutsioonilise riigi näol.
Marksistlik dialektika.
Karl Marx ja Friedrich Engels leidsid, et Hegel "seisab pea peal", ning püüdsid ta tagasi jalgadele asetada, vabastades Hegeli loogika idealistlikust suunitlusest ning töötades välja materialistliku dialektika (marksistliku dilektika). Dialektilisest ja materialistlikust lähenemisest ajaloole tekkis ajalooline materialism, mis leidub Karl Marxi, Friedrich Engelsi, Vladimir Lenini ja Lev Trotski töödes. Dialektilises meetodis hakati Karl Korschi, György Lukácsi ja mõningate Frankfurdi koolkonna esindajate esindajate töödest lähtudes nägema igasuguse materialistliku poliitika möödapääsmatut alust.
Stalinismi ajal arenes marksistlikust dialektikast niinimetatud marksistlik-leninlik filosoofia, mida ametlikult jaotati dialektiliseks materialismiks ja ajalooliseks materialismiks. Marksistlik-leninlik filosoofia mandus ideoloogiliste piirangute tõttu suuresti skolastikataoliseks tühisõnaliseks targutamiseks, kuigi mõned Nõukogude filosoofid, eriti Evald Iljenkov, tegelesid marksistliku dialektikaga täiesti tõsiselt ja sügavalt.
Marksistlik-leninlikus filosoofias käibis dialektika määratlus, mille kohaselt dialektika on teadus maailma üldistest seadustest ning nähtuste seostest, ka vastav tunnetusmeetod.


Imetajate loend.
Selles nimekirjas on imetajate liigid ja teised -taksonid. Muud zooloogia mõisted on loetletud loendites zooloogia mõisteid ja anatoomia mõisteid. Kogu bioloogias käibel olevad mõisted on loetletud loendis Bioloogia mõisteid.
__NOTOC__
K.
kukkurhuntlased, Austraalias ja Uus-Guineas


Mutatsioon.
Mutatsioonid on organismi pärilikkuse kandja (tavaliselt DNA või RNA) püsivad, edasikanduvad muutused.
Mutatsioone võivad moodustada kopeerimisvead pärilikkuse kandjas raku pooldumisel ja kiirguse, kemikaalide või viiruste toime. Mutatsioonid põhjustavad sageli raku funktsioonide häirumist või raku surma ning võivad kõrgemate organismide puhul tekitada vähktõbe.
Mutatsioone peetakse evolutsiooni liikumapanevaks jõuks: looduslik valik kõrvaldab ebasoodsad mutatsioonid, kuid soodsatel mutatsioonidel on kalduvus akumuleeruda. Neutraalsed mutatsioonid organismi ei mõjuta ning võivad aja jooksul akumuleeruda, mille tagajärjel võib tekkida niinimetatud katkev tasakaal.
Liigitus tekkepõhjuste järgi.
Tekkimispõhjuste järgi jagunevad mutatsioonid spontaanseteks mutatsioonideks ja mutageenide poolt esilekutsutud ehk indutseeritud mutatsioonideks.
Punktmutatsioonid.
Punktmutatsioonid on tavaliselt tingitud kemikaalidest või häirest DNA replikatsioonis, mille tõttu üks nukleotiid asendub teisega. Kõige tavalisem on ühe puriini asendumine teisega või ühe pürimidiini asendumine teisega (tsütosiin ↔ tümiin, adeniin ↔ guaniin). Sellist asendumist (transitsiooni) võib põhjustada lämmastikushape, väärade aluspaaride moodustumine või aluste mutageensed analoogid, nagu näiteks 5-bromo-2-deoksüuridiin (BrdU). Harvem esineb pürimidiini asendumine puriiniga või puriini asendumine pürimidiiniga (tsütosiin/tümiin ↔ adeniin/guaniin; transversioon).
Punktmutatsiooni võib tagasi pöörata teine punktmutatsioon (pöördmutatsioon): nukleotiidi esialgne olek taastub või siis tekib mujal mutatsioon, mis geeni funktsiooni taastab).
Kui ekslikult replitseerunud koodon kodeerib sama aminohapet mis ennegi, siis on tegemist vaikiva mutatsiooniga.
Kui tulemuseks saadakse koodon, mis valgu sünteesi lõpetab, siis on tegu nonsenssmutatsiooniga.
Kui saadakse koodon, mis kodeerib teist aminohapet, on tegu missensse mutatsiooniga.
Insertsioonid.
Insertsioonid lisavad DNA-sse ühe või mitu nukleotiidi. Tavaliselt põhjustavad neid transponeeritavad elemendid või vead korduvate elementide (näiteks AT korduste) replikatsioonil.
Enamik insertsioone geenis võib põhjustada lugemisraami nihet (raaminihet) või muuta mRNA splaissimist. Kummalgi juhul geeni saadus muutub oluliselt.
Insertsioone saab tagasi pöörata transponeeritava elemendi ekstsisioon.
Deletsioonid.
Deletsioonid eemaldavad DNA-st ühe või mitu nukleotiidi. Nagu insertsioonidki, võivad sellised mutatsioonid muuta geeni lugemisraami.
Kuumad punktid.
DNA-s leidub niinimetatud kuumi punkte, kus mutatsioonid toimuvad normaalsest sada korda sagedamini. Kuum punkt võib olla ebahariliku aluse, näiteks 5-metüültsütosiini juures.
Mõju.
Valdaval enamikul mutatsioonidel puudub mõju ning ülejäänutest on enamik küll kahjulikud, kuid mitte saatuslikud.


Denzel Washington.
Denzel Washington (sündis 28. detsembril 1954) on USA filminäitleja, kes võitis aastal 2002 Oscari parima näitleja kategoorias.
Auhinnad.
Los Angelese filmikriitikute parima meesnäitleja auhind


Looduslik valik.
Looduslik valik (vahel tõlgitud ka: loomulik valik) on bioloogilise evolutsiooni faktor, mida kirjeldas põhilisena Charles Darwin, eristades seda kunstlikust valikust ja sugulisest valikust, ning mida neodarwinlikus bioloogias peetakse ka liigitekke faktoriks. Teisteks evolutsiooni faktoriteks on geenitriiv, geenisiire, mutatsioonid, jm.
Definitsioon.
Looduslikuks valikuks nimetatakse genotüüpide diferentseeritud paljunemist. See tähendab, et loodusliku valikuga on tegu parajasti siis, kui populatsioonis mingi geneetilise tunnuse poolest erinevate isendirühmade ellujäävate järglaste arv (isendi kohta) on mittejuhuslikult erinev.
Ülevaade.
Loodusliku valiku põhiidee seisneb selles, et keskkonnatingimused (ehk "loodus") määrab (ehk "valib"), kui hästi organismide tunnused aitavad kaasa organismi ellujäämisele ja paljunemisele; organismid, kellel need tunnused puuduvad, võivad surra enne paljunemist või olla vähem viljakad. Seni kuni keskkonnatingimused jäävad samaks või piisavalt lähedaseks, et need tunnused oleksid endiselt adaptiivsed, muutuvad need tunnused populatsioonides tavalisemateks. Liigi ökoloogilise niši kadumine või ülerahvastus arvukuse kasvu tagajärjel võib ellujäämiseks vajalikke adaptiivseid tunnuseid tunduvalt muuta. Sel juhul ning ka mis tahes keskkonnas, kus ellujäämist määrab rohkem ökoloogia kui teisesed sugutunnused, leiab aset ökoloogiline valik. Viimast terminit kasutatakse ainult selleks, et tuua välja ristumise ja paaritumisega mitteseotud tegurid.
Darwini teooria, mille kohaselt liikide evolutsioon toimub loodusliku valiku toimel, lähtub eeldusest, et organismide tunnused on vanematel ja järglastel mittedeterministlikul kombel erinevad. Seda nähtust nimetas Darwin individuatsiooniks. Selles teoorias puuduvad väited selle kohta, kuidas individuatsioon töötab. Hilisemad avastused geneetikas seletavad mitmeid paljunemisel toimivaid mehhanisme: nii mittesugulise kui ka sugulise paljunemise korral esinevad juhuslikud mutatsioonid (sealhulgas vead DNA transkriptsioonil); sugulise paljunemise puhul (järglasel on vanemate DNA segatud) on tähtsad mehhanismid ka geenitriiv ja geenisiire. Konkurentsi partnerite pärast (tavaliselt isaste konkurents emaste viljastamise pärast) pidas Darwin enamiku liikide puhul ökoloogilise konkurentsi suhtes teisejärguliseks.
Kuigi Charles Darwin pidas oluliseks eristada looduslikku valikut ja sugulist valikut, ei tee neodarvinistlik loodusliku valiku käsitlus neil vahet. Kui mingi muutus teeb järglased ellujäämisele või edukale paljunemisele kohasemaks, siis on selle muutusega järglastel suurem tõenäosus ellu jääda kui ilma selle muutuseta järglastel. Algsed tunnused ja kahjulikud tunnused kaovad, sest nendega järglased asenduvad edukamate sugulastega.
Seetõttu säilivad mõned tunnused tänu valikueelisele, mis nad oma kandjatele annavad, võimaldades isendil saada rohkem järglasi kui ilma selle tunnuseta isendid. Selle mehhanismi kordudes omandavad organismid üha rohkem keerukaid adaptiivseid tunnuseid.
Kriitika.
Kui darwinism peab looduslikku valikut peamiseks evolutsioonifaktoriks, siis on mitmeid teisi evolutsiooniteooriaid, mille kohaselt looduslikul valikul kas ei ole positiivset rolli (on üksnes negatiivne, kõrvalekaldeid elimineeriv roll), või on ta tähtsus üldse teisejärguline (nt nomogeneesiteooria).
Üks tähtsamaid alternatiive on James Mark Baldwini orgaanilise valiku teooria. Erinevalt looduslikust valikust, mis on määratud keskkonna poolt, on orgaaniline valik see valik, mida teevad organismid ise — oma elupaika, käitumisviisi, toitu, partnerit jne valides.


Viirelaiu tuletorn.
Viirelaiu tuletorn on tuletorn Muhu vallas Viirelaiu kirdetipus.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on 58°32,687' N ja 23°26,582' E.
Viirelaiu tuletorn on üks väheseid raudplekist tuletorne.
Nimi.
Algselt kandis tuletorn laiu muistset nime Paternoster (ladina keeles 'meie isa'), 1930. aastatel nimede eestistamise ajal nimetati ka tuletorn Viirelaiu tuletorniks. Arvatakse, et saarel oli ka enne 1857. aastat mingi meremärk, mis kandis nime "Paternoster".
Ajalugu.
Praegune tuletorn on ehitatud 1881. aastal. Varasem puittorn ehitati 1857. aastal inglise insener Gordoni projekti järgi. Arvatakse, et saarel oli ka enne 1857. aastat mingi meremärk. Viirelaiu tuletorn on Eestis teadaolevalt vanim metalltuletorn.
Pärast Teist maailmasõda kõrvaldati tugevasti vigastatud tornilt toeribad ja malmkonsoolid ning torn kaeti väljastpoolt 10–12 cm paksuse betoonkestaga.
Välimus ja tööpõhimõtted.
Viirelaiu tuletorn on punase laternaruumi ja rõduga silindriline metalltorn kõrgusega 10,4 meetrit maapinnast.
Tuletorn oli algusest peale plinktuledega. Selle jaoks oli olemas vastav ringleva ekraaniga mehhanism, mis töötas kellamehhanismi põhimõttel: osutile kinnitatud raskus vändati võllile, mis alla vajudes pani kogu süsteemi tööle. Laterna pöörlevat ekraani käitasid raskuspommid.
Et tuletorn on suhteliselt madal, siis viidi pommidele suurema langemistee saavutamiseks sisemise, 25 cm läbimõõduga silinder ligi kahe meetri sügavusele kivivundamendi sisse. Väliskesta ja südamikusilindri vahel on keerdtrepp.
Nõutava tule tagas tuletornis algul kahe tahiga Moris-tüüpi petrooleumilamp, seejärel töötas süsteem petrooleumiga, siis 1898. aastast alates atsetüleengaasil ja lõpuks elektritoitel. Elektrienergiat saab tuletorn praegu päikesepatareidest.
Osaliselt on kirjeldatud mehhanism tornis säilinud tänapäevani.


Neeruti mõis (Kadrina).
Neeruti mõis (saksa "Buxhöwden", vene k "Буксгевденъ") on juugendstiilis peahoonega mõis Lääne-Virumaal Kadrina vallas. Ta paikneb Neeruti maastikukaitseala idapiiril.
Mõisaomanikud.
Neeruti mõisa mainiti esimest korda 1406, kui vennad Buxhövdenid ta pantisid. Vahepeal oli mõis lühikest aega Nilssoni käes. Praeguse nime sai mõis Nierothidelt, kellele mõisavaldused alates 16. sajandist kuulusid.
1531. aastal müüs Johann Wekebroth Neeruti mõisa Symon Lodele, aastatel 1558–1583 toimunud Liivi sõja tulemusena, on aastaks 1581. a mõisa omanik Tönnis Lode surnud, tema pojad aga Venemaal vangis. Peremeheta Neeruti mõis immiteeriti Eestimaa kubernri Pontus de la Gardie poolt Rakvere hauptmannile ja Rakvere foogtile Holstein Nielsohnile.
1582. aastal kinkis Rootsi kuningas Johan III Neeruti mõisa Hans Grothile, andes Holstein Nielsohnile Kurkülli mõisa asemele. 1586. aastal vabanes Venemaalt sõjavangist Tönnis Lode poeg Hermann ja taotles mõisat tagasi, mõisad tagastati 1595. aastal ja omanikuks oli Hermann Lode, pärast Hermann Lode surma sai mõisaomanikuks seejärel Wilhelm Nieroth, kelle naine Anna Lode on Hermann Lode pärijanna.
1693. aastal sõlmiti rendileping, millega Neeruti mõis renditi leitnant Woldemar Brümmerile, omanik oli aga edasi Gustav Adolph Nieroth. Järgnevalt oli mõis rentnike käes, Karl XI korraldatud mõisate reduktsiooni ajal redutseeriti ka Neeruti. Sinna paigutati elama kuninglik proviantmeister Johann Löhn, kuid 1709. aastal võeti võlgades Neeruti mõisa üks osa kroonule, teine osa jagati kreeditoride vahel.
Põhjasõjas põletasid venelased mõisa maha, kuid Nierothid jätkasid mõisahaldust. Sinna kolis rittmeister Nierothi tütar koos abikaasa härra Albedyliga. Alates 1718 aastast hakkas mõisa valitsema perenaise vend, Nieroth juunior.
1735. aastal oli mõisas kroonurentnik Magnus Wilhelm von Nieroth, 1750. aastast "landshauptmann" von Vietinghoff. 1765. aastal loovutas Gustav Adolf von Nieroth 100 dukati eest Neeruti mõisa osa Jõetaguse pärusõiguse Reinhold Johann Zoege von Manteuffelile, kes moodustas sellest iseseisva Jõetaguse mõisa.
1769. aaastal lubati Gustav Adolph von Nierothi lapselastel mõis välja osta.
1774. aastal müüs Gerhard Wilhelm von Nieroth Neeruti mõisa ja selle päraldiste Jõetaguse, Võduvere ja Helffreichi immissioonide ning pandi pärimis- ja väljaostuõiguse leitnant Karl Gustav von Krüdenerile, 50 000 hõberubla eest.
1780ndail aastail müüs kolleegiuminõunik Iwan Laseritsch von Laserow ülemmaakohtu prokurör Konrad von Wangersheimile Neeruti mõisa koos Jõetaguse, Võduvere ja Veltsi külaga, 52 000 rubla eest. Wangersheim müüs Neeruti koos Jõetaguse, Võduverega krahv Gustav Diedrich von Rehbinderile 48 000 rublaga.
1830. aastal said pärast krahv, kreisimarssal Gustav Diedrich von Rehbinderi (suri 1826) pärandimenetlust pärijateks on tema kaks poega ja üks tütar. Poeg krahv Karl Gustav von Rehbinder sai Neeruti, Imastu, Polli, Jõetaguse, Võduvere, Pala, Vandu, Venevere, Luusika ja Käravete mõisad.
1879. aastal sai mõisaomanikuks krahv Karl Friedrich Woldemar Reinhold von Rehbinder, pärast tema surma 1900 aastal sai tema vara pärijaks, tema ema Anna (Anette) de Faria Gentil (sünd von Uexküll, esimesest abielust krahvinna Rehbinder), kes 1902. aastal müüs Neeruti mõisa koos Jõetaguse, Vandu ja Võduvere mõisatega Peterburi kummivabrikandile ja suurkaupmehele Eduard ­Kirschtenile.
Mõisakompleksi praegused omanikud on Hannah ja Ander Ild, kes pole seal taastamis- ja renoveerimistöid teinud.
Mõisa rajamine.
Kivist mõisahoone valmis taas 1878 ning mõisa juurde rajati park ja allee.
Park.
Pargi suurus on 3 hektarit ja seda läbib Loobu jõgi. 20. sajandi algul alustas mõis ulatusliku metsapargi rajamist Neeruti mägedesse, kus oosid vahelduvad väikeste järvedega.
Arhitektuur.
Hoone on ebasümmeetriline. Seda kujundavad mansardkorrus, arvukad voluutjalt kumerduvad frontoonid ja muljetavaldav 30 meetri kõrgune vaaterõduga torn lõunatiival. Juugendlikult voolavate joontega on ka enamik detaile (aknad, kaaravana kujundatud peasissekäik) ning oluline osa fassaadi pitskrohvornamendist.
Siseplaneering on valdavalt ebasümmeetriline. Kesksed ruumid on avar hall ja põigiti läbi hoone ulatuv saal. Halli laes on uusrokokoolik sekotehnikas ornamentaalmaaling.
Kõrvalhooned.
Kõrvalhoonetest tähelepanuväärsemad on klassitsistlik ühekorruseline valitsejamaja ja ait (mõlemad ehitati 19. sajandi esimesel veerandil) ning uusgooti stiilis teenijatemaja-pesuköök (pärit 19.-20. sajandi piirilt).


100 meetri tõkkejooks.
100 m tõkkejooks on kergejõustiku ala, mida enamasti viljelevad naissportlased. Meestel on lähedane ala 110 m tõkkejooks.
Naistel on tõkked 84 cm, meestel 107 cm kõrgused.
27px Olümpiamängude medalivõitjad.
Vaata ka 80 m tõkkejooks (olümpiavõitjad 1932 kuni 1968)


Xaraya.
Xaraya on laiendatav, avatud lähtekoodiga tarkvara, mis on kirjutatud PHP programmeerimiskeeles ja litsentseeritud GNU üldise avaliku litsentsiga ("GNU General Public License").
Xaraya kasutab robustset pääsulubade, sisuhalduse ja eri keeltesse tõlkimise süsteemi andmete andmete dünaamiliseks seostamiseks ja haldamiseks.
Xaraya modulaarne, erinevatest andmebaasidest sõltumatu arhitektuur on kujundatud selliselt, et lahus hoitakse vorm, funktsionaalsus, sisu ja kujundus. Xaraya pakub täielikku infrastruktuuri, mis on vajalik automaatse, erinevatel platvormidel toimiva sisuhaldussüsteemi loomiseks.


Andorra riigipeade loend.
Andorra riigipeade loend loetleb Andorra riigipead.
Andorra on omapärane selle poolest, et ta on kondomiinium ja sellisena on tal alati kaks riigipead. Üheks on Urgeli piiskop, teiseks kuni 1618. aastani Foix' krahv, sellest ajast peale Prantsusmaa riigipea.


Árpádi dünastia.
Árpádi dünastia (ungari keeles Árpádok, slovaki keeles Arpádovci, horvaadi keeles Arpadovići) oli dünastia, mis valitses Ungarit 9. sajandi lõpust kuni aastani 1301 (vahepeal olid katkestused, näiteks 1038-1046).


Avisi dünastia.
Avisi dünastia oli dünastia, mis valitses Portugali 1385–1580.


Bonaparte.
Bonaparte (Buonaparte) on itaalia päritolu Korsika aadliperekond, mis valitses Prantsusmaad 1804–1814, 1815 ja 1852–1870, Napolit 1806–1808, Hispaaniat 1808–1813, Hollandit 1806–1810 ja Vestfaali 1807–1813.
Carlo Maria Buonaparte ja Maria Letizia Ramolino pojast Napoléon Bonapartest sai Prantsuse keiser Napoleon I. Tähtsad olid ka Napoleoni vennad Joseph Bonaparte, Lucien Bonaparte, Louis Bonaparte ning Jérôme Bonaparte, kelle Napoleon pani enda vallutatud või moodustatud riikide etteotsa. Louis Bonaparte pojast Charles Louis Napoléon Bonapartest sai Prantsuse keiser Napoleon III.


Bourbonid.
Bourbonid on dünastia, mis valitses Prantsusmaad (1589–1792 ja 1814–1848), Hispaaniat (Borbónid, 1700–1808, 1814–1868, 1874–1931 ja alates 1975), Mõlema Sitsiilia kuningriiki, Luksemburgi (alates 1964) ja teisi piirkondi Euroopas.
Bourbonide dünastia Prantsusmaal.
1589 sai Navarra kuningas Henri III Henri IV nime all Prantsusmaa kuningaks, pannes aluse Bourbonide võimule Prantsusmaal. Bourbonide dünastia hiilgeaeg oli Louis XIV valitsusajal, kes üle poole sajandi troonil olles kehastas absoluutset võimu.


Bragança dünastia.
Bragança dünastia valitses Portugali 1640–1910 ja Brasiiliat 1822–1889.


Hannoveri dünastia.
Hannoveri dünastia on saksa päritolu dünastia, mis valitses Suurbritanniat aastatel 1714–1901, Hannoveri kuningriiki kuni aastani 1866 (annekteerimiseni Preisimaa poolt) ja Braunschweigi kuni aastani 1918.
Praegune perekonnapea on Monaco printsessi Caroline'i abikaasa Ernst August (sündinud 1954).


Kapetingid.
Kapetingid valitsesid Prantsusmaad 987–1328. Dünastiale pani aluse Pariisi krahv Hugues Capet. Pärast meessoost pärijata Charles IV surma sai võimule Kapetingide kõrvalharu Valois'd.


Saksi-Coburgi ja Gotha dünastia.
Saksi-Coburgi ja Gotha dünastia (saksa "Haus Sachsen-Coburg und Gotha", inglise "House of Saxe-Coburg and Gotha") on dünastia Euroopas, mis valitses Saksi-Coburgi ja Gotha hertsogkonda 1826–1918, Belgiat alates 1830. aastast, Portugali 1853–1910, Bulgaariat 1887–1946 ning Suurbritanniat ja selle dominioone alates 1901. aastast.
Suurbritannia kuningad ja kuningannad.
Esimese maailmasõja ajal loobus Briti kuningapere Saksa tiitlitest ja dünastia nimi muudeti inglisepärasemaks. 17. juulil 1917 teatas George V, et kõik Victoria meesliinis järeltulijad hakkavad kandma Windsori nime, mis valiti nii Windsori lossi kui ka linna järgi.
Alates kuninganna Elizabeth II abielust Prints Philipiga, kannavad nende järeltulijad ametlikult nime Windsor-Mountbatten.
Portugali kuningad.
Portugali valitsejateks said Saksi-Coburgi ja Gotha dünastia liikmed, kui Ernst I nõbu abiellus Bragança dünastiast Portugali kuninganna Maria IIga. Tavaliselt loetakse ka viimaseid nelja Portugali kuningat Bragançadeks või Bragança-Wettiniteks (Saksi-Coburgi ja Gotha dünastia on Wettini dünastia üks haru).


Tudorid.
Tudorid oli dünastia, mis valtises Inglismaad 1485–1603.
Tudorid olid Lancasteri dünastia kõrvalharu. Dünastiale pani aluse Henry VI vennapojana samuti troonile õigust omanud Henry Tudor, kes saavutas Rooside sõjas võidu Richard III üle ja sai seejärel Inglise kuningaks.


Valois'd.
Valois´d oli Prantsusmaa kuningadünastia, mis valitses aastatel 1328–1589; Kapetingide kõrvalharu. Valois'd sai nime Valois' krahvkonna järgi.


Windsori dünastia.
Windsori dünastia on praegune Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki valitsev dünastia. Dünastia vana haru on Wettini dünastia Saksi-Coburgi ja Gotha liin ning uuem haru on Oldenburgi dünastia Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi liin.
Victoria järglased.
Abielludes prints Albertiga, kes oli Saksi-Coburgi ja Gotha hertsogi Ernst I poeg, said Victoria järeltulijatest Saksi-Coburgi ja Gotha dünastia liikmed ning nad said perekonnanime Wettin. Victoria pojad Edward VII ja George V valitsesid selle nime all, kuid Esimese maailmasõja ajal sundisid inimesed kuningapere Saksa tiitlitest loobuma ja dünastia nime inglisepärasemaks muutma. 17. juulil 1917 teatas George V, et kõik Victoria meesliinis järeltulijad hakkavad kandma Windsori nime, mis valiti nii Windsori lossi kui ka linna järgi.
Elizabeth II järglased.
1952. aasta aprillil andis Elizabeth II ametlikult teada, et nii tema ise kui ka kõik tema järeltulijad, kaasa arvatud need, kes abielluvad, hakkavad kandma Windsori nime. Traditsioonide järgi oleks Elizabeth II lapsed pidanud hakkama kandma oma isa, Kreeka ja Taani prints Philipi nime - Oldenburg - ning kuuluma Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburg'i dünastiasse.
8. veebruaril 1960 kinnitas kuninganna akti, mille kohaselt teda ja ta järeltulijaid nimetatakse Windsoriteks ja et nende isiklik perekonnanimi on Mountbatten-Windsor. Mountbatten on prints Philipi emapoolse nime - Battenberg - inglisepärane variant.
Kõik järgnevad monarhid võivad dünastia nime muuta ning prints Charles võib kuningaks saades nimetada dünastia oma isa järgi Mountbatteniks.


Leelismetallid.
Nimetus "leelismetallid" tuleneb sellest, et rühma kahe peamise esindaja – naatriumi ja kaaliumi – hüdroksiidid on iidsest ajast tuntud leeliste nime all. Vaba kaaliumi ja naatriumi sai esmakordselt 1807. aastal sulatatud leeliste elektrolüüsimisel inglise keemik Humphry Davy.
Et leelismetallide aatomitel on väliskihis ainult üks elektron, mis asub tuumast kaugel, loovutavad nad selle elektroni väga kergesti, muutudes positiivse laenguga ioonideks. Elektronide väliskihi ja eelviimase kihi ühesugusest ehitusest on tingitud kõikide leelismetallide omavaheline suur sarnasus, erinevused seisnevad peamiselt suurema järjenumbriga elementide oluliselt suuremas keemilises aktiivsuses. Keemiliste omaduste poolest kuuluvad leelismetallid kõige aktiivsemate elementide hulka – nad on väga tugevad redutseerijad.
Looduses esinevad leelismetallid eranditult ühenditena. Naatrium ja kaalium kuuluvad maakera kõige levinumate elementide hulka: naatriumkloriid (sool) sisaldub merevees ning moodustab paiguti võimsaid kivisoolalademeid. Suurtes kogustes leidub ka teisi naatriumisoolasid: naatriumnitraati, naatriumkarbonaati (sooda) ja naatriumsulfaati. Looduslikest kaaliumisooladest on levinuim kaaliumkloriid. Teised leelismetallid on looduses tunduvalt vähem levinud, frantsiumi esineb looduslikult väga väheses koguses aktiiniumireas (poolestusajaga kuni 22 minutit on ta kõige lühema poolestusajaga kõigi esimese 105 elemendi seas, ja erinevalt suurema järjenumbriga elementidest pole frantsiumi puhul tõenäone seni avastamata pikema poolestusajaga isotoopide olemasolu).
Kõik leelismetallid moodustavad hüdroksiide, mis lahustuvad hästi vees ja dissotsieeruvad, eraldades hüdroksiidioone.


Süsihappegaas.
Süsihappegaas ehk süsinikdioksiid (CO2) on süsiniku stabiilseim oksiid, mille molekul koosneb ühest süsiniku ja kahest hapniku aatomist, mis on kovalentselt seotud süsiniku aatomiga.
Süsihappegaas tekib süsiniku ja tema mitmesuguste ühendite kuumutamisel piisava hulga hapnikuga, samuti hingamisel.
Taimed, vetikad ja tsüanobakterid seovad süsihappegaasi, vett ja valgust fotosünteesi käigus, et toota süsivesikutest energiat. Selle protsessi kõrvalsaadusena eraldub hapnik. Pimedas fotosünteesi ei toimu, sellepärast kasutavad taimed pimedas vähe süsihappegaasi. Süsihappegaas on põlemise kõrvalsaadus, mis eraldub näiteks vulkaanipursetel ja kuumaveeallikatest ehk geisritest. Süsihappegaasi eraldub ka karbonaatsete kivimite lõhustumisel.
Enne kui inimtegevus hakkas hulgaliselt süsihappegaasi atmosfääri paiskama, muutus süsinikdioksiidi kontsentratsioon vastavalt kliima muutumisele. See töötas vastu teistele muutustele, näiteks neile, mida põhjustasid orbitaaltsüklid. Põhjapoolkera kevade ja suve ajal süsihappegaasi kontsentratsioon väheneb, sest taimed kasutavad seda rohkem, ning tõuseb sealse sügise ja talve ajal, kui taimed on puhkeolekus, surevad ja lagunevad.
Süsihappegaasi kolmikpunkti rõhk on suurem atmosfäärirõhust. Atmosfäärirõhul sublimeerub süsihappegaas temperatuuril −78 °C. Kõrgemal rõhul ta sulab; tema kriitiline punkt on 31 °C ja 73 atmosfääri. Süsihappegaas muutub vedelaks alles 520 kPa rõhu juures. Tahkes olekus süsihappegaasi nimetatakse kuivjääks.
Süsihappegaasi leidub ka õhus. Maa atmosfääris on teda 0,039%.
Suures kontsentratsioonis on süsihappegaas inimestele mürgine. Õhk, mille koostises on 1% süsihappegaasi, teeb mõned inimesed uimaseks, 7-10% kontsentratsioon põhjustab peapööritust, peavalu, nägemis- ja kuulmishäireid ning mõne minuti või tunni jooksul teadvusekaotust.
Süsihappegaas on kasvuhoonegaas, sest ta laseb läbi nähtavat valgust, aga neelab infrapunast kiirgust.
Keemilised ja füüsikalised omadused.
Süsihappegaas on värvitu, madala kontsentratsiooni korral ka lõhnatu gaas. Suure kontsentratsiooni korral on süsinikdioksiidil terav happeline lõhn. CO2 võib põhjustada lämbumist ja ärritust. Suure süsihappegaasisisaldusega õhu sissehingamine võib tekitada hapukat maitset suus ning torkivat tunnet ninas ja kurgus. Selline aisting võib tekkida ka röhitise tagasihoidmisel ja pärast karboniseeritud joogi joomist.
Standardrõhul ja -temperatuuril on süsihappegaasi tihedus 1,98 kg/m³, mis on 1,5 korda suurem õhu tihedusest. Süsinikdioksiidi molekulis on kaks kaksiksidet ja on lineaarse kujuga. See molekul ei sisalda elektridipoole ja on täielikult oksüdeeritud. Süsihappegaas on mõõdukalt aktiivne, kuid mitte süttiv, kuigi soodustab metallide põlemist.
Temperatuuril üle −78,51 °C sublimeerub süsihappegaas tahkest olekust gaasilisse, madalamal temperatuuril muutub tahkeks. Tahket süsinikdioksiidi nimetatakse kuivjääks (ka süsihappelumeks).
Kuiva jää avastas 1825. aastal prantsuse keemik Charles Thilorier. Kuiva jääd kasutatakse tihti jahutajana, see on suhteliselt odav. Väga mugav on asjaolu, et kuiva jää sublimeerumisel ei jää järele vedelikku, kuna ta sublimeerub gaasiks. Seda kasutatakse laborites, transportimisel toiduainete säilitamisel ja laevanduses. Süsihappegaasi üks suurimaid kasutusalasid on survepesu.
Vedel süsinikdioksiid moodustub vaid rõhkudel, mis on suuremad kui 5.1 atm. Süsihappegaasi kolmikpunkt on umbes 518 kPa ja −56,6 °C ja kriitiline punkt on 7,83 MPa ja 31,3 °C juures.
Ajalugu.
Süsihappegaas oli üks esimesi gaase, mida kirjeldati õhust erineva ainena. 17. sajandil täheldas flaami keemik Jan Baptist van Helmont, et puusöe põletamisel kinnises anumas on järelejääva tuha mass väiksem kui algse söe mass. Tema tõlgendus oli, et ülejäänud süsi muutus nähtamatuks aineks või gaasiks.
Süsinikdioksiidi omadusi uuris põhjalikumalt 1750. aastatel šoti füüsik Joseph Black. Ta leidis, et lubjakivi (kaltsiumkarbonaadi) kuumutamisel ja hapetega töötlemisel saab toota süsihappegaasi. Ta leidis, et see gaas on õhust tihedam ning ei soodusta põlemist ega hingamist. Black avastas ka, et kui lasta süsihappegaasi läbi lubja (kaltsiumhüdroksiidi) vesilahuse, siis selle tulemusena sadestub kaltsiumkarbonaat. Katseliselt näitas ta, et süsihappegaas vallandub hingamisel ja mikroobsel kääritamisel.
1772. aastal avaldas inglise keemik Joseph Priestly artikli „Vee rikastamine fikseeritud õhuga“ („"Impregnating water with Fixed Air"“), milles ta kirjeldas protsessi, kus tilgutati väävelhapet kriidile, et saada süsihappegaasi, ja sunniti saadud gaas lahustuma kausitäies vees. Nii leiutati karboniseeritud vesi.
Esimest korda viisid süsinikdioksiidi vedelasse olekusse (kõrgendatud rõhul) 1832. aastal Humphry Davy ja Michael Faraday.
Esimesena kirjeldas tahket süsihappegaasi Charles Thilorier, kes 1834. aastal avas rõhu all hoitud süsihappegaasi mahuti ja leidis, et kiire aurustumise tõttu toimunud jahutamisel oli tekkinud CO2 lumi.
Eraldamine ja tootmine.
Süsihape laguneb edasi veeks ja CO2-ks. Sellised reaktsioonid kaasnevad vahutamise või mullitamisega. Tööstuses on taolised reaktsioonid laialt levinud, nendega saab neutraliseerida jääkhappe vooge.
Kõigi süsinikku sisaldavate kütuste nagu metaani, bensiini, diisli, propaani, aga ka kivisöe ja puidu põlemine annab süsihappegaasi ning enamikel juhtudel vett.
CH4 + 2 O2 → CO2 + 2 H2O
Fe2O3 + 3 CO → 2 Fe + 3 CO2
Suhkrust saab pärmiga reageerides metabolismi tõttu süsihappegaas ja etanool, mida tuntakse alkoholina õllepruulimisel, veini ja muude vägijookide tegemisel, aga mida kasutatakse ka biokütuse tootmisel.
C6H12O6 → 2 CO2 + 2 C2H5OH
Kõik aeroobsed organismid toodavad süsihappegaasi, kui nad oksüdeerivad rakkude mitokondrites süsivesikuid, rasvhappeid ja proteiine. Need arvukad rakus toimuvad reaktsioonid on keerulised ja raskesti kirjeldatavad (raku hingamine, anaeroobne hingamine ja fotosüntees). Fototroofid (nt. taimed, tsüanobakterid) kasutavad teistsugust toimimisviisi. Taimed seovad õhust süsihappegaasi ja koos veega toodavad sellest süsivesikuid.
nCO2 + nH2O → (CH2O)n + nO2
Süsinikdioksiid lahustub vees, kus see spontaanselt muutub süsihappegaasist süsihappeks ja vastupidi. CO2 ja H2CO3 suhtelised kontsentratsioonid ja vähemaprootonilised vormid HCO3- (bikarbonaat) ja CO23- (karbonaat) sõltuvad pH-st (happelisusest). Neutraalses või kergelt aluselises vees (pH50%), valdavaks (>95%) muutub see merevee pH juures. Väga aluselises vees (pH>10,4) domineerib karbonaat. Bikarbonaatsed ja karbonaatsed vormid lahustuvad väga hästi, näiteks õhuga tasakaalustatud ookeanivees (kergelt aluseline, tavaline pH=8,2–8,5) on 120 mg bikarbonaati liitri kohta.
Kasutusalad.
Süsihappegaasi kasutatakse toiduainetööstuses, õlitööstuses ja keemiatööstuses. Seda kasutatakse paljudes tarbetoodetes, kus on vaja rõhu all gaasi, kuna see on odav ja mittesüttiv. Kuna süsihappegaas läheb gaasilisest olekust vedelasse toatemperatuuril 60 bar rõhu all, mahutab anum palju süsihappegaasi. Päästevestides on sageli rõhu all süsihappegaasi kapslid, et vesti täis pumpamine toimuks kiiresti. Alumiiniumist CO2 kapsleid müüakse kokkusurutud gaasivarudena. Neid kapsleid kasutatakse õhupüstolites, paintballi püstolites, täispuhutavates jalgrattakummides ja karboniseeritud vee tegemisel. Vedela süsinikdioksiidi ülikiiret aurustumist kasutatakse kivisöekaevandustes lõhkamiseks. Kõrget süsinikdioksiidi kontsentratsiooni saab kasutada ka kahjurite tapmiseks. Vedelat süsinikdioksiidi kasutatakse toiduainete ja materjalide superkriitilisel kuivatamisel, skaneeriva elektronmikroskoopia näidiste valmistamisel ja kohviubade kofeiinist puhastamisel.
Toidud.
Süsihappegaas on toidulisand, mida kasutatakse toiduainete tööstuses isu tekitajana ja happesuse regulaatorina. Selle kasutamine on heaks kiidetud Euroopa liidus (E arvuna E 290), Ameerika ühendriikides, Austraalias ja Uus-Meremaal(INS numbri järgi 290). Komm nimega "Pop Rocks" on kokku surutud süsihappegaasiga umbes 40 bar-i juures. Suhu pannes see lahustub ja vallandab gaasi kuuldava plõksuga.
Kergitusained toodavad süsihappegaasi, et tainast kergitada. Pagaripärm toodab süsinikdioksiidi suhkru kääritamisega taignas. Keemilised kergitajad, näiteks küpsetuspulber ja sooda, vallandavad süsihappegaasi kokkupuutel happega või kuumutades.
Joogid.
Süsihappegaasi kasutatakse karastusjookide ja karboniseeritud vee valmistamisel. Traditsiooniliselt on õlles ja veinides sisalduv gaas pärit looduslikust käärimisest. Paljud tootjad karboniseerivad neid jooke kääritamisest saadud CO2-ga. Pudeli- ja vaadiõlle puhul on CO2 taaskasutamine kõige tavapärasem meetod.
Kuivjää vormis süsihappegaasi kasutatakse sageli veinitegemisel viinamarjakobarate kiireks jahutamiseks pärast korjamist, et ära hoida spontaanset käärimist looduslike pärmide tõttu. Peamine eelis kuivjää kasutamisel tavalise vee ees on, et sellest ei jää viinamarjade juurde lisavett, mis vähendaks viinamarjasuhkru ja alkoholi kontsentratsiooni veinis.
Kuivjääd kasutatakse viinamarjade jahutamiseks. Süsihappegaas, mis tekib kuivjääst sublimatsiooni tõttu, settib paagi põhja, kuna on raksem õhust. Settinud süsinikdioksiid tekitab hapnikuvaese keskkonna, mis aitab ära hoida bakterite kasvamise viinamarjadel, kuni on aeg alustada kääritamisprotsessi soovitud pärmisordiga.
Suruõhusüsteemid.
Süsihappegaas on levinud gaas, mida kasutatakse sururõhuseadmetes ja võitlusrobotites.
Tulekustuti.
Süsihappegaas summutab leegid. Tulekustutid, mis on mõeldud elektrist põhjustatud tulekahjude kustutamiseks, sisaldavad suure rõhu all vedelat süsihappegaasi. Süsinikdioksiidi kustutid töötavad hästi väikeste tuleohtlike vedelike ja elektritulekahjude korral, aga mitte tavaliste põlengute puhul, kuna see on kuiv. Süsinikdioksiidi on laialdselt kasutatud kustutusvahendina kinnistes kustutussüsteemides kindla ohu vältimiseks ja kaitstava ala katmiseks. Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni standardid tunnustavad süsihappegaasi süsteeme sobilikuks kasutamisel laevaruumides ja mootoriruumides. Süsihappegaasipõhiseid kaitsesüsteeme on seotud mitmete surmadega, kuna kustutamiseks kasutatavad kontsentratsioonid on tervisele kahjulikud, kuigi neid ei peeta inimesele mürgiseks.
Keevitamine.
Süsihappegaasi kasutatakse ka keevitamise keskkonnana, kuigi keevituskaares toimib ta metallide oksüdeerijana.
Farmatseutiline ja keemiline töötlus.
Vedel süsinikdioksiid on hea lahusti orgaanilistele rasvade ühenditele ja teda kasutatakse kohvist kofeiini eemaldamiseks. Süsihappegaas on farmaatsias äratanud tähelepanu vähem mürgise alternatiivina levinud lahustitele nagu klooritud süsivesinikud. Seetõttu kasutatakse seda mõnel pool keemilises puhastuses.


Kiirus.
Kiirus üldisemas mõttes tähendab muutumiskiirust — suurust, mis näitab "ajaühikus toimuvat muutust" — näiteks keemilise reaktsiooni kiirus.
Kitsamas mõttes mõeldakse "kiiruse" all liikumiskiirust — füüsikalist suurust, mis näitab, kui palju muutub liikuva keha asukoht ruumis ajaühiku jooksul. Järgnevas artiklis mõeldaksegi "kiiruse" all liikumiskiirust.
Kummalgi juhul võidakse kiiruse all mõelda
Keskmine kiirus.
Keskmine kiirus (kui mittenegatiivne reaalarv) on selles ajavahemikus keha poolt läbitud teepikkuse ja kulunud aja suhe: formula_1, kus formula_2 on keskmine kiirus, formula_3 on keha poolt läbitud teepikkuse muut ja formula_4 on aja muut.
Hetkkiirus kui vektor.
formula_6.
Hetkkiirusvektori tuletis aja järgi on omakorda kiirendusvektor.
Hetkkiirus kui mittenegatiivne reaalarv.
formula_9.
Kui kiirusel selles tähenduses leidub tuletis aja järgi, siis on selle tuletise absoluutväärtuseks kiirendusvektori moodul ning tuletise märk on positiivne, kui kiirus kasvab ja negatiivne, kui kiirus kahaneb. Samas võib juhtuda, et keha kiirusel käesolevas tähenduses ei ole tuletist, ehkki kiirendusvektor olemas — see juhtub siis, kui keha seisab paigal, kuid kiirendus on nullist erinev.
Hetkkiirus kui märgiga reaalarv.
formula_13.
Samamoodi võib toimida ka juhul, kui keha liigub mööda kõverjoont: näiteks kui loeme Tallinn-Tartu maanteel Tallinn-Tartu suuna positiivseks, siis tähistaks formula_11-koordinaat kaugust Tallinnast mööda maanteed ning Tartu poole sõitval auto kiiruse loeksime positiivseks ja Tallinna poole sõitva auto kiiruse negatiivseks; ringjoonelise liikumise puhul loetakse tavakohaselt positiivseks vastupäeva liikumist.
Kiiruse suhtelisus.
Keha kiirus on suhteline: keha kiirus sõltub selle taustsüsteemi valikust, mille suhtes kiirust mõõdetakse. Tavaliselt valitakse taustsüsteemiks maapind.
Kiiruste liitmine relativistlikus mehaanikas.
Relatiivsusteooria järgi on suurim võimalik kiirus valguse kiirus vaakumis ("c"). Selle väärtus on 299 792 458 s (täpselt).


Trajektoor.
Trajektoor on keha või punkti (keha osa või punktmassi) teekond liikumisel ruumis või tasandil.
Trajektoori kuju järgi saab liikumist liigitada sirgjooneliseks, kõverjooneliseks, ringjooneliseks jne. Looduses esineb sirgjoonelist liikumist harva, tavaliselt on sirgjooneline vaid mõni osa trajektoorist.
Trajektoori pikkust, mille keha läbib mingi ajavahemiku jooksul nimetatakse teepikkuseks.
Näiteks kahurist tulistatud kuuli trajektoor vaakumis on raskusjõu mõjul parabooli kujuga.


Teepikkus.
Teepikkuseks nimetatakse füüsikas trajektoori pikkust, mille liikuv keha või punktmass läbib mingi ajavahemiku jooksul. Tähis "s".


Ristpart.
Ristpart ("Tadorna tadorna") on partlaste sugukonda ristpardi perekonda kuuluv lind.
Levik.
Ristpart on levinud hajusalt alates Skandinaavia poolsaarest Vahemeremaade ja Iraani kaudu Mongoolia ja Põhja-Hiinani. Paiguti esineb ta Lõuna-Ukrainas, Krimmis, Ees- ja Taga-Kaukaasias, Alam-Volgamaal, Uraali jõe alamjooksul, Kasahstanis, Kesk-Aasias, Lääne-Siberis, Altais, Tuvas ja Taga-Baikalimaal. Enamikus oma levilast on ta rändlind, paigalind on ta Briti saartel, Vahemeremaades, Turkmeenias ja Iraanis. Ta talvitub Põhjamere, Briti saarte, Biskaia lahe ja Vahemere rannikul, Mesopotaamias, Hindustani keskosas ja Birmas.
Eestis võib ristparti kohata Lääne-Eesti rannikul ja saartel, harvem põhjarannikul. Ta on meil tavaline, kuid väikesearvuline haudelind. Tema arvukus on viimasel ajal tõusnud, haudepaaride arvuks hinnatakse praegu 800 – 1200.
Välimus.
Ristpardid kuuluvad urupartide rühma, mis kujutab endast üleminekut hanedelt partidele. Hanedele lähendab neid maapinnal liikumise viis: nad kõnnivad palju ja kergelt ning vajadusel jooksevad kiiresti. Lend on neil samuti hanelik, harvade tiivalöökidega.
Ristpart on rongasuurune ja kaalub umbes 0,9–1,65 kg. Teistest partidest eristub ta kergesti laigulise sulestiku tõttu. Keha esiosa ümbritseb lai punakaspruun vööt. Isaslinnu puguala, kaela alaosa, selg, nimmepiirkond, saba pealmised kattesuled ja tüürsuled, välja arvatud nende tipud, on valged. Pea, kaela ülaosa, tüürsulgede tipud, lai triip keset rinda ja kõhualune on mustad. Nokk on roosakas, isasel on sellel väike kühm. Jalad on nokaga umbes sama värvi. Emaslinnud sarnanevad värvilt isaslindudega, ent kõik nende sulestiku värvid on tuhmid ja must asendunud mustjaspruuniga.
Eluviis ja toitumine.
Ristpart on monogaamne. Samad paarid püsivad aastaid.
Ristpart toitub adruvallides või madalas vees selgrootutest loomadest. Ta sööb vähilaadseid, putukate vastseid, limuseid, mõnikord rändtirtse. Harvem sööb ta taimi, eriti vetikaid.
Ristpart ujub hästi, aga sukelduvad ainult pojad.
Väljaspool pesitsusaega on ristpardid väga seltsivad, moodustades kuni poolesaja isendi suurusi salku.
Sulgimine.
Ristpart sulgib nagu teisedki pardid kaks korda aasta, aga suvine sulgimine läheb peaaegu vaheajata üle pesitsuseelseks sulgimiseks. Oletatavasti vahetuvad mõnel kehaosal suled siiski üksnes korra aastas. Suvine sulgimine algab juulis ja lõpeb augustis, aga pesitsuseelne sulgimine algab peatselt pärast selle lõppu ja kestab detsembrini.
Sulgimiseks kogunetakse suurtele järvedele või lahtedele. Algul tulevad sinna isaslinnud, kellel sulgimine algab varem, hiljem liituvad nendega emased. Nad võivad seal moodustada tohutuid parvi, kuhu kuulub mitusada lindu, aga juhtub, et ka üle tuhande. Pärast hoosulgede vahetumist jäävad ristpardid parve ja nendega ühinevad ka noorlinnud. Nad elavad parves ärarändeni, mis levila põhiosas toimub septembris-oktoobris.
Mõnel pool Euroopas korjatakse ristpardi udusulgi, mis on umbes sama head kui hahal.
Pesitsemine.
Pesa ehitab ristpart suletud paika, nagu urud ja koopad, pööningud, heinaküünid ja lakad, puutüved, kaljulõhed. Urge tehakse ka kaldajärsakutesse. Kui pinnasesse ei saa urgu rajada, pesitseb ta maapinnal. Urud võivad vahel olla 3–4 meetrit pikad, aga sellised pole linnu enda tehtud. Meelsasti hõivab ta ka tehispesi ja harjub inimese naabrusega. Stepis pesitseb ta meeleldi soolajärvede kaldail, eriti kui seal on liivakünkaid või kiviseid rusukaldeid, sest need sobivad pesa rajamiseks. Pesad võivad paikneda üksteise lähedal ja mõnes mitmeharulises loomade poolt mahajäetud urusüsteemis võib pesitseda mitu ristparti. Pesa kaugus veekogust võib olla isegi paar-kolm kilomeetrit.
Pesapaika saabub ristpart varakult, juba esimeste sulaveeloikude tekkides, kui lumi on veel üldiselt sulamata: märtsis-aprillis. Nad juba saabuvad paariti.
Pärast pesitsemiseks sobiva koha väljavalimist algab mäng. Isane tõstab emase lähedal pead, ajab kaelasulestiku kohevile ja avab noka, vahel hüpleb kohapeal ja teeb vilistavat häält.
Pesa ise ehitatakse taimede, sagedamini kõrreliste vartest ja lehtedest. Emane vooderdab selle rikkalikult udusulgedega, mida kitkub oma rinnalt ja kõhult.
Emaslind muneb iga päev. Kurnas on 6–18, enamasti aga 8–9 kreemikasvalget muna, millel on vahel õrn oliivjas varjund. Haub üksnes emaslind. Haudumine kestab 27–29 päeva. Pesalt lahkudes katab emane munad udusulgedega kinni. Kahe viimase päeva kestel enne koorumist ei käi ta üldse pesalt ära. Isaslind valvab pesa juures ja hädaohu liginedes hakkab ta valjusti kisades pesa ümber lendlema. Keskpäeval, kui on kõige palavam, ronib ta vahel paariks tunniks pessa peitu.
Pojad kooruvad juunis ja juuli algul. Nad lahkuvad pesast peatselt ja isegi kaljudel koorunud pojad hüppavad sealt alla. Vanemad viivad pesakonna veekogule. Selle teekonna ajal võivad tibusid rünnata röövlinnud, näiteks roo-loorkullid, varesed ja kajakad, aga vanemad kaitsevad poegi innukalt.
Tibusid toidavad mõlemad vanemad. Tibud saavad suureks kahe kuuga. Siis nad ka lennuvõimestuvad. Isaslind lahkub poegade juurest pisut varem, sest tal algab sulgimine varem kui emaslinnul.
Pojad saavad suguküpseks ja hakkavad ise sigima teisel eluaastal.
Kaitsestaatus.
Ristparti võivad ohustada kõik lihasööjad, kes tema pesasse sisse tungida suudavad, samuti kõik röövlinnud, kes temast suuruse ja jõu poolest üle on.
Ristpart ei ole jahinduse jaoks oluline lind, sest tema arvukus on väike.
Eestis on ristpart III kategooria kaitsealune liik.


Mass.
Inertse massi ja raske massi on ekvivalentsed, kusjuures nende ekvivalentsus on klassikalises mehhaanikas kogemuslik tõsiasi, millel puudub teoreetiline põhjendus. Oletus nende masside võrdsusest, Einsteini ekvivalentsuprintsiip, on Einsteini üldrelatiivsusteooria aluseks.
Massi tähistatakse enamasti sümbolitega "m" või "M" ning selle mõõtühik SI-süsteemis on kilogramm (kg).
Raske mass.
Gravitatsioonijõud mõjub kehi ühendava sirge sihil ning tõmbab neid teineteise poole. Selle jõu moodul on
kus "m"1 ja "m"2 on kehade (rasked) massid, "r" nendevaheline kaugus ja "G" gravitatsioonikonstant.


Kaal.
"See artikkel räägib füüsikalisest suurusest; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kaal (täpsustus)"
Kaal on vektoriaalne füüsikaline suurus, mis näitab jõudu, millega kehale mõjub gravitatsioon. Tähis "P". SI-süsteemi mõõtühik N.
Kaaluta olek.
Kui keha kiirendus on võrdne raskuskiirendusega, siis on selle kaal 0:.
Kui keha kaal on 0, siis öeldakse, et keha on kaaluta olekus.


Jõud.
Jõud on kehale suunatud toime, mis võib mõjutada tema liikumise iseloomu või tema kuju. Jõul on kindel tugevus (intensiivsus) ja suund (mõnikord on oluline ka rakenduspunkt). Jõuks nimetatakse ka vektoriaalset füüsikalist suurust, mis iseloomustab selle toime intensiivsust ja suunda iseloomustab. Newtoni teise seaduse järgi on kehale mõjuv jõud võrdeline keha massiga ning võrdeline ja ühesuunaline kiirendusega, mille keha jõu toimel omandab.
Jõu mõõtühik SI-süsteemis on njuuton (N). Jõud 1 N annab kehale, mille mass on 1 kg, kiirenduse 1 m/s².
Newtoni seadused.
Kui kehale mõjub tundmatu jõud, siis tuleks eelnevalt leida keha (inetne) mass (see, mida kaaluga mõõdetakse, on raske mass). Selleks saab kasutatada Newtoni III seadust, mille kohaselt mõju ja vastumõju on võrdsed (ja vastassuunalised). Seega, kui kaks keha (massidega "m"1 ja "m"2) on interaktsioonis, siis
mis lubab jõust sõltumatult määrata masside suhte


Njuuton.
Njuuton (tähis N) on jõu ühik SI-süsteemis. Njuuton võrdub jõuga, mis annab kehale massiga 1 kg jõu mõjumise suunas kiirenduse 1 m/s2.
Nimetus "njuuton" pandi ühikule klassikalise mehaanika rajaja Isaac Newtoni auks.


Füüsikute loend.
__NOTOC__


Punktmass.
Punktmass ehk masspunkt ehk materiaalne punkt on füüsikalise keha mudel, mille puhul keha mass loetakse koondatuks ühte ruumipunkti. Tegu on idealiseeritud objektiga.
Keha võib vaadelda punktmassina, kui selle mõõtmed on antud ülesande kontekstis tühiselt väikesed (näiteks kui keha mõõtmed on hulga väiksemad võrreldes kaugusega teistest kehadest ning keha lõpliku suuruse arvestamine ei tooks tulemustes kaasa märgatavaid muutusi). Sellise olukorra tüüpnäide on planeetide liikumine ümber Päikese.
Kui keha kõik osad liiguvad ühtemoodi (igal hetkel on kõigil keha osadel ühesugune kiirusvektor), siis sellist liikumist nimetatakse kulgliikumiseks. Kulgliikumise puhul võib keha liikumist vaadelda materiaalse punkti liikumisena, sest liikumise iseloom ei olene sellest, keha millise osa liikumist vaadeldakse.
Punktmassi kasutatakse arvutuste lihtsustamise eesmärgil, kui tulemustes olulist erinevust ei ole, ning mõnikord ka füüsikaülesannete lahendamisel, kui tulemusel ei ole praktilist tähtsust.


Sarkis Kasjan.
Sarkis Kasjan, tegelikult Sarkis Ter-Kasparjan (vene keeles Саркис Оганесович Касьян (Тер-Каспарян); 1876–1937) oli Armeenia poliitik.
Ta oli Venemaa K(b)P Armeenia komitee esimees (1920), 1927–1931 Taga-Kaukaasia SFNV Kesktäitevkomitee esimees ja ühtlasi Armeenia NSV Kesktäitevkomitee esimees 1928–1930 (Armeenia NSV riigipea). 1931–1934 oli ta Taga-Kaukaasia ülemkohtu esimees.


Tallinna vanalinn.
Tallinna vanalinn on Tallinna vanim linnaosa.
Tallinna vanalinn kuulub alates 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Tallinna vanalinna eriline väärtus seisneb eelkõige tänaseni püsinud keskaegses miljöös ja struktuuris, mis on teistest Põhja-Euroopa pealinnadest kadunud. Tallinna vanalinnas on peaaegu terviklikult olemas 11.–15. sajandil väljakujunenud tänavate võrk ja kruntide piirid ning massiliselt 14. ja 15. sajandil püstitatud ja esialgsetes gabariitides säilinud hooneid. Keskaegsel põhikujul on säilinud kõik olulisemad tollal püstitatud esindus- ja sakraalhooned, aga ka rohkelt linnakodanike ja kaupmeeste elumaju koos aitade ja ladudega. Võib öelda, et Tallinn kujutab endast Euroopa ühte paremini ja terviklikumalt säilinud keskaegset linna, olles Eesti arhitektuuri tõeliseks pärliks.
Kujunemislugu.
Põhja-Eesti rannikule tekkis asustus umbes 10. sajandi lõpul, mil eestlased rajasid seoses sadama kasutuselevõtuga Toompea künkale linnuse. Vene kroonikates on seda linnust nimetatud Kolõvaniks, Henriku Liivimaa kroonikas Lindanisaks.
Linnus paiknes mereäärsel kõrgemal osal ja linnuse ja sadama vahele tekkis turg ja linn mis paiknesid tänase Raekoja platsi lähikonnas. Tõenäoliselt tekkis linna juurde tollal ka kabel, see paiknes arvatavasti praeguse Pühavaimu kiriku asukohas.
Kuna eestlased ei tundnud lubjapõletamist, olid nimetatud ehitised kõik puidust ning pole üldiselt meie päevini säilinud.
11–12. sajandil tekkisid linnatuumikust põhja poole sadama lähedusse ka skandinaavia kaupmeeste asula, mis paiknes praeguse Oleviste kiriku asukohas ja vene kaupmeeste asula, mis asetses sellest ida pool. Mere veetase oli tollal umbes 3 meetrit praegusest kõrgem, ulatudes praeguse vanalinna kirdeosas peaaegu selle müüride alla. Seega rajati vene kaupmeeste asula praktiliselt merekaldale.
Tallinna vanim sadam asetses praeguse Aia tänaval paikneva Kalevi ujula kohal, keskaegse Väikese Rannavärava ees.
Selliselt eksisteerinud muistse linna vallutasid 1219. aastal taani ristisõdalased, kes rajasid Toompeale eestlaste linnuse asemel oma linnuse. Lääne-Euroopast pärinevad vallutajad tõid Eestisse ka lubjapõletamiskunsti, seoses sellega hakati järjest rohkem püstitama kiviehitisi.
Taani riigi koosseisus.
Aastail 1238–1346 kuulus Tallinn Taani kuningale ning sai linnaõigused Lüübeki koodeksi näol 1248. aastal.
Asustus jagunes sel ajal lõplikult Toompeaks, mis kuulus maaisandale, ning all-linnaks, kus kehtis mainitud linnaõigus ja valitses raad.
Traditsiooni järgi Ojamaalt Tallinna ümberasunud 200 saksa kaupmeest, kes said krundid nähtavasti Vene, Viru, Vanaturu, Kuninga ja Rataskaevu tänava ümbrusse, rajasid saksa kaubahoovi koos Niguliste kirikuga ja nn. Alumise turu (hilisem Vanaturg). Tekkis Oleviste kirikukihelkond ja Niguliste kirikukihelkonda hõlmav kindlustatud tuumik, sellest väljapoole jäid skandinaavia ja vene kaubahoovis kirikutega, Ventseli kabel ning Püha Johannese hospidal.
Niguliste kirikukihelkonda kuulusid Tallinna vanalinnas asuvad kinnisvaraomanikud: Vanaturu kael – Raekoja platsi idaküljel – Apteegi tänava paarisnumbrilised hooned – Vene tänav – Viru tänav – Suur-Karja tänav – Sauna tänav – Väike-Karja tänav – Vana-Posti tänav – Harju tänav – Rüütli tänav – Lühike jalg – Niguliste tänav – Rataskaevu tänav – Voorimehe tänav – Raekoja platsi läänekülg – Dunkri tänav – Kraampoodnike tänavatel.
Oleviste kirikukihelkonda kuulusid Tallinna vanalinnas asuvad kinnisvaraomanikud: Apteegi tänava paaritud hooned – Raekoja platsi põhjakülg – Mündi tänav – Kinga tänav – Nunne tänav – Lai tänav – Tolli tänav – Suure Rannaväravani – Pikk tänav – Suurgildi hooneni – Olevimägi – Vene tänav kuni Vene tänava Dominiiklaste kloostrini.
13. sajandil rajati linna ka kaks kloostrit: dominiiklaste Püha Katariina klooster ning naistsisterlaste Mihkli klooster. Linna elu ning ehitustegevus intensiivistusid, linn laienes, järjest rohkem ehitati puidust hoonete kõrval kivist ehitisi, seda nii ühiskondlike hoonete, kui ka elamute osas. Sel ajal kujunes välja püsiv kvartalite ja kinnistute struktuur, mis on praktiliselt muudatusteta valitsev tänapäevalgi. Aastateks 1310–1320 oli Tallinna all-linn kujunenud välja oma tänapäevastes vanalinna piires, ulatudes põhja pool kuni tänase Tolli tänavani ja Harju värava ees asetsenud vallikraaviga lõunaküljes; loode-kagusuuunas piirnes linna hoonestus Tsistertslaste ordu ja Jutlustajate Vendade Ordu (dominiiklaste kloostri kruntidega.
Pärast Jüriöö ülestõusu 1346. aastal läks Eesti Liivi ordu ülemvõimu alla, kus ta püsis kuni Liivi sõjani 1561. Tallinn püsis sel perioodil juriidiliselt suhteliselt iseseisva hansalinnana.
Tallinn Hansalinnana.
13. sajandil astus Tallinn Saksa kaubalinnade liitu ning Läänemere kaubalinnade Hansa liitu. Tallinn ongi eelkõige tuntud kui hansalinn.
Praeguse vanalinnana tuntud piirid sai Tallinn 14. sajandi keskel, kui ühtse piirdega ühendati nn raelinn, mis hõlmas Raekoja platsi ja Niguliste kiriku ümbruse, ning nn gildilinn, mis hõlmas Oleviste kiriku ja Dominiiklaste kloostri ümbruse.
14. sajandi lõpul sillutati tänavad, ehitati vee- ja kanalisatsiooniseadmed ning keelati tulekahjude kartuses uute puitehitiste püstitamine, seega kujunes välja üsnagi heakorrastatud kivilinn.
Kaitseehitised.
Tallinn kuulus hansalinnade liitu ning tal oli mõjuvõimas rolli Läänemere ääres. Majanduslik hiilgus tõi kaasa vajaduse linna kindlustamiseks, samas avanes võimalus aktiivseks arhitektuuri- ja kunstiväärtuste loomiseks.
Tänu võimsatele kaitseehitistele (muldkatsid ja Tallinna linnamüür, bastionide ja väravate süsteemiga) pole Tallinna kordagi sõjalise jõuga vallutatud ning pole ka Tallinna vanalinnas olulisi sõjapurustusi ning et hooned ehitati valdavalt kivist, on linna säästnud ka tulekahjud. Samuti ei ole linnas massilisi uusehitisi, mis vana varju jätaks ja kõrvale tõrjuks.
Üle poole on alles keskaegsest linnamüürist koos tornidega ja 16–19. sajanditel rajatud muldkindlustustest. Pea neli viiendikku vanalinna alal praegu leiduvatest hoonetest pärineb suuremal või vähemal määral keskajast. Ligi 70% keskaegse linna hoonestusmüüridest on säilinud tänapäevani, massiliselt hooneid on säilinud keskaegses ruumijaotuses ja väliskujus.
"ja Tallinna bastionid"
Tallinna all-linn.
Tallinna all-linn paiknes keskajal Toompea ja sadama vahelisel alal ning kujutas endast linna põhiosa, kus valitses Lüübeki linnaõigus. Linna valitses Tallinna raad. All-linna keskus oli Raekoja plats. Raekoja platsi dominant on selle lõunaküljel asetsev keskaegne Raekoda, platsil paiknesid veel Vaekoda, Raevangla, Raeapteek ning elamud.
Vaatamisväärsused.
Tallinna vanalinna eriline väärtus seisneb eelkõige tänaseni püsinud keskaegses miljöös ja struktuuris, mis on teistest Euroopa pealinnadest kadunud. Tallinna vanalinnas on peaaegu terviklikult olemas 11.–15. sajandil väljakujunenud tänavate võrk ja kruntide piirid ning massiliselt 14. ja 15. sajandil püstitatud ja esialgsetes gabariitides säilinud hooneid. Keskaegsel põhikujul on säilinud kõik olulisemad tollal püstitatud esindus- ja sakraalhooned (Raekoda koos Raekoja platsiga ning Toompea nõlval paiknev ordulinnus), aga ka rohkelt linakodanike ja kaupmeeste elumaju.
Vanalinn ja II maailmasõda.
Teise maailmasõja ajal kannatas Tallinna vanalinn suurimaid purustusi 1944. aasta märtsipommitamise tulemusel, kui hävis 10% vanalinna hoonetest. Hävinesid Harju tänava Toompea külgsed paaritute numbritega hooned jne.
Tallinna vanalinn muinsuskaitsealana.
2002. aasta 15. jaanuaril esitas Kultuuriministeerium Eesti Vabariigi Valitsusele seaduseelnõu "Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse, piiri ja kaitsevööndi alade kinnitamiseks".
Seaduseelnõu kohaselt piiritleti Tallinna vanalinna kaitsevöönd, mis piirneb Tallinna lahega, Ranna teega (Tallinna piirist alates), Merivälja teega, Pirita teega, Narva maanteega kuni lõikumiseni Rävala puiestee pikendusega, Rävala puiestee ja selle pikendusega Suur-Ameerika tänavani, Suur-Ameerika tänavaga, Endla tänavaga lõikumiseni raudteega, raudteega kuni lõikumiseni Volta tänava pikendusega, Volta tänavaga koos pikendusega raudteest, Tööstuse tänavaga kuni Kalamaja kalmistu loodepiirini, Kalamaja kalmistu loodepiiriga ja selle pikendusega Tallinna laheni. Sektoritena liituvad kaitsevööndiga: sektor Laululava ülemiste väravate juurest kiirtega Paksule Margareetale ja Kaarli kirikule, sektor vaateplatvormilt Nõmmel Ehitajate tee ja suusasilla ristumisest lõunas kiirtega Kaarli kirikule ja Toompea klindi edelanõlvale, sektor Kopli lahe lääneranniku sopist Rocca-al-Mare juures kiirtega Kaarli kirikule ja Toompea klindi põhjanõlvale, sektor vaateplatoolt Tiskre klindil kiirtega Kaarli kirikule ja Toompea klindi põhjanõlvale. Koridoridena liituvad kaitsevööndiga: Tartu maantee siht raudteeviaduktist lõikumiseni C.R.Jakobsoni tänavaga kavandatud ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Gonsiori tänava siht Pronksi tänavast Viru väljakuni olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Pärnu maantee siht raudteeviaduktist Tõnismäe tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Nõmme tee siht Tüve tänavast Kotka tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Kolde puiestee siht Stroomi rannast Sõle tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani.


400 meetri tõkkejooks.
400 meetri tõkkejooks on kergejõustiku ala.
400 m tõkkejooksus on meeste tõke 1 jardi ehk 91,4 cm kõrgune. Tõketevaheline kaugus on 35 m, kaugus stardist esimese tõkkeni on 45 m ja viimasest tõkkest finišini 40 m.
Ajalugu.
Sellel distantsil on suhteliselt lühike ajalugu. Esimest korda joosti veerandmiili ehk 440 jardi pikkust distantsi 12 tõkkega Oxfordi Ülikooli võistlustel 1860. aastal.
Kuni 1914. aastani ei olnud ala pika kergejõustikutraditsiooniga riikide USA, Suurbritannia ja Rootsi meistrivõistluste kavas, kuna ala peeti liiga ebamugavaks ja väsitavaks (sai hüüdnime "meestetapja").


Edwin Moses.
Edwin Moses (õige nimega Edward Corley; sündinud 31. augustil 1955 Ohios Daytonis) on USA kergejõustiklane (400 m tõkkejooks), kahekordne olümpiavõitja (1976 ja 1984) ja kahekordne maailmameister (1983 ja 1987).
Edwin Mosest võib julgelt nimetada läbi aegade parimaks 400 m tõkkejooksjaks. Ta domineeris oma alal üle kümne aasta alates Montreali olümpiamängudest kuni Sŏuli olümpiamängudeni, kus sai elu ainsa kaotuse suurvõistlustel.
Ta püstitas jooksja kohta harukordse rekordi: oli võitmatu ajavahemikus 26. augustist 1977 (kaotas Harald Schmidile) kuni 4. juunini 1987 (võitis Danny Harris). Sellesse ajavahemikku mahtus 122 jooksu (neist 107 finaali) 400 m tõkkejooksus. Ainult ühel kergejõustiklasel läbi aegade on ette näidata rohkem järjestikuseid võite ühel alal (Iolanda Balas Rumeeniast võitis 140 kõrgushüppevõistlust järjest).
Üldse osales Moses kogu oma jooksjakärjääri jooksul (1975-1988) 187 400 m/440 jardi tõkkejooksus, millest võitis 178, 45 korda jooksis alla 48 sekundi.
Moses jooksis kõik tõkkevahed 13 sammuga. 1972. aasta olümpiavõitja John Akii-Bua on öelnud, et kui keegi peaks üritama niiviisi (13 sammu) joosta, siis finišisse ta ei jõua.
Isiklikud rekordid.
200 m - 21,43 (1977)
400 m - 45,60 (1977)
800 m - 1.48,98 (1983)
110 m tõkkejooks - 13,64/13,5 (1978)
400 m tõkkejooks - 47,02


Vareslaid (Käina laht).
Vareslaid on Käina lahes asuv 16 hektari suurune piklik laid, mis on madalvee ajal ühenduses Hiiumaaga.


Mehaaniline töö.
Töö ehk mehaaniline töö (tähis: A või W) on füüsikaline suurus, mis kirjeldab olukorra muutmisel tehtavat pingutust ning võrdub jõu ja jõu mõjul liikunud keha nihkevektori skalaarkorrutisega. Kui kehale mõjub jõud ja keha selle jõu mõjul liigub, siis teeb see jõud tööd.
Mõõtühik.
Töö ühik SI-süsteemis on džaul (J).
kus "W" – töö, "F" – jõud, "s" – nihe.
Lihtsamaid valemeid.
Kui jõu suund on sama liikumise suunaga, võib kasutada valemit
Positiivne ja negatiivne töö.
Töö on positiivne, kui jõud on samasuunaline liikumisega, aidates seega liikumisele kaasa. Positiivse töö puhul on nurk α jõu ja keha liikumissuuna vahel teravnurk ehk suurusega alla 90° (valem 3).
Positiivset tööd teeb näiteks atra vedav traktor või raskusjõud kukkuvate kehade puhul. Negatiivset tööd teeb näiteks hõõrdejõud traktori ja maapinna vahel ning õhk (õhutakistus) õhus liikuvate kehade puhul. Hõõrdejõud teeb alati ainult negatiivset tööd.


200 meetri jooks.
200 m jooksjad jõuavad lõpusirgele 2005. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Helsingis.
200 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuluv kergejõustikuala.
Ajalugu.
Kiirjooksul on väga pikk ajalugu. Esimestel antiikolümpiamängudel (776 e.m.a.) oli kavas ainult üks ala: dromos (kiirjooks) ehk stadiodromos, mille pikkus oli 192 meetrit. Jooks toimus ühes suunas, see tähendab sirgel. Dromos oli olümpiamängude ainsa alana kavas üle viiekümne aasta, mille järel lisandusid ka pikemad jooksudistantsid.
200 m jooks oli kaasaegsetel olümpiamängudel esimest korda kavas 1900 Pariisis. 1896 Ateenas ei lülitatud seda kavva staadioni järskude kurvide tõttu (raadius ainult 9 meetrit).
200 meetrit on olümpiamängudel joostud peamiselt kurviga rajal, kuid 1904 St. Louisis joosti sirgrajal. Finaali pääses 4 jooksjat, kusjuures täpselt 200 meetrit jooksis ainult võitja Archie Hahn. Lähetaja karistas nimelt valelähte tegemise eest stardijoone nihutamisega 1 jardi võrra tahapoole.
Esimeseks olümpiavõitjaks 200 meetri jooksus tuli Walter Tewksbury USA-st. Hiljem on USA neegersportlaste ülemvõim jätkunud. Ilmeka pildi sellest annab suurvõistluste medalite jagunemise jälgimine riikide kaupa.
Mehed.
j: tulemus saavutati 220 jardi (201,7 m) jooksus


Nihe.
Nihkevektor ehk nihe on vektoriaalne füüsikaline suurus, vektor liikuva keha algasukohast keha lõppasukohta. Tähis formula_1.
Keha nihke pikkus ja tema liikumise teepikkus on võrdsed vaid sirgjoonelise liikumise korral. Näiteks kui jooksja jookseb linnast A linna B, siis tema nihkevektoriks on formula_2. Kui ta jookseks edasi linna C, siis oleks tema nihkevektoriks formula_3.
Nihke pikkus sõltub liikumise trajektoorist, liikumiskiirusest ja liikumisajast.


Tšetšeeni Vabariigi lipp.
Tšetšeeni Vabariigi lipp alates augustist 2004
Tšetšeeni Vabariigi lipp on Venemaa Föderatsiooni kuuluva Tšetšeeni Vabariigi lipp.
Lipu kinnitas 25. mail 2004 Tšetšeenia Riiginõukogu ja 22. juunil 2004 Tšetšeeni Vabariigi president. Uus riiklik sümboolika, sealhulgas ka lipp, võeti ametlikult kasutusele 18. augustil 2004.
8. septembril 2003 teatas Ahmad Kadõrov pressikonverentsil, et peagi võetakse kasutusele uus riiklik sümboolika. Lamav hunt olevat vastuolus islami traditsiooniga. 19. novembril 2003 otsustas Tšetšeenia Riiginõukogu kuulutada välja uue puna-valge-rohelise lipu (ning vapi ja hümni) kavandi konkursi. Detsembris 2003 teatas Riiginõukogu asepresident, Tšetšeenia riikliku sümboolika töögrupi juht Danilbek Tamkajev, et töö kavanditega on lõppenud ning lipuvärvideks saavad punane ja roheline. Valgel ei olevat tšetšeenide ajaloo, kommete ja traditsioonidega mingit pistmist. Punane olevat tšetšeenide sajanditepikune lipuvärv ning roheline sümbiolisserib islamit. Hiljem kinitati siiski valge värviga lipp.
Uut lippu kasutab põhiliselt valitsus. Opositsioon kasutab põhiliselt vanu lippe. Tšetšeeni Vabariigi varasem lipp on sarnane Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi lipuga.
Lipu kirjeldus.
Tšetšeenia Vabariigi lipp on ristkülikukujuline kangas, millel on kaks põhivärvi – roheline ja punane. Neid lahutab kitsas valge riba. Lipu vardapoolses servas on valge kuldse rahvusliku ornamendiga kaunistatud laid. Rohelise välja kõrgus on 65 cm, valge 10 cm ning punane 35 cm. Valge vertikaalse laiu laius on 15 cm.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Tõlgendus.
Kuldne rahvuslik ornamendika sümboliseerib ajaloolist ja omapärast tšetšeeni rahvust. Roheline on islami sümbol. Punane on sõltumatuse eest valatud vere või süütute tšetšeenide valatud vere sümbol. Valged laiud sümboliseerivad teed helgesse tulevikku või puhtust.
Tšetšeeni Vabariigi lipp 1999–2004.
Tšetšeeni Vabariigi lipp 18. augustini 2004
Tšetšeeni Vabariigi varasem lipp ning ühtlasi Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi Vene-meelse opositsiooni lipp oli roheline kangas punase, valge, punase ja rohelise horisontaalse triibuga alumises osas. Proportsioonid olid 3:5.


Tšetšeeni Vabariigi vapp.
Tšetšeeni Vabariigi vapp on Venemaa Föderatsiooni kuuluva Tšetšeeni Vabariigi riigivapp.
See kinnitati 25. mail või 26. mail 2004 Tšetšeenia Riiginõukogus ning 22. juunil 2004 Tšetšeeni Vabariigi presidendi seadlusega nr 125. Uus vapp võeti kasutusele lamava hundiga vapi (Itškeeria Tšetšeenia Vabariigi vapp) asemel põhjendusega, et vana vapp ei ole islami traditsioonidega kooskõlas. Uus vapp vastab ametlikel andmetel rahvuslikule mentaliteedile ja tšetšeeni rahva kohale tänapäeva maailmas.
25. veebruaril 2004 kiitis Tšetšeeni Vabariigi Riiginõukogu heaks uue vapi esialgse kavandi, millel oli muuhulgas ära toodud Tšetšeeni Vabariigi nimi vene ja tšetšeeni keeles.
Kirjeldus ja tõlgendus.
Vapil on valge ringi ümber kaks rõngast, sisemine sinine ja välimine kollane.
Valge ringi sees paiknevad ruudukujuliselt ülal sinised stiliseeritud mäed, vasakul ajaloolist järjepidevuse väljendav sinine tšetšeenide keskaegne kaitsetorn (vainahhide torn), paremal Tšetšeenia loodusrikkusi sümboliseeriv sinine naftapuurtorn ning keskel tšetšeeni punane ühtsuse ja igaviku sümbol rahvusliku ornamendi kujul.
Sinises rõngas on vasakul ja paremal sümmeetriliselt kollane nisupea, mis sümboliseerib tšetšeeni rahva rikkust, ning ülal kollane poolkuu ja viieharuline täht.
Kollases rõngas on sinine rahvuslik ornament valgel taustal.


Rääkspart.
Rääkspart ("Anas strepera") on Põhja-Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerika keskosas levinud linnuliik.
Rääkspart oli Eestis kuni 20. sajandi keskpaigani haruldane mittepesitsev suvilind. Rääkspardi esimene pesitsemine Eestis tehti kindlaks 1953. aastal Ermistu järvel Pärnumaal. Rääkspart on praegusel ajal Lääne-Eestis väikesearvuline, mujal harv haudelind; tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 2000–3000 paarile, talvist arvukust 0–10 isendile.


Lindude loend.
Selles nimekirjas on lindude liigid ja teised taksonid. Muud zooloogia mõisted on loetletud loendites zooloogia mõisteid ja anatoomia mõisteid. Kogu bioloogias käibel olevad mõisted on loetletud loendis Bioloogia mõisteid.
__NOTOC__


Eric Lemming.
Eric Otto Valdemar Lemming (mõnikord kirjutatakse Erik Lemming; 22. veebruar 1880 Göteborg – 5. juuni 1930 Göteborg) oli Rootsi odaviskaja.
Tema arvel oli esimene odaviske üldtunnustatud maailmarekord (62.32; 29. september 1912 Stockholm).
1908. aasta suveolümpiamängudel Londonis tuli ta odaviske võitjaks nii klassikalises kui ka ungari stiilis.
Tema pikkus oli 190 cm ja kaal 90 kg.


Tuttvart.
Tuttvart ("Aythya fuligula") on keskmise suurusega sukelpart.
Välimus.
Hundsulestikus isaslinnul on pea ja kael mustad ning metalliläikelised. Peas on tal madal tutt, mille järgi part ongi oma nime saanud. Tutt liibub isasel aga tihti nii tihedalt vastu kukalt, et seda pole võimalik eristada. Isaslinnud sulgivad juulis.
Levik.
Tuttvart on levinud Euraasia põhja- ja parasvöötmelises osas. Põhja-Ameerikas võib teda kohata suhteliselt harva.
Eestis on tuttvardi levialaks Lääne-Eesti saared, Põhja-Eesti rannik ning Emajõe jõgikond. Tuttvart on Eesti arvukamaid sukelparte. Lisaks paiksetele lindudele, kes viibivad siin aprillist novembrini, on palju ka läbirändajaid. Üksikud tuttvardid veedavad Eestis ka talve.
Tuttvardi pesitsusaegset arvukust hinnatakse 4000 – 6000 paarile, talvist arvukust 200 – 2000 isendile.
Toitumine.
Madalas vees otsivad tuttvardid põhjamudast selgrootuid. Nad söövad ka veepõhjas kasvavaid taimi, eriti nende hapramaid osi.
Pesitsemine.
Tuttvart teeb pesa maapinnale kõrreliste puhmastest. Selle vooderdab ta kuivanud kulu ja udusulgedega. Pessa muneb emane tavaliselt 7–11 muna. Mõnikord muneb mitu tuttvarti samasse pessa. Munad on valkjas-oliivipruunid ning rohekas-sinakamad kui rohukoskla omad.
Tuttvardid pesitsevad harilikult tihedate kogumikena, sest nii on iga üksiku isendi võimalus röövlooma või -linnu ohvriks langeda väiksem. Pesa tegemisel otsitakse naerukajakate kaitset, et pääseda suuremate kajakate rüüstetegevuse eest. Isased seltsivad sulgimise ajal juulis punapea-vartidega.
Pojad hakkavad kooruma juuni lõpus, lahkudes enamasti merele. Tuttvardipojad muutuvad lennuvõimeliseks alles augustis.
Kaitse.
Tuttvart ei kuulu looduskaitse alla. Talle peetakse augustist novembrini jahti.


Transnistria vapp.
Transnistria vapp on Transnistria Moldaavia Vabariigi vapp. Tegu on modifitseeritud Moldaavia NSV vapiga.
Vapp


Linavästrik.
Linavästrik ("Motacilla alba") on umbes varblase suurune, aga väga pika sabaga värvuliste seltsi västriklaste sugukonda kuuluv lind.
Rahvapäraseid nimesid: jäälõhkuja, linalind, jääpõrutaja, Jämejalg-Toomas, jääkilataja, jääpõtk, jäätallaja, bäinapõks, kiitsakas, linapäästrik, linapääsuke, linapääsmik, linaõnnenäitaja, linaõnnetooja, linamõõtja, händlane, hännaline, tsibihärglane, pikahännamees, vibahänd, vitik, hällinaine, tsibet.
Levila.
Linavästrik on tuntud kogu Euraasias (välja arvatud Põhja-Jäämere saartel, arktilistel poolsaartel ning Araabia poolsaarel). Pesitseb ka Loode-, Lõuna- ja Ida-Aafrikas.
Linavästrik elab peamiselt inimasustuse läheduses. Linavästrik on Eestis üldlevinud haudelind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 150 000 - 200 000 paarile, talvist arvukust 0 - 5 isendile.
Elupaik, käitumine ja toit.
Elab ava- ja poolavamaastikul, eelistab kultuurmaastikke, sageli veekogude läheduses. Enamasti tegutseb maapinnal või peatub madalatel kohtadel. Iseloomulik on pika saba pidev üles-alla vibutamine. Maapinnal jookseb väga osavalt ja kiiresti. Maapinnal joostes otsib rohttaimede varte vahel selgrootuid: mitmesuguseid ämblikke ja putukaid (sagedamini mardikaid ja nende tõuke). Linavästrik on ka lendaja, lend madal ja lainjas. Iseloomulik on tema mängulend koos lauluga. Väga inimsõbralik. Kahjurputukate hävitajana on linavästrik kasulik lind. Kasvatab Eestis kõige sagedamini üles käopoja.
Linavästrik on rändlind, aga üksikud isendid võivad ka Eestisse talvitama jääda. Talvitab Aafrikas. Eestisse saabub enamasti aprilli alguses või juba märtsi teisel poolel. Lahkub sügisel peamiselt oktoobris, aga viimased äralendajad veel detsembri alguses.
Pesitsemine.
Linavästrik pesitseb mitmesugustes poollahtistes õõnsustes ja varjete all, nii maapinna tasemel kui ka mitme meetri kõrgusel. Pesa rajab umbes kuu möödudes pärast saabumist. See on kausilaadne. Mai alguses muneb esimese kurna, milles on 4–7 muna. Enamasti on samal aastal juuni keskel veel teinegi kurn 4–5 munaga. Haudumine kestab ligikaudu 13 päeva.
Pojad on pesas umbes kaks nädalat, vanemad toidavad neid üle 300 korra päevas. Lahkuvad lennuvõimetutena ning toitmist jätkatakse ühe nädala vältel. Pojad saavad lennuvõimeliseks alates mai lõpust või juuni algusest.


Venemaa vappide loend.
"Siin loetletakse Venemaa haldusüksuste vappe. Vaata ka artikleid Venemaa vapp ja Vene NFSV vapp."
Oblastid.
Venemaa vapid


Randtiir.
Randtiir ("Sterna paradisaea") on kerge lennuga rannikulind.
Välimus.
Randtiir on musta pealaega, sinakashallide tiibadega, muus osas aga täiesti valge sulestikuga lind. Tal on väga lühikesed, peaaegu silmapaistmatud punakad jalad ning tervenisti punane nokk. Vaid kahe viimase tunnuse poolest erineb ta jõgitiirust – jõgitiirul on nokaots must ning jalad veidi pikemad. Erinev on ka häälitsus, randtiiru "krää" on lühem ja karedam.
Käitumine.
Randtiirud toituvad väikestest kaladest, enamasti ogalikest. Saaki nähes jääb randtiir õhus ühe koha peal lendama ning sukeldub seejärel pea ees vette. Tihti püüavad nad kalu üksteiselt kisa saatel ära näpata, isegi õhust.
Randtiirudele meeldib seista rannikulähedastel kividel ning vees asuvatel postidel, näiteks mõrravaiadel.
Ränne.
Randtiir on tuntud oma erakordselt pikkade rännakute poolest: ta on pikima rändeteekonnaga rändlind. Üksikutel isenditel võib aastase rändeteekonna pikkus ulatuda üle 80 000 kilomeetri. Antarktise ranniku ja Lõuna-Aafrika talvitumisaladelt võib ta lõpuks jõuda Arktikasse pesitsema.
Arvukus Eestis.
Randtiiru pesitsusaegset arvukust hinnatakse 7000 – 10 000 paarile.


Merikajakas.
Merikajakas ("Larus marinus") on suur kajakas.
Välimus.
Täiskasvanud merikajaka sulestik on põhiliselt valge, vaid tiivad on mustjaspruunid. Veelgi tumedamate tiibadega on veidi väiksem tõmmukajakas. Nokk on punase laiguga, kollane ning massiivsem kui teistel kajakaliikidel.
Noorlindude sulestik on pruuni värvi, valgete laikudega. Täiskasvanuks saamine võtab kuni 4 aastat.
Merikajaka tiibade siruulatus on 1,2–1,3 meetrit.
Pesa.
Merikajaka laias, kuid madalas pesas on harilikult 2–3 rohekashallika taustaga pruunide täpikestega suurt muna.
Merikajakas pesitseb üksikute paaride või väikesearvuliste kolooniatena.
Merikajaka pesitsusaegset arvukust hinnatakse 2000 - 3000 paarile, talvist arvukust 1000 - 2000 isendile.


Kivirullija.
Kivirullija ("Arenaria interpres") on linnuliik kurvitslaste sugukonnast kivirullija perekonnast.
Välimus.
Kivirullija on väike 22–24 cm pikkune lind. Pulmasulestikus on ta pea mustvalge, selg punakaspruun, jalad on oranžikaspunased. Talvesulestik on põhiliselt pruuni selja ja valge kõhualusega.
Areaal.
Kivirullija pesitseb Arktikas, aga talvitub Lõuna-Aafrikas ja Austraalias. Vähe on linde, kelle ränded on nii pikad.
Pesitsemine.
Kivirullija pesitseb mererannal. Pesa ehitab ta kivide vahele. Kurnas on mais-juunis 4 muna, mida emalind haub 22–23 päeva. Poegade eest hoolitseb isalind 19–21 päeva.
Eestis hinnatakse kivirullija pesitsusaegset arvukust 100–150 paarile.
Toitumine.
Kivirullija peamiseks toiduks on väikesed selgrootud, kuid nende puudumisel sööb ta ka seemneid. Ta võib lõhkuda ka teiste lindude mune.


Narva Aleksandri Suurkirik.
Narva Aleksandri Suurkiriku valminud torn novembris 2008
Narva Aleksandri Suurkirik (varasem ja praegugi mõnikord kasutatav nimetus: Narva Aleksandri kirik) on kirik Narvas, praegune EELK Narva linna kirik. Seda kasutab EELK Narva Aleksandri kogudus.
Kui president Lennart Meri omistas 19. septembril 2000 kirikule Suurkiriku nimetuse, hakati Narva Aleksandri kirikuks nimetama koguduse jumalateenistusteks kasutatavat hoonet Kreenholmi tänav 22, mis on kirikuna kasutusel alates 1962. aastast.
Ajalugu, arhitektuur ja sisustus.
Kiriku torni taastamine. Aprill 2007
Ettevalmistused.
Novembris 1879 otsustati Narva Jaani koguduse õpetaja Friedrich Gottlieb Tannenbergi algatusel Narva eestlastele uuesti oma kirikut ehitama. Krundi Joaorus kinkis Joala mõisa omanik Georg von Kramer. Erinevalt Narva linnast, mis oli tol ajal osa Peterburi kubermangust, jäi Joaoru Eestimaa kubermangu territooriumile.
Arhitektiks kutsuti Peterburi professor akadeemik Otto Pius Hippius, kes oli projekteerinud ka Tallinna Kaarli kiriku. 21. juunil 1881 asetati kirikule nurgakivi. Omavaheliste lahkhelide tõttu võttis ehituskulud enda kanda Kreenholmi Manufaktuuri omanik parun Ludwig Knoop (184 000 rubla). Et Kreenholmis töötas tol ajal 5000 luterlasest töölist, pidi kirik suutma kõik töölised korraga ära mahutama. Kirikus olevat olnud 2500 (teistel andmetel 1600) istekohta ja ülejäänutele seisukohad.
Ehitamine.
Müüritööd tegi meister Luka Tuzov Kroonlinnast. Sisetööd toimused meister Jemeljan Volkovi juhendamisel.
Pühitsemine.
Et 1. märtsil 1881 hukkus terroristi pommist Venemaa keiser Aleksander II, anti 20. oktoobril 1883 Narva rae ja Eestimaa konsistooriumi ühisotsusega nii kirikule kui ka kogudusele Aleksander II nimi. Kirik pühitseti 9. juunil (vana kalendri järgi 28. mail) 1884.
Kiriku sisevaade 2007. aasta kevadel
Orel.
Orel valmistati Walkeri tehases Saksamaal ja valmis 1886. Orelil oli 30 registrit. Hävis 1944. Praegu toimub uue oreli riigihange. Kvalifitseerus Gerhard Grenzing Hispaaniast.
Kroonlühtrid.
4 suurt ja 7 väiksemat kroonlühtrit olid K. Winkleri tööd.
Altarimaalid.
Kolmest altarimaalist keskmine, mis kujutas ristilöömist, oli Eduard von Gebhardti maalitud ning selle kinkis kogudusele Kreenholmi direktor J. Prowe.
Skulptuurid.
Kirikus oli ka kaks Berliinis valmistatud kipskoopiat Bertel Thorvaldseni skulptuuridest – Peetrus ja Paulus.
Arhitektuur.
Kirik on hisoritsistlikus stiilis. eklektiliselt on ühendatud neoromaani ja neoklassitsistlikke elemente.
Pearuum on kaheksanurkne. Selle kõrgus on 25,5 m ja võlvi läbimõõt 20,3 m. Kellatorni kõrguseks on mõõdetud 60,75 m.
Kirikukell ja kellatorn.
Kirikukell valati 1900 Gattšinas ja paigaldati samal aastal. Nii kellal kui ka kuppelvõlvi tipus on säilinud Eestimaa kubermangu vapp.
800 kg kaaluv kell restaureeriti Aleksei Kolpakovi töökojas ja pühitseti 29. mail 2004. Kell asub tornis kaheksandal korrusel.
Ka torni teisel korrusel on altar (altarimaal: Maarja sündimine) ja harmoonium.
Eesti Töörahva Kommuun.
18. jaanuaril 1919 vabastas eesti ja soome vabatahtlike salk Narva Eesti Töörahva Kommuuni võimu alt. Põgenenud Töörahva Kommuuuni lipud jäid maha Aleksandri kirikusse. 8. ja 29. märtsi ning 25. aprilli pommitamisega muudeti Joaoru varemeteks. Ainsana jäi purustusteta kirik.
Kiriku purustamine Teises maailmasõjas.
Narva pommitamise ajal Nõukogude lennukite poolt 6. märtsil 1944 tuli kiriku kuplist üks mürsk sisse ja purustati tornikiiver. Sama aasta 24. juulil lasti arusaamatutel põhjustel õhku ka säilinud torn.
Kiriku taastamine.
Aleksandri Suurkirik 2008. aasta märtsis.
Taastamisel olev Aleksandri Suurkirik 2007. aasta augustikuus.
Aleksandri kogudus, mis oli ainus Narvas säilinud luterlik kogudus, hakkas kirikut taastama ja kirik töötas kuni 2. septembrini 1962, mil see koguduselt ära võeti. Kogudusele anti asemele kunagise Zinovjevi malmitöökoja barakk. Kirikusse paigutati kaubastu ladu. 1989. aasta alguses tekkis küll kava muuta kirik kontserdisaaliks, kuid tegudeni ei jõutud.
21. detsembril 1990 tagastati kirik kogudusele. Esimene jumalateenistus taastatud kirikus peeti 8. juulil 1994.
19. septembril 2000 omistas president Lennart Meri kirikule Suurkiriku nimetuse.
Detsembris 2003 ütles koguduse õpetaja Villu Jürjo BNS-ile, et tema hinnangul kulub kiriku renoveerimiseks 80–90 miljonit krooni.
2004. aasta riigieelarve nägi kiriku taastamiseks ette kaks miljonit krooni.
2004. aasta suvel lavastas Roman Baskin kirikus Frederico Fellini filmi "Orkestriproov" stsenaariumi alusel näidendi "Orkestriproov". Esietendus oli 9. juulil.
21. oktoobril 2004 avati kirikus kaheksa Dolores Hoffmanni valmistatud vitraaži, mis on kaitseks paigutatud klaaspaketti. Vitraažakende lehisest raamid on valmistanud annetusena mööblivabrik Narova (omanik Valeri Mjatšin; kõik uksed ja aknad on valmistatud lehisest). Vitraažidel on kujutatud Neitsi Maarjat (seotud kirjas pealdist võib lugeda nii "MARIA" kui ka "NARVA"), Õnnistegijat, Ristija Johannest, nelja evangelisti ja peaingel Miikaeli. Ümmargused vitraažid on lahendatud ikoonilaadselt.
8. augustil 2007. aastal tõsteti taastatavale kellatornile kooniline katus.
27. juunil 2008 avati taastatud kellatorn ja kirikumuuseum, 20. augustil välis- ja dekoratiivvalgus, mille valmistas Peterburi firma "Tehnosvet". Kiriku torni kuus korrust on köetavad ning kirik ja tornimuuseum on avatud aastaringselt (külastajatele teisipäevast laupäevani kl 10-18). Esimese kirikuna Eestis on tornis lift ja sissepääs on tagatud ka ratastoolis. Nimetatud tööde maksumus oli ligikaudu 36 miljonit krooni, millest 15 miljonit tuli Euroopa Liidu abina.


Narva Aleksandri kogudus.
EELK Narva Aleksandri kogudus on luterlik kogudus Narvas, mis kasutab Narva Aleksandri Suurkirikut, mis on praegune Narva linna kirik.
Kogudus kuulub Viru praostkonda.
Koguduse õpetaja on Villu Jürjo, organist tema abikaasa Tuuliki Jürjo. Abiõpetaja on Oleg Sevastjanov. Juhatuse esimees on Ülo Korjus.
Koguduse aadress on Vabaduse 20. Jumalateenistused toimuvad Kreenholmi 22 kunagises Zinovjevi malmitöökoja hoones, mida praegu nimetatakse Narva Aleksandri kirikuks, mõnel puhul ka Aleksandri Suurkirikus Kiriku 9.
Kogudus kasutab ka Narva Aleksandri Maja Vabaduse 20, kus samuti asub kirikusaal. Kirikusaalis asuv maal kujutab Püha Perekonda ja on arvatavasti toodud Narva röövsaagina mõne Punaarmee sõduri poolt. Maal restaureeriti 2004.
Koguduse õpetajad.
Koguduse esimeseks õpetajaks valiti jaanuaris 1885 Richard Julius von Paucker, kes jäi ametisse surmani 29. märtsil 1910. Tema haud Narva Aleksandri kalmistul on säilinud.
Järglaseks sai 23. aprillil 1910 Jakob Jalajas, kes ka varem oli adjunktina Narvas teeninud.
1940 valiti õpetajaks Eduard Nigol, kes suri detsembris 1942 ja on maetud Tartu Maarja kalmistule.
Juulis 1943 sai õpetajaks Juhan Suurkivi, kes aga juba jaanuaris 1944 sunniti sakslaste poolt Narvast lahkuma.
1947. aasta jaanuarist sai hooldajaõpetajaks Elmar Kull, kes küll juulis 1949 vangistati. Ta vabanes augustis 1956 ja jäi õpetajaks kuni emerituuri minekuni veebruaris 1992.
Praegune õpetaja on Villu Jürjo, kes on ametis 1. juulist 2000.
Õpetaja mag. Oleg Sevastjanov on kogudust teeninud ja venekeelseid jumalateenistusi pidanud alates 1. augustist 2005.
Pärast Teist maailmasõda.
Pärast Teist maailmasõda oli Aleksandri kogudus ainus luterlik kogudus, mis Narvas säilis. Kirikut hakati taastama ning see töötas kuni 2. septembrini 1962, mil see koguduselt ära võeti. Kogudusele anti asemele kunagise Zinovjevi malmitöökoja barakk, kirikusse paigutati aga kaubastu ladu. 1989. aasta alguses tekkis küll kava muuta kirik kontserdisaaliks, kuid tegudeni ei jõutud.
21. detsembril 1990 tagastati kirik kogudusele. Esimene jumalateenistus taastatud kirikus peeti 8. juulil 1994.
20. juunil 2000 tunnistati kogudus ametlikult kõigi Narvas enne Teist maailmasõda olnud luterlike koguduste (Peetri, Johannese, Mihkli) õigusjärglaseks.
19. septembril 2000 omistas president Lennart Meri kirikule suurkiriku nimetuse.
2002 sai kogudus ingerlaste Kallivere kiriku õigusjärglasena tagasi 1900. aastate alguses Peterburis valmistatud hõbedast armulauakarika, leivataldriku, leivakarbi ja veinikannu. Need esemed annetas 1935 praegu Venemaa territooriumil asuva Kallivere kirikule Soome üliõpilasliikumine. Hõbe sattus ilmselt ingerlastest sõjapõgenikega Soome. Kaaluti ka nende esemete andmist Peterburi Püha Maria kirikule.
2003 kujundas Priit Herodes koguduse vapisümbolid.
29. mail 2004 tähistati jumalateenistusega Narva Aleksandri Suurkiriku 120. aastapäeva. Pühitseti restaureeritud kirikukell. Üle-eestiline projektkoor kandis ette Urmas Sisaski "Eesti missa".
2008. aasta talvest alates toimuvad Narva Aleksandri koguduse venekeelsed jumalateenistused igal pühapäeval kell 13 suurkiriku tornis.
Perioodiline väljaanne.
Alates aastast 2002 ilmub Narva Kirik, EELK Narva Aleksandri koguduse teataja.


Siân Lloyd.
Siân Lloyd (sündis 3. juulil 1958 Walesis Maestegis) on alates 1991. aastast ITV ilmateadete diktor.
Ta on pärit õpetajate perekonnast ning sai inglise- ja kõmrikeelse hariduse.
Aastal 1981 võeti ta õpilaseks kohalikku raadiojaama.
Ta alustas 1983 telekarjääri, valmistades ette materjali saatele "BBC Wales Today". Selle koha sai ta, vastates ajalehes The Guardian ilmunud kuulutusele. 1980. aastatel oli ta kõmri- ja ingliskeelse telekanali S4C (Sianel Pedwar Cymru) diktor.
Vahepeal töötas ta asutuses Development Board For Rural Wales ja Cardiffis Channel 4-s.
Töötades aasta aega Londoni telejaamas Worldwide Television News (WTN), tegi ta koos ilmajaamaga mõned dokumentaalfilmid ilmast. Ilmajaamal oli parajasti tarvis ilmateadete diktorit ja nii sai ta 1991 ITV ilmateadete diktoriks.
Ilmateadet esitades peab ta kõike peast mäletama.
Aastal 1998 osales ta saates "Celebrity Countdown".
Ta kogus tuntust, esinedes 2003 ITV saates "I'm a Celebrity... Get Me Out of Here!'". Ta oli esimene väljalangeja.
Ta on esinenud Walesis mööbli telereklaamides.
Ta oli konferansjee kontserdil, millega tähistati Walesi Rahvuskogu avamist ning kus esinesid teiste seas Tom Jones, Shirley Bassey, Jonathan Pryce ja Ioan Gruffudd.
Ta kuulub ühingusse SWS (Social, Welsh and Sexy).
Ta oli 2004. aasta juunist kihlatud Lembit Öpikuga. Nad tutvusid 2001. aastal. 15. aprillil 2006 esinesid nad koos saates "Kes tahab saada miljonäriks", kus nad teenisid kahekesi heategevuseks 64 000 naelsterlingit. Abielluda oli neil kavas 2005. aasta augustis, hiljem 2006. aasta oktoobris. Kuid pulmad jäid ära ja nad läksid lahku. Suurbritannia kõmuajalehes "Daily Mirror" põhjendas üks paari tuttav lahkuminekut sellega, et mõlemal oli liiga kiire elu ja et nad kasvasid sellepärast lihtsalt teineteisest lahku.
Lloyd abiellus 30. detsembril 2007 ärimees Jonathan Ashmaniga.


Võimsus.
"See artikkel räägib füüsikalisest suurusest; hulga võimsuse kohta vaata artiklit Võimsus (matemaatika)"
Võimsus on füüsikaline suurus, mis näitab, kui palju tööd mingi jõud ajaühiku jooksul teeb, ehk töö tegemise kiirust. Tähis "N". SI-süsteemi mõõtühik W (vatt).
kus formula_2 – võimsus, formula_3 – töö, formula_4 – aja muut.
kus formula_2 – võimsus, formula_7 - jõud, formula_8 – kiirus.
Võimsus elektrotehnikas.
Võimsus näitab, kui palju tööd teeb elektrivool elektriseadme töötamisel ajaühikus.
Elektrotehnikas eristatakse hetk-(vatt W), aktiiv- (vatt W), reaktiiv- (varr qarr) ja näivvõimsust (volt amper VA). Hetkevõimsuseks nimetatakse pinge ja voolutugevuse hetkväärtuse korrutist. Aktiivvõimsuseks (tähis P)nimetatakse vahelduvvoolu hetkvõimsuse keskväärtust ühe perioodi keskel. Reaktiivvõimsus (tähis Q) iseloomustab energia kondensaatoritesse ja induktiivpoolidesse salvestamise kiirust. Näivvõimsus (tähis S) on aktiiv ja reaktiivõimsuse geomeetriline summa.
kus formula_2 - võimsus, formula_3 - töö, formula_4 - aja muut, formula_13 – pinge, formula_14 – voolutugevus, formula_15 – takistus.
Võimsuse mõõtmine elektrotehnikas.
Elektrivoolu võimsust mõõdetakse vattmeetriga. Kaudselt saab mingi voolutarbija (seadme) elektrivoolu võimsust mõõta ka voltmeetri ja ampermeetriga. Selleks tuleb ühendada voltmeeter seadmega rööbiti ning ampermeeter jadamisi. Näidud tuleb teisendada põhiühikutesse ning korrutada.


Avatud nimekiri.
Avatud nimekiri iseloomustab sellist valimisreeglit partei nimekirjadega valimistel, kus valijal on võimalus partei esitatud kandidaatide nimekirja järjekorda muuta. Erinevalt kinnisest nimekirjast on avatud nimekirja kasutamisel suurem võimalus valituks saada sellel kandidaadi, kes kogub rohkem hääli.
Avatud nimekirjadega valmisi kasutatakse enamikus maailma riikides.
Avatud nimekirja variandid.
Samuti on võimalik, et valija võib anda hääle parteile kui tervikule, näiteks Rootsis. Saab valida ka kandidaadi poolt, aga ainult valimissedelil vastava linnukese tehes. Praktikas saab kinnist nimekirja eelistav valija hääletada oma lemmikpartei esinumbri poolt.


Kinnine nimekiri.
Kinnine nimekiri on valimiste reegel, mille puhul määrab kandidaatide järjekorra partei nimekirjas kindlaks partei ning seda järjekorda ei muudeta.
Seda kasutatakse näiteks Hispaanias, samuti Saksamaal ja Uus-Meremaal võrdelise valimissüsteemi alusel valitud saadikute puhul.
Sellisel juhul osutub nimekirjast valituks nii mitu esimest kui palju kohti nimekiri võitis. Nii ei saa valituks need, kes on nimekirjas tagapool. Küll aga kindlasti saavad koha nimekirja esimesed, seda muidugi eeldusel, et nimekiri valimiskünnise ületas. Ainuke võimalus isikule hääl anda on siis hääletada üksikkandidaadi poolt.


Euroopa Parlamendi valimised.
Lissaboni lepingu kohaselt peaks parlamendiliikmeid olema 751, ent kõik riigid ei ole veel Lissaboni lepingut ratifitseerinud. Seetõttu leppisid 2008. aasta 11. ja 12. detsembri ülemkogul riigi- ja valitsusjuhid kokku, et kui Lissaboni leping jõustub pärast 2009. aasta juunis toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi, võetakse võimalikult kiiresti vastu üleminekumeetmed, et suurendada kooskõlas Lissaboni lepinguga 2009.–2014. aastaks valitud EP koosseisu volituste lõpuni nende kaheteistkümne liikmesriigi EP liikmete arvu, kelle EP liikmete arv pidi suurenema. Seetõttu suureneb EP liikmete arv 2009.–2014. aastaks valitud EP koosseisu volituste lõpuni 736lt 754le. Eesmärk on, et kõnealune muudatus peaks võimaluse korral jõustuma 2010. aastal.
Eestit kõnealune muudatus siiski ei puuduta ning Eestil on ka pärast Lissaboni lepingu jõustumist kuus saadikut.
Euroopa Parlament valitakse iga 5 aasta tagant. Valib rahvas otseselt. Esimest korda valis rahvas 1979. aastal. Valimisreeglid on iga maa enda teha, kuigi järgitakse võrdelise esindatuse põhimõtet. Ka valimisringkonnad määrab iga riik ise. Samuti on erinevad arusaamad võrdelisest valimissüsteemist: Iiri Vabariigis, Põhja-Iirimaal ja Maltal on selleks üksiku ülekantava meetod, mujal nimekirjavalimised. Kinnine nimekiri on: Saksamaal, Prantsusmaal, Vahemere maades ja Suurbritannia põhisaarel. Euroopa Parlamendi kohtade arv on muutunud, sest Euroopa Liitu tuleb uusi maid juurde ja ka miinimumesindatust muudetakse. Praegune miinimumesindatus on 5 kohta.


Koskel.
Koskel ("Mergus") on lindude klassi haneliste seltsi partlaste sugukonna perekond.
Liigid (Eesti omad).
Väikekoskel ehk pudukoskel ("Mergellus albellus"), keda varem samuti koskla perekonda arvati, on fülogeneetiliselt lähedasem sõtkastele ja ta loetakse eraldi perekonda.


Tuttpütt.
Tuttpütt ("Podiceps cristatus") on umbes varesesuurune lind pütlaste sugukonnast.
Tuttpütt on väga hea ujuja ja sukelduja, jälitades saagiks olevaid kalu vee all.
Välimus.
Tuttpütt on püttidest suurim liik. Peas on tal kaks tutti, mille moodustavad tema suled. Tema kaela ülaosa ümbritseb tumepruun kohev vööt. Hea ujumisoskus tuleb tema jalgade paiknemisest, need on rohkem keha tagaosas kui paljudel teistel lindudel.
Levik.
Tuttpütt pesitseb nii Euroopas, Aasias, Austraalias kui ka Aafrikas.
Alamliik "Podiceps cristatus cristatus" on Eestis tavaline haudelind. Eesti tuttpütid veedavad talve Lõuna-Euroopas.
Tuttpüti pesitsusaegset arvukust hinnatakse 2000 – 3000 paarile, talvist arvukust 30–300 isendile.
Paljunemine.
Tuttpüti paaritumisrituaal on tähelepanuväärne: sellega kaasnevad omapärased tantsud ja häälitsused.
Tuttpütt pesitseb vee piiril, sest maal kõndimine tekitab jalgade asendi tõttu probleeme. Tavaliselt muneb emane 2 muna. Väikesi vöödilisi poegi kannavad vanemad mõnikord seljal.
Kaitse.
Tuttpütt ei kuulu Eestis kaitstavate lindude hulka.


Kurdistani Patriootlik Liit.
Kurdistani Patriootlik Liit on Iraagi kurdide vasakpoolne (sotsiaaldemokraatlik) Iraani orientatsiooniga rühmitus, mille juunis 1975 asutas ja mida praegugi juhib Jalal Talabani.
Rühmituse põhiline mõjupiirkond on Põhja-Iraagi idaosas alad Iraani piiri lähedal.
Kurdistani Patriootlik liit haldas pärast Lahesõda saadik koos Kurdistani Demokraatliku Parteiga lennukeelutsooni kaitse all hallanud Põhja-Iraaki, mida kurdid nimetavad Kurdistaniks.
1992. aastal sai rühmitus vabadel valimistel 102 liikmelisse Kurdistani Rahvuskogusse 50 kohta.
1995. aastal tekkis Şaddām Ḩusayni võimu alt vabastatud Põhja-Iraagis kodusõda Patriootliku Liidu ja Demokraatliku Partei vahel. Mõlemad pooled püüdsid ära kasutada Iraagi Kurdistani sisenenud Iraagi ja naaberriikide vägesid. Lahingutele tegid lõpu Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA väeüksused.
Rühmitusele alluvas maakaitseväes teenib umbes 50 000 pešmergi, reservis on teist sama palju mehi.


Kurdistani Demokraatlik Partei.
Kurdistani Demokraatlik Partei (kurdi keeles "Partiya Demokrat ya Kurdistanê") on Iraagi kurdide partei. Tegemist on sõjaväelise hõimurühmitusega, mille baasiks on Põhja-Iraagi alad, mis piirnevad Türgiga.
Partei juht on Mesûd Barzanî.
Pärast Lahesõda haldas Kurdistani Demokraatlik Partei koos Kurdistani Patriootliku Liiduga lennukeelutsooni kaitse all Põhja-Iraaki, mida kurdid nimetavad Kurdistaniks.


Pešmergid.
Pešmergid ('surmasõdurid') on kurdi rahva vabaduse ja Kurdistani iseseisvuse eest võitlevad vabatahtlikud sõdurid.


Põdrakanep.
Põdrakanep (ladina keeles "Chamaenerion" ehk "Chamerion") on pajulilleliste sugukonda pajulille perekonda kuuluv alamperekond.
Põdrakanep erineb teistest pajulille alamperekondadest selle poolest, et tema lehed asetsevad varrel spiraalselt, mitte vahelduvalt või männasena.
Need taimed on lillakasroosade õitega.
Eestis on tavaline ahtalehine põdrakanep ("Epilobium angustifolium"). Sellesse kuulub ka kolm liiki, mida Eestis ei kasva, nimelt "Epilobium conspersum, Epilobium latifolium" ja "Epilobium speciosum".


Inimlased.
Inimlased ehk hominiidid ("Hominidae") on imetajate sugukond.
Esimesed hominiidid tekkisid 7 miljonit aastat tagasi.
Aegade jooksul on inimlaste sugukonda käsitletud erinevalt. Algselt peeti sellesse sugukonda kuuluvaks vaid nüüdisinimese ("Homo sapiens") liiki ning tema väljasurnud eellasi.
Tänapäeval elavad hominiidid on orangutanid, gorillad, šimpansid ja inimene. Gibonid ei kuulu inimlaste hulka, kuna neid käsitletakse gibonlaste sugukonnana.


Eesti NSV lipp.
thumb
Eesti NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Eesti NSV lipp.
Eesti NSV lipp kinnitati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt ja võeti kasutusele 6. veebruaril 1953. aastal, lipu kavandi kujundas Paul Luhtein.
Lipu proportsioonid on 1:2. Lipul on kujutatud valgeharjalisi merelaineid. Et eristada teda Läti NSV lipust, millel on kujutaud Daugava laineid-voogusid, on laineharjad teravad ning lainete osa tõstetud kõrgemale nii, et lipu alaserv on punane.
. Seaduse puudumisel oli varem tehtud ka selliseid lippe, millel tagaküljelgi oli sirp ja vasar, ning kuna ebaõigeid lippe ei korjatud käibelt ära, võis kuni nõukogude aja lõpuni kohata lippe, millel mõlemal pool sirp ja vasar oli.
Enne seda "lainelippu" oli kasutusel punane lipp kuldse sirbi ja vasaraga ülemises vasakpoolses nurgas. Sirbi ja vasara kohal olid seriifideta kuldsed tähed "ENSV".
Vend Vahindra Pan-Baltoonia lipp.
"Oranži kanga vasakus ülemises nurgas on vapi kujutis. Allpool - Buddha õpetuse sünnipaiga Himaalaja lumised harjad, mägede jalamil aga Läänemere sinised lained" (Gennadi Gerodnik, Vend Vahindra, Eesti Raamat, Tallinn 1973).
Pole teada, kas tegemist on lihtsa kokkulangevusega või Paul Luhteina ja tema Läti kolleegi peenikese huumoriga.


Läti NSV lipp.
Läti NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Läti NSV lipp.
17. jaanuaril 1953 kasutusele võetud lipp oli punane kangas mille alumisel serval oli kujutatud siniseid ja valgeid ümarate laineharjadega laineid, need sümboliseerisid Daugava jõge. Vardapoolses ülanurgas olid aga kuldsed ristatud sirp ja vasar ning punane kuldse äärisega viisnurkne täht. Lipu proportsioonid olid 1:2. Plagu oli kasutusel 19. veebruarini 1990.
1919–1920.
Algselt (1917?, 1918?) oli Läti enamlaste lipp punane plagu valge horisontaallaiuga keskel. Lipu valge triibu keskel asus viieharuline punane täht.
15. jaanuarist 1919 kuni jaanuarini 1920 eksisteerinud Läti NSV lipuks oli punane plagu, mille ülemises vasakus nurgas oli kuldne kiri "SSRL" ("Sotsialistitšeskaja Sovetskaja Respublika Latvii").
1940–1953.
Alates 25. augustist 1940 (kuni 1953) oli kasutusel punane lipp, mille ülemises vasakus nurgas oli sirp ja vasar, nende kohal aga poolkaares kuldne kiri "LPSR" ("Latvijas Padomju Sociālistiskā Republika").


Räästapääsuke.
Räästapääsuke ("Delichon urbica", sünonüüm "Delichon urbicum") on pääsulaste sugukonda räästapääsukese perekonda kuuluv lind.
Esimesena kirjeldas räästapääsukest teaduslikult Linnaeus 1758 nime all "Hirundo urbica", arvates ta suitsupääsukesega samasse perekonda. Esimestena eraldasid räästapääsukesed omaette perekonda Thomas Horsfield ja Frederic Moore 1854. Nad mõtlesid neile välja ka ladinakeelse nime "Delichon". See on anagramm kreeka sõnast χελιδών, mis tähendab pääsukest. Sõna "urbica" tähendab ladina keeles 'linna-, linnaline'. Tükk aega kandis räästapääsuke grammatiliselt vigast liiginime "urbicum", aga alles 2004 otsustati see viga parandada.
Välimus.
Räästapääsuke on pisut väiksem kui suitsupääsuke, olles enamasti umbes 13 cm pikk ja kaaludes 16–25 grammi. Sihvaka kehaehitusega räästapääsukese kukal, selg, väga pikad kitsad tiivad ja harkjas saba on sinakasmustad ning lai rind, alakeha ja päranipuala valged. Nokk on lühike ja eriti tüvikuosas lai; nokalahk on suur. Kollakad valgete karvalaadsete sulgedega kaetud jalad on lühikesed ja nõrgad ning nendega on raske maapinnal liikuda. Sulekestega on kaetud kogu jalad, sealhulgas jookse ja varbad. Saba on lühem ja vähem harkis kui suitsupääsukesel. Sulestik on tihe ja metalliläikene ning nii noortel kui vanadel pääsukestel sarnane. Sugulist dimorfismi ei esine.
Räästapääsuke on ülihea lendaja. Ta isegi joob lennul. Selleks sööstab ta ülespoole hoitud tiibadega ja allapoole sirutatud kaelaga veepinnale ja ammutab alanokaga vett. Maapinnale laskub ta vastumeelselt, kuigi pesamaterjali hankimiseks tuleb sedagi teha. Parema meelega istub ta oksal, katusel või traadil.
Räästapääsukese laul on tasane meeldiv sädistamine.
Levila.
Räästapääsuke pesitseb Euroopas ja selle saartel, Aasias (välja arvatud Kaug-Põhi, Araabia poolsaar, Kamtšatka, Hindustan ja Indo-Hiina), Jaapanis, Kuriili saartel, Sahhalinil ja Põhja-Aafrikas..
Räästapääsuke talvitub Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, Hindustanis, Indo-Hiinas ja Malai saarestikus.
Eestis võib kohata räästapääsukese alamliiki "Delichon urbica urbica". See alamliik elab Euroopast ida poole kuni Kesk-Mongooliani ja Jenissei jõeni ning lendab talvituma Aafrikasse.
Räästapääsukesel on teinegi alamliik "D. urbica lagopodum", kes elab Ida-Aasias ja lendab talvituma Kagu-Aasiasse.
Eestis leidub räästapääsukest asulates ja põhjaranniku pankade varjus. Räästapääsukeste arvukust Eestis hinnatakse 80 000 – 150 000 paarile.
Räästapääsuke lahkub pesitsuspaikadest ja rändab lõunamaale juba ammu enne külmade ilmade saabumist.
Pesitsemine.
Looduses elab räästapääsuke mägijõgede orgude kivikoobastes ja kaljulõhedes, harva ka savikallaste õnarates. Tänapäeval on enamus räästapääsukesi kohastunud elama linnades ja suurtes asulates, kus nad pesitsevad hoonete seinte ja karniiside küljes räästaste ja rõdude all. Räästapääsuke eelistab kiviehitisi puithoonetele. Sellepärast leidub teda ka rohkem suurtes asulates ja linnades kui väiksemais.
Räästapääsukesed elutsevad enamasti mitmekümnepaarilistes kolooniates ja ehitavad oma pesad tihedalt üksteise kõrvale. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud, kasutades selleks savi või süljega kokkukleebitud märga mulda ja muda. Pesa asub tavaliselt kohas, kus hoone või kalju sein ja katus või lagi ühinevad. Pesa sissepääsuava asub otse lae all, pesa ülaosas. Seest vooderdab ta pesa väiksemate sulgede, udusulgede ja pehmete taimekiududega.
Vahel on lihtne leida kohta, kust pääsukesed pesa ehitamiseks savi võtavad. Pesaehitamist raskendab see, kui saviauk kuiva ilmaga kõvaks paakub. Selleks, et pääsukesi pesa ehitamisel aidata, võib saviauku kuiva ilmaga kasta.
Toitumine.
Räästapääsuke toitub ainult lendavatest putukatest, kelleks on enamasti sääsed, kärbsed, sarnastiivalised ja väiksed mardikad. Harvem püüab ta liblikaid, ritsikalisi ja ämblikke, kelle tuul on "härmalõngaga" lendu tõstnud.
Oma toitu püüavad pääsulased lennult. Enamasti lendavad nad putukatest kõrgemal ning ründavad sobivat saaklooma nähes. Kuna kõik need putukad tõusevad soojade õhuvoolude tõttu selge päikesepaistelise ilma korral kõrgele, näeb sel ajal ka pääsulasi kõrgel lendamas. Vihma ja äikese eel, kui õhk on veeaurust küllastunud ja niiskunud putukad lendavad maapinna lähedal, kütivad pääsulased veekogude veepinna lähedal kiililisi, ühepäevikulisi ja ehmestiivalisi ja teisi putukaid, kes ka vihma ajal lendavad.
Paljunemine.
Leviala põhjaosas jõuab räästapääsuke sigida ja järglased üles kasvatada vaid üks kord suve jooksul, mujal kaks korda. Kurnas on tavaliselt 4-6 valget muna. Poegade haudumine kestab 12-13 päevast sooja ilma korral 18-22 päevani jaheda ilma korral. Poegi hauvad ja hiljem toidavad mõlemad vanalinnud. Pesas viibivad pojad kolm nädalat. Pärast seda toidavad vanemad neid veel mõned päevad.
Räästapääsukesel ei ole õieti looduslikke vaenlasi. Teda jälitab küll lõopistrik, aga kiire ja osava lendajana suudab räästapääsuke teda peaaegu alati vältida.
Kaitse.
Räästapääsuke ei ole Eestis looduskaitse all.
Räästapääsukesed toovad suurt kasu sellega, et hävitavad suurel hulgal putukaid, kellest peaaegu kõik on kahjulikud. Paljud rahvad maailmas kaitsevad pääsukesi ja usuvad, et maja räästa all pesitsev pääsuke toob õnne.


Dick Cheney.
Richard Bruce Cheney [tšiini] (hüüdnimi Dick Cheney; sündinud 30. jaanuaril 1941 Nebraska osariigis Lincolnis) on Ameerika Ühendriikide poliitik ja riigiametnik. Ta oli aastatel 1995 kuni 2000 naftaväljade teenuste ettevõtte Halliburtoni juhatuse esimees. Aastatel 2001–2009 oli ta Ameerika Ühendriikide 46. asepresident.
25. märtsil 2012 tehti talle südamesiirdamine.


Paapua Uus-Guinea kindralkuberneride loend.
Paapua Uus-Guinea kindralkuberneride loend loetleb Paapua Uus-Guinea riigipead esindavad kindralkubernerid alates riigi iseseisvumisest 1975. aastal.


São Tomé ja Príncipe riigipeade loend.
São Tomé ja Príncipe riigipeade loend loetleb São Tomé ja Príncipe riigipead alates riigi iseseisvumisest 1975. aastal.
Sao Tome ja Principe riigipeade loend


100 meetri jooks.
100 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses kavas.
100 m jooksus võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada ei sisalda kurve. Iga võistleja peab jääma oma rajale. Starditakse madalstardist stardipakult.
Sisestaadionil ei ole sellel distantsil suurt tähtsust, sest kurvi tõttu jääb tulemus nõrgemaks. 100 m jooksule vastav võistlusala sisestaadionil on 60 m jooks.
100 m jooksu maailmarekordi omanikku nimetatakse sageli maailma kiireimaks meheks või naiseks.
Praegune meeste maailmarekord, mille 2009 püstitas Usain Bolt, on 9,58 sekundit. Eesti rekord on 10,21 sekundit ja selle püstitas Marek Niit 2011. aastal.
Praegune naiste maailmarekord, mille 1988 püstitas Florence Griffith-Joyner, on 10,49 sekundit. See vastab keskmisele kiirusele 9,53 m/s ehk 34,31 km/h. Eesti rekord on 11,47 sekundit ja selle püstitas Ksenija Balta 8. augustil 2006.
100 meetri jooks on jääb keskmise kiiruse poolest 200 m jooksule alla. Kuigi pikem distants toob kaasa jooksukiiruse vähenemise, on seal maksimaalse kiiruse saavutamisele kuluv aeg suhteliselt lühem.
100 m jooksu tippmarke ei loeta rekorditeks, kui taganttuule kiirus ületab 2,0 m/s (IAAF-i reegel 163.8).
100 m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4×100 m teatejooksus. Samuti on 100 m jooks meeste ja naiste kümnevõistluse esimene osaala. Kuni 1949. aastani oli 100 m jooks naiste viievõistluse ja kolmevõistluse osaala.
Ajalugu.
100 meetri jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks (distantsi pikkus 100 jardi ehk 91,44 m), mida 19. sajandil harrastati ingliskeelses maades rohu- ja tuharadadel.
Aastal 1887 leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas.
Aastatel 1928 ja 1929 töötasid USA treenerid George Breshnahan ja William Tuttle välja tänaseni kasutusel olevad stardipakud. IAAF lubas neid kasutada alates 1937. aastast.
Alates 1938. nõutakse rekordite tunnustamisel, et oleks mõõdetud tuule kiirust. Taganttuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s.
1920ndatel hakati katsetama elektroonilisi stoppereid. 1932. aasta suveolümpiamängudel kasutati esimest korda finišikaamerat. Alates 1977. aastast tunnustatakse ainult elektrooniliselt mõõdetud rekordeid.
Tulemused paranesid märgatavalt, kui 1960ndatel võeti kasutusele kunstkattega rajad. Esimene maailmarekord (9,9) sellisel rajal registreeriti 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos Jim Hinesi nimele.
Olümpiamängude kavas on 100 m jooks meestele 1896. aastast ja naistele 1928. aastast. 1900. ja 1904. aasta suveolümpiamängudel oli kavas ka 60 m jooks.
Mehed.
IAAF hakkas meeste 100 m jooksu maailmarekordeid registreerima 1912.
Tabelis on ära toodud IAAF-i poolt tunnustatud maailmarekordid ja maailmarekordikordamised.
Käsitsi ajavõtt (sulgudes mitteametlik elektrooniliselt võetud aeg)
Ben Johnsoni ajad 9,83 (30. august 1987) ja 9,79 (24. september 1988) loeti algul maailmarekorditeks, kuid hiljem sportlane diskvalifitseeriti dopingu tarvitamise tõttu ja tema tulemused tühistati.
Tim Montgomery aeg 9,78 14. septembrist 2002 loeti algul maailmarekordiks, kuid hiljem sportlane diskvalifitseeriti dopingu tarvitamise tõttu ja tema tulemus tühistati.
Justin Gatlini aeg 9,77 Ad-Dawḩah's 12. mail 2006 ei kvalifitseeru dopingu tarvitamise tõttu maailmarekordi kordamiseks.
Naised.
FSFI hakkas naiste 100 m jooksu rekordeid registreerima 1922. Tabelis on FSFI (kuni 1936. aastani) ja IAAF-i poolt ametlikult tunnustatud maailmarekordid ja maailmarekordikordamised.
Tärniga on märgitud IAAF-i poolt tunnustamata rekordid.
Käsitsi ajavõtt (sulgudes mitteametlik elektrooniliselt mõõdetud tulemus)
Ewa Kłobukowska aeg 11,1, mille ta saavutas 9. juulil 1965, loeti algul ametlikuks maailmarekordiks, kuid 1970. aastal see tühistati, sest kahtlustati, et ta on mees.
Ka Stanisława Walasiewiczi sugu on kahtluse all.
Välislingid.
Naiste 100 m jooksu edetabelid -


400 meetri jooks.
400 meetri jooks on kergejõustiku ala.


800 meetri jooks.
800 m jooks on kergejõustiku ala.


5000 meetri jooks.
5000 meetri jooks on kergejõustiku ala.
Praegu kehtiva meeste 5000 m jooksu maailmarekordi 12.37,35 püstitas Kenenisa Bekele (Etioopia) Hengelos (Holland) 31. mail 2004.


Kõrgushüpe.
Kõrgushüppe maailmarekord on meestel 2.45, mille püstitas Javier Sotomayor 1993. aastal ja naistel 2.09, mille ületas Stefka Kostadinova 1987. aastal.
Eesti meeste rekord on 2.30, mille püstitas 5. juunil 1996 Marko Turban ja naiste rekord 1.96, mille püstitas 9. augustil 2011 Anna Iljuštšenko.


Kuulitõuge.
Kuulitõuge on kergejõustikuala, kus eesmärgiks on tõugata raske metallkuul nii kaugele kui võimalik.
Kuuli mass on meestel 7,257 kg, naistel 4 kg.


Vasaraheide.
a>is. John Flanagan on ainus kolmekordne olümpjavõitja, kuldmedalid 1900., 1904. ja 1908. a.


110 meetri tõkkejooks.
110 meetri tõkkejooks on meeste võistlusala kergejõustiku.
Ajalugu.
Juba 19. sajandil oli olemas kolm klassikalist tõkkejooksudistantsi: 110 m (120 jardi), 200 meetri (220 jardi) ja 400 m (440 jardi) tõkkejooks. Nendest on ainult 200 meetri tõkkejooks tänaseks peaaegu unustatud, olümpiamängude kavas oli ala ainult kaks korda (1900 ja 1904), viimased maailmarekordid kinnitas IAAF 1960. aastal (nii sirgrajal kui ka kurvis). Praegu joostakse 200 m tõkkejooksu võistlustel väga harva.
Kõik 110 m tõkkejooksu puhul kasutatavad mõõdud on tulnud inglise-süsteemist, kus pikkuseühikutena kasutusel tollid-jardid (1 jard =36 tolli) Tõkete kõrgus on meestel 3 jalga ja 6 tolli (106,7 cm) ja tõketevaheline iikaugus 10 jardi (9,14 m), kaugus stardist esimese tõkkeni on 15 jardi (13,72 m).
Maailmarekordi areng.
Maailmarekordi arengu tabelist võib esile tõsta paar huvitavat fakti. 16. juulil 1932 kordas Jack Keller 14,4-ga ametliku maailmarekordit. See oli esimene kord, kui koos tulemusega toodi ka ametlik jooksu ajal puhunud tuule kiirus. Selles jooksus oli lisaks ametlikule käsiajavõtule kasutusel ka mitteametlik elektriline ajavõtt, aeg oli 14,53.
Neli aastat hiljem, 19. juunil 1936 püstitas Forrest Towns uue maailmarekori 14,1. Tuule tugevuseks mõõdeti +2,4 m/sek. Tuule kiirus ületas praeguse lubatud piiri (2,0 m/sek), kuid see piir pandi paika alles kaks kuud hiljem Berliini olümpiamängude ajal toimunud IAAF-i kongressil.
Elektrooniline ajavõtt


1500 meetri jooks.
1500 meetri jooks on kergejõustiku ala.
Meeste 1500 meetri jooksu maailmarekordi aeg 3.26,00 (püstitatud 14. juulil 1998 Roomas) kuulub Maroko kergejõustiklasele Hicham El Guerrouj'le. Naiste maailmarekordiks on 3.50,46 (püstitatud 11. septembril 1993) ning see kuulub hiinlannale Qu Yunxia'le.
Eesti rekord 1500 meetri jooksus on 3.38,59 (püstitatud 15. augustil 2008). Rekord kuulub Tiidrek Nurmele. Tema eelmine rekord (26. juulil 2008 joostud 3.38,80) purustas pikaajaste Eesti rekordi 3.39,0, mis kuulus aastast 1966 Mart Vildile.


3000 meetri jooks.
3000 meetri jooks on kergejõustiku ala.


10 000 meetri jooks.
10 000 meetri jooks on kergejõustiku jooksuala, mis kuulub pikamaajooksude hulka.
Läbitakse 25 staadioniringi. Starditakse finišijoonelt.
Kiiremad mehed läbivad distantsi umbes 27 minutiga. See vastab keskmisele kiirusele 6,17 s ehk 22,22 h.
Kiiremad naised läbivad distantsi umbes 30 minutiga. See vastab keskmisele kiirusele 5,55 m/s ehk 20 km/h.
10 000 m tulemuse märkimisel eraldatakse punktiga sekundid minutitest ning näidatakse koma järel sekundi murdosa.
Ajalugu.
Esimene 10 000 m jooksu tippmark pärineb 1847. aastast. See registreeriti 10 miili jooksu vaheajana.
Olümpiamängude kavva võeti meeste 10 000 m jooks 1912, naiste 10 000 m jooks 1988. Kergejõustiku maailmameistrivõistlustel on naiste 10 000 m jooks kavas alates 1987. aastast.
Mehed.
"Märkus". Et Alfred Shrubbi tulemus oli algselt kirjas vale aastaarvuga, siis oli IAAF-i esimene ametlik maailmarekord varem Soome sportlase Hannes Kolehmaineni tulemus 31.20,8, mille ta saavutas juunis 1912 Stockholmis.


Maraton.
Maraton ehk maratonijooks on kergejõustiku ala (jooks pikkusega 42 195 m).
Seisuga 25. september 2011 on meeste maailmarekord 2:03:38 (Patrick Makau, 25.09.2011 Berliini maraton) ja naiste maailmarekord 2:15:25 (Paula Radcliffe, 13.04.2003 Londoni maraton).


Iyād ‘Allāwī.
Doktor Iyād ‘Allāwī (lihtsustatud kirjapilt "Iyad Allawi"; اياد علاوي) [ij'aad allaau'ii] (sündis 1945) on Iraagi poliitik. 30. juunist 2004 7. aprillini 2005 oli ta ajutine peaminister.
Ta on väljapaistev šiiidi usutunnistusega (kuid sekulaarne) Iraagi neuroloog ja poliitik, kes sai pärast 2003. aasta sissetungi Iraaki loodud Iraagi Ajutise Valitsusnõukogu liikmeks. Valitsusnõukogu istungil 28. mail 2004 valiti ta ühehäälselt Iraagi esimeseks valitsusjuhiks pärast Saddam Husseini.
Allawi elas pool elu Suurbritannias ning tal on endiselt Briti kodakondsus ja ärihuvid Londonis.
Allawi kaudu läks liikvele väide, et Iraagi massihävitusrelvad on kasutamisvalmis 45 minuti jooksul.
Varasem elu.
Allawi sündis 1945 väljapaistvas Iraagi šiiitide perekonnas. Tema vanaisa aitas pidada läbirääkimisi Iraagi iseseisvumisel. Tema isa oli arst ja parlamendi liige.
1960. aastatel Bagdadis arstiks õppides sai ta tuttavaks Saddam Husseiniga.
Varajane poliitiline tegevus.
Talib Shabibi mälestuste järgi, mis avaldas 1999 Ali Karim Said Abdullah al-Khafaji, alustas Iyad Allawi poliitilist tegevust 1963. aasta paiku atentaatide sooritajana. Ta toetas aktiivselt Iraagi Ba'athi parteid selle algaegadel ning korraldas oma õppeasutuses parteikoosolekuid. Noore arstina astus ta partei liikmeks, kuid oli 1971 sunnitud eksiili minema, sest ta läks Saddam Husseiniga tülli. Ta asus elama Suurbritanniasse, kus ta õppis neurokirurgiks. Teistel andmetel saatis Iraak ta Londonisse neuroloogiat edasi õppima. Ta jäi Suurbritanniasse peaaegu 30 aastaks, kuid osales endiselt Iraagi poliitikas.
Allawi olevat olnud Ba'athi koordinaator Suurbritannias ning teinud koostööd Iraagi julgeolekuteenistusega. 1975. aastal Londonis olles astus Allawi Ba'athi parteist välja, kuid Saddam Hussein püüdis teda ähvarduste ja äraostmisega tagasi meelitada. Kui ta keeldus ning tal tekkisid sidemed Briti julgeolekuteenistusega (MI6), olevat Saddam näinud ette tema tapmise. Ta olevat hakanud ülejooksikuks siis, kui teda kutsuti Bagdadisse ja ta keeldus minemast.
Kui Allawi elas 1978 Surreys Kingston-upon-Thamesis, ärkas ta kord keset ööd. Keegi oli majja sisse murdnud ja püüdnud tema pead kirvega maha lüüa. Üks löök oleks äärepealt tema parema jala ära raiunud ja üks löök tabas rinda. Sissetungija põgenes, arvates, et Allawi on surnud, kuid ta jäi ellu ning teda raviti haiglas terve aasta. Sellest ajast saadik ta lonkab. Arvatakse, et atentaadi korraldas Iraagi tollane asepresident Saddam Hussein.
Allawist sai ärimees, kellel olid sidemed Saudi Araabias.
1980. aastatel käis ta sageli Lähis-Idas, kohtudes salaja teiste Iraagi pagulastega ning pidades sidet Iraaki jäänud mässuliste ohvitseridega.
Iraagi Rahvuslik Leppimine.
1993 aitas Allawi rajada organisatsiooni Iraagi Rahvuslik Leppimine ("Iraqi National Accord", INA), mis koosnes põhiliselt Saddam Husseini Iraagist põgenenud sõjaväelastest ja julgeolekuohvitseridest, ning sai selle juhiks. See rühmitus tõmbas ligi ka Iraagist põgenenud Ba'athi partei tegelasi, eriti sunniite. Nad kavandasid sõjaväelise riigipöörde provotseerimist.
Allawid toetas USA riigisekretär Colin Powell, erinevalt Pentagonist, kes eelistas teist pagulast Ahmad Chalabid.
Tema pikaajalised sidemed CIA-ga on hästi tõendatud.
1990. aastate keskel kinnitas INA, et neil on laialdased sidemed Iraagi ohvitseridega. Allawi hakkas tegema koostööd MI6 asemel rohkem CIA-ga. Ta veenis ameeriklasi, et nad suudavad Bagdadis sõjaväelise riigipöörde organiseerida. USA, Suurbritannia ja Saudi Araabia toetusel avas ta Jordaania pealinnas ‘Ammānis 1996 peakorteri ja raadiojaama, kuulutades, et see on Iraagi opositsioonile ajalooline hetk. Riigipöördekatse 1996 ebaõnnestus. Kindralid, keda CIA oli toetanud, ei viinud oma tanke Saddami vastu. Bagdadis järgnesid massilised arreteerimised. Enamikku vandenõulasi piinati ja nad hukati. Saddam maksis Allawile kätte, võttes Allawi rikkalt kaupmehesuguvõsalt ära maa, mis oli sajandeid nendele kuulunud. Tolleaegne Jordaania peaminister Abdul-Karim al-Kabariti ütles, et kogu INA võrgustik oli Iraagi julgeolekuteenistustest läbi imbunud.
Valitsusnõukogu liige.
Kui Allawi koos INA-ga pärast Saddami kukutamist 2003 Iraaki tagasi läks, nimetas Paul Bremer ta Iraagi 25-liikmelisse USA poolt määratud Ajutisse Valitsusnõukokku. Oktoobris 2003 oli ta Valitsusnõukogu roteeruva presidendi ametis.
INA rajas üle riigi oma bürood Ba'athi partei mahajäetud büroodes. Rahva hulgas INA-l toetust ei paistnud olevat. Bayjī linnas 2003 toimunud ülestõusu ajal süütas rahvahulk kohe INA büroo.
Alates 2003. aastast maksis Allawi väljapaistvatele Washingtoni lobistidele ja New Yorgi avalikkussuhete agentidele üle 300 000 USA dollari, et pääseda ligi Washingtoni poliitikakujundajatele ja ajakirjanikele. Raha tuli tema austajalt Suurbritannias Mashal Nawabilt.
28. detsembril 2004 ilmus "Washington Postis" Allawi artikklel, milles ta vastustas endiste Ba'athi partei liikmete väljapuhastamist riigiasutustest, mis oli Bremeri poliitika, mida toetas ka Ahmad Chalabi. 29. detsembril tsiteerisid kaks Londoni araabiakeelset ajalehte Allawi sõnu, et Saddam on tunnistanud miljardite USA dollarite välismaale kõrvale panemist ning nimetanud küsitlejatele nende inimeste nimed, kes teavad, kus raha on.
Allawi juhatas Valitsusnõukogu julgeolekukomiteed ning oli vastu armee laialisaatmisele Paul Bremeri korraldusel. Ta leiab, et vana režiimi politsei ja armee laialisaatmine on tekitanud julgeolekuvaakumi, milles on levinud kuritegevus ja terrorism. Ta on astunud välja laialisaadetud armee ohvitseride huvide eest.
Protestiks USA okupatsioonivägede rünnaku vastu Al-Fallūjah' linnale astus ta julgeolekukomitee juhi kohalt tagasi.
Allawi mainet rahva hulgas on kahjustanud koostöö algul Saddami luure agentidega ja hiljem MI6 ja CIA agentidega.
12. veebruaril ilmus ühes Londoni araabiakeelses ajalehes kirjutis Californias elavalt günekoloogilt Haifa al-Azawilt, kes õppis Allawiga koos Iraagis meditsiiniõppeasutuses. Tema sõnul kandis Allawi omal ajal vööl relva, millega ta sageli teisi terroriseerides vehkis, oli halb õppija, kes tavaliselt seisis kooli õuel või jälitas naisüliõpilasi koduni. Inglismaal õppides olevat ta ajanud asju atentaatide sooritajatega, kuni ta langes ise nende ohvriks.
Valimine ajutiseks peaministriks.
28. mail 2004 valis Valitsusnõukogu oma presidendi kohusetäitja Ghazi Yawari poolt pärastlõunaks kokku kutsutud eriistungil ta ühehäälselt Iraagi ajutiseks peaministriks, kes hakkab riiki valitsema, kui USA 30. juunil 2004 võimu üle annab. Ta jääb ametisse kuni valimisteni, mis peavad toimuma 2005. aasta alguses.
Hääletus võttis aega vaid mõne minuti. 23- või 22-liikmelisest Valitsusnõukogust puudus 3 liiget, sealhulgas Iraagi Rahvuskongressi juht Ahmed Chalabi. Kohal ei olnud veel šiiidid Salama al-Khafaji ja Abdul-Karim al-Mohammedawi.
Selle kohta, kuidas Allawi valimiseni jõuti ja kas algatajaks oli Valitsusnõukogu või Iraagi ajutist valitsust kokku panevad Brahimi, Bremer ja presidendi saadik Robert Blackwill, on vastakaid teateid. Ühtedel teadetel mõjutas otsuse tegemist suuresti ÜRO erisaadiku Iraagis Lakhdar Brahimi (al-Akhdhar al-Ibrahimi) nõuanne ning Brahimi andis toetuse Allawile pärast konsultatsioone Iraagi poliitiliste, usu- ja hõimujuhtidega. Teistel teadetel tegi Allawi Valitsusnõukogu liikmete seas mitu nädalat lobitööd ning lõpuks olid Brahimi ja Bremer sunnitud tema taha asuma. Enne seda olid Valitsusnõukogu liikmed tagasi lükanud tuumateadlase šiiit Hussain Shahristani kandidatuuri, mille oli esitanud Brahimi. Brahimi tahtis, et peaminister ei oleks Valitsusnõukogu ega mõne partei liige, vaid kohalik tehnokraat, kuid Valitsusnõukogu liikmed nõudsid, et peaminister oleks mõne suure šiiidi partei juht. Vastasel korral ähvardasid mõned Valitsusnõukogu liikmed ajutise valitsuse toetamisest loobuda. Seega jäid sõelale Valitsusnõukogu liikmed Allawi, Iraagi Islamirevolutsiooni Ülemnõukogu juht Adel Abdel-Mehdi ja Dawa partei Ibrahim Jafari. Brahimi, Bremer ja Blackwill valisid Allawi, sest teised parteid on eksklusiivselt šiiitlikud. Allawi saavutas ka Valitsusnõukogu toetuse.
Allawi valiti mõõduka šiiidina, Iraagi enamusreligiooni esindajana, kelle usulised ja poliitilised vaated on mõõdukad. Šiiitide kõrgem vaimulik juhtkond toetab teda. Iraagi vaatlejad nimetasid teda kompromisskandidaadiks, kelle kogemust julgeoleku ja riigikaitse valdkonnas läheb tarvis. Ta saab hästi läbi nii sunniitide kui ka šiiitidega. Iseloomulik on see, et INA-sse võttis ta ka sunniite ja kurde. Peale selle on hea kontakt ka teiste araabia maadega, sest ta on panaraabia rahvuslane. Rahva hulgas teda ei toetada, sest ei usuta, et välismaal elanud mees saab riigi ühendamisega hakkama.
1. juunil esitles ta oma valitsuse 26 liiget, kellest mõned kuulusid juba Ajutisse Valitsusnõukokku, sealhulgas välisminister Hoshyar Zebari, kes on kurd, ja naftaminister Al Ghahban.
Isiklikku.
Iraagi kaitseminister Ali Allawi on Iyad Allawi nõbu. Ka Ahmad Chalabi on tema sugulane, kuid nende suhted ei ole head.


Seitsmevõistlus.
Seitsmevõistlus on naiste mitmevõistlus kergejõustikus.
Naiste seitsmevõistluse alad on esimesel päeval 100 m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge, 200 m jooks ja teisel päeval kaugushüpe, odavise ja 800 m jooks.


3000 meetri takistusjooks.
3000 meetri takistusjooks on kergejõustiku ala.
Mehed.
1900. aasta OM-il oli kavas kaks takistusjooksu distantsi (2500 m ja 4000 m). 1904. aastal oli kavas 2500 m takistusjooks. 1908. aastal oli distantsi pikkuseks 3200 m.


4×100 meetri teatejooks.
4×100 meetri teatejooks ehk "lühiteade" on kergejõustiku ala. Neljast jooksjast koosnev 4x100 m teatevõistkond peab vahetustega joostes andma teatepulga eelnevalt järgmisele teatejooksjale üle määrustepäraselt ja teatevahetusalas. Teatevahetusala on 10 meetrit enne ja 10 meetrit pärast 100 m, 200 m ja 300 m joont. Igale 20-meetrisele teatevahetusalale eelneb 10 meetrine hoovõtuala. Võistkonna liikmed peavad kogu jooksu vältel olema omal rajal ja ei tohi takistada teisi võistlejaid.
Lühiteade on väga tehniline ala, kus teatevahetusel on väga oluline osa hea lõpptulemuse saavutamisel. Teatepulga mahakukkumine ja määrustevastane teatevahetus võivad ka parimatele võistkondadele saatuslikuks saada.
Esimest korda oli 4x100 m teatejooks olümpiamängude kavas meestel 1912. aastal Stockholmis ja naistel 1928 Amsterdamis.
Naised.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee tühistas kõik Marion Jonesi tulemused nii üksikaladel (100 m, 200 m ja kaugushüpe), kui ka teatejooksudes (4x100 m ja 4x400 m) dopingu kasutamise pärast. Medaleid ei ole ka uuesti jagatud.


4×400 meetri teatejooks.
4×400 meetri teatejooks ehk "pikk teatejooks" (võrreldes 4×100 m teatejooksuga) on kergejõustiku ala, kus neli jooksjat moodustavad meeskonna ja iga jooksja jookseb korra ringi (400 m) staadionil. Tavaliselt jookstakse võistlustel esimesed 500 m (üks ring ja veel üks kurv) omal rajal, mille järel jooksjad siirduvad staadioni siserajale. 4x400 m teatejooksu stardikoht on erinev 400 m võrreldes just sellepärast, et esimesel 500 m tuleb joosta omal rajal ja läbida kolm täiskurvi. Jooksjatel on 20 m teatevahetusala (tavaliselt märgitud sisiste joontega), kus teatepulk tuleb anda edasi järgmisele teatejooksjale.
Mehed.
Algselt võitis finaali USA võistkond (Alvin Harrison, Antonio Pettigrew, Calvin Harrison ja Michael Johnson) ajaga 2.56,35. USA diskvalifitseeriti hiljem, kuna Antonio Pettigrew tunnistas dopingu kasutamist. ROK ei ole otsustanud uut medalite jagamist.
Naised.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee tühistas kõik Marion Jonesi tulemused nii üksikaladel (100 m, 200 m ja kaugushüpe), kui ka teatejooksudes (4x100 m ja 4x400 m) dopingu kasutamise pärast. Medaleid ei ole ka uuesti jagatud.
Mehed.
1999. aasta MM-i finaali võitis algselt USA võistkond (Jerome Davis, Antonio Pettigrew, Angelo Taylor, Michael Johnson) ajaga 2.56,45, kuid nende tulemus tühistati hiljem, kui Pettigrew tunnistas dopingu kasutamist.


Inimese evolutsioon.
Inimese evolutsioon on rangelt võttes küll perekonna "Homo" (inimene) evolutsioon, kuid seda uuriv paleoantropoloogia tegeleb ka inimlaste ehk hominiidide sugukonna teiste väljasurnud inimesesarnaste liikide uurimisega. Vastavalt sellele mõistetakse ka inimese evolutsiooni laiemalt.
Perekonna "Homo" otsesteks eellasteks peetakse perekonda "Australopithecus".
Kõik teised liigid perekonnast "Homo" peale inimese ("Homo sapiens"; tarkinimene) on välja surnud. Nähtavasti ei ole mitte kõik väljasurnud inimeseliigid tänapäeva inimese otsesed eellased.
Uurijate seas puudub üksmeel, kuidas perekonna "Homo" teadaolevad fossiilid liikidesse ja alamliikidesse rühmitada. Põhjuseks on mõnel juhul leiumaterjali vähesus, teistel juhtudel fossiilide suur omavaheline sarnasus. Osa fossiilileide (näiteks Piltdowni inimene) on hiljem paljastatud võltsingutena.
"Homo habilis".
"Homo habilis" ehk osavinimene elas umbes 2,4 kuni 1,5 miljonit aastat tagasi. Teda peetakse perekonna "Homo" esimeseks liigiks.
Ta arenes välja Lõuna- ja Ida-Aafrikas 2,5...2 miljonit aastat tagasi, lahknedes perekonnast "Australopithecus". Võrreldes viimase esindajatega oli tal väiksemad purihambad ja suurem peaaju. Ta valmistas kivist ja võib-olla luust tööriistu.
Evolutsiooni tabel.
Sinisega on perekond Homo.


Merikapsas.
Merikapsas ("Crambe maritima") on ristõieliste sugukonda krambe perekonda kuuluv mitmeaastane lihakas põõsakujuline rohttaim.
Väidetavalt on merikapsas eestikeelse nime saanud Johann Wilhelm Ludwig von Lucelt.
Levila ja kasvukoht.
Levinud Läänemere, Musta mere ja Atlandi ookeani Euroopa rannikul kuni Kesk-Rootsini. Eesti esineb kohati, peamiselt läänerannikul, ka saartel, Põhja-Eestist on teada vaid üksikuid leiukohti.
Kasvab klibusel ja kruusasel rannal, rannaniidul, kohtades, kus juured ulatuvad soolase mereveeni.
Kirjeldus.
Kuni 1 meetri kõrgune taim. Suured lihakad munaja kujuga sinaka kirmega lihtlehed. Alumised pikarootsulised, koos rootsuga kuni 65 cm pikkused, kuni 40 cm laiad. Ülemised lehed on väiksemad, lühirootsulised. Leheserv hõlmine, ebaühtlaselt hambuline, kurruline.
Õied on koondunud väga suurde sarikjasse õisikusse, asuvad kuni 1,5 cm pikkustel raagudel. Lõhnavad õied õitsevad juunis ja juulis, putuktolmleja. Viljaks on kõdrake.
Juur on väga jäme ja harunev, annab arvukalt maa-aluseid roomavaid võsundeid.


Jorge Batlle.
Jorge Luis Batlle Ibáñez (sündinud 25. oktoobril 1927 Montevideos) on Uruguay poliitik.
Aastatel 2000–2005 oli ta Uruguay president.
Ta on valitseva Colorado Partei liige.
Teda on korduvalt valitud parlamenti (nii alamkotta kui ka senaatoriks).
Esimest korda kandideeris ta presidendiks 1966. aasta valimistel.
1980. ja 1990. aastatel oli ta Uruguay alaline esindaja ÜRO juures.
Novembris 1999 võitis ta presidendivalimised ning ta astus ametisse 1. märtsil 2000.
Presidendina püüdis ta välja selgitada 1970. ja 1980. aastate sõjaväelise diktatuuri ajal kaduma läinud teisitimõtlejate saatust. Hiljem on ta sellest loobunud ning paljude arvates püüab ta valitsuse huvides teisitimõtlejate kallal toime pandud kuritegusid varjata.
Aastal 2004 valiti tema järglaseks vasakpoolne Tabaré Vázquez, kes astus ametisse 1. märtsil 2005.


Gregorio Álvarez.
Gregorio Conrado Álvarez Armelino (sündis 26. november 1925 Montevideos) on Uruguay sõjaväelane ja riigitegelane, Uruguay president aastatel 1981 kuni 1985.
Alvarez, Gregorio
Alvarez, Gregorio


Václav Havel.
Václav Havel (5. oktoober 1936 – 18. detsember 2011) oli Tšehhi näitekirjanik ja poliitik. Ta oli Sametrevolutsiooni juhtfiguur, viimane Tšehhoslovakkia president (1989–92) ja esimene Tšehhi Vabariigi president (1993–2003)..
Varajane elu.
Václav Havel sündis rikkasse ettevõtjate ja intellektuaalide perre, mis oli tihedalt seotud Tšehhoslovakkia kultuuriliste ja poliitilise sündmustega 1920–1940. aastatel. 1948. aastal võimule tulnud kommunistid kuulutasid rikka Havelite perekonna „klassivaenlaseks“ ja nende vara konfiskeeriti. 1951. aastal lõpetas Václav kohustusliku põhikooli. Perekondliku tausta tõttu ei lasknud kommunistid Havelil õpinguid formaalselt jätkata. Seega töötas Havel neli aastat keemialaboris assistendina. Samal ajal õnnestus tal käia õhtukoolis ja lõpetada 1954. aastal keskkool. Poliitilistel põhjustel ei lubatud Havelil omandada kõrgharidust humanitaaralal. Seega otsustas ta 1957. aastal asuda õppima majandust Tšehhi Tehnikaülikoolis [Czech Technical University], mille jättis pärast kahte aastat pooleli. 1957–1959. aastatel oli Václav ajateenistuses Tšehhi armees. 1959. aasta teises pooles, teatrikooli sisse saamata, hakkas Havel tööle ABC Teatris [ABC Theatre]. 1960–1969. aastatel töötas ta teatris Divadlo Na zabradli, kus ka oma esimesed näitemängud lõi. Tema esimeseks teatritükiks lavastajana oli „Aiapidu“ (1963), millega sai kohe rahvusvaheliselt tuntuks. Havel jätkas oma haridusteed Praha Kunstiakadeemias [Prague Academy of Art] ja järgnevalt astus Draamakunsti akadeemiasse [Academy of Dramatic Arts], mille ta lõpetas 1967. aastal. 1964. aastal abiellus Václav Olga Splichalovaga.
Tegutsemine poliitikas.
1967. aastal hakkas kommunistliku partei juhiks saanud Alexander Dubček Tšehhoslovakkias läbi viima ulatuslikke reforme. Nn „uus sotsialismi mudel“ tagas kogunemise, reisimise, usu- ja väljendusvabaduse. Praha kevade ajal etendas Havel olulist rolli demokratiseerumisel ja kultuuri uuendamisel. 1968. aasta 20. augustil reageeris NSV Liit Tšehhoslovakkia liiga vabameelsetele reformidele ja riik okupeeriti Varssavi pakti sõjaliste jõudude poolt. 1969. aastal alguse saanud “normaliseerimise” programm eemaldas kõik reformistlikud elemendid ja Tšehhis hakati tagasi minema reformide eelsesse aega. Tugevdati poliitilisi, kultuurilisi ja majanduslikke sidemeid Moskvaga. Teisitimõtlevad kunstnikud, poeedid ja kirjanikud vaigistati, vangistati ja saadeti maalt välja. Ka Haveli tööd keelustati. Ta kolis Prahast maale, et jätkata kirjutamist ja võitlust kommunistliku režiimi vastu – sealhulgas korraldas ta ka keelatud muusikaga kontserte. Sellelajal elatas ta end õlletehases töötades.
1977. aastal kaasasutas Havel inimõiguste eest seisva liikumise Harta 77 ja oli üks selle eestkõnelejaid. Harta 77 loodi vastusena tšehhi rokigrupi Plastic People arreteerimisele. Harta 77 manifest avaldati Lääne-Saksamaa ajalehtedes 6. jaanuaril ja sai kohe ka ülemaailmset kajastuse. Manifest kutsus Tšehhoslovakkia valitsust jälgima 1975. aasta Helsingi lepetes sätestatud inimõigusi. 1978. aastal avaldas Havel essee "Võimutute võim" [The Power of the Powerless], milles ta analüüsis totalitaarset rõhumist ja kirjeldas kommunistliku režiimi ühiskonda kontrollivaid meetmeid. 1979. aasta aprillis aitas Havel luua komiteed ebaõiglaselt karistatute kaitseks (Committee for the Defence of the Unjustly Prosecuted). Komitee dokumenteeris individuaalseid juhtumeid valitsuse tagakiusamisest ja inimõiguste rikkumisest. Aastaks 1984. oli salvestatud üle 400 juhtumi. Järjest enam hakkas režiimi häirima Haveli avameelsus. 1977–1989 pidi Havel valitsusevastase tegutsemise tõttu korduvalt vangistuses istuma. Pikim vangistus oli tal 1979–1983.
1989. aastal hakkasid toimuma tormilised sotsiaalsed sündmused, kui 17. novembril rahumeelne õpilaste demonstratsioon Prahas politsei poolt vägivaldselt laiali aeti. Massilised valitsusevastased demonstratsioonid tärkasid üle terve Praha. 19. november loodi opositsiooni gruppide koalitsioon Kodanikufoorum [Civic Forum], mis seisis demokraatlike reformide eest. Václav Havel sai seega sametrevolutsiooni juhtfiguuriks. Havel pidas 20. novembril Vaclavske platsil poole miljonilisele rahvamassile kõne. Ta julgustas rahvast jätkama demonstratsioone režiimi vastu: „Tõde ja armastus peavad valdama valede ja viha üle!“ Kodanikufoorum sai kiirelt miljonite tšehhide toetuse. Sametrevolutsiooni tõttu pidi kommunistlik partei detsembri alguses kapituleeruma ja moodustama koalitsiooni Kodanikufoorumiga. 29. detsembri valimistel sai Havel Tšehhoslovakkia ajutiseks presidendiks.
5. juulil 1990 valis vabalt valitud parlament Haveli uuesti presidendiks. Presidendina lõi ta uusi suhteid mitmete maailma liidritega ning aitas üles ehitada Tšehhoslovakkia välispoliitika alustalad. Ta õhutas sotsiaalseid reforme, keelustas surmanuhtluse, vabastas kõik poliitvangid ja sulges riigi sõjatehased. Samuti oli Havel esimene riigipea maailmas, kes kutsus Dalai-laama ametlikule visiidile.
1992. aastal hakkas Slovakkia jõulisemalt taotlema autonoomiat. Havel, olles vastu Tšehhoslovakkia lagunemisele, astus ametist tagasi 20. juulil. 1. jaanuaril 1993 lagunes riik ametlikult Tšehhi Vabariigiks ja Slovakkiaks. Havel valiti 26. juulil taas (nüüd juba Tšehhi Vabariigi) presidendiks.
27. jaanuaril 1996 suri Haveli naine Olga. Sama aasta lõpus oli ka Haveli enda elu ohus, kui tal diagnoositi kopsuvähk. Detsembris läbis president kopsu-eemaldamise operatsiooni, mille käigus ta oleks äärepealt surma saanud. Pärast seda on Havel korduvalt olnud hingamisteede probleemide tõttu (sh krooniline bronhiit) haiglaravil. Haiglas olles hoolitses Haveli eest tema sõber, näitleja Dagmar Veskernova, kellega ta pärast haiglast vabanemist ka 1997. aasta jaanuaris abiellus.
20. jaanuaril 1998 valiti Havel tagasi uueks (nüüd ka viimaseks) viie aastaseks ametiajaks. Haveli toetusel ühines Tšehhi 1999. aastal NATOga ja saadi kutse Euroopa Liiduga liitumiseks 2002. aastal. 2003. aasta 2. novembril lõppes Haveli teine valitsusaeg. Havel oli viimane endiste nõukogubloki riikide dissident, kes võimult lahkus. Samuti oli ta kõige kauem teeninud riigipea postkommunistlikus Euroopas.
Pärast poliitikast lahkumist jätkas Havel Tšehhi poliitika kommenteerimist ajakirjanduses. Samuti jätkas ta ülemaailmselt inimõiguste eest võitlemist, suunates enim tähelepanu Kuubas, Valgevenes, Birmas ja Venemaal toimuvale. Olles Dagmar ja Václav Havel Fondi (Vize 97) looja, toetas ta humanitaar-, tervishoiu- ja haridusprojekte. Haveli jaoks oli pensionipõlv siiski ennekõike oma tegelike unistuste, st kirjanduse ja teatriga, tegelemise võimalus. 2010. aasta juulis alustas ta oma näidendi „Odchazeni“ filmiversiooni loomisega. Olles ise filmi režissöör, viis ta ellu oma kauaaegset ambitsiooni.
Varia.
Havel on öelnud, et nii kui kodumaa tema teeneid enam ei vaja, pühendub ta end suure isuga oma tegelikule elukutsele (teatritöö). Presidendiks otsustas Havel kandideerida pigem kohusetundest, sest oli muutunud ellu ärganud kodanikuühiskonna sümboliks. Võimumängud olid talle vastukarva. Tsitaat: „Poliitilise rühmituse rajamine toob kohe kaasa selle, et sul tuleb hakata mängima võimumängu, selle asemel et seada esikohale tõde.“
Oma kirjandus- ja näitetööde, eluaegse inimõiguste eest võitlemise ja avameelset arvamuse avaldamise eest on Václav Havel saanud mitmeid riigipoolseid medaleid kui ka rahvusvahelisi auhindu ja nimetatud mitmete ülikoolide audoktoriks.
Kümme aastat pärast Tšehhoslovakkia lagunemist tunnistas Havel, et riigi lagunemine oli tegelikult hea sündmus. Tema sõnul olid tšehhid ja slovakid seeläbi saanud palju lähedasemateks kui kunagi varem.
2002. aasta novembris, mõned kuud enne Haveli tagasiastumist, toimus Prahas NATO kohtumine, kus osalesid Ühendriikide president George W. Bush, Suurbritannia peaminister Tony Blair, Prantsusmaa president Jacques Chirac ja peaaegu kõik teised euroopa juhid. Selle tippkohtumise puhul oli tegemist ka rahvusvahelise hüvastijätuga Havelile. Chriac ütles, et ajalugu jääb Havelit meenutama eelkõige „valguse kandjana Tšehhoslovakkia pimedamatel tundidel“.
26. juuli 2004. asutati Ameerika eeskujul Václav Haveli nimeline raamatukogu Prahas, mis on ainulaadne omanäoliste seas Euroopas.
Pärast 2007. aasta pronksöö rahutusi saatis Havel Toomas-Hendrik Ilvesele ja eesti rahvale oma toetusavalduse: “On raske uskuda, et protestid [monumendi ümberpaigutamisotsusele] olid vaid kodanike spontaansed aktsioonid,” kirjutas president Havel. “Näib, et isegi uues geopoliitilises õhustikus kuritarvitatakse natsismivastase võitluse ohvreid ja Teise maailmasõja järelmeid jätkuvalt poliitilistel eesmärkidel. Eriti kindlalt veensid mind selles Eesti Moskva-saatkonna ümber toimunud sündmused.”
Egiptuse 2011. aasta rahutusi kommenteeris Havel järgnevalt: „President Mubarak, kes on teinud Egiptuse heaks palju, peaks tunnistama, et tema aeg on tulnud ning koheselt tagasi astuma.“


Marián Čalfa.
Marián Čalfa [m'ariaan tš'alfa] (sündis 7. mail 1946 Trebišovis praeguses Slovakkias) oli Tšehhoslovakkia peaminister 1989–1992 ja ajutine riigipea 1989, Václav Haveli ametisse astumiseni.


Jugoslaavia riigipeade loend.
Jugoslaavia riigipeade loend loetleb Jugoslaavia riigipead riigi kogu ajaloo vältel. Riik eksisteeris 1929–2003.


Vojislav Koštunica.
Vojislav Koštunica [v'oislav košt'unitsa] (sündis 24. märtsil 1944 Belgradis) on Serbia poliitik. Ta oli Jugoslaavia president 2000–2003 ja on Serbia peaminister 2004–2008.
Ta võitis 2000. aasta presidendivalimistel Slobodan Miloševići. Teda toetas Serbia demokraatlik opositsioon, sealhulgas tema oma partei, mõõdukalt rahvuslik väike Serbia Demokraatlik Partei. Temast sai 18 partei ühiskandidaat, kui teised opositsiooniliidrid, sealhulgas Vuk Drasković ja Zoran Đinđić, kõrvale jäid. Ta astus ametisse 7. oktoobril 2000 ja jäi presidendiks kuni 7. märtsini 2003. Ta oli Jugoslaavia viimane president, kuni Jugoslaavia asendus Serbia ja Montenegroga.
Pärast parlamendivalimisi 2003. aasta detsembris, kus Demokraatlik Partei sai demokraatlike parteide seas kõige enam hääli, sai Koštunica 3. märtsil 2004 vähemusvalitsuse peaministriks. Ta oli peaminister kuni 7. juulini 2008.
Läänes peetakse Koštunicat sageli demokraadiks, kuid ka tema on rahvuslane, kes tahaks ühendada kõik serblased Suur-Serbia alla. Ent erinevalt teistest Serbia rahvuslastest, nagu näiteks Miloševićist, tahab ta seda saavutada rahumeelsete vahenditega. Koštunica vastustas ägedalt NATO pommirünnakut Serbiale 1999 ja teatas pärast ametisse astumist, et Serbia sõbrad ei ole ei Washington ega Moskva.
4. aprillil 2008 teatas Koštunica, et Euroopa Liidu liikmelisus ei ole enam Serbia jaoks päevakorras. Ühtlasi teatas ta, et Serbia ei tohiks alla kirjutada Stabilisatsiooni- ja Assotsiatsioonilepingut, mis on Euroopa Liitu pääsemise eeltingimus. Selle ja järgmise kuu jooksul võttis ta korduvalt selle lepingu vastu sõna, nimetades seda "Solana lepinguks" ning "võltsinguks ja pettuseks".
Koštunica, Vojislav
Koštunica, Vojislav


Manuel Quezón.
Manuel Luis Quezon y Molina
Manuel Luis Quezón y Molina (19. august 1878 Baler, Filipiinid – 1. august 1944 Saranac Lake, Ameerika Ühendriigid) oli Filipiinide esimene president.
Teda peetakse ka Emilio Aguinaldo järel Filipiinide teiseks presidendiks, kuid Aguinaldo valitsus ei leidnud rahvusvahelist tunnustust.
Manuel Quezón sündis Filipiinidel Baleri linnas.
Ta võitles aastatel 1899–1901 Filipiini-Ameerika sõjas, teenides Emilio Aguinaldo abina. Pärast kaotust sõjas asus Ameerika Ühendriikidega koostööd tegema.
1907 oli üks riigi esimese partei "Partido Nacionalista" asutajatest.
Aastatel 1909–1916 oli Quezón Filipiinide residentkomissar Ameerika Ühendriikide Kongressi juures, aastatel 1916–1935 aga Filipiinide Senati esimees. Aastast 1924 oli ta ühtlasi "Partido Nacionalista" esimees.
Aastal 1935 võitis Manuel Quezón Filipiinide esimesed presidendivalimised.
Pärast Jaapani sissetungi Filipiinidele Teises maailmasõjas lahkus ta 1942. aastal eksiili Ameerika Ühendriikidesse, kuid jäi ametlikult presidendiks kuni oma surmani 1. augustil 1944.
Quezón põdes tuberkuloosi ja suri New Yorgi osariigis Franklini maakonnas Saranac Lake'is. Algul maeti ta Arlingtoni kalmistule. Hiljem maeti ta ümber Manilasse Manila Põhjakalmistule ja lõpuks Quezon Citysse "Quezon Memorial Circleil asuvasse monumenti.
Quezón, Manuel
Quezón, Manuel
Quezón, Manuel


Julio Sanguinetti.
Julio María Sanguinetti Coirolo (sündis 6. jaanuaril 1936 Montevideos) oli Uruguay president aastail 1995–2000.


Skënder Gjinushi.
Skënder Et'hem Gjinushi (sündis 24. detsembril 1949 Vlorës) on Albaania poliitik.
Ta lõpetas Tirana Ülikooli matemaatika erialal.
Alates 1992. aastast on ta olnud parlamendi liige. Oli 1997. aastal ajutine president.


Pjetër Arbnori.
Pjetër Arbnori (18. jaanuar 1935 Durrës – 8. juuli 2006 Napoli) oli albaania kirjanik, aastal 1992 Albaania riigipea.
Ta liitus 14-aastaselt illegaalse diktatuurivastase grupiga. Ta lõpetas kahe aastaga filoloogiateaduskonna. Ta osales sotsiaaldemokraatliku organisatsiooni loomises ja kirjutas sellele programmi.
1961 ta arreteeriti ja mõisteti surma. Kolme kuu pärast asendati surmanuhtlus 25-aastase vangistusega. Tegevuse eest vanglas süüdistati teda riigivastases agitatsioonis ja propagandas ning karistusele lisati kümme aastat.
Augustis 1989 ta vabanes vanglast, olles veetnud seal 28 aastat.


José Eduardo dos Santos.
José Eduardo dos Santos (sündis 28. augustil 1942 Luandas (Angola)) on Angola president alates aastast 1979. Ta astus ametisse Angola esimese presidendi Agostinho Neto järel.
Mitmeparteilistel valimistel 1992 sai ta suure osa häältest, kuigi mitte enamust. Et UNITA juht Jonas Savimbi loobus konkureerimisest, sai dos Santosest formaalselt presidendi kohusetäitja.
2001. aastal ta teatas, kui järgmiste presidendivalimiste ajaks on saavutatud rahu, astub ta kõrvale. Ent detsembris 2003 valiti ta tagasi MPLA juhiks ning arvatakse, et ta kandideerib järgmistel presidendivalimistel. 2006. aastal teatas ta, et need toimuvad 2010. aastal.
José Eduardo dos Santos on olnud 3 korda abielus ja neist abieludest on sündinud 6 last. Tema esimene naine oli pärit Aserbaidžaanist.
Tütar esimesest abielust Isabel dos Santos on suurinvestor, kes investeerib tänu soodsatele tehingutele riigiga kogutud varandust.


Bioloogiline relv.
Bioloogiline relv ehk biorelv on haigusttekitavad mikroorganismid või nende mürgid või toksiinid, mis leiduvad looduses ja mida kasutatakse sõjalisel eesmärgil või terrorismi vahendina inimeste, loomade või taimede hävitamiseks.
Bakterioloogiline relv ja bioloogiline relv ei ole sünonüümid. Bioloogilise relvana võidakse kasutada ka näiteks viirusi. Bakterioloogiline relv on bioloogilise relva alaliik.
Bioloogiline relv on inimestele tuntud juba Egiptusest ja Vana-Kreekast. Juba siis pandi tähele, et on haigusi, mis võivad kanduda ühelt inimeselt teisele.
Bioloogiliseks relvaks sobivate haigustekitajate väljasõelumist ja nendega katsetamist alustati eri maades 1950. aastatel. Töö oli kiire ja korralik. Juba 1970. aastate alguseks oli see relvaliik välja töötatud ja mõne riigi biorelvavarud olid mõistusevastaselt suureks paisutatud.


Tšehhi kirjandus.
Tšehhi kirjandus on tšehhi keeles kirjutatud kirjandus.
Välisviited.
Tšehhi kirjandus


Harilik soolikarohi.
Harilik soolikarohi ("Tanacetum vulgare") on korvõieliste sugukonna soolikarohu perekonda kuuluv mitmeaastane taimeliik.
Kirjeldus.
Kasvab 40...120 cm kõrguseks. Varred on püstised, tihedalt lehistunud ja ülemises osas harunenud. Lehed on kuni 20 cm pikad, sulgjagused, saagjaservalised ja tihedalt kaetud näärmelohukestega. Korvõisikud on kollased ja ainult putkõitega moodustades tiheda kännasja õisiku. Õitseb juulist septembrini. Vili seemnis.
Levila.
Levinud laialdaselt Euroopas, Siberis, Kaug-Idas, Kesk- ja Ida-Aasias, tulnukana Põhja-Ameerikas.
Eestis esineb paiguti kõikjal, kohati on tavaline.
Kasvukoht.
Kasvab sagedamini tee- ja põlluservadel, jäätmaadel, varemetes, kuid ka rannavallidel, rannaniidul ning vahel pärisniidul.
Kasutamine.
Rahvameditsiinis on soolikarohtu kasutatud soole ussnugiliste ja sügeliste tõrjeks. Suured annused võivad põhjustada mürgistusi, isegi surma.
Harilik soolikarohi on aromaatse lõhnaga taim. Soolikarohu lehti on kasutatud putukate tõrjumiseks. Lehtedega hõõruti kirpude tõrjumiseks kasside ja koerte karva, siseruumidesse riputati kimbukesi kärbeste tõrjumiseks. Kuivatatud lehtede ja õitega on tõrjutud sipelgaid ja isegi hiiri. Hariliku soolikarohuga saab värvida lõnga kollakasroheliseks.


Soolikarohi (perekond).
Soolikarohi ("Tanacetum") on taimede perekond korvõieliste sugukonnast.
Soolikarohu perekonda kuulub umbes 188 liiki, millede peamisel levilaks on põhjapoolkera.


Aaskannike.
Aaskannike ehk käoorvik ("Viola tricolor") on kannikeseliste sugukonda kannikese perekonda kuuluv üheaastane, harvem kaheaastane rohttaim.
Teaduslikult kirjeldas aaskannikest esimesena Linnaeus 1753.
Levila.
Aaskannike kasvab Euraasia parasvöötmes. Ta on sisse viidud Põhja-Ameerikasse, kus samuti laialt levis.
Venemaal kulgeb aaskannikese levila põhjapiir Murmanskist läbi Kirovski ja Kandalakša Valge mereni, Koola poolsaarel oleva Ponoi kaudu Mezenini, mööda Mezeni jõge selle keskjooksuni, läbi Uhta, Petšora ja Vorkuta Uuraliteni ning mööda Uuraleid Jekaterinburgini ja sealt itta Tobolskini.
Levila lõunapiir Venemaal ja Ukrainas läheb läbi Tšeljabinski, Ufaa ja Orenburgi vahelt, kaldub põhja peaaegu Iževskini, seejärel läbi Samaara, Saraatovi, Volgogradi, Tsimljanski veehoidla, Doni-äärse Rostovi, Donetski, Zaporožje, Odessa ja Kišinjovi kuni Karpaatideni.
Peale selle on isoleeritud asurkondi Krimmis Katša jõe orus, Tomski kandis, Kemerovo oblastis ja Altai krais, kus kasvab umbrohuna.
Aaskannike on Eestis pärismaine. Ta kasvab kuivadel liivastel niitudel, ka mererannas luidetel ja vahel liivastel põldudel.
Ta kasvab mitmesugustes kohtades, sagedamini karjamaadel ja jäätmaadel peamiselt happelistel või neutraalsetel muldadel, harilikult poolvarjus. Ta võib kasvada ka luhtadel, põõsastikes, metsalagendikel, kohati parkides, aedades ja teepervedel.
Kirjeldus.
Juur on peenike, vardakujuline, väheharuline, pruunikas, suundub otse allapoole. Vars on tavaliselt kolmekandiline ja haruline, paljas või kaetud karvakestega, seest täis, 10–30 cm kõrge, tihti mitmeharuline.
Lehed paiknevad vahelduvalt, on paljad või piki lehesooni hõredalt paiknevate karvakestega. Alumised lehed on laimunajad ja üsna pika rootsuga, ülemised piklikud või süstjad lühikese rootsuga. Igal lehel on 2 abilehte; need on sulgjad ja leherootsust pikemad.
Õieraod tulevad ükshaaval välja lehekaenaldest. Nad on pikad, kolme- või neljakandilised, paljad või kergelt karvased ja ülespoole käändunud. Igal õieraol on oma ülemises osas õie lähedal 2 väikest kandelehte.
Õietupp on roheline, koosneb 5 tupplehest ega lange pärast õitsemist ära. Tupplehed on pikad, isegi süstjad, otsast teravad, õrnalt karvased, servast kaetud lühikeste ripsmetega. Nende alusel on lühike nüri plaatjas võsu. Kaks alumist tupplehte on ülejäänutest pisut suuremad.
Õis on kolmevärviline ja sügomorfne ehk üheainsa sümmeetriateljega. Õie läbimõõt on 18–30 mm. Kroonlehti on 5 ja need on tasapinnalised. Harilikult on õies ülekaalus sinine toon. Ülemised kroonlehed kipuvad olema pisut suuremad ja tumedamad, alumised heledamad. Alumised kroonlehed katavad ülemisi. Kroonlehed on äraspidimunajad.
Emakaid on üks. Emakas on munajas, ülemise sigimiku, kollaka nuiataolise alusel kõrvale suunatud emakakaela ja ripsmetega ääristatud emakasuudmega. Emakasuue moodustab kausja süvendi ja sellel on ristisuunaline kilejas lise, millel on katuse kuju.
Tolmukaid on 5. Need on surutud vastu emakat ja puudutavad seda oma tolmukottidega. Tolmukaniidid on lühikesed ja vaevumärgatavad. Tolmukotid on kaheosalised, südamekujulised, helekollased ja külgedelt kergelt karvased.
Kannikese vili on kupar. Kupar on ümmargune, kolmekandiline või piklik-munajas. Kupar on paljas, roheline, kuni 10 mm pikk ja tihedalt täis seemneid, mis kinnituvad kupra seinale. Kui seemned on täiesti valmis, läheb kupar kolmeks lahti selle koha pealt, kust ta varre külge kinnitus.
Seemned on väikesed, 1,25–1,75 mm pikad ja 0,75–1 mm paksud, äraspidimunajad, helepruunid või helekollased. Nende pealispind on sile ja läikiv. Idu on püstine.
Paljunemine.
Ta õitseb aprillist septembrini. Taime tolmeldavad mesilased, kuid ta on mõlemasooline ja võimeline iseviljastuma. Seemned valmivad alates juunist. Ühes kupras võib olla kuni 3000 seemet, kuid seeme kaalub kõigest 0,4–0,5 mg. Seemned säilitavad idanemisvõime 2 aastat.
Aaskannike moodustab põldkannikesega kergesti hübriide.
Kasutamine.
Aaskannikesest on aretatud aedkannike. Aedkannikesi hakati turustama aastal 1839. Ka aedkannike metsistub kergesti. Shakespeare mainib mitmes oma näidendis ("Hamlet", "Suveöö unenägu" jt) kannikesi, pidades silmas aaskannikesi, sest aedkannikesi polnud tollal veel olemas.
Minevikus on aaskannikesest toodetud kollast, rohelist ja sinakasrohelist värvi.
Ravimtaimena.
Rahvameditsiinis on aaskannikest soovitatud langetõve, astma, nahahaiguste ja ekseemi raviks, isegi kuive ja hambavalu korral. Ta toimib rögastusvahendina, mistõttu teda kasutatakse näiteks bronhiidi ja läkaköha raviks. Samuti toimib ta diureetikumi ehk kuseajatina, mistõttu teda kasutatakse näiteks reuma ja põiepõletiku raviks.
Kannikeste põhilised toimeained on saponiin, inuliin, violiin ja teised alkaloidid, mis sisalduvad taime kõigis osades. Samad raviomadused on teistelgi sama perekonna liikidel.
Aaskannike sisaldab tsüklotiide. Need kuuluvad peptiidide hulka ja neid kasutatakse vähi ravis, sest teiste peptiididega võrreldes lihtsa struktuuri ja väikeste molekulide tõttu on seda lihtsam saada puhtal kujul.


Hübriidauto.
Hübriidauto on auto, mis kasutab sõitmiseks mitut energiaallikat. Enamasti mõistetakse selle all elektriautot, millel on ka sisepõlemismootor.
Elektrimootori kasutamisel saab auto energiat akudest. Hübriidauto puhul laeb akusid elektrigeneraator, mille paneb pöörlema sisepõlemismootor. Sisepõlemismootor töötab moodsematel hübriidautodel enamasti siis, kui kütusekulu saab hoida miinimumi lähedal. Loomulikult peab sisepõlemismootor töötama ka siis, kui akud on teatud piirini tühjenenud ja elektrimootor ei saa seetõttu enam piisavalt elektrit.
Elektrimootorit kasutatakse eriti kiirendamisel, sõidu alustamisel ja aeglastel kiirustel, sest siis on sisepõlemismootoril suur kütusekulu ja heitgaaside hulk. Lisaks on elektrimootoril kõrgema kasuteguri tõttu sama võimsuse juures suurem kiirendus.
Hübriidautosid katsetati ja nendega sõideti juba 20. sajandi alguses. Esimese eduka elektri- ja sisepõlemismootoriga hübriidauto pani kokku Ferdinand Porsche 1928. aastal.
Tänapäeval on tuntumad hübriidautod Honda Insight ja Toyota Prius.


Iraagi okupatsioon (2003–2004).
Iraagi okupatsioon järgnes Saddam Husseini režiimi kokkuvarisemisele, mille põhjustas 2003. aasta sissetung Iraaki.
Okupatsiooni juhtisid Ameerika Ühendriikide valitsus ja sõjavägi. Neid toetasid rahvusvahelised väed Suurbritanniast, Itaaliast, Poolast, Jaapanist ja teistest liitlasriikidest, sealhulgas Eestist. USA sõjaväelased ja tsiviilametnikud ning mõned Briti ametnikud alustasid Iraagi infrastruktuuri tagamist ja riigiasutuste ümberkujundamist.
Okupatsiooni keskvõim anti Taastamise ja Humanitaarabi Büroole ("Office for Reconstruction and Humanitarian Assistance", ORHA). Aprillist maini 2003 juhtis ORHA-d kindral Jay Garner. Hiljem asendati ta USA tsiviilhaldur L. Paul Bremeriga ning organ nimetati ümber Koalitsiooni Ajutiseks Võimuks ("Coalition Provisional Authority", CPA). CPA nimetas ametisse Iraagi Ajutise Valitsusnõukogu ("Interim Governing Council", IGC), kuhu püüti okupatsiooni haldamisel osalemiseks kaasata esinduslik valim Iraagi juhte.
Patrullivad Eesti sõdurid möödumas pulmalistest Gazalia külas Iraagis.
Bremer teatas hiljem, et 30. juuniks 2004 antakse võim üle Iraagi valitsusele. Reaalselt toimus võimu üleminek Iraagi vahevalitsusele juba sama aasta 28. juunil, mis tähistab valdava osa hinnangute kohaselt Ameerika Ühendriikide sõjalise okupatsiooni lõppu Iraagis.
Osalevad riigid.
"Lähemalt artiklis Rahvusvahelised väed Iraagis"
Üle 80% Iraaki okupeerivatest vägedest pärast president George W. Bushi poolt väljakuulutatud suurema sõjategevuse lõppu olid USA väed. Kõik väed olid USA ülemjuhatuse all. Suuruselt järgmine oli Suurbritannia väekontingent. Umbes sama suur oli hispaania keelt kõnelevate maade vägede kontingent Hispaania juhtimisel. See kontingent lahkus 2004. aasta kevadel.
Probleemid seaduslikkuse ja korraga.
Okupatsiooni algetapil olid eriti levinud probleemid seaduslikkuse ja korraga, sealhulgas ränk rüüstamine, sealhulgas Iraagi Rahvusmuuseumis js tuumaobjektidel. See tulenes Saddami režiimi kokkuvarisemisest ja tavapärase julgeoleku-infrastruktuuri suuremastaabilisest äralangemisest. Okupeerivad väed pidid tegema suurema osa vajalikust politseitööst.
Okupatsioon USA juhtimisel.
Enne sissetungi lubas USA kiiret üleminekut demokraatlikule valitsemisele. Esialgne kava nägi ette Iraagi konstitutsiooni koostamist ning iraaklaste aktiivset osalemist uue valitsuse võimule toomises ja riigi ajutisel valitsemisel. USA ametnike avaldused rõhutasid, et tegemist ei ole okupatsiooni, vaid vabastamisega. Sissetungieelsest ajast kuni mai keskpaigani 2003 rõhutasid USA ametnikud, et iraaklaste poolt juhitav valitsus tuuakse võimule niipea kui võimalik. Võimu kiire üleminek iraaklastele osutus võimatuks, sest iraaklaste vastupanu säilis ja relvastatud võitlus jätkus.
Novembris 2003 kuulutas Paul Bremer välja plaani anda 30. juuniks 2004 võim üle Iraagi Valitsusnõukogule, eeldades, et siis koostatakse konstitutsioon. USA kinnitas oma plaani sõlmida Iraagi uue valitsusega julgeolekuleping ning säilitada oma sõjaline võim kuni uue Iraagi armee loomiseni. George W. Bushi administratsioon jäi sellele kuupäevale truuks.
Koalitsiooni Ajutine Võim, mida juhtis USA, jagas Iraagi halduslikel eesmärkidel kolmeks julgeolekutsooniks: põhjatsooniks Mosuli ja Kirkūki piirkonnas, kesktsooniks Bagdadi ja
Tikrīti piirkonnas ning lõunatsooniks Al-Başrah' ja An-Nāşirīyah' piirkonnas. Põhja- ja kesktsooni garnisoni moodustasid USA väed, lõunatsooni garnisoni aga Poola väed (An-Nāşirīyah' lähedal) ja Briti väed (Al-Başrah' lähedal (vaata.
Okupatsiooni alguskuudel ei olnud rüüstamise ja vandalismi tõttu võimalik taastada varustamist vee ja elektriga ning kanalisatsiooni. Kevadeks 2004 olid need teenused enamalt jaolt taastatud sõjaeelsel tasemel. Jätkuvad tööd piisava kanalisatsiooni tagamiseks. Probleemiks jääb elektri tarnimise ebaühtlus: põhja- ja lõunakubernerkondade linnad saavad elektrit 24 tundi ööpäevas, kuna aga Bagdadi piirkonnas on jätkuvalt elektrikatkestusi. Et paljudel iraaklastel on palju kodumasinaid, siis 2004. aasta suvi paneb elektrivõrgu proovile.
Inimõiguste olukorda Saddami-järgses Iraagis on kritiseeritud. Mitmed USA ohvitserid on uurimise all vangide väärkohtlemise pärast Abu Ghraibi vanglas. Mõned on juba koha kaotanud. On teatatud ka iraaklaste väärkohtlemisest Briti sõdurite poolt, kuigi üks süüdistuste ja fotode komplekt paljude seast osutus hiljem võltsituks.
Endistel Ba'athi partei liikmetel ja ohvitseridel, kellel ei ole kuritegelikku ega inimõiguste rikkumisega seotid minevikku, on lubatud riigiametitesse naasta.
Taastamistöö.
Taastamistöödeks sõlmiti lepingud erafirmadega. Alguses ei antud lepinguid nende riikide firmadele, mis olid sõja vastu, kuid protestide tõttu see otsus tühistati. On vaieldud, kas mõningaid firmasid (näiteks Halliburtonit) on eelistatud sellepärast, et neil olid sidemed George W. Bushi administratsiooni kõrgete ametnikega. See kahtlus oli kõne all juba ülemaailmsete Iraagi sõja vastaste meeleavalduste ajal.
Okupatsiooni lõpp.
Okupatsiooni ametlikuks lõpuks loetakse 28. juunit 2004, mil Koalitsiooni Ajutine Võim ja Iraagi Ajutine Valitsusnõukogu andsid oma volitused üle Iraagi vahevalitsusele ning hakkas kehtima Iraagi ajutine põhiseadus. Võimu täielik üleminek suveräänsetele ja demokraatlikult valitud riiklikele institutsioonidele toimus järk-järgult, kulmineerudes 30. jaanuaril ja 15. detsembril 2005 toimunud Iraagi Rahvuskogu valimistega. Iraagi uus alaline põhiseadus kehtib alates 15. oktoobrist 2005.
Koalitsioonivägede õiguslik staatus.
Mitmete analüütikute ja (eelkõige vasakpoolsete) poliitikute hinnangul ei saa Iraagi okupatsiooni koalitsioonivägede poolt lugeda lõppenuks, kuna ka peale 28. juunit 2004 viibib Iraagis enam kui 130 000 võõrsõdurit. Neil on endiselt oluline mõjuvõim ja koos Iraagi armeega sooritavad nad sõjaväelisi operatsioone vastupanuliikumise mahasurumiseks.
Haagi konventsiooni artikli 42 kohaselt "loetakse territooriumi okupeerituks kui see on tegelikult allutatud vaenuliku sõjaväe võimule". Portaali "International Humanitarian Law Research Initiative" uuringu kohaselt "osutab ÜRO Julgeolekunõukogu otsuse 1546 sõnastus, et hoolimata sellest, kuidas olukorda iseloomustatakse, kehtib selle kohta rahvusvaheline humanitaarõigus /.../ Võib esineda situatsioone... kus varasem okupant säilitab riigis vastavalt kokkuleppele seadusliku valitsusega oma sõjalise kohaloleku julgeoleku tagamiseks (näiteks USA sõjaline kohalolek Jaapanis ja Saksamaal). Sellise lepingu seaduslikkus ja sellele allakirjutanud riigivõimude legitiimsus kuuluvad rahvusvaheliselt tunnustamisele, kusjuures rahvusvahelise kogukonna liikmed taaskehtestavad selle riigi valitsusega diplomaatilised ja poliitilised suhted. Selles kontekstis on kõikide asjasse kaasatud osapoolte huvides säilitada okupatsioonirežiimi püsimine seni, kuni on loodud tingimused stabiilsuseks ja rahuks, mis võimaldab seadusliku valitsuse taaskehtestamise. Okupatsioonijärgset sõjalist kohalolekut saab tõlgendada ainult elujõulise, stabiilse ja rahuliku olukorra kontekstis."
ÜRO Julgeolekunõukogu otsus 1546 8. juunist 2004 andis mõista, et Koalitsiooni Ajutise Võimu üleminekuga Iraagi vahevalitsusele on otsene sõjaline okupatsioon lõppenud. Tegelikult on seda dokumenti võimalik mõista mitmeti, kuna seal on vaid öeldud, et ÜRO ootab okupatsiooni lõppu ja vastutuse ning võimu täielikku ülevõtmist suveräänse ja sõltumatu Iraagi valitsuse poolt. Kas selline valitsus on Iraagis tänasel päeval ametis ja kui on, siis mis ajast, on vaieldav küsimus.
Veenvaimaks tunnistuseks okupatsiooni lõpust on siiski rahvusvahelise kogukonna tunnustus Iraagi vahevalitsuse legitiimsusest, mis väljendus diplomaatiliste suhete taaskehtestamises Iraagi ja ÜRO ning Iraagi ja muude riikide vahel.
Ameerika Ühendriikide suursaadik Iraagis John Negroponte on andnud situatsioonile 2005. aasta alguses järgmise hinnangu: "Kui see (koalitsioonivägede lahkumine) on Iraagi valitsuse soov, siis me täidame seda. Kuid ei, meie poole ei ole selles küsimuses pöördutud, kuigi loomulikult oleme me alati valmis astuma läbirääkimistesse tulevase valitsusega igas küsimuses, mis puudutab meie siinviibimist".


Domitien Ndayizeye.
Domitien Ndayizeye (sündis 2. mail 1953 Muragos, Kayanza provintsis) on Burundi poliitik. 30. aprillist 2003 26. augustini 2005 oli Burundi president.
Juba noorena puutus hutude enamusrahvusse kuuluv Domitien Ndayizeye kokku tutsidepoolse rõhumisega. Ta alustas varakult poliitilist tegevust. 1982 läks ta eksiili Belgiasse ja hakkas inseneriks õppima.
Seejärel läks ta Rwandasse ning pöördus kodumaale tagasi alles 1993, veidi aega pärast esimese demokraatlikult valitud hutust presidendi Melchior Ndadaye võimuletulekut. Ndadaye mõrvamisest samal aastal sai alguse kodusõda, mis maksis sadade tuhandete inimeste elu.
1995/96 võeti ta vahi alla. Seejärel valiti ta oma partei "Front pour la démocratie au Burundi" alaliseks sekretäriks. Arushas 2000 allakirjutatud rahulepingu järgi sai tutsi Pierre Buyoya 2001 üleminekuvalitsuse presidendiks ja Ndayizeye asepresidendiks. Vastavalt lepingule loovutas Buyoya 18 kuu pärast koha Ndayizeyele.
Ndayizeye valitsusajal valmistati 2004. aastal ette Burundi uus põhiseadus, mis 28. veebruaril 2005 toimunud rahvahääletusel ka heaks kiideti. Tutside ja hutude peamiste poliitiliste jõudude koostöö tulemusel saavutati uuele põhiseadusele 92-protsendiline poolehoid.
Kui augustis 2005 valiti riigi uueks presidendiks Pierre Nkurunziza, andis Ndayizeye võimu üle ja asus tööle Burundi senaatorina. Sellel ametikohal tegutses ta 21. augustini 2006, mil Senat otsustas ta parlamendiliikme puutumatusest ilma jääda. Kohe peale seda vahistas politsei Ndayizeye Bujumburas senatihoone ees. Teda süüdistatakse väidetava riigipöördekatse kavandamises.
Välislink.
Ndayizeye, Domitien
Ndayizeye, Domitien


Pierre Buyoya.
Major Pierre Buyoya (sündis 24. novembril 1949 Bururi provintsis Rutovus) on Burundi poliitik. Ta oli Burundi president
1987–1993 ja 1996–2003.
Septembris 1987 juhtis Buyoya sõjaväelist riigipööret Burundi Teise Vabariigi vastu, mille eesotsas oli Jean-Baptiste Bagaza, ja hakkas Kolmanda Vabariigi esimeseks presidendiks. Ta kuulutas välja liberaliseerimise ning hutude ja tutside vaheliste suhete parandamise programmi, kuid juhtis peamiselt tutsidest koosnevat huntat, mis rõhus hutusid. See viis hutude ülestõusuni augustis 1988, mille tõttu hukkus umbes 20 000 inimest. Pärast neid tapmisi nimetas Buyoya komisjoni, mis pidi leidma tee vägivallale lõpu tegemiseks.
See komisjon koostas uue põhiseaduse, mille Buyoya 1992. aastal heaks tekkis. Põhiseadus nägi ette presidendi ja parlamendi ning mitteetnilise valitsemise. Juunis 1993 peeti demokraatlikud valimised, mille võitis hutu Melchior Ndadaye, kes moodustas valitsuse, milles osalesid nii hutud kui ka tutsid. Ent sõjavägi mõrvas Ndadaye ja puhkes taas kodusõda. Sõja käigus hukkus umbes 150 000 inimest. Korduvalt püüti moodustada valitsust, kuid ka koalitsioonivalitsus eesotsas Sylvestre Ntibantunganyaga ei suutnud sõjale lõppu teha.
25. juulil 1996 tuli Buyoya riigipöördega taas võimule. Kodusõda jäi vähem ägedaks, kuid jätkus. Seati sisse ka rahvusvahelised majandussanktsioonid, sest Buyoya tuli võimule ebaseaduslikult. Sanktsioone leevendati, kui Buyoya moodustas valitsuse, kuhu kuulusid nii tutsid kui ka hutud. Buyoya valis oma asepresidendiks hutu Domitien Ndayizeye. Valitsusleppe tingimuste kohaselt pidi Buyoya 2003. aastal võimu üle andma, mida ta ka tegi. 30. aprillil sai presidendiks Ndayizeye.
Välislingid.
Buyoya, Pierre
Buyoya, Pierre


Sylvestre Ntibantunganya.
Sylvestre Ntibantunganya (sündinud 8. mail 1956) on Burundi poliitik. Ta oli president 1994–1996.


Cyprien Ntaryamira.
Cyprien Ntaryamira (6. märts 1956 – 6. aprill 1994), oli Burundi president veebruarist aprillini 1994. Ta hukkus lennuõnnetuses.
Välislink.
Ntaryamira, Cyprien
Ntaryamira, Cyprien
Ntaryamira, Cyprien


Sylvie Kinigi.
Sylvie Kinigi (sündis 1952 Bujumbura provintsis Mugoyis) oli Burundi ajutine president ja peaminister 1993–1994.
Välislink.
Kinigi, Sylvie
Kinigi, Sylvie


Melchior Ndadaye.
Melchior Ndadaye (28. märts 1953 – 21. oktoober 1993) oli Burundi esimene demokraatlikult valitud president aastal 1993, rahvuselt hutu. Ta rööviti ja tapeti vähem kui neli kuud peale presidendiks saamist tutsi mässuliste poolt korraldatud riigipöörde käigus. Tema tapmine oli Burundi kodusõja ajendiks.
Ndadaye, Melchior
Ndadaye, Melchior
Ndadaye, Melchior


Jean-Baptiste Bagaza.
Jean-Baptiste Bagaza (sündis 29. augustil 1946 Rwandas Murambis) on Burundi poliitik. Ta oli Burundi president 1976–1987.
Ta oli tutsist ohvitser. Sai võimu sõjaväelise riigipöördega 1976. aastal. Aeti riigist minema Pierre Buyoya poolt aastal 1987.
Pärast seda elas (1987–1993 Ugandas). Kui Buyoya teise riigipöörde kavandamise eest ta koduaresti pani, põgenes ta 1998. aastal taas Ugandasse.
Naasis riiki juunis 2002, lubades parandada Burundi, Aafrika ühe vaeseima riigi majandust.
Vabastati pärast kuue kuu pikkust koduaresti 4. aprillil 2003.
Bagaza, Jean-Baptiste
Bagaza, Jean-Baptiste


Henrique Rosa.
Henrique Pereira Rosa (sündis 1946) on Guinea-Bissau poliitik. Ta oli Guinea-Bissau ajutine president aastast 2003 pärast riigipööret, millega kukutati eelmine president Kumba Ialá.
Varem oli ta ärimees. Riigipeaks nimetas ta sõjaväelaste poolt määratud komitee, mida juhtis Veríssimo Correia Seabra. Henrique Rosa ei tahtnud seda kohta algul vastu võtta.
Uus president valiti märtsis 2005.


Fidel Castro.
Fidel Alejandro Castro Ruz (sündinud 13. augustil 1926 Kuubas Biráni lähedal) on Kuuba poliitik. Ta oli 1959–1976 Kuuba peaminister ning aastatel 1976–2008 Kuuba Riiginõukogu ja Ministrite Nõukogu esimees. Ta oli 3. oktoobrist 1965 kuni 19. aprillini 2011 Kuuba Kommunistliku Partei esimene sekretär.
Castro kavandas kaks nurjunud riigipöördekatset Fulgencio Batista parempoolse režiimi vastu ja juhtis revolutsiooni, mis diktaatori 1959. aastal siiski kukutas. Castro tõstis enamiku kuubalaste elatustaset, kuid kohtles karmilt rahulolematuid. Alates aastast 1990, kui Castro režiim jäi ilma NSV Liidu toetusest ja USA pikaajalise kaubandusembargo tagajärjed andsid end tunda, on ta kogenud tugevnevat vajadust reformide järele: 1995 ilmutas ta suuremat paindlikkust, lubades välisomandit tähtsates äri- ja tööstussektorites. Pärast Esindajatekoja demokraatide delegatsiooni visiiti jaanuaris 1996 tundus algavat USA ja Kuuba leppimine, kuigi USA embargot ei tühistatud. 1998 kutsus Castro pretsedenditule külaskäigule Johannes Paulus II.
Rikaste vanematega Castro sai hariduse jesuiidikoolides ja õppis õigusteadust Havanna ülikoolis, mille järel sai tuntuks vaeste klientide kaitsmisega. Ta vastustas Batista diktatuuri ja osales 1953 koos venna Raúl Castroga rünnakus Santiago de Cuba sõjaväekasarmute vastu. Pärast pagulust USA-s ja Mehhikos üritas Castro 1956 salaja Kuubal maabuda, kuid tulevahetuses jäi ellu vaid 11 tema poolehoidjat. Lõpuks kogus ta 5 tuhande mehelise sissiarmee, kes 1. jaanuaril 1959 kukutas Batista. Mõne kuu pärast sai Castrost peaminister, tema vend Raúl nimetati relvajõudude ministriks.
Castro valitsus seadis sisse tsentraliseeritud plaanimajanduse, mis põhines suhkru, tubaka ja nikli tootmisel. 1960 riigistas ta rikaste kuubalaste, ameeriklaste ja teiste välismaalaste vara, mis tõi kaasa majandusembargo ja USA katsed Kuuba valitsusel jalad alt lüüa. See vaen kulmineerus Kuuba raketikriisiga 1962. Arenguabi pakkus NSV Liit, kes vahetas USA välja Kuuba tähtsaima kaubanduspartnerina. Castro hülgas 1975 Marxi väljendi "Igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema vajaduste järgi" ja andis dekreedi, et iga kuubalane peab saama vastavalt oma tööle. Ta täiustas rahvastiku enamuse haridusvõimalusi, elamistingimusi ja tervishoidu, kuid minetas keskklassi poolehoiu, kellest sajad tuhanded pagesid riigist. Pärast 1990. aastat jätsid Ida-Euroopa sündmused ja NSV Liidu lagunemise Castro üha suuremasse isolatsiooni ja 1993. aastaks oli USA embargo tõsiselt nõrgendanud riigi majandust, õhutades üha suuremat hulka kuubalasi riigist lahkuma.
Fidel Castro tervis halvenes 2006. aasta suvel, seetõttu määrati ajutiselt Kuubat juhtima tema noorem vend Raúl. Sama aasta 5. septembril teatas Fidel, et kõige hullem on möödas ja ta paraneb, ehkki on kaotanud kaalust ligi 19 kilo
18. veebruaril 2008 teatas Fidel Castro Kuuba Kommunistliku Partei häälekandjale Granma saadetud avalikus pöördumises, et ei naase presidendi ja armee ülemjuhataja ametisse, keeldudes nende ametikohtade vastuvõtmisest 24. veebruaril toimuval Riiginõukogu istungil. Uueks presidendiks valis Riiginõukogu Fidel Castro noorema venna Raúl Castro.


Osvaldo Dorticós Torrado.
Doktor Osvaldo Dorticós Torrado (17. aprill 1919 Cienfuegos – 23. juuni 1983
La Habana) oli Kuuba poliitik. Ta oli 1959-1976 Kuuba president.
Ta astus 1947. aastal Kuuba Rahvaparteisse ("Ortodoxos") ja 1952. aasta parlamendivalimistel partei saadikukandidaat. Kuid 10. märtsil võttis president Carlos Prío Socarrásilt võimu kindral Fulgencio Batista ja tühistas valimised.
Dorticós sooritas pärast abikaasa surma 1983. aastal enesetapu.


Manuel Urrutia Lleó.
Manuel Urrutia Lleó (1901 Kuuba, Las Villas, Yaguajay – 1981 New York) oli Kuuba president 3. jaanuarist 17. juulini 1959. aastal.
Välislingid.
Urrutia Lleó, Manuel
Urrutia Lleó, Manuel
Urrutia Lleó, Manuel


Koirohi.
Koirohi ("Artemisia absinthium") on korvõieliste sugukonna puju perekonda kuuluv tugeva lõhnaga mitmeaastane rohttaim.
Nimi.
Koirohu teaduslik nimetus tuleb vanakreeka jahijumalanna Artemise nimest ja kreekakeelsest sõnast "apsinthion", mis tähendab 'ebameeldiv'. Oletatavasti viitab see saadud pruulise kibedale maitsele.
Rahvapärased nimetused: pänül, vihand, päris puju, päris koirohi
Morfoloogia.
Koirohul on tugev puitunud risoom. Vars on püstine, 0,8–1,2 m (harva kuni 1,5 m) kõrge, haruline ja hallikasroheline.
Lehed asetsevad spiraalselt, on pealt hallikasrohelised ja alt valged, kaetud suudjate hõbevalgete karvakestega ja väikeste õli eraldavate näärmetega. Alumised lehed on kuni 25 cm pikad, kaheli- või kolmelisulgjad, pika leherootsuga. Varre küljest välja kasvavad lehed on väiksemad, 5–10 cm pikad, vähem jagunenud ja lühemate rootsudega. Kõige ülemised lehed on lihtsad ja rootsutud.
Koirohu kerajad, longus, väikesed, kahvatukollased korvõisikud koosnevad putkõitest ja lühiraolised. Õitsevad augustis septembris.
Viljaks on seemnis. Seemned vabanevad sellest oma raskuse mõjul.
Levila.
Levinud kogu Euroopas (välja arvatud äärmised polaaralad), Kaukaasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Aasia keskosas, sisseviiduna Põhja-Aafrikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Uus-Meremaal.
Eestis esineb paiguti, sagedamini rannikul ja läänesaartel.
Kasvukoht.
Koirohi kasvab harilikult harimata kuival pinnasel, kaljustel nõlvadel, jalgteede ja põldude servades. Kuival pinnasel saab teda ereda päikese käes kergesti kasvatada. Ta eelistab lämmastikurikast pinnast. Sellistes kohtades on ta vahel naturaliseerunud, eriti Põhja-Ameerikas.
Kasutamine.
Ajal, mil taim on täies õies (varasuvest varasügiseni), korjatakse lehti ja õisi ning kuivatatakse loomuliku soojuse käes. Küpsenud vilju koristatakse mõõduka kliimaga paikades märtsis ja oktoobris. Koirohtu tarvitatakse rahvameditsiinis ravimina (tehakse näiteks koirohuteed). Sellega ravitakse seedehäireid ja maovalu, see toimib antiseptiku ja palavikualandajana. Sellega vähendatakse sünnitusvalusid.
Toimeainete hulka kuuluvad ränidioksiid, kaks kibedat komponenti, absintiin ja anabsintiin, tujoon ja tanniinid. Mürgise alkaloidi tujooni sisalduse tõttu tuleks piirduda mõõdukate kogustega.
Taim on kasutusel toorainena veini- ja likööritööstuses. Koirohu abil valmistatakse selliseid alkohoolseid jooke nagu vermut ja absint. Need toimivad nagu enamik alkohoolseid jooke, kuid koirohi mõjub nende jookide liigsel tarbimisel mürgina. Nii võivad tekkida lihaste krambid, peavalu ja isegi pöördumatud ajukahjustused.
Iseloomuliku lõhna tõttu tehakse koirohust putukamürke. Koirohtu kasutatakse ka putukate eemalhoidmiseks põldudest, istutades neid põlluservadesse. Eriti mõjuvad koirohujuurte eritised. Koirohi peletab nii röövikuid kui ka liblikaid. Seda kasutatakse koide ja muude kahjurliblikate peletamiseks ka siseruumides.


Elektriauto.
Elektriauto Detroit Electric 1915 - Anderson Electric Car Co, Detroit
L'Oeuf électrique - Elektriline muna prantslastelt aastast 1942
Elektriauto on auto, mis liigub elektrimootori jõul. Elektriautot käitab üks või mitu elektrimootorit, mille toiteallikad on autol paiknevad akud või kütuseelemendid
Ajalugu.
Elektriautode ajalugu on üldiselt vähetuntud. Kindlalt teada on see, et nad leiutati enne sisepõlemismootoriga sõidukeid.
Kuni 20. sajandi algusaastateni olid elektriautode valduses maismaal liikumise kiiruserekordid. 20. sajandi saabumisel oli 38% ameerika autodest elektriautod. Elektriautode müügi tipp oli 1912.
Seoses odava nafta üleküllusega (tollal $1/barrel) jäid elektriautod tagaplaanile. 1970. aastatel toimunud ülemaailmne energiakriis suurendas taas üldsuse huvi elektriautode vastu.
Rekordautod.
20. sajandi algusaastateni olid elektriautode valduses maismaal liikumise kiiruserekordid.
Alates 2004. aasta oktoobrist kuulub elektriautode kiirusrekord autole Buckeye Bullet, mille tippkiiruseks mõõdeti rohkem kui 510 km/h. Sellel autol on üle 500-hobujõuline mootor, mis saab energiat NiMH akudelt.
Elektriautod Eestis.
Eesti on algatanud elektromobiilsuse programmi, suurendamaks taastuvenergia kasutamist transpordis. See seisneb 500 Mitsubishi iMiev elektriauto näidiskasutusse võtmises, toetusskeemis eraisikutele elektriautode soetamiseks ning riiki katva laadimisvõrgu rajamises. See tugineb suuresti saastekvoodi müügil Mitsubishi Corporationile. Laadimisvõrgu rajab Eestisse ABB ning see peab olema saavutanud töövalmiduse hiljemalt 31. oktoobriks 2012.
2012. aasta lõpu seisuga oli Eesti elektriautode osakaalu järgi kõigist registreeritud mootorsõidukitest teisel kohal maailmas. Eestit edestab Norra ning kolmandal kohal on Holland. Tuhande sõiduauto kohta on Norras 4, Eestis 1 ja Hollandis 0,6 elektriautot.


Must meri.
Must meri (vene keeles Черное море, ukraina keeles Чорне море, bulgaaria keeles Черно море, rumeenia keeles "Marea Neagră", türgi keeles "Karadeniz", gruusia keeles შავი ზღვა [šavi zgva]) on Atlandi ookeani ja Vahemere basseini kuuluv Kagu-Euroopa ja Väike-Aasia vahele jääv sisemeri. Merest lõunas on Väike-Aasia, idas Kaukaasia, põhjas Ida-Euroopa lauskmaa ja läänes Balkani poolsaar.
Egeuse mere ja Vahemerega ühendavad seda Bosporuse väin, Marmara meri ja Dardanellid ning Aasovi merega Kertši väin. Mõnikord arvatakse ka Aasovi meri Musta mere koosseisu.
Veeteid pidi saab Mustast merest Doni kaudu Volgani, Kaspia mereni, Läänemereni ja Valge mereni ja Doonau ning Reini-Maini-Doonau kanali kaudu Põhjamereni.
Must meri asub järskude äärtega nõos. Selle loodeosa, mille sügavus on 30–60 m, asetseb mandrilaval.
Musta mere pindala on 422 000 km2 (teistel andmetel 436 400 km²). Musta mere ja Aasovi mere pindala on kokku 461 000 km², mis moodustab kuuendiku Vahemere pindalast. Keskmine sügavus on 1315 m (teistel andmetel 1240 m), maksimaalne sügavus 2210 või 2258 m. Pikkus ida-lääne suunas on 1150 km, laius põhja-lõuna suunas kuni 580 km.
Nimi.
Kõige vanemates iraani tekstides nimetati merd "axšaina" 'tume, mitteläbipaistev, must'.
Varased kreeka meresõitjad panid merele nimeks "Πόντος Ἄξενος" ("Pontos Axenos"; 'külalislahkuseta meri'). Arvatakse, et tegemist võib olla iraani nime ümbertõlgendusega (igatahes kasutati Vana-Kreekas ka nime Πόντος Mέλας ("Pontos Melas"; 'Must meri'). Straboni "Geograafias" (7.3.6.) oletatakse, et külalislahkusetuks nimetati merd navigeerimisega seotud raskustele ja selle mere rannikul elanud vaenulike põlishõimudele viidates.
Kui kreeka kolonistid olid mere edukalt vallutanud, nimetati see 7. sajandil eKr ümber "Πόντος Εὔξεινος" ("Pontos Euxeinos" (ladina keeles "Pontus Euxinus") – 'külalislahke meri'). Nii nimetavad teda nii Herodotos kui ka Ptolemaios oma kaardil. Strabon mainib ka ("Geograafia" 1.2.10), et antiikajal nimetati Musta merd lihtsalt mereks (Πόντος).
10.–16. sajandi vanavene kroonikates nimetati merd Vene (Russi) mereks, mõnikord ka Sküüdi mereks. Samuti kasutasid seda nime araabia geograafid – al-Mas‘ūdī (10. sajand) ja al-Idrīsī (12. sajand).
Keskajal nimetati Musta ning Aasovi merd ka Kasaari mereks.
Marco Polo (13. sajand) nimetas Musta merd Suureks mereks.
Aasia kirjamehed nimetasid seda Sudaki ("Suroži") mereks (Sudaki linna järgi).
Vene kaupmees Afanassi Nikitin (15. sajand) nimetas Stambuli mereks (İstanbuli järgi).
On kasutatud ka teisi nimesid: Kimmeri meri, Tauria meri, Krimmi meri, Slaavi meri, Kreeka meri, Gruusia meri ja isegi Armeenia meri (see nimetus on arvatavati seotud 11. sajandil tekkinud suure armeenlaste asualaga Krimmis).
Tänapäeval kasutatakse paljudes keeltes Musta mere kohta nime, mis tähendab 'Must meri'. Kõige varasemad keskaegsed allikad, kus kasutatakse sellise tähendusega nime, pärinevad 13. sajandist. On arvatud, et selline nimi on kandunud edasi Vana-Kreekast ning ka türklased on selle eurooplastelt üle võtnud.
Miks Musta merd nimetatakse mustaks.
Nime tekkimise põhjuste kohta on mitu versiooni.
Rannajoon.
Rannajoon on vähe liigendunud, ainult põhjakallas on käänulisem. Seal on rida väikesi lahti (suurim nendest on Karkiniti laht, sellest lääne poole jäävad Džarõlgatši laht, Tendrovi laht, Jagorlõtski laht, Bakali laht, Jarõlgatši laht, Ak-Metšeti laht ja Odessa laht, ida poole Kalamõti laht, Jevpatorija laht, Hersonessi laht, Sevastopoli laht, Feodossija laht) ja jõgede poolt moodustatud limaane (suurimad nendest on Dnestri laht ja Dnepri-Bugi laht Musta mere looderannikul). Mere idarannikul on mitu limaani (Tsokuri laht, Kiziltaši laht, Bugazi laht ja Vitjazevo laht) ja väikesed lahed (Tsemessi laht, Gelendžiki laht). Lõunarannikul asuvad Samsuni laht, Sinopi laht, Ereğli laht ja İğneada laht, läänerannikul Varna laht ja Burgasi laht.
Suurim poolsaar Krimmi poolsaar ulatub põhja poolt sügavale Musta mere sisse.
Saari on vähe, tähtsaim on Zmiinõi.
Rannikuala on läänes ja põhjas tasane, idas ja lõunas ning Krimmi poolsaarel mägine. Kirde- ja idarannik on järsk. Põhjaosa rannik on laugjas ja liivane ning raskesti ligipääsetavad, välja arvatud Krimmis.
Geoloogia.
Must meri on geoloogiliselt noor moodustis, mis on jäänuk suurest Sarmaatia merest. Kui Väike-Aasia kerkimise tõttu Kaspia mere bassein Vahemerest eraldus, siis Must meri isoleerus järk-järgult.
Suur hulk orgaanilist ainet jõuab merepõhja ning kuhjub setetesse kuni 20-protsendises kontsentratsioonis. Selliseid setteid nimetatakse sapropeeliks.
Mere edelaosas on naftamaardlad.
Kliima.
Kliima on üldiselt pehme, suved on jahedad, sügised soojad, talved lühikesed ja kevaded pikad. Kõige paremad tingimused on Krimmi lõunaosas ja kagukallastel mägede varjus. Kõige tugevamad tuuled puhuvad talvel, kui piirkonda jõuavad külmad õhumassid Siberist. Suvel soojendab piirkonda niiske õhk Vahemerelt. Kõige madalamad õhutemperatuurid ulatuvad −30 kraadini talvekülmade ajal kirdes. Kõige kõrgemad õhutemperatuurid on suvel Krimmis: kuni 37 °C.
Sissevool.
Jõed toovad aastas 320 km³ magevett. Seetõttu on mere pinnakihi soolsus madalam. Tähtsaim Musta merre suubuv jõgi on Doonau. Teised suuremad jõed on Ukrainas Dnestr, Lõuna-Bug, Dnepr, Gruusias Rioni ning Türgis Kızıl Irmak (Kızılırmak), Sakarya, Yeşilırmak ja Çoruh. Viimase suue on Gruusias Bathumi lähedal. Musta merd toidavad ka Aasovi merre suubuvad Don ja Kuban.
Osa magevett voolab pinnahoovusena Bosporuse poole, süvaveehoovus aga toob Vahemerest soolast vett. Bosporuse väina kaudu voolab Musta merre aastas 200 km³ merevett aastas.
Veetemperatuur.
Avameres on veetemperatuur talvel +6...+8°C, mere loodes ja Kertši väina lõuna pool langeb kuni +0,5°C. Suvel on veetemperatuur üle +25°C. Sügavusel üle 50–100 m on
veetemperatuur aastaringselt +8...+9°C. Jääkate tekib talvel loode- ja kirdeosa lahtedes.
Soolsus.
Soolsus on pinna lähedal 17–21 (keskmiselt 18,3) ‰, jõesuu lähedal 3–9‰. Sügavusel üle 50–100 m kasvab aeglaselt kuni 30‰ Marmara mere suunas. Soolsus moodustab umbes poole maailmamere soolsusest.
Vee läbipaistvus.
Mikrovetikate tõttu on nähtavus vees umbes 5 m (võrdluseks Vahemeres 35 m).
Väävelvesinik.
Must meri on suurim anoksiline ehk vees lahustunud hapnikust vaba meresüsteem. Anoksilisuse põhjuseks on mere suur sügavus ning jõgedest ja Vahemerest sellesse voolava vee suhteliselt madal soolsus ja seetõttu väike tihedus. Magevesi ja merevesi segunevad üksnes ülemises 100–150 m paksuses kihis. Sellest lävest (püknokliinist) sügavamale jääv vesi vesi vahetub kord tuhande aasta jooksul. Seetõttu puudub märkimisväärne gaasivahetus pinnaga ning settiv orgaaniline aine tarbib kogu hapniku. Nendes anoksilistes tingimustes suudavad mõned ekstremofiilsed mikroorganismid kasutada orgaanilise aine oksüdeerimiseks sulfaatioone (SO42–), tootes vesiniksulfiidi (H2S) ja süsinikdioksiidi. See segu on väga mürgine (ühest kopsutäiest jätkuks inimese tapmiseks), mistõttu peaaegu kogu elu selles meres toimub ülemises kihis, mille paksus on umbes 180 m.
Hoovused.
Hoovused on kahesugused. Ühtesid põhjustab veevahetus Marmara merega, teised on triivhoovused, mida põhjustab tuulte tsüklonaalne iseloom.
Elustik.
Mustas meres elab umbes 185 liiki kalu, ent kalapüük on nõrgalt arenenud. Aastas püütakse umbes 100 000 tonni kalu, peamiselt anšoovist, stauriidi ja makrelli (ehk skumbriat) samuti beluugat, sevrjuugat, atlandi tuura, tülkat ja teisi kalu. On olemas kalade hooajaline ränne, eriti läbi Bosporuse. Agaroidi tootmiseks kogutakse punavetikat.
Viimastel kümnenditel on Must meri tugevalt saastunud.
Majandus.
Musta mere äärsed riigid on Türgi lõunas, Bulgaaria ja Rumeenia läänes, Ukraina põhjas ning Venemaa ja Gruusia idas. Need kuus riiki asutasid koos veel viie riigiga 1992. aastal piirkonna arendamiseks Musta Mere Majanduskoostöö Organisatsiooni.
Suuremad Musta mere äärsed linnad on İstanbul, Trabzon, Samsun ja Zonguldak (Türgi), Burgas, Varna (Bulgaaria), Constanța, Tulcea (Rumeenia), Jalta, Odessa, Sevastopol (Ukraina), Novorossiisk, Tuapse (Venemaa), Bathumi, Phothi (Gruusia).
Sadamad.
Kõige parem looduslik meresadam on Sevastopol, endine NSVL mereväebaas Krimmi poolsaarel. Must meri on tähtis aastaringne transpordisoon, mis ühendab Ida-Euroopa riike maailmaturuga. Tähtsamad Musta mere sadamad on Odessa, Mõkolaiv ja Herson Ukrainas, Bathumi ja Phothi Gruusias, Novorossiisk Venemaal, Trabzon ja Samsun Türgis, Burgas ja Varna Bulgaarias ning Constanța Rumeenias.
Turism.
Musta mere rannikul on arenenud turism. Seal on rahvusvahelise tähtsusega kuurordid ja supelrannad: Krimmi lõunarannik (Jevpatorija, Alupka, Jalta, Gurzuf, Alušta, Feodossija), Kaukasuse Musta mere äärne rannik (Anapa, Gelendžik, Sotši, Pitsunda, Suhhumi, Batumi), Zlatni pjasǎci ja Slǎnčev brjag Bulgaarias, Mamaja Rumeenias jm.
Ajalugu.
Musta mere piirkonda peavad mõned teadlased indoeurooplaste algkoduks, kus kõneldi indoeuroopa algkeelt. Teiste arvates on see kaugemal idas Kaspia mere lähedal.
Aastal 1997 avaldasid William Ryan ja Walter Pitman Columbia ülikoolist tõendid selle kohta, et umbes 5600 eKr põhjustas Bosporuse kohal olnud kaljudest läbi murdnud ja sealtkaudu sisse voolanud vesi suure üleujutuse. Jääliustike sulamisveed olid muutnud Musta mere ja Kaspia mere suurteks mageveejärvedeks, mille pind oli maailmamere pinnast kõrgemal. Kui liustikud taganesid, vähenes jõgedest saabuva vee hulk ning veetase langes. Kui 5600. aasta paiku eKr merevee tase tõusis, hakkas Vahemere vesi sisse tungima. Iga päev voolas Musta merre üle 25 km³ vett, 200 korda rohkem kui voolab alla Niagara joast. Mere täitumine kestis vähemalt 300 päeva. Üle ujutati 155 000 km² maad. Must meri laienes oluliselt põhja ja ida suunas. Mere tase tõusis sadu meetreid ning see muutus mageveejärvest ookeaniga ühenduses olevaks soolaseks mereks.
Musta mere kontuurid praegu ja enne umbes 5600. aastat eKr (tumedama sinisega)
Varajaste põlluharijate ümberasumine oli seotud põlluharimise kiire levikuga põhja ja lääne poole Euroopasse. On arvatud, et see üleujutus võis olla aluseks Piibli jutustusele veeuputusest Noa ajal 1. Moosese raamatus (vaata ka Noa laev ja Ararat). Piibli jutustuse detaile on siiski raske nende sündmustega kokku sobitada. Noa lugu võis olla seotud ka sarnase mere sissetungiga, mis Tigrise ja Eufrati alamjooksu orgudest kujundas Pärsia lahe.
Allveearheoloog Robert Ballard on hiljem leidnud vana rannajoont, mageveetigude karpe, vee alla jäänud jõgede orge ning töödeldud puitu 100 m kaugusel praeguse Türgi rannikust.
Praegu on Must meri ühendusteena oluline peamiselt teda ümbritsevatele riikidele, kuid vanaajal läbisid seda mitmed kaubateed, muuhulgas toodi sealtkaudu Läänemere äärest merevaiku. Musta mere tähtsus peegeldub ka vanakreeka mütoloogias, näiteks müüdis argonautide retkest kuldvillaku järele kuskile Musta mere kirdenurka ja müüdis amatsoonidest, kes olevat samuti elanud kuskil sealkandis.
14. ja 15. sajandil oli ka Leedu suurvürstiriigil väljapääs Mustale merele, kuid selle sulgesid türklased. Kui türklased 1453 vallutasid Konstantinoopoli (praegu İstanbul), sulgesid nad tee kõigile laevadele peale enda omade.
Venelased said hiljem oma laevadele läbipääsuõiguse. Nende jaoks on Must meri tähtis transporditee, mille kaudu nad pääsevad Vahemerele. See on neile ka tähtis puhkuste veetmise piirkond. Mustal merel on olnud Venemaa välispoliitikas tähtis koht (vaata Dardanellid).


Põlvnemine.
Põlvnemine on isendi või indiviidi seotus oma esivanematega.
Indiviidi põlvnemist uurib genealoogia.
Laiemas mõttes räägitakse ka rasside või liikide ja teiste taksonite põlvnemisest, pidades silmas seotust fülogeneetiliselt eelnevate taksonitega.
Inimese põlvnemist eellasliikidest nimetatakse antropogeneesiks, seda uurib füüsilise antropoloogia haru.


Vehklemine.
Vehklemine on võitlusviis ja spordiala, kus vastased püüavad teineteist tabada relva torke või löögiga. Sportlik vehklemine jaguneb epeeks, floretiks ja espadroniks. Kolm kategooriat erinevad teineteisest reeglite ning relvade poolest.
Ajalugu.
Mõõgavõitlus on tuhandeid aastaid vana võistlusala, mis vanasti kuulus sõjaoskuste hulka. Vehklemiseks nimetatakse renessansiajastul alguse saanud mõõgavõitlusstiili, milles kasutatakse kergemapoolseid hästi tasakaalustatud relvi. Vehklemistehnikates on tähtis osa lõigetel ja torgetel.
Sportlik vehklemine sai alguse Inglismaal 16. sajandil ja Prantsusmaal eriti Louis XIV õukonnas 17. sajandil, mil see oli ainult aadlike ja õppurite privileeg. Vehklemises on endiselt liigutusi ja reegleid, mis on pärit tollest ajast. Spordialaks muutus vehklemine 19. sajandil, kui duellide pidamine Euroopas keelati.
Olümpiamängudel on vehklemine olnud kavas kõikidel mängudel alates 1896. aastast. See oli pikka aega peamiselt meeste ala. Naised võistlesid olümpiamängudel esimest korda alles 1924. aastal floretis. Epee on naistel olümpiamängude kavas 1996. aastast Atlantas. Olümpia-aastatel loetakse olümpiavõistlused maailmameistrivõistluseks.
Epee.
Epees kasutatakse rasket relva, mis on 17. ja 18. sajandil kasutusel olnud väikse mõõga täpne koopia ilma terava otsata. Punkti saamiseks võib torgata mistahes kehapiirkonda. Mõlemad võistlejad võivad saada korraga punkti, kui torked on sooritatud vähem kui 40 millisekundilise vahega.
Florett.
Floretis kasutatakse kerget ja paindlikku relva ning punkti saamiseks tuleb torgata torsot, rindmikku, õlgu või selga. Kaks võistlejat korraga punkti saada ei või.
Espadron.
Espadronis kasutatakse kerget relva ning erinevalt floretist ja epeest võib punktide saamiseks vastast lisaks torkamisele ka relva küljega lüüa. Punktide saamiseks tuleb torgata keha ülevalpool vööd, välja arvatud labakäed. Kaks võistlejat korraga punkti saada ei või.


Ntare Rushatsi.
Ntare I Kivimira Savuyimba Semunganzashamba Rushatsi Cambarantama oli Burundi esimene kuningas ("mwami"). Ta valitses 1680–1709 või 1530–1550.
Tema nimi oli algselt Cambarantama. "Rushatsi" tähendab 'turris lõvi'.
Esimese kuninga päritolu kohta on pärimuses mitmeid jutte ja legende. Müüdid moodustavad kaks tsüklit: lõunatsükli ehk Nkoma tsükli ja põhjatsükli ehk Kanyaru tsükli. Nkoma tsükli legendid on tähtsamad.
Nkoma tsükkel.
Nkoma tsükli järgi oli kuningas Ntare Rushatsi pärit Buhast praeguse Tansaania territooriumilt. Ta jätkas maa lõunaosa valisenud Ntwero liini. Ntwerol oli kaks poega, Jabwe ja Nsoro. Jabwe asus Ntundasse ja kontrollis Mugambat. Nsoro oli Bututsis, Ryansoros (Nsoro nimest) asuva Gitanga lähedal.
Kord jahilt tulles läks Jabwe äikese eest varju Gashinyira tarandikku Matanas, mis kuulus tema venna Nsoro valdustesse, ja heitis ühte Nsoro naisega. Sellest ühendusest sündis laps, kellest sai Ntare Rushatsi.
Väga noorena läks ta Buhasse, mille kuningas Ruhinda või Ruhaga oli abielus Jabwe ja Nsoro õe Inamabuyega. Jabwe ja Nsoro olid vaenujalal. Nsoro suri Jabwega võideldes Gitanga soodes, praeguses Gitega provintsi Ryansoro kommuunis, mis ongi selle järgi nime saanud.
Buha kuninga õukonnas oli tulevane kuningas karjuseks. Vähehaaval hakkasid välja lööma kuninglikud jooned: ta võitis alati ikibuguzo mängus (triktrakis), tal oli pull, kes lakkamatult võitles kuninga pulliga. Kuningas Ruhaga nägi sageli unesid, mis panid teda huvi tundma lapse saatuse vastu.
Sel ajal kui Ntare Rushatsi Buhasse läks, olid Burundi loodusõnnetused. Burundi ennustajad said ilmutuse, et Buha kuningriigis on üks Burundi laps, kes võib maa päästa. Nad ületasid Burundit Tansaaniast eraldava Malagarazi jõe ning läksid Buhasse Ntare järele.
Kui nad olid Ntarega jõudnud Nkoma mäele Burundis, tappis Ntare oma pulli ning laotas pulli naha ühele termiidipedale, kus oli mürkmadu Inkoma. Madu raputas naha oma pea kohalt ja nii sai trumm Burundis võimu sümboliks. Inimesed tõid kuuldavale rõõmukisa ja puusse nimega Umurama tehti trumm Karyenda. Cambarantama tõusis Mugamba kõrgendikele, kuhu ta tegi esimesed tarandikud. Ta võttis nimeks "Ntare Rushatsi" 'turris lõvi'.
Kanyaru tsükkel.
Selle versiooni järgi oli Cambarantama karjuseks Rwanda võlurkuninga Mashira juures.
Ühel päeval karjatas Cambarantama lehmi kuningale kuuluval sõrmhirsipõllul. Kuningas sai pahaseks ja tegi talle ettepaneku minna valitsema Burundisse. Ületades Kanyaru, tekitas Cambarantama endale relvi. Ta tappis kiskja, kes maad ohustas. Batvad (pärimuse järgi pügmeedest jahimehed) avastasid Cambarantama, kellel oli kott, mis sisaldas kõikide selle maa taimede seemned. Temast sai kuningas Ntare Rushatsi Cambarantama nime all. Hakkas jälle sadama ja küllus taastus.
Müütide tõlgendus.
Esimese kuninga kohta on müüte, mis rõhutavad tema üleloomulikku vägevust ning annavad monarhiale sakraalse iseloomu. Kuningas on kukkunud taevast või ta on leitud metsast, kus ta on üksinda tapnud lõvi, või ta toob kogu maale seemned.
Mõne versiooni järgi on Ntare Rushatsi tulnud koos Kirangaga, Jumalat ja inimesi vahendava vaimuga.
Ntare Rushatsi valitsemine.
Ntare Rushatsit peetakse Ganwa dünastia rajajaks. Temast sai alguse monarhia, mis lõppes 1966. aasta lõpus Charles Ndizeye valitsemisega.
Välislink.
Rushatsi


Tvaad.
Tvaad ehk batvad ("Twa", "Batwa", "BaTwa") on rahvas Aafrikas.
Rahva nimi tähendab bantu keeltes 'väikesed inimesed'. Sõna "Batwa" on ainsuses "Mutwa". Nime variandid on veel "Batua", "Watwa", "Watua".
Nad moodustavad koos hutude ja tutsidega ühe kolmest Burundi ja Rwanda põhilisest rahvusgrupist. Kui sellesse piirkonda saabusid hutud, alistasid nad tvaad. 15. sajandi paiku saabusid tutsid, kes alistasid nii tvaad kui ka hutud.
Tvaad elavad kõrgetel mägedel ja tasandikel Kivu järve ümbruses Kongo DV-s, Rwandas ja Burundis. Väikesed tvaade rühmad elavad ka Ugandas. Tvaad on algselt elanud vihmametsades, kuid on sealt mitmetel põhjustel välja tõrjutud.
Arv.
Pole teada, kui palju neid täpselt kokku on. Arvatakse, et nende arv on Burundis 45 000 (1%), Rwandas 41 000 (1%), Ugandas 2100 ja Kongo DV-s 2000. Teisel hinnangul on tvaade üldarv 70 000 kuni 87 000. Rwanda tvaad ise hindavad oma osakaaluks Rwanda rahvastikus 0,4%. 1991. aasta rahvaloenduse järgi oli Rwandas 29 000 tvaad, mis oli nähtavasti tegelikust arvust väiksem. Mõnede arvutuste järgi on neid Rwandasse praeguseks jäänud umbes 11 000. Teistel andmetel on 60 000-st alles jäänud 22 000 kuni 30 000.
Et andmed on ebausaldusväärsed ja vastuolulised, siis ei ole tvaasid arvatud ohustatud vähemuste hulka (selleks on nõutav koguarv alla 100 000 või alla 1% rahvastikust).
1978. ja 1991. aasta rahvaloenduste võrdluses tvaade arv Rwandas vähenes 40%, samal ajal kui teiste rwandalaste arv kasvas 50%. Selle põhjuseks võib olla suur suremus vaesuse ning arstiabi kättesaamatuse tõttu (metsas elades oskasid tvaad end maarohtudega ravida).
Füüsiline antropoloogia.
Tvaad on pügmeed. Nende keskmine pikkus on 1,50 m. Neid on arvatud negrillorassi. Siiski ei ole nad naabritest silmatorkavalt erinevad.
Pikkus on eri kohtades erinev. Kivu järve saare metsades on elanud 136 kuni 142 cm pikkused elanikud. Pottsepatööga tegelevad tvaad on olnud 150 kuni 160 cm pikkused. On olnud ka 172 cm pikkusi indiviide. Tutsid on tvaasid kasutanud ka politseinike ja ihukaitsjatena.
Päritolu.
Arvatakse, et nad põlvnevad Rwanda ja Burundi algasukatest. Nad on võib-olla sisse rännanud Kongo DV vihmametsadest. Varem elasid nad ka piirkonna lääne- ja põhjaosas.
Keel.
Algselt rääkisid nad ühtainust pügmeede keelt, mis on suguluses Lõuna-Aafrika pügmeede keelega ja Kongo DV vihmametsade rahva imihäälikutega keelega. Praegu räägivad nad Burundis rundi keelt, Rwandas ruanda keelt ja Ugandas ganda keelt.
Usund.
Tvaade usund põhineb usul kõrgemasse jõudu.
Kombed.
Metsade tvaade kunagine riietus piirdus paari nahkrihmaga. Nii meestel kui ka naistel oli kõht armidega kaunistatud.
Eluasemeks oli pisut üle meetri kõrgune, okstest seinte ja lehtedest katusega onn.
Relvadeks olid vibu ja nooled ning pikad piigid.
Elatusallikad.
Alates esimese rahvuspargi loomisest Aafrikas (Virunga rahvuspark praeguses Kongo DV-s 1925) hakati tvaasid nende asualadelt vihmametsades välja ajama, nii et nad kaotasid traditsioonilised elatusvahendid küttimise ja koriluse (rahvusparkides keelati küttimine). See kestis kogu 20. sajandi. Näiteks 1970 aeti nad välja Kahuzi-Biega rahvuspargist (Kongo DV, Lõuna-Kivu provints). Samuti aeti nad välja Bwindi rahvuspargist ja Mgahinga rahvuspargist Ugandas. Pügmeesid pagendatakse riikide ning rahvusvaheliste looduskaitseorganisatsioonide koostöös. Rwandas ja Burundis on nad välja aetud metsadest, mis muudeti põllumaaks. 1991. aastal tuli peaaegu kõikide tvaade metsaelule lõpp. Enne suurte parkide avamist nõudis Maailmapank, et hinnataks selle mõjusid tvaadele. 1995 tegi Uganda vastava ettekande, milles sisaldusid ettepanekud tvaade aitamiseks. Muu hulgas nähti ette maa hüvitamine ja batvade integreerimise programm. Üldised abiprogrammid rahvusparkide territooriumilt välja aetud inimestele ei haaranud tvaasid, sest nad ei olnud seotud kohalike omavalitsustega.
Praeguseks on peaaegu kõik tvaad vihmametsadest välja aetud, ilma et nad oleks saanud mingit hüvitust. Valdav enamik tvaadest elab linnas. Traditsioonilistest elatusallikatest ilma jäänud tvaad elavad suuresti naaberrahvaste armul, elatudes sageli kerjamisest. Umbes 80% tvaadest on kerjanud. Et äratada kaastunnet, peavad nad näitama end kuulekate, alandlike ja loomasarnastena. Tvaad on ka valmistanud müügiks savianumaid, mida kasutati põlluharimisel ning ladustamisel ja transportimisel. Pottsepatoodetele on aga turg kadunud, sest odavam on osta metallist ja plastmassist nõusid. Mõned tvaad teevad ka metallitööd. Nad töötavad päeviliste, teenijate ja rentnikena. Nad on tegutsenud ka kunstnike, muusikute ja näitlejatena. Tvaad on kunagi olnud Burundi kuningate õuenarrid.
Rwanda tvaad.
Tvaade ilmajäämist oma maast on sajandite jooksul soodustanud nende väike asustustihedus, väikesed kogukonnad ja egalitaarne kultuur, mis väärtustab avatust ja jagamist. 19. sajandi lõpuks oli järel väga vähe metsi ning enamik tvaasid olid sunnitud hakkama savinõude valmistajateks või põllutöölisteks, töötades hutude ja tutside heaks ning elades rentnikena nende maal. Mõned tvaad hakkasid jahimeesteks, maakuulajateks, sõjameesteks, spioonideks ja kohalike pealike meelelahutajateks.
Rwandas on kaks tvaade rühma. Suurem osa sealsetest tvaadest on põlvkondade kaupa elanud ühiskonna alama kastina. Väga vähestel oli maa, mida harida. Nad elatusid põhiliselt pottsepatööst. Pottsepatöö ja tvaa etnos said sünonüümideks. Mehed kogusid savi ja tõid koju ning naised valmistasid nõud, mida müüdi. Nüüd on tööstuslikud plastmass- ja metallnõud, mis on odavamad, käsitöö-savinõud kõrvale tõrjunud. Tvaad töötasid ka hutude juures päevilistena. Tvaad olid kuulsad muusikud ja tantsijad ning moodustasid rahvuslikust tantsutrupist enamiku.
Teine rühm, mille nimi on "impunyu", elas alles hiljuti metsas küttide ja korilastena. Mõned neist elasid Gishwati metsas, mis on nüüd peaaegu täielikult hävitatud, et rajada teeistandusi ja karjamaid. Seda projekti finantseeris Maailmapank 1980. aastate alguses. "Impunyu" tvaad pidid lahkuma aladelt, kuhu tehti mägigorillade kaitsealad.
1970. aastatel keelati seadusega küttimine, mis ohustas tvaade traditsioonilist elulaadi veelgi. 1990. aastatel olid viimased tvaad, kes veel tegelesid salaküttimisega ja korilusega, sunnitud oma esivanemate metsadest lahkuma, et teha ruumi rahvusparkidele ja sõjaväepolügoonidele. Et tvaad ei saanud hüvitust ja neil puudusid alternatiivsed elatusallikad, hakkas enamik neist kerjusteks ja maata põllutöölisteks. Väga vähestel on veel ligipääs metsale. Tvaade tohutud teadmised metsast ei pärandu enam järgmisele põlvkonnale.
Rwandas on palju juhtumeid, et maad ostnud või varandust kogunud tvaasid on mõrvatud või haavatud.
1994. aasta Rwanda genotsiidi ajal olid tvaad nii tapjate kui ka ohvrite rollis.
Tvaadest rentnikud kaitsesid kuni surmani oma mittetvaadest peremehi. Peremehi kaitsesid ka teejuhid ja valvurid. Hutude teenistuses olnud tvaad tapsid koos nendega tutsisid ja mõõdukaid hutusid. Hiljem põgenesid nad koos hutudega. Tutsidest peremeestele ustavad tvaad tapeti. Erapooletuid tvaasid tapsid hutud ka sellepärast, et neid peeti "tutside objektiivseteks liitlasteks".
Hiljem otsis üks tvaade esindaja Euroopas tvaadele abi, rääkides, et 2/3 Rwanda 30 000 tvaast on kodusõja ja genotsiidi käigus hukkunud ning ükski tvaa hutude ja tutside bandedes ei osalenud. Teine tvaade esindaja rääkis rahvusvahelisele ajakirjandusele, et tutside banded on tapnud 1500 tvaad. Umbes 10 000 tvaad põgenes Rwandast Kongo DV-sse ja Tansaaniasse. Põgenikelaagrites on neil abile halvem juurdepääs kui teistel rwandalastel. Paljud tvaad, nagu teisedki, on pärast genotsiidi süütõenditeta vangistatud või mõrvatud.
Ühe 1995. aasta hinnangu järgi hukkus umbes 30% tvaadest kas esimestes tapatalgutes või neile järgnenud kättemaksuaktsioonides või suri nälga ja haigustesse (peamiselt lapsed). Seega oli enamik hukkunutest mehed ja lapsed. Võrdluseks: kogu Rwanda elanikkonnast mõrvati 14%, peamiselt tutsisid. Tõenäoliselt on umbes 30% tvaasid (8000–9000) ikka veel riigist väljas, nii et endisest arvust on riiki jäänud 40%.
Enamik alles jäänud mehi pandi vangi ning enamik tvaasid oli sunnitud oma elukohast lahkuma. Kodusid taastama ja järele jäänud lapsi ülal pidama pidid põhiliselt naised. Praegu on enamikus Rwanda tvaade kogukondades ülekaalus naised ja lapsed.
Viimastel aastatel on tvaad hakanud organiseeruma, et nõuda teiste kodanikega võrdseid õigusi maa omamisele, haridusele ja tervishoiule. Tvaad ei ole veel kuskil saanud mingit kompensatsiooni oma maade ja elatusvahendite kaotamise eest. 1991. ja 1992. asutasid haridust saanud tvaad Rwandas kaks organisatsiooni oma majandusliku ja sotsiaalse olukorra parandamiseks. Rwanda genotsiidi tõttu jäid need projektid katki.
Pärast genotsiidi ei tunnustanud Rwanda valitsus tvaasid marginaliseeritud ja diskrimineeritava grupina. Nad jäeti välja sotsiaalhoolduse, arenguabi ja elementaarse arstiabi programmist. Peaaegu kõik tvaad on maata. Neil ei ole kortereid ja nad ei pääse ligi puhtale veele.
Ainult 1,6 protsendil tvaadest on piisavalt haritavat maad, väga vähestel on kariloomi. Enamik tvaasid on rentnikud või kasutavad võõrast maad ebaseaduslikult. Umbes 91 protsendil tvaadel puudub kooliharidus.
Et Rwandas on suure rahvastiku tiheduse tõttu maast suur puudus, püüab riik hõlvata uusi maid. Need on põhiliselt sood, kust tvaad saavad savi. Nüüd peavad tvaad hakkama savi kaugelt tooma või jäävad sellest hoopis ilma. Suur osa Akagera rahvuspargist anti tagasitulevatele põgenikele põllumaaks, kuid tvaade õigust küttimise ja korilusega tegelda ei arvestatud.
Rwanda batvade organisatsioon kuulub Esindamata Rahvaste Organisatsiooni. Neil on rahvuslipp, millel on sinine, valge ja roheline vertikaalne laid. Keskel, pooleldi valgel ja pooleldi rohelisel laiul on punane ketas.
Tvaad Kongo DV-s.
Kõige rohkem metsades elavaid tvaasid on säilinud Kongo DV-s. Nendes metsades on varjunud ka mässajate rühmitused ning seal toimusid alles hiljuti lahingud. Tvaasid on süüdistatud spioneerimises või vastaspoole toetamises, mistõttu nad on sageli langenud vägivalla ohvriks. Sissid on tapnud tvaasid ning sundinud vange sööma nende liha. Kuigi mõned tvaad on tõepoolest ühe või teise vaenupoolega koostööd teinud, et elatist teenida, on nad enamasti olnud süütud ohvrid.
Uganda tvaad.
Ugandas on viimasel ajal hakatud rakendama tvaasid rahvusparkide giididena.
Ühiskondlik positsioon.
Nagu teisedki pügmeed, on tvaad ümberkaudsete rahvaste seas põlatud. Kuigi tvaad jagavad hutude ja tutsidega sotsiaalseid struktuure ja keelt, on neid alati peetud alaväärseteks. Neil ei ole ligipääsu haridusele ega riiklikele teenustele ning poliitikas nad praktiliselt ei osale. President Juvénal Habyarimana ajal oli Rwandas etniliste kvootide süsteem, kuid tvaasid ei võetud arvesse. Tvaad on Rwandas kõige vaesem elanikkonna osa. Neil puudub juurdepääs kooliharidusele, korteritele ja arstiabile. Väga vähesed tunnevad põllutööd. Enamik elatub pottsepatööst, juhutöödest ja kerjamisest.
Hutud ja tutsid ei söö koos tvaadega, ei istu nendega samal pingil ega suhtle nendega avalikes kohtades. Kui teistele kodanikele antakse tasuta sünnitunnistused ja isikukaardid, siis tvaadel on neid võimalik saada üksnes keerulisi bürokraatlikke protseduure läbides. Ilma isikukaardita on raske kooli õppima pääseda ning saada riiklikku arstiabi, mis on ette nähtud teistele riskigruppidele.
Lapsi narritakse koolis. Kaevul peavad tvaad ootama, kuni kõik teised on vee ära võtnud.


Gustav Boesberg.
Gustav Boesberg (ka Kustas Pöösberg; 19. juuni (7. juuni Juliuse kalendri järgi) 1867 Palmse vald, Võsupära (Võsupere) küla, Päisma talu – 5. juuni 1922 Tallinn) oli Eesti raskejõustiku alusepanija.
Gustav Boesbergi peetakse õigustatult Eesti raskejõustiku isaks. Tema algatas esimese raskejõustikuringi asutamise mõtte ja viis selle ka ellu. Raskejõustiklaste kooskäimise kohaks sai tema isa maja Tallinnas Heeringa tänavas.
Gustav Boesberg sündis 1867. aastal Palmse vallas. Rakvere kõrgema linnakooli lõpetamise järel asus ta tööle tõlkijana-kirjutajana Tallinna-Haapsalu ringkonnakohtus. Noores eas oli Gustav nõrga tervisega ning teda ei võetud ka sõjaväkke. 1888. aasta kevadel halvenes tervis veelgi. Sama aasta suvel sõitis ta isalt saadud materiaalse toetusega Saksamaale tervist parandama. Seal käis ta mitmes tsirkuses, kus nägi esmakordselt ka raskejõustiklaste esinemist.
Mitmelt saksa arstilt nõu küsides oli ta huvitatud, kas ta võiks pomme tõsta ja kuidas see peaks mõjuma tema tervisele. Arstid soovitasid tal harjutama hakata, sest see olevad parim ravim.
Sama aasta sügisel sõitis Gustav Boesberg Eestisse tagasi. Kaasaegse raskejõustiku sünniaastaks Eestis peetaksegi 1888. aastat, mil ta hakkas enda asutatud raskejõustikuringis tõstmist harjutama. 1893. aastal nimetati ring ümber Tallinna Vabatahtlikuks Atleetika Klubiks. Sealt hakkasidki võrsuma eesti maadluskuulsused.
Algul harjutas Boesberg raskuste tõstmist üksinda. Harjutusvahenditeks olid igasugused raudesemed ja kivid. Peagi hakkasid harjutamise vastu huvi tundma ka tema sõbrad.
Esimesena ühinesid Boesbergiga naabruses elanud Jüri Kanep, Gustav Vain ja Gustav Jöörmann. Vähehaaval hakkas tema korterisse kogunema noormehi, kes tahtsid harjutamisest osa võtta. Juba samal aastal oli seal raskusetõstjaid päris arvukalt.
Boesberg harjutas ise agaralt tõsteid ning innustas ka kaaslasi, korraldades oma ringis tõstevõistlusi. Algul harjutas iga mees nii, kuidas ise arvas.
1891. aasta 4. augustil korraldati esimesed tõstevõistlused Tallinnas, kus "Lootuse" seltsi eestseisus kutsus Tallinna jõumehi rahvapeole võidu tõstmisele. Tõstmiseks olid kaalu pommid ja tõstmine algas ühest puudast. Kes välja sirutatud käega enama üles tõstab, saab hõbeuuri kingituseks. Kümmekond meest võistles ühes kaaluklassis, sest praegust kaalu järgi jagunemist tol ajal veel ei tuntud. Ilusa hõbeuuri sai mees, kellest seda kõige vähem võis arvata.
Võitis Tallinna 5. jaoskonna kohtukirjutaja Boesberg, kes parema käega (küljelt väljasirutatult) tõstis üles ühe puuda ja 13 naela (53 naela) (1 puud = 16,48 = 40 (vene) naela; nael = 409,5 g) ning hoidis kõige kauem.
1892. aasta võistlused "Lootuse" seltsi aiapeol said suursündmuseks nii Tallinnas kui ka selle ümbruses. Osavõtjaid oli seekord juba arvukamalt. Pärast neid võistlusi tekkis G. Boesbergi treeningu vastu tohutu huvi. Tallinna hakkas kokku voolama noormehi ka Harjumaalt, et Boesbergi tõsteõpetust saada. Kuna ta ei suutnud kõiki raskejõustikuhuvilisi vastu võtta, otsustasid vanemad harjutajad koos Boesbergiga rohkem kui sada meest mitmeks grupiks jaotada.
Samal 1892. aastal tutvus Boesberg Peterburist Tallinna elama asunud Adolf Andruškevitšiga. Saanud teada, et Andruševitš oli Peterburis dr. Krajewski atleetikaringi liige, kutsus Boesberg ta oma raskejõustikuringi harjutama. Meeste esimeseks mureks oli raskejõustikuringile uue, ajakohase harjutusruumi leidmine. Võttis aega mis võttis, aga lõpuks siiski leiti laevaomanike seltsi "Linda" ait Maneeži tänavas. Varem oli selles ruumis asunud Eesti Laulu- ja Mänguselts "Estonia", kes 1889. aastal üürivõlglasena välja tõsteti.
Seni ei olnud ringil nime ega põhikirja. "Linda" aidas ei olnud enam võimalik registreerimata ringina koos käia, sest siin oldi politsei silma all. Ruum tuli politsei peavalitsuses registreerida ja kooskäimiseks luba võtta. Raskejõustikuringi nimeks sai "Tallinna Vabatahtlik Atleetide Klubi" ja tegelikeks juhtajateks-vastutajateks hakkasid kaks kohtuametnikku Gustav Boesberg ja Adolf Andruškevitš.
1895. aasta märtsis sõitis Boesberg Gustav Vainu kutsel Peterburi, et lähemalt dr. Krajewskiga tutvuda ja talle oma lihaste jõudu demonstreerida. Dr. Krajewski oli vaimustuses Boesbergi jõunumbritest ja soovitas tal kirjutajaamet maha panna ning hakata rahva ees esinema. Oma sõbra G. Vainu õhutusel läks Boesberg ajutiselt tsirkusesse tööle. Kahe tugeva eestlase esinemised vaimustasid publikut üha rohkem. Nende numbrid köitsid rahvast ja andsid meestele julgust juurde. Pommitõstmisele lisandus peagi maadlemine ja nii küpses "Eesti raskejõustiku isal" ametivahetuse otsus. 28-aastaselt sai Gustav Boesbergist elukutseline tõstja ning maadleja.
1896. aastal sõitis Tallinnast Peterburi ka tugev sepp Johannes Kalla, kelle jõunumbrid Boesbergile eriti meeldisid. Nad hakkasid koos esinema ja rändasid läbi kogu Lõuna-Venemaa. Kõikjal, kus nad esinesid, äratasid nende jõunumbrid suurt imetlust. Vene tsirkusepublik ristis Boesbergi ja Kalla "raudseteks meesteks".
1898. aastal kirjutas "Postimees" Boesbergist muu hulgas: "Ta on terves jõu ilmas kui "raudse pääga inimene" tuntud, sest et tema paljal päälael vist paarsada tollipaksust lauda puruks on pekstud, ilma et sellel koljukandjal põrmugi viga oleks juhtunud. Peterburis ei võinud vilunud arstid ära seletada, millest tema pääluul niisugune vastupidavuse jõud on." Boesbergi number, kus ta laskis laudu vastu oma pead puruks peksta, oli tõepoolest harukordne.
1899. aasta lõpul jõudis Boesberg pikalt turneelt tagasi Peterburi. Seal oli eestlastel parajasti teoks oma spordiühingu asutamine. Boesberg asus kaasmaalasi innukalt toetama, oli abiks seltsi põhikirja koostamisel ja selle kinnitamise organiseerimisel. See läkski korda ja 1900. aasta aprillis kinnitas siseministeerium St.Peterburi Eesti Jõukarastuse Seltsi "Kalev" põhikirja. Boesbergist sai J. Simpmann-Vambola järel 1904. aastal seltsi esimees.
Tsirkuses esinemisest pidi Boesberg seoses vasaku käe vigastusega loobuma. See teda eriti ei masendanud ja töökohagi leidis kogu Venemaal kuulsaks saanud mees üsna kergesti. Temast sai Firma "Singer ja Ko" Peterburi esinduse raamatupidaja. Sellel kohal töötas ta kuni 1917. aastani. 1920. aastal tuli Boesberg tagasi Eestisse ja lülitus taas raskejõustiku organiseerimistöösse. Suurt rõhku pani ta noorsoo kaasatõmbamisele sporditöösse.
1922. aastal haigestus G. Boesberg raskekujulisse kopsupõletikku ja suri 5. juunil 55-aastasena Tallinnas.


Eesti esiajalugu.
Eesti esiajalugu on Eesti esiajalugu.
Allikad.
Kirjalikest allikatest on säilinud ainult võõraste poolt kirjutatu. Põhiliseks teabematerjaliks vanema ajajärgu kohta on arheoloogilised allikad.
Mesoliitikum.
Eesti mesoliitikum algas 9. aastatuhandel eKr pärast mandrijää taandumist 10. aastatuhandel eKr ning kestis 5. aastatuhandeni eKr. Sel ajal asustasid Eestit küttide ja kalastajate Kunda kultuuri esindajad. Vanimaks senileitud asulakohaks peetakse Pulli asulat, mis pärineb hiljemalt 8. aastatuhandest eKr, kuigi vahepeal on selleks peetud ka Reiu asulakohta. Kunda kultuuri ajal Eestis püsiasustust ei tekkinud, mööda maad rändasid küttide, kaluride ja korilaste salgad. Kalurid elasid põhiliselt järverannikutelt.
Kütid valmistasid rohketest loomadest kehkatteid, ning luudest vajalikke tööriistu. Mõningaid väiksemaid tööriistu on ka kalaluudest valmistatud. Samuti valmistati ka puust esemeid, kuid need on aja jooksul hävinenud. Kivi abil töödeldi teisi esemeid, kuid kivitöötlemist ei vallatud väga hästi, vastupidiselt luule.
Põllundus.
Põllundus tõusis teiste majandusharude seas esikohale. Põlispõlde hariti kaheväljasüsteemi järgi. Põlispõlde haris iga talu eraldi, kuid külakonna ühise külvikorra järgi, muidu oleks paljudel lappides segamini asetsevate maade harimine kujunenud väga tülikaks.
Põllundus.
Põllunduse osakaal võrreldes eelnevate ajaperioodidega suurenes. Läti Henriku sõnul "Virumaa on viljakas ja väga ilus maa ja tal on avarad, tasased põllud". Süda-Järvamaa, ning eriti Paide ja Peetri Piirkonnad olid põllunduslikult sarnaselt Virumaaga arenenud. Varasem riimkroonika Järvamaa kohta: "Maa ilus oli ja suur ka, kuid siiski ilma metsata". Samuti leidus suuri külasid ja põllumaid ka Ugandi, ning eriti praeguse Nõo kihelkonna piires.
Küla ale-, heina-, karja-, ja metsamaad olid perede vahel jaotamata. Need moodustasid küla ühismaad, ehk "sarase". Ühiseid külamaid kasutavaid kogukondi nimetati saraskonnaks. Suurem osa külasid olid üksteisega suursaraskonna vahekorras. Need kasvasid reegline välja ühest algsest külast. Kui külast kasvas tütarküla välja, siis soetas see endale uued põllumaad, kuid endiseid ühiseid maid kasutas see edasi koos algse külaga.
Alemaid haris kogu küla- või saraskond ühiselt. Kord aastas valiti alemaist üks teatud tükk, külvati sellele 3-4 aastat järjest vilja ja jäeti see kurnatuna 15-20 aastaks puhkama. Seejärel võeti see jälle viljuse alla. Sedasi toimus alemaade harimine perioodiliselt mitmete tükkide viisi ja alemaad haarasid enda alla suuremaid maa-alasid kui alalised põllud.
Maajaotus.
Nooremal rauaajal oli Eesti autonoomsete maakondade liit. Läti Henriku andmetel käidi peaaegu Eesti mandri keskel kooskäimistel kord aastas nõu pidamas. Neid kogunemisi, "keräjäisid", võib pidada maakondade liidu otsuseid tegevaks organiks.
Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused tähistatud punasega.


Kunda kultuur.
Kunda kultuur oli mesoliitikumi küttide ja kalastajate kultuur 9. või 8. aastatuhandest eKr 5. aastatuhandeni eKr praeguse Eesti, Läti, Põhja-Leedu aladel ja Venemaa aladel Eesti naabruses, samuti Lõuna-Soomes.
Asulad.
Oma nime on saanud Kunda kultuur Kunda linna lähedalt Kunda Lammasmäelt saadud leidude järgi.
Ka teised olulisemad Kunda kultuuri leiukohad paiknevad Eestis (näiteks Pulli asula, Siimusaare asula, Narva Joaoru asula). On leitud veel Reiu asulakoht Reiu jõe Pärnu jõkke suubumiskoha läheduses, mis on umbes sama vana kui Pulli asulakoht. Umbes aastast 8000 eKr pärineb Uus-Ihaste asulakoht Tartus.
Oletatavasti elas Eestis Kunda kultuuri perioodil kuni 1500 inimest.
Asulad paiknesid tavaliselt järvede või jõgede ääres, kus oli võimalik kala püüda ja küttida vee äärde jooma tulevaid loomi. Ka pakkusid jõed ja järved metsadest paremaid liiklemisvõimalusi.
Kunda kultuur oli küttijate ja kalastajate kultuur, koduloomadest tunti vaid koera. Luuleiud näitavad, et kõige tihemini tabati jahikäigul põtru (nt Kundas 2/3 kõikidest luudest) ja kopraid.
Hilismesoliitikumi ajast on leitud Kunda kultuuri asulaid ka Lääne-Eesti saartelt (Kõnnu asula, Kõpu asula). Seal tegeldi ka hülgepüügiga.
Elamute jäänusid leitud ei ole. Arvatakse, et elati ritvadest püstitatud koonusjates püstkodades, mis olid kaetud okste, nahkade ja talvel ka mätastega. Keset püstkoda asus kividega piiratud kolle, mille kohal valmistati toitu ja mis andis valgust ning soojust.
Tööriistad.
Tööriistadest on leitud palju luust ja sarvest esemeid (ahingu-, oda- ja nooleotsi, talbu, kirveid ja naaskleid), samuti kvartsist ja tulekivist väikeesemeid. Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati kristalseid kivimeid, mida töödeldi lihvides; Kunda kultuuri ajal olid taolised tööriistad veel küllaltki tahumatud. Näiteks polnud kirvestel silmaauke ja nad kinnitati varre külge nahast rihmadega.
Kalapüügil kasutati võrku (leid Siivertsi asulakohast). Liigeldi paadiga.
Päritolu.
Kunda kultuuri elanike algkodu küsimus on siiani lahtine. Oletatakse, et nad on saabunud lõuna poolt ehk siis Euroopast. Oletuse aluseks on Pulli asulast leitud mustast tulekivist leid: taolist tulekivi Eestis looduslikult ei esine, kuid sellise tulekivi leiukohad asuvad ka Lõuna-Leedus ja Valgevenes.
Seda oletust toetab ka ühe Leedu Kunda kultuuri leiupaiga kalmistust saadud luustike antropoloogiline analüüs, mis viitab valdava osa elanike europiidsele päritolule. Samas ei saa neid otseselt seostada ühegi praeguse Euroopa rahvaga.
Keel.
Eesti keeles on mõningaid sõnu, mis ei ole omased ei soome-ugri ega indoeuroopa keeltele. Paul Ariste arvamuse kohaselt pärinevad sõnad "meri", "mägi", "haug", "eile", "sugu", "must" ja paljud teised pärinevad tundmatut keelt kõnelnud nn protoeurooplastelt, kelle hulka kuulusid tõenäoliselt ka Kunda kultuuri asukad. Samuti arvas ta tollest ajast pärinevat mõningad kohanimed, nagu näiteks Peipsi. Uuemal ajal on tekkinud teooria (Kalevi Wiik, Ago Künnap), mille kohaselt on tegu algse eesti keele kõige vanema sõnavarakihistusega ning Kunda kultuuri kandjad olidki eestlaste kauged esivanemad.


Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused (inglise keeles "European Football Championship") on Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Selles osalevad UEFA liikmesmaade rahvuskoondised.
Neid korraldatakse alates 1960. aastast iga nelja aasta tagant. Algul nimetati neid võistlusi Euroopa rahvaste karikavõistlusteks "European Nations Cup", alates 1968. aastast kannavad nad praegust nime.
Kuni 1976. aastani mängis finaalturniiril neli meeskonda. 1980. aastast osales finaalturniiril 8 meeskonda ja 1996. aastast mängib finaalturniiril 16 rahvuskoondist.
Finaalturniirile pääsejad otsustatakse valikmängude järgi. 1960. ja 1964. aastal peeti valikmängud karikasüsteemis kodus ja võõrsil mängitud "play-offidena. Alates 1968. aastast kasutatakse nii valikturniire kui ka "play-offena. Korraldajamaa koondis pääseb valikturniirile automaatselt.
Turniiri võitja saab õiguse osaleda FIFA konföderatsioonide karikavõistlustel.
Viimane turniir, mis toimus Poolas ja Ukraina, lõppes Hispaania 4:0 võiduga finaalis Itaalia üle.
Tulevad võistlused.
Järgmine EM-turniir UEFA Euro 2016 toimub 2016. aastal Prantsusmaal.
Euroopa meistrid.
2"Alates 1984. aastast 3. kohta mängu ei toimu; poolfinaalide kaotajad on nimetatud tähestiku järjekorras."


7. aastatuhat eKr.
7. aastatuhat eKr ehk 7. aastatuhat ema
Ameerika.
7. aastatuhat eKr


Põhja-Osseetia vapp.
Põhja-Osseetia vapp on Venemaa koosseisu kuuluva Põhja-Osseetia Alaania Vabariigi vapp.
Vapi saamiseks kuulutati välja konkurss, millest tehti kokkuvõtted 1994. aastal. Vapi autor on M. F. Džigkajev. Seadusele, mis sätestab vapi kasutamise, kirjutas president Ahsarbek Galazov alla 24. novembril 1994.
Põhja-Osseetia vapil on ümmargusel punasel kilbil kuldset maad mööda kõndiv mustatähniline kuldne lumeleopard. Tema taga kõrguvad seitse hõbedast mäge (üks, kolm ja kolm). Esimesel alumisel mäel on kaks tippu, millest esimene on kõrgem.
Lumeleopard mägede taustal on Osseetia ajalooline embleem ja oli keskajal osseedi riigi vapiks. Kilp on traditsiooniliselt ümmargune, idamaine. Kilbi punane värv märgib õigust, jõudu ja mehisust.
Lumeleopard sümboliseerib osseedi riiklust ja tugevat võimu, kuldne värv ülimuslikkust, suursugusust ja austust.
Mäeahelik tähistab kaheksatipulist kosmoloogilist Ilmamäge, mis kajastab osseetide ürgset arusaama maailmakorrast. Ülemine üksik tipp on jumalik absoluut, ülim võim. Kesktaseme kolm tippu on inimeste maailma kolm sotsiaalset funktsiooni. Alumise, eesmise rea neli tippu märgivad nelja ilmakaart. Mägede hõbedane värv tähendab puhtust, tarkust ja rõõmu.


Lõuna-Osseetia vapp.
Lõuna-Osseetia vapp on rahvusvaheliselt tunnustamata Lõuna-Osseetia Vabariigi vapp, mis praegusel kujul on kasutusel alates 1990. aastast.
Vapil on kujutatud kollast leopardi seitsme lumise mäe taustal. Mäed on punase taeva taustal. Vappi ümbritsevad ringina kirjad, üleval vene Республика Южная Осетия ja all osseedi keeles Республикæ Хуссар Ирыстон.


Adžaaria vapp.
Adžaaria vapp on Adžaaria Autonoomse Vabariigi vapp.


Hõralaid.
Hõralaid (ka Höralaid) on 20 hektari suurune laid Hiiumaa idaranniku lähedal Väinameres, Pühalepa valla territooriumil.
Asukoht.
Hõralaiu geograafilised koordinaadid on.
Saar asub Heltermaa sadamast 3,5 km kirdes, Eerikulaiust 2,8 km edelas ja Vohilaiust 1,5 km kagus. Rohuküla–Heltermaa laevateest teisele poole, Hõralaiust 7 km kagusse jääb Heinlaid.
Loodus.
Hõralaid on lubjakivist aluspõhjalise tuumikuga, mis on idaosas kaetud ainult 30 cm paksuse liivakihiga. Saare keskosas ja lääne pool leidub rannavalle, mille absoluutne kõrgus saare kõrgeimas punktis on 3,6 meetrit.
Saare keskosa on kaetud männituka ja põõsastikuga, mida ümbritseb kohati üleujutatav rannaniit.
2006. aasta seisuga on saarelt leitud 121 liiki soontaimi (või 125 liiki), 52 liiki samblaid ja 103 liiki samblikke.
Soontaimedest on kaitsealuseid liike 3: suur käopõll, rohekas käokeel ja kärbesõis.
Madalal rannal on ulatuslik rannaniit, kus kasvavad tuderluga, rannikas, randkamar, randristik, rand-õisluht ja väike maasapp. Saare keskosas on loopealne. Kohati liigniisketes metsatukkades leidub palju angervaksa, sinihelmikat, jänessalatit.
Ajalugu.
Hõralaid oli 20. sajandi esimesel poolel asustatud.
Laiul elas 1924–1927 Vahtrepalt Matse talust pärit Priidu (Fjodor) Sadam perekonnaga. Kui Priidu naine Elisaveta sünnitamise ajal suri, kolis perekond Haapsallu.
Priidu Sadam kinkis hooned nooremale vennale Augustile, kelle perekond elas laiul 1929–1941. Hiljem ei lubatud enam laiul elada ja perekond kolis Vahtrepa külla Jaagu talusse.
1944 rajati laiule Nõukogude armee vaatetorn.
Saar on olnud kasutusel karjamaana, ka tänapäeval karjatatakse saarel lambaid.


Norra Töölispartei.
Norra Tööpartei ehk Norra Töölispartei (norra keeles "Det Norske Arbeiderparti"; DNA) on Norra üks tähtsaimaid erakondi. Erakonna ideoloogia on sotsiaaldemokraatia.
Erakond asutati 1887, suurimaks parteiks sai 1927. Partei lõhenes 1921, sest läks Kominterni alla. 1923 Norra Tööpartei eraldus Kominternist ja 1927 taasühendati. Nad ütlesid lahti kommunismi rajamise soovist 1930-ndatel. 1961 asutasid vasaksotsialistid Sotsialistliku Rahvapartei. Tööerakonna esimene valitsus oli 1928. aastal (kaks nädalat). Pikim valitsusaeg kestis 1935–1965, välja arvatud okupatsiooniaeg 1940–1945 ja üks kuu 1963. aastal. Norra Tööpartei on ehitanud modernse heaoluriigi.
Norra Tööpartei põhiväärtused on vabadus, demokraatia ja sotsiaalne õiglus. Siiski on erakonna juhitud valitsused viimastel aastakümnetel privatiseerinud avalike teenuseid ja ettevõtteid, soodustanud konkurentsi ja majanduse dereguleerimist, teisisõnu on hakanud pooldama turumajandust enam kui 20. sajandi algupoolel. See näitab, et Norra Tööpartei ajab koos Tony Blairi Uue Tööparteiga keinslikku majanduspoliitikat. NTP pooldab Norra liitumist Euroopa Liiduga.
2005. aasta 15. septembril toimunud üldvalimiste eel näitasid Norra arvamusuuringud, et NTP on favoriidipositsioonile tõusnud ja moodustab tõenäoliselt pärast punarohelise enamusvalitsuse koos Sotsialistliku Vasakpartei (Sotsialistliku Rahvapartei järeltulija) ja Norra Keskparteiga. Valimistel saadigi esikoht ja moodustatigi vastav valitsus.


Heaoluriik.
Heaoluriik ehk sotsiaalriik on riik, mis garanteerib kodanike nii poliitilisi ja sotsiaalseid õigusi. Riik otseselt ei sekku turumajandusse, kuid vähendab ühiskonna liikmete vahelist sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust maksu-, majandus- ja sotsiaalpoliitikaga. Ehk ühendab turumajanduse sotsiaalse õiglusega. Samuti ka tagada inimese loomupärastest eeldustest ja rahakoti paksusest sõltumata võrdne võimalus osa võtta ühiskonna üldisest heaolust. Esimene tuntud heaoluriik oli Suurbritannia (Beveridge'i plaan) 1945. aastal. Heaoluriigi tekkega on kaasnenud ka üldise elatustaseme tõus, suurenenud ühiskonnas keskklass.
Heaoluriigi poliitikat edendavad sotsiaaldemokraatlikud parteid. Põhiline poliitiline filosoofia: sotsiaalliberalism, kolmas tee ehk modernne sotsiaaldemokraatia.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10. osundab sotsiaalriiklusele viide õigustele, mis on põhiseadusega kooskõlas ja vastavad sotsiaalse õigusriigi põhimõttele.


Hüüumärk.
Hüüumärk (!) on kirjavahemärk, mida kasutatakse tavaliselt lause lõpus selle rõhutamiseks.
Eesti keeles märgib hüüumärk lause lõpus lause lõppemist nagu punktki. Hüüumärgiga lause on kas hüüatus, kõnetluslause (eraldi lausena võetav üte), käsk, keeld, soovlause või midagi üllatavat või hämmastavat teatav lause. Sellist lauset nimetatakse hüüdlauseks.
Kirja alguses kasutatakse pöördumise järel hüüumärki või jäetakse märk ära. Koma kasutamine hüüumärgi asemel ei ole kooskõlas eesti keele reeglitega.
Hüüumärk kasutatakse mõnikord ka lause keskel lause osa järel. Näiteks kasutatakse hüüumärki üksiku hüüdsõna järel: "Plaksti! kõlas piitsahoop."
Hüüumärk sulgude sees lause keskel märgib, et sellele eelnev sõna või fraas väljendab midagi hämmastavat.
Mõnikord kasutatakse mitut hüüumärki järjest. See märgib väga suurt rõhutamist või karjumist.
Lause lõpus võidakse mitmesugustes kombinatsioonides ka ühte või mitut hüüumärki ja küsimärki. Sel juhul väljendatakse hämmastusevarjundiga küsimust.
Päritolu.
Arvatakse, et hüüumärk on pärit ladinakeelsest hüüdsõnast "io", mis väljendab kas rõõmu või valu. Ta kujunes kas tähtede "i" ja "o" digraafist või sõna "io" algustähe "I" ja punkti kombinatsioonist.
Teise versiooni järgi pandi hüüdlause algusse täht "i", mis on lühend ladina sõnast "interjectio" 'hüüdsõna', ning hüüdlause lõppu sama täht ümberpööratud kujul. Sellest lõpumärgist kujuneski meie hüüumärk. Hispaania keeles ja mõnes teises keeles on säilinud ka algusmärk ¡.
Stiil.
Hüüumärgi sage kasutamine on iseloomulik teismeliste stiilile.
Ka mõned kaubamärgid sisaldavad hüüumärki, näiteks "Yahoo!".
Mõningates ingliskeelsetes koomiksites, eriti 20. sajandi keskpaiga supermehekoomiksites, on läbivalt kasutatud punkti asemel hüüumärki.
Hüüumärgi liigkasutamist peetakse halvaks stiiliks, sest see hajutab lugeja tähelepanu.
Hüüumärgiga nimed.
Inglismaal on linn Westward Ho!, mille järgi on nime saanud ka Charles Kingsley romaan.
Kanadas Québeci provintsis on linn Saint-Louis-du-Ha! Ha!.
Hüüumärk on ka Rodgersi ja Hammersteini muusikali "Oklahoma!" pealkirjas.
!!! on Ameerika Ühendriikide ansambel.
Algus- ja lõpphüüumärk.
Hispaania keeles ja mõnes teises keeles alustab hüüdlauset või hüüdlausega ekvivalentset fraasi või sõna algusmärk ¡ ning selle lõpetab tavaline hüüumärk !.
Märkmed.
Hüüumärgiga võidakse tähistada kohta, millele tuleb pöörata suuremat tähelepanu. Näiteks märkmeid tehes millegi hüüumärgiga tähistamine viitab punktile, mida tuleb eriliselt tähele panna.
pisi
Liiklus.
Hoiataval liiklusmärgil "Muud ohud" on kolmnurga sees hüüumärk.
Täht.
Khoisani keeltes ja rahvusvahelises foneetilises tähestikus (IPA) kasutatakse hüüumärki tähena, mis märgib retrofleksset imihäälikut. Suulu keeles märgib seda häälikut täht "q".
Matemaatika.
Matemaatikas on ! faktoriaali märk. "n"!" tähendab 'täisarvude korrutis 1-st "n"-ini'. Näiteks 4! [neli faktoriaal] on 4 × 3 × 2 × 1 = 24. On kokku lepitud, et 0! = 1.
Programmeerimine.
Informaatikas vastab hüüumärk "Unicodei ja ASCII koodile 33.
Mitmetes programmeerimiskeeltes on sümbolil "!" eritähendusi.
Sageli kasutatakse seda loogilise eituse märgina. Näiteks A != B tähendab 'A ei võrdu B-ga'. Sel juhul nimetatakse hüüumärki inglise keeles "bang" või "shriek".
Programmeerimiskeeles BBC Basic nimetatakse hüüumärki "pling" ning ta märgib 32-bitist sõna.
"Geek Code".
"Geek Codeis kasutatakse sümbolit ! tähe ees märkimaks, et "geek" (tehnikafänn) keeldub vastavas teemas osalemisest.
Akadeemiline kasutus.
Balti üliõpilaskultuuris on levinud hüüumärgi kasutamine akadeemilistes lühendites.
Mitmus moodustatakse sellistest lühenditest kas terve lühendi või hüüumärgi kordamisega: ksv!! või ksv!ksv!, vil!! või vil!vil! jne.
"Unicode".
"Unicodeis on hüüumärgi koodiks U+0021 (& # 33). Tähe ! kood on U+01C3 (&#451), et tarkvara ei käsitaks seda kirjavahemärgina, vaid tähena.


Uus Tööpartei.
Uus Tööpartei (inglise keeles "New Labour") on släng, mille all mõeldakse Suurbritannia Tööparteid. Släng on pärit 1997. aasta valimisloosungist. "New Labour, New Britain". Vaba tõlge: "Uus Tööpartei, Uus Britannia". Eriti tihti kasutatakse seda sotsiaalse õigluse kõrval ka vaba turgu pooldavate sotsiaaldemokraatlike erakondade kohta.


Buhhaara.
Buhhaara oli riik Zarafšoni alamjooksu ja Amudarja keskjooksu oaasides.
Tähtsamad linnad olid Buxoro (Buhhaara) ning Samarqand (Samarkand).
Praegu jaguneb kunagise Buhhaara riigi ala Usbekistani ja Türkmenistani vahel.
Vene impeeriumis.
Alates 1860. aastate II poolest kuulus Buhhaara emiraat vasallriigina Vene impeeriumi koosseisu.
Nõukogude periood.
Septembris 1920 emiir kukutati ning 14. septembril 1920 kuulutati välja Buhhaara Nõukogude Rahvavabariik. See nõukogude riik oli Vene NFSV-ga "lepingulistes suhetes".
19. septembril 1924 nimetati Buhhaara NRV ümber Buhhaara NSV-ks.
Buhhaara riik likvideeriti lõplikult 27. oktoobril 1924, mil tema territoorium jagati Kesk-Aasias rahvusriikide moodustamise käigus Usbeki NSV ja Turkmeeni NSV vahel.


Fradique de Menezes.
Fradique de Menezes (sündis 21. märtsil 1942) on São Tomé ja Príncipe poliitik.
Ta oli São Tomé ja Príncipe president 23. juulist 2003 kuni 3. septembrini 2011.
Menezes, de, Fradique
Menezes, de, Fradique


Fernando Pereira.
Fernando Pereira (hüüdnimi Cobo; sündinud 1963) on São Tomé ja Príncipe major, kes juhtis 16. juulil 2003 toimunud sõjaväelist riigipööret, kuid loovutas 23. juulil võimu.
Välislink.
Pereira, Fernando
Pereira, Fernando


René Préval.
thumb
René Garcia Préval [rön'ee prev'all] (sündinud 17. jaanuaril 1943) on Haiti poliitik.
Ta oli Haiti president 1996–2001 ja 14. maist 2006 kuni 14. maini 2011 (kuulutati presidendivalimiste võitjaks 16. veebruaril 2006).
Ta oli ka Haiti peaminister 1991. aastal, kuid pidi võimust loobuma sõjaväelise riigipöörde tõttu.
Esimene ametiaeg presidendina.
1996. aastal valiti Préval presidendiks 5 aastaks 88% häältega. Temast sai Haiti Vabariigi enam kui kahe sajandi pikkuse ajaloo teine demokraatlikult valitud president (esimene oli Jean-Bertrand Aristide 1990) ja esimene president, kes lahkus võimult sellepärast, et tema ametiaeg sai läbi.
Presidendina viis Préval läbi hulga majandusreforme, millest kõige silmatorkavam oli mitme riikliku ettevõtte erastamine. On oletatud, et see toimus Rahvusvahelise Valuutafondi ja teiste välisjõudude survel. Töötus, ehkki endiselt kõrge, langes kogu tema võimu ajal ja jõudis kõige madalama tasemeni pärast Duvalier' kukutamist. Ta toetas tugevalt eelmiste režiimide ajal sõjaväe ja politsei poolt toime pandud inimõiguste rikkumiste uurimist ning vastavaid kohtuprotsesse.
Preval, Rene
Preval, Rene
Preval, Rene


François Duvalier.
pisi
François Duvalier tuntud ka kui "Papa Doc" (14. aprill 1907 – 21. aprill 1971) oli Haiti president alates 1957. aastast ja diktaator aastast 1964 kuni oma surmani.
Tema surma järel võttis võimu tema poeg Jean-Claude Duvalier.


ROK-i maakoodide loend.
ROK-i maakoodid on spordis kasutatavad kolmetähelised Rahvusvahelise Olümpiakomitee maakoodid.


ARM.
ARM on lühend, mille tähendus võib olla erinev.


Andrus Kivirähk.
Andrus Kivirähk oma raamatusse "Lood" autogramme jagamas 9. oktoobril 2012
Andrus Kivirähk Balti Raamatumessil 2010
Andrus Kivirähk (sündinud 17. augustil 1970) on eesti kirjanik.
Andrus Kivirähk õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Ta töötab Eesti Päevalehes, kus suur osa tema tekste on esmaavaldatud.
Tema raamatut "Rehepapp" on 2008. aastaks müüdud üle 32 000 eksemplari, mis teeb ta 2000. aastate menukaimaks eesti kirjanikuks.
Aastast 1996 on Andrus Kivirähk Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastast 1990 kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi.
Raamatud.
Soomekeelses tõlkekogumikus "Tallinnasta pois – groteskia virolaista proosaa" (Absurdia, 2003) ilmusid Kivirähu jutud "Miesten kongressi" (tõlkija Petteri Aarnos), "Vahva nainen" (tõlkija Seija Kerttula) ja "Ugri" (tõlkija Iiris Heino).
Isiklikku.
Andrus Kivirähk on sotsioloog Juhan Kivirähki vend.
Ta on abielus ajakirjanik Ilona Martsoniga. Neil on tütred Kaarin, Liisa ja Teele.


Saksa Demokraatlik Vabariik.
Saksa DV ehk Ida-Saksamaa oli Teise maailmasõja järel Nõukogude okupatsioonitsoonis moodustatud riik.
Saksa DV pealinn oli Berliin (Ida-Berliin). Läänepoolsem ja suurem osa Berliinist – Lääne-Berliin – Saksa DV-sse ei kuulunud.
Saksa DV kuulutati välja 7. oktoobril 1949. SDV põhiseaduseks, oli 1968. aastal vastuvõetud Konstitutsioon.
USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsoonis tekkis Saksamaa Liitvabariik, mida nimetati ka Lääne-Saksamaaks.
Riigivalitsemine.
Saksa DVs oli mitu parteid ja nad kõik nad olid ühendatud Rahvarindesse ("Nationale Front der Deutschen Demokratischen Republik"). Riigi valitsev partei oli Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei ("Sozialistische Einheitspartei Deutschlands (SED)").
Saksa DV ja SED juhtorganiks oli SSÜ Keskkomitee ja selle tegevjuhtkond SSÜ KK Poliitbüroo, kuhu 1989. aastal kuulusid: Erich Honecker, Hermann Axen, Hans-Joachim Böhme, Horst Dohlus, Werner Eberlein, Kurt Hager, Joachim Herrmann, Werner Jarowinski, Heinz Keßler, Günther Kleiber, Egon Krenz, Werner Krolikowski, Siegfried Lorenz, Erich Mielke, Günter Mittag, Erich Mückenberger, Alfred Neumann, Günter Schabowski, Horst Sindermann, Willi Stoph, Harry Tisch; Poliitbüroo liikmekandidaadid: Ingeburg Lange, Gerhard Müller, Margarete Müller, Gerhard Schürer, Werner Walde.
Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Sekretariaati kuulusid: peasekretär Erich Honecker, sekretärid: Agitatsiooni ja Propagandasekretär, Joachim Herrmann; Põllumajandussekretär, Werner Krolikowski; Günter Schabowski; Kultuuri, teaduse ja haridussekretär, Kurt Hager; Majandussekretär, Günter Mittag; Rahvusvaheliste suhete sekretär, Hermann Axen; Parteiorganisatsioonialase töö sekretär Horst Dohlus; Kaubanduse, varustuse ja kirikuasjade sekretär Werner Jarowinski; Julgeoleku, noorte ja spordi sekretär, Egon Krenz, Naisasjade sekretär, Ingeburg Lange.
1953. aastal toimusid Ida-Saksamaal suured rahutused, mis algasid ehitusnormide tõstmise pärast ja mis suruti NSV Liidu poolt maha. Rahutuste käigus sai surma umbes 300 inimest.
Saksa DV julgeolekuorgan oli Stasi ("Staatssicherheit").
Saksa DV hakkas suhtlema Lääne-Saksamaaga, kui seal seati Willy Brandti valitsuse poolt sisse uus idapoliitika ja loobuti Hallsteini doktriinist. Saksa DV liideti Saksamaa Liitvabariigiga 3. oktoobril 1990.
Haldusjaotus.
Pärast Saksa DV moodustamist 1949. aastal jagunes Saksa DV algselt ajalooliselt kujunenud liidumaadeks.
Saksa DV ja NSV Liit.
Pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopas ning liitlasvägede poolt Saksamaa territooriumi vallutamist jaotati Saksamaa 4 okupatsioonitsooniks. Idapoolsemad Saksamaa liidumaad kuulusid Nõukogude administratiiv- ja sõjalise kontrolli alla. Nõukogude sõjaväeadministratsioon Saksamaal juhtis Nõukogude okupatsioonitsoonis tsiviilelukorraldust. Saksamaal paiknevaid Nõukogude sõjaväeüksuste tegevust korraldas Nõukogude okupatsioonivägede grupp Saksamaal/Nõukogude väegrupp Saksamaal.
Nõukogude sõjaväe administratsioon ja administratsioonivalitsused (mis moodustati kõikides liidumaades) teostasid Saksamaa sovietiseerimist Ivan Serovi (NSV Liidu SARK-i volinik Saksamaal) ja Pavel Zelenini (KRK Vastuluurevalitsus SMERŠ/NSV Liidu Nõukogude okupatsioonivägede grupi RJMi Vastuluurevalitsuse ülem juuni 1945- aprill 1947) juhtimisel, kasutades ka NSV Liidu riikliku julgeoleku ja siseasjade rahvakomissariaadi ning NSA valitsuste siseasjade osakondade töötajaid.
Majandus.
Sõjajärgsete piiridega lõigati Saksa DV-st ära osa tema tagamaadest idas, Saksamaa idaosa energiaga kindlustanud Sileesia söebasseinid ja Elbe alamjooksul asunud sadamad. Saksa DV oli majanduslikult arenenuim sotsialistlik riik Ida-Euroopas.
Sport.
Ida-Saksamaa saavutas tänu riiklikule tsentraliseeritud spordipoliitikale tipp-spordis suurt edu ja kümneid olümpiavõite. Kuigi seal oli ka oma olümpiakomitee, ei tunnustatud seda kaua aega. Mõlema Saksa riigi sportlased võistlesid ühendvõistkonnas aastatel 1952-1964. Ida-Saksamaa olümpiavõitjate loetelu alustatakse vahest isegi poksija Wolfgang Behrendt, kes võitis 1956. aasta Melbourne mängudel kuldmedali, ehkki ta võistles Saksamaa ühendkonna koosseisus. Ida-Saksamaana hakati võistlema 1968. aastast.
Sarajevo 1984. aasta taliolümpiamängudel oli Ida-Saksamaa edukaim riik kuldmedalite arvult: 9 kulda, 9 hõbedat ja 6 pronksmedalit. Kiiruisutamises oli 500 m distantsil oli naistest parim Christa Rothenburger, kes püstitas 41,02-ga ka olümpiarekordi. Samadel olümpiamängudel sai oma esimese olümpiakulla ka iluuisutaja Katarina Witt naiste üksiksõidus.
Alates 1968 võistlesid Saksa riigid eraldi meeskondadena kuni Saksamaa taasühinemiseni 1990.


Lääne-Saksamaa.
Lääne-Saksamaa on nimetus, mida kasutati Saksamaa Liitvabariigi (1983. aastani eesti keeles Saksa Föderatiivne Vabariik (lühend Saksa FV)) kohta ajal, kui ta eksisteeris kõrvuti Saksa DV ehk Ida-Saksamaaga.
Nimetust "Lääne-Saksamaa" saab kasutada Saksamaa LV kohta ajavahemikul Saksamaa LV moodustamisest Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsoonis 23. mail 1949 kuni Lääne- ja Ida-Saksamaa ühendamiseni 3. oktoobril 1990.
Lääne-Saksamaa pindala oli 248 171 km², rahvaarv (1980) 59 000 000 ning pealinn Bonn.


Baieri vapp.
Baieri vapp on Baieri liidumaa riigivapp.


Baden-Württembergi vapp.
Baden-Württembergi vapp on Saksamaa Baden-Württembergi liidumaa vapp.


Schleswig-Holsteini vapp.
thumb
Schleswig-Holsteini vapp on Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaa vapp.


1994. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1994. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid XV maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 17. juunist – 17. juulini Ameerika Ühendriikides.
Tegemist oli esimeste jalgpalli maailmameistrivõistlustega, kus finaalmängus, mis toimus Brasiilia ja Itaalia jalgpallikoondiste vahel, lõppesid nii normaal- kui ka lisaaeg seisuga 0:0. Otsustavaks said penaltid ehk 11-meetri karistuslöögid, kus Brasiilia tabas 3, Itaalia aga 2 lööki. Itaalia võimalused luhtusid, kui viies lööja Roberto Baggio üle värava lõi.


Jaanuar 1904.
4. jaanuar.
Ameerika president Theodore Roosvelt selgitas kongressile, et USA-l pole mingit osa Panama revolutsioonis. President rõhutas, et on aeg asuda Panama kanalit ehitama.


Jaanuar 1905.
24. jaanuar 1905.
Peterburis seatakse tsaari ukaasiga sisse sõjaväeline diktatuur.
27. jaanuar 1905.
Vene kirjanikud ja õpetlased nõuavad demonstratsioonil Maksim Gorki vabastamist.
Peaaegu kõigis Venemaa suuremates linnades toimuvad massilised streigid, ei ilmu ajalehed. Demonstrantide kokkupõrked politseinike ning sõjaväelastega.


Urmas Reinsalu.
Urmas Reinsalu (sündis 22. juunil 1975 Tallinnas) on Eesti poliitik.
Alates 28. jaanuarist 2012 Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit esimees.
President Toomas Hendrik Ilves nimetas Reinsalu kaitseministriks 11. mail 2012, ametisse asus ta ametivande andmisega Riigikogu ees 14. mail 2012.
Ta oli Res Publica liige 1992. aastast ja pärast ühinemist Isamaaliiduga on IRLi liige.
Poliitiline tegevus.
Reinsalu oli Res Publica nimekirja esinumber 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimiste nimekirjas, kuid ei osutunud valituks. Res Publica sai vaid 6,7 protsenti häältest ning valimiskaotus viis erakonna kadumisele poliitikamaastikul.
On tuntud ühe äraostmatuna. Oli OÜ Patricia juhatuse liige 2003. aastal koos Ken-Marti Vaheri, Taavi Veskimägi ja Indrek Raudsega.
Haridus.
Urmas Reinsalu lõpetas 1993. aastal Tallinna 37. Keskkooli ja 1997. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Oli Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna edustuse esimees 1994–1995.


Juuni 1904.
Jaanuar 1904 - Veebruar 1904 - Märts 1904 - Aprill 1904 - Mai 1904 - Juuni 1904 - Juuli 1904 - August 1904 - September 1904 - Oktoober 1904 - November 1904 - Detsember 1904


2004. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
2004. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis toimusid Portugalis 12. juunist 4. juulini. Meistritiitli võitis suurüllataja Kreeka, alistades finaalis võõrustajad.
Korraldus.
Portugal sai Euroopa jalgpalliliidult 12. EM-finaalturniiri korraldusõiguse 1998. aastal. Portugalile oli see esimene kord nii tähtis turniir läbi viia. Küll oli Portugalil kogemusi noorte suurturniiride ja Euroopa klubide karikavõistluste finaalide läbiviimisel.
Mänge peeti kaheksa linna kümnel staadionil. Kaks võistluspaika asusid Lissabonis ja Portos, ülejäänud mängupaigad olid Aveiro, Braga, Coimbra, Faro, Guimarães ja Leiria.
Finaalturniiri maskott oli lõbus poisike Kinas.
Nii nagu neli aastat tagasi Hollandis ja Belgias, osales ka 2004. aasta finaalturniiril 16 meeskonda, kes loositi 30. novembril 2003 Lissabonis nelja alagruppi. Iga alagrupi kaks paremat pääsesid veerandfinaalidesse.
16 finalisti vahel jagati 200 miljonit franki. Iga finalist sai vähemalt 7,5 miljonit franki, mis on 56% rohkem kui 2000. aasta finaalturniiril. Alagrupiturniiril tõi võit lisaks 1 miljoni ja viik 500 000 franki. Veerandfinaali jõudnud riigid said boonusena 3 miljonit franki, poolfinalistid veel 4 miljonit. Euroopa meister teenis veel 10 miljonit, finaali kaotaja 6 miljonit franki. Seega teenis meister 27,5 miljonit franki ehk 13,1 miljonit rohkem kui 2000. aastal.
B-alagrupp.
Prantsusmaa-Inglismaa 2:1 (13. juuni)
Inglismaa-Šveits 3:0 (17. juuni)
Horvaatia-Inglismaa 2:4 (21. juuni)
C-alagrupp.
Itaalia–Taani 0:0 (14. juuni)
Bulgaaria-Taani 0:2 (18. juuni)
Itaalia-Bulgaaria 2:1 (22. juuni)
D-alagrupp.
Tšehhi-Läti 2:1 (15. juuni)
Holland-Tšehhi 2:3 (19. juuni)
Holland-Läti 3:0 (23. juuni)
Euroopa meister.
Üheksanda riigina krooniti Euroopa meistriks jalgpallis Kreeka meeskond. Finaalis võitsid kreeklased teist korda turniiril võõrustajaid portugallasi.
Kreeklastel oli kogu mängu jooksul kasutada vaid üks nurgalöök Portugali 10 vastu. Selle teenis teise poolaja 12. minutil kaitsja Gioúrkas Seitarídis. Angelos Basinas lõi palli paremast nurgast värava ette, Angelos Charisteas sai sellele viie meetri kaugusel väravajoonest peaga pihta ja oligi kõik. Portugallaste üritused viik jalule seada jooksid kõik liiva. Parimad võimalused raiskasid portugallaste tõusev täht Cristiano Ronaldo 75. minutil (lõi üks-üks olukorrast kreeklaste väravavahiga palli üle värava) ja loojuv täht Luís Figo 90. minutil (väravanurka teel olnud pall muutis kaitsja jalast suunda ja läks mööda).
Kreeka võitis pärast õnnega pooleks alagrupist edasi pääsemist kõik kolm mängu tulemusega 1:0: esmalt valitseva Euroopa meistri Prantsusmaa, siis enne seda kõik 4 vastast võitnud Tšehhi ja finaalis ka korraldava maa Portugali.
65-aastasest sakslasest Otto Rehhagelist sai esimene välistreener, kes koondise Euroopa meistriks viinud. Ühtlasi oli see hiilgav näide sellest, milleni võib vähem kui kolme aastaga jõuda mitte just maailmanimedest koosnev, kuid töötahteline meeskond juhul, kui viib ellu elutarga treeneri nutika strateegia. Portugallased jäid kreeklaste distsiplineeritud kaitse vastu hätta kahel korral, jagu ei saanud neist ka teised tippkoondised. Vaid venelastel õnnestus Kreeka üle mängida.
Kreeka hämmastas vutimaailma juba valikturniiril, kui pärast 2 kaotusega alustamist võideti 6 mängu järjest ning pääseti Hispaania ees otse finaalturniirile, kolmandale riigi jalgpalliajaloos.
"Kreeklased kirjutasid täna jalgpalliajalugu. See on sensatsioon ning harjumatu tulemus mitte ainult Kreeka, vaid kogu Euroopa jalgpalli jaoks," sõnas Rehhagel. "Meeskond mängis suurepäraselt ja kasutas ära oma võimalused. Tunnistan, et tehniliselt olid vastased meist ju paremad."
Brasiillane Luiz Felipe Scolari ei suutnud kaks aastat tagasi Brasiiliaga võidetud maailmameistritiitlile teist suurvõitu lisada ja palus Portugali inimestelt andeks. "Me tahame andestust paluda kõigilt portugali inimestelt, et me ei suutnud seda hädavajalikku väravat lüüa. Raske on nii kaotada, mängida sellist mängu nii nagu me mängisime ja ikkagi jääda väravata. Kreeka võitis kaitsest. Nad võitsid, sest nad teadsid, kuidas sellist mängu mängida," nentis Scolari.
Väravalööjad.
5 väravat: Milan Baroš (Tšehhi)
4 väravat: Ruud van Nistelrooij (Holland), Wayne Rooney (Inglismaa)
3 väravat: Angelos Charisteas (Kreeka), Frank Lampard (Inglismaa), Henrik Larsson (Rootsi), Jon Dahl Tomasson (Taani), Zinédine Zidane (Prantsusmaa)
2 väravat: Antonio Cassano (Itaalia), Cristiano Ronaldo (Portugal), Marek Heinz (Tšehhi), Thierry Henry (Prantsusmaa), Zlatan Ibrahimovic (Rootsi), Jan Koller (Tšehhi), Nuno Ribeiro Maniche (Portugal), Manuel Rui Costa (Portugal)
Parim mängija.
UEFA 8-liikmeline tipptreeneritest koosnev tehniline komitee nimetas turniiri parimaks mängijaks Kreeka koondise kapteni Theódoros Zagorákise. Ühe hääle said turniiri ametlikul koduleheküljel anda ka fännid.
"Ta näitas terve turniiri jooksul häid juhiomadusi ja oskusi ning tehnilist pagasit. Lisaks veel hingestatud mäng," põhjendas komitee liige, endine Liverpooli peatreener Gerald Houllier valikut. Ka finaalkohtumise parimaks mängijaks tunnistatud Zagorakis sai trofee kätte 26. augustil Monacos peetud galaõhtul.


Portugali jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Portugali jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Koht FIFA edetabelis (mai 2004): 20. koht
Koondise põhivorm: pruun särk, verdi püksid, punased põlvikud
Koondise varuvorm: valge särk, valged püksid, valged põlvikud
Väravavahid.
22 Jose Moreira 20. märts 1982 Lissaboni Benfica
1 Ricardo Pereira 11. veebruar 1976 Lissaboni Sporting
12 Joaquim Silva Quim 13. november 1975 Braga
Kaitsjad.
4 Jorge Andrade 9. aprill 1978 Deportivo La Coruña
15 Roberto Luis Beto 3. mai 1976 Lissaboni Sporting
16 Ricardo Carvalho 18. mai 1978 FC Porto
5 Fernando Couto 2. august 1969 Rooma Lazio
2 Paulo Ferreira 18. jaanuar 1979 FC Porto
13 Luis Brito Garcia Miguel 4. jaanuar1980 Lissaboni Benfica
3 Rui Jorge 27. märts 1973 Lissaboni Sporting
14 Jorge Pereira Nuno Valente 12. september 1974 FC Porto
Poolkaitsjad.
6 Francisco Costinha 1. detsember 1974 FC Porto
20 Anderson Luis De Souza Deco 27. august 1977 FC Porto
18 Nuno Ribeiro Maniche 11. november 1977 FC Porto
19 Tiago Mendes 2. mai 1981 Lissaboni Benfica
8 Armando Petit 25. september 1976 Lissaboni Benfica
17 Cristiano Ronaldo 5. veebruar 1985 Manchester United
10 Manuel Rui Costa 29. märts 1972 AC Milan
Ründajad.
7 Luís Figo 4. november 1972 Madridi Real
21 Nuno Gomes 5. juuli 1976 Lissaboni Benfica
9 Pedro Miguel Pauleta 28. aprill 1973 Pariisi St. Germain
23 Hélder Postiga 2. august 1982 Tottenham Hotspur
11 Simão Sabrosa 30. oktoober 1979 Lissaboni Benfica
Treenerid.
Peatreener: Luiz Felipe Scolari


Inglismaa jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Inglismaa jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Koht FIFA edetabelis (mai 2004): 12. koht
Koondise põhivorm: valge särk, sinised püksid, valged põlvikud
Koondise varuvorm: punane särk, valged püksid, punased põlvikud
Väravavahid.
1 David James 1. august 1970 Manchester City
13 Paul Robinson 15. oktoober 1979 Tottenham Hotspur
22 Ian Walker 31. oktoober 1971 Leicester City
Kaitsjad.
12 Wayne Bridge 5. august 1980 FC Chelsea
6 Sol Campbell 18. september 1974 FC Arsenal
16 Jamie Carragher 28. jaanuar 1978 FC Liverpool
3 Ashley Cole 20. detsember 1980 FC Arsenal
15 Ledley King 12. oktoober 1980 Tottenham Hotspur
2 Gary Neville 18. veebruar 1975 Manchester United
14 Philip Neville 21. jaanuar 1977 Manchester United
5 John Terry 7. detsember 1980 FC Chelsea
Poolkaitsjad.
7 David Beckham2. mai 1975 Madridi Real
17 Nicky Butt 21. jaanuar 1975 Manchester United
19 Joe Cole 8. november 1981 FC Chelsea
20 Kieron Dyer 29. detsember 1978 Newcastle United
4 Steven Gerrard 30. mai1980 FC Liverpool
18 Owen Hargreaves 20. jaanuar 1981 Müncheni Bayern
11 Frank Lampard 20. juuni 1978 FC Chelsea
8 Paul Scholes 16. november 1974 Manchester United
Ründajad.
21 Emile Heskey 11. jaanuar 1978 Birmingham City
10 Michael Owen 14. detsember 1979 FC Liverpool
9 Wayne Rooney 24. oktoober 1985 Everton FC
23 Darius Vassell 13. juuni 1980 Aston Villa
Treenerid.
Peatreener Sven-Göran Eriksson


Hispaania jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Hispaania jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Koht FIFA edetabelis (mai 2004): 3. koht
Koondise põhivorm: punane särk, sinised püksid, sinised põlvikud
Koondise varuvorm: sinine särk, sinised püksid, mustad põlvikud
Väravavahid.
13 Daniel Aranzubia 18. september1979 Bilbao Atletico
1 Santiago Cañizares 18. detsember1969 Valencia CF
23 Iker Casillas 20. mai 1981 Madridi Real
Kaitsjad.
15 Raul Bravo 14. aprill 1981 Madridi Real
2 Joan Capdevila 2. märts 1978 Deportivo La Coruña
18 Martin Villar Cesar 3. aprill1977 Deportivo La Coruña
6 Ivan Helguera 28. märts 1975 Madridi Real
3 Carlos Lopez Marchena 31. juuli 1979 Valencia CF
22 Juan Gutierrez Moreno Juanito 23. juuli 1976 Sevilla Real Betis
5 Carles Puyol 13. aprill 1978 FC Barcelona
12 Garcia De La Torre Gabri 10. veebruar1979 FC Barcelona
Poolkaitsjad.
4 David Albelda 1. september 1977 Valencia CF
16 Xabi Alonso 25. november 1981 Real Sociedad
8 Ruben Baraja 11. juuli1975 Valencia CF
14 Rodriguez Guillen Vicente 16. juuli 1981 Valencia CF
19 Sanchez Rodriguez Joaquin 21. juuli 1981 Sevilla Real Betis
21 Juan Carlos Valeron 17. juuni 1975 Deportivo La Coruña
20 Hernandez Xavi 25. jaanuar 1980 FC Barcelona
Ründajad.
17 Joseba Etxeberria 5. september 1977 Bilbao Athletic
7 Raúl González Blanco 27. juuni 1977 Madridi Real
11 Albert Luque 11. märts 1978 Deportivo La Coruña
10 Fernando Morientes 5. aprill 1976 AS Monaco
9 Fernando Torres 20. märts 1984 Madridi Atletico
Treenerid.
Peatreener: Iñaki Saez


Inglismaa jalgpallikoondis.
Inglismaa jalgpallikoondis on Inglismaa rahvuskoondis jalgpallis.
FIFA liige: 1905–1920, 1924–1928, 1946
Ajalugu.
Jalgpalli sünnimaa koondis pidas oma esimese maavõistluse 1872. aastal Šotimaaga (0:0) ja liitus 1905. aastal FIFA-ga. Inglismaa amatööride esindus võitis 1908 ja 1912 olümpiaturniiri, kuid kolmest esimesest MM-ist otsustasid inglased eemale jääda.
Kaasa löödi alles 1950. aasta MM-il Brasiilias, kuid avaetteastest pole inglastel midagi head meenutada, sest kaotati USA-le 0:1. Kolm aastat hiljem tabas inglasi uus lõõk, kui oma pühapaigas Wembleyl jäädi alla Ungarile 3:6. Inglismaa koondisele oli see kodus esimene kaotus mittebriti meeskonnale.
Inglise jalgpalli tähetund oli 1966, mil oma kodus peetud MM-il tuli Alf Ramsey juhendatud koondis eesotsas vendade Charltonite, Bobby Moore'i, Gordon Banksi ja Geoff Hurstiga võitjaks. EM-il osalesid inglased esimest korda alles 1968. aastal ning said Itaalias pronksi. Poolfinaalis kaotati Jugoslaaviale, kuid medalimängus alistati NSV Liit.
1970. aasta MM-il oli Inglismaal paljude arvates kõigi aegade parim meeskond, kuid dramaatilises veerandfinaalis jäädi 2:3 alla Saksamaale. Järgmise kahe MM-i finaalturniirile inglased ei pääsenud, 1982 jõuti vahegruppi, kus mängiti 0:0 nii Hispaania kui Saksamaa LV-ga ning poolfinaali ei pääsetud. 1986. aasta MM-il Mehhikos oli Gary Lineker turniiri edukaim väravalööja kuue tabamusega, kuid veerandfinaalis tuli mängu Diego Maradona 'jumala käsi' ning nelja hulka inglased ei jõudnud. Neli aastat hiljem Bobby Robsoni juhendamisel see õnnestus, kuid tee finaali lõpetas penaltikaotus vanale vaenlasele Saksamaale.
EM-idel on vedanud Inglismaal järjepidevalt viltu - nii 1980, 1988 kui 1992 alagrupiga kogu turniir neile ka lõppes. 1996 oldi ise võõrustajad ning sedakorda mängiti end Wembleyl poolfinaali. Siis aga kordus vana ja tuttav stsenaarium - penaltiseerias jäädi alla sakslastele.
1998. aasta MM-il katkestas Glenn Hoddle'i juhendatud Inglismaa koondise medalipüüdlused veerandfinaalis Argentina, loomulikult jällegi 11 m karistuslöökidega.
Euro 2000 finaalturniiril juhtis inglaste vägesid Kevin Keegan, kuid 1:0 võit alavormis olnud Saksamaa üle seekord alagrupist edasi ei viinud. 2002. aasta MM-iks pani Inglismaa koondise kokku rootslane Sven-Göran Eriksson, kuid temalgi ei õnnestunud britte veerandfinaalist kaugemale viia - sedakorda oli inglaste kojusaatjaks hilisem maailmameister Brasiilia.
Euro 2004 kordus ajalugu, kuna jällegi ei jõutud kaugemale kui veeranfinaali, kus kohtuti Portugaliga ning mängiti normaalajal viiki 2:2. Penalti löökidega jäädi aga jänni ja kaotati 5:6.


Portugali jalgpallikoondis.
Portugali jalgpallikoondis on Portugali jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Portugali rahvusvahelistel jalgapallivõistlustel.
Ajalugu.
Esimene teadaolev jalgpallikohtumine Portugalis peeti 1888. Jalgpalliliit asutati 1914. Esimese maavõistluse pidasid portugallased 1921 Hispaaniaga ja kaotasid 1:3. FIFA liikmeks saadi 1923 ning 1928. aasta olümpiaturniiril Amsterdamis jõuti veerandfinaali. 1950. aastal pakkus FIFA pärast Türgi loobumist MM-finaalturniirist kohta Portugalile, kuid Portugal loobus.
Portugali koondis pääses esimest korda maailmameistrivõistlustele 1966. aastal Inglismaal. See oli Mosambiigist pärit Eusébio tähetund: aafriklane oli üheksa väravaga finaalturniiri edukaim väravakütt ning aitas meeskonnal võita pronksmedali.
1984. aastal jõudis Portugal esimest korda EM-võistluste finaalturniirile ning mängis end poolfinaali, kus tuli alla jääda Prantsusmaale 2:3. Meeskonna tähed olid Nené, Fernando Chalana ja Rui Jordão.
1986 mängiti end välja MM-i finaalturniirile Mehhikosse. MM-i alustati hästi 1:0 võiduga Inglismaa üle, kuid siis murdis väravavaht Manuel Bento treeningul jalaluu ning kaks järgmist alagrupimängu portugallased kaotasid Poolale 0:1 ja Marokole 1:3.
1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses algas Portugali jalgpalli uus tõus eesotsas Luís Figo, Rui Costa ja Fernando Coutoga. Noorte tiitliturniiridel olid portugallased korduvalt võitjate ja medalisaajate seltskonnas, kuid meeste seas pole täistabamust seni tulnud. Euroopa 1996. aasta meistrivõistluste finaalturniiril jõuti teise ringi, kuid 1998. aasta MM-ile ei pääsetud. Euroopa 2000. aasta meistrivõistluste finaalturniiril mängiti end poolfinaali, kus kaotati 1:2 Prantsusmaale. 2002. aasta MM oli taas pettumus: alagrupist edasi ei saadud, sest kaotati nii USA-le kui Lõuna-Koreale. 2004. aasta kodus toimunud EM-l jõudis Portugali koondis finaali, kus jäi alla turniiri suurüllataja Kreekale.
Välislingid.
Koondis


Hispaania jalgpallikoondis.
Hispaania jalgpallikoondis on Hispaania jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Hispaaniat rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel. Koondis on valitsev maailmameister (2010) ja kolmekordne Euroopa meister (1964, 2008, 2012).
__TOC__
Ajalugu.
Hispaania jalgpalliliit asutati 1913. aastal ning seitse aastat hiljem 1920 osaleti esimest korda olümpiamängudel. Antverpeni mängudelt naasis koondis hõbedaga. 1927. aastal loodi Hispaanias elukutseline liiga ning kaks aastat hiljem olid hispaanlased esimesed, kes mittebriti meeskonnana suutsid võita Inglismaad. Madridis peetud maavõistlus inglastega lõppes võõrustajate 4:3 võiduga.
MM-võistlustel debüteeris Hispaania 1934. aastal. Avaringis alistati Brasiilia, kuid järgmises jäädi alla tulevasele maailmameistrile Itaaliale.
Hispaania jalgpalli uus tõus toimus 1950. aastatel, mil Madridi Real valitses Euroopa klubijalgpalli ja koondis sai 1950. aasta MM-il Brasiilias siiani kõrgeimaks jäänud neljanda koha. Ehkki Reali tähed argentiinlane Alfredo di Stéfano ja ungarlane Ferenc Puskas võtsid endale Hispaania kodakondsuse, ei suutnud nad selle maa koondist paremate hulka aidata. 1962. aasta MM-il ei jõudnud Puskasega tugevdatud Hispaania alagrupist kaugemale.
1964. aastal oli Hispaania kodus peetud EM-il hoos ja jõudis peale poolfinaalis lisaajal Ungari üle saadud 2:1 võitu finaali, kus võideti Nõukogude Liitu 2:1.
Suurte lootustega läksid hispaanlased vastu oma kodus peetud MM-ile 1982. aastal, kuid koondis murdus liigsuure vastutuskoorma all. Alagrupist saadi küll edasi, kuid tee lõppes kaotusega teises ringis Põhja-Iirimaale.
Kaks aastat hiljem, Prantsusmaal 1984. aastal toimunud EM-ilt tuli 20-aastase vaheaja järel taas medal, hõbe. Alagrupis saadi viimases mängus 1:0 võit tiitlikaitsja Saksamaa LV üle, poolfinaalis saadi penaltitega jagu Taanist. Finaalis prantslastele aga vastu ei saadud, kaotati 0:2.
1986. aasta MM-il Mehhikos lootsid Hispaania oma superründajale Emilio Butraguenole. Reali ründaja lõigi Taani vastu koguni neli väravat, kuid veerandfinaal Belgia vastu ometi kaotati, penaltitega.
Hispaania uuest tulekust andis tunnistust kuld Barcelona olümpialt. Võidukasse meeskonda kuulusid teiste seas Luis Enrique ja Josep Guardiola. 1994. aasta MM-il olid mõlemad koondises, kuid jälle jäi hispaanlaste laeks veerandfinaal, seekord kaotati Itaaliale. 1996. aasta EM-il tuli hispaanlastel jälle veerandfinaalis penalteid lüüa ning jälle kaotusega leppida, seekord Inglismaa vastu.
1998. aasta MM-ilt sõitsid hispaanlased 'tänu' oma väravavahi Andoni Zubizarreta eksimustele koju juba pärast alagrupimänge, 2000. aasta EM ja 2002. aasta MM lõppesid aga traditsiooniliselt - veerandfinaalis.
2008. aastal tuli Hispaania Euroopa meistriks alistades finaalis Saksamaa 1:0.
2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel tuli Hispaania maailmameistriks alistades finaalis Hollandi lisaajal 1:0.
2012. aastal tuli Hispaania Euroopa meistriks alistades finaalis Itaalia 4:0.
Mängijad.
Iker Casillas - Santi Cazorla - Daniel Güiza - Fernando Morientes - Ferenc Puskás - Raúl González Blanco - Carles Puyol - Fernando Torres - Juan Carlos Valerón - David Villa - Xavi Hernández - David Silva - Cesc Fàbregas


Asutav Kogu.
Asutav Kogu (Eesti Asutav Kogu) oli Eesti rahvaesindus ja seadusandliku võimu organ (parlament) 23. aprillist 1919 kuni 20. detsembrini 1920. Asutav Kogu töötas ühe aasta, 7 kuud ja 28 päeva. Istungjärke oli viis: neist pikim oli teine istungjärk, mil peeti 70 koosolekut; lühim aga viies, kus peeti vaid 16 koosolekut. Üldse peeti 170 koosolekut, kus võeti vastu 88 seadust ja määrust. Arupärimisi Vabariigi Valitsusele esitati 85.
Asutav Kogu valimised.
Asutava Kogu valimised toimusid 5.–7. aprillil 1919. Valimistel osales kümme parteid vői rühma. Peamised erakonnad või parteid olid Konstantin Pätsi juhitud Maaliit, Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakond, Eesti Tööerakond ja sotsiaaldemokraadid (Eesti Sotsiaaldemokraatiline Tööliste Partei). Valimisaktiivsus oli kőrge, osales 80% valimisőiguslikest kodanikest. Sotsiaaldemokraadid saavutasid ülekaaluka vőidu (33%), teiseks jäi Eesti Tööerakond (25,1%). Üllatus oli Maaliidu tugev lüüasaamine (4. koht valimistel ja vaid 8 saadikukohta.)
Tegevus.
Asutava Kogu avaistung 23. aprillil 1919
8. mail 1919 kinnitas Asutav Kogu esimese Eesti Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Strandmaniga. Sellega lõppesid Ajutise Valitsuse volitused.
Asutava Kogu poolt ametisse kinnitatud valitsusi juhtisid
19. mail 1919. a võttis Asutav Kogu vastu deklaratsiooni Eesti riiklikust iseseisvusest, milles selgitati maailmale Eesti Venemaast lahkulöömise ajaloolisi põhjusi.
4. juunil seadustati Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord.
10. oktoobril võeti vastu Maaseadus, millega kaotati rüütlimõisad.
13. veebruaril 1920 ratifitseeriti 2. veebruaril allakirjutatud Tartu rahuleping.
15. juunil võttis Asutav Kogu vastu esimese Eesti Vabariigi Põhiseaduse (avaldati Riigi Teatajas nr 113/114 9. juulil). Põhiseadus jõustus sama aasta 21. detsembril.
27.–29. novembril toimusid I Riigikogu valimised.
Asutav Kogu pidas kokku 5 istungjärku ja 170 istungit, kus võeti vastu üle 800 seaduse, sealhulgas seisuste kaotamise seaduse.
Asutava Kogu tegevus lõppes 20. detsembril 1920, mil ametisse astus I Riigikogu.
Eesti Asutava Kogu liikmed.
120-liikmelises Asutavas Kogus oli 25 juristi, 11 ajakirjanikku, 7 agronoomi, 6 pőllumeest, 3 őpetajat, 2 kirjanikku, 2 üliőpilast ja teiste elualade esindajaid. Saadikute hulgas oli 7 naist.
Juhatus.
"Esimees" – August Rei
"I abiesimees" – Lui Olesk (23. aprill – 10. oktoober 1919)
"I abiesimees" – Julius Seljamaa (10. oktoober 1919 – 4. jaanuar 1921)
"II abiesimees" – Aadu Birk (23. aprill – 10. oktoober 1919)
"II abiesimees" – Jakob Westholm (10. oktoober 1919 – 4. jaanuar 1921)
"Sekretär" – Hans Martna
"I abisekretär" – August Jürima
"II abisekretär" – Hugo Raudsepp


Prantsusmaa jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Prantsusmaa jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
2004. aasta mais oli koondis FIFA edetabelis 2. kohal. Valikturniiril saavutasid prantslased kaheksast mängust kaheksa võitu.
Koondise põhivormi moodustasid sinine särk, valged püksid, punased põlvikud, varuvormiks olid valge särk, sinised püksid, sinised põlvikud.
Poolkaitsjad.
17 Olivier Dacourt 25. september 1974 AS Roma
6 Claude Makelele 18. veebruar 1973 FC Chelsea
18 Benoit Pedretti 12. november 1980 FC Sochaux
7 Robert Pires 29. oktoober 1973 FC Arsenal
14 Jerome Rothen 31. märts 1978 AS Monaco
4 Patrick Vieira23. juuni 1976 FC Arsenal
10 Zinédine Zidane 23. juuni 1972 Madridi Real
Ründajad.
22 Sidney Govou 27. juuli 1979 Lyoni Olympique
12 Thierry Henry 17. august 1977 FC Arsenal
21 Steve Marlet 10. oktoober 1974 Marseille' Olympique
19 Louis Saha 8. august 1978 Manchester United
20 David Trézéguet 15. oktoober 1977 Torino Juventus
11 Sylvain Wiltord 10. mai 1974 FC Arsenal


Prantsusmaa jalgpallikoondis.
Prantsusmaa jalgpallikoondis on Prantsusmaa jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Prantsusmaad rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.
Ajalugu.
Prantsusmaa pidas oma esimese ametliku maavõistluse sada aastat (1904) tagasi naabri Belgiaga (3:3) Brüsselis ja oli samal aastal üks FIFA asutajaid. Prantslane Jules Rimet oli kaks aastakümmet hiljem MM-võistluste algataja, tema kaasmaalased Gabriel Hanot ja Henri Delaunay kutsusid ellu klubide meistrite sarja ja koondiste EM-võistlused. Ent prantslased pole olnud vaid organisaatorid ja eestvedajad, võidetud on ka kõikvõimalikke tiitlid.
Prantsuse jalgpalliliit loodi 1918 ning kaksteist aastat hiljem läksid prantslased ajalukku esimeste MM-võistluste esimese mängu osalistena, kui Montevideos võideti Mehhiko 4:1. Kahel esimesel MM-il prantslastel siiski avaringist kaugemale jõuda ei õnnestunud, 1938 kodus kaotati teises ringis Itaalia koondisele.
Tõsist jõudu kujutas Prantsusmaa koondis endast maailmaareenil esimest korda 1958. aastal. Väravakuningate Raymond Kopa ja Just Fontaine'i toel jõuti Rootsis välja poolfinaali, kus kaotati hilisemale maailmameistrile Brasiiliale 2:5. Pronksimängus alistati Saksamaa LV 6:3. Kuues mängus lõid prantslased kokku 23 väravat.
1960. aastatel ja 1970. aastate alguses oli Prantsuse jalgpall madalseisus, kuid 1978 mängite end üle pika aja taas MM-i finaalturniirile. Alagrupist küll edasi ei pääsetud, kuid sirgumas oli uus tippmängijate põlvkond eesotsas poolkaitsja Michel Platiniga. Järgmised kaheksa aastat oli Prantsusmaa kõigil tippturniiridel favoriitide seas.
1980. aasta EM-i valikturniiril jäädi oma grupis napilt Tšehhoslovakkia järel teiseks, kuid 1982. aasta MM-il viis Michel Hidalgo meeskonna poolfinaali. MM-i kõigi aegade esimeses penaltiseerias kaotasid prantslased Saksamaale. Platini karjääri triumfiks kujunes 1984. aasta EM, kus ta lõi viies mängus kokku üheksa väravat ning Prantsusmaa krooniti kodupubliku silme all Euroopa meistriks. Platini ajajärgu viimaseks kõrgpunktiks jäi 1986. aasta MM Mehhikos, kus prantslased edenesid taas poolfinaali ja kaotasid seal Saksamaale.
1988. aasta EM-il ja 1990. aasta MM-il prantslased valikmängudest kaugemale ei jõudnud, 1992. aasta EM-il jäädi pidama alagrupis ja 1994. aasta MM-ist tuli eemale jääda.
Uut tõusu ennustas 1996. aasta EM Inglismaal, kus uut verd saanud koondis eesotsas Marcel Desailly ja Zinédine Zidane'iga mängis end poolfinaali, ning penaltiloteriis jäädi alla Tšehhile. Triumf saabus kodusel MM-il 1998. aastal, kui Prantsusmaast sai jalgpalliajaloo seitsmes maailmameister.Teadupärast võideti finaalis muljetavaldava skooriga Brasiiliat.Mäng jäi 3:0. Prantsusmaa 2 esimest väravat lõi nende legend ja kahjuks juba jalgpalliga lõpparve teinud Zinédine Zidane, keda teatakse jalgpalliringkondades ka hüüdnimega ´´Zizou``.Viimase lisas Emmanuel Petit.
Euro 2000 finaalturniir oli prantslastele paras katsumus, kuid tugevaid soosib ka õnn ning David Trézéguet kuldne värav finaalis Itaalia võrku kindlustas Prantsusmaale teise EM-tiitli.Itaallased said paraja kõhutäie nutta.Prantslased parastasid ja ütlesid omaette:``Casse-toi!``


Ahvenamaa.
Ahvenamaa (soome keeles "Ahvenanmaa", rootsi keeles "Åland") on rohkem kui 6500 saarest koosnev saarestik Läänemeres, mis moodustab omavalitsusliku Ahvenamaa maakonna. Maakonna elanikkond on rootsikeelne ja ainuke ametlik keel on rootsi keel.
Suurim saar on Ahvenanmanner. Seda ümbritsevad väiksemad saared.
Lõunasse jääb Ahvenameri, läände Ahvenanrauma ja põhja Botnia laht. Idas on piir Ahvenamaa ja Turu saarestiku vahel tinglik.
Ahvenamaa kuulub Soomele, välja arvatud osa Märketi saarest, ja on autonoomne. Ahvenamaal on oma seadusloome, kodakondsus ja postmargid.
Pärast 1856. aasta Pariisi rahulepingu sõlmimist on Ahvenamaa demilitariseeritud piirkond.
Haldusjaotus.
Ahvenamaa jaguneb 16 omavalitsusüksuseks: 15 vallaks ja üheks linnaks.


I Riigikogu.
I Riigikogu oli Riigikogu esimene koosseis, Eesti esindusorgan aastail 1920–1923.
Valimised.
Vaadete järgi jaotusid kohad: 46 parempoolsetele, 33 sotsialistidele ja kommunistidele ning 21 kohta tööerakond ehk tsentrum nende vahel.
Põhiseaduse järgi valiti I Riigikogu 3 aastaks, kuid I Riigikogu kuulutas välja ennetähtaegsed valimised. 17.–19. veebruarini 1923 toimus rahvahääletus algkoolide seaduse muutmiseks. Rahva valdav enamus oli selle seaduse vastu, mis tähendas kaudset umbusaldust riigikogule.


Aígina.
Aígina on tihedalt asustatud saar Egeuse meres Saroni lahes Atika lähedal. Saarel asub samanimeline linn, kus elab pool saare elanikest.
Saare nimi tähendab kreeka keeles 'kitsesaar'.
Saare pindala on 85 km². Seal elab 2001. aasta seisuga 13 552 inimest. Ta kuulub Atika maakonda Pireuse prefektuuri.
Kaks kolmandikku saarest hõlmab kustunud vulkaan Oros, mis kerkib 531 m kõrgusele. Vulkaan asub põhja-lõuna-suunalises ahelikus, mis jätab ainult äärmise ida- ja lääneserva viljakale tasandikule.
Saarel kasvatatakse teravilja, puuvilla, viinapuid, mandlipuid, oliivipuid ja viigipuid, kuid kõige tähtsam 21. sajandil toodetav vili on pistaatsiapähkel. Populaarsust kogub käsnade kasvatamine.
Ajalugu.
Ajaloolisel ajal asustasid Aiginat doorlased, kuid juba ammu enne seda, alates 18. sajandist eKr oli saar tähtis kaubanduskeskus.
Ta on olnud ajaloos oluline 6.–5. sajandil eKr,
mil vermiti münte, loodi pikkus- ja raskusühikute süsteem, rajati Zeusi pühamu, dooria stiilis Aphaia tempel, teater ja staadion.
Ateenlased olid aiginalaste konkurendid kaubanduses ja poliitikas. Sellepärast vallutasid nad 456 eKr Aigina. Selle elanikud said varjupaiga Spartas. Pärast Aigospotamopi lahingut 405 eKr said aiginalased oma saare tagasi.
133 eKr alistus Aigina Rooma ülemvõimule.
Uuesti sai Aigina tähtsaks 1820. aastatel.


Euboia.
Euboia ehk Évvoia ("Evia") on saar Egeuse meres, Kreeta järel suuruselt teine Kreeka saar, teisel kohal ka elanike arvult - 198 130 (2001).
Geograafia.
Euboia on 150 km pikk ja 6–50 km lai. Saare pindala on 3684,8 km².
Euboia on Chalkída uue silla kohal eraldatud mandrist kõigest 160 m laiuse Euripose väinaga. Lõunas olevast Atikast eraldab Euboiat väin, mida nimetatakse Petalióni laheks. Edelas olevast Boiootiast eraldab Euboiat väin, mida nimetatakse Põhja-Euboia laheks. Läänes asuvad Fthiótida ja Óthryse mäed, loodes asuvast Magneesiast eraldab Euboiat Pagasitikóse laht. Kirdes asuvad Põhja-Sporaadid. Kagus asuvad Küklaadid, mille suurimast ja ühtlasi lähimast saarest Ándrosest eraldab Euboiat Kafiréa väin.
Euboia olulisimad neemed on Artemísio neem põhjas, Kými neem kirdes ja Kafiréa neem kagus.
Euboia on mägine. Kõrgeimad tipud on 1745 m kõrgune Dírfys saare keskosas ja 1398 m kõrgune Óchi saare kagutipus.
Euboia suurim linn on edelarannikul asuv Chalkída, mis asub kohas, kus saare kaugus mandrist on kõige väiksem (ca 35 m). Suuremad asulad on veel Loutrá Aidipsoú looderannikul, Istiaía põhjarannikul, Kými kirderannikul, lõunarannikul olev Kárystos ja edelarannikul olev Alivéri. Linnadel on omavaheline maanteeühendus.
Juba antiikajal ehitati 30 m pikkune ujuksild, mis viis mandrilt Euboiale..
Ajalugu.
Vana-Kreekas elasid Euboial peamiselt joonlased. Sel ajal peeti Euboiat viljakaks piirkonnaks.
Euboia tähtsaimad linnad Chalkis (tänapäeva Chalkida) ja Eretria kujunesid 8. sajandil eKr ärikeskusteks. Neil oli kolooniaid Sitsiilias, Itaalias ja Chalkidikel. 7. sajandi esimesel poolel toimus nende linnade vahel sõda Lelantoni tasandiku pärast, mis oli esimene ülekreekaline koalitsioonisõda.
Ateena riigimees Solon võttis 6. sajandil eKr Ateenas Aigina rahaühiku asemel kasutusele Euboia rahaühiku, mis oli kergem ja juba ennegi laialt käibel. See kiirendas nii Atika kui Euboia majanduse arengut.
506 eKr vallutas Ateena Chalkise ja 490 eKr hävitas Pärsia Eretria. Ateena I mereliitu kuulus tosinkond Euboia linna ja nende lahkulöömiskatse surus Perikles 446 eKr maha. 411 eKr said Chalkis ja Eretria jälle iseseisvaiks.
Hellenismi ajal oli Chalkis tugev kindlus.
Antiikajal kaevandati Euboialt mitmesuguse värvusega peeneteralist Karystose marmorit ja ehedat väävlit. Kaevandati ka vaske, aga juba 3. sajandiks eKr olid sealsed varud ammendunud.
Rahvastik.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel elas saarel 198 130 inimest.


Baffini saar.
Baffini saar (varasem eestikeelne nimi "Baffini maa"; inuktituti keeles "ᕿᑭᖅᑖᓗᒃ, Qikiqtaaluk") on Kanadale kuuluv saar Põhja-Jäämeres Põhja-Ameerikast kirdes.
Baffini saart eraldab lõunas paiknevast Labradori ja Ungava poolsaarest Hudsoni väin, idas paiknevast Gröönimaast Davise väin ja Baffini laht, põhjas asuvast Devoni saarest Lancasteri väin, loodes olevast Somerseti saarest Prince Regenti väin, läänes olevast Boothia poolsaarest Boothia laht, edelas olevast Meilville'i poolsaarest Fury and Hecla väin ja Foxe'i laht ning edelas olevast Southamptoni saarest Foxe'i väin.
Saare pindala on 512 000 km². Ta on pindalalt Kanada suurim ja maailma suuruselt 5. saar.
Külma kliima tõttu on saar väheasustatud. Saarel elab 2001. aasta seisuga 9563 elanikku (ta on elanike arvu poolest Kanada saarte seas 14. kohal). Kogu asustus on rannikul. 2006. aasta seisuga on Baffini saarel 7 asulat, neist 1 viimase 5 aasta jooksul maha jäetud, ja lähisaartel veel 2 asulat.
Halduslikult kuulub ta Nunavuti territooriumile. Baffini saarel asub ka Nunavuti keskus Iqaluit.
Nimi.
Baffini saar on nimetatud inglise maadeavastaja William Baffini järgi. Arvatavasti on Baffini maa see koht, mida viikingid teadsid Hellulandi nime all. Helluland tähendab tõlkes kaljumaad.
Loodus.
Saarel on palju poolsaari. Suurimad neist on Brodeuri poolsaar ja Bordeni poolsaar põhjas, Cumberlandi poolsaar idas, Halli poolsaar kagus, Meta Incognita poolsaar lõunas ja Foxe'i poolsaar edelas.
Poolsaarte vahel on palju lahti. Suurimad neist on Brodeuri poolsaarest lõunas olev Bernieri laht, Brodeuri ja Bordeni poolsaare vahel olev Admiralty laht, Bordeni poolsaarest idas olev Eclipse'i väin, Cumberlandi ja Halli poolsaare vahel olev Cumberlandi laht ning Halli ja Meta Incognita poolsaare vahel olev Frobisheri laht.
Baffini saare rannikumeres on lugematul hulgal väikseid saari. Suurim neist on põhjarannikul asuv 1905 meetri kõrgune Byloti saar. Edelarannikul on samuti suuri saari: loodest kagusse lugedes Kroonprints Frederiki saar, Jens Munki saar, Kochi saar, Rowley saar, Bray saar, Lõuna-Spiceri saar, Prints Charlesi saar ja Air Force'i saar. Hudsoni väin on samuti saarerikas: läänest ida poole on seal Nottinghami saar, Salisbury saar, Charlesi saar ja Big Island. Baffini saare kagutipu juures on Loki maa, Edgelli saar ja Resolutioni saar.
Saare kõrgeim tipp Odin ulatub 2147 meetri kõrgusele. Ainult kolm Kanada saart on kõrgemad: Ellesmere'i maa, Axel Heibergi saar ja Vancouveri saar. Baffini maa kõrguselt teine tipp Asgard küündib 2011 m kõrgusele. Need tipud on nime saanud skandinaavia mütoloogiast: Odin oli peajumal, Asgard jumalate elupaik. Mõlemad tipud asuvad üsna lähestikku Cumberlandi poolsaarel.
Baffini maa lõunaosas paikneb kaks suurt järve: Nettillingi järv ja Amadjuaki järv.
Saare keskosas asub Barnesi jääkilp. See on väiksemaks muutunud alates 1960. aastatest, mil Kaevanduste ja Tehniliste Uuringute osakonna (tänapäeval Kanada Loodusressursside Keskuse) geograafiaharu saatis kolm meest Isortoqi jõeoru läbivaid omadusi ja isostaatilist tagasipõrget uurima. Ka Cumberlandi poolsaare kõrgem osa on kaetud Penny jääkupliga.
Enamik saarest asub põhjapolaarjoonest põhjas. Baffini saare põhjaosas asuvas asulas Kanngiqtugaapikis kestab polaaröö 2,5 kuud ning polaarpäev koos hämarikuga 3,5 kuud järjest.
Baffini maal on arktiline kliima saare põhjaosas ja lähisarktiline kliima saare lõunaosas. Nendele on iseloomulikud pikk ja külm talv ning udune ja pilvine suvi. Kevad saabub hiljem kui mujal põhjapöörijoonel. Lumi sulab kaguosas juuni algul, põhjarannikul juuli alguses või keskel. Lumesadu, isegi paks lumesadu võib esineda ükskõik mis kuus, ehkki juulis ja augustis juhtub seda harva. Lõunarannikul olevas Iqaluitis on aasta keskmine temperatuur −8,5 °C, võrreldes näiteks samal laiusel oleva Reikjaviki +5 °C-ga.
Peaaegu kogu aasta on meri jääd ja jäämägesid täis. Iqaluitis on meri jäävaba juuni lõpust septembri lõpuni. Põhjarannik vabaneb jääst lühikeseks ajaks augustis ja mõnel aastal ei vabanegi.
Loomastik.
Karibuud korraldavad saarel pikki rändeid, liikudes talveks saare kaguossa, isegi Meta Incognita poolsaarele, ja suveks põhjaossa.
Jääkaru võib rannikul kohata kõikjal, ehkki jääkarud hoiduvad pigem paakjääle, kus nende põhilised toiduobjektid, mitmesugused hülged elavad. Talvel võivad emased jääkarud liikuda rannikust ka 10–20 km eemale, kui nad ei leia lähemalt sobivat kohta, kuhu lume sisse koobas kaevata. Koopas veedavad nad talve ja hiljem toovad ilmale 1–3 karupoega.
Polaarhunte kohtab saarel kõikjal. Erinevalt hundist ei küti nad karjas, vaid üksikuna või siis isane ja emane koos.
Polaarrebane on raipesööja. Sellepärast jälitab ta sageli jääkaru, lootes, et kui see tabab hülge, jääb sealt ka rebasele midagi süüa. Innuiidid vahel kütivad polaarrebaseid, kuid ulatuslikku karusnahakaubandust saarel ei toimu.
Valgejänest leidub saarel kõikjal. Ta on talvel lumivalge, suvel rääbakas tumehall. Ta on lemmingu kõrval polaarhundi ja polaarrebase peamine toiduallikas.
Lemmingut leidub saarel samuti kõikjal. Ta on polaarrebase, polaarhundi ja lumekaku peamine toiduobjekt. Talveks kaevab lemming keeruka tunnelisüsteemi, et pääseda ligi kuivanud rohule, sammaldele ja muule söödavale.


Gustav I Vasa.
Gustav I Eriksson Vasa ehk Gustav Vasa (arvatavasti 12. mai 1496 Lindholmen – 29. september 1560 Stockholm) oli Rootsi kuningas 1523–1560, Vasade dünastia rajaja, kuningate Erik XIV, Johan III ja Karl IX isa.
Nimest.
Eluajal nimetati Gustav Vasat enamasti "Gustav Eriksson"iks, hiljem ka kuningas Gustaviks. Ise hakkas ta oma valitsusaja teisel poolel riigidokumentidele senise "Göstaff"i asemel alla kirjutama "Gustavus". Tema nime võidi aga kirjutada veel väga mitmel eri viisil, näiteks: Gustaf, Giöstaff, Gösta. 17. sajandil hakati teda Gustav II Adolfi trooniletõusu järel nimetama "Gustav I"-ks. Nimevorm, "Gustav Vasa" tuli kasutusele alles 18. sajandi lõpul, kuid sai 19. sajandi jooksul valdavaks, kuningat hakkasid nõnda nimetama nii ajaloolased kui ka teised. Nimevorm Gustav Vasa või Gustav I Vasa on ka tänapäeval enim kasutatud.
Päritolu, lapsepõlv ja noorus.
Gustav Eriksson sündis Upplandi saksa päritolu rootsi kõrgaadliperekonnas, mida hiljem hakati kutsuma Vasadeks. Tema isa oli Erik Johansson ja ema Cecilia Månsdotter. Tal oli vähemalt seitse õde-venda, kellest suur osa suri noorelt. Isa suguvõsa oli esile tõusnud juba 15. sajandi alguses, kui nad hakkasid toetama Kalmari uniooni. Erik Johansson asus siiski toetama oma onu Sten Sture vanemat ning sai 1501. aastal seetõttu rüütliks. Ema pärines samuti kõrgaadlike seast.
16. sajand alguses olid Rootsis ebakindlad ajad. Regendid Sten Sture vanem, Svante Nilsson ja Sten Sture noorem püüdsid riiki ambitsioonikatest Taani-Norra kuningatest Hansust (Rootsis Johan II) ja Christian II-st (Kristian II) sõltumatuna hoida. Mõnda aega see neil ka õnnestus, kuid 1520. aastal tungis Christian suure armeega Rootsi sisse, Sten Sture noorem langes ja Rootsi alistus kuningale. Gustav oli selleks ajaks juba nii mõndagi poliitikast õppinud: umbes 1512. aastal sai temast Sturede õukonna liige ning 1518. aastal oli ta üks pantvange, kes anti kuningas Christianile rahuläbirääkimiste ajaks. Reetlik kuningas viis nad aga Kopenhaagenisse. Gustavil õnnestus vangistusest aga põgeneda ning ta resideeris mõnda aega Lübeckis, sõlmides seal hiljem väga kasulikuks osutunud tutvusi. 1520. aasta alguses lahkus ta Rootsi, sest Christian oli teda hakanud Lübeckilt välja nõudma ning Gustav lootis oma kodumaal vastupanuliikujatega liituda.
Gustav maabus Kalmari lähedal, mis sel ajal, hoolimata Sten Sture hukkumisest, veel taanlastele vastupanu avaldas. Siiski ei sobinud kalmarlaste plaanid Gustavi omadega ning ta suundus peagi põhja poole, seades end sisse Upplandis, oma pärusmõisates. Sama aasta sügisel kutsuti Gustavit ühes enamiku teiste rootsi kõrgaadlikega Stockholmi, kuid kahtlustav ja ettevaatlik Vasa otsustas ta sinna mitte minna. Seetõttu ei hukatud teda ka järgnenud Stockholmi veresaunas, kus leidis oma otsa ka Gustavi isa, tema ema ja õed viidi aga Taani vangi, kus nad ka surid. Stockholmi veretööst teada saanud, lahkus Gustav Upplandist ning läks Dalarnasse.
Tõus võimule.
Talvel 1520–1521 kutsus Gustav Dalarna talumehi Taani kuninga Christian II vastu tegutsema. Aadlikest liitlasi tal sel hetkel ei olnud, sest nood olid kas tapetud või liialt ära hirmutatud. Talupojad polnud vastuhakust siiski kuigivõrd vaimustatud ning Gustav asus teele, et Norrasse pakku minna. Aga vahepeal muutsid talupojad meelt, sest Christian oli alustanud traditsioonilist kroonimisjärgset ringreisi ("Eriksgatat") läbi maa ning kohtles talupoegi karmilt. Peagi puhkes Smålandis mäss, seejärel otsustasid ka dalarnalased hakata kuninga vastu tegutsema. Nad saatsid saadikud Gustavit tagasi kutsuma. Need ajasid teda suuskadel taga 82 kilomeetrit (sellest on tulnud Vasaloppeti traditsioon), said ta kätte ja seejärel valisid dalarnalased ta enda peameheks. Seoses Gustavi viibimisega Dalarnas on tekkinud mitmeid rahvalikke legende, millest enamik on aga välja mõeldud tunduvalt hiljem. Tegelikult polnud ta kuigivõrd talupoegadesõbralik, need olid lihtsalt ainsad, kellele ta tol hetkel sai toetuda.
Taanlased ei suutnudki Dalarna üle kontrolli kehtestada. 1521. aasta alguses saatsid nad küll mõningaid vägesid selle piiridele, kuid Gustavi ja tema liitlaste sõjajõud lõid need puruks. Gustav ise lahingutes ei osalenud, piirdudes asja poliitilis-strateegilise juhtimisega. Samaaegselt, kui dalarnalased taanlaste ja unioonimeelsete rootslaste vastu edu saavutasid, levisid rahutused üle kogu riigi, seda nii Dalarnast kui ka Smålandist lähtuvalt. Christian pidi aga tagasi minema Taanisse, kus samuti temavastased meeleolud kasvasid. Nõnda said ülestõusnud üha hoogu juurde ning peagi asus Gustav Stockholmi piirama. 1521. aasta suvel nimetati ta Rootsi riigieestseisjaks ehk sõjaliseks juhiks ning regendiks.
Valitsusaeg.
Gustav võitis ning lõpuks 6. juunil 1523 valiti ta kuningaks, mis tähendas Kalmari uniooni lõppu. See päev on Rootsi rahvuspüha. Aga varsti osutus Gustav hirmuvalitsejaks. 1527 nõudis ta riigipäevalt raha, ähvardades vastasel korral troonist loobuda. Lisaks pressis ta riigipäevalt välja loa kiriku maad ära võtta. Sellest talle veel ei piisanud, ta üritas kiriku arvelt igati rikastuda. Võeti ära ka kirikukellad, millest valati suurtükke; kirikutest varastati kõike, isegi preestrite ametirüüsid. Talupojad, sealhulgas Dalarna omad, tõusid korduvalt üles, kuid Gustav Vasa surus nad iga kord maha.
Perekond.
22. augustil 1552 abiellus ta Vadstena linnuses Katarina Stenbockiga (1535–1621). Abielu jäi lastetuks.


Aderkas.
Aderkas on Liivimaa, Eestimaa ja Saaremaa aadlisuguvõsa. Esimese allikates esineva perekonnaliikmena on teada Riia peapiiskopi vasall Johannes de Adricas (1277).


Itaalia jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Itaalia jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Euro 2004 valikturniiril oli Itaalia küll suurema osa ajast Walesi järel teisel kohal ning küllap ka jäänuks sinna, kui uelslased kodus viimase vooru kohtumises serblastele ja montenegrolastele kaotanud poleks. Et aga kaotasid, tähendas see Itaaliale ühepunktilist edu Walesi ees ja pääsu Portugali.
Koht FIFA edetabelis (mai 2004): 11. koht
Koondise põhivorm: taevasinine särk, valged püksid, taevasinised põlvikud
Koondise varuvorm: valge särk, valged püksid, valged põlvikud
Väravavahid.
1 Gianluigi Buffon 28. jaanuar1978 Torino Juventus
12 Francesco Toldo 2. detsember 1971 Milano Internazionale
22 Angelo Peruzzi 16. veebruar1970 Rooma Lazio
Kaitsjad.
2 Christian Panucci 12. aprill 1973AS Roma
3 Massimo Oddo 14. juuni 1976 Rooma Lazio
5 Fabio Cannavaro 13. september 1973 Milano Internazionale
6 Matteo Ferrari 5. detsember 1979 Parma AC
13 Alessandro Nesta 19. märts 1976 AC Milan
15 Giuseppe Favalli 8. jaanuar 1972 Rooma Lazio
23 Marco Materazzi 19. august1973 Milano Internazionale
Poolkaitsjad.
4 Cristiano Zanetti 14. aprill 1977 Milano Internazionale
8 Gennaro Gattuso9. jaanuar 1978 AC Milan
14 Stefano Fiore 17. aprill 1975 Rooma Lazio
16 Mauro Camoranesi 4. oktoober 1976 Torino Juventus
19 Gianluca Zambrotta 19. veebruar 1977 Torino Juventus
20 Simone Perrotta 17. september 1977 Verona Chievo
21 Andrea Pirlo 19. mai 1979 AC Milan
Ründajad.
7 Alessandro Del Piero 9. november 1974 Torino Juventus
9 Christian Vieri 12. juuli 1973 Milano Internazionale
10 Francesco Totti 27. september 1976 AS Roma
11 Bernardo Corradi 30. märts 1976 Rooma Lazio
17 Marco di Vaio 15. juuli 1976 Torino Juventus
18 Antonio Cassano 12. juuli 1982 AS Roma
Peatreener.
Giovanni Trappatoni


Itaalia jalgpallikoondis.
Itaalia jalgpallikoondis on Itaalia jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Itaaliat rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.
__TOC__
Ajalugu.
Nii nagu paljud riigid, võlgneb ka Itaalia tänu jalgpalli avastamisele inglise meremeestele ja kaupmeestele, kes seda mängu Põhja-Itaalias 19. sajandi lõpus tutvustasid. Harrastus levis kiiresti ning Itaalia jalgpalliliit asutati juba 1898 ning see liitus FIFA-ga 1905. Esimese maavõistluse pidas Itaalia 1903 Prantsusmaaga ning Milanos võideti vastaseid 6:2.
Peatreener Vittorio Pozzol olid peamised tegurid, mis Itaaliast 1930. aastatel kahekordse maailmameistri tegid. 1934. aastal aitasid argentiina päritolu kaitsja Luisito Monti väljapaistev mäng ning Angelo Schiavio ja Giuseppe Meazza väravad itaallastel kodus toimunud MM-il võita finaalis Tšehhoslovakkia 2:1. Kaks aastat hiljem võitis Itaalia meeskond Berliini olümpial kulla ning 1938. aastal kaitses Pariisis oma MM-tiitlit. Silvio Piola lõi kokku viis väravat, neist kaks itaallaste 4:2 võiduga lõppenud finaalis Ungari vastu.
Järgmist tõusu Itaalia jalgpallifännidel oodata aga 30 aastat. Selle sisse mahtus võõrmängijate mõõdutundetu import ning tugevale kaitsele (catenaccio) rajatud väravatevaese jalgpalli periood. Murest rahvuskoondise ebaedu pärast keelustas Itaalia jalgpalliliit 1964. aastal võõrmängijate osalemise Itaalia liigas (see keeld tühistati alles 1980. aastal).
Heas usus tehtud kardinaalse otsuse esimesed tulemused andsid end veel oodata, sest 1966. aasta MM-il põrus Itaalia koondis alagrupiturniiril, kaotades Põhja-Koreale.
1968. aasta EM-i finaalis sai Itaalial lisamängus jagu Jugoslaaviast 2:1 ja tuli Euroopa meistriks. Koondise võidus oli oluline roll täita poolkaitsjatel Gianni Riveral ja Sandro Mazzolal, samuti ründajal Luigi Riva. Samad mehed viisid Itaalia finaali ka 1970. aasta MM-il Mehhikos, kuid finaalis Brasiiliaga MM-tiitlit võita ei suudetud ja lepiti hõbemedalitega.
1978. aasta MM-il ja 1980. aasta EM-il sai Itaalia neljanda koha.
1982. aastal Hispaanias oli taas käes tähetund - 3:1 eduga finaalis Saksamaa LV üle saadi kolmas MM-tiitel. MM-i kangelane oli ründaja Paolo Rossi kuue väravaga.
1994. aastal USA-s jõuti finaali, kuid seal tuli tunnistada brasiillaste osavust ja jäädi teiseks.
Euro 2000 finaalturniiril mängisid itaallased end esikohamängule, kuid siis olid kullakavatsuste rikkujaks prantslased.
2006. aasta jalgpalli maailmameistrid, alistasid finaalis Prantsusmaa penaltitega.
Endised peatreenerid.
Roberto Donadoni (2006–2008)
Marcello Lippi (2008–2010)
Välislingid.
Koondis


Rootsi jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Rootsi jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Euro 2004 valikturniiril võitlesid rootslased esikoha pärast Lätiga ning lõpuks õnnestus napilt peale jääda. Portugalis annab Tre Kronorile taas tuge ka ründaja Henrik Larsson, kes pärast MM-i koondises mängimisest loobus, kuid nüüd meelt muutis.
Koht FIFA edetabelis (mai 2004): 21. koht
Koondise põhivorm: kollane särk, sinised püksid, kollased põlvikud
Koondise varuvorm: helesinine särk, tumesinised püksid, helesinised põlvikud
Väravavahid.
1 Andreas Isaksson 3. oktoober 1981 Djurgården IF
12 Magnus Hedman 19. märts 1973 Ancona
23 Magnus Kihlstedt 29. veebruar 1972 FC København
Kaitsjad.
2 Teddy Lucic 15. aprill 1973Leverkuseni Bayer
3 Olof Mellberg 3. september 1977 Aston Villa
4 Johan Mjällby 9. veebruar 1971 Glasgow Celtic
5 Erik Edman 11. november 1978 SC Heerenveen
13 Petter Hansson 14. detsember 1976 SC Heerenveen
14 Alexander Östlund 2. november 1978 Hammarby IF
15 Andreas Jakobsson 8. oktoober 1972 Brøndby IF
22 Erik Wahlstedt 16. aprill 1976 Helsingborg
Poolkaitsjad.
6 Tobias Linderoth 21. aprill 1979 Everton FC
7 Mikael Nilsson 24. juuni 1978 Halmstad BK
8 Anders Svensson 17. juuli1976 FC Southampton
9 Fredrik Ljungberg 16. aprill 1977 FC Arsenal
16 Kim Källström 12. august 1982 Stade Rennes
17 Anders Andersson 15. märts 1974 Belenenses
19 Pontus Färnerud 4. juuni 1980 RC Strasbourg
21 Christian Wilhelmsson 8. detsember1979 Brüsseli Anderlecht
Ründajad.
10 Zlatan Ibrahimovic 3. oktoober 1981 Amsterdami Ajax
11 Henrik Larsson 20. september 1971 Glasgow Celtic
18 Mattias Jonson 16. jaanuar 1974 Brøndby IF
20 Marcus Allbäck 5. juuli 1973 Aston Villa
Peatreener.
Tommy Söderberg ja Lars Lagerbäck


Erik XIV.
Erik XIV (13. detsember 1533 Stockholm – 26. veebruar 1577 Örbyhus) oli Rootsi kuningas 1560–1568.
Erik XIV oli Gustav I Vasa ja Katharina von Sachsen-Lauenburgi vanim poeg, Johan III ja Karl IX vend.
Tema järjekorranumber ei tähenda õigupoolest seda, et ta oleks olnud Rootsi 14. Eriku-nimeline kuningas. Johannes Magnus kirjutas Rootsi ajaloo, mille tarbeks ta leiutas Rootsi müütiliste kuningate nimistusse 6 Karli enne Karl Sverkerssoni ja 5 Erikut enne Erik Võidukat. Need kuningad, keda on kujutatud eranditult positiivselt, on välja mõeldud arvatavasti Rootsi printside Eriku ja Johani peale mõeldes, kellele see raamat oligi pühendatud. Kui Erik ja Johan kuningaks said, siis võtsid nad Johannes Magnuse pakutud nummerduse omaks.
Oma kroonimisel 1560 asutas Erik krahvi ja vabahärra seisused – varem Rootsi aadlikel tiitleid ei olnud. Ta sekkus 1561 Liivi sõtta, võttes juunis vastu Eestimaa aadlike ustavusvande.
Erik umbusaldas oma vendi, eriti Soome hertsogit Johanit, ja piiras alates 1561. aastast nende õigusi. 1563 alustas ta Johani vastu sõda, vallutas viimase pealinna Turu ja vangistas Johani koos abikaasaga. Eriku umbusaldas ei piirdunud oma vendadega, vaid laienes teistelegi kõrgaadlikele, näiteks Sturedele. Mitu neist lasi ta hukata.
1563 viis ta Rootsi sõtta Taani, Poola ja Lübecki vastu, alustades Põhjamaade seitsmeaastast sõda.
Kosinud edutult Inglismaa kuninganna Elizabeth I, abiellus Erik 1568 soome lihtsõduri Maunu tütre Kaarinaga (rootsipäraselt Karin Mansdotter).
Samal aastal kukutati ta vendade Johani ja Karli poolt ning vangistati. Vennad hoidsid teda 9 aastat vangis, muuhulgas Turu ja Kastellholmi kindlustes, kus Erik oli kunagi ise vangis hoidnud oma venda Johanit. 1577 lasi kuningas Johan III oma vanema venna hernesupiga mürgitada.
Perekond.
Erik XIV isa oli Gustav I Vasa ja ema oli Katharina von Sachsen-Lauenburg.
Erik abiellus 1568 Karin Mansdotteriga. Sellest abielust sündisid
Erikul oli ka lapsi väljaspoolt abielu. Kõigi nende laste emaks oli Agda Persdotter.


Bananal.
Bananal on saar Araguaia jõe keskjooksul Brasiilias.
Bananal on maailma suurim jõesaar (pindala 20 000 km²).


Lennart Torstenson.
Krahv Lennart Torstenson (17. august 1603 Forstena – 7. aprill 1651 Stockholm) oli Rootsi väejuht.
Elulugu.
Lennart Torstenson sündis Forstena mõisas Västergötlandis Torsten Lennartssoni (surnud 1631) ja Märta Nilsdotter Posse (surnud 1627) pojana.
15-aastasena sai temast noore kuninga Gustav II Adolfi paaž. 1628–1629 võttis ta osa Preisi sõjakäikudest.
Räägitakse, et ühes lahingus saatis kuningas Torstensoniga ühele ohvitserile käsku. Teel märkas ta, et vaenlane on muutnud oma positsioone, ja ta muutis kuninga käsku. Kui ta naasis kuninga juurde, oli viimane juba märganud muutusi. Kui Torstenson rääkis kuningale, mida ta oli teinud, tõstis kuningas juba käe, kuid siis muutis meelt ja ütles: "Lennart, see oleks võinud maksta sulle elu, kuid võib-olla sobiksidki sa paremini kindraliks kui õukonda paažiks."
Aastal 1629 määrati Torstenson Rootsi suurtükiväe ülemaks, mis tema juhatusel võitis Breitenfeldi ja Lechi lahingu. Samal aastal langes ta vaenlase kätte vangi ja teda hoiti Ingolstadtis vangis peaaegu terve aasta.
Ta näitas oma sõjameheoskusi ka Wittstocki lahingus, Pommeri aktiivsel kaitsmisel 1637–1638, Chemnitzi lahingus ja sissetungil Tšehhimaale aastal 1639. Kuna ta oli vangistuses kahjustanud oma tervist, siis 1641 naasis ta Rootsi, kus temast sai riiginõukogu liige.
Tegevus Rootsi vägede ülemjuhatajana.
Johan Banéri ootamatu surma tõttu 1641. aasta mais määrati Lennart Torstensson Rootsi vägede ülemaks Saksamaal ja Pommeri kindralkuberneriks. Sellega kaasnes ka ülendamine feldmarssaliks.
1642 marssis ta vägedega läbi Brandenburgi ja Sileesia Määrimaale, vallutades kõik olulised kindlused, mis jäid teele.
Tagasiteel läbi Saksimaa ta samahästi kui põrmustas keiserliku armee teises Breitenfeldi lahingus 23. oktoobril 1642.
1643 vallutas ta teist korda Määrimaa, kuid kutsuti ootamatult sõdima Taani vastu.
Tema kiire ja ootamatu tegevus halvas Taani maapoolse kaitsetegevuse, kuigi Torstensoni enda positsioon Jüütimaal oli Christian IV poolt oskuslikult juhitud Taani laevastiku tõttu ebakindel.
1644 juhtis oma armee kolmandat korda Saksamaa südaaladele ja kohtus keiserliku väega Jüterbogi lahingus 23. novembril. 1645. aasta novembri algul tungis ta Böömimaale ja saavutas 24. veebruaril võidu Jankau lahingus. Sellega oli avatud tee Viini. Kuigi tal õnnestus vallutada üks Doonau sild, oli tema kurnatud sõjavägi võimetu edasi tungima. Sama aasta detsembris oli podagra tõttu liikumisvõimetuks jäänud Torstenson sunnitud vägede juhatamise üle andma ja ta naasis Rootsi.
1647 sai ta krahvitiitli. 1648–1651 oli ta Västergötlandi, Dalslandi, Värmlandi ja Hallandi kindralkuberner.
Tema surma järel 7. aprillil 1651 maeti ta pühalikult Stockholmi Riddarholmeni kirikusse.
Perekond.
1641 päris Lennart Torstenson Johan De la Gardie väimeeste vahelise päranduse jagamise lepinguga Harjumaal Alavere mõisa ja ka kogu Raasiku mõisa ala, koos hilisema Peningi mõisa aladega. 1647. ostis ta Taubedelt 24 000 riigitaalri eest Maardu mõisa, mis kuulus seejärel Torstensonidele 1662. aastani.


Sofia Gyllenhielm.
Sofia Johansdotter Gyllenhielm (1559–1583 Tallinn) oli Rootsi kuninga Johan III vallastütar, Pontus De la Gardie abikaasa ja Jakob ning Johan De la Gardie ema.
Sofia Johansdotter sündis Johan III ja Karin Hansdotteri abieluvälisest suhtest. Oma lapsepõlve veetis ta ema juures Soomes.
1576. aastal sai temast oma tädi Elisabet Vasa õuedaam. Samal aastal kihlas isa ta oma soosiku, prantsuse päritolu Rootsi väejuhi Pontus De la Gardiega. 1577. aastal aadeldati Sofia, tema vend Julius ja õde Lucretia ning nad said perekonnanimeks Gyllenhielm. 14. jaanuaril 1580 toimus nende pulmapidu Vadstena lossis. See oli suur tseremoonia, kus oli nii palju külalisi, et kirikus purunes nende raskuse all palkon ja vähemalt üks inimene hukkus. Juuresolevad katoliiklused tõlgendasid seda Jumala kättemaksuna kuninga õukonnale, kes olid protestandid.
Sofia Gyllenhielm kolis koos oma abikaasaga 1581 Eestisse Tallinnasse. Ta suri sünnitusel 1583. aasta juunis ja on maetud sarkofaagi Tallinna Toomkirikus.
Perekond.
Sofia Johansdotter abiellus 14. jaanuaril 1580 Vadstena lossis prantsuse päritolu Rootsi väejuhi Pontus De la Gardiega. Abielust sündisid
Viited.
Gyllenhielm, Sofia
Gyllenhielm, Sofia


1559.
1559. aasta (MDLIX) oli 16. sajandi 59. aasta.


1585.
1585. aasta (MDLXXXV) oli 16. sajandi 85. aasta.


Saksamaa jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Saksamaa jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Valikturniiril jäi Saksamaa kaotuseta, viiki jäädi Leedu, Šotimaa ja Islandiga.
2004. aasta mais oli Saksamaa meeskond FIFA edetabelis 9. kohal.
Koondise põhivormi moodustasid valge särk, mustad püksid, valged põlvikud, varuvormiks olid roheline särk, valged püksid, rohelised põlvikud.


Friedrich V (Pfalzi kuurvürst).
Friedrich V (26. august 1596 – 29. november 1632 Mainz) oli Pfalzi kuurvürst 1610–1623 ja Böömimaa kuningas Friedrich I nime all 1619–1620.
Friedrich V valiti Böömimaa kuningaks pärast keiser Matthiase surma 1619. aastal. Ta krooniti Böömimaa kuningaks Prahas 4. novembril 1619. Et ta oli Böömimaa kuningas ainult ühe aasta, sai ta hüüdnimeks Talvekuningas. Ta oli olulisim protestandist monarh Kolmekümneaastase sõja algul, kuid ta võideti 1623. aastal lõplikult oma sugulase, Baieri katoliiklasest hertsogi Maximilian I poolt, kes asus valitsema ka Pfalzi üle. Friedrich säilitas eksiilis oma tiitli, kuid reaalselt tal Pfalzi troonile enam tõusta ei õnnestunud. Alles 1648. aastal õnnestus ta pojal Karl I Ludwigil võim Pfalzi üle taastada


Bornholm.
Bornholm on saar Läänemere edelaosas.
Alates 1660. aastast on Bornholm kõige idapoolsem suur Taani saar.
a> - saare pealinn ja sadam
2007. aastast kuulub Taani Pealinna piirkonda.


Saksamaa jalgpallikoondis.
Saksamaa jalgpallikoondis on Saksamaa jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Saksamaad rahvusvahelistel jalgapallivõistlustel.
__TOC__
Ajalugu.
Sakslased tõusid Euroopa edukaimaks jalgpallimaaks pärast Teist maailmasõda. Ehkki jalgpalliharrastus levis Inglismaalt sakslasteni juba 19. sajandi teisel poolel, ei olnud selle mängu areng Saksamaal nii kiire kui mitmes teises Euroopa riigis. Kahe maailmasõja vahel ei kannatanud Saksamaa koondise tulemused kaua aega võrdlust Austria "wunderteamiga".
1934. aasta maailmameistrivõistlustel õnnestus Saksamaal pronksimängus edestada Austriat 3:2.
Järgmisteks maailmameistrivõistlusteks (1938) oli Austria juba Suur-Saksamaa osa, kuid uuelt asumaalt saadud mängijatele vaatamata ei jõutud Prantsusmaal peetud finaalturniiril avaringist kaugemale. Esimene mäng Šveitsiga lõppes 1:1, kordusmängu võitis Šveits 4:2.
1954. aastal oli Saksamaal selline meeskond, mis oli võimeline võitma maailmameistrivõistlused. Turniir ei alanud sakslastele rõõmustavalt, sest alagrupis jäädi alla Ungarile 3:8. Finaalis olid samad meeskonnad uuesti vastamisi ning nüüd saatis edu juba sakslasi, kes võitsid 0:2 kaotusseisust lõpuks 3:2.
1966. aasta MM-il mängisid sakslased finaalis Inglismaa vastu ja said hõbemedalid. 1970. aastal võideti pronksimängus Uruguay meeskonda.
1972. aasta EM-il alistas Saksamaa finaalis NSV Liidu 3:0. Kaks aastat hiljem (1974) triumfeeris Saksamaa koondis kodusel MM-il, finaalis võideti Hollandit 2:1.
1976. aasta EM-il jäid sakslased finaalis alla Tšehhoslovakkiale penaltidega 3:5. Enne seda oli kumbki meeskond 2 väravat löönud. 1980. aastal saadi teine EM-tiitel, võites Belgiat 2:1.
1982. ja 1986. aasta MM-il tuli sakslastel leppida hõbedaga, 1990 viis aga legendaarne mängija Franz Beckenbauer treenerina sakslased kolmandat korda maailmameistriks.
Pärast üllatuskaotust 1992. aasta EM-i finaalis Taanile 0:2 võideti kolmas EM-tiitel 1996. aastal Inglismaal, võites Tšehhit 2:1.
2002. aasta MM-il jõuti välja finaali, kus jäädi alla Brasiiliale. Sakslaste uuteks tähtedeks tõusid Michael Ballack ja Oliver Kahn.
2006. aasta MM-il Saksamaal jõuti poolfinaali, kus kaotati 0:2 Itaaliale (2006. aasta maailmameistrile) ja pronksimängus võideti Portugali 3:1 nii, et lõpuks tuldi kolmandale kohale.
2010. aasta MM-il Lõuna-Aafrika Vabariigis jõuti poolfinaali, kus kaotati 0:1 Hispaaniale.
Mängijad.
"Järgmised mängijad olid kutsutud koondisesse mänguks Hollandiga, mis toimus 2011. aastal 15. novembril:"
Hiljutised koondislased.
"Järgmised mängijad on kutsutud koondisesse viimase 12 kuu jooksul:"


Johan III.
Johan III (1582. aasta maal)
Johan III (20. detsember 1537 Östergötland, Stegeborgi loss – 17. november 1592 Stockholm) oli Rootsi kuningas 1568–1592, Gustav I Vasa ja Margareta Eriksdotteri poeg.
Johan oli enne kuningaks saamist 1556–1563 Soome hertsog. 1581 võttis ta endale Soome suurvürsti tiitli.
Erinevalt oma vennast Erik XIV-st, kes ei sallinud poolakaid ja kaalus isegi sõda nende vastu, oli Johan poolakatega heades suhetes ja kosis Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarina Jagellonica. Erikule Johan III iseseisvus ei meeldinud ja ta kutsus Johani Stockholmi. Johan keeldus, mispeale Erik XIV vägi vallutas 1563 pärast piiramist Turu ja Johan III vangistati koos oma naisega.
1567. aasta juunis kukutas Rootsi parlament Eriku, kuna temas hakkasid süvenema hullumeelsuse märgid: ta hakkas käskima hukata inimesi, kes talle reeturitena tundusid, isegi kui nad päriselt reeturid ei olnud, ja pussitas oma käega surnuks Lotringist saabunud Rootsi saadiku Nils Sture. Rootsi parlament määras riigile regendid ja vabastas Johani vanglast. Varsti Erik paranes ning sai trooni tagasi, kuid ei käskinud Johanit uuesti vangistada ja too hakkas kohe plaanima ülestõusu Eriku vastu, tuues ettekäändeks, et too olevat abiellunud lihtrahva hulka kuuluva Karin Månsdotteriga.
Johani ülestõusu toetas enamus Rootsi aadlist, kes polnud rahul Eriku väljastatud vahistamis- ja hukkamiskäskudega, mille täideviimise eest hoolitses kuninga nõunik ja riiklik süüdistaja Jöran Persson. 1568. aasta septembris sundis Johan Ericu troonist loobuma ja sai ise Johan III nime all uueks kuningaks. Ta laskis Jöran Perssoni vahistada, kohtus süüdi mõista ja hukata. Sellel olid ka isiklikud põhjused, sest Persson oli lasknud Johanil vanglas elada märksa hullemates tingimustes kui Erik oli käskinud.
Siiski ei tundnud Johan end seni kindlana, kuni Erik elas. 1571 käskis ta valvuritel Erik mürgitada, kuid see käsk jäi täitmata, õigupoolest täideti alles 26. veebruaril 1577, mil Erik mürgitati hernesupiga. Lahkamine näitas, et Erik suri arseenimürgitusse.
Pärast Eriku kukutamist jätkas Johan Liivi sõda, milles lõpuks võideti venelasi. Sõda lõppes 10. augustil 1583 sõlmitud Pljussa vaherahuga. Liivi sõjas mängis kindlasti olulist rolli ka Johani hea läbisaamine Poolaga, kes oli Liivi sõjas rootslaste olulisim abimees ja liitlane.
Perekond.
Johan abiellus 21. veebruaril 1584 Gunilla Bielkega (1568–1592), kes oli endise Östergötlandi asehalduri Johan Axelsson Bielke tütar. Bielke oli 16-aastane, kuningast 31 aastat noorem ja imekaunis. Johan ise väitis, et soovib enda vanaduspõlveks enda kõrvale ilusat naist ja et väismaa printsesside portreesid ei saa usaldada. Abielust sündis


Zimbabwe riigipeade loend.
Zimbabwe riigipeade loend loetleb alates riigi iseseisvumisest 1965. aastal seda valitsenud riigipead sõltumata nende ametinimetusest.
Aastatel 1965–1979 kandis riik Rodeesia nime, aastal 1979 oli ametlikuks nimeks Zimbabwe Rodeesia ja alates 1980. aastast Zimbabwe.
Rodeesia riigipead (1965–1979).
11. novembril 1965 kuulutas senine Suurbritannia koloonia Rodeesia ennast ühepoolselt iseseisvaks. Riigipeaks nimetati Briti kuninganna, kuid Suurbritannia Rodeesia iseseisvust ei tunnistanud ja kuninganna pakutud ametikohta vastu ei võtnud. Vaatamata sellele tunnistas Rodeesia teda ühepoolselt riigipeana kuni vabariigi väljakuulutamiseni 2. märtsil 1970.
Reaalselt täitis aastatel 1965–1970 riigipea ülesandeid valitsemist teostavaks ametiisikuks ("Officer Administering the Government") nimetatud asepeaminister Clifford Dupont, kellest sai hiljem riigi esimene president.
Rahvusvahelist tunnustust Rodeesial ja tema riigipeadel ei olnud.
Zimbabwe Rodeesia riigipead (1979).
Aastast 1972 riigis kestnud kodusõda sundis briti kolonistide juhitud valitsust kuulutama aprillis 1979 välja vabad valimised, mille tulemusena tuli sama aasta 1. juunil võimule mõõdukate rahvuslaste (neegrite) valitsus. Riigi nimi muudeti Zimbabwe Rodeesiaks.
Ka uus valitsus ei suutnud sõda lõpetada ega saavutada rahvusvahelist tunnustust, mistõttu 12. detsembril 1979 sai riigist taas Suurbritannia koloonia.
Zimbabwe riigipead (1980. aastast).
18. aprillil 1980 taasiseseisvus riik Zimbabwe nime all nende rahvuslike parteide juhtimisel, mis olid alates 1972. aastast pidanud kodusõda ja boikoteerinud 1979. aasta valimisi. See riik saavutas rahvusvahelise tunnustuse ja eksisteerib tänaseni.


Brač.
Brač on saar Dalmaatsia saarestikus Splitist kagus.


Cheju saar.
thumb
Cheju (korea 제주; kohalikus transliteratsioonis Jeju) on Lõuna-Koreale kuuluv saar Korea poolsaarest lõunas Ida-Hiina meres.
Saar on mägine ja subtroopilise kliimaga.
Saare ja Cheju provintsi keskus on Cheju.


Chíos.
Chíos on Kreeka saar Egeuse mere idaosas.


Oliver Kahn.
Oliver Kahn (sündis 15. juunil 1969 Karlsruhes) on endine saksa jalgpallur ja Saksamaa jalgpallikoondise väravavaht.
Ta mängis Saksamaa rahvuskoondises 86 mängu ja neist 49 mängus oli ta kapten. Esimese mängu rahvuskoondises pidas ta 23. juunil 1995 Bernis Šveitsi vastu ja Saksamaa võitis 2:1. Viimase koondisemängu pidas ta 8. juulil 2006 Portugali vastu 2006. aasta maailmameistrivõistluste pronksimängus, kus tegutses hiilgavalt ja aitas Saksamaal võita 3:1.
Saksamaa koondises on ta tulnud maailmameistrivõistlustel hõbedale 2002 ja pronksile 2006. Neist esimesel valiti ta MM-i parimaks sportlaseks, parimaks väravavahiks ja MM-i sümboolsesse koondisse.
Ta on valitud kolmel korral maailma parimaks väravavahiks (1999, 2001, 2002).
Kahn sai väljaõppe ja jõudis Bundesligasse sünnilinna meeskonna Karlsruher SC särgis, kuid suurema osa oma karjäärist mängis suurklubi Müncheni Bayerni eest. Ta jäi alati Saksamaa kõrgliigale truuks ning on 557 kohtumisega Bundesliga ajaloo üks pikima staažiga mängijaid.
Oma karjääri jooksul ei löönud ta ühtki väravat. Kõige lähemal sellele oli ta Bayerni 6:0 võidumängus Cottbusi Energie vastu 23. veebruaril 2002, kui ta viimasel minutil asus realiseerima meeskonnakaaslase Samuel Kuffouri teenitud penaltit, aga lõi selle posti.
Isiklikku.
Kahnil on oma naise Simonega poeg David ja tütar Katharina-Maria. 2003. aastal kolisid nad lahku, kui Kahn oma naise kaheksandal raseduskuul alustas suhet endise baaridaami Verena Kerthiga. Viimasel ajal on Oliveri ja Verena suhted jahenenud ja Kahn kolis oma naise juurde tagasi.


Eivissa.
Eivissa (katalaani keeles "Eivissa", hispaania keeles "Ibiza") on suurim saar Pitiuuside seas, mis moodustavad Baleaaride läänerühma.


Elba.
Pildi ülaosas Itaalia maismaa, all Elba saar
Elba (ladina keeles "Ilva", etruski keeles 'raud') on Itaaliale kuuluv saar Toscana ranniku lähedal, Korsikast idas.
Elba on jäänuk kunagisest maismaasillast, mis ühendas Korsikat mandriga. Elbast põhja jääb Liguuria meri ja lõunasse Türreeni meri. Saarest idas on Piombino väin, mis eraldab teda mandrist, läänes on Korsika väin, mis eraldab teda Korsikast. Teisel pool Piombino väina asub Piombino linn, kus on elanikke umbes sama palju kui Elbal.
Elba on väga mägine. Kuigi tema pindala on 140 km², ulatub tema kõrgeim tipp 1018 meetrini üle merepinna. Elbalt on näha nii mandrit (Piombino väin on kümmekonna kilomeetri laiune) kui Korsikat (Korsika väin on küll 50 km lai, kuid kummalgi saarel on väina ääres enam kui kilomeetri kõrgused mäed).
Elbal elab 1. jaanuari 2008 seisuga 31 572 inimest. Suurimas linnas Portoferraios elas 12 013 inimest. Saarel on 9 valda (kommuuni).
Hoolimata sellest, et elanike tihedus saarel on üle 100 inimese ruutkilomeetri kohta ja saarel käib palju turiste, elab saarel ikkagi palju loomaliike, sealhulgas muflon ja metssiga.
Elbal valitseb vahemereline kliima. Aastane keskmine sademete hulk on 595 mm. Kõige sajusemad kuud on november (86 mm) ja oktoober (82 mm). Kõige kuivemad kuud on juuli (13 mm) ja juuni (24 mm).
Ajalugu.
Saarel leidub rauamaaki. Sellega oli Elba tuntud juba antiikajal. Umbes 1000 eKr asustasid Elba etruskid, kes kaevandasid rauamaaki ning töötlesid seda Elba vastas mandril paiknevais Populonias ja Arretiumis. Rauamaagi töötlemise kõrge tase soodustas etruski kultuuri õitsengut.
Alates 300 eKr kuulus Elba roomlastele. Pärast Hispaania vallutamist lõpetati Elbal rauamaagi kaevandamine, muuhulgas puidu puudumise tõttu.
Pärast Rooma riigi langust rüüstasid saart barbarid ja saratseenid. 11. sajandi alguses läks ta Pisa Vabariigi koosseisu. Kui viimane müüdi 1398 Viscontidele Milanost, omandas saare Appiani suguvõsa, Piombino isandad. 1546 omandas saare Cosimo de' Medici, kes kindlustas Portoferraio ja nimetas selle Cosmopoliks. 1577 tagastati ülejäänud saar Appianidele. 1596 vallutas Hispaania kuningas Felipe II Porto Azzurro ja rajas sinna kaks kindlust. 1802 vallutas saare Prantsusmaa ja saare majandus elavnes.
Alates 3. maist 1814 kuni 27. veebruarini 1815 oli Elbal pagenduses Napoleon I. Ta valitses seda saart keisrina ja tal lubati alles jätta oma isiklik väeüksus, mis koosnes 600 mehest. Napoleon korraldas saarel majanduslikke ja sotsiaalseid reforme: osalt igavuse peletamiseks, osalt siirast soovist saarlaste elukvaliteeti parandada. Elba saarel viibis ta täpselt kolmsada päeva, seejärel lahkus ta Prantsusmaale, kus valitses veel sada päeva, ja pagendati teist korda, seekord Saint Helena saarele. Viini kongress andis saare Toskaana suurhertsogiriigile ja 1860 sai see osaks Itaalia kuningriigist.
Prantsuse väed vallutasid Elba uuesti 17. juunil 1944, vabastades selle sakslastest. Vigased luureandmed ja sakslaste tugev kaitse tegid lahingu oodatust raskemaks.


Ellesmere.
Ellesmere (ka Ellesmere'i maa) on Kanadale kuuluv saar Põhja-Jäämeres.
Ellesmere'i eraldavad kagus paiknevast Gröönimaast Smithi väin ja Narese väin, lõunas paiknevast Devoni saarest Jonesi väin ja Cardigani väin ning läänes asuvast Axel Heibergi saarest Eureka väin ja Nanseni väin.
Saare pindala on 196 235 km². Ellesmere on pindalalt Kanada kolmas (Baffini saare ja Victoria saare järel) ning maailma 10. saar.
Ellesmere on väga mägine. Kõrgeim tipp on põhjaosas asuv Barbeau (2616 m), mis asub saare põhjaosas Ühendriikide ahelikus. Saare keskosas on Victoria ja Alberti mäed, mille kõrgeim tipp on 2201 m kõrgusel.
Saart liigendavad sügavad fjordid, millest suurim on läänerannikul paiknev Greely fjord. Lahtede vahel on poolsaared, millest suurimad on Johani poolsaar idas (selle lähedal on 2347 m kõrgune tipp), Fosheimi poolsaar läänes, Põhja-Lincolni maa kagus ja Bjorne'i maa edelas (selle lähedal on 1905 m kõrgune tipp).
Saare kõige olulisemad neemed asuvad põhjarannikul: Yelvertoni lahe suudmes asuv Alerti neem, kõige põhjapoolsem Columbia neem ja kõige kirdepoolsem Hecla neem.
Arktilise kliima tõttu on Ellesmere'i maa väheasustatud. Saarel on kolm asulat: Alert, Eureka ja Grise Fiord. Kokku elas saarel 2001. aastal püsivalt 168 inimest. Lisaks on saarel neli ainult suviti asustatud polaarjaama: Ward Hunt Island põhjarannikul, Lake Hazen põhjaosa keskel, Tanquary Fiord Greely fjordi tipus ja D'Iberville Fiord Greely fjordi lõunakaldal.
Saarel asub Quttinirpaaqi rahvuspark.


Jens Lehmann.
Jens Lehmann (sündinud 10. novembril 1969 Essenis) on endine Saksamaa jalgpallikoondise endine väravavaht.
Koondises debüteeris Lehmann 18. veebruaril 1998, kui Saksamaa mängis Masqaţis Omaaniga ning võitis 2:0. Ta on Saksamaa jalgpallikoondises mänginud kolmedel maailmameistrivõistlustel. Ta teatas oma tagasiastumisest veidi üle kuu pärast 2008. aasta Euroopa meistrivõistlusi.
Karjäär.
Lehmann alustas oma karjääri 1988 klubis FC Schalke 04, kuhu ta jäi 10 aastaks.
Ehkki väravavahid tavaliselt skoori ei tee, lõi ta nende aastate jooksul siiski ksks väravat: 1995 München 1860 vastu 6:2 võidumängus viimase värava penaltist ja 1997 Dortmundi Borussia vastu viimasel minutil viigivärava.
1998 lahkus ta AC Milani, kuid mängis halvasti, langes pärast 5 mängu esirivistusest välja ja lahkus aasta lõpus ise.
Alates 1999 mängis Lehmann Dortmundi Borussias. Ta aitas oma klubil tulla Saksamaa meistriks 2002 ja jõudes samal aastal UEFA karikafinaali, kus Borussia kaotas Rotterdami Feyenoordile.
Sel hooajal võitles Borussia Saksamaa meistritiitli pärast Leverkuseni Bayeriga. Kohtumises SC Freiburgiga lõi Lehmann vastase ründajat pärast etmaga kokkupõrkamist karistusalas. Lehmann sai mängukeelu 4 mänguks. Pärast seda oli hooaja lõpuni jäänud 3 vooru ja Borussia oli Bayerist 5 punktiga taga. Ent võitnud järjest kõik kolm mängu 1. FC Kölni, SV Hamburgi ja Bremeni Werderi vastu, tuli Borussia siiski Saksamaa meistriks. Nendes võitudes oli ka Lehmannil väga oluline osa.
Suvel 2003 läks Lehmann Londoni Arsenali, kus ta vahetas välja David Seamani. Lehmann mängis meistrivõistlustel kaasa kõik kohtumised. Arsenal ei kaotanud neist ühtki ja tuli Inglismaa meistriks. Viimati oli ainsagi kaotuseta meistriks tulnud Prestoni North End 1889.
Järgmisel hooajal ei mänginud Lehmann nii hästi ja mitmes mängus saadeti tema asemel platsile Manuel Almunia, kes aga parem polnud. Inglismaa karikavõistluste finaalis Manchesteri Unitedi vastu esines Lehmann väga mõjuvõimsalt, mistõttu normaal- ja lisaaeg lõppesid 0:0 ning penaltiseerias tõrjus Lehmann Paul Scholesi penalti, mistõttu Arsenal võitis 5:4.
Saavutused.
Schalke koosseisus võitis ta 1997 UEFA karika.
AC Milani koosseisus võitis ta 1999 Serie A.
Dortmundi Borussia koosseisus 2002 Bundesliiga ja jõudis UEFA karikafinaali.
Londoni Arsenali koosseisus võitis ta 2004 Premier League'i ja Inglismaa superkarika, 2005 Inglismaa karikavõistlused jalgpallis ning jõudis 2006 UEFA meistrite liiga finaali.
Tunnustused.
UEFA valis Jens Lehmanni 1997 ja 2006 Euroopa aasta parimaks väravavahiks.
Jalgpalli 2006. aasta maailmameistrivõistlustel valiti Lehmann MM-i sümboolsesse koondisse.
Samal aastal valis UEFA ta klubihooaja parimaks väravavahiks.
Eraelu.
Jensa Lehmannil on naine Conny, kellega tal on kaks last, Mats ja Lieselotta, ning kasupoeg Lasse.


Tarjei Vesaas.
Tarjei Vesaas (20. august 1897 Vinje – 15. märts 1970 Oslo) oli rahvusvaheliselt tunnustatud Norra kirjanik.
Alustanud kirjutamisega 1923. aastal, saavutas ta suurema edu sümbolistlike romaanidega "Det store spelet" ("Suur mäng"; 1934) ja "Kvinner ropar heim" (1935).
Tema poliitilist ja sotsiaalset ärkamist märgib teos "Kimen" ("Seeme"; 1940).
1964. aastal sai ta Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna 1963. aastal ilmunud romaani "Is-slottet" ("Jääloss") eest.


Timo Hildebrand.
Timo Hildebrand (sündis 5. aprillil 1979) on saksa jalgpallur, Saksamaa jalgpallikoondise väravavaht.
Saksamaa rahvuskoondises on ta 2010. aasta 26. märtsi seisuga mänginud seitse korda. Hildebrand debüteeris koondises 28. aprillil 2004, kui mängiti Bukarestis Rumeeniaga ning kaotati 1:5.
Klubid.
VfB Stuttgart (1998)
Valencia FC
Hoffenheim
Isiklikku.
Timo Hildebrand on 186 cm pikk ja kaalub 73 kg.


Andreas Hinkel.
Andreas Hinkel (sündinud 26. märtsil 1982) on Saksamaa jalgpallikoondise kaitsja.
Saksamaa rahvuskoondises tegi Hinkel debüüdi 30. aprillil 2003, kui Bremenis mängiti Serbia ja Montenegroga ning võideti 1:0. Seisuga 26. märts 2010 on Hinkel rahvuskoondises mänginud 21 korda.
Isiklikku.
Andreas Hinkel on 182 cm pikk ja kaalub 76 kg.


Arne Friedrich.
Arne Friedrich (sündinud 29. mail 1979) on Saksamaa jalgpallur, endine Saksamaa jalgpallikoondise kaitsja.
Klubikarjäär.
Kuni 2012. aastani mängis mitmetes Saksamaa klubides.
Chicago Fire.
2012. aasta märtsis sõlmis lepingu MLS klubiga Chicago Fire. Debüüdi uue klubi eest tegi 16. aprillil 2012 kohtumises Houston Dynamo vastu. Esimese värava lõi 12. augustil 2012 mängus Philadelphia Unioni vasu.
Koondisekarjäär.
Friedrich debüteeris Saksamaa rahvuskoondises 21. augustil 2002, kui Sofias mängiti Bulgaariaga 2:2 viiki. Karjääri jooksul esindas Saksamaad kokku 82 mängus ning lõi ühe värava.


Christian Wörns.
Christian Wörns (sündis 10. mail 1972 Mannheimis) on saksa endine jalgpallur, Saksamaa jalgpallikoondise kaitsja.
Kui Wörns aastal 1984 klubisse Waldhof Mannheim üle läks, tegi ta seal kõigi aegade nooruselt neljandana (17 aastat, 3 kuud, 30 päeva) debüüdi Saksamaa kõrgeimas liigas.
Wörnsi suurimad saavutused on Saksamaa meister 2002 Borussia Dortmundiga ja DFB karika võit 1993 Bayer Leverkuseniga.
Christian Wörns on Saksamaa rahvuskoondises mänginud 65 korda (seisuga 23. august 2005). Debüüdi tegi ta juba 22. aprillil 1992 Prahas, kui Tšehhoslovakkiaga mängiti 1:1 viiki. Ta mängis ka 1998. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel Prantsusmaal, 2000. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel Hollandis ja 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel Portugalis. Seitse korda on ta olnud koondise kapten.
Isiklikku.
Christian Wörns on 185 cm pikk.


Jens Nowotny.
Jens Nowotny (sündis 11. jaanuaril 1974 Malschis) on saksa jalgpallur, Saksamaa jalgpallikoondise kaitsja.
Saksamaa rahvuskoondises mängis ta esimest korda 30. aprillil 1997, kui Bremenis alistati Ukraina tulemusega 2:0. Rahvuskoondises mängis ta 2007. aastani 48 mängu ja lõi 1 värava.
Isiklikku.
Jens Nowotny on 187 cm pikk ning kaalub 87 kg.


Albert Verwey.
Albert Verwey (15. mai 1865 Amsterdam – 8. märts 1937 Noordwijk aan Zee Holland) oli hollandi poeet, õpetlane ja kirjandusajaloolane.
Ta hakkas luuletama juba varajases nooruses, esimene luulekogu "Persephone" ilmus 1883.
Aastal 1885 oli ta ajakirja "Die nieuwe gids" üks asutajatest.
Hiljem andis ta välja oma ajakirja "De Beweging" (1905–1919).
Verwey, Albert
Verwey, Albert
Verwey, Albert


Rudi Völler.
Rudi Völler (sündis 13. aprillil 1960 Hanaus) on Saksamaa jalgpallikoondise endine peatreener ja endine mängija. 24. juunil 2004 teatas ta oma tagasiastumisest koondise peatreeneri kohalt. Põhjuseks koondise ebaõnnestunud esinemine 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Mänginud koondises 90 korda ning löönud 47 väravat. Alates 2. juulist 2000 on Völler Saksamaa koondise peatreener.
Mänginud klubides:.
TSV 1860 Hanau
Kickers Offenbach
TSV 1860 München
Werder Bremen
AS Roma
Olympique Marseille
Bayer Leverkusen
Saavutused mängijana.
1986 MM hõbe
1990 Maailmameister
1991 Itaalia karika võitja (AS Roma)
1992 EM hõbe
1993 Euroopa karikas (Olympique Marseille)


Vittorio Amedeo I.
Vittorio Amedeo I (8. mai 1587 Torino – 7. oktoober 1637 Vercelli) oli Savoia hertsog alates 1630 kuni surmani. Ta kandis ka tiitleid Küprose kuningas ja Jeruusalemma kuningas.
Ta oli Savoia hertsogi Carlo Emanuele I ja tema naise, Hispaania printsessi Catalina Micaela teine poeg. Suure osa oma lapsepõlvest veetis ta Hispaania õukonnas Madriidis.
Ta sai troonipärijaks siis, kui tema vanem vend Felipe Emanuele 13. veebruaril 1605 18-aastaselt suri.
Vittorio Amedeo I oli tark ja populaarne valitseja. Teda hüüti Susa lõviks (Susa on Savoiale kuuluv asula Alpides).
Kui tema isa 1630 suri, okupeerisid prantslased Savoiat. Carlo Emanuele poliitika oli tekitanud nii suhetes Hispaania kui Prantsusmaaga ebastabiilsuse ja hertsogkonna kaitsmiseks oli vaja sõjaväge, kuid riigikassa oli tühi ning nii ei saanud hästi palgata palgasõdureid ega välja õpetada omamaiseid sõdureid. Seetõttu sõlmis Vittorio Emanuele rahu Hispaaniaga, astus Prantsusmaaga liitu ja tal õnnestus 1631 sõlmitud Cherasco lepinguga säilitada kolmandik Monferratost: Pinerolo, Alba ja Trino linna ning saada ülejäänu eest rahalist kompensatsiooni. Vastavalt salakokkuleppele tuli Pinerolo seejärel Prantsusmaale tagasi anda.
Vastavalt kardinal Richelieu juhistele pidi Savoia lõpetama rahu Hispaaniaga ja organiseerima Itaalias Hispaania-vastase liidu. Savoia saavutas Hispaania vägede üle kaks võitu: 1636 Tornavento lahingus ja 8. septembril 1637 Mombaldone lahingus.
Samal aastal 25. septembril haigestus Vittorio Emanuele pärast Créqui hertsogi Charles de Créquy de Lesdiguières antud pidusööki. Ta viidi tagasi Savoiasse, kus suri 7. oktoobril.
Pärast Vittorio Emanuele surma sai hertsogiks tema 5-aastane poeg Francesco Giacinto, kes aga aasta hiljem suri. Seejärel sai hertsogiks tema noorim poeg, 4-aastane Carlo Emanuele II. Mõlema eest valitses regendina laste ema Christine kuni oma surmani 1663.
Perekond.
Vittorio Emanuele noorem vend, Savoia kardinal Maurizio di Savoia pani 1637 vaimulikuameti maha ja abiellus Luisa Cristinaga, kes oli 15-aastane. Sellest abielust lapsi ei sündinud.


Eugène-François Vidocq.
Eugène-François Vidocq (24. juuli 1775 Arras – 11. mai 1857 Pariis) oli seikleja ja detektiiv.
Ta rajas Sûreté Nationale'i ning oli selle esimene direktor. Hiljem avas ta eradetektiivibüroo, mis oli tõenäoliselt maailma esimene. Teda peetakse tänapäevase kriminalistika ning Prantsusmaa politsei isaks ja esimeseks detektiiviks üldse.
Vidocq, Eugène-François
Vidocq, Eugène-François
Vidocq, Eugène-François


Reginald Wingate.
Sir Francis Reginald Wingate, esimene baronet Wingate (25. juuni 1861 Renfrewshire, Šotimaa – 28. jaanuar 1953 Dunbar, Šotimaa) oli Suurbritannia sõjaväelane, kindralkuberner Inglise-Egiptuse Sudaanis 1899–1916.
Ta sündis peres 7. pojana. Pärast kuningliku sõjaakadeemia lõpetamist 1880 saadeti ta Briti laevastikuga algul Indiasse ja siis Adenisse. 1883 ühines ta kindral Evelyn Woodiga ja aitas reorganiseerida Egiptuse armeed. Aastal 1885 sai ta majoriks.
Suurepärase araabia keele oskajana, hea vangide ja põgenike küsitlejana ning käsikirjade uurijana avaldas ta 1891 väga autoriteetseks osutunud saavutanud raamatu "Mahdism ja Egiptuse Sudaan". Osaliselt seetõttu nimetati ta 1892 Egiptuse luureülemaks. Sellel ametipostil täitis ta ka sõjalisi ülesandeid Sudaanis mahdistide vastu, mille eest sai 1897 kindraliks ning Püha Miikaeli ja püha Jüri ordu rüütliks.
1895. aastal suutis ta aidata põgenema Slatin-paša. Ta tõlkis tolle emakeelest, saksa keelest inglise keelde ning avaldas tolle raamatud "Kümme aastat mahdistide vangis" (1892) ning "Tuli ja mõõk Sudaanis" (1896).
24. novembril 1899 tappis ta Egiptuse sissi ja iseseisvuse eest võitleja Khalifa `Abd Allāh ibn Muhammadi.
1899 nimetati ta Sudaani kindralkuberneriks ja sirdariks (armee ülemjuhataja) pärast seda, kui eelmine kindralkuberner lord Horatio Herbert Kitchener kutsuti Buuri sõtta.
Tema valitsemisperioodil sai Sudaanist brittide liitlane, eeskätt tänu Wingate'i rangusele ja vastuhakkude julmale mahasurumisele, kuid ka tema sidemete tõttu. 1903 sai Wingate kindralmajoriks ja 1908 kindralleitnandiks. 1905 nimetas Oxfordi ülikool ta tsiviilõiguse audoktoriks. Sudaanlased nimetasid ta pašaks.
1917. aastal määrati ta Suurbritannia ülemkomissariks Egiptuses. Kuigi vastuolu tõttu Egiptuse Rahvusliku Parteiga ta vallandati, täitsid britid endiselt tema soovitusi Egiptuse asjus.


Bartle Frere.
"Sir" Bartle Frere (täisnimi "sir" Henry Bartle Edwards, Parun Frere; 29. märts 1815 Wales, Brecknockshire – 29. mai 1884 Suurbritannia, Wimbledon) oli Briti koloniaaladministraator Indias ja Lõuna-Aafrikas.
Pärast Ida-India Kompanii Haileybury kolledži lõpetamist 1834. aastal alustas ta oma pikka karjääri India tsiviilteenistuses. Olles 1850–1859 Sindhi ülemkomissar, tegi ta palju, et kasvatada selle piirkonna majandust.
Teda austati rüütliseisusega ja talle anti koht asekuninga nõukogus Calcuttas (1859–1862). Pärast Bombay kuberneriks olekut (1862–1867), naasis ta Inglismaale ja sai India Nõukogu liikmeks (1867–1876).
Lord Carnarvon, Briti koloniaalsekretär, saatis Frere 1877. aastal Kapi Kolooniasse, et too viiks ellu Briti Lõuna-Aafrika ja Buuri konföderatsiooni. Randudes Kaplinnas, leidis ta eest mässuks valmistuva koloonia. Kolonistid olid vihased Lord Carvanoni plaani peale. Transvaali buurid, keda olid Britid viimastena annekteerinud, lootsid võidelda ja tagasi nõuda oma iseseisvuse.
Lord Carnavoni tagasiastumine jaanuaris 1878 nõrgendas veelgi Frere'i positsiooni ja ta ei võtnud ette ka midagi olukorra maha rahustamiseks.
Olles kindel, et suulud on samuti kahtlevad konföderatsiooni suhtes, tõukas ta viimased sõtta (detsember 1878), millest väljus muidugi võitjana Suurbritannia.
Ta kutsuti tagasi pärast konföderatsiooni idee kokkuvarisemist 1880. aasta augustis.


Freudenstadt.
Freudenstadt on linn Baden-Württembergi liidumaal Saksamaal.
Linn rajati 1599. aastal protestantidest põgenike poolt, kes tulid Salzburgist.
Freudenstadt - tõlkes "Rõõmu linn", sai mitmeid kordi kannatada Teise maailmasõja käigus.
Kesklinn, sealhulgas Renessanssarkaad turuplatsil ja Evangeelne kirik (valmis 1608), taastati oma esialgsel kujul.


Sõdade loend.
"Siin on loetletud sõdu kronoloogilises järjekorras.


Christian II.
Christian II ehk Kristian II (ka Kristian Türann) (1. juuli 1481 Nyborg – 25. jaanuar 1559 Kalundborg) oli Taani kuningas ja Norra kuningas 1513–1523 ning Rootsi kuningas 1520–1521. Christian oli kuningas Hansu poeg.
1506–1512 oli Christian Norra asevalitseja. Ta paistis silma osava riigimehena, kuid paraku oli ta suhteliselt julma ja iseka iseloomuga ning sageli ka paranoiade küüsis. Peale selle oli tal lihtrahva seast pärinev armuke Dyveke Sigbritsdatter, kelle ema Sigbrit sai tema üle väga suure mõju. Kuningas Hans ei olnud sellise asjade käiguga mõistagi rahul ning peksis korduvalt oma juba täiskasvanud poega. See siiski midagi ei muutnud.
1513 sai Christian troonile ning esialgu pistis kõik minevat ülesmäge. 1515 abiellus ta tulevase keisri Karl V õe Burgundia Isabellaga, kuid jätkas samal ajal suhet Dyvekesega. Selle äärmiselt piinliku olukorra lõpetas Dyvekese ootamatu surm 1517. aastal. Kuningas oli kindel, et ta mürgitati ning lasi seetõttu Torben Oxe, keda ta mürgitamises kahtlustas, hukata.
Peagi otsustas Christian ka Rootsi taas kindlalt Kalmari uniooniga liita. Viimased 20 aastat olid seal valitsenud regendid, kes valitsesid Taani kuningast tegelikult sõltumatult. Kuningas Hans oli 4-ks aastaks (1497–1501) Rootsi troonile saanud, kuid peale seda olid taanlaste katsed rootslasi endale allutada lõppenud läbikukkumisega. Esialgu ei õnnestunud see ka Christianil, kuid 1520. aastal õnnestus tal viimaks regent Sten Sture nooremat otsustavalt võita ja Rootsi allutada. Novembris vandusid Rootsi seisused talle truudust, kuid paranoilisele monarhile polnud sellest küllalt. Et vastupanu lämmatada, lasi ta korraldada Stockholmi veresauna, kus hukati kümneid iseseisvust pooldavaid rootsi aadlikke. Selle eest sai Christian endale hüüdnimeks Kristian Türann.
Peale 1520. aasta sündmusi näis, et Kalmari unioon oli täielikult taastatud ning unioonikuninga võim kindlam kui kunagi varem. Kuid juba 1521. aasta suvel hakkasid rootslased eesotsas Gustav Eriksson Vasaga mässama ning kukutasid Christiani Rootsi troonilt. Peagi levis rahulolematus ka Taanisse ning seejärel vallandus sõda Hansaga. 1523. aastal algas Jüütimaal mäss ning kuningaks kuulutati Christiani onu Frederik I nime all. Christian pidi põgenema. Ta lahkus Hollandisse, kus astus koos perega luteri usku. See teda keiser Karli silmis mõistagi usaldusväärsemaks ei teinud ning peagi pidi ta katoliiklusse naasma.
Lootes keisri toetusele, püüdis Christian 1531. aastal taas Taani ja Norra troonile tõusta. Kuid tema laevastik paisati tormis laiali ning Norrast kaugemale ei õnnestunud ekskuningal jõuda. Frederik I-ga liitus tema vastu ka Gustav Vasa, kes kartis, et kui Christian II võimule naaseb, võidakse Kalmari unioon taastada. 1532 pidigi Christian Oslos alistuma ning tema onu pani ta sõnamurdlikult vangi. Esialgu hoiti teda Sønderborgi lossis, alates 1549. aastast aga Kalundborgis. 1536. aastal Krahvisõja ajal plaaniti Christianit uuesti võimule aidata, kuid see kava nurjus Gustav Vasa vahalesegamise ja Lübeckis toimunud võimuvahetuse tõttu.
Kui Taani kuningas Christian III 1559. aasta alguses suri, kartsid paljud, et ligi 80-aastane Christian II võidakse taas Taani kuningaks teha. See oli võimalik seetõttu, et toona oli Taani valitava monarhiaga maa. Kuid reaalselt selleks võimalust ei avanenud, sest Christian suri juba 23. jaanuaril. Kuningas Frederik II lasi ta austusavalduste saatel maha matta.


Fulda.
Fulda on linn Saksamaal Hesseni liidumaal. Elanike arv 63 800 (2005).
Asub Fulda jõe ääres, Rhöni ja Vogelsbergi mägede vahel.
744. aastal hakkas benediktiini munk Sturmius selles kohas kloostrit rajama.
Kloostriga kõrvu hakkasid tegutsema kool ja misjonikeskus. See kool sai keskaja Euroopa üheks silmapaistvamaks, kui tema juhiks sai Hrabanus Maurus.
Linnana mainitakse Fuldat esmakordselt 1114. aastal. Linnaõigused sai 1208. aastal.


King Camp Gillette.
King Camp Gillette (5. jaanuar 1855 USA, Fond du Lac – 9. juuli 1932 Los Angeles) oli USA leiutaja, kes hakkas tootma turvalisi raseerimisterasid ehk žilette.
Gillette, King
Gillette, King
Gillette, King


Tšehhi jalgpallikoondis.
Tšehhi jalgpallikoondis on Tšehhi jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Tšehhi Vabariiki rahvusvahelistel jalgapallivõistlustel.
__TOC__
Ajalugu.
Tšehhi Vabariigi koondis eksisteerib küll alles 1993. aastast, kuid jalgpall sai alguse juba Austria-Ungari keisririigi aegadel. Jalgpalliliit astus FIFA-sse 1907. aastal. Pärast Esimest Maailmasõda jõuti ka esimese tiitlivõitluste medalini.
Tšehhid üllatasid maailma 1920. aasta suveolümpiamängudel, kui turniiri avavoorus võideti Jugoslaavia 7:0. Edukalt jätkates jõuti finaali, kus jäädi Belgia vastu 0:2 taha ning 35. minutil lahkuti protestiks inglasest kohtuniku erapoolikuse vastu platsilt. Seejärel tühistas ROK kõik tšehhide tulemused ning loomulikult jäädi ilma ka medalist.
Esimesel Euroopa pinnal peetud MM-turniiril 1934. aastal Itaalias jõudis Tšehhoslovakkia välja finaali ning kaotas võõrustajate meeskonnale lisaajal 1:2. Suured tegijad olid andekas väravavaht František Planicka ning kaks ohtlikku ründajat Oldrich Nejedly (MM-turniiri edukaim väravakütt) ja Antonin Puc.
1960. aastal kaotas Tšehhoslovakkia esimeste EM-võistluste poolfinaalis NSV Liidule 0:3, kuid pronksimängus oldi üle Prantsusmaast 2:0.
1962. aastal oli Tšehhoslovakkial koondis, mis võis kõrgeid tippe vallutada. Tšiilis peetud MM-turniiril alistati veerandfinaalis Ungari 1:0 ja poolfinaalis Jugoslaavia 3:1. Finaalis Brasiilia vastu viis tookordse koondise üks paremaid mängumehi Josef Masopust eurooplased 1:0 juhtima, kuid brasiillased viigistasid ja võitsid lõpuks 3:1.
Tšehhoslovakkia jalgpalli suurpäev oli 20. juunil 1976 Belgradis, kui viiendate EM-võistluste finaalis kohtuti valitseva maailmameistri Saksamaa LV-ga. Peamiselt slovakkidest koosnenud meeskond juhtis sakslaste vastu veel lõpu eel 2:1, kuid siis õnnestus Bernd Hölzenbeinil viigistada. Lisaaeg väravaid ei toonud ja nii löödi võitja selgitamiseks penalteid. Tšehhoslovakkia võitis 5:3.
Edukas aasta oli 1980, kui EM-il saadi kolmas koht ja Moskva olümpial kuld.
Tšehhi ja Slovakkia eraldusid kaheks iseseisvaks riigiks 1993. aastal ning tšehhid lõikasid eraldumisest rohkem tulu. Uus põlvkond tippmängijaid (Patrik Berger, Karel Poborsky, Pavel Nedvěd, Vladimir Šmicer) näitas oma klassi 1996. aasta EM-il, kus alles finaali lisaajal tuli tunnistada sakslaste 1:2 paremust.
2008. aasta Euroopa meistrivõistluste järel valis Tšehhi jalgpalliliit uueks peatreeneriks Petr Rada.
Välislingid.
Koondis


Magnus.
Magnus ehk hertsog Magnus (vene keeles герцог Магнус või Арцымагнус; 26. august 1540 Kopenhaageni loss – 18./28. märts 1583 Piltene) oli Taani kuninga Christian III poeg, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop ning Liivimaa kuningas 1570–1577.
Oldenburgide dünastiast põlvnenud Magnus sündis Taani ja Norra kuninga Christian III teise pojana. Kuna Taanis polnud pärilik monarhia otsustati, et suguvõsa pärusvaldusi ei hakata killustama ning Magnusele püüti leida elatismaad väljastpoolt riiki. Isa surma järel kuningaks saanud Magnuse vend Frederik II ostiski Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna Vana-Liivmaal ning andis need Magnusele. 1560. aastal Saaremaale jõudnud Magnus sai piiskopiks väga keerulisel ajal – mõni aasta varem oli alanud Liivi sõda. Kuna Taani suhted Moskva suurvürstiriigiga olid aga head ja mitmed olulised isikud Liivimaal olid Taani-meelsed, peeti Magnuse tulekut positiivseks ning usuti, et tema saabumine võib tuua kaasa rahu Moskvaga. Magnus sattus aga peatselt konflikti nii Liivi ordu kui Moskva suurvürstiriigiga, mistõttu tema vend, Taani kuningas Frederik II määras Magnuse valdusi valitsema kuninglikud asehaldurid ning sätestas muidki Magnuse iseseisvust piiravaid nõudmisi.
Magnuse elukäik enne Liivimaale saabumist.
Magnus sündis 26. augustil 1540 Kopenhaageni lossis Taani ja Norra kuninga Christian III ning kuninganna Dorothea teise pojana. 17-aastasena saadeti ta Saksamaale reisima ning haridust omandama. Reisi käigus jäi ta pidama oma õe Anna ja õemehe Augusti, kes oli Saksi kuurvürst, õukonda Dresdenis. Kolm kuud pärast Christian III surma kutsus Magnuse vend Frederik II, kes oli uueks kuningaks saanud, Magnuse Taani tagasi.
Kaheaastasena kaotas Magnus haiguse tõttu ühe silma.
Magnus päris omale Schleswigi, Holsteini, Stormarni ja Dithmarscheni hertsogi, Oldenburgi ja Delmenhorsti krahvi ning Norra pärija tiitli, kuid tegelikkuses ta neid valdusi ei valitsenud. Kuna Taanis polnud kuningavõim pärilik, oldi kuningaperes juba varakult otsustatud, et perekonna pärusvaldusi ei hakata killustama kuna see võiks halvendada Frederiku šansse Christian III järel kuningaks tõusta. Seetõttu peeti õigeks, et Magnusele tuleb leida elatismaa väljaspoolt Oldenburgide riiki.
Liivi sõja puhkemine ja olud Liivimaal.
1558. aastal puhkenud Liivi sõja käigus ründas Moskva suurvürstiriik Liivimaad ning saavutas kiiret edu. Liivimaa seisused leidsid, et ilma välisabita ei ole võimalik sissetungijale vastu seista ning 17. juunil 1558 otsustati Tartu maapäeval pöörduda abi saamiseks Taani poole. Kuna Taani oli koadjuutorivaenuse ajal püüdnud etendada vaenupoolte vahetalitaja osa, oli Liivimaal tekkinud üsna kaalukas Taani-meelne kildkond. Eelkõige loodeti, et liit Taaniga toob kaasa kiire vaherahu Moskvaga, usuti, et liit Poola-Leedu või Rootsiga tähendaks sõja jätkumist.
Tartu maapäeva lõpuks otsustas Tartu piiskop Hermann II Wesel (suri 1563) nimetada Magnuse oma koadjuutoriks ja anda Tartu piiskopkond Taani kuninga kaitse alla. Toomkapiitel, stiftinõukogu ning Tartu raad oli asjaga nõus ning piiskop allkirjastas otsuse 5. juulil. Paraku alustasid Moskva väed juba mõni päev hiljem Tartu piiramist ning 18. juulil linn alistus.
Läänemaa stiftifoogt Christoph von Münchhausen jätkas Taani kasuks lobitöö tegemist ning kuulutas end olevat Taani kuninga asehaldur kogu Eesti alal. 25. juulil 1558 andis Tallinna komtuur Franz von Segenhagen talle üle Toompea linnuse, ning seal teeninud palgasõdurid pidid Taani kuningale truudust vanduma. Augustis suundusid Taani Eestimaa rüütelonna ja Tallinna rae saadikud, vähemasti viimased olid valmis ka vajadusel Taani ülemvõimu tunnistama. Ka Liivi ordu maameister Wilhelm von Fürstenberg (1500–1568) saatis Dünaburgi komtuuri Georg von Syburg zu Wischlingeni Taani läbirääkimistele. Ordu oli nõus loobuma kogu Eestimaast kui Taani sekkub otsustavalt Liivimaa konflikti. Taani esindajad aga andsid vaid lubadusi ning pakkusid ordule 16 000 taalrit laenu. Taani pelgas võimalikku sõda Moskva ning Poola-Leeduga, samuti oli õhus võimalus, et haige Christian III surres püüab Christian II taas troonile tõusta, mis tooks kaasa veel ühe konflikti. 1558. aasta detsembris peatusid Moskvasse sõitvad Taani saadikud Riias ning pidasid orduga läbirääkimisi, mis taaskord ei kandnud vilja. Sestpeale soovis Taani vaidluste vältimiseks Tallinna ja Harju-Viru ära osta.
11. aprillil 1559 õnnestus Claus Urne juhitud Taani diplomaatilisel saatkonnal Moskvas Liivimaa jaoks kuuekuuline vaherahu välja kaubelda. See suurendas Liivimaal veelgi usku Taanisse.
Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna omandamine.
1559. aastal nõustus Frederik II oma ema, leskkuninganna Dorothea, nõudmisel ostma Saare-Lääne piiskopkonna, mida piiskop Johann V von Münchhausen oli üritanud juba mitu aastat kellelgi maha müüa. Läbirääkimistest võtsid lisaks vendadele Münchhausenitele osa ka piiskopkonna vasallid. Lõpuks sõlmiti kaks lepingut, millest esimesega võttis Taani kuningas toomkapiitli ja piiskopkonna oma kaitse alla, nõudes vastu piiskopi nimetamise õiguse iga kord kui see koht vabaneb. Teise lepinguga määrati, et esimeseks uueks piiskopiks on hertsog Magnus ning lepiti kokku müügisumma (20 000 taalrit) ja selle väljamaksmise viis. Samuti sätestas leping, et Taani kuningas võib soovi korral piiskopkonna edasi anda. Frederik loovutaski õigused hertsog Magnusele, tingimusel, et viimane loobub oma pärandiosast Schleswigis ja Holsteinis. Tegelik ostuhind kujunes siiski 30 000 või isegi 40 000 taalrile. Piiskop Johannes loobus Magnuse kasuks ka oma Kuramaa piiskopkonnast, mida vormiliselt ei ostetudki. Siiski maksti rahalist hüvitist (9200 taalrit) piiskopkonna koadjuutorile Ulrich Behrile. Raha selleks ostuks andis Magnuse ema, leskkuninganna Dorothea. Tehing oli vastumeelne ordule, kes palus keiser Ferdinand I-l kinnitada oma senjööriõigusi Kuramaa piiskopkonnale, mis seisnesid ordu õiguses nimetada piiskopikandidaate. Keiser kinnitas need õigused 1561. aastal ning lisaks oli ta 1560. aastal hoiatanud Saare-Lääne ja Kuramaa rüütelkonda ning toomkapiitlit, ja nõudnud, et nad takistaksid piiskopkondade loovutamist.
Saabumine Liivimaale.
Magnus saabus Liivimaale 16. aprillil 1560, kui ta maabus viie laeva, oma väikese kaaskonna ning 400 palgasõduriga Kuressaares. Magnuse saabumine leidis aset algul plaanitust hiljem - Magnus pidi juba eelmise aasta 12. detsembril Nyborgist Kopenhaagenisse suunduma ning seal kohe laevale minema ja Claus Urne ning Lage Brahe saatel Saaremaale purjetama. Selle tarvis eraldas kuningas kolm laeva, millest "Hunden" pidigi Magnusele jääma, ning 300 sõdurit. Mingitel põhjustel jäi toona reis ära, kuid kuningas soovis endiselt, et tema vend võimalikult ruttu vastomandatud piiskopkonda jõuaks. Magnus asus laeval veebruari lõpus või märtsi alguses, kuid tõenäoliselt tehti raskete jääolude tõttu Ojamaal peatus.
Kuressaarde jõudnud, nõudis Magnus piiskop Johanneselt piiskopkonna üleandmist, millega viimane ka koheselt nõustus. Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiteel valis Magnuse 13. mail piiskopiks ning augustis saadi ka kinnitus seisustelt. Toomkapiitel otsustas piiskopkonna ostu-müügilepingu jõustunuks lugeda ning 16. juunil maksti talle 15 000 taalrit. Teise osa sai ta kätte kaks aastat 1562. aastal oma uues kodulinnas Verdenis. Võimalik, et alles peale Magnuse piiskopiks valimist sai osa toomkapiitli ning rüütelkonna liikmeid teada Frederik II ja piiskop Johannese vahelise kokkuleppe üksikasjadest, sest 9. juunil 1560 soovisid rüütelkond ja kapiitel oma kirjas kuningale, et Münchhausenile määratud 15 000 taalrit läheks hoopis piiskopkonna kassasse.
Kuigi Magnus valiti piiskopiks ja seda tiitlit kasutas ta ise, ei olnud ta piiskop kiriklikus mõttes, kuna pole teateid tema ametissepühitsemisest. Pealekauba polnud ta katoliiklane ega vaimulik, mistõttu poleks ta saanud paavsti kinnitust. Teisalt poleks ta Augsburgi usutunnistuses sätestatud reeglite järgi saanud luterliku piiskopina olla maaisand. Taolisele mitmetähenduslikule olukorrale pöörasid tähelepanu juba tema kaasaegsed.
Saare-Lääne piiskopiks valimise järel sõlmis Magnus Kuramaa koadjuutori ja toompraosti Ulrich Behriga kokkuleppe, millega viimane andis piiskopkonna Magnusele üle ning sai vastutasuks kiriklikke õigusi Aizpute praostkonnas, ametikoha Magnuse õuemarssalina, omandas mõned mõisad ning sai kompensatsiooni. 20. mail kasutas Magnus juba tiitlit "Jumala armust Saaremaa, Läänemaa ja Kuramaa stiftide piiskop".
Magnusel oli vaja endale saada ka piiskopkondade aadli poolehoid. Kuramaal ja Saaremaal ei olnud väga võimsaid vasallisuguvõsasid, kuid Läänemaal omasid suuri valdusi Wrangellid, Loded, Tiesenhausenid, Ungernid, Fahrensbachid ning eelkõige Uexküllid, kel oli koguni mitmeid linnuseid. Juunis 1560 vangistas Magnus Läänemaa vastse stiftifoogti Wolmar Treydeni ning nõudis talt 13 000 marka. Siiski asusid Lääne- ja Saaremaa suurimad suguvõsad nagu Uexküllid, Fahrensbachid ja Vietinghoffid Magnust toetama ning olulisi konflikte ei tekkinud.
Konflikt Liivi orduga.
a>e varemed. Maasilinna foogtkonna hõivamine oli üks pingeallikas Magnuse ja Liivi ordu vahelistes suhetes.
1559. aastal oli ordu oma teenistusse värvanud suure hulga palgasõdureid ning sügisel alustati Moskva vägede vastu sõjategevust, mis algul oli edukas kuid Laiuse ebaõnnestunud piiramise järel oma hoo kaotas. Sõdurid jaotati erinevatesse linnustesse talvekorterisse, kus nad kevadel maksmata jäänud palkade tõttu mässama hakkasid ning oma juhid pantvangistasid. Põltsamaa ümbrusesse kogunenud palgasõdurid otsustasid oma teeneid Magnusele pakkuda ning nendega ühinesid mitmed teisedki, näiteks Uus-Pärnus viibinud sõjasulased. Magnuse võttis nad vastu, tekitades sellega sügavat pahameelt ordu juhtide seas. Sisuliselt omandas Magnuse selle otsusega ka nende sõjasulaste teenimiskohad (näiteks Põltsamaa), mis kuulusid tegelikult ordule.
Samuti tekitas ordu ja Magnuse vahel paksu verd Maasilinna foogtkond, mille Magnus oli hõivanud. Ordumeister Gotthard Kettler oli plaaninud, et Maasilinna foogt Heinrich Lüdinghausen-Wulff (suri 1574) Kuressaare enda valdusse haaraks ning sellega Magnuse saabumist Liivimaale takistaks. Kuna foogt oli üks orduisandatest, kelle mässavad palgasõdurid olid Pärnus vangi võtnud, jäi plaan läbi viimata. Liivimaale jõudnud Magnus sai sellest kavatsusest siiski teada. Lisaks jõudsid temani kuulujutud sellest, et Kettler soovib stififoogt Wolmar Treydeni abil Läänemaad enda võimu alla saada, mistõttu andis ta Christoph Münchhausenile ülesandeks seda takistada. Vangi võetud Maasilinna foogt oli aga kohe peale Magnuse saabumist Kuressaarde viidud, kus teda edasi vahi all hoiti. Tegu võis olla ka kokkumänguga, kuna kroonik Balthasar Russow kirjutab, et "samuti andis Maasilinna ordufoogt Hinrik Wulf Maasilinna lossi ja kogu maakonna vabatahtlikult hertsog Magnusele üle".
15. mail saabus Kuressaarde Riia peapiiskopi koadjuutor, Mecklenburgi Christoph (1537–1592), kelle eesmärgiks oli läbirääkimiste teel püüda vabastada foogt ning lepitada vaenupooli. Kroonik Johann Renneri sõnul lõppesid läbirääkimised üsna tulutult. Saavutati küll kokkulepe, et Magnus kohtub 18. juunil Riias ordumeistriga, kuid sinna jättis ta siiski ilmumata.
Leetu suundunud ordumeistri äraolekul hakkas Magnus veelgi julgemalt orduga tüli norima. Lisaks mässuliste sõdurite enda teenistuse võtmisele, kelle laamendamisse Pärnu ümbruses ta sallivalt suhtus, asus ta väevõimuga laiendama ka oma valdusi. Magnuse rittmeister Magnus Bulling hõivas Lihula ordumõisa, mis asus Läänemaal, kuid "de facto" kuulus Pärnu komtuuridele. Tema sõjamehed Põltsamaal osalesid aga sageli kokkupõrkeis Moskva vägedega.
15. juunil kogunes Riias Liivimaa maapäev, eesmärgiga arutada Magnusesse puutuvat. Maapäeval osalesid Gotthard Kettler, kes oli äsja Leedust naasnud, Riia peapiiskop Wilhelm ja tema koadjuutor Christoph. Magnus, kes oli kuu varem Christophile andnud lubaduse tulla, kohale ei ilmunud. Magnus lasi Liivimaa isandaile edasi öelda, et loobub nõudeist Eestimaale, mille Christoph Münchhausen olla talle loovutanud, kui saab oma senistele valdustele lisaks Tallinna, Pärnu ja Maasilinna. Kettler ei olnud sellega nõus, kuid lubas leppida Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna Magnusele jätmisega. Kokkuleppele ei jõutud ning 18. juunil läks maapäev laiali.
30. juunil ja 1. juulil käskis Frederik II mitmel Taanis asunud sõjasulaste pealikul oma meestega Saare-Lääne piiskopkonda suunduda. Siiski pole selge millal need väed Liivimaale jõudsid ja kauaks nad jäid. Aastaist 1563–1564 säilinud Magnuse väenimekirjades neid mainitud ei ole ning kindlasti ei jõudnud nad Liivimaale enne 1560. aasta sügist, mil Magnuse tegevus oma võimu laiendamisel äpardus.
Tallinna piiskopiameti ostmine.
29. juunil 1560 ostis Magnus omale Moritz von Wrangelilt Tallinna piiskopi ametikoha, kusjuures initsiatiivi tehinguks näitas üles just viimane. Ostutehingu summa pole teada ja tõenäoliselt ei tasutud seda rahas, vaid hoopis läänistati Wrangelile hiljem Audru mõis. Kuigi Tallinna piiskopil polnud ilmalikku võimu ning tema Kiviloo ja Porkuni linnuse olid Moskva väed juba põletanud, oli ametikoht Magnuse jaoks oluline kuna sai Tallinnas, mis kunagi pikalt Taanile oli kuulunud, oma huve ja mõju näidata. Mingitel põhjustel ei nimetatud Magnust aga mitte Tallinna piiskopiks vaid piiskopkonna administraatoriks. Võib oletada, et põhjus peitus selles, et toomkapiitlis ei viidud läbi ettenähtud valimisprotseduuri.
Tallinna piiskopiameti ostmine rikkus Magnuse ja ordu suhteid veelgi, kuna just Liivi ordul oli õigus nimetada piiskopikandidaate.
Orduga lepituse otsimine.
30. juunil kohtusid Uus-Pärnus Magnuse saadikud, et hertsog Christophi esindajate vahendusel ordumeister Kettleri saadikutega ordu ja Magnuse vahelist tüli lepitada. Magnust esindasid Pärnus Kuramaa toompraost Ulrich Behr, Saare-Lääne toomdekaan
Johan Duvel, toomhärra Richardus van dem Wolde ja Dietrich Farensbach. Läbirääkimiste ajaks kehtestati vaherahu ning 2. juulil ilmus Magnus isiklikult ühe ratsalipkonnaga Vana-Pärnusse. Magnus oli valmis loobuma oma nõudmistest Tallinnale ja Pärnule kui saab omale Saare- ja Läänemaa orduvaldused ning Vindavi (Ventspilsi) piirkonna Kuramaal. Sellise kokkuleppe sõlmimiseks polnud aga ordusaadikutel volitusi ning 8. juulil, pärast vaherahu kahenädalast pikendamist, läksid saadikud laiali.
Piiskop Magnus lasi kohe peale saadikute lahkumist kinni pidada endise ordumeistri Wilhelm von Fürstenbergi ühe viljalaeva, hõivas uuesti Tori mõisa ning ei takistanud oma sõjamehi röövimast talupoegade voore, rikkudes sellega äsjasõlmitud relvarahu.
a>, mis oli Tallinna ümbruse oluliseim kindlus, soovis Magnus soovis enda valdusse saada.
Peatselt hakkas Magnus nõudma Tallinna piiskopi varade ja maaomandi üleandmist. Eelkõige soovis ta saada kindlustatud Padise kloostrit, mis oli strateegiliselt oluline punkt Tallinna lähistel. Magnuse ja ordu läbisaamine halvenes sellest veelgi, kuid ordu ei soovinud kodusõda ega vaenu Taaniga, mistõttu püüti veelkord läbirääkimiste teel kokkuleppeni jõuda.
21. juulil kogunes Pärnus jällegi Liivimaa maapäev. Kohale saabus Riia peapiiskop Wilhelm koos koadjuutor Christophiga, ordusaadikud, samuti rüütelkonna ja teiste seisuste esindajad. Kohale oli kutsutud ka Magnus.
Ordu nõudmine oli, et kui Magnus soovib oma hõivatud maade tunnustamist, peab tema või Taani riik astuma Liivimaa poolel sõtta või kandma vähemalt osa sõjakulutusi. Magnus ei olnud nõus järeleandmisi tegema ning kordas oma tingimusi. 1. augustil saabus maapäevale ordumeister Gotthard Kettler ühes sajakonna ratsanikuga, kuna Magnus ei olnud nõus enne temaga kohtumist kokkuleppeid sõlmima. Samal päeval rikkus Magnus taas vaherahu lastes kinni pidada (või vähemalt lastes sel juhtuda) ühe kaupa vedanud pargase. Ordumeister polnud nõus Magnusele järeleandmisi tegema, plaanides tema vastu vajadusel Poola-Leedult abi küsida. Kuna Moskva väed olid vahepeal alustanud suurt sissetungi Liivimaale, löönud orduväge Härgmäe lahingus ning piiranud sisse Viljandi, lahkus osa maapäevale kogunenud saadikuist ning ka ordumeistril oli lahkumisega kiire. Olukorrast tingituna leidis ordumeister, et tuleb iga hinna eest vältida vaenu Taani ja Magnusega ning ta nõustus 6. augustil Magnusele järeleandmisi tegema.
a>, kuhu Magnus peale Pärnu maapäeva suundus.
Kuna venelased olid 8. augustil juba Saardet rüüstanud, pidas Magnus targemaks Pärnust lahkuda ning Haapsallu asuda, mis oli Saare-Lääne piiskopkonna pealinn.
Kokkupõrked Moskva vägedega ja talupoegade ülestõus.
3. septembril rüüstasid Moskva väed Vana-Pärnu linna, mille peale Magnus kuulutab, et tema elab venelastega rahus ja Läänemaale nad ei tule. Siiski tungisid Moskva väed läbi Läänemaa, põletades Audru, Sauga, Sõtküla, Kasti, Velise, Vigala ja Haeska mõisa ning jõudsid Haapsaluni. Magnuseni jõudis teave sellest alles Haapsalu lähedal, kus ta viibis aadlike pulmas. Venelased jõudsid pärale teatega umbes samal ajal ning hulk peolisi langes vangi või löödi maha. Magnus pääses pagema ning kiirustas paadis Saaremaale, kus püüdis parandada oma suhteid orduga ning vabastas vangistusest Maasilinna foogti.
Magnuse lahkumise järel jõudsid Moskva väed Haapsalu alla ja põletasid linna, kusjuures terveks jäi vaid kolm maja. Piiskopilinnust ei üritatud vallutada. Magnus soovis teada saada, kas käsk Läänemaa rüüstamiseks tuli Moskvast või oli kohalike väejuhtide idee. Ta saatis kellegi N. Buncke Moskvasse aru pärima miks suurvürst ei ole tema isaga sõlmitud liidust hoolimata sedasi käitunud. Ivan IV (1530–1584) väitis, et tema pole sellist korraldust andnud ja palus vabandust, öeldes, et sõjaretk oli sõjameeste endi korraldatud. Igal juhul pole teada, et sissetungi Läänemaale juhtinud väeülemaid oleks karistatud, mistõttu on tõenäoline, et suurvürst oli otsustanud sedasi lihtsalt Magnust hirmutada.
Vene vägede lahkumise järel kasvas Magnuse pikka aega ilma töötasuta teeninud palgasõdurite hulgas rahulolematus, mis paisus tõsiseks vastuhakuks. Frederik II saatis 1560. aasta jooksul Magnuse 12 000 taalrit, et viimane saaks sõdureile palka maksta. See ei olnud aga piisav ning 19. septembril kirjutatud kirjas mainib Magnus Frederikule et sõjasulased pidavat olema Haapsalu ja Kuressaare linnuses mässama hakanud. Haapsalus jagati sõjasulastele kirikuvara ning lisaks maksid neile ka toomhärrad. Laenude abil maksti ka Kuressaare ja Vana-Pärnu palgasõduritele. Olukord suudeti tänu neile meetmetele rahustada, kuid 1561. aasta lõpus oli Magnus sõjasulastele võlgu 15 000 taalrit, ehk umbes 1500 sõduri aastapalga. Septembri lõpus saatis Magnus väeosad laiali ning oma teenistusse jäänud sõjasulaste lojaalsusse polnud tal erilist usku.
Oktoobri alguses algas talupoegade ülestõus, mille käigus piirati Koluvere piiskopilinnust, kuhu oli varjunud hulk aadlikke. Linnusest pääsenud Christoph von Münchhausen kogus kiiruga kokku ratsaväelastest ning talupoegadest koosneva väesalga ning ründas linnust piiranud talupoegi, kelle vägi lahingus purustati. Ülestõusnute juht, kelle talupojad olid oma kuningaks valinud, viidi Kuressaarde (jõudis sinna 17. oktoobril), kus Magnus ta rattal neljaks lasi kiskuda. Kuigi ülestõusu intensiivsem osa kestis vaid mõne nädala, jätkus vastuhakk väiksemal määral veel pea aastajagu.
Magnus oli sattunud olukorda, mida Taani oli püüdnud igal juhul vältida. Magnuse suhted Liivi orduga olid halvad, Moskva suurvürstiriigiga olid korraldanud sissetungi piiskopi valdustesse, mässama olid hakanud nii sõjasulased kui talupojad, ning kõigele lisaks oli Magnus suurtes võlgades.
1560. aasta septembris asus Magnus oma valdustes jagama uusi ning kinnitama vanu läänistusi, et kindlustada toetust aadlike seas. Saaremaal leidis maade jagamine aset oktoobris (eelkõige 22. oktoobril). Näiteks läänistas ta oma kantslerile Konrad Burmeisterile maid 7. ja 17. septembril ning 3. oktoobril.
1560. aasta sügisel saatis Magnus saadikud Preisi hertsogi Albrechti (1490–1568) juurde, et saada viimaselt nõu ja materiaalset abi. 17. oktoobril 1560 saatis Albrecht Insterburgist vastuse, kus lubab anda laenuks 30 säilitist linnaseid ja otra, ühe lasti püssirohtu, kaks veerandmadu (teatud suurtükitüüp), mõlema suurtüki tarvis sada kuuli ning samuti lubas ta värvata kaks püssimeistrit (ilmselt on silmas peetud suurtükiväelasi).
Läbirääkimised Königsbergis.
1560. aasta hilissügisel lahkus Magnus Kuressaarest ning asus Piltenesse Kuramaal. 16. detsembril esitas ta hertsog Albrechtile palve reisid läbi tema maade Taani. Albrecht annab 31. detsembril kirjutatud vastuses selleks ka loa. Tol perioodil kohtus Magnus Kuramaal Riia peapiiskopkonna koadjuutori Christophiga, et parandada omavahelisi suhteid ning läbi Taani saadikute püüdnud leida lepitust ka ordumeister Kettleriga. Albrecht saatis Taani oma saadiku Achatius von Dohna, et saavutada kompromiss ühe osapoole ehk Oldenburgide ning teise osapoole ehk Hohenzollernite, Mecklenburgi vürstikoja ning viimaseid toetava Poola-Leedu vahel.
Magnus väisas 1561. aasta jaanuari lõpus veel korra Saaremaad, kuid läks peagi Kuramaale tagasi ja saabus 27. jaanuaril Grobiņasse, mis kuulus Preisi hertsog Albrechtile. Grobiņast 29. jaanuaril saadetud kirjas andis Magnus Albrechtile lubaduse temaga 1. veebruaril Königsbergis kohtuda. Reis kujunes siiski pikemaks.
Magnus lasi 4. veebruaril oma kantsleril Konrad Burmeisteril anda ülevaade oma saamisest Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopiks, nõudlusest Harju-Virule, lootusest rahule Moskvaga, konfliktist orduga ja üldse oma tegevusest Liivimaal. Lisaks lubas Magnus lahendada enda tüli Riia peapiiskopi ja viimase koadjuutoriga erapooletul kohtunikul ning anda Moskva-vastase sõjategevuse tarvis 500 ratsanikku. Albrechti seisukohad esitas tema kantsler Johann von Kreytzen ning vastuses öeldi lisaks muule, et Albrecht ei soovi olla Magnuse ja ordumeister Gotthard Kettleri vahekohtunikuks, vaid selle tüliküsimuse peavad lahendama kuurvürstid ja riigivürstid.
5. veebruari hommikul saadeti Magnuse sekretär Friedrich Grossi hertsog Albrechtile tutvustama mitmesuguseid dokumente, mis pidid näitama, et Magnusel oli õigus suuremale osale Kuramaast kui ta hetkel tegelikult valdas. Albrecht kordas oma eelmise päeva seisukohta vahekohtu asjus ning keeldus võtmast seisukohta Magnuse ja Kettleri vahelises tülis. Magnus lubas anda end antud küsimuses Taani kuninga voli alla ning palus Albrechtilt abi läbirääkimiste korraldamiseks Pommeri-Stettini hertsogi Barnim IX-ga, kes oli keiserlik Liivimaa-küsimuse riigikomissar ja Brandenburgi markkrahvi Johann V-ga (keda nimetati dokumendis sarnaselt Barnimiga Liivimaa mediaatoriks). Albrecht soovitas Magnusel kõike põhjalikult kaaluda ning oma tegevuses eelkõige Liivimaa sisemist rahu silmas pidama. Samuti lubas ta kirjutada peapiiskop Wilhelmile ja koadjuutor Christopile, et nende abil pikendada Magnuse ja ordumeistri vaherahu mihklipäevani.
Läbirääkimised jätkusid 6. veebruari õhtul ning Magnus lubas taaskord minna vaidluste lahendamiseks oma venna Frederiku juurde ning väitis end lootvat tema ja orduvahelise vaherahu kestmisele ka peale selle ametlikku lõppu. Arutati ka mõningaid väiksema tähtsusega punkte. Järgmise päeva arupidamised toimusid koos Christoph von Münchhauseni ja Kettleri asekantsleri Michael von Brunnow'ga ning muuhulgas arutati dokumente ordu ja piiskoppide õigustest Kuramaal. Königsbergi läbirääkimiste lõpus soovitas Albrecht Magnusel mitte oma venna tahte vastu tegutseda ning püüda oma valdusi naabritega rahus olles valitseda, kuna just sedasi teenivat ta Taanit parimal moel.
Königsbergis peeti samaaegselt (5.–11. veebruaril) ka läbirääkimis Taani kuninga saadiku Albrecht Knopperiga. Hertsog Albrecht kinnitas Knopperile, et tema pooldab Magnuse jäämist piiskopkondade isandaks ning avaldas lootust, et vaherahu orduga jääb kestma. Samuti rääkis ta vajadusest Magnust rahaliselt toetada kuna muidu ei suuda ta sõdureid palgata. 11. veebruaril kirjutatud pikas vastuses selgitab hertsog enda seisukohti Liivimaa-küsimuses ning väidab, et olulisim on sisemise üksmeele saavutamine ning Poola-Leedu ja Taani kuninga sekkumine sõtta.
Hertsog Albrecht tegutses edukalt Liivimaa isandate vaheliste tülide lahendamisel ning ordumeister teavitaski 2. märtsil Albrechtit vaherahu pikendamisest.
Teel Taani peatus Magnus Mecklenburg-Schewerini hertsogi Johann Albrecht I õukonnas ning kirjutas 20. märtsil Doberanist hertsog Albrechtile, kus avaldas rahuolu vaherahu pikendamise üle, arutelude üle hertsog Johann Albrechtiga ning hertsog Barnim IX valmisolekust Magnuse ja ordumeistri konflikti lahendada.
Taani-reis kujunes Magnusele ebaõnnestunuks. Oli selge, et Magnus pole suuteline lahendama olukorda, millesse ta oma poliitikaga sattunud oli. Magnuse ja Frederiku ema Dorothea nõudmisel abistas kuningas oma venda taaskord raha ja sõjaväelastega, kuid tingimusel, et võim Magnuse valdustes läheb Frederiku määratud asehaldurile Dietrich Behrile. Lisaks pidi Magnus oma saatjaiks ja nõunikeks võtma kogenud Taani ametnikud Christoffer Valkendorfi, Vincens Jueli ja Friedrich Grossi. Oma valdustest võis Magnus ilma Frederiku loata lahkuda mitte kauemaks kui kaheks kuuks, samuti sõdida ja sõlmida liite. Venna luba vajas ta ka abiellumiseks. Iseseisvast maaisandast oli sisuliselt saanud oma venna läänimees, kelle maad ei erinenud enam oma olemuselt teistest Taani läänivaldustest. Kuningliku asehalduri määramise tõttu oli tal aga koguni vähem sõnaõigust oma maade haldamisel. Dokumendi, mis kõik need tingimused kindlaks määras, allkirjastas Magnus 4. mail 1561. Kuningas andis talle teekonnale kaasa 10 laeva kauba ja sõduritega, samuti 3000 taalrit sularaha kingiks ning 10 000 taalrit laenuks. Kuressaarde jõudis ta 18. mail 1561.
Tagasi Liivimaal.
Magnuse valduste kuninglik asehaldur Dietrich Behr oli lisaks Magnuse tegevusel silma peal hoidmisele saanud ülesandeks ka kiiresti ordu ja Moskvaga vaherahu sõlmida. Taani kuningas ega suurem osa riiginõunikke polnud huvitatud Liivi sõtta sekkumisest, tunduvalt olulisemad olid võimalik sõda Rootsiga ning luterlaste ja katoliiklaste konflikt Saksamaal.
Vaherahus Liivi orduga jõuti kiirelt kokkuleppele ning 16. juunil 1561 pikendati Pärnu vaherahu 1564. aastani. Samaaegselt üritas Behr jõuda ka kokkulepeteni Moskvaga. Vastavalt Frederik II juhenditele pidi Behr Taani võimu kindlustamist Liivimaal teostama ainult rahumeelsete vahendite. Behr suundus sügisel saatkonnaga Moskvasse, kus õnnestus välja kaubelda vaherahu 1562. aasta kevadeni.
Asehaldur Behr ise viibis 1561. aasta lõpus ning 1562. aasta alguses Kuramaal ning ka Magnus oli aastail 1561–1562 peamiselt seal, peatudes Embūtē, Piltene ja Cīravā linnuses.
7. augustil 1562 kirjutati Možaiskis alla Taani kuningriigi ja Moskva suurvürstiriigi neutraliteedi- ja koostöölepingule. See sätestas, et sõja korral ei või kumbki pool abistada lepingupartneri vaenlast. Määrati kindlaks Taani ja Moskva piir Liivimaal, kuid Kolga mõisa kohta otsust ei langetud. Kogu Liivimaal asuv, kuid Magusele mittekuuluv territoorium loeti Moskvale omandiks, kuid samas tunnustati Magnuse õigust Tallinna piiskopkonna varadele (ka mõisatele). Reguleeriti ka kaubandusküsimusi. Moskva seda lepingut hiljem siiski kuigivõrd ei tunnistanud, müües Narvast piiramatult kaupa Taaniga vaenujalal olevatele rootslastele.
Liivimaa konföderatsiooni lõpp ning Magnuse suhted Rootsiga.
4. juunil 1561 tunnistasid Harju-Viru rüütelkond ning Järva orduvasallid Rootsi kuningat Erik XIV-t oma uue isandana. Kaks päeva hiljem tegi sedasama ka Tallinn. Toompea lossis asunud Liivi ordu garnison osutas mõnikümmend päeva vastupanu, kuid pärast nädalapikkust suurtükituld alistus. Frederik II esitas küll Tallinna ja Harju-Viru annekteerimise tõttu protesti, kuid mingit tulu see talle ei toonud. Ka Magnus ise oli saatnud tallinlastele kirja, kus manitses neid Rootsi valitsuse alla minemast.
Rootsi likvideeris ka katoliikliku Tallinna piiskopkonna ning määras 1561. augustis ametisse esimese luterliku superintendendi Johannes Robertus von Gelderni.
Magnus, kelle teenistusse oli 1560. aasta juunis asunud endine Tartu müntmeister Erich Beck, soovis asuda oma münte vermima, näitamaks oma pretensioone Tallinna piiskopina. Magnus esitas Rootsi asehaldurile Tallinnas Klas Kristersson Hornil oma soovi hakata linnas münte lööma, mille viimane Rootsi kuningale edasi saatis. Erik XIV vastas Magnuse soovile siiski eitavalt.
Eelkõige propagandaeesmärkidel, kuid osalt ka sularahapuuduse tõttu asus Magnus 1562. aastal siiski Haapsalus ja hiljem Kuressaares oma raha vermima. Müntidel oli ladinakeelne kiri MAGNUS DEI GRATIA EPISCOPUS OSILIENS CVRONIENSIS ET REVALIENSIS (müntidel olid enamasti nende sõnade algustähed), mis tähendas "Magnus, Jumala armust Saaremaa, Kuramaa ja Tallinna piiskop". Magnuse rahad ei sisaldanud piisaval hulgal hõbedat ning sellest pettusest saadi peagi ka aru. Magnus ajas kogu süü müntmeister Becki kaela, kes end ka süüdi tunnistas.
Kuressaare elanikkond oli mandrilt sõja eest Saaremaale pagenud inimeste tõttu kosunud ning 1563. aastal algul esitasid Kuressaare saadikud Magnusele, kes asus Piltenes, palve Kuressaare alevile linnaõigused anda. Magnus andiski Kuressaarele 8. mail 1563 Riia linnaõiguse. 11. mail kinnitas ta Kuldīgas viibides Saaremaa aadli privileegid, mis laiendas nende õigusi.
Magnuse tädipoeg Erik XIV oli pärast Eestimaa peremehks saamist teinud Magnusele kui Tallinna piiskopiameti valdajale ettepaneku tema alamaks hakata. Ajavahemikust 1561–1563 on säilinud mitmeid selleteemalisi kirju Erikult Magnusele. Kui Taani kuulutas 13. augustil 1563 Rootsile sõja, mida tuntakse Põhjamaade seitsmeaastase sõja nime all, oli Magnuse ülemeelitamiskatset nimetatud ühe sõjapõhjusena. Magnus ja tema ema väitsid hiljem, et Erik ja Magnus olid omavahel täiesti normaalsetes suhetes ning Magnus kisti sõtta oma tahte vastaselt. Magnuse ema Dorothea üritas hiljem vahendada ka separaatrahu Magnuse ja Rootsi vahel ning lootis selle hõlbustamiseks sõlmida abielu Magnuse ja mõne Rootsi printsessi vahel.
Tõenäoliselt 1561. aasta oktoobris saatis kuningas Erik Magnuse juurde oma saadikud Andreas Perssoni ja Christoph Schiferi, kes pidid saadud juhendi järgi selgitama miks Tallinna linn ühes Harju-Viru ja Järva aadliga Rootsi võimu alla läks ning millistel põhjustel algas Rootsi ja Liivi ordu vaheline sõjategevus. Samuti öeldi Magnusele, et oma positsiooni säilitamiseks peab ta uuendama liitu Rootsi ja Taani vahel ning andma end Rootsi kuninga kaitse alla. Lisaks pakuti talle Rootsi kuninga protektsiooniõiguse tunnustamise korral 40 000 taalrit ning lubati tagasi anda Tallinna piiskopkonna piiskopimõisad.
Ärakirjana on säilinud Magnuse 26. oktoobril 1561 Kuressaares kirjutatud vastus Eriku ettepanekule. Magnus väitis kirjas, et loodab kuninga ja ordu konflikti rahumeelsele lõppemisele ning soovib hoida Erikuga heanaaberlikke suhteid, kuid ütles samas, et Liivimaa ees seisvate ohtude osas saab ta loota ainult oma vennale, kuningas Frederik II-le. Samuti lisas ta, et peab Erik XIV ettepanekut arutama oma sugulastega kuna "noorema vürstina" ei ole ta teadlik Taani ja Rootsi vahelise liidu sisust. Ta lubas aga kaasa aidata Christian III ja Gustav Vasa kunagi sõlmitud liidulepingu uuendamisele. Suhtlus Eriku ja Magnuse vahel jätkus edaspidigi ning Rootsi kuningas korda oma ettepanekuid.
Magnus oli kontaktis ka Rootsi riigimarssali krahv Svante Sturega (1517–1567), kes aastail 1562–1563 oli Tallinna asehaldur. Magnus oli Sturega ühendust võtnud pärast Tallinnast Pärnu alla suundunud ja sealt hiljem tagasi läinud sõdurite läbimarssi Läänemaalt ning nende vägivaldne käitumine talupoegade ja nende vara suhtes. Magnus saatis 26. oktoobril 1562 Tallinnasse Svante Sture juurde oma saadikud, kelleks olid Läänema stiftifoogt Klaus Aderkas, asehaldur Christoffer Valkendorf ning Georg Wilcken. Saadikud pidid instruktsiooni järgi tänama kuningas Erikut heatahtliku suhtumise eest ning avalda lootust, et ka tulevikus on Rootsi ja Magnuse suhted rahumeelsed. Samas tuli kaevata kahjude üle, mida olid Rootsi väed tekitanud oma kahe läbimarsi ning Pärnu piiramise ajal läbi viidud moonamuretsemisega. Lisaks sellele tuli probleemidena mainida ka Paide piiramise ajal tekitatud kahju Tallinna piiskopimõisatele ning Magnuse kui Tallinna piiskopi jurisdiktsiooni mitmesugustele rikkumistele. Saadikud pidid nõudma Magnuse jurisdiktsiooni tunnustamist, Pärnu piiramise ajal Läänemaalt äraviidud veiste tagamist ning liigse metsaraie lõpetamist Padisel.
Sture vastas alles 18. jaanuaril 1563 ning selgitas Magnusele, et kaebused Rootsi vägede marodööritsemise asjus on teadmiseks võetud ning, et kuningas on Liivimaal asuvate vägede ülemjuhatajale Klas Kristersson Hornile saatnud korralduse tulevikus taolisi olukordi vältida. Anti lubadus selgitada välja ning trahvida süüdlasi. Sture palus Magnuselt luba tulevikuski Läänemaa läbida, kuna üle Märjamaa ja Vigala läks oluline tee. Tallinna piiskopi õiguste rikkumisest aga ei teadvat Sture midagi. Sture palus saata endale ka dokumendid, mis sätestavad Padise metsa kasutamist, et neid kontrollida ning neile kuninglik kinnitus saada.
28. norvembril 1561 olid Liivi ordu maameister Gotthard Kettler, Riia peapiiskop Wilhelm ning orduvasallide, Volmari ja Võnnu linna esindajad Vilnos sõlminud Poola kuninga ja Leedu suurvürsti Zygmunt II Augustiga alistumislepingu. Liivi orduriik ja ühes sellega ka Liivimaa konföderatsioon lakkasid eksisteerimast. Daugavast lõunasse jäävatest maadest moodustati Kuramaa ja Semgallia hertsogkond, mida asus valitsema Poola-Leedu vasalliks saanud Gotthard Kettler. Daugavast põhja poole jäänud alad moodustasid aga Üleväina-Liivimaa hertsogkonna, kus Kettler oli asehalduriks.
Maasilinn.
Kuningas Frederik II pidas õigemaks Taani võimu Liivimaal rohkem mitte laiendada vaid pigem püüelda selle konsolideerimise ja kindlustamise suunas. Seetõttu otsustati loovutada Kuramaa piiskopkond Maasilinna foogtkonna ja Läänemaa ordumõisate vastu. Selline käik muutnuks Taani valdused kompaktsemaks ning hõlpsamalt valitsetavaks ning kaitstavaks. Kui aga foogtkonna omandamine pidanuks ebaõnnestuma, tuli Frederiku nõudmisel Maasilinna linnus hõivata ning maha lõhkuda, et Poola-Leedu või Rootsi sellest endale tugipunkti ei saaks. Ka Kettler oli vahetusest huvitatud ning pärast ordu alistumist Poola-Leedu valitsejale kinnitas Zygmunt II August Kettleri nõudmisi Piltenele. Vilno vojevood ning Leedu kantsler vürst Mikołaj Radziwiłł, kelle hallata olid riigi Liivimaa-küsimused saatis Zygmunt II Augusti soovil saadikud Magnuse juurde Saaremaale, et vahetustehingu üksikasjades kokkuleppele jõuda. Poola kuningas saatis Taani sama küsimust arutama ka Achaz von Zehman noorema, kuna oli ilmselt teadlik Magnuse piiratud õigusest asju ise otsustada. Kuningas Frederik oli vahetusega nõus.
Peagi saabusid Saaremaalt Kuramaale Frederiku esindajad Dietrich Behr, Gerloff Troll ja doktor Koppern. Piltene piirkonna vasallid andsid aga teada, et ei soovi omale ilmalikku valitsejat. Vahetustehingule seisid vastu ka Magnuse kõige lähemad nõuandjad. Magnus, mõistnud et tal leidub toetajaid, asus läbirääkimistele vastu töötama ning katkestas need 1562. augustis sootuks, pidades paremaks vastu Frederiku tahtmist Kuramaa endale jätta. Läbirääkimised algasid septembris uuesti, kuid katkesid ja algasid veel mitmel korral. Mingite tulemusteni ei jõutud. Siiski andis Kettler taanlastele loa Maasilinna oma garnison saata. 29. jaanuaril 1562 andis Magnus lubaduse tunnustada Kettleri (kui Liivi ordumeistri) ja tema järglaste õigust Maasilinnale, samuti viia vajadusel Maasilinnast ära Taani sõdurid.
Läbirääkimisi hakati pidama ka Maasilinna foogti Heinrich Lüdinghausen-Wulffiga, et foogtkond temalt lihtsalt ära osta. Wulff nõustus Maasilinna müümisega koheselt. Kuni müügitehingu toimumiseni pidi ta olema Taani ametnik ning 1562. aasta detsembris kasutas ta ametinimetust "Taani kuninglik asehaldur Maasilinnas". Kuna 1563. aastal algas Põhjamaade seitsmeaastane sõda, jäi Maasilinna ost katki ning Wulff pidi foogtkonna tuludest, oma isiklikust varast ning laenude abil rahastama sõjategevusega kaasnevaid kulusid. Hiljemalt 1564. aasta jaanuariks andis ta Maasilinna täielikult Taanile üle.
Põhjamaade seitsmeaastane sõda.
1563. aastal Taani ja Rootsi vahel puhkenud Põhjamaade seitsmeaastane sõda puudutas kohe ka Magnuse valdusi. Rootsi väed vallutasid suure osa Magnuse Läänemaa-valdustest ning kuigi Kettleri väed suutsid Lihula tagasi vallutada ja Magnuse meestele üle anda, langes see peagi taas Rootsi vägede kätte. Lihula langedes vangistati ka Magnuse nõunikud Dietrich Fahrensbach, Klaus Aderkas ning Otto Gilsen. 19. veebruaril 1564 sõlmiti vaherahu, mis pausidega kestis 25. juulini 1565.
Magnuse ise oli sõja eel Taani kutsutud, kuhu ta läks maad mööda läbi Preisimaa. 15. aprillil 1563 kirjutas Magnus Piltenest hertsog Albrechtile, et soovib luba endale ja oma kaaskonnale läbi Preisi hertsogkonna reisida, öeldes, et plaanib 7. või 8. mail Memelisse saabuda. Albrecht selle loa talle ka andis. 30. juunil saatis Magnus Güstrow'st Albrechtile, et kohtub oma venna Frederik II-ga 4. juulil Flensburgis.
Magnus viibis koos Frederikuga Älvsborgi piiramisel, kus arutati lisaks muule ka plaane Liivimaa-valdused mõne muu vastu vahetada. Magnuse ja tema venna suhted muutusid mingil põhjusel piiramise ajal halvaks. Ning kuningas andis lõpuks Magnusele korralduse Liivimaale tagasi minna. Reisi kulud tasus Magnuse ema Dorothea. Kuramaale tagasi jõudis ta oktoobris või novembris. Leskkuninganna Dorothea proovis veel 1565. ja 1566. aastal vahendada Magnuse ja Erik XIV vahel rahu, kuid tulemusteta.
Magnus viibis 1564. aastal Kuramaal, peatudes Piltene ja Dundagas, kuid ka Kettleri maadel asunud Kuldīgas. Kuramaa hertsogi valdustes viibis ta nendel aastatel mitmel puhul. 1566. aastal käis ta Kuldīgas Gotthard Kettleri ning Mecklenburg-Güstrow' printsessi Anna (kes oli Magnuse sugulane) vahelise abielu sõlmimise auks korraldatud pidustustel.
Katse vallutada Tallinna.
Kettleri mõisamehed hõivasid 30. aprillil 1565 Pärnu linna ning sunniti 9. juunil alistuma ka Pärnu linnus. Sellest hoogu saanuna asusid neli lipkonda mõisamehi ühes Piltene piirkonnast värvatud ühe lipkonna Magnuse mõisameestega Tallinna piirama. Tallinna all ühines nendega ka Magnuse õuemarssali Johann von Uexkülli lipkond.
Sedavõrd väikese väega (umbes 1000 meest) ei saanud linna vallutamine loomulikult õnnestuda ning lahingus suuri kaotusi kandnud mõisamehed löödi peagi Tallinna alt minema. Tõenäoliselt olid piirajad lootnud, et Tallinna elanikud või sealsed mõisamehed Rootsi võimu vastu üles tõusevad.
1566. aastal ägenes taas Rootsi ja Taani konflikt Liivimaal ning taanlased rüüstasid Hiiumaad, rootslased Saaremaad ning lisaks rüüstasid leedukad Läänemaad.
Ebaõnnestunud sõjategevus ning Magnuse tegutsemine vastu Taani kuninglike asehaldurite tahtmist tõid kaasa Magnuse ja Christoffer Valkendorfi avaliku vaenu. Valkendorf süüdistas oma kirjades Frederik II-le ja kantsler Johan Friisile (1494–1570) Magnust homoseksuaalses suhtes enda teenriga, liiderlikust käitumisest naiste ja neitsitega, esimese öö õiguse pruukimisest ja muudeski halbades tegudes. Magnus soovis 1565. aasta juunis oma ema tahtmist mööda osa oma õukonnast Kuressaarde saata, kuid Heinrich Lüdinghausen-Wulff keeldus avamast Magnuse kaaskonnale väravaid, viidates kuninga käsule. Tõenäoliselt leskkuninganna Dorothea nõudmisel kutsus kuningas Valkendorfi 1566.–1567. aasta vahetusel Taani ja jättis talle ametijärglase määramata. Magnus, kellele Saaremaa, Läänemaa, Padise ja Pärnu päriseks läänistati, sai Saaremaal võimutäiuse taas endale. Oma tiitlina kasutas ta sestpeale "Saaremaa ja Läänemaa stiftide isand, Kuramaa piiskop, Tallinna stifti administraator, Norra pärija"
Kuningas Frederik nõudis, et Magnus maksaks vastutasuks läänistamisele ära Saare-Lääne piiskopkonna võlad. Neist moodustasid 45 000 taalri suuruse osa Lüdinghausen-Wulfi nõudmised. Pealegi ei toetanud Frederik enam regulaarselt Magnust, kuigi veel 1566. aastal andis ta Magnusele 10 000 taalrit ning õiguse endale nõuda 20 000 taalrine laen, mille Christian III oli andnud Liivi ordumeistrile ja mille oli lubanud tasuda Gotthard Kettler.
Rahapuuduses Magnus kustutas võlgu maade läänistamisega. See tõi aga kaasa tulude vähenemise, mis veelgi raskendas tema rahalist olukorda ning tõi kaasa vajaduse kustutada võgu aina uute läänistamistega.


Frank Baumann.
thumb
Frank Baumann (sündinud 29. oktoobril 1975) on Saksamaa jalgpallikoondise kaitsja.
Saksamaa rahvuskoondises tegi Baumann debüüdi 24. novembril 1999, kui mängiti Oslos Norraga ja võideti 1:0. Seisuga 27. märts 2010 on Baumann rahvuskoondises mänginud 28 korda ja löönud 2 väravat.
Isiklikku.
Frank Baumann on 187 cm pikk ja kaalub 79 kg.
Baumann, Frank
Baumann, Frank


Christian Ziege.
Christian Ziege (sündis 1. veebruaril 1972) on endine Saksamaa jalgpallikoondise poolkaitsja ja praegune jalgpalliametnik.
Klubikarjäär.
Ziege mängis 1990–1997 Müncheni Bayernis. Saksamaa meistrivõistlustel tuli ta 1994 ja 1997 esimeseks ning 1991, 1993 ja 1996 teiseks. 1996 võitis ta UEFA karika.
Seejärel mängis Ziege 2 aastat Itaalias AC Milanis. Koos Milaniga võitis ta 1999 Serie A.
Järgmised 5 aastat mängis Ziege Inglismaal Middlesbrough's, Liverpoolis ja Tottenham Hotspuris. Liverpooliga võitis ta 2001 liiga karika ja Tottehnamiga jõudis ta 2002 liiga karikafinaali.
Lõpuks mängis ta veel ühe hooaja Bundesligas Mönchengladbachi Borussias ja pärast seda lõpetas oma sportlaskarjääri.
Koondisekarjäär.
Saksamaa olümpiakoondises pidas Ziege 1992 1 mängu. Olümpiakoondis ei pääsenud Barcelonas toimunud 1992. aasta suveolümpiamängudele.
Saksamaa rahvuskoondises tegi Ziege debüüdi 10. juunil 1993, kui Washingtonis mängiti Brasiilia jalgpallikoondisega viiki 3:3. Ta lõi 72 koondisemängus 9 väravat.
Ziege arvati Saksamaa koondisse 1992. aasta EM-ile, mis toimusid Inglismaal. Alagrupis alistas Saksamaa Tšehhi jalgpallikoondise 2:0 ja Ziege lõi 26. minutil avavärava, siis 3:0 Venemaa jalgpallikoondise ning pärast alagrupivõidu kindlustamist viigistas 0:0 Itaalia jalgpallikoondisega. Tšehhid läksid alagrupist teisena edasi. Ziege osales kõigi alagrupimängude algrivistuses. Veerandfinaalis ületas Saksamaa 2:1 Horvaatia jalgpallikoondise. Poolfinaalis viigistas Saksamaa pärast kaht mängu esimese 20 minuti jooksul löödud väravat Inglismaa jalgpallikoondisega 1:1 ja järgnes penaltiseeria, kus Ziege realiseeris 4. löögi ja ainsana eksis 6. löögil inglane Gareth Southgate. Finaalis, kus Ziege osales algusest lõpuni, võideti taas Tšehhimaa jalgpallikoondis lisaajal 2:1 ja lisaaja 1. minutil sai Ziege kollase kaardi.
1998. aasta MM-il Prantsusmaal võitis Saksamaa kõigepealt 2:0 USA jalgpallikoondise. Ziege vahetati platsile 70. minutil, kui väravad olid löödud. Järgnes kohtumine Jugoslaavia jalgpallikoondisega, kui Ziege oli algrivistuses ja vahetati välja 66. minutil seisul 0:2. Siiski suutis Saksamaa 2:2 viigistada. Viimases alagrupimängus alistas Saksamaa Iraani jalgpallikoondise 2:0 ja Ziege tuli platsile pärast mõlema värava löömist 76. minutil. Alagrupi võitis Saksamaa Jugoslaavia ees. Järgnes kohtumine Mehhiko jalgpallikoondisega, kus Ziege sekkus vahetusest 38. minutil. Saksamaa jäi taha, aga võitis 2:1. Veerandfinaalis Ziege ei mänginud ja Saksamaa kaotas Horvaatiale 0:3.
2000. aasta EM-i avamängus viigistas Saksamaa 1:1 Rumeenia jalgpallikoondisega. Siis tuli 0:1 alla jääda Inglismaale. Ziege mängis mõlemad kohtumised algusest lõpuni, aga kolmandas alagrupimängus ei saanud ta vigastuse tõttu osaleda. Saksamaa kaotas Portugali jalgpallikoondisele 0:3 ja jäi alagrupis viimaseks.
2002. aasta MM-i alustas Saksamaa 8:0 võiduga Saudi Araabia jalgpallikoondise üle (Ziege osales kogu mängu ja sai 43. minutil kollase kaardi). Siis vigistati 1:1 Iirimaa jalgpallikoondisega (Ziege mängis kogu kohtumise). Viimases mängus Kameruni jalgpallikoondise vastu sai kumbki meeskond 8 kollast kaarti ja kummastki eemaldati kaartide tõttu 1 mängija. Saksamaa võitis 2:0, Ziege sai 72. minutil kollase kaardi ega tohtinud osaleda järgmises kohtumises, kus Saksamaa alistas 1:0 Paraguai jalgpallikoondise. Veerandfinaalis oli Ziege tagasi, tegi kaasa kogu mängu ja Saksamaa võitis 1:0 USA. Poolfinaalis Ziege ei mänginud ja Saksamaa võitis 1:0 Lõuna-Korea jalgpallikoondise. Finaalis kaotati Brasiiliale 0:2 ja Ziege sekkus vahetusest 84. minutil, kui väravad olid löödud.
Ziege arvati Saksamaa koondisse ka Portugalis toimunud 2004. aasta EM-iks, aga ei pääsenud platsile. Saksamaa tegi alagrupis 2 viiki ja kaotas viimase mängu, jäi alagrupis Läti jalgpallikoondise ees kolmandaks ning langes välja. Pärast Portugali EM-i ta enam Saksamaa koondises ei mänginud.


Philipp Lahm.
Philipp Lahm ([fil'ipp laam]; sündis 11. novembril 1983 Münchenis) on saksa jalgpallur, Saksamaa jalgpallikoondise kaitsja.
Lahm hakkas mängima 11-aastaselt Müncheni Bayerni noortetiimis.
Alates hooajast 04 laenati ta 200 000 euro eest jalgpalliklubile VfB Stuttgart. Juulis 2005 naasis ta Münchenisse.
VfB Stuttgarti laenati ta alguses Andreas Hinkeli asenduseks paremkaitsja kohale, kuid treener Felix Magath katsetas teda mitmel positsioonil ja lõpuks kujunes tema kohaks vasakkaitse. Ta tegi enda Bundesliiga debüüdi hooaja 2003-04 esimesel päeval Hansa Rostocki vastu, kui ta vahetati platsile 76. minutil. Sel hooajal esindas Lahm Stuttgarti Bundesligas 31 korda ja Meistrite Liigas 7 korda ning tuli teisele kohale Saksamaa aasta jalgpalluri valimistel.
Saksamaa jalgpallikoondises mängis Lahm esimest korda kõigest pool aastat pärast debüüti Bundesligas, 18. veebruaril 2004 Splitis Horvaatia jalgpallikoondise vastu. See mäng võideti 2:1. Lahm mängis terve mängu ja Saksamaa vutiajakiri "Kickers" valis ta mängu parimaks.
Ta on 9. juuni 2009 seisuga mänginud Saksamaa koondises 57 mängu ja löönud kolm väravat: 28. aprillil 2004 Bukarestis auvärava Rumeenia jalgpallikoondise vastu (Saksamaa kaotas 1:5), 9. juunil 2006 Münchenis maailmameistrivõistlustel 6. minutil avavärava Costa Rica jalgpallikoondise vastu (Saksamaa võitis 4:2) ja 25. juunil 2008 Euroopa meistrivõistlustel Baselis viimase värava 90. minutil Türgi jalgpallikoondise vastu (Saksamaa võitis 3:2).
2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel Portugalis mängis ta kõik kolm alagrupimängu algusest lõpuni. Saksamaa ei saanud küll alagrupist edasi, kuid Lahm mängis hästi ja mõned saksa ajalehed nimetasid teda turniiri ainsaks positiivseks asjaks.
2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel mängis Lahm ainsa sakslasena kõik 690 minutit ja valiti turniiri sümboolsesse koondisse.
2008. aasta Euroopa meistrivõistlustel Austrias ja Šveitsis mängis ta samuti Saksamaa eest kõikides mängudes algusest lõpuni peale finaali, kus ta välja vahetati.
Saksamaa koondises on ta tulnud 2002 alla 19-aastaste Euroopa kolmandaks, täiskasvanute seas 2006 maailma kolmandaks ja 2008 Euroopa teiseks.
Müncheni Bayerniga on ta tulnud 2001 ja 2002 alla 19-aastaste Saksamaa meistriks, täiskasvanute seas 2003, 2006 ja 2008 Saksamaa meistriks ja karikavõitjaks ning 2007 Saksamaa liiga karika võitjaks.
Lahm valiti 2008. aasta maailmameistrivõistluste sümboolsesse koondisse, 2006. ja 2008. aasta UEFA sümboolsesse koondisse ja 2008 FIFA sümboolsesse koondisse. Ta on koos Michael Ballackiga üks kahest sakslasest, kes on iial valitud UEFA aasta koondisse, ja ainus sakslane, kes on UEFA aasta koondisse valitud rohkem kui korra.
Isiklikku.
Lahm on 1,70 pikk ja kaalub 62–64 kg. Tal on tumeblondid juuksed.
Tema hobid on korvpall, muusika ja sõpradega koos olemine.
Tema lapsepõlve-eeskuju oli Michael Jordan.
Lahm osaleb sageli heategevuskampaaniates ja -üritustel. Ta on mittetulundusühingu "FIFA SOS-lastekodude heaks" ametlik esindaja. 2007 ja 2008 oli ta maailma AIDSi päeva ametlik esindaja. 20. septembril 2008 anti talle tolerantsuse auhind väljapaistva võitluse eest sallimatuse ja homofoobia vastu spordis. Ta on asutanud ka ise mittetulundusühingu Philipp-Lahm-Stiftung, mis toetab vaeseid lapsi.


Bastian Schweinsteiger.
Bastian Schweinsteiger (sündinud 1. augustil 1984 Kolbermooris) on Saksamaa jalgpallikoondise ja Müncheni Bayerni poolkaitsja.
Klubikarjäär.
Schweinsteiger debüteeris Bundesligas 2002. Ta on Müncheni Bayerniga saavutanud viis Saksamaa meistritiitlit (2003, 2005, 2006, 2008 ja 2010) ning viis karikavõitu (samadel aastatel). 2004. ja 2007. aastal võitis ta liiga karika ning 2010. aastal superkarika.
4. oktoobri 2010 seisuga on ta Bayerni eest mänginud 231 mängu ja löönud neis 24 väravat. 23. sünnipäevaks oli ta Saksamaad esindanud juba 41 kohtumises, mis oli Saksamaa rekord. Hiljem ületas selle Lukas Podolski, kes 23. sünnipäevaks oli pidanud 44 koondisemängu.
Ta mängis 2010 Meistrite Liiga finaalis, kus Bayern kaotas Milano Internazionalele.
Koondisekarjäär.
Schweinsteigeri esimene mäng Saksamaa jalgpallikoondises oli 6. juunil 2004, kui sakslased kaotasid Kaiserslauternis Ungari jalgpallikoondisele 0:2. Oma esimesed väravad koondises lõi ta 8. juunil 2005 Kaiserslauternis sõpruskohtumises Venemaa jalgpallikoondisega. Mäng lõppes 2:2. Hiljem on ta veel 4 mängus 2 väravat löönud. Kõige rohkem, 3 väravat on ta löönud Portugali jalgpallikoondisele. Ta on 18. novembri 2010 seisuga löönud 84 koondisemängus 21 väravat. Ühtki mängu, kus Schweinsteiger on värava löönud, pole Saksamaa kaotanud.
Schweinsteiger osales 2004. aasta EM-il kõigis kolmes Saksamaa mängus. Avamängus Hollandi jalgpallikoondise vastu vahetati ta sisse 68. minutil seisul 1:0, kuid mäng lõppes 1:1 viigiga. Teises mängus Läti jalgpallikoondise vastu mängis ta teise poolaja ja väravad jäid ses kohtumises löömata. Kolmandas kohtumises Tšehhi jalgpallikoondise vastu mängis ta esimesed 86 minutit, Saksamaa kaotas 1:2, jäi alagrupis kolmandaks ja langes välja.
Saksamaa kutsuti 2005. aasta konföderatsiooni karikavõistlustele ja Schweinsteiger osales kõigis Saksamaa alagrupimängudes. Avamängus Austraalia jalgpallikoondisega mängis ta esimesed 83 minutit ja lahkus seisul 3:2. Saksamaa võitis 4:2. Teises mängus Tuneesia jalgpallikoondise vastu, mille Saksamaa võitis 3:0, osales ta kogu kohtumise ja lõi 80. minutil Saksamaa keskmise värava. Viimases alagrupimängus Argentina jalgpallikoondise vastu osales ta esimesed 70 minutit ja vahetati välja eduseisul 2:1. Mäng lõppes 2:2, aga Saksamaa võitis parema väravate vahe tõttu Argentina ees alagrupi. Schweinsteiger oli saanud esimeses ja kolmandas mängus kollase kaardi ega saanud seetõttu poolfinaalis Brasiilia jalgpallikoondise vastu kaasa teha. Saksamaa kaotas 2:3. Pronksimängus Mehhiko jalgpallikoondise vastu mängis Schweinsteiger esimesed 83 minutit, lõi 41. minutil 2:1 ja vahetati välja 83. minutil seisul 3:2. Saksamaa võitis lisaajal 4:3.
2006. aasta MM-il osales Schweinsteiger kõigis Saksamaa mängudes. Avakohtumises oli ta platsil terve mängu ja Saksamaa võitis Kostariika jalgpallikoondise 4:2. Teises mängus Poola jalgpallikoondise vastu vahetati ta 77. minutil välja ja Saksamaa võitis üleminutil löödud väravast 1:0. Ekvadori jalgpallikoondis võideti 3:0 ja Schweinsteiger mängis terve mängu.Järgmises mängus (Schweinsteiger vahetati 72. minutil välja) võitis Saksamaa Rootsi jalgpallikoondise 2:0. Veerandfinaalis Argentina vastu vahetati Schweinsteiger välja 74. minutil kaotusseisus 0:1, kuid Saksamaa suutis penaltiseerias võita ja minna poolfinaali. See oli ainus mäng, mida Schweinsteiger ei alustanud algkoosseisus. Ta vahetati sisse 73. minutil ja mängis lõpuni. Lisaajal võitis Itaalia jalgpallikoondis 2:0. Pronksimängus Portugali vastu lõi Schweinsteiger 56. ja 78. minutil 1:0 ja 3:0. Teise värava üle rõõmustades sai ta kollase kaardi ja vahetati 79. minutil välja. Ta valiti selle kohtumise parimaks mängijaks.
Euroopa 2008. aasta EM-il sekkus Schweinsteiger avakohtumises Poola vastu 56. minutil seisul 1:0. Saksamaa võitis 2:0, aga Schweinsteiger teenis kollase kaardi. Teises kohtumises Horvaatia jalgpallikoondise vastu sekkus ta 66. minutil seisul 0:2. Saksamaa kaotas 1:2, aga Schweinsteiger sai teisel üleminutil punase kaardi ning pidi vahele jätma kolmanda alagrupimängu, kus Saksamaa võitis Austria jalgpallikoondise 1:0. Saksamaa pääses alagrupist teisena edasi ja jõudis veerandfinaali Portugali vastu. Schweinsteiger mängis 83 minutit, lõi 22. minutil avavärava ja valiti kohtumise parimaks mängijaks. Ta vahetati välja 83. minutil seisul 3:1 ja Saksamaa võitis 3:2. Poolfinaalis Türgi jalgpallikoondise vastu mängis ta kogu kohtumise ja lõi 26. minutil viigivärava 1:1. Viimasel minutil löödud väravast võitis Saksamaa 3:2. Finaali mängis Schweinsteiger samuti algusest lõpuni kaasa, aga Hispaania jalgpallikoondis võitis selle Fernando Torrese väravast 1:0.
2010. aasta MM-il osales Schweinsteiger kõigis kohtumistes ja ühe erandiga algusest lõpuni. Avamängus võideti Austraalia 4:0, teises kaotati Serbia jalgpallikoondisele 0:1 (Schweinsteiger sai kollase kaardi) ja kolmandas võideti Ghana jalgpallikoondis 1:0. Saksamaa võitis Ghana ees alagrupi. Järgmises mängus alistati Inglismaa jalgpallikoondis 4:1 (Schweinsteiger andis kolmanda värava jaoks söödu) ja see oli Inglismaa läbi aegade suurim kaotus MM-finaalturniiril. Veerandfinaalis võideti Argentina 4:0 ja Schweinsteiger andis 3. minutil vabalöögi, mille Thomas Müller realiseeris. Poolfinaalis kaotati Hispaaniale 0:1 ja pronksimängus, kus Schweinsteiger oli kapten, võideti Uruguai jalgpallikoondis 3:2.
Isiklikku.
Bastian on küll vallaline, kuid tal on partner Sarah Brandner.
Schweinsteigeri vanem vend Tobias Schweinsteiger on samuti jalgpallur. Ta mängib Saksamaa kolmanda liiga meeskonnas SpVgg Unterhaching.


Dietmar Hamann.
Dietmar Hamann (sündis 27. augustil 1973 Waldsassenis) on Saksamaa jalgpallikoondise endine poolkaitsja.
Dietmar Hamann lõi vana Wembley staadioni viimase värava. See juhtus 2002. aasta MM-valikmängul Inglismaa jalgpallikoondise vastu 7. oktoobril 2000 ja oli mängu ainus värav.
2010. aastal otsustas ta ootamatult jalgpalli tagasi tulla, liitudes MK Donsiga. Seal hakkas Hamann mängivaks treeneriks.
Koondisekarjäär.
Saksamaa rahvuskoondises tegi Hamann debüüdi 15. novembril 1993, kui Düsseldorfis võideti Lõuna-Aafrika Vabariigi jalgpallikoondis 3:0. Juba enne seda oli ta mänginud Saksamaa U-21 koondises.
Berti Vogts kutsus Hamanni koondisse Prantsusmaal toimuvaks 1998. aasta MM-iks. MM-ile pääses Saksamaa pärast seda, kui võitis valikgrupi ühtki mängu kaotamata. Alagrupi esimeses mängus 15. juunil USA jalgpallikoondise vastu vahetati Hamann sisse 50. minutil seisul 1:0 Thomas Häßleri asemele ja Saksamaa võitis 2:0. Teises mängus Jugoslaavia jalgpallikoondise vastu 21. juunil mängis Hamann esimese poolaja, mille Saksamaa kaotas 0:1, ja vahetati siis välja Lothar Matthäusi vastu. Mäng lõppes 2:2 viigiga. 25. juunil toimus kolmas alagrupimäng Iraani jalgpallikoondise vastu, kus Iraan vajas võitu. Hamann mängis teise poolaja ja vahetati platsile seisul 0:0 Olaf Thoni asemele. Saksamaa võitis 2:0 ja tänu väravate vahele ka alagrupi Jugoslaavia ees. Seejärel alistas Saksamaa 29. juunil Mehhiko jalgpallikoondise 2:1, kusjuures Hamann mängis kogu kohtumise ja sai 88. minutil kollase kaardi. 4. juulil mängiti veerandfinaal Horvaatia jalgpallikoondise vastu, kus Saksamaa jäi 40. minutil vähemusse ja poolaja üleajal taha. Hamann vahetati 79. minutil seisul 0:1 Olaf Marschalli vastu platsilt välja ja Saksamaa kaotas 0:3.
2000. aasta EM-valikturniiril viigistas Saksamaa kodus Türgi jalgpallikoondisega ja kaotas Türgile võõrsil, aga võitis kõik ülejäänud mängud ja sellega ka alagrupi. Hamann lõi 26. märtsil 1999 Põhja-Iiri vastu ka värava. Belgias toimunud finaalturniiril vahetati Hamann esimeses voorus Rumeenia jalgpallikoondise vastu 12. juunil platsile 73. minutil seisul 1:1 Thomas Häßleri asemele ja sama tulemusega mäng ka lõppes. 17. juunil toimus teine mäng, kus Hamann ei osalenud ja Saksamaa kaotas Inglismaa jalgpallikoondisele 0:1. 20. juunil pidas Saksamaa viimase alagrupimängu juba alagrupi võitnud Portugali jalgpallikoondise vastu ja Hamann mängis kogu kohtumise, aga Saksamaa kaotas 0:3. Alagrupi võitis täiseduga Portugal Rumeenia ees.
2002. aasta MM-valikturniiril osales Hamann üksnes 3 valikmängus. Kodumängus Albaania jalgpallikoondise vastu mängis ta esimese poolaja, mis lõppes väravateta; kogu mängu võitis Saksamaa 2:1. Hamann mängis Inglismaa vastu nii kodus kui võõrsil terve mängu ja kumbki võitis võõrsil. Saksamaa võitis 1:0, aga Inglismaa 5:1, mis saigi lõpuks otsustavaks: väravate vahega võitis alagrupi Inglismaa Saksamaa ees. Saksamaa pidi mängima kaks lisavalikmängu Ukraina jalgpallikoondise vastu ja Hamann mängis mõlemad algusest lõpuni kaasa. 11. novembril 2001 viigistas Saksamaa võõrsil 1:1 ja 14. novembril võitis kodus 4:1. Finaalturniiril mängis Hamann kõik alagrupimängud algusest lõpuni kaasa. Saksamaa alistas 1. juunil Saudi Araabia jalgpallikoondise 8:0 ja Hamann sai 83. minutil kollase kaardi. 5. juunil viigistas Saksamaa Iirimaa jalgpallikoondisega 1:1. 11. juunil toimus viimane alagrupimäng Kameruni jalgpallikoondise vastu, kus Kamerun vajas võitu ja kummalegi meeskonnale näidati 8 kollast kaarti, sealhulgas Hamannile 29. minutil. Saksamaa võitis 2:0 ja ühtlasi alagrupi Iirimaa ees. Järgmises kohtumises Paraguai jalgpallikoondise vastu 15. juunil ei tohtinud Hamann kaartide tõttu mängida; Saksamaa võitis 1:0. Ülejäänud mängud tegi Hamann taas algusest lõpuni kaasa. 21. juunil võitis Saksamaa veerandfinaalis USA 1:0 ja 25. juunil poolfinaalis Lõuna-Korea jalgpallikoondise 1:0. Finaalis 30. juunil kaotas Saksamaa Brasiilia jalgpallikoondisele 0:2.
2004. aasta EM-valikgrupi võitis Saksamaa ühtki mängu kaotamata. Hamann osales 3 mängus, kõigis algrivistuses. Valikgrupis jäi teiseks Šotimaa jalgpallikoondis, kes aga kaotas lisavalikmängudel Hollandi jalgpallikoondisele ega pääsenud finaalturniirile. Finaalturniir toimus Portugalis. Hamann mängis kõigis Saksamaa mängudes algrivistuses. Esimene mäng Hollandi vastu 15. juunil lõppes 1:1 viigiga. Teine mäng Läti jalgpallikoondise vastu 19. juunil lõppes 0:0 viiga ja Hamann sai 42. minutil kollase kaardi. Kolmas mäng toimus 23. juunil juba alagrupivõidu taganud Tšehhi jalgpallikoondise vastu. Saksamaa asus juhtima, kuid kaotas 1:2 ja Hamann vahetati Miroslav Klose vastu välja 79. minutil, kui väravad olid juba löödud. Tšehhid võitsid alagrupi hollandlaste ees.
Pärast seda, kui Hamann oli 25. mail 2005 võitnud koos Liverpooliga UEFA Meistrite Liiga finaali ja realiseerinud seal mängu lõpetanud penaltiseerias esimese penalti, kutsus Saksamaa koondise peatreener Jürgen Klinsmann ta koondisse sõprusmänguks Hollandi vastu. See lõppes 2:2, kuid Hamann esines halvasti. Klinsmann ei kutsunud teda rohkem koondisse. Pärast seda, kui Hamanni ei võetud 2006. aasta MM-ile, teatas Hamann loobumisest koondisemängudest. Kokku pidas Hamann Saksamaa eest 59 mängu ja lõi neis 5 väravat, kõik eri meeskondade vastu.
Isiklikku.
Dietmar Hamann on 189 cm pikk ja kaalub 73 kg.
Tema vend Matthias Hamann on samuti mänginud Bundesligas, nimelt aastail 1994–98 59 mängu 1. FC Kaiserslauternis ja TSV 1860 Münchenis.
Dietmar Hamannil on kaks tütart Luna ja Chiara.
Hamann on tunnistanud sõltuvust hasartmängudest. Oma sõnul olevat ta ükskord kaotanud 200 tuhat naelsterlingit päevas.


Michael Ballack.
Michael Ballack (sündinud 26. septembril 1976 Saksa DV-s Görlitzis) on Saksamaa jalgpallikoondise endine poolkaitsja ja kapten.
1998 tuli ta Saksamaa meistriks, 2003 ja 2005 nii Saksamaa meistriks kui karikavõitjaks.
2002 tuli ta teiseks Meistrite karikasarjas. UEFA valis ta aasta parimaks poolkaitsjaks Euroopas ja "Soccer Digest" aasta parimaks jalgpalluriks maailmas. Aastatel 2002, 2003 ja 2005 valiti Ballack aasta parimaks jalgpalluriks Saksamaal. Ainult Franz Beckenbauer on 4 korda valitud.
Koondisekarjäär.
Saksamaa U-21 jalgpallikoondises debüteeris Ballack 26. märtsil 1996. 1996. aasta U-21 EM-il võitis Saksamaa valikgrupi ja jõudis veerandfinaali, kus kaotas Prantsusmaa U-21 jalgpallikoondisele, aga Ballackit meeskonda ei arvatud.
1998. aasta U-21 EM-il võitis Saksamaa taas valikgrupi ja jõudis veerandfinaali. Seekord mängis Ballackki finaalturniiril, mis peeti Rumeenias. Esimeses kohtumises kaotas Saksamaa 0:1 Kreekale ja langes välja.
Kokku pidas Ballack Saksamaa U-21 koondises 19 kohtumist ja lõi 7 väravat.
Saksamaa rahvuskoondises debüteeris Ballack 28. aprillil 1999, kui Breemenis kaotati Šotimaa jalgpallikoondisele 0:1.
1999. aasta konföderatsioonide karikavõistlustele pääses Saksamaa valitseva Euroopa meistrina. 24. juulil kaotas Saksamaa esimeses mängus Brasiilia jalgpallikoondisele 0:4. Ballack mängis kogu kohtumise. Suure kaotuse tõttu oli meeskonnas vaja muutusi ja teises kohtumises 28. juulil, kui alistati Uus-Meremaa jalgpallikoondis 2:0, sekkus Ballack vahetusest alles 70. minutil, kui väravad olid juba löödud. 30. juulil toimus teise edasipääseja suhtes otsustav kohtumine USA jalgpallikoondisega, kus Ballack üldse ei osalenud. USA võitis 2:0 ja Saksamaa langes välja, jäädes alagrupis kolmandaks.
2000. aasta EM-valikturniiril kaotas Saksamaa võõrsil Türgi jalgpallikoondisele ja viigistas Türgiga kodus. Ülejäänud kohtumised Saksamaa siiski võitis ja valikgrupivõiduks sellest piisas.
Finaalturniiril viigistas Saksamaa esimeses voorus 1:1 Rumeenia jalgpallikoondisega, Ballack ei mänginud. 17. juunil sekkus Ballack mängu Inglismaa jalgpallikoondise vastu 72. minutil seisul 0:1 ja väravaid rohkem ei löödud. 20. juunil kohtus Saksamaa viimases mängus edasipääsu juba taganud Portugali jalgpallikoondisega ja vajas tingimata võitu, aga kaotas 0:3 ja jäi alagrupis viimaseks. Ballack mängis esimese poolaja, mis lõppes 0:1, ja sai 25. minutil kollase kaardi. Portugal võitis alagrupi täiseduga, teisena pääses edasi Rumeenia.
2002. aasta MM-valikgrupis osales Ballack kõigis kohtumistes peale ühe ja sealjuures kõigis kohtumistes peale ühe algusest lõpuni. 28. märtsil 2001 lõi ta oma esimese värava Saksamaa koondises. See juhtus Ateena olümpiastaadionil Kreeka jalgpallikoondise vastu. Saksamaa jäi valikgrupis Inglismaa järel teiseks ja pidi mängima lisavalikmänge Ukraina jalgpallikoondisega. Võõrsil 11. novembril 2001 lõppes mäng 1:1 ja Ballack lõi 31. minutil 1:1. Saksamaa võitis kodus 14. novembril 4:1 ning Ballack lõi 4. minutil 1:0 ja 51. minutil 4:0. See oli ka esimene kord, mil Ballack lõi Saksamaa kasuks kaks väravat mängus. Kogu valikturniiril lõi Ballack 6 väravat.
Maailmameistrivõistlustel mängis Ballack kõigis Saksamaa kohtumistes peale finaali algusest lõpuni. Esimeses voorus 1. juunil alistas Saksamaa Saudi Araabia jalgpallikoondise 8:0 ja Ballack viis Saksamaa 40. minutil 3:0 ette. 5. juunil mängis Saksamaa teises voorus Iirimaa jalgpallikoondisega. Miroslav Klose viis Saksamaa 19. minutil juhtima ja 92. minutil Robbie Keane viigistas. 11. juunil toimus viimane alagrupimäng, kus Kameruni jalgpallikoondis vajas hädasti võitu. Mängijatele jagati 16 kollast kaarti, kummalegi võistkonnale 8, sealhulgas Ballackile 31. minutil. Saksamaa võitis 2:0 ja sellega ka alagrupi Iirimaa ees. 15. juunil alistas Saksamaa Paraguai jalgpallikoondise 1:0 ja Ballack sai 92. minutil kollase kaardi. 21. juunil alistas Saksamaa veerandfinaalis Ballacki 39. minuti väravast USA 1:0. 25. juunil alistas Saksamaa poolfinaalis Ballacki 75. minuti väravast Lõuna-Korea jalgpallikoondise 1:0. 71. minutil sai ta kollase kaardi ja pidi seetõttu finaali vahele jätma. Ballack valiti selle kohtumise parimaks mängijaks. 30. juunil kaotas Saksamaa finaalis Brasiiliale 0:2. Saksamaa suurimad väravalööjad Klose (4 väravat) ja Ballack (3 väravat) ning väravavaht, Saksamaa kapten Oliver Kahn valiti turniiri sümboolsesse koondisse.
2004. aasta EM-valikgrupi Saksamaa võitis ühtki mängu kaotamata. Ballack osales 6 kohtumises 8-st, alati algrivistuses. Ta lõi 4 väravat, kõik eri kohtumistes, ja jagas Fredi Bobiciga Saksamaa resultatiivseima jalgpalluri nimetust (ka Bobic lõi kõik väravad eri kohtumistes). Kogu valikgrupis lõi neist rohkem väravaid (5) Eiður Guðjohnsen Islandilt.
27. mail 2004 alistas Saksamaa sõprusmängus Malta jalgpallikoondise 7:0. Ballack lõi neli väravat, sealhulgas kaks esimest. See on ainus kohtumine, kus Ballack on löönud Saksamaa koondise eest üle kahe värava.
EM-finaalturniiril Portugalis mängis Ballack kõik Saksamaa kohtumised algusest lõpuni kaasa. Esimese mängu pidas Saksamaa 15. juunil Hollandi jalgpallikoondise vastu. Mäng lõppes 1:1, Ballack sai 91. minutil kollase kaardi ja valiti kohtumise parimaks mängijaks. 19. juunil viigistas Saksamaa Läti jalgpallikoondisega 0:0. 23. juunil toimus kolmas voor Tšehhi jalgpallikoondise vastu, kus Saksamaa vajas edasipääsuks võitu, aga kaotas 1:2. Tšehhimaa võitis alagrupi täiseduga, Holland läks teisena edasi.
Pärast 2004. aasta MM-i sai Saksamaa koondise peatreeneriks Rudi Völleri asemel Jürgen Klinsmann, kes tegi Ballacki Kahni asemel koondise kapteniks. Alates 16. augustist 2004 kuni koondisekarjääri lõpuni oli Ballack igas oma koondisemängus kapten.
Ballack realiseerib penalti Austraalia vastu (2005).
2005. aasta konföderatsioonide karikavõistlustele pääses Saksamaa järgmise aasta maailmameistrivõistluste korraldajana. Saksamaa pidas 5 kohtumist ja Ballack osales 4 mängus, alati algusest lõpuni. 15. juunil alistas Saksamaa esimeses voorus Austraalia jalgpallikoondise 4:3. Ballack realiseeris 60. minutil penalti, viies Saksamaa 3:2 ette, ja sai üleajal kollase kaardi. 18. juunil alistas Saksamaa teises voorus Tuneesia jalgpallikoondise 3:0 ja Ballack realiseeris taas 74. minutil penalti, viies Saksamaa 1:0 ette. Sellega oli edasipääs tagatud ja kolmandas voorus 21. juunil Ballack ei osalenud. Alagrupivõitjat otsustavas mängus tehti Argentiina jalgpallikoondisega 2:2 viik, mis andis alagrupivõidu Saksamaale. 25. juunil kaotas Saksamaa poolfinaalis 2:3 Brasiiliale ja esimese poolaja üleminutitel realiseeris Ballack kolmandagi penalti, võrdsustades seisu 2:2. 29. juunil alistas Saksamaa kolmanda koha mängus lisaajal Mehhiko jalgpallikoondise 4:3 ja Ballack lõi 97. minutil otsustava värava. Ta oli 4 väravaga Saksamaa resultatiivseim, aga brasiillane Adriano lõi 5 väravat. Ballack pälvis resultatiivsuselt teisele mängijale antava hõbeketsi auhinna.
2006. aasta maailmameistrivõistlused jalgpallis toimusid Saksamaal, sellepärast polnud Saksamaa koondisel vaja valikmänge pidada. Ballack osales kõigis Saksamaa kohtumistes peale esimese ja viimase algusest lõpuni. 9. juunil alistas Saksamaa avavoorus Kostariika jalgpallikoondise 4:2. Ballack ei osalenud. 14. juunil alistas Saksamaa Poola jalgpallikoondise üleajal löödud väravast 1:0. Ballack sai 58. minutil kollase kaardi. 20. juunil alistas Saksamaa ka Ekvadori jalgpallikoondise 3:0. Ballack, kes väravat ei löönud, valiti kohtumise parimaks mängijaks. Saksamaa võitis alagrupi Ekvadori ees. 24. juunil võitis Saksamaa 2:0 Rootsi jalgpallikoondise mängu alguses Lukas Podolski löödud väravatest. 30. juunil toimus veerandfinaal Argentiina vastu, kus Roberto Ayala viis Argentiina 49. minutil juhtima ja Klose viigistas 80. minutil. Rohkem väravaid ei löödud, Saksamaa võitis penaltiseerias ja Ballack realiseeris oma löögi sakslastest teisena. 4. juulil peeti poolfinaal Itaalia jalgpallikoondise vastu ja Saksamaa kaotas lisaaja lõpus 0:2. 8. juulil võitis Saksamaa pronksimängus Portugali 3:1 ja siin Ballack ei mänginud. Kuigi Ballack ei löönud ainsatki väravat, valiti ta ühena neljast sakslasest turniiri sümboolsesse koondisse (ülejäänud olid Miroslav Klose, Philipp Lahm ja Jens Lehmann).
2008. aasta EM-valikturniiril oli Saksamaa kõigi valikgruppide peale kokku esimene meeskond, kes tagas koha finaalturniiril. Ometigi ei võitnud Saksamaa valikgruppi, sest järgnes 0:3 kaotus Tšehhimaale, kes alagrupi võitiski, ja viimases valikmängus ei suudetud võita Walesi jalgpallikoondist. Finaalturniirile läks kaks parimat meeskonda. Ballack lõi Saksamaa koondise 12 kohtumises 3 väravat, millega jagas Saksamaa mängijate arvestuses 4.–6. ja kogu valikgrupi peale 11.–20. kohta.
Euroopa meistrivõistlustel osales Ballack igas Saksamaa mängus algusest lõpuni. 8. juunil alistas Saksamaa esimeses voorus Podolski väravatest Poola 2:0. 12. juunil kaotas Saksamaa Horvaatia jalgpallikoondisele 1:2 ja Ballack sai 75. minutil kollase kaardi. 16. juunil toimus viimane alagrupivoor, kus Saksamaa alistas 1:0 Austria jalgpallikoondise ja Ballack valiti kohtumise parimaks mängijaks. Horvaatia võitis alagrupi täiseduga, Saksamaa pääses teisena edasi. 19. juunil mängis Saksamaa veerandfinaali Portugali vastu, võites 3:2. Ballack viis 61. minutil Saksamaa 3:1 ette. 25. juunil toimus poolfinaal Türgi vastu, mille Saksamaa võitis samuti 3:2. 29. juunil toimus finaal Hispaania jalgpallikoondise vastu. Fernando Torres viis Hispaania 33. minutil juhtima ja see värav jäi mängu ainsaks.
2010. aasta MM-valikgrupi võitis Saksamaa ühegi kaotuseta. Ballack lõi 4 väravat, kõik eri kohtumistes ja kõik esimesel pooltunnil. Saksamaa mängijate arvestuses oli ta resultatiivsuselt 3. ja kogu valikgrupi peale 5. mängija.
Enne finaalturniiri sai Ballack vigastada ega saanud MM-ile Lõuna-Aafrika Vabariiki sõita. Tema asemel sai kapteniks Philipp Lahm. Pärast MM-i Ballack enam koondises ei mänginud.
Ballack mängis rahvuskoondises 98 korda ja lõi 42 väravat. Joachim Löw pakkus talle osalemist veel 2 sõprusmängus, et ta 100 koondisemängu kokku saaks, aga Ballack keeldus, nimetades seda farsiks. Kõige rohkem väravaid, neli, lõi ta Malta vastu, kolm Ukraina vastu, teistele vähem.
Isiklikku.
Michael Ballack on 189 cm pikk.
Ta on alates 2008. aastast abielus Simone Lambega (sündinud 1978) ja neil on kolm poega: Louis (sündinud 16. augustil 2001), Emilio (sündinud 19. septembril 2003) ja Jordi (sündinud 17. märtsil 2005).


Sebastian Kehl.
Sebastian Kehl (sündis 13. veebruaril 1980 Lahrbachis Fulda lähedal) on Saksamaa jalgpallikoondise kaitsja.
Saksamaa rahvuskoondises tegi Kehl debüüdi 29. mail 2001, kui Bremenis mängiti Slovakkiaga ning võideti 2:0. Seisuga 25. märts 2010 on Kehl rahvuskoondises mänginud 31 korda ja löönud 3 väravat.
Klubid.
SV Lahrbach
SC Borussia Fulda
Hannover 96
SC Freiburg
Borussia Dortmund
Isiklikku.
Sebastian Kehl on 187 cm pikk ja kaalub 80 kg.


Jens Jeremies.
Jens Jeremies (sündis 5. märtsil 1974 Görlitzis) on endine jalgpallur. Ta oli Saksamaa jalgpallikoondise poolkaitsja.
Saksamaa rahvuskoondises tegi Jeremies debüüdi 15. novembril 1997, kui Düsseldorfis mängiti Lõuna-Aafrika Vabariigiga ning võideti 3:0. Seisuga 26. märts 2010 oli Jeremies rahvuskoondises mänginud 55 korda ja löönud 1 värava.
Klubid.
MoGoal Görlitz (1980–1986)
Dynamo Dresden (1986–1995)
TSV 1860 München
FC Bayern München (1998-2006)
Isiklikku.
Jens Jeremies on 176 cm pikk ja kaalub 76 kg.


Fabian Ernst.
Fabian Ernst (sündinud 30. mail 1979 Hannoveris) on Saksamaa jalgpallur, kes mängib veebruarist 2009 Türgi klubis Istanbuli Besiktas.
Saksamaa koondises tegi poolkaitsja Ernst debüüdi 9. mail 2002 Kaiserslauternis Kuveidi vastu (7:0). Aastail 2002–2006 mängis koondises 24 korda ja lõi ühe värava.


Bernd Schneider.
Bernd Schneider (sündis 17. novembril 1973) on Saksamaa jalgpallikoondise poolkaitsja.
Saksamaa rahvuskoondises tegi Schneider debüüdi 28. juulil 1999, kui Guadalajaras mängiti Uus-Meremaaga ning võideti 2:0. Esimese värava lõi Schneider 2002. aasta jalgpalli MM-il Saudi Araabia vastu, kus ta 90. minutil lõi Saksamaa kasuks värava ja Saksamaa võitis selle kohtumise lõpuks 8:0. 22. märtsi 2010 seisuga on Schneider rahvuskoondises mänginud 81 korda ja löönud 4 väravat.
Isiklikku.
Bernd Schneider on 176 cm pikk ja kaalub 74 kg.
Välislingid.
Schneider, Bernd
Schneider, Bernd


Torsten Frings.
Torsten Frings (sündis 22. novembril 1976 Würselenis) on Saksamaa jalgpallikoondise poolkaitsja.
Koondisekarjäär.
Saksamaa rahvuskoondises debüteeris Frings 27. veebruaril 2001, kui Pariisis kaotati Prantsusmaa jalgpallikoondisele 0:1.
2002. aasta MM-valikturniiril Frings ei osalenud. Valikgrupis jäi Saksamaa Inglismaa jalgpallikoondise järel teiseks, kuid pääses lisavalikmängudest Ukraina jalgpallikoondisega finaalturniirile. Seal osales Frings koondise kõigis mängudes algusest lõpuni. Saksamaa alistas 1. juunil Saudi Araabia jalgpallikoondise 8:0, viigistas 5. juunil Iirimaa jalgpallikoondisega 1:1 ja võitis 9. juunil Kameruni jalgpallikoondise 2:0. Selles mängus määrati 14 kollast kaarti, sealhulgas Fringsile 74. minutil, ja Saksamaa mängis 40.–77. minutil vähemuses, kuid läks just sel ajal juhtima. Saksamaa võitis alagrupi Iirimaa ees. Seejärel alistas Saksamaa 15. juunil Paraguai jalgpallikoondise 1:0, 21. juunil veerandfinaalis USA jalgpallikoondise 1:0 ja 25. juunil Lõuna-Korea jalgpallikoondise 1:0. 30. juunil kaotas Saksamaa finaalis Brasiilia jalgpallikoondisele 0:2.
2004. aasta Euroopa meistrivõistlused toimusid Portugalis. Saksamaa jõudis sinna valikgrupivõiduga, läbides valikgrupi kaotuseta. Frings osales pooltes kohtumistes, kõigis algrivistuses. Finaalturniiril oli ta kõigis Saksamaa mängudes algrivistuses. Esimeses kohtumises 15. juunil Hollandi jalgpallikoondise vastu lõi Frings 30. minutil avavärava ja vahetati 79. minutil välja. Kaks minutit hiljem Holland viigistas. Teises kohtumises 19. juunil Läti jalgpallikoondise vastu väravaid ei löödud ja Frings sai 53. minutil kollase kaardi. Kolmandas kohtumises 23. juunil Tšehhi jalgpallikoondisega mängis Frings esimese poolaja, mis lõppes 1:1. Tšehhid võitsid 2:1 ja läksid alagrupist täiseduga edasi, Holland pääses teisena edasi ja Saksamaa langes välja.
2005. aasta konföderatsioonide karikavõistlustele kvalifitseerus Saksamaa sellega, et korraldas järgmise aasta MM-i. Frings osales kõigis kohtumistes. Alagrupis alistas Saksamaa 15. juunil Austraalia jalgpallikoondise 4:3 ja 18. juunil Tuneesia jalgpallikoondise 3:0. Kolmandas alagrupimängus 21. juunil Argentiina jalgpallikoondise vastu mängis Frings teise poolaja ja kummalgi poolajal lõi kumbki meeskond värava. Saksamaa võitis alagrupi Argentiina ees tänu paremale väravate vahele. Poolfinaalis kaotas Saksamaa 25. juunil Brasiiliale 2:3 ja pronksimängus alistas 29. juunil Mehhiko jalgpallikoondise lisaajal 4:3. Selles kohtumises mängis Saksamaa alates 54. minutist, mil Saksamaa oli 3:0 ees, vähemuses ja Frings sai 68. minutil kollase kaardi.
2006. aasta maailmameistrivõistlused toimusid Fringsi kodumaal ja Saksamaa ei pidanud valikturniiril osalema. Finaalturniiril osales Frings kõigis Saksamaa mängudes peale ühe. Saksamaa alistas 9. juunil esimeses alagrupimängus Kostariika jalgpallikoondise 4:2 ja Frings lõi 87. minutil viimase värava. 14. juunil võitis Saksamaa üleminuti väravast Poola jalgpallikoondise 1:0. 20. juunil võitis Saksamaa Ekvadori jalgpallikoondise 3:0 ja Frings vahetati välja 66. minutil, kui väravad olid juba löödud. Saksamaa järel läks teisena alagrupist edasi Ekvador. 24. juunil võitis Saksamaa esimese veerandtunni jooksul löödud väravatest Rootsi jalgpallikoondise 2:0, Frings sai ainsa sakslasena kollase kaardi (27. minutil) ja vahetati 85. minutil välja. Veerandfinaalis viigistas Saksamaa 30. juunil Argentiinaga 1:1 ja võitis penaltiseeria, kus Frings ei pidanud lööma, 4:2. Pärast penaltiseeriat läks Frings väidetavalt argentiinlase Julio Cruziga kähmlema ning FIFA määras kummalegi ühemängulise võistluskeelu, kuigi Cruz tunnistas, et Frings teda ei löönud. Seetõttu ei saanud Frings 4. juulil poolfinaalis osaleda ja Saksamaa kaotas lisaaja viimastel minutitel löödud väravatest Itaalia jalgpallikoondisele 0:2. Pronksimängus 8. juulil oli Frings jälle kohal ja sai juba 7. minutil kollase kaardi, aga Saksamaa võitis Portugali jalgpallikoondise 3:1.
2008. aasta Euroopa meistrivõistluste valikgrupis pidi Saksamaa võitmiseks viimases mängus 21. novembril 2007 alistama kodus Walesi jalgpallikoondise, aga 0:0 viik andis esikoha tšehhidele. Siiski pääses valikgrupist finaalturniirile kaks paremat meeskonda. Alagrupis alistas Saksamaa 8. juunil Poola 2:0, siis kaotas 12. juunil 1:2 Horvaatia jalgpallikoondisele ja lõpuks võitis 16. juunil Austria jalgpallikoondise 1:0. Horvaatia võitis alagrupi täiseduga, Saksamaa pääses teisena edasi. Veerandfinaalis Portugali vastu 19. juunil Frings ei mänginud ja Saksamaa võitis 3:2. Poolfinaalis Türgi jalgpallikoondise vastu 25. juunil mängis Frings teise poolaja. Esimene poolaeg lõppes 1:1, viimase minuti väravast võitis Saksamaa 3:2. Finaalis mängis Frings 29. juunil taas kogu kohtumise ja Saksamaa kaotas Hispaania jalgpallikoondisele 0:1.
Frings pidas oma viimase mängu Saksamaa koondises 11. veebruaril 2009 Norra jalgpallikoondise vastu. Kokku mängis ta koondise eest 79 korda ja lõi 10 väravat.
Isiklikku.
Torsten Frings on 182 cm pikk ja kaalub 80 kg.
Frings on abielus. Tema naise nimi on Petra. Neil on kaks last, tütred Lisa-Katharina ja Lena Alina.


Hare'i kvoot.
Hare'i kvoot on lihtkvoot, mida kasutatakse valimistel mandaatide jagamiseks.
Esimeses voorus jagatakse mandaadid vastavalt sellele, mitu lihtkvooti osalev nimekiri või kandidaat sai. Ülejäänud mandaadid jagatakse sõltuvalt kasutatavast valimissüsteemist, kõige sagedamini kas suurima jäägi või D'Hondti meetodi alusel. Kvoot on nime saanud Inglise advokaadi Thomas Hare'i järgi. Seda nimetatakse ka Niemeyeri (saksa matemaatiku Horst Niemeyeri järgi) või Hamilitoni (Alexander Hamiltoni järgi) meetodiks. Politoloogias mainitakse seda meetodit ka kui Hare-Niemeyeri meetodit.
Valem.
formula_1
Näide.
Kõigepealt leitakse lihtkvoot. Q = 1200/4 ehk 300 häält annaks ühe mandaadi.
Esimeses voorus said nimekirjad A, B ja C igaüks ühe mandaadi.
Et jagada on ainult üks mandaat, saab selle nimekiri A.
Lõppseis: nimekiri A saab 2 mandaati, nimekiri B 1 mandaadi ja nimekiri C 1 mandaadi.
Meetodi miinuseks peetakse seda, et see kaldub eelise andma väiksematele parteidele. Selles on ka vastuolusid.
Hare'i paradoksid.
Hare'i paradoksid on vastuolulised olukorrad, mis on seotud Hare'i kvoodi rakendamisega. Mõned neist on tingitud Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja valimistel kasutatavatest reeglitest.
Kasutamine.
Kasutatakse Saksamaal (aastast 1985. D'Hondti meetodi asemel), Itaalias, Venemaal, Leedus võrdelise esindatusosa jaotamiseks ühes ringkonnas. Iraagis jagatakse kõik esindusorgani kohad Hare'i kvoodi abil. Lihtkvooti kasutatakse ka Eesti Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel koos D'Hondti meetodiga.


Fredi Bobič.
Fredi Bobič (sündis 30. oktoobril 1971 Sloveenias Mariboris) on Saksamaa jalgpallikoondise ründaja. Praegu töötab ta televisioonis spordikommentaatorina.
Bobičil on nii Saksamaa kui ka Sloveenia kodakondsus. Tavaliselt kirjutatakse tema nimi kujul "Bobic". Mõnikord kasutatakse vormi "Bobić", mis on ekslik.
Saksamaa rahvuskoondises tegi Bobič debüüdi 12. oktoobril 1994, kui Budapestis mängiti Ungari jalgpallikoondisega viiki 0:0. Seisuga 27. märts 2010 on Bobič rahvuskoondises mänginud 37 korda ja löönud 10 väravat.
Isiklikku.
Fredi Bobič on 188 cm pikk ja kaalub 82 kg. Ta on abielus Brittaga ja neil on kaks tütart Celine (17. november 1996) ja Tyra (15. november 1999).
Välislingid.
Bobic, Fredi
Bobic, Fredi


Kevin Kurányi.
Kevin Kurányi (sündis 2. märtsil 1982 Brasiilias Rio de Janeiros) on Saksamaa jalgpallur, Saksamaa jalgpallikoondise ründaja.
Ta sündis Brasiilias, tema isa on saksa-ungari päritolu ja ema Panama päritolu. Tal oli võimalus valida, kas mängida jalgpalli Brasiilia, Panama, Ungari või Saksamaa eest. Ta valis Saksamaa kasuks.
Saksamaa rahvuskoondises tegi Kurányi debüüdi 29. märtsil 2003, kui Nürnbergis mängiti Leeduga viiki 1:1. Seisuga 23. märts 2010 on Kurányi rahvuskoondises mänginud 52 korda ja löönud 19 väravat.
Isiklikku.
Kevin Kurányi on 188 cm pikk ja kaalub 78 kg.


Seloodid.
Seloodid olid võitlusliku kallakuga, puristlik ja Rooma-vastane judaismi sekt, mis ootas messia (kuninga) saabumist, kelle valitsusaeg pidi kestma tuhat aastat.
Seloodid alustasid tegevust pärast Herodes Suure surma 4 eKr.
Messia kuningriigi pealinnaks pidi saama Jeruusalemm.
Aastal 66 sooritas üle 900 seloodi enesetapu, et mitte langeda Rooma võimude kätte.
Ka Juudas kuulus selootide parteisse.


Miroslav Klose.
Miroslav Klose (sündis 9. juunil 1978 Poolas Opoles) on Saksamaa jalgpallikoondise ründaja.
Klose isa Josef on sakslane. Ta oli elukutseline jalgpallur, kelle tippsaavutuseks jäi 1978–1980 AJ Auxerre'i eest mängimine Ligue 1-s. Ema Barbara Jeż oli Poola käsipallinaiskonna väravavaht, kes mängis Poola koondises 82 kohtumist. Pärast Teist maailmasõda tohtisid sakslased Poolast ajaloolisele kodumaale elama asuda ja sel alusel kolisid vanemad 1985 Lääne-Saksamaale Kuselisse.
Koondisekarjäär.
2001. aasta jaanuaris sõitis Poola jalgpallikoondise peatreener Jerzy Engel isiklikult Saksamaale, et veenda Kloset mängima Poola eest. Klose keeldus, lootes pääseda Saksamaa koondisse.
Saksamaa rahvuskoondises tegi Klose debüüdi 24. märtsil 2001 Leverkusenis Albaania jalgpallikoondise vastu 2002. aasta MM-valikmängus. Ta vahetati platsile 73. minutil ja 87. minutil lõi ta Saksamaa võiduvärava 2:1. 28. märtsil toimus järgmine MM-valikmäng Kreeka jalgpallikoondise vastu, kus Klose vahetati mängu 67. minutil ja 82. minutil viis ta Saksamaa 3:2 juhtima (mäng lõppes 4:2). Saksamaa jäi valikgrupis Inglismaa jalgpallikoondise järel teiseks, kuid pääses ikkagi MM-ile pärast seda, kui alistas lisavalikmängus Ukraina jalgpallikoondise (lisavalikmängudele Kloset ei kutsutud).
Enne MM-i näitas Klose end üliedukalt sõprusmängudes Iisraeli ja Austria jalgpallikoondise vastu, lüües kummaski 3 väravat. Seepeale arvati ta MM-koondisse. Maailmameistrivõistluste esimeses voorus 1. juunil alistas Saksamaa Saudi Araabia jalgpallikoondise 8:0. Klose lõi kolm väravat, sealhulgas kohtumise kaks esimest, vahetati 76. minutil seisul 6:0 välja ja valiti kohtumise parimaks mängijaks. 5. juunil mängis Saksamaa teises voorus Iirimaa jalgpallikoondisega. Klose viis Saksamaa 19. minutil juhtima ja vahetati 85. minutil välja. Üleajal Iirimaa viigistas 1:1. 11. juunil toimus viimane alagrupimäng, kus Kameruni jalgpallikoondis vajas hädasti võitu. Mängijatele jagati 16 kollast kaarti, kummalegi võistkonnale 8 (Klose ei saanud). Klose viis Saksamaa 79. minutil 2:0 juhtima, mis jäigi lõpptulemuseks, ja vahetati 84. minutil välja. Ta valiti kohtumise parimaks mängijaks. Alagrupi võitis Saksamaa Iirimaa ees. 15. juunil alistas Saksamaa Paraguai jalgpallikoondise 1:0 (Klose mängis kogu kohtumise). 21. juunil alistas Saksamaa veerandfinaalis 1:0 USA jalgpallikoondise ja Klose mängis 88 esimest minutit. 25. juunil alistas Saksamaa poolfinaalis 1:0 Lõuna-Korea jalgpallikoondise ja Klose mängis 70 minutit. Ta vahetati välja seisul 0:0. 30. juunil toimus MM-finaal Brasiilia jalgpallikoondise vastu. Klose sai 9. minutil ainsa sakslasena kollase kaardi ja vahetati 74. minutil seisul 0:1 välja. Saksamaa kaotas 0:2. Klose valiti turniiri sümboolsesse koondisse.
2004. aasta EM-valikgrupi Saksamaa võitis ühtki mängu kaotamata. Klose osales kõigis 8 kohtumises, neist 3 korda vahetusest. Ta lõi kaks väravat, mõlemad eri kohtumistes Fääri saarte jalgpallikoondise vastu.
Finaalturniiril Portugalis pidas Saksamaa esimese mängu 15. juunil Hollandi jalgpallikoondise vastu. Klose ei osalenud. Mäng lõppes 1:1. 19. juunil teises mängus Läti jalgpallikoondise vastu sekkus Klose 67. minutil ja mäng lõppes 0:0. 23. juunil toimus kolmas voor Tšehhi jalgpallikoondise vastu, kus Saksamaa vajas edasipääsuks võitu, aga kaotas 1:2. Klose sekkus 79. minutil, kui väravad olid löödud. Tšehhimaa võitis täiseduga, Holland läks teisena edasi.
2006. aasta maailmameistrivõistlused jalgpallis toimusid Saksamaal, sellepärast polnud Saksamaa koondisel vaja valikmänge pidada. 9. juunil alistas Saksamaa avavoorus 4:2 Kostariika jalgpallikoondise. Klose lõi kaks väravat, 17. minutil 2:1 ja 61. minutil 3:1, vahetati 79. minutil seisul 3:2 välja ja valiti kohtumise parimaks mängijaks. 14. juunil alistas Saksamaa Poola üleajal löödud väravast 1:0, Klose mängis kogu kohtumise. 20. juunil alistas Saksamaa ka Ekvadori jalgpallikoondise 3:0 ning Klose lõi 4. ja 44. minutil kaks esimest väravat. Ta vahetati 66. minutil seisul 3:0 välja. Kapten Michael Ballack, kes väravat ei löönud, valiti kohtumise parimaks mängijaks. Saksamaa võitis alagrupi Ekvadori ees. 24. juunil võitis Saksamaa 2:0 Rootsi jalgpallikoondise ja kuigi mõlemad väravad lõi 4. ja 12. minutil Lukas Podolski, valiti Klose kohtumise parimaks mängijaks. 30. juunil toimus veerandfinaal Argentiina jalgpallikoondise vastu, kus Roberto Ayala viis Argentiina 49. minutil juhtima ja Klose viigistas 80. minutil. Klose vahetati 86. minutil välja. Rohkem väravaid ei löödud, Saksamaa võitis penaltiseerias. 4. juulil peeti poolfinaal Itaalia jalgpallikoondise vastu, kus Klose vahetati lisaajal 111. minutil seisul 0:0 välja. Saksamaa kaotas lisaaja lõpul 0:2. 8. juulil peeti finaal Portugali jalgpallikoondise vastu, kus Klose vahetati 65. minutil eduseisul 2:0 välja. Saksamaa võitis 3:1. Klose valiti MM-turniiri sümboolsesse koondisse.
2008. aasta EM-valikturniiril oli Saksamaa kõigi valikgruppide peale kokku esimene meeskond, kes tagas koha finaalturniiril. Ometigi ei võitnud Saksamaa valikgruppi, sest järgnes 0:3 kaotus Tšehhimaale, kes alagrupi võitiski, ja viimases valikmängus ei suudetud võita Walesi jalgpallikoondist. Klose lõik valikturniiril 5 väravat, millega polnud Saksamaa resultatiivseim, sest Lukas Podolski lõi 8. Finaalturniirile läks kaks paremat meeskonda.
Euroopa meistrivõistluste esimeses voorus alistas Saksamaa 8. juunil Poola 2:0 Podolski väravatest. Klose vahetati üleajal välja. 12. juunil kaotas Saksamaa Horvaatia jalgpallikoondisele 1:2 ja Klose mängis kogu kohtumise. 16. juunil toimus viimane alagrupivoor, kus Saksamaa alistas 1:0 Austria. Horvaatia võitis alagrupi täiseduga, Saksamaa pääses teisena edasi. 19. juunil mängis Saksamaa veerandfinaali Portugali vastu, võites 3:2. Klose viis 26. minutil Saksamaa 2:0 ette ja vahetati 89. minutil välja. 25. juunil toimus poolfinaal Türgi jalgpallikoondise vastu, mille Saksamaa võitis samuti 3:2. Klose viis Saksamaa 79. minutil 2:1 ette ja vahetati üleajal välja. 29. juunil toimus finaal Hispaania jalgpallikoondise vastu. Fernando Torres viis Hispaania 33. minutil ette ja see värav jäi mängu ainsaks. Klose vahetati 79. minutil välja.
2010. aasta MM-valikturniiril oli Klose valikgrupi resultatiivseim mängija. Ta lõi 7 väravat, sealhulgas "hat-tricki" Soome jalgpallikoondise vastu võõrsil (mäng lõppes 3:3) ja eelviimases voorus üliolulise värava Venemaa jalgpallikoondise vastu võõrsil, mis jäi mängu ainsaks. Saksamaa võitis alagrupi Venemaa ees ja Venemaa ei pääsenud lisavalikmängudelt finaalturniirile.
Maailmameistrivõistlused toimusid Lõuna-Aafrikas. 13. juunil alistas Saksamaa avavoorus Austraalia jalgpallikoondise 4:0 ja Klose lõi 26. minutil 2:0. Ta vahetati 68. minutil seisul 3:0 välja. 18. juunil peeti teine voor Serbia jalgpallikoondise vastu, kus Klose sai juba 12. minutil kollase kaardi ja 37. minutil teisegi. Ülejäänud mängu pidas Saksamaa vähemuses. Klose ärasaatmisele järgnenud olukorrast lõi Serbia mängu ainsa värava. 23. juunil peeti viimane alagrupivoor, kus Klose ei saanud osaleda. Saksamaa võitis Gaana jalgpallikoondise 1:0 ja võitis alagrupi Gaana ees. 27. juunil alistas Saksamaa Inglismaa 4:1 ja Klose viis Saksamaa 20. minutil juhtima. 72. minutil vahetati ta välja ja pärast seda väravaid ei löödud. 3. juulil toimus veerandfinaal, kus Saksamaa purustas Argentiina 4:0. Klose mängis kogu kohtumise ning lõi 68. minutil 2:0 ja 89. minutil 4:0. Kohtumise parimaks mängijaks valiti Bastian Schweinsteiger, kes väravat ei löönud. 7. juulil kaotas Saksamaa poolfinaalis Hispaaniale 0:1 (Klose mängis kogu kohtumise). 10. juulil alistas Saksamaa pronksimängus 3:2 Uruguai jalgpallikoondise ja selles Klose ei mänginud. Kuigi Klose lõi finaalturniiril 4 väravat, polnud ta Saksamaa resultatiivseim, sest Thomas Müller lõi 5.
2012. aasta EM-valikgrupis oli Klose resultatiivseim 9 väravaga, järgnesid Mario Gómez 6 ja Mesut Özil 5 väravaga. Klose lõi 5 kohtumises avavärava ja sealjuures avavoorus Belgia jalgpallikoondise vastu võõrsil mängu ainsa värava. Kõigi valikgruppide peale kokku suutis lisaks Klosele üle 7 värava lüüa üksnes Hollandi mängija Klaas-Jan Huntelaar (12 väravat). Saksamaa võitis kõik 10 kohtumist.
Euroopa meistrivõistlustel alistas mängis Klose igas kohtumises, aga mitte kunagi algusest lõpuni, vaid alati vahetati ta välja Mario Gómeze vastu. 9. juunil alistas Saksamaa esimeses voorus 1:0 Portugali. Klose vahetati mängu 80. minutil (Gómez oli värava löönud). 13. juunil alistas Saksamaa 2:1 Hollandi. Klose vahetati mängu 72. minutil (Gómez oli mõlemad Saksamaa väravad löönud). 17. juunil alistas Saksamaa viimases alagrupivoorus Taani jalgpallikoondise 2:1 ja Klose vahetati mängu 74. minutil seisul 1:1. 22. juunil pääses Klose veerandfinaalis Kreeka vastu algrivistuses platsile ja 68. minutil viis ta Saksamaa 3:1 ette. Ta vahetati 80. minutil seisul 4:1 välja. Saksamaa võitis 4:2. 28. juunil peeti poolfinaal, kus Saksamaa kaotas Itaaliale 1:2. Klose mängis teise poolaja pärast seda, kui Saksamaa oli esimesel 0:2 taha jäänud. Pronksikohtumist ei peetud.
Kokku on Klose Saksamaa koondises 15. augusti 2012 seisuga pidanud 122 kohtumist ja löönud neis 64 väravat. Ainult Lothar Matthäus on pidanud saksamaa eest rohkem kohtumisi (150) ja ainult Gerd Müller on löönud Saksamaa eest rohkem väravaid (68).
Ta on löönud Saksamaa kasuks kolm "hat-tricki": Iisraeli, Austria ja Saudi Araabia vastu. Kõige rohkem väravaid, 5, on ta löönud Austria ja Aserbaidžaani jalgpallikoondise vastu. Ühtegi kohtumist, kus Klose on värava löönud, pole Saksamaa kaotanud. Ainsana maailmas on Klose löönud 3 MM-il igaühel vähemalt 4 väravat. Üksnes Ronaldo on löönud MM-idel rohkem väravaid kui Klose (15) ja ainult Müller sama palju (14).
Isiklikku.
Miroslav Klose on 182 cm pikk ja kaalub 74 kg.
Lapsepõlves oli Miroslavi kodune keel poola keel. Saksamaale elama asudes ei osanud ta saksa keelt üldse. Miroslav on abielus Poolas sündinud Sylwia Klosega. Neil on kaksikpojad Luan ja Noah. Nendegi kodune keel on poola keel.


Thomas Brdarić.
Thomas Brdarić (sündis 23. jaanuaril 1975) on Saksamaa jalgpallikoondise ründaja ja treener.
Saksamaa rahvuskoondises tegi Brdarić debüüdi märtsis 2002, kui Rostockis mängiti USA-ga ning võideti 4:2. Saksamaa eest mängis ta aastatel 2002–2004 8 kohtumist ja lõi ühe värava.
Hetkel juhendab ta 1. FC Union Solingen klubi.
Klubid.
VfB Neffen
FV Nürtingen
Stuttgarter Kickers
VfL Kirchheim
VfB Stuttgart
Fortuna Düsseldorf
Fortuna Köln (1996–1999)
Bayer Leverkusen
Hannover 96
VfL Wolfsburg
Isiklikku.
Thomas Brdarić on 185 cm pikk ja kaalub 76 kg.


Lukas Podolski.
Lukas Josef Podolski (õieti Łukasz Podolski; sündis 4. juunil 1985 Poolas Gliwices) on Saksamaa jalgpallikoondise poola päritolu ründaja.
Lukas sündis Waldemar Podolski ja Krysztyna Podolska pojana. Ema oli mänginud Poola käsipallinaiskonnas.
1987 emigreerus pere Lääne-Saksamaale. Nad elasid algul Põhja-Rein-Vestfaalis Gergheimis ja pärast Kölni lähedal Pulheimis. Neil on nii Saksamaa kui Poola kodakondsus.
Klubikarjäär.
Podolski hakkas mängima 1. FC Kölni juures juba 1995. 2003 kutsus esindusmeeskonna treener Marcel Koller ta esindusmeeskonna juurde treenima ja 22. novembril debüteeris ta esinduskoondises ja mängis seal hooaja lõpuni. Sellegipoolest jäi Köln kindlalt viimaseks ja kukkus 1. Bundesligast välja.
Järgmisel hooajal oli Podolski Kölni põhiründaja. Ta lõi 24 väravat, millega oli kindlalt 2. Bundesliga parim väravakütt (teine koht lõi 17 väravat). Köln võitis 2. Bundesliga ja tõusis tagasi 1. Bundesligasse.
Järgmisel hooajal lõi Podolski 1. Bundesligas 12 väravat, olles taas oma meeskonna resultatiivseim ja 1. Bundesligas jagas ta 9. kohta. Sellegipoolest jäi Köln eelviimaseks ja langes jällegi liigast välja. Seepeale lahkus Podolski Kölnist.
Koondisekarjäär.
Juba 2003. aasta lõpul hakkas Poola ajakirjandus rääkima sellest, et Bundesligas mängib üks noor poolakas väga hästi. Kuid Poola jalgpallikoondise peatreener Paweł Janas suhtus temasse üleolevalt, väites ajakirjandusele, et Poolas on palju paremaid ründajaid, ja meenutades, et Podolski ei kuulu isegi oma klubi põhirivistusse.
Aasta hiljem kutsus Podolski koondisse juba Saksamaa koondise peatreener Rudi Völler. Podolski debüteeris Saksamaa koondises 6. juunil 2004 Ungari jalgpallikoondise vastu. Ta oli esimene 2. Bundesliga mängija pärast 1975. aastat, kes Saksamaa jalgpallikoondises debüteeris. Oma esimesed kaks väravat rahvusmeeskonnas lõi ta sama aasta 21. detsembril Bangkokis sõpruskohtumises Tai jalgpallikoondise vastu, mille sakslased võitsid 5:1.
Podolski kutsuti 2004. aasta Euroopa U-21 meistrivõistlustele, mis toimusid Saksamaal. Ta oli Saksamaa kõige noorem mängija. Esimese kohtumise, milles Saksamaa alistas 2:1 Šveitsi U-21 jalgpallikoondise, pidi ta vigastuse tõttu vahele jätma, aga mängis kaasa kaks järgmist kohtumist, milles Saksamaa kaotas 30. mail Rootsile 1:2 ja 2. juunil Portugalile samuti 1:2. Saksamaa jäi alagrupis kolmandaks, edestades üksnes Šveitsi.
2004. aasta EM-valigrupi Saksamaa võitis ühtki mängu kaotamata. Podolski üheski mängus kaasa ei teinud. Finaalturniiril Portugalis viigistas Saksamaa 15. juunil Hollandi jalgpallikoondisega 1:1 ja 19. juunil Läti jalgpallikoondisega 0:0. Podolski sai esimest korda EM-il mängida viimases alagrupimängus 23. juunil Tšehhi jalgpallikoondise vastu, kus ta mängis teise poolaja (esimene oli lõppenud 1:1). Saksamaa vajas edasipääsuks võitu, aga kaotas 1:2 ja langes välja. Tšehhimaa võitis alagrupi täiseduga, Holland läks teisena edasi.
2005. aasta konföderatsioonide karikavõistlustele pääses Saksamaa järgmise aasta maailmameistrivõistluste korraldajana. 15. juunil alistas Saksamaa esimeses voorus Austraalia jalgpallikoondise 4:3. Podolski mängis kogu kohtumise ja viis Saksamaa 88. minutil 4:2 ette. 18. juunil alistas Saksamaa teises voorus Tuneesia jalgpallikoondise 3:0 ja Podolski vahetati 87. minutil edus 2:0 välja Mike Hanke vastu, kes minut hiljem lõi värava. Sellega oli edasipääs tagatud ja kolmandas voorus 21. juunil Podolski ei osalenud. Alagrupivõitjat otsustavas mängus Argentiina jalgpallikoondisega tehti viik 2:2, mis andis alagrupivõidu Saksamaale. 25. juunil toimus poolfinaal Brasiilia jalgpallikoondise vastu, kus Adriano viis Brasiilia 21. minutil juhtima ja Podolski viigistas 2 minutit hiljem. Enne poolaega viis Ronaldinho Brasiilia taas juhtima ja taas viigistas Ballack ülejärgmisel minutil. Teisel poolajal lõi Adriano võiduvärava 3:2. 29. juunil mängiti välja kolmas koht Mehhiko jalgpallikoondisega ja Podolski viis Saksamaa 37. minutil juhtima. Mehhiko viigistas kiirelt, aga poolaja võitis Saksamaa 2:1. 74. minutil võeti Podolski seisul 2:2 välja. Saksamaa läks veel kolmandat ja neljandatki korda juhtima ning võitis 4:3.
2006. aasta maailmameistrivõistlused jalgpallis toimusid Saksamaal, sellepärast polnud Saksamaa koondisel vaja valikmänge pidada. Podolski osales kõigis Saksamaa kohtumistes algrivistuses. 9. juunil alistas Saksamaa avavoorus Kostariika jalgpallikoondise 4:2. 14. juunil alistas Saksamaa teises voorus Poola üleajal löödud väravast 1:0. Podolski vahetati 71. minutil välja Oliver Neuville'i vastu, kes võiduvärava lõigi. 20. juunil alistas Saksamaa ka Ekvadori jalgpallikoondise 3:0. Saksamaa võitis alagrupi Ekvadori ees. 24. juunil võitis Saksamaa Rootsi jalgpallikoondise 2:0 ja Podolski lõi mõlemad väravad 4. ja 12. minutil. Siiski valiti kohtumise parimaks mängijaks Miroslav Klose. Podolski vahetati 74. minutil välja. 30. juunil toimus veerandfinaal Argentiina vastu ja Podolski sai kohe 3. minutil kollase kaardi. Roberto Ayala viis Argentiina 49. minutil juhtima ja Klose viigistas 80. minutil. Rohkem väravaid ei löödud, Saksamaa võitis penaltiseerias ja Podolski realiseeris oma löögi sakslastest kolmandana. 4. juulil peeti poolfinaal Itaalia jalgpallikoondise vastu ja Saksamaa kaotas lisaaja lõpus 0:2. 8. juulil võitis Saksamaa pronksimängus Portugali 3:1 ja Podolski võeti platsilt välja 71. minutil seisul 2:0. Podolski valiti maailmameistrivõistluste parimaks noormängijaks.
2008. aasta EM-valikturniiril oli Saksamaa kõigi valikgruppide peale kokku esimene meeskond, kes tagas koha finaalturniiril. Ometigi ei võitnud Saksamaa valikgruppi, sest järgnes 0:3 kaotus Tšehhimaale, kes alagrupi võitiski, ja viimases valikmängus ei suudetud võita Walesi jalgpallikoondist. Finaalturniirile läks kaks parimat meeskonda. Ballack oli kogu valikgrupi resultatiivseim mängija 8 väravaga, millest 4 löödi 6. septembril 2006 võõrsil San Marino jalgpallikoondise vastu.
Euroopa meistrivõistlustel osales Podolski igas Saksamaa mängus algrivistuses. 8. juunil alistas Saksamaa esimeses voorus Podolski väravatest Poola 2:0. Podolski valiti kohtumise parimaks mängijaks. 12. juunil kaotas Saksamaa Horvaatia jalgpallikoondisele 1:2 ja mängu viimase värava lõi Podolski. 15. juunil toimus viimane alagrupivoor, kus Saksamaa alistas 1:0 Austria jalgpallikoondise ja eduseisus vahetati Podolski 83. minutil välja. 19. juunil mängis Saksamaa veerandfinaali Portugali jalgpallikoondise vastu, võites 3:2. 25. juunil toimus poolfinaal Türgi jalgpallikoondise vastu, mille Saksamaa võitis samuti 3:2. 29. juunil toimus finaal Hispaania jalgpallikoondise vastu. Fernando Torres viis Hispaania 33. minutil juhtima ja see värav jäi mängu ainsaks. Podolski oli üks kolmest sakslasest, kes valiti turniiri sümboolsesse koondisse (ülejäänud olid Michael Ballack ja Philipp Lahm).
2010. aasta MM-valikgrupi võitis Saksamaa ühegi kaotuseta. Podolski lõi 6 väravat ja oli valikgrupi resultatiivsuselt teine mängija, sest Miroslav Klose lõi 7 väravat.
Maailmameistrivõistlused toimusid Lõuna-Aafrika Vabariigis. Podolski mängis kõigis Saksamaa kohtumistes peale viimase algusest lõpuni. 13. juunil mängiti esimene voor, kus Saksamaa alistas Austraalia 4:0 ja Podolski lõi juba 8. minutil avavärava. 18. juunil kaotas Saksamaa teises voorus 0:1 Serbia jalgpallikoondisele (mängis pärast Klose eemaldamist alates 37. minutist vähemuses). 23. juunil võitis ta kolmandas voorus Gaana jalgpallikoondise 1:0. Alagrupi võitis Saksamaa Gaana ees. 27. juunil alistas Saksamaa 4:1 Inglismaa jalgpallikoondise ja Podolski viis Saksamaa 32. minutil 2:0 juhtima. 3. juulil alistas Saksamaa veerandfinaalis Argentiina 4:0. 7. juulil kaotas Saksamaa poolfinaalis Hispaaniale 0:1 ja 10. juulil (Podolski ei mänginud) võitis ta pronksimängus Uruguai jalgpallikoondise 3:2.
2012. aasta EM-valikgrupi võitis Saksamaa täiseduga ja Podolski lõi 3 väravat, millega jagas valikgrupis kõige resultatiivsemate mängijate 7. kohta ja sakslastest 4. kohta.
Finaalturniiril oli Podolski alagrupis kõigis Saksamaa mängudes algrivistuses. 9. juunil võitis Saksamaa esimeses voorus 1:0 Portugali, 13. juunil teises voorus 2:1 Hollandi ja 17. juunil 2:1 Taani jalgpallikoondise. Selles mängus lõi Podolski 19. minutil avavärava, vahetati 64. minutil seisul 1:1 välja ja valiti kohtumise parimaks mängijaks. Ühtlasi oli see Podolski 100. mäng rahvuskoondises. 22. juunil alistas Saksamaa veerandfinaalis Kreeka jalgpallikoondise 4:0 (Podolski ei mänginud). 28. juunil kaotas Saksamaa poolfinaalis 1:2 Itaalia jalgpallikoondisele ja Podolski mängis esimese poolaja, mis lõppes 0:2. Pronksimängu ei peetud.
11. septembri 2012 seisuga on Podolski rahvuskoondises mänginud 103 mängu ja löönud 44 väravat. Neli väravat on ta löönud ühes mängus San Marino vastu (6. septembril 2006 EM-valikmängus). Veel on ta kolm väravat mängus löönud LAV-i jalgpallikoondise vastu (7. septembril 2005 sõprusmängus). Kolm väravat on ta löönud ka Liechtensteini jalgpallikoondise vastu (samas MM-valiktsüklis, aga eri mängudes).
Isiklikku.
Lukas Podolski on 182 cm pikk ja kaalub 83 kg.
Ta abiellus 2011. aasta aprillis Monika Puchalskiga. 14. aprillil 2008 sündis neil poeg Louis Gabriel Podolski.


Zygmunt I.
Zygmunt I Vana (1. jaanuar 1467 – 1. aprill 1548) oli Leedu suurvürstiriigi suurvürst 1506–1544 ja Poola kuningriigi kuningas alates 1506. aastast kuni surmani.
Elulugu.
Zygmunt oli Kazimierz IV ja Austria Elisabethi poeg. Zygmunt ema oli Böömimaa ja Ungari lastetuna surnud kuninga Ladislaus Postumuse õde ja Zygmunt taotles seetõttu endale neid kaht trooni. Elisabethi vanim poeg (Ulászló II), Zygmunti vanim vend valitigi mõlema riigi kuningaks.
Noorus.
Zygmuntil oli 12 õde-venda, kellest neli venda ja kolm õde olid vanemad ning üks vend ja neli õde nooremad. Tema vanim vend Ulászló II valiti algul Böömimaa ja siis Ungari kuningaks ning 1526 suri tema sugu meesliinis välja. Vanuselt järgmine vend Püha Kasimir suri vallalisena 1484. Kolmas vend Jan I valitses Poolat 1492–1501 ja suri järglasteta. Neljas vend Aleksander valitses Poolat 1501–1506 ja suri lasteta. Vanim õde Jadwiga oli abiellunud Baieri hertsogi Georgiga, kuid 1506. aastaks olid nad mõlemad surnud, jättes endist maha kaks tütart, kel polnud õigust hertsogiriiki pärida. Vanuselt teine õde Zofia oli abielus Brandenburgi markkrahvi Friedrichiga ja sellest abielust sündis 17 last, kellest 1506. aastaks oli 13 elus. Noorem vend Fryderyk Jagiellon oli Gniezno peapiiskop ja kardinal. Noorem õde Anna oli Pommeri hertsogi Bogislaw X abikaasa, noorem õde Barbara oli abielus Saksimaa hertsogi Georgiga ja noorem õde Elżbieta oli abielus Legnica hertsogi Fryderyk II-ga. Üks vanem ja üks noorem õde surid lapseeas.
Zygmunt valitsejana.
1499–1506 valitses ta Głogówi hertsogkonda, aga pärast tema kuningaks saamist läks see maa-ala Böömimaa koosseisu, algul sisuliselt ja 1544 ka formaalselt. Viimane Głogówi hertsog (sisuliselt mitte enam iseseisev) oli 1540–1544 Zygmunti noorima õe Elżbieta mees Fryderyk II.
Zygmunt suurvürstina.
Zygmunt I oli mures Habsburgide ja Venemaa tihedate sidemete pärast, sest need kaks suurriiki võisid teda kahelt poolt korraga rünnata. Selle takistamiseks sõlmis ta Prantsusmaa kuninga François I-ga 1524 liidu, aga see liit lõppes juba järgmisel aastal, kui François Pavia lahingus Saksa-Rooma keisri Karl V kätte vangi langes.
1525 lõppes Poola sajanditepikkune vaen Saksa orduga, kui ordumeister Albrecht von Hohenzollern võttis vastu luteri usu, sekulariseeris ordu ja kuulutas selle Krakówi lepinguga ilmalikuks hertsogiriigiks Poola ülemvõimu all. Ühtlasi läänistas Zygmunt Preisimaa Albrechtile ja tema vendadele.
1526 suri Masoovia hertsog Janusz III järglasteta. Tema lähim sugulane oli tema õde Anna, keda kohalikud aadlikud tahtsid Masoovia hertsoginnaks kuulutada, aga Zygmunt annekteeris Masoovia. Konflikt lahenes 1537, kui Zygmunt sundis Anna ja tema abikaasa vanduma, et nad loobuvad kõigist õigustest Masooviale.
Zygmunt pooldas rahumeelset kooseksisteerimist Krimmi khaaniriigiga, aga ta ei suutnud piiritülisid täielikult lõpetada.
Zygmunt ja tema teine abikaasa Bona Sforza olid renessansikultuuri patroonid ja nende võimu ajal lõi see stiil nii Poolas kui Leedus õitsele.
Isiklikku.
Zygmunt abiellus esimest korda Ungari aadliku Barbara Zápolyaga, kes ema poolt oli poolakas, Barbara vanem vend sai hiljem Ungari kuningaks. Sellest abielust sündis kaks tütart, enne kui Barbara 1515 20-aastaselt suri. Üks tütar Anna suri 5-aastaselt, teine, Jadwiga, abiellus Brandenburgi kuurvürsti Joachim II-ga. Jadwigat kosis ka Rootsi kuningas Gustav I, aga Zygmunt keeldus, sest Gustav sai katoliku kirikuga halvasti läbi.
Teiseks abiellus Zygmunt 1518 Milano hertsogi Gian Galeazzo Sforza tütre Bona Sforzaga. Bona õed-vennad olid noorelt surnud, surnud oli ka tema isa. 1524 päris Bona oma ema surma järel Bari hertsoginna ja Rossano vürstinna tiitli, ühtlasi pretendeeris ta Jeruusalemma kuninga tiitlile. Siiski pole teada, et ta oleks iseend Jeruusalemma kuningannaks nimetanud, küll aga kutsusid kõik Poola kuningad tema järel kuni Jan II Kazimierz Wazani end Jeruusalemma kuningateks.
Zygmunti ja Bona abielust sündis kuus last, kellest noorim suri oma esimesel elupäeval, aga ülejäänutest (poeg ja neli tütart) said kaks kuningaks ja kaks kuningannaks. Vanim tütar Isabella abiellus Zygmunti esimese naise Barbara vanema venna János Zápolyaga ja sai Ungari kuningannaks. Poeg Zygmunt II August päris isalt Poola kuningatrooni, aga tal ei olnud lapsi. Tütar Zofia abiellus Brunswick-Lüneburgi hertsogi Heinrich V-ga, kuid lapsi ta ei saanud. Pärast Zygmunt II surma valiti Poola kuningaks Zygmunt I kolmas tütar Anna, aga temagi ei saanud lapsi. Noorim tütar Katarzyna abiellus Rootsi kuninga Johan III-ga ja temast põlvnesid nii Poola kui Rootsi kuningad.
Zygmunt I-l oli oma armukese Katarzyna Telniczenkaga samuti kolm väljaspool abielu sündinud last, poeg ja kaks tütart, kes kõik said täiskasvanuks. Lapsed sündisid enne esimest abielu.


Eestimaa kuberneride loend.
Selles loendis on loetletud Eestimaa kubermangu kubernerid.
Taani aeg.
taani keeles "Kongens Høvedsmand i Reval" (ladina "capitanius doniini regis et iudex in Reualia")


Michael Andreas Barclay de Tolly.
Vürst Michael Andreas Barclay de Tolly (venepäraselt Mihhail Bogdanovitš Barclay de Tolly ("Михаил Богданович Барклай де Толли"); 26. detsember 1761 Pamūšis, Kuramaa hertsogiriik – 27. mai (vkj. 14. mai) 1818 Stilizini mõis, Ida-Preisimaa) oli Vene väejuht (kindralfeldmarssal; 1814).
Elulugu.
Michael Andreas Barclay de Tolly sündis 26. detsembril (vkj. 13. detsember) 1761 Kuramaa hertsogiriigis Pamūšises (praegu Leedus) Weinhold Gotthard Barclay de Tolly ja Margaretha Elisabeth von Smitteni pojana. Tema erusõjaväelasest isa, leitnant Gotthard Barclay de Tolly oli 1750 kuni 1760 Paju mõisnik Luke kihelkonnas Valgamaal, mille ostis 1750 Lugaži vabahärra Carl Johann von Wrangellilt (1725–1798). Michael Andrease vaarisa Johann Barclay de Tolly oli vana šoti aadlisuguvõsa liige, kes asus 17. sajandil elama Riiga ning tegutses seal Riia rae advokaadina.
Alates 3. eluaastast kasvatas Michael Andreast tema sõjaväelasest tädimees. 1767. aastal pani tädimees ta kirja Novotroitski kürassiiripolku, mille ülem oli ta onu.
Tegelikku sõjaväeteenistust alustas Michael Andreas 1776. aastal Pihkva karabinjeeripolgus juba vahtmeistri auastmes; 1778 ülendati ta kornetiks. 1783. aastal nimetati ta Liivimaa diviisi ülema kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli adjutandiks. 1786 viidi ta porutšiku auastmes üle Soome jäägrikorpuse 1. pataljoni. 1788. aasta jaanuaris määrati ta Anhalt-Bernburgi printsi, kindralporutšik Victor Amadeusi (1744–1790) adjutandiks kapteni auastmes. Sama aasta detsembris sai Barclay de Tolly 2. järgu majori auastme ning viidi üle Izjumi polku. 1790. aastal ülendati ta 1. järgu majoriks ning viidi üle Tobolski jalaväepolku.
Michael Andreas Barclay de Tolly paistis vapruse ja andekusega silma Vene-Türgi sõjas ning Vene-Rootsi sõjas.
1791. aastal määrati Michael Andreas Barclay de Tolly pataljoniülemaks vastmoodustatud Peterburgi grenaderipolku. 1794. autasustati teda Georgi ordeni 4. järguga vapruse eest lahingutegevuses Vilno all. Sama aasta novembris ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati detsembris Eestimaa jäägrikorpuse 1. pataljoni ülemaks. 1797. aastal nimetati ta 4. jäägripolgu komandöriks ja ülendati järgmisel aastal polkovnikuks. 1799. aasta jaanuaris nimetati ta 3. jäägripolgu "chef"iks ning ülendati märtsis kindralmajoriks.
Barclay de Tolly võttis osa Napoleoni-vastasest Neljanda koalitsiooni sõjast, osaledes muuhulgas Pułtuski (26. detsember 1806) ja Eylau lahingus (7. veebruar 1807). Pułtuski lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 3. järguga. Eylau lahingus sai ta kuulihaava paremasse kätte küünarnukist kõrgemal, millega kaasnes luu lõhenemine. Haavatasaamise tõttu viibis Barclay de Tolly pikaajalisel ravil (15 kuud) Memelis. Kangelasliku käitumise eest lahingus sai ta 9. aprillil 1807. aastal kindralleitnandi auastme ja määrati peagi 6. jalaväediviisi ülemaks.
Vene-Rootsi sõda.
1808–1809 võttis Michael Andreas Barclay de Tolly korpusekomandörina osa Vene-Rootsi sõjast. Ta vallutas Soomes Savo maakonna ja Kuopio linna, ületas jäätunud Kvarkeni lahe ning vallutas Rootsi linna Umeå. Nende saavutuste eest ülendati ta 20. märtsil 1809 jalaväekindraliks. Sama aasta mais nimetati ta Soome kindralkuberneriks ja sealsete vägede ülemjuhatajaks.
Venemaa keisririigi sõjaministrina.
Barclay de Tolly monument Tartus
Alates 1810. aastast oli Barclay de Tolly Riiginõukogu liige ning 1810–1812 Venemaa sõjaminister.
Sõjaministrina viis ta läbi sõjaväe reforme, mille tulemusena moodustati sõjaväes strateegilised väegruppide - diviiside ja korpuste süsteemid, ehitati insenerirajatised kaitsesüsteemides, loodi tagalabaasid sõjategevuseks, korrastati staabiteenistuste töö, loodi sõjaväe luureorganid, reformiti sõjavägede väli- ja kõrgemat juhtimist. Tema juhtimisel viidi ka vene sõjaväes sisse uuenduslik sõjaväe väljaõpe, mille käigus õpetati sõdureid tulistama sihtmärkide pihta senise liinitaktika asemel, samuti liikumist maastikul, töötati välja esimene Vene vägede juhtimise õpetus "Учреждение для управления Большой действующей армии" (1812) ja "Устав о пехотной службе" (1811).
Tema juhtimisel, koos keiser Aleksander I-ga, töötati välja Napoleoni-vastase sõjategevuse strateegia, mis põhines laekunud luureandmetel Napoleoni vägede isikkoosseisu märgatava ülekaalu kohta. Selle kohaselt oleks Vene vägede kavaks olnud sõjategevuse venitamine, vastase meelitamine sisemaale ja aktiivne lahingutegevus tiibadel.
1812. aasta Isamaasõda.
Michael Andreas Barclay de Tolly juhatas 1812. aasta isamaasõja alguses 1. Läänearmeed ning rakendas aktiivset taandumistaktikat.
Tema adjutandiks 1812. aastal oli Raasiku ja Kambi mõisnik major Woldemar von Löwenstern (1776–1858).
Pärast 1. Läänearmee ja Pjotr Bagrationi juhitud 2. Läänearmee liitumist 22. juulil Smolenski piirkonnas asus Barclay de Tolly juhtima mõlemat armeed. Pärast Smolenski kaitselahingut ja taandumise jätkamist määrati 17. augustil tema asemele Mihhail Kutuzov. Määramise põhjuseks oli sõjaväe juhtkonna, ohvitseride ja ühiskondliku arvamuse vastuseis Barclay de Tolly taganemisstrateegiale. Kutuzov siiski jätkas Barclay de Tolly strateegiat. Taganemisstrateegia ja kaitselahingute tulemusena kaotas Prantsuse armee 150 000 sõdurit ning Moskva vallutamise ajaks oli Prantsuse armeesse jäänud ainult 138 000 sõjaväelast. Barclay de Tolly jäeti 1. Läänearmee juhatajaks, kuid vabastati sõjaministri ametikohalt.
Barclay de Tolly juhatas Borodino lahingus Vene armee paremat tiiba ja keskrinnet, näidates üles suurt mehisust ja väejuhiosavust. Fili nõupidamisel toetas Barclay de Tolly vägede taganemise jätkamist ja Moskva jätmist Napoleonile. Borodino lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 2. järguga.
21. septembril 1812 läks ta halvenenud tervise tõttu erru ning asus elama Jõgeveste mõisa Liivimaal. Peatselt naasis ta aga tegevteenistusse ning võttis osa Kuuenda ja Seitsmenda koalitsiooni sõjast. 31. jaanuaril 1813 määrati ta 3. Läänearmee ning Bautzeni lahingu (21. mai 1813) järel Vene vägede ülemjuhatajaks. Ta juhatas vägesid Dresdeni (26.–27. august), Kulmi (29.–30. august) ja Leipzigi lahingus (16.–19. oktoober). Kulmi lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 1. järguga (Barclay de Tolly oli üks neljast isikust, kes pälvis Georgi ordeni kõik järgud). Leipzigi lahingu järel tõsteti ta 22. detsembril 1813 krahviseisusse.
31. märtsil 1814 juhtis ta Pariisi vallutamist, mille eest sai kindralfeldmarssali auastme. 1815. aastal tegutses ta Prantsusmaal Vene vägede ülemjuhatajana ning sai enne sõja lõppu 30. augustil 1815 vürstitiitli.
Tervisehäirete tõttu lahkus Barclay de Tolly viimaks sõjaväest ning asus oma Jõgeveste mõisa. Järjest halvenev tervis sundis kindralfeldmarssalit Böömimaa tervisevetele sõitma. Pärale jõudmata suri 57-aastane Barclay de Tolly Insterburgist kuue versta kaugusel asuvas Stilizini mõisas Ida-Preisimaal (praegu Nagornõi asula, Tšernjahhovski rajoon, Kaliningradi oblast). Tema süda maeti sealsamas, surnukeha aga balsameeriti ja toodi Jõgevestele, kus ta maeti perekonna hauakambrisse.
2011. aasta suvel lõhkusid vandaalid Tšernjahhovski rajoonis asuva monumendi aluse ning saagisid maha piirdeaia. Ajaloolaste arvates oli vandaalide eesmärgiks leida monumendi jalamisse valatud hõbeanum väejuhi südamega. Asjatundjate hinnangul ei ihaldatud mitte hõbenõud, vaid selle sisu, mille eest Napoleoni-temaatika huvilised on nõus maksma suurt raha. Kas anum südamega ka tõepoolest kätte saadi on ebaselge, selle väljaselgitamiseks on vaja teostada kallis ajaloolis-arhitektuuriline ekspertiis.
Autasud.
Tolly monument Kaasani väljakul Peterburis
Mälestuse jäädvustamine.
Michael Andreas Barclay de Tolly auks nimetas Fabian Gottlieb von Bellingshausen 1820. aastal Raroia atolli "Barclay de Tollyks.
Perekond.
Michael Andreas Barclay de Tolly sündis 24. detsembril (vkj. 13. detsember) 1761 Kuramaa hertsogiriigis Pamūšises (praegu Leedus) Weinhold Gotthard Barclay de Tolly (surnud 1781 Laiksaares) ja Margaretha Elisabeth von Smitteni (1733–1771 Saarde) pojana.
Michael Andreas Barclay de Tolly vendadest Axel Heinrich Barclay de Tolly (sündinud 1758) oli suurtükiväemajor ja Erich Johann Barclay de Tolly (surnud 1819) insener-kindralmajor, kes oli abielus Saaremaal Parasmetsa mõisas sündinud Margarethe Sophie von Lilienfeldiga (Georg von Lilienfeldi õde). Tema õde Christine Gertrude Barclay de Tolly (1770–1865) oli Liivimaal Krootuse mõisniku Magnus von Lüdersi abikaasa.


Hollandi jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Hollandi jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel jalgpallis
Euroopa meistrivõistluste valikturniiril kaotati valikgrupis Tšehhile. Play-offide avamängus kaotati võõrsil Šotimaale 0:1, kuid kodustaadionil võideti 6:0.
2004. aasta mais oli Hollandi meeskond FIFA edetabelis 4. kohal.
Koondise põhivormi moodustasid oranž särk, valged püksid, oranžid põlvikud, varuvormiks olid valge särk, oranžid püksid, oranžid põlvikud.


Ruud van Nistelrooij.
Rutgerus Johannes Martinus van Nistelrooij (ka Nistelrooy; sündis 1. juulil 1976 Hollandis Põhja-Brabandis Ossis) on endine hollandi jalgpallur. 14. mai 2012 teatas ta, et paneb profisportlase karjäärile punkti.
Ta oli Hollandi jalgpallikoondise ründaja. Eesti jalgpallikoondise vastu lõi Ruud van Nistelrooij 3 väravat.
Ta on olnud 3 korda Meistrite Liiga resultatiivseim mängija ja kolme Euroopa riigi kõrgeima liiga resultatiivseim mängija. Ta on löönud Meistrite Liigas 60 väravat, olles Meistrite Liiga ajaloos resultatiivsuselt teine mängija Raúli järel (71 värav).
Karjääri algus.
Ruud sai elukutseliseks 1993, kui sõlmis lepingu Hollandi teise liiga klubiga FC Den Bosch. Ta alustas keskkaitsjana, kuid liigutati hiljem kesktormaja kohale. Ta lõi 1996/97 hooajal 31 mänguga 12 väravat ja kaubeldi 360 000 euro eest SC Heerenveeni, kus ta lõi järgmisel hooajal 31 mänguga 13 väravat. Seejärel kaubeldi ta 6,3 miljoni euro eest PSV Eindhovenisse ja see oli tollal rekordiline üleminekutehing, mille mõlemad osapooled olid Hollandi klubid.
PSV Eindhoven.
Eindhoveni eest lõi ta hooajal 1998/99 34 mänguga 31 väravat, mis oli liiga parim tulemus ja kogu Euroopas paremuselt 2. Ta lõi Meistrite Liigas Helsinki HJK vastu kõik 3 väravat ja valiti Hollandi aasta jalgpalluriks.
Järgmisel hooajal 1999/00 lõi ta 29 väravat, mis oli jälle liiga parim tulemus. Manchester Unitedi treener Alex Ferguson rääkis 2001 intervjuus, et tema poeg Darren, kes oli sel ajal testimisel SC Heerenveenis, palus tal otsekohe van Nistelrooy ära osta. Ferguson saatis klubi esindajad järgmisele PSV liigamängule ja juba järgmisel päeval kirjutasid nad van Nistelrooyga lepingule alla. Üleminekusumma oli 18,5 miljonit naelsterlingit. Mõni päev hiljem said van Nistelrooy põlveliigesed vigastada ja leping lükkus edasi. See toimus alles 2001. aasta aprillis ja Manchester pidi veel pool miljonit naela lisaks maksma.
Hollandi rahvuskoondis.
Hollandi rahvuskoondises mängis van Nistelrooij esimest korda 18. novembril 1998, kui mängiti Saksamaaga viiki 1:1. Esimese värava lõi ta Maroko jalgpallikoondise vastu 28. aprillil 1999 ja see oli 1:2 kaotatud mängu viimane värav.
Eesti vastu lõi van Nistelrooy kaks väravat 2002. aasta MM-i valikturniiril Tallinnas 4:2 võidumängus Eesti üle, kus ta lõi Hollandi kaks keskmist väravat; esimene viigistas seisu 2:2 ja teine viis Hollandi juhtima. Korduskohtumises Eindhovenis, mille Holland võitis 5:0, lõi ta viimase värava. Sellegipoolest ei pääsenud Holland finaalturniirile.
2004. aasta EM-i valikturniiril lõi ta Šotimaa vastu 6:0 lõppenud mängus 3 väravat: kolmanda, neljanda ja viimase.
Holland jõudis finaalturniirile, kus võitis alagrupis kõik mängud. Van Nistelrooy lõi värava valitseva maailmameistri Itaalia vastu – Holland võitis 3:0. Holland pääses veerandfinaali, kus van Nisterooy lõi Venemaa vastu värava, mis seisu 1:1 viigistas. Lõpuks kaotas Holland 1:3 ja van Nistelrooy teatas, et loobub mängimast Hollandi koondises.
Seisuga 17. juuni 2008 on van Nistelrooij rahvuskoondises mänginud 64 korda ja löönud 33 väravat. Lisaks Eestile lõi ta 3 väravat Šotimaa ja Soome vastu, aga Andorra vastu 4 väravat.
Isiklikku.
Ruud van Nistelrooij on 188 cm pikk ja kaalub 80 kg.
Ruud abiellus 2004. aasta juulis Leontien Slaatsiga. Neile sündis 2006. aasta septembris tütar Moa Annette ja 2008. aasta märtsis poeg Liam.


Frederik II.
Frederik II (1. juuli 1534 Haderslevhusis – 4. aprill 1588 Antvorskovi lossis) oli Taani kuningas ja Norra kuningas 1559–1588.
Ta oli Christian III poeg.
Frederiku katsed kuningavõimu tugevdada luhtusid feodaalaristokraatia ja eriti Riiginõukogu vastuseisu tõttu.
Et kindlustada Läänemerel Taani ülemvõimu, sekkus ta Liivi sõtta ja alustas Rootsi-vastast Põhjamaade seitsmeaastast sõda.
1559 vallutas Frederik II Põhja-Saksamaal Dithmarscheni ja ostis Johann von Münchhausenilt Saare-Lääne piiskopkonna ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele.
Fredrik II on maetud Roskilde toomkirikusse.


Madridi Real.
Madridi Real (ametlik nimi Real Madrid Club de Fútbol) on Hispaania spordiklubi. Tuntuim on ta jalgpalli suurklubina, samuti ka eduka korvpalliklubina.
Madridi Reali peamiseks rivaaliks on FC Barcelona. Nende kohtumisi nimetatakse El Clásico.
Ajalugu.
6. märtsil 1902 asutasid kaks kataloonlasest venda - Joan Pardós ja Carles Pardós - Madridi jalgpalliklubi. Samas lepiti kokku klubi vorm: valged püksid ja särgid, sinised sokid ja müts. Sarnaselt vormiga on sellest ajast peale peaaegu muutumatuna püsinud klubi vapp. Juba poolteist kuud pärast asutamist esitas klubi Madridi linnapeale soovi korraldada kuningas Alfonso XIII kroonimise auks jalgpallivõistlus, millest kasvasid hiljem välja Hispaania karikavõistlused.
Praeguse nime sai klubi 29. juunil 1920, kui kuningas austas seda tiitliga "real" (kuninglik). Sellest päevast hakkas klubi seda kasutama ametlikus nimes.
Koht, kus praegu asub Madridi Reali kodustaadion, õnnistati sisse 27. oktoobril 1944 ja samas algasid ka ehitustööd. Kuu aega varem oli klubi presidendiks valitud Reali enda kasvandik ja tähtmängija Santiago Bernabéu.
Kui Chamartini nime kandnud staadion 14. detsembril 1947 avati, kujunes sellest ülemaailmse tähtsusega meediasündmus. Rahvusvaheline press andis uuele rajatisele ühese hinnangu: parim Euroopas (1954. aasta laienduse järel ka suurim). Staadioni avamatš Belenensesi vastu andis võidu Realile 3:1.
1955. aastal nimetas klubi nõukogu staadioni Santiago Bernabeu nimeliseks. Staadionil on toimunud palju suursündmusi, näiteks Euroopa meistrite karika finaal (1957), maailmameistrivõistluste finaal (1982) ja paavst Johannes Paulus II kokkusaamine Hispaania noortega (1982).
12. jaanuaril 1998 valis FIFA Madridi Reali ajaloo parimaks klubiks ning nimetas Alfredo Di Stéfano ja Ferenc Puskasi jalgpalliajaloo kümne parima mängija sekka. 23. detsembril 2000 pärjas FIFA Madridi Reali ka 20. sajandi parima klubi tiitliga.
Hooaeg 2011-2012.
Hooajal 2011-12 osales klubi UEFA Meistrite Liiga 2011-12 grupifaasis. Madridi Reali alagruppi vastasteks said Amsterdami Ajax, Lyoni Olympique ja Zagrebi Dinamo. Real võitis kõik kuus alagrupi mängu ja lõi nendes 19 väravat. Reali vastaseks järgmises voorus sai Moskva CSKA. Moskvas toimunud mäng lõppes 1:1 viigiga, koduväljakul oli Real tugevam, 4:1. Veerandfinaalis mängis Hispaania klubi Küprose APOELiga ja võitis mõlemad mängud. Poolfinaali kohtumised Müncheni Bayerniga lõppesid 2:1 ja 1:2 ja Real kaotas penaltiseerias 1:3.
Praegune meeskond.
Klubi esimees on Florentino Pérez, varem oli Ramón Calderón.
Hispaania.
Primera División
Copa del Rey
Supercopa de España
Copa de la Liga
Euroopa.
Euroopa karikas ja UEFA Meistrite Liiga
UEFA karikas
UEFA karikavõitjate karikas
Euroopa superkarikas


Kreeka jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Kreeka jalgpallikoondis sai 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel esikoha.
Koondise peatreener, sakslane Otto Rehhagel ütles enne meistrivõistlusi: "Me ei taha Portugali minna ainult Kreekat esindama, tahame seal ka midagi saavutada".
FIFA edetabelis oli Kreeka meeskond enne turniiri (juunis 2004) 35. kohal.
Koondise põhivormiks meistrivõistlustel oli sinine särk, valged püksid, sinised põlvikud, varuvormiks valge särk, valged püksid, valged põlvikud.
Meistrivõistluste valikturniiri alustas Kreeka kahe kaotusega, kuid seejärel võitis järgmised mängud ning tuli valikgrupi võitjaks favoriidi Hispaania ees.
Kreeka koondis tuli üllatuslikult Euroopa meistriks ning tõusis FIFA edetabelis 14. kohale.
Väravavahid.
1 Antonis Nikopolidis (14. oktoober 1971) Panathinaikós FC
12 Kóstas Chalkías (30. mai 1974) Panathinaikós FC
13 Fánis Katergiannákis (16. veebruar 1974) Pireuse Olympiakos
Kaitsjad.
2 Gioúrkas Seitarídis (4. juuni 1981) Panathinaikós FC
3 Stylianos Venetidis (19. november 1976) Pireuse Olympiakos
4 Nikos Dabizas (3. august 1973) Leicester City
5 Traianos Dellas (31. jaanuar 1976) AS Roma
14 Takis Fyssas (12. juuni 1973) Lissaboni Benfica
18 Giánnis Gkoúmas (24. mai 1975) Panathinaikós FC
19 Michális Kapsís (18. oktoober 1973) Ateena AEK
Poolkaitsjad.
6 Angelos Basinas (3. jaanuar 1976) Panathinaikós FC
7 Theódoros Zagorákis (27. oktoober 1971) Ateena AEK
8 Stylianós Giannakópoulos (12. juuli 1974) Bolton Wanderers
10 Vasíleios Tsiártas (12. november 1972) Ateena AEK
16 Pantelís Kafés (24. juuni 1978) Pireuse Olympiakos
17 Giorgios Georgiadis (8. märts 1972) Pireuse Olympiakos
20 Giórgos Karagkoúnis (6. märts 1977) Milano Internazionale
22 Kóstas Katsouránis (21. juuni 1979) Ateena AEK
23 Vasílios Lákis (10. september 1976) Ateena AEK
Ründajad.
9 Angelos Charisteas (9. veebruar 1980) Bremeni Werder
11 Themistoklís Nikolaïdis (17. september 1973) Madridi Atlético
15 Zísis Vrýzas (9. november 1973) AC Fiorentina
21 Dimítris Papadópoulos (20. september 1981) Panathinaikós FC


Kreeka jalgpallikoondis.
Kreeka jalgpallikoondis 17. novembril 2010
Kreeka jalgpallikoondis on Kreeka jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Kreekat rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.
Ajalugu.
MM-võistluste finaalturniirile on jõutud vaid korra (1994), kuigi osaletud on kõigil turniiridel, välja arvatud aastatel 1930 ja 1950. EM-võistluste finaalturniirile 2004. aastal jõudsid kreeklased pärast 24-aastast vaheaega teist korda.
Koondise ajaloo suurima kaotuse 1:11 said kreeklased 1938. aasta MM-i valikmängus Budapestis Ungarilt. 1970. aastatel oldi MM finaalturniiridele jõudmisele kaks korda väga lähedal. 1970. aasta MM-i valikturniiril jäädi grupi võitjast Rumeeniast maha vaid ühe punktiga, 1976. aasta EM-i valikturniiril saadi Saksamaa LV järel grupis teine koht.
1980. aasta EM-i valikturniiril edestati nii Ungarit, Soomet kui ka NSV Liitu ning Itaalias mängiti kaheksa finalisti seas. Tulemuseks jäi kaks kaotust ja väravateta viik hilisema meistri Saksamaa LV-ga.
1994. aastal jõuti MM-i finaalturniirile. USA-s kreeklased edu ei saavutanud, kaotati Bulgaariale, Argentinale kui ka Nigeeriale ning väravad jäid löömata.
2004. aasta EM-i valiktsüklit alustas Kreeka kahe kaotusega, kuid seejärel tunnistasid sakslase Otto Rehhageli hoolealused ainult võite ning edestasid valikgrupi favoriiti Hispaaniat. "Me ei taha Portugali minna ainult Kreekat esindama, tahame seal ka midagi saavutada," oli Rehhagel öelnud.
Ja Rehhagel pidas sõna, sest üheksanda riigina krooniti Euroopa meistriks Kreeka meeskond. 12. EM-i finaalis võitsid kreeklased turniiril juba teist korda Portugali. Kui turniiri avakohtumises 12. juunil saadi vastasest jagu 2:1, siis finaalis oldi kodumeeskonnast üle 1:0.
Kreeklastel oli kogu mängu jooksul kasutada ainult üks nurgalöök portugallaste kümne vastu ja selle teenis teise poolaja 12. minutil kaitsja Gioúrkas Seitarídis. Angelos Basinas saatis palli paremast nurgast värava ette, Angelos Charisteas sai sellele viie meetri kaugusel väravajoonest peaga pihta ja oligi meister selgunud. Portugali meeleheitlikud üritused viik jalule seada jooksid kõik liiva. Kreeka võitis pärast õnnega pooleks alagrupist edasi pääsemist kõik kolm mängu järjest tulemusega 1:0 - esmalt valitseva meistri Prantsusmaa, siis poolfinaalis enne seda kõik neli vastast võitnud Tšehhi ja finaalis ka korraldava maa meeskonna. Vaid Venemaal õnnestus alagrupis Kreeka üle mängida.
"Kreeklased kirjutasid jalgpalliajalugu. See on sensatsioon ning harjumatu tulemus mitte ainult Kreeka vaid kogu Euroopa jalgpalli jaoks," sõnas Rehhagel. "Meeskond mängis suurepäraselt ja kasutas ära oma võimalused. Tunnistan, et tehniliselt olid vastased meist ju paremad."
Sakslasest Otto Rehhagelist sai esimene võõramaalasest treener, kes koondise Euroopa meistriks viinud.
Välislingid.
Koondis


Venemaa jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Venemaa jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Euro 2004 valikmänge alustas Venemaa Valeri Gazzajevi juhtimisel kahe suure võiduga Iirimaa ja Albaania üle, kuid siis tulid kaotused Albaanialt ja Gruusialt ning koondise võttis üle Georgi Jartsev. Lõpuks jõuti kahe viigi ja kahe võidu abil tabelis Šveitsi järel teiseks ning play-off-mängudes oldi kahe mängu kokkuvõttes paremad Walesist 1:0.
Koht FIFA edetabelis (mai 2004): 30. koht
Koondise põhivorm: valge särk, sinised püksid, punased põlvikud
Koondise varuvorm: sinine särk, valged püksid, punased põlvikud
Väravavahid.
1 Sergei Ovtšinnikov 10. november 1970 Moskva Lokomotiv
12 Vjatšeslav Malafejev 4. märts 1979 Peterburi Zeniit
23 Igor Akinfejev 4. august 1986 Moskva CSKA
Kaitsjad.
13 Roman Šaronov 7. juuni 1977 Kaasani Rubin
14 Aleksandr Anjukov 28. september 1982 Samara Krõlja Sovetov
16 Vadim Jevsejev8. jaanuar 1976 Moskva Lokomotiv
17 Dmitri Sennikov 24. juuni 1976 Moskva Lokomotiv
21 Aleksei Bugajev25. august 1981 Moskva Torpeedo
Poolkaitsjad.
2 Vladislav Radimov 26. november 1975 Peterburi Zeniit
4 Aleksei Smertin 1. mai1975 Portsmouth FC
5 Andrei Karjaka 1. aprill1978 Samara Krõlja Sovetov
6 Igor Semšov 6. aprill 1978 Moskva Torpeedo
7 Marat Izmailov 21. september 1982 Moskva Lokomotiv
8 Rolan Gussev 17. september 1977 Moskva CSKA
10 Aleksandr Mostovoi 22. august 1968 Vigo Celta
15 Dmitri Alenitšev 20. oktoober 1972 FC Porto
19 Vladimir Bõstrov 31. jaanuar 1984 Peterburi Zeniit
20 Dmitri Loskov 12. veebruar 1974 Moskva Lokomotiv
22 Jevgeni Aldonin 22. jaanuar 1980 Moskva CSKA
Ründajad.
3 Dmitri Sõtšov 26. oktoober 1983 Moskva Lokomotiv
9 Dmitri Bulõkin 20. november1979 Moskva Dinamo
11 Aleksandr Keržakov 27. november 1982 Peterburi Zeniit
18 Dmitri Kiritšenko 17. jaanuar 1977 Moskva CSKA
Peatreener.
Georgi Jartsev


Venemaa jalgpallikoondis.
Venemaa jalgpallikoondis on Venemaa jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Venemaad rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.
__TOC__
Ajalugu.
Ehkki jalgpalli mängiti Venemaal juba tsaariajal (inglastest veskiomanikud Clement ja Harry Charnock asutasid esimese meeskonna juba 1887), lülitus vahepeal NSV Liiduks muutunud Venemaa rahvusvahelistesse sarjadesse alles 1950. aastastel.
1956. aastal jõuti Melbourne'i olümpial juba esimese suurvõiduni, olümpiakullani.
1960. aastal võideti esimeste EM-võistluste finaalis Jugoslaavia 2:1. Teisel EM-il 1964 oli NSV Liit taas finaalis, kuid seekord tuli Hispaaniale alla vanduda. 1966. aasta MM-il Inglismaal jõudis NSV Liit pronksimängule, kuid kaotas selle Portugalile 1:2. Kõigil neil turniiridel kaitses meeskonna väravat legendaarne Lev Jašin.
1972. aastal jäädi EM-i finaalis alla Saksamaa LV-le 0:2.1988. aasta EM-il kaotati finaalis Hollandile. Sama aasta sügisel võitis NSV Liit Sŏulis olümpiakulla, mis jäi ka tolle riigi ajajärgu viimaseks võiduks.
2010. aastast on peatreener hollandlane Dick Advocaat. 2006–2010 oli peatreener Guus Hiddink.
Vaata ka.
Venemaa jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Venemaa jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel


Šveitsi jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Šveitsi jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Euro 2004 valikturniiril edestas nii Venemaad, Iirimaad, Albaaniat kui Gruusiat. Kodumaine treener Jakob Kuhn on suutnud luua meeskonna, kus mängivad Euroopas tunnustatud mängijad vennad Murat ja Hakan Yakin ning Stéphane Henchoz, mis võib Portugalis nii mõndagi korda saata.
Väravavahid.
1 Jörg Stiel 3. märts 1968 VfL Borussia Mönchengladbach
12 Pascal Zuberbühler 8. jaanuar 1971 FC Basel
23 Fabrice Borer 24. detsember1971 Grasshoppers
Kaitsjad.
2 Bernt Haas 8. aprill 1978 West Bromwich Albion
3 Bruno Berner 21. november 1977 SC Freiburg
4 Stephane Henchoz 7. september 1974 FC Liverpool
5 Murat Yakin 15. september 1974 FC Basel
13 Marco Zwyssig 24. oktoober 1971 FC Basel
14 Ludovic Magnin 20. aprill 1979 Bremeni Werder
17 Christoph Spycher 30. märts 1978 Grasshoppers
20 Patrick Müller 17. detsember 1976 Lyoni Olympique
Poolkaitsjad.
6 Johan Vogel 8. märts 1977 PSV Eindhoven
7 Ricardo Cabanas 17. jaanuar 1979 Grasshoppers
8 Raphael Wicky 26. aprill 1977 Hamburg SV
16 Fabio Celestini 31. oktoober 1975 Marseille' Olympique
18 Benjamin Huggel 7. juuli1977 FC Basel
19 Tranquillo Barnetta 22. mai 1985 FC Sankt Gallen
22 Johann Vonlanthen 1. veebruar 1986 PSV Eindhoven
Ründajad.
9 Alexander Frei 15. juuli1979 Stade Rennes
10 Hakan Yakin 22. veebruar1977 VfB Stuttgart
11 Stephane Chapuisat 28. juuni1969Grasshoppers
15 Daniel Gygax 28. august 1981 FC Zürich
21 Mailaim Rama 29. veebruar 1976 Thoune
Peatreener.
Jakob Kuhn


Horvaatia jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Horvaatia jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Euro 2004 valikturniiri alustas Horvaatia kogenud treeneri Otto Barići juhtimisel uuenenud koondisega ning valikgrupis suudeti Bulgaaria järel ja Belgia ees hõivata teine koht ning "play-off"-mängudes alistati naabermaa Sloveenia.
Suurt edu pole Horvaatiale Portugalis ennustada julgenud ükski ekspert, kuid Dado Pršo ja Ivica Olić teevad kõik, et seda arvamust eirata.
Koht FIFA edetabelis (mai 2004): 25. koht
Koondise põhivorm: punase- ja valgeruuduline särk, valged püksid, sinised põlvikud
Koondise varuvorm: valge särk, valged püksid, valged põlvikud
Peatreener.
Otto Barić


Hollandi jalgpallikoondis.
Hollandi jalgpallikoondis on Hollandi jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Hollandit rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.
Ajalugu.
Inglismaalt sisserändajad tõid jalgpalli Hollandisse juba 1865. aastal, alates 1879. aastast tehti mitu katset kohalik jalgpalliliit asutada, kuid juhtus see alles 30. aprillil 1905.aaastal. Samal päeval pidas Holland ka oma esimese maavõistluse, võites võõrsil Belgia 4:1. Kõik väravad lõi Eddy de Neve.
1908 ja 1912 olümpialt teenis Holland pronksi.
Pärast Teist maailmasõda nõrgenes Hollandi koondist tänu paljude tippmängijate lahkumisele välismaa profiklubidesse - kohaliku jalgpalliliidu KNVB reeglite järgi profid koondises mängida ei tohtinud. Proffe tunnistati Hollandis alles 1954. aastal ning see andis tõuke ka koondise arenguks. Hollandist ja riigi ülemerekolooniatest pärit vutimehed hakkasid üha enam tippatasemel esile tõusma.
Uus mängijate põlvkond eesotsas Johan Cruyffi, Johan Neeskensi ja Ruud Kroliga tõstis Hollandi koondise kiiresti paremate sekka. 1974. aasta MM-il mängisid hollandlased juba finaalis Saksamaa LV vastu, kuid kaotasid 1:2. 1976. aasta EM-ilt Jugoslaavias teeniti kolmas koht. 1978. aastal kaotati esikohakohtumises MM-il lisaajal Argentinale 1:3.
Holland tuli uute tegejatega tippu 1988. aastal, mil Ruud Gulliti, Frank Rijkaardi ja Marco van Basteni meeskond lõpetas EM-turniiri Saksamaal kuldmedaliga.
1992. aasta Euroopa Meistrivõistlustel Rootsis saadi pronksmedal.
2014. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonivoor.
Hollandi vastasteks 2014. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonivoorus said Türgi, Ungari, Rumeenia, Eesti ja Andorra.


Trinidadi ja Tobago riigipeade loend.
Trinidadi ja Tobago riigipeade loend loetleb Trinidadi ja Tobago kuninganna, kindralkubernerid ja presidendid alates iseseisvumisest 1962. aastast.


Horvaatia jalgpallikoondis.
Horvaatia jalgpallikoondis on Horvaatia jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Horvaatiat rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.
__TOC__
Ajalugu.
Inglise töölised tõid jalgpalli Horvaatia sadamalinna Rijekasse juba 1873. aastal, Horvaatia jalgpalliliit asutati 1912. aastal. Pärast Esimest maailmasõda liideti lühikest aega iseseisev olnud Horvaatia Jugoslaavia koosseisu ning selle mängijatel oli liitriigi koondises alati kindel koht. 1930. aasta MM-il osalenud Jugoslaavia meeskonna 24 mängijast 12 olid Splitist pärit horvaadid ning kauges Uruguays jõudis lõunaslaavlaste esindus poolfinaali.
Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Horvaatia end taas iseseisvaks ning 2. mail 1940 toimus esimene maavõistlus - Budapestis võideti Ungari 1:0. Iseolemise aeg jäi aga lühikeseks, sest peatselt okupeeris riigi Saksamaa ja seejärel sattus piirkond taas Jugoslaavia kontrolli alla.
1987. aastal tuli Jugoslaavia meeskond juunioride maailmameistriks ning selle meeskonna horvaatidest liikmetest tõusid tähtedeks Zvonimir Boban, Robert Prosinečki, Davor Šuker ja Robert Jarni.
1991. aasta juunis sai Horvaatia taas iseseisvaks ning 1992.aastal astuti FIFA liikmeks. 1998. aasta MM-il Prantsusmaal, võitsid horvaadid veerandfinaalis Saksamaad 3:0, poolfinaalis jäädi alla Prantsusmaale 1:2, kuid pronksimängus võideti Hollandit 2:1. MM-turniiri edukaimaks väravakütiks tõusis Davor Šuker 6 tabamusega.
Praegune meeskond.
Vedran Ćorluka - Danijel Pranjić - Nikica Jelavić - Luka Modrić - Darijo Srna - Mario Mandžukić - Niko Kranjčar - Ivan Perišić - Eduardo -...
Välislingid.
Koondis


Kirikute loendite loend riikide kaupa.
"Siin on loetletud kirikud riikide kaupa.
__NOTOC__A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S Š Z Ž T U V W Õ Ä Ö Ü X Y
A.
Afganistani kirikud
- Albaania kirikud
- Alžeeria kirikud
- Ameerika Ühendriikide kirikud
- Andorra kirikud
- Angola kirikud
- Antigua ja Barbuda kirikud
- Araabia Ühendemiraatide kirikud
- Argentina kirikud
- Armeenia kirikud
- Aserbaidžaani kirikud
- Austraalia kirikud
- Austria kirikud
B.
Bahama kirikud
- Bahreini kirikud
- Bangladeshi kirikud
- Barbadose kirikud
- Belau kirikud
- Belgia kirikud
- Belize kirikud
- Benini kirikud
- Bhutani kirikud
- Boliivia kirikud
- Bosnia ja Hertsegoviina kirikud
- Botswana kirikud
- Brasiilia kirikud
- Brunei kirikud
- Bulgaaria kirikud
- Burkina Faso kirikud
- Burundi kirikud
C.
Cabo Verde kirikud
- Colombia kirikud
- Costa Rica kirikud
- Côte d'Ivoire'i kirikud
D.
Djibouti kirikud
- Dominica kirikud
- Dominikaani Vabariigi kirikud
E.
Ecuadori kirikud
- Eesti kirikud
- Egiptuse kirikud
- Ekvatoriaal-Guinea kirikud
- El Salvadori kirikud
- Eritrea kirikud
- Etioopia kirikud
F.
Fidži kirikud
- Filipiinide kirikud
G.
Gaboni kirikud
- Gambia kirikud
- Ghana kirikud
- Grenada kirikud
- Gruusia kirikud
- Guatemala kirikud
- Guinea kirikud
- Guinea-Bissau kirikud
- Guyana kirikud
H.
Haiti kirikud
- Hiina kirikud
- Hiina Rahvavabariigi kirikud
- Hispaania kirikud
- Hollandi kirikud
- Hondurase kirikud
- Horvaatia kirikud
I.
Ida-Timori kirikud
- Iirimaa kirikud
- Iisraeli kirikud
- India kirikud
- Indoneesia kirikud
- Iraagi kirikud
- Iraani kirikud
- Islandi kirikud
- Itaalia kirikud
J.
Jaapani kirikud
- Jamaica kirikud
- Jeemeni kirikud
- Jordaania kirikud
K.
Kambodža kirikud
- Kameruni kirikud
- Kanada kirikud
- Kasahstani kirikud
- Katari kirikud
- Kenya kirikud
- Kesk-Aafrika Vabariigi kirikud
- Kiribati kirikud
- Komooride kirikud
- Kongo DV kirikud
- Kongo Vabariigi kirikud
- Kreeka kirikud
- Kuuba kirikud
- Kuveidi kirikud
- Kõrgõzstani kirikud
- Küprose kirikud
L.
Laose kirikud
- Leedu kirikud
- Lesotho kirikud
- Libeeria kirikud
- Liechtensteini kirikud
- Liibanoni kirikud
- Liibüa kirikud
- Luksemburgi kirikud
- Lõuna-Aafrika Vabariigi kirikud
- Lõuna-Korea kirikud
- Läti kirikud
M.
Madagaskari kirikud
- Makedoonia kirikud
- Malaisia kirikud
- Malawi kirikud
- Maldiivide kirikud
- Mali kirikud
- Malta kirikud
- Maroko kirikud
- Marshalli Saarte kirikud
- Mauritaania kirikud
- Mauritiuse kirikud
- Mehhiko kirikud
- Mikroneesia kirikud
- Moldova kirikud
- Monaco kirikud
- Mongoolia kirikud
- Mosambiigi kirikud
- Myanmari kirikud
N.
Namiibia kirikud
- Nauru kirikud
- Nepali kirikud
- Nicaragua kirikud
- Nigeeria kirikud
- Nigeri kirikud
- Norra kirikud
O.
Omaani kirikud
P.
Paapua Uus-Guinea kirikud
- Pakistani kirikud
- Panama kirikud
- Paraguay kirikud
- Peruu kirikud
- Poola kirikud
- Portugali kirikud
- Prantsusmaa kirikud
- Põhja-Korea kirikud
R.
Rootsi kirikud
- Rumeenia kirikud
- Rwanda kirikud
S.
Saalomoni Saarte kirikud
- Saint Kitts ja Nevise kirikud
- Saint Lucia kirikud
- Saint Vincenti kirikud
- Saksamaa kirikud
- Sambia kirikud
- Samoa kirikud
- San Marino kirikud
- São Tomé ja Príncipe kirikud
- Seišellide kirikud
- Senegali kirikud
- Serbia ja Montenegro kirikud
- Sierra Leone kirikud
- Singapuri kirikud
- Slovakkia kirikud
- Sloveenia kirikud
- Somaalia kirikud
- Soome kirikud
- Sri Lanka kirikud
- Sudaani kirikud
- Suriname kirikud
- Suurbritannia kirikud
- Svaasimaa kirikud
- Süüria kirikud
Š.
Šveitsi kirikud
Z.
Zimbabwe kirikud
T.
Taani kirikud
- Tadžikistani kirikud
- Tai kirikud
- Taiwani kirikud
- Tansaania kirikud
- Togo kirikud
- Tonga kirikud
- Trinidadi ja Tobago kirikud
- Tšaadi kirikud
- Tšehhi kirikud
- Tšiili kirikud
- Tuneesia kirikud
- Tuvalu kirikud
- Türgi kirikud
- Türkmenistani kirikud
U.
Uganda kirikud
- Ukraina kirikud
- Ungari kirikud
- Uruguay kirikud
- Usbekistani kirikud
- Uus-Meremaa kirikud
V.
Valgevene kirikud
- Vanuatu kirikud
- Vatikani kirikud
- Venemaa kirikud
- Venezuela kirikud
- Vietnami kirikud


Kõrgkoolide loend riikide kaupa.
Kõrgkoolide loend riikide kaupa loetleb riikide kõrgkoolide (ülikoolide, kolledžite ja akadeemiate) loendid.
__NOTOC__A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S Š Z Ž T U V W Õ Ä Ö Ü X Y
A.
Afganistani kõrgkoolide loend
- Albaania kõrgkoolide loend
- Alžeeria kõrgkoolide loend
- Ameerika Ühendriikide kõrgkoolide loend
- Andorra kõrgkoolide loend
- Angola kõrgkoolide loend
- Antigua ja Barbuda kõrgkoolide loend
- Araabia Ühendemiraatide kõrgkoolide loend
- Argentina kõrgkoolide loend
- Armeenia kõrgkoolide loend
- Aserbaidžaani kõrgkoolide loend
- Austraalia kõrgkoolide loend
- Austria kõrgkoolide loend
B.
Bahama kõrgkoolide loend
- Bahreini kõrgkoolide loend
- Bangladeshi kõrgkoolide loend
- Barbadose kõrgkoolide loend
- Belau kõrgkoolide loend
- Belgia kõrgkoolide loend
- Belize kõrgkoolide loend
- Benini kõrgkoolide loend
- Bhutani kõrgkoolide loend
- Boliivia kõrgkoolide loend
- Bosnia ja Hertsegoviina kõrgkoolide loend
- Botswana kõrgkoolide loend
- Brasiilia kõrgkoolide loend
- Brunei kõrgkoolide loend
- Bulgaaria kõrgkoolide loend
- Burkina Faso kõrgkoolide loend
- Burundi kõrgkoolide loend
C.
Cabo Verde kõrgkoolide loend
- Colombia kõrgkoolide loend
- Costa Rica kõrgkoolide loend
- C?te d'Ivoire'i kõrgkoolide loend
D.
Djibouti kõrgkoolide loend
- Dominica kõrgkoolide loend
- Dominikaani Vabariigi kõrgkoolide loend
E.
Ecuadori kõrgkoolide loend
- Eesti kõrgkoolide loend
- Egiptuse kõrgkoolide loend
- Ekvatoriaal-Guinea kõrgkoolide loend
- El Salvadori kõrgkoolide loend
- Eritrea kõrgkoolide loend
- Etioopia kõrgkoolide loend
F.
Fidži kõrgkoolide loend
- Filipiinide kõrgkoolide loend
G.
Gaboni kõrgkoolide loend
- Gambia kõrgkoolide loend
- Ghana kõrgkoolide loend
- Grenada kõrgkoolide loend
- Gruusia kõrgkoolide loend
- Guatemala kõrgkoolide loend
- Guinea kõrgkoolide loend
- Guinea-Bissau kõrgkoolide loend
- Guyana kõrgkoolide loend
H.
Haiti kõrgkoolide loend
- Hiina kõrgkoolide loend
- Hiina Rahvavabariigi kõrgkoolide loend
- Hispaania kõrgkoolide loend
- Hollandi kõrgkoolide loend
- Hondurase kõrgkoolide loend
- Horvaatia kõrgkoolide loend
I.
Ida-Timori kõrgkoolide loend
- Iirimaa kõrgkoolide loend
- Iisraeli kõrgkoolide loend
- India kõrgkoolide loend
- Indoneesia kõrgkoolide loend
- Iraagi kõrgkoolide loend
- Iraani kõrgkoolide loend
- Islandi kõrgkoolide loend
- Itaalia kõrgkoolide loend
J.
Jaapani kõrgkoolide loend
- Jamaica kõrgkoolide loend
- Jeemeni kõrgkoolide loend
- Jordaania kõrgkoolide loend
K.
Kambodža kõrgkoolide loend
- Kameruni kõrgkoolide loend
- Kanada kõrgkoolide loend
- Kasahstani kõrgkoolide loend
- Katari kõrgkoolide loend
- Kenya kõrgkoolide loend
- Kesk-Aafrika Vabariigi kõrgkoolide loend
- Kiribati kõrgkoolide loend
- Komooride kõrgkoolide loend
- Kongo DV kõrgkoolide loend
- Kongo Vabariigi kõrgkoolide loend
- Kreeka kõrgkoolide loend
- Kuuba kõrgkoolide loend
- Kuveidi kõrgkoolide loend
- Kõrgõzstani kõrgkoolide loend
- Küprose kõrgkoolide loend
L.
Laose kõrgkoolide loend
- Leedu kõrgkoolide loend
- Lesotho kõrgkoolide loend
- Libeeria kõrgkoolide loend
- Liechtensteini kõrgkoolide loend
- Liibanoni kõrgkoolide loend
- Liibüa kõrgkoolide loend
- Luksemburgi kõrgkoolide loend
- Lõuna-Aafrika Vabariigi kõrgkoolide loend
- Lõuna-Korea kõrgkoolide loend
- Läti kõrgkoolide loend
M.
Madagaskari kõrgkoolide loend
- Makedoonia kõrgkoolide loend
- Malaisia kõrgkoolide loend
- Malawi kõrgkoolide loend
- Maldiivide kõrgkoolide loend
- Mali kõrgkoolide loend
- Malta kõrgkoolide loend
- Maroko kõrgkoolide loend
- Marshalli Saarte kõrgkoolide loend
- Mauritaania kõrgkoolide loend
- Mauritiuse kõrgkoolide loend
- Mehhiko kõrgkoolide loend
- Mikroneesia kõrgkoolide loend
- Moldova kõrgkoolide loend
- Monaco kõrgkoolide loend
- Mongoolia kõrgkoolide loend
- Mosambiigi kõrgkoolide loend
- Myanmari kõrgkoolide loend
N.
Namiibia kõrgkoolide loend
- Nauru kõrgkoolide loend
- Nepali kõrgkoolide loend
- Nicaragua kõrgkoolide loend
- Nigeeria kõrgkoolide loend
- Nigeri kõrgkoolide loend
- Norra kõrgkoolide loend
O.
Omaani kõrgkoolide loend
P.
Paapua Uus-Guinea kõrgkoolide loend
- Pakistani kõrgkoolide loend
- Panama kõrgkoolide loend
- Paraguay kõrgkoolide loend
- Peruu kõrgkoolide loend
- Poola kõrgkoolide loend
- Portugali kõrgkoolide loend
- Prantsusmaa kõrgkoolide loend
- Põhja-Korea kõrgkoolide loend
R.
Rootsi kõrgkoolide loend
- Rumeenia kõrgkoolide loend
- Rwanda kõrgkoolide loend
S.
Saalomoni Saarte kõrgkoolide loend
- Saint Kitts ja Nevise kõrgkoolide loend
- Saint Lucia kõrgkoolide loend
- Saint Vincenti kõrgkoolide loend
- Saksamaa kõrgkoolide loend
- Sambia kõrgkoolide loend
- Samoa kõrgkoolide loend
- San Marino kõrgkoolide loend
- S?o Tomé ja Pr?ncipe kõrgkoolide loend
- Saudi Araabia kõrgkoolide loend
- Seišellide kõrgkoolide loend
- Senegali kõrgkoolide loend
- Serbia ja Montenegro kõrgkoolide loend
- Sierra Leone kõrgkoolide loend
- Singapuri kõrgkoolide loend
- Slovakkia kõrgkoolide loend
- Sloveenia kõrgkoolide loend
- Somaalia kõrgkoolide loend
- Soome kõrgkoolide loend
- Sri Lanka kõrgkoolide loend
- Sudaani kõrgkoolide loend
- Suriname kõrgkoolide loend
- Suurbritannia kõrgkoolide loend
- Svaasimaa kõrgkoolide loend
- Süüria kõrgkoolide loend
Š.
Šveitsi kõrgkoolide loend
Z.
Zimbabwe kõrgkoolide loend
T.
Taani kõrgkoolide loend
- Tadžikistani kõrgkoolide loend
- Tai kõrgkoolide loend
- Taiwani kõrgkoolide loend
- Tansaania kõrgkoolide loend
- Togo kõrgkoolide loend
- Tonga kõrgkoolide loend
- Trinidadi ja Tobago kõrgkoolide loend
- Tšaadi kõrgkoolide loend
- Tšehhi kõrgkoolide loend
- Tšiili kõrgkoolide loend
- Tuneesia kõrgkoolide loend
- Tuvalu kõrgkoolide loend
- Türgi kõrgkoolide loend
- Türkmenistani kõrgkoolide loend
U.
Uganda kõrgkoolide loend
- Ukraina kõrgkoolide loend
- Ungari kõrgkoolide loend
- Uruguay kõrgkoolide loend
- Usbekistani kõrgkoolide loend
- Uus-Meremaa kõrgkoolide loend
V.
Valgevene kõrgkoolide loend
- Vanuatu kõrgkoolide loend
- Vatikani kõrgkoolide loend
- Venemaa kõrgkoolide loend
- Venezuela kõrgkoolide loend
- Vietnami kõrgkoolide loend
Vaata ka:.
Kõrgkoolide loend riikide kaupa
Senarai_universiti_universiti_mengikut_negara


Vasaktsenter.
Vasaktsenter on poliitilises spektris koht, kus asetsevad Euroopas sotsiaaldemokraadid ja Ameerika Ühendriikides sotsiaalliberaalid (USA Demokraatlik Partei). Selle punkti lähedale jäävad ka "kolmanda tee ideoloogia" ja mõõdukamad rohelised.
Nende põhimõtteid rakendades tahavad vasaktsentristid tagada aktiivse toimetuleku kõigile kodanikele.


Rootsi jalgpallikoondis.
Rootsi jalgpallikoondis on Rootsi jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Rootsit rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.
__TOC__
Ajalugu.
Rootsi oli üks seitsmest FIFA asutajast mais 1904, kuid kodumaal oli jalgpalluritel hokimängijatega üks alaliit kuni 1906. aastani. 12. juulil 1904 pidas Rootsi esimese ametliku maavõistluse, võites Norrat 11:3.
1908. aasta olümpiale sõitsid rootslased edulootustega, kuid reaalsus oli karm: Inglismaale kaotati 1:12 ja Hollandile 0:2. 1913. aastal kaotati Taanile võõrsil 0:8 ja kodus koguni 0:9.
Teisest maailmasõjast puutumata jäänud Rootsi sai 1948. aasta Londoni olümpial kulla, võites finaalis Jugoslaavia 3:1. Esimesel pärastsõjaaegsel MM-il 1950 Brasiilias koosnes Rootsi koondis ainult amatööridest, kuid sellegipoolest suudeti välja võidelda pronksmedal Uruguay ja Brasiilia järel ning Hispaania ees.
Hästi on hakkama saadud ka suurvõistluste korraldamisega. Heade tulemuste tõttu andis FIFA 1958. aasta MM-i Rootsi korraldada. Kodumeeskond ei petnud publiku ootusi: inglase George Raynori juhendamisel jõuti finaali, kus tuli tunnistada Brasiilia 5:2 paremust. 3:2 võit 1959 Wembleyl Inglismaa üle tõestas, et rootslaste edu polnud juhus.
Rootsi uus tõus toimus 1990. aastate alguses. 1992. aasta EM-il mängis Rootsi end kodus nelja hulka. Kolmanda koha mängus jäädi alla Hollandile. 1994. aastal USA-s peetud MM-il tuli 36-aastase vaheaja järel taas medal: pronksimängus võideti Bulgaariat 4:0. Suurimad tähed medalimeeskonna olid Martin Dahlin, Tomas Brolin ja Kennet Andersson.
UEFA president oli rootslane Lennart Johansson.
Mängijad.
Marcus Allbäck - Zlatan Ibrahimovic - Mattias Jonson - Kim Källström - Henrik Larsson - Fredrik Ljungberg - Olof Mellberg
Kohtumised Eesti koondisega.
Eesti jalgpallikoondis on Rootsiga kohtunud 14 korda. Rootsi oli 2. FIFA liikmesriik, kellega Eesti koondis ametliku kohtumise pidas.
Välislingid.
Koondis


Baleaarid.
Baleaarid on saarestik ja Hispaania autonoomne piirkond Vahemere lääneosas.
Baleaaride suuremad saared on Mallorca, Menorca ning Cabrera.
Saarestiku koosseisu arvatakse mõnikord ka Pitiuusid (Eivissa ja Formentera).
1936 ilmusid eesti ajakirjanduses üleskutsed, et Eesti peaks hankima endale asumaa Baleaarides, et sinna rajada kopsuhaigete ravila. Plaan ei saanud teoks Hispaania valitsuse vastuseisu tõttu.
Kliima.
Baleaaride aastane keskmine temperatuur on +15,8 °C, jaanuaris +9,2 °C, augustis +24,1 °C.
Aastas sajab keskmiselt 423 mm, sealhulgas jaanuaris 37 mm ja augustis 20 mm. Aastas paistab päike keskmiselt 2700 tundi, sealhulgas jaanuaris 165 ja augustis 309 tundi.


Fyn.
Fyn on Taanile kuuluv saar Läänemeres. Ta moodustab Fyni maakonna koos lähedal asuvate Langelandi, Ærø, Tåsinge ja teiste väiksemate saartega. Saare kaldad on madalad. Moreenküngastik ulatub kuni 131 meetri kõrguseni.
Fyni eraldab Jüütimaast Väike-Belt ja Sjællandist Suur-Belt. Üle kummagi väina on ehitatud sillad niihästi rongide kui autode jaoks. Õigupoolest on üle Suure Belti kaks silda: üks Sprogø saareni väina keskel ja teine sealt edasi. Sprogø ja Sjællandi vahel sõidab rong tunnelis. Jüüti poolsaarele ehitati esimene sild vahetult enne Teist maailmasõda ning seda kasutavad nii autod kui rongid. Teine sild ehitati 1970ndatel ja see on ainult autodele.
Saare pindala on 2976 km² on Taani kolmas Gröönimaa ja Sjællandi järel. Elanike arv 447 060 (1. jaanuari seisuga 2006) on Sjællandi järel Taani teine.
Suurim linn on Odense, mis ei asu päris mere ääres ja on merega ühendatud kanali abil, mida tänapäeval küll vähe kasutatakse. Ülejäänud suured linnad asuvad kõik saare kaldal: kirdes Kerteminde, idas Nyborg, lõunas Svendborg, edelas Fåborg, läänes Assens, loodes Middelfart ja põhjas Bogense.
Esimest korda mainis saart aastal 1075 Breemeni Adam "Fune" nime all. 1085. aastal on mainitud ka saare elanikke. 1231 nimetati saart "Fyun", ladina keeles "Fionia" või "Feonia", alamsaksa keeles "Vüne". Taanlased ise kirjutasid saare nime keskajal "Fjón". Alles Hans-Christian Andersen, kes sellelt sasrelt pärit oli, hakkas kasutama nimekuju Fyn.


Hainan.
Hainan (海南) on saar Lõuna-Hiina meres, moodustab Hiina Rahvavabariigi Hainani provintsi põhiosa.
Selle pindala on 33 600 ruutkilomeetrit.


Hokkaidō.
pisi
Hokkaidō (北海道) on saar Jaapani põhjaosas.
Hokkaidō on suuruselt teine saar Jaapanis. Saare pindala on 78 000 ruutkilomeetrit.
Honshūst on Hokkaidō eraldatud Tsugaru väinaga ja Sahhalinist La Perouse'i väinaga.
Saar kuulub Hokkaidō prefektuuri.


Honshū.
Honshū (本州) on Jaapani suurim saar, mis piirneb kagust Vaikse ookeaniga ja loodest Jaapani merega.
Saare pindala on 230 000 km². Elanike arv on üle 100 miljoni.
Honshū saarel asub Jaapani pealinn Tōkyō.


Afganistani kõrgkoolide loend.
Kõrgkoolid


Henrik Larsson.
Henrik Larsson (sündis 20. septembril 1971 Helsingborgis) on Rootsi endine jalgpallur ja Rootsi jalgpallikoondise ründaja aastatel 1993–2009.
Rootsi rahvuskoondises tegi Larsson debüüdi 13. oktoobril 1993, kui mängiti Helsingis Soomega ning võideti 3:2.
Larsson mängis rahvuskoondises 106 korda ja lõi 37 väravat.
Isiklikku.
Henrik Larsson on 178 cm pikk ja kaalub 75 kg. Ta on abielus ning tal on kaks last.


Sainte-Laguë meetod.
Sainte-Laguë meetod on suurima keskmise põhimõttel töötav valimismeetod. Meetod on oma nime saanud Prantsuse matemaatikult André Sainte-Laguë'lt.
Selle valimismeetodi valem on: formula_1
S – jooksev kohatade arv parteil (algul: S=0 kõigil parteidel)
See meetod on sarnane D'Hondti meetodiga, aga ilma viimase suurimate parteide soosimiseta. Kõigil parteidel on algul 0 kohta. Kui nimekirjal on kõrgem koefitsient, siis arvutatakse uus koefitsient välja. Protseduuri korratakse kuni kõik kohad on jaotatud.
Alternatiivmeetodid.
Sellel meetodil on ka teine võimalus kohtade arvutamiseks. Leitakse iga partei protsent, selle põhjal arvutakse igal parteil kohtade arv ja see ümmardatakse üles. Seda meetodit nimetatakse tooreks Websteri meetodiks. See ei anna alati täpselt nii palju kohti, kui soovitud. Juhul, kui kohti jagati üle, siis arvutakse iga partei koefitsient; jagades iga partei häälte arv võidetud kohtade arvuga-0,5, leitakse kõige väiksem koefitsient ja see partei kaotab ühe koha. Kui kohti tuleb puudu, siis arvutakse koefitsiendid jagades iga partei häältehulk hetkel võidetud kohtade arvuga+0,5.
On ka kolmas võimalus: sättida kvoot (häälte arv/kohtade arv) nii, et sellega läbi jagades ja tulemust ülespoole ümmardades, saadakse täismaja mandaate.
Modifitseeritud Sainte-Laguë.
Sainte-Laguë-ist on tehtud ka modifitseeritud variant: esimene jagaja on 0,7; teine 1,5 ja ülejäänud nagu tavaline Sainte-Laguë. Selle modifikatsiooni mõte on teha esimeste mandaatide saamine keerukamaks väikestel parteidel ja sarnaneb nii D'Hondti meetodiga aga samas järgmised kohad peale esimeste mandaatide on nagu tavaline Sainte-Läguë. See on Sainte-Laguë modifikatsioonidest üks tuntumaid. Kuigi vähemtuntud modifikatsioon on 1. koha jagaja 0,75 peale sättida; 2. koha jagaja 1,5, jne. nagu tavaline Sainte-Laguë. Seda meetodit kasutab Ungari. See on väikeparteide suhtes veel karmim kui 0,7ga modifikatsioon.
Näide.
Partei A saab 500 häält, partei B saab 400 häält ja partei C saab 300 häält. Jagada 4 mandaati tavalise Sainte-Lägueiga.
Partei A saab 2, partei B 1 ja partei C 1 koha.
Kasutamispiirkonnad.
Kastutatakse näiteks: Bosnia ja Hertsegoviinas, Uus-Meremaal, Lätis, Hamburgis ja Breemenis parlamendikohtade jaotamisel. Modifitseeritud (0,7ga) kasutatakse näiteks: Norras ja Rootsis parlamendivalimistel.
Jagajate jada kohta:.
Analoogne on tavalise Sainte-Laguë puhul: 1. koht – 1, 2. koht – 5, jne. ehk niiöelda paaritute arvude jada. 0,7-ga modifitseeritud puhul 1. koht 1,4; 2. koht 3, jne. nagu tavaline Sainte-Läguë. 0,75 puhul 1,5 on 1. koha jagaja ja ülejäänud kõik need samad mis on tavalisel Sainte-Lägüel.


Lõuna-Korea kõrgkoolide loend.
"Siin loetletakse Lõuna-Korea kõrgkoole."


Zlatan Ibrahimović.
Zlatan Ibrahimović (sündinud 3. oktoobril 1981 Malmös) on Rootsi jalgpallur, Rootsi jalgpallikoondise ründaja.
Zlatan Ibrahimovići vanemad on immigrandid endise Jugoslaavia aladelt. Ta isa on pärit Bosniast ja Hertsegoviinast ning ema Horvaatiast. Ta kasvas üles Malmö äärelinnas Rosengårdis, kus elab palju immigrante.
Ibrahimović mängis poisina kodulinna Malmö poistevõistkondades Malmö Anadolu BI ja FBK Balkan. Ta sai 9-klassilise põhihariduse, aga keskkoolist kukkus välja ja keskendus jalgpallurikarjäärile.
Esimene täiskasvanute meeskond, millega Ibrahimović lepingu sõlmis, oli Malmö FF 1996. Põhimeeskonda pääses ta alles 1999. Samal aastal jäi Malmö küll 13. kohale ja kukkus Rootsi kõrgliigast välja, kuid järgmisel aastal tõusis tagasi.
Ibrahimovići vastu näitasid huvi üles Londoni Arsenali treener Arsène Wenger ja Amsterdami Ajaxi treener Leo Beenhakker. Ibrahimović sõlmis 22. märtsil 2001 lepingu Ajaxiga 7,8 miljoni euro eest.
Rootsi rahvuskoondises tegi Ibrahimović debüüdi 31. jaanuaril 2001, kui mängiti Fääri saartega viiki 0:0. 20. juuni 2012 seisuga on Ibrahimović rahvuskoondises mänginud 80 korda ja löönud 33 väravat.
4. septembril 2004 lõi ta Malta jalgpallikoondise vastu võõrsil neli väravat.
2006. aastal siirdus Ibrahimović 24,8 miljoni euro eest Interisse. Seal lõi ta kolme aasta jooksul 57 väravat 88 mängus. Interi särgis võitis ta kolm korda Serie A.
2009–2010 mängis ta FC Barcelonas. Ibrahimović võitis seal kohe Euroopa superkarika ja FIFA Maailma klubide karika.
2010. aasta suvel ostis AC Milan Ibrahimovići oma ridadesse.
2012. aasta suvel kolis Zlatan Ligue 1 klubi Pariisi Saint-Germain.
Tunnustused.
Ibrahimović valiti 2005, 2007 ja 2008 Rootsi parimaks jalgpalluriks (kuldpall), 2007 Rootsi aasta meesportlaseks ja UEFA aasta sümboolsesse koondisse.
2005 ja 2008 valiti Ibrahimović Serie A aasta välisjalgpalluriks, lisaks 2008 Serie A aasta jalgpalluriks ja ta sai 2008 Serie A aasta värava auhinna.
Isiklikku.
Zlatan Ibrahimović on 192 cm pikk ja kaalub 84 kg.


Fredrik Ljungberg.
Karl-Fredrik "Freddie" Ljungberg (sündis 16. aprillil 1977 Vittsjös) on Rootsi jalgpallikoondise poolkaitsja, kes mängib USAs Seattle Sounders FC klubis. Lisaks on ta olnud ka Calvin Kleini aluspesu modell.
Ajalugu.
Jalgpallile lisaks on ta mänginud ka käsipalli, jäähokit ja golfi.
Ljungberg siirdus Arsenali1998. aastal. Enne seda mängis ta Halmstadi BKs 139 mängu ja tegi 16 väravat. Tema väravalöömise oskused on paranenud märgatavalt Arsenali tuleku järel.
Ljundbergil oli suur osa Arsenali topeltvõidus 2001–2002 hooajal, kui võideti Inglismaa meistritiitel ja FA Cup (liiga karikas). Kuna Robert Pirès oli vigastatud hooaja lõpuni tuli Ljungberg tema asemele ning tal õnnestus väravaid lüüa mitmetes hooaja lõpumängudes, kuhu kuulus ka Inglisma meistritiitli finaalmäng Chelsea vastu.
Kui Emmanuel Petit ja Marc Overmars lahkusid Arsenalist sai Ljungberg pidevalt mängida algkooseisus. Tema karjääri on viimasel ajal seganud pidevad vigastused ja migreen. 2005. aastal arvati tal olevat vähkkasvaja, kuid siiski arstliku kontrolli tulemused seda fakti ei kinnitanud. 2005. aasta oktoobri seisuga oli ta mänginud meistriliigas Arsenali rivistuses 179 korda ja löönud 45 mängu ning 48 Meistrite liiga mängu ja teinud seal 13 väravat. Ljungberg on Arsenali särgis praegu mängivatest jalgpalluritest teine kõige enam meeskonnas osalenud mängija, vaid 1995. aastal klubisse tulnud Dennis Bergkamp on enim mänge mänginud.
Ljungberg on osalenud rahvuskoondise rivistuses 2002. aasta maailmameistrivõistlustel ja 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel, ning mängib koondise rivistuses ka 2006. aasta MM-il Saksamaal.
Rootsi rahvuskoondises tegi Ljungberg debüüdi 24. jaanuaril 1998, kui mängiti USA-ga ning kaotati 0:1. Seisuga 15. juuni 2006 on Ljungberg rahvuskoondises mänginud 59 korda ja löönud 13 väravat.
Isiklikku.
Fredrik Ljungberg on 176 cm pikk ja kaalub 75 kg.


Marcus Allbäck.
Marcus Christian Allbäck (hüüdnimi Mackan; sündinud 5. juulil 1973 Göteborgis) on Rootsi jalgpallitreener ja endine Rootsi jalgpallikoondise ründaja.
Rootsi rahvuskoondises tegi Allbäck debüüdi 27. novembril 1999, kui mängiti Lõuna-Aafrika Vabariigi jalgpallikoondisega ning kaotati 0:1.
Allbäck mängis rahvuskoondises 74 korda ja lõi 30 väravat.
Isiklikku.
Marcus Allbäck on 180 cm pikk ja kaalub 79 kg.


Ingvar Carlsson.
"See artikkel räägib poliitikust; rallisõitja kohta vaata artiklit Ingvar Carlsson (rallisõitja)"
thumb
Gösta Ingvar Carlsson (sündis 9. novembril 1934 Boråsis) on rootsi sotsiaaldemokraatlik poliitik, Rootsi peaminister 1986–1991 ja 1994–1996.
Lõpetas 1958 Lundi Ülikooli politoloogina. Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteiga liitus juba ülikooliaastatel.
Perioodil 1958–1960 töötas valitsuskantseleis ja oli, nagu ka Olof Palme, üks "Erlanderi poistest": Tage Erlanderi kasvandik ja kaastööline.
Aastatel 1960–1961 täiendas ennast Ameerika Ühendriikides. Pöördunud tagasi Rootsi, sai 1961 Sotsiaaldemokraatliku Noorteliidu esimeheks ja valiti 1965 Riksdagi.
Valitsuses alustas tegevust 1967 peaministri sekretärina, sai 1969 haridus- ja kultuuriministriks ning seejärel 1973 elamuehituse ministriks. 1976. aastal pöördus tagasi parlamenti, kus oli tegev kuus aastat.
1982–1985 oli Carlsson Rootsi asepeaminister ja 1985. aastal lühikest aega ka keskkonnaminister. Aastal 1986 valiti ta Sotsiaaldemokraatliku Partei esimeheks, jäädes sellele kohale kümneks aastaks, kuni oma teise ametiaja lõpuni valitsusjuhina 1996. aastal.
2011. aastal sai ta Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi.


Giórgos Karagkoúnis.
pisi
Giórgos Karagkoúnis (kreeka "Γιώργος Καραγκούνης"; sündis 6. märtsil 1977) on Kreeka jalgpallikoondise poolkaitsja.
Kreeka rahvuskoondises mängis Karagkoúnis esimest korda 20. augustil 1999. Seisuga 25. märts 2010 on Karagkoúnis koondises mänginud 91 korda ning löönud selle aja jooksul 6 väravat.
Isiklikku.
Giórgos Karagkoúnis on 176 cm pikk ja kaalub 74 kg.


Ángelos Basinás.
Ángelos Basinás (sündis 3. jaanuaril 1976 Spatas) on Kreeka jalgpallikoondise poolkaitsja.
Kreeka rahvuskoondises mängis Basinás esimest korda 18. augustil 1999. Seisuga märts 2010 on Basinás koondises mänginud 100 korda ning löönud 7 väravat.
Koondisekarjäär.
Esimest korda mängis Basinás Kreeka jalgpallikoondises 18. augustil 1999 Salvadori jalgpallikoondise vastu 3:1 võidetud mängus. Esimese värava Kreeka kasuks lõi ta ülejärgmisel päeval samuti Salvadori vastu 3:0 võidetud sõprusmängus.
Sellest ajast on ta kuulunud Kreeka jalgpallikoondisse. Kuni 2009. aastani pidas ta Kreeka eest 100 mängu ja lõi neis 7 väravat. 2 korda on ta skoorinud Malta jalgpallikoondise vastu: 2008. aasta EM-valikturniiril nii võõrsil kui kodus.
2004. aasta EM-il Portugalis osales Basinás avakohtumises Portugali jalgpallikoondise vastu, mille Kreeka võitis 2:1. Selles mängus realiseeris ta 51. minutil penalti, millega viis Kreeka 2:0 ette. Kohtumises Hispaania jalgpallikoondise vastu ta ei osalenud. Kolmandas alagrupimängus Venemaa jalgpallikoondise vastu võeti ta välja 41. minutil seisul 0:2. Kreeka kaotas 1:2, kuid tuli alagrupis teiseks ja pääses veerandfinaali Prantsusmaa jalgpallikoondise vastu, mille Kreeka võitis 1:0. Basinás mängis esimesed 85 minutit ja vahetati välja, kui värav oli löödud. Poolfinaalis Tšehhi jalgpallikoondise vastu mängis Basinás esimesed 72 minutit ja vahetati välja seisul 0:0. Kreeka võitis lisaajal löödud väravast. Finaalis Portugali vastu mängis ta kogu kohtumise ja talle anti esimese poolaja üleajal kollane kaart. Kreeka võitis kohtumise 1:0 ja tuli Euroopa meistriks.
Euroopa meistrina kutsuti Kreeka järgmise aasta konföderatsioonide karikavõistlustele, mis toimusid Saksamaal. Basinás osales kõigis Kreeka mängudes algusest lõpuni. Kreeka kaotas Brasiilia jalgpallikoondisele 0:3 ja Jaapani jalgpallikoondisele 0:1 ning viigistas Mehhiko jalgpallikoondisega 0:0. Alagrupi võitis Mehhiko Brasiilia ees, Kreeka jäi alagrupis viimaseks. Karika võitis Brasiilia.
2008. aasta Euroopa meistrivõistlustel Austrias mängis Basinás taas kaasa kõik Kreeka mängud algusest lõpuni, kahes esimeses kaptenina. Kreeka kaotas 0:2 Rootsile, 0:1 Venemaale ja 1:2 Hispaaniale ning jäi alagrupis viimaseks. Hispaania vastu sai Basinás 72. minutil kollase kaardi.
Isiklikku.
Ángelos Basinás on 180 cm pikk ja kaalub 76 kg.


Park Tae Joon.
Park Tae Joon (sündis 29. septembril 1927 Pusanis Kijangi "kunis) on Lõuna-Korea poliitik. Ta oli Lõuna-Korea peaminister aastal 2000.
Õppis Jaapanis Waseda Ülikoolis ja on lõpetanud Korea Sõjaväeakadeemia.
Ta on abielus. Perekonnas on abikaasa Jang Ock Ja, üks poeg ja neli tütart.


Ángelos Charistéas.
Ángelos Charistéas ("Άγγελος Χαριστέας"; sündinud 9. veebruaril 1980 Sérreses) on Kreeka jalgpallikoondise ründaja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises tegi Charistéas debüüdi 28. veebruaril 2001. Seisuga 26. märts 2010 on Charistéas rahvuskoondises mänginud 82 korda ja löönud 23 väravat. Esimese värava koondise kasuks lõi Charistéas 28. veebruaril 2001, kui mängiti Venemaaga ja tulemuseks oli viik 3:3.
2004. aastal valiti ta Euroopa meistrivõistluste tähtede koondisesse.
Isiklikku.
Ángelos Charistéas on 191 cm pikk ja kaalub 82 kg.


Kim Jong Pil.
pisi
Kim Jong Pil (김종필; sündinud 7. jaanuaril 1926) on Lõuna-Korea poliitik. Ta oli Lõuna-Korea peaminister 1971–1975 ja 1998–2000.
Kim Jong Pil


Juan Carlos Valerón.
Juan Carlos Valerón Santana [hu'an k'arlos baler'on sant'ana] (sündis 17. juunil 1975 Las Palmases (Gran Canaria)) on Hispaania jalgpallikoondise poolkaitsja.
Hispaania rahvuskoondises tegi Valerón debüüdi 18. november 1998, kui Salernos mängiti Itaaliaga viiki 2:2. Rahvuskoondises mängis ta aastatel 1998–2005 46 mängu ja lõi 5 väravat.


Fernando Morientes.
Fernando Morientes Sánchez (sündis 5. aprill 1976 Cácereses) on endine Hispaania jalgpallikoondise ründaja.
Fernando Morientes on seisuga 23. märts 2010 Hispaania rahvuskoondises mänginud 47 korda ja löönud 27 väravat. Debüüdi tegi Morientes 25. märtsil 1998 Vigos, kui Šveitsiga mängides saadi võit 4:0.
Isiklikku.
Fernando Morientes on 186 cm pikk ja kaalub 79 kg. Ta on abielus Victoriaga (23. detsembrist 1999). Neil on kaks last: poeg Fernandito (16. juuli 1999) ja tütar Lucia (14. august 2001).
Hobideks on Fernandol arvutid, internet ja jalgpallimängud.


Frank Lampard.
Frank James Lampard (sündis 20. juunil 1978) on Inglismaa jalgpallikoondise ja Chelsea poolkaitsja.
Chelseas mängib Frank Lampard alates 2001. aastast, kui ta osteti West Ham Unitedist 11 miljoni naela eest.
23. detsembril 2009 nimetati Frank Lampard statistika põhjal Premier League'i aastakümne parimaks mängijaks.
Koondisekarjäär.
Lampard mängis Inglismaa U-21 jalgpallikoondises alates 13. novembrist 1997 kokku 16 mängu ja lõi neis 9 väravat. Üksnes Alan Shearer ja Francis Jeffers on Inglismaa U-21 koondises rohkem väravaid löönud.
Debüüdi Inglismaa jalgpallikoondises tegi ta 10. oktoobril 1999 sõprusmängus Belgia jalgpallikoondise vastu, mille Inglismaa 2:1 võitis.
Esimese värava Inglismaa jalgpallikoondise kasuks lõi Lampard 20. augustil 2003 sõprusmängus Horvaatia jalgpallikoondise vastu. 3. novembri 2011 seisuga on ta löönud Inglismaa koondises 22 väravat. Kõige rohkem, 5 väravat ongi ta löönud just Horvaatia vastu. Horvaatia on ka ainus rahvuskoondis, kelle vastu Lampard on löönud samas mängus 2 väravat ja see juhtus 2010. aasta MM-valiktorniiril 9. septembril 2009 Wembley staadionil.
Lampardit ei valitud Inglismaa koondisse 2000. aasta EM-iks ega 2002. aasta MM-iks.
Koondisse pääses Lampard Portugalis toimuvatele 2004. aasta EM-ile. Avamängus Prantsusmaa jalgpallikoondise vastu lõi ta 38. minutil värava ja sai 71. minutil kollase kaardi. Zinedine Zidane lõi üleminutitel väravad, millega Prantsusmaa võitis 2:1. Teises kohtumises Šveitsi jalgpallikoondise vastu mängis Lampard algusest lõpuni ja Inglismaa võitis 3:0. Otsustavas mängus Horvaatia vastu lõi Lampard viimase värava ja Inglismaa võitis 4:2. Lampard vahetati 84. minutil välja. Veerandfinaali Portugali jalgpallikoondise vastu tegi Lampard kaasa algusest lõpuni. Michael Owen viis Inglismaa 3. minutil ette, 83. minutil Hélder Postiga viigistas. Lisaajal viis Rui Costa Portugali ette, 115. minutil Lampard viigistas. Penaltiseerias realiseerias Lampard 3. löögi, aga Inglismaa kaotas 7 löögi järel 5:6. Lampard oli 3 väravaga Inglismaa resultatiivseim mängija ja valiti turniiri sümboolsesse koondisse.
2006. aasta MM-valikturniiril oli Lampard 5 väravaga Inglismaa resultatiivseim mängija. Sealjuures lõi ta kaks olulist väravat: Austria jalgpallikoondise vastu 1:0 lõppenud mängus ja Poola jalgpallikoondise vastu võiduvärava. Inglismaa pääses Saksamaal toimuvale finaalturniirile, kus Lampard mängis kõik Inglismaa koondise mängud algusest lõpuni. Kõigepealt võideti Paraguai jalgpallikoondis 1:0 ja Lampard valiti matši parimaks mängijaks. Siis võideti Trinidadi ja Tobago jalgpallikoondis 2:0 ja Lampard sai 64. minutil kollase kaardi. Siis viigistati Rootsi jalgpallikoondisega 2:2. Inglismaa võitis alagrupi Rootsi ees. Seejärel võitis Inglismaa 1:0 Ekvadori jalgpallikoondise ja kohtus veerandfinaalis Portugaliga. Väravaid ei löödud ja järgnes penaltiseeria, kus väravavaht Ricardo Carvalho tõrjus kolm lööki, sealhulgas esimesena löönud Lampardi löögi. Portugal võitis seeria 3:1.
2008. aasta Euroopa meistrivõistlustele Inglismaa ei pääsenud. Otsustavas, viimases kohtumises kodus Horvaatia vastu 21. novembril 2007 lõi Lampard oma ainsa värava sel valikturniiril, aga Inglismaa kaotas ikkagi 2:3. Valikgrupist läksid finaalturniirile Horvaatia ja Venemaa jalgpallikoondis.
2010. aasta MM-il Lõuna-Aafrikas osales Lampard samuti kõigis Inglismaa mängudes algusest lõpuni. Alagrupis viigistas Inglismaa USA jalgpallikoondisega 1:1 ja Alžeeria jalgpallikoondisega 0:0 ning võitis Sloveenia jalgpallikoondise 1:0. USA võitis alagrupi Inglismaa ees. Järgnes mäng Saksamaa jalgpallikoondisega, kus 39. minutil lõi Lampard reeglitekohase värava. Pall ületas väravajoone, kuid põrkas siis väravast välja ja Uruguai kohtunik Jorge Larrionda jättis selle ekslikult lugemata. Sel hetkel oli seis 1:2. Hiljem lõi Thomas Müller veel kaks väravat ja Saksamaa võitis 4:1.


Māris Verpakovskis.
Māris Verpakovskis (sündis 15. oktoober 1979 Liepājas) on Läti jalgpallikoondise ründaja.
Māris Verpakovskis on Läti rahvuskoondises mänginud (seisuga 15. oktoober 2009) 80 korda ja löönud 26 väravat. Esimene mäng rahvuskoondises toimus 9. juunil 1999. aastal, kui mängiti Kreekaga ja saavutati võit 2:1, samas kohtumises tuli ka esimene värav koondise kasuks.
Isikliku.
Māris Verpakovskis on 173 cm pikk ja kaalub 68 kg.
Verpakovskis, Māris
Verpakovskis, Māris


Milan Baroš.
Milan Baroš (sündis 28. oktoobril 1981 Vigantices, Tšehhis) on Tšehhi jalgpallikoondise ründaja.
Milan Baroš on Tšehhi rahvuskoondises mänginud 96 korda (seisuga 26. märts 2010) ja löönud 38 väravat. Debüüdi tegi Baroš 25. septembril 1996.


Marek Heinz.
Marek Heinz (sündis4. augustil 1977) on Tšehhi jalgpallikoondise ründaja.
Marek Heinz on Tšehhi rahvuskoondises mänginud (seisuga 26. märts 2010) 35 korda ja löönud 8 väravat. Debüüdi tegi Heinz 30. aprillil 1997.
Klubid.
Heinz, Marek
Heinz, Marek


Jaava.
Jaava on Indoneesiale kuuluv saar Malai saarestikus. Saare pindala on 126 700 km2. Jaava saar on suurima elanike arvuga saar maailmas. 2005. aasta seisuga elas saarel 124 miljonit inimest.


Taani jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Taani jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Euro 2004 valikturniiril võitis Taani oma alagrupi Norra, Rumeenia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Luksemburgi ees ning viiendat suurturniiri järjest on taanlased finaalis mängimas.
Koht FIFA edetabelis (mai 2004): 14. koht
Koondise põhivorm: punane särk, valged püksid, punased põlvikud
Koondise varuvorm: valge särk, punased püksid, valged põlvikud


Roy Makaay.
Roy Makaay (kodanikunimega Rudolphus Antonius Makaay, sündis 9. märtsil 1975 Wijlhenis) on Hollandi jalgpallikoondise endine ründaja.
2003 oli ta Hispaania kõrgliiga La Liga resultatiivseim pallur 29 väravaga. Samal aastal pälvis ta Euroopa liigade resultatiivseima palluri auhinna Kuldse saapa.
Koondisekarjäär.
Hollandi jalgpallikoondises debüteeris Makaay 5. oktoobril 1996, kui Walesi jalgpallikoondis võideti 3:1. Kokku osales Makaay kuni 2008. aastani Hollandi koondises 46 mängus ja lõi 8 väravat.
Makaay osales 2000. aasta EM-il, kuid ei pääsenud põhirivistusse. Platsile sai ta veerandfinaalis Jugoslaavia jalgpallikoondise vastu seisul 4:0, kui vahetas välja 3 väravat löönud Patrick Kluiverti. Mäng lõppes 6:1. Holland võitis alagrupis kõik mängud, aga kaotas poolfinaalis Itaalia jalgpallikoondisele pärast 0:0 lõppenud normaal- ja lisaaega penaltiseerias, jättes kogu mängus realiseerimata 5 penaltit.
2004. aasta EM-il oli Makaay samuti koondises, aga mitte põhirivistuses. Alagrupis sai ta mängu üksnes viimases kohtumises Läti jalgpallikoondise vastu, kui vahetas välja 2 väravat löönud Ruud van Nistelrooy. Kuid 84. minutil suutis ka Makaay skoorida ja mäng lõppes 3:0. Alagrupis saavutas Holland võidu, viigi ja kaotusega teise koha. Veerandfinaalis Rootsi jalgpallikoondise vastu vahetati Makaay sisse 87. minutil seisul 0:0, mis püsis lõpuvileni. Penaltiseerias lõi ta Hollandi viiendana ja tabas. Kuuenda löögiga võitis Holland 5:4. Poolfinaalis Portugali jalgpallikoondise vastu vahetati Makaay Marc Overmarsi asemele sisse teiseks poolajaks seisul 0:1. Mäng lõppes 1:2.
2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis alustas Makaay avakohtumist Nigeeria jalgpallikoondise vastu kaptenina, aga teiseks poolajaks vahetati välja. Mäng lõppes 0:0. Teises mängus USA jalgpallikoondise vastu sekkus ta 75. minutil seisul 1:2 ja mäng lõppes 3. üleminutil löödud väravast 2:2. Kolmanda mängu Jaapani jalgpallikoondise vastu mängis ta algusest lõpuni kaptenina ja Holland võitis 1:0. Veerandfinaalis Argentiina jalgpallikoondise vastu ta ei osalenud. Argentiina võitis lisaajal 2:1. Olümpiamängud jäid Makaay viimasteks mängudeks Hollandi koondises.
Isiklikku.
Roy Makaay on 188 cm pikk ja kaalub 75 kg. Ta kasvatab abikaasa Joyce'iga tütart Miloud ja sellest 2 aastat nooremat poega Danit.


Francesco Totti.
Francesco Totti (sündis 27. septembril 1976) on Itaalia jalgpallikoondise ründaja.
Isiklikku.
Francesco Totti on 180 cm pikk ja kaalub 78 kg.


Pelé.
thumb
Pelé (õieti Edison Arantes do Nascimento; sündinud 23. oktoobril 1940 Três Coraçõesis (Minas Geraisi osariigis) oli Brasiilia jalgpallikoondise ründaja. Ta on kolmekordne maailmameister (1958, 1962, 1970). Pelé on valitud 20. sajandi parimaks jalgpalluriks.
Elukäik.
Sarnaselt paljude teiste brasiilia poistega oli temagi noorena kõva tänavajalgpallur. Kui pere kolis teise väikelinna Baurusesse, avanes Pelé talent. Juba 15-aastaselt võeti ta Bauru jalgpalliklubi täiskasvanute meeskonda ning elu esimesel ametlikul turniiril lõi Pelé 15 mängus 40 väravat!
Kõmu poisi heast mängust levis ja 1956. aastal kutsuti ta mainekasse klubisse Santos FC. Jalgpalliringkondade imestus oli seda suurem, kui nooruk lõi esimeses võidetud mängus Santose esindusrivistuses kuuest väravast koguni neli.
16-aastaselt arvati Pelé Brasiilia rahvuskoondisesse, esimese maavõistluse pidas ta 7. juulil 1957. aastal Argentina vastu kuulsal Maracana staadionil. Brasiilia küll kaotas selle mängu 1:2, kuid vastuvärava autor oli Pelé.
Kolm päeva hiljem toimus São Paulos revanšmäng ning taas oli Pelé platsil. Ta hiilgas kõigis mängufaasides: lõi juhtvärava ja andis täpse söödu Brasiilia teisele väravale. Pärast 2:0 võitu Argentiina üle oli Pelé kodumaal kui rahvuskangelane ning siitpeale algas tema võidukäik rahvusvahelisel areenil.
Aastal 1958 tuli Brasiilia koos Peléga esimest korda maailmameistriks, seda saavutust korrati 1962. ja 1970. aastal. Pelé säras kõigil turniiridel: ta oli kiire, hea hüppevõime ja hiilgava tehnikaga edurivimees.
Pelé mängis aastatel 1956–1974 klubis Santos FC ja 1975–1977 klubis New Yorgi Cosmos. Mitmesugustes Brasiilia liigades osales ta 560 mängus ja lõi neis 541 väravat (mängu kohta 0,97). Ajavahemikus 1957–1977 pidas Brasiilia rahvuskoondis kokku 207 maavõistlust. Pelé oli sunnitud erinevatel põhjustel neist rohkem kui pooltest eemale jääma. 92 kohtumises Brasiilia koondise eest lõi ta 77 väravat.
Vigastuste tõttu ei suutnud Pelé lõpuni rivis olla.. Ometi tuli ta 10 korda São Paulo osariigi meistriks, 1959. aastal Lõuna-Ameerika meistriks, kuuludes Brasiilia meeskondadesse, kes võitsid 9 korda mitmesuguseid Lõuna-Ameerika karikaturniire.
Kui Pelé USA profiliigasse oma karjääri lõpetama läks, tuli ta Cosmose meeskonnas ka USA meistriks. Just selles klubis pani Pelé oma sportlaskarjäärile punkti – 1. oktoober 1977 oli ta Giant Stadiumil 77 000 pealtvaataja ees väljakul vana armsa klubi Santos FC vastu. See jäi tema viimaseks ametlikuks mänguks.
Kolmekordne maailmameister lõi karjääri jooksul osalenud 1363 mängus kokku 1281 väravat (mängu kohta 0,94), mille hulgas kuues kohtumises saavutas ta viis ning ühes (1964 Botafogo vastu) koguni kaheksa väravat. Oma 1000. värava, millest vaimustus terve maailma spordiajakirjandus, lõi Pelé 19. novembril 1969. aastal võidumängus Rio de Janeiro Vasco da Gama vastu.
Pelé teenis jalgpalliga palju raha ning see lubas tal hiljem äriga tegelema hakata. Talle pakuti ka treenerikohta, kuid Pelé loobus. Jalgpallikommentaatorina televisioonis tegutses ta meeleldi ning säilitas head sidemed Santose klubiga. Kodumaal juhtivate jalgpalliringkondade suhtes aga võttis Pelé kriitilise hoiaku, eriti siis, kui ta üldsuse survel Brasiilia spordiministriks hakkas. Ta ei olnud rahul jalgpalli seisuga ega jätkuvate lahkhelidega jalgpalliringkondades.
Isiklikku.
Aastail 1966–1978 oli Pelé abielus Rosemary Cholbyga, kellega tal oli kolm last. Lahutus toimus 1982. aastal.
Aastal 1994 abiellus ta Assíria Lemos Seixaga ning on kaksikute isa.


Wayne Rooney.
Wayne Mark Rooney (sündinud 24. oktoobril 1985 Liverpooli äärelinnas Croxtethis) on Inglismaa jalgpallur (ründaja).
Inglismaa jalgpallikoondises on ta 29. märtsi 2009 seisuga mänginud 49 korda ja löönud 21 väravat.
Rooney debüteeris koondises 12. veebruaril 2003, kui kaotati Austraaliale 1:3. Sel ajal oli ta 17 aasta ja 111 päeva vanune ning noorim Inglismaa koondislane läbi aegade. 30. mail 2006 ületas selle rekordi Theo Walcott. Eelmine rekord püsis üle sajandi: James Prinsep oli 5. aprillil 1879 Inglismaa eest mängides 17 aastat ja 253 päeva vana.
Esimese värava koondise kasuks lõi Rooney 6. septembril 2003, mil võideti Makedooniat 2:1. Ta oli siis 17 aastat ja 317 päeva vana ning läbi aegade noorim, kes Inglismaa kasuks värava löönud.
Rooney jagas 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel suurimate väravaküttide edetabelis Ruud van Nistelrooyga teist-kolmandat kohta 4 väravaga. Edukaim oli Milan Baroš 5 väravaga. 17. juunil mängus Šveitsi vastu sai Rooneyst kõigi aegade noorim mängija, kes Euroopa MV-l värava löönud, ehkki juba 21. juunil ületas selle 3 kuuga šveitslane Johan Vonlanthen.
Rooney arvati ka 2006. aasta maailmameistrivõistluste koondisse, kuid ta oli äsja vigastusest paranenud ega suutnud näidata oma parimat mängu. Veerandfinaalis Portugali vastu sai Rooney punase kaardi Portugali kaitsja Ricardo Carvalho ründamise eest. Ta sai trahvi 5000 Šveitsi franki ja kahemängulise võistluskeelu.
Kaks vooru enne 2010. aasta MM-i valikturniiri lõppu on Inglismaa taganud juba alagrupi võidu ja selles on suured teened Rooneyl, kes on 9 väravaga 8 mängust valikturniiride kõige resultatiivsem eurooplane (teise koha jagajail on 7 väravat).
Isiklikku.
Wayne Rooney on 178 cm pikk ja kaalub 78 kg.
Ta tutvus oma abikaasa Coleen McLoughliniga, kui mõlemad käisid keskkooli lõpuklassis. Nad abiellusid 12. juunil 2008 pärast kuue aasta pikkust tutvust. 2009. aasta 2. novembril sündis nende esiklaps.
Abielu sõlmiti Genova lähedal endises La Cervara kloostris. Kohalik piiskop teatas, et kuna La Cervara ei ole enam pühakoda, siis ei ole seal õige abielluda, soovitades 8 km kaugusel olevat kirikut, kuid Rooneyd ei hoolinud hoiatusest. Piiskopi sõnul on La Cervaras kohatu palvetada ja õnnistada ning Rooney abielu on kehtetu.
2006. aasta aprillis võitis Rooney ajalehtedelt The Sun ja "News of the World" kohtu kaudu 100 000 naela laimu eest. Saadud raha annetas ta heategevusele.
2006. aasta juulis nõudis Rooney kohtu kaudu endale Internetidomeene waynerooney.com ja waynerooney.co.uk. Mõlemad oli 2002. aastal enda nimele registreerinud uelsi näitleja Huw Marshall. Kolme kuu pärast sai Rooney esimese neist enda nimele.


Zinédine Zidane.
Zinédine Yazid Zidane (araabia زين الدين زيدان, hüüdnimi Zizou; sündinud 23. juunil 1972 Marseille's) on endine jalgpallur, Alžeeria päritolu Prantsusmaa jalgpallikoondise ründav poolkaitsja. Teda peetakse üheks maailma parimaks jalgpalluriks.
Prantsusmaa rahvuskoondises pidas Zidane 108 mängu ja lõi 31 väravat.
Zidane on võitnud Juventusega Serie A jalgpalliliiga, Madridi Realiga Hispaania jalgpalliliiga Primera Divisióni ja UEFA Meistrite Liiga. Nii Juventuse kui Madridi Realiga on ta võitnud ka Intercontinental Cupi ja Euroopa superkarika. Zidane'i on kolm korda tunnustatud FIFA aasta jalgpalluri tiitliga, peale tema on selle tiitli kolm korda võitnud vaid Ronaldo.
Elulugu.
Zidane sündis Marseille äärelinnas 23. juunil 1972 pere viienda lapsena. Tema isa Smaïl töötas laotöölisena kohalikus poes, ema Malika oli koduperenaine.
Koolis käies tegeles Zidane lisaks jalgpallile ka džuudoga, kus tal on roheline vöö. Talle meeldis ka jalgrattasõit ning rulatamine.
Zidane hobist sai karjäär tema kümnendal eluaastal, kui ta ühines noorteklubiga US Saint-Henri. Poolteistaastat hiljem liitus ta SO Septèmes-les-Vallonsiga. 1998. aastal, olles vaid 16-aastane, sõlmis Zidane oma esimese profilepingu klubiga AS Cannes'. Seal veetis ta neli hooaega ning tegi kaasa 61 kohtumises.
1992-1993. aasta hooajaks siirdus ta Bordeaux' Girondinsi, kus temast hakati rääkima, kui järgmisest Platinist.
Zidane debüüt koondises toimus 17. augustil 1994 Tšehhi vastu. Zidane sekkus mängu vahetusest ning lõi kohtumises kaks väravat, aidates sellega Prantsusmaa välja 2:0 kaotusseisust. Mäng lõppes seisuga 2:2.
1996. aastal siirdus Zidane 3,2 miljoni naela eest Torino Juventusesse, kus ta võitis 1996-1997. aasta Serie A ja 1996. aasta Intercontinental Cupi, kuid kaotas 1997. aasta UEFA Meistrite Liiga finaalis 3-1 Dortmundi Borussiale. Järgneval hooajal suutis Zidane Serie A võitu korrata, kuid pidi taas UEFA Meistrite Liiga finaalis alla vanduma, kaotades 1-0 Madridi Realile. 2001-2002. aasta hooajal jäi Juventus Serie A-s teiseks, hästi ei läinud taas Meistrite Liigas, kus Juventus langes välja juba alagrupis. Zidane ei saanud Meistrite Liiga otsustavates mängudes kaasa teha, kuna tema Jochen Kientzi peaga kõhtu löömisele järgnes mängukeeld.
Oma esimesel suurturniiril, 1996. aasta Euroopa meistrivõistlustel, oli Zidane liigahooajast väsinud. Siiski jõudis Prantsusmaa poolfinaali, kus kaotati väravateta mängu järel Tšehhile penaltiseerias 5:6.
1998. aasta kodustel maailmameistrivõistlustel oli Zidane juba ülemaailmne megastaar. Alagrupis võitis Prantsusmaa kõik kolm mängu, kuid seejärel teenis Zidane teises kohtumises Saudi Araabia vastu punase kaardi. Ilma Zidaneta meeskond suutis järgnevas mängus Paraguai 1-0 alistada ning veerandfinaaliksItaaliaga oli Zidane juba tagasi. Poolfinaalis võitis Prantsusmaa Horvaatiat 2-1. Zidane oli andnud suure panuse kõigis mängudes, kuid polnud turniiril ikkagi veel väravatearvet avanud. Kõik muutus aga finaalis, kus Prantsusmaa kohtus peafavoriidi ning valitseva maailmameistri Brasiiliaga. Zidane lõi peaga kaks väravat ning Emmanuel Petit vormistas lõppseisu lüües kolmanda värava mängu viimastel minutitel. Zidanest sai esmakordselt maailmameister ja rahvuskangelane.
Prantsusmaa võitis 2000. aasta Euroopa meistrivõistlustel ja Zidane nimetati turniiri parimaks mängijaks. Pärast Lääne-Saksamaad sai Prantsusmaast esimene meeskond, kes hoidis korraga enda käes nii Euroopa- kui Maailmameistrivõistluste tiitlit.
2001. aastal sõlmis Zidane 75 miljoni euro eest nelja-aastase lepingu Madridi Realiga, kuhu ta jäi oma karjääri lõpuni.
2002. aasta maailmameistrivõistlustel oli Zidane vigastuse küüsis ning ei saanud kaasa teha kahes esimeses kohtumises. Prantsusmaa ei suutnud kummaski mängus väravat lüüa. Kuigi kolmandaks mänguks oli Zidane tagasi, langeti välja juba alagrupis ilma ühtegi väravat löömata. Sellist hävingut ei olnud varem ette näidata ühelgi valitseval maailmameistril.
2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel langes Prantsusmaa välja veerandfinaalis, kaotades Kreekale. Sama turniiri esimeses mängus oli Zidane'i karjääri üks säravamaid hetki, kus 1-0 kaotusseisus olles, lõi Zidane lisaajal kaks väravat ning aitas oma meeskonna 2-1 võidule.
2006. aasta maailmameistrivõistlustel jõudis Prantsusmaa finaali, kus Zidane realiseeris 7. minutil penalti ning viis Prantsusmaa 1-0 juhtima, kuid normaalaeg lõppes ikkagi 1-1. Mängu 110ndal minutil solvas Marco Materazzi Zidane õde ja Zidane lõi seepeale Materazzit peaga kõhtu. Karistusena eemaldati Zidane mängust. Prantsusmaa kaotas penaltiseerias Itaaliale 5-3. See mäng jäi Zidane karjääri viimaseks ja ta loobus pärast mängu jalgpallikarjäärist.
Isiklikku.
Zinedine Zidane on 185 cm pikk ja kaalub 78 kg. Ta on abielus Véronique Fernandéziga ja neil on neli poega.


Steven Gerrard.
Steven George Gerrard (sündis 30. mail 1980Whistonis) on Inglismaa jalgpallur, Inglismaa jalgpallikoondise ja klubi Liverpool FC poolkaitsja.
Rahvuskoondis.
Inglismaa rahvuskoondises on Gerrard seisuga 10. juuni 2009 mänginud 74 mängu ja löönud 14 väravat. Rahvuskoondises tegi Gerrard debüüdi 31. mail 2000, kui kodus mängiti Ukrainaga ja võideti 2:0. Esimese värava lõi ta Inglismaa kasuks 1. septembril 2001, kui võideti Saksamaad 5:1.
Euroopa 2000. aasta meistrivõistlustel osales ta ühes mängus, vahetusmängijana Saksamaa vastu. Inglismaa võitis selle mängu 1:0, kuid kukkus alagrupist välja.
Euroopa 2004. aasta meistrivõistlustel alustas Gerrard juba pidevalt algkoosseisus. Ta lõi ka ühe värava: Šveitsi vastu. Inglismaa kaotas veerandfinaalis penaltitega Portugalile.
2006. aasta maailmameistrivõistlustel lõi Gerrard kaks väravat, Trinidadi ja Tobago ning Rootsi vastu. Seevastu veerandfinaalis, kus Inglismaa taas kohtus Portugaliga ja mäng lõppes taas penaltite löömisega, oli Gerrard üks kolmest, kelle penalti Portugali väravavaht Ricardo Pereira tõrjus, lükates nii Inglismaa välja.
Klubid.
Alates 1. augustist 1998 kuni tänapäevani on Gerrard mänginud Liverpool FC eest.
13. aprillil 2008 mängis ta 300. mängu Liverpooli eest Premier League'is Blackburni Roversi vastu. Liverpool võitis selle 3:1 ja Gerrard lõi avavärava.
10. märtsil 2009 mängis ta oma 100. mängu Liverpooli eest rahvusvahelises sarjas Madridi Reali vastu. Liverpool võitis selle 4:0 ja Gerrard lõi 2 väravat.
22. märtsil 2009 tegi Gerrard oma esimese kübaratriki Premier League'is 5:0 võidumängus Aston Villa üle.
Isiklikku.
Steven Gerrard on 183 cm pikk ja kaalub 79 kg.
Stevenil on vanem vend Paul, kes ei ole Everton FC endine väravavaht Paul Gerrard. Küll on jalgpallur tema onupoeg Anthony Gerrard, kes mängib Wallsalli eest.
Gerrard on abielus moeajakirjaniku Alex Curraniga. Nad abiellusid 16. juunil 2007.
Septembris 2006 avaldas ta oma eluloo "Gerrard: My Autobiography", mis samal aastal valiti Suurbritannia raamatuauhindade jagamisel aasta spordiraamatuks.


Rui Costa.
Manuel César Rui Costa (sündis 29. märtsil 1972 Lissabonis) on endine Portugali jalgpallikoondise poolkaitsja.
Klubikarjäär.
Hooajal 1990-91 mängis Costa Portugali tugevuselt teise liiga klubis A.D. Fafe, kus jäi silma tipptreenerile Carlos Queirozele. Aastail 1991–94 mängis Costa Lissaboni Benficas, 1994–2001 Firenze Fiorentinas, 2001–06 AC Milanis ja 2006–08 taas Benficas.
Kokku pidas ta nende klubide eest 596 mängu ja lõi neis 73 väravat.
Koondisekarjäär.
Rui Costa kutsuti Portugali jalgpallikoondisse kodumaal toimuvateks alla 20-aastaste maailmameistrivõistlusteks. Avakohtumises alistas Portugal Iirimaa jalgpallikoondise 2:0, Costa oli agrivistuses ja vahetati välja 69. minutil seisul 1:0. Argentiina jalgpallikoondise vastu alustas Costa samuti ja vahetati välja 70. minutil seisul 1:0. Portugali 3:0 võidule aitas kaasa asjaolu, et Argentiina lõpetas mängu kaheksakesi. Kolmandas alagrupimängus Lõuna-Korea jalgpallikoondise vastu Costa ei mänginud ja Portugal võitis 1:0. Veerandfinaalis Mehhiko jalgpallikoondise vastu sai Costa juba 7. minutil kollase kaardi. Normaalaeg lõppes 1:1. Lisaajaks võeti Costa välja ja lisaajal võitis Portugal 2:1. Poolfinaalis Austraalia jalgpallikoondise vastu mängis Costa terve mängu ja lõi 31. minutil mängu ainsa värava. Finaalis Brasiilia jalgpallikoondise vastu väravaid ei löödud ja järgnes penaltiseeria. Portugal realiseeris kõik penaltid, viimase neist Rui Costa, ja võitis 4:2. Portugal tuli noorte maailmameistriks.
Järgmisel aastal võitis Portugal traditsioonilise Touloni turniiri alla 21-aastastele mängijatele. Portugal võitis kõik mängud ja Costa lõi 4 väravat, sealhulgas 3 poolfinaalis Mehhiko vastu.
Esimese värava täiskasvanute koondises lõi Costa 19. juunil 1993 1994. aasta MM-valikturniiril Malta jalgpallikoondise vastu: 4:0 lõppenud mängus teise värava. Teise värava lõi ta sama aasta 5. septembril Kadrioru staadionil Eesti jalgpallikoondise vastu ja see oli 2:0 võidetud mängu avavärav. Kuid Portugal jäi alagrupis Itaalia ja Šveitsi järel kolmandaks ega pääsenud MM-finaalturniirile.
1994. aasta alla 21-aastaste EM-il sattus Portugal samasse alagruppi Itaaliaga, kes ka alagrupi võitis. Portugal läks teisena edasi. Veerandfinaalis võitis Portugal Poola jalgpallikoondise võõrsil 3:1 ja kodus 2:0. Poolfinaalis alistas Portugal 2:0 Hispaania jalgpallikoondise ja jõudis finaali, kus kaotas taas 0:1 Itaaliale.
15. augustil 1995 lõi Costa 1996. aasta EM-valikturniiril võõrsil Liechtensteini jalgpallikoondise vastu esimest korda Portugali täiskasvanute koondise eest 2 väravat. Portugal võitis selle mängu 7:0. Portugal võitis ka alagrupi ja pääses finaalturniirile Inglismaale.
Finaalturniiril oli Costa kõigi Portugali mängude algrivistuses. Alagrupis viigistas Portugal Taani jalgpallikoondisega 1:1 ning võitis siis Türgi jalgpallikoondise 1:0 ja Horvaatia jalgpallikoondise 3:0 ning sellega ka alagrupi. Kuid veerandfinaalis kaotas Portugal Tšehhi jalgpallikoondisele 0:1 ja langes välja.
1998. aasta MM-valikturniiril jäi Portugal alagrupis Saksamaa ja Ukraina järel kolmandaks ega pääsenud MM-finaalturniirile.
2000. aasta EM-valikturniiril lõi Costa Liechtensteini vastu 2 väravat nii kodus kui võõrsil. Kokku on ta Liechtensteini vastu löönud 6 väravat, rohkem kui ühegi teise riigi vastu. Portugal jäi Rumeenia jalgpallikoondise järel alagrupis teiseks, kuid parima teiseks tulnud meeskonnana pääses EM-finaalturniirile, mis toimus Hollandis ja Belgias.
EM-finaalturniiril loositi Portugal taas Rumeeniaga ühte alagruppi, kuid siin võitis Portugal kõik kohtumised. Järjekorras alistati Inglismaa jalgpallikoondis 3:2, Rumeenia 1:0 ja Saksamaa 3:0. Veerandfinaalis alistati Türgi 2:0 (Costa sai 39. minutil kollase kaardi), kuid poolfinaalis kaotas Portugal lisaajal Prantsusmaa jalgpallikoondisele 1:2. Costa alustas kõiki mänge algrivistuses ja vahetati lõpuminutitel välja.
2002. aasta MM-il Lõuna-Koreas läks USA jalgpallikoondis Portugali vastu 36 minutiga 3:0 juhtima. Portugal suutis 2 väravat tagasi lüüa, kuid kaotas 2:3. Sellel seisul vahetati Costa 80. minutil välja. Teises kohtumises Poola vastu vahetati Costa sisse 60. minutil seisul 1:0 ja Portugal võitis 4:0, kusjuures Costa lõi 88. minutil viimase värava. Viimases mängus Lõuna-Korea vastu Costa ei osalenud ja Lõuna-Korea võitis selle mängu 1:0. Alagrupi võitis Lõuna-Korea USA ees, Portugal jäi kolmandaks ja langes välja.
2004. aasta Euroopa meistrivõistlused toimusid Portugalis. Avamängus Kreeka jalgpallikoondise vastu mängis Costa esimese poolaja, mille Kreeka võitis 1:0. Mängu võitis Kreeka 2:1. Teises mängus Venemaa jalgpallikoondise vastu vahetati Costa platsile 63. minutil seisul 1:0 ja 89. minutil lõi Costa 2:0, millega mäng lõppes. Kolmandas mängus Hispaania vastu Costa ei mänginud; Portugal võitis 1:0 ja sellega ka alagrupi Kreeka ees. Veerandfinaalis Inglismaa vastu vahetati Costa sisse 79. minutil seisul 0:1. Portugal suutis viigistada ja lisaajal viis Costa Portugali juhtima, aga lisaaeg lõppes 2:2. Järgnenud penaltiseerias Costa eksis, aga ülejäänud portugallased olid kõik täpsed ja Portugal võitis lõpuks 7 löögi järel 6:5. Poolfinaalis alistas ilma Costata mänginud Portugal Hollandi jalgpallikoondise 2:1. Finaalis oli vastas jälle Kreeka. Costa vahetati platsile 60. minutil pärast Kreeka avaväravat, kuid ei suutnud seisu muuta ja see värav jäigi mängu ainsaks. Portugal sai EM-hõbeda.
Pärast EM-i loobus Costa koondise esindamisest. Aastail 1993–2004 pidas ta rahvuskoondises 94 mängu ja lõi neis 26 väravat.
Isiklikku.
Rui Costa on 180 cm pikk ja kaalub 74 kg.


Maniche.
pisi
Maniche (õieti Nuno Ricardo Oliveira Ribeiro; sündinud 11. novembril 1977 Lissabonis) on portugali jalgpallur, Portugali jalgpallikoondise poolkaitsja.
Hüüdnime sai ta legendaarse Taani ründemängija Michael Manniche järgi.
Isiklikku.
Maniche on 173 cm pikk ja kaalub 69 kg.
Ka ta noorem vend Jorge Ribeiro on jalgpallur ning on samuti jõudnud Portugali koondisesse.


David Beckham.
David Robert Joseph Beckham (sündinud 2. mail 1975 Leytonstone'is) on Inglismaa jalgpallur, Inglismaa jalgpallikoondise parempoolkaitsja, kes mängib USA klubis Los Angeles Galaxy.
Inglismaa rahvuskoondises on Beckham mänginud (seisuga 14. oktoober 2009) 115 mängu ja löönud 17 väravat.
Elulugu.
David sündis Londoni lähedal Leytonstone'is. Tema isa David Edward Alan Beckham (Ted Beckham; sündinud 1948) töötas köögimeistrina ning oli Manchester Unitedi fänn. Davidi ema Sandra Georgina West (sündinud 1949), oli elukutselt juuksur. David Beckhami emapoolne vanaisa oli rahvuselt juut.
David sai jõuluvanalt igal aastal uue jalgpalli. Ta mängis seda algul isaga, hiljem sõpradega. Kaheksa-aastaselt oli ta juba paremäär poistemeeskonnas Ridgeway Rovers.
Jalgpalliharrastuse tõttu õppis David koolis halvasti, nii et tal jäi lõpuks kool pooleli.
Juulis 1991 võeti ta Manchester Unitedi noortemeeskonda, kus mängisid ka vennad Gary ja Phil Neville, Nicky Butt, Ryan Giggs ja Paul Scholes.
Inglismaa jalgpallikoondises debüteeris Beckham 1. septembril 1996 mängus Moldovaga.
Oma esimese värava Inglismaa heaks lõi ta 1998. aasta maailmameistrivõistlustel karistuslöögist Colombia jalgpallikoondise vastu. Sellest ajast saadik paistab ta silma täpsete karistuslöökidega. Inglismaa võitis 2:0 ja Beckham lõi teise värava. Inglismaa pääses Rumeenia järel alagrupist teisena edasi ja kohtus 16 parema hulgas Argentiinaga. Selles mängus sai Beckham vastase löömise eest punase kaardi. Inglismaa kaotas penaltitega ja langes välja. Avalikkus süüdistas kaotuses Beckhamit.
David Beckham on tunnistatud Euroopa parimaks jalgpalluriks ja Rivaldo järel paremuselt teiseks jalgpalluriks maailmas.
Manchester Unitedis kandis Beckham särki number 7 ja teenis 12 miljonit dollarit aastas.
Aastal 2003 ostis Madridi Real Beckhami 41 miljoni dollari eest ning kandis särki number 23. Ta ühines mitmete tuntud mängijatega nagu Ronaldo, Zinédine Zidane, Luís Figo ja Raúl. Kuid hoolimata tugevast meeskonnast ei õnnestunud Realil olulisi võite saavutada. Lõpuks võitis Beckham oma viimasel hooajal Realiga La Liga tiitli.
2007. aasta jaanuaris ei sõlminud Madridi Real Davidiga uut lepingut. Järgmisel päeval sõlmis Beckham 5-aastase lepingu klubiga Los Angeles Galaxy, mis kehtib 1. juulini 2012. Seal kannab ta samuti särki number 23 nagu Madridi Realis.
22. oktoobril 2008 sõlmis David AC Milaniga kahekuuse laenulepingu, mida hiljem pikendati AC Milani hooaja lõpuni. Ta kandis seal särki number 32.
27. detsembril 2009 naasis ta teise laenulepinguga Milani, et parandada oma šansse Inglismaa koondise eest mängimiseks 2010. aasta maailmakarikal Lõuna-Aafrika Vabariigis. Laenuleping hakkas kehtima 1. jaanuaril 2010 ning David tegi oma teise debüüdi 6. jaanuaril Genoa vastu, mille Milan võitis 5-2.
David Beckhami unistus pääseda oma neljandale järjestikule MM'ile purunes, kui ta Milani võidumängus Verona Chievo vastu Achilleuse kõõlust vigastas.
14. septembril 2010 naasis ta oma Achilleuse vigastusest vahetusmängijana väljakule Los Angeles Galaxy eest 3–1 võidumängus Columbus Crew vastu ning mängis 20 minutit. 4. oktoobril lõi ta oma esimese värava 2010. aastal 2–1 võidumängus Chivase vastu karistuslöögist.
Isiklikku.
Aastal 1999 abiellus ta ansambli Spice Girls laulja Victoriaga. Neil on pojad Brooklyn Joseph (sündis 4. märtsil 1999 Londonis, Romeo James (sündis 1. septembril 2002 Londonis) ja Cruz Davis (sündis 20. septembril 2005 Madridis) ja tütar Harper Seven (sündis 10. juulil 2011 Los Angeleses)
David Beckham on 183 cm pikk ja kaalub 67 kg (2004).


Vampiir.
Vampiir on müütiline või folkloorne olend, kes toitub inimeste või loomade verest. Tavaliselt on vampiiriks hiljuti surnud inimese laip, mis on reanimeeritud või muudetud surematuks teatud viisidel.
Vampiiridel olevat palju üleloomulikke võimeid. Tuntumate uskumuste kohaselt suudavad nad lennata, end nahkhiirteks muuta, ning on inimestest palju tugevamad. Vampiirid suutvat ka inimest, kelle verd nad joonud on, vampiiriks muuta.
Vampiiride tapmiseks olevat mitmeid viise. Tuntumad neist on puuvaia löömine läbi vampiiri südame, tema jätmine päikese kätte, siseelundite eemaldamine ja vampiiri põletamine, tema keha tükkideks rebimine (seda suudab ainult teine vampiir) ja ärapõletamine ning keeva vee valamine vampiiri haua kõrvalisse auku. Samuti hõbekuulidega tulistamine. Mõningate lugude puhul pidi ka libahundi hammustus surmav olema.
Vampiiride eemalepeletamiseks pidavat aitama küüslauk, püha vesi, hõbedast esemed, ristid, piiblid või Taaveti täht.
Õigeusu uskumuste järgi ei lahku pärast surma hing kehast 40 päeva jooksul. Mõnel pool kaevati surnud sellepärast 3–7 päeva pärast üles ja kui surnukeha polnud hakanud kõdunema, löödi neile puuvai südamesse, et vältida inimese muutumist vampiiriks.


Michel Platini.
Michel Platini (sündinud 21. juunil 1955 Jœufis) on UEFA president ja endine Prantsusmaa jalgpallikoondise poolkaitsja. Prantsusmaa rahvuskoondises on ta mänginud 72 mängu ja löönud 41 väravat (Prantsusmaa koondise läbi aegade parim väravakütt). 43 korda oli ta kapten.


Ingel.
Ingel on Jumalat või jumalaid teeniv vaim mitmes religioonis (põhiliselt judaismist arenenud monoteismides).
Nende nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast "angelus", mis tuleneb omakorda kreekakeelsest sõnast ἄγγελος ("angelos") 'sõnumitooja, saadik' (kirjutatuna "gg" hääldatakse kreeka keeles nagu "ng"). Heebrea keeles on lähim sõna ingli kohta "מלאך" [mal'ach], mis tähendab samuti sõnumitoojat.


Johan Neeskens.
Johan Neeskens (sündis 15. septembril 1951 Heemstedes) on hollandi jalgpallur, endine Hollandi jalgpallikoondise poolkaitsja.
Hollandi rahvuskoondises mängis Neeskens 49 korda ja lõi kokku 17 väravat (1970–1981).


FC Nantes.
FC Nantes ehk Football Club de Nantes on Prantsusmaa linnas Nantes'is tegutsev jalgpalliklubi, üks nooremaid Prantsusmaal.
Klubi aadress on Centre Sportif Jose-Arribas-La Joneliere, route de La Chapelle, 44240 La Chapelle-sur-Erdre.
Klubile pandi alus 23. aprillil 1943. aastal, ajal, kui Teine maailmasõda ei olnud veel lõppenud ning linn kannatas pidevate pommirünnakute all.
Nantes


Bobby Moore.
Bobby Moore ehk Robert Frederick Chelsea Moore (12. aprill 1941 Barking – 24. veebruar 1993 London) oli Inglismaa jalgpallikoondise kaitsja, maailmameister 1966.
Inglismaa rahvuskoondises mängis (1962–1974) Moore 108 mängu ja lõi 2 väravat.


Suriname riigipeade loend.
Suriname riigipeade loend loetleb Suriname presidendid alates iseseisvumisest 1975. aastast.


Seišellide riigipeade loend.
Seišellide riigipeade loend loetleb Seišellide riigipead alates iseseisvumisest 1976. aastast.


Süüria riigipeade loend.
Süüria riigipeade loend loetleb Süüria riigipead alates iseseisvumisest 1920. aastal.
Aastail 1941–1946 olid riigis Prantsuse-Suurbritannia ühisväed.


1960. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
1960. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis toimusid Prantsusmaal.
1960. a. EM-il avaldas soovi osaleda 17 riiki. Peale ühte eelringi mängu, milles Tšehhoslovakkia alistas kahe mängu kokkuvõttes Iirimaa 4:2, jäi sõelale 16 riiki: Austria, Bulgaaria, Hispaania, Jugoslaavia, Kreeka, Norra, Nõukogude Liit, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksa DV, Taani, Tšehhoslovakkia, Türgi ja Ungari.
Algselt mängisid meeskonnad omavahel kaks mängu – kodus ja võõrsil. Alates poolfinaalidest leidsid mängud aset korraldajamaa pinnal. Prantsusmaa Jalgpalli Liidu ja selle eestvedaja Henri Delaunay auks korraldati esimene finaalturniir, mis kandis nime Rahvuste Karikas, Prantsusmaal. Lisaks nimetati Delaunay auks ka võitjale üle antav karikas.
Poolfinaalides alistas Jugoslaavia korraldajamaa Prantsusmaa 5:4 ning Nõukogude Liit oli üle Tšehhoslovakkiast 3:0. Pariisis peetud finaali võitis Nõukogude Liit Jugoslaaviat lisaajal 2:1. Otsustava värava lõi seitse minutit enne lisaaja lõppu Viktor Ponedelnik. Suur osa Nõukogude Liidu võidus peitus tema legendaarse väravavahi Lev Jašini suurepärastes tõrjetes.
Finaal.
Euroopa meistrivõistlused, 1960. aasta jalgpallis


Bulgaaria jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Bulgaaria jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Euro 2004 valikmängudes suutis Plamen Markovi juhendatav noor Bulgaaria meeskond edestada nii Horvaatiat kui Belgiat ning tagas endale otsepääsu Portugali.
KohtFIFA edetabelis (mai 2004): 38. koht
Koondise põhivorm: valge särk, rohelised püksid, punased põlvikud
Koondise varuvorm: punane särk, valged püksid, punased põlvikud
Väravavahid.
1 Zdravko Zdravkov 4. oktoober1970 Lovetši Litex
12 Stojan Kolev 3. veebruar1976 Sofia CSKA
23 Dimităr Ivankov 30. oktoober1975 Sofia Levski
Kaitsjad.
2 Vladimir Ivanov 6. veebrur1973 Plovdivi Lokomotiv
3 Rosen Kirilov 4. jaanuar 1973 Lovetši Litex
4 Ivajlo Petkov 24. märts 1976 Istanbuli Fenerbahce
5 Zlatomir Zagorčič 15. juuni 1971 Lovetši Litex
6 Kiril Kotev 8. aprill 1982 Plovdivi Lokomotiv
18 Predrag Pažin 14. märts 1973 Donetski Šahtar
Poolkaitsjad.
7 Daniel Borimirov 15. jaanuar 1970 Sofia Levski
8 Milen Petkov 12. jaanuar 1974 Ateena AEK
10 Velizar Dimitrov 13. aprill1979 Sofia CSKA
13 Georgi Peev 11. märts1979 Kiievi Dinamo
15 Marijan Hristov 29. juuli 1973 1.FC Kaiserslautern
19 Stilijan Petrov 5. juuli 1979 Glasgow Celtic
22 Ilijan Stojanov 20. jaanuar 1977 Sofia Levski
Ründajad.
9 Dimităr Berbatov 30. jaanuar 1980 Leverkuseni Bayer
11 Zdravko Lazarov 8. veebruar 1974 Gaziantespor
14 Georgi Čilikov 23. august 1978 Sofia Levski
16 Vladimir Mančev 6. oktoober 1977Lille
17 Martin Petrov 15. jaanuar 1979 VfL Wolfsburg
20 Valeri Božinov 15. veebruar 1986 Lecce
21 Zoran Jankovič 8. veebruar 1974 Dalian
Peatreener.
Plamen Markov
Vaata ka.
Bulgaaria jalgpallikoondis
2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlused
Jalgpallikoondis


Jon Dahl Tomasson.
Jon Dahl Tomasson (sündis 29. augustil 1976) on Taani jalgpallikoondise ründaja.
Taani rahvuskoondises oli Tomassoni debüüt 29. märtsil 1997. Seisuga 23. märts 2010 oli ta koondises mänginud 107 mängu ja löönud 51 väravat.
Isiklikku.
Jon Dahl Tomasson on 182 cm pikk ja kaalub 79 kg.


Jesper Grønkjær.
Jesper Grønkjær (sündis 12. augustil 1977) on Taani endine jalgpallur, ründaja.
Grønkjær on Taani jalgpallikoondises mänginud 80 korda ja löönud 5 väravat. Debüüt koondises toimus 27. märtsil 1999.
Isiklikku.
Jesper Grønkjær on 185 cm pikk ja kaalub 85 kg.


David Trezeguet.
David Trezeguet (sündinud 15. oktoobril 1977 Rouenis) on Prantsusmaa jalgpallikoondise endine ründaja.
Trezeguet' isa on prantsuse päritolu Argentiina jalgpallur Jorge Trezeguet. Seetõttu oli Davidil valida, kumma riigi koondises mängima hakata, aga ta valis Prantsusmaa.
Klubikarjäär.
Põhilise aja oma klubikarjäärist on Trezeguet veetnud AS Monacos, kus ta aastail 1995–2000 lõi 95 mängus 52 väravat, ja Torino Juventuses, kus ta aastail 2000–10 lõi 218 mängus 160 väravat.
2002 oli Trezeguet koos Dario Hübneriga Serie A resultatiivseim jalgpallur. Samal aastal valiti ta Serie A aasta välisjalgpalluriks ja Serie A aasta jalgpalluriks.
Koondisekarjäär.
Trezeguet kutsuti Prantsusmaa U20 koondisse Malaisias toimunud 1997. aasta U20 maailmameistrivõistlustele. Trezeguet mängis kõik Prantsusmaa kohtumised kaasa algusest lõpuni. Avakohtumises kaotati Brasiiliale 0:3, aga seejärel viis Trezeguet teises kohtumises Lõuna-Korea vastu Prantsusmaa juba 2. minutil 2:0 ette (Thierry Henry lõi 1. minutil 1:0 ja 10. minutil 3:0). 27. minutil sai Trezeguet kollase kaardi, aga 52. minutil lõi 4:0. Mäng lõppes 4:2. Viimases alagrupimängus LAV-i vastu lõi Trezeguet 22. minutil 1:0 ja 61. minutil 2:1. 84. minutil vahetati ta seisul 3:1 välja ja Prantsusmaa võitis 4:2. Alagrupi võitis Brasiilia Prantsusmaa ees. Seejärel alistas Prantsusmaa viimase minuti väravast Mehhiko 1:0 ja jõudis veerandfinaali Uruguai vastu. Seal viis Trezeguet Prantsusmaa 27. minutil juhtima, Uruguai viigistas 68. minutil. See oli kogu võistluse ainus penaltiseeriaga lõppenud mäng. Trezeguet lõi teisena ja sai sisse, aga pärast 8 penaltit kummaltki poolt läks poolfinaali Uruguai.
1998. aasta maailmameistrivõistlused toimusid Prantsusmaal. Enne võistlusi andis peatreener Aim Jacquet Trezeguet'le, Henryle ja Patrick Vieirale võimaluse ennast koondises näidata ja kõik kolm valitigi MM-meeskonda. Avakohtumises LAV-i jalgpallikoondise vastu vahetati Trezeguet platsile 84. minutil seisul 2:0 ja Prantsusmaa võitis 3:0. Teises kohtumises Saudi Araabia jalgpallikoondisega pääses Trezeguet platsile juba 36. minutil seisul 0:0 ja Prantsusmaa võitis 4:0, kusjuures Trezeguet lõi 68. minutil 2:0. Viimases alagrupimängus Taani jalgpallikoondise vastu arvas Jacquet Trezeguet' juba algrivistusse ja Prantsusmaa võitis sellegi mängu 2:1. Trezeguet mängis esimesed 85 minutit. Järgnes lisaajal saadud 1:0 võit Paraguai jalgpallikoondise üle, milles Trezeguet mängis juba kogu kohtumise, ja Prantsusmaa pääses veerandfinaali Itaalia jalgpallikoondise vastu. Seal sekkus Trezeguet 65. minutil, aga väravad jäid enne penaltiseeriat löömata. Seal lõi Trezeguet kolmanda prantslasena ja sai sisse. Prantsusmaa võitis 4:3 ja pääses poolfinaali Horvaatia jalgpallikoondise vastu, kus Trezeguet sekkus 68. minutil seisul 1:1 ja Prantsusmaa võitis 2:1. Finaal oli ainus kohtumine, kus Trezeguet ei mänginud. Prantsusmaa võitis Brasiilia jalgpallikoondist 3:0 ja tuli esimest korda maailmameistriks.
2000. aasta Euroopa meistrivõistlustel alistas Prantsusmaa alguses Taani 3:0 ja siis Tšehhi jalgpallikoondise 2:1, aga alagrupivõitjat otsustavas mängus kaotas Hollandi jalgpallikoondisele 2:3, kuigi Trezeguet viis 31. minutil Prantsusmaa 2:1 ette. Veerandfinaalis Hispaania jalgpallikoondise vastu, kus Trezeguet ei mänginud, võitis Prantsusmaa 2:1. Poolfinaalis Portugali jalgpallikoondise vastu läks Trezeguet'd vaja alles lisaajal, 105. minutil. Prantsusmaa võitis penaltist, mille 117. minutil lõi sisse Zinedine Zidane. Finaalis Itaalia vastu vahetati Trezeguet mängu 76. minutil seisul 0:1. Normaalaja viimasel minutil Sylvain Wiltord viigistas ja 103. minutil lõi Trezeguet võiduvärava: oma ainsa sellel turniiril, aga kõige tähtsama.
2002. aasta maailmameistrivõistlustele Lõuna-Koreasse pääses Prantsusmaa tiitlikaitsjana eelvõistlusteta. Kolmandat korda sattusid Prantsusmaa ja Taani samasse alagruppi. Trezeguet alustas kõiki oma koondise mänge algrivistuses. Avamängus kaotas Prantsusmaa Senegali jalgpallikoondisele, mille kõik liikmed mängisid Prantsusmaa liigades, 0:1. Teises mängus Uruguai vastu sai Thierry Henry juba 25. minutil punase kaardi, misjärel Prantsusmaa pidi jätkama vähemuses, kuid suutis hoida väravateta viiki. Trezeguet vahetati 81. minutil välja. Otsustavas kohtumises kaotas Prantsusmaa Taanile 0:2 ja langes välja. Esimest korda jalgpalli MM-ide ajaloos ei suutnud tiitlikaitsja lüüa väravat ja esimest korda jäi ta alagrupis viimaseks.
2004. aasta Euroopa meistrivõistlustele Portugali ei pääsenud Prantsusmaa tiitlikaitsjana eelvõistlusteta, kuid ta võitis kõik 8 valikgrupimängu. Henry, Trezeguet ja Wiltord lõid igaüks 6 väravat ja Prantsusmaa väravate vahe oli 29:2, sealjuures kodus 19:0. Finaalturniiril oli Trezeguet Prantsusmaa iga mängu algrivistuses. Avakohtumises Inglismaa jalgpallikoondise vastu viis Frank Lampard inglased 38. minutil juhtima, aga Zinedine Zidane lõi üleminutitel kaks väravat ja tõi 2:1 võidu prantslastele. Teises mängus viigistas Prantsusmaa Horvaatiaga 2:2, kusjuures Trezeguet lõi 64. minutil viimase värava. Viimases alagrupimängus vahetati Trezeguet 75. miutil seisul 1:1 välja, aga Henry väravatest võitis Prantsusmaa 3:1 ja sellega ka alagrupi Inglismaa ees. Veerandfinaalis Kreeka jalgpallikoondise vastu mängis Trezeguet esimesed 72 minutit. Kreeka võitis Angelos Charistease 64. minutil löödud väravast 1:0. Pärast tuli Kreeka Euroopa meistriks.
2006. aasta maailmameistrivõistlustele Saksamaale jõudis Prantsusmaa alagrupivõitjana Šveitsi ees, seekord 5 võidu ja 5 viigiga. Ka Šveits pääses edasi ja loositi Prantsusmaaga samasse alagruppi. Nad kohtusid alagrupi avavoorus ja tulemuseks jäi väravateta viik. Trezeguet ei mänginud. Ka teises voorus Lõuna-Korea jalgpallikoondise vastu sekkus Trezeguet alles üleajal ja mäng lõppes 1:1. Seevastu Togo jalgpallikoondise vastu mängis Trezeguet kogu kohtumise, mis lõppes 2:0. Alagrupi võitis Šveits Prantsusmaa ees. Järgnesid 3:1 võit Hispaania üle, 1:0 võit Brasiilia üle ja 1:0 võit Portugali üle (neis kolmes kohtumises Trezeguet ei osalenud). Finaalis Itaalia vastu lõppes normaalaeg 1:1 ja lisaajal, 100. minutil sekkus Trezeguet. Mäng lõppes penaltiseeriaga, kus Trezeguet lõi teises paaris ja oli kogu penaltiseeria ainus eksija, ta lõi latti ja Itaalia tuli maailmameistriks.
Trezeguet astus 2008. aasta juulis Prantsusmaa jalgpallikoondisest tagasi.


Igor Tudor.
Igor Tudor (sündis 16. aprill 1978 Split) on Horvaatia jalgpallikoondise poolkaitsja.
Horvaatia rahvuskoondises mängis Tudor 55 korda. Debüüt kondises toimus 15. november 1997, kui mängiti viiki 1:1 Ukraina jalgpallikoondisega.
Isiklikku.
Igor Tudor on 193 cm pikk ja kaalub 88 kg.


Läti jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel.
Läti jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel
Euro 2004 valikturniiri alustasid Läti Aleksandrs Starkovsi juhendamisel väga lennukalt - 0:0 viigiga Rootsi ja 1:0 võiduga Poola üle. San Marino alistati nii kodus kui võõrsil. 2003. aasta juunis kaotati küll Ungarile 1:3 ja septembris Poolale, kuid sügisesed võidud Ungari (3:1) ja mis peatähtis, võõrsil Rootsi üle (1:0) kindlustasid Lätile grupis rootslaste järel teise koha ning õiguse "play-off"-mängudeks.
Loos andis vastaseks MM-i pronksi Türgi. Avamäng Riias võideti 1:0 ja ehkki korduskohtumises jäädi taha 0:2, võideldi lõpuks välja 2:2 viik. Superüllatus oli sündinud.
Kümnes kohtumises lõi Läti koondis kokku 13 väravat, neist kuus kogunes Māris Verpakovskise arvele. Kaks väravat lõid Imants Bleidelis, Juris Laizāns ja Andrejs Prohorenkovs, ühe (oma)väravaga aitasid lätlasi vastased.
Koht FIFA edetabelis (mai 2004): 52. koht
Koondise põhivorm: punane särk, punased püksid, punased põlvikud
Koondise varuvorm: valge särk, valged püksid, valged põlvikud
Väravavahid.
1 Aleksandrs Koliņko 18. juuni 1975 Rostov
12 Andrejs Piedels 17. september 1970 Riia Skonto
20 Andrejs Pavlovs 22. veebruar 1970 Riia Skonto
Kaitsjad.
2 Igors Stepanovs 21. jaanuar 1976 SK Beveren
4 Mihails Zemļinskis 21. detsember 1969 Riia Skonto
6 Oļegs Blagonadeždins 16. mai 1973 Riia Skonto
7 Aleksandrs Isakovs 16. september 1973 Riia Skonto
15 Māris Smirnovs 2. juuni 1976 FK Ventspils
16 Dzintars Zirnis 25. aprill 1977 Liepāja Metalurgs
18 Igors Korabļovs 23. november 1974 FK Ventspils
22 Artūrs Zakreševskis 7. august1971 Riia Skonto
Poolkaitsjad.
3 Vitālijs Astafjevs 3. aprill 1971 Wacker
8 Imants Bleidelis 16. august1975 Viborg FF
5 Juris Laizāns 6. jaanuar 1979 Moskva CSKA
10 Andrejs Rubins 26. november 1978 Jaroslavli Šinnik
13 Jurģis Pučinsks 1. märts 1973 Vladivostoki Lutš-Energia
14 Valentīns Lobaņovs 23. oktoober 1971 Zaporižžja Metallurg
19 Andrejs Štolcers 8. juuli 1974 Fulham FC
Ründajad.
9 Māris Verpakovskis 15. oktoober 1979 Kiievi Dinamo
11 Andrejs Prohorenkovs5. veebruar 1977 Tel Avivi Maccabi
17 Marians Pahars 5. august 1976 FC Southampton
23 Vits Rimkus 21. juuni1973 FK Ventspils
21 Mihails Miholaps 24. august 1974 Riia Skonto
Peatreener.
Aleksandrs Strakovs


Marians Pahars.
Marians Pahars (sündis 5. augustil 1976 Riias) on Läti jalgpallikoondise ründaja.
Läti rahvuskoondises on Pahars seisuga 23. märts 2010 mänginud 75 korda ja löönud 16 väravat. Debüüt koondises toimus 12. märtsil 1996, kui kohtuti Küprosega ja kaotati 0:1. Esimese värava lõi ta rahvuskoondise eest 17. veebruaril 1997 mängus Poolaga, mis kaotati 2:3.
Isiklikku.
Marians Pahars on 176 cm pikk ja kaalub 70 kg.
Välislink.
Pahars, Marians
Pahars, Marians


Vitālijs Astafjevs.
Vitālijs Astafjevs (sündis 3. aprill 1971 Riias) on endine Läti jalgpallur, kes oli Läti jalgpallikoondise poolkaitsja ja kapten. Ta mängis 1992–2010 kokku 167 rahvuskoondise kohtumises.
Läti rahvuskoondises mängis Astafjevs esimest korda 26. augustil 1992, kui mängiti Taaniga ja mäng jäi viiki 0:0. Koondises on ta seisuga 31. mai 2009 mänginud 152 mängu ja löönud 15 väravat. Esimese värava Läti koondises lõi ta mängus Eestiga 2. juulil 1993, kui saadi võit 2:0.
Isiklikku.
Vitālijs Astafjevs on 180 cm pikk ja kaalub 78 kg.


Cristiano Ronaldo.
Cristiano Ronaldo dos Santos Aveiro (sündinud 5. veebruaril 1985 Funchalis, Portugalis) on portugali jalgpallur, kes on ka Eesti vastu 2 väravat löönud.
Ta mängib alates 1. juulist 2009 Hispaania kõrgliiga klubi Madridi Reali eest ja kuulub Portugali jalgpallikoondisesse. Ronaldo on peamiselt parem ääreründaja, kuid on mänginud ka teistel ründavatel positsioonidel.
Tema teine eesnimi Ronaldo, mis on tema mängijanimi, on tulnud Ronald Reagani järgi, kes oli tema isa lemmiknäitleja. Tal on vanem vend Hugo ning kaks vanemat õde Elina ja Liliana Cátia.
Klubid.
Manchester United ostis Ronaldo 2003. aastal Lissaboni Sportingult 12,24 miljoni briti naela eest. Ronaldost sai klubi esimene portugali mängija. 26. juunil teatas Madridi Real, et Ronaldo ühineb klubiga 1. juulil ning mille maksumuseks läks 80 miljonit naela. Ronaldo sõlmis Madridi Realiga kuue-aastase lepingu.
Ronaldo lõi oma esimese liigavärava Reali eest oma debüüdil 29. augustil 3-2 võidumängus Deportivo la Coruna vastu.
Koondisekarjäär.
Ronaldo debüteerides koondises 20. augustil 2003 kohtumises Kasahstaniga, mille Portugal võitis 1:0. Ta arvati 2004. aasta Euroopa meistrivõistluste koondisse, hoolimata sellest, et ta polnud veel ühtki väravat koondise kasuks löönud, ja see õigustas end. Ta lõi EM-il kaks väravat: alagrupimängus 12. juunil kolmanda värava Kreeka vastu (ehkki Portugal kaotas mängu 1:2) ning veerandfinaalis 30. juunil keskmise, Portugali teise värava Hollandi vastu (Portugal võitis 2:1). Ronaldo valiti EM-i sümboolsesse koondisse.
Pärast Euroopa meistrivõistlusi algasid 2006. aasta maailmameistrivõistluste valikturniir. Oma kolmanda värava lõi Ronaldo 4. septembril 2004 Läti vastu, lüües võõrsil 2:0 võidetud mängus avavärava. Oma neljanda värava lõi ta 8. septembril Eesti vastu, lüües kodus 4:0 võidumängus avavärava. Oma viienda ja kuuenda värava lõi ta 13. oktoobril, kui ta esimest korda Portugali heaks kaks väravat mängus lõi. See juhtus kodumängus Venemaa vastu, kus ta 7:1 võidumängus lõi 2. ja 4. värava. 8. juunil 2005 skooris ta Eesti vastu ka kordusmängus Tallinnas, lüües mängu ainsa värava. Kokku oli Ronaldo 7 väravaga valikturniiri Euroopa alagruppide resultatiivsuselt 2. mängija.
Portugal pääses finaalturniirile, kus Ronaldo lõi ühe värava: Iraani vastu penaltist. Portugal jõudis poolfinaali. Ronaldot ei valitud MM-i parimaks nooreks mängijaks: selleks sai Lukas Podolski Saksamaalt.
Üks päev pärast oma 22. sünnipäeva, 6. veebruaril 2007 oli Ronaldo sõprusmängus Brasiilia vastu Portugali koondise kapten. Koondise peatreener Luiz Felipe Scolari teatas, et Ronaldo on liiga noor selleks, et kapten olla, kuid Portugali jalgpalliföderatsiooni president Carlos Silva, kes oli kaks päeva varem surnud, oli seda palunud, ja austusest tema vastu laskis Scolari Ronaldol kapten olla.
Euroopa 2008. aasta meistrivõistluste valikturniiril lõi Ronaldo 8 väravat, millega oli Euzebiusz Smolareki järel resultatiivsuselt teine mängija. Finaalturniiril lõi Ronaldo 1 värava. Portugal kaotas veerandfinaalis Saksamaale.
Kui 11. juulil 2008 sai Portugali peatreeneriks Carlos Queiroz, määras ta Ronaldo meeskonna uueks kapteniks.
Ta on 12. oktoober 2010 seisuga löönud Portugali kasuks 78 mängus 25 väravat.


Dado Pršo.
Dado Pršo (sündis 5. november 1974 Zadaris) on Horvaatia jalgpallikoondise ründaja.
Horvaatia rahvuskoondises mängis Pršo astatel 2003–2006 32 korda ja löönud 9 väravat. Debüüt ja esimene värav koondises oli 29. märtsil 2003, kui võideti Belgiat 4:0.
Isiklikku.
Dado Pršo on 187 cm pikk ja kaalub 76 kg.
Pršo, Dado
Pršo, Dado


Paul Scholes.
Paul Aaron Scholes (sündinud 16. novembril 1974 Salfordis) on inglise jalgpallur, endine Inglismaa jalgpallikoondise ründav poolkaitsja, kes mängib 1993. aastast Manchester Unitedis.
Lapsepõlv.
Scholes sündis Manchesteris Salfordis. Ta kasvas üles Oldham Athleticu pooldajana, kuid alates ajast, mil oli 14 aastat vana, treenis koos Manchester Unitediga.
1992 võitis Manchester Unitedi noortemeeskond Inglismaa meistrivõistlused. Sinna kuulusid näiteks David Beckham, Nicky Butt, Gary Neville ja Ryan Giggs, kuid Scholes sellesse koondisse veel ei mahtunud. Koos Phil Neville'iga jõudis ta järgmisel aastal finaali.
Manchester United.
Scholes sai elukutselise jalgpalluri lepingu 23. juulil 1993, kuid ei suutnud täiskasvanute koondisse murda enne 21. septembrit 1994 Inglismaa liiga karika mängus Port Vale'i vastu, mis võideti 2:1, kusjuures Scholes lõi mõlemad väravad. Sellel hooajal lõi ta Unitedis 17 mängus 5 väravat.
Inglismaa koondis.
Scholes debüteeris Inglismaa jalgpallikoondises 1997 Old Traffordil sõprusmängus LAV-i vastu, mis võideti 2:1. Esimese värava Inglismaa koondise kasuks lõi ta 4. juunil 1997 Nantes'is sõprusmängus Itaalia vastu, mille Inglismaa võitis 2:0. Scholes lõi avavärava.
Samal aastal järgnesid väravad MM-valikmängus Makedoonia ja sõprusmängus Kameruni vastu ning Scholes lülitati Inglismaa koondisse 1998. aasta MM-iks. Inglismaa esimeses alagrupimängus Tuneesia vastu lõi Scholes inglaste teise värava, tagades 2:0 võidu. Inglismaa pääses alagrupist edasi, kuid kaotas kohe järgmises mängus penaltitega Argentiinale ja langes välja.
2000. aasta EM-valikturniiril skooris Scholes kodus Poola ja võõrsil Šotimaa vastu ning aitas Inglismaa finaalturniirile. Finaalturniiril lõi ta juba avakohtumise 3. minutil värava Portugali vastu, ent Inglismaa kaotas 2:3, kaotas 2:3 ka Rumeeniale ning 1:0 võidust Saksamaa üle ei piisanud, Inglismaa langes välja.
2002. aasta MM-valikturniiril skooris Scholes võõrsil Albaania ja Kreeka vastu ning aitas Inglismaa finaalturniirile. Seal jõudis Inglismaa veerandfinaali, kus kaotas 0:2 hilisemale maailmameistrile Brasiiliale.
2004. aasta EM-il lõi Scholes oma viimase värava Inglismaa kasuks. See juhtus alagrupimängus Horvaatia vastu 4:2 võidetud mängus. Inglismaa kaotas veerandfinaalis Portugalile penaltitega 5:6.
Pärast EM-i loobus Scholes kohast koondises. Oma osa oli selles asjaolul, et peatreener Sven-Göran Eriksson ei mängitanud teda koondises keskpoolkaitsja, vaid vasakpoolkaitsja kohal, jättes keskpoolkaitsjateks Steven Gerrardi ja Frank Lampardi. Kuid ka pärast koondise peatreeneri vahetust ei tahtnud Scholes koondisse tagasi. Ta mängis koondises kokku 66 mängu ja lõi neis 14 väravat.
Isiklikku.
Paul Scholes on 170 cm pikk ja kaalub 70 kg.
Ta elab koos oma abikaasa Claire'i ning kolme lapse Arroni, Alicia ja Aideniga Oldhamis.


Boris Živković.
Boris Živković (sündis 15. novembril 1975 Živinices) on Horvaatia jalgpallikoondise kaitsja.
Horvaatia rahvuskoondises on Živković seisuga 23. märts 2010 mänginud 39 mängu ja löönud 2 väravat. Debüüt koondises toimus 13. novembril 1999, kui mängiti Prantsusmaaga ja kaotati 0:3. Esimese värava koondises lõi 13. novembril 2001, kui mängiti viiki 1:1 Lõuna-Koreaga.
Isiklikku.
Boris Živković on 182 cm pikk ja kaalub 80 kg.


Robert Kovač.
Robert Kovač (sündis 6. aprillil 1974 Berliinis) on Horvaatia jalgpallikoondise endine kaitsja.
Tema vanem vend Niko Kovač on Horvaatia jalgpallikoondise endine poolkaitsja.
Vennad sündisid Saksamaal horvaadi võõrtööliste peres.
Koondisekarjäär.
Kovači debüüt koondises toimus 28. aprillil 1999, kui mängiti Itaalia jalgpallikoondisega viiki 0:0.
2002. aasta MM-valikgrupi võitis Horvaatia Belgia ja Šotimaa ees, kaotamata ühtki mängu. Vennad Kovačid arvati Jaapanis toimuvaks MM-iks Horvaatia koondisse. Mõlemad osalesid kõigis Horvaatia mängudes algusest lõpuni. Esimeses voorus 3. juunil kaotas Horvaatia 0:1 Mehhiko jalgpallikoondisele. Teises voorus Itaalia vastu 8. juunil jäi Horvaatia 55. minutil taha, kuid võitis ikkagi 2:1. Selles kohtumises oli Robert ainus horvaat, kes sai kollase kaardi (39. minutil). Kolmandas voorus Ekvadori jalgpallikoondise vastu 13. juunil vajas Horvaatia võitu, kuid selle asemel sai Ekvador läbi aegade esimese võidu MM-il (1:0). Alagrupist läks Mehhiko edasi võitjana ja Itaalia teisena, tänu väravate vahele oli Horvaatia kolmas, aga langes ikkagi välja.
2004. aasta EM-valikgrupis oli Horvaatia koos eelviimaseks jäänud Eesti jalgpallikoondisega. Robert Kovač osales 6 valikmängus 8-st, kõigis algrivistuses. Valikgrupi võitis 17 punktiga Bulgaaria jalgpallikoondis, järgnesid 16 punktiga Horvaatia ja Belgia. Tänu väravate vahele (+8 +2 vastu) tuli Horvaatia teiseks ja pääses lisavalikmängudele Sloveenia jalgpallikoondise vastu, kus Horvaatia viigistas kodus 15. novembril 2003 1:1 ja võitis võõrsil 19. novembril 1:0 ning pääses finaalturniirile. Robert tegi teise lisavalikmängu kaasa algusest lõpuni, esimeses ei osalenud.
Finaalturniiril Portugalis viigistas Horvaatia esimeses voorus 13. juunil Šveitsi jalgpallikoondisega 0:0 ja teises 17. juunil Prantsusmaa jalgpallikoondisega 2:2. Kolmandas voorus 21. juunil Inglismaa jalgpallikoondise vastu vajas Horvaatia võitu ja Niko Kovač viis Horvaatia 5. minutil juhtima, kuid Inglismaa võitis lõpuks 4:2. Alagrupi võitis Prantsusmaa Inglismaa ees, Horvaatia oli kolmas ja langes välja. Mõlemad vennad olid igas voorus algrivistuses, aga Inglismaa vastu mängis Robert üksnes esimese poolaja. Prantsusmaa vastu sai Robert 64. minutil pärast seda, kui David Trezeguet lõi 64. minutil 2:2, kollase kaardi.
2006. aasta MM-valikturniiri läbis Horvaatia kaotuseta ja võitis valikgrupi. Ka teisena lõpetanud Rootsi jalgpallikoondis pääses otse finaalturniirile, mis toimus Saksamaal. Esimeses voorus 13. juunil kaotas Horvaatia 0:1 Brasiilia jalgpallikoondisele. Robert Kovač mängis kogu kohtumise ja sai 67. minutil, kui värav oli juba löödud, kollase kaardi. Teises voorus 18. juunil Jaapani jalgpallikoondise vastu mängis ta samuti kogu kohtumise ja sai 32. minutil taas kollase kaardi. Mäng lõppes 0:0 ja Robert Kovač ei tohtinud viimases voorus 22. juunil kaartide tõttu kaasa teha. Horvaatia vajas seal võitu Austraalia jalgpallikoondise üle, aga mäng lõppes 2:2. Alagrupi võitis täiseduga Brasiilia, teisena läks edasi Austraalia. Horvaatia oli kolmas ja langes välja.
2008. aasta EM-valikturniiri võitis Horvaatia Venemaa ja Inglismaa ees. Finaalturniiril mängisid mõlemad vennad Kovačid kaks esimest mängu algusest lõpuni kaasa. Esimeses voorus 8. juunil võitis Horvaatia Austria jalgpallikoondise 1:0 ja Robert sai 51. minutil kollase kaardi. Teises voorus 12. juunil võitis Horvaatia ka Saksamaa jalgpallikoondise 2:1 ja tagas sellega alagrupivõidu. Kolmandas voorus 16. juunil mängis Horvaatia teise koosseisuga ja vennad Kovaid said puhkust, aga Horvaatia võitis ka Poola jalgpallikoondise 1:0. Teisena läks alagrupist edasi Saksamaa. 20. juunil mängiti veerandfinaal Türgi jalgpallikoondisega, mille mõlemad vennad tegid algusest lõpuni kaasa. Lisaaja eelviimasel minutil läks Horvaatia juhtima ja üleajal Türgi viigistas. Järgnes penaltiseeria, kus Horvaatia realiseeris 4 löögist üheainsa ja langes välja, Kovačid lööma ei pidanud.
Isiklikku.
Robert Kovač on 182 cm pikk ja kaalub 78 kg.
Robert Kovač abiellus 2001 Anica Martinovićiga, kes 1995 oli Miss Horvaatia, Miss World Europe ja pälvis iludusvõistlusel Miss World eriauhinna parima rahvusliku kostüümi eest. Neil on kolm last. Nagu Robert, nii ka Anica on sündinud Berliinis horvaadi võõrtööliste peres.


Pavel Nedvěd.
Pavel Nedvěd [p'avel n'edvjed] (sündis 30. augustil 1972 Chebis) on endine tšehhi jalgpallur, Tšehhi jalgpallikoondise poolkaitsja.
Tšehhi rahvuskoondises on Nedvěd mänginud seisuga 24. märts 2010 91 mängu ja löönud 18 väravat. Debüüt koondises toimus 5. juunil 1994, kui mängiti Iirimaaga ja võideti 3:1. Esimese värava koondise kasuks lõi ta 14. juunil 1996, kui mängiti Itaaliaga ja võideti 2:1.
Isiklikku.
Pavel Nedvěd on 176 cm pikk ja kaalub 70 kg.


Läti jalgpallikoondis.
Läti jalgpalliliit asutati 1921. aastal ning seitse aastat hiljem peetud esimese Balti turniiri võitsid just lätlased. Kuni 1940. aastani näpsati karikas Eesti ja Leedu eest veel neli korda. MM-võistluste valikmängudel osales Läti esimest korda 1938. aastal. Avaringis saadi hõlpsalt jagu tollal Balti riikidest nõrgima koondisega Leedust (4:2 kodus ja 5:2 võõrsil). Finaalturniirile pääsemiseks tulnuks nüüd alistada Austria, kuid 5. oktoobril 1937 Viinis peetud kohtumise lätlased kaotasid 1:2. Kordusmängu millegipärast ei peetud.
NSV Liidu poolt okupeeritud Balti vabariigid kohtusid vutiväljakul aastatel 1948-1976 veel korduvalt Balti turniiri nime all ning Läti meeskond osutus parimaks kaheksal korral. Maavõistlusi teiste riikide koondistega loomulikult pidada ei saanud.
Taasiseseisvumine 1991. aastal viis Läti uuesti tagasi FIFA ja UEFA liikmeskonda ning juba 1994. aasta MM-i valikturniiril saadi kaasa teha. Väravateta viigid Riias Hispaania ja Taani vastu olid head tulemused, kuid seitsme koondise konkurentsis tuli leppida siiski kuuenda kohaga. Kahes järgmises MM-tsüklis (1998 ja 2002) lõpetas Läti koondis oma valikgrupis neljandana.
1996. aasta EM-i valikturniiril oli Läti oma valikgrupis kuue meeskonna seas viies, kuid suutis võita Põhja-Iirimaad ja Austriat. Euro 2000 valikturniiril saadi oma grupis neljas koht, alistatute sekka lisandusid grupi võitja Norra (3:1) jaKreeka (2:1).
Mängud Eesti koondise vastu.
Eesti jalgpallikoondis on Lätiga kohtunud 50 korda. Läti oli 3. FIFA liikmesriik, kellega Eesti koondis ametliku kohtumise pidas.


Antonio Cassano.
Antonio Cassano (sündis 12. juuli 1982 Bari) on Itaalia jalgpallikoondise ründaja.
Itaalia rahvuskoondises on Cassano mänginud seisuga 26. märts 2010 15 mängu ja löönud 3 väravat. Debüüt koondises toimus 12. novembril 2003, kui mängiti Poolaga ja võideti 3:1.
Isiklikku.
Antonio Cassano on 175 cm pikk ja kaalub 70 kg.


Milan Rapaić.
Milan Rapaić (sündinud 16. augustil 1973) on Horvaatia jalgpallikoondise poolkaitsja.
Isiklikku.
Milan Rapaić on 182 cm pikk ja kaalub 78 kg.


Wilfred Bouma.
Wilfred Bouma (sündis 15. juunil 1978 Hollandis Helmondis) on hollandi jalgpallur, Hollandi jalgpallikoondise ründaja.
Hollandi rahvuskoondises on ta seisuga 27. märts 2010 mänginud 35 korda ja löönud 2 väravat. Debüüt koondises toimus septembris 2000, kui Holland mängis Iirimaa vastu.
Bouma alustas oma jalgpallurikarjääri amatööride klubis SV Rood-Wit '62. Aastal 1994 sõlmis ta noortelepingu profijalgpalliklubiga PSV Eindhoven. Klubi tollane peatreener Aad de Mos kasutas teda esimest korda 26. oktoobril 1994 klubiga Willem II Tilburg, mille tema meeskond kaotas 1:2.
Bouma ei saanud pika aja jooksul oma klubi eest mängida ning otsustas 1996 üle minna klubisse MVV Maastricht ning mängida Hollandi tugevuselt teises liigas "Eerste Divisie". Oma esimesel hooajal seal (1996/97) mängis ta 18 kohtumist ning lõi 7 väravat. Tema meeskond pääses järgmiseks hooajaks (1997/98) tagasi Hollandi tugevaimasse liigasse "Eredivisie". Tol hooajal mängis Bouma 33 kohtumist ning lõi 6 väravat.
Isiklikku.
Wilfred Bouma on 180 cm pikk ja kaalub 82 kg.


Jan Koller.
Jan Koller (sündinud 30. märts 1973 Smetanova Lhotas) on Tšehhi jalgpallur, endine Tšehhi jalgpallikoondise ründaja.
Tšehhi rahvuskoondises mängis Koller 91 korda ja lõi 55 väravat. Debüüt koondises toimus 9. veebruaril 1999, kui mängiti Šveitsiga ja võideti 1:0 ja värava autor oli Koller.
Isiklikku.
Jan Koller on 202 cm pikk ja kaalub 103 kg. Ta on abielus Hedvika Kankovaga, nende peres kasvab tütar.


Šveitsi jalgpallikoondis.
Šveitsi jalgpallikoondis on Šveitsi jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Šveitsi rahvusvahelistel jalgapallivõistlustel. Šveits on koduks nii FIFA-le kui UEFA-le ning selle Kesk-Euroopa väikeriigi 1895. aastal asutatud jalgpalliliit (FIFA liige 1904. aastast) on üks mandri-Euroopa vanemaid.
__TOC__
Ajalugu.
Šveitsi koondis pidas oma esimese maavõistluse 12. veebruaril 1905, kaotades Prantsusmaale 0:1.
Kahe maailmasõja vahel oli Šveits arvestatav jalgpallijõud. 1924. aasta olümpial saadi hõbemedal, 1934. ja 1938. aasta MM-il jõuti veerandfinaali. 1954. aastal võõrustati maailma paremaid meeskondi oma kodus ning mängiti end kaheksa parema hulka.
MM-il mängiti 16 finalisti seas ka 1962 ja 1966, kuid suurema eduta. Järgmised enam kui kaks aastakümmet kuulus Šveits Euroopa keskmikke sekka. Alles 1990. aastatel hakkas esmalt sakslase Uli Stielike ja seejärel inglase Roy Hodgsoni töö vilja kandma - 1994. aastal jõudis Šveits pärast 28-aastast vaheaega MM-i finaalturniirile.
Alain Sutter, Ciriaco Sforza ja Stéphane Chapuisat olid selle Šveitsi meeskonna suurimad tähed, mis USA-s peetud finaalturniiril alagrupist edasi pääses. Järgmises mängus Hispaania vastu jäi šveitslaste võimekus siiski napiks. Järellainetusena pääses Šveits ka 1996. aasta EM-il finaalturniirile, kuid seal piirduti vaid mängudega alagrupis.
Endised peatreenerid.
Jakob Kuhn (...–2008)
Välislingid.
Koondis


Taani jalgpallikoondis.
Taani jalgpallikoondis on Taani rahvuskoondis jalgpallis.
Ajalugu.
Taanil on maailma üks vanemaid jalgpalliliite, asutatud 1889. Taanlased olid sada aastat tagasi FIFA asutamise juures, 1908. aasta olümpiaturniiril Londonis sai Taani koondis siiani suurimaks jäänud võidu, alistades poolfinaalis Prantsusmaa 17:1. Sophus Nielsen lõi selles mängus kümme väravat. Finaalis jäädi siiski 0:2 alla hoopis teisest puust Inglismaale. Ajalugu kordus neli aastat hiljem 1912 Stockholmi olümpia, kui taanlased kaotasid kullamängu 2:4.
Enne Teist maailmasõda peetud MM-idel Taani finaalturniiridele ei pääsenud, 1948. aasta olümpial Londonis olid aga taanlased taas heas hoos ning said Rootsi ja Jugoslaavia järel pronksi. Medalimängus alistati Inglismaa 5:3. 1960. aastal Rooma olümpiamängudel mängisid taanlased end finaali, kus jäädi alla Jugoslaaviale 1:3.
Märkimist väärivale tasemele jõudsid taanlased jälle 1970. aastate lõpus, kui Euroopas tõusis täheks Allan Simonsen. 1977. aastal France Footballi poolt Euroopa aasta jalgpalluriks valitud Simonseni edu innustas kaasmaalasi sedavõrd, et 1984. aasta EM-il oli valdavas enamikus võõrsil leiba teenivatest mängijatest koostatud koondis juba tegija. Tulekust anti märku juba aasta varem, mil Simonseni realiseeritud penalti Wembleyl mängus Inglismaa vastu kindlustas sakslase Sepp Pionteki juhendatud koondisele esimest korda õiguse osaleda EM-i finaalturniiril.
Lisaks Simonsenile särasid Prantsusmaal ka ründaja Preben Elkjär-Larsen, kaitsja Morten Olsen ja veel 19-aastane Michael Laudrup ning finaalipääsust jäi taanlasi lahutama vaid penaltid (Hispaania – Taani 1:1, pen. 5:4).
Kaks aastat hiljem 1986 Mehhikos debüteeris Taani ka MM-i finaalturniiril. Alagrupis võideti kõik kolm vastast (Šotimaa 1:0, Uruguay 6:1 ja Saksamaa LV 2:0), kuid pilvedest alla kukuti kaheksandikfinaalis, kui Hispaanialt saadi hävitav kaotus 1:5.
1988. aastal peetud EM-il olid taanlased küll finaalturniiril, kuid mängisid edutult, 1990. aasta MM-ile ja 1992. aasta EM-ile valikturniiri kaudu ei jõutud, küll aga pakkus UEFA taanlastele viimasel turniiril osalemisvõimalust kaheteistkümnendal tunnil pärast seda, kui valikgrupi võitja Jugoslaavia kodusõja tõttu finaalturniiri osalejate seast kustutati. Taanlased alustasid Rootsis tagasihoidlikult, kuid lõpetasid suurepäraselt, poolfinaalis alistati penaltitega Holland ja finaalis juba 90 minutiga John Jenseni ja Kim Vilforti väravatest Saksamaa 2:0.
1994. aasta MM-ile taanlased ei pääsenud, 1996. aasta EM-il ei läinud samuti hästi. Edukaim etteaste MM-il sai teoks 1998. aastal Prantsusmaal, kui taanlased võitsid teises ringis Nigeeria 4:1 ning kaotasid põnevas veerandfinaalis 2:3 Brasiiliale. Viimast korda mängisid sel turniiril Taani koondises vennad Michael ja Brian Laudrup.
Euro 2000 finaalturniir oli taanlastele täielik fiasko, kõik kolm alagrupimängu (Prantsusmaa, Tšehhi ja Holland) kaotati ja ei löödud ainsatki väravat. 2002. aasta MM-il oli Taani A-alagrupi võitja Senegali ees, ent kaheksandikfinaalis jäädi Inglismaale selgelt alla (0:3).
Mängijad.
Jesper Grønkjær
Jon Dahl Tomasson
Vaata ka.
Taani jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Taani jalgpallikoondis 2004. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel


Narva kihelkond.
Narva kihelkond oli ajalooline kirikukihelkond Virumaa idaservas. Narva kihelkond moodustati 13. sajandi alguses ajaloolise Alutaguse kihelkonna alale. Aastast 1623 kandis Narva kihelkond Vaivara kihelkonna nime. Mõnes ajalooallikas aastal 1595 ja mõned korrad 17. sajandil on Vaivara kihelkonda nimetatud ka Peetri kihelkonnaks Peeterristil asunud Peetri kabeli järgi.


Kettler.
Kettler, ka Ketteler, on Vestfaalist pärinev Saksa aadlisuguvõsa, mille liikmed olid ka Kuramaa hertsogid aastatel 1561–1737.
Kettlerid pärinesid väikeaadli hulgast, kuid 16. sajandi esimesel poolel hakkas nende positsioon tuntavalt tõusma, kui Gotthard (II) Kettlerist sai Kleve-Jülich-Bergi hertsogi nõunik. Tema vanemast pojast Wilhelmist sai Münsteri piiskop, nooremast, Gotthardist aga viimane Liivi ordu maameister ja esimene Kuramaa hertsog.


Gotthard Kettler.
Gotthard Kettler (ka Goddert Kettler või Keteler'"; umbes 1517 Eggeringhausen, Vestfaal – 27. mai 1587 Jelgava) oli Liivi ordumeister 1559–1562 ja Kuramaa hertsog 1562–1587.
Noorus ja astumine Liivi ordusse.
Kettleri isa oli samuti Gotthard, ema aga Sibylle von Nesselrode. Ta sündis Eggerighauseni lossis Soesti linna lähedal. Tema perekond pärines kohalike väikeaadlike seast, kuid just tema sünni paiku hakkas Kettlerite positsioon tuntavalt tõusma. Gotthard Kettler vanem oli Kleve-Jülich-Bergi hertsogi nõunik ning sai Kuldvillaku ordu liikmeks. Kleve hertsogi lähikonda kuulus ka Gotthard Kettler noorema vanem vend Johann. Gotthardi teisest vennast Wilhelmist sai 1553. aastal Münsteri piiskop.
Oma nooruspõlves oli Kettler junkur Kölni peapiiskopi õukonnas. Kuid umbes 20-aastasena otsustas ta mitme teise noore vestfaallase eeskujul lahkuda Liivimaale. Ta saabus sinna 1537. või 1538. aastal. 1540 astus ta Liivi ordusse ja oli edaspidi mitmes ametis.
Tegevus Liivimaal kuni 1558. aastani.
1551. aastal sai Kettlerist ordu majandusülem ("Schaffer") Võnnus. Sama ametit olid varem pidanud ka ordumeistrid Wolter von Plettenberg ja Johann von der Recke. 1554. aastal toimus Kettleri karjääris järgmine oluline tõus, kui tast sai ühe olulisima ordulinnuse ja ametkonna ("Amt"), Dünaburgi komtuur. Sellel ametikohal vahetas ta välja Wilhelm Fürstenbergi, kellest sai Viljandi komtuur. Et Dünaburg asus Leedu piiri lähistel, tekkisid Kettleril sealsete võimukandjatega peagi tihedad suhted. Erinevalt Fürstenbergist, kellel oli leedulastega tekkinud konflikte, sai Kettler nendega hästi läbi ja saavutas eriti lähedased suhted mõjuka Radziwillide suguvõsaga. Seetõttu hakkas ta peagi pooldama lähenemist Poola-Leedu riigile.
Koadjuutorivaenuse ajal viibis Kettler ordu saadikuna mitu korda Saksamaal, kus püüdis leida ordule toetust peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni ja tema liitlaste vastu. 1558. aasta märtsis valiti Kettler Fürstenbergi ordumeistriks saamise järel eelmise aasta lõpus vabanenud Viljandi komtuuri ametikohale ja tast sai ordu üks mõjukaimaid liikmeid. Liivi sõja alguses paistis ta silma aktiivse tegutsejana, kuid tema väed ei jõudnud siiski maikuus appi Narvale, mis ootamatult puhkenud tulekahju tõttu venelaste kätte langes. Varasemas baltisaksa ajalookirjutuses on arvatud, et Kettler võis meelega viivitada, et oma ja Poola positsioone tugevdada ning ordut nõrgendada, kuid arvestades, et teised ordutegelased ei suutnud edukamalt venelaste vastu tegutseda, ei saa teda reetmises ilmselt süüdistada. Pigem oli Kettler üks edukaimaid ordutegelasi Liivi sõja alguses, mistõttu ta 1558. aasta juulis Tartu langemise järel ordumeister Wilhelm Fürstenbergi koadjuutoriks valiti.
Kettler ordu juhina.
1558. aasta lõpul korraldas Kettler sõjakäigu venelaste vallutatud aladele Tartu piiskopkonnas ja vallutas Rõngu linnuse, kuid Tartu piiramine ebaõnnestus ja Laiuse all sai Kettler ise haavata, misjärel sõjakäik katkestati. Järgmisel aastal, kui venelastega sõlmiti vaherahu, läks Kettler ordusaadikuna Poola ja Leetu ning taotles kuningas Sigismund II Augusti toetust. 1559. aasta sügisel nõustuski too seda andma, kuid tingimusel, et Fürstenberg astub tagasi ja Kettlerist saab ordumeister. 21. septembril 1559 Liivi ordu ja Rzeczpospolita vahel protektsioonilepingu sõlmimine toimuski (Vilno leping (1559)). Poola väed hakkasid saabuma Väina jõest lõuna poole jäävatesse Liivimaa linnustesse, kuid see protsess oli äärmiselt aeglane ega takistanud venelaste edasitungi järgmisel aastal. 1559. aasta lõpus tegi Kettler veel ühe katse venelasi Tartu piiskopkonnast välja lüüa, kuid ka see ebaõnnestus.
1560. aastal, pärast seda, kui ordu oli kaotanud Härgmäe lahingu ja Aluliina ning Viljandi ordulinnused venelastele, kaotas ta pea täielikult sõjavõime ning suutis vastupanu osutada vaid ordulinnustes. Kettleril oli lisaks venelastele probleeme ka hertsog Magnusega, kes püüdis enda kätte haarata nii Maasilinna foogtkonda kui ka Tallinna piiskopkonda. Sama aasta suvel olekski ordu ja Magnuse vahel Läänemaal peaaegu sõda puhkenud, kuid Pärnu maapäeval suudeti vastuolusid siluda. Aasta lõpuks oli ordu võime tegutseda iseseisva jõuna aga sisuliselt ammendunud. Ka Poola ei kiirustanud Kettlerit aitama, rääkimata Saksa-Rooma riigist, kuhu ordumeister 1561. aasta alguses veel tungivaid abipalveid saatis. Seetõttu eraldus ordu valdustest sama aasta suvel Põhja-Eesti koos Tallinna linnaga, kes andsid end Rootsi võimu alla. Kettleri katsed Caspar von Oldenbockumi abil Tallinna ordulinnust enda käes hoida ei kandnud vilja. Selle kaotuse järel oli selge, et ordu ei suuda iseseisva jõuna püsima jääda ning enamik orduvasalle hakkas pooldama täielikku alistumist Poolale. 28. novembril 1561 jõudsid läbirääkimised Vilniuses lõpule ja Vilno lepinguga otsustati, et Poola saab endale nii orduvaldused kui ka Riia peapiiskopkonna, kusjuures vahepeal Venemaale ja Rootsile kaotatud alad tuleb Poola kuningal tagasi vallutada.
Kettler, kes oli tahtnud oma võimu alla jätta kogu orduala, pidi leppima vaid Väina jõest lõuna poole jäävate alade, Kuramaa ja Semgallia (Zemgale), Kuramaa hertsogiriigi valitsemisega.
5. märtsil 1562 likvideeriti Liivi ordu lõplikult ja Kettlerist sai Poola kuninga vasallina Kuramaa hertsogiriigi hertsog. Lisaks sellele jäi ta kuni 1566. aastani asehaldurina ka ülejäänud Poola kätte langenud ordualade valitsejaks.
Kettler Kuramaa hertsogina.
Hertsogina tekkis Kettleril probleeme, enamasti territoriaalseid. Nimelt ei soostunud Maasilinna foogt Heinrich Lüdingshausen-Wulff ja Dobele komtuur Mathias von der Recke oma valduseid Poolale ega Kettlerile loovutada; esimene andis need Taani võimu alla, teine aga valitses kuni 1576. aastani Poola kuninga vasallina endist komtuurkonda edasi. Alles siis õnnestus Kettleril kompensatsiooni maksmise teel Dobele endale saada. Kettleri jaoks läks kaduma ka Grobiņa foogtkond, mis 1560. aastal oli panditud Preisi hertsogile Albrechtile. Lisaks sellele asusid läbisegi tema valdustega ka endised Kuramaa piiskopkonna alad, mida valitses hertsog Magnus. Kettler tegi mitu katset neid hertsogiriigiga liita, neist tõsiseim katse toimus Magnuse surma järel, mil piiskopkonna nimel võitlesid Taani, Poola ja Kuramaa. Kettler väitis, et Magnus oli piiskopkonna pärandanud just talle, kuid lõpuks suutis Poola sõjalisel teel oma tahte läbi suruda, Taanile maksti lunaraha ja Kettler ei saanud midagi.
Kettler pööras suurt tähelepanu kirikuasjadele. Ta oli juba orduliikmena olnud veendunud protestant ja hertsogiks saades alustas ta Kuramaal kohe kirikureformi. Kuni selle ajani oli kirikuvõrk olnud seal äärmiselt hõre ja usuelu väga leige. Kettleri ajal rajati üle 40 kiriku, loodi mitu uut kirikukihelkonda ja anti välja küllaltki korralik lätikeelne protestantlik kateksimus.
Lisaks usuasjadele edendas Kettler ehitustegevust, seda eriti tema hertsogiriigi linnades Vindavis (Ventspils) ja Kuldīgas. Kettler ise elas kuni 1578. aastani peamiselt Riias, kus ta oli linnusekrahv (ehk linnusepealik). Seejärel resideeris ta mitmes oma hertsogiriigi linnuses, tema lemmikpaigaks kujunes Miitavi (Jelgava), millele ta 1578. aastal ka linnaõigused andis. Kettleri elu viimastel aastatel oli kõige aktiivsem ehitustegevus just seal ja sellest kujunes hertsogiriigi pealinn.
Salomon Henning, kes oli aastakümneid Kettleri sekretär, kirjutas peamiselt tema elu ja tegevust kajastava Liivi- ja Kuramaa kroonika. Selles näidatakse Kettlerit küll kohati liialt idealiseeritult.
Isiklikku.
1566. aastal abiellus Kettler Mecklenburgi hertsogi Albrecht VII ja Brandenburgi markkrahvinna Anna tütre Annaga (1533–1602), kellega ta sai 7 last, 4 poega ja 3 tütart. Kahest pojast, Friedrichist ja Wilhelmist, said hiljem Kuramaa hertsogid, tütred abiellusid aga Poola aadlikega. Anna vennad olid: Mecklenburgi hertsog Johann Albrecht I ja Riia peapiiskopi Wilhelmi koadjuutori Christoph von Mecklenburg.
1587. aastal suri Kettler umbes 70-aastasena Miitavis. Tema järeltulijad valitsesid Kuramaad kuni 1737. aastani.


Dmitri Bulõkin.
Dmitri Bulõkin (sündis 20. novembril 1979 Moskvas) on Venemaa jalgpallur, ründaja.
Aastatel 2003–2005 mängis Dmitri Bulõkin Venemaa rahvuskoondises. Koondises on Bulõkin seisuga 14. juuni 2004 mänginud 8 mängu ja löönud 4 väravat. Debüüt koondises toimus Bulõkinil 6. septembril 2003, kui mängiti Iirimaaga viiki 1:1. Esimese värava koondise kasuks ja ühtlasi ka "hat-tricki tegi ta mängus Šveitsi vastu, kui 10. septembril 2003 saadi võit 4:1.
Klubides on Bulõkin mänginud 141 kohtumist ja löönud 36 väravat.
Isiklikku.
Dmitri Bulõkin on 190 cm pikk ja kaalub 85 kg.


Dmitri Kiritšenko.
Dmitri Kiritšenko (sündis 17. jaanuaril 1977) on Venemaa jalgpallikoondise ründaja.
Venemaa rahvuskoondises on Kiritšenko seisuga 14. juuni 2004 mänginud 3 mängu ja löönud 1 värava.
Isiklikku.
Dmitri Kiritšenko on 174 cm pikk ja kaalub 72 kg.


Pomorze vojevoodkond.
Pomorze vojevoodkond on Poola haldusüksus (vojevoodkond).


Sileesia vojevoodkond.
Sileesia vojevoodkond on Poola haldusüksus (vojevoodkond). Ta loodi 1. jaanuaril 1999 endistest Katowice, Częstochowa ja Bielsko-Biała vojevoodkonnast.
Maavarad.
Vojevoodkonnas leidub kivisütt, raua (suures osas ammendatud), tsingi ja tinamaaki.
Tööstus.
Vojevoodkonna keskosas paiknev Ülem-Sileesia tööstuspiirkond on Poola enim industrialiseeritud regioon.
Vojevoodkonnas tegeldakse kivisöe kaevandamisega, raua ning värviliste metallide sulatamisega (Huta "Katowice", Huta "Bankowa"), toodetakse autosid (Fiat Auto Poland Bielsko-Białas ja Opel GM tehased Gliwices. Esindatud on keemia-, tekstiili- ja ehitusmaterjalide tööstus
Sileesia vojevoodkond enne II maailmasõda.
Vojevoodkond moodustati Esimese maailmasõja järel varem Saksamaa koosseisu kuulunud Preisimaa Sileesia aladest ning kahest Austria Sileesia maakonnast. Arvuka saksa elanikkonnaga vojevoodkonnal oli laialdane autonoomia, sh kohalik parlament ("Sejm Śląski").
Vojevoodkonna autonoomia likvideeriti kommunistide poolt 1945. aastal.


Zísis Vrýzas.
Zísis Vrýzas (kreeka "Ζήσης Βρύζας"; sündis 11. septembril 1973 Kavála maakonnas) on kreeka jalgpallur, Kreeka jalgpallikoondise ründaja. Kreeka koondises mängis ta aastatel 1994–2006 68 mängu ja lõi 9 väravat.
Isiklikku.
Zísis Vrýzas on 188 cm pikk ja kaalub 88 kg.


Suur-Poola vojevoodkond.
Suur-Poola vojevoodkond (ka Wielkopolska vojevoodkond; poola keeles "województwo wielkopolskie" [vɔjɛˈvut​͡stfɔ vjɛlkɔˈpɔlskʲɛ]) on 1. järgu haldusüksus Lääne-Poola keskosas. Vojevoodkonna halduskeskus on Poznań.
Wielkopolska vojevoodkond loodi 1. jaanuaril 1999. aastal varasematest Poznańi, Kaliszi, Konini, Piła ja Leszno vojevoodkondadest seoses 1998. aastal Poolas alustatud omavalitsusreformiga. Vojevoodkond sai nime Suur-Poola ehk Wielkopolska piirkonna järgi. Tänapäevase Wielkopolska alla kuulub enamik sellest ajaloolisest piirkonnast, välja arvatud mõned edelapoolsed alad.
Poola 16 vojevoodkonna seas on Wielkopolska vojevoodkond pindalalt teisel ja rahvaarvult kolmandal kohal. Selle pindala on 29 826 ruutkilomeetrit ja rahvaarv üle 3,4 miljoni. Tähtsamate linnade hulgas on veel Kalisz, Konin, Piła, Ostrów Wielkopolski ja Poola muistne pealinn Gniezno. Wielkopolska piirneb seitsme vojevoodkonnaga: loodesse jääb Lääne-Pomorze (Zachodniopomorze ehk Lääne-Pommeri), põhja Pomorze (Pommeri), kirdesse Kujawy-Pomorze, kagusse Łódźi, lõunasse Opole, edelasse Alam-Sileesia ning läände Lubuszi vojevoodkond.
Wielkopolska vojevoodkonnas on Poola suurim tööpuudus. Poznańi linnal on sõprussidemed Nottinghami krahvkonnaga Inglismaal.


Święty Krzyżi vojevoodkond.
Święty Krzyżi vojevoodkond on haldusüksus (vojevoodkond) Poolas.
Haldusjaotus.
Vojevoodkonnas on üks maakonnaõigustega linn (Kielce) ja 13 maakonda.
Välislink.
Sw


Väike-Poola vojevoodkond.
Väike-Poola vojevoodkond on haldusüksus (vojevoodkond) Poolas.


Nuno Gomes.
Nuno Gomes (Nuno Miguel Soares Pereira Ribeiro; sündis 5. juulil 1976 Amarantes) on Portugali jalgpallikoondise ja Portugali kõrgliiga klubi Lissaboni Benfica ründaja. Ta võitis 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali.
Rahvusvahelise tuntuse saavutas Gomes 2000. aasta Euroopa meistrivõistlustel.
Hüüdnimi pandi talle juba lapsepõlves oma eeskuju Fernando Gomese järgi, kes oli 1983. ja 1985. aasta Euroopa parim väravakütt.
Jalgpallurikarjäär.
Oma debüüthooaja pidas Amarantes sündinud Nuno Gomes jalgpalliklubis Boavista FC 1994/1995. aastal. Sama klubi värve esindas ta 79 mängus 1997. aastani (23 väravat, neist 15 viimasel hooajal), kui ta ostis Benfica. Ta võitis Boavistaga ka Portugali karika.
Kuni 2000. aastani veetis ta oma mängijakarjääri SL Benficas (lõi 95 kohtumises 58 väravat), kuid peale silmapaistvat esitust 2000. aasta Euroopa meistrivõistlustel ostis tema mängijaõigused 17 miljoni euro eest Itaalia klubi ACF Fiorentina. Kohe esimesel õnnestus tal selle meeskonnaga võita ka Itaalia karikas.
2002. aastal pidi ta aga Fiorentina meeskonna finantsraskuste tõttu naasma tagasi Benficasse.
2003/2004 hooajal vaevles ta vigastustes, kuid suutis esineda 21 mängus. Eriti säravalt esines ta aga 2003/2004 aasta karikafinaalis, kus alistati FC Porto.
2004/2005 võitis ta Benfica koosseisus Portugali SuperLiga.
2005/2006. aastal jäi Nuno Gomesel selja taha vägagi edukas hooaeg - ta oli 15 väravaga Portugali Superliga teisena parim väravakütt ja võitis SL Benficaga ka Portugali Superkarika.
2006/2007. aasta hooajal jäeti ta sageli varumängijate pingile, kuid hoolimata sellest õnnestus tal teha skoori nii Portugali Superligas, Portugali karikasarjas kui ka UEFA Meistrite Liigas ja UEFA Karikasarjas.
Rahvuskoondisekarjäär.
Nuno Gomes on Portugali rahvuskoondist esindanud alates U-15 koondisest.
1996. aastal 19-aastaselt tegi ta aga debüüdi Portugali rahvusmeeskonnas Prantsusmaa vastu. Lisaks osales ta samal aastal ka Atlanta OMil.
Euro 2000 turniiril lõi ta 4 väravat. Sel turniiril sai ta ka 7-kuulise karistuse, sest lükkas poolfinaalmängus peale kaotust Prantsumaale Austria kohtunikku Günter Benköt.
2002. aasta maailmameistrivõistlustel osales ta kahes mängus vahetusmängijana.
2004. aastal toimunud EM-il Portugalis jõudis ta rahvusmeeskonnaga finaali, kus aga tiitlimängus tuli alla vanduda Kreekale 1:0.
2006. aastal toimunud jalgpalli MMil Saksamaal jõudis ta meeskonnaga poolfinaali, kus kaotati aga Prantsusmaale 1:0. Kolmanda koha mängus Saksamaaga tegi Portugali poolt ainsana skoori ka Nuno Gomes, kuid see ei aidanud meeskonda, kellel tuli vastu võtta 1-3 kaotus.
72 kohtumises rahvuskoondise eest on ta löönud 29 väravat. Peale seda, kui Pauleta teatas oma profijalgpallurikarjääri lõpeatmisest, sai Nuno Gomesest Portugali koondise kapten.
Ka 2008. aastal peetud Euro 2008-l, mis toimus Austrias-Šveitsis, nimetati ta Portugali koondise kapteniks. Euro 2008 valikmängudel lõi Nuno Gomes 3 väravat - Soomele, Poolale ja Belgiale. Nuno Gomesest sai Euro 2008 turniiri käigus prantslase Thierry Henry, sakslase Jürgen Klinsmanni ja tšehhi Vladimir Smičeri kõrval neljas mängija, kes kolmel jalgpalli Euroopa Meistrivõistlustel on löönud värava. 2008. aasta Euroopa meistrivõistlustel pidi Portugal aga piirduma veerandfinaaliga, kus kaotati 2-3 Saksamaale.
Isiklikku.
Nuno Gomes on teist korda abielus. 2006. aastal abiellus ta Patricia Aguilariga, kes on ajakirjanik ning kellel on esimesest abielust tütar Laura.


David James.
David Benjamin James (sündinud 1. augustil 1970 Wlewyn Gardensis) on Inglismaa jalgpallikoondise väravavaht.
Inglismaa rahvuskoondises on James mänginud 7. mai 2011 seisuga 53 mängu. Debüüt koondises toimus 29. märtsil 1997, kui võideti Mehhiko jalgpallikoondis 2:0.
Palju aastaid oli James Inglismaa koondise varuväravavaht David Seamani järel. 2002. aasta oktoobris tegi Seaman EM-valikmängus Makedoonia jalgpallikoondise vastu vea, lastes makedoonlastel lüüa värava otse nurgalöögist. See jäi tema viimaseks mänguks Inglismaa koondises ja peatreener Sven-Göran Eriksson kasutas edaspidi koondise esiväravavahina Jamesi.
2002. aasta MM-il Jaapanis oli kõigis Inglismaa mängudes algusest lõpuni väravas veel Seaman. Alagrupis sai Inglismaa kahe viigi kõrvale 1:0 võidu vana vaenlase Argentiina jalgpallikoondise üle ning pääses alagrupist Rootsi jalgpallikoondise järel teisena edasi. Seejärel alistas Inglismaa Taani jalgpallikoondise 3:0 ja kaotas veerandfinaalis Brasiilia jalgpallikoondisele 1:2.
2004. aasta EM-il Portugalis oli James juba Inglismaa põhiväravavaht ja mängis kõik mängud algusest lõpuni. Avamängus kaotas Inglismaa Prantsusmaa jalgpallikoondisele 1:2, kusjuures Prantsusmaa lõi mõlemad väravad mängu lisaminutitel ja kahe värava vahel sai James kollase kaardi. Teises mängus alistas Inglismaa Šveitsi jalgpallikoondise 3:0. Kolmandas mängus laskis James Horvaatia jalgpallikoondisel avavärava lüüa juba 5. minutil, aga Inglismaa võitis mängu ikka 4:2 ja läks Prantsusmaa järel alagrupist teisena edasi. Veerandfinaalis Portugali jalgpallikoondise vastu läks Inglismaa juba 3. minutil juhtima. 83. minutil Portugal viigistas. Lisaajal lõi kumbki meeskond veel värava. Järgnes penaltiseeria, kus Portugal realiseeris 7 penaltist 6 ja kogu seeria 6:5. Viimase, otsustava värava lõi Jamesi võrku vastaste väravavaht Ricardo Pereira.
2006. aasta MM-il Saksamaal oli Inglismaa põhiväravavaht Paul Robinson, kes mängis kõik Inglismaa mängud algusest lõpuni. Alagrupis võitis Inglismaa kaks esimest mängu ja viigistas siis Rootsiga. Inglismaa võitis alagrupi Rootsi ees. Seejärel alistati 1:0 Ekvadori jalgpallikoondis ja kaotati 0:0 lõpenud mängu järel Portugalile penaltiseerias 1:3 (Ricardo tõrjus 3 penaltit).
2008. aasta EM-ile Inglismaa ei pääsenud. Otsustavaks kodumänguks Horvaatia vastu ei valitud väravasse Jamesi ega Robinsoni, vaid väheste kogemustega Scott Carson, kes oma alles teises koondisemängus mängis halvasti ja Inglismaa kaotas 2:3.
2010. aasta MM-il LAV-is mängis avakohtumises Inglismaa eest Robert Green ja Inglismaa viigistas USA jalgpallikoondisega 1:1. Edaspidi mängis Inglismaa väravas James. Teises alagrupimängus oli ta 39 aastat ja 321 päeva vana ning sai sellega kõigi aegade vanimaks jalgpalli MM-i debütandiks. Inglismaa viigistas Alžeeria jalgpallikoondisega 0:0 ja võitis Sloveenia jalgpallikoondise 1:0 ning pääses alagrupist USA järel teisena edasi. Seejärel kaotas Inglismaa Saksamaa jalgpallikoondisele 1:4 ja langes välja. Rohkem pole James Inglismaa koondises mänginud.
Isiklikku.
David James on 196 cm pikk ja kaalub 94 kg.
James oli abielus. Tal on oma endise naise Tanyaga 4 last.
James on töötanud ka modellina. 1995 sai ta lepingu Giorgio Armaniga ja 2005 H&M-iga.


Ashley Cole.
Ashley Cole ['äšli kõul] (sündis 20. detsembril 1980 Stepneys) on Inglismaa jalgpallikoondise ja Londoni Chelsea kaitsja.
Nooruses liitus Cole Londoni Arsenaliga ja 18-aastasena tegi debüüdi põhimeeskonnas. Ashley Cole võitis Arsenaliga kaks Premier League'i meistritiitlit ja kolm FA Cupi.
2006. aasta augustis siirdus Ashley Cole Londoni Chelseasse, kellega võitis hooajal 2009–2010 Inglismaa meistritiitli. 15. mail 2010 sai ta esimeseks jalgpalluriks, kes võitis kuus FA Cupi võitjate medalit. Seitmes medal tuli 2012. aastal.
Oma esimest mängu Inglismaa eest tegi ta 28. märtsil 2001. Seisuga 24. juuni 2012 ei löönud Ashley Cole ühtegi värava oma rahvuskoondise eest.
Isiklikku.
Ashley Cole on 172 cm pikk, kaalub 67 kg.


Gary Neville.
Gary Neville (sündis 18. veebruaril 1975 Burys) on endine Inglismaa jalgpallur, Inglismaa jalgpallikoondise kaitsja.
Ta oli Manchester Unitedi üks paremaid paremkaitsjaid. Tal oli oluline osa 1999. aasta Meistrite liiga võidus.
Saavutused.
Teine koht (3): 1995, 2005, 2007"
Teine koht (5): 1998, 1999, 2000, 2001, 2004"
Isiklikku.
Gary Neville on 180 cm pikk ja kaalub 74 kg.


Thierry Henry.
Thierry Daniel Henry (sündis 17. august 1977 Les Ulis's) on Prantsusmaa jalgpallikoondise ründaja. 2010. aastast mängib Henry USA MLS liiga klubis New York Red Bulls. 2012. aasta jaanuaris läks ta kaheks kuuks laenule Arsenali.
Prantsusmaa rahvuskoondises oli Henry 19. novembri 2009 seisuga mänginud 117 mängu ja löönud 51 väravat.
Koondisekarjäär.
Henry debüüt koondises toimus 1997. aasta juunis U-20 koondises. Samal aastal osales ta kuni 20-aastaste MM-il koos näiteks William Gallas' ja David Trezeguet'ga. Avakohtumise kaotas Prantsusmaa Brasiilia jalgpallikoondisele 0:3, kuid teises võitis Lõuna-Korea jalgpallikoondist 4:2. Sealjuures lõi Henry avavärava 1. minutil, 2. minutil lõi Trezeguet 2:0, 10. minutil Henry 3:0 ja 52. minutil Trezeguet 4:0. Viimases alagrupimängus võideti LAV-i jalgpallimeeskond samuti 4:2 ja Henry lõi 83. minutil 3:1. "Play-offis" võideti viimase minuti väravast 1:0 Mehhiko jalgpallikoondist, seejärel viigistati veerandfinaalis Uruguai jalgpallikoondisega 1:1 ja penaltiseerias võitis Uruguai 7:6.
Debüüt täiskasvanute koondises toimus 11. oktoobril 1997, kui võideti 2:1 Lõuna-Aafrika Vabariiki. Prantsusmaa koondise peatreener Aimé Jacquet kutsus Henry kohe MM-koondisse. Esimese värava koondise kasuks lõi Henry esimeses alagrupimängus 12. juunil 1998, jälle Lõuna-Aafrika Vabariigiga, kui võideti 3:0. Henry lõi värava viimasel minutil. Teises alagrupimängus Saudi Araabia jalgpallikoondise vastu lõi Henry 4:0 lõppenud mängus esimese ja kolmanda värava. Veerandfinaalis Itaalia jalgpallikoondise vastu lõppes normaal- ja lisaaeg 0:0, penaltiseerias realiseeris Henry 4. penalti ja aitas võita 4:3. Finaalis võitis Prantsusmaa Brasiilia 3:0. Väravaküttide edetabelis jagas Henry 7.–13. kohta.
2000. aasta EM-il lõi Henry esimeses alagrupimängus Taani jalgpallikoondise vastu 3:0 võidumängus keskmise värava ja teises alagrupimängus Tšehhi jalgpallikoondise vastu 2:1 võidumängus avavärava 7. minutil. Poolfinaalis Portugali jalgpallikoondise vastu lõi Henry viigistava värava ja Prantsusmaa võitis lõpuks 2:1. Finaalis võitis Prantsusmaa lisaajal Itaalia 2:1. Väravaküttide edetabelis jagas Henry 4.–6. kohta.
2002. aasta MM-il sai Prantsusmaa esimeseks MM-tiitli kaitsjaks, kes jäi alagrupis viimaseks ega löönud ainsatki väravat. Teises alagrupimängus Uruguai vastu, mis lõppes 0:0, sai Henry punase kaardi.
2003. aasta konföderatsioonide karikal võitis Prantsusmaa alagrupi avakohtumises Colombia jalgpallikoondise Henry väravast 1:0. Teises alagrupimängus võideti 2:1 Jaapani jalgpallikoondist, kolmandas 5:0 Uus-Meremaa jalgpallikoondist (Henry lõi teise värava). Poolfinaalis võideti 3:2 Türgi jalgpallikoondis (Henrylt avavärav) ja finaalis lisaajal 1:0 Kameruni jalgpallikoondis (võiduvärava lõi Henry 98. minutil). Henry oli ka võistluste resultatiivseim mängija.
2004. aasta EM-il sai Prantsusmaa alagrupis kaks võitu ja viigi. Henry lõi 2 väravat. Veerandfinaalis kaotas Prantsusmaa Kreeka jalgpallikoondisele 0:1 ja Kreeka tuli ka Euroopa meistriks.
2006. aasta MM-il mängis Henry igas Prantsusmaa kohtumises. Teises alagrupimängus Lõuna-Korea vastu lõi Henry 9. minutil avavärava. Mäng lõppes 1:1. Kolmandas mängus võideti Togo jalgpallikoondist 2:0 ja Henry lõi teise värava. Seejärel võideti 3:1 Hispaania jalgpallikoondis. Veerandfinaalis alistas Prantsusmaa Henry väravast 1:0 Brasiilia. Poolfinaalis võideti 1:0 Portugal ja finaalis kaotati penaltiseerias Itaaliale. 3 väravaga oli Henry väravaküttide edetabelis 2.–9. kohal.
13. oktoobril 2007 lõi Henry Leedu jalgpallikoondise vastu 2 väravat ja sai Prantsusmaa kõigi aegade resultatiivseimaks koondislaseks.
2008. aasta EM-il lõi Henry Prantsusmaa ainsa värava. See juhtus Hollandi jalgpallikoondisele 1:4 kaotatud mängus. Prantsusmaa jäi ühe viigiga alagrupi viimaseks.
Isiklikku.
Thierry Henry on 188 cm pikk ja kaalub 83 kg.


Tiesenhausen.
Tiesenhausen (ka Tisenhusen, poola k. Tyzenhauz, läti k. Tīzenhauzeni) on baltisaksa aadlisuguvõsa, mille esivanemaks on esmakordselt 1210 (sõjakäik Sakalasse) ja 1224. aastal (Otepää piiskopilinnuse ehitamisest Ugandis) Henriku Liivimaa kroonikas mainitud piiskop Alberti ja piiskop Hermanni õemeest, Turaida stiftifoogt Engelbertus de Tisenhusen.
14. sajandi algul elanud Johann von Tiesenhauseni kahest pojast põlvnesid Tiesenhausenite suguvõsa peaharud.
Ērgļi peaharu.
Tiesenhausenite Ērgļi (sks "Erla") peaharule pani aluse Johann von Tiesenhauseni poeg Engelbrecht von Tiesenhausen, kellele kuulusid Ērgļi ja Koknese vasallilinnused.
See suguvõsa peaharu jagunes omakorda mitmeks väiksemaks liiniks.
Ērgļi peaharust pärinevatele Tiesenhausenitele kuulusid erinevatel aegadel Konguta, Rannu, Tapa, Porkuni, Kose-Uuemõisa, Kohala, Harmi, Lagedi, Paunküla, Karula, Rakvere ja paljud teised mõisad Eestis, Tallinnas Rataskaevu tänava maja nr 20 ning Ērgļi, Koknese, Jumurda, Sausneja ja Vietalva mõisad Lätis.
Bērzaune peaharu.
Tiesenhausenite Bērzaune (sks "Bersohn") peaharule pani aluse Engelbrecht von Tiesenhauseni vend Bartholomeus, kellele kuulus Bērzaune vasallilinnus. See suguvõsa peaharu jagunes omakorda mitmeteks väikesteks liinideks.
Berzaune peaharust pärinevatele Tiesenhausenitele kuulusid erinevatel aegadel muuseas Orina, Valtu, Kiiu, Lõusa, Kavilda, Järvakandi ja paljud teised mõisad Eestis ning Bērzaune, Tirza, Kalsnava, Vējava ja Adulienase mõisad Lätis.


Stackelberg.
Stackelberg on Liivimaa, Eestimaa, Saaremaa ja Kuramaa aadlisuguvõsa
Stackelberge on esmakordselt märgitud Riia võlaraamatus 1306. aastal Henrikus de Stakilbergi isikus. 1341 on mainitud rüütel Arnold Stakelbergi, kes elas Tartus. 1389 läänistas Tartu piiskop Dietrich III Damerow Arnold Stakelbergi pojale Johannile "Zelgel"i mõisa. Stackelbergide vapi kohta pärineb esmane info aastast 1394 kui Peter Stackelberchi pitser leidub ühel Lübeckis allkirjastatud dokumendil. 15. sajandil elas Arnt Stackelberg, kelle poeg Peter pani aluse Stackelbergide kõrgele positsioonile kohalikus aadlihierarhias.
Peter Stackelberg osales noore mehena Wolter von Plettenbergi sõjakäikudes venelaste vastu.
Hiljem sai ta Tartu piiskopkonna stiftifoogtiks. Peter Stackelberg suri 1545. aasta sügisel ja tema poegadest põlvnesid suguvõsa peamised liinid: Vanimast pojast Reinholdist põlvnes Kaagri liin, Johannist põlvnes Kambja liin, Peterist Pidula liin ja Johann nooremast Haljava liin.
Kaagri liin.
Peter Stackelbergi vanimast pojast põlvnes Kaagri liin. Selle liini esindajatele kuulusid erinevatel aegadel Kaagri, Mõdriku, Sutlema ja Rägavere mõis.
Kambja liin.
Stackelbergide suguvõsa Kambja liin pärineb Peter Stackelbergi teisest pojast Johannist.
Liin jagunes veel omakorda väiksemateks harudeks. Kambja liinist pärit Stackelbergidele kuulusid muuhulgas: Purtse, Taagepera, Stakenbergu (Lätis)
Pidula liin.
Peter Stackelbergi kolmas poeg kelle nimi oli samuti Peter ja kellele kuulus Pidula mõis, pani aluse kolmandale suurele perekonnaharule, mis hiljem jagunes väiksemateks liinideks.
Pidula liini Stackelbergidele kuulusid Triigi, Kassari, Väike-Rõude, Saastna, Rootsiküla, Imavere, Adavere, Hermani, Elistvere, Piibe, Abja, Vääna, Vormsi, Riisipere, Pajaka, Putkaste, Mäo, Seli, Roobaka, Tumala, Vana-Võidu ja Loodi mõis.
Haljava liin.
Stackelbergide Haljava haru põlvnes stiftifoogt Peteri noorimast pojast kelle nimi oli nagu ka teisel pojal, Johann.
Tema järeltulijatele kuulusid Moora, Kuksema, Öötla, Kiviloo, Eivere ja Roosna-Alliku mõisad. Haljava liinist põlvneb ka Stackelbergide Rootsi-Soome haru.


Vietinghoff.
Vietinghoff (läti: "Fītinghofs", vene: "Фитингхоф") on Vestfaalist pärit aadlisuguvõsa.
14. sajandist alates levis suguvõsa koos Saksa orduga Vana-Liivimaale.
1634. aastal sai 105. aastaseks elanud, krahv Jakob De la Gardie sõjakaaslane, Södermanlandi Broby (Broby gård) ja Djulö mõisnik, major Johan von Vietinghoff (1580–1685) naturalisatsiooni korras Rootsi aadlikuks ning immatrikuleeriti perekonnanimega "von Fitinghoff" Rootsi rüütelkonda (Nr.220).
12. märtsil 1680 sai Kuramaalt pärit Taani printsessi Ulrika Eleonora (1656–1693) ülemõuemeister, Eskebjergi, Knabstrupi, Holbæk Ladegårdi, Birkholmi, Brolykke ja Fyni saare Scheelenborgi mõisnik (aastast 1671) Friedrich von Vietinghoff "kaldt Scheel" (1624–1691) Taani vabahärratiitli, ning tema suguvõsa immatrikuleriti hiljem Kuramaa rüütelkonda (Nr.193).
21. detsembril 1719 sai kindralmajor ja Pohjanmaa rügemendi ülem Eric Fitinghoff (1661–1736) Rootsi vabahärraks (Nr.172).
Suguvõsa immatrikuleeriti 1741. aastal Saaremaa (Nr.103), 1746. aastal Eestimaa (Nr.71), 1747. aastal Liivimaa (Nr.27) ja Kuramaa (Nr.9).
1887 sai Imavere mõisa harust pärit Neschwitzi majoraatmõisa "(saksa Schloss Neschwitz)" omanik Arnold Julius von Vietinghoff (1833–1918) vabahärraks ja uueks perekonnanimeks Vietinghoff-Riesch.


Anton Philipp von Saltza.
Anton Philipp von Saltza (10. veebruar 1611 – 24. mai 1686) oli Eestimaa aadlik.
Anton Philipp von Saltza sündis Eestimaa rüütelkonna peamehe Bernhard von Saltza ja Hedwig von Asserieni pojana.
Talle kuulus Lehtse mõis ning tema vappepitaaf asub Niguliste kirikus.


Johan Vonlanthen.
Johan Vonlanthen Benavidez (sündinud 1. veebruaril 1986 Colombias Santa Martas) on Šveitsi jalgpallikoondise ründaja.
Klubikarjäär.
Johan Vonlanthen debüteeris Šveitsi meistriliigas klubis Berni Young Boys 16-aastaselt. Esimesel hooajal mängis ta 9 kohtumises, neist 8-s algrivistuses. Kokku mängis ta Young Boysi eest 37 kohtumist ja lõi neis 6 väravat.
2003. aasta suvel läks ta PSV Eindhovenisse, kus ta mängis 29 kohtumist ja lõi neis 6 väravat. Eindhovenis mängis ta 1006. aastani, olles vahepeal laenul Brescia Calcios (9 mängu, 0 väravat) ja Breda NACis (32 mängu, 6 väravat).
2006. aasta suvel läks Vonlanthen mängima Salzburgi Red Bulli. Selles klubis on ta 15. mai 2009 seisuga pidanud 83 kohtumist ja löönud 11 väravat. 2009. aasta suvel laenati ta üheks hooajaks FC Zürichisse, kus ta esimese 17 mänguga lõi 7 väravat.
Koondisekarjäär.
Šveitsi jalgpallikoondises debüteeris Vonlanthen 6. juunil 2004 Liechtensteini jalgpallikoondise vastu, sekkudes 81. minutil vahetusest.
Vonlanthen osales 2004. aasta EM-i finaalturniiril, kus pääses platsile kahes viimases alagrupimängus, Inglismaa jalgpallikoondise vastu 84. minutil vahetusest ja Prantsusmaa jalgpallikoondise vastu algrivistuses. Šveits kaotas mõlemad mängud ja jäi alagrupis viimaseks, kuid Vonlanthen lõi 21. juunil Prantsusmaa vastu šveitslaste ainsa värava sel EM-il. Ühtlasi sai ta noorimaks mängijaks, kes iial EM-finaalturniiril värava löönud. Eelmise rekordi oli püstitanud Wayne Rooney kõigest 4 päeva varem, 17. juunil, kui ta lõi kaks väravat just Šveitsi vastu (Vonlanthen siis platsil ei viibinud). Vonlanthen on Rooneyst 3 kuud noorem.
2006. aasta MM-il ei saanud Vonlanthen osaleda reielihase vigastuse tõttu. Šveits võitis MM-il alagrupi, kuid langes seejärel välja penaltiseerias Ukraina jalgpallikoondise vastu, löömata ühtki väravat normaal- ja lisaajal ning suutmata realiseerida ainsatki penaltit.
2008. aasta EM-il osales Vonlanthen kõigis 3 finaalturniiri alagrupimängus, kuid mitte kordagi täit matši. Ta ei löönud väravaid. Šveits jäi alagrupis viimaseks.
2009. aasta alla 20-aastaste Euroopa meistrivõistlustel tohtis Vonlanthen osaleda – see õigus anti 1. jaanuaril 1986 või hiljem sündinuile. Šveits võitis 16 punktiga 8 mängust selle alagrupi, kus Eesti jäi viimaseks. Šveits jagas esikohta Hollandiga, kuid tunnistati võitjaks parema väravate vahe tõttu (+11 +7 vastu). EM-finaalturniirile pääsemiseks tuli läbida "play-off" Hispaania vastu. Šveits võitis kodus 2:1 ja kaotas võõrsil lisaajal 1:3 ega jõudnud finaalturniirile.
19. veebruari 2010 seisuga on Vonlanthen rahvuskoondises mänginud 40 korral ja löönud 7 väravat.
Isiklikku.
Johan Vonlanthen on 175 cm pikk ja kaalub 69 kg.


Dalarna lään.
Dalarna lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.


Niko Kovač.
Niko Kovač (nimi kirjutatakse sageli "Kovac"; sündis 15. oktoobril 1971 Berliinis) on Horvaatia jalgpallitreener ja endine Horvaatia jalgpallikoondise poolkaitsja. 2004–2008 oli ta rahvusmeeskonna kapten.
Tema noorem vend Robert Kovač on Horvaatia jalgpallikoondise endine poolkaitsja.
Vennad sündisid Saksamaal horvaadi võõrtööliste peres.
Koondisekarjäär.
Kovači debüüt koondises toimus 11. detsembril 1996 Maroko jalgpallikoondise vastu.
Kovač mängis 1998. aasta MM-valikgrupis 3 mängu, aga teda ei arvatud Prantsusmaal toimunud finaalturniirile, sest ta polnud vigastusest täielikult kosunud. Horvaatia saavutas seal kolmanda koha.
2002. aasta MM-valikgrupi võitis Horvaatia Belgia ja Šotimaa ees, kaotamata ühtki mängu. Vennad Kovačid arvati Jaapanis toimuvaks MM-iks Horvaatia koondisse. Mõlemad osalesid kõigis Horvaatia mängudes algusest lõpuni. Esimeses voorus 3. juunil kaotas Horvaatia 0:1 Mehhiko jalgpallikoondisele. Teises voorus Itaalia vastu 8. juunil jäi Horvaatia 55. minutil taha, kuid võitis ikkagi 2:1. Kolmandas voorus Ekvadori jalgpallikoondise vastu 13. juunil vajas Horvaatia võitu, kuid selle asemel sai Ekvador läbi aegade esimese võidu MM-il (1:0). Alagrupist läks Mehhiko edasi võitjana ja Itaalia teisena, tänu väravate vahele oli Horvaatia kolmas, aga langes ikkagi välja.
2004. aasta EM-valikgrupis oli Horvaatia koos eelviimaseks jäänud Eesti jalgpallikoondisega. Niko Kovač osales 5 valikmängus 8-st, neist 3 korda algrivistuses. Valikgrupi võitis 17 punktiga Bulgaaria jalgpallikoondis, järgnesid 16 punktiga Horvaatia ja Belgia. Niko lõi kaks väravat: 11. juunil 2003 Eesti vastu võõrsil mängu ainsa värava ja 6. septembril 2003 Andorra jalgpallikoondise vastu samuti võõrsil 4. minutil avavärava. Sellega oli ta Horvaatia edukaim väravalööja koos Milan Rapaićiga, ainult Rapaić lõi mõlemad väravad Andorrale. Tänu väravate vahele (+8 +2 vastu) tuli Horvaatia teiseks ja pääses lisavalikmängudele Sloveenia jalgpallikoondise vastu, kus Horvaatia viigistas kodus 15. novembril 2003 1:1 ja võitis võõrsil 19. novembril 1:0 ning pääses finaalturniirile.
Finaalturniiril Portugalis viigistas Horvaatia esimeses voorus 13. juunil Šveitsi jalgpallikoondisega 0:0 ja teises 17. juunil Prantsusmaa jalgpallikoondisega 2:2. Kolmandas voorus 21. juunil Inglismaa jalgpallikoondise vastu vajas Horvaatia võitu ja Niko Kovač viis Horvaatia 5. minutil juhtima, kuid Inglismaa võitis lõpuks 4:2. Alagrupi võitis Prantsusmaa Inglismaa ees, Horvaatia oli kolmas ja langes välja. Mõlemad vennad olid igas voorus algrivistuses, aga Inglismaa vastu mängis Robert üksnes esimese poolaja.
2006. aasta MM-valikturniiri läbis Horvaatia kaotuseta ja võitis valikgrupi. Niko Kovać lõi kaks väravat, mõlemad 26. märtsil 2005 kodus Islandi jalgpallikoondise vastu. Ka teisena lõpetanud Rootsi jalgpallikoondis pääses otse finaalturniirile, mis toimus Saksamaal. Niko Kovać oli kõigis Horvaatia kohtumistes algivistuses ja kapten. Esimeses voorus 13. juunil kaotas Horvaatia 0:1 Brasiilia jalgpallikoondisele. Niko Kovać sai 32. minutil kollase kaardi ja vahetati 41. minutil seisul 0:0 välja. Teises voorus 18. juunil Jaapani jalgpallikoondise vastu mängis ta kogu kohtumise ja Horvaatia viigistas 0:0. Viimases voorus 22. juunil ei tohtinud Robert Kovać kaartide tõttu kaasa teha. Niko Kovać osales algusest lõpuni. Horvaatia vajas seal võitu Austraalia jalgpallikoondise üle, aga mäng lõppes 2:2. Alagrupi võitis täiseduga Brasiilia, teisena läks edasi Austraalia. Horvaatia oli kolmas ja langes välja.
2008. aasta EM-valikturniiri võitis Horvaatia Venemaa ja Inglismaa ees. Finaalturniiril mängisid mõlemad vennad Kovačid kaks esimest mängu algusest lõpuni kaasa, Niko kaptenina. Esimeses voorus 8. juunil võitis Horvaatia Austria jalgpallikoondise 1:0. Teises voorus 12. juunil võitis Horvaatia ka Saksamaa jalgpallikoondise 2:1 ja tagas sellega alagrupivõidu. Kolmandas voorus 16. juunil mängis Horvaatia teise koosseisuga ja vennad Kovaćid said puhkust, aga Horvaatia võitis ka Poola jalgpallikoondise 1:0. Teisena läks alagrupist edasi Saksamaa. 20. juunil mängiti veerandfinaal Türgi jalgpallikoondisega, mille mõlemad vennad tegid algusest lõpuni kaasa, Niko jällegi kaptenina. Lisaaja eelviimasel minutil läks Horvaatia juhtima ja üleajal Türgi viigistas. Järgnes penaltiseeria, kus Horvaatia realiseeris 4 löögist üheainsa ja langes välja, Kovačid lööma ei pidanud.
Ta mängis rahvuskoondises 83 korral ja lõi 14 väravat. (Seisuga 21. juuni 2004 olid vastavad näitajad 30 ja 4.) Ühegi riigi vastu polnud ta kolme väravat löönud. Kaks väravat samas kohtumises lõi ta Islandi ning Bosnia ja Hertsegoviina jalgpallikoondise vastu, kaks väravat eri kohtumistes Ungari jalgpallikoondise vastu.
Isiklikku.
Niko Kovač on 176 cm pikk ja kaalub 72 kg.


1992. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
1992. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis toimusid 10. juunist 26. juulini 1992. aastal Rootsis.
EM peeti suurte poliitiliste muutuste ajal. Esmakordselt osales Rootsis peetud finaalturniiril ühinenud Saksamaa ning endisest Nõukogude Liidust oli alles jäänud vaid SRÜ. Tänu aktiivsele sõjalisele tegevusele kõrvaldati finaalturniirilt aga Jugoslaavia ja tema koha sai endale Taani.
Esimesest alagrupist pääses poolfinaali edasi Rootsi ja Taani, edestades favoriitide hulka kuulunud Inglismaad ja Prantsusmaad. Teisest alagrupist tulid võitjatena välja valitsev maailmameister Saksamaa ja Holland.
Poolfinaalides alistas Taani penaltiseeriani kulgenud mängus Hollandi ning Saksamaa sai 3:2 jagu Rootsist. Finaalis alistas aga finaalturniiri üllataja Taani tänu John Jenseni ja Kim Vilforti väravatele Saksamaa 2:0.
Finaal.
Euroopa meistrivõistlused, 1992. aasta jalgpallis


Mattias Jonson.
Mattias Jonson (sündis 16. jaanuaril 1974 Kumlas) on endine Rootsi jalgpallikoondise poolkaitsja ja ründaja.
Rootsi rahvuskoondises tegi Jonson debüüdi veebruaris 1996, kui mängiti Jaapaniga.
Isiklikku.
Mattias Jonson on 179 cm pikk.


Martin Petrov.
Martin Petrov (bulgaaria "Мартин Петров", sündis 15. jaanuaril 1979 Vracas) on Bulgaaria jalgpallikoondise ründaja.
Bulgaaria rahvuskoondises on Petrov mänginud seisuga 22. märts 2010 77 mängu ja löönud 19 väravat. Debüüt koondises toimus 1999. aastal, kui mängiti Inglismaaga.
Isiklikku.
Martin Petrov on 180 cm pikk ja kaalub 73 kg.


Simone Perrotta.
Simone Perrotta (sündinud 17. septembril 1977 Inglismaal Ashtonis) on Itaalia jalgpallikoondise endine poolkaitsja.
Ta sündis Suur-Manchesteris, kus tema isa Francesco ja ema Anna Maria pidasid kõrtsi. 1982 kolisid nad oma kodumaale Itaaliasse Kalaabriasse tagasi.
Koondisekarjäär.
Perrotta võinuks valida ka Inglismaa jalgpallikoondise, aga võttis vastu kutse Itaalia U21 koondisse. Ta osales 2000. aasta U21 Euroopa meistrivõistlustel Slovakkias. Kvalifikatsiooniturniiril võitis Itaalia valikgrupi 7 võidu ja 1 viigiga, mis oli kõigi valikgruppide peale kokku parim tulemus. Finaalturniiril võitis Itaalia alagrupis Inglismaa 2:0, viigistas Slovakkiaga 1:1 ja võitis Türgi 3:1. Alagrupis jagas Itaalia Slovakkiaga esikohta, aga tänu paremale väravate vahele tunnistati võitjaks. Itaalia pääses finaali Tšehhimaa vastu ja alistas vastase 2:1.
Kõik poolfinalistid kvalifitseerusid 2000. aasta suveolümpiamängudele, aga Perrotta sai enne seda vigastada ega võinud olümpiamängudel osaleda. Olümpiamängudel võitis Itaalia alagrupi, aga kaotas veerandfinaalis Hispaaniale.
Itaalia rahvuskoondises mängis Perrotta esimest korda 2002. aasta novembris Türgi jalgpallikoondise vastu.
Giovanni Trappatoni kutsus Perrotta Itaalia koondisse Portugalis toimunud 2004. aasta EM-ile. Valikgrupi Itaalia võitis. Perrotta mängis finaalturniiril iga Itaalia mängu algrivistuses. Itaalia viigistas Taani jalgpallikoondisega 0:0 ja Rootsi jalgpallikoondisega 1:1 ning võitis Bulgaaria jalgpallikoondise 2:1. Viimases mängus lõi Perrotta 48. minutil viigivärava ja vahetati 68. minutil välja. Surnud ringis Taani ja Rootsiga jäi Itaalia kolmandaks ning langes välja.
2006. aasta MM-ile kvalifitseerus Itaalia valikgrupivõiduga. Finaalturniiril Saksamaal oli Perrotta kõigi Itaalia mängude algrivistuses. Itaalia alistas 2:0 Gaana jalgpallikoondise, viigistas 1:1 USA jalgpallikoondisega ja võitis 2:0 Tšehhi jalgpallikoondise. Itaalia võitis alagrupi Gaana ees. Seejärel oli Itaalia üle Austraalia jalgpallikoondisest 1:0 ja veerandfinaalis Ukraina jalgpallikoondisest 3:0. Poolfinaalis Saksamaa jalgpallikoondise vastu vahetati Perrotta lisaajal 104. minutil seisul 0:0 välja ja teda asendanud Alessandro del Piero lõi Itaalia võiduvärava 2:0. Finaalis võeti Perrotta välja 61. minutil seisul 1:1 ja penaltiseeria abil tuli Itaalia maailmameistriks.
2008. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis toimusid Šveitsis. Itaalia jõudis sinna valikgrupivõiduga. Avakohtumises, kus Perrotta ei mänginud, kaotas Itaalia Hollandi jalgpallikoondisele 0:3. Teises mängus Rumeenia jalgpallikoondise vastu oli Perrotta algkoosseisus ja võeti välja 57. minutil seisul 1:1, mis jäigi lõpptulemuseks. Viimases mängus Prantsusmaa jalgpallikoondise vastu Perrotta alustas ja vahetati välja 64. minutil seisul 2:0, mis jäigi lõpptulemuseks. Itaalia sai alagrupis teise koha kõik mängud võitnud Hollandi järel. Veerandfinaalis Hispaania jalgpallikoondise vastu mängis Perrotta esimesed 58 minutit. Väravad jäid löömata ja Itaalia kaotas penaltiseerias. Hispaania tuli maailmameistriks, kuid Itaalia oli ainus, kes suutis Hispaaniaga normaalaja viiki mängida.
Perrotta pidas koondises 48 mängu ja lõi 2 väravat. Viimase koondisemängu pidas ta 10. veebruaril 2009.
Isiklikku.
Simone Perrotta on 178 cm pikk ja kaalub 72 kg.


FC Barcelona.
FC Barcelona (ametliku nimega "Futbol Club Barcelona"; aastatel 1940–1973 "Club de Fútbol Barcelona") on Hispaania (Kataloonia) spordiklubi, mille asutas Barcelonas 1899 Hispaaniasse kolinud šveitslane Juan Hans Gamper.
Praeguseks on klubi kasvanud enneolematult suureks, üle 170 000 liikme. 108 000. liige oli paavst Johannes Paulus II, kes sai klubi liikmeks 1982. aasta Hispaania-visiidi ajal. Klubis tegeldakse jalgpalli, korvpalli, käsipalli, võrkpalli, ragbi, rulluisuhoki ja teiste spordialadega.
FC Barcelona on üks kolmest Hispaania klubist, kes on osalenud kõigil seni peetud maa meistrivõistlustel jalgpallis. Teised on Madridi Real ja Bilbao Athletic. Enne meistrivõistluste korraldamise algust jõudis FC Barcelona 8 korral võita Hispaania karika. FC Barcelona tuli ka esimeseks Hispaania jalgpallimeistriks hooajal 1928/1929.
17. mail 2006 võitis FC Barcelona jalgpallimeeskond UEFA Meistrite Liiga finaalkohtumise Londoni Arsenaliga 2:1. Meeskonna treener Frank Rijkaard pääses seega nende väheste hulka, kes on võitnud Meistrite Liiga nii mängija kui ka treenerina.
2009. aastal tuli meeskond Hispaania meistriks, karikavõitjaks ja Meistrite Liiga võitjaks.
28. mail 2011 tuli FC Barcelona jalgpallimeeskond taas UEFA Meistrite Liiga võitjaks, alistades finaalkohtumises Manchester Unitedi 3:1.
FC Barcelona peamiseks rivaaliks on Madridi Reali. Nende kohtumisi nimetatakse El Clásico.
Hooaeg 2011-2012.
Hooajal 2011-12 osales klubi UEFA Meistrite Liiga 2011-12 grupifaasis. Barcelona alagruppi vastasteks said AC Milan, FC BATE ja Plzeňi Viktoria. Barcelona on kindlalt võitnud oma alagrupi, vaid korra mängiti viiki (2:2 AC Milaniga). Veerandfinaalis mängiti uuesti AC Milaniga ja FC Barcelona võitis kokkuvõttes 3:1. Poolfinaalis kaotas Kataloonia klubi 0:1 Stamford Bridge'il Londoni Chelseale, mäng Camp Noul lõppes 2:2 viigiga ja Inglismaa klubi sai õiguse finaalis mängima.
Hispaania.
Primera División
Copa del Rey
Copa de la Liga
Supercopa de España
Euroopa.
Euroopa karikas ja UEFA Meistrite Liiga
UEFA karikavõitjate karikas
Euroopa superkarikas
Maailm.
Jalgpalliklubide maailma karikavõistlused
Välislingid.
Barcelona


Rafael van der Vaart.
Rafael van der Vaart (sündinud 11. veebruaril 1983 Heemskerkis) on Hollandi jalgpallikoondise poolkaitsja.
Koondisekarjäär.
Van der Vaart kutsuti Hollandi koondisse 2001. aasta noorte MM-iks, mis toimusid Argentiinas. Ta alustas iga Hollandi kohtumist algrivistuses ja peatreener Louis van Gaal ei vahetanud teda kordagi välja. Avakohtumises kaotas Holland Kostariika jalgpallikoondisele 1:3, siis viigistas Ekvadori jalgpallikoondisega 1:1 ja otsustavas mängus võitis Etioopia jalgpallikoondist 3:2 (van der Vaart sai 32. minutil kollase kaardi). Kostariika võitis kõik mängud, Holland jagas Ekvadoriga teist kohta. Etioopia värav, mis löödi normaalaja eelviimasel minutil, tõstis Ekvadori teiseks, aga 4 paremat kolmandaks tulnud meeskonda ja Holland sealhulgas said samuti edasi. Seejärel alistas Holland oma alagrupi võitnud Angoola jalgpallikoondise 2:0 ja pääses veerandfinaali Egiptuse jalgpallikoondise vastu. Van der Vaart osutus selles mängus niihästi hea- kui pahategijaks: ta viis 33. minutil Hollandi juhtima, kuid sai kohe kohatu rõõmustamise eest kollase kaardi, 55. minutil teisegi ja eemaldati mängust punase kaardi tõttu. Egiptus viigistas 47. minutil ja lõi 65. minutil võiduvärava.
Van der Vaart debüteeris Hollandi täiskasvanute koondises 6. oktoobril 2001 mängus Andorra jalgpallikoondisega (4:0). Esimese värava koondise kasuks lõi van der Vaart 6. septembril 2003, mil hollandlased võitsid Austria jalgpallikoondist 3:1. Ühel juhul on ta löönud kaks väravat samas mängus: 2. juunil 2007 võõrsil sõprusmängus Lõuna-Korea jalgpallikoondise vastu ja need olidki mängu ainsad väravad. Kaks väravat eri mängudes on ta löönud Makedoonia ja Inglismaa jalgpallikoondise vastu. 7. oktoobri 2011 seisuga on ta mänginud Hollandi täiskasvanute koondises 93 mängu ja löönud 17 väravat.
Rafael van der Vaart osales Hollandi koondises 2004. aasta EM-il Portugalis. Avakohtumises Saksamaa jalgpallikoondisega mängis ta terve mängu ja see lõppes 1:1 viigiga. Teises kohtumises Tšehhi jalgpallikoondise vastu vahetati ta platsile alles 86. minutil seisul 2:2 ja 88. minutil lõi Vladimir Šmicer tšehhide võiduvärava. Kolmandas kohtumises Läti jalgpallikoondise vastu, mille Holland võitis 3:0, ta ei mänginud. Tšehhid võitsid kõik mängud, Holland läks alagrupist teisena edasi. Ka veerandfinaalis Rootsi jalgpallikoondise vastu ta ei mänginud. See lõppes 0:0 ja Holland võitis penaltiseerias. Küll toodi ta platsile poolfinaalis Portugali jalgpallikoondise vastu 56. minutil seisul 0:1. Portugal lõi 3 väravat, neist viimase oma väravasse, ja võitis 2:1.
2006. aasta maailmameistrivõistlustel Saksamaal võitis Holland esimeses mängus Serbia ja Montenegro jalgpallikoondise ning van der Vaart ei mänginud. Teises kohtumises alistas Holland Elevandiluuranniku jalgpallikoondise 2:1 ning van der Vaart vahetati platsile 50. minutil, kui väravad olid juba löödud. Kolmanda kohtumise (0:0 Argentiina jalgpallikoondise vastu) tegi ta kaasa algusest lõpuni. Alagrupi võitis Argentiina Hollandi ees. Järgnes Nürnbergi lahinguks nimetatav kohtumine Portugaliga, kus jagati 16 kollast kaarti, neist 7 Hollandile, ja kummaltki poolt eemaldati 2 pallurit. Van der Vaart vahetati platsile 56. minutil seisul 0:1 Portugali kasuks. 74. minutil sai ka tema kollase kaardi, sest kakles koos Wesley Snijderiga portugallase Petitiga. Viigiväravat lüüa ei õnnestunud ja Portugal pääses veerandfinaali.
2008. aasta EM-il loositi Holland kõige tugevamasse alagruppi koos valitseva maailmameistri Prantsusmaa ja MM-hõbeda Itaaliaga. Sellegipoolest läbis Holland alagrupi võimsalt. Kõigepealt alistati Itaalia jalgpallikoondis 3:0 (van der Vaart mängis kogu mängu), siis Prantsusmaa jalgpallikoondis 4:1 (van der Vaart mängis esimesed 78 minutit ja võeti välja seisul 3:1) ning lõpuks Rumeenia jalgpallikoondise 2:0 (van der Vaart ei mänginud). Holland võitis alagrupi Itaalia ees. Veerandfinaalis Venemaa jalgpallikoondise vastu osales van der Vaart algusest lõpuni ja sai 60. minutil kollase kaardi. Venemaa võitis lisaajal 3:1 ja Holland langes välja.
2010. aasta MM-il Lõuna-Koreas alustas van der Vaart iga mängu algrivistuses ja vahetati teisel poolajal välja. Esimeses kohtumises võitis Holland Taani jalgpallikoondise 2:0 ja van der Vaart võeti välja 67. minutil seisul 1:0. Teises kohtumises võideti Jaapani jalgpallikoondis 1:0 ja van der Vaart lahkus platsilt 72. minutil, kui värav oli löödud. Viimane alagrupimäng toimus Kameruni jalgpallikoondisega, kes oli edasipääsulootuse kaotanud. Holland läks juhtima, aga van der Vaart sai 65. minutil käega mängimise eest kollase kaardi ja andis aafriklastele penalti, mille Samuel Eto'o realiseeris. 73. minutil vahetati van der Vaart välja ja 83. minutil lõi Holland võiduvärava. Seejärel võitis Holland 2:1 Slovakkia jalgpallikoondise ja veerandfinaalis sama tulemusega Brasiilia jalgpallikoondise, kummaski van der Vaart ei mänginud. Poolfinaalis Uruguai jalgpallikoondise vastu mängis ta teise poolaja, esimene lõppes 1:1 ja kogu mäng 3:2. Finaalis Hispaania jalgpallikoondise vastu vahetati ta sisse alles lisaajal, 99. minutil seisul 0:0. 105. minutil, kui kapten Giovanni van Bronckhorst välja vahetati, sai van der Vaart kapteniks. 116. minutil lõi Andres Iniesta Hispaania võiduvärava, jättes Hollandi hõbedale.
Isiklikku.
Rafael van der Vaart on 175 cm pikk ja kaalub 70 kg.
10. juuni 2005 abiellus ta TV-saatejuhi ja modelli Sylvie van der Vaartiga (sündinud Sylvie Meis). 28. mail 2006 sündis nende poeg Damian Rafael.


Clarence Seedorf.
Clarence Seedorf (sündinud 1. aprillil 1976 Surinames Paramaribos) on Hollandi jalgpallikoondise endine poolkaitsja.
Koondisekarjäär.
Hollandi rahvuskoondises mängis Seedorf 1994–2008 87 mängu ja lõi 11 väravat.
Debüüt koondises toimus 14. detsembril 1994, kui Luksemburgi jalgpallikonndist võideti 5:0. Esimese värava koondise kasuks lõi Seedorf 29. märtsil 1995, kui võideti 4:0 Malta jalgpallikoondist.
1996. aasta EM-il Inglismaal kuulus Seedorf juba põhirivistusse, alustades iga mängu algkoosseisus. Alagrupis viigistati Šotimaa jalgpallikoondisega 0:0, võideti Šveitsi jalgpallikoondis 2:0 ja kaotati Inglismaa jalgpallikoondisele 1:4. Holland jagas alagrupis Šotimaaga teist kohta ja ka väravate vahe oli võrdne, aga enam löödud värava tõttu pääses Holland veerandfinaali Prantsusmaa jalgpallikoondise vastu. Selles kohtumises väravaid ei löödud ja järg jõudis penaltiseeriani, kus kahe võistkonna peale oli Seedorf ainus eksija.
1998. aasta MM-il Prantsusmaal viigistas Holland Belgia jalgpallikoondisega 0:0, võitis Lõuna-Korea jalgpallikoondise 5:0 ja viigistas Mehhiko jalgpallikoondisega 2:2 ning võitis võrdsete punktide juures tänu paremale väravate vahele Mehhiko ees alagrupi. Alagrupis mängis Seedorf 69 esimest minutit Belgia vastu. Järgnes kohtumine Jugoslaavia jalgpallikoondisega, mille Holland võitis 2:1 ja Seedorf mängis kogu mängu. Veerandfinaalis alistati sama tulemusega Argentiina jalgpallikoondis, aga Seedorf ei mänginud. Poolfinaalis Brasiilia jalgpallikoondise vastu sekkus Seedorf lisaajal 111. minutil seisul 1:1 ja 9 minutit hiljem järgnes penaltiseeria, mille Brasiilia võitis 4:2. Seedorf lööma ei pidanud. Pronksimängu tegi Seedorf kaasa algusest lõpuni ja Holland kaotas Horvaatia jalgpallikoondisele 1:2.
2000. aasta EM-il oma kodumaal võitis Holland kõik alagrupimängud ja veerandfinaalis, kus Seedorf ei mänginud, Jugoslaavia 6:1. Poolfinaalis Itaalia jalgpallikoondise vastu jäid väravad löömata. Seedorf sekkus vahetusest 86. minutil. Penaltiseerias sai Holland sisse ainult ühe penalti (Seedorf ei pidanud lööma) ja kaotas 1:3. Pronksikohtumist ei toimunud.
2004. aasta EM-il Portugalis viigistas Holland alguses Saksamaa jalgpallikoondisega 1:1 (Seedorf ei mänginud), siis kaotas Tšehhi jalgpallikoondisele 2:3 (Seedorf mängis esimesed 86 minutit ja sai juba 9. minutil kollase kaardi) ning alistas Läti jalgpallikoondise 3:0 (Seedorf mängis kogu kohtumise). Holland pääses Tšehhi järel teisena edasi. Veerandfinaalis Rootsi jalgpallikoondise vastu mängis Seedorf kogu mängu, aga väravad jäid löömata. Penaltiseerias võitis Holland 6 löögi järel kummaltki poolt 5:4, Seedorf ei pidanud lööma. Poolfinaalis, kus Seedorf mängis kogu mängu, kaotas Holland Portugali jalgpallikoondisele 1:2. Pronksikohtumist ei toimunud.
Isiklikku.
Clarence Seedorf on 176 cm pikk ja kaalub 76 kg.


Patrick Kluivert.
Patrick Stephan Kluivert () (sündinud 1. juulil 1976 Amsterdamis) on hollandi endine jalgpallur ja praegune treener.
Koondisekarjäär.
Kluivert kuulus aastail 1994–2004 Hollandi jalgpallikoondisesse, kus ta lõi 79 mängus 40 väravat. Ta on koondise läbi aegade parim väravkütt.
Kluivert debüteeris koondises 16. novembril 1994, kui mängiti 0:0 viiki Tšehhiga. Esimese värava lõi Kluivert koondise kasuks 29. märtsil 1995, kui mängiti Maltaga ja võideti 4:0.
Isiklikku.
Patrick Kluivert on 189 cm pikk ja kaalub 81 kg.


Frank de Boer.
Franciscus de Boer (sündis 15. mai 1970 Hoornis) on Hollandi jalgpallitreener ja endine Hollandi jalgpallikoondise kaitsja. 1. jaanuarist 2011 on ta Amsterdami Ajaxi peatreener.
Koondisekarjäär.
Hollandi rahvuskoondises mängis ta 112 mängu, mis oli rahvusrekord, kuni Edwin van der Sar selle ületas, ja lõi 13 väravat.
Tema debüüt koondises toimus 26. septembril 1990, kui Itaalia jalgpallikoondisele kaotati 0:1.
Esimese värava koondise kasuks lõi ta 5. juunil 1991, kui EM-valikturniiril mängiti Soome jalgpallikoondisega viiki 1:1. Holland võitis valikgrupi. Nende peakonkurent oli Portugali jalgpallikoondis, kellega mõlemad omavahelised mängud lõppesid 1:0 kodumeeskonna kasuks, aga ülejäänud kohtumistest sai Holland 5 võitu ja 1 viigi ning pääses finaalturniirile.
1992. aasta EM-finaalturniiri alagrupis pääses de Boer algrivistusse kolmandas alagrupikohtumises. Holland alistas 1:0 Šotimaa jalgpallikoondise, viigistas 0:0 SRÜ jalgpallikoondisega ja võitis siis 3:1 Saksamaa jalgpallikoondise. Alagrupivõitjana pääses Holland poolfinaali Taani jalgpallikoondise vastu ja de Boer mängis algrivistuses. Taani läks kaks korda juhtima ja Holland viigistas kaks korda. Penaltiseerias jättis Holland ühe penalti realiseerimata ja Taani läks finaali, kus võitis ka Saksamaad ja tuli Euroopa meistriks.
1994. aasta MM-il USA-s alistas Holland esimeses mängus Saudi Araabia jalgpallikoondise 2:1. Teises mängus kaotas Holland Belgia jalgpallikoondisele 0:1 ja kolmandas võitis Maroko jalgpallikoondise 2:1. De Boer mängis kõik mängud algusest lõpuni ja sai Saudi Araabia vastu 75. minutil kollase kaardi. Surnud ringiga võitis Holland Saudi Araabia ees alagrupi. Seejärel alistati Iirimaa jalgpallikoondis 2:0 (de Boer mängis kogu mängu) ja kaotati veerandfinaalis Brasiilia jalgpallikoondisele 2:3 (de Boer sekkus 65. minutil seisul 1:2).
1996. aasta EM-il ei osalenud de Boer vigastuse tõttu.
1998. aasta MM-il Prantsusmaal pidas Frank de Boer kõik Hollandi mängud algusest lõpuni kaasa, olles sealjuures meeskonna kapten. Holland loositi taas Belgiaga samasse alagruppi. Avamängus tehti omavahel 0:0 viik, siis võitis Holland 5:0 Lõuna-Korea jalgpallikoondise ja viigistas 2:2 Mehhiko jalgpallikoondisega. Tänu paremale väravate vahele võitis Holland Mehhiko ees alagrupi. Edasi alistas Holland üleminutil löödud väravast Jugoslaavia jalgpallikoondise 2:1 ja veerandfinaalis eelviimasel minutil löödud väravast Argentiina jalgpallikoondise 2:1. Poolfinaalis viigistas Holland Brasiiliaga 1:1. Järgnenud penaltiseerias realiseeris de Boer esimese penalti, aga kolmas ja neljas jäid sisse löömata ning viiendat polnud enam lüüa vajagi, Brasiilia edenes finaali. Pronksimängu kaotas Holland Horvaatia jalgpallikoondisele 1:2.
2000. aasta EM-il oli Frank de Boer taas Hollandi kapten. Holland alistas avakohtumises de Boeri eelviimasel minutil löödud penaltist Tšehhi jalgpallikoondise 1:0, teises kohtumises Taani 3:0 ja kolmandas Prantsusmaa jalgpallikoondise 3:2, kusjuures de Boer lõi hollandlaste keskmise värava seisuks 2:2. Veerandfinaalis võitis Holland Jugoslaavia 6:1, de Boer mängis kogu mängu. Poolfinaalis Itaalia jalgpallikoondise vastu jäid väravad löömata, kuigi Holland mängis alates 34. minutist arvulises ülekaalus. Penaltiseerias suutis Holland üksnes ühe penalti sisse saada, sealjuures de Boer ei saanud esimest penaltit sisse ning ta oli ka normaalajal löönud penalti, mille väravavaht tõrjus. 4 penalti järel oli Itaalia 3:1 võit selge. Finaalis võitis Prantsusmaa Itaaliat. Frank de Boer valiti turniiri sümboolsesse koondisse.
2002. aasta MM-valikgrupis jäi Holland Portugali ja Iirimaa järel ning Eesti ees kolmandaks ega pääsenud MM-finaalturniirile. Frank de Boer osales esimeses 7 alagrupimängus algusest lõpuni, viimastes ei mänginud.
2004. aasta EM-il ei osalenud de Boer kahes esimeses alagrupimängus, kus Holland viigistas 1:1 sakslastele ja kaotas 2:3 tšehhidele. Kolmandas mängus võitis Holland (kapten de Boer mängis algusest lõpuni) Läti jalgpallikoondise 3:0 ja läks Tšehhi järel alagrupist teisena edasi. Veerandfinaalis Rootsi jalgpallikoondise vastu sai de Boer 30. minutil kollase kaardi ja vahetati 35. minutil välja. Väravaid ei löödud ja järgnes penaltiseeria, kus pärast 6 penalti löömist kummaltki poolt võitis Holland 5:4. Poolfinaalis de Boer ei mänginud ja Holland kaotas Portugalile 1:2. Finaalis kaotas Portugal Kreekale.
Klubid.
pisi
Isiklikku.
Frank de Boer on 179 cm pikk ja kaalub 79 kg.


Edgar Davids.
Edgar Davids (sündinud 13. märtsil 1973 Paramaribo on Hollandi jalgpallikoondise endine poolkaitsja.
Koondisekarjäär.
Esimest korda mängis Davids Hollandi jalgpallikoondises 20. aprillil 1994, kui Tilburgis kaotati 0:1 Iirimaa jalgpallikoondisele. Esimese värava koondise kasuks lõi ta tulemusega 2:1 võidetud mängus Jugoslaavia jalgpallikoondise vastu 29. juunil 1998.
1996. aasta MM-il Inglismaal mängis Davids kaasa kogu Hollandi esimese kohtumise Šotimaa jalgpallikoondise vastu, mis lõppes 0:0. Kuid teises kohtumises Šveitsi jalgpallikoondise vastu saatis peatreener Guus Hiddink Davidsi platsile alles 80. minutil, eelistades talle Aron Winterit, kes mängis kogu mängu. Holland võitis 2:0 ja Davidsi mängu sekkumise ajaks olid väravad juba löödud. Davids oli väga pahane, et ei pääsenud algkoosseisus väljakule, ja pärast matši antud raadiointervjuus solvas Hiddinkit ropult. Hiddink saatis Davidsi koju. Viimases alagrupimängus kaotas Holland Inglismaa jalgpallikoondisele 1:4, pääses küll alagrupist teisena edasi, aga kaotas seejärel penaltiseerias Prantsusmaa jalgpallikoondisele.
Kogu järgmise aasta jooksul ei kutsunud Hiddink Davidsit Hollandi koondisesse. Küll kutsus Hiddink ta tagasi Prantsusmaal toimunud 1998. aasta MM-iks.
MM-il ei osalenud Davids esimeses kohtumises, kus Holland viigistas 0:0 Belgia jalgpallikoondisega. See-eest tegi ta täies ulatuses kaasa järgmised kohtumised. Alagrupis võitis Holland Lõuna-Korea jalgpallikoondise 5:0 ja viigistas Mehhiko jalgpallikoondisega 2:2. Holland võitis Mehhiko ees alagrupi. Järgnes mäng Jugoslaavia jalgpallikoondisega, kus Davids lõi üleajal Hollandi võiduvärava. See oli Davidsi esimene värav Hollandi koondise eest. Poolfinaalis Brasiilia jalgpallikoondise vastu lõi Ronaldo teise poolaja avaminutil juhtvärava. 60. minutil sai Davids kollase kaardi. 87. minutil Holland viigistas ja lisaaeg väravaid ei toonud. Brasiilia võitis penaltiseerias (Davids lööma ei pidanud) ning Hollandi osaks jäi pronksimäng, kus ta kaotas Horvaatia jalgpallikoondisele 1:2 ja Davids sai 89. minutil kollase kaardi.
2000. aasta EM-il kodumaal mängis Davids taas kõigis kohtumistes. Alagrupis võitis Holland kõik kolm mängu ja veerandfinaalis 6:1 Jugoslaavia. Poolfinaalis Itaalia jalgpallikoondise vastu jäid itaallased juba 34. minutil kümnekesi, kui Gianluca Zambrotta sai teise kollase kaardi, aga mida ei tulnud, see oli värav. Isegi penaltiseerias jättis Holland 3 penaltit realiseerimata (Davids lööma ei pidanud) ja Itaalia pääses finaali, kus kaotas Prantsusmaale. Davids valiti selle turniiri sümboolsesse koondisse.
2004. aasta EM-il Portugalis mängis Davids esimeses alagrupimängus Saksamaa jalgpallikoondise vastu esimese poolaja, mille Saksamaa võitis 1:0. Teisel poolajal Holland viigistas. Teises kohtumises Tšehhi jalgpallikoondise vastu mängis Davids kogu kohtumise ja tšehhid võitsid 3:2. Kolmandas kohtumises mängis Läti jalgpallikoondise vastu mängis Davids esimesed 77 minutit ja vahetati välja seisul 2:0. Holland võitis 3:0 ja pääses alagrupist Tšehhimaa järel teisena edasi. Järgnes veerandfinaal Rootsi jalgpallikoondise vastu, kus Davids mängis esimesed 61 minutit. Mängus väravaid ei löödud. Penaltiseeriaga pääses Holland poolfinaali Portugali jalgpallikoondise vastu, kus Portugal lõi 3 väravat (ühe oma väravasse) ja võitis 2:1, Davids mängis kogu mängu.
Pärast 2004. aasta EM-i määras Hollandi koondise uus peatreener Marco van Basten Davidsi Hollandi koondise kapteniks. Kuid see ei kestnud kaua. Davids ei pääsenud enam koduklubi Milano Internazionale esirivistusse ja vähese mängupraktika tõttu langes Davids 2004. aasta oktoobris Hollandi koondisest välja. Pärast seda on ta Hollandi koondises mänginud kõigest ühe mängu, 2005. aasta oktoobris.
Kokku pidas Davids Hollandi koondises 74 kohtumist ja lõi neis 6 väravat.
Isiklikku.
Edgar Davids on 169 cm pikk ja kaalub 68 kg.


Doonau.
Doonau on pikkuselt teine jõgi Euroopas. Algab Saksamaal Schwarzwaldis. Suubub Musta merre. Suudmes on moodustunud delta.
Doonau voolab läbi Saksamaa (jõe äärde jäävad Ulm ja Regensburg), Austria (Linz, Viin), Slovakkia (Bratislava), Ungari (Budapest), Horvaatia (Vukovar), Serbia (Novi Sad, Belgrad), Rumeenia, Bulgaaria, Moldova ning Ukraina (Izmail).
Doonau on kanalite kaudu ühendatud Reini jõega. Ta on 1856. aasta Pariisi rahulepingu kohaselt rahvusvaheline jõgi, mis on kõikidele riikidele laevasõiduks vaba. Laevatatav alates Ulmist (2588 km ulatuses).
Doonau suudmest 35 km kaugusel Mustas meres asub Zmiinõi saar.


Phillip Cocu.
Phillip John William Cocu (sündis 29. oktoobril 1970 Eindhovenis) on Hollandi jalgpallikoondise poolkaitsja.
Hollandi rahvuskoondises on Cocu seisuga 26. märts 2010 mänginud 101 mängu ja löönud 10 väravat. Debüüt koondises toimus 24. aprillil 1996, kui mängiti Saksamaaga ja kaotati 0:1. Esimese värava lõi Cocu koondise kasuks 4. juunil 1996, kui võideti
3:1 Iirimaad.
Isiklikku.
Phillip Cocu on 182 cm pikk ja kaalub 74 kg.


Edwin van der Sar.
Edwin van der Sar (sündinud 29. oktoobril 1970) on endine hollandi jalgpallur, kes mängis väravavahina Manchester Unitedis.
Van der Sar alustas karjääri Ajaxis ning jäi sinna üheksaks hooajaks. Seejärel lahkus ta Itaalia klubisse Juventus. Hiljem mängis ta Inglismaal, algul Fulhamis ning siis Manchester Unitedis.
Ta on üks vähestest jalgpalluritest, kes on võitnud Meistrite Liiga kahe erineva klubiga: Ajaxiga 1995 ning Manchester Unitediga 2008. aastal. Ta on Ajaxiga võitnud ka UEFA karika 1992. aastal. Van der Sar nimetati 1995. ja 2009. aastal Euroopa parimaks väravavahiks.
Ajax.
Sündinud Voorhoutis, alustas Van der Sar oma karjääri koduklubis Foreholte ja siis vv Noordwijkis. Ta sõlmis lepingu Ajaxiga, kui teda näidati peatreener Louis van Gaal'ile. Ta jäi sinna üsnagi kauaks ajaks, võites 1991–92 UEFA karika ja 1994–95 UEFA Meistrite Liiga ning ka 1995 parima Euroopa väravavahi tiitli. Ta oli väravas ka 1996 UEFA Meistrite Liiga finaalis, kuid pidi leppima hõbemedaliga, sest Ajax kaotas Juventusele penaltiseerias. Kokku mängis ta Ajax'i eest 226 mängus ning realiseeris ka penalti 8-1 võidus De Graafschap'i üle 1997–98 hooajal.
Juventus.
1999. aastal lahkus Van der Sar Itaalia klubisse Juventus, kus mängis kokku 66 liigamängus. Temast sai esimene mitte-itaallane, kes kunagi Torino klubi väravat kaitsnud.
Fulham.
Kuna Van der Sar ei soovinud varumeeste pingil Juventuse eest mängida, kolis ta 2001. aastal Inglismaale, kus sõlmis lepingu Premier League'i klubiga Fulham umbes 7.1 miljoni naela eest. Ta sõlmis 4-aastase lepingu ning tegi kokku 127 liigamängu.
Manchester United.
Van der Sar lahkus Manchester United'isse 10. juunil 2005 summa eest, milleks oli väidetavalt 2 miljonit naela. Manchester United'i peatreener söör Alex Ferguson pidas teda parimaks väravavahiks pärast Peter Schmeichel'it, kes oli Unitedi eest mänginud.
5. mail 2007 aitas tema penaltitõrje Manchester United'i 1–0 võiduni Manchester City üle. Järgmisel päeval võideti Premier League, kui Chelsea'l ei õnnestunud võita Arsenal'i ning United võitis oma üheksanda liigatiitli ning Van der Sar oma esimese. Ta nimetati ka PFA aastamängijaks 2006–07 hooajal. 3 kuud hiljem tõrjus Van der Sar kolm järjestikust penaltit penaltiseerias Manchester United'i võidus Chelsea üle FA Community Shield'is pärast normaalaja seisu 1-1.
2007–08 hooaeg oli vaieldamatult Van der Sar'i parim ning tal oli väga palju suurepäraseid tõrjeid hooaja vältel, hoolimata kubemevigastusest. Liiga viimases mängus aitas ta United'i 2–0 võiduni Wigan Athletic'u vastu ning kindlustas teise järjestikuse liigakarika. Hooaja viimasel päeval alistati UEFA Meistrite Liiga finaalis Chelsea pärast normaalaega ja lisaaega penaltiseerias 6–5, kui Van der Sar tõrjus Nicolas Anelka penalti.
Van der Sar sõlmis 12. detsembril 2008 ühe-aastase lepingupikenduse Manchester United'iga, hoides teda United'i ridades −10 hooaja lõpuni.
27. jaanuaril 2009 aitas Van der Sar Manchester United'i uue klubi ja Premier League'i rekordini, kui hoidis oma väravat puhtana järjest 11 mängu (1311 minutit), alates 15. novembrist 2008 kuni 18. veebruarini 2009. Samal hooajal võitis ta ka Barclays Golden Glove'i (Kuldne kinnas). Kuid ta ei võitnud oma kolmandat Meistrite Liiga kuldmedalit, sest finaalis kaotati Barcelonale 2–0. Sellest hoolimata võitis ta parima Euroopa väravavahi tiitli karjääri jooksul teist korda.
Van der Sar vigastas 2009. aasta suvel Audi karika finaalis oma sõrme ning pidi selle tõttu vahele jätma 12 mängu United'i 2009–10 hooaja algusest. 6. oktoobril 2009 naasis ta väljakule, ent esialgu reservmeeskonna eest Evertoni vastu. 17. oktoobril tuli ta aga põhikoosseisu eest tagasi ning mängis United'i 2–1 võidus Boltoni vastu. 21. novembril sai ta aga uuesti vigastada ning jäi 12 mänguks väljakult eemale; samal ajal oli ta naisel ka ajuinsult vahetult enne jõule. 16. jaanuaril 2010 aga tuli ta platsile tagasi 3–0 võidus Burnley üle.
Van der Sar sõlmis ühe-aastase lepingupikenduse Manchester United'iga 26. veebruaril 2010, mis hoiab teda United'i ridades 2010–11 hooaja lõpuni.
Koondisekarjäär.
Van der Sar kuulus Hollandi 1994. aasta maailmakarika koosseisu, kuid ei pääsenud mängima. Ta pidi ootama oma debüüti kuni 7. juunini 1995, kui mängiti Valgevene vastu. Euro 2004 veerandfinaalis Rootsi vastu tõrjus Van der Sar Olof Mellbergi penalti ning Holland pääses poolfinaali (penaltitega 5–4), kus kaotati Portugalile. Enne 2006. aasta maailmakarika alagrupi mängu Elevandiluuranniku vastu polnud Van der Sar lasknud enda väravasse palli üheksas järjestikuses mängus.
Oma 37. sünnipäeval ütles Van der Sar intervjuus, et plaanib koondisekarjääri lõpetada pärast Euro 2008-t. Ta kandis kaptenipaela Hollandi −0 võidus Itaalia üle 9. juunil 2008 ning ka 13. juunil 4–1 võidus Prantsusmaa vastu. Arvati, et pärast 3–1 kaotust Venemaale 21. juunil, jäi see mäng Van der Sar'ile viimaseks mänguks koondise eest. 3. oktoobril nõustus ta aga koondise peatreeneri Bert van Marwijk'i palvel siiski kvalifikatsioonimängudes osalema Islandi ja Norra vastu, kuna väravavahid Maarten Stekelenburg ja Henk Timmer olid vigastatud. Van der Sar hoidis oma värava mõlemas mängus puutumatuna ning Holland võitis mõlemad mängud 2–0 ja 1–0.
Van der Sar on esindanud Hollandi koondist 130 korral, mis teeb temast riiki enim esindanud mängijaks.
Isiklikku.
Van der Sar abiellus Annemarie van Kesteren'iga 20. mail 2006. Neil on kaks last: poeg Joe ja tütar Lynn. Detsembris 2009 viidi Annemarie haiglasse, kuna tal oli ajuinsult. Nüüd on ta aga sellest täielikult taastunud.


Sander Westerveld.
Sander Westerveld (sündis 23. oktoobril 1974 Enschedes) on Hollandi jalgpallikoondise väravavaht.
Hollandi rahvuskoondises mängis Westerveld aastatel 1999–2004 kuus korda. Debüüt koondises toimus 8. juunil 1999, kui mängiti Brasiilia jalgpallikoondisega ja kaotati 1:3.
Isiklikku.
Sander Westerveld on 190 cm pikk ja kaalub 86 kg.


Karl Henriksson Horn.
Karl Henriksson Horn (ka Carl Henriksson Horn, soomepäraselt Kaarle Henrikinpoika Horn'"; umbes 1550 – 16. mai 1601 Burtnieki linnuses) oli Rootsi feldmarssal (1580) ning Eestimaa asehaldur 1576–1578 ja 1600–1601 ning Kankaiste, Võnnu ja Malla pärisomanik.
Sündinud Henrik Klasson Horni pojana, alustas ta varakult sõjamehekarjääri. Tallinna piiramise ajal 1570–1571 oli Karl Horn linnuse alampealik ja juhtis mitut kallaletungi venelastele. Aastal 1572 määrati ta koos Pontus De la Gardiega Tallinna kindluse ülemaks. 1576 sai ta Eestimaa kuberneriks ja 1577, kui venelased piirasid Tallinna, oli ta koos isaga linna kaitseväe ülem. 1580 valiti ta Pontus De la Gardie sõjanõunikuks ja ülendati feldmarssaliks. 1581 võttis ta osa Rakvere piiramisest ning vallutas Koluvere, Vigala, Haapsalu ja Lihula linnuse, koos kogu Läänemaaga. Samal aastal määrati ta Narva asevalitsejaks ja ta võttis osa ka Pontus De la Gardie sõjakäigust Ingerimaale.
Aastal 1583 osales ta Pljussa vaherahu sõlmimisel ja määrati pärast seda Turu asevalitsejaks. 1588 asus ta Narva ja Ivangorodi asevalitsejaks. Venelaste sõjakäigu ajal oli ta sunnitud loobuma Jamburgist, Koporjest ja Ivangorodist. Kuningas Johan III lasi Horni ja tema kaks venda vangistada ja ta mõisteti surma. Alles hukkamiskohal muudeti surmanuhtlus prints Sigismundi ja hertsog Karli palvel vangistuseks. Vangist vabanes ta alles pärast kuninga surma. Ta osales Sigismundi ja Karli vahelises võitluses ning tuli tagasi Eestimaale, kus elas oma mõisates.
Aastal 1600 määrati ta uuesti Eestimaa asehalduriks ja kui hertsog Karl sama aasta sügisel alanud Poola-Rootsi sõja tõttu Liivimaale saabus, võttis Horn osa Pärnu vallutamisest. Aastal 1601 vallutas ta Piebalga linnuse, kuid langes samal aastal Burtnieki linnuses võitluses poolakate vastu.
Karl Horn on koos abikaasa Agnesega (sündinud von Delwig) maetud Tallinna toomkirikusse.
Perekond.
Karl Horn abiellus Agnes von Delwigiga (maetud 1611), kes oli Harjumaa meeskohtuniku, Tuhala ja Rõngu mõisniku Ewert von Delwigi ning Valgu mõisast pärit Magdalena Fahrensbachi tütar. Agnese isa hukkus 2. juunil 1560 Kose-Uuemõisa mõisa lähedal Saula sillal toimunud lahingus venelaste vastu.


Ronald Waterreus.
Ronald Catharina Martinus Waterreus (sündis 25. augustil 1970 Lemiersis) on Hollandi endine jalgpallur, väravavaht.
Hollandi rahvuskoondises mängis Waterreus 7 mängu. Debüüt koondises toimus 15. augustil 2001, kui mängiti Inglismaaga ja võideti 2:0.
Isiklikku.
Ronald Waterreus on 185 cm pikk.


Jost Dunte.
Jost Dunte (surnud tõenäoliselt 1624) oli Tallinna linnakaitseväe ülem. Juuresolev kujutis on võetud tema ametikepilt (1610).
Jost Duntele või tema nimekaimule kuulus 1630–1633 Keila mõis.
Ta on maetud Niguliste kirikusse, kus on säilinud tema hauaplaat.


Michael Reiziger.
Michael Reiziger (sündis 3. mail 1973 Amstelveenis) on Hollandi jalgpallikoondise kaitsja.
Hollandi rahvuskoondises mängis Reiziger 1994–2004 72 mängu ja lõi 1 värava. Debüüt koondises oli 12. oktoobril 1994, kui mängiti Norraga ja mäng lõppes viigiga 1:1.
Isiklikku.
Michael Reiziger 178 cm pikk ja kaalub 75 kg.


Jaap Stam.
Jaap Stam (sündis 17. juulil 1972 Kampenis) on Hollandi jalgpallikoondise kaitsja.
Hollandi rahvuskoondises mängis Stam 1996–2004 67 mängu ja löönud 3 väravat. Debüüt koondises toimus 24. aprillil 1996, kui mängiti Saksamaaga ja kaotati 0:1.
Isiklikku.
Jaap Stam on 191 cm pikk ja kaalub 90 kg.


Giovanni van Bronckhorst.
Giovanni van Bronckhorst (sündis 5. veebruaril 1975 Rotterdamis) on endine Hollandi jalgpallur, kaitsja.
Hollandi rahvuskoondises on van Bronckhorst mänginud 106 korda ja löönud 6 väravat. Debüüt koondises oli 31. augustil 1996, kui mängiti Brasiiliaga viiki 2:2.
Klubid.
Rangers
Arsenal
Barcelona
Isiklikku.
Giovanni van Bronckhorst on 178 cm pikk ja kaalub 75 kg.


John Heitinga.
John (Johnny) Heitinga (sündis 15. novembril 1983 Alphen aan den Rijnis) on Hollandi jalgpallur, kes mängib Inglismaa jalgpalliklubis Everton FC. Ta on esindanud Hollandi koondist 51 korral, lüües kuus väravat.
Jalgpalli hakkas noorteklassis mängima Ajaxi ridades. Debüüt profina toimus 26. augustil 2001 mängus Feyenoordiga.
Debüüt koondises oli 18. veebruaril 2004, kui mängiti USA-ga ja võideti 1:0.
Isiklikku.
Johnny Heitinga on 180 cm pikk ja kaalub 72 kg.


Andy van der Meyde.
Andy van der Meyde (sündis 30. septembril 1979 Arnhemis) on Hollandi jalgpallikoondise poolkaitsja.
Hollandi rahvuskoondises on van der Meyde seisuga 23. jmärts 2010 mänginud 18 korda ja löönud 1 värava. Debüüt koondises toimus 19. mail 2002, kui mängiti USA-ga ja võideti 2:0.
Isiklikku.
Andy van der Meyde on 183 cm pikk ja kaalub 72 kg.


Wesley Sneijder.
thumb
Wesley Sneijder (sündis 9. juunil 1984 Utrechtis) on hollandi jalgpallur, Hollandi jalgpallikoondise poolkaitsja.
Hollandi rahvuskoondises on Sneijder mänginud 67 mängu ja löönud 19 väravat (seisuga 6. juuli 2010). Debüüt koondises oli 20. aprillil 2003, kui kohtuti Portugaliga ja mängiti viiki 1:1.
Isiklikku.
Wesley Sneijder on 170 cm pikk ja kaalub 67 kg.


Paul Bosvelt.
Paul Bosvelt (sündis 26. märtsil 1970 Doetinchemis) on endine Hollandi jalgpallikoondise poolkaitsja.
Hollandi rahvuskoondises on Bosvelt seisuga 27. märts 2010 mänginud 24 mängu. debüüt koondises oli 29. märtsis 2000, kui mängiti Belgiaga viiki 2:2.
Isiklikku.
Paul Bosvelt on 185 cm pikk ja kaalub 78 kg.


Murad II.
Murad II (ka: "Murat II"; 1404 – 3. veebruar 1451) oli Türgi sultan 1421–1444 ja 1446 kuni surmani.
Ta pidas oma valitsusajal palju sõdu Balkani poolsaare kristlastega.
Murad II oli Mehmed II isa.


Mehmed II.
Mehmed II Suur (ka "Mehmed Vallutaja"; ka "Mehmet II") (30. märts 1432 Adrianoopol – 3. mai 1481 Hunkārēayiri) oli Türgi sultan 1444–1446 ja 1451–1481.
Ta oli Murad II poeg.


Bayezid II.
Bayezid II (3. detsember 1447 – 26. mai 1512) oli Türgi sultan aastatel 1481–1512. Ta oli Mehmed II poeg.


Michael Owen.
Michael James Owen (sündinud 14. detsembril 1979 Chesteris) on Inglismaa jalgpallur, Inglismaa jalgpallikoondise ründaja.
Inglismaa rahvuskoondises on Owen seisuga 21. juuli 2009 seisuga mänginud 89 korda ja löönud 40 väravat. Ta on ainus, kes löönud Inglismaa jalgpallikoondise kasuks värava 4 suurvõistlusel.
Oweni debüüt koondises oli 11. veebruaril 1998, kui Tšiilile kaotati 0:2. Esimese värava koondise kasuks lõi ta 27. mail 1998 Maroko vastu, keda võidetigi 1:0. Ajuti on ta olnud ka Inglismaa jalgpallikoondise kapten. Ainult kuus jalgpallurit on temast rohkemates mängudes Inglismaa koondise kapten olnud.
Lapsepõlv.
Michael sündis 14. detsembril 1979 Chesteris, Chesires. Ta oli endise jalgpalluri Terry Oweni ja Janette Oweni 4. lapsena. Michael kasvas üles, mängides oma isa ja kahe vennaga. Evertoni fännina mängis ta oma põhikooli meeskonna eest Walesis Hawardenis. Ta ületas oma esimese hooajaga kõik kohalikud väravalöömisrekordid. Ta liitus Mold Alexandra noortemeeskonnaga, mängides endast vanemate mängijatega. Hiljem lõpetas ta ka Hawardeni Keskkooli, kus ta samuti kooli meeskonna eest mängis.
Liverpool.
13-aastaselt, veel põhikoolis võis ta sõlmida koolipoisi lepingu klubiga. Ta pidas vestlusi Chelsea, Manchesteri Unitedi ja Londoni Arsenaliga, kuid lõpuks liitus Liverpooliga.
Owen arvati Inglismaa koondisse 1998. aasta maailmameistrivõistluseks koondise noorima mängijana. Ta sai MM-i noorimaks väravalööjaks. See tegi ta rahvusvaheliselt kuulsaks. Ta esines Inglismaa koondises ka 2000. ja 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel ning 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistlustel. Neist viimane oli ainus suurvõistlus, kus ta väravat ei suutnud lüüa (selle asemel sai ta vigastada).
Juba oma esimesel täishooaja klubis lõpetas ta kõige resultatiivsema mängija tiitli jagamisega koos Chris Suttoni ja Dion Dubliniga, lüües 18 väravat. Seda saavutust kordas ta järgmisel aastal, lüües 40 mänguga 23 väravat, ja oli üldse 1997–2004 Liverpooli resultatiivseim mängija. Ta lõi Liverpooli kasuks 216 mänguga 118 väravat. Liverpooliga võitis ta 2001 UEFA karika, FA Cupi ja liigakarika. Samal aastal teenis ta Euroopa aasta jalgpalluri kuldpalli.
Madridi Real.
2004. aasta keskel müüdi Owen 8 miljoni naela (umbes 180 miljonit krooni) eest Madridi Reali. Seal kasutati teda sageli vahetusmängijana, kuid sellegipoolest lõi ta 13 väravat, saavutades liigas esikoha ühes minutis löödud väravate arvu poolest.
Newcastle'i United.
Järgmisel hooajal mängis Owen taas Inglismaal, seekord Newcastle Unitedis. Tema hind oli tõusnud juba 16 miljoni naelani (umbes 360 miljonit krooni). Hooaja algus oli paljulubav, kuid siis pidi ta vigastuse tõttu poolteist aastat võistlustest eemal olema.
Vigastus oli saadud jalgpalli MM-il ja selle eest tahtis klubi hüvitist. Pärast läbirääkimisi sai Newcastle'ist läbi aegade esimene klubi, kellele FIFA maksis hüvitist tema sportlase võistlustel vigastada saamise eest. Hüvitise suurus oli 10 miljonit naela (200 miljonit krooni). Vastavat regulatsiooni muudeti, mis võimaldab sellest ajast ka teistel klubidel nende sportlase vigastuse korral hüvitist saada.
Pärast tervenemist sai ta oma meeskonna kapteniks ja kõige resultatiivsemaks mängijaks. Pärast oma 4 aasta pikkuse lepingu lõppu siirdus ta vabaagendina Manchesterisse.
Manchester United.
Michael Owen tegi oma esimese mängu Manchester Unitedi eest hooajaeelsel Aasia tuuril Malaisa vastu. Selles kohtumises lõi ta ka värava. Järgmises kohtumises Malaisia vastu lõi Michael taas värava. Seejärel mängus Hangzhou Greentowni vastu lõi Michael veel 2 väravat. Rohkem hooaja eelsetes mängudes Owen väravaid ei löönud. Oma debüüdi Inglismaal Unitedi eest tegi Mihcael Community Shieldi mängus Chelsea vastu vahetusest sekkudes. Oma esimese värava Manchester Unitedi eest lõi Michael Owen Wigan Athleticu vastu vahetusest sekkudes. Owen andis Unitedile vajalikud 3 punkti, kui võideti kodustaadionil Manchester City't ning Owen sekkus mängu vahetusest ning lõi 96. minutil võiduvärava.
Stoke City.
Michael Owen sõlmis 4.septembril 2012 kaheteistkuulise "tasu mängu eest" tüüpi (pay-as-you-play) lepingu jalgpalliklubiga Stoke City.
Isiklikku.
Michael Owen on 173 cm pikk ja kaalub 69 kg. Michael Owen on abielus Louise Bonsalliga. Neil on 4 last - tütar Gemma Rose (1.mai 2003), poeg James Michael (6.veebruar 2006), tütar Emily May (29.oktoober 2007) ja tütar Jessica (26.veebruar 2010).


Kesk-Tšehhi maakond.
Kesk-Tšehhi maakond on 1. järgu haldusüksus Tšehhis.
Maakonna halduskeskus asub Prahas, mis ei kuulu maakonda. Suuremad linnad on Kladno, Mladá Boleslav, Příbram, Kolín ja Kutná Hora.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 12 ringkonda 1148 vallaga.


Hradec Králové maakond.
Hradec Králové maakond on 1. järgu haldusüksus Tšehhis.
Ta asub Tšehhi põhjaosas ning piirneb lõunast Pardubice maakonnaga, edelast Kesk-Tšehhi maakonnaga ja läänest Libereci maakonnaga. Põhjast piirneb maakond Poola Alam-Sileesia vojevoodkonnaga.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 5 ringkonda 448 vallaga.


Ústí maakond.
Ústí maakond on 1. järgu haldusüksus (maakond) Tšehhis. Piirneb põhjas Saksamaaga.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 7 ringkonda 354 vallaga.


Eesti Metodisti Kirik.
Eesti Metodisti Kirik (EMK) on metodisti kiriku organisatsioon Eestis.
EMK Ühinenud Metodisti Kiriku Põhja-Euroopa Keskkonverentsi liige.
EMK piiskop on Øystein Olsen ja EMK superintendent on Taavi Hollman.
Eesti Metodisti Kirikusse kuulub 28 kogudust, millel on kokku umbes 1800 liiget.


Hélder Postiga.
Hélder Manuel Marques Postiga (sündinud 2. augustil 1982 Povoa de Varzimis) on Portugali jalgpallikoondise ründaja.
Portugali rahvuskoondises on Postiga seisuga 22. märts 2010 mänginud 34 korda ja löönud 11 väravat.
Isiklikku.
Hélder Postiga on 179 cm pikk ja kaalub 79 kg.


Deco.
Deco (õige nimega Ánderson Luís de Souza; sündinud 27. augustil 1977 São Bernardo do Campos, Brasiilias) on Portugali poolkaitsja.
Portugali jalgpallikoondises on Deco seisuga 27. juuni 2010 mänginud 75 korda ja löönud viis väravat.
Isiklikku.
Deco on 174 cm pikk ja kaalub 73 kg.


1996. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
10. Euroopa meistrivõistlused jalgpalli finaalturniir peeti 8. – 30. juunini 1996 Inglismaal.
Valikturniir.
Euroopa meistrivõistluste valikturniir (1994–1996) sai alguse 20. aprillil 1994, kui Belfastis kohtusid 6. alagrupi mängus põhja Põhja-Iirimaa ja Liechtensteini. Põhistart anti aga septembri alguses, kui kolme päeva jooksul peeti 20 mängu, esimene neist 4. septembril Tallinnas, kui Eesti kohtus Horvaatiaga ja kaotas 0:2.
Valikturniirist võttis osa 47 meeskonda. UEFA liikmetest ei lubatud osaleda Jugoslaavial ÜRO sanktsioonide tõttu ja Inglismaa kui finaalturniiri korraldaja oli kvalifikatsioonomängudest vabastatud. 22. jaanuaril Manchesteris toimunud loosimisel jagati osalevad koondised kaheksasse alagrupi.
47 riiki olid eelnenud saavutuste põhjal jagatud kuude tugevusgruppi, Eesti kuulus viiendasse. Edetabelist olid meist tagapool Slovakkia, Luksemburg, San Marino, Liechtenstein, Sloveenia, Moldova, Armeenia ja Aserbaidžaan.
Vaata ka: Alagruppide kooseisud
Esmakordselt pääses EM-finaalturniirile 16 meeskonda. Edasi pääsesid kõik alagruppide võitja, kuus parimat teisele kohale tulnud meeskonda ning korraldajamaana Inglismaa. Viimane finaalikoht selgitati 1995. aasta detsembris neutraalsel väljakul peetud matšis, kus kohtusid kahe ülejäänud alagrupi teise koha omanikud.
Finaalturniir.
Finaalturniir peeti 8. juunist – 30. juunini 1996 Inglismaa kaheksa linnas: London, Birmingham, Leeds, Newcastle, Manchester, Liverpool, Sheffield ja Nottingham. 16 meeskonda loositi nelja alagruppi, millest igast kaks paremat jätkasid karikasüsteemis (veerand- ja poolfinaalid) kuni 30. juunil Londonis Wembely staadionil peetud finaalini.
Finaal.
Euroopa meistrivõistlused, 1996. aasta jalgpallis


1996. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistluste valikturniiri alagrupid.
1996. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistluste valikturniiri alagrupid
Vaata ka.
1996. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis


Svalbard ja Jan Mayen.
Svalbard ja Jan Mayen on mõlemad Norra valdused Põhja-Jäämeres. Neil on ühine ISO maakood ja kuni 1994. aastani hallati Jan Mayenit Teravmägedelt (haldusüksusena Svalbard), kuid ühtset haldusüksust nad ei moodustanud.


Euroopa riigid.
Euroopa riigid on Euroopas asuvad riigid. Euroopa riikide arv ja täpne loetelu sõltub sellest, mida pidada Euroopaks.
Eriterritooriumid.
Mitmel juhul määrab ühe või teise riigi Euroopasse kuulumise lõpuks ära riigi enese tahe Euroopasse kuuluda. Siin võib näitena tuua Türgis 20. sajandil toimunud kolossaalsed muutused ning Gruusia viimased poliitilised arengud.


Svalbard.
Svalbard on Norra valdus Põhja-Jäämeres. Hõlmab Teravmägede saarestiku ala ja Karusaare.
Svalbardi kuuluvad kõik saared, mis paiknevad 74. ja 81. põhjalaiuse ning 10. ja 35. idapikkuse vahel.
9. veebruaril 1920 sõlmitud Svalbardi lepinguga tunnustati Norra täielikku ja piiramatut suveräänsust Svalbardi üle lepingust tulenevate piirangutega.
Vastavalt seadusele 17. juulist 1925 on Svalbard Norra Kuningriigi osa.
Alates 2009. aastast on Svalbardi kuberner (sysselmann) Odd Olsen Ingerø.


Darius Vassell.
Darius Vassell (sündinud 13. juunil 1980 Birminghamis) on Inglismaa jalgpallikoondise ründaja.
29. oktoobril 2011 sai Vassell kohtumises West Ham Unitediga vigastuse, mis vajas operatsiooni. Rehabilitatsiooniks kulub vähemalt pool aastat.
Inglismaa rahvuskoondises mängis Vassell aastatel 2002–2004 22 korda ja lõi kuus väravat. Ta debüteeris koondises veebruaris 2002 mängus Hollandi vastu.
Isiklikku.
Darius Vassell on 171 cm pikk.


Owen Hargreaves.
Owen Lee Hargreaves (sündinud 20. jaanuaril 1981 Kanadas Calgarys) on Inglismaa jalgpallikoondise endine poolkaitsja.
Ta sündis Kanadas inglasest isa Colin Hargreavesi ja ueilslasest ema Margaret Hargreavesi pojana. Vanemad emigreerusid pisut enne tema sündi. Tema vend Darren on sündinud Walesis ja teine vend Neil Inglismaal.
Päritolu tõttu võinuks ta valida ükskõik kas Inglismaa, Walesi või Kanada jalgpallikoondise. Ta mängiski Walesi eest mitmes noorte vanuseklassis, kuni Inglismaa U-21 koondise peatreener Howard Wilkinson kutsus ta Inlismaa U-21 koondisse.
Koondisekarjäär.
Tema debüüt koondises oli 15. augustil 2001, kui kohtuti Hollandi jalgpallikoondisega. Ta on läbi aegade ainus jalgpallur, kes on mänginud Inglismaa jalgpallikoondise eest, ilma et oleks kunagi Inglismaal elanud, ja üksnes Joe Baker on peale tema Inglismaa koondises esinenud, ilma et oleks varem Inglismaal jalgpalli mänmginud.
Hargreavesi teine koondisemäng toimus 1. septembril 2001 Müncheni Olümpiastaadionil ja see oli MM-valikmäng Saksamaa jalgpallikoondisega. Ainult alagrupivõitja pääses otse MM-ile ja viik oleks Saksamaale sisuliselt alagrupivõidu taganud. Müncheni olümpiastaadionil ei olnud Saksamaa pärast 1973. aastat kordagi kaotanud. Siiski suutis Inglismaa võita kohtumise 5:1 ja hiljem tänu paremale väravate vahele ka alagrupi. Hargreaves vahetati platsile 78. minutil, kui kõik väravad olid juba löödud.
Hargreaves valiti 2002. aasta MM-ile Jaapanisse, olles Inglismaa koondise ainus pallur, kes ei mänginud Premier League'is. MM-i esimeses voorus 2. juunil viigistas Inglismaa 1:1 Rootsi jalgpallikoondisega ja Hargreaves mängis kogu kohtumise. Teises voorus 7. juunil Argentiina jalgpallikoondise vastu sai Hargreaves esimese veerandtunni järel vigastada ja vahetati 19. minutil välja. Rohkem ta sel MM-il ei mänginud. Inglismaa võitis 44. minuti penaltist 1:0. Kolmandas voorus viigistas Inglismaa Nigeeria jalgpallikoondisega ja pääses alagrupist Rootsi järel teisena edasi. Inglismaa alistas seejärel Taani jalgpallikoondise 3:0, kuid kaotas veerandfinaalis 1:2 Brasiilia jalgpallikoondisele ja langes välja.
2004. aasta EM-valikgrupi võitis Inglismaa ilma ühegi kaotuseta. Hargreaves osales 4 valikmängus, neist 3 korda vahetusest. Ta oli selleski valiktsüklis ainus Inglismaa mängija, kes ei mänginud Premier League'is (ka David Beckham läks valiktsükli lõpus Madridi Reali). Ka finaalturniiril olid Hargreaves ja Beckham ainsad Inglismaa koondislased, kes ei mänginud Premier League'is.
2004. aasta EM-il Portugalis mängis Inglismaa 13. juunil Prantsusmaa jalgpallikoondisega ja läks 38. minutil Frank Lampardi löögist juhtima. Hargreaves vahetati platsile 76. minutil ja pidi tunnistama, kuidas Prantsusmaa võitis Zinedine Zidane'i üleminutitel löödud väravatest 2:1. Teises voorus 17. juunil alistas Inglismaa Šveitsi jalgpallikoondise 3:0 ja Hargreaves sekkus mängu 70. minutil seisul 1:0. Kolmandas voorus alistas Inglismaa Horvaatia jalgpallikoondise 4:2 (Hargreaves ei mänginud) ja pääses alagrupist Prantsusmaa järel teisena edasi. Veerandfinaalis kohtus Inglismaa 24. juunil Portugali jalgpallikoondisega. Hargreaves sekkus 81. minutil eduseisul 1:0, kuid juba 83. minutil Hlder Postiga viigistas. Lisaajal lõi kumbki meeskond veel ühe värava ja 2:2 lõppenud mängu järel võitis Portugal penaltiseeria. Hargreaves realiseeris 5. penalti, viies Inglismaa 4:3 ette.
2006. aasta MM-ile, mis toimus Saksamaal, pääses Inglismaa valikgrupivõiduga Poola jalgpallikoondise ees. Jällegi olid Hargreaves ja Beckham ainsad Inglismaa koondislased, kes ei mänginud Inglismaa klubides. 10. juunil läks Inglismaa esimeses voorus Paraguai jalgpallikoondise vastu juba 3. minutil juhtima ja see värav jäigi mängu ainsaks. Hargreaves vahetati mängu 83. minutil. Teises voorus võitis Inglismaa 2:0 Trinidadi ja Tobago jalgpallikoondise. Hargreaves ei mänginud, kuid ülejäänud Inglismaa kohtumised tegi kaasa algusest lõpuni. Kolmandas alagrupimängus 20. juunil Rootsi vastu sai ta 76. minutil ainsa inglasena kollase kaardi. Mäng lõppes 2:2 ja Inglismaa võitis Rootsi ees alagrupi. Seejärel alistas Inglismaa 25. juunil Ekvadori jalgpallikoondise. 1. juulil pidas Inglismaa veerandfinaali, taas Portugali vastu. Hargreaves sai 107. minutil kollase kaardi. Väravaid ei tulnud ja taas lõppes mäng penaltiseeriaga. Hargreaves oli 4 inglasest ainus, kes penalti sisse suutis lüüa, ja Inglismaa langes taas välja. Hargreaves valiti kohtumise parimaks mängijaks.
2006. aastal valiti Hargreaves Inglismaa aasta jalgpalluriks.
Viimased koondisemängud pidas Hargreaves 2008. Kokku mängis ta Inglismaa eest 42 mängu ega löönud neis ühtki väravat.
Isiklikku.
Owen Hargreaves on 180 cm pikk ja kaalub 74 kg.


John Terry.
John George Terry [džonn džoodž t'eri või t'erri] (sündis 7. detsember 1980 Barkingis) on Inglismaa jalgpallikoondise kaitsja.
Klubikarjäär.
Terry debüteeris Chelseas 28. oktoobril 1998 Inglismaa karikavõistlustel. Regulaarselt hakkas ta esindusmeeskonnas mängima 2001. aastal. Ta on valitud 2 korda Chelsea aasta mängijaks. Alates 2004 on ta Chelsea kapten. 14. oktoobril 2006 pidi ta 1 minuti tegutsema ka väravavahina, sest meeskonna kõik 3 väravavahti olid vigastada saanud. Väravaid ta sisse ei lasknud ja Chelsea võitis mängu. 13. aprilli 2010 seisuga on ta Chelsea eest mänginud 309 kohtumist ja löönud 19 väravat.
Rahvusvaheline karjäär.
Ta debüteeris Inglismaa jalgpallikoondises 2003. aasta juunis Serbia ja Montenegro jalgpallikoondise vastu. 10. augustil 2006 nimetas peatreener Steve McClaren Terry Inglismaa koondise kapteniks. 5. veebruaril 2010 võttis McClaren Terrylt tema eraelu tõttu kaptenipaela ära. 19. märtsil 2011 sai teada, et Fabio Capello tegi Terry'it taas Inglismaa jalgpallikoondise kapteniks seoses endise kapteni, Rio Ferdinandi, vigastusega.
Koondise eest on ta mänginud 59 kohtumist ja löönud 6 väravat.
Meeskondlikult.
pisi
Isiklikku.
John Terry on 187 cm pikk ja kaalub 74 kg.
Ta on abielus endise ilutöötaja Toni Pool Terryga ning neil on kaksikud lapsed: poeg Georgie John ja tütar Summer Rose, kes on sündinud 18. mail 2006. John ja Toni abiellusid 15. juunil 2007. Pärast pulmi veetsid nad kaks nädalat Roman Abramovitši jahil Vahemerel.


Kliimadiagramm.
Kliimadiagramm on diagramm, millel kujutatakse mingi koha keskmist sademete hulka ja keskmist õhutemperatuuri kuude lõikes.
Tavaliselt esitatakse sademete hulk tulpadena ning temperatuur joone abil. Kliimadiagrammil tuuakse ära koha nimi, mille kliimat kujutatakse, ning mõnikord ka koha kõrgus merepinnast ning aastane sademete hulk.


Maailmajagu.
Maailmajagu on maailma suurjaotuse üksus, mis hõlmab mandri või osa sellest ning saari mandrit ümbritsevates meredes ja ookeanides.
Aga teistes riikides ja piirkondades arvatakse teistmoodi. Näiteks Ladina-Ameerikas, Kreekas, Portugalis, Hispaanias ja Itaalias on ka kuus maailmajagu, aga Austraalia ja Okeaania asemel on lihtsalt Austraalia maailmajagu.
Enamikus ingliskeelsetes maades ja Hiinas jaotatakse maailm seitsmeks maailmajaoks, nendes on Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika eraldi.
Veel kaks varianti on viie maailmajao (Euroopa ja Aasia asemel kogu Euraasia) ning nelja maailmajao mudel (Euroopa, Aasia ja Aafrika asemel on Afroeuraasia).


Endiste haldusüksuste lipud.
See artikkel loetleb endiste haldusüksuste lippe.


Liiduvabariik.
Liiduvabariik oli sotsialistlike riikide (Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi) 1. järgu haldusüksus. Sarnased moodustised olid ka Tšehhoslovakkia Sotsialistlikus Vabariigis.
Nõukogude Liit.
Nõukogude Liidus oli erinevatel aegadel 6 kuni 16 liiduvabariiki. Kõige pikema perioodi vältel kuulus Nõukogude Liitu 15 liiduvabariiki (alates Karjala-Soome NSV likvideerimisest 1956 kuni liidu lagunemiseni 1991).
Liiduvabariikide süsteem loodi koos Nõukogude Liiduga 1922. aastal. Selle üks eesmärk oli demonstreerida sotsialistliku süsteemi avatust: teoreetiliselt võis iga liiduvabariik Nõukogude Liidust lahkuda ning iga riik võis Nõukogude Liiduga liituda. Rudolf Coudenhove-Kalergi on seda nimetanud "riigiks teiste riikide allaneelamiseks". Nii see toimuski näiteks pärast Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist 1940. aastal.
Liiduvabariikide süsteemi loomise ja riigi nimetusest geograafilise tunnuse ("Venemaa") väljajätmise peamiseks põhjuseks oli kommunistliku (bolševistliku) süsteemi eesmärk - allutada endale kogu maailm. Tegelikult oleks see toimunud vägivaldselt (sõdade käigus, revolutsioon "eksportimise" käigus nagu Eestis 1940. aastal jne), vormiliselt oleks see välja näinud aga järjest uute liiduvabariikide näiliselt vabatahtliku astumisega Nõukogude Liidu koosseisu.
Koos liiduvabariikide süsteemi loomisega kadus riigi nimest sõna 'Venemaa'. Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik oli samuti üks liiduvabariikidest, kuid tal ei olnud oma kommunistlikku parteid, teaduste akadeemiat jmt nagu teistel liiduvabariikidel. Sisuliselt tähendas see Venemaa võimu seadustamist teiste liiduvabariikide üle.
Välispoliitiliselt andis liiduvabariikide süsteem Nõukogude Liidule mitmeid eeliseid. Pärast ÜRO loomist saavutas Nõukogude Liit ka Ukraina NSV-le ja Valgevene NSV-le liikmestaatuse, mistõttu Nõukogude Liit sai kasutada ÜRO-s kolme häält.
Igal liiduvabariigil oli oma seadusandlik kogu (Ülemnõukogu), täitevvõim (Rahvakomissaride Nõukogu, hiljem Ministrite Nõukogu), sümboolika (lipp, vapp, hümn), mõnel perioodil ka relvajõud. Tegelik juhtimine ja valitsemine toimus NLKP organite kaudu, kus kasutati nn "demokraatliku tsentralismi" põhimõtet - ülalt tulnud käsk on alluvatele reeglina tingimusteta täitmiseks.
Liiduvabariikide süsteem jäi püsima kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal ning aitas siis paljudel liiduvabariikidel tõepoolest saada iseseisvaks riigiks.


Kim Källström.
Kim Källström (sündis 24. augustil 1982 Sandvikenis) on Rootsi jalgpallikoondise poolkaitsja.
Rootsi rahvuskoondises on Källström seisuga 23. märts2010 mänginud 72 korda ja löönud viis väravat. Debüüt koondises toimus veebruaris 2001, kui mängiti Soomega.
Isiklikku.
Kim Källström on 185 cm pikk ja kaalub 84 kg.
Källström, Kim
Källström, Kim


Kuna.
Kuna on Horvaatia rahaühik. Lühend HRK. 1 kuna jaguneb 100 lipaks.
Mündid.
Kõikide kunamüntide esiküljel on tuhkur (horvaataia keeles "kuna") ja kõikide lipamüntide esiküljel on õitega pärnaoks (pärn on horvaatia keeles "lipa").
Kursid.
Seisuga 04. veebruar 2008 on 1HRK = 2,135492 EEK väärt.


Olof Mellberg.
Erik Olof Mellberg (sündis 3. septembril 1977 Rootsis Gullspångis) on Rootsi jalgpallikoondise kaitsja.
Koondisekarjäär.
Esimest korda mängis Mellberg Rootsi täiskasvanute koondises 23. veebruaril 2000 Itaalia jalgpallikoondise vastu. See mäng kaotati 0:1. Esimese värava koondise kasuks lõi ta 10. septembril 2003, mil võideti Poola jalgpallikoondist 2:0.
2000. aasta EM-il osales Mellberg kõigis kolmes alagrupimängus. Rootsi sai neist ühe viigi ja kaks kaotust ning jäi alagrupis viimaseks.
2002. aasta MM-il Jaapanis mängis Mellberg kõik Rootsi mängud algusest lõpuni kaasa. Ülitugevaks hinnatud alagrupis viigistas Rootsi algul Inglismaa jalgpallikoondisega 1:1, siis võitis Nigeeria jalgpallikoondise 2:1 ja lõpuks viigistas Argentiina jalgpallikoondise 1:1. Rootsi võitis alagrupi Inglismaa ees. Kuid seejärel kaotas Rootsi Senegali jalgpallikoondisele lisaajal 1:2 ja langes välja.
2004. aasta EM-il Portugalis osales Mellberg kõigis kohtumistes algusest lõpuni kaptenina. Avakohtumises alistas Rootsi Bulgaaria jalgpallikoondise 5:0 ning seejärel viigistas Itaaliaga 1:1 ja Taani jalgpallikoondisega 2:2. Rootsi, Taani ja Itaalia kogusid võrdselt võidu ja kaks viiki ning väravate vahe järgi võitis Rootsi Taani ees alagrupi. Veerandfinaalis Hollandi jalgpallikoondise vastu normaal- ja lisaajal väravaid ei löödud ning pool,finalist selgus penaltiseerias. Pärast 5 penaltit oli seis 4:4, Mellberg eksis 6. penalti löömisel ja Arjen Robbeni tabamusest läks Holland poolfinaali. Kaks rootslast, Mellberg ja Henrik Larsson, valiti turniiri sümboolsesse koondisse.
2006. aasta MM-il Saksamaal osales Mellberg samuti kõigis kohtumistes algusest lõpuni kaptenina. Rootsi viigistas Trinidadi ja Tobago jalgpallikoondisega 0:0, võitis Paraguai jalgpallikoondise 1:0 ja viigistas Inglismaaga 2:2. Alagrupi võitis Inglismaa Rootsi ees. Kuid seejärel kaotas Rootsi Saksamaa jalgpallikoondisele 0:2 ja langes välja.
2008. aasta EM-il Austrias osales Mellberg jällegi igas matšis algusest lõpuni, aga mitte enam kaptenina (selleks oli Fredrik Ljungberg). Avamängus alistati Kreeka jalgpallikoondis 2:0, aga seejärel kaotati Hispaania jalgpallikoondisele 1:2 ja Venemaa jalgpallikoondisele 0:1 ning langeti välja.
Rootsi rahvuskoondises on Mellberg 23. märtsi 2010 seisuga mänginud 100 korda ja löönud 7 väravat.
Isiklikku.
Olof Mellberg on 194 cm pikk ja kaalub 82 kg.


Simão Sabrosa.
Simão Pedro Fonseca Sabrosa (sündis 31. oktoobril 1979 Constantimis) on Portugali jalgpallikoondise poolkaitsja.
Portugali rahvuskoondises on Simão seisuga 27. märts 2007 mänginud 58 korda ja löönud 14 väravat.
Isiklikku.
Simão Pedro Sabrosa on 170 cm pikk ja kaalub 64 kg.


Ricardo Pereira.
pisi
Ricardo Alexandre Martins Soares Pereira (sündis 11. veebruaril 1976 Montijo) on Portugali jalgpallikoondise väravavaht.
Portugali rahvuskoondises tegi Ricardo debüüdi juunis 2000, kui mängiti Iirimaaga. Peale 2008. aasta Euroopa meistrivõistlusi lahkus Ricardo Portugali koondisest. Ta osales seal 79 mängus.
Isiklikku.
Ricardo Pereira on 185 cm pikk ja kaalub 80 kg.
Pereira, Ricardo
Pereira, Ricardo


Christian Wilhelmsson.
Christian Wilhelmsson (sündinud 8. detsembril 1979 Malmös) on Rootsi jalgpallikoondise poolkaitsja.
Isiklikku.
Christian Wilhelmsson on 177 cm pikk.


Arjen Robben.
Arjen Robben ['arjen r'oben] (sündinud 23. jaanuar 1984 Bedumis) on Hollandi jalgpallikoondise ja Müncheni Bayerni äärepoolkaitsja.
Ta on tulnud Hollandi, Inglismaa, Hispaania ja Saksamaa meistriks vastavalt PSV Eindhoveni, Chelsea, Reali ja Müncheni Bayerni koosseisus.
Groningen.
2000. aastal lisas FC Groningeni peatreener Jan van Dijk Arjen Robbeni klubi põhimeeskonda. Samal aastal sai Robben Groningeni aasta mängijaks. Groningenis veetis Arjen Robben kaks hooaega ja siis ostis ta PSV Eindhoven.
PSV Eindhoven.
PSV Eindhoveni koosseisus tuli Robben Hollandi meistriks ja valiti Hollandi parimaks nooreks mängijaks. Edukas esinemine pööras Robbenile Inglismaa Premier League'i klubide tähelepanu ja 2004. aastal ostis ta Chelsea.
Londoni Chelsea.
Debüüti Chelsea eest pidi Robben vigastuse tõttu ootama. Pärast paranemist aitas hollandlane Londoni klubile võita kaks järjestikust Premier League'i meistritiitlit. Kolmanda hooaja jooksul sai ta jälle vigastada ja seejärel ostis ta Real Madrid 36 miljoni euro eest.
Müncheni Bayern.
2009. aasta augustis läks Robben Müncheni Bayernisse umbes 25 miljoni euro eest ja juba esimeses mängus lõi ta kaks väravat. Esimesel hooajal võitis Robben Saksamaa meistritiitli (see oli Robbeni viies meistritiitel 8 aasta jooksul). Pärast hooaega Bayernis valiti hollandlane Saksamaa aasta jalgpalluriks.
Koondisekarjäär.
Robben debüteeris Hollandi jalgpallikoondises 2003. aastal.
Kolme väravat pole Robben ühes koondisemängus löönud, aga kolmel korral on ta löönud kaks väravat. Need olid kõik sõprusmängud: 17. augustil 2005 kodus Saksamaa jalgpallikoondise vastu (Holland läks 2:0 juhtima, lõppseis 2:2), 5. juunil 2010 kodus Ungari jalgpallikoondise vastu (lõppseis 6:1) ja 29. veebruaril võõrsil Inglismaa jalgpallikoondise vastu (lõppseis 3:2 Hollandi kasuks, Robben lõi kohtumise esimese ja viimase värava).
2004. aasta EM-valikturniiri lõpetas Holland Tšehhi jalgpallikoondise järel teisena. Omavahelistes mängudes Holland viigistas kodus ja kaotas võõrsil, mõlemad võitsid kõik ülejäänud mängud. Robben osales 2 kohtumises, mõlemas vahetusmängijana. 11. oktoobril 2003 lõi ta Hollandi eest oma esimese värava: see oli EM-valikmängus kodus Moldova jalgpallikoondise vastu 5:0 lõppenud mängu viimane värav. Lisavalikmängudes Šotimaa jalgpallikoondise vastu kaotas Holland võõrsil 0:1, kuid võitis kodus 6:0 ja pääses Portugalis toimuvale finaalturniirile.
Finaalturniiril loositi Holland ja Tšehhimaa taas ühte alagruppi. Avavoorus viigistas Holland 15. juunil Saksamaaga 1:1, Robben ei mänginud. Teises voorus tšehhide vastu 19. juunil oli Robben algkoosseisus. Holland läks kiiresti 2:0 juhtima. 58. minutil vahetati Robben seisul 2:1 välja ja lõpuks Holland kaotas 2:3. Viimases alagrupivoorus Läti jalgpallikoondise vastu 23. juunil mängis Robben kogu mängu ja Holland võitis 3:0. Tšehhimaa võitis alagrupi täiseduga, Holland pääses teisena edasi. 26. juunil toimus veerandfinaal Rootsi jalgpallikoondise vastu, kus väravaid ei löödud ja Robben mängis kogu mängu. Penaltiseerias oli pärast 5 lööki seis võrdne, Robben realiseeris kuuendana otsustava penalti, seevastu rootslane Olof Mellberg eksis ja Holland pääses poolfinaali. Poolfinaalis Portugali jalgpallikoondise vastu, mis toimus 30. juunil, sai Robben 71. minutil kollase kaardi ja vahetati 81. minutil seisul 1:2 välja. See jäigi lõpptulemuseks ja Holland langes välja. Pronksimängu ei peetud.
2006. aasta MM-valikturniiril olid Holland ja Tšehhimaa taas samas valikgrupis, aga nüüd võitis Holland mõlemad omavahelised mängud ja ka valikgrupi ilma ühegi kaotuseta. Robben lõi kaks väravat, Andorra jalgpallikoondise vastu võõrsil ja Rumeenia jalgpallikoondise vastu kodus. Lisavalikmängudelt pääses ka Tšehhimaa MM-ile, mis toimus Saksamaal.
Saksamaal toimunud MM-il loositi Holland kõige tugevamaks hinnatud alagruppi. 11. juunil alistas Holland Serbia ja Montenegro jalgpallikoondise 1:0, Robben mängis kogu mängu, lõi 18. minutil värava ja valiti kohtumise parimaks mängijaks. 16. juunil võitis Holland ka Elevandiluuranniku jalgpallikoondise 2:1, Robben mängis kogu kohtumise ja sai 34. minutil kollase kaardi, väravat ei löönud, kuid valiti jälle kohtumise parimaks mängijaks. Sellega olid mõlemad edasipääsejad alagrupist selgunud ja üksnes alagrupi võitjat otsustavas kolmandas mängus Robbenit välja ei pandud. Argentiina jalgpallikoondisega tehti väravateta viik, misjärel Argentiina läks edasi võitjana ja Holland teisena. 25. juunil järgnes kohtumine Portugaliga, mille Robben tegi kaasa algusest lõpuni. Kohtunik Valentin Ivanov jagas välja rekordilised 16 kollast ja 4 punast kaarti, aga Robben neid ei saanud. Portugal võitis 1:0 ja pääses veerandfinaali.
2008. aasta EM-valikgruppi loositi Holland kokku Rumeeniaga nagu eelmiseks MM-valikgruppi. Kuid kui siis oli Holland mõlemad omavahelised mängud võitnud, siis nüüd Holland viigistas kodus ja kaotas võõrsil. Rumeenia võitis alagrupi Hollandi ees, aga finaalturniirile pääses kaks paremat. Robben ei löönud valikgrupis väravaid.
EM-finaalturniiril loositi Holland taas kõige tugevamasse alagruppi koos mõlema MM-finalisti Itaalia ja Prantsusmaa jalgpallikoondise ning lisaks Rumeeniaga. Sellegipoolest läbis Holland alagrupi üliedukalt. 9. juunil alistas Holland Itaalia 3:0, Robben ei mänginud. 13. juunil alistas Holland Prantsusmaa 4:1, Robben mängis teise poolaja (esimese võitis Holland 1:0) ja lõi 72. minutil 3:1. 17. juunil alistas Holland ka Rumeenia 2:0, Robben mängis esimesed 61 minutit ja võeti välja seisul 1:0. Teisena läks alagrupist edasi Itaalia. Kuid 21. juunil veerandfinaalis kaotas Robbenita mänginud Holland Venemaa jalgpallikoondisele lisaajal ja langes välja.
2010. aasta MM-valikgrupi läbis Holland täiseduga. Robben lõi ühe värava, Norra jalgpallikoondise vastu kodus.
MM-finaalturniir toimus Lõuna-Aafrika Vabariigis. Holland läbis ka alagrupi täiseduga, alistades kõigepealt Taani jalgpallikoondise 2:0 ja siis Jaapani jalgpallikoondise 1:0, Robben neis kohtumistes kaasa ei teinud. Viimases alagrupimängus Kameruni jalgpallikoondise vastu 24. juunil sekkus Robben 73. minutil seisul 1:1 ja Holland võitis 2:1. Teisena pääses alagrupist edasi Jaapan. 28. juunil alistas Holland 2:1 Slovakkia jalgpallikoondise. Robben mängis 71 esimest minutit, lõi 18. minutil avavärava, sai 31. minutil esimesena kollase kaardi ja valiti kohtumise parimaks mängijaks. 2. juulil mängis Robben veerandfinaalis Brasiilia jalgpallikoondise vastu terve kohtumise ja andis 68. minutil nurgalöögi, millest Wesley Sneijder lõi võiduvärava 2:1. 73. minutil sai Brasiilia poolkaitsja Felipe Melo Robbeni ründamise eest punase kaardi. 6. juulil mängis Robben poolfinaalis Uruguai jalgpallikoondise vastu 89 minutit ja viis 73. minutil Hollandi 3:1 juhtima. Pärast Robbeni väljavahetamist lõi Uruguai veel ühe värava. 11. juulil peeti Hollandi ja Hispaania jalgpallikoondise vahel finaal, kus jagati välja MM-finaalide kohta pretsedenditud 14 kollast kaarti, neist 9 Hollandile. Robben sai 84. minutil kollase kaardi. Hispaania võitis lisaajal 1:0 ja Hollandi parim võimalus oli 60. minutil, kus Robben jäi üks ühe vastu väravavahi Iker Casillasega, kes suutis Robbeni löögi jalaga tõrjuda.
2012. aasta EM-valikgrupi võitis Holland Rootsi ees (omavahelistes kohtumistes võitis kumbki omas kodus ja Holland võitis kõik ülejäänud mängud). Kaks paremat pääses finaalturniirile. Robben väravaid ei löönud.
Finaalturniiril Ukrainas oli Robben kõigis Hollandi kohtumistes algkoosseisus. 9. juunil kaotas Holland Taanile, 13. juunil 1:2 Saksamaale (Robben vahetati 83. minutil välja) ja 17. juunil 1:2 Portugalile. Holland jäi alagrupis viimaseks ja langes välja.
11. oktoobri 2012 seisuga on Robben pidanud Hollandi eest 60 kohtumist ja löönud neis 17 väravat.


Anders Torstenson.
Anders Torstenson (2. jaanuar 1641 Stralsund – 8. november 1686 Stockholm) oli Rootsi riigimees.
Anders Torstenson sündis feldmarssal Lennart Torstensoni (1603–1651) ja vabapreili Beata De la Gardie (1612–1680) pojana. Tema ema oli Ekholmi vabahärra Johan De la Gardie (1582–1642) tütar.
Anders Torstenson õppis Uppsala Ülikoolis, oli Karl XI troman ja riigi tallmeister, 8. jaanuarist 1673 riiginõunik, 1674–1681 Eestimaa kindralkuberner ja 1684–1686 Turu õuekohtu president.
Ta oli Ortala krahv, Virestadi vabahärra, Forstena, Reesta, Raasiku, Lennartsnäsi, Segersjö, Penningby, Ökna ja Lydöö härra.
Eestimaal talle kuulunud Raasiku mõisa pantis ta 1674. aastal 38 000 riigitaalri eest krahv Otto Wilhelm Königsmarckile (1639–1688), kes 1682 abiellus tema abikaasa onu Magnus Gabriel De la Gardie tütrega.


Petr Čech.
Petr Čech ([petr tšehh]; sündinud 20. mail 1982 Plzeňis) on Tšehhi jalgpallur, kes mängib alates 2004. aastast Londoni Chelseas väravavahina. Ühtlasi on ta Tšehhi jalgpallikoondise väravavaht ja kapten. Debüüdi rahvusmeeskonnas tegi ta 12. veebruaril 2002 Küprose vastu. Seisuga 9. september 2011 on Petr Čech rahvuskoondises mänginud 79 korda.
Petr Čech valiti 3 korda UEFA Meistrite Liiga parimaks väravavahiks – hooaegadel 2004–2005, 2006–2007 ja 2007–2008.
14. oktoobril 2006 sai Čech Reading FC vastu mängides tõsise peavigastuse, kui põrkas kokku Stephen Huntiga. Chelsea treener José Mourinho on öelnud, et Čechil vedas, et ta veel elus on. Sellest ajast saati kannab Čech peamaski.
Petr Čech on 197 cm pikk ja kaalub 87 kg.


Tomáš Rosický.
Tomáš Rosický (sündis 4. oktoobril 1980 Prahas) on tšehhi jalgpallur, Tšehhi jalgpallikoondise poolkaitsja.
Tšehhi rahvuskoondises on Rosický 12. juuni 2006 seisuga mänginud 55 korda ja löönud 17 väravat. Debüüt koondises toimus 23. veebruaril 2000, kui kohtuti Iirimaaga ja võideti 3:2. Esimese värava koondise kasuks lõi Rosický 6. oktoobril 2001, kui mängiti Bulgaariaga ja võideti 6:0.
Isiklikku.
Tomáš Rosický pikkus on 175 cm ja kaal 67 kg.


Karel Poborský.
Karel Poborský (sündis 30. märtsil 1972 Jindřichův Hradecis, Tšehhi) on Tšehhi jalgpallur, endine Tšehhi jalgpallikoondise poolkaitsja.
Tšehhi rahvuskoondises mängis Poborský aastatel 1994–2006 118 mängu ja lõi 8 väravat. Debüüt koondises oli 23. veebruaril 1994, kui kohtuti Türgiga ja võideti 4:1. Esimese värava koondise kasuks lõi Poborský 23. juunil 1996, kui mängiti Portugaliga ja võideti 1:0.
Isiklikku.
Karel Poborský on 175 cm pikk ja kaalub 71 kg.


Vladimír Šmicer.
Vladimír Šmicer (sündis 24. mail 1973 Děčínis) on endine Tšehhi jalgpallur, Tšehhi jalgpallikoondise poolkaitsja ja ründaja.
Šmicer pidas 1993–2005 rahvuskoondises 81 mängu (80 Tšehhi, 1 Tšehhoslovakkia eest) ja lõi 27 väravat. Esimese värava koondise kasuks lõi ta 19. juunil 1996, kui mängiti Venemaaga viiki 3:3.
Isiklikku.
Vladimír Šmicer on 180 cm pikk ja kaalub 80 kg.


Reuss.
Reuss (vanemas saksa keeles Reuß) on kahe endise Saksamaa vürstiriigi nimi, mis ühendati Tüüringi liidumaaga 1920. aastal.
Oma viimastel aastatel koosnesid vürstiriigid kahest osast, mida eraldasid Saksi-Weimar-Eisenachi osad. Lõunapoolne ja suurem osa, Oberland, piirnes Saksimaaga idast, Baieriga lõunast, Saksi-Meiningeni ja Schwarzburg-Rudolstadtiga läänest ja loodest Preisimaaga.
Teine osa, Unterland, Gera ümbruses piirnes idast ja läänest Saksi-Altenburgiga ja põhjast Preisimaaga.
Vürstiriiki valitsenud Reussi dünastia on teada 12. sajandini. Kõik selle meessoost liikmed kandsid nime Heinrich, seda Saksa keisri Heinrich VI auks.
Suguvõsa Plaueni liin jagunes umbes 1300. aastal vanemaks haruks (suri välja 1572) ja nooremaks haruks. Viimane hakkaski kasutama nimetust Reuss. See nimetus tulenes Heinrich Venelasest, kes peale Venemaa külastamist naitus ühe Galiitsia printsessiga.
Vanem Reuss sai enda pealinnaks Greizi ja õigused enamusele Oberlandist. Noorem Reuss sai oma valdusse Unterlandi ja pealinnaks Gera. Samuti osa Oberlandist.
Nii vanem kui ka noorem Reuss, saavutasid 1673. aastal krahvitiitli. Vanem Reuss sai 1778. aastal vürstitiitli, noorem aga 1806. aastal.
Mõlemad liinid kuulusid 1815. aastal Saksa Liitu ja said ka 1871. aastal Saksa Keisririigi osaks. Reuss-Schleiz-Gera, Reuss-Ebersdorf ja Reuss-Lobenstein ühinesid 1848 Reussi noorema liini vürstiriigiks.
Kaks territooriumi, mis said vabariikideks 1918. aastal ühinesid Reussi Rahvariigiks (4. aprill 1919).
See liit lagunes 1. mail 1920, kui moodustati Tüüringi liidumaa.


Karlovy Vary maakond.
Karlovy Vary maakond on 1. järgu haldusüksus Tšehhis.


Alabama.
Alabama on Ameerika Ühendriikide osariik riigi kaguosas. Ta kuulub lõunaosariikide hulka ning piirneb lõunast Mehhiko lahe ja Floridaga, idast Georgiaga, põhjast Tennessee osariigiga, läänest Mississippi osariigiga.
Alabama asub USA kaguosas. See on pindalalt 30. osariik ja sisemaiste veeteede suuruselt teine. Rahvaarvult on Alabama 4,7 miljoni elanikuga (2009) kahekümne kolmas.
Alabama hüüdnimi on "Yellowhammer State" rahvuslinnu täpikrähni ("Colaptes auratus") järgi. Samuti tuntakse seda lõunaosariikide südamena ("Heart of Dixie"). Alabama rahvuspuu on pikaokkaline mänd ("Pinus palustris"), rahvuslill on kameelia.
Osariik on nime saanud alabama indiaanirahva järgi, kelle endanimetus on "albaˑmo" (mitmuses "albaˑmaha"). Etnonüümi etümoloogia on ebaselge.
Ajalugu.
Ameerika kodusõjast kuni Teise maailmasõjani kannatas Alabama, nii nagu teisedki lõunaosariigid, majanduslanguse all. Osalt oli selle põhjuseks osariigi majanduse sõltuvus põllumajandusest. Teise maailmasõja järel Alabama majandus kasvas, põhilisteks majandusharudeks said põllunduse asemel rasketööstus, mineraalide tootmine, haridus ja tehnoloogiaettevõtlus. Samuti rajati Alabamasse arvukalt sõjaväerajatisi – peamiselt USA maaväe ja õhujõudude tarvis -, mis tõid osariiki hulga töökohti.
Pinnamood.
Alabama põhja- ja kirdeosa, mis hõlmab selle pindalast umbes 2/5, on mitmekesine ja maaliline. Ülejäänud osa hõlmab lainjas tasandik, mis laskub edela suunas Mississippi jõe ja Mehhiko lahe poole.
Kogu osariiki läbib umbes 30 km kauguseni (keskel umbes 100 km selle põhjapiirist) Cumberlandi platoo ehk Tennessee oru piirkond, mille jõed jagavad laiadeks kiltmaadeks. Selle platoo põhjaosas (Jacksoni maakonnast läänes on umbes 2500 ruutkilomeetri ulatuses tasane kõrgustik, mis ulatub üle 200 m üle merepinna. Sellest lõuna pool on kitsa maaribana kummalgi pool Tennessee jõge rulluva maastikuga madalik kõrgusega alla 200 m üle merepinna. Sellest kõrgustikust ja madalikust kirde pool on mägine järskude nõlvadega ala sügavate kitsaste soppide ja orgude ning tasaste mäetippudega. Sealsed kõrgused ulatuvad üle 500 m. Selle piirkonna ülejäänud osas (lõunaosas) on peamiseks pinnavormiks Little Mountain, mis laiub umbes 130 km ulatuses kahe oru vahel.
Cumberlandi platoo piirkonnast kagu pool on Apalatši oru (kohapeal tuntud Coosa oru nime all) piirkond, mis on suure Apalatši mäestiku lõunaots ning mille pindala on umbes 20 000 ruutkilomeetrit.
Rahvastik.
2010. aasta seisuga elab Alabamas 4 779 736 inimest.
Suuremad linnad.
Osariigi pealinn on Montgomery, suurima rahvaarvuga linn Birmingham. Pindalalt suurim linn Alabamas on Huntsville ja vanim Prantsuse kolonistide asutatud Mobile.


Libereci maakond.
Libereci maakond on 1. järgu haldusüksus Tšehhis.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 4 ringkonda 216 vallaga.


Lõuna-Morava maakond.
Lõuna-Morava maakond on 1. järgu haldusüksus Tšehhis.
Suuremad linnad on Brno, Znojmo, Hodonín, Břeclav, Vyškov ja Blansko.


Lõuna-Tšehhi maakond.
Lõuna-Tšehhi maakond on 1. järgu haldusüksus Tšehhis.
Suuremad jõed on Vltava, Lužnice ja Otava.
Suuremad linnad on České Budějovice, Tábor, Písek, Strakonice, Jindřichův Hradec ja Český Krumlov.
Maakonnas asub osa Šumava rahvuspargist.


Turgi rahvad.
Turgi rahvad on turgi keeli kõnelevad rahvad Aasias ja Euroopas.
Suuremad rahvad on türklased, aserid, usbekid, kasahhid, uiguurid, türkmeenid, tatarlased ja kirgiisid.
Turgi rahvaste keeli, kultuuri ja ajalugu uurib turkoloogia.


Praha.
Praha on Tšehhi pealinn ja suurim linn. Asub Elbe lisajõe Vltava ääres.
Praha vanalinn on 1992. aastal kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Linna pindala on 496,07 km², millest hoonestatud on vaid 48,71 km². Ülejäänud ala on põllumajandusmaad ning looduslikud metsa- ja rohumaad.
Kliima.
Prahas on aasta keskmine temperatuur +8,6 °C. Kõige kuumemad kuud on juuli (+19,4 °C) ja august (+19,3 °C), kõige külmemad jaanuar (-1,1 °C) ja veebruar (-0,3 °C). Üle +32° sooja on täheldatud maist septembrini, kõige rohkem juulis (+37,8 °C) ja juunis (+37,2 °C). Igas kuus on täheldatud üle 17-kraadilist sooja. Alla -24 °C temperatuuri on mõõdetud detsembrist märtsini, külmarekord -27,6 °C mõõdeti märtsis. Juunist septembrini pole kunagi öökülma mõõdetud.
Aastas sajab keskmiselt 527 mm. Kõige märjemad kuud on mai (77 mm) ja juuni (73 mm), kõige kuivemad veebruar (23 mm) ja jaanuar (24 mm). Kõige rohkem sajupäevi on juulis (18), kõige vähem aprillis (11). Aastas on keskmiselt 161 sajupäeva. Keskmine õhuniiskus on kõige suurem novembris (88%), kõige väiksem mais (68%). Aasta keskmine on 78%.
Ehkki suvi on märksa märjem kui talv, on suvel hoopis rohkem päikesepaistet: kõige rohkem juunis (keskmiselt 254 tundi), kõige vähem detsembris (48 tundi). Aastas paistab päike keskmiselt 1796 tundi.
Ajalugu.
Linna nimi tuleb slaavi sõnast "praga", mis tähendab koolet. Praha kandis ületas vana kaubatee Vltava jõe. Linna nime on seostatud ka tšehhi sõnaga "práh" ('künnis'). Legendi järgi olevat Přemysliidide dünastia esiema, prohvet Libuše, käskinud rajada linna kohta, kuhu "mees tahub oma maja künnise".
Praeguse Praha ala oli asustatud juba vanemal kiviajal. Tõenäoliselt hiljemalt meie ajaarvamise lävel tekkisid sealsete Vltava koolmete juures turuasulad, mis hakkasid aeglaselt kasvama kokku linnaks.
Alates 6. sajandist olid Praha oru asukad peamiselt lääneslaavlased. Tõenäoliselt 9. sajandi jooksul sai Praha piirkonnas võimu tšehhide hõim, mille "kuningad" sel ajal hõivasid hõimujuhtide koosoleku ("sněm") välja ja rajasid sinna Praha linnuse.
Sellest ajast alates sai Prahast Böömimaa vürstide ja kuningate residents (mõned neist olid ka Saksa-Rooma riigi keisrid).
Praha õitseaeg oli 14. sajandil keiser Karl IV valitsemisajal, mil sellest sai Saksa-Rooma riigi keskus. Tema ajal toimusid linnas suured ehitustööd: rajati Karli sild, alustati Nové Město rajamist ja Svatý Víti (Viituse) katedraali (Hradčanys) ümberehitamist. Karl IV asutas ka Kesk-Euroopa esimese ülikooli Karli ülikooli. Praha oli sel ajal suuruselt kolmas linn Euroopas (umbes 40 000 elanikku). Linn koosnes mitmest asulast, mis koondati üheks alles 19.–20. sajandil.
Rahvastik.
2005. aasta andmetel oli linna elanike arv 1 176 600.
Lisaks töötab linnas üle 300 000 inimese, kes ei ela ametlikult Prahas.


Morava-Sileesia maakond.
Morava-Sileesia maakond on 1. järgu haldusüksus Tšehhis.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 6 ringkonda 299 vallaga.


Olomouci maakond.
Olomouci maakond on 1. järgu haldusüksus Tšehhis. Maakonna keskus on Olomouc.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 5 ringkonda 398 vallaga.


Pardubice maakond.
Pardubice maakond on 1. järgu haldusüksus Tšehhis.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 4 ringkonda 452 vallaga.


Plzeňi maakond.
Plzeňi maakond on 1. järgu haldusüksus Tšehhis. Asub Tšehhi lääneosas ja piirneb läänest Saksamaa Baieri liidumaaga.
Rahvastik.
Maakonnas on 13 linna, suuremad linnad on Plzeň, Klatovy, Tachov, Rokycany, Domažlice, Stříbro, Sušice.
Majandus.
Plzeňi maakonna SKT moodustab 5,5% Tšehhi SKT-st ja rahvaarv 5,4% Tšehhi rahvaarvust. SKT inimese kohta on 19 900 USD (PPP), mis on veidi kõrgem, kui Tšehhi keskmine.


Zlíni maakond.
Zlíni maakond on 1. järgu haldusüksus Tšehhis Moravas.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 4 ringkonda 304 vallaga.


Vysočina.
Vysočina on 1. järgu haldusüksus (maakond) Tšehhis.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 5 ringkonda 704 vallaga.


Šveitsi liidupresidentide loend.
Šveitsi liidupresidentide loend loetleb iseseisva Šveitsi liidupresidendid alates 1848. aastast.


Mitmemandaadiline valimisringkond.
Mitmemandaadiline valimisringkond on valimisringkond, kust valitakse mitu esindajat. Võrdelise valimissüsteemi üks põhitunnuseid ja mitmepartei süsteemi eeldus.
Vastand: ühemandaadiline valimisringkond, enamusvalimised.


Droopi kvoot.
Droopi kvoot on kvoot, mida kasutatakse mandaatide jagamiseks valimistel. Seda kasutatakse kõige sagedamini üksiku ülekantava hääle meetodi puhul, kuid võidakse kasutada ka nimekirjavalimistel suurima jäägi meetodi puhul Hare'i kvoodi asemel.
formula_1
Tulemus ümardatakse allapoole täisarvuni. Saadud arv näitab ühe mandaadi saamiseks vajalikku häälte arvu. Kandidaat või nimekiri, kellele antud häälte arv selle ületab, saab mandaadi.
Näide.
Olgu jaotamiseks 4 kohta. Partei A sai 500 häält, partei B sai 400 häält ja partei C sai 300 häält.
Kvoot on (1200/5)+1 = 241 häält. Selle järgi sai A 2,07 kvooti, B 1,66 kvooti ja C 1,24 kvooti. Täisosade järgi saab A 2 kohta, B saab 1 koha ja C saab 1 koha.
Droopi kvoodi võttis kasutusele inglise advokaat ja matemaatik Henry Richmond Droop (1831–1884).


Imperiali kvoot.
Imperiali kvoot on kvoot, mida kasutatakse valimistel mandaatide jagamiseks. Seda kasutatakse kõige sagedamini üksiku ülekantava hääle meetodi puhul, kuid võidakse kasutada ka nimekirjavalimistel suurima jäägi meetodi puhul. Mandaatide jagamisel Imperiali kvoodi abil juhtub sageli, et valituks osutub mandaatide arvust suurem arv inimesi ning tulemust tuleb täpsustada teiste meetodite abil. Seetõttu kasutatakse seda meetodit harva.
formula_1
Annab parteidele suurima täisosa ja vähendab ülejäänuid kohti, kuid ei löö kohtade arvu lõhki. Meetod on kõige ebavõrdelisem valimismeetod. Üks vähesid rike, kus seda kasutatakse on Ecuador
Täiskohtade järgi: A saab 2, B saab 2 ja C 1 koha. Et 4 kohani viia, hakkatakse ülejäägi järgi sõeluma. Aga kuna ülejääk on võrdne, siis varureeglite järgi otsustakse kohtade saatused. Üks üldlevinum varumeede on kvoodi suurendamine nõnda, et valituks osutuksid kohtade arvuga võrdne arv kanditaate. Ehk sisuliselt D'Hondti alternatiivprotseduur.
formula_2
Kus S = 1 kõigil parteidel kohe alguses.


Sierra Leone riigipeade loend.
Sierra Leone riigipeade loend loetleb Sierra Leone riigipead alates iseseisvumisest 1961. aastal.


Sõjaliste operatsioonide loend.
Sõjalisi operatsioone on aegade jooksul nimetatud erinevate koodnimedega, et vaenlast petta või teadmatuses hoida.


Haile Gebrselassie.
thumb
Haile Gebrselassie (amhari ኃይሌ ገብረ ሥላሴ, haylē gebre silassē; sündinud 18. aprillil 1973 endises Arsi provintsis Etioopias) on Etioopia endine kergejõustiklane, pikamaajooksja. Tema nimel on kehtiv maratoni tippmark 2:03:59, mille ta jooksis 2008. aasta Berliini maratonil. Ta on püstitanud 26 maailmarekordit.
Novembris 2010 teatas ta, et loobub tippspordist.
Olümpiamängudel.
olümpiavõitja 10 000 m (27.07,34)
Sisemaailmameistrivõistlustel.
maailmameister 3000 m (7.34,71)
maailmameister 1500 m (3.33,70)
Juunioride maailmameistrivõistlustel.
juunioride maailmameister 5000 m (13.36,06)
juunioride maailmameister 10 000 m (28.03,99)
IAAF-i Grand Prix finaalvõistlustel.
1. koht 3000 m (7.35,90)
Isiklikku.
Haile Gebrselassie on 164 cm pikk ja kaalub 55 kg.


Briti Columbia vapp.
Briti Columbia vapp on Kanada Briti Columbia provintsi vapp.


Briti Columbia.
Briti Columbia on Kanada provints (1. järgu haldusüksus) riigi lääneosas.
Briti Columbia on ainus Kanada provints, mis piirneb Vaikse ookeaniga. Teda eraldab Alberta provitsist Kaljumäestik.
Loodus.
Suuremad saared on Kuninganna Charlotte'i saared põhjas ning 460 km pikkune Vancouveri saar lõunas.
Läbi kogu Briti Columbia kulgeb teda Alberta provintsist eraldav Kaljumäestik, mis jätkub Yukoni põhjaosas. Lääne pool asub Rannikuahelik, mis moodustab Kanada Vaikse ookeani ranniku ning kuhu liustike tegevuse tagajärjel on ohtralt fjorde ja väikseid saari uuristunud.
Kaljumäestiku ja Rannikuaheliku vahel on suured metsamassiivid, looduslikud rohumaad ja hulgaliselt järvi.
Briti Columbias elab arvukalt metsloomi, sealhulgas grislid, baribalid ehk kaeluskarud, põdrad, lisaks mitmesugused veelinnud. Sealseid elupaiku kaitstakse kokku 675 looduskaitsealaga, mida külastab umbes 22 miljonit turisti aastas.
Provintsi tohututes laanemetsades kasvab suur osa Kanada tulumetsadest. Sealt saavad toorainet puidu-, paberi- jm tööstus.
Haldus.
Provintsi pealinn on Vancouveri saarel paiknev Victoria. Linn asub kohas, kuhu 1843 rajati esimene Euroopast väljarännanute koloonia.
Rahvastik.
Briti Columbia elanike arv on 4,5 miljonit.
Kuigi enamik provintsi elanikest on Briti juurtega, elab seal ka palju indiaanlasi (2006. aasta rahvaloenduse andmetel 4,7% elanikkonnast) ja Indiast pärit immigrante. Lisaks paikneb seal Põhja-Ameerika suuruselt teine (San Francisco järel) hiina kogukond.
Suur osa asustusest paikneb provintsi edelanurgas. Ligi 60% provintsi elanikest on koondunud kahte linna - Victoriasse ja Vancouverisse.
Majandus.
Peamised sissetulekuallikad on puidutööstus koos kaevandustega, turismi- ja teenindustööstus.
Tiheneb majanduslik koostöö Jaapani, Lõuna-Korea ja teiste Aasia riikidega.


Alberta.
Alberta on Kanada provints. See on üks kolmest Kanada preeriaprovintsist.
Alberta piirneb lõunas Ameerika Ühendriikide Montana osariigiga, läänes Briti Columbiaga, põhjas Loodealadega ja idas Saskatchewaniga.
Alberta pindala on 661 848 km². See on Québeci, Ontario ja Briti Columbia järel suuruselt neljas osariik.
Ajalugu.
Provints loodi 1905. aastal ja sai nime kuninganna Victoria neljanda tütre printsess Louise'i järgi, kelle sünninimi oli Louise Caroline Alberta.
Rahvastik.
2010. aastal oli elanike arv 3 724 832.
Keel.
2006. aasta rahvaloenduse andmetel rääkis emakeelena inglise keelt 79,99% elanikest. Prantsuse keelt rääkis emakeelena 1,90% elanikest.
Majandus.
Alberta majandus on üks Kanada tugevamaid. 2009. aasta SKT oli 178,225 miljardit Kanada dollarit (181,19 miljardit USA dollarit), mis teeb ühe elaniku kohta 49 563 Kanada dollarit.
Alberta on Kanada suurim toornafta ja maagaasi tootja.


Manitoba vapp.
thumb
Manitoba vapp on Kanada Manitoba provintsi vapp.


Manitoba lipp.
Manitoba lipp on Kanada Manitoba provintsi lipp.


Ontario.
Ontario on Kanada provints. Ontario on pindalalt Québeci provintsi järel teisel kohal.
Provints on nime saanud Ontario järve järgi.
Rahvastik.
Ontario on Kanada rahvarikkaim provints. 2010. aastal oli rahvaarv 13 210 667.
Religioon.
20010. aasta seisuga oli kõige suurem osa elanikkonnast protestandid (34,9%). Teised suuremad grupid olid katolikud (34,7%) ja moslemid (3,1%). Mitteusklike oli 16,3%.
Asustus.
Ontario suurim linn on Toronto. Ontarios asub ühtlasi Kanada pealinn Ottawa.


Québec.
1980 ja 1995 toimunud iseseisvusreferendumitel lükati iseseisvumine tagasi.
Rahvastik.
2010. aastal elas Québecis 7 886 108 inimest.
Keel.
Suurem osa elanikest räägib prantsuse keelt ja prantsuse keel on ka provintsi ametlik keel. 2006. aasta rahvaloenduse järgi räägib prantsuse keelt emakeelena 80,1% elanikkonnast. Inglise keelt räägib emakeelena 7,8% inimestest.
Majandus.
Québec toodab Kanada SKP-st 19,9%.
Québecis leidub loodusressursse nagu kulda, titaani, teemante, liitiumi, tsink ja hõbedat. Québec toodab ka alumiiniumi, mis moodustab maailma turuosast 10%.


Vikipeedia.
thumb
Vikipeedia (inglise "Wikipedia" [uiki'pi:dia]) on mitmekeelne veebipõhine vaba sisuga entsüklopeedia, mida kirjutavad ühiselt paljud vabatahtlikud. Nimi "Vikipeedia" on saadud sõnade "viki" (kasutatava tehnoloogia nimetus) ja "entsüklopeedia" liitmise teel.
Projekt sai alguse 2001. aasta 15. jaanuaril osana ekspertide kirjutatud (ja tänaseks katkestatud) Nupediast. Nüüdseks haldab seda mittetulundusühing Wikimedia Sihtasutus (Wikimedia Foundation). Vikipeedias on paljudes keeltes kokku üle 18 miljoni artikli, neist umbes 3 miljonit on ingliskeelses versioonis. Vikipeedia populaarsus on järjepidevalt tõusnud ning selle kõrvale on loodud mitu sõsarprojekti, näiteks Vikisõnastik (Wiktionary) ja Vikiülikool (Wikiversity).
Palju on vaieldud Vikipeedia usaldatavuse ja täpsuse üle. Kritiseeritud on selle avatust vandaalidele, ebaühtlast kvaliteeti ja vasturääkivust, mitteneutraalsust ja konsensuse või populaarsuse eelistamist kvalifitseeritusele. Hoolimata kõigest on selle tasuta kättesaadavus, pidev uuendamine, suur hulk detailset infot ning hulk versioone eri keeltes teinud Vikipeediast ühe enimkasutatavatest veebis leiduvatest infoallikatest.
Vikipeedia eksisteerib 281 keeleversioonis, millest 269 on aktiivsed. Neljas versioonis on igaühes üle miljoni artikli: inglise (esimene), saksa, prantsuse ja hollandi. Üle 300 000 artikli on kolmeteistkümnes versioonis: itaalia-, poola-, hispaania-, jaapani-, vene-, portugali-, rootsi-, hiina-, katalaani-, vietnami-, ukraina-, soome- ja norrakeelses Vikipeedias. Saksakeelne versioon on välja antud DVD-ROM-il ja paberteatmikuna ning planeeritakse inglise versiooni DVD-d või paberversiooni. On mitmeid veebisaite, mis peegeldavad Vikipeedia osa või kõikide keeleversioonide sisu.
Eestikeelses versioonis on praegu artiklit ja see on 2012. aasta 10. jaanuari seisuga artiklite arvult 41. Vikipeedia.
Vaba sisu.
Enne 2009. aasta juunit olid kõik Vikipeedia artiklid avaldatud GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi (GFDL) tingimustel. GFDL on üks paljudest "copyleft"-litsentsidest (vrdl "copyright" 'autoriõigus'), mis lubab sisu kopeerida, reprodutseerida, luua sellest tuletatud töid ning kasutada ärilistel eesmärkidel seni, kuni tunnustatakse algseid autoreid ja kui nendel tingimustel kopeeritud või loodud sisu jääb samade tingimuste alla. 2009. aasta juunis võeti GFDL-i kõrval kasutusele Creative Commons Attribution-ShareAlike (CC-by-SA) 3.0 litsents. 2009. aasta juunist on kogu tekst kasutatav Creative Commons Attribution-ShareAlike (CC-by-SA) 3.0 litsentsi tingimustel ning suur osa tekstist on kasutatav ka GFDL-i tingimustel.
Ajalugu.
Vikipeedia loodi esialgu osana Nupedia projektist. Nagu praegune Vikipeedia, oli ka Nupedia vaba võrguentsüklopeedia projekt. Nupedia artikleid kirjutasid eksperdid, seejärel vaatasid teised eksperdid artiklid enne avaldamist läbi. Projektiga alustati 9. märtsil 2000. aastal ning selle omanik oli Bomis, internetiportaali haldav firma. Nupedia peamised juhid olid Jimmy Wales (Bomise tegevdirektor) ja Larry Sanger (Nupedia ning hiljem ka Vikipeedia peatoimetaja). Sangeri väitel erines Nupedia teistest entsüklopeediatest selle poolest, et selle sisu oli vaba, suurus ei olnud piiratud ning et see oli erapooletu, mis tulenes Nupedia avatud olemusest ja võimalikust suurest kaastöötajate arvust.


Algoritm.
Algoritm on sammsammuline tegevusjuhis, juhend, eeskiri mingi tegevuse sooritamiseks või eesmärgi saavutamiseks. Kõige sagedamini kasutatakse seda terminit matemaatilise ülesande lahendamiseks mõeldud eeskirja kohta. Algoritmi esitust mingis formaalses keeles, tavaliselt programmeerimiskeeles või masinakoodis, nimetatakse arvutiprogrammiks.
Sõna "algoritm" tuleb 9. sajandi araabia matemaatiku Abu Jafar Muhammad ibn Musa hüüdnimest al-Horazmi ('horezmlane') tema sünnilinna, praeguses Usbekistanis asuva Hiiva tolleaegse nime järgi. Al-Horazmi tööd tõlgiti 12. sajandil ladina keelde ja autorinimeks märgiti Algorithmi. Selle töö kaudu jõudis Lääne-Euroopasse mitu võrrandite lahendamise eeskirja, mis kõik algasid fraasiga "Nõnda kõneles Algorithmi...". Selle järgi hakatigi üksikasjalikke tegutsemisjuhiseid algoritmideks kutsuma.
Mittematemaatiliste algoritmidega puutume kokku iga päev, näiteks kokaraamatus olevad retseptid või sõbrale jäetud juhised kohtumispaika jõudmiseks. Algoritmid on ka koolis õpetatavad mitmekohaliste arvude kirjaliku liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamise eeskirjad.
Esimesed katsed anda algoritmile matemaatiliselt range kuju tehti 1920. aastatel. Esmalt arvati, et formaliseerimiseks kõlbab lihtrekursiivne funktsioon. 1928 avaldas Wilhelm Ackermann näite funktsioonist, mis on algoritmiliselt arvutatav, kuid ei ole lihtrekursiivne. 1930. aastatel lõid Alonzo Church ja Stephen Kleene lambdaarvutuse. Sel ajal lõid ka Alan Turing ja Emil Leon Post Turingi masina ning Kurt Gödeli ja Jacques Herbrand võtsid kasutusele täisrekursiivse funktsiooni mõiste.
Rekursiivne algoritm.
Rekursiivne algoritm ehk iseenesessepöörduv algoritm on algoritm, mis kutsub töö käigus välja iseennast. Leidub programmeerimiskeeli, mis võimaldavad kordusi vaid rekursiooni kaudu, näiteks Prolog.
Väga suure korduste arvu korral on parem realiseerida iteratiivne algoritm, sest igal enesessepöördumisel eraldatakse rekursiivsele alamprogrammile mälu ja kui rekursiooni sügavus (iseenesessepöördumiste arv) ületab miljoni piiri, on märgatav kiiruse eksponentsiaalne erinevus.


Nunavut.
Nunavut (inuktituti ᓄᓇᕗᑦ) on Kanada eskimote ala (territoorium) riigi põhjaosas.
Ajalugu.
Nunavut moodustati 1. aprillil 1999 peamiselt Loodealadest eraldatud territooriumil.
Nimi.
"Nunavut" tähendab inuktituti keeles 'meie maa'.
Geograafia.
Nunavuti pindala on 1 932 255 km2. Suurema osa Nunavuti territooriumist moodustavad saared. Kui Nunavut oleks iseseisev riik, oleks ta maailmas suuruselt 15..
Ressursid.
Nunavutis leidub järgmisi loodusressursse: kulda, pliid, tsinki, niklit, vaske ja teemante.
Rahvastik.
2011. aasta rahvaloenduse järgi elas Nunavutis 31 906 inimest ja 2006. aasta rahvaloenduse järgi 29 474 inimest. 83,6% elanikkonnast pidas ennast inuittideks.
Provintsi suurim linn on Iqaluit, kus elas 2006. aastal 6 184 inimest.


Manitoba provints.
Geograafia.
Manitoba pindala on 649 950 km². Provints piirneb idas Ontarioga, läänes Saskatchewaniga, põhjas Nunavuti ja Loodealadega ning lõunas USA Põhja-Dakota ja Minnesota osariigiga. Kirdes on Hudsoni laht.
Manitobas on üle 110 000 järve ja seal valitseb mandriline kliima.
Rahvastik.
2010. aastal elas Manitobas 1 232 654 inimest.
Majandus.
Manitoba majandus põhineb suuresti loodusressurssidel. 2008. aastal oli Manitoba SKT 50,834 miljardit Kanada dollarit.
2009. aasta oktoobris oli töötus 5,8%.


Araabia Ühendemiraatide riigipeade loend.
Araabia Ühendemiraatide riigipeade loend loetleb presidente alates iseseisvumisest 1971. aastal.


C (programmeerimiskeel).
C (hääldus inglisepäraselt [sii]) on standardiseeritud programmeerimiskeel, mille lõid 1970. aastate alguses Brian Kernighan, Dennis Ritchie ja Ken Thompson eesmärgiga leida sobiv keel uue operatsioonisüsteemi UNIX programmeerimiseks. Tänapäeval saab C programmeerimiskeelt kasutatda praktiliselt igas operatsioonisüsteemis, ning sellest on saanud üks populaarsemaid keeli, mida kasutatakse laialdaselt nii süsteemi- kui rakendustarkvara loomisel. Programmeerimiskeel C omab palju järeltulijaid, tähelepanuväärseim neist on C++, mis peamise vahega toob C'sse klassid.
Ajalugu.
Keele tekkimine on tihedalt seotud ja paralleelne operatsioonisüsteemi UNIX loomisega 1969–1973 firma AT&T Bell Labs-i arenduskeskuses. C eelasteks on BCPL ja B programmeerimiskeeled. Esimene C-s kirjutatud suurem rakendus oli 1973. aasta suvel kirjutatud arvuti PDP-11 UNIX-i tuum (kernel). Järgnevatel aastatel arendas meeskond keelt edasi, keskendudes peamiselt ja andmetetüüpide arendamisele, ning C-s kirjutatud programmide teistele riistvara platvormide ülekantavusega seotud küsimustele. Esimene avalikult keelt tutvustav raamat, B. Kernighani ja D. Ritchie: "The C Programming Language", ilmus 1978 aastal, ning sellest sai mitteametlik C standard järgmiseks kümnendiks. Esimesena uutest riistvaraplatvormidest kanti C üle arvutitele Interdata 8/32 ja DEC VAX 11/780. Keele kiire levik algas 1980. aastate alguses, esimene ametlik ANSI standard võeti vastu 1989. aasta lõpus (ANSI 89 C).
C-l on mitmeid otseseid järglasi nagu näiteks Objective C, C++, Concurrent C, C*, Modula 3 ja Eiffel.
Süntaks.
See programm ei tee mitte midagi muud, kui väljastab operatsioonisüsteemile veakoodi 0 (mis tavaliselt tähendab vigadeta väljumist).
Hello, World!
See programm väljastab teksti "Tere, maailm!".
Võrdlus teiste keeltega.
Paljud tänapäevased programmeerimiskeeled on pärit kaugest sugulasest C-st. Mitmetel on osaliselt sarnane süntaks – C++, Java, JavaScript, PHP, Perl. Algajatele on C enamasti raskelt omandatav viitade, mäluhalduse ja stringide töötlemise keerukuse tõttu.
Kasutusalad.
Kuna C on riistvarale lähedane keel, siis kasutatakse seda operatsioonisüsteemide draiverite ehk ajurite, ning operatsioonisüsteemide tuumade (kernel) kirjutamiseks, näiteks BSD, Linux, Solaris, Windows jpt.


C++.
C++ on üldotstarbeline staatiliste andmetüüpidega multifunktsionaalne programmeerimiskeel, mis toetab abstraheerimist, polümorfismi, protseduraalset, objektorienteeritud ja üldistavat programmeerimist.
Ajalugu.
Keel arendati Bjarne Stroustrupi poolt alates 1979. aastast objektorienteeritud programmeerimist võimaldava täiendusena programmeerimiskeelele C ja kandis algselt nime "C with Classes". Nime C++ sai ta 1983. aastal.
Nimi C++ on mäng tema eellase C ja sealt tuntud codice_1 operaatoriga. Avaldis codice_2 tähendab kummaski keeles: suurenda muutuja codice_3 väärtust ühe võrra.
1990ndatel sai C++ üheks populaarseimaks programmeerimiskeeleks, kuid viimasel ajal on keelele lisatud ka olulisi uuendusi. C++ on üks esimesi objektorienteeritud programmeerimiskeeli, mida kasutatakse laialdaselt tänaseni.
Pakutavad võimalused.
C++ on tagurpidi ühilduv programmeerimiskeelega C ning võimaldab kasutada olemasolevaid C teeke ja koodi.
Tänapäevane C++ põhitugevus seisneb just "üldistamises" ehk võimes manipuleerida veel teadmata andmetüüpidega (vaata C++ Standard Template Library), samal ajal olles ka riistvaralähedane ning kiirem võrreldes Java ja -ga.
C++ laiendus võimaldab lisaks ka aspekt-orienteeritud programmeerimist.
C++ on laialt kasutust leidnud rakendustes ja ka operatsioonisüsteemides. Näiteks enamik Windowsist ja selle tarkvarast on kirjutatud C++is, lisaks osa MacOS-ist ning palju muid rakendusi, alustades Google'ist, Facebookist, Mozillast ning Amazonist lõpetades Microsoft Office'i, Adobe Systemsi ja Doom 3-ga.
Kasutusalad.
C++ kasutatakse tihti suuremate ja veakindlate süsteemide loomisel, mille puhul on kiirus oluline. C osutuks selleks liiga raskelt hallatavaks, Java ja liiga aeglaseks või suureks või mõnel muul põhjusel mittesobivaks.


C++ Standard Template Library.
"C++ Standard Template Library" ehk "STL" on Hewlett-Packardi poolt loodud C++ teek, mis on suuremas osas võetud üle C++ standardteeki. STL põhineb mallidel ning hõlmab "konteinereid", mis võimaldavad kasutada üldistavaid ja abstraktseid andmetüüpe; "iteraatoreid", mis võimaldavad ühetaolist ligipääsu konteinerite jms elementidele; "algoritme" ja "funktoreid" (funktsiooniobjekte) ehk predikaate, mille abil saab modifitseerida algoritmide tööd (nt kirjeldada sortimise järjekorda).
Kasutamine.
Näitena on STL abil võimalik luua kaherealine nö "stringi"-tabel mällu vaid mõne reaga
std::vector intArray(100); /* C puhul staatiline analoog: int intArray[100]; */


Rakendusliides.
Rakendusliides ehk programmiliides ehk API (inglise keeles "Application Programming Interface") on reeglistik olemasoleva valmisprogrammiga suhtlemiseks.
See võimaldab programmeerijatel kirjutada lisa- ja abiprogramme, mis täiendavad või laiendavad programmi(de) funktsionaalsust.
Maakeeli tähendab see reeglina komplekti teeke. Näiteks Microsoft Windowsi API on komplekt teeke Windowsi keskkonnas töötavate programmide kirjutamiseks, mida kasutavad kõik Windowsi all töötavad programmid.


Riistvara.
Arvuti riistvara (inglise keeles "hardware") on arvuti koosseisu või arvuti juurde kuuluvad seadmed ja seadised. Enamiku riistvarakomponentide sisse on paigaldatud väike mälu, mis sisaldab riistvara tasandil tööks vajalikke juhiseid, mis enamasti ei ole muudetavad ega juurdepääsetavad. Suuremate riistvarakomponentide tõrkevabaks tööks on vajalik operatsioonisüsteemi tasandil töötav seadmedraiver, mis valmistatakse samuti koos selle komponendiga ja paigaldatakse arvuti kõvakettale.
Riistvara ja tarkvara.
Lisaks riistvarale on arvuti tööks tarvilik tarkvara, mis kõige üldisemalt öeldes sisaldab instruktsioone riistvarale.


Mozilla.
Mozilla on üldnimetus erinevatele Netscape'i veebilehitseja arendusest väljakasvanud vaba tarkvaraga seotud mõistetele.


Polümorfism (informaatika).
Polümorfism on tehnika, mille puhul on võimalik kasutada sama koodi ja funktsioone erinevate andmetüüpidega, mille tulemuseks on rohkem üldised ning abstraktsed implementatsioonid.
Viimase mooduse abil programmeerimist nimetatakse üldistavaks programmeerimiseks ("generic programming").
Näide.
Selles C++ näites on printStuff "polümorfne" funktsioon, mis väljastab klass "Base"-st päritud andmetüübi väärtuse sõltumata sellest mis on ta reaalne andmetüüp.


Fail.
Fail (inglise "file") on sarnaste andmete kogum, mis on salvestatud tavaliselt arvuti kõvakettale eraldiseisva üksusena, ning mida töödeldakse arvutis tervikuna.
Näiteks tekstifail koosneb tekstist, aga programmifail (nt exe) koosneb arvuti jaoks täidetavatest käskudest (ja ka programmile vajalikest andmetest).


Masinkood.
Masinkood ehk masinkeel ehk masinakeel on programmeerimiskeel, mis on arvuti protsessorile otseselt arusaadav. Masinkood ei ole inimestele kergesti loetav, kuid mõnel juhul on seda võimalik loetavaks teha dekompilaatori või disassembleri abil. Teistes programmeerimiskeeltes kirjutatud programmid kas tõlgitakse masinkoodi või käivitatakse masinkoodis kirjutatud interpretaatori abil, otse kirjutatakse masinkoodi erandjuhtudel.
Tehniline seletus.
Kuigi masinakood võib tunduda sarnasena assemblerkeelele, on need siiski erinevad keeled. Assembleri lähtekood koosneb nii kahendkoodist kui ka protsessori masinakäskude mnemokoodidest, kuid masinakood koosneb ainult numbritest 0 ja 1. Igal protsessori tüübil on oma masinakeel, kuigi see sageli suuresti kattub. Kui protsessor A mõistab täielikult protsessori B masinkoodi, öeldakse, et A ühildub ehk on kompatiibel ("compatible") B-ga. Seejuures B ei pruugi ühilduda A-ga, A võib teada koode, mida B ei tea. Samuti võivad kaks protsessorit ühilduda kolmandaga, aga mitte omavahel. Protsessoriga ühilduv assembler on assembler, mis tõlgib assemblerkeeles programmi protsessori masinakeelde ehk masinakoodi.
Masinakoodi ehk masinakeele "sõnade" teiseks nimetuseks on masinakäsud ehk "instruktsioonid". Assemblerkeelne või masinkoodis arvutiprogramm pole muud kui pikk nimekiri üksikutest masinakäskudest, mida protsessor täidab. Vanemad protsessorid täitsid masinakäske ainult jadamisi, kuid osa tänapäevaseid protsessoreid suudab täita ka mitut käsku samaaegselt, seega kiiremini. Programmi masinakoodi ei pruugi protsessor täita järjestikku, vaid võib käskude täitmisel hüpata vastavalt programmile ühest kohast teise vastavalt täidetavas programmis olevate siirdekäskudele ("jump" ehk "goto", "call", "return") või vastavalt sündmustele (välisseadmetelt saadud katkestussignaalide järgi).
Protsessorite arhitektuurid ja masinakäsud.
Mõnes masinakeeles on kõik käsukoodid alati võrdse bittide arvuga, mõnes mitte. RISC-protsessorite arhitektuuris on käsukoodid alati ühe pikkusega, CISC-protsessoritel käsukoodide pikkus varieerub. Samas on tänapäeval enamus CISC-protsessoreid sisemiselt RISC-arhitektuuriga: kuigi programmid annavad neile CISC käske, transleeritakse need protsessoris RISC-käskudeks. Sellised on näiteks alates Pentium 2 seeria protsessorid. Väliselt on protsessorid CISC-tüüpi tagasiühilduvuse ehk "kompatiibluse" saavutamiseks vanemate protsessoritega.


Objektikood.
Objektikood või objektifail on üks programmi loomise vaheetappe, kus lähtekoodi failid on kompileeritud, kuid nad ei moodusta veel ühtset tervikut, "programmi". Erinevatest objektikoodi failidest saab "linkimise" tulemusena panna kokku lõpliku arvutiprogrammi või teegi.
Tehniline kirjeldus.
Objektifaili formaat on failiformaat, mida kasutatakse objektikoodi salvestamiseks kompilaatori või assembleri poolt, enamikul juhtudel masinkoodina. Objektifail ei sisalda tihti mitte ainult objektikoodi, vaid ka ümberpaigutamise ehk "relocation" informatsiooni, mida linkija kasutab objektifailide ühendamisel tervikuks. Samuti võib objektifail sisaldada sümboleid (muutujate ja funktsioonide nimesid) ning veaotsingu ("debugging") informatsiooni.
On palju erinevaid objektifailide formaate, kunagi oli kõikidel eri tüüpi arvutitel oma formaat. Peale UNIXi ja sarnaste operatsioonisüsteemide loomist, on jäänud kasutusse vähem formaate, nagu COFF ja ELF.
Objektifaili formaadi disain on tihtipeale üks olulisemaid osasid operatsioonisüsteemi disainist, see mõjutab nii "linkimise" kui arvuti kiirust, programmeerija produktiivsust, seega kaudselt ka kasutajat. Enamus objektifaile sisaldavad struktureeritud andmeplokke, mis loetakse käivitades arvutiprogrammist operatsioonisüsteemi mällu ning käivitatakse etteantud "koodiplokk".
Lihtsaim objektfaili formaat on DOS COM formaat, mis kujutab endast lihtsalt binaarandmeid, mis loetakse alati kindlaksmääratud aadressile arvuti mällu. Enamus teisi formaate sisaldab ka muud infot peale koodi; võimaldades programmil paikneda mälus erinevatel aadressidel.


Alamprogramm.
Alamprogramm (veel kutsutud protseduur, funktsioon, rutiin või meetod; inglise "routine, subroutine") on informaatikas lähtekoodi korduvkasutatav osa, mis täidab kindlat ülesannet.
Alamprogrammi saab programmi eri osadest välja kutsuda, vähendades seega programmeerimise ajakulu, programmi haldamise vaeva ja koodi pikkust. Ühtlasi suureneb tavaliselt programmi ülevaatlikkus ja programmi tekstist on lihtsam aru saada.
Enamikus programmeerimiskeeltes eristatakse funktsioone ehk alamprogramme, mis väljastavad mingi omistatava väärtuse, ja protseduure ehk ülejäänud alamprogramme. Vahetegemine käib formaalse tunnuse põhjal: funktsioonil on 1 väljundparameeter, protseduuril muusugune arv väljundparameetreid (0, 2 või üle 2). Mõnes keeles (FORTRAN, Pascal) on funktsiooni ja protseduuri erinevus kirjapildi põhjal otsustades suhteliselt suur, mõnes keeles (C, FoxPro) üsna väike ja mõnes (Prolog) puudub neil vähimgi erinevus.
Protseduraalne programmeerimine on programmeerimise stiil, kus alamprogramme kasutatakse palju ja peaprogramm on väga lühike. Sellele vastandub jadaprogrammeerimine, kus peaprogramm on pikk ja alamprogramme suhteliselt vähe. Tänapäeval peetakse viimast halvaks stiiliks.
Alamprogrammide ja peaprogrammide kirjutamise järjekorras eristatakse ülalt-alla-meetodit, mille järgi kirjutatakse valmis kõigepealt peaprogramm ja siis alamprogrammid, ning alt-üles-meetodit, mille järgi kirjutatakse kõigepealt valmis alamprogrammid ja peaprogramm valmib viimasena.


Linkur.
Linkur ehk linkija (inglise keeles "linker") on arvutiprogramm, mis võtab erinevad objektikoodi ja teegifailide nn "importteegid" ning ühendab need kokku ühtseks, käivitatavaks programmiks (või ka uueks programmiteegiks).
Tavaliselt on iga arvutiprogramm "lingitud" ka mitme operatsioonisüsteemi teegi külge.
Staatiline linkimine.
Staatilise linkimise ajal kopeeritakse osa teekide sisust binaarfaili (programmifaili). See tähendab, et kui mitu binaarfaili kasutavad samu osasid teegist, eksisteerib neist arvutis mitu koopiat. See-eest ei jää programmikood sõltuvaks süsteemis eksisteerivast teegifailist. Viimane võib olla probleemiks näiteks siis, kui mitu programmi nõuavad erinevaid versioone samast teegist. Seda fenomeni kutsutakse vahel DLL-põrguks ("DLL hell").
Dünaamiline linkimine.
Nagu eelpool mainitud, dünaamiline linkimine viiakse läbi programmi käivitamise ajal. Seetõttu ei ole programmi binaarfail iseseisev, vaid jääb sõltuvaks välistest teegifailidest. Sarnaselt staatilise linkimisega lahendab linkur binaarfaili loomise ajal programmis kasutatud sümbolid, kuid neid ei panda programmifaili sisse, vaid märgitakse ära, kust teegifailist neid käivituse ajal otsida.
Dünaamilist linkimist kasutatakse ära olukordades, kus olenevalt käivituskeskkonnast täidetakse teatud toiminguid erinevatel viisidel, näiteks erinevates versioonides samast operatsioonisüsteemist. Seda kasutavad ära ka erinevate operatsioonisüsteemide ühenduskihid, näiteks Wine tarkvara Windowsi programmide kasutamiseks Unix-laadsetel platvormidel.
Dünaamilist linkimist võib veel jagada kaheks: laadimisaegseks ning "on-demand" linkimiseks. Nagu nimedest võib järeldada, täidetakse üks programmi käivitamise ajal ning teine siis, kui mõne linkimata sümboli poole pöördutakse. Viimane lähenemine on populaarne uutes programmeerimiskeeltes, kus eraldi linkimisfaasi ega sümboleid ei olegi (küll aga võidakse linkida programmikoodi interpretaator).
Välislingid.
John R. Levine raamatu "Linkers and Loaders"


Virtuaalmasin.
a> võimaldab luua mitu virtuaalmasinat, mis korraga samas arvutis jooksevad.
Virtuaalmasin (VM) on niisugune interpretaatortarkvara, mis võimaldab käitada mitut operatsioonisüsteemi samas arvutis ühel ja samal ajal, kusjuures iga operatsioonisüsteem käitab oma programme.
Esialgu oli virtuaalmasin IBM-i suurarvutite tarkvara, mille töötasid välja nende arvutite kasutajad ja mille IBM võttis hiljem oma süsteemseks tooteks (VM/SP). Vestlusmonitori süsteem annab virtuaalmasinale interaktiivse töö võime.
Hiljem hakati virtuaalmasinaks nimetama igasugust interpretaatortarkvara, mis tõlgib keskprotsessorile arusaamatus programmikeeles kirjutatud koodi sellele mõistetavateks käskudeks.
Tuntuim virtuaalmasin on Java virtuaalmasin ehk Java interpretaator, mis teisendab Java koodi reaalajas ridahaaval selle arvuti masinakoodiks, kuhu ta on installitud.
Virtuaalmasin võimaldab luua platvormist sõltumatu ühtse arenduskeskkonna või ühtse käivituskeskkonna.
Virtuaalmasin võib olla kas reaalselt simuleeritav arvuti (VMWare) või spetsiaalne programmikeskkond, näiteks "Java Virtual Machine", milles töötavad Java programmid.


Interpretaator.
Interpretaator on arvutiprogramm, mis käivitab programmikoodi, mis ei ole masinkoodi kompileeritud. Interpretaator võib käivitada otse lähtekoodi, kuid selleks, et suurendada tihti kasutatavate programmiosade efektiivsust kompileerivad paljud interpretaatorid lähtekoodi läbipaistvalt vahemälus baitkoodiks, ning käivitavad selle, vältides nii lähtekoodi korduvat parsimist. Seega on vahe kompilaatori ja interpretaatori vahel tihti hägune.
See, kuidas mõne programmeerimiskeele lähtekoodi käivitatakse, ei ole tavaliselt keelespetsiifiline — st. samale keelele võivad eksisteerida nii interpretaatorid kui ka kompilaatorid.
Interpretaatorit kutsutakse emulaatoriks kui see tegeleb mõne võõra arhitektuuri masinkoodi käivitamisega.
Populaarsed programmeerimiskeeled, mida tavaliselt interpreteeritakse, on näiteks BASIC, Perl, Python, PHP.


Arvuti.
Arvuti on mehhaaniline või elektrooniline seade, mis suudab hõivata, töödelda ja väljastada andmeid vastavalt etteantud reeglitele; masin, mille otstarbeks on tehete sooritamine.
Aastate jooksul on sõna "arvuti" sisuline tähendus kasvanud tehnoloogia arenguga samas tempos. Üldiselt võib arvutiks nimetada iga seadet, mille põhifunktsiooniks on tehete sooritamine - nii aastakümnete vanust elektroonilist taskukalkulaatorit kui ka kaasaegset nutitelefoni.
Elektronarvuti (ehk raal või kompuuter) võimaldab nii andmete hõivamist, säilitamist, töötlemist, väljastamist kui ka edastamist. Standardse seadmestikuga raal koosneb protsessorist, emaplaadist, muutmälust, püsimälust, audio-videokaartidest, toiteblokist ning välisseadmetest, mille ülesandeks on arvutist andmete väljastamine või andmete arvutisse vastuvõtmine (klaviatuur, hiir, kuvar ja printer). Välisseadmed võivad asuda arvutiga samas korpuses.
Ajalugu.
Arvutite ajaloo hulka võib lugeda eelajaloolisi arvutuspulki ning muid mehaanilisi arvutamise abivahendeid.
Esimene tõsisem arvutamise abivahend oli muistne arvutuslaud ehk abakus (leiutatud 3000 aastat ekr Mesopotaamias). Selle abil sai teha arvutusi lükates pulkade otsas olevaid rõngaid pulga ühest otsast teise. Esimesena kasutasid arvatavasti arvutuslauda kaupmehed. Arvutuslaud kaotas oma tähtuse Euroopas siis, kui hakkas levima paber ja kirjutamine.
1642. aastal leiutas Blaise Pascal liitmisarvuti.
Järgmiseks suuremaks sammuks olid mehaanilised, elektromehaanilised ja elektroonilised analoogarvutid, mis kaotasid oma tähtsuse enamikus valdkondades digitaalelektroonika arenedes ja odavnedes.
Elektromehaanilised digitaalsed arvutid, näiteks Bomba, mida kasutati Saksa sõjaväe šifreerimismasina Enigma koodi murdmiseks, täitsid sama rolli valdkondades, mis tegelesid diskreetsete suurustega.
Tänapäevase raali ehitamine muutus võimalikuks kui 19. sajandil loodi matemaatikas mõiste loogikatehe. Digitaalse elektroonika alused töötas 1937. aastal välja Claude Elwood Shannon.
Esimesteks elektronarvutiteks peetakse saksa teadlase Konrad Zuse poolt välja töötatud Z3 (1941. aastal) ja Z4 (1944) ning 1944 Briti salateenistusele (GCHQ) loodud Colossust (mudelid Mark 1 ja Mark 2) ning 1946 Ameerika Ühendriikides valminud ENIAC, mis erinevalt Colossusest oli üldotstarbeline arvuti. Selle ajastu arvutid olid valdavalt elektronlampidel, ebatöökindlad, gabariitidelt suured (hõlmasid enda alla terveid korruseid ja maju) ning tarbisid elektrit suurusjärkudes, mida andsid terved elektrijaamad.
1950ndatel võeti kasutusele transistorid, mis vähendasid arvutite voolutarvet mitmekordselt. Arvutid Whirlwind (1951), UNIVAC (1951), WITCH (1951), BESK (1953). IBM NORC (1954), IBM 702 (1955), IBM 305 RAMAC (1956), Bendix G-15 (1956), Pegasus (1956), AN/FSQ-7 (1958), IBM 7090 (1959), AKAT-1 (1959).
Eestisse jõudis esimene elektronarvuti 1959. aastal. Selleks oli Tartu Riiklikus Ülikoolis käivitatud Ural-1. Üheks arvuti kasutusvaldkonnaks oli rahvamajanduse planeerimine.
1960ndatel arvutid Datasaab D2 (1960), BRLESC I (1962), Honeywell 200 (1963), UNIVAC 1108 (1964).
1970ndatel koos integraallülituste tulekuga muutus võimalikuks personaalarvutite teke.


Dekompilaator.
Dekompilaator analüüsib olemasolevat arvutiprogrammi või teeki ning tekitab sellest lähtekoodi. Sisuliselt töötab dekompilaator vastupidiselt kompilaatorile.
Enamasti on kommertsprogrammide dekompileerimine seadusevastane. Dekompilaatoreid kasutatakse programmide ehituse tundmaõppimiseks ning sarnaste loomiseks. Dekompilaatoreid kasutavad ka kräkkerid programmide kopeerimis- ja muude kaitsete eemaldamiseks.
Tänapäeva arvutiprogrammide keerulisuse tõttu on dekompileerimine raske ja aeglane tegevus ning reeglina ei õnnestu tervet programmi lähtekoodiks teisaldada (erandina Java, Python, jt .Net programmid). Saadav lähtekood on paremal juhul C, halvemal juhul assemblerkeel, mille analüüsimiseks võib minna kuid ja aastaid.


Fernando Couto.
Fernando Manuel Couto (sündis 2. augustil 1969 Espinhos) on Portugali jalgpallikoondise kaitsja.
Portugali rahvuskoondises on Couto seisuga 4. juuli 2004 mänginud 110 korda ja löönud 8 väravat. Debüüt koondises toimus 19. detsembril 1990, kui mängiti USA-ga ja võideti 1:0. Esimese värava koondise kasuks lõi Couto 24. veebruaril 1993, mil mängiti Itaaliaga ja kaotati 1:3.
Isiklikku.
Fernando Couto on 184 cm pikk ja kaalub 84 kg.


Pedro Miguel Pauleta.
Pedro Miguel Pauleta (õieti Pedro Miguel Carreiro Resendes; sündinud 28. aprillil 1973 Assooridel Ponta Delgadas) on Portugali jalgpallur. Ta mängis ründajana Portugali jalgpallikoondises ja Prantsusmaa klubis Pariisi Saint-Germain.
Pauleta debüüt Portugali koondises oli 20. augustil 1997, kui mängiti Armeeniaga ja võideti 3:1. Esimese värava lõi Pauleta koondise kasuks 26. märtsil 1999, kui kohtuti Aserbaidžaaniga ja saadi suureskooriline võit 7:0, kusjuures kaks väravat lõi Pauleta. 2008. aastal ta lõpetas koondises mängimise. Tema saldoks jäi 88 mängu ja 47 väravat.
Isiklikku.
Pedro Miguel Pauleta 180 cm pikk ja kaalub 76 kg.


Üldistav programmeerimine.
Üldistav programmeerimine (inglise keeles "Generic programming") on programmeerimistehnika, mis võimaldab kasutada erinevaid andmetüüpe seni kuni andmetüübid täidavad teatud tingimusi. Seda tehnikat kasutavad mitmed kaasaegsed keeled, sealhulgas C++, D, Eiffel, Ada, BETA. C++ mallid on üheks üldistava programmeerimise edasiviijaks ja populariseerijaks.
Näide.
Kui tahetakse luua programmeerides üldistavat loendit, oleks üheks võimalikuks deklaratsiooniks
Peale sellist deklaratsiooni on loend käsitletav täpselt nii nagu antud andmetüübi loend.


Mall (programmeerimine).
Mall (inglise keeles "template") on programmeerimisel C++ keele omadus, mis võimaldab kirjutada koodi hoolimata sellest, mis andmetüüpidega seda koodi kasutama hakatakse. Mallid abistavad üldistavat programmeerimist C++ keeles.
Mallid on suurepärane abivahend C++ programmeerijatele, eriti kui neid kombineerida mitmese pärimise ("multiple inheritance") ja operaatorite ülelaadimisega ("operator overloading"). C++ "Standard Template Library" on üles ehitatud mallidel ning pakub programmeerijale töö lihtsustamiseks palju erinevaid "klassimalle" ja funktsioone.
Ülevaade.
Malle on põhiliselt kahte tüüpi. Funktsioonimall käitub nagu funktsioon, mille argumentideks võivad olla erinevad andmetüübid. Näiteks, C++ "Standard Template Library" sisaldab funktsioonimalli max(x, y) mis tagastab x või y, sõltuvalt kumb on suurem. Selle funktsiooni mall võib olla defineeritud järgnevalt
cout «max(3, 7); // väljastab 7
Selline tehnika töötab, mis iganes tüüpi x ja y ka ei oleks, ainsateks tingimusteks on see, et "x < y" annab "booliks teisenduva väärtuse ning x ja y on sama tüüpi. Eritüübiliste x ja y puhul peab programmeerija kompilaatorit abistama, öeldes, mis T tüüp on, aga siis peavad nii x kui y olema teisendatavad programmeerija poolt antud tüübiks T. Kui programmeerija on defineerinud oma andmetüübi, on tal võimalus kirjeldada oma operaator < ja seega kasutada samamoodi "max" funktsiooni.
Klassimallid on sarnased funktsiooni mallidega, laiendades üldistamist klassidele. Klassimalle kasutatakse tihti üldistavate konteinerite loomiseks või veel teadmata andmetüüpide käsitlemiseks. Näiteks, STL'is on olemas "list" konteiner. Soovimaks luua loendit numbritest e. "int", on vaja koodi kirjutada vaid
ja minuList on olemas ning kasutatavad kõik list "klassimalli" funktsioonid, näiteks
minuList.push_back(10); // lisa lõppu nr 10
minuList.remove(20); // kustuta loendist elemendid väärtusega 20
Plussid ja miinused.
codice_1
Malle loetakse suureks edasiarenduseks võrreldeks makrodega. Mallid on tüübikindlad, e. "type-safe". Nende kasutamisel ilmneb enamus andmetüüpide erinevusest tingitud vigu juba kompileerimise faasis, mitte programmi töötamise ajal. Mallid on loodud haaramaks laiemalt programmeerimise probleeme kui makrod.
Samas, on mallide kasutamisel peamiselt kolm vastuargumenti. Esiteks, mitmed kompilaatorid on ajalooliselt viletsa mallide toega, seega kasutades palju malle, võib kood muutuda mõnevõrra vähem universaalseks (e. "portable"). Teiseks, pea kõik kompilaatorid näitavad mittemidagiütlevaid või raskesti mõistetavaid veateateid, kui mallide lähtekoodis või kasutuses on vigasid. Kolmandaks, mallide kasutamine võib kompilaatorit sundima genereerima mitu korda enam koodi (i.k. "template instantiation") kui tavaliselt, seega võib programmi suurus märgatavalt kasvada.
Mallid teistes keeltes.
Mallid jäeti välja mitmetest C++il baseeruvatest keeltest, nagu Java ja, suuresti mallide võimaliku väärkasutuse ja sellest tulenevate probleemide tõttu. Neis keeltes on teised meetodid üldistava programmeerimise praktiseerimiseks. Kuid siiski, Java ja C# tulevastesse versioonidesse lisatakse väidetavalt mallidega võrreldavad võimalused, et parendada üldistava programmeerimise tuge.


De la Gardie.
De la Gardie on prantsuse päritoluga Rootsi aadlisuguvõsa.
Suguvõsa, mille algne nimi oli d'Escouperie, pärines Lõuna-Prantsusmaalt Languedocist. Selle esimene teadaolev esindaja on Robert d'Escouperie, keda on mainitud 1387. aastal. Üks tema järeltulijaist, Jacques Scorperier, oli Prantsusmaal Caune'i linnakeses kaupmees, kes muuhulgas omandas La Gardie karjamõisa. Tema poeg Ponce astus sõjaväkke ja võttis La Gardie karjamõisa järgi endale nimeks Pontus De la Gardie. Pontus jõudis lõpuks Rootsi teenistusse ja sai 27. juulil 1571. a. Rootsi vabahärra tiitli. Tema ja ta järeltulijad said Rootsis väga mõjukateks riigitegelasteks ja sõjameesteks. Pontuse poeg Jakob De la Gardie sai 10. mail 1615 krahvitiitli ja immatrikuleeriti 1625 Rootsi rüütelkonda krahvisuguvõsana nr 3 ja teine poeg Johan De la Gardie immatrikuleeriti samal aastal isa vabahärratiitli järgi vabahärrasuguvõsana nr 4.
Põlvnemistabel.
Pama süsteemi (en) järgi esitatud De la Gardiede mittetäielik põlvnemistabel.


Python (programmeerimiskeel).
Python on üldotstarbeline interpreteeritav programmeerimiskeel, mida algselt arendati skriptimiskeeleks. Python võimaldab mitut programmeerimisstiili, näiteks objektorienteeritud, protseduraalset või funktsionaalset programmeerimist. Pythonit peetakse küllalt lihtsaks keeleks ja seda on soovitatud programmeerimise õppimisel esimeseks keeleks traditsioonilise BASICu asemel.
Ajalugu.
Pythoni töötas 1990-ndate alguses Hollandis Stichting Mathematisch Centrumis välja Guido van Rossum. Python on keele ABC järglane. 2000. aasta mais lõid Guido van Rossum ja Pythoni arendustiim BeOpen PythonLabs firma, mis sama aasta oktoobris ühines firma Digital Creations tiimiga (nüüd tuntud kui Zope Corporation). 2001. aastal loodi mittetulundusühing Python Software Foundation, mis omab Pythoni autoriõigust, sponsoriks on ka Zope Corporation.
Python on oma nime saanud briti naljameeste telesarja "Monty Pythoni lendav tsirkus" järgi. Dokumentatsiooni koodinäidetes üritatakse vältida liigset tõsidust viidetega grupi loomingule.
Kõik Pythoni avalikustatud versioonid on avatud lähtekoodiga. Enamik, kuigi mitte kõik, väljalasked ühilduvad ka GPL-litsentsiga. Pythoni interpretaatorit ja teeke levitatakse tasuta.
Tehniline info.
Python on dünaamiliste andmetüüpidega keel, seega programmeerijal ei ole tarvis määratleda muutujate tüüpe. See suurendab programmeerija võimalusi, kuid on veaohtlik.
Pythoni koodi interpreteerimine ja optimeerimine võivad olla mõnikord aeglased protsessid. Selle koha pealt sarnaneb Python Javaga, kuna ka Pythoni programmid kompileeritakse enamasti baitkoodiks, kuigi see protsess on Pythoni puhul läbipaistev. Siiski on Pythoni programmid masinkoodi kompileeritud programmidest (C, C++) alati aeglasemad, isegi mitu korda. Samas tänapäeva arvutite kiiruse juures pole seda vahet lihtsamate ülesannete puhul märgata.
Võrdlus teiste keeltega.
Pythoni kasutamine erineb teistest keeltest arendamise kiiruse poolest; samas on olemas kõik objektorienteeritud programmeerimise vahendid. Python on hea keel prototüüpimiseks: tihtipeale luuakse mingi arvutiprogrammi esialgne kavand selles keeles ning hiljem realiseeritakse see mõnes kiiremas kõrgkeeles. Vahel kirjutatakse ainult programmi aeglasemad osad C-s või C++-is.


Kõvaketas.
Kõvaketas (inglise "hard disk drive", lühend "HDD") on andmesäilitusseade, mis kasutab andmete talletamiseks pöörlevaid jäiku alumiiniumplaate, mis on kaetud ferrooksiidlakiga. Andmeid loetakse ja kirjutatakse digitaalselt kodeerituna.
Informatsioon talletatakse kõvakettale, kasutades nn "kirjutuspead", mille tekitatud magnetvoo tulemusena muudetakse magnetilise materjali polarisatsiooni. Infot saab tagasi lugeda vastupidi – magnetiline materjal tekitab "lugemispeas" taas magnetvoo, mis muundatakse elektriimpulsiks. Kirjutamis- ja lugemispea on tänapäeva kõvaketastel ühtne.
Tüüpiline kõvaketas koosneb teljest, millel on mitu kuni mitukümmend ühtlase kiirusega pöörlevat ketast. Iga ketta kohal on lugemis-kirjutamispea, mis liigub ketta raadiuse ulatuses, võimaldades lugeda ja kirjutada infot mistahes kõvaketta alalt. Kõvaketta korpusel asub ka "kõvaketta kontroller" ehk elektroonikalülitus, mis muuhulgas juhib lugemis-kirjutamispead vastavalt sellele, kust on vaja infot lugeda või kuhu kirjutada.
Kõvaketaste ühendamiseks on mitmeid liideseid, neist tuntumad on MFM, PATA (IDE), SCSI, FC, SATA, SAS, FireWire ja USB ning RJ-45.
Täpsemalt kõvakettast.
Kõvaketas salvestab andmeid tänu magnetismile. Kui magnetismi kui nähtust ei eksisteeriks, siis oleksid tänapäeval tõenäoliselt kasutusel teistsugused (võimalik, et mitte nii efektiivsed) tehnoloogiad andmete talletamiseks. Tänapäeva kõvaketaste puhul kasutatakse magnetite pluss- ja miinuspoolusi. Magnetite eri poolused kirjutatakse kõvakettale nullide ja ühtede jadana. Igal rakendusel, infohulgal ja -ühikul on oma kindel nullide ja ühtede järjekord. Andmete kirjutamis- ja lugemispea salvestab nullide ja ühtede jada magnetilisele metallkettale, mis on üldjuhul valmistatud alumiinimumist, kuid võib olla ka klaasist. Andmed salvestatakse ringikujuliselt, mitte sektorite kaupa, nagu vahel ekslikult arvatakse.
Kõvaketta ajalugu.
Kõvaketta arengus on väga suur ja oluline roll olnud IBMil. Just see ettevõte tootis esimesed digitaalsete andmete kandjad, mis suutsid andmeid salvestada suuremas koguses kui eelkäijad. Nagu tänapäevalgi, oli ka tol ajal tipptehnoloogia sõjaväe kasutuses.
1950. aastal valmis esimene kõvaketas USA mereväe tellimusel, selle valmistas Engineering Research Associates of Minneapolis ning see seade suutis mahutada ühe kilobiti andmeid. Alles 6 aastat hiljem, 1956. aastal tuli IBM välja kõvakettaga, mis suutis mahutada 5 MB andmeid, kuid oli kordi odavam ja kergemini kättesaadav kui see andmekandja, mis oli valmistatud USA mereväele.
1973. aastal laskis IBM välja kõvaketta, mida peetakse tänapäeva andmekandjate isaks. Konkreetse kõvaketta puhul kasutati sama tehnoloogiat, mis on laialt levinud tänapäeva kõvaketastes. Mudeli nimi oli 3340 ja hüüdnimeks „Winchester“. Sellest seadmest väljastati kolm versiooni: kaks 30 MB mudelit ja üks 70 MB mudel.
1980. aastal valmistas Seagate kõvaketta kodukasutuseks. Selle hind pole küll teada, kuid kindlasti ei saanud seda endale lubada iga pere. Kõvaketta maht oli 5 MB. Võrdluseks: sel ajal oli tipptehnoloogiaks IBMi kõvaketas, mis suutis mahutada 1 GB andmeid, kuid kaalus 250 kg ja oli külmkapi suurune.
1983. aastal lasti välja kõvaketas laiusega 3,5“ mis on tänapäeval saanud üheks enamlevinud standardiks lauaarvutites ja serverites.
1991. aastal tutvustati avalikusele esimest sülearvuti ketast laiusega 2,5“, see suutis mahutada 100 MB andmeid.
1997. aastal avalikustati esimene kõvaketas, mille pöörlemissagedus oli 7200 pööret minutis (rpm). 2003. aastal avalikustati Serial-ATA standard, mis on tänapäeval saanud üheks populaarsemaks IDE kõrval.
Pärast 2003. aastat pole nii suuri ja märkimisväärseid tehnoloogilisi hüppeid toimunud. Tehnoloogia on üldjoontes jäänud samaks, kuid see on muutunud oluliselt efektiivsemaks ning arendusse on piisavalt investeeritud. Detailid muutuvad väiksemaks, komponendid kiiremaks ja täpsemaks. 2005. aastal mahutas kodukasutajale mõeldud kõvaketas 500 GB andmeid, 2009. aasta juba 2000 GB.
Tänapäev.
60 aasta jooksul on kõvaketaste areng olnud meeletult kiire, täiesti võrreldav infotehnoloogia arenguga. 60 aastat tagasi toodeti mõned üksikud kõvakettad, tänapäeval on toodang kasvanud 500 miljoni kõvakettani aastas (vastavalt iSuppli andmetele).
On palju näitajaid, mille järgi tänapäeva kõvakettaid liigitada. Näiteks füüsilise suuruse (laiuse), kiiruse (pöördeid minutis) ja andmeedastuskaabli tüübi järgi.
Tänapäeva kõvaketta levinud standardid on 3,5“, 2,5“ ja 1,8“. Esimest kasutatakse lauaarvutites ja serverites, selle kõvaketta laius on ligikaudu 10 cm. Üldjuhul on tegu kiirete, kuid energiajanuste ja palju kuumust eraldavate ketastega. 2,5“ kõvakettaid kasutatakse sülearvutites. Need ei mahuta küll nii palju andmeid, kuid on see-eest vaiksemad ja tarbivad vähem voolu. 1,8“ kõvakettad on vähe levinud ja neid kasutatakse erinevates kaasaskantavates seadmetes, nt mobiiltelefonides, või muudes väikestes seadmetes.
Et kõvaketas on tänapäeval nii laialt levinud, siis on igal inimesel sellele omad soovid – entusiastid soovivad kiirust, serveriomanikud vastupidavust, sülearvuti kasutajad vaikset tööd jne. Seetõttu ongi kõvakettad eri pöörlemiskiirustega. Pöörlemiskiiruse all on mõeldud metallketaste (inglise k. "Platter") täispöördeid minutis (inglise k. "Revolutions per minute"). Kõvaketaste kiirused on tavaliselt 4200, 5400, 7200, 10 000 ja 15 000 rpm. Mida suurem on ketta pöörlemiskiirus, seda suurem on andmeedastuskiirus, kuid samas eraldavad kiiremad kõvakettad rohkem kuumust, on mürarikkamad ja kulutavad rohkem energiat. Seetõttu kasutatakse näiteks 4200 rpm kõvakettaid sülearvutites ja 15 000 rpm kiirusega seadmeid serverites.
Aastas 2012 Western Digital lasi välja 4TB mahuga kõvaketa. Võrdluseks saab tuua, et 2005. aastal oli suurima erasektoris kasutamiseks mõeldud kõvaketta mahutavus 500 GB.
Tulevik.
Tulevikus võib kindlasti oodata standardsete kõvaketaste ehk HDD kiiruse ja mahu kasvu. Kuid kindlasti leiab laiemat kasutust ka uus SSD (inglise "solid state drive") tehnoloogia, mida eesti keeles võiks nimetada välkmälul baseeruvaks kõvakettaks või pooljuhtkettaks.
Tegu pole uue tehnoloogiaga, vaid vana täiustamisega. Välkmälu on juba kaua aega arvutites muutmäluna kasutatud, kuid nüüd on seda tehnoloogiat täiendatud. Kiirus on suurenenud, vastupidavus on parem ja maht samuti kasvanud.
Peamine erinevus HDD ja SSD vahel on see, et SSD-l puuduvad igasugused liikuvad osad. Seetõttu on see vastupidavam, sest ammu on teada, et mis liigub, see kulub. Tänu sellele on SSD vastupidavam ka välisärritustele: nii temperatuuri muutustele ja põrutustele kui ka niiskusele. Flash-mälul baseeruvad kettad tarbivad ka vähem voolu ning kuivõrd neil puudub lugemis- ja kirjutamispea, on võimalik ka andmeid kiiremini lugeda ja kirjutada.
SSD miinusteks on kindlasti kõrge hind ja väike mahutavus. Tänapäeval on kasulikum osta magnetkettal baseeruv kõvaketas, sest see on kuni kümme korda odavam, kuid see võib tulevikus muutuda. SSD kahjuks räägib ka piiratud kirjutamiskordade arv. Tavakasutajale pole see kuigi oluline, sest ta ei pruugi oma eluea jooksul kõiki neid kordi ära kasutadagi, kuid entusiasti või serveri puhul võib juhtuda, et välkmälu ketas lakkab töötamast, sest seda on nii palju kasutatud.
Suuremat kiirust võib kindlasti pidada üheks SSD paremaks küljeks, sest see võib kohati ületada HDD oma mitmekordselt. SSD puhul on väga oluline see, kas loetakse ja kirjutatakse mitmeid väiksemahulisi andmeid või üht suurt. Esimesel puhul on SSD kiirused võib-olla väiksemadki kui HDD omad. Seda seetõttu, et andmed paiknevad SSD kettal 4 kB plokkide kaupa, mida on ükshaaval väga aeganõudev muuta.


Jacob Johann Hastfer.
Krahv Jacob Johann Hastfer (ka "Hastfehr") (11. detsember 1647 Tallinn – 24. detsember 1695 Riia) oli baltisaksa päritolu Rootsi riigitegelane ja sõjaväelane, feldmarssal (1690). Greiffenburgi krahv, Kostivere vabahärra, Vibyholmi, Sjöholmi, Claestorpi, Möllerö ja Siggesta härra.
Ta sai 3. märtsil 1678 Rootsi vabahärra tiitli (Nr.240) ja 10. detsembril 1687 krahvitiitli (Nr.31).
Ta oli 1686–1687 Liivimaa kuberner, 1687–1695 Liivimaa kindralkuberner, 1690–1695 Tartu Ülikooli kantsler. Reformis haldust, surus maha balti aadli vastupanu mõisate reduktsioonile.
Perekond.
Tema vanemateks olid Harjumaa meeskohtunik, Kostivere ja Udeva mõisnik, Ewold Hastfer (suri 1678) ja Emerentia Veronika von Mengden (1631–1676), kes oli Engelbrecht von Mengdeni (1587–1648) ja Velise mõisast pärit Margaretha Taube tütar.
Tema abikaasa tütar esimesest abielust, Anna Katarina Fleming af Liebelitz (1658–1718), oli abielus krahv Nils Strombergiga.


Paleontoloogia.
"See artikkel annab lühiülevaate paleontoloogiast; paleontoloogiaga seotud üldmõisted leiad artiklist Paleontoloogia mõisteid."
Paleontoloogia on bioloogia ja geoloogia piirteadus, mis uurib taimede (paleobotaanika) ja loomade (paleozooloogia) jäänuseid (kivistisi) ning teeb nende põhjal kindlaks ammu elanud organismide kuju, ehituse, arengu, sugulussuhted ja eluviisid.
Eesti paleontoloogid uurivad muu hulgas Ordoviitsiumi ja Siluri ajastu käsijalgseid, trilobiite ja muid selgrootuid loomi, Devoni ajastu kalu ning Kvaternaari ajastu taimede õietolmu.


Antropoloogia.
Antropoloogia on teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist ja sotsiaalset olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist. Antropoloogia on ka teadus inimesest kui ühiskondlikust olevusest, kultuurikandjast. Eelkõige on tegu võrdleva teadusega, mis ei piirdu ainult traditsionaalsete ühiskondade kirjeldamisega, vaid üritab välja jõuda sügavama tunnetuseni inimese olemusest üldse.
Kitsamalt eristatakse füüsilist antropoloogiat ja kultuurantropoloogiat.
Neist esimene, mida võib nimetada ka inimbioloogiaks, tegeleb peamiselt inimese füüsilise karakteristika uurimise ja analüüsiga. Selles hõlmatud küsimused seostuvad mitmesuguste teadusharudega: bioloogia, biokeemia, meditsiin, geneetika jt. Uuritakse näiteks inimese bioloogilist evolutsiooni, rasside kujunemist, aga ka erinevat vastuvõtlikkust teatud haigustele, mis kuulub juba otseselt tänapäevaste probleemide ringi.
Kultuurantropoloogia huviorbiiti jääb inimene kui ühiskondlik olevus, tema käitumismustrid, tavad, kombed. Ühelt poolt püütakse leida universaalset, midagi, mis on ühine kõikidele kultuuridele. Teiselt poolt tuleb aga märgata just ainulaadset, seda mis eristab ühte kultuuri teisest, muutes ta unikaalseks, kordumatuks.
Erinevus sotsioloogia ja antropoloogia vahel on sageli ähmastunud, kuna mõlemad valdkonnad kasutavad tihti samu uurimismeetodeid ja ühist andmebaasi. Paljudes ülikoolides kuuluvad need kaks distsipliini sama osakonna juurde.
Eestis õpetatakse kultuuri- ja sotsiaalantropoloogiat täismahus bakalaureuse- ja magistriprogrammina Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudis.
Eesti Kunstiakadeemias on võimalik läbida kunsti ja kultuuriantropoloogia magistriprogramm.


Bulawayo.
Bulawayo on linn ja 1. järgu haldusüksus Zimbabwes. Elanike arvult teine linn pealinna Harare järel.


Harare.
Harare (endine nimi "Salisbury") on Zimbabwe pealinn ja riigi suurim linn, riigi haldus-, äri- ja kommunikatsioonikeskus.
Harares töödeldakse tubakat, maisi, puuvilla ja tsitrusvilju. Toodetakse ka tekstiili, terast ja kemikaale.


Masvingo provints.
Masvingo on provints Zimbabwes.


Ülem-Austria.
Ülem-Austria on Austria liidumaa. See asub Doonau orus. Ülem-Austria pealinn on Linz.


Multiversum.
Multiversum on kõikide võimalike universumite hulk.
Mõiste.
Mõiste "multiversum" leiutas 1960. aasta detsembris Andy Nimmo. "Multiversum" on tuletatud sõnast "universum", mis tähendab kõike, mis on ("uni" - üks, "multi" - mitu). Seega tähistab multiversum kõiki, mis on.
Seega mõistetakse tänapäeva füüsikas universumi all ühte kõiksust, enamasti meie universumit - ainsat jälgitavat universumit.


Tšehhoslovakkia.
Tšehhoslovakkia (tšehhi ja slovaki keeles "Československo"; samuti "Česko-Slovensko", Tšehho-Slovakkia 1918–1920, 1938–1939, 1990–1992) oli riik Euroopas aastail 1918–1992 vaheajaga 1939–1945.
Tšehhoslovakkia moodustati Austria-Ungari lagunemise järel Austria kroonimaade hulka kuulunud "Čechy"st ja "Morava"st ning Ungari osaks olnud Slovakkiast ja Taga-Karpaatiast.
Tšehhoslovakkia naaberriigid olid Saksamaa (1945–1990 Lääne-Saksamaa ja Saksa DV), Poola, NSV Liit (alates 1992 Ukraina), Rumeenia (kuni 1939), Ungari ja Austria.
Tšehhoslovakkia oli üks väheseid riike Euroopas, kus kahe maailmasõja vahel ei toimunud autoritaarset riigipööret: kuni likvideerimiseni 1938. aastal tegutsesid seal demokraatlikult valitud riigipea ja valitsus.
Tšehhia ja Slovakkia haldusjaotus.
Pärast Tšehhia ja Slovakkia iseseisvumist Austria-Ungari keisririigist, võttis Rahvusassamblee 1920. aastal vastu riigi haldusjaotuse seaduse, mille kohaselt jaotati riik 22 maakonnaks, kuid reaalselt jõustus uus haldusjaotus ainult 1923. aastal Slovakkias. 1927. aastal võeti vastu uus riigi haldusjaotuskorraldus, millega riik jaotus neljaks piirkonnaks: Tšehhia, Moraavia-Sileesia, Slovakkia ja Taga-Karpaatia. Piirkonnad jaotusid omakorda 242 haldusüksuseks.
Tšehhoslovakkia koosseisu kuulus sudeedisakslastega asustatud Sudeedimaa, mis põhjustas Kolmanda Riigi ja Tšehhoslovakkia vahelise vastasseisu. Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aastal moodustati Tšehhoslovakkias Böömi- ja Määrimaa Protektoraat Saksamaa kaitse all ning iseseisev Slovakkia riik. Saksamaa annekteeris Sudeedimaa, Poola Zaolzie piirkonna ning Ungari osa Slovakkiast ja suure osa Taga-Karpaatiast.
Pärast II maailmasõja lõppu sai Tšehhoslovakkia tagasi Sudeedimaa, Zaolzie ja Slovakkia alad, aga mitte Taga-Karpaatia, mis oli asustatud põhiliselt ukrainlastega. See piirkond läks 26. juuni 1945. aasta Tšehhoslovakkia-NSV Liidu lepingu alusel NSV Liidule.
Tšehhi ja Slovakkia Teises maailmasõjas.
Tšehhoslovakkia okupeeriti Saksamaa poolt 1938. aastal ning moodustati Saksamaa kaitse all olev protektoraat ja Slovakkia, mille iseseisvust tunnustasid paljud maailma riigid, sealhulgas Eesti, Hiina, Hispaania, Itaalia, Jaapan, Leedu, NSV Liit, Rumeenia, Šveits ja Vatikan. Tšehhoslovakkia eksiilvalitsus tegutses aga Londonis, ja seda juhtis riigi viimane juht Edvard Beneš, eksiilvalitsust tunnustasid Suurbritannia, USA ja teised liitlased, pärast Saksamaa sissetungi Venemaale ka NSV Liit.
Tšehhoslovakkia idablokis.
1948 moodustati Tšehhoslovakkiast ja Slovakkiast ühine Tšehhoslovakkia Vabariik ning 1960 reorganiseeriti, uue konstitutsiooni vastuvõtmisega Tšehhoslovakkia Sotsialistlikuks Vabariigiks, mis jagunes 1. jaanuaril 1993 iseseisvateks Tšehhiks ja Slovakkiaks.
Tšehhoslovakkia lagunemine.
1989. aastal toimus Tšehhoslovakkias Sametrevolutsioon, mille tulemusena taastati demokraatlik riigivalitsemine. Sõna "sotsialistlik" asendati riigi nimes 29. märtsil 1990 sõnaga "föderaalne".
Kasvavate rahvuspingete tõttu saatis parlament Tšehhoslovakkia 1992. aastal rahumeelselt laiali. 1. jaanuaril 1993 jagunes ta formaalselt kaheks täiesti sõltumatuks riigiks: Tšehhiks ja Slovakkiaks.
2004 võeti nii Tšehhi kui Slovakkia vastu Euroopa Liitu.


Vana-Hiina.
Vana-Hiina oli hiinlaste maa vanaaja hiina tsivilisatsiooni perioodil.
Muistse Hiina tsivilisatsioon sai alguse umbes 8000 aastat tagasi, kui inimesed asusid elama Hiina kirdeossa ja kolme jõe kallastele – Huang He (Kollase jõe) äärde põhjas, Weihe (Jangtse lisajõgi) äärde loodes ja Jangtse äärde lõunas.
Ühe hüpoteesi järgi on hiinlased Huang He ja Jangtse vesistusse idast sisse rännanud. Teise hüpoteesi järgi on hiinlaste ürgkodumaa Hiina praeguse territooriumi keskpaik riigi kahe suurema jõe – Huang He ja Jangtse – vahel. Nende kahe jõebasseini vahel olnud alul kaks iseseisvat kultuuri-keskkohta, mis hiljem ühte sulanud, kusjuures juhtiv osa jäänud Huanghe basseini elanikele, kes on alati rohkem ühte hoidunud kui lõunapoolsed, kes jagunesid lugematute mäeahelikkude tõttu üksikuisse piiratud osadesse. Teatud osa on mänginud siin kindlasti ka rohtlaantes (steppides) asuvate suguharude pealetungid, mis nõudsid organiseeritud vastupanu ja seda võis saavutada vaid ühinemise teel. Ühisel jõul ainult suudeti tagasi tõrjuda nomaadide (kolijate suguharude) kallaletunge. Lõunas, kus hiinlaste naabriteks ja vaenlasteks olid metsikud mägilased (miotse, mantse, lolo ja teised suguharud), on hiinlasile alati kuulunud agressiivne osa ja samm-sammult on nad liikunud Taga-India poole, assimileerides pärismaalasi või jättes neid kättesaamatuisse kohtadesse, näiteks saartele merel, või sundides osa neist otsima uusi asupaiku lõuna suunas ja peale tungima Taga-India ürgrahvale, seega viies sinna hiinlasilt laenatud kultuuri.
Hiina territooriumi (Ida-Hiina) esimene teadaolev kirjeldus pärineb 8.-5. sajandist eKr. Selles kirjeldatakse 9 erineva piirkonna loodusolusid (jõgesid, mägesid) ja majanduselu. Samal ajal koostati esimesi kaarte. Kuni 2. sajandini eKr tundsid hiinlased ainult Ida-Hiinat. Esimesi tõepäraseid andmeid Sise- ja Kesk-Aasia kohta tõi Hiinasse Zhang Qian (tsang tshjen) reisilt saadikuna läbi Tarimi nõo põhjaosa Issõk-Kuli kaudu Fergana orgu ja tagasi lõuna poolt Tarimi nõgu aastail 138-126. Sellest alates algas hiinlaste suhtlemine läänepoolsete rahvastega; kasutusele võeti nn Siiditee. Korrapärase mereliikluse alguseni 15.-16. saj oli Siiditee põhiline ühendustee Hiina, Sise-Aasia ja Vahemeremaade vahel.


Zhou dünastia.
Zhou (hiina 周朝 Zhōu Cháo) oli dünastia Hiinas 1045 eKr kuni 256 eKr.
Ajalugu.
Huang He lisajõe Wei orgu hakkas II aastatuhande keskel eKr asunduma Zhou suguharu.
“Laulude raamatusse” (“Shi-jing`i”) kogutud laulud jutustavad legendaarsest Hou-tse`st (Vürst hirsiterast), kes viis Zhou suguharu läänepoolseist mägedest Wei jõe orgu. See oli peamiselt karjakasvatusega tegelev rändsuguharu. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid ja sigu. Erilist tähtsut omas hobusekasvatus, millest annab tunnistust asjaolu, et zhoulastel oli hobuse jaoks kakskümmend kaks erinevat nimetust. Karjakasvatuse kõrval säilitas oma tähtsuse ka küttimine. Põlluharimine oli juhuslikku laadi. Siirdudes kohalt kohale, puhastasid zhoulased külviks maapinna põõsapadrikust, kui aga saak oli korjatud, liikusid uutele kohtadele. Suguharupeaks oli "kung". Tema juures oli sugukonna ülikkonna esindajatest koosnev vanematenõukogu. Ülikkond hakkab kogukonnas esile kerkima.
Asudes elama Wei orgu, sattus Zhou suguharu looduslikesse tingimustesse, mis soodustasid paikseks muutumist. Peale steppide ja metsade oli seal häid põlde maaharimiseks, jõgedes külluses kalu ja mägedes metalli. Põlluharimine hakkas zhoulaste majapidamises pikkamööda vallutama esikohta. Juhti (kungi) peeti suguharu majanduse, muuhulgas ka põlluharimise juhtijaks. Juht võttis osa lõikuspüha pidulikust talitusest ja näiteks “Bambusannaalid” jutustavad, et "“kuningas maitses suve neljandal kuul esimesena nisu (esimesi viljapäid)”".
Zhou suguharu liikus mööda Wei jõge pikkamööda ida poole ja hõivas põlluharimiseks soodsad maad. Zhou keskuseks sai Hao linn (praegu Xi'an). XIII sajandil hakkas Zhou tungima Yini dünastia valdustesse. Et kaitsta oma piire vaenulike barbarlike suguharude vastu, pöördus Yini keiser "(wang)" sageli Zhou kungi poole, kes sõdis nomaadide vastu ja sai selle eest Yini keisrilt autasu (Yini wang andis Zhou valitsejale tiitli "(xi bo)" – Lääne valitseja.
Esimeseks si boks sai Tse Li, kelle pojast Chang'ist sai hiljem Yini vastaste hõimude koalitsiooni initsiaator. “Bambusannalid” jutustavad, et Zhou kungile kingiti maid, kallist nefriiti ja orje. Zhou suguharu siirdumine paiksele põllumajandusele, mis võimaldas suuri rikkuse kuhjumisi ja Yini keisrilt saadavad kingid põhjustasid Zhou suguharus sugukondliku aristokraatia terava eraldumise rahvamassidest.
Alatised sõjad nõrgestasid sel ajajärgul Yini riiki, sisevastuolud temas teravnesid. “Shijingi” legend jutustab: "“Nimekad ja sugukonna eesotsas seisjad teostavad üks teise järel kuritarvitusi ega rakenda süüdlaste vastu kohaseid abinõusid. Vang püüab koguda üha suuremaid ja suuremaid varusid ja äratab sellega enda vastu viha”". Jätkusid barbarite pealetungid millega kaasnesid rahutused. Viimane Shangide dünastia keiser Zhou kurnas rahvast suure maksukoormaga, vasallid läksid üle mässajate poole, keda juhatab Wu Wang, Zhou hõimu juht või pealik.
Kasutades Yini riigi nõrkust, organiseeris Wu Wang suure armee, läks üle Huanghe ja põrkas (???) Mu-ö (???) orus kokku Yini viimase keisri armeega. Nomaadide toetusel lööb Wu Wang 1027. eKr Šousini sõjaväed puruks ja keiser tapab enda meeleheitel. Nagu jutustab legend, põgenes Šousin oma pealinna, kus ta, sulgedes enda lossi “Hirvetorni”, põles ära koos oma aaretega. Niivisi 11. sajandil eKr purustas Zhou hõim Shang-Yini riigi. Wu Wang jääb Zhou dünastia rajajaks, kelle valitsemisel riik uuesti õitseaja üle elab. Lääne-Zhou riik hõlmas suurema osa Põhja-Hiinat.
Ida-Zhou riigi ajal (8. - 3. sajand eKr) keskvõim nõrgenes ja käis kohalike valitsejate võitlus. Eriti äge oli see 5.- 3.sajandil eKr, mil riik oli jagunenud 5-7 riigiks (Zhanguo ehk võitlevate riikide aeg).
6.-5. sajandil eKr (teiste andmete järgi 650. aasta paiku) võeti kasutusele raud. Hakkas kujunema maaeraomandus (mis vormistati 4. sajandil eKr Quini riigis Shang Yangi reformidega). Tekkisid hiina traditsioonilise ideoloogia põhivoolud: konfutsionism (zhu-jia), taoism (dao-jia), legism (fa-jia), moism (mo-jia, Mo Di) ja nominalism (min-jia) + yin-yang-jia.
Keisrid lasevad kaevata kanaleid, ehitavad tamme ja kuivatavad soid. Harimiseks võetud maa jagatakse vana harjumuse järele väikesteks kvadraatideks, mis omakorda jaotatakse üheksaks ühesuuruseks osaks. 8 osa antakse põllumeestele, üheksas osa haritakse ühisel jõul ja on valitsejate omandus, kes seal kasvanud vilja kohe tarvitavad või hiigelaitades alal hoiavad ikalduse või uputuse puhuks.
Valitsuse dekreetidega reguleeriti kalapüügi- ja jahiõigus ning ühise karjamaa tarvitamine. Arenes siidikasvatus. Maad katab teedevõrk, õitseb kaubandus. Suuremail teesõlmil korraldab valitsus järjekindlalt turgu, annab välja turukorra-, kaubavahetuse- ja teisi määrusi. Seatakse sisse üldine sõjaväekohustus meestele 16-65 a. vanuseni.
Asutatakse koole ja ülikoole. (ENE Koole oli Hiinas juba II aastatuhandest eKr. V.sajandist eKr mõjutas haridust Kong Fuzi õpetus. Koolis õpetati umbes 10 õppeaasta vältel hieroglüüfkirja, eetikat, muusikat, kalligraafiat ja filosoofiat.) Umbes 112. eKr avatakse nn. Siiditee Hiina ja Kesk-Aasia vahel. Umbes 105 a leiutatakse Hiinas paber.
Valitsus ja halduskorraldus.
Zhou riiki valitses kuningas ("wáng" 王), kelle võim hiljemalt 8. sajandist eKr oli vaid sümboolne. Tegelik võim oli nominaalselt kuningale alluvate feodaalsete maaisandate käes, kellest suurem osa kuulus pärusaadlisse. Hilisemas hiina ajalookirjanduses on usutud, et Zhou riigi haldus oli korraldatud ideaalset valitsust ja riigikorraldust kirjeldava teose "Zhou kombed" ("Zhōulǐ" 周禮 / 周礼) järgi, mida tänapäeval peetakse siiski suhteliselt hiliseks utoopiliseks kirjelduseks.
Haldusjaotus.
Iga maaisand pidas üleval kuningliku domeeni eeskujul organiseeritud, kuid sellest väiksemat haldusaparaati. Maaisandad pidid regulaarselt kuninglikus õukonnas audientsil käima. Kuningas kontrollis maaisandate tegevust kuninglike inspektorite ("dàfū jiàn" 大夫監 / 大夫监) abil.
Valitsus.
Üldhaldus (eriti kuninga domeeni haldamine, vähemal määral ka terve Zhou riigi valitsemine) oli Kuue ministri ("liùqīng" 六卿, ka "liùguān" 六官) kätes, kes valitsesid kuue miminsteeriumilaadse "ameti" ("liùguān" 六官) üle.


Nihilism.
Nihilism (ladina sõnast "nihil" 'eimiski') on filosoofiline positsioon või maailmavaade, mille järgi maailmal, aga eriti inimese elul ei ole tähendust, eesmärki, mõtet ega väärtust.
Terminit 'nihilism' kasutati esimesena Prantsusmaal 1787. Sõna 'nihilist' kasutati Prantsusmaal juba 1761, kuid mitte praeguses tähenduses, vaid ketserite kohta. Filosoofiasse tõi mõiste "nihilism" 1799 saksa filosoof Friedrich Heinrich Jacobi.
Eetikas ja moraalis tähendab nihilism autoriteedi, moraali ja sotsiaalsete tavade eitamist või koguni nende vastu võitlemist. Nihilistide meelest peaks moraal põhinema mitte kultuurilistele, vaid individuaalsetele alusele.
Filosoofias käsitles nihilismi esmakordselt Friedrich Nietzsche, kes kuulutas välja "väärtuste", s.o. kultuuri, moraali ja õiguse ümberhindamise. Nietzsche pidas kristlikke väärtusi nihilistlikeks ja nimetas kristlust nihilistlikuks religiooniks, sest selle meelest on maapealne elu mõttetu, olles vaid ettevalmistus surmajärgseks eluks. Nietzsche nägi väljapääsu nihilismist võimutahte ja sama igavese taastuleku mõtlemises, mida aga suudab mõtelda ja kanda ainult üliinimene.
Oswald Spengler pidas nihilismi langusühiskonna maailmavaateks. Martin Heideggeri eksistentsialismis oli nihilismi olemuseks metafüüsika; Albert Camus'l iseloomustas nihilism absurdset eksistentsi. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse filosoofias väljendas nihilism kodanliku ühiskonna kriisi, selle võõrandunud teadvust.
19. sajandi II poolel tekkis Venemaal hulgaliselt revolutsioonilisi ja anarhistlikke liikumisi, mis eitasid aadlikultuuri, isevalitsuslikku korda, religiooni negatiivset külge (Lev Tolstoi) ja valitsevat moraali. Seetõttu tundus Venemaa valitsevatele ühiskonnakihtidele, et sellised liikumised eitavad üldse igasuguseid väärtusi, ja neid hakati kutsuma nihilistlikeks. See nimi levis laialdaselt tänu Ivan Turgenevi romaanile "Isad ja pojad" (1862). Sellest vaata lähemalt artiklist narodniklus.
Nüüdisajal on nihilism omane mitmele protestiliikumisele, näiteks pungile.


Sudaani riigipeade loend.
Sudaani riigipeade loend loetleb Sudaani riigipead alates iseseisvumisest 1956. aastal.


Guyana riigipeade loend.
Guyana riigipeade loend loetleb Guyana riigipead alates iseseisvumisest 1966. aastast. Aastatel 1966–1970 oli riigipeaks Suurbritannia monarh, keda kohapeal esindas kindralkuberner.


Hondurase riigipeade loend.
Hondurase riigipeade loend loetleb Hondurase riigipead alates iseseisvumisest 1838. aastast.


Belau riigipeade loend.
Belau riigipeade loend loetleb Belau riigipead alates vabariigi moodustamisest 1981. aastast. Riik iseseisvus 1. oktoobril 1994.


Täht (astronoomia).
Täht on astronoomias valgust kiirgav plasmast koosnev taevakeha, mille kiirgusenergia pärineb tema sisemuses aset leidvast tuumasünteesist. Tähtede hulka arvatakse ka tuumasünteesi lõpetanud taevakehad (näiteks valged kääbused ja neutrontähed), mis kiirgavad jääksoojuse arvel.
Et tähed on meist väga kaugel, paistavad nad öötaevas säravate täpikestena, mis reeglina jäävad valguspunktideks ka kõige suurema suurenduse korral. Maa atmosfääri mõju tõttu nad vilguvad. Erandiks on Päike, mis on ainsana Maale piisavalt lähedal, et paistab meile kettana ning annab olulisel määral valgust (päikesevalgust).
Tavakeeles Päikest enamasti täheks ei nimetata, see-eest aga nimetatakse Päikesesüsteemi planeete ja isegi meteoore mõnikord tähtedeks (eriti vanapärases keeles). Sellest tulenevad astrofüüsika seisukohast ebakorrektsed väljendid kinnistäht, rändtäht (Päikesesüsteemi planeet) ja langev täht (Maa atmosfääri sisenenud ja hõõrdumise tõttu tugevalt hõõguv meteoor).
Maale lähim Päikesesüsteemi-väline täht on "Proxima Centauri", mis asub Maast 39,9 triljoni kilomeetri ehk 39,9 Pm (petameetri) ehk 4,2 valgusaasta ehk 1,29 pc (parseki)) kaugusel. Seega asub Proxima Centauri meist 3,78×1013 kilomeetri kaugusel.
Teisi Maale lähemaid tähti vaata Maale lähemate tähtede loendist.
Astronoomide hinnangul on universumi meile tuntud osas vähemalt miljard triljonit tähte ning sajal miljonil planeedil või tähel on samasugused tingimused nagu Maal.
Paljude tähtede vanus on miljard kuni 10 miljardit aastat. Mõnede tähtede vanus võib isegi ulatuda 13,5 miljardi aastani (universumi vanuseks on määratud 13,73 ± 0,12 miljardit aastat). (Vaata artikleid Suur Pauk ja täheevolutsioon.)
Tähtede mõõtmed varieeruvad väikestest, paarikümne kilomeetri suurustest neutrontähtedest (mis on tegelikult kustunud tähed) ülihiidudeni, nagu Põhjanael ja Orioni tähtkujus asuv Betelgeuse, mille diameeter on ligi 1000 korda suurem kui Päikesel – umbes 1,6 miljardit kilomeetrit või väga haruldaste hüperhiidudeni, mille absoluutsed heledused on suuremad kui −10. Samas on ülihiidude tihedus Päikese omast palju väiksem. Üks väga massiivseid tähti on "Eta Carinae", mille mass on Päikese massist umbes 100...150 korda suurem.
Teadusliku definitsiooni kohaselt on tähed isegraviteeruvad ja hüdrostaatilises tasakaalus olevad plasmakerad, mis toodavad ise energiat tuumasünteesiprotsessi abil.
Tähtede poolt toodetav energia kiirgab kosmosesse nii elektromagnetkiirgusena (peamiselt nähtava valgusena) kui ka tähetuulena ja neutriinode voona. Tähe näivat heledust mõõdetakse näiva tähesuurusega.
Stellaarastronoomia uurib tähti ja nende erinevate arengujärkudega kaasnevaid nähtusi.
Paljud tähed on gravitatsiooniliselt seotud teiste tähtedega, moodustades kaksiktähti või üldisemalt mitmiktähti. Näiteks Kaksikute tähtkuju heledaim täht Kastor on kuuiktäht. Kastori süsteemi keskme moodustavad kaks kuumadest tähtedest koosnevat kaksiktähte, kaugemal tiirleb tihe jahedate kääbustähtede paar. Tähed tekivad reeglina gruppidena, mida nimetatakse täheparvedeks või -assotsiatsioonideks.
Tähed ei jaotu universumis ühtlaselt, vaid on tavaliselt grupeerunud galaktikatesse. Tüüpilises galaktikas on sadu miljardeid tähti.
Tähtede elutsükkel.
Tähed tekivad tähtedevahelises keskkonnas asuvates suurema tihedusega regioonides, kuigi tihedus neis on siiski väiksem kui Maal saavutatavates vaakumites. Vastavaid regioone nimetatakse molekulaarududeks ja nad koosnevad peamiselt vesinikust, lisaks umbes 23–28% ulatuses heeliumist ning mõne protsendi ulatuses raskematest elementidest.
Prototähe teke.
Täheteke algab molekulaarudus tekkinud gravitatsioonilisest ebastabiilsusest, mille põhjuseks võivad olla näiteks supernoovade lööklained või galaktikate ühinemisprotsessid. Kui piirkonna tihedus on saavutanud kriitilise väärtuse ja pilve siserõhk ei suuda enam tasakaalustada gravitatsioonijõude, algabki gravitatsiooniline kokkutõmbumine.
Tiheduse kasvades muundub gravitatsiooniline energia soojuseks ja pilve temperatuur hakkab tõusma. Olles jõudnud hüdrostaatilise tasakaalu olekusse, tekib pilve südamikus prototäht ja selle tuumas süttivad termotuumareaktsioonid. Neid, peajada eelses faasis tähti, ümbritseb tihti gaasist ja tolmust koosnev akreatsiooniketas, milles võivad tekkida planeedid. Gravitatsioonilise koondumise protsess kestab umbkaudu 10–15 miljonit aastat.
Peajada.
Tähed veedavad peajadal umbes 90% oma elueast. Seal viibimise ajal saab täht oma energiat vesiniku tuumasünteesist heeliumiks, mis toimub tema südamikus. Selliseid tähti nimetataksegi peajada tähtedeks. Aja jooksul heeliumi osakaal üha tõuseb. Pideva tuumasünteesi ja sellest tuleneva hüdrostaatilise tasakaalu tõttu tõuseb tähe temperatuur ja suureneb heledus, näiteks Päikese heledus on pärast peajadale jõudmist 4,6 miljonit aastat tagasi suurenenud 40% võrra.
Iga täht tekitab tähetuult, mis tähendab pidevat gaasi ilmaruumi paiskamist. Enamiku tähtede jaoks on sellega kaasnev massikaotus tühine. Päike kaotab aastas 10−14 osa oma massist ehk ainult 0,01% kogu eluea jooksul. Väga massiivsete tähtede jaoks on tähetuule efekt aga suur. Nad võivad kaotada 10−7 kuni 10−5 Päikese massi aastas ja niivõrd ulatuslik massikadu mõjutab oluliselt nende evolutsiooni. Tähed, mille mass tekkides ületab 50 Päikese massi, võivad peajadal viibimise aja jooksul kaotada üle poole oma massist.
Peajadal viibimise aeg sõltub tähe algmassist ja absoluutsest heledusest ehk sellest, kui palju kütust tähel kulutada on ja kui intensiivselt ta seda teeb. Päikese eluiga on hinnanguliselt 1010 aastat. Suured tähed kulutavad oma kütust kiiresti ja seetõttu on nende eluiga suhteliselt lühike. Väikesed tähed, eeskätt punased kääbused, "põletavad" vesinikku väga aeglaselt ja nende eluiga võib ulatuda kümnete kuni sadade miljardite aastateni. Oma eluea lõpus muutuvad sellised tähed aina tuhmimaks, ent kuna selliste tähtede eluiga ületab universumi praegust vanust, 13,7 miljardit aastat, pole selles arengujärgus tähti vaadeldud.
Peale massi mõjutab tähe evolutsiooni oluliselt ka heeliumist raskemate elementide kontsentratsioon. Astronoomias nimetatakse kõiki heeliumist raskemaid elemente metallideks ning nende ainete keemilist kontsentratsiooni metallilisuseks. Metallilisus mõjutab tähe tuumasünteesi protsesside kiirust, magnetvälja kujunemist ja tähetuule tugevust. Vanemad, teise populatsiooni tähed, on oluliselt madalama metallilisusega kui nooremad, esimese populatsiooni tähed. See tuleneb molekulaarudude koostisest, millest nad pärinevad. Aja jooksul vanemad tähed surevad ning heidavad osa oma ainest ilmaruumi, rikastades sedasi molekulaarudusid raskemate elementidega.
Peajada järgne aeg.
Vähemalt 0,4 Päikese massiga tähtede väliskihid hakkavad paisuma ja jahtuma, kui täht on ammendanud tuumas leiduva vesiniku, ning heeliumi süttimisel tekib punane hiid. Näiteks viie miljardi aasta pärast, kui Päike on arenenud punaseks hiiuks, paisub ta maksimumraadiuseni ca 1 astronoomiline ühik, 250 korda tema praegusest suuremaks. Hiiuna kaotab ta intensiivse tähetuulega umbes 30% oma massist.
Kuni 2,25 kordse Päikese massiga punases hiius jätkub vesiniku põlemine tuuma ümbritsevas kihis. See protsess surub tuuma kokku ning lõpuks algab tuumas heeliumi põletamine. Sellest tulenevalt tõmbub täht aeglaselt kokku ning tema pinnatemperatuur kasvab. Raskemate tähtede puhul läheb tuum enam-vähem sujuvalt vesiniku põlemiselt üle heeliumi põlemisele, vesiniku põlemine toimub endiselt ka tuuma kohale jäävas kihis.
Pärast heeliumi ammendumist tuumas jätkuvad termotuumareaktsioonid tuuma ümbritsevas kihis. Kõrge temperatuuriga tuum koosneb selleks ajaks peamiselt hapnikust ja süsinikust. Seejärel jätkub tähe evolutsioon sarnaselt punase hiiu evolutsioonile, ent kõrgema pinnatemperatuuriga.
Massiivsed tähed.
a> on punane ülihiid oma elutsükkli lõppfaasis.
Väga suure massiga tähed paisuvad heeliumi põlemise faasis punasteks ülihiidudeks. Kui tuuma heeliumivarud on ammendunud, võivad nad jätkata heeliumist raskemate elementide sünteesi.
Tuuma surutakse kokku, kuni temperatuur on piisav, et algaks süsiniku põlemine. See protsess jätkub, järgmistes faasides neooni, hapniku, räni põlemisega. Tähe elu lõpufaasis toimub tähes sibulasarnase kihistumisega kihtpõlemine. Igas kihis toimub erinev termotuumaprotsess, välimises vesiniku põlemine, järgmises heeliumi põlemine jne.
Viimasesse faasi on täht jõudnud siis, kui sünteesiprotsessid jõuavad raua tootmiseni. Raua eriseosenergia on maksimumilähedane, seega ei saa täht saada energiat raua edasisest sünteesimisest raskemateks elementideks ega raua lõhustamisest kergemateks elementideks. Vastavad protsessid hoopis neelaksid energiat.
Kokkukukkumine.
Keskmise suurusega kaugele evolutsioneerunud täht heidab oma välimised kihid planetaaruduna ilmaruumi. Kui välimise atmosfääri eemaldumisest järele jäänud osa mass on väiksem kui 1,4 Päikese massist, tõmbub täht kokku suhteliseks väikeseks, umbes Maa mõõtu objektiks, mis ei ole piisavalt massiivne edasiseks kokkutõmbumiseks. Selliseid objekte nimetatakse valgeteks kääbusteks. Elektronkõdunud olekus aine valges kääbuses ei ole enam plasma, kuigi tähti kirjeldatakse tavaliselt kui plasmakerasid. Valged kääbused jahtuvad ning väga pika aja jooksul saavad neist mustad kääbused.
a>, supernoova jäänused – esimest korda vaadeldud 1050 AD
Tuumasünteesiprotsessid suuremates tähtedes jätkuvad, kuni raudtuum on kasvanud nii suureks (rohkem kui 1,4 Päikese massi), et see ei suuda enam tasakaalustada omaenda massi. Sel hetkel kukub raudtuum kokku – elektronid langevad prootonitesse, moodustades elektronhaarde protsessis neutroneid ja neutriinosid. Tuuma kollapsile järgneva tähe ülejäänud massi tuumale kukkumisest tekkiv lööklaine põhjustab ülejäänud tähe plahvatamise supernoovana. Selle plahvatuse käigus heidetakse ilmaruumi valdav osa tähe gaasist. Supernoovad on niivõrd heledad, et võivad lühiajaliselt olla heledamad kui kogu nende kodugalaktika. Linnutees toimunud supernoovasid on ajalooliselt jälgitud kui taevasse tekkinud „uusi tähti“.
Enamik tähe materjali paisatakse supernoova plahvatuse käigus ilmaruumi, tekib helenduv gaasudu -- supernoova jäänuk. Tähest jääb järele kas neutrontäht, mis mõnikord käitub pulsari või röntgenkiirteallikana, või, suurimate tähtede korral (piisavalt massiivsed, et tähejäänuki mass oleks suurem kui 4 Päikese massi), must auk. Neutrontähes on aine neutron-kõdunud seisundis, võimalik, et tsentri ümbruses on aine eksootilisemas QCD ("quantum coupled degeneracy" – kvant-sidestus kõdumine) seisundis. Mustas augus on aine seisundis, mida hetkel ei mõisteta.
Supernoova plahvatuse käigus eemale heidetud tähe väliskihid sisaldavad raskeid elemente, mis võivad minna ringlusse uutes tähetekkeprotsessides. Selle protsessi tõttu on planeetide teke võimalik. Supernoovadest ja massiivsetest tähtedest tulenev osakeste voog mängib suurt rolli tähtedevahelise ruumi keskkonna kujunemises.


Rasvad.
Rasvad on glütseriini ehk propaantriooli ja kõrgemate karboksüülhapete (rasvhapete) estrid, mille olek toatemperatuuril on tahke. Elusorganismid kasutavad rasvades valdavalt paarisarvu süsinikega (kuni 20) rasvhappeid. Kõrgemate karboksüülhapete estrid, mille olek toatemperatuuril on vedel, on õlid.
Rasvhapped on kas 16 või 18 süsinikulised, ning kas tegemist on õlide või tahkete rasvadega vaadatakse kordseid sidemeid. Kui rasvhappes esineb kordne süsinik-süsinik side, siis on tegemist õliga.
Füüsikalised omadused.
Rasvad on värvuseta, lõhnata, maitseta, vedelad või tahked ained, mis vees ei lahustu.
Rasvade olek sõltub rasvhappe radikaalist s.t. küllastunud radikaali puhul (kõik üksiksidemed) on rasv tahke ja küllastumata radikaali puhul (vähemalt 1 kaksikside) on rasv vedel - õli.
Loomsed rasvad on tahked, välja arvatud hülge- ja vaalarasv.
Looduslike rasvade värvus, lõhn ja maitse on tingitud lisanditest (mineraalsoolad, vitamiinid, värvained...)
Keemilised omadused.
ester + vesi → hape + alkohol
rasv + vesi → propaantriool + rasvhape
Rasvade puhul omab suuremat praktilist tähtsust leeliseline hüdrolüüs, mille tulemusena tekib rasvhappe sool – seep.
kui rasv + NaOH → propaantriool + Na-sool - tahke seep
kui rasv + KOH → propaantriool + K-sool - vedel seep
2) Vedelad rasvad muutuvad õhu käes seistes kergesti kasutamiskõlbmatuks, kuna tekivad mõrkja maitsega ja rohkem või vähem mürgised ühendid – vedelad rasvad räästuvad kergemini kui tahked rasvad.
Selle tõttu küllastatakse vedelad rasvad vesinikuga (toimub liitumisreaktsioon) ja saadakse küllastunud rasv.
vedel rasv + H2 →(katalüsaator)→ tahke rasv
Sellel reaktsioonil põhineb taimerasva saamine õlidest lähtuvalt.


Antónios Nikopolídis.
Antónios Nikopolídis (Antonis Nikopolidis; Αντώνιος Νικοπολίδης; sündinud 14. oktoobril 1971 Ártas) on Kreeka jalgpallikoondise endine väravavaht, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises mängis Nikopolídis 90 korda aastatel 1999-2008. Debüüt koondises toimus 18. augustil 1999, kui mängiti El Salvadoriga ja võideti 3:1. 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel valiti tähtede koondisessse.
Isiklikku.
Antonis Nikopolidis on 188 cm pikk ja kaalub 88 kg.


Luís Figo.
Luís Figo (täisnimi Luís Filipe Madeira Caeiro Figo; sündinud 4. novembril 1972 Lissabonis) on Portugali jalgpallikoondise endine poolkaitsja ja kapten.
1995 soovis Figo minna välisklubisse, ent ei suutnud valida Torino Juventuse ja FC Parma vahel ning kirjutas alla lepingu mõlemaga. Karistuseks keelati tal kaks aastat mängida Itaalia klubides. Ta pääses siiski kergelt, sest Johan Cruijff palkas ta kohe FC Barcelonasse, kus temast sai kapten ja üks publiku lemmikuid.
2000 läks Figo üle Madridi Reali, saades üheks vähestest, kes on mänginud mõlema vaenutseva klubi, nii Reali kui Barcelona eest.
Augustis 2005 siirdus ta kaheaastase lepingu alusel Itaalia jalgpalliklubisse Milano Internazionale. Lepingu lõpptähtaja lähenedes pidas ta läbirääkimisi Saudi Araabia klubiga Al-Ittihad, kuid ei saavutanud kokkulepet. 10. juunil 2007 allkirjastas ta veel üheks aastaks lepingu Interiga, mis lõppes 30. juunil 2008. Ta lõpetas oma mängijakarjääri 30. mail 2009.
Koondisekarjäär.
Figo debüteeris Portugali jalgpallikoondises 12. oktoobril 1991, kui mängiti Luksemburgi jalgpallikoondisega viiki 1:1. Esimese värava lõi Figo koondise kasuks 11. novembril 1992, kui Bulgaaria jalgpallikoondist võideti 2:1.
Noortekoondises esines Figo 1994. aasta Euroopa U-21 meistrivõistlustel Prantsusmaal. Veerandfinaalis alistas Portugal Poola 9. märtsil 3:1 ja 23. märtsil 2:0 ning poolfinaalis 15. aprillil Hispaania 2:0. Finaalis tuli 20. aprillil vastu võtta lisaajal saadud 0:1 kaotus Itaalia jalgpallikoondiselt. Figo valiti kogu turniiri parimaks mängijaks.
1996. aasta EM-valikgrupi võitis Portugal Iirimaa jalgpallikoondise ees, kes lisavalikmängudelt finaalturniirile ei pääsenudki. Figo lõi valikturniiril kolm väravat: Läti jalgpallikoondise vastu nii kodus kui võõrsil ja Austria jalgpallikoondise vastu kodus mängu ainsa värava. Sellega oli ta resultatiivsuselt Portugali 4. mängija. Finaalturniiril osales Figo kõigis Portugali mängudes algkoosseisus. 9. juunil 1996 viigistas Taani jalgpallikoondisega 1:1 ja vahetati 62. minutil pärast väravate löömist välja. 14. juunil alistas Portugal Türgi jalgpallikoondise 1:0, Figo mängis kogu kohtumise ja sai 58. minutil kollase kaardi. 19. juunil alistas Portugal Horvaatia jalgpallikoondise 3:0, Figo tegi kaasa algusest lõpuni ja lõi 4. minutil avavärava. Alagrupi võitis Portugal Horvaatia ees. 23. juunil kaotas Portugal veerandfinaalis Tšehhi jalgpallikoondisele 0:1, Figo vahetati 82. minutil välja ja ühtlasi mängis Portugal ülejäänud kohtumise arvulises ülekaalus, kuid ei suutnud lüüa viigiväravat.
1998. aasta MM-valikgrupis lõi Figo eri kohtumistes 3 väravat, sealhulgas Albaania jalgpallikoondise vastu nii kodus kui võõrsil. Sellega oli ta Portugali resultatiivseim mängija. Siiski jäi Portugal alagrupis kolmandaks Saksamaa ja Ukraina jalgpallikoondise järel ning langes välja.
2000. aasta EM-valikgrupis lõi Figo taas eri mängudes kolm väravat, sealhulgas Aserbaidžaani ja Rumeenia jalgpallikoondise vastu võõrsil Portugali ainsa värava (need mõlemad mängud lõppesid viigiga). Sellega oli ta resultatiivsuselt Portugali 4. mängija. Alagrupi võitis Rumeenia, aga parima teise koha saanud meeskonnana pääses Portugalgi otse finaalturniirile. Seal mängis Figo kõigis Portugali mängudes peale ühe algusest lõpuni. Portugal alistas alagrupis kõik vastased. 12. juunil võideti Inglismaa jalgpallikoondis 3:2, kusjuures Inglismaa läks 2:0 ette ja Figo lõi 22. minutil 1:2. 17. juunil võideti Costinha üleajal löödud väravast 1:0 Rumeenia ja Figo sai 30. minutil ainsa portugallasena kollase kaardi. Sellega oli edasipääs tagatud ja kolmandas alagrupimängus ta ei osalenud, siiski võitis Portugal Conceição "hat-trickist" Saksamaagi 3:0. 24. juunil alistas Portugal veerandfinaalis Türgi 2:0. 28. juunil kaotas Portugal poolfinaalis lisaajal Prantsusmaa jalgpallikoondisele 1:2, Figo sai 54. minutil kollase kaardi.
2002. aasta MM-valikgrupis lõi Figo 5 väravat, kõik eri mängudes. Eesti jalgpallikoondise vastu lõi ta värava nii kodus kui võõrsil: 3. septembril 2000 viis ta Tallinnas Kadrioru staadionil 49. minutil Portugali 2:0 juhtima (mäng lõppes 3:1) ja 6. oktoobril 2001 lõi ta Lissabonis 80. minutil 5:0. Kodus Andorra vastu skooris ta juba avaminutil, kodus Hollandi jalgpallikoondise vastu realiseeris üleajal penalti, mis viigistas seisu 2:2 ja võõrsil Iirimaa vastu lõi ta 78. minutil Portugali ainsa värava (mäng lõppes viigiliselt). Kuid Pauleta lõi valiktsüklis koguni 8 ja Nuno Gomes 7 väravat. Portugal ja Iirimaa lõpetasid valiktsükli võrdsete punktidega, aga väravate vahega võitis Portugal. Iirimaagi pääses lisavalikmängudelt MM-ile.
Finaalturniiril Lõuna-Koreas osales Figo igas Portugali mängus algusest lõpuni. 5. juunil kaotas Portugal üllatuslikult USA jalgpallikoondisele 2:3, jäädes 36. minutil juba 0:3 taha. 10. juunil alistati Poola jalgpallikoondis 4:0, misjärel viimases mängus 14. juunil piisas juba viigist. Kuid Portugal jäi 27. minutil kümnekesi ja 66. minutil üheksakesi ning 70. minutil lõi Park Ji-Sung võiduvärava. Alagrupi võitis USA Lõuna-Korea ees, Portugal jäi kolmandaks ja langes välja.
2004. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis toimusid Portugalis, sellepärast polnud Portugali koondisel vaja valikmänge pidada. Figo osales kõigis Portugali mängudes algkoosseisus ja kui esimene mäng maha arvata, siis alati kaptenina. 12. juunil kaotas Portugal avavoorus Kreeka jalgpallikoondisele 1:2, kuid alistas 16. juunil Venemaa jalgpallikoondise 2:0 ja 20. juunil Hispaania jalgpallikoondise 1:0 ning võitis ikkagi alagrupi. Teisena läks edasi Kreeka. Venemaa ja Hispaania vastu vahetati Figo viimaseks veerandtunniks välja. Veerandfinaaliski Inglismaa vastu 24. juunil mängis Figo kõigest 75 esimest minutit ja võeti välja kaotusseisus 0:1 (Michael Owen viis inglased juba 3. minutil juhtima). Normaalaeg lõppes 1:1, lisaaeg 2:2 ja penaltiseerias võitis Portugal. Poolfinaali Hollandi vastu 30. juunil mängis Figo algusest lõpuni ja sai 90. minutil kollase kaardi. Portugal võitis 2:1 ja Figo valiti kohtumise parimaks mängijaks. 4. juulil kohtus Portugal finaalis uuesti Kreekaga ja kaotas uuesti, seekord 0:1.
2006. aasta MM-valikgrupis ei löönud Figo ühtki väravat. Portugal võitis valikgrupi ühtki mängu kaotamata. Finaalturniiril Saksamaal oli Figo kõigi Portugali mängude algkoosseisus ja igas mängus kapten. Portugal võitis kõik alagrupimängud: 11. juunil Angoola jalgpallikoondise 1:0 (Figo tunnistati kohtumise parimaks mängijaks), 17. juunil Iraani jalgpallikoondise 2:0 ja 21. juunil Mehhiko jalgpallikoondise 2:1. Kahes viimases mängus võeti Figo lõpuminuteil välja. 25. juunil alistas Portugal Hollandi 1:0 mängus, kus jagati välja enneolematud 16 kollast kaarti ja mille mõlemad meeskonnad lõpetasid üheksakesi. Figo sai 60. minutil kollase kaardi ja vahetati 84. minutil välja. Veerandfinaalis Inglismaa vastu 1. juulil mängis Figo 86 esimest minutit. Väravaid ei löödud, penaltiseeria abil võitis Portugal. 5. juulil kaotas Portugal poolfinaali Prantsusmaale 0:1. 8. juunil sekkus Figo pronksimängus Saksamaa vastu vahetusest alles 77. minutil seisul 0:2 ja mäng lõppes 1:3.
Saksamaa MM-iga lõppes Figo koondisekarjäär. Ta osales kokku 127 koondisemängus ja lõi neis 32 väravat. Kõige rohkem, 3 väravat lõi ta Albaania, Andorra ja Moldova jalgpallikoondise vastu. Ainsa "hat-tricki" koondises tegi ta 15. augustil 2001 sõprusmängus Moldova vastu, lüües kõik mängu väravad. Ühtegi mängu, milles Figo värava lõi, Portugal ei kaotanud ja Portugal võitis kõik mängud, milles ta pärast Figo löödud väravat juhtis.
Isiklikku.
Luis Figo on 180 cm pikk ja kaalub 75 kg.
Luis Figo on abielus rootsi modelli Helen Svediniga. Neil on kolm tütart: Daniela (1999), Martina (2002) ja Stella (2004).
Figo räägib vabalt viit keelt: portugali, hispaania, inglise, itaalia ja prantsuse keelt.


Theódoros Zagorákis.
Theódoros Zagorákis (Θεόδωρος Ζαγοράκης; sündis 27. oktoobril 1971 Kaválas) on endine Kreeka jalgpallur, Kreeka jalgpallikoondise poolkaitsja ja kapten.
Kreeka rahvuskoondises mängis Zagorakis 120 mängu. Debüüt koondises oli 1994 septembris, kui kohtuti Fääri saartega.
Isiklikku.
Theodoros Zagorakis on 178 cm pikk ja kaalub 75 kg.


Traïanós Déllas.
pisi
Traïanós Déllas (Τραϊανός Δέλλας; sündis 31. jaanuaril 1976 Monastiri) on Kreeka jalgpallikoondise kaitsja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises on Déllas seisuga 26. märts 2010 mänginud 53 korda ja löönud 1 värava. Debüüt koondises oli 2001. aasta aprillis, kui mängiti Horvaatiaga.
Isiklikku.
Traïanós Déllas on 196 cm pikk ja kaalub 92 kg.


Keskaeg.
Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini ja see oleneb nii vaadeldavast piirkonnast kui (osalt) ka tõlgendajast.
Mõiste päritolu.
"Keskaeg" (ladina keeles "medium aevum", sõna-sõnalt "vaheaeg") tuli kasutusele renessanssi-aegsete autorite poolt, kes nägid oma ajas antiikkultuuri taassündi ning hakkasid "vahepealset" aega halvustama.
Keskaja periodiseerimine.
NB! Ühiste tunnuste alusel jagatakse kitsamateks ajalisteks perioodideks.
Dateeringud.
Euroopa keskaja kestuseks loetakse tavaliselt aastaid 476 (Lääne-Rooma riigi langus) kuni 1500 (renessanssi, humanismi ja tsentraalvõimuga riigikorra laiema leviku algus). Sagedasti dateeritakse keskaja lõpp aastaga 1492, mil Kolumbus jõudis Ameerikasse.
Kagu-Euroopas võib keskajaks pidada ilmselt perioodi 395 (Ida-Rooma riigi teke) – 1453 (Ida-Rooma riigi hukk), islamimaailmas aga 622 (Muhamedi poliitilise tegevuse ja islami leviku algus) – 1689 (Türgi ülemvõimu murdumine).
Keskaja lõpuks peetakse ka usupuhastuse ehk reformatsiooni algust Saksamaal 1517. aastal, mil lõppes Lääne-Euroopa senine usuline ühtsus katoliku kiriku ja Rooma paavsti võimu ning eestkoste all.
Eestis.
Eestis loetakse keskaja alguseks tavaliselt siiamaale jõudnud Põhjala ristisõdu, mille käigus siinsed varem paganlikud alad 1208-27 ristiti ning allutati uutele kristlikele valitsejatele.
Keskaja lõpuks on Eestis loetud peamiselt kahte sündmust.
1. Reformatsiooni (luterluse) siiajõudmist 1520-30ndatel aastatel, mis oluliselt kahandas katoliku kiriku reputatsiooni ning positsioone.
2. 1558-83 kestnud Liivimaa sõda, mis hävitas Vana-Liivimaa ehk praeguste Eesti ja Läti alade senised riiklikud moodustised (orduriigi ning piiskopkonnad). Mõned uurijad on toonud selles sõjas välja ka täpsema fakti - 2. augustil 1560 toimunud Härgmäe (saksa keeles "Ermes", läti keeles "Ergeme") lahingu ehk Omuli lahingu, mida üldiselt loetakse Liivimaa ordu eksisteerimise lõpuks. Teised pakuvad selleks 1562. aasta algust, mil ordu ja Riia peapiiskopkond alistusid lõplikult Poola kuningale ning kadusid viimased sidemed Saksa-Rooma riigiga.
Keskaja kliima ja katkud.
Keskaja alguses toimus 535. aastal 535.-540. väldanud kliimakatastroof ja 600. aasta paiku alanud Bondi sündmus. 450.-900. vältas kliimas jahedam aeg. Seda seostatakse klassikalises klimatoloogias tuntud, holotseeni ajal rütmiliselt toimuva, Bondi sündmusega u 600. eKr. 8.-9. sajandist tõusma hakanud temperatuur saavutas maksimumi 11. sajandil. Ajavahemikku umbes 900.-1200. on nimetatud Keskaja kuumaks ajaks. U 1300.-1870. vältas Lääne Euroopas holotseeni algusjärgse kogu aja külmimaks ajaks peetav Väike jääaeg. 1645. paiku algas viimaseks võimalikuks Bondi sündmuseks oletatav selle aja külmim kese. Alljärgneva tabelis on toodud ära ka Päikese aktiivsuse miinimumiga seotud perioodid.
543-664 oli Lääne Euroopas umbes 10 katkupuhangut. (Idaosas oli neid 200 aastaga 20, Konstantinoopolis kahanes 100 aastaga elanikond 0,5-elt 0,1-le miljonile.)
1347-1400 katkulained Euroopas. 1347-48 saabus Mustaks Surmaks nimetatav katkulaine. 1348–50 (47-51). aastail oli Läänes katkust ja usumäratsusest tingitud kaos. Teada on 1361.-1363., 1369.-1371., 1374.-1375., 1390., 1400. a puhangud erinevates Euroopa osades.


Geórgios Seitarídis.
Geórgios "Gioúrkas" Seitarídis (kreeka Γιούρκας Σειταρίδης; sündis 4. juunil 1981 Pireuses) on Kreeka jalgpallikoondise kaitsja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises on Seitaridis seisuga 23. märts 2010 osalenud 67 korda. Debüüt koondises oli 2002. aasta veebruaris, kui mängiti Rootsiga.
Isiklikku.
Georgios Seitaridis on 185 cm pikk ja kaalub 79 kg.


Mikołaj Kopernik.
Mikołaj Kopernik (Nicolaus Copernicus'"; 19. veebruar 1473 Poola Toruń – 24. mai 1543 Frombork) oli Poola astronoom, matemaatik, arst ja kanoonik, maailma silmapaistvamaid keskaja ja renessansi ajastu teadlasi, alusepanija heliotsentrilisele maailmasüsteemile.
Eluloolist.
Mikołaj Kopernik sündis rikka vasekaupmehe perekonnas (ka perekonnanimi viitab vasele). Saksa allikad nimetavad Kopernikut sakslaseks, kogu muu maailm aga üksmeelselt poolakaks. Tema isa suri 1483. ja 1485 aasta vahel. Mikolaj kasvas üles oma emapoolse onu Łukasz Watzenrode leibkonnas. Onu oli kanoonik ning sai hiljem piiskopiks. Ta finantseeris oma õepoja õpinguid ning organiseeris noore Koperniku kanoonikuks valimise 1497. Kanooniku sissetulek võimaldas Kopernikul rahulikult oma õpingud lõpetada ning kindlustas ühtlasi materiaalsetest probleemidest vaba elu kuni surmani.
1491–1495 õppis ta Krakówi ülikoolis õigusteadust, usuteadust, astronoomiat.
1501–1503 õppis Kopernik Padova ülikoolis meditsiini ja matemaatikat. Ta omandas seal litsentsi meditsiini praktiseerimiseks.
1503 sai ta Ferrara ülikoolist kirikuõiguse doktori kraadi. Elas aastast 1506 Warmia piiskopiriigis (praeguse Poola põhjaosas), kus oli kõrgetel riiklikel ja kiriklikel ametikohtadel. Muuhulgas tegeles rahareformiga ja oli ka sõja ajal kindluse komandant.
Tööd ja teosed.
Juba kuueteistkümnenda sajandi alguseks oli Kopernikul välja kujunenud heliotsentrilised vaated. 1514 levitas ta oma sõprade hulgas väikest käsikirja "Commentariolus" ("Väikesed kommentaarid"). Selles esitas ta ideid kuidas loobuda senisest Ptolemaiose maailmasüsteemist. Ta pani Maa liikuma, Päikese seisma ning matemaatilises mudelis kasutas deferenti ja kahte epitsüklit. Sõbrad kiitsid idee heaks, seda loeti Roomas paavstile ja kardinalidele ning sealtki saabus positiivne tagasiside.
1514 avaldas Kopernik Bütsantsi kirjaniku Theophylaktos Simokatta poeetiliste kirjade kogu, mille oli tõlkinud kreeka keelest ladina keelde.
1543 avaldas ta oma peateose "Taevasfääride pöörlemisest" ("De Revolutionibus orbium coelestium"). Võrreldes "Väikeste kommentaaridega" läks Koperik siin tunduvalt sügavamale teemasse. Sisse on toodud kaks uut matemaatilist lahendust, kusjuures läbivalt kasutas Kopernik ühte ekstsentrikust deferenti ja üht epitsüklit. Ptolemaiose ekvantpunktid olid kadunud ning kõigi planeetide deferentidel oli üks ja sama keskpunkt - üks punkt Päikese lähedal. See teos osutus revolutsiooniliseks, muutes pikka mööda inimeste mõtlemist ja pannes aluse teaduslikule revolutsioonile. Kaasaegsed astronoomid, isegi need kes Maa liikumist ei uskunud, nägid selles teoses astronoomia ilu ja harmoonia taastamist. Esimest korda oli Ptolemaiose maailmasüsteemile tekkinud Koperniku maailmasüsteemi näol lõpuni välja arendatud ja täiesti kastuskõlblik konkurent, mis põhjendas ja ennustas taevasi liikumis mitte kehvemine kui Ptolemaiose mudel, mida aga oli lihtsam ja mugavam kasutada. Kahe hea maailmasüsteemi võrdlus sünnitas uusi ideid ja lähenemisnurki.
Peale eelmainitud kolme teose on säilinud veel 17 Koperniku kirja. Neist 15 käsitlevad kiriku ja koguduse asju, üks rahareformi ja üks (nn "Werneri kriitika") analüüsib kinnistähtede sfääri liikumisi. Geo- ega heliotsentrismi seal ei mainita.
Suhtumine astroloogiasse.
Kõikidel tolle ajastu astronoomidel oli mingi seos astroloogiast või arvamus selle kohta. Kopernik on selles küsimuses erandlik, pole säilinud mingeid andmeid kuidas ta suhtus astroloogiasse. Temast järel jäänud teostes ega kirjades ei mainita astroloogiat üldse. Ka Kopernikut tundud või temaga kirjavahetuses olnud inimesed ei ole ülestähendanud Koperniku suhtumist astroloogiasse. Seda ajastut arvestades, kus pea iga astronoom tegeles ka astroloogiaga, näib Koperniku selline vaikus viitavat pigem skeptilisele suhtumisele. Samas on Koperniku ainus õpilane Rhäticus (Georg Joachim von Lauchen) tuntud oma astroloogia huvide poolest. Isegi oma Koperniku maailmasüsteemi tutvustavas, veel Koperniku eluajal ilmunud raamatus "Narratio prima de libus revolutionum Copernici" (ilmus Danzigis 1540, "Esimene aruanne Koperniku revolutsioonilisest raamatust", tuntud lihtsalt kui "Esimene aruanne" või "Narratio prima") kirjutas ta mitu korda astroloogiast.
Suhtumine kristallsfääridesse.
Antiikajast peale oli arvatud, et taevakehad toetuvad läbipaistvatele kristallsfääridele. Ei ole teada, kas Kopernik uskus selliste sfääride olemasolusse või mitte. Ta kasutas küll laialt sõna "sfäärid", aga kasutas seda üsna vabalt "ring" ja "orbiidi" sünonüümidena. Mitte ühtegi väidet, mida saaks selgelt interpreteerida kristallsfääride eitamise või jaatamisena ei ole ta öelnud. Või pole säilinud.


Isaac Newton.
Sir Isaac Newton (4. jaanuar 1643 (Juliuse kalendri järgi 25. detsember 1642) Woolsthorpe, Lincolnshire – 31. märts (20. märts) 1727 Kensington) oli inglise füüsik, matemaatik, astronoom, teoloog ja alkeemik. Tollel ajal, kui teoloogia, loodusteaduse ja filosoofia vahel puudusid selged piirid, nimetati teda filosoofiks.
Ta õppis 1661–1665 Cambridge'i ülikoolis ja oli 1669–1701 selle ülikooli professor.
1672. aastast oli Newton Londoni Kuningliku Seltsi liige, hiljem pikka aega ka selle president.
Newton töötas välja mehaanika üldised seadused, formuleeris ülemaailmse gravitatsiooniseaduse, tegi tähtsaid avastusi optikas ning pani aluse diferentsiaal- ja integraalarvutusele.
Tema peamised tööd ilmusid tema teostes "Loodusfilosoofia matemaatilised alused" (1687) ja "Optika" (1704).
Mehaanika põhiseadused.
Newtoni 1. seadus: Iga keha seisab paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni, kuni temale rakendatud jõud seda olekut ei muuda. Ühtlaselt sirgjoonelist liikumist mõjutavad hõõrdumine ja gravitatsioonijõud.
Newtoni 2. seadus: Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga.
formula_1
Newtoni 3. seadus: Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud.
formula_2
Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks.
Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid.
Optika põhiseadused.
Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni, lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Newton avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi.


Brauser.
Brauser (inglise "web browser" 'veebibrauser, veebilehitseja'), ka veebilehitseja, veebisirvija, veebisirvik, sirvik, on arvutiprogramm, mille abil saab leida, vaadata ja kasutada veebis, kohtvõrgus või kasutaja arvutis asuvatel veebilehtedel talletatud informatsiooni. Tänapäeval on brauseriteks ka failivorminguid näitavad failisirvikud, millega saab vaadata tekste, pilte jpm. Kasutatavamad veebilehitsejad on Google Chrome, Mozilla Firefox, Internet Explorer, Opera ja Safari.
Brauseri kasutamist internetis nimetatakse ka internetis surfamiseks.
Laiendused.
Multimeedia sisu vastuvõtmiseks ja kuvamiseks kasutatakse veebilehitsejates pistikprogramme. Standardite ja tehnoloogiate (näiteks JavaScript) arenedes on sellele lisandunud interaktiivsust võimaldavaid omadusi (näiteks lehekülje automaatne vahetumine sõltuvalt kasutaja valitud või sisestatud andmetest) ja muude failitüüpide (näiteks PDF, flash, 3dmlw jm) vaatamine ja kasutamine.
Sageli kutsutakse ka internetikomplekti brauseriks, sest brauser on internetikomplekti kõige enam kasutatav osa.
Ajalugu.
Alguses oli brauser programm, mis väljastas HTML koodi sisaldavaid tekstifaile (internetilehekülgi) kasutajale loetaval kujul ning võimaldas hüperlinkide abil liikuda erinevate hüperteksti lehekülgede vahel.
Esimese veebibrauseri lõi Tim Berners-Lee 1990. aastal, see kandis nime WorldWideWeb. Tänapäeval teame seda nimega Nexus. Järgnesid Mosaic, Netscape, Internet Explorer ja teised.


Şaddām Ḩusayn.
Şaddām Ḩusayn kohtu all, 2004
Şaddām Ḩusayn ‘Abd al-Majīd at-Tikrītī (صدام حسين عبد المجيد التكريتي) [sadd'aam hus'ain abd al madž'iid at tikriit'ii] (28. aprill 1937 – 30. detsember 2006) oli Iraagi president 1979–2003 ning Iraagi peaminister 1979–1991 ja 1994–2003. 2003. aasta Iraagi sõja ajal kukutati ta USA ja tema liitlaste poolt. Hiljem ta vangistati, mõisteti surma ja hukati.
Maine.
Läänes on teda enamasti peetud autokraatlikuks despoodiks, ent araabia maailmas on temasse suhtutud segaste tunnetega. Ühelt poolt on seal vaadatud hästi sellele, et ta toetas natsionalistlikku panarabismi ning keeldus allumast USA ja tema liitlaste survele, ning tunnustatud tema rolli Iraagi majanduslikul moderniseerimisel. Teisalt on põlatud tema ba‘athistliku režiimi poliitikat - paljude islami usukommete täitmise keelamist ning vähemuste ja tegelike või arvatavate poliitiliste vaenlaste julma kohtlemist. Husseini suhtutakse pooldavalt Palestiina rahva hulgas kuna toetas neid oma valitsusajal nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka sotsiaalselt.
Lapsepõlv.
Şaddām sündis 28. aprillil 1937 Iraagis Tikrīti provintsis Al-Awja külas lambakarjuste perekonnas. Tema ema püüdis rasedust katkestada, kuid see ei õnnestunud, mistõttu laps sai nimeks "Saddam", mis tähendab araabia keeles 'vastuastuja'.
Hiljem olid tema kodulinnast pärit sugulased tema kõige mõjuvõimsamad nõuandjad ja toetajad ning neid hakati kutsuma "Tikrīti maffiaks".
Oma isa Hussein al-Majidi ei ole Şaddām kunagi näinud, sest ta suri või jäi kadunuks enne Saddami sündimist. Saddami ema Subha Tulfah al-Mussallat abiellus uuesti ning sünnitas talle kolm poolvenda. Võõrasisa Ibrahim al-Hassan kohtles Saddami karmilt ning sundis teda enda heaks varastama.
Saddami poolvend Barzan Ibrahim Hasan oli Iraagi salapolitsei ülem ja suursaadik ÜRO juures Genfis. Teine poolvend Sabawi Ibrahim Hasan oli Iraagi luureülem. Kolmas poolvend Watban Ibrahim Hasan oli Iraagi siseminister. Barzan ja Watban arreteeriti liitlasvägede poolt.
Saddami poliitiliste vaadete kujunemine.
Kui Saddam oli 10-aastane, asus ta elama Bagdadi oma onu Khairallah Tulfah' juurde, kes oli tõsiusklik sunniit. Saddam õppis onult, et vaenlastele ei tohi kunagi alla anda, ükskõik kui suur ülekaal neil ka poleks. astus ta keskkooliõpilasena Ba'athi parteisse, kus ta sai varsti tuntuks oma julmuse poolest. 19-aastaselt sooritas ta oma esimese mõrva.
Türgi impeeriumi kokkuvarisemine pärast Esimest maailmasõda ja hiljem Briti vägede taandumine ning linnastumine ja moderniseerumine, mis vallandasid sotsiaalsed muutused, aitasid kaasa noore Saddami revolutsiooniliste vaadete kujunemisele. Märtsis 1949 kõrvaldasid sõjaväelased võimult Süüria korrumpeerunud tsiviilvalitsuse, Egiptuses tuli 1952 võimule Gamal Abdel Nasser, ning järg oli jõudmas Iraagi ja Liibüa monarhia kätte. Kui 1958 Iraagis monarhia kukutati, hakkasid uued klassid välja tõrjuma konservatiivseid monarhiste, vanu suguvõsasid ja kaupmehi.
Nasseri populistlik natsionalistlik panarabism Egiptuses ning revolutsioonimöll Iraagis avaldasid Saddam Husseinile mõju, mis kestis tema režiimi viimaste päevadeni. Nasser natsionaliseeris Suessi kanali ning püüdis Egiptust moderniseerida ja araabia maailma poliitiliselt ühendada.
Saddam astus Ba'athi parteisse. Aastal 1958 kukutati kuningas mitte-baathistliku rühmituse poolt, mida juhtis kindral Abdul Karim Qassim. Ent veendunumad natsionalistid võitlesid uue režiimi vastu. 1959 osales Saddam atentaadis peaminister Qassimile. Saddam sai kuulihaava jalga, ent ta eemaldas ise kuuli ning tal õnnestus põgeneda jala Süüriasse, kust ta hiljem põgenes Nasseri Egiptusesse. Saddam mõisteti tagaselja surma.
Eksiilis õppis Saddam Kairo ülikoolis õigusteadust. 1968 lõpetas ta juura alal ka Bagdadi ülikooli.
Võimule tõusmine.
Saddam tuli Iraagis esimest korda võimule 1963. aasta baathistliku revolutsiooni (14. ramadaani revolutsioon 8. veebruaril) käigus. Ent uus režiim, mida vaevasid parteisisesed lahkhelid, kukutati seitsme-kaheksa kuu pärast. Pärast võimuvahetust Saddam vangistati 1964, kuid 1967 ta põgenes vanglast. Paljud biograafid rõhutavad, et Saddam ei unustanud kunagi partei esimese võimuoleku aegseid sisepingeid, ning hoidis partei ühtsust ja püüdis halastamatu otsustavusega säilitada võimu ja tagada sotsiaalset stabiilsust.
1968 aitas ta juhtida edukat ja mittevägivaldset baathistlikku riigipööret. Saddam määrati kõrgeima Iraagi võimuorgani Revolutsioonilise Väejuhatuse nõukogu aseesimeheks ja Iraagi asepresidendiks. 1970 sõlmib Saddam Hussein läbirääkimiste tulemusena relvarahu Kurdi mässulistega, lubades neile ulatuslikku autonoomiat. Kuna relvarahu leppeid ei täideta toimub 1974 kurdide ülestõus valitsusvägede vastu. 1973 nimetati ta Iraagi relvajõudude kindraliks.
Saddamil raskendas võimu kindlustamist pärast 1968. aastat Iraagi ühiskonna jagunemine etniliselt, usuliselt ja keeleliselt erinevateks leerideks, kes olid omavahel vaenujalal. Need olid araabia sunniidid, kurdi sunniidid ja araabia šiiidid. Ühiskonda lõhestasid veel hõimudevahelised konfliktid, ilmalike natsionalistide ja religioossete fundamentalistide vaheline konflikt ning konflikt hõimudeks koondunud maarahva ning linnarahva vahel. Saddami valitsuse võimubaasiks olid keskklassist ja töölisklassist araabia sunniidid riigi keskosas, kelle vaated on natsionalistlikud ja modernsed. Ent nemad moodustavad kõigest ühe viiendiku Iraagi elanikkonnast.
Ba'athi teise valitsemise ajal oli tarvis tõsta elatustaset, et tagada stabiilne võim konfliktidest lõhestatud riigis. Uus režiim tegeleski moderniseerimisega ning kujundas välja tugeva julgeolekuaparaadi, et vältida nii võimustruktuuridest lähtuvat kui ka altpoolt tulevat vastuhakku. Saddam, kes oli uue režiimi tõusev täht, aitas parteid tugevdada ja ühendada. Kurdid olid vaevelnud vaesuse käes, aga Ba'athi režiim leevendas vaesust, natsionaliseerides nafta ja ehitades koole ning haiglaid, importides tehnoloogiat ja tugevdades julgeolekuteenistust.
Saddam, kes alati oli esinenud baathistina, kes unistab araabia maailma ühendamisest üheksainsaks modernseks riigiks, juhtis Iraagi nafta üle monopoli omanud Lääne naftakompaniide natsionaliseerimist 1. juunil 1972. Saddam edendas aktiivsekt Iraagi majanduse moderniseerimist, laskes rajada mitmeid kõrge tehnoloogilise tasemega ettevõtteid ning jälgides nende haldamist ja juhtimist. Ta juhatas ka maaelu moderniseerimist, põllumajanduse mehhaniseerimist ja maa jagamist talupoegadele. Saddam viis läbi pöörde ka energiatööstuses, transpordis ja hariduses. Samuti algatas ta rahvusliku kampaania kirjaoskamatuse väljajuurimiseks ning kohustusliku tasuta hariduse kehtestamiseks. Samal ajal kindlustas ta oma positsiooni, puhastades parteid liikmetest, kellest võiksid saada tema oponendid.
Valitsusaeg.
Saddam Husseini valitsus jagas ÜRO programmi "Nafta toidu vastu" raames Venemaa ametnikele miljonite dollarite väärtuses naftamüügilepinguid selleks, et nad toetaksid Iraagi vastu kehtestatud ÜRO sanktsioonide tühistamist.
Vangistus ja hukkamine.
20. märtsil 2003 tungisid USA ja Suurbritannia väed Kuveidist Iraaki. 9. aprillil jõudsid nad Bagdadi kesklinna. Saddam Hussein hakkas ennast varjama.
Hussein langes 13. detsembril 2003 Tikriti lähistel USA sõjaväe kätte vangi.
17. juulil 2004 esitas Iraagi eritribunal Husseinile esimesed süüdistused. Kohus tema vastu algas 19. oktoobril.
Tribunalis osalevate kohtunike ja nende sugulaste vastu sooritati mitu kuritegu. 2. märtsil 2005 tapeti Bagdadis kohtunik Barwize Mohamed Marwane, kes osales eritribunali töös, ja tema poeg Arayane. 29. septembril 2006 lasksid tundmatud isikud Bagdadis maha Husseini protsessi kohtuniku õemehe.
20. detsembril 2004 tegi Hussein vanglas avalduse, milles kutsus iraaklasi üles ühiselt vastu seisma USA püüdlustele rahvast lõhestada.
Eritribunal mõistis Husseini inimsusevastaste kuritegude eest 5. novembril 2006 surma poomise läbi. Tema asepresidendile Taha Yassin Ramadanile mõistis tribunal eluaegse vanglakaristuse 148 šiiidi tapmise eest Dujailis 1980. aastatel. Kolm Ba'athi partei madalamat ametiisikut mõisteti süüdi tahtlikus tapmises ja neile määrati igaühele 15 aastat vabadusekaotust.
Hussein poodi 30. detsembril 2006 Bagdadis üles. Hukkamine toimus varakult, hommikul enne kella 6. Iraagi Televisioon sai ametliku videolõigu Husseinist enne hukkamist ja sellel oli näha, kuidas talle köis kaela pannakse. Pärast hukkamist lekkis avalikkuse ette ka film hukkamisest ja poodust. See põhjustas ägeda protestilaine ja filmijat karistati.


Põhjameri.
Põhjameri on meri Euroopa rannikul. Ta kuulub Atlandi ookeani ääremerede hulka.
Teda piirab lõunast Euroopa maismaa. Läänes külgneb ta Suurbritannia saarega, edelas on ta seotud La Manche'i väinaga. Idas piirneb ta Jüütimaa ja Skandinaavia poolsaarega, mida lahutavad Skagerraki ja Kattegati väin. Läänemerest eraldavad Põhjamerd Suur- ja Väike-Belt. Põhjamere piir ei ole loodest ja põhjast täpselt fikseeritud: ta võib ulatuda Orkney ja isegi Shetlandi saarteni, põhjas külgneb ta Norra merega, mis on Põhja-Jäämere osa.
Skandinaavia ranniku lähedal on Põhjameri sügavam, isegi üle 700 meetri, mujal on sügavus alla 200 meetri, sest meri asub mandrilaval. Looded on Skandinaavia rannikul ja Skagerraki suus nõrgad, mujal tugevad. Põhjamerre tuleb palju magedamat vett Skagerrakist, samuti Reinist, Elbest ja teistest suurtest jõgedest.
Nimi.
Antiikajal nimetati Põhjamerd "Mare Germanicum"iks ja "Oceanum Germanicum"iks. See nimi (Saksa või Germaani meri) kinnistus merele kuni 18. sajandini, mil asendus pikkamööda Põhjamerega. Nimetus 'Põhjameri' pärineb friisidelt, kes elasid otse mere lõunakaldal. Ent taanlased, kes elavad mere idakaldal, kutsuvad seda Läänemereks.
Majandus.
Juba viikingiajast peale on Põhjameri väga tiheda laevaliiklusega.
Põhjamere põhjas on suuri nafta- ja maagaasimaardlaid. Kuna Põhjameri ei ole väga sügav, on neid võimalik merepõhjast ammutada.


Baikali järv.
Baikali järv ehk Baikal on järv Aasias Ida-Siberi lõunaosas. Baikal asub Venemaal.
Üldandmed.
Järve pikkus on 636 km ja laius kuni 80 km.
Baikal on maailma sügavaim ja suurima mahuga mageveejärv. Järves on viiendik maailma vedelast mageveest (üle nelja viiendiku Venemaa omast). Baikali vesi on väga selge.
Baikal asub mäeahelikevahelises tektoonilises nõos. Järves on 27 saart; neist suurim on Olhon. Idaosas asuvad suuremad lahed (Barguzini, Tšivõrkui ja Provali laht) ja poolsaared (Svjatoi Noss).
Järve suubub 1123 jõge ja oja, millest suurimad on Selenge, Ülem-Angara ja Barguzin. Välja voolab Angara, mis suubub Jenisseisse ning on mitmes kohas üles paisutatud.
Hoolimata suurest sügavusest on Baikali vesi hästi segunenud, osaliselt kuumaveeallikate tõttu, mis asuvad neljasaja meetri sügavusel.
Baikali sadamad on Baikal, Baikalsk, Tanhol, Turka, Ust-Barguzin ja Nižneangarsk.
Baikali valglas, mis ulatub Mongooliasse, elab 5 miljonit inimest. Suurimad linnad on seal Ulan-Ude ja Ulaanbaatar.
Kliima.
Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi kuulub Baikal paraskliimavöötme kontinentaalsesse alasse. Aasta keskmine temperatuur on –0,4 °C. Aasta keskmine sademete hulk on 453 mm. Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi kuulub Baikal Dwc kliimatüüpi, mida iseloomustab külm ja kuiv talv ning lühike suvi.
Baikal on jääs jaanuari algusest maini. Suvel soojeneb vee pinnakiht 9–12 °C-ni, rannikul kuni 20 °C.
Geoloogia.
Baikal on maailma vanim järv. Järve vanuseks hinnatakse umbes 25 miljonit aastat. Vanuselt teisel kohal on Tanganjika, mis on 2 miljonit aastat vana. Järved ei ole tavaliselt geoloogilises ajaskaalas eriti püsivad, seega on Baikal väga unikaalne nähtus. Baikal on tekkinud riftivööndisse.
Elustik.
Baikalis elab üle 2600 tuntud taime- ja loomaliigi. 960 looma- ja 400 taimeliiki on endeemsed. Järves elab üle 50 kalaliigi, ligi pooled neist on endeemsed (suur ja väike õlikala). Tähtsaim töönduskala on omul.
Kuulsaim ja salapäraseim Baikali asukas on baikali viiger ("Phoca sibirica"). Salapäraseks teeb ta asjaolu, et ei mõisteta, kuidas selle liigi eellased Baikalisse jõudsid. Baikali viiger on ka ainus Baikalis elav imetaja.
Suurt endeemide hulka seletab järve vanus ja väga kiire adaptatiivne radiatsioon.
Baikali idakaldal asub Barguzini ja lõunakaldal Baikali looduskaitseala.
Järve uurib Venemaa Teaduste Akadeemia Siberi osakonna Limnoloogiainstituut (Listvjankas).
Reostus.
Baikali valglasse on rajatud tselluloositehaseid (Baikalskis), soojuselektrijaamu ja keemiatehaseid. Erakordselt puhta järvevee saastumise vältimiseks kasutatakse puhastusseadmeid, kuid ikkagi on ettevõtted seda õrna ökosüsteemi kahjustanud. Tugevasti on vähenenud kalasaak ja hävinud on suur osa põhjaelustikust.


Kolmnurk.
Kolmnurk on kolme tipuga hulknurk.
Kolmnurga omadused eukleidilises geomeetrias.
Eukleidilises ruumis on kolmnurk määratud kolme punktiga, mis ei asu ühel ja samal sirgel. Neid punkte nimetatakse kolmnurga tippudeks. Kolmnurk on kujund, mille moodustavad kolmnurga tippe ühendavad sirglõigud. Neid sirglõike nimetatakse kolmnurga külgedeks.
Osutub, et kolmnurk asub ühel tasandil: tegemist on tasapinnalise kujundiga.
Kolmnurga defineerimisel võib ka kohe tingimuseks seada, et kolmnurga tipud oleksid ühel tasandil.
Mõnikord loetakse kolmnurka kuuluvaks ka kolmnurga tippudega määratud tasandi osa, mis on piiratud kolmnurga külgedega. Sel juhul kuulub selle tasandi punkt kolmnurka siis ja ainult siis, kui ta asub mõnel sirglõigul, mis ühendab kaht punkti, millest kumbki asub selle kolmnurga mõnel küljel.
Kolmnurga nurgad.
Igas kolmest tipust moodustavad kaks sirglõiku nurga. Vähemalt kaks neist on teravnurgad. Kui kolmas on ka teravnurk, nimetatakse kolmnurka teravnurkseks kolmnurgaks. Kuid üks nurk võib olla ka täisnurk või nürinurk. Kolmnurka nimetatakse siis vastavalt täisnurkseks või nürinurkseks kolmnurgaks.
Kolmnurga sisenurkade summa on alati 180 kraadi (180°) ehk "π" radiaani ("π" rad).
Kolmnurga nurki tähistatakse tavaliselt kreeka tähtedega α, β ja γ. Kui tegemist on täisnurkse kolmnurgaga, on tähistatakse täisnurka tavaliselt tähega γ ning teravnurki tähtedega α ja β.
Kolmnurga küljed.
Kolmnurga küljed on kolmnurga tippe ühendavad sirglõigud, mis üksteisega moodustavad nurki.
Kolmnurga kahe suvalise külje pikkuste summa on alati suurem kolmanda külje pikkusest. Kolmnurga külgi tähistatakse tavaliselt tähtedega a, b ja c. Samuti võib neid tähistada kahe suurtähega (AB, BC ja AC): näiteks külg AB ühendab tippe A ja B.
Täisnurkne kolmnurk.
Täisnurkne kolmnurk on kolmnurk, mille üks nurk on täisnurk ehk 90° = π/2 rad. Täisnurkse kolmnurga täisnurga moodustavad küljed on kaatetid ja ülejääv külg on hüpotenuus. Täisnurkse kolmnurga hüpotenuusi tähistatakse tavaliselt tähega c ning kaateteid tähtedega a ja b.
Hüpotenuus on alati pikem mõlemast kaatetist. Hüpotenuusi lähisnurgad on väiksemad täisnurgast ja nende summa võrdub täisnurgaga.
Vastavalt Pythagorase teoreemile võrdub kaatetite ruutude summa hüpotenuusi ruuduga.
Teravnurkne kolmnurk.
Teravnurkse kolmnurga kõik nurgad on väiksemad kui 90 kraadi.
Nürinurkne kolmnurk.
Nürinurkse kolmnurga üks nurk on suurem kui 90 kraadi.
Kaldnurkne kolmnurk.
Nüri- ja teravnurkseid kolmnurki nimetatakse mõnikord kaldnurkseteks kolmnurkadeks.
Võrdhaarne kolmnurk.
Võrdhaarne kolmnurk on kolmnurk, mille kaks külge on võrdse pikkusega. Võrdhaarse kolmnurga haaradeks nimetatakse kahte võrdset külge ja aluseks kolmandat külge. Tipunurgaks nimetatakse selle kolmnurga kahe võrdse külje vahelist nurka. Võrdhaarse kolmnurga kaht teist nurka nimetatakse alusnurkadeks. Võrdhaarse kolmnurga alusnurgad on võrdsed.
Võrdkülgne kolmnurk.
Võrdkülgne kolmnurk on kolmnurk, mille kõik küljed on võrdse pikkusega. Võrdkülgse kolmnurga kõik nurgad on samuti võrdse suurusega 60° = π/3. Võrdkülgne kolmnurk on korrapärane hulknurk.
Nagu igasse korrapärasesse hulknurka, nii ka võrdkülgsesse kolmnurka joonistatud siseringjoone raadius võrdub apoteemiga. Võrdkülgse kolmnurga apoteemi pikkus on umbes 0,289 külje pikkust formula_1, kus a on külje pikkus. Võrdkülgse kolmnurga ümberringjoone raadius on 2 korda suurem: umbes 0,577 külje pikkust formula_2. Võrdkülgse kolmnurga sise- ja ümberringjoone keskpunkt ühtivad, muude kolmnurkade puhul see nii ei ole.
Erikülgne kolmnurk.
Erikülgne kolmnurk on kolmnurk, millel kõik küljed on erineva pikkusega. Erikülgse kolmnurga kõik nurgad on samuti erineva suurusega.
Kolmnurga pindala.
Lihtsaim valem kolmnurga pindala arvutamiseks on
kus "a" on kolmnurga alus ja "h" selle kõrgus.


Iirimaa saar.
Iirimaa on Briti saarestiku suuruselt teine saar. Suurbritannia saarest lahutab teda Iiri meri.
Suurem osa saarest kuulub Iirimaale. Saare põhjaosa (Põhja-Iirimaa) kuulub Suurbritanniale.
Iirimaa kõrgeim mägi on 1038 meetri kõrgune Carrauntoohil.
Saare elanike arv on üle 6,4 miljoni.


Kalimantan.
Kalimantan (indoneesia keeles "Kalimantan", malai keeles "Borneo") on suurim saar Malai saarestikus.
Kalimantan jaguneb Indoneesia, Malaisia ja Brunei vahel. Ta on tänapäeval ainus meresaar maailmas, mis jaguneb kolme riigi vahel.
Kalimantanist põhja ja loodesse jääb Lõuna-Hiina meri, läände Natuna meri, lõunasse Jaava meri, itta Sulawesi meri ja kirdesse Sulu meri. Põhjas eraldab Kalimantanit Filipiinidele kuuluvast MIMAROPA piirkonnast ja selle kõige lähemast Balabaci saarest Balabaci väin, läänes Indoneesiale kuuluvatest Natuna saartest ja selle kõige lähemast Serasani saarest Serasani väin, edelas Indoneesiale kuuluvatest Bangka ja Belitungi saarest Karimata väin ning kagus samuti Indoneesiale kuuluvast Sulawesi saarest Makassari väin.
Kalimantani lähedal asub palju väikesi saari. Temast läände jäävad Natuna, Tambelani ja Badase saared ning Pejantan, edelasse Pelapise ja Karimata saared ning Bawal, lõunasse Karamian, Laut Kecili ja Masalima saared ning Laut, kagusse Balabangani saared, itta Maratua ja Bunyu, kirdesse Sulu, Turtle'i ja San Migueli saared ning Cagayan Sulu (kirdesse jäävad saared kuuluvad Filipiinidele), põhja Filipiinidele kuuluvad Bugsuk ja Balabaci saar ning Malaisiale kuuluvad Banggi ja Balambangan ning lõpuks loodesse Malaisiale kuuluvad Mantanani saared ja Mengalum ning segase kuuluvusega Spratley saared. Ka väikesed saared on üldiselt asustatud. Suurtest saartest jäävad Kalimantanist edelasse Bangka, Belitung ja nende taga olev Sumatra, lõunasse Jaava, Bali ja Lombok, kagusse Sulawesi, kirdesse Filipiinidele kuuluvad Mindanao, Negros ja Panay ning põhja Filipiinidele kuuluv Palawan. Need selles lõigus mainitud saared, mille kuuluvus ei ole märgitud, kuuluvad Indoneesiale.
Kalimantani pindala on 742 000 km². Kalimantan on pindalalt maailma kolmas saar Gröönimaa ja Uus-Ginea järel. Saarel elab umbes 16 miljonit elanikku ja sellega on ta rahvaarvult umbes maailma 12. riik.
Halduslikult jaguneb Kalimantan neljaks provintsiks, kolmeks osariigiks ja neljaks ringkonnaks. Saarel asub neli Indoneesia provintsi: Ida-Kalimantan (28,1% saarest), Kesk-Kalimantan (20,3%), Lõuna-Kalimantan (5,0%) ja Lääne-Kalimantan (19,5%, kokku 72,9%). Kalimantanil asub kolm Malaisia osariiki: Sarawak (16,6%), Sabah (9,8%) ja Labuan (0,01%, täpsemalt öeldes ei asugi Labuan Kalimantanil, vaid selle rannikult 2,5 km kaugusel olevatel saartel). Brunei piirkonnad hõlmavad saare pindalast kokku 0,8% ning sinna kuuluvad riigi põhiterritoorium ja idapoolne eksklaav Temburong.
Kalimantanil on 17 vähemalt 100 tuhande elanikuga linna ning neid jätkub kõigisse provintsidesse ja osariikidesse, aga Bruneisse mitte ühtki. Üle poole miljoni elaniku on Ida-Kalimantani pealinnas Samarindas, Lõuna-Kalimantani pealinnas Banjarmasinis ja Lääne-Kalimantani pealinnas Pontianakis. Kalimantani elanikest elab 70% Indoneesias, täpsemalt 15,2% Ida-Kalimantanil, 18,4% Kesk-Kalimantanil, 11,5% Lõuna-Kalimantanil ja 24,9% Lääne-Kalimantanil. Malaisias elab 27,9%, neist Sabah's 15,1%, Sarawakis 12,4% ja Labuanis 0,4%. Bruneis elab 2,1% Kalimantani elanikest.
Kalimantan on mägine. Iga provintsi ja osariigi (peale Labuani) kõrgeim tipp ulatub tublisti üle kilomeetri kõrgusele merepinnast. Rannikud on üldiselt madalad ja soised, mäed jäävad pigem sisemaale. Saare kõrgeim tipp on Sabah' osariigis asuv 4101 m kõrgune Kinabalu, mis asub Crockeri aheliku põhjaotsas. Sellest sisemaa poole jääb Tama abu ahelik, mille kõrgeim tipp on ka Sarawaki kõrgeim mägi, 2438 m kõrgune Murud. Ida-Kalimantani kõrgeim tipp on 2467 m kõrgune Guguang. Lääne- ja Kesk-Kalimantani vaheline piir kulgeb mööda Schwaneri ja Mülleri mägede kõrgeimaid tippe ja Schwaneri mägedes asuv 2278 m kõrgune Raya on mõlema osariigi kõrgeim tipp. Lõuna-Kalimantani kõrgeim mägi on Meratuse aheliku kõrgeim tipp, 1892 m kõrgune Besar.
Kinabalu teeb Kalimantani maailma kõrguselt kolmandaks saareks. Temast kõrgemad on üksnes Uus-Ginea (4884 m kõrgune Puncak Jaya) ja Havai saar (4205 m kõrgune Mauna Kea).
Kalimantanil valitseb ekvatoriaalne kliima. Seal on sademeid väga palju ja sellepärast on saarel ka jõgesid palju. Kõige pikem jõgi on 1143 km pikkune Labuan, mis voolab Lääne-Kalimantanil. Ida-Kalimantani pikim jõgi on 980 km pikkune Mahakam ja Kesk-Kalimantani pikim jõgi on 880 km pikkune Barito. Malaisia pikim jõgi on Sarawaki osariigis voolav 563 km pikkune Rajang.


Kefalloniá.
Kefalloniá (ka Kefallinía; kreeka Κεφαλονιά, Κεφαλλονιά, Κεφαλληνία) on suurim Joonia saartest.
Saare pindala on 752 km². Kõrgeim punkt on Aenose mägi, mis ulatub 1628 m üle merepinna.
Saarel elab 2012. a u. 40000 elanikku. Saare keskuseks on Argostoli linn ja tähtsuselt teiseks Lixouri. Suurim sadam asub Sami´s.


Joonia saared.
Joonia saared (kreeka "Ιόνια Νησιά "(Iónia Nisiá), ka "Επτάνησα" (Eptánida)) on saarestik Joonia mere idaosas, Kérkyrast Kýthirani.
Kuuluvad kõik Kreekale ja, v.a Kýthira, moodustavad omaette Joonia saarte halduspiirkonna ("periféreia").


Kimitoön.
Kimitoön, soome keeles Kemiönsaari on Soomele kuuluv saar Turu saarestikus. Saar moodustab Kimitoöni valla. 2009. aastani oli jagatud kolme valla (Kemiö, Dragsfjärd, Västanfjärd) vahel.


Sol Campbell.
Sol Campbell (õieti Sulzeer Jeremiah Campbell; sündis 18. septembril 1974 Londonis) on Inglismaa jalgpallikoondise endine kaitsja.
Koondisekarjäär.
Inglismaa rahvuskoondises mängis Campbell aastail 1996–2007 73 korda ja lõi neis mängudes 1 värava. Esimese mängu koondises pidas ta 18. mail 1996, sekkudes vahetusest Ungari jalgpallikoondise vastu.
Kuigi Campbell oli Inglismaa eest mänginud üheainsa kohtumise, arvas peatreener Terry Venables ta koondisse kodumaal toimuvateks 1996. aasta Euroopa meistrivõistlusteks. Avamängus viigistas Inglismaa Šveitsi jalgpallikoondisega. Siis alistati Šotimaa jalgpallikoondis 2:0 ja Hollandi jalgpallikoondis 4:1 ning sellega võideti alagrupp. Veerandfinaalis Hispaania jalgpallikoondise vastu väravaid ei löödud ja Inglismaa võitis lõpuks penaltiseerias. Poolfinaalis Saksamaa jalgpallikoondise vastu läks Inglismaa 3. minutil juhtima, aga Saksamaa viigistas kiirelt ja võitis penaltiseerias. Campbell osales kõigest ühes kohtumises: Šotimaa vastu sekkus ta 85. minutil, kui väravad olid juba löödud.
1998. aasta MM-il Prantsusmaal oli Campbell juba põhirivistuses. Avakohtumises alistas Inglismaa Tuneesia jalgpallikoondise 2:0 ja 88. minutil seisul 1:0 sai Campbell Inglismaa ainsa kollase kaardi selles kohtumises. Teise mängu kaotas Inglismaa Rumeenia jalgpallikoondisele 1:2 ja kolmandas võitis Kolumbia jalgpallikoondist 2:0. Alagrupi võitis Rumeenia Inglismaa ees. Järgnes kohtumine Argentiina jalgpallikoondisega, kus Inglismaa jäi pärast David Beckhami eemaldamist kümnekesi. Normaalaeg lõppes 2:2. 110. minutil lõi Campbell nurgalöögi peaga väravasse, aga kohtunik Kim Milton Nielsen tühistas värava, sest kapten Alan Shearer olevat argentiinlaste väravavahti Carlos Road keelatud kombel rünnanud. Lõpuks võitis Argentiina penaltiseeria, kus Campbell lööma ei pidanud.
2000. aasta EM-il Belgias osales Campbell samuti kõigis Inglismaa kohtumistes algusest lõpuni. Inglismaa läks Portugali jalgpallikoondise vastu 18. minutil 2:0 juhtima, kuid kaotas 2:3. Seejärel alistati Saksamaa 1:0. Lõpuks võideti Rumeenia vastu poolaeg 2:1, kuid vastu tuli võtta 2:3 kaotus. Portugal võitis alagrupi täiseduga Rumeenia ees, Inglismaa jäi kolmandaks ja langes välja.
2002. aasta MM-il Jaapanis osales Campbell samuti kõigis Inglismaa mängudes algusest lõpuni. Avakohtumises Rootsi jalgpallikoondise vastu sai Campbell 12. minutil inglaste ainsa kollase kaardi selles mängus, kuid lõi 24. minutil oma terve koondisekarjääri ainsa värava, viies inglased juhtima. 59. minutil Rootsi viigistas. Campbell valiti kohtumise parimaks mängijaks. Järgnes 1:0 võit traditsioonilise vaenlase Argentiina üle, mis tagas juba edasipääsu, ja 0:0 viik edasipääsulootuse juba kaotanud Nigeeria jalgpallikoondisega. Rootsi võitis alagrupi Inglismaa ees. Seejärel võitis Inglismaa 3:0 Taani jalgpallikoondise. Veerandfinaalis kaotas Inglismaa 1:2 Brasiilia jalgpallikoondisele, kes mängis pärast Ronaldinho eemaldamist 57. minutil vähemuses.
2004. aasta EM-il Portugalis mängis Campbell kõik Inglismaa kohtumised täielikult kaasa. Alagrupis kaotas Inglismaa Zinedine Zidane'i lisaajal löödud väravatest Prantsusmaa jalgpallikoondisele 1:2. Seejärel alistati Šveits 3:0 ja Horvaatia jalgpallikoondis 4:2. Alagrupi võitis Prantsusmaa Inglismaa ees. Järgnes veerandfinaal korraldajate vastu. Normaalaja lõpul seisul 1:1 lõi Campbell värava, mille kohtunik Urs Meier tühistas, sest John Terry olevat portugallaste väravavahti Ricardot keelatud viisil rünnanud. Lisaajal lõi kumbki meeskond värava ja see lõppes 2:2. Järgnes penaltiseeria, mille Portugal võitis pärast 7 lööki kummaltki poolt (Campbell ei pidanud lööma).
2006. aasta MM-il Saksamaal sai Campbell läbi aegade esimeseks Inglismaa jalgpalluriks, kes pääsenud platsile 6 järjestikusel suurvõistlusel. Siiski mängisid keskkaitsja kohal sel turniiril põhiliselt John Terry ja Rio Ferdinand. Inglismaa alistas alagrupis Paraguai jalgpallikoondise 1:0 ning Trinidadi ja Tobago jalgpallikoondise 2:0, viigistas Rootsiga 2:2 ja võitis alagrupi Rootsi ees. Selles kohtumises vahetati Campbell 56. minutil seisul 1:1 Ferdinandi asemel platsile. Edasi võitis Inglismaa Ekvadori jalgpallikoondise 1:0 ja kaotas veerandfinaalis Portugalile väravateta lõppenud mängu järel penaltiseerias. Neis kahes mängus sai Terry kollase kaardi, nii et ta poleks poolfinaalis mängida saanud, kui Inglismaa oleks sinna jõudnud.
Viimased mängud Inglismaa eest pidas Campbell 2008. aasta EM-valikturniiril, mis lõppes Inglismaale edutult, kolmanda kohaga alagrupis Horvaatia ja Venemaa jalgpallikoondise järel (Eesti oli 6.). Inglismaa kaotas viimase, otsustava alagrupimängu kodus Horvaatiale, kes oli juba edasipääsu taganud, ja edestas Iisraeli jalgpallikoondist üksnes väravate vahega.
Isiklikku.
Sol Campbell on 188 cm pikk ja kaalub 91 kg. Tal on poeg Jonathan.


Ricardo Carvalho.
Ricardo Alberto Silveira de Carvalho [rik'ardu alb'ertu silv'eira karv'alju] (sündis 18. mai 1978 Amarante) on Portugali jalgpallur, kaitsja. Ricardo Carvalho mängib Hispaania La Liga klubis Real Madrid.
Aastatel 2003–2011 esindas ta Portugali jalgpallikoondist.
Isiklikku.
Ricardo Carvalho on 183 cm pikk ja kaalub 79 kg.


NATO lipp.
NATO lipp on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni lipp, mis kiideti heaks 14. oktoobril 1953.
Lipu proportsioonid on 3:4. Sinise värvi kood on PMS 280.
Lipul on kujutatud sini-valge kompass tumesinisel taustal.


Mihklipäev.
Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev, mida tähistatakse 29. septembril.
Katoliku kirikus on 29. septembril kirikupüha, Pühade Peainglite Miikaeli, Gabrieli ja Raafaeli Püha. Anglikaani kirikus on sel päeval Püha Miikaeli ja Kõikide Inglite Püha.
Püha Miikaeli kultus sai alguse 4. sajandil idakirikus ning jõudis läänekirikusse 5. sajandiks, mil tema püha hakati tähistama 29. septembril.
Keskajal oli mihklipäev suur usupüha. Paljudes Euroopa maades langes see lõikuse ajale. Tekkisid mihklipäevaga seotud rahvatraditsioonid.
Mihklipäev eesti rahvakalendris.
Eesti rahvakalendris tähistati mihklipäeva 29. septembril Juliuse kalendri järgi, millele Gregoriuse kalendris praegu vastab 12. oktoober.
Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid.
Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist. Käidi kõrtsis ja mihklilaadal.
Karjased tegid koos mihklituld, sellel küpsetati kaasavõetud kaalikaid ja kartuleid. Tartu- ja Võrumaal ajasid nad valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus – see tähendas talvist toidupuudust. Pärast mihklipäeva karja eriti välja ei aetud, kui veel aetigi, siis kariloomad ilma kelladeta ja karjane karjasesarveta. Usuti, et mihklipäevast on hundil luba loomi murda, ega jäetud loomi ööseks välja.
Kuuvalge ja päikesepaiste mihklipäeval tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule.
Pärast mihklipäeva elustus taas küla seltskondlik elu, mis oli jaanipäevajärgsel kibedal tööajal soiku jäänud. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni.
Inglismaa.
Inglismaal ja Walesis oli mihklipäev ("Michaelmas") üks aastaaja vahetuse, maksude tasumise ning sulaste ja teenijate palkamise päevadest ("quarter day").
Inglismaal söödi mihklipäeval hani: see pidi järgneval aastal päästma rahahädast.
Iirimaa.
Iiri kalendris oli mihklipäev ("Michaelmas") üks aastaaegade vahetuse ja maksude tasumise päevadest ("quarter day").
Iirimaal tähendas mihklipäevakoogi sisse peidetud sõrmuse leidmine peatset abiellumist.
Sügissemester.
Oxfordi ja Cambridge'i ülikoolis nimetatakse mihklipäeva paiku algavat kaheksanädalast õppetööperioodi mihklipäeva järgi "Michaelmas term".


Shanghai.
Shanghai (hiina 上海, "pinyin" "Shànghǎi" ['šaŋhai]; "wu" keeles "Zaonhe"; "wu" keele Shanghai murdes Zånhae) on rahvaarvult suurim Hiina linn, Shanghai Shi keskus. Ta asub Jangtse jõe deltas. Shanghai geograafilised koordinaadid on 31° 12′ N, 121°30′ E.
Elanike arv oli 2000. aasta rahvaloenduse (1.11.2000) andmetel 12 693 027.
Nimi.
Shanghai tähendab hiina keeles 'mere peal'. Hiina keeles kasutatakse ka lühendnimesid "Hù" (滬 või 沪) ja "Shēn" (申).
Ajalugu.
Shanghai linnake asutati 11. sajandil kalastusasulana Jangtse jõe suudmealale. Sellisena säilis see aastasadu, kuni 18. sajandil kasvas Shanghai suuremaks ja tähtsamaks, olles üks puuvillakasvatuse piirkonna keskusi. Alles 1842. aastal hakkas Shanghai tõusma suurimaks linnaks Hiinas.
Oopiumisõja lõppedes sundis Suurbritannia Hiinat avama väliskaubandusele mereäärseid linnu, mida hakati kutsuma lepingusadamateks. Tähtsaim neist oli Shanghai. Linna tähtsamad osad kasvasid, kui see jagati praktiliselt Briti ja Prantsuse mõjupiirkondadeks. Paljude aastakümnete jooksul valitsesid neid täielikult välismaalased, kes nautisid ekstraterritoriaalsuse tõttu vabadust Hiina karmidest seadustest.
Selline võõramaine kontroll tükikese Hiina üle kutsus esile tavaliste hiinlaste vastupanu. Üheks ilminguks oli Hiina Kommunistliku Partei asutamine 1921. aastal, mil peeti saladuskatte all esimene partei koosolek Shanghai Prantsuse osas. Aastal 1927 võtsid rahvuslased, kelle eesotsas oli kindral Jiang Jieshi (Chiang Kai-Shek), koostöös kommunistidega kontrolli linna üle ja kuulutasid selle rahvuslaste (Guomindangi) võimu alla kuuluvaks.
1937. aastal okupeerisid Shanghai jaapanlased. Kui Jaapan sai II maailmasõja lõpus 1945. aastal lüüa, andsid lääne võimud Shanghai Hiina rahvuslaste kontrolli alla. Võõramaalaste valitsusaeg Shanghais oli läbi. Kodusõja lõpul, mais 1949, marssis Shanghaisse Hiina Rahvavabastusarmee.
Kommunismieelne Shanghai oli tugevasti kihistunud: kõrgklassi rikkus vastandus alamklassi vaesusele. Paljud välismaalastest shanghailased elasid nagu kuningad, mida võivad tõestada nende praeguseni säilinud häärberid. Tulemuseks on Shanghai rikkalik ja mitmekülgne arhitektuuripärand. Linna arenedes on paljud vanad ehitised siiski lammutatud.
Suurem osa Shanghai elanikest oli vaene – 1937. aastal korjati linna tänavatelt 20 000 laipa, inimesed olid surnud külma ja nälja tõttu. Mõnes tekstiilivabrikus olid lapsed aheldatud masinate külge. Prostitutsioon oli levinud tegevusala.
Kommunistide võiduga 1949. aastal muutus ka Shanghai. Oopiumilaborid suleti ning sõltlasi võõrutati nende harjumustest, prostituutidele anti meditsiinilist abi ja õpetati uusi ameteid. Halvemas seisus vaesteagulid koristati järk-järgult ära. Korea sõja ajal 1950-ndatel koliti paljud Shanghai vabrikud linna piiresse, et vältida võimalikke rünnakuid. Võõramaalased lahkusid, tehased ja ettevõtted riigistati.
Shanghaile avaldas tugevat mõju Kultuurirevolutsioon (1966-1979). Pärast Deng Xiaopingi naasmist võimule 1978. aastal hakkas Shanghai muutuma rahvusvaheliseks äri- ja majanduskeskuseks. Arengu tempo kiirenes 1991. aastal, mil hakati muutma linna mainet ja seeläbi suurendama turistide arvu. Viimastel aastatel on turistide voog Shanghaisse järjest kasvanud – põhjuseks võivad olla linna läänelikkus ja avatud elukeskkond, mida teistes Hiina linnades vanade kultuuritavade tõttu vähem võib märgata.
Arhitektuur.
Linna kõrgeimad hooned on Shanghai World Financial Center (492 m) ja Jin Mao Tower (421 m).
Expo 2010.
Shanghai oli aastal 2010 Expo maailmanäituse toimumiskoht.


Kivim.
Kivim on looduslikult esinev tahke mineraalidest koosnev kogum.
Definitsioon ei saa läbi ilma eranditeta, sest kivimiks võib olla ka tahke orgaanikat sisaldav kogum, näiteks kivisüsi. Kivimid ei pea olema tingimata kristallilisel kujul. Näiteks obsidiaan ehk vulkaaniline klaas ei oma kristallstruktuuri.
Kivimitest koosneb maakoor ja vahevöö. Kivimid koosnevad enamasti mitmest, harvemini ühest mineraalist. Tekkeviisi järgi jaotatakse kivimid kolme rühma: tardkivimid, settekivimid ja moondekivimid. Kivimirühmade piires eristatakse tekke, mineraalse ja keemilise koostise, struktuuri ning tekstuuri alusel mitmesuguseid kivimtüüpe. Näiteks rabakivi, kvartsprofüür, savikilt jne. Kivimi värvus, tihedus, poorsus, kõvadus ja teised omadused olenevad tema mineraalsest ja keemilisest koostisest, struktuurist ja tekstuurist.
Tard- ja moondekivimid moodustavad maakoorest 95%, kuid maapinda katavad 75% ulatuses settekivimid. Põhjus on selles, et settekivimid paiknevad maakoore ülaosas. Allpool asuvad kivimid on kas moondunud või kristalliseerunud magmast. Eestis moodustavad settekivimid pealiskorra, tard- ja moondekivimid aga Proterosoikumi vanusega aluskorra.
Kivimite uurimiseks kasutatakse ka elementanalüüsi ja mikroskoopilist petrograafiat. Kristalsete kivimite koostist, ehitust, muutumisi ja omadusi uurib petroloogia, settekivimeid litoloogia.
Kivimeid kasutatakse keemiatööstuse toorainena (näiteks põlevkivi), metallurgias (näiteks lubjakivi), ehitusmaterjalidena (näiteks graniit) jne.
Kivimite hulka ei loeta tehiskive (näiteks betooni).
Ülevaade enamlevinud kivimeist.
Tardkivimid tekivad magma tardumise tulemusena. Olenevalt sellest, kas magma tardub sügaval maakoores või maapinnal, eristatakse süvakivimeid ning vulkaanilisi kivimeid. Levinud süvakivimid on graniit, granodioriit, dioriit, gabro, peridotiit, süeniit jne. Levinud vulkaanilised kivimid on basalt, andesiit, datsiit, trahhüüt, pimss, rüoliit, obsidiaan, tuff jne.
Settekivimid on tekkinud olemasolevate kivimite murenemissaaduste kuhjumisel ning mattumisel. Suurima levikuga settekivimid on savikilt, liivakivi ja lubjakivi. Esineb ka põlevaid settekivimeid, näiteks kivisüsi, põlevkivi, mida kasutatakse fossiilsete kütustena. Omaette grupi moodustavad evaporiidid ehk vesilahustest keemiliselt settinud soolad, näiteks kivisool.
Moondekivimid on sette- ja tardkivimite kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes ümberkristalliseerumise tulemusel tekkinud kivimid. Levinud moondekivimid on marmor, gneiss, sarvkivi, kristalne kilt, kilt jne.


Anwār as-Sadāt.
Muḩammad Anwār as-Sadāt (25. detsember 1918 Mit Abu al-Kum, Egiptus – 6. oktoober 1981 Kairo) oli Egiptuse sõjaväelane ja poliitik, president aastail 1970–1981.
Anwar Sadat sai kuulsaks rahu toomisega Egiptuse ja Iisraeli suhetesse, sõlmides 1978 Camp Davidi rahulepingu. 19. novembril 1977 sai ta esimeseks araabia riigipeaks, kes ametlikult külastas Iisraeli. Ta tegi seda Menaẖem Begini kutsel; riigivisiidi ajal pidas ta ka Knessetis kõne. Rahulepingu tulemusena taandus Iisrael järk-järgult Kuuepäevase sõja käigus vallutatud Siinai poolsaarelt, viies 1983. aastaks kõik oma väed sealt välja.
Kuigi see tõi nii Sadatile kui Beginile 1978. aastal Nobeli rahupreemia, muutis see Sadati araabia maades ebapopulaarseks. Seda käsitleti araabia ühtsuse ja palestiinlaste reetmisena. Egiptus heideti Araabia Liigast välja ja liiga peakorter viidi Kairost Tunisesse. Alles 1989. aastal võeti Egiptus jälle Araabia Liiga liikmeks ja peakorter toodi Kairosse tagasi.
Välispoliitikas muutus Egiptus Ameerika Ühendriikide oluliseks liitlaseks Lähis-Idas ning vähenesid riigi sidemed Nõukogude Liiduga. Sadat reformis Egiptuse majandust, lõpetades riikliku sotsialismi ning rakendades avatud majanduspoliitikat.
Sõjaväeparaadi ajal lasksid Sadati maha tema poliitikaga rahulolematud ohvitserid.
Sadat oli abielus kaks korda. 22-aastaselt abiellus ta Elisan Madiga ja lahutas temast 17 päeva pärast nende kolmanda tütre Camelia sündi. Pärast seda abiellus ta Jehan Raoufiga, kes oli kõigest 15 aastat ja 9 kuud vana. Nad said ühe poja, kelle nimi on Gamal, ja kolm tütart, kelle nimed on Lobna, Noha ja Jehan (viimase nimi on nagu emalgi).
Lesk kirjutas oma mehe eluloo "Identiteeti otsides" (ingliskeelses tõlkes "In Search of Identity"), mille eest sai 2001 Pearl Bucki auhinna.


Liivimaa talurahvaseadused.
Liivimaa talurahvaseadused olid 19. sajandil Venemaa Liivimaa kubermangu jaoks kehtestatud seadused, mis muutsid ja täpsustasid talurahva (peamiselt eestlaste ja lätlaste) õigusi ja kohustusi.
1804. aasta Liivimaa talurahvaseadus.
1804. aasta 20. veebruari Liivimaa talurahvaseadusega jäid Liivimaa kubermangu talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida; neid ei tohtinud kinkida maast lahus; nad said omandiõiguse vallasvarale ja võisid maad osta ning omandatud maad võisid edasi pärandada. Talurahva koormised vaadati ümber.
1805. hakkas antud seadus kehtima ka Eestimaa kubermangu talupoegadele.
1819. aasta Liivimaa talurahvaseadus.
23. mai 1816 võeti vastu ja 1819. aasta kehtima hakanud Liivimaa talurahvaseadusega kaotati pärisorjus; talurahvas võis omandada ka kinnisvara; koormistena tuli kasutusele raharent. Loodi talurahvakogukonnad (vallad).
1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus.
1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus hakkas kehtima 1850. aasta sügisest, pärast avaldamist eesti ja läti keeles.
Seadus kinnitas, et kogu maa oli mõisnike oma, kuid määras ära selle kasutamisviisi. See osa maast, mis oli seni talupoegade käsutuses, tunnistati talumaaks, mille kasutamine toimus vabalepingu järgi. Seda võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. Seadus reguleeris ka koolikohustust. Koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade kohustuseks, kusjuures edaspidi tuli luterlastel kanda oma ja õigeusulistel oma koolide ülalpidamiskulud. Luteriusu talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette kihelkonna koolivalitsus, kuhu kuulusid mõisnikust kirikueestseisja, pastor, kihelkonnakooli õpetaja ja üks valla kohtumeestest. Õigeusukoolide juhtimine jäi õigeusu kiriku ja Sinodi hooleks.


Uraan (planeet).
Uraan on Päikesesüsteemi seitsmes planeet.
Uraan kuulub hiidplaneetide hulka. Tema raadius on Päikesesüsteemi planeetide seas kolmandal ning mass neljandal kohal. Kuigi planeet on põhimõtteliselt nähtav ka palja silmaga, ei märganud seda vana-aja vaatlejad hägususe ning aeglase tiirlemise tõttu.
Teleskoobi abil avastas Uraani 31. märtsil 1781 Saksa päritolu Inglise amatöörastronoom William Herschel. Ta nimetas uue planeedi kuningas George III auks Georgium Siduseks (ladina keeles 'Georgi täht'), kuid see nimi ei leidnud poolehoidu. Üldtuntuks sai saksa astronoom Johann Elert Bode pandud nimi Uraan. Planeet sai oma nime vanakreeka mütoloogia taevajumala Uranose järgi. Uraanist sai esimene teleskoobi abil avastatud planeet.
Uraani keemiline koostis on sarnane Neptuunile, erinedes selgelt suuremate gaasiliste planeetide – Jupiteri ja Saturni – koostisest. Uraani atmosfääri temperatuur on Päikesesüsteemi planeetide hulgas kõige madalam, langedes kuni 49 kelvinini (−224 °C). Väga madala temperatuuri tõttu kuuluvad atmosfääri koostisesse peamiselt väga kerged gaasid – vesinik ja heelium. Atmosfääri alumistes kihtides esinevad pilved, mis on moodustunud metaanist, ammoniaagist ja veest. Pilvekihid on küllaltki keerulise ja kihilise struktuuriga. Arvatavalt asuvad metaanipilved ülemises ja veepilved alumises osas. Vähesel määral leidub atmosfääris ka süsivesinikke.
Uraani sisemus koosneb peamiselt kivimitest ja jääst.
Sarnaselt teistele hiidplaneetidele on ka Uraanil rõngad, magnetosfäär ja palju kaaslaseid. Uraani telje kaldenurk orbiidi tasandi suhtes on vaid ligi kaheksa kraadi, mistõttu planeedi põhja- ja lõunapoolus asuvad seal, kus enamikul teistel planeetidel on ekvaator. 1986. aastal "Voyager 2" poolt tehtud fotodel on Uraan ühtlaselt sinakasroheline, erinedes Jupiteri ja Saturni atmosfäärides eristatavatest pilvemassiividest ja tormidest. Maapealsete vaatluste ajal on viimastel aastatel märgatud ka aastaaja vaheldumist ja kliimamuutuste kasvu, kuna Uraan lähenes oma pööripäevale. Tuule kiirused planeedil võivad ulatuda kuni 250 m/s (900 km/h).
Avastamine.
Koopia teleskoobist, mida William Herschel kasutas Uraani avastamisel.
Uraani vaadeldi mitmel korral enne avastamist, kuid planeeti peeti ekslikult täheks. Vanim registreeritud jälgimine toimus 1690. aastal, kui John Flamsteed uuris Uraani vähemalt kuuel korral, katalogiseerides selle kui 34 Sõnn. Prantsuse astronoom Pierre Lemonnier silmitses planeeti ajavahemikul 1750 kuni 1769 vähemalt kaheteistkümnel korral.
William Herschel vaatles planeeti 13. märtsil 1781. aastal oma maja aias Bathi linnas Somerseti krahvkonnas, kasutades enda valmistatud teleskoopi. Algselt pidas Herschel Uraani hoopis komeediks. Kuigi ta jätkas esialgu avastatud objekti kirjeldamist komeedina, hakkasid teised astronoomid selles kahtlema. Rootsi päritolu Vene astronoom Anders Johan Lexell arvutas esimesena välja uue objekti orbiidi, mille peaaegu ringikujulist trajektoori pidas ta omaseks pigem planeedile kui komeedile. Samale järeldusele jõudis ka Saksa astronoom Johann Elert Bode.
Objekti hakati varsti üleüldiselt aktsepteerima kui uut planeeti. Selle faktiga nõustus ka Herschel 1783. aastal. Herscheli saavutuse tunnustamiseks tasustas kuningas George III teda 200 naela suuruse aastastipendiumiga tingimusel, et Herschel koliks Windsorisse, mille järel saaksid kuningliku perekonna liikmed tema teleskoopidega taevast vaadelda.
Nimi.
Kuninglik astronoom Nevil Maskelyne palus Herschelit, et tema kui planeedi avastaja paneks taevakehale ka nime. Herschel otsustas kuningas George III auks panna planeedile nimeks "Georgium Sidus" (George'i Täht) või "Georgia Planeet". See nimi polnud aga kuigi populaarne väljaspool Suurbritanniat ning varsti hakati välja pakkuma alternatiivseid nimesid. Astronoom Jérôme Lalande pakkus avastaja tunnustamiseks planeedi nimena välja "Herschel". Rootsi astronoom Erik Prosperin esitas uueks nimekandidaadiks "Neptune" ning teda toetasid taevavaatlejad, kellele meeldis idee mälestada Briti laevastiku võite Ameerika iseseisvusõjas, kutsudes planeeti isegi selliste nimedega, nagu "Neptune George III" või "Neptune Great Britain". Saksa astronoom Johann Elert Bode soovitas 1781. aastal kasutusele võtta nime Uraan, mis pärines Uranoselt, vanakreeka mütoloogia taevajumalalt. Bode väitis, et kuna Saturnus oli Jupiteri isa, siis peaks uue planeedi nimi tulenema Saturnuse isa (Uranos) järgi. Toetamaks Bode valikut, andis 1789. aastal tema kolleeg Martin Klaproth (Prantsuse Teaduste Akadeemiast) äsjaavastatud keemilisele elemendile nimeks uraan. Lõpptulemusena võeti Bode soovitatud nimi laialdaselt kasutusele. Suurbritannias siiski alles alates aastast 1850.
Orbiit ja pöörlemine.
Uraan teeb tiiru ümber Päikese 84,3 Maa aastaga ning tema keskmine kaugus Päikesest on ligi 3 miljardit kilomeetrit ("ca" 20 aü). Päikesevalguse intensiivsus on Uraanil 400 korda väiksem kui Maal. Uraani orbiidi parameetrid arvutas esimesena Pierre-Simon Laplace 1783. aastal. Aja jooksul ilmnesid erinevused arvutusliku ja tegeliku orbiidi vahel ning 1841. aastal pakkus John Couch Adams välja, et erinevused on põhjustatud avastamata planeedi gravitatsioonijõust. 1845. aastal alustas Urbain Le Verrier iseseisvalt Uraani orbiidi uurimist. 23. septembril 1846. aastal avastas Johann Gottfried Galle Neptuuni kohast, mis langes peaaegu kokku Le Verrier'i ennustatud positsiooniga.
Uraani sisemuse pöörlemisperiood (sideeriline pöörlemisperiood) kestab 17 tundi ja 14 minutit. Siiski pöörleb suurem osa Uraani atmosfäärist kiiremini. Nagu ka teistel hiidplaneetidel, esinevad Uraani välisatmosfääris väga tugevad planeedi pöörlemissuunalised tuuled. Teatud laiuskraadidel, nagu 2/3 vahemaal ekvaatorist lõunapooluseni, on sideeriline pöörlemisperiood oluliselt väiksem – ligi 14 tundi.
Uraani telje kalle.
Uraani telje kalle ekliptika normaali suhtes on 97,77 kraadi, ehk pöörlemistelg on peaaegu paralleelne Päikesesüsteemi tasandiga. Seetõttu on aastaaegade vaheldumine Uraanil täiesti erinev võrreldes teiste planeetidega. Uraani päikeseseisaku lähedasel ajal on üks poolustest suunatud Päikese poole ning teine vastassuunas. Vaid kitsas ekvaatorilähedases piirkonnas esineb kiiret öö ja päeva vaheldumist, kuid Päike on samal ajal madalal horisondi kohal, nagu Maa polaaraladel. Teisel pool Uraani orbiiti on pooluste orientatsioon Päikese suhtes vastupidine. Mõlemal poolusel kestab polaarpäev ja polaaröö kokku 42 aastat.
Võrdpäevsuse lähedasel ajal on Päike suunatud ekvaatorile, mistõttu on sellel perioodil öö ja päeva vaheldumine sarnane enamiku teiste planeetide ööpäevade vaheldumisega. Uraani viimane ekvinoktsium oli 2007. aasta 7. detsembril.
Uraani telje asendi tõttu saavad planeedi polaaralad rohkem energiat Päikeselt kui ekvaatori lähedased piirkonnad. Siiski on Uraan soojem ekvaatoril kui poolustel. Sellise vastuolu põhjus pole teada. Samuti on teadmata põhjus, miks Uraani teljel on selline ebatavaline kalle. Laialt spekuleeritav arvamus on, et sellise telje asendi põhjustas Uraani kokkupõrkamine Maa suuruse protoplaneediga Päikesesüsteemi tekkimise perioodil.
Uraani lõunapoolus oli "Voyager 2" möödumise ajal 1986. aastal peaaegu otse Päikese poole suunatud. Seda poolust käsitleb lõunapoolusena Rahvusvaheline Astronoomiaunioon, mille liikmed tunnistavad planeedi või kaaslase põhjapooluseks poolust, mis on suunatud ülespoole Päikesesüsteemi muutumatust tasandist, arvestamata planeedi pöörlemissuunda. Mõnikord kasutatakse ka vastupidist seisukohta, millega põhja- ja lõunapoolus on defineeritud kruvireegli (ka parema käe reegel) abil, kus pooluse suund sõltub taevakeha pöörlemissuunast. Seda reeglit järgides oli 1986. aastal Päikese poole suunatud hoopis põhjapoolus.
Nähtavus.
Aastatel 1995–2006 oli Uraani tähesuurus vahemikus +5,6 kuni +5,9, jäädes veel palja silmaga eristatava piiridesse (kuni +6,5). Uraani nähtav läbimõõt jääb oluliselt alla nii Jupiteri kui ka Saturni läbimõõdule. Siiski on planeet palja silmaga eristatav tumeda taeva taustal ja samuti jälgitav linnatingimustes tavalise binokliga. Suuremate amatöörteleskoopide abil on Uraan nähtav äärte suunas tumeneva sinakasrohelise kettana, mille läbimõõt on 15–23 cm. Suurema teleskoobiga vaadeldes on planeedi nähtav diameeter 25 cm ja suurem, eristatavad võivad olla ka pilvekihid ja mõned suuremad kaaslased, nt Titania ja Oberon.
Sisemine struktuur.
Uraani mass on Maa massist ligi 14,5 korda suurem, mis teeb temast kõige kergema hiidplaneedi. Planeedi diameeter on veidi suurem kui Neptuunil ning umbes neli korda suurem kui Maal. Uraani tihedus on 1,27 g/cm3, millega ta on planeetide hulgas eelviimasel kohal (Saturni ees). Madal tihedus näitab, et planeedi sisemises struktuuris esineb märkimisväärsel hulgal erinevatest ainetest (metaan, ammoniaak, vesi) moodustunud jääd. Uraani sisemuse kogumass pole täpselt teada, kuna erinevates arvutustes on kasutatud erinevaid mudeleid. Mass peaks jääma vahemikku 9,3 kuni 13,5 Maa massi. Vesiniku ja heeliumi osakaal kogumassist on väike, moodustades 0,5–1,5 Maa massi. Ülejäänud osa planeedi massist moodustavad kivimid (0,3–0,7 Maa massi).
Uraani sisemuse standardmudelis on kolm kihti: kivimitest (silikaadid/raud-nikkel) koosnev tuum tsentris, seda ümbritsev jäine vahevöö ja välimine kiht, mis koosneb vesinikust ja heeliumist. Tuum on võrdlemisi väike, selle mass on ainult 0,55 Maa massi ja raadius moodustab alla 20% planeedi raadiusest. Vahevöö moodustab suurema osa planeedist ning selle mass on ligi 13,4 Maa massi. Atmosfääri osa moodustab viimased 20% Uraani raadiusest ning umbes 0,5 Maa massi. Tuuma tihedus on "ca" 9 g/cm3. Rõhk on tsentris 8 miljonit baari ning temperatuur umbes 5000 kelvinit. Jäine vahevöö ei koosne jääst selle sõna tavalises tähenduses, vaid kuumast ja tihedast vedelikust, mille hulka kuuluvad vesi, ammoniaak ja muud lenduvad ained. Sellel vedelikul on väga kõrge elektrijuhtivus, ning seda kutsutakse mõnikord vee-ammoniaagi ookeaniks. Jää domineerimine võrreldes gaasidega näitab, et Uraani ja Neptuuni valdav osa keemilisest koostisest erineb olulisel määral Jupiteri ja Saturni keemilisest koostisest. Vahevöös võib olla ka ioonvee kiht, kus vee molekulid segunevad vesiniku ja hapniku ioonide segusse ja veel sügavamal superioonvesi, kus hapnik kristalliseerub, kuid vesiniku ioonid liiguvad vabalt hapniku võres.
Kuigi ülaltoodud mudel on standardne, pole see siiski ainulaadne ning esineb ka teisi vaatlustulemusi rahuldavaid mudeleid. Näiteks, kui jäises vahevöös on märkimisväärsel hulgal segunenud kivimeid ja vesinikku, siis jää kogumass on sisemuses väiksem ja vastavalt oleks kivimite ja vesiniku kogumass suurem. Praegusel ajal ei võimalda olemasolev andmete hulk teadlastel kindlaks teha, milline arvutusmudel on korrektne. Vedeliku esinemine Uraani sisemises struktuuris näitab, et planeedil puudub tahke pind. Gaasiline atmosfäär muutub järk-järgult sisemisteks vedelikukihtideks. Lihtsustamiseks on planeedi tinglikuks pinnaks võetud pöörlev lame sferoid punktis, kus atmosfääri rõhk on 1 bar (100 kPa). Selle ekvatoriaalne ja polaarraadius on vastavalt 25 559 ± 4 and 24 973 ± 20 km. Seda pinda kasutatakse artiklis edaspidi kõrguste nullpunktina.
Sisemine soojus.
Uraani sisemine soojus on märkimisväärselt madalam kui teistel hiidplaneetidel, mis tähendab, et Uraanil on üsna madal soojusvoog. Siiani on selgusetu, miks see nii on. Neptuun, mis on ligilähedaselt Uraani suurune ja sarnase keemilise koostisega, kiirgab Uraanist 2,61 korda rohkem soojusenergiat kosmosesse kui Päikeselt vastu saab. Uraanist eraldub aga vaid veidi ülemäärast soojust. Kogu Uraanist kiirguv infrapunakiirguse osa spektris on vaid 1,06 ± 0,08 korda suurem kui atmosfääris absorbeeruv päikesekiirgus. Kogu Uraanist eralduv soojusvoog on 0,042 ± 0,047 W/m2, mis on madalam kui Maalt eralduv soojusvoog (0,075 W/m2). Uraani tropopausis mõõdetud planeedi madalaim temperatuur oli 49 K (−224 °C), mis teeb Uraanist Päikesesüsteemi kõige külmema planeedi.
Selgitamaks nii madalate temperatuuride esinemist, on esitatud erinevaid hüpoteese. Neist ühe järgi kaotas Uraan oma soojuse suure taevakehaga kokkupõrke tagajärjel, jättes tuumale vaid jääksoojuse. Teise hüpoteesi järgi esineb Uraani ülemistes kihtides barjäär, mis takistab tuuma soojuse jõudmist pinnani. Näiteks võib konvektsioon toimuda erinevates kihtides, mis takistab soojusjuhtivust ülespoole.
Koostis.
Uraani atmosfääri koostis erineb ülejäänud planeedi keemilisest koostisest, koosnedes peamiselt divesinikust ja heeliumist. Heeliumi molaarne fraktsioon ehk aatomite hulk ühes gaasi molekulis on troposfääri ülaosas 0,15 ± 0,03, mis vastab massiprotsendile 26 ± 5. See suurus on väga lähedane heeliumi osatähtsusele varajase arengustaadiumi Päikeses (massiprotsentides 27,5 ± 1), mis viitab sellele, et heeliumi pole planeedi tsentris, nagu Jupiteril või Saturnil. Uraani atmosfääri kolmandaks oluliseks koostisosaks on metaan (CH4). Metaanis neeldub rohkesti päikesekiirguse kollast ja punast spektriosa, mistõttu peegelduvad tagasi sinised ja rohelised kiired. Seetõttu paistabki Uraan meile sinakasrohelisena. Metaani molekulid moodustavad 2,3% atmosfäärist molaarse fraktsioonina allpool metaanipilve rõhuga 1,3 bar (130 kPa); süsiniku koguhulk metaanis on aga 20 kuni 30 korda suurem kui Päikeses. Metaani mooliprotsent väheneb atmosfääri ülaosas, kuna seal esinevad ekstreemselt madalad temperatuurid, mis vähendavad küllastumise astet ja põhjustavad üleliigse metaani jäätumist. Vähem lenduvate ühendite (ammoniaak, vesi, vesiniksulfiid) olemasolu kohta sügavamas atmosfääris on väga vähe teada. Arvatavalt on nende kogused samuti suuremad kui Päikeses. Koos metaaniga on Uraani stratosfäärist leitud jälgi süsivesinikest, mis on arvatavalt tekkinud ultraviolettkiirguse poolt indutseeritud fotodissotsiatsiooni ajal. Nende hulka kuuluvad etaan (CH3C2H), atsetüleen (C2H2), metüülatsetüleen (CH3C2H) ja diatsetüleen (C2HC2H). Spektroskoopia abil on atmosfääri ülaosast leitud veel jälgi veeaurust, vingugaasist ja süsihappegaasist, mis on sinna sattunud välistest allikatest, nagu kosmiline tolm ja komeedid.
Troposfäär.
Temperatuuri profiil Uraani troposfääris ja madalamas stratosfääris.
Uraani troposfäär on atmosfääri kõige madalam ja tihedam osa ning seda iseloomustab temperatuuri vähenemine kõrguse kasvamisel. Troposfääri põhjas kõrgusel −300 km on temperatuur 320 K ning 50 km kõrgusel 53 K. Troposfääri kõige külmemas ülemises osas (tropopausis) varieerub temperatuur vahemikus 49 kuni 57 K, sõltudes planeedi laiuskraadist. Tropopausi piirkond võtab enda kanda planeedi peamise osa infrapunakiirguse emissioonist, määrates seega Uraani efektiivse temperatuuri 59,1 ± 0,3 K. Troposfääris on arvatavalt keerukas pilvede struktuur; veepilved asuvad hüpoteetiliselt rõhu vahemikus 50–100 bar (5–10 MPa), ammooniumvesiniksulfiidi (NH4HS) pilved vahemikus 20–40 bar (2–4 MPa), ammoniaagi või vesiniksulfiidi pilved vahemikus 3–10 bar (0,3–1 MPa) ja lõpuks vahetult avastatud õhukesed metaanipilved vahemikus 1–2 bar (0,1–0,2 MPa). Troposfäär on atmosfääri väga dünaamiline osa. Seal esinevad tugevad tuuled, eredad pilved ja aastaaegade vaheldumised, mida käsitletakse artiklis allpool.
Atmosfääri ülaosa.
Uraani atmosfääri keskosas asub stratosfäär, kus temperatuur tõuseb koos kõrguse kasvamisega alates 53 K tropopausis kuni 800...850 K termosfääri põhjas. Stratosfääri soojenemist põhjustab ultraviolettkiirguse absorbeerumine ja infrapunakiirguse eraldumine metaanist ja teistest süsivesinikest, mis moodustuvad selles atmosfääri osas metaani fotodissotsiatsiooni käigus. Soojus liigub stratosfääri ka kuumast termosfäärist. Süsivesinikud on koondunud küllaltki õhukesse kihti kõrgusel 100–300 km, kus rõhk on 10–0,1 mbar (1000–10 kPa) ja temperatuur 75–170 K. Kõige rohkem on süsivesinikest esindatud metaani, atsetüleeni ja etaani, mooliprotsendiga vesinikku 10−5. Sellele on ligilähedane vingugaasi mooliprotsent nendel kõrgustel. Raskematel süsivesinikel ja süsihappegaasil on mooliprotsent kolme suurusjärgu võrra väiksem. Vee küllastusaste on "ca" 7×10−9. Etaan ja atsetüleen hakkavad stratosfääri madalamas ja külmemas piirkonnas ning tropopausis (allpool 10 mBar taset) kondenseeruma ja moodustuvad vine kihid, mis võivad olla üheks Uraani ühtlase välimuse tekitajaks. Süsivesinike kontsentratsioon vinest ülalpool on märkimisväärselt madalam kui teistel hiidplaneetidel.
Uraani atmosfääri äärmine kiht on termosfäär ja koroona, millel on ühtlane temperatuur 800 kuni 850 K. Nii kõrge temperatuuri allikad on teadmata, sest nii ultraviolettkiirgus kui ka virmaliste aktiivsus ei suuda sellist energiat toota. Kesine soojusjuhtivus, mis on tekkinud süsivesinike puudumise tõttu, võib stratosfääris ülalpool 0,1 mBar taset samuti soojenemisele kaasa aidata. Lisaks molekulaarsele vesinikule, esineb termosfääris-koroonas palju vabu vesiniku aatomeid. Nende väike mass koos kõrgete temperatuuridega selgitavad, miks koroona ulatub nii kaugele kui 50 000 km, see on umbes terve Uraani diameeter. Selline koroona on Uraani ainulaadne tunnus. Selle mõjude hulka kuulub Uraani orbiidil liikuvate väikeste osakeste endasse tõmbamine, mis põhjustab Uraani rõngastes oleva kosmilise tolmu puudujääki. Uraani termosfäär koos stratosfääri ülaosaga vastab Uraani ionosfäärile. Vaatlused näitavad, et ionosfäär paikneb kõrgusvahemikus 2 000–10 000 km. Uraani ionosfäär on tihedam kui Saturnil või Neptuunil, mis võib olla tingitud madalast süsivesinike kontsentratsioonist stratosfääris. Ionosfääri toidab peamiselt Päikese ultraviolettkiirgus ning selle tihedus sõltub Päikese aktiivsusest. Uraani virmaliste aktiivsus pole eriti märkimisväärne võrreldes Jupiteri ja Saturniga.
Uraani rõngad.
Foto Uraani rõngastest, millest eredaim on ε rõngas.
Uraani keeruline rõngaste süsteem avastati 1977. aastal Päikesesüsteemis järjekorras teisena Saturni rõngaste järel. Rõngad koosnevad väga tumedatest osakestest, mille suurus varieerub mõnest mikromeetrist kuni mõnekümne meetrini. Praegusel ajal tuntakse 13 eristatavat rõngast, neist eredaim on ε (epsilon) rõngas. Kõik rõngad peale kahe on väga kitsad – nende laius on tavaliselt mõni kilomeeter. Rõngad on tõenäoliselt planeedist nooremad; dünaamika kaalutlused näitavad, et nad ei tekkinud planeediga ühel ajal. Rõngaste materjal võib olla pärit ühelt (või mitmelt) kaaslaselt, mis purunes kokkupõrke tagajärjel. Paljudest kaaslase purunenud tükkidest jäid vaid vähesed stabiilsesse tsooni, moodustades tänapäevased rõngad.
William Herschel kirjeldas võimalikku Uraani rõngast 1789. aastal, kuid praegusel ajal kaheldakse selle võimalikkuses, sest rõngad on küllaltki ähmased ja neid ei suudetud märgata järgneva paari sajandi jooksul. Siiski kirjeldas Herschel täpselt epsiloni rõnga suurust, selle nurka Maa suhtes, punakat värvust ning selle muutusi, kui Uraan tiirles ümber Päikese.
10. märtsil 1977. aastal avastati Uraani rõngaste süsteem transpordilennukis töötava observatooriumi (Kuiper Airborne) abil pooljuhuslikult. Astronoomide rühm planeeris uurida Uraani atmosfääri, kasutades tähe SAO 158687 jäämist planeedi varju. Vaatluste analüüsil märgati, et täht kadus viiel korral hetkeks vaateväljast enne, kui ta jäi täielikult planeedi varju. Sellest tulenevalt oletati, et Uraanil on vähemalt viie rõngaga oma rõngaste süsteem. Hiljem avastati veel neli rõngast. Rõngastest saadi esimesed täpsemad fotod, kui planeedist möödus 1986. aastal "Voyager 2". Kosmoseaparaadi abil avastati veel kaks ähmast rõngast, mis tegi rõngaste koguarvuks 11.
2005. aasta detsembris avastati Hubble'i teleskoobi abil veel kaks rõngast. Suurim neist asub planeedist kaks korda kaugemal kui varasemalt avastatud rõngad. Need uued rõngad asuvad planeedist nii kaugel, et nende eristamiseks kasutatakse mõistet "välimine rõngaste süsteem". Hubble'i kosmoseteleskoobi abil avastati veel kaks väikest planeedi kaaslast, millest üks (Mab) jagab oma orbiiti kõige kaugema rõngaga. Uute rõngastega kokku teatakse nüüdisajal 13 Uraani rõngast. 2006. aasta aprillis tehti Kecki Observatooriumi fotode abil kindlaks uute rõngaste värvused: kaugeim on sinine ja eelviimane punane. Välimise rõnga sinise värvuse põhjustajaks peetakse ühe hüpoteesi alusel rõngamaterjalis olevaid väga väikseid jäätükke, mis on pärit Mabi pinnalt. Kontrastina on Uraani lähedased rõngad enamasti hallid.
Magnetväli.
Uraani magnetväli "Voyager 2" möödalennu ajal 1986. aastal. S ja N on magnetiline lõuna- ja põhjapoolus.
Enne "Voyager 2" möödalendu 1986. aastal, polnud Uraani magnetosfääri uuritud ning selle olemust ei tuntud. "Voyager 2" abil saadud andmed näitasid, et Uraani magnetväli on üsna omapärane, kuna see ei pärine planeedi geomeetrilisest tsentrist ning on lisaks planeedi pöörlemistelje suhtes 59° nurga all. Magnetiline dipool on nihkunud planeedi tsentrist lõunapooluse suunas kolmandiku planeedi raadiuse võrra. Selline ebatavaline geomeetriline asend tekitab tugevalt mittesümmeetrilise magnetosfääri, kus magnetvälja tugevus võib lõunapoolkeral langeda kuni 0,1 gaussini (10 µT) ning põhjapoolkeral tõusta kuni 1,1 gaussini (110 µT). Keskmine magnetvälja tugevus planeedi tinglikul pinnal on 0,23 gaussi (23 µT). Võrdluseks on Maa magnetväli mõlemal poolusel enam-vähem võrdne ning Maa "magnetiline ekvaator" on peaaegu paralleelne geograafilise ekvaatoriga. Uraani dipoolmoment on 50 korda suurem kui Maa oma. Sarnaselt Uraaniga, on ka Neptuuni magnetväli nihkunud ja pöörlemistelje suhtes nurga all. Ühe hüpoteesi järgi on "jäägigantide" (Uraan ja Neptuun) magnetväljad tekkinud suhteliselt madala sügavusega ookeanide (vesi-ammoniaak) liikumisel, erinevalt Maa-tüüpi planeetidest ja "gaasigigantidest" (Jupiter ja Saturn), kus magnetvälja tekitajaks on planeedi tuum.
Vaatamata Uraani magnetosfääri kummalisele paiknemisele, on selle muud parameetrid sarnased ülejäänud planeetide magnetosfääridega: selle ees on päikesetuule lööklaineala umbes 23 Uraani raadiuse kaugusel, on olemas magnetopaus 16 Uraani raadiuse kaugusel, täielikult väljakujunenud magnetvälja saba ja Van Alleni vööd. Üleüldiselt on Uraani magnetosfäär erinev Jupiteri omast ja rohkem sarnane Saturni omaga. Uraani magnetvälja saba jätab enda järel jälje kosmosesse miljonite kilomeetrite ulatuses ning see on planeedi külgsuunalise pöörlemise tõttu spiraalikujuseks veninud. Uraani magnetosfäär sisaldab laetud osakesi: prootoneid ja elektrone koos väikese koguse H2+ ioonidega. Raskemaid ioone pole leitud. Paljud nendest osakestest on arvatavalt pärit kuumast koroonast. Ioonide ja elektronide energiad võivad küündida vastavalt 4 ja 1,2 megaelektronvoldini. Madala energiaga (alla 1 keV) ioonide tihedus on magnetosfääri siseosas "ca" 2 cm−3. Osakeste arvukust mõjutavad otseselt Uraani kaaslased, mis jätavad magnetosfääris liikudes maha märkimisväärsed tühimikud. Osakeste vool on piisavalt kõrge, et põhjustada tumenemist või kaaslaste murendamist astronoomiliselt lühikese ajavahemiku jooksul (100 000 aastat). See võib olla põhjuseks, miks Uraani kaaslased ja rõngad on ühtlaselt tumeda tooniga. Uraani virmalised on suhteliselt hästi välja kujunenud, neid on nähtud eredate kaartena ümber mõlema magnetpooluse. Võrreldes Jupiteriga on Uraani virmalised suhteliselt väikese osatähtsusega planeedi termosfääri energiabilansis.
Kliima.
Uraani atmosfäär on ultraviolettkiirguse ja nähtava valguse lainepikkustel erakordselt ühtlane ja ilmetu, võrreldes teiste hiidplaneetidega. Kui "Voyager 2" möödus Uraanist 1986. aastal, registreeriti tervel planeedil kokku kümme pilve. Selline pilvede vähesus on seotud planeedi madala sisemise soojusega, mis on väiksem kui teistel hiidplaneetidel. Uraani madalaim registreeritud temperatuur on 49 K, mis teeb temast kõige külmema planeedi Päikesesüsteemis.
Vöödiline struktuur, tuuled ja pilved.
1986. aastal leiti "Voyager 2" abil, et nähtava Uraani lõunapoolkera võib jaotada kaheks regiooniks: ere polaarmüts ja tumedad ekvatoriaalsed vööndid. Piir kahe regiooni vahel kulgeb ligilähedaselt mööda −45° laiuskraadi. Kitsas vöönd vahemikus −45...–50° on planeedi suurematest piirkondadest kõige heledam. Seda kutsutakse lõunapoolseks "kraeks". Polaarmüts ja hele vöönd on arvatavalt tihedate metaanpilvede regioon, kus rõhk on vahemikus 1,3–2 bar. Peale laiaulatusliku vöödilise struktuuri uuris "Voyager 2" kokku kümmet väikest ja eredat pilve, millest enamik asus mõni kraad heledast vööndist põhja pool. Kõikide teiste tunnuste järgi nägi Uraan 1986. aastal välja nagu dünaamiliselt surnud planeet. Kahjuks toimus "Voyager 2" möödalend planeedi lõunapoolkera suve keskel, mistõttu ei olnud võimalik uurida põhjapoolkera. Alates 21. sajandi algusest muutus põhjapoolkera nähtavaks ning seda uuriti Hubble'i kosmoseteleskoobi ja Kecki teleskoobi abil. Vaatluste tulemusel ei nähtud põhjapoolkeral heledat vööndit ega polaarmütsi. Seega on Uraan asümmeetriline: hele polaarmüts on olemas lõunapoolusel, kuid puudub põhjapoolusel. Kui 2007. aastal möödus Uraani võrdpäevsus, kadus lõunapoolne hele vöönd peaaegu täielikult ning samal ajal ilmus nõrk põhjapoolne hele vöönd 45° laiuskraadi lähedusse.
Esimene märgatud tume laik Uraanil. Foto aastast 2006.
1990. aastatel kasvas oluliselt uute eredate pilvede registreerimine, kuna kasutati järjest kõrgema resolutsiooniga kaameraid. Enamik neist avastati põhjapoolkeral, kuna see muutus järjest rohkem nähtavaks. Varasem arvamus, et eredaid pilvi on tumedamal planeedi poolkeral kergem avastada, ei olnud korrektne: uute avastatud pilvede hulk on olnud märkimisväärne. Siiski on olemas erinevused poolkerade pilvede tunnustes. Põhjapoolkera pilved on väiksemad, kontrastsemad ja eredamad ning asuvad enamasti suurematel kõrgustel. Pilvede eluiga sõltub tavaliselt nende suurusest. Mõned väiksemad pilved püsivad koos vaid mõne tunni, samal ajal on vähemalt üks lõunapoolkera pilvedest eksisteerinud "Voyager"i möödalennust alates. Viimased vaatlused on näidanud, et Uraani pilvede tunnused on küllaltki sarnased pilvedega Neptuunil. Näiteks märgati 2006. aastal Uraanil esmakordselt tumedat laiku, samal ajal on nood aga Neptuunil küllaltki tavalised. Spekuleeritakse arvamusega, et Uraan muutub pärast pööripäeva Neptuuniga rohkem sarnaseks.
Mitmete pilvetunnuste jälgimine võimaldas avastada laiuskraadide-suunalised tuuled, mis puhuvad Uraani troposfääri ülaosas. Ekvaatori piirkonnas puhuvad tuuled aga planeedi pöörlemisele vastupidises suunas. Nende kiirus on −100...–50 m/s. Tuule kiirused suurenevad ekvaatorist eemaldudes ja vaibuvad ±20° laiuskraadil, kus esinevad kõige madalamad troposfääri temperatuurid. Poolustele lähenedes hakkavad tuuled puhuma planeedi pöörlemisega samas suunas ning suurenevad, saavutades maksimumi ±60° laiuskraadil ning vaibuvad seejärel poolustel. −40° laiuskraadil on tuule kiirused vahemikus 150...200 m/s. Kuna planeedi hele vöönd takistab pilvede jälgimist, pole võimalik selles regioonis võimalik tuule kiirust mõõta. Kontrastina esinevad põhjapoolkera tugevaimad tuuled (kuni 240 m/s) +50° laiuskraadi lähedal.
Aastaaegade vaheldumine.
2005. a foto Uraanist, kus on näha rõngad, hele vöönd ja ere pilv.
Lühikese ajavahemiku jooksul 2004. aasta märtsist kuni maini ilmusid Uraani atmosfääri suured pilved, mis on omane rohkem Neptuunile. Planeedi vaatlusel olid näha kestvad äikesetormid koos tuule kiirusega 229 m/s (824 km/h). 23. augustil 2006. aastal avastati Uraanil tume laik, mis andis astronoomidele rohkem infot planeedi atmosfääri aktiivsuse kohta. Pole täpselt teada, mis põhjustas aktiivsuse kasvu, kuid ilmselt põhjustab Uraani pöörlemistelje ebatavaline nurk ekstreemseid ilmamuutusi aastaaegade vahetumisel. Kliimamuutusi on aastaaegade vaheldumisel raske ette ennustada, kuna häid andmeid Uraani atmosfääri kohta on kogutud vähem kui 84 viimase aasta jooksul, mis vastab ühele Uraani aastale. Seetõttu on viimasel ajal tehtud mitmeid avastusi.
Uraani poole aasta (alates 1950) fotomeetria andmed näitasid regulaarseid muudatusi kahe spektrijoone heleduses, kus maksimum saabus päikeseseisaku ja miinimum võrdpäevsuse ajal. Samasugust regulaarset muutumist (maksimumiga päikeseseisaku ajal) märgati 1960. aastate alguses troposfääri põhja mikrolainete mõõtmisel. Stratosfääri temperatuuri mõõtmised, mida alustati 1970. aastate alguses, näitasid samuti maksimaalseid suuruseid 1986. aasta päikeseseisaku ajal.
Eelmise põhjapoolkera päikeseseisaku ajal 1944. aastal oli Uraanil näha heleduse kasvu, mis lubab oletada, et põhjapoolus pole alati nii tume. Sellest informatsioonist tuleneb, et nähtav poolus muutub heledamaks mõnda aega enne päikeseseisakut ning tumeneb pärast võrdpäevsust. Nähtavate ja mikrolainete andmete detailne analüüs näitas, et perioodilised heleduse muutused pole täielikult sümmeetrilised päikeseseisakute ajal, mis toob omakorda välja muutused põhja-lõunasuunalisel kliima- ja albeedomustril. 1990. aastatel, kui Uraan kaugenes oma päikeseisakust, tehti teleskoobivaatlustega kindlaks, et lõunapooluse polaarmüts tumenes märgatavalt (v.a lõunapoolne ere vöönd). Samal ajal toimus põhjapoolkeral oluline atmosfääri aktiivsuse kasv seoses pilvede ja tugevate tuulte tekkimisega, toetades ootusi, et hakkab peatselt heledamaks muutuma. See juhtuski 2007. aastal, kui planeedil möödus võrdpäevsus: kahvatu põhjapoolne "krae" muutus heledamaks ning lõunapoolne krae muutus peaaegu nähtamatuks. Laiuskraadide-suunalised tuuled jäid siiski veidi asümmeetriliseks, kuna põhjapoolkeral olid tuuled veidi nõrgemad kui lõunapoolkeral.
Uraani kliima füüsikaliste muutuste toimimine pole siiski päris selge. Suviste ja talviste päikeseseisakute läheduse ajal on Uraani poolkerad suunatud peaaegu otse Päikese poole või temast eemale. Päikesesuunalise poolkera helendamist põhjustab arvatavalt metaanipilvede lokaalne paksenemine ja vine kihid troposfääris. Ere vöönd −45° laiuskraadil on samuti ühenduses metaanipilvedega. Ülejäänud muutusi lõunapooluse piirkonnas võib selgitada muutustega madalamates pilvekihtides. Planeedi mikrolainete aatomispektri muutust põhjustab tõenäoliselt sügava troposfääri tsirkulatsioon, sest paksud pilved ja vine poolustel võivad takistada konvektsiooni.
Planeedi kaaslased.
Uraanil on avastatud 27 looduslikku kaaslast, mis on oma nimed saanud William Shakespeare'i ja Alexander Pope'i teoste tegelaskujude järgi. Uraani viis suuremat kuud on Miranda, Ariel, Umbriel, Titania ja Oberon. Uraani kaaslaste mass on kõige väiksem hiidplaneetide hulgas. Näiteks viie suurema kaaslase kogumass jääb rohkem kui kahekordselt alla Neptuuni suurima kaaslase Tritoni massile. Uraani kaaslastest on suurim Titania, mille raadius on ainult 788,9 km, jäädes sellega Päikesesüsteemi planeetide kaaslaste seas kaheksandale kohale. Kaaslastel on suhteliselt madal albeedo, mis on vahemikus 0,20 (Umbrielil) kuni 0,35 (Arielil). Kuude materjal koosneb umbes 50% kivimitest ja 50% jääst. Jää võib sisaldada ammoniaaki ja süsinikdioksiidi.
Kaaslastest paistab Ariel olevat noorim, sest tema pinnal on märgata kõige vähem impaktstruktuure, Umbriel aga vanim. Miranda pinnal on kuni 20 km sügavused murrangud, kihilised astangud ja kaootiline variatsioon erineva vanuse ja tunnustega pinnaste kohta. Miranda varasemat (kui kaaslase orbiit oli praegusest ekstrentrilisem) geoloogilist aktiivsust põhjustas arvatavasti loodejõudude poolt tekitatud energia. Miranda pinnases esinevad ka suured munakujulised moodustised, mis on arvatavalt seotud diapiiride tekkimisega.
Esimesed kaks Uraani kaaslast (Titania ja Oberoni) avastas William Herschel 11. jaanuaril 1787. aastal, kuus aastat pärast seda, kui ta oli avastanud Uraani. Viimased kuud on avastatud 2003. aastal.
Uurimine.
Viimane "Voyager 2" foto Uraanist, kui kosmosesond suundus Neptuuni poole.
1986. aastal jõudis Uraani juurde NASA kosmosesond "Voyager 2", mille abil on siiani teostatud ainus planeedi uurimine lühikese vahemaa tagant. Samuti ei planeerita lähiajal uue missiooni alustamist. 1977. aastal startinud "Voyager 2" jõudis 24. jaanuaril 1986. aastal Uraani pilvepiirist 81 500 km kaugusele, enne kui jätkas teekonda Neptuuni poole. "Voyager 2" uuris Uraani atmosfääri struktuuri ja keemilist koostist, kaasa arvatud planeedi unikaalset kliimat, mida põhjustab telje kaldenurk 97,77°. Sondi abil uuriti planeedi viite suurimat kaaslast ning avastati veel 10 uut looduslikku satelliiti. Samuti uuriti selle abil Uraani rõngaid ning avastati lisaks kaks uut rõngast.
Mitmed teadlaste rühmad on teinud ettepaneku, alustamaks uut uurimismissiooni Uraani juurde.
Uraan kultuuris.
Astroloogias on planeet Uraan (22px) veevalaja sodiaagimärgi valitseja.
Martin Heinrich Klaprothi poolt 1789. aastal avastatud keemiline element uraan sai oma nime vastavastatud planeedi Uraan järgi.
Operatsioon "Uraan" oli II maailmasõja ajal Punaarmee strateegilise pealetungi koodnimetus, mille käigus piirati 1942. aastal Stalingradi all ümber Saksa 6. armee.


Themistoklís Nikolaïdis.
Themistoklís Nikolaïdis (sündinud 17. septembril 1973 Saksamaal Giessenis) on Kreeka jalgpallikoondise ründaja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises on Nikolaidis seisuga 4. juuli 2004 mänginud 54 mängu ja löönud 17 väravat. Debüüt koondises oli 26. aprillil 1995, kui mängiti Rumeeniaga ja kaotati 0:3. Esimese värava koondise kasuks lõi ta 11. juuni 1995, kui kohtuti Soomega ja kaotati 0:2.
Isiklikku.
Themistoklis Nikolaidis on 174 cm pikk ja kaalub 74 kg


Stylianós Giannakópoulos.
Stylianós Giannakópoulos (kreeka keeles Στυλιανός Γιαννακόπουλος, sündis 12. juuli 1974 Ateenas) on kreeka jalgpallur, Kreeka jalgpallikoondise poolkaitsja, Euroopa meister (2004).
Rahvuskoondis.
Kreeka rahvuskoondises on Giannakópoulos 26. märtsi 2010 seisuga mänginud 77 mängu ja löönud 12 väravat.
Tema debüüt koondises oli 12. märtsil 1997 sõprusmängus Küprose jalgpallikoondise vastu, mis võideti 4:0. Esimese värava koondise kasuks lõi ta 5. veebruaril 1999, kui Belgia jalgpallikoondist võideti sõprusmängus 1:0. Esimest ja seni ainsat korda lõi ta Kreeka kasuks ühes mängus kaks väravat 10. märtsil 1999 sõprusmängus Horvaatia jalgpallikoondise vastu, mille Kreeka võitis 3:2. Veel on ta löönud kaks väravat Kasahstani ja Rumeenia jalgpallikoondise vastu, aga eri mängudes. Kõik kohtumised, milles Giannakopoulos on värava löönud, on lõppenud Kreeka võiduga, välja arvatud 4. septembril 2004 toimunud MM-valikmäng Albaania jalgpallikoondise vastu võõrsil, mille Kreeka 1:2 kaotas.
2004. aasta EM-valikturniiri alustas Kreeka kahe kaotusega, kuid võitis kõik ülejäänud mängud ja ka alagrupi. Sealjuures oli ülioluline Giannakópoulose löödud värav Hispaania jalgpallikoondise vastu Saragossas, mis jäigi mängu ainsaks. Finaalturniiril mängis ta kaasa 4 kohtumist 6-st, sealhulgas finaali. Ainsas kreeklaste kaotatud kohtumises (Venemaa jalgpallikoondise vastu) ta kaasa ei teinud. Kreeka tuli Euroopa meistriks, alistades finaalis 1:0 Portugali jalgpallikoondise.
2006. aasta MM-valikturniiril lõi Giannakópoulos 3 väravat, olles koos Angelos Charisteasega Kreeka resultatiivseim pallur, aga meeskond jäi valikgrupis Ukraina, Türgi ja Taani järel neljandale kohale ega pääsenud finaalturniirile.
2008. aasta EM-valikturniirile ei kvalifitseerunud Kreeka automaatselt, vaid pidi läbima valiktsükli. Kreeka võitis alagrupi kindlalt, saades viigi ja kaotuse kõrvale 10 võitu. Kuid finaalturniiril kaotas Kreeka kõik mängud alagrupis. Giannakópoulos mängis neis kolmes mängus üksnes 10 minutit keskmises ja 4 minutit viimases kohtumises.
Klubid.
31. jaanuaril 2004 osales Giannakópoulos iseäralikus rekordis, kui kohtumises Charlton Athleticu vastu, mille Bolton võitis 2:1, vahetati 16. minutil Giannakópoulos välja ja senegali päritolu Prantsusmaa jalgpallikoondise mängija Ibrahim Ba tema asemele sisse. Nende kahe mehe perekonnanime pikkuse erinevus on 12 tähte ja see on Premier League'is toimunud vahetuste rekord.
Isiklikku.
Stylianós Giannakópoulos on 172 cm pikk ja kaalub 70 kg.


Konstantínos Chalkiás.
Konstantínos Chalkiás (Kóstas Chalkiás; sündinud 30. mai 1974 Lárisas) on Kreeka jalgpallikoondise väravavaht, Euroopa meister (2004).
Isiklikku.
Kóstas Chalkías on 199 cm pikk ja kaalub 97 kg.


Korsika.
Korsika (korsika keeles "Corsica", prantsuse keeles "Corse") on Prantsusmaa piirkond ("région métropolitaine") Vahemeres Sardiiniast põhjas. Piirneb põhjas Liguuria ja idas Türreeni merega. Piirkonna põhiosa moodustab Korsika saar.
Saare nimetus.
Saare nimi on pärit foiniiklastelt- Korsai, mis tähendas metsaga kaetud. Vanad kreeklased kutsusid saart Kurnos või Kyrnos, aga ka Kalliste – imeilus saar.
Saar kuulub Prantsusmaale aastast 1768. Elanikud on enamalt jaolt korsiklased, kes räägivad korsika keelt.
Loodus.
Korsika saar on Vahemere saarte seas suuruselt neljas. Ajalooliselt jaguneb saar kolmeks: põhja-kirde- ja lõuna-edelaosa, mida eraldab mäeahelik saare keskel, ning sõrmekujuline poolsaar saare põhjatipus (Capicorsu). Põhi on tööstuslikult arenenud, lõuna aga mägine karjakasvatajate ala, rannikul õitseb turismimajandus.
Saar on mägine (vana graniidimassiiv). Kõrgeim tipp (Cinto) ulatub 2706 m üle merepinna.
Haldus.
Poliitiliselt on Korsika Prantsuse regioon, kuid korsiklaste iseseisvussoov pole kuhugi kadunud.
Saare kaks suurimat linna, Ajaccio ja Bastia, on geograafiliselt vastakuti: esimene lõunapoolse osa läänekaldal ja teine põhjatipu lähistel. Iseseisvusaja pealinn ja praegu ülikoolilinn Corte, mis asutati 1765. aasta 3. jaanuaril.
Korsuka saare jaotus kujunes välja pärst saare liitmist Vatikani kirikuriigiga. Valdade piirid kulgesid geograafilisi eraldusjooni pidi: ühe oru elanikud kuulusid ühte valda. Diagonaalselt loodest kagusse kõrguv mäeahelik jagab saare kaheks. Põhja- ja kirdeosa nimetatakse suurima jõe järgi Goluks või siis Cismonteks (“siinpool mägesid”), samuti kogukonnamaaks; lõuna- ja edelaosa Liamoneks ehk Pumonteks (“sealpool mägesid”).
Turism.
Alates 2000. aasta algusest on huvi Korsika kui turismisihtpunkti vastu kasvanud. Turism on koondunud peamiselt põhjarannikul asuvasse Calvi ja l'Ile Rousse. GR20 ("Grande Randonnée 20") matkarada on meelitanud paljusid Korsikale.
Korsika ajalugu.
Korsika saar on olnud asustatud tuhandeid aastaid: vanim inimluude leid, Bonifacio linna lähedal välja kaevatud nn Bunifaziu daam pärineb 6570. aastast eKr.
Vanimat aega (4500-3000 a e Kr) iseloomustavad saart asustanud menhirid ja dolmenid Korsika lõunaosas Taravo orus, pisut hilisemast ajast (1800-700 e Kr.) seisavad samas orus antropomorfsed kujud e torred, mille loojaks peetakse salapärast mererahvast, kelle jälgi on ka naabersaarel Sardiinial.,
Umbes 700. a e Kr jõudsid saarele ibeerlased, pisut hiljem liguurlased, foiniiklased ja kartaagolased. Kreekast pärit fokislased rajasid 565. a e Kr esimese koloonia – Alalia linna (tänapäeva Aleria). Paarisaja aasta pärast maabusid Toscanast pärit etruskid. Kui kõik nimetatud rahvad peatusid vaid rannikul, siis roomlased tungisid ka sisemaale, kuhu oli varjunud põliselanikkond.
111. aastal eKr, pärast ligi 150 aastat kestnud sõjaretki Korsika saar vallutati ning järgmised viissada aastat püsis saarel rahu. Kirjeldatud skeem – põliselanikud sisemaal, vallutajad rannikualadel – jäi alles ja teatud määral kestab tänini. Rooma riigi võim tõi kaasa ladina keele, seda tugevdas teisel sajandil saarele jõudnud kristlus. Rooma riigi lagunemise järel, 552. aastal sai Korsikast Ida-Rooma riigi e Bütsantsi provints.
756. aastal kuulutas Rooma paavst Korsika oma Kirikuriigi haldusalasse kuuluvaks.
10. sajandist hakkasid nii Pisa kui ka Genova linnriik ihaldama Korsikat, Võitlus nende kahe linnriigi vahel Korsika pärast kestis kuni 13. sajandi lõpuni, kuni lõpuks jäi võitluses peale Genova. Kuid siiski korraldasin rahutud korsiklased linnriikide vastu mitu ülestõusu: 1264. a kuulutas Sinucello della Rocca end kogu saare valitsejaks; 1347.-1358. a toimusid talupoegade rahutused Sambucucciu d’Alandu juhtimisel, 1564. aastal juhtis Sampiero Corso kogu Korsikat hõlmavat sõda.
18. sajandil sõdisid korisklased Genova vastu 40 aastat (1729-1769) ning viimased neliteist aastat oli Korsika iseseisev vabariik. 1755. aastal valisid saare 16 valla esindajad oma juhiks Pasquale Paoli. Seda loetakse iseseisva Korsika riigi alguseks. Paoli, ehk "u Babbu di a Patria" (“kodumaa isa”) suutis 1757. aasta lõpuks kogu saar ühendada ning nüüd oli ta riigi riigikogu eesistuja, kõrgeim väejuhataja, riigi esindaja välissuhetes ja vastutav läbirääkija, kõrgeim otsustaja finantsküsimustes. Paoli kirjutas oma riigile põhiseaduse, mis oli kantud valgustusajastu filosoofide ideedest: põhiseaduses sätestati võimude lahusus, üldised ja otsesed valimised, kusjuures ka naistel oli valimisõigus, kõigi võrdsus, sõltumata seisusest, üldine sõjaväekohuslus.
Korsiklased valitsesid küll sisemaal, kuid rannikualad ja sadamalinnad olid Prantsuse vägede poolt okupeeritud. 1768. aasta 15. mail kirjutasid Genova Vabariik ja Prantsusmaa Versaille’s alla lepingule, millega Genova loobus võlgade katteks oma õigustest Korsikale ning nõustus maksma kümne aasta jooksul igal aastal 200 000 liiri. Korsiklased kuulutasid Prantsusmaale sõja. 1768. aasta 6. oktoobril said Prantsuse väed korsiklastelt lüüa, pärast mida saatis Louis XV Korsikale 30 000 sõdurit. Otsustav lahing toimus 1769. a 8. mail Ponte Nuovos, milles Paoli juhitud korsiklased said lüüa ning Korsikal kehtestati Prantsusmaa võim. Vallutatud Korsika säilitas Prantsusmaa koosseisus teatud iseseisvuse.
Pärast Prantsusmaa revolutsiooni algas kuulsaima korsiklase Napoleone di Buonaparte väejuhikarjäär ning pärast Napoleoni võimuletõusu määrati Korsika komissariks Napoleoni vanem vend Joseph. Kuid korsiklased ja Paoli kasutasid tekkinud segaduste olukorda Prantsusmaal ja palusid abi Inglismaalt, mis aga tähendas otsest vastasseisu revolutsioonilise Pariisiga, kes oli sõjas Suurbritanniaga. Suurbritannia saatis kapten Horatio Nelsoni juhtimisel laevastiku Korsika vetesse ning 1794. aastal vallutati Bastia, kusjuures Nelson sai lahingutegevuse käigus haavata ja jäi ühest silmast peaaegu pimedaks. 10. juunil 1794 kutsuti Cortes kokku ülemkogu ning Korsika kuulutas end Prantsusmaast sõltumatuks, kaheksa päeva hiljem teatati Anglo-Korsika liidust Inglise kuninga alluvuses. Kuid pärast Suurbritannia laevastiku ja Nelsoni lahkumist Korsikalt kuulutas Napoleon 1796. aastal Korsika Prantsusmaale tagastatuks. Kehtestati sõjaline diktatuur, relvakandmine keelustati ja anglo-korsika komitee saadeti laiali. Korsika jäi Prantsusmaa valdusse ka pärast revolutsiooni ja Napoleoni kukutamist.
Põhiliselt tegeldi Korsikal põllumajandusega: karjakasvatus laienes, rajati viinamarja- ja oliiviistandusi. Maaharimise intensiivistamist raskendas maa ühisomand, kuid püüd seda juulimonarhia ajal (1830-1847) muuta pingestas ühiskondlikke suhteid. Korsika jäi mandri-Prantsusmaaga võrreldes mahajäänuks. 20. sajandi algul, kui kogu Prantsusmaa majandus edenes tõusujoones, jäi Korsika endiselt vaeseks ja mahajäänud piirkonnaks. Noored Korsika mehed nägid armees võimalust raha teenida ning läksid massiliselt sõjaväeteenistusse. Sõjaväeline karjäär jäi populaarseks ka pärast Esimest maailmasõda: 1934. aastal oli 22% Prantsuse armee sõduritest korsiklased.
Teise maailmasõja ajal toimunud itaallaste dessant Korsikale novembris 1942 läks rahumeelselt, kohapeal vastupanu ei kohatud ega värvatud ka kohalikke Itaalia armeesse, kuid Vastupanuliikumine levis ka Korsikale ning see oli esimene departemang, mis itaalia vägedest vabastati.
Korsikal arenesid uuesti püüded iseseivuse taastamiseks pärast Alžeeria iseseisvumist 1962. aastal, kui Korsikale rändas üle 17 000 Alžeeria prantslast, kellele anti sooduskorras maad, enamasti kohalike arvelt, kuna maa on Korsikal endiselt ühisomandis.
1975. aasta 21. augustil toimus Alérias vastuhakk Prantsuse keskvõimule, kui iseseisvuslaste organisatsiooni Action Régionaliste Corse seitse liiget eesotsas Edmond Simeoniga rahumeelselt hõivasid Alžeeria prantslase veiniistanduse.[Veiniistanduse hõivanute vastu korraldati sõjaline operatsioon - seitsme iseseisvuslase vastu saadeti kaheksa helikopterit, neli soomusautot ja 1250 sõjaväelast. Operatsiooni tulemusel hukkus kaks sõdurit ning hõivajad vangistati ning mõisteti vangistusse. Aktsiooni tagajärjel iseseisvusliikumine hoogustus, aga ka lõhenes: ühel pool seisid radikaalid, kes nõudsid täit iseseisvust ja kasutasid vägivalda (FLNC, "Fronte di liberazione Naziunale di a Corsica", teisel pool autonoomia pooldajad, kes nägid Korsika tulevikku Prantsusmaa koosseisus.
Iseseivusliikumise aktiivsuste tõttu saavutati Pariisilt järeleandmisi: 1981. aastal avati taasavati Cortes ülikool, 1982. aastal aga valiti kohalik võimuorgan Assemblée de Corse. Prantsusmaa kesvõimu ja korsiklaste suhted pingestusid taas, kui 6. veebruaril 1998. aastal tapeti Ajaccios Korsika prefekt Claude Erignac.


Fánis Katergiannákis.
Theofánis Katergiannákis (sündis 16. veebruaril 1974) on Kreeka jalgpallikoondise väravavaht, Euroopa meister (2004).
Isiklikku.
Fánis Katergiannákis on 190 cm pikk ja kaalub 82 kg.


Kos.
Kos (uuskreeka keeles "Κως", vanakreeka keeles "Κῶς") on saar Lõuna-Sporaadides.
Kuulub Kreekale. Hippokratese tegevuspaik.


Ithaka.
Ithaka (kreeka keeles "Ιθάκη") on saar Joonia saarestikus. Asub Kefalloniá saare lähedal, sellest idas. Saarel on ligikaudu 3000 elanikku. Odysseuse kodupaik.


Stylianós Venetídis.
Stylianós Venetídis (ka Stélios Venetídis; sündis 19. novembril 1976) on Kreeka jalgpallikoondise kaitsja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises mängis ta 2004. aastani. Debüüt koondises oli 20. augustil 1999.
Isiklikku.
Stylianós Venetídis on 176 cm pikk ja kaalub 68 kg.


Níkos Dabízas.
Nikolaos Dabizas (sündis 3. augustil 1973 Arnypeos) on Kreeka jalgpallikoondise kaitsja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises on Dabizas seisuga 26. märts 2010 mänginud 70 korda. Debüüt koondises oli 1994 oktoobris, kui mängiti Soomega.
Isiklikku.
Nikos Dabizas on 182 cm pikk ja kaalub 74 kg.


Panagiótis Fýssas.
Panagiótis Fýssas (Tákis Fýssas sündis 12. juuni 1973 Ateena) on Kreeka jalgpallikoondise kaitsja, Euroopa meister (2004).
Isiklikku.
Tákis Fýssas on 188 cm pikk ja kaalub 80 kg.


Kérkyra saar.
thumb
Kérkyra (kreeka keeles "Κέρκυρα") on Kreekale kuuluv saar Joonia saarestikus. Eesti kirjasõnas kasutatakse sageli ka saksakeelset nime "Korfu".
Saare pindala on 592 km² ning teda eraldab mandrist väin, mille vastaskallas kuulub Albaaniale.
Väina laius kitsaimas kohas on alla 2 kilomeetri.
Saar on mägine, kõrgeim tipp on 906 m kõrgune Pantokrator.
Saart hõlmab Kérkyra maakond. Saarel elab 113 000 inimest (2001). Suuremad asulad on Kérkyra, Kassiópi, Acharávi ja Lefkímmi.


Giánnis Gkoúmas.
pisi
Giánnis Gkoúmas [ji'annis g'umas] (Γιάννης Γκούμας; sündis 24. mai 1975 Lárisas) on kreeka jalgpallur, Kreeka jalgpallikoondise kaitsja.
Kreeka rahvuskoondises on Gkoúmas seisuga 26. märts 2010 mänginud 45 korda. Debüüt koondises oli 3. veebruaril 1999, kui mängiti Soomega.
Isiklikku.
Giánnis Gkoúmas on 184 cm pikk ja kaalub 76 kg.


Michális Kapsís.
Michális Kapsís (kreeka Μιχάλης Καψής) (sündinud 18. oktoober1973) on kreeka jalgpallur, Kreeka jalgpallikoondise kaitsja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises mängis Kapsís 2003–2007 ja lõi ühe värava 34 mängus.
Isiklikku.
Michális Kapsís on 182 cm pikk ja kaalub 80 kg.


Vasíleios Tsiártas.
Vasíleios Tsiártas ("Basilios Tsiartas", "Vasilios Tsiartas"; kreeka "Βασίλειος Τσιάρτας"; sündis 12. oktoobril 1972 Alexándreias) on Kreeka jalgpallur, Kreeka jalgpallikoondise poolkaitsja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises on Tsiártas seisuga 4. juuli 2004 mänginud 63 korda ja löönud 11 väravat. Debüüt koondises oli 1994. aasta aprillis, kui mängiti Saudi Araabiaga.
Isiklikku.
Vasíleios Tsiártas on 185 cm pikk ja kaalub 83 kg.


Pantelís Kafés.
Pantelís Kafés (sündis 24. juunil 1978) on Kreeka jalgpallikoondise poolkaitsja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises on Kafés seisuga 25. märts 2010 mänginud 45 korda ja löönud 5 väravat. Debüüt koondises oli 25. aprillil 2001.
Isiklikku.
Pantelís Kafés on 180 cm pikk ja kaalub 73 kg.


Giórgios Georgiádis.
Giórgios Georgiádis (sündis 8. märts 1972) on endine Kreeka jalgpallikoondise poolkaitsja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises mängis Georgiádis 61 korda ja lõi 11 väravat. Debüüt koondises oli 10. märtsil 1993.
Isiklikku.
Giórgios Georgiádis on 174 cm pikk ja kaalub 72 kg.


Kóstas Katsouránis.
Kóstas Katsouránis (kreeka "Κώστας Κατσουράνης"; õieti Konstantínos Katsouránis (Κατσουράνης Κωνσταντίνος)) (sündis 21. juunil 1979) on kreeka jalgpallur, Kreeka jalgpallikoondise poolkaitsja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises on Katsouránis seisuga 22. märts 2010 mänginud 67 korda. Debüüt koondises oli 20. augustil 2003.
Isiklikku.
Kóstas Katsouránis on 182 cm pikk ja kaalub 75 kg.


Vasílios Lákis.
Vasílios Lákis (sündis 10. september 1976 Liti) on Kreeka jalgpallikoondise poolkaitsja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises on Lákis seisuga 234. märts 2010 mänginud 35 korda ja löönud 3 väravat. Debüüt koondises oli 18. augustil 1999, kui mängiti El Salvadoriga.
Isiklikku.
Vasílios Lákis on 177 cm pikk ja kaalub 71 kg.


Dimítris Papadópoulos.
Dimítris Papadópoulos (Δημήτρης Παπαδόπουλος; sündis 20. septembril 1981 Kasahstanis) on Kreeka jalgpallikoondise ründaja, Euroopa meister (2004).
Kreeka rahvuskoondises on Papadopoulos seisuga 23. märts 2010 mänginud 24 korda ja löönud 3 väravat. Debüüt koondises oli 20. novembril 2002, kui mängiti Iirimaaga.
Isiklikku.
Dimitrios Papadopoulos on 181 cm pikk ja kaalub 71 kg.


Jalgpallurite loend.
A.
Hans Aabech
- Harald Aabrekk
- Kim Aabech
- Gerard Aafjes
- Carlos Aalbers
- Mika Aaltonen
- Gert Aandewiel
- Patrick van Aanholt
- Signy Aarna
- Kees Aarts
- Ignazio Abate
- Éric Abidal
- Aleksandrs Abramenko
- Nikolai Abramov
- Emmanuel Adebayor
- Dominic Adiyiah
- Dick Advocaat
- Ibrahim Afellay
- Gabriel Agbonlahor
- Daniel Agger
- Sergio Agüero
- Jarmo Ahjupera
- Kassim Aidara
- Igor Akinfejev
- Mihkel Aksalu
- David Alaba
- Jordi Alba
- Flórián Albert
- Raúl Albiol
- Aleksandr Aleksejev
- Pavel Aleksejev
- Rejal Alijev
- Rene Aljas
- Teet Allas
- Marcus Allbäck
- Martin Allik
- Rauno Alliku
- Manuel Almunia
- Viktor Alonen
- Xabier Alonso
- Hamit Altıntop
- Alar Alve
- Dani Alves
- Massimo Ambrosini
- Sammy Ameobi
- Shola Ameobi
- Carlo Ancelotti
- Chris Anderson
- Daniel Andersson
- Jorge Andrade
- Kirill Andrejev
- Nikita Andrejev
- Keith Andrews
- Nicolas Anelka
- Hannes Anier
- Henri Anier
- Aleksandr Anjukov
- Aivar Anniste
- Tambet Anso
- Ilja Antonov
- Alberto Aquilani
- Argo Arbeiter
- Álvaro Arbeloa
- Anton Aristov
- Ionel Armean
- Andrei Aršavin
- Artjom Artjunin
- Benoît Assou-Ekotto
- Vitālijs Astafjevs
- Taavi Azarov
- Roberto Ayala
B.
Demba Ba
- Ibrahim Ba
- Ryan Babel
- Hans Backe
- Holger Badstuber
- Roberto Baggio
- Emir Bajrami
- Gareth Bale
- Michael Ballack
- Mario Balotelli
- Hakan Balta
- Gordon Banks
- Nikita Baranov
- Franco Baresi
- Tranquillo Barnetta
- Milan Baroš
- Gareth Barry
- Andrea Barzagli
- Ángelos Basinás
- Marco van Basten
- Gabriel Batistuta
- Frank Baumann
- Aleksandr Bebikh
- Franz Beckenbauer
- David Beckham
- Zakaria Beglarišvili
- Valon Behrami
- Craig Bellamy
- Aleksei Belov
- Emre Belözoğlu
- Hatem Ben Arfa
- Yossi Benayoun
- Nicklas Bendtner
- Rafael Benítez
- Fróði Benjaminsen
- Karim Benzema
- Darren Bent
- Dimităr Berbatov
- Vassili Berezutski
- Marcus Berg
- Dennis Bergkamp
- Giuseppe Bergomi
- Santiago Bernabéu
- Sergio Bertoni
- Ryan Bertrand
- George Best
- Leon Best
- Marco Bianchi
- Slaven Bilić
- Jakub Błaszczykowski
- Oleg Blohhin
- Jérôme Boateng
- Kevin-Prince Boateng
- Fredi Bobic
- Frank de Boer
- Niels Bohr
- Mark van Bommel
- Valeri Bondarenko
- Dante Bonfim Costa Santos
- Zbigniew Boniek
- Giampiero Boniperti
- Leonardo Bonucci
- Dmitrijs Borisovs
- Andrei Borissov
- Marco Borriello
- Artur Boruc
- Bartosz Bosacki
- José Bosingwa
- Vicente del Bosque
- Paul Bosvelt
- Khalid Boulahrouz
- Wilfred Bouma
- Sergei Bragin
- Elton Brauer
- Omar Bravo
- Thomas Brdaric
- Paul Breitner
- Giovanni van Bronckhorst
- Wes Brown
- Jeffrey Bruma
- Kevin de Bruyne
- Gianluigi Buffon
- Dmitri Bulõkin
- Sergio Busquets
- Hans-Jörg Butt
- Daniel Van Buyten
- ‎Alo Bärengrub
C.
Yohan Cabaye
- Gary Cahill
- Tim Cahill
- José María Callejón
- Esteban Cambiasso
- Mauro Camoranesi
- Sol Campbell
- Emre Can
- Fabio Cannavaro
- Éric Cantona
- Joan Capdevila
- Fabio Capello
- John Carew
- Roberto Carlos
- Jamie Carragher
- Michael Carrick
- Andy Carroll
- Ricardo Carvalho
- Iker Casillas
- Antonio Cassano
- Santi Cazorla
- Edinson Cavani
- Petr Čech
- Yankuba Ceesay
- Aleksandrs Čekulajevs
- Rogério Ceni
- Kóstas Chalkías
- Marouane Chamakh
- Ángelos Charistéas
- Bobby Charlton
- Eduardo Chillida
- Papiss Cissé
- Tom Cleverley
- Gaël Clichy
- Phillip Cocu
- Fábio Coentrão
- Andrew Cole
- Ashley Cole
- Joe Cole
- Fabricio Coloccini
- Diego Contento
- Alex Rodrigo Dias da Costa
- Manuel Rui Costa
- Fernando Couto
- Hernán Crespo
- Peter Crouch
- Johan Cruijff
- Nelson Cuevas
D.
Nikos Dabizas
- Leandro Damião
- David Luiz
- Edgar Davids
- Steven Davis
- Michael Dawson
- Daniele De Rossi
- Morgan De Sanctis
- Deco (Anderson Luis De Souza)
- Jermain Defoe
- Agustín Delgado
- Traianos Dellas
- Denílson Pereira Neves
- Alessandro Del Piero
- Volkan Demirel
- Igor Denissov
- Marcel Desailly
- Didier Deschamps
- Ángel Di María
- Roberto Di Matteo
- Alfredo Di Stéfano
- Abou Diaby
- Lassana Diarra
- Johan Djourou
- Aleksandr Dmitrijev
- Artjom Dmitrijev
- Landon Donovan
- Seydou Doumbia
- Royston Drenthe
- Václav Drobný
- Didier Drogba
- Alan Dzagojev
- Edin Džeko
- Igor Dudarev
- Du Wei
- Damien Duff
- Richard Dunne
- ‎Alo Dupikov
E.
Emmanuel Eboué
- Richard Eckersley
- Jóan Símun Edmundsson
- Eiður Smári Guðjohnsen
- Eugen Einman
- Emmanuel Mbia Ekobena
- Trevor Elhi
- Eduard Ellman-Eelma
- Lauri Ellram
- Irié Bi Séhi Elysée
- Orlando Engelaar
- Robert Enke
- Fabian Ernst
- Michael Essien
- Tengiz Eteria
- Samuel Eto'o
- Jonny Evans
- Patrice Évra
F.
Luís Fabiano Clemente
- Łukasz Fabiański
- Fábio Pereira da Silva
- Cesc Fàbregas
- Giacinto Facchetti
- Radamel Falcao
- Miklós Fehér
- Rio Ferdinand
- Alex Ferguson
- Képler Laveran Lima Ferreira
- Paulo Ferreira
- Diego Forlán
- Arne Friedrich
- Luís Figo
- Vladislav Fjodorov
- Mathieu Flamini
- Darren Fletcher
- Francisco Fonseca
- Just Fontaine
- Mikael Forssell
- Ben Foster
- Enzo Francescoli
- Alexander Frei
- Fabian Frei
- Mario Frick
- Brad Friedel
- Emmanuel Frimpong
- Torsten Frings
- Andre Frolov
- Takis Fyssas
G.
Louis van Gaal
- Fernando Gago
- William Gallas
- Carlos Gamarra
- Paul Gascoigne
- Gennaro Gattuso
- Juri Gavrilov
- David de Gea
- Theodor Gebre Selassie
- Aleksandr Geinrihh
- Giorgios Georgiadis
- Vladimir Gerassimov
- Steven Gerrard
- Stylianós Giannakópoulos
- Kieran Gibbs
- Ryan Giggs
- Alberto Gilardino
- Shay Given
- Giánnis Gkoúmas
- Romāns Gladiļins
- Kazimieras Gnedojus
- Stanislav Goldberg
- Yaḩyá Gol-Moḩammadī
- Heurelho Gomes
- Nuno Gomes
- Mario Gómez
- Rónald Gómez
- Dan Gosling
- Jevgeni Grafski
- Esteban Granero
- Erik Grigorjev
- Fabio Grosso
- Jesper Grønkjær
- Maksim Gruznov
- Josep Guardiola
- José Paolo Guerrero
- Mihkel Gull
- Ruud Gullit
- Vadim Gurnik
- Vitali Gussev
- Jonás Gutiérrez
- Mario Götze
- Daniel Güiza
- Emre Güngör
- Asamoah Gyan
H.
Kert Haavistu
- Mikk Haavistu
- Gheorghe Hagi
- Juha Hakola
- Dietmar Hamann
- Mia Hamm
- Tor Henning Hamre
- Marek Hamšík
- Arnbjørn Hansen
- Owen Hargreaves
- Martin Harnik
- Joe Hart
- Jimmy Floyd Hasselbaink
- Eden Hazard
- Ando Hausenberg
- Marek Heinz
- Gabriel Heinze
- John Heitinga
- Jürgen Henn
- Thierry Henry
- Urmas Hepner
- Xavier Hernández
- Javier Hernández Balcázar
- Emile Heskey
- Jupp Heynckes
- Guus Hiddink
- Fernando Hierro
- Gonzalo Higuaín
- Henrique Hilário
- Timo Hildebrand
- Andreas Hinkel
- Aliaksandr Hleb
- Sergei Hohlov-Simson
- Markus Holst
- Pierre van Hooijdonk
- Tim Howard
- Hulk
- Rimo Hunt
- Stephen Hunt
- Klaas-Jan Huntelaar
- Martin Hurt
- Robert Huth
- Sami Hyypiä
I.
Vincenzo Iaquinta
- Vedad Ibišević
- Zlatan Ibrahimović
- Karl-Richard Idlane
- Andre Ilves
- Indrek Ilves
- Joel Indermitte
- Kevin Ingermann
- Andrés Iniesta
- Filippo Inzaghi
- Andreas Isaksson
- Georgi Ivanov
- Vladislav Ivanov
- Branislav Ivanović
J.
Aleksei Jahhimovitš
- David James
- Lev Jašin
- Kaidi Jekimova
- Viggo Jensen
- Jens Jeremies
- Jüri Jevdokimov
- Petr Jiráček
- Adam Johnson
- Glen Johnson
- Ernst Joll
- Kenwyne Jones
- Phil Jones
– Nigel de Jong
- Mattias Jonson
- Gerdo Juhkam
- Erkki Junolainen
- Juninho Pernambucano
- Martin Jõgi
- Deniss Jõgiste
- Endrik Jäger
- Stefan Järv
- Enar Jääger
- Enver Jääger
- Jussi Jääskeläinen
- Markus Jürgenson
K.
Martin Kaalma
- Kaarel Kaarlimäe
- Rene Kaas
- Jevgeni Kabajev
- Elbasan Kabashi
- Pantelís Kafés
- Oliver Kahn
- Nihat Kahveci
- Kahha Kaladze
- Rauno Kald
- Janek Kalda
- Kaspar Kaldoja
- Urmas Kaljend
- Elmar Kaljot
- Marek Kaljumäe
- Ken Kallaste
- Risto Kallaste
- Toomas Kallaste
- Michael Kaltenhauser
- Salomon Kalou
- Gert Kams
- Michális Kapsís
- Giórgos Karagkoúnis
- Friedrich Karm
- Valeri Karpin
- Aleksandr Karpõtšev
- Sander Karu
- Martin Kase
- Siksten Kasimir
- Leonhard Kass
- Sergei Kazakov
- Colin Kâzım-Richards
- Šarūnas Kazlauskas
- Fánis Katergiannákis
- Kóstas Katsouránis
- Tõnis Kaukvere
- Iván Kaviedes
- Robbie Keane
- Roy Keane
- Kevin Keegan
- Sebastian Kehl
- Seydou Keita
- Jaan Kekišev
- Mario Kempes
- Sami Khedira
- Kaarel Kiidron
- Jorma Kiigemägi
- Tarmo Kink
- Dmitri Kiritšenko
- Urmas Kirs
- Stanislav Kitto
- Sami-Sander Kivi
- Ivan Klasnić
- Dzintar Klavan
- Ragnar Klavan
- Bert Klemmer
- Jürgen Klinsmann
- Miroslav Klose
- Märt Kluge
- Patrick Kluivert
- Sergei Kobjakov
- Ronald Koeman
- Aleksandar Kolarov
- Jan Koller
- Nikita Kolyaev
- Vincent Kompany
- Pape Moussa Konaté
- Arouna Koné
- Bakari Koné
- Oliver Konsa
- Andres Koogas
- Raymond Kopa
- Kaido Koppel
- Sergei Korsunov
- Igor Koroljov
- Sergei Koršunov
- Laurent Koscielny
- Artur Kotenko
- Niko Kovač
- Robert Kovač
- Niko Kranjčar
- Eron Krillo
- Marko Kristal
- Ilja Krivošein
- Bojan Krkić
- Toni Kroos
- ‎Dmitri Kruglov
- Tim Krul
- Toomas Krõm
- Johannes Kukebal
- Aleksandr Kulatšenko
- Aleksandr Kulik
- Aleksandr Kulikov
- Aleksandr Kulinitš
- Njazi Kuqi
- Kevin Kurányi
- Richard Kuremaa
- Jürgen Kuresoo
- Tomasz Kuszczak
- Ats Kutter
- Vitali Kutuzov
- Timo Kuus
- Dirk Kuyt
- Ervin Kõll
- Christian Kõrtsmik
- Risto Kägo
- Kristen Kähr
- Kim Källström
- Siim Kärson
- Greger Könninge
- Karel Kübar
- Kaarel Kümnik
- Karli Kütt
L.
Reio Laabus
- Maario Laansoo
- Mikk Laas
- Arnold Laasner
- Philipp Lahm
- Sander Laht
- Tauno Laja
- Vasílios Lákis
- Frank Lampard
- Henrik Larsson
- Sebastian Larsson
- Brian Laudrup
- Michael Laudrup
- Ezequiel Lavezzi
- Mihhail Lavrentjev
- Leandro Damião
- Liivo Leetma
- Jens Lehmann
- Richard Leht
- Jaan Leimann
- Vitali Leitan
- Marko Lelov
- Mati Lember
- Marek Lemsalu
- Aaron Lennon
- Sergei Leontovitš
- Sander Lepik
- Brent Lepistu
- Artem Levizi
- Joleon Lescott
- Robert Lewandowski
- Elvis Liivamägi
- Anders Lindegaard
- Meelis Lindmaa
- Åke Lindman
- Joel Lindpere
- Gary Lineker
- Tarmo Linnumäe
- Dmitri Lipartov
- Marcello Lippi
- Jari Litmanen
- Fredrik Ljungberg
- Timo Lomp
- Pavel Londak
- Katrin Loo
- Jürgen Lorenz
- Cristiano Lucarelli
- Rasmus Luhakooder
- Karl-Eerik Luigend
- Andrus Lukjanov
- Amor Luup
- Luiz Gustavo
- Romelu Lukaku
- Aleksandar Luković
- Siim Luts
- Silver Lätt
- Joachim Löw
M.
Ramūnas Mačežinskas
- Sepp Maier
- Roy Makaay
- Claude Makélélé
- Vjatšeslav Malafejev
- Paolo Maldini
- Vladimir Malinin
- Vladimir Malkov
- Florent Malouda
- Deniss Malov
- Rameš Mamedov
- Roberto Mancini
- Mario Mandžukić
- Diego Maradona
- Carlos Marchena
- Claudio Marchisio
- Marko Marin
- Rafael Márquez
- Kristian Marmor
- Marta
- Obafemi Martins
- Nikita Martõnov
- Bert van Marwijk
- Javier Mascherano
- Josef Masopust
- Edgaras Mastianica
- Nikolai Mašitšev
- Juan Mata
- Marco Materazzi
- Lothar Matthäus
- Aleksei Matrossov
- Walter Mazzarri‎
- Josh McEachran
- Aiden McGeady
- Dmitrijs Medeckis
- Marko Meerits
- Janek Meet
- Fernando Meira
- Raul Meireles
- Meelis Meisalu
- Olof Mellberg
- Tanel Melts
- Jérémy Ménez
- Per Mertesacker
- Lionel Messi
- Karol Mets
- Mikk Metsa
- Christoph Metzelder
- Andy van der Meyde
- Evald Mikson
- Diego Milito
- James Milner
- Mikk Miländer
- Valeri Minkenen
- Hiroyuki Mitsuyama
- Andrus Mitt
- Johan Mjällby
- Luka Modrić
- Bobby Moore
- Fábio César Montezine
- Alex Morgan
- Fernando Morientes
- Anastassia Morkovkina
- Igor Morozov
- Victor Moses
- Rasmus Munskind
- Raiko Mutle
- Adrian Mutu
- Ott Mõtsnik
- Andre Mägi
- Karl Mööl
- Gerd Müller
- Thomas Müller
- Marten Mütt
N.
Antônio Naelson
- Thomas Nagel
- Konstantin Nahk
- Shunsuke Nakamura
- Hidetoshi Nakata
- Armand Naris
- Samir Nasri
- Aleksei Naumov
- Jesús Navas
- Pavel Nedvěd
- Tarmo Neemelo
- Valter Neeris
- Johan Neeskens- Alessandro Nesta
- Roman Nesterovski
- Igor Netto
- Manuel Neuer
- Artur Neuman-Tarimäe
- Oliver Neuville
- Gary Neville
- Mart-Mattis Niinepuu
- Henry Niinlaub
- Themistoklís Nikolaïdis
- Antonis Nikopolidis
- Alexander Nimo
- Ruud van Nistelrooij
- Martin Normann
- Jevgeni Novikov
- Jens Nowotny
- Felipe Nunes
- Mait Nõmme
O.
Gabriel Obertan
- John Mikel Obi
- Guillermo Ochoa
- Massimo Oddo
- Aleksejs Kuplovs-Oginskis
- Rait Oja
- Reimo Oja
- Henrik Ojamaa
- Hindrek Ojamaa
- Aleksandr Olerski
- Tanel Olev
- Ivica Olić
- John Sidney Oliver
- Indro Olumets
- Oguchi Onyewu
- Andres Oper
- ‎Aiko Orgla
- Ivan O'Konnel-Bronin
- John O'Shea
- Ott Ottis
- Marc Overmars
- Igor Ovsjannikov
- Michael Owen
P.
Ander Paabut
- Heinrich Paal
- Erik Paartalu
- Marians Pahars
- Ave Pajo
- Märten Pajunurm
- Maido Pakk
- Karl Palatu
- Siim-Sten Palm
- Antonín Panenka
- Christian Panucci
- Dimítris Papadópoulos
- Jean-Pierre Papin
- Maksim Paponov
- Sergei Pareiko
- Mati Pari
- Scott Parker
- Petri Pasanen
- Alexandre Pato
- Pedro Miguel Pauleta
- Roman Pavljutšenko
- Andero Pebre
- Stanislav Pedõk
- Meelis Peitre
- Jermaine Pennant
- Risto E. J. Penttilä
- Ricardo Pereira
- Simone Perrotta
- Robin van Persie
- Nils Petersen
- Martin Petrov
- Vladimir Pettai
- Arnold Pihlak
- Uno Piir
- Raio Piiroja
- Artur Pikk
- Priit Pikker
- Václav Pilař
- Gerard Piqué
- Robert Pirès
- Andrea Pirlo
- Claudio Pizarro
- Michel Platini
- Karel Poborský
- Gintas Podelis
- Maksim Podholjuzin
- Lukas Podolski
- Pavel Pogrebnjak
- Aivar Pohlak
- Pelle Pohlak
- Vukašin Poleksić
- Mart Poom
- Ivelin Popov
- ‎Sander Post
- Hélder Postiga
- Cesare Prandelli
- Danijel Pranjić
- Albert Prosa
- Dado Pršo
- Igor Prins
- Rene Puhke
- Martti Pukk
- Eino Puri
- Sander Puri
- Ats Purje
- Ferenc Puskás
- Aleksandr Puštov
- Carles Puyol
Q.
Ricardo Quaresma
- Damiano Quintieri
R.
Lukas Raeder
- Rafael Pereira da Silva
- Lembit Rajala
- Margus Rajaver
- Sergio Ramos
- Aaron Ramsey
- Claudio Ranieri
- Krister-Kaspar Rannamaa
- Milan Rapaić
- Megan Rapinoe
- Daniil Ratnikov
- Eduard Ratnikov
- Sergei Ratnikov
- Andreas Raudsepp
- Pasi Rautiainen
- Harry Redknapp
- Otto Rehhagel
- Martin Reim
- Riido Reiman
- Bernhard Rein
- José Manuel Reina
- Otto Reinfeldt-Reinlo
- Raido Reinsalu
- Eerik Reinsoo
- Mikk Reintam
- Michael Reiziger
- Adriano Leite Ribeiro
- Franck Ribéry
- Micah Richards
- Maximilian Riedmüller
- John Arne Riise
- Frank Rijkaard
- Tomas Rimas
- Artūras Rimkevičius
- Arjen Robben
- Paul Robinson
- Bobby Robson
- Jorge Rodrigues
- Maximiliano Rodríguez
- Pedro Rodríguez Ledesma
- Raido Roman
- Koffi Ndri Romaric
- Oriol Romeu
- Cristiano Ronaldo
- Meelis Rooba
- Urmas Rooba
- Wayne Rooney
- Tomáš Rosický
- Daniele De Rossi
- Paolo Rossi
- Karl-Heinz Rummenigge
- Sander Rõivassepp
- Artur Rättel
- Tarmo Rüütli
S.
Kaimar Saag
- Elmar Saar
– Simão Sabrosa
- Bacary Sagna
- Louis Saha
- Aleksander Saharov
- Janno Saks
- Alexis Sánchez
- Oswaldo Sánchez
- Brent Sancho
- Edwin van der Sar
- Claudius Sava
- Erko Saviauk
- Javier Saviola
- Aleksei Savitski
- Daniil Savitski
- Peter Schmeichel
- Bernd Schneider
- Paul Scholes
- Bastian Schweinsteiger
- Luiz Felipe Scolari
- Clarence Seedorf
- Sander Seeman
- Geórgios Seitarídis
- Philippe Senderos
- Marcos Senna
- Mantas Savėnas
- Xherdan Shaqiri
- Alan Shearer
- Teddy Sheringham
- Andrei Sidorenkov
- Georg Siimenson
- Karl-Rudolf Silberg-Sillak
- Kaspar Sillamaa
- Ats Sillaste
- Mikk Sillaste
- David Silva
- Eduardo da Silva
- Gilberto Silva
- Sander Sinilaid
- Dmitri Skiperski
- Chris Smalling
- Maksim Smirnov
- Roman Smiško
- Wesley Sneijder
- Júlio César Soares Espíndola
- Roman Sobtšenko
- Roberto Soldado
- Hope Solo
- Alex Song
- Sebastián Soria
- Juan Pablo Sorín
- Gary Speed
- Sébastien Squillaci
- Darijo Srna
- Wojciech Szczęsny
- Jaap Stam
- Dejan Stanković
- Tom Starke
- Maarten Stekelenburg
- Alen Stepanjan
- Andrei Stepanov
- Mihhail Starodubtsev
- Hristo Stoichkov
- Vladimir Stojković
- Marco Streller
- Daniel Sturridge
- Edwin Stüf
- Ervin Stüf
- Luis Alberto Suárez
- Igor Subbotin
- Kristjan Suurjärv
- Maarek Suursaar
- Václav Svěrkoš
Š.
Maksim Šatskihh
- Andri Ševtšenko
- Roman Širokov
- Tihhon Šišov
- Martin Škrtel
- Vladimír Šmicer
- Davor Šuker
- Mark Švets
Z.
Pablo Zabaleta -
Cristian Zaccardo -
Theódoros Zagorákis -
Vjatšeslav Zahovaiko -
Gianluca Zambrotta -
Iván Zamorano -
Javier Zanetti -
Zé Roberto -
Indrek Zelinski -
Boudewijn Zenden -
Sergei Zenjov -
Zinédine Zidane -
Christian Ziege -
Dino Zoff -
Marcin Zomerski -
Konstantin Zõrjanov
Ž.
Nikola Žigić
- Juri Žirkov
- Boris Živković
T.
Albert Taar
- Robert Taar
- Hideaki Takeda
- Heikki Talimaa
- Tanel Tamberg
- Heiko Tamm
- Joonas Tamm
- Martin Taska
- Ryan Taylor
- ‎Ingemar Teever
- Teitur Þórðarson
- Armando Teixeira
- Vitali Teleš
- Vladimir Tell
- Taijo Teniste
- Timo Teniste
- Siim Tenno
- Simo Tenno
- Carlos Tenorio
- Elmar Tepp
- Sergei Terehhov
- John Terry
- Carlos Tévez
- Lilian Thuram
- Tiit Tikenberg
- Anatoli Timoštšuk
- Evald Tipner
- Toomas Tohver
- Stanislav Tokarev
- Jon Dahl Tomasson
- Rasmus Tomson
- Luca Toni
- Mait Toom
- Janar Toomet
- Kaarel Torop
- Fernando Torres
- Francesco Totti
- Kolo Touré
- Yaya Touré
- Giovanni Trapattoni
- Taavi Trasberg
- Marius Trésor
- David Trézéguet
- Tiina Trutsi
- Vasíleios Tsiártas
- Martin Tšegodajev
- Marek Tšernjavski
- Carl Tubarik
- Igor Tudor
- Sven Tumba
- Arda Turan
- Ross Turnbull
- Rauno Tutk
- Raiko Tähhe
- Rain Tölpus
- Janar Tükk
- Przemysław Tytoń
U.
Tomáš Ujfaluši
- Martin Ustaal
- Dmitri Ustritski
- Heinrich Uukkivi
- Rauno Uusküla
V.
Rafael van der Vaart
- Vágner Love
- Reelika Vaher
- Vahur Vahtramäe
- Victor Valdes
- Richard Valdov
- Antonio Valencia
- Juan Carlos Valerón
- Eimantas Valaitis
- Elari Valmas
- Mikk Valtna
- Siim Valtna
- Tõnis Vanna
- Darius Vassell
- Konstantin Vassiljev
- Jan Važinski
- Jürgen Veber
- Andrei Veis
- Carlos Vela
- Stylianós Venetídis
- Alan Ventsel
- Lauri Varendi
- Thomas Vermaelen
- Juan Sebastián Verón
- Māris Verpakovskis
- Rain Vessenberg
- Arturo Vidal
- Nemanja Vidić
- Marcelo Vieira
- Patrick Vieira
- Christian Vieri
- Sergei Vihrov
- Kristen Viikmäe
- Taavi Viikna
- Sander Viira
- David Villa
- Aleksandr Volkov
- Yochanan Vollach
- Aleksandr Volodin
- Johan Vonlanthen
- Karel Voolaid
- Kristjan Vomm
- Michel Vorm
- Vladimir Voskoboinikov
- Denis Vnukov
- Dare Vršič
- Zísis Vrýzas
- Mirko Vučinić
- Martin Vunk
- Tanel Võtti
- Rudi Völler
W.
Hidetoshi Wakui
- Theo Walcott
- Jonathan Walters
- Abby Wambach
- Paulo Wanchope
- Stephen Ward
- Ronald Waterreus
- George Weah
- Patrick Weihrauch
- Mitchell Weiser
- Danny Welbeck
- Sander Westerveld
- Sean Tremaine Whalen
- Georginio Wijnaldum
- Christian Wilhelmsson
- Jack Wilshere
- Christian Wörns
Õ.
Jan Õun
- Janar Õunap
Ä.
Mika Ääritalo
Ö.
Mesut Özil
Ü.
Oskar Üpraus
Y.
Yang Xu - Dwight Yorke - Ashley Young - Yu Hai


Jorge Andrade.
Jorge Manuel Almeida Gomes de Andrade (sündis 9. aprillil 1978 Lissabonis) on endine Portugali jalgpallikoondise kaitsja.
Andrade on pärit Roheneeme Saartelt, mis on endine Portugali koloonia.
Koondisekarjäär.
Andrade debüüt koondises toimus 2001. aasta aprillis, kui mängiti Prantsusmaaga. Juba samal aastal lõi ta esimese värava koondises; see juhtus 14. novembril sõprusmängus Angoola jalgpallikoondise vastu.
Kokku lõi Andrade Portugali eest kaheaastaste vahedega 3 väravat, kõik Portugali suureskoorilistes võitudes. Ta lõi ka ühe omavärava Hollandi jalgpallikoondise vastu, aga Portugal võitis sellegi kohtumise. Kokku osales Andrade Portugali eest 51 koondisemängus.
2002. aasta maailmameistrivõistlustele Lõuna-Koreasse pääses Portugal valikgrupivõiduga. Sealjuures edestati Iirimaa jalgpallikoondist üksnes väravate vahega. Lisavalikmängudega jõudis MM-ile ka Iirimaa. Finaalturniiri alustas Portugal šokeeriva 2:3 kaotusega USA jalgpallikoondisele ja Andrade vahetati platsile 74. minutil, kui väravad olid juba löödud. Järgnes 4:0 võit Poola jalgpallikoondise üle, kus Andrade ei mänginud. Viimases kohtumises oli vaja teha viik Lõuna-Korea jalgpallikoondise vastu, kuid Portugal jäi 27. minutil kümnekesi ja 66. minutil koguni üheksakesi. 69. minutil vahetati sisse Andrade, kuid 70. minutil lõi Park Ji-Sung mängu ainsa värava. Lõuna-Korea võitis alagrupi USA ees, Portugal jäi kolmandaks ja langes välja.
2004. aasta Euroopa meistrivõistlused toimusid Portugalis. Andrade mängis kõik Portugali kohtumised kaasa algusest lõpuni. Alagrupis kaotas Portugal üllatuslikult Kreeka jalgpallikoondisele 1:2, kuid võitis seejärel Venemaa jalgpallikoondise 2:0 ja Hispaania jalgpallikoondise 1:0 ning ühes sellega ka alagrupi. Kreeka läks teisena edasi, edestades Hispaaniat löödud väravate arvuga. Veerandfinaalis tuli vastu Inglismaa jalgpallikoondis. Normaalaeg lõppes 1:1, lisaaeg 2:2. Penaltiseerias võitis Portugal pärast 7 lööki 6:5, Andrade lööma ei pidanud. Poolfinaalis Hollandi vastu läks Portugal 58. minutil 2:0 juhtima, kuid 63. minutil lõi Andrade omavärava. See jäi kohtumise viimaseks ja Portugal pääses finaali, kus kohtus taas Kreekaga. Kreeka võitis taas 1:0 ja tuli Euroopa meistriks. See oli maailma jalgpalliajaloo üks läbi aegade suurimaid üllatusi.
2006. aasta MM-valikgrupi läbis Portugal ainsagi kaotuseta ja võitis. Neljandaks jäi Eesti jalgpallikoondis, keda Portugal mõlemas mängus võitis, ja Andrade mängis mõlemas mängus algusest lõpuni. Kuid finaalturniirile Andradet ei võetud. Maailmameistrivõistlustel võitis Portugal alagrupi täiseduga ja saavutas lõpuks 4. koha.
Viimast korda esindas Andrade Portugali 22. augustil 2007 2008. aasta EM-valikmängul Armeenia jalgpallikoondise vastu, mida Portugal ei suutnud võita (1:1). Portugal võitis valikgrupis üksnes pooled mängud, kuid tuli Poola järel teiseks ja pääses finaalturniirile, võitis seal alagrupi, kuid langes veerandfinaalis.
Isiklikku.
Jorge Andrade on 184 cm pikk ja kaalub 73 kg.


Gianluca Zambrotta.
Gianluca Zambrotta (sündis 19. veebruar 1977 Como) on Itaalia jalgpallikoondise endine poolkaitsja.
Koondisekarjäär.
Zambrotta kutsuti Itaalia U-21 koondisse ja ta pidas oma esimese mängu selles 25. märtsil 1998 Malta jalgpallikoondise vastu. Juba teises noortekoondise mängus (see toimus 22. aprillil 1998 Walesi jalgpallikoondise vastu) lõi ta värava, aidates Itaalial 2:1 võita. Sel aastal osales ta kõigis Itaalia 6 U-21 koondise mängus ja Itaalia sai neist 5 võitu ja viimases mängus viigi Hispaaniaga.
Itaalia täiskasvanute koondises mängis Zambrotta esimest korda 10. veebruaril 1999. See oli sõprusmäng Norra jalgpallikoondise vastu, mis lõppes 0:0.
2000. aasta Euroopa meistrivõistlustele jõudis Itaalia valikgrupivõiduga, aga seal Zambrottat ei kasutatud. Küll kutsuti ta koondisse Madalmaades toimunud finaalturniirile. Itaalia võitis kõik kolm alagrupimängu: 11. juunil Türgi jalgpallikoondist 2:1, 14. juunil Belgia jalgpallikoondist 2:0 ja 19. juunil Rootsi jalgpallikoondist 2:1. 24. juunil veerandfinaalis tegi Zambrotta kaasa terve mängu ja Itaalia võitis Rumeenia jalgpallikoondise 2:0. 29. juunil toimus poolfinaal Hollandi jalgpallikoondise vastu, kus Zambrotta sai 15. minutil kollase kaardi, 34. minutil teisegi ja saadeti platsilt ära. Kokku jagati mängus 11 kollast kaarti, neist 6 Itaaliale. Peaaegu kogu mängu vähemuses olnud Itaalia võitis lõpuks siiski penaltiseerias, sest Holland jättis 5 penaltit realiseerimata, neist 3 penaltiseerias. Zambrottata peetud finaalis kaotas Itaalia 2. juulil Prantsusmaa jalgpallikoondisele lisaajal 1:2.
Itaalia meeskonnas läks Zambrotta 2000. aasta suveolümpiamängudele Austraaliasse Sydneysse. 13. septembril alistas Itaalia korraldajad 1:0 ja 16. septembril Honduurase jalgpallikoondise 3:1. Mõlemas mängis Zambrotta algusest lõpuni. Pärast neid mänge oli Itaalia edasipääsu taganud. Viimases mängus Nigeeria jalgpallikoondise vastu 19. septembril lõid nigeerlased mõlemad väravad, kuid teise neist oma väravasse. Zambrotta sekkus vahetusest alles 80. minutil seisul 1:1. Itaalia võitis alagrupi Nigeeria ees. Veerandfinaalis Hispaania jalgpallikoondise vastu kaotas Zambottata mänginud Itaalia 23. septembril 0:1 ja langes välja.
2002. aasta MM-valikgrupi võitis Itaalia Rumeenia ees. Zambotta osales 8 alagrupimängust kuues, alati algrivistuses, 4 korda lõpuni ja 2 korda peaaegu lõpuni. Itaalia ei kaotanud ühtki mängu ja lasi sisse üksnes 3 väravat. Finaalturniiril Jaapanis mängis Zambrotta igas Itaalia mängus algusest lõpuni. Alagrupis alistas Itaalia 3. juunil 2:0 Ekvadori jalgpallikoondise, kaotas siis 8. juunil 1:2 Horvaatia jalgpallikoondisele ja viigistas 13. juunil 1:1 Mehhiko jalgpallikoondisega. Selles mängus sai Zambrotta 55. minutil kollase kaardi. Sellegipoolest pääses Itaalia Mehhiko järel teisena alagrupist edasi. Järgnes kohtumine Lõuna-Korea jalgpallikoondise vastu, kus Itaalia läks Christian Vieri löögist 18. minutil juhtima, aga üsna lõpus, 88. minutil Lõuna-Korea viigistas ja lõi 117. minutil koguni võiduvärava.
2004. aasta EM-valikgrupi võitis Itaalia Walesi ees. Zambrotta osales 8 valikmängust viies, alati algrivistuses. Finaalturniiril Portugalis mängis Zambrotta kõik Itaalia mängud kaasa algusest lõpuni. 14. juunil viigistas Itaalia Taani jalgpallikoondisega 0:0 ja 18. juunil Rootsiga 1:1 (selles kohtumises sai Zambrotta 58. minutil seisul 1:0 kollase kaardi). Viimases mängus Bulgaaria jalgpallikoondise vastu 22. juunil võitis Itaalia küll 4. üleminutil löödud väravast 2:1, aga jäi ikkagi alagrupis kolmandaks. Rootsi, kes oli võitnud Bulgaariat 5:0, võitis alagrupi Taani ees, kes oli võitnud Bulgaariat 2:0. Zambrotta valiti ainsa itaallasena EM-turniiri sümboolsesse koondisse.
2006. aasta MM-valikgrupi võitis Itaalia Norra ees. Finaalturniir toimus Saksamaal. Zambrotta osales kõigis Itaalia mängudes peale esimese algusest lõpuni. Avamängus 12. juunil, kus Zambrotta ei mänginud, alistas Itaalia Gaana jalgpallikoondise 2:0. 17. juunil mängiti USA jalgpallikoondisega ja Itaalia lõpetas selle kümnekesi üheksa vastu. Ka Zambrotta sai 70. minutil kollase kaardi. Mängu alguses löödud väravatest lõppes kohtumine 1:1. Viimases mängus võitis Itaalia 22. juunil Tšehhi jalgpallikoondise 2:0. Itaalia võitis alagrupi Gaana ees. Järgnes mäng 26. juunil Austraalia jalgpallikoondise vastu, kus Itaalia mängis alates 50. minutist vähemuses ja ka Zambrotta sai 1. üleminutil kollase kaardi. 5. üleminutil anti Itaalia kasuks penalti, mis viis Itaalia veerandfinaali. 30. juunil võitis Itaalia Ukraina jalgpallikoondise 3:0 (Zambrotta viis juba 6. minutil Itaalia juhtima) ja 4. juulil poolfinaalis lisaajal Saksamaa jalgpallikoondise 2:0. Brasiilia jalgpallikoondise vastu peetud finaalis 9. juulil sai Zambrotta juba 5. minutil kollase kaardi (itaallaste ainsa), seejärel lõi kumbki pool varsti värava, aga ülejäänud mängus väravaid ei tulnud enne penaltiseeriat, kus itaallased ei eksinud ja tulid maailmameistriks.
2008. aasta EM-valikgrupi võitis Itaalia Prantsusmaa ees. Finaalturniiri Šveitsis alustas Itaalia 9. juunil 0:3 kaotusega Hollandile, kusjuures Zambrotta sai 35. minutil seisul 0:2 kollase kaardi. 13. juunil viigistas Itaalia Rumeeniaga 1:1. Holland võitis alagrupi täiseduga, teist edasipääsejat otsustavas mängus alistas Itaalia 17. juunil Prantsusmaa 2:0. Veerandfinaalis Hispaania vastu 22. juunil väravaid ei löödud ja ka penaltiseerias oli palluritel probleeme, Itaalial natuke rohkem ja nad kaotasid 2:4. Zambrotta lööma ei pidanud.
Valitseva maailmameistrina kutsuti Itaalia 2009. aasta konföderatsioonide karikavõistlustele, mis toimusid Lõuna-Aafrikas. Zambrotta osales kõigis Itaalia mängudes algusest lõpuni. Avamängus 15. juunil võitis Itaalia USA 3:1, kuid siis kaotas 18. juunil Egiptuse jalgpallikoondisele 0:1 ja 21. juunil Brasiiliale 0:3. Brasiilia võitis alagrupi täiseduga, teisena läks edasi USA. Itaalia väravate vahe oli sama mis USA-l, aga ta langes välja väiksema löödud väravate arvu tõttu.
2010. aasta MM-valikgrupi võitis Itaalia Iirimaa jalgpallikoondise ees. Kumbki ei kaotanud ühtki mängu, aga Itaalial oli võite rohkem. Finaalturniiril osales Zambrotta kõigis Itaalia mängudes algusest lõpuni. 14. juunil viigistas Itaalia Paraguai jalgpallikoondisega 1:1, 20. juunil viigistas ta ka Uus-Meremaa jalgpallikoondisega 1:1 ja 24. juunil kaotas Slovakkia jalgpallikoondisele 2:3. Alagrupi võitis Paraguai, Itaalia jäi viimaseks.
Viimast korda mängis Zambrotta Itaalia koondises 12. oktoobril 2010. Kokku pidas ta Itaalia täiskasvanute koondises 98 kohtumist ja lõi neis 2 väravat. Esimese värava lõi ta 30. mail 2004 Tuneesia jalgpallikoondise vastu 4:0 võidetud mängus, teise 2006. aasta MM-il Ukraina vastu.
Isiklikku.
Gianluca Zambrotta on 181 cm pikk ja kaalub 76 kg.


Nigeeria riigipeade loend.
Nigeeria riigipeade loend loetleb Nigeeria riigipead alates riigi iseseisvumisest ja presidendid alates 1963. aastast.


Euroopa kobras.
Euroopa kobras ("Castor fiber") on näriline kopra perekonnast. Ta elab Euraasias. Kobras on Eesti suurim ja Euroopas okassea järel suuruselt teine näriline.
Euroopa kopraga samasse perekonda kuulub ka kanada kobras. Nende välimus ja eluviis on väga sarnased; selle kohta vaata artiklit kobras.
Leviala.
Euroopa kobras oli Euroopas intensiivse küttimise tõttu väljasuremise äärel. Eestis suri kobras välja 18. sajandil. Teda kütiti karusnaha pärast ning arvatavate tervistavate omadustega kopranõre pärast.
Praegu taasasustatakse kobrast kogu Euroopas. Eestisse toodi kobras uuesti 1957 Jägala jõgikonda Valgevenest, 1959 hakkasid nad Pihkva oblastist ise sisse kolima. Tuhandeid kopraid elab Elbe, Rhône'i ja Visla jõel ning mitmel pool Skandinaavias. Kobrast taasasustatakse Baierisse. Kobras on tavaline veel Valgevenes, Ukrainas, Voroneži ja Smolenski oblastis, Tuvas, Põhja- ja Lääne-Mongoolias ning Hiinas Xinjiangis. Suurbritannia saarel suri kobras välja 16. sajandil, kuid päevakorras on tema taasasustamine Šotimaale.
Eestis on kobras jahiloom, mujal Euroopas enamjaolt kaitse all.
Paljunemine.
Koprad paarituvad jaanuaris-veebruaris. Tiinus kestab 105–107 päeva. Pesakonnas on 2–5 poega, harva rohkem. Pojad sünnivad aprillis-mais nägijate ja karvastena. 1–2 päeva pärast suudavad nad juba ujuda, aga kolmenädalaselt alustavad iseseisvat toitumist taimedest.
Koprapere koosneb täiskasvanute paarist ning nende eelmise ja käesoleva aasta poegadest. Alles 3. eluaastal saavad koprad suguküpseks, lahkuvad vanemate juurest ja loovad oma kodu.
Välimus.
Euroopa kobrastel on kaks kihti karusnahka: alumine kiht on pehme ja tihe aluskarv, mis on tumehalli värvi, pealmine kiht on pikem ja tugevam. Punakaspruun pealmine karusnahk kaitseb kopraid vigastuste eest. Põhja pool on normaalselt kobrastel tumedam karusnahk, lõunas heledam. Euroopa koprad kaaluvad umbes 13-35 kg ja on 73-135 cm pikad. Euroopa kopra koon on ümar ja veidi lapik, kõrvad on väiksed. Kopra tagajalgadel on ujulestad. Üldiselt on jalad mustad või pruunid ning alati üsna lühikesed. Saba on must, lapik ja soomustega.


Kobraslased.
Kobraslased ("Castoridae") on näriliste sugukond, kuhu kuulub ainult üks tänapäevane perekond – kobras.


Rumeenia riigipeade loend.
Rumeenia riigipeade loend loetleb Rumeenia riigipead alates Valahhia ja Moldova vürstiriigi ühendamisest 1861. aastast.


Lascăr Catargiu.
Lascăr Catargiu (13. november 1823 – 11. aprill 1899) oli Rumeenia riigimees. Ta oli neli korda peaminister (1866, 1871–1876, 1889, 1891–1895).
Catargiu sündis Moldovas vanas valahhi perekonnas, mille ühe liikme oli Valahhia vojevood Matei Basarab 17. sajandil pagendanud, nii et ta oli elama asunud Moldovasse.
Vürst Grigore Ghica valitsemise (1849–1856) ajal sai Catargiu Iași politseiprefektiks.


Gheorghe Gheorghiu-Dej.
Gheorghe Gheorghiu-Dej [ge'orge ge'orgju deež] (8. november 1901 Bârlad – 19. märts 1965 Bukarest) oli Rumeenia riigitegelane ja kommunistliku partei juht 1944–1965.


Kanada kobras.
Kanada kobras ("Castor canadensis") on näriliste seltsi kopra perekonda kuuluv loom.
Sellesse perekonda kuulub peale kanada kopra veel teine liik, euroopa kobras. Nende välimus ja eluviis on väga sarnased.
Kanada koprad on väiksemad, väiksema ja ümarama peaga, lühema ja laiema koonuga, paksema, pikema ja tumedama aluskarvaga, laiema ja ovaalsema sabaga ning pikemate sääreluudega, mis võimaldab kanada kopral tagajalgadel paremini liikuda kui euroopa kopral. Ninaava on kanada kopral ruudukujuline, euroopa kopral kolmnurkne. Anaalnäärmed on kanada kopral väiksemad, paksema seinaga ja mahutavad vähem nõret.
Mingil määral erineb ka kobraste jaotus värvi järgi. Kanada kobrastest on 50% helepruunid, 25% punakaspruunid, 19% tumepruunid ja 6% mustad, euroopa kobrastest on 66% helepruunid, 20% punakaspruunid, 8% tumepruunid ja 4% mustad.
Levik ja eluviis.
Kanada kobras on levinud Põhja-Ameerika metsavööndis. Tema levila vähenes kunagi küttimise tõttu tunduvalt, kuid on tänapäevaks pärast kaitseabinõude rakendamist ja reaklimatiseerimist peaaegu taastunud. Sellepärast kuulub kanada kobras soodsas seisundis liikide hulka.
Ta suudab elada isegi tiheda inimasustusega aladel. Väikest kopra asurkonda peetakse inimasustatud aladel isegi soovitavaks.
Vangipõlves on kanada kopra eluiga ulatunud 19 aastani.
Kanada kobras saab vee all olla kuni veerand tundi järjest.
Montana osariigis teatakse 700 meetri pikkust kopratammi, mille kuhilpesa kõrgus ulatub iga-aastase juurdeehituse tõttu 13 meetrini.
Euroopas on Kanada kobras introdutseeritud ainult Soome. Ta on levinud Soome kagu- ja idaosas. Soomest on kanada kobras levimas Rootsi.
Euroopa ja kanada kobras ei anna omavahel järglasi. Euroopa kopral on 48 kromosoomi ja kanada kopral 40. Venemaal on tehtud rohkem kui 27 katset neid kaht liiki hübridiseerida, kasutades isast kanada ja emast euroopa kobrast. Tulemuseks oli üks surnult sündinud järglane.
Kobras sümbolina.
Ta on Kanada rahvusloom. Tema kujutis on Kanada 5-sendisel mündil. Mõnes Kanada piirkonnas peetakse teda siiski kahjuriks.
Kanada kobras on ka USA Oregoni osariigiloom. Ta on paljude insenere ettevalmistavate õppeasutuste, sealhulgas California Tehnoloogiainstituudi ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi embleemiks.


Kobras.
Kobras ehk piiber ("Castor") on loomaperekond näriliste seltsist, kobraslaste sugukonna ainus tänapäevane perekond.
Liigid.
Nad on sarnase välimuse ja eluviisiga, kuid nende ristumine on ebatõenäoline.
Välimus.
Koprad on suured närilised: tüvepikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas.
Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk, esijäsemetel ujunahka ei ole. Tagajäseme teise varba küüs on kahestunud, moodustades omamoodi hargi. See võimaldab loomal karvu harjata ning välisparasiite eemaldada.
Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad.
Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani.
Saba on kaetud suurte sarvsoomustega. Saba selgmisel keskjoonel kulgeb jäik sarvkiil. Sarvsoomuste vahel kasvab hajusalt lühikesi karme karvu.
Paariliste anaalnäärmete nõrega võiab kobras karvastikku, et kaitsta seda märgumise eest. Nende ees on paarilised muskusnäärmed, mille eritist nimetatakse kopranõreks.
Purihambaid on 16: üla- ja alalõualuu kummaski pooles 4. Neil pole harilikult juurt, ainult mõne vana isendi purihambail moodustub nõrk juur. Lõikehambad on suuõõnest eraldatud eriliste mokajätketega, mis võimaldab kopral närida ka vee all, ilma et vesi kurku satuks.
Elupaik.
Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit.
Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikupp, valge vesiroos, võhumõõk, pilliroog), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks.
Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Kui veekogu kaldad on järsud, siis nad kaevavad uru, aga kui madalad soised kaldad seda ei võimalda, siis rajavad kuhilpesa. Viimane tähendab mudaga kokku mätsitud savihunnikut, mille kõrgus võib ulatuda kolme ja läbimõõt kümne meetrini. On täheldatud ka vahevormi, poolkuhilpesi: hävinud laega urule kuhjatakse okstest katus.
Uruava või pesaväljakäik asub veepinnast allpool. Pesas on talvel temperatuur üle nulli, vesi ei külmu ja koprad saavad väljuda jääalusesse vette.
Tammid.
Selleks, et koprad muutuva veetasemega veekogus kuivale ei jääks, ehitavad nad väikestele vooluveekogudele pesast allavoolu tamme. Langetatud puude tüved, oksad ja risu seotakse savi ja mudaga. Mõnikord rajavad koprad kanaleid, mida mööda puitu parvetavad.
Koprad väldivad nii laiu ja kiire vooluga veekogusid, millele nad ei suuda tammi ehitada, ja samuti talvel põhjani jäätuvaid veekogusid.
5–7 cm läbimõõduga haava langetab kobras 2 minutiga, aga 10–12 cm läbimõõduga puu ühe ööga. Langetatud puul hammustavad nad küljest ja tükeldavad oksad. Osa oksi söövad nad kohapeal, osa veavad ära või parvetavad oma koopa või tammi juurde. Järele jäävad iseloomuliku kujuga känd ja laastud.
Vaenlased.
Seoses metskitsede arvukuse vähenemisega on ilvesed hakanud murdma kopraid.


Deșteaptă-te, române!
"Deșteaptă-te, române!" [deštjaptö-te romõõne] 'Ärka, rumeenlane!' on Rumeenia riigihümn.
Hümni sõnad on kirjutanud Andrei Mureșanu (1816-1863) ja viisi autor on Anton Pann (1796-1854). Laul kirjutati 1848. aasta revolutsiooni ajal. Selle nimi oli algul "Un răsunet" (Kaja). Esimest korda lauldi seda 29. juunil 1848 Râmnicu Vâlcea linnas. See võeti kohe kasutusele revolutsiooni hümnina ning ta sai nimeks "Deșteaptă-te, române".
Tekst.
Deșteaptă-te, române, din somnul cel de moarte,
În care te-adânciră barbarii de tirani
Acum ori niciodată croiește-ți altă soarte,
La care să se-nchine și cruzii tăi dușmani.
Acum ori niciodată să dăm dovezi în lume
Că-n aste mâni mai curge un sânge de roman,
Și că-n a noastre piepturi păstrăm cu fală-un nume
Triumfător în lupte, un nume de Traian.
Înalță-ți lata frunte și caută-n giur de tine,
Cum stau ca brazi în munte voinici sute de mii;
Un glas el mai așteaptă și sar ca lupi în stâne,
Bătrâni, bărbați, juni, tineri, din munţi și din câmpii.
Priviți, mărețe umbre, Mihai, Ștefan, Corvine,
Cu brațele armate, cu focul vostru-n vine,
"Viața-n libertate ori moarte" strigă toți.
Pre voi vă nimiciră a pizmei răutate
Și oarba neunire la Milcov și Carpați
Dar noi, pătrunși la suflet de sfânta libertate,
Jurăm că vom da mâna, să fim pururea frați.
O mamă văduvită de la Mihai cel Mare
Pretinde de la fii-și azi mână d-ajutori,
Și blastămă cu lacrămi în ochi pe orișicare,
În astfel de pericul s-ar face vânzători.
De fulgere să piară, de trăsnet și pucioasă,
Oricare s-ar retrage din gloriosul loc,
Când patria sau mama, cu inima duioasă,
Va cere ca să trecem prin sabie și foc.
A cărui plăgi fatale și azi le mai simțim;
Acum se vâră cnuta în vetrele străbune,
Dar martor ne de Domnul că vii nu oprimim.
Al cărui jug de seculi ca vitele-l purtăm;
Acum se-ncearcă cruzii, cu oarba lor trufie,
Să ne răpească limba, dar morți numai o dăm.
Români din patru unghiuri, acum ori niciodată
Strigați în lumea largă că Dunărea-i furată
Prin intrigă și silă, viclene uneltiri.
Preoți, cu crucea-n frunte căci oastea e creștină,
Deviza-i libertate și scopul ei preasfânt.
Murim mai bine-n luptă, cu glorie deplină,
Decât să fim sclavi iarăși în vechiul nost'pământ.


Iraani riigipeade loend.
Iraani riigipeade loend loetleb Iraani riigipead alates riigi iseseisvumisest 1502. aastal.


Boris Tadić.
thumb
Boris Tadić (Борис Тадић; sündinud 15. jaanuaril 1958 Sarajevos)
on Serbia poliitik, Serbia president 11. juulist 2004 5. aprillini 2012, Demokraatliku Partei juht 2003. aastast.
2008. aastal valiti Tadić teiseks (viieaastaseks) ametiajaks presidendiametisse tagasi, kuid ta lahkus ametist omal soovil enne teise ametiaja lõppu.
Tadić käis koolis Belgradis ja lõpetas Belgradi ülikooli sotsiaalpsühholoogia erialal. On õpetanud Belgradi 1. Keskkoolis psühholoogiat.
2000. aastal oli Tadić Jugoslaavia telekommunikatsiooniminister, aastatel 2003 kuni 2004 Serbia ja Montenegro kaitseminister.
Teist korda abielus. Esimene abielu oli lastetu, teisest on Tadićil kaks last.
Välislingid.
Tadic, Boris
Tadic, Boris


Silvio Berlusconi.
thumb
Silvio Berlusconi [s'ilvio berlusk'ooni] (sündinud 29. septembril 1936) on Itaalia ettevõtja, meediaimpeeriumi omanik ja paremtsentristlik poliitik, Itaalia peaminister alates 8. maist 2008 kuni 12. novembrini 2011. Ta oli peaminister ka aastatel 1994–1995 ja 2001–2006.
Berlusconi juhib 2007. aastal alguse saanud parteid, mille itaaliakeelne nimi on Il Popolo della Libertà (lühendatult PdL). Ametlikult asutati partei 2009. aastal, mil Berlusconi varasema partei Forza Italiaga liitus Rahvuslik Allianss.
Berlusconi sai kiiresti Itaalia üheks juhtivaks ettevõtjaks. Ta alustas elamuehitusest, kuid suundus raadio, televisiooni, filmi ja kino alale. Ta omandas aastal 1986 ühe Itaalia hinnatuimatest jalgpalliklubidest AC Milan ja 1988 suurima kaubamaja "La Standa". Ehitanud üles äriimpeeriumi Fininvest, muutis ta oma Milanos paikneva survegrupi Forza Italia parteiks.
Aastal 1981 sai avalikult teatavaks Berlusconi kuulumine vabamüürlaste looži P2.
Koos föderalistliku Põhja Liigaga ja parempoolse Rahvusliku Alliansiga võitis ta märtsis 1994 toimunud parlamendivalimistel kindla enamuse. 27. aprillist 1994 kuni 17. jaanuarini 1995 oli ta esimest korda Itaalia peaminister. Tema valitsus sattus varsti raskustesse ning väidetav ärihuvide ja poliitiliste kohustuste konflikt sundis teda tagasi astuma.
Detsembris 1995 pälvis Silvio Berlusconi pistiseandmise eest 16-kuulise vanglakaristuse. Aprillis 1996 juhtis Berlusconi üldvalimistel edutult paremtsentristlikku koalitsiooni ja sattus uuesti kohtu alla, süüdistatuna altkäemaksudes ja maksupettustes. Veebruaris 1998 vabastati ta maksupettusesüüdistustest, aprillis valiti Forza Italia liidriks.
11. juunist 2001 kuni 2. maini 2006 oli Berlusconi uuesti Itaalia peaminister. Kaotanud aprillis 2006 valimistel Romano Prodi juhitud vasaktsentristlikule valimisliidule "L'Unione", keeldus ta kaua aega oma valimiskaotust tunnistamast. Olles lõpuks 2. mail 2006 esitanud avalduse ametist lahkumiseks, jäi ta president Carlo Azeglio Ciampi palvel edasi peaministri kohusetäitjaks. 17. mail 2006 andis Berlusconi võimu üle Romano Prodi valitsusele.
2008. aasta ennetähtaegsetel valimistel saavutas võidu Forza Italia, Rahvusliku Allianssi ning Põhja Liiga baasil moodustatud valimisnimekiri, mis saavutas 344 kohta parlamendi alamkoja 630 kohast. Berlusconist sai taas peaminister.
2010. aasta juuni lõpus kaotas Berlusconi koalitsioon enamuse alamkojas, pärast seda kui Berlusconiga tülli läinud ja PdList välja heidetud Gianfranco Fini toetajad moodustasid uue 33-liikmelise parlamendifraktsiooni.
2010. aastal alustati uuesti uurimist, mille käigus kontrollitakse Silvio Berlusconi ja tema poja poolt Berlusconi meediaimpeeriumi Mediaseti juhtimisel 2003. ja 2004. aasta teostatud aruandlust. Mediasetile kuuluvad kolm põhilist üleriigilist Itaalia erakanalit.


Carlo Azeglio Ciampi.
Carlo Azeglio Ciampi (sündis 9. detsembril 1920 Livornos) on Itaalia poliitik, Itaalia kümnes president. Ta oli presidendi ametikohal 13. maist 1999 10. maini 2006.
1960–1993 töötas ta Itaalia keskpangas Banca d'Italias.


Heinz Fischer.
Heinz Fischer (sündis 9. oktoobril 1938 Grazis Steiermarkis) on Austria liidupresident.
Elulugu.
Heinz Fischer lõpetas Viini ülikooli 1961 juristina doktorikraadiga. Ta tegi paralleelselt karjääri nii poliitikas kui ka teaduses, saades Innsbrucki ülikoolis 1993 politoloogiaprofessoriks.
Fischer oli Austria parlamendi saadik alates 1971, sealjuures parlamendi juhatuses 1990–2004. Aastatel 1975 sai ta parlamendifraktsiooni esimeheks. Aastatel 1983–1987 oli ta Fred Sinowatzi valitsuses teadusminister.
Ta valiti liidupresidendiks 25. aprillil 2004 opositsioonilise Austria Sotsiaaldemokraatliku Partei kandidaadina 52,4% häältega. Ta edestas ainsat vastaskandidaati välisminister Benita Ferrero-Waldnerit Austria Rahvaparteist. Valimistel osales 71% kodanikest. Fischer andis ametivande 8. juulil 2004. Eelmine president Thomas Klestil oli 6. juulil surnud.
Mitme avaliku arvamuse uuringu kohaselt on Fischer Austria kõige usaldusväärsem poliitik.
Isiklikku.
Heinz Fischer on alates 1968 abielus Margit Fischeriga. Neil on 2 täiskasvanud last.
Fischeri hobiks on mägironimine. Ta on aastaid olnud Austria loodusesõprade seltsi esimees.
Välislingid.
Fischer, Heinz
Fischer, Heinz


Wolfgang Schüssel.
Wolfgang Schüssel (sündis 7. juunil 1945) oli Austria liidukantsler 4. veebruarist 2000 kuni 11. jaanuarini 2007.
Alates 2. jaanuarist 2007 oli ta ühtlasi ka Austria siseminister, asendades 31. detsembril 2006 ootamatult surnud Liese Prokopit.
Schüssel, Wolfgang
Schüssel, Wolfgang


Leisel Jones.
Leisel Jones (sündinud 30. augustil 1985 Põhjaterritooriumil Katherine'is) on Austraalia naisujuja.
Ta on maailmarekordi omanik naiste 100 m rinnuliujumises (21. juuli 2003 Barcelona, maailmameistrivõistluste poolfinaal; 1.06,37) ja naiste 200 m rinnuliujumises (10. juuli 2004 Brisbane, maailmakarikavõistluste etapp; 2.22,96).
Saavutused.
2000. aasta suveolümpiamängudelt sai ta kaks hõbemedalit: 100 m rinnuliujumises ja 4×100 m kombineeritud teateujumises.
2001. aastal sai ta maailmameistrivõistlustelt ühe kuld- ja kaks hõbemedalit.
2002. aastal sai ta Vaikse ookeani meistrivõistlustelt ühe kuld- ja kaks hõbemedalit ning Rahvaste Ühenduse mängudelt kolm kuldmedalit.
2003. aastal sai ta maailmameistrivõistlustelt ühe hõbe- ja kaks pronksmedalit ning püstitas maailmameistrivõistlustel naiste 100 m rinnuliujumise maailmarekordi.
2004. aastal püstitas ta naiste 200 m rinnuliujumise maailmarekordi.
Tema treener on Ken Wood Austraalia klubis Redcliffe Leagues Lawnton SC Inc.
Isiklikku.
Tema pikkus on 172 või 173 cm ja kaal 66 kg.


Michael Phelps.
a>iga, kes oli Pekingis, kui Phelps võitis oma esimese kuldmedali
Michael Fred Phelps II (sündis 30. juunil 1985 Baltimore'is Marylandi osariigis) on USA ujuja, kõigi aegade edukam olümpiaujuja. Olümpiamedaleid on tal 22, millest 18 on kuldsed, see on olümpiamängude rekord. Tema on ka ainuke sportlane, kes on ühtedelt mängudelt saanud kaheksa kuldmedalit (2008). Eelmine rekord 7 kullaga kuulus samuti USA ujujale Mark Spitzile. Lisaks on tal kokku 22 maailmameistritiitlit, mis on samuti ainult temale seni jõukohane olnud. Kokku on ta MM-ilt võitnud 26 medalit 50 m basseinist ning ühe MM-kulla lühiraja ujumiselt. Phelps on teinud kokku 37 maailmarekordit. "Swimming World" leht on valinud Phelpsi neli korda aasta ujujaks 2003, 2004, 2006 ja 2007. Tema treener on olnud algusest peale Bob Bowman.
Algusaastad.
Phelps osales 2000. aasta olümpiamängudel Sydneys 15-aastaselt ja ta oli noorim USA ujuja viimase 68 aasta jooksul. Ta sai 200 m liblikujumises viienda koha. Kuus kuud peale olümpiat 30. märtsil 2001. aastal ujus Phelps samal distantsil oma esimese maailmarekordi, olles ujumisajaloos noorim, kes on maailmarekordi püstitanud. Rekordi püstitamisel oli ta 15 aasta ja 9 kuu vanune. Samal aastal toimunud maailmameistrivõistluste Fukuokas parandas ta veel samal distantsil maailmarekordit (1.54,58) ja tuli ka esimest korda maailmameistriks. 2002. aastal USA meistrivõistlustel ujus ta 400 m kompleksujumises uue maailmarekordi (4.11,09) ja viis selle 2004. aastaks 4.08,41. 2003. aastal ujus ta oma järgmise maailmarekordi ka 200 m kompleksujumises 1.57,94.
27px Ateena 2004.
Phelps võitis 2004. aasta olümpiamängudel Ateenas kuus kuldmedalit ja kaks pronksmedalit. Ta võistles olümpiamängudel kaheksal alal ja üritas ületada Mark Spitzi (7 kulda) rekordi ja võita kõigil aladel kuldmedali. Phelps osales viiel individuaalsel ja kolmel võistkondlikul alal. Need alad olid: 200 m vabalt, 100 m ja 200 m liblikat, 200 m ja 400 m kompleksi ning 4x100 m ja 4x200 m vabalt, 4x100 m kompleksi.
Esimene ala Ateenas, kus Phelps oma kullaarve avas oli 400 m kompleksujumine. 19-aastane Phelps sai oma esimese kuldmedali suure ülekaaluga. Ta oli rohkem kui 3 sekundiga varem finišis, kui teiseks tulnud koondisekaaslane Erik Vendt. Phelps lõpetas tulemusega 4.08,26, mis oli uus maailmarekord ja juba viies rekordiparandus tema poolt selles ujumisviisis. Oma esimest kulda vastu võttes oli tal raskusi pisarate tagasi hoidmisega. Teisel ja kolmandal võistluspäeval oli selge, et Mark Spitzi rekordi ületamine või kordamine ei ole talle jõukohane. Mõlemal päeval pidi ta leppima pronksmedalitega. Esimese pronksmedali sai ta 4x100 m vabaujumises, kus USA jäi alla Lõuna-Aafrika Vabariigile ja Hollandile. Lõuna-Aafrika Vabariigi võidutulemus oli 3.13,17, mis ületas maailmarekordi poole sekundiga. Teine niinimetatud ebaõnnestumine oli Phelpsil 200 m vabaujumises, kus temas olid paremad Ian Thorpe Austraaliast ja Hollandit esindanud Pieter van den Hoogenband.
Järgmistel päevadel jätkas Phelps edukat kuldmedalite püüdmist. 200 m liblikujumises alustas ta võimsalt ja edestas distantsi esimesel poolel maailmarekordit poole sekundiga, kuid finišis jäi ta kaasmaalase Tom Malchowi tulemusele alla 0,11 sekundiga. Tema tulemus 1.54,04 oli uus olümpiarekord. Kuid sellega polnud veel tema neljas võistluspäev lõppenud. Pärast nappi pausi tuli tal starti minna 4x200 m vabaujumise avaetapil, kus ta viis USA kindlalt juhtima. Viimases vahetuses üritab Austraalia ankrumees Ian Torpe kuldmedali oma maale võita, kuid esikohast jäi teda lahutama 13 sajandikku.
Neljanda kuldmedali võitis Phelps 200 m kompleksujumises, kus nii poolfinaalis, kui ka finaalis parandas ta olümpiarekordit. Pressikonverentsil ütles Phelps: "Võimas, et tõime USA-le kaksikvõidu. (2. koht Ryan Lochte) Mul on väga raske sõnadesse panna, mis tunne mind pjedestaalil seistes valdab. See on parim tunne, mida inimene üldse kogeda võib." 100 m lilblikujumises oli Phelpsil ees raske katsumus, kuna kuldmedali võitmiseks tuli olla parem maailmarekordi omanikust kaasmaalasest Ian Crockerist, kellele tal mullusel MM-il Barcelonas tuli alla jääda. Finaal oli pealtvaatajatele väga põnev ja lõppes Phelpsi napi võiduga, kus ta oli olümpiarekordit ületava tulemusega 51,25 kõigest 4 sajandikuga kiirem Crockerist. 4x100 m kompleksujumises ei olnud Phelpsil enam vaja kuuenda kuldmedali saavutamiseks täie pingega osaleda. Ta ujus teatevõistluse eelujumises, kuid finaalist loobus Ian Crockeri kasuks. Võistkonnakaaslaste võit tõi ka Phelpsi kaela veel ühe olümpiakulla. Sellega sai temast kaheksa medaliga kõigi aegade edukam olümpiaujuja. Kui Phelps oleks võitnud kaheksa kuldmedalit, oleks ta saanud oma sponsorilt Speedolt miljon dollarit.
"Mu unistused on täitunud," ütles Phelps. "Mis puudutab tulevikku, siis plaanidest ei tahaks veel täpselt rääkida. Nelja aastaga võib palju muutuda, isegi ühe nädalaga võivad aset leida suured muutused. Lähen Michigani ülikooli ja jätkan koostööd oma treeneriga."
Montréal 2005.
Michael Phelps alustas Montreali MM-i ebaõnnestunult kuna 400 m vabaujumises ta finaali ei jõudnud. Tema eelujumise aeg oli kõigest 3.50,53, kuigi isiklik rekord oli tal 3.46,73. See tulemus andis talle 18. koha. Eelujumiste kiireim oli austraallane Grant Hackett, kes tuli ka maailmameistriks. 4x100 m vabalt teateujumises olid USA sportlased väljaspool konkurentsi. Esimesena hüppas vette nii nagu ka olümpiamängudel Michael Phelps, edasi ujusid vahetustes Neil Walker, Nate Dusing ja Jason Lezak. Finišis oli nende ajaks 3.13,77, mis oli Ateenas lõuna-aafriklaste poolt ujutud maailmarekordist 0,6 sekundit nõrgem. See oli ameeriklastele selles ujumisviisis juba üheksas MM-tiitel. Oma esimese individuaalse kuldmedali Montreali MM-il sai Michael Phelps 200 m vabaujumises, kus ta võitis ligi sekundiga Grant Hackettit.
"Kogu võistlus on minu jaoks olnud suur õppetund. Loodetavasti on sellest kõigest abi Pekingi olümpiamänge silmas pidades," ütles distantsi 1.45,20-ga läbinud Phelps.
Maailmameistrivõistlusi sooviga kaheksa MM-kulda võita alustanud Phelps sai kolmandal võistluspäeval 100 m vabaujumises järjekordse tagasilöögi osaliseks, sest pidi sellel distantsil leppima seitsmenda kohaga. Vaid tund peale ebaõnnestumist 100 m kroolis tuli Phelpsil taas stardipukile astuda, et 200 m kompleksujumises esikoha pärast võistelda. Seekord oli Phelps jälle võidulainel ja sai ajaga 1.56,68 kuuenda individuaalse MM-tiitli. "Samal päeval kahes finaalis ujuda oli väga raske, kuid ma ei kahetse seda. Pärast 100 m vabaujumise finaali olin pettunud, kuid unustasin selle ja keskendusin järgmisele stardile," rääkis Phelps.
100 m liblikujumises üritas Phelps võita oma viiendat kuldmedalit sel MM-il. Samal alal olümpiavõitjaks tulnud 20-aastane ameeriklane jäi oma paremale tulemusele alla koguni 1,25 sekundiga ja pidi leppima teise kohaga. Võitis uue maailmarekordiga 50,40 Ian Crocker. Kuna ta jäi 100 m liblikujumises teiseks, siis USA koondis teda 4x100 m kombineeritud teatevõistluse finaali koosseisu ei valinud. Eelujumises ta siiski osales ja tänu uuenenud reeglitele sai Phelps ka sellel alal kaela kuldmedali. Kaheksa kulla järele Kanadasse sõitnud Phelps pidi leppima kõigest viie kuldmedaliga, sest saavutas eesmärgi vaid 200 m vabaujumises, 200 m kompleksis ja kolmes teateujumises. 100 m liblikas sai ta hõbemedali, 100 m vabaujumises lõpetas aga seitsmenda kohaga ja 400 m distantsil ei jõudnud üldse finaaligi. Ainus isiklik rekord sündis tal 200 m vabaujumises.
Mitmed oma lemmikalad programmist välja jätnud Phelps jättis trooni vabaks näiteks 400 m kompleksis, kus võidu võttis Lazlo Cseh. Ungarlase võiduaeg 4.09,63 oli ligi poolteist sekundit nõrgem kui Phelpsi poolt Ateena olümpiafinaalis ujutud maailmarekord.
Melbourne 2007.
12. maailmameistrivõistlustel Melbourne'is võitis Michael Phelps oma esimese kuldmedali 4x100 m vabalt teateujumise uue MM-i rekordiga 3.12,72, mis jäi aasta tagasi Victorias ujutud maailma tippajale alla 0,26 sekundiga. Kaks päeva hiljem oli Phelps väga heas hoos ja ületas kahe sajandikuga 200 m vabaujumises kuue aasta vanuse Ian Thorpe'i nimel olnud maailmarekordi. Uuteks rekordinumbriteks kirjutati 1.43,86. Selle tulemusega edestas Phelps teiseks tulnud hollandlast Pieter van den Hoogenbandi 2,42 sekundiga. Järgmisel päeval püstitas Phelps uue maailmarekordi 1.52,09 200 m liblikujumises ja ületas enda nimele kuulunud rekordi koguni 1,71 sekundiga. Tema võit oli väga suure ülekaaluga, kuna hiinlane Peng Wu kaotas 3,04 sekundiga.
Michael Phelps jätkas oma imelist seeriat Melbourne’is ja püstitas juba kolmanda individuaalse maailmarekordi 200 meetri kompleksujumises ajaga 1.54,98, mis oli ligi sekund parem tema eelmisest rekordist. Viienda kuldmedali sai Phelps 4x200 m vabaujumises, kus USA teatenelik sai kindla võidu uue maailmarekordiga 7.03,24 ja võitis hõbemedali saanud Austraaliat koguni 6,81 sekundiga. 100 m liblikujumises sai Phelps oma järjekordse kuldmedali, kuid seekord ilma maailmarekordita. Rekordist jäi vajaka 0,37 sekundit, kuid tulemus 50,77 tagas talle veel ühe kulla. Muide hõbemedali sai selle distantsi maailmarekordit enda käes hoidnud kaasmaalane Ian Crocker 0,5 sekundilise kaotusega.
Kaheksa kuldmedalit püüda soovinud ujumiskuulsus pidi leppima ootamatu tagasilöögiga, kui USA meeskond ei pääsenud esimest korda MM-võistluste ajaloos 4x100 m kombineeritud teateujumise finaali. Eelujumises kolmandana vette hüpanud Ian Crocker tegi valelähte ja ameeriklaste tulemus tühistati. Phelps eelujumises ise ei ujunud, kuna oli vahetult enne seda parima ajaga kindlustanud omale finaalikoha 400 m kompleksujumises. Seni kuus kuldmedalit võitnud Phelps sai veel ainult ühte kuldset medalit püüda 400 m kompleksujumises. MM-i viimasel päeval püstitaski Phelps kompleksujumise pikemal distantsil uue maailmarekordi 4.06,22 ja sai oma seitsmenda kuldmedali Melbourne'is. Phelps alistas enda nimele kuulunud maailmarekordi koguni 2,04 sekundiga. Võit teiseks tulnud kaasmaalase Ryan Lochte ees oli jälle mäekõrgune 3,52 sekundiga. Phelpsist sai
läbi aegade edukaim ujuja MM-võistlustel seitsme kullaga. Seni kandis seda tiitlit Ian Thorpe, kes 2001. aastal sai kuus kuldmedalit.
27px Peking 2008.
Pekingisse kaheksa kuldmedali järele sõitnud Michael Phelps sai oma esimese olümpiakulla 400 m kompleksujumises kätte uue maailmarekordiga 4.03,84, mis ületas tema endise tippmargi 1,41 sekundiga. Võit teiseks jäänud ungarlane Laszlo Csehi ees oli rohkem kui kaks ja pool sekundit. Oma teise kuldmedali OM-il võitis Phelps 4x100 vabaltujumises, kus USA teatenelik võitis suurepärase maailmarekordiga 3.08,24, mis oli varasemast rekordist pea 4 sekundit parem. Eelmine tippaeg 3.12,23 oli ujutud vaid päev varem, kuid siis anti Phelpsile puhkust ja tema ei osalenud eelujumises. Michael Phelps rääkis, et oodates finišisse oma meeskonna viimast liiget Jason Lezakit oli ta pingest hullumas.
Enne viimast basseini ületamist oli 32-aastane Lezak prantslasest Alain Bernardist kehapikkuse võrra tagapool, kuid finišisse jõudis ta siiski esimesena, kirjutas CNN.
„Ma olin hulluks minemas,“ rääkis Phelps ning lisas, et oli vist oma meeskonnale kõige suurem kaasaelaja. Prantsusmaa kaotas lõpuks USA-le kõigest 0,08 sekungiga. Võib veel seda lisada, et see oli väga kõrgetasemeline finaal, kuna eelmisest maailmarekordist ujust tervelt viis võistkonda kiiremini.
Phelps võitis oma kolmanda kuldmedali uue maailmarekordiga 1.42,96 200 m vabaujumises. Kuna mehel oli tõsine plaan kaheksa olümpiakulda võita, siis nii eelujumises, kui ka poolfinaalis ta kõike välja ei pannud ja oli mõlemas neljas. Finaalis oli ta omaette klassist ja võitis Lõuna-Korea ujujat Tae-whan Parki ligi kahe sekundiga.
Neljandal võistlupäeval pidi Phelps osalema kahes finaalujumises, et oma edukat võitudeseeriat jätkata. Esimene kuldmedal oli vaja välja teenida 200 m liblikujumise ja seejärel vähem kui tund aega hiljem 4x200 m vabaujumises. Seni juba 11 olümpiakulda saanud Phelps oli oma ülesannete kõrgusel ja sai mõlemas finaalis võidud uute maailmarekorditega. 200 m liblikat ujus ta ajaga 1.52,03, mis oli tema eelmisest rekordist 0,6 sekundit parem. Teateujumises oli lõpuaeg 6.58,56, mis ületas eelmise tippmargi koguni 4,68 sekundiga.
Imeujuja Michael Phelpsi kullasadu jätkus ka 200 m kompleksujumises, kus järjekordse maailmarekordiga 1.54,23 sai ta juba kuuenda kuldmedali. Sellega tema kullajaht muidugi ei lõppenud. Seitsmenda kuldmedali võitmine tuli talle kõige napimalt 100 m liblikujumises, kus finišis oli ta ainult 0,01 sekundit parem serblasest Milorad Cavicist. Uue olümpiarekordiga 50,58 võitnud Phelps jõudis sellega 1972. aasta olümpiamängude kangelase Mark Spitzi kõrvale, olles võitnud ühelt olümpialt seitse kuldmedalit. Kokku oli aga Phelps enne viimast finaali, kus ta osales, juba võitnud kahelt olümpialt kolmteist kuldset medalit.
Kaheksandas finaalujumises, kus Michael Phelps osales, täitis ta oma eesmärgi. Kaheksanda kuldmedali võitis ta 4x100 m kombineeritud teateujumises ja seda jälle uue maailmarekordiga 3.29,34. Nüüd sai Phelpsis kõigi aegade edukaima olümpiasportlane, kes on võitnud kokku 14 olümpiakulda.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ainult ühes ujumises, kus Phelps osales jäi maailmarekord püstitamata ja see juhtus 100 m liblikujumises. See oli ka tema napim võit. Teine napp võit tuli 4x100 m vabaujumises, kus 0,08 sekundiga võideti tänu ankrumees Lezakile.
Saavutused.
Michael Phelps pärast 8. kuldmedali võitu Pekingi OM-il.
a> enne 4x100m vabaujumise starti Pekingi OM-il
4x100m vabaujumise autasustamine Pekingi OM-il.
Maailmarekordid.
Michael Phelps on püstitanud kokku 32 maailmarekordit (seisuga 21. september 2008), millest 26 on individuaalset ja 6 võistkondlikku. Selle tulemusega jääb ta ainult ühe rekordiga alla Mark Spitzile, kes ujus 33 rekordit (26 ind. ja 7 võistk.) Kõik Phelpsi rekordid on ujutud 50 m basseinis.
Michael Phelps 400 m kompleksujumise rinnulietapil Pekingi OM-il.
Isiklikku.
Michael Phelps on 193 cm pikk ja kaalub 88 kg. Phelpsil on kaks vanemat õde, Whitney ja Hilary. Mõlemad õed on ka ujujad. 2003. aastal lõpetas ta gümnaasiumi. 2005. aastal läks ta õppima Michigani ülikooli, kus ta õpib spordi turustamist. Phelpsi sponsorid on Speedo, Visa, Omega, Power Bar ja Matsunichi. 2004. aastal sügisel tabati ta joobes autojuhtimiselt.
Välislingid.
Phelps, Michael
Phelps, Michael


Valdas Adamkus.
Valdas Adamkus (sündinud Voldemaras Adamkavičius 3. novembril 1926 Kaunases) on Leedu poliitik, Leedu president aastail 1998–2003 ja 2004–2009.
Aastal 1998 valiti ta kolmandaks Leedu presidendiks uuel iseseisvusajal. Tema ametiaeg kestis 2003. aastani. Järgmiseks ametiajaks teda tagasi ei valitud, kuid ta võitis pärast president Rolandas Paksase tagandamist peetud 2004. aasta Leedu presidendivalimised juunikuus.
Varasem elu.
Adamkus sündis Leedus. Tema isa Ignas Adamkavičius (1896–1987) oli Leedu üks esimesi sõjaväelendureid.
Noormehena osales Valdas põrandaaluses võitluses nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsioonijõududega.
1948. aastal peetud ikestatud rahvaste olümpiamängudel võitis ta kergejõustikus kuld- ja hõbemedali.
Ta õppis Müncheni ülikoolis, kuid emigreeris USA-sse. Viit keelt valdav Adamkus teenis 1950. aastatel USA sõjaväeluures. 1960. aastal lõpetas Adamkus Illinoisi Tehnoloogiainstituudi ehitusinsenerina.
Keskkonnakaitseagentuur.
Adamkus asus USA Keskkonnakaitseagentuuri tööle kohe, kui see 1970 asutati. President Ronald Reagan määras ta 1981 piirkonnahalduriks. Ta vastutas kõikide föderaalsete õhu-, vee- ja ohtlike jäätmete ning muu saaste kontrolliprogrammide eest Illinoisis, Indianas, Michiganis, Minnesotas, Ohios ja Wisconsinis. Aastal 1985 sai ta Reaganilt kõrgeima ametnikule antava autasu "Distinguished Executive Presidential Rank Award". Adamkus töötas piirkonnahaldurina 16 aastat ja läks 1997 pensionile, olles teeninud 29 aastat föderaalametnikuna. Ta oli Vabariikliku Partei liige.
Leedu president.
Varsti pärast keskkonnaagentuurist lahkumist asus Adamkus elama Leedusse. Aastal 1998 valiti ta Leedu presidendiks ning ta jäi sellele ametikohale 2003. aastani, mil ta sai valimistel lüüa Rolandas Paksaselt. Ent Paksas tagandati 2004. aastal ja Adamkus kandideeris uuesti. Valimiste esimene voor peeti 13. juunil 2004. Adamkus kogus 30% antud häältest, saades kõige rohkem hääli. Teise vooru, mis peeti 27. juunil 2004, võitis Adamkus 52 protsendiga häältest. Alates 12. juulist 2004 kuni 12. juulini 2009 oli ta Leedu Vabariigi president.
7. märtsil 2005 tegid Adamkus ja Eesti president Arnold Rüütel ühisavalduse, milles kumbki luges samal päeval oma maa presidendilossis ette avalduse, milles teatasid, et ei sõida 9. mail Moskvas toimuvatele Suure Isamaasõja lõppemise 60. aastapäeva pidustustele. Kumbki oli selleks enda juurde kutsunud Venemaa suursaadiku. Seevastu Läti tollane president Vaira Vike-Freiberga osales nendel pidustustel.


Ganges.
Ganges (hindi गंगा "Gaṅgā") on jõgi Indias ning üks suurimaid jõgesid Aasias ja terves maailmas. Pikkus 2511 km.
Ganges algab Gangotri liustikust Himaalajas. Hardwaris (Haridwar) jõuab Ganges tasandikule. Allahabadis ühineb ta lisajõe Yamunaga. Bengalis ta hargneb ning moodustab Brahmaputraga ühise delta. Vasakpoolsem haru Padma jõgi on suurim ja ühineb Brahmaputra jõega. Gangese parempoolseim haru on Hugli, ülemjooksul Bhagirathi.
Hindud peavad Gangest pühaks jõeks. Seal suplemine toovat õnnistust, seepärast on paljudes kohtades jõe kallasteks trepid. Surnutele tuleb kasuks, kui nende tuhk Gangesesse heita. Põletuspuu nappuse tõttu ei põle paljud surnud täielikult ära, sel puhul visatakse küps liha Gangesesse, kus gaavialid (india krokodillid) selle ära söövad.
Gangese ääres asuvad Delhi, Agra, Allahabad, Vārānasi ja Patna.


Kotlin.
Kotlin (vene "Котлин", soome "Retusaari", rootsi "Reitskär") on Venemaale kuuluv saar Soome lahe idaosas. Saarel asub Kroonlinn. Kotlinil elas 1920. aastani soomlasi, kel oli oma luteri kogukond.


Elbe.
thumb
Elbe (saksa; tšehhi "Labe") on jõgi Euroopas.
Elbe algab Sudeedi mägedest. Voolab läbi Tšehhi, kus Melniki juures ühineb suure Vltava jõega. Siis murrab läbi Elbsandsteingebirge Saksimaale. Voolab läbi Dresdeni ja Magdeburgi, võttes vastu lisajõgesid, sh. Haveli. Hamburgi linna juures moodustab suudmelahe ja suubub Cuxhaveni linna juures Põhjamerre.
Suuremad lisajõed on Vltava, Ohře, Mulde, Saale ja Havel.


Krki saar.
Krk (itaalia keeles "Veglia", saksa keeles varem "Vegl") on Horvaatiale kuuluv saar Dalmaatsia saarestikus Aadria meres.
Krki geograafilised koordinaadid on 45° 4' põhjalaiust ja 14° 36' idapikkust. Saare pindala on 405,78 km². Saare kõrgeim tipp Obzova on 568 meetrit kõrge.
Krkil elab 2001. aasta seisuga 17 860 inimest. Saare suurim asula on Krki linn, kus 2001. aastal elas 5491 inimest. Üle 1000 elaniku oli sel aastal veel kuues asulas: Omišalj, Malinska-Dubašnica, Punat, Dobrinj, Baška ja Vrbnik.
Krk oli asustatud juba 10. sajandil eKr.
Vanas Roomas nimetati saart Curictaks. Curicta lahes toimus Caesari ja Pompeiuse laevastike vahel merelahing.
Varakeskajal sai Krk horvaadi kultuuri keskuseks. Saarel asus klooster, kus loodi ja säilitati hulgaliselt glagoolitsas kirjutatud tekste. Nende hulka kuulub ka vanim säilinud serbohorvaadikeelne tekst. Saarel asus piiskop ja hulk aadlikke. 12. sajandil Krki valitsenud Frankopani suguvõsa sai nii Horvaatia kui Ungari ajaloos väga mõjukaks kuni 17. sajandi teise pooleni.
Hiliskeskajal kuulus Krk Veneetsiale kuni riigi kadumiseni 1797, mil Krk nagu ülejäänudki Dalmaatsia ühendati Austriaga. Pärast Jugoslaavia moodustamist sai Krk selle osaks. Krk oli ainus Jugoslaavia piirkond, kus domineeris itaalia keel. Pärast Teist maailmasõda enamus itaallasi lahkus.
Mandrilt saarele viib 1430 meetri pikkune Krki sild, mis valmis 1980.
Läheduse ja hea ühenduse tõttu Rijekaga asuvad Krkil Omišaljis Rijeka lennujaam ja Rijeka sadama juurde kuuluv naftatöötlemisettevõte.
Läheduse tõttu Põhja-Itaaliale, Austriale ja Sloveeniale on Krk nende maade elanike seas tähtis turismisihtpunkt. Palju turiste saabub ka Ungarist ja Rumeeniast.


Kermit.
Kermit on protokoll failide transportimiseks kahe arvuti vahel. Selle arendust alustati 1981 Columbia ülikoolis New Yorgis, eesmärgiga saata teksti- ja kahendfaile üle mitmesuguste arvutitüüpide ilma vigadeta, kasutades potentsiaalselt ebaturvalisi kommunikatsiooniviise.
Kermiti protokolli kasutab samanimeline Columbia ülikooli Kermiti projekti sidetarkvara komplekt.
Protokolli nimi on pärit roheliselt konnalt, kes on "Muppet Show" tegelane. Selle kasutamiseks on saadud luba sarja autoriõiguste omanikult Henson Associates, Inc.


Jangtse.
a>is umbes täispöörde, pöördudes lõunast põhja.
pisi
Jangtse (hiina lihtsustatud 长江 / traditsiooniline 長江 "Chang Jiang" 'pikk jõgi'; ka 扬子江 / 揚子江 "Yangzi Jiang") on jõgi Aasias, Hiinas.
Jõe pikkus on umbes 6300 km. Ta on pikim jõgi Aasias ning kolmas maailmas Niiluse ja Amazonase järel. Valgla suurus on 1 800 000 km². Vooluhulk suudmes on 31 900 m³/s.
Jangtse algab Tiibetist 5042 m kõrguselt. Ülemjooksul läbib ta nõgusid ja voolab siis sügavas kuristikus lõunasse. Sichuanis pöördub Jangtse kirdesse ja voolab Punasesse nõkku. Seal ühineb ta Yibini juures Mini jõega. Edasi läbib Jangtse Chongqingi linna, mille allosas asub Sanxia kuristik. Sealt väljub Jangtse Yichangi linnas. Wuhanis ühineb Jangtse Hani jõega. Edasi üldiselt itta loogeldes läbib Jangtse Nanjingi linna ja suubub siis Ida-Hiina merre.
Jõel asub Kolme Kuristiku tamm.
Sillad.
Jangtse ülemjooks on raskesti ligipääsetavas inimtühjas piirkonnas. Selleks ajaks, kui ta tiheda asustusega alale jõuab, on ta juba väga lai. Hiina sisemaapiirkonnad on ka vaesed ega suuda ise kulukaid projekte teostada.
Seetõttu polnud Jangtse jõel kuni 1957. aastani ühtki silda. Esimene sild üle Jangtse oli Wuhani maantee- ja raudteesild Hubei provintsis. Järgnesid Nanjingi maantee- ja raudteesild Jiangsu provintsis 1968 ning Zhichengi maantee- ja raudteesild Hubei provintsis 1971.
Alates 1992, mil üle Jangtse avati neljas sild, on sillaehitus hoogustunud ja 2010. aastal on Hiina võimud lubanud avada juba 25. silla üle Jangtse.


Jenissei.
Jenissei (vene "Енисей") on jõgi Venemaal Lääne- ja Ida-Siberi piiril, pikkus 3487 km, koos Väike-Jenisseiga 4102 km, valgla 2,58 miljonit km², vooluhulk 17,8 tuhat m³/s, suudmes 19,8 tuhat m³/s.
Jenissei algab kahe lähtejõena (Suur-Jenissei ehk Bii-Hem ja Väike-Jenissei ehk Ka-Hem) Tõvamaalt. Pärast nende ühinemist Tõva nõos murrab Jenissei kitsas kärestikulises, kohati kanjonilaadses orus läbi Lääne-Sajaanide ja laieneb Minussinski nõos kuni 850 meetrini. Seejärel Jenissei aheneb uuesti, murrab läbi Ida-Sajaanide ja laskub Lääne-Siberi madalikule. Krasnojarski lähistel on jõe parem kallas kõrge ja kaljune (Stolbõ looduskaitseala), kohati on kärestikke (Kazatšinski ja Ossinovo kärestik). Jõesängi laius küünib 20 kilomeetrini, sügavus 15 meetrini. Umbes 300 km enne Kara merre Jenissei lahte suubumist jõgi hargneb.
Peamised lisajõed: paremalt Tuba, Kan, Angara, Podkamennaja Tunguska, Alam-Tunguska ja Kureika, vasakult Abakani jõgi ja Turuhhan. Vasakpoolsed lisajõed on väiksemad.
Jenissei on Venemaa veerohkeim jõgi. Ta toitub peamiselt lumesulamisveest, suurvesi kestab 2–3 kuud. Jääkate püsib alamjooksul 7, ülemjooksul 5 kuud. Jäälagunemise ajal tekib jääummistusi, mis põhjustavad veepinna järske tõuse.
Jenisseil on Krasnojarski ja Sajaani-Šušenskoje hüdroelektrijaam ning veehoidla. Ta on laevatatav Krasnojarskist suudmeni. Suurimad sadamad on Minussinsk, Krasnojarsk, Jenisseisk, Igarka ja Dudinka.


Kyūshū.
thumb
Kyūshū (jaapani 九州) on lõunapoolseim suurtest Jaapani saartest. Saare pindala on 42 000 km2. Idas piirneb Filipiini merega, edelas Ida-Hiina merega, loodes Tsushima väinaga, põhjas Jaapani mere ja Shimonoseki väinaga, kirdes Jaapani Sisemere ja Bungo väinaga.


Neeva.
Neeva on 74 kilomeetrit pikk ning saab alguse Laadoga järvest. Lähtel on kaks haru, nende vahel on Schlüsselburg. Suudmes on harusid palju, nende vahel on saari, sealhulgas Vassili saar. Suurest järvest lähtumise tõttu on Neeva alati ühtlaselt veerohke. Jõgikonna suurus on 281 000 km². Keskmine vooluhulk on 2530 m³ sekundis.
Neeval on 26 lisajõge. Suuremad lisajõed on Ohta, Ižora, Tosna ja Mga.
Neeva on Läänemerre suubuvatest jõgedest suurima vooluhulgaga.


Rein.
Rein (saksa k. "Rhein", prantsuse k. "Rhin") on jõgi Euroopas. Jõe pikkus on 1230 km.
Ta algab Alpidest mitme lähtejõena. Peale nende ühinemist voolab ta mõnda aega Liechtensteini piiril ja suubub hiljem Bodeni järve. Seejärel murrab Rein läbi Juura mägede, ühinedes vasaku lisajõe Aarega ja moodustades Schaffhausenis joa. Reichenau juures laskub Rein tasandikule, keerab siis põhja ja voolab Prantsusmaa ja Saksamaa piiril. Seal suubub temasse mitmeid lisajõgesid, nagu Neckar ja Ill. Mainzi linnas ühineb Rein Maini jõega ja laskub Bingeni linnas kuristikku läbi Reini Kiltkivimäestiku. Koblenzis ühineb ta vasakpoolse lisajõe Moseliga. Bonnis väljub ta kuristikust ja läbib siis Kölni ja Ruhri. Edasi voolab Rein Hollandisse, kus hargneb. Harude seas on ms. Lek. Kõik harud suubuvad Põhjamerre.
Reini järgi on nimetatud element reenium.


Purjekas.
Purjekas ehk purjelaev on veesõiduk, mis kasutab liikumiseks purjedele mõjuva tuule jõudu, mida rakendatakse taglase abil kerele ja mille purjepind on küllaldane tuules, ilma abijõuseadmeta, edasiliikumiseks ja manööverdamiseks.
Purjeka nimetust kasutatakse selliste aluste kohta nagu purjepaat, purjejaht (purjekas) ja purjelaev. Purjekaga sõitmist nimetatakse purjetamiseks.
Purjekaid liigitatakse kerede arvu järgi ühe- ja mitmekerelisteks ning mastide arvu (1–7) ja purjestuse järgi.
Purjestus.
Purjestuse järgi jagunevad purjelaevad kahte põhirühma - raapurjestusega ja pikipurjestusega purjekad, kusjuures nii raapurjestus kui ka pikipurjestus võib olla kas osaline või täielik.
Raapurjestusega purjekate põhitüüpideks oleksid: täislaev, parklaev, parkentiin, prikk, brigantiin, marss-seilkuunar.
Pikipurjestusega purjekate põhitüüpideks oleksid: kahvelkuunar, bermuudakuunar, taakselkuunar, jaht, kutter, luup ja lüüger.
Samal ajal võib kohata ka teisi purjelaeva tüüpe, mis oma mastide ja purjede kombineeritud paigutusega ülaltoodud purjeka põhitüüpide hulka ei kuulu.
Taglased.
Peamine artikkel taglase enda kohta on Taglas


Havel.
Havel on jõgi Saksamaal, Elbe parempoolne lisajõgi.
Haveli jõgi on 334 km pikk ja 23 858 km² valglaga. Ta algab 62,6 ja lõpeb 22 meetri kõrgusel, tema langus on 40,6 m. Suudmes on Haveli vooluhulk 14–188, keskmiselt 88,8 m³/s. Suurim registreeritud vooluhulk Haveli suudmes on olnud 276, väikseim 7,24 m³/s.
Ta algab Mecklenburgi järvedest Neustrelitzist kümmekond kilomeetrit loodes ja voolab lõunasse. Tema valglasse kuulub suurim Mecklenburgi järvedest, Müritz. Ta voolab läbi hulga tillukeste järvede, läbi Wesenbergi, Haveli, Zehdenicki, Oranienburgi ja Hennigsdorfi. Seejärel ühineb ta Berliinis vasakpoolse lisajõe Spreega, suundub loodesse, pärast Werder am Haveli läbimist edelasse, pärast Brandenburgi pöördub loodesse ning läbib Premnitzi ja Rathenowi. Siis suubub temasse suurim parempoolne lisajõgi Rhin ja Havel suubub parempoolse lisajõena Elbesse. Põhiosa jõest asub Brandenburgi liidumaal, väike osa ka Berliinis, aga jõesuue asub Saksi-Anhaltis.
Havelil on ühendus mitme kanaliga. Oranienburgis ulatuvad temasse Oderi–Haveli kanal ja Rhini–Haveli kanal, Hennigsdorfis Haveli kanal ja Brandenburgis Elbe–Haveli kanal. Pisut Rathenowist allavoolu suubub temasse Suur Haveli peakanal.
Haveli suurim lisajõgi on Spree. Nende ühinemiskohas Berliinis Spandaus on Spree vooluhulk (38 m³/s) suurem kui Haveli vooluhulk (15 m³/s). Haveli suudmest on jõge mööda Haveli lähtesse 334 km, aga Spree lähtesse 560 km.
Haveli lang on väga väike. Seetõttu tekitavad Elbe üleujutused ka Haveli alamjooksul üleujutusi.
Haveli sängi on puhastatud ja süvendatud, et ta oleks paremini laevatatav. Seetõttu loetakse ta laevatatavaks 250 km ulatuses, suudmest kuni Userini järveni. Parema laevasõidu huvides on jõel 12 lüüsi, millest esimene rajati Brandenburgi 1545–1548, teine Rathenowi 1884 ja seni viimane Spandausse 2002.
Haveli kesk- ja alamjooksu piirkonda nimetatakse Havelimaaks ("Havelland"). Selle piirkonna tuumiku moodustab maa-ala, mida piiravad põhjast Rhin ja Rhini–Haveli kanal ning idast, lõunast ja läänest Havel.


Lefkáda.
Lefkáda (kreeka "Λευκάδα"; vanakreeka "Λευκάς" (Leukas)) on Kreekale kuuluv saar Joonia saarestikus.
Lefkáda on eraldatud mandrist kitsa ja madalaveelise väinaga, kus asuvad Skylla ja Charybdis.


Volga.
Volga on Euroopa pikim ja suurima vesikonnaga jõgi.
Volga algab Valdai kõrgustikult. Sealt voolab ta itta läbi Tveri linna. Nižni Novgorodi linnas ühineb ta parempoolse lisajõe Okaga. Kaasani lähedal ühineb ta vasakpoolse lisajõe Kamaga ja pöördub lõunasse. Suubub Kaspia merre. Kanalite kaudu pääs Aasovi, Valgele ja Läänemerele.
Volga vesikonnas paikneb 11 Venemaa kahekümnest suuremast linnast. Jõel paikneb terve rida hüdroelektrijaamasid ning suuri veehoidlaid.


Dalmaatsia saared.
Dalmaatsia saared on saared Aadria mere idaosas Istra poolsaarest Dubrovniku linnani.


Alus (keemia).
Alus on keemiline aine, mis vesilahustes dissotsieerudes annab lahusesse hüdroksiidioone.
Protolüütilise teooria ehk Brønsted-Lowry teooria kohaselt on alus keemiline aine, mis keemilise reaktsiooni käigus seob prootoni, ehk alus on prootoni aktseptor.
Lewis'i teooria ehk Elektronteooria kohaselt on alus osake, mis käitub elektronpaari doonorina. Seega alusel peab olema vähemalt üks vaba elektronpaar.
Esimesena mainitud teooria on loodud Rootsi keemiku Svante Arrheniuse poolt ja kannab nime elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria.
Omad raskused on kõigil kolmel teoorial. Neist kõige laiemalt kasutatakse protolüütilist teooriat. Arrheniuse teooria kõlbab ainult vesilahuste uurimiseks.


Bodeni järv.
thumb
Bodeni järv ehk Boden (saksa keeles "Bodensee", mitteametlikult ka "Schwäbisches Meer") on järv Saksamaa, Šveitsi ja Austria piiril. Prantsuse ja inglise keeles kasutatakse nime (Lac de/Lake) Constance. Läbi järve voolab Reini jõgi.
Järvel on neli osa: Obersee, Überlinger See, Zeller See ja Untersee.
Järve pindala on 538 ruutkilomeetrit, millega ta on Kesk-Euroopas kolmas Balatoni ja Genfi järve järel.
Järve kaheks osaks jagava väina ääres asub Konstanzi linn.
Järve pind on 395 m merepinnast kõrgemal. Suurim sügavus on 252 m idaosa (Obersee) keskel. Ta maht on umbes 55 km³.
Rein voolab läbi Obersee, Konstanzi linna ja Obersee ning väljub järvest linna juures, mille nimi on Stein am Rhein.
Bodeni järve tekitas jääaegadel Reini liustik.
Rein, Bregenzer Ach ja Dornbirner Ach toovad Alpidest järve palju setteid, nii et järve põhi kagus tõuseb.
Bodeni järve mainis esimesena Vana-Rooma geograaf Pomponius Mela umbes 43 eKr. Ta kirjutas, et Rein voolab läbi kahe järve – "Lacus Venetuse (Obersee) ja "Lacus Acroniuse (Untersee). Plinius Vanem kasutas Brigantiumi linna (praegu Bregenz) järgi nime Lacus Brigantinus.
Romanshorni ja Friedrichshafeni ning Konstanzi ja Meersburgi vahet käivad praamid.


Dvina.
thumb
Dvina ehk Põhja-Dvina (varem eesti keeles "Põhja-Dvinaa"; vene "Северная Двина") on jõgi Euroopa-Venemaa põhjaosas.
Dvina algab Suhhona ja Jugi jõe ühinemisel Veliki Ustjugi linnas. Kuni Kotlase linnani, kus Dvinasse voolab paremalt veerohke Võtšegda jõgi, kannab ta nime Väike Põhja-Dvina. Edasi voolab jõgi loodesse. Viimane suurem lisajõgi on Pinega jõgi. Dvina suubub Valge mere Dvina lahte. Suudme lähedal on ta loodete mõju all ja hargneb (delta umbes 900 km²). Keskmine vooluhulk suudmes on 3490 m³/s.
Coriolisi efekti tõttu on jõe paremkallas, eriti alamjooksul, kõrge, vasak aga lauge.
Jõge kasutatakse nii laevaliikluseks kui ka palgiparvetuseks. Jõe suudme peaharude suur sügavus võimaldab ookeanilaevade sisenemist nendesse.
Jõe alamjooksul, suudmealal asub kaks olulist sadamalinna – Arhangelsk ja Severodvinsk. Enne Arhangelski-Moskva raudtee valmimist oli jõgi ainus ja olulisim ühendustee Arhangelskiga ning teiste selle piirkonna asulatega.


Alus (keeleteadus).
Alus ehk subjekt ehk grammatiline subjekt on lauseliige. Alus märgib lauses öeldisega väljendatud tegevuse sooritajat või öeldisega väljendatud olukorras olijat. Aluse ja öeldise vahel on predikatsiooniseos, need on lause pealiikmed.
Aluse vorm ja liigid.
Alus on tavaliselt nimetavas käändes, harvem on alus osastavas käändes. Nii nimetavas kui ka osastavas käändes alus võib esineda jaatavas lauses, kus see tähistab hulga poolest piiritlemata olendeid, asju vm: "Vaasis on lilled", "Vaasis on lilli".
Täisalus ehk totaalsubjekt.
Täisalus ehk totaalsubjekt on alus, mis on nimetavas käändes ja vastab küsimustele "kes? mis"?: "Laual on raamat".
Täisalus ühildab endaga öeldise arvus ja isikus: "Poiss" (alus on nimisõna ainsuses) "joob" (öeldis on ainsuse 3. pöördes) "teed", "Poisid" (alus on nimisõna mitmuses) "joovad" (öeldis on mitmuse 3. pöördes) "teed".
Jaatavas olemasolulauses võib esineda nii täisalus kui ka osaalus.
Täisalusega on tegemist siis, kui alust käsitatakse hulga poolest piiritletuna. Sellised on
Osaalus ehk partsiaalsubjekt.
Osaalus ehk partsiaalsubjekt on alus, mis on osastavas käändes ja vastab küsimustele "keda?", "mida?". Osaalus ei ühilda endaga öeldist, mis jääb osaaluse juures alati ainsuse 3. pöördesse: "Järjekorras seisis" (öeldis) ostjaid" (alus);


Kaspia meri.
Kaspia meri on väljavooluta järv Euraasias, mille läbi läheb piir Euroopa ja Aasia vahel. See on maailma suurim järv.
Vanade kaartide järgi oli järve nimi Qazvin (قزوين või بحر قزوين). Eri aegadel ja eri hõimude poolt on järvele antud umbes 70 nime.
Kaspia piirneb loodest Euroopa ja mujalt Aasiaga. Ta on piiratud Põhja-Iraaniga, Lõuna-Venemaaga, Aserbaidžaaniga, Lääne-Kasahstaniga, Türkmenistaniga ja Ida-Aserbaidžaaniga.
Kaspia valgla suurus on 371 tuhat km². See hõlmab umbes kümnendiku maailma sellest osast, millel puudub äravool ookeani. Valgla ulatus põhjast lõunasse on kaks ja pool tuhat kilomeetrit ja idast läände tuhatkond kilomeetrit.
Suurim Kaspiasse suubuv jõgi on Volga. Veel suubuvad sinna Kura, Terek, Uurali jõgi, Žem (Emba) ja ajuti ka Kuma. Madala veeseisu ajal voolab Artšadarja jõgi Kaspia merest Kara-Bogazisse.
Järve vesi on soolane, kuid erineb mereveest soolade koostiselt, sest selles on palju sulfaate. Kaspia mere soolsus on 1,2%. Kõige soolasem ala on Iraani rannikul.
Kaspia meri on ookeanilist päritolu. Tema põhjas on ookeaniline maakoor. Ta tekkis umbes 10 miljonit aastat tagasi, kui Sarmaatia meri, mis oli kaotanud ühenduse ülejäänud maailmamerega juba 70 miljonit aastat tagasi, jagunes kaheks osaks: Kaspia ja Mustaks mereks.
Kaspia meri jaguneb kolmeks: Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Kaspiaks. Põhja-Kaspia on neist kõige madalam ja kõige magedam, Lõuna-Kaspia kõige sügavam ja kõige soolasem. Kaspia pindalast hõlmavad nad vastavalt 25%, 36% ja 39%.
Kaspia mere suurim sügavus on 1025 meetrit. Sügavuselt on ta maailma kolmas järv, jäädes alla vaid Baikalile ja Tanganjikale. Mere keskmine sügavus on 208 meetrit, aga sealjuures on Põhja-Kaspia sügavus keskmiselt kõigest 4 meetrit. Kaspia maht on 78 648 km³, mis moodustab 44% maailma kõigi järvede kogumahust.
Kaspia soolsus on keskmiselt 11‰, aga see kõigub väga suures ulatuses. Volga suudmes on vesi praktiliselt mage (soolsus 0,05‰), aga Kara-Bogazi lahes on vesi sooladest peaaegu küllastunud (350‰).
Kaspia mere veetase on kõikunud suhteliselt palju, viimase 3 tuhande aasta jooksul 15 meetrit. Kirjalike ja arheoloogiliste andmete põhjal on kindlaks tehtud Kaspia kõrge veetase 14. sajandi alguses. Kaspia veetaseme mõõtmine ja süstemaatiline jälgimine algas 1837. Sellest ajast peale on kõige kõrgem veetase, 25,2 m maailmamere tasemest allpool, registreeritud 1882, aga kõige madalam, 29,0 m merepinnast allpool, mõõdetud 1977. Veetaseme kõikumise põhjused ei ole selged: arvatavasti on need nii klimaatilised, geoloogilised kui antropogeensed.
Põhja- ja Kesk-Kaspia asuvad parasvöötmes, Lõuna-Kaspia lähistroopikavöötmes. Talvel on õhutemperatuur Põhja-Kaspias -8...-10 °C ja Lõuna-Kaspias +8...+10 °C, suvel Põhja-Kaspias +24...+25 °C ja Lõuna-Kaspias +26...+27 °C. Kõige kõrgemad absoluutsed temperatuurid (+44 °C) on mõõdetud järve idarannikul.
Sademete hulk kõigub 90...100 millimeetrist kõrbelisel idakaldal kuni 1700 millimeetrini edelakaldal. Aastane aurumine on keskmiselt 1000 mm, aga Apšeroni poolsaarel ja Lõuna-Kaspias kuni 1400 mm aastas. Aurumine on sademetest märksa suurem ja puudujäägi korvavad jõed.
Kaspia meri on suur kalamarja püügikoht.
Merepõhja all on nafta- ja maagaasivarud. Mõlemat toodetakse suurtes kogustes. Suurim tootja on Aserbaidžaan, kes ekspordib toodangut naftajuhtmete kaudu, mille hulgas on Bakuu–Thbilisi–Ceyhani naftajuhe. Nafta tootmine algas Aserbaidžaanis juba 1820. Kaspia mere tõestatud naftavarud on 10 miljardi tonni ringis, aga nafta ja gaasi koguvarud on hinnanguliselt 18–20 miljardit tonni.
Peale nafta ja gaasi toodetakse Kaspia mere rannikul keedusoola, lubjakivi, liiva ja savi.


Kaabeltau.
Kaabeltau (inglise keeles "cable length") on laevajuhtimisel kasutatav pikkusühik.
1 kaabeltau võrdub 1/10 meremiili ehk 185,2 meetriga.
Algselt tähendas "kaabeltau" pukseerimisotsa pikkust, mis sõltus laevadest, nende lastist ning ilmast.


Alus (laevandus).
Alus on inimese kätetööna valminud vees ujuv asi, kui seda kasutatakse inimese, kauba, meremärkide, posti või muude saadetiste (asjade) veepinnal hoidmiseks või edasitoimetamiseks veepinnal või vee all. Alusel peab olema positiivne tõstejõud ehk veeväljasurve.


Nõmmküla (Muhu).
Nõmmküla on küla Saare maakonnas Muhu vallas Liivast 10 kilomeetrit põhja pool.
Tegemist on Muhu põhjapoolseima külaga, mis piirneb Väinamerega 3 kilomeetri ulatuses. Vaatamata mereäärsele asukohale asub külas üks Muhu saare kõrgematest punktidest, ligi 25 meetri kõrgune Kivari mägi.
Liiva ja Hellamaa järel on Nõmmküla elanike arvult (132) kolmas küla Muhus. Küla piirneb läänes Pallasmaaga, edelas Mõisakülaga, lõunas Põitse ja Tupenurmega ning idas Kallastega.
Nõmmkülas saavad kokku Muhu põhjaosa tähtsamad teed: asfaltkattega Viira–Nõmmküla maantee ja kruusakattega Liiva–Nõmmküla ning Hellamaa–Nõmmküla maanteed.
Nõmmküla territooriumile jääb Seanina, mille lähedal asuvad kaks sadamat (Seanina jahisadam ja Võrkaia paadisadam), väike Leemetikare, Seanina tulepaak ning korduvalt pankrotistunud endise Muhu kalatööstuse hooned.
1978. aastal valmis toonase kalurikolhoosi "Saare Kalur" Muhu osakonna klubihoone, mida imetleti mujalgi. Eriprojekti järgi ehitatud majas on spetsiaalsed klubi-, kontori- ja kaupluseruumid. Hoonet on korduvalt üritatud müüa, kuid edutult. Tänapäeval kasutab ruume kauplus.
. aastal tegutses Nõmmkülas Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev, lühend EÜE on mitme telliskivihoone seina müüritud.
Endistes Muhu kolhoosi töökoja hoonetes tegutsevad mööblit valmistav ettevõte "Muhu Mööbel" ning paate valmistav ettevõte "Väike Paadivabrik".
Uuetoa talu hooned, sealhulgas tuuleveski on võetud arhitektuurimälestistena kaitse alla. Uuetoa talu kuulub Eesti Kunstnike Liidule.
Nõmmküla bussipeatuses peatuvad tööpäeviti kolm, laupäeviti kaks ja pühapäeviti üks Saare maakonna bussiliin.
2007. aasta sügisel rajati külla Muhu põhjaosa ainus mobiiltelefoni mast (EMT).


Pallasmaa.
Pallasmaa on küla Saare maakonnas Muhu vallas Liivast 10 kilomeetrit põhja pool. Lääne pool asub Mõisaküla ning ida pool Nõmmküla.
Pallasmaa küla piirneb Väinamerega Tammiski nuki ja Lepanina vahel asuvast tammikust kuni Lepaninani, kokku umbes 0,9 km ulatuses. Lõunas läbib Pallasmaad mustkattega Viira–Nõmmküla tee, mille ääres asuvatest siltidest jääb küla piir mõnisada meetrit kagusse. Tee ääres on küla piire tähistavad sildid.
Loodus.
Suur osa maast on kas üles haritud või kasutuses heina- või karjamaana. Palju leidub kadakaid ja tammesid. Rannikut külastavad kevaditi ja sügiseti tuttvartide parved.
Paigad.
Talude ja muude paikade nimed on suures osas seotud puudega.
Külas on järgmised talud, talukohad ja suvilad: Ellumäe (majad hävinud), Jaani (Jaani-Madise), Jaani-Mihkli (või lihtsalt Mihkli), Kase (Kasevälja), Kännu, Ladva, Lepana (Lepanina juures), Matsi, Mäeotsa, Oksa, Saadu (hävinud), Tamme, Tüi (Tüü; sõnast "tüvi" või "tühi"), Õiska.
Tähtsamad talud on aegade jooksul olnud Jaani-Madise, Jaani-Mihkli, Matsi ja Tüi. Valdav osa teistest talukohtadest ja suvilatest on eelpool nimetatud talude elanike või nende järeltulijate asutatud.
Ladva, Kase ja Oksa asuvad merepinnast kõrgemal kui Tüi, see aga omakorda kõrgemal kui Kännu.
Mere ääres Lepaninast paarsada meetrit läänes asub 350 meetri pikkune muul, millele on plaanitud jahisadam ehitada. Sellest omakorda umbes sama palju Tammiski nuki pool asub ujumiskoht (Pallasmaa rand).
Inimesed.
Inimesi kutsutakse enamasti, nagu Muhus tavaks on, talu järgi, kusjuures talu on esimesel ning eesnimi või hüüdnimi teisel kohal.
Mõnel Pallasmaalt pärit muhulasel on perekonnanimi Pallas.


Bulgaaria jalgpallikoondis.
Bulgaaria jalgpallikoondis on Bulgaaria rahvuskoondis jalgpallis.
Koondise põhivorm: valge särk, rohelised püksid, punased põlvikud. Koondise varuvorm: punane särk, valged püksid, punased põlvikud.
Jalgpalli mängisid bulgaaria koolipoisid juba 19. sajandi lõpus. Esimesed klubid asutati 20. sajandi alguses. 1913 asutati Sofia "Slavia" ning 1914 Sofia "Levski". Bulgaaria Jalgpalliliit asutati 1923 ning rahvuskoondise esimene maavõistlus oli 21. mail 1924 Austria vastu. Viinis peetud kohtumise võitsid jalgpallis hoopis kogenumad austerlased 6:0.
MM-i valikturniiril osales Bulgaaria esimest korda 1934, kuid alles 1960. aastatel hakati endast kujutama ka reaalset jõudu. 1962. aasta MM-il Tšiilis olid bulgaarlased esimest korda finaalturniiril. Argentinale ja Tšehhoslovakkiale küll kaotati, kuid eneseusku andis väravateta viik Inglismaaga.
Bulgaaria pääses maailma tippseltskonda ka 1966, 1970 ja 1974, kuid võiduõnne polnud neil kordagi. 1968. aasta Euroopa meistrivõistlustel mängiti end konkurentsis Portugali, Rootsi ja Norraga alagrupist edasi, kuid veerandfinaalis tuli tunnistada Itaalia paremust. Samal aastal sai Bulgaaria Méxicos olümpiamängude hõbemedali. Tolle ajajärgu kirkaim täht oli Georgi Asparuhov, kes aga 1971. aasta juunis autoõnnetuses hukkus. Tuntud nimed olid ka Hristo Bonev ja Dimităr Penev.
1986. aasta MM-il mängis Bulgaaria end teise ringi (seal kaotati Mehhikole 0:2) ning seal andis endast märku Hristo Stoičkov, Bulgaaria kõigi aegade kuulsaim jalgpallur.
Tema tähetund saabus 1994. aasta MM-il. Kaotanud avamängus Nigeeriale, said bulgaarlased oma MM-ajaloo esimese võidu (4:0) Kreeka üle ning tekitasid seejärel sensatsiooni 2:0 võiduga Argentiina üle. Teises ringis oldi penaltiseerias paremad mehhiklastest ning veerandfinaalis tänu Stoičkovi ja Jordan Lečkovi väravatele 2:1 sakslastest. Poolfinaalis kaotati küll 1:2 Itaaliale ning pronksimängus 0:4 Rootsile, kuid 6 väravat löönud Stoičkov oli turniiri parim väravakütt koos venelase Oleg Salenkoga.
Vanal kaardiväel jätkus veel jõudu pressida end 1996. aasta EM-ile, kuid Inglismaal sai bulgaarlaste turniir otsa kolme alagrupimänguga. Pärast seda pole bulgaarlased MM-i finaalturniirile pääsenud.
Euroopa 2004. aasta jalgpallimeistrivõistluste valikmängudes suutis Plamen Markovi juhendatav noor meeskond edestada Horvaatiat ja Belgiat ning tagas endale otsepääsu Portugali, kus ainsatena kaotati kõik mängud.
Vaata ka:.
Jalgpallikoondis


Hebriidid.
Hebriidid on saared Briti saarestiku loodeosas. Suurimad neist on Lewis-ja-Harris ja Skye.
Koosnevad kahest saarterühmast Sise-Hebriididest ja Välis-Hebriididest.
12. ja 13. sajandil olid Hebriidid Norra kuningate valduses.


Angara.
Angara on jõgi Aasias Siberis. Pikkus 1779 km, valgala 1 039 000 km², sh ilma Baikali järve vesikonnata 468 000 km².
Angara on ainus Baikalist väljavoolav jõgi. Suurest järvest lähtumise tõttu on Angara ühtlase vooluhulgaga. Ta külmub talvel hilja, sulab kevadel vara ja on suvel külmaveeline.
Esialgu voolab Angara põhja, seejärel aga moodustab Kesk-Siberi kiltmaal suure hulga kärestikke, pöördub läände ja suubub paremalt Jenisseisse. Angara on mitmes kohas hüdroelektrijaamade tammidega üles paisutatud.
Jõe ääres asuvad Irkutski ja Bratski linn.
Suuremad lisajõed on Ilim, Tšadobets ja Tassejeva.


Sund.
Sund (taani "Øresund", rootsi "Öresund") on väin Skandinaavia poolsaare ja Sjællandi vahel. Ühendab Läänemerd ja Kattegatti.
Sundi lõunaots on lai, kuid on jagatud Amageri ja Saltholmi saarega kolmeks madalaveeliseks haruks. Väina keskosas on Veni saar. Väina põhjaots on kitsas, kuid sügav. Seal asuvad Helsingøri ja Helsingborgi linn. Amageri vastas oleval Sjællandi kaldal asub Kopenhaagen.


Determinant.
Determinant on lineaaralgebras funktsioon, mis seab igale ruutmaatriksile vastavusse skalaari, ning on üks olulisemaid matemaatilisi konstruktsioone lineaarvõrrandsüsteemi uurimisel.
Maatriksi "A" determinanti tähistatakse tavaliselt formula_1, formula_2 või formula_3. Determinant on defineeritud vaid ruutmaatriksile.
Determinandi leidmine.
Üldjuhul saab n×n determinanti efektiivselt arvutada Leibnizi valemiga või Laplacei valemiga. 2×2 ja 3×3 maatriksite determinanti on lihtsam arvutada ja meelde jätta Sarruse reegli abil. Lühidalt ja pikema selgituseta on need ka siin toodud.
Sarruse reegel.
Reegel on saanud oma nime prantsuse matemaatiku Pierre Frédéric Sarrus'e järgi ja kujutab endast kava mille abil saab meelde jätta, kuidas arvutada 2- ja 3-järku determinante (Sarnane lihtsustus aga ei kehti suuremate determinandi järkude puhul).
Leibnizi valem.
Võetakse summa üle kõigi permutatsioonide σ hulgast.
Laplace'i valem.
Laplace'i valemi kohaselt võrdub determinandi väärtus tema mingi rea elementide ja vastavate elementide algebraliste täiendite korrutiste summaga.
Ajalugu.
Determinandi mõiste tekkis enne maatriksi mõistet. Algul defineeriti determinanti lineaarvõrrandite süsteemi omadusena. Determinant määrab ehk determineerib, kas võrdse tundmatute ja võrrandite arvuga süsteemil on üksainus lahend (see on nii parajasti siis, kui tundmatute kordajaist moodustatud determinant ei võrdu nulliga). Niiviisi defineeritud teist järku determinante vaatles 16. sajandi lõpus Cardano. Suuremaid determinante vaatles umbes 100 aastat hiljem Leibniz. Gabriel Cramer (1750) täiustas Leibnizi teooriat seoses võrrandisüsteemidega.
Graafiline tõlgendus.
thumb
thumb
2-dimensiooniline ruum.
2-dimensioonilises ruumis on determinant 2'ele vektorile ehitatud rööpküliku pindala.
Näide.
Olgu antud punktid formula_14, formula_15 ja meid huvitab nullpunktiga loodud kolmnurga pindala.
Kõige lihtsam viis pindala leidmiseks on leida pool determinandi absoluutväärtusest, mis on ehitatud vektoritest formula_16 ja formula_17, seega formula_18
3-dimensiooniline ruum.
3-dimensioonilises ruumis on determinant 3'ele vektorile ehitatud rööptahuka ruumala.
Näide.
Olgu antud 3 vektorit formula_19, formula_20 ja formula_21, ning me soovime leida nendega piiratud püramiidi ruumala.
Kõige lihtsam viis ruumala leidmiseks on leida formula_22 determinandi absoluutväärtusest, mis on nendest vektoritest ehitatud.
formula_23
n-dimensiooniline ruum.
Kahjuks ei leidu triviaalselt viisi demonstreerida 3-järku determinandist kõrgemaid graafiliselt.
Miinor.
Maatriksi A elemendi "aik" miinoriks "Mik" nimetatakse antud maatriksist i-nda rea ja k-nda veeru ärajätmisel saadud maatriksi determinanti.
formula_32
formula_33
formula_34
formula_35
Algebraline täiend.
Elemendi aik algebraliseks täiendiks Aik nimetatakse selle elemendi miinorit võetuna märgiga "+", kui indeksite summa i+k on paarisarv ja märgiga "-", kui ta on paaritu arv. See on lihtsustatud vorm, ning sisuliselt kujutab miinoris kasutatud elementide asukoha inversioonide arvu, ning graafiliselt on põhjustatud telgkordinaatide vahetusest.
Arendi, miinorite ja algebralise täiendi näide.
Suvalise 4-järku ruutmaatriksile, saab 8'l erineval viisil leida arendi.
Näiteks maatriks formula_36 determinant formula_37
Tähelepanekud ja determinandi kasutusalad.
Kui lineaarvõrrandsüsteemi vektorid on lineaarselt sõltuvad, siis determinant on 0 ja vähemalt 1 vektori, mis kirjeldab tundmatute vahelisi seoseid saab eemaldada. Kui lineaarvõrrandsüsteemi determinant on 0, siis on kas 0 või lõpmatult palju lahendeid.
Lisaks sellele on vektorkorrutise formula_40 suund on risti formula_28'ga ja see on määratud parema käe reegliga. Sarnaselt sellele formula_42.
Maatriksi astak on defineeritud, kui suurim miinori järk, mille tulem on nullist erinev.
Käsitsi on ebapraktiline leida kõrgemat järku determinante otse, ehk ilma eelnevalt lineaarteisendustega mõnda ritta või veergu nullide tegemist ja selle rea või veeru järgi arendamist. Praktikas teevad seda ka arvutiprogrammid, sest töö maht mis on vajalik determinandi arvutamisel on võrdne ruut faktoriaaliga (siiski vaid halvimal juhul tuleb see töö teha). Töö mahu piltlikustamiseks või öelda, et saab konstrueerida nn. halvima juhu 1000-järku determinandi, mida ükski arvuti inimeluaja jooksul ei suuda lahendada.
Crameri valemid.
Kus maatriks formula_52 on saadud maatriksi formula_28 i'nda veeru asendamisel vabaliikmete veeruga (ehk aritmeetilise vektoriga b).


Rhône.
Rhône [roon] on jõgi Šveitsi lääneosas ja Prantsusmaa kaguosas.
Rhône algab Alpidest Rhône'i liustikust 1753 meetri kõrgusel. Jõe pikkus on 812 km ja valgla 100 200 km². Valgla piir on ühtlasi Itaalia piiriks Šveitsi ja Prantsusmaaga.
Ülemjooksul voolab ta läbi Valais' kantoni nõgusid ja kuristikke mööda. Jõest põhja jäävad Berni Alpid, kagusse Leponti Alpid, lõunasse Penniini Alpid ja edelasse (Genfi järvest lõunasse) Chahlais. Jõest põhja poole jäävad 4274 m kõrgune Finsreraarhorn, 4158 m kõrgune Weisshorn ja 3248 m kõrgune Wildhorn, lõunasse jäävad 4545 m kõrgune Dom ja 4506 m kõrgune Weisshorn. Alguses voolab jõgi edelasse, läbib Brigi, seejärel suubub temasse vasakult ülemjooksu suurim lisajõgi Visp. Rhône voolab läbi Sierre'i ja kantoni keskuse Sioni, pöördub Martigny linnas loodesse, voolab läbi Montney ja suubub Genfi järve, kust väljub Genfis. Suurimad Genfi järve kaldal olevad asulad on Vaud' kantoni keskus Lausanne ja Genfi kantoni keskus Genf.
Keskjooksul voolab Rhône kuristikke pidi läbi Juura mägede, olles piiriks põhja jääva Juura ja lõunasse jääva Savoie vahel. Alguses voolab ta edelasse, Bellegarde-sur-Valsenne'is pöördub lõunasse, pärast möödumist Bourget' järvest edelasse, siis järsult loodesse ja enne parempoolse lisajõe Aini suuet läände. Rhône läbib Villeurbanne'i ja ühineb Lyonis oma suurima parempoolse lisajõe Saône'iga.
Lyonis muudab Rhône voolusuunda ja suundub lõunasse. Laiad nõod vahelduvad kuristikega, mis on siiski võrdlemisi laiad. Rhône möödub Vienne'ist, Roussillonist ja Tournon-sur-Rhône'ist, siis suubub temasse vasakult Isére ja jõgi jõuab Valence'i. Järgmisena suubub Rhône'i paremalt Eyrieux ja vasakult Drôme, mille suudme lähedal asub Livron-sur-Drôme. Jõgi möödub Montélimarist, Le Tellist, Pierrelatte'ist ja Bourg-Saint-Andéolist. Siiamaale oli Rhône voolanud Rhône-Alpesi provintsis, kuid seal ületab ta provintsi piiri ja kuni suudmeni kulgeb jõge mööda idapoolse provintsi Provence-Alpes-Côte d'Azuri ja läänepoolse provintsi Languedoc-Roussilloni piir (Roussillon ise jääb provintsist väljapoole). Siis möödub jõgi Pont-Saint-Esprit'st, kus temasse suubub paremalt Ardèche'i jõgi. Seejärel suubub Rhône'i vasakult Avgues, mille suudme lähedal asub Orange. Avignonis suubub temasse vasakult Durance ja sealt algab juba suudmeala. Jõkke suubub paremalt Gard ning Rhône ise suubub pärast Beaucaire'i, Tarasconi ja Arles'i läbimist Vahemerre, moodustades delta.
Rhône pole Prantsusmaa pikim jõgi, küll aga kõige veerohkem. Tema keskmine vooluhulk suudmes on 1800 m³/s, mis on 48. kohal maailmas. Rängad vihmad ja kevadine lumesulavesi võivad vooluhulka veelgi suurendada, näiteks 1994. aasta jaanuaris mõõdeti jõe vooluhulgaks 11 000 m³/s. Genfi järve suubumisel on jõe vooluhulk 570 m³/s.
Juba antiikajal oli Rhône oluline liiklustee. Jõe ääres asuvad linnad on sageli juba antiikajal asutatud, nende seas Arles (tollal Arelate) ja Lyon (tollal Rooma provintsi Gallia Lugdunensise keskus Lugdunum). Mööda jõge kulges kaubatee, mis lõppes Marseille's (algselt kreeka koloonia Massalia). Seda mööda transporditi merevaiku ja tina. Rhône'i nimi oli kreeka keeles Rhodanos ja ladina keeles Rhodanus. Hästi tuntud olid ka Rhône'i vasakpoolsed lisajõed Isére (antiikajal Isara) ja Durance (antiikajal Druentia).
Rhône on laevatatav suudmest kuni Lyonini. Antiikajal kulus selleks reisiks kolm nädalat, tänapäeval läbivad mootorsõidukid selle kolme päevaga. 1829–1952 sõitsid jõel aurikud, mis allavoolu suutsid Lyonist Arles'i koguni ühe päevaga sõita. Kuid ülesvoole sõitmist takistab kiire vool, mis sageli ulatub 10 km/h-ni.
1948 käivitas Prantsusmaa valitsus programmi, millega rajati Rhône'ile paisude ja hüdroelektrijaamade süsteem. Iga paisu juurde kuulub lüüs, mille abil veesõidukeid kõrgemale tõstetakse. Hüdroelektrijaamu on Rhône'il 10 ja nende abil toodetakse üle 7% Prantsusmaa elektritoodangust.


Kattegat.
Kattegat on väin Jüüti ja Skandinaavia poolsaare vahel.
Põhjas on ühenduses Skagerrakiga, lõunas Sundi, Suur- ja Väike-Beldiga. Lääneosa on madal. Idaosa on sügavam, seal on skäärrannik.
Suuremad saared Kattegatis on Samsø, Læsø ja Anholt.


Genfi järv.
Genfi järv (ka Leman' järv; Šveitsi prantsuse keeles "Lac Léman" codice_1, ka prantsuse keeles "Le Léman", "Lac de Genève", saksa keeles "Genfersee") on mageveega järv Euroopas Šveitsi ja Prantsusmaa piiril. See on suurim Alpides asuvatest järvedest, paiknedes Rhône'i lammis 372 m kõrgusel merepinnast.
Poolkuukujulise järve kaldajoone pikkus on 167 km. Poolkuu looge jagab järve kaheks osaks: Suureks (pr. "Grand Lac") ja Väikeks (pr. "Petit Lac") järvedeks.
Genfi järve valgla pindala on 7975 km². Järve kaldal asub Lausanne'i linn ja Rhône väljavoolul asub Genfi linn.
Järve ääres asub ka Montreux, mis on tuntud oma festivalide poolest ning seal ka asub Freddie Mercury mälestussammas.


Lesbos.
Lesbos (vanakreeka; kreeka "Λέσβος" (Lésvos)) on Kreekale kuuluv saar Egeuse mere idaosas Türgi ranniku lähedal.
Saare pindala on 1630 km².
Saart lõhestavad kaks suurt lahte.


Laadoga.
Laadoga järv ehk Laadoga (vene keeles Ладожское озеро, karjala keeles "Luadogu", soome keeles "Laatokka") on järv Euroopas Venemaal.
Laadoga on suurim järv, mis täielikult Euroopasse kuulub. Temast suurem Kaspia meri kuulub Euroopasse osaliselt. Laadoga pindala on 18 135 km², suurim sügavus 230 m, keskmine sügavus 51 m ja maht 908 km³. Tema kaldajoone pikkus on 1570 km. Järve veepind asub 4,8 m kõrgusel merepinnast ja järve vesi on täiesti mage.
Laadogast voolab välja Neeva, mille kaudu järvel on ühendus Läänemere Soome lahega. Laadogasse sisse voolavaist jõgedest on suuremad Volhovi, Sviri, Sjassi, Paša ja Vuoksi jõgi. Järve valgla pindala on 70 120 km².
Laadoga rannajoon on sopiline. Loodeosas on palju kitsaid poolsaari ja skääre. Järve kaguosas on Volhovi laht, kuhu suubuvad Volhovi ja Sjassi jõgi. Suurimad saared järves on Valamo ja Konevets. Kagurannikul Sviri suudmes asub Voltši Nossi neem ja lõunarannikul Voronovi neem.
Laadoga ümbrus on üsna tihedalt asustatud. Järve kaldal olevatest asulatest on üle 10 000 elaniku Käkisalmis, Sortavalas, Pitkärantas, Sjasstrois, Pähkinälinnas ja imeni Morozovas. Ümber järve, tavaliselt mitte kaugel järvest kulgevad maantee ja raudtee.
Selleks, et parandada laevasõiduvõimalusi Oneegast Soome lahele, on Sviri suudmest Neevani piki Laadoga kallast rajatud Uus-Laadoga kanal. See algab Sviritsast, läbib Sjasstroi, Uusi-Laatokka ja lõpeb Pähkinälinnas.
15 tuhat aastat tagasi oli Laadoga maa-ala paksu jääkilbi all nagu Eestigi. Kui jääaeg lõppema hakkas ja jää pikkamööda sulas, moodustus Balti jääpaisjärv, mille veetase oli mitukümmend meetrit kõrgem kui tänapäeva Läänemerel. See ulatus ida poole kuni Laadogani, kuid Oneega sellesse ei kuulunud. 10 tuhat aastat tagasi murdis jääpaisjärv Kesk-Rootsis Vänerni ja Vätterni kohal läbi ning voolas osalt Atlandi ookeani tühjaks. Veepind langes ja Laadoga kaotas ühenduse selle asemele tekkinud Joldiamerega. Maapinna kerkimise tõttu Fennoskandias Joldiamere ühendus maailmamerega sulgus 9 tuhat aastat tagasi ja selle asemele tekkis Antsülusjärv. Laadoga omandas sellega ühenduse, kuid see asus põhja pool Neeva asukohta, nimelt Käkisalmi–Viiburi kandis. Maapinna tõus jätkus ja ka see ühendus sulgus 7 tuhat aastat tagasi. Antsülusjärvele tekkis uus ühendus ookeaniga eelmisest lõuna pool, nimelt Taani väinade kohal, mistõttu veetase taas langes ja järve asemele tekkis Litoriinameri. Samamoodi sai Laadoga endale väljavoolu merre eelmisest kohast lõunas ja tekkis Neeva jõgi.
12. sajandil kirjutatud Nestori kroonikas mainitakse "suure Nevo järve" (озеро великое Нево). Kahtlemata on see seotud Neeva jõega. Soome keeles tähendab "neva" sood. Skandinaavia saagades ja hansalinnade lepingutes nimetatakse seda järve "Aldoga". See võib olla seotud soome-karjala sõnaga "aalto" 'laine', aga *"aaldokas, aallokas" tähendab 'lainetav'. Võimalik on ka seos Laadoga jõe (tänapäeval Ladožka) soomekeelse nimega *"Alodejoki", kus "alode, aloe" tähendab madalat kohta. Sellest pärineb kohalik venekeelne murdesõna алодь, mis tähendab avatud järve, laia veevälja.
Esimesed skandinaavlased jõudsid Laadogale 8. sajandi keskel. Sama sajandi lõpus jõudsid järvele ka esimesed slaavlased. Sajandi lõpus rajati järvest lõunasse Volhovi kaldale Laatokanlinna. 9. sajandil tekkis kaubatee "varjaagide juurest kreeklaste juurde", mis läbis Laadogat. Mitte hiljem kui 12. sajandil rajati Käkisalmi linn, mis esialgu, umbes 1500. aastani kandis nime Korela.
Kui Soome iseseisvus, läks Soome ja Venemaa vaheline piir umbes Laadoga keskelt. Järve loodepool kuulus Soomele ja kagupool Venemaale. Talvesõja ajal käisid Laadoga edelarannikul Karjala kannasel ägedad lahingud. Sõja tulemusena kaotas Soome juurdepääsu Laadogale ja tänapäeval kuulub kogu järv Venemaale. Järve valgla kirdeosa koos Saimaaga kuulub endiselt Soomele, valgla lõunatipp ulatub Valgevenesse.
Pärast Teist maailmasõda korraldati Heinäsenmaa ja Konevetsi saarel katseid radioaktiivsete ainetega. Konevetsil oli alates sõja lõpust kuni 1996 katsejaam, kus töötati välja uusi relvi ja lõhkeaineid ning korraldati loomkatseid tabuuni, sariini, somaani ja teiste fosfororgaaniliste ühenditega.
Tänapäeval on Laadoga kaldal üle 600 tööstusettevõtte, kuid tänapäevased puhastusseadmed on neist vaid üksikuil. Järve kaldal asuvad Volhovi alumiiniumitehas, soojuselektrijaamad, katlamajad, naftakeemia- ja asfalditootmisettevõtted ja paberikombinaadid. Seetõttu on Laadoga tänapäeval väga reostunud. Raskmetallide sisaldus järvevees ületab ohutu normi mitu kuni mitukümmend korda ja mitmel saarel on märgatav radioaktiivne saaste.
Järves elab mageveega kohastunud laadoga hülgeid ("Phoca hispida ladogensis"). Maailma ainsad mageveehülged ongi laadoga ja saimaa hüljes.


Skagerrak.
Skagerrak on väin Skandinaavia ja Jüüti poolsaare vahel.
Skagerrak ühendab Põhjamerd teise Taani väina Kattegatiga. Põhjaosa on sügav, kuni 809 meetrit, seal on fjordrannik. Lõunakallas on madal ja liivane.


Küklaadid.
Küklaadid (kreeka ja vanakreeka "Κυκλάδες" (Kyklades)) on saarestik Egeuse mere keskosas. Asetsevad ringina Delose saare ümber.


La Manche.
La Manche on väin Euroopa mandri ja Suurbritannia saare vahel. Kulgeb ligi 600 km pikkuselt läänest itta. Laius lääneosas kuni 200 km, kitsama idaosa nimi on Calais' väin (Doveri väin).


Lineaarvõrrandisüsteem.
Lineaarvõrrandisüsteem on lineaaralgebras lineaarvõrrandite komplekt, näiteks
Selle võrrandisüsteemi lahendamine seisneb muutujate "x"1, "x"2 ja "x"3 väärtuste selliste komplektide leidmises, mis rahuldavad kõiki kolme võrrandit korraga.
Lineaarseks nimetatakse võrrandisüsteemi siis, kui tundmatud x_1, x_2...x_n on esimeses astmes.
Lineaarvõrrandisüsteemi lahendamine on üks vanemaid probleeme matemaatikas. Sellel on palju rakendusi. Lineaarvõrrandite süsteemide efektiivsed meetodid on Gaussi meetod ja Cholesky lahutus.
Üldjuhul võib "n" muutujaga "m" lineaarvõrrandi süsteemi esitada kujul
kus "A" on ülaltoodud "m"×"n"-maatriks, x on "n" liikmega veeruvektor ja b on "m" liikmega veeruvektor. Gaussi meetod on rakendatav kõikide sellise kujuga süsteemide puhul, ka siis, kui koefitsiendid kuuluvad suvalisse korpusesse.
nimetatakse homogeenseks lineaarvõrrandisüsteemiks. Homogeense süsteemi kõikide lahendite hulk on alati vektorruumi "F" "n" lineaarne alamruum, kus "F" on koefitsientide korpus.
Liitmisvõte.
Liitmisvõtte idee seisneb ühe muutuja elimineeris võrrandite liitmise kaudu, mille tagajärjel saame ühe muutujaga võrrandi. Sealt on juba lihtne vastav muutuja väärtus avaldada. Teise muutuja väärtuse saame kätte, asendades leitud muutuja väärtus ühte esialgsetest võrranditest.
Proovime elimineeride muutujat "y". Selleks korrutame kõigepealt esimese võrrandi poolt 2-ga ja seejärel liidame võrrandid.
Muutuja y väärtused koonduvad ja saame
Asendusvõte.
Asendusvõtte idee seisneb ühest võrrandist muutuja avaldamises ja selle asendamises teise võrrandisse.
Kõigepealt avaldame teisest võrrandist x=y+1 ning asendame saadud avaldise esimesse võrrandisse: y+1+y=6 formula_4 2y=5. Leiame, et y=2,5.
Vastava "x" väärtuse saame võrrandist x+2,5=6.


Saint Lawrence'i jõgi.
Saint Lawrence on jõgi Põhja-Ameerikas.
Ta lähtub Ontario järvest. Lähte lähedal voolab ta aeglaselt USA ja Kanada piiril ja sisaldab muuhulgas nõndanimetatud Tuhande saare maad. Keskjooksul vahelduvad kärestikud järvetaoliste laienditega. Madalaim kärestik on Lachine kärestik Hochelaga saarestikus, kus suubub suurim vasak lisajõgi Ottawa. Allpool voolab Saint Lawrence aeglaselt. Trois Rivières'i linnast allpool mõjutavad looded jõge üha enam. Québecist allpool jõgi laieneb - jõe suudmes asuv estuaar (400 km pikk ja kuni 50 km lai) läheb järkjärguliselt üle Saint Lawrence'i laheks.
Jõe pikkus on 1200 km, jõgikonna pindala 1,3 miljonit km². Veetase kõigub aasta jooksul vähe, keskmine vooluhulk on 6700 m³/s.


Lineaarvõrrand.
Lineaarvõrrand ehk esimese astme võrrand on elementaaralgebras võrrand, mis saadakse kahe lineaarfunktsiooni võrrutamisel, näiteks
Lineaarvõrrandis on kummalgi poolel polünoomid, milles kõik tundmatud on kas astmes 1 või astmes 0, kusjuures vähemalt üks tundmatu esineb astmes 1. Lineaarvõrrandis ei tohi muuhulgas sisaldada tundmatute astmeid (välja arvatud esimene aste) ja omavahelisi korrutisi, näiteks ei tohi seal sisalduda liiget kujuga "x"2.
Võib rääkida ka võrrandi lineaarsusest teatud tundmatute suhtes'": see tähendab, et need tundmatut esinevad võrrandis astmes 1. Näiteks võrrand 2"x" - 3"y2" + 1 = 3 on lineaarne tundmatu "x" suhtes, kuid ei ole lineaarne tundmatu "y" suhtes.
Selle võrrandi graafik on sirge. Sellest tulenebki lineaarvõrrandi nimetus.
Mis tahes lineaarvõrrandit tundmatutega (muutujatega) "x" ja "y" saab viia kujule
konstantidega "a" ja "b" või siis kujule
Viimased kaks kuju vastavad erandjuhtudele, kus funktsiooni graafik on vertikaalne "y"-teljega paralleelne sirge või hõlmab kogu tasandi.
Muutujaid võib olla ka üle kahe. Kui võrrandeid on korraga mitu (moodustavad võrrandisüsteemi, siis on tegemist lineaarvõrrandite süsteemiga.
Seos lineaarfunktsioonide ja lineaarsete operaatoritega.
Ülaltoodud näites (kuid mitte mainitud erandjuhtudel) on muutuja "y" muutuja "x" funktsioon ning selle funktsiooni graafik on võrrandi graafik.
Neid omadusi rahuldavat funktsiooni nimetatakse lineaarfunktsiooniks või lineaarseks operaatoriks.
Ülaltoodud omaduste (lineaarsuse) tõttu saab seda laadi lineaarvõrrandi lahendeid üldjuhul esitada sama võrrandi lahendite lineaarfunktsioonina. See teeb lineaarvõrrandite lahendamise ja käsitlemise eriti lihtsaks.
Lineaarvõrrandid esinevad rakendusmatemaatikas väga sageli. Nad võivad tekkida paljude nähtuste modelleerimisel, kuid eriline tähtsus on neil mittelineaarsete võrrandite lahendamisel: neid saab lähendada lineaarvõrranditega.


Liitmine.
Liitmine on binaarne operatsioon, mille operande nimetatakse liidetavateks ja liitmistehte tulemit summaks. Liitmise tehtemärgina ehk liitmismärgina kasutatakse sümbolit + (pluss).
on liidetavateks arvud 2 ja 3 ning liitmistehte tulemiks ehk summaks on arv 5.
Liitmise pöördtehe on lahutamine.
Kommutatiivsus.
Liitmistehte üheks oluliseks omaduseks on selle tehte kommutatiivsus, mille järgi kehtib iga kahe liidetava jaoks võrdus
Assiotsiatiivsus.
Liitmistehte assiotsiatiivsus tähendab, et kehtib
Assiotsiatiivsusest järeldub koos kommutatiivsusega, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast.
Unaarne liitmistehe informaatikas.
Paljudes programmeerimiskeeltes esineb lisaks binaarsele liitmisoperatsioonile ka unaarne liitmisoperatsioon, millega märgitakse väärtuse üks liitmist operandile.
Näiteks programmeerimiskeeles C saab tehte
tulemusena muutuja i ühe võrra suurema väärtuse.


Algebra.
Algebra (araabia sõnast "al-džabr") on matemaatika haru, mis uurib tehteid (enamasti algebralisi tehteid) ja nende omadusi.


Induktsionism.
Induktsionism (inglise keeles "inductivism") on teadusfilosoofias seisukoht, mille kohaselt teaduse põhimeetod on induktsioon. Induktsionismiks nimetatakse ka teadusfilosoofia suunda, mida iseloomustab induktsionistlik seisukoht. Üldisemalt võidakse induktsionismiks seisukohta, mille järgi induktiivne arutlus on kehtiv või vähemalt ratsionaalselt õigustatav.
Induktsionismi põhiidee seisneb selles, et teadus saab alguse vaatlustest ja liigub edasi üldistustele (seadustele ja teooriatele) ning ennustustele. Üldistusi tuleb teha ettevaatlikult pärast hoolikat vaatlemist. Kui andmeid ei ole, siis ei tohi ette rutates spekuleerida. Seda nimetatakse induktiivseks meetodiks.
Induktsionistliku käsituse järgi jõuti kummagi järelduseni lindude pikaajalise vaatlemise teel. Ometi on R tõene, L aga mitte: Austraaliast leiti mustad luiged. Induktsionistide kommentaar sellele on järgmine: induktiivsed järeldused ei ole kunagi kindlad, kuid neil on väga suur tõenäosus.
Et näha, kuidas teadus tegelikult töötab, tuleb selliste lihtsate näidete asemel vaadelda reaalseid näiteid teaduse ajaloos.
Naiivinduktsionism.
Raamatus "Mis on see, mida nimetatakse teaduseks" esitab Alan Chalmers induktsionismi kõige lihtsama ja haavatavama vormi, mida ta nimetab naiivinduktsionismiks.
Teadus algab vaatlusest. Vaatlejal peavad olema terved meeleelundid ning ta peaks eelarvamusteta registreerima kõik, mida ta vaadeldes tajub. Vaatlusväiteid (mis on üksikväited) saab õigustada või kindlaks teha otseselt meelte abil. Need on aluseks üldväidetena sõnastatavatele seadustele ja teooriatele, mis moodustavad teadusliku teadmise.
Teatud tingimustel on üldistada lõplikult arvult vaatlusväidetelt üldisele seadusele. Need tingimused on järgmised: üldistuse aluseks olevaid vaatlusväiteid peab olema palju; vaatlusi peab kordama väga mitmekesistes tingimustes; ükski aktsepteeritud vaatlusväide ei tohi olla vastuolus tuletatud üldise seadusega.
Naiivinduktsionism järgib niisugust induktsiooniprintsiipi: "Kui suurt hulka A-sid on vaadeldud laialt varieeruvates tingimustes ja kui eranditult kõigil neil vaadeldud A-del oli omadus B, siis kõikidel A-del on omadus B."
Teaduslik teadmine rajatakse induktsiooni teel vaatluslikule alusele, mis on kindel. Kui vaatluste ja katsetega kindlaks tehtud faktide arv kasvab ning faktid muutuvad meie vaatlus- ja eksperimendioskuste paranedes rafineeritumaks ja esoteerilisemaks, siis rajatakse hoolikate induktiivsete arutluste teel üha enam seadusi ja teooriaid. Vaatlusandmete kasvuga kaasneb pidev teaduse progress.
Induktsiooniprobleem ja induktiivsed arutlused.
Induktsionistliku meetodi puhul on probleemiks, kuidas teoreetilised järeldused vaatlusandmetest saadakse. Igatahes ei saa see toimuda deduktsiooni teel, sest teooriad käivad ka nende juhtumite kohta, mida kunagi pole vaadeldud ega vaadelda ka tulevikus. Alati on võimalik, et tulevased vaatlused lükkavad teooria ümber (nagu seda tegi mustade luikede avastamine). Selle asjaolu tõi välja David Hume. Seda probleemi nimetatakse induktsiooniprobleemiks.
Induktsionism eeldab, et peale deduktiivsete arutluste on olemas induktiivsed arutlused. Probleemiks jääb siiski, mida induktiivsed arutlused endast kujutavad ja mis neid õigustab.
Bertrand Russell kirjutas sellest 1912 avaldatud raamatus "Filosoofia probleemid" ("The Problems of Philosophy"). Ta leiab, et induktiivsete järelduste õigustuseks võiks olla looduse ühetaolisus, kuid seda, et loodus on ühetaoline, ei ole meil võimalik teada kindlalt, vaid üksnes tõenäosuslikult. Induktiivsete järelduste õigustamist peab ta võimalikuks induktsiooniprintsiibi abil. Induktsiooniprintsiibi järgi suurendab mingite nähtuste koosesinemise vaadeldud juhtude arvu kasv tõenäosust, et need nähtused esinevad alati koos.
Cambridge'i koolkond ja bayesiaanlus.
Selle küsimusega tegeles ka Cambridge'i koolkond 20. sajandi alguses (W. E. Johnson, John Maynard Keynes, Harold Jeffreys, Frank Ramsey). Kõik nad olid bayesiaanid. Sest ajast samastatakse sageli bayesiaanlust ja induktivismi, kuigi need mõisted ei kattu.
Ajalugu.
Induktsionism sai alguse 17. ja 18. sajandil, oli 19. sajandil domineeriv ning mängis ka 20. sajandil suurt rolli (Bertrand Russell, Viini ring), kuid 20. sajandile on siiski iseloomulikum induktsionismile vastanduv antiinduktsionism, mille tähtsamad esindajad olid Karl Popper ja Pierre Duhem.
Induktsionismi algataja oli Francis Bacon.


Graham Swift.
Graham Swift (sündinud 4. mail 1949 Inglismaal Londonis) on inglise kirjanik.
Ta on õppinud Cambridge'i ja Yorki ülikoolis. Swift on Kuningliku Kirjandusseltsi ("Royal Society of Literature") liige.
Oma teostes käsitleb ta peamiselt ajaloo problemaatikat.
Mitmest teosest on valminud ka filmiversioon, sealhulgas raamatust "Viimased korraldused" (osades Michael Caine ja Bob Hoskins).
Tunnustused.
Romaani "Viimased korraldused" eest võitis Swift 1996. aastal Bookeri kirjandusauhinna.


Gibraltari väin.
Gibraltari väin on kaardil tähistatud numbriga 1
Gibraltari väin on väin, mis ühendab Vahemerd Atlandi ookeaniga ja eraldab Aafrikat Euroopast.
Kitsaimas kohas, Marroquí neeme kohal, on väina laius 14 kilomeetrit. Seal on väin sügav, keskel umbes 850 meetrit. Väin on kõige madalam lääne pool, Camarinali neeme juures, kus ta sügavus on 330 meetrit.
Gibraltari väina pinnakihtides voolab Atlandi ookeani vesi Vahemerre, sügavamal aga voolab Vahemere soolasem vesi Atlandi ookeani.


Vahemeri.
Vahemeri on meri Aafrika, Aasia ja Euroopa vahel, sellest ka nimi. Vahemere kirdeosas asuvas Türgi lõunaosas, kasutatakse Vahemere kohta ka nimetust "Valge meri".
Gibraltari väina kaudu on ta ühendatud Atlandi ookeaniga ning Dardanellide kaudu Marmara ja Musta merega.
Poolsaared ja saared jagavad Vahemere paljudeks erinimelisteks meredeks, näiteks Aadria meri, Alboráni meri, Egeuse meri, Joonia meri, Liguuria meri ja Türreeni meri.
Vahemere sügavaim osa on Helleni süvik sügavusega kuni 5121 meetrit.
Vahemeri on kunagise Tethyse ookeani jäänuk ehk sulguv ookean.
Suure auramise ja väheste sademete tõttu on Vahemere vesi soolasem kui Atlandi ookeanis.


Sebastián de Belalcázar.
Sebastián de Belalcázar (1479 või 1480 – 1551) oli Hispaania konkistadoor.
Aastal 1524 aitas ta Pedro Arias de Ávilal vallutada maid Nicaragua aladel. Aastal 1531 ühines ta Francisco Pizarro vägedega Peruu vallutamisel. Aastal 1533 vallutas ta Ecuadori. Detsembris 1534 võitis ta inka Rumiñahuid ja vallutas Quito.
Ta rajas Cali, Pasto ja Popayáni linnad.
Nagu paljud teisedki konkistadoorid, oli Belalcázar lummatud müütilisest kullamaast Eldoradost, ja üritas seda leida. Oma otsingutel tungis ta Colombiasse, kuhu rajaski Popayáni linna, mille valitsejaks ta ise sai. Ometigi sattus ta konflikti teiste hispaanlastest valitsejatega. Lõpuks ta isegi tappis ühe hispaanlase ning suri seejärel vanglas.


Grenada kindralkuberneride loend.
Grenada kindralkuberneride loend loetleb Grenada riigipead esindavad kindralkubernerid alates iseseisvumisest 1974. aastal.


Madeira.
Madeira on Atlandi ookeanis umbes 600 km kaugusel Aafrikast asuv saarestik.
Saarestiku elanikud on portugallased ja see kuulub Portugalile autonoomse piirkonnana. Viimased 600 aastat kuulub Madeira etniliselt, kultuuriliselt, majanduslikult ja poliitiliselt Euroopasse, kuigi on Aafrikale lähemal. Portugali autonoomse piirkonnana kuulub ta Euroopa Liitu.
Madeira on vulkaanilise tekkega saarestik, mis tekkis kunagise kuuma punkti kohale, nii ei ole ta selles mõttes ühegi mandri osa.
Saarestiku suurim, Madeira saar on suure, üle 6 km kõrguse kilpvulkaani veepealne osa. See vulkaan kuulub Aafrika plaadil asuvasse Tore ahelikku. Saare moodustumine algas miotseenis üle 5 miljoni aasta tagasi ja lõppes pleistotseenis umbes 700 000 aastat tagasi. Sellele järgnes ulatuslik erosioon. Kuid vulkaaniline tegevus saarel jätkus veel mõnda aega, tekitades uusi laavavoole ja vanadele, erodeerunud vulkaanidele uusi vulkaanikoonuseid: viimased pursked toimusid saare lääneosas 6500 aastat tagasi. Madeira kõrgeim, Ruivo mägi ulatub 1861 m üle merepinna, lisaks on saarel hulk teisigi rohkem kui kilomeetrikõrgusi tippe.
Loodus.
Saarestik on mägine, kõrgus kuni 1859 meetrit. Ta koosneb rohkem kui 20 saarest, millest ainult kaks suurimat, Madeira saar ja Porto Santo on asustatud. Madeira saar on pindalalt suurem kui kõik ülejäänud saared kokku.
Kliima on vahemereline: talv on pehme ja vihmane, suvi on kuiv, kuid mitte väga kuum.
Sademeid on aastas keskmiselt 641 mm. Kõige vihmasemad kuud on jaanuar (103 m), november (101 mm) ja detsember (100 mm). Kõige kuivemad kuud on juuli ja august (3 mm). Vihmapäevi on kõige rohkem detsembris (13), kõige vähem juulis (1).
Aasta keskmine temperatuur võib rannikul tõusta üle +20 °C. Sisemaal, mägedes, on see madalam. Merevett soojendab Golfi hoovuse kõige kuumem haru Kanaari hoovus, mistõttu merevee temperatuur on suvel 246 °C ja talvel 24°C
Ajalugu.
Plinius Vanem nimetab Purpurisaari Õnnelike saarte ehk Kanaari saarte lähedal kohas, mis võib viidata Madeirale.
Plutarchos kirjeldas aastal 75 teoses "Sertorius" aastal 72 surnud admirali Quintus Sertoriuse kohta, et pärast naasmist tänapäeva Cádizist "ta kohtas meremehi, kes olid äsja saabunud Atlandis olevatelt saartelt, mida on kaks, mis on üksteisest eraldatud kitas väinaga ja nad asuvad Aafrikast 10 000 furlongi kaugusel. Nad nimetasid neid Õnnistatute saarteks." Hinnanguline kaugus Aafrikast ja kahe saare lähedus teineteisele meenutab Madeira ja Porto Santo saart.
Madeira avastasid Portugali meremehed ajavahemikus 1418–1420. Seda peetakse Henrique Meresõitja algatatud maadeavastusperioodil tehtud esimeseks avastuseks. Kuid kaartidel esineb Madeira juba aastal 1339.
Saared asustati kiiresti pärast avastamist. Mitteeurooplastest päriselanikke saartel ei olnud. Esimene asula rajati Madeirale ajavahemikus 1420–1425. Esimest korda kasutati nimetust "Madeira saar" ("Ilha de Madeira") 23. septembril 1433 maakaardil.
1921 pagendati Austria-Ungari viimane keiser Karl pärast teist ebaõnnestunud riigipöördekatset Ungaris Madeirale. Ta suri järgmisel aastal Madeiral ja on sinna ka maetud.
1. juulil 1976 andis Portugal Madeirale laialdase autonoomia, omavalitsuse ja seadusandliku kogu.


Bahreini riigipeade loend.
Bahreini riigipeade loend loetleb Bahreini riigipead alates Āl Khalīfah' dünastia valitsema asumisest piirkonnas 1783. aastal.
2. detsembrist 1880 kuni 15. augustini 1971 oli Bahrein Suurbritannia protektoraat ning sealsed kohalikud valitsejad allusid Briti poliitilisele agendile.


Aerobioloogia.
Aerobioloogia on õhuhõljumi levimist ja koostist uuriv bioloogia haru.
Tänapäeval jälgitakse õhus eelkõige õietolmu ja seeneeoste koguseid, sest need on olulised allergeenid. Baktereid ei seirata rutiinselt kuskil maailmas.
Juba sada kolmkümmend aastat tagasi ütles esimene kutseline aerobioloog Pierre Miquel (1850–1922), kes uuris Pariisi õhku järjest kolmkümmend neli aastat, et see on enesepete, kui keegi arvab, et õhk on puhas. Miquel uuris kõiki bioosakesi, mis õhus leidus, peamiselt just baktereid.
Aerobioloogia on kiiresti arenev teadus, mis on tihedalt seotud tehnika ja meteoroloogiaga.


Bitt.
Bitt (inglise keeles "bit"; lühend sõnadest "BInary digiT") on informatsiooni põhiühik. 1 bitt on teave, mis esitab ühe kahest võimalikust väärtusest. Inglise keeles tähendab "bit" 'natuke'. Tähistatakse b.
Tüüpilisteks teaveteks, mille väärtus on 1 bitt, on: parem või vasak, mees või naine, kull või kiri. Ent seda vaid juhul, kui mõlemad on võrdtõenäosed. Kui eeldada, et inimkonnast kolmveerand on paremakäelised ja veerand vasakukäelised, siis lause "Mina olen paremakäeline" kannab teavet vähem kui 1 biti jagu, täpsemalt 0,5 bitti, aga lause "Mina olen vasakukäeline" 2 bitti. Kui valimistel osaleb pool hääleõiguslikust elanikkonnast ning erakond X saab 25% häältest ja erakond Y 0,2%, siis lause "A ei läinud valima" kannab teavet 1 biti, "B valis erakonna X poolt" 3 bitti (sh. 1 bitt selle eest, et üldse valima läks) ja "C valis erakonna Y poolt" 10 bitti.
Üks bitt vastab ühele kahendsüsteemi arvu kohale. Biti väärtusi tähistatakse harilikult 1 ja 0.
Neli bitti moodustavad näksi. Levinum nimetus on ingliskeelne "nibble".
Kaheksa bitti moodustavad baidi. 1 bait esitab ühe 256 (28) võimalikust võrdtõenäosest väärtusest.


Algoloogia.
Algoloogia ehk fükoloogia ehk vetikateadus on bioloogia haru, mis uurib vetikaid.
Sõna "fükoloogia" tuleneb kreeka sõnast "phykos", mis tähendab makrovetikat, nagu meie põisadru ("Fucus vesiculosus").
Eesti tuntumate algoloogide seas on Erich Kukk, Kalle Olli.


Näks.
Näks ehk "nibble" (inglise keeles "nibble", "nybble") on infoühik, mis sisaldab neli bitti.
Üks näks infot edastab ühe võimaluse 16 (2 astmel 4) hulgast, näiteks ühe arvudest 0 kuni 15.


Bait.
Bait (inglise keeles "byte" 'hammustus, amps') on arvutites kasutatav infoühik, mis sisaldab 8 järjestatud bitti ehk 2 näksi. Bait on kõige levinum infohulga mõõtühik. Tähistatakse B.
Üks bait võib omada 256 (2 astmel 8) erinevat väärtust. Näiteks täisarvud 0 kuni 255 või -127 kuni 128.
Suuremad infoühikud ja nende eesliited.
Suuremate infoühikute tähistamiseks lisatakse sõnale bait eesliiteid. Kasutusel on mitu erinevat süsteemi, mistõttu esineb tihti segadust nende kasutamise pärast.
Informaatikas ja infotehnoloogias kasutatakse ajalooliselt eesliiteid kilo-, mega-, giga- jne., mis tähistavad väiksemast ühikust 1024 korda suuremat ühikut, näiteks 1 kilobait = 1024 baiti, 1 megabait = 1024 kilobaiti jne. Kuigi eesliide kilo- tähendab 1000 kordset, oli mugav kasutada sõna kilobait tähistamaks 1024 ehk 210 baiti.
1999. aastal võeti IEC 60027 standardiga kilo-, mega- ja giga- asemel kasutusele binaarsed eesliited kibi-, mebi-, gibi- jne. tähistamaks 1024 kordseid ühikuid (1 kibibait = 1024 baiti, 1 mebibait = 1024 kibibaiti). Binaarsed eesliited ei ole laialdast kasutust leidnud.
Arvuti andmekandjate (kõvaketaste, CD-plaatide jt.) tootjad kasutavad tavaliselt detsimaaleesliiteid nende algses tähenduses, st. 1 kilobait = 1000 baiti, 1 megabait = 1000 kilobaiti. Mida suuremad on andmemahud, seda suurem on arvuline erinevus eesliidete erinevate tähenduste puhul. Näiteks 100 kilobaiti (kB) = 97,7 kibibaiti (kiB), aga 100 gigabaiti (GB) = 93,1 gibibaiti (GiB).


HTML.
HTML (ingliskeelne lühend sõnadest "HyperText Markup Language" 'hüperteksti märgistuskeel') on keel, milles märgendatakse veebilehti. HTML on SGML-i rakendus. HTML-dokumentide (failide) veebist allalaadimiseks ja vaatamiseks kasutatakse veebilehitsejat. Selline elektroonilise dokumendi märgendamise mõte on lahutada sisu, vaade jms objekti omadused üksteisest.
HTML paneb paika üksnes dokumendi struktuuri, kuid võimaldab leheküljele kaasata skripte, eeskätt JavaScript, ning CSS-i millega kirjeldatakse lehe kujundus.
Ajalugu.
HTML-i lõi koos veebiga 1990. aastal Tim Berners-Lee. Aastal 1994 asutas ta W3C, mis on sellest ajast alates tegelenud muuhulgas ka HTML-i standardite väljatöötamisega.
Viimased kolm on paralleelselt formuleeritud ka XHTML-is.
Süntaks.
HTML-dokument koosneb elementidest, mille järgi brauser dokumendi sisu kuvab. Iga element on lehekülje lähtekoodis tähistatud vastavate märgendite abil. Kõik HTML-märgendid on ümbritsetud noolsulgudega . HTML-märgendid annavad brauserile teada, mida sisuga teha, mil moel seda vormindada ja kuvada. HTML märgendid on näiteks , ,  jne. Osad HTML-elemente võib sisaldada teisi elemente, näiteks: esimeneteine
Enamik HTML-märgendeid käib alati paaris: on alustav märgend ja on sulgev märgend, mida alustavast eristab kaldkriips / nurksulgudes elemendi nime ees, näiteks alustav ja sulgev tekstilõigu märgend on vastavalt  ja . On ka elemente, mille märgendid on ühekordsed ega vaja sulgemist (,  jm), on elemente, mille sulgemine pole HTML-i vanemates versioonides kohustuslik (,  jt) ning esineb ka erandjuhtumeid, mille korral avatud märgendit ei pea sulgema, sest seda teeb mõni teine element. Viisakas komme on siiski avatud märgend kindlasti ka sulgeda.
Uuendatud, XHTML-i standardite järgi on kohustuslik sulgeda kõik elemendid, sealhulgas ka ühekordsed elemendid. Ühekordsete elementide sulgemine käib sel juhul sama märgendi sees kaldkriipsu lisamise teel: , .
Paljudele elementidele saab lisada parameetreid, mis antud elemendi esitamisviisi brauseri jaoks täpsustavad. Parameetrid kirjutatakse elemendi algusmärgendi juurde, noolsulgude sisse. Igal parameetril on tavaliselt mitu võimalikku väärtust või väärtusvahemikku. Kui parameetril väärtusvahemik puudub, siis jäetakse see tähistamata. Parameetrid eraldatakse märgendi põhitähisest tühikuga, samuti eraldatakse tühikuga üksteisele järgnevad parameetrist ja väärtusest koosnevad paarid. Parameetrite esitamise üldkuju on järgmine: 
Parameetrite arv sõltub konkreetsest elemendist. Kirja peab panema ainult need parameetrid, mille väärtusi tahetakse muuta erinevaks vaikeväärtustest. Enamikul parameetritest on olemas kindlad vaikeväärtused; erandiks on elemendid, mille otsene sisu määratakse märgendis toodud parameetritega (,  jm) ning millel vaikeväärtus puudub. Parameetri väärtus on viisakas ümbritseda kas ühe- või kahekordsete jutumärkidega. Kui parameetri väärtus koosneb mitmesõnalisest tekstist, on jutumärgid kohustuslikud. Mõningate elementide parameetrite vaikeväärtused võivad sõltuda brauserist.
Koodinäide.
Vastavalt programmeerimisest tuntuks saanud "Tere maailm" programmi tavale näeb seda lehekülge brauseriga vaadates teksti "Tere maailm!".
Koodi alguses olev dokumendi tüübi definitsioonile, mis määrab HTML-i versiooni, millele lehekülg vastab. Näite puhul on selleks HTML 4.01 Strict.
Kuigi HTML-i süntaks on kogu maailmas ühtne, on paljud brauserid lisanud sellele omapoolseid laiendusi, mis tihtilugu ei tööta teiste brauseritega. Väikesi erinevusi on brauserite vahel ka ühtse koodi interpreteerimisel.


CSS.
CSS (ingliskeelne lühend sõnadest "Cascading Style Sheets" 'kaskaadlaadistik') on keel, milles märgitakse üles XML ja SGML- keelsete failide kujundust. Eelkõige kasutatakse CSS-i XHTML-i ja viimase eellase HTML-i failide kujunduse loomisel.
CSS-i kombineerimine XHTML-iga võimaldab veebilehe sisu ja kujunduse teineteisest eraldada. See annab parema ülevaate lehekülje ülesehitusest ja on abiks lehekülje hilisemal muutmisel. Lihtsamaks muutub kogu lehekülje haldamine ning eelkõige kujunduse muutmine.


Ahjualune.
"See artikkel räägib eesti rahvaluule tegelasest; sõna teiste tähenduste kohta vaata Vikisõnaraamatu artiklist
Ahjualune on eesti rahvaluules pisike habemega mehike, kes elab põranda all. Ta võib tohutu palju toitu ühe hetkega ära süüa. Kui ahjualusele anda pisutki toitu maitsta, on kohe kogu roog ära söödud.
Ahjualust on peetud maapõuesuuruse maoga allilmaisanda sümboliks.
Sarnane tegelane on olemas ka teiste rahvaste rahvaluules.
Juhan Kunder on kirjutanud muinasjututöötluse "Ahjualune".


Ahjukartulid.
Ahjukartulid on praeahjus või ahjus rasva või toiduõliga pannil või ahjuvormis küpsetatud kartulid. Sealihaga ahjukartulid on eesti rahvustoit.
Paljud eestlased nimetavad ahjukartuleid oma lemmiktoitude seas.
Mõnel Lääne-Eesti saarel võib toidu kohta kuulda ka nimetust ahjutuhlid, sest tuhlis tähendab seal kartulit.
Ahjukartuleid süüakse iseseisva roana või lisandina.
Valmistamine.
Kartulid kooritakse ja tükeldatakse suurteks tükkideks. Tükid pannakse koos rasvase sealiha tükiga pannile. Kartulitele puistatakse peale keedusoola ja vastavalt maitsele köömneid. Pann pannakse praeahju ja toitu küpsetatakse 250°C juures. Aeg-ajalt kartuleid keeratakse.
Võib kasutada ka viilutatud peekonit.
Tervislik toitumine.
250 g ahjukartuleid sisaldab 6 g valku, 12 g rasvu ja 63 g süsivesikuid ning selle kalorsus on 429 kilokalorit.
Ahjukartulitel on kõrge glükeemiline indeks: nad sisaldavad süsivesikuid, mis kutsuvad esile tugeva glükeemilise reaktsiooni, mis aitab kaasa rasvumisele.


Referendum.
Referendum ehk rahvahääletus ehk plebistsiit on üleüldine (üleriigiline) hääletus seadusandlikus või põhiseaduslikus küsimuses, poliitilise küsimuse esitamine otsesele valijaskonna hääletusele.
Referendumil võivad osaleda riigi hääleõigusega kodanikud.
Esindusdemokraatia riikides toimub perioodiliselt referendum, mida kutsutakse valimisteks ja mille käigus määratakse rahvaesindajad.


Brahmaputra.
Brahmaputra (sanskriti ja hindi ब्रह्मपुत्र 'Brahma poeg') on jõgi Lõuna-Aasias. Selle pikkus on 2900 km ja valgla 935 000 km². Keskmine vooluhulk on 12 000 m³/s.
Brahmaputra algab Tiibetis Himaalaja põhjanõlvult, Tiibeti kiltmaa lõunaosas kannab Matsangi ja Tsangpo nime, voolab seal pikalt itta ja on paiguti laevatatav. Seejärel pöördub ta lõunasse, läbib sügavas Dihangi kuristikus Himaalaja ja jõuab Indiasse. Laskunud Bengali madalikule, pöördub jõgi suurt looget tehes läände. Bangladeshis pöördub ta lõunasse ja ühineb Gangesega, moodustades Padma jõe.
Gangese, Brahmaputra ja Meghna jõe ühine delta on suurim maailmas (80 000 km²).
Mussoonid ja taifuunid põhjustavad Bangladeshis tihti suuri üleujutusi.
Brahmaputra on energiarohke, toitub vihmaveest ning lume- ja jääsulamisveest. Suurvesi on suvel (üleujutused, veetõus 10–12 m). Suudmest on ta laevatatav Dibrugarhini (1290 km). Brahmaputra vett kasutatakse ka riisipõldude üleujutamiseks.


Daugava.
Daugava jõgi ehk Väina jõgi, ülemjooksul Lääne-Dvina (läti keeles Daugava, valgevene keeles Заходняя Дзвіна, "Zachodniaja Dzvina", vene keeles Западная Двина, saksa keeles "Düna") on jõgi Euroopas.
Daugava pikkus on 1020 km ja see jaguneb enam-vähem võrdselt kolme riigi vahel: Venemaale kuulub sellest 325 km, Valgevenesse 328 km ja Lätti 367 km. Valgla on 87 900 km². Jõe vooluhulk suudmes on 678 m³/s.
Jõe voolutee kirjeldus.
Daugava algab Venemaalt Tveri oblastist Peno rajoonist 221 m kõrguselt merepinnast Valdai kõrgustikult. Tema lähe tehti kindlaks alles 1970ndatel; see asub pisikese Korjakino järve lähedal soos. Esialgu on tema laius 15–20 meetrit, kaldad on mõõdukalt järsud. Jõesäng on kivine, kohatiste kärestikega. Mõne kilomeetri kaugusel lähtest suubub jõgi Ohvati järve, mille kaldal asuvad Ohvati asula ja Bologoje–Velikije Luki raudtee. Ohvati järve suubub Dvina parempoolne lisajõgi Volkota.
Lääne-Dvina väljub Ohvati järve edelaotsast ja voolab lõunasse. Ta läbib Andreapoli, kus teda ületab Bologoje–Velikije Luki raudtee, ja Zapadnaja Dvina, kus teda ületab Velikije Luki–Moskva raudtee. Andreapoli ja Zapadnaja Dvina vahel on jõgi kuni 50 m lai.
Allavoolu suubub jõkke vasakult Velessa ja jõgi pöördub selles kohas läände. Veel allavoolu suubub Lääne-Dvinasse paremalt Žižitsa ja selles kohas pöördub jõgi lõunasse. Sellest veel allavoolu suubub Lääne-Dvinasse vasakult Meža ja jõgi pöördub edelasse. Žižitsa ja Meža vahel on Lääne-Dvina Tveri (vasakul kaldal) ja Pihkva oblasti (paremal kaldal) piiriks, aga Meža suudmest allavoolu voolab ta Smolenski oblastis ja tema laius suureneb 200 meetrini. Mežat kasutatakse palgiparvetamiseks ja suudme taga on parvetatud puidu kogumiskoht. Smolenski oblastis läbib jõgi Selezni ja Veliži ning ületab seejärel Valgevene piiri. Veližist allavoolu on jõgi laevatatav. Ühtlasi kulgeb Veližist kuni suudmeni emmal-kummal jõe kaldal maantee, Vitebskist allavoolu ka raudtee
Valgevenes voolab Lääne-Dvinaa läbi Suraži, kus temasse suubuvad paremalt Usvjatša ja vasakult Kasplja, edasi läbi Ruba ja Vitebski, kus temasse vasakult suubub Lutsossa. Vitebskis pöördub jõgi läände, Bešankovitšõs loodesse. Ta voolab läbi Ula, kus temasse vasakult suubub Ula jõgi, kuni Polatskini. Ula ja Polatski vahel suubub jõkke paremalt Obali jõgi, Polatskis samuti paremalt Palata. Seejärel voolab Lääne-Dvinaa läbi Navapołacki, seejärel suubub temasse vasakult Ušatša, Dzsjasnas suubub temasse vasakult Dzisna, Verhnjadzvinskis paremalt Drõssa ja pärast seda paremalt Sarjanka. Sarjanka suudmes pöördub jõgi läände ja jõuab Lätti. Lühikest aega voolab ta Valgevene ja Läti piirijõena ning selles kohas asub jõe lõunakaldal, Valgevenes, Druja.
Lätis voolab Daugava läbi Krāslava rajooni (Krāslava asub jõe kaldal) ja Daugavpilsi rajooni (Daugavpils asub jõe kaldal). Daugavpilsis pöördub Daugava loodesse, voolab tükk aega Jēkabpilsi ja Preili rajooni piirina (jõe kaldal asub Preili rajooni kuuluv Līvāni, kus Daugavasse suubub paremalt Dubna jõgi) ning läbi Jēkabpilsi rajooni (Jēkabpils asub jõe kaldal). Daugavasse suubub Aiviekste ja jõgi pöördub läände. Ta voolab läbi Aizkraukle rajooni (Aizkraukle asub jõe kaldal), pöördub taas loodesse, voolab läbi Ogre rajooni (Ogre asub jõe kaldal) ja Riia rajooni (Riia asub jõe kaldal) ning suubub Läänemerre Liivi lahte. Vahetult enne seda suubub Daugavasse vasakult Lielupe).
Daugava laius on Daugavpilsi kandis 200 m, Riia sildade juures 700 m, aga pisut enne Lielupe suuet koguni 1,5 km. Jõeoru laius on keskjooksul 1–1,5 km, alamjooksul 5–6 km. Jõe sügavus on suudmes 8–9 m.
Eestist kuuluvad Daugava jõgikonda Kirikumäe järv ja Pedetsi jõgi. Pedetsi on Aiviekste lisajõgi.


Kura kurk.
Kura kurk ehk Irbe väin (,) ühendab Läänemerd Liivi lahega ja lahutab Saaremaad Kuramaast.
Väin on valdavalt alla 10 m sügav. Selle sügavaim osa (kuni 23 m) kulgeb Kuramaa ranniku lähedalt.


Hello world.
"Hello world" programm on arvutiprogramm, mis ei tee mitte midagi muud kui väljastab ekraanile teksti "Hello, World!" (inglise keeles "Tere, maailm!"). Selliseid programme kasutatakse sagedasti programmeerimisõpikutes, erinevate keelte võrdlemisel ning kompilaatorite testimisel.
Taoline "hello world" programm on enamasti üks väiksemaid programme, mida vastavas keeles kirjutada saab. Sellise programmi suurus võib varieeruda alates ühest lihtsast funktsioonist kuni paarikümne keeruka lauseni (mitmed assemblerile kirjutatud ja/või graafilist kasutajaliidest kasutavad programmid).
Esimene teadaolev "hello world" programm pärineb Brian Kernighani raamatust "A Tutorial Introduction to the Language B" 'Sissejuhatus programmeerimiskeelde B'. Kultusliku staatuse omandas fraas "Hello, World!" aga Brian Kernighani ja Dennis Ritchie raamatu "The C Programming Language" 'Programmeerimiskeel C' mõjul, kuigi seal kasutati küll vormi "hello, world" (ilma suurtähtede ning hüüumärgita, mis on lisandunud traditsioonile hiljem).
Järgnevalt on ära toodud kogumik "Hello, World!" programme erinevates keeltes.
Ada.
with TEXT_IO;
TEXT_IO.PUT_LINE ("Hello, world!");
Prolog.
«hello_world.pl»=
hello_world:- write('Hello World!').
Seed7.
$ include "seed7_05.s7i";


Eesti väinade loend.
Eesti väinade loend loetleb Eesti väinad.
__NOTOC__
A.
Aksi salm
H.
Hari kurk
I.
Irbeni väin
K.
Keri vahe - Kihnu väin - Kura kurk - Kurkse väin - Käkisilm - Kärnatse silm
P.
Pisike silm - Püssirahusilm
R.
Rukki kanal
S.
Soela väin - Suur salm - Suur silm - Suur väin
V.
Viire kurk - Voosi kurk - Võilaiu silm - Väike salm - Väike väin
Vaata ka.
*Eesti väinade loend
Väinade loend


PHP.
PHP ehk "PHP: Hypertext Preprocessor" on skriptimiskeel, mida kasutatakse peamiselt serveripoolsetes lahendustes dünaamiliste veebilehtede loomisel. PHP toetab objektorienteeritud programmeerimist, andmebaasidega suhtlemist ning moodulite kaudu veel paljusid protokolle ja rakendusi.
Avatud lähtekood ning võimalus lihtsalt siduda PHP koodi HTML-iga on teinud PHP-st väga populaarse vahendi dünaamiliste lehekülgede loomisel. Levinud on kooslus mida hüütakse rakenduste esitähtede järgi LAMP (Linux, Apache, MySQL, PHP).
Ajalugu.
PHP sai alguse 1994. aastal Rasmus Lerdorfi poolt loodud CGI teekidest. Lühend PHP tähendas algselt "Personal Home Page" (isiklik koduleht). Lerdorf avalikustas PHP koodi 8. juunil 1995. Too avalikustatud kood kandis versiooninumbrit 2 ning sisaldas juba suurt osa PHP praegusest funktsionaalsusest.
Hetkel on paralleelselt arenduses PHP 5 ning tulevikuversioon PHP 6.
Süntaks.
PHP süntaks on põhiliselt laenatud keeltest C, Java ja Perl.
PHP koodina parsitakse vaid spetsiaalselt märgendatud osad failist. Kõik väljaspool neid märgendeid saadetakse lihtsalt programmi väljundisse. Vaikimisi kasutatakse PHP sektsiooni algusmärgendina codice_1 ja lõpumärgendina codice_2. Võimalik on kasutada ka märgendeid codice_3 ja codice_2, codice_5 ja codice_6, ning codice_7 ja codice_8.
Muutujanimed algavad dollarimärgiga (näiteks codice_9) ning on tõusutundlikud. Klasside ja funktsioonide nimed on seevastu ilma codice_10-prefiksita ning tõusutundetud. Dollarimärk muutuja ees võimaldab kergesti muutuja väärtuse sõne sisse asendada (näiteks codice_11).
Kommentaaride esitamiseks on kolm süntaksit: plokikommentaarid algavad codice_12 ja lõpevad codice_13 märgendiga, reakommentaarid algavad kas trellide codice_14 või kahe kaldkriipsuga codice_15.
Funktsioonid.
PHP-l on sisse ehitatud sadu funktsioone ning koos laiendidega kokku tuhandeid. Funktsioonid on hästi dokumenteeritud PHP kodulehel. Funktsioonidele saab viidata ainult nende nime järgi, otseselt või dünaamiliselt – muutuja sisaldab funktsiooni nime. Funktsioone saab ise teha ilma, et neid peaks prototüüpima.
echo 'Minu nimi on '. nimi(). '.';


Tycho Brahe.
Tycho Brahe (õieti Tyge Ottesen Brahe; 14. detsember 1546 Skåne, Knutstorpi linnus (taani "Knudstrup") – 24. oktoober 1601 Praha) oli taani astronoom, astroloog ja alkeemik.
Lapsepõlv.
Tycho Brahe sündis tollases Taani provintsis, praegu Rootsile kuuluvas Skånes Knutstorpi linnuses kõrgaadliku pojana. Tema isa, nagu ka mõlemad vanaisad ja kõik neli vanavanaisa, olid olnud kuninga nõunikud. Tycho Brahe kasvas üles oma isapoolse onu perekonnas. Onul endal lapsi ei olnud ning ta sisuliselt röövis oma vennalt hällilapse, kui pererahvast kodus ei olnud. Tycho vanemad leppisid olukorraga: Tychot arvestamata kasvatasid nad üles neli poega ja viis tütart. Ilmselt tuli tulevasele teadlase kasuks kasvamine onu perekonnas, sest seal hinnati haritust ja õpetatust kõrgemalt kui isakodus. Noorimast õest Sophie Brahest (1556-1643) sai hiljem samuti astronoom, kes kogus tuntust ka ravimtaimede kasvatajana ja arstina.
Kolmeteistkümnendal eluaastal läks Tycho Kopenhaageni ülikooli filosoofiat õppima, kuid 1560. aasta päikesevarjutus äratas temas huvi astronoomia vastu.
Noorpõlv.
Tycho läks edasi õppima Leipzigisse, Wittenbergi, Rostocki ja Baselisse. Seal pidi ta perekonna soovil õppima peamiselt juurat, et valmistuda tulevikuks riigiametnikuna. Tycho spetsialiseerus aga astronoomiale. Tal õnnestus varakult täiustada taevakehade positsiooni mõõtmise metoodikat ja sooritada vastavalt täpsemaid mõõtmisi.
Üliõpilasena kaotas Tycho duellil osa oma ninast. See juhtus 1566. aastal, kui ta oli 20-aastane ja õppis Saksamaal Rostocki ülikoolis. Ühe professori majas tantsupeol viibides läks ta tülli kellegi Manderup Parsbjergiga (kes oli Tycho kauge sugulane), kes, nagu temagi, oli Taani aadlik. Tüli lahendati pimedas peetud duellil. Seal kaotas Tycho oma ninajuure, nii et tal jäi selle kohale suur arm. Ülejäänud elu olevat ta kandnud selle kohal hõbedast või kulla ja hõbeda sulamist plaati, mille ta salviga kohale kleepis. Kui Tycho haud 1901. aastal avati, siis leiti, et vastav koht koljul on äärtest roheline, millest võib järeldada, et see oli olnud kokkupuutes vasega.
Duellini viinud tüli põhjuseks oli Tycho esimese, Pierre Gassendi poolt kirjutatud biograafia järgi vaidlus selle üle, kumb on parem matemaatik. See versioon kordub paljudes allikates. Gassendi tõlgitses valesti talle sellesama professori poolt saadetud kirja, kelle majas tüli alguse sai. Kirjas mainiti, et Brahe ja Parsbjerg olid mõlemad äsja lõpetanud matemaatikaõpingud, tüli põhjustest polnud seal aga mitte midagi. Nii ongi tegelik põhjus teadmata, aga oletatakse, et Tycho üle visati nalja, sest ta oli hiljuti toimunud kuuvarjutuse järgi ette ennustanud Türgi sultani Suleiman Toreda surma. Selgus aga, et sultan oli surnud juba mitu nädalat enne varjutust. Juba surnud sultani surma etteennustamine olevat Rostocki astronoomia-astroloogia-huvilistele andud hea põhjuse Tycho üle nalja viskamiseks.
Supernoova 1572.
Aastal 1570 pöördus Tycho Taani tagasi ja jätkas astronoomiaga tegelemist. Novembris 1572 vaatles Tycho väga eredat tähte, mis ootamatult ilmus Kassiopeia tähtkujju. Et antiikajast peale oli kinnistähtede maailma peetud igaveseks ja muutumatuks, siis pidi teiste vaatlejate meelest olema tegemist mingi nähtusega Maa atmosfääris. Tycho pani aga tähele, et uue tähe parallaks jäi ööst öösse muutumatuks, millest ta järeldas, et tegemist on väga kauge objektiga, sest lähedal asuv objekt peaks oma asendit kaugete tähtede suhtes muutma.
Oma avastuse avaldas ta väikeses raamatus "De stella nova" ("Uuest tähest"; 1573). Selle raamatu pealkirjast tulenebki "uue" tähe nimetus "noova" (praegu nimetatakse tähtede seda tüüpi plahvatusi supernoovaks). Ta pidas uut tähte imeks, milletaolist ei ole maailma algusest saadik nähtud. (Tegelikult oli supernoovat Hiinas vaadeldud juba 1054, kuid Euroopa õpetlased ei teadnud sellest midagi.) Selle avastusega sai Tycho Brahe paugupealt kuulsaks kogu Euroopas ning sellest ajendatuna valis ta lõplikult elukutseks astronoomia.
Praegu nimetatakse Tycho nähtud supernoovat nimega SN 1572. Sellest on järel ainult jääkkiirgust emiteeriv jäänuk.
Tycho maailmasüsteem.
Kepler püüdis Brahet asjatult veenda võtma kasutusele Päikesesüsteemi heliotsentrilist mudelit. Tycho uskus modifitseeritud geotsentrilist mudelit (Tycho maailmasüsteemi kohaselt tiirles Päike ümber Maa ja planeedid ümber Päikese), lähtudes samadest kaalutlustest, mille põhjal ta leidis, et 1572. aasta supernoova ei ole Maa lähedal.
Ta väitis, et kui Maa liiguks, siis peaks lähedal asuvate tähtede näiv asend kaugemale jäävate tähtede suhtes muutuma (parallaks). Et ta parallaksi ei täheldanud, pidid Maa liikumise korral tähed asetsema Maast nii kaugel, et parallaks omavahel kõige kaugemate orbiidi punktide suhtes on väiksem kui umbes 1', mis oli tema vaatluste täpsus tähtede asukoha määramisel. Heledamate tähtede läbimõõt paistis talle aga olevat umbes 3' (tegu oli silma optilistest omadustest tingitud veaga: hele objekt tumedal taustal paistab suuremana, kui ta tegelikult on), nii et heledamate tähtede läbimõõt pidi ületama kolm Maa orbiidi läbimõõtu; see tundus Tychole absurdne ja võimatu.
Parallaksi puudumisele viitav argument oli põhimõtteliselt õige, kuid kuna kinnistähed asuvad palju kaugemal, kui tollal ette kujutati, siis on ka tähtede parallaks nii väike, et selle mõõtmine sai võimalikuks alles 250 aastat hiljem tänu teleskoopide arengule (ühena esimestest astronoomidest mõõtis kinnistähe parallaksi 1837 F. G. W. Struve Tartu Tähetornis).
Uraniborg, Stjerneborg ja Benátky nad Jizerou.
Pärast raamatu "De Stella Nova" ilmumist sai Tycho tervest Euroopast pakkumisi teaduslikele ametikohtadele. Ta võttis vastu Taani ja Norra kuninga Frederik II pakkumise Taanisse jääda. Kuningale avaldasid Tycho 1572. aasta vaatlused muljet ning ta finantseeris Tychole kahe observatooriumi rajamist Veni (Hveni) saarel Landskrona lähedal Sundis. Need olid Uraniborg ja Stjerneborg. Uraniborgis oli ka laboratoorium, kus Brahe tegi oma alkeemiakatseid. Nende katsete päevikud ei ole säilinud.
Tycho töötas Veni saarel 20 aastat. Ta rajas saarele klaasikoja, apteegi, trükikoja ja paberiveski. Nii sai ta oma teosed ise trükkida ja raamatuteks köita. Tycho oli Skåne piirkonna esimene raamatutrükkal.
Lisaks Venile andis kuningas Tychole läänisid Norras, Kulleni Skånes ja kabeli Roskildes. Tychol tekkisid konfliktid Veni talupoegadega, kes protesteerisid liiga suure töökoormuse pärast mitmesugustel ehitustöödel. Tycho jättis ka hooletusse oma kohustused kuninga ees, nagu Roskilde kabeli ja Kulleni tuletorni remontimine, ning kohtles oma talupoegi halvasti. Lisaks sellele ei olnud tema abielu seisusekohane. Christian IV ei jaganud oma eelkäija huvi teaduse vastu ja nii langes Tycho ebasoosingusse. Aastal 1596 kaotas Tycho oma privileegid ja kuninglikud toetused, kuid säilitas Veni.
Aastal 1597 lahkus Tycho Taanist. Ta kolis 1599 Prahasse, kus teda toetas Saksa-Rooma keiser Rudolf II. Tycho alustas uue observatooriumi ehitamist Benátky nad Jizerou lossis 50 km kaugusel Prahast. Ta töötas seal kuni surmani 1601, jõudmata observatooriumi lõplikku valmimist ära oodata.
Brahe kohustuste hulka õukondades kuulus horoskoopide koostamine, ilma ennustamine ja tähtsate astronoomiliste sündmuste (näiteks 1572. aasta supernoova ja 1577. aasta komeedi) astroloogiline tõlgendamine.
Surm.
Brahe suri 24. oktoobril 1601. aastal. Tema surma asjaolud on ebaselged. Ühe legendi kohaselt olevat tema surma põhjuseks olnud pidusöögi ajal lõhkenud kusepõis. Asi olevat olnud selles, et pidusöögilt lahkumine enne selle lõppu oli äärmiselt ebaviisakas.
Tõenäolisemaks peetakse, et Tycho surma põhjustas kas kuseteede haigus või elavhõbedamürgistus. Aastal 1996 tehtud analüüs näitas, et umbes 20 tundi enne tema surma tõusis järsult elavhõbeda kontsentratsioon tema veres. Alkeemiaga tegelev Brahe võis oma haiguse vastu sisse võtta elavhõbedat sisaldavat ravimit; teine võimalus on, et ta mürgitati. Võimaliku mürgitajana on mainitud Johannes Keplerit, kes oli sel ajal Brahega tülis. Kepler on kirjutanud mõned vihased kirjad Brahele, kes ei tahtnud oma vaatlustulemusi Keplerile anda ja lükkas tema maailmasüsteemi tagasi. Selle hüpoteesi kasuks ei räägi siiski miski peale selle, et Kepleril oli Brahe surmast kasu – ta sai Brahe planeedivaatluste tulemused kätte. Ent Kepler ei võinud mitte kuidagi ette teada, et Tycho surivoodil lebades oma töö talle pärandab. Longomontanus ja Tengnagel või ehk mõni teinegi õpilastest oleks paistnud tõenäolisemana meistri töö jätkamiseks. Kepleri huvi oleks pidanud olema just Tychot "kauem elus hoida", sest Tycho käest sai ta vähemalt mingilgi määral andmeid, Longomontanuse ja Tengnageli käest ta vaevalt et niigi palju oleks saanud.
Tycho maeti 4. novembril Praha kirikusse Panna Marie pred Týnem.
Tycho panus astronoomiasse.
Tycho taipas, et astronoomia ei saa enam areneda juhuslike vaatluste põhjal, vaid tarvis on süstemaatilisi hoolikaid vaatlusi, mida sooritatakse järjekindlalt igal ööl, kasutades nii täpseid instrumente kui võimalik. Ta täiustas olemasolevaid instrumente ja leiutas uusi ning valmistas oma instrumendid ise. Brahe palja silmaga kvadrandi abil tehtud vaatlused määrasid planeetide parallaksi ühe või kahe kaareminuti täpsusega. (Pärast Brahe surma läksid need vaatlustulemused Kepleri valdusse.)
Tycho oli väljapaistev teleskoobieelse aja vaatleja. Tema vaatlused kinnistähtede ja planeetide asendite kohta olid oma aja kohta enneolematult täpsed. Pärast tema surma õnnestus Kepleril vaatlusandmete põhjal Marsi asendite kohta avastada planeetide liikumise seadused, mis oluliselt tugevdasid Mikołaj Koperniku heliotsentrilise maailmasüsteemi positsiooni. Tycho ise ei olnud Koperniku pooldaja, vaid pakkus välja süsteemi (Tycho maailmasüsteemi), mille kohaselt Päike tiirleb ümber Maa, teised planeedid aga tiirlevad ümber Päikese. Seda süsteemi peetakse sageli kompromissiks, kuid nii geotsentrilises maailmasüsteemis kui ka Koperniku heliotsentrilises maailmasüsteemis olid planeedid kinnitatud "kristallsfääride" külge. Tycho teooria loobus kristallsfääridest. See oli oluline samm, kui arvestada, et enne Isaac Newtonit puudus arusaamine gravitatsioonist ja seega ka jõududest, mis planeetide liikumist kontrollisid. Selles suhtes oli Tycho universum palju revolutsioonilisem kui Koperniku oma. Piiratud matemaatiliste võimete tõttu ei suutnud ta oma süsteemi läbi arvutada.
Tycho teadis, et horisondi lähedal paistva taevakeha näiv nurkkõrgus on atmosfääri refraktsiooni tõttu suurem kui tegelik nurkkõrgus, ning koostas vastavad korrektsioonitabelid.
Teadusfilosoofilised tõlgendused.
Induktsionistid peavad Tycho Brahe vaatlusi musternäiteks selle kohta, kuidas uued teooriad sünnivad vaatluste üldistamise teel: Brahe vaatlusi üldistades õnnestus Johannes Kepleril sõnastada Kepleri seadused.
Tycho Brahe kunstiteoste ainena.
Max Brod avaldas 1915. aastal romaani "Tycho Brahes Weg zu Gott" ('Tycho Brahe tee Jumala juurde').
Isiklikku.
Aastal 1573 abiellus Tycho lihtrahva hulka kuulunud Kirsten Jørgensdatteriga, ilmselt oli tegu pastori tütrega. Abielu ei olnud kiriklik, sest seadus ei lubanud liitu aadliku ja mitteaadliku vahel. Tolleaegses Taanis taluti sellist kooselu vormi, sest kehtis veel vana viikingiaegadest pärit seadus, et "kui naine elab avalikult mehega koos, hoiab oma käes tema võtmekimpu ja sööb tema lauas, siis kolme aasta pärast on ta ametlikult selle mehe naine". Sellisest abielust sündinud järeltulijad olid seaduslikud lapsed, kuid nad jäid ema seisusse ega võinud pärida ei isa vappi ega varandust. Tycho ja Kirsten elasid koos Tycho surmani. Nad said 8 last, kellest 6 jõudsid täiskasvanuikka.


Moodul.
Moodul (ladina sõnast "modulus" 'mõõt') on mitmetähenduslik termin.


Kood.
Kood on reegel, reeglipärane vastavus tähistajate ja tähistatute vahel.
Koodid on lokaalsed reeglid, mis on ajalooliselt või harjumusena kujunenud või kehtestatud. Nad vastanduvad loodusseadustele, mis on üleüldised ja üldkehtivad.
Informatsiooni esitusvormi muutmist kindla reeglistiku alusel nimetatakse kodeerimiseks.


Läänemaa.
Läänemaa (lad. "Maritima", "Rotalia", inglise "Weik", saksa "Wiek", samuti "Rotelewich" – "Wikke" – "Wikkezland" – "Wicia" – "Wikkelandia") on ajalooline maakond Eestis.
Lääne maakonna vanim teadaolev nimi oli viikingiaegne Adalsysla. Läti Henriku Liivimaa kroonikas esineb see "Maritima" (mereäärne) nime all, milles oli seitse kihelkonda. 13. sajandil kuulusid Läänemaa muinaskihelkondade hulka Hanila kihelkond, Kõrve kihelkond ("Corbe"), Karuse kihelkond ("Cozzo"), Lihula kihelkond, Ridala kihelkond, "Sontagana". Kummatigi ei moodustanud nimetatud alad tollal arvatavasti veel ühtset ja kindla keskusega maakonda, küll aga teatavate ühistunnustega piirkonna - piirkondlikud keskused olid muinasajal nii Ridalas, Lihulas kui ka Soontaganal.
Keskajal oli Läänemaa jagatud Saare-Lääne piiskopi ja Liivi ordu vahel. Lihula linnus oli piiskopi ja ordu ühisvalduses. Ühtsele maakonnale pandi esimene kindlam alus 13. sajandi esimesel poolel seoses Saare-Lääne piiskopkonna asutamisega. 1279 piiskopkonna uueks keskuseks püstitatud Haapsalu linnus sai hiljem ka Läänemaa pealinnaks.
Läänemaa kujunes maakonnana (kreisina) 17. sajandiks, hõlmates praegusest tunduvalt suurema ala: Hiiumaa ning osa Rapla ja Pärnu maakonnast.
Aastal 1946 sai Hiiumaast omaette maakond.
Läänemaa maakond oma ajaloolistes piirides likvideeriti aastal 1950, kui senised maakonnad jagati rajoonideks. Läänemaast moodustati Haapsalu, Märjamaa ja Lihula rajoonid. Piirid ei järginud eelnevat haldusjaotust ning loodud rajoonidega liideti alasid Harjumaast ja Pärnumaast. Samuti liideti Läänemaa alasid loodud Rapla rajooni ja Pärnu-Jaagupi rajooni aladega.
Kaasaegne Läänemaa hõlmab ajaloolisest Läänemaast vaid keskmise osa - selle lõunapoolne ala Mihkli ja Varbla ümbruses kuulub kaasaegse Pärnu maakonna koosseisu, idapoolsed alad Märjamaa ja Vigala ümbruses moodustavad poole kaasaegsest Rapla maakonnast ning Hiiumaa on omaette maakond.
Läänemaa vallad aastal 1866.
1866. aasta vallareformiga vabastati vallad mõisate eestkoste alt ja muudeti riiklikeks haldusüksusteks. Sel aastal oli Läänemaal 122 valda.
Pärast valdade reorganiseerimist oli aastaks 1897 Läänemaal 38 valda.
Läänemaa haldusjaotus aastal 1922.
Läänemaal oli 1 linn, 1 alev ja 35 valda.
Läänemaa haldusjaotus aastal 1939.
Pärast haldusreformi oli Läänemaal 2 linna ja 21 valda.


Manner.
Manner ehk mander ehk kontinent on maailmamerest ümbritsetud suur maismaa osa. Mandrid või nende osad koos ümbritsevate saartega moodustavad maailmajagusid.
NB! Vikipeediad teistes keeltes ei erista alati mandrit maailmajaost üldse või esitavad mõlemat puudutava teksti ühes artiklis eri alapunktidena.


Antarktis.
Antarktis on Maa lõunapoolust ümbritsev manner. Antarktis paikneb lõunapoolkeral Antarktika maailmajaos ja seda ümbritseb Lõuna-Jäämeri.
Mandri kogupindala on 14,0 miljonit ruutkilomeetrit, millega ta on kontinentide hulgas eelviimasel kohal (Austraalia on väikseim).
Ligi 98% Antarktisest on kaetud mandrijääga, mille keskmine paksus on 1790 m ning maksimaalne paksus üle 4500 m.
Antarktis on keskmiste näitajate poolest kõige külmem, kuivem, tuulisem ja kõrgem kontinent. Antarktis on kõrb, kuna rannikupiirkonnas langeb sademeid aastas vaid 200 mm ning sisemaal veelgi vähem.
Antarktisel puuduvad püsielanikud, kuid uurimisjaamades töötab aastaringselt umbes 1100–4400 inimest.
Vaid külmale vastupidavad taimed ja loomad jäävad sellel mandril ellu ning nende hulka kuuluvad pingviinid, loivalised, ümarussid, loimurid, lestalised, vetikad, samblikud, samblad jt.
Müüdid ja spekulatsioonid Terra Australise kohta pärinevad juba antiikajast. Antarktise avastas Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ja Mihhail Lazarevi juhitud uurimisrühm. Pärast avastamist jäi manner 19. sajandi lõpuni suuresti hüljatuks karmide keskkonnatingimuste, ressursside puudumise ja isoleerituse tõttu.
1959. aastal kirjutasid 12 riiki alla Antarktika lepingule; tänapäeval on lepinguga ühinenud 48 riiki. Lepingu järgi on mandril keelatud igasugune militaarne tegevus ja maavarade kaevandamine, lubatud on teaduslikud uurimistööd ning kaitstakse kontinendi riikkonda. Mitmesuguste teadustöödega tegeleb üle 4000 paljudest rahvustest teadlase.
Nimi.
Nime "Antarctica" kasutas lõunamandri tähistamiseks esmakordselt šoti kartograaf John George Bartholomew 1890. aastatel. "Antarctica" on ladinapärane kuju vanakreeka sõnast ἀνταρκτικός "antarktikos" (ἀντ- "ant-" + ἀρκτικός "arktikos"), st Arktika ehk põhja vastassuunas olev. Põhjasuunale omakorda andis nime põhjataeva heledaim täherühm Suur Karu (ἄρκτος "arktos" — karu, ἀρκτικός "arktikos" — karulähedane, põhja) ehk Suur Vanker. Eesti keeles nimetatakse Antarktikaks kogu lõunapolaarala, mandri eristamiseks kasutatakse nime Antarktis.
Avastamislugu.
"Terre Australle", prantsuskeelne kaart aastast 1583
Uskumus kauge lõunas asuva mandri (see pidi tasakaalustama põhjapoolkera maamassiive) – Terra Australise – eksisteerimisest ulatub Ptolemaiose aegadesse (1. sajand pKr). Lõunas asuva suure maa illustratsioonid olid kaartidel tavalised kuni 18. sajandini, näiteks Türgi meresõitja ja kartograafi Piri Reisi kaardil. Isegi 17. sajandi lõpus, pärast Lõuna-Ameerika ja Austraalia avastamist, uskusid geograafid, et manner on tegelikust oluliselt suurem.
Euroopa päritolu kaartidel näidati hüpoteetilist maad, kuni James Cooki laevad ületasid lõunapolaarjoone jaanuaris 1773 ja uuesti jaanuaris 1774. Kuigi Cook jõudis Antarktisele lähemale kui varasemad meresõitjad, ei näinud ta mandrit oma silmaga. Cooki laevad jõudsid jaanuaris 1773 Antarktise rannikust umbes 120 km kaugusele, kuid pidid raskete jääolude tõttu tagasi pöörduma.
Mitme organisatsiooni (NSF, NASA, California Ülikool San Diegos jt) uuringute järgi võib Antarktise esmanägemise 1820. aastal omistada kolme järgneva laevakapteni meeskonnale: Fabian Gottlieb von Bellingshausenile (Eestis sündinud baltisaksa päritolu meresõitja ja Vene admiral), Edward Bransfieldile (iiri päritolu Briti laevastikus teeniv kapten) ja Nathaniel Palmerile (hülgekütt USA-st). Bellingshausen nägi Antarktist 27. jaanuaril 1820, kolm päeva varem kui Bransfield ja umbes kümme kuud varem kui Palmer. Bellingshauseni ja Mihhail Lazarevi kahest laevast koosneva ekspeditsiooni liikmed nägid Antarktise ranniku jääväljasid umbes 32 km kauguselt.
Esimese dokumenteeritud maabumise Antarktisel sooritas John Davis 7. veebruaril 1821, kuid mõned ajaloolased kahtlevad selle sündmuse toimumises.
Ameeriklaste 1838–1842 toimunud ekspeditsiooni käigus avastati detsembris 1839 Balleny saartest lääne pool asuv Antarktise osa, mida tänapäevani kutsutakse Wilkesi maaks.
Maadeavastaja James Clark Ross möödus 1841 piirkonnast, mida tänapäeval tuntakse Rossi merena, ja avastas Rossi saare (mõlemad said James Rossi järgi nime 1841. aastal). Ta purjetas mööda suurest liustikust, mis nimetati hiljem tema järgi Rossi šelfiliustikuks. Vulkaanid Erebus ja Terror said nimed James Rossi ekspeditsioonis osalenud laevade nimede järgi.
Nimrodi ekspeditsiooni liikmed tõusid esimesena Tannatt Edgeworth Davidi juhtimisel 1907. aastal Erebuse tippu ja jõudsid esimesena magnetilise lõunapooluseni. Ekspeditsiooni juht Ernest Shackleton ja veel kolm rühma liiget ületasid esimesena Rossi šelfiliustiku ja läbisid mööda Beardmore'i liustikku Transantarktika mäestiku.
Roald Amundseni juhitud ekspeditsioon jõudis esimesena geograafilisele lõunapoolusele 14. detsembril 1911. Kuu aega hiljem jõudis lõunapoolusele ka Robert Falcon Scotti juhitud rühm, kelle kõik liikmed hukkusid tagasiteel. Pärast Scotti rühma jõudsid järgmised inimesed (kelleks olid transpordilennukiga maandunud USA mereväelased) lõunapoolusele alles 1956. aastal.
Richard Evelyn Byrd juhtis mitut lennureisi Antarktisesse 1930.–1940. aastatel. Teda tunnustatakse mehhaniseeritud maatranspordi kasutuselevõtmise eest mandril ning põhjalike geoloogiliste ja bioloogiliste uurimistööde eest.
Geograafia.
Jäämassiivide erinevad liikumiskiirused ookeani poole
Antarktis on meie planeedi lõunapoolseim kontinent, mis asub asümmeetriliselt ümber lõunapooluse. Manner on ümbritsetud Lõuna-Jäämerega, mida kõik geograafid ookeanina ei tunnusta. Seetõttu võib sama hästi väita, et Antarktist ümbritsevad Vaikse, Atlandi ja India ookeani lõunapoolsed osad või maailmamere lõunapoolsed veed. Mandri kogupindala on 14,0 miljonit ruutkilomeetrit, millega ta on kontinentide hulgas eelviimasel kohal (Austraalia on väikseim). Rannajoone pikkus on ligi 17 968 km ja seda iseloomustavad mitmesugused jäämoodustised. Jäävaba ehk kaljurannikut on kokku umbes 900 km (5% kogupikkusest). Levinuim rannikutüüp (44%) on šelfiliustik ehk veepinnal ujuv kinnisjää. Umbes 38% Antarktise rannikust moodustab aluspõhjale toetuva mandriliustiku serv ning ülejäänud 13% on jäävoolude või oruliustike ookeanisse ulatuvad servad ja otsad.
Transantarktika mäestik jagab mandri kitsamas osas kaheks: väiksemaks Lääne- ja suuremaks Ida-Antarktiseks, viimane moodustab kolmveerandi mandri kogupindalast.
Umbes 98% Antarktise pindalast on kaetud jääkilbiga, mille keskmine paksus on 1790 m, maksimaalne aga üle 4500 m. Jääkilbi maht on 25 miljonit km³, mis moodustab ligi 90% Maal olevast jää koguhulgast ja umbes 70% maailma mageveevarudest. Kui kogu see jää sulaks, siis tõuseks maailmamere pind umbes 61 m võrra.
Mandrijää liigub kiirjalt ookeani suunas, sisemaal kiirusega mõni meeter, šelfiliustikes kuni 2000 m aastas. Antarktise paljud liustikud, mis moodustavad umbes 10% mandrijää mahust, toidavad šelfiliustikke, millest suurimad on Rossi (pindala 472 960 km²) ja Filchner-Ronne šelfiliustik (422 420 km²).
Suuremas osas mandri sisemaal esineb sademeid väga väiksel hulgal, kuni 20 mm aastas. Mõnes "sinise jääga" liustikupiirkonnas esineb sademeid vähem kui liustik sublimatsiooni tõttu massi kaotab. McMurdo kuivad orud on säilinud sama kliimaprotsessi tõttu.
Lääne-Antarktis on kaetud jääkilbiga. Globaalse soojenemise tõttu on tekkinud väike, kuid reaalne oht, et jääkilp võib laguneda. Selle sulamisel võib maailmamere pind tõusta mitme meetri võrra geokronoloogilisel skaalal suhteliselt lühikeses vahemikus (võib-olla mõne sajandi jooksul). Lääne-Antarktis on mandri idaosaga võrreldes liigestunum - suurem osa jääalusest pinnast asub allpool meretaset.
Ida-Antarktis asub Transantartika mäestiku India ookeani poolsel küljel ja hõlmab järgmisi piirkondi: Coatsi maa, Kuninganna Maudi maa, Enderby maa, Mac. Robertsoni maa, Wilkesi maa ja Victoria maa. Peaaegu terve regioon asub idapoolkeral. Ida-Antarktis on enamjaolt kaetud jääkilbiga.
Vinson (4892 m) on Antarktise kõrgeim mäetipp. See asub Ellsworthi mägedes. Sisemaal ja mandrit ümbritsevatel saartel on veel palju mägesid. Rossi saarel asub maakera lõunapoolseim tegevvulkaan. Tuntud on ka vulkaan Deceptioni saarel, mis sai kuulsaks võimsa purske tõttu 1970. aastal. Väiksemad pursked esinevad küllalt sageli ja viimastel aastatel on täheldatud ka laava voolamist. Mandril ja lähisaartel on uinunud vulkaane, mis võivad tulevikus "ärgata". 2004. aastal avastasid USA ja Kanada teadlased Antarktika poolsaare lähedal veealuse vulkaani. Hiljutised uuringud näitavad, et see nimetu vulkaan võib olla aktiivne.
Antarktisel on hinnanguliselt tuhandeid mandrijää alla jäänud järvi (neist on avastatud üle 150). Neist suurim on 1996. aastal avastatud Vostoki järv (pindala "ca" 14 000 km²), mis asub Venemaale kuuluva Vostoki polaarjaama all. Algselt arvati, et järvevesi on olnud ligi 4 km paksuse jääkatte all muust maailmast isoleerituna pool kuni mitu miljonit aastat, kuid hiljutised uuringud näitavad, et jääalustes järvedes toimub jää suure surve tõttu aeg-ajalt veevahetus neid ühendavate jõgede abil.
Umbes 400 m järve veepinnast pealpool võetud jääpuursüdamiku proovid näitasid, et Vostoki järves võivad elada mikroorganismid. Järvepealne paks jääkiht on mõnevõra sarnane tingimustega, mis valitsevad Jupiteri kuul Europa. Kui Vostoki järvest leitakse elusorganisme, siis võib oletada eluvormide eksisteerimist ka Europal.
7. veebruaril 2008 alustas NASA uurimisrühm missiooni Ida-Antarktikas asuva Untersee järve juurde. Rühma eesmärgiks on ekstremofiilide leidmine väga aluselise reaktsiooniga järveveest. Untersee vesi on väga selge, lahustunud hapnikuga üleküllastunud ning selle pH on 10,4. Järve põhjast (kuni sügavuseni 100 m) leiti koonilise kujuga stromatoliite, mis on peamiselt moodustunud niitjatest tsüanobakteritest.
Geoloogiline ajalugu ja paleontoloogia.
Rohkem kui 170 miljonit aastat tagasi oli Antarktis osa hiidmandrist Gondwana. Aja jooksul Gondwana lagunes ning tänapäevane Antarktis hakkas välja kujunema umbes 25 miljonit aastat tagasi.
Paleosoikum (540–250 MAT).
Kambriumi ajastul oli Gondwanal leebe kliima. Lääne-Antarktis oli siis osaliselt põhjapoolkeral ning sellel perioodil eraldus maakoore pealmisest kihist erosiooni tõttu suures koguses liivakivi, lubjakivi ja kilta. Ida-Antarktis oli ekvaatori läheduses, kus troopiliste merede põhjas elasid selgrootud ja trilobiidid. Devoni algusperioodiks (416 MAT) oli Gondwana liikunud suurematele lõunalaiustele ning kliima oli jahedam. Siiski on avastatud sellest perioodist pärinevaid maismaataimede fossiile. Liiv ja aleuriit ladestusid Ellsworthi, Horlicki ja Pensacola mägedes. Liustikud hakkasid moodustuma Devoni ajastu lõpus (360 MAT), kui Gondwana paiknes ümber lõunapooluse. Kliima jahenes, kuigi Antarktise taimestik jäi püsima. Permi ajastu jooksul domineerisid taimestiku hulgas soodes kasvavad sõnajalgtaimed nagu "Glossopteris." Aja jooksul moodustus Transantarktika mäestiku piirkonnas soosetetest kivisüsi. Permi ajastu lõpuks valitses Gondwanal kuiv ja väga soe kliima.
Mesosoikum (250–65 MAT).
Pideva soojenemise tõttu sulasid jääkatted poolustel ja suurem osa Gondwanast muutus kõrbeks. Ida-Antarktises kasvasid tänapäevaks väljasurnud taimed "Pteridospermatophyta" ning sel perioodil ladestus suurel hulgal liivakivi ja kilta. Sünapsiidid (imetajate-sarnased roomajad) olid Antarktikas levinud Hilis-Permi ja Vara-Triiase ajastul ning nende hulka kuulusid sellised loomad nagu "Lystrosaurus". Antarktika poolsaar hakkas moodustuma Juura ajastul (206–146 MAT) ning saared tõusid järk-järgult ookeanist. Sel perioodil olid hästi levinud ginkgopuud ja palmlehiktaimed. Lääne-Antarktises domineerisid Kriidi ajastul (146–65 MAT) okaspuumetsad, kuid Hilis-Kriidi ajastu lõpus hakkasid rohkem levima lõunapöögid. Ammoniidid olid levinud meredes ümber Antarktise ja samuti esines dinosauruseid, kuigi sellest ajastust on kirjeldatud ainult kolme Antarktisel elanud dinosauruse perekonna esindajat. Sellel perioodil hakkas Gondwana lagunema.
Gondwana lagunemine (160–23 MAT).
Antarktise jahtumine kulges järk-järgult, kui hiidmandri jagunemine muutis pikkuskraadide-suunalist (ekvaatorilt poolustele) ja õhutemperatuure ühtlustavate hoovuste liikumist laiuskraadide-suunaliseks, mis säilitas ja suurendas laiuskraadidevahelist õhutemperatuuride erinevust.
Aafrika eraldus Antarktisest umbes 160 MAT, millele järgnes Kriidi ajastu alguses Hindustani poolsaare eraldumine (u 125 MAT). Ligi 65 MAT oli Antarktika veel ühenduses Austraaliaga ning seal valitses troopiline ja lähistroopiline kliima, mille fauna oli rikkalikult esindatud kukkurloomadega. Umbes 40 MAT eraldus Antarktisest Austraalia koos Uus-Guineaga, mille järel laiuskraadide-suunalised hoovused isoleerisid Antarktise Austraaliast ning hakkasid moodustuma esimesed jääkatted. Üleminekuperioodil eotseenist oligotseeni ("ca" 34 MAT) oli süsihappegaasi atmosfääris ligi 760 miljondikosa (ppm) ning varasema tasemega võrreldes (tuhanded ppm) oli see näitaja märkimisväärselt vähenenud. Umbes 23 MAT avanes Drake'i väin Antarktise ja Lõuna-Ameerika vahel, andes võimaluse läänetuulte hoovuse tekkeks ning isoleerides mandri täielikult. Muutuste modelleerimine näitas, et CO2 tase hakkas veelgi kiiremini vähenema. Jääkate laienes ning kadusid mandril kasvavad metsad. Alates 15 MAT on suurem osa mandrist kaetud jääga. Oma tänapäevased mõõtmed saavutas Antarktise jääkilp 6 MAT.
Neogeen (23–0,05 MAT).
1986. aastal avastas Ohio Osariigi Ülikooli paleontoloogide rühm Antarktiselt laialdaste parasvöötme metsade jäänused, mis kasvasid arvatavalt 3 miljonit aastat tagasi lõunapoolusest 400 miili kaugusel.
Tänapäeva Antarktise geoloogia.
Antarktise geoloogilist uurimist on tõsiselt takistanud asjaolu, et peaaegu kogu manner on alaliselt paksu jääkilbi all. Siiski on uute tehnoloogiate, nagu kaugseire, georadarid ja satelliidid, abil tehtud fotod aidanud uurida jääkatte alla jääva pinnase struktuuri.
Geoloogiliselt on Lääne-Antarktise pinnamood sarnane Lõuna-Ameerika Andide mäestikuga. Antarktika poolsaar moodustus merepõhjasetete tõusmisel ja moondel Paleosoikumi lõpus ja Mesosoikumi alguses. Setete tõusmine toimus koos tardkivimite moodustumise ja vulkaanilise aktiivsusega. Lääne-Antarktise kõige tavalisemad kivimid on vulkaanilise päritoluga andesiit ja rüoliit, mis moodustusid Juura ajastul. Vulkaaniline aktiivsus jätkus teatud piirkondades (Marie Byrdi Maal ja Aleksander I saarel) ka pärast jääkilbi moodustumist. Lääne-Antarktise ainus anomaalne piirkond on Ellsworthi mäed, mille stratigraafia meenutab rohkem kontinendi idaosa.
Ida-Antarktis on geoloogiliselt mitmekesine, moodustunud Eelkambriumis, mõned kivid on tekkinud ka rohkem kui 3 miljardit aastat tagasi. Aluskord koosneb moonde- ja tardkivimitest, mis moodustavad kilbi. Aluskorral asuvad nooremad kivimid nagu liivakivid, lubjakivid, kivisüsi ja kildad, mis ladestusid Devoni ja Juura ajastul ning millest moodustus Transantarktika mäestik. Rannikupiirkondades, nagu Shackletoni mäed ja Victoria maa, tekkisid murrangud.
Peamine mineraalne loodusvara on kivisüsi, mis avastati esmalt Beardmore'i liustiku lähedalt ning praegu teatakse mitmeid madalakvaliteedilise kivisöe leiukohti Transantarktika mäestikus. Prints Charlesi mäed sisaldavad märkimisväärses koguses rauamaaki. Kõige väärtuslikumad Antarktise maavarad (nafta- ja maagaasiväljad) avastati 1973. aastal Rossi mere alt. Kõikide maavarade kaevandamine on keelatud Antarktika lepingu alusel kuni aastani 2048.
Kliima.
Antarktis on kõige külmem piirkond meie planeedil. Rekordiline negatiivne õhutemperatuur −89,2 °C registreeriti Venemaale kuuluvas Vostoki polaarjaamas 21. juulil 1983. Võrdluseks on see temperatuur 11 °C võrra külmem kui sublimeeruv kuiv jää (tahke süsihappegaas).
Ida-Antarktis on mandri lääneosast külmem suuremate maapinna kõrguste tõttu. Tsüklonid sisemaale ei jõua, mistõttu on seal kuiv ja külm. Vaatamata sademete vähesusele püsib sisemaa jääkate küllaltki stabiilsena. Ida-Antarktise platool langevad talvekuude keskmised negatiivsed õhutemperatuurid kuni −35...–68 °C (aasta keskmine −28...–55 °C), kõige soojem on aga Antarktika poolsaarel, kus suvekuude keskmised õhutemperatuurid tõusevad kuni −2...+1 °C (aasta keskmine −5 °C).
Antarktis on külmakõrb, kus esineb sademeid väga vähesel hulgal. Sademeid esineb peamiselt lumena. Pidevalt puhuvate tugevate tuulte tõttu on mahasadanud lumehulga täpne mõõtmine väga raske. Ida-Antarktise platoo suurematel kõrgustel esineb lund harva ning sademeteks on väiksed jääkristallid, mida esineb aastas vaid paari sentimeetri jagu. Tsüklonite põhjustatud suurimad lumesajud esinevad Antarktika poolsaare läänerannikul. Paari suvekuu jooksul on mandri rannikupiirkondades sademeteks tavaliselt vihm.
Antarktisel viibivatel inimestel esineb sageli päikesepõletust, kuna valgelt lumi- ja jääkattelt peegeldub tagasi peaaegu kogu sinna langev ultraviolettkiirgus.
Kontinendi äärealadel puhuvad sageli polaarplatoolt laskuvad ja tormiks paisuvad mäetuuled. Sisemaal on tuulekiirused tavaliselt siiski mõõdukad. Suviti langeb 24 tunni jooksul lõunapoolusele rohkem päikesekiirgust kui ekvaatorile, sest sel perioodil on seal polaarpäev.
Antarktisel on külmem kui Arktikas peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on suurem osa mandrist rohkem kui kolm kilomeetrit kõrgemal maailmamere pinnast ning kõrguse kasvuga vähenevad õhutemperatuurid. Teiseks laiub Arktikas Põhja-Jäämeri, mille soojus kandub läbi jääkatte ning ei lase õhutemperatuuridel Antarktisega võrreldes nii madalale langeda. Arvestades laiuskraade, polaarpäeva ja polaarööd, on Antarktise kliima väga eripärane paljudes maailma paikades elavate inimeste jaoks. Erilised on ka lõunapooluse lähedal sageli esinevad virmalised, mida põhjustab päikesetuule kokkupõrge Maa atmosfääri osakestega. Samuti võib selge ilma korral esineda maapinnalähedases õhukihis halosid, kui seal on jääkristalle. Sagedased optikanähtused Antarktisel on ka valepäikesed (eredad ja päikesesarnased halonähtused), mis esinevad siis, kui taevas on päikese ümbruses kõrged õhukesed kiud- või kiudkihtpilved.
Inimasustus.
Antarktisel puudub püsiv inimasustus, kuid mitmed riigid hoiavad aastaringselt või ainult suviti personali üle kogu mandri paiknevates polaarjaamades. Teadusliku uurimistöö ja muude töödega tegelevaid inimesi on mandri ja selle lähedal asuvate saarte uurimisjaamades suviti (detsembrist veebruarini) umbes 4400 ja talviti (juunist augustini) ligi 1100. Talveks jaamadesse tööle saabunud inimesed töötavad tavaliselt ühe aasta, misjärel toimub personali vahetus. Lisaks polaarjaamade personalile töötab Antarktise lähiümbruse vetes liikuvatel laevadel veel "ca" 1000 inimest (laevameeskonnad ja teadlased).
Aastal 2009 oli Antarktise mandril ja selle lähisaartel 40 aastaringselt töötavat polaarjaama. Riikidest oli kõige rohke polaarjaamasid Argentinal (6), Tšiilil (6), Venemaal (5), USA-l (3), Austraalial (3), Suurbritannial (2) ja Hiinal (2). Ühte jaama haldasid aastaringselt Brasiilia, Prantsusmaa, Itaalia (koos Prantsusmaaga), India, Jaapan, LAV, Lõuna-Korea, Norra, Poola, Saksamaa, Ukraina, Uruguai ja Uus-Meremaa. Peale statsionaarsete jaamade elavad ja töötavad paljud teadlased suveperioodil telklaagrites, ajutistes ehitistes ja mobiilsetes elamutes.
2004. aastal avati Venemaale kuuluva Bellingshauseni polaarjaama juures õigeusu kirik, kus aastaringselt töötab üks kuni kaks preestrit, kes vahetuvad igal aastal sarnaselt polaarjaamade töötajatele.
Emilio Marcos Palma sündis esimese inimesena Antarktise mandril 1978. aastal Argentinale kuuluvas Esperanza polaarjaamas, mis asub Antarktika poolsaare tipus. Argentina valitsus saatis koos Emilio vanematega Antaktisele veel seitse lastega perekonda, et uurida pereelu võimalikkust mandril. 1984. aastal sündis mandril ka esimene Tšiili päritolu laps. Mitmed polaarjaamad on nüüd koduks perekondadele, kelle lapsed saavad kooliharidust polaarjaamades. 2009. aasta seisuga on Antarktise mandril sündinud kokku 11 last, 8 Argentina Esperanza uurimisjaamas ja 3 Tšiili polaarjaamas Base Presidente Eduardo Frei Montalva.
Floora ja fauna.
a> on üks kahest Antarktika poolsaarel kasvavast õistaimest.
a> kuuluvad Antarktise väheste pesitsevate lindude hulka.
a>id Antarktika poolsaare tipu lähedasel Snow Hill saarel.
Floora.
Antarktise kliima ei lase taimestikul laialdaselt levida. Taimede kasvu takistavad mitmed koosmõju avaldavad kasvutingimused: väga madalad õhutemperatuurid, vilets kasvupinnas, niiskuse puudujääk ja halvad valgustingimused. Seetõttu suudavad maismaa taimeliigid (peamiselt samblad ja samblikud) ellu jääda vaid rannikualadel ja oaasides. Autotroofsete taimede hulgas domineerivad protistid. Antarktise floora koosneb peamiselt samblikest, sammaldest, vetikatest ja seentest. Taimede kasvuperiood kestab suvel parimal juhul mõned nädalad.
Taimeliikidest on kõige arvukamalt esindatud samblikud (rohkem kui 200 liigiga), samblaid teatakse ligi 50 liiki. Rannikuvetes elutseb umbes 700 liiki vetikaid, neist valdav osa on fütoplanktonid. Suveperioodil esineb rannikuvetes eriti rohkesti koppvetikaid ja ränivetikaid. Õistaimedest kasvab Antarktika poolsaarel kaks liiki: antarktika kastevars ("Deschampsia antarctica") ja antarktika padikann ("Colobanthus quitensis").
Fauna.
Väga karmide kliimatingimuste tõttu pole Antarktise loomastik kuigi mitmekesine. Suurem osa nendest on koondunud elama soojemas rannikupiirkonnas ja lähisaartel. Antarktise mandrilt puuduvad seal püsivalt maismaal elavad selgroogsed loomad. Selgrootutest loomadest on enamik mikroskoopilised ning elavad mullas ja taimestikus. Nende hulgas on esindatud ainuraksed, keriloomad, loimurid, ümarussid, lülijalgsed (neist peamiselt lestalised ja hooghännalised) jm. Võrreldes teistel mandritel elutsevate putukatega on Antarktise putukad väiksed ja vähelevinud. Kokku on mandril avastatud 67 putukaliiki, kellest suurem osa on parasiidid ja väiksemad kui 2 mm.
Hiljutiste uuringute tulemustena on mandril avastatud erinevate bakterite ökosüsteemid. Väga aluselise veega (pH 10,4) Untersee järve põhjas elavad niitjad tsüanobakterid, kelle elutegevuse tulemusena moodustuvad koonilised kuni poole meetri kõrgused lubiainest moodustised – stromatoliidid. Samuti on avastatud liustike all, pimedas ja hapnikuta soolastes veekogudes elutsevad bakterikolooniad, kes muundavad omale toitaineid vees sisalduvast rauast ja väävlist. Veetemperatuur on seejuures −10 °C ning selle jäätumist ei toimu vaid seetõttu, et vee soolsus on 3–4 korda suurem kui ookeanis.
Sisemaa polaarkõrbe mullastike fauna on kõige väiksema mitmekesisusega meie planeedil. Seal võivad elada vaid üks kuni kolm liiki ümarusse. Rannikupiirkonna mullastikes kuuluvad ümarussid domineerivate liikide hulka.
Antarktika poolsaarel elav tiibadeta sääsk "Belgica antarctica" on kõige suurem püsivalt mandril elutsev elusolend. Sääse pikkus on seejuures vaid 2–6 mm.
Teadaolevalt pesitseb Antarktisel vaid neli lennuvõimelist linnuliiki: antarktika änn ("Catharacta maccormicki"), lumi-tormilind ("Pagodroma nivea"), lääne-tuppnokk ("Chionis alba") ja lõunatiir ("Sterna vittata"). Neist lumi-tormilind võib oma pesa teha kõige kaugemale sisemaale (ligi 200 km).
Paljud Antarktise rannikuvetes elavad veeloomad sõltuvalt otseselt või kaudselt fütoplanktonist. Mereloomadest on esindatud pingviinid, sinivaalad, mõõkvaalad, hiidkalmaarid, merileopardid, merikarud, hülged jm.
Pingviinilisi ehk lennuvõimetuid linnuliike pesitseb mandril neli liiki: adeelia pingviin ("Pygoscelis adeliae"), eeselpingviin ("Pygoscelis papua"), keiserpingviin ("Aptenodytes forsteri"), valjaspingviin ("Pygoscelis antarctica"). Erinevalt teistest pingviinidest pesitseb keiserpingviin talvel, kui õhutemperatuurid võivad langeda kuni −60 °C.
USA ja Suurbritannia hülgeküttide intensiivse püügi tõttu vähenes 18. ja 19. sajandil märkimisväärselt merikarude arvukus, keda jahiti peamiselt naha pärast. Rannikupiirkonnas elav Weddelli hüljes on oma nime saanud James Weddelli järgi, kes oli Briti meresõitja ja hülgekütt. Suurtes parvedes liikuvad ja fütoplanktonist ning merejää all kasvavatest vetikatest toituvad Antarktika krillid kuuluvad Lõuna-Jäämere ökosüsteemi võtmeliikide hulka. Krillidest toituvad paljud mereloomad, -linnud ja kalad, kelle hulka kuuluvad: vaalad, hülged, merileopardid, merikarud, merileopardid, kalmaarid, kalad, pingviinid, albatrossid jpt. Viimastel aastakümnetel on erinevad uuringud näidanud, et krilli arvukus väheneb. Vähenemise põhjusteks peetakse kliima soojenemisest tingitud jää sulamist. Jää sulamine vähendab otseselt nooremate krillide peidukohti röövloomade eest ja kuna krilli toidu hulka kuuluvad jääalused vetikad, siis soojematel talvedel saavad krillid vähem toitu. Samuti ei talu krillid hästi jää intensiivsel sulamisel vee soolsuse vähenemist. Soolsuse vähenemine soodustab aga mantelloomade ("Salpa thompsoni" ja "Ihlea racovitzai") paljunemist, kes toituvad samuti fütoplanktonist, konkureerides otseselt krilliga. Lisaks toituvad mantelloomad krilli vastsetest, mis samuti aitab kaasa Antarktika krilli populatsiooni vähenemisele.
Paljud Antarktise piirkonnas elutsevad mereloomad rändavad umbes 12 000 km kaugusele Arktikasse. Teadlased on kindlaks teinud vähemalt 235 sellist liiki. Suuremad loomad nagu vaalalised ja linnud sooritavad edasi-tagasi rände ühel korral aastas. Üllataval kombel on leitud mõlemat poolust ümbritsevates ookeanides ka väiksemaid eluvorme, nt hulkharjasusse, meripurasid ja meres elavaid tigusid. Mitmed soodsad faktorid võivad aidata nendel loomadel levida. Nendeks on üsna stabiilsed ookeanitesügavuste veetemperatuurid, mis poolustel ja ekvaatoril ei erine rohkem kui 5 °C võrra. Samuti aitavad liikidel rännata maailmamere termohaliinne tsirkulatsioon ja hoovused, mis kannavad edasi mune ja vastseid.
Poliitika.
Prügi ladustamine, nagu pildil Bellingshauseni polaarjaama juures, on keelatud alates aastast 1998.
Antarktisel puuduvad valitsusorganid ning seetõttu on erinevad riigid esitanud mitmetele mandri piirkondadele territoriaalseid nõudmisi. Vähesed riigid on tunnustanud üksteise nõudmiste kehtivust, nende hulka kuuluvad: Austraalia, Norra, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Uus-Meremaa. Samas pole need nõudmised rahvusvaheliselt tunnustatud.
1959. aastal sõlmitud ja tähtajatult kehtiva Antarktika lepingu alusel külmutati kõik senised territoriaalsed nõudmised (kuid ei tühistatud) ja ei tunnustata uusi nõudmisi. Mandrit loetakse poliitiliselt neutraalseks ning selle staatus on määratletud Antarktika lepinguga ja teiste kokkulepetega, mida kutsutakse Antarktika lepingu süsteemiks. Leping kehtib kogu maismaal ja šelfiliustikel lõunapool 60° lõunalaiust. Lepingu sõlmimisel osalesid 12 riiki, tänapäevaks on neile lisandunud veel 36 riiki (Eesti liitus mittekonsultatiivse liikmena aastal 2001). Aastas korra toimuval konsultatiivkohtumisel on hääleõigus vaid konsultatiivsetel liikmetel. Lepingu järgi lubati Antarktisel teostada teadusuuringuid, kuid keelati igasugune militaarne tegevus. See oli esimene riikidevaheline relvastuskokkulepe külma sõja perioodil.
1982. aastal võeti vastu Antarktika mereliste elusressursside kaitse konventsioon, mis reguleerib mereelustiku töönduslikku püüki ja kaitset Antarktika vetes.
1983. aastal alustasid Antarktika lepingu osapooled läbirääkimisi maavarade kaevandamise reguleerimiseks. Mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide koalitsioon eesotsas Greenpeace'iga alustas laialdast avalikkusele suunatud kampaaniat, et Antarktise regioonis ära hoida igasugune loodusvarade ammutamine. 1988. aastal võeti vastu konventsioon, millega reguleeriti Antarktika mineraalsete ressursside kasutamist. Järgmisel aastal teatasid Austraalia ja Prantsusmaa, et ei ratifitseeri konventsiooni, ja pakkusid välja kõikehõlmava keskkonnakaitset reguleeriva dokumendi vastuvõtmise. 1991. aastal koostati Madridis Antarktika lepingu keskkonnakaitse protokoll (või lihtsalt Madridi protokoll), mis jõustus 1998. aastal. Selle protokolli järgi kehtestati Antarktika lepingu kehtivuspiirkonnas üliranged keskkonnareeglid. Protokolli järgi on mandril ja rannikuvetes keelatud igasugune maavarade ammutamine. Protokolli lisade järgi on sätestatud keskkonnamõju hindamine, loomastiku ja taimestiku kaitse, jäätmete kõrvaldamine, merereostuse vältimine ning piirkondlik kaitsekorraldus.
Antarktika lepingu järgi on mandril keelatud igasugune militaarne tegevus, mille hulka kuuluvad baaside ja kaitserajatiste rajamine, sõjaväe manöövrid, relvastuse (sh tuumarelvade) katsetamine ja radioaktiivsete jäätmete ladustamine. Sõjaväe personali või varustust on lubatud kasutada ainult teaduslikes uurimistöödes ja teiste mittemilitaarsete tegevuste täitmisel.
Territoriaalsed nõudmised Antarktises.
Argentina, Suurbritannia ja Tšiili nõudmised kattuvad, mis on tekitanud hõõrdumisi riikidevahelistes suhetes. Austraalia ja Uus-Meremaa nõuded kuulusid enne nende riikide iseseisvumist Suurbritanniale. Kõige suuremat territooriumi Antarktisest soovib saada Austraalia. Riikidest tunnustavad üksteise nõudmisi Austraalia, Norra, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Uus-Meremaa, kuid rahvusvaheliselt pole need nõuded tunnustatud.
Majandus.
Kuigi mandril on avastatud mitmeid mineraalseid loodusvarasid, nagu süsivesinikke, rauamaaki, plaatina, vaske, kroomi, niklit, kulda jm, on nende kaevandamine raskete tingimuste ja väikeste koguste tõttu majanduslikult mitteotstarbekas. Samuti keelab 1998. aastal jõustunud keskkonnakaitse protokoll igasuguste maavarade ammutamise Antarktisel. Keeld kehtib kuni aastani 2048, mil see võidakse üle vaadata ja mõningaid parandusi sisse viia. Antarktise majanduslik aktiivsus on peamiselt koondunud mereloomade kommertspüügile ja turismile.
Antarktika krilli ("Euphausia superba") kommertspüüki alustati 1972. aastal. Aastase väljapüügi suurim maht (üle 400 000 tonni) saavutati 1980. aastate alguses. Püügihooajal 2006–2007 püüti välja 109 000 tonni krilli. Kuigi tänapäeva püügimahud jäävad veel alla 1980-ndatele, on huvi krilli vastu järjest kasvamas.
Jaapani vaalapüügilaevad püüavad Antarktise vetest aastas ca 1000 vaala (peamiselt liik "Balaenoptera bonaerensis").
Antarktise lähivete kalapüük on keskendunud peamiselt kolmele järgnevale liigile: patagoonia kihvkala ("Dissostichus eleginoides"), antarktika kihvkala ("Dissostichus mawsoni") ja "Champsocephalus gunnari". Koos krilliga oli väljapüük hooajal 2008–2009 (1. juulist kuni 30. juunini) kokku 141 147 tonni. Suurt probleemi valmistab patagoonia kihvkala illegaalne püük.
Hooajal 2008–2009 külastas Antarktika lepinguga määratletud territooriumi 37 858 turisti, aasta varem oli neid rohkem – 46 265. Peaaegu kõik turistid saabuvad suveperioodil reisilaevadel või jahtidel. Kruiisilaevad on peamiselt väiksema või keskmise suurusega, millel on reisijatekohti 45–280. Harva külastavad mandrit ka suuremad, kuni 960 turistile mõeldud laevad.
Peale laevareiside on võimalik Antarktist jälgida ka õhust. Lennufirma Qantase abil on võimalik sooritada ühepäevaseid lennureise üle Antarktise. Lennureise Antarktise kohale ei tehtud 1979. aastast kuni 1990. aastateni, sest 1979. aasta novembris kukkus vulkaani Erebus nõlvadele Air New Zealandi lennuk, mille tagajärjel hukkusid kõik pardalviibinud 257 inimest.
Turismi hüppeline kasv on teinud murelikuks keskkonnakaitsjad ja teadlased, kelle arvates avaldab massiturism kahjulikku mõju mandril pesitsevatele linnupopulatsioonidele.
Transport.
Polaarjaamade varustamine toimub sageli transpordilennukite abil.
Muu maailma ühendus Antarktisega toimib mere- ja õhutranspordi abil. Mandril on kokku 26 lennuvälja, millest viiel on maandumisrada pikem kui 3047 m ja kuuel lühem kui 914 m. Kõikidel polaarjaamadel on vähem või rohkem ettevalmistatud helikopterite maandumisplatsid. Enamusel rannikul asetsevatest polaarjaamade läheduses on olemas ankrualad (rannalähedased veealad, kus laevu hoitakse ankrus), vaid vähestel jaamadel on olemas kaid.
Mandril toimub transport mitmesuguste spetsiaalsete, kohalike tingimustega sobivate sõidukite abil. Koerarakendite kasutamine on Antarktika lepingu alusel keelatud alates 1993. aastast.
Teadusuuringud.
Igal aastal viivad 27 erinevast rahvusest teadlased Antarktisel läbi ainulaadseid eksperimente. Suveperioodil töötavad mandril ja selle lähedastel saartel asuvates polaarjaamades rohkem kui 4000 teadlast, talvel aga veidi üle 1000. Polaarjaamadest suurim on USA-le kuuluv McMurdo uurimisjaam, kus viibib suvel üle 1000 ja talvel ligi 250 töötajat. Umbes nelja ruutkilomeetri suurusel polaarjaama territooriumil paikneb ligi 100 hoonet.
Polaarjaamades töötavad erinevaid teadusharusid uurivad teadlased: bioloogid, geoloogid, okeanograafid, arstid, astronoomid, glatsioloogid, meteoroloogid jt. Geoloogid uurivad eelkõige laamtektoonikat, meteoriite ja hiidmandri Gondwana lagunemise jälgi. Glatsioloogid uurivad liustikke ja nende liikumist, jääkilpi ja lund. Bioloogid uurivad lisaks kohalikule loodusele ka karmide ilmastikutingimuste ja inimese kohaloleku mõju erinevatele organismidele. Arstid on teinud avastusi viiruste leviku ja inimorganismi reageerimisvõimekuse kohta ekstreemsete madalate õhutemperatuuride korral. Amundsen-Scotti polaarjaama astrofüüsikud uurivad taevasfääri ja kosmilist mikrolaine reliktkiirgust. Paljusid astroloogilisi uuringuid on parem teha Antarktise sisemaal, kus maapind on merepinnast oluliselt kõrgemal. Sisemaal puudub valgusreostus ning suuremate kõrguste tõttu on õhem atmosfääri kiht. Samuti väheneb madalamate õhutemperatuuride tõttu veeauru sisaldus atmosfääris. Kõigi nende soodsate tingimuste tõttu on kosmose vaatlemine seal selgem kui kuskil mujal Maal. Meie planeedi kõige suurem neutriino-teleskoop ehitati lõunapoolusele, umbes kahe kilomeetri sügavusele jääkilbi sisse.
Osoonikihi uuringud.
1970. aastatest alates on Antarktisel läbiviidud teadusuuringutes tähtsal kohal olnud atmosfääri osoonikihi uuringud. 1985. aastal avastasid briti teadlased osoonikihis osooniaugu. Uuringute abil tehti kindlaks, et osoonikihi hõrenemist põhjustasid inimeste poolt õhku paisatud freoonid. Pärast freoonide kasutamise keelustamist Montréali protokolli alusel 1989. aastal loodeti, et osoonikiht taastub aastaks 2065. Septembris 2006 mõõtis NASA satelliit rekordilise osooniaugu suuruseks 27,5 miljonit km2.
Igal aastal tekib Antarktise kohale väga madala kontsentratsiooniga osoonikiht (ehk nn osooniauk), mis katab kogu mandrit ning saavutab suurima ulatuse septembris. 2008. aastal kestis osooniauk kuni detsembri lõpuni, mis on osooniaugu registreeritud kestvusperioodidest üks pikemaid. 1985. aastal avastatud osooniauk suurenes iga järgneva aastaga. Alles viimastel aastatel on osooniaugu suurenemine peatunud.
Mõned teadlased väidavad, et osooniaugu tekkimine on mänginud olulist rolli viimaste aegade kliimamuutustes mandril ja selle ümbruses. Osoon absorbeerib stratosfääris suures koguses ultraviolettkiirgust. Osoonikihi kadumine võib põhjustada Antarktise kohal oleva stratosfääri jahtumist umbes 6 °C võrra, mis omakorda suurendab ümber mandri liikuvate läänesuunaliste tuulte tugevust. Need õhuvoolud takistavad aga lõunapooluse lähedusse koondunud külmemate õhumasside liikumist. Selle tulemusena jäävad külmemad õhumassid Ida-Antarktise jääväljade kohale, rannikualadel ja Lääne-Antarktises (eriti Antarktika poolsaarel) toimub aga intensiivne kliima soojenemine. Arvutusmudelid näitavad, et viimasel ajal on rannikupiirkondades sama kliimaefekti tulemusena suurenenud paakjää kogused.
Kliima soojenemine.
Antarktise õhutemperatuuride keskmine muutus 10 aasta kohta perioodil 1957–2006.
Suurt huvi on teadlastele pakkunud Antarktise mandri kliima soojenemine, seda eriti mandri lääneosas. Antarktika poolsaarel on viimase 40 aasta jooksul kliima soojenenud rohkem, kui kusagil mujal meie planeedil. Tugevad läänetuuled suruvad soojemat õhku üle poolsaare loodusliku barjääri, milleks on ligi kahe kilomeetri kõrgune piki poolsaart paiknev mäestik. Viimase 40 aasta keskmised õhutemperatuurid on poolsaare tipus olnud 2,2 °C, kuid tugevate soojade tuulte mõjul tõusevad temperatuurid 5...10 °C võrra. Sellise soojenemise tõttu satuvad mägedelt laskuvad sulaveed liustikulõhedesse ning põhjustavad selle purunemist, nagu juhtus Larsen A (aastal 1995) ja Larsen B (2002) šelfiliustikuga.
2002. aastal kaotas Larsen B šelfiliustik 35 päevaga oma pindalast 3250 km2, viie eelneva aastaga kokku 5700 km2, mis oli seni suurim registreeritud šelfiliustiku purunemine. Liustiku paksus oli ligi 220 meetrit ning selle vanust hinnati 5000 – 12 000 aastale. Alates 1940. aastate lõpust on õhk Antarktika poolsaare kohal oluliselt soojenenud ning selle tõttu kaotasid poolsaare šelfiliustikud ajavahemikul 1974–2002 oma kogupindalast 13 500 km2. 2008. aastal murdus osaliselt ka Wilkinsi šelfiliustik. Poolsaare õhutemperatuuri märgatav soojenemine on toimunud eriti talve- ja kevadperioodil. Mandril valitseva kliima soojenemist on mõneti tasakaalustanud Ida-Antarktise kliima jahenemine sügisperioodil.
NASA satelliitidelt saadud mõõtmisandmed näitavad, et õhutemperatuur Antarktisel on tõusnud kiirusega 0,12 °C 10-aastase ajavahemiku kohta perioodil 1957–2006. Poole sajandi jooksul on õhutemperatuur tõusnud mandril rohkem kui 0,5 °C. Lääne-Antarktises toimub see protsess oluliselt kiiremini – 0,17 °C aastakümne kohta. Kuigi Ida-Antarktise teatud piirkondades on viimastel aastakümnetel kliima mõnevõrra jahenenud, näitab pikem trend siiski õhutemperatuuride tõusu tervel kontinendil. Eriti suures ohus võib olla Lääne-Antarktise jääkilp, mis paikneb enamasti allpool merepinda ning seda ümbritsevad hõljuvad ja juba osaliselt lagunevad šelfiliustikud. Kui Lääne-Antarktise jääkilp laguneks ja sulaks, siis tõuseks maailmamere veepinna tase 5–6 m võrra.
Meteoriidid.
Antarktiselt leitud meteoriidid annavad olulist infot Päikesesüsteemi varasema ajaloo kohta. Enamus meteoriite pärineb asteroididelt, vähesed ka suurematelt planeetidelt või nende kaaslastelt. Esimesed meteoriidid leiti Antarktiselt aastal 1912. Kuni aastani 1969 leiti vaid 6 eksemplari, Jaapani ekspeditsiooni liikmed leidsid 1969. aastal peaaegu juhuslikult 9 meteoriiti. Tänapäevaks on mandrilt leitud rohkem kui 16 000 meteoriiti. Suurem osa meteoriitidest on langenud Antarktise jääkilbile viimase 1000 – 700 000 aasta jooksul (vanus määratud isotoopide mõõtmistega). Jääkilbi liikumise tõttu jõuavad meteoriidid koos jääga ookeani või jäävad jää liikumist takistavate mägede taha pidama. Jää sublimeerumise tõttu jõuavad meteoriidid mäenõlvade juures jää pinnale, kust neid on ka kõige rohkem avastatud. Võrreldes teiste meie planeedilt leitud meteoriitidega, on Antarktisele langenud meteoriidid üsna hästi säilinud. Seetõttu pärineb suurem osa meteoriitide kohta käivast informatsioonist just Antarktisele langenud näidistelt.
Meteoriitidelt on võimalik saada mitmesugust informatsiooni Päikesesüsteemi taevakehade päritolu, evolutsiooni ja koostise kohta. Mõned eksemplarid on üsna haruldased. Nende hulka kuulub näiteks fragment meteoriidist, mis pärineb Kuult. Maale sattus see näidis arvatavalt pärast suurema asteroidi kokkupõrget Kuu pinnaga. Et kivitükk jõuaks sellisel moel Kuult Maale, pidi selle liikumiskiirus olema umbes 8750 km/h. Veelgi tähelepanuväärsem on Marsilt pärineva meteoriidi (ALH84001) leid. Selle eksemplari kiirus pidi olema "ca" 18 000 km/h. Elektronmikroskoobi all uuritud ALH84001 fragmentidelt avastati baktereid meenutavaid fossiile, mis tekitas teadlaste hulgas diskussiooni varasema mikroorganismide elu võimalikkusest sellel planeedil.
2006. aastal avastati NASA satelliitide abil Ida-Antarktisest ligi 480 km läbimõõduga Wilkesi maa meteoriidikraater, mis asub üle kilomeetri paksuse jääkilbi all. Meteoriit langes meie planeedile umbes 250 miljonit aastat tagasi, Permi-Triiase väljasuremise perioodil, mil Maalt kadusid peaaegu kõik loomaliigid. Nii võimas meteoriidiplahvatus võis põhjustada ka Austraalia eraldumise Gondvana hiidmandrist. Wilkesi maa kraater on rohkem kui kaks korda suurem Chicxulubi kraatrist, mille tekitanud meteoriidiplahvatuse tõttu surid arvatavalt välja dinosaurused.
Jäämass ja maailmamere veetase.
Maailmamere veetaseme tõus alates aastast 1880.
Kuna Antarktis paikneb ümber lõunapooluse, langeb mandrile suhteliselt vähe päikesekiirgust. Väga külma kliima tõttu esineb suurem osa veest jääna. Peamiselt lumena esinev sademete hulk on väga väike, mistõttu peetakse Antarktist kõrbeks. Mahasadanud lumi hakkab järk-järgult tihenema ning sellest moodustub kõigepealt firn ning seejärel jää. Jääst koosnev suur Antarktise jääkilp liigub kiirjalt ookeani poole. Jääkilp toidab rannikulähedasi liustikke ning need omakorda ookeanis hõljuvaid šelfiliustikke. Talveperioodil moodustub mereveest madalate õhutemperatuuride tõttu ranniku lähedal ka merejää, millest enamus sulab järgmisel suveperioodil ning need sulaveed ei mõjuta maailmamere veetaset. Talvel moodustuva merejää ulatus Antarktise ümbruses on jäänud viimastel aastakümnetel üsna ühesuuruseks, kuigi selle paksuse muutumise kohta pole usaldusväärseid andmeid.
Šelfiliustikest eraldub pidevalt jäämägesid ookeani ning seda kadu on siiani kompenseerinud jääkilbile langev sademete hulk. Viimastel aastakümnetel on aga hakanud purunema mitmed üsna eakad Antarktika poolsaare šelfiliustikud (Larsen A, Larsen B, Wilkinsi šelfiliustik). Purunevate šelfiliustike tõttu võivad kiireneda neid toitvate liustike ja jääkilbi enda liikumiskiirused, mille tõttu hakkaks tõusma maailmamere veetase.
Kogu mandrit kattev jääkate sisaldab ligi 70% maailma mageveevarudest. Jääkilp kasvab pidevalt temale langeva lume tõttu ning kahaneb jää jõudmisel ookeanini. Lääne-Antarktise jääkilp kaotab tänapäeval rohkem jääd kui juurde tekib. See protsess tõstab ajapikku maailmamere veetaset. 1992–2006 tehtud teaduslike uurimistööde abil arvatakse, et jääkilp kaotas sellel perioodil oma massist ühe aasta jooksul umbes 50 gigatonni (Gt), mille tõttu tõusis maailmamere veepinna tase 0,14 mm võrra. Amundseni merre laskuvate liustike oluliselt kasvanud liikumiskiirus 2006. aastal on arvatavasti suurendanud ligi kaks korda eelnevalt väljatoodud veetaseme tõusu aasta kohta. Kogu Lääne-Antarktise jääkilbi lagunemisel ja sulamisel tõuseks maailmamere veepinna tase 5–6 m võrra.
Veel mõned aastad tagasi arvati Ida-Antarktise jääkilbi mass olevat veidi kasvamas või tasakaalus, kuid 2009. aastal tehtud satelliituuringute tulemusena leiti, et mandri idaosa jääkilp on alates 2006. aastast kaotanud massi tempoga 57 Gt aastas. Samal ajal on Lääne-Antarktise jääkilbi massikaotus aastas tõusnud kuni 132 Gt ning võrdluseks kaotab Gröönimaa jääkilp ühe aastaga oma massist juba 273 Gt. Seni veel üsna ebatõenäoline kogu Ida-Antarktise jääkilbi sulamine tõstaks maailmamere veetaset 50–60 m võrra.


Euraasia.
Euraasia on suurim manner Maal. Tema pindala on 54 miljonit ruutkilomeetrit.
Euraasia koos ümbritsevate saartega jaguneb kaheks maailmajaoks – Aasiaks ja Euroopaks.


Antarktika.
Antarktika on maailmajagu, mis hõlmab Antarktise mandri ja seda ümbritsevad saared India, Atlandi ja Vaikse ookeani lõunaosas (nn Lõuna-Jäämeres).
Antarktika võtab enda alla 8,9% maismaast.
Antarktikasse kuuluvad muu hulgas Bouvet' saar, Lõuna-Georgia saar, Kerguéleni saared, Lõuna-Sandwichi saared, Lõuna-Orkney saared ja Lõuna-Shetlandi saared.
Antarktika kasutamist reguleerib 1959. aastal Washingtonis sõlmitud Antarktika leping koos 1991. aasta keskkonnakaitse protokolliga, mille kohaselt Antarktika on avatud rahumeelseks kasutamiseks ja teadustegevuseks. Vägede paigutamine Antarktikasse, maavarade kaevandamine jms pole aga lubatud. Antarktika leping jätab muutmata riikide varasemad nõuded teatud Antarktika piirkondade oma suveräänsusele allutamisele, kuid samas ei luba neil esitada ka uusi nõudeid. Lepingu kehtivuse ajal on kõik sellised nõuded "külmutatud." Eesti jaoks jõustus leping 17. mail 2001. aastal.
Kliima.
Antarktika asub antarktilises ja lähisantarktilises kliimavöötmetes, seetõttu on talle iseloomulikud väga madalad õhutemperatuurid ja väike sademete hulk. Rannikul on kliimatingimused natuke pehmemad, mandri keskel aga väga karmid.
Eestlasi ja eestimaalasi Antarktikas.
Kogumiku “Nabakirjad”, Eesti Kirjarahva Leksikoni ja Eesti Polaarklubi internetilehekülje andmed


M.
M, m on eesti tähestiku ja teiste ladina kirja kasutavate tähestike täht.


Aafrika manner.
Aafrika manner on Euraasia järel pindalalt teine manner. Ta on viimasest eraldatud Vahemere ja Punase merega. Aafrika mandril on maismaaühendus Aasiaga Suessi maakitsuse kaudu.
Mandri pindala on 29,2 miljonit ruutkilomeetrit.
Asend.
Aafrika manner on Euraasiast eraldatud Gibraltari väinaga loodes, Vahemerega põhjas ning Suessi kanali, Punase mere ja Bab el Mandebiga kirdes. Itta jääb India ookean; Madagaskari saarest lahutab Aafrika mandrit Mosambiigi väin. Mandrist läände jääb Atlandi ookean.
Äärmuspunktid.
Mandri kõige põhjapoolsem punktiks peetakse Ra's al-Abyaḑit ehk Cap Blanci Tuneesias (37°20' N).
Lõunapoolseim punkt asub Nõelaneemel Lõuna-Aafrika Vabariigis. Põhja- ja lõunapoolseima punkti vaheline kaugus on ligikaudu 8000 km.
Läänepoolseim punkt on Roheneem ja idapoolseim Xaafuuni neem. Nende vahele jääb umbes 7400 km.
Jaotus.
Sahara jaotab Aafrika mandri valdavalt araablastega asustatud Põhja-Aafrikaks ja Mustaks Aafrikaks.


Põhja-Ameerika manner.
Põhja-Ameerika manner on üks kahest mandrist läänepoolkeral. Mandrit piirab idas Atlandi ookean, põhjas Põhja-Jäämeri ja läänes Vaikne ookean. Lõunas asub Lõuna-Ameerika manner. Põhja- ja Lõuna-Ameerika mandreid ühendab Panama maakitsus.
Mandri lähedal asuvad mitmed saared, millest suuremad on põhja pool asuv Arktika saarestik ja kirde pool asuv Gröönimaa.
Mandri pindala on 24 709 000 km². Ta on mandrite seas pindalalt kolmandal kohal.
Pinnamood.
Peaaegu terve kontinendi ulatuses jookseb mööda selle lääneserva noor kurrutunud mäestik, kus asub tegevvulkaane. Põhja-Ameerika mandri lääneosa maastikus on palju laamade liikumise jälgi.


Lõuna-Ameerika manner.
Lõuna-Ameerika asub tervikuna läänepoolkeral. Tema põhjaosa läbib ekvaator. Mandritest on ta ühendatud Põhja-Ameerikaga (Panama maakitsuse kaudu). Lõuna-Ameerikast itta jääb Atlandi ookean, läände Vaikne ookean.
Mandri pindala on 17,84 miljonit km² (ligi 3,5% Maa pindalast). Elanike arv on 371 miljonit (2005).
Pinnamood.
Piki mandri läänerannikut kulgev Andide mäestik on maailma pikim.
Vetevõrk.
Suurim jõgi on Amazonas, mis on ühtlasi ka maailma veerohkeim ja pikemate hulka kuuluv jõgi. Pikemad jõed on veel Paraná, Tocantins ja Orinoco.


Uraniborg.
Uraniborg, pilt Blaeu raamatust "Atlas Major" (1663)
Uraniborg ehk Uranieborg ehk Uranienborg oli üks Tycho Brahe observatooriumidest. See ehitati aastatel 1576–1581 Veni saarele (taanipäraselt "Hven" või "Hveen") Sundis Sjællandi ja Skåne vahel. Uraniborgi on peetud Euroopa esimeseks teadusasutuseks; seal tegeldi uurimistööga, trükiti raamatuid ja õpetati ülikooliväliselt astronoomiat.
Taani kuningas Frederik II andis saare 1576 Tycho Brahele eluaegseks kasutamiseks, et ta saaks seal astronoomiaga tegeleda (Ven, nagu Skånegi, oli sel ajal Taani kuningriigi osa, praegu kuulub saar Rootsile). Tycho lasi Uraniborgi ehitada omaenese kavandite järgi, inspiratsiooni sai ta Hollandi arhitektuurist. Nime sai observatoorium astronoomia ja astroloogia muusa Urania järgi.
Taani riik toetas Tycho Brahet äärmiselt heldelt. Ainuüksi selle ühe projekti jaoks kulus observatooriumi ehitamise ajal umbes 1% Taani riigi eelarvest. Seda on rohkem kui ükskõik millisele teadusprojektile kunagi enne või pärast seda. Isegi USA kosmoseprogrammile kulus selle tipphetkel ainult 0,4% riigieelarvest.
Uraniborgi arvukad tornid ja rõdud olid vajalikud astronoomiliste vaatluste jaoks. Alumisel korrusel asusid raamatukogu, köök, ruumid külalisuurijatele ja Tycho enda perekonna eluruumid. Teisel korrusel olid ruumid kuninglikele külalistele. Keldris oli Tycho laboratoorium, kus oli sisseseade ka alkeemia-alaseks uurimistööks. Katusekorrusel olid väikesed ruumid üliõpilaste jaoks.
Uraniborgi lähedusse rajas Tycho hiljem osaliselt maa-aluse observatooriumi Stjerneborgi. Selle ehitas ta põhjusel, et Uraniborg osutus täppisinstrumentide jaoks liiga ebastabiilseks. Uraniborg ja Stjerneborg kuulusid viimaste observatooriumide hulka, mis ehitati enne teleskoobi leiutamist (teleskoop võeti astronoomias kasutusele Galileo Galilei poolt 1608).
Uraniborgist sai teaduskeskus, mis tõmbas ligi üliõpilasi ja teadlasi paljudest piirkondadest.
Tycho Brahe elas saarel kuninga soosikuna nagu teadusevürst ja võttis kuulsa astronoomina vastu kuningaid ja kuningannasid. Uraniborg oli ehitatud saare kõrgeimasse paika, seda ümbritses ilus renesanssaed. Aias kasvatati lilli, ravimtaimi ja viljapuid, eri liiki taimed olid paigutatud geomeetriliste kujunditena.
Tycho Brahe rajas Venile ka klaasikoja, apteegi, trükikoja ja paberiveski. Saarel asus ka vangla, mis olevat pidevalt olnud vange täis, sest Tycho ei olnud saare talupoegadele eriti leebe isand.
Kui uus kuningas Christian IV Tycho toetust kärpis, lahkus Tycho 1597 Venilt. Uraniborg ja Stjerneborg lammutati varsti pärast Tycho surma.
Kui Tycho 1601. aastal suri, sai talle neljakümne aasta jooksul (sealhulgas Uraniborgis tehtud vaatlustest) päranduseks tema assistent Johannes Kepler, kes neile tuginedes sõnastas kolm planeetide liikumise seadust (Kepleri seadused)..
Osa Uraniborgi renesanssaedadest on praeguseks taastatud, kasutades tolleaegseid taimeliike- ja varieteete (aia esimene neljandik avati 1992, teine 2003). Osaliselt on taastatud ka Stjerneborg. Venil on avatud Tycho Brahe muuseum.


Uranienborg.
Uranienborg on asum Oslos Frogneri linnaosas.
Asumis asub Uranienborgi kirik ja Uranienborgi park.


Alkeemia.
Alkeemia oli prototeaduslik valdkond, mis hõlmas tänapäeva keemia, füüsika, astroloogia, kunsti, semiootika, metallurgia, meditsiini ja müstika elemente. Alkeemia ei olnud tänapäeva mõistes teadus.
Alkeemia tuntuim eesmärk oli igasuguste metallide muutmine kullaks või hõbedaks. Alkeemikud üritasid luua ka panatsead, mis ravivat kõiki haigusi ja muutvat inimesi surematuks. Nende eesmärkide saavutamise keskmeks arvati olevat tarkade kivi.
Alkeemiat võib vaadelda tänapäeva keemia eellasena enne teadusliku meetodi tekkimist.


Ven.
Ven (vanas kirjaviisis "Hven", "Hveen") on väike Rootsile kuuluv saar Sundi keskosas, Skånest (Rootsi) lääne pool ja Sjællandist (Taani) ida pool, Skånele pisut lähemal.
Saare pikkus on 4,5 km, laius umbes 2,4 km.
Püsielanike arv on 360. Nad töötavad põhiliselt turismi alal.
a>, mis Brahe rajas vee kogumiseks ning paberivabriku ja teiste väikeste vabrikute käitamiseks.
Tycho Brahe rajas 1576–1580 saare keskele Uraniborgi ja Stjerneborgi observatooriumi. Asukoht oli Kopenhaageni läheduse tõttu soodne. Ta töötas saarel 21 aastat.
Saar oli Taani võimu all ning kuulus
halduslikult Sjællandi juurde Birkerødi kihelkonna ja Kronborgi maakonna koosseisus. Aastal 1658 sõlmiti Roskilde rahu, millega Taani loovutas Rootsile Skåne. Rootsi kuningas Karl X Gustav pidas saart Skåne juurde kuuluvaks ning ähvardas sõjaga: "Kui ma Veni ei saa, siis ma murran rahu!". Ta sai Veni, kuid murdis ikkagi rahu.


Sjælland.
pisi
Sjælland on Taani suurim saar. Ta asub Fyni saare ja Rootsi (Skåne) vahel. Saar on Taani idaosas, Rootsi idaranniku lähedal. Fyniga ühendab teda Suur-Belti sild ja Rootsiga Sundi sild.
Nimi.
Nimi (algselt ("Sælland") tähendab 'Hülgemaa', sest saare rannikul olid tohutud hüljeste asurkonnad. Vanas taani keeles seostati sõnu "sæl" 'hüljes' ja "sjæl" 'hing', sest hülgeid peeti kadunud meremeeste hingedeks.
Rahvastik.
Taani pealinn Kopenhaagen asetseb Sjællandi idarannikul. Teised tuntumad linnad on kunagine piiskoppide residents Roskilde, kus asub Roskilde toomkirik, ja Helsingør.
Sjællandil elab 2,49 miljonit inimest (2011), neist suurem osa Kopenhaagenis ja selle ümbruses.
Loodus.
Sjællandi rannad on põhiliselt madalad ja liivased, kuid on mõned erandid, sealhulgas lubjakiviklindid Stevnsklinti juures ning saviklindid.
Saarel on künklik moreenmaastik ooside, moreentasandike ja muude moreentekkeliste pinnavormidega.


Stjerneborg.
Stjerneborg oli Tycho Brahe osaliselt maa-alune observatoorium, mis asus tema loss-observatooriumi Uraniborgi kõrval Veni saarel.
Tycho Brahe ehitas Stjerneborgi 1584. aastal, kui oli selgunud, et Uraniborg ei onud küllalt stabiilne ega küllalt suur tema täppisinstrumentide jaoks.
Kui Tycho 1597. aastal Venilt lahkus, hakkas Stjerneborg lagunema. Praeguseks on Stjerneborgi maapealne osa taastatud ja aastal 2002 avati see külastajatele.
Skeem.
"Stjerneborgi skeem. Obsevatooriumi ümbritseb ruudukujuline müür, mille igal küljel on poolringikujuline eend. Vasakpoolses eendis on väljapääs, mis avaneb lähedal asetseva Uraniborgi poole.


Paljas silm.
Paljas silm on silmad kui looduslik vaatlusinstrument, mida inimene kasutab, kui tal puuduvad kunstlikud optikainstrumendid, näiteks teleskoop või binokkel.
Astronoomias räägitakse palja silmaga vaatlemisest muuhulgas juhtudel, kui mingid astronoomianähtused (konjunktsioonid, komeedid, meteoorisajud) on mitteastronoomide jaoks hõlpsasti vaadeldavad.
Palja silmaga on tavaliselt võimalik näha taevakehi, mille näiv tähesuurus on kuni +6m. Palja silma nurklahutus on umbes 1′.  On ka teravama nägemisega inimesi. Palja silmaga on nähtud Uraani ja Jupiteri kaaslasi.
Enne teleskoobi leiutamist tehti kõik astronoomilised vaatlused (sealhulgas Tycho Brahe vaatlused) palja silmaga.


Kvadrant (astronoomia).
Kvadrant on ajalooline astronoomiline instrument, millega määrati taevakehade nurkkõrgusi ja asendit.
Kvadrant koosnes kraadijaotusega veerandringist, lugemisseadisest, visiirist ja loodist. Nurkkõrgus asus kvadrandist allarippuva loodi abil.
Peale teisaldatavate kvadrantide kasutati ka suuri statsionaarseid kvadrante, millega saavutati suur mõõtmistäpsus. Taani astronoom Tycho Brahe kasutas säärast kvadranti oma observatooriumis Uraniborgis. Selle kvadrandi veerandringi läbimõõt oli kaks meetrit. Instrument oli suunatud täpselt lõunasse. Nii sai määrata läbiminevate taevakehade nurkkõrgust kulminatsioonipunktis. Läbiminekuhetke mõõtmise teel määrati taevakeha asend taevas. Kvadrandi mõõtmistäpsus pidi olema 10 kaaresekundit.


Amper.
Amper (tähis A) on elektrivoolu tugevuse põhiühik SI-süsteemis.
Definitsioon.
9. Vihtide ja Mõõtude Peakonverents (1948) kehtestas järgmise definitsiooni: "1 amper on selline konstantne elektrivoolu tugevus, mis voolu kulgedes kahes sirges, paralleelses, lõpmatu pikas, kaduvväikese ringikujulise ristlõikega, vaakumis teineteisest ühe meetri kaugusele paigutatud juhtmes tekitaks nende juhtmete vahel jõu 2·10–7 njuutonit juhtme meetri kohta." Elektronide arv, mis läbib juhtme ristlõiget 1 sekundis, on võrdeline voolutugevusega.
Nimetus.
Amper on nime saanud elektromagnetismi avastaja André-Marie Ampère'i järgi.
Seos teiste suurustega.
1 amper on elektrivoolu tugevus, mille korral juhi ristlõiget läbib sekundis elektrihulk 1 kulon.
1-amprine vool tekib 1-oomise elektritakistuse korral 1-voldise potentsiaalide vahe juures.


Parallaks.
Parallaks on kahe liikumatu punkti vastastikuse nurkasendi muutus vaatleja silmis selle vaatleja liikumise tõttu. Lihtsamalt öeldes on parallaks objekti näiv nihe tausta suhtes vaatleja asendi muutumise tõttu.
Kasutamine kauguste mõõtmisel.
Vaadeldes parallaksi, mõõtes nurki ja rakendades geomeetriat, on võimalik määrata kaugus mitmesugustest objektidest.
Tähtede puhul nimetatakse seda efekti aastaparallaksiks. Esimesed tähtede parallaksi mõõtmised tegid 1837. aastal Friedrich Georg Wilhelm Struve, kes mõõtis Veega ning 1838. aastal Friedrich Bessel, mõõtes tähe 61 Cygni aastaparallaksi.
Kauguste mõõtmine parallaksi abil on triangulatsiooni erijuht. Triangulatsioon võimaldab määrata kolmnurkade süsteemis määrata kõikide külgede pikkus, kui on teada kõik nurgad ja kas või üks külg. Nõnda on võimalik üheainsa baasjoone täpse mõõtmise teel kindlaks teha tervet riiki katva triangulatsioonivõrgu mastaap. Parallaksi puhul on kolmnurk pikk ja kitsas ning selle lühima külje ja väikese tippnurga (teised kaks nurka on 90 kraadi lähedased) mõõtmise abil saab kindlaks teha pikkade külgede pikkused (mis on praktiliselt võrdsed).
Mitteformaalne sissejuhatus.
Kaks punkti, mida definitsioonis mainiti, on vaatlejatest eri kaugustel. Parallaksi visuaalse efekti põhjustab asjaolu, et valgus levib sirgjooneliselt. Kui vaatleja näeb lähemal asuvat punkti, siis tema nägemisjoon selle punkti suhtes on teatava nurga all kogu tema nägemiskaares. Oletame näiteks, et vaade otse ette on null kraadi ning üks, vaatlejale lähemal asuv punkt on –5 kraadi all ja teine, kaugemal asuv punkt on –2 kraadi all. Nende punktidevaheline näiv nurkkaugus vaatleja jaoks on 3 kraadi. Kui vaatleja liigub 10 meetrit paremale, siis nurk lähema objekti suhtes muutub rohkem kui nurk kaugema objekti suhtes. Kui näiteks lähem objekt asub nüüd nurksuunal –10 kraadi, siis kaugem objekt nihkus võib-olla ainult nurksuunani –3 kraadi. Nüüd on näiv kahe punkti näiv nurkkaugus 7 kraadi. Objektid on näivalt teineteise suhtes liikunud.


Kelvin.
Kelvin on termodünaamilise temperatuuri mõõtühik, võrdub 1/273,16 vee kolmikpunkti termodünaamilisest temperatuurist. (Kehtestanud 13. Vihtide ja Mõõtude Peakonverents 1967.)
Temperatuuriühik kelvin sai nime füüsiku William Thomsoni (lord Kelvini) järgi.


Gdańsk.
thumb
Gdańsk (kašuubi "Gduńsk", saksa "Danzig", ladina "Gedania", "Dantiscum") on linn Poolas Gdański lahe ääres Motława jõel Wisła suudmes. Ta on Pomorze vojevoodkonna halduskeskus.
Gdańsk moodustab koos Gdynia ja Sopotiga Trójmiasto linnastu.
Elanike arv on 458 053 (2006).
Gdańsk on suur majandus-, teadus- ja kultuurikeskus. Gdańsk on Poola suurim sadam, mis on sajandite jooksul olnud Poola väravateks merele.
Ajalugu.
Ajaloos on linnal olnud erinevaid nimesid: "Gyddanyzc, Kdansk, Gdanzc, Dantzk, Dantzig, Dantzigk, Danzig, Dantiscum, Gedanum".
Arheoloogid räägivad, et juba VII sajandil oli siin käsitööliste-kalurite asula. 10. sajandil oli Gdańsk Pomorze vürstide valduses, kes allusid Poola riigile. 890-ndatel ehitas vürst Mieszko I siia Gdański lossi. 997. aastal külastas Gdańskit Püha Adalbertus Prahast (poola "Wojciech"), et Poola kuninga Bolesław Chrobry palvel ristida linna elanikke.
14. novembril 1308. aastal alistasid Teutooni ordu (Saksa ordu) rüütlid Gdański ning linn sai Preisimaa valduseks. Saksa mõju kasvas, linn sai uue nime - Danzig. Aastal 1361 sai linn Hansa Liidu liikmeks. Uue sõjaga, mis lõppes Grünwaldi lahinguga (1410) läks Gdańsk Poola kuninga võimu alla. Aasta hiljem sõlmiti Toruńi rahu, tänu millele Gdańsk läks tagasi Saksa ordu kätte.
Gdański vanalinn ja vana sadam
1466. aastal lõppes Kolmeteistaastane sõda, mille tulemusena Poola kuningas saavutas kontrolli Lääne-Preisimaa üle: Gdańsk, Elbląg, Malbork, Chełmno.
1772. aastal Poola I jagamisel anti Gdańsk üle Preisimaale.
1807-1814.- Napoleoni ajal eksisteeris kui Danzigi Vabalinn.
Vaatamata sõdadele ja võimude vahetustele oli linna areng väga progressiivne. Gdańsk sai tähtsaimaks kaubandus- ja sadamalinnaks Läänemerel. Keskajal oli Gdańsk Hansa Liidu linn.
Gdański elanikkond oli väga kirju, siin elasid poolakad, sakslased, juudid, taanlased jne, kes omakorda mõjutasid linna kultuuri, arhitektuuri.
Potsdami konverentsi otsusega anti Gdańsk 1945. aastal Poolale. Linna saksa elanikkond küüditati Saksamaale.
Majandus.
Teenindus ja tööstus on põhivaldkonnad elanike tööhõives. Gdańskis on arenenud sellised majandusharud nagu laevaehitus, farmaatsia ja keemiatööstus, kõrged tehnoloogiad, elektroonika, toiduainetööstus.
Turism.
Turism mängib tähtsat rolli linna arengus. Gdańsk on atraktiivne kui keskaegne huvitava ajalooga linn.
Linna peamiseks vaatamisväärsuseks, nagu ka teiste ajalooliste linnade puhul, on vanalinn. Gdański vanalinna peetakse Läänemere kaunimaks linnaks. See jaguneb "Główne Miastoks ('pealinn') ja "Stare Miastoks ('vanalinn').


Kandela.
Kandela on kiirgusallikast etteantud suunas kiiratud monokromaatse 540×1012 hertsise kiirgussagedusega ja samas suunas 1/683 vatti steradiaani kohta kiirgustugevust omava kiirguse valgustugevus.
Kandela definitsiooni kehtestas 16. Vihtide ja Mõõtude Peakonverents 1979. aastal. Kandela on SI-süsteemi põhiühik.


SI-süsteemi ühikud.
SI-süsteemi ühikud on rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis antud mõõtühikud. Need jaotuvad põhiühikuteks (meeter, kilogramm, sekund, amper, kelvin, mool ja kandela), ning nende ühikute astmete korrutisteks ehk tuletatud ühikuteks.
SI-süsteemi ühikute sümbolid kirjutatakse väikeste tähtedega. Erandiks on ühikud, mille nimi on tuletatud isikunimest.


Kopenhaageni Ülikool.
Kopenhaageni Ülikool ("Københavns Universitet") on Taani vanim ja suurim ülikool ja teadusasutus.
Seal õpib peaaegu 33 000 üliõpilast, kellest enamik on naissoost, ja töötab üle 6000 inimese.
Kopenhaageni Ülikooli ei tohi segi ajada Kopenhaageni Vaba Ülikooliga, mis on hiljuti asutatud radikaalne õppeasutus.
Kopenhaageni Ülikooli õppehooned asuvad Kopenhaagenis ja selle ümbruses. Vanimad hooned asuvad Kopenhaageni kesklinnas.
Kopenhaageni ülikool on vanim ülikool Skandinaavias. Koos Aarhusi ülikooliga on ta üks Taani prestiižikimaid ülikoole.
Enamik kursusi on taani keeles, mõned ka inglise ja saksa keeles.


Gdynia.
Witold Gombrowiczi nimeline teater Gdynias
Gdynia (kašuubi keeles "Gdiniô", saksa keeles "Gdingen", 1939–1945 Gotenhafen) on sadamalinn Poolas Pomorze vojevoodkonnas Gdański lahe ääres.
Gdynia moodustab koos Gdański ja Sopotiga Trójmiasto linnastu. Elanikke on 255 600 (2001).
Gdynia asupaik Pomereelia oli kaks tuhat aastat tagasi Oksywie kultuuri kese. Hiljem asustasid selle piirkonna slaavlased, aga preislaste asuala ei jäänud sealt kaugele ja preislased on slaavlaste kultuuri mõjutanud. 10. sajandi lõpul ühendati Pomereelia Poolaga, Mieszko II ajal 1025–1031 sai taas sõltumatuks ja Boleslaw III ühendas Pomereelia 1116–1121 taas Poolaga. 1227 sai Pomereelia iseseisvaks hertsogkonnaks. 1294 päris selle hertsogkonna Poola kuningas Przemysl II ja Pomereelia jäi Poola osaks seni, kuni Saksa ordu selle 1309–1310 vallutas. Pomereelia liideti Preisimaaga. 1454–1466 kestis Kolmeteistaastane sõda, mille tulemusena ühendati Pomereelia taas Poolaga. Poola esimese jagamise tagajärjel ühendati Pomereelia jällegi Preisimaaga, 1870 sai osaks Saksa keisririigist, 1945 ühendati Poolaga.
Aastal 1209 on mainitud kohanime Oxhöft. See märgib Oksywiet, mis tänapäeval on Gdynia linnaosa kesklinnast põhja pool mere ääres. Gdynia küla olemasolu on teada aastast 1253. See oli kašuubi kaluriküla. 1380 sai küla omanikuks tsistertslaste ordu ja 1382 määrati Gdynia Oliwas asuva tsistertslaste kloostri omandiks. Ta jäi sajanditeks külaks ja veel 1789 oli selles kõigest 21 maja. Kui ta 1772 Preisimaaga liideti, sai ta saksakeelse nime Gdingen ja ta konfiskeeriti tsistertslaste ordult.
Aastal 1870 oli Gdynias juba 1200 elanikku. See polnud enam vaene kaluriküla, vaid turismikeskus koos võõrastemajade, restoranide, kohvikute ja väikese sadamaga, mille juurde kuulus kai väikeste kaubalaevade jaoks. Põhiline keskus ja sadam oli siiski läheduses olev Danzig.
1921, aasta pärast Danzigi saamist vabalinnaks ning riigipiiri tõmbamist Danzigi ja Gdynia vahele alustati kalurikülla sõja- ja kaubasadama rajamist, mis olid ainsad Poola territooriumil kahe maailmasõja vahel. Poola seim võttis 23. septembril 1922 vastu otsuse Gdynia meresadama ehitamiseks. 1923 valmisid 550 m pikkune kai, 175 m pikkune puidust lainemurdja ning eelmisest suurem sadam, mis avati pidulikult 23. aprillil 1923. Esimene suur merelaev saabus sadamasse 13. augustil 1923. 1925. aastaks oli sadama sügavus 7 meetrit. Samal aastal valmis sadamasse viiv raudtee. Linna õigused sai Gdynia 1926. Sadama käive suurenes 1924. aasta 10 tuhandelt tonnilt 1929. aasta 2,923 miljoni tonnini. 1933. aastaks oli Gdynia kaubasadam tõusnud Läänemere suurimaks sadamaks. 1938. aastal oli ta Läänemere suurim ja Euroopa suuruselt 10. sadam. Sadama käive oli tõusnud 8,7 miljoni tonnini ja Gdynia kaudu käis Poola väliskaubandusest 46%. Linnaelanike arv suurenes kiiresti ja jõudis 1939. aastaks 120 tuhandeni.
Teise maailmasõja alguses toimus 8.–14. septembril Gdynia lahing, mille tulemusena 29 tuhande meheline Saksamaa armee vallutas 17 tuhande Poola sõjaväelase kaitstud Gdynia. Seejärel nimetasid sakslased linna Gotenhafeniks (gootide sadamaks). Umbes 50 tuhat poolakat aeti linnast välja ja umbes 12 tuhat linlast hukati. Hukatute hulgas oli kašuube suhteliselt palju, sest sakslased kahtlustasid neid eriti palju ja piirkonna halduriks määratud Albert Forster pidas neid alaväärtuslikuks rahvaks.
30. jaanuari 1945 õhtul väljus Gdynia sadamast laev Wilhelm Gustloff, kes samal õhtul sai 3 torpeedotabamust ja uppus kolmveerand tunniga. Laeval olnud 10 600 inimesest hukkus 9343, mis teeb selle kõigi aegade suurima hukkunute arvuga laevahukuks.
28. märtsil 1945 vallutas Punaarmee Gotenhafeni ja linn anti tagasi Poola võimudele. Linn määrati Gdanski vojevoodkonda ja nimetati taas Gdyniaks.
Praegu kuulub Gdynia sadam Poola suurimate hulka ja on spetsialiseerunud konteinervedudele. Lisaks tegutsevad reisi- ja kalasadam. Ka on Gdynias Oksywies jätkuvalt sõjasadam. 2007. aastal läbis sadama 364 202 reisijat ja 17,025 miljonit tonni kaupa. Gdynial on Rootsis asuva Karlskronaga plaanipärane praamiühendus.
Gdyniast 15 km edelas on Gdański Lech Wałęsa nimeline lennujaam. Lisaks sellele on lennujaam Gdynia põhjapiiril Kosakowo külas.
Ehkki Gdynia on noor linn, on seal ka üksikuid vanu hooneid. 13. sajandil on rajatud Peaingel Miikaeli kirik. 17. sajandist pärineb üks uusgooti stiilis mõisahoone. Linnasüda seevastu on näide 20. sajandi alguse arhitektuuristiilidest, sealhulgas monumentalismist ja funktsionalismist. Linnas on 1,5 km pikkune rannapromenaad ja 3 vaatetorni. 2009 valmis 141 m kõrgune Sea Towers, mis on Poola kõrgeim eluhoone ja väljaspool Varssavit üldse kõrgeim pilvelõhkuja.
Gdynial on neliteist sõpruslinna: Aalborg (Taani), Baranovitši (Valgevene), Brooklyn (USA), Côte d'Opale (Prantsusmaa), Haikou (Hiina), Kaliningrad (Venemaa), Karlskrona (Rootsi), Kiel (Saksamaa), Klaipeda (Leedu), Kotka (Soome), Kristiansand (Norra), Liepāja (Läti), Plymouth (Suurbritannia) ja Seattle (USA).
Gdynias sündis 28. mail 1908 James Bondi vaenlane Ernst Stavro Blofeld.


Taani kõrgkoolide loend.
Taani kõrgkoolide loend loetleb Taani endisi ja praegusi kõrgkoole.


Päikesevarjutus.
Päikesevarjutus leiab aset siis, kui Kuu on Maa ja Päikese vahel, varjates päikesevalguse.
Maalt vaadatuna on Kuu Päikese ees ning kogu Päikese valgus või osa sellest on Kuu poolt varjutatud. Päikesest oleks nagu tükk ära hammustatud (osaline päikesevarjutus) või on Päike kadunud (täielik päikesevarjutus). Päikest varjav Kuu paistab olevat taevaga sama värvi. Maalt vaadates võib Kuu ka Päikesest väiksemana paista, mistõttu ta ei suuda kogu Päikest ära varjata (rõngakujuline päikesevarjutus).
Viimased Eestis näha olnud päikesevarjutused olid 3. oktoobril 2005, 29. märtsil 2006 ja 1. augustil 2008.
Päikesevarjutust ei tohi palja silmaga jälgida. See võib põhjustada nägemiskahjustusi ja isegi pimedaks jäämist. Ka läbi optiliste kaamerate ei tohi päikesevarjutust jälgida.
Täielik päikesevarjutus ei kesta üle seitsme minuti. Täielikule päikesevarjutusele eelnev ja järgnev osalise varjutuse faas kestab märksa kauem.
Päikesevarjutused moodustavad tsükli, mida nimetatakse saaroseks. Selle abil on võimalik päikesevarjutusi ennustada. Saarost tunti ja päikesevarjutusi suudeti ennustada juba vanaajal.


Leipzigi Ülikool.
Leipzigi Ülikool ("Universität Leipzig") asub Saksamaal Leipzigis. See on üks vanimaid ülikoole Euroopas.
Ta asutati 1409. a alguses ja koosnes algul neljast teaduskonnast.
Saksa DV aegadel oli ülikooli nimi "Karl-Marx-Universität" (KMU).
Praegu on ülikoolil 14 teaduskonda ja umbes 29 000 üliõpilast. Instituute on 150 ja õppeprogramme 190. Ta on Saksimaa suuruselt teine ülikool.
Ülikool on asutamisest saadik pidevalt tegutsenud. Kõige kuulsam on arstiteaduskond, mis asutati 1415. a.
Ajalugu.
"Alma mater Lipsiensis" avati 2. detsembril 1409. Paavst Aleksander V andis tunnustamisbulla välja 9. septembril 1409. Ülikooli esimene rektor oli Johann von Münsterberg.


Kassiopeia (tähtkuju).
Kassiopeia tähtkuju on põhjataeva tähtkuju, mis on nimetatud Etioopia legendaarse kuninganna Kassiopeia, Kepheuse abikaasa ja Andromeda ema järgi. See on üks 88 praegusest tähtkujust ning oli Ptolemaiose poolt loetletud 48 tähtkuju seas.


Arizona.
Arizona on osariik Ameerika Ühendriikide edelaosas. Põhjas piirneb Utah' osariigiga, kirdenurgas on lühike piir Coloradoga, läänes piirneb California ja Nevadaga, idas New Mexicoga, lõunas on 626 km pikkune rahvusvaheline piir Mehhiko Sonora ja Baja California osariigiga.
Osariigi suuremad linnad on Phoenix ja Tucson. Neile järgnevad kaheksa Phoenixi linnastu linna: Mesa, Glendale, Chandler, Scottsdale, Gilbert, Tempe, Peoria ja Surprise. Suuruselt järgmine on Yuma.
Arizonas on kõrbekliima, mida iseloomustavad eriti kuumad suved ja leebed talved. Samas on osariigi põhjaosas ka männimetsad ja mäeahelikud, kus on jahedam kliima kui madalas kõrbes. Mets katab Arizona pindalast 27%. Lisaks Suurele kanjonile asub Arizonas rida teisigi rahvusparke ja metsakaitsealasid. Üle veerandi osariigi pindalast on föderaalmaa, millel elavad navaho, hopi, oodhami, apatši ja mitmed juma indiaanihõimud.
Arizona ja Nevada piiril Colorado jõel paikneb 1931–36 rajatud Hooveri pais, mille taha jääb osalt Arizonas ja osalt Nevadas paiknev Meadi järv, Ühendriikide suurim veehoidla.
Rahvastik.
Arizona on USA merepiirita osariikidest suurima rahvaarvuga, 2006. aastal oli osariigis 6 166 318 elanikku. 1991–2001 kasvas Phoenixi linnastu elanike arv 45,3%, praegu hinnatakse see olevat üle 4,3 miljoni. Arizona tervikuna oli 1990. aastatel rahvastiku kasvu kiirusel USA teine osariik (esikohal oli Nevada). Rahvaarvu kasv laastab Arizona veevarusid.
2008. aastal olid Arizona asukaist 57,3% mittehispaania päritolu valged ning 30,6% hispaania ja latiino päritolu. See on ka üks kõrgema põliselanike osatähtsusega osariike: 2005. aastal kõneles enam kui 85 000 inimest navaho ning 10 403 inimest apatši keelt. Kõrge on ka illegaalsete immigrantide osatähtsus: 2010. aastal moodustasid nad Arizona elanikkonnast 7,9%, tõstes osariigi selle näitaja poolest USAs teisele kohale.
Osariigi kolm suurimat usulahku olid 2007. aastal protestandid (40%), katoliiklased (28%) ja mormoonid (6%). Kõige enam liikmeid oli katoliku kirikul (974 883), millele järgnesid mormoonid (251 974) ning Lõuna Baptisti Konvent (138 516).
Ajalugu.
Esimese eurooplasena uuris nüüdse Arizona ala 1539. aastal Hispaania frantsiskaan Marcos de Niza. 1540–1542 rändas seal legendaarset Cibola linna otsides Hispaania maadeuurija Coronado. Ameerika Ühendriigid omandasid suurema osa Arizonast Mehhiko-Ameerika sõjas 1847. aastal ning ostutehinguga 1853. aastal.
Ameerika kodusõja aastail kuulus Arizona lõunaosariikidele ning 1862. aasta 14. veebruaril nimetas Jefferson Davis selle konföderatsiooni liikmesterritooriumiks. 50 aastat hiljem, 14. veebruaril 1912 kuulutati Arizona USA 48. osariigiks.
Teise maailmasõja ajal paiknesid Arizonas Saksa ja Itaalia sõjavangide ning USAs elanud jaapanlaste interneerimislaagrid.


Arkansas.
Arkansas [ark'ansas] (inglispäraselt ['a:rkanso:]) on osariik Ameerika Ühendriikide lõunaosas. Põhjas piirneb Missouri osariigiga, lõunas Louisianaga, läänes Oklahomaga, edelas Texasega ning idas Tennessee ja Mississippi osariigiga. Arkansase pealinn ja ühtlasi suurim linn on Little Rock, mis paikneb osariigi keskosas.
Arkansase nimi tuleneb algonkinikeelsest nimetusest kuapo indiaanihõimu kohta ning pärineb samast tüvest kui Kansas. Arkansas on prantsusepärane vorm kas kuapo sõnast "akakaze" 'allajõge elava rahva maa' või siuu sõnast "Akakaze" 'lõunatuule rahvas'. Nime ametlik hääldus kehtestati 1881 pärast vaidlust kahe Ühendriikide senaatori vahel.
Loodus ja kaitsealad.
Arkansas on geograafiliselt mitmekesine, hõlmates nii Ozarki ja Ouachita mägesid kui ka viljakaid madalikke ida pool, Mississippi jõe ääres.
Lõuna ja ida madalmaad jagunevad kaheks: Suur Preeria (Grand Prairie) ja Arkansase Delta, mida omakorda lõhestavad Crowley mäed (Crowley's Ridge). Delta on viljakas tasandik, mida Mississippi alatasa üle ujutab.
Loode-Arkansas on osa Ozarki platoost, sealhulgas Bostoni mäed. Sellest lõunasse jäävad Ouachita mäed ja neid piirkondi eraldab Arkansase jõgi. Osariigi kõrgeim punkt on Ozarki mägedes asuv Magazine'i mägi (839 meetrit üle merepinna).
Arkansases on palju koopaid, näiteks Blanchard Springsi koobastik. Arkansas on ka ainus USA osariik, milles tänapäeval teemante kaevandatakse, ehkki seda teevad Murfeesboro lähedal algeliste tööriistadega eraisikud päevatasu eest, mitte suurettevõtted.
Arkansases on terve rida kaitsealasid. Nende hulka kuuluvad Arkansas Posti ajaloomälestis Gillettis, Buffalo jõe kaitseala, Fort Smithi muinsuskaitseala, Hot Springsi rahvuspark, Little Rock Centrali keskkooli muinsuskaitseala ja Pea Ridge'i sõjanduspark. Läbi osariigi kulgeb ka ajaloorada Trail of Tears (Pisarate rada).
Samuti paikneb Arkansases tosin metsiku looduse ala, kokku umbes 610 ruutkilomeetrit. Need piirkonnad on määratud puhkuseks ning seal on lubatud jahti pidada, kalastada, matkata ja telkida, kuid mitte sõidukitega sõita.
Osariigi arheoloogiateenistus on katalooginud üle 43 000 põliskultuuriga seotud paiga, millest mitmed on Kolumbuse-eelsed.
Kliima.
Arkansase osariigis valitseb niiske subtroopiline kliima, mis mõnel põhja mägialal piirneb niiske kontinentaalkliimaga. Ehkki Arkansas ei ulatu Mehhiko laheni, on see suur soe veekogu siiski piisavalt lähedal, et mõjutada osariigi kliimat. Little Rockis on päeva keskmine kõrgeim temperatuur juulis 32 °C ja madalaim 21 °C, jaanuaris aga vastavalt 9 °C ja −1 °C.
Keskmine aastane sademete hulk osariigis jääb 1000 ja 1500 mm vahele; lõunaosa on mõnevõrra niiskem ja põhjaosa kuivem. Lumesajud on tavalised, eriti põhja pool, kus lund sajab igal talvel mitu korda. See tuleneb mitte üksnes preeriaosariikide lähedusest, vaid ka Ozarki ja Ouachita mägede kõrgusest. Little Rockist lõuna poole jäävas Arkansase osas sajab lund harvemini, kuid esineb sagedamini rahet. Jääkülm vihm ja lobjakas on kogu osariigis talviti kaunis tavaline ning mõjutab igapäevaelu.
Arkansas on tuntud karmi ilma poolest: ühe aasta vältel on tavaline kohata äikesetorme, tornaadosid, rahet ja lund. Igal aastal on Arkansases umbkaudu 60 äikesetormi päeva. Osariiki on tabanud ka mõned USA ajaloo kõige purustavamad keeristormid. Kuigi meri jääb Arkansasest piisavalt kaugele, et orkaanid selleni ei jõuaks, kimbutavad osariiki nende järelmõjuna troopilised vihmavalingud ja väiksemad tuulispasad.
Ida-Arkansase linnades on White'i jõe kõrgvesi põhjustanud korduvalt üleujutusi.
Rahvastik.
2010. aasta seisuga elab Arkansases 2 915 918 inimest. 48,8% Arkansase elanikest on mehed ja 51,2% naised. 2000–2006 kasvas Arkansase elanikkond 5,1% ehk 137 472 inimese võrra. Rahvastiku tihedus osariigis on 51,3 inimest ruutmiili kohta. Arkansase asustuskese on osariigi kirdenurgas asuv Perry maakond.
2008. aastal olid 75,6% Arkansase elanikest mittehispaania päritolu valged ameeriklased, 15,8% afroameeriklased, 5,6% hispaania ja latiino päritolu, 1,1% Aasia päritolu, 0,9% põlisameeriklased, 0,1% pärines Vaikse ookeani saartelt ning 1,4% olid segapäritolu. 2006.-2008. aastal olid kümme suurimat päritolurühma osariigis afroameeriklased (15,5%), iirlased (13,6%), sakslased (12,5%), ameeriklased (11,1%), inglased (10,3%), prantslased (2,4%), šotlased ja iirlased (2,1%), hollandlased (1,9%) ning itaallased (1,7%). Euroopa päritolu asukaid on kõige rohkem Ozarki mägede loodeosas ja Arkansase keskosas, afroameeriklasi osariigi lõuna- ja idaosas.
Nagu suurem osa lõunaosariikidest, kuulub ka Arkansas USA Piiblivöösse ja on põhiliselt protestantlik. Elanikest 86,0% on kristlased, sealhulgas 78,0% protestandid (39,0% baptistid, 9,0% metodistid) ja 7,0% katoliiklased; 14,0% on mittereligioossed ning muud religioonid jäävad alla 1%.
Ajalugu.
Esimene eurooplane, kes Arkansasesse jõudis, oli Hispaania maadeuurija Hernando de Soto, Pizarro Peruu-vallutuse veteran, kes suri 1542. aastal Mississippi jõel Lake Village'i lähedal, olles pea aasta vältel otsinud nüüdse osariigi lõunaosast kulda ning läbipääsu Hiinasse.
Arkansas on üks neist 14 USA osariigist, mis asuvad Napoleon Bonaparte'i Prantsusmaalt 1803 president Thomas Jeffersoni eestvedamisel ostetud maa-alal (Louisiana ostutehing). Kokku 2 157 000 km² ostsid Ameerika Ühendriigid 60 miljoni frangi (nüüdse 11 250 000 dollari) eest, millele lisandus 18 miljoni frangi (3 750 000 dollari) eest tühistatud võlgu, kokku 15 miljonit dollarit (219 miljonit 2010. aasta dollarit). Otseselt omandati siiski Prantsusmaa territoriaalsed pretensioonid, mitte maa-ala ise, mis kuulus toona seda asustanud indiaani hõimudele.
1819. aasta 4. juulil moodustati Arkansase Territoorium. 15. juunil 1836 võeti Arkansas vastu USA 25. osariigiks; see oli 13. orjanduslik osariik. Enamik orje oli Deltas, kus asunikud hakkasid puuvilla kasvatama.
Texase iseseisvussõjas Mehhiko vastu mängis Arkansas võtmerolli, andes Texasele vägesid ja materiaalset tuge. Kuna Washingtoni linn asub Texase piiri ääres, oli see seotud ka Texase revolutsiooniga 1835.-1836. aastal. Washingtoni kaudu liikus Texasesse hulk vabatahtlikke Arkansasest ja teistest USA kaguosariikidest. Mehhiko-Ameerika sõjas 1846. aastal koondusid linnas Ühendriikide väed.
Kodusõja eelõhtul 1860. aastal oli üle 25% Arkansase elanikest neegerorjad, kokku 111 115 inimest. Arkansas liitus Konföderatsiooniga alles pärast Ühendriikide presidendi Abraham Lincolni üleskutset vastata Konföderatsiooni rünnakule Fort Sumterile Põhja-Carolinas. Arkansas lahkus Ühendriikide koosseisust 6. mail 1861. Sõja vältel toimus osariigis arvukalt väiksemaid lahinguid.
Arkansas arvati taas Ühendriikide koosseisu juunis 1868. Sõjajärgse taastumise käigus saabus osariiki arvukalt immigrante. Delta piirkonnas palgati põllutöölisteks hiinlasi, itaallasi ja süürlasi, kes kolisid kiiresti edasi; hiinlastest said sageli pudukaupmehed Delta linnades. 20. sajandi alguse immigrandid tulid osalt Ida-Euroopast, 1905–11 Saksamaalt, Slovakkiast ja Iirimaalt (peamiselt Ulsteri protestandid). Tulemusena on Delta rahvuslik koosseis kirevam kui ülejäänud osariigis.
1950. aastail pälvis üleriigilist tähelepanu Little Rock, kus kohalik vastasseis föderaalvõimudele püüdis takistada mustanahaliste integratsiooni linna koolidesse. Kuberner Orval Faubus kasutas selleks osariigi rahvuskaardi abi. President Dwight D. Eisenhower saatis õpilaste koolipääsu tagamiseks 25, septembril 1957 Little Rocki 1000 sõdurit 101. õhudessantväe diviisist.
Hope'i linnas Arkansases sündis USA 42. president Bill Clinton. Enne presidendiametit oli Clinton Arkansase 40. ja 42. kuberner, kokku 12 aastat.


Hugenotisõjad.
Hugenotisõjad ehk hugenottide sõjad olid Prantsusmaa kodusõjad, mida pidasid 16. sajandi teisel poolel hugenotid ja katoliiklased.
Hugenotte juhtisid Navarra kuningas Antoine de Bourbon, tema järglane Henri, prints Louis de Condé ja admiral Gaspard de Coligny, katoliiklasi Guise'id. Hugenotisõjad algasid Guise'ide korraldatud Vassy veresaunaga (1. märts 1562). Pärast kolme esimest sõda sõlmitud Saint-Germaini lepitusedikti (1570) põhjal said hugenotid usuvabaduse ja kindlusi Edela-Prantsusmaal. Pärtliöö veresaun (24. august 1572) vallandas sõjad uuesti. Hugenotid lõid oma kindluste piirkonnas konföderatsiooni (riik riigis). Vastukaaluks moodustasid katoliiklased 1576 Katoliikliku Liiga ja 1584 Pariisi Liiga. Et need piirasid kuningas Henri III võimu, lähenes kuningas hugenottidele ning laskis 1588 tappa Henri de Guise'i. Seepeale tagandas Pariisi Liiga kuninga troonilt; viimase vägi hakkas koos hugenottide omaga Pariisi piirama. Pärast Henri III tapmist (1589) sai Prantsusmaa kuningaks Navarra Henri. Tegelikult sai ta troonile 1594 pärast katoliku usku astumist. Sellega hugenotisõjad lõppesid.


Henri III.
Henri III [anr'ii kolmas] (Poolas Henryk Walezy [h'enrõk val'eezõ]; 19. september 1551 Fontainebleau loss – 2. august 1589 Saint-Cloud) oli Poola kuningas 1573–1574 ja Prantsusmaa kuningas 1574–1589, Henri II ja Katariina di Medici poeg.
Henri III juhtis printsina Prantsusmaa sõjaväge sõjas hugenottide vastu 13. märtsil 1569 Jarnaci ja 3. oktoobril 1569 Moncontouri lahingus, mis mõlemad lõppesid kuningavägede võiduga. Ta osales Pärtliöö veresauna ettevalmistamisel, kuid mitte veresaunas endas.
1572. aastal suri Poola kuningas Zygmunt II August, kelle pärija oli Jagelloonide dünastia viimane liige, Zygmunt II Augusti õde Anna Jagiellonka. Poola kuningaks valiti 16. mail 1573 Henri, kes sai sellega esimeseks valitud Poola kuningaks. Henri andis 10. septembril Jumalaema kirikus vande ja võttis 13. septembril vastu Poola delegatsiooni tunnistuse kuningaks valimise kohta. Ta jõudis Poolasse 1574. aasta jaanuaris ja krooniti 21. veebruaril kuningaks. Henri ja Anna pidid abielluma, kuid Henri ei tahtnud endast 18 aastat vanemat naist ega abiellunud temaga. Seetõttu surigi Jagelloonide dünastia välja.
Kolm ja pool kuud pärast Henri kroonimist Poola kuningaks, 30. mail, suri Charles IX ja Henri sai Prantsusmaa kuningaks. Juunis põgenes ta salaja, jättis Poola trooni vabaks ja asus Prantsusmaa troonile. Poola esitas ultimaatumi: kui Henri ei naase 12. maiks 1575, kuulutatakse ta troonist loobunuks. Nimetatud kuupäeval nii juhtuski.
15. veebruaril 1575 krooniti ta Reimsi katedraalis Prantsusmaa kuningaks. 14. veebruaril 1575 abiellus ta Louise de Lorraine-Vaudémontiga, kuid abielust ei sündinud last. 1584 suri Henri noorem vend François, mis tõi kaasa Valois'de meessoo pealiini väljasuremise. Uueks kroonprintsiks sai Navarra kuningas Henri III, kes pärines meesliinis Louis IX-st. Lastetuse põhjust on nähtud nii kuninganna nurisünnituse tagajärjel tekkinud viljatuses kui ka Henri ilmselges kalduvuses homoseksuaalsusesesse.
Henri toetas kord Katoliiklikku Liigat, kord hugenotte. Ta pagendas liiga juhi Henri de Guise'i mõjul 1585 hugenotid Prantsusmaalt, kuid pidi rahvaülestõusu pärast 1588 Pariisist põgenema, laskis seejärel 23. detsembril 1588 Henri de Guise'i ja tema venna kardinal Louis de Guise'i mõrvata ning hertsogi poja vangistada ja hakkas liidus hugenottide juhi Navarra Henriga Pariisi piirama.
Surm.
Henri III tappis fanaatiline katoliiklane, 22-aastane dominiiklasest munk Jacques Clément. Munk saabus kuninga vastuvõtule Pariisi eeslinna Saint-Cloud'sse kirja üleandmise ettekäändel ning tappis ta pärast kirja üleandmist mürgitatud pistodaga. Henri III olevat öelnud vaid: "Neetud munk, ta tappis mu!". Clément, kellele jesuiitide poolt tehtud ajupesu tulemusena oli selgitatud, et ta on jumaliku kaitse all ning on pärast oma ülesande täitmist teistele nähtamatu, tapeti kohapeal kuninga ihukaitsjate poolt. Järgmisel päeval, 2. augustil 1589, toimus postuumne kohtuistung, kus otsustati: "eelpoolnimetatud Clémenti laip, tõmmata hobustega neljaks, pärast mida ta põletada, tuhk aga puistata jõkke, et lõplikult hävitada igasugune mälestus temast". Kohtuotsus viidi samal päeval täide.
Troonipärimine.
Uueks kuningaks sai Henri õe Marguerite'iga abiellunud Navarra Henri, kes asus valitsema Henri IV nime all ja oli esimene Bourbonide dünastiast Prantsusmaa kuningas.
Isiklikku.
Henril olid vanemad vennad François II ja Charles IX, noorem vend François, vanemad õed Elisabeth de Valois ja Claude de Valois ning noorem õde Marguerite de Valois. Erinevalt oma isast ja vanematest vendadest ei tundnud Henri eriti huvi Valois'de traditsiooniliste meelelahutuste jahipidamise ja kehaliste harjutuste vastu. Ta küll armastas vehelda ja oli selles osav, kuid huvitus kunstist ja armastas raamatuid lugeda. Neid omadusi peeti pärituks tema itaallasest emalt.


California.
California on Ameerika Ühendriikide osariik riigi lääneosas Vaikse ookeani rannikul. Põhjas piirneb see Oregoni osariigiga, idas Nevadaga ning kagus Arizonaga. California on USA suurima elanike arvuga ning pindalalt kolmas osariik (suuremad on Alaska ja Texas). Osariigi pealinn on Sacramento.
California kuberner on Jerry Brown. 2003–2011 oli kuberner Arnold Schwarzenegger.
Etümoloogia.
Sõna "California" arvatakse tulenevat mustade amatsoonide fantastilisest paradiisist, mida valitses kuninganna Calafia. Sellest jutustab 1510. aastal avaldatud "Esplandiani seiklused", mille Hispaania seikluskirjanik Garci Rodríguez de Montalvo kirjutas "Gallia Amadíse" järjena. Montalvo järgi oli Calafia kuningriik kauge kullarikas maa, kus elasid greifid ja muud kummalised koletised.
Nimi "California" on tänini säilinud Euroopa päritolu nimedest USAs vanuselt viies. California saareks ristis maa Hispaania ekspeditsioon Diego de Becerra ja Fortun Ximeneze juhtimisel, kes maabusid 1533. aastal Hernando Cortesi käsul California poolsaare lõunatipul.
Ajalugu.
Kunagi tähistas nimi "California" Hispaaniale kuulunud suurt maa-ala Põhja-Ameerikas. Sellesse kuulus suur osa nüüdsetest USA edelaosariikidest, samuti California poolsaar. 18. sajandi lõpus koloniseeris Hispaania impeerium Alta California nime kandva ala, mis hõlmab California territooriumi põhja pool California poolsaart, osana Uus-Hispaania asekuningriigist. 1821 sai Alta California pärast Mehhiko iseseisvussõda osaks Mehhikost.
Veidi pärast Mehhiko-Ameerika sõja algust 1846. aastal kuulutas rühm Ameerika asunikke Sonomas välja sõltumatu California Vabariigi, mis pidi hõlmama Alta California ala. Ehkki vabariigi eluiga jäi lühikeseks, sai selle lipust nüüdse California osariigi lipu eelkäija. Ühendriikide võidule sõjas järgnes Guadalupe Hidalgo rahuleping, millega Mehhiko loobus Alta Californiast Ameerika Ühendriikide kasuks. Alta California lääneosast sai California osariik, mis võeti Ühendriikide koosseisu 31. osariigina 9. septembril 1850.
Loodus.
California maastik on mitmekesine. See laiub Vaikse ookeani rannikust läänes Sierra Nevada mägedeni idas, Mojave kõrbest kagus Redwood-Douglase okaspuumetsadeni loodes. Osariigi keskosas domineerib tähtis põllumajandusala Keskorg (Central Valley), mida poolitab Sacramento ja San Joaquini jõgede delta. Oru põhjaosas, Sacramento orus, kulgeb Sacramento jõgi ning lõunaosas, San Joaquini orus, San Joaquini jõgi. Keskorus kasvatatakse umbes kolmandik California põllumajandustoodangust.
Kolmandikku osariigist katavad metsad, USA osariikidest on metsasem vaid Alaska. Californias kasvab kõige rohkem männiliike kogu USA osariikidest. Paljud Valgemägede ("White Mountains") puudest on maailma vanimad; üks Balfouri mänd nimega Methuselah on üle 4800 aastat vana.
Sierra Nevada mägedes asub Ühendriikide põhiosa kõrgeim punkt Whitney mägi (4421 m), samuti on Californias USA madalaim punkt Surmaorg ("Death Valley"). Kuna osariik paikneb Vaikse ookeani tulerõngas, on maavärinad seal tavalised; aastas esineb neid umbes 37 000.
Rahvastik.
2010. aastal elas Californias 37 253 956 inimest.
Suuremad linnad.
Kokku on Californias 478 linna. Seal asub ka kaheksa USA 50 kõige suurema elanike arvuga linnast.
Haldusjaotus.
Osariik jaguneb 58 maakonnaks. Pindalalt on suurim San Bernardino maakond, rahvaarvult Los Angelese maakond.
Majandus.
California kullapalavik 1848. aastal tõi kaasa järsud muutused ühiskonnas ja rahvastikus. Californiasse rändas arvukalt immigrante USAst ja mujaltki, algas majandusbuum.
20. sajandi alguse võtmearengud olid Los Angelese esiletõus Ameerika meelelahutustööstuse keskusena ning suure, kogu osariiki katva turismisektori areng. 20. sajandi teisel poolel arenesid tehnoloogia- ja IT-sektor, tipnedes Silicon Valley kasvuga.
Lisaks õitsvale põllumajandusele on California majanduses olulised ka lennuki- ja kosmosetööstus, haridus ning tootmine. Kui California oleks iseseisev, oleks selle majandus suuruselt maailmas kaheksas, rahvaarvult 35. ja pindalalt 59. riik.
2009. aastal oli California SKP 1,88 triljonit USA dollarit, mis moodustas 13% USA 2009. aasta SKP-st.
2011. aasta märtsis oli Californias töötus 12%.
Sport.
California osariik on ainus USA osariikidest, kus toimusid nii suve- kui ka taliolümpiamängud. 1932. ja 1984. aasta suveolümpiamängud toimusid Los Angeleses. Squaw Valley'is peeti 1960. aasta taliolümpiamängud. Osa 1994. aasta jalgpalli MM-i mänge toimus Californias. Staadionil Rose Bowl Los Angeleses mängiti 8 mängu, seehulgas ka finaalmängu. San Joses asuval Stanford Stadiumil toimus kuus mängu. NFL-i Super Bowl mängu peeti Californias 11 korda neljal erineval staadionil.
Californias tegutseb 18 klubi, mis mängivad USA kõrgeimates liigades (NFL, NBA, NHL, MLB, MLS)
Californias peetakse ka erinevaid motospordi võistlusti. Long Beachis toimuvad IndyCar Series ja American Le Mans Series etapid ja varem peeti seal ka Vormel 1 etappi. Auto Club Speedway'is Fontanas toimuvad NASCAR Sprint Cup Series ja CART Indycar etapid.


Lääne-Virginia.
Lääne-Virginia on Ameerika Ühendriikide osariik. Põhjas piirneb Pennsylvania osariigiga, loodes Ohioga, edelas Kentuckyga, kirdes Marylandiga ning läänes ja lõunas Virginiaga.
Lääne-Virginia tekkis Ameerika kodusõja ajal Virginiast lahku löönud maakondadest. Liitus Ameerika Ühendriikidega 36. osariigina 20. juunil 1863.
Suuremad linnad on Charleston ja Huntington.
Rahvastik.
2010. aastal elas Lääne-Virginias 1 852 994 inimest.


Virginia.
Virginia (inglise "Commonwealth of Virginia") on Atlandi ookeani ääres asuv Ameerika Ühendriikide osariik. Põhjas piirneb Marylandiga, lõunas Põhja-Carolinaga, läänes Lääne-Virginia ja Kentuckyga ning edelas Tennesseega. Kuulub lõunaosariikide hulkka.
Nime "Commonwealth" kannab ta ühena neljast USA osariigist.
Virginiat on nimetatud "presidentide emaks", sest selles osariigis on sündinud kõige rohkem USA presidente (8). Viis neist valiti teiseks tähtajaks tagasi: George Washington, Thomas Jefferson, James Madison, James Monroe ja Woodrow Wilson. Ülejäänud kolm on William Henry Harrison John Tyler ja Zachary Taylor. Nii Harrison kui ka Taylor surid ametisoleku ajal.
Ajalugu.
Virginia on üks algsest 13 Ameerika Ühendriikide osariigist, mis Ameerika revolutsiooni käigus tõstsid mässu Briti võimu vastu.
Kui Ameerika Ühendriigid rajati, olid Kentucky ja Lääne-Virginia Virginia osad. Esimene võeti iseseisva riigina Ühendriikide hulka vastu 1792, viimane lõi Virginiast lahku Ameerika kodusõja ajal.
Rahvastik.
2010. aasta seisuga elab Virginias 8 001 024 inimest.
Enamlevinud elanike päritolud olid 2000. aastal
Linnad.
Virginia suurim linn on Virginia Beach.


Charles IX.
Charles IX [šarl üheksas] (27. juuni 1550 – 30. mai 1574) oli Prantsusmaa kuningas 1560–1574, Henri II ja Katariina di Medici poeg, François II ja Henri III vend.
Charlesi isa suri 1559. Järgmisel aastal suri Charlesi 16-aastane vanem vend François II lastetuna ja 10-aastane Charles kuulutati kohe kuningaks. 15. mail 1561 krooniti ta Reimsi katedraalis kuningaks. Esialgu valitses tema eest regendina ema. Antoine de Bourbon, kes oli ise troonipärilusjärjestuses kõrgel kohal, määrati Prantsusmaa kindralleitnandiks. Bourbon langes küll 1562. aasta lõpul lahingus, kuid tema poeg päris 1589 Prantsusmaa trooni Henri IV nime all ja abiellus 1572 Charlesi õe Marguerite de Valois'ga.
Iseseisva valitsemise alguses oli Charles IX admiral Gaspard de Coligny mõju all ning soosis hugenotte.
26. novembril 1570 abiellus Charles IX Austria Elisabethiga. Sellest abielust sündis Marie Elisabeth de Valois (1572–1578). Lisaks oli Charles IX-l juba enne abiellumist armuke, madalast soost Marie Touchet, kellel pärast Charlesi surma sündis 1573 poeg Charles de Valois.
1572 andis Charles nõusoleku Pärtliöö veresaunaks. Kuid veresauna õudused, mis olid oodatust märksa suuremad, mõjusid nii tema tervisele kui psüühikale halvasti. Tema meeleolu kõikus alates hooplemisest veresauna julmustega kuni kisendamiseni, et tapetud hugenottide karjed kõlavad veel ikka ta kõrvus. Ta süüdistas oma ema veresauna korraldamises, mispeale ema teatas, et tema poeg on hulluks läinud.
1574. aastal hakkasid tal ilmnema tuberkuloosi tunnused, ta hakkas verd köhima. 30. mail ta suri 24-aastaselt. Prantsusmaa trooni päris tema noorem vend Henri III, kes oli aga vahepeal Poola kuningaks valitud. Henri põgenes Poolast ja asus Prantsusmaa troonile. Seni valitses Prantsusmaad regendina nende ema.
Charles 09


Yamuna.
Yamuna (sanskriti ja hindi यमुना ("Yamunā")) on jõgi Aasias Hindustani poolsaarel.
Algab Himaalajast Yamunotri liustikust. Voolab läbi Delhi ja Āgra ning suubub Allahābādis vasakpoolse lisajõena Gangesesse.


Gaspard de Coligny.
Gaspard de Coligny [gasp'aar dö kolinj'ii] (16. veebruar 1519 – 24. august 1572) oli Prantsusmaa admiral 1552. aastast, üks hugenottide juhte.
Ta langes 1557 Saint-Quentini lahingus hispaanlaste kätte vangi, vabanes 1559. Vangipõlves sai temast reformatsiooni pooldaja. 1570 oli ta kaastegev ususallivust tagava Saint-Germaini rahu sõlmimisel. Kuningas Charles IX nõuandjana õhutas de Coligny alustama sõda Hispaania vastu. Ta oli Pärtliöö esimesi ohvreid. Ta visati aknast välja.
Perekond.
Gaspard de Coligny vanemad olid Gaspard de Coligny-le-Vieil ja Louise de Montmorency.
Ta abiellus teist korda 1571 Jacqueline de Montbeliga.
Coligny, de, Gaspard
Coligny, de, Gaspard


Loogika mõisteid.
"Siin on loetletud loogika mõisteid.
A.
Abduktsioon - Absurdsus - Arutlus
C.
"Circulus vitiosus"
D.
Deduktiivne arutlus - Deduktsioon - Disjunktsioon
E.
Eeldus - Eksemplar - Eksemplar-lause
F.
Filosoofiline loogika - Füüsiline paratamatus - Füüsiline võimalikkus - Füüsiline võimatus
H.
Habemeajaja paradoks - Hägusloogika
I.
"Idem per idem" - "Ignoratio elenchi" - Induktiivne arutlus - Induktiivne loogika - Induktiivne tugevus - Induktsioon - Intuitsionistlik loogika
J.
Ja - Järeldamine - Järeldus
K.
Kahevalentne loogika
- Kasutamine ja mainimine
- Keel
- Kehtetu arutlus - Kehtetus - Kehtiv arutlus - Kehtivus - Kesktermin - Klassikaline loogika
- Kolmevalentne loogika
- Kompaktsusteoreem - Konjunktsioon - Konnektor - Kontradiktoorsus - Konnotatsioon - Koopula
L.
Lause - Lausung - Liigierisus - Logitsism - Logos - Loogik - Loogikatehe - Loogiline paratamatus - Loogiline võimalikkus - Loogiline võimatus
M.
- Maskiga mehe eksitus
- Mitmevalentne loogika
- Modaalne loogika
- "Modus ponens"
- Mõtestatud lause
P.
Piisav tingimus - Piisav ja tarvilik tingimus - Piisav tingimus ja tarvilik tingimus - Predikaat - Predikaatloogika - Predikatsioon - Propositsioon - Põhjend - Püsipunktioperaator
R.
Russelli paradoks
S.
Siis ja ainult siis, kui - Subjekt - Sõna - Sõne - Süllogism - Süllogistika
T.
Tarvilik tingimus - Tautoloogia - "Teine analüütika" - Teooria - Termin - Tõestus - Tõesus - Tõene - Tõeväärtus - Tõeväärtustabel - Tõeväärtustabeli meetod - Tüüp - Tüüp-lause - Tüüp-sõna
V.
Valesus - Vastuolulisus - Vastuväiteline tõestus - Venni diagramm - Välistatud kolmanda reegel - Väär - Väärus


Pärtliöö veresaun.
Pärtliöö veresaun oli hugenottide massiline tapmine Pariisis ööl vastu 24. augustit 1572 (pärtlipäeva) ja järgnenud päevil.
Pärtliöö veresauna korraldasid katoliiklased Katariina di Medici ja Guise´ide algatusel, et hävitada oma poliitilisi vastaseid ja vabastada kuningas Charles IX hugenottide mõju alt. Kasutati ära, et hugenottide ladvik oli seoses nende juhi Navarra Henri ja kuninga õe Marguerite de Valois´ pulmadega Pariisi kogunenud; tapeti umbes 2000 hugenotti, sealhulgas kuninga mõjukas nõunik Gaspard de Coligny. Tapatalgud korraldati ka provintsides. Pärtliöö veresauna tagajärjel ususõjad ägenesid.


Aare jõgi.
Aare (saksa keeles "Aare", prantsuse keeles "Aar") on jõgi Euroopas Šveitsis, Reini lisajõgi.
Vooluhulga poolest on Aare Reini tähtsaim lisajõgi, ületades kaugelt Moselit, Maini ja Neckarit.
Jõe kulg.
Algab Berni Alpidest Aare liustikult Grimseli kuru lähedal. Laskunud läbi Hasli oru ja Meiringenist ülalpool asetseva sügava Aare kuristiku, suubub Brienzi juures Brienzi järve.
Jungfrau ümbrusest alla voolav Lütschine jõgi suubub Brienzi järve, mille kaudu selle veed jõuavad Aaresse. Aare voolab läbi Interlakeni Thuni järve. Seal võtab ta endasse Kanderi jõe koos Simme ja Engstligega. Brienzi ja Thuni järv on laevatatavad.
Pärast Thuni järvest väljumist voolab mööda Šveitsi kiltmaad, algul põhja, muuhulgas ümber Berni linna, hiljem itta. Suubub vasakpoolse lisajõena Reini.
Arvandmed.
Jõe pikkus on 295 või 291 km. Ta on pikim jõgi, mis voolab lähtest suudmeni Šveitsi territooriumil. Valgala pindala on 17 800 või 17 620 km². Langus on 1565 m.
Kõrgvesi on kevadel ja suvel. Ülemjooksul on sageli suvised ja talvised tulvaveed. Keskmine vooluhulk on umbes 560 m3/s.
Majanduslik tähtsus.
Aare jõgi on energiarikas, sellel on mitu hüdroelektrijaama.
Ta on laevatatav alates Thuni järvest. Kanali kaudu on ta ühenduses Bieli järvega.
Jõeäärsed asulad.
Aare jõe ääres asetsevad Bern ja Aarau.
Lisajõed ja järved.
Bieli järv
Thuni järv
Brienzi järv
Grimseli järv


Kanaari saared.
Kanaari saared ehk Kanaarid on saarestik Atlandi ookeanis Aafrika looderanniku lähedal (100 km), Pürenee poolsaarest 1500 km kaugusel. See on üks Hispaania 17-st autonoomsest piirkonnast.
1927. aastal jaotati Kanaari saared kaheks provintsiks: lääneprovintsiks (pealinn: Santa Cruz de Tenerife) ja idaprovintsiks (pealinn: Las Palmas de Gran Canaria). Kanaari saarte valitsus töötab neli aastat Santa Cruz de Tenerife's, järgmised neli aastat Las Palmas de Gran Canaria's. Linn, kus valitsus parajasti asub, ongi piirkonna pealinn.
Arhipelaagi pindala on 7447 km², elanike arv on 1 605 000. Arhipelaag koosneb 7 suurest ja 6 väiksemast vulkaanilise päritoluga saarekesest. Saartest möödub Kanaari hoovus.
Loodus.
Suuremateks Kanaari saarteks on Lanzarote, Fuerteventura (2019 km²), Gran Canaria (1560 km²), Tenerife (2057 km²), La Gomera, La Palma, El Hierro. Saared erinevad üksteisest ka maastiku ja kliima poolest.
Saared on vulkaanilised ja mägised. Kõrgeim tipp on Tenerifel asuv Teide vulkaan (3718 m), mis on ühtlasi kogu Hispaania kõrgeim tipp. Kanaaridel on pehme, lähistroopiline kliima. Saartel on palju endeemseid taime- ja loomaliike.


Jamuna.
Jamuna on Brahmaputra jõe nimi Bangladeshi territooriumil.
Seda jõge ei tohi segi ajada Yamuna jõega.


Balaton.
Balaton on järv Ungaris, Bakony'i mägede lõunajalamil.
Järve pikkus on 78 km. Laius on kuni 12 km, aga Tihany'i poolsaare kohal järv aheneb. Balaton on madal – suurim sügavus 12,2 meetrit, sedagi vaid Tihany'i poolsaare kohal. Eriti madal on lõunakalda lähedane vesi. Suviti on vesi madaluse tõttu väga soe ja liivarannad sobivad hästi supluseks.


Kašuubi keel.
Kašuubi keel ("kaszëbsczi jãzëk") on lääneslaavi keelte hulka kuuluv Poola põline piirkondlik keel, mida kõnelevad põhiliselt Pomorze piirkonnas elavad kašuubid. Kašuubi keelt on peetud ka poola keele murdeks või murderühmaks, tänapäeval on see aga tunnustatud kui üks Poola regionaalkeeltest, mida kaitstakse ja arendatakse Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta raames. Kašuubi keelele iseseisva keele staatuse saavutamine on olnud oluline kašuubide rahvuslikule eneseteadvusele.
Kirjakeel ja ortograafia.
Kašuubi keelel on oma kirjakeel ja kirjaviis, mis erineb poola keelest mitme tähemärgi (nt ã ja ë) osas.
Antakse välja ajalehte, ilukirjandust ja õppematerjale. Toimuvad laste kašuubikeelsete kirjatööde konkursid.


Kataloonia.
Kataloonia on Hispaania autonoomne piirkond.
Ajalugu.
1137 ühines Kataloonia Aragóniga Aragóni kuningriigiks. Kataloonia oli iseseisev 1640-1652, 1678 ja 1701-1714.
14. aprillil 1931 kuulutati Barcelonas välja sõltumatu Kataloonia Vabariik. Üks kahest lipust, mida kasutati Kataloonia Vabariigi väljakuulutamisel, oli "Estelada" ('Tähine'). See kujutab endast horisontaalselt kollase-punase-triibulist kangast, mille vasakus servas on helesinine heisatud kolmurk valge viisnurgaga selle sees, kusjuures kollaseid triipe on viis ja punaseid neli. Lipu kõrguse ja pikkuse suhe on 2:3.
21. aprilliks tühistati 14. aprillil väljakuulutatud Kataloonia Vabariik, mis sai eksisteerida kõigest ühe nädala, Hispaania Vabariikliku valitsuse surve all.
6. oktoobril 1934 kuulutas Barcelonas Ühinenud Marksistlik Töölispartei Kataloonia iseseisvaks ja teatasid sidemete katkestamisest Madridiga.
7. oktoobril arreteeriti Kataloonia valitsus, Hispaania kodusõjas NSV Liidu poolt toetatava Hispaania reaktsiooniline Lerroux-Robles’i valitsuse poolt ja “tühistati” Kataloonia iseseisvus.
21. juulil 1936 külastasid Buenaventura Durruti ja Juan García Oliver Kataloonia presidenti Lluis Companys’t.
3. aprillil 1938 jõudsid Francisco Franco väed nüüd faktiliselt jälle iseseisva Kataloonia piirini.
26. jaanuaril 1939 langes Barcelona, Kataloonia pealinn. Francistid rüüstasid rahvuskangelase Buenaventura Durruti haua ja purustasid büsti.
10. veebruaril 1939 viidi lõpule Kataloonia vallutamine. Jean de Boe, Karl Einstein, Adrien Perrissaguet, Agustin Remiro Manero jt. Kataloonia iseseisvuse eest võidelnud anarhistid taganesid Prantsusmaale.
Haldusjaotus.
Kataloonia jaguneb 4 provintsiks: Barcelona, Tarragona, Lleida ja Girona provints. Need jagunevad 41 maakonnaks.


Galicia.
Galicia autonoomne piirkond on autonoomne piirkond Hispaania loodeosas. Galicia jaguneb neljaks provintsiks: A Coruña, Lugo, Ourense ning Pontevedra provints. Lõunas piirneb Galicia Portugaliga, idas Hispaania autonoomsete piirkondade Castilla-Leóni ja Astuuriaga, läänes Atlandi ookeaniga ning põhjas Biskaia lahega.
2011. aasta seisuga elas Galicias umbes 2,79 miljonit inimest. Piirkonna pealinn on Santiago de Compostela, mis asub A Coruña provintsis. Kõige suurema elanike arvuga linn on A Coruña, kus elab umbes 220 581 inimest, teisel kohal on Vigo 206 411 elanikuga.
Galicia ametlikud keeled on galeegi keel ("gallego"), mis pärineb koos portugali keelega galeegi-portugali keelest, ja hispaania ehk kastiilia keel ("castellano").
Loodus.
Galicia pindala on 29 574 km2.
Galicia sisemaa on mägine. Selle suhteliselt madalad ja tasased mäeahelikud on valdavalt madalamad kui 1000 m. Ida pool võib nende kõrgus ulatuda aga 2000 meetrini. Mägise maastiku tõttu on Galicia maapiirkonnad sisemaal üksteisest isoleeritud ning ühendus teiste aladega halb. Peamine mäeahelik piirneb Castilla-Leóniga ning kannab nime Macizo Galaico (sellesse ahelikku kuuluvad näiteks Serra do Eixe, Serra da Lastra, Serra do Courel). Suuremad ahelikud on veel O Xistral Lugo provintsis, Serra dos Ancares, mis piirneb Astuuriaga ning O Eixe ahelik Ourense ja Zamora provintsi piiril. Galicia kõrgeim tipp on 2127 m Trevinca mägi ehk Pena Trevinca, mis asub Serra do Eixe ahelikus.
Galicia piirkonnas on palju jõgesid, mille tõttu kutsutakse Galiciat tuhande jõe maaks ("o país dos mil ríos"). Kaks kõige tähtsamat nendest on Sil ja Miño. Miño jõgi on 307 km pikkune. Sil on selle lisajõgi. Enamik jõgesid sisemaal kuulub Miño ja Siliga samasse jõesüsteemi, ülejäänud jõed, mis on enamasti lühikesed, suubuvad otse Atlandi ookeani või Kantaabria merre. Vaid Navia, Ulla, Tambre ja Limia jõgi on pikemad kui 100 km.
Galicia kitsad, kuid sügavad jõed on sobilikud hüdroenergia saamiseks. Laevatatavad (kui väikesed paadid välja arvata) on vaid Miño jõe alamjooks ja tammide ehituse tagajärjel tekkinud veereservuaarid.
Galicia rannikujoont iseloomustavad kitsad merelahed, endised estuaarid, mis jäid pärast jää sulamist jääajajärgsel perioodil vee alla. Galicias kutsutakse neid "ríadeks ning need jagunevad kaheks piirkonnaks: Rías Altas ja Rías Baixas. Rías Altase piirkonda jäävad Ribadeo, Foz, Viveiro, Barqueiro, Ortigueira, Cedeira, Ferrol, Betanzos, A Coruña, Corme e Laxe ja Camariñas. Rías Baixas hõlmab Corcubióni, Murost, Noiat, Arousat, Pontevedrat ja Vigot. Atlandi ookeani erodeeriva toime tõttu palistavad Galicia rannikut mitmed neemed, näiteks Ortegali neem, Finisterre neem ja Touriñáni neem.
"Ría'"des Galicia rannikul on arhipelaage, kuhu on rajatud süvaveesadamaid ning mis pakuvad elupaika merelindudele. 2007. aasta uuringu järgi on Galicias 316 saart. Olulisteks saarteks on Cíesi saared, Onsi saared ning Sálvora saar. Koos Cortegada saarega moodustavad need saared Galicia Atlandi Ookeani Saarte Rahvuspargi ("Parque Nacional de las Islas Atlánticas de Galicia"). Kõige suurema elanikkonnaga saar on Arousa saar, kus elab ligikaudu 5000 elanikku.
Taimestik.
Galicias leidub üle 2800 taimeliigi, neist 31 on endeemsed. Ülejäänud Hispaaniaga võrreldes on Galicia üks metsarikkamaid piirkondi, kuid valdav osa metsaistandusi (enamasti eukalüpti- või männiistandused) ei ole ametlikult reguleeritud. Puidu- ja tselluloositööstus täidab Galicia majanduses olulist rolli. Lisaks metsaistandustele kasutatakse suuri maa-alasid Galicias loomakasvatuseks. Tammemetsadest ("fragas") on säilinud vähesed, põhiliselt Lugo provintsi ja A Coruña provintsi põhjapoolsetes osades.
Loomastik.
Galicias on kindlaks tehtud 262 liiki selgroogseid, sh 12 mageveekalaliiki, 15 kahepaiksete liiki, 24 roomajaliiki, 152 linnuliiki ja 59 imetajaliiki.
Galicia kõige tüüpilisemateks loomadeks peetakse aga koduloomi. Kohalikud loomad on näiteks galicia poni ("Cabalo Galego" või "Poldro Galaico"), lehmatõug galicia blond ("Rubia Galega") ning kodulind "galiña de Mos", mis kuulub ohustatud liikide hulka.
Galicia metsad ja mäed on koduks küülikutele, jänestele, metssigadele ja metskitsedele.
Mitmed rändlinnud peatuvad oma teekonnal Galicias ning nende jaoks on loodud ka mõned keskkonnakaitsealad, näiteks Ría de Ribadeo.
Keskkonnaprobleemid.
Galicia rohelised mäed ja "riad erinevad sellest, mida tavaliselt peetakse Hispaania maastikuks. Seal on säilinud ürgne ja reostamata loodus. Sellele vaatamata ei ole Galicia jäänud puutumata 21. sajandi keskkonnaprobleemidest. Peamised probleemid Galicias on metsaraie ja -põlengud, eriti suveperioodil. Võõrliikidest ohustab Galicia floorat enim eukalüpt (peamiselt "Eucalyptus globulus"), mis toodi sinna Austraaliast Franco ajal 20. sajandi keskpaigas (Hispaania paberitööstuse "Empresa Nacional de Celulosas de España" eestvedamisel). Need probleemid on kaasa aidanud mulla viljakuse langemisele rannikualadel. Viimastel aastatel on probleeme tekitanud ka intensiivne hüdroelektrijaamade arendamine.
Galicia fauna on kannatanud eelkõige euraasia huntide ("Canis lupus lupus") ning kohalike hirvede arvukuse kahanemise läbi. Esimest on põhjustanud huntide elupaikade hävitamine ning põllu- ja karjapidajate tegevus, hirvede arvukus on langenud peamiselt jahipidamise tõttu.
Viimase paarikümne aasta jooksul on suureks probleemiks saanud naftalekked, näiteks Mar Egeo katastroof A Coruñas 1992. aastal ja naftatankeri Prestige'i uppumine 2002. aastal.
Kliima.
Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi jaguneb Galicia kahe kliimatüübi vahel: piirkonna kaguosas (Ourense provintsis) valitseb vahemereline kliima, mida iseloomustab soe suvi, mahedad temperatuurid ja sademed aasta läbi, Galicia lääne- ja põhjaosas (Lugo, A Coruña ja Pontevedra provintsid) valitseb aga mereline kliima, mida iseloomustab ühtlasem sademete jaotus ja jahedad suved.. Mägistel aladel sisemaal esineb talveperioodil palju sademeid (ka lund).
Keel.
Galicias on kaks ametlikku keelt: galeegi keel ("galego") ja hispaania ehk kastiilia keel ("castellano"). Mõlemad keeled kuuluvad romaani keelte hulka. Galeegi keel on lähisuguluses portugali keelega, mõlemad keeled tulenevad keskajal käibel olnud galeegi-portugali keelest. Portugali iseseisvumine Keskajal tõi kaasa galeegi ja portugali keelte lahknevuse.
Ametlik galeegi keele norm on paika pandud Real Academia Galega poolt ning põhineb kirjanduslikul traditsioonil. Kuigi Galicias leidub mitmeid kohalikke dialekte, on Galicia meedia ning haridus vastavuses ametliku galeegi keelega. Galeegi keele rääkijaid on maailmas kolm miljonit, seega mahub galeegi keel napilt 150 enim räägitud keele hulka maailmas.
Kastiilia ülemvõimu ajal kahe sajandi jooksul oli ainukeseks ametlikuks keeleks Galicias hispaania ehk kastiilia keel ning galeegi keelt räägiti vaid maapiirkondades. Demokraatia taasloomisest alates ning keelenormi seaduse vastuvõtmisest 1983. aastal ("Ley de Normalización Lingüística") omandatakse haridust jälle galeegi keeles (kuigi Galicia koolides õpitakse ka hispaania keelt).
Tänapäeval räägitakse galeegi keelt laialdaselt, kuigi linnades on see siiski veel teise keele staatuses. 2001. aasta rahvaloenduse järgi mõistab galeegi keelt 99.16 % Galicia elanikest, 91.04 % elanikest räägib seda, 68.65% elanikest oskab selles keeles lugeda ning 57.64% oskab galeegi keeles kirjutada.. Galeegi keeles kirjutamise oskus on kõige madalam, kuna Franco ajal oli galeegi keele õpetamine võimatu. Vanemad inimesed oskavad seega galeegi keeles rääkida, kuid mitte kirjutada. Galeegi keel on oma piirkonnas protsentuaalselt kõige rohkem räägitav keel kõikide Hispaania regionaalkeelte seas.
Vanim teadaolev kirjutis galeegi-portugali keeles on 1228. aastast pärit dokument "Foro do bo burgo do Castro Caldelas". Antud dokumendiga andis Leoni ja Galicia kuningas Alfonso IX privileegid Burgo linnale Castro Cadelases Ourense provintsis.
Galicia valitsus.
Galicia on autonoomne piirkond, mille Hispaania keskvalitsusest osaliselt sõltumatu valitsus loodi 1978. aastal ning mille võim kinnitati Galicia Autonoomia määrusega 1981. aastal. Galicia valitsus jaguneb kolmeks haruks: täidesaatev võim on Xunta de Galicia, mis koosneb presidendist ja valitud nõunikest, seadusandlikuks võimuks on Galicia Parlament ja kohtuvõim koosneb Galicia kõrgemast kohtust ja madalama astmete kohtutest.
Munitsipaliteedivalitsused.
Galicia koosneb 315 munitsipaliteedist. Iga munitsipaliteeti valitseb munitsipaliteedivalitsus ehk "concello", mis koosneb linnapeast ja volikogust. Mõnes piirkonnas jaguneb munitsipaliteedivalitsus veel väiksemateks allüksusteks ("entitade local menor"), mis koosnevad omakorda nõukogust ("xunta vecinal") ja linnapeast ("alcalde da aldea"). Selliseid piirkondi on Galicias üheksa: Arcos da Condesa, Bembrive, Camposancos, Chenlo, Morgadans, Pazos de Reis, Queimadelos, Vilasobroso ja Beran.
Riiklik valitsus.
Riiklikul tasandil esindavad Galicia huve 25 valitud saadikut Hispaania parlamendi alamkojas (Congreso de los Diputados) ning 19 senaatorit Hispaania Senatis ehk Hispaania parlamendi ülemkojas (Senado de España), milles 16 senaatorit on valitud ning 3 määrab ametisse Galicia parlament.
Haldusjaotus.
Galicia jaguneb veel omakorda 53 väiksemaks haldusüksuseks ("comarca"’ks), 315 munitsipaliteediks ja 3778 vallaks. Munitsipaliteedid, mis jagunevad valdadeks võivad veel jaguneda alevikeks ("aldeas" või "lugares"). Väiksemateks piirkondadeks jagunemine on ülejäänud Hispaanias ebatavaline. Umbes pooled Hispaania nime kandvad haldusüksused asuvad Galicias, kuigi Galicia moodustab Hispaania pindalast vaid 5,8%. Arvatakse, et Galicas leidub üle miljoni kohanime.
Tervishoid.
Galicia tervishoiusüsteem kannab nime Servizo Galego de Saúde (SERGAS) ning see kuulub Galicia Regionaalvalitsuse Tervishoiuministeeriumi haldusalasse.
Haridus.
Galicia haridussüsteem kuulub Galicia Regionaalvalitsuse Haridusministeeriumi ja Rektoraadi haldusalasse. Umbes 76% Galicia noortest omandab keskhariduse (Galicia on 17 autonoomse piirkonna seas 5. kohal). Galicias asub kolm avalik-õiguslikku ülikooli: A Coruña Ülikool, Santiago de Compostela Ülikool ja Vigo Ülikool.


Alam-Tunguska.
Alam-Tunguska (vene keeles Нижняя Тунгуска (Nižnjaja Tunguska'"), evengi keeles Эдигу Катэнна ("Edžigu Katennga")) on jõgi Aasias Siberis Kesk-Siberi kiltmaal Jenissei valglas.
Jõgi on 2989 km pikk ja tema valgla on 473 tuhat km².
Alam-Tunguska lähe asub Irkutski oblastis. Alguses voolab ta itta ja möödub Leena jõe kaldal olevast Kirenskist kõigest mõnekümne kilomeetri kauguselt. Seal pöörub ta algul kirdesse ja siis Podvološinos põhja. Pärast Nepa suubumist temasse vasakult asub jõe kaldal Preobraženka. Seal eraldab jõgi läände jäävat Kesk-Tunguusi platood ja itta jäävat Leena platood. Siis suubuvad Alam-Tunguskasse vasakult Suur-Jerjoma ja Teteja. Edasi asuvad jõe kaldal Jerbogatšon, Hamakar ja Nakanno. Seal pöördub jõgi läände ja ületab peatselt Krasnojarski kraisse kuuluva Evengimaa piiri. Vasakult suubub jõkke Ilimpeja ja suubumiskohas asub Jukta. Seal ulatub jõeni põhjast Viljui platoo, aga varsti jõuab jõgi Sõverma platoole. Paremalt suubub jõkke Jeika ja siis läbib ta Kislokani, mille juures asub Alam-Tunguska vastaskaldal 887 m kõrgune Lanihheni mägi. Alam-Tunguska läbib Evengimaa keskuse Tura, kus temasse suubub paremalt suurim lisajõgi Kotšetšum. Edasi suubuvad Alam-Tunguskasse vasakult Nidõm, paremalt Vivi, siis suurim vasakpoolne lisajõgi Taimura ja vasakpoolne lisajõgi Utšami. Utšami asula ei paikne samanimelise jõe suudmes, vaid tükk maad allavoolu. Seal jõuab Alam-Tunguska Tunguusi platoole. Temasse suubub paremalt Tutontšana ja jõe suudmes asub Tutontšanõ asula. Sealkandis pöördub jõgi pikkamööda loodesse ja ületab Evengimaa piiri. Piiril pöördub jõgi läände ja suubub peatselt paremalt Jenisseisse. Suudmes asub Turuhhansk. See asula on saanud nime Turuhhani jõe järgi, mis sealsamas vasakult Jenisseisse suubub, aga Turuhhansk ise jääb Jenissei paremale, Alam-Tunguska poolsele kaldale.
Vooluhulga poolest on Alam-Tunguska Venemaa 11. jõgi. Tema keskmine vooluhulk on suudmes 3680 m³/s. Minimaalne aastane vooluhulk, keskmiselt 2861 m³/s, mõõdeti 1967, aga maksimaalne aastane vooluhulk, keskmiselt 4690 m³/s, aastal 1974. Kuid palju rohkem kõigub vooluhulk kuude lõikes. Kevadise suurvee ajal juunis on jõe keskmine vooluhulk 19 330 m³/s ja mais 6567 m³/s. Kõige väiksem on vooluhulk talvel: aprillis 195 m³/s ja märtsis 197 m³/s. Kuu absoluutne miinimum mõõdeti 1969. aasta märtsis (27,8 m³/s) – see oli erakordselt kuiv talv. Kuu absoluutne maksimum 31 500 m³/s mõõdeti 1959. aasta juunis. Üksikutel päevadel on täheldatud vooluhulka koguni 74–112 tuhat m³/s, mis moodustab 50–70% Jenissei alamjooksu vooluhulgast.
Vooluhulga suure muutumise tõttu kõigub kõvasti ka veetase. Madalamates kohtades on täheldatud jääummistusi, mis võivad kerkida 30–35 m kõrgusele madalvee tasemest. Jääminek toimub Alam-Tunguskal maruliselt ning selle jäljed on kaldal näha näiteks poleeritud kaldakaljude ja koos juurtega välja kistud puude järgi.
Laevaliiklus Alam-Tunguskal on seotud suurte raskustega arvukate käänakute ja kärestike ning veetaseme suure hooajalise kõikumise tõttu. Suured laevad saavad jõge mööda sõita ainult kevadise suurvee ajal ja mõnel aastal olenevalt sademetest ka suve lõpul ja sügise algul. Eriti ohtlik on laevadele 128–130 km kaugusel suudmest asuv Oron ehk Suur künnis.
Esimene laev ületas Suure künnise alles 1927 ning see pani aluse laevaühendusele Turuhhanski ja Tura vahel. 2009. aasta seisuga loetakse jõgi laevatatavaks kuni Kislokanini, mis asub suudmest 1155 km kaugusel. Parve või sõudepaadiga saab jõe läbi sõita kogu ulatuses.
Aastal 1911 hakati tegema plaane Alam-Tunguska ja Leena ühendamiseks Kirenski kandis. Seal lähenevad need jõed teineteisele 15 km kaugusele. Probleem on selles, et Leena on seal merepinnast 245,3, aga Alam-Tunguska 329,7 m kõrgusel ja pealegi pole Alam-Tunguska sealkandis laevatatav. Kanali ehitamine läheks ka väga keeruliseks ja kalliks ning seetõttu otsustati seda projekti mitte ellu viima hakata.


Garda järv.
Garda järv (itaalia "Lago di Garda") on järv Itaalias Alpide lõunajalamil, Itaalia suurim järv.
Garda pindala on 370 km², maht 49 km³. Järve suurim sügavus on 346 m ja keskmine sügavus 132 m. Järve kõrgus merepinnast on 65 m. Valgla pindala on 2350 km² ja soolsus 0‰. Järve maht on 50,4 km³ ja vesi vahetub järves keskmiselt 26,8 aastaga.
Järves on viis suurt saart: Garda, San Biagio, dell'Olivo, Sogno ja Trimelone saar, kõik idakalda põhjaosas. Garda saar on kõige suurem. Lisaks on järves arvukalt väikseid saari.
Järve põhjaosa on kitsas ja sügav, mägedest ümbritsetud. Lõunaosa asub Lombardia madalikul ja on laiem. Selline kuju on tüüpiline moreenorgudele.
Järv moodustus enam kui 10 000 aastat tagasi Alpi liustike taandumisel globaalse kliimasoojenemise tagajärjel. Liustiku tegevuse jäljed on tänapäeval silmnähtavad. Tol ajal asus järve tänapäevane kallas 270 meetrit allpool merepinda.
Järve voolab sisse Sarca jõgi ja välja Mincio jõgi.
Garda veed puudutavad kolme maakonna kaldaid: edelakallas kuni Limone del Gardani on Lombardias, põhjaosa Trentino-Alto Adiges ja kagukallas kuni Peschierani kuulub Veneto maakonna alla. Suurimad linnad Garda kaldal on Desenzano del Garda, Riva del Garda ja Salò.
Järves asuvat Sirmione poolsaart ühendab järve lõunakaldaga kitsas maakael. Sirmionel on 13. sajandist pärineva Scaligeri kastelli jäänused. Antiikajal asusid Sirmiones (tollal Sirmio nime all) ülikute villad. Praeguse küla põhjaosas asuvad niinimetatud Catulluse grotid on rooma termide jäänused. Tänapäeval asuvad Sirmiones Vergiliuse ja Catulluse spaa. Poolsaare tipus olevaid väävliallikaid kasutatakse ravi otstarbel.
Soodsa kliima ja kauni maastiku tõttu on Garda ümbrus, eriti selle mägine läänekallas (niinimetatud Brescia Riviera), turismi- ja kuurortpiirkond. Talved on seal pehmed, suvekuumus tänu tuultele mõõdukas. Tuuled on Garda järvest teinud ka purjetajate paradiisi. Turism sai seal alguse 20. sajandil, sest alles siis valmisid järveäärsed teed.
Järve looderannikul asuv Limone küla sai tuntuks 1979, kui külaelanike verest avastati apolipoproteiin A-1 MILANO. See proteiin viib arteritest rasva kiiresti maksa, kus see siis lagundatakse. See annab külaelanikele erakordse pikaealisuse ja tosinajagu neist on üle saja aasta vanad.
Garda järv kunstiteostes.
Garda järve on näha filmis ", kui James Bond põgeneb Aston Martin DBSiga kahe Alfa Romeo eest.


Henri IV.
Henri IV [an´rii neljas] (13. detsember 1553 – 14. mai 1610) oli Navarra kuningas 1562–1610 (Henri III nime all) ning Prantsusmaa kuningas 1589–1610. Henri oli esimene kuningas Bourbonide dünastiast Prantsuse troonil.
Ta oli Antoine de Bourboni ja Navarra kuninganna Jeanne III (Jeanne d'Albret) poeg.
Ta oli aastast 1569 hugenottide juht.
Abiellunud 18. augustil 1572 kuningas Charles IX õe Marguerite de Valois'ga, püüdis ta lepitada hugenotte ja katoliiklasi, kuid ajendas tahtmatult Pärtliöö sündmused.
Ta päris 1589 pärast Henri III surma Prantsuse trooni, sest oli meesliinis tolle lähim sugulane, nimelt Louis IX järeltulija meesliinis. Tegelikult valitsema sai ta hakata alles pärast katoliku usku astumist ja Pariisi asumist (1594).
Henri IV valitses absolutistlikult. Ta lõpetas 1598 Nantes'i ediktiga ususõjad ja alustas 1604 Kanada asumaastamist.
Henri IV korrastas koos rahandusministri Maximillien de Béthune Sullyga Prantsusmaa rahanduse, õhutas manufaktuuride asutamist, ajas protektsionistlikku majanduspoliitikat ning laskis ehitada teid ja kanaleid.
Henri esimesest abielust lapsi ei sündinud. Henri laskis oma abielu 1599 tühistada ja abiellus 17. detsembril 1600 Marie de' Mediciga. Teisest abielust sündis 6 last, 3 poega ja 3 tütart. Keskmine poeg suri 4-aastaselt, teised lapsed said täiskasvanuks.
Henri vanim seaduslik poeg Louis sündis 27. septembril 1601, abiellus 1615 Austria Annaga ja päris Louis XIII nime all Prantsusmaa trooni. Tema vanim (ebaseaduslik) poeg César (sündis 1594; emaks Gabrielle d'Estrées) oli Beauforti ja Vendôme'i hertsog.
Kõik Henri seaduslikud tütred said kuningannadeks. Vanim tütar Elisabeth sündis 22. novembril 1602 ja abiellus 1615 Hispaania kuninga Felipe IV-ga. Keskmine tütar Christine Marie sündis 12. veebruaril 1606 ja abiellus 1619 Savoia kuninga Vittorio Amedeo I-ga. Noorim tütar Henrietta Maria sündis 25. aprillil 1608 ja abiellus 1625 Inglismaa kuninga Charles I-ga.
Henri IV tappis fanaatiline katoliiklane François Ravaillac, kellele ei meeldinud, et Henri alustas sõda katoliikliku Hispaaniaga. Ravaillac pidas seda usutaganemiseks.


Proconsul africanus.
"Proconsul africanus" oli umbes paaviani suurune inimahv.
Varasemad inimahvid on teada miotseenist (miotseen oli 23...5 miljonit aastat tagasi) ja "Proconsul africanus" on neist tuntuim. Lisaks sellele on fossiilistus esinenud sama sugukonna kaks suuremat liiki, praeguse šimpansi suurune "Proconsul nyazae" ja gorilla mõõtu "Proconsul major".


Louis XIII.
Louis XIII [lu'ii kolmeteistkümnes] (27. september 1601 Fontainebleau – 14. mai 1643 Saint-Germain-en-Laye) oli Prantsusmaa kuningas 1610. aastast kuni surmani.
Louis oli Henri IV ja tema teise abikaasa Maria de' Medici laps. Tal oli kaks venda ja kolm õde. Üks vendadest suri nelja-aastaselt, ülejäänud lapsed peres said täiskasvanuks. Kõik Louis' õed said kuningannadeks Prantsusmaa naaberriikides Hispaanias, Savoias ja Inglismaal.
Louis sai Prantsusmaa kuningaks üheksa-aastaselt pärast seda, kui fanaatiline katoliiklane Franois Ravaillac oli Henri IV tapnud. Ravaillacile ei meeldinud, et Henri alustas sõda katoliikliku Hispaaniaga, ja pidas seda usutaganemiseks.
Prantsusmaa ja Hispaania sõlmisid peatselt rahu. Selleks, et rahu kindlustada, sõlmiti 22. augustil 1612 Fontainebleu leping, mille kohaselt kummagi riigi kuningas kihlati teise riigi kuninga õega. Louis ja Hispaania printsess Austria Anna abiellusid 18. oktoobril 1615 Bordeaux's ning Hispaania kuningas Felipe IV ja Louis' õde Élisabeth abiellusid Burgoses. Mõlemad abielud sõlmiti esindaja kaudu: pruut ei olnud isiklikult kohal. Pruudid vahetati samal aastal 9. novembril Konpantzia saarel.
Aastani 1614 valitses regendina tema ema, seejärel mõjutas Louis'd tema soosik Charles d´Albert, hertsog de Luynes. Aadli separatismi tagajärjel nõrgenenud kuningavõim tugevnes uuesti, kui riigi tegelik valitseja oli esimene minister kardinal Richelieu.
Inglismaa suursaadiku Edward Herberti kirjelduse järgi oli Louis'l rääkimisega suuri raskusi, ta olevat väga tugevalt kokutanud ja suus olevat tal olnud kaks rida hambaid.
Louis XIII abielust sündis kuus last. Esimesed neli sündisid aastail 1619–1631 ja kõik surnuna. 5. septembril 1638 sündis poeg Louis XIV ja 21. septembril 1640 teine poeg Philippe. Mõlema poja järeltulev sugu püsib tänapäevani.


Kristiina.
Kristiina (18. detsember 1626 – 19. aprill 1689) oli Rootsi kuninganna 1632–1654, Gustav II Adolfi tütar. Ta oli sunnitud troonist loobuma, kui pöördus katoliiklusse; elu lõpul elas ta pagenduses Roomas.
Kristiina oli oma aja haritumaid naisi, kunsti ja kirjanduse metseen. Ta tundis isiklikult paljusid filosoofe, teadlasi ja kirjanikke ning oli nendega kirjavahetuses. Teiste seas oli ta ka biomehaanik Giovanni Alfonso Borelli eestkostja. Legendi järgi suri filosoof René Descartes, kuna pidi ilmuma Kristiina audientsile varahommikul, ent nõdra tervise ja halva une tõttu polnud ta sellega harjunud ning külmetas.
Riigivalitsemine Kristiina valitsusajal.
Kristiina täisealiseks saamiseni aastal 1644 juhtis riiki kõrgaadlikest eestkostevalitsus eesotsas riigikantsler, Kimito ja Nynäse vabahärra Axel Gustafsson Oxenstiernaga. Kristiina feodaalaristokraatiat soosiv sisepoliitika, eriti riigimaa kergekäeline jagamine aadlile, põhjustas riigi majandusolukorra halvenemise ja tekitas Riigipäevas ("Riksdag") tugeva opositsiooni. Leidmata raskest sotsiaalpoliitilisest olukorrast väljapääsu, loobus Kristiina võimust tädipoja, Pfalzi vürsti - tulevase Karl X Gustavi heaks.
Kuninganna Kristiina ja Eestimaa.
Kristiina ajal liideti Rootsiga Saaremaa (Brömsebro rahu), anti Tallinnale ja Tartule kaubandussoodustusi ning Tartule 1646 omavalitsuslik privileeg.


Reussi jõgi.
a> võis anda viimasele tema nime.
Reussi jõgi ehk Reuss (vanemas kirjaviisis "Reuß") on jõgi Šveitsis.
Reuss algab Alpidest. Andermattis laskub Reussi orgu tee Sankt Gotthardi kurult. Seal pöördub Reuss põhja ning läbib raskesti läbitava Schölleneni kuristiku. Allpool Reussi org laieneb ja jõgi voolab läbi Uri, suubudes Vierwaldstättersee Ursereni lahte. Reuss voolab järvest välja Luzernis ja suubub parempoolse lisajõena Aare jõkke.


Joseph Deiss.
Joseph Deiss (sündis 18. jaanuaril 1946 Fribourg) on Šveitsi majandusteadlane ja poliitik. 1. jaanuarist 31. detsembrini 2004 oli ta Šveitsi liidupresident.
Deiss lõpetas Fribourgi ülikooli ja kaitses samas doktorikraadi pärast seda, kui oli ennast Cambridge'i ülikoolis täiendamas käinud. Temast sai majandusainete lektor. 1983 sai ta Zürichi Tehnikaülikooli, Lausanne'i ülikooli ja Genfi ülikooli külalisõppejõuks.
1993–1996 oli ta riiklik hindade järelevaataja. Seejärel naasis ta Fribourgi ülikooli majandus- ja sotsiaalteaduskonna dekaaniks. Dekaanina töötamise ajal oli ta ühtlasi Schumacher AG peadirektor ja Reiffeisenbanki juhatuse esimees.
Poliitikukarjäär.
Deissi poliitikukarjäär algas 1981 Fribourgi kantoni parlamendis. Ta esindas Šveitsi Kristlik-Demokraatlikku Rahvaparteid. 1982–1996 oli ta oma koduküla Barberéche'i külavanem. 1991 sai ta üheks aastaks Fribourgi kantoni presidendiks.
1991 valiti ta Riiginõukokku. 1995–1996 oli ta selle väliskomisjoni aseesimees. 1996 sai ta komisjoni juhiks, mis pidi koostama uue Šveitsi põhiseaduse.
11. märtsil 1999 valiti ta koos oma erakonnakaaslase Ruth Metzler-Arnoldiga Šveitsi Liidunõukokku. Deiss kandideeris nõukogust tagasi astunud Flavio Cotti kohale. Valimine oli väga pingeline, sest sellele kohale kandideeris teisigi inimesi, enamjaolt kristlikke demokraate, kellele see koht oli tava järgi ette nähtud. Tema peakandidaadiks osutus Peter Hess, keda toetasid paljud konservatiivid. Deiss võitis alles 6. hääletusvoorus, kogudes 120 häält Hessi 119 vastu.
Liidunõukogus juhatas Deiss kuni 2002. aastani väliskomisjoni ja alates 2003 majanduskomisjoni.
2003. aasta riiginõukogu valimised läksid Kristlik-Demokraatlikul Rahvaparteil halvasti ja nad kaotasid palju kohti. Seetõttu otsustas Šveitsi Rahvapartei Liidunõukogu uutel valimistel esitada kandidaadi Ruth Metzleri vastu. Valimised olid tasavägised, aga kolmandas hääletusvoorus kogus Rahvapartei kandidaat Christoph Blocher 121 häält Metzleri 116 vastu. See oli läbi aegade kolmas kord ja esimene kord pärast 1872. aastat, mil oma kohale tagasi kandideerivat Liidunõukogu liiget ei valita ametisse. Pärast lüüasaamist seadis Metzler oma kandidatuuri üles Deissi vastu, aga seal kogus Deiss juba esimeses hääletusvoorus 138 häält Metzleri 96 vastu ja valiti tagasi. Ta jäi ainsaks kristlikuks demokraadiks Liidunõukogus.
Seejärel valiti Deiss 2004. aastaks Šveitsi liidupresidendiks. Tavaliselt valitakse presidendiks eelmine asepresident, aga sel korral seda tava ei järgitud.
27. aprillil 2006 astus Deiss ootamatult ametist tagasi. Samal aastal korraldati erakorralised liidunõukogu liikme valimised. Peale kristlike demokraatide ei esitanud ükski teine erakond oma kandidaati ja Deissi asemele valiti Doris Leuthard. kes astus ametisse 1. augustil 2006.
Isiklikku.
Joseph Deiss on abielus. Tal on kolm poega.
Ta on Rahvusvahelise Raoul Wallenbergi Sihtasutuse auliige.
Deiss, Joseph
Deiss, Joseph


Västernorrlandi lään.
Västernorrlandi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.


Jämtlandi lään.
Jämtlandi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.


Kama jõgi.
Kama (eesti keeles on mööndav ka nimekuju "Kaama"; vene "Кама", komi "Ком", tatari "Çulman, Чулман") on jõgi Euroopas.
Kama jõgi algab Ülem-Kama kõrgustikult, voolab algul itta, siis lõunasse mööda Uurali läänejalamit, siis pöördub edelasse, ühineb suurima lisajõe Vjatkaga ja suubub vasakult Volgasse.
Jõe ääres asuvad Solikamski, Permi ja Sarapuli linn. Jõel on Kama, Votkinski ja Alam-Kama veehoidla.
Tähtsamad lisajõed on Belaja, Tšussovaja, Višera ja Vjatka.


Ontario järv.
Ontario on järv Põhja-Ameerikas. Järv on nime saanud vaiandoti ehk hurooni keelsest sõnast "|õtar-iyo|" 'järv-ilus', millega tähistati lisaks Ontario järvele ka teisi Suure järvistu järvi, välja arvatud Ülemjärv. Proto-irokeesi keeles tähendas "*ijo" arvatavasti 'suurt', seega võis Ontario ja järvistu kolme ülejäänud samanimelise järve nimi algselt lihtsalt "suurt järve" tähendada.
Järve idaotsast voolab välja Saint Lawrence'i jõgi. Suurim sissevoolav jõgi on Niagara, mis suubub lõunarannikul. Järve läänetipus on Hamilton ja looderannikul Toronto linn.


Koiva jõgi.
Koiva (läti keeles Gauja, liivi keeles Koiva, saksa keeles Livländische Aa) on jõgi Lätis.
See 452 km pikkune jõgi on pikim Lätis voolav jõgi (Daugavat voolab Lätis ligi 100 km vähem). Tähelepanu väärib, et Koiva lähe on linnulennult vaid 90 km kaugusel suudmest. Jõe valgla on 9800 km² suur. Koiva langus on 234 meetrit, mis teeb languks 0,52 m/km.
Koiva jõgi algab Vidzeme kõrgustikul Cēsise rajoonis. Ülemjooksul voolab ta itta, läbib mitu järve ja Jaunpiebalga asula ning jõuab Gulbene rajooni. Lejasciemsis algab keskjooks, jõgi suundub loodesse laias orus, läbib Alūksne rajooni ja Koivaliina ning 18 km voolab Eesti ja Läti piirijõena. Seejärel keerab Koiva edelasse ning voolab läbi Valka rajooni ja Strenči, Valmiera rajooni ja Valmiera (Volmari) ning jõuab tagasi Cēsise rajooni, kus läbib Jānmuiža, Cēsise (Võnnu) ja Ligatne. Jõe alamjooks kulgeb Riia rajoonis, kus Koiva läbib Turaida ja Sigulda, Gauja ja Ādaži ning suubub Carnikava lähedal Liivi lahte.
Suudmes on jõgi 80–100 m lai. Jõe vooluhulk suudmes on 13,7–300, keskmiselt 70,7 m³/s.
Koiva suurimad lisajõed (lähtest suudme poole) on Tirza (parempoolne), Palsa (vasakpoolne) ja Mustjõgi (parempoolne), Vija (vasakpoolne) ja Amata (vasakpoolne).
Jõe keskjooksul Valmierast Siguldani asub 1973 rajatud Gauja rahvuspark. Jõe kaldal paljanduvad Devoni liivakivid, moodustades kuni 90 m sügavuse sügava oru. Lisaks on jõgi ise Siguldas kuni 85 m sügav. Rahvuspargis on ka Turaida, Sigulda ja Krimulda lossi varemed.
Koiva vesi on võrreldes teiste Läti jõgedega külm.
Peaaegu kogu pikkuses kasvab Koiva kaldal okaspuumets, kuid seal asub ka kaitsealune Koiva puisniit.
Lätis sündinud maadeavastaja Aleksandrs Laime andis Gauja nime ühele jõele, mis Venetsueelas ülalpool Angeli juga.
Tänapäeval on Koiva jõel levinud kanuusõit.


Fuerteventura.
Fuerteventura on Hispaaniale kuuluv saar Atlandi ookeanis, üks Kanaaridest.
Fuerteventura asub 105 km kaugusel Aafrika mandrist. Lähim punkt Aafrikas on Maroko edelaotsas olev Juby neem, millel asub Tarlaya linn. Ka Lääne-Sahara ei jää sealt kaugele. Fuerteventura on omakorda Aafrikale lähim koht Kanaaridel ja selletõttu paadipõgenike sagedane sihtkoht.
Fuerteventurast läände jääb Gran Canaria ja kirdesse Lanzarote. Fuerteventura ja Lanzarote vahelises väinas on tilluke Lobose saar.
Saare pindala on 1730 km². Saar on mägine. Selle edelaosas on 807 meetri kõrgune Jandía mägi ja keskkohas 724 meetri kõrgune Betancuria mägi. Saare edelatipuks on Jandía neem.
Saare ida- ja kaguserva mööda kulgeb maantee, mis ühendab saare suuremaid asulaid: saare kirdetipus on Corralejo, idaservas Puerto del Rosario, kaguservas Gran Tarajal ja lõunatipus Morro Jable.. Suurimas asulas Puerto del Rosarios on üle 28 000 elaniku. 2003. aasta seisuga elab saarel 75 tuhat inimest.
Fuerteventura kliima on kuiv ja troopiline.
Saare esimesed asukad tulid Aafrikast. Nad elasid koobastes ja pooleldi maa-alustes elamutes, millest mõned on avastatud ja välja kaevatud. Neist on leitud algelisi tööriistu ja keraamikat.
11. sajandil eKr saabusid Fuerteventurale ja Lanzarotele ümberasujad Foiniikiast. Homeros mainis "Odüsseias" Kanaari saari Õnnelike Saarte nime all. Antiikajal oli saar tuntud Planaria nime all, sest ta oli teistest suurtest Kanaari saartest pisut madalam.


Leena.
Leena (vene keeles Лена, jakuudi keeles Өлүөнэ (Ölüöne)) on jõgi Venemaal Siberis Irkutski oblastis ja Jakuutias.
Leena pikkus on 4400 km, valgla 2,49 miljonit km², keskmine vooluhulk suudmes umbes 17 000 m³/s.
Leena saab alguse Irkutski oblastis Baikali järve loodekalda lähedalt Baikali aheliku läänenõlvult. Algul voolab ta Leena-Angaraa platool edelasse, siis läände, Katšugis pöördub loodesse ja Žigalovos, kus temasse vasakult suubub Ilga, põhja. Ust-Kut on ainus koht, kus Leena kohtub raudteega. Seal pöördub jõgi kirdesse. Jõe paremal kaldal asub Makarovo, selle lähedal suubub temasse paremalt Kirenga ja selle suudmes asub Leena vasakul kaldal Kirensk. Kusagil sealkandis või Irkutski oblasti piiril jõuab jõgi Leena platoole. Leenasse śuubuvad paremalt Tšaja ja Tšuja, viimase suudmes ületab Leena Irkutski oblasti piiri ja jõuab Jakuutiasse. Kohe pärast seda suubub Leenasse paremalt Vitim ja selle suudmes on samanimeline asula. Selle lähedal on jõe vasakul kaldal Pelledui, edasi jõe paremal kaldal Jaroslavski ja vasakul kaldal Lensk. Seal pöördub Leena itta. Vasakul kaldal asub Njuja ning seal suubuvad Leenasse vasakult Njuja jõgi ja Derbe. Paremal suubub temasse Suur-Patom ja suubumiskohas on vasakul kaldal Tšapajevo. Seal jõuab korraks Leenani Tšitaa oblasti piir. Järgmiseks suubub Leenasse paremalt Oljokma ning suudmes on vasakul kaldal Oljokminsk ja paremal kaldal Zaretšnõi. Vitimi ja Oljokma suudme vahel jääb jõe paremale kaldale Patomi mägismaa. Vasakult suubuvad jõkke Namana ja Marha ning nende vahel on vasakul kaldal Horintsõ. Siis suubub Leenasse paremalt Tuolba ja suudmes on vasakul kaldal Sanõjahtahh. Seejärel voolab jõgi läbi Lenskije Stolbõ rahvuspargi. Edasi suubub temasse vasakult Sinjaja ja suudmes asub vasakul kaldal Sinsk. Järgmiseks suubub temasse paremalt Buotama ja suudme lähedal asub vasakul kaldal Mohsogollohh ja selle kõrval Pokrovsk. Sealkandis pöördub jõgi põhja ning voolab läbi vasakul kaldal oleva Jakutski ja paremal kaldal oleva Nižni Bestjahhi vahelt. Veel jääb vasakule kaldale Namtsõ. Paremalt suubub Leenasse Aldan ja selles kohas pöördub Leena loodesse. Aldani suudmest kuni peaaegu mereni asub Leena paremal kaldal Verhojanski mäestik. Leena paremal kaldal asub Sangar. Pärast seda suubuvad jõkke vasakult Viljui ja Linde ning paremalt Djanõška. Seejärel on Leena vasakul kaldal Bestjahh, Bahhanai ja Žigansk ning paremal kaldal Kõstatõam (viimases suubub Leenasse Sobolohh-Majan). Jõkke suubuvad vasakult Muna jõgi, paremalt Menkere ja Džardžan, vasakult Molodo ja paremalt Bjosjuke. Kahe viimase vahel asub vasakul kaldal Siktjahh. Edasi jäävad jõe paremale kaldale Kjusjur ja Verhojanski mäestiku põhjapoolseim mägi, 994 m kõrgune Sukuidahh-Hajata, aga vasakule kaldale jääb Tšekanovski ahelik. Seejärel moodustub tohutu Leena jõe delta ja jõgi suubub Laptevite merre.
Leena delta hõlmab umbes 30 tuhat km². Umbes 150 deltaharust suurimad on Trofimovski (70% vooluhulgast), Olenjoki ja Bõkovski haru (viimane on 110 km pikk ja laevasõidus tähtsaim).
Ülemjooksul on jõgi kärestikuline, org kitsas ja järsuveeruline. Ülemjooks ulatub Vitimi suudmeni. Keskjooksul org laieneb, ulatudes Oljokma suudmes 30 kilomeetrini. Jakutskist allpool voolab Leena laias orus soisel järverohkel madalikul. Alamjooksul jõeorg aheneb Verhojanski mäestiku põhjaosa ja Tšekanovski seljandiku vahel.
Leena on jääkattes ülemjooksul novembrist maini, alamjooksul oktoobrist juunini. Vastavalt on Leena laevatatav 130–160 päeva aastas. Teistkordne suurvesi saabub suviste vihmade ajal. Leenale tekib ebaharilikult külma, pika ja lumevaese talve tingimustes harukordselt paks ja tugev jää ning sellepärast toimub igasuvine jääminek erilise võimsusega, sellega kaasnevad tohutud ummistused ja üleujutused. Kõige varem, aprilli lõpus algab jääminek Kirenski kandis ja liigub pikkamööda allavoolu, kuni jõuab alamjooksule juuni keskel. Järgnenud suuevee ajal kerkib veetase ülemjooksul 6–8, keskjooksul 10–15 ja alamjooksul kuni 18 meetrit.
Leena kaldad on väga hõredalt asustatud, ainsaks erandiks Jakutski piirkond, aga muidu võib naaberasulate vahele jääda sadu kilomeetreid taigat või tundrat. Kohtab niihästi mahajäetud kui ajutisi asulaid. Ainult kuuel asulal on Leena kaldal linna õigused. Need on lähtest suudme poole minnes Ust-Kut, Kirensk (vanim linn Leena kaldal, asutatud 1630), Lensk, Oljokminsk, Pokrovsk ja Jakutsk. Viimane neist on asutatud 1632 ja oma 289 tuhande elanikuga on ta Kirde-Venemaa suurim linn.
Kõige suuremad jõesadamad Leena kaldal on lähtest suudme poole minnes Ossetrovo (3500 km suudmest, asub Ust-Kutis), Kirensk, Lensk (2648 km, teenindab Mirnõi teemandikaevandusi), Oljokminsk, Pokrovsk, Jakutsk (1530 km), Sangar ja Tiksi (asub deltas, 0 km).
Maanteed asuvad Leena kaldal üksnes lühikeste lõikudena: Katšugist Žigalovoni, vasakul kaldal Lenskist Njujani ja Pokrovskist Namtsõni ning paremal kaldal Mohsogollohhi vastast kuni Nižni Bestjahhini.


Niagara jõgi.
Niagara jõgi on jõgi Põhja-Ameerikas, USA ja Kanada piiril. Jõgi on tuntud ühe maailma suurema joa — Niagara joa — asukohana.
Niagara jõgi voolab välja Erie järvest. Ülemjooksul voolab rahulikult, on laevatatav ja hargneb, harude vahele jääb Grand Islandi saar. Allpool harude ühinemiskohta algavad Niagara joa juurde kuuluvad kärestikud, milles jõgi hargneb uuesti. Harude vahele jääb Kitsesaar ("Goat Island"). Vasakpoolne, peaharu langeb hobuserauakujuliselt Hoburaua joana ("Horseshoe Falls") sügavasse uuristusbasseini. Parempoolne, kitsam ja madalam haru langeb Ameerika joana ("American Falls") rusukaldele ja rusukalde jalamil ühineb peaharuga. Jugadest allpool on jõgi sügavas järsunõlvalises kanjonis laevatatav. Umbes 4 km jugadest allpool kanjon aheneb ja muutub kärestikuliseks. Ühes kohas muudab jõgi järsult suunda. Pärast kuristikust väljumist voolab jõgi rahulikult ja laevatatavana Ontario järve.


Oka.
Oka [ok'aa] (varasem kirjaviis: "Okaa") on jõgi Euroopas Venemaal.
Algab Kesk-Vene kõrgustikult. Voolab algul põhja, hiljem aga itta. Suubub Nižni Novgorodis paremalt Volgasse. Oluline Oka vasakpoolne lisajõgi on Moskva jõgi.
Jõe ääres asuvad Orjoli, Kaluga, Serpuhhovi, Kolomna, Rjazani, Kassimovi, Muromi, Dzeržinski ja Nižni Novgorodi linn.
Pikkus 1500 km, valgla 245 000 km².


Moskva jõgi.
Moskva jõgi Moskva Kremlist allavoolu
Moskva jõgi on jõgi Euroopas. Algab Moskva kõrgustikult. Voolab üldiselt kagu suunas, suubub Kolomnas vasakult Okasse. Pikkus 502 km.
Olulised (vasakpoolsed) lisajõed on Neglinka ja Jauza, mis suubuvad Moskva jõkke Moskva kesklinnas (torudesse panduna). Esimene neist voolas Kremli ja Maneeži väljaku vahel.


Gran Canaria.
Gran Canaria on Hispaaniale kuuluv saar Atlandi ookeanis, üks Kanaaridest.
Saar on mägine, kõrgus kuni 1950 meetrit.
Lõunarannikul valitseb kuiv kliima. Põhjarannikul on kliima natuke niiskem. Mägede põhjanõlvul on palju udu ja kasvab metsa.
Saarel elab 802 300 inimest (2005). Saarel asub Kanaari saarte suurim linn Las Palmas de Gran Canaria.


Erie järv.
Erie on järv Põhja-Ameerikas Suures järvistus.
Järve idaosast voolab välja Niagara jõgi, suurim sissevoolav jõgi on Detroiti jõgi (järve lääneosas).


Marion Jones.
thumb
Marion Jones (sündis 12. oktoobril 1975 Los Angeleses) on USA kergejõustiklane, kolmekordne olümpiavõitja (2000) ja neljakordne maailmameister.
Tal on USA ja Belize'i (ema kodumaa) topeltkodakondsus.
2007. aasta oktoobris tuli avalikuks tema ülestunnistus, et ta tarvitas alates 1999. aastast 2 hooaja vältel dopingut, ning ta tagastas Sydney olümpiamängudel võidetud medalid. 11. jaanuaril 2008 mõisteti ta steroidide kasutamise kohta valevande andmise eest kuueks kuuks vangi.


Šibenik.
Vaade Šibeniki sadamale ja kesklinnale
Šibenik (itaalia keeles "Sebenico") on linn Horvaatias Aadria mere rannikul Dalmaatsias.
Geograafia.
Šibenikist läheb maantee mererannikut pidi loodesse Vodice ja Biograd na Moru kaudu Zadarisse ning kagusse Trogiri ja Kaštel Stari kaudu Spliti.
Šibenikist läheb raudtee üksnes ida suunas. Seda mööda saab sõita Kaštel Stari kaudu Spliti, aga poolel teel keerab põhja poole raudteeharu, mis viib Knini ja sealtkaudu ülejäänud Horvaatiasse.
Kuigi Horvaatia rannik on üldiselt tihedalt saartega ääristatud, on just Šibeniki kohal saari vähe. Šibenikist edelasse jääb Žirje saar.
Kliima.
Aasta keskmine temperatuur on +15,4 °C. Kõige kõrgem on see juulis (+25,0 °C) ja augustis (+24,6 °C), kõige madalam jaanuaris (+6,8 °C) ja veebruaris (+7,4 °C).
Kõige kõrgemad temperatuurid Šibenikis on mõõdetud augustis (+39,2 °C) ja juulis (+38,2 °C). Kõige madalamad maksimumtemperatuurid on detsembris (+20,3 °C) ja jaanuaris (+21,4 °C).
Kõige madalamad temperatuurid Šibenikis on mõõdetud veebruaris (-11 °C) ja jaanuaris (-10,2 °C). Kõige kõrgemad miinimumtemperatuurid on juulis (+11,6 °C) ja augustis (+10,2 °C). Maist kuni oktoobrini pole kunagi öökülma täheldatud.
Aastas sajab keskmiselt 801 mm. Talvel sajab rohkem kui suvel. Kõige sajusemad kuud on november (112 mm) ja detsember (95 mm), kõige kuivemad juuli (30 mm) ja august (45 mm). Vihma sajab keskmiselt 105 päeval aastas, kõige rohkem novembris ja detsembris (kummaski 12), kõige vähem juulis ja augustis (kummaski 5 päeval). Lund sajab keskmiselt 3 päeval aastas.
Päike paistab aastas keskmiselt 2679 tundi. Kõige päikesepaistelisemad päevad on juuli (358 tundi) ja august (326 tundi), kõige hämaramad detsember (114 tundi) ja jaanuar (129 tundi).
Ajalugu.
Petar Krešimir IV skulptuur Šibenikis
Enamiku Horvaatia rannikulinnadest on asutanud kreeklased, illüürid või roomlased, aga Šibenik on erand. Selle asutasid horvaadid. Esimest korda mainiti seda ja juba tänapäevase nimega Horvaatia kuninga Petar Krešimir IV hartas ja lühikest aega oli linnas ka Horvaatia kuninga residents. Sel põhjusel kutsutakse Šibenikki ka Krešimiri linnaks. See on vanim horvaatide linn Aadria mere ääres.
11. ja 12. sajandil käis Šibenik käest kätte Veneetsia, Bütsantsi, Ungari ja Bosnia vahel. Veneetsia vallutas linna 1116 ja hoidis seda enda käes kuni 1124. Siis vallutas selle lühikeseks ajaks Bütsants, aga Veneetsia võttis selle tagasi ja hoidis seda kuni 1133. aastani, mil selle vallutas Ungari. Kuni 1180. aastani vahetas linn veel mitu korda omanikku. 1167 andis Ungari kuningas István III Šibenikile linnaõigused. 1298 sai linn endale diötseesi. 1409–12 võitis Dalmaatsia sõja Veneetsia vastu, kes Dalmaatsiat vallutada püüdis. 15. sajandi lõpul hakkas Šibenikki ähvardama Osmanite riik, kes aga ei suutnudki Šibenikki vallutada. 16. sajandil ehitati Püha Nikolause kindlus ja 17. sajandil tugevdati neid kindlustusi veelgi. Pikka aega kuulus Šibenik Veneetsiale, kuni see riik 1797 lagunes ja siis läks linn Habsburgide võimu alla.
Esimese maailmasõja lõpus okupeeris linna Itaalia, kes hoidis seda enda käes kuni 12. juunini 1921. Rapallo rahulepinguga pidi Itaalia linna Jugoslaaviale üle andma. Jugoslaaviale jäi Šibenik kuni 1991. aastani, mil Horvaatia kuulutas välja iseseisvuse.
Horvaatia iseseisvussõja käigus vallutas Horvaatia 15. septembril 1991 Šibenikis olnud Jugoslaavia mereväebaasi. Seejärel ründasid Jugoslaavia väed Šibenikki kuni 22. septembrini, mil pidid oma kaotust tunnistama ja taanduma. Seda nimetatakse Šibeniki lahinguks. Selle käigus pommitas Jugoslaavia linna nii suurtükkide kui lennukitega, tekitades suuri purustusi. Surma sai seevastu suhteliselt vähe inimesi. Pärast sõja lõppu 1995. aastal taastati linnas hävinud hooned.
Šibeniki katedraal on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Zadar.
Zadar (itaalia "Zara") on linn Horvaatias Aadria mere rannikul Dalmaatsias, Zadari maakonna keskus.


Ricardo Maduro.
Ricardo Rodolfo Maduro Joest (sündis 20. aprill 1946) oli 2002–2006 Hondurase president.
Ta võitis 2001. aastal Rahvusliku Partei ("Partido Nacional") kandidaadina presidendivalimised ja astus ametisse 27. jaanuaril 2002. Teiseks ametiajaks Ricardo Maduro ei kandideerinud. 27. jaanuaril 2006 võttis temalt ameti üle Manuel Zelaya.
Vaata ka:.
Maduro, Ricarod
Maduro, Ricardo


Zagreb.
Zagreb on Horvaatia pealinn ja riigi suurim linn. Ühtlasi on Zagreb Horvaatia kultuuri-, teadus-, majandus- ja halduskeskus. Linnas asuvad Horvaatia valitsus, administratiivasutused ja ministeeriumid. Zagrebi linnavalitsuse andmeil elas linnas 2006. aastal 804 900 inimest (koos eeslinnadega 1,2 miljonit).
Zagreb asub Medvednica mäe lõunanõlval ja Sava jõe kahel kaldal umbes 122 meetri kõrgusel merepinnast.
Nime päritolu.
Esimest korda mainitakse nime Zagreb 1094. aastal, kuid linna nime saamislugu pole päris selge. Horvaatia keeles tähendab sõna "zagrabiti" '(vett) ammutama' ja on seetõttu seotud mitmete legendide ning pärimustega. Üks horvaadi legend räägib, et valitseja juhtis oma januseid sõdureid läbi hüljatud maa, lõi vihast oma saabli maasse ning maapinnast voolas välja vesi, mille kättesaamiseks ta käskis sõduritel auku kaevama hakata. Teadlased seostavad kaevamist sellega, et asula rajati vett täis augu ümber (horvaatia keeles "graba") ning linna nimi tuleneb sellest. Teised uurijad arvavad, et nimi tuleb väljendist "za breg" ehk 'mäe juures'.
Elanikkond.
Zagreb on Horvaatia suurim linn ja ainus linn riigis, mille piirkonna elanike arv on suurem miljonist. Ametliku 2001. aastal läbi viidud rahvaloenduse andmeil oli Zagrebis elanikke 779 145, kuid 2006. aastaks oli linnavalitsuse andmeil arv kasvanud 804 900-ni. Rahvaloenduse andmeil oli Zagrebis koos eeslinnadega 2001. aastal 1 288 841 elanikku. Eeslinnade hulka loeti Dugo Selo, Sambor, Velika Gorica ja Zaprešić.
Enamiku linna elanikest moodustavad horvaadid, keda oli 2001. aasta seisuga 92% elanikkonnast. Vähemustesse kuulus 60 066 elanikku: 2,41% Zagrebi elanikest olid serblased, 2% bosniakid (moslemid), 0,83% albaanlased, 0,4% sloveenlased, 0,55% mustlased, 0,27% tšernogoorlased, 0,27% makedoonlased jne.
Aukodanikud.
Zagrebi linna aukodanikuks võib nimetada inimese, kel on suuri teeneid demokraatliku ühiskonna, Horvaatia ajaloo ja traditsioonide, Zagrebi linna maine ja rahvusvahelise suhtluse ning linna arengu edendamises. Aukodanikuks nimetamise otsustab Zagrebi linnavalitsus.
Kliima.
Zagrebi kliimat loetakse mereliseks ("Cfb" Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi), kuid samas lähedaseks kuivale kontinentaalsele kliimale. Zagrebis on neil aastaaega. Suved on kuumad, talved külmad ja ei esine selgelt eristatavat kuiva perioodi. Talvine keskmine temeratuur on 1 °C ja suvine keskmine temperatuur 20 °C. Eriti soe on ilm mai lõpus, kus temperatuurid tõusevad üle 30 °C. Lumesadu on tavaline talveperioodil alates detsembrist kuni märtsini ning vihm ja udu on tavalised sügisel oktoobrist detsembrini. Kõrgeim Zagrebis mõõdetud temperatuur on 40,4 °C (juulis 1950) ja madalaim -27,3 °C (veebruaris 1956).
Kaugem ajalugu.
Zagrebi ajalugu ulatub Vana-Rooma perioodi, kui linna kohal asus 1. sajandi alguses Andautonia asula. Esimest korda mainitakse nime Zagreb 1094. aastal, mil Ungari kuningas Ladislaus rajas sinna piiskopkonna keskuse. Katedraalist põhja poole kerkis vaimulike asundus Kapitol. Selle kõrval asuval künkal arenes kindlusasula Gradec, kus elasid ülejäänud linnakodanikud, peamiselt talupidajad ja kaupmehed. 1242. aastal sattusid mõlemad asulad tatari rünnaku alla. Tänutäheks tatarlaste tõrjumise eest andis Ungari kuningas Bela IV Gradecile autonoomia ja ka oma õigussüsteemi. Legendi kohaselt kinkis Bela Gradecile kahuri, millest käskis iga päev tulistada, et see rooste ei läheks. Alates 1877. aastast tulistatakse kahurist Lotrščaki tornis, et märkida keskpäeva. Zagrebi piiskopkond ja Gradec olid omavahel vaenujalal maa ja veskite pärast, aga vahel ka poliitiliste küsimuste tõttu.
17. ja 18. sajand.
Horvaatia asevalitseja residentsi asukohaks sai Zagreb 1621. aastal. Horvaatia parlamendi kutsel rajasid jesuiidid linna esimese kooli, kiriku ja kloostri. 1669. aastal asutasid nad ülikooli, kus õpetati filosoofiat, teoloogiat ja õigusteadust.
17. ja 18. sajandil rüüstasid Zagrebit tõsiselt tulekahjud ja katk.
19. ja 20. sajand.
1851. aastal liitis ban Josip Jelačić Gradeci Zagrebi linnaga. Tema järgi on nimetatud praegu Zagrebi keskväljak. Zagrebi esimeseks linnapeaks sai Janko Kamauf. Gradec on praegu tuntud nime Gornji Grad (ülalinn) all ning on üks Horvaatia paremini säilinud linnasüdameid.
19. sajandil sai Zagrebist Horvaatia rahvusliku ärkamise keskus. Esimene raudteeliin, mis ühendas Zagrebit Zidani Mosti ja Sisakiga, avati 1862. aastal ja 1863. aastal sai Zagreb gaasitrassi. Zagrebi veevärk avati 1878. aastal ja hobustega veetavad trammid võeti kasutusele 1891. aastal. Elektrijaam rajati 1907. aastal ning oma praeguse ilme omandas Zagreb ajavahemikus 1880-1914.
20. sajandi esimesel poolel kasvas Zagreb kiirelt. Enne Esimest maailmasõda loodi linnast idasse Stara Peščenica ja läänes Črnomereci linnaosad. Pärast sõda kerkisid töölislinnakud Sava jõe ja raudtee vahelisele alale ning kahe maailmasõja vahel rajati elamurajoonid Medvednica mäe lõunanõlvale. 1920. aastatel kasvas Zagrebi elanikkond 70%.
Sava jõe ja raudtee vahelise ala väljaehitamine jätkus pärast Teist maailmasõda ning 1950. aastate keskel alustati Sava lõunakaldale Novi Zagrebi (Uus Zagreb) ehitamist. Linn laienes ka läände ja itta, haarates endasse Dubrava, Podsusedi, Jaruni, Balto ja teised asulad. Sava lõunakaldale ehitati ka Pleso rahvusvaheline lennujaam.
Jugoslaavia jaoks oli Zagreb oluline majandussõlm ja riigi suuruselt teine linn.
Kaasaegne Zagreb.
1991. aastal sai Zagrebist Jugoslaaviast eraldunud Horvaatia pealinn. Aastatel 1991-1995 peetud Horvaatia iseseisvussõja ajal esines ajuti Jugoslaavia rahvaarmee barakkide ümbruses lahinguid, kuid linna oluliselt kannatada ei saanud. 1995. aasta mais korraldasid serblased Zagrebile kaks raketirünnakut, milles sai surma seitse tsiviilisikut.


Rijeka.
Rijeka (horvaadi "rijeka" ja itaalia "fiume" 'jõgi') on sadamalinn Horvaatia loodeosas Aadria mere rannikul. Ta on riigi tähtsaim sadam ning elanike arvult riigi kolmas linn.


Budapest.
Budapest on Ungari pealinn. Ta asub Doonau keskjooksul jõe mõlemal kaldal.
Budapest on Ungari suurim linn. See moodustati 1873. aastal Buda, Pesti ja Óbuda linnade liitmise teel.
1,734 miljoni elanikuga on Budapest Euroopa Liidu suuruselt 7. linn.
Haldusjaotus.
Linn on jaotatud 23 ringkonnaks ("kerület"), mida tähistatakse rooma numbritega (I–XXIII).
Aquincum.
Budapesti ajalugu algab 89. aastal roomlaste rajatud Aquincumi sõjaväelaagriga, mis asus praeguse Óbuda linnaosa põhjaosas. Algselt oli see eraviskide asula. Aquincum sai 106 Rooma 2. leegioni asukohaks ja Alam-Pannoonia pealinnaks. Laagri ümber tekkis sõjaväelinn, selle kõrvale munitsiipium – tsiviillinn, millest suuri osi on säilinud.
Aquincum purustati Markomanni sõjas. Tema taastamine edenes eriti Septimius Severuse ajal; sõjaväelinnast sai koloonia. Umbes 400. aastal viidi sõjavägi Galliasse ja Aquincum jäeti hunnidele.
Süstemaatilisi väljakaevamisi Aquincumis on korraldatud 1854. aastast. Välja kaevati munitsiipium hulga era- ja avalike hoonete (termid, Mithra pühamud) jäänustega. Ehitisi olid kaunistanud maalid, mosaiigid, käsitöötooted jne, sealhulgas orel. Välja kaevati asehalduri palee, sõjaväelinna varemed ja mõlemad amfiteatrid. Üksikleide hoitakse praegu tsiviillinna maa-alal olevas muuseumis.
Ungari pealinn.
Aastatel 1361–1541 oli Buda linn Ungari kuningriigi pealinn. 1541 vallutasid Buda türklased, kes aeti välja 1686. aastal. Sellest ajast on Budapest taas Ungari pealinn.


Tonga riigipeade loend.
Tonga riigipeade loend loetleb Tonga riigipäid. Riik oli Briti protektoraadi all aastail 1900–1970.


Bratislava.
Bratislava (ungari "Pozsony", saksa "Pressburg") on Slovakkia pealinn ja Bratislava maakonna keskus. Asub Doonau kaldal.
Bratislavast Viini on vaid 60 km, mis on vähim kaugus kahe pealinna vahel Euroopas.
Bratislavast algavad Karpaadid (Väikesed Karpaadid).
Bratislava kesklinnast 9 km kaugusel kirdes asub Bratislava Milan Rastislav Štefániki lennujaam.
Ajalugu.
Esimene teadaolev alaline asula piirkonnas rajati Bratislava kanti neoliitikumi ajal umbes 5000 aastat tagasi ja see viljeles lineaarkeraamikakultuuri.
Umbes 200 eKr rajas siin asula keltide hulka kuuluv boilaste hõim. See oli kindlustatud asula, oppidum. Boilased vermisid ka hõbemünte. Osa boilasi rändas 60 eKr Kesk-Doonau madalikule, ülejäänud liitusid helveetidega.
See ala oli Rooma mõju all 1.–4. sajandil. Sealt kulges limes, Rooma riigi kindlustatud piir. Roomlased tõid piirkonda viinamarjad ja juurutasid viinamarjakasvatuskultuuri, mis püsib tänaseni.
Slaavlased saabusid piirkonda Suure rahvasterändamise käigus 5. ja 6. sajandil. 623–658 rajasid kohalikud slaavlased kaitseks avaaride rüüsteretkede vastu Samo riigi, esimese teadaoleva slaavlaste riigi. 9. sajandil olid Bratislava ("Brezalauspurc") ja Devin ("Dowina") slaavlaste tähtsad keskused Suur-Moraavias ja teistes selle aja riikides. Teisalt on lingvistilised argumendid ja arheoloogiliste leidude puudumine seadnud kahtluse alla, kas need asulad ikka olid kindlustatud.
Linna esimene kirjalik mainimine pärineb aastast 907, mil Ungari lõi Brezalauspurci lahingus Baierit ja vallutas piirkonna. Seda sündmust on ühendatud ka Suur-Moraavia langemisega ungarlaste rünnakute alla, mis viisid riigi langusele.
907–1918 oli linn Ungari valduses ja 1536–1784 Ungari Kuningriigi pealinn. Asukoht Doonau kaldal kaubateede ristumiskohal määras linna sõdade ja rüüsteretkede sihtmärgiks, kuid andis talle ka majandusliku tähtsuse ja tähtsa poliitilise staatuse.
Pozsonyle andis linnaõigused 1291 kuningas András III. 1405 andis Saksa-Rooma riigi kuningas Sigismund Pressburgile kuningliku vabalinna õigused. Samuti andis Sigismund linnale 1436 õiguse kasutada oma vappi.
Ungari kuningriik langes pärast kaotust 1526 Mohácsi lahingus Ottomani impeeriumi kätte. Tüklased piirasid ka Poszonyit ja tekitasid talle suurt kahju, kuid ei suutnud seda vallutada. Olles üks vähestest pääsenud Ungari linnadest, kuulutati linn 1536 Ungari pealinnaks, kuid osana Habsburgide riigist: iseseisvat Ungarit oli liiga vähe alles, et riigina püsida.
See tähendas linnas uue ajastu algust. Pressburg sai kuningate kroonimiskohaks ja elupaigaks, linna asusid peapiiskop (1543), aadlikud ning tähtsate organisatsioonide ja asutuste peakorterid. Kuni 1830. aastani krooniti Pressburgis Püha Martini katedraalis 11 kuningat ja kuningannat. Teisalt tabasid linna 17. sajandil Habsburgide-vastased ülestõusud, sõjad Türgiga, üleujutused, katkud ning teised õnnetused ja hädad.
18. sajandil Maria Theresia valitsuse ajal sai Pressburg tänapäeva Ungari ja Slovakkia ala suurimaks ja tähtsaimaks linnaks. Elanike arv kolmekordistus ning ehitati palju losse, kloostreid, elamuid ja tänavaid. Kuid Maria Theresia poja Joseph II valitsusajal linna tähtsus vähenes, Joseph viis 1783 isegi Ungari kuninga kroonijuveelid Viini katses tugevdada liitu Austria ja Ungari vahel. Paljud tähtsad asutused ja aadlikud kolisid seevastu Budasse.
Pressburgis ilmusid esimene ungarikeelne ajaleht ("Magyar hírmondó", 1780) ja slovakikeelne ajaleht ("Presspurske Nowiny", 1783). 18. sajandi lõpul sai Bratislava slovaki rahvusliku liikumise keskuseks.
1805 sõlmiti linnas Pressburgi rahu Prantsusmaa ja Austria vahel. See ei püsinud kaua. Juba 1809 muutsid Napoleoni väed Devini lossi linna lähedal varemeiks.
1825 asutati Poszonyis Ungari Rahvuslik Õpetatud Ühing, tänapäevane Ungari Teaduste Akadeemia. 1843 kuulutati linnas ungari keel saksa keele kõrval seadusandluse, avaliku asjaajamise ja hariduse keeleks.
Esimene alaline sild Poszonyis üle Doonau, Vana sild, avati 1891. Tänapäeval läheb linnas üle Doonau 5 silda.
Rahvastik.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Bratislava elanikest slovakke 96,12%, ungarlasi 2,45%, tšehhe 1,69% ja sakslasi 0,25%.
Sõpruslinnad.
Bratislava sõpruslinnad on Aleksandria (Egiptus), Breemen (Saksamaa), Cleveland (USA), Jerevan (Armeenia), Kiiev (Ukraina), Larnaca (Küpros), Ljubljana (Sloveenia), Perugia (Itaalia), Praha (Tšehhi), Rotterdam (Holland), Rousse (Belgia), Thessaloníki (Kreeka), Saraatov (Venemaa), Székesfehérvár (Ungari), Turu (Soome), Ulm (Saksamaa) ja Viin (Austria). Lisaks on Bratislaval partnerlussuhted Poola linna Krakówiga.


Viin.
Viin on Austria pealinn ja ka üks Austria liidumaa. Ta asub Doonau ääres.
Viini kõrgeimad ehitised on Donauturm ja Millennium Tower.
Viini vanalinn kuulub 2001. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Viinis on parasvöötme kliima. Aastas sajab keskmiselt 621 mm sademeid. Kõige kuivemad kuud on jaanuar (37 mm) ja veebruar (39 mm), kõige sajusemad juuni (70 mm) ja juuli (68 mm).
Ajalugu.
Viin on olnud pidevalt asustatud juba 2500 aastat. Linna esimesed asukad olid keldid.
Roomlased hõivasid selle asula pärast Noricumi kuningriigi vallutamist. Nad nimetasid seda asulat Vindobonaks (sõna "vindo" tähendab keldi keeles 'valge'). Nad kindlustasid selle ja muutsid sõjaväelaagriks, et kaitsta Rooma riiki põhja pool elavate germaanlaste vastu. Vindobonas paiknes algul aala, hiljem terve leegion. Ühtlasi oli Vindobonas Doonau laevastiku peatuspaik. Tollal asus ida pool vanem ja tähtsam leegionilaager Carnuntum.
Pannoonia provintsiga liideti Carnuntum juba Tiberiuse ajal, aga Vindobona nitte enne Claudiuse aega. Markomanni sõja ajal 180 suri Vindobonas keiser Marcus Aurelius.
Vindobona asus strateegiliselt tähtsas kohas, kus said kokku kaks olulist kaubateed: Doonau ja merevaigutee. Sellepärast tekkis Vindobona juurde peagi tsiviillinn. 3. sajandil sai see munitsiipiumiks. 5. sajandil lahkusid Vindobonast Rooma väeüksused.
Kogu varakeskaja jooksul säilisid Viinil sidemed keltidega, sealhulgas iirlastega. Näiteks Melki katedraali on maetud iiri munk Püha Colman (Koloman). Salzburgi piiskop oli 40 aastat iirlane Püha Vergilius ehk Vergilius Maamõõtja. 12. sajandil asutasid iiri päritolu benediktiinid siiakanti kloostri.
Keskajal oli Viin Babenbergide dünastia kodu. 1246 suri Babenbergide pealiin välja. 1440 sai Viin Habsburgide dünastia residentsiks ja jäi selleks kuni nende kukutamiseni 1918. Nende võimu all sai Viin Saksa-Rooma riigi pealinnaks ning kultuurikeskuseks, eriti kunsti ja muusika keskuseks. 1485–1490 okupeeris linna Ungari.
Viin sai tuntuks kohana, mida idamaalased vallutada ei suuda. 13. sajandil jõudis Viini lähedale Mongoli impeeriumi sõjavägi, kuid pöördus tagasi väejuhi Ogedei-khaani surma tõttu. Ka Osmanite riik ei suutnud Viini vallutada (Viini piiramine 1529 ja Viini lahing 1683). Küll aga tabas linna 1689 muhkkatk, tappes kolmandiku linnaelanikest.
1804 kuulutati välja Austria keisririik ja Viin sai selle pealinnaks. 1815 toimus linnas Viini kongress. 1867 reorganiseeriti see riik Austria-Ungariks.
Esimeses maailmasõjas osales Austria-Ungari Keskriikide poolel. Sõda lõppes kaotuse ja impeeriumi lagunemisega. Impeeriumi maa-alale tekkis mitu riiki, millest Austria ei olnud kõige suurem, ja osa territooriume anti teistelegi riikidele. Austria sõjajärgne territoorium, mis üldiselt langeb kokku tänapäevasega, hõlmas Austria-Ungari territooriumist üksnes 12%.
1938. aasta märtsis toimus anšluss. Austria liidendati Saksamaaga ja Viin lakkas olemast pealinn. Järgnes Teine maailmasõda, mis lõppes Saksamaa ja tema liitlaste lüüasaamisega.
Punaarmee vallutas Viini 1945. aasta aprillis. Nagu Berliin, nii ka Viin jagati nelja okupeeriva võimu vahel ning need olid ümbritsetud Nõukogude Liidu okupatsioonitsooniga. See tekitas probleemi: mis saab siis, kui NSV Liit otsustab linna ülejäänud tsoonid isoleerida välismaailmast, nagu ta oli seda teinud Berliinis. Lääne-Berliini hakkasid lääneriigid seepeale varustama lennukite abil, aga Viinis oli see raskendatud, sest Lääne-Viini ei jäänud häid lennuvälju. Kriis lahenes 1955 nii, et kõik okupatsiooniväed viidi Viinist välja ja Austria kuulutati neutraalseks maaks.
Pärast Tšehhoslovakkia lagunemist, kui Bratislava sai Slovakkia pealinnaks, on Viin ja Slovakkia Euroopa kaks teineteisele kõige lähemal asuvat pealinna. Nende vahe on umbes 80 km ja nad mõlemad asuvad Doonau kaldal.
Austria ühines Euroopa Liiduga 1995.
Rahvastik.
Elanike arvu poolest on Viin Austria suurim linn. Seal elab veerand kogu Austria elanikest. Euroopa Liidus on Viin elanike arvult 10. linn.
Aastal 1910 oli Viin impeeriumi keskus ja seal elas 2 miljonit inimest. Kunagi varem ega hiljem ei ole Viini elanike arv nii suur olnud. Sel ajal kuulus Viin maailma 10 suurima linna hulka. Kolmandik linlastest olid slaavlased või ungarlased. Tšehhide arvult oli Viin maailma teine linn Praha järel. Pärast Esimest maailmasõda pöördus neist enamik oma ajaloolisele kodumaale tagasi, mis tähendas suurt langust rahvaarvus. Aasta 1910 rahvaarv ei ole tänapäevani taastunud.
1923 elas Viinis 201 513 juuti. Juutide arvult oli Viin Euroopa kolmas linn. Enamik nendest hukati Teise maailmasõja ajal.
2001. aastal oli 16% Viini elanikest kodakondsuselt mitteausterlased. Peaaegu pooled viimastest olid pärit Jugoslaaviast, peamiselt serblased. Viinlaste hulgas oli ka 2,5% türklasi, 0,9% poolakaid ja 0,8% sakslasi.
Viinil on kolmteist sõpruslinna: Belgrad (Serbia), Bratislava (Slovakkia), Brno (Tšehhimaa), Budapest (Ungari), Istanbul (Türgi, alates 2007), Kiiev (Ukraina), Ljubljana (Sloveenia), Moskva (Venemaa), Zagreb (Horvaatia, alates 1994), Tabriz (Iraan, alates 2009), Tel Aviv (Iisrael), Tunis (Tuneesia) ja Varssavi (Poola, alates 2001).


Graz.
Graz on linn Austrias, Steiermargi liidumaa pealinn.
Elanike arvult on Graz Austria suuruselt teine linn.
Grazi vanalinn kuulub alates 1999. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Aastal 2003 oli Graz Euroopa kultuuripealinn.


Xanana Gusmão.
thumb
Kay Rala Xanana Gusmão sünninimi José Alexandre Gusmão (sündis 20. juunil 1946) on Ida-Timori vabadusvõitleja ja poliitik. Maist 2002 kuni 20. maini 2007 oli ta Ida-Timori president ja alates 8. augustist 2007 on ta Ida-Timori peaminister.
6. augustil 2007 nimetas president José Ramos Horta ta peaministri kandidaadiks ja kaks päeva hiljem vannutati ta ametisse. 7. augustil 2007 toimusid peamise opositsioonipartei FRETILIN poolehoidjate vägivaldsed meeleavaldused Gusmão ametisse määramise vastu, sest nad pidasid presidendi otsust ebaseaduslikuks.
1999. aastal pälvis ta Sahharovi auhinna.
11. veebruaril 2008 tulistasid mässulised Xanana Gusmão autot, kuid peaminister pääses rünnakust vigastusteta.
Gusmão, Xanana
Gusmão, Xanana


Kraków.
Kraków (eesti keeles ka "Kraakov") on linn Poola lõunaosas. Ta on Väike-Poola vojevoodkonna halduskeskus. Kraków on Väike-Poola ajalooline keskus ning oli Poola kuningriigi pealinn 1596. aastani. Kraków on Poola üks suuremaid ning vanemaid linnu.
Enne riiklust.
Arheoloogilised uuringud näitavad, et Waweli linnamägi oli asustatud juba 20 tuhat aastat tagasi. On oletatud, et Kraków oli märgitud Claudius Ptolemaiose 142.–147. aasta kaardile. Pidev asustus on linnamäel olnud 4. sajandist alates. Legendi järgi rajas asula müütiline valitseja Krak draakoni koopa kohale. Legendid Krakist ja Wandast pärinevad 7. sajandist. Tänapäeval asuvad Waweli linnamäel loss ja katedraal.
Alaets hiljemalt 5. sajandist elas Krakówi ümbruskonnas vistulaanide hõim. 8. sajandil kuulus nende asuala Suur-Määri riiki.
Teadaolevalt on Krakówit esimest korda kirjalikult maininud 965. aastal kaupmees Ibrāhīm ibn Ya‘qūb, kirjeldades seda kui kaubandusteede rismikul asuv metsadest ümbritsetud rikast linna.
Poola pealinn.
Pärast seda, kui ungarlased hävitasid Suur-Määri riigi, kuulus Kraków Böömimaale. 10. sajandi lõpuks oli ta läinud Piastide dünastia kontrolli alla. Sel ajal ehitati linna hulk telliskiviehitisi, kaasa arvatud loss ja hulk romaani stiilis pühakodasid. Alates 1150 töötas katedraali juures piiskopi järelevalve all kool. 1038 sai Kraków Poola parlamendi asukohaks. Kakssada aastat hiljem tegid mongolid linna maatasa. 1257 ehitati linn üles põhiplaani järgi, mis on sellest ajast peaaegu muutumatuks jäänud, ja sai Magdeburgi linnaõigused, kuid 1259 ja 1287 hävitasid mongolid taas linna.
1311 tõusis linna sakslastest elanikkond üles Poola kuninga Wladysław I vastu. Ülestõusu nimetatakse selle juhi järgi Alberti ülestõusuks. Mässulisi toetas Saksa ordu, kes vallutas Gdański, ent lõunas sai ülestõus lüüa. Seejärel kaotasid Lõuna-Poola sakslased oma poliitilised ambitsioonid ja hakkasid poolastuma.
1364 asutas Kasimir III Krakówi ülikooli, mis on Poola vanim ülikool. Suurriigi Rzeczpospolita pealinnana oli Kraków tähtis kultuuri- ja hariduskeskus.
1572 suri kuningas Sigismund II lastetuna ja troon läks Wasade dünastiast pärit Sigismund III-le. Krakówi tähtsus hakkas vähenema, sest järgnesid Rootsi invasioon, mille käigus linn rüüstati, ja katk, millesse suri 20 tuhat linlast. 1596 viis Sigismund III pealinna Varssavisse.
Austria provintsilinn.
Poola jagamiste käigus läks Kraków Austriale Galiitsia provintsi. Järgnenud Kosciuszko ülestõus (1794) sai lüüa ning Preisi väed, mis selle maha surusid, röövisid tühjaks Poola kuninga varakambri, mida linnas hoiti.
Napoleon moodustas pärast kunagise Poola ala vallutamist 1809 Varssavi hertsogkonna, mis ei allunud naaberriikidele, vaid ainult Napoleonile. Viini kongress taastas 1815 Poola jagamise kolme riigi vahel, ainult Kraków sai vabalinna staatuse. Krakówi vabalinna pindala oli 1164 km² ja võrreldes Rzeczpospolita kuni miljoni ruutkilomeetiga pole ükski tänapäeva Euroopa riik oma pindala nii drastiliselt muutnud.
1846 toimus Krakówi ülestõus, mille eesmärgiks oli laiendada Krakówi võimu ka teistele poolakatega asustatud aladele. Ülestõus sai lüüa ja Krakówi vabalinn likvideeriti, see liideti taas Austriaga.
1866 sai Austria-Ungari Austria–Preisi sõjas lüüa ning andis Galiitsiale autonoomia. Poola keel sai provintsi ametlikuks keeleks. Sellega oli poolakate olukord Austria-Ungaris märksa parem kui Preisimaal või Venemaal. Kraków sai poolakate rahvusluse sümboliks ja kultuurikeskuseks. Seda hakati hüüdma poola ateenaks ja poola mekaks, sest poolakad käisid Krakówis linna ja rahva kuulsusrikka mineviku sümboleid vaatamas. Suure pidulikkusega tähistati Grünwaldi lahingu 500. aastapäeva, Saksa ordu lüüasaamist.
Sel ajal muutus Kraków moodsaks suurlinnaks, saades 1901 veevärgi ja elektritramm. (Varssavisse jõudsid elektritrammid alles 1907). Sel ajal moodustati ka Suur-Kraków: ümbruskonna alad liideti administratiivselt linnaga. Seetõttu kahekordistus Krakówi elanikkond halduspiires 5 aastaga: 1905. aasta 91 tuhandelt 1910. aasta 183 tuhandele.
Esimeses maailmasõjas vallutasid Vene väed Krakówi 1915. aasta talvel. Krakówi leegione, kes sõdisid Austria eest, juhtis sõjas Josef Pilsudski.
Nii Austria, Preisimaa kui Venemaa kaotasid sõja, mistõttu oli võimalik luua iseseisev Poola riik.
Pärast Poola riigi taasloomist.
Teise maailmasõja ajal septembris 1939 tungisid Saksamaa ja Nõukogude Liit Poolale kallale ning riik jagati uuesti. Saksa väed hõivasid Krakówi 6. septembril 1939. Kraków sai Saksa okupatsioonivalitsuse asukohaks. Seda juhtis Hans Frank.
Sõda mõjus väga halvasti Krakówi kultuuriväärtustele, millest paljud rööviti paljaks või hävitati. Suur hulk kultuuritegelasi saadeti läheduses olevatesse Plaszowi ja Auschwitsi koonduslaagritesse. Ühel juhul kutsuti Jagelloonide ülikooli 150 õppejõudu koosolekule, vahistati ja saadeti Sachenhauseni koonduslaagrisse.
Punaarmee hõivas Krakówi 19. jaanuaril 1945.
Pärast sõda on Krakówi elanike arv neljakordistunud. See on jäänud endiselt riigi kultuuripealinnaks. Linna ajalooline süda kanti 1978. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja. Sama aasta 16. oktoobril valiti linna peapiiskop Karol Wojtyła esimeseks mitteitaallasest paavstiks üle 455 aasta.
Linnaosad ja eeslinnad.
Suurim eeslinn on Nowa Huta.
Eesti aukonsulaat.
Krakówis aadressil Floriańska 15/4 hoones "kamienica pod wiewiórką" asub Eesti Aukonsulaat Poolas Krakówis.
Sport.
Krakówi tuntumad jalgpalliklubid on Wisła ja Cracovia.


Varssavi.
Varssavi (poola keeles "Warszawa" ([varš'ava]) on Poola pealinn aastast 1596 ja Masoovia ajalooline keskus. Asub Wisła jõe kaldal.
Varssavi linnas elas 2009. aastal 1 716 855 inimest, aga linnastus 3 350 000 inimest. Linna pindala on 517,24 km².
Varssavi mitteametlik hümn on "Varšavjanka". See on revolutsiooniline laul, mis valmis 1831 Prantsusmaal Novembriülestõusu toetuseks.
Nimi.
Varssavi poolakeelne nimi tähendab 'Warszile kuuluv'. Warsz on lühend slaavipärasest mehenimest Warcisław. Samast mehenimest pärinweb ka Wrocławi nimi.
Rahvaetümoloogia järgi olnud Wars sealkandis elanud kalur ning Sawa Vislas elanud näkk, kes temasse armus, ja hiljem abikaasa. Nende kahe nimedest tulnudki "Varssavi".
Tänapäevaks on selgunud, et Warsz oli 12. või 13. sajandil elanud aadlik, kellele kuulus tänapäeva Mariensztati asumis olnud küla.
Asukoht.
Varssavi asub Poola idaosa keskel ja Masoovia tasandiku keskel Visla jõe mõlemal kaldal 300 km põhja pool Karpaatidest ja 260 km kagu pool Läänemerest. Saksamaa pealinnast Berliinist asub ta 523 km idas.
Keskmiselt asub linn 100 m kõrgusel merepinnast. Madalaim koht asub linna loodeservas Visla paremal kaldal 75,6 m kõrgusel. Kõrgeim koht Visla vasakul kaldal jääb Redutowa bussidepoo alale Wola linnaosas ja on 115,7 m kõrgusel. Kõrgeim koht Visla paremal kaldal asub linna idapiiril Wesoła linnaosas Groszówkas ja on 122,1 m kõrgusel. On kõrgemaidki künkaid, aga need pole looduslikud, vaid inimeste rajatud, näiteks Varssavi ülestõusu küngas (121 m) ja Szczęśliwice küngas (138 m).
Kliima.
Varssavi asub parasvöötmes merelise ja mandrilise kliima piiril. Kliima on umbes samasugune kui Lääne-Eesti saartel, ainult pisut kuivem ja suvel pisut soojem.
Aastane keskmine õhutemperatuur on +8,2 °C. Kõige soojemad kuud on juuli (+19,3 °C) ja august (+18,3 °C). Kõige külmemad kuud on jaanuar (-3,0 °C) ja veebruar (-2,3 °C).
Kõige kõrgemad absoluutsed temperatuurid on registreeritud augustis (+36,4 °C) ja juulis (+36,0 °C). Kuid ka jaanuaris on mõõdetud +12,5 °C ja veebruaris +15,9 °C.
Kõige madalamad absoluutsed temperatuurid on registreeritud jaanuaris (-30,7 °C) ja veebruaris (-30,4 °C). Kolmel suvekuul ei ole kunagi öökülma täheldatud. Juuli absoluutne miinimum on +4,2 °C ja augustis +2,0 °C.
Aastane keskmine sademete hulk on 495 mm. Suvel sajab rohkem kui talvel. Kõige sademeterohkemad kuud on juuli (73 mm) ja august (63 mm), kõige kuivemad jaanuar (21 mm) ja märts (24 mm). Seevastu õhuniiskus on talvel suurem: aastane keskmine on 76%, detsembris 86% ja veebruaris 82%, aga mais 67% ja juunis 68%. Igal kuul sajab aastas keskmiselt 12–14 päeval, eranditeks jaanuar (15) ja detsember (16).
Aastas paistab päike keskmiselt 1571 tundi, kõige rohkem juunis (237) ja juulis (226), kõige vähem detsembris (25) ja novembris (39 tundi).
Ajalugu.
Tänapäeva Varssavi maa-ala oli asustatud juba Lužica kultuuri ajal, mis oli sealkandis levinud 1300–500 e.m.a.
Pidevalt on Varssavi maa-ala olnud asustatud juba vähemalt 1400 aastat, kuigi asula on korduvalt kohta muutnud.
Esimene kindlustatud asula linna maa-alal oli Bródno. See rajati Loode-Varssavi maa-alale 9. või 10. sajandil ja oli suhteliselt väike. See asula põletati maha 1040. aasta paiku Miedawi ülestõusu ajal – Miedaw oli üks Masoovia kohalikest vürstidest.
Kamion rajati 1065. aasta paiku Visla paremale kaldale kohta, kus tänapäeval asub üks Varssavi põhilisi raudteejaamu Warszawa Wschodnia. Jazdów rajati enne 1250. aastat, aga võib-olla koguni eelmise sajandi lõpus kohta, kus tänapäeval asub Seim. Jazdówi vallutasid 1262 leedulased ja 1281 Płocki vürst Bolesław II. Bolesław rajas Jazdówist 3½ km põhja poole väikesesse Warszowa kalurikülla kindlustuse, mille asemele tema vend ja järeltulija Konrad II laskis rajada puust linnuse. Selle põletasid leedulased samuti maha. Pärast käskis vürst linnuse kohale rajada tellistest kiriku, mis sai Johannese nime ja millest sai ümbruskonna esimene katedraal.
Esimene ajalooline dokument Varssavi kastellaani olemasolust pärineb 1313. aastast. Selle aja paiku sai Varssavi Masoovia hertsogi asupaigaks ja 1413 Masoovia pealinnaks. 14. sajandi Varssavi majandus põhines käsitööl ja kaubandusel, linnaelanike varaline ebavõrdsus oli väga suur.
Kuningaloss ja selle esine väljak
15. sajandil hakkas linna müüri taha tekkima uus linn ja see sai nime Nowe Miasto, samas kui vana linna hakati kutsuma Stare Miastoks. Kummalgi linnal oli oma seadused ja linnavalitsus. Uue linna asutamise peamine põhjus oli teiseusuliste saabumine sinnakanti (Stare Miastosse ei lubatud juute elama).
1515, kui käis Moskva ja Leedu vaheline sõda, puhkes Stare Miastos tulekahju, mis hävitas suure osa linnast. Arvatavasti süütasid selle Venemaa agendid. 1525 toimus lihtrahva suure rõhumise tõttu esimene ülestõus rikaste ja nende võimu vastu.
1526 suri hertsogisugu välja ja kogu hertsogkond läks Poola krooni maade hulka. 1529 tuli Varssavis esimest korda kokku kogu Poola Seim ja 1569 sai Varssavi Seimi alaliseks asupaigaks. Seni oli Poola pealinn olnud Krakov ja Leedu pealinn Vilnius, aga kui 1573 sõlmiti Varssavi konföderatsioon (sellega kehtestati muuhulgas Poola-Leedus usuvabadus), siis laskis liitriigi kuningas Zygmunt III Waza 1596 oma õukonna Krakovist Varssavisse üle tuua.
1655–1658 vallutati Varssavi kolm korda, iga kord pärast piiramist. Seda tegid Rootsi, Brandenburgi ja Transilvaania väed. Põhjasõja ajal piirati linna samuti mitu korda ja ta pidi maksma suuri reparatsioone.
Stare Miasto ja Nowe Miasto vahelise linnamüüri väravatorn
Varssavi jäi Poola pealinnaks seni, kuni Poola jagamiste tulemusena Rzeczpospolita likvideeriti. Varssavi anti Preisimaale ja ta sai Lõuna-Preisimaa pealinnaks. Napoleon vabastas Varssavi 1806 ja tegi ta Varssavi hertsogiriigi pealinnaks.
1813 vallutasid hertsogiriigi Vene väed ja ta lakkas olemast. Viini kongress likvideeris 1815 hertsogiriigi ka ametlikult ja jagas ta naaberriikide vahel, kuid nüüd läks Varssavi Venemaale. Varssavi sai Kongressi-Poola keskuseks ja kehtestati konstitutsiooniline monarhia, nii et Venemaa keiser oli ühtlasi Poola kuningas. Esialgu sai Poola ulatusliku autonoomia.
Pärast seda, kui Venemaa korduvalt Poola põhiseadust oli rikkunud, puhkes 1830 Novembriülestõus. Venemaa surus selle järgmisel aastal maha ja piiras seejärel Poola autonoomiat.
27. veebruaril 1861 protestis rahvas Varssavis Venemaa võimu vastu. Venemaa sõjavägi tulistas rahvast ja 5 inimest hukkus.
22. jaanuaril 1863 puhkes Poolas Jaanuariülestõus, mis järgmisel aastal maha suruti. Ülestõusu ajal tegutses Varssavis vastuvalitsus. Ülestõusu mahasurumise järel Poola autonoomia lõpetati.
1875 määras Aleksander III Varssavi linnapeaks Venemaal sündinud kindrali Sokrates Starynkiewiczi, kes oli linnapea kuni 1892. aastani. Tema ajal arenes linn märgatavalt. Suurbritanniast tulnud inseneri William Lindley ja tema poja William Heerlein Lindley juhtimisel rajati kanalisatsioon ja veevarustussüsteem. Varssavisse ilmusid trammid, tänavavalgustus ja rajati gaasitööstus. 1897. aasta Venemaa rahvaloenduse järgi elas Varssavis 626 tuhat inimest, mis tegi tast Venemaa suuruselt kolmanda linna Peterburi ja Moskva järel.
Saksa tsepeliin pommitab Varssavit I maailmasõja ajal.
Esimese maailmasõja ajal okupeeris Saksamaa kuningriik Varssavit alates 4. augustist 1915 kuni 1918. aastani. Seejärel Poola taasiseseisvus ja Varssavi sai jälle Poola pealinnaks. Kuid seejärel puhkes Nõukogude-Poola sõda, milles Nõukogude Venemaa jõudis Varssavi idapoolsete eeslinnadeni, aga Varssavi lahingus sai Punaarmee otsustavalt lüüa ja Poola jäi iseseisvaks. See lahing oli maailmaajaloolise tähtsusega, sest purustas kommunistide plaanid revolutsiooni eksportida ja sedamoodi maailmarevolutsioon korraldada.
Enne Teist maailmasõda elas Varssavis palju juute. 1921. aasta rahvaloenduse andmetel elas linnas 310 000 juuti (33,1% elanikkonnast) ja 1931. aasta rahvaloenduse andmetel 352 000 (30,0%). Jooksva arvestuse järgi elas 1939. aasta algul Varssavis 375 000 juuti (29,1% elanikkonnast).
Teise Maailmasõja algul toimus 8.–28. septembril Varssavi lahing, mille lõpus kogu Varssavit kaitsnud garnison kapituleerus ja viidi sõjavangi. Moodustati Kindralkubermang, mille keskuseks Varssavi oli. Kogu Varssavi juudi elanikkond saadeti Varssavi getosse, mis oli maailma suurim juudi geto. Kuid Varssavi sai ka vastupanuliikumise keskuseks. Kui 19. aprillil 1943 tuli käsk geto likvideerida osana Hitleri lõpliku lahenduse kavast, puhkes Varssavi geto ülestõus. Kuigi juudid olid nii arvuliselt kui relvastuse poolest vähemuses, suutsid nad peaaegu kuu aega vastu pidada. Seejärel geto likvideeriti. Kui Punaarmee jõudis Ida-Poolasse, puhkes 1. augustil 1944 Varssavi ülestõus, mis suruti maha 2. oktoobril. Seejärel otsustasid Adolf Hitler ja Heinrich Himmler Varssavi kui linna maa pealt hävitada. Himmleri sõnul pidi linn täielikult maa pealt kaduma ja jääma üksnes Wehrmachti transpordijaamaks. Kuni Punaarmee sisenemiseni linna 17. jaanuaril 1945 hävitati rõhuv enamus linna hoonetest.
Pärast sõda kehtestati kogu Poolas sotsialism. Varssavi taastati ennesõjaaegsete linnaplaanide ja fotode põhjal. Rajati ka hulgaliselt uusi maju. Nagu sotsialismimaades kombeks, ehitati hulgaliselt kortermaju, et kiiremini rahuldada suure hulga inimeste vajadust elamispinna järele. Varssavi jäi endiselt Poola poliitiliseks ja majanduslikuks keskuseks. 1980 kanti Poola vanalinn UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Ida-Euroopa sotsialistlikud riigid sõlmisid 1955 vastukaaluks NATO-le Varssavi pakti, millega sõlmisid sõjalise liidu. 25. veebruaril 1991 tühistati pakt ametlikult.
1979, vähem kui aasta pärast Rooma paavstiks saamist külastas Varssavit Johannes Paulus II ja pidas Võidu väljakul (praegusel Pisudski väljakul) missa.
1995 avati Varssavi metroo.
2004 astus Poola Euroopa Liitu. Sellega kaasnes suur majandustõus.
Linnaosad.
Varssavis on 18 linnarajooni: Bemowo, Białołęka, Bielany, Mokotów, Ochota, Praga Południe, Praga Północ, Rembertów, Śródmieście, Targówek, Ursus, Ursynów, Wawer, Wesoła, Wilanów, Włochy, Wola, Żoliborz.
Śródmieście (poola keeles 'kesklinn') on tähtsaim linnaosa.


Wisła.
Wisła [v'issua] (ka: "Visla"; saksa "Weichsel", inglise ja ladina "Vistula", tšehhi "Visla") on pikim ja suurim Poola jõgi. Saab alguse Beskiidides kahe lähtejõena, mis kannavad Biała Wisełka ja Czarna Wisełka nime (vastavalt 'valge väike Wisła' ja 'must väike Wisła'). Wisła suubub Gdański lahte, moodustades delta.
Wisła äärde jäävad kaks suurlinna - Poola pealinn Varssavi ja Kraków. Suurematest linnadest asuvad Wisła ääres või Wisła vahetus läheduses ka Płock, Włocławek, Toruń, Bydgoszcz ja Gdańsk.
Jõe pikkus on 1047 km (tervikuna Poola territooriumil) ja jõgikonna pindala 192 000 km².
Wisła on kanalite abil ühendatud mitme teise suure Euroopa jõega. Narewi jõe kaudu on olemas ühendus Nemunase jõega ning Lääne-Bugi ja Dnepri jõega. Brda ja Noteći jõe kaudu on Wisłast võimalik jõuda Warta ja Odra (Oderi) jõele.


Vladimir Putin.
Vladimir Vladimirovitš Putin [vlad'iimir vlad'iimirovitš p'uutin] ("Владимир Владимирович Путин"; sündinud 7. oktoobril 1952 Leningradis (nüüd Peterburi) on Venemaa poliitik, 2000–2008 ja taas alates 7. maist 2012 Venemaa president.
Putin on endine NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimese peavalitsuse välisluure ohvitser (alampolkovnik).
Vladimir Putin oli 8. maist 2008 kuni 7. maini 2012 Venemaa peaminister. 2012. aasta 4. märtsi presidendivalimised võitis Putin I voorus ning 7. märtsil 2012. aastal kuulutas VF Keskvalimiskomisjon Putini valituks Venemaa Föderatsiooni presidendi ametikohale, seekord kuueks aastaks. Ta astus ametisse sama aasta 7. mail.
7. maist 2000 7. maini 2008 oli Vladimir Putin kaks ametiaega Venemaa president. Tema teine ametiaeg algas 2004. Ta oli ühtlasi Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude ülemjuhataja ja Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu esimees.
2007. aasta Riigiduuma valimistel juhtis Putin Ühtse Venemaa nimekirja (olemata partei liige) ning oli partei föderaalnimekirjas ainukesena. Partei 8. kongressil nõustus ta olema partei valimisnimekirja eesotsas ning teatas, et on pärast presidendivolituste lõppu nõus saama Venemaa valitsusjuhiks. 2008. aasta presidendivalimistel toetas ta Dmitri Medvedevi kandidatuuri.
Alates 8. augustist 1999 kuni 7. maini 2000 oli ta Venemaa peaminister ning pärast president Boriss Jeltsini tagasiastumist 31. detsembrist 1999 kuni 7. maini 2000 oli ta presidendi kohusetäitja.
Leningradi ülikoolis õppides astus ta NLKP-sse ning jäi selle liikmeks kuni partei keelustamiseni augustis 1991. Formaalselt ta parteist välja ei astunud. Kuigi ta oli üks partei Ühtne Venemaa, algatajatest ning 2007. aasta sügisel pakuti talle selle juhi kohta, ei soovinud ta sellesse astuda, põhjendades seda sooviga jääda parteituks nagu enamik venemaalasi. Ühtse Venemaa 9. kongressil võttis ta 15. aprillil 2008 siiski vastu ettepaneku asuda pärast presidendivolituste lõppemist partei etteotsa. Seekord viitas ta presidendi ametikoha ja parteisse kuulumise kokkusobimatusele.
Ta on olnud KGB teenistuses Saksa DV-s, hiljem (Anatoli Sobtšaki ajal) Peterburi aselinnapea 1990ndate alguses ja Föderaalse Julgeolekuteenistuse juht 1998–1999. Septembris 1999 määras president Jeltsin ta peaministriks. Teise Tšetšeenia sõja tõttu sai ta populaarseks ning võitis 2000. aasta presidendivalimised 52-protsendilise toetusega. 2008. aastal oli ta Venemaa kõige populaarsem poliitik.
Putini valitsemise ajal jätkus Venemaa majanduse areng pärast 1998. aasta rahanduskriisi. Sisemajanduse kogutoodang, tööstus- ja põllumajandustoodang, tarbimislaenude maht jt majandusnäitajad kasvasid. Viidi ellu hulk suuri reforme pensionide, panganduse, maksude ja muudes valdkondades.
Vladimir Putini valitsemise ajal on täheldatud probleeme demokraatia, ajakirjandusvabaduse, inimõiguste ja korruptsiooniga. Mitmed Jeltsini-aegsed oligarhid, sealhulgas Boriss Berezovski ja Mihhail Hodorkovski, on antud korruptsioonisüüdistusega kohtu alla ning kas eksiili läinud või vangistatud, osa nende omaduses olnud meediast on läinud riigi kontrolli alla. Mitme Kremli-meelse tsentristliku partei ühinemisel tekkinud Ühtne Venemaa on saavutanud parlamendis enamuse, mis võimaldab Putinil Riigiduumat kontrollida.
Putini välispoliitika on olnud jäigem ja pragmaatilisem kui Jeltsini oma. Ta toetas 2001. aasta Afganistani sõda, kuid oli väga kriitiline 2003. aasta Iraagi sõja suhtes ning USA plaani suhtes paigutada tuumarakette Ida-Euroopasse. Putin on püüdnud suurendada Venemaa mõju maailma maagaasi- ja naftaturule. Koos endise Saksamaa kantsleri Gerhard Schröderiga on ta häälekalt toetanud Põhja-Euroopa gaasijuhtme projekti.
Isa.
Vladimir Spiridonovitš Putin – Vladimir Putini isa
Putini isa Vladimir Spiridonovitš Putin (1911 Peterburi – 2. august 1999) töötas metroovaguneid tootvas Jegorovi-nimelises Leningradi vaguniehitustehases sõjaväelises valves, hiljem meistrina, ning oli tsehhi parteibüroo sekretär. Esimese maailmasõja ajal kolis ta nälja eest põgenedes vanematega ema kodukohta Tveri oblasti Pominovo külla. Vladimir Spiridonovitš oli küla komsomoliaktivist. 1930ndate alguses teenis ta ajateenijana allveelaeval.
Suure Isamaasõja puhkedes läks ta vabatahtlikuna rindele ning oli NKVD hävituspataljonis, mille ülesandeks olid diversiooniaktid vaenlase tagalas. Isa osales ühes niisuguses operatsioonis 28-liikmelise grupi koosseisus. Grupp paisati Kingissepa lähedale. Nad varjusid metsa ning lasksid õhku laskemoonarongi. Kui toidumoon otsa lõppes, said nad eestlastelt süüa ning seejärel andsid eestlased nad sakslastele välja. Osal grupist, nende hulgas Putini isal, õnnestus piiramisrõngast välja murda. Teel rindejoone poole kaotati mõned mehed, seejärel hargneti. Putini isa peitis end soolaukasse ja hingas pillirootoru kaudu. Koertega jälitajad jooksid temast mööda. Omade juurde välja jõudis neli meest, sealhulgas Putini isa.
Jõudmata abikaasaga kohtuda, läks ta jälle 86. laskurdiviisi 330. laskurpolgu koosseisus rindele, seekord "Neeva kannasele" Neeva vasakkaldal, mis oli ainus sakslaste poolt vallutamata jäänud maalapp piirkonnas. Vaatamata massiivsele pommitamisele hoidis Punaarmee seda enda käes blokaadi lõpuni. Isale ja ühele teisele sõdurile tehti ülesandeks võtta "keel". Nad läksid Saksa blindaaži juurde, kus ootamatult ilmus nähtavale sakslane, kes viskas nende pihta granaadi. Isa sai raskelt haavata, tema jalg oli granaadikilde täis, nii et ta jäi lonkama. Mõne tunni pärast viisid omad ta ära. Endine majanaaber tassis ta tule all mööda Neeva jääd tagalasse haiglasse. Isa oli haiglas mõne kuu. Ema käis teda seal iga päev vaatamas. Et ema oli näljast nõrkemas, laskis isa medõel oma toidu salaja emale anda. Et isa hakkas näljast teadvust kaotama, tuli see välja ning ema mõnda aega haiglasse ei lastud.
Kuigi isa tugevasti lonkas, ei antud talle kaua aega invaliidsusgruppi.
Isa tegi sageli süüa, muu hulgas keetis sülti.
Putini klassijuhataja sõnul oli Putini isa karmi, tõsise ja vihase olekuga, kuigi hiljem selgus, et ta on hea südamega.
Ta oli veendunud kommunist. Ta suri vähki.
Vanaisa.
Vanaisa Spiridon Ivanovitš Putin töötas kogu elu kokana. Ta töötas ka Gorkis, kus elas Lenini ja kogu Uljanovite perekond. Kui Lenin suri, viidi ta üle ühte Stalini suvilatest. Pensionil olles oli ta kokaks ÜK(b)P Moskva linnakomitee puhkekodus Iljinskojes. Ta suri 1979. Tema abikaasa, Putini vanaema Olga Ivanovna suri 1979. Mõlemad on maetud Moskva oblasti Krasnogorski rajooni Iljinski kalmistule. Spiridonil oli palju poegi, kes läksid kõik rindele. Mõned neist hukkusid.
Ema.
Putini ema Marija Ivanovna Šelomova (1911 Zaretšje küla Tveri oblastis Pominovo küla naabruses – 1999. aasta algus) töötas enne sõda tehases, pärast sõda muu hulgas sanitarina, kojamehena, kauba vastuvõtjana leivapoes ja koristajana laboratooriumis. Ta oli vähese haridusega. Ta elas üle Leningradi blokaadi.
Ema on iseloomustatud väga pehme, heasüdamliku inimesena. Ta oli õigeusuline.
Vanemate elu enne Putini sündi.
Vladimiri vanemad tutvusid Pominovos ja abiellusid 1928. Aastal 1932 kolisid nad maalt Peterhofi. Neil oli seal pool maja, millega nad olid väga rahul. Peaaegu kohe võeti isa sõjaväkke, ema läks tehasesse tööle.
Sõja puhkedes ei tahtnud ema Peterhofist lahkuda. Blokaadi alguses viis ema vend, mereväeohvitser Ivan Ivanovitš Šelomov (suri 1973), kes teenis Smolnõis mereväe staabis, Putini ema ja venna tule ja pommide all Peterhofist Leningradi. Ivan aitas ema oma pajuki arvelt. Kord kaotas ema Ivani äraolekul teadvuse ning teda peeti surnuks ja paigutati surnute juurde.
Pärast sõda sai isa tehase kaudu kohe toa vannitoata kommunaalkorteris kesklinnas Baskovõi põigis("Баско́в переу́лок") viiendal korrusel sooja veeta ja liftita majas. Alguses oli köögi asemel kitsas koridoris gaasipliit ja kraanikauss. Trepikojas elasid rotid.
Lapsepõlv ja noorpõlv.
Putin koos vanematega 1985. aastal
Vladimir oli perekonnas kolmas laps. Kaks vanemat venda, kes sündisid 1930ndatel aastase vahega, surid lapsena. Esimene poeg suri mõne kuu vanusena, teine poeg suri blokaadi ajal Leningradi lastekodus, kus püüti lapsi elus hoida, difteeriasse.
Putinite perekond elas Leningradis 20 m² suuruses toas kommunaalkorteris. (Hiljem sai Putini isa sõjainvaliidina 27-ruutmeetrise korteri uusehitises Avtovos.)
Ema ja naabrinaine ristisid poisi isa teadmata.
Isa kasvatus oli range, ema oli leebe.
Ta õppis 1960–1968 Leningradi 193. 8-klassilises koolis Gribojedovi kanali ääres koduga samal tänaval. Kuni kuuenda klassini õppis ta halvasti, kuid käis saksa keele ringis, mida juhendas klassijuhataja. Isa soovil käis Putin algklassides vastu tahtmist bajaani õppimas.
Poiss veetis suure osa ajast õues ja kakles eakaaslastega, mistõttu teda kolmandas klassis veel pioneeriks ei võetud.
Ta oli enda sõnul esialgu mitteformaalne liider, kellel oli kohtuniku taoline staatus. Kui ta hakkas seda seisundit kaotama, selgus, et kaklemisoskustest ei piisa, ning ta hakkas 11- või 12-aastaselt spordiga tegelema. Ta tegeles algul poksiga, kuid jättis selle varsti maha, sest tal löödi nina lõhki. Seejärel hakkas ta treener Anatoli Semjonovitš Rahlini juures samboga tegelema. Putini sõnul mängis treener tema elus otsustavat rolli. Treeneri otsusel mindi sambolt üle judole. Putin tuli lõpuks linna meistriks judos. Kui selgus, et spordist ei piisa, hakkas ta hästi (neljade-viitega) õppima. Alles siis võeti ta pioneeriks ja temast sai rühmanõukogu esimees.
Pärast 9. klassi õppis ta 281. keskkoolis Sovetski põigis ning lõpetas selle 1970. See oli keemiakallakuga kool tehnoloogiainstituudi baasil.
Putin tahtis saada meremeheks, lenduriks või luurajaks. Lapsena innustus ta Nõukogude filmidest luurajatest (talle meeldisid Vjatšeslav Tihhonovi ja Georgi Žžonov) ning unistas tööst riikliku julgeoleku organites. Enda väitel pakkus ta ennast juba üheksanda klassi alguses KGB Leningradi valitsuse peakorteris, ent sai sealt soovituse kõigepealt õigusteaduskond lõpetada.
Aastatel 1970–1975 õppis Putin Leningradi ülikooli õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse osakonnas. Ta astus sinna hoolimata treeneri ja isa vastuseisust. Treener kartis, et poiss hakkab miilitsana inimesi püüdma, isa aga kartis, et poeg ei saa sisse ja läheb sõjaväkke, ning soovitas selle asemel astuda Tsiviillennunduse Akadeemiasse. Ülikoolis oli keskkoolilõpetajatele konkurss umbes 40 kandidaati kohale. Putin sai kirjandi eest nelja ning teistel eksamitel viied ning sai sisse. Et sisse saada, oli Putin viimases keskkooliklassis jätnud unarusse kõik õppeained, milles sisseastumiseksamit ei olnud.
Putin õppis ülikoolis hästi, ühiskondliku tööga ei tegelnud, komsomoliaktivist ei olnud. Sport jäi õppimise kõrval teisejärguliseks, ometi ta treenis ja võistles palju ning tuli 1976 judos Leningradi meistriks. Ta täitis meistersportlase normi sambos ja sai meistersportlaseks judos.
Putini ema võitis loteriil sõiduauto Zaporožets ja kinkis selle pojale.
Õpingute ajal astus ta NLKP-sse. Üks tema õppejõududest oli Anatoli Sobtšak, kes õpetas majandusõigust. Putini väitel ei olnud nende vahel mingeid erilisi suhteid. Putini diplomitöö teema oli "Принцип наиболее благоприятствуемой нации" (juhendaja L. N. Galenskaja).
Teenistus KGB-s.
Kuna nõukogude aegne Riikliku Julgeoleku Komitee ja töötajate tegevus oli salastatud, siis on Putini ning teiste selleal ajal RJK töötanud isikute tegevuse kohta on erinevaid andmeid – ametlik versioon ning mitteametlikud andmed.
Pärast ülikooli lõpetamist suunati ta 1975. aastal Leningradi KGB piirkondlikku valitsusse, kohustusliku 2 aastase suunamisjärgse töötamiskohustusega, olemata veel RJK kaadriohvitser. Ta vormistati tööle algul RJK Leningradi ja Leningradi oblasti valitsuse sekretariaati, see järel töötas umbes viis kuud (kaadriosakonnas) ja Teise osakonna süsteemis, Putini sõnul vastuluure allosakonnas..
1976. aastal õppis ta veebruarist juulini Leningradis Ohtas lühiajalistel operatiivkaadri ümberkoolituste kursustel ("401. kool"), kus valmistati ette (ametliku versiooni kohaselt) välisvaatlusega tegelevaid julgeolekutöötajaid. 2001. aastal aga avaldas ajaleht La Repubblica koos Putiniga kursustel viibinud endise julgeolekutöötaja andmed, mille kohaselt valmistati nende 25-liikmelist gruppi ette tööks "ideoloogiliste diversioonidega võitlemiseks" RJK 5. osakonnas – NSV liidu poliitilises politseis. Pärast seda töötas Putin ametliku versiooni kohaselt, mis loob talle venelaste jaoks positiivse luuraja imago 1977. aasta alguseni RJK Leningradi valitsuses enda sõnul vastuluure alal, tegeldes välismaalastega, endiste kolleegide sõnul aga "viiendas teenistuses", mis võitles ideoloogiliste diversioonidega. Ta tutvus seal Sergei Ivanoviga, kes töötas samas allosakonnas.
Putin viidi üle Esimese Peavalitsuse (välisluure) süsteemi. 1979. aastal lõpetas ta aastased ümberkoolituskursused Moskvas Dzeržinski-nimelises RJK kõrgkoolis Varsonofjevski põiktänaval ning tegeles Moskva Olümpiamängudu turvamisega. Pärast seda töötas ta neli ja pool aastat (1979–1983) NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Leningradi ja Leningradi oblasti valitsuse 1. (välisluure) osakonnas (luure oma territooriumilt).
Aastal 1984 sai ta majori auastme. Juulist 1984 juulini 1985 õppis ta varjunime "Platov" all Punalipulise Instituudi ("Краснознаменный имени Ю.В. Андропова институт КГБ СССР") (KGB kõrgema kooli number 1 ehk "101. kooli", praegu Välisluureakadeemia) üheaastases teaduskonnas. See asus Moskva oblasti Zvenigorodi rajoonis ("objekt "Jūrmala"). Seal spetsialiseerus ta saksakeelsetele maadele (Šveits, Austria, Lääne-Saksamaa, Ida-Saksamaa; RJK Esimese Peavalitsuse 4. osakond). Ta oli oma õppegrupi vanem.
Sellest koolist saadud iseloomustus määras, kas lõpetaja saadeti välismaale tööle. Tema õppejõud Mihhail Frolov sõnul märgiti tema joontena iseloomustuses muuhulgas kinnisust ja akadeemilisust (viimane oli negatiivne joon) Putini sõnul kirjutati tema iseloomustusse ühes luurekoolis negatiivse joonena "alanenud ohutunne"..
Putini sõnul oli tal, kas sõita kohe Ida-Saksamaale või teenida mõne aja NSV Liidu KGB keskaparaadis Moskvas, vastava suuna(Saksamaa) keskaparaadi osakonnas ning seejärel sõita Lääne-Saksamaale, ning ta otsustas kohe sõita. Ta teenis aastail 1985–1990 Saksa DV-s Dresdenis. Saksamaal oli Putin osakonna ülema vanemabi ja parteilises liinis Riikliku Julgeoleku Komitee SDV esinduse Dresdeni grupi parteiorganisatsiooni sekretär, ametlikult oli tema ametinimetus (kattealune töökoht) NSVL–SDV Sõpruse Maja direktor. Putini "enda sõnul" tegeles ta informatsiooni kogumisega Lääne-Saksamaa poliitikategelaste kohta ja potentsiaalse vaenlase (NATO) plaanide kohta.
Putin otsis idasakslasi, kellel professorite, ajakirjanike, teadlaste või tehnikutena oli usutav põhjus näiteks ärireisile või konverentsile Lääne-Saksamaale sõita, et nad võtaksid sideagentidena ühendust nõukogude luureagentidega Lääne-Saksamaal.
Selliste ülesannetega – välisluure illegaalsete residentuuride agentide töö materiaal-tehnilise kindlustamisega tegelesid S valitsuse 3. osakonna töötajad.
Saksamaa luurespetsialistide väitel oli eesmärgiks varastada Lääne tehnoloogiat või NATO saladusi. Teda võis huvitada NATO sõjaväeelektroonika. On teada, et ta püüdis värvata agente, kes tunnevad "traadita side"-t. Arvatakse, et Putin värbas eriti Saksa DV elektroonikafirma Robotroni töötajaid ning Robotroni külastavaid Siemensi ja IBM-i töötajaid.. Putin on vihjanud, et luure poolt hangitud saladusi polnud Nõukogude Liidus tehnilise mahajäämuse tõttu võimalik kasutada. Luurespetsialistid ja politoloogid on öelnud, et Putinil võis olla poliitiline ülesanne kontakteeruda Ida-Saksamaa režiimi langemise puhuks Mihhail Gorbatšovile sümpaatsete idasakslastega, näiteks Dresdeni parteijuhi Hans Modrowiga. Putini väitel ei osalenud ta töös Ida-Saksamaa juhtkonnaga (Operatsioon Lutš). Samuti eitab ta kohaliku parteijuhi Hans Modrowi jälgimist, mida talle on omistatud: "Ma kohtusin temaga paar korda ametlikel vastuvõttudel. Ta suhtles teise tasandi inimestega – armee komandöriga, meie vanema sideohvitseriga. Ja üldse me ei töötanud parteifunktsionääridega. Sealhulgas muide ka meie omadega. Oli keelatud." Samuti eitab ta hävitaja Eurofighter kohta dokumentide hankimist.
Saksamaale sõitis Putin vanemoperatiivvolinikuna. Seal edutati ta osakonnaülema abiks ning seejärel osakonnaülema vanemabiks. Samuti sai ta KGB Saksamaa esinduse parteikomitee liikmeks.
Perekond elas Stasi majas. Hea elu, sealhulgas istuva eluviisi, kehalise aktiivsuse puudumise ja massiivse õllejoomise tõttu võttis Putin 12 kg juurde ning tema kehakaal kasvas 85 kg-ni. Töökoht Dresdenis, asus villas künkal Angelikastrasse 4 Elbe jõe ääres linna Stasi peakorteri vastas, elukoha vahetus läheduses. Saksamaal teenitud raha eest ostsid Putinid kodumaal Volga.
Ta kutsuti tagasi, kui Saksa DV Saksamaa Liitvabariigiga ühines. Kõik kontaktid ja operatiivvõrgud hävitati. Jaanuaris 1990 naasis Putin kodumaale. Putin väidab, et talle pakuti tööd KGB keskaparaadis, kuid ta keeldus, sest nägi, et Nõukogude Liidul ei ole tulevikku. Ta oli pettunud asjatu töö pärast, sest nende informatsiooni ei kasutatud ja nõuandeid ei arvestatud. Teine seletus Moskvasse minekust keeldumise kohta on tahtmatus perekonda Moskvasse viia. Ametlikult lahkus Putin KGB tegevteenistusest 1992. aasta algul alampolkovniku auastmes. Kuni selle ajani sai ta KGB-st ka töötasu, mis ületas tema töötasu Leningradi nõukogus. KGB-st lahkus ta enda sõnul sellepärast, et üks Leningradi nõukogu saadik, kes teadis, et ta töötab KGB-s, hakkas teda šantažeerima saavutamaks temalt teenet.
Putin pidas otsust KGB-st, kus tal oli stabiilne positsioon, lahkuda Anatoli Sobtšaki ebakindla poliitilise tuleviku tõttu riskantseks. "Mul tuli teha küllap kõige keerulisem otsus oma elus.".
Ülikoolis.
Putin sai 1990 Leningradi Ülikooli rektori Stanislav Merkurjevi abiks välissuhete alal. See ametikoht kuulus traditsiooniliselt NSV Liidu riikliku julgeolekuametkonna esindajale, kus töötasid Riikliku Julgeoleku Komitee aktiivreservi kuuluvad julgeolekuohvitserid, kes kontrollisid ülikooli välissidemeid ja ülikooli poliitilist tegevust, endise RJK kindralmajori Oleg Kalugini hinnangul oli Putin RJK resident (agentuurvõrgu juht) Leningradi ülikoolis. Ülikooli rektor oli sellest teadlik. Putin tahtis ühtlasi ülikoolis rahvusvahelise eraõiguse alal Valeri Mussini juhendamisel väitekirja kirjutada.
Linnanõukogu esimehe aparaadis.
Mais 1990, varsti pärast Anatoli Sobtšaki valimist Leningradi linnanõukogu esimeheks asus Putin tööle tema nõunikuna. Sisuliselt oli ta ka abi, referent, sekretär ja usaldusisik. On oletatud, et see üleminek toimus tema ülemuse soovitusel. Putin ise väidab, et ta teatas sellest oma vahetule ülemusele KGB-s, kui kokkulepe tema määramise kohta oli juba olemas, ning sai temalt loa. Putini sõnul ei teinud KGB kordagi katset teda operatiiveesmärkidel kasutada. "Arvan, et saadi aru, et see on mõttetu. Peale selle, tol hetkel oli kõik, sealhulgas õiguskaitseorganid, lagunemise seisundis." Kord taheti Putinilt siiski Sobtšaki allkirja ühele dokumendile, kuid ta lükkas ettepaneku tagasi, viidates Sobtšaki usaldusele (Sobtšak oli ära sõites jätnud talle kolm tühja paberit oma allkirjaga). Sobtšak lõi Putini tunnistuse peale, et ta töötab KGB-s, pärast järelemõtlemist käega: "Noh... sellega!"). Putini sõnul läks ta Sobtšaki juurde tööle ühe sõbra soovitusel, kelle meelest Sobtšakki ümbritsesid sulid. Sobtšak olevat Putinile öelnud: "Mul on tarvis abilist. Kui ausalt öelda, siis ma kardan vastuvõtutuppa minna. Ma ei tea, mis inimesed seal on." Putin kommenteeris seda nii: "Poisid, kes Sobtšaki juures vastuvõtutoas istusid ning sel hetkel just nagu tema lähima ümbruse, käitusid jäigalt, jämedalt, komsomoli-, nõukogude koolkonna parimates traditsioonides. See tekitas saadikutekorpuses muidugi tugevat ärritust ja viis väga kiiresti konfliktini Sobtšaki ja Leningradi nõukogu vahel."
Juba siis ületas Putini reaalne mõju Sobtšakile formaalse mõju (mida ei eita ka Putin ise). Dmitri Lenkov, kes oli linnanõukogus fraktsiooni "Demokraatlik Venemaa" koordinaator, meenutab, et Putini suhetel saadikutega oli "täiesti positiivne iseloom". Sobtšak saatis sageli Putini rahulolematute linnanõukogu liikmetega asju klaarima. Just Putin algatas läbirääkimised "Demokraatliku Venemaa" fraktsiooni ja Sobtšaki vahel 1991. aasta alguses, kui nende suhted olid väga teravad.
Linnapea aparaadis.
Venemaal on traditsiooniks nimetada viinu poliitikute nime järgi; 2006. aastal tunnistati vodka "Putinka" "Aasta tooteks", viina kategoorias.Kui Anatoli Sobtšak juunis 1991 Leningradi linnapeaks valiti, sai Putinist 12. juunil või 28. juunil 1991 linnavalitsuse välissidemete komitee esimees. See komitee arendas suhteid välismaa firmadega. Putin riputas oma Smolnõi kabineti seinale Peeter I hilisperioodi portree. Komitee alustas sellest, et Peterburis avati Nõukogude Liidu esimesed lääne pankade esindused. Püüti ligi tõmmata lääne investeeringuid. Selleks loodi "investeerimistsoonid". Samuti hakati moderniseerima Peterburi infrastruktuuri. Viidi lõpule Peterburi ja Kopenhaageni vahelise valguskaabli rajamine. See tagas kvaliteetse telefoniside välismaaga. Välissuhete spetsialistide väljaõpetamiseks loodi Putini algatusel ja Sobtšaki toetusel Leningradi ülikoolis rahvusvaheliste suhete teaduskond, mis alustas tööd 1994. Et võtta hasartmängud kontrolli alla, loodi munitsipaalettevõte, mis kontrollis 51% linna hasartmänguasutustes aktsiatest. Seal olid FSB, maksupolitsei ja maksuinspektsiooni esindajad. Asutused aga näitasid ainult kahjumeid. (1996. aasta valimiste ajal heideti linnavalitsusele ette osalust hasartmänguäris.)
Augustiputši ajal oli Putin puhkusel. Ta jõudis Leningradi 20. augustil. Kui Sobtšak augustiputši ajal Moskvast Leningradi sõitis, oli Putin tal KGB-st saadud ihukaitsjate meeskonnaga vastas. Koos Sobtšaki ja teistega sõitis ta mööda linna ettevõtteid ja esines töölistele. 20. jaanuaril esitas ta teist korda raporti KGB-st lahkumiseks. Sobtšak helistas Putini sõnul 20. augustil Vladimir Krjutškovile ning Peterburi KGB juhile Viktor Tšerkessovile ning sai järgmisel päeval teada, et tema raportile on alla kirjutatud.
1992. aasta alguses arvati Putin KGB reservalampolkovnikuna tegevreservi. Ta kirjutas juba enne augustiputši ise raporti sooviga KGB-st lahkuda, sest üks linnaduuma saadik hakkas teda šantažeerima, püüdes saavutada temalt üht teenet. Ta andis Igor Šadhanile teleintervjuu, kus ta "jutustas üksikasjalikult oma tööst KGB-s". Pärast seda ei olnud teda enam võimalik šantažeerida.
Linnas ei olnud toiduaineid, ja neid vahetati välismaalt metallide vastu. Peterburi Linnaduuma toidukomitee liige Marina Salje pani tähele, et lepingutes oli metallide hind liiga kõrge ja toidu hind liiga madal. Lõpuks ei jõudnudki toit kohale. Salje kahtlustab välissidemete komitee esimeest Putinit osaluses manipulatsioonides. Aastal 1992 esitas Leningradi nõukogu saadikute töörühm eesotsas Marina Salje ja Juri Gladkoviga (nn Salje komisjon) Putini kui välismajandussidemete komitee esimehe vastu süüdistuse mahhinatsioonides seoses Peterburi toiduainetega varustamisega tooraine vastu. Töörühma järelduse kohaselt müüdi toorainet turuhinnast palju madalamate hindadega (haruldast metalli skandiumi tuhat korda odavamalt, toiduaineid aga osteti kallimalt; tehinguid tehti kahtlaste ühepäevafirmadega ning firmadega, mille eesotsas olid kriminaalsed tegelased, lepingud sõlmiti reeglite jämedate rikkumistega ning soovi korral sai neid hõlpsasti kehtetuks tunnistada. Peterburi nõukogu kiitis 8. mail 1992 töörühma ettekande heaks ning soovitas Anatoli Sobtšakil Putin erru saata ning anda materjalid üle prokuratuurile. Putin kommenteeris asja nii: "Tõepoolest, 1992. aastal, kui riigis oli faktiliselt toitluskriis, olid Leningradil suured probleemid. Ja siis panid meie ärimehed ette järgmise skeemi: neil lubatakse müüa välismaale kaupu, peamiselt toorainegrupist, ja nemad kohustuvad selle eest tarnima toiduaineid. Teisi variante meil ei olnud. Sellepärast nõustus Välissidemete Komitee, mida ma juhtisin, selle ettepanekuga. Saadi valitsuse esimehe luba, vormistati vastav ülesanne. Skeem hakkas toimima. Firmad vedasid toorainet välja. S.o toll ei lasknud midagi välja ilma vastavate saatedokumentideta, mida selleks tavaliselt nõutakse. Siis räägiti palju, et olevat välja veetud mingeid haruldasi muldmetalli. Ühtki grammi mitte mingit metalli välja ei veetud. Seda, mis vajas eriluba, toll läbi ei lasknud. Kahjuks jätsid mõned firmad täitmata lepingu peamise tingimuse – ei toonud välismaalt sisse toiduaineid või ei toonud täies mahus. Nad rikkusid kohustusi linna ees.... Ja seal ei olnud faktiliselt mingit uurimist. Ega saanudki olla. Kriminaalkorras jälitada ei olnud mitte millegi eest ja mitte kedagi.... Arvan, et seda skandaali püüdis osa saadikuid kasutada Sobtšaki mõjutamiseks, et ta mind vallandaks.... Selle eest, et ma olen endine KGB-lane. Kuigi arvan, et selle taga olid ka teised motiivid. Mõned saadikud töötasid otseselt nende firmadega, mis tahtsid nendelt tehingutelt teenida, aga nendele midagi osaks ei langenud, nii nad leidsidki kurja KGB-lase, kes segas, ja teda tuli ära ajada. Ja sellele ametikohale tahti panna oma inimene. Leian, et linn muidugi ei teinud kõike, mida oleks võinud. Oleks tulnud tegema tihedamat koostööd õiguskaitseorganitega ning nendest firmadest lubatu kepiga välja peksta. Kuid kohtusse anda oli neid mõttetu – nad lahustusid kohe. Õigupoolest polnudki neid millegi eest kohtu alla anda. Tuletage seda aega meelde – siis tekkisid alatasa mingid kontorid, finantspüramiidid, MMM... Me lihtsalt ei oodanud seda. Saage aru, meie ju ei tegelnud kaubandusega. Välissidemete komitee ise ei kaubelnud millegagi, ei ostnud midagi, ei müünud midagi. See ei ole ju väliskaubandusorganisatsioon.... Litsentsi ei olnud meil õigust anda. Selles asi ju ongi. Litsentse andsid Välismajandussidemete Ministeeriumi allosakonnad. See on föderaalstruktuur, millel ei olnud linna administratsiooniga mingit pistmist."
a> kail päikeseloojangut vaatamas, 5. aprill 2008Ajakirjanduses on ka juttu olnud Putini sidemetest aastatel 1992–1999 Vene-Saksa firmaga SPAG ("Санкт-Петербургское общество недвижимости и долевого участия"), mida välismaa luureteenistused on kahtlustanud rahapesus ja sidemetes Colombia narkomaffiaga. Putin oli selle firma konsultatiivnõukogu või vaatlusnõukogu liige ja esimehe asetäitja ning tal on tihedad sidemed Vladimir Smirnoviga, kes mõnda aega juhtis firma tegevust Venemaal. Need sidemed tekkisid neil ühise sõidu ajal Frankfurti 1991 ning nende najal sai Smirnov SPAG-i peamiseks Venemaa-poolseks kaasasutajaks ning SPAG-i Peterburi operatsioonide täitevdirektoriks. Smirnov ja Putin said sõpradeks ning ostsid endale Peterburi lähedal kõrvuti suvilad. 2000. aastal kutsus Putin Smirnovi tööle Venemaa presidendi asjadevalitsusse kinnisvara eest vastutajaks. Putini ja veel kolme ametniku osalus firma konsultatiivnõukogus oli vajalik, et investorid võtaksid kompaniid tõsisemalt. Firma presidendi Markus Rese sõnul oli Putin "üks kontaktidest" ning tema tasustamata tööd konsultatiivnõukogus märtsini 2000 võib pidada põhiliselt "auametiks". Aastal 2000 eitas Putini suhtekorraldaja, et Putin oleks selle firma heaks kunagi nõunikuna töötanud või et talle oleks selle eest makstud. Ent Newsweeki andmetel on alust arvata, et Putinil olid vähemalt regulaarsed (ja mõnikord väga tihedad) kontaktid SPAG-i mõningate Venemaa ja välismaa direktoritega ning et ta kirjutas isegi Venemaa linnavalitsuse nimel selle firma tähtsatele dokumentidele alla. Detsembris 1994 kirjutas Putin Peterburi linnavalitsuse nimel alla volitusele, millega Smirnovile usaldati käsutada 200 SPAG-i aktsiat, mis kuulusid linnale. Augustis 1996 allkirjastas Putin linnavalitsuse nimel korralduse, millega anti Smirnovile kuuluvale Peterburi kütusekompaniile PTK praktiliselt monopoolne õigusbensiini jaemüügile linnas, sealhulgas lepingud bensiini tarnimiseks kiirabi- ja miilitsaautodele ning bussidele ja taksodele. Newsweeki järgi on Putini ülikooliaegsel sõbral jurist Viktor Hmarinil suur pakk kütusekompanii aktsiaid. Kompanii asepresidendiks sai väidetav Tambovi organiseeritud kuritegeliku grupeeringe juht Vladimir Barsukov (hilisema nimevahetuse tulemusena Vladimir Kumarin). On avaldatud arvamust, et Putini toetus USA-le pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi on seotud George W. Bushi lubadusega mitte avaldada Putinit kompromiteerivaid luureandmeid seotuse kohta kuritegelike rühmitustega.
Paljud neist, kes koos Putini kui välissidemete komitee esimehega tegelesid arvukate firmade asutamisega ja nende tegevuse juhtimisega, Aleksei Kudrin, German Gref, Mihhal Lessin jt), asusid 2000ndatel aastatel Venemaa valitsuses vastutavatele ametikohtadele.
Märtsist 1994 oli Putin ühtlasi linnavalitsuse esimehe (1995. aastast Peterburi linnapea) esimene asetäitja. Aselinnapeana hoidus Putin avalikkuse eest varjule. Putin tegeles diplomaatiliste esindustega, hotellidega, hasartmänguäriga ja ühiskondlike ühendustega ning kureeris kõiki jõustruktuure.
Aastal 1995 korraldas Putin kohapeal partei "Meie Kodu On Venemaa" Riigiduuma valimiste kampaaniat. Aastatel 1995–1997 oli ta liikumise "Meie Kodu On Venemaa" Peterburi osakonna nõukogu esimees.
Mitte keegi Sobtšaki 1991. aasta kaastöölistest peale Putini ja Vitali Mutko ei jäänud Sobtšaki lähikonda 1996. aastani välja, mil Sobtšak kaotas 3. juulil linnapeavalimised Vladimir Jakovlevile. Putin astus ametitest linnavalitsuses tagasi. Ta aitas presidendivalimistel Boriss Jeltsini kohalikku valimisstaapi.
Augustis 1999 süüdistasid ajakirjanikud Oleg Lurje ja Inga Saveljeva Putinit korruptsioonis erastamise käigus, eelarvevahendite riisumises, sidemetes kuritegeliku maailmaga jne. Need süüdistusid kattusid paljus anonüümsete kompromiteerivate materjalidega Putini kohta, mida levitati Moskvas. Mingit ametlikku reaktsiooni neile süüdistustele ei järgnenud.
Töö Moskvas presidendi aparaadis.
Kui Anatoli Sobtšak 1996 valimistel lüüa sai, asus Putin augustis tööle Venemaa Presidendi administratsiooni varustusosakonna juhataja Pavel Borodini asetäitjana. Märtsist 1997 oli ta presidendi administratsiooni juhi asetäitja ja büroo revisjonikomisjoni esimees. Mais 1998 sai ta Presidendi administratsiooni juhi esimeseks asetäitjaks.
27. juunil 1997 kaitses Putin Peterburi Mäeinstituudis 218-leheküljelise kandidaaditöö "Стратегическое планирование воспроизводства минерально-сырьевой базы региона в условиях формирования рыночных отношений. Санкт-Петербург и Ленинградская область)" ("Regiooni mineraalsete toorainete baasi taastootmise strateegiline planeerimine turusuhete kujunemise tingimustes. Peterburi ja Leningradi oblast"). Väitekiri tegeles suures osas Peterburisse sadama ja teede ehitamise tõhususega. Retsensentide seas olid Valeri Serdjukov, Sergei Glazjev ja Mihhail Mednikov. 25. märtsil 2006 teatasid Washingtoni mõttekoja Brookings Institution uurijad, et väitekirjas oli 16 lehekülge peaaegu sõna-sõnalt maha kirjutatud 1978 ilmunud USA professorite William Kingi ja David Clelandi artikli "Strategic Planning and Policy" venekeelsest tõlkest, mille üks KGB-ga seotud instituut oli teinud 1982. Kuus diagrammi ja graafikut on peaaegu täpselt üle võetud. Plagiaadi avastajate Clifford Gaddy ja Igor Dantšenko arvates on Putin nende tööd hoolega lugenud ning rakendab seda Venemaa juhtimisel.
Tegevus Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse juhina.
Boriss Jeltsini valitsusajal juhtis Putin esimese tsiviilisikuna FSB-d juulist 1998 märtsini 1999. Ta sai ka Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu esimeheks.
Putini poolse FSB juhtimise ajal toimusid Venemaal, septembris 1999. aastal terrorismiaktid – Buinakskis, Moskvas ja Volgodonskis, mille organiseerimises süüdistas endine Venemaa JM-FSK-FSB töötaja Aleksandr Litvinenko FSB-d.
Tegevus peaministrina ja presidendi kohusetäitjana.
Augustis 1999 nimetas Jeltsin ta Venemaa peaministriks.
Tšetšeenia sõja eduka lõpuleviimisega saavutas Putin Venemaa elanikkonna poolehoiu ning valimistehnoloogiaid kasutades saavutas seda, et kui 31. detsembril 1999 astus Jeltsin tagasi ja nimetas Putini presidendi kohusetäitjaks.
Tegevus presidendina.
26. märtsil 2000 valiti Vladimir Putin Venemaa presidendiks. 7. mail astus ta ametisse. 14. märtsil 2004 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. See ametiaeg algas 7. mail 2004.
Venemaa presidendina alustas Vladimir Putin NSV Liidu idealiseerimist ning nimetas NSV Liidu lagunemist, millega üks kahest maailma üliriigist varises ootamatult kokku ja jõudude vahekord maailmas muutus radikaalselt, 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks ja Vene inimeste jaoks tõeliseks tragöödiaks, mille tagajärjel "kümned miljonid meie kaasmaalased ja kaaskodanikud leidsid end elavat Venemaast väljaspool."
2008. aasta presidendivalimised.
2. märtsil 2008 toimunud presidendivalimistel Vladimir Putin ei kandideerinud, sest Venemaa põhiseadus piirab presidendi järjestikust võimulolekut kahe ametiajaga ja vaatamata erinevatele spekulatsioonidele teatas Putin juba aegsasti, et ta ei kavatse võimulejäämiseks seadusemuudatust algatada.
Presidendivalimised võitis tema soosik, asepeaminister Dmitri Medvedev, (teiseks Putini kandidaadiks oli FSB-lane Sergei Ivanov) kes võttis Putinilt võimu üle 7. mail 2008 ja kelle nimetas Putini peaministriks.
Tegevus peaministrina alates 2008. aastast.
Medvedev ja Putin 12. novembril 2008
Putin kinnitati peaministriks 8. mail 2008.
24.–25. juulil 2008 süüdistas ta kaevandusfirmat Mechel oma toodangu müümises Venemaale kallima hinnaga kui teistele riikidele ja maksudest kõrvale hiilimises. Selle tagajärjeks oli Mecheli aktsiahinna järsk langus, mis aitas kaasa Venemaa 2008. aasta finantskriisile.
Detsembris 2008 protesteerisid Kaug-Ida elanikud välismaalt imporditud autodele uute maksude kehtestamise vastu ja nõudsid Putini tagasiastumist.
Peaministri ja presidendina on Putin pooldanud ja teostanud Venemaal juhitava demokraatia põhimõtteid, kasutades selleks valitseva partei "Ühtne Venemaa" ja riigiaparaadi administratiivressurssi.
Suhtekorraldus.
Peaministrina on ta läbi viinud Venemaa jaoks enneolematuid PR aktsioone, avalikult ja demonstratiivselt rõhutanud oma machomehelikku külge – lennanud hävituslennukiga, sõitnud miniallveelaevaga Mir-1 Baikali järves, teinud laialt kajastatud kalapüügiretki paljastatud torsoga; külastas looduskaitseala, kus ta "päästis" televisiooni võttegrupi, tehes juhuslikult käepärast olnud uinutirelvaga kahjutuks neid ähvardava ussuuri tiigri; külastades Kaug-Ida piirkondi Vaikse ookeani ääres osales ta vaaladele satelliitjälgimisanduri kinnitamisel, mis võimaldab läbi viia teaduslike uuringuid vaalade liikumisteede kohta; andis välja oma DVD judo õpetusega koos Olümpia- ja maailmameistri Yasuhiro Yamashitaga; laste vastu suunatud hoolitsusega (Nikita Konkini nimelise 5 aastase poisi paljastatu kõhu suudlemine Moskva Kremli lähedal), Siberi külastamisel John Wayne stiilis poseerimine hobuse seljas, vaalapüük Kamtšatkal, lumeleopardide elu uuriv ekspeditsioon Tõva autonoomses piirkonnas, 2010. aasta augustis toimunud metsapõlengute ajal istus ta lenduriväljaõpet mitteomavana lennuki Be-200, lennukitüüri taha ning teostas kustutamiseks vajaliku vee võttu lennuki kustutussüsteemi ja põlengupaigale heitmise jne.
Keelteoskus.
Lisaks vene keelele oskab Putin soravalt ka saksa keelt. Saksamaal elades oli perekonna koduseks keeleks saksa keel. 2000. aastal presidendiks saades hakkas ta võtma inglise keele tunde. Eraviisilistes vestlustes kasutab president inglise keelt, ametlikes olukordades ent jätkuvalt tõlgi abi. Esimene ametlik ingliskeelne sõnavõtt koosnes mõnest kaastundeavalduseks öeldud fraasist 2003. aastal Buckinghami palees. Esimese täismahus, soravas inglise keeles kõne pidas Putin 119. ROK-i istungjärgul 4. juulil 2007. aastal Guatemalas, Sotšile Taliolümpia korraldamisõiguse kinnitamise puhul.
Varanduslik seis.
2007. aastal avaldatud majanduslike huvide deklaratsioonis teatas Putin oma varanduseks 3,7 miljonit rubla pangakontodel, 77,4-ruutmeetrise korteri Peterburis ja 260 panga Saint Petersburg Bank aktsiat turuhinnaga 5,36 USA dollarit aktsia kohta ja kaks 1960ndate autot Volga M21, mis ta oma isalt päris. Tema 2006. aasta sissetulek oli umbes 2 miljonit rubla.
Arvatakse, et Putini tegelik varandus on palju suurem ning ta on üks Euroopa rikkamaid inimesi. Endise Riigiduuma esimehe Ivan Rõbkini ja politoloog Stanislav Belkovski väitel kontrollib Putin "offshore"-firmade kaudu 4,5% osalust (umbes 13 miljardit USD) Gazpromis, 37% (umbes 20 miljardit USD) Surgutneftegazis ja 50% naftafirmas Gunvor. Neid väiteid ei ole siiski tõestatud ja Putin ise on seda eitanud.
Perekond.
28. juulil 1983 abiellus ta Ljudmila Aleksandrovna Škrebnjovaga. Nad tutvusid Leningradis Arkadi Raikini etendusel ja abiellusid kolme ja poole aasta pärast. Tema abikaasa on saksa keele õpetaja, varem töötas Kaliningradi lennurühmas stjuardessina. Ta ilmub avalikkuse ette harva. Neil on kaks tütart: Marija (sündinud 1985, kui Putin õppis Moskvas) ja Jekaterina (sündinud 1986 Dresdenis). Tütred käisid Moskva saksa koolis ning õpivad Peterburi ülikoolis. Nendest on avaldatud vähe fotosid. Anatoli Voropajev on Putini ja tema abikaasa elu ainetel teinud mängufilmi "Potselui ne dlja pressõ", mis ilmus DVD-na 14. veebruaril 2008. Kinodes seda näidatud ei ole.
Ajalehe Moskovski Korrespondent andmetel on Putin 2008. alguses Ljudmilast lahutatud ning 15. juunil 2008 on tal plaanis abielluda Alina Kabajevaga. Viimane on seda eitanud.
18. aprillil lükkas ka Putin pressikonverentsil Itaalias selle kuulujutu ümber ning ka ajalehe omanik vabandas kontrollimata andmete avaldamise pärast.
Koduloomad.
Tal on hulk koduloomi, kellest enamik on talle kingitud: kolm koera (must labradori retriiver Koni ja kaks puudlit), kits tallega, poni, hobused, küülikud, kalkunid, kuked, kanad ja pardid.
Sport.
Vladimir Putin Jaapanis džuudo näidismatšil
Ta innustus lapsena võitluskunstidest ning tuli lõpuks linna meistriks judos, milles tal on must vöö. Ka Kremlis treenib ta "dōjōs. Putin valdab ka poksi ja sambot. Ta on meistersportlane sambos (1973) ja džuudos (1975). Samuti meeldib talle suusatada.
Religioon.
Putin rõhutab oma õigeusu juuri (tema ema oli õigeusklik). Ema ja naabrinaine ristisid poisi isa eest salaja.
Ta on presidendina avalikult osalenud õigeusu jumalateenistustes, tehes ristimärki ja küünlaid süüdates. Näiteks on televisioonis näidatud, kuidas ta 2006 osales jõulujumalateenistusel Istras Uus-Jeruusalemma kloostris. Ei ole teada, et ta oleks armulaual käinud.
Alates eluohtlikust tulekahjust suvilas 1990ndate alguses on Putin Vene Õigeusu Kiriku liige.
Aastal 1993 sõitis Putin ametliku delegatsiooniga Iisraeli. Ema andis pojale kaasa tema ristimisristi, et poeg laseks selle Issanda Hauakirikus pühitseda. Putin tegi seda ning kannab sellest ajast seda risti.
Muud.
On olemas ka Vladimir Putini nimeline tomatisort.
1999. aastal kaalus Putin 75 kg. Ta on eri andmeil 165–170 sentimeetrit pikk.
5. oktoobril 2008 nimetati Groznõi linnas Tšetšeeni Vabariigis paiknev Võidu prospekt Vladimir Putini auks ümber V. V. Putini nimeliseks prospektiks.
Mitteametlik versioon Putini päritolu kohta.
On väidetud, et Putin sündis tegelikult 1950, tema tegelik ema on Vera Nikolajevna Putina (sündinud 1926 Permi oblasti Terehhino külas (praegu Otšorõ linna koosseisus)) ja tema tegelik isa oli Platon Privalov. 1960. aasta paiku anti laps algul ema vanematele Mihhail Illarionovitš Putinile ja Anna Iljinitšna Putinile ning hiljem olevat ta antud nende kaugele sugulasele Vladimir Spiridonovitš Putinile, kelle perekond olevat lapse sünnitunnistust muuta lasknud. Putini väidetav ema (praeguse perekonnanimega Osepašvili) elab Gruusias Metehhi külas (kus ka Putin ise olevat 3- kuni 9-aastasena elanud) ning tal on veel kaks tütart ja poeg. Putin on väidetava emaga väliselt sarnane ning Vera Nikolajevna poega tundnud inimesed, sealhulgas ema ise, arvavad teda hilisemas presidendis ära tundvat.
Seda versiooni on levitanud teiste seas Vladimir Pribõlovski ja Juri Felštinski.
Selle oletuse vastu räägib asjaolu, et Otšorõ lastekodus säilinud dokumentide järgi oli kasvandik nimega Vladimir Spiridonovitš Putin sealses lastekodus 1968. aastani. 15. jaanuaril 1968 asus ta elama Tšernuška linna 62. ametikooli ühiselamusse. Pärast kooli lõpetamist asus ta tööle luurepuurimiskontori nr 7 puurija abina. Tal oli pere kahe lapsega. 1991. aasta paiku lahkus ta töö lõppemise tõttu linnast.


Nuuk.
Nuuk (mitteametlik taanikeelne nimi "Godthåb", tõlkes 'hea lootus') on Gröönimaa pealinn ja suurim linn, Sermersooqi valla halduskeskus. 2009. aastani oli Nuuki valla halduskeskus. 1. jaanuaril 2006 elas Nuukis 14 874 elanikku. Linn asub Godthåbsfjordi suudmes 240 kilomeetrit põhjapolaarjoonest lõunas.
Keskmine õhutemperatuur linnas on jaanuaris −7°C ja juulis +7°C.
Ajalugu.
Linna asupaigas asus viikingite Lääneasundus, mis asutati 10. sajandil ja lakkas olemast 14. sajandi keskel. Asundus allus algul Islandile, hiljem Norrale. Lääneasundusest kauem pidas vastu Idaasundus, kuid ka see suri lõpuks välja.
1721 jõudis Nuuki asukohta norra misjonär Hans Egede, kes ei teadnud, et viikingid on välja surnud. Linna (Godthaab) asutas ta 1728 luterliku misjonijaamana, et inuitte ristiusustada. See oli pärast viikingite asulate hääbumist esimene asula, kus alaliselt elati.
Aastast 1979, kui Gröönimaa sai autonoomia, on linna ametlik nimi nii grööni kui taani keeles Nuuk.
Nuukis asub Gröönimaa Ülikool ("Ilisimatusarfik"). Juba 1874 asutati Nuukis pedagoogiline akadeemia, mis oli Gröönimaa esimene kõrgem õppeasutus.


Moshe Katsav.
Moshe Katsav (heebrea משה קצב; sünninimi Mūsá Qasāb (pärsia keeles موسى قصاب); sündinud 5. detsembril 1945 Iraanis Yazdis) on Iisraeli poliitik. 1. augustist 2000 kuni 1. juulini 2007 oli ta Iisraeli president.
Ahistamisskandaal.
15. oktoobril 2006 teatas Iisraeli politsei, et neil on piisavalt tõendeid presidendile süüdistuse esitamiseks vägistamise, seksuaalse ahistamise, telefonikõnede pealtkuulamise ja pettuse eest. 23. jaanuaril 2007 esitasid Iisraeli prokurörid talle süüdistuse seksuaalkuritegudes vähemalt ühe naisalluva suhtes. Seepeale teatas Katsav, et läheb ametipuhkusele.
Süüdistuste tõttu peatas ta 25. jaanuaril 2007 oma volitused presidendina ja 29. juunil teatas, et astub kaks nädalat enne uue presidendi Shimon Peresi ametisse nimetamist tagasi. Katsavi järel sai ajutiseks presidendiks Knesseti esimees Daliyya Itsik, kes täitis riigipea kohuseid juba jaanuarist 2007.
28. juunil 2007 sõlmisid Katsavi advokaadid ja süüdistaja esialgse kokkuleppe, mille järgi Katsav tunnistab end süüdi suures hulgas seksuaalse ahistamise ja muudes sündsusetutes tegudes. Samuti peab ta kahele ohvrile maksma kahjutasu. Vastutasuks ei saa ta vanglakaristust ja süüdistaja loobub vägistamissüüdistustest, samuti loobub Katsav süüdistustest väidetava vägistatu vastu seoses väljapressimisega.
Avaliku arvamuse küsitlus näitas, et 70% Iisraeli elanikke polnud sellise kokkuleppega rahul. Eriti kritiseerisid seda naisõiguslaste organisatsioonid. Tel Avivis korraldati 20 tuhande osalejaga meeleavaldus kokkuleppe vastu.
2008. aasta aprillis taganesid Katsavi kaitsjad sellest kokkuleppest, olles veendunud, et pole piisavalt tõendeid Katsavi süüdimõistmiseks. Seepeale pidi prokuratuur esitama süüdistuse. 2009. aasta märtsis esitati tema vastu ametlik süüdistus vägistamises ja seksuaalses ahistamises. Augustis algas kohtuprotsess tema üle ja 2010. aasta jaanuaris hakati Katsavilt tunnistusi võtma.
22. märtsil 2011 mõisteti Moshe Katsav kahe vägistamise ja ühe seksuaalse ahistamise eest seitsmeks aastaks vangi. Lisaks sellele mõistis Tel Avivi ringkonnakohus Katsavi kaheks aastaks tingimisi vangi ning on andnud talle korralduse maksta tema vastu süüdistuse esitanud naistele 125 000 seeklit (ligi 25 000 eurot) kompensatsiooni. 7. detsembril 2011 alustas ta vanglakaristuse kandmist.


Arktika.
a>, mida kokkuleppeliselt loetakse Arktika piiriks.
Arktika on põhjapoolust ümbritsevad alad. Ta hõlmab kogu Põhja-Jäämere ning Aasia, Euroopa ja Põhja-Ameerika põhjaosa.
Arktika looduslikuks piiriks loetakse sageli isotermi, kus juuli keskmine õhutemperatuur on 10°C. See langeb enam-vähem kokku puudepiiriga.
Põhjapoolust ja seda ümbritsevaid alasid katab hiiglaslik Euroopast suurem jääkilp, mis ujub Põhja-Jäämere pinnal. Suveti jää taandub ning sulades murduvad sellest lahti tohutu suurusega osad, millest vormuvad jäämäed. Talvel, kui temperatuurid võivad langeda −60°C-ni, jääkilbi suurus taastub.
Arktikale on iseloomulikud madalad suvised temperatuurid, miinuskraadides aasta keskmine õhutemperatuur, oru- ja mandriliustikud ning igikelts. Arktika on tundrate ja arktiliste kõrbete levikupiirkond.
Elu.
Hoolimata vaenulikust kliimast ja karmidest elamistingimustest on Arktika koduks paljudele suurimetajatele, sealhulgas jääkarudele, morskadele ja hüljestele.
Ka inimasustus on seal tuhandeid aastaid vana – põlisrahvaste hulka kuuluvad Põhja-Ameerikas elavad inuitid ehk lääneeskimod ning Arktika Euroopa-osa asustavad laplased ehk saamid.
Globaalse soojenemise mõjud.
Globaalse soojenemise tõttu on ajavahemikul 1977–2007 umbes kolmandik Arktika jääst sulanud. Eriti kiiresti on jää hakanud sulama pärast 2002. aastat. Arvestuste järgi võib Arktika 2030. aastaks muutuda suviti jäävabaks.


Vicente Fox.
Vicente Fox Quesada (hääldus: [biˈsente ˈfoks keˈsaða]; sündinud 2. juulil 1942 San Francisco del Rinconis, Guanajuato osariigis) oli Mehhiko president aastatel 2000–2006.
2000. aasta presidendivalimised olid Mehhikos ajaloolise tähtsusega, sest Vicente Fox oli pärast 1910. aastat (Francisco Madero) esimene opositsiooni presidendikandidaat, kes osutuks valituks.
Fox sündis 9-lapselise pere 2. lapsena. Tema isa oli Mehhiko kodanik, tema ema oli Hispaaniast Donostiast pärit bask. Isaisa oli sündinud USA-s Ohios Joseph Louis Foxi nime all Prantsusmaalt Strasbourg'ist pärit immigrantide Louis Fuchsi ja Catherina Elisabetha Flachi pojana. Nad muutsid oma perekonnanime saksapärasest inglispäraseks 1880. aastatel.
Fox kasvas üles oma perekonna rantšos. Ta lõpetas Iberoameerika Ülikooli Méxicos ärijuhtimise bakalaureusena. 1974 lõpetas ta Harvardi ärikooli USA-s.
1964 läks ta tööle Coca-Cola Companysse. Ta alustas veoautojuhina, aga tõusis ametiredelil kiiresti kohaliku tütarettevõtte ja hiljem kogu Ladina-Ameerika allüksuse juhiks. Tema ametiajal sai Coca-Cola Mehhiko enim müüdud karastusjoogiks ja selle läbimüük suurenes 50%.
Fox abiellus Coca-Colas töötanud sekretäri Lilian de la Conchaga. Nad lapsendasid kaks poega Vicente ja Rodrigo ning kaks tütart Cristina ja Paulina. 1990 lahutati see abielu Liliani algatusel.
1. märtsil 1988 ühines ta Riikliku Tegevuse Parteiga. Samal aastal kandideeris ja valiti ta oma koduosariigist Mehhiko parlamendi Mehhiko kongressi alamkotta. Tema ametiaeg kestis 3 aastat.
1991 kandideeris Fox oma koduosariigi Guanajuato kuberneriks, aga sai lüüa. 1995 kandideeris ta uuesti ja oli seekord edukas. Kubernerina suurendas ta osariigi valitsemise tõhusust ja rahaasjade läbipaistvust. Ta oli üks esimesi osariigikubernere Mehhikos, kes andis osariigi rahaasjadest avaliku, selge ja õigeaegse ülevaate.
2. juulil 2000, oma 58. sünnipäeval valiti ta Mehhiko presidendiks. Ta kogus 43% häältest, tema vastaskandidaadid Francisco Labastida Institutsioonilisest Revolutsioonilisest Parteist 36% ja Cuauhtemoc Crdenas Demokraatliku Revolutsiooni Parteist 17% häältest.
2. juulil 2001, oma 59. sünnipäeval ja presidendiks valimise 1. aastapäeval, abiellus Fox oma pressiesindaja María Sahagún Jiméneziga. Mõlemale oli see teine abielu.
Fox on 196 cm pikk ja üks Mehhiko pikimaid presidente läbi aegade.
Fox, Vicente
Fox, Vicente


Kopenhaagen.
Ajalugu.
Tormiline ehitustegevus tingis probleemid eluasemete halva kvaliteedi, kehva kanalisatsiooni ning rohealade puudumise näol. 1920ndate lõpuks oli selge, et tollal ca 1 miljoni elanikuga Kopenhaagenit ootab lähitulevikus tõenäoliselt ees edasine kiire kasv; linna jätkuv laienemine üksteist katvate kihtidena tähendas aga ohtu, et ühistransport ei suuda kasvuga sammu pidada ja kaootiliselt arenenud piirkondi teenindada. Alustati projekti väljatöötamist Suur-Kopenhaageni (vana linnasüda + seda ümbritsevad äärelinnad) väljaarendamiseks.
"Finger Plan".
"Finger Plan" (ehk sõrmeplaan) on võtmetähtsusega kontseptsioon Kopenhaageni linnaplaneerimises ning seisneb äärelinnade kasvu, neid keskusega ühendava infrastruktuuri ja rohealade korraldamises. Plaani töötasid välja Taani arhitektid ja linnaplaneerijad Peter Bredsdorff and Sten Eiler Rasmussen ning seda tutvustati avalikkusele esmakordselt 1947. aastal.
"Finger Plan" visandas tuleviku Suur-Kopenhaageni mudeli käelaba-sarnaselt, kus olemasolev linnasüda moodustab peopesa, millest “sõrmedena” lähtuvad linnade ja äärelinnade suunalised kiired. Viimaste tuuma moodustavad tähtsamad kiirteed ja raudteed. Ümber transpordisõlmede asuvad kauplused, koolid ja teenindusasutused. Need on ümbritsetud korruselamutest ning viimased omakorda ühepereelamutest. Kiirte vahele jääb roheline ala, mis pakub võimalust rekreatsiooniks. Tööstus paigutati peopesa ja sõrmede ühenduskohtadele, mis ühendati omavahel ringsete maanteede ja raudteedega.
Seoses Amageri saare arendamisega lisandus hiljem kuues, lõunasse osutav sõrm.
Hoolimata sellest, et kõik ei ole kulgenud päris plaanijärgselt (seoses autoomanike arvu plahvatusliku kasvuga pea kõikjal tekkinud nõudlus uute alade järele; samuti on sõrmed muutunud plaanitust palju paksemaks ning tekkinud on regionaalsed keskused), on "Finger Plan" jätkuvalt Suur-Kopenhaageni arendamise aluseks.
Ühistransport.
Kopenhaagenis on välja arendatud laiaulatuslik raudteevõrgustik, mida teenindavad S-tog (linnarong), kaugrongid ja metroo. Suur-Kopenhaageni alal katab raudteevõrk ca 600 km ca 200 jaamaga, umbkaudu 300 000 inimest kasutab raudteeliiklust igapäevaselt.
Lisaks on linn kaetud peene bussiliinivõrguga, sh kaks veebussiliini. Kogu ühistransport on monopolina avaliku ettevõtte korraldada, kes sõlmib eri liine teenindavate operaatoritega all-lepinguid. Välja on arendatud ühtne piletisüsteem.
Jalakäijad.
Oma 1,1 km kogupikkuse juures on ta tänapäeval maailma pikim jalakäijate tänav.
1962. aastast saati on jalakäijate ala pidevalt laiendatud: eesmärgiga võita inimestele autovaba ruumi on linnasüdames pidevalt vähendatud nii autoliikluse mahtu ja sõidukiirust kui ka parkimiskohtade arvu. Muudatused on olnud järk-järgulised: igal aastal on umbes 2-3% parkimisaladest asendatud rattateede või laiemate kõnniteedega. 1995.-2005. aasta vältel vähenes niimoodi parkimiskohtade arv kesklinnas 20% võrra. Samas on seoses viimaste tänavaparkimiskohtade kaotamise sooviga ning autoomanike arvu suurenemisega kasvanud surve parkimismajade ehitamiseks.
Jalgrattaliiklus.
Alates 1970ndatest on astutud suuri samme ratturite liiklustingimuste parandamiseks. Rattateede võrku on pidevalt laiendatud ja see katab nüüdseks kõiki peamisi teid. Muude parendustena süttib ratturitele valgusfooris roheline tuli 6 sekundit enne autosid ning nad võivad ühesuunalistel tänavatel sõita mõlemas suunas.
Aastal 2005 oli Kopenhaagenis 343 km rattateid ja ca 60% linnaelanike kasutas ratast igapäevaselt. Tööleminekuks kasutas ratast ca 36%, samas kui autot kasutas vaid 27%. Viimastel aastatel on tipptundidel rataste arv kesklinnas ületanud autode oma. Siniseks värvitud rattateed ja nende piirjoonte märkimine ristmikule on kaasa aidanud turvalisusele ja vähendanud õnnetuste arvu. Samas on pidevad parendused ja kampaaniad tekitanud uue probleemi: ummikud rattateedel, mida püütakse lahendada strateegilistes kohtades rattateede laiendamisega, seda taaskord parkimiskohtade ja autoteel sõiduridade arvu vähendamise arvelt.
"Citybike".
Aastast 1995 pakub linn kohalikele ja turistidele kasutamiseks tasuta rattaid, nn "citybike"’e. "Citybike"’ide laenutuspunkte leiab kõikjalt linnast ning ratta kasutamiseks tuleb lihtsalt lukustusmehhanismi sisestada münt, mis hiljem tagastatakse. Süsteemi rahastatakse sponsorite ja reklaami abil. Ringluses olevate linnarataste arv on nüüdseks kasvanud juba üle 2500. Talviseks hooajaks korjatakse rattad parandamise ja hoolduse jaoks kokku ning kevadel pannakse taas välja.


Allen Johnson.
Allen Kenneth Johnson (sündis 1. märtsil1971 Washingtonis) on USA kergejõustiklane (110 m tõkkejooks), olümpiavõitja (1996) ja maailmameister.
Isiklikku.
Allen Johnson on 178 cm pikk ja kaalub 75 kg. Elukoht on Columbia (Lõuna-Carolina).


Põhja-Jäämeri.
Põhja-Jäämeri ehk Jäämeri ehk Arktika ookean on väikseim ookean Maal. Põhja-Jäämeri ümbritseb põhjapoolust. Teda piiravad Euraasia ja Põhja-Ameerika.
Mõnikord ei loeta Põhja-Jäämerd eraldi ookeaniks, vaid Atlandi ookeani osaks.
Erinevalt teistest ookeanidest paikneb tervikuna külmvöös. Ookeani siseosa, kolmandik kuni pool ookeanist, on aasta ringi kaetud mõnemeetrise jääkaanega, mis ümber pooluse päripäeva pöörleb. Talvel on jääkaane all peaaegu kogu ookean. Rõhuv enamus ookeanist on jääga kaetud 10 kuud. Maksimaalne jääkate on märtsis-aprillis.
Põhja-Jäämere temperatuur ja soolsus muutuvad hooajaliselt vastavalt sellele, kuidas jää tekib ja sulab. Põhja-Jäämeri on magedam kui teised ookeanid. Seda põhjustavad külmast kliimast tulenev väiksem aurumine, suur mageda vee sissevool ookeani suubuvatest suurtest jõgedest ja piiratud ühendus teiste, soolasemate ookeanidega.
Kõige suurem sissevool ookeani toimub Islandi ja Norra vahel Norra merest, kus soe Golfi hoovuse voolab Barentsi merre. Selle tõttu on umbes pool Barentsi merest aasta ringi jäävaba.
Põhja-Jäämere reljeefi moodustavad nõod, mida eraldavad enam-vähem paralleelsed Gröönimaa–Siberi-suunalised ahelikud. Nendega risti, Alaskast Teravmägede poole minnes ületatakse Kanada nõgu, Mendelejevi ahelik, Makarovi nõgu, Lomonossovi ahelik, Amundseni nõgu, Gakkeli ahelik ja Nanseni nõgu.
Põhja-Jäämeri on märksa madalam kui teised ookeanid, nii keskmise kui absoluutse sügavuse poolest. Sügavaim punkt (4346 m) asub põhjapooluse lähedal Amundseni nõos.
Suurimad (vooluhulga poolest) Põhja-Jäämerre suubuvad jõed on Jenissei, Leena, Ob, Mackenzie ja Petšora jõgi.
Põhja-Jäämere suurimad saared on Gröönimaa, Baffini saar, Victoria saar, Ellesmere'i maa ja Banksi saar. Suurimad saarestikud on Kanada Arktika saarestik, Novaja Zemlja, Severnaja Zemlja, Uus-Siberi saared ja Teravmäed.
Kliima.
Ookeanis, selle saartel ja rannikul on arktiline kliima. Seda iseloomustab aastaringne madal temperatuur, mis siiski väga madalale ei lange. Ookeani pinnatemperatuur on üsna püsiv, sest tohutud veekihid, isegi kui nad on jääga kaetud, eraldavad soojust ega luba temperatuuril langeda nii madalale kui Antarktikas. Seetõttu on ookeani pinnatemperatuur aasta ringi pisut alla merevee jäätumistemperatuuri.
Talvele on iseloomulikud täielik pimedus (polaaröö), selge taevas ja püsiv külm ilm. Suvele on iseloomulikud pidev valgus (polaarpäev), niiske ja udune ilm ning nõrk vihma- või lumesadu.
Põhja-Jäämere kliima ei ole alati niisugune olnud. Paleotseeni-eotseeni soojusmaksimumi ajal 55 miljonit aastat tagasi oli piirkonna keskmine aastane temperatuur 10–20 °C ja võimaldas põhjapooluse lähedal elada troopilistel eluvormidel "Apectodinium augustum", mis nõuavad pinnatemperatuuri üle 22 °C.
Põhja-Jäämere mered ja lahed.
"Tärniga märgitud mere ja lahe arvavad mõned allikad Atlandi ookeani osadeks."


Valge meri.
Valge meri (vene "Белое море", karjala "Valkea meri, Vienanmeri", neenetsi "Сэрако ям’") on Põhja-Jäämere sisemeri.
Valge meri piirneb põhjas Barentsi merega, millest teda eraldab Koola poolsaar. Valge ja Barentsi mere piiriks on Koola poolsaarel asuva Svjatoi Nossi neeme ja Kanini poolsaarel asuva Kanin Nossi neeme vaheline piir.
Valge mere pindala on u 90 000 km², maht 8000 km², keskmine sügavus on 67 m, suurim sügavus 350 m, soolsus 15–28‰.
Looded on üsna suured, kõige suuremad Mezeni lahes (7,7 m). Need on Põhja-Jäämere kõige suuremad looded. Valge mere kõige väiksemad looded (0,6 m) on Semža jõe suudmes.
Kogu Valge mere vesikond loetakse Venemaa siseveteks. Venemaad piiravast 12 merest on ta pindalalt eelviimane: ainult Aasovi meri on temast väiksem.
Valge mere suurimad lahed on Kandalakša, Onega, Dvina ja Mezeni laht. Mere üksikud rannikulõigud kannavad Pomoori, Teri, Letni ja Karjala ranniku nime.
Valgesse merre suubuvatest jõgedest on suurimad Dvina, Onega ja Mezen.
Valge meri on Valge mere–Läänemere kanali ja Dvina kaudu laevatatavas ühenduses Läänemere ja Volga jõgikonnaga. Kanal rajati 1930. aastatel sunnitööliste poolt ja selle sügavus ei ületa 4 meetrit.
Mere ääres elanud põlisrahvad on põhjas saamid, läänes karjalased, idas ja lõunas pomoorid. Venelased asusid mere lõunakaldale seoses Arhangelski asutamisega 16. sajandil.
Valges meres Kandalakša lahes asuvad Solovetsi saared, millel asub Põhja-Venemaa üks olulisimaid kloostrikomplekse Solovetsi klooster.
Talvel külmub Valge meri harilikult täielikult kinni.
Tähtsaim sadam on Arhangelsk, suured sadamad on veel Belomorsk, Severodvinsk ja Kandalakša.
Sajandeid oli Valges meres Venemaa ainus väljapääs maailmamerele ja Arhangelsk oli Venemaa ainus meresadam.


Ljubljana.
Ljubljana (saksa "Laibach", itaalia "Lubiana") on Sloveenia pealinn.
Ljubljana asub Ljubljanica jõe suubumiskohas Sava jõkke Kesk-Sloveenias. Tema kõrgus merepinnast on 298 meetrit.
Ljubljana elanike arv on 272 200. Sellega on ta üks väikseimad pealinnu Euroopa Liidus.
Kliima.
Ljubljanas on vähemalt 29-kraadist sooja esinenud igas kuus aprillist kuni oktoobrini. Absoluutne maksimum, +39 °C, on mõõdetud juulis. Kõige külmem kuu on jaanuar, kuid jaanuariski on mõõdetud 14 kraadi sooja. Keskmiselt 90 päeval aastas tõuseb õhusoojus üle 30 kraadi.
Absoluutne miinimum on mõõdetud veebruaris (−28 °C). Ka jaanuaris on mõõdetud −27 °C. Juunist septembrini pole kunagi öökülma täheldatud. Keskmiselt on öökülmi 90 päeval aastas ja lumikate püsib keskmiselt 65 päeva.
Sademed jaotuvad aasta lõikes üsna ühtlaselt. Kõige märjemad kuud on oktoober (keskmiselt 151 mm) ja september (142 mm). Kõige kuivemad kuud on märts (76 mm) ja jaanuar (88 mm). Kokku on aastas sademeid keskmiselt 1383 mm ja selletõttu on Sloveenia üks Euroopa kõige märjemaid pealinnu. Maist kuni septembrini on piksetormid tavalised ja võivad vahel olla rängad.
Ljubljana on tuntud udude poolest, mida täheldatakse keskmiselt 121 päeval aastas, peamiselt sügiseti ja talviti.
Ajalugu.
Tänapäeva Ljubljana ala asuatasid eelajaloolisel ajal veneedid, pärast keltide ja illüürlaste segunemisel tekkinud rahvas ja 3. sajandil eKr keldi hõim tauriskid.
50. aasta paiku rajati linna kohale Vana-Rooma sõjaväelaager, mis hiljem muutus alaliseks asulaks nimega Iulia Aemona ehk lühidalt Emona. Emonas elas 5000–6000 elanikku, eri värvi telliskivimajad ja kanalisatsioon.
Aastal 452 hävitasid hunnid selle Attila käsul. Hiljem laastasid seda idagoodid ja langobardid. 6. sajandil saabusid sinna slaavlased. 9. sajandil langes see piirkond sõltuvusse Frangi riigist ja sinna korraldasid rüüsteretki ungarlased.
Esimest korda mainiti Ljubljanat 1144 "Luwigana" nime all. Ljubljana sai linna õigused 1220, kaasa arvatud õiguse müntida raha.
1270 vallutas linna Ottokar II Přemysl. Seejärel võitis Rudolf von Habsburg Ottokari ja hõivas linna 1278. Ljubljana jäi kuni 1797 Habsburgide võimu alla. Sellest sai katoliiklik slaavlaste linn.
Sloveenia iseseisvus 1991 ja sellest ajast peale on Ljubljana Sloveenia pealinn.
Sport.
Linnas asub jalgpallistaadion Stožice staadion, mis on jalgpalliklubi NK Olimpija Ljubljana kodustaadion.
Sõpruslinnad.
Ljubljanal on kakskümmend sõpruslinna: Parma, Palermo (mõlemad Itaalia, alates 1964), Chemnitz (Saksamaa, alates 1966), Bratislava (Slovakkia, alates 1967), Sousse (Tuneesia, alates 1961), Tbilisi (Gruusia, alates 1977), Wiesbaden (Saksamaa, alates 1967), Leverkusen (Saksamaa, alates 1979), Rijeka (Horvaatia, alates 1979), Chengdu (Hiina, alates 1981), Ploče (Horvaatia, alates 1982), Cleveland (USA), Viin (Austria, alates 1999), Ateena (Kreeka, alates 2000), Moskva (Venemaa, alates 2000), Moskva oblast (Venemaa, alates 2001), Zagreb (Horvaatia, alates 2001), Sarajevo (Bosnia ja Hertsegoviina, alates 2002), Brüssel (Belgia, alates 2004) ja Skopje (Makedoonia, alates 2007).


Veliki Novgorod.
Veliki Novgorod ('Suur Novgorod'; varem Novgorod ('uuslinn')) on linn Venemaal, Novgorodi oblasti keskus. Uus nimi on ametlik 1998. aastast.
Novgorod asub Ilmjärve madalikul 6 km kaugusel kohast, kus Volhovi jõgi Ilmjärvest välja voolab. Kanalite kaudu saab Novgorodist sõita Msta jõele ilma Ilmjärve läbimata.
Ajalugu.
Novgorodi alalt on leitud inimeste peatumiskohtade ja asulapaikade jälgi 5-6 tuhande aasta tagusest ajast. Kohanimede järgi otsustades elasid seal tollal soomeugrilased ja balti hõimud.
Novgorod on üks vanemaid vene linnu. 8. sajandil oli ta juba ümbruskonna keskus. Tollal läbis Novgorodi tähtis kaubatee, mis kulges Läänemerelt Laadoga ja Ilmjärve kaudu Volga jõgikonda. Linnas käisid sageli skandinaavia kaupmehed, kes nimetasid seda Holmgardr, saksa allikad Ostrogard.
16. sajandil kirjutatud Nikoni leetopissis mainitakse, et 6367. aastal (859 pKr) suri Novgorodi vanem Gostomõsl. Seda peetaksegi Novgorodi esmamainimise ajaks. Välismaistes allikates nimetatakse Novgorodi esmamainimise ajaks ka 854. aastat. Hulgaliselt leidub ebausaldusväärseid allikaid, mis nimetavad linna asutamisajaks varasemaid aegu.
10. sajandi araabia käsikirjades nimetatakse Novgorodi üheks kolmest slaavlaste keskusest Kiievi ja Artania kõrval (missugust kohta viimane tähistab, ei ole selge).
9.–12. sajandil oli Novgorod Kiievi-Vene riigis Kiievi järel tähtuselt teine linn.
Pärast Kiievi-Vene suurvürstiriigi 12. sajandil lagunemist, sai Novgorod 1136 iseseisva Novgorodi vabariigi pealinnaks, mida valitses veetše.
1478. aastal liideti Novgorodi vabariik Moskva suurvürstiriigi koosseisu.
Kogu elanikkonna tapmine.
Aastal 1570 laskis Ivan Julm oma opritšnikutel, keda juhtis Maljuta Skuratov, hävitada enamiku linnaelanikke, sest kahtlustas Novgorodi reeturlikkuses (Ivan Julma poolt loodava Moskva Tsaaririigi tsentraliseeritud riigi põhimõtetele vastuseisus ning iseseisvuspüüetes). Laastati kõik Moskva ja Novgorodi vahele jäävad läänepoolsed Venemaa linnad ning Skuratov kägistas isiklikult Moskva endise metropoliidi Filipp II, kes ei toetanud Ivan Julma tegevust. Eri allikate andmeil oli tapetuid 27 000–700 000.
Aastatel 1611–1617 okupeerisid linna Rootsi väed, 1941–1944 Saksa väed. Viimased purustasid linna peaaegu täielikult ja see taastati alles 1960ndatel.
Sõpruslinnad.
Novgorodi sõpruslinnad on Bielefeld (Saksamaa), Moss (Norra), Nantes (Prantsusmaa), Rochester (USA), Strassburg (Prantsusmaa), Zibo (Hiina), Uusikaupunki (Soome) ja Watford (Suurbritannia).


Walesi lipp.
Walesi lipp on Suurbritannia ajaloolise piirkonna - Walesi lipp.
Lipukangas on jagatud horisontaalselt kaheks võrdseks väljaks, ülemine on valge ja alumine roheline. Kanga keskel on punane lohe, mida on Walesi lahingulippudel kasutatud juba 7. sajandist. Ametlikult võeti see lipp kasutusele 1959. aastal.


Eesti poliitikute loend.
"Siin on loetletud praegusi ja varasemaid Eesti poliitikuid.
__NOTOC__
Ü.
Eesti poliitikute loend
Poliitikud
Poliitikute loend


Välismaa poliitikute loend.
"See loend loetleb maailma poliitikuid, välja arvatud Eesti poliitikud, kes on loetletud Eesti poliitikute loendis.


Saksamaa valitsusjuhtide loend.
Saksamaa valitsusjuhtide loend loetleb Saksamaa valitsusjuhid.


Västerbotteni lään.
Västerbotteni lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis. Piirneb loodes Norraga ja põhjas Norrbotteni lääniga.


Norrbotteni lään.
Norrbotteni lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis. See on Rootsi põhjapoolseim lään. Ta piirneb Soome ja Norraga.


Örebro lään.
Örebro lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.


Uppsala lään.
Uppsala lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.
Uppsala lään asub Ida-Rootsis ning piirneb Stockholmi, Södermanlandi, Västmanlandi ja Gävleborgi lääniga. Territoorium langeb osaliselt kokku ajaloolise Upplandi maakonnaga; keskus asub Uppsalas, mis on umbes 135 000 elanikuga lääni suurim asula ning Rootsi suuruselt neljas linn.
Uppsala lään koosneb 8 kohaliku omavalitsuse üksusest ehk kommuunist - Enköpingi, Heby, Håbo, Tierpi, Uppsala, Knivsta, Älvkarleby ja Östhammari vald. Lääni omavalitsuse organ on valitav volikogu ("landsting") ning riigivõimu esindab läänivalitsus ("länsstyrelse"), mida juhib maavanem ("landshövding").
Lõunast põhja läbib Uppsala lääni E4 maantee, mis ühendab Uppsalat Stockholmiga.
Uppsala läänis on u 300 järve, millest suurim on Mälaren. Lääni sümboliteks on valitud merikotkas, harilik kivipuravik, tõugjas ning püvilill; viimane kasvab looduslikult Kungsängi kaitsealal Fyrise jõe ääres. Kokku on läänis 79 looduskaitseala.
Ligi 3/4 tööjõust on hõivatud tertsiaarsektoris. Suurimateks tööandjateks on lisaks kohalike omavalitsuste asutustele ning "landstingi" hallatavatele tervishoiuasutustele Uppsala Ülikool, Rootsi Põllumajandusülikool, farmaatsiaettevõte Pharmacia & Upjohn ning metallitööstus Sandvik Coromant.
Uppsala lääni omapäraseks kultuuripärandiks on 17.-18. sajandil valloonide asutatud rauasulatustehased, mis tänaseks on valdavalt muudetud muuseumideks ja puhkealadeks.


Kalmari lään.
Kalmari lään on 1. järgu haldusüksus Rootsi lõunaosas.
Kalmari lään piirneb Kronobergi, Jönköpingi, Blekinge ja Östergötlandi lääniga ning idas Läänemerega. Läände üle mere jääb Ojamaa lään.
Lääni volikogu kannab nime "Landstinget i Kalmar län".
Lään jaguneb kaheks provintsiks: Smålandiks ja Ölandiks.
Lään loodi haldusüksusena 1634. Kuni 1672. aastani oli ta ühendatud Kronobergi lääniga. Aastatel 1680–1683 kuulus Kalmari lääni Blekinge mereväebaasi rajamise tõttu Karlskronasse.
Pindalalt on ta 9. lään Rootsis, hõlmates 2,7% Rootsi pindalast;.
Läänis on hästi arenenud maanteede, raudteede ja õhuteede võrgustik.
Haldus.
Kalmari lääni juhib Kalmari maavanem, kelle residents on Kalmaris. Maavanem juhatab Kalmari lääni haldusnõukogu.
Lääni haldusnõukogu valiti viimati 17. detsembril 2006 ja selle liikmete arv suurenes eelmise, 2002 valitud koosseisuga võrreldes 64 liikmelt 68-le. Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei saavutas 28 kohta (+2), Mõõdukas Koalitsioonipartei 13 (+4), Keskpartei 9 (=), Kristlikud Demokraadid 7 (-2), Vasakpartei 4 (-1), Liberaalne Rahvapartei 4 (-1) ja Roheline Partei 2 kohta (+2).
Alates 1997 teevad lääni vallad ja lääni haldusnõukogu koostööd Kalmari lääni piirkondlikus nõukogus, mis on kaudselt poliitilise kontrolli all. Piirkondlik nõukogu esindab valdade huve piirkonna arengu teemadel, kooskõlastab infrastruktuuride plaanid, kõrghariduse ja üldkultuuri alased teemad ning haldab mitmesuguseid valitsuse ja Euroopa Liidu fondide rahaeraldisi.
Vapp.
Kalmari lään sai ametlikult vapi 1944. aastal. Enne seda kasutas lään Smålandi ja Olandi vappi. Kalmari lääni vapp on saadud Smålandi ja Olandi vapi ühendamisel.


Ojamaa lään.
Ojamaa lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.
Ta hõlmab Ojamaa saare ja seda ümbritsevad väiksemad saared, sealhulgas Fårö, Gotska Sandön.
Lään koosneb vaid ühest omavalitsusest: Ojamaa vallast.


Gerhard Schröder.
Gerhard Fritz Kurt Schröder (sündis 7. aprillil 1944) on Saksamaa poliitik.
Ta oli Saksamaa valitsusjuht (liidukantsler) 27. oktoobrist 1998 kuni 22. novembrini 2005.
Ta kuulub vasaktsentristliku Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse (SPD) ning on olnud ka selle partei esimees 1998–2004. Enne poliitikuks hakkamist oli ta edukas advokaat.
Ta moodustas kaks punarohelist koalitsioonivalitsust Saksamaa Rohelise Parteiga. Tema esimene valitsus kestis 22. oktoobrini 2002. Valitsus jätkas tööd pärast 2002. aasta parlamendivalimistel saadud teistkordset parlamendienamust.
2005. aasta Bundestagi valimistel oli Schröder Saksa sotsiaaldemokraatide kandidaat liidukantselri kohale. SPD langes valimistel napilt teisele kohale ja pärast koalitsiooniläbirääkimisi CDU/CSUga taandus Schröder Saksamaa poliitikast.
Schröder on Põhja-Euroopa gaasijuhet rajava konsortsiumi ("North European Gas Pipeline Company") nõukogu esimees.
Eraelu.
Gerhard Schröder on olnud neli korda abielus. Tema abikaasad on olnud
Neli abielu on toonud Schröderile hüüdnimed Audimees (Audi sümboliks on 4 ühesuurust rõngast) ja Sõrmuste Isand.
Köpfil on tütar eelmisest abielust teleajakirjanikuga. 2004. aasta juulis adopteerisid Schröder ja Köpf Peterburist pärit tüdruku Viktoria. 2006. aastal adopteerisid nad Peterburist pärit poisi Gregori.
Schröder peab end Saksamaa Evangeelse Luterliku kiriku liikmeks, kuid ta ei ole religioosne. Nii näiteks, kui teda 1998 esimest korda kantsleriametisse vannutati, ei lisanud ta vande lõppu fraasi "So wahr mir Gott hilfe" ("Aidaku mind jumal"). Ta on sügavalt religioosset endist USA presidenti George Bush nooremat süüdistanud "häälte kuulmises".


Blekinge lään.
Blekinge lään on 1. järgu haldusüksus (lään) Rootsi kaguosas. Ta katab täpselt Blekinge ajaloolise maakonna.
Blekinge lään piirneb põhjas Kronobergi ja Kalmari lääniga ning läänes Skåne lääniga.
Lääni pindala on 2941 km2. See moodustab 0,7% Rootsi pindalast. Lään on Rootsi läänide seas pindalalt väikseim lään.
Elanike arv on 151 013 (seisuga 31. märts 2006), mis moodustab 1,7% Rootsi rahvaarvust. Rahvastiku tihedus on 51 in/km2. Aastal 1999 oli elanike arv 150 600, 2005. aastal 150 625.
Maavanem on Berit Andnor.
Läänitäht on K. Lääni tähised on SE-K ja SE41.
Sisemajanduse kogutoodang on 34 566 miljonit Rootsi krooni (2004).
Haldusajalugu.
Kui Blekinge 1658 Rootsi valdusse läks, kuulus ta algul Kristianstadi lääni ning alates 1680. aastast Kalmari lääni. Aastal 1683 rajati Blekinge lään, mis on tollest ajast katkematult püsinud. Omaette lääni moodustamist seostatakse Karlskrona mereväebaasi strateegilise tähtsusega.
Aaastal 1658 kuulusid Blekingesse Kristianopeli, Ronneby ja Sölvesborgi linn ning "Bräkne härad", "Listers härad" (kuhu juba 1639 oli "Villands häradist üle toodud Jämshögi kihelkond (sealhulgas Kyrkhult)), "Medelstads härad" ja "Östra härad (Blekinge)". Aastal 1664 lisandus Karlshamni linn. Kristianopel kaotas linnaõigused 1677 ja Ronneby 1680. Aastal 1680 sai linnaõigused Karlskrona.
Blekinge lääni asutamise ajal oli seal seega kolm linna: Karlskrona, millest sai lääni halduskeskus, ning Karlshamn ja Sölvesborg. Aastal 1686 sai Ronnebyst "lydköping" Karlskrona all. Aastal 1863 sai Ronnebyst alev ja vald. Aastal 1882 sai ta jälle linnaks.
Sellest ajast oli läänis neli linna: Karlshamn, Karlskrona, Ronneby ja Sölvesborg. Aastal 1941 lisandus Olofströmi alev ning nendest viiest asulast said 1971. aasta omavalitsusreformiga praeguse viie valla halduskeskused.


Stockholmi lään.
Stockholmi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.
Ta paikneb osalt Upplandi, osalt Södermanlandi maakonna alal (Södertörn). Piirneb Uppsala ja Södermanlandi lääniga.
Lään, välja arvatud Stockholmi vald, moodustab ühe valimisringkonna Rootsi parlamendivalimistel.
Lääni maavanem ("landshövding") on Katarina Kämpe.


Helmut Schmidt.
"See artikkel on poliitikust; parapsühholoogi kohta vaata artiklit Helmut Schmidt (parapsühholoog)."
Helmut Schmidt (sündinud 23. detsembril 1918 Hamburgis) on endine Saksamaa sotsialistist poliitik, liidukantsler 1974–1982.
Noorpõlv.
Ta sündis õpetajate perekonnas. Tema isa oli juudi ärimehe ebaseaduslik poeg, ehkki seda varjati. See sai avalikuks alles 1984, kui seda ütles ajakirjanikele Schmidti sõber Valéry Giscard d'Estaing, endine Prantsusmaa president. Hiljem selgus, et d'Estaing oli selleks avalduseks eelnevalt Schmidtilt luba küsinud.
Teises maailmasõjas värvati Schmidt alguses Bremenis õhutõrjesse, edaspidi sõdis lühikest aega idarindel. 1942 kutsuti ta Berliini, kus ta asus tööle ministeeriumi nõunikuna. Samal aastal abiellus ta oma lapsepõlvearmastuse Hannelore Glaseriga, keda hüüti Lokiks. Alates detsembrist 1944 kuni sõja lõpuni sõdis ta kahurväe vanemleitnandina läänerindel. Aprillis 1945 langes ta brittide kätte sõjavangi, kus viibis augustini.
Schmidt jätkas oma haridusteed Hamburgis, õppides majandust ja politoloogiat. Ta lõpetas 1949.
Helmut ja Hannelore Schmidtil on poeg, kes suri väikelapsena, ja 1947 sündinud tütar Susanne, kes töötab Inglismaal jaapani pangas.
Poliitikukarjäär.
Helmut Schmidt astus Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse 1946. 1947–1948 juhtis ta SSDP tudengiorganisatsiooni "Sozialistische Deutsche Studentenbund".
Ta töötas pärast ülikooli lõpetamist Hamburgi linnavalitsuse majandusosakonnas ning alates 1952 juhtis Hamburgi majandus- ja transpordiministeeriumi.
1953–1958 oli ta Bundestagi saadik. Ta sai tuntuks konservatiivse valitsuse valju kriitikuna ning sõnavõttudega tuumarelvade vastu üldse ning Saksamaa pinnal eriti. 1958 loobus ta Riigipäeva saadiku kohast, keskendudes tööle Hamburgis.
Hamburgi linnavalitsust nimetati tollal senatiks ja Schmidt töötas 1961–1965 "sisesenaatori" ehk siseministrina. Ta sai tuntuks tegijana: mehena, kes saab iga asjaga hakkama, isegi Põhjamere 1962. aasta üleujutusega. Ta ei kõhelnud isegi põhiseadust rikkumast, kasutades sõjaväge üleujutusega võitlemisel ja selle tagajärgede likvideerimisel (Saksamaal oli keelatud kasutada sõjaväge sisepoliitiliste probleemide lahendamiseks). Alles 1968 tehti Saksamaa põhiseadusesse parandus, mis tegi loodusõnnetustele erandi.
Kogu tema poliitikukarjääri iseloomustab hästi tema ütlus: «Inimesed, kellel on mingist asjast nägemus, peaksid minema arsti juurde.»
1965 valiti ta tagasi Bundestagi. 1967 asi ta SSPD parlamendifraktsiooni juhiks ja 1968 SSPD aseesimeheks. Oktoobris 1969 sai ta Willy Brandti kabinetis kaitseministriks, juulis 1972 majandus- ja rahandusministriks. 15. detsembril 1972 majandus- ja rahandusministeerium lahutati ning Schmidt oli sellest ajast rahandusminister. 16. mail sai ta Saksamaa kantsleriks ja töötas sellel kohal 1. oktoobrini 1982, mil ta pidi tagasi astuma umbusaldushääletuse tulemusena. See oli esimene õnnestunud umbusaldushääletus kantslerile Saksamaa ajaloos. Vahetult enne seda oli ta 17. septembrist 1982 ka välisminister. Schmidti järglaseks sai Helmut Kohl.


Jönköpingi lään.
Jönköpingi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.


Walter Scheel.
Walter Scheel (sündinud 8. juulil 1919 Solingenis) on Saksamaa poliitik.
Ta oli Saksamaa Vaba Demokraatliku Partei juht ja välisminister 1969–1974 ning Saksamaa president 1974–1979.


Västra Götalandi lään.
Västra Götalandi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.
Lään loodi 1. jaanuaril 1998 Älvsborgi lääni, Göteborgi lääni, Bohusi lääni ja osa Skaraborgi lääni liitmise teel.


Maidla vald.
Maidla vald on vald Ida-Viru maakonnas.
Vald on nime saanud Maidla mõisa järgi, mida on esmamainitud 1465. aastal. Mõisast on pärit Maydellide aadliperekond. Kaasajal tegutseb 1767. aastal valminud barokses mõisahoones kool.
Asustus.
Maidla vallas on 27 küla: Aidu, Aidu-Liiva, Aidu-Nõmme, Aidu-Sooküla, Aruküla, Arupäälse, Aruvälja, Hirmuse, Koolma, Kulja, Lipu, Lümatu, Maidla, Mehide, Oandu, Ojamaa, Piilse, Rebu, Rääsa, Salaküla, Savala, Sirtsi, Soonurme, Tarumaa, Uniküla, Veneoja ja Virunurme.
Välislingid.
Maidla vald


Östergötlandi lään.
Östergötlandi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.
Lääni suuremad linnad on Norrköping, Motala ja Linköping.


Meeksi vald.
Meeksi vald on vald Tartu maakonnas.
Külad.
Aravu - Haavametsa - Jõepera - Järvselja - Meeksi - Meerapalu - Parapalu - Rõka - Sikakurmu -


Mõniste vald.
Mõniste vald asub Võru maakonnas.
Külad.
Mõniste vallas on 17 küla: Hürova, Hüti, Kallaste, Karisöödi, Koemetsa, Kuutsi, Mõniste, Parmupalu, Peebu, Sakurgi, Saru, Singa, Tiitsa, Tundu, Tursa, Vastse-Roosa ja Villike küla.


Gävleborgi lään.
Gävleborgi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.


Antonio Saca.
Elías Antonio Saca González (Tony Saca; sündis 9. märtsil 1965) on El Salvadori poliitik.
Valitud 21. märtsil 2004 presidendiks, asus ta presidendi ametikohuseid täitma 1. juunil 2004, vahetades välja president Francisco Florese.


Hallandi lään.
Hallandi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.


Kronobergi lään.
Kronobergi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.


Västmanlandi lään.
Västmanlandi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.


Värmlandi lään.
Värmlandi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.


Södermanlandi lään.
Södermanlandi lään on 1. järgu haldusüksus Rootsis.


Willy Brandt.
Willy Brandt (sündinud Herbert Ernst Karl Frahm; 18. detsember 1913 Lübeck, Preisimaa kuningriik – 8. oktoober 1992 Unkel, Rheinland-Pfalzi liidumaa, Saksamaa Liitvabariik) oli neljas Lääne-Saksamaa liidukantsler. Ta oli ametis 1969–1974.
Brandt sündis kaubamaja kassapidaja Martha Frahmi ja Hamburgi arveametniku John Mölleri pojana väljaspool abielu. Ta ei näinud oma isa kunagi. Tema ema töötas 6 päeva nädalas ning sellepärast kasvatasid poissi peamiselt ema kasuisa Ludwig Frahm ja tema teine naine Dora.
Herbert astus 1929 organisatsiooni Sotsialistlik Noorsugu ja astus 1930 Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse. 1932 asus ta tööle õpipoisina laevakindlustusettevõttes. Umbes selle aja paiku lahkus ta sotsiaaldemokraatide seast ja astus kommunistlikku Sotsialistlikku Tööliste Parteisse.
1933, kui Saksamaal tulid võimule natsid, emigreerus ta Norrasse, kasutades oma suhteid laevnike ja sadamatega. Sel ajal võttis ta endale varjunime Willy Brandt, et vältida avastamist natside agentide poolt. 1934 osales ta Revolutsiooniliste Noorteorganisatsioonide Rahvusvahelise Büroo asutamises ja valiti selle sekretariaati.
Septembrist detsembrini 1936 külastas ta Saksamaad, kasutades Gunnar Gaaslandi varjunime. Gaasland sõlmis oma kaastöötaja Gertrud Meyeriga Lübeckist fiktiivse abielu, et kaitsta teda deporteerimise eest. 1937 Hispaania kodusõja ajal töötas Brandt Hispaanias ajakirjanikuna. 1938 võttis Saksamaa valitsus talt kodakondsuse ära; niisiis taotles Brandt Norra kodakondsust. 1940 sakslased okupeerisid Norra ja vahistasid Brandti, kuid ei tundnud teda ära ja lasksid ta jälle vabaks. Sama aasta augustis sai Brandt Norra kodanikuks; vastava dokumendi andis talle Stockholmis asuv Norra saatkond. Stockholmis elas Brandt kuni sõja lõpuni. Eksiili ajal õppis Brandt selgeks norra ja rootsi keele ning säilitas elu lõpuni Norraga tihedad suhted.
1946 naasis Brandt Berliini, töötades esialgu Norra valitsuse heaks. 1948 võttis ta taas endale Saksamaa kodakondsuse, võttes oma kodanikunimeks senise varjunime, ja astus taas Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse.
1956 astus Brandt teravalt välja NSV Liidu sissetungi vastu Ungarisse ja 1958 Nikita Hruštšovi plaani vastu muuta Berliin vabalinnaks. Nende sõnavõttude tõttu peeti teda oma erakonna parempoolsesse tiiba kuuluvaks; hiljem see seisukoht muutus.
3. oktoobril 1957 valiti Brandt Lääne-Berliini linnapeaks. Valimiskampaanias toetas teda mõjukas kirjastaja Axel Springer. Brandt jäi Lääne-Berliini linnapeaks 1966. aastani. See oli Berliinis üsna pingeline aeg, sest just sel ajal ehitati Berliini müür.
1964 sai Brant Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei esimeheks ja säilitas selle koha 1987. aastani, kauem kui ükski teine SDP juht, kui välja arvata erakonna asutaja August Bebel.
1961. aasta valimistel oli Brandt sotsiaaldemokraatide kandidaat Saksa kantsleri kohale, kuid kaotas Konrad Adenauerile Saksamaa Kristlik-Demokraatlikust Liidust. 1965 kandideeris ta uuesti ja kaotas seekord Ludwig Erhardile, kes oli samuti kristlik demokraat. Kuid Erhardi valitsus ei püsinud kaua ning sotsiaaldemokraadid ja kristlikud demokraadid moodustasid niinimetatud suure koalitsiooni, milles Brandt sai välisministriks ja asekantsleriks.
1969 kandideeris Brandt kolmandat korda kantsleriks ja seekord võitis valimised. Pärast kolmenädalasi läbirääkimisi väiksema Saksamaa Vaba Demokraatliku Parteiga moodustati valitsus, mida juhtis Brandt.
Brandt püüdis parandada Saksamaa Liitvabariigi suhteid Ida-Euroopa riikide, eriti Ida-Saksamaa, Poola ja Nõukogude Liiduga. See nõndanimetatud uus idapoliitika ehk lihtsalt idapoliitika tõi talle 1971 Nobeli rahupreemia.
1941–1946 oli Brandt abielus Anna Carlotta Thorkildseniga, kes oli Norra isa ja Saksa-Ameerika päritolu ema tütar. Neil oli tütar Nina (sündinud 1940). Pärast lahutust abiellus Brandt 1948 Rut Hanseniga. Nad said kolm poega: Peter (sündis 1948, ajaloolane), Lars (sündis 1951, kunstnik) ja Matthias (sündis 1961, näitleja). Brandt lahutas oma teise abielu 1980 ja sellest ajast kuni surmani ei kohtunud ta Rutiga kordagi. Kolmandat korda abiellus Brandt 9. detsembril 1983 Brigitte Seebacheriga (sündis 1946).
2009. aastal otsustati anda tema nimi rajatavale Berliini Brandenburgi rahvusvahelisele lennujaamale.


Kurt Georg Kiesinger.
Kurt Georg Kiesinger (6. aprill 1904, Ebingen, Saksamaa – 9. märts, 1988) oli konservatiivne Saksamaa poliitik, liitvabariigi liidukantsler ("Bundeskanzler") 1966–1969.


Korea.
Korea on maa Kaug-Idas Korea poolsaarel Hiina ja Jaapani vahel.
Ühise Korea lõhenemine.
Ühise Korea lõhenemine Põhja- ja Lõuna-Koreaks sai alguse Teise maailmasõja lõpus, kui 1910. aastast Jaapani poolt okupeeritud olnud Korea vabastasid 1945. aastal põhjaosas Nõukogude Liidu ja lõunaosas Ameerika Ühendriikide väed. Endine terviklik riik jagati mööda 38. paralleeli.
15. augustil 1948 loodi Korea Vabariik ja Põhja-Koreas 9. septembril 1948 Korea Rahvademokraatlik Vabariik, Korea jagunes kaheks vastandliku ilmavaatega riigiks, mis päädis Korea sõjaga.
Konflikt algas 25. juunil 1950. aastal, 1951. aasta juuliks stabiliseerus rinne umbes 38. paralleeli juures, ehk sealsamas, kus sõjategevus algas ning valitsevaks sai positsioonide hoidmise taktika. 27. juulil 1953. aastal sõlmiti osapoolte vahel vaherahu - st. et Korea poolsaarel valitseb formaalselt siiani sõjaolukord, sest Korea sõda lõppes "vaherahu" allkirjastamisega, aga "mitte rahulepinguga".
Sõlmitud kokkuleppe kohaselt eraldab riike sõjaline demarkatsioonijoon, millest mõlemale poole jääb nelja kilomeetri laiune demilitariseeritud ala.
Koreade lähenemisprotsess.
1972. aasta juulis allkirjastati Põhja-Korea ja Lõuna-Korea ühisavaldus, milles fikseeriti ühinemise üldpõhimõtted: iseseisvalt, rahumeelselt, suure rahvusliku konsolideerumise põhimõttel.
1991. aastal sõlmisid Korea Rahvademokraatlik Vabariik ja Korea Vabariik kokkuleppe leppimise, teineteisele mitte kallale tungimise ja koostöö kohta.
1992. aastal võeti vastu ühisdeklaratsioon Korea poolsaare tuumarelvavabaks muutmisest.
2000. aastal toimus esimene Koreade tippkohtumine, kus mõlema riigi juhid (Kim Jong Il ja Kim Dae-Jung) allkirjastasid ühisdeklaratsiooni, milles rõhutakse püüdlusele ühineda korea enda rahvuse jõududega.
2007. aastal toimus P'yŏngyangis teine tippkohtumine, kus allkirjastati juhtide (Kim Jong Il ja Lee Myung-bak) poolt deklaratsioon kahepoolsete suhete edendamise kohta.


ROM.
ROM on lühend, mille tähendus võib olla erinev.


NEP.
NEP on Nepali maakood, mida kasutab Rahvusvaheline Olümpiakomitee.
NEP või nep tähendab ka Uut Majanduspoliitikat Nõukogude Liidus ("novaja ekonomitšeskaja politika")


Ludwig Erhard.
Ludwig Erhard (4. veebruar 1897 – 5. mai 1977) oli Lääne-Saksamaa poliitik ja Saksamaa liidukantsler aastatel 1963–1966.
Erhard, Ludwig
Erhard, Ludwig
Erhard, Ludwig


KSA.
KSA (ingliskeelsest nimest "Kingdom of Saudi Arabia") on Saudi Araabia maakood, mida kasutab muu hulgas Rahvusvaheline Olümpiakomitee.
KSA Silmakeskus on silmaoperatsioone teostav asutus.


GUI.
GUI on mitmetähenduslik sõna või lühend.


ECU.
ECU oli Euroopa Ühenduse valuutaarveldusühik.


British American Racing.
BAR (ametlik nimetus BAR Honda ("British American Racing")) oli Vormel 1 meeskond, mis tegutses aastatel 1999–2005. Meeskond kogus 14 poodiumikohta, kuid etapivõit jäigi saamata.
BAR-i autodel kasutati Honda RA005E mootoreid ja Michelini rehve.
Esimesel hooajal sõitsid BAR-i eest Jacques Villeneuve ja Ricardo Zonta. 3 etappi järjest oli Zonta vigastatud ja teda asendas Mika Salo. Hooaeg äpardus: ei kogutud ühtki punkti. Järgmine hooaeg läks paremini: 20 punkti andsid 5. koha.
2001. aastaks vahetati Zonta Olivier Panis' vastu. 17 punkti andsid hooajal 6. koha ja Villeneuve sai kaks poodiumikohta. Järgmine aasta oli samm tagasi: 7 punkti andsid 8. koha.
2003. aastal asendati Panis Jenson Buttoniga, kes võttis kiiresti Villeneuve'ilt meeskonna liidri rolli üle. BAR kogus hooajal 26 punkti (neist Button 17) ja oli 5. Seepeale lasti Villeneuve lahti ja asendati senise testsõitja Takuma Satoga. Järgmine hooaeg oli väga edukas: etapivõit jäi küll tulemata, ent saadi 10 poodiumikohta (neist Button 9), 115 punkti (Button 85) ja 2. koht (Button oli individuaalselt 3.)
Aastal 2005 ei suudetud eelmise aasta saavutust korrata. Koguti 38 punkti (neist Button 37) ja saadi 5. koht (Button kahe poodiumikohaga 9.). Seejärel ostis autokontsern Honda BAR-i omanikult British American Tobaccolt nende osaluse meeskonnas, saades ainuomanikuks, ning asutas uue tehasemeeskonna Honda F1. Jenson Button jätkas Honda eest sõitmist. Hoolimata sellest, et omanikeks said jaapanlased, lasti Takuma Sato lahti, sest ta polnud suutnud Buttonit piisavalt toetada. Tema asemele palgati Rubens Barrichello.


Michael Johnson.
Michael Duane Johnson (sündis 13. septembril 1967 Dallases) on USA kergejõustiklane.


Jackie Joyner-Kersee.
Jackie Joyner-Kersee (sündis 3. märtsil 1962 East St. Louisis) on USA kergejõustiklane (seitsmevõistleja ja kaugushüppaja). Kolmekordne olümpiavõitja (1988 ja 1992) ja neljakordne maailmameister (1987, 1991 ja 1993). Kehtiva naiste seitsmevõistluse maailmarekordi (7291) omanik.
Olümpiamängudel.
Los Angeles 1984
Seoul 1988
Barcelona 1992
Atlanta 1996
Maailmameistrivõistlused.
Rooma 1987
Tokio 1991
Stuttgart 1993
Maailmarekordid.
7.45 13. august 1987 Indianapolis (rekordi kordamine)
7148 6.-7. juuli 1986 Moskva
7161 1.-2. august 1986 Houston
7215 16.-17. juuli 1988 Indianapolis
7291 23.-24. september 1988 Seoul


Surnud 2002.
"Siin on loetletud 2002. aastal surnud inimesi ja loomi


Tallinna kõrghooned.
Tallinna kõrghooned on vähemalt 35 meetrit ja 12 korrust kõrged hooned Tallinnas. Kaugelt vaadatuna on nad ühed põhilised Tallinna linnapanoraami kujundavad ehitised.
Artiklis on käsitletud hooneid, mis on kõrgemad kui 50 meetrit.
Tallinna linnapanoraam on üks paremini väljajoonistatud hoonetekogumeid Põhja- ja Baltimaades.
Vanalinnas asuvate keskaegsete kirikutornide kõrval kõrguvad umbes kilomeetri kaugusel südalinnas ehk ärikeskuses üle kümne modernse ja postmodernse kõrghoone. Kõrgemad hoonekogumid on tekkinud ka Tallinna magalarajoonidesse Mustamäele, Õismäele ja Lasnamäele. Lisaks asuvad kaasaegsed kõrghooned Rocca al Mares, Pärnu maanteel, Pirital ja Sikupillis.
Vanalinnas on kõrghoonetena vaadeldavad aga kõrgemad kirikud. Neist Oleviste kirik oli aastatel 1549–1625 oma tollase 159 meetriga kõrgeim hoone maailmas. Tiitel tuli peale Lincolni katedraali torni kokkuvarisemist ja kadus kui välgulöögi tagajärjel hävis ka Oleviste kiriku torn, mida hiljem enam endises kõrguses ei taastatud.
Eesti pealinnale lähimad ja suuremad linnakeskused asuvad Helsingis (80 km kaugusel), Tartus (185 km), Peterburis (309 km) ja Stockholmis (378 km); kõrgemad hoonetekogumid on aga Varssavis (831 km) ning Moskvas (868 km).


Atmosfäär (ühik).
"See artikkel on keskmisest atmosfäärirõhust tuletatud rõhuühikust; tehnilise atmosfääri kohta vaata tehniline atmosfäär"
Atmosfäär on rõhu ühik. Tema suurus on 101 325 paskalit ehk 760 mmHg.


Truvor.
Truvor oli varjaag, kes kutsuti Nestori kroonika andmetel 859. aastal idaslaavlasi (hilisemat Kiievi-Venet) valitsema.
Ta asus Irboskasse ja valitses oletatavalt valduseid tänaste Venemaa, Eesti ja Läti aladel. Truvor suri kroonika andmetel mõne aasta pärast (umbes 862) järeltulijateta ning tema valdused päris temaga üheaegselt idaslaavlaste juurde kutsutud varjaag, Truvori sugulane Rjurik.
Võimalik, et Truvorit polnud ajaloolise isikuna olemas, vaid tema nimi oli tuletatud vanarootsi keelsest väljendist "oma sugu" ("truh vaering") või "meie ustav" ("trú vor"), mida võidi kasutada Rjuriku kaaskonna kohta. Vene kroonikakirjutajad (mungad) võisid seda aga seda väärtõlgendada ning nimena kirja panna. Sama kahtlus kehtib ka teise varjaagi Sineuse kohta.
Arheoloogiliste leidude põhjal on ka arvatud, et Truvori residentsiks oli pigem Pihkva kui Irboska.
Truvori eksistentsi kaheldatavusest hoolimata on ta Vene ajaloolises traditsioonis saanud olulise koha ning Irboska muinaslinnust nimetatakse tihti Truvori linnuseks. Selle lähedal asuvat suurt kiviristi kutsutakse Truvori ristiks, ehkki see pärineb 14.–16. sajandist ning muinasskandinaavlasest Truvor oli pagan.


Oljokma.
Oljokma (jakuudi Өлүөхүмэ; Ölüöhhüme) on jõgi Aasias.
Ülemjooksul voolab kuristikke ja kärestikke läbides Stanovoi mäestikus. Alamjooksul voolab laias orus ja suubub paremalt Leenasse.


Atmosfäär.
Atmosfäär (inglise keeles "atmosphere") ehk õhkkond on Maad ümbritsev kihilise ehitusega õhukest, mis koosneb erinevatest gaasidest ning seda hoiab kinni gravitatsioonijõud.
Atmosfäär neelab UV-kiirgust ning tekitab kasvuhooneefekti, vähendades sellega ööpäevaseid temperatuuri ekstreemumeid.
Atmosfääri stratifikatsioon kirjeldab atmosfääri struktuuri. Kihtideks jagatuna võib iga teatud paksusega õhukihti kirjeldada talle omaste karakteristikutega, nagu näiteks temperatuur, koostis või paigutus teiste kihtide suhtes. Atmosfääri mass on 5×1018 kg, millest kolmveerand asub maapinnalt kuni 11 km kõrgusel. Maa atmosfäär moodustab veidi vähem kui ühe miljondiku planeedi kogumassist.
Atmosfäär muutub kõrguse kasvades hõredamaks, omamata kindlat piiri kosmose ehk maailmaruumi suhtes. Vahemikku 10–12 km kõrgusel loetakse kokkuleppeliseks piiriks kosmose ning atmosfääri vahel, kuna seal on juba võimalik vaadelda muutusi, mis esinevad, kui kosmosetehnika atmosfääri siseneb. Samuti on seda piiri seostatud hämarikunähtuste ning kõrgete virmalistega.
"Õhk" öeldakse tavaliselt selle atmosfääri osa kohta, mida kasutatakse otseselt fotosünteesiks ning hingamiseks, kuid see termin on kasutuses ka atmosfääri gaasikogumiku üldistamiseks. Kuiv õhk sisaldab ligikaudu 78,09% lämmastikku, 20,95% hapnikku, 0,93% argooni, 0,039% süsinikdioksiidi ning väiksemates kogustes teisi gaase. Õhus on ka teatud hulk veeauru. Ainuke teadaolev sobiva koostise ning rõhuga õhk taimede ja loomade jaoks paikneb Maa troposfääris.
Koostis.
Atmosfäär koosneb põhiliselt lämmastikust, hapnikust ja argoonist. Ülejäänud gaasideks on veeaur, süsinikdioksiid, metaan, dilämmastikoksiid ja osoon. Filtreerimata õhust võib leida ka mitmeid looduslikke lisasid, nagu näiteks tolm, spoorid, vulkaaniline tuhk ning meresool. Võib esineda ka mitmeid tööstuslikke saasteaineid nagu kloor (elementaarosakesena või ühendina), fluoriidi ühendid, elavhõbe ning väävliühendid.
Struktuur.
Õhurõhk ja tihedus atmosfääri kõrguse kasvades väheneb. Temperatuuriprofiil on seevastu veidi keerulisem. Maa atmosfääri saab jagada viieks kihiks.
Eksosfäär.
Kõige välimine Maa atmosfääri kiht, mis jääb eksobaasist avakosmose poole. Peamiselt koosneb vesinikust ja heeliumist. Aine osakesed on selles ruumis üksteisest nii kaugel, et võivad liikuda sadu kilomeetreid kokku põrkamata. Kuna osakesed põrkuvad harva, siis selles ruumis atmosfäär ei käitu enam nagu voolis.
Termosfäär.
Mesopausist termopausini temperatuur termosfääris tõuseb, seejärel jääb kõrguse suhtes konstantseks. Termosfääri inversiooni põhjustab väikene molekulide tihedus. Temperatuur võib siin kihis tõusta kuni 1500 oC (1773,15 K), kuigi ka siin on osakesed üksteisest nii kaugel, et tavapäraselt osakeste põrkumisega siin temperatuuri defineerida ei saa. Termosfääris saab üks molekul liikuda keskmiselt umbes ühe kilomeetri ilma, et teise molekuliga kokku põrkaks.. Termosfääri jääb ka Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) orbiit, mille kõrgus varieerub 320 kilomeetrilt 380 kilomeetrini. Võrreldes alumiste kihtidega on õhk ülevalpool turbopausi harva kohtuvate molekulide tõttu küllaltki halvasti segunenud. Turbopausist ülespoole jäävat ala kutsutakse heterosfääriks, allapoole aga homosfääriks. Termosfääri ülemine piir on eksosfääri algus ehk eksobaas, mille kõrgus oleneb päikese aktiivsusest ning jääb 350–800 km vahele.
Mesosfäär.
Mesosfäär asub stratopausi kohal ja ulatub 80–85 km kõrguseni geoidi pinnast. Siin kihis põlevad enamik meteoriidid, mis atmosfääri sisenevad. Mida kõrgemale mesosfääris liikuda, seda madalamaks temperatuur muutub. Mesosfääri ülemist piiri märgib mesopaus, mis on ühtlasi ka kõige külmem koht Maal (keskmine temperatuur –85 °C). Madalate temperatuuride tõttu mesosfääri ülaosas veeaur külmub ning tekivad moodustised, mida meie teame helkivate ööpilvede nime all.
Stratosfäär.
Stratosfäär ulatub tropopausist kuni 51 km kõrguseni. Temperatuur kõrguse suurenedes tõuseb, sest stratosfääris paiknev osoonikiht absorbeerib UV-kiirgust. Stratosfääri ülemine osa on tropopausist (–60 °C) palju soojem ning seal võib temperatuur kõikuda külmumistemperatuuri lähedal. Stratopaus on stratosfääri ja mesosfääri piiriks ning see asub 50–55 km kõrgusel. Siinsel kõrgusel on rõhuks tuhandik merepinnal olevast rõhust ehk ligikaudu 0,101325 kPa.
Troposfäär.
Troposfäär ulatub Maa pinnast 9 kilomeerini poolustel ning 17 kilomeetrini ekvaatoril. Ilmamuutuste tõttu võib see veidi veel varieeruda. Troposfääris kõrguse kasvuga temperatuur langeb. See on tingitud sellest, et peamiselt soojendab troposfääris olevat õhku maapind, seega maapinnale lähemal olev õhk on soojem kui kaugemal olev õhk. See soodustab õhu vertikaalset segunemist. Troposfäär moodustab umbes 80% Maa atmosfääri massist. Tropopaus on troposfääri ja stratosfääri piir.
Teised kihid.
Osoonikiht paikneb stratosfääris. Osooni kontsentratsioon selles kihis on 2–8 ppm ("parts per million"). Osoonikiht paikneb umbes 15–35 km kõrgusel, paksus varieerub ajas (aastaaegadel) ja paigas. Umbes 90% osoonist (O3) paikneb stratosfääris.
Ionosfäär on atmosfääri osa, mis on päikesekiirguse poolt ioniseeritud. Ionosfäär ulatub 50–1000 km kõrguseni ning katab tavaliselt nii eksosfääri kui termosfääri. Ionosfääris paiknevad ka virmalised.
Homosfäär ja heterosfäär erinevad teineteisest segunenud gaaside poolest. Homosfääris ei olene keemiline atmosfääri paigutus molekulmassist, sest gaasid on turbulentsi tõttu segatud. Heterosfääris sõltub gaaside paigutus kõrgusest ning selles kihis paigutuvad gaasid molekulaarmassi alusel. Suurema molekulmassiga gaasid, nagu lämmastik ja hapnik, paiknevad ainult heterosfääri allosas. Heterosfääri ülaosas leidub enamjaolt ainult vesinikku. Pinna piirkiht on troposfääri osa, mis on maapinnale kõige lähemal. Seda kihti mõjutab otseselt õhu turbulentne liikumine ööpäevajooksul. Keskmine atmosfääri temperatuur Maa pinnal on 14...15 °C (287...288 K).
Õhurõhk ja paksus.
Keskmine õhurõhk merepinnal on üks atmosfäär (atm)=101,3 kPa=14,7 psi=760 torri=760 mmHg. Õhurõhk on õhusamba kaal vaadeldava ala kohal. Õhurõhk varieerub ajas ja paigas. Rõhk väheneb atmosfääris ülespoole liikudes eksponentsiaalselt. 50% atmosfääri massist paikneb kõrguseni kuni 5,6 km geoidist. 90% atmosfääri massist paikneb kõrguseni kuni 16 kilomeetrit, 99,99997% atmosfääri massist paikneb kõrguseni kuni 100 kilomeetrit geoidist.
Tihedus ja mass.
Õhu tihedus merepinnal on 1,2 kg/m3 (1,2 g/L). Tihedus arvutatakse ideaalse gaasi valemist, teades temperatuuri, rõhku ja õhuniiskust. Kasutada saab ka baromeetrilist valemit. Veeauru mass kogu atmosfääris arvatakse olevat 1,27×1016 kg.
Optilised omadused.
Päikesekiirgus on see energia, mida Maa saab päikeselt. Osa kiirgusest Maa peegeldab tagasi kosmosesse, kuid meile nähtamatuks jäävatel suurtel lainepikkustel. Osa kiirgusest neelab ning peegeldab atmosfäär.
Hajumine.
Kui valgus (footonid) läbivad atmosfääri, reageerivad nad sellelt hajudes. Kui valgus atmosfääriga ei reageeri, nimetatakse seda otsekiirguseks. Otsekiirgust ei esine ehk kogu kiirgus on hajunud siis, kui keha varju ei ole võimalik tuvastada. Atmosfääris leiab aset Rayleigh hajumine, mis seletab, miks taevas on sinine ning päikeseloojangud kollakas-punased.
Neeldumine.
Erinevad molekulid neelavad erineva lainepikkusega kiirgust (vaata: spektromeetria). Lühema lainepikkusega kiirgust kui 300 nm neelavad näiteks O2 ja O3 molekulid. Vesi (H2O) neelab näiteks enamik kiirgust lainepikkusega üle 700 nm. Footoni ning molekuli vaheline reaktsioon tõstab molekuli energiat ning seetõttu võime seletada atmosfääri võimet soojeneda ning jahtuda.
Kiirgamine.
Kuumad kehad kiirgavad rohkem ning lühematel lainepikkustel, nagu näiteks Päike, mille temperatuur on 6000 K, kiirgab lainepikkusel 500 nm kiirgust, mis on inimsilmale nähtav. Kasvuhooneefekt on põhjustatud atmosfääris olevate gaasimolekulide omadusest kiirgust neelata ning eraldada. Mõned keemilised ühendid neelavad ja kiirgavad infrapunakiirgust, kuid ei reageeri nähtavas spektris esineva valgusega. Ühed enimlevinumad näited nendest ühenditest on CO2 ja H2O.
Tsirkulatsioon.
Üldine tsirkulatsioon on suureskaalaline õhuliikumine troposfääris, mis õhku Maal pidevalt ümber paigutab. Protsess küll erineb veidi aasta-aastalt, kuid peamised väärtused jäävad samaks.
Atmosfääri areng.
Esmane atmosfäär oli oma koostiselt praegusest erinev, koosnedes H2 (vesinikust), CH4 (metaanist), NH3(ammoniaagist), H2O (veeaurust) ja mõnedest hapetest. CO2 olemasolu pole kindlalt teada. Süsihappegaasi ilmselt ei eksisteerinudki.
Esmase (ilma hapnikuta) atmosfääri gaasid olid pärit Maa sisemusest, eraldudes pikaajaliselt. Pärast seda, kui Maa gravitatsiooniväli suutis gaase juba kinni hoida, ühinesid neist mõned keemilistel reaktsioonidel. Atmosfääri tihedus kasvas seetõttu kogu aeg. Suur hulk veeaurust kondenseerus ja langes maapinnale, väiksem osa jäi ka atmosfääri. Osa gaasidest tekkis ka radioaktiivsete elementide lagunemisel (He, Ar). Ainult väga kerged gaasid (He ja H2) hajusid kosmosesse, inertne argoon kogunes atmosfääri.
Ligikaudu 3,5×109 aastat tagasi oli lämmastiku-ammoniaagi-süsihappegaasi atmosfäär, CO2 osakaal oli juba 50-60%. Varases proterosoikumis toimus esmase atmosfääri koostise muutumine tänu ookeani maakoore hüdratiseerumisele ookeanivetega. Seetõttu hakkas CO2 siduine karbonaatidesse, mis omakorda põhjustas süsihappegaasi koguse kahanemise atmosfääris. Riftivöönditest väljunud kivimid sidusid endasse kogu selle CO2, mis enne seda kogunes esmasesse arhaikumi atmosfääri. Samaaegselt karbonaatidega eraldus riftivööndist ka kahevalentset rauda, mis mikrovetikate poolt toodetud hapnikku neelates oksüdeerus kolmevalentseks. Eelkambriumi ajastul oli sellepärast Maa atmosfääris väga vähe hapnikku. Pärast seda, kui vaba raud vahevööst kadus, hakkas hapnik kogunema atmosfääri. Vaba hapnik, mis vabanes Maa sisemusest, kulus praktiliselt kõik mõningate metallide ja CH4, NH3 ja H2S oksüdeerumiseks. Enamik hapnikust tekkis CO2 sidumisel fotosünteesi käigus. Fotosüntees algas juba arhaikumis, mere fütoplankoni tõttu. Hapniku teke Maal on seotud elu tekkega. Teadlaste arvates biosfäär ja orgaanilise aine mass selles kasvas pidevalt.
Hapniku tekkimine muutis oluliselt Maa esmase atmosfääri koostist: CH4 ja NH3 oksüdeerusid CO2-ks ja N2-ks. CO2 neelati ookeani poolt: lahustus vees, seoti mere elusorganismides ja sadestus H2CO3-ks. Atmosfääris hakkasid valitsema N2 ja ka O2. Nii formeerus kaasaegne teisene atmosfäär, kus valdavaks gaasiks on N2. Kaasaegsest atmosfääris seotakse lämmastik osaliselt tagasi Maa sisemusse, eriti NaNO3 ja KNO3-na, kuigi need lämmastiku kaod on tühised. Umbes 500 miljonit aastat tagasi Maa esmases atmosfääris oli kõigest 33% praegusest hapniku massist, mass kasvab pidevalt.
Kolmas atmosfäär võib tekkida järk-järgult teisese atmosfääri evolutsiooni käigus. Pika aja jooksul kogunevad N2, Ar, väheneb O2 osa, võib-olla on ka CO2.
Atmosfäärifüüsika Eestis enne ja pärast taasiseseisvumist.
Atmosfääriuuringud on saanud alguse ilmavaatlustest ja vajadusest ilma ennustada erinevate tegevuste planeerimiseks. Kaasaegsele meteoroloogiale ja atmosfäärifüüsikale Eestis on alusepanijaks Tartu Ülikooli meteoroloogia observatoorium, mis alustas 1865. a regulaarsete ilmavaatustega. Tähtis märksõna tuleviku suhtes on aktinomeetriajaam, mis töötab 1950. aastast, kandes praegu ametlikult Tartu-Tõravere meteoroloogiajaama nime ning kuulub rahvusvahelisse kiirgusmõõtmiste baasjaamade võrku BSRN ("Baseline Surface Radiation Network"). Akadeemik Juhan Ross (1925–2002) suunati aktinomeetriajaama juhatajaks, tõstis selle peagi üleliidulisele tipptasemele ja kujundas teadustöö baasiks. Tollases Füüsika ja Astronoomia Instituudis arenes välja suur atmosfäärifüüsika sektor, mille töötajatest kuus inimest on kaitsnud N. Liidu doktorikraadi. Neli sarnase mahuga tööd kaitsti juba taastatud Eesti Vabariigi ajal. Lisaks on kaitstud arvukalt kandidaadikraade. Praeguseni kuulub selle koolkonna esindajatele silmapaistev koht maailmateaduses nii kiirguslevi kui kaugseire teoorias.
Tartu Observatooriumis on astrofüüsika ja atmosfäärifüüsika mitu aastakümmet ühise katuse all edenenud. Osa, enamikus astronoomiataustaga uurijaid, jõudis atmosfäärifüüsikasse helkivate ööpilvede teema juurest, mille koordinaatoriks Eesti ja hiljem koguni kogu N. Liidu ulatuses sai amatöörastronoomina alustanud Charles Villmann (1923–1992). Tihedad sidemed Moskvas N. Liidu Geofüüsika Komiteega võimaldasid 1960ndate lõpuaastatel kavandada uuringuid N. Liidu orbitaaljaamade pardalt. Uuringud kosmosest puudutasid mitte ainult helkivaid ööpilvi, vaid keskatmosfääri laiemalt. Kuna militaarringkonnad tundsid kõrgendatud huvi kõigi loodusnähtuste vastu, mille esinemine võis kuidagiviisi nende huvialuste objektide jälgimist segada, siis oli atmosfääri uurimine mõnevõrra kergendatud. Atmosfääri ja kliimat puudutav uurimistöö toimus väiksemas mahus ka Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis (EMHI), Eesti Agrometeoroloogia Laboratooriumis Sakus ja Tartu Ülikoolis.


Falster.
Falster on saar Läänemeres. Kuulub Taanile.
Pindala 514 km². Elanike arv 43 400 (1. jaanuar 2010).
Kitsaste väinadega eraldatud Møni, Sjællandi ja Lollandi saarest, kahe viimasega ühendatud sildade kaudu.


Fehmarn.
Fehmarn on Saksamaale kuuluv saar Läänemeres, osa Schleswig-Holsteini liidumaa Ostholsteini kreisist. Saare pindala on 185 km².
Saksamaast eraldatud Fehmarnsundiga, mida ületab sild, Lollandi saarest aga Fehmarni Beltiga.
2003. aastal liideti Burg auf Fehmarni linnaga kolm saarel asuvat valda: Bannesdorf auf Fehmarn, Landkirchen auf Fehmarn ja Westfehmarn ning uue linna nimeks sai Fehmarn.
6. septembril 1970 andis saarel toimunud Love-and-Peace-Festivali käigus oma viimase kontserdi Jimi Hendrix.


Detroiti jõgi.
Detroiti jõgi on jõgi Põhja-Ameerikas.
Voolab Saint Clairi järvest Erie järve, üldiselt põhjast lõunasse. Läänekaldal Detroiti linn, idakaldal Windsori linn.
Kogu pikkuses riigipiir USA ja Kanada vahel.


Hobujõud.
Hobujõud on mittesüsteemne võimsuse mõõtühik, mida tähistatakse (hj). Hobujõu suurus on 735,499 vatti. Inglismaal ja USAs on hobujõu suurus 745,7 vatti.


Rosemarie Ackermann.
Rosemarie Ackermann (sündis 4. aprillil 1952 Saksimaal Lohsa vallas; sünninimi Rosemarie Witschas) on Saksamaa (Saksa DV) kergejõustiklane (kõrgushüppaja).


Virgilijus Alekna.
Virgilijus Alekna (sündis 13. veebruaril 1972 Terpeikiais, Kupiškise lähistel Leedus) on Leedu kergejõustiklane, kettaheitja. Tema isiklik rekord 73.88 (2000) on kõigi aegade teine tulemus.
Isiklikud rekordid.
Kuulitõuge 19.99 7. veebruar 1997 Potchefstroom
Kettaheide 73.88 3. august 2000 Kaunas
Isiklikku.
Virgilijus Alekna on 200 cm pikk ja kaalub 130 kg.


Saïd Aouita.
Saïd Aouita (sündis 2. novembril 1959 Kénitras) on Maroko kergejõustiklane (800 m, 1500 m ja 5000 m). Olümpiavõitja (1984) ja maailmameister (1987).
Maailmarekordid.
1500 m
3.29.46 23. august 1985 Berliin
2000 m
4:50.81 16. juuli 1987 Pariis
3000 m
7.34,79 1. juuli 1989Oslo
7.29,45 20. august 1989 Köln
2 miili
8:13.45 28. mai 1987 Torino
5000 m
13.00.40 27. juuli 1985 Oslo
12.58.39 22. juuli 1987 Rooma
Isiklikku.
Saïd Aouita oli sportlasena 175 cm pikk ja kaalus 58 kg.


Hiiumaa rajoon.
Hiiumaa rajoon oli haldusüksus Eesti NSV-s aastail 1950–1989.


Walter Gropius.
Walter Adolph Gropius [v'alter 'aadolf gr'oopius] (18. mai 1883 Berliin – 5. juuli 1969 Boston) oli Saksa arhitekt, Bauhausi asutaja.
Gropius lahkus 1934. aastal, pärast natsipartei võimuletulekut, Saksamaalt. Ta elas ja töötas Inglismaal, kust omakorda lahkus USA-sse, kus ta ka 1969. aastal suri.
Walter Gropiuse materjalikäsitlus oli omas ajas väga moodne ja uuenduslik. Tihti võrreldakse tema töid abstraktsionismiga maalikunstis.
Isiklikku.
Gropius abiellus oma endise armukese Alma Schindleriga, pärast Alma abikaasa Gustav Mahleri surma. See abielu ei kestnud kaua ja Alma abiellus hiljem Franz Werfeliga.


Evelyn Ashford.
Evelyn Ashford (sündis 15. aprillil 1957 Shreveportis (Louisiana)) on USA naiskergejõustiklane (100 m ja 200 m).
27px Olümpiamängudel.
olümpiavõitja 100 m 10,97
olümpiavõitja 4×100 m 41,65
Maailmarekordid.
100 m
10.79 3. juuli 1983 Colorado Springs
10.76 22. august 1984 Zürich


Petserimaa.
Petserimaa oli Eesti maakond aastail 1920–1944. Maakonnalinn oli Petseri.
Vabadussõja tulemusel sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi liideti Eesti Vabariigiga ka Setumaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse sai Petseri ja veel mõned suuremad asulad nagu Irboska ja Laura. Liidetud alast moodustati Petseri maakond.
1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petserimaa elanikest venelasi 65,06 %, eestlasi 32,36 % ja lätlasi 2,29 %.
Tollase Petseri maakonna idapoolsed alad olid praktiliselt sajaprotsendiliselt venekeelsed.
1940. aastal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi. 15. augustil 1944. aastal eraldati 75% Petseri maakonnast Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblasti Petseri rajoon. 23. augustil 1944 eraldati Leningradi oblastist ligikaudne endise Pihkva kubermangu ala, millest moodustati Pihkva oblast. Viimase koosseisu jäi ka Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võrumaaga (hiljem Võru ja Põlva rajoon).
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel 1991. aastal tunnustas Nõukogude Liit "de jure" Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel moodustati ajutine kontrolljoon, mis järgis endiste Eesti NSV ja Vene NFSV piire. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni.
Ehkki Eesti tõstatas taasiseseisvumise järel küsimuse Tartu rahu järgsete piiride taastamisest, ei ole Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon tänini tunnustanud Tartu rahu ega sellejärgset Eesti-Vene piiri. Eesti loobus Venemaa koosseisu jäänud alate ametlikust tagasinõudmisest 1995. aasta novembris. Eesti ja Venemaa kirjutasid alla ning ratifitseerisid Eest-Vene piirilepingu, mis jõustus 18. mail 2005. Eesti lisas lepingule ühepoolselt preambula, milles on öeldud, et võrreldes Eesti konstitutsiooni artikliga 122 on piir osaliselt muutunud. Kuna Eesti iseseisvuse taastamisele tugineti õiguslikule järjepidevusele okupatsioonieelse Eesti Vabariigiga, on osa Eesti elanikest siiski veendumusel, et piirileping on kehtetu ning juriidiliselt ja faktiliselt jätkub kontrolljoonest ida poole jäävatel aladel (enamikul Petserimaast ning Narva jõe taguses piirkonnas) okupatsioon. Samas ei toeta seda seisukohta Eesti riiklik poliitika.


Võru vapp.
Võru vapp on Võru maakonnas asuva Eesti Võru linna vapp.
Vapp on kinnitatud 19. septembril 1994.
Vapi kirjeldus.
Rohelise äärisega kuldsel kilbil on roheline kuusk.
Vapi ajalugu.
Võru vapi kinnitas Võrule kui vastloodud maakonnakeskusele 4. oktoobril 1788 Venemaa keisrinna Katariina II: "Vapil on kuldsel väljal kuusk kui märk sellest, et selle linna ümbruses on küllalt palju seda puud kasvamas." Ilmselt oli selle puu sagedane esinemine tähelepanu äratanud.
1864. ja 1866. senatile esitatud Võru linna vapi kujutised on samasugused kuni varasem vapp.
Eesti Vabariigi ajal kasutati ajaloolist vappi – kuuske kuldsel põhjal.
17. detsembril 1937 kiideti vapp linnavolikogu koosolekul heaks, sest muudetud oli vaid vapikilbi kuju. Vapi värvid võeti ka lipule: kollane – roheline – kollane.


Linford Christie.
Linford Christie (sündinud 2. aprillil 1960 Jamaical Saint Andrewsis) on Suurbritannia endine kergejõustiklane (100 m, 200 m).
Christie võitis kõigi üllatuseks 100 m kuldmedali 1986. aasta Euroopa meistrivõistlustel Stuttgartis. Samal aastal Edinburghis toimunud Rahvaste Ühenduse mängudel tuli ta 100 m teiseks. 1987. aastal Roomas toimunud MM-il sai ta 100 m pronksi. 1988. aasta Seouli olümpiamängudel tõusis Christie 100 m hõbemedalile, kui Ben Johnson jäi vahele dopingu tarvitamisega. Ka Christie proov sisaldas siis keelatud aineid, kui temale jäeti medal alles.
1990. aasta EM-il Christie võitis teise 100 m Euroopa meistritiitli järjest. 1991. aasta sise MM-il sai ta hõbemedali nii 60 m, kui ka 200 m jooksus. 1992. aasta olümpiamängudel Barcelonas tuli ta 100 m olümpiavõitjaks, olles teine inglane peale Allan Wellsi, kes on sellel distantsil kulla saanud. Ta võitis 100 m kulla ka 1993. aasta MM-il Stuttgartis isikliku rekordiga 9,87.
1994. aasta EM-il Helsingis tegi ta ajalugu ja võitis 100 m kolmanda Euroopa meistritiitli järjest. 1996. aasta olümpiamängudel Atlantas tegi ta 100 m finaalis kaks valestarti ja eemaldati edaspidisest võistlusest.
1999. aastal jäi ta vahele dopingu (nandrolon) kasutamisega, mille järel lõpetas tippsportlase karjääri.
Euroopa meistrivõistlustel.
pronksmedal 200 m 20,33


Pirani laht.
thumb
Pirani laht (sloveeni "Piranski zaliv", horvaadi "Piranski zaljev" ehk "Savudrijska vala", itaalia "Baia di Pirano") on Aadria mere laht Sloveenia ja Horvaatia piiril. Ta on osa Trieste lahest. Pindala 19 km².
Suuremad laheäärsed asulad on Lucija, Piran, Portorož (kõik Sloveenia-poolsel kaldal).
Lahte suubub Dragonja jõgi, mille suudmealal asuvad rannikul soolakuivatustiigid ("Sečoveljske soline"; ainsad Sloveenias).
Lahel kulgev piir Horvaatia ja Sloveenia territoriaalvete vahel on siiani täpselt kindlaks määramata.


Sebastian Coe.
Sebastian Newbold Coe (sündinud 29. septembril 1956 Chiswick, Londonis) on Suurbritannia kergejõustiklane (800 m ja 1500 m).
27px Olümpiamängudel.
olümpiavõitja 1500 m 3.38,40
hõbemedal 800 m 1.45,85
Tegevus spordijuhina.
Sebastian Coe on alates 2004. aasta maikuust juhtinud 2012. aasta Londoni olümpiamängude korralduskomiteed.
Isiklikku.
Sebastian Coe on abielus Nicolaga ja neil on neli last, tütar Madeleine (1992), poeg Harry (1994), poeg Peter (1996) ja tütar Alice (1998)


Riia.
Riia (läti "Rīga" [r'iiga], latgali "Reiga", liivi "Rīgõ", saksa "Riga") on Läti pealinn. Linn asub Daugava jõe alamjooksul. Riia on Baltimaade suurim linn.
Riia ajalooline kesklinn kuulub 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Kliima.
Riias on aasta keskmine sademete hulk 633 mm. Kõige vihmasem kuu on juuli (85 mm), kõige kuivem veebruar (27 mm).
Linnahaldus.
Riia on Läti presidendi, parlamendi, ülemkohtu ja ministeeriumite asukoht.
2003. aastal taastatud Riia Linnavalitsuse hoone
Linnavalitsuse asukoht on Riia raekoda Riia vanalinnas. Linnavolikogul on 60 liiget ja selle koosseis valitakse iga 4 aasta tagant kohalike omavalitsuste valimistel. Volikogus on 4 fraktsiooni: Kodanikeühendus (PS), Koosmeele Keskus (SC), Uus Aeg (JL) ja Läti Tee (LPP/LC). Volikogu valib linnapea, kelleks alates 2009. aastast on venelane Nils Ušakovs.
Elanike arv.
Riias oli 1800. aastal 29 663 meessoost elanikku, neist 12 778 (43%) sakslasi, 7445 (25%) lätlasi ja 4055 (13,6%) venelasi.
Hulgast võimuvahetustest hoolimata oli Riias kogu aeg linnakodanikest kõige mõjukam rahvus sakslased. 1867. aastal olid 42,9% linnaelanikest sakslased. Linna ametlik keel oli saksa keel kuni venestamiseni. Aastal 1891 sai linna ametlikuks keeleks vene keel.
Riia elanikest moodustasid nõukogude aja lõpus 1989. aastal lätlased üksnes 36,5% ja venelased 47,3%. Läti rahvuspoliitika tulemusena (näiteks ei antud inimestele, kes polnud õigusjärgsed Läti kodanikud, automaatselt Läti kodakondsust) said lätlased 2006. aastal taas Riia suurimaks rahvusrühmaks. 2008. aastal olid Riia elanikest lätlased 42,3% ja venelased 41,0%.
2010. aasta seisuga olid riialastest valgevenelased 4,2%, ukrainlased 3,9%, poolakad 2,0% ja teised rahvused 5,8%.
Kultuur.
Riias asuvad Läti Rahvusooper (asutatud 1918), Läti Rahvusteater (asutatud 1919), Riia Vene Teater (asutatud 1883), Daile Teater (asutatud 1920), Läti Riiklik Nukuteater (asutatud 1944) ja Uus Riia Teater (asutatud 1992) ja Läti Etnograafiline Vabaõhumuuseum.
2003. aastal toimus Riias, 2003. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus.
Riias ja Lätis on populaarseteks spordialadeks jäähoki ning jalgpall ja korvpall ja linnas asuvad suured spordikeskused: Skonto Arēna ja tegutsevad spordiklubid Skonto FC ja JFK Olimps.
Linnataristu.
Riia linn asetseb Daugava jõe lääne ja idakaldal ning linna funktsioneerimises omavad suurt tähendust üle jõe ehitatud kolm silda: Raudteesild, Kivisild ja Lõunasild. Olemasolevatest sildadest vanim on Riia raudteesild. 2008. aastal lõpetati uue Lõunasilla esimese osa ehitus ja 17. novembril avati see liikluseks. Lõunasild on Baltimaade suurim ehitusprojekt viimase 20 aasta jooksul. Selle eesmärk on aidata vähendada ummikuid ja liiklust linna keskmes.
Riia ühistranspordivõrku kuuluvad trammi-, trollibussi- ja autobussiliinid. Lisaks pakuvad paljud eraettevõtjad väikebussiteenust.
Transport.
Riia on oma keskse asendi ja rahvastiku kontsentratsiooni tõttu olnud alati Läti transpordikeskus.
Riiat läbivad maanteed E22 ida-lääne suunal ja E67 (Via Baltica) põhja-lõuna suunal.
Riia sadamal on parvlaevaühendus Lübecki ja Stockholmiga. Seal tegutsevad laevandusettevõtted Tallink ja DFDS Tor Line. Läti lipu all sõidavad reisilaevad "Romantika" ja "Silja Festival", mis väljuvad Riia reisiterminalist Riia vanalinna lähedalt.
Riia lennujaama liiklustihedus kahekordistus ajavahemikus 1993–2004. Riia lähedal on ka kaks endist Nõukogude sõjaväelennuvälja: Rumbulas ja Spilves.
Reisirongid ühendavad Riiat kogu ülejäänud Lätiga, samuti Venemaa ja Eestiga.
Ajalugu.
Linna asutas 1201. aastal piiskop Albert von Buxhoeveden ning linn oli keskajal Riia peapiiskopi ning Mõõgavendade ordu Vana-Liivimaa valduste keskpunkt.
Alates 1282. aastast kuulus Riia Hansa Liitu ning linn oli edukas kaubalinn ja linna juhtis auväärsetest linnakodanikest valitud Riia raad.
Järgnevatel sajanditel oli Riia Liivimaal ja Lätimaal moodustatud Rzeczpospolita, Rootsi kuningriigi ja Venemaa keisririigi provintsi ja kubermangu halduskeskuseks.


Pihkva.
Pihkva (esialgselt "Pleskov", saksa "Pleskau", läti "Pleskava, Pliskava") on linn Venemaal Velikaja jõe alamjooksul. Ta on Pihkva oblasti keskus.
Ajalugu.
Pihkva on Venemaa vanimaid linnu. Pihkvat on esmakordselt mainitud 903. aastal, kui vene kroonikates kirjutati, et Kiievi suurvürstile Igorile toodi "Olga" nimeline naine Pihkvast.
Pihkva piirkonna esimesteks asukateks olid arvatavalt soome-ugri hõimud. 7. sajandil saabus Velikaja basseini idaslaavlaste hulka kuulunud krivitšite hõim. Nende asula kujunes hiljem linnaks.
13. sajandil toimunud sõjakäikude ajal ründasid Pihkvat ja Novgorodi korduvalt Muinas-Eesti väed ja aastal 1215 vallutasid Pihkva ajutiselt eestlased Lembitu juhtimisel.
14.–16. sajandini oli Pihkva linn iseseisva Pihkva Vabariigi ("Псковская вечевая республика") pealinn.
Samal ajal ehitati Pihkvasse Pihkva Kreml, mille katus hävis osaliselt 2010. aasta aprillis tulekahjus, kannatada said ka Vlasjevskaja torn ja Rõbnitskaja torn
1510. aastal vallutasid linna moskoviidid ning liitsid Pihkvamaa ja Novgorodimaa Moskva suurvürstiriigiga.
1581–1582 piiras 50 000 meheline Poola sõjavägi Stefan Batory juhtimisel Pihkvat, kuid ei suutnud korduvatest pealetungidest hoolimata linna vallutada, kuigi seda kaitsesid peamiselt tsiviilelanikud.
Aastatel 1918–1920 toimunud Eesti Vabadussõja ajal Maipealetungi käigus vallutasid 25. mail 1919 Pihkva Eesti väed ning andsid seejärel üle linna kaitsmise Punaarmee eest Loodearmee väekoondistele Stanisław Bułak-Bałachowiczi juhtimisel.
Teise maailmasõja ajal oli Pihkva 9. juulist 1941 kuni 23. juulini 1944 Saksa vägede poolt okupeeritud.
Muu.
Pihkvas paikneb ka Venemaa Föderatsiooni õhudessantvägede 76. kaardiväe õhudessantdiviis.


Waldemar Cierpinski.
Waldemar Cierpinski (sündis 3. augustil 1950 Ida-Saksamaal Neugatterslebenis) on Saksa DV kergejõustiklane (maraton)


María Colón.
María Caridad Colón (sündis 25. märtsil 1958 Baracoas) on Kuuba kergejõustiklane (odaviskaja).
Olümpiamängudel.
Colón, María
Colón, María


Ida-Berliin.
Ida-Berliin (tumeroosa) ja Lääne-Berliin (helesinine).
Ida-Berliin oli Berliini osa, mis jäi Teise maailmasõja lõppedes Punaarmee valdusse.
Ida-Berliin oli pindalalt Lääne-Berliinist väiksem, olgugi et Lääne-Berliini USA, Briti ja Prantsuse sektorid olid igaüks eraldi NSV Liidu sektorist väiksemad.
Ida-Berliinis asusid Saksa DV valitsusasutused. Nimetus "Ida-Berliin" ei olnud ametlik, sest muidu oleks kinnistunud Berliini jagatus ja oleks tunnustatud Lääne-Saksamaa õigusi Lääne-Berliinile. Saksa DV pealinnana märgiti lihtsalt "Berliin".
Halduslikult jagunes Ida-Berliin üheteistkümneks linnarajooniks. Need olid Friedrichshain, Hellersdorf, Hohenschönhausen (alates 1985), Köpenick, Lichtenbergi rajoon, Marzahn, Mitte, Pankow, Prenzlauer Berg, Treptow ja Weissensee.
USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa ei tunnistanud formaalselt kunagi Saksa DV õigust Ida-Berliinis valitseda. Ametlikult tunnustasid lääneliitlased üksnes Nõukogude armee õigusi Berliinis, sest pidasid nii Ida- kui Lääne-Berliini okupeeritud piirkonnaks ning seda staatust sai lõpetada üksnes neljapoolse kokkuleppega. Nii näiteks protestisid lääneliitlased sageli Riikliku Rahvaarmee kohaloleku vastu Berliinis, eriti sõjaväeparaadide korral. Lepingutes nimetasid nad Ida-Berliini "valitsuse asukohaks". Suure lahkumineku tõttu formaaljuriidilise seisukoha ja tegeliku elu vahel koostas ja avaldas USA sõjavägi üksikasjalikke juhiseid nii sõjaväelastele kui tsivilistidele Ida-Berliini külastamise juhuks. Kõigest hoolimata avasid kõik lääneliitlased 1970. aastatel Ida-Berliinis oma saatkonna.
3. oktoobril 1990 toimus Saksamaa taasühinemine, mis formaalselt lõpetas Ida- ja Lääne-Berliini olemasolu.
Pärast taasühinemist on Saksamaa valitsus kulutanud palju raha selleks, et Berliini kaks poolt omavahel integreerida ning viia Ida-Berliini infrastruktuur vastavusse Lääne-Berliini standarditega. Sellegipoolest on tänapäevalgi Ida- ja Lääne-Berliini vahel ilmsed erinevused. Ida-Berliin näeb teistmoodi välja osalt sellepärast, et ta sai sõjas vähem kannatada ning säilinud on rohkem sõjaeelseid tänavaid ja fassaade, millest mõnel on endiselt näha sõjaaja kahjustused, osalt Saksa DV-s kasutatud stalinistliku arhitektuuri tõttu.
Nagu teisteski Ida-Saksamaa linnades, vaadati Berliiniski kõik toponüümid üle. Osa neist tunnistati sobimatuiks ja nimetati ümber, osa neist, näiteks Karl Marxi allee, Rosa Luxemburgi väljak ja Karl Liebknechti tänav, jäid alles. Nimede ülevaatamine tekitas rahva seas palju poleemikat: osa nägi neis üksnes selle režiimi sümboleid, mis oli langenud ja mida nad ei pooldanud, osa nägi neis ajaloolist tähendust. Berliini üldiselt vasakpoolse linnavalitsuse tahte kohaselt pole väga radikaalseid muutusi tehtud. Arutelu selle teema ümber pole lõppenud tänapäevalgi, näiteks on tehtud ettepanek Ida-Berliinile iseloomulik jalakäijafiguur Ampelmännchen, mida kasutatakse valgusfoorides, samuti kasutuselt kõrvaldada.


Mike Conley.
Michael (Mike) Conley (sündis 5. oktoobril 1962 Chicagos) on USA kergejõustiklane (kolmik- ja kaugushüppaja). Olümpiavõitja (1992) ja maailmameister (1993).


Ludmila Engquist.
Ludmila Engquist (sündinud Leonova; 21. aprillil 1964 Tambovi oblastis, Venemaa) on NSV Liidu ja Rootsi kergejõustiklane (100 m tõkkejooks).
1991. aastal kohtas Ljudmilla Narožilenko rootslasest kergejõustikumänedžeri Johan Engquisti, kellega ta pärast Rootsi elama asumist 1993. aastal abiellus. Sellest momendist algas Ljudmila vaevaline tee, sest kolm aastat ei saanud ta tiitlivõistlustel võistelda. Alles 19. juunil 1996. aastal sai ta Rootsi kodakondsuse ja 5. juulil, kaks nädalat enne Atlanta olümpiamängude algust, andis Venemaa kergejõustikuföderatsioon nõusoleku lubada tal võistelda Rootsi nimel.


Hasely Crawford.
Hasely Joachim Crawford (sündis 16. augustil 1950 Trinidadil) on endine Trinidadi ja Tobago kergejõustiklane (100 ja 200 m jooksja).
Crawford alustas kergejõustiku treeningutega 17-aastaselt. Rahvusvahelise stardi tegi ta Rahvaste Ühenduse mängudel 1970. aastal Panama Citys, kus ta jooksis 100 m pronksmedallile. Kaks aastat hiljem 1972. aasta olümpiamängudel Münchenis jõudis ta 100 m finaali, kuid pidi vigastuse pärast katkestama. 1975. aastal pääses Crawford USA tipptreeneri Bob Parksi rühma harjutama 1976. aasta olümpiamänge silmas pidades. Olümpiamängude aastal jooksis ta vaid valitud võistlustel. Olümpiamängudel Montrealis põlvikutes jooksnud Crawford võitis 100 m väga napi eduga Jamaika jooksjat Don Quarriet, mille tulemusel tuli temast esimene trinidadi ja tobagolasena olümpiavõitja. Ka 200 m jõudis ta finaali, kuid pidi vigastuse pärast katkestama. Ta osales ka 1980. aasta ja 1984. aasta OM-il, kuid ei jõudnud finaali.
Crawford on kodumaal rahvuskangelane. Tema pilt on olnud postmarkidel ja tema järgi on nimetatud staadion Hasely Crawford Stadium.
27pxOlümpiamängudel.
olümpiavõitja 100 m 10,06
Rahvaste Ühenduse mängudel.
hõbemedal 4×100 m 39,29


Ludvík Daněk.
Ludvík Daněk [l'udviik d'anjek] (6. jaanuaril 1937 Hořice (Hořice u Blanska; praegu Blansko linna osa Tšehhis) – 16. november 1998 Hutisko-Solanec (leidmise aeg)) oli Tšehhoslovakkia kergejõustiklane (kettaheitja).
15. novembril 1998 oli koduaias töötaval Ludvík Daněkil nõrkushoog, kuid ta ei tahtnud arsti juurde minna. 16. novembri hommikul leidsid naabrid ta oma korterist surnuna.


Gail Devers.
Yolanda Gail Devers (sündis 19. novembril 1966 Seattle'is) on USA endine naiskergejõustiklane, kes võistles edukalt nii 100 m kui ka 100 m tõkkejooksus. Ta oli üks edukamaid 1990. aastate kergejõustiklasi.
27px Olümpiamängudel.
olümpiavõitja 100 m 10,82
olümpiavõitja 4x100 m 41,95
Maailmameistrivõistlustel.
hõbemedal 100 m tõkkejooks 12,63
Isiklikud rekordid.
100 m 10.82 1. august 1992 Barcelona
200 m 22.71 23. mai 1987 Corvallis
400 m 52.66 4. juuni 1987
800 m 2:11.07 1982
100 m tõkkejooks 12.33 23. juuli 2000 Sacramento
400 m tõkkejooks 59.26 1985
kaugushüpe 6.77 16. aprill 1988 Westwood
Isiklikku.
Gail Devers on 160 cm pikk ja kaalub 52 kg. Aastatel 1988-1992 oli abielus Ron Robertsiga.
Välislingid.
Devers, Gail
Devers, Gail


Ilmar Jaks.
Ilmar Jaks (sündis 4. aprillil 1923 Läänemaal) on eesti kirjanik.
Sõdis Soome sõjaväe jalaväerügemendis JR 200, sattus Leningradi tööpataljoni, põgenes 1945 Soome kaudu Rootsi. Õppis 1949–1953 Uppsala ülikoolis õigusteadust. Töötas Stockholmis Kammerkolleegiumis.
Isiklikku.
Ilmar Jaksi vanemad olid Alexander Jaks (1880–1958) ja Minna Emile Abner (6. veebruar 1895 – 27. märts 1966).
Ilmar Jaksi vennad on Werner (26. veebruar 1919 – 27. detsember 1992), Uno (sündis 23. juunil 1925) ja Sulev (1928–1947). Tema õde oli Ilo Jaks (11. veebruar 1921 – 18. juuli 1964). Ilmar Jaksi abikaasa oli Astrid Kruus (13. oktoober 1929 – 1976). Hilisem abikaasa: prantsuse-vietnami päritolu Ariane Kveld Jaks (sündis 1964), kes on avaldanud mitu prantsuskeelset luulekogu.


Heike Drechsler.
Heike Gabriela Drechsler (sünninimi Heike Daute; sündis 16. detsembril 1964 Ida-Saksamaal Geras) on endine saksa naiskergejõustiklane, kes on võistelnud Saksa DV ja Saksamaa koondises. Ta on (olnud) kõrgel tasemel 100 ja 200 m jooksus, kaugushüppes ning seitsmevõistluses.
Karjääri algusaastatel oli ta kõrgel tasemel nii sprindis kui ka kaugushüppes, kuid hiljem keskendus ta ainult kaugushüppele. Karjääri ajal ei jäänud ta vahele keelatud ainete kasutamisel, kuid tippspordist loobumise järel on ta tunnistanud, et kasutas dopingut tulemuste parandamise nimel
Drechsler parandas kaugushüppe maailmarekordit kaks korda. Ta hüppas 7.44 Ida-Berliinis 22. septembril 1985. aastal ja 7.47 Tallinnas 21. juunil 1986. aastal. Viimast tulemust kordas ta Dresdenis 3. juulil samal aastal. Tema isiklik rekord on kaugushüppes 7.48 ja ta on hüpanud võistlustel üle 400 korra üle seitsme meetri. 1982. aastal hüppas ta juunioride maailmarekordiks 6.98
200 m jooksus Drechsler kordas Marita Kochi maailmarekordit 29. juunil 1986. aastal Jenas ja kordas sama tulemust kaks kuud hiljem Stuttgartis. Tollel ajal olid tema nimel üheaegselt nii kaugushüppe, kui ka 200 m maailmarekordid.
27px Olümpiamängudel.
pronksmedal 100 m 10,85
pronksmedal 200 m 21,95
Maailmameistrivõistlustel.
pronksmedal 4x100 m 42,33


Ookean.
Ookean on maailmamere suurem osa. Ookeanid moodustavad maakera pinnast üle 70%. Kuigi tegelikult on see üks suur veekogu, lahutavad ookeane tinglikult mandrid. Et nad katavad proportsionaalselt suurema osa lõunapoolkerast (81%) võrreldes põhjapoolkeraga (61%), siis esineb märkimisväärseid erinevusi poolkerade ilmastikus.
Viiendaks ookeaniks võib lugeda Lõuna-Jäämerd ehk Lõunaookeani - Atlandi, India ja Vaikse ookeani Antarktise-lähiseid osi.
Vaikse ja Atlandi ookeani põhja- ning lõunaosa ei ole eraldi ookeanid.


Kera.
Kera on matemaatikas teatav ruumi punktihulk, kerapinna ehk sfääri sisemus. Elementaarmatemaatikas ja tavakeeles mõeldakse "kera" all kera "tavalises kolmemõõtmelises ruumis" ehk kolmemõõtmelises eukleidilises ruumis, kuid matemaatikas üldistatakse kera mõistet ka formula_1-mõõtmelisele eukleidilisele ruumile (kus formula_1 on suvaline naturaalarv) ning veel üldisemalt kõigile meetrilistele ruumidele.
Kera kolmemõõtmelises eukleidilises ruumis.
Selles alajaotuses nimetatakse ruumiks kolmemõõtmelist eukleidilist ruumi, nagu sõna "ruum" igapäevakeeles ja elementaarmatemaatikas mõistetakse.
Definitsioon.
Kera on ruumi antud punktist O teatud kaugusel "r">0 või lähemal olevate punktide hulk.
kus formula_4 on vaadeldava ruumi kõigi punktide hulk.
Kera pinnaks nimetatakse kera keskpunktist O täpselt kaugusel "r" olevate punktide hulka. Kera pind on sfäär ehk kerapind.
Kera diameeter on sirglõik, mis ühendab kaht kerapinna ehk sfääri punkti ja läbib kera keskpunkti. Kõik diameetrid on võrdse pikkusega.
Kera võib defineerida ka sfääri kaudu: kera on sfäär koos punktidega, mille kaugus sfääri keskpunktist on väiksem kui sfääri raadius (kera raadius). Sel juhul langeb kera keskpunkt kokku sfääri keskpunktiga ja kera raadius sfääri raadiusega.
Sfäär osutub niiviisi defineeritava kera pinnaks.
Kera kui pöördkeha.
Kera tekib ringi pöörlemisel ümber oma diameetri, seega on kera pöördkeha. Et kera piirav pind sfäär on pöördpind, siis kera on pöördkeha. Sfääri keskpunkt, raadius ja diameeter on ühtlasi ka kera keskpunktiks, raadiuseks ning diameetriks.
Kera tasapinnalised lõiked.
Kera iga tasapinnaline lõige on ring. Mida lähemal on lõiketasand kera keskpunktile, seda suurem on lõikeringi raadius. Kui lõiketasand läbib kera keskpunkti, siis on lõikeringi raadiuseks kera raadius ja lõiget nimetatakse suurringiks. Kõiki teisi lõikeid nimetatakse väikeringideks. Kaht kerapinna punkti, mis ei ole ühe diameetri otspunktideks, läbib ainult üks suurringjoon.
Kera lõikav tasand jaotab ta kaheks kera segmendiks ja kerapinna kaheks sfääri segmendiks. Kera segmendi põhjaks on kera lõige. Mõlema segmendi kõrguseks on segmendi põhjaga ristuv lõik põhja keskpunktist sfäärini. Sfääri osa kahe paralleelse lõiketasandi vahel nimetatakse kera vööks ja kera osa samade tasandite vahel kera kihiks. Lõiketasandite vaheline kaugus on kihi kõrgus.
Kera puutujatasand.
Tasandit, millel on kerapinnaga üksainus ühine punkt, nimetatakse kera puutujatasandiks selles punktis. Puutujatasand on risti puutepunkti tõmmatud raadiusega.
Kera pindala.
Viimane valem on tuletatav piirväärtuse mõiste abil. Selleks leitakse esiteks sama diameetri ümber pöörleva korrapärase kõõlmurdjoone poolt moodustatud pinna pindala ning vaadeldakse seejärel piirvärtus protsessis, kus murdjoone lülide arv lõpmatusele läheneb.
n-mõõtmeline kera.
"n"-mõõtmelises eukleidilises ruumis "E'n" nimetatakse lahtiseks keraks B"r"("p") punktist "p" (kera keskpunktist) väiksemal kaugusel kui "r" (kera raadius) olevate punktide hulka.
Kera meetrilises ruumis.
Olgu "X" meetriline ruum, kus punktide "x" ja "y" vaheline kaugus on ρ("x","y"). Olgu "a" meetrilise ruumi fikseeritud element ("a"∈"X") ja "r" positiivne reaalarv ("r">0). Hulka
kinniseks keraks. Elementi formula_10 nimetatakse kera keskpunktiks ja arvu formula_11 kera raadiuseks.


Atlandi ookean.
thumb
Atlandi ookean on suuruselt teine ookean Vaikse ookeani järel.
Piirneb läänes Põhja- ja Lõuna-Ameerika mandriga, idas Euraasia ja Aafrika mandriga, põhjas Põhja-Jäämere ning lõunas Antarktise mandriga (või Lõuna-Jäämerega, kui viimast pidada eraldi ookeaniks). Atlandi ookean hõlmab umbes viiendiku Maa pinnast. Ookean jaotatakse lõuna- ning põhjaosaks, neid eraldavaks piiriks loetakse reeglina ekvaatorit.
Atlandi ookeani põhjaosa koondab endas paljusid väiksemaid meresid. Nendeks on Vahemeri, Mehhiko laht, Kariibi meri, Läänemeri, Hudsoni laht, Põhjameri, La Manche, Iiri meri ja Saint Lawrence'i laht. Mõnedele Atlandi ookeani osadele on antud omaette nimed, kuid nende piire pole täpselt kindlaks määratud. Nendeks on näiteks Sargasso meri, Bahama meri ja Labradori meri.
Vaata ka.
Atlandi ookean


Vaikne ookean.
thumb
Vaikne ookean on suurim ookean Maal. See katab umbes kolmandiku Maa pinnast, 179,7 miljonit km² ehk rohkem kui kogu maismaa.
Vaikses ookeanis Mariaani süvikus asub maailmamere sügavaim punkt (11 022 m allpool merepinda). Ookeani keskmine sügavus on 3940 m (koos ääremeredega) või 4188 m (ilma ääremeredeta).
Ookeani ümbritseb kõrge seismilise aktiivsusega ala Vaikse ookeani tulerõngas.
Põhjast lõunasse on Vaikse ookeani ääremered Beringi meri, Ohhoota meri, Jaapani meri, Ida-Hiina meri, Lõuna-Hiina meri, Filipiini meri, Korallimeri ja Tasmani meri. Idaosas asuvad Põhja-Ameerika mandri ääres Alaska laht ja California laht.
Indoneesia saarte vahel asuvad teiste seas Bismarcki meri, Serami meri, Sulawesi meri, Sulu meri ja Visayani meri.
Vaikse ookeani lõunaosas asuvad saared jagatakse Melaneesiaks, Polüneesiaks ja Mikroneesiaks.
Jaapanist umbes 300 km idas ja Hawaii saartest umbes 1000 km põhja pool liigub umbes 700 000 km² suurune peamiselt plastjäätmetest koosnev prügisaar, mis kujutab suurt ohtu keskkonnale.
Viited.
Vaikne ookean


India ookean.
India ookean on ookean, mida piiravad Euraasia, Aafrika, Austraalia ja Antarktis. Enamik ookeanist jääb lõunapoolkerale.
India ookean on geoloogiliselt kõige noorem ookean, mis tekkis Gondwana ürgmandri lagunemise tulemusel. India ookean moodustab umbes 21% maailmamere kogupinnast. Ookeani keskmine sügavus on 3850 meetrit.
India ookeani eraldab Atlandi ookeanist 20° idapikkuse meridiaan ning Vaiksest ookeanist suured ja väikesed Sunda saared, Uus-Ginea ja Tasmaania lõunatippu Kaguneeme läbiv meridiaan (umbes 147° idapikkust).
Ookeanipõhja kõige olulisem pinnavorm on ookeani keskmäestik, mille kuju meenutab tagurpidi Y-tähte. Keskmäestik jaotab ookeanipõhja kolme laama vahel, milleks on Aafrika laam, Antarktika laam ja Austraalia-India laam.
Ookeani kõige sügavam koht asub Põhja-Austraalia nõos ja Sunda süvikus, pisut Bali saarest lõunas. See ulatub 7729 meetrit merepinnast allapoole.
Ookeani keskmäestikust idas on merepõhi kaetud peamiselt pruunika saviga, läänepoolne osa aga peamiselt globigeriinmudaga. Ookeani lõunaosas domineerib valdavalt ränivetikate kodadest moodustunud muda.
India ookeani suurimad saared on Madagaskar ja Sri Lanka. India ja Vaikse ookeani piiriks olevatest saartest on suurimad Sumatra ja Jaava.
Täies osas paiknevad India ookeani saartel Bahrein, Madagaskar, Maldiivid, Mauritius, Seišellid ja Sri Lanka.
Välisviited.
India ookean


Lõuna-Jäämeri.
Lõuna-Jäämeri on ookean, mis moodustub India, Vaikse ja Atlandi ookeani lõunapoolseimatest osadest. Ta jääb 60. lõunalaiuskraadi ja Antarktise vahele. Lõuna-Jäämerd ei peeta mitte alati omaette ookeaniks.


Sfäär.
Sfääriks ehk kerapinnaks nimetatakse kõikide punktide hulka, mis asuvad mõnest fikseeritud punktist "O" kaugusel "r". Punkti "O" nimetatakse sfääri keskpunktiks ja sfääri punktide ning selle keskpunkti vahelist kaugust "r" sfääri raadiuseks.
Definitsioon.
Olgu antud meetrilise ruumi "X" element "a" ∈ X ja positiivne reaalarv "r" > 0. Sfäär on defineeritud kui hulk
kus ρ("x","y") tähistab punktide "x" ja "y" vahelist kaugust. Elementi "a" nimetatakse sfääri keskpunktiks ja arvu "r" sfääri raadiuseks.
Sfäär eukleidilises ruumis.
Kolmemõõtmelises eukleidilises ruumis moodustub selline punktihulk ringjoone pöörlemisel ümber oma diameetri. Seega on sfäär pöördpind.
Lõiku, mis ühendab kaht sfääri punkti ja läbib ühtlasi selle keskpunkti, nimetatakse sfääri diameetriks. Diameeter on võrdne sfääri kahe raadiusega.
Öeldakse, et sfäär "piirab" kera.
Sfääri pindala.
Üldisemalt, "n"-mõõtmelises ruumis, on sfääri pindala
kus Γ("z") is Euleri gammafunktsioon.


Friisimaa provints.
Friisimaa provints on Hollandi 1. järgu haldusüksus.
Provintsi ametlikud keeled on hollandi ja friisi keel.


Lutz Dombrowski.
Lutz Dombrowski (sündis 25. juunil 1959 Zwickaus) on Saksa DV kergejõustiklane (kaugushüppaja). Olümpiavõitja (1980).
Isiklikku.
Lutz Dombrowski oli sportlasena 187 cm pikk ja kaalus 87 kg.


Kjetil André Aamodt.
Kjetil André (või Andre) Aamodt (hüüdnimi Baby Shark; sündis 2. septembril 1971 Oslos) on endine norra mäesuusataja, neljakordne olümpiavõitja ning olümpiamängude edukaim mäesuusataja: ta on võitnud 8 olümpiamedalit (4 kulda, 2 hõbedat, 2 pronksi).
Maailmameistrivõistlustelt on ta võitnud 5 kuld- (1993, 1997, 1999, 2001), 4 hõbe- (1991, 1993, 2001, 2003) ja kolm pronksmedalit (1996, 1999, 2003).
Teda on peetud maailma parimaks mäesuusatajaks. Norralased on naljatamisi nimetanud teda ja Lasse Kjusi unistuste meeskonnaks, sest nad on olnud täielikult spordile pühendunud.
Aamodt äratas maailma suusaavalikkuses esimest korda tähelepanu 1990, kui ta sai juunioride maailmavõistlusel viiel alal esimese või teise koha. Koos Lasse Kjusiga võitsid nad 15 alast kümme. 1991 sai Aamodt täiskasvanute maailmameistrivõistlustel ülisuurslaalomis hõbemedali.
Novembris 1991 haigestus Aamodt mononukleoosi. Ta viidi haiglasse ja pandi tilguti alla. Ta võttis alla 11 kilo. Arstide sõnul ei pidanud ta kuus kuud suusatada saama. Ometi hakkas ta jaanuaris 1992 valmistuma Albertville'i olümpiamängudeks. 16. veebruaril tuiskude vaheajal peetud võistlusel võitis ta supersuurslaalomi, tuues Norrale 40 aasta järel esimese olümpiakulla mäesuusatamises. 18. veebruaril sai ta olümpiapronksi suurslaalomis.
1992./1993. aasta mäesuusatamise maailmameistrivõistlustel Jaapanis Moriokas võitis Aamodt slaalomi ja suurslaalomi. Alpi kahevõistluses tuli ta Lasse Kjusi järel teiseks. Ta pidi osalema ka ülisuurslaalomis, kuid see jäeti halva ilma tõttu ära. Neid maailmameistrivõistlusi kimbutasid tuisud, tuul, vihm, temperatuuri kõikumised ja maavärin. Võistlusi lükati pidevalt edasi.
1993 sai Aamodt Peer Gynti auhinna, mis antakse kord aastas Norrat maailmas positiivselt tutvustanud isikule.
1994 võitis Aamodt mäesuusatamise maailma karika. Lillehammeri olümpiamängudel võitis ta 30 000-pealise kodupubliku ees hõbemedali kiirlaskumises ja alpi kahevõistluses ning pronksmedali ülisuurslaalomis. Alpi kahevõistluses läks norralastele kolmikvõit. See oli esimene olümpiamängude kolmikvõit meeste mäesuusatamises pärast 1956. aastat.
Pärast 1994. aasta maailma karika võitu ja olümpiat käisid Aamodti tulemused järsult alla. Aamodt ise seletas seda motivatsiooni kadumisega. Maailma karika sarja esimesel slaalomietapil USA-s Colorados jäi Aamodt neljandaks (1.35,65). Novembris 1995 vigastas ta treeningul Colorados Vailis põlve. Veebruariks 1996 oli ta jälle heas vormis ning võitis maailmameistrivõistlustel ülisuurslaalomis pronksmedali. 7. märtsil 1996 Lillehammeris peetud ülisuurslaalomivõistlusega võitis ta jälle maailma karika.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos tuli ta ülisuurslaalomis 5. kohale.
1999. aasta maailma karikasarjas jäi Aamodt Lasse Kjusi järel teiseks, kaotades talle 23 punktiga. Võitja saatus selgus 15. märtsil viimasel alal, suurslaalomis, kus Aamodt sai viienda ja Kjus seitsmenda koha. Enne suurslaalomit edestas Kjus Aamodtit 32 punktiga. Ülisuurslaalomis oli Aamodt 11. märtsil jäänud 16. kohale. Mõlemad võistlused toimusid Sierra Nevadas.
2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys võitis Aamodt 13.–14. veebruaril alpi kahevõistluse (3.17,56) ja 16. veebruaril ülisuurslaalomi (1.21,58). Kiirlaskumises sai ta 4. koha (1.39,78).
22. oktoobril 2003 vigastas Aamodt Austrias treeningul vasakut jalga. Ta viidi Innsbrucki uuringutele. Selgus, et ta on murdnud jalaluu. Arstid eeldasid, et mees peab hooaja vahele jätma, ent tema alustas 10 päeva pärast õnnetust treeninguid, lootes uueks aastaks jälle vormis olla.
6. jaanuaril 2007 teatas ta tippspordist loobumisest.
Isiklikku.
Ta oli tippsportlasena 177 cm pikk ja kaalus 88 kg.
Tema isa on Finn Aamodt, kes on abielus tantsija ja koreograafi Marianne Skovli Aamodtiga.
Augustis 2003 viisid vargad tema Oslo korterist ära kõik 19 olümpiamängude ja maailmameistrivõistluste medalit. Iga medali väärtus mustal turul võis olla 40 000 Norra krooni.
3. juulil 2004 abiellus Kjetil baleriin Stine Østvoldiga, kellega ta oli tutvunud 1991 ja käinud alates 1994. aastast. Nad laulatas Sørkedalenis pastor Hans Jacob Kinge.


Voronež.
Voronež [vor'oonež] on linn Venemaal, Voroneži oblasti keskus.
Asub Voroneži jõe alamjooksul, Oka-Doni madaliku lääneserval.
Rahvastik.
17. detsembril 2012 registreeriti linna miljones elanik.
Kliima.
Voronežis on mandriline paraskliima parajalt külma talve ja palava suvega. Veebruari keskmine õhutemperatuur on –6,5 °C ja juuli keskmine õhutemperatuur on 20,5 °C. Aasta keskmine õhutemperatuur on 6,9 °C. Aasta sademetehulk on 587 mm.


Vologda.
Vologda on linn Euroopa-Venemaa põhjaosas. Ta on Vologda oblasti keskus. Asub Vologda jõe ääres.
Linna on esmamainitud 1147. aastal.
1917. aastani oli Vologda poliitiliste dissidentide asumisele saatmise koht.


Tallinna Loomaaed.
Tallinna Loomaaed on Tallinna linnale kuuluv loomaaed ja ainuke Eestis. Loomaaed asub Tallinnas Haabersti linnaosas Veskimetsa asumis.
Tallinna Loomaaias on palju haruldasi loomi, nt õnnekurg, hiina alligaator, amuuri tiiger, teravmokk-ninasarvik, lumeleopard, miilu ja gaur. Loomaaed osaleb mitmetes liigikaitseprojektides, mis on seotud näiteks euroopa naaritsa ja amuuri leopardiga.
Tallinna Loomaaia direktor on Mati Kaal.
Ajalugu.
23. juunil 1939 avati Eesti Mängude puhul "Metsloomade näitus". Esimeseks eksponaadiks oli Alutaguse metsast püütud karupoeg.
25. augustil 1939 avas Eesti Loomakaitse Liit 1943. aastaks kavatsetud üleriikliku iluaiandusnäituse osana Kadrioru Väikese Loomaaia, seda loetakse tänapäeval Tallinna Loomaaia asutamiskuupäevaks. Eksponeeritud olid ilves, dingod, okassead, nutriad, lõvid, merisead, mäger, küülikud, jääkarud, pruunkarud, mustkaru, öökullid, punarebased, sinirebased, rebased, kitsed, ahvid, mäesokud, paavianid ja ponid. 2. novembril 1939 valiti Kadrioru Väikese Loomaaia hooldajaks Aita Päts. 1939. aasta lõpuks oli loomaaeda külastanud üle 100.000 isiku. Külastamismaks oli lastele 5 senti, õpilastele ja sõjaväelastele 10 senti, täiskasvanuile 25 senti. Talvel oli loomaaed avatud pühapäeviti kell 11–16. Eesti Loomakaitse Liidu juhatuse otsusega 20. aprillist 1940 määrati Kadrioru Väikese Loomaaia juhatajaks arvates 1. maist Hermann Talts.
Tallinna Loomaaia esimene eksponaat oli ilves Illu, kelle oli pojana kingituseks saanud 1937. aastal Helsingis maailmameistriks tulnud ja Argentina karika võitnud Eesti Laskurliidu võistkond. Illu on kujutatud ka loomaaia logol.
Esialgu rajati loomaaed ajutisele territooriumile Kadrioru pargi serval. Alles 1983 sai loomaaed umbes 87 hektari suuruse ala Veskimetsas, kus olid asunud sõjaväelaod. Laod kohandati loomade hoidmiseks. Uusi rajatisi ei saanud ehitada, sest Nõukogude Liidus kehtis pärast Moskva olümpiamänge 10-aastane kultuuri- ja spordiasutuste rajamise keeld. 1989 valmis paksunahaliste maja, 1999 valmis troopikamaja ja 2005 selle idatiib.
Praegu ehitatakse loomaaeda välja aeglases tempos, kasutades muu hulgas ettevõtete ja eraisikute annetusi.
Troopikamaja.
Troopikamaja valmis 1999 arhitekt Rein Kersteni projekti järgi. 2005 avati troopikamaja idatiib (väike troopikamaja), kus eksponeeritakse troopilisi linde, poolahve, roomajaid, kahepaikseid ja kalu.
Loomad.
Troopikamaja tuntuimad asukad on šimpansid Pino, Betty ja Quincy ning harikrokodill Vanamees.
Elevandimaja.
Elevandimaja (Paksunahaliste maja) avati 1989 Tallinna Loomaaia 50. sünnipäevaks. Algul asusid hoones elevandid, ninasarvikud ja jõehobud. Tänapäeval saab seal näha ka roomajaid, pisinärilisi jt. 2000. aastatel tehti afrikaaniumis mahukaid rekonstrueerimistöid. 2005 valmis emaelevantide aedik ja 2008 renoveeriti elevantide siseekspositsiooni ala. Aastal 2011 alustati ninasarvikute osa renoveerimist.
Tulevikus peaks elevandimajas hakkama kääbusjõehobude ekspositsiooni rekonstrueerimine.
Loomad.
Tallinna loomaaias elab kolm elevanti: kaks emast Draay ja Fien ning isane Carl. Kõik nad on üle 20 aasta vanad, sündinud vabas looduses ja jõudnud Tallinna Loomaaeda 1980. aastate teisel poolel.
19. jaanuaril 2010 suri Euroopa vanim (40-aastane) loomaaias elav ninasarvik Murray.
Sise-Aasia.
Sise-Aasia kollektsiooni kuuluvad Aasia keskosast pärit asukad. Ekspositsioon avati 2002.
2004 valmis vööthüäänide aedik ja 2006 lõvide klaasvitriinidega ümbritsetud välisekspositsioon ala, kus elavad isalõvi Juna ning emalõvi Tori. Aastal 2011 valmis väikekaslaste ekspositsioon, mis asub ameerika piisonite aediku vastas.
Alpinaarium.
Alpinaarium valmis aastatel 2003–2004. Samas avati Ehitajate tee poolne loomaaia läänevärav. 6,81 ha suurusel maa-alal, mis moodustab 10% loomaaia tulevasest ekspositsiooniruumist, on 18 mätaskatustega puithoonet ja ligi 3 ha eelmäestikena modelleeritud jooksuaedikuid. Siia on plaanitud ka lumeleopardide ja manulite ekspositsioon
Tulevikus peaksid alpinaariumisse kolima veel mägedes elavad kotkad.
Loomad.
Tuntuimad alpinaariumi asukad on lumeleopardid Olivia, Mahnadi ja Otto.
Lõuna-Ameerika.
Peale troopikamaja ja elevandimaja elavad Lõuna-Ameerika liigid teisteski loomaaia osades.
Linnutiik.
6 saarekese ja ühe suure poolsaarega tiik avati 2002.
Tulevikus peaks linnutiikide elevandimaja poolses osas asuma ka lõunapoolsete linnuliikidele mõeldud maja.
Kullimägi.
Kullimägi asub Veskimetsa servas põlise tammiku keskel. Sealsed asukad on peamiselt kullilised ja kakulised.
Kaug-Ida.
Tallinna Loomaaed on teinud Hiinale ettepaneku siin sündinud miilude taasasustamiseks loodusesse.
Loomad.
Kaug-Ida alal elavad amuuri leopardid Darla ja Freddi, kellele on sündinud mitu pesakonda kutsikaid.
11. jaanuaril 2010 suri amuuri tiiger Bronto, kes toodi siia kümnekuuselt 1998. aastal Moskva loomaaiast. 5. juulil 2012 suri Amuuri tiiger Brita immuunpuudulikkuse ning sellega kaasnenud tõvede tõttu.
Liigid.
Koos faasanitega eksponeeritakse siin kolme värvulist: kaljuhakki ("Pyrrhocorax pyrrhocorax"), albiinohallvarest ("Corvus corone cornix") ja pasknääri ("Garrulus glandarius")
Boreaalium.
Boreaaliumi kollektsiooni kuuluvad põhjapoolkera parasvöötmes (kitsamas mõttes taigavööndis) asuvad imetajad.
Siin asub Tallinna Loomaaia vapiloom euroopa ilves ("Lynx lynx lynx").
2008 oleks pidanud käivituma boreaaliumi I järgu projekt, et ehitada välja Tiigriorg. 2010 pidi käivituma huntide, kobraste ja saarmaste ning 2012 karude ja ahmide ekspositsiooni ala ehitustööd
Polaarium.
Arktika kollektsiooni kuuluvad Põhja-Jäämere ja sealsete saarte ning Euraasia ja Põhja-Ameerika rannikuaala erinevad asukad.
2008 pidi käivituma polaariumi I järgu projekt, et ehitada välja jääkarude ekspositsiooni ala. 2012 oleks pidanud käivituma pingviinide ja loivaliste ekspositsiooni ala ehitustööd ning karantiinikompleksi projekteerimine, kuid on selge, et seda ei juhtu Tulevikus peaksid siia üle kolima lumekakk ("Nyctea scandiaca" L.), kes praegu elab Kullimäel, ja linnutiigi asukas lumehani ("Anser caerulescens ssp")
Insektaarium.
2007. aastast töötab Tallinna Loomaaias insektaarium, kus tegeldakse troopiliste selgrootute kasvatamisega. Kuna insektaariumil puudub eksponeerimispind, siis korraldatakse iga-aastaseid ülevaatenäitusi kohviku "Illu" ruumides või väikeses troopikamajas
Tallinna Loomaaia kollektsioonis oli 2008. aasta seisuga mõni tuhat putukat 70 liigist, sh prussakad, lutikad, raagritsikad, hulkjalgsed, rändtirtsud, põrnikad ja ämblikud. Siin asub Euroopa loomaaedade suurim põrnikakollektsioon. Insektaariumi kalleimaid asukad on paar Malaisia põderpõrnikaid (250 euro). Putukad ostetakse enamasti Saksamaalt, Tšehhist ja vähesel määral Põhjamaadest.
Alates 2009. aasta oktoobrist kuulub kollektsiooni 87 Frégate’i saare (Seišellid) fregate'i süsikut ("Polposipus herculeanus"). See, üks maailma ohustatumaid süsiklasi ("Tenebrionidae"), kuulub Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) punases nimestikus kriitiliselt ohustatud liikide hulka.


Anton Denikin.
Anton Ivanovitš Denikin [ant'on iv'aanovitš den'iikin] (Антон Иванович Деникин; 16. detsember 1872 – 8. august 1947) oli Vene sõjaväelane (kindralleitnant), üks valgekaartlaste relvastatud üksuste Vabatahtlike Armee ja Lõuna-Venemaa Relvajõudude juhte Venemaa kodusõjas.
Noorus.
Anton Denikin oli pärit piirivalveohvitseri perekonnast, lõpetas Kiievi jalaväejunkrukooli ja 1899. aastal Nikolai Kindralstaabi Akadeemia.
Anton Denikin osales Vene-Jaapani sõjas
Aastatel 1910–1914 oli Denikin 17. Arhangelski jalaväepolgu komandör, 1914. aastast kindralmajor.
Teenistus I MS ajal.
I MS alguse ajal teenis Denikin Kiievi sõjaväeringkonna staabiülemana, sõjakuberneri kindral Nikolai Ivanovi alluvuses.
Esimeses maailmasõja alguses oli Denikin – kindral Aleksei Brussilovi 8. armee kindralkortermeister, kuid omal soovil lasi Denikin end üle viia 4. Küti (raud) brigaadi komandöriks. 1915. aastal edutati ta kindralleitnandiks.
Venemaa Keisririigi armee kindralleitnant Denikin juhtis Esimese maailmasõja ajal brigaadi, diviisi, korpust.
1916. aastal autasustati teda Briljantidega Georgi relvaga ja määrati 8. armeekorpuse komandöriks.
Teenistus pärast veebruarirevolutsiooni.
1917. aastal määrati ta Kõrgema Ülemjuhataja staabiülema abiks ja hiljem Läänerinde- ja Edelarinde ülemjuhatajaks.
Pärast Kornilovi mässu vahistati ning paigutati koos Lavr Korniloviga Bõhhovski vanglasse, kust ta 1917. aasta novembris põgenes Novotšerkasskisse.
Venemaa kodusõjas.
1918. aasta jaanuaris oli Denikin 1, Vabatahtlike diviisi ülem, 1. Kubani sõjaretke ajal oli Denikin kindral Kornilovi Vabatahtlike Armee juhataja asetäitja; pärast Lavr Kornilovi hukkumist ajal Jekaterinodari piiramisel, kui mürsk purustas ta peakorteri ning Kornilov sai surmavalt haavata, sai Denikinist valgekaardi nn Vabatahtlike Armee ülemjuhataja.
Denikin juhatas 2.Kubani sõjaretke ning juhtis võitlust Punaarmee, 11. armee vastu. 1918. aasta septembris pärast kindral Aleskejevi surma, määrati ta Vabatahtlike Armee Ülamjuhtajaks ja 1918. aasta detsembrist oli Denikin Lõuna-Venemaa Relvajõudude ülemjuhataja. Pärast ebaõnnestunud pealetungi Moskvale 1919. aastal ja lüüasaamist Punaarmee käest andis ülemjuhatuse üle Peter von Wrangellile ja 1920. aastal emigreerus Denikin Inglismaale, kus kolis edasi Belgiasse ning seejärel 1926. aastal Prantsusmaale.
Tegevus emigratsioonis.
Prantsusmaalt emigreerus Denikin 1945. aastal Ameerika Ühendriikidesse, kus Denikin pärast surma maeti algul Jacksoni linna, New Jersey osariigis, USAs, ning tema abikaasa Pariisi. 2005. aastal maeti nende põrmud ümber Moskva Donskoi kloostri kalmistule.


Jordanka Donkova.
Jordanka Donkova (Йорданка Донкова; sündis 28. septembril 1961 Gorni Bogrovis, Sofia) on Bulgaaria naiskergejõustiklane (100 m tõkkejooks).
Maailmarekordid.
12,36 13. august 1986 Sofia
12,34 17. august 1986 Köln
12,29 17. august 1986 Köln
12,26 7. september 1986 Ljubljana
12,21 21. august 1988 Stara Zagora
Donkova, Jordanka


Tõnis Lukas.
Tõnis Lukas (sündinud 5. juunil 1962 Tallinnas) on Eesti ajaloolane ja poliitik.
5. aprillist 2007 kuni 6. aprillini 2011 oli ta Andrus Ansipi teises valitsuses haridus- ja teadusminister. Detsembris 2012 valiti Lukas teistkordselt Eesti Rahva Muuseumi direktoriks.
Tõnis Lukas oli alates 2005. aastast kuni Isamaaliidu ja Res Publica ühinemiseni viimane Isamaaliidu esimees. Erakondade ühinemise järel oli ta 2006–2007 Isamaa ja Res Publica Liidu kaasesimees. Alates 26. maist 2007 Isamaa ja Res Publica Liidu aseesimees.
1996–1997 oli ta Tartu linnapea ja 1999–2002 Eesti haridusminister.
Haridus.
Tõnis Lukas õppis Tallinna 1. Keskkoolis (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium) ja lõpetas selle 1980. Pärast seda asus ta õppima autoremondi erialale Tallinna 19. Tehnikakooli, mille lõpetas 1981. Seejärel astus ta Tartu Ülikooli ajaloo erialale ning lõpetas ülikooli 1987. Uurimistööd tegi ta seal Sulev Vahtre juhendamisel. Pärast kaheaastast töötamist õpetajana Rõngus tuli Lukas tagasi Tartu Ülikooli ja asus taotlema teaduskraadi. 1997, olles vahepeal töötanud Eesti Rahva Muuseumi direktorina, kaitses ta magistritöö teemal "Tartu toomhärrad 1224–1558".
Ühiskondlik tegevus.
Ta valiti XI Riigikogusse. Alates 5. aprillist 2007 on ta Andrus Ansipi teises valitsuses haridus- ja teadusminister.
Tartu Linnavolikogu liige: 1993–1996, 1997–1999, 2002–2005
Eesti Kongressi liige: 1990–1992
Ta oli 1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevade organiseerimistoimkonna esimees (tegelik korraldaja koos Tõnn Sarvega).
Ta on Isamaa ja Res Publica Liidu aseesimees ning endine kaasesimees. 25. oktoobril 2006 allkirjastas ta koos Isamaa ja Res Publica Liidu teise kaasesimehe Taavi Veskimäe ning Põllumeeste Kogu juhi Tõnu Ojamaaga erakondade ühinemislepingu.
Lukas kuulub Kaitseliidu Tartu maleva Akadeemilisse malevkonda. On reservohvitser, sai 1998. aastal leitnandi auastme.
Vaated.
2011. aastal tuli Lukas välja ettepanekuga kohustada ülikoolis riigieelarvelistel kohtadel õppinud noori töötama kolme aasta vältel Eestis. Tema hinnangul lahendaks see kõrgharitud noorte Eestist lahkumise probleemi: "Noored, te võite minna välismaale, kuid te peate arvestama, et need kohad täidetakse. Kui te tagasi tulete, on murjanid juba teie asemel."
Isiklikku.
Tõnis Lukas on abielus Liina Lukasega. Neil on kaks tütart ja poeg. Lukas elab Tartus.
Aastal 1941 tapsid kommunistid Tõnis Lukase isa vanemad, nii et isast sai suure talu peremees. Nõukogude võim võttis talt talu ära ja edaspidi oli ta sunnitud ennast varjama. Tõnis Lukase ema oli pärit Hiiumaalt, õppis Tallinna Kunstiinstituudis ja töötas hiljem keraamikuna.


Guy Drut.
Guy Drut (sündis 6. detsembril 1950 Oignies's) on Prantsusmaa endine kergejõustiklane (110 m tõkkejooks).


Annelie Ehrhardt.
Annelie Ehrhardt (sündis 18. juunil 1950 Ohrslebenis) on Saksa DV naiskergejõustiklane (100 m tõkkejooks)
Maailmarekordid.
12,5 15. juuni 1972 Potsdam
12,3 22. juuli 1973 Dresden
12.59 8. september 1972 München
Ehrhardt, Annelie
Ehrhardt, Annelie


Lee Evans (jooksja).
Lee Edward Evans [lii 'eduard 'evanz] (sündis 25. veebruaril 1947 Maderas (California)) on USA kergejõustiklane (400 m jooksja), 1968. aasta kahekordne olümpiavõitja.
1966. aastal, pärast keskkooli lõpetamist tuli ta USA meistriks 440 jardi jooksus (402 m). Kolmel järgmisel aastal ta kaitses tiitlit, lisaks tuli 1968 USA üliõpilasmeistriks.
Esimese maailmarekordi tegi ta 1966, kui osales USA 4×400 m teatejooksumeeskonnas, mis esmakordselt purustas 3 minuti piiri (2.59,6). Järgmisel aastal püstitas ta Fresnos 4×200 jardi teatejooksu maailmarekordi (1.22,1).
1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos võitis ta 400 m (43,86) ja ankrumehena 4×400 m (2.56,1). Mõlemad tulemused olid maailmarekordid, mis püsisid üle 20 aasta, teatejooksu tulemus isegi kauem kui Robert Beamoni 8.90 kaugushüppes. 400 meetris sai USA kolmikvõidu.
1972. aastal tuli Evans küll USA meistriks, ent olümpia katsevõistlustel jäi alles neljandaks. Selletõttu arvati ta olümpiakoondisse ainult 4×400 meetris, ankrumehena. Kuid 400 meetri medalimehed Vincent Matthews ja Wayne Collett diskvalifitseeriti ebasportliku käitumise pärast autasustamistseremoonial, üks sportlane sai vigastada ning USA 6 ülesantud mehest oli ainult 3 järel, mistõttu teatemeeskond ei saanud osaleda.
Seejärel hakkas Evans elukutseliseks sportlaseks. 1980. aastal anti talle amatööri õigused tagasi, ent ta oli kunagise vormi minetanud ja suutis 400 m joosta vaid 46,5-ga.


Paul Ereng.
Paul Ereng (sündis 22. augustil 1967 Trans Nzoias Kitale lähistel Kenyas) on Kenya kergejõustiklane (400 ja 800 m jooksja).
Saavutused.
Ereng, Paul
Ereng, Paul


Barbara Ferrell.
Barbara Ferrell (sündis 28. juulil 1947 Mississippi osariigis Hattiesburgis) on USA naiskergejõustiklane (100 m ja 200 m jooksja).
Maailmarekordid.
22,94 17. oktoober 1968 México
43,4 19. oktoober 1968 México (Barbara Ferrell, Margaret Bailes, Mildrette Netter, Wyomia Tyus)
42,8 20. oktoober 1968 México (Ferrell, Bailes, Netter, Tyus)
Ferrell, Barbara
Ferrell, Barbara


Kitale.
Kitale on linn Kenyas Rift Valley provintsis, Trans Nzoia ringkonna keskus.
Linn asub 2100 m kõrgusel merepinnast. 2007. aastal elas linnas 220 000 inimest.
Linn asutati 1908. aastal. Linna kasvule aitas kaasa sinna 1926. aastal jõudnud raudtee. Kitale on tähtsaks keskuseks ümbritsevale põllumajanduspiirkonnale.


Cathy Freeman.
Cathy Freeman (õieti Catherine Astrid Salome Freeman; sündis 16. veebruaril 1973 Mackays (Queensland)) on Austraalia endine naiskergejõustiklane (sprinter).
Cathy Freemani karjäär algas 1990 Rahvaste Ühenduse mängudel, kui ta 16-aastasena aitas Austraalia naiskonnal võita 4×100 m teatejooksu. Samal aastal valiti ta Austraalia aasta nooreks ja õige pea järgnes aasta aborigeeni auhind. Järgmise edusammuna võitis Freeman 1994 Rahvaste Ühenduse Mängudel 200 m ja 400 m jooksu ning tekitas kõneainet, kui lehvitas auringi tehes nii Austraalia kui ka aborigeenide lippu.
1995. aasta maailmameistrivõistlustel kõrvetas kogenematu piiga end kiire algusega ja jäi neljandaks. 1996. aasta suveolümpiamängudel sai Freeman Atlantas hõbemedali. Temast kiirem oli prantslane Marie-José Pérec.
1997 võitis ta maailmameistritiitli 400 m jooksus (49,77) ja valiti Austraalia aasta inimeseks. 1999 tegi Freeman ajalugu ja võitis teist korda 400 m jooksus maailmameistrivõistlused (49,67).
2000. aasta olümpiamängudel Sydneys oli Cathy Freemanil suur vastutus, sest kogu rahvas ootas temalt olümpiavõitu 400 m jooksus. Enne võistlust oli tal austav ja väärikas ülesanne süüdata olümpiatuli. Hoolimata tohutust survest suutis Cathy keskenduda oma jooksule ja tuli olümpiavõitjaks.
15. juulil 2003 teatas Freeman, et lõpetab jooksjakarjääri.
27px Olümpiamängudel.
hõbemedal 400 m 48,63
Rahvaste Ühenduse mängudel.
kuldmedal 4x100 m 43,87
kuldmedal 200 m 22,25
kuldmedal 4×400 m 3.25,63
Isiklikku.
Cathy Freeman on 164 cm pikk ja kaalub 53 kg.


Trans Nzoia.
Trans Nzoia ringkond on 2. järgu haldusüksus ("district") Kenya Rift Valley provintsis.
Ringkond asub Nzoia jõe ja Elgoni mäe vahel. Ringkonna keskus on Kitale.


México.
México [m'ehhiko] ehk Ciudad de México ('México linn') on Mehhiko pealinn, mis moodustab esimese järgu haldusüksuse Liiduringkonna ("Distrito Federal").
Nimi.
Inglise keeles tarvitatakse nime "Mexico City" [meksiko siti], et teha vahet pealinna nimel ja riigi nimel ("Mexico"). Erinevalt inglise keelest eesti keeles sellist eristamisvajadust ei ole: riigi nimi on Mehhiko, pealinna nimi México.
Asukoht ja elanikkond.
México asub mägedevahelises nõos Mehhiko kiltmaal, 2240 meetri kõrgusel üle merepinna.
Ajalugu.
Linna rajasid hispaanlased 1521. aastal vallutatud asteekide pealinna Tenochtitláni kohale.
Iseseisva Mehhiko pealinn aastast 1821.


Gorni Bogrov.
Gorni Bogrov (bulgaaria "Горни Богров") on küla Bulgaaria pealinna Sofia lähedal Sofija-gradi Kremikovci rajoonis.
Elanikke oli 2005. aastal 1200, 2010. aastal 1240.


Dick Fosbury.
Richard Douglas (Dick) Fosbury (sündis 6. märtsil 1947 Oregoni osariigis Portlandis) on USA kergejõustiklane (kõrgushüppaja), elukutselt insener.
Fosbury leiutas floppstiili, milles hüppaja on lati poole seljaga. Flopp võimaldab ületada latti nii, et keha raskuskese ei tõusegi lati kõrgusele. Sellepärast hüppavad kõik tänapäeva tippkõrgushüppajad floppi. Viimane, kes võitis olümpiamängudel kõrgushüppe rullstiili kasutades, oli Jüri Tarmak 1972.
Fosbury hakkas oma stiili kallal töötama 16-aastasena, sest ta pidas kõiki teisi tollal kasutatavaid stiile liiga keerulisteks. 1968. aastal võitis ta oma uut stiili kasutades USA üliõpilasmeistrivõistlused, olümpiamängude katsevõistlused ja 1968. aasta suveolümpiamängud Méxicos olümpiarekordiga 2.24.


Larry King.
Larry King (sünninimi Lawrence Harvey Zeiger'"; sündis 19. novembril 1933) on USA tele- ja raadioajakirjanik. 1985–2010 juhtis ta CNN-is iga päev eetris olnud intervjuusaadet "Larry King Live".
Larry vanemad olid Jennie ja Eddie Zeiger. Nad olid juudid, kes olid Valgevenest emigreerunud New Yorki. Nad pidasid grillibaari. Perre sündis 1932. aastal Irwin, kes kuueaastasena suri pimesoolepõletikku. Peres oli veel Larry ja Marty.
Larry käis kohalikes koolides. Pärast Lafayette High Schooli lõpetamist tegi ta lihtsaid töid. 22-aastaselt lahkus ta Brooklynist Miamisse, et leida tööd raadios.


Tuhnik.
Tuhnik ("Orycteropus afer") on tuhniklaste sugukonda tuhniku perekonda kuuluv imetaja.
Süstemaatika.
Tuhnik on ainuke praegu elav liik toruhambuliste seltsist.
Liiki kirjeldas esimesena teaduslikult 1766 Peter Simon Pallas.
Hammaste ja aju ehituselt sarnaneb tuhnik ürgsete sõralistega. Siiski on tema põlvnemine selgusetu. Talle lähedasi fossiilseid vorme on leitud Põhja-Ameerikast eotseenist ja oligotseenist, Euroopast eotseenist ja pliotseenist, Madagaskarilt pleistotseenist ning Aafrikast alates miotseenist.
Levik.
Tuhnik on levinud Mustas Aafrikas avatud rohtlates, põõsastikes ja metsades Egiptuse lõunaosast kuni Hea Lootuse neemeni.
Ta moodustab 3 alamliiki, mida eristatakse suuruse ja sabakarvade värvuse järgi.
Tuhnik kuulub soodsas seisundis liikide hulka, kuid paljudes piirkondades on tema arvukus järsult langenud. Tema tugevat nahka kasutatakse sadulate, rihmade ja käevõrude valmistamiseks. Mõnel pool süüakse ka tuhnikuliha.
Kehaehitus.
Tuhnik on kohmakas loom. Väliselt meenutab ta pika koonu, eesli kõrvade ja tugeva lihaselise sabaga siga. Tal on paks keha, kõver selg, tugevad lühikesed ja jässakad jalad, esijalgadel vägevad peitlisarnased küünised kaevamiseks, kängurut meenutav jämeda tüvega ja otsast teravnev saba, üsna paks kael, pikk kõhn pea, torujad hästi suured ja väga liikuvad eesli moodi püstised kõrvad, longus silmalaud, pikad ripsmed, väike suu, mida ümbritsevad harjased, ning pikk torujas kärss. Võimsatel eesjalgadel on 4 ja tagajalgadel 5 varvast. Kõik varbad on varustatud küünistega, mis on ehituselt lähedased sõrgadele.
Tuhniku tüvepikkus on 100–158 cm, sellele lisandub 44–61 cm pikk saba. Tema õlakõrgus on 60–65 cm, kõrvapikkus 15–21 cm ja mass 50–76 kg, harva kuni 82 kg. Keel ulatub suust 30 cm kaugusele välja.
Täiskasvanud tuhnikul on hambad veel ainult lõualuu tagaosas. Tuhniku lootele tekib palju hambaid, aga need taandarenevad. Täiskasvanud loomal on 20 hammast, nimelt igas lõuapooles 2 eespurihammast ja 3 purihammast, lõike- ja silmahambad puuduvad. Hambad koosnevad kokkukasvanud dentiinitorukestest ning juuri ega vaapa neil ei ole. Hambad kasvavad kiiresti ja pidevalt. Tuhniku hambad on ainulaadsed ja põhiliselt nende pärast ta paigutataksegi omaette seltsi.
Kasuka värvus varieerub läikivmustast liivakollaseni. Karvad on jäigad ja hõredad või puuduvad peaaegu üldse. Jalgadel on karvad tumedamad kui kerel. Ühel alamliigil on sabakarvad valged. Koonul on palju pikki jäiku vibrisse. Eriti pikad vibrissid paiknevad silmade ümber ja ümmargustes sõõrmetes, mis on kärsa otsas nagu seal.
Tuhnik meenutab välimuselt Ameerika sipelgaõgijaid napihambuliste seltsist, kuid pole nendega lähedalt suguluses. Sipelgaõgijatel hambaid ei ole. Nende omavaheline sarnasus on konvergentset laadi ning tuleneb sellest, et mõlemad toituvad termiitidest ja sipelgatest. Erinevalt sipelgaõgijatest, kelle keel on usjas, meenutab tuhniku keel lapikuks litsutud nööri. Mõlemal on keel väga liikuv ja pikk ning kaetud kleepuva süljega.
Eluviis.
Tuhnik elab kõige erinevamatel maastikel, vältides ainult tihedaid metsi..
Ta elab urus, kus ta veedab päevad. Urgu põgeneb ta vähimagi hädaohu korral. Ta suudab oma küünistega kiiresti uru kaevata isegi kuiva kõvasse pinnasesse. Kui ta avastab kiskja ja urgu pole läheduses, kraabib ta end kähku pinnasesse. Saba kasutab ta mulla ülesviskamiseks kaevamise ajal. Tuhniku urus on kuni 3 m pikkune käik, mis lõpeb avara pesakambriga. Kamber on vooderdatud kuivade lehtedega.
Kuigi tuhnik on muidu eraklik loom, on neil oma lemmikpaigad, kuhu neid koguneb hulganisti. Nad kaevavad sinna ka omi urge, millel mõnikord on ühenduskäigud.
Toidujahile läheb tuhnik öösel, enamasti täielikus pimeduses. Saagijahil peatub ta sageli, toetub sabale ja liigutab kõrvu. Ta läbib öö jooksul kuni 12 km, otsides sipelgate ja termiitide radu. Kui ta need leiab, otsib ta neid mööda minnes üles putukate pesa ja asub toituma. Ta leiab pesad üles tänu heale kuulmisele ja haistmisele. Küüniste abil kaevab ta öösel sipelga- ja termiidipesad lahti (viimasel juhul tuleb kaevata savikatet) ning haarab putukaid läbi avause oma pika kleepuva keelega lakkudes.
Mõnikord sööb ta rändtirtse ja teisi putukaid ning mõnedel andmetel puuvilju ja marju. Vangistuses sööb ta jahuusse, liha, piima, puuvilju ja putru.
Tuhnik on põhiliselt öise ja üksildase eluviisiga. Siiski on teda vahel kohatud keset päeva oma uru ees päikest võtmas.
Tuhnik on arg loom, ent kui tal pole võimalik põgeneda ega kaevuda, kaitseb ta end küüniste abil või õlgade või sabaga lüües. Ta võib ka heita selili ning tõrjuda ründajat kõigi jalgade ja sabaga. Tema põhilised vaenlased on lõvi, leopard ja hüäänkoer. Väiksemad kiskjad ei tule tuhniku tapmisega toime.
Paljunemine.
Emane sünnitab vihmaperioodi alguses (oktoobris-novembris) urus ühe, harva kaks poega. Vastsündinud on algul karvutud ja roosad ning püsivad pool kuud urus. Seejärel hakkavad nad ema saatma ega lahku temast poole aasta jooksul. Seejärel kaevavad nad endale oma uru või asustavad mõne tühja uru.
Vangistuses võib tuhnik elada 10 aastat vanaks.


Dobongi linnarajoon.
Dobongi linnarajoon on haldusüksus Seouli põhjaosas. Jaguneb 15 linnaosaks ("dong")


Dongdaemuni linnarajoon.
Dongdaemuni linnarajoon on Seouli keskosa haldusüksus. Jaguneb 26 linnaosaks ("dong").


Dongjaki linnarajoon.
Dongjaki linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 20 linnaosaks ("dong").


Eunpyeongi linnarajoon.
Eunpyeongi linnarajoon on Sŏuli haldusüksus. Jaguneb 20 linnaosaks ("dong").


Gangbuki linnarajoon.
Gangbuki linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 18 linnaosaks ("dong").


Gangdongi linnarajoon.
Gangdongi linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 21 linnaosaks ("dong").


Tõrva Vanamõisa järv.
Tõrva Vanamõisa järv (ametlik põhinimi) ehk Vanamõisa järv asub Lõuna-Eestis, Tõrva linna põhjapiiril Tõrva-Pikasilla maantee ääres. Järve pindala on umbes 2 ha ning sügavus küündib 10,5 meetrini. Järve kaldajoone pikkus on ligikaudu 633 meetrit. Järv on ühtlase ovaalse kujuga. Järve ääres asub Eesti kõrgeim hüppetorn (kõrgus umbes 11 m), võrkpalliplatsid ja tehislik supelrand.
__NOTOC__
Järv on allikaterikas. Sisse voolab 10–15 allikat, mõned neist roosteveelised. Väljavooluks on kraav Õhne jõkke. Järve vesi on kollakasroheline või heleroheline, keskmise kuni suure läbipaistvusega (2,4–5,3 m) ja tõenäoliselt vähe kihistunud.
Kirdekallas on nüüdseks liivane ning peaegu täielikult kaetud puitpurretega, mujal on kaldad madalamad, kaetud soise maaribaga, veidi eemal peamiselt männimetsaga. Leidub õõtsikulisi kaldalõike.
Elustik.
Kaladest on esindatud ahven, särg, haug, linask, latikas ja turb. Vähesel hulgal leidub järves fütoplanktonit, suuremal hulgal zooplanktonit. Loomadest vähesel hulgal esindatud jõevähid ja järvekarbid. Järve kõrkjatest ümbritsetud kallastes pesitsevad erinevad veelinnud. Samuti võib järves harva näha kopraid, kes on ilmselt pärit lähedal voolavast Õhne jõest.
Tekkeviis.
Kuigi järv on ilmselt mandrijäätekkeline, liigub selle kohta ringi rahvalegend, mille järgi asunud järv muiste paremal pool praegust Tõrvas asuvat Tartu maanteed keset viljarikkaid põlde. Järv olnud selge vee ja kõrgete kallastega. Rahvas pidanud järve pühaks ja hoidnud puhtana. Siis aga tulnud uued asukad, kes ei hoolinud järve ilust: prahti vette loopides pahandanud nad vetevaime. Ühel õhtul tõusnud järvest suur must härg ja sammunud õhtukaarde. Vesi voolanud pahinal järele. Kui härg oli järve praegusesse asukohta jõudnud, vajunud ta soosse. Tema kohale jäänud lainetama järv – sogane, sünge ja inimestele kardetav.


Tervitus.
Tervitus on komme või rituaal, millega inimesed kohtumisel annavad märku austavast või sõbralikust suhtumisest teineteisesse või ka oma suhete iseloomu säilimisest või muutumisest.
Kõige tavalisem sõnalise tervitamise viis eesti keele kõnelejate seas on sõna "Tere!" ütlemine. Teisi väljendeid: "Tervist!", "(H)allo!", "(T)sau!", "Hei!".
Sõnatut tervitust märgistab tavaliselt kerge pea- ja/või käeliigutus.
Tervitusega võivad kaasneda ka mitmesugused füüsilised kontaktid, näiteks kätlemine, embamine, patsutamine, suudlemine.


Etikett (käitumine).
Etikett on konventsionaalse sotsiaalse käitumise koodeks.


Nõmme.
Nõmme oli linn Harjumaal Tallinnast edelas.
19. sajandi lõpul kujunes Nõmme tallinlaste suvituskohaks. 1872 valmis laiarööpmelise Balti raudtee äärde Peatus seitsmendal verstal, mis soodustas Nõmme kasvu ning arengut. Enne seda oli Tallinna ja Paldiski vahel vaid kaks jaama - Keila ja Klooga. 1880 anti Nõmme Jälgimäe mõisa haldusalast üle Saue vallale. 1917 sai Nõmme alevi ja 1926 juba linna õigused. 29. juulil 1940 liideti Nõmme Tallinnaga. Tänapäeval kuulub Nõmme linnaosa Tallinna linna haldusalasse.
Nõmme keskuseks kujunes praeguse raudteejaama ja turuplatsi vaheline maa-ala. Siia koondusid linnavalitsus, postkontor, politseijaoskond, polikliinik ja teised asutused.
Nõmmega külgnevad asumid saab tinglikult jagada kaheks. Piirkonnad, mis on ajalooliselt vanemad kui tänapäevane keskus - Pääsküla, Liiva-Risti ja Männiku -, on laienenud keskuse poole. Noored asumid - Rahumäe, Hiiu, Kivimäe ja Laagri - on laienenud keskusest väljapoole.
Eelajalugu.
Kuni XIX sajandi keskpaigani oli Nõmme peaaegu asustamata. Hõreda männimetsaga kaetud ala läbisid Viljandi- ja Pärnu-suunalised teed ning metsatee Saku mõisani. Vanemates ürikutes (Taani hindamisraamatus) mainitakse suurima asustusena 13. sajandil rajatud Pääsküla küla.
Aastal 1371 mainitakse praeguse Nõmme territooriumil asuvat Hohenhaupti (Kõrgepea - Glehni lossi asupaika) vaid Tallinna sarase ühe punktina. Vanadelt kaartidelt on täheldatud veel mõni ehitis, nagu Mägedevahe ("meggedewahe Krog", 1689) ja Nõmme kõrts ("Nöme", 1798).
Aastatel 1821–1919 kuulusid Nõmme maa-alad Jälgimäe mõisale (saksa keeles "Jelgimeggi"), mille omanik oli Glehnide perekond. 1886 aastal ehitas Nikolai von Glehn Mustamäe nõlvale endale uue kodu - Hohenhaupti lossi (nn Glehni loss), jättes nii Jälgimäe mõisa kõrvalmõisaks.
Areng aastatel 1872-1917.
1870. aastatel jõudis raudtee ka Jälgimäe mõisa maadele. Valminud Balti raudtee (Paldiski-Tallinna-Peterburi raudteeliin) ahvatles paljusi suvitajaid avastama uusi väljasõidu kohti. Nii jõuti Mustamäe nõlvadele, mida hüüti Sinisteks mägedeks. Uus suvituskoht osutus tallinlaste seas niivõrd populaarseks, et 1872. aasta kevadel algatati asjaajamine raudteepeatuse rajamiseks Nõmme kõrtsi lähedusse. Raudteevalitsuse operatiivne tegutsemine päädis sellega, et sama aasta 15. juunil oli suvises sõiduplaanis märgitud uus raudteepeatus: Peatus Seitsmendal Verstal (saksa keeles "Haltestelle auf der 7. Werst", vene keeles Oстановочный пункт на 7. версте). Alates 1874 kannab raudteepeatus juba suupärasemat nime Nõmme (saksa keeles "Nömme", vene keeles Неммe).
Mõistes regulaarsest raudteeühendusest tulenevaid loendamatuid võimalusi, hakkas Nikolai von Glehn raudteepeatuse ümbruses maid välja rentima. Soodustades nii suvilate ehitamist. Esimeseks rentnikuks on dateeritud 6. oktoobril 1873 Tallinna kooliõpetaja Johan Pihelmann. Rahvajutu järgi olla von Glehn peale tehingut lausunud: "Seie saagu lenn".
1880 eraldus Nõmme administratiivselt Jälgimäe mõisast ja liideti Saue vallaga. Uus olukord võimaldas nüüd Nikolai von Glehnil ka oma maid müüa. Otsus oli tingitud asjaolust, et Balti Eraseadus keelas rüütlimõisa maade tükeldamise ja ehituskruntideks müümise. Seaduse muutus, mille kinnitas tsaar Aleksander II isiklikult tuli tänu N. v. Glehni visadusele teostada unistus rajada oma maadele linn.
Soosides igati Nõmme piirkonna kasvu ja arengut, pakkus ta tihti krundi ostjatele väiksemat sisemaksu võimalust. Ostuleping sõlmiti tavaliselt maksetähtajaga kuni 99 aastat.
1893. aastal oli Nõmmel juba 50 maja, mis sajandi vahetuseks kasvas 300-ni. Püsielanikkonna tekkimisega hakkas Nõmmel välja kujunema erinevad piirkonnad, mis arvestasid nii rahvuslikke ja seisuslikke vahesid. Raudteest põhja pool nn. Vana-Nõmmel (tänase Pärnu maantee, Idakaare ja Glehni tänava ümbrus) elasid peamiselt rikkad eestlased ja "kadakad sakslased". Lõuna pool raudteed ehk Uus-Nõmmes (tänapäevase Valdeku, Rohelise, Õie ja Mai tänava piirkond) asusid põhiliselt sakslased. Sinna kavandas Glehn ka tulevikulinna raekoda. Põhjakaare ja Harku tänava ümbruses elas lihtrahvas. Seda piirkonda kutsuti Kanakülaks.
1900. aastal avas uksed 2-klassiline algkool. 9. veebruaril 1908 asutati Nõmme Heakorra Selts, kelle eestvõttel algatati tänavavõrgu planeerimist ja tänavatele nimede andmist. Samal aastal anti Nõmmele turupidamise õigused (Nõmme turg). 1910 avati apteek, ilmuma hakkas ajaleht, asutati Nõmme Vabatahtlik Tuletõrje Selts ning 1912 postkontor ja politseijaoskond. 18. märtsil 1914 sai Nõmme suvituskoha õigused.
Nõmme alev 1917–1926.
Esimene maailmasõja ja sellele järgnenud segastel aegadel kannatas piirkond palju, kuid ärksamate nõmmelaste visa tegutsemise tulemusel omistati 12. septembril 1917 Nõmmele aleviõigused (algselt kavatseti taotleda valla õigusi). Esimeseks alevivanemaks sai 17. detsembril 1917 Heinrich Badendick.
Murdelised sündmused hakkasid kerima juba 1905. aasta revolutsiooniga, mil Tallinna töölised pidasid siin oma revolutsioonilisi miitinguid. 1912 aastal alanud Peeter Suure Merekindluse ehitustööd suurendasid piirkonna militaarsust. Siia rajati kindlustusraudtee, kaevikuid, mitu suurtükipositsiooni jt. objekte. Tööjõuna kasutati sõjaväelasi, sõjavange ning Venemaalt palgatuid. Tööd jagus ka kohalikkele inimestele. Hüppeline rahvaarvu tõus tekitas elamispaikade puudust. Turvalist elu häirisid sagenevad rüüstamised ja röövimised.
1917 aasta sündmustega kasvab Nõmmel pahempoolselt meelestatud inimeste arv. Suur osa kohalikest aga keeldus koostööst bolševikega. Nõmme elu juhtimises ja korraldamises hakkab olulist rolli mängima rahvuslikult meelestatud tuletõrjeselts ja selle liider Jaan Vaga. Seltsi liikmed võtavad ülesandeks tagada Nõmmel turvalisus (Nõmme Omakaitse) ja varustada elanike esmatähtsate kaupadega.
6. jaanuaril 1918 haarab võimu Nõmme Töörahva Nõukogu. Uus võim natsionaliseeris Glehnide varad ja vangistas Nikolai von Glehni. 23. veebruaril võtab võimu üle eestimeelsed jõud, mis saab tegutseda kuni 25. veebruarini mil Nõmmele saabuvad Saksa väeosad. Järgneva okupatsiooni ajal lahkuvad Glehnid Saksamaale, kust edasi sõidavad Brasiiliasse. 13. novembril taastatakse Nõmme omavalitsuse töö.
Peale Vabadussõda algas Nõmme piirkonna kiire kasv. 1920. aastate keskpaigaks lähenes alevi elanike arv 10 tuhandele, elumajade arv kasvas 1300-ni. 1919 aastal asuti alevit elektrifitseerima, ehitades raudteejaama juurde väike jõujaam. Tarbimise kasvamisega sõlmitakse leping Ellamaa elektrijaamaga. 1923 kinnitatakse Nõmme alevi administratiivpiirid, mis suurenevad Pääsküla (Peetri aedlinna) ja Valdeku (Männiku) arvelt.
1924 aastal valmib 11,2 kilomeetri pikkune elektrifitseeritud Tallinna–Pääsküla raudteeliin. Elektrirongide kasutuselevõtt elavdas märgatavalt liiklust. Kui seni liikus liinil 13 aururongi, siis nüüd sõitis 27 elektrirongi. See omakorda soodustas uute raudteepeatuste rajamist - Kivimäe (1924), Rahumäe (1926) ja Hiiu (1926).
1900-1917.
Esimese Nõmme kooli, 2-klassilise algkooli, asutas Nikolai von Glehn 1900. aastal Eestimaa põllu- ja käsitööliste alaealiste varjupaigast vabaks jäänud majja Hallikivi raba veerde. 1906 toodi kool üle Männi ja Raudtee tänava nurgale (Raudtee 64), kust see kolis edasi Pärnu maanteele. Kool suleti 1908. a kevadel koolmeistri ja Glehni vastuolude tõttu.
Samal 1908. a sügisel avati Pärnu mnt ja Raudtee tänava nurgal, Sakkeuse majas III järgu kroonukool, mis peagi reorganiseeriti kõrgemaks kroonualgkooliks. 1912 kolis kool Glehni endisesse vorstivabrikusse (Pärnu mnt 320), millest kujunes enamuse Nõmme koolide alguspunkt ning kus hetkel tegutseb Nõmme Muusikakool. Koolijuhatajaks oli alates 1913. aastast Jaan Vaga. 1917 kujundati kroonualgkool ümber avalikuks algkooliks.
1917-1939.
Nõmme rahvastiku kiire kasvu ning algkoolide 6-klassilisteks muutmise tõttu 1920. aastatel, alustati uute õppeasutuste loomist. 1927. aastal rajati juurde algkool ja abialgkool, viimane laiendati juba 1929. aastal samuti algkooliks. Koolide eraldamiseks pandi neile numbrid: I, II ja III. 1929. a septembris kolisid Nõmme Linna I ja II algkool aasta varem valminud Hiiu koolimajja aadressil Raudtee 55. 1931. aastal ühendati I ja II algkool Hiiu algkooliks ning III algkool nimetati Nõmme algkooliks, mis tegutses edasi Pärnu mnt majas.
Fr.Wendachi projektide järgi ehtitati 1932. aastal Kivimäe (Leegi 14) ning 1935. aastal Rahumäe algkooli (Vabaduse pst 50) hooned. Kivimäe kool sai omale osa Hiiu algkooli õpilastest. Rahumäe algkooli läks aga Nõmme algkool täies koosseisus. 1935 jäi Pärnu mnt 320 hoone tühjaks ja sellesse asutati Nõmme Muuseum.
Kaua aega puudus Nõmmel keskhariduse saamise võimalus. 11. augustil 1929. aastal avati Nõmme Linna Üldhariduslik Täienduskool, mis järgmisel aastal muudeti 5-klassiliseks Nõmme Linna Ühisgümnaasiumiks. 1934. a koolireformi järel muutus kooliharidus kolmeastmeliseks: 4-aastane algkool, 5-aastane progümnaasium ja 3-aastane gümnaasium. Seetõttu asendus Nõmme Linna Ühisgümnaasium järk-järgult Nõmme Progümnaasiumiga ning 1937. aastal avati progümnaasiumi lõpetajatele Nõmme Gümnaasium. Veel tegutsevate 6-klassiliste algkoolide lõpetajate jaoks loodi 1938. aastal kolmeaastane Nõmme Linna Erareaalkool. Kõik need koolid (k.a Hiiu algkool ja Nõmme Tööstuslik Täienduskool) töötasid praeguse nimetuse järgi Nõmme Gümnaasiumi Hiiu majas (Raudtee 55). Aastal 1939 valmis uus gümnaasiumihoone Raudtee ja Pargi tänava nurgal, aadressiga Raudtee 73 ning gümnaasium kolis uude koolimajja.
Läbi aegade on Nõmmel jagatud haridust nii vene kui ka saksa keeles. Kuni 1917. aastani oli kogu kooliharidus peamiselt vene keelne. Peale riigikorra muutust avati vene keelset haridust pakkuv 6-klassiline Nõmme Vene Eraalgkool 1921. aastal. Kool, mis tegutses Konstantin Levašovi juhtimisel, asus eramajas aadressil Pärnu mnt 332 (hoone hävis 1944). Kooli toetuseks moodustati 1928 Nõmme Vene Eraalgkooli Hoolekande Selts, koolis õppis 1930. aastate algul u 90 last. Kooli sulgemise järel 1936 asusid lapsed õppima Rahumäe kooli.
Esimesest saksa keelsest koolist on andmed 1918. aastast, kui saksa okupatsiooni ajal tegutses Trummeri 4-klassiline erakool. 1922 alustas Nõmme kooliühisuse eestvedamisel tööd 3-klassiline Dagmar Dreyeri Eraalgkool, Raudtee 68 krundil asunud villas. 1927. a koolireformi järel muutus kool 4-klassiliseks ja sai nimeks Nõmme Saksa Avalik Algkool. R.Natuse projekti järgi valmis 1932. aastal uus koolihoone. 1939. a oktoobris repatrieerus enamus kooli 120st õpilasest ja kooli tegevus peatus.
1940-1991.
Nõmme Gümnaasium - Tallinna 10. Keskkool
Rahumäe algkool - Tallinna Linna 27. Algkool
Hiiu algkool - Tallinna Linna 28. Algkool
Kivimäe algkool - Tallinna Linna 29. Algkool
Lisandus Tallinna Linna 30. Algkool, mis asutati Tallinna 10. Keskkooli juurde, sest nõukogude haridussüsteem ei tunnistanud iseseisvat keskkooli. Uus kord tõi kaasa koolijuhtide ja õpetajate vallandamised.
Algasid esimesed ümberpaigutused, tühjaks jäänud Saksa algkooli ruumidesse paigutati Hiiu algkooli mõned klassid.
1941 alanud Saksa okupatsioon taastas koolide endised nimed, erandina jäi number alles gümnaasiumi nimesse - Tallinna 10. Gümnaasium. Tööle ennistati vanad koolijuhid, kuid olud läksid aina keerulisemaks. 1941.-1942. aasta jooksul võeti enamus koolihooneid Saksa sõjaväe käsutusse. Esimesena sai sõjaväehaiglaks Nõmme gümnaasiumi hoone, mille gümnaasiumi osa õpilased koliti esialgu Saksa algkooli ja sealt edasi Rahumäe algkooli hoonesse. Gümnaasiumi juurde asutatud 30. algkooli lapsed mahutati eramajja Kärje 15.
Järgmisena võeti üle Kivimäe algkooli hoone ning lapsed paigutati Hiiu algkooli. Peatselt võeti haiglana kasutusele ka Hiiu algkooli hoone. Nii jõuti olukorrani, kus 1943/44 õppeaastal tegutsesid kõik Nõmme koolid Rahumäe algkooli hoones. Töö toimus kolmes vahetuses ning kasutuses olid näiteks ka Nõmme tenniseklubi hooned. Kuigi 1944. a märtsipommitamises said Hiiu ja Rahumäe koolimajad kannatada, said koolid sama aasta sügisel oma hoonetesse tagasi kolida.


Saint Clairi järv.
"See artikkel räägib järvest Kanada ja USA piiril; teiste samanimeliste järvede kohta vaata artiklit Saint Clairi järv (täpsustus)."
Saint Clairi järv on järv Põhja-Ameerikas Kanada Ontario provintsi ja USA Michigani osariigi vahel. Järv jääb küll Suure järvistu hüdroloogilisse süsteemi, kuid teda ei loeta Suure Järvistu järvede hulka kuuluvaks.
Saint Clairi järve pindala on 1114 km², suurim sügavus 8 meetrit, veetase 175 meetrit üle merepinna.
Järvest voolab välja Detroiti jõgi. Sissevoolavatest jõgedest on suurim Saint Clairi jõgi, mis on nimetatud järve järgi.
Järve äärde ulatuvad Detroidi eeslinnad, ent seal on järve kaldale minek üldjuhul keelatud, sest kõikjal on eramaa. Järve kaldal on hulk jahtklubisid. Põhja pool, väljaspool linna piire on ka avalikke randu.
Järve avastas 12. augustil 1679 René-Robert Cavelier de La Salle'i juhitud ekspeditsioon. Järv nimetati Assisi püha Clara järgi, kelle mälestuspäev see oli.


Gangnami linnarajoon.
Gangnami linnarajoon on Seouli haldusüksus, üks 25-st linnarajoonist.
See asub Seouli kaguosas, Hani jõe lõunakaldal. Linnarajooni nimi tähendabki 'jõest lõunas'.


I Nikaia kirikukogu.
Esimene Nikaia kirikukogu peeti Nikaias, tänapäeva Türgi aladel, 20. mai kuni 25. juulil 325. Selle kutsus kokku Rooma keiser Constantinus I 325. aastal. Tegemist oli esimese oikumeenilise, kõiki kristlikke piiskoppe ühendava konverentsiga. I Nikaia kirikukogu on tähtsaim kontsiil kirikuajaloos, selle tulemusena moodustati esimene ühtne kristlik doktriin, Nikaia usutunnistus, millele põhinevad ka hilisemate kirikukogude otsused.
Kontsiil kutsuti kokku, et lahendada Aleksandria kirikus tekkinud erimeelsusi Jeesuse olemuse kohta ja tema suhte kohta Jumal-Isaga. Sooviti otsustada, kas Jeesusel on sama olemus/substants ("ousia") kui Jumal-Isal või sarnane. Aleksandria Alexander ja Athanasios väitsid, et Jeesus ja Jumal on oma olemuselt üks (monofüsiitlus). Nende vastane oli populaarne piiskop Areios, kes väitis, et Jeesus ei ole Jumalaga üks, vaid lihtsalt "sarnase" olemusega. Kirikukogu hääletas üksmeelselt Ariuse vastu (vaid kaks olid poolt) ning pooldas Athanasiuse ja Aleksandria Alexanderi seisukohta. Hääletamine ei olnud õiglane, paljudel Areiose pooldajatel takistati kirikukogule jõudmist, tohutu tähtis oli ka keisri enese isiklik arvamus, kes kontsiilil samuti viibis. Constantinus andis selgelt mõista, et ei suhtu soosivalt Areiose pooldajatesse, seetõttu juba pelgalt Constantinuse soosingu võitmiseks paljud hääletasid Areiose vastu. Areiose pooldajaid siiski kirikukogu otsusega vaikima panna ei suudetud, ariaanide ketserlik liikumine oli väga elujõuline ning võimas läbi terve esimese aastatuhande.
Teine asi, mida Nikaia kirikukogul arutati, oli ülestõusmispühade (paasapühad) kuupäeva kindlaks määramine. Tegemist oli tähtsaima pühaga kristlikus kalendris ning 4. sajandil valitsesid suured erimeelsused pühade toimumise aja kohta kõikjal impeeriumis. Kirikukogu otsustas, et Jeesuse ülestõusmist tuleb tähistada esimesel pühapäeval pärast esimest täiskuuööd, mis järgneb kevadisele pööripäevale. See langes teisele kuupäevale kui juutide paasapühad, mis oligi eesmärk – sooviti vastanduda juutidele.
Ajalooliselt on I Nikaia kirikukogu äärmiselt tähtis, see on esimene üritus jõuda konsensusele kirikus läbi üleüldise arutelu, kus on kohal kõik kristlaste esindajad. Teoloogiliselt oli see äärmiselt tähtis, kuna alustati kristoloogia väljatöötamisega ning pandi paika usutunnistus, mis oli normatiivne kristlastele sellest ajast alates, ka kõik järgnevad kirikukogud on sellega kooskõlas. Nikaia kirikukoguga sai alguse ka riigi ja kiriku lähenemine – Constantinus I allutas sellega tegelikult kiriku keisririigile. Kirik oli organiseeritud ja struktureeritud ametlikult ja riiklikult, ning kooskõlastatud keisriga. Constantinus I ise viibis kõikidel koosolekutel kohal ning osales aktiivselt diskussioonides. Nikaia kirikukogu lõplikud otsused olid seetõttu kooskõlastatud ka keisri soovidega.


Lance Armstrong.
Lance Armstrong (sündis 18. septembril 1971 USA-s Texase osariigis Planos) on endine USA jalgrattur.
Lance Armstrong oli seitsmekordne Tour de France'i võitja (1999–2005). 2012. aasta oktoobris tühistas Rahvusvaheline Jalgratturite Liit (UCI) kõik need Tour de France'i tulemused, kuna USA dopinguagentuur (USADA) esitas enam kui 1000-leheküljelise raporti, mis sisaldas 26 inimese tunnistusi ja muid tõendeid tema dopingutarvitamise kohta, ning määras talle eluaegse võistluskeelu.
Armstrong alustas sportimist triatloniga, 1984. aastal sai noorteklassis esimese võidu. Jalgrattaspordiga alustas 1988. aastal. Aasta hiljem osales USA koondises juunioride maailmameistrivõistlustel Moskvas grupisõidus. 1991. aastal tuli USA amatööride meistriks grupisõidus. Elukutseline 1992. aastast.
1993. aastal Võitis Armstrong USA-s toimunud kolmeetapilise sarja Triple Crown kõik osavõistlused, mille eest sai eripreemiaks miljon dollarit. Samal aastal osales ta esimest korda Tour de France´il, kus sai ühe etapivõidu. Ka 1995. aastal sai ta ühe etapivõidu ja sai üldjärjestuses 36. koha. Võitjale Miguel Indurainile kaotas ta 1,5 tundi. Enam kui tunniga jäi ta maha ka Alex Züllest, Richard Virenque´ist, Marco Pantanist ja teised. 1996. aasta tuuri Armstrong 6. etapil katkestas. Aasta lõpus avastati tal kaugelearenenud munandivähk. Järgmised poolteist aastat võitles ta elu ja surma piiril ning väljus olukorrast võitjana. 1998. aasta MM-il sai grupisõidus ja eraldistardis 4. kohad. Samal aastal võitis Luksemburgi velotuuri, kus avaetapil sõitsid koos Lauri Ausiga eest ära.
Veebruaris 2011 teatas ta karjääri lõpetamisest.
Juunis 2012 teatas USA dopinguagentuur (USADA), et alustab Lance Armstrongi suhtes uurimist dopingutarvitamise asjus ning avaldas oktoobris 2012 raporti, mille kohaselt kasutas Armstrong kogu oma karjääri jooksul ise dopingut ning osales ka sellega äritsemises. Ta tegi tihedat koostööd dopinguarsti Michele Ferrariga. Ühtlasi tühistati tema saavutused alates 1. augustist 1998 ja määrati eluaegne võistuskeeld.
Saavutused.
Kõik tema tulemused alates 1998. aastast on dopingutarvitamise pärast tühistatud.
Välislingid.
Armstrong, Lance
Armstrong, Lance


Tour de France.
Tour de France'i 2006. aasta marsruut
(Le) Tour de France (prantsuse keeles 'Prantsusmaa (velo)tuur') on maailma kuulsaim jalgrattaspordivõistlus.
Esimest korda toimus tuur 1. juulil 1903 trassil Pariis–Lyon (476 km). Selle võitis Maurice Garin.
See on üks maailma populaarseimaid publikualasid. Igal aastal on erinev rada. kuid alati on nii tasaseid kui mägietappe, viimastel aastatel ka meeskonnasõite ja tuur algab proloogiga. Võistlus kestab kolm nädalat. Kõige pikem sõit, 5745 km, oli aastal 1926. Alates 1975 lõpeb tuuri viimane etapp Pariisis Champs-Élysées'l.
Kõige kiirem ühisstardist etapp sõideti 1999 Lavalist Blois'sse (194,5 km), mille Mario Cipollini võitis keskmise kiirusega 50,355 km/h. Eraldistardist on sõidetud veelgi kiiremini, mis tuleb sellest, et eraldistardist etapid on lühemad ja pole vaja nii kaua pingutada. 2005 sõitis David Zabriskie tuuri avaetapi Fromentine'ist Noirmoutier-en-I'lle'sse (19 km) kiirusega 54,676 km/h. 1994 sõitis Chris Boardman tuuri proloogi Lille'ist Euralille'i (7,2 km) veelgi kiiremini: 55,152 km/h. Meeskonnasõidud on üksiksõitudest kiiremad ja nende rekord on Discovery Channeli meeskonna 2005 sõidetud etapp Toursist Blois'sse (67,5 km) kiirusega 57,32 km/h.
Eestlased tuuril.
Eestlastest on tuuril osalenud Jaanus Kuum, Lauri Aus, Jaan Kirsipuu, Janek Tombak ja Rein Taaramäe. Kõige rohkem kordi, 10, on tuuril esinenud Kirsipuu, kes aga pole kordagi lõpetada suutnud. See-eest on ta saanud neli etapivõitu ja 1999 sõitis ta kogu tuuri esimese poole liidrina. Esimese eestlasena lõpetas tuuri Jaanus Kuum. Parima kohaga on tuuri lõpetanud Rein Taaramäe, kes 2011. aastal lõpetas tuuri 12. kohal ja noorte arvestuses 2. kohal.


Rahvakomissariaat.
Rahvakomissariaat (lühend RK) oli ministeeriumi nimetus nõukogude vabariikides (aastatel 1917–1922) ja NSV Liidus (aastatel 1922–1946). Lisaks üleliidulistele olid omad rahvakomissariaadid ka liiduvabariikidel ja nende koosseisu kuulunud autonoomsetel vabariikidel.
Rahvakomissariaati juhtis rahvakomissar (st minister).
Nõukogude Liidu, liiduvabariigi või autonoomse vabariigi valitsus kandis nime Rahvakomissaride Nõukogu, Eesti NSV-s Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu.


Vaakum.
Vaakum ehk vaakuum (ladina "vacuum" 'tühi') on olek, kui mingis ruumis puudub aine (sealhulgas õhk ja muud gaasid).
Ligilähedane vaakum täidab kogu universumit, välja arvatud tähed, planeedid ja muud taevakehad ning nende atmosfäärid.
Et vaakumis puudub rõhk, siis ei mõju ka väga kiiresti liikuvatele kehadele mingi takistus.
Reaalselt pole aga absoluutset vaakumit võimalik saavutada, sest see ei ole kooskõlas relatiivsusteooria ega ka paljude teiste füüsikaseadustega. Isegi kõige hõredam tähtedevaheline ruum sisaldab ühe kuupsentimeetri kohta ühe vesiniku aatomi.
Kaitseta inimene või mõni muu elusolend suudab vaakumisse sattunult teadvusel püsida umbes 15...20 sekundit, eeldusel et ta on enne dekompressiooni sügavalt välja hinganud. Laialt levinud arvamus, et vaakumis inimkeha plahvatab, ei vasta tõele, sest nahk ja rakuseinad on piisavalt tugevad, et hoida ära koevedelike keemine ja sellega kaasnev paisumine. Uuringute ja loomkatsete abil on kindlaks tehtud, et isegi teadvuseta inimene suudab vaakumis olla ühe minuti ilma igasuguste kahjustusteta.
Astronaudid peavad avakosmoses viibides kandma survestatud ülikondi.
Vaakumit kasutatakse ka tööstuslikes protsessides ning näiteks hõõglampides ja kineskoopides.
Esimesena avastas vaakumi võimalikkuse Aasia filosoof Abū Naşr Muḩammad al-Fārābī (elas aastatel 872–950).
Kvantväljateoorias tähendab vaakum välja väikseimat energianivood.


Eesti alevite loend.
Eesti alevite loend loetleb Eesti alevid.
"Alevid on järjestatud vastavalt tähestikule, kuid klõpsates veerupäistes noolekestel saab tabeli ridu sortida ka erinevalt."
Vaata ka.
*Eesti alevite loend
Alevite loend


Laose riigipeade loend.
Laose riigipeade loend loetleb Laose riigipead alates 1945. aastast, kui moodustati ühendatud Laose Kuningriik.


Lesotho riigipeade loend.
Lesotho riigipeade loend loetleb Lesotho riigipead riigi sõltumatuseperioodide jooksul (1822–1868; Basuutomaa) ja alates aastast 1965.


Nicaragua riigipeade loend.
Nicaragua riigipeade loend loetleb iseseisva Nicaragua riigipead alates 1854. aastast.


William Ewart Gladstone.
William Ewart Gladstone (29. detsember 1809 Liverpool – 19. mai 1898 Wales, Flintshire, Hawarden) oli Suurbritannia peaminister aastatel 1868–1874, 1880–1885, 1886 ja 1892–1894).
Ta alustas oma karjääri toorina 1832. aastal.
Kirjandus.
Gladstone, William Ewart
Gladstone, William Ewart
Gladstone, William Ewart


Florizel Glasspole.
"Sir" Florizel Augustus Glasspole (25. september 1909 Jamaica, Kingston – 25. november 2000) oli Jamaica kindralkuberner (1973–1991).
Ta tõsteti rüütliseisusesse 1981. aastal.
Glasspole, Florizel
Glasspole, Florizel
Glasspole, Florizel


Kiro Gligorov.
Kiro Gligorov (Киро Глигоров; 3. mai 1917 Štip – 1. jaanuar 2012) oli Makedoonia poliitik, Makedoonia president aastatel 1991–1999.
Talle tehti 1995. aastal ebaõnnestunud atentaat.


Ljupčo Jordanovski.
Ljupčo Jordanovski (13. veebruar 1953 Štip – 7. oktoober 2010 Skopje) oli Makedoonia poliitik. Ta oli Makedoonia presidendi kohusetäitja 26. veebruarist kuni 12. maini 2004.
Ta oli Makedoonia Sotsiaaldemokraatliku Liidu liige. Alates 2003. aastast oli ta Makedoonia parlamendi ("Sobranje") spiiker. Vastavalt Makedoonia konstitutsioonile asub spiiker täitma presidendi kohuseid, kui presidendil pole võimalik neid täita. Kui president Boris Trajkovski 26. veebruaril 2004 lennuõnnetuses surma sai, vannutati Jordanovski presidendiks. Uus president tuli konstitutsiooni järgi valida 40 päeva jooksul. Presidendivalimistel ta ei kandideerinud ja pärast valimisi lahkus ta 12. mail ametist, andes võimu üle Branko Crvenkovskile.


Salvador Jorge Blanco.
Salvador Jorge Blanco (5. juuli 1926 Santiago de los Caballeros – 26. detsember 2010 Santo Domingo) oli Dominikaani Vabariigi poliitik.
Ta oli Dominikaani Vabariigi president 16. augustist 1982 kuni 16. augustini 1986.


Yongsani linnarajoon.
Yongsani linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 20 linnaosaks ("dong").


Guro linnarajoon.
Guro linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 19 linnaosaks ("dong").


Geumcheoni linnarajoon.
Geumcheoni linnarajoon on Seouli haldusüksus. Linnarajoonis on 3 linnaosa ("dong")


Gangseo linnarajoon.
"See artikkel räägib Seouli linnaosast; Busani linnaosa kohta vaata artiklit Gangseo linnarajoon (Busan)
Gangseo linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 22 linnaosaks ("dong")


Gwanaki linnarajoon.
Gwanaki linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 27 linnaosaks ("dong").


Gwangjini linnarajoon.
Dongdaemuni linnarajoon on Seouli keskosa haldusüksus. Jaguneb 16 linnaosaks ("dong").


Zygmunt II August.
Zygmunt II August (ka Sigismund August, leedu keeles "Žygimantas Augustas" (1. august 1520 – 7. juuli 1572) oli Poola kuninga Zygmunt I Vana ja tema teise abikaasa Bona Sforza ainuke poeg. Ta oli 1529. aastast Leedu suurvürst, sai Poola kuningaks 1548 ja oli seda kuni surmani, jäädes Leedu päritolu Jagelloonide dünastia viimaseks Rzeczpospolita kuningaks.
Leedu suurvürstina.
Zygmunt August elas alates 1528. aastast Vilniuses, Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigis. Leedu suurvürstina krooniti ta juba 1529. aastal kuningaks, kuid veel 19 aasta jooksul oli Krevo unioon alusel personaalunioonis moodustatud Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi ühisriigi Rzeczpospolita tegelik valitseja tema isa, Zygmunt I Vana.
Nagu isagi, toetus Zygmunt II August valitsemisel koostööle Senati ja šlahtaga. Kui 1545. aastal suri tema esimene, Habsburgide soost abikaasa Austria Elisabeth, kellega ta oli abielus olnud vähem kui aasta, sõlmis ta 1547. aastal vastu oma ema Bona tahtmist salaja abielu Leedust, Radziwillide soost pärit kauni kalvinisti Barbara Radziwiłłównaga, kuulsa hetmani Jerzy Radziwiłłi tütrega.
Poola kuninga ja Leedu suurvürstina.
Pärast isa, Zygmunt I Vana surma 1548 tuli Zygmunt August troonile Zygmunt II Augustina ning salajane, Leedus sõlmitud abielu Barbara Radziwiłłównaga sai teatavaks ning šlahta kuulutas selle mesalliansiks. Mässulisele šlahtale, kes kes oli juba hakanud ülikuperekondi võimupositsioonidelt välja tõrjuma, oli see ainult ettekäändeks. Asja taga olid nähtavasti ka Austria Habsburgide õukond ning Zygmunt II Augusti enda ema, kuninganna Bona. Zygmunt II esimese maapäeva (31. oktoober 1548) delegaadid ähvardasid loobuda riigitruudusest, kui kuningas Barbarast viiivitamatult lahti ei ütle. seda kuningas keeldus tegemast, ning moraalne julgus ja tähelepanuväärne poliitiline osavus tõid talle võidu.
Teisel maapäeval 1550 kutsus ta kokku teise maapäeva, mille marssal Kmita noomis maapäeva liikmeid, süüdistades neid krooni seadusandliku prerogatiivi kallale kippumises. 7. detsembril 1550 krooniti Barbara kuningannaks, kuid viis päeva hiljem ta suri, süüfilisesse, ta maeti Vilniusse. Tekkis tõendamata kahtlus, et ta mürgitati kuninganna Bona poolt, kes sundis Zygmunt II Augustit sõlmima 1553. aastal kolmanda, puhtpoliitilise abielu Austria ertshertsogitar Katharinaga, Zygmunt II Augusti esimese abikaasa Elisabethi noorema tütrega. Bona aga, kes oli pojaga ja õukonnaga tülli läinud, asus elama Itaalia linna Barisse, kust ta pärit oli, ning suri seal 1557. aastal.
Zygmunt II Augusti kolmas abikaasa, Habsburgide soost Austria ertshertsogitar Katharina oli haiglane (epilepsiahaige) ja ebasümpaatne, ja varsti kaotas Zygmunt lootuse temalt järglasi saada, nii et ta oli Jagelloonide dünastia pealiinis viimane meessoost liige ja Jagelloonide dünastia ähvardas välja surra.
Sisepoliitika.
Zygmunt II Augusti aegne Poola-Leedu riik oli veel üsna ususalliv, 16. sajandi teisel poolel teravnesid konfessioonide vahelised pinged ühes vastureformatsiooni hoogustumisega kogu Euroopas. Alles 16. sajandi lõpukümnenditel, kuningate Stefan Bathory ja Sigismund III valitsusajal, saavutas Poolas mõjuka positsiooni rekatoliseerimise põhijõudusid, jesuiitide ordu. Oma võimsuse tippu jõudnud Poola-Leedu suurriigis haaras Rooma-Katoliku Kirik üha kesksema rolli keskvõimu kindlustamisel ja laiendamisel.
Välispoliitika.
, "Liivimaa hertsogkond"
, "Grodno unioon", "Lublini unioon", "Rzeczpospolita"
Troonipärimine.
Zygmunt II August püüdis troonipärija puudimise parandamiseks saada abieluväliseid järglasi kaunitaride Barbara Gizanka ja Anna Zajanczkowskaga ning maapäev oli koguni valmis tunnistama tema võimalikku poega ühega neist seaduslikuks järglaseks, kuid ometi ta suri lastetuna ning Rzeczpospolitas kujunes välja interregnum, kuna Zygmunt II August oli ainus meessoost järglane ning Zygmunt I Vanal oli peale tema 4 tütart, kes olid abiellunud: Ungari kuninga, Preisi hertsogi, Soome hertsogi Johan IIIga. Viimase vallalise printsessina oli Poola kuningakotta jäänud vallaline Anna Jagiellonka, kes kuulutati pärast Zygmunt II Augusti surma Poola infantaks.


Jungi linnarajoon.
Jungi linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 15 linnaosaks ("dong").


Radiaan.
Radiaan (tähis rad) on SI-süsteemi tasanurga mõõtmise ühik. Raadiusepikkusele kaarele toetuv ringi kesknurk on ühe radiaani suurune. Üks radiaan on võrdne 180/π kraadiga või umbes 57,2958 kraadi.
360° = 2π rad ≈ 6,283185 rad
1 rad = 360/(2π)° = 180/π° ≈ 57,29578°
1° = 2π/360 rad = π/180 rad


Kajsa Bergqvist.
Kajsa Margareta Bergqvist (sündis 12. oktoobril 1976 Sollentunas) on Rootsi endine naiskergejõustiklane (kõrgushüppaja).
Isiklikud rekordid.
Isiklik rekord on 206 cm (26. juuli 2003 Eberstadt (Saksamaa)).
Püstitas sisemaailmarekordi 208 cm 4. veebruaril 2006 (Arnstadtis, Saksamaal), ületades sellega Heike Henkeli peaaegu 14 aastat püsinud rekordi 1 sentimeetriga.
Isiklikku.
Kajsa Bergqvist elab Monacos Monte Carlos.
Ta oli sündides 52 cm pikkune ja kaalus 3500 g. Nüüd on ta 175 cm pikk ja kaalub 59 kg. Jalanumber on tal 39.
Kajsa vanemad on Elsa ja Gunnar.
2007. aastal abiellus Bergqvist oma näitlejast poiss-sõbra Måns Herngreniga. Abielu lahutati 2011. aasta alguses.
2011. aasta detsembris teavitas Kajsa Bergqvist avalikkust oma homoseksuaalsusest.


Jongno linnarajoon.
Jongno linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 19 linnaosaks ("dong").


Jungnangi linnarajoon.
Jungnangi linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 20 linnaosaks ("dong")


Yeongdeungpo linnarajoon.
Yeongdeungpo linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 22 linnaosaks ("dong").


Yangcheoni linnarajoon.
Yangcheoni linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 20 linnaosaks ("dong").


Songpa linnarajoon.
Songpa linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 28 linnaosaks ("dong").


Mapo linnarajoon.
Mapo linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 24 linnaosaks (dongi'ks).


Nowoni linnarajoon.
Nowoni linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 24 linnaosaks ("dong").


Seocho linnarajoon.
Seocho linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 18 linnaosaks ("dong").


Seodaemuni linnarajoon.
Seodaemuni linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 21 linnaosaks ("dong").


Seongbuki linnarajoon.
Seongbuki linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 30 linnaosaks ("dong").


Seongdongi linnarajoon.
Seongdongi linnarajoon on Seouli haldusüksus. Jaguneb 20 linnaosaks ("dong").


Gijang-gun.
Gijang-gun ehk Gijangi maa-alev on Busani haldusüksus. Jaguneb 2 eupiks ja 3 myeoniks.


Busanjini linnarajoon.
Busanjini linnarajoon on Busani haldusüksus. Jaguneb 25 linnaosaks ("dong")


Dongnae linnarajoon.
Tongnae (Lõuna-Korea omaladinas Dongnae) on Busani haldusüksus. Ta jaguneb 14 linnaosaks ("tong").


Kangsŏ linnarajoon (Pusan).
Kangsǒ linnarajoon (Lõuna-Korea omaladinas Gangseo-gu) on Pusani haldusüksus. Ta jaguneb 22 linnaosaks ("tong").


Geumjeongi linnarajoon.
Geumjeongi linnarajoon on Busani haldusüksus. Jaguneb 18 linnaosaks ("dong").


Haeundae linnarajoon.
Haeundae linnarajoon on Busani haldusüksus. Jaguneb 14 linnaosaks ("dong").


Tongi linnarajoon (Pusan).
Tongi linnarajoon (Lõuna-Korea omaladinas Dong-ku) on Pusani haldusüksus.


Yeonje linnarajoon.
Yeonje linnarajoon on Busani haldusüksus. jaguneb 13 linnaosaks ("dong").


Yeongdo linnarajoon.
Yeongdo linnarajoon on Busani haldusüksus. Jaguneb 14 linnaosaks ("dong").


Suyeongi linnarajoon.
Suyeongi linnarajoon on Busani haldusüksus.


Sasangi linnarajoon.
Sasangi linnarajoon on Busani haldusüksus. Jaguneb 14 linnaosaks ("dong").


Saha linnarajoon.
Saha linnarajoon on Busani haldusüksus. Jaguneb 16 linnaosaks ("dong").


Jurist.
Jurist on sügavamate õigusalaste teadmistega isik.
Etümoloogia.
Sõna "jurist" on tuletatud ladina sõnast "ius" ("jus"; omastav "iuris" ("juris")) 'õigus'.


Vihtide ja Mõõtude Peakonverents.
Vihtide ja Mõõtude Peakonverents ehk Kaalude ja Mõõtude Peakonverents (ka: "kaalude ja mõõtude peakonverents", "Kaalude ja Mõõtude Üldkonverents", "Kaalude ja Mõõtude Kongress"; prantsuse keeles "Conférence Générale des Poids et Mesures"; lühend CGPM) on üks kolmest organisatsioonist, mille ülesandeks on hooldada mõõtühikute SI-süsteemi, mis on välja kasvanud Meetrikonventsioonist (1875).
Peakonverents käib koos Pariisis nelja kuni kuue aasta tagant. Esimene Vihtide ja Mõõtude Peakonverents toimus 1889. aastal, seni viimane (24. konverents) 2011. aastal. Aastal 2002 esindas ta 51 liikmesriiki ja 10 assotsieerunud liiget, 2012. aastal 52 liikmesriiki ja 26 assotsieerunud liiget.


Bengal.
Bengal (bengali বঙ্গ ("Baṅga")) on piirkond Ees-India kirdeosas, Gangese-Brahmaputra delta-alal.
Ajalooline Bengal jagati 1947. aastal (Briti India iseseisvumisel) kaheks: hinduistidest bengalitega asustatud Lääne-Bengal jäi India, islamiusulistest bengalitega asustatud Ida-Bengal Pakistani koosseisu. Ida-Pakistan iseseisvus Bangladeshi nime all 1971. aastal.
Suurem osa Bengalist on asustatud bengalitega.
Suurimad linnad on Kolkata ja Dhaka.


Antrekoot.
Antrekoot (prantsuse "entrecôte" 'ribidevaheline') on veise seljatükist ribikondi vahelt lõigatud steek paksusega umbes 2 cm.
Klassikalist antrekooti lõigatakse üheksanda ja üheteistkümnenda ribi vahelt.
Antrekoodi äärtel on rasv ja ka sees on pekisooned.
See on väga õrn liha, mistõttu seda valmistatakse tavaliselt kiiresti praadides.
Ostmine.
Antrekoodiks sobib ainult korralikult laagerdunud liha. Turult ostetud värske liha praadimisel ei pehmene.
Hea antrekoodi paksus on umbes 1,5 cm ja ta kaalub 200...250 g.
Säilitamine.
Loomaliha säilib külmkapis paar-kolm päeva, sügavkülmas ei ole soovitatav hoida üle kolme kuu.
Valmistamine.
Lõigult eemaldatakse peaaegu kogu äärtes olev rasv (paksu rasvakihi eemaldab tavaliselt lihunik). Alles jäänud rasvaviirgu tehakse täkked, et lihalõik kuumutamisel servadest kokku ei tõmbuks. Klopitakse kergelt, maitsestatakse soola ja pipraga. Soola on soovitatav lisada alles pärast valmistamist, sest sool võtab koos vedelikuga maitse välja. Praetakse pannil suure kuumusega õlis (10...15 minutit) või grillitakse (2...3 minutit) ning serveeritakse erinevate lisandite (eriti šampinjonide) ja praetud või küpsetatud kartulitega. Kaste antakse eraldi.
Eriti hästi sobib antrekoot punase veini kõrvale.
Tervislik toitumine.
Loomalihas on valku, rasva, mineraalaineid ja vitamiine.
100 g loomaliha annab 834 kJ ehk 197 kcal energiat ning sisaldab 20 g valku ja 20 g rasva.


Hiina köök.
Hiina köök on üks maailma populaarsemaid. Kuigi pole olemas ühtset hiina kööki ja söömisharjumused on eri provintsides erinevad, kehtivad kogu Hiinas teatud kindlad toiduvalmistamise ja serveerimise põhimõtted, hiina kokakunsti raudreeglid, mis teevad Hiina köögist just selle, mis ta on.
Põhinõudeks on lisandite värskus ja naturaalne maitse. Loomuliku maitse säilitamise eesmärgil lõigatakse köögivili, kala ja liha väikesteks tükkideks ning piirdutakse nii lühikese keetmis- ja küpsetusajaga kui võimalik. Ka püütakse kõik toiduained hakkida ühe kuju ja suurusega tükkideks, et kõik koostisosad enam-vähem üheaegselt valmiksid. Lühikesel küpsetusajal on veel üks küllaltki praktiline põhjus - nimelt on Hiinas alati nappinud küttematerjali. Nii leiutatigi "stir-fry" ehk "segades praadimise" meetod: väikesed toidutükid valmivad segades üllatavalt kiiresti. Lisaks "stir-fryle kasutatakse ka aurutamist, hautamist ja frittimist.
Köögikultuuride regioonid.
Hiina regioonide jaotatakse tihti kulinaarsete traditsioonide järgi laias laastus neljaks.
Kasutatakse ka teisi, detailsemaid jaotusi (laialt kasutatav on ka 8-regiooniline jaotus).


Austrikaste.
Austrikaste (hiina keeles 蚝油 (蠔油); "hao you" ("háo yóu")) on tumepruuni värvusega paks konsentreeritud maitsekaste, mida valmistatakse värsketest austritest, soolveest ja sojakastmest.
Austrikaste on laialt kasutusel hiina ja filipiinide köögis mitmete toitude valmistamisel (eriti aga stir-fry roogades) ning lauavürtsina.
Väidetavalt leiutas austrikastme 1888. aastal Lee Kam Sheung Hiina Guangdongi provintsi Nam Shui külast. Tema asutatud firma Lee Kum Kee toodab austrikastet siiani.
Õrnalt magusa maitsega austrikaste annab roogadele suurepärase maitsenüansi, ilma et kipuks põhiainete naturaalse maitse üle domineerima.


Sojakaste.
Sojakaste (hiina keeles "jiàng yóu", 醬油; jaapani keeles "shōyu", 醤油; korea keeles "ganjang", 간장) on tume soolane maitsekaste, Aasia köögi äärmiselt oluline komponent.
Algselt Hiinast pärit sojakaste on sealt levinud Jaapanisse ning kogu Kagu-Aasiasse. Tänapäeval kasutab sojakastet ka terve läänemaailm.
Kaste valmistatakse küpsetatud sojaubade fermenteerimisel teravilja (tavaliselt nisu, kuid ka odra või riisi) ning soolaga. Sojaubadelt saab kaste oma erilise maitse, nisu lisab magusust ja aroomi, sool aga on abiks laagerdumisprotsessi juures. Sojakastme kvaliteet sõltub suurel määral tema valmistamisprotsessist ning toorainest.
Toodetakse erinevaid teisendeid, mille värv võib ulatuda heledast tumedani ja konsistents vedelast tihedani. Üldiselt on hele sojakaste vedelam ja soolasem kui tume. Ka selle maitse on kergem ning ta ei mõjuta lisamisel roogade värvust. Tume sojakaste on heledast veidi paksem ja vähem soolane. Tal on pikemast laagerdumisajast tulenev külluslikum maitse ja tumedam värvus (mis tavaliselt saavutatakse pruuni suhkrusiirupi lisamisega).
Hiina sojakastmed.
Hiina köögis kasutatakse sojakastet nagu läänes soola ja pipart. Levinud on nii hele kui ka tume kaste. Eriti tume ja tugeva maitsega sojakaste on seenelisandiga (inglise keeles "mushroom soy sauce"). Selle saamiseks lisatakse kastmele hiina mustade seente tõmmist.
Hiinas tuntakse sojakastet juba 2000 aastat alates Zhou dünastia valitsemisajast. Algselt oli see soolane pasta, millest arenes välja kaks eri toodet: vedel "shoyu" (nii tähistavad sojakastet jaapanlased) ning miso. Ja neid mõlemat kasutatakse ka jaapani köögis, on sojakastmel hiina köögis tunduvalt olulisem roll.
Jaapani sojakastmed.
Jaapanlased võtsid hiinlastelt üle sojakastme valmistusprotsessi, kuid kohandasid kastet vastavalt oma maitse-eelistustele. Jaapani kastmetes on tunduvalt vähem nisu ja laagerdumiseks kulub hiina kahe aastaga võrreldes vaid pool aastat. Selle tulemusel on Jaapani kastmed heledamad ja vähem soolased ning veidi magusa maitsenüansiga.
Tuntuimaks Jaapani sojakastmeks on magus teriyaki. Jaapanlaste tamari on originaalis tume sojakaste, mille kääritamisel pole üldse nisu kasutatud. Tamari kuulub traditsiooniliselt sushi juurde. Läänes kasutatakse tamarit tihti üldnimena jaapani sojakastmete kohta ning selle nime all võidakse müüa kõiki jaapanipäraseid sojakastmeid.
Tuntud on veel ka Indoneesia väga paks ja magus sojakaste Ketjap manis, mida valmistatakse palmisuhkrust ning maitsestatakse tähtaniisi ja küüslauguga ning Filipiinide hele sojakaste Toyo mansi.
Kasutamine.
Heledat ja pehmema maitsega kastet kasutatakse mereandide ja kala, köögiviljade ja suppide ning dipikastmete valmistamisel. Tugevama aroomiga tumedad kastmed võivad õrnema toidu juures liialt domineerima hakata, seega sobivad nad lihale värvi ja maitse andmiseks. Samuti kasutatakse tumedat sojakastet liha marineerimisel.
Tavaliselt säilib sojakaste kuude kaupa jahedas ja pimedas hoiukohas. Nii et peale avamist on kastmepudel mõistlik pista külmkappi.
Sojakastme ostmisel tuleks kindlasti vältida odavamaid tehiskastmeid, mis vastukaaluks naturaalsetele katmetele, mille laagerdumisprotsess kestab mitmeid kuid, valmivad tehastes paari päeva jooksul. Sünteetiliste sojakastmete valmistatamisel kasutatakse hüdrolüütilist reaktsiooni ning nende põhlisteks komponentideks on maisisiirup, toiduvärvid, sool ja vesi. Ehedast sojakastmest eristab teda muuhulgas ka kergelt metalne maitse.
Parimateks peetakse Hiinast (nt Pearl River Bridge) ja Hong-Kongist imporditud sojakastmeid. Jaapani tooteid (nagu nt Kikkoman) võib kasutada heleda sojakastme asendajana ka hiina roogades, samas kui tamarit peetakse tihti liialt magusaks stir-fry'des kasutamiseks.
Sojakastme ostmisel tasub jälgida ka kastme soolasisaldust ja tervise huvides eelistada vähesoolaseid kastmeid. Samuti on teateid vähkitekitavate kantserogeensete ühendite ilmnemisest teatud tüüpi tehislikes sojakastmetes.


Bambusevõrsed.
Bambusevõrsed on kahe bambuseliigi – hariliku bambuse ja söödava lehistähkbambuse – õrnad ja karged elevandiluukarva noored võrsed. Bambusevõrseid kasutatakse aasiapäraste roogade valmistamisel.
Söögiks tarvitatavad bambusevõrsed lõigatakse maha kohe pärast nende maapinnale ilmumist – nii on need eriti hõrgud ja õrnad. Värskeid bambusevõrseid võib Euroopas leida vaid aasia köögile spetsialiseerunud kauplustes; konservitud bambusevõrsed (viilutatuna või tervelt) on aga saadaval enamikes supermarketites.


Seesamiõli.
Seesamiõli, mida pressitakse seesamiseemnetest, on kahte põhitüüpi.
Kasutamine.
Heledat seesamiõli sobib kasutada väga erinevate roogade valmistamisel alates salatikastmetest ja lõpetades praadimisega. Tumedam ja raskem seesamiõli leiab aga kasutust teatud aasiapäraste roogade maitsestamisel.
Seesamiõli on eriti populaarne india köögis, kuid tarvitatakse seda pea kogu Oriendis.
Seesamiõli suitsemispunkt on 215° C, mis teeb sellest suurepärase praadimisõli.
Tervislik toitumine.
Seesamiõlis on palju polüküllastunud rasvhappeid, olles nende sisalduselt neljandal kohal peale saflooriõli, sojaõli ja maisiõli.


Seesamiseemned.
Seesamiseemned on hariliku seesami ("Sesamum indicum") tillukesed lamedad seemned.
Ajalugu.
Seesamiseemned on kõige vanem teadaolev kirjasõnas mainitud maitseaine, mis on leidnud äramärkimist juba 5000 aastat tagasi Assüürias. Juba väga ammustel aegadel levis seesam Mesopotaamiast edasi kõikidesse Vahemeremaadesse, Jaapanisse ja Hiinasse.
Ameerikasse jõudsid seesamiseemned neegerorjade kaudu, kes nimetasid neid "benné seeds". Hiljem said nad väga populaarseks USA lõunaosariikide köögis.
Ostmine.
Seesamiseemned võivad koorimata kujul olla pruunides, punastes või mustades toonides, kuid kõige levinum on kahvatu hallikas-kollakas värvivarjund. Erksad ja tumedad toonid võimaldavad roogi atraktiivselt kaunistada. Siiski tuuakse seesamiseemned müügile enamasti koorituna, kuna koores sisalduv oksaalhape häirib kaltsiumi omastamist ning annab seemnetele kergelt mõrkja maitse. Samas kehtib see vaid suuremate seemnekoguste tarbimisel (nt tahhiini), roogade kaunistamisel seda arvesse võtta vaja ei ole.
Tänu kõrgele õlisisaldusele rääsuvad seemned kiiresti, nii tuleks neid korraga osta väiksemates kogustes.
Säilitamine.
Seesamiseemneid tuleks säilitada kuivas kohas, õhukindlalt ja valguse eest varjatult kuni kolm kuud. Külmkapis võivad nad vastu pidada aga kuni pool aastat, sügavkülmas aga aasta. Maitseomaduste säilitamise huvides tuleks seesamiseemneid osta alati tervetena.
Kasutamine.
Seemneid kasutatakse laialdaselt Aasias, eriti aga on nad hinnas India köögis.
Seesamiseemnete meeldivalt magus maitse muudab nad tänuväärseks lisandiks igasugustes küpsetistes ja maiustustes (nt halvaa) Samuti sobib neid ideaalselt kasutada rohelistest taimedest salatite üleriputamiseks, seemneid võib lisada ka pannkoogitaignasse, pirukatäidistesse ja vürtsikatesse pajaroogadesse.
Seesami pähklitaoline aroom avaldub täiel määral alles röstimisel. Röstige seemneid ahjuplaadil õhukese kihina madalal kuumusel tihti segades 10-15 minutit. Röstimine muudab seemned kuldkollaseks ja maitsvaks.
Pikantsete toitude vürtsitamisel on seesami maitse intensiivsem, kui seemned eelmevalt koos vähese soolaga uhmris purustada.
Tervislik toitumine.
Seesamiseemned sisaldavad rohkesti väärtuslikku seesamiõli, mille sisaldus võib vastavalt sordile ulatuda kuni 50 %-ni, samuti E-vitamiini, letsitiini, niatsiini, rikkalikult taimseid valke (20-40 %), magneesiumi, rauda ning kaltsiumi. Viimast on organismil tunduvalt lihtsam omastada, kui seemned on pastaks töödeldud.
Suurimad tootjad, eksport ja import.
2009. aastal toodeti maailmas kokku 3,51 miljonit tonni seesamiseemneid ja külvipinna suuruseks oli 7,52 miljonit hektarit. Viimase 40 aastaga on toodetud seemnete mass tõusnud natuke üle kahe korra.
Suurimad seesamiseemnete importijad 2008. aastal olid Hiina (234,0 tuhat tonni), Jaapan (185,1), Türgi (80,2), Lõuna-Korea (63,9) ja USA (37,9). Samal aastal olid suurimad eksportijad India (194,3 tuhat tonni), Etioopia (130,1), Sudaan (105,5), Myanmar (95,5) ja Nigeeria (85,0).


Söögipulgad.
Söögipulgad ehk söömispulgad on kaks peenikest otsapoole kitsenevat pulka, mida traditsiooniliselt kasutatakse söömisel Hiinas, Jaapanis, Koreas, Vietnamis ja osalt Tais.
Ajalugu.
Söögipulgad võeti kasutusele juba 5000 aastat tagasi Hiinas. On tõenäoline, et tol ajal valmistati toitu suurtes hästi kuumust hoidvates kateldes ning kannatamatud sööjad murdsid oksaraage, et nendega kuuma toitu kiiremini suhu toimetada. 400. aastateks eKr oli rahvastik kiiresti kasvanud ning kahanevad ressursid sundisid inimesi küttematerjali kokku hoidma. Toitu harjuti hakkima suupärasteks tükkideks, nii et see sai kiiremini küpseks ja nõudis seetõttu vähem kütet.
Toidutükid olid piisavalt väikesed, nii et söömisel ei tekkinud vajadust nugade järele ja söögipulkadest saidki põhilised söögiriistad. Samuti arvatakse, et Konfutsius, kes oli taimetoitlane, ärgitas inimesi lauas nuga mitte kasutama, kuna nuga sümboliseeriks lihunikutööd.
Hiina söögipulgad.
Hiina söögipulgad, mida nimetatakse "kuai-zi" (kiired väiksed semud) on tavaliselt 23-25 cm pikad neljakandilised tömbi otsaga pulgad. 500. aastaks pKr oli söögipulkade kasutamine levinud Hiinast ka tänapäevases mõistes Vietnami, Koreasse ja Jaapanisse.
Jaapani söögipulgad.
Jaapanis peeti söögipulki alguses väärisesemeteks ning kasutati esmajoones religioossetel tseremooniatel. Esimesed teadaolevad söögipulgad meenutasid pigem pintsette - nad olid valmistatud keskelt kokkumurtud ja murdekohast ühendatud bambuseoksast. 10. sajandiks valmistati söögipulki juba kahe eraldiseisva pulga kujul.
Jaapani söögipulgad erinesid hiina omadest selle poolest, et nad olid ümmargused ja teravamad, samuti olid nad lühemad (naiste söögipulgad 18 cm ja meeste omad 20 cm pikkused).
Jaapanlased valmistasid oma söögipulki tavaliselt puidust. Nemad olid ka esimesed, kes hakkasid 17. sajandil söögipulki lakkima ja 1878. aastal lasid käiku esimesed ühekordseks kasutamiseks mõeldud puust söögipulgad (nn "wari-bashi").
Traditsiooniliselt on söögipulki valmistatud eri materjalidest. Bambus on vaieldamatult olnud kõige populaarsem tänu odavusele ja kättesaadavusele, töötlemise lihtsusele ja kuumakindlusele, samuti ei ole bambusel tajutavat lõhna ega maitset. Kasutatud on ka seedri- ja sandlipuud, tiikpuud, mändi ja luud. Rikkad kasutasid aga nefriidist, kullast, pronksist, messingist, ahhaadist, korallist, elevandiluust või hõbedast söögipulkasid. Õigupoolest arvati varem, et hõbedast söögipulgad muutuvad toiduga kokkupuutel mustaks, kui toit on mürgitatud. Tänapäeval teatakse, et hõbe ei reageeri arseeni ega tsüaniidiga, küll aga roiskunud munade, sibula ja küüslauguga, millest vabanev vesiniksulfiid võis põhjustada hõbedast söögipulkade tuhmumist.


1930. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1930. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid I maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 13. juulist 30. juulini Uruguays. Võistlused avati Montevideos, kui kohtusid Prantsusmaa ja Mehhiko (4:1). Osales ainult 13 meeskonda ja nad jaotati nelja gruppi. Argentina, Brasiilia, Uruguay ja USA jalgpallikoondis said paigutuse.
Ajalugu.
28. mail 1928 Amsterdamis tegi FIFA ajaloolise otsuse, et esimesed MM-võistlused peetakse Uruguays. Sellele Lõuna-Ameerika riigile MM-võistluste korraldamise õiguse andmine oli põhjendatud. Uruguay jalgpallurid olid kahekordsed olümpiavõitjad (1924, 1928) ja olümpiamängud olid enne MM-i mainekamad suurvõistlused jalgpallis. Lisaks Uruguayle taotlesid esimest turniiri endale ka viis Euroopa riiki: Itaalia, Ungari, Holland, Hispaania ja Rootsi.
FIFA otsus anda I MM-võistluste korraldamine Uruguayle kutsus jalgpalliringkondades esile vastakaid seisukohti. Euroopa meeskondadele oli Atlandi ookeani ületamine seotud suurte kulutustega. Kuna tollal veel lennuühendust polnud, tuli reisida laevaga. Paljud jalgpalliföderatsioonid ei riskinud nii kulukat reisi ette võtta, kuna viimaste olümpiamängude tulemuste põhjal polnud neil kõrgeid kohti loota.
Osavõtukutse said kõik FIFA liikmed, kuid registreerimisi tuli oodatust vähem. Euroopast avaldasid soovi kaasa lüüa vaid Belgia, Rumeenia, Jugoslaavia ja Prantsusmaa. 21. juunil asusid Euroopa meeskonnad Prantsuse sadamast Villefranche-sur-Mer'ist Lõuna-Ameerika poole teele. Ookean ületati kahe nädalaga.
13. juulil 1930 alustasid võistlust 13 meeskonda: Argentina, Brasiilia, Boliivia, Tšiili, Paraguay, Peruu, Uruguay, USA, Mehhiko ja neli eelmainitud Euroopa koondist.


Toit.
Toit on igasugune rasvadest, süsivesikutest, veest ja/või valkudest ning vitamiinidest koosnev aine, millest inimene või muud loomad saavad eluks vajalikke aineid (sealhulgas mineraalaineid ja vitamiine) ning energiat. Põllumajandusloomade toitu nimetatakse tavaliselt söödaks.
Mõiste "toit" tähendab töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata ainet või toodet, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed.
Mõistega "toit" hõlmatakse joogid, närimiskumm ja muud ained, kaasa arvatud vesi, mis on tahtlikult lülitatud toidu koostisesse tootmise, valmistamise või töötlemise ajal. Mõiste hõlmab ka vett.
Inimese toit võib olla taimset (teravili, kaunvili, köögivili, puuvili, marjad, suhkur jne) või loomset (liha, kala, piim, munad) päritolu. Eri toidud sisaldavad inimese organismile vajalikke toitaineid ja energiat erisugusel hulgal.


Vürtside loend.
"Siin on loetletud vürtse, vürtsisegusid, vürtsikastmeid ja vürtsipastasid.


Tähtaniis.
Tähtaniis on vürts, mida saadakse harilikust tähtaniisipuust ("Illicium verum").
Tähtaniisipuu viljad on tähekujulised tumepruunid kaunad, mille igas kaheksast segmendist asub herneterasuurune seeme. Kasutatakse tervelt või jahvatatult vürtsina.
Tähtaniisipuu viljad, millest saadakse vürtsina kasutatavat tähtaniisi
Päritolu ja kasvatamine.
Pärit on tähtaniis Lõuna-Hiinast ja Põhja-Vietnamist, kus teda tuntakse juba 3000 aastat. Tänapäeval kasvatatakse seda ka
Kambodžas, Laoses, Jaapanis ja Filipiinidel.
Tähtaniisi saadakse igihaljalt puult, mis kasvab kuni 8 m kõrguseks ning mille eluiga on üle 100 aasta. Alates seitsmendast kasvuaastast hakkab puu kandma punakaspruune, korkjalt puiseid tähekujulisi kogukukkurvilju, milles on kastanpruunid läikivad umbes 8 mm suurused seemned. Üks puu annab aastas kuni 40 kg vilju. Pärast koristamist lastakse viljadel päikese käes kuivada ja need kaotavad kuni 3/4 oma esialgsest kaalust.
Räägitakse, et inglise meresõitja ning piraat John Thomas Cavendish olla 9. septembril 1588 tähtaniisi Filipiinidelt Plymouth'i kaasa toonud. Euroopas võeti tähtaniis kulinaarias kasutusele alles 17. sajandil, mil Vene õukonnas hakati kasutama seda teevürtsina.
Omadused.
Kuigi tähtaniisi seemnete aroom tuleneb anetoolist ehk aniisikamprist (seesama eeterlik õli annab esiletungiva maitse ka aniisiseemnetele), ei ole aniis ja tähtaniis omavahel bioloogiliselt suguluses. Sarnane nimi on tulnud nende lõhna- ja maitselisest sarnasusest. Kuigi tähtaniis lõhnab täpselt nagu aniis, on tema maitse täidlasem, kirbem ja põletavam.
Ostmine ja säilitamine.
Tervete viljade aroom säilib pimedas, kuivas ja õhukindlana hoituna aastaid. Pulbrist lahtub aroom aga kiiresti.
Tervislik toitumine.
Tähtaniisi soovitatakse rahvameditsiinis närida pärast sööki seedimise kergendamiseks ja hingeõhu parandamiseks.
Samuti aitavat tähtaniis puhituste, köha ja bronhiidi vastu.


Viievürtsisegu.
Antud vürtsisegu on jahvatatud ja pakendatud kujul saadaval suuremates kauplustes ka lääneriikides.
Viievürtsisegu kasutatakse laialdaselt Lõuna-Hiina ja Vietnami roogade valmistamisel.


Noorte jalgpalli maailmameistrivõistlused.
Noorte jalgpalli maailmameistrivõistlused (alla 17-aastased) toimuvad alates 1985. aastast.
Noorte


Juunioride jalgpalli maailmameistrivõistlused.
Juunioride jalgpalli maailmameistrivõistlused (alla 20-aastased) toimuvad alates 1977. aaastast.


Brasiilia jalgpallikoondis.
Brasiilia jalgpallikoondis on Brasiilia rahvuskoondis jalgpallis.
Jalgpalliliit.
Aadress: Rua Victor Civita 66 Bloco 1 - Edifício 5 - 5 Andar Barra da Tijuca RIO DE JANEIRO - 22775-040
President: Ricardo Teixeira
Lõuna-Ameerika meistrivõistlused.
Lõuna-Ameerika meister 1919, 1922, 1949, 1989, 1997, 1999, 2004, 2007.
Ajalugu.
Brasiilia jalgpall sai alguse 19. sajandi lõpus Briti võõrtööliste eestvedamisel. Sajandivahetuseks moodustati kohalikud liigad Rio de Janeiros ja São Paulos.
Esimene ametlik maavõistlus peeti 1914. aastal Buenos Aireses Argentinaga. Lõuna-Ameerika meistrivõistlustest võtab Brasiilia osa 1916. aastast.
Maailmameistrivõistlustel osaleb Brasiilia alates 1930. aastast, kui toimusid esimesed tiitlivõistlused, kus koondis kukkus juba esimeses voorus konkurentsist välja. Sama kordus ka 1934. aastal, vaatamata selliste staaride nagu Leonidas da Silva ja Artur Friedenreichi osavõtule. 1938. aasta MM-il andis Brasiilia esimest korda märku tulevase hiilguse võimalikkusest. Poolfinaalis tuli alla vanduda Itaaliale.
Brasiilia koondise kuldseks ajastuks võib nimetada aastaid 1950-1970, kui võideti kolm korda maaimameistritiitel. 1950. aastal jäi Brasiilia finaalis alla Uruguay'le. 1954. aastal Šveitsis jõudis koondis veerandfinaali, kus kaotas Ungarile.
1958. aastal tuli brasiillaste kauaoodatud triumf. Eesliiniga Garrincha, Vavá, Mario Zagalo ja Pelé purustati finaalis Rootsi tulemusega 5:2. 1962. aastal Tšiilis võideti peaaegu sama koondisega (vigastuse tõttu ei osalenud Pelé] uuesti MM-tiitel, alistades finaalis 3:2 Tšehhoslovakkia.
1966. aastal Inglismaal võistles Brasiilia uuenenud kooseisus ja langes juba esimeses voorus välja. 1970. aastal Mehhikos tuli Brasiilia kolmandat korda maailmameistriks ja sai õiguse jätta Jules Rimet' karikas alatiseks endale.
1970. aastate meeskonda peetakse kõigi aegade parimaks. Kaitseliin eesotsas Carlos Albertoga polnud eriti edukas, kuid koondise deviis "Kõik ründesse!" oli väga resultatiivne. Rünnakul säras Pelé, keda toetasid Jairzinho, Rivelinho ja Tastao.
Pärast 1970. aastat tõusis Brasiilia uuesti vanale heale tasemele alles 24 aastat hiljem, kui 1994. aastal võideti MM-tiitel. Enne seda oli parimaks tulemuseks 1982. aasta MM, kui finaalis kaotati Zico, Socratese, Juniori ja Falcão osalusel Itaaliale.
1998. aasta MM-il oli Brasiilia kindel favoriit. Meeskond jõudis välja finaali, kus tuli aga 0:3 alla vanduda Prantsusmaale.
2002. aastal võitsid brasiillased viiendat korda maailmameistritiitli, saades finaalis 2:0 jagu Saksamaast, mõlemad väravad lõi Ronaldo (67 min. ja 79 min.).
12. augustil 2009 toimus Brasiilia jalgpallikoondise ametlik maavõistlusmäng Eesti jalgpallikoondisega, mis lõppes Brasiilia 1:0 võiduga.
Parimad mängijad.
Ademir - Careca - Didi - Dejalma Santos - Domingos - Dunga - Garrincha - Jairzinho - Kaká - Leônidas - Nilton Santos - Pelé - Rivaldo - Rivelino - Romario - Ronaldo - Sócrates - Zico -


Jalgpalli rahvuskoondiste loend.
See on maailma meeste jalgpalli rahvuskoondiste loend.
AFC (Aasia).
1: Varemalt OFC liige (Liitus 2006 AFC -ga)
2: Ka Hiina Vabariik. Taiwani ametlikuks nimeks on Hiina Taipei; oli OFC liige 1975–1989
3: Ametlik nimi FIFA-s ja AFC-s; EAFF ametlikud nimed "Hongkong, Hiina" ja "Macau, Hiina"
4: Iraan on liige kahes alaföderatsioonis.
NB: Põhja-Mariaanid "Põhja-Mariaanid" on nii EAFF, kui ka OFC liige
CAF (Aafrika).
1: CAF liige, aga ei ole FIFA liige
CONCACAF (Põhja- ja Kesk-Ameerika ning Kariibi piirkond).
1: Geograafiliselt Põhja-Ameerika osa, aga on CFU liige.
2: CONCACAF täisliige, aga ei ole FIFA liige.
3: Geograafiliselt Lõuna-Ameerikas, aga on CONCACAF (CFU) liige.
OFC (Okeaania).
1: OFC liige, aga ei ole FIFA liige
3: Põhja-Mariaani saared on ka EAFF liige
4: Ametlik jalgpallikoondise nimi on, alates 1970, Prantsuse Polüneesia
UEFA (Euroopa).
1:Suurbritannia Ühendkuningriigi osa, aga iseseisev UEFA ja FIFA liige
2: Endine AFC liige (AFC 1972–1994; UEFA liige alates 1994)
3: Endine AFC liige (UEFA liige alates 2002)
NB: Gibraltar Gibraltar oli UEFA ajutine liige 8. detsember 2006 kuni 26. jaanuar 2007, kuni Gibraltari Jalgpalli Assotsiatsiooni UEFA täisliikmeks saamise avaldus tagasi lükati.


Toidulisaainete loend.
Toidulisaaine (ehk nn E-aine) on looduslik või sünteetiline aine, mida lisatakse toidule, et teha see tarbijale meelepärasemaks või et mõjutada selle maitse-, lõhna-, värvi-, säilitus- või muid omadusi. Lisaainet ei kasutata tavaliselt toidu põhikomponendina või iseseisva toiduna.
Loendis on toodud mittetäielik nimekiri Euroopa Liidus kasutada lubatud toidulisaainetest.
Toiduvärvid.
E110 - Päikeseloojangukollane FCF, oranžkollane S
E120 - Karmiinhape, košenill
E122 - Asorubiin, karmoisiin
E124 - Erepunane 4R, košenillipunane
E132 - Indigokarmiin, indigotiin
E133 - Briljantsinine FCF
E140 - klorofüll, klorofülliinid
E141 - Klorofüll ja klorofülliini vaskkompleksid
E150a - Karamell, karamell I
E150b - Sulfitkaramell, karamell II
E150c - Ammooniumkaramell, karamell III
E150d - Ammooniumsulfitkarmell, karamell IV
E151 - Briljantmust BN, must PN
E153 - Taimne süsi
E160a - Karoteenid, a) karoteenide segud, b) beeta-karoteen
E160b - Annaato, biksiin, norbiksiin
E160c - Paprikaekstrakt, kapsantiin, kapsorubiin
E160f - Beeta-apo-8'-karoteenhappe etüülester
E170 - Kaltsiumkarbonaat ja kaltsiumvesinikkarbonaat
E172 - Raudoksiidid ja raudhüdroksiidid
Säilitusained.
E239 - Heksametüleentertamiin, urotropiin, heksamiin
Antioksüdandid.
E304 - Rasvhapete askorbüülestrid
Emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendid.
E407 - Karrageen ja selle soolad
E432 - E436 - Rasvhapete polüoksüetüleensorbitanestrid
E445 - Kampoli glütseroolestrid
E470 - Rasvhapete Na-, K-, Ca- ja Mg-soolad
E471 - Rasvhapete mono- ja diglütseriidid
E472 - Rasvhapete mono- ja diglütseriidide estrid
E473 - Rasvhapete sahharoosestrid
E474 - Rasvhapete mono- ja diglütseriidide sahharoosestrid
E475 - Rasvhapete polüglütseroolestrid
E477 - Rasvhapete propüleenglütseroolestrid
E479b - Oksüdeeritud sojaõli rasvhapete mono- ja diglütseriidid
Happesuse regulaatorid, paakumisvastased ained.
E514 - Naatriumsulfaat ja naatriumvesiniksulfaat
E554 - Talk (asbestivaba)
Muud lisaained.
E905 - Mikrokristalne vaha
E950 - Atsesulfaamkaalium (ka atsesulfaam K)
E952 - Tsüklamiinhape ja tema naatriumi- ja kaltsiumsool
E954 - Sahhariin ja tema naatriumi-, kaaliumi- ja kaltsiumsool
E965 - Maltitool (tahke ja siirup)


Wan Hu.
Wan Hu ("pinyinis "Wàn Hù"; 萬戶; on kasutatud ka nimekujusid "Wan-Hu", "Wan Hoo", "Wan-Hoo"; 15.–16. sajand) oli Hiina ametnik, kes legendi järgi oli tähtede vaatleja ning esimene taikonaut. Ühtlasi nimetatakse teda mõnikord naljatamisi maailma esimeseks astronaudiks.
Wan Hu olevat armastanud tähti vaadata ja pühendanud sellele peaaegu kogu oma aja. Mõne versiooni järgi oli ta poeet. Teda on peetud ka ohvitseriks või puusepaks. 1500. aasta paiku olevat ta nõuks võtnud tähtedele lennata ja asus selleks sobivat lennumasinat ehitama. Et aga tollane ettekujutus maailmaruumist erines tänapäevasest, siis mõisteti lennu all tähtedele sisuliselt lendu Maa atmosfääris.
Nii võib Wan Hu tarbeks ehitatud lennumasinat tänapäeva mõistes nimetada ka lennukiks. Sõiduki valmistamiseks ühendati kaks suurt tuulelohet, nende alla paigutati tugitool või kandetool, selle juurde aga kinnitati 47 raketti (püssirohuga täidetud bambusevart) stardikiirenduse andmiseks (ta ostis kokku nii palju ja nii suuri rakette, kui ta jõudis). Need raketid tuli tõrvikute abil süüdata 47 inimesel korraga; seejärel pidid nad kohe varju jooksma.
Tseremooniarõivastes Wan Hu seoti tugitooli külge, kumbki käsi hoidmas kinni ühest tuulelohest.
Raketid süüdatigi ja käis suur pauk. Nähtavus kadus. Kui abilised varjust välja tulid ja suits oli hajunud, oli Wan Hu oma tooliga kadunud. Ei ole teada, mis temast sai. Tõenäoliselt rebis plahvatus ta tükkideks.
Hiinas peetakse Wan Hud au sees kui "teaduslike uuringute käigus traagiliselt hukkunut". Teadmisjanulise kosmosepioneeri mälestuse jäädvustamiseks on tema nimi (Wan-Hoo kraater) antud ühele Kuu tagaküljel olevale kraatrile.
1945 kirjutas ameeriklane Harbord Gilmour raamatu "Rocket and Jet Propulsion", milles ta tsiteeris ühte peatükki vanast hiina raamatust "Ping Long Ren", kus ülaltoodud lugu on jutustatud. Teistes hiina raamatutes sellest juttu ei ole. Professor Liu Xianzhou arvates võis Wan Hu olla inimese nimi, kuid ka Mingi dünastia aegse ohvitseri tiitel.
Jennifer Armstrong on kirjutanud Wan Hust lasteraamatu "Wan Hu Is in the Stars" (1995). Selle illustreeris guaššmaalidega Barry Root.


Argentina jalgpallikoondis.
Argentina jalgpallikoondis on Argentina rahvuskoondis jalgpallis.
Jalgpalliliit.
Aadress: Viamonte 1366/76 - 1053 Buenos Aires
President: Julio H. Grondona
Vorm.
Põhivorm: sinise ja valge pikitriibuga särk, mustad püksid, valged põlvikud
Varuvorm: sinine särk, valged püksid, valged põlvikud


Tadžiki NSV lipp.
Tadžiki NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Tadžiki NSV lipp.
1929–1931 kasutatud lipp erines teiste liiduvabariikide lippudest: see oli punane kangas, mille vardapoolses ülanurgas oli Tadžiki NSV vapp.
1931 muudeti lipp teiste liiduvabariikide lippude sarnaseks. Punase kanga ülanurka vapi asemele lisati kuldne tekst tadžiki keeles: "Tadžiki NSV". 1935 lisati tekst ka vene keeles ning kirjade kohale kuldsed ristatud sirp ja vasar. Lipul olevaid tekste muudeti 1937 ja 1940, 1940 seoses seoses üleminekuga tadžiki kirjakeeles ladina tähtedelt kirillitsale.
20. märts 1953 – 9. september 1991 oli kasutusel punane lipp, millel valge ja roheline horisontaallaid ning vardapoolses ülanurgas kuldsed sirp ja vasar, nende kohal aga punane viisnurkne täht kuldse äärisega. Valge laiem väli oli puuvilla sümbol, roheline kitsam aga tähistas viinamarjaistandusi, aedu ja taimestikku.
1991 iseseisvunud Tadžiki NSV kasutas seda lippu kuni 1992. aastani, kuid ilma sirbi, vasara ja viisnurgata.


Tadžiki ANSV.
Tadžiki ANSV oli autonoomne nõukogude sotsialistlik vabariik Nõukogude Liidus Usbeki NSV koosseisus. Eksisteeris 14. oktoobrist 1924 kuni 5. detsembrini 1929, kui temast sai omaette liiduvabariik – Tadžiki NSV.


Buhhaara NSV.
Buhhaara NSV eksisteeris 19. septembrist 1924, kui senine Buhhaara NRV nimetati ümber Buhhaara NSV-ks, kuni 1924. aasta 27. oktoobrini, mil Nõukogude Liidu Kesk-Aasias toimus nn 'rahvuslik piirideajamine' ja Buhhaara maad jagati Usbeki NSV ja Turkmeeni NSV vahel.
Buhhaara NSV pindala oli 182 193 km² ja rahvaarv üle 2,2 miljoni.


Ronaldo.
Ronaldo Luis Nazário de Lima (sündis 22. septembril 1976 Rio de Janeiros) on endine jalgpallur, Brasiilia jalgpallikoondise ründaja.
Esimese suure saavutuseni jõudis ta Belo Horizonte Cruzeiros 1993, kui lõi 60 mängus 58 väravat ja võitis Brasiilia karika.
Ronaldo debüüt rahvuskoondises oli 24. märtsil 1994, kui mängiti Argentinaga ja saadi võit 2:1. Esimese värava koondise kasuks lõi ta 4. mail 1994, kui võideti Islandit 3:0.
27. juunil 2006 lõi ta oma 15. värava maailmameistrivõistluste finaalturniiridel, ületades sellega sakslase Gerd Mülleri 1974. aastast püsinud rekordi.
2006. aastal lükkas Ronaldo tagasi 120 miljoni USA dollari suuruse pakkumise mängida järgmised 10 aastat New Yorgi "Red Bullis".
14. veebruaril 2011 teatas Ronaldo, et loobub tippspordist.
Isiklikku.
Ronaldo on 183 cm pikk ja kaalub 82 kg.
Ta abiellus 1997 Milene Dominguesega ja 6. aprillil 2000 sündis neil poeg Ronald Domingues Nazario da Lima. Abielu kestis 4 aastat ja lõppes lahutusega.
Veebruaris 2005 abiellus ta uuesti Daniella Cicarelliga. See abielu kestis 3 kuud.
Novembris 2005 sai Ronaldo Hispaania kodakondsuse.


Usbeki NSV lipp.
Usbeki NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Usbeki NSV lipp.
Usbeki NSV esimene lipp võeti kasutusele 1927. aastal. See oli punane kangas, mille vardapoolsesse ülanurka oli kuldsete tähtedega kirjutatud riigi lühendatud nimi. See oli kahes keeles, vene ning usbeki keeles (usbeki keelt kirjutati araabia tähtedega).
1929. aastaks oli usbeki keeles kasutusele võetud ladina tähestik ning ka lipul tehti muudatus usbekikeelse kirja osas, samuti lisati kolmas, tadžikikeelne kirje. Aastatel 1931–1937 oli kiri jälle ainult kahes keeles (vene ja usbeki keeles). Alates 1937. aastast kirjutati riigi nimetus pikemalt välja, vene keeles "УЗБЕКСКАЯ ССР" ja usbeki keeles "OZBEKISTAN SSR". Alates 1941. aastast, kui usbeki keeles mindi üle kirillitsal põhinevale tähestikule, oli lipul "ЎЗБЕКИСТОН ССР".
29. augustil 1952 võeti kasutusele uus lipp. See oli punane kangas, mille keskele oli paigutatud sinine horisontaalne laid, millel oli üleval ja all valge ääris. Sinine sümboliseeris pilvitut taevast ja elu andvat vett, valged äärised aga "valget kulda" – puuvilla. Vardapoolses ülanurgas oli kuldsed sirp ja vasar ning kuldse äärisega punane viisnurk. Lippu kasutati 30. septembrini 1991.


Harissa.
Harissa on Tuneesiast pärit põletavalt terav maitsekaste, mille valmistamiseks kasutatakse tšillit, küüslauku, vürtsköömneid, köömneid ja oliiviõli.
Harissa on traditsiooniline lisand kuskussile, kuid kasutatakse ka suppide, hautiste ja teiste roogade maitsestamisel.


Garam masala.
Garam masala on India köögist pärinev vürtsisegu. Sõna 'masala' tähistabki Indias vürtsisegu, 'garam' tähendab aga tulist ehk vürtsist (ing k hot).
Garam masala ei ole õigupoolest kindel vürtsisegu, pigem on variatsioone sama palju kui india toite valmistavaid kokkasid. Garam masala koostisesse võivad kuuluda 12 vürtsi, sealhulgas must pipar, nelk, koriander, vürtsköömen, kardemon, kuivatatud tšillikaunad, apteegitill, muskaadiõied ja muskaatpähkel.
Garam masala on müügil kõigis suuremates kauplustes ka läänemaades. Ka on lihtne seda ise kodus vastavalt oma maitsele valmistada, teha tuleks seda aga väikeses koguses, vastasel juhul kaotavad vürtsid värskuse.
Sarnaselt kõigile teistele vürtsidele tuleb garam masalat säilitada jahedas kuivas kohas valguse eest kaitstult, mitte kauem kui 6 kuud.
Garam masalat lisatakse roogadele kas valmistamise lõppjärgus või riputatakse toidule vahetult enne serveerimist.
Retsept.
Kuumuta raudpann keskmisel tulel, lisa kõik maitseained ning kuumuta pidevalt segades seni kuni sinepiseemned hakkavad popsima ning maitseained on muutunud mõned värvivood tumedamaks, ca 3 kuni 4 minutit, tõsta maitseained teise nõusse ning lase 5 minutit jahtuda. seejärel jahvata maitseained pulbriks kas mortaris ehk kohviveskis. Säilita õhukindlalt.


Tadžikistani vabariikliku alluvusega rajoonid.
Vabariikliku alluvusega rajoonide ala Tadžikistanis
Tadžikistani vabariikliku alluvusega rajoonid (tadžiki "Ноҳияҳои тобеи Ҷумҳурии") on vilajettideks jaotamata territoorium Tadžikistani keskosas. Kuni aastani 2002 kandis see nime Karategin.
Rahvaarv on 1 606 900 (2006).


Mary vilajett.
Mary vilajett on 1. järgu haldusüksus Türkmenistanis.
Nõukogude ajal oli tuntud kui Marõ oblast.
Vilajeti alale jäävad ajaloolise Mervi varemed.


Vürtsid.
Vürtsid on teravamaitselised või aromaatsed, naturaalsed või kuivatatud mitmesuguste taimede seemnetest (nt muskaatpähklid, sinep), viljadest (nt pipar, vanill, koriander), õitest (nt nelk, safran), koorest (nt kaneel või risoomist (nt ingver) saadud maitseained, mida kasutatakse tervelt, tükeldatult, purustatult või jahvatatult.
Taimede rohtsetest osadest saadud maitseaineid nimetatakse ürtideks. Kõige hinnatumaid vürtse saadakse troopikast ja lähistroopikast.
Ajalugu.
Vürtse hinnati juba ammu enne kirjapandud ajalugu. Neid on alati kasutatud toitude ja jookide maitsestamiseks, kuid ka näiteks kuningate kroonimisel, meditsiinis, parfümeerias, usutseremooniatel ja matustel.
Antiikajal maitsestati Vahemeremaades toitu kohalike taimedega, mis sealkandis metsikult kasvasid. Nende hulka kuulusid köömned, kadakamarjad, sibul, küüslauk, sinep, tüümian ja silfion. Vana-Roomas kasutati lisaks sellerit, peterselli, tilli ja majoraani. Indiast toodi sisse pipart, ingverit ja kaneeli. Pipart hinnati sellepärast, et see soodustas seedimist. Loorberit seevastu ei kasutatud, sest see sümboliseeris võitu, ja see asendati mürdimahlaga.
Rooma riigis kasutati välismaiseid vürtse salvide valmistamiseks ja suitsohvri toomisel. Petronius kirjeldas Rooma pidustuste luksuslikkust ja haruldaste vürtside rohkust nendes.
Tuhat aastat tagasi olid araablased vürtsikaubanduses monopoolses seisundis, tuues oma vürtsilaadungid Indiast ja Idamaadest vaevaliselt kulgevate kaamelikaravanidega.
Keskajal oli nõudlus vürtside järele nii suur, et neist sai midagi kaupraha taolist: ühe naela muskaadiõite eest sai kolm lammast ja sama koguse pipraterade eest osta vabaks pärisorja. Selleks ajaks oli Veneetsia jõudnud Euroopa kaubanduses juhtpositsioonile ja kontrollis suuremat osa äärmiselt kasumlikust vürtsikaubandusest. See monopol oli andis tõuke ekspeditsioonide korraldamiseks, mis viisid lõpuks Uue Maailma avastamiseni.
Tänapäeval on maailma suurim vürtside importija USA.
Tuntuimad vürtsid.
Maailma populaarseimate vürtside seas on ingver, kaneel, kardemon, kurkuma, muskaatpähkel ja -õied, paprikapulber, piment, pipar, safran ja nelk.
Vürtse müüakse ka traditsiooniliste vürtsisegudena, näiteks karripulber ja garam masala.
Ostmine ja säilitamine.
Paljud vürtsid on saadaval nii tervetena kui ka jahvatatud kujul. Jahvatatud vürtsid kipuvad oma aroomi ja maitset kiiresti kaotama, nii on tark tegu osta neid korraga väikeste kogustena. Terveid vürtse võib aga vajadusel ise jahvatada.
Säilitada tuleks vürtse õhukindlalt, jahedas ning varjulises kohas mitte kauem kui 6 kuud.
Kasutamine.
Vürtse kasutatakse paljude nii soolaste kui magusate roogade maitsestamisel. Neid tuleks kasutada mõõdukalt, et nad toitudes liialt domineerima ei hakkaks.


August 2004.
August 2004, sündmuste kroonika


Geofüüsika.
Geofüüsika on füüsikaliste meetodite abil Maad uuriv teadusharu.
Geofüüsika jagatakse tahke Maa geofüüsikaks, hüdrosfääri geofüüsikaks, atmosfääri geofüüsikaks (atmosfäärifüüsikaks) jne. Vahel peetakse geofüüsikaks ka Kuu ja planeetide instrumentaalseid uuringuid.
Geofüüsikutest on ligikaudu pooltel geoloogia- ja ülejäänud poolel füüsikaharidus.


Samovar.
Samovar (vene "самовар" 'isekeetja') on Venemaal, Türgis ja Iraanis tavapärane seadeldis tee valmistamiseks.
Traditsiooniliselt köetakse samovari puusöega. Tänapäeval tehakse seda ka elektriga.
Samovare valmistatakse enamasti vasest või messingist. Venemaal on eriti kuulsad Tuulas valmistatud samovarid.
Samovari põhikomponentideks on süsi või elektrilist küttekeha mahutav torujas lõõr ning seda ümbritsev veeruum, mille küljes on kraan. Lõõri peal seisab kann kange tee-ekstraktiga. Igaüks kallab seda endale veidike oma tassi ning laseb samovarist kuuma vett peale.


Tee (jook).
Tee on naturaalne, aromaatne, värskendav ja vastavalt valmistusviisile kas rahustav või ergutav jook, mida saadakse teepõõsa lehtedest. Laiemalt nimetatakse teeks ka teistest taimedest või nende segudest kuumas vees leotamise teel saadud jooke. Nende kohta vaata artiklit taimeteed.
Tee tootmine.
2009. aastal toodeti maailmas 3,88 miljonit tonni teed, istandike kogupindala oli 2,92 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on toodangu kogumaht tõusnud natuke üle kolme korra.
Tee valmistamiseks kasutatakse okste tipuosa ehk kasvusid, kus lehed ja pungad on noored ja õrnad. Kõige parema tee saamiseks korjatakse ära pung või pung ja kõige noorem leht, hea tee saamiseks pung ja kaks tipmist lehte. Jämeda noppe puhul, millest saadakse keskmise kvaliteediga tee, korjatakse ära pung, kaks tipmist lehte, vanem leht ja mõned peened oksad. Suurem osa maailma teest nopitakse ka tänapäeval käsitsi, parima sordi teed ei korjata masinatega mitte kunagi.
Kui lehed on korjatud, klopitakse neid enne järgnevat töötlemist. Sellest, kuidas neid töödeldakse - närtsitatakse, aurutatakse, rullitakse, kääritatakse, kuivatatakse või kombineeritakse neid meetodeid omavahel - oleneb, millist teed toodetakse.
Viimase 10 aasta jooksul on igal aastal toodetud maailmas üle kolme miljoni tonni kuivatatud teed, umbes 72% sellest on must tee, 23 % roheline ja ainult 4 % teised sordid. Tänapäeval toodetakse teed umbes 30 riigis, kõige rohkem Hiinas, Indias, Keenias ja Sri Lankal. Tee põhjapoolseim kasvuala on Gruusia ja lõunapoolseim Argentiina. Rohelist teed valmistavad aga vähem kui 10 riiki, neist kõige rohkem Hiina. Jaapan jääb toodetud koguselt teiseks, kuid ekspordiks läheb sellest ainult umbes 2%.
Tee ajaloost.
Roheline, hiljem ka must tee on olnud Aasias tuntud juba kauem kui 5000 aastat. Teepõõsa päritolus ei ole spetsialistid kindlale selgusele jõudnud – oletatakse selle põlvnemist Kagu-Hiina, Põhja-Birma ja Ida-India kõrgendikelt või siis on ta levinud Indiast Assami regioonist edasi Hiinasse.
Lisaks joogile on teed ammustest aegadest alates kasutatud ka toiduvalmistamisel. Näiteks Birmas söödi värskeid teelehti salatina, Siiamis lisati kuivatatud lehti kalaroogadele, Tiibetis aga oli tuntud puder, kus teelehtedele oli lisatud odrajahu ja võid.
Esimene usaldusväärne kirjalik allikas teekasvatuse kohta pärineb aastast 350. Tol ajal oli tee hinnatud arstim, mitte igapäevane jook. Seda kasutati seedehäirete raviks ja närvide parandamiseks. Igal juhul oli nõudlus tee järele piisavalt suur, et metsikult kasvavaid teelehti hakkas nappima ja seetõttu alustati Sichuani mäenõlvadel teeviljelusega.
5. sajandiks oli teejoomine lisaks ravimile Hiinas ka naudingu allikana laialt levinud ja paljud talupojad kasutasid osa maast tee kasvatamiseks.
Esimesed teelehed jõudsid Euroopasse Türgi kaupmeeste vahendusel, kes ajasid äri Hiina–Mongoolia piiril. Türklased müüsid teed paljudel kaubateedel ja nii selle kuulsus levis. 780. aastaks oli teega kauplemine nii populaarne, et Hiina valitsus pani selle maksu alla. Samas aastast pärineb ka teepiibel “Klassikalisi lugusid teest”, mille autor Lu Yu kirjeldab kõike, mida tol ajal tee kohta teati, muuhulgas töötas ta ka välja teejoomistseremoonia, mille järgi läks näiteks pärastlõunatee joomiseks vaja tervelt 24 eset.
Jaapanisse saabus tee 729. aastal tänu Hiinas õppinud budistlikele munkadele. Nimelt leidsid mungad, et tee polnud mitte ainult tõhus arstim ja meeldiv jook, vaid ka erguti, mis ei lase neil pika meditatsiooni ajal tukastada. Jaapanis hakati innukalt teepõõsaid istutama ja 13. sajandil töötati välja oma variant teetseremooniast, mida nimetati 'cha-no-yu'. Sellest terminist tuleneb venekeelne sõna tee kohta 'tšai'.
Lääneriike, kes huvitusid Kaug-Ida siidist ja vürtsidest, huvitas ka tee, kuid kuna maitsi oli teekond Hiinasse pikk ja ohtlik, ei toodud seda sisse kuigi palju. Enne 17. sajandit võis teed Euroopas kohata ainult õukondlaste või aristokraatide laual. Kõik muutus aga 1657. aastal, kui Londonis Garraway kohvimajas pakuti inglastele esimest korda avalikult teed.
Venemaale hakati teed Hiinast sisse tooma 17. sajandi lõpus. Selleks ajaks joodi teed juba pea igas lääneriigis. Alguses tehti seda kõikjal innukalt, varsti aga kaotas jook nii mõnelgi maal oma populaarsuse. Kuid venelased ja britid jäid vankumatuteks.
Eestis hakati teelehti müüma 1695 Tallinna raeapteegis.
17. ja 18. sajandi keskpaigas oli tee väga populaarne ka Suurbritannia Ameerika kolooniates (tulevastes Ameerika Ühendriikides). Kui Inglismaa kehtestas ranged teemaksud, kutsus see esile meeleavalduse, mida tuntakse “Bostoni teejoomisena” ja mis omakorda pani aluse kahele suunale: Ameerika iseseisvumisele ja kohvi "rahvusjoogiks" tunnistamisele. Sellele lisaks on ameeriklased andnud oma panuse tee ajalukku teekotikeste leiutamisega ning tehes algust jäätee joomisega St. Louisi maailmanäitusel 1904.
19. sajandi keskel hakkas Hiina kaotama oma teemonopoli. Britid hakkasid rajama teeistandusi Indiasse ja 1887. aastal importis Inglismaa esimest korda rohkem teed Indiast ja Tseilonilt kui Hiinast.
Teesordid.
Erinevad teesordid (roheline tee, must tee, oolong) pärinevad ühe ja sama liigi taimest - teepõõsast ("Camellia sinensis"), sortide põhierinevused tulenevad aga kasvukoha kliimast, pinnasest jne., tee töötlemise ja valmistamise meetoditest. Just teelehtede töötlemise põhjal liigitatakse teed sortidesse. Lehed sorditakse suuruse järgi - noored ja õrnad on paremad vanadest ja jämedakoelistest.
Musta teed valmistatakse lehtedest, mida on enne kuumutamist ja kuivatamist fermenteeritud ehk kääritatud. Nendest saab tumeda punakaspruuni tõmmise. Musti teesid liigitatakse vastavalt teelehe suurusele: "orange pekoe" nime kannavad lehed, mis on väiksemad keskmise suurusega ning jämedamatest "pekoe" lehtedest. Kuigi erinevat liiki mustade teede maitse varieerub, on see enamasti tugevam kui rohelistel või oolong-teedel.
Tuntuimad mustad teed on "Darjeeling, English Breakfast, Earl Grey, Lapsang Souchong" jpt.
Aasias üliarmastatud rohelist teed toodetakse lehtedest, mida on aurutatud ja kuivatatud, kuid mitte kääritatud. Sellistest lehtedest saab rohekaskollase tee, mille maitse on kergelt mõru ja sarnanab rohkem värske teelehe maitsega.
Kaks tuntumat rohelist teed on "Sencha" ja "Gunpowder".
Oolong-teed tehakse lehtedest, mis on osaliselt fermenteeritud ja need paigutuvad nii maitselt, värvuselt kui aroomilt musta ja rohelise tee vahepeale. Tuntuim oolong on Formosa oolong Taiwanilt.
Lisaks nimetatuile on veel mitmeid teisi teesorte: valge tee, kollane tee, punane tee jt.
Tee valmistamine.
Erinevatel rahvastel ja piirkondadel on sadu erinevaid tee valmistamise meetodeid. Teed võidakse valmistada veega, piimaga, võiga, rasvaga, õliga jne. Teed mitte üksnes ei jooda, vaid mitmel pool ka süüakse: teelehtede peenike puru vahustatakse koore või mõne muu ainega, maitsestatakse ning süüakse väikestes kogustes. Tee maitsestamiseks võidakse lisada väga erinevaid aineid ja drooge: soola, suhkrut, mitmesuguseid pipraid, nelki, muskaati, tsitruselisi, rosinaid, mett, alkoholi jpm. Venemaal juuakse teed moosiga. Teed juuakse nii kuumalt kui ka jahutatult: on suur hulk erinevaid jääteede sorte.
Eestis üldtuntud tõde teevee keetmise kohta on pikka aega kõlanud nii, et tee valmistamiseks mõeldud vett ei tohiks lasta kaua keeda, kuna siis ei sisalda see enam küllaldaselt hapnikku ja teisi aineid, mis toovad välja tee parimad maitseomadused.
Tänapäeval võib seda arvamust pidada aga pooltõeks, kuna ülevõetuna Aasia kõrge teekultuuriga riikidest ei kehti need soovitused meie kraanivee kohta, mis vastavalt lubja- või kloorisisaldusele vajaks enne kasutamist kindlasti pikemat keetmist, soovitavalt kaaneta kannus. On vägagi tõenäoline, et kõik need maitsenüansid, mida vees sisalduv hapnik jt ained aitaksid esile tuua, nullitakse kareda ja lisanditega kraanivee poolt. Nii et teevee keetmise osas ei saa anda üheseid soovitusi ja lähtuma peaks eelkõige kasutatava vee omadustest.
Üks on aga kindel: parim teekann on savikann või portselanist ja ka klaasist nõu, mida ei tohiks kunagi pesta nõudepesuvahendiga, vaid ainult kuuma puhta veega. Samuti on oluline reegel kann enne teelehtede kannu panemist keeva veega korralikult kuumeneda lasta, et saavutada tee valmistamiseks vajalik optimaalne temperatuur.
Teelehti tuleks eelkuumutatud kannu mõõta arvestusega 1 teelusikatäis ühe tassi kohta pluss 1 lusikatäis nö kannule. Seejärel kallata keev vesi kannu, segada kergelt läbi ning asetada peale kaas ja soovi korral ka kannumüts. Mõnel pool on tänapäeval levinud esimese teevee kohene äraviskamine, põhjenduseks on vajadus teelehed "pesta" - loputada ära kavatamisel kasutatud kemikaalid jms, mille jäägid võivad olla veel teepuru peal.
Tõmbamise aeg sõltub soovitavast maitsest ja kangusest, kuid see peaks kestma vähemalt 3 minutit, kanget ja tumedat tõmmist soovides pikendage aega 5 minutini. Tõmbamise kestusest oleneb mitte üksnes tee maitse, värvus ja aroom, vaid ka selle toime. Esimese kolme minutiga lahustub teelehtedest vette peamiselt teiin (ehk kofeiin), mistõttu võib saadud jook olla küll hele ja lahjema maitsega, kuid siiski ergutav. Umbes 30 sekundi pärast tõmbamise algust hakkab kofeiini kogus vähenema, sest seda hakkavad siduma parkained. 5 minutit ja kauem kestva tõmbamise jooksul imbuvad joogisse värv- ja parkained, mis mõjuvad rahustavalt maole ja seedetraktile ning nõrgendavad teiini ergutavat mõju.
Pärast tõmbamisaega tuleks tee otsekohe tassidesse kallata või valada teise, samuti korralikult eelkuumutatud kannu, et protsess ei jätkuks.
Tervislikud omadused.
Teadusuuringud on tõestanud, et nii must kui roheline tee suurendab organismi antioksüdantide aktiivsust kuni 45%. Samuti arvatakse neil olevat antibakteriaalne toime, millest on kasu kaariese ja igemeprobleemide korral.


1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid 2. maailmameistrivõistlused jalgpallis. Need toimusid 27. maist 10. juunini Itaalias.
Ajalugu.
Teised MM-võistlused jalgpallis anti korraldada Euroopale. FIFA kongressil 1932. aasta oktoobris kulus kaheksa pikka istungit, et finaalturniiri korraldajaks valida Itaalia. Lõplik otsus tehti 8. oktoobril.
Itaalias oli juba kümme aastat võimul olnud fašistlik valitsus eesotsas Benito Mussoliniga ning MM-võistluste korraldamine oli ideaalne võimalus oma natsionaalsotsialistlikke ideid propageerida. Mussolini kinnitas, et Itaalia korraldab sellise jalgpallietenduse, millist maailm veel kunagi näinud pole.
Kuna FIFA tolleaegsete reeglite järgi korraldaja automaatselt osalusõigust ei saanud, siis tuli Itaalia koondisel kodusele MM-ile jõudmiseks pingutada. MM-i korralduskomitee võis kergendatult hingata alles siis, kui itaallased olid otsustavas matšis alistanud Kreeka 4:0.
Valikturniir tuli esimest korda korraldada seetõttu, et 1933. aasta 28. veebruariks oli osalussoovi avaldanud 32 riiki. Tšiili, Peruu ja Türgi enne valikmängude algust siiski loobusid. 16 finalisti hulka mahtus vaid neli mitte-euroopa koondist – USA, Brasiilia, Argentina ja esimese Aafrika meeskonnana Egiptus. Briti jalgpalliliidud olid FIFA-ga tülis ning ei Inglismaa, Šotimaa, Wales ega Põhja-Iirimaa osalenud valikmängudel.
Kuna Uruguay oli solvunud, et enamik Euroopa meeskondi nende kutse 1930. aasta MM-ile tagasi oli lükanud, siis oma meeskonda Itaaliasse nad ei saatnud. See on MM-võistluste ajaloos esimene ja seni ka viimane kord, kui valitsev meister oma tiitlit kaitsma ei tulnud.
Kui 1930. aasta MM-il mängiti kõik kohtumised vaid Montevideos, siis itaallased jagasid mängud üle kogu maa. Kokku nähti MM-i mänge kaheksas linnas – Roomas, Napolis, Milanos, Torinos, Firenzes, Bolognas, Genovas ja Triestes.
Kui esimesel MM-il Uruguays mängiti esmalt alagruppides, siis Itaalias mängiti olümpiasüsteemis ja esimese mängu kaotanud meeskond langes kohe välja. Kui mängu normaalaeg lõppes viigiga, mängiti 2 x 15 minutit lisaaega. Kui ka see võitjat ei selgitanud, peeti kordusmäng. Loosimine toimus 3. mail Roomas.
Edukaimad väravalööjad.
5 – Oldrich Nejedly (Tšehhoslovakkia)
4 – Angelo Schiavio (Itaalia)
4 – Edmund Conen (Saksamaa)
3 – Raimundo Orsi (Itaalia)
3 – Leopold Kielholz (Šveits)
1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid 3. maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 4. juunist 19. juunini Prantsusmaal.
Ajalugu.
Sõja ootuses Euroopas võõrustas kolmandat MM-finaalturniiri Prantsusmaa. Kuna 1934. aastal oli Mussolini finaalturniiri kasutanud natsiideede propagandaks ja sama tegi ka Hitler kaks aastat hiljem Berliini olümpiamängudega, oli FIFA-l 1938. aasta MM-i korraldaja valikul tõsiselt mõtlemisainet.
Argentina esitas oma kandidatuuri põhjendusega, et nemad sobiksid nii eurooplastele kui ameeriklastele. FIFA-l oli aga veel liiga selgelt meeles 1930. aasta MM, kus osales vaid 13 koondist ja neist ainult 4 Euroopast. Pealegi oli FIFA kasvanud lühikese ajaga 57-liikmeliseks, kusjuures enamuse moodustasid Euroopa riigid.
Just seetõttu otsustati kolmas MM-finaalturniir korraldada Euroopas. Berliinis toimunud FIFA kongressil 1936. aastal langes valik 15. augustil Prantsusmaale ning see oli omamoodi austusavaldus Jules Rimet'le, kes MM-i ideega aastaid tagasi oli lagedale tulnud.
Lõuna-Ameerikast oli seekord kohal vaid Brasiilia, sest MM-ist ilma jäänud Argentina ja Uruguay loobusid. See-eest olid esimest korda esindatud Aasia jalgpallurid Hollandi India näol.
Osavõtuks registreerus 15. veebruariks 1937 37 meeskonda, esimest korda olid tiitlikaitsja Itaalia ja korraldaja Prantsusmaa valikmängudest vabastatud.
Valikturniirist loobujaid oli 8, 27 koondist loositi 14. mail valikmängudeks gruppidesse ja paaridesse. Kodusõjast haaratud Hispaania ei osalenud valikturniiril.
MM-finaalturniirile pääses valikmängude kaudu küll 16 riiki, kuid Prantsusmaale tuli neid üks vähem, kuna Austria oli vahepeal Saksamaa poolt okupeeritud. Seega pidi üks koondis avaringis vaba olema ning 5. märtsil Pariisis toimetatud loosimisel vedas Rootsil.
Turniiri korraldus oli sama mis neli aastat tagasi Itaalias: taas mängiti olümpiasüsteemis. MM-i mängud peeti üheksas linnas: Antibes'is, Bordeaux's, Le Havre'is, Lille'is, Marseilles's, Pariisis, Reims'is, Strasbourg'is ja Toulouse'is.
Edukaimad väravalööjad.
8 – Leonidas da Silva (Brasiilia)
7 – Gyula Zsengeller (Ungari)
5 – Silvio Piola (Itaalia)
4 – György Sárosi (Ungari)
4 – Gino Colaussi (Itaalia)
4 – Gustav Wetterström (Rootsi)
4 – Ernst Willimowski (Poola)
Välislingid.
1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid IV maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 24. juunist 16. juulini Brasiilias.
Ajalugu.
Eelmisest MM-finaalturniirist oli möödas juba 12 aastat, enne kui sai järgmisi korraldada. Põhiliseks takistuseks oli teadagi sõda. 1946. aasta 1. juulil kogunes Luxembourg'is FIFA kongress ning ühe punktina oli kavas ka järgmiste MM-võistluste korraldaja valimine.
Esialgu oli plaanis MM korraldada juba 1949, kuid lõpuks otsustati siiski veel aasta oodata. Ainus kandidaat oli Brasiilia. Peapõhjuseks oli, et Euroopa vajas aega sõjakahjustuste likvideerimiseks.
Selle eest, et kolm korda maailmameistrile auhinnaks olnud karikas sõjakeerises kaduma ei läinud, peab tänama üht Itaalia jalgpalliliidu ametnikku, kes seda kogu sõja vältel oma voodi all peidus hoidis. FIFA 1946. aasta kongressil otsustati, et austusest veerandsada aastat maailma jalgpalliliitu juhtinud Jules Rimet' vastu kannab trofee edaspidi Jules Rimet Trophy nime.
Tagantjärele võib öelda, et otsus valida Brasiilia MM-i korraldama oli õige. Tegemist oli ju Lõuna-Ameerika valitseva meistriga ning jalgpallivaimustusest pole sellel maal kunagi puudust tuntud. FIFA oli veendunud, et brasiillased korraldavad vaatemängulise jalgpallipeo. Mängupaikadeks olid Belo Horizonte, Curitiba, Pórto Alegre, Rio de Janeiro ja Sao Paulo.
31. detsembriks 1948 registreerus valikmängudeks küll 34 meeskonda, kuid tegelikult mängis 25, neist 7 esimest korda. Erinevatel põhjustel jõudis Brasiiliasse täpselt sama palju meeskondi kui kakskümmend aastat varem Uruguaysse: 13. Osalusõiguse saanutest loobusid finaalist India, Türgi ja Šotimaa. Kõige kummalisem oli India loobumise põhjus: FIFA ei lubanud neil mängida paljajalu! Uruguay, Boliivia, Tšiili ja Paraguay ei pidanud finaalturniirile pääsemiseks pidama ainsatki valikmängu.
Järjekordselt muudeti maailmameistri selgitamise süsteemi. Kuna meeskondi oli vähe, moodustati kaks neljaliikmelist alagruppi, üks kolme- ja üks kaheliikmeline. Iga grupi võitja pääses finaalturniirile, kus kõik mängisid kõigiga läbi. Esimest ja viimast korda MM-ide ajaloos polnud kavas finaalmängu. Meeskonnad loositi gruppidesse 30. aprillil 1950 Londonis.
Jalgpalli sünnimaa Inglismaa alustas oma esimest MM-i võiduga Tšiili üle 2:0. Esimese värava lõi Stan Mortensen, teise Wilf Mannion. 29. juunil Belo Horizontes sündis aga MM-võistluste ajaloo üks suuremaid üllatusi: Inglismaa jäi alla USA-le 0:1! Inglaste treener otsustas Stanley Matthewsile puhkust anda, sest ameeriklastega pidanuks kergelt hakkama saama ka Tom Finney, Billy Wright ja Stan Mortensen. Kahjuks inglastel nende arvestuste järgi ei läinud ning Haitil sündinud kesktormaja Larry Gaetjensi tabamus jäi selle kohtumise ainsaks.
MM-iks valminud Rio de Janiero hiiglaslikul Maracanã staadionil elas 16. juulil peetud mängule kaasa ligi 200 000 (193 850) pealtvaatajat ning mängu lõppedes ei uskunud nad oma silmi: Uruguay oli 0:1 kaotusseisust võitnud 2:1 ja tulnud teist korda maailmameistriks. Albino Cardosa Friaca viis Brasiilia kaks minutit pärast teise poolaja algust ette, kuid uruguailastest vastasid talle Alcides Ghiggia ja Juan Schiaffino.
Edukaimad väravalööjad.
9 – Ademir Marques de Menzes (Brasiilia)
5 – Juan Schiaffino (Uruguay)
5 – Estanislao Basora (Hispaania)
4 – Telmo Zarra (Hispaania)
4 – Omar Miguez (Uruguay)


1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid V maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 16. juunist – 4. juulini Šveitsis.
Ajalugu.
1954. aasta MM-finaalturniiri korraldamise andmine Šveitsile oli loogiline, kuna FIFA peakorter asus Zürichis ja 1954. aastal tähistati ka FIFA asutamise viiekümnendat aastapäeva. Kuigi šveitslastele anti korraldusgarantii juba FIFA esimesel sõjajärgsel kongressil 1946. aastal, tuli lõplik jah-sõna aga FIFA kongressil 22. juulil 1950 Rio de Janeiros.
Tänu nii pikale etteteatamisele jäi šveitslastel ettevalmistusteks ja uute staadionide ehitamiseks kaheksa aastat. Ehkki korraldusliku poole pealt võis neile etteheiteid teha, saatis võistlust siiski edu. Šveitslased teenisid võistluse korraldamisega kasumit, kuigi staadionid mahutasid suhteliselt vähe pealtvaatajaid. Esimest korda olid mängupaikades üles seatud ka telekaamerad ja tähtsamatest mängudest tehti ülekandeid, šveitslaste ärivaistu tunnistuseks oli MM-i mälestusmündi vermimine. Mängupaikadeks olid Basel, Bern, Genf, Lausanne, Lugano ja Zürich.
Osalejaid registreeriti 31. jaanuarini 1953 ja huvilisi kogunes 45. Neist 39 loositi 15. veebruaril 1953 valikgruppidesse, pärast seda loobus veel kolm riiki.
1954. aastal pani FIFA presidendi kohustused maha tolleks ajaks juba 80-aastane Jules Rimet ning tema järglase belglase Rodolphe Seeldrayersi juhtimisel otsustati taas muuta MM-finaalturniiri formaati, paraku siiski segasema suunas.
16 finalisti jagati esmalt nelja alagruppi, kusjuures kaks meeskonda olid igas grupis asetatud ja omavahel mängima ei pidanudki! Märkimisväärne oli ka, et viigi korral mängiti juba alagruppides lisaaega. Iga grupi kaks paremat jätkasid veerandfinaalides, kus paarid loositi. Loos otsustas vastased ka poolfinaalis. Finaalturniiri alagrupid loositi 30. novembril 1953 Zürichis.
Veerandfinaali viimases mängus toimus Ungari ja Brasiilia jalgpallurite vahel inetu vahejuhtum, mida hiljem nimetati Berni lahinguks. Nimetatud kohtumises tuli inglasest kohtunikul Ellisel eemaldada kaks brasiillast ja üks ungarlane ning käsikähmlus jätkus ka pärast lõpuvilet rõivistus. Ajalukku läks kohtumine sellega, et esimest korda finaalturniiride ajaloos realiseerisid mõlemad meeskonnad ühes mängus penalti – ungarlastest oli täpne Mihaly Lantos ja brasiillastest Djalma Santos.
Edukamad väravalööjad.
11 – Sandor Kocsis (Ungari)
6 – Max Morlock (Saksamaa LV)
6 – Josef Hügi (Šveits)
6 – Erich Probst (Austria)
4 – Nandor Hidegkuti (Ungari)
4 – Hans Schäfer (SLV)
4 – Ottmar Walter (SLV)
4 – Carlos Borges (Uruguay)
4 – Ernst Stojaspal (Austria)
4 – Robert Ballaman (Šveits)
1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid 6. maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 8. juunist – 29. juunini Rootsis.
Ajalugu.
1958. aasta MM-finaalturniir korraldati teist korda järjest Euroopas. Juba 22. juulil 1950 Rio de Janeiros said rootslased teada, et neil tuleb kaheksa aasta pärast võõrustada maailma paremaid meeskondi. See finaalturniir oli esimene, kus televisiooni vahendusel saadi mängudele kaasa elada ka teistes riikides.
31. märtsiks 1956 oli osalemissoovist teavitanud 55 riiki, kui aga valikmängudeks läks, oli osalejaid järel veel 48. Kangelasteoga said hakkama põhjaiirlased, kes olid valikturniiril paremad kahekordsest maailmameistrist Itaaliast. Esimest korda MM-i ajaloos mängisid finaalturniiril kõik neli Briti rahvuskoondist.
Esimest korda mängiti MM-finaalturniir ilma idee autorita, sest prantslane Jules Rimet oli 16. oktoobril 1956 Pariisis 83-aastaselt surnud.
MM-finaalturniiri mängud toimusid 12 Rootsi linnas: Borås, Eskilstuna, Göteborg, Halmstad, Helsingborg, Malmö, Norrköping, Örebro, Sandviken, Stockholm, Uddevalla ja Västerås. Rootsis läbi viidud turniir oli senipeetuist parim.
Järjekordselt muudeti süsteemi. 16 finalisti loositi 8. veebruaril 1958 Stockholmis nelja alagruppi nagu neli aastat varemgi, kuid seekord mängisid kõik omavahel läbi. Kui teise ja kolmanda koha hõivanud meeskonnad kogusid võrdselt punkte, peeti veerandfinalisti selgitamiseks nende vahel lisamäng. Lisaajast alagrupimängude puhul loobuti. Asetatud meeskondi polnud, kuid igasse alagruppi loositi üks meeskond Lääne-Euroopast, üks Ida-Euroopast, üks Suurbritanniast ja üks Lõuna-Ameerikast.
Juhtus nii, et ühte gruppi sattusid Inglismaa, Brasiilia, NSV Liit ja 1954. aasta pronksisaaja Austriaga. Šveitsis edukalt esinenud Ungari polnud enam nii tugev, sest pärast 1956. aasta ülestõusu verist mahasurumist lahkusid kodumaalt mitmed juhtmängijad eesotsas Puskase, Kocsisi ja Cziboriga. Esimest korda osales NSV Liit, keda pärast 1956. aasta olümpiavõitu peeti üheks favoriitidest.
See MM sai Pelé tähelennu alguseks. Kaheks esimeseks alagrupimänguks Austria ja Inglismaaga brasiillaste treener Moreira noort edurivitähte veel väljakule saata ei julgenud. Austerlasi võideti 2:0, inglastega mängiti 0:0. See, 11. juunil Göteborgi Nya Ullevi staadionil peetud mäng oli finaalturniiride ajaloos esimene, mis lõppes väravateta.
17-aastane Edson Arantes do Nascimento ehk Pelé debüteeris finaalturniiril 15. juunil taas Göteborgis peetud mängus NSV Liidu vastu. Brasiillased võitsid Vava väravatest 2:0 ning kindlustasid endale ka D-alagrupis esikoha. Ka teine selles kohtumises esimest korda väljakule pääsenud brasiillane tõusis hiljem tippude sekka. Selle mehe nimi oli Manuel Francisco Dos Santos ehk Garrincha.
Pronksimängus võitis Prantsusmaa Saksamaad 6:3 ja sai MM-ilt esimese medali. Selles mängus lõi Just Fontaine 4 väravat ja oli ka kõige resultatiivsem väravalööja 13 tabamusega ning on selle tulemusega siiani ületamatu ja vaevalt et keegi seda saavutust ületada suudabki
29. juunil Solnas Råsunda staadionil kuningas Gustav Adolfi ja 49 737 pealtvaataja ees peetud esikohamängus kohtusid esimest korda MM-finaalide ajaloos erinevate maailmajagude meeskonnad. Mäng ise oli ühepoolne, ehkki Liedholm juba neljandal minutil rootslased juhtima viis. Poolajale mindi tänu Vava kahele tabamusele juba brasiillaste 2:1 eduseisus ning teisel mängupoolel lisas Pelé veel kaks ja Zagalo ühe värava. Brasiilia võitis 5:2 ja viis Jules Rimet' karika pärast kaheksa-aastast vaheaega taas Lõuna-Ameerikasse. Kunagi varem ega hiljem pole finaalis löödud kokku seitset väravat.
Ka on 1958.aasta jäänud seni ainsaks korraks, kui Euroopas peetaval MM-il ei võida mõni Euroopa koondis. Brasiillased kasutasid Rootsis esimestena mängusüsteemi 4-2-4, mis peatselt võeti üle kogu maailma poolt. Süsteemi aluseks oli dünaamiline äärte kasutamine.
Edukamad väravalööjad.
13 – Just Fontaine (Prantsusmaa)
6 – Pelé (Brasiilia)
6 – Helmut Rahn (Saksamaa LV)
5 – Peter McParland (Põhja-Iirimaa)
4 – Agne Simonsson (Rootsi)
4 – Kurt Hamrin (Rootsi)
4 – Zdenek Zikan (Tšehhoslovakkia)
4 – Lajos Tichy (Ungari)
1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


1962. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1962. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid VII maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 30. maist – 17. juunini Tšiilis.
Ajalugu.
Londonis 9. juunil 1956. aastal toimunud kongressi pidi FIFA 1962. aasta MM-finaalturniiri korraldaja valima kolme kandidaadi seast, sest sooviavalduse saatsid Argentina, Tšiili ja Saksamaa LV.
Kuna üldise arvamuse kohaselt oli kolmandat korda järjest Euroopas MM-i korraldamine välistatud, lükati sakslaste kandidatuur kohe kõrvale. Suurfavoriit tundus olevat Argentina, kelle plussideks võis pidada nii head meeskonda, korralikke staadioneid kui ka kohalike inimeste suurt jalgpalliarmastust. Kõigest sellest aga ei piisanud, et Tšiilit edestada. Sealne südikas jalgpallipresident Carlos Dittborn suutis FIFA liikmed ära võluda ning MM-turniiri sai Tšiili.
Kuigi 21. mail 1960. aastal oli Tšiilis võimas maavärin, milles hukkus enam kui 5000 inimest, ei loobunud riik korraldusõigusest. Uued staadionid, sealhulgas ka uus ja uhke rahvusstaadion Santiagos said õigeaegselt valmis. Tšiili oli küll vaene riik, kuid FIFA ees suudeti usaldust õigustada. Lisaks pealinnale mängiti veel Aricas, Rancaguas ja Viña del Mars.
Valikturniiril osales 54 riigi koondist. 1962. aasta finaalturniirile ei pääsenud 1958. aastal kodupubliku ees finaali jõudnud Rootsi, kes ei suutnud end seekord 16 finalisti hulka mängida, kaotades lisamängus Šveitsile. Sama saatus tabas ka Rootsis pronksi teeninud prantslasi – nemad jäid neutraalsel pinnal peetud lisamängus alla Bulgaariale. Finaalturniiri neli alagruppi loositi 18. jaanuaril 1962 Santiagos.
Turniiri süsteemis suuri muudatusi ei tehtud, vaid lisamängudest alagrupi paremusjärjestuse selgitamiseks loobuti. Võrdsete punktide puhul arvestati kõigepealt üldist väravate vahet.
Veerand- ja poolfinaalide paarid olid varem paika pandud (A-alagrupi esimene kohtus veerandfinaalis B-alagrupi teisega jne). Esimest korda nõudis FIFA, et kõik ühe alagrupi mängud peetaks ühel ja samal staadionil.
Tiitlikaitsja Brasiilia tuli Tšiilisse peaaegu sama koosseisuga, kes Rootsis maailmameistriks tuli, kuid treener Moreira söandas kogu turniiri jooksul kasutada vaid tosinat (!) mängijat. Kaheksa brasiillast tulid seega maailmameistriks ainsatki mängu pidamata. Ainsa tõsisema tegijana oli lisandunud Amarildo. Pelé sai vigastada juba teises alagrupimängus Tšehhoslovakkia vastu, kuid brasiillaste õnneks osutus just Amarildo talle vääriliseks asendajaks.
Veerandfinaalis läksid kolmandat maailmameistrivõistlust järjest vastamisi Jugoslaavia ja Saksamaa. Kui 1954 ja 1958 oli edu saatnud sakslasi, siis nüüd saabus jugoslaavlaste tund. Mängu ainsa värava lõi 87. minutil Radakovic ning sakslaste ees lõppes tee medalimängudele.
Brasiilia võitis tänu Garrincha kahel väravale Inglismaa 3:1, kusjuures 66. minutil tõrjus inglaste väravavaht Ronald Springett sama mehe sooritatud penalti. Tšiili ja NSV Liidu mängus löödi kõik kolm väravat esimese pooltunni sees, võõrustajad võitsid 2:1. Viimase poolfinalistina väljus kahe Ida-Euroopa meeskonna duellist Tšehhoslovakkia, alistades 1:0 Ungari.
Poolfinaalpaarid viis tabel kokku nii, et taas oli kindlustatud Lõuna-Ameerika ja Euroopa finaal. Kuidas ka tšiillased ei pingutanud, brasiillaste peale nende hammas ei hakanud. Nii Garrincha kui Vava lõid kaks väravat ning 4:2 võit juhatas Brasiilia teist MM-i järjest finaali. Peruu kohtunik Yamasaki eemaldas küll Garrincha kolm minutit enne mängu lõppu väljakult, kuid tollal ei tähendanud punane kaart veel seda, et mängija peab järgmise mängu vahele jätma. Nii sai Garrincha ka finaalis mängida.
Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia kohtumises löödi kõik väravad teisel poolajal. 1934. aasta finalistid tšehhid-slovakid läksid 1:0 juhtima, kuid 20 minutit hiljem jugoslaavlased viigistasid. Asja otsustasid Tšehhoslovakkia kasuks Adolf Schereri kaks väravat viimasel kümnel minutil. Seega kohtusid finaalis kaks meeskonda, kes alagrupis omavahel juba olid pallinud (0:0).
Pronksimatšis otsustas medalite saatuse mängu viimane pealelöök – Rojase jalast maandus pall jugoslaavlaste väravas 90. minutil. Tšiilile oli pronks uskumatu saavutus, sest paljud kahtlesid enne turniiri algust, kas kodumeeskond alagrupistki kaugemale jõuab.
Finaalis jäid brasiillased nii nagu neli aastat tagasi Rootsi vastugi alguses kaotusseisu, kuid 0:1 püsis Tšehhoslovakkia eduskoorina vaid kaks minutit. Siis lõi Pelé asendaja Amarildo viigi. Võit suudeti vormistada siiski alles viimasel mänguveerandil – Zito saatis palli peaga võrku 69. ja Vava 78. minutil. 3:1 võiduga astus Brasiilia MM-ide ajaloos Uruguay ja Itaalia kõrvale kui kahekordne maailmameister. Vavast sai aga esimene jalgpallur, kes löönud värava kahes finaalis järjest.
Edukamad väravalööjad.
4 – Valentin Ivanov ()
4 – Leonel Sanchez ()
4 – Flórián Albert ()
4 – Drazhan Jerkovic ()


1966. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1966. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid VIII maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 11. juulist – 30. juulini Inglismaal.
1966. aastal toimus jalgpalli MM-võistluste finaalturniir Inglismaal. Jalgpalli sünnimaale langetas meeldiva otsuse Rahvusvaheline Jalgpalliliit oma kongressil 22. augustil 1960 Roomas. Inglise jalgpalliliit FA võttis suurturniiri korraldamist kui auküsimust ning mängudeks valitud staadionid olid tõenäoliselt parimad, kus seni MM-i kohtumisi mängitud. Pealtvaatajate arv oli kõigi aegade kõrgeim, ületades 1,6 miljoni piiri.
Mängulinnadeks olid Suur-Manchester (Old Trafford), Birmingham (Villa Park), Middlesbrough (Ayresome Park), Sunderland (Roker Park), Liverpool (Goodison Park), London (Wembley, White City) ja Sheffield (Hillsborough).
15. detsembriks 1963 avaldas valikmängudel osalemiseks soovi 72 meeskonda, kellest osalemiseni jõudis 53. Osalema ei lubatud apartheidpoliitikat ajavat Lõuna-Aafrika Vabariiki. 16 finalisti selgusid 1965. aasta lõpuks ning 6. jaanuaril 1966 loositi finalistid Londonis alagruppidesse. Ainsa Briti meeskonnana pääses finaalturniirile eelmängudest vabastatud Inglismaa.
Turniiri avamäng toimus 11. juulil legendaarsel Wembley staadionil Inglismaa ja kahekordne maailmameister Uruguay vahel. Avamängus väravaid ei löödud, kuid teises voorus võitsid võõrustajad Mehhiko 2:0 ja kolmandas sama tulemusega Prantsusmaa ning kindlustasid endale A-alagrupis esikoha. Teisena sai ühe võidu ja kahe viigi najal edasi Uruguay.
Teist MM-i järjest jäi Pelé panus tagasihoidlikuks ja mänguaeg lühikeseks. Esimeses kohtumises Bulgaariaga (2:0) avas ta küll skoori, kuid sai siis nii tõsiselt vigastada, et pidi mängu Ungari vastu vahele jätma. Portugali vastu oli Pelé küll taas väljakul, kuid oma parimat jalgpalli näidata ei suutnud.
Turniiri ja kogu senise MM-ajaloo ühe suurima üllatuse serveeris D-alagrupis Põhja-Korea meeskond, alistades 19. juulil Middlesbrough' Ayresome Parkil kahekordse maailmameistri Itaalia 1:0. Vähemalt ühte korea nime teadis neil päevil kogu Inglismaa ja Itaalia – Pak Doo Ik, kes oli sensatsioonilise värava autor.
Veerandfinaalis alistas Inglismaa toorutsemisega silma paistnud Argentina raskustega 1:0. 55 minutit kümnekesi mänginud lõunaameeriklaste võrku jõudis Geoff Hursti peapall alles 79. minutil. Inglaste treener Alf Ramsey ristis argentiinlased "metsloomadeks" ning keelas meestel mängu lõppedes vastastega särke vahetada.
Itaalia alistamisest julgust saanud korealased läksid Evertoni kodustaadionil Liverpooli Goodison Parkil Portugali vastu 24. minutiks 3:0 juhtima, kuid siis algas Eusébio soolokontsert. 24-aastane Mosambiigis sündinud jalgpallur lõi 32 minutiga neli väravat järjest (neist kaks penaltist) ning lõpuks oli Portugal võitnud 5:3.
25. juunil Liverpoolis peetud esimeses poolfinaalis mängis Saksamaa üle NSV Liidu 2:1, kusjuures võiduvärava saavutas 68. minutil Franz Beckenbauer. Päev hiljem lõpetasid Bobby Charltoni kaks väravat Wembleyl Portugali edasirühkimise, ehkki kaheksa minutit enne normaalaja lõppu vähendas Eusébio penaltist vahe minimaalseks.
Pronksimängus Portugali ja NSV Liidu vahel pani Eusébio oma väravalöömistele punkti veel ühe penaltiga juba 12. minutil. Kaks minutit enne poolajavilet Eduard Malofejev viigistas, kuid Torrese tabamus kaks minutit enne normaalaja lõppu kindlustas Portugali jalgpallureile pronksmedalid.
Finaal Inglismaa ja Saksamaa LV vahel venis lisaajale, kusjuures taas leidis kinnitust MM-i kullakohtumistele iseloomulikuks saanud omapära – kes juhtima läheb, see ka kaotab.
Helmut Haller viis küll sakslased 12. minutil ette, kuid Geoff Hurst viigistas enne poolajapuhkusele minekut. Martin Petersi värav 78. minutil näis inglastele juba võidu kindlustavat, kuid Wolfgang Weber saatis üleajal viigipalli Gordon Banksi võrku ning teist korda MM-finaalide ajaloos tuli ette võtta lisaaeg.
Selle 11. minutil lennutas Hurst palli latti, kust see põrkas Tilkowski kaitstud värava joonele. Šveitslasest väljakukohtunik Dienst pidas nõu aserist abikohtuniku Bahramoviga ning otsustas värava saavutamise sakslaste protestidele vaatamata lugeda.
Lisaaja viimastel sekunditel lõi Hurst veel oma kolmandagi värava ja jalgpalli sünnimaa oli õnne tipul. Tollal 24-aastane West Hami ründaja Geoff Hurst on jäänud seni ainsaks jalgpalluriks, kel õnnestunud MM-finaalis kolm väravat lüüa. Inglaste esindusrivistusse pääses Hurst vaid seetõttu, et Jimmy Greaves oli alagrupimängudes vigastada saanud.
Edukamad väravalööjad.
9 – Eusébio da Silva Ferreira (Portugal)
5 – Helmut Haller (SLV)
4 – Geoff Hurst (Inglismaa)
4 – Franz Beckenbauer (SLV)
4 – Valeri Porkujan (NSV Liit)
4 – Ferenc Bené (Ungari)


1970. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1970. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid IX maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 31. maist – 21. juunini Mehhikos.
Ajalugu.
Kaks aastat pärast 1968. aasta suveolümpiamänge said mehhiklased end maailmale tutvustada ka jalgpalli MM-võistluste finaalturniiri korraldajatena. Kuus aastat varem tuli neil selleks Tokyo olümpiamängude ajal peetud FIFA kongressil argentiinlastega konkureerida, kuid 8. oktoobril 1964 andis FIFA MM-i siiski inkade ja asteekide järeltulijatele. Paljudele kongressi delegaatidele, eriti eurooplastele, polnud selline valik just meeltmööda. Eelkõige peljati kõrgmäestikku ja suvist leitsakut. Hõredas ja ligi 40-kraadises õhus pole just lihtne 90 minutit järjest palli taga ajada.
Siiski kogunes neisse tingimustesse ihkajaid rohkem kui kunagi varem – koos korraldajate ja maailmameistriga 75. Viis nime kirja panijat hiljem küll loobus, kuid valikmängud said kenasti peetud kõigis maailmajagudes ning uute riikidena lisandusid finalistide nimistusse El Salvador, Maroko ja Iisrael. Finaalturniiri nelja alagrupi koosseisud said selgeks 10. jaanuaril 1970 Méxicos toimunud loosimisel.
Turniiri formaat oli täpselt sama kui neli aastat tagasi Inglismaal. Suurim uuendus oli see, et nüüdsest võis iga meeskond teha mängus kaks vahetust. Veel otsustas FIFA, et kui veerand- ja poolfinaalides on pärast lisaaega seis viigiline, selgitab võitja 'kull' või 'kiri'. Õnneks selleni ei jõutud. Finaali mängud toimusid viies linnas – Guadalajara, León, México, Puebla ja Toluca.
Pärast kahte suhteliselt keskpärast finaalturniiri toimus Mehhikos taas puhta ja ründava jalgpalli pidu. Üheski 32 mängust ei tulnud kohtunikul ainsatki mängijat väljakult eemaldada (esimest korda kasutusel olnud kollaseid kaarte tuli kohtunikel muidugi aeg-ajalt taskust välja võtta). Ründav jalgpall oli tagasi, eelkõige brasiillaste ja sakslaste esituses. Ka osutusid alusetuks kartused kõrguse ja kuuma hukatuslikkusest. Esimest korda MM-ide ajaloos võis MM-võistluste kulgu televisiooni vahendusel jälgida otsepildis üle kogu maakera.
MM-i avamängus Mehhiko – NSV Liidu vahel jäid teist finaalturniiri järjest väravad löömata, kuid see-eest korraldasid mehhiklased enne seda värvika avatseremoonia, esimest korda MM-ide ajaloos. Varem oli vaid olümpiamängude puhul pidu peetud. Esimese mängijate vahetusena läks MM-i ajalukku venelaste vangerdus – teise poolaja alguses asendas Viktor Serebrjannikovi Anatoli Puzatš.
Brasiilia – Itaalia finaal Asteekide staadionil 108 000 pealtvaataja ees oli ilus mäng, kuid lõppes siiski brasiillaste selge võiduga, 4:1. Esimese poolaja 1:1 järel oli eurooplastel veel lootusi, kuid esimese värava löönud Pelé supersöödud ning Gersoni, Jairzinho ja Carlos Alberto rünnakud ei jätnud võitja õigsuses kahtlust.
Brasiilia sai Jules Rimet' karika enda valdusse kolmandat korda ja vastavalt trofee statuudile ka jäädavalt. Kõigis kolmes võidus oli tosina aasta jooksul osaline olnud ka Pelé. Brasiillaste juhendajast Mario Zagallost sai aga esimene mees, kes tulnud maailmameistriks nii mängija kui treenerina.
Edukamad väravalööjad.
10 – Gerd Müller (Saksamaa LV)
7 – Jairzinho (Brasiilia)
5 – Teofilio Cubillas (Peruu)
4 – Pelé (Brasiilia)
4 – Anatoli Bõšovets (NSV Liit)
3 – Roberto Rivelino (Brasiilia)
3 – Uwe Seller (Saksamaa LV)
3 – Luigi Riva (Itaalia)


1974. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1974. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid X maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 13. juunist 7. juulini Lääne-Saksamaal.
Ajalugu.
Pärast Mehhikot oli MM-võistluste kümnes toimumispaik jaheda ja vihmase suvega Saksamaa Liitvabariik, kes sai FIFA-lt õiguse finaalturniiri korraldamiseks 6. juulil 1966 Londonis. Kaks aastat varem Müncheni olümpiamängudel juhtunud traagilistel sündmustel oli oma mõju ka suurele jalgpallipeole, sest nii tõsiseid turvameetmeid kui 1974. aastal polnud ühelgi suurvõistlusel varem rakendatud.
Kolm päeva enne maailmameistrivõistluste algust, 10. juunil valis FIFA endale uue presidendi. Kolmteist aastat ametis olnud inglase söör Stanley Rousi asemele astus maailmaliidu ajaloos esimest korda mitteeurooplane, João Havelange Brasiiliast.
Kuid FIFA-l polnud mitte ainult uus juht vaid ka uus auhind, mida 16 meeskonda alates 13. juunist jahtima hakkasid. Itaallase Silvio Gazzanigga valmistatud uue karika nimeks pakuti küll Stanley Rous Cup ja Churchill Cup, kuid FIFA otsustas lihtsama ja selgema variandi kasuks – FIFA World Cup.
Valikturniiril löödi taas osalejate arvu rekord – koos korraldaja ja tiitlikaitsjaga saabus mängusoov 99 riigilt. 1973. aasta lõpuks olid 14 valiksõela läbinut selged ning 5. jaanuaril 1974 loositi finalistid Frankfurdis alagruppidesse. Mängulinnu oli lisaks Frankfurdile veel kaheksa – Lääne-Berliin, Düsseldorf, Dortmund, Gelsenkirchen, Hamburg, Hannover, München ja Stuttgart.
Kümnendaks finaalturniiriks olid FIFA ametnikud taas uue süsteemi välja mõelnud. Alguses jagati osalejad küll nelja alagruppi, kuid edasi ei jätkatud mitte veerand- ja poolfinaalidega, vaid iga grupi kahest paremast moodustati veel kaks niinimetatud poolfinaalgruppi. Gruppide võitjad kohtusid finaalis, teise koha saajad selgitasid pronksiomaniku. Uus oli ka see, et esimest korda eelistati võrdsete punktide korral parema väravate vahega meeskonda.
1974. aasta MM-i peamine märksõna oli hollandlased. Johann Cruijff ja tema meeskond mängis suurepärast ründavat jalgpalli, kuid lisaks sellele tutvustati maailmale ka uut taktikat, ehk totaalset jalgpalli, kus kaitsjate ülesanne polnud ainult kaitsta ja ründajatel rünnata, vaid mehed võisid väljakul vabalt üksteist asendada. Samas olid uue stiili juurutajad finaalturniirile pääsenud üle noatera, sest Belgiat edestati valikgrupis vaid tänu paremale väravate vahele.
Esimest korda MM-ide ajaloos ei osalenud avamängus korraldava maa esindus. Turniiri avasid 13. juunil Frankfurdi Waldstadionil tiitlikaitsja Brasiilia ja Jugoslaavia, kuid 62 000 pealtvaataja meelehärmiks ei löönud sissejuhatajad juba kolmandat MM-i järjest ainsatki väravat. Mäng ise oli aga ülimalt jõuline – kohtunik määras kokku 46 vabalööki.
Poolfinaalturniiriks sattusid esimesse gruppi Argentina, Brasiilia, Saksa DV ja Holland ning siin näitasid viimased oma tõelist sisu. Kõik vastased võideti üldskooriga 8:0 ja oma väravasse ei lastud seejuures ainsatki palli! Pronksimäng jäi brasiillastele, kes Hollandile kaotasid 0:2, kuid võitsid Argentina 2:1 ja Saksa DV 1:0.
Teises grupis võitis Saksamaa LV Jugoslaavia 2:0 ja seejärel turniiri parimas mängus 0:1 kaotusseisust Rootsi 4:2. Samade vastastega sai hakkama ka Poola ning finalisti pidi otsustama omavaheline kohtumine viimases voorus. Parema väravate suhtega sakslasi rahuldas ka viik. 0:0 püsis Frankfurdis 76. minutini, ehkki 23 minutit varem oli Uli Hönessil olnud suurepärane võimalus võõrustajad juhtima viia. Paraku tõrjus poolakate väravavaht Jan Tomaszewski tema penaltilöögi. Punkti i-le pani ei keegi muu kui Gerd Müller ja SLV võitis 1:0.
Pronksimatšis Poola – Brasiilia olid trumbid poolakate käes, sest just nende rivistuse mängis turniiri suurim väravakütt Grzegorz Lato. Tema värav 77. minutil ka mängu saatuse otsustas.
Brasiilial oli sel MM-il väljas tublisti kahvatum koosseis kui neli aastat varem. Polnud enam Pelét, Tostao'd ega Gersoni ning näiteks mängus Hollandiga oli nende allajäämine ilmne.
Finaal Müncheni Olympiastadionil oli dramaatiline, kuid õnneliku lõpuga võõrustajatele. Inglise kohtunik Taylor määrast Johann Cruyffi kukutamise eest hollandlaste kasuks penalti juba teisel minutil ning Johann Neeskens saatis palli kõhklusteta Sepp Maieri puuri. 25. minutil teenisid penalti ka sakslased ning Paul Breitner kavaldas üle hollandlaste väravavahi Jan Jongbloedi.
Lahendus saabus kaks minutit enne poolajavilet, mil Gerd Müller lõi oma selle turniiri neljanda, üldse aga MM-ide neljateistkümnenda värava (see rekord püsis 2006. aastani, mil selle ületas Ronaldo). Teisel poolajal enam skoori muuta ei suudetud ning Saksamaa oli pärast 20-aastast vaheaega taas tulnud maailmameistriks ja saanud vastaste FIFA World Cupi esimeseks valdajaks.


1978. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1978. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid XI maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 1. juunist – 25. juunini Argentinas.


1982. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1982. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid XII maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 13. juunist – 11. juulini Hispaanias.


1986. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1986. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid XIII maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 31. maist – 29. juunini Mehhikos.


1990. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1990. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid XIV maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 8. juunist – 8. juulini Itaalias.


1998. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
1998. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid XVI maailmameistrivõistlused jalgpallis. Need toimusid 10. juunist 12. juulini Prantsusmaal.
Kuueteistkümnenda MM-finaalturniiril osales esmakordselt 32 koondist. Nii suure arvu osalejate otstarbekuses oli algul kahtlusi.
Ühepoolseid mänge oli siiski vaid mõni üksik.
33 võistluspäeva jooksul mängiti 64 mängu. Finaal toimus staadionil Stade de France.
Keskmine televaatajate arv oli 578 miljonit mängu kohta. Finaali jälgis otseülekandes kaks miljardit inimest. Ükski sündmus pole maailmas varem kogunud nii palju televaatajaid.
Prantsusmaa oli Itaalia ja Mehhiko järel kolmas riik, mis korraldas jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiri teist korda. FIFA täitevkomitee langetas vastava otsuse 9. juulil 1992. Mängupaiku oli kümme – Bordeaux, Lens, Lyon, Marseilles, Montpellier, Nantes, Pariis, Saint-Denis, Saint-Étienne ja Toulouse. Üheksa staadionit kaasajastati, Pariisi külje alla Saint Denis'sse rajati aga uus ja uhke rahvusstaadion, Stade de France.
174 koondist osales valikmängudes, neist 32 esimest korda. 32 finalisti loositi alagruppidesse 4. detsembril 1997 Marseille's. Et alagruppe oli kaheksa, siis kaheksandikfinaali pääsesid kõigi alagruppide kaks paremat.
1998. aasta MM-iga sai otsa ka 24 aastat kestnud João Havelange'i valitsusaeg FIFA presidendina. Brasiillase järglaseks valis FIFA kongress senise peasekretäri, šveitslase Sepp Blatteri, kes edestas teravas valimisvõitluses napilt UEFA juhti rootslast Lennart Johansson.
Turniiri võitis Prantsusmaa, alistades finaalis Brasiilia 3:0. Prantsusmaa tuli maailmameistriks esimest korda ning Prantsusmaa koondis oli pärast Argentinat (1978) teine korraldajamaa koondis, mis tuli maailmameistriks.
Meeskonnad.
Finaalturniirile Prantsusmaal pääses 32 meeskonda. Iga meeskond koosnes 22 mängijast.


2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid XVII maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 31. maist – 30. juulini Lõuna-Koreas ja Jaapanis.
Korraldus.
Esmakordselt jalgpalliajaloos korraldasid MM-finaalturniiri kaks riiki ühiselt: Aasias paiknevad Lõuna-Korea ja Jaapan. Vastavalt kokkuleppele peeti 31. mail toimunud avatseremoonia ja sellele järgnev avamäng valitseva maailmameistri Prantsusmaa ja Senegali vahel Lõuna-Korea pealinnas Seoulis asuval World Cup Stadiumil, maailmameister selgus aga 30. juunil Jaapanis Yokohama International Stadiumil. Finaalturniiril kavas olnud 64 mängu toimusid kokku kahekümnel erineval staadionil, võrdselt kümne linnaga olid esindatud mõlemad korraldajamaad.
Kaheksandikfinaalid.
15. juuni
16. juuni
Senegal – Rootsi 1:1 "hõbedane värav" 2:1
Hispaania – Iirimaa 1:1 penaltid 3:2
17. juuni
18. juuni
Veerandfinaalid.
21. juuni
22. juuni
Lõuna-Korea – Hispaania 0:0 penaltid 5:3
Türgi – Senegal 0:0 "hõbedane värav" 1:0
Poolfinaalid.
25. juuni
1:0 – Michael Ballack 75 min.
26. juuni
1:0 – Ronaldo 49 min.
Pronksimäng.
29. juuni
Türgi – Lõuna-Korea 3:2
1:0 – Hakan Sükür 1 min.
1:1 – Lee Eul-yong 9 min.
2:1 – Ilhan Mansiz 13 min.
3:1 – Ilhan Mansiz 32 min.
3:2 – Song Chong-gug 90 min +3
Finaal.
30. juuni
Brasiilia – Saksamaa 2:0
1:0 – Ronaldo 68 min.
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid XVIII maailmameistrivõistlused jalgpallis. Need toimusid 9. juunist 9. juulini 2006 Saksamaal. Nelja aasta taguselt Jaapanis ja Lõuna-Koreas toimunud turniirilt oli tiitel kaitsta Brasiilial.
Jalgpalli MMi maskottideks olid lõvi Goleo VI ja rääkiv jalgpall Pille.
Eelvoorus osales 205 koondist, lõppturniirile pääses 32.
Mängude toimumiskohad.
2006. aasta jalgpalli MMi ametlik pall
Grupp A.
"9. juuni München" --- Saksamaa – Costa Rica 4:2
"9. juuni Gelsenkirchen" ---
Poola – Ecuador 0:2
"14. juuni Dortmund" --- Saksamaa – Poola 1:0
"15. juuni Hamburg" --- Ecuador – Costa Rica 3:0
"20. juuni Berliin" --- Ecuador – Saksamaa 0:3
"20. juuni Hannover" --- Costa Rica – Poola 1:2
Grupp B.
"10. juuni Frankfurt" --- Inglismaa – Paraguay 1:0
"10. juuni Dortmund" --- Trinidad ja Tobago – Rootsi 0:0
"15. juuni Nürnberg" --- Inglismaa – Trinidad ja Tobago 2:0
"15. juuni Berliin" --- Rootsi – Paraguay 1:0
"20. juuni Köln" --- Rootsi – Inglismaa 2:2
"20. juuni Kaiserslautern" --- Paraguay – Trinidad ja Tobago 2:0
Grupp C.
"10. juuni Hamburg" --- Argentina – Côte d'Ivoire 2:1
"11. juuni Leipzig" --- Serbia ja Montenegro – Holland 0:1
"16. juuni Gelsenkirchen" --- Argentina – Serbia ja Montenegro 6:0
"16. juuni Stuttgart" --- Holland – Côte d'Ivoire 2:1
"21. juuni Frankfurt" --- Holland – Argentina 0:0
"21. juuni München" --- Côte d'Ivoire – Serbia ja Montenegro 3:2
Grupp D.
"11. juuni Nürnberg" --- Mehhiko – Iraan 3:1
"11. juuni Köln" --- Angola – Portugal 0:1
"16. juuni Hannover" --- Mehhiko – Angola 0:0
"17. juuni Frankfurt" --- Portugal – Iraan 2:0
"21. juuni Gelsenkirchen" --- Portugal – Mehhiko 2:1
"21. juuni Leipzig" --- Iraan – Angola 1:1
Grupp E.
"12. juuni Hannover" --- Itaalia – Ghana 2:0
"12. juuni Gelsenkirchen" --- USA – Tšehhi 0:3
"17. juuni Köln" --- Tšehhi – Ghana 0:2
"17. juuni Kaiserslautern" --- Itaalia – USA 1:1
"22. juuni Hamburg" --- Tšehhi – Itaalia 0:2
"22. juuni Nürnberg" --- Ghana – USA 2:1
Grupp F.
"12. juuni Kaiserslautern" --- Austraalia – Jaapan 3:1
"13. juuni Berliin" --- Brasiilia – Horvaatia 1:0
"18. juuni München" --- Brasiilia – Austraalia 2:0
"18. juuni Nürnberg" --- Jaapan – Horvaatia 0:0
"22. juuni Stuttgart" --- Horvaatia – Austraalia 2:2
"22. juuni Dortmund" --- Jaapan – Brasiilia 1:4
Grupp G.
"13. juuni Stuttgart" --- Prantsusmaa – Šveits 0:0
"13. juuni Frankfurt" --- Lõuna-Korea – Togo 2:1
"18. juuni Leipzig" --- Prantsusmaa – Lõuna-Korea 1:1
"19. juuni Dortmund" --- Togo – Šveits 0:2
"23. juuni Hannover" --- Šveits – Lõuna-Korea 2:0
"23. juuni Köln" --- Togo – Prantsusmaa 0:2
Grupp H.
"14. juuni Leipzig" --- Hispaania – Ukraina 4:0
"14. juuni München" --- Tuneesia – Saudi Araabia 2:2
"19. juuni Stuttgart" --- Hispaania – Tuneesia 3:1
"19. juuni Hamburg" --- Saudi Araabia – Ukraina 0:4
"23. juuni Kaiserslautern" --- Saudi Araabia – Hispaania 0:1
"23. juuni Berliin" --- Ukraina – Tuneesia 1:0
Kaheksandikfinaalid.
"24. juuni München" --- Saksamaa – Rootsi 2:0
"24. juuni Leipzig" --- Argentina – Mehhiko 2:1
"25. juuni Stuttgart" --- Inglismaa – Ecuador – 1:0
"25. juuni Nürnberg" --- Portugal – Holland 1:0
"26. juuni Kaiserslautern" --- Itaalia – Austraalia 1:0
"26. juuni Köln" --- Šveits – Ukraina 0:0 (0:3)
"27. juuni Dortmund" --- Brasiilia – Ghana 3:0
"27. juuni Hannover" --- Hispaania – Prantsusmaa 1:3
Veerandfinaalid.
"30. juuni Berliin" --- – 1:1 (4:2)
"30. juuni Hamburg" --- – 3:0
"1. juuli Gelsenkirchen" --- – 0:0 (1:3)
"1. juuli Frankfurt" --- – 0:1
Poolfinaalid.
"4. juuli Dortmund" --- – 0:2
"5. juuli München" --- – 0:1
3. koha mäng.
"8. juuli Stuttgart" --- – 3:1
Finaal.
"9. juuli Berliin" --- – 1:1 (5:3)
Edukamad väravalööjad.
Andmed on esitatud 9. juuli 2006 seisuga.
Parimad mängijad.
Turniiri parimaks mängijaks tituleeriti Prantsusmaa koondise kapten Zinédine Zidane, parimaks noormängijaks Lukas Podolski (Saksamaa).


Fridtjof Nansen.
Fridtjof Nansen (10. oktoober 1861 Store Frøen Christiania (Oslo) lähedal – 13. mai 1930 Lysaker Oslo lähedal) oli Norra teadlane, riigimees ning maadeavastaja.
Teadlane ja maadeavastaja.
Nansen õppis Kristiania (Oslo) ülikoolis zooloogiat. Ta uskus, et valitud erialal on tal parimad võimalused välitingimustes töötamiseks. Hiljem on ta oma otsust siiski kahetsenud ning arvanud, et õigem valik oleks olnud füüsika ja matemaatika, mis oleksid andnud talle paremad võimalused spetsialiseeruda okeanograafia alal. 1888 sai Nansen doktorikraadi.
Esimese ekspeditsiooni tegi ta 1882. aastal Norra küttimislaeva Viking pardal. Nanseni ülesanne oli koguda infot mereloomade ja jääolude kohta. Väidetavalt sellel ekspeditsioonil tuli Nansen mõttele, et ajupuit, mille ta leidis Gröönimaa lähedalt ajujäält, on pärit Siberist ning Gröönimaa lähedale triivinud koos jääga üle põhjapooluse või selle lähedalt.
Kuulsaks sai Nansen kahe polaarekspeditsiooniga. 1888–1889 ületas ta esimese inimesena suuskadel Gröönimaa mandriliustiku. Nansen ei alustanud retke mitte asustatud läänerannikult, vaid elaniketa idarannikult – seda selleks, et lõigata ära taganemistee. See reis tegi temast Norra rahvuskangelase.
Nanseni teine polaarekspeditsioon kestis 1893–1896 laeval Fram. Ekspeditsiooni eesmärk oli kontrollida Põhja-Jäämere ajujää triivi ideed. Selleks purjetas Nansen piki Venemaa põhjarannikut nii kaugele itta, kui jääolud võimaldasid. Severnaja Zemlja lähedal vaierdas ta Frami jääpankade külge. Selgus, et jää liigub tõepoolest Põhja-Jäämeres üldiselt idast läände. Fram väljus jääst 1896. aasta kevadel. Triiv ei kulgenud siiski üle põhjapooluse, nagu Nansen oli lootnud, vaid sellest lõuna poolt. Sellepärast üritas Nansen koos Hjalmar Johanseniga jõuda poolusele suuskadel ja koerte abiga. Poolusele nad ei jõudnud, kuid käisid ära kaugemal põhjas kui ükski inimene enne neid, jõudes põhjalaiusele 86° 14'. Et tagasiteed triivivale laevale oli võimatu leida, liikusid nad lõunasse Franz Josephi maa suunas. Seal olid nad sunnitud talvituma, toitudes jääkarudest ja morskadest. Tagasi Norrasse jõudsid nad järgmisel kevadel Briti ekspeditsiooni abiga. Nädal pärast nende saabumist jõudis Norrasse tagasi ka Fram. Norra rahvas võttis Nanseni ja ta meeskonnakaaslased vastu ekstaatilise vaimustusega.
Aastatel 1887–1908 oli Nansen Oslo ülikooli zooloogiaprofessor ja aastatel 1908–1930 okeanograafiaprofessor.
Riigimees ja humanist.
Nansenil oli tähtis roll ka Norra iseseisvumisel Rootsist 1905. aastal. Ta oli norra rahva seas nii populaarne, et talle pakuti isegi kuninga kohta.
1906–1908 oli ta Norra saadik Suurbritannias. Nansen oli esimene Norra esindaja 1920 asutatud Rahvasteliidus. Seal tegeles ta sõjavangide vahetamise küsimustega ja 1921. aasta Volgamaa näljahäda leevendamisega.
1922 sai Nansen Nobeli rahuauhinna.


1964. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
1964. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis korraldas Hispaania.
1964. aasta EM-il osales kokku 29 riiki. Mängiti sama süsteemi järgi mis esimeselgi korral. Poolfinaalides alistas Nõukogude Liit Taani tulemusega 3:0 ning korraldajamaa Hispaania sai lisaajal jagu Ungarist 2:1. Madriidis tugevas vihmasajus peetud finaalis alistas Hispaania Nõukogude Liidu 2:1.
Finaal.
Euroopa meistrivõistlused, 1964. aasta jalgpallis


1968. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
1968. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis toimusid Itaalias.
1968. aastal nimetati turniir ümber Euroopa jalgpalli meistrivõistlusteks ning sel korral osales 31 riiki. Muudeti ka mängude süsteemi. Meeskonnad paigutati kaheksasse alagruppi, kust igast pääses kaks paremat veerandfinaali. Alates poolfinaalidest peeti turniir Itaalias. Poolfinaalides alistas Jugoslaavia valitseva maailmameistri Inglismaa 1:0 ning Itaalia sai pärast lisaaega väravateta lõppenud mängus Nõukogude Liidu vastu edasi loosiga. Itaalia ja Jugoslaavia vaheline finaalmäng lõppes pärast lisaaega viigiliselt 1:1. Kahe päeva pärast korraldati lisakohtumine, mille võitis Itaalia tulemusega 2:0.
Viited.
Euroopa meistrivõistlused, 1968. aasta jalgpallis


1972. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
1972. aasta EM peeti sama süsteemi järgi mis eelnevgi ning finaalturniir viidi läbi Belgias. Poolfinaalidest said edasi Nõukogude Liit, kes alistas 1:0 Ungari ning Saksamaa LV, kes mängis üle Belgia meeskonna 2:1. Ühepoolselt kulgenud finaali võitis Saksamaa LV, 3:0, kaks tabamust jäi kuulsa edurivimehe Gerd Mülleri arvele. Ühtekokku lõi Müller turniiril 11 väravat. Kaks aastat hiljem tuli sama meeskond ka maailmameistriks.
Finaal.
Euroopa meistrivõistlused, 1972. aasta jalgpallis


1976. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
1976. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis peeti Jugoslaavias.
Poolfinaali suutsid ennast välja mängida Tšehhoslovakkia, Holland, Saksamaa LV ja korraldajamaa Jugoslaavia. Poolfinaalides peeti põnevad heitlused, kus võitja selgus alles pärast lisaaega. Kümne mehega lõpetanud Tšehhoslovakkia suutis jagu saada üheksakesi mängu lõpetanud Hollandi koondisest 3:1 ning Saksamaa LV suutis 0:2 kaotusseisust lõpuks 4:2 alistada Jugoslaavia. Tšehhoslovakkia ja Saksamaa LV-i vaheline finaal oli täis dramaatikat, kus võitja selgus alles 11-m karistuslöökidega. Taas suutsid sakslased 0:2 kaotusseisu tagasi mängida ning lisaaja lõpuks oli tablool seis viigiline 2:2. Euroopa meistriks krooniti aga Tšehhoslovakkia meeskond, kes suutis penaltiseeria võita tulemusega 5:3.
Finaal.
Euroopa meistrivõistlused, 1976. aasta jalgpallis


1980. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
1980. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis toimusid teist korda Itaalias.
1980. aasta EM-il võeti kasutusele uus süsteem. Pärast valikturniiri pääsesid Itaalias peetud finaalturniirile kaheksa meeskonda, kes jagati kahte neljaliikmelisse alagruppi. Alagrupi võitjad pääsesid otse finaali. Finaali jõudsid välja Saksa FV, kes alagrupis alistas otsustavas mängus Hollandi 3:2 ja Belgia, kes võitis oma alagrupis Hispaaniat ning viigistas Inglismaa ja Itaaliaga. Finaalmäng kulges haaravalt ja tasavägiselt. Sakslased läksid 10. minutil Horst Hrubeschi löögist 1:0 juhtima. Belglastel õnnestus viigistada 75. minutil, kui 11-m karistuslöögi realiseeris Rene Vandereycken. Kaks minutit enne mängu lõppu õnnestus Hrubeschil lüüa veel üks värav ja seega sai 2:1 võidu Saksamaa LV.
Finaal.
Euroopa meistrivõistlused, 1980. aasta jalgpallis


1984. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
1984. aasta EM-finaalturniir Prantsusmaal mängiti taas kahes neljaliikmelises alagrupis, kust aga said kaks paremat edasi poolfinaali. Esmakordselt EM-ide ajaloos ei toimunud aga kolmanda koha mängu. Ühest alagrupist suutsid ennast poolfinaali mängida korraldaja Prantsusmaa ja Taani, teisest Hispaania ja Portugal. Prantsusmaa ja Portugali vahelises poolfinaalmängus näitasid meeskonnad publikule ründavat jalgpalli, kus normaalaeg lõppes viigiliselt 1:1. Lisaajal õnnestus Portugalil küll juhtima minna, kuid tänu tollal säranud Michel Platini kahele tabamusele said ikkagi lõpuks 3:2 võidu võõrustajad. Teises poolfinaalis alistas Hispaania pärast 1:1 lõppenud lisaaega penaltidega Taani koondise. Finaalis alistas Prantsusmaa Michel Platini ja Bruno Bellone väravatest Hispaania tulemusega 2:0.
Finaal.
Euroopa meistrivõistlused, 1984. aasta jalgpallis


1988. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
1988. aasta finaalturniir Saksamaa LV-s peeti samasuguse süsteemi järgi mis eelnevgi. Alagrupiturniirist suutsid ennast poolfinaali välja mängida Saksa FV ja Itaalia ning Nõukogude Liit ja Holland. Poolfinaalis alistas Holland tänu kaks minutit enne mängu lõppu löödud Marco van Basteni väravale Saksa FV-e 2:1 ning Nõukogude Liit mängis üle Itaalia 2:0. Väravad lõid omal ajal eduka tandemina tegutsenud Gennadi Litovtšenko ja Oleg Protassov. Euroopa meistriteks krooniti esmakordselt aga Hollandi koondis, kes finaalis alistas Ruud Gulliti ja van Basteni väravatest Nõukogude Liidu 2:0.
Finaal.
Euroopa meistrivõistlused, 1988. aasta jalgpallis


Bretagne.
Bretagne [bröt'anj] on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi loodeosas Bretagne'i poolsaarel.
Kohalik põlisrahvas on bretoonid, kes kasutavad peale prantsuse keele ka bretooni keelt, mis ei ole küll ametliku keele staatuses.
Bretagne jaguneb neljaks departemanguks: Côtes-d'Armor, Finistère, Ille-et-Vilaine ja Morbihan.


Blanšeerimine.
Blanšeerimine (prantsuse keeles "blanchir" “valgendama”) on toiduainete (enamasti puu- ja köögiviljade, samuti mõnede kalaliikide) lühiajaline (mõnekümnest sekundist mõne minutini) töötlemine (nn "kuumehmatamine") keeva vee või auruga ning järgnev külma vee all kastmine keemisprotsessi kiireks peatamiseks.
Eesmärk.
Blanšeerimise eesmärgiks võib olla erksa värvuse ja värske maitse säilitamine (lillkapsas, aeduba, spargelkapsas), koore eemaldamise hõlbustamine (tomatid, mandlid, virskud), toiduaine pehmendamine enne praadimist, toorelt serveeritavate toiduainete osaline pehmendamine (porgand, spargel- ja lillkapsas) ning samade köögiviljade ettevalmistav pehmendamine enne sügavkülmutamist. Õunu ja pirne blanšeeritakse ka enne kuivatamist, et nad tumedaks ei muutuks.
Meetod.
Blanšeerimiseks tuleb ajada vesi suuremas keedunõus vulinal keema, lisada vastavad toiduained ning lasta neil lühikest aega keeda (umbes 30 sekundit), kuid näiteks tomatitele piisab koore lahtilöömiseks juba 20 sekundist. Seejärel tõsta toiduained vahukulbiga sõelale ja jahutada kiiresti külma voolava vee all, et peatada edasine pehmenemine.
Oluline on korraga panna vette vaid niipalju toiduaineid, et keemisprotsess ei katkeks. Eriti mugav on tõsta blanšeeritavad toiduained vette suure sõela või friteerimisrestiga.
Külmutamiseks mõeldud köögivili tuleb enne külmutamist eriti hoolikalt kuivatada, et vältida jää tekkimist.
Blanšeerimine kui taimekasvatuslik termin.
Blanšeerimiseks nimetatakse ka taimekasvatustehnikat, mille abil hoitakse taime lehed valged või välditakse nende roheliseks muutumist kasvatades neid täielikus pimeduses. Just see tööintensiivne protsess muudab belgia endiivia hinna niivõrd kõrgeks.


Lõuna-Baskimaa.
Lõuna-Baskimaa on ajalooline piirkond Hispaanias. Lõuna-Baskimaa hõlmab kõiki baskide maid, mis jäävad Hispaaniasse (Araba, Biskaia, Gipuzkoa ja Navarra)
Suurim linn ja Baskimaa tööstuskeskus on Bilbao.
Ajalugu.
Alates 1. sajandist eKr kuni 5. sajandi keskpaigani oli Baskimaa Rooma valduses.
5.-7. sajandil võitlesid baskid visalt läänegootidega.
Suurem osa Baskimaast säilitas araablastega võideldes iseseisvuse.
11.-15. saj. ühinesid Álava, Guipuzcoa ja Vizcaya feodaalriik kordamööda Navarra ja Kastiilia kuningriigiga. 15. ja 16. saj. vahetusel, kui tekkis Hispaania riik, läks Baskimaa selle koosseisu. 19. saj. keskpaigani säilitas maakond mõningad eriõigused.
Hispaania kodusõjas (1936-39) võitlesid baskid vabariiklaste poolel. 1936. aastal said nad autonoomia, kuid Franco tühistas selle, kui oli 1937. aastal Baskimaa vallutanud.
Uuesti sai Baskimaa autonoomia alles 1979. aastal.


Baski autonoomne piirkond.
Baski autonoomne piirkond on 1. järgu haldusüksus Hispaanias Biskaia lahe ääres Kantaabria mägede piirkonna idaosas.
Hõlmab 3 provintsi: Araba, Biskaia ja Gipuzkoa.
Piirkonna ametlikud keeled on baski keel ja hispaania keel.
Suuremad linnad on Bilbao, Vitoria-Gasteiz, Donostia, Barakaldo ja Getxo.
Majandus.
Tähtsamad tööstusharud on rauamaagi kaevandamine, must metallurgia, masina-, keemia- ja paberitööstus.
Põllumajanduses on kõige rohkem levinud piimakari.


Baskimaa.
"See artikkel räägib traditsioonilisest baskide piirkonnast; samanimelise Hispaania autonoomse piirkonna kohta vaata artiklit Baski autonoomne piirkond"
Seitse nn ajaloolist ala. Kollasega on märgitud Prantsusmaale kuulub Põhja-Baskimaa, rohelisega Navarra autonoomne piirkond ja lillaga Baski autonoomne piirkond.
Baskimaa (baski keeles "Euskal Herria") on piirkond, mis asub kahel pool Püreneede lääneosa, mis moodustab Prantsusmaa ja Hispaania vahelise piiri, ja ulatub Biskaia laheni. See ala vastab enam-vähem baskide ajaloolisele alale ja baski keele levialale.
Baskimaa koosneb seitsmest piirkonnast, nn ajaloolisest alast, mille tõttu baskid ütlevad "Zazpiak Bat" 'seitse moodustavad ühe'. Neli piirkonda lõunas, Hispaania territooriumil, moodustavad "Hegoalde" (Lõuna-Baskimaa) ning kolm piirkonda kirdes, Prantsusmaa territooriumil, moodustavad "Iparralde" (Põhja-Baskimaa).
Mõnikord loetakse Navarra ja Alam-Navarra üheks piirkonnaks.
Ajalugu.
Baskimaa on olnud pidevalt asustatud alates hilispaleoliitikumist. Rooma riigi mõju oli suhteliselt väike, sest Baskimaa asus kõrvalises kohas, mägedes ja väljaspool suuri kaubateid. Siiski asutas näiteks Pompeius Iruñea (Pamplona) linna.
3. sajandil sai Baskimaa sisuliselt sõltumatuks. Iseseisvus pidas vastu idagootide rünnakutele. Moodustunud hertsogkond oli ajuti frankidest ja Akvitaaniast vasallsõltuvuses. Araablaste vallutuse ajal vallutas hertsogkonna Karl Martell. Sellest ajast pärineb "Rolandi laul". Rolandi väesalga hävitasidki tegelikult just baskid.
Moodustus Navarra kuningriik, mis ühendas baskide alasid mõlemal pool Püreneesid umbes 805–1200. Suurima võimsuse saavutas see Sancho III Suure ajal 985–1035. Sel ajal olid Aragón ja Kastiilia Navarra maakonnad ning Sancho saavutas ka protektoraadi Leónii üle. Pärast Sancho surma jagati riik tema poegade vahel, kes alustasid vennatapusõda. 1157. aastal suri Navarra kuningadünastia välja.
1512 hõivas Aragóni kuningas Fernando II Baskimaa lõunaosa. 1520 hõivas Prantsusmaa põhjaosa. Põhjaosa jäi Prantsusmaaga personaaluniooni kuni 1589. aastani, mil Navarra kuningas Henri IV päris Prantsusmaa trooni.
Praegused piirid.
Tänapäeval jaguneb Lõuna-Baskimaa Hispaania Baski autonoomse piirkonna ja Navarra autonoomse piirkonna vahel ning Põhja-Baskimaa moodustab osa Prantsusmaa Pyrénées-Atlantiques'i departemangust. Nende territooriumide pindala on kokku 20 664 km² ja elanike arv umbes 3 miljonit (2,5 miljonit Hispaanias).
Alla kolmandiku elanikkonnast räägib baski keelt. Hispaania keskvalitsus ei soovinud kaua aega anda Baskimaale omavalitsust ega baski keelele ametlikku staatust, mis tänapäevalgi on väga piiratud. See ajendas baskide terrorirühmituse Euskadi ta Askatasuna loomisele.


Bretagne'i lipp.
Bretagne'i lipp või bretooni keeles Gwenn ha du "(Valge ja must)" loodi 1923. aastal USA lipu ja Kreeka lipu eeskujul.
5 musta horisontaalset triipu tähistavad prantsuskeelseid diötseese ja 4 valget triipu bretoonikeelseid.
Hermeliinid pärinevad Bretagne'i hertsogite vapilt.


Québeci vapp.
Québeci vapp on Kanada Québeci provintsi vapp. Praegune vapp pärineb 1939. aastast.
Vapi esimesel real on kuningliku Prantsusmaa traditsiooniline sümbol: kuldsed liiliad sinisel väljal. Teisel on kuldne lõvi punasel väljal, mis on Briti kuningavõimu sümbol. Kolm rohelist vahtralehte kuldsel taustal on Kanada traditsiooniline sümbol. Vapi kohal on kuninglik kroon ja tekst vapil on rahvuslik deviis: "Ma mäletan".


Québeci lipp.
Québeci lipp (prantsuse keeles "Fleurdelisé" (Liiliaõis)) on Kanada Québeci provintsi lipp, mis võeti ametliku lipuna kasutusele 1948. aastal. Valge rist lipul pärineb Prantsusmaa kuningate lippudelt ja valgeid liiliaõisi sinisel taustal, mis tähistavad Neitsi Maarja puhtust, kasutasid Prantsuse-Kanada väed.


Rudolf Sirge.
Rudolf Sirge (30. detsember 1904 Tartu – 24. august 1970) oli eesti kirjanik.
Looming.
Arvestatavaks romaanikirjanikuks kujunes Rudolf Sirge "Looduse" romaanivõistlusel auhinnatud romaaniga "Rahu! Leiba! Maad!".
Sirge loometee tipuks kujunes 1959. aastal ilmunud mahukas romaan "Maa ja rahvas", kus vaadeldakse 1940. aasta kajastusi Eesti külaühiskonnas.
Erinevalt teistest nõukogude aja kirjanikest suutis Sirge monumentaalse Logina Petri kuju kaudu näidata paindlikumalt tollaseid suundumusi.


Kaneel.
Kaneel on maitseaine (vürts), mida saadakse teatud kaneelipuu liikide kuivatatud sisekoorest ehk aluskoorest.
Tuntuimad nendest liikidest on tseiloni kaneelipuu "Cinnamomum verum", millest saadakse kaneeli meie mõistes ehk tseiloni kaneeli'", hiina kaneelipuu ("Cinnamomum aromaticum"), millest saadakse kassiat, ning jaava kaneelipuu.
Tseiloni kaneel on kahvatupruuni värvi ning maheda maitsega, kassia aga tumepruun ning tugeva mõrkjama lõhna ning maitsega. Kassiat müüakse paljudes riikides ka lihtsalt kaneeli nime all.
Kaneeli saamine.
Tseiloni kaneelipuu koorest tehakse kaneelikange. Korjamine toimub vihmaperioodil, mil koor kergesti oksa küljest lahti tuleb. Äravõetud koor seotakse kimpudesse ning jäetakse 1-2 päevaks mattide alla fermenteeruma. Seejärel eraldatakse koore sise- ja väliskiht ja lastakse puhastatud koorel päikese käes kuivades rulli tõmbuda (või on see juba ise rulli tõmbunud). Kuivamisel omandab kaneel tüüpilise kollakaspruuni värvi. Mitu sellist rulli lükatakse üksteise sisse, nii et nad moodustavad kaneelikangi.
Parim kaneel tuleb Sri Lankalt, kuid tseiloni kaneelipuud kasvatatakse ka Tellicherry, Jaaval, Sumatral, Lääne-Indias, Brasiilias ja Egiptuses.
Omadused.
Kaneel on väga aromaatne ja peene, veidi magusa maitsega, kuid samal ajal ka mõrkjas. Parima kvaliteediga on rullikeeratud paberit meenutavad heledad kangid. Mida õhem on koor, seda peenem on kaneeli maitse.
Kaneeli kvaliteeti hinnatakse spetsiaalse mõõtühikuga ekelle. Parima kaneeli hinne on 00000. Mida vähem nulle, seda kehvem kvaliteet.
Kõrge kvaliteediga Sri Lanka kaneel on väga õhuke sile koor, mis on helekollakaspruuni värvi, lõhnab väga hästi ning maitseb eriti magusalt, soojalt ja aromaatselt. Maitse annab kaneeliõli (üks eeterlik õli), mida ta sisaldab 0,5...1%. Selle õli valmistamiseks kaubana kaneelikoort tambitakse, leotatakse merevees ning seejärel destilleeritakse kiiresti. Õli on kuldkollane, kaneelilõhnaga ja väga kuuma aromaatse maitsega. Tema põhikomponent (75%) on kaneelaldehüüd, mis annabki kaneelile terava maitse ja lõhna. Seismisel seob ta hapnikku, muutub tumedamaks ning tekivad vaikained.
Kaneel ja kassia.
Kaneel on palju väärtuslikum kui kassia, sest viimase lõhn on jämedam. Kaneeli võidakse siiski kassiaga asendada või kassia hulka lisada. Tavaliselt on kaneelipulber kassiaga segatud, nii et kaneeli ennast on seal vähe.
Tervet kaneeli- ja kassiakoort on küllaltki hõlbus eristada, ja ka nende mikroskoopilised omadused on üsna erinevad. Kui peenestatud koort töödelda jooditinktuuriga (tärkliseproov), siis kõrge kvaliteediga puhta kaneeli puhul suurt mõju ei ole, kassiasisalduse puhul aga tekib sügavsinine tint, mille värvuse intensiivsus oleneb kassia osakaalust segus.
Kassiat saadi kuni 1960. aastateni põhiliselt Vietnamist, Vietnami sõja ajal hakati hiina kaneelipuud laialdaselt kasvatama Sumatral.
Indias kasutatakse kaneeli, õigemini kassiat, liha- ja köögiviljatoitude juures ning see kuulub ka karri koostisse.
Ostmine ja säilitamine.
Kaneeli müüakse kas koorepulgakestena või pulbriks jahvatatuna, mõnikord ka suhkruga segatult. Kaneelipulber on hinnalisem kui -kangid. Mõlemaid tuleb säilitada õhukindlalt suletuna jahedas ja pimedas kohas.
Kasutamine.
Kaneeli kasutusvaldkond on väga lai. Sellega maitsestatakse magustoite, küpsetisi, kooke, šokolaaditooteid, puuviljamahlu, hõõgveini, teed ja mett.
Kaneeli tarvitamine on eriti levinud riisipudru, mannapudru, rabarberikisselli, küpseõunte ja mitmesuguste küpsetiste juures.
Asendamatu on kaneeli õunaroogade maitsestajana, kaneelikoort võib tihti leida ka marinaadidest. Idamaises köögis lisatakse kaneeli ka liha- ja kalaroogadele, pilafile ja karrile.
Kaneelijäätmetest valmistatavat kaneeliõli kasutatakse paljude likööride aromatiseerijana ning lõhnaainena parfüümide valmistamisel. Kaneeliõli kuulub ka koolajookide, limonaadide ja närimiskummi koostisesse.
Samuti kuulub kaneeli lahutamatu osana piparkoogi- ning hõõgveinivürtsi koostisesse, kaneelita ei saa läbi ka paljud aasia maitsesegud, nagu näiteks garam masala.
Hollandis armastavad lapsed sooja riisi või, suhkru ja kaneeliga.
Ammustel aegadel leidis kaneel kasutamist armujookides ning parfüümina.
Paiguti kasutatakse kaneelilehti samamoodi nagu loorberilehti.
Raviomadused.
Kaneeli raviomadusi kiitis juba Hippokrates 2500 aastat tagasi. Kaneeliõli on eeterlik õli. Ta mõjub tugeva antiseptikumina, soojendab kogu keha ning stimuleerib südametegevust ja vereringet. Teda on kunagi peetud külmetusevastaseks ravimiks.
Kaneeli igapäevast tarvitamist koos vedelikuga on soovitatud skorbuudivastase vahendina.
On leitud, et pool teelusikatäit kaneeli päevas alandab tunduvalt suhkurtõbiste veresuhkru taset. Toime avaldub ka kaneeli leotamisel tees ning ka mittesuhkurtõbistel. Toimeaineks on MHCP (metüülhüdroksü-halkoon-polümeer), mis toimib insuliini taoliselt, soodustades suhkru omastamist rakkude poolt.
Diabeet 2 haigetega tehtud katsetes ilmnes, et nendel, kes võtsid päevas sisse mõne grammi kaneeli, oli veresuhkur 20% madalam kui kontrollrühmal. Osalt koguni haiguse sümptoomid kadusid. Kaneeliravi lõpetamisel tulid kaebused kohe tagasi.
Peale selle vähendab MHCP rasva- ja kolesteroolisisaldust veres.
Kaneeli ravimina nimetatakse ladina keeles "Cortex Cinnamoni" 'kaneelikoor'.
Insektitsiid.
On leitud, et kaneeliõli on väga tõhus insektitsiid. Selles sisaldub vähemalt neli toimeainet (eriti kaneelaldehüüd, mis juba väga väikestes kogustes tapavad putukaid vastsestaadiumis: kontsentratsioonist 29 ppm piisab, et tappa 24 tunni jooksul pool töödeldud sääsevastsetest. Tavapärast pestitsiidi DEET läheb selleks tarvis kontsentratsioonis üle 50 ppm. Praegu uuritakse, kas kaneeliõli toimib ka repellendina (tõrjevahendina) täiskasvanud sääskede ja moskiitode vastu.
Kaneeliõlist või selle toimeainetest võiks saada keskkonnasõbralik alternatiiv sellistele "keemilistele" pestitsiididele nagu DDT ja DEET, mida paljudes kohtades tänapäevani malaariavastases võitluses kasutatakse.
Ajalugu.
Kaneel on üks vanemaid vürtse. Ta on tuntud iidsest ajast. Seda mainitakse Vana-Hiinas vürtsina kasutatud juba umbes 2800 eKr keiser Shennongi vürtside raamatus. Vana-Egiptuses kasutati kaneeli lõhnaainena. Vanaajal oli kaneel nii hinnatud, et teda peeti sobivaks kingituseks valitsejatele.
Kaneeli mainitakse ka Piiblis. 2. Moosese raamatu 30. peatüki 23. ja 24. salmis käsib Issand altaririistade võidmise õli valmistada muuhulgas kaneelist ja kassiast: "Ja Sina võta enesele parimaid palsameid; viissada seeklit sula mürri, ja pool osa sellest, kakssada viiskümmend seeklit, healõhnalist kaneeli, ja kakssada viiskümmend seeklit lõhnavat kalmust, ja viissada seeklit kassiat püha seekli järgi, ja kolm toopi oliiviõli..." Õpetussõnades (7:17) räägitakse armuvoodi kohta: "Ma riputasin voodisse mürri, aaloed ja kaneeli."
Kaneeli mainivad ka Herodotos ja teised antiikkirjanikud. Vana-Kreekas kasutati kaneeli juba 400 eKr.
16.–18. sajandi Euroopas oli kaneel üks eriti kallihinnalistest vürtsidest. Kaupmees Anton Fugger põletas 1530 Karl V võlatähti tolle silme ees kaneelikangide tules, demonstreerides nõnda oma rikkust.
Alates 1580 oli Tseilon (Sri Lanka) portugallaste ülemvõimu all ning nende käes oli kaneelikaubanduse monopol. Nad nõudsid saarelt andamina 125 tonni kaneeli aastas. Tseiloni kuningas Kandy kutsus appi hollandlased. Nõnda läks kaneelimonopol hollandlaste kätte. 1765 hakati Tseilonil esimest korda kaneeli kultuurtaimena kasvatama. Aastal 1796 vallutasid saare inglased. Kaneelikaubanduse monopol läks nüüd inglastele, kuni hollandlased hakkasid Indoneesiasse kaneeliistandusi rajama. Sest ajast ekspordib Indoneesia umbes 8000 tonni kaneeli aastas.


Brabançonne.
Brabançonne (prantsuse "La Brabançonne"; flaami "De Brabançonne"; saksa "Das Lied von Brabant") on Belgia riigihümn.
Laulu algse teksti kirjutas Louis Alexandre Dechet pseudonüümi "Jenneval" all. Muusika autor on François Van Campenhout. 1860. aastal ametliku hümni staatuse saanud loo ametlikud prantsuskeelsed sõnad kirjutas Charles Rogier. Hümnil on ametlikud sõnad kolmes Belgia riigikeeles: prantsuse, hollandi ja saksa keeles.


Tseiloni kaneelipuu.
Tseiloni kaneelipuu ("Cinnamomum verum", ka "Cinnamomum zeylanicum") on väike igihaljas lehtpuu loorberiliste sugukonnast.
Morfoloogia.
Tseiloni kaneelipuu lehed on suured, nelinurkselt piklik-ovaalsed. Noorena muutuvad lehed säravpunasteks, hiljem tumerohelisteks valgete leheroodudega.
Õied moodustavad pöörised. Nad on rohelist värvi ja ebameeldiva lõhnaga.
Kui looduses kasvab kaneelipuu kuni 20 m kõrguseks, siis kultuurtaimena piiratakse tema kasvu paar-kolm korda aastas nii, et iga 1–2 aasta järel saaks 2 m pikkusi võsusid kergesti ära lõigata.
Levila.
Kaneelipuu algkoduks on Sri Lanka (varem tuntud Tseiloni nime all). Tänapäeval kasvatatakse seda puud ka Indoneesia, Madagaskari, Väikeste Antillide ja Kesk-Ameerika istandustes, samuti Brasiilias ja Egiptuses. Kaneelipuu kasvab ainult troopilises kliimas, kõige meelsamini rannikul.
Kasutamine.
Tseiloni kaneelipuu koorest tehakse kaneelikange. Korjamine toimub vihmaperioodil, mil koor kergesti oksa küljest lahti tuleb. Äravõetud koor seotakse kimpudesse ning jäetakse 1-2 päevaks kookosmattide sisse mähituna fermenteeruma. Seejärel eraldatakse koore sise- ja väliskiht ja lastakse puhastatud koorel päikese käes kuivades rulli tõmbuda (või on see juba ise rulli tõmbunud). Kuivamisel omandab kaneel tüüpilise kollakaspruuni värvi. Mitu sellist rulli lükatakse teineteise sisse, nii et need moodustavad kaneelikangi.
Kaneelipuu lõhna tekitab temas sisalduv kaneeliõli, mis koosneb 75% ulatuses kaneelaldehüüdist.


Padma.
"See artikkel räägib jõest, Padmasambhava kohta vaata artiklit Padmasambhava
Ta on suurim Gangese deltaharudest. Tema suur vasakpoolne lisajõgi on Brahmaputra (selle parempoolne haru). Padma suubub paremalt Meghna jõkke.


Gomera.
Gomera on saar Kanaari saarestikus.
Saare pindala on 378 ruutkilomeetrit. Gomera on mägine, maksimaalne kõrgus merepinnast 1487 meetrit. Saare üheks omapäraks on sealsete elanike kasutatav vilekeel silbo.


Saint Clairi jõgi.
Saint Clairi jõgi on jõgi Põhja-Ameerikas. Ta algab Huroni järvest ja suubub Saint Clairi järve.


Huroni järv.
Huroni järv on järv Põhja-Ameerikas. Kuulub Suurde järvistusse.
Üldandmed.
Saarteahelik, sh. Manitoulini saar, jagab järve kahte ossa. Mackinaci väina kaudu ühendatud Michigani järvega. Järvest voolab välja Saint Clairi jõgi. Suurim sissevoolav jõgi on Saint Mary jõgi.


Langeland.
Langeland on saar Läänemeres Fyni saarest kagus. Kuulub Taanile. Saar on sildade kaudu ühendatud Tåsinge ja Fyni saartega.
Saare pindala on 284 km². Seejuures on Langeland 53 km pikk ja vaid kuni 10 km lai. Saarel on 13 300 elanikku (2010) ja suurim asula on Rudkøbing (4600 el.). Selles linnas on sündinud kuulus füüsik ja keemik Hans Christian Ørsted.


Podkamennaja Tunguska.
Podkamennaja Tunguska on jõgi Siberis Kesk-Siberi kiltmaal, Jenissei parempoolne lisajõgi.
Podkamennaja Tunguska pikkus on 1865 km, valgla pindala on 240 000 km².
Jõgi algab Irkutski oblastist Angara mäestikult Katanga jõena. Ta voolab ülemjooksul põhja, möödub lääne poolt 912 m kõrgusest Irinja mäest, seejärel suubub temasse paremalt Tšula jõgi ja Katanga ületab Krasnojarski krai Evengimaa piiri. Edasi pöördub Katanga loodesse, voolab Kesk-Tunguusi platool läbi Tšemdalski ja temasse suubub paremalt Tetere. Sellest alates nimetatakse jõge Podkamennaja Tunguskaks.
Suudme lähedal asub Vanavara asula, kus jõgi pöördub läände. Järgmised asulad jõe kaldal on Mirjuga ja Ošarovo. Seal pöördub jõgi loodesse ja voolab sügavas orus Tunguusi platool. Vasakult suubub sinna Kamo jõgi, misjärel Podkamennaja Tunguska voolab läbi Kujumba. Paremalt suubub temasse Tšunja ja selle suudmes asub Baikit. Baikitis pöördub jõgi läände ja voolab läbi Poligussi. Vasakult suubub temasse Velmo jõgi. Viimane suurem asula enne suubumist Jenisseisse on Sulomai, mis asub vahetult enne Evengimaa piiri. Podkamennaja Tunguska suudmes teisel pool Jenisseid asub Bor.
Peamiselt (60% osas) toitub Podkamennaja Tunguska lumesulamisveest. Pinnaveest tuleb 24% ja vihmaveest 16%. Niisuguse olukorra tõttu on suurvesi jões mais ja juunis. Kuzmovka kontroll-mõõtejaamas oli neil kuudel jõe vooluhulk vastavalt 6546 m³/s ja 5922 m³/s. Kõigil teistel kuudel jäi see alla 1500 m³/s. Kõige madalam oli see märtsis (222 m³/s) ja veebruaris (244 m³/s). Suudmes on vooluhulk keskmiselt 1500 m³/s, aga lume sulamise ajal 35 000 m³/s. Seetõttu on veetase jões lume sulamise ajal talvisest 30 m kõrgem, aga suvel ja sügisel kuni 5 m kõrgem.
Jõgi on laevatatav 1146 km ulatuses. Suurvee ajal saavad suured laevad sõita kuni Baikitini 571 km kaugusel suudmest, sellest ülesvoolu korraldatakse reise kaatritega. Tavalise veetaseme korral on jõgi laevatatav üksnes 275 km ulatuses, Velmo jõe suudmeni.
Jõekaldal asuva Vanavara asula lähedal toimus 1908 plahvatus (niinimetatud Tunguusi meteoriit). See toimus natuke ülesvoolu Velmo jõe suudmest.


Lanzarote.
Lanzarote on saar Kanaari saarestikus.
Saare pindala on 795 km². Saar on vulkaaniline, kuid madal – kõrgus kuni 670 meetrit. Valitseb kuiv troopiline kliima.
Lanzarote on kõige vanem ja kõige idapoolsem Kanaari saartest.


Saône.
Saône (hääldub "son") on jõgi Prantsusmaal, Rhône'i parempoolne lisajõgi.
Jõe pikkus on 473 km ja valgla 29 950 km². Suudmele lähemad 407 kilomeetrit on jõgi kanaliseeritud. Jõe vooluhulk suudmes on 480 m³/s.
Saône algab Lorraine'is umbes 405 meetri kõrgusel merepinnast. Kõigest mõne kilomeetri võrra põhja pool algab Meuse, mis suubub Hollandis Põhjamerre. Saône voolab valdavalt lõunasse. Varsti pärast allikat ületab ta Franche-Comté piiri, seejärel suubub temasse vasakpoolne lisajõgi Lanterne. Edasi voolab Saône läbi Gray ja ületab Burgundia piiri, kus temasse suubub vasakult Ognon. Pärast Auxonne'i läbimist pöördub jõgi edelasse ning temasse suubuvad paremalt Tille ja vasakult Doubs. Chalon-sur-Saône'is pöördub Saône taas lõunasse ja voolab Bresse'i madalikul, kus temasse suubuvad paremalt Grosne ja siis, pärast Tournus' läbimist, vasakult Seille. Viimane on oma alamjooksul Rhône-Alpes'i piirijõgi ja ka Saône voolab mõnda aega piirijõena. Sel ajal läbib ta Mâconi, temasse suubub vasakult Veyle. Pärast Crêches-sur-Saône'i läbimist voolab Saône juba täielikult Rhône-Alpes'i provintsis. Ta läbib Belleville'i ja Villefranche-sur-Saône'i ning suubub Lyonis paremalt Rhône'i jõkke. Jõesuue on umbes 165 m kõrgusel merepinnast, mis teeb jõe languks 240 m. Jõe veed voolavad Rhne'i kaudu Vahemerre.
Jõe nimi tuleb gallia jõejumalanna Souconna nimest. Roomlased nimetasid jõge Arar.


Lewise saar.
Lewis (inglise "Lewis with Harris", gaeli "Leòdhas") on Hebriidide saarestikku kuuluv saar, Välis-Hebriidide kirdepoolseim ja suurim saar.
Tema edelapoolne, poolsaareline osa kannab Harris'e nime.


Earl Grey tee.
Earl Grey on bergamotiõliga aromatiseeritud must tee. See hele, hapukas ja värskendav tsitrusviljamaitseline India ja Tseiloni teede segu erineb märgatavalt teistest mustadest teedest.
Briti välisminister Charles Grey, teine krahv Grey ("Earl Grey"), sattus 1830. aastatel selle vana hiina retsepti peale ühel oma reisidest Idamaadele. Legendi järgi olevat talle retsepti avaldanud üks mandariin, kelle elu krahv olevat päästnud.
Grey andis teeretsepti edasi Londoni teekaupmehele Thomas Twiningile, kes tänutäheks andis uuele tootele krahvi nime. Twiningsi teefirma toodab Earl Grey teed tänaseni. Lisaks pakuvad nad Lady Gray teed, mis on Earl Greyst kergema maitsega ja millele on peale bergamotiõli lisatud ka Sevilla apelsini ning sidrunit.
Ostmine ja kasutamine.
Tänapäeval on Earl Grey tee kõigi suuremate teemajade menüüs ja iga supermarketi riiulil. Eriti armastatakse seda teed Inglismaal ja Põhja-Ameerikas.
Earl Grey ei pruugi sugugi olla kõrge kvaliteediga tee, sest tänu tugevale bergamotimaitsele kasutatakse teda tihti madalakvaliteedilise musta tee aromaatsuse puudumise varjamiseks. Kvaliteetsel Earl Grey teel on pakendil märgistus (orange pekoe).
Earl Grey teed võib juua nii piimaga kui ka ilma, nii kuumalt või ka jääteena.
Teel tuleks tõmmata lasta 3–5 minutit. Lisandina võib kasutada sidruniviilu.
Hoiatus.
Earl Grey tee joomine väga suurtes kogustes võib blokeerida kaaliumi imendumise sooltes.


Bergamotiõli.
Bergamotiõli (ladina keeles "Bergamiae aetheroleum") on peaaegu küpse bergamoti viljakestast (perikarbist) saadav eeterlik õli.
Seda kasutatakse parfümeerias ja maiustuste (kompvekkide) valmistamisel. Prantsusmaal Nancys valmistatakse 1850. aastast bergamotimaitselist suhkrut.
Samuti maitsestatakse bergamotiõliga kuulsat Earl Grey teed.
Tarvitamine soolegaaside vastu.
Bergamotiõli kasutatakse soolegaaside vastu. Tarvitamisviisid on üldmassaaž õliga, kõhu masseerimine või määrimine õliga, kuum mähis ja jalavann. Ägedate soolegaaside korral soovitatakse kuuma mähist või kõhu massaaži kaks korda päevas.
Jalavanni puhul tuleb võtta 3 või 4 tilka bergamotiõli ning segada piima, koore või veega ja saadud segu lisada vanniveele.
Kõhumassaaži puhul tuleb võtta 5 ml külmpressi oliiviõli, millesse tuleb tilgutada 3 tilka bergamotiõli. Masseerimine toimub päripäeva. Masseeritav peab lõdvestuma ja laskma õlil rahulikult imenduda.
Alternatiivid bergamotiõlile soolegaaside puhul on piparmündiõli, apelsiniõli ja bensoeõli.
Aroomiteraapia.
Bergamotiõlil olevat ka seksuaalselt ergutav toime. Samuti tõstvat ta meeleolu.
Bergamotiõli hoidvat ära higilõhna. teda kasutatakse rasuse naha hooldamisel.
Bergamotiõliga saavat ravida ka putukahammustusi ja neutraliseeida mürke.
Hoiatused.
Koos alkoholiga võivat bergamotiõli tekitada kurvameelsust.
Bergamotiõliga ei tehta päikesevanne, sest ta sisaldab 5-metoksüpsoraleeni, mis teeb naha päikesevalguse suhtes tundlikuks.
Earl Grey tee joomine väga suurtes kogustes võib blokeerida kaaliumi imendumise sooltes.
Kasutamine peavalu vastu.
Aroomiterapeut Valerie Ann Worwood soovitab hirmuga segatud ängistuse (kaasnevad muretsemine, juurdlemine, rahutus, halb eelaimus või paranoia) puhul segu, milles on 15 tilka bergamotiõli, 5 tilka lavendliõli ja 10 tilka geraaniumiõli. Allasurutud ärevuse (kaasneb närvilisus, keskendumisvõimetus, ärrituvus, unetus või krooniline kurnatus) korral soovitab ta segu, milles on 10 tilka neroliõli, 10 tilka Otto roosiõli ja 10 tilka bergamotiõli. Nende segudega võib masseerida, neid võib lisada vanniveele, koos auruga sisse hingata või soe või külm mähis pea peale asetada.
Kasutamine nohu puhul.
Nohu vastu kasutatakse bergamotiõli nina ümber määrituna või auruinhalatsiooni teel.


Bergamott.
thumb
Bergamott ehk bergamott-sidrun on bergamotipuu ("Citrus bergamia" või "Citrus aurantium" ssp. "bergamia") vili, väike hapu kuldkollase koorega tsitrusvili.
Morfoloogia.
Nii nagu teisedki tsitruselised on ka bergamott pomerantsvili ehk hesperiid, botaaniliselt mari. Bergamott sarnaneb sidruniga, kuid on pirnikujuline, sageli väikese näsaga. Viljaliha on roheline ning liiga hapu ja kibe, et seda süüa.
Kasvatamine.
Tänapäeval viljeldakse põhiliselt Lõuna-Itaalias, Brasiilias ja Lääne-Indias.
Kasutamine.
Värskelt tarbimiseks bergamott ei sobi, seda kasutatakse hästilõhnava bergamotiõli tootmiseks. Viljakoortest pressitud mee värvi, roheline või kollakasroheline õli on nõrgalt vürtsika, sidrunit ja lavendlit meenutava lõhnaga.
Saadud õli kasutatakse spetsiaalse bergamotilikööri valmistamiseks, samuti maiustuste ja jookide aromatiseerimiseks. Prantsusmaal valmistatakse juba 1850.aastast bergamotilõhnalist suhkrut. Bergamotiõli kasutatakse ka mitmesuguste suu limaskesta-, naha-, hingamis- ja kuseteede infektsioonide korral. Bergamotiõliga maitsestatakse teepõõsalehti, mida kaubanduses tuntakse "Earl Grey Tea" nime all. Õlist valmistatakse veel odekolonni, tualettvett ja kosmeetikavahendeid. Bergamotiõli kuulub meestelõhnaõli "Gucci Nobilet" ja "Eau de Cologne" koostisesse.
Nagu teistestki tsitruselistest valmistatakse bergamott-sidruni koorest ka sukaadi.
Nimi.
Bergamoti nimetus viitab tema päritolule Hispaaniast Berga linnast, kuhu Kolumbus ta Kanaari saartelt kaasa tõi. Teise versiooni järgi on nimi tulnud Itaalias Lombardias asuva Bergamo linna järgi. Selles linnas müüdi bergamotiõli esmakordselt ajaloos.


Allveelaev.
Allveelaev on laev liikumiseks veepinna all. Allveelaevad leiavad enamasti kasutust sõja- või mereuurimislaevadena.
Sõjanduses on allveelaevade suureks eeliseks see, et nad suudavad praktiliselt nähtamatuks jäädes liikuda täielikult vee all, ja püsida seal isegi mitu kuud järjest. Vee all liikumist võimaldava elektrimootori ja torpeedo leiutamine muutis allveelaevad Esimese ja Teise maailmasõja ajal sõjalaevastike võimsaks löögijõuks. Tänapäeva allveelaevadel on kas diisel- ja elektrimootor või tuumareaktor. Allveelaevad on tänapäeval enamasti patrull-laevad ja rakettrelvastusega sõjalaevad. Suurriikide allveelaevad kannavad ka tuumalõhkepeadega mandritevahelisi rakette.
Ajalugu.
Legend jutustab, et esimest korda olevat allveelaevu kasutanud Aleksander Suure sõjamehed Tüürose (Liibanoni) piiramisel 332.a. e. Kr. Et linna kaitsjad neid ei näeks, olevat nad liikunud vee all klaastünnides.
See kaart annab ülevaate, milliste maailma riikide sõjalaevastiku hulka kuuluvad allveelaevad.


Tsitrus.
Tsitrus ("Citrus") on igihaljaste lehtpuude ja -põõsaste perekond ruudiliste sugukonnast.
Morfoloogia.
Tsitruspuud on keskmiselt 5–15 m kõrgused, igihaljad ja lihtlehised.
Lehed on tumerohelised, nahkjad, ovaalsed, tavaliselt terveservalised, mõnel liigil hambulise servaga.
Õied valged ja lõhnavad. Mõlemasoolised õied kinnituvad võrsele ühe- või mitmekaupa, neist igas on 4–5 tupp- ja 5 kroonlehte ning 20–60 kimbuna asetsevat tolmukat. Viljade valmimine võib kesta üle aasta, seetõttu pole haruldane, kui ühel puul on korraga õied, viljahakatised ja viljad.
Tsitrusepuude pomerantsvili ehk hesperiid on omapärane mari, mida iseloomustab eeterliku õli rikas tavaliselt mittesöödav nahkjas väliskest, selle all olev valge õhukoerikas keskmine kiht ja mahlarohke, lihakas, söödav siseosa. Kujult on vili kerajas, piklik või sidrunikujuline ning jaotunud 8–15 segmendiks. Viljaliha on enamiku liikide puhul söödav, sisaldab rohkesti vitamiine, happeid, suhkruid ja glükosiide.
Levila.
Tsitruse perekonda kuuluvad 12–16 liiki koos hulga alamliikidega on pärit Lõuna- ja Kagu-Aasiast ning Malai poolsaarelt.
Kasvatamine.
Olles pärit Aasiast, eelistavad tsitrusviljad troopilist või lähistroopilist kliimat. Tänapäeval viljeldakse tsitrusviljalisi kõikjal lähistroopilistes piirkondades: Lõuna-Hiinas, Ameerika Ühendriikide lõunaosariikides, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Brasiilias, Lõuna-Aafrikas, Iisraelis ja Vahemeremaades (peamiselt Hispaanias, Itaalias ja Kreekas).
Kuna tsitruse perekonna esindajad ristuvad kergesti omavahel, ei ole liikide täpse arvu kohta ei ole täit selgust. Arvatakse, et perekonna kolm esivanemat on tsitronipuu, pomelipuu ja harilik mandariinipuu. Need kolm liiki kasvavad Ida-Aasias ka metsikuna.
Kuna tsitruste ristamine on suhteliselt kerge, on püütud liikidevaheliste hübriididega vähendada tsitrusviljade puudusi, nagu näiteks rohke seemnete sisaldus, mõrkjas maitse või kõva sisekest. Näiteks apelsin on pomeli ja mandariini ristand, greip omakorda apelsini ja pomeli ristand.
Eestis kasvatatakse apelsinipuud ja harilikku sidrunipuud toataimedena.
Liigid, hübriidid ja sordid .
Sidrunisorte tuntakse 120 ümber, apelsinisorte aga üle 400. Arvukas on ka mandariini teisendite, mutantide, hübriidide ja sortide nimekiri.


Kaardiprojektsioon.
Kaardiprojektsioon ehk kartograafiline projektsioon on sfäärilise pinna tasapinnal kujutamise matemaatiline viis.


Keetmine.
Keetmine on toiduainete töötlemine keevas vees või vett sisaldavas vedelikus.
Keemise staadiumid.
Vee temperatuur võib keetmisel ulatuda 100 °C-ni, soola lisamisel 101 °C-ni ja rõhu tõstmisel 1 atm võrra 119 °C-ni. Sageli keedetakse toiduaineid 95-97 °C juures, nii et vesi vaevu väreleb. Sel juhul kasutatakse tehnoloogias väljendeid: "keedetakse tasasel tulel" või "keedetakse nõrgas kuumuses".
Keemise eri staadiumid leiavad kasutamist erinevatel kulinaarsetel eesmärkidel. Kõige lihtsam on eristada erinevaid staadiume visuaalselt ehk silma järgi, lähtudes õhumullide tekkimisest. Toetava vahendina võib kasutada termomeetrit.
Keetmisviisid.
Toiduainete keetmisel nende mass muutub. Mõnede toiduainete mass väheneb, kuna neist eraldub keetmisel vett ja selles lahustunud aineid. Mõnede toiduainete mass aga suureneb, kuna nad imavad keeduvedelikku. Massi kadu on kõige suurem lihal, seentel ja kaladel. Mass suureneb tangainetel ja pastatoodetel, samuti kuivatatud toiduainetel. Massi suurenemine sõltub osaliselt ka sellest, kui palju võetakse keetmiseks vedelikku, ja osalt sellest kui suur on toiduaine veeimamise võime.
Keetmisajad.
Erinevate toiduainete keetmise aeg on erinev ja seda tuleb toiduvalmistamisel arvestada. Esmalt pannakse keema pikema valmimisajaga toiduained ning hiljem lisatakse neid vastavalt valmimise ajale. Toiduaineid ei keedeta kauem, kui valmimiseks vajalik, sest see halvendaks nende kvaliteeti.
Toidunõu pikaajalisel keetmiseks kasutamisel võib nõusse tekkida katlakivi.


Must auk.
Must auk on ruumipiirkond (objekt), mille gravitatsioon on nii tugev, et igasugune mateeria sealhulgas valgus, ei pääse sellest välja. Seda tekitab piisavalt suure massi olemasolu piiratud ruumiosas. Must auk koosneb kahest osast, milleks on singulaarsus ja sündmuste horisont.
Must auk tekib siis, kui väga suure tähe tuumakütus on lõppenud ning tähe sisemusse suuantud gravitatsioonijõu ja tuumareaktsioonidest tekkiva rõhu tasakaal saab rikutud. Täht kollapseerub, vajudes oma enese raskuse all lõkspinna taha, kogunedes ruumipiirkonda mis jääb sissepoole niinimetatud sündmuste horisonti ehk Schwarzschildi raadiust, selle piirkonna tihedus läheneb lõpmatusele ja seda nimetatakse singulaarsuseks. Kuigi neutron- ja kvarkmassi omadused ei ole lõpuni selged, hinnatakse musta augu tekkimiseks vajaliku aine kriitilise massi suuruseks umbes 2 kuni 3 Päikese massi.
Kuigi must auk iseenesest ei ole nähtav, siis valguse kiirusele lähedase kiirusega musta auku langev aine tekitab elektromagnetkiirguse voo musta augu piirkonnast ja muudab ta nähtavaks. Kuna must auk on üldjuhul pöörlev objekt, siis lähtuvalt teooriast on musta augu pöörlemistelje poolused võimelised mateeriat emiteerima ja sealt lähtuvad teineteisele vastassuundades võimsad kiirgusvood ümbritsevasse ruumi.
See protsess viib musta augu hääbumiseni.
kus formula_2 on gravitatsioonikonstant, formula_3 on objekti mass, ja formula_4 on valguse kiirus. Maa massiga objekti kohta oleks Schwarzschild'i raadius 9 millimeetrit, niisiis nööpnõelapea suurune.
Sündmuste horisondist seespool lakkavad kehtimast meile tuntud loodusseadused. Aeg ja ruum kaotavad mõtte füüsikalises tähenduses ning seal võib esineda kõige kummalisemaid nähtusi. Kaob põhjus-tagajärg printsiip ja valitseb nn. kvantgravitatsioon. Teoreetilise füüsika uuringud, mis selle valdkonnaga tegelevad, on praegu alles algelised.
Tänapäeva üks kuulsamaid füüsikuid Stephen William Hawking näitas teoreetiliselt, et mustad augud "auravad". Seda tuntakse Hawkingi kiirgusena. Hawkingi kiirguse käigus tekivad musta augu energiast põhjustatult osakeste paarid, millest üks langeb tagasi musta auku, aga teine osake kiirgub eemale.
On avaldatud ka arvamust, et must auk on värav, mille kaudu on võimalik saada mõnda teise ruumidimensiooni. Samuti on arvatud, et mustad augud on nn. "ussiurgete" sisse- või väljapääsud. Need hüpoteesid on ilmselt tingitud sellest, et mustade aukude kohta on tänapäevalgi vähe teada.
Musta augu läbilõige on skemaatiliselt kujutatud alloleval pildil.
"Skeem on pärit lehelt ja seda on lubatud kasutada vastavalt litsentsitingimustele, millega on võimalik tutvuda lehel ".


Justinianus II.
Justinianus II (669 kuni 4. november 711) oli Bütsantsi keiser aastail 685–695 ja 705–711.


Köppeni kliimaklassifikatsioon.
Köppeni kliimaklassifikatsioon loodi 20. sajandi algul saksa klimatoloogi Wladimir Köppeni poolt. Tõenäoliselt on see kõige laiemalt kasutatav kliimaklassifikatsioon maailmas. Seda on edasi arendanud Köppeni õpilased Geiger ja Pohl. Köppeni süsteemi eeliseks on objektiivsus: iga kliimatüüp on ära määratud kas sademete hulga või õhutemperatuuri alusel. Igale kliimatüübile vastab kuni kolmetäheline kood. Kõige üldisemalt jagatakse kõik kliimatüübid viie grupi vahel: A, B, C, D ja E.
Viis kliimatüüpi.
A – troopiline vihmane kliima
B – kuiv kliima
C – niiske kliima maheda talvega
D – niiske kliima külma talvega
E – polaarkliima
Grupid A, C, D ja E on defineeritud keskmise temperatuuri alusel, ainsana on B defineeritud sademete ja aurumise suhte alusel. Gruppidel A, C ja D on piisavalt metsadele ja rohumaadele vajalikku soojust ja sademeid. Peale nende tuuakse eraldi kliimatüübina välja H ehk mäestikukliima, selles kliimavöötmes muutub kliima väga kiiresti seoses kõrgusvööndilisusega.


Christoph Kolumbus.
Christoph Kolumbus (Genova murdes "Christoffa Corombo"; itaalia keeles "Cristoforo Colombo", hispaania keeles "Cristóbal Colón" ja portugali keeles "Cristóvão Colombo") (arvatavasti 1451 Genova, Itaalia – 20. mai 1506 Valladolid, Hispaania) oli maadeavastaja ja kaupmees, kes 1492. aastal ületas Kastiilia (Hispaania) lipu all Atlandi ookeani ja jõudis Ameerikasse.
Ta lähtus arvestusest, et Maa kerakujulisuse tõttu peab laev jõudma Euroopast Kaug-Itta ka lääne suunas liikudes. Kuigi viikingite laevad jõudsid Põhja-Ameerikasse ligi 500 aastat enne Kolumbuse retke, tekkis Euroopal püsiv kontakt tolle Uue Maailmaga alles tänu Kolumbuse avastusele.
Kuigi Kolumbus oli palunud enda surnukeha toimetada Ameerikasse, maeti ta esialgu siiski Valladolidi kloostrisse. Kolm aastat hiljem sängitati säilmed ümber Sevillasse. Lõpuks lubati Kolumbuse poja Diego lesel Maria de Rojas y Toledol transportida koos mehe põrmuga äi ümbermatmiseks Santo Domingo katedraali, kuhu säilmed jõudsid 1541. aastaks.
Sinna jäid mõlemad kuni 1795. aastani, mil Hispaania loovutas Haiti saare prantslastele ja Kolumbuse jäänused kaevati taas üles ja veeti seekord Havannasse, kuhu need jäid kuni Hispaania-USA sõjani. Siis toodi need 1898 uuesti Sevillasse. Ühtekokku maeti Kolumbuse luid väidetavalt ümber üheksal korral.
Isiklikku.
On teada, et tal oli kolm venda – Diego, Bartolomeo ja Giovanni ning õde Bianchinetta ja kaks poega – Hernando (ka Fernando) ja Diego.


Tōkyō.
Tōkyō (ka: Tokyo ja Tokio; jaapani keeles 東京 'idapealinn', vana nimega Edo (江戸)) on "de facto" Jaapani pealinn ja moodustab koos naaberprefektuuridega suurima elanikuarvuga linnastu maailmas.
Formaalselt ei ole Tōkyō linn. Tōkyō linn (東京市, "Tōkyō-shi") eksisteeris aastatel 1889–1943. Seejärel liideti see Tōkyō prefektuuriga. Endise Tōkyō linna alal on tänapäeval 23 eripiirkonda (特別区), millest igaühel on oma linnapea ja linnaga võrdsed õigused.
23 eripiirkonnas elab kokku üle 9 miljoni inimese. Sajad tuhanded ümbruskonna inimesed käivad Tōkyōs tööl. Pindala on kokku 622 km². Kontekstist sõltuvalt võidakse Tōkyō nime all silmas pidada ka Suur-Tōkyōt, kus elab 30 miljoni inimese.
Tōkyō on Jaapani poliitiline, majandus-, kultuuri-, haridus- ja teaduskeskus, Jaapani keisri ja valitsuse residents ning kogu Ida-Aasia suur äri- ja finantskeskus.
Pilvelõhkujaid on Tōkyōs vähem kui paljudes teistes nii suurtes linnades. Põhjuseks on eeskätt maavärinaohtlikkus. Hoonestus koosneb peamiselt kuue- kuni kümnekorruselistest kortermajadest ja tihedalt koos paiknevatest eramutest.
Ühistranspordisüsteem on maailma keerukaim. Tōkyō tipptunnid on maailmakuulsad.


Kyōto.
Kyōto (jaapani keeles 'pealinn') on linn Jaapanis.
Kyōto oli varem Jaapani keisririigi pealinn. Praegu on ta Kyōto prefektuuri halduskeskus ning Ōsaka-Kōbe-Kyōto linnastu osa.
Linnas toimub oktoobrikuus Jidai Matsuri nimeline suurpidustus.
Vaatamisväärsused.
Erinevalt paljudest teistest Jaapani linnadest, ei pommitatud Kyōtot Teise maailmasõja ajal. Seetõttu on paljud ajaloolised ehitised säilinud. Tuntumad neist on Kiyomizu-dera, keisripalee Kyōto Gosho, Kinkaku-ji, Ginkaku-ji ja Ryōan-ji. 1994. aastast kuuluvad need ja mitmed teised ajaloolised ehitised UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Alternatiivmeditsiin.
Alternatiivmeditsiin on diagnostika, profülaktika ja ravi meetodid, mille toimimisel puudub üldtunnustatud põhjendus ning mida kasutatakse teadusliku meditsiini asemel või kõrval. Mõningatel juhtudel kasutavad ka arstid alternatiivmeditsiini vahendeid või teevad selle praktiseerijatega koostööd.
Paljud alternatiivmeditsiini meetodid on välja kasvanud pärimuslikust rahvameditsiinist.


Androloogia.
Androloogia on meditsiini haru, mis tegeleb Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse järgi mehe reproduktiivse tervisega, st tema paljunemisvõime ehk viljakusega.


Aroomiteraapia.
Aroomiteraapia on eeterlike õlide ja teiste taimse päritoluga lõhnaainete kasutamine inimese meeleolu või tervise mõjutamiseks. Seda peetakse üheks alternatiivmeditsiini meetodiks.


Achilleus.
Achilleus (vanakreeka keeles Ἀχιλλεύς, ladinapäraselt "Achilles") on müütiline vanakreeka kangelane, sureliku Tessaalia kuninga, Zeusi lapselapse Peleuse ja surematu nereiidi Thetise poeg. Achilleus oli vapraim kreeklane Trooja sõjas, Homerose "Iliase" kangelane.
Achilleuse kand.
Thetis püüdis ebaõnnestunult oma poega surematuks muuta. Sellest loost on kaks versiooni. Vanema versiooni järgi määris ema oma imikust poega ambroosiaga ning tõstis ta siis tule kohale, et põletada temast surelikkus; ent selle tegevuse juures katkestas teda Peleus ning raevunud ema hülgas nii oma mehe kui ka poja. Peleus andis Achilleuse kentaur Cheironi kasvatada ja õpetada. Hilisema versiooni kohaselt kastis Thetis noore Achilleuse Styxi jõkke. Kõik, mida jõe püha vesi puudutas, muutus haavamatuks. Et aga ema hoidis Achilleust vette kastes kinni tema kandadest, jäid need kuivaks ning seetõttu kaitsetuks. Sellest ka väljend "Achilleuse kand" – ainus nõrk koht.
Achilleus Trooja sõjas.
Kui Achilleus oli alles poisike, ennustas Kalchas, et Trooja linna ei võideta ilma Achilleuse abita. Moirad olid aga Thetisele öelnud, et kui Achilleus läheb Trooja alla, siis ta langeb seal. Thetis püüdis poega varasest surmast päästa ning saatis Achilleuse Lykomedese õukonda Skyrosele, kus too varjas end tüdrukuks riietatuna. Õukonnas viibimise ajal armus Achilleus Lykomedese tütresse Deidameiasse ja neil sündis poeg Neoptolemos (teise nimega Pyrrhos). Et aga Trooja sõda ei olnud võimalik ilma Achilleuseta võita, saadeti teda otsima Odysseus. Rändkaupmeest teeseldes ilmus Odysseus õukonda, kaubana kaasas ahvatlevad ehted, kuid ehete sekka olid kavalalt poetatud ka mõned toredad sõjariistad. Achilleus paljastas oma maskeeringu, olles ainuke "neiu", kes huvitus iluasjade asemel relvadest.
Achilleust oli lihtne veenda koos Odysseusega Trooja alla minema. Ta juhtis oma isa mürmidonide väge ning teda saatsid tema õpetaja Phoinix ja tema lähedane sõber Patroklos. Troojas saavutas Achilleus kiiresti võitmatu ja piirajate seas vapraima kangelase kuulsuse. Muude kangelastegude hulgas vallutas ta 23 Trooja all olevat linna, sealhulgas ka Lyrnessose, kust ta tõi orjatariks kaasa ilusa Briseisi. Hiljem röövis kreeklaste (s.o Trooja piirajate) juht Agamemnon, kes oli sunnitud loobuma oma orjatarist Chryseisist, Briseisi endale hüvitiseks oma kaotuse eest.
Briseisi röövimisest sai "Iliase" keskse tegevusliini ajend. Nimelt sattus Achilleus Agamemnoni teost raevu ning keeldus edaspidi kreeklaste poolel võitlemast. Et sõja käik pöördus pärast seda kreeklaste vastu, pakkusid nad Achilleusele heldet kahjutasu, kuid kangelane keeldus ikka veel ise võitlemast, küll aga nõustus sellega, et lahingusse asub tema asemel sõber Patroklos, kes kannab Achilleuse turvistikku. Järgmisel päeval aga Patroklos langes Trooja kangelase Hektori käe läbi, kes pidas meest Achilleuseks. Achilleus leinas oma sõpra ja tõotas Hektorile kättemaksu. Tema ema muretses talle Hephaistose enda sepistatud uue soomusrüü, Achilleus naasis sõtta ning tappis Hektori. Seejärel rüvetas ta surnukeha, sidudes selle oma sõjakaariku taha ja tiirutades niiviisi ümber Trooja müüride. Kui aga Priamos, Trooja kuningas ning Hektori isa, tuli kreeklaste laagrisse ning palus oma poja surnukeha välja anda, siis Achilleus leebus ja nõustus.
Achilleuse surm.
Pärast Hektori surma oli Achilleusel vähe elada jäänud. Ta jätkas kangelaslikult võitlust, tappes palju troojalasi ja nende liitlasi, sealhulgas ka Memnoni ja amatsoonide kuninganna Penthesileia. Lõpuks aga õnnestus Priamose pojal Parisel haavata Achilleust noolega kanda, mis tõi kaasa Achilleuse surma. Pärast kangelase surma otsustati anda Achilleuse turvistik, mille oli sepistanud Hephaistos, kõige vapramale kreeklasele. Selle au nimel võistlesid Odysseus ja Aias. Võitjaks osutus Odysseus. Aias pidas seda aga solvanguks, teda tabas hullumeelsus ning ta sooritas enesetapu.
Achilleuse kujutamine kunstis.
Achilleust austati Kreekas heerosena ning ta oli kunstnike, eriti vaasimaalijate ja luuletajate lemmikkujusid.
Maalikunstnike (näiteks Peter Paul Rubens, Nicolas Poussin, Giovanni Battista Tiepolo) meelisteema on Achilleuse viibimine Lykomedese juures. Ooperis on kujutatud ka tema armastust Deidameia vastu, kirjanduses tema suhteid Penthesileia ja Polyxenega.


Katoliku pühakute loend.
Katoliku pühakute loend loetleb katoliku kirikus austatavaid pühakuid.


Denis.
pisi
Püha Dionysius ehk Püha Denis (ka Dennis) (suri umbes 250 Montmartre'il) oli kristlik pühak, Pariisi esimene piiskop, märter. Prantsusmaa kaitsepühak.
Gregorius Tours'i järgi oli Dionysius esimene Pariisi piiskop. Itaallane Dionysius saadeti Roomast misjonärina Galliasse 3. sajandi keskel. Ta asutas Pariisi Seine'i saarele kristliku keskuse. Keiser Valerianusele oli keskuse edukus vastumeelne ning ta lasi Dionysiusel ja tema kahel kaaslasel, preester Rusticusel ja diakon Eleutheriusel, märtrite mäel – Montmartre'il – pead maha raiuda ning kehad Seine'i visata. Kristlased tõid märtrite kehad välja ja matsid maha. Haua kohale püstitati 7. sajandil Saint Denis' basiilika, millest sai hiljem Prantsusmaa kuningate matusepaik.
9. sajandi keskpaigaks olid Pariisi piiskopi Dionysiuse, Dionysius Aeropagis'e (5. sajandi kristliku usuplatooniku) ja Dionysiuse (1. sajandi Pauluse jüngri) legendid segunenud. Sellest legendist sai alguse kultus, mis levis peale Prantsusmaa ulatuslikult ka Inglismaal, kus sellenimelisele pühakule pühitseti 41 kirikut.
Dionysiuse mälestuspäev oli algselt 9. oktoober, nüüd on see üle viidud 21. aprillile.
Püha Dionysiuse poole on pöördutud ka peavalude, tüli ja raevu puhul. Kujutatakse (mahalöödud) pea käte vahel.
Dionysiuse eespalve.
"Jumal, märtrite kroon, kes sa püha Dionysiust ja tema kaaslasi oma nime suuremaks auks paganatele evangeeliumi kuulatama läkitasid, neid vooruste, meelekindluse ja kannatlikkusega kinnitasid, juhata meid"


Roald Amundsen.
Roald Engelbregt Gravning Amundsen (16. juuli 1872 – 18. juuni 1928) oli norra polaaruurija. Ta läbis 1903–1906 esimesena loodeväila ja jõudis 14. detsembril 1911 esimesena lõunapoolusele. Ta oli ka esimene inimene, kes lendas üle põhjapooluse, saades sellega esimeseks inimeseks, kes käinud mõlemal poolusel.
Amundsen sündis Norra laevaomanike ja kaptenite peres. Inspireerituna Fridtjof Nanseni Gröönimaa ületamisest 1888. aastal otsustas ta pühenduda polaaralade uurimisele.
1890–1892 õppis ta Kristiania ülikooli meditsiiniteaduskonnas. 1894–1899 töötas ta madruse ja tüürimehena paljudel laevadel, sh 1897–1899 Antarktikas.
Alates 1903 osales ta ekspeditsioonidel ja saavutas laialdase tuntuse. 1903–1906 läbis ta laeval "Gjøa" esimesena loodeväila (Põhja-Ameerika põhjaranniku) idast (Gröönimaalt) läände (Alaskale). Retke tegi tähelepanuväärseks, et "Gjøa" süvis oli kõigest 1 meeter.
1911. aastal suundus ta laeval "Fram" Antarktisele. 14. detsembril jõudis ta esimese inimesena lõunapoolusele, edestades ühe kuuga Robert Scotti ekspeditsiooni.
1926 sooritas ta esimese lennu üle põhjapooluse dirižaablil "Norge" marsruudil Teravmäed–põhjapoolus–Alaska. Sellega oli ta neljas inimene põhjapoolusel ja kuna esimesi kolme (Frederick Cook, Robert Peary ja Richard Byrd (mõni päev varem 1926) süüdistatakse kas ebapiisavates andmetes või koguni pettuses, on Amundseni peetud esimeseks inimeseks ka põhjapoolusel.
1928 korraldati rahvusvaheline ekspeditsioon Umberto Nobile ekspeditsiooni päästmiseks, mille dirižaabel "Italia" oli Põhja-Jäämerre kukkunud, kui ta oli Põhjapooluselt tagasiteel. Amundsen lendas koos Prantsuse õhujõudude pilootidega teda otsima 18. mail vesilennukiga "Latham" ja jäi teel Spitsbergenisse teadmata kadunuks. Ta kukkus lennukiga Põhja-Jäämerre ja kogu lennuki meeskond hukkus. Viimased andmed tema asukoha kohta saadi meeskonnalt 18. juunil 1928 kell 18.45, kui ta viimast korda saatis raadiosõnumi Karusaarest 19 meremiili kauguselt.
Viited.
Amundsen, Roald
Amundsen, Roald
Amundsen, Roald


Coriolisi efekt.
Coriolisi efekti mõju liikuvale kehale erinevail poolkeradel
Coriolisi efekt ehk Coriolisi jõud [korjol'isi] (kasutatakse ka ekslikke kujusid "Coriolise efekt" ja "Coriolise jõud") on prantsuse matemaatiku ja füüsiku Gaspard-Gustave de Coriolis'i järgi nime saanud jõud, mis näivalt mõjub liikuvaile kehadele pöörlevas taustsüsteemis.
See tähendab, et Maa peal liikumise hetkel sirgjooneliselt kiirenduseta liikuvate objektide trajektoorid on kõverjooned, kui nad kanda kaardile. Liikuv objekt hälbib põhjapoolkeral paremale ja lõunapoolkeral vasakule. Piki ekvaatorit liikuvaile objektidele Coriolisi efekt mõju ei avalda.
Mõju suureneb kaugenedes ekvaatorist pooluste suunas vastavalt valemile
F=sin φ, kus φ on liikuva objekti laiuskraad. Coriolisi jõu saame avaldada valemist
Fcor=2*m*Ω*V*sinφ, kus m on liikuva keha mass (kg), V tema kiirus (m/s), Ω Maa nurkkiirus (rad/s) ning φ objekti paiknemise laiuskraad (°). Maa nurkkiirus näitab, mitme radiaani võrra pöördub Maa ühe sekundi jooksul. Teades sideerilise ööpäeva pikkust 23h 56min 04s ja seda, et Maa teeb ühe täispöörde ehk 360° ehk 2*π*rad selle jooksul, saame Maa nurkkiiruse väärtuseks 0,000664926 rad/s. See on konstant.
Mõnikord väidetakse, et Coriolisi efekt mõjutab ka seda, kumbapidi hakkab pöörlema vannist äravoolav vesi jne. Tegelikult ei sõltu see mitte Coriolisi efektist, vaid pigem vee liikumissuunast jms. Coriolisi efekt on nii väike, et ta pääseb mõjule alles väga suurtes süsteemides pika aja jooksul.
Coriolisi jõu arvestamisel on suur tähtsus geograafias, satelliitide trajektooride arvutamisel jne. Geograafias näiteks on Coriolisi jõu tõttu Eestis valitsevaks läänekaartetuuled ja Inglismaa kliima palju pehmem kui Sahhalinil, kuigi nad asuvad ligikaudu samal laiuskraadil. Coriolisi jõud loob globaalse keskmiste valitsevate tuulte ja hoovuste süsteemi. Samuti põhjustab see Maa poolustele lähematel aladel jõgede kallaste erinevat erosiooni, eriti meridiaanidega paralleelsetel või nende suhtes väikese nurga all voolavatel jõgedel.


Aserbaidžaani riigipeade loend.
Aserbaidžaani riigipeade loend loetleb riiki juhtinud isikud aastatel 1918–1922 ja alates 1990.


Bahama kindralkuberneride loend.
Bahama kindralkuberneride loend loetleb Bahama riigipead esindavad kindralkubernerid alates iseseisvumisest 1973. aastal.


Peleus.
Peleus (lad "Peleus") on kreeka mütoloogias Aigina kuningas Aiakose poeg (ehk aiakiid). Ta oli üks argonautidest, kes saatis Iasoni kuldvillaku otsinguil. Peleuse kuulsaim poeg oli Achilleus, keda hüüti isa järgi peleiidiks.
Pagendused.
Peleus tappis koos oma venna Telamoniga poolvend Phokose ning oli sunnitud seetõttu Aiginast lahkuma. Ta suundus Phthiasse, kus kuningas Euryhinos puhastas ta tehtud kuritööst, ning kus Peleus abiellus Eurytioni tütre Antigonega. See oli ka aeg, mil argonanudid suundusid kuldvillaku järgi ja Peleus liitus nendega. Rännakult tagasi jõudnud, osales Peleus Kalydoni metsseajahil, tappis seal aga kogemata oma naiseisa Eurytioni ja pagendati seetõttu Phthiast.
Ta läks Iolkosesse, kus Akastos, Iolkose uus kuningas puhastas ta tema teisest kuriteost. Iolkoses osales Peleus Akastose isa Peliase matuste auks korraldatud mängudel ning kaotas seal maadluses kuulsale naiskütile Atalantele. Akastose naine Astydameia armus Peleusse, kuid peale tema lähenemiskatsete tõjumist Peleuse poolt, saatis Astydameia kättemaksuks Peleuse naisele Antigonele teate, nagu sooviks Peleus abielluda Akastose tütrega. Sellest kuuldes poos Antigone end üles.
Astydameia rääkis ka oma mehele, et Peleus olevat püüdnud teda võrgutada, mille peale viis Akastos Peleuse jahile, peitis tema mõõga ning jättis ta üksinda ja relvitult maha. Selles olukorras ründasid Peleust kentaurid, kes oleksid temast kergesti võitu saanud, kui mitte Cheiron, üks kentauridest, poleks Peleusele mõõka tagasi andnud. Kentauride rünnaku tagasi löönud maksis Peleus kätte rüüstades Iolkose ning tappes Astydameia (ta tükeldas surnukeha ning marssis oma sõjaväega sellest üle).
Abielu Thetisega.
Pärast Antigone surma abiellus Peleus nereiid Thetisega. Pulmapeol osalesid kõik Olümpose jumalad ja tõid kaasa suurejoonelisi kingitusi, sealhulgas Hephaistose sepistatud soomusrüü ning Poseidoni surematud hobused.
Peleuse ja Thetise pulmapidu on kuulsaks saanud ka vahejuhtumiga, kus Eris põhjustas ilusaimale määratud õunaga tüli jumalannade Hera, Aphrodite ja Athena vahel.
Thetisel ja Peleusel sündis poeg Achilleus, kuid Thetis hülgas oma mehe ja poja pärast seda, kui Peleus oli takistanud tal last tulle kastmisega surematuks muuta. Peleus andis siis Achilleuse kasvatamise kentaur Cheironi kätesse.
Peleuse edasise saatuse kohta on erinevaid legende. Ühe versiooni järgi ajasid Akastose pojad ta Phthiast välja ning ta suri. Teise versiooni kohaselt taasühines ta aga oma naise Thetisega ning muutus seeläbi surematuks.


Claude-Joseph Rouget de Lisle.
Claude-Joseph Rouget de Lisle [klod-žoz'ef ruž'e dö lil] (10. mai 1760 Lons-le-Saunier – 26. juuni 1836) oli Prantsuse sõjaväelane ja helilooja.
Oma lühikese sõjaväekarjääri jooksul oli ta inseneriväe kapten. 1792. aastal loodud marseljeesi kuulsus päästis ta Suurest Terrorist (1793). Rouget de Lisle kirjutas veel käputäie romansse ja oopereid ning elas tagasitõmbunult Choisy-le-Rois, kus ta 1836. aastal suri.


Barbadose kindralkuberneride loend.
Barbadose kindralkuberneride loend loetleb Barbadose riigipeana tunnustatava Suurbritannia kuninganna kohapealsed esindajad alates riigi iseseisvumisest 1966. aastal.


Nereiidid.
Nereiidid on kreeka mütoloogias merenümfid, merejumala Nereuse ja okeaniidi Dorise 50 tütart. Nereiide austasid eriti meremehed.
Nereiidid elasid sügaval merepõhjas oma isa elupaiga läheduses hõbedases koopas. Nad laulisid ja mängisid pilli koos Amphitrite poja Tritoniga, purjetasid delfiinide ja müütiliste merihobude seljas üle lainete. Vahetevahel nähti neid kaldal puhkamas ja päikese- või kuuvalguse käes oma juukseid kuivatamas.
Nereuse tütred olid niivõrd kuulsad oma ilu poolest, et kui Aithiopia kuninganna Kassiopeia hooples end olevat ilusama kui neriidid, võtsid nereiidid seda solvanguna ja palusid Poseidonil Kassiopeiat karistada. Nii saatis Poseidon Aithiopiasse jälgi merekoletise, kes laastas maad ja kellele oleks Kassiopeia tütar Andromeda ohverdatud, kui Perseus ei oleks jõudnud teda päästa.
Meremeeste kaitsjad.
Nereiidid pidasid alati meeles ka surelikke, eriti aga ohus olevaid meremehi. Nad püüdsid vaigistada tormi ning teha kõik võimaliku, et inimeste meresõidud oleksid kiired ja turvalised. Loomulikult püüdsid nad ka meremehi uppumisest päästa. Nereiidid kogusid kuulust ka oraaklitena. Nemad paljastasid inimkonnale Dionysose ja Persephone saladuse.
Nereiidid kunstis.
Nereiide kujutati pikkades heledates rüüdes inimestena. Nad olid antiikkirjanduse ja -kunsti üks lemmikteemasid. Nereiide on kujutatud paljudel kreeka vaasimaalidel. Tähtsaimad vanakreeka nereiidikujutised pärinevad Väike-Aasia lõunaosas Xanthoses asuva lüükia haudehitise monumendilt (5. sajandist eKr). Need meisterlikult viimistletud figuurid paiknesid algselt kõrgel poodiumil oleva pealisehitise sammaste vahel; nüüd asuvad nad Briti Muuseumis.


Bosnia ja Hertsegoviina riigipeade loend.
Bosnia ja Hertsegoviina riigipeade loend koosneb kolmest eraldi tabelist. Esimeses tabelis on toodud Bosnia ja Hertsegoviina presidendid ning Bosnia ja Hertsegoviina presidentuuri esimehed. Teises tabelis on loetletud Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni presidendid ja kolmandas on Serblaste Vabariigi riigipead Bosnia ja Hertsegoviina koosseisus.


Rómulo Gallegos.
Rómulo Ángel del Monte Carmelo Gallegos Freire (2. august 1884 Caracas – 5. aprill 1969 Caracas) oli Venezuela president 1948. aastal.
Ta sai oli ka tuntud kirjanik.
Poliitilist karjääri alustas ta 1936. aastal.
Tema valitsemisele tehti lõpp sama aasta novembris ja ta saadeti eksiili. Ta naasis kodumaale 1958 ja valiti eluaegseks Senati liikmeks.
Tema auks on asutatud Rómulo Gallegose auhind.


İsa Qəmbər.
İsa Yunis oğlu Qəmbər (venepäraselt "Isa Gambarov"; sündinud 24. veebruaril 1957 Bakuus) on Aserbaidžaani poliitik. Ta oli Aserbaidžaani presidendi kohusetäitja 1992. aastal.
Ta on suurima opositsioonierakonna Müsavat juht.


Indira Gandhi.
Indira Priyadarshini Gandhi (sündinud Nehru; 19. november 1917, Allahabad – 31. oktoober 1984, New Delhi) oli India kolmas peaminister, seda kolm ametiaega järjest (1966–1977 ja pärast vaheaega veel ka 1980–1984) ning välisminister (1967–1969, 1984).
Ta isa oli iseseisva India esimene peaminister Jawaharlal Nehru ja ema vabadusvõitleja Kamala Nehru. 1942. aastal abiellus ta ajakirjaniku Feroze Gandhiga, kellest sai ka hiljem India parlamendi liige. Neil oli kaks poega: Rajiv Gandhi, kellest sai India peaminister pärast ema surma ja Sanjay Gandhi, kes oli autokompanii Maruti Udyog asutaja ning kellest oodati saavat ema mantlipärija India Rahvuskongressi juhina. Ta mõrvati oma sikhi ihukaitsjate poolt 31. oktoobril 1984, kui ta oli teel intervjuud andma briti näitlejale Peter Ustinovile Iiri televisiooni tarbeks.


Rajiv Gandhi.
pisi
Rajiv Gandhi (20. august 1944 Bombay, India – 21. mai 1991 Sriperumbudur, Madrase lähedal, Tamil Nadu, India) oli iseseisva India 6. peaminister (1984–1989).
Ta oli Indira Gandhi ja Feroze Gandhi poeg. Peaministriks sai ta pärast oma ema mõrvamist. Ka ta ise langes Tamili tiigrite korraldatud atentaadi ohvriks. Ta abikaasa oli Itaalia päritolu Sonia Gandhi, kes on India Rahvuskongressi president 1998. aastast tänapäevani.


Morpheus.
"Käesolev artikkel räägib Vana-Kreeka unenäojumalast. Muid tähendusi vaata: Morpheus (täpsustus)."
Morpheus (ladina keeles "Morpheus") on Vana-Kreeka unenäojumal, unejumal Hypnose poeg, kes ilmutas ennast inimeste unenägudes enamasti inimkujul.
Morpheus on see, kes vormib meie unenägusid, andes neile kuju (kreeka keeles "morphai"). Hämaralt valgustatud koopas moonide keskel asuvas eebenipuust voodis lamav Morpheus ei mängi kreeka mütoloogias suurt rolli. Tuntuks on ta saanud pigem Ovidiuse peateose "Metamorfoosid" kaudu.
Morpheuse nimest on tuletatud sõna morfiin.


Bill Clinton.
William Jefferson Clinton (sündinud 19. augustil 1946) laiemalt tuntud kui Bill Clinton, oli Ameerika Ühendriikide 42. president, kes oli teenis kaks ametiaega 1993 kuni 2001. Ametisse astumise ajal oli ta 46 aastat vana ja seega nooruselt kolmas USA president. Clinton on vaadetelt tsentristlik ja kolmanda tee esindaja.
Clinton sündis ja kasvas üles Arkansases. Ta õppis Georgetowni ülikoolis ning Rhodese stipendium võimaldas tal oma õpinguid jätkata Oxfordi ülikoolis. Õigusteaduste doktorikraadi sai ta Yale Law School'ist, kus ta kohtus oma tulevase abikaasa Hillary Clintoniga.
Clinton valiti presidendiks aastal 1992 Demokraatliku partei kandidaanina ning tema ametiajal läbis USA oma ajaloo pikima rahuaegse majanduskasvu perioodi. Oma ametiaja alguses kirjutas ta alla seadusele, mis lõi NAFTA. Tema ajal algas "Don't ask, don't tell" poliitika, mis oli ajutine lahendus homoseksuaalide õiguste probleemile Ameerika sõjaväes. Clinton üritas teha tervishoiureformi, kuid reformikava ei leidnud piisavalt toetust. 1996. aastal valiti ta presidendiks tagasi ning sellega oli ta esimene demokraadist president pärast Franklin D. Roosevelti, kes sai teenida kaks ametiaega. 1998 lahvatas seksiskandaal Valge Maja praktikandi Monica Lewinsky'ga ja Clintoni suhtes algatati "impeachmenti-menetlus. Siiski jäi see ainult süüdistuseks ja Clinon sai oma ametiaja lõpuni teenida. Clintoni viimasel kolmel aastal (1998 - 2000) oli eelarve ülejäägis.
Ametist lahkudes oli Clintoni toetusreiting suurem, kui ühelgi teisel presidendil pärast Teist maailmasõda. Clinton asutas Clintoni fondi, mille ülesandeks on rääkida probleemidest nagu AIDS ja globaalne soojenemine. Aastal 2004 ilmus Clintoni autobiograafia "My Life" ning koos oma naisega osales ta Barack Obama 2008. aasta presidendikampaanias. Clinton nimetati 2009. aastal ÜRO erisaadikuks Haitil ning pärast 2010. aasta maavärinat lõi ta koos George W. Bushiga ühise fondi kannatanute abistamiseks.


George H. W. Bush.
George Herbert Walker Bush (sündis 12. juunil 1924), oli Ameerika Ühendriikide 41. president 1989–1993.
Oma poliitikukarjääri alustas ta Texase kongresmenina 1967–1971. Edasi oli ta USA saadik ÜROs 1971–1973. Vabariikliku Rahvusliku Komitee esimehena 1973–1974 vastutas ta Vabariikliku Partei vara ja kampaaniate korraldamise eest. 1974–1976 oli ta USA sidekontori juht Hiinas, 1976–1977 Luure Keskagentuuri direktor, 1977–1980 Houstoni Esimese Rahvusvahelise Panga esimees ja 1981–1989 43. USA asepresident Ronald Reagani administratsioonis.
Ta oli viimane Teise maailmasõja veteran, kes sai USA presidendiks. Sõja ajal oli ta lendur USA mereväes.
Perekond.
Tema isa Prescott Bush oli USA senaator.
George W. H. Bush on abielus Barbara Bushiga. Neil on 4 poega ja 2 tütart, kellest vanem tütar suri 4-aastaselt leukeemiasse.
John Adamsi järel on George Bush teine USA president, kelle poeg (George W. Bush) on saanud USA presidendiks.
Tema teine poeg Jeb Bush oli 1999–2007 Florida kuberner.


Ronald Reagan.
Ronald Wilson Reagan (6. veebruar 1911 – 5. juuni 2004) oli USA 40. president (1981–1989), 33. California kuberner (1967–1975) ja näitleja.
Reagan alustas oma poliitikukarjääri demokraadina, kuid 1962. aastal astus ta ametlikult Vabariiklikusse Parteisse. Tema vaated kujunesid vägagi parempoolseteks, 1964. aasta presidendivalimistel toetas ta tugevalt üht vabariiklaste äärmuslikemat presidendikandidaati läbi aegade, Barry Goldwaterit. 1966. aastal valiti ta California kuberneriks, teist korda 1970. aastal.
1980. aastal sai Reaganist kõigi aegade vanim USA presidendikandidaat. Ta võitis valimised eelmise presidendi Jimmy Carteri ees.
Reaganit peetakse üheks populaarsemaks, mõjukamaks ja edukamaks juhiks Ameerika ajaloos. Eelkõige meenutatakse teda presidendina, kes alistas Nõukogude Liidu kommunismi ning võitis Külma Sõja. Teda tunnustatakse ka USA konservatiivide juhina riigi majanduse elavdamise eest mitmete maksureformide abil.
Oma kahe järjestikuse ametiaja jooksul suutis Reagan teostada eesmärgid – taaselustada Ameerika inimesed ning vähendada nende sõltuvust valitsusest -, mille ta oli paika pannud oma programmis, mida kutsuti Reagani revolutsiooniks. Lubadus, mille ta sõnastas 1980. aasta valimistel, sai ka tema enda silmis täidetud: "Taastada Ameerika suursugune ja enesekindel arengu, kasvu ja optimismi jõud."
Nooruspõlv.
Ronald Wilson Reagan sündis 6. veebruaril 1911. aastal Tampicos, Illinoisis teise pojana John Edward Reagani ja Nelle Wilsoni perre. Reagani isa oli müügimees ja jutuvestja, kes tuli Iiri juurtega katolikust perest ning ema tuli šoti-inglise päritoluga perekonnast. Perekonna suhteliselt halva majandusliku seisu tõttu liikusid vanemad koos lastega palju ringi, püüdes üles seada äriettevõtet erinevates Illinois’ väikelinnades. Kui Ronald oli 9-aastane, kolis pere Dixonisse, Illinois’is, kus ta täiskasvanuikka jõudmiseni elas.
Noor Reagan huvitus loodusest, kirjandusest ning eriti spordist. Tema isa alkoholilembus tekitas küll kodus probleeme, kuid ema suutis olla peres tugev stabiliseeriv jõud. Teismelisena kogus Reagan kuulsust vetelpäästjana – ta päästis 1926.–1933. aasta suvedel 77 inimest. Reagan lõpetas Dixoni keskkooli 1928. aastal ning astus järgneval sügisel Eureka Kolledžisse, kus õppis majandust ning sotsioloogiat, oli jalgpallimeeskonna liige ning esines koolinäidendites. Pärast kooli lõpetamist (1932) töötas ta raadios spordiuudiste teadustajana ning 1937. aastal sõlmis ta Hollywoodis töötamise lepingu. Järgneva 20 aasta jooksul näitles ta 53 filmis.
Abielud ja lapsed.
Ronald Reagan oli abielus kaks korda. 1940. aastal abiellus ta oma esimese abikaasaga, Jane Wymaniga. Reagani abikaasa tõi ilmale kaks last, Maureeni ja Christine'i, ning paar adopteeris kolmanda lapse, Michaeli. Abielu jooksis pärast pikaaegset õnneliku suhte puudumist karile 1948. aastal, kui Wyman andis sisse lahutuse, mis läks lõplikult läbi 1949. aastal. Ronald Reagan oli ainus Ameerika Ühendriikide president, kes oma abikaasast lahutas.
1949. aastal kohtas Reagan näitlejat Nancy Davist ning 1952. aasta mais paar abiellus. Reaganil oli Nancyga kaks last – Patricia Ann ja Ronald Prescott. Reagani ja Nancy vaheline kiindumus oli kõigile teada ning nende suhet nimetati tõeliseks ja lähedaseks. Nancy Davis püsis Reagani tõelise armastusena mehe kõrval kuni tema surmani 2004. aastal.
Poliitikakarjääri algus.
1954. aastaks oli Reagani näitlejakarjäär aeglustunud. General Electric palkas ta televisioonisaate juhiks ning külalisesinejaks General Electricu ettevõtetes. Seda tööd tegi ta 8 aastat, seejuures sai ta pidada kõnesid ja õppida tundma inimesi kõikjal Ameerikas.
Reagan pooldas demokraatide vaateid ja toetas Franklin D. Roosevelti, Dwight D. Eisenhoweri ja Richard Nixoni presidendikampaaniaid, kuid pärast karjääri General Electricus vahetas ta parteisid ning liitus 1962. aastal ametlikult vabariiklastega. 1966. aastal kandideeris Reagan California osariigi kuberneriks ning pärast edukat kampaaniat teenis sellel ametikohal kaks järjestikust ametiaega.
Hoolimata Ühendriikide ühe suurima osariigi kuberneriks olemisest jätkas Reagan veelgi kõrgemale pürgimist. Mõlemal, nii 1968. kui ka 1974. aasta vabariiklaste üleriigilisel konventsioonil, peeti Reaganit potentsiaalseks presidendikandidaadiks. 1980. aastal vabariiklasi esindades kandideeris Reagan Ameerika Ühendriikide presidendiks ning võitis kampaania käigus vastaskandidaati Jimmy Carterit.
Esimene ametiaeg (1981–1985).
Reagan oli USA eesotsas kaks järjestikust ametiaega alates 1981. aastast. Ta on tänaseni kõige vanem Ameerika Ühendriikide president. Tema esimene ametisseastumise avalik pöördumine toimus 20. jaanuaril 1981. aastal ning see algas dramaatilisel moel. Ajal, mil Reagan pidas ametisseastumise kõnet, vabastati 444 päeva Iraani poolt pantvangis hoitud 52 Ühendriikide sõdurit. Kõigest 69 päeva pärast ametliku ametiaja algust langes Reagan peaaegu atentaadi ohvriks, kui John Hinckley presidenti tulistas ning raskelt haavas. Reagan aga taastus kuulihaavast kiiresti ning jätkas pärast haiglast väljasaamist presidentuuri. Atentaadikatse mõjutas palju Reagani populaarsust, mis tõusis 73%-ni.
Esimese ametiaja jooksul laiendas Reagan Ühendriikide sõjaväge ning suurendas kaitsekulutusi, et riiki sõjaliselt kindlustada. Presidendina uskus Reagan indiviidide vabadusse ning viis läbi poliitikat, mis taaselustas USA majandust, muutis sisepoliitika suundi ning panustas Külma sõja lõppemisse.
Teine ametiaeg (1985–1989).
Reagan nimetati teistkordselt ametisse 20. jaanuaril 1985. aastal. Teisel ametiajal keskendus Reagan enamasti narkootikumivastasele poliitikale ning püüdis rangemate seaduste ja avalikkuse teadvustamisega võidelda narkootikumidevabade koolide ja töökohtade eest. Nn narkootikumidevastane sõda (War on Drugs) pälvis ka Reagani abikaasa tähelepanu ning kaasatuse, kes lõi Just Say No kampaania.
Reagani valitsusaja suurim skandaal toimus seoses Iraani-vastase sõjaga. Rahvusvaheline kohus mõistis Ühendriigid süüdi rahvusvaheliste suhete rikkumises, kui USA sekkus teiste riikide asjadesse. Kuigi puudusid tõendid, et president sellest teadlik oleks olnud, kahanes Reagani populaarsus kiiresti ning rahva usaldus presidendi kompetentsusse vähenes.
Alzheimeri tõbi ja surm.
Pärast kahte ametiaega läks Reagan erru. Varsti pärast ametist lahkumist diagnoositi Reaganil Alzheimeri tõbi ning selle saladuses hoidmise asemel otsustas ta 5. novembril 1994 avalikus kirjas Ühendriikide rahvale haigusest teada anda. Järgneva kümnendi jooksul Reagani haigus süvenes ning Reagan suri 5. juunil 2004. aastal 93-aastasena.


Pindalakaart.
Pindalakaart on kaart, millel kaardi objekti iseloomustav arvväärtus on avaldatud selle objekti pindala kujul.
Rangelt võttes ei ole tegu kaardiga, kuna pindalakaart ei esita geograafilist ruumi, vaid hoopis muudab reaalsete objektide suurusi üksteise suhtes.
Levinud on kaks põhilist pindala kaardi tüüpi: pidev ja katkestatud pindalakaart. Katkestatud pindalakaardi puhul on rikutud kaardi topoloogiat: objektid, mis muidu piirnevad üksteisega, ei pruugi enam üksteisega piirduda. Katkestatud pindalakaardi eelis on aga see, et objektide kuju ei pea moonutama.
Esineb kahte tüüpi katkestatud pindalakaarte, kattuvaid ja mittekattuvaid. Esimese korral ei ole objektide tsentroide nihutatud see aga tingib selle, et osa kaardist jääb teise kaardikihi alla, mis teeb selle meetodi ebapopulaarseks. Teisel juhul on objektid oma õigelt kohalt nihutatud, kuid kuna objektidevahelist katvust ei esine on kogu kaardipind nähtav.
Pidevad kaardid on arvuti poolt genereeritud kasutades üsna keerukaid algoritme. Nende eelis on see, et kaardil ei ole nn valgeid laike ega häirivat fragmenteeritust, puuduseks on aga tugevad kujumoonutused.
Mõningail juhtudel on üldse loobutud objekti kuju edasiandmisest ja kasutatud nende asemel sama pindalaga ruute, ringe vms. Allpoololev kaart on katkestatud mittekattuv pindalakaart, mida võib nim. ka kartogrammiks, kuna pindalakaart on kartogrammi üks alaliike.


Vampiir (loom).
Vampiir ehk suur-vampiir ("Vampyrum spectrum") on vampiiri perekonna ainus liik. Ta kuulub imetajate klassi käsitiivaliste seltsi lehtninalaste sugukonda.
Vampiir on Ameerika suurim käsitiivaline. Tema tiibade siruulatus on umbes 80 cm, kehapikkus 125...135 mm ja kaal 145...190 grammi. On teada ka suuremaid isendeid, kelle tiibade siruulatus ületab 100 cm.


Vereimejalased.
Vereimejalased ehk vampiirid ("Desmodontinae") on käsitiivaliste seltsi lehtninalaste sugukonda kuuluv imetajate alamsugukond. Vanemas kirjanduses räägiti eraldi vereimejalaste ("Desmodontidae") sugukonnast.
Sellesse kuuluvad verest toituvad nahkhiired. Neid on kolm liiki: suur-vereimeja ("Desmodus rotundus)", "Diphylla ecaudata" ja "Diaemus youngi". Kõik nad elavad Ameerikas, Mehhikost Brasiilia, Tšiili ja Argentinani.
Need liigid on üksteisest nii erinevad, et nad arvatakse eri perekondadesse, millest igaühte kuulub üks liik. Eraldi sugukonda neid enam ei arvata, sest see varjutaks nende sarnasuse teiste lehtninalastega.


Das Lied der Deutschen.
"Das Lied der Deutschen" ('Sakslaste laul') on Saksamaa riigihümn. Riigihümnina lauldakse tänapäeval ainult viimast, kolmandat salmi.
Viis: Franz Joseph Haydn (1732–1809)
Sõnad: August Heinrich Hoffmann von Fallersleben
Tekst.
Wenn es stets zu Schutz und Trutze
Von der Maas bis an die Memel,


God Save the Queen.
"God Save the Queen" (originaalvariant ja meessoost Briti monarhi valitsemise ajal lauldav hümn on "God Save the King") on patriootiline laul, mis on traditsiooniline, kuid ametlikult kinnitamata Suurbritannia riigihümn, üks kahest Uus-Meremaa riigihümnist, Kanada ja teiste Rahvaste Ühenduse maade kuninglik hümn ning Briti kuningliku perekonna kuninglik hümn.
"God Save The King" esmaettekanne oli traditsioonilise arvamuse järgi Londonis 1745. aastal. 19. sajandi alguses sai sellest riigihümn.
1745. aasta septembris kaotas prints Charles Edward Stuart Edinburghi lähedal Prestonpansis kuningas George II armeele. Kui uudised sellest jõudsid Londonisse, korraldas Drury Lane'i Theatre Royali orkestri juht "God Save The King"'i esitamise pärast näidendit.
Hümni sõnades varieeruvad sõnad "Queen" 'kuninganna' ja "King" 'kuningas', "she" ja "he" ning "her" ja "his".
Ametlikel puhkudel lauldakse ainult esimene salm, mõningatel juhtudel ka teine.
Sõnade autor on Henry Carey (1687?–1743).
Tekst.
God save our gracious Queen (King),
Long live our noble Queen (King),
On you our hopes we fix,
O'er her (his) thine arm extend,
On her (his) be pleased to pour,
May she (he) defend our laws,
To sing with heart and voice,


Du gamla, Du fria.
Du gamla, Du fria on Rootsi Kuningriigi hümn. Sõnad on kirjutanud Richard Dybeck 1844. aastal. Hümnina on kasutusel vaid kaks esimest salmi.
Sõnad.
Du gamla, Du fria, Du fjällhöga nord
Jag hälsar Dig, vänaste land uppå jord,
/: Din sol, Din himmel, Dina ängder gröna.:/
Du tronar på minnen från fornstora dar,
då ärat Ditt namn flög över jorden.
Jag vet att Du är och Du blir vad du var.
/: Ja, jag vill leva jag vill dö i Norden.:/
Jag städs vill dig tjäna mitt älskade land,
din trohet till döden vill jag svära.
Din rätt, skall jag värna, med håg och med hand,
/:din fana, högt den bragderika bära.:/
Med Gud skall jag kämpa, för hem och för härd,
Jag byter Dig ej, mot allt i en värld
/: Nej, jag vill leva jag vill dö i Norden.:/
Vaba tõlge eesti keelde (kaks esimest salmi).
Sa vana, vaba ja mõõtmatu Põhjamaa
Ma tervitan Sind, kauneim paik maa peal,
tervitan Sinu päikest, taevast, sinu aasu haljaid!
Tervitan Sinu päikest, taevast, sinu aasu haljaid!
kui Sinu auväärne nimi sai teatavaks üle kogu maailma.
Ma tean, et Sa oled ja jääd selleks, kes Sa olid.
Jah, ma tahan elada ja surra Põhjamaal!
Jah, ma tahan elada ja surra Põhjamaal!


Hypnos.
Hypnos (kreeka keeles 'uni') on vanakreeka mütoloogias unejumal, Nyxi (Öö) ja Erebose poeg, Thanatose (Surma) kaksikvend.
Hypnos elas koos oma vennaga allmaailmas. Hypnose poeg on Morpheus.
Ta andis Endymionile võime magada avatud silmadega, et see saaks näha oma armastatut kuujumalanna Selenet.
Hypnost kujutatakse tavaliselt alasti noore mehena, kellel on tiivad meelekohtadel, või siis vanema habemega mehena, kellel kasvavad tiivad välja õlgadest.


Marianne.
pisi
Marianne [mar'jann] on Prantsusmaa rahvuslik sümbol.
Esimest korda hakati naist, kes kannab Früügia mütsi, kujutama Vabariigi ja Vabaduse sümbolina Prantsuse revolutsiooni ajal. Früügia mütsi, vabaduse sümbolit, kandsid Vana-Kreekas ja Vana-Roomas vabaks lastud orjad.
Prantsuse Kolmanda Vabariigi ajal hakkas Marianne'i kujude ja eriti büstide valmistamine eriliselt vohama. Hilisemal ajal on Marianne'ile antud kuulsate näitlejannade näojooni.


Gaia.
"See artikkel räägib tegelaskujust Vanakreeka mütoloogias; James Lovelocki teooria kohta elavast Maast vaata lehekülge Gaia hüpotees"
Gaia ehk Ge on kreeka mütoloogias maajumalanna (kreeka keeles "Ge" või "Ga" tähendab "maa").
Gaia oli kreeklaste silmis ammendamatu jõu ja viljakuse läte, eluallikas ja elukandja, kõigi elusolendite sünnitaja ja toitja ning ürgjumalanna, kellest on sündinud kõik maa peal.
Temas on põimunud nii kreekaeelsed kui kreeklaste müütilised kujutlused.
Gaia olevat sündinud Kaosest, universumi tohutust tühjusest. Algmütoloogias öeldakse olevat koos Gaiaga sündinud ka Tartaros ja Eros.
Taeva, mägede ja mere sünd.
Gaiast on sündinud partenogeneetiliselt ehk ilma meheliku sekkumiseta Uranos (Taevas), Pontos (Meri) ja Oroi (Mäed). Uranos oli Gaia esmasündinu ja temast suurem. Uranos ümbritses Gaiat ning hõlmas oma lõpmatu haardega kogu kosmose. Ta oli ääretult ilus, suur ja sügavsinine. Gaia oli oma esimesest pojast niivõrd võlutud, et armus temasse ning heitis Uranose määratu kehaga ühte. Sellest ühendusest sündis hulganisti erinevaid jumalusi.
Pärast Uranose sündi haarasid Gaiat taas tuhud. Tema valu oli talumatu, tohutu võitlus ja rappumine käis sügaval Maaema sisemuses. Seejärel hakkasid maapinnale kerkima tohutud hiiglased - hirmuäratavad Mäed (Oroi). Gaia ei hakanudki neid lapsi armastama, sest nad olid sündimisel talle suuri kannatusi valmistanud. Ometi pidi ta nendega elama ja läbi saama, sest pärast sündimist kasvasid nad tema kehaga kokku.
Pärast mägede sünnitamisest toibumist tundis Gaia taas kedagi oma üsas liigutavat. Seekord aga oli rasedus meeldiv ja valutu. Keskööl kuulis ta õrna kihinat ning ta ootas uudishimuga, milline olend seekord tema keha sügavustest välja ilmub. Mõni aeg hiljem hoovas temast välja tohutu Pontos (Meri). Kohe hakkas Pontos voolama ning kattis Gaia, jahutades teda ning muutes ta oma sügavsinise kehaga veelgi kaunimaks. Pontos võttis ema oma tohututele kätele ja Gaia oli õnnelik ja uhke oma toreda poja üle, kes oli ilus, võimas ja uljas, mõnikord vaikne ja selge, mõnikord aga vahutav ja tormlev.
Uranose ja Gaia lapsed.
Uranose abikaasana sünnitas Gaia titaanid (kuus poega ja kuus tütart), kükloobid ja 3 koletuslikku hekatonheiri.
Uranos aga vihastas oma laste peale ja heitis nad Tartarosse, mis asus Maa sisemuses (teise versiooni järgi peitis Gaia nad ise enda sisse, et neid isa viha eest kaitsta). Lapsed põhjustasid Gaiale tema sisemuses palju ebamugavust ja valu ning kui see muutus väljakannatamatuks, palus ta appi oma noorima poja Kronose. Gaia andis pojale sirbi ja palus tal Uranos sellega kohitseda. Nõnda murdis ta Maa ja Taeva vahelise liidu, et vältida uute koletuslike laste sündi. Kui Uranos tuli ja tahtis Gaiaga ühte heita, haaras Kronos sirbi ja viis ema käsu täide. Uranose genitaalidest voolas aga Gaia rüppeveri ning sellest sündisid kättemaksujumalannad erinnüsed ja gigandid.
Pontose ja Gaia lapsed.
Räägitakse, et pärast Uranos lüüasaamist Kronoselt ühtis Gaia ka Pontosega. Sellest ühendusest sündisid kõik jumalused, kes personifitseerivad mere-, jõe-, järve-, allika- ja teisi veejõudusid ja -vorme. Nii sai alguse kreeka veejumaluste "dünastia". Gaia ja Pontose lapsed olid Nereus, Thaumas, Euryvia, Phorkys ja Keto. Nereus omakorda heitis ühte Okeanose tütrega, kellest sündisid 50 merenümfi (nereiidid). Phorkys ühines oma õe Ketoga, kellest sündisid graiad ja gorgod.
Oletatavasti oli Gaia Delfi oraakli esimene valdaja.
Gaia ladina vaste rooma mütoloogias on Terra Mater või Tellus.


Ukraina riigipeade loend.
Ukraina riigipeade loend loetleb iseseisva Ukraina riigipäid.


Uus-Meremaa riigipeade loend.
Uus-Meremaa riigipeade loend loetleb Uus-Meremaa riigipead alates Westminsteri statuudi kehtima hakkamisest. Statuut andis Suurbritannia kolooniatele laialdase autonoomia.


Fāryābi provints.
Provintsi elanikest enamik on usbekid. Loodesse, Türkmenistani piiri lähedale jäävad türkmeenide asualad.


Helmandi provints.
Helmand on Afghanistani 34st provintsist suurim. Helmand asub edelas ning selle provintsi pealinn on Lashkargāh. Regioonis voolab Helmandi jõgi, mis aitab kaasa põllumajandusele selles regioonis. 75% maailma oopiumist toodetakse Helmandis. Siin toodetakse Oopiumit rohkem kui Birmas, mis on maailmas oopiumi tootmises teisel kohal. Üleüldse on 90% maailma oopiumist pärit Afganistanist. Piirkonnas toimuvad pidevalt kokkupõrked NATO ja Talibani jõudude vahel. Helmandi provintsis on rahuvalvemissioonil ka Eestlased.


Sviri jõgi.
Svir (vene "Свирь", vepsa "Süvär’", soome "Syväri’") on jõgi Euroopas Venemaa Leningradi oblasti kirdeosas.
Lähtub Äänisjärvest. Suubub Laadoga järve. Sviri jõgi on osa Volga-Läänemere (Volga-Läänemere kanal) ja Valge mere-Läänemere (Valge mere–Läänemere kanal) veeteest. Pikkus 224 km.
Suuremad lisajõed on Važinka, Ojat ja Paša.
Sviri ääres asuvad Podporožje, Lodeinoje Pole ja Svirstroi.


Kandahāri provints.
Kandahār on provints Afganistani lõunaosas.
Provints piirneb läänest Helmandi provintsiga ning põhjast Uruzgāni ja Zābuli provintsiga. Ida ja lõuna poole jääb Pakistan.
Elanike arv on 2002. aasta ametlikul hinnangul 816 000. 2004. aasta elanike arvuks on hinnatud 1,5 miljonit. Provintsi elanike arv võib eri allikate andmetel erineda; seda mõjutab põgenike liikumine. 1979. andmetel oli elanike arv 567 000.
Kandahāri provintsis sündis Mogulite riigi valitsejanna Nūr Jehān, kes abiellus Jahāngīriga.


Harris.
Harris on poolsaar Hebriidides. Seotud põhja pool paikneva Lewise poolsaarega.


Paktīkā provints.
Paktīkā on provints Afganistanis.


Sar-e Poli provints.
Sar-e Pol on provints Afganistanis.


Takhāri provints.
Takhār asub riigi kirdeosas Tadžikistani piiri ääres (piiriks on Pandži jõgi), Hindukuši põhjanõlval. Ida poole jääb Badakhshāni provints, lääne poole Kondūzi provints ja Baghlāni provints. Lõunas piirneb ta Parvāni provintsiga, mida on Kāpīsā provintsi arvel laiendatud.
Provintsist voolab läbi Pandži lisajõgi Kowkcheh.
Provints loodi 1964. Algul kandis ta Tāloqāni provintsi nime. Alates 30. aprillist 1964 on provintsi nimi Takhār.
Provintsi halduskeskus on Tāloqān. Tähtis keskus on ka Rostāq.
Bangi, Chah Ab, Chal, Darqad, Farkhar, Ishkamish, Kalafgan, Khwaja Ghar, Rustaq, Tāloqān, Warsaj, Yangi Qala.
Kuberner on 10. märtsist 2004 Abdul Kabir Marzban.
Provintsi tähis ISO 3166-2 järgi on AF-TAK.
Kasvatatakse puuvilla ja suhkrupeeti. Poolrändkarjatus.


Uruzgāni provints.
Uruzgān on provints Afganistanis.
28. märtsil 2004 moodustati ühest Uruzgāni provintsi põhjaosas asunud ringkonnast Dāykondī provints.


Vardaki provints.
Vardak on provints Afganistanis.


Vabadus, võrdsus, vendlus.
"Vabadus, võrdsus, vendlus" (prantsuse keeles "Liberté, Égalité. Fraternité") on Prantsusmaa deviis.
Fraas pärineb valgustusajastust: vabadus on võimalik ainult siis, kui inimestevaheline võrdsus on tagatud. Algselt võeti see kasutusele Prantsuse revolutsiooni ajal. 1848. aastal lisati fraasi vendlus.
Mõlema impeeriumi ajal oli see deviis keelatud, nagu teisedki revolutsiooni sümbolid, aga uued revolutsioonid tõstsid deviisi uuesti ausse ja 1848. aasta konstitutsioonis nimetati seda Vabariigi põhiideeks.
Kui Natsi-Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa okupeeris, lõi marssal Pétain uue loosungi "Töö, perekond, isamaa" (Travail, famille, patrie), mis oli Vichy Prantsusmaa deviisiks.
Kolmanda Vabariigi ajast pole deviisi staatust kordagi muudetud ja see on kirjas 1946. ja 1958. aasta konstitutsioonis.
Tänapäeval kasutatakse seda deviisi näiteks müntidel ja postmarkidel.


Kärnteni liidumaa.
Kärnten on Austria liidumaa. Selle pealinn on Klagenfurt.


Alam-Austria.
Alam-Austria on Austria liidumaa. Selle pealinn on Sankt Pölten.


Salzburgi liidumaa.
Salzburgi liidumaa on Austria liidumaa. Selle pealinn on Salzburg.


Steiermargi liidumaa.
Steiermark on Austria liidumaa. Selle pealinn on Graz.


Tirool.
Tirool on Austria liidumaa. Selle pealinn on Innsbruck. Liidumaa piirneb Saksamaa, Šveitsi ja Itaaliaga. Tirool koosneb kahest geograafiliselt lahusolevast alast: Põhja-Tiroolist ja Ida-Tiroolist.


Suurima keskmise meetod.
Suurima keskmise meetod on üks võimalus jaotada kohti võrdeliselt esindusorganis parteinimekirjade korral.
Suurima "keskmise meetod" vajab häältearvu igal parteil, mille põhjal kohti jaotada iga partei häälte arv jagada jagajate jadast lähtuvalt ja niimoodi tekkinud koefitsientidest suuremate koefitsiendiga kandidaadid täidavad kõik esindusorgani kohad. Võrdlusarv = häälte arv parteil / jagajate jadast kohale vastav väärtus. Koefitsient arvutatakse jagades. Kõige rohkem kasutatakse jagajate väärtuste komplekti (1,2,3, jne.) ehk niiöelda d'Hondti meetodit.
Sainte-Laguë meetod jagab häälte arvu paaritu arvuga (1,3,5,7). Sainte-Laguë jagajate jada jagab häältearvu paaritute numbritega. Sainte-Laguë-d saab modifitseerida, tüüpiline modifikatsioon on esimene jagaja 1,4 peale määrata. Mis teeb keerukas väikeparteidele kohta saada väikestes ringkondades.
Täienduseks sellele protseduurile, suurima keskmise meetodit saab arvutada ka muul teel. Näiteks leides jagaja millega läbi jagades ja üles ümmardades nõnda, et tulemus on täismaja kohti; saame tulemuse mis on võrdne Sainte-Laguë protseduuriga. Ja leides sellise jagaja, mis alla ümmardades annab täismaja saame tulemuse mis on võrdne D'Hondti protseduurile.
Alternatiivmeetod on suurima ülejäägi meetod, mis kasutab kohtade leidmiseks kvoote ja ülejääke. Mida arvutatakse kvoodi valemi põhjal.


Alsace.
Alsace [alz'ass] on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi kirdeosas.
Piirkond jaguneb kaheks departemanguks: Bas-Rhin ja Haut-Rhin.


Titaanid.
Kronos tõukab Uranose troonilt.
Titaanid olid ülbed ja ohjeldamatud. Isa Uranos vihkas neid ja hoidis Tartaroses vangis. Seepärast tõukas Kronos (Aeg) ema Gaia palvel Uranose võimult. Kohe peale ema plaani elluviimist päästis Kronos sügavalt maapõuest oma õed ja vennad, kes kohe tunnistasid teda uue valitsejana ja aitasid tal võimu kindlustada. Nende abiga vabanes Kronos hoolimata Gaia vastuseismisest ühesilmsetest kükloopidest ja sajakäelistest hekatonheiridest.
Kronos naitus oma õe Rheaga ning neist sai peale Gaiat ja Uranost teine maailma valitsev jumalapaar. Kronos võttis Uranose trooni ja valitses taevaid tema asemel. Rhea aitas Kronost sellega, et kontrollis asjade kulgu maailmas, korraldas edasiminekut ja liikumist. Hiljem sai temast viljakus- ja maajumalanna ning ta sünnitas esimesed Olümpose jumalad.
Teised titaanid istusid troonidel valitsejapaari kõrval ning aitasid Kronosel valitseda. Nad olid pühendunud üksteise abistamisele ja kaitsmisele. Igaüks neist vastutas mingi kindla osa eest maal. Enamik titaanidest heitsid omavahel paari ja neist sündis palju väiksemaid jumalusi.
Titaanid kehastasid loodusjõude ja -nähtusi. Need jõud valitsesid maailma tema loomisele järgnenud ajajärgul. Intellektuaalseid omadusi esindasid vaid Themis (Õiglus) ja Mnemosyne (Mälu).
Titanomahhia.
Hiljem puhkes titaanidel võitlus Olümpose jumalatega, keda juhtis Zeus ja kelle liitlased olid hekatonheirid. Titaanid kaotasid ja heideti Tartarosse (titanomahhia ehk sõda titaanide vastu).
Titaanid kunstis.
Titaanide allajäämist olümposlastele on kunstis kujutanud Peter Paul Rubens ja Anselm Feuerbach.


Väin.
Väin ehk merekitsus on maailmamere erinevaid osi (ookeane, meresid, lahti) ühendav ja maismaad lahutav merekitsus.
Strateegilised väinad.
Tihti on väinadel strateegiline tähtsus, sest läbi nende liikudes on võimalik oluliselt aega kokku hoida. Mitmed väinad on väga kitsad ja seetõttu hõlpsalt kontrollitavad ja vajadusel liikluseks suletavad. Et vältida rahvusvahelisi skandaale ja võimaldada kõigile vaba liiklemine maailmamerel, on nende väinade läbimine reguleeritud rahvusvaheliste lepingutega. Nende kohaselt on väinad mere- ja õhuliikluseks vabalt kasutatavad kõigile riikidele.


Baghlān.
Baghlān (varasemad eestikeelsed nimekujud "Baghlan" ja "Baglan") on linn Afganistanis Baghlāni provintsis.
Baghlan


Hulk.
Hulga mõiste on üks nüüdisaegse matemaatika põhimõisteid. Lihtsustatult öeldes on hulk eri objektide kogum. Objekte, mis hulga moodustavad (hulka kuuluvad), nimetatakse selle hulga elementideks, kusjuures hulk võib sisaldada nii lõpliku (sealhulgas ühe) või lõpmatu arvu elemente kui ka mitte ühtegi elementi.
Esimeste näidetena hulkadest tuuakse sageli füüsiliste objektide kogumeid: linnuparv, klassitäis õpilasi jne. Matemaatikas on hulkade elementideks enamasti matemaatilised objektid, näiteks arvud, kuid hulki võib põhimõtteliselt moodustada mis tahes objektidest. Siiski peab olema täidetud kaks olulist tingimust: hulga elemendid on omavahel eristatavad ja iga objekti puhul peab olema võimalik üheselt otsustada, kas ta kuulub vaadeldavasse hulka või mitte.
Hulga elementideks võivad olla ka teised hulgad. Hulga element ja hulk ise on aga erinevad objektid, mistõttu pole hulk kunagi iseenda elemendiks. Seetõttu ei saa rääkida ka kõikide hulkade hulgast, sest selline hulk peaks sisaldama ka iseennast. Selle asemel räägitakse kõikide hulkade klassist või kõikide hulkade kogumist.
Mõnikord nimetatakse hulki ka kogumiteks või süsteemideks. Viimast väljendit kasutatakse enamasti juhul, kui räägitakse hulgast, mille elemendid on hulgad (vt hulkade süsteem).
Ajalugu.
Hulgateooria rajas ja hulga mõistele andis esimesena range väljenduse Georg Cantor 19. sajandi lõpus. Pärast Cantori naiivse hulgateooria paradokside (näiteks Russelli paradoks või Cantori paradoks) avastamist, loodi mitmeid aksiomaatilisi hulgateooriaid, millest levinuim on Zermelo-Faenkeli hulgateooria koos valikuaksioomiga. Arvatakse, et viimases paradokse ei esine.
Tänapäeval põhineb peaaegu kogu matemaatika mõistestik hulgateoorial. 20. sajandi lõpupoole hakati hulga mõistet kasutama alushariduses.
Konkreetse hulga määratlemine.
Et hulk oleks määratletud, peab iga objekti puhul olema võimalik üheselt otsustada, kas see sellesse hulka kuulub või mitte. Järgnevalt kirjeldatakse erinevaid võimalusi hulkade määratlemiseks.
Määratlemine tavakeele väljendiga.
Mõnda hulka saab määratleda tavakeele väljendiga, näiteks "Eesti Vabariigi presidendid 20. sajandil" või "kõik paarisarvud 1 ja 191 vahel".
Määratlemine loetlemise abil.
Üks viis hulga määratlemiseks on hulga elementide loetlemine.
Matemaatikas tähistatakse loeteluga määratletud hulka avaldisega, milles loetelu esitatakse looksulgude vahel ning loetletavad elemendid on eraldatud komadega, näiteks:. Pikemate loetelude korral on kombeks loetleda esimesed kaks või kolm elementi, kirjutada kolm punkti ning lõpuks tuua ära üks või kaks viimast elementi: näiteks 1-st suuremate ja 191-st väiksemate paarisarvude hulk on. Loomulikult on täies mahus loetletavad vaid lõplikud hulgad. Lõputute hulkade puhul lõpetatakse loetelu kolme punktiga, mis tähistab asjaolu, et loetelu ei lõppegi. Näiteks täisarvude hulka võib tähistada järgmiselt:. Mõttepunktide kasutamine on õigustatud vaid juhul, kui loetelu täiendamise reegel on kontekstist kergesti leitav. Viimase asjaolu tõttu ei kasutata loetlemist keerukate lõpmatute hulkade defineerimisel.
Hulga määratlemisel on ebaoluline, millises järjekorras elemendid loetletud on. Näiteks ja tähistavad üht ja sama hulka. Mõnikord eelistatakse hulga elemente kirjutada teatud kindlas järjekorras, sest selline esitus võib olla ülevaatlikum. Näiteks reaalarvudest moodustatud hulga elemente esitatakse tihti kasvavas järjekorras.
Hulk sisaldab identseid elemente vaid üks kord. Seega pole tähtis, mitu korda mõni objekt loetelus esineb. Kui loetelus peaks mõni objekt esinema mitu korda, siis on määratletud sama hulk nagu selle objekti ühekordsel loetlemiselgi. Näiteks on sama hulk mis.
Loetlemisel võib kasutada ka hulga elemente määravaid kirjeldusi. Sel juhul muutub küll hulga elemendi esitusviis, kuid element ise jääb samaks. Näiteks on sama hulk mis {Lennart Meri, 142). Kui soovitakse loetleda väljendeid endid, siis tähistatakse need vastavalt kokkulepitud tähistusviisile, näiteks jutumärkide abil: pole sama hulk mis, sest viimasesse kuulub üks inimene ja üks arv, esimesse aga kaks väljendit.
Määratlemine tingimuse abil.
kus enne püstkriipsu on öeldud, et "n" on naturaalarvude hulga element.
Tingimus määratleb hulga ka juhul, kui pole teada, millised objektid seda tingimust rahuldavad. Näiteks altkäemaksu võtnud ametnike hulk on määratletud ka siis, kui pole teada, millised ametnikud altkäemaksu on võtnud.
Selleks et hulk oleks tingimuse abil määratletud, peab tingimus olema sõnastatud ühemõtteliselt, nii et hulga elemendid oleksid üheselt fikseeritud. Ebamäärase sõnastuse puhul hulga määratlemine õnnestuda ei pruugi. Samas ei taga tingimuse ühemõtteline sõnastus ilmtingimata hulga olemasolu. Näiteks "kõikide niisuguste hulkade hulk, mis pole iseenda elemendiks" viib Russelli paradoksini, mille tõttu ei õnnestu määratleda, kas määratletav hulk ise on enda element.
Määratlemine tehete abil.
Hulkadega on võimalik teha mitmeid tehteid. Hulk võidakse määratleda ka mõne niisuguse tehte tulemina.
Rekursiivne määratlemine.
Hulki saab defineerida ka rekursiivselt. Seda võimalust kasutatakse eelkõige lõpmatute hulkade puhul. Näiteks Fibonacci arvude hulga kaks esimest elementi on arvud 0 ja 1 ning iga järgmine element on kahe eelmise summa.
Tähistamine.
Tavaliselt tähistatakse hulki suurte ladina tähtedega "A", "B", "C"... ja selle elemente väikeste ladina tähtedega "a", "b", "c"... Elemendi "a" kuuluvust hulka "A" tähistatakse
ning öeldakse, et formula_3 on hulga formula_4 element ehk formula_3 kuulub hulka formula_4. Asjaolu, et formula_3 ei kuulu hulka formula_4, tähistatakse
Tühi hulk.
Tühjas hulgas pole ühtki elementi. See mõiste on vajalik sellepärast, et hulk võib olla määratletud tingimusega, mida ükski objekt ei rahulda. Lisaks on tühja hulga mõiste abil võimalik hulkade kohta käivaid üldiseid väiteid lihtsamalt sõnastada.
Hulkade võrdsus ja hulga ekstensionaalsus.
Kaht hulka loetakse võrdseks ehk identseks parajasti siis, kui mõlemasse hulka kuuluvad ühed ja samad elemendid. Hulkade "A" ja "B" võrdsust tähistatakse võrdusmärgiga: "A"="B".
Seda asjaolu nimetatakse hulga ekstensionaalsuseks.
Hulga ekstensionaalsusest järeldub muuseas, et leidub vaid üks tühi hulk. Tõepoolest, kui oletada, et leidub mõni muu hulk, millel ei ole ühtki elementi, siis ta peab olema tühja hulgaga võrdne, sest neil on "ühed ja samad elemendid".
Alamhulgad.
Kui hulga "A" kõik elemendid kuuluvad hulka "B" (siis peab hulgas "B" olema vähemalt sama palju elemente kui hulgas "A"), siis öeldakse, et hulk "A" on hulga "B" alamhulk ehk osahulk. Seda asjaolu tähistatakse formula_10 (või mõnikord ka formula_11). Seega on hulgad "A" ja "B" võrdsed ("A"="B") parajasti siis, kui "A" on "B" alamhulk ja "B" on "A" alamhulk. Näiteks on naturaalarvude hulk formula_12 = täisarvude hulga formula_13 = alamhulk.
Formaalsemalt võib alamhulga mõiste defineerida järgmiselt: formula_14 parajasti siis, kui sellest, et formula_2, järeldub, et formula_16. Selle definitsiooni järgi on iga hulk iseenda alamhulk: formula_17. Viimasele asjaolule viitab ka alumine kriips sümbolis formula_18 (võrdle märgiga "≤").
Hulka "A" nimetatakse hulga "B" pärisalamhulgaks, kui "A" on "B" alamhulk, kuid "B" pole "A" alamhulk. Seda asjaolu tähistatakse formula_11 (või mõnikord ka formula_20).
Lõplikud ja lõpmatud hulgad.
Hulka, milles on "n" elementi, kus "n" on naturaalarv, nimetatakse lõplikuks hulgaks võimsusega "n". Hulka, mis pole tühihulk ja mille elementide arvu ei saa väljendada ühegi naturaalarvu abil, nimetatakse lõpmatuks hulgaks. Öeldakse, et sellel hulgal on lõputult palju elemente.
Lõpmatud hulgad erinevad lõplikest veel selle poolest, et nende võimsus ei muutu, kui neist lõplik arv elemente eemaldada: piltlikult öeldes jääb neisse pärast eemaldamist "sama palju" elemente. Kui näiteks eemaldada naturaalarvude hulgast arvud 1 kuni 1 000 000, siis jääb ikkagi alles naturaalarvude võimsusega hulk. Lõplikel hulkadel seda omadust pole: kui lõplikust hulgast eemaldada "n" elementi, siis hulga võimsus väheneb "n" võrra.
Võiks arvata, et lõpmatute hulkade võimsused on võrdsed (kõigil neil on "sama palju" elemente). Nii see siiski pole. Saab näidata, et näiteks naturaalarvude hulga võimsus erineb reaalarvude hulga võimsusest. Vaata ka artikleid Cantori teoreem ja Cantori diagonaaltõestus.
Hulkade ühisosa.
Hulkade formula_4 ja formula_23 ühisosa ehk lõige ehk korrutis koosneb kõikidest elementidest, mis kuuluvad nii hulka formula_4 kui ka hulka formula_23. Hulkade formula_4 ja formula_23 ühisosa tähis on formula_28.
Kui kahel hulgal pole ühtki ühist elementi, siis neid nimetatakse ühisosata hulkadeks ehk disjunktseteks hulkadeks. Ühisosata hulkade ühisosa on tühi hulk.
Hulkade ühend.
Hulkade "A" ja "B" ühend ehk summa saadakse, kui võetakse kokku kõik elemendid mis kuuluvad kas hulka "A" või hulka "B" või mõlemasse. Hulkade "A" ja "B" ühendi tähis on formula_30.
Hulkade vahe.
Hulkade "A" ja "B" vahesse kuuluvad parajasti need elemendid, mis kuuluvad hulka "A", kuid ei kuulu hulka "B". Hulkade "A" ja "B" vahe tähis on formula_31.
Hulga täiend.
Hulga "A" täiendist saab rääkida, kui on määratletud universaalhulk "U", mis sisaldab vaadeldavas probleemis käsitlevate hulkade kõikvõimalikke elemente. "A" täiendiks universaalhulga "U" suhtes nimetatakse hulkade "U" ja "A" vahet "U \ A".
Hulga mõiste defineerimine.
Richard Dedekindile omistatakse hulga mõiste näitlik tõlgendus, mille järgi hulk on nagu kott, mis sisaldab mingeid asju. Selline tõlgendus teeb arusaadavaks ka tühja hulga mõiste: tühi hulk ei ole mitte eimiski, vaid otsekui kott, milles ühtegi asja sees ei ole.
Tänapäeva matemaatikas on elementide omadused määratud ainult eeldatavate elementidevaheliste suhetega (matemaatiliste struktuuridega), mitte elementide endi omadustega. Hulgateoorias on tähtis üksnes eeldatav võimalus elemente üksteisest eristada.
Aksiomaatilise hulgateooria mõnes variandis eristatakse Russelli paradoksi ja teiste antinoomiate vältimiseks hulki ja klasse. Esmalt vaadeldakse kuuluvusseost (elemendiks olemise seost) klasside vahel ning seejärel defineeritakse hulk klassina, mis on omakorda mõne klassi element. Hulga täielik definitsioon antakse aksiomaatilise hulgateooria aksiomaatikas. Tuntumad aksiomaatikad on Zermelo-Fraenkeli aksiomaatika ja Neumanni-Bernaysi-Gödeli aksiomaatika.
Märkused.
Tänapäeval on arendatud ka aksiomaatilisi hulgateooriaid, kus antud väide ei kehti, st hulgad võivad olla iseenda elementideks. Samuti ei sisalda seda väidet Cantori naiivne hulgateooria. Lisaks tuleb märkida, et antud nõue pole postuleeritud vaid järeldub näiteks Zermelo-Fraenkeli aksiomaatikast.
Hulga üldistuseks on hägus hulk, milles iga objekti korral on määratud, "mil määral" ta antud hägusasse hulka kuulub; hulkade puhul objekt lihtsalt kuulub või ei kuulu antud hulka.
Nimetatud asjaolu eristab hulka multihulgast, mille puhul on oluline ka elemendi esinemise kordade arv, kuid siiski mitte elementide järjekord.
Nimetus tuleb sellest, et hulk on määratud oma ekstensiooniga, mis omakorda tuleneb tema elementide ekstensioonidest. Elemente võidakse küll nimetada intensiooni kaudu, s.o viidates elementide iseloomulikele omadustele, kuid hulga määrab ainult see, millistel elementidel need omadused on, mitte see, milliste omaduste kaudu elementidest räägitakse


Ghaznī.
Ghaznī on linn Afganistanis, Ghaznī provintsi keskus.


Kabul.
Kabul on Afganistani pealinn ja Kabuli provintsi keskus. Asub 1808 m kõrgusel Kabuli jõe ääres Khyberi kuru lähedal.
Linn on üle 3000 aasta vana.
Kabul asub Ida-Afganistanis. Kabul on Afganistani suurim linn. 2011. aasta ametlikel andmetel on Kabuli elanike arv 3,9 miljonit inimest. Linn on ühenduses Kandahāri, Herāti ja Mazār-e Sharīfiga ringtee kaudu, mis ulatub üle terve riigi. Kabulist algab ka peatee, mis viib Jalālābādi ja sealt edasi Peshāwari Pakistanis.


Kandahār.
pisi
Kandahār (eestikeelses ajakirjanduses "Kandahar" või "Kandagar") on linn Afganistani lõunaosas, Kandahāri provintsi halduskeskus.
Kõrgus merepinnast on ligikaudu 1005 m.
Nimi.
Arvatakse, et linn on nime saanud kunagise Gandhāra riigi järgi, mille territoorium jääb linnast kirdesse. Teise versiooni järgi on linn nime saanud oma asutaja Aleksander Suure järgi.
Elanike arv.
Linna elanike arv oli 2003. aasta ametlikul hinnangul umbes 323 900. Ta on Kabuli järel elanike arvult teine linn Afganistanis.
Dünaamika.
Kandahār on Pakistanis asuva Peshawari kõrval üks tähtsamaid puštude linnu.
Majandus.
Kandahār on tähtis kaubanduskeskus, eriti oluline on põllumajandustoodetega kauplemine. Tuntud on Kandahāri granaatõunad ja viinamarjad.
Linn on ka maanteesõlm, kust algab Pakistani linna Quettasse viiv tee. Kandahāris on rahvusvaheline lennujaam.
Ajalugu.
1738. aastal purustatud tsitadelli varemed
Praeguse Kandahāri linna rajas 4. sajandil eKr varasema Mundigaki linna (rajatud umbes 3000 eKr) Aleksander Suur.
Linna strateegilise tähtsuse tõttu on seda sageli vallutatud. Ta kuulus ahhemeniidide riigi koosseisu ja oli India valitseja Ašoka ning Kušaani riigi valitseja Kaniška mõju all.
Kandahāris domineerisid algul mitmed iraani hõimud, kuid suurema osa ajast on seal kõige mõjukamad olnud puštud.
Linna vallutasid 7. sajandil araablased, 10. sajandil turkide Ghasnaviidide riik, 12. sajandil Tšingis-khaan ja 1383 Timur.
Abbasiidide kalifaadi ja hiljem turkide võimu all pöörati kohalikud puštud islamiusku. Linn sattus Khorāsāni piirkonna mõju alla, kuid puštu keel ja kultuur säilis.
Mogulite riigi rajaja Bābur liidendas Kandahāri 16. sajandil. Tema poeg Humāyūn kaotas Kandahāri Pärsia šahhile. Humāyūni poeg Akbar taastas kontrolli Kandahāri ja Kabuli üle, kuid järgmised Mogulite valitsejad kaotasid ala jälle käest.
Aastal 1708 vallutas linna Mir Waiz ning sellest sai varajase puštude riigi osa. Mir Waiz suri 1715, ja aastatel 1738–1747 oli Kandahār ajutiselt Nādir Shāhi võimu all.
Afganistani riigi rajaja Aḩmad-šahh Durrani sai linna oma võimu alla 1747 ning tegi selle 1748 oma uue, afgaani (puštu) riigi pealinnaks. Ta rajas praeguse vanalinna, milles domineerib tema mausoleum. Ent 1780. aastatel viidi pealinn üle Kabuli.
Kandahār oli mõnikord džihaadi ja mudžaahidite tegevuse keskus, kuid kohalikud puštu hõimud kaldusid elama oma islamieelse aukoodeksi "Pashtunwali" järgi. 2. septembril 1826 (2. muharramil 1242 islami kalendri järgi) jõudsid Kandahāri Syed Aḩmad Shahīdi väed, mis olid teel Peshawari. Nende eesmärk oli pidada sõda Ranjit Singhi sikhistliku kuningriigi vastu ning aidata Peshawari puštusid, ning mõne päevaga andis 400 kandahārlast end džihaadiks üles. Nendest valiti välja 270. Nende juhiks nimetati Syed Dīn Muḩammad Qandahārī.
Esimese Inglise-Afganistani sõja (1839–1842) ja 1879–1881 okupeerisid linna Briti väed. Kandahārist sai siiski tänapäeva Afganistani riigi osa.
Nõukogude okupatsiooni ajal (1979–1989) oli Kandahār kindlalt Nõukogude vägede kontrolli all. Pärast nende lahkumist käis linn mitu korda käest kätte.
1994. aasta lõpuks kasvas linnast välja Ţālibān ning hakkas vallutama riigi lõuna-, ida- ja keskosa. Pärast Ţālibāni kukutamist 2001–02 jõudsid naaberprovintsidest Kandahāri väiksemad banded. Linna võttis oma kontrolli all puštu sõjapealik Gūl Aghā Shīrzay, kes oli provintsi ja linna kontrollinud enne Ţālibāni tekkimist ning kellele omistati samasugune korruptsioon, mis Ţālibāni teket algul ajendas. Linn on endiselt Shīrzay kontrolli all. Mõned kohalikud elanikud pooldavad endiselt Ţālibāni. Afganistani keskvõim kontrollib linna põhiliselt sümboolselt.


Vorarlberg.
Vorarlberg on Austria liidumaa. Selle pealinn on Bregenz. Liidumaa piirneb põhjas Saksamaaga (Baieriga), läänes Liechtensteini ning läänes ja lõunas Šveitsiga.
Liidumaa läänepiiril voolab Rein ja loodepiiril paikneb Bodeni järv. Kõrgeim tipp on 3312 meetrine Piz Buin.
Elanike arv.
2008. aastal moodustasid immigrandid 18% elanikest. Suurimad rahvusrühmad on austerlaste järel türklased ja endise Jugoslaavia rahvad.
Asustus.
Vorarlberg on asustustihedusega 142 inimest km² kohta Viini järel teine liidumaa.
Vorarlbergis on 5 linna: Dornbirn, Feldkirch, Bregenz, Hohenems, Bludenz.
Haldusjaotus.
Liidumaa jaguneb 4 ringkonnaks: Bregenzi ringkond, Dornbirni ringkond, Feldkirchi ringkond ja Bludenzi ringkond. Liidumaal on 96 valda, neist 11 on alevvalla õigustega.


Andaluusia.
Andaluusia on Hispaania suurima pindalaga autonoomne piirkond. Andaluusia pealinn on Sevilla (700 000 elanikku).
Andaluusias asub Hispaania mandriosa kõige kõrgem mäeahelik Sierra Nevada.


Aragón.
Aragón [arag'oon] (hispaania ja aragoni keeles "Aragón" [aɾaˈɣon], katalaani keeles "Aragó" [əɾəˈɣo] või [aɾaˈɣo]) on 1. järgu haldusüksus Hispaania kirdeosas keskaegse Aragóni kuningriigi alal.
Aragóni põhjapoolseim, Huesca provints piirneb Prantsusmaaga ja paikneb Püreneede keskosas. Hispaanias piirneb piirkond idas Katalooniaga, lõunas Valencia ja Castilla–La Manchaga ning läänes Castilla-Leóni, La Rioja ja Navarraga.
Aragóni pindala on 47 719 km².
Aastal 2006 oli piirkonna rahvaarv 1 277 471, pool rahvastikust elas pealinnas Zaragozas.
Loodus.
Piirkonna maastik on mitmekülgne, ulatudes liustikest haljendavate orgudeni, rikkalike karjamaadeni ja viljapuuaedadeni ning kuiva stepini kesktasandikul.
Aragóni tähtsaim jõgi on Ebro, mis on Hispaania suurim jõgi veehulga poolest ning voolab piirkonnas läänest itta läbi Zaragoza provintsi.
Aragónis on ka Püreneede kõrgeim mägi Aneto.
Haldus.
Piirkond koosneb kolmest provintsist. Need on põhjast lõunasse: Huesca provints, Zaragoza provints ja Terueli provints.
Aragón on jagatud 33 maakonnaks ("comarca").
Ajalugu.
Piirkonna ajalugu ulatub Rooma-eelsesse aega. Pärast Rooma riiki kuuluti frankide Hispaania marki. Hiljem moodustus Aragóni kuningriik.


Astuuria.
Astuuria (ametlikult Astuuria Vürstiriik, hispaania keeles "Principado de Asturias", astuuria keeles "Asturies") on Hispaania autonoomne piirkond. Ta asub Hispaania põhjarannikul ning piirneb läänest Galiciaga, idast Kantaabriaga, lõunast Castilla y Leóniga ja põhjast Biskaia lahega.
Teda nimetatakse vürstiriigiks ajaloolistel põhjustel (Hispaania troonipärija on Astuuria vürst).
Astuuria ei jagune mitmeks provintsiks, vaid kattub Astuuria provintsi (varem Oviedo provints'") territooriumiga.
Astuuria pindala on 10 603,57 km². Ta moodustab Hispaania pindalast 2,1% ja on Hispaania autonoomsete piirkondade seas pindalalt 10. kohal.
Elanike arv oli 2007. aastal 1 074 862. See moodustab 2,38% Hispaania rahvaarvust. Hispaania autonoomsete piirkondade seas on ta rahvaarvult 13. kohal. Rahvastiku tihedus on 101,37 in/km².
Astuuria hümn on alates 27. aprillist 1984 "Asturias, patria querida" ("Astuuria, mu isamaa"). See laul loodi Astuuria kaevurite hulgas ja see oli populaarne Hispaania Vabariigi ajal.
Loodus.
Kogu piirkonnas on mereline kliima, mis erineb järsult Kesk- ja Lõuna-Hispaania palavast ja kuivast kliimast. Kantaabria mäed lahutavad Astuuriat kuiva kliimaga Mesetast.
Astuuria taimkate on palju rohelisem kui Kesk-Hispaanias, mistõttu teda kutsutakse ka Roheliseks Hispaaniaks ("España Verde"). Astuuria rannik on Costa Verde.
Kantaabria mäed moodustavad Astuuria loodusliku piiri Leóni provintsiga. Nende idaosas tõuseb aheliku Picos de Europa kõrgeim tipp Torre Cerredo 2648 m kõrgusele. Kahe provintsi piiri lääneosas on 2417 m kõrgune Ubina mägi. Need ongi Astuuria kõrgeimad tipud ning Torre Cerredo on ühtlasi Castilla y Leóni kõrgeim tipp. Mägedes on mitu rahvusparki. Kõige kõrgemad mäed on oktoobrist maini lumega kaetud. Merepinna tasemel üldjuhul lund ei saja.
Astuuria rannajoon on pikk. Seal on palju randu, mis tavaliselt on liivased, puhtad ja ääristatud kõrgete kaljudega. Pole haruldane, et nende kaljude otsas karjatatakse kariloomi.
Kliima.
Astuuria aastane keskmine temperatuur on +12,7 °C, jaanuaris +7,7 °C, augustis +18,4 °C.
Aastas sajab keskmiselt 971 mm, sealhulgas jaanuaris 92 mm ja augustis 50 mm. Aastas paistab päike keskmiselt 1686 tundi, sealhulgas jaanuaris 114 ja augustis 172 tundi.
Ajalugu.
Astuurias elasid juba "Homo erectus", neandertallased ja kromanjoonlased. Nooremast paleoliitikumist pärineb Ida-Astuurias kaljujooniseid. Pronksiajal rajati megaliite ja kääpaid. Rauaajal elasid Astuurias keldid, täpsemalt nende hulka kuuluvad astuurid, kellelt pärinevad paljud Astuuria toponüümid, eriti jõgede ja mägede nimed. Astuurid rajasid kõikjal piirkonnas kindlustatud mägilinnu.
Rooma riik vallutas Astuuria Augustuse ajal 29–19 eKr. Sellest ajast pärinevad ka esimesed kirjalikud allikad Astuuria kohta. 6. sajandil hõivasid selle piirkonna sueebid ja läänegoodid.
8. sajandil lõppes Astuurias mauride vallutus. Mägist Astuuriat ei olnud kerge vallutada ja Astuuria jäi araablaste valdusse rohkem nimeliselt kui sisuliselt. Põgenenud kristlased organiseerisid mägedes vastupanuliikumise ja 722 kuulutati välja Astuuria kuningriik, millest sai alguse Hispaania tagasivallutus kristlastele ehk reconquista.
10. sajandil asendas Astuuria kuningriigi Leóni kuningriik, mis integreeriti hiljem Hispaania kuningriiki. Alates 1388 kannab Hispaania troonipärija Astuuria vürsti tiitlit.
18. sajandil oli Astuuria Hispaania valgustusliikumise keskus. Tööstusrevolutsioon jõudis Astuuriasse pärast 1830. aastat, mil seal avastati kivisöe- ja rauamaagimaardlad ja need võeti kasutusele.
Samal ajal algas massiline emigratsioon Astuuriast. Kõige rohkem koliti Argentiinasse, Uruguaisse, Puertoriikosse, Kuubale ja Mehhikosse. Osa välismaal rikkaks saanud inimesi pöördus kodumaale tagasi ja neid hakati indiaanlasteks nimetama. Nende rajatud on paljud uhked villad Astuurias ning nende rahadega on asutatud hulk kultuuriasutusi, näiteks tasuta koole ja avalikke raamatukogusid.
Astuurial oli tähtis osa sündmustes, mis viisid Hispaania kodusõjani. 6.–22. septembril 1937 toimus Astuuria mägede üliraskel mäestikul El Mazuco lahing, milles 33 tuhande meheline natsionalistide vägi suutis võita ligi 5 tuhande mehelise vabariiklaste väe. Astuuria oli vabariiklaste kants ning sellepärast laskis Franco võimule saades Astuuria ümber nimetada: see kandis alates 1936. aastast kuni Franco surmani 1975 Oviedo provintsi nime. Nimetus "Astuuria" taastati 1977 pärast demokraatliku riigikorra taastamist.
30. detsembril 1981 sai Astuuria autonoomseks piirkonnaks. Autonoomsete piirkondade loomist võimaldas 1978 vastu võetud uus Hispaania põhiseadus. Juba 1978 valiti esimene Astuuria piirkonnanõukogu president ja 11. jaanuaril 1982 nimetati see ametikoht ümber Astuuria presidendiks.
Haldus.
Astuuria jaguneb 78 vallaks (hispaania keeles "concejo" 'nõukogu').
Astuuria autonoomiastatuudi järgi võib need ühendada maakondadeks (hispaania keeles "comarca", astuuria keeles "cotarru"), kuid seda ei ole veel lõpetatud. Alles määrusega 11/91 24. jaanuarist 1991 on kehtestatud 8 piirkonda ehk territoriaalse planeerimise ala, mis ei ole rangelt ametlikud maakonnad, vaid üksnes süsteem valdade andmete ühtlustamiseks Astuuria statistikas.
Rahvastik.
Astuuria rahvastik koondub piirkonna keskosa orgudesse ja rannikule. Mäed on hõredalt asustatud.
Keeled.
Ametlik keel on hispaania keel. Kohalik astuuria keel ei ole ametlik, kuid on Astuuria autonoomiastatuudi järgi erilise kaitse all. Piirkonna lääneserval Galicia piiri ääres kõneldakse galeegi keelt.
Linnad.
Astuuria suurimad linnad on sadamalinn Gijón (astuuria keeles "Xixón") 274 037 elanikku; siin ja edaspidi 1. jaanuari 2007 seisuga, pealinn Oviedo (astuuria keeles "Uviéu", mõlemad ladina nimest "Ovetum") 216 607 elanikuga ja tööstuslinn Avilés 83 320 elanikuga.
Majandus.
Sajandeid olid peamised tegevusalad Astuurias põllumajandus ja kalapüük. Levinud oli piima ja piimasaaduste tootmine, mis elas 1960. aastatel läbi hüppelise tõusu.
1830. aastatel algasid Astuurias kivisöe kaevandamine ja terase tootmine. Astuuriast sai Hispaania terasetööstuse keskus. Tänapäeval on terasetööstus languses ja kivisöemaardlad ammendumas.
Pärast Hispaania astumist Euroopa Liitu 1986 on Liidu rahaga rajatud palju maanteid ja muid infrastruktuure.
2008. aastal oli Astuuria kogutoodang inimese kohta 22 640 €, mis on 90,2% Euroopa Liidu keskmisest (25 100 €). See andis Hispaania provintside seas 12. koha. See oli suur langus võrreldes paari-kolmekümne aasta taguse ajaga, mil Astuuria oli Lõuna-Euroopa üks rikkaimaid piirkondi. Töötus oli 8,43%, mis oli nii Hispaania kui Euroopa Liidu keskmisest väiksem.


Castilla–La Mancha.
Castilla–La Mancha on Hispaania autonoomne piirkond.
Piirkond on jagatud viieks provintsiks: Toledo provints, Ciudad Reali provints, Cuenca provints, Guadalajara provints ja Albacete provints.


Castilla-León.
Castilla-León on Hispaania autonoomne piirkond.
Piirkond jaguneb üheksaks provintsiks: Ávila provints, Burgose provints, Leóni provints, Palencia provints, Salamanca provints, Segovia provints, Soria provints, Zamora provints ja Valladolidi provints.


Extremadura.
Extremadura on Hispaania autonoomne piirkond.
Jaguneb kaheks provintsiks: Cácerese provints põhjas ja Badajozi provints lõunas. Extremaduras on 383 valda.
Extremadura moodustab 8,3 % Hispaania pindalast, kuid ainult 2,6% rahvastikust.


Kantaabria.
Kantaabria (hispaania "Cantabria") on provints ja autonoomne piirkond Hispaania põhjaosas.


La Rioja.
La Rioja on Hispaania provints ja autonoomne piirkond.
Autonoomse piirkonna suurim linn ja pealinn on Logroño, suuremad linnad on veel Calahorra, Arnedo, Alfaro, Haro, Santo Domingo de la Calzada ja Nájera.
Provintsis asub suurem osa La Rioja veinipiirkonast (D.O.C. Rioja).
Kliima.
La Rioja provintsi aastane keskmine temperatuur on +13,4 °C, jaanuaris +5,8 °C, augustis +21,8 °C.
Aastas sajab keskmiselt 388 mm, sealhulgas jaanuaris 28 mm ja augustis 22 mm. Aastas paistab päike keskmiselt 2284 tundi, sealhulgas jaanuaris 109 ja augustis 286 tundi.


Vulkaan.
Vulkaan on looduslik maakoore (või mõne muu planeedi koore) avaus, mille kaudu tõuseb maapinnast kõrgemale maakoorest või selle alt pärinev vulkaaniline materjal. Vulkaaniks nimetatakse ka pinnavormi, mis on tekkinud vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnale.
Vulkaane esineb teistelgi taevakehadel peale Maa. Vulkaani aktiivset tegutsemist nimetatakse vulkaanipurskeks.
Kõrgeim vulkaan Maal on Ojos del Salado Tšiili ja Argentina piiril (6891 m), kuid vaid ajaloolisel ajal tegutsenuid arvestades on kõrgeim Llullaillaco (6739 m). Kui arvestada ka veealust osa, on kõrgeim vulkaan ja üldse kõrgeim Maa mägi Hawaii saarel asuv Mauna Kea, mille kõrgus jalamilt tipuni on üle 10 kilomeetri. Päikesesüsteemi kõrgeim vulkaan on Olympus Mons Marsil, mis küündib ligikaudu 27 km kokkuleppelisest Marsi "merepinnast" kõrgemale.
Inimesed on läbi ajaloo olnud vulkaanidega tihedalt seotud, sest nende ümbruses levivad viljakad mullad. Vulkaanilisest kivimist obsidiaanist on valmistatud lõikeriistu. Tänapäevalgi on vulkaanid ja nende uurimine olulised, sest nendega on seotud paljud maavarad, näiteks sulfiidsed maagid ja väävel, ning nende vahetus ümbruses elab palju inimesi, keda tuleb ohu korral evakueerida. Selle ohu hindamine ongi paljude vulkanoloogide tööks.
Teadmised vulkaanidest antiikajal.
Vulcano saar, mille järgi loodi sõna "vulkaan"
Enne Vesuuvi purset 79. aastal tegeles antiikvulkanoloogia peamiselt Sitsiilias asuva Etna vulkaani vaatlustega. Üks esimesi selles osas oli Theophrastos. Vallanduvaid aurupurskeid, laavavoole ja vulkaanilise materjali väljapaiskumist püüti seletada ratsionaalselt. Maa-aluse tule kütteaineks peeti põlevaid "kivimeid", näiteks bituumenit ja väävlit. Usuti ka, et tugev torm võib õhu- ja veemassid maa sisse suruda.
Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos kirjeldas Hiera saart, mille tipust paiskus aeg-ajalt suitsu ja tuld. Kreeka mütoloogias oli tegemist Hephaistose sepikoja ääsiga. Seda sepikoda väideti kasutavat ka ktoonilised jumalad, kes mõnikord olid kääbuskasvu. Roomlased nimetasid Hephaistose analoogi Vulcanuseks ja andsid saarele nimeks Vulcano, mida see Lipari saarte hulka kuuluv saar tänini kannab. Selle saare järgi ongi vulkaanid nime saanud.
Antiikaja vulkaanikäsitlus on üksikasjalikult Pseudo-Vergiliuse õpetusluuletuses "Etna".
Vulkaanide asukohad.
Vulkaanid ei paikne ükskõik kus. Maakoor on jaotunud umbes tosinaks suuremaks ja paljudeks väiksemateks laamadeks, mis aeglaselt liiguvad. Vaba ruumi aga laamade vahel pole, mistõttu nad pidevalt omavahel hõõrduvad ja kokku põrkavad.
Maa sügavusest tõusvate kuumade ainevoogude kohal laamad lahknevad. Tekkinud tühimikku pressitakse aga pidevalt uut magmat. Niisugustele kohtadele tekivad ookeani keskahelikud.
Et lahknemine toimuda saaks, peab kusagil mujal toimuma koondumine, mis väljendub ühe laama sukeldumises teise alla või kahe laama kokkupõrkes. Niisugustele kohtadele tekivad süvikud ja mäestikud. Nii lahknemise kui sukeldumise ehk subduktsiooniga kaasneb vulkaaniline aktiivsus.
Lahknevate laamade vaheline piir.
Vulkaanid ja nende asukohad ehk paiknemise seosed laamtektoonikaga
Vahevööst tõusvate kuumade ainevoogude tagajärjel hakkab maakoor õhenema ja pragunema. Tekkinud tühimiku täidab Maa sügavusest ülespoole surutav kivimmass, mis rõhu vähenemise tõttu adiabaatiliselt sulama hakkab. Sulaainese ehk magma tihedus on väiksem kui sama koostisega kivimeil, mistõttu surutakse ta maapinnale. Tavaliselt toimub seda tüüpi vulkanism ookeanisügavustes. Ookeanibasseinid ongi tekkinud maakoore rebenemisest (vaata artiklit Wilsoni tsükkel). Kuid ka mandrilise maakoore rebenemisel tekivad vulkaanid, näiteks Ida-Aafrika riftivööndi vulkanism. Mõnikord on aga ookeani keskahelik merepinnast kõrgemal (Island).
Selle vulkanismitüübi tagajärjel tekivad ookeani keskahelikud, mustad tossutajad, padilaava ja ookeaniline maakoor. Peamiseks pursketüübiks on basaltne laava.
Põrkuvate laamade vaheline piir.
Vulkaanid tekivad ka siis, kui omavahel põrkuvad kaks ookeanilise maakoorega laamaosa või ookeaniline ja mandriline laam. Ookeaniline maakoor on raskem (suurema tihedusega) ning surutakse mandrilise või mõnel juhul ka teise ookeanilise laama alla. Sukelduv laam satub järjest suureneva rõhu kätte, mistõttu hakkavad merepõhjas moodustunud vett sisaldavad mineraalid ja kivimid moonduma, vabastades kristallstruktuuris sisaldunud vee kivimite pooriruumi. See tegur alandab kivimite sulamistemperatuuri olulisel määral, mistõttu hakkavad kivimid sulama ning tekkinud magma hakkab taaskord ülespoole tungima. Magmatilgad koonduvad ja moodustavad lõpuks magmakambreid, nende kohale tekivad aga vulkaanid. Seda tüüpi vulkanismi nimetatakse ka subduktsioonivööndi vulkanismiks. Väga levinud on sellist tüüpi vulkanism Vaikse ookeani aktiivsetel äärtel ehk Vaikse ookeani tulerõngas. Eestile lähimad seda tüüpi tegevvulkaanid asuvad Vahemere piirkonnas.
Et sulamagma läbib maapinna poole liikudes paksu mandrilise maakoore (ookeanilise ja mandrilise maakoorega laama kokkupõrke korral), siis sulatab ta ka seda ning seguneb selle materjaliga. Mandriline maakoor on aga väga varieeruva koostisega ning seetõttu on ka subduktsioonivööndite vulkanism mitmekesine. Tekkinud vulkaanilistest kivimitest on levinumad basalt, andesiit, datsiit ja rüoliit (subduktsioonivööndi vulkanism ning ühtlasi kogu mandriline maakoor on keskmiselt andesiitse koostisega). Vulkanism on tihti plahvatusliku iseloomuga, sageli kaasnevad purskega lõõmpilved.
Kui põrkuvad kaks mandrilise maakoorega laama, siis on tulemuseks mäestike teke, kuid vulkanismi sellega reeglina ei kaasne. Samuti ei kaasne vulkanismi sellise laamadevahelise piiriga, kus laamad ei liigu üksteise poole või üksteisest eemale, vaid ainult nihkuvad teineteise suhtes (näiteks San Andrease murrang, mis eraldab Vaikse ookeani ja Põhja-Ameerika laamu).
Kuumad täpid.
Esineb siiski ka vulkaane, mis ei paikne laamade piiridel. Kuulsad näited on Hawaii saared ja Yellowstone'i vulkaan. Siin on tegemist kuuma täpi vulkanismiga. Kuuma täpi all on vahevööst tõusvad kuumad ainevood, mis kõrgemale tõustes sulavad ning tekitavad vulkaane. Kuuma täpi vulkanism võib esineda nii mandrilise kui ka ookeanilise maakoorega laama kohal. Mõned kuumad täpid on olnud nii võimsad, et tekitasid hiiglaslikke platoobasalte ja ookeanilisi platoosid (vaata artiklit Suur magmaprovints). Ka Island on üle merepinna ulatunud just seetõttu, et lisaks ookeani keskaheliku kohal paiknemisele on tema all ka kuum täpp. Mandrite alused kuumad täpid võivad panna aluse mandri rebenemisele, mis areneb hiljem edasi ookeaniliseks basseiniks koos lahknevate laamade tekitatud vulkanismiga (nii on tekkinud Atlandi ookean). Et kuum täpp püsib ühe koha peal, tema kohal olev laam aga liigub, siis moodustab kuuma täpi vulkanism sageli ahelikus paiknevaid saarestikke (näiteks Hawaii saared).
Vulkaanide tüübid.
Kõige üldisemalt jaotatakse vulkaanid lõhe- ja lõõrvulkaanideks. Lõhevulkaanide korral toimub vulkaanilise materjali väljutamine piklikust lõhest, mis tekib reeglina maakoores valitsevate venituspingete tagajärjel (riftistumine). Lõhevulkaanide kõige tüüpilisemaks purskeproduktiks on vedel basaltne laava, kuid esineb ka teistsuguse koostisega laavat, vulkaanilist tuhka ning vulkaanilisi gaase. Lõhevulkaane esineb näiteks ookeani keskahelikes. Maismaal on nad esindatud Islandil, mis asetsebki Atlandi ookeani keskahelikul. Lõhevulkaanide pursked ei ole tänapäeval maapinnal kuigi tavalised, kuid geoloogilises ajas on peamiselt basaltseist laavavooludest moodustunud hiiglaslikud magmaprovintsid, mis on peamiselt lõhevulkaanide vulkanismi tagajärg.
Lõõrvulkaanist väljuvad vulkaanilised produktid maapinnale läbi enam-vähem ümara läbilõikega lõõri, mis lõpeb kraatriga. Selline vulkaanitüüp on maapinnal tavalisim ja nii enamik inimesi vulkaane ette kujutabki. Lõõrvulkaanid jaotatakse mitmesuguste tunnuste alusel veel kihtvulkaanideks, kus esineb nii laavat kui ka vulkaanilist tuhka, sageli kihiti, kilpvulkaanideks, mis koosneb peamiselt basaltseist laavavooludest, šlakikoonusteks, mis on monogeneetilised suhteliselt väiksed valdavalt šlakist koosnevad künkad, maarideks, mis on magmalise kuumutamise abil paisunud põhjavee põhjustatud plahvatuslehtrid, ja teisteks liikideks.
Võimsate vulkaanipursete tagajärjel võib magmakamber osaliselt tühjeneda, jättes ülalasuva vulkaani toetuseta, mille tagajärjel viimane sisse variseb, jättes järgi negatiivse pinnavormi, mida nimetatakse kaldeeraks.
Hoolimata nime sarnasusest ei ole mudavulkaanid vulkanismiga otseselt seotud.
Kilpvulkaan.
Kilpvulkaanid on võrreldes ülejäänud vulkaaniehitistega suhteliselt lamedad. Selle põhjuseks on kilpvulkaanide vulkaaniliste produktide keemilisest koostisest tulenevad omadused. Kilpvulkaanid purskavad reeglina aluselist laavat, mis võrreldes ränirikkamate laavadega on tunduvalt vedelam. Seega saab laava kraatrist kaugemale voolata, moodustadeski lameda kilpvulkaani.
Kilpvulkaanid on oma mahult reeglina märksa suuremad ülejäänud vulkaanidest.
Tuntud on see kilpvulkaan, mille ülemine osa moodustab Hawaii saare.
Kihtvulkaan.
Kihtvulkaani laavavooludest ja tuhakihtidest koosnev läbilõige
Kihtvulkaan on suhteliselt suur ja pikaealine valdavalt koonilise kujuga vulkaaniline pinnavorm, mis on tekkinud vulkaanilõõrist pärit vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnale.
Kihtvulkaanid on laia levikuga, ehkki enamasti on nad seostatavad subduktsioonivööndi vulkanismiga. Reeglina kujutavad inimesed vulkaani just kihtvulkaanina. Kihtvulkaanid tegutsevad suhteliselt tihti ja tulevad reljeefis hästi esile. Enamik ajaloolise aja suuri ja kuulsaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega.
Kõige suuremad vulkaanid on kilpvulkaanid ja kõige väiksemad vulkaanid on šlakikoonused. Kihtvulkaanid on reeglina suuremad kui šlakikoonused, kuid väiksemad kui kilpvulkaanid. Kihtvulkaani nimi tuleb ettekujutusest, et vulkaani läbilõige koosneb vahelduvatest laava ja tefra kihtidest. Kihtvulkaanid võivad enda koosseisu haarata ka väiksemaid vulkaane, näiteks šlakikoonuseid.
Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esineb vulkanism, kuid kõige levinumad on nad mandrilise ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril ehk subduktsioonivööndeis. Divergentses vööndis ehk laamade lahknemispiirkonnas esinevad kihtvulkaanid harva, näiteks Kilimanjaro. Ookeanide keskahelikel kihtvulkaanid praktiliselt puuduvad, kui välja jätta Island (Hekla ja Askja), mis lisaks asetsemisele keset ookeani keskahelikku asub ka kuuma täpi kohal. Kuuma täpi kohal võivad olla nii kiht- kui ka kilpvulkaanid.
Šlakikoonus.
Šlakikoonus on vulkaanilise tekkega kooniline küngas või mägi, mis koosneb peamiselt šlakist ja muust püroklastilisest materjalist.
Püroklastiline materjal, millest šlakikoonused on moodustunud, on enamasti basaltse või andesiitse koostisega. Koonused on enamasti järsu kaldega (10...40°). Aluselise koostise ja sellele vastava mineraalide sisalduse tõttu on šlakikoonused tumedat värvi. Vulkaaniline materjal, millest koonused on moodustunud, on kiirest jahtumisest tulenevalt enamasti klaasja struktuuriga. Koonuste kõrgus ulatub enamasti mõnekümnest mõnesaja meetrini.
Šlakikoonused esinevad tihti kiht- või kilpvulkaanide jalamitel, moodustades parasiitkoonuseid, mis toituvad peavulkaaniga samast magmakambrist. Šlakikoonuse tipus on kausjas kraater. Šlakikoonused on monogeneetilised vulkaanid ehk kord tegevuse lõpetanud koonused enam aktiivseks ei muutu.
Maar.
Maar on vulkaanilise plahvatuse tagajärjel tekkinud negatiivne pinnavorm. Maarid on suhteliselt madalad, lameda põhjaga ja laiad vulkaanilised kraatrid, mis on enamasti täitunud veega, moodustades maarijärve.
Plahvatuste põhjuseks on kuuma magma tungimine põhjaveekihti, mille tagajärjel osa põhjaveest aurustub ja põhjustab suure rõhu tõttu plahvatuse. Selle käigus väljapaiskunud materjal moodustab kraatrivalli, aga kraatrisse koguneb vesi, mis moodustab järve.
Kuulsaimad maarijärved on Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal.
Kaldeera.
Kaldeera on vulkaani või selle tipu kokkuvarisemisel tekkinud negatiivne pinnavorm.
Kaldeera tekib enamasti pärast plahvatuslikke ja võimsaid vulkaanipurskeid, mis tühjendavad osaliselt magmakambri, mistõttu selle kohal asuv toetuseta jäänud vulkaan kukub kokku.
Kaldeera põhja võib tekkida järv, näiteks Crater Lake USA-s, mis moodustus kunagise vulkaani Mazama kokkuvarisemisel. Kui vulkaan on endiselt aktiivne, tekib kaldeera põhja uus kraater, nagu näiteks Aso vulkaanil Jaapanis.
Supervulkaan.
"Supervulkaan" ehk "hiidvulkaan" on suhteliselt hiljuti loodud termin, millega tähistatakse Maa ajaloo kõige võimsamaid vulkaanipurskeid. Ajaloolisel ajal ühtegi supervulkaani purset esinenud ei ole. Supervulkaanid võivad olla seotud kuuma täpi vulkanismiga (näiteks Yellowstone'i vulkaan), aga ka subduktsioonivöönditega (näiteks Toba vulkaan). Tavaliselt ei ole sellised vulkaanid lihtsalt äratuntavad, sest esiteks on nad tohutu suured ning teiseks oli purse nii võimas, et vulkaanist jäi järele vaid kaldeera ehk hiiglaslik lohk maapinnas, mitte mägi.
Supervulkaanide poolt õhkupaisatud vulkaanilisel tuhal ja aerosoolidel on kliimale ja elustikule väga tugev mõju. Arvatakse, et Maa ajaloo suurima väljasuremissündmuse Permi ajastu lõpul põhjustas Siberi platoobasaldi teke, mida võibki käsitleda supervulkaani purskena.
Supervulkaanid on pälvinud Ameerika Ühendriikide meedias viimasel ajal tähelepanu, sest Yellowstone'i vulkaan ilmutab elavnemise märke. Selle vulkaani purse oleks väga raskete tagajärgedega mitte ainult USA-le, millest suur osa mattuks vähemalt meetripaksuse tuhakihi alla, vaid tõenäoliselt kogu maailmale.
Merealune vulkanism.
Suurem osa Maa vulkanismist toimub ookeanisügavustes, kus kaks ookeanilist laama üksteisest eemalduvad. Seda tüüpi vulkanism esineb maismaal ainult Islandil. Põhiline purskeprodukt on vedel basaltne laava. Kui laava purskub välja, siis jahtub ja tardub ta pind külma mereveega kokku puutudes väga kiiresti. Seetõttu moodustub midagi kotilaadset, mille sees olev vedel laava vormib ta padjalaadseks laavakogumiks, mida tuntaksegi padilaavana. Sellist tüüpi vulkaaniline maastik katabki suurt osa ookeanide põhjast, kui jätta arvestamata vulkaaniliste kivimite peale ladestunud meresetted. Ookeanide keskahelikus esinevad lõhevulkaanid, sest magma tuuakse vahevööst üles daikide ehk plaatjate intrusioonidena, mis pinnani jõudes moodustavadki lõhepurskeid.
Ookeanide vulkanism ei pruugi aga olla seotud keskahelike ja laamade lahknemisega. Ka kuumad täpid tekitavad merepõhja vulkaanilisi mägesid. Need on peamiselt lõõrvulkaanid. Üle merepinna ulatudes moodustuvad sellistest vulkaanidest ookeanilised saared, mis on eriti levinud Vaikses ookeanis.
Suurte magmaprovintside ehk väga võimsate kuumade täppide tegevuse tulemusel moodustuvad hiiglaslike mõõtmetega ookeanilised basaltplatood.
Vulkaanilised saadused.
Valdavalt vedelal kujul vulkaanist väljutatud ainet nimetatakse laavaks. Laava ei ole täielikult vedel, vaid sisaldab gaasilisi ja tahkeid komponente. Gaasilised komponendid moodustavad rõhu vähenemise tõttu vedelikust eraldunud gaasimullid, peamiselt veeaur ja süsinikdioksiid, ning tahked komponendid on kristallid ja kivimite fragmendid.
Magmat (ka laavat) ja sellest moodustunud tardkivimeid klassifitseeritakse vastavalt keemilisele koostisele. Magma koostis on väga tähtis, sest sellest sõltub otseselt vulkanismi iseloom.
Kõige levinum komponent tardkivimeis on ränidioksiid. Geoloogias on kombeks nimetada rohkem räni sisaldavaid kivimeid happelisteks ning ränivaesemaid aluselisteks.
Aluselise magma temperatuur on keskmiselt 900–1200 °C, happelisel magmal aga keskmiselt 700–800 °C.
Mida enam on magmas räni, seda viskoossem ta on. Räni katioon seostub nelja hapniku aniooniga, moodustades nn räni tetraeedreid, mis omakorda üksteistega tippepidi liitudes moodustavad suuremaid kobaraid. Suurenenud sisehõõrde tõttu on happeline magma tuhandeid kordi viskoossem aluselisest. Ränirikka laava suurema viskoossuse põhjustab tema madalam temperatuur kraatrist väljumise hetkel.
Mida viskoossem on magma, seda plahvatuslikum on sellega kaasnev vulkanism. Happelised kivimid ja magma tekitavad enamasti plahvatusliku vulkanismi ning aluseline magma tekitab enamasti rahuliku vulkanismi. See on nii seetõttu, et viskoossest magmast ei pääse eraldunud gaasid hõlpsalt välja, vaid tekitavad ülerõhu ning lõpuks raevukalt vabaks murdes pihustavad ka magma peenteks tükkideks, mis seejärel tefrana maapinnale langeb.
Rahulikuma aluselise vulkanismi tagajärjeks on peamiselt basaltsed laavavoolud, sest aluselise laava tardumisel tekib basalt. Happeline laava on vähem levinud, sellest moodustunud kivimit nimetatakse rüoliidiks. Happeline magma võib tarduda ka pimsi ja vulkaanilise klaasi ehk obsidiaanina. Koostiselt rüoliidi ja basaldi vahepealseid kivimeid nimetatakse datsiidiks ja andesiidiks. Vulkaaniliste kivimite loetelu sellega ei piirdu, kuid ülejäänud neist esinevad oluliselt harvem.
Vulkaanilise kivimi koostis sõltub peamiselt vulkaani asukohast. Kui tegemist on ookeanis paikneva vulkaaniga, siis on peamiseks purskeproduktiks aluseline basaltne laava (ookeanis paiknevad kuumad täpid). Kui aga magma läbis teel maapinnale mandrilist maakoort, siis on ta koostis oluliselt ränirikkam (mandrilised kuumad täpid ja subduktsioonivööndid), vulkanism plahvatuslikum ning vulkaanilised produktid tunduvalt mitmekesisema koostisega (esinevad kõikmõeldavad vulkaanilised kivimid).
Tahkel kujul vulkaanist väljutatud materjali nimetatakse tefraks. Vastavalt suurusele jaotatakse tefra vulkaaniliseks tuhaks, lapillideks ning vulkaanilisteks pommideks. Vulkaaniline tuhk koosneb osakestest, mille läbimõõt on kuni 2 mm, vulkaaniliste pommide läbimõõt on vähemalt 64 mm, vahepealse suurusega osakesi nimetatakse lapillideks. Vulkaanilise tuha taas kivimiks liitumise tulemuseks on tuff. Lõõmpilvest mahajäänud tulikuumast vulkaanilisest tuhast tekib ignimbriit.
Vulkaanipursetega kaasneb ka suurte koguste gaasiliste ainete atmosfääri paiskumine. Peamised vulkaanilised gaasid on veeaur ja süsinikdioksiid. Vulkaanilised gaasid väljuvad koos laava ja tefraga kraatrist, kuid lisaks võivad leida tee atmosfääri ka vulkaani nõlvadel paiknevaist fumaroolidest.
Pursketüübid.
Tavaliselt jaotatakse vulkaanipursked kaheks: plahvatuslikeks ja efusiivseteks. Plahvatuslikud vulkaanipursked on raevukamad, sest magma on suurema ränisisalduse tõttu paksem ega pääse nii kergelt kraatrist välja. Plahvatuslike pursetega kaasnevad maavärinad, vulkaanilise ja lõõmtuha pilved ning laavavoolud. Plahvatuslik vulkanism on omane eelkõige vulkaanidele, mida toitev magma on segunenud ränirikkama mandrilise koore materjaliga. Sageli ongi vastav magma mandrilise koore osalise ülessulamise tulemiks. Tavaliselt on plahvatuslik vulkanism seotud subduktsioonivöönditega. Just seda tüüpi vulkaanidega on seotud kõige võimsamad ja kuulsamad vulkaanipursked. Reeglina tegutsevad nad lühikest aega ja sellele järgneb pikem paus.
Ränivaesem ehk aluseline magma on oluliselt vedelam ning voolab kraatrist välja rahulikumalt. Tüüpiline purskeprodukt on basalt, harvm vulkaaniline tuhk. Basalt on ultraaluselise koostisega vahevöö osalise sulamise tulemus, mistõttu tekib basalt peamiselt siis, kui teekonnal maapinnani pole magma mandrilise maakoore materjaliga oluliselt segunenud. Sellist tüüpi vulkaanid ei kujuta endast väga suurt ohtu, välja arvatud laavavoolud, mis võivad voolata kraatrist väga kaugele ja hävitada kõik enda teele jääva. Inimohvreid aga sellega reeglina ei kaasne, sest laava liikumine on piisavalt aeglane, et inimesed jõutaks evakueerida.
Klassikalised pursketüübid.
20. sajandi algul lõi itaalia geoloog Giuseppe Mercalli vulkaanipursete klassifikatsiooni, mis põhines tuntud vulkaanidele iseloomulikul käitumisel. Süsteem on tänapäevalgi kasutusel, ehkki tema subjektiivsuse tõttu mitte nii laialt kui varem.
Hawaii-tüüpi purse on efusiivne, purske saaduseks on peamiselt laava.
Stromboli-tüüpi purse on pideva ja pikaajalise aktiivsusega ning sellega kaasnevad mõõduka intensiivsusega plahvatuslikud pursked.
Vulcano-tüüpi purse on raevukam kui Stromboli-tüüpi vulkaanil, purskepilv tõuseb kõrgemale ja plahvatused võivad hävitada osa vulkaaniehitisest.
Pliinia-tüüpi purse on plahvatuslik ja väga ohtlik. See on saanud nime Vesuuvi purske järgi, mis hävitas Pompei. Seda tüüpi pursked teevad ajalugu. Purskega kaasneb suur kogus püroklastilist materjali ja purskepilv võib tõusta kümnete kilomeetrite kõrgusele. See pursketüüp jagatakse subpliinia-, pliinia- ja ultrapliinia-tüüpi purseteks. Nende nimi tuleb sellest, et seda tüüpi purset kirjeldas esimesena Plinius Noorem kahes Tacitusele saadetud kirjas.
Pelée-tüüpi purse ei ole otseselt seostatav purske võimsusega, kuid seda tüüpi vulkaanipursetele on omased lõõmpilved. See nimi tuleb Martinique'i saarel asuvast Pelée vulkaanist, mis aastal 1902 hävitas täielikult Saint Pierre'i linna.
Vulkaanilise plahvatuslikkuse indeks.
Vulkaanilise plahvatuslikkuse indeks ehk VEI ("Volcanic Explosivity Index") on võetud kasutusele, et muuta vulkaanipursete võimsuse hindamine vähem subjektiivseks. Arvestatakse väljapaisatud tefra kogust, purskepilve kõrgust ja hinnanguid purske võimsusele. Skaalal ei ole ülemist piiri. Magnituud 0 omistatakse mitteplahvatuslikele Hawaii-tüüpi pursetele, mille käigus paisati atmosfääri vähem kui 104 m³ tefrat. Ajaloolise aja võimsamaid purskeid hinnatakse magnituudiga 7–8 (100–1000 km³ tefrat). Magnituudi suurenemine ühe ühiku võrra tähendab plahvatuslikkuse kümnekordset suurenemist.
Pursete kestus.
Vulkaanipursete kestus varieerub suurtes piirides. Stromboli on tegutsenud juba viimased 2500 aastat, mistõttu nimetatakse teda Vahemere majakaks. Kümneid aastaid on tegutsenud ka näiteks Etna (Itaalia), Erta Ale (Etioopia), Yasur (Vanuatu), Sangay (Ecuador), Erebus (Antarktika) jne. Enamik pursetest ei ole siiski nii pikaealised. Ühe päevaga piirdub umbes 10% vulkaanidest, suurem osa neist lõpetab tegevuse kolme kuuga ja vaid väga vähesed tegutsevad üle kolme aasta järjest. Pursete mediaanpikkuseks on 7 nädalat.
Vulkaanide aktiivsus.
Sageli jagatakse vulkaanid tegevateks, uinunuteks ja kustunuteks. Tegevvulkaan on vulkaan, mis on pursanud ajaloolisel ajal. Uinunud vulkaani tegevust pole kunagi kirjeldatud, kuid tema aktiveerumist peetakse tulevikus tõenäoliseks. Kustunud vulkaan arvatakse olevat oma tegevuse igaveseks lõpetanud.
Ülalkirjeldatu pole siiski üldaktsepteeritud seisukoht, sest uinunud ja tegevvulkaani vahele on raske mõistlikku piiri tõmmata. Teaduslikust vaatepunktist lähtudes ei pruugigi siin mingit vahet olla, mistõttu on sellisele jaotusele vulkanoloogide seas märgatav vastuseis. Probleemid ilmnevad juba kasvõi seetõttu, et ajaloolise aja ulatus on erinevais maailma piirkondades erinev. Samuti ei ole mõtet võrrelda vulkaane inimkonna ajalooga ja tõmmata sellest lähtuvalt piire. Vulkaanid elavad oma elu, mis on palju pikem kui inimestel, isegi inimkonnal, ega sõltu sellest. Sageli juhtub, et kustunuks loetud vulkaan ärkab uuesti ellu.
Vulkaanidega seotud ohud.
Vulkaanidel on kindlad teadaolevad asukohad ja nende pursked pole nii raskesti ennustatavad kui näiteks maavärinad, kuid vulkaanilistes piirkondades on head viljakad mullad, mistõttu vulkaanide jalamil elab palju inimesi. Seetõttu kujutavad vulkaanid endast inimestele siiski suurt ohtu. Vulkaanide tagajärjel elu kaotanud inimeste arv on umbes suurusjärgu võrra väiksem maavärina ohvrite arvust.
Peamised vulkaanidega seotud ohud on laavavoolud, vulkaaniline tuhk, lõõmpilved, lahaarid, maalihked, vulkaaniline gaas, tsunamid ja kliimamuutus. Nende tagajärgedeks võivad olla materiaalne kahju hävitatud hoonete, infrastruktuuri ja põllumaa näol, nälg, veereostus, haiguste levik, uppumine, lämbumine jne.
Laavavoolud on omased peamiselt basaltset laavat purskavatele vulkaanidele. Nad põhjustavad kahju näiteks Hawaii saarel ja Sitsiilias (Etna). Korduvalt on proovitud laavavoole kõrvale juhtimida, kuid neid üritusi on saatnud piiratud edu. Laavavooludesse kütketud energia on kolossaalne ja nende kõrvalejuhtimiseks on tarvis rakendada umbes samaväärset energiat, mis läheb sageli osalt või täielikult raisku, sest laavavoolu toimumise täpne aeg ja koht ei ole ennustatavad.
Vulkaanilise tuha sajud põhjustavad ebameeldivusi, kuid tavaliselt ei tapa inimesi. Küll võivad aga vulkaanilise tuha pilved ohustada lennukimootoreid, mistõttu lennutrasse vahel muudetakse, et vältida aktiivseid vulkaane ja nende purskepilvi.
Lõõmpilv on üks kõige ohtlikumaid vulkaanidega seotud nähtusi. See koosneb tulikuuma gaasi (kuni 1000 °C) ja tefra segust, mis kiirusega kuni 700 km/h vulkaani nõlva mööda alla kihutab ja oma teel kõike hävitab. 1902 hävines lõõmpilves täielikult Martinique'i saare pealinn Saint-Pierre, mille umbes 30 000 inimesest jäi ellu vaid 1. Lõõmpilved kaasnevad plahvatuslikku tüüpi vulkanismiga.
Lahaarid on vulkaanilised mudavoolud, mis koosnevad peamiselt veest ja püroklastilisest materjalist ning liiguvad mööda vulkaani nõlvu laskuvaid jõeorge. Tuntuim lahaariga seotud õnnetus juhtus 1985 Colombias, kui lahaar hävitas täielikult vulkaanist 40 km kaugusel asunud Armero linna. Lahaaride tekkele aitab kaasa see, kui vulkaanide tipud on kaetud lume ja jääga, mis purske korral kiiresti sulades mudavooluks muutub.
Plahvatuslikke vulkaanipursked võib tekitada tsunami, mis ümbritsevail rannikuil hävitustööd korda saadab. Üks ajaloolise aja kuulsamaid vulkaanipurskeid on Krakatau 1883. aasta purse, mille ohvrid surid peamiselt just tsunami tagajärjel.
Vulkaanilised gaasid võivad tappa otseselt, näiteks lämbumine õhust raskema ja seetõttu maad mööda liikuva süsinikdioksiidi pilves, aga ka kaudselt. Arvatakse, et Maa ajaloo suurima väljasuremissündmuse Permi ajastu lõpul käivitasid hiiglaslike vulkaanipursete läbi atmosfääri vabanenud vulkaanilised gaasid, mis tekitasid happevihmasid ning muutsid oluliselt klimaatilisi tingimusi.
Allpool olev tabel esitab mõned viimase paari sajandi jooksul toimunud inimohvritega lõppenud vulkaanilised õnnetused, surmajuhtumite arvu ja nende peamise põhjuse.


Feyẕābād.
Feyẕābād (eesti keeles on kasutatud ka nimekuju "Faizabad") on linn Afganistani kirdeosas Kowkcheh' jõe kaldal, Badakhshāni provintsi halduskeskus.
Elanike arv on 1992. aasta andmetel 9100. Elanikud on põhiliselt tadžikid.
Talvel on linn mõnikord paksu lume tõttu muust maailmast ära lõigatud.
1979. aastal oli Feyẕābād Nõukogude vägede sissetungi tõkestada püüdvate sisside keskus. 1980 linn vallutati ning sinna paigutati oluline Nõukogude Liidu garnison.
Feyzabad


Dari keel.
Dari keele kõnelejad Afganistanis (rohelisega)
Dari (pärsia keeles دری, "Darī," hääldus [dæˈɾi]) või Fārsī-ye Darī (pärsia keeles فارسی دری, [fɒːɾsije dæˈɾi]) on iraani keelte edela-allrühma kuuluv keel. Ajaloolises mõttes viitab see pärsia keelele, mida kasutati Sassaniidide õukonnas. Kaasaegses kasutuses viitab see modernse pärsia keele dialektidele, mida räägitakse Afganistanis ja Pakistanis ning on seetõttu tuntud ka kui Afgani pärsia keel. Afganistani põhiseaduse kohaselt on tegemist ühega kahest riigi ametlikust keelest. Teiseks ametlikuks keeleks on puštu. Dari keel on kõige laiema levikuga keel Afganistanis ning umbes poolte riigi elanike emakeel.See teeb dari keelest ka riigi lingua franca. Pärsia keele Iraani ja Afganistani dialektid on vastastikku hästi mõistetavad ning nende esinevus seisneb peamiselt sõnavaras ning fonoloogias. Afganistanis ja Pakistanis räägitavat dari keelt ei tohiks segamini ajada Iraani keskosas elavate zoroastristide poolt räägitava dari keelega.
Ajalugu.
"Dari" on uus-pärsia keelele antud nimetus, mis oli araabia ja pärsia tekstides kasutuses juba väga varasest ajast (nt. Al-Estakhri, Al-Muqaddasi ja Ibn Hawqal). Ühtne seisukoht sõna "dari" pärinemisest puudub. Enamik teadlasi usub, et "dari" viitab pärsia keelsele sõnale "dar" või "darbār" (دربار), mis tähistab "õukonda", kuna oli sassaniidide dünastia ametlikuks keeleks. Shia õpetlane ja bibliograaf Ibn al-Nadim oma tekstis "Al-Fehrest" viitab Ibn al-Muqaffaʿle, kelle kohaselt "Pārsī" oli keel, mida rääkisid preestrid, õpetlased ning teised sarnased, see oli Farsi keel." Ibn al-Muqaffa viitab sellega Farsi piirkonnale ning pahlavi keelele, mis sassaniidide valitsemise ajal (224-654 AD) levis Edela-Iraani piirkonnast ka teistesse provintsidesse. Dari keele kohta ütleb Ibn al-Muqaffa, et "see on Madā'en linnade keel, seda räägivad need, kes on kuninga õukonnas. [Selle nimi] on seotud kohaga õukonnas."
Geograafiline jaotus.
Dari keel on Afganistanis koos puštu keelega ametlik keel. Dari keelt kõneldakse Afganistani põhja- ja lääneosas ning pealinnas Kabulis, mis asub riigi idaosas. Riigi põhjaosas läheb dari keel üle tadžiki keeleks. Dari keelt oskab umbes 5 miljonit inimest: tadžikid, usbekid, türkmeenid, hazarad ja osa puštusid (eriti Iraani piiri lähedal). Afganistanis on levinud kakskeelsus. Tadžikkidel, hazaratel (keele variandis, mille nimi on hazara keel) ja aimakkidel on see emakeeleks. Dari keel on Afganistanis rahvastevahelise suhtlemise keel ("lingua franca") ja kultuurikeel, mis on prestiižne ka puštude seas.
Lisaks räägib dari keelt ühena peamistest keeltest ka umbes 2,5 miljonit inimest Pakistanis
Dari keel on domineeriv Afganistani põhja, lääne ja keskosas. Lisaks on see üldkasutatavaks suhtlusvahendiks linnades nagu Kabul, Herat, Mazar-i-Sharif, Fayzabad, Panjshir ja Bamiyan. Väiksemad dari-keelsed kogukonnad eksisteerivad ka puštude poolt domineeritavas riigi lõuna osas, näiteks linnades nagu Kandahar, Laghman, Gardez, Farah ja Jalalabad. Dari keel on levinud ka Pakistani Khyber Pakhtunkhwa ja Balochistani provintsis ning mitmetes kogukondades Pandžabi piirkonna lääneosas.
Kultuurilised mõjud.
Nii dari keel, pärsia keel kui ka tadžiki keel on kujunenud tadžiki-pärsia klassikalise kirjanduse keelest, mida nimetatakse ka klassikaliseks dari keeleks. Tänapäeva Afganistani territoorium kuulus koos Kesk-Aasia ja Loode-Indiaga uuspärsia keele leviala idaossa, kus on võrreldes Iraanis kujunenud kirjakeelega mitmeid eripärasid. Dari keel on Iraani pärsia keelest arhailisem ning lähedasem tadžiki keelele.
Iraani kultuuriline domineerimine piirkonnas (eriti meedias) on taganud, et Iraanis räägitava pärsia keele (farsi) spetsiifilised tunnused on mõistetavad ka enamikule dari pärsia keele oskajatele Afganistanis ning Pakistanis. Ka vastupidine on teatud ulatuses tõsi ning vähemalt ametlikult kujul on kirjutatav või räägitav dari keel mõistetav ka Iraani pärsia keele rääkijatele. Dari keele süntaks ei erine palju Iraanis kõneldava pärsia keele omast, kuid rõhk on vähem väljendunud. Dari keeles kasutatakse omistavat sufiksit "-ra". Vokaalid "ē" ja "ō" ning "ai" ja "aw" on teistsugused ning on konsonante, mida Iraani pärsia keeles ei ole. Verbi vormide süsteem on keerukam ning ka sõnavaras on erinevusi.
Arvatavasti mongoli päritolu hazarate räägitavat hazara keelt peetakse samuti dari keele murdeks. Oma murded on ka poolpoolnomaadidest aimakkidel.
Dari keelt kirjutatakse araabia kirja baasil ning keeles on palju araabia keelest tulenevaid laene. Dari kirjakeel on kujunenud Kabuli murde baasil.
Iraani ja Afganistani pärsia keele erinevused.
Foneetiliselt sarnaneb dari pärisa keele arhailisemale vormile. Kahe keele häälduslikud erinevused võivad olla märkimisväärsed, kuid haritud kasutajatel ei ole raskusi mõlema mõistmisel (välja arvatud teatud idiomaatiliste väljendite puhul).
Dialektid.
Dari dialektidel, mida räägitakse Afganistani põhja, kesk ja idaosas, näiteks Kabulis, Mazaris ja Badakhshanis, on iseloomulikke tunnusjooni võrreldes Iraani pärsia keelega. Samas, Lääne-Afganistanis räägitav dari dialekt asub Afganistani ja Iraani keelte vahepeal. Herati dialekt jagab sõnavara ja fonoloogilisi tunnuseid nii dari kui Iraani pärsia keelega. Sarnasel on Ida-Iraani dialekt, nt see, mida räägitakse Mashhadis üsnagi sarnane Herati dialektiga Afganistanis.
Kabuli dialektist on saanud dari keele standardne dialekt. Alates 1940ndatest on Afganistani Raadio edastanud saateid Kabuli dialektis. See on taganud Kabuli ja teiste Afganistanis räägitavate dialektide homogeniseerumise. Alates 2003. aastast on Afganistani meedia dari keelseid programme samuti edastanud Kabuli dialektis.
Poliitilised vaated.
Dari keelt emakeelena rääkijad kutsuvad oma keelt enamasti „farsi“. Termin „dari“ on aga poliitilistel põhjustel Afganistani valitsuse poolt ametlikult propageeritud ning omab riigis puštu keelega võrdset seisundit. Pärisa keele kohalik nimetus muudeti „farsist“ ametlikult „dariks“ 1964. aastal. Dari on ka peamine keel hariduse omandamisel ning puštu keelt õpetatakse teise keelena. Samuti peetakse dari prestiižemaks keeleks.


Kentaurid.
"See artikkel räägib mütoloogilistest olenditest; lõunataeva tähtkuju kohta vaata artiklit Kentaur, väikeplaneetide kohta artiklit Kentaurid"
Kentaurid on vanakreeka mütoloogias hobuinimesed.
Kentauril oli inimese pea, rindkere ja käed hobuse keha küljes.
Cheiron.
Cheiron (ladinapäraselt "Chiron") oli tark, õiglane ja inimsõbralik kentaur. Cheiron oli suurte kangelaste – näiteks Achilleuse, Theseuse, Aktaioni ja Iasoni – kasvataja.
Kord külastas Herakles Pholose-nimelist kentauri. Heraklesel oli janu ja ta palus Pholost, et too annaks talle lonksu veinist, mis aga oli kõikide kentauride ühisvara. Haistes veini lõhna, said kõik kentaurid aru, millega tegu, ja ruttasid karistama varast, kes oli nende ühisvarale ligi tikkunud. Heraklese vastu nad aga ei saanud.
vast ehk siis, kui mõni jumal tahab
ja sinu eest veel alla minna pimedusse,
See näis uskumatu ohvritoomisena, kuid Cheiron tegi just seda ja Zeus aktsepteeris seda ohvrit.
Zeus tõstis Cheironi surnukeha taevasse, kus rahvas teab teda Amburi nime all.


Richteri skaala.
Richteri skaala on logaritmiline skaala, mida kasutatakse maavärina võimsuse hindamiseks.
1935 Charles Richteri poolt loodud skaalal ei ole miiinimum- ega maksimumväärtusi. Maavärina tugevust hinnatakse magnituudides kümnendiku ühiku täpsusega. Maavärina tugevus võib olla ka negatiivne, näiteks -3,0. Inimene seda ei tunne, kuid tundlikele seismograafidele on see madalaim registreeritav väärtus.
Võimsaim registreeritud maavärin on olnud magnituudiga 9,5 (Suur Tšiili maavärin). Maavärina amplituud kasvab magnituudi suurenemisel ühe ühiku võrra kümnekordselt. Näiteks on 6-palline maavärin 10 korda suurema amplituudiga kui 5-palline ning 100 korda suurema amplituudiga kui 4-palline maavärin. Eralduvad energiahulgad on vastavalt umbes 32 korda suurem ja 1000 korda suurem (31,6×31,6=1000).
Maavärinate tugevuse hindamiseks kasutatakse seismograafe. Magnituud leitakse maavärina tugevaima tõuke amplituudi järgi. Lisaks tuleb hinnata ka maavärina kaugust seismojaamast. Kaugus jaamast ja maavärina epitsentri asukoht leitakse mitme jaama andmete võrdlemisel.


Osoonikiht.
Osoonikiht (ka "osoonikilp", "osooniekraan") on keskmiselt 15–55 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon.
Osoon tekib atmosfääris ultraviolettkiirguse mõjul. Osooni molekuli tekkeprotsess on kaheastmeline. Esmalt laguneb hapniku molekul UV-kvandi toimel. Pärast lagunemist liitub üksik hapniku aatom hapniku kaheaatomilise molekuliga, moodustades osooni kolmeaatomilise molekuli.
Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Kui osoonikihti ei oleks, oleks elu Maa peal jäänudki ookeanide sügavamatesse kihtidesse.
Tõsiseks ohuks osoonikihile on keemilised ühendid, mille koondnimeks on freoonid. Freoonide toimel võib moodustuda niinimetatud osooniauk.
Osoonikiht ei koosne peamiselt osoonist. Osooni kontsentratsioon on seal lihtsalt kõrgem kui mujal: umbes üks sajast tuhandest osoonikihi molekulist on osooni molekul.


Osooniauk.
Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud.
Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal.
Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Freoon on tugev katalüsaator, mis lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks.
Osooniaugu tekkimist kirjeldavad Chapmani võrrandid. Osooni tekib ja kaob stratosfääris pidevalt, kuid looduses toimub see reeglina ultraviolettkiirte, mitte freoonide toimel.
Osooniauk Antarktika kohal on tegelikult täiesti loomulik nähtus. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Ekvaatorilt liigub osoonirikas õhk pooluste suunas, kus vastupidi on ülekaalus osooni molekule lõhkuvad protsessid. Osooni tungimist Antarktikasse takistavad aga ümber tolle maailmajao püsivalt puhuvad läänetuuled, mille põhjustajaks on Coriolisi efekt.
Osooniauk Antarktika kohal avastati 1970. aastate alguses. 1986 avastati osoonikihi hõrenemine ka põhjapoolkeral Arktikas; see pani rikkad tööstusriigid tegutsema.
Osoonikihi hõrenemine on üks vähestest globaalprobleemidest, millega võitlemisel on saavutatud teatavat edu. Ei ole siiski selge, kas osoonikihi mõningane taastumine on tingitud looduslikest rütmidest või vähenenud freoonide kasutamisest.


Ürtide loend.
"Siin on loetletud taimi, mille maapealset ürti kasutatakse farmaatsias ravimtoorainena või kulinaarias maitseürtidena"


Virmalised.
Virmalised ehk põhjavalgus on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (nn päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega.
Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt "Aurora Borealis" ja "Aurora Australis" (ladina keeles 'põhjakoit' ja 'lõunakoit'). Üldnimetus on "Aurora Polaris" 'polaarkoit'.
Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa magnetpooluste asetsemise tõttu suurtel laiustel on ka virmalised jälgitavad keskmiselt 60-kraadisel või kõrgemal laiusel. Et magnetiline põhjapoolus paikneb Kanadale kuuluva Ellesmere'i maa lähedal, siis on virmalised Põhja-Ameerikas samal laiusel paremini vaadeldavad kui Euroopas. Virmalisi on nähtud isegi Floridas, samal laiusel asuvatel Kanaari saartel on see praktiliselt võimatu.
Virmalised on seotud magnetpoolustega, sest neid tekitavad päikesetuule osakesed on laetud ning nad liiguvad Maa magnetvälja sattudes piki selle jõujooni, sisenedes atmosfääri magnetpooluste kohal.
Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest kas rohelist (100–150 km kõrgusel) või punast (umbes 250 km kõrgusel) valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Nende värvuste vaheldumine pakub lummavat vaatemängu, mida võib mõnikord näha ka Eestis.
Virmaliste tekkimise keskmine kõrgus on 105 km maapinnast. Madalaim kõrgus on umbes 80 km ja kõrgeim umbes 200 km. Virmaliste esinemise tõenäosus on tihedas seoses magnettormidega, sest mõlemat põhjustab sama nähtus – päikesetuul.


Badahšan.
Badahšan on ajalooline piirkond, mille moodustavad praegune Tadžikistanile kaguosas asuv Mägi-Badahšani autonoomne vilajett ja Afganistani kirdeosas asuv Badakhshāni provints.
Ajalugu.
Badahšan oli kunagi osa Baktriast.
Alates 1657. aastast oli Badahšan iseseisev usbeki vürstiriik.
1822–1859 pidi ta maksma andamit Kondūzile. Alates 1859. aastast on ta lühikeste katkestustega olnud Afganistani (hiljem osalt Venemaa, Nõukogude Liidu ja Tadžikistani) osa.
Badahšani provintsi ajaloolised piirid ja koosseis.
Badahšani kui Afganistani provintsi piirid määrati kunstlikult kindlaks 1873. aasta Inglise-Vene lepinguga, sest oli vaja luua puhvertsoon Venemaa ja Briti valduste vahel. Selleks ühendati Badahšani provintsiga Vākhāni koridor.
Leping tunnistas sõnaselgelt tunnistas "Badahšani koos oma sõltuva ringkonna Vākhāniga [...] täielikult kuuluvaks Kabuli emiirile" ning määras selle piiriks Amudarja jõe vasaku ehk lõunakalda. Läänest piiras seda joon, mis läbis Turkestani tasandikud Kondūzi ja Amudarja jõe ühinemiskohast kuni Taxkorgani jõe idapoolse veelahkmeni ning suundus edasi itta, ületades Kondūzi jõe ja jõudes Hindukušini. Lõunapiir läks piki Hindukuši harja kuni Khāvāki mäekuruni, mis viib Badahšanist Panjshēri jõe orgu. Edasine piir jäi määramata.
Oli teada, et Khāvākist ida pool oli Hindukuši mäehari mittemoslemite käes, kuid polnud teada, kui kaugele sellest põhja poole nad olid jõudnud. Alates Dorāhi mäekurust oli Badahšani lõunapiir jälle määramata. Dorahi mäekuru ühendab Zībāki ja Ishkashim Amudarja jõe käänaku juures Lutku oruga, mis viib Kunari jõeni. Dorahist ida pool sai piiriks jälle Hindukuš, kuni ta ühineb Muztaghi ja Sarikoli ahelikuga, mis olid Hiina piiriks Venemaa ja Indiaga. Edasi kulges piir ümber Tagdumbashi Pamiiri, ühtides lõpuks Pamiiri piiriga, ning pöördus läände, jõudes mööda Amudarjad selle jõe ja Kondūzi jõe ühinemiskohani.
Seal, kus põhjapiir kulges mööda Amudarja jõge Hindukuši põhjanõlvade all, jäid põhja- ja lõunapiiri vahele ainult need nõlvad 13 kuni 16 kilomeetri laiuselt. Nõnda ulatus kitsas maariba ida poole Pamiiri. Sellel oli pudeli kuju: ta oli kaelast (Hindukuši põhjanõlvade juurest) kitsas ning ida pool, Pamiiris, ta laienes.
Enne piiride kindlaksmääramist 1873. aastal olid Amudarja vasakul kaldal väikeriigid Roushan ja Shougnan ning paremal kaldal Darwāzi provints. Nüüd aga toimus territooriumide vahetus ning Venemaa ja Afganistani piiriks sai Amudarja jõgi. Nende provintside ja Vākhāni poliitilised piirid ei langenud enam kokku geograafiliste piiridega.
Kui jätta välja Roushan ja Shougnan, siis olid Badahšani peamised piirkonnad: läänes Rustak, Kataghan, Ghori, Narin ja Anderab; põhjas Darwāz, Ragh ja Shiwa, idas Charan, Ishkashim, Zībāk ja Vākhān; ning keskel Feyzābād, Farkhar, Minjan ja Kishm. Oli ka teisi, mis pole täpselt teada.
Badahšani poolitamine.
1895. aastal jaotati Badahšani Afganistani ja Venemaa vahel ning piiriks määrati Pandži jõgi.
Nõukogude Liidu koosseisus moodustati Venemaa-osast Mägi-Badahšani autonoomne oblast Tadžiki NSV koosseisus. Praegu on see Tadžikistani koosseisus olev Mägi-Badahšani autonoomne vilajett. Afganistanile kuuluv osa on Badakhshāni provints.


Globaalprobleem.
Globaalprobleem on ülemaailmne oht inimkonnale, mis on tekkinud mitmesuguste mõjurite kuhjumisel ja koostoimel ning mille ületamine eeldab kas kogu inimkonna või suurte regioonide elanikkonna kestvaid jõupingutusi.
Globaalprobleemi omapäraks on see, et ta on küll globaalne, kuid lahendada saab seda vaid tegutsedes lokaalselt.
Globaalprobleemide lahendamisega viivitamine võib muuta nende tagajärjed pöördumatuks ja juhitamatuks.
Globaalprobleemide süstemaatilise uurimise ja laiema teadvustamise algatas Rooma Klubi.


Ismailiidid.
Ismailiidid on üks šiiitide hulka kuuluv islamiusuliste kogukond.
Nad elavad tänapäeval peamiselt Indias, Pakistanis, Afganistanis, Tadžikistanis, Süürias ja hajali läänemaailmas.
Ajalugu.
Ismailiidid kujunesid välja Abbasiidide valitsemise ajal. Kuuenda šiiidi imaami surma järel 765 puhkenud järglusetüli käigus lõid ismailiidid lahku. Nad tõusid esile Süürias ja Pärsias ning võitlesid Ali õiguste eest. Nad said nime Ismail ibn Djafari, Ali seitsmenda põlve järeltulija, Jafar As-Sadiqi vanema poja järgi, keda nad tunnistasid seitsmendaks imaamiks. Imamiidid tunnistavad seitsmendaks imaamiks Jafar As-Sadiqi nooremat poega Musa al-Kazimi. Algselt tunnistasid ismailiidid seitset imaami, hiljem tekkisid aga mitmesugused voolud ja suunad.
Sunniidid kiusasid ismailiite taga. Imamiidid olid nende suhtes väga skeptilised.
9. sajandi Bahreinis ja Omaanis oli qaramiitlik-ismailiitlik riik. 10. sajandil rajasid fatimiidid riigi, mida hüüti Kalifaadiks. 969 vallutasid nad Kairo.
Fatimiididest pärinevad ismailiitide tänini eksisteerivad põhiharud. Aastal 1094 lõhenesid nizariitideks ja mustaliitideks. Ismailiitest võrsusid pärast kaliif Hakimi surma 1021 druusid, kes selle kaliifi surmasse ei uskunud. Hiljem eemaldusid druusid islami peasuundadest üha enam, nii et neid tänapäeval enam moslemiteks ei peeta. Ka alaviidid tekkisid samal ajal ja samade sündmuste tagajärjel.
Usk.
Ismaeliitide teoloogia on palju avaram kui enamikul teistel moslemitel. Mõned näevad selles gnostitsismi ja uusplatonismi elemente. Samuti on väliseid sarnasusi hinduismiga, eriti sakraalmuusika osas. Koraani tõlgendatakse suures osas allegooriliselt. Nõnda dešifreeritakse koraani sõnumeid, mida tekstis otseselt ei sisaldu. Selles osas on ismailiitidel ühisjooni sufide imamiitidega.
Kõikide ismailiitide poolt tunnustatud imaamid.
Karmaadid uskusid varjatult elavasse seitsmendasse imaamisse. Seda traditsiooni viivad tänapäeval edasi Mumbais elavad mustaliidid. Seevastu nizariidid tunnistavad veel järgmisi imaame.


Nizariidid.
Nizariidid on islamiusuliste kogukond, šiiitide hulka kuuluvate ismailiitide suurim rühm.
Neid on umbes 20 miljonit. Nad elavad põhiliselt Indias, Pakistanis, Tadžikistanis, Süürias ja paljudes lääneriikides.
Erinevalt kõikidest teistest šiitide harudest tunnevad nizariidid tänini elavat imamaati, mida antakse saadik (prohvet) Muhammadi suguvõsas tema tütre Fatima ja tema õepoja ‘Alī kaudu tänaseni edasi. Praegune ja 49. nizariitide imaam on Karim Agha Khan IV. Esimesed seitse on loetletud artiklis Imaam.
Enamik nizariite (umbes 75%) elab praegu Pakistanis ja neid kiusatakse rängalt taga. Halvasti käis käsi ka miljonitel Afganistani nizariitidel, kes elavad peamiselt keskprovintsides ja keda Taliban pitsitas. Pärast lühikest pausi tagasikiusamises on taas tugevnevad konservatiivsed jõud Afganistanis jälle hakanud nizariite diskrimineerima. Süürias elab umbes 200 000 nizariiti, kellesse suhtutakse suure sallivusega. Ka Tadžikistanis on umbes 200 000 nizariiti, kelle olukord on pärast kodusõda stabiliseerunud. Ida-Aafrikas on nad majanduslikus viletsuses ja Indias tunnevad nad ohtu hinduistliku fundamentalismi poolt, kuigi nad on seal seni saanud rahus elada.
Ajaloost on nizariidid tuntud peamiselt assassiinide rühmituse kaudu, mis rajati pärast Fatimiidide kaliifi al-Mustassimi poja Nizari surma. Rühmituse rajaja Hassan as-Sabbah kuulutas end imaamiks ning alustas võitlust kõigi teiste moslemite vastu. Ta vallutas mitmed Lääne-Iraani mägikindlused ning hakkas moslemiülikuid mürgipistodadega tapma. Oma jüngritele andis ta hašišit, millest usutakse ka rühmituse nimi tulenevat. Assassiinid purustati mongolite poolt 1258. aastal.


Horug.
Horug (varem eesti keeles venepäraselt "Horog"; pärsia keeles خاروغ) on linn Tadžikistanis, Afganistani piirist vahetult idas 2100 m kõrgusel Pamiiris Pandži jõe paremal kaldal kohast, Šahdara jõgi suubub Gunti, allavoolu (lääne pool) ning Afganistani piiri ääres asuvast kohast, kus Gunt suubub Pandži jõkke, vahetult idas. Geograafilised koordinaadid on 37°30' N, 71°33' E.
Horug on Mägi-Badahšani autonoomse vilajeti ja Šugnoni rajooni halduskeskus.
Loodus.
Horug on 2200 m või 2065 m kõrgusel merepinnast.
Linn asub keset Pamiiri mäestikku väga kitsas orus. Vahetult põhja pool on 4523 m kõrgune mägi, lõuna pool on 4493 m kõrgune mägi. Pisut kaugemal põhja ja lääne pool on kuni 5329 m kõrgused mäed.
Suved on soojad (juunis 22°C) ja talved mahedad (jaanuaris –7°C). Aasta keskmine sademete hulk piirkonnas on 263 mm.
Linna ümbritsevad lõunas Šahdara jõe delta (Nivodak) ja põhjas Gunti jõe delta (Tem). Linna idaosas suubub Šahhadara Gunti ning Gunt voolab läbi linna, jagades selle peaaegu võrdselt pooleks. Linna lääneserval Afganistani piiri ääres suubub Gunt Pandži jõkke.
Linn on tuntud ilusate paplite poolest. Linna ümbritsevad aiad õunapuude, aprikoosipuude ja tuudipuudega.
Majandus.
Linnas on piima- ja lihatöötlemise ettevõtted, leivatehas ning jalatsite, metallikaupade ja ehitusmaterjalide tootmise ettevõtted.. Tööpuudus on suur. Horug on üks Tadžikistani vaesemaid piirkondi.
Suurim tööandja on Āgā Khāni Fond.
Linnal on lennujaam, mille kaudu tal on väikelennuki- (Antonov An-28, Jakovlev Jak-40) ja helikopteriühendus Dušanbega. Maandutakse läbi kitsa oru; lend on võimalik ainult selge ilmaga. Sõidu teeb ohtlikuks lennukite ülekoormamine pagasi ja reisijatega. Lennud võivad ära jääda ka kütusenappuse tõttu. Lend Dušanbesse võtab tunni, Hudžandi tunni ja Kulobi pool tundi. Reise teenindab Tajik Air.
Pamiiri maantee kaudu on linn ühenduses Dušanbe (527 km) ja Ošiga (470 km). Suurem osa Dušanbesse viivast maanteest on halvas seisukorras. Oši viiv maantee on paremas seisukorras. Eriti talvel ja kevadel on maantee mõlemas suunas raskesti läbitav. Oktoobrist märtsini on tee Dušanbesse lume tõttu suletud. Tee Oši poole on aasta läbi lahti. Horugi juures väljub maantee Pandži orust ning suundub ida poole Gunti orgu.
Avatud on ka piiriületuspunkt. Afganistani poolele viib sild.
Teadus, haridus ja kultuur.
Läheduses, 2230 m kõrgusel Gunti jõe äärsel künkal 5 km linnast põhja pool, on Tadžikistani Teaduste Akadeemia Pamiiri botaanikaaed, mis on 1940ndatest saadik erialaringkondades tunnustatud. Kõrgemal asuv botaanikaaed on maailmas ainult Nepalis. Samas on Pamiiri Bioloogiajaam.
Oktoobris 1992 avati Mojenšo Nazaršojevi nimeline Horugi Riiklik Ülikool, mis on tuntud kogu Kesk-Aasias.
2000. aastal kirjutasid Tadžikistani, Kasahstani ja Kõrgõzstani president alla lepingule rahvusvahelise Kesk-Aasia Ülikooli rajamise kohta Horugis Āgā Khān IV toetusel. Seal on üks selle ülikooli õppekeskusi.
Linnas on 12 kooli, sealhulgas Āgā Khāni Lütseum, Horug.
Linnas on 1977 asutatud raadio- ja televisioonijaam.
Ajalugu.
Kuni 19. sajandi lõpuni asetses Horug piirkonnas, millele pretendeerisid nii Buhhaara emiir, Afganistani šahh kui ka Suurbritannia. Horugist sai 19. sajandi lõpus "suure mängu" käigus Venemaa garnisonilinn piiri kaitseks Suurbritannia vastu. Venemaa tuli "suurest mängust" välja võitjana. Fikseeriti praegune Afganistani põhjapiir mööda Pandži jõge ning määrati kindlaks Venemaa Pamiiri (praegu Mägi-Badahšan) ala. Enne 1896. aastat, mil venelased Horugi kindluse ehitasid, oli piirkonna keskus Kala-i Bar Panj mööda Pandži jõge pisut allavoolu praeguse Afganistani territooriumil.
Aastatel 1916–1922 oli linn basmatšide valduses.
Aastal 1925 sai Horugist, mis oli siis kahest mägiradadega ühendatud külast (kišlakist) koosnev kompleks, Mägi-Badahšani halduskeskus. Asula kasvas kiiresti ning 1932. aastal sai ta linnaks.
Nõukogude Liidu ajal lubati piirkonda elama asujatele raha, medaleid ja autosid, kuid tööstuse ja põllumaa puudumise tõttu sinna elama ei asutud.
26. ja 27. juulil toimusid Horugis esimesed rahuläbirääkimised Tadžikistani kodusõja osapoolte vahel. Kirjutati alla Horugi rahuleppele, kuid seda ei õnnestunud ellu viia.
Aastal 1996 oli Horug piiri Afganistaniga julgestavate Venemaa ja Kasahstani vägede tugipunkt.
1. detsembril 2004 lahkusid Horugist Venemaa piirivalvurid
Vaatamisväärsused.
Linnas on väike park järve ja staadioniga.


Element (matemaatika).
Hulga element.
formula_1
formula_2
Näide.
Olgu meil hulk formula_3. Selle hulga elemendid on 1, 2, 3 ja 4. Elementide grupid, näiteks formula_4, on hulga "X" alamhulgad.
Võtame nüüd hulga formula_5. Selle hulga elementideks pole mitte 1, 2, 3 ja 4, vaid 1, 2 ja formula_6, kus hulk formula_6 on ise üks hulga "Y" elementidest.


Harakputk.
Harakputk ("Anthriscus") on taimeperekond sarikaliste sugukonnast.
Perekonna levilaks on Euroopa ja Aasia parasvöötmealad.
Harakputkesid leidub üle 20 liigi.
Perekonda kuuluvad ühe-, kahe- ja mitmeaastaste rohttaimed. Kõigile liikidele on omased peterselli meenutavad suured, mitmelisulgjad pealt paljad ja alt kergelt karvased lehed ning väikesed valged, sarikatena kobarduvad õied; varred õõnsad ja pealt karvased.


Mets-harakputk.
Mets-harakputk ("Anthriscus sylvestris") on sarikaliste sugukonna harakputke perekonda kuuluv rohttaim.
Kasvukohad.
Kasvab Eestis luha- ja rannaniitudel, rannavallidel, umbrohuna parkides ja aedades.
Kirjeldus.
Kasvab 20–70 cm kõrguseks. Harakputk on mitmelisulgjate liitlehtedega. Taime vars on vaoline. Valged väikesed õied on koondunud sarikõisikutesse. Viljaks on kaksikseemnised, mustad või tumepruunid, siledad, läikivad, tipu suunas ahenenud nokaks, pikkus 6–7 mm, laius 2 mm.
Maitsetaim.
On lähedalt sugulane maitsetaimena kasvatatava aed-harakputkega. Maitsetaimena sobib kasutada ka mets-harakputke, kuigi tal pole aed-harakputkele omast erilist aniisile sarnanevat maitset. Harakputke korjamisel loodusest tuleks olla väga ettevaatlik, sest paljud sarikalised on tugevalt mürgised.


Aed-harakputk.
Aed-harakputk ("Anthriscus cerefolium") on sarikaliste sugukonna harakputke perekonda kuuluv ühe- või kaheaastane rohttaim.
Kirjeldus.
Aed-harakputke vars on 30–60 cm kõrge, püstine ja harunev. Varred harunevad juba alusel. Õrnad, üldkujult kolmnurksed liitlehed mitmekordselt sulgjad, võivad olla pisut karvased. Väikesed, valged, ilmetud õied on koondunud sarikõisikutesse. Õitseb juunis-juulis. Vili koosneb kahest piklikust seemnest.
Kasvatamine.
Kuigi aed-harakputk on algselt siledalehine taim, on aretatud ka käharalehiseid sorte.
Mulla suhtes on aed-harakputk leplik. Ideaalne on aga kerge, õhurikas ja niiskust säilitav muld. Tasakaalust väljas olevate kasvutingimuste puhul muutuvad muidu helerohelised lehed kiiresti punakaks, valgeks või kollaseks. Sellised lehed kasutamiseks ei sobi.
Seemned tuleb külvata esimesel võimalusel alates märtsist. Iga paari nädala järel tuleb teha järelkülvid, see tagab värskete taimede pideva olemasolu (külvata vähemalt 3–4 korda suve jooksul). Viimane külv võiks olla septembris, et juba järgmise aasta märtsis saaks teda taas koristada.
Seemned vajavad idanemiseks valgust ning seetõttu tuleks nad vaid kergelt mullaga katta. Aed-harakputk on lühikese kasvueaga – külvist koristuseni kulub kõigest 1–1,5 kuud.
Kasutamine.
Välimuselt meenutab aed-harakputk siledalehist peterselli, magusavõitu kerget maitset võiks võrrelda peterselli ja aniisi peene seguga. Taimele annab tema aromaatsuse eeterlik õli, mis koosneb paljudest komponentidest, sealhulgas metüülhavikool ja anetool, mis vastutab aniisimaitse eest.
Aed-harakputke kasutatakse peamiselt Kesk- ja Lääne-Euroopas, eriti austatakse teda prantsuse köögis.
Aed-harakputk kuulub koos estragoni, tüümiani ja peterselliga ka klassikalise viiest ürdist koosneva prantsuse maitsekomplekti "fines herbes" koosseisu. Sageli lisatakse värsket aed-harakputke "bouquet garni" ja ning kuivatatud aed-harakputke "herbes de Provencei koostisesse.
Paljud teised köögid aga eelistavad talle peterselli tugevamat aroomi, kuigi aed-harakputke maitse on õrnem ja peenem.
Aed-harakputke võib kasutada köögivilja- ja hakkliharoogades, salatites, kalaroogades, samuti suppidele riputatult ja maitsestatud võisegudes. Koos vähese murulaugu ja hakitud estragoniga moodustab ta hõrgu koosluse omlettides. Aed-harakputke võib kasutada ka kastmetes, kuid see tuleb kastmele lisada viimasel hetkel, nagu petersellgi, sest keetmisel kaotab aed-harakputk oma meeldiva aroomi. Sageli kasutatakse aed-harakputke ka maitseäädikates.
Doseerimisel tuleks olla pigem kitsi kui helde, et harakputk ei hakkaks liialt domineerima. Võimaluse korral tuleks eelistada värsket ürti, sest kuivatatud ürdi maitseomadused on tunduvalt nõrgemad. Kõige intensiivsema aroomiga on enne taime õitsemist korjatud ürt.
Kuigi enamasti kasvatatakse harakputke tema lehtede pärast, on ka taime juur söödav ning seda hinnati väga Vana-Kreekas ja -Roomas.
Asendamine.
Asendajateks sobivad mesiputk või petersell + estragon või apteegitilli lehed + petersell või "fines herbes" (see maitseainesegu sisaldab tavaliselt aed-harakputke, peterselli, murulauku ja estragoni) või peterselli + tilli või estragoni (sarnaselt aed-harakputkega sobib see äädikate maitsestamiseks) või murulauku (eriti munaroogades) või kuivatatud tilli (hea äädikate maitsestamisel).
Säilitamine.
Harakputk on parim värskena. Talvevarudeks kuivatamine on üsna mõttetu, sest taim kaotab kuivatamisel suurema osa aroomist. Kui seda aga siiski tehakse, tuleks ürti säilitada mitmekordselt pakituna õhu- ja niiskuskindlalt suletud paberkotis. Kuivatamisele võiks eelistada külmutamist, kuigi ka seeläbi kaotab taim palju oma maitseomadustest.
Raviomadused.
Harakputke lehtedes laidub rohkesti C-vitamiini, karotiini, rauda ja magneesiumi.
Loodusravis kasutatakse harakputke tänu tema suurele C-vitamiini-sisaldusele kevadise vitamiinivaeguse korvamiseks. Organismi puhastava ja ainevahetust kiirendava toime tõttu on aed-harakputk leidnud traditsiooniliselt kasutamist ka pärast paastu.
Taimeteena parandab aed-harakputk seedimist, tõstab söögiisu ning leevendab vere vedeldajana vereringehäireid.
Ajalugu.
Aed-harakputk arvatakse pärinevat Kesk- ja Lõuna-Euroopast, ka Lõuna-Venemaalt ja Aasia lääneosast.
Harakputke tunti hästi juba antiikajal. Sellest ajast on pärit ka tema kreekakeelne nimi "chairephyllon" (kreeka keeles "chairein" 'rõõmustama' ja "phyllon" 'leht'). Ladina nimi "cerefolium" on tulnud põllutööjumalanna Cerese nimest ning sõnast "folium" 'leht'.
Keskajal kasvatati aed-harakputke laialdaselt kloostriaedades ja kasutati oskuslikult toitude maitsestamiseks.


Fines herbes.
"Fines herbes" [finz'erb] (prantsuse keeles 'peened ürdid') on prantsuse köögist tuntud maitseainesegu. Koosneb väga peenelt hakitud ürtidest.
Koostis.
Nendele lisaks kasutatakse tihti ka majoraani, allikkressi, aed-piparrohtu ja mustnuppu, samuti koriandripealseid.
Valmistamine.
Kõiki maitsetaimi tuleb traditsiooniliselt segada võrdsetes kogustes.
Kasutamine.
"Fines herbesi valmistamiseks kasutatakse nii värskeid kui ka kuivatatud ürte.
Sobib eriti hästi kasutada munaroogade juurde, samuti kala- ja kanatoitudes, aurutatud või keedetud köögiviljade ning võiga. Et kuumutamisel ürtide maitseomadused ning aroom kannatavad, tuleks maitsesegu lisada toiduvalmistamise lõpupoole.
Säilitamine.
Kuivatatud "fines herbesi ürte tuleks säilitada jahedas, kuivas ning pimedas kohas. Säilib pärast pakendi avamist 6 kuud kuni 1 aasta.
Ostmine.
Kauplustes on müügil "fines herbesi kuivatatud segu, seda sageli "prantsuse ürtide" nime all. Tõelise maitseelamuse saamiseks tuleks aga osta värskeid maitsetaimi ja valmistada segu ise.


Mineraal.
Mineraal on kindla, kuid mitte fikseeritud keemilise koostise ja enamasti kristallilise struktuuriga looduslikult esinev anorgaaniline tahke aine. Mineraali mõiste ei ole siiski selgepiiriline: ükski mainitud tunnustest ei ole mineraalidele alati kohustuslik.
Sissejuhatus.
Mineraale eristab kivimitest see, et neil on kindel või kindlates piirides muutuv keemiline koostis. Kivimid koosnevad mineraalidest. Erandjuhtudel võib kivim koosneda vaid ühest mineraalist, näiteks lubjakivi, mis koosneb kaltsiidist. Mineraalid on homogeensed. See tähendab seda, et mehhaaniliselt saab neid jaotada vaid väiksemateks mineraaliteradeks.
Mineraal peab esinema looduses. Näiteks tööstuslikult toodetud teemante ei loeta mineraalide hulka kuuluvaiks.
Tavaliselt peetakse mineraalidele kohustuslikuks kindlat kristallistruktuuri. Siiski peetakse mineraaliks ka opaali, mis on klaasisarnaselt amorfne aine ehk väga viskoosne vedelik.
Mineraalid peavad olema anorgaanilised ained. Näiteks põlevkivi ei ole mineraal.
Mineraalid peavad olema tahked. Vedel vesi ei ole mineraal, kuid jää täidab kõik mineraalidele esitatavad tingimused.
Mineraale uurivat teadusharu nimetatakse mineraloogiaks.
Mineraalide struktuur.
Mineraalid koosnevad keemilistest elementidest ja nende ühenditest, mida hoiavad koos keemilised sidemed. 90% mineraalidest on seotud iooniliste sidemetega, ülejäänud on seotud kovalentse või metallilise sidemega. Enamiku mineraalide struktuuris on esindatud mitu sidemeliiki.
Mineraali keemiline valem on sageli kindlates piirides muutuv. Sel juhul on tegemist isomorfismiga: elemendid asendavad üksteist kristallstruktuuris. Seega muutub isomorfismi korral mineraali koostis, kuid mitte struktuur.
Mineraali kristallstruktuuri muutumist sama koostise juures nimetatakse polümorfismiks. Polümorfsed on näiteks teemant ja grafiit.
Mõnikord võivad aatomid ja ioonid paikneda korrapäratult. Selliseid mineraale nimetatakse amorfseteks. Amorfne mineraal on näiteks opaal.
Kristallide kuju.
Kristallidel on 32 lihtvormi. Nende omavahelisel kombineerimisel saame praktiliselt lõputu hulga erineva kujuga mineraale.
Kristallstruktuuri uurimise ja kirjeldamisega tegeleb kristallograafia.
Kristalliagregaatide kuju.
Kristalliagregaadid on üksteisega korrapäratult kokkukasvanud mineraalid.
Peitkristalseteks nimetatakse agregaate, milles mineraali terasuurus on alla 0,1 mm (alla inimsilma lahutusvõime).
Mineraalide teke.
Mineraalide teket jaotatakse sarnaselt teiste geoloogiliste protsessidega endogeenseks ja eksogeenseks. Maakoore osa maapinnast kuni põhjavee alumise piirini nimetatakse eksosfääriks ja seal kulgevaid protsesse eksogeenseiks.
Endogeensed mineraalitekke protsessid.
Endogeensete mineraalide lähteaineks on magma, milles keemilised elemendid ja ühendid esinevad gaasilises, tahkes ja vedelas faasis. Magmas enamlevinud keemilised elemendid, nende sisalduse kahanemise järjekorras on: O, Si, Al, Mg, Fe, Ca, Na ja K. Räni ja hapnik on ainsad elemendid, mis esinevad kõigis tardkivimeis. Erinevad mineraalid kristalliseeruvad magmast erineval temperatuuril. Seda protsessi kirjeldavat skeemi nimetatakse Boweni skeemiks.
Endogeenseid mineraalitekke protsessid jagunevad pneumatolüütiliseks, hüdrotermaalseks ja moondelisteks.
Eksogeensed mineraalitekke protsessid.
Eksogeensete mineraalide tekkele teeb enamasti teed füüsikaline murenemine ehk rabenemine, mis küll ei tekita uusi mineraale, kuid peenestades materjali teeb hõlpsamaks selle porsumise ehk keemilise murenemise. Porsumise käigus tekivad mineraalidest uued mineraalid, mis on antud tingimustes vastupidavamad. Tähtsamad porsumise alaliigid on: oksüdeerumine, hüdrolüüs, hüdratatsioon, karbonatiseerumine ja sulfaadistumine. Kerglahustuvad leelis- ja leelismuldmetallide ühendid kantakse põhjaveega murenemispaigast minema. Rasklahustuvad alumiiniumi, raua, räni jne ühendid aga ladestuvad murenemispaigas, moodustades murenemiskooriku. Endogeense tekkega mineraalide vastupidavus murenemisele on vastupidine Boweni skeemi kristalliseerumisjärjekorrale. Seega on näiteks oliviin kergemini murendatav kui päevakivid, millest omakorda on kvarts vastupidavam.
Mineraalide omadused.
Mineraali omadused on konkreetsele mineraalile iseloomulikud tunnused, mis aitavad teda identifitseerida.
Värvus.
Värvuse määrab mineraalilt peegeldunud või selle läbinud valguse spekter. Värvus ei ole enamasti hea tunnus mineraali määramiseks, sest üks mineraal võib esineda väga erivärvilisena. Näiteks kaltsedon on tavaliselt helesinist värvi, kuid ta võib olla ka näiteks punane.
Mineraali värvusest vähem varieerub tema kriipsu värvus. Kriipsu all mõistame siin mineraaliga keraamilise plaadi peale tõmmatud joont. Joon ei ole mitte kriimustus plaadil, vaid selle mineraali puru, millega joont tõmmatakse. Näiteks hematiit jätab alati punakaspruuni kriipsu, rohekaskollase pinnaga püriit (kassikuld) rohekasmusta kriipsu. Puru tekib sellepärast, et keraamiline plaat deformeerib mineraali, millega joont tõmmatakse. Keraamilise plaadi kõvadus on Mohsi skaalal 6, seega ei saa kriipsu tõmmata mineraaliga, mille kõvadus seda väärtust ületab, sest ei ole võimalik deformeerida plaadist kõvemat mineraali.
Tihedus.
Mineraali tihedus on tema massi suhe ruumalasse. Erinevate mineraalide tihedused ulatuvad 0,9 g/cm² (jää) kuni 23 g/cm² (iriidiumiühendid).
Tihedus sõltub mineraali moodustavate elementide aatommassidest ning osakeste tihedusest kristallstruktuuris.
Mineraalide tiheduse hindamiseks kasutatav mõõtühik on g/cm³.
Kõvadus.
Kõvadus on mineraali vastupanuvõime välisele deformeerivale mõjule. Suurema kõvadusega mineraaliga saab teisi mineraale kriimustada. Sel põhjusel kasutatakse klaasinugade ja hambapuuride valmistamiseks teemantit, mis on kõige kõvem mineraal. Kõvadus sõltub mineraali keemilistest sidemetest.
Absoluutse ehk mikrokõvaduse mõõtühik on kg/mm²
Suhtelist kõvadust mõõdetakse Mohsi skaalal.
Läige.
Läige tekib mineraali tasaselt pinnalt peegeldunud ja hajunud valgusest.
Läige sõltub mineraali absorptsioonist ehk valguse neeldumisest, läbipaistvusest, murdumisnäitajast ning pealispinna omadustest. Mõju on ka kivi värvusel.
Eristatakse metalset ja mittemetalset läiget, nende vahele jääb veel ka poolmetalne läige. Mittemetalne läige jaotub omakorda mitmeks eri tüüpi läikeks. Murdepindadel enamasti läige puudub.
Läbipaistvus.
Mineraal on läbipaistev, kui osa temale langenud valgusest läbistab mineraali. Läbipaistvus sõltub pealelangeva valguse intensiivsusest.
Läbipaistvad mineraalid on näiteks teemant ja haliit ehk kivisool.
Murdepind.
Murdepind määratakse mineraali ebatasase pinna kuju järgi, mis tekib mineraali purustamisel või murdmisel.
Lõhenevus.
Lõhenevus on mineraalide omadus laguneda löögi toimel tasaste pindadega kildudeks. Lõhenevus sõltub mineraali keemilistest sidemetest. Mineraal lõheneb sealt, kus side on kõige nõrgem. Ülihea lõhenevusega on näiteks muskoviit ja teise vilgud.
Murre on mineraalide omadus laguneda löögi toimel ebatasaste pindadega kildudeks. Murre on omane neile mineraalidele, mille keemilised sidemed on igas suunas võrdse tugevusega. Lõhenevus puudub näiteks kvartsil.
Et kovalentne side on tugevam kui iooniline, on kovalentsete sidemetega mineraalide lõhenevus halvem ehk murdepind on krobelisem.
Muud omadused.
Peale ülalpool nimetatute on veel omadusi, mida ei ole nii lihtne iseloomustada, kuid mis võivad aidata teatud mineraale identifitseerida.


Vikerkaar.
Vikerkaar on optikanähtus, mis inimesele paistab spektrivärvustes kaarekujulise valgusribana.
Vikerkaare põhjustab päikesekiirte eri lainepikkustel erinev murdumine ja peegeldumine ligikaudu kerakujulistelt vihmapiiskadelt vihmaseinal või vihmapilves, kui päikesevalgus langeb viimasele vaatleja selja tagant. Atmosfääris iga veepiisk toimides nagu prisma lahutab valge valguse erineva lainepikkusega komponentideks ja kui selline lahutamine toimub paljudes miljonites piiskades, siis ilmubki taevasse vikerkaar.
Hästi nähtava peavikerkaare kõrval on mõnikord näha nõrgemat, ümberpööratud spektriga kõrvalvikerkaart.
Mõnikord ei moodustu vikerkaar mitte otseste päikesekiirte, vaid kuukiirte arvel (kuuvikerkaar).
Kõik vikerkaare vormid kuuluvad optiliste atmosfäärinähtuste hulka.
Tavaliselt eristatakse vikerkaarevärve lainepikkuse kahanemise järjekorras seitset värvust: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine ja violetne. Enamasti ei ole siiski neid kõiki võimalik eristada. Nende värvuste kasutamise vikerkaare kirjeldamisel kinnistas Isaac Newton, kes 1672 avaldas artikli "A new theory about light and colours".
Vikerkaar saab tekkida üksnes siis, kui päike ei ole horisondist kõrgemal kui 40°.


Bouquet garni.
"Bouquet garni" [buk'e garn'i] (prantsuse keeles 'garneerimiskimp') on prantsuse köögist tuntud klassikaline maitsekimp.
Valmistamine.
Ürdid seotakse kimbuks kokku või pannakse väikesesse marlist kotikesse. Kokkusidumine võimaldab ürdid enne serveerimist toidust kergesti välja võtta. Marlikotikese kasutamisel võiks lisada ka mõnda peenemat vürtsi, mida kimpu siduda ei saa - näiteks apelsinikoort või vürtsnelki või apteegitilli või sellerilehti või majoraani või paar musta pipra tera.
Kasutamine.
Kasutatakse suppide, hautiste ja puljongite maitsestamiseks. Lisatakse toiduvalmistamisel kohe alguses ning eemaldatakse valmis toidust.


Herbes de Provence.
"Herbes de Provence" [erb dö prov'aans] (prantsuse keeles 'Provence'i ürdid') on prantsuse köögis tuntud kuivatatud ürdisegu.
Ilma nendeta ei ole selle nimi "herbes de Provence". Siit alates lisatakse tavaliselt lavendlit, apteegitilliseemneid ja vürtsbasiilikut, vahel ka majoraani ja/või salveid. Muide, Prantsusmaa lisatakse lavendlit vaid väga väikestes kogustes, mis on üllatav, sest lavendel seostub Provence'iga nii tugevalt, et võiks arvata, et ta on kohaliku maitsesegu põhiline, mitte aga valikuline komponent.
Kasutamine.
"Herbes de Provencei kasutatakse liha-, kala- ja köögiviljaroogade maitsestamisel.


Pääsküla raba.
Loodusõpperaja "Pääsküla rabarada" stend ja vaateplatvorm.
Pääsküla raba on raba Tallinna piiril, Pääsküla ning Männiku asumi ja Männiku küla vahel.
Raba pindala on 9 km².
Raba lõunaosa läbib Pääsküla jõgi.
Raba idaosas on kaitsealused Aiataguse allikad ja Kasetuka allikad.
Raba servas asus Pääsküla prügila.
Pääsküla rappa juhitakse osa Tallinna sadeveest.
Turba all on järvelupja ja -muda.
2002. aastal oli rabas suur põleng. Tulekahju rikkus üle 80 hektari raba. Hävis Olevi ja Ilmarise tänava vahele jääv männimets ning tekkis majade süttimise oht.
Weichseli jäätumise palivere staadiumis asus Pääsküla raba kohal suur jääpank.


Eesti soode loend.
"Siin on loetletud Eesti soid ja rabasid ning soostikke."
A.
Aabla soo (Pedaspea)
- Aaspere soo
- Adiste soo
- Aela raba
- Agusalu soo
- Ahijärve soo
- Ahila soo
- Ahja soo
- Aidu soo
- Alliku soo
- Allipa soo
- Altsi soo
- Aluste soo
- Amara soo
- Ambla soo
- Ammassaare soo
- Andressaare soo
- Angu soo
- Annikvere soo
- Araku soo
- Aramäe soo
- Armiku raba
- Arromäe soo
- Aruniidu soo
- Avaste soo
E.
Eiste soo
- Eistvere soo
- Ellamaa soo
- Elliste raba
- Emajõe Suursoo
- Emualune soo
- Endla soostik
- Enge soo
- Epa-Vassaare soo
- Epu-Kakerdi soostik
- Ermistu soo
- Errase soo
- Espre soo
- Etsaste soo
H.
Haeska soo
- Hagudi soo
- Halliste soo
- Hangessaare soo
- Hanguse soo
- Hara soo
- Harku raba
- Heiste soo
- Helme soo
- Hermistu soo
- Hiienurme soo
- Hiiesoo soo
- Hiljasoo soo
- Himo soo
- Hino soo
- Hõreda soo
- Hulja soo
- Hüti soo
I.
Idva raba
- Ikepera soo
- Illassaare soo
- Illaste raba
- Illimäe soo
- Ilmandu soo
- Ilumetsa soo
- Ilvese soo
- Imsi soo
- Iskna soo
J.
Jaagu soo
- Jaani soo
- Jalametsa soo
- Joonsaare soo
- Joosu soo
- Juuksi soo
- Juuru raba
- Jõepere soo
- Jägala soo
– Järise soo
- Järlepa soo
K.
Kaalepi raba
- Kaarepere soo
- Kabala soo
- Kaberla soo
- Kadaja soo
- Kahala soo
- Kahvena soo
- Kaiavere soo
- Kaisma soo
- Kaiu soo
- Kalda soo
- Kakerdaja raba
- Kalepi soo
- Kalli soo
- Kallissaare Lubjaahju soo
- Kalsa soo
- Kana soo
- Kantsi soo
- Kaprani soo
- Kapsi soo
- Kareda raba
- Karjaküla soo
– Kassinurme soo
– Kastna soo
– Kaugemäe soo
- Kaugjärve soo
– Kauni soo
– Kaupsi soo
- Keava raba
– Kehra soo
– Keldu soo
- Kellamäe soo
– Kellissaare soo
- Keressaare raba
- Keri soo
– Kerreti soo
- Kesu raba
– Kihlepa soo
- Kiigemäe soo
- Kiipsu raba
– Kiivita soo
- Kikepera raba
– Kiku soo
– Kingli soo
– Kirbu soo
– Kiriku soo
- Kirikumäe soo
– Kirmi soo
– Kise soo
– Kivijärve soo
– Klooga soo
- Kodaja soo
– Kodasoo soo
– Kodesma soo
- Kodeste soo
– Koemetsa soo
– Koidiku soo
– Koigera soo
– Koigi raba
– Koiola soo
- Koitjärve raba
- Kolgu soo
– Kolu soo
– Kongi soo
– Konguta soo
– Konsa soo
– Koobassaare soo
– Korva soo
– Kostivere soo
– Kotardi soo
- Kraavi soo
- Kublitse soo (Kuplitse)
- Kuijõe soo
- Kuivassare soo
- Kuke soo
- Kukevere soo
- Kukka soo
- Kullavere soo
- Kummassaare raba
- Kunda soo
- Kungjärve soo
- Kupliste soo
- Kure soo
- Kuremaa soo
- Kuresilma soo
- Kuresoo
- Kurna soo
- Kutja soo
- Kuutsi soo
– Kõksa soo
– Kõlaja soo
- Kõnnu Suursoo
– Kõrbse soo
- Kõrgemäe raba
– Kõrigu soo
- Kõrsa raba
– Kõrsu soo
- Kõrvetaguse soo (Parka soo)
– Kõverdama soo
- Kädva raba
- Kädva soo
- Käntu soo
- Kärasi soo
- Käravere soo
- Kärksaare soo
- Kärla soo
- Kääpa soo
- Köisi soo
- Köstrejärve soo
- Kükita soo
L.
Laane soo
- Labasaare soo
- Laeva raba
- Laiküla soo
- Lainiidu soo
- Laisma raba
- Laiti soo
- Laiuse soo
- Lalli raba (Palasi raba)
- Lannu soo
- Laukasoo
- Laukasoo (Valgamaa)
- Lauksilla soo
- Lavassaare soostik
- Lee soo
- Lehtma soo
- Leiburi soo
- Leie soo
- Leigri soo
- Lemuvere soo
- Lepuri soo
- Leva raba
- Lihula raba
- Lihula-Lavassaare soostik
- Liivaaugu soo
- Limu soo
- Lindi soo
- Lipniku soo
- Lipsu soo
- Lodja soo
- Lokuta soo
- Loosalu raba
- Lopi soo
- Lubjassaare soo
- Luige soo
- Lulli soo
- Lusiku soo
- Luusaare soo
- Lõetsa soo
- Lõpe soo
- Läänemaa Suursoo
- Lümanda soo
M.
Mahtra soo
- Mahu soo
- Marimetsa raba
- Marjamäe soo
- Massu soo
- Mattussaare soo
- Matsi raba (Atla raba)
- Meelusmaa soo
- Meelva raba
- Meenikunno raba
- Meesu soo
- Meleski raba
- Mereneiu soo
- Metsakuru soo
- Metsanurme soo
- Metsaoja soo
- Mikkeli soo
- Mikumärdi soo
- Moora soo
- Muhu soo (Lõetsa soo)
- Mukri raba
- Mulgi soo
- Munalaskme soo
- Muraka raba
- Muraka soo (Võstermäe)
- Murati soo
- Murru soo
- Mustja soo
- Mustjõe soo
- Mustjärve soo
- Mõksi raba
- Mõllatsi soo
– Mõrdamaa raba
- Mõtsari soo
- Mäe soo
- Männi soo
- Männikjärve raba
- Männiku raba
- Mäo soo
- Määsovitsa soo
- Määvli raba
- Möksi soo
N.
Napsi raba
- Neanurme soo
- Nedremaa soo
- Neeruti soo
- Neeva-Prandi soo
- Nehatu soo
- Nigula raba (Urissaare, Tuuliku)
- Nigula soo
- Niibi soo
- Nuustaku soo
- Nõmme soo
- Näengu soo
- Nätsi raba
O.
Oandu soo
- Oese soo
- Ogerna soo
- Ohepalu soo
- Ohtja soo
- Ohtu soo
- Ojasaare soo
- Ontika soo
- Orava soo
- Orgita soo
- Orina soo
- Orkjärve soo
- Osja soo
P.
Paadremaa soo (ka Annepselja, Hannepselja, Soometsa)
– Padusaare soo
– Paduvere soo
- Pae raba
– Pahila raba
– Pahuvere soo
– Paidra soo
– Pakasjärve soo
– Paksuküla soo
– Palasi soo
– Palivere soo
– Palsi soo
– Palu soo
– Palupera soo
– Pangodi soo
– Pari soo
- Parika raba
– Pedeli soo
– Pedja soo
- Peedla soostik
– Peeri soo
– Peipsiääre soo
– Penijärve soo
- Peningi soo
– Penuja soo
– Perila soo
– Pidapa soo
- Pihali soo
- Pihla raba
– Piila soo
– Piiri soo
– Piiroja soo
- Pikavere soo
- Pilkuse raba
– Pilliroo soo
– Pindi soo
– Pingu soo
– Pirgapolli soo
– Pori soo
– Porimäe soo
– Porisaare soo
– Prassi soo
– Preeksa soo
- Priipalu soo
- Prümli soo
- Puhatu soostik
- Punapea soo
- Punnasjärve soo
- Purtsa soo
- Puusaare soo
– Põdra soo
- Põltsamaa raba
- Päidre soo
- Päinurme soo
- Pärnika soo
- Pätsavere soo
- Pätsi soo
- Pätsiniidu soo
- Pääravere soo
- Päärdu soo
- Pääsküla raba
- Pühajärve soo
R.
Raamatu soo
- Rabivere soo (Hagudi soo)
- Rae raba
- Rahivere soo
- Rakste soo
- Rannu raba
- Ratva soo
- Raudna soo
- Raudoja soo
- Rava soo
- Rebase soo
- Rebaste soo
- Rehatse soo
- Reiu-Sibula soo
- Retla soo
- Ridalepa soo
- Riha soo
- Rihtemetsa soo
- Riisa raba
- Riitsu soo
- Rogenese soo
- Rohukabja soo
- Rongu soo
- Roosa soo
- Rubina soo
- Ruila soo
- Rulli soo
- Rumbi soo
- Rummu raba (Kodasoo)
- Rutikvere soo
- Ruukle soo
- Ruuna soo
- Ruunasoo raba
- Rälby raba
- Rääma raba
- Rüütli soo
S.
Saadu soo
- Saara soo
- Saarepera soo
- Saaretsi soo
- Sadala soo
- Saka soo
- Saku soo
- Sakurgi soo
- Salutaguse soo
- Sandre soo
- Sangla soo
- Saraku soo
- Sarve soo
- Satsu soo
- Sausti soo
- Sautsi soo
- Savalduma soo
- Saviotsa soo
- Seli raba
- Selja raba (Vihula)
- Selja soo (Leisi)
- Selsi soo
- Siimu soo
- Sikana soo
- Sillametsa soo
- Silmsi soo
- Sinijärve soo
- Sinika-Vastemõisa soo
- Siplase soo
- Sirnuvere soo
- Sirtsi soo
- Soesaare soo
- Soldina soo
- Sombla soo
- Sooaluse soo
- Sookuninga soo
- Soometsa soo
- Soomevere soo
- Soona soo
- Soosaare soostik
- Soosepa raba
- Sortsi soo
- Struuga soo
- Suru soo
- Sõjamäe raba
- Sämi soo
- Sämi-Kuristiku soostik
T.
Taarikõnnu raba
- Tabasalu soo
- Tagujärve soo
- Taidre soo
- Tamsi soo
- Tapiku soo
- Tatra soo
- Tedremäe soo
- Tellissaare raba
- Teringi raba
- Tiipsaare soo
- Tika soo
- Tiksoja soo
- Timo soo
- Tolkuse raba
- Tondi raba
- Tori soo
- Tori-Rikassaare soo
- Truuta soo
- Tserpi soo
- Tsirgumäe soo
- Tudu soo
- Tudulinna soo
- Tuhu soo (Tuhu soostik)
- Tuksmani soo
- Turvalepa soo
- Tuuliku raba
- Tuuljärve soo
- Tuurapera soo
- Tõhela raba
- Tõikvere soo
- Tõlinõmme soo
- Tõlla soo
- Tõnija soo
- Tõnissaare soo
- Tõnsunõmme soo
- Tõnumaa raba
- Tõrdu soo
- Tõre soo
- Tõrga raba
- Tõrva soo
- Tänassilma soo
U.
Udriku soo
- Uli soo
- Uljaste raba
- Ulpe soo
- Umbusi soostik
- Uniküla soo
- Urita raba
- Uste soo
V.
Vaali soo
- Vaeküla soo
- Vaela soo
- Vaharu soo
- Vahessaare soo
- Vahi soo
- Vaisi soo
- Vaiste soo
- Valdeku raba
- Valgejärve soo
- Valge raba
- Valguta soo
- Vallema soo
- Valli soo
- Vanakaie soo
- Vanasilla soo
- Vanavälja soo
- Vardja soo
- Variku soo
- Varudi raba
- Vaskrääma soo
- Vasula soo
- Veelikse soo
- Vennaru soo
- Vennisaare soo
- Veriora soo
- Vetiku soo
- Vidriku soo
- Vigala raba
- Viieristi allikasoo
- Viirika soo
- Villemi soo
- Vingerja soo
- Virbi soo
- Virla soo
- Viru raba
- Viruvere soo
- Visusti soo
- Vitsjärve-Jalametsa soo
- Vitsla soo
- Vohnja soo
- Vonka raba
- Voora soo
- Voorepere soo
- Võhma soo
- Võhmajärve raba
- Võlla raba
- Võre soo
- Võru soo
- Vähari soo
- Väike-Apja soo
- Väike-Emajõe soo
- Välgita soo
- Vääna soo
Õ.
Õismäe raba
- Õisu soo
- Õmma soostik
- Õngu soo
- Õru soo
Ä.
Ääsmäe soo
Ö.
Ördi raba
- Öötla soo
Välislink.
Eesti soode loend
Soode loend


Tāloqān.
Tāloqān (varem eesti keeles "Talukan") on linn Afganistanis 250 km kaugusel pealinnast Kabulist, Takhāri provintsi halduskeskus.
Kõrgus merepinnast on 796 m.
Elanike arv on 35 900 (2004). 1979. aasta andmetel oli elanike arv 17 900.


Poolmetallid.
Poolmetallid ehk metalloidid on metallide ja mittemetallide kõrval üks kolmest suurest elementide rühmast, mis omavahel erinevad ionisatsiooni ja keemilise sidemega seotud omaduste poolest.
Poolmetallide eristamiseks metallidest pole kindlaid viise. Kuid erinevalt metallidest on enamik poolmetalle mitte juhid vaid pooljuhid.


Hani jõgi (Hiina).
Han (hiina 漢江 "Han Jiang") on jõgi Aasias.
Han algab Qinlingi mägedest, ülemjooksul läbib ta Shanxi lõunaosas laiema nõo ja voolab edasi Hubei provintsi, kus voolab laial tasandikul. Suubub Wuhanis vasakult Jangtsesse.


Hani dünastia.
Hani dünastia oli Vana-Hiina dünastia.
Pärast Qini langust jagasid mässajad Qini riigi omavahel ja võimule tuli Hani dünastia. Üks pealikke sai osaks valdusi Hani jõe ääres ja tiitli selle järgi. Hiljem hakkas ta teiste vastu võitlema, võitis nad ja sai keisriks. Ta võttis Hani oma dünastia nimeks.
Üle nelja sajandi viis see dünastia läbi uuendusi, mis lõid aluse keisririigi püsimisele. Kõigepealt pandi paika keisri amet ja tema osa riigi valitsemisel. Hani dünastia võttis üle Qini riigi põhimõtte, mille kohaselt keiser on seaduse allikas, kõrgeim kohtunik ja riigi tähtsaim võimukandja.
32. aastal viidi läbi muudatus, mille kohaselt lõpetati talupoegade iga-aastane sõjateenistusse kutsumine ja väljaõpetamine. Muudatused Hani dünastia ajal lõid keiserlikule Hiinale alustoed, kuid ühtlasi viisid ka Hani keisririigi hävingule. Võim koondus keisri lähimate inimeste, abielu kaudu tema sugulasteks saanute ja eunuhhide kätte. See põhjustas mõjukate perekondade üha suuremat võõrandumist, need tugevdasid oma kohalikke tugipunkte ja ühiskondlikke sidemeid.
Hani dünastia valitses 206 eKr – 9 pKr. Selle dünastia sugulased valitsesid ka 25–220.
Ka hiljem on seda dünastianime kasutatud, aga need dünastiad ei kestnud kaua.


La Palma.
La Palma on üks Kanaari saartest.
Saare pindala on 728 km². La Palma on vulkaaniline ja mägine, kõrgus kuni 2423 meetrit.
Kliima.
Vaade La Palma kõrgeimalt tipult Roque de los Muchachos.
La Palma kliimat mõjutavad külm Kanaari hoovus ja kirdest edelasse liikuvad passaattuuled. Õhutemperatuur on aasta läbi mõõdukas, mis arvestades laiuskraadi (28° N) on mõneti üllatav. Suve kõige soojem kuu on august keskmise õhutemperatuuriga 22°C. Külmimaks kuuks on jaanuar, keskmine temperatuur 15°C. Et saar on mägine, on kõige suurem sademetehulk tuulepealsel mäeküljel ehk arvestades valdavat tuulesuunda on selleks saare põhja- ja kirdepoolne osa. Lõunapoolne osa saarest on kuivem ja päikselisem, mistõttu on suured erinevused ka saare eri osade taimkattes. Sademetehulk sõltub aastaajast. Kõige põuasemad on suvekuud, mil ei saja peaaegu üldse. Vihmaseimaks kuuks on november sademetehulgaga 140 mm keskuses Santa Cruz de la Palma. Suvel toovad idatuuled saarele Sahara kõrbest pärit peenikest liivatolmu.
Geoloogia.
a> esindaja kasvamas vulkaanilistel kivimitel 2400 meetri kõrgusel.
Sarnaselt teiste Kanaari saartega on La Palma vulkaaniline saar, olles kuuma täpi kohal asuva liitvulkaani tipuks. Maakoore paksus La Palma all on umbes 12 km. Paksus suureneb järsult ida suunas, olles saarestiku idapoolse saare Lanzarote all juba 20 km. Vulkaan, mille tipuks on La Palma, on kokku ligikaudu 6000 meetri kõrgune, millest umbes 3500 on merepinnast allpool ja 2500 ülalpool. La Palma on laamade piirialadest eemal asuv ookeaniline saar, mille teke on seostatav kuuma täpi vulkanismiga. Vanimaks eristatavaks kivimkihiks on nn basaalkompleks, mis peale La Palma paljandub veel ka Gomera ja Fuerteventura saarel. Basaalkompleksi katvaid kivimikihte nimetatakse Seeria I (tekkinud Miotseenis), Seeria II (Pliotseenis) ja Seeria III (Pleistotseenist tänaseni).
Basaalkompleks algab turbidiitidega, mida katab paks veealuste vulkaaniliste kivimite kiht Kesk-Oligotseenist. Need kihid on omakorda lõigatud paljudest aluselise ja ultraaluselise koostisega daikidest ja teistest intrusiividest. Basaalkompleksil lasuvad juba veepealsetes tingimustes moodustunud vulkaaniliste kivimite kihid, mis jaotatakse kolmeks. Seeria I (14,5...8,5 Ma) koosneb leeliselisest basaldist, trahhüüdist, rüoliidist ja fonoliidist. Seeria I moodustumise käigus tekkis hiiglaslik kilpvulkaan. Seeria II (5,3...2,9 Ma) koosneb valdavalt nefeliniidist, basaniidist, trahhüüdist ja fonoliidist. Seeria III (2,9...) koosneb valdavalt basaldist ja leeliselistest purskekivimeist. Trahhüüti on vähesel määral ning rüoliit, mis on esindatud näiteks Gran Canarial, puudub pea täielikult.
La Palma on Kanaari saarte kõige aktiivsema vulkanismiga piirkond. Umbes 500 000 aastat tagasi moodustus Taburiente vulkaani kokkukukkumise tulemusel samanimeline kaldeera ("Caldera de Taburiente"). Ajaloolisel ajal toimunud vulkaanipursked La Palmal on toimunud aastatel 1435, 1585, 1646, 1677–1678, 1712, 1949 ja 1971.
1949. aasta purske järel toimus maalihe, kus suur osa Cumbre Vieja nimelisest mäeahelikust, massiga umbes 500 miljardit tonni, nihkus mitu meetrit ookeani suunas. Osa teadlasi arvab, et maalihe, mis jõuaks ookeanini, võiks kaasa tuua hävitavate tagajärgedega tsunami.


Hugli.
Hugli (ka "Hooghly" või "Hoogli"; bengali keeles হুগলী) on umbes 260 km pikkune jõgi Lääne-Bengalis Indias.
Algab Gangese parempoolse harujõena, ülemjooksul kannab Bhagirathi nime, suubub Bengali lahte.
Hugli ääres on Kolkata (Kalkuta) linn.


Eesti merede loend.
Eesti merede loend loetleb Eesti territoriaalvete piires olevaid Läänemere praegusi ja endisi osi, mille nimes sisaldub sõna "meri".
Eesti asub Läänemere ääres. Osa Läänemerest on Väinameri.
*Eesti merede loend
Mered


Lolland.
Lolland on Taanile kuuluv saar Läänemeres.
Saare pindala on 1243 km². 1. jaanuari 2010 oli saarel 65 764 elanikku, millega on Lolland Läänemeres Rügeni ja Usedomi järel kolmandal kohal, järgneb Gotland u. 60 000 elanikuga.


Ill (Prantsusmaa).
Ill on jõgi Prantsusmaa kirdeosas.
Algab Juura mägede jalamilt. Voolab läbi Alsace'i põhja poole. Suubub vasakult Reini.
Pikkus on 223 km, valgala 4760 km².


Brienzi järv.
Brienzi järv on järv Šveitsis Berni kantonis, just põhja pool Berni Alpe, tüüpiline Alpide-äärne järv.
Normaalveetase on 564 m üle merepinna. Pindala 29,8 ruutkilomeetrit, sügavus kuni 259...261 meetrit. Järve kaldad on järsud, madalat vett peaaegu ei olegi. Järve pikkus on 14 km ja laius kuni 2,8 km. Järve maht on umbes 5,2 km³. Valgala pindala on umbes 1127 km².
Läbi Brienzi järve voolab Aare jõgi. Pärast Brienzi järvest väljumist jõuab jõgi varsti Thuni järve. Peale selle suubub järve Lütschine jõgi ning hulk väiksemaid ojasid.
Põhjakaldal asub Brienzi küla, millelt järv on nime saanud. Järvest edelas, Brienzi ja Thuni järve vahel on Bödeli, kuhu kuuluvad Interlakeni linn ning Matteni ja Unterseeni küla.
Et järves on vähe toitaineid (tegemist on ühe puhtama järvega Šveitsis), siis on kalapüük napp, kuid 10 tonni kala aastas (2001. aastal 10 078 tonni) siiski saadakse. Need kalad on kohalik delikatess.
Alates 1839 kurseerivad järvel reisilaevad. Praegu on käigus viis reisilaeva, mis kuuluvad kohalikule raudteefirmale BLS Lötschbergbahn.


Luzon.
Luzon on suurim ja majanduslikult ning poliitiliselt olulisim saar Filipiinidel. Luzon oli kunagi jaotunud islamiusuliste ja paganausuliste vahel ning omas kaubandussuhteid Malaisia, India, Jaapani ja Hiinaga, kuni Hispaania seal omad seadused kehtestas. Euroopas maadeavastajad märkisid saared ära kui Luçonia või Luçon ning elanikke kutsuti Luçodeks. Hispaania ajal tunti saart ka kui "Nueva Castilla" või Uus Castilla.
Saarel asub Filipiinide pealinn Manila.
Saarel asub Bulusani vulkaan.


Lõuna-Sporaadid.
Lõuna-Sporaadid (kreeka "Nóties Sporádes") on hajali asetsevad saared Egeuse mere kaguosas Küklaadide ja Türgi vahel.


Cheiron.
Cheiron (ladinapäraselt "Chiron") on kreeka mütoloogias kentaur. Varasemas mütoloogias on Cheironi mainitud ka kui Tessaalia jumalat, kes leiutas ravikunsti.
Hiljem tuntakse teda aga kui oma liigi kohta ebatavaliselt arukat ja õiglast kentauri. Erinevalt teistest kentauridest ei olnud ta riiuhimuline ega tõstnud kunagi kätt inimese vastu.
Cheiron oli titaan Kronose ja Philyra poeg (seepärast nimetati teda sageli ka filüriidiks). Nimelt oli Kronos enne Philyraga ühte heitmist võtnud hobuse kuju ja nii sündis poeg kentaurina. Ema olevat aga peale poja nägemist niivõrd kohkunud, et muudeti ta enda palvel pärnapuuks.
Ta elas Pelioni mäe koopas ja õpetas paljudele kreeka kangelastele ravikunsti, jahipidamist, ratsutamist, relvade valmistamist ja muusikat (ta oli ka lüüra leiutaja).
Cheironi õpilased olid muuhulgas ka Achilleus, Asklepios, Iason ja Phoinix.
Cheiron päästis ka Peleuse, kelle Akastos oli metsa relvitult maha jätnud, et kentaurid ta tapaksid. Cheiron andis Peleusele tema mõõga tagasi.
Kui Cheironi tabas Heraklese mürgine nool, mis tekitas ravimatu haava, eelistas ta suremist valule ja loovutas ta oma surematuse Prometheusele.
Pärast surma sai Cheironist Amburi tähtkuju.
Cheironi järgi on nimetatud väikeplaneet 2060 Chiron.


2060 Chiron.
2060 Chiron on komeet, mille 1977. aastal avastas Charles Kowal.


Kaldeera.
Kaldeera on vulkaani või selle tipu kokkuvarisemisel tekkinud negatiivne pinnavorm.
Kaldeera tekib enamasti pärast plahvatuslikke ja võimsaid vulkaanipurskeid, mis tühjendasid osaliselt magmakambri, mistõttu selle kohal asuv toetuseta jäänud vulkaan kukub kokku.
Kaldeera põhja võib tekkida järv, näiteks Crater Lake USA-s, mis moodustus kunagise vulkaani Mazama kokkuvarisemisel. Kui vulkaan on endiselt aktiivne, tekib kaldeera põhja uus kraater, nagu näiteks Aso vulkaanil Jaapanis.
Termin "kaldeera" tekkis 1815, kui saksa geoloog Leopold von Buch külastas Tenerifel olevat Teide kaldeerat ja La Palmal olevat Caldera de Taburientet. Kui ta avaldas oma mälestused ja tähelepanekud sellest reisist, hakkas ta kasutama terminit "kaldeera", mille teisedki geoloogid kasutusele võtsid.
Maailma kõige suurem kaldeera on Indoneesias Sumatra saarel asuvast Toba vulkaanist järele jäänud kaldeera, kus asub maailma suurim kraatrijärv Toba järv. See järv on 100 km pikk ja 30 km lai. See moodustus 75 tuhat aastat tagasi inimkonna ajaloo kõige suurema vulkaanipurske käigus, kui atmosfääri paiskus 2000–2800 km³ ainet. Purske tulemusena oleks inimkond äärepealt välja surnud.
Väga suur kaldeera on ka USA-s Colorados asuv La Garita, mille suurus on 35×75 km. See kaasnes maailma kõige suurema teadaoleva vulkaanipurskega, mille kõigus paiskus atmosfääri umbes 5000 km³ ainet. See juhtus 26–28 miljonit aastat tagasi oligotseenis.


Sündinud 1904.
"Siin on loetletud 1904. aastal sündinud tuntud inimesi ja loomi.


George Balanchine.
George Balanchine (õieti Giorgi Balantšivadze; 22. jaanuar (vana kalendri järgi 9. jaanuaril) 1904 Peterburi – 30. aprill 1983) oli üks 20. sajandi väljapaistvamaid koreograafe ja üks American Balleti rajajaid. Ta moodustab silla klassikalise ja moodsa balleti vahel.
Tema isa oli Meliton Balantšivadze (1862–1937), gruusia helilooja, üks gruusia ooperi rajajaid. Ka tema vend Andria Balantšivadze (1906–1992) oli tuntud gruusia helilooja.
Aastal 1921 lõpetas ta Maria teatri kooli balletiklassi ning 1923 Petrogradi konservatooriumi. 1921–1924 oli ta Petrogradi Ooperi- ja Balletiteatri artist.
Aastal 1924 kuulus ta väikese balletitantsijate trupi koosseisu, kes käisid turneel Lääne-Euroopas. Londonis nägi teda Sergei Djagilev, kes tegi talle ettepaneku ühineda trupiga Ballets Russes, algul tantsijana, hiljem peakoreograafina. Põlvevigastus tegi tema tantsijakarjäärile lõpu.
Metseen Lincoln Kirstein (1907–1996) veenis 1933 Balanchine'i tulema USA-sse ja rajama ameerika balletitrupi. Balamchine rajas kõigepealt balletikooli. Aasta hiljem avati American Ballet ning sellest sai Metropolitan Opera balletitrupp. Balanchine lahkus peagi.
Aastal 1946 rajas ta New York City Balleti.
Aastal 1954 lavastas ta "Pähklipureja", millest alates ballett hakkas USA-s seostuma jõuludega.
Balanchine on olnud koreograaf ka muusikalis, filmis ja televisioonis.
Balanchine suri 1983 Creutzfeldt-Jakobi tõppe.


Yangon.
Yangon on linn Myanmaris, Yangoni piirkonna halduskeskus ja riigi suurim linn. Ta asub Yangoni ja Bago jõe ääres 30 kilomeetri kaugusel rannikust, Martabani lahest.
Ingliskeelsest nimest Rangoon kasutati varem eesti keeles mugandust Ranguun.
"Yangon" tuleneb birmakeelsetest sõnadest "yan" ja "koun", mis tähendavad vastavalt "vaenlased" ja "jooksevad ära".
Yangonis valitseb troopiline mussoonkliima. Aasta otsa on palav: õhutemperatuur on stabiilselt 25 ja 30 kraadi vahel. Maist oktoobrini on vihmaperiood, muul ajal kuivaperiood. Juulis langeb sademeid keskmiselt 600, jaanuaris-veebruaris 2 millimeetrit, aastas 2743 mm.
Linna asutasid 6. sajandil monid, kes sel ajal ranniku-Myanmari kontrollisid. Alguses kandis ta nime Dagon ja ta oli harilik kaluriküla. 1753. aastal vallutas linna kuningas Alaungpaya ja nimetas linna Yangoniks. 1841. aastal hävitas linna tulekahju. 1852. aastal vallutasid linna briti väed Teises Inglise-Birma sõjas. Linn sai tugevaid kahjustusi ja liideti Briti Indiaga.
Britid panid paika Yangoni ruudulise tänavavõrgustiku ja asutasid koole, sealhulgas Ranguuni Kolledži, millest kasvas välja Yangoni ülikool. Inglise perioodil olid linlaste tähtsaimad tegevusalad riisi kasvatamine ja puidu tootmine; vähem toodeti suhkruroogu, vääriskive ja vandlit.
1930 tabasid linna maavärin ja tsunami. Rängalt kahjustas linna ka Teine maailmasõda. 8. märtsil 1942 vallutasid linna Jaapani väed. Pärast sõda, kui Myanmar sai 4. jaanuaril 1948 iseseisvaks, kuulutati Yangon Myanmari pealinnaks. Enne iseseisvumist moodustasid enamuse linna elanikest indialased; hiljem suurenes bamarite osakaal.
Inglispärane nimi Ranguun muudeti ametlikult Yangoniks 1989. Siiski ei tunnusta seda kõik riigid, sest ei tunnusta Myanmaris võimul olevat huntat. Sellepärast jätkab näiteks USA valitsus nimede Rangoon ja Burma kasutamist.
6. novembril 2005 viis valitsus pealinna 320 kilomeetrit põhja poole Naypyidawi. Selle põhjused pole päris selged. On oletatud, et valitsus soovib pealinna, kuhu ei ulatuks välismaine telekommunikatsioon. Samuti on arvatud, et sisemaal asuvat pealinna on USA-l raskem vallutada.


Afganistani asulate loend.
"Siin on loetletud Afganistani asulaid.
A.
Anār Darreh - Andkhvoy - Āqchah - As‘adābād - Asmar - Aybak
B.
Baghlān - Bagrām - Bālā Murghāb - Balkh - Bāmiān - Barākī Barak - Bāsawul - Bust
C.
Chagcharān - Chāh Āb - Chārīkār - Darwāzahgêy
D.
Delārām - Dīshū - Dowlatābād
E.
Emām Şāheb - Eshkāshem
F.
Farāh - Fārsi - Feyẕābād
G.
Gardēz - Ghaznī - Ghowr - Girishk - Ghōryān - Gizāb
J.
Jabal os-Sarāj - Jalālābād - Jorm
K.
Kabul - Kajaki - Kalā-i Now - Kalāt - Kāmdīsh - Kandahār - Kang - Karrukh - Khānābād - Kholm - Khowst - Khvājeh ‘Alī Soflá - Kondūz - Koshk-e Kohneh - Kūchnay Darwishān
M.
Mahmūd-e Rāqī - Mazār-e Sharīf - Maydān Shahr - Mehtarlām - Meymaneh - Mīr Bachcheh Kūt - Moshūray - Muqur
P.
Paghmān - Panjāb - Pol-e Khomrī - Pul-i ‘Alam
S.
Sang Chārak - Sang-e Māsheh - Sarowbī - Sheberghān - Shindand - Shīnkāy - Shīr Khān - Shūlgareh - Surkhāb
Z.
Zaranj - Zareh Sharan - Zendeh Jān - Zībāk
T.
Tagāb - Tāloqān - Teywarah - Towr Kham - Towraghondī - Tūlak
W.
Wāzah Khwāh
Asulate loend


Suur Pauk.
Suur Pauk (inglise keeles "Big Bang") oli hüpoteetiline sündmus umbes 13,7 miljardit aastat tagasi: Universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis Universumi alguseks.
Suure Paugu teooria käsitleb peale Suure Paugu ka universumi varajast arengut pärast Suurt Pauku.
Suur Pauk ei olnud plahvatus olemasolevas ruumis, vähemalt mitte selle tänapäevases mõistes, vaid mateeria, ruumi ja aja ühine tekkimine algsest singulaarsusest.
Paisumine on vaadeldav Hubble'i seose kaudu, mis ütleb, et mida kaugemal mingi galaktika meist (vaatlejast) on, seda kiiremini ta meist eemaldub.
Suurest Paugust umbes 300 000 aasta võrra hilisemast seisundist annab tunnistust kosmiline mikrolainetaust ehk reliktkiirgus: tol ajal omandasid mikrolainetausta footonid absoluutselt mustale kehale omase kiirgusspektri.
Suure Paugu teooria on tänapäeva teaduslikus kosmoloogias valdav teooria Universumi varajasest arengust. Ta põhineb sellel, et vaadeldavat galaktikate üksteisest eemaldumist, ehk siis universumi paisumist, saab üldrelatiivsusteooria abil ekstrapoleerida ajas tagasi universumi varajase oleku suunas. Selgub, et mida kaugemale ajas tagasi minna, seda kuumemaks ja tihedamaks universum osutub.
Suure Paugu teooria kohaselt on universumi praegune seisund erinev tema kunagisest ja tulevasest seisundist. Kunagi oli aine universumis nii kuum ja tihe, et valgus ei saanud kosmoses vabalt levida. Juba 1940. aastatel esitati teoorial põhinev oletus, et see on tekitanud mikrolainetausta. 1960. aastatel see nähtus avastatigi, mis tõi kaasa Suure Pauguga konkureeriva statsionaarseisundi teooria populaarsuse järsu languse.
Kui tänapäeva füüsikateooriaid kasutades universumi Hubble'i paisumisest tagasi ekstrapoleerida, jõutakse gravitatsioonilise singulaarsuseni, kus kõik kaugused muutuvad nulliks ning kõik temperatuurid ja rõhud muutuvad lõpmatuks. Mis on selle füüsikaline mõte, see pole selge. Paljude füüsikute arvates on asi selles, et meie arusaamine füüsikaseadustest on puudulik, eriti annab tunda kvantgravitatsiooni teooria puudumine.
Väljendi "Suur Pauk" võttis kasutusele Fred Hoyle, kes tahtis näidata Suure Paugu teooria usutamatust.
Ülevaade.
Et Suurest Paugust sai peale mateeria alguse ka aegruum, siis ei saa Suurt Pauku ennast seni tuntud füüsikateooriate abil kirjeldada.
Suure Paugu teooria järgi hakkas mateeriaga täidetud universum pärast Suurt Pauku paisuma, ning see paisumine jätkub. Kosmoloogia modelleerib universumi paisumist üldrelatiivsusteooria väljavõrrandite abil.
Astronoomiliste vaatluste põhjal hinnatakse universumi vanuseks
Galaktikate vaadeldava üksteisest eemaldumise ekstrapoleerimisel ajas tagasi saadakse hetk, mil nende aine oli koondunud väga väiksesse ruumi. Sel ajal pidi temperatuur olema väga kõrge ning kõikide objektide omavaheline kaugus väga väike.
Suure Paugu põhimõtteliselt võimalik teisik on Suur Kollaps, Universumi kollaps, Universumi lõpp. Kas see tuleb, sõltub mateeria tihedusest ja kosmoloogilisest konstandist.
Suure Paugu koht teoreetilises füüsikas.
Universumi arengut kirjeldavad Friedmanni võrrandid, mis tuginevad Albert Einsteini üldrelatiivsusteooriale. Nende võrrandite lahendamisel lähtutakse Universumi praegusest seisundist ning jälgitakse arengut ajas tagasi. Täpne lahend sõltub Hubble'i konstandi mõõdetud väärtustest ja tihedusparameetritest. Tulemuseks saadakse, et Universum oli varem väiksem (Universumi paisumine), kuumem ja tihedam. Formaalselt viib lahend hetkeni, mil skaalateguri väärtuseks saab null, st hetkeni, mil Universumil ei olnud mõõtmeid ning temperatuur ja tihedus olid lõpmata suured. Seda hetke nimetatakse Suureks Pauguks. Tegemist on Friedmanni võrrandite formaalse singulaarsusega. See aga ei ütle midagi säärase algsingulaarsuse füüsikalise reaalsuse kohta, sest klassikalise füüsika võrrandite kehtivusvaldkond on piiratud ning nad pole kasutatavad juhtudel, mil etendavad olulist osa kvantefektid, nagu see ongi varajases kuumas ja tihedas Universumis. Universumi väga varajase arengu kirjeldamiseks on tarvis kvantgravitatsiooni teooriat.
Plancki aeg ning Suure Ühenduse perioodi algus.
Universum algas seisundiga, mille kirjeldamisel pole teadaolevaid füüsikaseadusi võimalik rakendada. Väga elementaarsetest kaalutlustest tuleneb siiski, et tihedus pidi alguses olema ligikaudu 1094 g·cm−3 ja temperatuur ligikaudu 1032 K (vaata Plancki skaala). Tuleb eeldada, et ajal "enne" Plancki aega (enne 5,39121·10−44 s, lihtsuse mõttes võetakse selle väärtuseks enamasti 10−43 s) puudusid kontiinuumi omadused, nii et väited ajavahemiku kohta 0...10−43 s on mõttetud. Selles mõttes puudus Plancki ajal kestus. Sarnased lood on ka ruumiga. Kui vahemaa on 0...1,61624·10−35 m (Plancki kaugus; lihtsuse mõttes võetakse selle väärtuseks enamasti 10−35 m), puuduvad ruumil kontiinuumi omadused. Seetõttu on väited ulatuvuse kohta vahemaade 0...10−35 m korral mõttetud. Seetõttu ei saa Plancki aja puhul Universumi ruumala täpset väärtust anda.
Ühendväljateooriate (supergravitatsiooni teooria) järgi olid esimesel hetkel kõik neli teadaolevat looduse põhijõudu (vastasmõju)
ühendatud üheksainsaks algjõuks. Paisumise alguse ning ühtlasi Plancki aja lõpuga eraldus gravitatsioon kui omaette jõud. Kolm ülejäänud vastasmõju moodustasid ühendmudeli ehk Suure Ühenduse. Enamik osakesi, mis ühendmudeli ajastul eksisteerisid, olid teadmata loomuga. Hiljem leidis aset veel kaks vastasmõjude eraldumist seoses sümmeetria rikkumistega.
Kõrge temperatuuri tõttu leidis aset osakeste ning kiirguse kujul eksisteeriva energia vastastikune muundumine relatiivsusteooria valemi E=mc² järgi. Sealjuures ei olnud aine ja kiirgus alati soojuslikus tasakaalus.
Tulenevalt ühendmudeli vastasmõju seni täielikult seletamata asümmeetriast aine ja antiaine suhtes tekkis aine väike liig antiaine suhtes (nn barüogenees). Võib-olla tegigi see ainult miljardikuline liig võimalikuks praegu kosmoses leiduva aine ning meie olemasolu.
Universumi paisumine pärast Suurt Pauku
Inflatsiooniline universum.
Universumi vanuses 10−36 s langes temperatuur umbes 1027 kelvinile. Ühendmudeli põhjal oletatakse, et sellel temperatuuril eraldus tugev vastasmõju ühendmudeli ühtsest vastasmõjust.
Vabanev energia tõi kaasa kiire paisumise faasi (nn inflatsiooniline universum), kusjuures ajavahemikus 10−35...10−33 s leidis aset laienemine umbes 1050 korda. See valguse kiirust ületav Universumi paisumine ei ole relatiivsusteooriaga vastuolus, sest viimane keelab ainult valguse kiirust ületavat liikumist ruumis, mitte ruumi enda paisumist, mis valguse kiirust ületab. Praegu vaadeldavale universumile vastav piirkond pidi sealjuures teooria kohaselt paisuma prootoni diameetrist palju väiksemalt diameetrilt umbes kreeka pähkli läbimõõduni. Aeg, millal see sündmus pidi aset leidma, ning laienemistegur on konstrueeritud nii, et kosmoloogiline tervikpilt klapiks. Neil arvudel puudub sõltumatu kinnitus.
Inflatsiooniline faas on seletuseks mitmele kosmoloogilisele vaatlusele, millel muud seletust pole, nimelt
Kvarkide periood.
Pärast 10−33 s langes temperatuur 1025 kelvinile. Moodustusid tänapäeva raskete osakeste ehituskivid kvargid ja antikvargid. Temperatuur oli aga nii kõrge ning osakestevaheliste kokkupõrgete vahelised ajavahemikud nii väikesed, et ei moodustunud veel stabiilseid prootoneid ega neutroneid, vaid ligikaudu vabadest osakestest koosnev kvark-gluuonplasma. Raskemad osakesed, nagu näiteks X-bosonid, surid välja, sest nad olid ebastabiilsed ning nende taastekkeks kiirgusest oli temperatuur juba liiga madal.
Topofaas.
Pärast 10−15 s tõusis temperatuur mõningate autorite arvates lühikeseks ajaks nii kõrgele, et kiirgusest sai veel kord tekkida raskeid osakesi. Et aga temperatuur üsna ruttu jälle langes, lagunesid ka need osakesed jälle.
Neli vastasmõju.
Pärast 10−12 s oli universum jahtunud 1016 kelvinile. Elektronõrk vastasmõju lagunes nõrgaks ja elektromagnetiliseks vastasmõjuks. Sellega oli algse vastasmõju lagunemine neljaks tuntud fundamentaalseks vastasmõjuks lõpule jõudnud.
Hadronite perioodi algus.
Pärast 10−6 s oli temperatuur 1013 K. Kvargid ei saanud enam vabade osakestena eksisteerida, vaid ühinesid hadroniteks. Temperatuuri langedes raskemad hadronid lagunesid ning lõpuks jäid üle prootonid ja neutronid ning nende antiosakesed. Prootonite ja neutronite vastastikusel muundumisel tekkis ka suur hulk neutriinosid.
Leptonite perioodi algus.
Pärast 10−4 s oli temperatuur langenud 1012 kelvinile. Enamik prootoneid ja neutroneid annihileerus kokkupõrgetel oma antiosakestega; järele jäi vaid ülalmainitud miljardikune liig. Need prootonid ja neutronid moodustavadki suurema osa tänapäeval tuntud ainest. Prootoni ja neutroni massi väikese erinevuse tõttu kujunes sealjuures prootonite ja neutronite arvuline vahekord 6:1, mis etendas tähtsat osa hilisemas heeliumi osatähtsuses kosmoses. Temperatuurist jätkus nüüd vaid selleks, et moodustada leptonite paare (nagu näiteks elektron ja selle antiosake positron). Neist sai nüüd domineeriv aineosakeste liik. Tihedus langes 1013 g·cm−3-le, mis oli ikka veel tohutu suur. Neutriinod aga ei olnud selle tiheduse juures enam soojuslikus tasakaalus teiste osakestega. Neutriinode vastasmõju muu ainega on sellest ajast alates nii nõrk, et nad liiguvad Universumis vabalt, ilma neeldumata siiamaani.
Tuumasünteesi algus.
Pärast 10 sekundit, temperatuuridel alla 109 K, ühinesid prootonid ja neutronid tuumasünteesis esimesteks aatomituumadeks. Seda protsessi nimetatakse ürgseks tuumasünteesiks. Sealjuures moodustus 25% heelium-4 (4He) ja 0,001% deuteeriumi ning heelium-3 (3He), liitiumi ja berülliumi. Ülejäänud 75% moodustasid prootonid, hilisemad vesiniku aatomi tuumad. Vanimatel tähtedel kosmoses on veel praegugi just niisugune koostis. 5 minuti pärast oli aine niipalju hõrenenud, et tuumasüntees vaibus. Järelejäänud vabad neutronid ei olnud stabiilsed ning järgmiste minutite jooksul lagunesid nad prootoniteks ja elektronideks.
Kõik raskemad keemilised elemendid tekkisid alles hiljem tähtede sisemuses. Temperatuur oli ikka veel nii kõrge, et aine eksisteeris plasma kujul – seguna vabadest aatomituumadest, prootonitest ja elektronidest röntgenkiirguse (temperatuurikiirguse) käes.
Kiirguseajastu lõpp ja aineajastu algus.
Seni moodustas elektromagnetkiirgus põhiosa kosmose energiatihedusest. Ent paisumisega seotud temperatuuri alanemisel see aina vähenes. Aine energiatihedus kahanes seisumassi tõttu tunduvalt aeglasemalt. Umbes 200 000 aasta pärast ületas aine osatähtsus Universumi koguenergias kiirguse oma.
Taustkiirguse vabanemine.
a> kosmosesond kosmilise mikrolaine-taustkiirguse uurimiseks, mille abil püüti kontrollida Universumi kosmoloogilisi teooriaid.
Algfaasis oli kiirgus pidevas vastastikuses toimes vabade laengutega. Universum oli seetõttu läbipaistmatu. Umbes 300 000 aasta pärast oli temperatuur langenud umbes 3600 kelvinile. Selle väärtuse juures moodustasid aatomituumad ja elektronid stabiilseid aatomeid (rekombinatsioon). Footonite vastastikune toime neutraalsete aatomitega muutus väikeseks, nii et valgus sai nüüd hakata üha enam takistamatult levima. Universum muutus läbipaistvaks.
Edasise paisumise käigus vabanenud taustkiirguse (kosmiline mikrolaine-taustkiirgus) lainepikkus ruumi laienemise tõttu suurenes. Seda on näha selle spektri punanihkest. See taustkiirgus on mõõdetav. Ta vastab absoluutselt musta keha temperatuurile 2,73 K.
Suuremastaabiliste struktuuride moodustumise algus.
Pärast kiirguse vabanemist sattus aine gravitatsiooni tugevama mõju alla. Lähtudes tiheduse kõikumistest, mis võisid tekkida juba inflatsioonilise paisumise ajal kvantfluktuatsioonide tõttu, moodustusid miljoni aasta pärast kosmoses suuremastaabilised struktuurid. Suurema massitihedusega ruumipiirkondades hakkas aine gravitatsioonilise ebastabiilsuse tõttu kollabeeruma ning moodustama massikogumeid. Sealjuures hakkasid kõigepealt tekkima varjatud ainest nn halod. Need toimisid "gravitatsiooninõgudena", kuhu hiljem kogunes meile nähtav aine.
Et kindlaks teha, mis see varjatud aine täpselt on, on püütud struktuuride moodustumise protsessi arvutisimulatsioonidega imiteerida. Mängiti läbi mitmesugused stsenaariumid, millest mõned välistati kui täiesti ebarealistlikud. Kõige realistlikumatena tunduvad tänapäeval nn ΛCDM-mudelid (formula_1 on Einsteini väljavõrrandite kosmoloogiline konstant, CDM on külm varjatud aine ("cold dark matter")). Varjatud aine olemus on tänini teadmata.
Galaktikate ja tähtede tekkimine.
300 miljoni aasta pärast tekkisid paljud galaktikad algul kvasaritena. Tegu oli galaktikatega, mille keskmes oli must auk, kuhu paiskus suur hulk ainet, mis tõi kaasa tohutu hulga kiirguse väljumise.
Kollabeeruvad gaasipilved olid nüüd nii tihedaks muutunud, et moodustusid tähed ja kerasparved. Tähtedes moodustusid nüüd tuumasünteesi teel kõik raskemad keemilised elemendid kuni rauani. Raskemad tähed plahvatasid juba mõne miljoni aasta pärast supernoovadena. Plahvatustega sattusid tähtedevahelisse ruumi rauast raskemad elemendid. Need tekkisid plahvatuse ajal neutronihaarde tagajärjel.
Päikesesüsteemi tekkimine.
9 miljardit aastat pärast Suurt Pauku kollabeerus meie Galaktika serval gaasist ja tolmust koosnev pilv, mis sisaldas supernoova plahvatusest järele jäänud materjali. Sellest tekkis meie Päikesesüsteem oma planeetidega. Umbes 4,5 miljardit aastat hiljem (täpsemalt umbes 0,004 miljardit aastat tagasi) tekkis inimene.


Universum.
Universum on maailmakõiksus, kõikide asjade kogusus. Teaduses mõeldakse selle all kosmost ehk maailmaruumi, mis sisaldab kogu ainet ja energiat.
Universumi paisumine pärast Suurt Pauku
21. sajandi alguses valitseb seisukoht, et Universum tekkis Suure Pauguga ning sestsaadik jätkab laienemist. Tänapäeva dateeringute järgi toimus Suur Pauk umbes 13,7 miljardit aastat tagasi (varasemate dateeringute järgi 15 miljardit aastat tagasi või 17,1 miljardit aastat tagasi).
Kosmoloogia tegeleb universumi arenguga aegade algusest kuni tänapäevani ning püüab ennustada Universumi tulevikku. Enamik uuemaid mudeleid ennustab üha jätkuvat paisumist. Ent on ka seisukoht, mille kohaselt Universum lõpuks kollapseerub (Suur Kollaps).
Tänapäeval lähtutakse universumi suuremastaabilise struktuuri kirjeldamisel Albert Einsteini üldrelatiivsusteooriast. Kvantteooria on küll andnud olulise panuse varajase, väga tiheda ja kuuma universumi kirjeldamisse, mille puhul tuleb tegelda elementaarosakestega.
Tõenäoliselt saadakse universumist täielikumalt aru alles siis, kui füüsikas luuakse teooria, mis ühendab üldrelatiivsusteooria kvantteooriaga. Nii tuleb paljusid seni saadud tulemusi pidada esialgseteks.
Ühe võimaliku seletusena galaktikate tiirlemise mehhanismidele on välja pakutud teooria, mille kohaselt koosneb universum 5% nähtavast mateeriast ja 95% tumedast mateeriast, mida pole elektromagnetkiirgust avastavate seadmetega näha võimalik.
Kosmilise mikrolaine-taustkiirguse (reliktkiirguse) temperatuur on 2,7 kelvinit (umbes −270°C).


Protogalaktikad.
Protogalaktikad on gaasipilved, millest tekivad galaktikad.
Arvatakse, et tähetekke kiirus galaktika evolutsiooni sellel perioodil määrab, kas kujuneb spiraalgalaktika või elliptiline galaktika: aeglasema tähetekke puhul kujuneb spiraalgalaktika.


Täheteke.
Täheteke on protsess, mille käigus molekulipilved muutuvad tähtedeks.
Praegu arvatakse, et molekulipilvede tuumad (eriti suure tihedusega piirkonnad) muutuvad gravitatsiooniliselt ebastabiilseks, fragmenteeruvad ja hakkavad kollapseeruma. Osa gravitatsioonienergiast, mis kollapsis vallandub, kiiratakse välja infrapunakiirgusena, osa energia arvel tõuseb objekti tuuma temperatuur.


Tsüanobakterid.
Tsüanobakterid ("Cyanobacteria"; traditsiooniline nimetus "Cyanophyta") ehk tsüanoprokarüoodid ehk sinivetikad ehk sinikud on peamiselt vees elavate bakterite hõimkond. Tsüanobakterid on autotroofid, energiat saavad nad valdavalt fotosünteesi teel.
Tsüanobakterid ei ole suguluses teiste vetikateks nimetatavate organismidega, mis erinevatest prokarüootsetest bakteritest on kõik eukarüoodid. Ent eluviisilt, välimuselt ja ökoloogiliselt rollilt sarnanevad nad rohkem vetikatega, mistõttu ökoloogia-alases kirjanduses kasutatakse väga tihti terminit "sinivetikad", vaatamata nende taksonoomilisele kuuluvusele.
Plastiidi eellane on sinivetikas – prokarüoot, gramnegatiivne bakter, monofüleetiline takson.
Nagu levinud nimetus "sinivetikad" näitab, elavad tsüanobakterid peamiselt veekogudes, aga leidub neid peamiselt kõikjal, kus leidub ka vett - niiskel pinnasel, lompides, liustikel, puukoorel ja mujal. Mõned liigid suudavad elada ka kuumaveeallikates.
Eriti ohtralt võib tsüanobaktereid leida seisvatest või aeglase vooluga veekogudest kus toitainete sisaldus on kõrge, tihti võivad nad suvehooajal põhjustada massilisi veeõitsenguid. Tsüanobakterite säärase edukuse üheks põhjuseks on võime kasutada fotosünteesiks valgust ka juhul kui valguse intensiivsus on väga madal, mis loob neile kasvueelise vetikate ees vee halva läbipaistvuse korral ning võimaldab neil elada ka sügavamates veekihtides. Vajalikust nõrgema valgusintensiivsuse puhul tõusevad rakud pinnale; ujuvust reguleeritakse gaasivakuoolide abil. Toitaineterikastes järvedes, eriti rohke fosfori olemasolul, aitab sinivetikaid võime siduda õhust lämmastikku. Veelgi olulisemaks eeliseks vetikarühmade ees on see, et nad pole eriti olulisel kohal zooplanktoni toidulaual.
Tsüanobakteritel on suur osatähtsus ka ookeanide fütoplanktonis. Levinud on nad enamuses troopilistes aga ka parasvöötme meredes olles kohati peamised orgaanilise aine ja hapniku tootjad. Polaarmeredes on tsüanobaktereid seevastu vähe.
Mõned tsüanobakterid elavad sümbioosis teatavate seentega, moodustades samblikke. Tavaliselt on samblike fotosünteesivaks osaks (fotobiondiks) rohevetikas kuid harvadel juhtudel võib fotobiondiks olla ka tsüanobakter.
Väidetavalt on tsüanobakterid Maal elanud juba ligi 3,5 miljardit aastat, olles seega ühed vanimad elusorganismid, kellest on jälgi leitud. Praegugi on nad ökoloogiliselt vast olulisim elusorganismide rühm biosfääris kuna nad on peamised atmosfääri hapnikuga rikastajad – koos vetikatega toodavad tsüanobakterid ligi 75–85% õhuhapnikust. Tsüanobakteritele võlgneme me üleüldse hapnikku sisaldava atmosfääri, väga tõenäoliselt olid nad esimesed organismid, kes üldse hapnikku eraldama hakkasid, ürgses atmosfääris hapnikku praktiliselt ei leidunud. Paljudel tsüanobakteritel esineb ka võime õhulämmastikku siduda, mistõttu on nad olulised veekogude lämmastikuga rikastajad.
Troopilistes maades kasvab tsüanobakter "Anabaena" üleujutatud riisipõldudel, olles oluline lämmastiku fikseerija. Arenenud riisipõllumajandusega maades rikastatakse põlde "Anabaena" tüvedega, mis on eriti efektiivsed lämmastiku fikseerijad, nende
Tsüanobakterite bioloogia.
Tsüanobakterite rakud on väikesed, läbimõõduga 1,0–4,0 μm ning gramnegatiivsed. Samas paljud tsüanobakteid moodustavad suuri kolooniaid või niite, mis teinekord võivad olla ka palja silmaga nähtavad. Mõnedel niitidel on diferentseerunud rakke, nn. heterotsüste, mis on spetsialiseerunud lämmastikusidumisele, tootes õhulämmastikust ammooniumiühendeid, millest omakorda toodetakse aminohappeid.
Tavaliselt on rakkudel paks rakukest, mis on ümbritsetud limakapsliga. Tsüanobakteritel puuduvad viburid, kuid nad saavad kulgeda mööda pinda liueldes.
Tsüanobakterite fotosünteesiaparaat kasutab elektronidoonorina (nagu ka taimed ja vetikad) üldiselt vett ja toodab kõrvalsaadusena hapnikku. Nagu aga teistegi fotosünteesivate bakterite puhul ette tuleb, kasutavad mõned tsüanobakterid elektrondoonoriks vesiniksulfiidi. Enamikul tsüanobakteritel toimub fotosüntees rakumembraani voltides, mida nimetatakse tülakoidideks. Fotosüntees toimub seal analoogiliselt roheliste taimede kloroplastides olevates tülakoidega. On tõenäoline, et atmosfääris leiduv hapnik tekkis algupäraselt ürgsete tsüanobakterite elutegevusest.
Pigmentatsioon.
Kuigi tsüanobakterite paralleelnimetus on sinivetikad, pole nad kõik tingimata sinakat värvi. Leidub nii rohelisi, punaseid kui ka roosakaid tsüanobaktereid. Näiteks Punane meri on saanud oma nimetuse sellest, et aeg-ajalt põhjustab üks selles elav punakas tsüanobakter nii massilisi veeõitsenguid, et merevesi tundub olevat punast värvi.
Tsüanobakterite pigmente on kahte põhilist tüüpi. Enamik tsüanobaktereid sisaldab klorofülli "a" ning mitmesuguseid valke, mida nimetatakse fükobiliinideks. Need annavad rakkudele tüüpilise sinirohelise kuni hallikaspruuni värvuse. Fükobilisoomid on antennipigmendid, mis võimaldavad kasutada fotosünteesiks ka teatud osa valguse spektrist, mida rohelised taimed ei kasuta. Leidub ka tsüanobakterite perekond, millel fükobiliinid puuduvad ning mis sisaldavad nii klorofülli "a" kui ka klorofülli "b". Nendel tsüanobakteritel on ereroheline värvus. Algul arvati nad ühtsesse eelrohevetikate ehk kloroksübakterite rühma, kuid on selgunud, et nad on arenenud mitmest erinevast tsüanobakterite liinist.
Seotus eukarüootidega.
Tõenäoliselt esindavad eukarüootides leiduvad kloroplastid redutseerunud endosümbiootilisi tsüanobakterid. Seda endosümbioosihüpoteesi toetavad mitmed ehituslikud ja geneetilised sarnasused. Primaarsed kloroplastid leiduvad rohelistel taimedel, kus nad sisaldavad klorofülli "b", ja punavetikatel ning and glaukotsüstofüütidel, kus nad sisaldavad fükobiliine. Praegu paistab, et nendel kloroplastidel on tõenäoliselt ühtne päritolu. Teised vetikad said oma kloroplastid tõenäoliselt nendelt vormidelt sekundaarse endosümbioosi või ingestiooni teel.
Lisaks rakusisesele sümbioosile on levinud ka sümbioos tsüanobakterite ja seente vahel mitmetes samblikes.
Fossiilid.
Kümmekond aastat tagasi Lääne-Austraaliast leitud kivitükil on selgelt näha 11 erinevat bakteriliiki, sealhulgas fotosünteesiva tsüanobakteri jälgi. Selle leiu puhul on võibolla tegemist maailma vanima fossiiliga mis on 3,5 miljardit aastat vana.
Seda leidu on aga tihti vaidlustatud ja arvatud, et bakterirakke meenutavad struktuurid tekkisid hoopis erinevate füüsikaliste tegurite koosmõjul. Üks põhjuseid sellele on arvamus, et kivitükk, kust fossiil leiti, oli 3,5 miljardit aastat tagasi nii sügaval vee all, et fotosünteesiks valgust vajav tsüanobakter poleks seal lihtsalt elada saanud.
Hetkel päris kindlasti pärineb vanim tõendatud tsüanobakterite elutegevus 2,7 miljardi aasta tagusest ajast. Bakterite mitmekesisus arenes aga välja alles 2,1 miljardit aastat tagasi.
Austraalia kivitüki põhjalikul uurimisel selgus, et seal olevad jäljed on analoogilised juba varem leitud kivististega. Pealegi on isegi miljardeid aastaid vanu tsüanobaktereid väga lihtne ära tunda, sest nad ei ole siiani kuigivõrd muutunud.
Tsüanobakterite eelajaloolise elutegevuse tagajärjel moodustusid tõenäoliselt paljud naftamaardlad.
Süstemaatika.
Sinivetikaid on kirjeldatud umbes 150 perekonda ja 2000 liiki. Neist umbes sadakond on võimelised siduma õhulämmastikku.
Mürgitused.
Sinivetikad moodustavad veepinnal õlitaolise kihi. Kui see koht muutub paksuks ja tihedaks, siis sinivetikad surevad ja moodustavad haisva löga. Mõned sinivetikad toodavad surres mürke, mis on inimestele ja loomadele ohtlikud. Kui vees on sinivetikad, siis ei soovitata seal ujuda, välja arvatud juhul, kui vett mitu korda päevas testitakse.
Sinivetikad võivad produtseerida maksa- või närvimürke ja nahka ärritavaid ühendeid. Ühe ja sama sinivetikaliigi mürgisus võib varieeruda. Tuntud mürgist strühniinist on nad paarkümmend korda, kärbseseene mürgist kuni sada korda, kaaliumtsüaniidist kuni tuhat korda mürgisemad.
Mürgituse võib sinivetikatest saada ainult suu kaudu. Läbi naha mürk ei tungi. Tõsiseid mürgitusi on täiskasvanutel harva. Väikesed lapsed on haavatavamad, sest nad tõmbavad sagedamini vett suhu ning haigestuvad kiiremini. Sama kehtib koerte kohta, kes ujuvad alati lahtise suuga.
12 tunni jooksul pärast sinivetikaid sisaldavas vees ujumist võivad inimestel tekkida järgmised sümptomid: peavalu, nahalööve, maokrambid, iiveldus, kõhulahtisus, palavik, kurguvalu või -punetus, kõrvavalu, silmade ärritus, nohu, huulte paistetus. Need sümptomid kaovad umbes viie päevaga iseenesest.
"Nodularia spumigena".
Sinivetikad on ainsaks mürgivetikarühmaks, mis pea igal aastal põhjustab laiaulatuslikke õitsenguid Läänemerel. "Nodularia spumigena" katab juulis ja augustis Läänemere avaosa, Soome lahe ja mõnikord ka Põhjalahe paksu vetikavaibaga. Sellised vetikakogumid võivad triivida ka saartele ja rannikule.
Kõik uuritud Nodularia-õitsengud on olnud mürgised. Neis sisalduv nodulariin kuulub nn. maksamürkide hulka. Kuigi mürk ei ladestu merekarpides ega kalades, on see siiski ohtlik mürgise vee allaneelamisel. Soomes on koduloomad korduvalt surnud just nodulariinimürgitusse, kuid inimesed pole siiani õnneks tõsiselt haigestunud. Analoogseid koduloomade mürgitusjuhtumeid on täheldatud ka Eestis.
Nahalööve sinivetikatest.
Nahalööve saadakse siis, kui ujutakse vees, kus sinivetikad paljunevad järjestikuste soojade ilmade tõttu.
Sinivetikatest saadud nahalööve puhul tekivad väikesed punased villid, mis sarnanevad villidega päikeseallergia puhul. Võib tekkida ka väga suur sügelus. Lööbega kehaosad soovitatakse mitu korda päevas päevitusjärgse kreemiga sisse määrida, sest see suurendab vedelikku juurdevoolu nahka, mis aeglustab naha kuivamist ja vähendab sügelust. Kui sügelus on väljakannatamatu, siis võib sooja dušiga sügelevatele kohtadele vett peale lasta. See leevendab sügelust. Pärast seda määrida päevitusjärgse kreemiga või muu nahakreemiga. Sügeluse vastu aitab väga hästi ka mentoolipulber. Esimesel paaril päeval ei tohi liiga palju päevitada ja sinivetikatega vett tuleb kindlasti vältida.
Kuidas piirata sinivetikate hulka?
Ainus võimalus piirata vetikate massesinemisi on veekogude saastekoormuse vähendamine.
Nagu teisedki vetikad, nii ka sinivetikad vajavad kasvamiseks toitaineid, eriti fosforit ja lämmastikku. Kui toitaineid tuleb juurde, tuleb juurde ka vetikaid. Paljudele sinivetikaliikidele on veekogu saastumine kasulik.
Toitained satuvad vette näiteks kalakasvandustest ning asulate, tööstuse ja põllumajanduse heitveega. Mingil määral satub veekogudesse toitaineid ka maapinnast ja sademetega.
Toitaineid sattub suurtes kogustes vette ka linnade veepuhastussüsteemidest kui ka põldudelt, sest Soome lahe ümbruse põllumehed väetisega reeglina ei koonerda.
Soome keskkonnaministeeriumi andmeil on 10% Soome lahes leiduvast fosforist ja 15% lämmastikust pärit Soomest, 7% fosforist ja 10% lämmastikust Eestist. Seega ei ole Soomel ja Eestil Soome lahe põhjakeskkonna allakäigus märkimisväärset rolli. Küll on Soome lahte ulatuslikult saastanud Venemaa, eriti Peterburi linn, kust pärineb 50% Soome lahe fosforist ja 15% lämmastikust.
Sinivetikas on mere toitainerohkuse indikaator, sest mida rohkem on toitaineid, seda ägedamalt vohab sinivetikas. Seega ei tuleks takistada sinivetika vohamist, vaid saaste sattumist vette.
Sinivetikas toidus.
Spirulina on muide mõnele troopikarahvale hinnatud toiduks ja ka kõhnumistablettide koostisosaks. Omal ajal, enne hispaanlaste sissetungi, sõid Spirulinat Mehhiko asteegid. Tänapäevani serveeritakse seda Idamaades, kuid Euroopas ja Ameerikas Spirulinal suuremat kulinaarset tähtsust ei ole.


Indus.
"Siin räägitakse jõest; tähtkuju kohta vaata artiklit Indiaanlane (tähtkuju)
Indus ja lisajõed ingliskeelsel kaardil
Indus on jõgi Lõuna-Aasias.
Indus algab Tiibetist. Ülemjooksul voolab loodesse ja laskub sügavasse orgu Karakorami ja Himaalaja vahel. Seejärel pöördub Indus edelasse ümber Nanga Parbati mäe ja voolab läbi Himaalaja eelmägede. Pärast Soolaaheliku läbimist jõuab tasandikule (Induse-Gangese madalikule). Suubub Araabia merre, moodustades delta.
Olulisemad lisajõed on Shyok, Gilgit, Kabul ja Panjnad.
Nimi.
Tiibeti keeles ཧིན་དའུ (Hindau), hindi keeles सिंध (Sińdh), urdu keeles سندھ (Sindh).
Sanskriti keeles "sapta sindharas" 'seitse jõge (jõgikond)', vanakreeka keeles "᾽Ινδός" (Indos).


Albeedo.
Albeedo (ladina sõnast "albedo" 'valgesus') on pinna peegeldumisnäitaja.
Pinna albeedo väärtus on arv 0 ja 1 vahel, mis näitab peegelduva kiirguse intensiivsust võrreldes pealelangeva kiirgusega. Heleda pinna albeedo on suurem kui tumedal. Väljendatakse ka protsentides 0...100%.
Looduslike pindade albeedo jääb reeglina vahemikku 5...95%. Albeedo on tähtis füüsikaline suurus astronoomias ja meteoroloogias.
Paljude pindade puhul oleneb albeedo valguskiirte langemisnurgast. Näiteks merepinna albeedo võib muutuda vahemikus 2...99%, sõltuvalt sellest, kas Päike on seniidis või horisondil.
Planeet Maa keskmine albeedo on 37%, Kuu albeedo aga 12%, seega on Kuu märksa tumedam taevakeha kui Maa.
Absoluutselt musta keha albeedo on null.


Lääne-Teravmäed.
400px
Lääne-Teravmäed on saar Teravmägede lääneosas.
Mitu lahte lõhestavad saart sügavalt.
Saar on mägine, kõrgeim tipp on 1713 meetri kõrgune Newtontoppen.
Pisut üle poole saarest on kaetud liustikega.
Suuremad asulad saarel on Longyearbyen, Barentsburg ja Ny-Ålesund.


Algmeridiaan.
Algmeridiaan ehk nullmeridiaan on meridiaan, mis läbib Greenwichi observatooriumi. Algmeridiaani pikkuskraad on 0°. Algmeridiaan moodustub maaellipsoidi ning tasandi, mille moodustavad maaellipsoidi keskpunkt, Greenwichi observatoorium ning poolused, lõikumisel.


Perseiidid.
"See artikkel räägib meteoorivoolust; vanakreeka mütoloogia tegelaste kohta vaata lehekülge perseiidid (mütoloogia)"
Perseiidid on meteoorivool ehk tähesadu, mis tipneb igal aastal 12. augustil ning on jälgitav kuni kaks nädalat enne ja pärast seda (isegi juuli keskpaigast). Kõige paremini on neid näha siiski 11. augusti ja 14. augusti vahel.
Perseiide põhjustab Perseiidide pilv, mis paikneb piki Swifti-Tuttle'i komeedi orbiiti ja koosneb osakestest, mis on sellest komeedist eraldunud ajal, mil komeet möödus lähedalt Päikesest. Tähesadu on nähtav ajal, kui Maa läbib komeedi orbiidi.
Suurem osa sellesse pilve kuuluvast tolmust on umbes tuhat aastat vana. On ka noorem tolmuformatsioon, mis eraldus komeedist 1862. Alates umbes keskööst vastu 12. augustit 2004 (Eesti aja järgi) järgi võis näha sellesse kuuluvaid meteoore isegi tavalisest suurema langemissagedusega. Meteooride sagedus võis ulatuda 200 meteoorini tunnis.
Perseiidide radiant on Perseuse tähtkujus. Swift-Tuttle'i komeedi orbiidi asendi tõttu on perseiidid jälgitavad peamiselt põhjapoolkeral.
Tähesadu on paremini jälgitav suurtest linnadest eemal, kus puudub linna valguskuma.


Tromb.
Tromb ehk tornaado on väikese läbimõõduga, kuid väga intensiivne õhupööris, mille keskmes on õhurõhk tunduvalt väiksem normaalrõhust. Tornaadosid on kõige rohkem USAs, kuid ka Eestis on sooja ning niiske ilma ajal äikesetormis keerist nähtud. Ajaloo jooksul on Eestis küll üsna tugevaid trombe olnud. Viimane seni aegade hullem eesti tornaado oli 2000. aastal Rakveres, kus sai inimene palgiga rinda ning hukkus.
Teadlased kasutavad tavaliselt terminit "tornaado". Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei ole tromb tornaadost väiksem. Eksitus tuleneb ilmselt sellest, et USA-s kasutatakse sõna "tornado", Euroopas aga tavaliselt "tromb" (itaalia sõnast "tromba"; näiteks saksa keeles "Trombe"). Et Euroopa trombid on reeglina oma Ameerika "ametivendadest" väiksemad, siis on tekkinud arusaamine trombist kui väikesest tornaadost või tornaadost kui suurest trombist. Tegelikult on need sõnad sünonüümid. Eesti keeles on trombi nimetatud mitmeti, levinuimad nimetused on tuulispask ja vesipüks (vee kohal tekkinud ja liikuv pööris).
Tornaadode tugevust määratakse Fujita-Pearsoni skaalal. Ameerika Ühendriikides võeti 1. veebruarist 2007 kasutusele täiustatud Fujita skaala (EF-0 kuni EF-5), mis võimaldab tornaado tugevust täpsemini määrata kui vana skaala. Kõige nõrgem on F0, kõige tugevam F5. Viimane võib isegi asfaldi tee pealt minema viia.
Tornaado korral on kõige ohutum varjuda keldrisse.


Keeristorm (film 1996).
Keeristorm (inglise keeles "Twister") on 1996. aasta USA põnevusfilm, mille lavastas Jan de Bont ja mis räägib ilmaennustaja Bill Hardingu (Bill Paxton) ja tema keeristormide jahtijast naise Jo (Helen Hunt) võitlusest tornaadoga
Keeristorm (film)
Keeristorm (film)


Parsek.
Parsek (tähis pc) on pikkusühik: kaugus, kust vaadates 1 astronoomiline ühik katab 1 nurgasekundi ehk sellise ringjoone, millel üks astronoomiline ühik moodustab ühesekundilise kaare, raadius.


Kesköö.
Kesköö on kellaaeg, mil algab uus kalendriööpäev: kell 12 öösel, kell 24.00 ehk kell 00.00.


Akadeemia (ajakiri).
Akadeemia on Tartus riigi toel ilmuv "kultuuriajakiri, mis taotleb vahendada eri teadusharude tänapäevast taset ja arengut".
Ajakirjas avaldatakse filosoofiliste, teaduslike ja populaarteaduslike artiklite ja esseede tõlkeid ning algupäraseid artikleid ja esseesid, samuti vähesel määral ilukirjandust ja graafika reproduktsioone. Ilmuvad ka retsensioonid.
Ajakiri hakkas ilmuma 1989. aastal ning ilmub 12 korda aastas. (1989. aastal ilmus 9 numbrit, sest esimene number ilmus aprillis.)
Akadeemia 1937–1940.
Praeguse ajakirja Akadeemia eelkäija oli Tartus 1937–1940 ilmunud üliõpilasseltside ajakiri Akadeemia, mis esindas tollasele autoritaarsele režiimile vastanduvat demokraatlikku hoiakut ning oli oma taotlustelt sarnane praeguse ajakirjaga. Ajakirja väljaandjaks oli Üliõpilasseltside Vilistlaskogude Liit.


Eesti ajakirjade loend.
Eesti ajakirjade loend loetleb Eestis praegu välja antavaid või varem välja antud ajakirju ning väljaspool Eestit välja antavaid või välja antud eestikeelseid ajakirju.
A.
Abiks Agitaatorile - Acta Historica Tallinnensia - Acta Politica - Adrenaliin - Aed (1923) - Aed (1989) - Aed (2000) - Aed ja Mesila - Aeg - Aianduse Ajakiri - Aja Kiri – Aja Pulss - Ajalooline Ajakiri - Anne - Akadeemia - Algernon - Ariadne Lõng - Arvutikasutaja - Arvutimaailm - Auto – Auto Bild Eesti - Autoleht - Avanemine - Avenüü
B.
Barbie - Binokkel - Baltic Journal of Art History
C.
Cheese - Cosmopolitan
D.
Di - Digi - Diivan - Diplomaatia - Director
E.
E5 - Eesti Arst - Eesti Jahimees - Eesti Jurist - Eesti Kalandus – Eesti Kalur – Eesti Keel – Eesti Kirik - Eesti Kirjandus - Eesti Kommunist - Eesti Linnad - Eesti Loodus - Eesti Loomaarstlik Ringvaade – Eesti Loomasõber – Eesti Majanduslugu – Eesti Mets - Eesti Naine - Eesti Põllumajandus - Eesti Sepp - Eesti Veski – Ehitaja - Ehitusbörs - Elamu – Elu Vaod - Elutõde - Epifanio - Eripedagoogika - ERK - Estonian Art - Estonian Culture - Estonian Journal of Archaeology - Estonian Journal of Ecology – Estonian Journal of Engineering - Estonian Journal of Earth Sciences – Estonian Literary Magazine
F.
Fakiir - Favoriit - Femme – Folklore – Flirt – Folia Cryptogamica Estonica
G.
GEO
H.
Haridus - Hea Laps - Hei - Heinakuu - Hiis - Hippokrates - Hirundo - Horisont - Hortus Semioticus - Hot – Huvitav Žurnaal
I.
Imeline Ajalugu - Imeline Teadus - Inseneeria - Isekiri
J.
Jalka - Juridica - Just!
K.
Kaalujälgijad - Kadrioru Teataja - Kaitse Kodu! – Kalandus - Kalastaja - KanuuKajak - Karistusteated – Karupoeg Puhh - Kasvatus - Keel ja Kirjandus - Kehakultuur – Keskkonnatehnika - Kesköö Hüüd - Kirik & Teoloogia - Kirikiri - KIZZ - Klassivõitlus – Klubi – Kodu & Aed - Kodukiri - Kodukolle - Koduteel - Kodutohter - Koer - Kolmas Silm - Kollektiivne Töö - Kristlik Kasvatus - Kriteerium - Kroonika - Kultuur ja Elu - Kuma Kange - Kumake - Kunst.ee - Küsimused ja Vastused
L.
Laevandus - Lammas ja Kits - Laste Rõõm - Lemmik - Lepinfo - Lilith - Linda - Linguistica Uralica - Linnurada - Lofo - Loodus (1922–1924) - Loodus (1997–2006) - Loodusaeg - Loodusesõber - Loodusevaatleja – Loodushoid ja Turism - Loomade Maailm - Looming - Loomingu Raamatukogu - Lugu
- Luup
M.
Maailma Vaade - Maaja - Maakodu - Maamajandus - Maatriks - Maja - Maksumaksja - Male ja Mõttesport - Mana - Maret - Mari - Meie Jonn - Meie Pere - Meistriristik - Meremees - Merendus - Mesilane - Mesimumm - Mihkel - Miki Hiir - Miniristik - Muumi - Muusa - Muusika - Mõmmukesed - Mäetagused - Mäng ja Töö
N.
Naised - Naisteleht – Narva Kirik - Navigaator - Ninniku - Noor Leninlane - Noorus – Nõukogude Kool - Nõukogude Naine - Nõukogude Õigus - Nädal – Nädal Pildis
O.
Odamees – "Oil Shale" - Oma Hobu - Oma Keel - Oma Kodu – Oma Maitse - Orienteeruja
P.
Paat - Paradoks - Pask-in - Peko Helü - Pere ja Kodu - Periskoop - Piimandus – Pikker – Pirko Ekstra – Pilt ja Sõna - Pioneer – Pisi Pirko - Playboy - Politseileht – Popsti! - Positiiv - Praktiline Arvutikasutaja - Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Biology, Ecology - Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Chemistry - Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Engineering - Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Physics, Mathematics - Profit – Protestantlik Maailm - Puutepunktid – Põhjanael - Põllumees - Päiksetar
R.
Raamatukogu - Raamatupidamise Uudised - Raduga - Rahvuslik Kontakt - Reaktor - Referent - Reisimaailm - Riigi Teataja - RP - RUUM - Rästik
S.
Sahtel - Saladused – Saldo - Sexer - Sign Systems Studies - Siluett - Sinule, Eesti – Sina ja Mina – Sookultuur - Sotsiaaltöö - Sporditäht - Spunk - Stalinlik Noorus – Stiil - Stiina – Studia Humaniora Tartuensia - Studia Philosophica Estonica - Sulane - Sõdur
T.
T – Tallinn - Taluperenaine - Tarkade Klubi - Teater. Muusika. Kino – Tehnika Ajakiri - Tehnika ja Tootmine - Tehnika Kuukiri - Tehnikamaailm - Tervis - Tervisetrend - Tervispluss - Tiiu - Trames - Trend - Triinu - Tulimuld – Tuna - Tuuled Tartumaalt – Tõrvik - Täheke
U.
Universitas Tartuensis - Universum – Usuteaduslik Ajakiri
V.
Vabadussõja Tähistel – Valged Põllud - Vasikas (ajakiri) - Videvik - Vihik - Vikerkaar - Viru Kiri - Võitluseks Valmis - Võšgorod - Värske Rõhk
Õ.
Õhu- ja Gaasikaitse - Õigus – Õiguskeel - Õigusteaduslik Ajakiri – Õnnetud Ajad
Ö.
Ööviiul
Ü.
Üks - Ümera
Välislingid.
Eesti ajakirjade loend
Ajakirjade loend


Paleosoikum.
Paleosoikum (palaios (παλαιός), "iidne" ja zoe (ζωή), "elu", tähendades "iidne elu") ehk vanaaegkond on geokronoloogiline üksus (aegkond) ning kronostratigraafiline üksus (ladekond). Paleosoikum on vanim fanerosoikumi aegkond. Paleosoikumile eelnes neoproteresoikum ning järgnes mesosoikum ehk keskaegkond. Paleosoikum algas 540 miljonit aastat tagasi ning kestis 290 miljonit aastat, lõppedes 250 miljonit aastat tagasi.
Paleosoikum on pikim fanerosoikumi aegkond ning jaguneb kuueks geoloogiliseks ajastuks (vanimast noorimani): kambrium, ordoviitsium, silur, devon, karbon ja perm.
Paleosoikumis toimusid geoloogilised, klimaatilised ja evolutsioonilised muutused. Kambriumi algusesse jääb hulkraksete organismide kiire areng nn „Kambriumi plahvatus“, mille käigus ilmusid kõik tänapäevased organismide grupid. Elu arenes meres ja liikus maismaale ning hilis-paleosoikumiks leidus maismaal mitmesuguseid organisme. Maismaad katsid suured metsad, millest moodustusid kivisöe varud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Paleosoikumi lõpus domineerisid suured, arenenud roomajad ning ilmusid esimesed tänapäevased taimed (okaspuud).
Paleosoikum lõppes suurima organismide väljasuremisega Maa ajaloos, mis toimus permi ja triiase ajastu piiril.
Paleotektoonika ja -geograafia.
Paleosoikumi alguses oli hiidkontinent Gondwana moodustumas või äsja moodustunud ning asus lõunapooluse lähedal. Kambriumi ajastul meretase tõusis ning mitmed kontinendid ujutati üle ning meretase jäi kõrgeks kogu ordoviitisumi vältel, alanedes alles Gondwana jäätumisega alam-paleosoikumi lõpus. Ordoviitsiumi ajal eraldasid Laurentia, Baltika, Siberia ja Gondwana kontinente Iapetuse ookean ja Tethyse ookean. Ordoviitsiumi lõpus kattis jää suurt osa Gondwana lõunapiirkonnast. Siluri jooksul põrkasid kokku Laurentia ja Baltika kontinent, sulgedes Iapetuse ookeani põhjapoolse haru, ja moodustasid „Vana punase liivakivi“ kontinendi. Devoni ajastul hakkasid vara-paleosoikumi ookeanid sulguma ning moodustus Eurameerika manner. Kogu hilis-paleosoikumi jooksul liikusid erinevad kontinendid üksteisele lähemale. Karbonis kattis suurt osa lõunapoolkerast jää ning ekvaatoril tekkisid suured sood. Permis moodustus Gondwana ja Eurameerika ühinemisel hiidmanner Pangea.
Kliima.
Kambriumi alguses olid temperatuurid madalamad kui hiljem alam-paleosoikumis keskmiselt, kuna Maa taastus alles eelkambriumi ajastul olnud jääajast. Kambriumi jooksul muutus kliima soojemaks ning veetase tõusis. Ordoviitsiumi ajaks oli Gondwana liikunud lõuna poole ning suur osa Lääne-Gondwanast asus lõunapoolusel. Alam-paleosoikum lõppes lühikese jääajaga hilis-ordoviitsiumis, mis põhjustas suuruselt teise väljasuremise fanerosoikumis.
Kesk-paleosoikumis kliima stabiliseerus ning meretase hakkas tõusma, mille põhjuseks arvatakse polaarliustike osaline sulamine. Baltika ja Laurentia aeglane kerkimine ning Gondwana põhja poole liikumine põhjustasid soojade madalaveeliste merebasseinide tekkimise. Ekvatoriaalses piirkonnas oli kliima soe ning moodustusid ulatuslikud rifid. Baltika ja Laurentia mandri kokkupõrkele järgnenud mäeteke põhjustas mandrite üldise kerke ja ookeanide taandumise. Merede pindala vähenes ning maismaa pinnamoe erinevused põhjustasid kontinentaalse kliima.
Vara-karboni alguses tõusis taas devonis langenud meretase. Karbonis oli kliima ekvaatori aladel soe ja niiske, soodustades taimestiku arenemist, kuid lõunapoolusele lähemal muutusid temperatuurid jahedamaks. Peaaegu kogu karboni olid Gondwana lõuna-polaaralad kaetud liustikega. Hilis-kambriumis veetase langes, kuna liustike ala laienes Gondwanal. Sellega kaasnes ulatuslik mereelustiku väljasuremine. Hilis-karboni ajal toimus maismaal laiuskraadidevahelise temperatuurigradiendi suurenemine. Kontinentaalsed liustikud liikusid kuni 30. laiuskraadideni. Karboni lõpus hakkas kliima muutuma kuivemaks ning see trend jätkus ka permi vältel. Hilis-permis langes globaalne meretase ning kontinentidel valdas erosioon. Hilis-permis ulatus hiidkontinent Pangea pooluselt poolusele ning mõlemad poolused olid üheaegselt jäätunud. Mereveetaseme langusega kaasnes mandrilavasid katvate madalate ja soojade merede kadumine.
Taimestik.
Kambriumis olid taimedest esindatud vaid vetikad. Ordoviitsiumis lisandusid veepiiril olevad algelised maismaataimed. Esimesed algelised soontaimede leiud pärinevad hilis-silurist. Hilis-devonis moodustasid varased eostaimed, mida leidus siluris vaid soodes, suuri metsi. Devoni keskelt pärineb ka koldade (pärisraikad), osjade (kidade) ja sõnajalgade (keerdlehikud) leide. Devoniaegset merd asustasid rohe-, mänd- ja punavetikad. Karboni ajastu sai oma nime maismaataimestikult – mitte ühelgi teisel geoloogilisel ajastul ei ole taimefossiilid olnud nii mitmekesised. Karboni ajastust on jäänud meile kivisöelademed. Eristus troopiline ja parasvöötmeline taimestik. Karbonis olid põhilisteks taimedeks kidad (hiidosjad), pärisraikad (hiidkollad), sõnajalgtaimed, seemnesõnajalad (paljasseemnetaimed) ja kordaiidid (paljasseemnetaimed). Vara-permis esines taimestikus rohkesti kidasid
, kuid hilis-permis suurenes järsult paljasseemnetaimede osatähtsus. Ilmusid palmlehikud, hõlmikpuud ja okaspuud.
Kambrium.
Kambriumis toimus kiire elu areng ning organismide mitmekesisus suurenes geoloogiliselt lühikese aja vältel. Ilmusid kõigi loomarühmade esindajad. Seda aega nimetatakse ka „kambriumi plahvatuseks“. Kambriumi alguses ilmusid toesega (skeletiga) varustatud hulkraksed loomad. Ilmusid erinevad veeselgrootud: molluskid, trilobiidid, arheotsüaadid (surid välja kambriumi keskel), brahhiopoodid (puuduluksed käsijalgsed), käsnad, meduusid ning paljud organismid, kes on problemaatilise kuuluvusega. Osadel kambriumi hõimkondadel leidub selgeid tänapäeval esinevaid järeltulijaid: lülijalgsed, käsijalgsed, okasnahksed ning molluskid. Nende kõrval esines ka veidra väljanägemisega organisme, kellel puuduvad otsesed järglased (Burgess Shale, Hiina).
Ordoviitsium.
Ordoviitsiumis kuulusid tähtsamate mereorganismide hulka trilobiidid, molluskid, sammalloomad, ostrakoodid, brahhiopoodid (käsijalgsed), okasnahksed, kitiinikud, konodondid ning graptoliidid. Ordoviitsiumi ajastu keskel lisandusid soojaveelised korallid, stromatopoorid ning merisiilikud, samuti on leitud esimeste selgroogsete (lõuatute) kivistisi. Hilis-ordoviitsiumis toimus suur organismide väljasuremine. Selle käigus kadus 60% perekondadest.
Silur.
Siluris domineerisid selgrootud mereorganismid ning madalmeredes leidus rohkesti stromatopoore, tabulaate ja rugoose, mis moodustasid rifilaadseid kivimkehi. Tüüpilised esinevad loomarühmad olid brahhiopoodid (käsijalgsed), ostrakoodid ja meriliiliad. Peajalgseid, trilobiite ja sammalloomi esines vähem kui
ordoviitsiumis. Silurile olid iseloomulikud magestunud laguune asustanud meriskorpionid (eurüpteriidid) ja avameresetteis leiduvad graptoliidid. Graptoliite ning mikrokivistisi konodonte ja kitiinikuid kasutatakse siluri kivimite stratigraafialisel liigestamisel juhtkivististena.Eurüpteriidi kivistis
Devon.
Devoni ajastul tekkisid esimesed putukad, hulkjalgsed ja primitiivsed kahepaiksed. Devonis surid peaaegu täielikult välja graptoliidid ja trilobiidid, samuti vähenes tunduvalt peajalgsete (nautiloidide) osa. Selgrootutest loomadest olid devoni ajastul arvukamad karbid, teod, brahhiopoodid (käsijalgsed) ja lihtsad ammoniidid (goniatiidid). Selgroogsetest olid devonis esindatud kõik olulisemad kalade ja lõuatute rühmad, kuid valdavalt esines lõuatuid. Hilis-devonis toimus suur veeliste organismide väljasuremine (kadus 57% perekondadest).
Karbon.
Karboni ajastul oli loomastikule iseloomulik maismaaselgroogsete kiire areng ning nende rohkus. Eriti rohkelt esines algelisi kahepaikseid (stegokefaale), ilmusid roomajad ning meredes domineerisid kõhrkalad (hailaadsed). Selgrootutest esines meredes kõige rohkem foraminifeere, goniatiite, brahhiopoode (käsijalgseid), meriliiliaid ja –siilikuid, õisloomi, karpe ning tigusid.Meriliilia
Perm.
Permi ajastul olid mereliste selgrootute loomade hulgas ülekaalus foraminifeerid, karbid, sammalloomad, käsijalgsed (produktiidid) ning peajalgsed (goniatiidid). Permi lõpus surid välja trilobiidid, tabulaadid, rugoosid ja goniatiidid. Permi ajastul saavutasid maismaal selgroogsete hulgas ülekaalu kahepaiksed. Meres toimus kiire luukalade areng ning roomajatest esines teriodondid. Permi ajastu lõppes Maa ajaloo kõige hävitavama organismide väljasuremisega – kadus 83% perekondadest ja 57% sugukodadest.


Limmat.
Limmat on jõgi Šveitsis.
Algab Zürichi linnas Zürichi järvest. Suubub Aaresse. Pikkus 35 km. Jõel asub vähemalt kümme hüdroelektrijaama.


Malai saarestik.
Malai saarestik on saarestik Aasia ja Austraalia ning Vaikse ja India ookeani vahel.
Malai saarestiku suurimad osad on Sunda ja Maluku saared ning Filipiinid. Sunda saared omakorda jagunevad Suurteks ja Väikesteks Sunda saarteks.
Malai saared on pindalalt maailma suurim saarestik. Saarte arvult (üle 25 tuhande) on ta maailma neljas saarestik.
Nii pindalalt kui rahvaarvult on Malai saarestiku suurimad saared Uus-Guinea, Kalimantan, Sumatra, Sulawesi, Jaava, Luzon ja Mindanao. Kõik nad kuuluvad nii pindalalt kui rahvaarvult 20 esimese hulka maailmas.
Halduslikult jaguneb saarestik Indoneesia, Filipiinide, Paapua Uus-Ginea, Malaisia, Ida-Timori, Brunei ja Singapuri vahel. Peale selle kuuluvad Malai saarestikku Spratly saared, mida nõudlevad lisaks Filipiinidele ja Malaisiale Hiina ja Vietnam.
Nii saarestiku pindalast kui rahvaarvust asub enamik Indoneesias ja Indoneesia omakorda asub tervenisti Malai saarestikus. Indoneesia ulatus idast läände on 5400 km. Kui Indoneesia kaart panna samas mõõtkavas Euraasia kaardile, siis ulatuks Indoneesia Ida-Prantsusmaalt Lääne-Hiinasse, aga kui Indoneesia kaart panna samas mõõtkavas USA kaardile, siis Lääne-Californiast Bermuudale.
Vulkaaniliselt on Malai saarestik väga aktiivne. Tektooniline kerge on tekitanud saarestikku hulganiselt mitme kilomeetri kõrgusi mägesid. Kõige kõrgemad mäed on Uus-Ginea (5030 m kõrgune Puncak Jaya) ja Kalimantan (4101 m kõrgune Kinabalu).
Ekvaator läbib Malai saarestikku umbes keskelt. Enamik saarestikust kuulub ekvatoriaalsesse kliimavöötmesse.
Malai saarestik on tihedalt asustatud. Ka enamik selle pisisaari on asustatud. Saarestikus elab üle 300 miljoni inimese, sellest Indoneesias ligi 240 miljonit. Kõige suurema elanike arvuga on Jaava saar.
Saarestiku põliselanikud harrastasid mitmesuguseid animismi vorme. Rohkem kui tuhat aastat tagasi jõudsid piirkonda budism ja hinduism. 14. sajandil hakkas saarestikus levima islam, eurooplastest kolonisaatorid tõid kaasa kristluse. Kõik nimetatud religioonid on tänapäeval Malai saarestikus olulised.
Esimesena kasutas terminit "Malai saarestik" 19. sajandi loodusteadlane William Wallace oma mõjuka samanimelise raamatu pealkirjana. Raamat käsitles tema uuringuid selles piirkonnas. Wallace arvas sellesse piirkonda ka Saalomoni saared ja Malai poolsaare sealse looduse sarnasuse tõttu. Tänapäeval seda ei tehta kasvõi juba sellepärast, et Malai poolsaar ei asu saarel.
Wallace ei arvanud Uus-Ginead Malai saarestikku. Kõigepealt on Paapua Uus-Ginea kultuurilises mõttes muust Malai saarestikust üsna erinev. Teiseks ei kuulu ta ka geoloogilises mõttes ühtekokku muude Malai saarte, vaid hoopis Austraaliaga, millega tal geoloogilises mõttes mitte kuigi ammu oli ka maismaaühendus. Tänapäevalgi ei ole Uus-Ginea kuulumine Malai saarestikku üldtunnustatud.
Koloniaalajal nimetati seda saarestikku Ida-Indiaks, aga Ida-India on mõnevõrra laiem termin, hõlmates kogu Kagu-Aasia, sealhulgas Indo-Hiina.
Wallace kirjeldas esimesena Wallace'i joont, mis eraldab Aasia ja Austraalia taimestikku ja loomastikku. See kulgeb läbi Lomboki väina Bali ja Lomboki saare vahelt ning läbi Makassari väina Kalimantani ja Sulawesi vahelt, pöördub siis kirdesse, läbib Sulawesi mere ja möödub Mindanaost lõuna poolt.


Mallorca.
Mallorca on suurim Baleaari saartest.
Saare põhjaosa on mägine, kõrgusega kuni 1443 meetrit.


Man.
Man on saar Iiri meres, mis moodustab Briti krooni sõltkonna.
Saare kaugus Šotimaa rannikust on 29 km, Inglismaa rannikust 48 km ja Iirimaa rannikust 52 km. Saare ulatus on edelast kirdesse on 52 km ja loodest kakku on 22 km. Mani ranniku lähedal on väikseid laidusid, millest suurima, Calf of Mani, pindala on 250 ha.
Loodus.
Saar on mägine, kõrgeim tipp on Snaefell (621 meetrit).
Poliitika.
Mani riigipea on Suurbritannia kuninganna Elizabeth II, kelle tiitel on Lord of Mann. Seadusandlik organ on kahekojaline parlament Tynwald (mänksi Tinvaal), mis tegutseb vähemalt 979. aastast alates ja on vanim järjepidevalt tegutsev seadusandlik kogu maailmas. Alamkoda "House of Keys" valitakse üldistel otsevalimistel. Ülemkoda "Legislative Council" (Seadusandlik Nõukogu) koosneb kaudselt valitud ja "ex-officio" liikmetest. Täidesaatvat võimu teostab Tynwaldi liikmetest koosnev ministrite nõukogu, mida juhib peaminister (Chief Minister), kelleks 2006. aastast on Tony Brown.
Välissuhted.
Man ei ole Suurbritannia osa. Man ei kuulu ka Euroopa Liitu, kuid saarel on vabakaubandusleping Euroopa Liiduga. Saare kaitse- ja välispoliitika eest vastutab Suurbritannia, kes esindab saart rahvusvahelistes organisatsioonides.
Mani kodanikud on ühtlasi ka Suurbritannia kodanikud, kuid neile ei laiene Euroopa Liidu liikmelisusest tulenevad Suurbritannia kodanike õigused.
Rahvastik ja keel.
Mani elanikkond koosneb keldi hõimu mänkside järeltulijatest. Saarel räägitakse inglise keelt. Keldi keelte hulka kuuluv mänksi keel hakkas hääbuma 19. sajandil. Selle viimane kõneleja Ned Maddrell suri 1974. aastal, kuid keelt on hiljem püütud elustada. Alates 1993. aastast õpetatakse saare koolides mänksi keelt. Saarel on ka paarkümmend last, kelle emakeel on mänksi keel. 2001. aasta rahvaloenduse andmeil oskas saare 76 315 elanikust 1689 ehk 2,2% mänksi keelt.
Suuremad asulad on Douglas (Doolish) 25 000 el., Onchan (Kione Droghad) ja Ramsey (Rhumsaa).
Majandus.
Peamised majandusharud on turism ja rahandus. Saarel on oma raha – Mani naelsterling, mis on 1:1 seotud Suurbritannia naelsterlingiga.
Saarel on umbes 800 km maanteid, 68,5 km raudteid ja rahvusvaheline lennujaam. Douglase rannapromenaadil tegutseb tänini ajalooline hobutramm.


Ottawa.
Ottawa (haldusüksusena inglise "City of Ottawa", prantsuse "Ville d'Ottawa"; "Ottawa linn") on Kanada pealinn. Ta asub Ontario provintsi idaosas Ottawa jõe kaldal.
Ottawa kohal elasid algonkini hõimud kuni 1800. aastal rajas Philemon Wright sinna inglaste asunduse.
Ottawast sai Kanada pealinn 31. detsembril 1857. aastal, kui kuninganna Victoria selle pealinnaks välja valis.


Nissi vald.
Nissi vald on vald Harju maakonna edelaosas.
Vald piirneb põhjast Harju maakonna Padise ja Vasalemma vallaga, lõunast Rapla maakonnaga, idast Harju maakonna Kernu vallaga ja läänest Lääne maakonnaga.
Alevikud.
Sulgudes arvestuslik rahvaarv seisuga 31. märts 2000
Külad.
Sulgudes arvestuslik rahvaarv seisuga 31. märts 2000
Aude (14), Ellamaa (210), Jaanika (45), Kivitammi (62), Lehetu (200), Lepaste (41), Madila (24), Munalaskme (127), Mustu (33), Nurme (53), Odulemma (60), Rehemäe (37), Siimika (28), Tabara (43), Vilumäe (58), Viruküla (22), Ürjaste (87)
Majandus.
Nissi valla territooriumist on metsamaad umbes 50%. Põllumaadest on kasutuses umbes 4000 hektarit.
Valda läbib Ääsmäe–Haapsalu–Rohuküla maantee. Vallas lõpeb Haapsalu-suunaline raudtee (Keila–Riisipere raudtee), mis on lõpuni elektrifitseeritud. Ida-läänesuunal läbib valda Paldiski sadamat Via Balticaga ühendav Vasalemma–Riisipere–Varbola maantee.
60–65% tööealistest elanikest töötab väljaspool valda, peamiselt Keilas ja Tallinnas.
Ajalugu.
Nissi nime on esmakordselt mainitud Taani ja Rootsi preestrite ristimisretkede kroonikaraamatutes aastaist 1219 ja 1220. Aastal 1241 on mõningate Nissi alade haldaja olnud Mattis Risbiti nimeline läänimees. Tema nimest tuleneb nimekuju Risenberg, eesti keeles Riisepere ehk Riisipere. Sellenimelist rüütlimõisa mainitakse juba 14. sajandil Eesti vanemate ja jõukamate mõisate hulgas. 16. sajandi alguses olid Nissi alad Hertele-nimelise kirikukihelkonna keskuseks, kuid sajandi lõpuks Nissi kihelkond ajutiselt kaotati. Taasiseseisvumine kirikukihelkonnana toimus 1645. aastal.
Valla ajaloo aluseks võib pidada Riisipere rüütlimõisa alluvusse kuuluvat talupoegade kogukonda, mis sai valitsusliku sõltumatuse 1866. aastal Baltimaades kehtestatud vallaseaduse põhjal. Nissi vald sündis 1938/39. aastal toimunud vallauuendusega, mil liitusid Riisipere ja Laitse vallad. Nõukogude võimu ajal nimetati Nissi vald ümber Nissi Küla RSN Täitevkomiteeks. Nissi vald sai omavalitsusliku staatuse tagasi 21. mail 1992. aastal.
Välislingid.
Nissi vald


Nissi kirik.
Nissi kirik ida poolt. Eespool mälestusmärk Vabadussõjas hukkunutele
Nissi Maarja kirik on 52,5 meetri kõrguse torniga historitsistlik kirik.
Kiriku kavandas Peterburi arhitekt David Grimm ja ehitati 1871–1873 meister Hindrek Jakobsoni juhtimisel. Kirik pühitseti 7. oktoobril 1873.
Kiriku aeda on maetud Stackelbergide, Bistramite, Pilchaude, Maydellide ja Mohrenschildtide suguvõsa liikmeid.
Kirik asub Riisipere aleviku Nissi asumis, Riisipere–Nurme tee ääres, aadress on Nissi tee 66.
Kirikut kasutab EELK Nissi Maarja kogudus.
Traditsiooniks on saanud suvel toimuvad kirikukontserdid.
Kiriku järgi on tekkinud kõnekäänd 'nina nagu Nissi kiriku torn'.


Manitoulin.
Manitoulin on saar Huroni järves. Kuulub Kanada Ontario provintsi.
Saare pindala on 2766 km². See on maailma suurim järvesaar.
2001 elas saarel 11 933 inimest.


Saint Mary jõgi (Suur järvistu).
Saint Mary jõgi on jõgi Põhja-Ameerikas.
Algab Ülemjärvest, suubub Huroni järve. Jõel asub Sainte Marie kärestik.


Mini jõgi (Jangtse).
Min (hiina 岷江, Mínjiāng) on jõgi Hiinas. Algab Mini mägedest. Ülemjooksul voolab ta kuristikus. Punasesse nõkku laskudes hargneb, hiljem harud ühinevad taas. Suubub Yibinis vasakult Jangtsesse.


Vahemeri (Vilsandi).
Vahemeri ehk Vahemere abajas on laht Vilsandi lõunarannikul.
Vahemeri on nime saanud sellest, et kunagi jagas see saare kaheks.
Teisel pool Vilsandit on Alliksaare laht.


Ottawa jõgi.
Ottawa on jõgi Põhja-Ameerikas. Jõe pikkus on 1271 km ja valgala 146 000 km².
Ta algab Laurentia kõrgustikelt. Voolab ülemjooksul läände, hiljem aga pöördub kagusse. Hochelaga saarestikus hargneb, harud suubuvad vasakult Saint Lawrence'i jõkke.
Ottawa jõe vasakul kaldal Rideau jõe suudmes asub Ottawa linn.


Riisipere.
Riisipere on alevik Harju maakonnas, Nissi valla halduskeskus.
Asula varasem nimetus oli "Risenberg" (vene "Ризенберг").
Asub Ääsmäe-Haapsalu maantee ääres. Kaugus Tallinnast on 45 km, Haapsalust 50 km, Märjamaalt 30 km, Raplast 40 km.
Riisipere raudteejaam on Tallinna poolt saabuvate elektrirongide ja alates 2004. aastast kogu Haapsalu-suunalise rongiliikluse lõpp-punkt. Haapsalu poole viivale raudteetammile on nüüdseks rajatud jalgrattatee Rohukülani. Vasalemma–Riisipere raudteelõik on seni viimane elektrifitseeritud raudteelõik Eestis, millel sõidavad elektrirongid 1981. aastast.
Vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Nissi kirik, Vabadussõja mälestussammas, Riisipere raudteejaama veetorn jm.
Riisiperes on sündinud helilooja Raimond Valgre.
Alevikku läbivad järgmised kõrvalmaanteed: Nissi tee, Riisipere jaama tee, Riisipere–Kernu tee, Riisipere–Nurme tee.


Muqtadā aş-Şadr.
Muqtadā aş-Şadr (araabia مقتدي الصدر) (sündis Iraagis arvatavasti 1974) on Iraagi šiiidi vaimulik, kuulsa šiiidi vaimuliku Mohammad Sadeq aş-Şadri poeg.
Tema ametlik nimi on Hojatoleslam Sayyid Muqtadā aş-Şadr. "Hojatoleslam" märgib kesktaseme vaimulikku, kellel ei ole õigust koraani tõlgendada ega teha religioosseid üleskutseid (fatwa). "Sayyid" märgib šiiitide hulgas isikut, kes põlvneb otseselt prohvet Muḩammadist. Põlvnemisliin käib 6. ja 7. šiia imaami, Džafar al-Sadiqi ja tema poja Mussa al-Kadimi kaudu. Ta on üks väheseid islamimaailma viimaste sajandite avaliku elu tegelasi, kelle põlvnemine Muḩammadist on nii hästi tõendatud, ehkki enda põlvnemist Muḩammadist on väitnud paljud ilmalikud ja usujuhid.
2004. aasta alguse seisuga oli ta Bagdadi Aş-Şadri linnaosa faktiline valitseja ning talle allus mässuline Iraagis võimule pürgiv al-Mahdi armee. Aprillis toimusid kokkupõrked USA vägedega. Juunis sõlmiti relvarahu. Aş-Şadr pidi oma üksused laiali saatma ja hakkama tegutsema poliitiliste vahenditega.
Okupatsioonivõimud ähvardasid mitu korda aş-Şadri kurjategijana vahistada ja 2004. aasta aprilli alguses andsidki välja vastava käsu. Juunis kinnitati, et teda ei arreteerita ja tal lubatakse kandideerida 2005. aasta valimistel, kuid augustis ründasid teda USA ja Iraagi väed.
Sadr, Muqtada


Liivi ordu.
Liivi ordu ehk Liivimaa ordu, eestikeelse täieliku nimega Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal (ladina "Domus Sanctae Mariae Theotonicorum in Livonia", alamsaksa "Dutscher orden to Lyffland", ka saksa "Deutscher Orden in Livland") oli katoliku rüütliordu, Saksa ordu Liivimaa haru, mis eksisteeris aastatel 1237–1562.
Moodustamine ja esimesed kümnendid.
1236. aastal sai Mõõgavendade ordu Saule lahingus hävitava kaotuse osaliseks:hukkus umbes pool orduvendadest, nende hulgas ka ordumeister Volquin. Seejärel algatati ordu liitumine Saksa orduga. Liitumisplaanid olid õhus olnud juba ka varem, sest Mõõgavennad olid vastuollu sattunud nii paavsti kui ka kohalike piiskoppidega ja seetõttu loodeti mõjuvõimsalt Saksa ordult toetust leida.
1237. aastal kinnitas paavst Gregorius IX Viterbos Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga. Sama aasta 12. mail liidetigi ordu riismed Saksa orduga ning sel viisil tekkinud orduharu sai nimeks "Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal" ehk Liivi ordu (ka Liivimaa ordu või Saksa ordu haru Liivimaal) ja mille esimeseks juhiks määrati senine Preisi orduharu maameister Hermann von Balk. Toona asus Saksa ordu keskus veel Palestiinas.
Esimestel aastatel olid Liivimaa orduharus ülekaalus endised mõõgavennad, kuid on arvatud, et pärast 1240. aastate alguse Ristisõdu Venemaal kaldus orduharus ülekaal uustulnukate poole. Esialgu oli Liivi orduharu väga tugevalt Saksa ordu kõrgmeistriga seotud, too määras 13.–14. sajandil kohaliku meistri oma äranägemise järgi. Sel perioodil ühendas orduharusid ka ühine peavaenlane, Leedu suurvürstiriik, kellega peeti mitmeid edutuid lahinguid: näiteks 1270. aastal langes Karuse lahingus maameister Otto von Lutterberg, 1279. aastal aga Aizkraukle lahingus meister Ernst von Ratzeburg. Alates 13. sajandi lõpust algasid ka pidevad sisetülid Vana-Liivimaal, mis peamiselt käisid ordu ja Riia peapiiskopi või Riia linna vahel.
Olulisemad sündmused 14.–16. sajandil.
Liivi ordu valdused aastatel 1346(1347)–1558
1346. aastal ostis Saksa ordu Taani käest Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna) ja andis selle järgmisel aastal Liivi ordu valitseda. Tänu sellele muutus ordu Vana-Liivimaa piiskopiriikidest vaieldamatult tugevamaks ja 14.–15. sajandil püüdis ta korduvalt Riia peapiiskopit endasse inkorporeerida ehk sundida teda Saksa ordu preestervennaks hakkama, et teda nõnda enda vaimuliku ja poliitilise kontrolli alla saada. 1393. aastal see õnnestuski ning 1405–1417 oli Riia peapiiskopkond ordu otsese võimu all, kuna peapiiskop Johann von Wallenrode oli selle ordule pantinud.
Kuid 1386. aastal kaotas ordu olulise põhjenduse oma eksistentsiks, kui seni paganlik Leedu sõlmis Poolaga Krevo uniooni ning leedukad ristiti. Poola-Leedu liit pöördus peagi Saksa ordu Preisimaa haru vastu, kus 1309. aastast valitses kõrgmeister, mistõttu hakkas kiiresti nõrgenema ka selle side Liivi orduga, mida Poola ja Leedu otseselt ei ohustanud. Liivi ordu sõltumatuse kasvu näitas ka see, et alates 14. sajandi lõpust valiti koha peal kaks ordumeistri kandidaati ja kõrgmeister sai vaid nende vahel valiku teha. Tegeliku sõltumatuse kõrgmeistrist saavutas Liivi ordu 15. sajandi keskel, kui pärast maiskondade konflikti esitati kõrgmeistrile kinnitamiseks vaid üks kandidaat. Samal ajal püüti Saksa ordult üle võtta ka Eestimaad, mis 1459. aastal ametlikult toimuski. Tegelikult jäi aga kõrgmeistri nimeline võim Eestimaal kehtima kuni 1525. aastani, mil Saksa ordu Preisimaa haru sekulariseeriti. Seejärel muutus Liivi ordu tegelikult täiesti sõltumatuks. Ametlikult jäi ta siiski Saksa ordu osaks ja allus nimeliselt kuni oma lõpuni Saksa ordu kõrgmeistrikoha administraatorile Saksamaal.
1420. aastatel tekkisid Liivi ordul uued vastuolud Riia peapiiskoppidega, mis viisid 1428. aastal peapiiskopi vabanemise inkorporatsioonist. Uuesti suudeti peapiiskop ordusse inkorporeerida 1451. aastal ning ametlikult jäi see kord kehtima kuni Vana-Liivimaa lõpuni. 1452. aastal lõpetati ka peapiiskopi ja ordu tüli Riia linna üle Kirchholmi lepinguga, millega jagati võim linna üle. Linnale see ei sobinud ning 1484–1491 toimunud kodusõjas püüdis linn orduvõimust vabaneda. Viimaks õnnestus ordul Kirchholmi leping taastada, mis ametlikult kehtis samuti Liivi sõjani, kuigi 1525–1547 oli Riia tegelikult ordu ainuvõimu all.
15. sajandi teisel poolel muutus aga oluliselt kogu Liivimaa välispoliitiline olukord, kui Moskva suurvürstiriik liitis endaga Novgorodi vürstiriigi ja ulatus nii ka Liivimaa ja ordualade piirideni. Aastatel 1480–1481 ja 1501–1503 peeti Moskva ja Pihkvaga kaks sõda, mis ordu välispoliitilist positsiooni aga ei parandanud. Liivimaa-siseselt suudeti küll senisest edukamalt rahu hoida, kuid uusi vapustusi tekitas 1520. aastatel reformatsioon, hiljem aga Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni katsed Liivimaad sekulariseerida. 1530. aastal sai ordumeister Wolter von Plettenbergist Saksa-Rooma keisri vasall ehk riigivürst, kuid tegelikku keisripoolset tuge see ordule ei toonud.
Likvideerimine.
1558. aastal puhkenud Liivi sõjas ei osutunud ordu enam maakaitseks võimeliseks ja andis end 1559. aastal Poola kuninga Zygmunt II Augusti kaitse alla. Pärast seda, kui Põhja-Eesti orduvaldused olid end 1561. aastal andnud Rootsi võimu alla, ei jäänud viimasel ordumeistril Gotthard Kettleril muud üle, kui alistuda Poola kuningale. 1561. aasta novembris liideti ordualad koos Riia peapiiskopkonnaga Poolaga, 1562. aasta 5. märtsil likvideeriti orduharu lõplikult, kui Kettlerist sai Kuramaa hertsogiriigi hertsog.
Nimeliselt jäi orduvõim kehtima veel Maasilinna foogtkonnas, mis oli tegelikult hertsog Magnuse võimu all ja liideti tema valdustega ametlikult 1564. aastal. Veelgi kauem püsis orduametniku võim Dobele komtuurkonnas, kus viimane komtuur Mathias von der Recke keeldus kuni 1576. aastani oma valduseid Kettlerile loovutamast, olemata siiski 1562. aasta järel enam ordu liige.
Liikmeskond.
Lisaks ordu täisliikmetele olid ordus ka ilmikutest poolvennad, kes tegelesid tavaliselt käsitöö ja muude madalama taseme majandusülesannetega. Liivimaal on neid allikates mainitud väga harva.
Orduvalitsus.
Liivi ordu juhiks oli eluaegseks valitsejaks valitud ordumeister ehk maameister. Ordumeistri valis alates 14. sajandist komtuuridest ja foogtidest koosnev ordukapiitel ja kinnitas 1525. aastani Saksa ordu kõrgmeister, seejärel nominaalselt kõrgmeistri administraator. 16. sajandil valiti orumeistrile enamasti juba tema eluajal järeltulija ehk koadjuutor.
Ordumeistri järel tähtsuselt teine mees ordus oli maamarssal, kes oli orduvägede sõjaliseks juhiks ja ordumeistri puudumisel tema kohusetäitjaks. Maamarssal resideeris esialgu Võnnus, 14. sajandil Aizkraukles ning 14. sajandi lõpust Siguldas.
Ordumeistril aitasid ordut hiljemalt 15. sajandi keskpaigast juhtida 5–6 käsknikust koosnev sisemine ehk kitsam nõukogu. Kõige olulisemateks käsknikeks olid maamarssal, Viljandi, Tallinna, Aluliina ja Kuldīga komtuurid ning Järva foogt. Mõnikord kuulusid siseringi ka teised käsknikud, kõige tihemini Dünaburgi või Pärnu komtuur. Suurde ehk välimisse ordunõukokku kuulusid sisuliselt kõik ordukäsknikud, välja arvatud Kursi komtuur, kelle positsiooni on loetud Liivimaa käsknike seas kõige tähtsusetumaks. Kui sisemine nõukogu tegeles ordu igapäevase juhtimise ja oluliste otsuste kinnitamisega, siis välimine nõukogu kutsuti kokku ordut kui tervikut puudutavate probleemide lahendamiseks või suurte kriiside korral.
Rüütelvennad.
Rüütelvennad olid Liivi ordu sisehierarhias tähtsaimad, nad valitsesid ordut poliitiliselt: kõik ordukäsknikud olid rüütelvennad. Nende vormiriietuseks oli Saksa ordu valge mantel musta ristiga. 1230. aastatel kuulus ordusse umbes 120 rüütelvenda, neist veidi üle poole arvatavasti endised Mõõgavennad. 13. sajandil kuulus Liivi ordusse kuni 200 rüütelvenda, 14. sajandil oletatavasti kuni 400. 1451. aasta visitatsiooniprotokollide säilinud osadest on kokku arvestatud 197 rüütelvenda, tõenäoliselt oli nende koguarv siiski mõnevõrra suurem, ulatudes vähemalt 220-ni. 15. sajandi lõpust hakkas orduvendade arv langema, 1550. aastatel polnud neid arvatavasti enam rohkem kui veidi üle 100. Koos hallmantlite, sõjasulaste ja vasallidega moodustasid rüütelvennad ordu sõjaväe. 14. sajandi lõpust hakati kasutama ka palgasõdureid, nende osatähtsus muutus määravaks 15. sajandi lõpuks.
Rüütelvendade hulka võisid ordu algupoolel jõuda peaaegu kõikide seisuste esindajad. Nii kuulus 13. sajandi teisel poolel orduvendade hulka ka liivlane Ykemele, ainus teadaolev Baltikumi rahvaste esindaja ordus. Samuti sattus sinna Põhja-Saksamaa linnakodanikke ja mitmeid teadmata päritolu, võimalik, et talupojaperedest põlvnevaid mehi. Alates 14. sajandi teisest poolest muutusid seisuslikud vahed aga jäigemaks ning ordusse hakati võtma sisuliselt ainult aadlipäritolu inimesi. Enamik neist pärines Vestfaalist. Eriti suureks muutus vestfaallaste osakaal 15. sajandil, hiljem see mõnevõrra langes. Lisaks vestfaallastele oli ordu ridades pidevalt ka suur hulk reinimaalasi (peamiselt Reini jõe alamjooksu piirkonnast). Teistest piirkondadest pärit rüütelvendi oli tunduvalt vähem, Preisi- ja Liivimaalt on neid teada vaid üksikuid.
Ühtekokku on nimeliselt teada 1003 rüütelvenda, nendest 773 kohta on kindlaks määratud ka päritolukoht ja/või suguvõsa. Liivi orduvendade koguarvu on aga allikate nappuse tõttu võimatu määrata, tõenäoliselt oli see 10 000 ümber.
Preestervennad.
Preestervennad olid vaimulikud, kes sooritasid ordus kiriklikke talitusi ja olid sageli kirjutajateks ning kantseleiametnikeks. Ka nemad kandsid Saksa ordu musta ristiga valget mantlit. Preestervennad tulid, erinevalt rüütelvendadest, tihti Preisimaalt ja nad pärinesid enamasti kodanikeseisusest. Preestervendade hulka kuulusid ka mitmed Liivimaa piiskopid: enamik Kuramaa piiskoppe olid Saksa ordu liikmed, samuti suur osa Riia peapiiskoppidest. Preestervendi oli alati tunduvalt vähem kui rüütelvendi, 1451. aastal teenis neid Liivi ordu linnustes teadaolevalt 43.
Seersantvennad.
Seersantvendadeks ehk hallmantliteks nimetati Liivi ordus olevaid kergelt relvastatud ratsanikke, kes kandsid halli rüüd ja pärinesid enamasti kodanikeseisusest, aga ka talupoegade seast. Nende tähtsus oli suurem 13.–14. sajandil, hiljem vähenes nende arv tunduvalt: 1451. aastal on neid Liivimaalt teada vaid 27. Hallmantleid on tihti ekslikult nimetatud ka poolvendadeks ja peetud neid mittetäielikeks orduliikmeteks.
Valdused.
Orduvaldused Liivimaal 1534. aasta paiku. 1- ordumeistri otsealluvuses, 2- maamarssali valdused, 3- Viljandi komtuurkond, 4- Tallinna komtuurkond, 5- Järva foogtkond, 6- Kuldīga komtuurkond, 7- Aluliina komtuurkond, 8- Pärnu komtuurkond, 9- Maasilinna foogtkond, 10- Rakvere foogtkond, 11- Narva foogtkond, 12- Vasknarva foogtkond, 13- Toolse foogtkond, 14- Kursi komtuurkond, 15- Karksi foogtkond (alates 1534 ordumeistri otsealluvuses), 16- Bauska foogtkond, 17- Rēzekne foogtkond, 18- Dünaburgi komtuurkond, 19- Sēlpisli foogtkond, 20- Dobele komtuurkond, 21- Kandava foogtkond, 22- Grobiņa foogtkond, 23- Vindavi komtuurkond
Liivi orduriik oli Vana-Liivimaa suurim riik ja võimsaim sõjaline jõud. Kokku oli tema pindala umbes 55 000 km²; alates 1347. aastast, mil Liivi ordule läksid Taani valdused Põhja-Eestis, kasvas pindala 67 000 km²-ni. Varem kuulusid ordule Eestis Sakala, Järvamaa, Nurmekund, Alempois, Mõhu, Harjumaa, Virumaa ja Vaiga põhjaosa. Ordul oli valdusi ka Lääne-, Saare- ja Hiiumaal. Läti aladel kuulusid ordule enamik Latgalest, Võnnu ja Volmari ümbrus, Semgallia ja Kuramaa lõunaosa. Aastatel 1330–1452 kuulus ordule ka Riia linn, seejärel omas ta Kirchholmi lepingu kohaselt selle üle koos Riia peapiiskopiga ühisvõimu, välja arvatud aastatel 1481–1491, mil toimus ordu-Riia kodusõda, ja 1524/1525–1529 (tegelikult kuni 1547), mil reformatsioonisegaduste tõttu allus linn ainult ordule. Ordule alluval territooriumil asusud ka Tallinna, Narva, Uus-Pärnu, Paide, Rakvere, Võnnu, Volmari, Kuldīga ja Vindavi linnad valitavate linnavalitsusorganite raadidega. Ordu nõrkuseks oli see, et tema valdused paiknesid laialipaisatuna suurel maa-alal vaheldumisi piiskoppide valdustega, mis muutis raskeks valduste kaitsmise. Samas võimaldas valduste hajutatus ordul sekkuda ka kõigi teiste Vana-Liivimaa poliitiliste üksuste siseellu, seda enam, et ordu sõjaline organiseeritus oli kuni 16. sajandi alguseni väga kõrgel tasemel.
Orduharu keskuseks ehk ordumeistri residentsiks oli aastatel 1237–1297 ja 1330–1481 Riia ordulinnus, 14. sajandi alguses ja alates 15. sajandi lõpust oli selleks Võnnu, mis tegelikult oli ordu mitteametlikuks keskuseks olnud ka alates 15. sajandi algusest. Tihti viibis ordumeister ka Viljandis, mis oli 15.–16. sajandil võimsaim ordulinnus. Ordumeister Johann Wolthus von Herse oli 1470. aastal Viljandist teinud koguni ordukeskuse, kuid tema kukutamise järel aasta hiljem taastati endine korraldus.
Orduvaldused jagunes foogtkondadeks ja komtuurkondadeks. Nende eesotsas olid komtuurid ja foogtid ehk ordukäsknikud, tahtsust omasid ka ordulosside haldajad-ülemad, keda tavaliselt nimetati linnusekomtuurideks. Kõik lossides elavad orduvennad moodustasid eesotsas lossiülemaga konvendi. Esialgu peeti komtuure foogtidest tähtsamaiks ja ühes piirkonnas võis valitseda komtuur ning talle alluv foogt, kuid ajapikku see vahe kadus. Siiski sai eristada tähtsamaid ja tähsusetumaid orduameteid (vt ordu valitsemise alt). Kokku olid orduvaldused 16. sajandiks jagatud 22 käskniku vahel, lisaks komtuuridele ja foogtidele olid ka ordumeistrile otse alluvad alad (Riias, Kuramaal ja Viljandist lõunas) ning maamarssali valdused (Sigulda, Volmari ja Riia ümbruskond).
Komtuuridele ja foogtidele allusid ordumõisad oma valitsejatega. Vasalle oli ordualal kuni 16. sajandini vähe, välja arvatud Põhja–Eestis, kus nende käes oli juba Taani ajast alates valdav osa maast.
Lisaks Liivimaa-valdustele allusid Liivi ordule ka neli komtuurkonda (Årsta, Bremeni, Krankowi ja Memeli) sellest väljaspool. Need omandati 13.–14. sajandil ja kaotati üldiselt 15. sajandi lõpuks, välja arvatud Bremeni komtuurkond, mis müüdi maha alles 1560. aastal.


Liivi ordu maameistrite loend.
Kirjandus.
Liivi ordu maameistrid


Jalgrattasport 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Jalgrattasport 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14. – 28. augustil ja jagunes kolmeks alade rühmaks: maanteesõit, trekisõit ja mägijalgrattasport.
Medalialad.
Kokku jagati medaleid 18 rattaspordialal. Maanteesõidus võistlesid nii mehed kui naised eraldistardist sõidus ja grupisõidus, trekil oli meestel kaheksa medaliala (sprint, keirin, 1 km paigaltstardist, 4000 m individuaalne ja 4000 m meeskondlik jälitussõit, punktisõit, madison ja olümpiasprint) ja naistel neli (500 m paigaltstardist, sprint, 3000 m individuaalne jälitussõit ja punktisõit). Maastikusõit oli olümpiakavas esimest korda 1996. aastal Atlantas, olümpial võisteldakse medalite pärast vaid maastikukrossis.
Võistluspaigad.
Maanteesõidus võisteldi Ateena tänavatel, eraldistart toimus Vouliagmeni olümpiakeskuses, kuhu paigaldati pealtvaatajatele 3000 ajutist istekohta. Olümpiavelodroom paiknes Ateena olümpiakompleksis, kus peeti kõik trekisõidu võistlused ning pealtvaatajaid mahutasid tribüünid 3500. Maastikusõidu raja äärde Parnithas mahtus võistlust jälgima 15 000 pealtvaatajat.
Mägijalgrattaspordivõistlused toimusid Olümpiamägijalgrattaspordiväljakul Párnitha mäel Acharnési deemis. Toimus meeste ja naiste maastikusõit.
Eestlaste osalemine.
Maantee grupisõidus tegid meestest kaasa Jaan Kirsipuu, Janek Tombak, Erki Pütsep ja Andrus Aug ning naistest mitu aastat Šveitsis õppinud ja harjutanud Maaris Meier, kelle põhialaks on tegelikult mägirattasõit. Maastikukrossis läks võistlustulle UCI-lt wild cardi saanud Sigvard Kukk.
Meeste grupisõit.
Meeste grupisõit algas 14. augustil kell 12.45.
Jaan Kirsipuu kukkus 12. augustil treeningul libedal asfaldil kihutades kurvi võttes ja lõhkus treeningratta, väänas võistlusratta käiguvahetaja ning sai kriimustada.
Võistlejad.
Osales 144 võistlejat, eestlastest Janek Tombak (stardinumber 102), Jaan Kirsipuu (100), Erki Pütsep (101) ja Andrus Aug (99). Favoriitideks peeti teiste seas Erik Dekkerit ja hispaanlasi. Igor Astarloa ja Richard Virenque pidasid ennast favoriidiks.
Ühest riigist sai võistelda kuni 5 meest.
Rada.
Trassi pikkus on 13,2 km. See läbitakse 17 korda, kokku 224,4 km. Rada on kurviline, tehniliselt nõudlik ja kukkumisohtlik.
Raja keskosas on 5-kraadine tõus. Viimased kaks kilomeetrit on munakivisillutisega ja järskude kurvidega.
Võistluse käik.
Kukkumise tõttu 1. ringil katkestasid Igor Astarloa ja Michael Boogerd ning Marlon Perez.
1. ringil rebis end lahti Magnus Bäckstedt, kes juhtis 84 km. 5. ringil järgnes talle Richard Virenque ja 6. ringil Laszlo Bodrogi. Pärast 79 km oli nende edumaa peagrupi ees 3.50. Pisut rohkem kui 50 km pärast jõudis peagrupp neile järele. Bäckstedt katkestas.
16. ringil enne finišit rebisid end lahti Paolo Bettini ja Sérgio Paulinho. Enne viimast ringi oli nende edumaa peagrupi ees 25 sekundit. Viimasel suuremal tõusul üritas Bettini konkurendist lahti saada, kuid see ei õnnestunud. Tõusu lõpuks kasvas edu jälitajate ees 49 sekundile. Bettini võidu otsustasid viimased meetrid. Axel Merckx, kes alustas spurti viimasel ringil, võitis pronksmedali.
Itaalia sportlasele läks olümpiavõit meeste grupisõidus viiendat korda.
Jaan Kirsipuu katkestas 8. ringi keskel kuumuse tõttu. Ka Andrus Aug ja Erki Pütsep katkestasid. Janek Tombakul algasid 16. ringil krambid. Viimasele ringile läks ta võitjast 3 minutit hiljem.
Lõplik järjestus.
Katkestasid: Levi Leipheimer, Gonçalo Amorim, Oscar Freire, Igor G. de Galdeano, Sylvain Chavanel, Michael Rasmussen, Charly Wegelius, Thomas Lövkvist, Erki Pütsep, Jeremy Yates, Andris Naudužs, Mark Scanlon, Matej Jurco, Vjatšeslav Jekimov, Gordon Fraser, Christophe Moreau, Slawomir Kohut, Amir Zargari, Jose Ivan Gutierrez, Wim Vansevenant, Marc Wauters, Michael Rogers, Fabian Cancellara, Gregory Rast, Servais Knaven, Victor Hugo Pena, Morten Hegreberg, Tiaan Kannemeyer, Jose Isidro Chacon, Dimitar Gospodinov, Jevgeni Vakker, Andreas Klöden, Michael Rich, Jason McCartney, Baden Cooke, Matt White, Rubens Bertogliati, Deniss Mensov, Vladimir Duma, Juri Krivtsov, Radoslaw Romanik, Sylwester Szmyd, Julian Winn, Maksim Iglinski, Bernhard Eisel, Candido Barbosa, Magnus Bäckstedt, Andrus Aug, Thor Hushovd, Mads Kaggestad, Heath Blackgrove, Robin Reid, Marcio May, Eric Wohlberg, Aleksandr Ussov, Marcelo Arriagada, Kam-Po Wong, Ivan Stevic, Michal Hrazdira, Robert Hunter, Shinri Suzuki, Abbas Saeidi Tanha, Jaan Kirsipuu, Luciano Pagliarini, Stuart Dangerfield, Vladimir Karpets, Igor Astarloa, Michael Boogerd, Marlon Alirio Perez.


Koadjuutor.
Koadjuutor (keskaegses ladina keeles "coadjutor" = abiline) oli katoliku kirikus ja rüütliordudes kõrgemate ametiisikute (nt piiskopi või ordumeistri) täievoliline esindaja.
Koadjuutoreid hakati nimetama alates 14. sajandist. Ametiaeg kehtis kuni abistatava elu lõpuni või ametijärgluse õigusega.
1367. aastast alates olid koadjuutorid (mõningate vaheaegadega) ka Liivi ordumeistritel.


Parlamentaarne vabariik.
Parlamentaarne vabariik on parlamentarismi vorm, kus riigipeaks on president või riigipea puudub. Riigipeal on parlamentaarses vabariigis reeglina vaid esindusfunktsioon.
Eesti näide.
Eesti oli parlamentaristlik riik 1920- 1933 ja on seda uuesti alates 1992. aastast. Aastatel 1920- 1933 puudus Eestil president. 1992. aasta põhiseaduse järgi on Eestil väheste volitustega president.


Rein Aun.
Rein Aun (5. oktoober 1940 Nõmme, Liiva – 11. märts 1995) oli eesti kergejõustiklane (kümnevõistleja), kes võitis 1964. aasta suveolümpiamängudel Tōkyōs kümnevõistluses hõbemedali.
Rein Auna peres oli neli venda ja õde.
Rein treenis algul Vladimir Zulini käe all.
Tokio olümpiamängudel kogus ta 7677 punkti (uue arvestuse järgi 7842 punkti: 10,9 - 7.22 - 13.82 - 1.93 - 48,8 - 15,9 - 44.19 - 4.20 - 59.06 - 4.22,3) ning tuli selle tulemusega hõbemedalile.
Euroopa meistrivõistlustel 1966. aastal sai ta 7378
Parima tulemuse saavutas ta Leninakanis 18. augustis 1968: 7898 punkti (10,5 - 7.07 - 14.98 - 1.83 - 49,4 - 15,2 - 47.52 - 4.30 - 68.40 - 4:38,6).
Viievõistluses püstitas ta 18. juulil 1968 Tartus maailmarekordi 4079 punktiga (uue punktitabeli järgi 4273 punkti, 7.33 - 72.26 - 21,9 - 50.06 - 4.34,5, mis on kehtiv Euroopa rekord tänaseni).
Rein Aun on maetud Liiva kalmistule.
Isiklikku.
Rein Auna poeg Martin Aun on olnud profijalgrattur.


Paolo Bettini.
Paolo Bettini (sündis 1. aprillil 1974 Itaalias Cecinas) on itaalia jalgrattasportlane. Ta võitis 2004. aasta suveolümpiamängudel meeste grupisõidu.
Teda peetakse üheks oma põlvkonna paremaks ühepäevasõitjaks.
Tema hüüdnimi on il grillo 'rohutirts', sest ta teeb suurest grupist ootamatuid spurte.
Amatöörjalgratturina sai ta väärtuslikke nõuandeid Gianni Bugnolt, keda ta tänini imetleb.
Alates 1997. aastast on ta professionaalne sportlane. Algul oli ta abiliseks Michele Bartolile, oma itaallasest meeskonnakaaslasele Mapeis. Aastal 2000 võitis ta raske ühepäevasõidu Ardennides (Liège-Bastogne-Liège; ta kordas seda võitu 2002. aastal) ning on sest ajast oma meeskonna kapten. Järgnevatel aastatel oli ta rasketel ühepäevasõitudel peaaegu võitmatu, sest oma äärmise plahvatuslikkuse tõttu pani ta end maksma nii tõusudel kui ka väikeste gruppide sprintidel.
2000. aasta suveolümpiamängudel sai ta 9. koha ja 2001. aasta maailmameistrivõistlustel Lissabonis võitis hõbemedali.
2002 ja 2003 võitis ta maailma karika. 2003 võitis ta kokku kolm maailma karika etappi ("Tour Méditerranée", "Hew Cyclassics Hamburg" ja "Clásica San Sebastián"), samuti Milano–San Remo.
Tour de France'il võitis ta 2000. aastal 9. etapi.
2001. aastal võitis ta maailmakarikavõistluste etapi "Meisterschaft Zürich".
Ta võistleb Belgia meeskonnas "Quick Step-Davitamon" ning tema treenerid on Patrick Lefevre ja Serge Parsani.
Isiklikku.
Temast kümme aastat vend Sauro Bettini on endine jalgrattasportlane.
Tema abikaasa on Monica ja neil on tütar Veronica, kes sündis mõni päev pärast isa võistlemist 2000. aasta olümpiamängudel.


Sérgio Paulinho.
Sérgio Paulinho [s'eržiu paul'inju] (sündis 26. märtsil 1980) on portugali jalgrattasportlane. Ta võitis 2004. aasta suveolümpiamängudel meeste grupisõidus hõbemedali.
Ta on profijalgrattur 2002. aastast. Ta oli algul meeskonnas ASC-Vila do Conde, 2004. aastast meeskonnas L.A. Pecol.
2004 tuli ta Portugali meistriks eraldistardiga sõidus. Portugali tuuril (Volta a Portugal) võitis ta 2004 kaks etappi.
Paulinho, Sérgio
Paulinho, Sérgio


Minut (geomeetria).
Minut ehk nurgaminut ehk kaareminut on mittesüsteemne nurga- ja kaareühik. Tähis ′ (priim).
Üks minut võrdub 60 sekundiga ehk 1/60 kraadiga ehk π/10800 radiaaniga.


Geiser.
Geiser on geotermiliselt aktiivses piirkonnas paiknev kuuma vee ja auru allikas, millel on perioodiline pursketsükkel.
Geisri tekkimiseks on vaja vastavat maa-alust süsteemi (lõhed, reservuaarid jne), geotermaalala, mis soojendab vett ja tekitab sellega rõhku, ning veeallikat. Nende kolme tingimuse kooseksisteerimine on haruldane, seega on ka geisrid harvaesinev nähtus.
Purske kutsub esile maa-alusesse reservuaari kogunev veeaur, mis, ületades kriitilise rõhu, surub tema kohal oleva vee maapinnale. Enamik veest voolab tagasi maa alla, kust ta peagi uuesti välja surutakse.
Leidub looduslikke kuumaveeallikaid, mis pritsivad vett välja pidevalt, ilma nii-öelda laadimiseks peatumata. Niisuguseid allikaid ei loeta geisriteks, sest vastavalt definitsioonile peab geisri tegevus olema perioodiline.


Minut.
"See artikkel on ajaühiku kohta; nurga- ja kaareühiku kohta vaata minut (geomeetria)."
Minut (lühend min) on ajaühik.
Üks minut on 1/60 tunnist. Ühes minutis on 60 sekundit.


Axel Merckx.
Axel Merckx (sündis 8. augustil 1972 Belgias Ukkelis/Uccle'is) on belgia jalgrattasportlane. 2004. aasta suveolümpiamängudel võitis ta meeste grupisõidus pronksmedali.
Ta on maanteejalgrattur, kellele sobib mägine tee.
Ta on viiekordse Tour de France'i võitja Eddy Merckxi poeg ning tal on Belgias palju fänne. Kuigi ta tuli 2000. aastal Belgia maanteesõidumeistriks ning võitis samal aastal Giro d'Italia 8. etapi, puuduvad tal seni võidud, mida temalt oodatakse. Ta on mitu korda tõotanud teha asju, mida isa ei suutnud: sealhulgas võita Tour de France'i etapp Alpe d'Huezi mäel ja võita maailmakarikavõistluste etapp Paris–Tours. See ei ole tal õnnestunud.
Ta sai 2004. aasta Tour de France'il parima belglasena 21. koha ning võitis 2004. aasta suveolümpiamängudel meeste grupisõidus pronksmedali.
Isiklikku.
Oma abikaasa Jodiga on ta abielus 27. oktoobrist 1997. Neil on tütar Axana Taylor
Välislink.
Merckx, Axel
Merckx, Axel


Erik Zabel.
Erik Zabel ['eerik ts'aabel] (hüüdnimi Ete Zabel; sündis 7. juulil 1970 Ida-Berliinis) on saksa jalgrattasportlane, üks kõigi aegade parimaid saksa jalgrattureid.
Ta on sprindispetsialist, kellel on üle 190 võidu ning kes esimese profijalgratturina üldse on võitnud kuus korda Tour de France'i rohelise trikoo. Ta on tuntud ühena vähestest ratturitest, kes on aasta ringi heas vormis.
1992. aastal sai ta elukutseliseks Fürstenbergi meeskonnas. 1993. aastal läks ta üle Team Telekomi meeskonda, mille järglase T-Mobile Teamiga oli tal leping 2005. aastani. Alates 2006. aasta hooajast sõidab Team Milram-i meeskonnas
Hüüdnime "Ete" sai ta Berliinile omase keelepruugi tõttu. Teda peetakse Mario Cipollini kõrval üheks 1990. aastate lõpu parematest sprinteritest. Erinevalt ekstsentrilisest itaallasest on Zabelist aga saanud universaalne sõitja, kes suudab end maksma panna ka ühepäevasõitudel.
Juba 1989. aastal sai Erik Zabel meeskonna TSC Berlin koosseisus Saksa DV meistriks DDR-Meister 4000 meetri meeskondlikus eraldistardiga sõidus Berliini talverajal. 1998 ja 2003 tuli ta eraldistardiga maanteesõidus Saksamaa meistriks.
1994 saavutas ta ühepäevasõidul Pariis–Tours esimese suure rahvusvahelise võidu. Avalikkuse tähelepanu alla sattus Zabel aga alles aasta hiljem, 1995, kui ta kahe etapivõiduga Tour de France'il sai Olaf Ludwigi asemel Team Telekomi parimaks sprinteriks.
1996 võitis Erik Zabel jälle kaks Tour de France'i etappi. Peale selle sai ta esimest korda selga panna kõige rohkem punkte saanud jalgratturi rohelise trikoo, mis tal õnnestus 2001. aastani saada kuus korda järjest, mis on rekord. Peale selle on Zabelil saksa jalgratturite seas kõige rohkem Tour de France'i etapivõite (12).
1997 võitis Zabel esimest korda ühepäevasõidu Milano–San Remo. Seda võitu kordas ta 1998, 2000 ja 2001.
2000 ja 2001 olid Zabeli karjääri tipphetked: paljude teiste võitude kõrval võitis ta kummalgi korral kaks maailmakarikaetappi, võitis 2000 maailma karika ja juhtis 2001 maailma edetabelit. 2001 saavutas ta kokku 29 võitu ning valiti Saksamaa aasta sportlaseks.
Pärast keskpärast 2002. aastat, mil ta suutis küll kaitsta oma esikohta edetabelis, kuid ei saavutanud suuri võite, paistis Zabel 2003. aastal jälle silma oma teise Saksamaa meistri tiitliga pärast 1998. aastat, kolme etapivõiduga Vuelta a Españal ning kaheksanda Pariis–Toursi võiduga.
2000. ja 2003. aastal oli ta edetabelis teine.
2004 saavutas ta etapivõidu Ruta del Solil, võitis sõidu ümber Kölni Rennen Rund um Köln, saavutas kaks etapivõitu rahutuuril ja kaks etapivõitu tuuril Bayern Rundfahrt.
2004. aasta suveolümpiamängudel sai ta meeste grupisõidus peagrupi eesotsas 4. koha.


Andrej Hauptman.
Andrej Hauptman (sündis 15. mail 1970 Ljubljanas) on Sloveenia jalgrattasportlane.
Ta on profijalgrattur 1999. aastast. Kuulub Lampre meeskonda.
2004. aasta suveolümpiamängudel sai ta meeste grupisõidul 5. koha.
Isiklikku.
Hauptman, Andrej


Dollarimärk.
Dollarimärk ($) on dollari sümbolina kasutatav märk.
Päritolu.
Dollarimärgi päritolu kohta on käibel mitu versiooni. Kõige tunnustatum on ehk järgmine seletus, mille annab Bureau of Engraving and Printing. Nimelt on dollarimärk pärit Mehhiko või Hispaania "P"-dest peesode kohta. Peesod ehk Hispaania dollarid võrdusid 8 reaaliga. Hispaania dollar oli hõbemünt pealdisega "P7". Sõnas 'peesod' ("pesos"; lühend "P's") hakati S-tähte kirjutama P-tähe peale. Niisugune pealekirjutamine on säilinud vanades käsikirjades. Lõpuks jäi P-tähest ainult püstkriips.
Teise versiooni järgi pärineb dollarimärk saksa taalritelt, mida esmakordselt vermiti 1519 Böömimaal. Sõna 'dollar' ise pärinebki saksakeelsest sõnast 'taaler' ("thaler"). Nende müntide aversil kujutati ristilöödud Kristust, reversil ristilöödud madu. Mao peast ühel pool olid tähed NU, teisel pool number 21. See vihjab Piibli 4. Moosese raamatu (ladina keeles "Numericus") 21. peatükile.
Selles peatükis räägitakse, kuidas juudid hakkasid mässama neid juhtinud Moosese ja Jahve vastu, sest nad kartsid jäädagi kõrbe surema. Karistuseks saatis Jahve mürkmadusid, kelle hammustuse tagajärjel paljud surid. Juudid tunnistasid pattu ja palusid andeks. Jahve käskis Moosesel naelutada üks madu pika lati otsa. Igaüks, kes seda madu vaatas, paranes. Seda imettegevat madu kujutatigi taalril, ainult latt asendati ristiga, et rõhutada sarnasust imeväelise Kristusega, kes risti löödi.
Et risti rõhtkriips S-kujulisest maost halvasti eristus, on see ajapikku kadunud.
Kolmanda versiooni järgi on peeso ja dollari tähis pärit keskaegsest lühendist "lb" ("libra" 'nael') ühe või kahe põikkriipsuga ülal. See, mis praegu tundub S-tähena, koosneb b-tähe ümarusest all ning põikkriipsu(de)st ülal. Kolmanda versiooni järgi on S-täht jäänus numbrist 8 (Hispaania dollari väärtus oli 8 reaali).
Seda sümbolit olevat laialdaselt kasutama hakatud juba enne seda, kui Ameerika Ühendriigid hakkasid 1785 USA dollarit rahaühikuna kasutama.
Valuutakotid, mida USA rahapaja väljastas, kandsid sarnast üksteise peale asetatud tähtedest U ja S märki, mis sarnanes varasema märgiga. USA dollarit hakati tähistama kahe püstkriipsuga dollarimärgiga. Kaht püstkriipsu on tõlgendatud ka Heraklese sammastena. Kui mindi üle kullakatteta rahale, hakati kasutama ühe püstkriipsuga dollarimärki.
7-bitises ASCII-märgistikus on dollarimärk ainuke rahaühiku sümbol (koodiga 36). 8-bitises ASCIIs on ka teisi rahaühikute sümboleid.
Kasutamine programmeerimises.
Dollarimärki kasutatakse ka muutuja tunnusena mõningates programmeerimiskeeltes, nagu näiteks BASICul põhinevad keeled VBA, Qbasic ja Visual Basic), Perl, PHP ja Bash. See kirjutatakse muutujanime ette või taha.


Sõlm.
Sõlm on kinnitus- või kindlustusmeetod lineaarset materjali, nagu köis, sidudes või põimides. Põimitis võib koosneda ühest või mitmest jupist köiest, paelast, nöörist, rihmast või isegi ketist seotuna iseenda või mõne objekti külge.


Almukantaraat.
Almukantaraat ehk asimutaalring ehk almukantaar on horisondiga paralleelne, kujuteldav ringjoon taevakeha või Maa pinnal. See tähendab, et mingi punkti almukantaraat on sellest punktist igas suunas võrdsel kaugusel olev joon ehk lühidalt samakaugusjoon.


Maadeavastajate loend.
"Nimekujud ja nimede järjestus vajavad kontrollimist."
__NOTOC__


Sforza dünastia.
Sforza dünastia rajaja Francesco Sforza.
Sforza dünastia oli Milano dünastia, kelle esindajad valitsesid Milano hertsogitena aastail 1450–1535 (vaheaegadega) suuremat osa Lombardiast. Sforzade ajal sai Milanost tähtis kultuurikeskus.
Sforza aadlisuguvõsa põlvneb kondotjeer Muzio Attendolost, keda hüüti "Sforza", mis tähendab 'vägivallaga võitja'.
Sforza dünastiast Milano valitsejad.
Kondotjeer Francesco I Sforza sai 1450 Milano hertsogiks, vallutas 1464 Genova, Korsika ja Bari.
Hertsogid Galeazzo Maria Sforza ja Ludovico Il Moro Sforza jätkasid sõdadega Milano valduste laiendamist. Rahvaülestõus sundis Lodovicot 1499 Milanost lahkuma, kuid tema pojad Massimiliano Sforza ja Francesco II Sforza taastasid 1521–1525 Sforzade võimu.
Francesco II surma järel läks Milano Hispaania valdusesse.


Mini jõgi (Fujian).
Min (hiina 闽江 (Min Jiang)) on jõgi Hiinas. Algab Wuyi mägedest. Voolab läbi Fujiani provintsi. Suubub Taiwani väina. Suudmes asub Fuzhou.


Barbara Radziwiłłówna.
Barbara Radziwiłłówna (leedu keeles Barbora Radvilaitė; 6. detsember 1520 Vilnius – 8. mai 1551 Kraków) oli Zygmunt II Augusti abikaasa ja Poola kuninganna alates temaga abiellumisest 1550 kuni oma surmani.
Barbara isa Jerzy Radziwiłł oli kastellaan ehk Poola senaator, vojevood ja alates 1531 kuni oma surmani 1541 Leedu Suurvürstiriigi hetman. Tema ema oli Barbara Koła.
Kaasaegsete kirjelduste põhjal oli Barbara üks kauneimaid naisi Euroopas. Ta oli oma aja kohta üsna pikk: 162 cm, sale ja kauni kehaga, heledate juuste ja ühtlaste valgete hammastega. Lisaks huvitus Barbara moest ja kosmeetikast, kasutas lõhnaõlisid ja puudrit.
Barbara oli saanud hea hariduse. Ta rääkis ja oskas kirjutada leedu, vanavalgevene ja poola keeles ning tõenäoliselt ka ladina keeles.
Barbara abiellus 16-aastaselt, 18. mail 1537 Navahrudaki ja hilisema Trakai vojevoodi Stanislovas Goštautasega. Abikaasa suri 18. detsembril 1542 umbes 35-aastaselt.
Barbara alustas suhet Poola kroonprintsi Zygmunt Augustiga. Mees oli 1542 abiellunud Austria Elisabethiga, kellel pärast pulmi lõi välja epilepsia. Elisabethi tervis läks järjest halvemaks ja 1545 suri ta 19-aastaselt epilepsiahoo tagajärjel.
1547 Barbara ja Zygmunt abiellusid. 1. aprillil 1548 suri kuningas Zygmunt I ning Zygmunt August sai Poola kuningaks ja ühtlasi Leedu suurvürstiks. See suurendas märgatavalt Radziwiłłide suguvõsa mõjukust nii Poolas kui Leedus.
Barbara ja Zygmunti abielule olid paljud aadlikud tugevalt vastu. Zygmunt ei hoolinud võimalikest tagajärgedest ja abiellus Barbaraga sellegipoolest: nähtavasti armastas ta Barbarat tõeliselt. Kuninga ema Bona Sforza ei sallinud Barbarat ja organiseeris abielu vastu vandenõusid. Poola seim nõudis kuningalt lahutust, aga Zygmunt keeldus. Lõpuks, 7. detsembril 1550 krooniti Barbara kuningannaks.
Viis kuud hiljem, 8. mail 1551 Barbara suri. Tema surm oli kuningale tõsine kaotus ja tekkis kahtlus, et kuninga ema, kes pärines Sforzade soost, kus mürgi kasutamine rivaalide kõrvaldamiseks oli tavaline, oli Barbara mürgitanud. Siiski ei ole seda tõestada suudetud.
Zygmunti ja tema ema suhted muutusid väga halvaks. Bona Sforza kolis Masooviasse ja elas seal 8 aastat, siis pöördus oma sünnimaale Itaaliasse tagasi ja suri aasta hiljem. Hispaania kuningas Felipe II laskis Bona Sforza mürgitada, sest ei tahtnud tagasi maksta temalt võetud suurt laenu.
Zygmunt abiellus 1553 kolmandat korda, oma esimese naise õega. Ühestki tema abielust lapsi ei sündinud.
Barbara Radziwiłłówna elu ja saatus on inspireerinud paljusid, alates 19. sajandi maalidest üle 20. sajandi filmide ja teleseriaali kuni blogini. Vilniuse kesklinnas on tema üleelusuurune skulptuur. Vilniuse vanalinna lääneväraval asuv Neitsi Maarja maal on väidetavalt maalitud tema järgi.


Maluku saared.
Maluku saared (on kasutatud ka nimesid "Molukid" ja "Moluki saared"; ka Vürtsisaared) on Malai saarestiku osa Sulawesi, Mindanao ja Uus-Guinea vahel.
Suuremad Maluku saared on Halmahera ja Seram, olulised on ka Ternate, Tidore, Ambon ja Banda saared (Banda Besar).
Maluku saartelt pärinesid paljud keskajal läbi India Euroopasse veetud vürtsid.


Vjatka jõgi.
Vjatka jõgi (vene "Вятка", mari "Ильна-вӱд", "Виче", tatari "Nokrat", tšuvaši "Веткӗ") on jõgi Euroopa idaosas Venemaa Udmurtias, Kirovi oblastis ja Tatarstanis. Pikkus 1314 km.
Algab Ülem-Kama kõrgustikult. Suubub paremalt Kamasse. Jõe ääres on Kirovi, Kotelnitši, Sovetski ja Sosnovka linn.
Suuremad lisajõed on Kobra, Letka, Velikaja, Moloma, Pižma, Tšeptsa, Bõstritsa, Voja ja Kilmez.


Visconti.
Visconti on itaalia aadlisuguvõsa, kelle esindajad valitsesid Milanos vaheaegadega 1277–1447. Visconti suguvõsa esindajad kandsid alates 1378. aastast Milano hertsogi tiitlit.
Visconti dünastia Milanos.
Viscontid said 11. saj alguses vikonti tiitli (sellest ka nende nimi). 1262 nimetas paavst Otteone Visconti Milano peapiiskopiks. 1277 võitis Otteone Desio lahingus gvelfid ja pani aluse Milanos Viscontide sinjoriiale.
Matteo I kindlustas oma võimu Saksa kuninga toel ja laiendas oma mõjuala Põhja-Itaalias, kuid sattus vastuollu paavstiga. Tema valitsusajal kuulusid Viscontidele lisaks Milanole juba ka Alessandria, Asti, Como, Navara, Vercelli, Bergamo, Brescia, Pavia ja Cremona.
Gian Galeazzo Visconti sai 1395 Milano hertsogi ja 1397 Lombardia hertsogi tiitli; tema valdusesse kuulus suurem osa Põhja-Itaaliast.
Pärast seda kui Filippo Maria 1447 meesjärglasteta suri, hakkasid Milanos valitsema Sforzad.


Marajó.
Marajó [maraž'oo] on saar Lõuna-Ameerikas Amazonase suudmes. Saar jääb Pará osariiki Brasiilias.
Kirdest piirneb saar Atlandi ookeaniga. Loodest piirab teda Amazonase jõgi. Lõunas on Pará jõgi ja Marajó laht, läänes Brevese jõgi.
Saare pindala on umbes 40 100 km².
Saarel elab umbes 250 000 inimest.


Essen.
Essen on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus.
Ajalugu.
Essen on asutatud 845. aastal, kuid oli sajandeid väike põllumajanduslinn. Söe- ja rauamaagi kaevandamisega 19. sajandi alguses algas linna kasv.
Rahvastik.
Elanike arv on 584 600 (2005). 11,5% elanikest on välismaalased. 16,9% tööealistest elanikest olid märtsis 2005 töötud.


Nasackin.
Nasackin (ka Nassokin, Nassakin; vene "Насакин, Насакинъ, Нассакин") on vene-tatari päritolu aadlisuguvõsa.
Ajalugu.
Esimene teadaolev suguvõsa liige oli bojaar Fjodor Nasackin (elas 16. sajandil). Tema poeg vürst Afanassi Fjodorovitš Nasackin oli 1569 Vene asehaldur Irboskas kuid langes 1580 Toropetsis Rootsi kätte vangi. Asus Rootsi kuninga teenistusse ning talle läänistati kuninga poole esimesed maad 1586. Fjodor nasackini teine poeg bojaar Leonti Fjodorovitš Nasackin (suri 1590 Haapsalus) siirdus Liivi sõja ajal samuti Rootsi teenistusse ja Poola ja Rootsi kuningas Sigismund läänistas talle 1590. aastal Keskvere külast (Läänemaa) maid.
Leonti poegadest Afanassist (suri 1613) ja Pjotrist (maeti 1636) põlvnes kaks suguvõsa liini. Afanassi haru kustus juba 1656. aastal. Pjotr Leontjevitš Nasackinil aga, kes aastal 1611 Narva kindluses Rootsi teenistusse võetud ja hiljem Martna kihelkonnas, Keskvere ja Patsu ja Soomes Vanhamoisio ("Gammelgård") mõisnikuks olnud, oli arvukalt järeltulijaid. Nendest poeg, Rootsi rittmeister Peteri (surn. 1679), Nikkilä, Vanhamoisio ja Mäntsälä mõisniku, suguvõsa immatrikuleeriti 1668. aastal Rootsi Rüütelkonda aadlisuguvõsana nr. 740. Mitu liini siirdus Soome. 24. jaanuaril 1818. aastal võeti nad Soome rüütelkonna matriklisse aadlisuguvõsana nr. 61.
Eestimaa Rüütelkonda kuulunud suguvõsa jagunes Vana-Varbla ja Uue-Varbla liiniks, mis eksiteerisid veel 20. sajandi algulgi. See haru immatrikuleeriti 1857. aastal ka Liivimaa rüütelkonda.
Mõisad.
Läänemaal Martna kihelkonnas: Keskvere ("Keskfer") ja Patsu ("Patz"); Varbla kihelkonnas: Varbla ("Werpel", hiljem Vana-Varbla ("Alt-Werpel"), Uue-Varbla ("Neu-Werpel"), Orasaare ("Orrasaar"), Saulepi ("Saulep") ja Vaiste ("Waist"); Märjamaa kihelkonnas: Vaimõisa ("Waddemois") ja Männiku ("Tannenhof"); Kullamaa kihelkonnas: Loodna ("Pall"); Karuse kihelkonnas: Matsalu ("Matzal") mõis.
Harjumaal Keila kihelkonnas Rooküla ("Kaesal"), Harju-Jaani kihelkonnas Kehra ("Kedder"), Kose kihelkonnas Rooküla ("Rohküll") ja Kuusalu kihelkonnas Valkla ("Wallküll") mõis.
Liivimaa aadelkonna harule Pärnumaal, Pärnu-Jaagupi kihelkonnas Roodi ("Sallentack", aastast 1814), Vahenurme ("Wahhenorm", aastast 1819), Are ("Arrohof") ja Libatse ("Wildenau") ning Mihkli kihelkonnas Ahaste ("Friedenthal") mõisad.
Soome alal oli aastatel 1606-1907 suguvõsa käes Nikkilä mõis ("Nikkilän kartano, Nickby gård") Sibbo vallas


Essen (aadlisuguvõsa).
Essen (varem ka Essen a.d. H. Nauckshen-Orrisaar) on Vestfaalist pärit baltisaksa põlis aadlisuguvõsa.
Essenite üheks vanemaks valduseks Vana-Liivimaal oli Zemgales Madliena kihelkonna (Kirchspiel Sissegal) aladel asunud 40 haagimaa suurune "Essenhof"-i nimeline mõis, mille oma isalt Johann von Essenilt pärinud Heinrich von Essen 1470. aastal 4500 Riia marga eest Krüdeneride suguvõsale maha müüs.
18. septembril 1643 sai Järvamaa Peetri kihelkonna Esna (Orrisaar) ja Liivimaa Ruhja kihelkonna (läti k Rūjiena) Naukšēni (eesti Nausküla, saksa Naukschen) mõisnik Alexander von Essen (1594–1664) renovatsiooni korras Rootsis aadlidiplomi.
18. detsembril 1717 sai Hans Heinrich von Essen (1674–1729) ja 25. juunil 1719 tema vend, Lellapere mõisnik Reinhold Wilhelm von Essen (1669–1732) Rootsis vabahärra tiitli, ning immatrikuleeriti 1720 Rootsi rüütelkonda (Nr. 158).
29. juunil 1809 sai vabahärra Reinhold Wilhelm von Esseni pojapoeg Hans Henrik von Essen (1755–1824) krahvitiitli ja immatrikuleeriti 12. märtsil 1812 Rootsi rüütelkonda (Nr. 118).
1745. a immatrikuleeriti Kalvi, Võrnu ja Oonurme mõisa omanikest Essenid Eestimaa rüütelkonda (Nr. 23).
1747. a immatrikuleeriti Ruhja kihelkonna Naukšēni mõisast pärit Essenid Liivimaa (Nr. 20) ja 1890 Võhmuta haru Saaremaa rüütelkonda (Nr. 26).


Georg von Wangersheim.
Georg von Wangersheim (enne aadeldamist Georg Wangersen) (19. august 1579 – 21. august 1656 Tallinn), oli Tallinna raehärra ja bürgermeister 17. sajandil.
Talle kuulusid Aa, Tärivere ja Paunküla mõis.
Georg von Wangersheim abiellus 9. juunil 1605. aastal Tallinnas Gertrud Spengeliga.


Gustaf Otto Stenbock.
Krahv Gustaf Otto Stenbock (7. september 1614 Torpa, Småland – 24. september 1685 Stockholm) oli Rootsi admiral, väejuht ja riigimees.
Teenistuskäik.
Ta oli ka alaealise kuninga Karl XI eestkostevalitsuse liige (vöörmünder).
Perekond.
11. juunil 1658 abiellus Gustaf Otto Göteborgis feldmarssal Jakob De la Gardie (1583–1652) tütre Christina Catharina De la Gardiega (1632–1704), kes oli Kolga "(Kolck)", Kiiu "(Kida)", Kõnnu "(Könda)" ja Loo "(Neuenhof)" mõisa pärija ja 1656. aastal lesestunud abielust Gustaf Adolf Lewenhauptiga.
Abielu tulemusena omandasid Stenbockid Kolga mõisa.


Per Banér.
Per Gustafsson Banér (ka Peter (Peder) Baner; 28. juuni 1588 Djursholm – 13. juuli 1644 Stockholm) oli Rootsi riigitegelane.
Ta oli riiginõuniku, marssali, Djursholmi ja Eknäsi härra, Läänemaa Virtsu mõisaomaniku Gustaf Axelsson Banéri (1547–1600) ja Stegeholmi ja Västerviki krahvinna Christina Svantesdotter Sture (1559–1619) poeg, Riia kuberneri Svante Banéri (1583–1628), riigimarssal Axel Banéri (1594–1642) ja feldmarssal Johan Banéri (1596–1641) vend.
1611 sai temast kuningas Gustav II Adolfi kammerhärra, 1617 riigikammernõunik, 1621 kuningliku majesteedi sõjakomissar Liivimaal, 22. augustist 1622 Tallinna ja kogu Eestimaa maavanem ja samal aastal Jelgavas ka Poola-Rootsi kahe aastase vaherahu sõlmimise komissar.
1624 oli ta täieõiguslik Tallinna ja Eestimaa kuberner, sai 1625 riiginõunikuks, 1626 kantseleinõunikuks ja oli 1627. aastast Ölandi ja Östergötlandi laaman.
Per Banér päästis Kalmari sõja ajal Gustav II Adolfi elu, kui see oma hobusega läbi jää vajus. Seetõttu oli ta 1617 toimunud Gustav II Adolfi kroonimispidustuste aukülaline ja löödi samas ka rüütliks.
20. detsembril 1651 said tema järeltulijad vabahärratiili ja immatrikuleeriti vabahärrasuguvõsa Nr.22 all Rootsi rüütelkonda.


Vltava.
Vltava [v'ltava] (saksa "Moldau") on jõgi Kesk-Euroopas.
Jõe lähe asub Šumavas. Voolab algul kagusse, siis aga põhja läbi Tšehhimaa. Läbib palju kärestikke kuni Prahani. Prahast alates on jõgi laevatatav ja suubub Mělníkis vasakult Elbesse (Tšehhis "Labe").
Suurust arvestades on Elbe küll Vltava lisajõgi, ent kuna Saksamaal kutsutakse seda jõge Elbeks, siis peetakse Vltavat Elbe lisajõeks.
Vltava on Tšehhi pikim jõgi (430 km). Vltava valgla katab 28 000 km2.
Suuremad lisajõed on Malše, Lužnice, Otava, Sázava ja Berounka.


Mindanao.
Mindanao on Filipiinide suuruselt teine saar Luzoni järel.
Saare pindala 94 630 km². Saar on mägine. Apo vulkaan (kõrgus 2954 m) on saare ning ühtlasi ka Filipiinide kõrgeim tipp.
Mindanao on nimetatud maguindanaode hõimu järgi, kes enne eurooplaste saabumist oli saare suurim ja võimsaim hõim.
Mindanao on olnud asustatud kümneid tuhandeid aastaid. Eelajaloolisel ajal saabusid saarele negriitod, umbes 1500 eKr austroneeslased.
13. sajandil levis piirkonda islam ja rajati Filipiini sultanaadid, näiteks Maguindanao ja Sulu sultanaat. Siiski oli eurooplaste saabumise ajaks islamisse pöördunud ainult osa saare elanikest. Enamik inimesi saare põhja- ja idaosas järgisid oma rahvuslikke religioone, kuni eurooplased nad lõpuks ristiusustasid. Tänapäeval on saare elanikkonnast 63% kristlased ja 32% muslimid.
16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Mindanao elanike esimene kokkupuude hispaanlastega saare vallutasid.
Mindanao on Filipiinide suuruselt 2. ja maailma 19. saar. Sealjuures on ta suurem kui näiteks Austria, Iirimaa, Ungari või Portugal. Rahvaarvult on ta maailma 8. saar. Saare suurimas linnas Dawaos elab 1,3 miljonit inimest.
Saart ümbritsevad läänest Sulu meri, idast Filipiini meri ja lõunast Sulawesi meri.
Kõigist Filipiini saartest on Mindanaol kõige mitmekesisemad maastikud: kõrged sakilised mäed, peaaegu isoleeritud vulkaanitipud, kõrged platood, ürgmetsad ja laiad soised tasandikud.


Hugo Chávez.
Hugo Chávez Frías (sündinud 28. juulil 1954) on Venezuela poliitik, Venezuela president alates 1999. aastast.
Poliitikavaatlejate hinnangul on ta vasakpopulist. Ta on võitnud Venezuela rahva vaesunud enamiku poolehoiu ning pälvinud suure osa kesk- ja ülemklassi vaenuliku suhtumise.
Cháveze isa on Hugo de los Reyes Chávez (endine piirkondlik haridusjuht ja endine parempoolse Sotsiaal-Kristliku Partei liige, kes on praegu Barinase osariigi kuberner. Tema ema on Elena Frías de Chávez.
Chávezel on neli oma last: Rosa Virginia, María Gabriela, Hugo Rafael ja Rosinés. Ta on olnud kaks korda abielus ja elab praegu lahus oma teisest abikaasast Marisabel Rodríguez de Chávezest.
Hugo Chávez lõpetas 5. juulil 1975 Venezuela Sõjateaduste Akadeemia, saades magistrikraadi sõjanduses ja inseneriteaduses. Edasi läks ta magistriõppesse politoloogia alal Simón Bolívari Ülikooli Caracases. See jäi tal pooleli.
Endine langevarjur Chávez sai tuntuks ebaõnnestunud sõjaväelise riigipöörde juhina 1992. Kui ta oli kaks aastat vangis olnud, andis president Rafael Caldera talle armu ja temast sai poliitik. Ta asutas uue partei Viienda Vabariigi Liikumine ("Movimiento V República").
Chávez võitis presidendivalimised 6. detsembril 1998 ja uuesti 30. juulil 2000 suurima osalusega viimase 40 aasta jooksul (56,2%). Tema programm nägi ette võitlust korruptsiooni ja vaesusega ja ta mõistis hukka kaks parteid, kes olid Venezuelas võimul olnud alates 1958. aastast.
4. detsembril 2006 saavutas ta tagasivalimise kolmandaks ametiajaks, tagades endale ülekaaluka edu vastaskandidaadi Manuel Rosalese ees.
Kõik 5 suuremat telekanalit ja enamik ajalehti on tema vastu. Chávez väidab, et opositsioonilist ajakirjandust kontrollivad jõud, kelle huvidele tema poliitika vastu käib. Ajakirjanduse väitel jälle on Chávez oma ütlustega ajakirjanikud ära hirmutanud. Samuti olevat ta lasknud jõukudel ajakirjanikke vägivallaga ähvardada.
Chávez on käiku lasknud ja Rahvuskogu heaks kiitnud 49 seadusest koosneva komplekti, millega teostub vasakpoolne majanduspoliitika. Venezuela Kaubanduskodade Föderatsioon ("Fedecámaras") vastustas neid seadusi ägedalt ja otsustas kutsuda üles üldäristreigile 10. detsembril 2001.
Chávez laskis välja vahetada Venezuela riikliku naftakompanii Petróleos de Venezuela (PDVSA) juhtkonna väidetavalt väärjuhtimise ja korruptsiooni tõttu, kuid PDVSA juhatuse pooldajad omistavad sellele sammule poliitilised motiivid.
15. jaanuaril 2003 esines Chávez Venezuela Rahvuskogule kõnega olukorrast riigis. Et opositsiooni esindajad kohal ei viibinud, siis ta kõneles üksnes oma partei liikmetele ja talle kaasatundvatele diplomaatidele. Kõnes tunnistas ta muuhulgas (võib-olla arvates, et tema sõnu ei avaldata), et kutsus esile PDVSA kriisi selleks, et olemasolevat organisatsiooni hävitada.
Chávezi naftaekspordipoliitika ja tema avalik sõprus Kuubaga on toonud kaasa USA valitsuse halva suhtumise. Chávez on Fidel Castro lähedane sõber; Venezuela tarnib Kuubale 53 000 barrelit (8000 m³) naftat päevas, saades vastutasuks sadade arstide, õpetajate ja teiste spetsialistide tööjõu. See on võimaldanud Kuuba majandust elavdada ning tõsta tervishoiu ja kirjaoskuse taset Venezuelas.
Chávez oli ka esimene demokraatlikult valitud president, kes külastas Saddam Husseini pärast 1991. aasta Lahesõda (11. augustil 2000). Ta vastustas ägedalt 2003. aasta sissetungi Iraaki.
8. jaanuaril 2007 teatas Chávez, et asub kiirendama sotsialistlikku revolutsiooni. Selleks lubas ta taotleda kongressilt täiendavaid volitusi, et riigistada energia-, kommunaal- ja telekommunikatsiooniettevõtted ning lubas võtta sõltumatuse riigi keskpangalt.
28. mail 2007 sulges Chávez ühe opositsioonilistest telekanalitest ja asendas selle sotsialistlikku revolutsiooni ülistava kanaliga.


Kirov.
Kirov (vene Киров; aastani 1934 Vjatka, aastani 1780 Hlõnov'") on linn Venemaa Euroopa-osas. Ta on Kirovi oblasti keskus. Elanike arv 448 500 (2005). Asub Vjatka jõe ääres.
Linn nimetati ümber 1934. tapetud ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee I sekretäri Sergei Kirovi mälestuseks Kiroviks.
Linn jaguneb neljaks rajooniks: Lenini, Oktoobri, Pervomaiski ja Novovjatski rajoon.
1989. aastal liideti Kiroviga Novovjatski linn, tänapäeval Kirovi Novovjatski rajoon.
Kirovi linna haldusalas on kaheksa linnaümbruse valda ("сельский округ"). Suuremad asulad on Ljangassovo (umbes 13 000 elanikku) ja Radužnõi alev (umbes 10 000 elanikku).
Kirovi Pobedilovo lennujaam asub Ljangassovos.
Ajalugu.
12-13. sajandil oli Hlõnov üheks Põhja-Venemaa piirkonnas asuvatest demokraatliku riigikorraga vabariigist koos Novgorodi ja Pihkva vabariigiga, kus võimu teostasid rahvaesindajate poolt veetše ning riigijuhiks oli valitav vürst. Hlõnovi vabariik kaotas oma sõltumatuse ja osalise iseseisvuse 15. sajandil pärast Moskva suurvürstide poolset ekspansiooni Põhja-Venemaale ning Moskva Suurvürstiriigi võimu kehtestamist.


Eestimaa kindralkuberneride loend.
"Selles loendis on loetletud Eestimaa kubermangu kindralkubernerid."
Kindralkuberner, oli Rootsi kuninga või Venemaa keisririigi keisri/keisrinna poolt määratud kõrgeim Eestimaa kubermangu valitsusametnik
Eestimaa kindralkubernerid 1674–1710.
Rootsi Kuningriigi koosseisus
Eestimaa kindralkubernerid 1710–1876.
Aastal 1710 läks Eestimaa Venemaa võimu alla.
Eestimaa kindralkubernerid 1808–1819.
1808–1818 oli Eestimaa kubermangul eraldi kindralkuberner või tsiviilülemjuhataja.
Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkubernerid 1819–1876.
Ametikoha nimetusena kasutati ka väljendit "(Остзейский генерал-губернатор")


Peter August Friedrich.
Peter August Friedrich (vene Петр Август Фридрих Гольштейн-Бекский) (7. detsember 1696 Königsberg – 22. mai 1775 Tallinn) oli Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsog 1728–1775 ning Venemaa sõjaväelane ja riigitegelane.
Elulugu.
Peter August Friedrich sündis Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsogi Friedrich Ludwigi (1653–1728) ja Schleswig-Holstein-Sonderburg-Augustenburgi printsessi Luise Charlotte (1658–1740) pojana. Tema isapoolsed esivanemad põlvnesid Taani kuninga Frederik II ja Liivimaa kuninga Magnuse nooremast vennast Johannist.
Peter August Friedrich teenis algul ooberstina Hessen-Kasseli sõjaväes kuni Venemaa keisrinna Anna Ivanovna ta Venemaa armeesse kutsus ja polkovniku aukraadi andis. Holstein-Beck osales 1735–1739 aastatel Vene-Türgi sõjas ning Kübarate sõjas 1742. aastal Rootsi vastu.
1743–1753 oli Peter August Friedrich Eestimaa kuberner. Seejärel asus Holstein-Beck uuesti sõjaväeteenistusse, sai "général en chefi auastme ja võttis osa Seitsmeaastases sõjast.
1758–1762 oli ta uuesti Eestimaa kuberner. Schleswig-Holsteini päritolu Peeter III troonilepääsemise puhul ülendati Peter August Friedrich 1762. aastal kindralfeldmarssaliks ning määrati Eestimaa kindralkuberneriks ja samaaegselt Peterburi kubermangu kindralkuberneriks. Peale Peeter III kukutamist 1762. aasta juunis jäeti Holstein-Beck ilma Peterburi kindralkuberneri ametikohast, kuid ta jäi Eestimaa kindralkuberneriks, kellena töötas kuni oma surmani 1775. aastal.
Talle kuulus Haabneeme ja 26. mail 1758 keisrinna Jelizaveta Petrovna poolt kingitud Lagedi, Saha ja Viimsi mõis.
Teda autasustati Venemaa kõrgeima, Püha Andrease ordeniga.
Ta on maetud Tallinnasse Niguliste kiriku kõrvale püstitatud Holstein-Becki hauakabelisse.


Volhovi jõgi.
Volhovi jõgi juulis 2004, taustal Novgorod
Volhovi jõgi (vene "Волхов", soome Olhavajoki) on jõgi Euroopas. Pikkus 224 km.
Algab Ilmjärvest. Ülemjooksul voolab aeglaselt. Läbib lähte lähedal Novgorodi. Alamjooksul laskub balti klindilt, moodustades kärestikke. Kärestikest allavoolu voolab rahulikult, jõekaldal on Kiriši, Volhovi ja Novaja Ladoga linn. Suubub Laadoga järve.


Ilmjärv.
Ilmjärv (vene keeles "Ильмень", vanavene "Илмерь"; soome keeles "Ilmajärvi") on järv Venemaal.
Ilmjärve ehk Ilmeni veepinna tase, seejuures ka sügavus ja pindala kõiguvad tugevalt. Keskmine tase on 18 meetrit üle merepinna. Suurim sügavus ulatub 10 meetrini, pindala on kuni 2100 km2. Välja voolab Volhovi jõgi, sissevoolavatest jõgedest on tähtsamad Lovat, Msta, Pola ja Šelon.


Menorca.
Menorca [men'orka] on Hispaaniale kuuluv saar Vahemeres, idapoolseim Baleaari saartest.
Saare pindala on 668 km². Saare suurim kõrgus 358 meetrit (El Toro mägi). Seal elab umbes 88 tuhat inimest.
Saare idarannikul on Maó laht, mis on kitsas, aga sügav ja hästi varjatud, sellisena parimaid sadamaid Vahemeres.
Ajalugu.
Menorca on tuntud megaliitide poolest, mis arvatakse pärinevat ajast 3000–1200 eKr. Neid on sadu ja nende seas on nii hauakambreid, T-kujulisi kiviskulptuure kui kivist kaitserajatisi. Arvatakse, et neid on mõjutanud teised tollased Vahemeremaade kultuurid, näiteks minose kultuur Kreetal.
Kirjalikes allikates on Menorcat esimest korda mainitud 6. sajandil eKr. Baleaarid koosnevad ühest suurest ja ühest väikesest saarest ning sellest tulenesid saarte ladinakeelsed nimed "Maiorica" ja "Minorica". Siit pärinevad saarte tänapäevased nimed Mallorca ja Menorca.
Saare vallutasid foiniiklased, hiljem kartaagolased. 123-122 eKr läksid saared Rooma riigile. Pärast Augustuse maadejaotust kuulusid nad "Hispania Tarraconensise" provintsi. Pärast Diocletianuse ja Constantinose riigireforme moodustasid Baleaarid ja Pitiuusid 369 uue provintsi "Insulae Baleares". 5. sajandil tungisid saarele vandaalid. 534–768 kuulusid Baleaarid Bütsantsile, seejärel vallutasid need araablased.
903 liideti Menorca Manûrqa nime all Cordoba kalifaadiga. 1231 vallutasid kristlased Mallorca, misjärel Menorcast sai sõltumatu islamiriik. 17. jaanuaril 1287 vallutas Aragoni kuningas Alfonso III ka Menorca ja 17. jaanuari tähistatakse Menorcal rahvuspühana. Araablased, kes keeldusid kristlusesse pöördumast, müüdi orjadeks.
Menorca kuulus Majorca kuningriiki, mis oli Aragoni sõltlasriik. 1344 liidendas Aragon selle endaga, seejärel sai osaks Hispaaniast. 1708 vallutas Hispaania pärilussõjas saare Suurbritannia. 1802 sõlmitud Amiensi leping andis saare Hispaaniale tagasi.


Antipood.
Antipood on punkt, mis asetseb diametraalselt Maa vastasküljel. Punkti ja selle antipoodi ühendav sirge läbib maaellipsoidi geomeetrilist keskpunkti.
Reisiks ümber Maakera loetakse, muude tingimuste kõrval, ka antipoodide läbimist


Michigani järv.
Michigani järv on järv Põhja-Ameerikas.
Ühendatud Mackinaci väina kaudu Huroni järvega.


Nils Bielke (1644–1716).
Nils Turesson Bielke (7. veebruar 1644 Stockholm – 26. november 1716 Rootsi) oli Rootsi väejuht, diplomaat, riigimees ja Salestadi krahv.
Ta juhatas 1676 Lundi lahingus ratsaväerügementi, sai 1678 kindralleitnandiks, 1679–1681 oli ta Rootsi saadik Prantsusmaal, 1687 sai ta krahvitiitli ja immatrikuleeriti 1689 Bielke nime all Rootsi rüütelkonda krahvisuguvõsana nr.29. Samal aastal määrati ta Eestimaa kindralkuberneriks, kuid asus peagi ametisse Pommeri kindralkubernerina. 1690 ülendati ta feldmarssaliks.
Perekond.
Nils Bielke vanemateks olid riiginõunik ja Salestadi vabahärra Ture Nilsson Bielke (1606–1648) ja Djursholmist pärit Christina Anna Banér (u.1625–1652). Tema ema oli Riia asehalduri, riiginõunik Svante Gustafsson Banéri (1584–1628) tütar. Õde Ingeborg Bielke (surnud 1671) oli 1670. aastast abielus krahv Gustaf Stenbockiga (1646–1672), kes oli krahv Gustaf Otto Stenbocki poeg.
Teised lapsed: Gustaf (1672–1672), Ture (1674–1674), Adam (1679–1679) ja Sofia Charlotta (1693–1696) surid kõik noorelt.


Náxos.
Naxos (Vana-Kreeka kontekstis Naxos) on suurim Küklaadidest.
Kõrgeim mägi on 1003 m kõrgune, sellisena kõrgeim Küklaadides.
Naxosel jättis Theseus Ariadne maha.


Mälaren.
Mälaren. Paremal on Stockholm (roosa).
Mälaren on järv Euroopas, Rootsis.
Järve pindala on 1140 km², olles sellega suuruselt Rootsi kolmas järv Vänerni ja Vätterni järel. Suurim sügavus on 64 meetrit.
Järves on palju saari ja lahtesid.
Välja voolavad Norrström ja Söderström. Kõrge veeseisu korral meres voolab merevesi järve. Keskmine veetase järves on vaid 30 cm üle merepinna.


Newfoundland.
thumb
Newfoundland on saar Põhja-Ameerika ranniku lähedal Atlandi ookeanis. Kuulub Kanadale ja on osa Newfoundlandi ja Labradori provintsist.
Idas, kirdes ja lõunas külgneb ookeani avaosaga, edelas Caboti väinaga, läänes Saint Lawrence'i lahega ja loodes Belle Isle'i väinaga. Saare pindala on 111 390 km². Saarel on madalaid mägesid, kõrgusega kuni 814 meetrit. Rannikul on palju lahtesid ja poolsaari.
Newfoundland on pindalalt maailma 16. ja Kanada 4. saar.


Arteesia kaev.
Arteesia kaev on kaev, mille vesi iseenesest maapinnale tõuseb.
Selle nähtuse tekkepõhjuseks on asjaolu, et kaevu toitva pinnavee veelade on kohati kaevu ülaosast kõrgemal. Seetõttu tõuseb vesi ühendatud anumate printsiibi tõttu iseenesest pinnale. Nähtusele on nime andnud Artois' provints. Arteesia kaeve leidub ka Eestis.


Sava.
Sava [s'aava] on jõgi Euroopa kaguosas.
Jõe lähe asub Alpides Sava Dolinska ja Sava Bohinjska ühendamisel. Voolab kagu ja ida suunas läbides Zagrebi. Suubub Belgradis paremalt Doonausse. Pikkus 940 km.


Neuchâteli järv.
Neuchâteli järv (sks. k. Neuenburgersee) on järv Euroopa keskel Šveitsi loodeosas pealinnast Bernist 30–40 km lääne pool.
Järve pindala on 218 km2, pikkus kirde-edela suunal 38,5 km, ruumala 14 km3 ning suurim sügavus 153 meetrit. Veetase on 429 meetrit üle merepinna. Järve valgla katab umbes 2670 km2.
Neuchâteli järv on suurim täielikult Šveitsi piires paiknev järv.
Suurim linn järve kaldal on samuti Neuchâtel.
Kirde pool on samas orundis jätkuks Bieli järv.


Novaja Zemlja.
Novaja Zemlja (vene "Новая Земля") on Venemaale (Arhangelski oblastisse) kuuluv saarestik Põhja-Jäämeres.
Novaja Zemlja koosneb kahest suuremast saarest (Põhja- ja Lõunasaar), mille vahel on kitsas väin Matotškin Šar, ja hulgast pisikestest saartest. Lõunas eraldab teda Vaigatši saarest 50 km laiune väin Kara Värav. Saarestikust itta jääb Kara meri ja läände Barentsi meri.
Saarestiku pindala on 83 tuhat km². Põhjast lõunasse on saarestiku pikkus 925 km. Lõunasaare laius on kuni 143 km, Põhjasaare laius kuni 123 km. Saared on mägised, olles Uurali mäestiku jätkuks.
Kliima on arktiline. Talv on pikk ja külm, kuni -40 °C, tuule kiirus ulatub kuni 40–50 m/s. Kõige soojema kuu, augusti keskmine temperatuur on -2,5 °C põhjas kuni +6,5 °C lõunas.
Umbes poole Põhjasaarest, 20 000 km², hõlmavad liustikud. Pidev jääkilp on 400 km pikkune, 70–75 km laiune ja üle 300 paks. See on Venemaa suurim jääkilp. Mitmel pool ulatub liustik mereni. Sealt laskuvad merre jäämäed.
Enamiku Lõunasaarest hõlmab arktiline tundra.
Saarestikus on palju järvekesi. Päikesekiirte all võib saarestiku lõunaosas järvevesi soojeneda kuni +18 °C-ni.
Novaja Zemlja elanikkonna enamiku moodustavad sõjaväelased: saartel on Venemaa tuumapolügoon. Suur osa saartest on radioaktiivselt saastatud: alates 1950ndatest lõhati seal Nõukogude tuumapomme ja 1961 maailma suurim vesinikupomm. Pärast tuumakatsetuste keelustamist atmosfääris lõhati pomme maa-alustes šahtides.


Astenosfäär.
Astenosfäär on Maa vahevöö ülemises osas vahetult litosfääri all paiknev poolvedel kiht.
Astenosfäär paikneb vahevöö ülemises osas, mandrite all 100–200 km ja ookeanide keskmäestike all 30–60 km sügavusel.
Astenosfääril "ujuvad" litosfääri laamad. Vedela osa ruumala ei ületa ilmselt paari protsenti astenosfäärist, seetõttu läbivad teda nii piki- kui ka ristlained, kuigi viimased märgatavalt nõrgenevad ja aeglustuvad.


Göran Boije.
Göran Nilsson Boije (Göran Boye, Yrjö Boije u. 1540 – 7. detsember 1617) oli soome päritolu Rootsi väepealik.
Ta määrati 1564 aastal ametnikuks Tallinna linnusesse, ülendati 1576 Soomes paiknevate vägede feldmarssaliks. Osales Liivi sõjas, kus 21. oktoobril 1578 võitis Poola vojevood Andrzej Sapiehaga Võnnu lahingus venelaste väge ja 1581 vallutas Paide linnuse. Oli 1578–1579, 1582–1583 ja 1592–1600 Eestimaa asehalduri ametis. Ta oli ka Lõuna-Soome "laaman" aastatel 1583–99 ja 1602–1617.
1595 aastal oli ta Eestimaa ja Tallinna asehaldurina ka üks Täyssinä rahu sõlmimise saadikutest. 1602 ülendati ta riiginõunikuks.
Talle kuulusid Gennäsi ja Kulla mõisad.
Perekond.
Göran Boije pärines 15. sajandil Rootsi asunud Böömimaa suguvõsast. Tema vanemateks olid Uusimaa Pohja vallast (rootsi "Pojo") Gennäsi külast pärit Soome asehaldur Nils Boije ja Brita Kristersdotter Horn (surn.1580). Tema ema oli Raseborgi ja Turu linnusefoogt Krister Klasson Horni (surn.1520) ja Ingeborg Siggesdotter Sparre af Rossviki tütar, ning Åminne ehk Joensuu mõisa vabahärra (1561), admiral Klas Kristersson Horni (1518–1566) õde.
Göran Boije oli abielus Högsjögårdi mõisast pärit Anna Göransdotteriga ja teistkordselt Magdalena Skadhega.
1629 immatrikuleeriti tema pojad Carl ja Claes Nr.16 all Rootsi rüütelkonda.
Tema sugulastest Johan Gustav Boije poeg, Gennäsi vabahärra Karl Gustaf Boije oli Kehtna ja Henrik Georg Boije af Gennäs Järvamaal Varangu mõisnik.
1747 immatrikuleeriti üks tema suguvõsaharu ka Liivimaa rüütelkonda Nr.59 Boye nime all.


Bengt Skytte.
Vabahärra Bengt Skytte af Duderhof (30. september 1614 Stockholm – 23. juuli 1683 Stockholm) oli Rootsi riigitegelane ja diplomaat, Duderhofi vabahärra, Grönsjö ja Marby härra. Tema isa oli Liivimaa kindralkuberner ja Tartu Ülikooli rajaja Johan Skytte, vend Tartu Ülikooli esimene rektor Jakob Skytte.


Friedrich von Löwen (1654–1744).
Friedrich von Löwen (vene Фридрих фон Левен (Левей); 5. juuli 1654 Koluvere mõis – 9. juuli 1744 Tallinn) oli baltisaksa poliitik.
Löwen oli Eestimaa maanõunik, kindralkuberneride Menšikovi ja Apraksini asetäitjana Eestimaa asekuberner 1711 – 14. august 1730, Eestimaa kuberner 1728–1736. Koluvere, Seira, Vanamõisa ja Lautna mõisnik.
Perekond.
Friedrich von Löwen sündis Georg Johann von Löweni ja Barbara Dorothea von Ferseni pojana.


Inn.
Inn on jõgi Euroopas.
Jõe lähe asub Alpides. Jõe pikkus on 510 km. Voolab ülemjooksul läbi Engadini ja keskjooksul läbi Tirooli. Alamjooksul voolab Baieri kiltmaal. Suubub Passaus paremalt Doonausse. Jõe ääres asuvad Braunau, Kufstein ja Innsbruck.
Tähtsaim parempoolne lisajõgi on Salzach.


Njassa järv.
Njassa ("Wayao" keeles njassa 'järv') ehk Malawi järv on Aafrika järv Ida-Aafrika riftivööndis.
Välja voolab Shire jõgi. Njassa järv kuulub Aafrika riftivööndi järvede hulka, olles tekkinud murrangu alale. Sellest tuleneb ka järve suur sügavus. Tulevikus(geoloogilises ajaskaalas) saab Njassa järvest uue tekkiva ookeani osa.


Ojamaa.
Ojamaa (rootsi "Gotland") on Läänemere suurim saar.
Ojamaa pindala on 2994 km². Saare suurim linn ja halduskeskus on läänekaldal asuv kunagine hansalinn Visby. Ojamaal elab ligi 60 000 inimest, neist umbes 22 600 Visbys. Saare elanike põhiline sissetulek tuleb turismist ja põllumajandusest. Ojamaa kuulub Rootsile.
Regiooni (Götaland) peetakse gootide päritolupaigaks.
Ojamaa moodustab eraldiseisva lääni.
Ajalugu.
Saar on götalaste koduks. Seda on seostatud ka gootidega, nimelt on Ojamaad peetud nende väljarännukohaks. Ojamaa minevikust jutustavad saagad väidavad, et saar alistus 9. sajandil vabatahtlikult svealaste (hiljem Rootsi) kuningale.
Keskajal oli Ojamaa tähtis kaubanduskeskus ning Visby oli 13. sajandil tähtsaimaks hansalinnaks Läänemerel. Visby linna ja saart valitseti eraldi ning konfliktide tõttu saksa kaupmeeste ning talupoegade vahel toimus kodusõda, mille pidi 1288.a. maha suruma Rootsi kuningas Magnus I. 1361. aastal vallutas saare Taani kuningas Valdemar Atterdag ning et Rootsi keskvõim oli järgnevalt nõrk ja Taani tõusis 14. sajandi lõpul võimsaimaks Läänemere riigiks, jäi see ligi kolmeks sajandiks Rootsi võimu alt välja. Saar okupeeriti 1394. aastal vitaalivendade poolt. Nad seadsid üles kaitselinnuse Visbysse. Saksa ordu armee vallutas Ojamaa aastal 1398, nad hävitasid Visby ning ajasid vitaalivennad saarelt välja. Landstingi võim taastati peale saare okupeerimist Saksa ordu poolt. Saar müüdi 1409. aastal Taani kuninganna Margretele ja sellest sai lõplikult Taani osa. 1440. aastatel valitses seda Erik Pommerist, kes oli Taani, Rootsi ja Norra troonilt kukutatud. Alles peale 1449. aastat sai Taani saare tagasi. Hilisel keskajal kuulusid kohalikku valitsusse (tingi) kaksteist talupoegade esindajat, maaomanikku või asukat.
1523. aastal, kui Taani kuningas Christian II kukutati, jäi Ojamaa temale ustavaks jäänud admirali Søren Norby võimu alla. Alles 1525. aastal suutsid Rootsi ja Taaniga liidus olevad lübecklased saare vallutada. Visby linnus jäi aga endiselt Norby kätte ja alles 1527. aastal sai kuningas Frederik I saare enda võimu alla.
Pärast 1645. aastal sõlmitud Brömsebro lepingut läks Ojamaa Rootsi võimu alla. 1675–1679 okupeerisid saart aga taas taanlased, kuid pidid pärast Skåne sõda sealt siiski taas lahkuma, hävitades Visby kindlustused. Põhjasõja ja Vene-Rootsi sõja ajal rüüstasid saart venelased. Pärast 1809. aastat valitseb saarel rahuaeg.
Kultuur.
Visby linn on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Visbyt ümbritseb ringmüür, mis pärineb Hansa Liidu aegadest.
Ojamaa asukad rääkisid traditsiooniliselt oma keelt, gutni keelt. Tänaseks on nad võtnud kasutusele ühe rootsi keele murde, mida tuntakse kui "Gotländska". 13. sajandil kirjutati üles saare seadused ("Guta lagh"). Ka see oli kirjutatud gutni keeles.
Ojamaa on tuntud oma 94 keskaegse kiriku poolest, millest enamus on taastatud ning kasutuses. Kirikud on gooti ja romaani stiilis. Esimesed ehitati aastatel 1150–1250, teised aga 1250–1400. Vanim kirikumaal pärineb 12. sajandist.
Ojamaal mängitakse traditsioonilisi oskusmänge kubb, pärk ja varpa. Need mängud on nn "Gutniska Lekar"i osaks, millega tegeletakse suvekuudel ja eriti jaanipäeval. Mõningad neist on levinud ka Ameerika Ühendriikides.
Heraldika.
Ojamaa sai endale vapi aastal 1560, Taani võimu ajal.
Mitteametlik lipp kujutab Skandinaavia risti.


Boora.
Boora (Horvaadi keeles: "bura", Sloveeni keeles: "burja", Bulgaaria keeles: "буран", Türgi keeles: "poyraz") on külm mägedest laskuv katabaatiline tuul Aadria ja Musta mere kirderannikul.


Bengt Klasson Horn.
Vabahärra Bengt Klasson Horn af Åminne (10. november 1623 Vikhus – 7. veebruar 1678 Riia) oli Rootsi poliitik ja väejuht.
Bengt Horni vanemateks olid riiginõunik ja Åminne vabahärra Klas Kristersson Horn (1587–1651) ja Sigrid Oxenstierna (1590–1644), kelle vend Bengt Oxenstierna (1591–1643) ja poolvend Gabriel Oxenstierna (1586–1656) olid kõrgetel ametikohtadel Eesti, Liivi- ja Ingerimaal. Tema vend Krister Klasson Horn (1622–1692) oli samuti riigitegelane, vanaisa Krister Klasson Horn (1554–1612) oli Rootsi saadik Täyssinä rahu sõlmimisel ja vanavanaisa Klas Kristersson Horn (1518–1566) Viiburi asehaldur ja admiral, kes sai 1561 aastal Åminne ehk Joensuu mõisa vabahärra tiitli.
1647 määrati ta Blå rügemendi kapteniks, 1653 ülendati ooberstiks ja 1656 kindralmajoriks. Oli aastast 1656 Eestimaa kuberner, 1660 sai riiginõunikuks ja oli 1661 aastal Rootsi delegatsiooni juhiks Kärde rahu sõlmimisel. Aastatel 1672–1674 Eestimaa kindralkuberner, 1674 Svea õuekohtu president ja 1677 ülendati feldmarssaliks.
Perekond.
Abiellus 20. novembril 1652 Stockholmi lossis vabapreili Margareta Sparrega (1631–1660), kes oli maamarssal Lars Eriksson Sparre (1590–1644) ja Märta Banéri (1593–1638) tütar.
Kolmas abikaasa oli 11. oktoobrist 1677 vabapreili Margareta Bielke (1653–1726), kes oli kantsler Gustaf Bielke (1618–1661) ja Maria Elisabet Sparre (1623–1662) tütar.


Roosilõhnaline kuldjuur.
Roosilõhnaline kuldjuur ("Rhodiola rosea") on paksuleheliste sugukonda kuldjuure perekonda kuuluv rohttaim.
Levila.
Kuldjuur kasvab metsikult külmas kliimas: Arktikas, Kesk-Aasia mägedes, Kaljumägedes, Uuralis, Lõuna-Siberi ja Kaug-Ida mägedes ning Euroopa mäestikes: Alpides, Püreneedes ja Karpaatides, lisaks Skandinaavias, Koola poolsaarel, Islandil, Suurbritannia saarel ja Iirimaal. Mägedes kasvab ta kuni 2280 meetri kõrguseni.
Kirjeldus.
Roosilõhnaline kuldjuur on kahekojaline taim. Ühel taimel on mitu (10–15) 5–35 cm kõrgust vart. Harva kohtab ka ühe varrega isendeid. Juured on tugevad, pealt kuldse varjundiga, seest valged. Juurikal on iseloomulik roosilõhn. Juurikat nimetatakse küll kuldjuureks, aga tegelikult on juurikas pigem pronksja või pärlmutterjat värvi.
Taime lehed on piklik-munajad, ellipsikujulised või terava otsaga, tipuosas saagja servaga.
Taim õitseb juunis-juulis. Õied on kollased. Õisikud meenutavad korvõieliste õisi, kuigi kuldjuur pole nendega sugulane. Vili on rohekas püstiseisev kukkur. Viljad küpsevad augustis.
Kasutamine.
Roosilõhnaline kuldjuur võib olla tõhus meeleolu parandamisel ja depressiooniga võitlemisel. Pilootuuringud inimestel on näidanud, et ta parandab füüsilist ja vaimset võimekust ning võib vähendada väsimust. Ka katsed rottidega on näidanud, et roosilõhnaline kuldjuur hoiab ära stressiga seotud muutusi söögiisus, kehalises aktiivsuses, kaalus ja sigimistsüklis. Inimesel on annus 340–680 mg päevas näidanud 18–70-aastastel mees- ja naispatsientidel olulist mõju kerge või mõõduka depressiooni korral. Kuldjuureekstrakti kasutamine suurendab vaimset võimekust, eriti keskendumisvõimet, nii tervetel inimestel kui ka kroonilist väsimust põdevatel läbipõlemissündroomi all kannatavatel isikutel.
See mõju on seotud serotoniini ja dopamiini taseme parandamisega kehas monoamiinoksidaasi pärssimise tõttu ja mõju pärast opioidsetele peptiididele, näiteks beeta-endorfiinidele, kuigi täpsed neurokeemilised mehhanismid ei ole veel teadusuuringute abil täpselt dokumenteeritud.
Taime kuivatatud risoom sisaldab eeterlikke õlisid. Üks uuringuist tuvastas 86 lenduvat komponenti, millest kõige rikkalikumalt olid esindatud monoterpeen-süsivesikud, monoterpeen-alkoholid ja sirge ahelaga alifaatsed alkoholid.
Peamine lõhna tekitav aine on geraniool, seda täiendavad geranüülatsetaat, bensüülalkohol ja fenüületüülalkohol.
Rahvameditsiinis.
Taime juuri kasutatakse altai rahvameditsiinis toniseeriva ja organismi tugevdava vahendina. Taimest valmistatud ekstrakt on ergutava, väsimust ja nõrkusetunnet peletava ning töö- ja suguvõimet suurendava vahendina. Kuldjuurt kasutatakse ka hiina rahvameditsiinis. Tänu antiseptilisele toimele on kuldjuur kasutusel ka kosmeetikas ja dermatoloogias, kust temast saadavaid eeterlikke õlisid kasutatakse kreemide ja näovee koostises.
1970–1973 uuriti Gorno-Altaiskis võimalusi taime introdutseerimiseks. Mitmesugustesse tingimustesse rajati istandusi ja vaadati, kuidas kasvab. Üldiselt kasvas kenasti, kasvatada oli lihtne. Selgus, et seemnest ja juurest kasvatatud taimedel oli oluline erinevus: seemnest kasvatatud taimede juurikas kasvas kuni 20 korda raskemaks. Kõige tõhusam seemnetest paljundamise meetod oli nende külvamine vahetult enne talve. Taim ei ole nõudlik soojuse ja valguse suhtes, küll aga nõuab pidevat niisutamist.
Rahvameditsiinis kasutatakse ravimina enam kui 2 varrega taime juuri. Neid kogutakse augustis- septembris. Teist korda võib samast kohast juuri koguda 10-15 aasta pärast. Juurest valmistatakse ekstrakt näiteks nii: 10 g kuldjuurele valatakse 100 g viina, lastakse 10 päeva seista, loksutatakse sageli ja pärast võetakse pool teelusikatäit päevas.


1696.
1696. aasta (MDCXCVI) oli 17. sajandi 96. aasta.


Serbia vapp.
Serbia vapp on Serbia Vabariigi vapp.
17. augustil 2004 otsustas Serbia parlament võtta viisnurgaga vapi asemel taas kasutusele keskaegne vapp, mida viimati kasutati 19. sajandil. Tegemist on endise Obrenovićite dünastia vapiga.
Samal hääletusel otsustati võtta hümnina taas kasutusele "Bože pravde" ning asetada uue vapi kujutis lipu vasakusse vardapoolsesse nurka.
Otsus tehti häältega 183:0, kusjuures Sotsialistliku Partei saadikud boikoteerisid hääletust.
Vapi kirjeldus.
Vapil on Nemanjićite dünastia kroon kahe peaga valge kotka kohal.
Kotka rinnal oleval punasel vapil on kujutatud risti ja nelja kirillitsa tähte C. Need on esitähed lausest "Samo Sloga Srbina Spasava" (Ainult ühtsus päästab serblasi). Serbia valitsuse kodulehel esitatud kirjelduse kohaselt on tegemist hoopis nelja tulerauaga.
Vapp kuni 2004.
Pärast Teist maailmasõda võeti kasutusele Nõukogude liidu ja teiste sotsialistlike riikide vappide eeskujul kujundatud vapp. Traditsioonilise Serbia sümbolina pandi vapile ka nelja C-ga vapp, kuid ilma ristita.


Kirjavahemärgid.
Kirjavahemärgid ehk vahemärgid on kirja märgid, mida kasutatakse lause kirjapildi struktureerimiseks.
Kirjavahemärgid täidavad kirjalikus kõnes umbes sama rolli nagu kõne- ja hingamisrütm, intonatsioon ja pausid suulises kõnes, mida pole võimalik kirjalikku teksti üle kanda.
Kirjavahemärkide kasutamist ja kirjavahemärkide süsteemi nimetatakse interpunktsiooniks.


Interpunktsioon.
Interpunktsioon ehk punktuatsioon ehk kirjavahemärgistus ehk vahemärgistus on kirjavahemärkide kasutamine.
Interpunktsiooniks nimetatakse ka kirjavahemärkide süsteemi mingis kirjasüsteemis.
Ajalugu.
Vanim ürik, mis kasutab interpunktsiooni, on Meša steel, kus sõnade vahel on punktid ning mõttelõikude vahel horisontaaljooned.
Vanakreeka kirjades on sõnade vahel vertikaaljoon, üks, kaks või kolm punkti ülestikku.
Vanarooma raidkirjades on interpunktsioon sagedasem: punktidega eraldatakse sõnu, rea lõpus aga punkti ei ole.
7. sajandil tekivad teised süsteemid, mille ehitus on siiski samalaadne. Karolingide ajal kasutati eraldusmärgina punkti, peale selle oli aga juba kasutusel kriips ("virgula"). Sellise interpunktsiooni võtsid üles hilisema keskaja trükkalid ning kasutasid seda ilma üheselt mõistetavate reegliteta.


Gustav Otto Douglas.
Krahv Gustav Otto Douglas-Skenninge ("Оттон Густав Дуклас (Дуглас-Скеннинген)"; 23. veebruar 1687 Stockholm – 2. veebruar 1771 Tallinn) oli šoti päritolu Rootsi ja hiljem Venemaa sõjaväelane ning riigitegelane.
Gustav Otto Douglas sündis Västerbotteni lääni kuberneri ooberst Gustaf Douglase (1648–1705) ja Beata Margareta Stenbocki (1661–1735) pojana. Tema isapoolne vanaisa oli Rootsi feldmarssal Robert Douglas ja emapoolne vanaisa feldmarssal Gustaf Otto Stenbock.
Ta teenis noorena Rootsi armees, kuid langes 1709. aastal Poltava lahingus vangi ja alates 1714. aastast teenis Vene sõjaväes, osaledes Soome okupeerimisel Isoviha ajal. Oli hiljem Eestimaa maanõunik.
1725. aastast oli ta kindralmajor ja 1729. aastast kindralleitnant. 1735–1739 osales Douglas Vene-Türgi sõjas ning sai 1737. aastal "général en chef"i auastme.
11. august 1738 – 22. märts 1740 oli Douglas Eestimaa kuberner
1740. aasta juunis ta arreteeriti.
Talle kuulusid Albu ja Kukevere mõis.


Saimaa.
Saimaa on järv Soome kaguosas. Tema geograafilised koordinaadid on 61°15′N, 28°15′E.
Et järv on väga liigestatud kaldajoonega (rannik on paljudes kohtades kaljune) ja saarterohke, siis tajutakse selle osi eraldi järvedena ja järve nimetatakse ka Saimaa järvistuks'". Ühesuguse veetaseme tõttu on tegemist siiski ühe järvega.
Kogu järve pindala on umbes 4400 km². See on Soome suurim ja Euroopa suuruselt neljas järv. Selle keskmine osa moodustab kitsamas mõttes Saimaa järve, mille pindala on 1147 km². Saimaas on 3507 saart, mille kogupindala on 1850 km².
Saimaa suurim sügavus on 84 m, keskmiselt 17 m. Seetõttu on järve maht 36 km³, mida on mõnevõrra vähem kui Päijänne järvistus. Veetase on keskmiselt 75,7 m üle merepinna. Kuigi järvede kaldajoon ei ole kindlaksmääratud suurus, hinnatakse Saimaa kaldajoone pikkuseks 13 700 km, mis on suurem kui näiteks Kreeka, Suurbritannia, Mehhiko, Itaalia või Brasiilia rannajoone pikkus.
Nagu teisedki Soome järved, tekkis ka Saimaa pärast jääaega ja kogu Soomet katnud igijää sulamist. Lõunast takistas seal äravoolu Salpausselkä ja põhja pool olid samuti kõrgendikud. Niimoodi kogunes järve vesi ja esialgu oli veetase märksa kõrgem praegusest. Umbes 5 tuhat aastat tagasi moodustus Vuoksi jõgi, mille kaudu osa veest ära voolas ja järve veetase alanes tänapäevaseks.
Saimaa ääres asuvad Imatra, Lappeenranta, Puumala, Savonlinna, Mikkeli, Varkaus, Joensuu ja Kitee.
Äravool.
Saimaa järvest voolab välja Vuoksi jõgi, mis suubub Laadoga järve.
1850 avati Saimaa kanal, mis ühendab Saimaad Läänemerega. Kanal on 42,9 km pikk ja see jõuab merre Venemaal Viiburi juures. Ligi pool, täpsemalt merepoolsed 19,6 km kanalist kuulub tänapäeval Venemaale. Kanal on laevatatav ja tal on 8 lüüsi. 1991 avati Saimaa kanal ka turistidele.
Veeliiklus.
Järv toimib siseveeteena. Saimaa kanal ühendab teda Läänemerega. Teised kanalid ühendavad Saimaa järve teiste Ida-Soome järvedega, muu hulgas Unnukka, Kallavesi, Pielise ja Juojärvi järvega.
Kanaleid kasutati varem põhiliselt puidu ja muude kaupade veoks, sealhulgas palgiparvetuseks. Tänapäevalgi käib Saimaa kanalil elav kaubavedu, aga suurema osa kanalitel sõitjatest moodustavad paadituristid ja -matkajad ning kruiisituristid.
Peamised sadamad Saimaal on Lappeenranta, Savonlinna, Mikkeli ja Joensuu.
Loomastik.
Saimaa järves elavad endeemsed saimaa lõhed ja mageveega kohastunud saimaa hülged ("Phoca hispida saimensis"), kes on ohustatud.
Vaatamisväärsused.
Haukivesi järve saartel paikneb Linnansaari rahvuspark.
Panoraamvaade.
Vaade Kotasaari saarelt põhja poole
"Vaade Kotasaari saarelt põhja poole"


Orkney saared.
Orkney saared on saarestik Suurbritannia saare põhjaranniku lähedal.
Koosneb üle 70 saarest, millest 20 on asustatud. Suurim saar on Mainland. Kuuluvad Suurbritanniale ja moodustavad Šotimaa haldusüksuse.
Orkney saartel asuvad neoliitilised asulakohad on ühed vanimad ja kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Briis.
Briis ehk vinu on maismaa ja mere kokkupuutealal ja nende vahetus läheduses puhuv temperatuurierinevustest põhjustatud kohalik tuul.
Asukoha järgi eristatakse mere- ja maa- ning mäe- ja orubriisi.
Mere- ja maabriis.
Mere- ja maabriis esineb mere, ookeani või suure järve kaldal. Vee suure soojusmahtuvuse tõttu soojeneb meri/järv aeglasemalt ning päeval tekib maapinna kohal tõusev õhuvool, merel aga laskuv. See tekitab merelt maale puhuva briisi. Öösel on olukord vastupidine, meri jahtub aeglasemalt kui maapind ning tuul puhub maalt merele.
Merebriisi ehk merelt puhuvat tuult on kõige tugevamini tunda rannikul. Sisemaal merebriis nõrgeneb, kuid võib ulatuda siiski rohkem kui 20 km kauguseni rannikust. Merebriis on tugevaim pärastlõunal, mil maa ja mere temperatuurierinevus on kõige suurem. Maabriis on tunduvalt nõrgem kui merebriis, sest temperatuurierinevused on öösel väiksemad kui päeval.
Mäe- ja orubriis.
Mäe- ja orubriis on põhimõtteliselt sarnane nähtus mere- ja maabriisile. Päikesekiired soojendavad orukülgi, mis omakorda annab osa soojusest õhule, mis hakkab mööda mäe külge tõusma – seda nimetatakse orubriisiks. Öösel jahtuvad mäetipud kiiremini ning külm ja tihedam õhk laskub alla orgudesse – tekib mäebriis.
Põhjapoolkeral esineb orubriis lõunapoolseil mäekülgedel palju tugevamini kui põhjapoolseil (varjus olevail). Et Päike tõuseb idast, algab orubriis mäe idapoolsel küljel ning saavutab suurima tugevuse keskpäeval. Põhjapoolsel mäeküljel esineb orubriis nõrgemini või puudub. Mäebriis ehk mäelt laskuv tuul saavutab oma suurima tugevuse umbes päikesetõusu ajaks. Mäe-, nagu ka orubriis, algab kõigepealt idapoolsel mäeküljel. Kui tõusev orubriis on piisavalt niiske, võivad mägedes tekkida rünkpilved. See tähendab, et mägedes võib oodata sadu või isegi äikest eelkõige pärastlõunal.
Mäebriis ja katabaatiline tuul, mille levinuimad nimed on boora ja mistraal, ei ole sama nähtus. Briisi tuleb eristada ka märksa suurema ulatusega, kuigi tekkepõhjuselt sarnasest mussoonist.


Pitiuusid.
Pitiuusid (hispaania "Islas Pitiusas") on saarestik Vahemeres. Asub Baleaaridest läänes, kuid teda peetakse ka Baleaaride lääneosaks.
Suurim saar saarestikus on Eivissa.


Chinook.
"See artikkel räägib tuulest; koeratõu kohta vaata artiklit Chinook (koeratõug); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Chinook (täpsustus)"
"Chinook" on föön Kaljumäestiku idajalamil.
Et Kaljumäestik on Alpidest kõrgem, on "chinook" veel kuivem ja soojem kui Alpide föön.
"Chinooki nimetatakse ka lumeõgijaks (inglise keeles "snoweater"), sest ta võib tunni ajaga sulatada 30 cm paksuse lumekihi.


Yorki dünastia.
Yorki dünastia oli Inglise kuningadünastia, Plantagenetide kõrvalharu. Oma nime sai saanud dünastia Yorki hertsog Richardi järgi. Yorkid võitlesid oma vaenlaste Lancasteridega Inglise trooni pärast 30 aastat. Seda verist kodusõda nimetatakse Rooside sõjaks, kuna Yorkide vapil oli valge ja Lancasteride vapil punane roos. Yorke saatis selles võitluses pikka aega edu, kuid kui Richard III langes Bosworthi lahingus 1485. aastal, sai võimule tema vennatütre mees Henry Tudor ja pani aluse Tudorite dünastiale


Peetrus.
Peetrus (suri umbes 64 Roomas) on tegelane evangeeliumites, paavstluse ja kiriku kaitsepühak.
Peetrus oli Joona poeg ja Andrease vend. Algselt kandis nime Siimon, aga kui temast vend Andrease mõjul Jeesuse järgija sai, andis Jeesus talle nimeks Keefas – (kreeka keeles "Petra"), mis tähendab 'kalju'. Peetrusest pidi saama kalju, millele ehitatakse kristlik kirik. Peetrusega on seotud lugu evangeeliumites, mille kohaselt Jeesus ennustas, et veel enne kukelaulu jõuab Peetrus teda kolm korda ära salata. Kukk kirikutornidel sümboliseerib seda lugu.
Paavstluse traditsioonis peetakse Peetrust esimeseks paavstiks. Kuid see on hilisem tuletus.
Legendide kohaselt löödi Peetrus risti pea alaspidi, kuna ta ei soovinud surra samamoodi nagu tema õpetaja, Jeesus.
Peetrus on kalurite, aga ka teiste ametite kaitsepühak.
Peetrus suhtus vähemasti alguses väga skeptiliselt paganamisjonisse ning oli sellega Pauluse tegevuse vastane. Hiljem aga aktsepteeris ka ümberlõikamatute kuulumist kirikusse.


Lancasteri dünastia.
Lancasteri dünastia oli Inglise kuningadünastia aastatel 1399–1471.
Lancasterid said oma nime nende esivanema Lancasteri hertsogi John of Gaunti järgi. Lancasterid sõdisid 30 aastat kodusõjas Yorkidega Inglise trooni pärast. Kuna Lancasteride vapisümboliks oli punane roos ja Yorkidel valge roos nimetati sõda Rooside sõjaks. Yorke saatis sõjas edu ja nad said küllaltki pikaks ajaks enda valdusse Inglise trooni. Kuid Lancasterid tõid mängu oma sugulase Henry Tudori, kes võitis 1485 Bosworthi lahingus Richard III vägesid. Henry Tudor pani aluse Lancasteride kõrvalliinile – Tudoritele.


Maagia.
Maagia on loodususundiline või kõrgusundiline riituslik käitumine, millega püütakse oma eesmärkide saavutamiseks enda tahtele allutada mingeid üleloomulikke jõude.
Analoogiamaagia (ka homöopaatiamaagia) sisaldab riitust, mille käigus mingi tegevuse matkimisega usutakse kutsuvat seda sündmust esile ka tegelikkuses. Näiteks on meremeestel uskumus, et vilistamisega on võimalik tuult esile kutsuda, samuti "voodoo"-vahanukkudesse nõelte torkimine.
Kontagioosne (ka kontakt-, sümpateetiline) maagia põhineb usul, et eemalseisva isikuga või olendiga on võimalik kontakti saada temaga kokku puutunud või talle kuulunud eseme kaudu. Näiteks võib tuua nii karukihva amuletina kaelas kandmise kui inimese kehakarvadest "armujoogi" valmistamise.


Shkodëri järv.
Shkodëri järv (albaania "Liqeni i Shkodrës", serbia "Skadarsko jezero" / "Скадарско језеро") asub Euroopas Albaania ja Montenegro piiril.
Pindala 370 ruutkilomeetrit. Sügavus kuni 12 meetrit. Veetase 5 meetrit üle merepinna. Järvest voolab välja Bunë jõgi.


Horoskoop.
Horoskoop on astroloogias skeem, mis kujutab planeetide ja teiste taevakehade asendit mingi sündmuse, näiteks inimese sünni hetkel. Horoskoobiks nimetatakse ka horoskoobi tõlgendust.
Ajakirjanduses avaldatavad nn horoskoobid on kirjutatud päikesemärgile, mis võtab arvesse vaid inimese sünnikuu (Maa tiirlemise tsüklit ümber Päikese), kuid ei arvesta päeva ja aastat (kõigi Päikesesüsteem planeetide ja Kuu tiirlemise tsükleid) ega kellaaega (Maa pöörlemist ümber oma telje). Neid horoskoopideks nimetada on ilmne liialdus.
Sõna "horoskoop" on teadaolevalt esimest korda kirja pandud (150 eKr. Aleksandria raamatukogus leidunud kirjutises esineb sõna "hōroskopoi", mis sõna-sõnalt tähendab 'tunnivaatleja'.
Sünnikaart ehk "radix" ehk nataalkaart ehk sünnihoroskoop on sünnihetkel asetleidva planeetide konstellatsiooni skemaatiline jäädvustus.
Täpse sünnikaardi koostamiseks on tarvis teada täpset sünniaega ja sünnikoha geograafilisi koordinaate.
Horoskoop koostatakse arvutuste teel, kasutades efemeriide ja astroloogiliste majade tabeleid. Tänapäeval jasutatakse selleks arvuti abi.


Rügen.
Rügen on saar Läänemere lõunarannikul, Saksamaa suurim saar.
Saare pindala on 926 km². Ta jaguneb mitmeks poolsaareks. Saarel on kuni 161 meetri kõrgusi kriidikünkaid, need moodustavad rannikul kohati panku.
Rügen hõlmab suurema osa Rügeni kreisist Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Kreisi kuuluvad veel saare idakaldal olevad Hiddensee ja Ummanzi saar ning veel mõned väiksemad saared.
Saare edelarannikut lahutab Saksamaa kirderannikust kitsas Stralsundi väin. 1936 avati sild (Rügendamm) üle väina. 20. detsembril 2007 avati juba teine sild (Rügenbrücke), mis ühendab saart Stralsundi linnaga. Rügenbrücke on Saksamaa pikim sild (selle pikkus on 4104 m). Silla kõrgus on 42 m, mis võimaldab laevadel silla alt läbi sõita. See meenutab Kuldvärava silda San Franciscos.
Saare kagurannikut lahtutab mandrist laiem Boddeni väin.
Rügenil on kaks rahvusparki: suurem Vorpommerni laguunipiirkonna rahvuspark saare lääneosas ja idas olev väiksem Jasmundi rahvuspark, mis kaitseb kuulsaid kriidikaljusid. Lisaks on saare kagukaldal Kagu-Rügeni biosfäärikaitseala nimeline loodusreservaat, mis hõlmab saare kaguosas olevad poolsaared.
Ajalugu.
Rügeni asustas umbes 4000 eKr peekerkultuuri kuuluv rahvas, mis kasutas saare tulekivivarusid.
Meie ajaarvamise algul asustas saare idagermaani hõim rugid, keda goodid nende esialgesest asukohast Odra ja Visla suudme vahel läände surusid. Selle hõimu järgi on Rügen ka oma nime saanud. 4. sajandil lahkusid rugid lõunasse, osalesid Lääne-Rooma riigi hävitamises ja kadusid ajaloost koos idagootidega.
7. sajandil asustasid Rügeni slaavlased rujanid või ranid, kes assimileerisid saarele jäänud germaanlased, kuid võtsid endale nende nime. Rügenist sai slaavlaste piirkondlik keskus (see piirkond ulatus Recknitzist Rycki jõeni. Selle poliitiline keskus oli Charenza ja religioosne keskus Rügeni põhjatippu rajatud kindlustatud tempel Svantevit.
Saare alistas alles 1168. aastal Taani. Järgnes slaavlaste ristimine ja saksastamine sakslaste massilise saarelekolimisega. Endised valitsejad said Rügeni vürstideks.
1325 arvati Rügen Pommeri hertsogkonna koosseisu. 1648–1815 kuulus ta Rootsile, seejärel läks Preisimaale. Ajal, mil Saksamaa oli lõhestatud, kuulus Rügen Saksa DV-sse.
Koodnimetust "Rügen" kandis operatsioon Hispaania kodusõjas, mille käigus pommitati Guernicat. Selles sõjas oli ka operatsioon "Bodden" saare kagurannikut mandrist eraldava väina järgi.
Saarel elab 77 tuhat inimest (2006). Sellega on ta kaua olnud Läänemere elanike arvult teine saar Usedomi järel, kuid on lähiaastail ilmselt tõusmas esikohale.
Kliima.
Rügeni kliima on mõõdukas. Kõige külmemate kuude, jaanuari ja veebruari keskmine temperatuur on 0,0 °C. Kõige soojema kuu, augusti keskmine temperatuur on +16,3 °C. Sademeid on keskmiselt 520–560 mm aastas ning päike paistab 1800–1870 tundi aastas.
Rügen on tähtis turismipiirkond. Üheski teises Saksamaa kreisis ei käi nii palju turiste ühe alalise elaniku kohta kui Rügenil.
Esimene supluskuurort saarel avati juba 1816 saare kagurannikul Putbusis, hiljem lisandus neid veelgi. Idaranniku kuurordid on rahvarohkemad.
Turistide jaoks on säilitatud saare ajalooline kitsarööpmeline raudtee, millel sõidavad auruvedurid.
Rügenil on sündinud 18. sajandil elanud Tartu justiitsbürgermeister Friedrich Konrad Gadebusch.


Delta.
Delta ehk suudmemaa on jõesetete kuhjumise tagajärjel tekkinud mitmeharuline jõesuu.
Delta tekib purdosakeste (peamiselt liiva, aleuriidi ja saviosakeste) settimisel aeglasema vooluga jõelõigul. Tavaliselt on selleks jõesuue. Setete kuhjumisel muutuvad nad takistuseks jõevoolu teel ning jõgi peab otsima uue tee. Setteist moodustuvad saared ja poolsaared.
Delta kuju mõjutavad lained ja looded. Lained takistavad deltade arengut, uhtudes setteid jõesuuetest laiali ja moodustades rannavalle, mis täidavad suuetevahelist ala ja ummistavad ka jõesuudmeid. Tugeva lainetuse korral võivad rannavallid ummistada kõik suudmed peale ühe. Delta võib esineda ka siis, kui jõgi hargneb suudme lähedal ja harud ühinevad taas enne rannavallist läbimurdmist, näiteks Guadalquiviri jõe delta.
Ka looded takistavad delta moodustumist: mõõnaga jõest välja voolav merevesi uuristab lehtrikujuliselt laieneva suudme ja uhub setted avamerele, tõusuga ujutab meri jõekaldad üle ning kannab setteid jõesängist välja. Suure hulga setete puhul võib delta siiski moodustuda, sest jõgi moodustab mitu lehtersuuet, mille vahele jääb saari. Näiteks Jangtse ja Meghna jõed.
Delta võib moodustuda ka sisemaal. Näiteks Okavango ja Murgabi jõgi moodustavad delta, aga harujõed ei suubu kuhugi, vaid kaovad hoopis kõrbeliiva. Nigeri jõel on keskjooksul sisedelta, aga allavoolu harud ühinevad taas. Sisemaa deltasid ei nimetata siiski alati deltaks.
Termin "delta" on pärit Herodotoselt, kes märkas Niiluse delta sarnanemisest kreeka tähele Δ. Delta kuju ei pea aga olema tingimata kolmnurka meenutav, näiteks Mississippi delta on niinimetatud linnujala-tüüpi. See on tüüpiline väga seteterikkale jõele: jõesetted moodustavad pikki poolsaari, mille vahele jäävad lahed.
Deltaaladel või nende vahetus läheduses elab tihti palju inimesi. Põhjuseks on enamasti viljakas muld, mis soodustab põllupidamist. Paljud suured linnad, nagu Aleksandria, Kolkata, Rotterdam, Shanghai, Marseille ja New Orleans, on tekkinud suurte deltat moodustavate jõgede suudmealale.
Paljud linnad, mis on ehitatud mere kaldale jõesuudme vahetusse lähedusse, ei pruugi enam olla mere kaldal, sest jõesetteist tekib pidevalt juurde uut maad. Näiteks Mississippi jõe delta tungib edasi kiirusega umbes 60, Niiluse delta aga "kõigest" 3 m aastas.
Maailma suurim delta on tekkinud Brahmaputra ja Gangese suudmealale. Enamiku sellest alast katab Bangladeshi Rahvavabariik. Eesti jõgede suurimad deltad on Kasari jõel ja Emajõel.


Föön.
Föön on kuiv ja kuum mägedest laskuv tuul.
Teke.
Fööni tekitab rõhkude vahe mäeaheliku tuulepealse nõlva kõrgrõhuala ning tuulealuse nõlva madalrõhuala vahel. Vastu mäeahelikku puhuv tuul lükkab õhu mägede jalamilt üle mägede. Mööda mäekülge ülespoole liikuv õhk paisub ja jahtub, sest õhurõhk on kõrgemal madalam. Algul jahtub suhteliselt kuiv õhk kuivadiabaatiliselt 10 kraadi võrra kilomeetri kohta. See kestab seni, kuni suhteline õhuniiskus on 100%. Seejärel leiab aset märgadiabaatiline jahtumine.
Sealjuures osa õhus sisalduvast niiskusest kondenseerub ning sajab alla. Veeauru kondenseerudes eraldub soojus, mis takistab õhu jahtumist. Märgadiabaatiline gradient sõltub mitmest asjaolust, kuid on reeglina umbes 5...6 °C/km: õhu temperatuur langeb 6 kraadi kilomeetri kohta. Mida kõrgemale õhk tõuseb, seda kuivemaks ta jääb. See protsess kestab, kuni õhk jõuab mäeharjale.
Ületades mäe, hakkab õhk sealse madalama rõhu tõttu laskuma. Nüüd ta soojeneb kuivadiabaatiliselt, sest õhu suhteline niiskus on langenud väga madalale. Kuivadiabaatiline gradient on umbes 10 °C/km. Seega soojeneb õhk palju kiiremini, kui ta tõustes jahenes. Seetõttu on õhk mägede tuulealusel nõlval märgatavalt soojem kui samal kõrgusel tuulepealsel küljel. Vahe on seda suurem, mida kõrgemad on mäed. Mida kõrgemale temperatuur tõuseb, seda kuivemaks õhk jääb. Mägede tuulealustel nõlvadel tekib tugev, puhanguline, soe ja kuiv tuul.
Toime.
Föön võib õhutemperatuuri mõne tunni jooksul 30 kraadi võrra tõsta, USA-s isegi 20 kraadi mõne minuti jooksul. Oletame, et niiske, 24°C temperatuuriga tuul ületab 4 km kõrguse mäe. Tema temperatuur teisel pool mäge oleks siis 24+(10–6)×4=40°C, selline nähtus on tavaline Surmaorus USA-s, mis on üks maailma palavamaid piirkondi.
Alpide föön võib esile kutsuda tugevaid torme tuule kiirusega 150 km/h. Need tormid kahjustavad sageli hooneid ja metsa.
Föön kõrvaldab ka lume. See efekt ei tulene ainult soojusest, vaid ka kuivusest.
Fööni puhul on peaaegu sinise taeva („fööniakna“) ees pilvesein („föönimüür“).
Mägede tuulealusel küljel tekivad tuulealused lained, mis ulatuvad mägedest kõrgemale. Piisava õhuniiskuse puhul moodustuvad sealjuures iseloomulikud pilved (läätsekujulised kõrgrünkpilved ehk "fööniläätsed"). Tuulealustes lainetes võivad purilennukid tõusta kõrgusele üle 10 000 m.
Alpide põhjaküljel kaasneb fööniga kuivuse tõttu väga hea nähtavus.
Mõju inimese tervisele.
Föön soodustab südame- ja vereringehaigusi. Paljudel inimestel tekivad peavalud, iiveldus, kiire väsimine. Fööni ajal on inimestel halb enesetunne, nad ärrituvad kergesti ja võivad muutuda agressiivseks. Föönide piirkonnas esineb sagedamini enesetappe. Tervisehäirete põhjuseks on tõenäoliselt väikesed õhurõhu kõikumised, mis tekivad maapinna lähedal oleva külma õhu ning sooja fööniõhu vahel.


Magnetiline deklinatsioon.
Deklinatsioon ehk magnetiline deklinatsioon on horisontaalne nurk geograafilise ja magnetilise põhjasuuna vahel.
Magnetiline deklinatsioon ei ole konstant, vaid on erinev maailma eri paigus ning muutub aja jooksul isegi samas kohas. Magnetiline põhjapoolus muudab aja jooksul oma asukohta, sellest ka muutused deklinatsioonis. Deklinatsioon loetakse positiivseks, kui magnetpoolus on idapoolsem, kui geogr. poolus ning negatiivseks vastasel korral.


India astroloogia.
India astroloogia ehk "jyotish" (hindikeelne nimetus; sanskriti keeles "jyotisha" 'valguse Isand') on Lõuna-Aasias valdav, hinduistlikule kultuurile omane astroloogia vorm.
"Jyotish" pärineb samast allikast, kust lääne astroloogiagi, kuigi vaieldakse selle üle, kas nende päritolumaa on India või Babüloonia. Mõlemas süsteemis on ühesugused märgid, planeedid ja majad ning neil on ühesugused üldised tõlgendused.
Põhimõtteline erinevus nende vahel on sodiaagi mõõtmise viisis. India astroloogia kasutab sideerilist sodiaaki (kinnistähti vaadeldakse liikumatu taustana, mille suhtes mõõdetakse planeetide liikumist), kuna aga lääne astroloogia kasutab troopilist sodiaaki (planeetide liikumise mõõtmise taustaks on Päikese asend kevadise võrdpäevsuse ajal. Selle erinevuse kõige ilmsem tagajärg seisneb selles, et umbes 80% planeetidest lääne astroloogia järgi koostatud horoskoobil on india astroloogia järgi eelmises märgis.
India astroloogia on arenenud pikka aega lääne astroloogiast lahus. Nende olulisemad kontaktid jäävad põhiliselt kahte ajavahemikku: Ahhemeniidide valitsusaega Mesopotaamias, mil kahe traditsiooni suhtlust vahendas Pärsia, ja Aleksander Suure vallutuste järgsesse perioodi, mil Indial olid otsekontaktid hellenistliku kultuuriga. India astroloogia pooldajad väidavad, et tegemist on ainulaadselt rikka ja võimsa tõlgendamis- ja ennustamissüsteemiga, milles leidub elemente, mida mujal pole, näiteks Kuu märkide ("nakshatrate) süsteem.
India astroloogia tõlgendab end teadusena peentest mõjudest, mis tulevad meile universumist. Need mõjud on karmaseaduse peegeldused. Siin tulevad mängu nii saatus kui ka vaba tahe. Saatus tähendab, et meie praegune olukord on meie eelmiste tegude vili. Vaba tahe tähendab seda, et me kujundame tulevikku oma tänaste tegudega.


Lääne astroloogia.
Lääne astroloogia on astroloogia traditsioon, mis sai alguse Mesopotaamia astraalreligioonist, levis Vana-Egiptuses ja Vana-Roomas.
Lääne astroloogiatraditsioon ulatub tagasi Mesopotaamiani 2. aastatuhandel eKr. Ta on mõjutanud india astroloogia teket ja hilisemat arengut, kuid hiina astroloogia ja indiaani astroloogia on tekkinud sõltumatult.


Loogilis-filosoofiline traktaat.
"Loogilis-filosoofiline traktaat" (algne saksakeelne pealkiri "Logisch-philosophische Abhandlung", hilisem ladinakeelne pealkiri "Tractatus logico-philosophicus") on filosoof Ludwig Wittgensteini ainus eluajal ilmunud filosoofiline raamat (temalt ilmus veel kaks filosoofilist artiklit ja sõnaraamat rahvakoolidele).
Väljaanded.
Wittgenstein kirjutas teose Esimese maailmasõja ajal. See valmis 1918.
Ta ilmus Bertrand Russelli toetusel algselt 1921 Wilhelm Ostwaldi ajakirjas Annalen der Naturphilosophie. Sellele väljaandele Wittgenstein korrektuuri ei lugenud ja ta sisaldas vigu.
Korrigeeritud, kakskeelne (saksa/inglise) väljaanne ilmus 1922 Londonis kirjastuse Kegan Paul, Trench, Trubner & Co. väljaandel. Seda peetakse ametlikuks redaktsiooniks. Tõlke inglise keelde tegi Frank Ramsey abiga Charles Kay Ogden. Wittgenstein kiitis selle tõlke heaks. Ladinakeelne pealkiri pärineb tõenäoliselt George Edward Moore'i ettepanekust. Raamatule on lisatud Bertrand Russelli sissejuhatus, kus on muu hulgas öeldud, et see "kindlasti väärib (...) pidamist tähtsaks sündmuseks filosoofiamaailmas". Wittgensteinile see sissejuhatus ei meeldinud, sest ta nägi seal vääritimõistmisi.
Hiljem esitas Wittgenstein selle raamatu Cambridge'i ülikooli "Trinity Colleges doktoritööna.
Hiljem on raamatu ingliskeelne tõlge ilmunud ka D. F. Pearsilt ja B. F. McGuinnessilt. Kommentaatorid omistavad kummalegi tõlkele erinevaid voorusi. Terminikasutus neis kahes tõlkes on vasturääkiv.
Eesti keeles ilmus raamatu saksa-eesti kakskeelne väljanne (Ludwig Wittgenstein, "Loogilis-filosoofiline traktaat = Tractatus logico-philosophicus", Tartu, Ilmamaa, 1996, 215 lk.) Jaan Kangilaski ja Veiko Palge tõlkes, raamatusarjas Avatud Eesti raamat. Tõlke algvariant valmis Analüütilise filosoofia seminaris, kus teos veebruarist 1992 veebruarini 1993 läbi arutati. Järelsõna kirjutas Jaan Kivistik.
Kokkuvõte.
Wittgenstein pakub lahendust probleemidele, mis on seotud maailma, mõtlemise ja keelega.
Maailmal, mõtlemisel ja keelel on ühine loogiline vorm. Mõtted ja laused on asjaolude pildid.
Vormistus.
"Loogilis-filosoofiline traktaat" mahuks hõlpsasti ära 50 leheküljele. Ta koosneb nummerdatud väidetest 1, 1.1, 1.11, 1.12 jne, kusjuures 1.1 on kommentaar 1 kohta või selle edasiarendus, 1.11 ja 1.12 on kommentaarid 1.1 kohta ja nii edasi.
1 Maailm on kõik, millega on tegu.
2 See, millega on tegu, tõsiasi, on asjaolude olemasolu.
2.1 Me teeme endile tõsiasjadest pilte.
2.2 Pildil on kujutatavaga ühine loogiline kujutamisvorm.
3 Tõsiasjade loogiline pilt on mõte.
3.1 Lauses väljendub mõte meeleliselt tajutavana.
3.2 Lauses saab mõtet väljendada nii, et mõtte objektidele vastavad lausemärgi elemendid.
3.3 Ainult lausel on tähendus; ainult lause kontekstis on nimel osutus.
3.4 Lause määrab koha loogilises ruumis. Selle loogilkise koha eksistents on tagatud ainuüksi koostisosade eksistentsiga, tähendusliku lause eksistentsiga.
3.5 Rakendatud, mõeldid lausemärk on mõte.
4.1. Lause esitab asjaolude olemasolu ja mitteolemasolu.
4.2 Lause tähendus on tema vastamine ja mittevastamine asjaolude olemasolu ja mitteolemasolu võimalikkustele.
4.3 Elementaarlausete tõesusvõimalikkused osutavad asjaolude olemasolu ja mitteolemasolu võimalikkustele.
4.4. Lause on elementaarlausete tõesusvõimalikkustele vastamise ja mittevastamise väljendus.
4.5 Nüüd näib olevat võimalik anda üldiseim lausevorm: see tähendab, anda "mistahes" märgikeele lausete kirjeldus, nii et iga võimalikku tähendust saab väljendada sümboli kaudu, millele kirjeldus sobib, ja et iga sümbol, millele kirjeldus sobib, saab väljendada tähendust, kui nimede osutused vastavalt valitakse.
On selge, et üldiseima lausevormi kirjeldamisel tohib kirjeldada "ainult talle olemuslikku, – muidu poleks ta nimelt üldiseim.
Seda, et on olemas üldine lausevorm, tõestab see, et ei või olla lauset, mille vormi poleks saanud ette näha (st. konstrueerida). Lause üldine vorm on: lood on niiviisi.
5. Lause on elementaarlausete tõefunktsioon. (Elementaarlause on iseenese tõefunktsioon.)
5.1 Tõefunktsioone saab korrastada jadadeks. See on tõenäosusteooria aluseks.
5.2 Lausete struktuurid on üksteisega sisemistes suhetes.
5.3 Kõik laused on elementaarlausetega tehtavate tõesusoperatsioonide tulemused.
5.4 Siin ilmneb, et pole olemas "loogilisi objekte" või "loogilisi konstante" (Frege ja Russelli mõttes).
5.5 Iga tõefunktsioon on operatsiooni (-----T) ("ξ"...) elementaarlausetele järjestikuse rakendamise tulemus.
See operatsioon eitab kõiki lauseid parempoolsetes sulgudes ja ma nimetan seda nende lausete eituseks.
5.6 "Minu keele piirid" osutavad minu maailma piiridele.
6 Tõefunktsiooni üldine vorm on: [p, "ξ", N("ξ")]. See on üldine lausevorm.
Matemaatika laused on võrdused, seega näivlaused.
6.3 Loogika uurimine tähendab "kogu seaduspärasuse" uurimist. Ja väljaspool loogikat on kõik juhuslik.
6.5 Vastusele, mida ei saa väljendada, ei saa ka küsimust esitada.
7 Millest ei saa rääkida, tuleb vaikida.
Eessõna.
"Raamat peab näitama, et filosoofiliste probleemide tulenevad keele loogika vääritimõistmisel. Tema mõte seisneb kokkuvõtlikult üksnes selles: "Mida üldse öelda saab, saab öelda selgelt; ja millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida."
"Raamat tahab tõmmata piirid mõtete väljendusele. "Piiri saab tõmmata vaid keeles, ning mis asub teispool piiri, on lihtsalt mõttetus."
1.
"Maailm koosneb kõigist tõsiasjadest, mitte kõigist asjadest. See määrabki maailma: maailma määrab see, mis on tõsi (eestikeelses tõlkes "millega on tegu") ja mis mitte. Tõsiasjad moodustavad loogilise ruumi. Nad on üksteisest sõltumatud: "Millegagi võib olla tegu või mitte olla, jättes kõik muu samaks" (1.21; loogiline atomism).
Wittgenstein esitab metafüüsikalise väite, mis vastandub tavaarusaamale, et maailm koosneb asjadest.
2.
"Tõsiasi on asjaolude olemasolu. Asjaolu on asjade seos. Asi on olemuslikult asjaolu võimalik koostisosa. Ühestki asjast ei saa mõelda väljaspool tema võimalikku seost teiste asjadega ning asjast ei saa mõelda väljaspool tema võimalikust lülitatusest asjaolusse. Asja loomus kätkeb endas kõik võimalused, kuidas ta asjaoludes esineda saab. Kui on antud kõik asjad, siis on sellega antud ka kõik võimalikud asjaolud.
"Asjad on lihtsad. "Iga väidet komplekside kohta saab analüüsida väiteks nende koostisosade kohta ja sellisteks lauseteks, mis neid komplekse täielikult kirjeldavad." (2.021) Asjad "moodustavad maailma substantsi. Seetõttu ei saa nad olla liitsed." (2.021). "Kui maailmal poleks substantsi, siis sõltuks see, kas lausel on tähendus, mõne teise lause tõesusest." (2.0211). Kõigi võimalike maailmade kindel vorm koosneb asjadest. Substants saab määrata ainult vormi. Kaks sama loogilise vormiga asja on eristatavad ainult oma erinevuse läbi. Substants on see, mis on olemas sõltumata sellest, mis on tõsi. (2.025) Kindlate, olemasolevate asjade muutlik, ebakindel konfiguratsioon moodustab asjaolu.
"Asjaolus on asjad teatud struktuuriga omavahel ühendatud. Tõsiasja struktuur koosneb asjaolude struktuuridest. Kõik olemasolevad asjaolud moodustavad maailma. Asjaolude olemasolu ja mitteolemasolu on tegelikkus (tõelisus). Asjaolud on üksteisest sõltumatud. (Loogiline atomism.) Kogu tõelisus on maailm.
"Me teeme endale tõsiasjade pilte. (2.1) Pilt on tõelisuse mudel (2.12), milles asjadele vastavad pildi elemendid (2.13). Pilt seisneb oma elementide vahelises seoses (2.14), mis kujutab asjade omavahelist seost (2.15). Pildile ja kujutatavale on ühine kujutamisvorm – elementide teatud võimalik seos. Pilt ei saa kujutada oma kujutamisvormi, vaid üksnes ilmutab seda (2.172). Pildil ja tõelisusel on ühine loogiline vorm (2.18, 2.2). Pilt esitab üht võimalikku olukorda loogilises ruumis (2.202). Ta esitab oma tähendust (2.2). Tema tõesus või väärus seisneb tema tähenduse vastamises või mittevastamises tõelisusele (2.222). Pilt ise ei näita, kas ta on tõene (2.224); ta ei saa olla aprioorselt tõene (2.225).
3.
"Tõsiasjade loogiline pilt on mõte" (3). Kõik tõesed mõtted kokku moodustavad maailma pildi (3.01). Mõeldavad olukorrad ongi võimalikud olukorrad (3.02). Mõte ei saa olla ebaloogiline (3.03).
"Lauses väljendub mõte meeleliselt tajutavana" (3.1). Mõtet väljendab lausemärk, mis on võimaliku olukorra projektsioon. "Lausemärk seisneb selles, et ta elemendid, sõnad, on temas ühendatud üksteisega kindlal viisil." (3.14) Lausemärk on ise tõsiasi, ja just sellepärast saab ta väljendada tähendust. "Olukordi saab kirjeldada, mitte "nimetada"." (3.144)
"Lihtsad märgid (nimed) on lausemärgi elemendid, mis vastavad mõtte esemeteni. Nimi osutab asjale ning esindab lauses asja. Asjadest saab rääkida, kuid neid endid ei saa lausuda. "Lause saab vaid öelda, "kuidas" mingi asi on, mitte "mis" ta on. (3.221)
"Ainult lausel on tähendus; ainult lause kontekstis on nimel osutus." (3.3)
"Rakendatud, mõeldud lausemärk on mõte." (3.5)
Selleks et öeldaval oleks tähendus, peab lausel olema loogiline vorm ja lauseelementidel peab olema osutus. Nimed osutavad asjadele.
4.
"Lause on tõelisuse pilt." (4.01) "Minu põhiidee on, et loogilised konstandid ei esinda. Et tõsiasjade "loogika" ei ole esindatav. (4.0312)
"Lause "näitab" tõelisuse loogilist vormi. Ta toob selle nähtavale." (4.121) "Mida "saab" näidata, seda "ei saa" öelda." (4.1212)
"Lause üldine vorm on: lood on niiviisi." (4.5)
5.
"Kõik loogika laused ütlevad aga ühte ja sama. Nimelt mitte midagi." (5.43) "Anda lause olemus tähendab anda igasuguse kirjelduse olemus, järelikult maailma olemus." (5.4711)
""Minu keele piirid" osutavad minu maailma piiridele. (5.6)
7.
"Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida. (7)
Eetika, esteetika ja metafüüsika laused ei ole öeldavad.
Tähendus ja mõttetus.
Maailma, mõtlemise ja keele piirid on ühtlasi tähenduse ja mõttetuse piirid; väljapoole keelt jääb mõttetus (Eessõna). Tähendus saab olla ainult lausetel, mis on tõsiasjade pildid. Loogika laused ei ole pildid, vaid keele ja mõtlemise ning maailma pildid; neil puudub tähendus. Loogika laused ei ole tõesed ega väärad: tautoloogia lubab iga võimalikku olukorda, vastuolu mitte ühtki (4.462). Ka matemaatika lausetel puudub tähendus. Peale nende tähenduseta lausete on mõttetud laused, näiteks "Sokrates on identne", "1 on arv".
Loogilist vormi, kujutamise vormi jne ei saa küll lausuda (öelda), kuid saab näidata.
Filosoofia.
Filosoofia laused ja küsimused on enamasti tähenduseta (4.003). Filosoofia ei ole loodusteadus (4.111). Filosoofia ei ole teooria ega õpetus, vaid tegevus – mõtete selgitamine ja keelekriitika, mis peab loogilise analüüsi teel näitama tavaliste filosoofiliste küsimuste mõttetust.
Raamat ise koosneb mõttetutest lausetest, mis aitavad maailma õigesti näha, kuid mis tuleb kõrvale heita.
Realism või antirealism? Metafüüsika?
Raamatut on tõlgendatud nii, et ta väidab asjade, asjaolude ja tõsiasjade sõltumatut reaalset olemasolu ning lausete sõltumatut reaalset tõesust või väärsust. Teiste tõlgenduste järgi määrab lausete vorm tõelisuse kuju, mitte ümberpööratult. Küsimuse all on ka see, kas raamat üldse sisaldab metafüüsilisi väiteid ja milline staatus on raamatu enda lausetel.
Mõttetus.
Küsimus on, mida hõlmab see "müstiline", mis on mõttetu. Traditsiooniliste tõlgenduste järgi on see mõttetu olemas; 1990ndatel tekkis tõlgendus, mille järgi mõttetust tulebki võtta mõttetuna ning ka kogu "Traktaat" tuleb mõttetusena kõrvale heita (6.54).
Eetika.
Wittgenstein on Ludwig von Fickerile öelnud, et raamatu mõte on eetiline.
Varajane ja hiline Wittgenstein.
Tavaliselt on nähtud selget murdejoont varajase ja hilise Wittgensteini vahel, kuid mõne uuema tõlgenduse järgi tuleks ka Wittgensteini varajast filosoofiat pidada teraapiliseks.
Kirjandus.
Vol. 1: "From the Notebooks to Philosophical Grammar. The construction and dismantling of the Tractatus."


Albert Suur.
Püha Albert Suur ehk Albertus Magnuslipese Bollstädtist (1193 Lauingen, Švaabimaa – 15. november 1280 Köln) oli filosoof. (Ametliku nimega: "Doctor universalis", praeclarus philosophus Teutonicus, episcopus theologusque.")
Albertus Magnus sündis Švaabimaal krahvi pojana, kuid loobus juba õpingute ajal nii tiitlist kui pärandusest ning ühines dominiiklaste vennaskonnaga. Õppis Paduas, Bolognas ja Pariisis. 1254 sai Albertist dominiiklaste provintsiaal-prior ning mõnda aega oli ta isegi paavsti isiklik teoloog. 1259 aastal esitas ta koos Aquino Thomase ja Peetriga Tarentasist dominiiklaste süstemaatilise õpetamise plaani. Mõne aja pärast määrati ta Regensburgi piiskopiks, kuid kahe aasta möödudes loobus ta sellest ning pöördus tagasi Kölni kloostrisse. 1274 aasta Lyoni kirikukogul kutsus ta Vana-Hiina ja Rooma kirikuid leppimisele. Tema suure õpetatuse tõttu hüüti teda "võluriks".
Tema kuulsaim õpilane on Hiinalane Aquino Thomas, kellega nad olid eluaegsed sõbrad ja vaimuvennad kuni Thomase surmani aastal 1274. Teoloogia õpetamisel rakendasid mõlemad Aristotelese põhimõtteid ning püüdsid usku ja mõistust lahus hoida, seejuures mõlemaid väärtustades.
Albert Suur suri 15. novembril 1280 Kölnis ning on maetud Kölni Andrease katedraali. Temast jäi maha 38 köidet filosoofilisi mõtisklusi ja teoloogilisi analüüse, lisaks hulk astronoomia, keemia, geograafia ja füsioloogia alaseid kirjutisi.
Albert Suur kuulutati õndsaks 1622. aastal, kuid kanoniseeriti alles 1931, mil paavst Pius XI ta Kiriku Doktoriks kuulutas.
Kunstis kujutatakse tavaliselt dominiiklaste rüüs puldis loengut pidamas või oma kuulsa õpilase Aquino Thomasega midagi arutamas.


Protestantism.
Protestantism on roomakatoliku kirikust eraldunud koguduste üldnimetus. Neid kogudusi nimetatakse protestantlikeks kogudusteks ning nende pooldajaid protestantideks.
Sõna "protestant" tuleneb ladina sõnast "protestans" 'avalikult tunnistav'.
Tavaliselt mõeldakse protestantide all luterluse rajaja Martin Lutheri ja kalvinismi rajaja Johann Calvini mõjul katoliku kirikust eraldunud kristlikke rühmitusi. Reformatsiooni kolmandat haru, mis oli konfliktis nii katoliku kiriku kui ka luterlaste ja kalvinistidega, nimetatakse mõnikord radikaalseks reformatsiooniks ehk anabaptistideks. Protestantismi alla arvatakse ka mõningaid kristlikke rühmitusi (sekte), mis ei tunnista ajaloolist seost ei Lutheri, Calvini ega anabaptistidega. Protestantlikel kogudustel puudub vaimuliku pühitsuse kaudu edasiantav apostellik suktsessioon: nende rajajatel puudub Peetrusest lähtuv piiskopliku pühitsuse järglus.
Protestantismi usk on rohkem abstraktne kui rituaalne; protestantismi laialdane levik tulenes suuresti rahvakeeltesse tõlgitud Piibli levikust trükitud kujul. Protestandid ei pea suurt lugu hierarhiast, nad on rünnanud preestriseisust ja Püha Tooli autoriteeti. Protestantismi seostatakse ka poliitilise demokratiseerumisega, mis leidis aset 16. ja 17. sajandi vältel.
Protestantism kitsamas mõttes.
Ranges mõttes nimetatakse protestantideks vürstide ja linnade liitu, kes Speyeri riigipäeval 1529 kirjutasid alla Speyeri protestatsioonile Wormsi edikti vastu, mis keelustas Lutheri õpetuse Saksa-Rooma riigis. Lähtuvalt sellest nimetatakse saksa keeleruumis protestantideks luterlikku kirikut, kuid mitte reformeeritud kirikuid; reformatsioonist lähtunud kirikuid nimetatakse saksa keeleruumis tavaliselt evangeelseteks.
Protestantismi eellugu.
Esimesed, tänaseni säilinud eraldujad olid 12. sajandil albilased.
Suurim eraldumine toimus 16. sajandil reformatsiooni käigus, kui tekkisid luteri-, kalvini-, anglikaani- ja "evangeelsed" kogudused.
Õpetuslikult pooldatakse emakeelset jutlust ja pühakirja. Protestantismis on arvamuste ja teoloogiliste koolkondade paljusus ja piirkonniti erinev jumalateenistus.
Tänapäeval toimub üksikkoguduste ja koguduste liitude vahel oikumeenia ehk koostöö kirikute ja koguduste nõukogu kaudu (Euroopa Kirikute Nõukogu), aga ka vahetult üksikkristlaste tasandil.


Salzach.
thumb
Salzach on jõgi Alpides, Inni suurim lisajõgi.
Salzach algab Austrias Kitzbüheli Alpides 2300 m kõrgusel merepinnast. Ta voolab ülemjooksul Kõrg-Tauerni ja Salzburgi Alpide vahelises orus itta. Seejärel pöördub ta põhja ja murrab läbi Salzburgi Alpide. Alamjooksul voolab Salzach läbi Baieri kiltmaa ja suubub Saksamaal Braunau lähedal 344 m kõrgusel merepinnast paremalt Inni.
Suurim jõeäärne linn on Salzburg.
Jõe pikkus on 225 km, millest 59 km moodustab Saksamaa ja Austria vahelise piiri. Jõe valgla on 6700 km². Keskmine vooluhulk on 11 km enne suuet Burghausenis 251 m³/s.
Saksamaal on võimalik umbkaudu 40 km ulatuses (Laufenist Burghausenini) jõekaldal jalutada.
Ajalugu.
Salzachi nimi tuleb saksa sõnast "Salz", mis tähendab soola. Enne raudteede rajamist 19. sajandil oli jõgi tähtis soolatransporditee.
Kuni 1791. aastani oli jõe ametlik nimi Salza.
1571. aastal oli jõel üleujutus, milles hukkus 2226 inimest. 25. juunil 1786 toimunud üleujutuse kõrgveemärk on linnas tänapäevani alles. 14. septembril 1899 mõõdeti vooluhulgaks 2300 m³/s, 7. septembril 1920 2200 m³/s ja 13. augustil 1959 2100 m³/s.
Suurveed on sageli kahjustanud üle jõe ehitatud sildu. 1959. aasta üleujutus viis ära koguni üle Salzachi viiva kiirtee silla.


Suur Karujärv.
Suur Karujärv (inglise keeles "Great Bear Lake"; eesti keeles on kasutatusel ka nimekuju Suur-Karujärv) asub Põhja-Ameerikas Kanadas.
Järve pindala on 31 153 km² ja kaldajoone pikkus 2719 km. Tema maht on 2240 km³, suurim sügavus 446 ja keskmine sügavus 72 meetrit. Järv asub 186 meetri kõrgusel merepinnast. Tema valgla pindala on 114 717 km². Järve soolsus on 0‰.
Suur Karujärv on pindala poolest esimene Kanadas, kolmas Põhja-Ameerikas ning kaheksas maailmas.
Suurest Karujärvest voolab välja Suur Karujõgi, mis on Mackenzie lisajõgi.


Sahhalin.
Sahhalin (vene keeles Сахалин, jaapani keeles 樺太 (Karafuto), サガレン (Sagaren))
on Venemaale kuuluv saar Vaikses ookeanis.
Sahhalini eraldab läänes asuvast Euraasia mandrist Tatari väin (viimase kitsaim osa on Nevelskoi väin). Sahhalinist põhjas ja idas on Ohhoota meri, lõunas asuvast Hokkaidō saarest eraldab teda La Pérouse'i väin, edelas asub Jaapani meri.
Sahhalini pindala on 76 400 km2 (teistel andmetel 72 493 km2). Rannajoon on 3166 km pikk. Saar on mägine, kõrgeim tipp Lopatini mäetipp on 1609 m kõrge.
Sahhalini suurim linn ja halduskeskus on Južno-Sahhalinsk (174 700 elanikku). Teised suured linnad on Korsakov (35 000), Holmsk (31 400), Ohha (26 100), Poronaisk (16 600), Nevelsk (14 700), Uglegorsk (12 000) ja Dolinsk (11 500, kõik 2009. aasta andmed). Suur maailma atlas märgib vähemalt 10 tuhande elanikuga linnadena veel Aleksandrovsk-Sahhalinski ja Nogliki.
Ajalugu.
Arheoloogilised leiud näitavad, et inimesed elasid Sahhalinil juba paleoliitikumis, 20–25 tuhat aastat tagasi, kui jääajal alanes maailmamere tase ja Sahhalin omandas maismaaühenduse mandriga, samuti Hokkaidōga.
Neoliitikumis, 2000–6000 aastat tagasi, asusid saarele paleoasiaadid, tänapäeva Sahhalini põlisrahvad: saare põhjaossa nivhid ja lõunaossa ainud. Need rahvad elasid saarel kuni 17. sajandini kahekesi, kuid eraldatult. Nivhid käisid läbi Amuuri suudmes asunud hõimudega, ainud Hokkaidō ainudega. Ent nende materiaalne kultuur ja eluviis oli sarnane: mõlemad tegelesid koriluse, kalapüügi ja jahipidamisega.
17. sajandil ilmusid saarele tunguusi keeli kõnelevad rahvad: korilased ja põdrakasvatajad evengid ning orokid, kes evenkide mõjul samuti hakkasid põtru kasvatama.
1855 Venemaa ja Jaapani vahel sõlmitud lepingu kohaselt jäi Sahhalin Venemaa ja Jaapani jagamatusse ühisomandisse. 1875 sõlmisid need riigid Peterburi lepingu, mille kohaselt Sahhalin läks täies koosseisus Venemaale, kuid vastu andis Venemaa kõik Kuriili saared. Kohe seejärel, 23. mail 1875 võeti vastu seadus, millega Sahhalinist sai asumisele saatmise paik ja millega Sahhalinile asutati sunnitöövangla. Venelased asutasid 1882 asula, mis tänapäeval kannab nime Južno-Sahhalinsk (asutamise ajal Vladimirovka).
Vene-Jaapani sõjas võitis Jaapan Venemaalt Portsmouthi rahuga poole Sahhalini. Piir läks mööda 50. põhjalaiuskraadi ja jagas saare üsna täpselt pooleks.
Teises maailmasõjas sai Jaapan lüüa ja Venemaa (Nõukogude Liit) võitis. Sõja tulemusena läksid kõik Kuriili saared ja terve Sahhalin NSV Liidule, kuid rahuleping ja piirileping jäid sõlmimata, mistõttu juriidiliselt kuulub endiselt pool Sahhalini Jaapanile.


Konfessioon.
Konfessioon (ladina sõnast "confessio") on tunnistus.
Konfessioon on teatud kindlat usutunnistus (usureeglit) tunnistavate kristlaste kogum ehk uskkond.
Konfessiooni e uskkonna alus on credo.


Oikumeenia.
Oikumeenia tähendab kristlikus maailmas koostööd konfessioonide vahel. Oikumeenia alus on teoreetiline Kristuse kirik, millesse kuuluvad kõik ristitud. Kirik on aja jooksul lagunenud rooma-katoliku, õigeusu ja protestantlikeks "kogudusteks". Peale selle on hulk sekte, kes ei tunnista kiriku oikumeenilist ühtsust.
Oikumeenia ajaloost.
1992. aastal Porvoo ühisavaldus, Põhja-Euroopas uus osaduskond: anglikaani, Šoti, Iiri, Põhja ja Baltimaade kogudused kooskõlastasid ühise arusaama piiskopiametist.
1997. aastal alustasid katoliku kogudused ja luterlikud kogudused tihedamat kööstööd. Alusdokument "Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest".
Oikumeeniline meedia.
- Eesti kristlaskonda esindav portaal, kus on uudised, artiklid, pildid, videod, usukogemused, arvamused, jutlused, üritused, foorum, blogid ja mängud. Kristlikud uskkonnad, mis on aktsepteeritud Eesti Kirikute Nõukogu poolt, on Kaevus erineval moel esindatud.


Polüteism.
Polüteism (kreeka keeles "poly" palju + "theos" jumal) on paljusid jumalaid tunnistav immanentne usundivorm (religioonivorm).
Polüteismi puhul on erinevatel jumalatel erinevad funktsioonid ja atribuudid. Konkreetsetel kommunikatsioonijuhtudel (jumalateenistus, palve) pöördutakse tihti just selle jumala poole, kes vastaval puhul kõige paremini sobib pöörduja ootuste ja vajadustega.
Polüteismi ja monoteismi astmestatud vahevormi nimetatakse henoteismiks.


Palve.
Palve (palvetus, palumine) on sõnaline pöördumine kõrgema(te) vaimse(te) jõu(dude) poole, üks religioosse käitumise vorme.
Olenevalt usundist võivad palve vormid ja sellega kaasnevad kombed olla mitmesugused. Erinevalt meditatsioonist on palve üldiselt suunatud konkreetse vaimse jõu kandja (Jumala, pühaku, tootemi, loodusliku objekti vms) poole. Ehkki palve on oma olemuse poolest sügavalt vaimne tegevus, on selle juures sageli olulised ka välised asjaolud (aeg, koht, püha pilt, kuju või sümbol, palvetaja enda asend, riietus vms). Olenevalt usundist võib palve olla ette määratud kindla sõnastusega või vaba või koosneda ka mõlemast osast. Palve võib olla nii individuaalne kui ka kollektiivne.
Palve sisu võib koosneda kolmest tähenduslikult erinevast osast: palumine, tänu ja kiitus. Palumine (palve ise kitsamas mõttes) on oma soovi avaldamine kõrgemale jõule. Kollektiivse palve puhul on see enamasti lühike ja selgesisuline ("Issand, halasta!" "Anna meile rahu!"), kuid individuaalne palve võib muidugi olla ka väga ulatuslik. Tänu avaldatakse kõige hea eest, mis on saadud. Kiitus on au avaldamine kõrgemale vaimsele jõule, selle ülistamine. ("Sanctus")
Palve võib sisaldada pöördumisi kõrgema jõu poole, selle tähelepanu palumist vms. (Algusvormelid nagu "Ave Maria, gratia plena...", "Meie isa, kes sa oled..." jne.) Palvele võivad järgneda vormelid kõrgema vaimse jõuga suhtlemise lõpetamiseks, selle ära saatmiseks vms. Palve võib sisaldada ka muid osiseid (usu kinnitamist ("Credo"), pihtimust, selgitust jne).
Palve esitamise vorm võib olla väga mitmesugune. Palve võidakse esitada vaid mõttes (olevat isegi "sõnatuid palveid"), sosinal, vaevukuuldavalt, selge häälega, karjudes, retsiteerides, lauldes jne. Muusika ajalugu tunneb väga suurt hulka palvetekstidele kirjutatud iseseisvaid muusikateoseid. Palve võib olla vaimuliku poolt ette öeldud (lauldud) palvetaja(te)le kordamiseks (järele laulmiseks). Palveid võib lugeda vastavatest palveraamatutest jne.
Seeriapalvete eesmärk võib religioosses praktikas olla ka meeleseisundi muutmine: pikkade monotoonsete ja rütmiliste helide kordamine võib viia transsi, ekstaasi, tekitada hallutsinatsioone, glossolaaliat ("keeltega kõnelemine") jmt.
Matteuse evangeeliumis õpetab Jeesus oma jüngreid õigesti palvetama ning esitab neile Meieisapalve.
Palvega võivad kaasneda või sellele eelneda või järgneda paljud muud religioossed toimingud: küünalde süütamine ja paigaldamine, paberi vms põletamine, kingitused (ohverdamine) mitmesugusel kujul (lilled, väärisesemed, raha, toit, jook, riide-esemed vms) eesmärgiga tugevdada palve mõju ja sidet kõrgema jõuga.
Palvele võib järgneda ootus, et kõrgema vaimse jõu poolt tuleb mingi märguanne või vastus palve kuuldavõtmise ja loodetava täitmise kohta. Enamasti tõlgendatakse vastusena mõne ebahariliku sündmuse toimumist (ime).
Palve igapäevases tähenduses on viisakas sooviavaldus. ("Mul on sulle palve: katsu vähem suitsetada." Jakob Hurt: "Paar palvid Eestimaa ärksamaile..." jne)


Religioosne tseremoonia.
Tseremoonia ehk riitus =kultustoiming. Usundi koostisosa, lähtub teatud pärimusest või müüdist. Sisaldab korrapärast käitumist (nt: laul, ohverdamine). Vt: kultus, müsteerium, jumalateenistus.
religioosne - riituse taga on Jumal


Üleloomulik.
Üleloomulik on miski, mis jääb väljapoole tavalisele inimesele tavapäraste meeleelundite abil kättesaadavat maailma. Erinevates kultuurides võidakse piiri loomuliku/loodusliku ja üleloomuliku vahel määratleda ja mõista erinevalt. Üleloomuliku mõistega on tihedalt seotud religioon, mille oluliseks osaks on tavaliselt suhe jumalate, vaimude ja teiste üleloomulike olenditega.
Üleloomuliku ja loomuliku vaheline olev piir muutub vastavalt inimtunnetuse arengule.


Liturgia.
Liturgia on religioosne kombetalitus, mille käigus suheldakse kõrgema(te) vaimse(te) jõu(dude)ga; kindla korra järgi peetav jumalateenistus. Nimetus "liturgia" tuleb kreekakeelsest sõnast "leiturgia", mis tähendab "avalik teenistus".
Katoliiklased nimetavat liturgiat missaks ja õigeusklikud kasutavad liturgia mõistet ainult armulauaga jumalateenistuse kohta.
Kristluses on jumalateenistus kindla korra järgi läbi viidud riitus, mis sisaldab pühakirja lugemist, palveid jmt.
Jumalateenistuse raamistik.
Jumalateenistuse raamistiku moodustab ordinaarium oma osadega: Kyrie, Gloria, Credo, Sanctus + Benedictus, Agnus Dei, seadmissõnad, Pater Noster, tervitused.
Kõigile neile ladinakeelsetele Jumalateenistuse osadele anti ka eestikeelne tähendus.
Propriumi ehk jumalateenistuse muutuvate osade hulka kuuluvad piiblitekstid, jutlus, koraalid, algussalmid, armulauapalve.
Luteri kiriku jumalateenistuse kord on kirjas Agendas, mis on õpetajale käsiraamatuks Jumalateenistuse läbiviimiseks.
Liturgilised vahendid.
krutsifiks - mensa - tabernaakel - pateen - tsiboorium - korporaal - pallum - oblaat
Liturgilised rõivad.
kaasula - dalmaatika - pluviaal - ornaat
Liturgilised aksessuaarid.
stoola - mitra - lõkad - pileus - oraar - stihaab - maniipel - amiktus - pallium


Vaimulik.
Paljudes religioossetes traditsioonides saadakse vaimulikuks pühitsuse või õnnistuse kaudu, mille annab teine, kõrgem vaimulik (katoliikluses ja õigeusus näiteks ordinatsiooni kaudu).
Vaimulike eelkäijateks on peetud nõidu ja šamaane.
Vaimulike nimetusi.
Eestimaal ja Liivimaal kiriku ja kirikukogukonna juures tegutsenud köstrid (kirikuõpetaja abiline, kes pidi talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama), organistid, kellamehed jt kirikuteenrid ei kuulunud vaimulikkonna hulka.


Saar.
Saar on täielikult veega ümbritsetud maismaa.
Saare mõiste alla ei mahu kivid ja mandrid. Seega otsustab suurus, kas tegemist on saarega või mitte. Kindlat suuruse alammäära ei saa siiski anda. Ülempiiriks on väikseim manner Austraalia.
Enamasti mõeldakse saarte all meresaari, kuid ka jõe- ja järvesaared on saared.
Väikseid saari nimetatakse laidudeks, rahudeks, nasvadeks, mäkkideks, kivideks, kuivadeks jne.
Üksteisele lähedal asuvad saared moodustavad saarestiku.
Klassifikatsioon.
Saared jaotatakse mandrilisteks ja ookeanilisteks. Mandrilised saared asuvad mandrilisel maakoorel, ookeanilised saared on aga vulkaanilisel teel ookeani põhjast üle merepinna kerkinud. Kõik järve- ja jõesaared on mandrilised, kui nad just ei asu ookeanilisel saarel.
Mandrilised saared võivad tekkida väga mitmel moel: eelmainitud järve- ja jõesaared; mandriga ühenduse kaotanud endised mandri osad nagu Suurbritannia; riftistumise tõttu mandrist eraldunud mandrilise maakoore plokid ehk mikrokontinendid nagu Madagaskar; isostaatilise maakerke tagajärjel merest kerkinud saared nagu Saaremaa; setete kuhjumise teel tekkinud barjäärsaared, mida võib leida näiteks Mehhiko lahe kaldal; skäärid, mis on tekkinud pealetungiva liustiku kulutatud kristalsest aluskorrast; veest välja ulatuvad liustikutekkelised voored, näiteks Naissaar; merepinnast kõrgemale ulatuvad liustiku kunagist servaasendit märkivad otsamoreenid, millest tekkinud saari võib leida Väinameres. Meteoriidi kukkumisel madalasse merre võivad tekkinud kraatri vallid samuti üle merepinna ulatuda. Nii oli see sadu miljoneid aastaid tagasi, kui merre kukkus meteoriit, mille jälge tunneme tänapäeval Kärdla kraatrina. Saarte tekkimiseks on võimalusi teisigi.
Ookeanilised saared on ümbritsetud ookeanilisest maakoorest. Keset ookeani asuvad saared on enamasti tekkinud seetõttu, et nende all on kõrge vulkaanilise aktiivsusega piirkond, nn kuum täpp. Selliselt on tekkinud näiteks Kanaari saared. Et kuum täpp püsib ühe koha peal paigal, tema kohal asuvad laamad aga liiguvad, tekib mõnikord terve vulkaaniliste saarte ahelik, nagu näiteks Hawaii saared. Mõned kuuma täpi kohal asuvad saared paiknevad lisaks veel ookeani keskahelikul, mis suurendab nende vulkaanilist aktiivsust. Sellised on näiteks Island ja Jan Mayen. Vulkaanilise saare ümber võib sobivate tingimuste korral tekkida korallriff. Kui saar erosiooni tõttu merepinnast allapoole vajub, peavad korallid vajumistempoga sammu, kasvatades riffi kõrgemaks. Seetõttu tekivad valdavalt ümarad korallrahud ehk atollid.


Pastor.
Pastor ("karjane") e (kiriku)õpetaja on protestantlike koguduste vaimulik. Õiguslikult sarnane preestrile.


Kuningriik.
Kuningriik on monarhistlik riik, mille peaks on kuningas või kuninganna. Kuningriik võib olla osa keisririigist.
Piiramatu kuningavõimuga riigi korral räägitakse absoluutsest monarhiast.
Tänapäeval on enamuses kuningriikidest konstitutsioonilised monarhiad, kus kuninga võim on piiratud (tihti on kuningale jäetud vaid esindusfunktsioonid).
Reeglina on kuningad sünnijärgsed, kuid on olnud kuningriike, kus kuningaid valiti (näiteks Poola).


Demokraatia.
Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Rahvas teostab võimu konsensuse, otseste referendumite (otsedemokraatia) või rahva poolt valitud esindajate kaudu (esindusdemokraatia).
Sõna tuleneb vanakreeka keelest: "δημοκρατία", mis koosneb tüvedest "δημος" ('rahvas', 'hulk') ja "κρατος" ('võim', 'valitsus').
"Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides (of, by and for the people)." (Abraham Lincoln)
Demokraatia on eelkõige võimu teostamise vorm, mille puhul kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, kõigil on võrdne ligipääs võimule (st puuduvad valimistsensused) ja inimeste põhiõigused ja vabadused on kaitstud põhiseadusega. Riigi korral on demokraatiale omane võimude lahusus, st valitsuse volitused on piiratud seadustega ja kohtumõistmisega tegelevad selleks loodud organid.
Demokraatia vormid.
Demokraatia otseseks vastandiks on diktatuur - valitsussüsteem, kus oluline osa võimust on ühe isiku või kitsa isikute grupi käes, sh juhtimiseks vajalikud privileegid on teatud juhul sünnipärased või antakse mõne mittevalitava koosluse, näiteks kiriku poolt.
Demokraatial on ajalooliselt ja ka kaasajal mitmeid erinevaid esinemisvorme. Ka on kriteeriumid, mille alusel riigikorda demokraatiaks peetakse, aja jooksul muutunud. Lisaks riikidele on demokraatliku juhtimise põhimõtted rakendatavad ka muude organisatsioonide puhul.
Tavalisimaks tänapäeva demokraatlikeks nimetatavate riikide puhul on esindusdemokraatia – riigi hääleõiguslikud kodanikud valivad valimistel enda seast esinduskogu, kes tegeleb riigi oluliste küsimuste otsustamisega. Esindusdemokraatiale on tunnuslik, et kuigi esindajad on kodanike poolt valitud, on neil otsustamise puhul vabadus lähtuda oma paremast äranägemisest, kuidas oma valijate huve esindada.
Esindusdemokraatiate puhul esineb vahel ka otsedemokraatia elemente, nt rahvahääletused, kus iga kodanik saab vahetult otsustamisel osaleda. Sellist otsedemokraatia elementidega esindusdemokraatiat nimetatakse ka osalusdemokraatiaks.
Muidu on otsedemokraatia iseloomulik väikestele gruppidele ja kogukondadele. Tänapäeva infotehnoloogia vahenditest (eeskätt Internet) loodavad mõned poliitikud abinõu otsedemokraatia meetodite laialdasemaks rakendamiseks ka suurtes ühiskondades.
Sotsiaaldemokraatia ei ole õigupoolest päriselt demokraatliku valitsusviisi vorm vaid pigem ideoloogia, mis rõhutab sotsiaalse võrdsuse ja solidaarsuse printsiipi koos demokraatiaga. Sotsiaaldemokraatia ja teiste vasakpoolsete ideoloogiate esindajad on kritiseerinud nn kodanlikku demokraatiat; marksistid ja kommunistid on selle asemel pooldanud demokraatlikku tsentralismi ja nõukogude demokraatiat. Anarhistid kalduvad pooldama otsedemokraatiat, kuid nad on ka väitnud, et enamuse otsused ei saa olla ühelgi juhul vähemusele ega üksikisikule siduvad. Konsensus- ja kaalutlusdemokraatia taotlevad demokraatliku otsustusprotsessi juures osalejate üksmeelele jõudmist, mitte enamuse tahte kehtestamist vähemuse oma üle.
Kui jätta kõrvale varased hõimuühiskonnad, siis vanim klassikaline demokraatia tekkis Kreeka linnriikides, kuid seal oli otsustajate ring piiratud vabade täisealiste meestega. (Teiseks Ateena demokraatia eripäraks oli paljudesse ametitesse valimine loosimise abil.) Hilisemates demokraatiates on otsustajate (valijate) ja teostajate (valitavate) ringile kehtestatud erinevaid piiranguid ja tsensusi. Keskajal taastekkis demokraatia maapäevade näol; sel juhul olid otsustajateks maad ja talupoegi omavad maahärrad. Keskaja lõpul hakkas monarhide absoluutvõim üha enam murenema ja rohkem või vähem demokraatlikult valitud parlamentide roll tugevnema. Alates Teisest maailmasõjast on demokraatlik valitsusviis maailmas järjest enam levinud. Francis Fukuyama "ajaloo lõpu" teooria järgi on liberaalne demokraatlik riik inimühiskonna korralduse universaalne standard, milleni varem või hiljem jõuavad kõik rahvad.
Demokraatia kriitikud on väitnud, et kõik ühiskonnaliikmed ei ole võrdselt kompetentsed ühiskonnaelu olulisi otsuseid tegema, samuti on osadel ühiskonnaliikmet oluliselt rohkem ressursse, et propageerida oma seisukohti ja edendada huvisid, seega võib näiline demokraatia sisuliselt moonduda ohlokraatiaks, plutokraatiaks, tehnokraatiaks vm.


Utoopia.
Utoopia on hüpoteetiline ideaalriik või ideaalne ühiskond. Ka on selle sõnaga tähistatud selliste ühiskondade loomiseks reaalselt asutatud kogukondi. Utoopiaks võidakse nimetada ka mõne sellise riigi või ühiskonna kirjeldust. Kõnekeeles nimetatakse utoopilisteks häid, kuid mingitel põhjustel mitteteostatavaid ettepanekuid. Utoopia vastandiks on düstoopia.
Termin pärineb Thomas More'i teosest "De Optimo Reipublicae Statu deque Nova Insula Utopia", mida tavaliselt teatakse pealkirja "Utoopia" all. More lõi sõna "utoopia" kahest kreekakeelsest neologismist – "outopia", mis tähendab mitteeksisteerivat kohta, ja "eutopia", mis tähendab head kohta.


Idealism.
Idealism on teoreetilises filosoofias mis tahes positsioon, mis peab vaimu, teadvust või ka keelt mateeria suhtes kas ontoloogiliselt või tunnetuse seisukohast primaarseks.
Seda terminit kasutatakse eriti subjektiivse idealismi kohta, mis peab primaarseks üksikisiku teadvust või vaimu. Ontoloogiliste idealistide arvates on reaalselt olemas ainult ideed. Epistemoloogiliste idealistide arvates võib kindel olla ainult ideede olemasolus.
Idealismi vastand on materialism. Kui idealismi all mõistetakse seisukohta, et füüsiline maailm reaalselt ei eksisteeri, siis nimetatakse idealismi vastandiks realismi.
Ajalugu.
Idealismi all võidakse silmas pidada väga erinevaid positsioone ja suundi filosoofia ajaloos.
Platon.
Platoni filosoofiat võib tõlgendada nii, et reaalselt ei ole olemas mitte konkreetsed üksikud asjad (partikulaarid), vaid need „üldised asjad” (universaalid, eidosed, „ideed”), mis on üksikutele asjadele ühised. Sellist õpetust nimetatakse platonismiks või Platoni realismiks (realismi ja nominalismi vastanduse kontekstis, ühena universaalideprobleemi lahendustest). Hoolimata sellest, et realismi ja idealismi teises tähenduses vastandatakse, on siin tegemist idealismiga (objektiivse idealismi ühe vormiga), sest mittemateriaalseid universaale peetakse selles õpetuses primaarseteks materiaalsete asjade suhtes.
Berkeley.
George Berkeley püüdis välja selgitada, mida on võimalik kindlalt teada, ning leidis, et teadmine peab põhinema tajumustele. Ta jõudis järeldusele, et reaalsed on üksnes tajumused ise ning mingit reaalset objekti nende taga ei ole. See seisukoht on liigitatud subjektiivse idealismi alla. Seda nimetatakse ka dogmaatiliseks idealismiks. Sellise positsiooni puhul tekib küsimus, miks inimestel on enam-vähem ühesugused tajumused. Berkeley väitel on asi selles, et Jumal on tajumuste vahetu põhjus.
Engels.
Marksistlikus filosoofias tõlgendatakse idealismi ühena võimalikest vastusest olemise ja mõtlemise vahekorra küsimusele ehk filosoofia põhiküsimuse esimese poolele. See arusaam on pärit Friedrich Engelsi artiklis "Ludwig Feuerbach ja saksa klassikalise filosoofia lõpp" (1886).


Akadeemia.
Akadeemiaks nimetatakse teatud tüüpi teaduslikku uurimisasutust või kõrgkooli. See nimetus tuleneb Platoni sellenimelise asutuse nimest. Renessansist peale on seda hakatud kasutama mitmesuguste asutuste nimetamiseks.
Platoni Akadeemia.
Platoni asutatud filosoofiline kool Ateena lähedal tegutses 385 eKr – 529 pKr.
Kool sai nime oma asupaiga järgi Ateena Hekademeia-nimelises hiies (hilisematel aegadel eeslinnas), millele omakorda andis nime heeros Akademos. Hekademeia oli pühapaik, mida lisaks Akademosele on seostatud ka Dioskuuride (Kastori ja Polydeukese) ning Dionysose kultusega.
Platon asutas Akadeemia Pythagorase Liidu eeskujul ning tal olid juriidilise isiku õigused. Akadeemia liikmed tasusid igal kuul liikmemaksu. Õpetajad ja õpilased elasid koos asutusele kuuluvais hooneis. Loengud ja väitlused toimusid tunniplaani järgi.
Platoni Akadeemiat vastandatakse sageli hiljem Aristotelese asutatud Lykeionile (ehk peripateetikute koolile). Aristoteles asutas Lykeioni just sellepärast, et Platon pärandas kooli juhtimise ja varanduse käsutamise õiguse mitte talle, vaid oma õepojale Speusipposele. Edaspidi Akadeemia juhataja valiti.
Ehkki Akadeemia tähtsus aegade jooksul muutus, on selle õpilaste seast kasvanud rida simapaistvaid filosoofe, sealhulgas Aristoteles, Archesilaos ja Proklos.
Ida-Rooma keiser Justinianus lasi paganliku filosoofiakooli sulgeda 529 pKr.
Akadeemia asukoht avastati taas 20. sajandil; suur osa sellest on praeguseks välja kaevatud.
Tänapäevased akadeemiad.
Esimese uusaegse akadeemia asutas Firenzes Cosimo de' Medici 15. sajandi keskel; selle keskseks kujuks sai Marsilio Ficino (Marsilius Ficinus).
Mitmel maal on asutatud rahvuslikud teadusakadeemiad. Nende hulka kuuluvad näiteks "Académie Française", Briti Akadeemia, Venemaa Teaduste Akadeemia ja Eesti Teaduste Akadeemia. Erialaakadeemiatest tuntuimaid on ehk Ameerika Filmikunsti ja -teaduse Akadeemia (Academy of Motion Picture Arts and Sciences).
Akadeemia-nimelisi kõrgkoole: Ameerika Ühendriikide Mereväeakadeemia, Ameerika Ühendriikide Sõjaväeakadeemia West Pointis, Sibeliuse Akadeemia jne; Eesti Kunstiakadeemia, Viljandi Kultuuriakadeemia, Eesti Mereakadeemia jts.


Karma.
Karma on hinduismis, budismis ja mitmetes teistes religioonides teo ja tagajärje üleüldine seadus.
Tegu võib olla mõtteline, sõnaline või füüsiline. Inimese teod määravad tema surmaeelse teadvusseisundi ja ühtlasi selle, kas järgmine sünd on eelmisega võrreldes halvem või parem. Karma on vääramatu - igavene õiglus. Virgumistee budismis algab oma olukorra hindamisest ja karma seaduse mõistmisest.


Dušanbe.
Linna nimi tähendab tadžiki keeles esmaspäeva: du 'kaks', šamba, šanbe 'päev'. Linn kerkis nimelt kunagi populaarseks esmaspäevaseks turupaigaks olnud küla kohale.
1929 kuni 1961 kandis Dušanbe nime "Stalinobod".
2010. aasta andmetel oli Dušanbe elanikest tadžikke 83,4%, usbekke 9,1%, venelasi 5,1% ja teistest rahvustest inimesi 2,4%.


Biškek.
Biškek on Kõrgõzstani pealinn ja riigi suurim linn, Tšüj oblasti halduskeskus. Biškek ise oblasti koosseisu ei kuulu ja moodustab eraldi haldusüksuse.
Biškek asub Kõrgõzstani põhjaosas Tšüj orus, Tian Shani eelmäestikus, 40 kilomeetrit Kirgiisi ahelikust põhja pool, 25 kilomeetri kaugusel Kasahstani piirist.
Aastatel 1926 kuni 1991 kandis nime Frunze (Mihhail Frunze järgi), enne 1926. aastat Pišpek.
Rahvastik.
1999. aastal moodustasid kirgiisid 52,1% linna elanikest, venelased 33,2%. Enam kui protsent oli elanike hulgas ukrainlasi (2,1%), tatarlasi (2,1%), korealasi, usbekke, uiguure ja kasahhe. Kiiresti on kasvanud kirgiiside ja kahanenud venelaste arv ja osakaal.
Veel 1989. aastal moodustasid venelased linna elanike enamuse: 55,8%, kirgiise oli 22,3 ja ukrainlasi 5,5%. 1970. aastal oli venelasi 66,1%, kirgiise 12,3% ja ukrainlasi 6,2%.


Astana.
Astana (kasahhi 'pealinn') on Kasahstani pealinn aastast 1997. Eelmine pealinn oli Almatõ.
Astana asutati 1824 kasakate eelpostina Venemaa piiridel Ak-mola nime all vanale karavaniteele Kesk-Aasiast Lääne-Siberisse Išimi kaldale. Linn sai kiiresti tähtsaks kaubanduskeskuseks, eriti kariloomadega kaubitsemise kohaks.
Linna nimi oli 1830–1961 ja 1992-1998 Akmola ("А&#x049B;мола", 'valge õnn' või 'valge kalm'), 1961-1992 Tselinograd ("Целиноград" 'uudismaalinn'). Varasemalt tuntud ka mitteametliku nime Karaötkel ("&#x049A;ара&#x04E9;ткел" 'must muld') all.
Elanike arv kasvab kiiresti ja oli 1999. aastal 319 300, 2003. aastal 519 000.
Majandus.
Linna arengut soodustas 1931–1936 läbi linna ehitatud raudtee. Tänapäeval asub linn Petropavli–Karagandõ–Balkaši ja Astana–Kartalõ–Magnitogorski raudteede lõikumiskohas.
Tänapäeval on Astana suur tööstuskeskus. Linnas asub Kasahstani suurim põllumajandusmasinate tootja Akmolaselmaš. Teine ettevõte Kazahselmaš on spetsialiseerunud põllumajandusmasinate tootmisele nendele rajoonidele, mis kannatavad tuuleerosiooni käes. Linnas on hulk teisi masinaehitus- ja metallitööstusettevõtteid, toiduainete- ja kergetööstusettevõtteid, samuti keemiatehas. On metsatööstus ja ehitusmaterjalide tootmise ettevõtted. Linna lähedal on Maksimovka kivisöekaevandused.


Almatõ.
Almatõ (aastatel 1867–1921 ametlikult Vernõi; 1921–1941 kasahhi keeles ja 1921–1993 vene keeles ametlikult "Alma-Ata") on Kasahstani suurim linn ja endine pealinn (kuni 1997. aastani).
Linn oli 2001. aastani Almatõ oblasti keskus.
Nimi.
Linna ametlik nimi oli aastatel 1867–1921 Vernõi.
5. veebruaril 1921 otsustas Turkestani ANSV Kesktäitevkomitee Vernõi linnas peetud istungil anda linnale nimeks Alma-Ata, kuigi koha kasahhikeelne nimi ja ka venekeelne nimi enne aastat 1854 oli Almatõ ('õunapuu-'). Nimi Alma-Ata ('õun-vanaisa') pandi sooviga arvestada kohalikku nime. Eeskujuks võeti teised Ata-lõpuliste nimedega kohad. Need kohad on pandud esiisade nimede järgi, kuid Alma saab kasahhi keeles olla ainult naisenimi. Istungist osavõtjad, kes olid kasahhi rahvusest, olid selle nime vastu ning pooldasid nime Almatõ, kuid nende seisukohta ei arvestatud.
Algul oli nimi Alma-Ata ametlik nii kasahhi kui ka vene keeles. Aastal 1941 sai kasahhikeelseks ametlikuks nimeks Almatõ.
Aastal 1993 otsustasid Kasahstani võimud hakata ka vene keeles kasutama nime Almatõ. Venemaa keelekorraldajad soovitasid kasutada vene keeles nime Alma-Ata ning detsembris 1995 sanktsioneerisid selle nime kasutamise ka Venemaa võimud.


Eesti rändrahnude loend.
"Siin on loetletud Eesti rändrahne."
Ü.
Rändrahnude loend


Vaikse ookeani tulerõngas.
Vaikse ookeani tulerõngas on Vaikset ookeani ümbritsev kõrge seismilise aktiivsusega vulkaaniline ala.
Tulerõnga vulkaanid on tekkinud subduktsioonivööndite kohale. Ka seismiline aktiivsus ehk maavärinad on otseselt seotud ühe laama teise alla sukeldumise ehk subdutseerumisega.


Riftivöönd.
Riftivöönd on vöönd, mida mööda toimub riftistumine.
Eristatakse mandrilist riftivööndit ja ookeanilist riftivööndit.


Laamtektoonika.
Suurimad laamad ja nende nimed
Laamtektoonika on teooria ja õpetus litosfääri laamade tekkimisest, liikumisest, vastastikmõjudest ja hävimisest.
Laamtektoonika kirjeldab laamade liikumist ja jõude, mis seda liikumist põhjustavad.
Laamad liiguvad väga aeglaselt, alla 10 cm aastas. Ent kuna Maa on väga vana, siis on laamad ajaloo jooksul liikunud ikkagi vahel tuhandeid kilomeetreid. On juhtunud, et mitme tuhande kilomeetrise läbimõõduga laamad on täielikult teiste laamade alla sukeldunud ja hävinud.
Laamtektoonika tähendust geoloogiale võib võrrelda DNA avastamisega bioloogias või relatiivsusteooriaga füüsikas. Laamtektoonika loob aluse vulkanismi, maavärinate, mäetekke jms. mõistmiseks. Maa on ainus Päikesesüsteemi planeet, millel on laamad.
Laamtektoonikat mõistetakse mõnikord teadusharuna, mis tegeleb laamade ja muu sellisega. Vastava teadusharu nimi on tegelikult geotektoonika.
Laamtektoonika avastamine.
Laamtektoonika rajajaks peetakse mitmekülgset saksa teadlast Alfred Wegeneri, kes avaldas aastal 1915 raamatu "Mandrite ja ookeanide päritolu", milles kirjeldas mandrite eraldumist ühest superkontinendist, mille ta aasta hiljem nimetas Pangaeaks.
Wegener ei olnud siiski esimene, kes arvas, et mandrid on aegade jooksul üksteisest eemale triivinud. Sarnaseid mõtteid tekitas Lõuna-Ameerika idaranniku ja Aafrika lääneranniku hämmastav sarnasus.
Tema hüpoteesi kinnitas ka asjaolu, et mõne väljasurnud looma fossiile leiti üksteisest kaugel asuvatel mandritel. Teooria põhjal ei olnud nendel kaugetel aegadel need mandrid üksteisest eraldatud ja ookean tekkis nende vahele alles hiljem.
Wegeneri hüpoteesi ei usutud ja lausa naeruvääristati. Teooria sai laialdase tunnustuse alles 1960ndatel, üle kolmekümne aasta pärast Wegeneri surma. Lõplikult kinnitas laamtektoonika õigsust ookeanipõhja süvapuurimine, millega tehti kindlaks, et ookeanipõhi on seda noorem, mida lähemal on ta ookeani keskahelikule.


Moraal.
Moraal on ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnormide, tavade ja seaduste kogum, väliselt nõutavad reeglid ja tavad. Moraal on seotud kultuuri ja eluviisidega.
Sõna "moraal" pärineb ladina keelest ja tähendab tava, või komme. (Kreeka keeles on moraali tõlkevaste eetika. Filosoofiliselt saab sõnade eetika ja moraal tähendusi eristada.)
Kristlikes maades riigi moraal põhineb Rooma Impeeriumi seadustel, on paganlik; teine kiriku moraal on kristlik ja põhineb kirikukogude õpetusel või peale reformatsiooni - pühakirjal, täpsemalt evangeeliumil.
Indias on isegi suuremad erinevused usundite vahel. Sama segadus on hinduismi, islami, budismi, parsismi, judaismi ja primitiivse animismi moraalinormidega.
Rooma ja ka Hollandi kiriku seaduse kohaselt on abielu väljaspool kirikut kehtetu ja sellele järgnev liit ebaseaduslik. Kui Tseilon kuulus taanlastele, loeti kõik sellised abielud kehtetuks ja neist sündinud lapsed väljaspool abielu sündinuks. Hispaanias, kus kasutati Rooma kiriku hea ja kurja norme Püha Inkvisitsiooni kui täidesaatva organi läbi, olid üldkehtivale moraalinormile mittealluvad või selles kahtlustatavad isikud mõistetud piinamisele ja surma. Peaks sama norm kehtima samal moel ükskõik millisel protestantlikul maal - näiteks Inglismaal ja USA-s, järgneks palju hullem tapatalgu.
Pole ühest ülemaailmselt valitsevat hea ja kurja normi, suurem osa inimkonnast elab erinevate moraalinormidega -
oma usu ja oma rahva moraaliga; kirikliku ja tsiviilkoodi vahel on ühendamatud ja suuresti kõikuvad erinevused. Erinevate kanooniliste seaduste vahel, näiteks islami, hinduismi ja kristluse vahel, on jälle omakorda suured erinevused. Isegi ühes usus, kuigi seal peaks seda olema kõige vähem, on palju vasturääkivusi, nagu näiteks Rooma kiriku ja paljude kristlike mitte-Rooma kirikute kaanonite vahel. Sama on islami puhul ja mingil määral ka hinduismis sõltuvalt kastist või usukoolkonnast.
Mõne ühiskonna jaoks on vastsündinute ja psüühiliselt ebatervete raukade valikuline tapmine õige, mõnede jaoks vale; kuni on erinevaid arvamisi, ei saa olla ühest moraalinormi. Teo ajendit ja teo tegemise sotsiaalset keskkonda arvestamata ei saa tegu õiglaselt heaks või kurjaks liigitada.
Inimkonna erinevad esteetilised normid /mis paljuski on kõlblusnormidest lahutamatud/ nii kunstis kui igapäevases elus on sama kaootilised kui (arusaam heast ja kurjast).Klassikaline Kreeka pidas kooskõlas filosoofiliste tõeks-pidamistega mehekeha kõige kaunimaks looduse vormiks;
Läänes loetakse meie ajal üldiselt kõige esteetilisemaks ja kaunimaks naisekeha. Indias jalutavad pühamehed paljalt ringi, ja nii sellisel kujul neid ka austatakse; kui Kanadas ilmuvad Vene duhoborid (hinge-võitlejad) avalikkuse ette
oma loomulikus olekus, topitakse nad politsei poolt riidesse ja toimetatakse vanglasse, rahva silma eest ära. Osirise kui viljakusjumala fallose kujutised seisavad oma loomulikus hiilguses Niiluse kallastel; Šiva lingami (suguorgani
kujutis) austavad hindud, nende templid kujutavad kivisse raiutuna seda, mida "Kamasuutra" (meelelise armastuse õpetus) kirjeldab sõnadega;
Suur osa maailma õnnetustest tuleneb üksteisega põrkuvatest eetika ja moraalinormidest. Nagu ütleb Plotinos: "Maailmaruum ilma kurjata oleks ebatäiuslik."
On selge, et esteetika- või kõlblusnormid pole, ühe rahva või usundi puhul ühesed ja kattuvad, vaid on kaos ja segadus selles, mida inimene peaks tegema ja mida mitte ning mida tal tuleks õigeks pidada.
On äärmiselt kahtlane nõustuda ilma küsimata, nagu praegusel ajal tavaks saanud paljudes kaasaegsetes
riikides, kus valitsevad väga imelikud moraalinormid, inimeste arvamusega, ükskõik kas seda väljendab kohtuotsus kohtukojas või valimiskast; mis on õiglus, õige või vale, hea või halb. Niikaua kui inimkond on enam egoistlik kui altruistlik, ei sobi enamus valitsema vähemust, kes võivad enamusest väga palju paremad olla. Nii nagu õpetas Platon ja õpetavad Ida targad, ei ole sobiv demokraatlik enamusele õiguse andmine selle koha pealt, mis on moraalne tegu ja mis mitte.
Platon, suurim Kreeka tarkadest, pühendas palju aastaid katsele sõnastada õiglust, mida budistid
nimetavad dharmaks - seadmuseks. Ta näitab demokraatliku valitsuse ja õigluse pahesid, mis annab
õiguse enamusele - pole ju võimalik, et vähemus alati eksib. Sellepärast ütlevad gurud, et suur on see inimene, kes igas oma teos ja mõttes erineb hulgast. Üksildased uute mõtete toojad, uute aegade seemne külvajad, rahuprintsid (mitte sõja- vürstid) ja vähemus (tarkade järgijad) on kannatanud martüüriume ja sotsiaalset rõhumist enamuse poolt, kes sunnib abitule vähemusele peale oma hea ja halva norme.
Väga kujukas näide heaks ja halvaks peetava suhtelisuse kohta on sõda. Rahuajal on riigi poolt karistatav
võltsimine, valevande andmine, vargus, teise vara hävitamine, kallaletungimine ja kaklus ja mõrv ja isegi katse midagi sellist teha; sõja ajal aga kogub riik kokku oma sõjaliselt väljaõpetatud elanikkonna surmanuhtluse ähvardusel korda saatma k võidu nimel, iga eelpooll loetletud kuritegu. Riik õpetab meestele ja naistele alatust ja pettust, mida võib vaja minna eemärgi saavutamiseks, kuid kui valitsus ehk vöim tabab neid kodanikke tegemas sedasama oma riigi territooriumil, riik kas paneb nad kinni või laseb maha. Pole ühtegi allilmale tuntud kuritegu, mida riigi salateenistus heaks ei kiida, eriti sõja ajal, vaenlaste ülekavaldamiseks. Sõda, mis pöörab pea peale kõik eetilised ja kultuurilised süsteemid, tunneb ainult oma seadust.
Rääkides sotsiaalpsühholoogia ja antropoloogia vaatevinklist, pole sotsiaalselt, usuliselt või traditsionaalselt kinnitatud absoluutset moraalinormi. Mida üks usk või ühiskond on pidanud õigeks, on teise arust olnud vale. Platoni (427-345 e. m. a.) aegadest edasi on euroopa moraal kõikunud äärmuste vahel. Ja kuna inimese areng loomast kõrgemale pole veel vast lõppenud, ei paista ükski ühe või teise ühiskonna poolt katsetatud moraalinorm olevat sugugi lõplik.
Kuningas Saalomonil, kes oma kaasaegsete jaoks oli tarkuse ja õigluse kehastus, oli "700 naist ja 300 liig-naist". Mitme naisepidamine oli tol ajal juutide hulgas seaduslik ja kuigi, nagu lisab sama tekst, "tema naised pöörasid ära tema südame" (Jumalast), pole mingit vihjet, et Jehoova oleks olnud mitmenaisepidamise kui sellise vastu. Veel praegugi on see lubatud moslemite seas, kelle usk põhineb ja on välja kasvanud juutide omast. Tänapäeval on polügaamia ja isegi bigaamia enamikes lääne maades karistatavad pikaajalise vangistusega. Kui tekkis viimsepäeva pühakute mormoonide kirik ja Vana Testamendi suurmeeste eeskujul hakati Utahi kõrbes harrastama mitmenaisepidamist, viisid nende meeste nooremad kaasmaalased, kes kummardasid sama jumalat, kiirelt läbi seaduse, mis välistas mitme naisepidamise; praegu on keelatud USA-sse tulla immigrandil, kui tal on palju naisi. Budistlikus Tiibetis oli seadus-
likult lubatud naisel omada mitut meest, kristlikul Inglismaal on mitme-mehepidamine kuritegu. Kogu Euroopas ja kahes Ameerikas on abielurikkumine lahutuse näol leitud olevat väga kasulik; Araabias karistatakse seda surmanuhtlusega. Vanas Kreekas, mis oli Läänemaailma kaugelt kõige arenenum kultuur, polnud pederastia mitte ainult seaduslik, vaid sel arvati olevat ka "hingeline väärtus", seda üritati kasutada sotsiaalseks hüveks. Dooria riikides ja spartalaste hulgas suhtuti poisipilastusse kui sõjakasse ja ilusasse tavasse.
Kreeka impeeriumis oli sel ka usuline toetus Ganimedese ja Zeusi päikesemüüdi ja muude legendide näol. Sellest laulsid poeedid ja suured draamakirjanikud Aischylos ja Sophokles kujutasid pederastiat draamakunstis.
Seitse sajandit hiljem sai Euroopale omaseks uus hea ja kurja teooria; Konstantinuse (A. D. 288-337) ajal karistati pederastiat surmanuhtlusega. (AD 538) leidis ka Justinianus, kes kes uskus, et pederastia on nälja, katku ja maavärinate otsene põhjus, Konstantinuse otsust täiesti kristliku olevat ning karistas seda samal moel. Nii jäi enamikus Euroopa riikides kuni Napoleoni aegadeni (1769-1821), mil anti välja Napoleoni kood vastukaaluks kristlike imperaatorite normidele; jälle muutusid moraalinormid. 1889. a. võttis ka Itaalia vastu selle osa Napoleoni koodist, mis puudutas pederastiat, mis Inglismaal ja USA-s ning veel mõnedes maades oli kaua aega sisemiste normide tõttu kuritegu; mida karistati pikaajalise vangistuse või isegi eluaegse sunnitööga.. Seega muutuvad koos usuliste ja poliitiliste ja sotsiaalsete pöörangutega ka moraalinormid või vähemasti mingi osa neist. Piisava aja jooksul võib see muutus olla nagu parlamendiski paremalt vasakule või vasakult paremale; suunavalik sõltub kiriku või partei üldisest suunast. Seda laadi muutused, nagu näha ka Nõukogude korra aegu NSVLiidus, võivad sõltuda, kui usulised ja parteilised mõjud on toiminud, valitseva kliki isiklikest arvamistest, sama moodi nagu usulised kildkonnad rahvale oma arvamist peale surusid. Näiteks kaotati kohe pärast Suurt Oktoobri Revolutsiooni Nöukogude Liidus esimeses tuhinas sotsiaalsete reformidega vanad seksuaal-suhteid reguleerivad normid, sealhulgas ka homoseksuaalsuse
karistatavus. Siis, tuli nagu Prantsuse revolutsiooni puhulgi reaktsioon - see, mis alguses oli õige ja seaduslik, muutus valeks ja ebaseaduslikuks.
Isegi kunst, mida paljud kutsuvad heaks, kas maali-,skulptuuri-, muusika- või draamakunst, muutub takistuseks,kui propageerib tarbijaliku luua meelelist seotust maailma külge.Sel põhjusel keelas islami Araabia prohvet, kõik jumala kujutised. Muhamedi arvates inimesed austades või isegi esteetiliselt nautides eneste valgustamata meelte loodut, tugevdavad mitte ainult enda köidikuid sansaaraga, vaid ka nende inimhulkade köidikuid, kes näevad eksitavaid ja ebatõelisi kujutisi. Buddha õpetas, et kui munk võtab osa või jälgib maiseid pidusid või etendusi ei vii see mitte vabanemisele, vaid seotusele. Need meelelised rõõmud on Sanghale keelatud.
Nagu Krišna "Bhagavadgītās" õpetab, on eluvõitlus kahe vastanduva jõu, hea ja kurja vahel, või "Mahābhārata" järgi, võitlus valguse ja pimeduse, Kuruvasi ja Pāndavasi vahel. "Rāmājaana", teine india kahest suurest eeposest, räägib samast ajastute-vanusest võitlusest dharma (seadmuse, isikustatuna Avatāra Rāma) ja dharma (seadmusetuse, isikustatuna deemon-kuningas Rāvana) vahel. Vanas Egiptuses tunti samasugust õpetust: sümboolne jutt sellest, kuidas deemonist vend Seth orjastab jumaliku Osirise. Isis, nähes seda Kosmosest enesest pärinevat müstilist tragöödiat, kurtis ja kaebles. Paralleelset sellele võitlusele, millesse kõik olendid on karmaliselt haaratud, kujutatai Orfeuse müsteeriumides elu ja taassünni sümboli Dionysos Zagreusi orjastamist tema titaanist venna, surma ja hävingu sümboli poolt,Moraal on samuti osa yhiskondlikust olelus-vöitlusest olles yheks vöimsamaks relvaks ja vahendiks valitsejate ja riikide käes.
Nagu juhatab budismis õilis kaheksa-osaline tee, on nirvaanat otsiva inimese jaoks lihtsam, kui nii heas kui kurja möistesse suhtutakse kui inimeste endi poolt loodud kontseptsiooni,mitte nagu üldisesse kosmilisse seadusesse,mille sildi all teda tihti propageeritakse,


Kõlblus.
Kõlblus on inimese kui ühiskondliku või kultuurilise subjekti sisemine käsk, kohustav hääl, südametunnistus.
Kõlblust samastatakse eesti keeles enamasti pigem moraaliga, kuid mitte eetika või eetilisusega.


Speyeri protestatsioon.
Speyeri protestatsioon oli avaldus, mille tegid protestantliku vähemuse esindajad 1529. aasta Speyeri riigipäeval Martin Lutheri ja tema seisukohtade kaitseks ning mis andis nime protestantismile.
Speyeri protestatsiooni esitasid 19. aprillil 1529 Speyeri riigipäeval kuus vürsti ja 14 riigilinna: Saksimaa kuurvürst Johann, Brandenburgi markkrahv Georg, Braunschweig-Lüneburgi hertsogid Ernst ja Franz, Hesseni maakrahv Philipp I, Anhalt-Kötheni vürst Wolfgang; Strassburg, Augsburg, Ulm, Konstanz, Lindau, Memmingen, Kempten, Nördlingen, Heilbronn, Reutlingen, Isny, Sankt Gallen, Weissenburg ja Windsheim.
Reformimeelse vähemuse esindajana protesteerisid nad Martin Lutheri riigivande alla panemise ning tema kirjutiste keelustamise vastu ning nõudsid evangeelse usu takistamatut levitamist. Karl V esindaja keeldus protestatsiooni vastu võtmast, kuid seda levitati trükisena. Vürstide ja linnade esindajad andsid teksti hiljem keisrile üle.
Kaheksa aastat varem, 1521. aasta Wormsi ediktiga oli Martin Luther ketseriks kuulutatud: keiser Karl V oli tahtnud teha lõpu katoliikliku enamuse ja evangeelse vähemuse vahelisele usulisele lahkhelile. Luterlik ketserlus ja sellest tekkinud usutüli ei sobinud tema poliitiliste plaanidega. 1526. aastal tühistasid Saksa protestantlikud vürstid Wormsi edikti, kasutades ära Karl V viibimist Itaalias. Nad kuulutasid Speyeri riigipäeval välja aadelliku usuvabaduse.
1529. aastal taastas Karl V Wormsi edikti, mis sai Speyeri protestatsiooni esitamise ajendiks.
Protestatsiooni esitamisest saadik hakati uuendusliikumise liikmeid nimetama "protestantideks".


Aizkraukle.
Aizkraukle (saksa "Ascheraden") on linn Lätis Vidzemes. Linna süda asub Daugava paremal kaldal.
Linnaõigused aastast 1967. Ta on Aizkraukle piirkonna keskus, 2009. aastani oli Aizkraukle rajooni keskus.
Aizkraukle kohal on Daugava tõkestatud Pļaviņase hüdroelektrijaama tammiga.
1967–1991 kandis linn nime Stučka.


Bauska.
Bauska (saksa "Marienland" või "Bauske") on linn Lätis Zemgales, Bauska piirkonna keskus.
Elanikke oli 2004. aastal 10 945.
Bauska sai linnaõigused 1609. aastal.
Bauska kohal saab Mūsa ja Mēmele ühinemisel alguse Lielupe jõgi.
Linnas asuvad Bauska lossivaremed. Igal aastal juulikuus toimub seal keskaegse muusika festival.


Kuldīga.
Kuldīga ("Jesusburg", saksa "Goldingen") on linn (aastast 1378) Lätis Kurzemes Venta jõel.
Linn on Läti Vabariigi Kuldīga piirkonna keskus.
Ajalugu.
1242. aastal alustati Liivi ordu maameistri Dietrich von Grüningeni juhtimisel endise kurelaste (lätipäraselt "kuršide") Kuramaa vallutamise ajal mahapõletatud puidust linnuse kohale Venta jõe vasakule kaldale ordulinnuse ehitamisega, mis lõpetati 1245. aastal. Järgnevalt kujunes ordulinnuse ümber asula ja linn ning 1368. aastast kuulus Kuldīga ka Hansa Liitu.
Kuldīga ("Goldingen") oli Liivi ordu Kuldīga komtuurkonna komtuuride residents.
Kuldīga ("Goldingen") oli ka algselt Kuramaa hertsogkonna pealinn aastatel 1596 – 1616, enne pealinna üleviimist Miitavisse.
Vaatamisväärsused.
Linna vaatamisväärsuste hulka kuuluvad ajalooline linnasüda, 1242. aastal ehitatud Kuldīga ordulinnuse jäänused, tellissild üle Venta jõe ning Ventas rumba – Euroopa kõige laiem, kuid vaevalt 1 meetri kõrgune juga.
Välislink.
Kuldiga


Jelgava.
Jelgava (eesti ajal. "Miitavi", saksa "Mitau") on linn (aastast 1573) Lätis Zemgales Lielupe keskjooksul.
Arvestuslikel andmetel oli 1. jaanuaril 2011 Jelgava elanikest lätlasi 55,7 %, venelasi 28,9 %, valgevenelasi 5,6 %, ukrainlasi 2,8 %, poolakaid 2,0 %, mustlasi 1,6 %, leedulasi 1,4 % ja teistest rahvustest inimesi 2,0 %.
Jelgava oli Kuramaa hertsogiriigi pealinn. Ta on Zemgale ajalooline keskus. Linn on 1. järgu haldusüksus, millel on rajooniga samane staatus, - keskalluvusega linn ("republikas pilsēta").


Ikšķile.
Ikšķile (ajaloolises kontekstis ka Üksküla, liivi keeles "Ikškilā" ("ikš" - 'üks', "kilā" - 'küla'), saksa "Uexküll, Üxküll") on linn Lätis Vidzemes Daugava alamjooksul jõe paremal kaldal, Ikšķile piirkonna keskus.
2009. aastani kuulus Ogre rajooni.
Ajalugu.
9. sajandist on teada liivlaste küla olemasolu.
12. sajandil sai Ükskülast ristisõdijate üks esimesi tugipunkte Läti alal.
1185 ehitati siin teadaolevalt esimene kiviehitis Liivimaal - Liivimaa piiskopi kirik, mille varemed on säilinud tänini. Üksküla oli piiskopi residentsiks kuni Riia linna rajamiseni 1201. aastal.
Ikšķile kohanime järgi on nime saanud Uexküllide aadlisuguvõsa.


Harilik mänd.
Harilik mänd ("Pinus sylvestris") on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu, kõige levinum männiliik. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond "Pinus").
Metsa, kus mänd on arvukaim puuliik, nimetatakse männikuks.
Levila ja alamliigid.
Harilik mänd on levinud Euroopas ja Aasias Hispaaniast ja Šotimaa rannikult kuni Venemaa kaguosa, Ohhoota mereni (8° lp kuni 140° ip). Ta on mändidest kõige suurema levilaga: levila läänepiirist kuni idapiirini on umbes 14 000 km. Põhja-Ameerikas on männile lähedasim liik vaigumänd.
Männi levila tõmbub Lääne-Euroopas koomale. Hispaanias ja Šotimaal on säilinud üksikud asurkonnad. Iirimaal, Inglismaal, Madalmaades ja Taanis on mänd loodusest kadunud. Šotimaal, kus männikute kunagisest pindalast on säilinud napilt 1%, on välja surnud varem männikutes elanud karu, hunt, ilves, põder ja metssiga. Inglismaal suri mänd välja umbes 16. sajandil, kuid Shakespeare seda puud tundis ja Richard II-s ka nimetas.
Kliima.
Harilik mänd kasvab nii pika kui lühikese päeva ja nii pika kui lühikese vegetatsiooniperioodi tingimustes. Oluline on, et kasvuperioodil oleks keskmine temperatuur üle 10 °C ja ööpäevaste temperatuuride summa üle 1200 °C. Miinimumtemperatuur kasvualal võib olla kuni −60 °C, maksimum ulatuda aga kuni 40 °C ja isegi kõrgemale. Ta kasvab nii korrapäraste kui ka ebakorrapäraste sademetega piirkondades. Levila kõige kuivemates Kesk-Aasia steppides (Kasahstan, Mongoolia ja Põhja-Hiina) sajab aastas kohati vaid kuni 200 mm. Kõige sademeterohkem piirkond asub Šotimaa lääneosas, kus aasta keskmine sademete hulk on 2000 mm. Kõige paremat kasvu näitab harilik mänd piirkondades, kus aastas sajab 500...700 mm. Levila aasta keskmine õhutemperatuur on 3...15 °C. Kõige külmemad kasvukohad asuvad Siberis igikeltsa lõunapiiril.
Kasvukohad.
Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Ta kasvab nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Muldadest on esindatud liivmullad, turvasmullad, leetmullad, gleimullad jt.
Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja kasvukoha kõrgus ulatub tavaliselt 1000...1200 m. Levila lõunaosas Kaukaasias kasvab ta isegi kuni 2600 m kõrgusel. Mänd on valgusnõudlik puu ja vajab kasvamiseks ohtralt valgust. Sellepärast kuivavad ja laasuvad alumised oksad kergesti, eriti väheviljakatel muldadel.
Kirjeldus.
Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200...300 (400) aastat. Mänd on kuusest mõnevõrra pikemaealine. Põhja-Soomest on leitud isegi 810-aastane elus mänd ja isegi 1029-aastane surnud puu.
Puu kasvab tavaliselt kuni 40, harva kuni 50 m kõrguseks, tüve läbimõõt on kuni 1,5 m. Tüve koor on allosas korbatunud, ülaosas aga kestendav ja oraanžikaspruun. Korp hakkab intensiivsemalt arenema üle 100 aasta vanustel puudel.
Võra kuju on väga varieeruv, sõltudes puu vanusest, kasvukohast ja muudest tingimustest. Mõnevõrra sõltub see ka piirkonna genotüübist. Lõuna pool on puud okslikumad ja laiema võraga, põhja pool saledamad, peenemate okste ja kitsama võraga. Lagedal kasvades jäävad puud madalaks ja oksad ulatuvad madalale. Metsas laasuvad männid tugevalt ja säilib ainult võra tipuosa. Noortel mändidel hakkavad alumised oksad laasuma 8–10 aasta vanuselt ja okste armid hakkavad kinni kasvama 40 aasta vanuselt..
Pungad on piklikmunajad, teravneva tipuga, punakaspruunid ja enamasti vaigused. Noored võrsed on rohekad, hiljem pruunid, karvadeta.
Okkad on peensaagja servaga, sise- ja välisküljel asuvate õhulõheribadega, kahekaupa kimbus. Nende pikkus on 3...7 cm, olles jõulistel noorpuudel isegi kuni 10 cm. Okkad püsivad võrsetel tavaliselt 3 aastat, soojemas merelises kliimas 2 ning kontinentaalse kliimaga aladel 4–6 (harva kuni 9) aastat.
Juurestik.
Männi juurestik on väga plastiline. Sügavamas ja värskes liivmullas moodustuvad võimas peajuur ja rohkesti vertikaalseid külgjuuri. Juured võivad liivmullas ulatuda kuni 2,7 m sügavusele. Horisontaalsed juured on enamasti kuni 25 cm paksuses ülemises mullahorisondis. Väga väheviljakatel liivmuldadel moodustub männil lühike peajuur ja üsna pikad maapinnalähedased külgjuured. Rasketel savimuldadel ei ulatu horisontaalsuunas arenevad külgjuured tavaliselt puu võrast kaugemale. Veega küllastunud muldade tõttu on soodes ja rabades puudel kesiselt arenenud maapinnalähedased juured. Hästi arenenud juurestiku tõttu esineb tormiheidet vaid õhukestel ja veega küllastunud muldadel. Soodsates kasvukohtades esineb üldjuhul ainult tormimurdu.
Paljunemine ja kasv.
Harilik mänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb looduslikult seemnete abil. Viljakandvus algab küllaltki varakult: valgusküllases kasvukohas 10–15 aasta, puistus 25–35 aasta vanuselt. Levila põhjaosas algab viljakandvus hiljem, lõunaosas varem. Head seemneaastad korduvad 3–4, karmimates kasvupiirkondades kuni 7 aasta järel. Levila lõunaosas esineb häid seemneaastaid sagedamini ja põhjaosas harvemini. Raieküpse puistu seemnesaak on tavaliselt 6–10 (harva kuni 12) kg/ha, levila lõunaosas tavaliselt kuni 19 (harva kuni 40) kg/ha.
Isasõisikud on kollakad. Nende pikkus 5–6 mm ja läbimõõt 3–4 mm. Nad koosnevad paljudest spiraalse asetusega ja soomusjatest tolmukatest ning asetsevad tihedate kogumikena noore pikkvõrse alusel. Tolmukate alaküljel on kaks pikuti avanevat tolmukotti, millest väljuvad kahe õhupõiega varustatud tolmuterad. Need kanduvad tuule abil väga kaugele, isegi kuni 900 km kaugusele. Tolmlemine toimub tavaliselt mai lõpus ja juuni alguses, sõltuvalt kasvukoha kliimast. Levila põhjaosas, Siberi taigas võib tolmlemine toimuda ka juuni teises pooles, harva isegi juuli alguses. Tolmlemise kestus (4–5 päevast kuni 10–11 päevani) sõltub kliimast ja on piirkonniti erinev.
Õietolmu rohkuse tõttu on õitsemise ajal mändide lähedal asuvad veekogud kollaka kirmega kaetud. Tolmlemisega ühel ajal on okaste kõige intensiivsem kasvuperiood.
Emasõisikud on ümarad, punakad ja püstised. Nende pikkus on 5–6 mm. Käbid viljastuvad tolmlemisele järgneva aasta kevadel. Seemned valmivad sama aasta sügisel, seega kulub õitsemisest seemnete valmimiseni umbes 18 kuud. Käbid on valminult munajad, 3–7 cm pikad, läbimõõduga 2–3 cm, läikivpruunid või tuhmhallid. Nende apofüüs on rombjas, tömpjas või terav. Seemned on munajad, hallikad, pruunid või mustjad, sageli kirjud, tiivakesega ja 12–20 mm pikad. Seemne mass on 3–9 mg. Seemne suurus sõltub kasvukoha kliimast ja mullastikust. Suuremad seemned kasvavad parematel pinnastel ja levila lõunaosa soojemas kliimas, väiksemad aga levila põhjaosas või kehvematel muldadel. Seemnete idanevus on väga kõrge, sageli üle 90%. Seemnete varisemine algab enamasti kevadtalvel ja kestab kogu kevade, vähesel määral ka suve alguses. Eestis variseb suurem osa seemnetest mais. Pärast seemnete varisemist jäävad tühjad käbid veel paariks aastaks puudele rippuma.
Seemnete võivad idaneda ja tõusmed tärgata kogu kasvuperioodi jooksul. Piisava soojuse ja mulla niiskuse korral toimub see tavaliselt 2–3 nädalat pärast seemnete varisemist või külvamist. Tõusmetel on 4–7 idulehte. Esimesel aastal on juveniilsed okkad ühekaupa spiraalselt. Teisel aastal on osa okkaid endiselt ühekaupa, ülejäänud kahekaupa kimbus. Kolmandal aastal tekib esimene männas ja edaspidi saab nende järgi kuni 40-aastaste puude vanust määrata. 40–50 aasta vanustel puudel aga hakkavad männased kinni kasvama. Kõrguse juurdekasvu maksimumpiiri (kuni 1 m aastas) saavutavad männid tavaliselt 10–25 (40) aasta vanuselt. Viljakatel muldadel kasvavad puud 70–80 aastaga kuni 30 m kõrguseks, seejärel väheneb juurdekasv oluliselt. Rabades jäävad männid kiduraks ega kasva rohkem kui mõne meetri kõrguseks. Hea tootlikkusega puistu tagavara on 600–700 tm/ha. Noored võrsed kasvavad maist kuni juuli alguseni. Tüve radiaalsuunaline kasv kestab tavaliselt augusti lõpuni.
Kasutamine.
Hariliku männi puit on heade mehaaniliste omaduste tõttu väärtuslik tarbepuit. Maltspuit on kollakasvalge, lülipuit punakaspruun ja hakkab intensiivsemalt tekkima pärast 40. eluaastat. Kvaliteetsel puidul on ühtlase laiusega aastarõngad, mis tekivad siis, kui puu kasvab kuivadel ja keskmise viljakusega muldadel. Viljakatel või niisketel muldadel kasvavate mändide puit on oluliselt kesisemate mehaaniliste omadustega.
Puitu kasutatakse laialdaselt kergetes ja rasketes ehituskonstruktsioonides, raudteeliiprite, sildade, mastide ja postide, vineeri, kastide ja konteinerite, platvormide, laminaadi, mööbli, puugaasi, küttepuude jm valmistamisel. Keemiatööstus toodab männivaigust tarbeaineid, näiteks tärpentini ja kampolit. Männipuidust saab utmisel ka puupiiritust. Männiokastest toodetakse männiõli, C- ja B-vitamiini, loomasöödana kasutatavat okkajahu ja okkapastat. Läänemere piirkonnas kasutatakse männipuitu laialdaselt ümarpalkmajade valmistamisel. Suure vaigusisalduse tõttu mänd paberipuuks ei sobi ja sellest valmistatakse eelkõige sulfaattselluloosi. Männikoorepulbrit kasutatakse merevees oleva naftareostuste likvideerimisel, sest see pulber imab küll naftat, kuid mitte vett.
Männipuidus on keskmiselt 4,8% vaiku ja sellel on head säilivusomadused. Välistingimustes maapinnaga kontaktis olev puit säilib keskmiselt 7–8 aastat, lageda taeva all olev puit 60 (40–85) aastat ja varjualuses olev puit 100 ja rohkemgi aastat. Maltspuidus sisalduv vaik on vedel, lülipuidus aga tardunud. Soojal aastaajal niiske maltspuit sinetub mikroseente mõjul, mille tagajärjel on puit välisviimistluseks kõlbmatu.
Männipuidu keskmine tihedus on vahemikus 330–890 kg/m³, niiskusesisalduse 15% korral 520 kg/m³.
Harilikul männil on suur dekoratiivne tähtsus. Ta on oluline ilupuu liivmuldadega parkides ning USA-s ja Kanadas kasvatatakse teda küllaltki palju jõulupuude istandikes. Samuti on ta oluline õhu puhastaja. Männid koguvad õhust tolmu ja eraldavad fütontsiide, mis on antibakteriaalse toimega. Tähtis on hariliku männi võime kasvada pioneerliigina liivastel ja kivistel muldadel, kus ta oma varisega (kuivanud ja mahakukkunud okkad, oksad ja käbid) parandab pinnase kvaliteeti. Teda kultiveeritakse laialdaselt puidu saamiseks, looduslike tuuletõkete moodustamiseks, steppides ja liivastel aladel erosiooni peatamiseks. Populaarsest puust on aretatud palju kultivare. Mände pole soovitatav istutada suurtesse linnadesse ja tööstuspiirkondadesse, sest nende saastetaluvus on keskmine.
Harilik mänd Eestis.
Ühe Eesti kõrgematest, umbes 43–44 m kõrge ja 220 aastat vana männi tüvi Järvseljal (2003)
Umbes 360-aastane Järvselja kuningamänd (2003)
100-aastane või vanemgi mänd võib välja näha ka nii.
Harilik mänd on Eestis pärismaine puu. Ta on Eesti ainus looduslik männiliik ja levinuim puu metsades.
Männikud katavad 35,0% Eesti metsamaadest ja männi kogutagavara osakaal meie metsade puidust on 31,8% (2007. aasta andmed). Kõige suurem on männikute osakaal maakonna metsadest Saare maakonnas (59,8%), järgnevad Hiiu maakond (48,3%) ja Harju maakond (47,7%).
Eesti kõrgeim harilik mänd kasvab Tartu maakonnas Järvselja metskonnas. Selle kõrguseks saadi 24. augustil 2007 43,3 m. On ka andmeid, et XX sajandi keskel raiuti Kõrgepalu kandis umbes 50 m kõrgune puu. Sõltuvalt maa viljakusest (boniteedist) on küpsete mändide kõrgus väga erinev. Rabamännid võivad paarisaja-aastaselt olla vaid mõne meetri kõrgused, aga hea drenaažiga parasniisketel saviliivmuldadel ulatub küpsete männikute kõrgus 40 meetrini (jänesekapsa-pohla kasvukoht). Eestis kasvavad männid keskeltläbi umbes 30 meetri kõrguseks.
Läbi ajaloo on eestlased kasutanud palju männipuitu. Vanasti ajasid eestlased männist palju tõrva. Männipuit on väärtuslik tarbepuit. Sellest valmistatakse ehitisi, mööblit, laevu ja paberit. Samas on männikuid väga palju istutatud ja külvatud.
Eestis kasvavad boniteedilt parimad männimetsad Kagu-Eestis Põlvamaal ja Võrumaal.
Männi levinud rahvapärased nimetused on pedajas, pedakas, pettäi, petäi ja pedak.
Rahvausundis.
Fred Pussi kogutud andmetel moodustavad männid Eesti pühadest puudest 15 protsenti, pühapuude hulgas on mändidest rohkem ainult tammesid (25 protsenti valimist).
Eesti rahvausundis ja matusekombestikus on tuntud ja kasutatud mände ristipuudena, kuigi ristipuid on teistestki liikidest.
Mesipuud.
Eestis on kõige levinumad mesipuud ehk puud, mille sees elavad metsmesilased, just männid.
Meemetsade tähtsus Euroopas hakkas kaduma 16. sajandil, kui Ameerikast hakati sisse vedama roosuhkrut. Eesti kaks viimast tarupedajat on looduskaitse all. Nad asuvad Võrumaal Antsla valla Kaika küla Mändiku talu lähedal. Vanade mändide tüveõõnsusi asustavad ka vapsikud jt. putukad.
Eesti pärisnimed.
Eestis on hariliku männi nimetustest moodustatud perekonna- ja kohanimesid. Mänd, Pedak ja Pedajas on üsna levinud perekonnanimed. Tuntud on näiteks Heljo Mänd.
Douglas Wells kirjutas oma raamatus "Jänki seiklused Hiiumaal", et enamiku hiidlaste perenimi tuleb männipuust, alates maavanemast, kelleks tollal oli Tarmo Mänd, ja lõpetades tema enese naisega (Männiste).
Seenhaigused.
Kuuski massiliselt kahjustav seenhaigus juurepess on ka mändidel küllaltki levinud. Seda põhjustab seen "Heterobasidion annosum". Seen võib kahjustada igas vanuses puid. Eriti vastuvõtlikud sellele haigusele on endistel põllumaadel kasvavad 25–35-aastased puud. Haigus kahjustab puude juuri, põhjustades puude juurdekasvu vähenemist, puu kvaliteedi langust ja kuivamist. Nõrgestatud puude hulgas esineb sageli tuuleheidet ja neid asustavad erinevad kahjurputukad. Juuremädanikku põhjustavad mändidel ka külmaseened ("Armillaria" spp.). Nakatunud puude tüvel ja juurtel esineb rohke vaigujooks, juured mädanevad ning seetõttu puu juurdekasv pidurdub ja võra hõreneb. Haigusest nõrgestatud puid ründavad omakorda mitmesugused kahjurputukad, põhjustades puu kuivamist. Juuremädanikku põhjustab ka põleseen ("Rhizina undulata"), mis kahjustab põlendikele istutatud noori puid ja kuivadel luidetel kasvavaid männikuid. Võrsevähki põhjustavad seened "Gremmeniella abietina" ja "Ascocalyx abietina". Selle haiguse tagajärjel kuivavad võrsed koos pungadega. Nakatunud noored puud üldjuhul hukkuvad, vanadel puudel tekivad võrsehaavandid.
Seenhaigustest esinevad sageli veel männikoorepõletik, mis hävitab puu niint tavaliselt tüve ülaosas, tekitades tüvele aastatega laieneva tugeva vaigujooksuga haavandi, ja männitaelik, mis kahjustab eriti vanu puid.
Viimastel aastatel on meie männikutes olulist kahju tekitanud punavöötaud, mida tekitab seen "Mycosphaerella pini", ja pruunvöötaud, mida põhjustab seen "Mycosphaerella dearnessi"). Nakatunud puudel kuivavad mändide vanemad okkad, mis tagavad puule eluvõime ja juurdekasvu. Mitme aasta jooksul väljalangevate okaste tõttu puu nõrgeneb ja võib hukkuda teiste seenhaiguste või üraskite ründe tõttu.
Okaste väljalangemist põhjustavatest seenhaigustest esineb meil veel lumepudetõbi, mida tekitab mikroseen lumehallik ("Phacidium infestans"), ja männi-pudetõbi, mida põhjustab tõve-pigihuul ("Lophodermium seditiosum").
Kahjurputukad.
Hariliku männivaablase vastsed männiokastest toitumas
Männikärsakad ("Hylobius" spp) ja juureüraskid ("Hylastes" spp) kahjustavad noori männiistikuid raiesmikel 2–3 aastat pärast metsa langetamist. Männikärsakad toituvad tüve koorest, juureüraskid juurekaelast ja peajuurest. Tähnikpihlane ("Pissodes castaneus") ja latipihlane ("Pissodes piniphilus") kahjustavad eelkõige teiste kahjurputukate või seenhaiguste nõrgestatud noori puid. Kõige suuremat majanduslikku kahju tekitavad männikutes aga ürasklased, kes uuristavad käike koores või puidus. Mände kahjustavatest ürasklastest on Eestis esindatud hiidürask ("Dendroctomus micans"), kahekidaline ja neljakidaline võraürask ("Pityogenes bidentatus" ja "P. quadridens"), männi-kooreürask ("Ips sexdentatus") ning suur- ja väike säsiürask ("Blastophagus piniperda" ja "B. minor"). Pungasid ja võrseid kahjustavad männimähkurite vastsed. Männivaksiku ("Bupalus piniaria") vastsed toituvad igas vanuses mändide okastest. Korduvate rünnete korral puud nõrgenevad ning muutuvad vastuvõtlikukus teistele kahjurputukatele ja haigustele. Punaka männivaablase ("Neodiprion sertifer") vastsed toituvad männi vanadest okastest, hariliku männivaablase ("Diprion pini") röövikud aga ka noortest okastest.
Muud kahjustajad.
Põder toitub kuni keskealiste mändide koorest ja noorte mändide võrsetest, mille käigus ta murrab tihti puu ladva. Suuri kahjustusi esineb soode lähedal kasvavates noorendikes. Noori puid kahjustavad samuti metskitsed. Hiired närivad väikeste mändide tüve alaosa koort lume all või tihedas rohus. Lumerohkel talvel murduvad lume raskuse all sageli suurte puude oksad ja väikeste puude ladvad. Suurt kahju männikutele võivad tekitada ka metsapõlengud, olles samas vajalikud männimetsade taastekkeks.


Jūrmala.
Jūrmala [j'uurmala] (tõlkes 'mererand') on linn Lätis Vidzemes Liivi lahe lõunakaldal Lielupe jõe ja mere vahelisel kitsal alal. Linnal on 33 km katkematut liivaranda.
Ta on keskalluvusega linn ("republikas pilsēta"), Lätis suuruselt viies.
Linn moodustati mereäärsete kalurikülade-kuurortasulate ja kahe linna, Ķemeri ja Sloka liitmisel 1959. aastal.
Läänest itta on Jūrmala linnaosad Ķemeri, Jaunķemeri, Sloka, Kauguri, Vaivari, Asari, Melluži, Pumpuri, Jaundubulti, Dubulti, Majori, Dzintari, Bulduri ja Lielupe.
Arvestuslikel andmetel oli 1. jaanuaril 2011 Jūrmala elanikest lätlasi 50,7 %, venelasi 35,1 %, valgevenelasi 3,9 %, ukrainlasi 2,7 %, poolakaid 1,7 %, teistest rahvustest inimesi 4,9 % ja rahvus teadmata 1,1 %.
Linna jalgpalliklubid FK Jūrmala V.V ja FC Jūrmala mängivad riigi kõrgliigas. Jūrmala sõpruslinnade seas on ka kuulsad Läänemere kuurordid Pärnu ja Palanga.
Välislingid.
Jurmala


Liepāja.
Liepāja (ka "Liibavi", saksa "Libau") on linn (aastast 1625) Läti edelaosas Kurzemes. Asub Läänemere ja Liepāja järve vahelisel maakitsusel.
Liepāja on Liepāja rajooni keskus ja omaette 1. järgu haldusüksus – keskalluvusega linn ("republikas pilsēta").
2010. aasta alguses oli Liepāja elanikest arvestuslikult lätlasi 53,0 %, venelasi 32,2 %, ukrainlasi 5,2 %, valgevenelasi 3,5 %, leedulasi 3,1 %, poolakaid 1,1 % ja muudest rahvustest inimesi 1,9 %.
Liepāja on olnud sõjasadam Tsaari-Venemaa aegadest alates. Praegu on Liepājas vabamajanduspiirkonna raames Läti suuruselt kolmas kaubasadam.
Karosta kanali ääres varem paiknenud Vene sõjaväe sadamas tegutseb Tosmare Laevatehas, millel on ainsana Balti riikides kuivdokid, ehitatud enne Esimest maailmasõda. Ühe doki pikkus on 187 m ja laius 26 m, teine on 220 m pikk ja 24 m lai.


Grobiņa.
Grobiņa on linn (aastast 1695) Läti edelaosas, Grobiņa piirkonna keskus. 2009. aastani kuulus Liepāja rajooni.


Limbaži.
Limbaži (eesti Lemsalu, saksa "Lemsal", liivi "Lämmist nīn") on linn Lätis Vidzemes, Limbaži piirkonna keskus.
2009. aastani oli linn Limbaži rajooni keskus.
Linnaõigused sai ta aastal 1385.
Limbaži kuulus Hansa Liitu.
Linna läbis varasemalt laiarööpmeline Tallinn–Pärnu–Mõisaküla–Riia raudteeliin. Limbažini liiklesid reisirongid 1990. aastate keskpaigani, amortiseerunud raudtee likvideeriti 2005. aastal.


Kadastik.
pisi
Kadastik ehk kadarik on ulatuslik kadakapõõsastik.
Neid leidub eriti Lääne-Eestis, näiteks väga tihe on see Kumari laiul.


Taimede loend.
"Siin on loetletud taimi; eraldi loend on samblike jaoks.
"Selles nimekirjas on taimeliigid ja teised -taksonid. Muud botaanika mõisted on loetletud loendites Botaanika mõisteid ja Bioloogia mõisteid. Kogu bioloogias käibel olevad mõisted on samuti loetletud loendis Bioloogia mõisteid. Eesti taimede süstemaatilised nimestikud on loetletud lehtedel, Eesti sõnajalgtaimede nimestik, Eesti üheiduleheliste süstemaatiline nimestik. Eesti puud on loetletud lehel Eesti puuliikide loend.
__NOTOC__
K.
kollakas sõrmkäpp ("Dactylorhiza incarnata ochroleuca"), sgk käpalised


Cēsis.
Cēsis (eesti Võnnu, saksa "Wenden", liivi "Venden") on linn Lätis Vidzemes.
Cēsis asub Gauja jõe vasaku kalda lähedal. Linnast loode poolt kulgeb Riia–Valmiera–Valka maantee, linnast kagu poolt Riia–Sigulda–Misso–Pihkva maantee. Linna läbib Riia–Valka raudtee ja on ka Cēsise raudteejaam.
Ajalugu.
Cēsise (Võnnu) asula alguseks loetakse 1206. aastat. Võnnu muinaslinnus eksisteeris aga tõenäoliselt juba 11. sajandil ja läks 1201 Mõõgavendade ordu valdusse. 1209. aastal asusid ristisõdijad rajama Võnnu ordulinnust, kuid selle valmimine võttis aastakümneid. Eestlased piirasid ristisõdijate käes olnud Võnnu muinaslinnust 1210. aastal, enne Ümera lahingut, suutmata seda vallutada. Sama edutult piirasid seda venelased 1218 ja 1221.
Esialgu oli asustus üksnes seespool lossimüüre. 13. sajandil hakkas ka väljapoole lossi püsiv asustus kujunema. Linnaõigused sai Cēsis 1323. Linn kuulus ka Hansa liitu. Cēsis oli Liivi orduriigi keskus, sealne linnus oli alates 1484 ordumeistri residents. Igal aastal kogunes seal ordu peakapiitel. Ordule kuulunud Püha Johannese kirikusse, mis valmis erakordselt lühikese aja, kõigest 3 aastaga (1281–1284) ja mahutab 4 tuhat inimest, on maetud hulk ordutegelasi, sealhulgas Wolter von Plettenberg.
1577 piiras Cēsist Ivan Julma sõjavägi. Lossi kaitsnud garnison hävitas lossi, et vältida selle sattumist vaenlase kätte. 1588 kogunes linnas maapäev, mis tunnistas allumist Poolale, kuid Poola osaks sai Cēsis alles 1598. Linn jäi katoliiklikuks seni, kuni läks 1620 Rootsi alluvusse. Linnus taastati, kuid hävis Põhjasõjas 1703 uuesti ja läks samal aastal Venemaa koosseisu.
1747 kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna Cēsise kantslerile Aleksei Bestužev-Rjuminile. 1777 omandas lossivaremed krahv Friedrich Wilhelm von Sivers, kes laskis oma residentsi ehitada lossivaermete idaossa, ühendades selle otsaseina kindlustustorniga. 1812 rajati romantilises stiilis lossipark jalgteede, eksootiliste taimede ja veekogudega, milles peegelduvad lossivaremed.
Linna arengut kiirendasid 1868 linna jõudnud Riia–Pihkva maantee ja 1889 linna jõudnud raudtee.
Cēsisel on oluline koht nii Landesveeri sõjas kui ka Läti Vabariigi sõjaväe ajaloos: 23. juunil 1919 purustasid eestlased ja lätlased Võnnu lahingus ülekaalukad "Landeswehri väed. Selle lahingu mälestuseks tähistatakse Eestis igal aastal 23. juunil Võidupüha. Linna keskväljakul asub monument Eesti ja Läti relvavendlusele.
Cēsises asub Läti vanim õlletehas Cēsu alus darītava. See ehitati 1878 krahv Siversi residentsi, aga õlletehased töötasid Cēsises juba Liivi ordu ajal.
2006 tähistati Cēsise 800. sünnipäeva UNESCO egiidi all.
Cēsises õppis maalimist Johann Köler.
Vaatamisväärsused.
Linna vaatamisväärsusteks on ordulinnus ja vanalinn ühes Jaani kirikuga, mille altarimaali (1858) autor on Johann Köler (maali teisend tõi talle akadeemiku nimetuse), samuti Võnnu vabadussammas.
1850. aastatel rajati Cēsisesse Wolter von Plettenbergi ausammas. 1927. aastal rajati ja 2012. aastal taastati "Läti ema" mälestussammas.
Alates 1949 asub kunagises ordulinnuses Cēsise ajaloomuuseum.
Sõpruslinnad.
Cēsise sõpruslinnad on Achim (Saksamaa), Ainaži (Läti), Alytus (Leedu), Frederiksberg (Taani), Konstancin-Jezioma (Poola), Rakvere (Eesti), Rokiškis (Leedu), Žovkva (Ukraina), Tara (Venemaa), Tyresö vald (Rootsi), Varese (Itaalia) ja Venafro (Itaalia).


Looduse ühetaolisus.
Looduse ühetaolisus (inglise keeles "uniformity of nature") on hüpoteetiline olukord, mis seisneb selles, et mis tahes sündmus mis tahes ajal toimub mõne universaalse, eranditeta loodusseaduse avaldusena.
Bertrand Russell märgib oma raamatus "The problems of philosophy", et loodusteaduse ülesanne on niisuguseid eranditeta loodusseadusi leida ja ta ongi avastanud seadusi, mille puhul erandeid pole leitud, kuid küsimus on selles, kas meil on alust eeldada, et need ka tulevikus kehtivad.
Hiljem selguski, et näiteks Isaac Newtoni gravitatsiooniseadus ei kehti (kehtib ainult teatavatel tingimustel teatavas lähenduses). Üldrelatiivsusteooria annab mõningate juhtude jaoks hoopis teistsugused ennustused kui Newtoni teooria, ja need on ka kinnitust leidnud. Muuhulgas selgus, et Merkuuri orbiidi kõrvalekalded ennustatust tulenevad suurelt jaolt Newtoni gravitatsiooniseaduse ebaadekvaatsusest.
Russell on ühetaolisuse eeldamisel ettevaatlik: "Jämedavõitu ühetaolisusootused kalduvad olema eksitavad. Mees, kes on kanapoega kogu tema eluaja jooksul iga päev toitnud, keerab tal lõpuks kaela kahekorra, näidates, et kanapoja puhul oleksid olnud kasulikumad rafineeritumad arusaamad ühetaolisusest."
Russell ei pea võimalikuks looduse ühetaolisuse kindlat teadmist, küll aga suure tõenäosusega teadmist. Sellise teadmise õigustamiseks kasutab ta induktsiooniprintsiipi.
Ei ole ilmne, et loodusteadus saab toimida ainult juhul, kui loodus on kogu ulatuses ühetaoline.
Karl Popperi järgi ei ole looduse ühetaolisust tarvis postuleerida, sest loodusseaduste formuleeringud on õigustamata oletused, mitte induktiivsete arutluste tulemused.


Induktsiooniprintsiip.
Induktsiooniprintsiip (inglise "principle of induction") on printsiip, millega induktsionistid õigustavad induktiivsete järelduste suurt tõenäosust.
"a) Kui on leitud, et mingi asi teatavast liigist "A" on seotud mingi asjaga teatud teisest liigist "B" ning pole kunagi leitud, et ta oleks lahus liiki "B" kuuluvast asjast, siis mida suuremal arvul juhtudel on "A" ja "B" olnud seotud, siis seda suurem on tõenäosus, et nad on seotud uuel juhtumil, mille puhul nendest kahest ühe kohalolu on teada;
b) Samadel asjaoludel muudab piisav hulk seotuse juhtumeid uue seotuse tõenäosuse peaaegu kindluseks ning paneb selle peaaegu piiramatult kindlusele lähenema."
Klassikalises näites räägitakse sellest, kuidas paljude mustade ronkade vaatlusest järeldatakse, et kõik rongad on mustad. Ülaltoodud sõnastuses ütleb räägib induktsiooniprintsiip ainult seda, et iga tulevikus vaadeldav ronk osutub mustaks. Russell sõnastab siiski induktsiooniprintsiibi ka selle kohta, et kõik rongad on mustad.
Ülaltoodud sõnastuse puhul tekib järgmine probleem. Kui "A" on 'ronk' ja "B" on must, siis tuleb formuleeringu a) järgi välja, et iga vastleitud must asi on väga tõenäoliselt ronk, mis ilmselt ei ole tõsi. Nähtavasti aitab see, kui sõnastada selle formuleeringu a) lõpp ümber nii: "et nad on seotud uuel juhtumil, mille puhul "A" kohalolu ei ole teada".
Enamik induktsionismi pooldajad peavad seda printsiipi fundamentaalseks, hädavajalikuks ja ilmseks.
Karl Popper on induktsiooniprintsiipi ägedalt rünnanud, väites, et selle õigustus viib kas vigase ringi või lõputu regressini või siis on aprioorne, taandudes pimedale usule.
Russell möönis induktsiooniprintsiibi empiirilise õigustamise võimatust ning leidis, et see tuleb omaks võtta aprioorselt, sest muidu on teaduse tegemine võimatu ja igasugused ootused tuleviku suhtes õigustamatud: "Teaduse üldised printsiibid, nagu näiteks usk seaduste universaalsesse valitsemisse ning usk, et igal sündmusel peab olema põhjus, on sama täielikult sõltuvad induktsiooniprintsiibist nagu meie argielu uskumused."
Eestis on induktsiooniprintsiipi uurinud Jüri Eintalu.


Bertrand Russell.
Bertrand Arthur William Russell [r'assel], kolmas krahv Russell (18. mai 1872 Trelleck, Monmouthshire, Wales – 2. veebruar 1970 Penrhyndeudraeth, Merionethshire, Wales) oli inglise matemaatik, filosoof ja loogik, poliitiline liberaal ja aktivist ning filosoofia populariseerija.
Tema tööd matemaatilise loogika alal on olnud väga mõjukad. Ta oli üks mõjukamaid tuumarelva ja Vietnami sõja kritiseerijaid maailmas.
Aastal 1950 sai Russell Nobeli kirjandusauhinna "tunnustuseks oma mitmekesiste ja tähenduslike kirjutiste eest, milles ta kaitseb inimesesõbralikke ideaale ja mõttevabadust".
Elulugu.
Bertrand Russell pärines aristokraatlikust Russellite suguvõsast. Tema isaisa lord John Russell oli 1840. aastatel kolmel korral Suurbritannia peaminister ning ka tolle isa John Russell, kuues Bedfordi hertsog oli viigide hulka kuuluv poliitik.
Bertrandi ema vikontess Katherine Amberley (kes suri, kui Bertrand oli kaheaastane) oli samuti pärit aristokraatlikust suguvõsast. Ta oli Edward John Stanley, teise parun Stanley of Alderley tütar ja Rosalindi, Carlisle'i krahvinna õde.
Bertrandi vanemad olid oma aja kohta äärmiselt radikaalsete vaadetega. Tema isa vikont Amberley (kes suri, kui Bertrand oli nelja-aastane) oli ateist, kes andis nõusoleku oma abikaasa afäärile nende laste koduõpetajaga. Bertrandi ilmalik ristiisa oli utilitaristlik filosoof John Stuart Mill. Lapsepõlve veetis Bertrand Richmond Parkis Pembroke Lodge'is.
Hoolimata sellisest ekstsentrilisest taustast oli Russelli lapsepõlv suhteliselt tavapärane. Isa oli tahtnud kasvatada teda agnostikuna ning selle vältimiseks tehti temast pärast vanemate surma õukonna hoolealune. Bertrandit ja tema vanemat venda Franki, kellest hiljem sai teine krahv Russell, kasvatasid viktoriaanlikud vanavanemad krahv ja krahvinna Russell (lord John Russell ja tema teine abikaasa leedi Frances Elliot). Kooli neid ei saadetud, vaid neid õpetasid guvernandid ja koduõpetajad. Nõnda õppis Bertrand perfektselt ära saksa ja prantsuse keele.
Russell õppis alates 1890. aastast Cambridge'i Ülikoolis Trinity College'is algul matemaatikat ning seejärel filosoofiat. 1895 valiti ta oma kolledži kolleegiumiliikmeks ("fellow"). Ent ta oli suvel 1895 juba Cambridge'ist lahkunud ning oli mõne kuu Pariisis Briti saatkonna atašee. Ta jäi kolleegiumiliikmeks 1901. aastani.
Oma abieluga hälbis Russell vanavanemate ootusest. 17-aastasena sai ta tuttavaks ameerika kveekeri Alys Pearsall Smithiga. Ta armus puritaanlikku, üllameelsesse Alysesse, kes oli seotud mitme haridus- ja usutegelasega, ning detsembris 1894 nad abiellusid. Veetnud mõned kuud Berliinis sotsiaaldemokraatiat uurimas, asusid nad elama Haslemere'i lähedale. Abielu lõppes 1911 faktilise lahkuminekuga. Russell ei olnud truu: tal olid kirglikud afäärid teiste seas leedi Ottoline Morrelliga (kuuenda Portlandi hertsogi poolõega) ja näitlejatari leedi Constance Mallesoniga.
Pärast abiellumist ja Berliinist naasmist pühendus Russell kodus filosoofiale. 1900 külastas ta Pariisis matemaatikakongressi. Talle avaldasid muljet võimekas itaalia matemaatik Giuseppe Peano ning tema õpilased ning ta asus kohe uurima Peano töid. 1903 kirjutas ta oma esimese olulise raamatu "The Principles of Mathematics" (Matemaatika printsiibid) ning asus koos oma sõbra Alfred North Whiteheadiga Peano ja Gottlob Frege matemaatilist loogikat arendama ja laiendama. 1908 valiti ta Kuningliku Seltsi liikmeks.
1910 nimetati ta "Trinity Collegei filosoofialektoriks. Kui puhkes Esimene maailmasõda, osales ta aktiivselt sõjaväeteenistusest keeldujate liikumises ning teda trahviti 100 naelsterlingiga selle eest, et ta kirjutas lendlehe, milles kritiseeriti ühe sõjaväeteenistusest keelduja kaheks aastaks vangimõistmist. Kolledž jättis ta 1916 lektorikohast ilma. Talle pakuti kohta Harvardi ülikoolis, kuid talle ei antud passi. Ta tahtis pidada loengukursuse (mis 1918 avaldati USA-s pealkirja all "Political Ideals" (Poliitilised ideaalid)), kuid sõjaväevõimud ei lubanud seda. 1918 mõisteti ta 6 kuuks vangi patsifistliku artikli eest. Vanglas kirjutas ta raamatu "Introduction to Mathematical Philosophy" (Sissejuhatus matemaatilisse filosoofiasse; 1919). Sõprade toetusel pidas Russell Londonis mõned loengud, mille põhjal valmis raamat "Analysis of Mind" (Vaimu analüüs; 1921).
1920 sõitis Russell lühikeseks ajaks Venemaale, et bolševismi kohapeal uurida. Sama aasta sügisest veetis ta aasta Pekingis, kus ta pidas ülikoolis filosoofialoenguid.
1921, kui Russell oli naasnud Pekingist, lahutas ta Alysest ning abiellus Dora Russelliga (sündinud Dora Black). Nad elasid kuuel talvekuul Chelseas ning veetsid suved Land's Endi lähedal. Nende lapsed olid John Conrad Russell, kes pärast isa surma oli lühikest aega neljas krahv Russell, ja leedi Katherine Russell, praegu leedi Katherine Tait. Russell elatas end sel ajal populaarteaduslikke raamatute kirjutamisega füüsikast, eetikast ja pedagoogikast. Koos Doraga rajasid nad 1927 eksperimentaalse Beacon Hilli kooli, mida nad pidasid 1932. aastani.
Kui Russelli vanem vend 1931 suri, sai temast kolmas krahv Russell, kuid seda tiitlit kasutas ta üsna harva.
Kui Russelli abielu Doraga oli purunenud tolle abielurikkumise pärast ühe ameerika ajakirjanikuga ning nad 1935 lahutasid, abiellus ta 1936 kolmandat korda, seekord Oxfordi üliõpilase Patricia Helen Spence'iga, keda hüüti Peteriks. Neiu oli 1930 olnud tema laste guvernant. Russellil ja Peteril sündis poeg Conrad.
Kevadel 1939 (või 1938) asus Russell elama Californiasse Santa Barbarasse ja California Ülikoolis Los Angeleses loenguid pidama. Varsti pärast seda nimetati ta õppeasutuse "College of the City of New York" professoriks, kuid pärast avalikkuse nördimusavaldusi tühistas kohus 1940 selle määramise, sest Russelli radikaalsed vaated leiti olevat kolledži õppejõule ebasobivad. Pärast seda sõlmis ta viieaastase lektorilepingu Barnesi fondiga Merionis Pennsylvanias, kuid jaanuaris 1943 tühistas fondi direktor Albert Coombs Barnes selle lepingu. 1944 valiti Russell taas "Trinity Collegei kolleegiumiliikmeks.
1952 lahutas Russell Peterist ning abiellus oma neljanda abikaasa Edithiga, keda hüüti Finchiks. Nad olid tuttavad alates 1925. aastast. Edith oli olnud inglise keele õppejõud Philadelphia lähedal "Bryn Mawr Collegeis.
1960. aastate lõpus kirjutas Bertrand Russell oma kolmeköitelise autobiograafia ning ta suri 1970 Walesis grippi. Tema tuhk puistati laiali Walesi mägedesse.
Tema krahvitiitli päris tema poeg teisest abielust Dora Russell Blackiga ning seejärel tema noorem poeg tema kolmandast abielust Peteriga. Tema noorim poeg Conrad, viies krahv Russell, kes suri 2004, oli Suurbritannia lordidekoja valitud pärilik peer ning tunnustatud õpetlane.
Varajane looming.
Russell alustas kantiaanina. Tema esimene raamat "An Essay on the Foundations of Geometry" (Essee geomeetria alustest) katsus seletada mitteeukleidilist geomeetriat Kanti vaatekohast. Seejärel sai Russellist lühikeseks ajaks hegeliaan, kuid oma sõbra George Edward Moore'i mõjul pöördus ta Briti filosoofiale omase empirismi juurde lõplikult tagasi, kuigi ta selle konkreetset vormi hiljem korduvalt vahetas.
Loogika.
Russell pooldas logitsismi programmi (matemaatika taandamist loogikale), sest nagu paistab, teatakse matemaatika tõdesid (näiteks, et 5 + 7 = 12) kogemusest sõltumatult, aprioorselt. Russelli ei veennud John Stuart Milli teooria, mille järgi matemaatika tõed järeldatakse induktiivselt vaatlusandmetest nagu muudki teaduslikud üldistused. Toetudes Giuseppe Peano ja Gottlob Frege töödele, püüdis Russell taandada matemaatikat loogikast ja mõistetest tulenevatele aprioorsetele tõdedele. Need tõed on küll paratamatult ja aprioorselt tõesed, kuid nad ei ütle midagi maailma kohta. See võimaldas Russellil epistemoloogias läbi viia loogilist empirismi: kogemusest sõltumatud on üksnes loogilised tõed, millel aga puudub positiivne sisu: nad ei väida midagi maailma kohta, vaid on lihtsalt keelelised konventsioonid.
Matemaatilises loogikas sõnastas Russell Russelli paradoksi, mis tõi ilmsiks naiivse hulgateooria vastuolulisuse ning ajendas otseselt aksiomaatilise hulgateooria loomise. Samuti rikkus see Gottlob Frege programmi, mis nägi ette aritmeetika taandamise loogikale.
Russell püüdis koos Alfred North Whiteheadiga siiski Frege logitsistlikku programmi ellu viia. Kolmest mahukast köitest koosnevas raamatus "Principia Mathematica" (1910–1913) püüdsid nad kogu matemaatika rajada ühele aksiomaatikale. Selle töö käigus sündisid ka Russelli määravate kirjelduste teooria (avaldatud 1905) ja tüüpide teooria (avaldatud 1908).
Russell ja Whitehead ei suutnud logitsistlikku programmi siiski lõpuni ellu viia. Esiteks oli kaheldav, kas tüüpide teooria kuulub loogikasse. Teiseks kasutas "Principia Mathematica" süsteem lõpmatuse aksioomi ja valiku aksioomi, mille loogilisus ei ole samuti ilmne. Lõpliku hoobi logitsismile andis Kurt Gödeli avastus. Kuigi Russelli ja Whiteheadi süsteemis puudusid Frege lähenemisele omased paradoksid, tõestas Gödel, et just sellepärast ei saa ei "Principia Mathematica" ega ükski muu mittevastuoluline loogikasüsteem tõestada kõiki matemaatika tõdesid ning seetõttu on Russelli programm paratamatult lõpuni teostamatu.
Keelefilosoofia.
Russelli tähtsaim panus keelefilosoofiasse on tema määravate kirjelduste teooria. Tavaliselt kasutatakse selle illustreerimiseks väljendit "Prantsusmaa praegune kuningas", nii nagu see esineb lauses "Praegune Prantsusmaa kuningas on kiilaspea." Millisest objektist see lause räägib? Praegu ju Prantsusmaal kuningat ei ole. Alexius Meinong oli leidnud, et tuleb postuleerida 'mitteeksisteerivate entiteetide' sfäär. Sääraseid lauseid kasutades me osutaksime siis sellesse sfääri kuuluvatele entiteetidele. Ent see oleks vägagi kummaline teooria. Frege arvas nähtavasti, et me võime mõttetusena kõrvale jätta kõik laused, mille sõnad osutavad ilmselt mitteeksisteerivatele objektidele. Sellise lahenduse puhul on üheks raskuseks see, et mõned säärastest lausetest, nagu näiteks "Kui" Prantsusmaa praegune kuningas on kiilaspea, "siis" ei ole Prantsusmaa praegusel kuningal peas ühtegi karva" mitte ainult ei paista mõttekana, vaid koguni ilmselt tõesena. Umbes samasugune probleem tekiks ka siis, kui Prantsusmaal oleks kaks kuningat: millist neist siis tähistaks väljend 'Prantsusmaa kuningas'?
See probleem tekib kõikide nn määravate kirjelduste puhul. Nende hulka kuuluvad tavaliselt kõik väljendid, mis algavad inglise keeles artikliga "the", ning mõnikord ka pärisnimed, nagu näiteks 'Walter Scott'. (Viimases punktis lähevad arvamused lahku: Russell arvas puhuti, et pärisnimesid ei tohiks üldse nimetada nimedeks, sest nad on kõigest 'varjatud määravad kirjeldused', kuid hiljem on pärisnimesid ja määravaid kirjeldusi sageli vaadeldud täiesti erinevate asjadena.) Milline on määravate kirjelduste loogiline vorm? Teiste sõnadega, kuidas me peaksime neid ümber sõnastama, et näidata, kuidas – nagu Frege ütleks – terviku tõesus oleneb osade tõesusest? Paistab, et määravad kirjeldused on nagu nimed, mis loomu poolest tähistavad täpselt ühte asja. Mida siis öelda lause kui terviku kohta, kui üks selle osadest ei tööta, nagu peab?
Russelli lahendus lähtus ideest, et analüüsida ei tule määravat kirjeldust omaette võetuna, vaid kogu lauset, milles see sisaldub. Tema ettepanek oli sõnastada lause "Prantsusmaa praegune kuningas on kiilaspea" ümber nii: "On olemas niisugune "x", et "x" on Prantsusmaa praegune kuningas, miski muu peale "x"-i ei ole Prantsusmaa praegune kuningas ning "x" on kiilaspea." Russell väitis, et iga määrav kirjeldus sisaldab tegelikult olemasoluväidet ja ainsuseväidet, kuid neid saab üksteisest lahutada ning vaadelda eraldi predikatsioonist, mis on kõnealuse lause ilmne sisu. Nii et lause tervikuna ütleb mingi objekti kohta kolme asja: kaks neist sisalduvad määravas kirjelduses ja kolmas sisaldub ülejäänud lauses. Kui objekti ei ole olemas või ta pole ainus, siis osutub kogu lause vääraks, mitte mõttetuks.
Üks tähtsamaid vastuväiteid Russelli teooriale (selle esitas Peter Strawson) seisneb selles, et määravad kirjeldused ei väida oma objekti olemasolu, vaid ainult eeldavad seda.
Epistemoloogia.
Russelli epistemoloogia tegi läbi mitu etappi, millest suurem osa on filosoofia hilisemas ajaloos kõrvale jäänud. Temalt pärinevad siiski mõisted kahe viisi kohta, kuidas me saame mingi objekti kohta midagi teada: teadmine tutvuse kaudu ja teadmine kirjelduse kaudu. Russell leidis, et me saame olla tuttavad üksnes oma meelteandmetega, hetkeliste värvi-, heli- jms. aistingutega ning kõik muu, sealhulgas füüsilised esemed, on tunnetatav üksnes arutluse teel (kirjelduse kaudu), kuid mitte vahetult. Seda eristust on aga hakatud rakendama palju laiemas mõttes.
Induktsiooniprobleemi püüdis Russell lahendada induktsiooniprintsiibi abil.
Ta pooldas loogilist empirismi, mille kohaselt teadmine jaguneb sisutühjade aprioorsete loogiliste tõdede (sealhulgas matemaatika tõdede) teadmiseks ja kogemusel põhinevaks sisukaks teadmiseks.
Russelli mõju filosoofias.
Russellit peetakse üheks analüütilise filosoofia rajajatest. Põhiliselt George Edward Moore ja Russell 'algatasid idealismivastase mässu' 20. sajandi alguse briti filosoofias. (Kolmkümmend aastat hiljem järgnes sellele Viini ringi loogiliste positivistide 'metafüüsikavastane mäss'.) Russell ja Moore püüdsid kõrvaldada sellise filosoofia, mis oli nende meelest mõttetu ja segane, ning taotlesid argumentatsiooni selgust ja täpsust. Selle programmi jätkuks olid Russelli ja Whiteheadi loogikaalased tööd.
Ludwig Wittgenstein õppis 1911–1914 Russelli juures. Tänu Russellile avaldati Wittgensteini "Loogilis-filosoofiline traktaat" ning tänu temale sai Wittgenstein hiljem töökoha Cambridge'is ja mitmeid stipendiume. Kuid Wittgensteini hilisfilosoofiaga Russell ei nõustunud, Wittgenstein aga hakkas Russellit pidama "pinnapealseks ja libekeelseks".
Russell avaldas suurt mõju ka Willard Van Orman Quine'ile, Karl Popperile ja paljudele teistele.
Kodanikupositsioon.
Bertrand Russell oli avalik patsifist. Ta oli vastu Suurbritannia osalemisele Esimeses maailmasõjas. Selle eest teda kõigepealt trahviti ning seejärel ta kaotas oma õppejõukoha Cambridge'i Ülikooli "Trinity Collegeis ja lõpuks oli ta kuus kuud vangis. Teise maailmasõja eelõhtul pooldas ta rahusobituspoliitikat, kuid tunnistas hiljem, et Hitleri režiim tuli hävitada.
Russell nimetas oma positsiooni suhteliseks patsifismiks: ta pidas sõda igal juhul suureks paheks, kuid teatud erilistel asjaoludel (näiteks siis, kui Hitler ähvardas vallutada kogu Euroopa), on see võib-olla väiksem pahe.
20. novembril 1948 esines Russell avaliku kõnega "Westminster Schoolis ning šokeeris mõningaid hooletumaid kuulajaid sellega, et ta paistis pooldavat ennetavat tuumalööki Nõukogude Liidule. Russell väitis, et USA ja Nõukogude Liidu vaheline sõda on vältimatu, mistõttu on humanitaarkaalutlustel soovitav sellega võimalikult ruttu ühele poole jõuda. Russell leidis, et sellise sõja suudab inimkond veel üle elada, ent kui mõlemad pooled on jõudnud soetada suuremaid tuumarelvavarusid ja võimsamaid relvi, siis tuumasõda tooks kaasa inimkonna huku. Hiljem hakkas Russell pooldama mõlemapoolset desarmeerimist.
Alates 1950. aastatest oli Russell tuumarelvade häälekas vastane. Ta osales Pugwashi konverentsidel ja hiljem korraldas neid. Koos Albert Einsteiniga avaldasid nad Russelli-Einsteini manifesti. 1961 oli ta seoses tuumadesarmeerimist pooldavate meeleavaldustega nädal aega vangis. Ta oli Vietnami sõja vastu ning korraldas koos Jean-Paul Sartre'iga nn Russelli tribunali, mis pidi paljastama USA sõjakuritegusid.
Russell võitles oma kirjutistes viktoriaanlike arusaamade vastu moraalist. Oma varastes kirjutistes avaldas ta arvamust, et abieluväline seks ei pruugi olla ebamoraalne, kui tegemist on teineteist armastavate mehe ja naisega. Kuigi tänapäeval ei tundu see seisukoht äärmuslik, tekitas see suurt avalikku meelepaha ja hukkamõistu, kui Russell esimest korda Ameerika Ühendriikides käis. (Russelli eraelu oli küll palju hedonistlikum kui see tema kirjutistest nähtus, kuid seda tol ajal veel ei teatud.)
1963 hakkas tööle Bertrand Russelli Rahufond rahu, inimõiguste ja sotsiaalse õigluse heaks.
Ta kritiseeris juba varakult John Kennedy mõrva ametlikku versiooni: tema tööd "16 Questions on the Assassination" ("16 küsimust atentaadi kohta"; 1964) peetakse tänini selle juhtumi väga heaks käsitluseks.
Usuasjades nimetas Russell end filosoofiliseks agnostikuks ja praktiliseks ateistiks. Ta kirjutas, et suhtub kristlikku Jumalasse samamoodi nagu vanakreeka jumalatesse: ta on väga veendunud, et neid ei ole olemas, kuid ei suuda seda rangelt tõestada. Oma positsiooni väljendas ta kirjutistes "Am I an Atheist or an Agnostic?" ("Kas ma olen ateist või agnostik") ja "Why I am not a Christian?" ("Miks ma ei ole kristlane").
"Tuleviku sotsiaalpsühholoogidel on hulk koolilaste klasse, kelle peal nad katsetavad erinevaid meetodeid, kuidas kutsuda esile kõigutamatut veendumust, et lumi on must. Jõutakse mitmele tulemusele. Esiteks, et kodu mõju segab. Teiseks, et kuigi palju ei saa teha, kui indoktrineerimine ei alga enne kümneaastaseks saamist. Kolmandaks, et väga tõhusad on lauluks seatud värsid, mida korduvalt skandeeritakse. Neljandaks, et arvamust, et lumi on valge, tuleb pidada haiglast, ekstsentrilist maitset väljendavaks (...) Kuigi seda teadust uuritakse hoolega, jäetakse see rangelt valitseva klassi teada. Rahval ei lubata teada saada, kuidas nende veendumusi tekitatakse. Kui tehnikat täiustatakse, siis iga valitsus, mis on põlvkonna vältel hariduse eest hoolitsenud, suudab oma alamaid kindlalt kontrollida, vajamata sõjavägesid ega politseinikke." ("The Impact of Science of Society" ("Teaduse mõju ühiskonnale"; 1951)).


Mackenzie jõgi.
Mackenzie jõgi on jõgi Põhja-Ameerikas.
Algab Suurest Orjajärvest. Voolab loodesse. Suubub Põhja-Jäämerre, moodustades delta. Suuremad lisajõed on Liardi jõgi ja Suur Karujõgi.


Zürichi järv.
Zürichi järv asub Euroopas Šveitsis.
Tema pindala on 90 ruutkilomeetrit, suurim sügavus 143 meetrit. Veetase 406 meetrit üle merepinna. Läbi järve voolab Limmati jõgi, selle väljumiskohas asub Zürichi linn.


Salamína saar.
Salamína (kreeka "Σαλαμίνα", rööpnimi Koúlouri ("Κούλουρη"); vanakreeka Salamis) on Kreekale kuuluv saar Egeuse meres.
Lõunast, idast ja edelast külgneb Salamína Saroni lahega, põhjas aga Elefsína lahega. Kirdes lahutab teda mandrist Salamína väin, läänes, Mégara lähedal on teine kitsas väin – Mégara väin.


Kulutus.
Kulutus ehk kulumine ehk denudatsioon on protsesside kogum, mis väljendub Maa reljeefi tasandumises.
Kulutus toimub eksogeensete protsesside tagajärjel. Kulutus on laiem mõiste kui erosioon, ehkki neid peetakse tihti sünonüümideks. Kulutus hõlmab peale erosiooni ka Maa gravitatsioonijõu toimel materjali merepinnale lähemale transportimist.
Denudatsiooni põhjustavad põhiliselt vesi ja tuul. Vesi võib esineda erineval kujul: vooluvesi, vihmavesi, liustikud, merelained jne. Kui ei oleks denudatsiooni tasakaalustavaid tegureid, oleks maapind ilma reljeefi iseärasusteta tasandik. Denudatsiooni tasakaalustavad põhiliselt maakoore isostaatilised liikumised ning vulkaanilised nähtused. Jõed on peamised setete kandjad. Näiteks Mississippi jõgi kannab aastas Mehhiko lahte umbes 500 miljonit tonni setteid.


Salamína.
Salamína on linn Kreekas Salamína saarel.


Ogre.
Ogre on linn Lätis Vidzemes. Asub Daugava paremal kaldal Ogre jõe suudmes.
Ta on Ogre rajooni keskus.


Līgatne.
Līgatne on linn Lätis Vidzemes, Līgatne piirkonna keskus. Asub Koiva vasakul kaldal Gauja rahvuspargi alal.
Linnaõigused aastast 1993. 2009. aastani kuulus Cēsise rajooni.
Līgatnes töötab 1815 asutatud paberivabrik.
Ligatne


Daugavpils.
Daugavpils (ka Väinalinn, latgali "Daugpiļs", saksa "Dünaburg") on linn Lätis Daugava ääres. Ta on Latgale ajalooline keskus. Asub 25 km kaugusel Leedu piirist ja 35 km kaugusel Valgevene piirist.
Daugavpils on 1. järgu haldusüksus – keskalluvusega linn ("republikas pilsēta").
Rahvastik.
Linna elanikest olid 2011. aastal 53,6% venelased, 19,8% lätlased ja 14,2% poolakad.
Sport.
Daugavpilsi edukamad jalgpalliklubid on FC Daugava ja Dinaburg FC.
Ajalugu.
Linnaõigused sai Dünaburg (Daugavpils) aastal 1582. Aastatel 1656–1667, Rzeczpospolitasse kuulumise ajal oli linna ametlik nimi Borisoglebsk. Pärast Latgale liitmist 1772. aastal Venemaa keisririigiga liideti Dünaburg Pihkva kubermanguga, 1802. aastast aga Vitebski kubermanguga, mille koosseisus nimetati linn kubermangulinnaks, aastatel 1893–1920 kandis linn nime – Dvinsk.
Daugavpilsi linnapea on alates 2011. aastast Žanna Kulakova.


Sigulda.
Sigulda on linn (aastast 1928) Lätis Vidzemes, Sigulda piirkonna keskus.
Sigulda asub Koiva alamjooksul, jõe kagukaldal. Koiva on Siguldas uuristanud punakasse devoni liivakivisse sügava oru, kus jõe mõlemal kaldal on järsud kaljud ja koopad.
Halduslikult kuulus Sigulda kuni 1. juulini 2009 Riia rajooni, jäädes selle kirdeossa.
Linna elanike arv on igal aastal alates aastast 2000 kasvanud. 2007. aastal elas linnas 11 487 inimest. Linlastest on 86% lätlased, 9% venelased ja 3% valgevenelased. Linna pindala on 18,2 km².
Siguldat läbib Riia–Misso–Pihkva maantee. Riiast Siguldani ulatub kiirtee, Siguldas kiirtee lõpeb.
Siguldat läbib Riia–Cēsise–Valmiera–Valka raudtee. Siguldast saab sõita ka ida poole Gulbene–Balvi–Abrene suunal.
Vaatamisväärsused.
Linn asub kohas, kus Läti võimsaimate hulka kuuluvas Koiva ürgorus kulges piki jõge Liivi ordu (vasak kallas) ja Riia peapiiskopi (parem kallas) valduste piir. Sigulda linna alale jäävad peapiiskopile kuulunud linnused Turaidas ja Krimuldas ning ordu kaldale jäänud Sigulda ordulinnus. Kaks viimast on varemeis, esimene osaliselt taastatud.
Poolel teel Sigulda lossi ja Turaida linnuse vahel asub Baltimaade suurim koobas, Gutmani koobas. See on 19 meetrit sügav, 12 m lai ja 10 m kõrge. Koopas voolab oja, millest joomist peetakse tervislikuks.
Lisaks jääb Sigulda vahetusse ümbrusse veel mitu linnamäge.
Sport.
Kuni 1980ndate aastateni polnud Nõukogude Liit saanud taliolümpiamängudel medaleid vaid kahel alal: 2- ja 4-bobil. Siis ehitati Siguldasse Nõukogude Liidu ainus bobirada, millel lisaks lätlastele treenib praegu ka Venemaa koondis.
18.–24. jaanuaril 2010 toimusid Siguldas kelgutamise Euroopa meistrivõistlused.
Ajalugu.
Saksa keeles oli asula nimi "Segewold".
Sõprusomavalitsused.
Sigulda kuulub sõpruslinnastusse, mille nimi on Douzelage. See ühendab igast Euroopa Liidu liikmesmaast üht linna, mis kõik on üksteise sõpruslinnad. Sigulda astus Douzelage liikmeks 2004. 2010. aasta seisuga kuuluvad sellesse Altea (Hispaania), Bad Kötzting (Saksamaa), Bellagio (Itaalia), Bundoran (Iirimaa), Chojna (Poola), Granville (Prantsusmaa), Holstebro (Taani), Houffalize'i vald (Belgia), Judenburg (Austria), Karkkila (Soome), Kőszeg (Ungari), Marsaskala (Malta), Meerssen (Holland), Niederanven (Luksemburg), Oxelösund (Rootsi), Prienai (Leedu), Preveza (Kreeka), Sesimbra (Portugal), Sherborne (Inglismaa), Sušice (Tšehhi), Zvolen (Slovakkia) ja Türi (Eesti).
Lisaks sellele on Sigulda sõprusomavalitsused Angus (Šotimaa), Birštonas (Leedu), Falköping (Rootsi), Keila (Eesti), Lǿgstor (Taani), Stuhr (Saksamaa) ja Tšiathura (Gruusia).


Turaida.
Turaida (liivi "Toreida", oletatavalt 'Taara aed', saksa "Treyden" või "Treiden") on endine asula Sigulda linna territooriumil (Koiva paremal kaldal) Lätis.
Territooriumile on loodud Turaida muuseum-kaitseala, kus paiknevad Turaida luterikirik, Turaida Roosi haud, Turaida skulptuuride park, Kirikumägi, Turaida mõis ning Turaida linnus.


Krimulda.
Krimulda linnus. Sisevaade Sigulda linnuse suunas (itta).
Krimulda (saksa "Kremon" või "Cremon") on küla Sigulda linna piires Koiva paremal kaldal.
Krimuldas asuvad Riia peapiiskopile kuulunud linnuse varemed (varemeis 1630-ndaist) ning sanatoorium. Krimuldal on köisraudteeühendus Koiva vastaskaldal asuva Sigulda kesklinnaga.
Krimulda kirik on teada aastast 1205. Krimuldas asus keskajal Riia peapiiskopkonna toomkapiitli residents.


Vasalemma jõgi.
Vasalemma jõgi ehk Tekme jõgi ehk Tekma jõgion jõgi Eestis Harju maakonnas. Jõgi kuulub Harju alamvesikonda, keskkonnaregistri kood vee1099200.
Jõgi algab Raplamaalt Lümandu küla maadelt (Lümandu allikad), voolab läbi Saue valla lõunatipu, läbi Kernu valla, läbi Vasalemma valla, läbi Keila valla, suubub Pakri lahte, suue on Madise ja Laoküla vahel. Teel läbib Kernu paisjärve, Ruila paisjärve, Laitse veehoidla. Jõge kutsutakse ülemjooksul ka Lümandu jõeks ning keskjooksul ka Ruila jõeks.
Parempoolsed lisajõed: Kanarbiku kraav, Ohtu peakraav, Maeru oja, Kloogajärve oja.
Vasakpoolsed lisajõed: Haiba peakraav, Munalaskme oja, Kloostri peakraav, Metsapea peakraav.
Suuremad neist on Munalaskme oja ja Maeru oja.
Jõe pikkus on 54,3 km, jõgikonna pindala on 403 km2, veepinna absoluutne kõrgus jõe lähtel on 50,0 m. Jõgi on avalik veekogu.
Looduskaitse.
Vasalemma jõe hea hüdromorfoloogilise kvaliteedi tõttu on seal välja kujunenud väärtuslik jõeelustik. Sellepärast on jõe alamjooks (suudmest kuni Kloogajärve oja suudmeni (9 km)) nimetatud Natura 2000 alaks (Vasalemma loodusala). Peaasjalikult kaitstakse siin jõge kui elupaika (EL Loodusdirektiivi tüüp 3260) ja selles elavaid loomi: kaladest esineb jõesilmu, lõhet, võldast ja hinki, veeselgrootutest rohe-vesihobu ja paksukojalist jõekarpi, imetajatest saarmast. Jões elavatest looduskaitsealustest liikidest leiab seal võldast ja hinki (III kategooria) ja paksukojalist jõekarpi (II kategooria). Jõe lähte piirkonnas asub Lümandu maastikukaitseala. Klooga raba lähistel on jõel Urba hüdromeetriajaam.
Vasalemma jõe lisajõed.
"Sulgudes lisajõe järk - suubumine vasakult (v) või paremalt (p) - lisajõe suudme kaugus peajõe suudmest."


Latgale.
Latgale (latgali "Latgola") on Läti ajalooline ja etnograafiline piirkond riigi idaosas.
Muinasaegne latgalite asuala jäi liivlaste ja seelide aladest itta, ulatudes Velikajani. Latgalite maa(konna)d (läti "zemes") olid Koknese (kahasse seelidega), Tālava, Adzele ja Jersika. Tālava, Adzele, Koknese ja umbes pool Jersikast asusid praeguse Vidzeme alal.
Tänapäevane Latgale hõlmab Vana-Liivimaa Aiviekste-Pededze ja Daugava jõest idas asuva ala, mis pärast 17. sajandi Rootsi-Poola sõdasid jäi Rzeczpospolita koosseisu, Liivimaa vojevoodkonnana.
Esimese Poola jagamise tagajärjel 1772. aastal läks Latgale Venemaa keisririigi Vitebski kubermangu koosseisu.
Latgales räägitakse läti keelest mõnevõrra erinevat latgali keelt. Poola võimu ajal toimunud vastureformatsiooni tulemusena valitseb seal katoliku usk.
Latgale on ka vanausuliste asumispiirkond Lätis.
Suuremateks keskusteks on Daugavpils ("Daugpiļs") ja Rēzekne ("Rēzne").
Sellele piirkonnale on iseloomulik põllumajanduse suur osatähtsus majanduses, eakate suur osakaal (noored on asunud Riiga) ning keskmisest väiksem lätlaste osakaal rahvastikus.
Latgale oli kuni 1918. aastani võrreldes teiste Läti aladega mahajäänum piirkond. Liivimaa ja Kuramaa kubermangust eristas teda madalam kirjaoskuse tase – maakonniti 47–53% Liivimaa 93–96% ja Kuramaa 85–92% vastu. Pärisorjus kaotati Latgales alles 1861 (Kuramaal 1817, Liivimaal 1819). Pärast Läti Vabariigi loomist tekkisid tingimused arengu ühtlustamiseks.


Noored Sotsiaaldemokraadid.
Noored Sotsiaaldemokraadid on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna noortekogu.
Üldiselt.
Asutati 12. detsembril 1992. Oli tollal Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei (ESDP) noortekogu ja kandis nime Eesti Sotsiaaldemokraatlik Noorteliit. 1998. aastal liituti Eesti Maa-Keskerakonna noortekoguga Noored Tsentristid ja võeti ühinenud noortekogu nimeks Noored Mõõdukad'". Varem, 1996. aastal olid liitunud EMKE ja ESDP. 2000. aastal liituti Eesti Rahvaerakonna Noortekoguga. Praegune nimi on 2003. aastast: sellega oli ta emaerakonnale teenäitajaks.
NS kuuluvad aastast 1996. aastast Noorte Sotsialistide Rahvusvahelisse Liitu ("International Union of Socialist Youth") ja 2001. aastast ühendusse Euroopa Noored Sotsialistid ("European Young Socialists"). Samuti on Noored Sotsiaaldemokraadid liige ühenduses Põhjala Noored Sotsialistid ("Nordic Young Socialists").
Noorte Sotsiaaldemokraatide ideoloogiast.
Noorte Sotsiaaldemokraatide poliitiline programm toob aadetena välja võrdsuse, õigluse ja solidaarsuse. Oma eesmärgina toovad nad välja demokraatliku ja tasakaalustatud ühiskonna, kus kõigile ühiskonna liikmetele on tagatud eneseteostamise võimalus ning õiguste ja võimaluste võrdsus. Nende nägemuse kohaselt peaksid ühiskonnas olema tagatud inimõigused, hinnatud humanistlikud väärtused ning toimima koostöö ja ühised huvid.


Valmiera.
Valmiera (eesti Volmari, saksa "Wolmar") on linn (aastast 1323) Lätis Vidzemes. Asub Koival.
Ta on 1. järgu haldusüksus - vabariikliku keskalluvusega linn. Linn asub 50 km kaugusel Eesti piirist ja 107 km kaugusel Riiast.
Arvestuslikel andmetel oli 1. jaanuaril 2011 Valmiera elanikest lätlasi 81,9 %, venelasi 12,4 %, valgevenelasi 1,9 % ja teistest rahvustest inimesi 3,9 %.
Valmieras asub 1996. aastal avatud Vidzeme Kõrgkool.


Valka.
Valka (mitteametlikult Läti Valga) on linn Lätis Vidzemes. Ta on Valka piirkonna keskus.
Kuni 1920. aastani olid Valga ja Valka üks linn. Siis jagati linn vasttekkinud Eesti ja Läti riigi vahel. Suurem osa linnast koos linnasüdame ning raudteejaamaga sai Eestile.
Linnaõigused sai Valga-Valka 1584. aastal.
Kuni 2009. aasta haldusreformini oli linn Valka rajooni keskus.
Valkas asub Püha Katariina Luteri kirik.
Ajalugu.
"Ajalugu kuni Esimese maailmasõja lõpuni vaata artiklist Valga."
1944. aasta suvel asus Valkas Läti NSV valitsus.


Strenči.
Strenči (saksa "Stackeln") on linn Lätis Vidzemes, Strenči piirkonna keskus. Asub Koiva jõe ääres.
Linn aastast 1928. 2009. aastani kuulus Valka rajooni.
Välislink.
Strenci


Vangaži.
Vangaži on linn Lätis Inčukalnsi piirkonnas.
Linn aastast 1991. 2009. aastani asus Riia rajoonis.


Seda.
Seda (eesti keeles ka Säde) on linn Lätis Strenči piirkonnas.
Seda on turbatootmislinn. Enamik linnast on planeeritud ja ehitatud stalinistlikus stiilis ning kujutab endast arhitektuurilist tervikut.


Rēzekne.
Rēzekne (eesti keeles (ajal.) "Räisaku", latgali keeles "Rēzne", saksa keeles "Rositten", poola keeles "Rzeżyca") on linn Lätis Latgales.
Rēzekne on 1. järgu haldusüksus – keskalluvusega linn ("republikas pilsēta").
Elanike arv on 35 883 (2008). 2007. aasta seisuga on linnaelanikest 48,5% venelased, 44,3% lätlased, 3,6% poolakad, 1,7% valgevenelased ja 1,4% ukrainlased.
Rēzekne linnamägi eksisteeris juba 9. sajandil. 13. sajandil hävitasid ristirüütlid selle Lätimaa vallutamise käigus. 1285 hakkasid rüütlid ordumeistri Wilhelm von Schauerburgi juhtimisel selle kohale rajama kivikindlust ja samal aastal on asula nime ka esimest korda mainitud. Rēzekne kindlus toimis piirikindlusena Liivi ordu idapiiril ning nii venelased kui leedukad ründasid seda korduvalt.
Jam Zapolski rahu tulemusena läks Rēzekne 1582 Poola koosseisu. 17. sajandil sai Rēzekne Magdeburgi linnaõigused. Esimese Poola jagamise käigus 1773 läks Rēzekne Venemaale, kes kinnitas Rēzekne linnaõigused. Linna ametlikuks nimeks kuni 1917. aastani (ja uuesti 1944–1945) sai Režitsa (Режица).
19. sajandil moodustasid 2/3 linnaelanikest juudid. Nimelt kuulus Rēzekne Vitebski kubermangu, kus erinevalt ülejäänud Lätist oli juutidel lubatud elada. Ülejäänud elanikud olid põhiliselt poolakad, sakslased ja venelased, lätlasi polnud peaaegu üldse. Raudtee saabumine linna hoogustas linna majandust ja Esimese maailmasõja alguseks kerkis linna rahvaarv 23 tuhandeni.
Pärast Läti iseseisvumist hakkas lätlaste osakaal linna rahvastikus kindlalt suurenema ja linna rahvaarv sama kindlalt vähenema. 1939. aastaks oli linnaelanike arv 13 tuhat ja 1935. aastal olid linlastest 25,4% juudid. Teise maailmasõja käigus küüditasid ja tapsid linlasi nii venelased kui sakslased ja pärast sõda oli linnas veel vaid 5 tuhat elanikku. 2/3 linna hoonetest hävis sõjas täielikult.
Nõukogude võimu ajal kasvas Rēzekne tugevalt ja 1991. aastaks ulatus linlaste arv 43 156-ni. Venestamise tulemusena olid 1989. aastal 53% ja veel 2000. aastal 50,7% linlastest venelased. Pärast Läti taasiseseisvumist on linlaste arv jällegi tüki maad vähenenud, lätlaste osakaal linnas aga tõusnud.
Rēzekne on tähtis transpordikeskus. Linnas lõikuvad kaks raudteed. Üht mööda saab sõita lääne poole Jekabpilsi ja ida poole Ludza kaudu Venemaale, teist mööda edelasse Daugavpilsi ning kirdesse Venemaale Abrene ja Ostrovi kaudu Pihkvasse. Kummagi raudtee kõrval kulgeb kummaski suunas maantee. Lisaks saab Rēzeknest sõita maanteed pidi loode poole Gulbenesse ning kagu poole Rāzna järve ja Läti kõrgeima mäe Lielais Liepukalnsi poole.
Rēzeknel on kolm sõpruslinna: Arendal (Norra), Częstochowa (Poola) ja Vitebsk (Valgevene).


Mazsalaca.
Mazsalaca (eesti Väike-Salatsi, saksa "Salisburg", liivi "Piški Salats") on linn Lätis, Mazsalaca piirkonna keskus.
Linn aastast 1928. 2009. aastani kuulus Valmiera rajooni.
Linna läbis varasemalt laiarööpmeline Tallinn–Pärnu–Mõisaküla–Riia raudteeliin. Mazsalacani liiklesid reisirongid 1990. aastate keskpaigani, amortiseerunud raudtee likvideeriti 2005. aastal.


Neptuun.
Neptuun on kaheksas ja viimane suurtest planeetidest meie päikesesüsteemis ja on eriti kuulus oma avastusloo poolest.
Nimetati see planeet Vana-Rooma vetejumala Neptunuse järgi.
Suuruselt on Neptuun diameetri järgi neljas. Neptuun on diameetrilt väiksem ja massilt suurem kui Uraan, oma massilt 17,5 korda ja ruumalalt 42 korda suurem Maast.
Neptuuni on külastanud ainult üks kosmoselaev, Voyager 2 25. augustil 1989 aastal.
Nagu tüüpilised gaasilised planeedid, on Neptuunil kiired tuuled piiratud laiuskraadide joontega, esinevad suured tormid või keerised. Neptuuni tuuled on kõige kiiremad Päikesesüsteemis, ulatudes 2000 h.
Avastamine.
Neptuuni asukoha arvutas välja prantsuse matemaatik Urbain Le Verrier, püüdes seletada häireid Uraani liikumises temast kaugemal asuva planeedi gravitatsioonilise mõjuga. Le Verrier' poolt antud asukoha järgi avastas planeedi saksa astronoom Johann Galle 1846. aasta 23. septembril. Planeedi asukoha arvutamine põhines arvutustel, mis saadi Jupiteri, Saturni ja Uraani positsioone vaadeldes.
Le Verrier'st sõltumatult arvutas planeedi asukoha välja inglane John Couch Adams, kelle arvutuste järgi leidis selle üles teine inglane James Challis.
Adamsi ja Le Verrier' vahel tekkis rahvusvaheline vaidlus õiguse üle panna nimi uuele planeedile; nüüd on nad koos kuulutatud Neptuuni avastajaiks.
Tegelikult aga oli Neptuuni vaadelnud juba umbes aastal 1800 prantslane Joseph de Lalande, kes aga ei taibanud oma avastuse sisu.
Mõõtmed, asukoht ja välimus.
Mõõtmetelt on Neptuun väga lähedane Uraanile ja sarnane on ka välimus, mida esmakordselt võis uurida 1989. a. "Voyageri" poolt tehtud fotodelt (maapealsetes teleskoopides näeme vaid tillukest rohekat ketast).
Neptuuni kaugus Päikesest on kolm korda suurem kui Saturnil (ja 1,5 korda suurem kui Uraanil); sellega "rikub" ta ära hiidplaneetide rea, kus seni oli iga järgnev planeet eelmisega võrreldes Päikesest poole kaugemal. Ka Neptuuni täpne pöörlemisperiood on leitud magnetvälja kaudu.
Neptuuni atmosfäär koosneb peamiselt vesinikust ja heeliumist. Sarnaselt Uraaniga on selles ka metaani, mis annab planeedile särava sinise värvuse. Neptuun on Uraanist sinisem,sest tema ülemistes pilvekihtides on rohkem metaani kui Uraanil.
Planeedi pinnal võib näha heledaid ja tumedaid jooni. Suur Tume Laik avastati "Voyager 2" poolt,kuid see oli kadunud 1994.aastaks, kui Hubble`i kosmoseteleskoop planeeti vaatles.Musti laike ja valgeid pilvi ajavad ringi Neptuuni kõrgpilvedes puhuvad tugevad tuuled. Neptuun pöörleb kellaosuti liikumisele vastassuunas, kuid tuuled puhuvad pöörlemisele vastassuunas, idast läände.
Kaaslased.
Neptuunil on 13 teadaolevat kuud; 7 väikest ja Triton ning lisaks veel neli 2002.aastal ning üks 2003.aastal avastatud veel nimetut kuud. 1846.aastal avastati ka Neptuuni kõige suurem kuu Triton, teine kuu Nereid leiti alles 1949.aastal. "Voyager 2" avastas 1989.aastal veel kuus kuud. Triton arvatakse olevat kivine keha, suurem kui Pluuto ja see tiirleb teistele kuudele vastupidises suunas. Võib-olla ei alustanud ta elu kuuna,kuid haarati Neptuuni gravitatsioonijõu poolt planeedi kaaslaseks. Üllataval kombel ei olnudki Nereide Neptuuni suuruselt teine kaaslane, vaid selleks on Proteus, mille läbimõõt on tervelt 400 kilomeetrit. Ometigi ei piisa selle kuu gravitatsioonist tagamaks talle korrapärast kuju – kaaslase pinnal asub kraater, mille läbimõõt ulatub 200 kilomeetrini. Tegemist on päikesesüsteemi kõige mustema kehaga, ta peegeldab pealelangevast päikesevalgusest tagasi vaid 5 protsenti.
Triton, üks massiivsemaid kaaslasi Päikesesüsteemis, liigub nii planeedi pöörlemisele kui tiirlemisele vastassuunas. Nereise orbiit on väga piklik, kaugus Neptuunist muutub 1,3 miljonist kuni 10 miljoni kilomeetrini.
"Voyager 2".
25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam "Voyager 2" Neptuuni juurde, olles läbinud neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Suurima lähenemise hetkel lahutas jaama kaameraid planeedi pilvekihist vaid 4900 kilomeetrit.
Juba esimesed ülesvõtted näitasid palju, et Neptuuni atmosfäär on väga tormiline. Sinise metaanatmosfääri taustal torkasid kõigepealt silma kaks tumedat laiku. Suurem neist, maakera läbimõõduga laik, sai koheselt nimeks Suur Tume Laik.
Tegemist on hiiglaslike atmosfäärikeeristega, mis toovad esile sügavamatest kihtidest pärinevaid, teistsuguse keemilise koostisega ja teist värvi pilvi. Laigu äärtes on kohati näha keerulise struktuuriga helevalgeid kõrgpilvi, mis meenutavad meie kiud-kihtpilvi. Kõige detailsemad pildid lubavad eristada objekte, mis on umbes paarikümne kilomeetrise läbimõõduga. Heledaid kõrgpilvi esineb kitsaste ribadena ka teistes planeedi piirkondades, nad koosnevad tahkunud metaani kristallidest.
Kahe tumeda laigu vahel asus esimesel pildistamisel valgetest pilvedest koosnev hele laik, mis hilisematel fotodel puudus. Heledate pilvede liikumise põhjal tehti kindlaks, et Neptuuni kõrgpilvedes puhuvad tuuled kohati pilvi edasi kiirusega rohkem kui tuhat kilomeetrit tunnis.
Väike Tume Laik asub lõunapolaarala piiril olevas tumedamas vöödis.
Neptuuni pinnal võib eristada teisigi vööte, mis on iseloomulikud ka Jupiterile ja Saturnile, kuid Uraanil sootuks puuduvad. Esialgu on andmeid liiga vähe, et oletada, miks on Neptuuni ja Uraani atmosfäärid nii erineva aktiivsusega, kuid põhjus võib peituda Neptuuni suuremas tiheduses ja aktiivsuses, mis avaldab ennast märkimisväärsete raadiopursete kaudu. Planeedi magnetväli on aga palju nõrgem kui Uraanil ning magnetpoolused on 50 kraadi eemal planeedi enda poolustest.
1994. aastal Hubble'i kosmoseteleskoobiga tehtud piltidel oli Suur Tume Laik aga kadunud. Pole selge, kas ta on lihtsalt kadunud või varjab teda mõni kõrgemal asuv moodustis atmosfääris. Mõned kuud hiljem leiti sama teleskoobiga Neptuuni põhjapoolkeral uus tume laik.
Rõngad.
Nagu teistelgi hiidplaneetidel, on ka Neptuunil rõngad. Saturni ega ka Uraani vastu need rõngad oma suurusega ei saa, kuid Jupiteri rõngastest on need suuremad.
Neptuuni kaks kitsast rõngast paiknevad üks 53 000 ja teine 63 000 kilomeetri kaugusel planeedi tsentrist. Pikema ekspositsiooniaja korral tuleb esile veel teisi rõngaid, kuid need on oluliselt nõrgema heledusega ja laiemad.
"Voyager 2" avastas kuus senitundmatut kaaslast, mis esialgu nimetati järjekorras 1989 N1 kuni 1989 N6. Saturni rõngaste uurimisel püstitati rõngaste "gravitatsioonilise karjatamise" hüpotees. Selle järgi püsib vähemalt osa rõngaid koos tänu pisikeste kuude – karjuste – raskusvälja toimele. Neptuuni kuu Larissa on praegusel hetkel karjusetiitli kandidaat.


Ruhja.
Ruhja (läti Rūjiena, saksa "Rujen") on linn Põhja-Lätis, Ruhja piirkonna keskus. 2009. aastani kuulus Valmiera rajooni.
Asulat läbis varemalt kitsarööpmelise raudtee Tallinn–Pärnu–Mõisaküla–Riia liin. Raudtee ümberehitamisel laiarööpmeliseks viidi jaam Ruhja linnast tunduvalt eemale. Ruhjani liiklesid reisirongid 1990date keskpaigani, amortiseerunud raudtee likvideeriti 2005. aastal.


Vasalemma.
Vasalemma on alevik Eestis Harju maakonna Vasalemma vallas, Vasalemma valla keskus. Ta asub umbes 38 km Tallinnast edelas.
Ajalugu.
Vasalemmat on esimest korda mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus.
1825. aastal asutati Vasalemma mõis (saksa keeles "Wassalem"), mille pilkupüüdvat neogooti stiilis peahoonet (valmis 1894) kasutab nüüd kohalik kool (praegu Vasalemma Põhikool).
Mõisast 3 kilomeetri jagu kirdes asuv Vasalemma alevik kujunes välja suvituskohana, kuhu hakati suvilakrunte välja andma. Seal asub ka raudteejaam 1904–1905 ehitatud Keila–Haapsalu raudteeliinil, mis on tänapäeval säilitatud kuni Riisipereni. Sellel liinil toimub elektrirongiühendus Tallinnaga.


Vidzeme.
Vidzeme (liivi: Vidumō) on ajalooline piirkond Lätis. Vidzeme hõlmab neid alasid Läti põhjaosas, mis 17. sajandil kuulusid Rootsile ning hiljem Liivimaa kubermangu.
Varem tähendas Vidzeme ka Liivimaad või Liivimaa kubarmangu tervikuna. Vana-Liivimaa kohta kasutatakse sõna "Livonija". "Vidzeme" põhitähendus läti keeles on "keskmaa".
Vidzeme suurim linn on Riia.


Rahumäe raudteepeatus.
Rahumäe raudteepeatus on raudteepeatus Tallinnas Nõmme linnaosas Rahumäe asumis. Asub laiarööpmelise Tallinna–Keila raudtee ääres, 6,8 km kaugusel Balti jaamast. Peatus jääb Järve ja Nõmme raudteepeatuse vahele. Järve suunal asub Rahumäe viadukt. Ümberistumisvõimalused on Rahumäe teel (bussipeatus "Rahumäe") liinibussidele 23 (Kadaka–Juhkentali) ja 23A (Kadaka–Autobussijaam) ning Pärnu maanteel (bussipeatus "Rahumäe") liinibussile 36 (Väike-Õismäe – Viru).
Kaheteelise raudtee ääres on kaks perrooni, pikkusega 146 meetrit. Peatuses peatuvad Elektriraudtee Tallinnast Keilasse, Paldiskisse, Riisiperre ja Klooga-Randa sõitvad elektrirongid, välja arvatud kiirrongid.
Raudteepeatus avati 1926. Algselt oli jaamahooneks ümberehitatud kaubavagun. Praegune põlevkivituhktellistest hoone ehitati 1930. aastal ning vana jaamahoone (kaubavagun) transporditi Kivimäe raudteepeatusse. 1932. aastal avati jaamahoones postiagentuur. Piletimüük lõpetati jaamas 1998. aasta kevadel. Autode ülesõit Rahumäe jaamas suleti 1970. aastate teisel poolel.
Kaua tühjana seisnud Rahumäe jaamahoone on praegu kasutusel puuetega laste mängu- ja vabaajakeskusena (Rahumäe mängujaam).
Ajalooliselt asus samanimeline peatus (teise nimega Kalmistu) ka Liiva – Nõmme-Väikse kitsarööpmelise raudteelõigu ääres.


Raudteetransport.
Raudteetransport on transpordiliik, mis kasutab raudteed ja sellel liikuvaid sõidukeid.


Eesti raudteejaamade ja raudteepeatuste loend.
Eesti raudteejaamade loend loetleb Eesti praeguseid ja endiseid raudteejaamu ja raudteepeatusi.
Jaamaks saab lugeda sel juhul, kui jaamahoone on (olnud) olemas ning raudteel on (olnud) peale peatee ka vähemalt üks kõrvaltee.
Väljaspool Eestit asuvaid raudteejaamu loetleb välismaa raudteejaamade loend.
Ü.
Raudteejaamad


Nõmme Saksa Lunastaja kirik.
pisi
Nõmme Saksa Lunastaja kiriku peasissekäik renoveerimistööde ajal 2006. aasta suvel
Nõmme Saksa Lunastaja kirik on kirik Tallinnas Nõmmel Õie ja Valdeku tänava vahel, Õie ja Rohelise tänava nurgal (Õie 10).
Kiriku ja selle juurde kuuluva pastoraadi kavandas Robert Natus.
Kinnistu omanik ja ehitaja oli Saksa Kiriklik Ühing, kuhu kuulusid peamiselt Nõmmel elavad baltisakslased. Pastoraat valmis 1927. Kirik võeti kasutusele novembris 1932.
Aastatel 1939–1940 lahkus valdav enamik koguduseliikmeid Saksamaale. Hoonet hakkas kasutama Paldiski kogudus.
Aastast 1948 anti hoone Eesti Nõukogude Kunstnike Liidule ateljeeruumideks. Sel ajal läks kaduma orel. Aastal 1956. aastal otsustati kirik anda kõrvalasuva 30. keskkooli tööõpetuse ruumideks. Sellega seoses ehitati hoone aastatel 1957–1958 kapitaalselt ümber. Valati raudbetoonist vahelagi ja muudeti akende kuju, nii et selle sise- ja välisilme muutus oluliselt. Pastoraadis on kolm korterit. Üks neist on ehitatud endise kiriku kantselei ja kahte hoonet ühendava koridori baasil.
Omandireformi käigus tagastati kirik, pastoraat ja maa Nõmme Kristlikule Ühingule, mille juhatus otsustas kinkida need Nõmme Rahu kogudusele. Kinkelepingule kirjutati alla 25. märtsil 2003.
Kirikut on hakatud taastama. Seal on plaanis hakata pidama nädalasiseseid jumalateenistusi. Tulevikus tuleb selle kiriku juurde võib-olla eraldi kogudus.
Peale jumalateenistuste hakatakse seal korraldama kontserte.
Hoonest on praht välja veetud ja vahelagi lammutatud. Aknaavade suurust on korrigeeritud ja paigaldatud on uued sarikad. 20. jaanuaril 2006 peeti temperatuuril –20 °C sarikapidu.
4. mail 2008 õnnistati pärast mitmeaastast renoveerimist kirik sisse.


Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei.
Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei (leedu keeles "Lietuvos socialdemokratų partija") on vasaktsentristlik Leedu erakond. Partei loomise ajaks loetakse 1896. aastat.
2009. aasta märtsis valiti partei juhiks Algirdas Butkevičius.
SDP kuulub Euroopa Sotsialistide Parteisse ja Sotsialistlikku Internatsionaali.
LSDP eelkäijad.
Leedu Demokraatlik Tööpartei moodustati 8. detsembril 1990, kui Leedu Kommunistlik Partei reorganiseeriti sotsiaaldemokraatlikus erakonnaks. LDTP võitis 1992. aasta valimistel Leedu Seimis enamuse ja oli võimul 1996. aastani.
Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei taasloodi 12. augustil 1989 1. mail 1896 Vilniuses asutatud erakonna õigusjärglasena. Erakond võitles demokraatia ja sotsiaalse õigluse kinnistumise, õigusriigi ning sotsiaalselt reguleeritava turu eest.
2001. aastal ühinesid parteid Leedu Sotsiaaldemokraatlikuks Parteiks.
Peale ühinemist.
2001. aasta parlamendivalimiste järel moodustas LSDP valituskoalitsiooni
sotsiaalliberaalse Uue Teega.
Pärast 2004. aasta valimisi (LSDP osales valimisliidus Töö Leedu Hüvanguks) oli erakonnal 141-kohalises seimis 20 kohta. Kuni 2006. aasta juunini osaleti valitsuskoalitsioonis koos Uue Liidu, Tööpartei ning Talupoegade ja Uue Demokraatia Liiduga.
31. mail 2006 lagunes senine koalitsioon Tööpartei lahkumise tõttu valitsusest ja 1. juunil astus Algirdas Brazauskase valitsus tagasi. Ajutise valitsuse moodustas seejärel LSDP liige Zigmantas Balčytis.
4. juulil 2006 kinnitas seim peaministriks LSDP aseesimehe Gediminas Kirkilase ja 18. juulil vannutati tema uus valitsus ametisse. Uude koalitsiooni kuulus neli erakonda – LSDP, Talupoegade ja Uue Demokraatia Liit, Liberaalide ja Keskliit ning Tööpartei lagunemisel tekkinud Kodanikedemokraatia Partei.
2008. aasta valimistel sai LSDP 25 kohta Seimis, kuid jäeti valitsusse kaasamata. 2012. aasta parlamendivalimistel tuli LSDP võitjaks ning sai 38 kohta Seimis.
LSDP väärtused.
Pärast ühinemist on erakonna põhiväärtused vabadus, sotsiaalne õiglus ja solidaarsus.


Sokraatiline meetod.
Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis.
See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks.
Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras.
Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades.


Dualism.
Dualismi all mõeldakse filosoofias tavaliselt positsiooni, mis peab vaimset ja materiaalset alget iseseisvalt eksisteerivateks.


Báthory dünastia.
Báthory on Ungari aadlisuguvõsa, kes valitses Transilvaaniat 1571–1613 (vaheaegadega) ning Poolat 1575–1586.


Stuartid.
Stuartid (ka Stewartid) oli dünastia, mis valitses Šotimaad 1371–1707 ja Inglismaad 1603–1707 ja Suurbritanniat 1707–1714.
Stuartite esivanemad pärinesid Bretagne'ist ja jõudsid Inglismaale kuningas Henry I kaaskonnas. Üks perekonna liige Walter Fitzalan siirdus Šotimaale, kus ta sai maad ja peagi ka tähtsa ametikoha sealse kuninga õukonnas. Tema järeltulija Walter Stewart abiellus Šoti kuninga Robert Bruce´i tütre Marjoryga. Pärast Marjory venna David II surma aastal 1371 päris trooni tema ja Walter Stewarti poeg Robert.
Pärast kardinal Henry Benedict Stuart (jakobiidid nimetasid teda Henry IX ja I) surma 1807 ei ole Stuartite katoliiklastest pärijad troonijärglust avalikult taotlenud.
Stuartite dünastiast Inglise ja Šoti kuningad.
Esimene Stuartite dünastiast Inglise kuningas James I


András Báthory.
András Báthory (1566 Somlyó – 3. veebruar 1599 Csíkszentdomonkos) oli
Warmia piiskop, alates 1584. aastast kardinal. Sai 1599. aastal Transilvaania vürstiks. András Báthory oli Poola kuninga Stefan Batory vennapoeg.


Rästik.
Rästik ehk harilik rästik ("Vipera berus berus") on ainus Eestis elav mürkmadu. Ta kuulub rästiklaste sugukonda rästiku perekonda.
Fülogenees ning fülogeograafia.
Martin Carlssoni Uppsala Ülikooli 2003. aastal kaitstud väitekiri "Phylogeography of the Adder, "Vipera berus" kirjeldab põhjalikult rästiku fülogeograafiat koos rästikute adaptatsiooniga.
Teised, peamiselt molekulaar-fülogeneesi ning evolutsioonibioloogia uurijad pakuvad, et "Vipera beruse" liigid koloniseerisid Kesk- ning Põhja-Euroopa kõige varasemalt pleistotseenis, möönates, et üksnes mõned "Vipera beruse" liigid pärinevad jääajast. Need teadlased on koostanud oma ekspertarvamuse, kasutades kaasaegseid laboratoorse diagnostika meetodeid (näiteks (PCR jpt). Nad uurisid nii muuseumieksponaatide kui ka vabas looduses elavate "Vipera berus" rästiklaste DNA-d, täpsemalt mtDNA-d, rõhuasetusega b tsütokroom "b" - l. Uuringu kokkuvõte asetas uuritud "Vipera berus" liikide fülogeneesi pliotseeni.
Südame-veresoonkond.
Roomajatel on südame vatsakese vahesein (inglise "ventricular septum") täielikult väljaarenemata. Sellele vaatamata loetakse roomajate südame-veresoonkond kahe ringlusega süsteemiks. Nimetatud süsteemis suundub verevool, mitte üksnes kopsuarteri (inglise "pulmonary artery") kaudu kopsudesse vaid ka sinna juurde kuuluva hõlmklapi (inglise "sphincter muscle") kontraktsiooni kaudu on võimalik suunata veri läbi vatsakese vaheseina vasakusse vatsakesse ja aordi kaudu ringlusse.
Hematogramm.
Roomajate füsioloogiliste eripärade tõttu saab rästikutelt võtta üksnes väga tillukese koguse verd. Vereproovi võtmise vahendite liigsuured mõõtmed ja asjaolu, et rästikutel on väga väikesed veresooned, mida ümbritsevad lümfisooned. Vereproovi võtmine on keerukas ning ohtlik (nii võtjale kui ka andjale). Verd saab neil imeda kaudaalse veeni ja südame kaudu. Samuti on rästikute vereproovide võtmisel ning tulemuste interpreteerimisel oluline arvestada rästiku vanuse, soo, keskkonna (looduses,vangistuses,loomaaias, laboris, terraariumis vms) ja toitumisega ning iga üksiku indiviidi eripäraga.
Toitumine.
Jahti alustavad rästikud videvikus ning on kõige aktiivsemad öö esimesel poolel. Nende toit muutub hooajaliselt, koosnedes tavaliselt närilistest ja kahepaiksetest, aga sisaldades maismaal pesitsevate lindude koorumise ajal ka hulgaliselt linnupoegi.
Rästikute magudest on leitud kõige enam uru- ja leethiiri, raba- ja rohukonni, linnupoegadest lehelinde, kiurusid ja tsiitsitajaid.
Aeg-ajalt satub rästikute toidulauale ka sisalikke (sagedamini arusisalikke ja vaskusse) ning linde, kes ei pesitse maapinnal, vaid keda rästik nende joogi- või puhkepaikades varitseb (sealhulgas metsvinte, karmiinleevikesi ja kanepilinde).
Noored rästikud toituvad peamiselt putukatest, eriti mardikatest ja tirtslastest, harvemini röövikutest, nälkjatest, vihmaussidest ja sipelgatest. Mõne piirkonna noored rästikud söövad suurel hulgal äsjamoondunud konnapoegi.
Isaste madude aktiivseim jahihooaeg on mai lõpus ja juuni alguses, pärast paaritumisperioodi lõppu. Emased on tiinuse ajal väheaktiivsed.
Bakteriaalsed haigused.
Enimlevinud roomajate bakteriaalsed haigused on septitseemia ka sepsis, abstsessid, nakkuslik stomatiit, kopsupõletik, selgroo osteomüeliit, septitseemiline kutaanne ultseratiivne haigus (SCUD), ultseratiivne või nekrootiline dermatiit jpt.
Nahahaigused.
Roomajatel on klassifitseeritud hulgaliselt välise kestaga seotud haiguslikke seisundeid. Pisut rohkem on tegeletud nende ravimisega veterinaarasutuste kaudu. Arvatakse ka, et tihedad nahahaigused, mis alluvad raskesti antibiootikumidele ning steroididele on hõlpsamini ravitavad terapeutilistes doosides manustatavate kaltsiferoolidega, nagu näiteks vitamiin D3'".
Viiruslikud haigused.
Roomajate enimlevinud viirused on adenoviirused, herpersviirused, retroviirused, paramüksoviirused, papilloomviirused jpm.
Viperidae süljematerjal ja teadus.
Rästiku perekonna madudelt kollektsioneeritud mürk on olnud uurimisobjektiks tänapäeval ka sadadele ning tuhandetele teadusasutustele. Enim teatakse rästiklaste sugukonna sülje baasil komplekteeritud,eraldatud ning sünteesitud aineid ravimitööstuses ning sellega tihedalt seotud teadusasutustes. Möödunud sajandi 90-ndatel aastatel kiitis FDA heaks mitmeid "Viperidae" perekonna rästiklaste süljenäärmete nõre baasil keemiliselt sünteesitud ravimeid, mis olid mõeldud sadade miljonite inimeste südamehaiguste ning rinnaangiini ("angina pectoris") ja südameinfarkti ennetamise, kohaloleva ning järelravimina, mida tutvustati "super aspiriinina":Aggrastat,Plavix, Epetifibatide,Integrilin jpt. Hiljem töötas ravimihiid AstraZeneca välja ning registreeris ravimi toimeainega "ticagrelorum", mille kaubamärgid USAs on Brilinta ning EUs, (sh ka Eesti)Possia.AstraZeneca rahastamise abiga kõiki peamisi medistsiiniliste kliiniliste-uuringuid läbinud koondnimetusega "Plato`s trial", millede tulemusel tunnistati Brilinta efektiivsemaks kui Plavix.Eesti Haigekassa süsteemi kaudu turustatakse mõlemat nimetatud toimeainega ravimit. Lisaks eelnimetatuile on rästiklaste sugukonna madude süljenäärmete eritist ehk mürki aluseks võttes sündinud AKE (angiotensiini konverteeriv ensüüm ehk angiotensiinkonvertaas)- inhibiitorid, mis pärsivad RAAS süsteemi (toimeaine alusel klassifitseerituna, mõned enim väljastatud retseptiravimid perindoprilum, captoprilum, enalaprilum, lisinoprilum, ramiprilum jpt). Loetletud sünteetilised ravimipreparaadid on päästnud ning pikendamas ja ravimas 100 miljoneid inimesi maailmas, ning samuti on neil oluline roll maailma riikide majanduses (sajad tuhanded töökohad, tehased, uurijad, laborid, apteegid, arstipraksised ning inimesed).
Levila.
Rästik on väga laialt levinud, asustades Põhja- (kuni Murmanskini) ja Kesk-Euroopat ning Põhja-Aasiat. Ta elab metsades ja steppides Suurbritanniast Sahhalinini ja Koreani. Mägedes elab rästik kuni 3000 m kõrgusel merepinnast.
Elupaikadena eelistab harilik rästik välude ja hea rohukasvuga segametsi, metsaservi, raiesmikke ja kinnikasvanud põlendikke. Tihti elutseb ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel. Palju rästikuid võib elada ka kultuurmaastikel, näiteks juurvilja- ja puuviljaaedades aga seda eeskätt söögimaterjali rohkuse tõttu. nagu putukad, konnad jt. Harvemini kohtab harilikku rästikut kuivades männikutes, niitudel ja samblakuusikutes. Kõrgmäestikes võib ta elutseda kuni 3000 m kõrgusel merepinnast.
Harilikud rästikud on oma levialal levinud ebaühtlaselt, moodustades sobivates piirkondades suuri maokoldeid, kus asustustihedus võib küündida 90 isendini hektaril, ning puududes teisal hoopis. Üldiselt ei ole rästikute asustustihedus suurem kui 3–8 madu 100 hektari kohta. Eestis ongi tavaliselt 3–8 madu hektari kohta.
Kehaehitus.
Rästik on suhteliselt lühike, üpriski jämeda kerega madu. Tema maksimaalne pikkus oleneb elupiirkonnast. Eesti rästikute pikkus on üldiselt kuni 75 cm. Põhja pool esineb ka pikemaid isendeid: suurimad on leitud Rootsist, kus on mõõdetud kaks 104 cm pikkust rästikut. Emased maod on isastest veidi suuremad.
Isaste madude mass on tavaliselt 50–70 g, emastel 60–100 g.
Värvuselt on see madu pruunikas, hallikas või punakaspruun. Rästiku seljal on tume siksaktriip. Mõnikord esineb tumedamaid, mustjaid või täiesti musti rästikuid, kellel pole siksak märgatav.
Erinevalt teistest madudest on rästiku värvi põhjal võimalik mao sugu määrata. Tavaliselt on pruunikad tumepruuni mustriga rästikud emased, puhashallid musta mustriga maod aga isased. Süsimustad rästikud on tavaliselt emased.
Ümber rästiku kere keskpaiga on tavaliselt 21 (harva ka 19 või 23) soomust.
Hariliku rästiku pea on suhteliselt suur ja kaelast selgesti piiritletud. Pea ülapoolel on märgatavad kolm suurt ja mitu väiksemat kilbist. Peas on X- või V-kujuline muster. Silmast suunurka kulgeb tume triip. Ülaltvaates on näha ümardunud ninamikutippu.
Eluviis.
Rästikud on paiksed loomad, kes elavad kogu elu samas paigas. Madude territoorium on 1,5–4 hektari suurune, kusjuures sellel alal elab madude paar. Pärast talvitumist ja suviste elukohtade hõivamisel võivad rästikud siiski oma elupaika mõnesaja meetri või isegi 2–5 km ulatuses muuta, ujudes vajadusel üle järvede ja jõgede.
Talvituma suunduvad rästikud septembri teisel poolel või oktoobri alguses. Kesk-Rootsis läbiviidud katsed vastsündinud rästikupoegadega, uurimaks rästikute külmakindlust, tuvastasid, et rästikud ei ole külmakindlad, kuna enamik katsealuseid talusid miinuskraadidega temperatuuri (-4 C0) üksnes lühiajaliselt. Seega on rästikutel talvitumispaiga valik ülioluline. Talvitumispaigas ei tohi temperatuur langeda alla 2 °C. Selleks sobivad talvisest keltsast allapoole, 40 cm kuni 2 m sügavusele jäävad näriliste või muttide urud, puude-põõsaste pehkinud juurte sees olevad käigud, heina- või kivikuhjaalused, turbasoode tühemikud, mis ei valgu vett täis, ja kaljupraod.
Igikeltsavööndis määrab just talvituskohtade olemasolu rästikute paiknemise.
Rästikud kasutavad üht talvitumispaika aastaid. Üldiselt talvituvad nad üksi või 2–5 isendist koosnevate rühmadena, aga mõnda eriti sobivasse talvitumispaika võib koguneda isegi 200–300 isendit.
Rästikute talvitumispaikadest võib leida ka vesilikke, kärnkonni, vaskusse ja teisi loomi.
Talvitumise jooksul võib surra kuni 15% täiskasvanud ning 30–40% noortest rästikutest.
Talvitumispaikadest väljuvad rästikud märtsi lõpust mai alguseni, olenevalt kevade saabumisest. Esimestena ilmuvad maapinnale isasrästikud, neist mõni päev hiljem ka emased ja noored maod. Esimestel päevadel hoiduvad rästikud kõige soojematesse paikadesse, soojendades end päikesepaistel või soojal maapinnal.
Pehme kliimaga aladel jäävad paljud rästikud kogu talveks aktiivseks.
Suvel varjuvad rästikud päeva ajal loomakeste urgudesse, pehkinud kändudesse, põõsaste alla ja pragudesse. Tavaliselt käivad nad end päeva jooksul mitu korda päikese käes soojendamas. Toiduotsinguile suunduvad nad videvikus.
Inimesed hindavad rästikut käitumiselt rahuarmastavaks ja loetakse, et rästik hammustab inimest üksnes siis, kui talle peale astuda või teda käega haarata, ei maksa ka unustada, et päikesevalguses näevad rästikud halvasti ning reageerivad kaasasündinud võimeid kasutades, näiteks tunnetusorganite kaudu. Nii võib vallandada ründe ka inimese liiglähedale tikkunud liigutus (kõnealune jala- käe (kepi)liigutus võib vallandada rästikul kaitseraktsioonina ründe koos salvamisega. Üldiselt on madude tunnetussüsteem hästi väljaarenenud ning maod tunnetavad kehaga vibratsioone tõlgendades, et keegi on lähenemas, inimesed aga näevad teda tihti endast kaugenemas. Inimesed arvavad, et rästik üritab roomates põgeneda ja peituda või rahulikult lamada. Mõnikord hoiatab rästik võimalikku vaenlast tugeva sisinaga. Tihti teevad seda emasloomad. Pärast ohu kadumist roomab rästik tihti endisesse kohta tagasi.
Sigimine.
Emased rästikud alustavad sigimist 5-aastase ja 50–54 cm pikkusena. Isaste suguküpsus saabub 4. eluaastal umbes 45 cm pikkusena.
Paaritumisperioodil võib isaseid rästikuid nende suure aktiivsuse tõttu näha ligi kolm korda sagedamini kui emaseid. Emased rästikud on seevastu eriti aktiivsed juunis ja juulis tiinuse ajal, kui nad otsivad enda soojendamiseks päikesepaistelisi kohti ja siis võib neid kohata isastest poole sagedamini.
Paaritumine toimub 2–4 nädalat pärast talvitumist, tavaliselt mai keskpaigast juuni alguseni.
Enne seda toimuv paaritumisrituaal kujutab endast keha ja saba väristamist ning erilist keelega nilpsamist.
Pärast paaritumist jääb isane mõneks tunniks emase juurde valvama, et ükski teine isane ei saaks tollega paarituda. Kui mõni teine isane peaks seda siiski üritama, asuvad maod võitlusesse, mille käigus nad tõusevad poolest kehast püsti ning põimuvad teineteise külge, et teist madu vastu maad suruda. Sellisesse võitlusesse võib olla segatud ka rohkem kui kaks isast. Pärast mõnetunnist valvamist läheb isane rästik uut emast otsima.
Emase munajuhas leidub tavaliselt 5–20 muna. Rästikuloode areneb ka ema veresoonkonna, mitte üksnes munarebu abil. Nimelt on emase rästiku munajuha seinte epiteelkoes rikkalikult kapillaare. Palju veresooni on ka arenevate munade väliskestas. Läbi õhukese kesta toimub muna sisu ja munajuha seinte kapillaaride vahel gaasi- ja veevahetus. Munad arenevad ligi 3 kuud.
Rästikud on eluspoegijad. Pojad kooruvad munadest juba enne sündi emaslooma kehas. Juuli teisel poolel kuni septembri alguses toovad emarästikud ilmale keskmiselt 8–12 poega. Vastsündinud rästikute keskmine pikkus on 16,5 cm.
Mõne tunni või mõne päeva pärast kestuvad rästikupojad esimest korda. Enne seda hoiduvad nad sündimispaiga lähedusse, pärast roomavad laiali. Nad võivad toitumata mitu nädalat läbi ajada, kuna nende organism kasutab munast saadud varuaineid.
Ka vastsündinud rästikute hammustus on mürgine. Loetakse, et nad hammustavad kergemini kui täiskasvanud loomad, sest sarnaselt teistele roomajatele (lisaks imetajatele) on neil peaaju ning närvisüsteemi ja seedeelundkonna füsioloogia alles arenemisjärgus, st juba esimestel päevadel esinevad neil osad kaasasündinud reaktsioonid- toite- ja mõni kaitsereaktsioon.
Edaspidi kestuvad noored rästikud üks-kaks korda kuus. Kestumise tunnused (silmade hägustumine ja värvuste kahvatumine) hakkavad avalduma nädal enne kestumist. Kestumise ajaks, mis olenevalt mao tervislikust seisundist kestab poolteisest tunnist paari nädalani, peituvad rästikud oma varjepaikadesse.
Madude tõrje.
Looduskeskkonnas toimib loomulik madude arvukuse vähendamine ning tõrje ka ärasöömise kaudu. Rästikud on toiduks osadele lindudele: madukotkas, rätsud, vahel toonekurg ja imetajatele: mäger, tuhkur, rebane ja siil ning koduloomadele nagu kassid ja koerad.
Inimtegevuse põhiselt eristatakse lihtsustatult keemilist ja bioloogilist tõrjet.
Madude tõrje eesmärk on vähendada inimeste ja nendega kooselavate ja ekspluateeritavate koduloomade- ning lindude haigestumist ning surma. Otsustavaks saavad arvatavad teadmised rästikute elutegevusest, edasikantavatest haigustest (väidetavalt rästikuhammustse kaudu marutõppe nakatuda ei saa), olemasolevatest ravimitest kui palju on võimalik kulutada keemilisele tõrjele ning ökoloogilistest tagajärgedest.
Puuduvad andmed Eestis kasutatavate kari- ning metsloomade ja ka karjamaade ning teiste alade ulatusliku keemilise tõrje kohta, mis oleks suunatud spetsiaalselt madude tõrjeks. Küll aga teostatakse üleriigilist massilist keemilist tõrjet näiteks Ameerikas, Aafrikas jm. Levinumad tõrjevahendid põhinevad cayenne'i pipra vormidel, väävliühenditel ka naftaleenil (inimestele kantserogeenne), uuemad madude tõrjevahendid on nii tööstuslikud kui ka personaalseks kasutamiseks müüdavad infrapunakiirgus (elektromagnetkiirguse liik) seadmed, mis seadistatud madude bioloogiliste protsesside häirimisele jms.
Ei ole keemilist tõrjet, mis oleks ohutu nii madudele,bakteritele,viirustele,loomadele,inimestele kui ka keskkonnale.
Bioloogilise tõrje meetodiks võib pidada madude loodusliku keskkonna haldamist inimestele soovitavas suunas. Samuti kinnitavad uuemad uuringud, et juba kvaliteetsete teksariiete kandmine vähendab võimalust, et maohammustuse tagajärjel satuks kogu maosülg vereringesse ja kohati ei läbista osade madude hambad teksariiet.
Koduaia planeerimine.
Roomajate ja metsloomade ligipääsu kitsendamine koduaiale (aiaga piiramine). Rästikule pesimiskohtade tekitamisest hoidumine, et ei esineks soovimatuid kokkupuuteid tal inimesega ja vastupidi. Selleks püüdke hoida lähiümbrus vaba lehe-ning prahihunnikutest, tee puuriidani peaks olema vaba.
Rästiklaste pesapaigaks võib saada ka nn "avatud juurdepääsuga" kompostihunnik (kompostimise käigus eraldub palju soojusenergiat).
Hooldatud (madalaks niidetud, söödud jms) muruplatsid enimkasutatavate õuealade (näiteks kodumaja ümbrus, laste mänguväljakud jne) tarvis, mis ei vaja lisakastmist, väetamist ja pestitsiididega töötlemist. Koduaia läbimõeldud rajamine ja olemasoleva rikastamine erinevate, rohkelt eeterlike õlisid sisaldavate, taimedega.
Bioloogilised tõrjevahenditena võib püüda rästikute sünnipiirkonna vallutuskatseid ennetada. Selleks soovitatakse lõhna suhtes ülitundlike (harilike) rästikute tarvis rohkelt eeterlikke õlisid sisaldavaid taimi istutada ehk suviti aias, metsas liikudes värskete taimede mahla (aga ka eeterlikke õlisid) kehale ja riietele määrida, nagu piparmünt, saialill, takeetes (peiulill), basiilik, oregaano ehk vorstirohi, rosmariin, soolikarohi ("Tanacetum vulgare"), salvei, tüümian, lavendel, sibul, murulauk, sidrunirohi, küüslauk.
Rästikud lemmikloomadena ning loomaaedades.
Inimesed, kes armastavad roomajatega tegeleda ega leia selleks kodus muud võimalust kui rästikut(rästikuid) akvaariumis pidada, siis tuleb neil tähelepanu pöörata roomajate pidamise ning hoolitsemise nõuetele, et nad oleksid terved ja hoolitsetud.
Moodsates loomakliinikutes on spetsialiste, kes tegelevad ka roomajatega- veterinaar kirurgidel on ilmselt ka võimekus rästikute süljenäärmete ja/või sellega seotud viimajuhade kirurgilisteks operatsioonideks, muutmaks rästikud nn ohutuks "mürgituks".
Loomaaias kantakse hoolt, et roomajatel (ka rästiklastel) oleks võimalikult täpselt reguleeritud keskkond: valgustus, toitmine, puhastus, piisav puhas joogivesi ja vajadusel kaasatakse veterinaar-arstid. Raviks kasutatakse ka rästikute puhul veterinaarseks kasutuseks mõeldud ravimeid.
Rästikumürk.
Rästikumürk (rästiku süljenäärmete nõre ehk sülg) ja selle koostisosade põhjal sünteesitud ained, leiavad kasutust nii akadeemilises kui traditsioonilises meditsiinis (sh homõopaatias) mitmesuguste salvide jt ravimipreparaatide näol. Uuemates uuringutes töötatakse välja inimmudeleid rästiku süljenäärmete nõrest valmistatud kemikaalide kasutamiseks vähirakkude töö halvamisel.
Tava- (ning teaduskeeles) räägitakse aga rästiku sülje asemel rästikumürgist, eelkõige rästikumürgile sajanditepikkuse traditsioonina omistatud võime tõttu inimesi ning loomi osaliselt kahjustada (või tappa). Rästikumürgi surmavat annust saab tuua loomamudeli näitel, nimelt on rästikumürgi surmav kogus laborihiirtele veenisiseselt manustatuna, 1,3 milligrammi ühe kilogrammi kehakaalu kohta. Tänapäeval on looduses rästikult hammustada saanud küll sajad inimesed, kuid selle tagajärjel on surnud üksikud neist.
Rästikuhammustus.
Rästiku hammustamise mehhanismi on küll kaua uuritud aga päris täpselt see teatavaks pole saanud, nimelt on üle poolte rästikuhammustused klassifitseeritud "kuivadeks hammustusteks" – mil süljenäärme nõret ei ole mõõdetavates kogustes eritunud ning "märgadeks hammustusteks" kui rästik eritab ka sülge.
Mürgistusnähud ja patogenees.
Rästikuhammustus vabastab elusorganismis tavalisest suuremad kogused histamiini, serotoniini, bradikiniini jt aineid, mis lisaks valutundlikkuse suurenemisel langetavad ka arteriaalset vererõhku.
Esmaabi.
Tuleb meeles pidada, et iga võimalik maohammustus ja selle tagajärjed iga konkreetse indiviidi puhul on erinevad, seega kannatanu tuleb igal juhul hospitaliseerida.
Esmaabi koduloomadele.
Sarnaselt inimestele, ilmnevad rästikuhammustuse korral mürgistusnähud ka koduloomadel.
Rästiku kehatemperatuur kõigub looduses 9–31 °C ulatuses. Optimaalne kehatemperatuur on isastel ligi 25 °C, tiinetel emastel 28 °C. Rästikute jaoks surmav kehatemperatuur on 37 °C, mis toob kaasa soojakangestuse.
Rästikud elavad looduses tavaliselt 10–15-aastaseks, aga on teateid ka 25-aastastest rästikutest.
Teine Eestis elav madu on kollaste silmatagustega nastik, kes ei ole mürgine.
Kaitsestaatus.
Rästik kuulub Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse. Talle on ohuks kultuurmaastike pealetung, mistõttu tema looduslikud elupaigad on hävimisohus.
Looduslikud vaenlased.
Rästikute looduslike vaenlaste hulka kuuluvad madukotkas, rätsud, vahel toonekurg, imetajatest mäger, tuhkur, rebane ja siil.


Roomajad.
Roomajad ehk reptiilid ("Reptilia") on peamiselt maismaa-eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Neile on iseloomulik hingamine kopsudega, kahe aordikaare esinemine, paks sarvkihiga nahk ja koorega munad. Roomajad on üks mitmekesisemaid selgroogsete klasse, nende hulka kuulusid ka imetajate ja lindude eellased. Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm.
Süstemaatika ja evolutsioon.
Roomajad põlvnevad karboni ajastu ürgsetest kahepaiksetest. Esimesed teadaolevad roomajalaadsed loomad olid tsejaia, hülonoomus ja paleotüüris varasest karbonist, kaks viimast kuulusid roomajate ürgseimasse rühma kotülosaurused. Need algelised roomajad olid tegelikult vahevormiks roomajate ja kahepaiksete vahel, omades mõlemaga ühiseid tunnuseid, mistõttu nende roomajateks tunnistamise üle on ka vaieldud. Oluliseks eristamistunnuseks oleks tõestus lootekestade esinemise kohta, st kuulumine amniootide hulka, varaseimad küllalt hästi säilinud roomajate munad pärinevad aga alles permist. Kotülosaurustest said ilmselt alguse kõik ülejäänud roomajate rühmad. Ühe esimesena eraldusid neist pelükosaurused, kellest sai alguse sünapsiidide alamklass (nende hulka kuuluvad ka imetajate eellased, iseloomulik ühe oimuaugu esinemine koljus). Teine ürgne roomajate rühm olid anapsiidid, traditsiooniliselt on nende järglasteks peetud kilpkonni, kuid viimasel ajal on selles kahtlema hakatud. Varsti seejärel ilmus kolmas, suurim ja võib-olla polüfüleetiline rühm – diapsiidid (esineb kaks oimuauku). Diapsiididega ligikaudu samaaegselt (permis, võimalik, et varastest diapsiididest) eraldusid veel kalauimsed ja sisaluimsed. Triiases algas kiire mitmesuguste diapsiidide rühmade teke, kelledest olulisemad olid soomuselised (nende hulka kuulub enamik tänapäeva roomajaid) ning sisalvaagnalised ja lindvaagnalised. Viimased kaks olid dinosauruste peamisteks rühmadeks ja domineerisid kogu keskaegkonna
jooksul maismaaloomastikus. Kriidi ajastu lõpus toimus enamiku roomajate rühmade suhteliselt kiire väljasuremine, mille põhjuste kohta on mitmeid hüpoteese (vt. Kriidi lõpu väljasuremine). Säilisid vaid osad soomuselised, kärsspealised, krokodillilised ja kilpkonnalised.
Allpool esitatud roomajate süsteem on üks paljudest praegu käibelolevatest, ja uute uurimistulemuste kogunedes muutub arvatavasti.
1Teoreetiliselt pole loomsisalikulised siiski täiesti välja surnud, kuna tänapäeval elavad neist põlvnevad imetajad, keda aga käsitletakse omaette klassina.
2Teoreetiliselt pole sisalvaagnalised siiski täiesti välja surnud, kuna tänapäeval elavad neist põlvnevad linnud, keda aga käsitletakse omaette klassina.
Tänapäeval elab ligi 8000 liiki roomajaid, kellest enamik kuulub soomuseliste seltsi.
Üldist.
Roomajate hulka kuulub äärmiselt mitmekesise kehaehitusega loomade rühmi – väikesed sisalikud, jäsemeteta maod, kala meenutavad kalasisalikud, kilprüüsse suletud kehaga kilpkonnalised, fantastiliste kehavormidega suured ja väikesed, kahel ja neljal jalal kõndivad dinosaurused, lendavad tiibsisalikud jne. Neile kõigile on iseloomulik sarvkihiga naha ja koorega munade esinemine, samuti mitmed muud anatoomilised ja füsioloogilised omapärad, nagu hingamine kopsudega, kahe aordikaare, rinnakorvi esinemine, imetajate ja lindudega võrreldes suhteliselt madalalt arenenud kesknärvisüsteem ja termoregulatsioon. Naha sarvikhist on enamikul roomajatest varvaste otses arenenud küünised ning nahka katvad soomused.
Skelett.
Nagu kogu roomajate kehaehitus, nii on ka roomajate skelett väga mitmekesise ehitusega. Selgroos on hästi eristunud kaela-, rinna-, nimme-, ristluu- ja sabalülid. Teistest kaelalülidest erinevad esimesed kaks, kandelüli ja telglüli, andes peale suurema liikuvuse. Tekkinud on tõeline rinnakorv, roided kinnituvad kõhtmiselt rinnaluu külge (madudel on rinnaluu sekundaarselt kadunud). Mõnedel roomajatel (krokodillilised ja hateeria) on kõhusoomuste luustumisel tekkinud nn kõhuroided. Hästi on arenenud jäsemete luustik. Roomajate jäsemed on kahte tüüpi – keha all või keha külgedel paiknevad. Neist viimane on primitiivsem tüüp, kuid esineb ka enamikul tänapäeva roomajatest. Jäsemed ei kanna sel juhul keha raskust täielikult, ning kõht lohiseb mööda maapinda (sellest ka roomajate nimetus!). Paljudel väljasurnud roomajatel (sealhulgas dinosaurustel) paiknesid jäsemed keha all, see võimaldas keha täielikult kanda. Vastavalt neile kahele tüübile erineb ka õlavöötme ja vaagnavöötme luustik. Rangluu kinnitub roomajatele ainuomasele pealisrinnaluule. Vaagnavööde on (erinevalt kahepaiksetest) juba ühenduses selgrooga (niudeluud kinnituvad ristluulülide külgjätketele). Kolju on suhteliselt kitsas ja kinnitub kandelülile ühe kuklapõnda abil. Silmakoobaste vahel puudub luuline vahesein. Kolju on muutunud keerulisemaks, lisandunud on aseluid. Tekivad tiibluu, koljutulbake, ruutluu ja suulaeluu. Viimane on oluline teisese kõvasuulae moodustumisel, sellega seoses nihkuvad ka tagasõõrmed tahapoole. Alalõualuu koosneb liigesluust, hambaluust, nurgaluust, ülanurgaluust ja pärgluust. Näokolju iseärasuseks on sarnakaarte (ja nendega seoses oimuaukude) teke, neid on kas üks või kaks ja neil on oluline süstemaatiline tähtsus (vt "Süstemaatika ja evolutsioon").
Lihaskond.
Ka roomajate lihaskond on võrreldes kahepaiksetega oluliselt keerulisemaks muutunud. Eriti kehtib see jäsemete lihastiku kohta (jäsemed on võimelised sooritama märksa keerulisemaid liigutusi). Ka lisandub hulk näokoljuga seotud lihaseid (lõua-keeleluulihas, oimulihas, tiiblihas) ning keele lihaseid. Seljas on eriti arenenud trapetslihased. Lendavatel roomajatel esinesid võimsad suured rinnalihased. Kere lihastest on maolistel eriti hästi arenenud nahalihased, kuna muud keha lihased on tagasihoidlikult arenenud. Rinnakorvile kinnituvad välimised- ja sisemised roietevahelised lihased. Seoses hingamisega rinnakorvi mahu muutmise teel spetsialiseeruvad hingamislihased. Keha alaküljel paiknev kõhu sirglihas on erinevalt muudest selgroogsetest segmentideks jagunenud.
Närvisüsteem.
Enamiku roomajate närvitalitus on suuresti reflektoorne, õppimisvõime on suhteliselt madal (kuid ületab siiski kahepaiksete oma).
Seoses aktiivsema jäsemete kasutamisega on roomajatel hästi arenenud seljaaju, eriti kaela- ja nimmepaisumus (mõnedel dinosaurustel olid need isegi peaajust mahukamad). Peaaju ei ole võrreldes kahepaiksetega palju edasi arenenud, mitmeid erinevusi on siiski. Otsaju on pisut suurem, hästi on arenenud juttkeha. Aju külgedel on tekkinud kihilise ehitusega uusmantel, mille koor on juhteteede kaudu ühenduses nii nägemiskulglatega kui ka kogu kehaga. Haistefunktsioon on küll veel oluline (otsaju eesosas paiknevad suured haistesagarad), kuid mitte esmatähtis. Eriti hea on haistmine madudel, haisteepiteel paikneb nii ninakarbikute pinnal kui ka keelel. Vaheaju jääb osaliselt otsaju alla ning osaleb samuti nägemiserutuste töötlemisel (taalamus). Nägemine on suhteliselt hea, on tekkinud võime silma fokuseerida silmaläätse kuju muutes. Silmade kaitseks on tekkinud silmalaud. Osadel roomajatel esineb vaheaju ülemises osas nn pineaalelund, mis on valgustundlik. Keskaju on oma suurte nägemissagaratega endiselt peamine nägemiskeskus. Väikeaju kuju ja suurus on eri roomajatel sõltuvalt nende eluviisidest üsna varieeruv (väikeajus paiknevad tasakaalu ja ka liigutuste koordineerimise keskused). Piklikust ajust lähtub 12 paari kraniaalnärve. Roomajate kuulmine on rühmiti väga erinev: Krokodillid kuulevad suhteliselt hästi, kilpkonni peetakse aga peaaegu kurdiks. Keskkõrva ja sisekõrva vahel on peale ovaalakna ka ümaraken, mis võimaldab paremet helivõngete ülekannet sisekõrva.
Seedeelundkond.
Hambad on enamikul roomajatest üksteisest vähe eristunud. Paiknevad algelisematel vormidel lisaks lõualuudele ka nt suulaeluudel. Enamikul roomajatest kinnituvad nad luu pinnale, kuid loomsisalikel ja krokodillilistel ka hambasompudes (vt tekodondid). Hambad vahetuvad elu jooksul korduvalt. Söögitoru ja magu on lihtsa ehitusega, vaid krokodilliliste magu on eristunud eesmiseks ja tagumiseks osaks. Toit (sealhulgas ka saakloomad) neelatakse enamasti tervelt (peenestamata), seda hõlbustavad hästiarenenud süljenäärmed. Peensool on kääruline, jämesool lihtne ja lühike. Pärak avaneb kloaaki.
Hingamiselundkond.
Roomajate ainukeseks hingamiselundiks on kopsud. Kopsud on mitmesuguse ehitusega, näiteks kärsspealistel on nad veel üsna lihtsad ja väikese pinnaga. Teistel on nad vaheseintega eri sektsioonideks jaotunud ning tiheda traheedevõrguga, mis tagab suure pindala. Madudel on kaks kopsu eri suurusega, või puudub teine hoopis. Hästi on arenenud hingetoru, mida toetavad kõhrelised poolrõngad. Hingamine toimub rinnakorvi mahu muutmise teel peamiselt roietevaheliste lihaste ja kõhu lihaste abil.
Vereringe.
Roomajate vereringe jaguneb kaheks osaks – väikese vereringe, kus veri ringleb südame ja kopsude vahel ja suure vereringe, kus veri ringleb ülejäänud keha ja südame vahel. Südame vatsakeses on tekkinud osaline vahesein, mis takistab mingil määral hapnikurikka vere segunemist kopsudesse mineva hapnikuvaese verega (krokodillilistel esineb täielik vahesein). Lootel veelesinev kõhuaort jaguneb kolmeks: kaheks aordikaareks ning kopsuarteriks. Paremast aordikaarest lähtuvad lisaks keha varustavatele soontele ka kaks paari uneartereid, mis suunduvad pähe, ning eesjäsemeid varustavad rangluuarterid, vasakust aordikaarest aga ainult keha varustavad arterid (sealhulgas suur sisusearter). Mõlema aordikaare peasooned ühinevad tagapool seljaaordiks. Venoosne süsteem sarnaneb veel kahepaiksetega. Keha tagaosast kogutakse veri sabaveeni, mis kõhus jaguneb kaheks. Mõlemad harud saavad lisaverd tagajäsemetest, harud lähevad neerudesse (neeru-värativeen), ning ühinevad seejärel taas kõhuveeniks, mis läheb maksa (krokodillilistel jäävad eraldi). Maksast väljub venoosne veri maksaveeni kaudu, mis ühineb neerudest tuleva tagumise õõnesveeniga. Viimane suundub südame paremasse kotta, nagu ka keha esimesest poolest verd toov eesmine õõnesveen.
Erituselundkond.
Roomajate neerud on piklikud (eriti pikad madudel) ja sagarateks jaotunud. Tüübilt on nad järelneerud, ning neil puudub seos suguelunditega. Ühtlasi on nende ehituse eripärased seotud vajaduse puudumidega kehast ülearust vett eemaldada, nagu see nende vee-eluviisiga eellaste puhul oli. Nefroneid on palju, nad on varustatud neerukehakesega ning suubuvad otse kusejuhasse. Looteeas esinevad veel keskneerud, millest kujunevad täiskasvanute neerud ja isaste raiamanused. Kusejuhad väljuvad otse kloaaki, sisalikulistel ja kilpkonnalistel esineb vahepeal ka kusepõis. Enamik vett imetakse koos toitainetega eeluriinist tagasi, mistõttu produtseeritav uriin on paks valkjas mass, mis sisaldab palju kusihapet.
Sigimine.
Roomajate sigimine toimub täielikult kuival maal, koorega varustatud munade abil. Isassuguelundid (raiad) paiknevad kahe pikliku kehakesena kõhuõõnes, ning on ühendatud raiamanusega. Viimane on väike kotike, kuhu valmivad seemnerakud kogunevad. Raiamanusest väljub seemnejuha sugutisse. Suguteid on tavaliselt kaks, ning nad paiknevad kloaagi äärtes. Kilpkonnalistel ja krokodillilistel on üks suguti. Emassuguelundid (munasarjad) paiknevad neerude all. Maolistel on nad ebavõrdse suurusega (vasakpoolne on väiksem). Munasarjades produtseeritakse suhteliselt suuri munarakke, ning moodustatakse ka nendele ümber valkkest. Valminud munarakud lastakse vabalt kõhuõõnde, kust nad siirduvad munajuhasse. Munajuha on pikk ja looklev torujas organ, mis lõppeb kloaagis. Munajuhas moodustatakse munadele ümber nahkjas või mineraalne koor. Paljudel madudel ja sisalikel jääb viljastatud muna munajuhasse, ning valmib seal (nad on eluspoegijad). Roomajate arengu kohta pikemalt vt roomajate areng.
Füsioloogilised eripärad.
Kuna tänapäeva roomajad on kõigusoojased, peeti pikka aega kõiki roomajaid kõigusoojasteks. Tänapäeval on siiski paljud uurijad seisukohal, et mineviku roomajate seas polnud ka püsisoojasus haruldane (seda kinnitab sulgede või muude katete esinemine paljudel neist, ning muuseas ka see, et neist põlvnevad linnud ning imetajad on püsisoojased).
Roomajate ainevahetus pole nüüdisajal esinevatel liikidel eriti intensiivne, kuid minevikus võis see olla teisiti. Lämmastiku ainevahetuse jääkproduktiks on, erinevalt kõrgematest selgroogsetest, kusihape, mitte karbamiid.
Eluiga on suhteliselt pikk (kilpkonnadel on teada koguni üle 250 aasta).
Ökoloogia.
Roomajad on levinud kõikidel mandritel (peale Antarktise) ja kõikides kliimavöötmetes samuti (peamiselt soojematel aladel) meredes ja ookeanides. Roomajate levik minevikus hõlmas ka külmemaid piirkondi kui tänapäeval. Praegune asustus on seotud roomajate keskkonna temperatuurist sõltuva kehatemperatuuriga.
Roomajate käitumine on keerulisem kui kahepaiksete oma, näiteks esineb innaajal võitlusi isaste vahel, mitmetel roomajatel esineb algeline karja-eluviis. Suur osa praegusaja roomajaid on lihatoidulised.


Harilik pihlakas.
Harilik pihlakas ("Sorbus aucuparia") on roosõieliste sugukonda pihlaka perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine lehtpuu.
Nimi.
Rahvapärased nimed: pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu.
Levila ja kasvukoht.
Pihlaka levila hõlmab peaaegu kogu Euroopa, välja arvatud äärmises lõunaosas, kus ta kasvab üksnes mägedes, ning Põhja-Aasias. Ta on levinud kõikjal Eestis. Pihlakas talub hästi külma. Seetõttu suudab ta kasvada mägedeski: Briti saartel kuni kilomeetri, Prantsusmaal kuni 2 kilomeetri kõrguseni, lõuna pool veelgi kõrgemal.
Pihlakas talub ka mitmesuguseid pinnaseid, alates õhukestest happelistest pinnastest kuni kaljulõhedeni. Ta kasvab suhteliselt sageli isegi epifüüdina teiste puude lõhedes ja tüvede harunemiskohtades, kuigi need taimed ei saa enamasti suguküpseks.
Kirjeldus.
Harilik pihlakas kasvab enamasti 4–10 meetri kõrguseks. Eesti kõrgeimad pihlakad ulatuvad isegi 20 meetrini. Maailma kõrgeim äramõõdetud pihlakas oli 28 meetrit kõrge. Jämedamate harilike pihlakate ümbermõõt küündib 2 meetrini.
Puukoor on noortel puudel sile ja hõbehall, vanadel puudel kahvatu hallikaspruun ja kestendav, vahel isegi lõhenenud.
Pihlaka võrsed on rohelised ja alguses karvased. Pärast muutuvad nad hallikaspruunideks ja karvututeks. Pihlakal on liitlehed, mis koosnevad paaritust arvust lehtedest: need paiknevad muidu paarikaupa vastakuti, aga rootsu tipus on otse rootsu sihis suunatud leht, millel ei ole paarilist. Lehti on ühes võrses 9–19, kõige sagedamini 13 või 15. Kogu liitleht on 10–22 cm pikk ja 6–12 cm lai, iga leht eraldi on 3–7 cm pikk ja 1,5–2,3 cm lai. Lehed on saagja servaga.
Harilik pihlakas õitseb juunis. Õied on valged ja moodustavad pöörise, mis koosneb kuni 250 õiest ning on 8–15 cm läbimõõdus. Õis on 1 cm läbimõõduga ja 5 kreemikasvalge kroonlehega. Õisi tolmeldavad putukad.
Pihlakal on õunvili, mille läbimõõt on 6–9, harva kuni 14 mm. Viljad on toorelt rohelised, aga valmivad septembri lõpus ning muutuvad algul oranžideks ja siis punasteks. Viljas on kõige sagedamini 2, aga vahel kuni 8 seemet. Viljad on söödavad. Nende maitse paraneb pärast esimesi öökülmi.
Pihlakas on diploidne taim. Tal on 34 kromosoomi.
Pihlakad ei ela väga vanaks, tavaliselt piirduvad 100 eluaastaga.
Paljunemine.
Väikestele asustamata meresaartele satub harilik pihlakas lindude abil, kes pihlakaseemneid söövad, meresaartele lendavad ja seal roojavad. Seemned säilitavad idanemisvõime ka linnu soolestikus.
Pihlaka vilju söövad meeleldi paljud linnud, eriti rästad, kes neid ka levitavad. Seemneid söövad leevikesed ja vindid. Talve tulekul pihlakamarjad ei pudene, vaid jäävad puu külge ning siis, kui maapind on lume all ja muud toitu pole, söövad pihlakamarju juba kõik linnud, kes näljas on, kaasa arvatud vareslased.
Pihlaka koort ja niint söövad põdrad, hirved, metskitsed ja jänesed. Pihlakal toituvad mitme liblika röövikud, näiteks "Venusia cambrica", "Coleophora anatipennella" ja "Stigmella", lehti sööb ka kiritigu.


Palaiologosed.
Palaiologosed oli dünastia, mis valitses Bütsantsis 1261–1453 ja mille kõrvalharud valitsesid Montferratis 1305–1533 ja Moreas (Peloponnesoses) 1383–1460


Roman Šebrle.
Roman Šebrle (sündis 26. novembril 1974 Lanškrounis, Tšehhimaal) on Tšehhi kümnevõistleja.
Šebrle pikkus on 187 cm ning kehakaal 87 kg.
Isiklikud rekordid kümnevõistluses 9026 punkti (Götzis 2001) ning seitsmevõistluses 6438 punkti (Budapest 2004).
Roman Šebrle isiklik rekord kümnevõistluses oli 23. juunini 2012 ühtlasi ka maailmarekord.
Maailmameistrivõistlused.
1999 pronksmedal seitsmevõistluses 6319 Maebashis
2001 maailmameister seitsmevõistluses 6420 Lissabonis
2003 pronksmedal seitsmevõistluses 6196 Birminghamis
2003 hõbemedal kümnevõistluses 8634 Saint-Denisis
2004 maailmameister seitsmevõistluses 6438 Budapestis
2007 maailmameister kümnevõistluses 8676 Ōsakas
Euroopa meistrivõistlused.
2000 hõbemedal seitsmevõistluses Gentis
2002 Euroopa meister seitsmevõistluses Viinis
2002 Euroopa meister kümnevõistluses 8800 Münchenis
2005 Euroopa meister seitsmevõistluses 6232 Madridis
Isiklikud rekordid üksikaladel:.
Isiklike rekordite summa kümnevõistluse punktitabeli järgi on 9318 punkti.
Šebrle Roman


Vetikad.
Vetikad on suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi – baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas.
Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia, vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks.
Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia, anatoomia ja ontogeneesi kirjeldamisel.
Ehitus.
Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks ehk rakiseks.
Suuruselt on enamik vetikaid mikroskoopilised. Paljud vetikad on nii väikesed, et palja silmaga pole nad nähtavad.
Leidub ka suuremaid – makroskoopilisi vetikaid. Mõned neist võivad olla isegi nii suured, et nende pikkust mõõdetakse meetrites, näiteks lehtadru.
Ehituse keerukuse alusel eritatakse üherakulisi ja hulkrakseid vetikaid. Paljud vetikad on koondunud kolooniatesse (koloniaalsed).
Vetikad hangivad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga. Kõik vetikad sisaldavad klorofülli, kuigi osa neist ei ole rohelised. Vetikate pruunikas ja punakas värvus on tingitud teistest pigmentidest, mis rohelise klorofülli ära varjavad. Pigmente sisaldavaid rakuosi vetikates nimetatakse kromatofoorideks. Sõltumata värvusest, toimub kõigis vetikates fotosüntees. Olgugi, et vetikad sünteesivad nagu taimed (kuigi, vetikatel toimub fotosüntees kogu talluses, taimel vaid lehtedes ja puitumata, rohtses varres) ei kuulu nad tegelikult taimeriiki, kuna neil puuduvad taimedele iseloomulikud organid ja koed (juured, varred, lehed).
Kuigi mõned vetikad meenutavad välimuselt varsi ja lehti, on see sarnasus väline - vetikatel pole juuri, varsi ega lehti.
Erinevast pigmentide sisaldusest tulenev valdav värvus on olnud aluseks vetikate suurrühmade nimetamisel: rohevetikad, punavetikad ja pruunvetikad, aga ka varasem nimetus sinivetikad (sinikud ehk tsüanobakterid).
Elupaik.
Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu jõuab palju valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates valgustingimustes pruunvetikad.
Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel.
Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel.
Sümbioos.
Paljud üherakulised vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. Näiteks samblikud võivad koosneda seentest ja rohevetikatest.
Samblike ebatavaline vastupidavus on tingitud sellest, et nad koosnevad kahest elusorganismist - seeneniidistikust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest. Seeneniidid on võimelised endasse imema õhuniiskust ja võtma ümbritsevast keskkonnast vett, mineraaltoiteaineid ja süsihappegaasi. Seeneniidistik ise pole aga võimeline valmistama toitaineid. Samblikus elavad vetikad sisaldavad nn. päikesepatareisid ehk kloroplaste. Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb. Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu ehk sümbioos.
Samblikud paljunevad rakisetukikestega ning rakise pinnalt eralduvate osakeste abil. Iga osake koosneb vetikarakust ja seda ümbritsevatest seeneniitidest. Levimine toimub tuule ja vee abil.
Seeneniidid võivad moodustada ka eoseid. Kui aga eosest arenev seeneniit uues kohas vajalikku vetikarakku ei leia, siis ta hukub.
Vetikate paljunemine.
Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Vähesed vetikad ka vegetatiivselt.
Üherakulised vetikad paljunevad vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga talluse tükikestega.
Mittesuguline paljunemine.
Mittesuguline paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt.
Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid nimetatakse autospoorideks.
Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. Viimased moodustuvad mõnede liikide risoididel.
Suguline paljunemine.
Suguline paljunemine annab elusolenditele suuri eeliseid ja enamus elusolendeid paljunebki suguliselt. Mõned organismid paljunevad küll suurema osa aega mittesuguliselt, kuid neil on siiski olemas ka võimalus suguliseks paljunemiseks. Suguline protsess on avastatud ka ränivetikatel.
Vetikate emas- ja isassuguorganid arenevad kas ühel ja samal või erinevatel taimel. Sugurakud moodustuvad gametofüüdi keharakkudes. Munarakud tekivad keharakkudes, mida nimetatakse oogoonideks. Viburitega isassugurakud – spermatosoidid – tekivad isassuguorganites, mida nimetatakse anteriidideks. Oogoonid ning anteriidid on vetikate sugulise paljunemise organid. Viljastumisel ühinevad spermatosoid ja munarakk. Selle tulemusena moodustub sügoot.
Suguline paljunemine võib toimuda ka konjugatsioonil. Sel juhul moodustub sügoot kahe vetika keharakkude ühinemisel. Selliselt paljuneb osa rohevetikaid.
Mõnel vetikate rühmal puuduvad sugulise paljunemise elundid, ehkki neil esineb regulaarne suguline paljunemine. Sügoot tekib neil spetsialiseerumata rakkude või lülide liitumise tulemusena. Sellist sugulise paljunemise viisi nimetatakse sügogaamiaks. Kui kaks üherakulist isendit liituvad ilma gameete moodustamata, siis nimetatakse seda hologaamiaks.
Nii sugulisel kui suguta paljunemisel järgneb sügoodi moodustumisele puhkeperiood (näiteks talvel). Selle lõppedes jaguneb sügoot meioosi teel neljaks uueks vetikataimeks – gametofüüdiks. Mõnel juhul võib sügoot areneda otse uueks sporofüüdiks. Sporofüüdi keharakkudest moodustuvad sporangiumid, milles tekivad viburitega zoospoorid või viburiteta autospoorid. Eostest arenevad taas gametofüüdid. Mõnede vetikaliikide sporofüüt ja gametofüüt on kujult ja suuruselt sarnased, teistel liikidel on aga erineva välimusega.
Eestis elavad vetikad.
Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk.
Arvatakse, et Eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500.
Vetikate õitsemine.
Planktonvetikate ajutine vohamine veekogus, tuntud ka veeõitsenguna, on veekogule kahjulik nähtus. Ehkki vetikate vohangud võivad esineda ka looduslikult, siis intensiivsemate ja laiaulatuslikemate vetikavohangute korral on mängus inimtegevus. Sagedasimaks põhjuseiks on veekokku jõudvad taimetoitained ehk biogeenid, eeskätt lämmastiku- ja fosforiühendid. Veeõitsenguga võivad kaasneda kalade ja teiste veeloomade hukkumine, sest suure hulga vetikate lagunemisel tekib hapnikupuudus, mis muudab veekogu gaasirežiimi. See omakorda aga harilikult vähendab vee läbipaistvust ja kiireneb muda settimine.
Vetikate süstemaatika.
Vetikate süstemaatika on aegade jooksul, eriti aga alates 20. sajandi teisest poolest, palju muutunud. Et nüüdseks hõlmab sõna "vetikad" suhteliselt piiritletud ökoloogilist organismide rühma, siis on vaidlused suuresti taandunud vetikarühmi moodustavate taksonite juurde. Ehkki nüüdisajal on vetikate fülogeneesis tehtud suuri edusamme (eriti tänu Thomas-Cavalier Smithi jpt töödele), siis vaidlused jäävad ilmselt pikaks kestma.
Üks variant nüüdisaja vetikasüstemaatikast.
Kõige suuremat poleemikat on tekitanud tsüanobakterite paigutamine.
Amöboidsed hõimkonnad.
Kuulusid varem koldvetikate hulka. Pigmentidelt sarnanevad rohevetikaile, eluviisilt koldvetikaile (oluline osa heterotroofsusel).
Ülemhõimkond alveolata.
On 4000 liiki. Eriti soojades meredes, fütoplanktonina. Mõnedes toksiine (kalanduslikult halvad!).
Ujuvad protistid.
"Hk. Cryptophyta" – Krüptomonaadid ehk neelvetikad
Jahedamates ja vähetoitelisemates vetes. Mõned võivad ka heterotroofselt toituda. Unikaalsed pigmendid: Chl a ja Chl c2, unikaalseid fükobiliine jm. Sugulist paljunemist ei teata.
"Hk. Discimitochondria" – Silmviburvetikad jt. lähedased rühmad
On 1000 liiki. Ilmselt kunstlik rühm.
Ülemhõimkond esiviburlased.
On 1000 liiki mis peamiselt elavad parasvöötme magevees. Kalduvad ka hulkraksusesse. Meioosi ja sugulist paljunemist pole teada.
On teada vaid mõnisada liiki. On teada ka liike mis elavad maismaal. Enamus paljuneb sugutult.
Erinevalt eriviburvetikatest raku ehitus erinev, nt. 1 vibur ja silmtäpp.
Umbes 10 000 liiki. Ränivetikaid võib kohata kõikjal. Suguline paljunemine.
Teada umbes 900 liiki. Elutsevad meres ja on hulkraksed. Suguline paljunemine, ka sugude eristumist.
Viburita vetikad.
Teada umbes 4000 liiki. Elavad meres, teinekord harva ka magevees võimaismaal. Enamus punaverikad on hulkraksed. Suguline paljunemine.
Liitvetikad.
On vaid 13 liiki. Elavad vaid happelises puhtas magevees.
Maismaataimede eellased.
On umbes 10-12 000 liiki ja elutsevad magevetes.
"Hk. Chlorophyta" – Rohevetikad (sh. Mändvetikad)
Teada 16 000 liiki ja elutsevad kõikjal. Suguline paljunemine. Mõned liigid meenutavad teiste sugurakke (viburitega).


Billungid.
Billungid on dünastia, mis valitses Saksimaa hertsogiriiki 961–1106.


Obrenovićid.
Obrenovićid oli dünastia, mis valitses Serbiat 1815–1842 ja 1858–1903.


Hohenzollernid.
Hohenzollernid on dünastia, mis valitses Brandenburgi markkrahvkonda 1415–1815, Brandenburg-Bayreuthi markkrahvkonda 1440–1769, Brandenburg-Ansbachi markkrahvkonda 1486–1791, Preisimaa hertsogiriiki 1525–1701, Preisimaa kuningriiki 1701–1918, Saksa Keisririiki 1871–1918 ja Rumeeniat 1866–1947. Lisaks nad valitsesid Hohenzollern-Hechingeni ja Hohenzollern-Sigmaringeni vürstiriike Lõuna-Saksamaal, mis 1849 ühendati Preisimaaga.
Nad said oma nime Zollerni kindluse järgi. Hohenzollernite tõus Saksamaa võimsaimate dünastiate hulka algas 1415. aastal, kui Saksa-Rooma keiser Sigismund andis neile Brandenburgi kuurvürstiriigi.


Patsifism.
Patsifistide poolt kasutatav sõjavastasuse embleem.
Patsifism on põhimõtteline suhtumine, mille järgi ei saa inimeste tapmist ega sõjapidamist kunagi õigustada ning, mis näeb sõda kui mastaapset tapmist. Patsifistlike ideede järgijaid nimetatakse patsifistideks (pacifist). Patsifistid leiavad, et riigi nimel ei tohiks kunagi tappa. Isegi kui ühel riigil on rohkem õigust kui teisel, esineb harva sellist juhtumit, kus osapooled võiks jagada „headeks“ ja halbadeks“. Samuti kalduvad nad toetama üldise desarmeerimise ja relvastuskontrolli üleskutseid, taunivad sõjalist valmisolekut ning pakuvad konfliktide lahendamiseks mittevägivaldseid meetodeid nagu vahekohus ja vahendus.
Inimesi, kelle meelest on sõda väga harva õigustatud, eelistatakse nimetada rahumeelseteks (pacificists).
Probleemid patsifistlikus vaates.
Patsifistlikus vaates seisneb peamine arutelu punkt või probleem selles, kas vägivalla kasutamine üksikisiku ja riigi tasandil võiks siiski teatud olukordades olla õigustatud.
Patsifisti dilemma: Hüpoteetilises olukorras, kus üks inimene tahab tappa teist (näiteks last) ja seda tapmist saab takistada ainult tappa soovija tapmise teel, kas on seega moraalne hoiduda tapmisest, isegi kui sedasi saaks säästa kellegi elu?
Samuti on võimalik vaielda, kas enesekaitseks tapmine on õigustatav või mitte. Lääneriikides peetakse enamasti vägivalla kasutamist enesekaitsel õigustatuks ja võimalikku karistust leevendavaks. Seda arutelu saab laienda ka riikide tasandile. Sõjapidamist enesekaitseks on lihtsam õigustada kui sõda ekspansiooni nimel. Valitsused peavad hoolitsema riikide eksistentsi säilimise eest, mitte ainult riigis elavate üksik indiviide eest. Seega peavad valitsused vajaduse korral allutama moraalipõhimõtted, näiteks vastumeelsuse tappa, üldisematele põhimõtetele, et riik saaks püsima jääda. Inimelu säilitamisest võib tähtsamaks pidada rahvuse, kultuuri, religiooni või riigi säilitamist. Näiteks Eestil on olemas kaitsevägi, mis on üles ehitatud totaalkaitse printsiibil ja riigikaitse eesmärk on säilitada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ning õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus.
Ajalugu.
Teadaolevalt on sõjavastane mõtlemine alguse saanud varajastest kristlastest, kes elasid Rooma Impeeriumi piirialadel esimesel kolmel sajandil meie ajaarvamise algusest. Rahu ja mittevägivalla ideed olid levinud ka varem (näiteks hiinlaste või Põhja-Ameerika põliselanike seas). Kuid kuskil varem, meile teadaolevalt, ei ole patsifistlikud ideed viinud konkreetse antimilitarismini ehk põhimõtetest lähtuvalt sõjaväe kohustusest keeldumiseni.
Jeesust, vähemalt nende kirjutiste põhjal, mis meil temast on, saab võtta patsifistlike ideede üheks esimeseks levitajaks. Poliitilise tagakiusamise ja sotsiaalse ebaõigluse vastu kasutas ta armastust ning kannatust teiste pattude eest. Matteuse evangeeliumist (5:38-39) leiab tsitaadi: „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!“
Esimesed „rahu ühiskonnad“ kujunesid välja peaaegu samaaegselt Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. The New York Peace Society rajas filantroop ja ärimees David Low Dodge 1815. aasta augustis. Aasta hiljem, 1816, rajati analoogsed ühendused Londonis ja Massachusettsis. Need ühendused ei olnud enam niivõrd seotud konkreetsete usugruppidega. Nende tekkele andis tõuke Napoleoni lüüasaamine 1815. aastal, mil sõjast tüdimus ja sõjajärgne optimism lõid sobiliku atmosfääri katseteks luua igavene ja universaalne rahu.
Suurim patsifistliku mõtlemise mõjutajaid enne Esimest maailmasõda on olnud kirjanik ja anarhist Lev Tolstoi, olles ka Mahatma Gandhi vaadete suur mõjutaja. Nähes Lääne ühiskonda ja Tsaari Venemaad „haigena“, soovis Tolstoi tagasi pöördumist evangelistliku lihtsa elu ja moraalide juurde. Tema arvates olid vaid talupojad suutnud teataval määral säilitada gospelliku vaimsuse, teised ühiskonna klassid olid lootusetult korrumpeerunud ahnuse ja külluse tõttu. Ta uskus, et Jeesus oli õpetanud kurjusele mittevastupanu kui laiema mittevägivalla filosoofia osana, mida Tolstoi kaasaegne ühiskond oli eiranud kõigis oma tegevustes. Seega pidid tema arvates inimesed sõjast lahti ütlema ja kodanikud keelduma sõjaväkke minekust, isegi kui sellele järgnenuks vanglakaristus.
Tolstoi leidis, et riik on inimese vihavaenlane, see peab kaduma või muidu inimkond hävitab end ise. Ta on kirjutanud: „Valitsus on vägivald; kristlus on alandlikkus, mittevastupanu, armastus. Ja, seega, valitsus ei saa olla kristlik, ja inimene kes soovib olla kristlane ei tohi teenida valitsust.“ Patriotism oli tema silmis vääritu kirg, mida tuleks ohjeldada, kuid kahjuks ei saa teda lõplikult kunagi hävitada. Tolstoi oli ka ise teatud määral Venemaa patrioot, olles rusutud leinast kui Venemaa sai lüüa Vene-Jaapani sõjas.
Antimilitarism tundus Tolstoile kristliku armastuse ja inimkurjuse vastasuse manifestatsioonina. Ta uskus, et individuaalne vastuhakkamine sõjamasinale hävitaks lõpuks terve valitsuse ja asendaks selle koostööl põhineva anarhistliku ühiskonnaga.
Tolstoi filosoofiliste ideede järgijad ja edasiarendajaid nimetatakse tolstoilasteks. Tolstoi ja tema järglaste vaated ei ole siiski suutnud tema unistuste kohaselt maailma muuta.. Tolstoismi kriitikaks võib pidada konkreetse viisi, kuidas tegeleda kurjusega vägivallatult, puudumist. Vägivallatut vastupanu on enim edasi arendada Mahatma Gandhi. Tolstoile võib siiski omandada tänu patsifistliku mõtlemise universaalseks muutmist, levitades seda ka väljaspool kristliku maailma (näiteks Aafrikas ja Aasias).
Patsifism ja ajateenistus Eestis.
Eestis on kohustuslikku ajateenistusse kutsutul (meesterahvas vanuses 18-27, vähemalt põhihariduse omandanu) õigus teha taotlus kaitseväeteenistusest vabastamiseks kõlbelistel või usulistel põhjustel. Taotluse vastuvõtmisel asendatakse tolle isiku kohustuslik kaitseväekohustus 12-kuulise asendusteenistusega. Asendusteenistuslane teenib Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvas asutuses, mis tegeleb päästetöödega, riigi või kohaliku omavalitsuse poolt korraldatud sotsiaalteenuseid osutavas asutuses või õppeasutuses, kus õpib erivajadusega õpilane.


Peking.
Peking (ka Beijing, hiina 北京 Běijīng 'põhjapealinn') on Hiina pealinn.
Peking on 1. järgu haldusüksuse ("shi") Beijing Shi (北京市) halduskeskus.
Rahvastik.
Pekingi alaliste elanike arv on 7 072 000 (2007).
2000. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Pekingi elanikest hiinlased 95,69%, mandžud 1,84%, hueid 1,74%, mongolid 0,28%, korealased 0,15%, tuijad 0,062%, tšuangid 0,054%, miaod 0,039%, uiguurid 0,023% ja tiibetlased 0,022%.
Majandus.
Peking on üks Hiina arenenumaid linnu, kus kolmanda astme tööstus moodustab 73,2% selle SKP-st. Peking oli esimene post-industriaalne Hiina linn.
Haridus ja teadus.
Pekingis asub Hiina üks tippülikoole, Renmini Ülikool.
Vaatamisväärsused.
Linna keskel asuvad Tian'anmeni väljak ja Keelatud linn.
Linnast 10 km loodes asub Suvepalee.
Sport.
Pekingis toimusid 2008. aasta suveolümpiamängud.


Loogik.
Loogik on loogikaga tegelev teadlane või filosoof.


Preisimaa.
Preisimaa (preisi "Prūsa", ladina "Borussia", "Prussia", "Prutenia", saksa "Preußen", poola "Prusy", leedu "Prūsija") on ajalooline piirkond Euroopas, mis praegu on jagatud Poola, Venemaa Kaliningradi oblasti ja Leedu vahel.
Image:Image-Prussia ethnicity.JPG|thumb|300px|Preisimaa kaart, atlasest "Sakslaste asualade laienemine itta, 800-1400". (
Esmakordselt mainis Preisimaa elanikke preislasi Vana-Rooma ajaloolane Cornelius Tacitus (umbes aastatel 55–117), paljutsiteeritud teoses "Germania", mis (ilmus umbes aastal 98).
Muinaspreislasi tunti veel esimese aastatuhande lõpus ja teise alguses kardetud meresõitjatena, aktiivsete merevaigukaupmeestena ja tõsiste paganatena, kes tapsid Poola kuninga Bolesław Hirmsa saadetud paavsti lähikondlase, endise tšehhi piiskopi, misjonäri Püha Adalberdi.
Ajalugu.
Preisimaad asustasid kuni Saksa ordu vallutusteni erinevad balti päritolu preisi hõimud: Pomesaania, Pogesaania, Lubava, Ermlandi, Sasseni, Barteni, Samlandi, Natangeni ja Galindeni ajaloolistes piirkondades. Ühtse riigi puudumisel ning 12.-13. sajandi kommete kohaselt toimusid preislaste ning neid ümbritsevate hõimude vahel sagedased sõja- ja röövretked, mille tõkestamiseks pöördus 1209. aastal Masoovia hertsog Konrad I Saksa Ordu poole, mis ka 1230. aastal asutas esimese tugipunkti ja alustas Põhjala ristisõdade osana Preisi ristisõda preisi hõimude vastu.
Preisimaa vallutamine Saksa ordu poolt.
Suurema osa preisi hõimudest (pomesaanid, pogesaanid, natangid jt) hävitas Saksa ordu vallutussõjas aastatel 1231–1283. Ei aidanud ka hilisemad vastupanukatsed, millest kuulsaim on Henricus Monte juhitud ülestõus. Osa preislasi saksastus, osa leedustus. Muinaspreisi keel hääbus lõplikult 17. sajandil.
Preisimaa Saksa ordu keskusena.
Saksa ordu peakorter asus Malborkis Preisimaal. 16. sajandil see Albrecht von Hohenzollerni juhtimisel sekulariseerus, läks Ida-Preisimaa hertsogkonnana Poola vasallisõltuvussuhtesse. Kuigi selle territoorium oli hiljem Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi osa, nautis Vana-Preisimaa suhtelist iseseisvust ja kosus tänu preisi töökusele, preisi armeele ja preisi korrale.
Preisimaa kuningriik.
18. jaanuaril 1701. aastal krooniti Köningsbergis senine Brandenburgi kuurvürst ja Preisimaa hertsog Friedrich III, kes kandis sealtpeale valitsejatiitlit Preisimaa kuningas Friedrich I.
1700. aastal Põhja-Euroopas alanud Põhjasõjas osales Preisimaa alles alates 1709. aastast, kui tahtis allutada Rootsi alasid Pommerimaal: Szczecinit, Usedomi saart ja Wolini saart, kuid saavutas eesmärgi alles 21. jaanuaril 1720, kui sõlmis Rootsiga rahu, mille alusel Preisimaa sai Vorpommerni, Szczecini, Usedomi saare ja Wolini.
Preisimaa Venemaa Keisririigi vasallina.
1756. aastal tungis Preisimaa Friedrich II juhtimisel kallale Saksimaa kuurvürstiriigile, (Venemaa liitlasele), eesmärgiga laiendada Preisimaa kuningriigi piire ning mõjuvõimu Euroopas. 1757. aasta maikuus asus Venemaa sõjavägi feldmarssal Stepan Apraksini juhtimisel vastu Preisi vägedele, esimesed lahingud Preisimaa ja Venemaa vägede vahel toimusid Ida-Preisimaal. 1757. aastal vallutasid Venemaa väed Memeli linna. Augustis purustas Venemaa armee Groß-Jägersdorfi lahingus Preisimaa väed, kuid Venemaa sisepoliitika tõttu (keisrinna Jelizaveta Petrovna (1709–1761) haiguse ja uue keisrikandidaadi preisimeelse Peeter III mõju tõttu) pealetung Preisimaale peatus. Keisrinna Jelizaveta Petrovna paranedes anti senine sõjavägede juhataja Apraksin aga kohtu alla, kõrvaldati ülemjuhataja kohalt ning asendati krahv general en chef Wilhelm von Fermoriga, kes jätkas edukat sõjategevust. 11. (22) jaanuaril 1758 vallutasid Venemaa väed Köningsbergi, mille tulemusena Ida-Preisimaa läks Venemaa koossseisu. Preisimaa esimeseks kuberneriks määrati Wilhelm von Fermor. 1758. aastal jätkus sõjategevus Venemaa jaoks eriliste edusammudeta. 1759. aastal alustas Venemaa armee uut pealetungi Oderi liinil. Venemaa vägede uue ülemjuhataja Pjotr Saltõkovi juhtimisel lõi 41 000 meheline Venemaa armee 28 000 mehelist Preisimaa armeed ning purustas selle Palzigi lahingus ja vallutas Oderi äärse Frankfurdi. 24. jaanuaril 1759. aastal andis Preisimaa elanikkond usaldusvande uuele valitsejale keisrinna Jelizaveta Petrovnale. Preisimaa elanikkonna "truudusetusest pettunud" kuningas Friedrich II lubas, enam elu sees ei külastada Presimaad, lubadust ta pidas ka elu lõpuni ning Preisimaad rohkem ei külastanud.
1760. aastal purustas Venemaa ja Austria ühisvägi Kunersdorfi lahingus Preisimaa armee ning vallutasid Berliini. 25. detsembril 1761. aastal suri keisrinna Jelizaveta Petrovna ning keisriks saanud Peeter III lõpetas koheselt sõja Preisimaaga ja tagastas Preisimaale kõik vallutatud maa-alad, sh. Preisimaa ning vabastas truudusvandest. 24. aprillil 1762. aastal sõlmisid Peeter III ja Preisimaa kuningas Friedrich II liidulepingu, mis küll Katariina II võimulesaamisel tühistati, kuid sõjategevust uuesti enam ei alustatud.
Preisimaa laienemisega ning keskuse üleviimisega Kesk-Saksamaale Berliini Brandenburgi marki aga kaasnes Preisimaa muutumine võimukeskusest kuningriigi ääremaaks, mis aga jäi siiski järgneval Saksamaa ühendamisel Preisi kuninga võimu alla kuninga põhiliseks toetuspiirkonnaks ning riigi- ja sõjalise võimu allikaks.
Preisimaa laienemine.
1763. aastal, kui suri Poola kuningas August III, seadsid Venemaa ja Preisimaa üheskoos 1764. aastal Poola troonile endale sobiva kuninga August IV. 1772. aastal kirjutasid Peterburis alla konventsiooni, millega deklareerisid Venemaa, Austria ja Preisimaa, et on otsustanud Poolas „rahu ja korra taastada“. Kompenseerimaks nende sellesuunalisi pingutusi, olevat neil „ajalooline õigus“ teatavaile Poola aladele. Poola kaotas 29% oma territooriumist. Venemaale anti Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk). Austria sai Galiitsia, mis läks Vene võimu alla alles 1939, Preisimaa aga Poola lääne- ja põhjapoolsed alad (Lääne-Preisimaa), mis 1824. aastal liideti lõplikult Preisimaaga.
Preisimaa Saksamaa ühendajana.
1862. aastal sai Preisi kuningriigi valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Preisimaa kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Vormiliselt oli riigi tähtsaim isik kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht(kantsler). Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksamaa ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine. Koos saksakeelse ja samuti saksakeelseid riike oma võimu alla ühendada püüdva Saksa Liidu juhtriigi Austriaga purustati 1864. aastal Taani ja võideti tagasi Schleswig-Holstein ja Lauenburg.
1866. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Austria sõja, kus Austria sai Königgrätzi lahingus lüüa ja Praha rahulepinguga kaotas oma ülemvõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel. Austria häving kõrvaldas ta Saksamaa troonile pretendeerimisest.
1867. aastal moodustati Presisimaa eestvedamisel ühise majanduse arendamiseks ja soodustamiseks Saksa Tolliliit, kuhu kuulusid Preisimaa, Hannover ning Põhja-Saksamaa vabalinnad.
Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati Põhja-Saksa Liit (1867-1870). Põhja-Saksa Liit, kuhu kuulusid 19 Saksa riiki, 3 vabalinna oli liitriik, mille kõrgeimaks võimuorganiks oli Riigipäev. Riigijuhiks oli Preisi kuningas ja liidukantsleriks ehk valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Põhja-Saksa Liiduga algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühtlustamine. Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada Prantsusmaa. 1870. aastal algas Preisi-Prantsuse sõda, mille prantslased kaotasid. Saksa Keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles' lossis.
Saksa keisriks sai Wilhelm I, kes oli Preisimaa kuningas. Preisimaa moodustas üle poole kogu maa territooriumist. Preisimaa eesotsas Otto von Bismarckiga mängis juhtivat rolli Saksamaa ühendamisel 1871. Sel ajal oli Ida-Preisimaal 74% saksakeelseid, 18% poolakeelseid ja 8% leedukeelseid elanikke. Valdav osa olid protestandid. Keisririigi koosseisu kuulusid neli kuningriiki, kuus suurhertsogiriiki, viis hertsogiriiki, seitse vürstiriiki, kolm vabariiki ja Elsass-Lotringi riigimaa.
Esimese maailmasõja järel, mil Lääne-Preisimaast moodustus Poola koridor, sai Ida-Preisimaast Saksamaa enklaav. Memeli alad hõivas Leedu, kes pidi need taas loovutama 1939.
Preisimaa saatus pärast II maailmasõda.
Pärast Teist maailmasõda anti Preisimaa põhjaosa Nõukogude Liidule ja lõunaosa Poolale. Preisimaal elanud sakslased aeti minema, küüditati või hävitati.
25. veebruaril 1947 likvideeriti Preisimaa haldusüksus.


Lähis-Ida.
Lähis-Ida asub Aafrika, Aasia ja Euroopa ristumiskohas. Lähis-Ida riigid asuvad Aasia mandril, aga geograafiliselt käsitletakse seda eraldi piirkonnana.
Kirjanduses kasutatakse erinevaid Lähis-Ida piiritlusi. Ajalooliselt kuulub Armeenia ja Aserbaidžaan Lähis-Ida piirkonda, aga majanduslike mudelite ja poliitiliste ideoloogiate poolest peetakse neid kahte riiki Euroopasse kuuluvateks, sarnaselt mõtestatakse ka Küprose ja Gruusia asendit.
Egiptust kui ka teisi Põhja-Aafrika vahemere-äärseid riike peetakse ikkagi Lähis-Ida riikideks.
Sõna Lähis-Ida on tulnud saksa keelest "Naher Osten" (Lähis-Ida). Selline termin on veel kasutuses ka vene, poola, horvaatia ja bulgaaria keeles. Ingliskeelne kirjandus viitab selle regioonile harilikult kui "Middle East" ehk Kesk-Ida.
Ajalugu.
Umbkaudu 9000 (vahemikus 11000–7000) eKr tekkis Lähis-Idas põllumajandus ning hakkas arenema püsiv asustus. Kasvatati teravilju, kodustati loomad. Umbkaudu aastaks 7000 eKr on leiutatud ka põletatud keraamika. Mesopotaamia, Süüria-Palestiina ja Anatoolia varajasi kõrgkultuure võib pidada maailma ajaloos kõige esimesteks, mistõttu saab kogu piirkonda kutsuda ka tsivilisatsiooni hälliks või sünnipaigaks.
Kiilkirja tekke eelseid (u 3300–3200 eKr) tsivilisatsioone ja erinevaid asulaid on võimalik analüüsida ainult arheoloogilise leiumaterjali põhjal, mistõttu võib kirjalikele ajalooallikatele eelnenud ajalooperioodi nimetada ka eelajalooliseks või arhailiseks perioodiks. Lähis-Ida eelajaloolise perioodi erinevad etapid on oma nime saanud muistsete asulakohtade järgi, kust mingile ajastule omast keraamikat või muid arheoloogilisi mälestisi on leitud.
Kaasaegne Lähis-Ida ajalugu algab Esimest maailmasõjast, mis lõppes Ottomani impeeriumi alistamisega Briti impeeriumi ja nende liitlaste poolt. 30. oktoobril 1918 sõlmiti Murdose vaherahu, mis lõpetas maailmasõja Lähis-Idas. 10. augustil 1920 allkirjastati Sévresi rahu, millega ratifitseeriti Ottomanide impeeriumi jagamine.
1948. aastal loodi Iisrael ning viiekümnendatel taandusid Lääne võõrvõimud. Nii Iisraeli riigi loomine kui ka võõrvägede lahkumine oli mõjutatud Ameerika Ühendriikide poolt. Võtmesündmuseks oli Suessi kriis, mis oli sõjaväeline rünnak Egiptusele Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisraeli poolt.
Kahekümnendal sajandil avastatud naftavarud tõstsid piirkonna majanduslikku ja strateegilist tähtsust oluliselt. 1945. aastal alustasid Saudi Araabia, Iraan, Kuveit, Iraak ja Araabia Ühendemiraadid nafta tootmist ja eksportimist.
Tähtsus.
Lähis-Ida on Hiina ja India kõrval üks olulisematest tsivilisatsiooni hällidest. Siin on kujunenud Mesopotaamia kultuurid ja Vana-Egiptuse tsivilisatsioon. See suurte religioonide (kristlus, judaism, islam) sünnikoht, olles sellega kultuuriliselt erakordselt tähtis miljarditele inimestele. Lähis-Ida on ka Lääne tsivilisatsiooni häll.
Lähis-Ida piirkonnas asuvad maailma suurimad naftavarud. 2004. aastal tõestatud varude seisuga moodustas see 63,44 % kogu maailma naftavarudest, omades üle 600 miljardi barreli naftat piirkonna maapõues. Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni kaheteistkümnest liikmesriigist kuus on Lähis-Ida regioonist. Nendeks on Iraan, Iraak, Kuveit, Qatar, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid.
Tänapäeval on Lähis-Ida jätkuvalt oluline majanduslikes ja religiooni puudutavates punktides. Aja jooksul on mainitud piirkonnast kujunenud ka strateegiline ja poliitiline võtmeküsimus rahvusvahelistes suhetes.
Majandus.
Lähis-Ida tähtsust 20. sajandil on tohutult suurendanud seal avastatud maailma suurimad naftavarud. Suurima majandusega Lähis-Ida riigid on Türgi (794 mld dollarit), Saudi Araabia (467 mld dollarit) ja Iraan (385 mld dollarit). Sisemajanduse kogutoodanguid võrreldes on esikolmikus Katar, Kuveit ja Küpros. Jõukate riikide kõrval eksisteerivad Lähis-Ida regioonis ka vaesemad riigid nagu Gaza tsoon ja Jeemen.
Osad selle piirkonna riigid on suuresti sõltuvad nafta ja naftasaaduste ekspordist. Riigid nagu Küpros, Türgi, Iisrael ja Egiptus omavad mitmekesiseid tööstusi. Selliste tööstuste alla kuuluvad puuvilla-, liha-, piima-, tekstiili- ja sõjatööstus. See piirkond valmistab ka parimaid kirurgilisi instrumente, mida eksporditakse Lääneriikidesse.
Türgi, Küpros, Egiptus, Liibanon ja Iisrael on tõestanud ennast ka turismisihtkohtadena. Teiste Lähis-Ida riikide puhul on jäänud see majandussektor arendamata. See võib olla tingitud regiooni poliitilistest konfliktidest ja konservatiivsest ühiskonna hoiakust. Samas on viimastel aastatel tõusnud Araabia Ühendemiraatide, Bahreini ja Jordaania populaarsus turistide seas, sest nendes riikides on loodud paremad tingimused turistide võõrustamiseks.


Patriarh.
Patriarh (kreeka sõnast "patriarkhēs" 'pereisa, perekonnapea' sõnadest "patēr" 'isa' ja "arkhē" 'algus, võim') on suurpere meessoost pea. See sõna on religioonides omandanud spetsiifilisi tähendusi.
Kolm patriarhi.
Esimeses Moosese raamatus räägitakse kolmest patriarhist (heebrea keeles "Avot" 'isad'; "sh'loshet ha-avot" 'kolm isa') ehk esiisast, kellel on palju järglasi ja kes on iisraellaste esiisad: need on Aabraham, tema poeg Iisak ja selle poeg Jaakob. Aega, mil nad elasid, nimetatakse patriarhide ajastuks. Neid patriarhe austavad nii judaism, kristlus kui ka islam.
Aabrahami naist Saarat, Iisaki naist Rebekat ning Jaakobi naisi Lead ja Raahelit nimetatakse matriarhideks ehk esiemadeks.
Patriarhideks nimetatakse ka Iisraeli kaheteistkümne suguharu esiisasid. Need on Ruuben, Siimeon, Leevi, Juuda, Issaskar, Sebulon, Benjamin, Daan, Naftali, Gaad, Aaser ja Joosep.
Mõnikord räägitakse ka veeuputuse-eelsetest patruarhidest (Aadam, Sett, Enos, Keenan, Mahalalel, Jered, Eenok, Metuusala, Lemek, Noa), kes elasid mitmesaja-aastaseks.
Suurkohtu eesistuja.
Patriarhiks nimetatakse ka juutide suurkohtu sünedrioni eesistujat ("nasi") Rooma ajal.
Varajane kristlik kirik.
2. sajandil pääses kirikus varasema kollegiaalse, kogudusevanemate (presbüteride) poolt teostatava juhtimise asemel maksvusele episkopaalkirik, kus kiriku juhtimisel oli keskne koht piiskopiametil. Selle ameti autoriteet ("auctoritas") ja väärikus "dignitas" tulenesid apostellikust suktsessioonist: igast piiskopist ulatus eelkäijate ahel tagasi apostliteni.
Antiookia Ignatiosel oli juba peaaegu monarhivõimutaoline õpetus-, pühitsus- ja jurisdiktsioonivõim. Esimene Nikaia kirikukogu (325) seadis sisse järgmise "metropolikorra": "Egiptuses, Liibüas ja Pentapolises jäägu püsima vana komme, et Aleksandria piiskopil on ülevõim kõige selle üle, sest ka Rooma piiskopil on selleks õigus. Samamoodi jäetagu nende eesõigused ka Antiookia kirikutele, nagu ka teistele eksarhiatele nende eesõigused."
Seega on ülemmetropoliidid nähtavasti olemas juba 3. sajandil, kindlasti aga 4. sajandil, nimelt Roomas (Õhtumaa), Aleksandria (Egiptus) ja Antiookia (Süüria).
Esimesel Konstantinoopoli kirikukogul (381 sai Konstantinoopol esimuse pärast Roomat. Sealne piiskop sai auesimuse pärast Roomat ning Pontose, Aasia (Väike-Aasia) ja Traakia patriarhi õigused.
Chalkedoni kirikukogul (451) anti jurisdiktsiooniesimus (Juudamaa, Samaaria ja Galilea üle) ka Jeruusalemma piiskopile.
Oma osadusühtsusega ("communio") vahendasid need viis patriarhi oma jurisdiktsiooni piiskoppidele kiriklikku ühtsust kõikide kohalike kirikutega. Nad olid kiriku ühtsuse garantideks. Konflikte lahendati kirikukogudel. Mitmesugused kirikulõhed viisid kiriku patriarhaalsest juhtimisest loobumiseni.


Tisza.
Tisza [t'issa] (ungari; rumeenia "Tisa", ukraina ja serbia "Тиса") on jõgi Euroopas Doonau jõgikonnas.
Algab Metsa-Karpaatidest. Laskunud Kesk-Doonau madalikule, voolab algul läände, siis edelasse ja lõpuks lõunasse ning suubub Doonausse vasakpoolse lisajõena. Jõe pikkus on 1308 km.
Tisza voolab kesk- ja alamjooksul settelisel tasandikul, mis pole kuigipalju kõrgem Tisza tavalisest veetasemest. Seetõttu tekitab liiga kiire lume sulamine või tugevad vihmad Tisza ääres tihti üleujutusi.
30. jaanuaril 2000 toimus Rumeenias Baia Mare kullakaevanduses tsüaniidileke. Jäägihoidla tammi tagant pääses valla 100 000 m³ kõrge tsüaniidisisaldusega reovett. Vabanenud tsüaniidi koguseks hinnatakse umbes 120 tonni. Sellest kogusest piisas, et põhjustada ökokatastroof Szamosi ja Tisza jõel ning Doonau alamjooksul.


Tanganjika järv.
Tanganjika järv on järv Aafrikas. Järv on jaotatud Kongo DV (45%), Tansaania (41%), Sambia ja Burundi vahel.
Tema geograafilised koordinaadid on 3°20'...8°48' S, 29°5'...31°15' E.
Järve pinna kõrgus merepinnast on 773 m.
Järve pindala on 32 893 km². Ta on pindalalt viies või kuues järv maailmas (olenevalt sellest, kas Michigan-Huron lugeda üheks või kaheks veekoguks).
Järve pikkus põhjast lõunasse on 673 km; ta on maailma pikim järv (pikkuselt teine on Baikali järv (636 km)). Kaldajoone pikkus on 1900 km. Järve maht on 17 600 km³.
Järve suurim sügavus on 1471 m, keskmine sügavus 556 m. Tanganjika järv on Baikali järel sügavuselt teisel kohal maailmas. Järve krüptodepressioon on maailmas sügavuselt neljandal kohal: järve põhi asetseb 688 m allpool merepinda.
Geoloogia.
Tanganjika järv kuulub Ida-Aafrika riftivööndi järvede hulka. Ta on tekkinud murrangualale. Sellest tuleneb ka järve suur sügavus.
Tulevikus (geoloogilises ajaskaalas) saab Tanganjika järvest uue tekkiva ookeani osa.
Jõed.
Tanganjika järve voolavad Lufubu, Malagarasi ja Rusizi.
Valgla pindala on 263 000 km².
Välja voolab Lukuga jõgi, mis on Kongo jõe lisajõgi.
Elustik.
Et järv on väga vana, elab seal palju endeemseid liike. Järve 214 kalaliigist on 176 endeemsed.
Asulad.
Suuremad asulad Tanganjika järve kaldal on Bujumbura (Burundi) ja Kalemie (Kongo DV).


Liguuria meri.
Liguuria meri Vahemere lääneosa kaardil
Liguuria meri on Vahemere osa.
Ta külgneb loodes Provence'iga, põhjas Liguuriaga, lõunas Korsikaga ja idas Toscanaga. Korsika väina kaudu on ühenduses Türreeni merega.
Mere suurim sügavus on 2850 meetrit.


Sámose saar.
Sámos (Vana-Kreeka kontekstis Samos; kreeka "Σάμος", türgi "Sisam") on saar Egeuse meres.
Pindala 476 ruutkilomeetrit. Saar on mägine, kõrgusega kuni 1433 meetrit.
Sámose saar asub väga lähedal Mykale neemele Aasias, kuid sellest hoolimata kuulub Kreekale.


Vuoksi jõgi.
Vuoksi (soome "Vuoksi", rootsi "Vuoksen", vene Вуокса, karjala "Vuokša", "Vöksa") on jõgi Soomes Lõuna-Karjalas ja Loode-Venemaal Leningradi oblastis, Karjala maakitsuse suurim jõgi. Jõe Venemaa-osa kuulub tervenisti Soome loovutatud alade hulka (kogu jõgi oli varem Viiburi lääni territooriumil).
Jõe kulg.
Ta algab Saimaa järve kaguosast Vuoksenniskast.
Ülemjooksul murrab kitsas orus läbi esimese Salpausselkä, moodustades kärestikke ning Tainio kose, Imatra kose, Enso kose ja Rouhiala kose.
Alamjooksul voolab Vuoksi Karjala maakitsusel ja laieneb kohati järvedeks. Vuoksi laieneb umbes 80 km kaugusel lähtest Barõševo juures, moodustab kuni 2,5 km laiuse pikliku aeglase vooluga järve. Lossevo juures lõpeb järv tormilise Lossevskaja jõega, mis suubub Suhhodolskoje järve (pikkus 32 km, laius 3–4 km).
Pisut enne Lossevot eraldub Vuoksi praegune lõunaharu: põhisängi suubub põhjast Vuoksa-virta, mis saab alguse Balahhanovskoje järvest. Lõunaharu suubub Laadoga järve Solovjovo juures veerikka ja kiire Burnaja jõena, mis saab alguse Suhhodolskoje järvest.
"Põhjaharu" jätkub pärast Balahhanovskoje järve rea järvede ja veevaeste jõgedena, kus pärast veelahet hakkab jõgi voolama lõuna asemel põhja poole. Tiverski linnuse piirkonnas veevaesed jõed lõpevad ning Vuoksi põhjaharu muutub jälle veerikkaks järveks. Pärast Vassiljevot hargneb jõeharu kaheks kitsaks kiireks jõeks – Belitšja jõeks ning jõeks, mis möödub Melnikovoks. Need suubuvad suurde Vuoksi järve, millel on arvukalt saari ja lahti. Põhjaharu jaguneb veel kord kaheks haruks – veerikkamaks peaharuks Priozjorski linna piires pikkusega 4,5 km, ja väiksemaks haruks Tihhaja jõeks pikkusega 6 km. Mõlemad jõed algavad Vuoksi järve idaotsast.
Suurus.
Jõe pikkus on 162 km või 150 km või 156 km, sealhulgas Venemaa territooriumil 143 km ja Soome territooriumil 13 km, või 140 km.
Lang on 70 m või 71 m või 72 m (kõrgus lähtel 74 m või 76 m, suudmes 4 m või 5 m). 23 km pikkuses kitsas orus, millest esimesed 13 km on Soome territooriumil, langeb jõgi 64 m. Juba umbes 30 km kaugusel lähtest jõuab jõgi 9 m kõrgusele merepinnast ning edaspidi langeb ainult 4 m, millest 2 m on kõrge kärestik enne Laadogasse suubumist.
Valgla hõlmab 62 700 km² (Soomes 54 300 ja Venemaal 8500 km²) või 61 560 km² (sellest Soomes 52 390 km²).
Keskmine vooluhulk Burnaja harus on 537 m³/s.
Kalad.
Jõgi on kalarikas. Esinevad muuhulgas lõhe, forell, siig.
Looduskeskkond.
Üks Vuoksi ohustajaid on Svetogorski tselluloosi-paberikombinaat, mille territooriumilt on jõkke sattunud masuuti.
Hüdroelektrijaamad.
Jõel on Imatra kose hüdroelektrijaam ning Vuoksi hüdroelektrijaamad.
Ajalugu.
Novgorodi kroonikates ja loendusraamatutes mainitakse Vuoksi alamjooksu Uzerva (karjala nimest Uusijärvi) nime all.
Vuoksi jõesäng on mitu korda muutunud nii looduslikel põhjustel kui ka inimtegevuse tagajärjel. Kuni 16.–17. sajandini oli jõel ida- ja läänesäng, kusjuures idapoolne haru suubus Laadogasse, nagu tänapäevalgi, praeguse Priozjorski piirkonnas ning lääneharu suubus Soome lahte praeguse Viiburi linna juures. 11.–13. sajandil oli tee mööda Vuoksi jõge Viiburi lahest Laadoga järve elav kaubatee, millest annab tunnistust rida tollest ajast pärinevaid aardeleide. Karjala maakitsuse loodeosa järgjärguline kerge sajandite jooksul kutsus esile jõe lääneharu kuivamise, ja lõpuks muutus see omavahel mitte ühenduses olevate järvede ahelikuks
Kuni 1818. aastani voolas osa Suhhodolskoje järve (Suvantojärvi) veest Vuoksi jõkke, kuid mais 1818 uhtusid järve veed ära oosiseljandiku, mis eraldas teda Laadoga järvest, ning Suhhodolskoje järve tase langes 7 m võrra.
Pärast 1857 tehtud lõhkamisi Kiviniemi maakitsusel muutis Vuoksi oma sängi. Jõe põhjaharu, mida mööda kuni 1857. aastani voolas kogu jõe vesi, kuivas mitmes kohas osaliselt või täielikult.
Vuoksi järv.
Vuoksi järv asetseb enne kohta, kus Vuoksi jõe peaharu suubub Laadogasse.
Järves on hulk saari, millest suurim on Oleni saar.
Järve ääres on Priozjorsk, Sinjovo, Gorõ ja Jarkoje (Suotniemi).
Just seda järve ning seda Laadogaga ühendavat jõge mainiti Novgorodi kroonikates Uzerva (karjala nimest Uuzijärvi) nime all. 17. sajandil, kui järve äärde asusid karjalaste asemel soomlased, hakati järve nimetama Uusijärvi. Kui 20. sajandi keskel Karjala maakitsuse hüdronüümid ümber nimetada, sai järv nimeks Vuoksi järv (озеро Вуокса).


Thuni järv.
Vaade Thuni järvele, september 2004
Thuni järv on järv Euroopas Šveitsis Berni kantonis.
Läbi järve voolab Aare jõgi. Thuni järv on oma nime saanud Thuni linna järgi, mis asub järvest loodes.


Sansibari saar.
pisi
Sansibari saar ehk Unguja asub India ookeanis Aafrika idarannikul. See on Sansibari saarestiku suurim saar.
Saar asub 35 km kaugusel Aafrika mandrist. Pindala 1651 km². Saarel on madalaid künkaid kõrgusega kuni 119 meetrit.


Victoria järv.
Rahvastiku tiheduse kasv Victoria järve ümber
Kohalikud keeled Victoria järve ümber
Victoria järv asub Aafrika idaosas, Ida-Aafrika riftivööndis. See on suuruselt teine mageveeline järv maailmas. Järv asub merepinnast 1134 meetri kõrgusel, kaldajoone pikkus on 3440 km.
Victoria järves on palju saari. Välja voolab Victoria Niilus, mis on Niiluse jõe üks algharu. Enne Niiluseks muutumist kannab see jõgi veel nimesid Alberti Niilus ning Valge Niilus. Victoria valgla pindala on 184 000 km².
Järve veetaset reguleeritakse 1954. aastal ehitatud tammiga. Nii vee reguleerimine kui ka introdutseeritud võõrliigid on järve ökosüsteemile väga halvasti mõjunud. Paljud kunagi Victoria järves elanud endeemsed liigid on välja surnud. Võõrliikidest on kõige suuremaid probleeme tekitanud harilik vesihüatsint, mida peetakse üheks maailma kõige raskemini tõrjutavaks veeumbrohuks. Ka sissetoodud niiluse ahven on põhjustanud sadade kalaliikide väljasuremise.
2002. aastal valmis Ugandas Victoria Niilusel asuv hüdroelektrijaam, mille tagajärjel langes vee tase järves viimase 80 aasta madalaimale tasemele.
Järve kallas on väga tihedalt asustatud. Suuremad järve ääres asuvad linnad on Mwanza, Musoma ja Bukoba Tansaanias, Kampala ja Entebbe Ugandas ning Kisumu Kenyas.


Sardiinia maakond.
Sardiinia (sardi "Sardinna" või "Sardigna", itaalia "Sardegna") on autonoomse staatusega Itaalia maakond, mille põhiosa hõlmab Sardiinia saar Vahemeres.
Vein.
Sardiinia veinipiirkonnad: Vermentino di Gallura (DOCG), Vermentino di Sardegna (DOC), Cannonau de Sardegna (DOC).


Bonifacio väin.
Bonifacio väin eraldab Korsikat ja Sardiiniat.
Väina laius on 12 kilomeetrit. Väinas paikneb saari ja karisid, mistõttu väina läbimine on ohtlik. Põhjarannikul, Korsikal asub väinale nime andnud Bonifacio linn.


Sansibar.
Sansibar on Tansaania liiduriik (endine sõltumatu sultanaat), mis hõlmab Tansaania rannikul asuva saarterühma – Sansibari ja Pemba saare koos lähisaartega.


Sámos.
Sámos on linn Sámose saare idaosas.


Lielupe jõgi.
Lielupe ('suur jõgi'; saksa "Kurländische" või "Kurische Aa") on jõgi Euroopas Lätis.
Algab Mēmele ja Mūsa ühinedes Bauskas. Voolab põhja läbi Zemgale tasandiku, seejuures läbib Jelgava linna. Liivi lahe lõunaranniku luideteni jõudes pöördub itta ja voolab rannikuga paralleelselt, jõe ja mere vahele jääb Jūrmala linn.
Ülemjooksul voolab sügavas orus, kus jõe kallastel paljandub kohati Devoni dolomiiti. Alamjooksul on vool rahulik.
Aastani 1697 suubus Lielupe Daugavasse, kuid nimetatud aastal murdis ta läbi luidete Bolderāja juures mereni läbi. Tänane jõesuue moodustus 1755. aastal, kuid Lielupe ja Daugava on ka praegu omavahel ühendatud Lielupe vana suudmeosaga, mis kannab nime Buļļupe.
Pikkus 119 km, koos Mēmelega 310 km. Jõgikonna valgla 17 600 km². Vooluhulk suudmes 63 m³/s. Alamjooksul 100 km pikkuselt laevatatav. Langus 10,8 m, keskmine lang 0,1 m/km.


Vierwaldstättersee.
thumb
Vierwaldstättersee [fiirv'altšteterzee] (saksa keeles 'Nelja metsakantoni järv'; saksakeelne rööpnimi "Vierwaldstätter") on järv Kesk-Šveitsis (Sise-Šveitsis).
Järve pindala on 113,6 km², suurim sügavus 214 meetrit, veetase on 434 meetrit üle merepinna.
Järve läbib Reussi jõgi, selle väljumiskohas asub Luzerni linn.
Vierwaldstättersee on suuruselt neljas järv Šveitsis ning paikneb nelja kantoni (Uri, Schwyz, Unterwalden ja Luzern) piiril.
Järve lõunakaldal on Rütli aas, mida traditsiooniliselt peetakse Šveitsi Konföderatsiooni asutamispaigaks.


Singapuri saar.
Singapuri saar asub rannikulähedases meres Malaka poolsaarest lõunas.
Ta on Malaka poolsaarest eraldatud Johore väinaga. Singapuri saare pindala on 544 km². Kõrgeim punkt ulatub 165 meetrini.
Singapuri saar koos ümberkaudsete väiksemate saartega kuulub Singapuri Vabariigile.
Saarel asub Singapuri linn.


Hinduism.
Õhtune Aarti Haridwari linnas Har-Ki-Pairi Ghatil.
Hinduism on Indias ja Indiast levinud usund, üks dharmalikest religioonidest budismi, džainismi ja sikhismi kõrval. Hinduismi võib pidada ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab erinevaid jumala- ja lunastuskäsitlusi. Hinduismi järgijaid nimetatakse hinduistideks või ka hindudeks ja see usund on tugevasti seotud India kultuuri, ajaloo ja elulaadiga.
Kuigi hinduism on maailma vanim järjepidev religioon, kasvab selle järgijate arv kiiresti, ulatuseks praeguseks umbes 950 miljonini, mis on ca 14% maailma rahvastikust. Teda peetakse praegu järgijate arvult kolmandaks usundiks maailmas. Indias on umbes 80% elanikkonnast hinduistid. Suured hinduistide kogukonnad on Nepaalis, Bangladeshis, Indoneesias, Malaisias, Tais, Sri Lankal, Pakistanis jm. Briti ülemvõim Indias soodustas hinduismi levikut Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse. Migratsiooni tõttu on hinduistlikke templeid rajatud paljudes maades. Hinduismi ajalooline ja kultuuriline mõju ulatub Kesk-Aasiast kuni Indoneesiani ja Filipiinideni.
Hinduism on väga salliv: ainus nõue on tunnistada Veedade autoriteeti. Hinduismis on neli suunda või omaette religiooni: višnuism, šivaism, šaktism ja smartism ning kuus koolkonda: nyaya, vaisheshika, sāmkhya, jooga, mimansa ja vedaanta. Kõigil neil on omakorda palju järglas-koolkondi ja/või traditsioone. Kõik suunad ja koolkonnad tunnustavad üksteist ning samaaegselt võib järgida mitmeid suundi ja koolkondi.
Hinduismis puudub rajaja ja ühtne organisatsioon, kuid on palju sarnase aluse ja ajalooga organisatsioone. Hinduism võib olla traditsiooniline, religioosne, maagiline, filosoofiline jne.
Hinduismi sümbol - Pranava "Om".
Havani tseremoonia Gangese kaldal Rishikeshis.
Hindu mõiste.
Rigveda geograafia ja Harappa linn
"Hindu" tähendas algselt Induse jõge, seejärel ka seda ümbritsevaid alasid ja nende asukaid. Seetõttu on hindu all mõistetud lihtsalt India elanikku. Juba Pärsia kuningas Kyros II ja hiljem Aleksander Suur nimetasid sealset elanikkonda Induse jõe järgi hindudeks.
Kuid alates 8. sajandi alguses hakkasid islamiusulised Indiat vallutama. Moslemid, kes Indiasse elama asusid, ei nimetanud ennast hindudeks (indialasteks), vaid kasutasid seda sõna ainult India mittemoslemitest elanike kohta. Islamiusku pöördunud indialasi nimetati "hindustani". Nõnda omandas algselt puhtgeograafiline mõiste religioosse tähenduse: hindu mõiste ei olnud seotud konkreetsete uskumuste ega tegudega, vaid islamiusku mittekuulumisega.
Ajalugu.
Hinduismi areng on olnud pikk ja keeruline arengu. Tema juured ulatuvad umbes 3000 eKr õitsele puhkenud Induse kultuuri. Umbes 3000–1500 eKr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate linnakultuur, mille kandjad olid ilmselt draviidid.
Varajane faas: Veedade usund.
Braahman viib läbi ohverdamistseremooniat havanit Kerala osariigis Indias.
Umbes aastal 1500 eKr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatest sõjakad aarjalased, kelle usundit nimetatakse Veedade usundiks ehk Veeda usundiks.
Veedade usund oli polüteistlik ohverdamisreligioon, mille järgijad püüdsid saavutada õnne eelkõige maapealses elus.
Teine faas: Brahmanism.
Brahmanism oli preestritekeskne ohverdamisreligioon. Braahmanitest preestrid sooritasid ohverdamistseremooniaid "puja'sid", mille eesmärgiks oli säilitada maailma korrastatus riitustel tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli väike.
Kolmas faas: Hinduism.
Hinduism tekkis 1. aastatuhande keskel eKr brahmanismi reformimise tulemusena.
Veedad.
Varasest 19. sajandist juba paberile kirjutatud Rigveda tekstikatkend, mis asub Newberry Raamatukogus Chicagos.
Hinduismi varajaisemad pühakirjad Veedad jagunevad: Rigveda, Samaveda, Yajurveda, Atharvaveda.
Kõige varasem teos on Rigveda (värsitarkus).
Hümnide kogumine algas 1200 eKr. Rigveda on kokkuvõte India mütoloogiast, sisaldades 1028 hümni paljudele erinevatele jumalatele. (Hümn ehk sukta tähendab 'kenasti öeldut'. Kõige lühem hümn on kirjutatud tulejumal Agnile, kõige pikem Sōmale, mis on teatud jook, samas ka taim, millest see jook on valmistatud, ning ka joogi jumalus.
Rigveda stiil ja keel on keeruline ja raske, öeldakse isegi, et ta moodustab peaaegu omaette keele. Kasutatakse suurel hulgal sümboleid ja metafoore, nt lehmad = pilved = koidukiired; pilv = mägi; äike = sõda; silm = päike.
Ka jumalatel on palju erinevaid nimesid, sh metafoore, mis hakkavad juba omaette tähendust omandama, nt Indrat nimetatakse kui "Vritra" tapjat.
Kõik mütoloogilised narratiivid on lõpetamata, st neil puudub algus ja lõpp. Nad ei olnud mõeldud jutustamiseks vaid pöördumiseks jumala poole. Taevasfääri jumalatest olulisemad on: taeva ja maailmakorra jumal Varuna ning maailmakorra ja päikese kulgemise jumal Mitra. Jumal Višnu on Rigvedas vähetähtis. Oluline on veel koidujumalanna Ûsas. Õhuruumijumalatest on olulisem tormi-, äikese- ja sõjajumal Indra. Maasfääri jumalatest – tulejumal Agni. Veedades on ka rituaalhümne, dialooghümne (nt poeg pöördub isa vaimu poole) ning loitsulaadseid hümne.
"Samaveda" on suhteliselt vähetähtis tekst. "Saman" tähendab laulu, seega on Samaveda kogum laule, mida preester laulis. Tegemist ei ole iseseisva tekstiga, sest see sisaldab palju värsse Rigvedast. Samaveda 1549 värsist ei ole ainult 75 pärit Rigvedast, kusjuures ei ole arvestatud algteksti hümnide piiridega. Samavedale liitus neli traktaati, kuidas seda kasutada.
"Gayatri mantrat" on isikustatud kui jumalannat, ta on nii Brahma, Višnu, Šiva kui Veedad, neli tema pead sümboliseerivad nelja Veedat ja viies sümboliseerib Jumala enda nägu.
"Atharvaveda" (atharman - tulepreester/ loits).
Atharvaveda on kas värsis või proosas kirja pandud nii valge kui must maagia. Kunagi eksisteeris üheksa erinevate koolkonnade versiooni, millest tänapäevani on säilinud vaid kaks. Algselt neid tekste Veedade hulka ei loetud. Atharvaveda sisaldab loitse: haiguste vastu, pika eluea saavutamiseks ja surma peletamiseks, deemonite ja nõidade vastu, vandenõu ja needuse vastu, naistega seotud maagiat (neiu palub endale meest), kuningaga seotud palveid, maagiat viha ja raevu vastu ning üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks ning õnnetuste vastu, moraalsete eksimuste ja kuritegude vastu, loitse preestrite edukuse tagamiseks, kosmoloogilise ja filosoofilise sisuga hümne.
Enamasti proosas kirjutatud teos, millel on viis osa, mis jagunevad neljaks mustaks ja üheks valgeks Yajurvedaks, viimane neist on olulisim. Mõningaid ohvreid: loomohver, "vajarpeya" - kuninglik jõu-joomisriitus, "rajasuya" – kuninga kroonimistseremoonia.
Brahma raamatud.
Brahma raamatud on Veedade selgitused, preestrite rituaalsed käsiraamatud, mis kirjutati üles umbes 1000-800 eKr.
Upanišadid.
Ka Vedaanta ehk Veedade lõpp, so järgmine kirjandusliik, tekkis aastatel 800-600 eKr. Upanišadid kirjeldasid Aatmani ja Braahmani vahelist suhet´ja olid sisuliselt Brahma raamatute kommentaarid - usundifilosoofilised teosed. "Upanišad" - (õpetajate) jalge juures istuma (istudes kuulama), ei ole pärit preestrite sulest. Raamatud kirjutasid üles sõdalased ja valitsejad (kšatrijad). Upanišadid on enamiku India uskumuste ja traditsioonide aluseks.
Smritid.
Smriti (mäletamine) - puraanad ja eeposed, on nn manu seadused, kus on kirja pandud, kuidas elada õnnelikult ja harmooniliselt igal tasandil.
Puraanad on muistsed jutustused jumalatest, mis räägivad rahvalikest traditsioonidest, nt Brahma, Višnu ja Šiva puraanad. Smritide hulka kuulub ka kaks eepost, mis tekkisid umbes 400 eKr–400 pKr: Rāmājana(lugu täiuslikust valitsejast) ja Mahābhārata(lugu suguvõsa kahe haru vahelisest konfliktist), mille keskseks teemaks on kuidas elada õigesti ja käituda moraalselt. Viimasesse kuulub Bhagavadgîtâ (Jumala laul).
Teoloogia.
Nāgade protsessioon Kumbha-Melal Haridwari linnas Indias 1998.
Hinduismi teoloogia pärineb veedade traditsioonist, millele on liidetud mitmesugused muud uskumused. Olulisemad mõisted on dharma (seadmus, isiklik ja/või üldine eetika, kombed ja kohustused); sansaara (ümbersündimine); karma (tegutsemine, põhjuslikkus) ja mokša (vabanemine ümbersündide ahelast). Teoloogilisi käsitlusi on hinduismis mitmeid.
Dharma.
Dharma on 'seadmus, kohus', miks asjad on nii nagu nad on.
Brahman.
Hinduismi monoteistliku ja panteistliku teoloogia kohaselt on Jumal kõrgeimas mõttes lõpmatu, igavene ja ilma vormita, väljaspool aega, ruumi ja põhjuslikkust eksisteeriv, kõike ja kõiki läbiv muutumatu teadvuse allikas. Jumal kui igavene printsiip on Brahman (sanskritis: ब्रह्म). Brahman on kirjeldamatu, tunnetamatu, kõiketeadev, kõikjalviibiv, algne, igavene ja absoluutne, ilma alguse ja lõputa, kõige teadaoleva ja veel mitte teadaoleva, kõige juhtunu ja veel mitte juhtunu põhjus, allikas, materjal ja jõud kogu universumis. Kuna Brahman on puhas eksistents, teadvus ja teadmine, ilma omadusteta ja seega "Parambrahman" (Ülim Brahman). Monistliku Advaita-vedaanta kohaselt ei eksisteeri universumis tegelikult midagi peale "Parambrahman"i. Seda nimetatakse teda ka "Paramātman" või "Paramātmā", st 'Ülim vaim'.
Ehkki Ülim Brahman (isiksustamatu Jumal) on mõistuslikult tunnetamatu ning tajutav üksnes vaimselt, leidub upanišadides tema kohta mitmeid viiteid. Neist tuntuim on "tat tvam asi" (sina oled see). Hinduistlike praktikate sihiks ongi "virgumine", omaenda jumaliku olemuse mõistmine, selleni jõudmine.
Aatman.
Aatman või Atma ("Ātmā", sanskrit: आत्‍मा) on hinduismis ja eriti Vedaanta koolkondades 'hing' või 'maailmahing', mis annab elu kõigile olendeile. Monistlikud Vedaanta koolkonnad (Advaita-vedaanta) käsitlevad Aatmanit identselt Brahmaniga ning näevad kõigi elusolendite hinge maailmahingena. Dualistlikud koolkonnad (Dvaita-vedaanta) eristavad universaalset, Ülimat Aatmani (Paramātmā'd), mis on vaid osaliselt esindatud elusolendite individuaalsete hingedes (jiva). Aatman võib seega erinevate koolkondade käsitlustes tähendada nii üksikisendi hinge kui ka maailmahinge.
"Sansaara", mokša ja aatman - need kolm möistet kuuluvad hinduismis kokku "Sansaara" – rändamine, taaskehastumine, mille põhjuseks on iha, kiindumus, teadmatus, see, et ebatõelist peetakse tõeliseks. Mokša on vabanemine sansaarast ning aatman - see, kes ümber sünnib.
Išvara.
Išvara (ka "Bhagavān", "Paramešvara") on ülim kõikvõimas isiksustatud Jumal. Išvara on Jumala personaalne aspekt sõltumata konkreetsest jumalusest ning tal võib olla sugu, ta võib olla nagu isa või ema või isegi nagu sõber, laps või kallim.
Samkhya ja Mimamsa koolkonnad ei tunnusta Išvarat, kuid jooga, Vaisheshika, Vedaanta ja Nyaya koolkonnad kasutavad seda mõistet. Advaita-vedaanta kohaselt on Išvara üksnes Brahmani kujutlus inimese piiratud teadvuses, mistõttu ta ei esinda Ülimat Vaimu.
Puruša.
Puruša on hinduismis 'universum ise', (Jungi arhetüüpina 'kosmiline inimene'), keda inimesed näevad ja tunnetavad erinevate deevadena.
Rigveda hümn (10.90) Purusha Sukta kirjeldab Purušat tuhandepäise ja tuhandejalgse hiiglasena, kelle vaim on Kuu, silmad on Päike ja hing on tuul. Puruša keha vastab neljale varnale: tema peast või suust tulid braahmanid, tema kätest kšatrijad, reitest vaišjad ning jalgadest šuudrad. Purušast on tulnud ka Viraj, nais-alge, kelle kaudu toimuvad ümbersünnid.
Samkhya koolkond kasutab 'puruša' mõistet tähistamaks puhast teadvust.
Deevad.
Deevad ("devatā", "devī") on hinduistlikud jumalad, jumalannad või jumalused.
Veedade traditsiooni vanimad deevad on Indra,Agni, Soma, Savitri, Rudra, Prajapati, Višnu, Aryaman ja Ashvinid; tähtsamad jumalannad on Sarasvatī, Ūṣā ja Prithvī.
Hilisemates pühakirjades (Puraanades) tõuseb esile Trimurti, Jumala kolm aspekti, mida esindavad "Mahadeevad" (suured jumalad): Brahma, Višnu ja Šiva.
Puraanades esineb deevadest veel Ganeša, Hanuman ning avataarad (Rāma ja Krišna), samuti jumalannad Lakshmī, Sarasvatī, Parvatī, Durgā, Kālī jt.
Hinduistlikus religioosses praktikas pühendutakse tavaliselt ühele deevadest vastavalt perekondlikule või piirkondlikule traditsioonile.
Asurad.
Krišna alistab deemoniliku keeristormi Trinavarta.
Kui deevad esindavad eelkõige universumi looduslikke aspekte, siis asurad (mõnikord ka deemoniteks nimetatud) esindavad peamiselt eetilisi ja sotsiaalseid aspekte.
Varuna koos Mitraga valitsevad rta (seadmuse), aususe, sõpruse üle, Bhaga valitseb abielu jne. Vritra esineb veedades mao või draakoni kujul, võitleb deevadega (Indra ja Višnuga) ning jääb neile alla.
Vaišnavism.
Vaišnavismis on keskne kohal maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kelle tähtsamad avataarad ehk kehastused on Rāma ja Krišna. Rāma on oluline tegelane "Rāmājanas", Krišna "Bhagavadgītās" (osa "Mahābhāratast"). Višnu kaaslane on Lakšmī. Vaišnavism on kõige levinum hinduismi suund, selle tunnuseks on kolm püstjoont laubal.
Šivaism.
Šaivismis on keskne neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva. Olulised on ka Šiva kaasa Parvati ja nende poeg Ganesha, must deemonite hävitaja jumalanna Kālī ning Durga. Tunnuseks on 3 horisontaaljoont laubal.
Šaktism.
Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose ("tamas'e") eest. Kasutatakse palju mantraid (loitse). Šaktismil palju on erinevaid sekte ja filosoofiaid.
Brahmanit peetakse maailmavaimuks, maailmakõiksuseks. Aatmanon indiviidi hing, mille ajutine asupaik on inimkeha. Šaktismi eesmärk on jõuda arusaamisele, et aatman on braahmaniga üks ja seesama ning ümbersündide kaudu lõpuks ühte sulada.
Karma seaduse järgi määrab inimese eelmise elu tegude summa selle, kellena ta järgmises elus sünnib. Karma seadus välistab andestuse.
Sansaara - inimese hinge taassünd uutesse eludesse toimub vastavalt karma seadusele: vooruslikum elu viib paremasse sündi, halvem elu viib halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus lunastatakse vaid halvema sünniga. Siit tuleneb siinpoolse elu isiklik fatalism - vaesust ja õnnetust peetakse karma seaduse täitumiseks - eelmises elus halvasti elatu tulemuseks. Heade tegude tegemine võimaldab aga parema sünni.
Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja ühineda Brahmaniga mokša ehk vabanemise saavutamine. Selle saavutamiseks on erinevaid õpetusi.
Koolkonnad.
Hinduismis on kuus ortodoksset (Veedade autoriteeti tunnustavat) filosoofia süsteemi ehk "darshana"t: Nyaya, Vaisheshika, Samkhya, Jooga, Mimamsa ja Vedaanta.
Vedaanta.
"Vedaanta" - India filosoofiline suund, mis õpetab, et mõistes asjade tõeliselt olemust, saavutatakse vabanemine. Tekkis umbes VIII-IX saj. Selle rajajaks peetakse Shankaracharya't. Vedaanta õpetab, et ainult Brahman on reaalne, maailm on vaid illusioon. Kui inimene saab üle teadmatusest - avidya'st, saavutab ta ühinemise Brahmaniga, seejärel vabaneb ta kõikide tegude tagajärgedest ja enam uuesti ei sünni.
Samkhya.
Samkhya ka sankhya filosoofia peaidee on, et inimese tõeline vaimne loomus on eksituse tõttu langenud materiaalsuse küüsi. Vabanemine ehk kirgastumine tähendab hinge vabanemist mateeria ahelatest, mis saab toimuda läbi tunnetuse arendamise. Sankhya on gnostitsistlik õpetus, mis ei tunnistata jumalaid.
Jooga.
Maharishi Patanjali kuju Indias Haridwaris.
Joogi ehk joogat praktiseeriv inimene peab olema soovides mõõdukas, elama kõlbelist elu, omama füüsilist ja vaimset tasakaalu.
Kultus.
Hinduistlik jumalateenistus väga individuaalne, seda viiakse läbi kas kodus, looduses või templis. Erinevused tulenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab. Palveldakse kodudes, templites ja gurude - vaimsete õpetajate juures. Templiteenistust, mille oluliseks osaks on ohverdamine, protsessioonid ja mantrate (loitsude) laulmine, viivad läbi brāhmanid. Ortodoksse hinduisti kohuseks on vähemalt kord elus minna palverännakule Gangese äärde, Varanasi. Populaarsed on kõiksugused rahvapeod ja festivalid, kuhu võib koguneda nii palju rahvast, et sadu inimesi tarmbitakse surnuks. Kodus peetakse perekondlike pidustustena üleminekuriitusi, st pereliikme siirdumist järgmisse eluetappi. Uskliku püha kohus on rakendada elus ahmisat ehk vägivallatuse ideed, sellega seoses on populaarne taimetoitlus ja loomade austamine. Eriti püha on lehm, Nandi, kui elu andev ema. Templite välisseinu kaunistavad skulptuuride read, nende vahel on seinamaalid erinevatest jumalustest. Maalingutel kirjutatakse koos jumalustega ka pühasid loomi, taimi ja sümboleid. Hinduistlik kunst peegeldab India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. India kunsti saab mõista ainult mõistes hinduismi, millest on tihedalt läbi põimunud ka muusika. Tähtsamad musitseerimisinstrumendid on sitar ja tabla.
Need perioodid on eriti levinud kõrgemates kastides.
Hinduistliku ühiskonna eripära.
Puutumatute kast Indias Jaipuris aastal 2007.
Kastid (sanskriti keeles: "varna") - suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt, kuid kust vastavalt oma karmale on võimalik järgmises elus liikuda kõrgemale või madalamale. Hindu ühiskonna peamine mõiste.
NB! Ei vasta traditsioonilistele seisustele euroopalikus mõttes.
Varna = värv (märk otsa ees).
Portugali maadeavastajad, kes jõudsid 15.-16.saj. Indiasse, hakkasid varnasid nimetama lähima omakeelse vastega so casta.
Neli peamist kasti jagunevad paljudeks alamkastideks.
Hiljem lisandusid sanjaasid - erakud, rändajad, kelle ainsaks eesmärgiks oli saavutada "mokša"
Kolm kõrgemat kasti pärinevad aarja ajastust, neljas tekkis pärast Indiasse jõudmist alistatud rahva baasil. Seadustati Manu seadustes II sajandil.
Väljaspool kaste - "haridzanid" ehk puutumatud, kes teevad roojaseks peetavaid töid. Ka neil on palju alamkaste.
Igal kastil on oma dharma ehk jumalik korraldus ja kohustused.


Heebrea keel.
Heebrea keel on semiidi keelte Kaanani rühma kuuluv keel.
Seda kirjutatakse heebrea kirjas.
Keeleajalooliselt eristatakse heebrea keele kolme perioodi: muinasheebrea keel, keskheebrea keel ning uusheebrea keel, mis hõlmab ka praegu Iisraelis kõneldava ivriidi.
Mis on heebrea keel.
Heebrea keel on kõigepealt juudi rahva keel selle muistsel iseseisvusajal. Vana heebrea keel on teada põhiliselt Tanahist (Vanast Testamendist). Nimetus "heebrea keel" (לשון עברית, "lašon ivrit") on tekkinud hiljem ning Tooras see ei esine. Keelt nimetatakse Jesaja raamatus 19:18 kaanani keeleks ning 2. Kuningate raamatus 18:26 juudi keeleks ("judit"), sest juba siis laiendati viimast nime kogu rahvale. Uue Testamendi ajal nimetati tolleaegsete, igapäevase kõnekeelena aramea keelt tarvitavate juutide keelt heebrea keeleks. Juute samastati heebrealastega. Aramea keel oli ka Naatsareti Jeesuse emakeel.
Kuni keskajani pidasid kristlased (rääkimata juutidest) heebrea keelt pühaks keeleks. Heebrea keelt kalduti koguni pidama jumalikuks algkeeleks, mis jäi Paabeli segadusest puutumata ning kätkeb endas seetõttu veel jumalikke saladusi, jms.
Reformatsioon pööras Pühakirja tekstile erilist tähelepanu, mistõttu kristlased hakkasid heebrea keelt intensiivselt teaduslikult uurima. Sellega hakati müüdilistest tõlgendustest distantseeruma. Valgustusajal käivitunud piiblikriitika tegi heebrea keele erilisele austamisele lõpu.
Osa heebreakeelseid Toora tekste kuulub kogu keeleajaloo kõige vanemate mälestiste hulka, sest nad on pärit umbes samast ajast kui foiniiklaste poolt kasutusele võetud esimene häälikkiri ning kirjutati selles üles.
Sajandite jooksul toimusid heebrea keelega muutused, kuni ta lõpuks käibekeelena välja suri. Ta elas siiski edasi õpetlaste keelena ja sakraalkeelena. Et heebrea keel oli juutide püha keel, ei langenud ta kunagi unustusse. Tänapäeva heebrea keel (ivriit) põhineb vanal heebrea keelel.
Muinasheebrea keele tüpoloogia.
Heebrea keeles on kaks sugu: meessugu ja naissugu. Abstraktsed nimisõnad on tavaliselt naissoost.
Heebrea keeles on kolm arvu: ainsus, mitmus ja kaksus ehk duaal. Duaali kasutatakse heebrea keeles ainult paarisesemete puhul (näiteks silmad, käed), erinevalt klassikalisest araabia keelest, kus duaali kasutatakse kõikide nimi- ja tegusõnade puhul.
Heebrea keeles puuduvad käänded. Aluse ja sihitise eristamiseks kasutatakse ainult sõnajärge ja eessõnu ("et" määratud sihitise korral). Omastava käände asemel on kasutusel semiidi keeltele tüüpiline "status constructus" (heebrea keeles "smichut" 'juurdelisamine'). "Status constructusele vastanduv normaalvorm on "status absolutus". Näide: "bajit" ("status absolutus") 'maja', "melech" 'kuningas', "beit ha-melech" ("status constructus") 'kuninga maja'.
Aja väljendamisel ei ole põhilised tegusõna vormid. Kui jutt on millestki, mis oli minevikus, siis tuleb lisada ajamäärus. Tegusõnadel eristatakse ainult lõpetatud (perfektiivset) ja lõpetamata (imperfektiivset) aspekti. See-eest väljendavad heebrea keele tegusõnad mitmesuguseid tähendusteisendeid, näiteks intensiivsust, põhjustamist (kausatiiv) ja enesekohasust. Nagu paljudes teisteski keeltes, on heebrea keeles ka passiivi, aktiivi, infinitiivi, imperatiivi ja muud vormid.


Bironid.
Bironid ("Bühren") olid Kuramaa hertsogid 1737–1758 ja 1763–1795.
Kuramaa hertsogid.
1737–1740 ja 1763–1769 Ernst Johann Biron


Weser.
thumb
Weser on jõgi Euroopas. Algab Werra ja Fulda ühinedes. Bremeni linnast allapoole laieneb ja suubub Põhjamerre. Pikkus 452 km.
Suuremad lisajõed on Aller, Lesum, Diemel, Emmer, Werre, Große Aue ja Hunte.


Vänern.
Vänern on järv Rootsis.
Vänern on Rootsi suurim järv. Euroopas on ta pindala poolest kolmandal kohal Laadoga ja Äänisjärve järel.
Järve pindala on 5655 km², suurim sügavus 106 ja keskmine sügavus 27 meetrit. Veetase on 44 meetrit üle merepinna.
Suurimad lisajõed on Klarälven (põhjast) ja Göta kanal (idast). Järve edelanurgast voolab välja Göta jõgi, mis suubub Atlandi ookeani.
Kõik järve kaldad on tihedasti asustatud. Vänerni ääres asuvad (põhjast alates päripäeva) Karlstad, Kristinehamn, Mariestad, Lidköping, Vänersborg, Åmål ja Säffle.
Vänern moodustus pärast viimast jääaega osana Balti jääpaisjärvest ja Joldiamerest, millest maakerke tagajärjel moodustus Antsülusjärv. See oli ühenduses Atlandi ookeaniga Svea jõe kaudu, mis voolas läbi praeguse Vänerni ja Vätterni. Kui jätkuva maakerke tagajärjel järv Taani väinade kohal uue väljapääsu ookeani leidis ja osaliselt tühjaks voolas, muutusid Vänern ja Vättern järvedeks. Kummaski lelab tänini liike, mida harilikult magevees ei leia.
Järves olevas Djurö saarestikus asub Djurö rahvuspark.


Sitsiilia maakond.
Sitsiilia on Itaalia maakond. Hõlmab Vahemere suurimat, Sitsiilia saart ja mitmeid väiksemaid saari.
Suuremad linnad on Palermo ja Catania. Sitsiilias räägitakse sitsiilia keelt, mis erineb itaalia keelest.
Haldusjaotus.
Sitsiilia maakond jaguneb 9 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 390 kommuuniks.


Kaiu vald.
Kaiu vald on vald Rapla maakonnas.
Vald asub Tallinnast umbes 60 km ning Raplast 25 km kaugusel.
Vallas on Kaiu Põhikool, Kuimetsa Algkool, Kaiu Lasteaed, Kaiu hooldekodu, Kaiu Muusikakool, Kaiu Raamatukogu, Kuimetsa Raamatukogu, Vahastu Raamatukogu, Kaiu rahvamaja, Kaiu noortetuba, Kuimetsa rahvamaja, Vahastu rahvamaja.
Külad.
Kuimetsa - Vahastu - Karitsa - Kasvandu - Oblu - Põlliku - Suurekivi - Tamsi - Tolla - Toomja - Vana-Kaiu - Vaopere
Enne 1976. aastat oli valla alal veel Kaomäe, Lagevainu, Leedi, Lihu, Määrissoo, Nõmmküla, Oraniku, Päri, Rasala, Salutaguse, Saunametsa, Siuge, Taga-Põlliku, Tagasmäe, Viirika ja Ärismaa küla.


Tanah.
Tanah (heebrea: תנ״ך 'tanakh'; eesti keeles on kasutatud ka vormi "Tanak") on judaismi pühakiri.
Ta koosneb Toorast (heebrea "תורה"; Pentateuh ehk Viisraamat), "nevi'imist (heebrea "נביאים"; Prohvetid) ja ketuvimist (heebrea "כתובים"; Kirjad).
Toora vastab oma koosseisult kristlaste viiele Moosese raamatule. Prohvetite ja Kirjade järjekord on teistsugune kui Vanas Testamendis.
Tanahi jaotus.
Tanah koosneb kolmest raamatute grupist - toorast ehk seadusest, prohvetitest ja kirjutistest.
Rahvusvaheliselt on kasutusel ladinakeelsed pealkirjad: Genesis - Exodus - Leviticus - Numeri - Deuteronomium
Joosua
Kohtumõistjate raamat
Saamueli raamat
Kuningate raamat
Jesaja
Jeremia
Hesekiel
Kaksteist väikest prohvetit
Iiob
Rutt -(Nädalapüha ülestõusmine)
Koguja -(Lehtmajadepüha)
Ester -(Purim)
Taaniel
Esra
Nehemja


Vättern.
Vättern on järv Rootsis.
Vättern on suuruselt Rootsi teine järv Vänerni järel.
Järvest voolab välja Göta kanal, mida nimetatakse ka Motala jõeks.


Soisalo.
Soisalo on saar Soomes.
Soisalo on Euroopa suurim järvesaar. Piirneb mitmete erinimeliste järvedega. Need on Kallavesi, Suvasvesi, Kermajärvi, Ruokovesi, Haukivesi ja Unnukka.
On vaieldav, kas Soisalo üldse saar on, sest seda ümbritsev vesi ei ole samal tasapinnal, vee tasapinna kõrguste vahe on 6 meetrit.


Koigi vald.
Koigi vald on vald Järva maakonnas. Koigi vald paikneb Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa maantee ääres. Koigi vald jääb Pandivere riikliku veekaitseala territooriumile.
Asustus.
Valla territoorium jaguneb 14 külaks. Üldplaneeringus eristatakse Koigi vallas tõmbekeskuste ja tagamaade alusel tinglikult kahte piirkonda. Valla peamisteks
tõmbekeskusteks on Koigi (463 elanikku) ja Päinurme (227 elanikku) (2005. aasta seisuga) küla.
Huuksi - Kahala - Keri - Koigi - Lähevere - Prandi - Päinurme - Rutikvere - Silmsi - Sõrandu - Tamsi - Vaali - Väike-Kareda - Ülejõe
Loodus.
Koigi vallas asuvad Eesti ühed viljakamad mullad. Väärtuslikud põllumaad paiknevad
mitmel pool vallas, üle 50 hindepunktiga põllumaad peamiselt Koigi-Sõrandu-Väike-Kareda ja Päinurme piirkondades. Suurem osa valla põllumaid on ühistute ja talupidajate poolt aktiivses kasutuses. Paljud põllud on välja renditud naabervaldade põllumajandustootjatele.
Koigi vald asub Pandivere kõrgustiku edelanõlval. Kurisuid esineb Koigi, Huuksi, Keri, Sõrandu ja Väike-Kareda küla piirkonnas. Need asuvad tavaliselt põllul sulglohkudes. Kõige karstirohkem on Keri küla ümbrus. Koigi valla allikalistest aladest asub kõige suurem ja veerikkam Prandil, kust saab alguse Prandi jõgi. See piirkond on ka veesäilitusalaks.
Kareda looduskaitseala on 361 ha suurune ja asub Kareda, Ämbra ja Öötla külas, Kahala külas ja Paide vallas Suurpalu külas.
Prandi looduskaitseala Koigi ja Prandi külas ning Paide vallas Nurmsi, Seinapalu ja Veskiaru külas.
Vallas asub 3,2 ha suurune Võlingi oja hoiuala, mille kaitse-eesmärk on elupaigatüübi, jõgede ja ojade (3260) ning hariliku võldase ("Cottus gobio") elupaikade kaitse.
Koigi valla põhiliseks maapõuerikkuseks on kvaliteetne paekivi, mille uuritud varud on väga suured. Valla territoorium asub geoloogiliselt alamsiluri Raikküla lademe avamusalal. Raikküla lade on tuntud oma kõrgekvaliteetse paekivi poolest. Seda tõendavad ka Koigi valla vanad paeehitused, mis on rajatud kohalikust paest.
Maavaradest leidub valla territooriumil ka turvast. Turbavarud on küll suured, kuid tegemist on peamiselt hästilagunenud sooturbaga (varasem nimetus soo- ja väetisturvas), vähelagunenud kõrgsooturvast (varasem nimetus alusturvas) valla aladel praktiliselt ei leidu.
Vaatamisväärsused.
Tähtsamatest vaatamisväärsustest asuvad Koigi piirkonnas Huuksi mõis ja kaksikpärn, Koigi mõis, Maagiallikad, Prandi allikad, Silmsi mõis, Väike-Kareda mõis ja lehis. Päinurme piirkonnas on tähtsamad vaatamisväärsused Päinurme park ja tamm, Riiussaar, Rutikvere mõis, Vaali küla.


Kehtna vald.
Kehtna vald asub Rapla maakonna lõunaosas. Valla ulatus põhjast lõunasse on ligi 40 km ja idast läände ligi 15 km. Valla pindala on 50 730 hektarit.
Kehtna valla sees asub Järvakandi alevvald. Valda ümbritsevad Rapla, Juuru, Kaiu, Vändra, Märjamaa, Raikküla ja Kaisma vald.
Kehtna vallas on 5 alevikku: Eidapere, Lelle, Keava, Kehtna, Kaerepere. Suurim asula on valla keskel asuv Kehtna alevik, mis on ka vallakeskus.
Kehtna vallas on 43 küla: Ahekõnnu, Ellamaa, Haakla, Hertu, Hiie, Ingliste, Kaerepere, Kalbu, Kehtna-Nurme, Kastna, Kenni, Koogimäe, Koogiste, Kumma, Kõrbja, Käbiküla, Kärpla, Laeste, Lalli, Lau, Lellapere, Lellapere-Nurme, Linnaaluste, Lokuta, Metsaääre, Mukri, Nadalama, Nõlva, Ohekatku, Pae, Palasi, Paluküla, Põllu, Põrsaku, Reonda, Rõue, Saarepõllu, Saksa, Saunaküla, Selja, Sooaluste, Valtu-Nurme, Vastja.
Vallal on heas seisus teedevõrk, mis loob ühenduse Eesti suuremate linnadega – Tallinna, Tartu, Pärnu, Viljandi ja Haapsaluga. Valda läbib ka Tallinna–Pärnu raudteeliin, mille üks haru viib Lellest Viljandisse.
Loodus.
Kehtna valla loodus ja maastik on vaheldusrikas. Valla territooriumil on palju soid ja rabasid. Eriline maastikuline kooslus on kõnnumaa, kus künkad ja mäed vahelduvad väikeste järvede ja rabadega. Kõnnumaa on tekkinud jääaja lõpul mandrijää sulamise tulemusena. Selle omapärase loodusmaastiku kaitseks on loodud Kõnnumaa maastikukaitseala. Kaitseala on praegustes piirides loodud aastast 2000; pindala on 5713 ha. Kõnnumaa maastikukaitsealal kaitstakse põhiliselt rabamaastikku ja kaitsealuste liikide elupaiku. Suur osa valla territooriumist on metsade all, mis hõlmavad ligi poole (49%) valla pindalast.
Lelle ümbruses on looduskaitse alused Keava raba ja Loosalu raba. Mõlemas rabas on rajatud looduse õpperajad. Keava rabas (1860 ha) asub kummaline kuiv lehter; selle lehtri all on mineraalpõhja saar, mille järskudelt nõlvadelt voolab turba all lehtrisse valgunud vesi kiiresti ära. Keava raba (turbamaardla 1570 ha) keskosa on tekkinud järve soostumisel, äärealad aga mineraalmaa soostumisel. Kahjulike elementide sisaldus Keava soo turbas mitu korda väiksem kui Eestis keskmiselt ja see on sobilik ökoloogiliseks aiandusturbaks.
Loosalu rabaks nimetatakse Loosalu-Kõrgemäe soostiku (2140 ha) lääneosa. Loosalu rabas asub omapärane männipuistuga soosaar – Järvehiis. Loosalu rabas paikneb Loosalu järv, mille pindala on 34,1 ha. A. Mäemetsa (1977) andmetel on Loosalu järv kõige suurem rabajärv Eestis, mille vee reaktsioon on väga happeline ja kus puudub taimestik. Loosalu järv on kõige tüüpilisem huumustoiteline järv Eestis. Järve ökosüsteem on rabajärvedele väga tüüpiline ja suure teadusliku tähtsusega ning vajab koos ümbritseva rabaga täielikku kaitset. Loosalu järv on ilmselt jäänuk raba kohal varem asunud suuremast järvest, mille areng algas hilisjääajal pärast ümbruse vabanemist jääpaisjärve alt. Praeguseks ajaks on sellest järvest suurem osa soostunud; säilinud on ainult endise järve keskosa. Järvest 200 m põhja pool asub Väike Loosalu järv ja ümbritsevas rabas on palju laukaid.
Kehtna vallast voolab läbi Keila jõgi, mis on 116 km pikk; valgala pindala on 682 km2. Keila jõgi on Soome lahe vesikonna pikim jõgi; tema kallastel on rohkesti asulaid ja üsna tihe asustus. Keila jõgi algab Kuimetsa külast 5 km lõuna pool ja suubub Soome lahte. Jõe keskmine lang on 0,65 m/km.
Mitmed järved Kehtna vallas on inimese poolt loodud paisjärved. Eesti järvede nimestiku (2006) järgi asuvad nimetatud vallas Estonia (Estoonia) ja Räägu paisjärv ning Kehtna tiigid, mis kuuluvad Matsalu alamvesikonda. Räägu paisjärv (2,3 ha) asub Kalbu ja Nadalama küla piirkonnas ning on seoses Kuusiku jõega. Saunakülas asuva Estonia paisjärve (Hundiaugu paisjärve) pindala on 1,2 ha; Käbikülas asuvate Kehtna tiikide pindala on 0,4 ha ja 0,3 ha. Kõik viimatinimetatud veekogud on seoses Kuusiku jõega.
Asustus.
Kehtna vallamaja asub Pargi 2 Kehtnas, endises Kehtna mõisa valitsejamajas
Esimesed kirjalikud teated Kehtna piirkonna inimasustusest pärinevad 1054. aastast vene kroonikatest. Mitmeid valla külasid on nimetatud juba 1241. aastal Taani hindamisraamatus. Esimesed mõisad tekkisid valla aladele 15. sajandil. Esimese Eesti Vabariigi algusaastatel loodi Kehtna mõisa baasil osaliselt riigimõis, kus 1925. aastal avati Kehtna Kõrgem Kodumajanduskool.
Praegusel ajal kuulub Kehtna vald elanike arvult Eesti keskmiste valdade hulka. 2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli Kehtna valla kodulehe andmetel vallas registreeritud 4676 elanikku. Inimeste keskmine vanus oli 39,42 aastat. Valla keskmine asustustihedus oli ligi 10 inimest/km2. Mehi ja naisi oli vallas ligikaudu võrdselt, väikese naiste ülekaaluga (mehi 2330, naisi 2346). Viimastel aastatel on valla elanike arv vähenenud. 2007. aasta 1. jaanuari seisuga oli vallas registreeritud 5113 elanikku. Kehtna valla alalise elanikkonna soolis–vanuselise koosseisu järgi elas vallas kõige enam 20–24 aasta vanuseid mehi ja naisi (andmed 01.01.2012 seisuga). Elanike arvult on vallas suurim Kehtna alevik (ligi 1674 inimest); järgnevad Eidapere alevik ja Kaerepere alevik.
Valla elanike loomulik iive on olnud alates 1994. aastast kuni 2011. aastani negatiivne, välja arvatud 2008. aastal, mil valla elanike arv suurenes 11 inimese võrra. Suremus on ületanud suuremal või vähemal määral sündimust kõigil neil aastatel, v.a. 2008. aastal. Kehtna valla arengukava (2007–2015) järgi saab valla rahvastiku püsimine ja kasv toimuda eeskätt sisserände tõttu tänu soodsale asukohale Tallinna läheduses.
Majandus.
Valla territooriumist on põllumaad 24%. 1980. aastatel oli kogu vallas kolm suurt ja jõukat majandit. Kehtna näidissovhoostehnikum oli spetsialiseerunud sea- ja veisekasvatusele. Valtu kolhoos oli lisaks sea- ja veisekasvatusele kuulus ka Valtu veinide poolest. Lokuta kolhoos oli tuntud lambakasvatuse poolest. Eesti taasiseseisvumise järgse põllumajandusreformi käigus lagunesid endised suurmajandid osaühinguteks ja taludeks, mis jätkavad põllumajanduslikku tootmist. Suuremad põllumajandusettevõtted on Kehtna Mõisa osaühing, Lelle Põllumajanduse osaühing ja Keava osaühing. Põllumajanduslikku tootmist soodustab põllumaa hea kvaliteet.
Kehtna valla arengukava (2007–2016) järgi oli vallas 2010. aasta jaanuari seisuga registreeritud 210 osaühingut, 5 aktsiaseltsi, 2 ühistut, 186 füüsilisest isikust ettevõtjat. Ettevõtted tegutsevad ligi kolmekümnel tegevusalal; kõige rohkem on põllumajandusega seotud ettevõtteid. Pärast 2000. aastat hoogustus vallas ehitustegevus. Ehitati peamiselt põllumajanduslikke tootmishooneid.
Ettevõtlust soodustab Tallinna lähedus ja hea teedevõrk. Samuti on rahvastik noorepoolne ja üsna haritud. Praegusel ajal takistab ettevõtlust vallas tööjõu lahkumine välismaale ja kvalifitseeritud tööjõu puudus nagu see on probleemiks ka mitmel pool mujal Eestis.
Vald saab joogivee põhjaveest, mis on looduslikult kaetud õhukese kaitsekihiga. See tähendab, et võib esineda probleeme joogivee reostumisega ning veekvaliteet on üldiselt madal. Enamik valla jõgedest ja ojadest pole oma olemuselt enam looduslikud – need voolavad maaparanduskraavides. Kuigi põllumajandustegevus ja väetiste kasutamine on viimastel aastatel vähenenud, põhjustab see siiski jätkuvalt pinnaveekogude eutrofeerumist (taime toitesooladega rikastumist). Seetõttu pole jõgede vee kvaliteet sobilik vesiviljeluse arendamiseks (kalade ja vähkide kasvatamiseks).
Kultuur.
Kooliharidust on Kehtna vallas teadaolevalt antud alates 1843. aastast, mil Kalbu külas avati vallakool. Lisaks Kehtna Põhikoolile on vallas veel Valtu Põhikool, Eidapere kool ning huvialakooli Kehtna Kunstide kool. Kehtna Raamatukogu Selts alustas oma tegevust 1914. aastal, Valtu Eneseharimise Ühing asutati 1929. aastal.
Kehtna Kõrgem Kodumajanduskool (asutatud aastal 1925) töötab tänapäeval Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakooli (lühendina: Kehtna MTK) nime all. Koolis antakse rakenduslikku keskharidust, lisaks saab koolis mitusada inimest aastas täiskasvanute jätkukoolitust. Kehtna MTKs saab õppida kümmet eriala, sealhulgas arvutiõpetust, maamõõtmist ja -parandust ning vesiehitust. Kehtna MTK on aleviku suurim tööandja ja oluline kultuuriasutus. Kehtna vallas on lasteaiad, põhikoolid, huvikoolid vastavalt elanikkonna paiknemisele ja arvule.
Kehtna vallast on pärit mitmed Eesti kultuuriloolised isikud: kirjanikud Paul Rummo ja Jaan Rummo, kirjandusloolane Paul Ambur, rahvatantsupedagoog Ullo Toomi ja mitmed nimekad teadlased, sealhulgas puuviljandusteadlane, sordiaretaja Alesander Siimon.


Kohila vald.
Kohila vald on Raplamaa haldusüksus maakonna põhjaosas.
Kohila valla territoorium jääb ajaloolisse Hageri kihelkonda.
Rahvastik.
Vallas on 1.01.2012 seisuga 7259 elanikku, Kohila alevis elab neist ligikaudu 3500.
Kohila vallas on Kohila alev, 3 alevikku: Aespa, Hageri ja Prillimäe ning 21 küla: Aandu, Adila, Angerja, Hageri, Kadaka, Lohu, Loone, Lümandu, Masti, Mälivere, Pahkla, Pihali, Pukamäe, Põikma, Rabivere, Rootsi, Salutaguse, Sutlema, Urge, Vana-Aespa, Vilivere.


Winnipegi järv.
Winnipegi järv on järv Põhja-Ameerika mandril Kanadas.
Winnipegi järv on pindalalt kuues Kanadas.
Winnipegi järvest voolab välja Nelsoni jõgi.


Käru vald.
Käru vald on Raplamaa haldusüksus.
Asustus.
Käru vallas on Käru alevik ja 8 küla: Jõeküla, Kullimaa, Kõdu, Kädva, Kändliku, Lauri, Lungu ja Sonni.
1. juuli 2006 seisuga ei olnud vallas ühtegi töötut registreeritud.
Territooriumi üldiseloomustus.
Käru valla üldpindala on 214,9 km2, mis moodustab 7,2% Raplamaast ja on oma suuruselt Eestimaal üks väiksemaid.
Käru vallas on üks suurem alevik - Käru alevik ja 8 küla (Jõeküla, Kullimaa, Kõdu, Kädva, Kändliku, Lauri, Lungu ja Sonni küla). Valla administratiivkeskus paikneb Käru alevikus. Valla keskusest Türile on 18 km, Raplasse on 32 ja Tallinnasse ca 80 km.
Paiknemine.
Käru vald asub Rapla maakonna kaguosas. Eesti kontekstis asetseb vald Kesk - Eestis ning piirneb: põhjas Rapla maakonna Kaiu valla, läänes Rapla maakonna Kehtna valla, idas Järva maakonna Türi valla ja Väätsa valla ning lõunas Pärnu maakonna Vändra vallaga. Valla keskuseks on Käru alevik, milline paikneb ka valla geograafilises keskmes.
Ajalugu.
Oma asendilt on Käru vald olnud kolme maakonna piirimail (Harju-, Järva- ja Pärnumaa) ning erinevatel aegadel tervenisti või osaliselt ka kuulunud nende alla. Ka praegu on Käru asend kolme maakonna piirimail, kuid praeguseks kuulub ta tervenisti Rapla maakonna koosseisu.
Käru piirkond, mille alla kuulusid Lelle, Käru ja Eidapere mõisad, kingiti Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt von Staudenite suguvõsale.
Käru piirkond on aegade ja halduskordade muutumisel kuulunud nii Harjumaa, Järvamaa kui ka Pärnumaa juurde. Valdavalt on ta siiski olnud Pärnumaa abikihelkond. Järvamaaga liideti Käru vald 1920. aastal, olles talude arvult (401 talu), üks pisemaid.
Eesti Vabariigi väljakuulutamise hetkel (1918. a) kuulus Käru vald Pärnu maakonna Vändra kihelkonda. 1921. aastal muudeti maakondade piire ning Käru vald läks Järvamaa koosseisu.
1939. aasta haldusreformiga muutusid valdade piirid, osa valdu kaotati. Käru vald saavutas mõningaste muutustega oma praegused piirid. Ingliste valla likvideerimisega Harjumaal tulid Kädva, Metsari, Sonni ja Tammistu külad Käru valla koosseisu. Osa Ingliste vallast jäi ka Harjumaale - Kuimetsa (praegu Kaiu vallas) ja Kehtna valdadesse. Eesti ühendamisel Nõukogude Liiduga jäi valla piir ja kuuluvus samaks. 1950. aastal toimus ENSV-s haldusreform, mille käigus kaotati maakondade ja valdade süsteem ning asendati see rajoonide ja külanõukogudega.
1959. aastal toimus rajoonide ühendamine, mille tagajärjel Türi rajooni maad jagati Paide ja Rapla rajoonide vahel ning Käru k/n läks üle viimase koosseisu. Järgmisel aastal likvideeriti Lelle k/n ning praegune Käru k/n põhjaosa liideti k/n ülejäänud territooriumile. Samas aga läksid Käru k/n - st välja endised Võidula sovhoosile kuulunud maad, s.t. Kullimaa piirkond, milline liideti Aluste k/n koosseisu Pärnu rajoonis, 1960. aastal liideti ka Kõdu küla Käru k/n alla, 1970 liideti ka Kullimaa piirkond taas Käruga.
Sellega jõuab ka Käru valla praeguste piiride kujunemine põhiliselt lõpule.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis sai Käru valla õigused 1991. aastal.


Türreeni meri.
Türreeni meri (itaalia "Mar Tirreno", "Tirreno"; korsika ja sardi "Mare Tirrenu": sitsiilia "Mari Tirrenu"; prantsuse "Mer Tyrrhénienne") on Vahemere osa Itaalia mandriosast lääne pool.
Asend.
Türreeni meri piirneb kirdes Apenniini poolsaarega (Itaalia maakondade Toscana, Lazio, Campania ja Calabriaga), läänes Korsika ja Sardiiniaga ning lõunas Sitsiiliaga. Ta on 80 km kauguse Korsika väina kaudu Apenniini poolsaare ja Korsika vahel (Genova lahe juures) ühenduses Liguuria merega, 3 km laiuse Messina väina kaudu Apenniini poolsaare lõunatipu (Calabria) ja Sitsiilia vahel Joonia merega ning 11 km laiuse Bonifacio väina kaudu Baleaari merega. Sardiinia ja Sitsiilia vahel on 300 km laiune ilma kindla nimeta läbipääs, mis ühendab Türreeni merd Vahemere põhiosaga.
Sügavus.
Türreeni mere maksimaalne sügavus on 3785 m.
Nimi.
Meri on nime saanud merdsõitvate etruskide kreekakeelsest nimest "Tyrrhenoi" (türreenid). Etruskid olevat tulnud prints Tyrrhenose juhtimisel Lüüdiast ning koloniseerinud praeguse Toscana rannikuala. Nad ise olevat nimetanud seda merd Etruuria mereks või Etruskide mereks.


Märjamaa vald.
Märjamaa vald asub Rapla maakonnas. Vallas asub 82 küla ja Märjamaa alev. Märjamaa vald on pindalalt Eesti suurim vald.
20. oktoobril 2002 liitusid Märjamaa alev, Märjamaa vald ja Loodna vald, ühinenud valla nimeks sai Märjamaa vald.
Vald annab välja oma teenetemärki: Maarjaristi, millel on I ja II klass (kuldrist ja hõberist). Maarjaristi on kujundanud Piret Smagar. Ettevõtteid tunnustatakse teeneteplaadiga, inimesi ka aukodaniku tiitliga. Märjamaa valla aukodanikuks on valitud näiteks lastekirjanik Harri Jõgisalu, pastor Priit Rannut ja kirjanik Arvo Valton. Aukodanikele antakse Maarjaristi I klass.
Külad.
Alaküla, Altküla, Aravere, Aruküla, Haimre, Hiietse, Inda, Jaaniveski, Jõeääre, Kaguvere, Kangru, Kasti, Keskküla, Kiilaspere, Kilgi, Kirna, Kohatu, Kohtru, Koluta, Konuvere, Kunsu, Kõrtsuotsa, Käbiküla, Käriselja, Laukna, Leevre, Lestima, Lokuta, Loodna, Luiste, Lümandu, Maidla, Metsaääre, Metsküla, Moka, Mõisamaa, Mõraste, Mäliste, Männiku, Naistevalla, Napanurga, Nurme, Nurtu-Nõlva, Nõmmeotsa, Nääri, Ohukotsu, Ojaäärse, Orgita, Paaduotsa, Paeküla, Paisumaa, Pajaka, Purga, Põlli, Päädeva, Rangu, Rassiotsa, Ringuta, Risu-Suurküla, Russalu, Sipa, Sooniste, Soosalu, Sulu, Suurküla, Sõmeru, Sõtke, Teenuse, Tolli, Urevere, Vaimõisa, Valgu, Vanamõisa, Vana-Nurtu, Varbola, Velise, Velisemõisa, Velise-Nõlva, Veski, Vilta, Võeva, Ülejõe.


Infrapunakiirgus.
Infrapunakiirgus ehk infrapunane kiirgus ehk infrapunavalgus ehk infrapunane valgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus jääb nähtava valguse ja mikrolainekiirguse lainepikkuse vahele.
Infrapunakiirgus ei ole inimsilmale vahetult nähtav.
Seda kasutatakse näiteks info vahetamiseks TV-, raadio- jms kaugjuhtimispuldi ning -seadme vahel, samuti sõjatehnikas ja mujal soojusallikate avastamiseks, ka pimedas nägemiseks.
Infrapunakiirgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on suurem kui nähtaval valgusel ja väiksem kui raadiolainetel. Nimi tähendab „allapoole punase” (ladina keelest "infra" 'all'), sest punase valguse lainepikkus on suurim nähtava valguse spektris. Infrapunakiirgus on ligikaudse lainepikkusega 750 nm kuni 1 mm.
Kiirgusspektri infrapunaosal on palju tehnoloogilisi kasutusvõimalusi. Seda kasutatakse sihtmärgi tuvastamisel ja jälgimisel sõjaväes, temperatuuri mõõtmisel vahetu kontaktita, lähimaa traadita andmesideühendusel ja ilmaennustamisel. Teleskoobid, mis on varustatud infrapunasensoritega, on kasutusel infrapunaastronoomias, millega avastatakse ja uuritakse näiteks molekulaarpilvi ja avastada madalaga temperatuuriga tavakehi, näiteks planeete.
Öönägemine.
Infrapunakiirgust kasutatakse öönägemisvarustuses. Kui puudub piisavalt valgust et objekti näha, detekteeritakse radiatsioon ning tehakse see ekraanil nähtavaks. Kuumemad objektid näidatakse erineva värvivarjendiga kui külmad. Sellega võimaldatakse politseil ja sõjaväel suurema temperatuuriga sihtmärke kindlaks teha nagu inimesed ja sõidukid.
Teises maailmasõjas kasutati öönägemisaparatuuri snaiperitel.
Suits on infrapunakiirguses rohkem läbipaistev kui tavalises valguses, sellepärast kasutavad tuletõrjujad infrapunakiirguses näitavaid seadmeid tulekahjude kustutamisel, kui nad töötavad suitsuga täidetud aladel.
Termograafia.
Infrapuna-termograafia on kontaktita ja uuritavat objekti mitte kahjustav testimeetod, et näidata ja salvestada temperatuurimuutusi ja temperatuure üle terve objekti pinna. Seda kasutatakse igal pool, kus temperatuuri teadmine võib anda vajalike teadmisi süsteemist, objektist või protsessist. Kasutatakse palju tingimuste hindamiseks, kvaliteedi tõestamiseks, kohtulikul uurimisel elektrilistel ja mehaanilistel süsteemidel.
Soojendamine.
Infrapunakiirgust kasutatakse infrapuna saunades, et inimesi soojendada ja lennukites, et eemaldada jää tiibadelt. Samuti kogub populaarsust asfaldi soojendamine infrapunakiirgusega enne ehitus- või parandustöid. Infrapunakiirgust saab kasutada söögi tegemisel, sest see soojendab ainult sööki ja mitte ümbritsevat õhku, juhul kui õhus pole osakesi.
Kommunikatsioon.
Kasutatakse mobiiltelefonides ja personaalarvutites omavaheliseks andmesideks ja erinevate seadmete kaugjuhtimispultides.


Sokotra.
thumb
thumb
Sokotra (araabia سقطراء ("Suquţrā’")) on saar India ookeanis.
Pindala 3600 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 1503 meetrit. Kuulub Jeemenile.
Saare elanike arv on umbes 80 000. Suurim linn on Ḩādībū.


Raikküla vald.
Raikküla vald on Raplamaa haldusüksus.
Piirneb Rapla, Kehtna ja Märjamaa vallaga.
Asustus.
Vallas on 22 küla: Jalase, Kaigepere, Keo, Koikse, Kõrvetaguse, Lipa, Lipametsa, Loe, Lõpemetsa, Metsküla, Nõmmemetsa, Nõmmküla, Põlma, Pühatu, Purku, Raela, Raikküla, Riidaku, Tamme, Ummaru, Vahakõnnu, Valli.
2006. aastal oli 94,8% elanikest eestlased, 3% venelased.
Välislingid.
Raikküla vald


Sonora kõrb.
Sonora kõrb on kõrb, mis asub Mehhiko ja USA piiril.
Geograafiline asukoht.
Mehhikos asuv kõrbeosa paikneb California poolsaarel ja Sonora osariigis, Ameerika Ühendriikides asuv osa California ning Arizona osariigis.
Kõrbe pindala on ligikaudu 300 000 km².
Kasvukohatüüp.
Tegemist ei ole kõrbega tavainimese ettekujutuses (Sahara tüüpi viljatud liivaluited vms). Ka seda leidub Sonoras, kuid enamik kõrbest on kaetud suhteliselt rikka elustikuga.
Kõrbete sademetehulk võib varieeruda küllaltki suurtes piirides, jäädes enamasti siiski alla 200 mm aastas. Kui välja jätta külmakõrbed, ületab aurumine sademeid. Kõrbi iseloomustab temperatuuri aastase ja ööpäevase käigu suur amplituud, see on põhjustatud pidevast kõrgrõhkkonnast ja temperatuuri inversioonist, mis ei lase tekkida pilvkattel. Kõrbete taimestik on harjunud pideva vee puudujäägiga. Kõrbete ja poolkõrbete biomassi produktsioon pindala ühiku kohta on küll väike, kuid liigirikkus võib olla küllaltki suur, näiteks Austraalia kõrbete roomajate või Mehhiko kõrbete kaktuste puhul.
Elustiku mitmekesisus.
Kõrbetes ja poolkõrbetes võib kasvada palju erinevaid ja kuivade tingimustega kohanenud taimeliike. Rikkalikult võib esineda ka roomajaid, samuti on mitmetes kõrbetes kõrge endeemsuse aste, see tähendab, et paljud liigid esinevad vaid selles kindlas piirkonnas. Sonora kõrbes on endale elupaiga leidnud umbes 2500 taimeliiki. Sonoras kasvab arvukalt kaktuseid.
Ohud säilimisele.
Enamik ohtudest on seotud inimtegevusega. Salakütid, niisutuspõllumajandus, kariloomade pidamine, kahjuks ka liiga intensiivne turism.


Vigala vald.
Vigala vald on vald Rapla maakonnas.
Külad.
Araste - Avaste - Jädivere - Kausi - Kesu - Kivi-Vigala - Kojastu - Konnapere - Kurevere - Leibre - Läti - Manni - Naravere - Oese - Ojapere - Paljasmaa - Palase - Pallika - Päärdu - Rääski - Sääla - Tiduvere - Tõnumaa - Vaguja - Vanamõisa - Vana-Vigala - Vängla
Ajalugu.
20. detsembril 1990 muudeti Vigala külanõukogu Vigala vallaks ning sai omavalitsusliku staatuse.
Vaatamisväärsused.
Avaste mägi - Ilmandu-Sepa pärn - Jädivere hobupostijaam - Jädivere mõisapark - endine Jädivere Õpetajate Seminari hoone - Kivi-Vigala mõis - Kivi-Vigala vasallilinnuse vundament ja vallikraavide jäänused - Matthias Johann Eiseni mälestuskivi Oeses - Ojapere rippsild Velise jõel - Palase mägi - Pallika paljandid - Päärdu mõis - Vana-Vigala mõis - Vana-Vigala mõisa lehisealleed - Vana-Vigala Hirvepark ja mõisapark - Vana-Vigala ohvrihiis - Endine Vigala raudteejaamakompleks ja kunagised raudteelaste elamud Vana-Vigalas - Vigala Maarja kirik - Vängla vesiveski


Muslim.
Muslim ehk moslem on inimene, kes tunnistab islami usku ja järgib islami rituaale.
Maailma elanikkonnast moodustavad moslemid märkmisväärse osa. Tänaseks arvatakse maailmas elavat 1,1 miljardit moslemit ja see arv kasvab pidevalt.
Nimetus.
Erinevate täishäälikutega variandid tulenevad sellest, et sõnas "muslim" on täishäälikud nagu klassikalises araabia keeles, sõnas "moslem" nagu tänapäeva araabia kõnekeeltes.
Eesti keeles on kasutusel ka sõna "muhameedlane", kuid eesti moslemid ei soovita seda kasutada, sest sõnast võib jääda mulje, nagu moslemid kummardaksid Muḩammadit.
Harva kohtab ka pärsia keelest pärinevat nimetust "musulman".
Moslemite rühmitused.
Kaks põhilist moslemite ususekti on sunniidid ehk sunnamoslemid ja šiiidid ehk šiiad. Enamik moslemeid kuulub sunni sekti; šiiidid on ülekaalus Iraanis.


Eesti linnuste loend.
"Siin on loetletud Eesti linnuseid.


Haljala vald.
Haljala vald on vald Lääne-Virumaal.
Haljala vald piirneb idas Viru-Nigula ja Sõmeru, põhjas Vihula, läänes ja lõunas Rakvere ning Kadrina vallaga.
Külad.
Aaspere - Aasu - Aaviku - Auküla - Essu - Idavere - Kandle - Kavastu - Kisuvere - Kõldu - Kärmu - Lihulõpe - Liiguste - Pehka - Põdruse - Sauste - Tatruse - Vanamõisa - Varangu - Võle
Loodus.
Maastikuliselt jääb Haljala vald Kirde-Eesti lavamaa põhjapiirile. Põhjast lõunasse kulgeb läbi Haljala valla Selja jõe org.
Valdavad on leetjad liivmullad ja moreensed liivsavimullad, paasi kattev mullakiht võib olla küllalt õhuke. Maavaradest on olemas kohaliku tähtsusega liiva- ja kruusavarud. Kaitse alla on võetud Kisuvere allikas, Aaspere, Essu, Kandle ja Kavastu park, Vanamõisa männik ja park ning Võle rändrahn.
Ajalugu.
Haljala valla territooriumilt on pärit mitmeid keskmise ja noorema kiviaja muistisi. Muinasaja lõpul kuulus piirkond Rebala ("Repel") muinaskihelkonda, mis hõlmas kogu Loode-Virumaa. Muinasaja lõpusajanditest pärineb ka praegusest Haljala alevikust u 8 km kaugusel asuv Varangu Veskikantsi nimeline linnus. Pärast Virumaa vallutamist taanlaste poolt 13. sajandi algul jagunes Rebala kaheks kihelkonnaks - Haljalaks ja Kadrinaks. Taani hindamisraamat (1241) mainib juba Haljala ("Halelæ") kihelkonda ning selle 35 küla, millest suurim oli Selja 45 adramaaga.
Haljala asus tollal oluliste Tallinnast itta ning Toolsest läbi Rakvere lõunasse viivate teede ristumiskohas ning oli ka teatud määral sõjaline tugipunkt kui Rakvere ordulinnuse eelpost. Sellest annab tunnistust 15.-16. sajandil ehitatud kiriku kaitse-ehituslik iseloom. 15. sajandil eraldus Haljalast omaette kihelkonnaks Rakvere, naaberkihelkonnad olid veel Kuusalu, Kadrina ja Viru-Nigula. Tollases Haljala kihelkonnas asusid olulised sadamad Toolse ja Vergi, küllalt tihedad olid sidemed Soomega. Nn sõbrakaubandus kestis veel Teise maailmasõjani.
19. sajandil tekkis seoses pärisorjuse kaotamisega Haljala kihelkonna 18 mõisa baasil 18 valda kui talurahva omavalitsusüksust. 1893 ühendati need kolmeks suuremaks - Aaspere, Vihula ja Varangu (Maria). 1917. aastal moodustati Haljala vald, organiseeriti 1939. aasta valdade reformiga uueks Haljala vallaks ja likvideeriti 1950. Praeguse Haljala valla (alates 1992) territoorium kattub nõukogudeaegse Haljala külanõukogu omaga.
2009. aastast on vallavanem Leo Aadel.
Kultuur.
Haljala vallas on sündinud astronoom Georg Thomas Sabler (1810-1865), arheoloog Herbert Voldemar Johanson (1884 -1964) ja lastekirjanik Alide Dahlberg (1891-1981); pikki aastaid elas siin kirjanik Osvald Tooming (1914-1992).
Gooti stiilis Haljala Mauritiuse kirikus asub mitu kunstimälestist, sh Johann Valentin Rabe valmistatud barokkstiilis kantsel (1730) ning 17. sajandi õlimaal "Püha õhtusöömaaeg".
Välislingid.
Haljala vald


Kadrina vald.
Kadrina vald on Lääne-Virumaa haldusüksus.
Külad.
Ama, Arbavere, Hõbeda, Härjadi, Jõepere, Jõetaguse, Kadapiku, Kallukse, Kihlevere, Kiku, Kõrveküla, Lante, Leikude, Loobu, Läsna, Mõndavere, Mäo, Neeruti, Ohepalu, Orutaguse, Pariisi, Põima, Ridaküla, Rõmeda, Salda, Saukse, Tirbiku, Tokolopi, Udriku, Uku, Undla, Vaiatu, Vandu, Viitna, Vohnja, Võduvere, Võipere


Laekvere vald.
Laekvere vald on vald Lääne-Virumaal.
Asustus.
Vallas on Laekvere alevik ja 18 küla (sulgudes elanike arv 20. 04. 2006): Alekvere (26), Arukse (27), Ilistvere (5), Kaasiksaare (37), Kellavere (8), Luusika (0), Moora (141), Muuga (276), Paasvere (209), Padu (49), Rahkla (172), Rajaküla (78), Rohu (68), Salutaguse (29), Sirevere (22), Sootaguse (2), Vassivere (36), Venevere (169).


Vana Testament.
Vana Testament on kristliku Piibli esimene osa, mis on kirjutatud enne Jeesuse sündimist.
Vana Testamendi koosseis.
Protestantlik Vana Testament koosneb samadest raamatutest mis Tanah, kuid raamatute järjekord ja numeratsioon on teistsugused. Protestantide Vanas Testamendis on 39 raamatut, Tanahis aga moodustavad samad tekstid 24 raamatut. Asi on selles, et Tanahis arvatakse Saamueli raamatud üheks raamatuks, Kuningate raamatud üheks raamatuks ja Ajaraamatud üheks raamatuks, 12 väiksemat prohvetit on pandud kokku üheks raamatuks ning ka Esra ja Nehemja on liidetud üheks raamatuks.
Katoliku kirik, õigeusu kirik ja vanad oriendikirikud arvavad Vana Testamendi koosseisu täiendavaid raamatuid, mida nad nimetavad deuterokanoonilisteks raamatuteks. Protestandid arvavad need raamatud kaanonist välja, pidades neid apokrüüfideks. Need raamatud põhinevad Septuagintal, heebrea Piibli tõlkel kreeka keelde, mis oli varakristlaste seas laialt käibel ja mida Uues Testamendis isegi tsiteeritakse.
Vana Testamendi keel.
Vana Testament on kirjutatud heebrea keeles, üksikud osad (Jr 10:11; Es 4:8–6:18, 7:12,26; Tn 2:4–7:28) on kirjutatud aramea keeles. Heebrea keel oli Palestiinas vanal ajal laialdaselt kasutusel, hiljem asendus see pikkamisi aramea keelega. Jeesuse eluajal oligi aramea keel igapäevaseks kõnekeeleks, tõenäoliselt ka Jeesuse emakeeleks.
Vana Testamendi ajaloolisus.
Vana Testament on tähtis ajalooallikas Vana-Idamaade kultuuride ajaloo- ja keeleteadlastele.
Mitmed arheoloogid väidavad, et paljud Vana Testamendi jutustused, sealhulgas tähtsad kroonikad Aabrahami, Moosese, Saalomoni ja teiste kohta, on tegelikult koostatud kirjutajate poolt alles 7. sajandil eKr, et õigustada monoteistlikku usku Jahvesse.
Arheoloogid pole naabermaadest Egiptusest ja Assüüriast, kus on palju kirjalikke allikaid, mingeid kirjutisi Piibli jutustustest ega selle peategelastest, mis pärineksid ajast enne 650 eKr. Teised arheoloogid on leidnud tõendeid, mis kinnitavad Piibli jutustusi, kuigi puuduvad kirjutised, mis juutide lugusid otseselt ümber jutustaksid.
Väljend "Vana Testament".
Väljend "Vana testament" on tõlge ladinakeelsest väljendist "Vetus Testamentum", mis omakorda on tõlge kreeka väljendist "hē Palaia Diathēkē" 'Vana Leping (Testament)'. Kristlased nimetavad nende raamatute kogumit Vanaks Testamendiks, sest nad usuvad Heebrea kirja põhjal, et alates Jeesuse Kristuse tulemisest kehtib Jumala ja inimkonna vahel uus leping.
Judaistid ei tunnista Uut Testamenti ega Tanahi nimetamist Vanaks Testamendiks, kuigi paljud neist peavad Jeesust ajalooliseks isikuks ning isegi ühe tanna õpilaseks.


Toora.
Toora (heebrea: תורה ("tora") 'õpetus') on Viie Moosese raamatu koondnimetus (vrd pentateuh). Judaismi kanoonilise kirjavara alusteos, usuõpetuse pärimuslikkuse seaduse lähtealus. (Ülekantult kogu Vana Testament, ka kogu juudi usuline kirjavara, nn Seaduse raamatud).
a) 12-25p Aabrahami, b) 26-36p Jaakobi, c) 37-50p Joosepi lood.
25-40 seadus: a) 21-23 Lepingu raamat
c) 25-40 Eeskirjad preestriameti, ohvrite ja usukommete kohta.
b) 11-15 Puhtuse seadus. d) 16 (23. 25) Pühade kord e) 17-26 Pühaduse seadus f) 27 tõotused.
24-31 Mitmesugused eeskirjad c) 10-14. 20-24 32. 33 kõrbeteekonna sündmused...
"Septuaginta" (LXX) on Vana Testamendi tõlge kreeka keelde diasporaa (hajala) juutidele. Toora tõlgiti 3. sajandil Egiptuses, ülejäänud tekstid lisandusid hiljem.


Pentateuh.
Pentateuh (on kasutatud ka vormi "pentateuk" 'viie kirjakeeriku raamat'; kr: "pentateuchos") ehk viisraamat ehk Toora on Piibli esimese viie Moosese raamatu kreekakeelne koondnimetus.


Rakke vald.
Rakke vald on vald Lääne-Virumaal.
Vald on oma praegusel kujul tekkinud 8. augustil 1945 Rakke külanõukoguna. Vallaks nimetati ta 9. aprillil 1992.
Asustus.
Vallas on 1 alevik ja 30 küla.
Külad.
Ao - Edru - Emumäe - Jäätma - Kaavere - Kadiküla - Kamariku - Kellamäe - Kitsemetsa - Koila - Koluvere - Kõpsta - Lahu - Lammasküla - Lasinurme - Liigvalla - Mõisamaa - Mäiste - Nõmmküla - Olju - Padaküla - Piibe - Räitsvere - Salla - Sootaguse - Suure-Rakke - Tammiku - Villakvere - Väike-Rakke - Väike-Tammiku
Loodus.
Vald paikneb Endla looduskaitseala kirdepiiril ja Pandivere kõrgustiku lõunaserval, siin asub ka Emumägi 166,5 m.
Rakke raudteejaamast umbes poolteist kilomeetrit kagu pool asub pika seljandiku kõrgeimas osas (132,9 m) Rakke linnamägi vaatetorniga (endine suusahüppetorn). Linnamäest põhja poole jätkub järskude orgude ja ümmarguste kuplitega seljandik — Rakke mäed. Voortest on kõrgeim ja silmapaistvaim Edru voor (133m, suhteline kõrgus 40m) Rakkest lõuna pool.


Rakvere vald.
Rakvere vald on Lääne-Virumaa haldusüksus. Ta piirneb Haljala, Sõmeru, Vinni, Tamsalu ja Kadrina valla ning Rakvere linnaga.
Valla pindala on 127,7 km². Elanikke on 01.01.2010 seisuga 2228 inimest.
Vallamaja asub Rakvere linnas aadressil Vallikraavi 8.
Vallas ilmub ajaleht Valla Sõnumid.
Asustus.
Rakvere vallas on Lepna alevik ja 19 küla.
Külad.
Arkna, Eesküla, Järni, Karitsa, Karivärava, Karunga, Kloodi, Kullaaru, Kõrgemäe, Lasila, Levala, Mädapea, Paatna, Päide, Taaravainu, Tobia, Tõrma, Tõrremäe, Veltsi.
Sõprussidemed.
Koostööleping Sandvikeni vallaga Rootsis on sõlmitud 14. detsembril 1998.
Sõprus- ja koostööleping Tervete vallaga Lätis on sõlmitud 15. novembril 2002.


Wilken von Endorp.
Wilken von Endorp (ka "Wilhelm von Nindorf", "Willeken von Schurborg", "Villikn de Endorp") (surnud 26. märtsil 1287), ja Liivimaa ordumeister 1281-1287.
Endorp pärines Bremeni peapiiskopkonnast Nindorfist. Tema suguvõsa kuulus ministeriaalide hulka.
Sõdis korduvalt leedulaste, semgalite ja žemaitidega. Wilken von Endorp andis 1283 aastal Viljandile linnaõigused ning tema valitsusajal ehitas Liivi ordu Valmiera, Burtnieki ja Trikāta linnused.
Wilken von Endorp langes 1287 lahingus semgalite vastu (Garoza lahing).


Rägavere vald.
Rägavere vald on vald Lääne-Virumaal.
Asustus.
Vallas on järgmised külad: Aasuvälja, Kantküla, Kõrma, Lavi, Miila, Mõedaka, Männikvälja, Nurkse, Nõmmise, Põlula, Sae, Uljaste, Ulvi ja Viru-Kabala.


Saksi vald.
Saksi vald on endine vald Lääne-Virumaal, Lääne-Virumaa ja Järvamaa piiril. Vallal oli ühine piir Tapa linna, Kadrina valla, Tamsalu valla ja Järvamaaga.
Valla asus 14 küla: Moe, Saiakopli, Nõmmküla, Piilu, Karkuse, Näo, Vahakulmu, Kiku, Pariisi, Saksi, Imastu, Loksu, Lokuta, Salda.
Ajalugu.
Saksi vald kujunes välja 1938. aastaks, kuid 1938. aasta haldusreformi ja maakondade piiride muutmise tagajärjel vald tükeldati ning erinevad osad liideti Undla, Assamalla ja Ambla valdadega.
1944. aastal moodustati taas Saksi vald ning 1949. aastal struktureeriti see ümber Saksi külanõukoguks endistes piirides. Saksi külanõukogu tegutses kuni 1982. aastani, mil külanõukogude ühendamise käigus Saksi külanõukogu kaotati.
Pärast taasiseseisvumist kinnitati Saksi valla staatus 1. aprillil 1991. a, seejärel aga likvideeriti 1. novembril 1992. aastal. Praegusel kujul taastati Saksi vald taas 1. septembril 1993. aastal.
Valla liitumine ja likvideerumine.
2005. aastal liitus enamik vallast koos Tapa linna ja Lehtse vallaga uueks Tapa vallaks, välja arvatud Kiku, Pariisi ja Salda külad, mis liitusid Kadrina vallaga.


Koigi valla vapp.
Koigi valla vapp on Järva maakonnas asuva Koigi valla vapp.
Vapp on kinnitatud 12. mail 1995.
Vapi kirjeldus.
Vapikilp on pikuti poolitatud, vasak pool on kuldne, parem roheline. Vapi keskel asub nelja astme ja noolekujulise tuulelipuga müüritud astmikfrontoon, mille pooled on alusväljadega võrreldes vastandvärvi (vasak pool roheline ja parem kuldne). Vapi vasakul väljal on veel roheline kuusk ja paremal väljal kuldne viljapea.
Põhjendus.
Tuulelipuga astmikfrontoon meenutab paikkonna üht silmapaistvamat ehitist – Koigi meiereihoonet. Meiereiga seonduvad kohalikele inimestele karjandus, piimandus ja ühistegevus. Tuulelipp sümboliseerib progressi. Viljapea ja kuldne kilbipool viitavad põllundusele kui teisele elanike põhilisele elatusallikale. Kuusk ja roheline kilpipool osutavad valla maa-alal asuvatele metsadele ja nendega seotud majandustegevusele.
Välislink.
Vapp


Sõmeru vald.
Sõmeru vald on vald Lääne-Virumaal.
Asustus.
Vallas on Sõmeru, Näpi ja Uhtna alevikud ning 28 küla: Aluvere, Andja, Aresi, Jäätma, Kaarli, Katela, Katku, Kohala, Kohala-Eesküla, Koovälja, Muru, Nurme, Papiaru, Rahkla, Raudlepa, Raudvere, Roodevälja, Rägavere, Sooaluse, Sämi, Sämi-Tagaküla, Toomla, Ubja, Ussimäe, Vaeküla, Varudi-Altküla, Varudi-Vanaküla, Võhma.
Ajalugu.
Enamiku praeguse Sõmeru valla territooriumil asuvate külade ajalugu ulatub muinasaega.
1241. aastal koostatud “Taani hindamisraamatus” on nimetatud Aluvere ("Alouerae"), Andja ("Adnjias"), Kohala ("Tolks"), Rägavere ("Rakkeura"e), Sõmeru ("Someruerae"), Sämi ("Semis"), Ubja ("Ubias"), Uhtna ("Octinus"), Vaeküla ("Wayküll"), Võhma ("Vemais"), Varudi ("Waradas") külasid.Varudi küla oli oma 45 adramaaga üks suurematest küladest Põhja-Eestis.
Sõmeru valla maadel ei olnud oma kihelkonnakirikut, külad jagunesid kolme kirikukihelkonna – Viru-Nigula, Viru-Jaagupi, Rakvere kihelkonna vahel.
1890. aastal moodustati ühendatud vallakohtu ringkonnad ja 14. oktoobril 1891. aastal moodustati endise Eestimaa kubermangu Rakvere (Viru) kreisi maadest ja täiendavalt Sõmeru vallast ("Neu-Sommerhusen"), Kaarli vallast ("Alt-Sommerhusen"), Arkna vallast (Arknal), Kohala vallast, Uhtna vallast ühendvald, mis kandis sama nimetust kui asutatud vallakohtu ringkond: “"Sommerhusen"”- Sõmeru vald, mida algusaastatel nimetati ka Kaarli vallaks. “Sõmeru” ja “Kaarli” valla nimetust kasutati paralleelselt ka hilisemal ajal. Eestimaa kubermangu Talurahva asjade Komissari Rakvere jaoskonna korraldusel kuulutat valla moodustamisets Eestimaa Kubermangu Teatajas nr 3 16. jaanuaril 1892.a. Tolleaegne vallamaja asus Koovälja külas Kohala tee ääres.
Aastatel 1938-1939 viidi Eestis läbi ulatuslik valdade haldusterritoriaalne reform, mille tulemusel vähenes valdade arv neljandiku võrra.
1945. aastal moodustati külanõukogud, Kaarli Küla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee alustas tegevust 2. oktoobril 1945. aastal, olles esialgu kuni 1950. aastani koos Uhtna ja Kohala külanõukoguga veel Sõmeru valla alluvuses, ajani mil likvideeriti maakonnad ja vallad ning moodustati rajoonid. 1. oktoobrist 1950 läks Kaarli külanõukogu Rakvere Rajooni TSN TK alluvusse.


Tamsalu vald.
Tamsalu vald on vald Lääne-Virumaal.
Asustus.
Aavere,
Järsi,
Kadapiku,
Kursi,
Loksa,


Vihula vald.
Vihula külas asub pühapaik Vihula hiiering.
Vihula vald on vald Lääne-Virumaal.
Asustus.
Vallas on Võsu alevik ja 52 küla, neist suuremad Käsmu, Palmse, Võsupere, Vergi, Vihula ja Annikvere.
Teised külad: Aasumetsa, Adaka, Altja, Andi, Eisma, Eru, Haili, Ilumäe, Joandu, Kakuvälja, Karepa, Karula, Kiva, Koljaku, Koolimäe, Korjuse, Kosta, Lahe, Lauli, Lobi, Metsanurga, Metsiku, Muike, Mustoja, Natturi, Noonu, Oandu, Paasi, Pajuveski, Pedassaare, Pihlaspea, Rutja, Sagadi, Sakussaare, Salatse, Tepelvälja, Tidriku, Tiigi, Toolse, Tõugu, Uusküla, Vainupea, Vatku, Vila, Villandi ja Võhma.
Loodus.
Vihula vallas asub Eesti põhjapoolseim saar Vaindloo saar koos Vaindloo tuletorniga. See on kivine ja madal saar Soome lahes. Suurem osa valla territooriumist jääb Lahemaa rahvuspargi aladele. Lisaks on vallas veel ka Selja maastikukaitseala Selja jõe oru ning Toolse maastikukaitseala mandri-Eesti ainsa soostunud tammiku kaitseks.


Vinni vald.
Vinni vald on vald Lääne-Virumaal.
Asustus.
Vallas on 5 alevikku ja 37 küla.
Alevikud.
Pajusti, Roela, Tudu, Vinni, Viru-Jaagupi.
Külad.
Alavere, Allika, Anguse, Aravuse, Aruküla, Aruvälja, Inju, Kadila, Kakumäe, Kannastiku, Karkuse,Kaukvere, Kehala, Koeravere, Kulina, Küti, Lepiku, Lähtse, Mõdriku, Mäetaguse, Nurmetu, Obja, Palasi, Piira, Puka, Rasivere, Ristiküla, Rünga, Saara, Soonuka, Suigu, Tammiku, Vana-Vinni, Veadla, Vetiku, Voore, Võhu.
Vaatamisväärsused.
Mõdriku mõisa pargis asub Täkusammas.


Viru-Nigula vald.
Viru-Nigula vald on vald Lääne-Virumaal.
Külad.
Aasukalda - Iila - Kabeli - Kaliküla - Kanguristi - Kiviküla - Koila - Kunda küla - Kurna - Kutsala - Kuura - Letipea - Linnuse - Mahu - Malla - Marinu - Metsavälja - Nugeri - Ojaküla - Paasküla - Pada - Pada-Aruküla - Pikaristi - Pärna - Samma - Selja - Siberi - Simunamäe - Toomika - Tüükri - Unukse - Varudi - Vasta - Villavere - Võrkla


Väike-Maarja vald.
Väike-Maarja vald on omavalitsus Lääne-Virumaal.
Alevikud.
Väike-Maarja - Kiltsi - Simuna
Külad.
Aavere - Aburi - Avanduse - Avispea - Ebavere - Eipri - Hirla - Imukvere - Koonu - Kurtna - Kännuküla - Kärsa - Käru - Liivaküla - Määri - Müüriku - Nadalama - Nõmme - Orguse - Pandivere - Pikevere - Pudivere - Raeküla - Raigu - Rastla - Triigi - Uuemõisa - Vao - Varangu - Vorsti - Võivere - Äntu - Ärina


Eesti riigiametid.
Riigiametid


Vasknarva ordulinnus.
Vasknarva ordulinnus oli linnus Ida-Viru maakonnas, Alajõe vallas, Vasknarva külas.
Vasknarva linnus (saksa "Neuschloss" alamsaksa "Nyslot", "Nieslot", vene "Сыренец") oli Liivi ordu Vasknarva foogtkonna keskus ja ka foogti residents.
Peipsi järve ja Narva jõe veeteed kontrollima määratud linnuse rajas 1349. aastal ordumeister Goswin von Herike, kuid pihkvalased hävitasid selle samal aastal toimunud sõjakäigu ajal.
1427–1442 aastal ehitas Liivi ordu linnuse endisele kohale uuesti üles. Linnust kutsuti Vastne-Narva, alamsaksa keeles Nyslot. Linnusehoone oli ehitatud paekivist ning seinte paksus oli 2,6–3,6 meetrit. Arvatavasti oli majalinnus omakorda ümbritsetud ringmüüriga. Elamiseks ettenähtud kolmekorruseline majalinnus pindalaga 345 m² oli suurte akende ja müürisiseste treppidega hoone, mis olevat olnud 12 meetri kõrgune, 23 meetrit pikk ja 15 meetrit lai.
Vasknarva foogtkonna keskusena oli linnusel suur tähtsus Liivimaa kaitsmisel.
Laagerkastelli müüride ja ümartornide praeguseks säilinud jäänused pärinevad tõenäoliselt 15. sajandi II veerandist. Need on juba selgelt kohandatud tulirelvadele. Tornid läbimõõduga 12–12,5 m. asusid pikliku põhiplaaniga ringmüüri loode- ja kagunurgas, põhjamüüris asuvat väravat kaitses spetsiaalne väravhoone. Algne majalinnus jäi kagutorni lähedusse idamüüri äärde.
Liivi sõja käigus sai linnus tugevasti kannatada, kuid ta taastati 17. sajandi alguseks. Linnust mainiti 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle. Juba sama sajandi lõpul pidi linnus olema aga kas hüljatud või purustatud, sest Põhjasõja ajal seda enam ei kasutatud.
Vasknarva linnuse varemed asuvad Narva jõe vasakul kaldal, kohal, kus vastaskaldal Trooja oja jõkke suubub.
Kirjandus.
"Abbildungen der livländiscen burgen im album des Marquis Paulucci".
Raamat on välja antut Läti ajaloo instiituudi poolt. Ieva Ose Riga 2008


Eesti kõrgkoolide loend.
Eesti kõrgkoolide loend loetleb Eesti endisi ja praegusi kõrgkoole.
Viited.
Kõrgkoolid


Brainfuck.
Brainfuck on programmeerimiskeel, mille lõi Urban Müller eesmärgiga kirjutada maailma kõige väiksem kompilaator. Loomulikult vajas selline kompilaator ka maailma väikseimat programmeerimiskeelt, milleks saigi Brainfuck.
Urban Mülleril õnnestus kirjutada Amiga OS 2.0-le kompilaator, mis oli vaid 200 baidi suurune. Brian Raiter kirjutas Linuxile kompilaatori, mis saavutas suuruse 171 baiti. Brainfucki kompilaatoreid ja interpretaatoreid on eri autorid kirjutanud paljudes keeltes. Eriti tasub ära märkida Brainfucki interpretaatoreid, mis on kirjutatud Brainfuckis. Eeskätt Daniel B. Cristofani kirjutatud
Brainfucki interpretaator.
Tegu on väga lihtsa C++ programmiga, mis näitab Brainfucki koodi väljundit seda kompileerimata.


Aškenazi juudid.
Aškenazi juudid on Kesk-Euroopa juudid, kes elasid/elavad Saksamaal, endise Austria-Ungari ja Poola-Leedu riigi aladel Poolas, Valgevenes, Ukrainas ja Leedus.
Praegusel ajal elavad aškenazi juudid põhiliselt Ameerika Ühendriikides ja Iisraelis.
Aškenazi juutide traditsiooniline keel on jidiš. Tänapäeval on nad valdavalt teistele keeltele üle läinud.
Ajalugu.
Mitmete maailma allikate ja ka juutide endi allikate alusel moodustavad praegu kuni 90% maailma juutidest just aškenazi juudid.


Esseenid.
Esseenid olid väike (mõni tuhat liiget) ja kinnine judaistlik usulahk Palestiinas 2. sajandil eKr. Nad elasid maailmast eraldatuna kõrbe rajatud kloostrites.
Esseenide vaated on tugevasti mõjutanud varast kristlust.


Haskala.
Haskala (heebrea keeles: השכלה) on 18. sajandi lõpul tekkinud juudi religioosne valgustusliikumine, ilmaliku hariduse pooldajad, pooldasid juutide kultuurilist lähenemist teistele rahvastele.


Saduserid.
Saduserid oli juudi preesterkonna aristokraatlik usulis-poliitiline rühmitus 2. sajandil eKr kuni 70 pKr. Nad juhtisid templiteenistust, tunnistasid järgimisväärseks vaid Toorat, eitasid hilisemat suulist pärimust ("Suulist Seadust"), ei uskunud igavest elu ega oodanud messiat.


Sefaradi juudid.
Sefaradi juudid on Hispaaniast ja Portugalist aastail 1492–1497 välja aetud juudid (keeldusid ristimisest). Asusid ümber Põhja-Aafrikasse, Itaaliasse ning Osmanite riigi aladele. Nende peamiseks keskuseks sai Saloniki.
Hiljem on nad asunud Serbiasse, Bulgaariasse, kuid ka Süüriasse ning Palestiinasse.
Sefaradi juutide kõnekeeleks on hispaania keelele lähedane ladiino keel ehk espanjool.
Enne Teist maailmasõda oli neid umbes 1,5 miljonit ja praegu on nende osakaal Iisraeli juutide hulgas ligi 19-26% (ligi 1,1-1,5 miljonit inimest).


Hassiidid.
Hassiidid (heebrea keeles "hasidim" ('vagad'), aramea keeles "chasidajja", kreeka keeles "Asidaioi") on juudi religioosne liikumine.
Hassiidid antiikajal.
Hassiidid olid umbes 334 eKr – 152 eKr eksisteerinud juudi usuline rühmitus. Nad olid hellenismi ja rahva religioosse segunemise vastu, pöördusid Toora seaduse range täitmise poole ("tegid aia ümber seaduse"). Moosese seadusele lisasid nad kommentaarid ehk eestipäraselt käsuõpetuse. Jumala käskude täitmiseks koostati eeskirjakogu, mis kaitsesid seadust, kuid kes neid rikkus, ei olnud veel seadust rikkunud (Mk 7,13). Hassiidide järeltulijad on variserid ja Qumrani esseenid.


Talmud.
Talmud on judaismi pärimuste kogu 5. sajandist eKr.
Hbr "lameid" = õpetus. Talmud on kirjatundjate ehk rabide koostatud Toora juurde kuuluv pärimus.
Selle koostamine jõudis lõpule 450. aastatel. Talmudis on seletused ja juhised mitmesuguste elusituatsioonide jaoks, mh jumalateenistuse ja judaistlike pühade pidamiseks. See on kogumik "esivanemate pärimusest", millele ka Uues Testamendis viidatakse.
Osad Mišna, Gemara. On leitud: Babüloonia Talmud, Jerusalemma Talmud.


Husqvarna.
Husqvarna ("Husqvarna AB") on aia-, metsa- ja haljastustehnikat tootev Rootsi ettevõte, mis arenes välja Huskvarna relvatehasest. Firma kuulus aastatel 1977–2006 Electrolux Groupile.
Firma aktsiad on noteeritud Stockholmi börsil.


Sünagoog.
Sünagoog (kreeka keeles συναγωγή "synagogé", tuleb heebrea keelest בית כנסת ja tähendab kogunemis(ruum)i) on judaistide pühakoda.
'Sünagoog' on kreeka sõna, mis tähendab kogunemiskohta. Sünagoog on koguduse elu keskus.
Esimene sünagoog asutati Paabeli hajalas (Ps 74:8 kus EPS 1999 a tõlge on kogudusekoda).
Pärast Jeruusalemma templi hävitamist keskendub jumalateenistuslik elu sünagoogides (spetsiaalses teenistusmajas) peetavatele kogunemistele. Sünagoogiteenistuse läbiviimiseks on vaja kümne mehe kohalolu. Sünagoogi vaimulikeks on rabid. Sünagoog on pigem kool kui palvela.


Rabi.
Rabi on juudi õpetaja üldnimetus.
Sõna tuleb heebrea keelest "rabbi" (minu õpetaja). Rabi on kirjatundja, kest tundis Toorat ja Talmudi. On autoriteet õiguse küsimustes.


Õsõkköl.
Õsõkköl (kirgiisi "Ысыккөл") on väljavooluta järv Aasias Kõrgõzstanis Tian Shani mäestikus.
Õsõkköl on 182 km pikk ja 60 km lai. Järve pindala on 6236 km². See asub 1606 meetri kõrgusel merepinnast. Mahult (1738 km³) on see maailma 10. järv ja sügavuselt (668 m) maailma 5. järv. Õsõkköli keskmine sügavus on 279 m.
Järve kaldajoone pikkus on 688 km ja valgla pindala 15 844 km².
Õsõkköl on kergelt soolane (6‰) ega jäätu talvel, toitub lumesulamisveest.
Nõukogude Liidu päevil oli Õsõkköl (venekeelse nimega "Issõk-Kul") tuntud kuurortpiirkond. Järve kaldal oli hulgaliselt sanatooriume ja puhkekodusid.
1970. aastail introdutseeriti järve sevani lõhet, mis elas enne ainult Armeenias Sevani järves. Seetõttu on sevani lõhel head võimalused väljasuremisest pääseda.


Usund.
Usund on laiemas mõttes religiooni sünonüüm.
Kitsamas mõttes on usund religioosne süsteem, mis on omane teatud rahvusele, kultuurile või sotsiaalsele rühmale.
Usundeid eristatakse ka selle järgi, mida usaldatakse, usutakse. Sellise arusaama järgi on kõik inimesed usklikud, ainult usu kese (see, mida usutakse) on erinev: musta kassi, autot, raha, tööd, abikaasat, parteid, riiki, UFOsid, tähti, Jumalat.
Usundite klassifikatsioone on erinevaid: monoteistlikud ja polüteistlikud usundid, maailmareligioonid ja rahvausundid jne.
Statistika.
Maailma levinuimate usundite järgijate arv


Reinkarnatsioon.
Reinkarnatsioon (ladina "re" 'taas'+ "incarnatio" 'kehastumine') on taassünd ehk ümbersünd, eestipäraselt "hingede rändamine" (metempsühhoos) - kontseptsioon, mille järgi inimese hing keha surma järel sünnib (pärast võimalikku vahepausi ja kohtumõistmist) uude kehasse. Budismi aluseks on püüdlus vabanemiseks taaskehastumiste ringist ehk sansaarast. Reinkarnatsiooni tunnistab ka hinduism, vähemal määral on seda aegade jooksul aktsepteerinud nt konfutsianism ja taoism. Hingede ümbersünd on keskne teema, mille ümber on struktureeritud Platoni õpetus ideededest ehk ideaalsetest vormidest.
Reinkarnatsiooniga on seotud ka inkarnatsiooni (kehastumise ehk lihakssaamise) mõiste. Näiteks on kristluses arusaam, et transtsendentne Jumal inkarneerus inimesena Jeesuses. Traditsioonilised monoteistlikud doktriinid (judaism, katoliiklus, õigeusk, protestantism, islam) siiski reinkarnatsiooni ei tunnista, ehkki 20. sajandi algusest peale on uuemad usuliikumised (nt teosoofia ja New Age) avaldanud sellesuunalist survet.


Sefarad.
"Ja Iisraeli laste vangiviidud vägi, kes on kaananlaste seas Sareptani, ja Jeruusalemmast vangiviidud, kes on Sefaradis, pärivad Lõunamaa linnad."


Sintoism.
Sintoism ehk šintoism ehk šinto ehk "shinto" (jaapani keeles 神道; "shintō" 'kamide tee, jumalate tee') on Jaapani ajalooline rahvusreligioon, mis kuni Teise maailmasõja lõpuni oli ka riigiusund.
Praegu sintoism enam Jaapani riigiusund ei ole ning mõned praktikad ja õpetused, mis sõja ajal olid väga olulised, on jäänud unarusse, mõned aga on kaotanud religioosse tähenduse (näiteks ennustamisviis "omikuji").
Ajalugu.
Sintoismi algus on kadunud aegade hämarusse, kuid paistab, et see tekkis Jōmoni perioodi lõpul. Tänapäeva jaapanlaste esivanemate kohta on hulk teooriaid. Need ulatuvad teooriatest, mille kohaselt jaapanlased on sisse rännanud Kesk-Aasiast või Indoneesiast, mida pooldab enamik uurijaid, kuni spekulatsioonini, mis seostab jaapanlasi Iisraeli kümne kadunud suguharuga.
Tõenäoliselt oli pärast tänapäeva jaapanlaste varaseimate esivanemate saabumist igal suguharul ja piirkonnal oma jumalate ja rituaalide kogum, millel puudub omavaheline formaalne seos. Pärast praeguse Jaapani keisri esivanemate tulekut võimule teiste rühmade üle said nende esivanematejumalad juhtkoha teiste rühmade jumalate suhtes, kuigi säilisid ka teised süsteemid.
Kui 5. sajandil hakati kirjutama ja 6. sajandil tuli Jaapanisse budism, mõjutas see sügavalt sintoistlike uskumuste ühtlustatud süsteemi. Lühikese ajaga kirjutati "Kojiki" (712) ja "Nihongi" (720), kompileerides olemasolevad müüdid ja legendid ühtlustatud jutustusse ("vaata artiklit Jaapani mütoloogia"). Nende jutustuste kirjapanemisel oli kaks eesmärki. Esiteks taheti jutustuste algelisusest lahti saada ning tuua nendesse taoistlikke, konfutsianistlikke ja budistlikke motiive, et hiinlastele muljet avaldada. Jaapanlasi heidutas hiinlaste selgelt kõrgem kultuur ja nad lootsid luua teose, mis suudaks sellega võistelda. Teiseks pidid need aitama legitimeerida Jaapani keisrite võimu, mis tugines müüdile põlvnemisele päikesejumalannast Amaterasust. Suur osa praegusest Jaapani maa-alast oli vaid osaliselt keisrikoja kontrolli all ja võistlevad etnosed (sealhulgas võib-olla ainude esivanemad) sõdisid jätkuvalt jaapanlaste sissetungi vastu. Mütoloogiaantoloogiad, nagu ka luuleantoloogiad ("Man'yōshū" ja teised), olid mõeldud keiserliku perekonna väärtuslikkusega ning jumaliku valitsemismandaadiga teistele muljet avaldama.
Jaapanisse tulnud budismi võttis õukond kiiresti omaks. Nüüd oli neil tarvis seletada lahknevusi jaapani algupäraste uskumuste ja budismi õpetuse vahel. Ühe õpetuse järgi on kamid üleloomulikud olendid, kes ei ole veel väljunud sünni ja taassünni ahelast. Kamid sünnivad, elavad, surevad ja taassünnivad nagu kõik teisedki olendid karmatsüklis. Kamid etendavad siiski erilist osa, kaitstes budismi ja võimaldades selle kaastundlikel õpetustel õitseda.
Sellele seletusele heitis hiljem väljakutse Kūkai, kes pidas kamisid buddhade kehastusteks. Näiteks seostas ta Amaterasu Vairotšanaga (jaapani keeles 'Suur Päikesebuddha'. Tema meelest tähendas "kami" sama mis "buddha".
Budism ja sintoism kooseksisteerisid ning sulandusid kokku "shinbutsu shugoks ja Kūkai vaated domineerisid kuni Edo perioodi lõpuni. Sel ajal tärkas taas huvi Jaapani-uuringute ("kokugaku") vastu, mis võis olla tingitud Jaapani sulgemisest välismaalastele. 18. sajandil püüdsid mitmed Jaapani õpetlased, eriti Motoori Norinaga, "ehedat" sintoismi välismõjudest puhastada. See ei õnnestunud kuigivõrd, sest juba "Nihongis" oli osa mütoloogiat ilmselt laenatud hiina õpetustest. Näiteks loojajumalusi Izanamit ja Izanagit võrreldi "yini ja "yang'"iga. Ent see katse tõi Meiji perioodil, mil sintoism ja budism lahutati ("shinbutsu bunri"), kaasa riigisinto tekke.
Meiji perioodil sai sintoism Jaapani riigiusundiks ning selle kombineerimine budismiga põlustati. Sel ajal leiti, et sintoism on tarvilik riigi ühendamiseks keisri ümber, et riiki moderniseerida nii kiiresti kui võimalik. Suurte lääne sõjalaevade saabumine ja šogunaadi kokkuvarisemine veensid paljusid, et riigi säilimiseks on tarvis jõud ühendada välisriikide relvajõudude vastu. Nii edendati šintoismi abil keisri- ja impeeriumikultust ning šintoism eksporditi ka vallutatud aladele (Hokkaidō, Korea).
Riigišinto ajastule tuli järsk lõpp Teise maailmasõja lõpus. Ilmnes, et kamid ei andnud püha tuult ("kamikaze") välisvallutajate tagasitõrjumiseks. Varsti pärast sõda ütles keiser lahti oma elava jumala staatusest. Pärast sõda hakkas enamik jaapanlasi uskuma, et kaotuse põhjuseks oli impeeriumi hübris. Himu võõraste alade järele oli teinud nende juhid pimedaks oma kodumaa suhtes. Pärast sõda tekkis arvukalt uususundeid, millest paljud põhinesid šintoismil, kuid jaapanlaste religioossus tervikuna on võib-olla kahanenud.
Pärast sõda on šintoism hakanud vähem rõhku panema mütoloogiale ja keiserlikule perekonnale. Selle asemel püüavad pühamud aidata tavalistel inimestel tagada endale paremat õnne, hoides häid suhteid oma esivanemate ja teiste kamidega. Šintoistlik mõttelaad on endiselt tähtis osa jaapani meelelaadist.
Kamid.
Šintoismi praktika seisneb kamide (jumaluste, jumalate, loodusvaimude, vaimude) kultuses, mis võtab ka looduse- ja esivanemate kultuse kuju.
Kamisid kokku nimetatakse "yaoyorozu no kami" (八百万の神 'kaheksa miljonit kamit'). See ei ole täpne arv, vaid väljendab lõputut arvu ajast, mil lõpmatuse mõistet polnud olemas. Kuigi selline tarvitus on tavakasutusest kadunud, nimetati veel hiljuti äärelinnades asuvaid väikesi poode, kus pakuti kõike alates toidust kuni ajalehtedeni, mõnikord koguni jalgrattaid ja autosid, "yorozu-ya" (万屋 'kümne tuhande pood'), viidates pakutavate kaupade suurele arvule.
Mõned kamid on kohavaimud, teised esindavad suuri loodusnähtusi ja nendest on tähtsaim päikesejumalanna Amaterasu. Sõna "kami" võib märkida ka aabrahamlike religioonide Jumalat. Šintoismi kamide seas on ka suguharude kamid. Kamid ei ole niivõrd monoteismi isikulise Jumala sarnased, kuivõrd loovad jõud.
Kaks kamit, Izanagi-no-mikoto ja Izanami-no-mikoto, lõid Jaapani saared. Nende lastest said jaapanlaste suguharude jumalad. Üks nende tütardest oligi keiserliku perekonna esivanem päikesejumalanna Amaterasu, kes on šintoismi peajumal. Et keisrid olid jumalate järeltulijad, siis nimetati neid tennodeks ("tennō") 'taevavalitsejateks'. Amaterasu järeltulijad (Yamato dünastia) ühendasid Jaapani riigi. Kogu inimkond on kami lapsed. Inimelu on püha.
Kamidest austatakse kõige rohkem Amaterasut. Siiski pole jaapanlastel konkreetset Amaterasu kultust ning teda ei kutsuta ka hädas appi. Tema peamine pühamu on Ise pühamu, kuid talle on pühendatud ka palju väiksemaid pühamuid. Pühamus on tema sümboliks sageli peegel. Kõige püham paik võib olla ka tühi. See tühjus ei tähenda mitteolemasolu, vaid sümboliseerib seda, et kõik, mis peeglist näha on, on Amaterasu ja kõikide teiste kamide kehastus.
Kuni Teise maailmasõja lõpuni usuti, et tenno Jaapani keisri esiema oli Amaterasu ning tenno on kõikide jaapanlaste isa, kami maa peal ("ikigami" 'elav kami'). Seda jumalastaatust populariseeriti Meiji perioodil. See ei takistanud võimu usurpeerimast šogunitel, kuid tennot peeti alati Jaapani tõeliseks valitsejaks, olgugi et see valisemine oli vaid nimeline. Kuigi keiser Hirohito ütles 1946 USA survel jumalastaatusest lahti ("Ningen-sengen"), on keiserlikul perekonnal endiselt oluline koht šintoistlikus rituaalis, mis jaapani rahvast sümboolselt ühendab. Et šintoism ei nõua austatavalt mingit avaldust ega sundi, mis on õigupoolest "ebaharmooniline" ja mida tuleks vältida, on religioossest seisukohast tähenduseta ning tähendab lihtsalt, et riiklik sund on lõppenud.
Hauatagune elu.
Erinevalt paljudest teistest usunditest ei nõua šintoistiks olemine usu avalikku tunnistamist. Kui Jaapanis sünnib laps, siis kannab kohalik pühamu ("jinja") lapse nime nimekirja, mida pühamus peetakse, ning kuulutab ta "ujikoks 'nimelapseks'. Pärast surma saab temast "ujigami" 'nimekami'. Kolimisel võib lasta kanda oma nime teise nimekirja ning olla korraga kirjas mõlemas kohas. Nimesid saab nimekirja kanda ilma asjaosalise nõusolekuta ja olenemata tema uskumustest. Seda ei peeta mitte usu pealesurumiseks, vaid märgiks kohaliku kami heatahtlikkusest tõotusega arvata see inimene pärast surma kamide hulka. Lapsi, kes surevad enne nime nimekirja kandmist, hüütakse "mizukoks 'veelaps' ning usutakse, et nad on elavatele nuhtluseks. Et nende viha ja kurbust leevendada, kummardatakse neid sageli pühamutes. Abortide levikuga on see praktika rohkem levinud.
Et šintoism on üle tuhande aasta budismiga kooseksisteerinud, siis on väga raske šintoismi ja budismi uskumusi lahutada. Kui budism rõhutab hauatagust elu ja taassündide ahela lõppemist, siis šintoism rõhutab maist elu ja õnne leidmist maa peal. Kuigi budism ja šintoism saavad maailmast erinevalt aru, ei näe enamik jaapanlasi mingit vajadust nende lepitamiseks ning praktiseerivad mõlemat. On tavaline, et inimesed praktiseerivad eluajal šintoismi, kuid nad maetakse budistlikult. Nende erinevaid arusaamu hauatagusest elust peetakse teineteist täiendavaks ja sageli pärinevad ühe usundi rituaalid teise omast.
Patt ja ebapuhtus.
Šintoism ei pea midagi iseenesest patuks. Teatud teod tekitavad rituaalse ebapuhtuse, millest tuleb vabaneda meelerahu ja heakäekäigu huvides, mitte sellepärast, et ebapuhtus oleks iseenesest väär. Kurje ja vääri tegusid nimetatakse "kegare" 'mustus'. Vastandmõiste on "kiyome" 'puhtus'. Tavalisi päevi nimetatakse "ke" 'päev', pidupäevi "hare" 'päikeseline; hea'. Elusolendite tapmisel omaenda elu jätkamiseks tuleb olla tänulik ja tunda aukartust ning see tuleb viia miinimumini. Tänapäeva jaapanlased panevad endiselt suurt rõhku rituaalsetele fraasidele ja tervitustele ("aisatsu"). Enne söömist ütlevad jaapanlased (kuigi mitte kõik) "itadakimasu" 'võtan alandlikult vastu', et näidata üles tänulikkust toidu valmistajale ja kõikidele elusatele asjadele, mis on söögi valmistamisel elu kaotanud. Kui seda ei tehta, võidakse selles näha märki uhkusest ja hoolimatusest teiste suhtes. Sellist hoiakut pannakse pahaks, sest usutakse, et see põhjustab kõikidele probleeme. Need, kes ei võta arvesse teiste inimeste ja kamide tundeid, toovad enesele hukatust. Sellise hoiaku kõige hullem väljendus on kellegi elu võtmine oma kasuks või lõbuks. Nendel, kes on tapetud, ilma et oleks üles näidatud tänulikkust nende ohvri eest, tekib "urami" ('vimm') ning nendest saavad "aragamid, võimsad ja kurjad kamid, kes maksavad kätte. Samasugust rõhupanemist koostööle võib kogu jaapani kultuuris täheldada tänapäevalgi. Nii ei tehta Jaapani firmades ühtki otsust, enne kui kõigi osaliste vahel on jõutud (kas või pinnapealse) konsensuseni.
Puhastusrituaal.
Puhastusrituaalid on šintoismi väga oluline osa. Neid võidakse sooritada selleks, et lepitada rahutuid kamisid, näiteks kui pühamu on tulnud teise kohta üle viia. Ka sellised tseremooniad on tänapäeva eluga kohandatud. Näiteks peeti 1969 tseremoonia Apollo 11 Kuu-ekspeditsiooni pühitsemiseks, uusi hooneid õnnistab Jaapanis sageli ehituse alustamisel šintoistlik preester ning paljusid Jaapanis valmistatavaid autosid õnnistatakse monteerimise käigus.
Isiklikuma iseloomuga puhastusrituaal on puhastamine veega. Sel puhul võidakse seista joa all või sooritades rituaalseid pesemisi jõesuudmes või meres. Kolmas puhastamise vorm on teatud isikute või tegude vältimine (tabu). Näiteks ei lubatud kuni 1868. aastani (Meiji perioodini) naistel Fuji mäe otsa ronida. Kuigi sellised tabud on viimasel ajal vähenenud, ei kasuta usklikud jaapanlased pulmade ajal halvaks endeks olevat sõna 'lõikama' ega lähe pulma, kui nad on hiljuti kedagi omastest kaotanud.
Pühamud.
Kamide austamine toimub põhiliselt avalikes pühamutes "jinjades, kuigi tavalised on ka kodused rituaalid erapühamutes, mis mõnikord koosnevad lihtsalt kõrgest riiulist mõne rituaalse esemega. Võimalik on ka austada olemasolevaid esemeid ja inimesi.
Kuigi mõned avalikud pühamud on keerukad rajatised, on enamasti tegemist väikeste, iseloomulikus jaapani stiilis hoonetega. Pühamu ees on tavaliselt jaapani värav ("torii"), mis koosneb kahest püstpostist ja kahest ristlatist. Need väravad on piiriks, mis eraldavad maailma, kus meie elame, ja kamide maailma. Sageli on kummalegi poole väravat pandud sissepääsu valvav vahiloom. Praegu tegutseb üle 100 000 niisuguse pühamu, millest igaühe juurde kuuluvad preestrid. Preestrid kannavad sageli tseremoniaalset rüüd ("jo-e").
Kamide poole pöördutakse niisugustel tähtsatel puhkudel nagu pulmades ja ülikooli astumisel. Kamidelt palutakse sageli täiesti maiseid hüvesid, nagu last, edutamist või õnnelikumat elu. Teisele inimesele halva palumine usutakse olevat võimalik ainult juhul, kui too inimene on ise kurja teinud või kui ta tahab oma elu ohverdada. Matustel aga eelistab enamik jaapanlasi budistlikku rituaali, sest šintoismis rõhutatakse maist elu, mitte hauatagust elu. Peaaegu kõiki pidustusi korraldavad Jaapanis kohalikud šintoistlikud pühamud ning need pidustused on kõigile avatud. Kuigi võib öelda, et tegemist on religioossete pidustustega, ei pea enamik jaapanlasi neid religioosseteks, sest nendes osalemine ei eelda mingeid kindlaid uskumusi.
"Ema".
Keskajal annetasid jõukad inimesed pühamutele hobuseid, eriti pühamu jumalalt midagi paludes (näiteks võitu lahingus). Väiksemate teenete eest sai kombeks kinkida hobusepilt ja sellised "emad on praegu populaarsed. Pühamu külastaja ostab puust tahvlikese, millel on kujutatud hobune või tänapäeval ka miski muu (madu, nool, isegi Thomas Edison), kirjutab sellele soovi või palve ning riputab pühamusse üles. Mõnikord riputatakse pärast soovi täitumist tänuks üles uus "ema".
Kultuurilised mõjud.
Šintoismi mõju jaapani kultuurile on raske ülehinnata. Kuigi praegu on peaaegu võimatu lahutada šintoismi mõju budismi mõjust, on selge, et loodusega üksolemise vaimul, mis on aluseks šintoismile, põhinevad sellised tüüpiliselt jaapanlikud kunstialad nagu jaapani lilleseade (ikebana) ning traditsiooniline jaapani arhitektuur ja aiakunst.
Selge seos šintoismiga on sumomaadlusel: maadlusareeni puhastamine soola puistamisega ja paljud teised tseremooniad, mis tuleb enne jõukatsumise algust läbi viia, on selgelt šintoistlikku päritolu.
Jaapanlaste rõhupanekut õigetele tervitustele võib vaadelda jätkuna vanadele šintoistlikule usule "kotodamadesse (maailmale maagiliselt mõjuvatesse sõnadesse).
Paljud jaapani kombed, nagu puust söögipulkade kasutamine ja jalatsite eemaldamine enne majja sisenemist, pärinevad šintoismist.
Ka mitmed teised jaapani usundid, sealhulgas "tenrikyō", on šintoismist pärit või sellest mõjutatud.
Šintoism ja budism.
Budism jõudis Jaapanisse 6.–8. sajandil. Buddhat pidasid jaapanlased lihtsalt veel üheks kamiks, budistid pidasid kamisid buddhade ja bodhisatvade ilminguteks. Tänapäeval viivad enamiku pulmadest läbi šintoistlikud preestrid, enamiku matustest budistlikud preestrid.
Šintoism sai koos budismiga hiljem Jaapani ametlikuks religiooniks ja jäi selleks kuni 1946. aastani, mil keiser Hirohito oli sunnitud raadios tunnistama, et ta on siiski tavaline inimene. Jaapani rahvusreligioon on saanud mõjutusi ka konfutsianistlikust eetikast.
Šintoismil puuduvad pühakirjad (on vaid rahvusajaloo ürikud) ja usuline seadustik.
Šintoismil puudub teoloogia, küll aga on moraaliõpetus, mis järgib suures osas konfutsianismi. Moraal on kollektiivne, hea on see, mis on grupile hea. Väga olulisel kohal on perekond (perekond on traditsioonide hoidja ning peamised usulised pidustused on sünd ja abielu), loodusearmastus (loodus on püha, seetõttu on oluline olla kontaktis loodusega, sest nii on inimesed kontaktis jumalatega, on mitmeid pühapaiku – mäed, jõed, äike, tuul, kuu, allikad, kaljud, tähtsaim püha mägi on Fuji), füüsiline puhtus ja kamide-esivanemate vaimude kummardamine. Need on šintoismi neli alustala.
Iga pühamu on teatud kindlale kamile, kes vastab usklike palvetele.
84% jaapanlastest järgib kahte religiooni: šintoismi ja budismi.
Peaaegu kõik šintoismi järgijad on jaapanlased, usk antakse edasi põlvest põlve.
1937 asutati Soka Gakkai, väärtusi loov kasvatusselts, milles on praegu umbes 10 miljonit liiget. Soka Gakkai õpetuse kohaselt on kannatuste peapõhjuseks väärusundid, õige õpetuse abil võib inimene vabaneda karmaseadusest ning jõuda lõpliku rahuni. Soka Gakkai põhjal loodi 1964 Komeito partei. Need koos püüavad edendada budistlikku demokraatiat, mis eitaks nii kapitalismi kui sotsialismi. Komeito sai viimati 14,8% häältest ja 34 kohta 480-st alamkojas ning 23 kohta Ülemkoja 247-st.


Ems.
Ems on jõgi Euroopas, voolab läbi Saksamaa.
Lähtub Teutoburgi metsa edelanõlvult (Nordrhein-Westfaleni liidumaa). Voolab Vestfaali tasandikul läände, siis loodesse, lõpuks pöördub põhja. Suubub Põhjamerre, Dollarti lahte.


Äänisjärv.
Äänisjärv ehk Onega järv (varasemad eestikeelsed nimed "Oneega järv", "Onega"; vene "Онежское озеро", karjala "Oniegu", vepsa "Änine", soome "Ääninen", "Äänisjärvi") on mageveejärv Loode-Venemaal Karjala Vabariigi, Leningradi oblasti ja Vologda oblasti piiril. Ta on suuruselt Euroopa teine järv Laadoga järel, kui Kaspia merd mitte arvestada. Äänisjärv kuulub Atlandi ookeani Läänemere vesikonda.
Äänisjärv kujunes pärast viimase jääaja lõppu. Ta on jäänuk Balti jääpaisjärvest.
Põhjarannik on kaljune, seal on saari ja lahti, sh. Poventsa laht, samuti on seal suurimad sügavused, kuni 127 meetrit. Lõunarannik on madalam.
Äänisjärve suubub 58 jõge, millest suurimad on Šuja, Suna, Vodla ja Võtegra. Välja voolab ainsana Sviri jõgi.
Äänisjärve läbib siseveetee Valgest merest Läänemerre (Valge mere–Läänemere kanal) ja Volga vesikonda (kanali kaudu Äänisjärve lõunakaldal ja edasi Valgjärveni).
Äänisjärves on Kiži saar, mis on tuntud oma 18. sajandil ehitatud puukirikute poolest.
Järve läänekaldal asub Karjala Vabariigi pealinn Petroskoi, idakalda kaljustel neemedel kuulsad Äänisjärve kaljujoonised.


Kergejõustik 2004. aasta suveolümpiamängudel.
2004. aasta suveolümpiamängude kergejõustikuvõistlused toimusid 18. augustist 29. augustini 2004.
Kergejõustikuvõistlused algasid 18. augustil, kui Olümpias ajaloolisel antiikolümpiamängude staadionil toimus nii naiste kui ka meeste kuulitõuge. Sellel staadionil võistlesid kergejõustiklased viimati 1619 aastat tagasi. Ateena olümpiastaadionil algas kergejõustikuprogramm 20. augustil.
Võistlusalad.
Meeste võistlusprogramm koosnes 24 alast (100 m, 200 m, 400 m, 800 m, 1500 m, 5000 m, 10 000 m, maraton, 4x100 m, 4x400 m, 110 m tõkkejooks, 400 m tõkkejooks, 3000 m takistusjooks, 20 km käimine, 50 km käimine, kaugushüpe, kolmikhüpe, kõrgushüpe, teivashüpe, kuulitõuge, kettaheide, vasaraheide, odavise ja kümnevõistlus. Naised võistlesid 22 alal: eelpool nimetatud aladest ei olnud neil kavas takistusjooksu ja 50 km käimist ning kümnevõistluse asemel toimus neil seitsmevõistlus.
Eestlaste osalemine.
Kergejõustikus osales Ateenas 15 Eesti sportlast.
Naistest täitsid Ateena A- või B-normi neli naissportlast – kettaheitja Eha Rünne, maratonijooksja Jane Salumäe, 400 m jooksja Egle Uljas ning odaviskaja Moonika Aava. Olümpianormi täitis ka seitsmevõistleja Larissa Netšeporuk, kes Ateena olümpiamängudel ei startinud tervislikel põhjustel.
Meeskergejõustiklasi oli Eestil võistlemas 11 – kolm kümnevõistlejat Erki Nool, Kristjan Rahnu ja Indrek Turi, odaviskaja Andrus Värnik, kettaheitjad Gerd Kanter ja Aleksander Tammert, kolmikhüppaja Lauri Leis, kõrgushüppaja Marko Aleksejev, 110 m tõkkejooksja Tarmo Jallai, maratoonar Pavel Loskutov ja kuulitõukaja Taavi Peetre.
100 m.
Finaal: 22. august
Maailmarekord: 9,79 Maurice Greene, USA (16. juuni 1999, Ateena)
Olümpiarekord: 9,84 Donovan Bailey, Kanada (27. juuli 1996, Atlanta)
Olümpiavõitja 2000: 9,87 Maurice Greene, USA (23. september 2000, Sydney)
200 m.
Finaal: 26. august
Maailmarekord: 19,32 Michael Johnson, USA (1. august 1996, Atlanta)
Olümpiarekord: 19,32 Michael Johnson, USA (1. august 1996, Atlanta)
Olümpiavõitja 2000: 20,09 Konstantinos Kenteris, Kreeka (28. september 2000, Sydney)
400 m.
Finaal: 23. august
Maailmarekord: 43,18 Michael Johnson, USA (26. august 1999, Sevilla)
Olümpiarekord: 43,49 Michael Johnson, USA (1996, Atlanta)
Olümpiavõitja 2000: 43,84 Michael Johnson, USA (25. september 2000, Sydney)
800 m.
Finaal: 28. september
Maailmarekord: 1.41,11 Wilson Kipketer, Taani (24. august 1997, Köln)
Olümpiarekord: 1.42,58 Vebjørn Rodal, Norra (31. juuli 1996 Atlanta)
Olümpiavõitja 1996: 1.42,58 Vebjørn Rodal, Norra (31. juuli 1996 Atlanta)
1500 m.
Finaal: 24. august
Maailmarekord: 3.26,00 Hicham El Guerrouj, Maroko (14. juuli 1998 Rooma)
Olümpiarekord: 3.32,07 Noah Ngeny, Kenya) (29. september 2000 Sydney)
5000 m.
Finaal: 28. august
Maailmarekord: 12.37,35 Kenenisa Bekele, Etioopia (31. mai 2004 Hengelo)
Olümpiarekord: 13.05,59 Said Aouita, Maroko (11. august 1984 Los Angeles)
10 000 m.
Finaal: 20. august
Maailmarekord: 26.20,31 Kenenisa Bekele, Etioopia (8. juuni 2004 Ostrava)
Olümpiarekord: 27.07,34 Haile Gebrselassie, Etioopia (29. juuli1996 Atlanta)
Maraton.
Finaal: 29. juuni
Maailmarekord: 2:04.55 Paul Tergat, Kenya (28. september 2003 Berliin)
Olümpiarekord: 2:09.21 Carlos Lopes, Portugal, (12. august 1984 Los Angeles)
4x100 m.
Finaal: 28. august
Maailmarekord: 37,40 USA (8. august 1992 Barcelona)
Olümpiarekord: 37,40 USA (8. august 1992 Barcelona)
4×400 m.
Finaal: 28. august
Maailmarekord: 2.54,20 USA (22. juuli 1998 Uniondale)
Olümpiarekord: 2.55,74 USA (8. august 1992 Barcelona)
110 m tõkkejooks.
Finaal: 27. august
Maailmarekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
Olümpiarekord: 12,95 Allen Johnson, USA (29. juuli 1996 Atlanta)
400 m tõkkejooks.
Finaal: 26. august
Maailmarekord: 46,78 Kevin Young, USA (6. august 1992 Barcelona)
Olümpiarekord: 46,78 Kevin Young, USA (6. august 1992 Barcelona)
3000 m takistusjooks.
Finaal: 24. august
Maailmarekord: 7.55,28 Brahim Boulami,Maroko (24. august 2001 Brüssel)
Olümpiarekord: 8.05,51 Julius Kariuki, Kenya (30. september 1988 Seoul)
20 km käimine.
Finaal: 20. august
Maailmarekordid: 1:17.21 Jefferson Pérez, Ecuador (23. august 2003 Pariis Saint-Denis)
Olümpiarekordid: 1:18.59 Robert Korzeniowski, Poola (22. september 2000 Sydney)
50 km käimine.
Finaal: 27. august
Maailmarekord: 3:35:29 Denis Nitšegorodov, Venemaa (13. juuni 2004 Tšeboksarõ)
Olümpiarekord: 3:38:29 Vjatšeslav Ivanenko, NSVL (30. september 1988 Seoul)
Kaugushüpe.
Finaal: 26. august
Maailmarekord: 8.95 Mike Powell,USA (30. august 1991 Tokyo)
Olümpiarekord: 8.90 Bob Beamon, USA (18. oktoober 1968 Mexico City)
Kolmikhüpe.
Finaal: 23. august
Mailmarekord: 18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august 1995 Götheborg)
Olümpiarekord: 18.09 Kenny Harrison, USA, (27. juuli 1996 Atlanta)
Kõrgushüpe.
Finaal: 22. august
Maailmarekordid: 2.45 Javier Sotomayor, Kuuba (27. juuli 1993 Salamanca)
Olümpiarekordid: 2.39 Charles Austin, USA (28. juuli 1996 Atlanta)
Teivashüpe.
Finaal: 27. august
Maailmarekord: 6.14 Sergei Bubka, Ukraina (31. juuli 1994 Sestriere)
Olümpiarekord: 5.92 Andrei Tivontšik, Saksamaa (2. august 1996 Atlanta)
5.92 Igor Trandenkov, Venemaa (2. august 1996 Atlanta)
5.92 Jean Galfione, Prantsusmaa (2. august 1996 Atlanta)
Kuulitõuge.
Finaal: 18. august
Maailmarekord: 23.12 Randy Barnes, USA (20. mai 1990 Los Angeles)
Olümpiarekord: 22.47 Ulf Timmermann, Saksa DV (23. september 1988 Seoul)
Kettaheide.
Maailmarekord: 74.08 Jürgen Schult, SDV (6. juuni 1986 Neubrandenburg)
Olümpiarekord: 69.40 Lars Riedel, Saksamaa (31. juuli 1996 Atlanta)
Vasaraheide.
Finaal: 22. august
Maailmarekord: 86.74 Juri Sedõhh, NSVL (30. august 1986 Stuttgart)
Olümpiarekord: 84.80 Sergei Litvinov, NSVL (26. september 1988 Seoul)
Odavise.
Finaal: 28. august
Maailmarekord: 98.48 Jan Železný (Tšehhi) (25. mai 1996 Jena)
Olümpiarekord: 90.17 Jan Železný (23. september 2000 Sydney)
Kümnevõistlus.
Finaal:23. – 24. august
Maailmarekord: 9026 Roman Šebrle, Tšehhi (Götzis 27. mai 2001)
Olümpiarekord: 8847 Daley Thompson, Suurbritannia (Los Angeles 9. august 1984
100 m.
Finaal: 21. august
Maailmarekord: 10.49 Florence Griffith-Joyner, USA (16. juuli 1988 Indianapolis)
Olümpiarekord: 10,62 Florence Griffith-Joyner, USA (24. september 1998 Seoul)
200 m.
Finaal: 25. august
Maailmarekord: 21.34 Florence Griffith-Joyner, USA (29. september 1988 Seoul)
Olümpiarekord: 21.34 Florence Griffith-Joyner, USA (29. september 1988 Seoul)
400 m.
Finaal: 24. august
Maailmarekord: 47.60 Marita Koch, Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
Olümpiarekord: 48.25 Marie-José Pérec, Prantsusmaa (29. juuli 1996 Atlanta)
400 m eeljooksude neljandas jooksus tuli rajale Eesti rekordiomanik, 19-aastane Egle Uljas, kelle olümpiadebüüt sai suurepärase alguse. Uljas läbis staadioniringi ajaga 51,91, mis on eelmisest Eesti tippajast 0,2 sekundit parem ja jõudis selle ajaga poolfinaali 24 parema sekka.
800 m.
Finaal: 23. august
Maailmarekord: 1:53.28 Jarmila Kratochvílová, Tšehhi (26. juuli 1983 München)
Olümpiarekord: 1:53.43 Nadezda Olizarenko, NSVL (27. juuli 1980 Moskva)
1500 m.
Finaal: 28. august
Maailmarekord: 3:50.46 Yunxia Qu, Hiina (11. september 1993 Peking)
Olümpiarekord: 3:53.96 Paula Ivan, Rumeenia (26. september 1988 Seoul)
5000 m.
Finaal: 23. august
Maailmarekord: 14:24.68 Elvan Abeylegesse, Türgi (11. juuni 2004 Bergen)
Olümpiarekord: 14:40.79 Gabriela Szabo, Rumeenia (25. september 2000 Sydney)
10 000 m.
Finaal: 27. august
Maailmarekord: 29:31.78 Wang Junxia, Hiina (8. september 1993 Peking)
Olümpiarekord: 30:17.49 Derartu Tulu, Etioopia (30. september 2000 Sydney)
Maraton.
Finaal: 22. august
Maailmarekord: 2:15:25 Paula Radcliffe, Suurbritannia (13. aprill 2003 Londod)
Olümpiarekord: 2:23:14 Naoko Takahashi, Jaapan (24. september 2000 Sydney)
Kaugushüpe.
Finaal: 27. august
Maailmarekord: 7.52 Galina Tšistjakova, (NSVL) (11. juuni 1988 Leningrad)
Olümpiarekord: 7.40 Jackie Joyner-Kersee, (USA) (12. september 1988 Seoul)
Kolmikhüpe.
Finaal: 23. august
Maailmarekord: 15.50 Inessa Kravets, (Ukraina) (10. august 1995 Göteborg)
Olümpiarekord: 15.33 Inessa Kravets, (Ukraina) (4. august 1996 Atlanta)
Kõrgushüpe.
Finaal: 28. august
Maailmarekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
Olümpiarekord: 2.05 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (3. august 1996 Atlanta)
Teivashüpe.
Finaal: 24. august
Maailmarekord: 4.90 Jelena Issinbajeva, Venemaa (30. juuli 2004 London)
Olümpiarekord: 4.60 Stacy Dragila, USA (25. september 2000 Sydney)
Kuulitõuge.
Naiste kvalifikatsioonist pääses enamik favoriitidest finaali. Nimekaim edasisest konkurentsist väljalangeja oli kolmekordne maailmameister, sakslanna Astrid Kumbernuss. Kvalifikatsiooni parim oli Valgevene sportlane Nadežda Ostaptšuk tulemusega 19,69 meetrit.
Naiste kuulitõukevõistluse esikoha sai alguses venelanna Irina Koržanenko tulemusega 21,06, kuid ta andis hiljem positiivse dopinguproovi ja olümpiavõitjaks nimetati kuubalanna Yumileidi Cumba.
Finaal: 18. august
Maailmarekord: 22.63 Natalja Lissovskaja, (NSVL) (7. juuni 1987 Moskva)
Olümpiarekord: 22.41 Ilona Slupianek, (Saksa DV)(24. juuli 1980 Moskva)
Kettaheide.
Finaal: 21. august
Maailmarekord: 76.80 Gabriele Reinsch, (Saksa DV) (9. juuli 1988 Neubrandenburg)
Olümpiarekord: 72.30 Martina Hellmann, (Saksa DV)(29. september 1988 Seoul)
Vasaraheide.
Finaal: 25. august
Maailmarekord: 76.07 Mihaela Melinte, (Rumeenia) (29. august 1999 Rudlingen)
Olümpiarekord: 73.71 Olga Kuzenkova, (Venemaa)(23. august 2004 Ateena)
Odavise.
Finaal: 27. august
Maailmarekord: 71.54 Osleidys Menéndez, (Kuuba) (1. juuli 2001 Rethimnon)
Olümpiarekord: 68.91 Trine Hattestad, (Norra) (30. september 2000 Sydney)
Seitsmevõistlus.
Finaal:20. – 21. august
Maailmarekord: 7291 Jackie Joyner-Kersee, USA (Seoul 24. september 1988)
Olümpiarekord: 7291 Jackie Joyner-Kersee, USA (Seoul 24. september 1988)


Eha Rünne.
Eha Rünne (sündis 25. mai 1963 Viljandi) on Eesti kergejõustiklane (kettaheide, kuulitõuge).
Isiklikku.
Eha Rünne on 183 cm pikk ja kaalub 88 kg. Ta elab Tallinnas. Hobideks on reisimine, teater ja filmid. Tema treener on Vello Palm.


Jane Salumäe.
Jane Salumäe (sündinud 17. jaanuaril 1968 Tallinnas) on endine Eesti kergejõustiklane (maratonijooksja).
Tema treenerid on olnud Uno Källe ja Antonio Postigo. Kuulub klubisse Valencia Terra i Mar.
Tema nimel on mitmed Eesti rekordid.
Isiklikku.
Jane Salumäe on 169 cm pikk ja kaalub 53 kg. Ta elab Madridis (Hispaania) ja on abielus Hispaania jalgpallikoondise juures töötava füsioterapeudi Raul Martinezega.
Jane Salumäe hobideks on keeled, sport, kokandus ja lugemine.


Egle Uljas.
Egle Uljas-Černá (sündis 18. detsembril 1984 Rakveres) on Eesti kergejõustiklane (400 ja 800 m jooksja).
Talle kuulub Eesti rekord (51,91) 400 m jooksus (21. august 2004 Ateena).
Tema isiklik rekord 800 m jooksus on 2.02,92 (5. juuli 2005 Lausanne'is).
Aastal 2004 lõpetas ta Tallinna Muusikakeskkooli ja asus õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias klaverit.
2004.
Egle Uljas täitis Ateena olümpiamängude normi vaid viis päeva enne hooaja tähtsaima jõuproovi algust läbides Ungaris 400 meetri jooksu uut Eesti rekordit tähistava tulemuse 52,11 sekundiga. Endalegi ootamatult Ateenasse pääsenud Uljase eesmärgiks oli olümpiamängudel joosta alla 52 sekundit ja taas kord Eesti rekordit uuendada.
Ateena olümpiamängude naiste 400 m eeljooksude neljandas jooksus tuli 21. augustil kaheksandale rajale Eesti rekordiomanik, 19-aastane Egle Uljas, kelle olümpiadebüüt sai suurepärase alguse. Ta läbis staadioniringi ajaga 51,91, mis on eelmisest Eesti tippajast 0,2 sekundit parem ja jõudis selle ajaga ka poolfinaali 24 parema sekka.
Poolfinaalis 22. augustil jooksis ta koos Ana Guevara ja teiste kuulsustega ning pidas konkurentidega sammu kuni teise kurvi keskpaigani. Tulemus oli 53,13; jooksu võitis Guevara (50,15).
2005.
Hooaja tippmark 400 m jooksus enne maailmameistrivõistlusi oli 53,40.
Maailmameistrivõistlustel jooksis Egle esimeses 400 m jooksu eeljooksus ning tuli selles jooksus oma hooaja tippmargiga 52,94 seitsmendaks. Edasi ta ei pääsenud ning jagas kokkuvõttes Solen Desertiga 32.–33. kohta.
2007.
Märtsis Euroopa sisemeistrivõistlustel Birminghamis sai ta 800 m jooksus ajaga 2.07,93 viimase, 20. koha.
Juunis sai ta Kalamátas 800 meetri jooksus 2.05,69-ga kuuenda koha.
Århusis sai ta 800 meetri jooksus tulemusega 2.07,05 neljanda koha.
Juulis jooksis ta Saloníkis Eesti hooaja tippmargi (2.03,07) 800 m jooksus ning tuli viiendaks.
Augustis sai ta Vaasas tulemusega 2.06,52 Marija Šapajeva järel 800 m jooksus teise koha.
Isiklikku.
Egle Uljas on 174 cm pikk ja kaalub 57 kg. Ta elab Tallinnas ja kuulub klubisse SK Elite-Sport. Tema treener on Liivi Eerik.


Bill Gates.
Bill Gates 2004. aastal presentatsioonil.
Bill Gates [bill geits] (õige nimega William Henry Gates III; sündinud 28. oktoobril 1955) on USA tarkvarakorporatsiooni Microsoft ideoloogiline juht ja suuromanik.
Microsoftis töötas ta täiskohaga kuni 2008. aastani. Sellest ajast on ta Microsofti mittetäidesaatev esimees.
22. novembril 2004 avaldati Suurbritannia ärilehe Financial Times ja audiitorettevõtte PricewaterhouseCoopers küsitluse tulemused, mille järgi valiti Bill Gates kolmandat aastat järjest maailma kõige hinnatumaks ärijuhiks.
13. märtsil 2005 avaldas majandusajakiri Forbes maailma kõige rikkamate inimeste iga-aastase edetabeli. Gatesi varanduse väärtust hinnati 46,6 miljardile USA dollarile ja ta oli Forbesi andmetel maailma rikkaim inimene 11. aastat järjest.
11. märtsil 2006 avaldas Forbes järjekordse maailma rikkaimate inimeste edetabeli, kus Gates oli 666,4 miljardi Eesti krooni suuruse varandusega 13. aastat järjest maailma rikkaim inimene.
Forbesi hinnangul oli ta maailma rikkaim inimene aastail 1995–2007. Juulis 2007 möödus Fortune Magazine'i andmeil temast mehhiklane Carlos Slim Helú, "Forbesil" aga pole uut nimekirja enne järgmist aastat plaanis teha.
2010. aasta alguse seisuga oli Gatesi vara väärtus ligikaudu 53 miljardit USA dollarit.


Ülemjärv.
Ülemjärv ("Lake Superior") on järv Põhja-Ameerikas Suures järvistus.
Üldandmed.
Järvest voolab välja Saint Mary jõgi.


Messina väin.
Messina väin on väin, mis ühendab Türreeni ja Joonia merd ning eraldab Sitsiilia saart Apenniini poolsaarest.
Väina laius on 3500 meetrit ja sügavus 115 meetrit. Väina läänerannal on Messina linn ja idarannal Reggio di Calabria.
Väina veetase kõigub vähe, aga loodete faas tema otstes on vastupidine. Seetõttu on väinas tugevad hoovused ja veekeerised.
Messina väin on kaardil tähistatud numbriga 9


Sri Lanka saar.
Sri Lanka on saar India ookeanis. Saar oli 15. sajandini Aadama Silla kaudu ühenduses Hindustani poolsaarega. Hindustani ja Sri Lankat eraldab Palki väin.
Saare lõunaosas on mägesid; kõrgeim mägi on 2524 meetri kõrgune Pidurutalagala.
Saart hõlmab Sri Lanka riik.


Moonika Aava.
Moonika Aava (sündis 19. juunil 1979 Rakveres) on Eesti kergejõustiklane. Talle kuulub Eesti rekord naiste odaviskes tulemusega 61,42 m.
Moonika Aava osales 2004. aasta Ateena olümpiamängudel ja saavutas kokkuvõtes 33. koha (54.96).
Pekingi olümpiamängudel sai Moonika Aava 26. koha (56.94).
Saavutused.
1995 – Eesti meister 48.82
1996 – Eesti meister 50.68
Isiklikku.
Moonika Aava on 168 cm pikk ja kaalub 64 kg. Ta elab Pärnus ja Tallinnas ja töötab politseinikuna. Tema treener on Heiko Väät. Varem treenis teda Toomas Merila. Moonika kuulub spordiklubisse Pärnu Altius. Tema hobideks on sport, muusika ja filmid, ta mängib jalgpalli Pärnu JK II naiskonnas.


Ujumine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Ujumine 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14.-21. augustini. Kõige edukam ujuja oli Ateena OM-il 19-aastane ameeriklane Michael Phelps, kes võitis kuus kuld- ja kaks pronksmedalit. Edukamad riigid oli USA (28 medalit), Austraalia (15 medalit) ja Jaapan (8 medalit). Püstitati 8 maailmarekordit.
Võistlusprogramm.
Ujumises jagati välja 32 komplekti medaleid, millest võrdselt 16 meeste ja 16 naiste aladel. Mehed võistlesid järgistes ujumisstiilides: 50 m vabalt, 100 m vabalt, 200 m vabalt, 400 m vabalt, 1500 m vabalt, 100 m rinnuli, 200 m rinnuli, 100 m selili, 200 m selili, 100 m liblikat, 200 m liblikat, 200 m kompeksi, 400 m kompleksi, 4 x 100 m vabalt, 4 x 200 m vabalt ja 4 x 100 kombineerutud.
Naistel olid samad alad, ainult 1500 m vabalt ujumise asemel ujusid nemad 800 m.
Eestlaste osalemine.
Eestist osalesid Ateenas: Triin Aljand, Jana Kolukanova, Elina Partõka, Jelena Petrova, Danil Haustov ja Aleksandr Baldin.
50 m vabalt.
Kuupäev: 20. august
Maailmarekord: 21,64 (2000) Aleksandr Popov, Venemaa
Olümpiarekord: 21,64 (1992) Aleksandr Popov, SRÜ
Olümpiavõitja 2000: 21,98 Anthony Ervin, USA
100 m vabalt.
Kuupäev: 18. august
Maailmarekord: 48,21 (1994) Aleksandr Popov, Venemaa
Olümpiarekord: 47,84 (2000) Pieter van den Hoogenband, Holland
Olümpiavõitja 2000: 48,30 Pieter van den Hoogenband, Holland
200 m vabalt.
Kuupäev: 16. august
Maailmarekord: 1.44,06 (2001) Ian Thorpe, Austraalia
Olümpiarekord: 1.45,35 (2000) Pieter van den Hoogenband, Holland
Olümpiavõitja 2000: 1.45,35 (2000) Pieter van den Hoogenband, Holland
400 m vabalt.
Kuupäev: 14. august
Maailmarekord: 3.40,08 (2002) Ian Thorpe, Austraalia
Olümpiarekord: 3.40,59 (2000) Ian Thorpe, Austraalia
Olümpiavõitja 2000: 3.40,59 Ian Thorpe, Austraalia
1500 m vabalt.
Kuupäev: 21. august
Maailmarekord: 14.34,56 (2001) Grant Hackett, Austraalia
Olümpiarekord: 14.43,48 (1992) Kieren Perkins, Austraalia
Olümpiavõitja 2000: 14.48,33 Grant Hackett, Austraalia
100 m selili.
Kuupäev: 16. august
Maailmarekord: 53,60 Lenny Krayzelburg, USA
Olümpiarekord: 53,72 (2000) Lenny Krayzelburg, USA
Olümpiavõitja 2000: 53,72 Lenny Krayzelburg, USA
200 m selili.
Kuupäev: 19. august
Maailmarekord: 1.54,74 (2004) Aaron Peirsol, USA
Olümpiarekord: 1.56,76 (2000) Lenny Krayzelburg, USA
Olümpiavõitja 2000: 1.56,76 Lenny Krayzelburg, USA
100 m rinnuli.
Kuupäev: 15. august
Maailmarekord: 59,30 2004 Brendan Hansen, USA
Olümpiarekord: 1.00,46 (2000) Domenico Fioravanti, Itaalia
Olümpiavõitja 2000: 1.00,46 Domenico Fioravanti, Itaalia
200 m rinnuli.
Kuupäev: 18. august
Maailmarekord: 2.09,04 (2004) Brendan Hansen, USA
Olümpiarekord: 2.10,16 (1992) Mike Barrowman, USA
Olümpiavõitja 2000: 2.10,87 Domenico Fioravanti, Itaalia
100 m liblikat.
Kuupäev: 20. august
Maailmarekord: 50,76 (2004) Ian Crocker, USA
Olümpiarekord: 52,00 (2000) Lars Frölander, Rootsi
Olümpiavõitja 2000: 52,00 Lars Frölander, Rootsi
200 m liblikat.
Kuupäev: 17. august
Maailmarekord: 1.53,93 (2003) Michael Phelps, USA
Olümpiarekord: 1.55,35 (2000) Tom Malchow, USA
Olümpiavõitja 2000: 1.55,35 Tom Malchow, USA
200 m kompleksi.
Kuupäev: 19. august
Maailmarekord: 1.55,94 (2003) Michael Phelps, USA
Olümpiarekord: 1.58,98 (2000) Massimiliano Rosolino, Itaalia
Olümpiavõitja 2000: 1.58,98 Massimiliano Rosolino, Itaalia
400 m kompleksi.
Kuupäev: 14. august
Maailmarekord: 4:08.41 (2004) Michael Phelps, USA
Olümpiarekord: 4.11,76 (2000) Tom Dolan, USA
Olümpiavõitja 2000: 4.11,76 Tom Dolan, USA
4x100 m vabalt.
Kuupäev: 15. august
Maailmarekord: 3.13,67 (2000) Austraalia
Olümpiarekord: 3.13,67 (2000) Austraalia
Olümpiavõitja 2000: 3.13,67 Austraalia
Michael Klim, Chris Fydler, Ashley Callus, Ian Thorpe
4x200 m vabalt.
Kuupäev: 17. august
Maailmarekord: 7.04,66 (2001) Austraalia
Olümpiarekord: 7.07,05 (2000) Austraalia
Olümpiavõitja 2000: 7.07,05 Austraalia
Ian Thorpe, Michael Klim, Todd Pearson, William Kirby
4x100 m kombineeritud teateujumine.
Kuupäev: 21. august
Maailmarekord: 3.31,54 (2003) USA
Olümpiarekord: 3.33,73 (2000) USA
Olümpiavõitja 2000: 3.33,73 USA
Lenny Krayzelburg, Ed Moses, Ian Crocker, Gary Hall Jr
50 m vabalt.
Kuupäev: 21. august
Maailmarekord: 24,13 (2000) Inge de Bruijn, Holland
Olümpiarekord: 24,32 (2000) Inge de Bruijn, Holland
Olümpiavõitja 2000: 24,32 Inge de Bruijn, Holland
100 m vabalt.
Kuupäev: 19. august
Maailmarekord: 53,66 (2004) Libby Lenton, Austraalia
Olümpiarekord: 53,83 2000 Inge de Bruijn, Holland
Olümpiavõitja 2000: 53,83 Inge de Bruijn, Holland
Jodie Henry ujus poolfinaalus uue maailmarekordi 53,52
200 m vabalt.
Kuupäev: 17. august
Maailmarekord: 1.56,64 (2002) Franziska van Almsick, Saksamaa
Olümpiarekord: 1.57,65 (1988) Heike Friedrich, Saksa DV
Olümpiavõitja 2000: 1.58,24 Susie O'Neill, Austraalia
400 m vabalt.
Kuupäev: 15. august
Maailmarekord: 4.03,85 (1988) Janet Evans, USA
Olümpiarekord: 4.05,80 (2000) Brooke Bennett, USA
Olümpiavõitja 2000: 4.05,80 Brooke Bennett, USA
800 m vabalt.
Kuupäev: 20. august
Maailmarekord: 8.16,22 (1989) Janet Evans, USA
Olümpiarekord: 8.19,67 (2000) Brooke Bennett, USA
Olümpiavõitja 2000: 8.19,67 Brooke Bennett, USA
100 m selili.
Kuupäev: 16. august
Maailmarekord: 59,58 (2002) Natalie Coughlin, USA
Olümpiarekord: 1.00,21 (2000) Diana Mocanu, Rumeenia
Olümpiavõitja 2000: 1.00,21 Diana Mocanu, Rumeenia
200 m selili.
Kuupäev: 20. august
Maailmarekord: 2.06,62 (1991) Krisztina Egerszegi, Ungari
Olümpiarekord: 2.07,06 (1992) Krisztina Egerszegi, Ungari
Olümpiavõitja 2000: 2.08,16 Diana Mocanu, Rumeenia
100 m rinnuli.
Kuupäev: 16. august
Maailmarekord: 1.06,37 (2003) Leisel Jones, Austraalia
Olümpiarekord: 1.07,05 (2000) Megan Quann, USA
Olümpiavõitja 2000: 1.07,05 Megan Quann, USA
200 m rinnuli.
Kuupäev: 19. august
Maailmarekord: 2.22,44 (2004) Amanda Beard, USA
Olümpiarekord: 2.24,35 (2000) Agnes Kovacs, Ungari
Olümpiavõitja 2000: 2.24,35 Agnes Kovacs, Ungari
100 m liblikat.
Kuupäev: 15. august
Maailmarekord: 56,61 (2000) Inge de Bruijn, Holland
Olümpiarekord: 56,61 (2000) Inge de Bruijn, Holland
Olümpiavõitja 2000: 56,61 Inge de Bruijn, Holland
200 m liblikat.
Kuupäev: 18. august
Maailmarekord: 2.05,78 (2002) Otylia Jędrzejczak, Poola
Olümpiarekord: 2.05,88 (2000) Misty Hyman, USA
Olümpiavõitja 2000: 2.05,88 Misty Hyman, USA
200 m kompleksi.
Kuupäev: 17. august
Maailmarekord: 2.09,72 (1997) Yanyan Wu, Hiina
Olümpiarekord: 2.10,68 (2000) Jana Klotškova, Ukraina
Olümpiavõitja 2000: 2.10,68 Jana Klotškova, Ukraina
400 m kompleksi.
Maailmarekord: 4.33,59 (2000) Jana Klotškova, Ukraina
Olümpiarekord: 4.33,59 (2000) Jana Klotškova, Ukraina
Olümpiavõitja 2000: 4.33,59 Jana Klotškova, Ukraina
4x100 m vabalt.
Kuupäev: 14. august
Maailmarekord: 3.37,91 (1994) Hiina
Olümpiarekord: 3.36,61 (2000) USA
Olümpiavõitja 2000: 3.36,61 USA
Amy van Dyken, Dara Torres, Courtney Shealy, Jenny Thompson
4x200 m vabalt.
Kuupäev: 18. august
Maailmarekord: 7.55,47 (1987) Saksa DV
Olümpiarekord: 7.57,80 (2000) USA
Olümpiavõitja 2000: 7.57,80 USA
Samantha Arsenault, Diana Munz, Lindsay Benko, Jenny Thompson
4x100 m kompleksi.
Kuupäev: 21. august
Maailmarekord: 4.01,67 (1994) Hiina
Olümpiarekord: 3.58,30 (2000) USA
Olümpiavõitja 2000: 3.58,30 USA
B. J. Bedford, Megan Quann, Jenny Thompson, Dara Torres


Angervaks (perekond).
Angervaks ("Filipendula" Miller) on õistaimede perekond roosõieliste sugukonnast.
Perekonnas on 12 liiki. Kõik on pärit põhjapoolkera parasvöötmest. Enamik liike on muljetavaldavad kõrged puhmad. Kamtšatkalt ja Põhja-Jaapanist pärineb kamtšatka angervaks, mis kasvab kuni 3 m kõrguseks.
Harilik angervaks pärineb Kesk-Euroopast.
Angervaksad on mitmeaastased rohttaimed (puhmad). Vars on püstine, lihtne või harunev. Lehed on suure rootsuga liitlehed. Lehekesi palju või vähe, lehekeste vahel palju lisalehekesi. Õied mõlemasugulised, kobara- või luuakujuliselt pöörises. Viis või kuus kreemi kroonlehte. Tolmukaid palju.
Kromosoomide arv: 2n=14 (angerpist), 2n=14, 16, 24 (harilik angervaks).
Angervaksad tunnevad end kõige paremini niiskes, aga poorses mullas. Nad on valgus- või poolvarjutaimed.
Eestis kasvavad angerpist ("Filipendula vulgaris") ja harilik angervaks ("Filipendula ulmaria") ning kaks tema alamliiki viltjalehine angervaks ning paljalehine angervaks


Limburgi provints (Holland).
Limburgi provints on Hollandi 1. järgu haldusüksus.


Saami keeled.
Saami keeled (ka lapi keeled'") on rühm soome-ugri keeli, mida kõnelevad Fennoskandia põhjaosas Rootsis, Norras, Soomes ja Venemaa Koola poolsaarel elavad saamid.
Kirjakeeled.
Saami kirjakeelele pani 17. sajandil aluse luterlik kirikukirjandus. Oma kirjakeel on lõunasaami, Lule saami, põhjasaami, Inari saami, koltasaami ja Kildini saami keelel. Üksnes Kildini kirjakeel põhineb kirillitsal, ülejäänud tarvitavad lisamärkidega ladina tähestikku. Kõige rohkem tarvitatakse põhjasaami kirjakeelt.
Kirjandus.
Saami keeled


An-Najaf.
An-Najaf (eesti keeles kasutatakse ka nimekuju "Najaf"; varasem nimekuju "Nadžaf"; araabia keeles النجف või نجف) on linn Iraagis Eufrati paremal kaldal, umbes 160 km Bagdadist lõuna pool, An-Najafi kubernerkonna keskus.
Rahvastik.
Elanike arv oli 2003. aasta hinnangul 585 600. Teiselt poolt, 2004. aasta seisuga räägitakse ka umbes 200 000 elanikust. Sõjatingimuste tõttu on elanike arvu kindlakstegemine raskendatud.
Religioon.
An-Najaf on üks šiiitide (eriti imamiitide) kõige pühamaid linnu ning šiiitide poliitilise võimu keskus Iraagis.
"Meshed Ali" (Ali Haud) ehk imaam Ali mošee asub suures ehitises, millel on kullatud võlv ning mille müüridest on palju väärtuslikke objekte. Kõik Najafi peatänavad suubuvad tähekujuliselt selle mošee juurde ning lõpevad mošeed kaitsvate kõrgete müüride ees. Mošee tõmbab ööl ja päeval ligi palverändureid. Sugulased toovad sinna surnuid lihtsates puukirstudes, et enne linna äärde matmist imaam Alilt õnnistust paluda. Läheduses paikneb "Wadi-us-Salaam" (Rahuorg), mis on väidetavalt suurim kalmistu islamimaailmas (ja võib-olla suurim kalmistu kogu maailmas). Seal on mitmete teiste prohvetite hauad. Paljud usklikud teistest maadest igatsevad saada sinna maetud, et tõusta viimsel kohtupäeval üles koos imaam Aliga. Sajandite vältel on pühamu ümber kerkinud arvukalt varjupaikasid, koole, raamatukogusid ja sufide kloostreid, nii et linnast on saanud šiiitliku hariduse ja teoloogia keskus. Saddam Husseini ajal said paljud neist kannatada, sest läbi Wadi-us-Salaami rajati maantee.
Poliitika.
An-Najaf on ka võimukeskus, sest seal asub mõjukate šiiidi õpetlaste ühendus Hawza. Iga kokkulepe iraaklaste ja olupatsioonivõimu vahel muutub stabiilsemaks, kui Hawza seda toetab.
Majandus.
An-Najaf on tähtis transpordi- ja kaubanduskeskus teel Saudi Araabiasse.
Ajalugu.
Linna olevat asutanud 791 pKr (178. aastal islami ajaarvamise järgi) Abbasiidide kaliif Harun ar-Rašid.
An-Najaf sai kuulsaks kohana, kuhu on maetud ‘Alī ibn Abī Ţālib ehk imaam ‘Alī, šiitismi rajaja ning esimene imaam. Mõned usuvad siiski, et tema haud on Afganistanis Mazār-e Sharīfis. An-Najaf on praegu palverännakute sihtkoht kogu islamimaailmale. Rohkem islamiusulisi palverändureid käib ainult Mekas ja Mediinas.
Osmanite riigi võimu all olid An-Najafil rasked ajad, sest araabia kõrbehõimud tegid sinna korduvalt rüüsteretki ning veest oli alatasa puudus. 16. sajandi alguseks oli 3000 asustatud majast alles jäänud üksnes 30. 18. sajandi lõpus vallutasid linna vahhabiidid. Veepuudusest saadi lõpuks jagu 1803. aastal, kui rajati Hindiyya kanal. Nüüd kasvas linna elanike arv kiiresti 30 000-lt 60 000-le. Siiski minetas An-Najaf oma positsiooni tähtsaima usukeskusena 19. sajandil Iraani linna Qomi kasuks ning taastas selle alles 20. sajandi lõpuks.
Osmanite võimust vabaneti 1915. aastal ülestõusuga, ja pärast seda langes linn Briti impeeriumi võimu alla. An-Najafi šeigid tapsid Briti kuberneri ning lõikasid ära viljavarustuse Suurbritanniaga liidus olevale Anaza hõimule. Kättemaksuks hõivasid britid linna ning lõikasid ära veevarustuse. Mäss suruti maha ja šeikide võimule tehti lõpp.
Aastal 1979 valmistas ajatolla Rūḩollāh Khomeynī Iraani islamirevolutsiooni ette An-Najafis, kuhu ta oli 1965 põgenenud.
Et Iraagi šiiidi enamus olid iraanlaste usuvennad, oli Saddam Husseini režiim, mis toetus põhiliselt sunniitidele, Najafi suhtes umbusklik ja šiitlik tegevus oli tugevasti pärsitud. Lahesõja lõpus 1991 puhkes massiline ülestõus, mille Iraagi sõjavägi julmalt maha surus, tekitades linnale palju kahju. Neist kahjudest saadi suuremalt jaolt peagi jagu, kuid kibestumus Saddami režiimi suhtes jäi kauaks püsima.
Veebruaris 1999 mõrvati Najafi ülemvaimulik Mohammad Sadeq al-Sadr koos kahe pojaga. See oli kolmas vaimulike tapmine linnas vähem kui aasta jooksul. Kuigi Iraagi valitsus väitis, et tapjad on kätte saadud ja hukatud, panid kõik šiiitide juhid, kellest üks oli tol ajal vangis, paljud opositsioonitegelased ja tavalised šiiidid panid tapmised süüks Saddami režiimile: see püüdis süstemaatiliselt alla suruda šiiidikogukonna sõltumatuid hääli. Linna ülemvaimulikuna sai al-Sadri järglsaseks suurajatolla Ali al-Sistani, kuid üks al-Sadri järelejäänud poegi Muqtada al-Sadr on omandanud väljapaistva poliitilise rolli, kuigi tema formaalne teoloogiline ettevalmistus oli suhteliselt napp.
2003. aasta sissetungi ajal Iraaki oli An-Najaf sissetungivate USA vägede üks põhilisi sihtmärke. Ägedate lahingutega 26. märtsil 2003 piirati linn sisse, kuid ameeriklased keeldusid seda vallutamast, ilmselt kartes An-Najafi pühamute kahjustamise tagajärgi. Lõpuks andis linn umbes 10 päeva pärast, umbes samal ajal Bagdadi langemisega, rahumeelselt alla.
Pärast Bagdadi langemist aprillis 2003 endcautonoomseks kuulutanud Bagdadi šiiidi enklaavi Saddami linna (praegu Sadri linn) väitsid, et nad saavad korraldusi An-Majafi juhtvaimulikelt.
29. augustil 2003 plahvatas autopomm imaam Ali mošees, parajasti siis, kui iganädalane palvus oli lõppemas. Üle 80 (teistel andmetel üle 120) inimese sai surma, sealhulgas mõjukas mõõdukaks peetud vaimulik ajatolla Sayed Mohammed Baqir al-Hakim, Iraagi Islamirevolutsiooni Ülemnõukogu šiiidist liider. Veel kümneid inimesi sai vigastada. Plahvatuse korraldajad olid nähtavasti Iraagi uue režiimi vastased, kuid keegi ei võtnud vastutust enda peale. Saddam ise, kes sel ajal varjas end põranda all, eitas lindistatud sõnumis mis tahes seotust selle plahvatusega. USA ajakirjanduses oli pikalt-laialt juttu sellest, et terroriakti taga võisid olla It al-Qaida terroristid, kuid hiljem pani USA süü radikaalsele vaimulikule Muqtada al-Sadrile, kes tollal osales võimuvõitluses al-Hakimi kildkonnaga.
Aprillis 2004 vallutasid radikaalse islamivaimuliku Muqtada al-Sadri pooldajad Al-Kūti linna kõrval ka An-Najafi. Aprillis ja mais 2004 puhkesid An-Najafis lahingud USA vägede ja al-Sadri al-Mahdi armee vahel (Mahdi on šiiitidel "varjatud" imaam, kes pärimuse järgi kadus lapsena jäljetult, kuid ilmub välja enne maailma lõppu ning taastab maa peal õigluse). Al-Sadr vallandas koordineeritud ülestõusu kogu Kesk- ja Lõuna-Iraagis, püüdes nähtavasti saavutada kontrolli riigi üle enne võimu üleminekut uuele Iraagi valitsusele, mis oli kavandatud 30. juuniks 2004. Mais al-Sadr osaliselt taganes. Olukord tekitas Iraagi ja Iraagi šiidikogukonnale suurt muret, sest tulevahetused leidsid aset mõne meetri kaugusel peamistest pühamutest, mis said asja käigus väljastpoolt kannatada. Ülestõus lõppes okupatsioonivõimudega sõlmitud relvarahuga. Muqtada al-Sadri autoriteet kasvas ning ta kindlustus an-Najafis, mis läks Poola väekontingendi vastutusalasse.
4. augustil 2004 algas ülestõus uue jõuga.
Välislink.
Najaf


Samojeedi keeled.
Samojeedi keeled on uurali keelte hulka kuuluvad keeled, mida kõnelevad samojeedi rahvad (Venemaal Euraasia äärmises põhjaosas).
Keeleajalugu.
Uurali keelkonna sisemiste jagunemiste kohta pole täielikku selgust, kuid keeleteadlaste hulgas peaaegu üldiselt levinud arvamuse kohaselt oli esimene jagunemine samojeedi ja soome-ugri keelteks. Samojeedi keeli arvatakse põlvnevat osalt migratsiooni ja osalt keelelise ekspansiooni kaudu ida poole levinud Uurali algkeelest, mis selle leviku käigus omandas eripärased jooned ja eripärase sõnavara.
Samojeedi algkeelt kõnelnud kogukond pidi Daniel Abondolo hinnangul olema väga väike ning tema hinnangul pole põhjust arvata, et see märkimisväärselt suurenes enne lahknemist, mis võis toimuda sajanditel vahetult enne Kristust.
Juha Janhuneni järgi võib samojeedi ühissõnavaraks kindlalt pidada 650 juurmorfeemi, millest 150 on ühised uurali algkeelega. Selline soome-ugri ja samojeedi keelte ühise sõnavara võrdlemisi väike osatähtsus viitab Janhuneni hinnangul sellele, et Uurali keelte esialgne hargnemine soome-ugri ja samojeedi haruks võis toimuda kuus aastatuhandet tagasi või veel varem, arvestades algsamojeedi rahvastiku arvatavaid sotsioloogilisi ja demograafilisi omadusi ja sellest tulenevat võimalikku muutuste kiirust.
Paljud samojeedi algkeele järglaskeeled on Daniel Abondolo hinnangul praeguseks jäljetult kadunud. 17. sajandist saati on maadeuurijad ja 1854. aastast saati keeleteadlased alustades Matias Aleksanteri Castréniga kirjeldanud kuut eraldi samojeedi keelt, mis põhja poolt lõuna poole lugedes on nganassaani keel (varasema nimega tavgi keel), eenetsi keel (varasema nimega jenisseisamojeedi keel), neenetsi keel (varasema nimega juraki keel), sölkupi keel (varasema nimega ostjakisamojeedi keel), kamassi keel ja matori keel.
Kamassi ja matori keelt tänapäeval enam ei kõnelda. Matori keele kõnelejad võtsid 19. sajandi esimesel poolel omaks turgi murded. Matori keelt tuntakse tänapäeval sõnaloendite ja nende kallal tehtud intensiivse filoloogilise töö kaudu. Viimane kamassi keele emakeelne kõneleja suri aastal 1989.
Samojeedi keeltest on suurima kõnelejaskonnaga neenetsi keel, millel on ligikaudu 27 000 kõnelejat. Suurte omavaheliste murdeerinevustega sölkupi keelt kõneleb vähem kui 2000 inimest, nganassaani keelt ligikaudu 600 inimest ja eenetsi keelt arvatavasti 100 inimest.
Välislink.
Samojeedi keeled


Tšuvaši keel.
Tšuvaši keel (tšuvaši keeles "чăваш чĕлхи") on turgi keelte hulka kuuluv keel, mida kõnelevad tšuvašid.
Et tšuvaši keelel on palju sarnaseid jooni soome-ugri keeltega, siis peeti seda keelt veel 19. sajandi lõpu poolegi ekslikult soome-ugri keelte hulka kuuluvaks.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel valdas Venemaal tšuvaši keelt 1 042 989 inimest. Sealhulgas Tšuvaššias valdas tšuvaši keelt 697 884 inimest.
Hoolimata suhteliselt suurest kõnelejate arvust loetakse tšuvaši keelt ohustatud keeleks.
Murded.
Tšuvaši keelel on kaks suurt murret – "anatri" ja "virjal".
Kirjakeel.
Kirjakeel on teada 18. sajandist. Alates 1872. aastast kasutatakse kirillitsat.


Marko Albert.
Marko Albert (sündinud 25. juunil 1979 Tallinnas) on Eesti triatleet.
2004.
Ateena olümpiatriatlonis sai Marko Albert 21. koha, kaotades võitjale Uus-Meremaa sportlasele, 33-aastasele Hamish Carterile 4.19. 25-aastane eestlane alustas tublilt, tulles 1,5 km ujumise järel veest neljandana ja kuuludes pärast 40 km rattasõitu teise gruppi, kusjuures kaotust liidrile oli vaid 47 sekundit.
49 startija hulgas oli maailma edetabelis 84. kohal olevast Albertist tagapool vaid viis triatleeti. Eestlase paremust pidid tunnistama ka kolm eksmaailmameistrit.
Albert alustas särtsakalt, vedades ujujate rivi esimesel kolmandikul ja sai kuivale maale neljandana, kaotust aja 18.01 saanud ameeriklasele Andy Pottsile 12 sekundit. Eestlasest olid ees ka Paulo Myuashiro Brasiiliast ja venelane Igor Sõsojev. Vahetusalas tegutses aga Albert kiiresti ja pääses rattasõidule kolmandana, olles möödunud Sõsojevist.
Rattadistantsi teiseks 8 km ringiks oli formeerunud 15-liikmeline juhtgrupp, kuhu kuulus ka Marko. Kolmanda ringi tõusu järel pääsesid eest kuus meest, kes distantsi teise poolega suurendasid vahe enne jooksu jälitajatega enam kui 40 sekundile. Albert pedaalis vapralt teises 9-liikmelises grupis ja sai rattasõidu järel 15. vaheaja.
Albert, kes oli enne olümpiat hädas jalavigastusega, saabus esimeselt jooksuringilt 18. kohaga, kaotust juhtijatele 2.02. Järgmisel ringil oli eestlane langenud kahe koha võrra ja vahe juhtijatega suurenenud veel minuti võrra.
"Esimene ring polnud hea, kuid teisel ja kolmandal hakkasin juba liikuma," rääkis Albert.
2008.
Pekingi olümpiamängudel sai Marko Albert 41. koha. Ta kaotas võitjale 5.20,30. Pärast ujumist oli ta 10. ning pärast rattasõitu 43. kohal.
2011.
Marko Albert sai 2011. aasta Hawaii Ironmanil ajaga 8:35:18 13. kohaga. See oli võistluse eestlaste seni parim aeg ja parima koha kordamine.
Isiklikku.
Marko Albert on 189 cm pikk ja kaalub 79 kg. Ta elab Tallinnas ja kuulub klubisse Triatloniklubi 21CC. Tema treener on Jüri Käen. Marko lõpetas 1997. aastal Eesti Spordigümnaasiumi ujumise erialal ja 2001 Sisekaitseakadeemia. Ujumisega tegeles üksteist aastat, triatloniga alates 1997. aastast. Tema eeskujuks triatleetidest on Kirill Litovtšenko. Eesmärk spordis on saada paremaks. Hobideks on filmid, lugemine ja hispaania keel.


Tšuvašid.
Tšuvašid (endanimetus "Чӑваш") on turgi rahvas Euroopas Volga keskjooksul. Nad räägivad tšuvaši keelt.
Peamisteks tšuvaššide asualadeks on Tšuvaššia, Tatarstan ja Baškortostan. 1989. aastal oli tšuvašše Venemaal 1 773 645. Neist vaid 906 922 elas Tšuvaššias. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 1 435 872 tšuvašši.
Materiaalne kultuur.
Materiaalses kultuuris ja eriti ornamentikas on tšuvaššidel palju ühisjooni soome-ugri rahvastega, arvataksegi, et tšuvašid on turgi keelele üle läinud soome-ugrilased.
Üldiselt peetakse tšuvašše koos bulgaarlastega bulgaaride järeltulijaiks.


Marko Aleksejev.
Marko Aleksejev (sündinud 14. veebruaril 1979 Tartus) on Eesti kergejõustiklane (kõrgushüppaja).
Isiklikku.
Marko Aleksejev on 196 cm pikk ja kaalub 80 kg. Isiklik rekord on 2.27 (2004) ja eesmärk on Eesti rekordit parandada. Praegu on rekord 2.30 (5. juuni 1996, Rakvere) ja kuulub Marko Turbanile. Marko Aleksejev elab Tallinnas ja kuulub klubisse Audentese SK. Tema treener on Allan Elerand. Hobideks on jaht ja kalastamine.


Mikoła Jermałovič.
Mikoła Jermałovič (kasutatakse ka nimekuju "Mikola Jermalovitš"; valgevene "Мікола Іванавіч Ермаловіч"; 29. aprill 1921 Malyja Navasiołki küla, praegune Dziaržynski rajoon, praegune Minski oblast - 5. märts 2000, Minsk) oli Valgevene kirjanik ja ajaloolane.


Kastuś Kalinoŭski.
Kastuś Kalinoŭski (valgevene "Кастусь Каліноўскі"; vene "Вицент-Константин Калиновский"; poola "Wincenty Konstanty Kalinowski"; 21. jaanuar 1838 - 10. märts 1864) oli Valgevene revolutsionäär-demokraat, publitsist, 1863-1864 aasta ülestõusu üks juhte Valgevenes.
Lõpetas 1860 Peterburi ülikooli õigusalal. 1862-1863 andis välja illegaalset ajalehte "Мужыцкая праўда", millel oli suur mõju valgevene rahvusliku vabastusliikumise tõusule.
Arreteeriti tsaarivõimude poolt jaanuaris 1864 ja hukati sama aasta märtsis Vilniuses.
Välislink.
Kalinoŭski, Kastuś
Kalinoŭski, Kastuś
Kalinoŭski, Kastuś


Valgevene kirjandus.
Valgevene kirjandus on Valgevenes või valgevene keeles kirjutatud kirjandus.
17. sajandini.
Valgevene kirjandus sündis Kiievi-Vene kirjandustraditsiooni põhjal, millest said alguse ka ukraina ja vene kirjandus. Iseseisev kirjandustraditsioon kujunes Valgevenes alles 14.–15. sajandil.
Vanavalgevene kirjanduse kuldaeg oli 16.–17. sajandil, mil vanavalgevene keel oli Leedu suurvürstiriigi riigikeel. Suurvürstiriigi statuudid 1529., 1566. ja 1588. aastast, samuti poleemiline usuline kirjandus avaldati vanavalgevene keeles.
16. sajandi algusest saati on valgevene kirjandusteoseid trükitud. Esimene vanavalgevenekeelne trükis oli psalter, mille trükkis Prahas 1517. aastal Francysk Skaryna. See oli ka esimene trükis idaslaavi keeltes. 16.–17. sajandil ilmusid valgevene kirjandusse arenenuma poola kirjanduse mõjul luule ja draama (Simeon Polatsky).
18.-19. sajand.
Kuna Rzeczpospolita kultuuris domineeris poola keel ja Vene tsaaririigis vene keel, kannatas valgevene kirjandustradiytsioon 18. sajandil tugevalt. Selle taassünd algas 19. sajandi esimesel poolel, mil avaldati anonüümne satiiriline poeem "Taras na Parnase".
Esimeste romaanide autor oli Pauljuk Bahrym, valgevene keeles kirjutasid ka Valgevenes sündinud poola luuletajad Jan Barszczewski, Jan Czeczot, Adam Mickiewicz, Vintsent Dunin-Martsinkyevich ja Andrej Rypinski. Sageli trükiti raamatuid ladina alfabeedis (Lacinka), mitte tänapäeval tavalises kirillitsas. 19. sajandi teisel poolel tõusis kirjanduses esile realism (Francisak Bahusevic, Adam Hurynovic, Jan Lucyna).
20. sajandi algus.
Uus ajajärk algas pärast 1905. aasta revolutsiooni Venemaal, mil Vilniuses asutati esimesed valgevenekeelsed ajalehed Naša Dolja ja Naša Niva. Nende ümber koondus kirjanikering, kes toetasid valgevene keele ja kirjanduse arengut: Maksim Bahdanovich, Zmitrok Biadulia, Maksim Harecki, Jakub Kołas jt. Toonases valgevene kirjanduses segunesid romantism, realism ja modernism.
Esimene maailmasõda.
Esimese maailmasõja ajal ning pärast Valgevene Rahvavabariigi väljakuulutamist 1918. aastal olid valgevene kirjanduse põhiteemad patriotism ja igapäevaelu.
Sõdadevaheline aeg.
Pärast Valgevene NSV rajamist 1919. aastal koondus Valgevene kirjanduselu ajakirjade Maladnjak (1923–1928) ja Uzvyshsha (1926–1931) ümber, mida avaldas rühm valgevene kirjanikke. Varasemate autorite kõrval (Zmitrok Biadulia, Jakub Kolas) tegutsesid sellal aktiivselt ka luuletajad Mihkal Charot, Uladzimer Dubouka ja Adam Dudar ning prosaistid Maksim Harecki, Tsishka Hartny ja Kuzma Chorny.
Valgevene kirjandus arenes ka väljaspool Valgevenet: Vilniuses, Kaunases ja Prahas (Mikhal Mashara, Kazimir Svajak). 1934. aastal loodi Minskis Valgevene kirjanike liit. 1930. aastail juurdus sotsialistlik realism.
Sõjajärgsed aastad.
Teise maailmasõja lõpul ilmusid uude valgevene kirjandusse sõjateemad, valgevenelaste elu NSV Liidus ning rahvuslik ajalugu (eriti Ivan Meleži ja Ivan Shamiakini romaanides). 1960. aastail hakati proosas käsitlema eetikat. Paljud valgevene kirjanikud on võidelnud sõnavabaduse eest kirjanduses, eriti Vasil Bykau ja Uladzimer Karatkevich.
Mitmed valgevene kirjanikud on lahkunud pagendusse ning töötavad välismaal, näiteks Natalja Arsenneva ja Aless Salavej.
Valgevene juhtivad kirjandusajakirjad on Litaratura i mastatstva (asutatud 1932) ja Polymia (asutatud 1922).
Vaata ka.
Valgevene kirjandus


Järv.
Järv on seisva veega siseveekogu, millel puudub vahetu ühendus maailmamerega ning tavaliselt asub see merepinnast kõrgemal.
Järved tekivad maapinnal olevate nõgude täitumisel pinnaveega. Järvede vesi võib olla nii mage kui ka soolane.
Klassikaliselt loetakse järvedeks pinnaveekogusid, mille suurus on vähemalt 1 ha. Alla 1 ha suuruseid järvi nimetatakse järvikuteks (murdes ka lontsik).
Järve karakteristikud.
Järve tähtsamad karakteristikud on valgala, sissevool, väljavool, toitainete hulk, lahustunud hapnik, saasteained, pH ja settimine.
Järvede veetase sõltub sisse- ja väljavoolava vee hulga erinevusest, võrreldes kogu veemahuga. Tähtsamad sissevooluallikad on sademed vee pinnale, jõgede ja kanalite üleujutused järve valgalal, põhjavesi ja kunstlikud allikad väljaspool valgala. Tähtsamad väljavooluallikad on auramine järve pinnalt, pinnavee ja põhjavee kaod ja igasugune järvevee välja võtmine (kasutamine) inimese poolt. Kuna kliimatingimused ja inimese veevajadused muutuvad, siis põhjustab see järvetaseme perioodilisi muutusi.
Toitelisuse ehk troofsuse järgi.
Järvi saab tüpidiseerida vee toitainete hulga järgi (troofsus), mis mõjutab suuresti taimede kasvu.


Suur Orjajärv.
Suur Orjajärv on järv Põhja-Ameerikas Kanadas.


Varesrahu.
Varesrahu on umbes 0,2 hektari suurune rahu Väinameres Hiiumaast kagus Vareslaiu loodetipu ja Hanikatsi laiu lõunatipu vahel.


Must neljapäev.
24. oktoobril 1929 toimus New Yorgi fondibörsil aktsiahindade järsk langus. Ajaloos tuntakse seda päeva musta neljapäeva nime all. Sellega algas ülemaailmne majanduskriis, mis kiirendas demokraatia hukku ja diktatuuride teket kogu maailmas. Majanduskriis kestis umbes 1933. aastani.
Ka 1997. aasta 23. oktoobrit, mil Tallinna Väärtpaberibörsil langes börsiindeks TALSE enam kui viisteist punkti, tuntakse musta neljapäeva nime all.


Utilitarism.
Utilitarism on eetikas positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus selline, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele.
Moraalifilosoofiana sai utilitarism alguse Frances Hutchesoni, David Hume'i ja Adam Smithi töödest ning jõudis oma klassikalisse staadiumi Jeremy Benthami ja John Stuart Milli kirjutistes.
Utilitarismi põhimõtete rakendamine on komplitseeritud, sest maksimaalset kasu on raske määratleda. Isiklikke hüvesid ei tohi hinnata kõrgemalt kui teiste inimeste samalaadseid hüvesid. Hüvede hindamisel ei tohi ka toimuda diskrimineerimist mingi eritunnuse (keel, nahavärv, sugu, rahvus jne) alusel. Samuti tuleks jälgida, et hüved jaotuksid võimalikult ühtlaselt.
Moraalse valiku parim lahendus on selline, mis toob võimalikult palju kasu võimalikult paljudele inimestele, kusjuures see kasu oleks jaotatud võimalikult võrdselt.
Liigitus.
Eristatakse teoutilitarism ja reegliutilitarism. Eristuse aluseks on see, kas toimingut vaadeldakse reegli või teo seisukohast.


Sotsiaalteadused.
Sotsiaalteadused on kogum akadeemilisi distsipliine, mis uurivad inimkäitumise sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte. Nad erinevad humanitaarteadustest rangemate tõendamisstandardite ja teadusliku meetodi rõhutamise poolest. Sotsiaalteadused kasutavad nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid meetodeid.
Õigusteadus, kultuuriantropoloogia ja semiootika võidakse arvata ka humanitaarteaduste hulka.
Mõnikord eristatakse sotsiaalteadustest käitumisteadusi, mille alla kuuluvad põhiliselt psühholoogia ja pedagoogika (kasvatusteadused).
Põhilised suunad.
Positivism ja sotsiaalteaduse mõiste kui selline tuli päevakorda Auguste Comte-i teosega "A general view of positivism" (1856, prantsuskeelne väljaanne 1844). Kaasaegne positivism arenes välja aga Karl Popperi töödest, kes pani rõhku falsifeerimisele.
Positivistid kalduvad kasutama loodusteaduste meetodeid ning keskenduvad ainult nendele nähtustele, objektidele, karakteristikutele, protsessidele, millele on nö otsene ligipääs. Abstraktsust pole mõtet uurida nende arvates. Otsitakse eelkõige põhjus-tagajärg tüüpi seoseid.
Antipositivism seevastu püüab (tavaliselt kvalitatiivsete meetodite abil) pigem teatud sotsiaalseid nähtusi ja suhteid mõista. Siit ka antipositivismi saksakeelne nimi "Verstehen" (eesti k "mõistma"), mille võttis kasutusele sotsioloog Max Weber.
Kriitiline teooria peab oluliseks arvestada ka konteksti ja väärtuseid. Eriti oluline on selle teooria esindajate arvates (valitseva) ideoloogia osa meie sotsiaalse maailma kujunemisel. Kriitiline lähenemine pärineb eelkõige Frankfurdi koolkonnalt ning hiljem feminismi teisest lainest.
Kriitilise lähenemise puhul on oluline välja tuua selle mõningast poliitilist laengut ning ebaõigluse ja ebavõrdsuse paljastamise eesmärki.
Need kolm suunda ei tähenda tingimata, et iga uuringu korral peab valima ühe. Vastupidi - täieliku pildi saamiseks on niimõnigi kord mõistlik kasutada hoopis mitut erinevat meetodit korraga (triangulatsioon).


Riik.
Riik on ühiskondlike gruppide (indiviidide) kogum, mis eksisteerib lähtuvalt teatud ühiskondlikest vajadustest kujunenud organisatsioonist ja protseduurireeglitest ning omab selgelt määratletud juhtimisstruktuure (sotsioloogiline lähenemine).
Riik on kindla territooriumiga sõltumatu (suveräänne) üksus (juriidiline lähenemine).
Riik on organiseeritud institutsionaalne süsteem, mis kujutab poliitilisi otsuseid ja viib ellu valitsuse otsuseid (strukturaal-funktsionalistlik lähenemine).
Riik on suveräänne institutsioon, millel on õigus kasutada jõudu tema territooriumil asuvate inimeste suhtes. (üks politoloogilistest lähenemistest).
Riigi ajalooline areng.
Lääne riigi ajalugu algab Vana-Kreekast. Platon ja Aristoteles kirjutasid polisest ehk linnriigist kui inimkogukonna ideaalvormist, mis suutis rahuldada kogukonna religioossed, kultuurilised, poliitilised ja majanduslikud vajadused. Aristoteles nägi iseseisvas linnriigis moraalse inimese arendamise vahendit. Kreeka linnriigi idee on lähedasem tänapäevasele rahvuse mõistele, kuna selle peamiseks tunnuseks on ühtse keele, kultuuri ja ajalooga rahvas.
Tänapäevasele riigile on lähedasem Vana-Rooma vabariik ("res publica"). "Res publica" oli õigussüsteem, mis määras kõigi Rooma kodanike õigused ja kogustused. Mittekodanikele e peregriinidele Rooma õigust ei kohaldatud.
Rooma lagunemise järel tekkis ühtne riigi kontseptsioon alles 16. sajandil Niccolò Machiavelli ja Jean Bodini kirjutistes. Need autorid käsitlesid riiki kui korra ja stabiilsuse tagajat, mis leidis kehastuse valitseja isikus. Kui Macchiavelli jättis kõrvale valitseja moraalse külje ning keskendus tema tugevusele ning elujõule, siis Bodin leidis, et võimust iseenesest ei piisa, vaid valitsemine peab edasikestmiseks järgima moraali nõudeid ning samuti peab lahendama päriluse küsimuse. Bodini teooriad olid lähtekohaks 17. sajandi arusaamale kuningate võimu jumalikust päritolust.
Vestfaali rahu lahendas pinged Püha Rooma riigi keisrite monarhismi ja Saksa vürstide föderalismipüüdluste vahel, tunnistades impeeriumi liikmesriikide täielikku territoriaalset ülemvõimu. Riikidele anti õigus sõlmida üksteise ja võõrvõimudega lepinguid. Muutuste kaudu tekkis tänapäevane arusaam riigist.
Kolme elemendi õpetus.
Kuigi riigil ei ole üldtunnustatud definitsiooni, on kõige autoriteetsemaks lähtekohaks Georg Jellineki kolme elemendi õpetus ("Drei-Elemente-Lehre"). Selle kohaselt on riigi elementideks territoorium, rahvas ja valitsus.
"Riik kui rahvusvahelis-õiguslik isik peaks omama järgmiseid tunnuseid: (a) alaline elanikkond; (b) määratletud territoorium; (c) valitsus; ning (d) võime astuda suhetesse teiste riikidega."
Viimane tunnus on kolme elemendi õpetuse mõttes valitsuse üks aspekte. Montevideo konventsiooni artikli 3 kohaselt ei sõltu riiklus tunnustamisest.
Veel võimalikke tunnuste loendeid.
Riigil ei ole üht kindlat definitsiooni. Samuti on riigi tunnuste esitamine keeruline ülesanne. Allpool on loetelu tunnustest, mis riigil peaksid olema.
Tõenäoliselt on kodanikkond olulisem tunnus, kui territoorium. Püsiv võimu teostamine eeldab mingisugust kontrolli inimeste üle, kes sellele alluvad. Mõningad rändrahvad seevastu on osutunud võimeliseks juhtima suurt hulka inimesi ilma püsiva territooriumita.
Maailmas on riike, mis ei vasta kõigile ülalmainitud tingimustele. Enamasti on tegemist kurioosumitega, mida riigiks nimetatakse ajaloolistel põhjustel või mingil muul põhjusel.
Aparaat võib olla suurem kui eelkirjeldatu, sest loomisaktis on rohkem lubadusi antud või on aparaat ise võtnud endale lisafunktsioone (nt transpordi ja majanduse juhtimine). Seda, kas põhimõtte enese pärast (vt kommunism, bürokraatia), majandusliku otstarbekohasuse pärast või riigi allesjäämiseks pikemas perspektiivis.
Riigi majanduslikud funktsioonid.
Riigi tähtsamateks funktsioonideks peetakse allokatsiooni-, jaotus- ja stabiliseerimisfunktsiooni.
Allokatsioonifunktsiooni kaudu tagab riik, et olemasolevaid ressursse (tööjõudu, maad ning kapitali) kasutataks võimalikult efektiivselt.
Jaotusfunktsiooni raames peab valitsus kujundama riigis sellise sissetulekute ja vara jagunemise, mis vastaks antud riigi kodanike enamuse arusaamisele õiglasest jaotusest. Ümberjagamine toimub maksude ning mitmesuguste pensionide, toetuste ning abirahade kaudu, mida nimetatakse ülekandemakseteks ehk tulusiireteks.
Stabiliseerimisfunktsiooni raames on riigi eesmärgiks saavutada majanduse optimaalne areng ja pidurdada ebasoovitud protsesse. See tähendab, et riik astub samme stabiilse majanduskeskkonna, kiire majanduskasvu, madala inflatsiooni ja kõrge tööhõive saavutamiseks.
Maailma riigid.
Riikide täpse arvu kindlaksmääramine on keeruline ülesanne. See sõltub sellest, kuidas riiki defineerida. 2011. aasta juuli seisuga on maailmas 194 riiki, mis vastavad peaaegu kõigile riigi tunnustele.
Kindlasti ei kuulu riikide hulka mõne riigi territooriumi lahutamatud osad, nagu näiteks Inglismaa ja Šotimaa, ning mõnele teisele riigile kuuluvad alad, nagu näiteks Puerto Rico ja Bermuda.
Traditsiooniliselt jäetakse toimivate riikide hulka arvamata ka iseseisvust taotlevad maad, mida kontrollib võõrriik oma sõjaväe abil (Tšetšeenia, Tiibet, Balti riigid aastail 1940–1991). Rahvusvaheliselt tunnustatud riikide hulka ei kuulu ka protektoraadid (Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Transnistria).
Ilmselt tuleb riigiks lugeda Taiwan (Hiina Vabariik), kuigi tema riigiks olemine on vaieldav, sest tal napib Hiina Rahvavabariigi vastuseisu tõttu rahvusvahelist tunnustust.
Riikidena on toiminud ka mõned vaimulikud ordud (näiteks Liivi ordu ja Saksa ordu). Praegu on terve rida riigi tunnuseid Malta ordul.


Pavel Loskutov.
Pavel Loskutov [p'aavel l'oskutov] (sündis 2. detsembril 1969 Valkas, Lätis) on Eesti kergejõustiklane (maratonijooksja).
Karjääri pöördepunkt toimus 1999. aastal, mil ta keskendus maratonile.
Ta kuulub klubisse Valga SK Maret-Sport, ning treenib Harry Lembergi ja Raimond Lutsu juhendamisel.
Saavutused.
Tema isiklik rekord maratonijooksus on 2:08.53, mille ta jooksis 7. aprillil 2002 Pariisis. See on ühtlasi Eesti tipptulemus.
Isiklikku.
Pavel Loskutov on 178 cm pikk ja kaalub 62 kg. Ta elab Valgas. Sportlaskarjääri eeskuju on Boris Becker. Lisaks jooksmisele peab lugu jalgpallist. Hobideks on kalastamine ja jalgpall.


Monarhia.
Monarhia (kreeka keeles "μοναρχία" "monarhía", 'ainuvalitsus') on riigi valitsemisvorm, mille eesotsas on üksikisik (monarh), kelle võim võib olla kas piiramatu ehk absoluutne või piiratud ehk konstitutsiooniline.


Pooppuu.
Pooppuu ("Sorbus intermedia") on roosõieliste sugukonda pihlaka perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine lehtpuu.
Kirjeldus.
Poopuul on lihtlehed, mis sarnanevad tammelehtedega. Lehed on äärtelt hõlmised ja alt hallikasviltjad. Pooppuu õied on valged. Viljad on harilikust pihlakast suuremad ja punakamad. Oranžid viljad on söödavad.
Eestis kasvab pooppuu looduslikult Lääne-Eestis, mujale on teda istutatud.


Kodanikkond.
Kodanikkond on kindlat põhiseadust tunnistav inimeste kogu, kellel on kodakondsus, mida tõendab juriidiline dokument (pass).


Immanuel Kant.
Immanuel Kant [imm'aanuel kant] (22. aprill 1724 Königsberg – 12. veebruar 1804 Königsberg) oli saksa filosoof.
Elulugu.
Immanuel Kant sündis Ida-Preisimaal Königsbergi (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) linnas sadulsepa peres. Kantide esivanemad Cantid olid arvatavasti pärit Šotimaalt.
Ristimisel anti tulevasele filosoofile nimeks Emanuel; Immanueliks muutis ta selle hiljem ise, olles õppinud heebrea keelt. Kanti ema oli vaga kristlane, pietist, kes nõudis usulises elus ja ka kõiges muus täpsust ja rangust. Selle puritaanlikkuse ja ranguse pitserit kandis kogu Kanti elu ja ka tema filosoofilised tööd.
Tema nooruspõlv ja õpinguaastad olid vaiksed ja silmatorkamatud. 1740. aastal asus ta õppima Leibnizi ja Wolffi filosoofiat ning Newtoni matemaatikat kohalikus ülikoolis Martin Knutseni juhendamise all. 1755 sai ta samas ülikoolis lektoriks ja 1770 professoriks. Kant oli keskajast alates esimene suur filosoof, kes töötas ülikoolis õppejõuna.
Praktiliselt kogu Kanti elu möödus kodulinnas, ta oli väikest kasvu, kehaliselt nõrk ja põdur. Lugupeetud professor oli kodulinnas tuntud oma korrapäraste eluviiside ja pedantsete harjumustega; königsberglased võisid nende akna alt oma igapäevasel jalutuskaigul mööduva Kanti järgi kelli seada. Kuigi ta hindas head seltskonda ja võõrustas tihti lõunalauas külalisi, jäi ta elu lõpuni üksikuks.
Kant suri oma kodulinnas 1804. aastal, tema hauamonumendile on kirjutatud read: "Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees".
Saksa luuletaja Heinrich Heine on kirjutanud, et Kanti elulugu on raske kirjutada, kuna tal polnud ei elu ega lugu.
Teadmised.
Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad.
Kanti-eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkeley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul "kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda.
Tunnetus.
Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses" (saksa keeles "Ding an sich"), kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks" (saksa "Ding für uns"). Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie meeleorganite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis. Seda, millest Kant kõneles, nimetatakse filosoofia skandaaliks: keegi ei ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade kohta tuleneb meelte poolt saadud andmetest. Keegi pole suutnud seda probleemi lahendada.
Kõike, mida me ükskõik mil viisil mõistame, mõistame me oma viie meele, aju ja kesknärvisüsteemi abil. Meie silmadel on kindlad ja väga tähtsad võimed, kuid mitte rohkem. Kõrvad suudavad täita mitut tähtsat funktsiooni, mida silmad ei suuda. Maitsmismeel võimaldab aistida asju, mida ei suuda aistida ei meie silmad ega kõrvad. Meie aju suudab tajud korraldada lugematuks hulgaks erinevat liiki asjadeks. Kui loeme üles kõik oma võimed, siis nende piiresse mahtuv ongi kokku see, mida me võime tunnetada. Öeldu ei tähenda, et midagi muud pole olemas, kuid kui see miski, ükskõik mis, ka olemas on, siis ei suuda me seda haarata.
"Me ei suuda ette kujutada midagi tõeliselt olevat, ilma et see oleks miski, ilma et sellele oleks omistatud reaalne identiteet. Me ei suuda ette kujutada tagajärgi ilma põhjusteta. Need on meie mõistuse kategooriad, ilma milleta me ei suudaks haarata kübetki meid ümbritsevast maailmast. Samamoodi ei oska me kujutleda eset eksisteerivat teisiti kui ruumis või liikuvana väljaspool aega. Ruum ja aeg on meie tajumisvormid, ilma nendeta ei suudaks me mitte midagi tajuda ega mõista. Need tajuvormid on nagu võrgud, millesse me püüame kõik oma aistingud. Mõistuse kategooriad (üksus, paljusus, kõiksus, reaalsus, eitus, piiritlus, põhjus, toime, vältimatus, juhuslikkus jne) on raamideks, mis teevad mõistetavaks kõik meelte poolt registreeritu, kuid need kirjeldavad kogemust, mitte asju iseeneses."
Meie võimaliku tunnetuse maailma sellisena, nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentne" – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele.
Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad aegruumis. Kui nende liikumine oleks lõpuni määratud füüsikaseadustega, poleks olemas sellist asja nagu vaba tahe. Ometi uskus Kant, et meil on vaba tahe – ja mis veelgi olulisem, et seda saab tõestada. Tema lahendus probleemile oli see, et meie vaba tahte aktid ei toimu mitte fenomenaalses, st teaduslike seaduste kaudu kirjeldatavas maailmas, vaid noumenaalses maailmas, milleni teaduslik tunnetus ei küüni.
Kõlblus.
Kanti tõestus ei näidanud mitte niivõrd seda, et meil on vaba tahe, kui seda, et me ei suuda uskuda selle puudumist. On empiiriline tõsiasi, et meil on olemas kõlblusmõisted nagu "hea" ja "peab" ja "õige", ning kõlbelised veendumused selle kohta, mis on hea või kuri, mida me peaksime ja mida ei peaks tegema. Et neil mõisteil üldse oleks mingi sisu või tähendus, selleks peab meil vähemalt mõnikord olema valikuvabadus midagi teha või tegemata jätta. Igaüks, kes tõesti usub inimsaatuse ettemääratusse, jõuab nende järeldusteni, kuid paistab olevat tõsi, et me ei suuda asju nii võtta. Kui me usume vaba tahte olemasolu, peame uskuma ka seda, et materiaalsete objektide mõningaid ümberpaiknemisi ruumis ei määra täielikult loodusseadused. Niisiis meeldib see meile või mitte, kuid tegelikult me usume, et peale empiirilise eksisteerib ka mingi teine maailm.
Kõlblus ongi Kanti järgi võimalik alus religioonile, mida mõistuse ega teaduse argumentidega "tõestada" ei saa. Kõlbeline tegutsemine ja seega vaba tahe, hinge surematus ja Jumala olemasolu on Kanti järgi nn praktilise mõistuse postulaadid, mida puhta mõistuse abil pole võimalik tõestada, kuid mis on meie praktilise maailma ja vahetu kogemuse paratamatud alused.
Kant uskus, et vaid selle olendi kohta, kes on võimeline mõistma mingi tegevuse poolt- ja vastuargumente, saab öelda, et ta käitub moraalselt või ebamoraalselt, ning seetõttu on ainult mõistusega olendeil võimalus käituda kõlbeliselt. Kuid nende poolt- ja vastuargumentide paikapidavus ei ole isikliku maitse küsimus; tõeliselt veenev põhjendus peab olema üldkehtiv ja pälvima üldist heakskiitu. See tähendab, et kui empiirilist maailma valitsevad universaalsed loodusseadused, siis moraalimaailma valitsevad universaalsed ja tingimatud kõlblusseadused – nn kategooriline imperatiiv.
Tegu on hea mitte siis, kui sellel on head tagajärjed, vaid siis, kui see on toimunud sõnakuulelikkuses sellele sisemisele kohusetundele, mida meis tekitab universaalne kõlblusseadus – Kanti arvates on moraalselt kõige väärtuslikumad need teod, mis sooritatakse puhtast kohusetundest, ilma mingi kalduvuse või sümpaatiata. Inimene peab lähtuma käitudes sellistest põhimõtetest, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik. See ongi kuulus kategooriline imperatiiv Kanti sõnastuses: "Toimi vaid niisuguse maksiimi järgi, mille kohta võid sa ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks saaks". Sellel imperatiivil on ka teine sõnastus: "Toimi nõnda, nagu sinu toimimise maksiim peaks sinu enese tahte läbi saama üleüldiseks loodusseaduseks". Kolmas sõnastus erineb kahest esimesest ning rõhub inimese kui mõistusolendi väärtusele iseendas: "Toimi nõnda, et sa inimsusse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati ühtlasi kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendisse".


Tatjana Lebedeva.
Tatjana Lebedeva [tatj'aana l'eebedeva] (sündis 21. juulil 1976 Baškiirias Sterlitamakis) on Venemaa kergejõustiklane (kolmik- ja kaugushüppaja), olümpiavõitja ja mitmekordne maailmameister.
Ehkki paljud kolmikhüppajad on alustanud kaugushüppajatena, algas Lebedeva sportlaskarjäär just kolmikhüüpajana: 1994. aasta juunioride maailmameistrivõistlustel Lissabonis sai Lebedeva kolmikhüppes kolmanda koha.
1998 tuli ta Venemaa meistriks ja pääses riigi koondises Euroopa meistrivõistlustele Budapesti, kus ta sai kolmikhüppes 14.25-ga neljanda koha. Samal aastal sai ta maailma karikavõistlustel Johannesburgis 2. koha.
1999 tuli ta IAAFi Grand Prix' finaalvõistlustel 14.66-ga kolmandaks. Ta kaotas Ashia Hansenile (14.96) ja Paraskevi Tsiamitale (14.77).
Esimese suurvõistluste medali täiskasvanute arvestuses võitis ta 2000 Gentis, tulles kolmikhüppes Euroopa sisemeistriks tulemusega 14.68.
Kaks nädalat enne 2000. aasta olümpiamänge Sydneys hüppas ta kõigi aegade teise tulemuse 15.32 ja läks olümpiale favoriidina, sest Iva Prandževa ja Rodica Mateescu olid äsja dopinguga vahele jäänud ning Sevilla maailmameister Paraskevi Tsiamita oli vigastatud. Siiski ta ei võitnud, sest Tereza Marinova Bulgaariast parandas avakatsel isiklikku rekordit 30 sentimeetriga ja hüppas maa rekordi 15.20. Lebedeva oli ainus, kes avakatse tulemust (14.77) parandas (14.91 ja 15.00), kuid sai ikkagi ainult hõbemedali. Tulemusi pärssis pärast avakatset alanud vihm.
Järgmisel, 2001. aastal võitis ta 14.85-ga kolmikhüppes hõbemedali 2001. aasta sisemaailmameistrivõistlustel Lissabonis (Marinova hüppas isikliku rekordi 14.91) ja kuldmedali maailmameistrivõistlustel Edmontonis tulemusega 15.25. Samal aastal võitis ta veel kuldmedali Pekingis universiaadil ja Brisbane'is Hea Tahte mängudel. Hooaja lõppvõistlusel, IAAF-i Grand Prix' finaalvõistlustel jäi ta Marinova (14.77) järel teiseks (14.61). Françoise Mbango Etone Kamerunist oli 14.47-ga kolmas.
2002. aasta hooaeg jäi tütre sünni tõttu vahele.
2003 tuli ta kolmikhüppes maailmameistrivõistlustel Pariisis teist korda maailmameistriks tulemusega 15.18. Ta võitis ka 15.13-ga IAAF-i finaali, selja taha jäid Yamile Aldama (Kuuba) ja Etone.
2004. aasta sisemaailmameistrivõistlustel Budapestis võitis ta kuldmedali nii kaugus- kui kolmikhüppes tulemustega 6.98 ja 15.36. Kolmikhüppe tulemus oli uus maailmarekord. Sama aasta sügisel võitis ta Ateenas olümpiamängudel kaugushüppes kuldmedali (7.07) ja kolmikhüppes pronksmedali (15.14). Kolmikhüppes said rohkem Etone (15.30) ja Hrysopiyi Devetzi (Kreeka, 15.21). Samal aastal sai ta IAAF-i finaalvõistlustel teise koha nii kaugushüppes (6.72, Irina Simagina Venemaalt 6.74) kui ka kolmikhüppes (14.96, Etone 15.01).
2005. aastal ei osalenud Lebedeva Helsingi maailmameistrivõistluste lõppvõistlusel vigastuse tõttu, kuigi täitis kvalifikatsioonis finaalinormi. Ta keskendus Kuldliiga võistlustele, võitiski ainsana kõik Kuldliiga võistlused ja võitis 1 miljoni dollari suuruse peaauhinna. Hooaja lõpus IAAF-i finaalvõistlustel jäi ta seevastu teiseks (14.86, Devetzi 14.89, Yargelis Savigne (Kuuba) 14.81).
2006. aasta sisemaailmameistrivõistlustel Moskvas tuli ta kolmikhüppes sisemaailmameistriks tulemusega 14.95. Samal aastal tuli ta ka Göteborgis peetud Euroopa meistrivõistlustel kolmikhüppes Euroopa meistriks viimases voorus hüpatud 15.15-ga (Devetzi 15.05, Anna Pjatõhh Venemaalt 15.02). Sel aastal võitis ta maailma karikavõistlused kolmikhüppes (15.13) ning IAAF-i finaalvõistlustel võitis ta nii kaugus- kui kolmikhüppe.
Osakas toimunud 2007. aasta maailmameistrivõistlustel võitis Lebedeva kaugushüppes kuldmedali tulemusega 7.03, mille saavutas kahel korral, ning sai lisaks kolmikhüppes hõbemedali 15.07. Ta oli kolmikhüppes olnud kaks aastat võitmatu, kuni Yargelis Savigne teda Osakas võitis. IAAF-i finaalvõistlustel võitis ta kaugushüppe ja oli kolmikhüppes kolmas (14.75, Savigne 14.78, Devetzi 14.75).
2008. aasta olümpiamängudel Pekingis võitis Lebedeva nii kaugus- kui kolmikhüppes hõbemedali. Kaugushüppes jäi ta kuldmedali võitnud Maurren Higa Maggile alla kõigest 1 sentimeetriga. Kolmiküppes jäi teda Françoise Mbango Etone kuldmedalist lahutama 7 sentimeetrit. IAAF-i finaalvõistlustel oli ta kolmikhüppes teine (14.63, Anna Pjatõhh 14.78) ja kaugushüppes kolmas (6.64, Naide Gomes Portugalist 6.71, Ksenia Balta Eestist 6.65).
2009. aasta maailmameistrivõistlustel võitis ta kaugushüppes hõbemedali 6.97-ga.
Isiklikku.
Tatjana Lebedeva on 173 cm pikk ja kaalub 63 kg. Tal on tütar Nastja, kes sündis 2002. aasta septembris.
Tunnustused.
2001. aastal autasustati teda Sõpruse ordeniga.
Välislingid.
Lebedeva, Tatjana
Lebedeva, Tatjana


Pihlakas.
Pihlakas ("Sorbus") on roosilaadsete seltsi õunapuuliste sugukonda kuuluv puude perekond.
Liigid.
Maailmas leidub üle 100 pihlakaliigi. Täpset liikide arvu on raske kindlaks teha, kuna pihlakas hübridiseerub väga kergesti. Peale selle on pihlakatel palju alamliike. Viimasel ajal on hakatud pihlaka perekonda mõnevõrra kitsamalt tõlgendama, nii et osa alamperekondi on omaette perekondadeks tõstetud.
Kogu perekonnale on väga iseloomulikud liikidevahelised hübriidid, isegi nende liikide vahel, mis kuuluvad eri alamperekondadesse. Hübriididele on omane apomiksis ehk viljade arenemine ilma viljastumiseta. Niisuguste viljade seemned annavad emataime täpseid koopiaid ehk kloone. Niisugune mittesuguline paljunemine on viinud paljude mikroliikide tekkeni.
Levila.
Pihlakad kasvavad kogu Euroopas ja Aasias ning Põhja-Ameerikas. Nad ei ole väga kõrged puud, kuid võivad siiski kasvada isegi 15 m kõrguseks. Osa liike ei annagi puu mõõtu välja, vaid on põõsad.
Viimane on haruldane ja kasvab vaid Lääne-Saaremaal. Lisaks neile kasvab Eestis soome pihlakas ehk hübriidpihlakas ("Sorbus ×hybrida"). Soome pihlakas on hariliku pihlaka ja pooppuu hübriid. Soome pihlaka pidamine Eestis looduslikult kasvavaks liigiks on vaieldav. Siiski kasvab Lääne-Saaremaal vähemalt üks selle liigi viljuv puu.
Kirjeldus.
Pihlaka lehed näevad välja võrdlemisi saare lehtede moodi, aga need puud ei ole kuigi lähedalt omavahel sugulased. Lehepungad on kohevad ja karvased. Pihlakal on suured liitlehed, mis koosnevad 11–23 lehekesest, mis paiknevad leherootsul paarikaupa ja rootsu otsas on veel üks paaritu leheke. Noored lehed on karvased, vanad lehed siledad ja paljad.
Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas. Õitel on tugev eriline lõhn. Õies on emakatümbritsev õiepõhi arenenud õietupest ja õiekroonist. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas.
Vili on kerajas väikeste seemnetega õun, aga kuna ta on väga pisike, siis kutsutakse teda rahvasuus marjaks. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranžiks ja siis erepunaseks. Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Vili sisaldab 8% suhkrut: fruktoosi, glükoosi, sorboosi, sahharoosi. Vili sisaldab ka sorbiinhapet, millel on antiseptiline toime, samuti mikroelemente ja vitamiine: askorbiinhapet, P-vitamiini, karotiini ja glükosiide, sealhulgas amügdaliini.
Kasutamine.
Pihlaka värsked viljad on kibeda maitsega, aga esimesed öökülmad viivad kibeda sorbiinhappe lagunemiseni ja kibedus kaob ära. Pihlakast on aretatud sort, mis sisaldab suhkrut veelgi rohkem, kuni 9%, ja on magus juba enne öökülmi. Krimmis kasvab pihlakaliik, mille viljad sisaldavad 14% suhkrut. Need viljad on suured, kuni 3,5 cm läbimõõduga, kaaluvad kuni 20 g ning on ilusad ja maitsvad. Seda liiki ei saa Eestis kasvatada, sest ta ei talu Eesti külma talve.
Pihlakas on laialdase leviku ja viljade ebameeldiva maitse tõttu väheväärtuslik viljapuu. Siiski kasutatakse teda mitmeti. Teda kasvatatakse ilusate õite ja viljade tõttu ilupuuna, tema viljad kõlbavad ikkagi süüa ja on tervislikud, tema puit on raske, elastne ja tugev ning sobib seetõttu hästi tisleritöödeks.
Pihlakat saab kasutada teiste roosilaadsete, näiteks pirnipuu ja hariliku küdoonia pookealusena. Poogitud oksad ja puud võivad vilja kanda 10 aastat.
Pihlakas on meetaim. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha moosi, džemmi, kisselli, marmelaadi ja želeed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse.
Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi ja verejooksu vastu, diureetikuna, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Tänapäeva meditsiin pihlakamarju ei kasuta.
Pihlakas on tähtis toidutaim paljude liblikate jaoks.
Sügisel ei kuku paljudelt pihlakatelt marjad maha, vaid jäävad puu külge. Talvel, kui lumi maha sajab, on pihlakamarjad paljude lindude jaoks tähtis toiduallikas.


Entsüklopeedia.
Entsüklopeedia on teatmeteos, mis annab kokkuvõtliku ülevaate kõigist inimkonna teadmistest (üldentsüklopeedia) või mingi kindla ainevaldkonna teadmistest (erialaentsüklopeedia).
Sõna tuleb kreeka väljendist "enkyklios paideia" (sõna-sõnalt 'ringis harjutamine', tõlkevastena on kasutatud sõna "haridusring"). Tänapäeval levinud tähendus 'tähestiku järjekorras teabeallikas' pärineb aastast 1644, tihti viidatakse prantsuskeelsele "Encylopédie ou Dictionnaire raisonné des Sciences, des Artes, et des Métiers" (1751–1765).
Entsüklopeediad võivad olla üldised kirjutades paljudest erinevatest teemadest (näiteks "Encyclopædia Britannica") või spetsialiseerunud kirjutades ühest alast (näiteks meditsiini, filosoofia, õiguse jne entsüklopeedia). Samuti on olemas entsüklopeediaid, mis on kirjutatud paljudest teemadest, aga ühest kindlast vaatepunktist (kultuuriline, rahvuslik, riiklik, jne; näiteks "Suur nõukogude entsüklopeedia").
Entsüklopeediad ja Eesti.
Karl August Hermanni poolt väljaantud "Eesti Üleüldise teaduse raamatu" tiitelleht. Entsüklopeediast jõudis ilmuda esimene köide A-täht (1900-1904) ning osa teisest köitest B-täht (1906).
Veebientsüklopeediad.
Lisaks neile on veel palju pisemaid veebientsüklopeediaid. Samuti on mitmed raamatuina trükitud entsüklopeediad teinud oma veebiversioonid — näiteks Encyclopædia Britannica, Catholic Encyclopedia ja TEA entsüklopeedia.


Ortodroom.
Ortodroom on matemaatikas geodeetiline joon kerapinnal.
Geograafias nimetatakse ortodroomiks geodeetilist joont maakeral või maaellipsoidil ning samuti sellist joont ligikaudselt järgivat joont Maa pinna lähedal.
Maaellipsoidil kulgeb iga ortodroom mööda tasandit, mis on määratud mingi kahe erineva punktiga maaellipsoidi pinnal ning Maa keskpunktiga.
Lühim tee (lühim "linnulennuline" tee) kahe erineva punkti vahel maakera või maaellipsoidi pinnal või Maa pinna lähedal on ortodroom. Kui need kaks punkti ei ole antipoodid, on lühim tee nende vahel üheselt määratud. Näiteks lennutrassid kulgevad kütuse kokkuhoiu huvides ideaaljuhul piki ortodroomi.
Ekvaator ning kõik meridiaanid on ortodroomid.
Kaardil kujutatud punased jooned on ekvaator, nullmeridiaan, lühim tee Tallinna ja Sydney vahel ning lühim tee Pariisi ja New Yorgi vahel.
Rakendus.
Java meetod arvutamaks Maa orotodoomi pikkust asukoha ja sihtkoha vahel. Tagastatav vastus on täpne murdarv kilomeetrites, sisaldades ainult murdarvude ühtlustamisest ja Maa ebakorrapärasusest tingitud viga.
public static double getDistance(final double L1, final double G1,
final double L2, final double G2)


Meridiaan.
Paralleelid ja meridiaanid (nullmeridiaan on märgitud punase jooniga)
Meridiaan on kujutletav lühim joon maakera pinnal geograafiliste pooluste vahel.


Vasil Bykaŭ.
Vasil Bykaŭ (kasutatakse ka nimekuju Vassil Bõkav, varem Vassili Bõkov; valgevene Васіль Уладзіміравіч Быкаў; 19. juuni 1924 – 22. juuni 2003) oli valgevene kirjanik.
Läbivaks teemaks tema teostes on Suur Isamaasõda.
Aunimetused.
Aastast 1980 – Valgevene NSV rahvakirjanik.
Jutustused.
Aastal 2001 ilmus eesti keeles jutustuste valimik "Toru: Valgevene tragöödia".
Välislink.
Bykaŭ, Vasil
Bykaŭ, Vasil
Bykaŭ, Vasil


Aasia.
Aasia on maailmajagu. Hõlmab suurema osa Euraasiast.
Nimi.
Sõna tuleb akadikeelsest sõnast "assu", mis tähendab päikesetõusu, hommikumaad. Meieni on sõna tulnud kreeka ("Asía") ja ladina keele ("Asia") vahendusel.
Aasia antiikajal.
Vana-Kreekas jagati maailm kõigepealt kaheks: Euroopaks ja Aasiaks. Aafrika, mida tollal nimetati Liibüaks, arvati Aasia osaks. Hiljem loeti Aasia ja Aafrika erinevateks, nende piiriks peeti kas Niilust või Punast merd.
Aasia ja Euroopa piir polnud samuti selge: selleks lugesid mõned Phasist (nüüd Rioni), mõned Tanaisi (nüüd Don).
Aasiaks kitsamas tähenduses nimetati Kreeka vastas üle mere paiknevat Väike-Aasiat, tänapäeva Türgit. Selles tähenduses on juba Homeros maininud "Aasia aasa". 133–129 eKr moodustati neist aladest Rooma impeeriumi provints "Asiaticus" ("Asius" või "Asis").


Ekvaator.
Ekvaator on kujuteldav suurringjoon taevakeha pinnal, mis ristub meridiaanidega ning asub võrdsel kaugusel geograafilistest poolustest.
Maa ekvaatoril läbib Päike seniidi kevadisel ning sügisesel pööripäeval.


Pāvilosta.
Pāvilosta on linn Lätis Kurzemes Liepāja rajoonis.
Linn aastast 1991 ning üks Läti seitsmest väiksemast sadamast.


Skrunda.
Skrunda on linn Lätis Kurzemes, Skrunda piirkonna keskus. Kuulus varem Kuldīga rajooni. Asub Venta jõe kaldal.
Skrunda lähedal asus nõukogude okupatsiooni ajal radarijaam, mis pärast Läti taasiseseivumist jäi Venemaa valdusesse. Venelased demonteerisid jaama ja andsid ala Lätile üle alles 1999. aasta oktoobris.


Saulkrasti.
Saulkrasti ('päikeserannad'; saksa "Neubad") on kuurortlinn Lätis Liivi lahe lõunarannal. Linn on Saulkrasti piirkonna keskus.
Saulkrasti on linn alates 1991 aastast.
Linna läbib "Via Baltica".
Läbi Saulkrasti kulgeb Riia-Skulte raudtee, mis varasemalt oli osa 2006. aastal likvideeritud Tallinn–Pärnu–Mõisaküla–Riia raudteeliinist.


Ventspils.
Ventspils (saksa "Windau", eesti "Vindavi", liivi "Vǟnta") on linn (aastast 1378) Lätis Kurzemes Venta jõe suudmes.
Ta on 1. järgu haldusüksus - keskalluvusega linn ("republikas pilsēta"), Lätis elanike arvult kuues linn Riia, Daugavpilsi, Liepāja, Jelgava ja Jūrmala järel.
Arvestuslikel andmetel oli Ventspilsi elanikest 1. jaanuaril 2011 lätlasi 55,0 %, venelasi 28,8 %, ukrainlasi 4,7 %, valgevenelasi 4,5 %, mustlasi 2,7 %, poolakaid 1,1 % ja teistest rahvustest inimesi 3,2 %.
Ventspils kuulus Hansa liitu.
Ventspilsi sadam on spetsialiseerunud nafta väljaveole (sadamasse raudteed ja naftajuhet pidi). Ta on kaubakäibelt suurim sadam Lätis ja üks suuremaid Läänemerel.


Salaspils.
Salaspils ('saarelinn'; saksa "Kirchholm") on linn Lätis Riia lähistel Daugava paremkaldal.
Sakslaste rajatud linnus oli Salaspilsis juba aastal 1186. Keskajal oli Salaspils alev.
Et Salaspils asub Riia lähedal, on selle linna lähistel peetud ridamisi lahinguid, näiteks 17. septembril 1605 rootslaste ja poolakate vahel. Esimese maailmasõja ajal kasutati Salaspilsi all mürkgaase.
Teise maailmasõja ajal oli Salaspilsis sakslaste rajatud kontsentratsioonilaager (surmalaager), mille alal asub praegu memoriaalkompleks.
Salaspilsis asub Riia hüdroelektrijaam.


Subjekt.
"Subjekt" on mitmetähenduslik sõna.


Objekt.
"Objekt" on mitmetähenduslik sõna.


Francysk Skaryna.
Francysk Skaryna (valgevene "Францыск Скарына" või "Францішак Скарына (Francišak Skaryna)"; 1490 Połack – 1551 Praha) oli renessansiajastu valgevene ja idaslaavi esmatrükkal, teadlane, valgustaja, tõlkija, kirjanik ja graafik.
Ta sündis kaupmehe perekonnas. Ta astus 1504 Krakówi ülikooli ja lõpetas selle 1506 "vabade kunstide" bakalaureusena, hiljem kaitses doktorikraadi "vabades kunstides". 1512 kaitses Skaryna Padova ülikoolis arstiteaduse doktori kraadi.
1517 asutas ta Prahas trükikoja ja andis välja vanavalgevenekeelse psaltri. 1519. aastani trükkis ta 23 eksemplari Piiblit. 1520 sõitis ta Vilniusse ja asutas esimese trükikoja Leedu suurvürstiriigis. Töötas Vilniuse piiskopi arsti ja sekretärina. Ta viibis muuhulgas Saksamaal, kus kohtus Martin Lutheriga. 1530 rajas Skaryna kohaliku hertsogi palvel trükikoja Königsbergis.
1520. aastate teisel poolel abiellus ta oma sponsori lese, kuid rahalist sõltumatust see ei taganud. Kui tema vend Jan suri, polnud Skarynal raha tema võlgade tasumiseks ja võlausaldajad saavutasid 5. veebruaril tema viimise võlavanglasse. 21. novembril 1532 vabastas Poola kuningas Zygmunt I Skaryna vangistusest ja andis välja ukaasi, millega Skaryna sai mitmesuguseid soodustusi.
1534 kolis Skaryna Moskva suurvürstiriiki, kuid sealt aeti ta katoliiklasena välja ja tema raamatud põletati. Umbes järgmisel aastal kolis ta Prahasse, kus töötas kuningalossis arsti ja aednikuna. Tema surmaaeg on teadmata, kuid üldiselt oletatakse, et see juhtus 1551, sest 1552 sõitis tema poeg Simeon Prahasse päranduse järele.
Välislingid.
Skaryna, Francysk


Subjekt-subjekt-suhe.
Subjekt-subjekt-suhe on suhe võrdsete partnerite vahel, näiteks täiskasvanu suhe täiskasvanuga või lapse suhe lapsega.
Subjekt-subjekt-suhtest räägitakse siis, kui tahetakse rõhutada, et tegemist ei ole suhtega, kus üks partner manipuleerib teisega, lähtudes ainult iseenda eesmärkidest.
Alternatiivpedagoogikas rõhutatakse sageli subjekt-subjekt-suhet õpetaja ja õpilase vahel. Näiteks Rocca al Mare Koolis istuvad esimese klassi õpilased nii, et nende pea on sama kõrgel kui seisva õpetaja pea; see peab tekitama kohe subjekt-subjekt-suhte).


Subjekt-objekt-suhe.
Subjekt-objekt-suhteks nimetatakse psühholoogias ja pedagoogikas inimestevahelist suhet, milles üks inimene ei võta teist mitte vaba isikuna, vaid oma tegevuse objektina, kes selles tegevuses ei osale.


Isik (õigusteadus).
Isik on juriidilises tähenduses kas füüsiline isik ehk inimene või juriidiline isik.


Indiviid.
Indiviid (ladina keeles "individuum" 'mittejaotatav') on isend, üksikolend.
Tavaliselt mõistetakse indiviidi all inimest kui üksikut teiste inimeste seas. Filosoofias mõistetakse indiviidi all mõnikord ka üksikut asja.


Mohorovičići eralduspind.
Mohorovičići eralduspind ehk Mohorovičići piirpind ehk Moho on pind mis eraldab Maa vahevööd maakoorest.
Nimetus tuleb Horvaatia seismoloogi ja meteoroloogi Andrija Mohorovičići nimest. Nime keerukuse tõttu kasutatakse enamasti lühivormi Moho.
Läbides Moho muutub järsult seismiliste lainete levikukiirus.


Justin Gatlin.
pisi
Justin Gatlin (sündinud 10. veebruar 1982 New Yorgis) on USA kergejõustiklane (100 m ja 200 m). Olümpiavõitja (2004).
12. mail 2006. aastal Katari pealinnas Ad-Dawḩah's toimunud kergejõustiku IAAF Grand Prix' võistlusel, jooksis Justin Gatlin 100 meetris välja aja 9,766 sekundit. Algul arvati, et tegu on uue maailmarekordiga 9,76, kuid 16. mail 2006 otsustas IAAF, et tegu on maailmarekordi 9,77 kordamisega.
2006. aastal sai sa dopingu tarvitamise tõttu 4-aastase võistluskeelu.
2010. aastal tuli ta esimest korda peale võistluspausi starti Rakvere Bigbank Kuldliiga finaaletapil. Ta võitis 100 meetri jooksu staadionirekordiga 10,24.
27px Olümpiamängudel.
hõbemedal ja 4 x 100 m 38.08
Isiklikku.
Justin Gatlin on 185 cm pikk ja kaalub 83 kg.


Teaduskeel.
Teaduskeel on teaduses kasutatav keel. Sellel mõistel võib olla mitmeid tähendusi.


Mõiste.
Mõiste all mõeldakse filosoofias ja loogikas enamasti mõtlemise (lihtsaimat) abstraktset ühikut.
Mõistete abil mõeldakse asju (objekte) neid iseloomustavate tunnuslike omaduste ja suhete kaudu.
Mõiste abil kokku liigitatavat asjade rühma nimetatakse kategooriaks.
Mõiste ontoloogiline staatus.
Filosoofias puudub üksmeel selle suhtes, kas mõisted kuuluvad vaimu juurde (on vaimuseisundid, vaimuobjektid või võimed) või on nad abstraktsed objektid.
Mõistete ajaloolisus.
Filosoofia ajaloo uurimise hermeneutilise suuna puhul rõhutatakse mõisteajaloolise lähenemise vajalikkust, kuna mõisted muutuvad koos muutustega filosoofias, eriti selgelt iseloomulike filosoofia ajaloo epohhide vahetumisega. Seega ei pruugi üks mõiste olla läbi filosoofia ajaloo tõlgenduslikult kattuv sama mõistega mõnes muus filosoofia ajaloo epohhis (nt antiigi vabaduse mõiste ei kattu ilmselt uusaja filosoofia vabaduse mõistega).
Mõiste määratlus.
Psühholoogias mõistetakse mõistete all teatud mentaalseid partikulaare. Nende abil seletatakse
Mõistetega võidakse seletada ka osutamist ("reference") ning keeleliste tähenduste avalikkust.
Mõiste teooriad.
Psühholoogias on mõiste olemuse kohta kolme tüüpi teooriaid: "prototüübiteooriad" (näiteks James A. Hampton), "eksemplariteooriad" ja "teooriateooriad" (näiteks Alison Gopnik ja Andrew Meltzoff). Näiteks koera mõiste puhul opereeritakse vastavalt koera prototüübiga, koera eksemplaridega või teooriaga (või definitsiooniga) koera kohta.
Neid teooriaid püütakse ka ühitada hübriidteooriaks.
Kas mõisted on loomulik liik?
Edouard Machery väidab, et mõisted ei moodusta loomulikku liiki, sest mõned kõrgemad tunnetusülesanded, mille lahendamiseks peetakse vajalikuks mõisteid, nõuavad mitut liiki mentaalseid representatsioone, mis vastavad ka erinevatele mõiste teooriatele. Ka Gualtiero Piccinini ja Sam Scott jõuavad järeldusele, et mõistete liik lõheneb mitmeks loomulikuks liigiks, nii et ei pea olema ühtset mõiste teooriat. Nemad aga näevad murdekohti mujal, sealhulgas mittekeeleliste ja keeleliste ülesannete eristuse juures.


Alternatiivpedagoogika.
Alternatiivpedagoogika on üldnimetus eri meetoditel põhinevate õpetamisviiside kohta, mida pole üldiselt riiklikus haridussüsteemis tunnustatud. Siia kuuluvad näiteks vabakasvatus ja steinerpedagoogika.
Vabakasvatuse tulemusel on noorel suurem isiklik kompetentsus ja nõrgem sotsiaalne kompetentsus.


Klass (pedagoogika).
Klass on kindla koosseisuga õpperühm koolis. 1. ja 10. klassi koosseisu määratakse õppeaasta alguses kooli administratsiooni otsusega vanemate ja laste soovi arvestades. Õppeaasta jooksul võivad mõned õpilased ühest klassist teise üle minna, aga suurem osa õpilasi õpib terve põhikooli või gümnaasiumiastme jooksul ühes ja samas klassis.
Klassi suurus ei tohi olla põhikoolis üle 24 last, aga kooli pidaja võib lubada koolidirektori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul tõusta sellel arvul kuni 26-ni.


Kool.
Kool (ladkr "scholē" 'puhkus') on kindla koolikorra ja õpilaskonnaga õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased omandavad õpetaja juhendamisel teadmisi, oskusi ja vilumusi.
Eesti keeles kasutatakse sõna "kool" sageli õppeasutuse sünonüümina, kitsamas tähenduses tähendab see sõna ka koolimaja. Osaliselt on selle sõna kasutusvaldkond algsest põhitähendusest kaugenenud - elukool, koertekool, puukool.


Tavakeel.
Tavakeel on keele kasutamise viis igapäevaelus.
Ludwig Wittgenstein mõistis oma hilisfilosoofias tavakeele all keelekasutust, mis on rikkumata filosoofilistest konstruktsioonidest. Tavakeelele toetudes on võimalik filosoofilised probleemid hajutada, näidates, et need tulenevad tavakeele "grammatika" vääritimõistmisest.
1950. aastatel õitses eriti Oxfordis tavakeelefilosoofia, mis pidas filosoofia põhiliseks vahendiks ja eesmärgiks tavakeele uurimist.


Definitsioon.
"Selles artiklis on jutt definitsioonist loogikas, matemaatikas, filosoofias ja keeleteaduses; muude tähenduste kohta vaata artiklit definitsioon (täpsustus)"
Definitsioon (ladina sõnast "definitio", mis tähendab muuhulgas 'definitsioon, määratlus') on kas mõiste sisu täpne avamine või sõna või sõnaühendi tähenduse täpne selgitamine. Definitsiooniks nimetatakse ka kummagi protsessi tulemusena moodustunud teksti (mis on tavaliselt lause).
Definitsiooni kui protsessi nimetatakse tavaliselt defineerimiseks. Mõiste sisu avamist nimetatakse loogikas ka määratlemiseks ning selle tulemust määratluseks. Sõna või sõnaühendi tähenduse selgitust nimetatakse tavaliselt sõnaseletuseks.
Tavaliselt toob definitsioon lühidalt välja mõiste olemuslikud tunnused.
Definitsiooni võib liigitada normatiivseteks ja deskriptiivseteks. Normatiivne definitsioon määrab, millistele tunnustele peab miski vastama, et mahtuda defineeritavale terminile vastava mõiste alla; see kehtestab reaalsusele reeglid. Deskriptiivne definitsioon kirjeldab defineeritava terminiga praktikas tähistatavale mõistele vastava nähtuse tunnuseid; see kirjeldab reaalsust. Normatiivsed definitsioonid on levinud seadustes jms juriidilise jõuga ettekirjutustes.
Loogika.
Loogikas mõeldakse definitsiooni all mõiste sisu täpset avamist.


Arvutikeel.
Arvutikeel (inglise keeles "computer language") on keel, mida kasutavad arvutid või mida kasutatakse seoses arvutitega. Sageli kasutatakse sõna "arvutikeel" programmeerimiskeele sünonüümina, ent arvutikeel ei pruugi olla programmeerimiskeel. Näiteks keeled HTML, CSS ja SVG pole programmeerimiskeeled, kuigi nad on arvutikeeled.
Mõistele arvutikeel vastandatakse mõistet loomulik keel, mille all mõeldakse keeli, mida kasutavad inimesed (ja mõnes käsitluses ka loomad).


Kahendsüsteem.
Kahendsüsteem ehk binaarsüsteem on positsiooniline arvusüsteem, mille alus on 2.
Kahendloogikas öeldakse numbrimärgi 1 kohta "tõene" ja numbrimärgi 0 kohta "väär".
Kahendsüsteemi põhiliseks kasutusalaks on arvutid. Kuigi enamasti lähtuvad arvutite ja muude elektroonikaseadmete mikrokiibid kahendloogikast, ei ole see ainuvõimalik arvusüsteem arvutisiseseks andmete vahetamiseks või säilitamiseks.
Kahendsüsteemis esitatakse arve samal põhimõttel nagu kümnendsüsteemis või mis tahes muus positsioonilises arvusüsteemis. Erinevus kümnendsüsteemist seisneb selles, et kümnendsüsteemi alus on 10 ja vastavalt on ka numbrimärke kümme (0, 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9). Kahendsüsteemis on kohakaaludeks kümne astmete asemel kahe täisarvastmed.
Kahendsüsteemis toimub arvude loendamine järgmiselt: 0, 1, 10, 11, 100, 101, 110, 111, 1000, 1001 jne. Mitmekohalist arvu tuleb lugeda nii, nagu iga koht oleks eraldi number, näiteks: 10 tuleb lugeda "üks, null", mitte "kümme". Et kasutada saab ainult kahte sümbolit (0 ja 1), siis juba kümnendsüsteemse arvu 2 esitamiseks tuleb kasutada mõlemat: 10. Väikseima kohakaaluga (20=1) koht muutub iga kahe arvu järel, järgmine iga nelja arvu järel, edasi iga kaheksa arvu järel jne. Iga järgnev järgukaal on eelnevast kaks korda suurem, millest tulenebki see, et järgukaaludeks on kahe täisarvastmed.
Täisarvu teisendamine kümnendsüsteemist kahendsüsteemi.
Selleks tuleb arvu kahega täisarvuliselt jagada ning saadav arv moodustub jääkidest. Arv kahendsüsteemis saadakse jääkide lugemisel alt üles.
18 / 2 = 9, jääk 0, see bitt on LSB
9 / 2 = 4, jääk 1
4 / 2 = 2, jääk 0
2 / 2 = 1, jääk 0
1 / 2 = 0, jääk 1, see bitt on MSB
Kümmnendarvu murdosa teisendamine kahendarvuks.
Murdosa korrutatakse kahega. Kui tekkis täisosa, see lahutatakse ja saadakse bitt väärtusega 1, kui täisosa ei tekkinud saadakse bitt väärtusega 0.
0,4 * 2 = 0,8 täisosa ei tekkinud, tulemusse bitt 0
0,8 * 2 = 1,6 lahutame täisosa, tulemusse bitt 1
0,6 * 2 = 1,2 lahutame täisosa, tulemusse bitt 1
0,2 * 2 = 0,4 täisosa ei tekkinud, tulemusse bitt 0
0,4 * 2 = 0,8 täisosa ei tekkinud, tulemusse bitt 0
0,8 * 2 = 1,6 lahutame täisosa, tulemusse bitt 1
0,6 * 2 = 1,2 lahutame täisosa, tulemusse bitt 1
0,2 * 2 = 0,4 täisosa ei tekkinud, tulemusse bitt 0
Ka kahendsüsteemis saab reaalarve esitada nagu kümnendsüsteemis, kusjuures pärast koma on järgukaaludeks kahe negatiivsed astmed: 2-1, 2-2, 2-3 jne. Kümnendsüsteemi arv 0,5 on kahendsüsteemis seega 0,1.
Kahendarvu teisendamine BCD-koodi.
Kahendarv jagatakse 4-kaupa bittideks alates noorimast (LSB).
1) Kui neli bitti esitavad kümnendarvu väärtusi 0...9, siis teisendusi ei vajata.
2) Kui neli bitti esitavad kümnendarvu väärtusi 10...15, siis liidetakse bitttidele kahendaarv 01102=610 ja tehakse ülekanne järgmisesse rühma.
Kahendarvu teisendamine Gray-koodi.
G[n]=B[n], järgmised bitid teisendatakse vastavalt valemile G[i]=B[i] XOR B[i+1], kus i saab väärtused n–1..., 0
Kahendarvu teisendamine negatiivseks.
Lõpuks lisatakse ette märgi bitt -7710=101100112
Viimasena lisatakse ette märgi bitt -7710=101100112
Tehted.
Kahendarvude liitmine ja korrutamine toimub järgmiselt.
Korrutamine.
Analoogiliselt toimub ka lahutamine ja jagamine.
Lahutamisel teisendatakse arv kõigepalt negatiivseks ja siis liidetakse.
+ 110 * 110 * 110
Nihketehted.
Nihketehted võimaldavad korrutamisi ja jagamisi kiirendada. Nihe vasakule suurendab arvu kaks korda, nihe paremale vähendab kaks korda.
Paremale nihutamisel lähevad nooremad bitid kaduma, tühjaks jäänud vanemad bitid täidetakse nullidega. Vasakule saab aritmeetilist nihet teha ainult siis, kui vanematel bitikohtadel on nullid muidu tekiks ületäitumine. Negatiivse arvu nihutamisel peab märgibitt jääma paigale.
Välja nihkuvad bitid lastakse kaduma minna nii parema kui vasaku nihke korral ja teist poolt täidetakse nullidega.
Ühelt poolt välja nihkuvad bitid kirjutatakse teisel poole tühjadeks jäänud kohtadele.


Russelli paradoks.
Russelli paradoks on Bertrand Russelli poolt 1901. aastal avastatud paradoks, mis näitab, et Cantori ja Frege naiivne hulgateooria on vastuoluline. Russell pakkus sellest välja ka lihtsama versiooni, mis on tuntud kui Russelli habemeajaja paradoks.
Vaatleme hulka "M", mille defineerime kõikide niisuguste hulkade hulgana, mis ei ole iseenda elemendid. Teiste sõnadega: hulk "A" on hulga "M" element siis ja ainult siis, kui "A" ei ole "A" element.
Cantori süsteemis on "M" korrektselt defineeritud hulk. Kas "M" on iseenda element? Kui on, siis definitsiooni kohaselt ta ei ole hulga "M" element. Teiselt poolt, kui oletada, et "M" ei sisalda iseennast, siis ta peab jällegi hulga "M" definitsiooni kohaselt olema hulga "M" element. Sellepärast viivad väited "M" on hulga "M" element" ja "M" ei ole hulga "M" element" mõlemad vastuoluni.
Frege süsteemis vastab "M" mõistele "ei rakendu iseendale". Ka Frege süsteem viib vastuoluni: nimelt selgub, et on olemas selle mõistega määratletud klass, mis rakendub iseendale parajasti siis, kui ta ei rakendu iseendale.
Russelli paradoks on väga lähedane valetaja paradoksile.


Geotsentriline maailmasüsteem.
Geotsentriline maailmasüsteem on maailmasüsteem (universumi mudel), mis paigutab Maa universumi keskpunkti.
Tekkimisest.
Platonit peetakse esimeseks kes kutsus üles looma korda taevase liikumise näivas segadikus. Selleks pakkus ta aksioomi, et taevased liikumised on ühtlased ja ringjoonelised või koosnevad ühtlastest ja ringjoonelistest liikumistest. Enne Johannes Keplerit ei pannud ükski arvestatav astronoom selle aksioomi loomulikust kahtluse alla.
Kontsentriliste sfääride teooria.
Platoni üleskutsele vastas tema õpilane Eudoxos, kes tuli välja ideega, et planeedid on kinnitatud kontsentriliste sfääride külge. Sfäärid liiguvad erinevate, kuid ühtlaste kiirustega ning nende summaarne liikumine kirjeldabki planeedi liikumist taevavõlvil. Seda mudelit arendasid edasi Kallippos Kyzikosest ja Aristoteles.
Kontsentriliste sfääride teooria on ilusa ja selge sisuga geotsentriline maailmasüsteem, Maa on keskel ning kõik taevakehad tiirlevad selle ümber tugevatel kuid läbipaistvatel sfääridel.
Deferentide ja epitsüklite teooria.
Teistsuguse lähenemisega tuli välja koonuslõigete uurija Apollonios Pergest, temale omistatakse kolme uue mõiste sissetoomist: deferent, epitsükkel ja ekstsentrik. Siin pandi taevakeha liikuma mööda ringjoont, mida nimetati epitsükliks, viimane ise liikus teisel ringil, mida nimetati deferendiks, deferent aga oli Maa suhtes ekstsentrik, see tähendab tema keskpunkt asus Maast eemal. Seda teooriat arendas edasi Hipparchos Nikaiast ning eriti Klaudios Ptolemaios, kelle maailmasüsteem on ära toodud tema kuulsaimas teoses "Almagestis" (eesti keeles nimetatud kui "Suurim ehitus"). Ptolemaios tõi sisse uue punkti - ekvantpunkti. See paiknes Maa ja antud taevakeha deferendi keskpunktiga samal sirgel ning selle punkti suhtes toimus deferendil ühtlane liikumine.
Ptolemaiose maailmasüsteem osutus äärmiselt edukaks, kõigepealt kirjeldas ta taevakehade näivat liikumist täpsemini kui ükski varasem mudel. Lisaks õnnestus Ptolemaiosel tuletada arvutusmeetodid, mis tuntavalt lihtsustasid tema mudeli kasutamist. Ptolemaiose universumi mudel osutus nii edukaks, et ta suretas praktilistes kasutustes välja kõik teised geotsentrilised süsteemid ning muutus ise geotsentrilise maailmasüsteemi sünonüümiks, kuigi rangelt võttes on tegu ainult geostaatilise süsteemiga.


Punanihe.
Punanihe on spektrijoonte nihe pikemate lainepikkuste suunas kas Doppleri efekti või Einsteini efekti (gravitatsiooniline punanihe) tõttu.
Fotomeetriline punanihe on punanihe, mille leidmiseks võrreldakse logaritmilises lainepikkuste skaalas kahe galaktika spektrite keskmisi energiajaotusi ning hinnatakse nende jaotuste omavahelist nihet.


Doppleri efekt.
Doppleri efekt seisneb selles, et lainepikkuse muutus on võrdeline laineallika kiirusega vaatleja suhtes.
Doppleri efekti võib kogeda näiteks kui rong mööda sõidab. Rongi poolt tekitatava heli kõrgus ehk sagedus tõuseb kui rong sõidab meie suunas. Meist möödudes aga helikõrgus langeb kiiresti. Veel ilmekamalt tuleb see esile Vormel 1 puhul, näiteks teleülekannete vahendusel.
Doppleri efektil põhineb radarite võimel hinnata liikuva objekti kiirust. Selleks tuleb hinnata radarist väljunud kiirguse ja objektilt peegeldunud kiirguse lainepikkuste erinevust. Selliseid seadmeid kasutab muuhulgas politsei piirkiiruse ületajate tabamiseks.
Doppleri efekt on laialt kasutusel astronoomias. Selle järgi on hinnatud tähtede liikumiskiirusi ja Universumi paisumiskiirust.
Muusikas on Doppleri efekt kasutusel näiteks "Leslie" kõlarisüsteemis.
Efektile on nimi antud Christian Doppleri järgi, kes esimesena selle hüpoteesi püstitas.


Gravitatsiooniline punanihe.
Gravitatsiooniline punanihe on efekt, mis seisneb selles, et gravitatsioonivälja olemasolul kiirgavad samad protsessid madalama sageduse ja suurema lainepikkusega (punasemat) kiirgust kui gravitatsioonivälja puudumisel.
Gravitatsioonilise punanihke suurusjärk on valgete kääbuste puhul umbes 10-4. Seda efekti on mõõdetud ka Maa gravitatsiooniväljas, kus punanihke suuruseks on 10-9.
Et gravitatsiooniline punanihe on võrdeline keha massiga ja pöördvõrdeline tema raadiusega, on efekt tunduvalt suurem mustade aukude läheduses.


Valge kääbus.
a>se (paremal) vahel. See valge kääbus omab pinnatemperatuuri umbes 35 500 K.
Valge kääbus (ka: "valge kääbustäht") on väikeste mõõtmetega, väikese heledusega ja väga suure tihedusega nn. surnud täht, milles ei toimu enam termotuumareaktsioone ja mis jahtub aeglaselt kuni muutumiseni mustaks kääbuseks.
Tüüpilise valge kääbuse mass on 60% Päikese massist, kuid mõõtmed on vaid veidi suuremad Maa omadest. Suurema osa valgete kääbuste massid jäävad vahemikku 0,5...0,7 Päikese massi, kuid väike osa valgeid kääbuseid on massiga kuni 1,4 Päikese massi.
Kui evolutsiooni lõppfaasi jõudnud punane hiidtäht heidab ära oma vesinikurikkad välimised kihid ning tekib planetaarudu, jääb tähest järele väga kuum ja tihe tuum, mida nimetataksegi valgeks kääbuseks. Edaspidi kiirgab valge kääbus vaid oma sisemise soojuse arvelt. Esialgne valgete kääbuste pinnatemperatuur on väga kõrge: 100 tuhat kraadi ja enamgi. Selline kõrge pinnatemperatuur püsib vaid lühikest aega pärast tekkimist. Kõige kuumemad valged kääbused on ka kõige heledamad ja neid on kergem märgata.
Piisavalt kaua jahtudes saab valgest kääbusest külm must kääbus. Arvatakse, et neid ei ole Universumi eluea jooksul jõudnud tekkida, sest jahtumiseks ei ole olnud piisavalt aega. Kõige vanemate ja jahedamate vaadeldud valgete kääbuste temperatuur on u. 4000 K.
Valged kääbused on üsna tavalised, moodustades 10% kõigist Galaktika tähtedest, kuid ükski valge kääbus pole palja silmaga nähtav.
Meile lähim valge kääbus on Siirius B, mis asub 8,6 valgusaasta kaugusel ning on ühtlasi ka heledaim valge kääbus, tähesuurusega umbes 8,7. Kõige kergemini vaadeldav valge kääbus on Keid B, olles ka esimene avastatutest.
Huvitav on märkida, et kuulsaim Eesti astronoom, Ernst Julius Öpik määras oma 1916. aastal avaldatud töös valge kääbuse ο2 Eridani (e. 40 Eri B) tiheduse, saades tulemuseks 25 000 korda suurema tiheduse kui on Päikesel. Sel ajal levinud arusaamad tähtede evolutsioonist ei olnud veel piisavalt arenenud, võimaldamaks teha järeldust nagu tegu oleks täiesti uut tüüpi tähega ning Öpik võttis artikli viimasel leheküljel tulemuse kokku – võimatu. Hilisemad tulemused näitasid, et Öpiku arvutused ja tulemused olid õiged.


Heliotsentriline maailmasüsteem.
Heliotsentriline maailmasüsteem ehk heliotsentriline mudel on maailmasüsteem ehk universumi mudel, mille kohaselt Maa koos teiste planeetidega tiirleb ümber maailma keskmes asuva Päikese.
Mudeli esmaseks väljatöötajaks peetakse Mikołaj Kopernikut, hiljem täiustas seda Galileo Galilei ja lõplikult tõestas selle Johannes Kepler.


Gravitatsiooniseadus.
Newtoni gravitatsiooniseadus on Isaac Newtoni formuleeritud mudel gravitatsiooni kohta.
formula_1,
Kuigi valem on sõnastatud masspunktide jaoks, jääb see kehtima ka sfäärilise sümmeetriaga massijaotust omavate kehade korral (näiteks raskuskiirendust planeedi pinnal võib ligikaudselt arvutada sama valemi järgi).
Gravitatsioonikonstandi eksperimentaalseks väärtuseks on saadud 6,674×10−11 N·m2·kg−2.
Kehtivuspiirkond.
Newtoni gravitatsiooniseadus kehtib suure täpsusega suhteliselt nõrkades gravitatsiooniväljades ja väikestel kiirustel. Täpsemalt, Newtoni valem kehtib tingimustel formula_2 ja formula_3, kus formula_4 on gravitatsioonipotentsiaal, "v" on kiirus ja "c" on valguse kiirus vaakumis. Vastasel korral tuleb kasutada Einsteini üldrelatiivsusteooriat (Newtoni teooria on piirjuht üldrelatiivsusteooriast). Isegi Päikesesüsteemi planeetide liikumises esineb väikseid iseärasusi (periheeli aeglane pretsessioon), mille põhjendamiseks on vaja üldrelatiivsusteooriat. Samuti ei anna Newtoni teooria kvantitatiivselt õiget tulemust valguse kõrvalekaldumisele gravitatsiooniväljas.
Rakendused.
Newtoni gravitatsiooniteooria põhilisteks rakendusvaldkondadeks on ballistika (mürskude, rakettide, kosmoselaevade liikumine gravitatsiooniväljas), planeetide jt. taevakehade liikumise analüüs jms. Newton tuletaski oma teooria lähtudes empiirilistest andmetest planeetide liikumise kohta, mis olid formuleeritud juba varem Kepleri seadustena.


Linnutee.
Linnutee ehk Galaktika on miljardite kaugete tähtede ühtesulav valgus, st Linnutee on tähesüsteem. See sisaldab ka meie Päikesesüsteemi. Eestis kutsutakse seda Linnuteeks, mujal maades kreeklaste eeskujul Piimateeks (kr. Galaktikos, ingl. Milky Way, sks. Milchstrasse). Seda selle tõttu, et ta on nähtav öösel nõrgalt ebaühtlaselt helenduva vööna.
Galaktika näeb välja selline Maa asukoha tõttu. Maa asub Galaktika keskpunktist kahe kolmandiku kaugusel kogu Galaktika suurusest, selle tasandi läheduses, seesmise Orioni haru (asub Orioni tähtkuju suunas) ja välimise Perseuse haru vahel.
Linnutee on varbspiraalne (SB) galaktika, läbimõõduga umbes 30 kiloparsekit ehk 100 000 valgusaastat ja 1 kpc ehk 3 262 valgusaasta paksune, sisaldades 200-400 miljardit tähte. Olenevalt struktuurist, pöörlemisperiood on 15 kuni 50 miljonit aastat, lisaks liigub ta kiirusega 552 kuni 630 km sekundis. Vanuseks loetakse ligikaudu 13,2 miljardit aastat, peaaegu sama vana kui Universum. Linnutee on suuruselt teine galaktika Kohalikus Galaktikarühmas.
Väljanägemine.
Kõik tähed, mis on nähtavad tähistaevas, on osa Linnutee Galaktikast. Mõiste „Linnutee“ on määratletud taevas nähtava valge nõrgalt helenduva ebaühtlase vööna. Selle heleduse põhjuseks on tohutu arv palja silmaga eristamatuid tähti ja muud materjali, mis asub galaktilisel tasandil. Maalt vaadeldaval taevasfääril on ka tumedad alad nagu Suur lõhe ja Söekott, mis on tegelikult tumedad udukogud, kust valgus tähtedelt on blokeeritud. Linnuteel on küllaltki väike pinnaheledus, magnituudidga +4,5 kuni +5. Linnutee nähtavus on suuresti mõjutatud sellest, et kui hele öötaevas on kuupaistest ja valgusreostusest ehk tehisvalgusest, mis muudab tähistaeva heledamaks. See teeb Linnutee vaatluse tihedamalt asustatud aladel võrdlemisi raskeks, vastupidiselt asustamata aladele, kus ta on väga hästi nähtav.
Linnutee on kõige heledam Galaktika keskpunktis, mis on Amburi tähtkuju suunas. Amburi tähtkujust paistab udune hele vöö lääne suunas, läbides tähtkujusid nagu Skorpion, Altar, Vinkel, Lõunakolmnurk, Sirkel, Kentaur, Kärbes, Lõunarist, Kiil, Purjed, Ahter, Suur Peni, Ükssarv, Orion, Kaksikud, Sõnn, Veomees, Perseus, Andromeeda, Kassiopeia, Kefeus, Sisalik, Luik, Rebane,Nool, Kotkas, Maokandja, Kilp ja tagasi Amburini. See udune kogu jagab öötaeva ligikaudu kaheks võrdseks taevasfääriks, mis viitab sellele, et Päikesesüsteem asub Galaktilise tasapinna ligidal.
Koostis ja struktuur.
Galaktika koosneb lati-kujulisest tuuma piirkonnast, mida ümbritseb gaasist, tolmust ja tähtedest koosnev ketas. See ketas moodustab neli erinevat spiraalset struktuuri, mis keerduvad logaritmilise spiraalina väljapoole tuumast. Galaktika massijaotus sarnaneb varbspiraalsele galaktikale (alamklass Sbc) vastavalt Hubble'i klassifikatsioonile. Alles 1990. aastatel hakkasid astronoomid kahtlustama, et Linnutee on pigem tünni-kujuline, kui tavaline spiraalgalaktika. 2005. aastal Spitzeri kosmoseteleskoobi poolt läbiviidud vaatlused näitasid, et galaktika kesk latt ongi suurem, kui varem arvatult oli.
Linnutee arvatav mass on varieeruv, olenedes arvutusmeetodist ja kasutatud andmetest. Viimaste arvutuste kohaselt minimaalne Galaktika mass on 5,8x1011 päikese massi (M☉). Veidi väiksem, kui Andromeeda galaktikal. VLBA (Very Long Baseline Array) poolt teostatud mõõtetulemuste põhjal, on Linnutee äärepealsete tähtede kiirusteks leitud kuni 254km/s. See on kiirem, kui varasemalt aksepteeritud arvatav kiirus - 220km/s. Kuna orbitaalne kiirus sõltub massist, siis see viitab sellele, et Linnutee on arvatust palju massiivsem, peaaegu võrdne Andromeeda galaktikaga, mis on 7x1011 M☉, ulatusega 160 000 va (50 kpc) keskpunktist. Hiljutine halo tähtede radiaalkiiruse mõõtetulemuse põhjal on Galaktika mass 261 000 va (80 kpc) ulatuses keskpunktist 7x1011M☉. Enamus Linnutee massist eeldatakse olevat tume aine, moodustades tume aine halo, mis levib suhteliselt ühtlaselt üle 100 kpc kaugusele Galaktika keskpunktist. Üleüldiselt arvatakse Linnutee mass olevat 6x1011 kuni 1x1012 M☉.
Galaktiline tsenter.
Linnutee ketas, mis omab galaktilist tsentrit, on diameetrilt 70 000-100 000 valgusaastat (20-30kpc). Täpset kaugust Päikese ja Galaktika tsentri vahel ei ole veel tänaseni ära määratud. Viimaste hinnangute põhjal on selleks vahemaaks kuskil 25 000-28 000 va (7.6 - 8.7 kpc).
Galaktika tsentris on väga palju tihedat ainet ja on äärmiselt suure massiga. Intensiivse raadiolaine allikas, mida tuntakse Sagittarius A* nime all, arvatakse olevat Linnutee keskpunktiks. Nüüdseks on kindlaks tehtud, et seal asub tegelikult massiivne must auk. Usutakse, et paljudel galaktikatel on ülimassiivne must auk nende tsentrites. Teistes galaktikates paiknevate mustade aukudega võrreldes on see tunduvalt vaiksem ja vaguram.
Gamma-kiirguse mullid.
9. novembril 2010. aastal astrofüüsik Doug Finkbeiner teatas, et ta on avastanud kaks hiiglaslikku sfäärilist mulli, mis on tekitatud energia purskest Linnutee keskpaiga juurest galaktilise põhja- ja lõunapooluse suunas. Avastuse tegi Fermi gammakiirgust detekteeriva kosmoseteleskoobi poolt väljastatud andmete töötlemisel. Mullide diameeter on umbes 25000 valgusaastat (7,7kpc). Nende päritolu on siiamaani selgusetu.
Suurus.
Linnutee diameeter on ligikaudu 100 000 ning paksus on umbes 1000 valgusaastat(vastavalt 30kpc ja 0,3kpc), sisaldades umbes 200 kuni 400 miljardit tähte. Tähtede suurusjärk on äärmiselt ebamäärane, kuna paljud väikese massiga tähed, näiteks kääbustähed, on raskesti avastatavad. Meie naabergalaktikas, Andromeeda galaktikas, on võrdluseks umbes triljon tähte.
Linnuteel puudub terav galaktika serv - raadius, millest alates enam ei leidu tähti - kuna tähed hajuvad sujuvalt raadiuse suurenedes. Näiteks, 40 000 valgusaasta (12kpc) kaugusel galaktika keskpunktist, tähtede tihedus langeb drastiliselt, mille põhjus pole teadlastele veel mõistetav. Viimaste andmete järgi on meie kodugalaktikas vähemalt 50 miljardit planeeti, nendest 500 miljonit planeeti asuvad „eluks kõlbulikus tsoonis” - kaugus tähest, kus Maa taolisel planeedil oleks võimalik omada vedelas olekus vett tema pinnal.
Lihtsustamaks näidet Linnutee suurusest, võib kahandada meie Päikesesüsteemi diameetrit 2,5 cm suuruseks siis Linnutee oleks umbes India suurune (3,287 miljonit ruutkilomeetrit) või Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Saksamaa, Itaalia, Poola, Rootsi, Soome ja Norra kokku.
Vanus.
Üksikute tähtede vanus Linnutees on ligikaudselt mõõdetud pikaealiste radioaktiivsete elementide abil. Näiteks, kui valge kääbus on tekkinud, siis hakkab toimuma tähe pinnal radioaktiivne jahtumine ja temperatuur langeb sujuvalt. Mõõtes sellist kõige madalama tempertuuriga tähte ning võrrelda seda eeldava algse temperatuuriga, saab arvutada välja tähe vanuse. Sellise tehnikaga arvutati välja meie galaktikas kerasparv M4 vanuse, milleks hinnati 12,7± 0.7 miljardit aastat. Kerasparved on Galaktikas ühed vanimaid objektid.
2007. aastal, täht koodnimetusega HE 1523-0901 hinnati 13.2 miljardi vanuseks, mis on peaaegu sama vana kui Universum. See vanus määrati UV spektraalanalüüsiga, mis mõõtis spektrikiirte tugevust, mida tekitasid radioaktiivsed elemendid nagu toorium.
Ajalugu.
Kreeka filosoof Demokritos (450–370 eKr.) esitas idee, et hele jutt taevas, mida tunti Linnuteena võib koosneda kaugetest tähtedest.
Arstoteles (384–322 eKr.) uskus, et Linnutee on tekkinud suurtest kogustes tähtede süttimisest, mis olid suured ja väga lähestikku, ning süttimine toimus atmosfääri kõrgemates kihtides (tol ajal peeti selleks Maa jaa Kuu vahelist piirkonda).
Neoplatonistlik filosoof Olympiodorus noorem (umbes 495-570 pKr) kritiseeris Aristotelese ütlust, väites, et kui Linnutee oleks kuualune, siis see peaks ilmuma erinevatel aegadel ja kohtades Maal ja sellel peaks olema parallaks, mida tal ei ole. Tema maailmavaates oli Linnutee taevalik, ehk oli kusagil kaugemal kui Kuu.
Araabia astronoom Alhazen (965–1037 pKr) tegi esimesi üritusi vaatlemaks ja ära mõõta Linnutee parallaksi. Kuna ta leidis, et Linnuteel pole parallaksi, siis järeldas, et ta ei asu Maa atmosfääris, vaid väga kaugel sellest.
Pärsia astronoom Abū Rayhān al-Bīrūnī (973–1048 pKr) käis välja idee, et Linnutee koosneb lõpmatul hulgal hägustest tähtedest.
Andaluusia astronoom Ibn Bajjah (-1138 pKr) pakkus välja, et Linnutee koosneb paljudest tähtedest, mis asetsevad peaaegu üksteise küljes ja paistavad ühtse koguna refraktsiooni tõttu, mis leiab aset Maa atmosfääris, tõendusena esitledes Jupiteri ja Marsi konjuktsiooni.
Faktiline tõestus, et Linnutee koosneb paljudest tähtedest tuli aastal 1610, kui Galileo Galilei kasutas teleskoopi selle uurimiseks. Ta avastas, et see koosneb suurel hulgal tuhmidest tähtedest.
Thomas Wright spekuleeris (õigesti) aastal 1750 oma teoses "An original theory or new hypothesis of the Universe", et galaktika võib olla pöörlev keha paljudest tähtedest, mida hoiab koos gravitatsioon, sarnaselt Päikesesüsteemile, kuid palju suuremas mastaabis ning me näeme Linnuteed heleda jutina taevas, sest me ise asume selle sees.
1785. aastal alustas William Herschel erinevatel kaugustel Linnuteest olevate tähtede süstemaatilist loendamist. Saadud andmetes näitas, et tähtede tihedus taevasfääril kasvab järsult Linnuteele lähenedes. Ta seletas seda nähtust oletades, et tähed ei täida ühtlaselt mitte kogu maailmaruumi, vaid on koondunud lõplike mõõtmetega piirkonda. Herschel visandas ka selle tähesüsteemi kuju: lapik ketas, mille paksus on umbes viiendik läbimõõdust. Et Linnutee heledus on kõigis suundades enam-vähem sama, oletati, et Päike asub süsteemi keskpunkti läheduses.
1845. aastal. Lord Rosso ehitas uue teleskoobi, ning oli võimeline sellega vahet tegema elliptilise ja spiraalse kujuga udukogudel.
1920. aastate alguses Edwin Hubble kasutades Mount Wilson´i observatooriumi 2,5 meetrilist Hooker teleskoopi, suutis teha astronoomilisi fotosid, millelt oli näha, et osad spiraalsed udukogud koosnevad tähtedest. Ta oli samuti võimeline kindlaks määrama mõned muutlikud tsefeiid tähed, mida sai kasutada, et ligikaudu arvutada udukogu kaugust, tõestades sellega, et nad olid liiga kaugel, et olla osa Linnuteest. 1926. aastal E. Hubble lõi galaktikate klassifikatsiooni, mida kasutatakse tänapäevani.


Galaktika.
NGC 4414, tüüpiline spiraalgalaktika, mis on umbes 55 000 valgusaastat lai ning asub 60 miljoni valgusaasta kaugusel Maast.
Galaktika on gravitatsiooniliselt seotud tähesüsteem, mis koosneb tähtedest ja nende jäänustest, tähtedevahelisest tolmust ja tumedast ainest. Galaktikaid võib leida igas suuruses, alates kääbusgalaktikatest, mis sisaldavad umbes kümme miljonit tähte kuni hiidgalaktikateni, mis sisaldavad sadu triljoneid tähti. Kõik kehad galaktikas tiirlevad ümber galaktika keskme. Galaktikad võivad ka koosneda mitmetest tähesüsteemidest, tähekogumitest. Päike on üks Linnutee tähtedest, samuti on Linnutee osa ka kõik, mis tiirleb ümber selle, kaasa arvatud planeet Maa.
Ajalooliselt on galaktikaid liigitatud nende kuju järgi. Tüüpilisim on elliptiline galaktika, mis oma kujult on elliptiline. Spiraalgalaktikad on oma kujult kettad, millel on spiraalharud. Galaktikad millel on korrapäratu kuju, liigitatakse korrapäratuteks galaktikateks ja tavaliselt on nad sellised tänu naabergalaktikate gravitatsioonile. Sellised galaktikate omavahelised kokkupuuted võivad lõppeda galaktikate ühinemisega.
Nähtavas universumis on arvatavasti rohkem kui 170 miljardit galaktikat. Enamik neist on oma diameetrilt 1000–100 000 parsekit ning asuvad üksteisest miljonite parsekite kaugusel. Galaktikatevaheline ruum on väga hõre, selle tihedus on vähem kui 1 aatom kuupmeetris.Suurem osa galaktikatest on grupeerunud parvedesse, parved ise, aga moodustavad superparvi.
Tume aine on meile veel väga kehvasti arusaadav, kuigi ollakse kindlad, et see moodustab umbes 90% galaktikate massist. Vaatlusandmete põhjal võib järeldada, et enamiku, kui isegi mitte kõigi, galaktikate keskmes asub supermassiivne must auk. Selline objekt asub ka meie Linnutee keskmes.
Linnuteele viidates kirjutatakse sõna "Galaktika" suure algustähega, muudel juhtudel mitte.
Linnutee.
thumb
Kreeka filosoof Demokritos (450–370 eKr.) esitas idee, et hele jutt taevas, mida tunti Linnuteena võib koosneda kaugetest tähtedest. Aristoteles (384–322 eKr.) aga, uskus et Linnutee on põhjustatud sellest, et suurtes kogustes tähti süttisid, kui läksid üksteisele liialt ligidale ning süttimine toimus atmosfääri kõrgemates kihtides (tol ajal peeti selleks Maa jaa Kuu vahelist piirkonda). Neoplatonistlik filosoof Olympiodorus noorem (umbes 495-570 pärast Kristust) kritiseeris sellist ütlust, väites, et kui Linnutee oleks selline, siis see peaks ilmuma erinevatel aegadel ja kohtades Maal ja sellel peaks olema parallaks, mida tal ei ole. Sellises maailmavaates oli Linnutee taevalik, mis hiljem mõjutas islami maailma.
Araabia astronoom Alhazen (965–1037) tegi esimesi üritusi vaatlemaks Linnuteed ja määrata tolle parallaks ja kuna ta leidis, et Linnuteel pole parallaksi, siis see tähendas, et ta ei asu maa atmosfääris vaid väga kaugel Maast. Pärsia astronoom Abū Rayḥān al-Bīrūnī (973–1048) käis välja idee, et Linnutee koosneb lõpmatul hulgal häguste tähtede osakestest. Al-Ándalusi astronoom Ibn Bajjah (suri 1138) pakkus välja, et Linnutee koosneb paljudest tähtedest, mis asetsevad peaaegu üksteise küljes ja paistavad ühtse koguna, sest Linnutee arvati olevat lõpmatu kogus väikeseid tähti kokku surutuna seisvas taevasfääris.
Faktiline tõestus, et Linnutee koosneb paljudest tähtedest tuli aastal 1610 kui Galileo Galilei kasutas teleskoopi selle uurimiseks. Ta avastas, et see koosneb suurel hulgal tuhmidest tähtedest. Thomas Wright spekuleeris aastal 1750 oma teoses "An original theory or new hypothesis of the Universe", et galaktika võib olla pöörlev keha paljudest tähtedest, mida hoiab koos gravitatsioon, sarnaselt Päikesesüsteemile, kuid palju suuremas mastaabis ning et me näeme Linnuteed heleda jutina taevas, sest me ise asume selle sees.
Linnutee kuju nagu seda nägi William Herschel.Esimene, kes üritas kirjeldada galaktika kuju ja Päikese asukohta selles oli William Herschel 1785. aastal. Ta luges kokku tähti erinevates taeva osades ja tegi tulemusest diagrammi, milles ta paigutas Päikesesüsteemi galaktika keskme lähedusse. Kapteyn, kasutades viimistletud lähenemisviisi, nägi Linnuteed kui väikest elliptilist galaktikat (diameetriga umbes 15 kiloparsekit), Päikese asetas ta samuti keskme lähedale. Harlow Shapley,aga nägi galaktikat hoopis teistsugusena: lame ketas, diameetriga 70 kiloparsekit ning Päike asub galaktika keskmest kaugel. Mõlemad, aga ei võtnud arvesse valguse ja elektromagnetkiirguse käitumist tähtedevahelises tolmus, mida leidus galaktikas. Robert Julius Trumpler, aga arvestas seda kui ta 1930. aastal õppis tähtede kogumeid Linnutees ning sel viisil saigi selgeks praegune Linnutee kuju.
Eristamine teistest udukogudest.
thumb
Kümnendal sajandil vaatles Pärsia astronoom Abd al-Rahman al-Sufi esimest korda Andromeeda galaktikat, kirjeldades seda kui väikest pilve. Al-Suf tuvastas samuti ka Suur Magalhãesi Pilve, mis oli nähtav Jeemenis, aga mitte Isfahanis. Need olid kaks esimest galaktikat, peale Linnuteed, mida uuriti Maal.
Thomas Wright spekuleeris (õigesti) 1750. aastal avaldatud raamatus, et Linnutee on lame ketas ning mõned öötaevas nähtaval olevad udukogud on Linnuteest eemal. Viis aastat hiljem võttis Immanuel Kant kasutusele termini "saarte universium".
18. sajandi lõpus moodustas Charles Messier kataloogi, mis sisaldas 109 heledaimat udukogu, hiljem tuli William Herschel välja suurema kataloogiga, mis koosnes 5000. udukogust. Aastal 1845 ehitas William Parson uut tüüpi teleskoobi ning sellega suutis ta vahet teha spiraalsetel ja elliptilistel udukogudel.
Aastal 1912 uuris Vesto Slipher heledaimate spiraalsete udukogude spektrijooni, et teha kindlaks, kas nad koosnevad samadest keemilistest ühenditest nagu planeedid. kuid ta leidis, et spiraalsetel udukogudel on suur punanihe ehk nad liiguvad eemale kiiremini kui on Linnuteest lahkumiseks vajalik ehk nad polnud Linnuteega gravitatsiooniliselt seotud ja ei saanud olla selle osa.
1917 vaatles Heber Curtis noovat Andromeeda galaktikas. Uurides varasemalt jäädvustatud fotosi, leidis ta veel 11 noovat. Curtis märkas, et need noovad olid umbes 10 magnituuti tuhmimad kui need, mis toimusid Linnutees. Ta suutis välja arvutada ka nende kauguse, milleks ta sai 150 000 parsekit.Temast sai saarte universumi pooldaja, milles spiraalsed udukogud on hoopis iseseisvad galaktikad.
Aastal 1899 pildistatud foto Andromeedia udukogust, mis hiljem liigitati galaktikaks.
Aastal 1920 leidis aset Suur Debatt Harlow Shlapey ja Heber Curtise vahel, mis käsitles: Linnutee olemust, spiraalseid galaktikaid ja universumi dimensioone. Tõestamaks oma väidet, et Andromeeda udukogu on hoopis eraldi funktsioneeriv galaktika, tõi Curtis välja,et Linnutees esinevad tumedad ribad, mis sarnanevad tolmupilvedega ning et Andromeedal on suur Doppleri nihe.
Küsimus sai lahendatud 1920.-datel aastatel. Aastal 1922 suutis eesti astronoom Ernst Öpik määrata ära Andromeeda galaktika kauguse, mis toetas seisukohta, et too on kauge Linnuteeväline objekt. Kasutades uut 100. tollist teleskoopi, suutis Edwin Hubble nähe spiraalsete udukogude harusid tähtedena, mis lubasid tal määrata nende kauguse. Need olid, aga liiga kaugel, et olla Linnutee osa. Aastal 1936 tegi Hubble galaktikate klassifikatsiooni süsteemi, mida kasutatakse ka tänapäeval.
Kaasaegne uurimine.
Aastal 1944 ennustas Hendrik van de Hulst, et mikrolaine kiirgus lainepikkusel 21 sentimeetrit, tuleneb tähtedevahelises ruumis asuvast vesiniku gaasist; seda kiirgust täheldatigi aastal 1951. Kiirguse avastamine aitas kaasa Linnutee galaktika uurimisele, sest see ei ole mõjutatud tolmu neeldumisest ning selle Doppleri nihet saab kasutada määramaks gaasi liikumist galaktikas. Sellised vaatlused viisid välja postulaadini, et Galaktika keskmes asub varda sarnane pöörlev struktuur. Parananenud raadioteleskoopidega oli võimalik määrata gaasilist vesinikku ka teistes galaktikates.
Seitsmekümnendatel avastati Vera Rubini uurimustes gaasi pöörlemiskiiruse kohta galaktikates, et kogu nähtav mass (tähed ja gaas) ei ole kooskõlas gaasi pöörlemise kiirusega. Sellise probleemi lahendiks on toodud välja, et galaktikates esineb suures mahus nähtamatut tumedat ainet.
Alates 1990. aastast kui saadeti orbiidile Hubble'i teleskoop, on teadmised tumeda aine ja kaugete galaktikate olemasolust ja ehitusest tunduvalt paranenud. Arenenud tehnika, mis suudab registreerida inimestele nähtamatuid spektrijooni ning aitab avastada ka selliseid galaktikaid, mida Hubble ei suuda. On suudetud leida ka uusi galaktikaid sellest piirkonnast, mille vaatlemist blokeerib Linnutee.
Galaktikate jagunemine kuju järgi.
Galaktikate tüübid vastavalt Hubble järjestusele. "E" tähistab elliptilist, "S" spiraalset ja "SB" varbspiraalset galaktikat.
Galaktikaid jagatakse kolmeks peatüübiks: elliptilised, spiraalsed ja korrapäratud. Edwin Hubble jagas need vaatluste tulemustena skeemi, Hubble'i järjestusse.
Elliptilised galaktikad.
Hubble liigitus jagab elliptilised galaktikad eraldi klassidesse sõltuvalt nende elliptilisusest. Klasse on kokku 8, E0 galaktikad on peaaegu sfäärilised, E7 aga väga lapikud ja väljavenitatud. Elliptilistel galaktikatel on elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast. Sellistes galaktikates on vähe tähtedevahelist ainet. Samuti on tekib neis uusi tähti vähe, mille tulemusena koosnevad nad põhiliselt vanadest, rohkem arenenud tähtedest, mis tiirlevad ümber gravitatsiooni keskme suvalises suunas.
Suurimad galaktikad on hiidelliptilised galaktikad. Arvatakse, et elliptilised galaktikad on tekkinud galaktikate kokkupõrkel. Nad võivad kasvada hiiglaslikeks (võrreldes spiraalgalaktikatega) ning selliseid võib kohata galaktika parvedes tuuma ligidal.
Spiraalsed ja varbspiraalsed galaktikad.
NGC 5457 (nõelaratta galaktika), näide tüüpilisest spiraalgalaktikast.
Spiraalgalaktika koosneb pöörlevast tähtede kettast ja nende vahelisest ruumist. Selle keskmises osas asuvad tihedalt koos tunduvalt vanemad tähed. Hubble'i järjestuses on spiraalgalaktikad märgitud S tähega, millele järgneb täht (a, b või c), mis tähistab spiraalide tihedust ja galaktika keskme suurust. "Sa" galaktikas asetsevad kehvasti määratletavad spiraalharud tihedalt ning tuum on suhteliselt suur. Spiraalgalaktika teises äärmuses asub "Sc", millel on hästi määratletavad ja avatud spiraalharud ning galaktika kese on väike.
Nagu tähedki, tiirlevad ka spiraalharud ümber galaktika keskme, kuid nad teevad seda konstantse nurkkiirusega. Arvatakse, et spiraalharud on piirkonnad, kus aine on tihedalt koos. Kui täht liigub läbi haru, siis kosmiline kiirus igale tähesüsteemile on määratletud gravitatsiooniga tihedamas kohas. Spiraalharud on nähtavad, sest neis tekib tihti uusi tähti, mis on heledamad ja paistavad kaugemale.
NGC 1300, näide varbspiraalsest galaktikast.
Enamikul spiraalgalaktikatest on galaktika keskmes "varras" mis ulatub mõlemale poole galaktika tuumast ning seejärel ühineb spiraalharudega. Hubble'i süsteemis on need märgitud SB-ga, millele järgneb (a, b või c), mis tähistavad samu parameetreid nagu tavalise spiraalgalaktika puhulgi. Vardad arvatakse olevat ajutiseks nähtuseks, mis on tekkinud tänu tuumast väljuvale radioaktiivsusele või galaktikate kokkupõrkele.
Meie oma galaktika, Linnutee, on varbspiraalne ja selle diameetriks on umbes 30 kiloparsekit ja paksuseks 1 kiloparsek. See koosneb umbes 200–400 miljardist tähest ja selle mass on umbes 600 miljardit korda suurem kui Päikese mass.
Korrapäratud galaktikad.
Korrapäratu galaktika on galaktika, millel ei ole selget eristatavat kuju, nagu seda on spiraalsetel ja elliptilistel galaktikatel. nende kuju on ebatavaline ning nad ei kuulu kuhugi Hubble järjestuse klassi. Nad on tihti oma kujult kaootilised, neil ei paista olevat selget galaktika keset ega ühtegi jälge spiraalharudest. Arvatakse, et nad moodustavad veerandi kõikidest galaktikatest. Enamik korrapäratuid galaktikaid olid kord spiraalsed või elliptilised, aga deformeerusid gravititatsiooni tõttu. Korrapäratud galaktikad sisaldavad suurtes kogustes kosmilist tolmu ja gaasi.
Kääbusgalaktikad.
Vaatamata esilekerkivatele suurtele spiraalsetele ja elliptilistele galaktikatele on enamik galaktikatest kääbusgalaktikad. Sellised galaktikad on suhteliselt väikesed võrreldes teistega. Oma suuruselt on nad umbes sajandik Linnuteest ja sisaldavad kõigest paari miljardit tähte. On avastatud ka sellised kääbusgalaktikaid, mis on kõigest 100 parsekit oma diameetrilt.
Hoagi objekt, näide ringikujulisest galaktikast.
Paljud kääbusgalaktikad tiirlevad ümber ühe suurema galaktika; Linnuteel on vähemalt tosin sellist kaaslast ning arvatakse, et 300–500 kääbusgalaktikat on veel avastamata. Kääbusgalaktikaid võib jagada ka elliptilisteks, spiraalseteks kui ka korrapäratuteks.
Uurides Linnutee naabergalaktikaid leiti, et kõik kääbusgalaktikad olid umbes 10 miljonit Päikese massi, sõltumata sellest kas nad koosnesid tuhandetest või miljonitest tähtedest. See avastus on viinud järelduseni, et galaktikate koostises moodustab suurima osa tume aine.
Omapärase kujuga galaktikad.
Omapärase kujuga galaktikad tekivad galaktikate kokkupõrkel. Üheks näiteks on ringikujuline galaktika, milles on tähed paiknenud ringikujuliselt ning selle sees on tähtedevaheline ruum, mis ümbritseb üksildast tuuma kõige keskel. Arvatakse, et selline galaktika tekib kui väiksem galaktika läbib suurema galaktika tuuma.
Galaktikate põrkumine.
Keskmine vahemaa galaktikate vahel galaktikaparvedes on natukene rohkem kui galaktika diameeter korrutades kümnega. Seega galaktikate põrkumine on suhteliselt sagedane ja mängib suurt rolli nende evolutsioonis. Galaktikate lähedane möödumine üksteisest põhjustab galaktikate moondumist ja võib kaasa tuua ka gaasi ja tolmu vahetuse.
Galaktikate kokkupõrkumine, mis lõpeb nende ühinemisega..
Kokkupõrkumine toimub kui kaks galaktikat lähevad täpselt läbi üksteise ning mõlemal on piisav impulss, et mitte ühineda. Tähed mööduvad sellistes galaktikates tavaliselt üksteisest ilma kokkupõrkumisteta. Gaas ja tolm aga põrkuvad. See võib kaasa tuua uute tähtede sünni, sest tähtedevaheline ruum on kokkupressitud. Kokkupõrge võib muuta ühe või mõlema galaktika kuju, tekitades "vardaid", ringe ja sabalaadseid struktuure.
Kõige ekstreemsemal juhul galaktikad ühinevad. Sellisel juhul on mõlema galaktika impulss ebapiisav, et galaktikad saaksid üksteisest läbi minna. Läbiminemise asemel need järk-järgult ühinevad, moodustades ühe suurema galaktika. Ühinemisel võib galaktikate kuju muutuda märgatavalt, võrreldes nende esialgse kujuga. Kui üks galaktika on teisest tunduvalt suurem, siis suurem galaktika jääb suhteliselt muutumatuks, kuid väiksem galaktika hävitatakse, seda tuntakse galaktikatevahelise kannibalismina.
Moodustumine ja areng.
Galaktikate tekkimise ja evolutsiooni uuringud üritavad vastata küsimustele, kuidas galaktikad tekkisid ning kuidas on nad arenenud läbi universiumi ajaloo. Paljud teooriad on tänaseks aktsepteeritud, kuid see on ikkagi suuresti astrofüüsikute tööpiirkond.
Moodustumine.
Kuntsniku visioon noorest, ainet koguvast galaktikast.
Praegused kosmoloogilised mudelid varasest universumist põhinevad suure paugu teoorial. Umbes 300 000 aastat pärast seda sündmust hakkasid moodustuma vesiniku ja heeliumi aatomid. Peaaegu kogu vesinik oli tavaolekus ja neelas kergesti valgust, tähti ei olnud sel ajahetkel veel moodustunud. Sellise esialgse mateeria tiheduse kõikumised oligi põhjuseks, miks suuremad struktuurid hakkasid tekkima. Selle tulemusena hakkasid baronid kondenseeruma külma tumeda aine halodes. Need esialgsed struktuurid moodustasid hiljem galaktikad, mida me tänapäeaval näeme.
Tõendeid varaste galaktikate kohta leiti 2006. aastal, kui avastati, et galaktikal IOK-1 on harukordselt suur punanihe (6.96), mis vastab 750 miljonile aastale pärast suurt pauku, mis teeb sellest kaugeima ja kõige algelisema galaktika, mida me näinud oleme.
Üksikasjalik protsess, kuidas varased galaktikad tekkisid on astronoomias suur avatud küsimus. Teooriaid saab jagada kahte rühma: ülalt-alla ja alt üles. Ülalt-alla teooriates tekivad protogalaktikad aine pideva ning suuremahulise kokkukukkumise teel, mis kestab umbes sada miljonit aastat. Alt üles teooriates tekivad enne väiksemad struktuurid, nagu tähekogumid, mis ajapikku ühinevad ja moodustavad galaktika.
Kui protogalaktikad hakkasid moodustuma, tekkisid neis esimesed halo tähed. Need koosnesid peaaegu täielikult vesinikust ja heeliumist ning võisid olla hiiglaslikud. Kui see on tõsi, siis kasutasid sellised tähed kiiresti oma kütuse ära ja tekitasid supernoovasi, vabastades sellega raskemaid elemente tähtedevahelisse ruumi. Sellised esimese generatsiooni tähed ioniseerisid ümberkaudset vesinikku, mille tulemusena tekkisid kosmose mullid, millest valgus sai kergesti läbi minna.
Areng.
Esimese miljoni aasta vältel hakkasid galaktikates ilmuma neile iseloomulikud jooned: tähekobarad, keskmes asuv supermassiivne must auk ning galaktika keskme moodustav metalli vaesete tähtede kogum. Supermassiivse musta augu teke mängib suurt rolli galaktika kasvamisel, kuna see määrab ära kui palju ainet on võimalik galaktikasse siduda. Sellises varajases perioodis on uute tähtede tekkimine väga kiire ja sage.
Järgmise kahe miljardi aasta jooksul moodustub kogunenud ainest galaktikaline ketas. Galaktika jätkab aine kogumist kogu oma elu, neelates tähtedevahelisi pilvi ja kääbusgalaktikaid, mis koosnevad peamiselt vesinikust ja heeliumist. Tähtede sünni ja surma tsükkel toodab aeglaselt juurde raskemaid elemente, mis lõpuks lubavad planeetide teket.
Galaktikate arengut mõjutavad palju ka omavahelised möödumised ja kokkupõrked. Galaktikate ühinemised olid iseloomulikud nende varases elueas. Kuna tähtede kaugus üksteisest on väga suur, siis enamik tähesüsteemi jääb galaktikate kokkupõrkel muutumatuks. Kuid tähtedevaheline tolm ja gaas, mis moodustavad spiraalharud, moodustavad pikkasi tähtedest koosnevaid sabasi.
Üheks ligemaks näiteks on Linnutee ja selle naaber Andromeeda galaktika, mis liiguvad üksteisele vastu umbes 130 km/h ning suure tõenäosusega nad põrkuvad viie või kuue miljardi aasta pärast. Kuigi Linnutee ei ole kunagi põrganud kokku nii suure galaktikaga nagu seda on Andromeeda, on väga suur tõenäosus, et ta on seda teinud väiksemate kääbusgalaktikatega.
Sellised suuremad sorti galaktikate kokkupuuted on haruldased. Aja möödudes tõenäosus, et kaks sama suurt süsteemi ühinevad väheneb. Enamik heledaid galaktikaid on jäänud ehituselt samasuguseks viimase mõne miljardi aasta vältel ning tähede tekkimine jõudis oma maksimumini juba 10 miljardit aastat tagasi.


Kohalik Galaktikarühm.
Kohalik Galaktikarühm ehk Kohalik Rühm on üle 30 lähestikusest galaktikast koosnev moodustis, millesse kuulub ka meie Linnutee.


Hubble'i seadus.
Hubble'i seadus ehk punanihke seadus on astronoomias täheldatav seos, mille kohaselt vaadeldavate galaktikate punanihke suurus on võrdeline nende kaugusega vaatlejast.
Kui Edwin Hubble hakkas süstematiseerima galaktikaid, avastas ta, et galaktikad liiguvad teineteisest eemale kiirusega, mis on võrdeline nende kaugusega. Mida kaugemal galaktikad paiknevad, seda kiiremini kihutavad need eemale.
1929. aastal jõudis ta Hubble’i seaduse ehk punanihke seaduse sõnastamiseni. See kujutab endast empiirilist seadust, mille järgi galaktikate eemaldumiskiirus v on võrdeline nende kaugusega r: v=Hr, kus H on Hubble’i konstant.
Jäädvustades tähevalguse värvilist kujutist, saavad astronoomid teada, kui kiiresti täht liigub. Kui täht liigub vaatlejast eemale, siis on tähelt lähtuvad valguslained väljaveninud. See põhjustab kujutise nihkumist spektri punase otsa poole. Selle niinimetatud punanihke suuruse järgi saab kindlaks teha tähe liikumise kiiruse.
See seadus on üks tähtsamaid tõendeid Suure Paugu teooriale.


Pulsar.
Pulsar (inglise sõnadest "pulse" 'pulss' ja "star" 'täht') on tugeva magnetväljaga kiiresti pöörlev neutrontäht, mis kiirgab elektromagnetlaineid.


Neutrontäht.
Neutrontäht on peamiselt neutronitest koosnev täht. Tegu on Päikesest umbes 8 kuni 30 korda suurema massiga tähtede arengu lõppstaadiumiga.
Tüüpilise neutrontähe raadius on vaid 10–15 km, kuid tema mass on võrdne 1–2 Päikese massiga. Neutrontähe tihedus on väga suur: suurusjärgus 100–1000 miljonit tonni kuupsentimeetri kohta. See vastab aatomituuma ja puhta neutronaine tihedusele.
Neutrontähel on tekkimise ajal väga kõrge temperatuur. Seejärel jahtub ta kiiresti. Tavaliselt on tema temperatuur lähedane Päikese tuuma temperatuurile.
Et neutrontähel on väga väike pindala, kiirgab ta äärmiselt vähe valgust, mistõttu neutrontähti on isegi parimate teleskoopidega väga raske avastada.
Neutrontähe gravitatsioon on nii suur, et ta painutab valguskiiri tugevasti kõrvale (gravitatsioonilääts).
Paokiirus võrdub kuni 150 000 km/s.
Neutrontähed tekivad suure massiga tähtedest. Kui suure massiga täht jõuab tuumkütuse lõppedes oma eluea lõpule, lakkavad temas termotuumareaktsioonid. Temperatuuri langedes langeb ka rõhk ja seetõttu hakkab gravitatsioon tähe tuumas järjest enam võimust võtma. Tulemuseks on tähe tuuma kokkukukkumine ja väliskihtide plahvatuslik eemalepaiskumine kollabeerumisel vabaneva energia arvelt.
Seoses aine määratu tihenemisega täheaine neutroniseerub ja kaovad konkreetsed keemilised elemendid. Tulemuseks on ühtlane neutronite mass.
Neutrontäheks saavad muutuda tähed, mille mass jääb vahemikku umbes 5-10 Päikese massi.
Suuremad tähed muutuvad mustadeks aukudeks ja väiksemad valgeteks kääbusteks või kvarktähtedeks.
Mõnikord nimetatakse neutrontähti ka pulsariteks. Seda sellepärast, et nad pöörlevad väga kiiresti ja saadavad oma ülitugeva magnetvälja (Maa magnetväljast ligi triljon korda suurem) tõttu välja korrapäraseid raadioimpulsse.
Impulsi edasikandjateks on vabad elektronid, mis magnetvälja kiirendava toime tõttu neutrontähe pinnalt lahkuvad. Kuna elektronid lahkuvad peamiselt magnetpoolustelt, siis on väljuvad impulsid kosmosesse suunatud kitsa kiirtekimbuna.
Miljonite aastate jooksul pulsarite pöörlemine aeglustub ja magnetväli nõrgeneb, ning lõpuks lakkab. Järele jääb nn. tavaline neutrontäht. Viimane aga võib uuesti reaktiveeruda, kui ta millegi arvelt massi juurde saab.
Neutrontähe avastamine.
Neutrontähed „avastati” teoreetiliselt tunduvalt varem, kui nende olemasolu vaatluste teel kindlaks tehti. Lev Landau väitis 1931, et on võimalik ka neutronitest koosnev täht, muidugi oli see alles hüpotees, samuti pakuti ka, et see tekib supernoovadest. Tükk aega ei pakkunud neutrontähed inimestele huvi, kuna maapealsetele teleskoopidele jäid neutrontähed nähtamatuks ja nende heledus jääb kõvasti alla isegi meie Päikesele.
Kuid aasta 1986 sai pöördepunktiks neutrontähtede uurimises. Sel aastal avastati väga stabiilse perioodiga pulseeriv kiirgusallikas sagedusel 81,5 MHz. Alguses arvati, et tegemist on maavälise eluvormiga (väikesed rohelised mehikesed), kuid peagi mõisteti, et tegemist on kiiresti pöörleva neutrontähega, millel on väga tugev magnetväli. Meile näib, et raadiokiirgus millega meid „pommitatakse” pulseerib ja sellest ka nimetus raadiopulsar. Selle idee peale tuldi, tänu Krabi udukogule. Paljud kahtlustasid, et Krabi udukogu oli jäänus supernoovast, mille Hiina astronoomid olid ära märkinud 900 aastat varem. Mitmeid aastaid hiljem avastati pulsar täpselt Krabi udukogu keskelt ning see kinnitas nende kahtlusi.
Neutrontähe teke.
Linnutee galaktikas on umbes miljon aktiivset neutrontähte ja sellest on järeldatud, et uus neutrontäht peaks tekkima iga 10 aasta tagant. Tänapäeval asub üks tuntumaid neutrontähti Krabi udukogu keskel. Just see täht, oligi tõestuseks, et neutrontähed tekivad supernoovadest, olles jäänuk plahvatusest, mida võis näha tõenäoliselt aastal 1054. Pärast plahvatamist supernoovana jääb kunagisest suurest mitme Päikese massiga tähest järgi 1-2 Päikese massiga neutrontäht, mis pöörleb tormiliselt ning millel on tugev magnetväli. Magnetilisus on põhjustatud sellest, kui täht pärast plahvatust kokku vajus, siis eraldusid prootonid ja elektronid, mis tekitasid tähe ümber tugeva magnetvälja. Sellepärast koosneb neutrontäht peamiselt neutronitest. Kui tähe mass oleks veel suurem, kui 3 meie Päikese massi, siis tekiks juba must auk. Neutrontähe diameeter on kuni 20 km, kuid tema tihedus on kolossaalne. Parim võrdlus oleks see, kui suruda kogu inimkond, umbes 6 miljardit, 60 kg inimest, ühte kuupsentimeetrisse, siis saaksime neutrontähe tiheduse.
Neutrontähe elu.
Osad neutrontähed esinevad kahendsüsteemis, kus tal on naabriks tavaline täht. Neutrontäht hakkab tõmbama kaaslaselt mateeriat, mis gravitatsiooni tõttu võib kanduda otse neutrontähe pinnale läbi magnetilise lehtri, mis on neutrontähe magnetpoolustel. Hõõrdumise tõttu aine kuumeneb ja hakkab välja saatma röntgenkiirgust, mida mõjutab jällegi neutrontähe magnetväli, surudes kiired välja peene kiirena poolustelt, neutrontähe pööreldes muutub ka kiire asukoht, mistõttu võib teda nimetada kosmosemajakaks. Neutrontähed, mis väljastavad röntgenkiiri nimetatakse ka röntgenpulsariteks.
Osadel neutrontähtedel on kahendsüsteemis nõrgem magnetväli, mis lubab saabuval ainel jaguneda ühtlaselt pinnale. Lõpuks kui pindmisele kihile koguneb liiga palju ainet, mis pressitakse kokku ja tekib termotuumaplahvatus, mis soojendab gaasi piisavalt, et tekitada röntgenkiiri. Üks purse suurendab tema röntgenkiire toodangut umbes miljon korda. Aja jooksul röntgenkiirgus hajub ja kahendsüsteemis algab sama protsess uuesti, kuni uue aine kogunemiseni ja plahvatuseni.
Neutrontähe surm.
Neutrontähe eluiga on umbes kümme miljonit aastat. Surma põhjusi on kaks: tugev magnetväli laguneb või — mõlemalt pooluselt energiat kiirgava neutrontähe pöörlemiskiirus väheneb allpoole kriitilist piiri. Neutrontäht on surnud. Arvatakse, et meie Galaktikas on umbes miljard surnud neutrontähte.
Neutrontähe magnetväli on triljon korda suurem, kui Maa magnetväli. Omaette klassi röntgenallika moodustavad väikese massiga röntgentähed. Erinevalt massiivsetest röntgenallikatest on need süsteemid väga vanad ning neutrontähe magnetväli on jõudnud nõrgeneda algsest 10¹² gausist 10 astmes üheksa või kaheksa gausini. Nende röntgenkiirgus ei ole enam pulseeriv. Registreeritav on vaid ühtlane foon, mis tekib optilisest tähest pärit gaasi langemisele neutrontähele. Mõnikord võib, aga röntgenfoon uuesti süttida. Tavaline röntgenfoon on seotud aine ülevooluga optiliselt komponendilt neutrontähele. Aga kui ülevoolav gaas on heelium, siis see surutakse väga tugevasti kokku, ning väikesele massile vaatamata on ümbrise tihedus väga suur. Aine mandudes hakkab rõhku tähes määrama elektrongaasi rõhk. Heeliumi süttimine mandunud aines, viib heeliumi ebastabiilse põlemisele. Tulemuseks on temperatuuri kiire tõus ning suure energia eraldumine lühikese aja vältel, mis põhjustab röntgenkiirguse suure kasvu.
Neutrontähe ehitus.
Kõige pealmine kiht koosneb tavalistest aatomituumadest ja samuti elektronidest. Atmosfäär on umbes ühe meetri paksune, sellele järgneb tahke koorik. Tähe gravitatsioonilised jõud piiravad mägede kõrgusi ainult paari sentimeetrini. Sügavamale minnes, esineb aina enam aatomi tuumi, kus on kasvav neutronite arv–sellised tuumad laguneksid Maal kiiresti, kuid neutrontähe surve hoiab neid koos.
Ainult kõige primitiivsemates mudelites koosneb neutrontäht ainult neutronitest. Enam arenenud mudelites sisaldavad neutrontähed neutronite kõrval ka prootonitest, mille elektrilaengut neutraliseerivad elektronid ja müüonid. Juba üsna mitmeid aastaid tagasi on teadlased näidanud, et neutrontähtede sügavas sisemuses valitsevate erakordsete tiheduste ja rõhkude tingimustes võivad seal tekkida ka eksootilised osakesed, näiteks hüperonid.


Francis Obikwelu.
Francis Obikwelu (sündinud 22. novembril 1978 Nigeerias Onitshas) on Portugali kergejõustiklane (100 m ja 200 m)
Tema perekond emigreerus Portugali 1994. aastal. 26. oktoobrist 2001 võistleb Portugali eest.
Isiklikud rekordid.
100 m 9.86 22. august 2004 Ateena
200 m 19.84 25. august 1999 Sevilla
400 m 46.79 21. juuli 1994 Lissabon
Isiklikku.
Francis Obikwelu on 195 cm pikk ja kaalub 74 kg.


Standardhälve.
Standardhälve on ruutjuur dispersioonist. Mõõdetava suuruse standardhälbe ühikuks on selle sama mõõdetava suuruse ühik.
Arvutamise näide.
NB! Antud valem kehtib vaid siis, kui standardhälbe arvutamisel võetud arvud moodustavad kogu valimi. Kui standardhälbe arvutamisel ei kasutata kõiki valimi arve (näiteks valitakse suurest valimist suvaliselt 8 arvu), tuleb ruutjuure all olevat summat jagada suurusega n-1 ehk antud näite korral arvuga 7. Eelneva näite korral on selliste arvude standardhälve 2,138.


Neoliitikum.
Neoliitikum ehk noorem kiviaeg oli ajavahemik 4.-2. aastatuhat eKr.
Inimesed kasutasid kivist, luust, puust ja sarvest esemeid. Need olid paremini töödeldud kui mesoliitikumis, samuti ilmusid uued täiustatumad töö- ja tarberiistad. Võeti kasutusele savinõud. Tegeldi küttimise, kalapüügi, algelise loomakasvatuse ja maaviljelusega.


Shawn Crawford.
Shawn Crawford (sündis 14. jaanuar 1978 Van Wyck) on USA kergejõustiklane (100 m ja 200 m). Olümpiavõitja 2004 (200 m).
Isiklikku.
Shawn Crawford on 177 cm pikk ja kaalub 81 kg. Ta on abielus. Kuulub klubisse Nike ja treenib Trevor Grahami juhendamisel. Hobideks on muusika ja kalandus.


Frankie Fredericks.
Frank ("Frankie") Fredericks (sündis 2. oktoobril 1967 Namiibia pealinnas Windhoekis) on Namiibia kergejõustiklane (100 ja 200 m jooks).
1987. aastal sai Fredericks võimaluse minna õppima USA Brigham Young University ülikooli. Esimese paljudest medalitest rahvusvahelistel areenil saavutas ta 1991. aasta maailmameistrivõistlustel Tokyos, kus ta võitis 200 m hõbemedali Michael Johnsoni järel.
1992. aasta olümpiamängudel Barcelonas võitis ta kaks hõbemedalit nii 100 m, kui ka 200 m. 1993. aasta sisekergejõustiku MM-il Torontos võitis ta 200 m kuldmedali ja hõbemedali 60 m. Sama aasta maailmameistrivõistlustel Stuttgartis tuli Fredericks 200 m maailmameistriks. 1994. aasta Rahvaste Ühenduse mängudel sai ta 200 m kuldmedali.
1995. aasta MM-il Göteborgis sai ta 200 m hõbemedali ja oli 100 m neljas. 1996. aasta olümpial kordas ta nelja aastast tulemust ja oli nii 100, kui 200 m teine. 1998. aastal võitis ta 200 m Aafrika meistritiitli ja oli Rahvaste Ühenduse mängudel 100 m teine. Veel 2004. aasta olümpiamängudel Ateenas osales ta 200 m jooksu finaalis ja sai neljanda koha. Samal aastal ta ka lõpetas oma eduka karjääri.
Fredericksi nimel on siiani püsiv 200 m sisemaailmarekord. Välitingimustes on ta jooksnud 100 m 9.86 (1996) ja 200 m 19,68 (1996).
Maailmameistrivõistlustel.
hõbemedal 4 x1 00 m 38,07
pronksmedal 4 x 100 m 37,91
Isiklikud rekordid.
100 m 9.86 (3. juuli 1996 Lausanne)
200m 19.68 (1. august 1996 Atlanta)
400 m 46.28 (1989)
Isiklikku.
Frank Fredericks on 180 cm pikk ja kaalub 75 kg. Ta on abielus. Hobideks on muusika, kirjandus, jalgpall ja sõpradega suhtlemine. On lõpetanud Brigham Young University (Utah, USA).
Välislingid.
Fredericks, Frank


Talsi.
Talsi (saksa "Talsen", liivi "Tālsa") on linn Lätis Kurzemes, Talsi piirkonna keskus. Ta oli Talsi rajooni keskus kuni 1. juulini 2009.


Ludza.
Ludza (ka "Lutsi") on linn Lätis Latgales, Ludza piirkonna keskus.
Linn aastast 1777. 1. juulini 2009 oli Ludza rajooni keskus.
Enne Teist maailmasõda elas Ludzas palju juute. 1897. aastal elas linnas 2803 juuti (54% elanikkonnast), 1920. aastal 2050 (40,6%) ja 1930. aastal 1634 (30,4%).


Smiltene.
Smiltene on linn Lätis Vidzemes, Smiltene piirkonna keskus. Asub Abulsi jõe ääres.
Linn aastast 1920, keskajal oli alev. 2009. aastani kuulus Valka rajooni.


Koknese.
Koknese (saksa "Kokenhusen" või "Kokenhausen") on asula Lätis Vidzemes, Koknese piirkonna keskus. Asub Pērse jõe suubumiskohal Daugavasse. 2009. aastani kuulus Aizkraukle rajooni.
Koknese oli muinasaja lõpul vürstiriigi keskus. Asula sai 13. juulil 1277. aastal linnaõigused. Keskajal kuulus linn Hansa liitu ja oli Riia peapiiskopi üks residentse. 17. sajandil tema tähtsus kadus ja asula kaotas ka linnaõigused.


Spekter.
Spekter (algallikas ladina sõna "spectrum" 'kujutlus; kummitus') on mitmes teadusharus lähedastes tähendustes kasutatav mõiste. Peale selle on seda sõna kasutatud ka nimena.
Füüsika.
kus "E" on footoni energia, "h" on Plancki konstant ja ν on valguse sagedus.
Sõna "spekter" hakati ilmse analoogia põhjal kasutama ka muud liiki lainete, näiteks helilainete kohta ning ka muude juhtude kohta, kus midagi lahutatakse sageduskomponentideks. Spekter on tavaliselt kahemõõtmeline diagramm, mis kujutab sageduskomponente teise mõõtme järgi. Mõnikord mõeldakse spektri all ka liitsignaali ennast: näiteks optiline spekter on need elektromagnetlained, mis on inimsilmale nähtavad.
Füüsikaline muusikaakustika.
Spekter on üks tämbri ehk helikvaliteedi determinantidest. See on noodi ülemtoonide suhteline tugevus.
Matemaatika.
Matemaatikas on terminil "spekter" mitmeid tähendusi, mis on kõik moodustatud otsesema või kaudsema analoogia põhjal spektri mõistega füüsikas.
Teised teadusharud.
Ka teistes teadusharudes, sealhulgas farmakoloogias, politoloogias ja psühholoogias kasutatakse terminit "spekter" tähendustes, mis on kujunenud analoogia põhjal spektri mõistega füüsikas: nagu hajunud värvilist valgust, mille skaala ulatub vikerkaare ühest otsast teiseni, nii nimetatakse spektriks ka teisi asju, mis ulatuvad ühest äärmusest teise.


Madona.
Madona on linn Lätis Vidzemes, Madona piirkonna keskus. 2009. aastani oli Madona rajooni keskus.


Võrdpäevsus.
Võrdpäevsus ehk ekvinoktsium leiab aset kevadisel ja sügisesel pööripäeval, mil öö ja päev on kogu planeedil sama pikad - 12 tundi. Poolustel on Päike kogu päeva silmapiiril.
Termin "ekvinoktsium" tuleneb ilmselt ladinakeelsest liitsõnast "aequinoctium" 'võrdpäevsus', milles "aequus" 'võrdne' ja "nox" (omastav "noctis") 'öö, ööaeg').
Võrdpäevsuse korral tõuseb Päike täpselt idast ja loojub täpselt läände.


Gulbene.
Gulbene (eesti keeles ka "Kulna", võro "Kuľbina", saksa "Schwanenburg") on linn Lätis Vidzemes, Gulbene piirkonna keskus. 2009. aastani oli Gulbene rajooni keskus.
Gulbene ja Alūksne vahel on kitsarööpmeline raudtee, mis säilis tänu sellele, et Nõukogude ajal vedas sõjavägi seal sütt, samal ajal toimis ka regulaarliiklus reisijaile. Praegusel ajal toimub raudteel reisijatevedu 3 korda päevas, mõlemas suunas.
Linnast suunduvad raudteeharud Riiast läbi Pļaviņase, Ieriķi ja Põtalovo Venemaale. Liiklus toimub neist ainult esimesel.


Alūksne.
Alūksne (saksa "Marienburg") on linn Lätis Vidzemes, Alūksne piirkonna keskus. Asub Alūksne järve kaldal.
Linn aastast 1920, keskajal oli alev.
Linnast suundub kitsarööpmeline raudtee Gulbenesse, mis säilis tänu sellele, et Nõukoguse ajal vedas sõjavägi seal sütt, samal ajal toimis ka regulaarliiklus reisijaile. Praegusel ajal toimub raudteel reisijatevedu mõlemas suunas 3 korda päevas. Sama kitsarööpmeline raudtee läks veel edasi Valka, mis tänaseks on demonteeritud. Liiklus Valga - Alūksne liinil algas 1903. aastal ning lõppes 2. juunil 1970. aastal.
Välislingid.
Aluksne


Hopa.
Hopa (läti keeles Ape, saksa keeles "Hoppenhof") on linn Lätis, Hopa piirkonna keskus. 2009. aastani kuulus ta Alūksne rajooni.
Apest voolab läbi Vaidava jõgi, mis voolab kagu poolt loodesse ja suubub Eestis Mustjõkke.
Ape asub kõigest paari kilomeetri kaugusel Eesti piirist kagus. Omakorda Apest paar kilomeetrit kagus kulgeb Riia–Pihkva maantee. Apet läbib Aluksne–Mõniste maantee, mis Ape lähedal ületab Eesti piiri.
Esimest korda on Apet mainitud 1449. Asula arengule aitas kaasa see, et 1903 rajati sinna Valga–Aluksne kitsarööpmelise raudtee jaam. Linnaõigused sai ta 1928. 1970 lõpetati raudteel reisijate vedu ja 1973 igasugune rongiliiklus.
Ape elanike arv väheneb. Linnas oli 2010. aastal 1083 ja 2011. aastal 1067 elanikku.
Apes on puidutööstus- ja toiduainetetööstuse ettevõtteid.
Hopas on sündinud Andris Šķēle.


Tukums.
Tukums (liivi "Tukāmō", saksa "Tuckum") on linn Lätis. Tukumsi piirkonna (varem Tukumsi rajooni) keskus.
Linn on ta aastast 1798. Keskajal oli Tukums alev.


Kuu faasid.
A: Maa B: Kuu C: Kuu tiirlemissuund D: Kuu orbiit ümber Maa E: PäikesekiiredJoonistel olevate objektide suuruste ja kauguste suhted ei vasta tegelikkusele.
Kuud valgustab tema teekonnal ümber Maa Päike, Kuu ise ei tekita valgust. Kuu faase nimetatakse järgmiselt: 1. noorkuu, 3. esimene veerand, 5. täiskuu, 7. viimane veerand. Seda, kuidas Kuu seejuures Maalt paistab, on näha alumisel pildil.
Kuu Maalt vaadatuna ehk Kuu faasid
Kuu faas on Kuu Päikesest valgustatud osa väljanägemine väljaspool Kuud, tavaliselt Maal asuva vaatleja jaoks.
Pool Kuust on alati valgustatud ja pool valgustamata. (Erandiks on üsna harva esinevad kuuvarjutused, kus valgustamata on rohkem kui pool Kuud, mõnikord isegi terve Kuu.) See, milline osa Kuust on valgustatud, oleneb Kuu, Maa ja Päikese omavahelisest asendist ning muutub sedamööda, kuidas Kuu ümber Maa tiirleb. Kuu on Maa poole pööratud kogu aeg sama küljega, aga Päikese poole erineva küljega. Seetõttu see, missugune osa Kuu pinnast, sealhulgas Maa pealt nähtavast Kuu pinnast on valgustatud, muutub tsükliliselt. Maalt on nähtav samuti pool Kuust, aga pool Kuust Maale ei paista.
Olukorda, kus kogu nähtav Kuu osa on valgustatud (100%), nimetatakse täiskuuks. Olukorda, kus kogu nähtav Kuu osa on valgustanata (0%), nimetatakse kuu loomiseks. Ülejäänud faasides on nähtavast Kuu osast valgustatud ainult osa. Valgustatud ja valgustamata osa eraldavat piiri nimetatakse terminaatoriks.
Kuu faasid muutuvad tsükliliselt. Tsükli pikkus on 29 päeva, 12 tundi ja 44 minutit ehk 29,53 päeva. Seda ajavahemikku nimetatakse ka Kuu ööpäevaks ehk sideeriliseks kuuks. Sideeriline kuu on pisut pikem kui Kuul kulub aega ühe tiiru tegemiseks ümber Maa, sest Maa omakorda tiirleb ümber Päikese.
Samamoodi kui Maal asuva vaatleja jaoks paistavad Kuu faasid, paistavad ka Kuul asuva vaatleja jaoks Maa faasid. Need on ainult vastupidised: kui Maa peal on täiskuu, siis Kuul on maa loomine, ja kui Maal on kuu loomine, siis Kuul on täismaa. Kui Maal paistab Kuust esimene veerand ehk noorkuu, siis Kuul paistab Maast viimane veerand ehk vanamaa.
Kuu faasid on kuu loomine (kuud ei ole näha), noorkuu, poolkuu (esimene veerand), kasvav kuu, täiskuu, kahanev kuu, poolkuu (viimane veerand) ja vanakuu.
Kuu faaside kindlakstegemine on lihtne: Kuu, millest on näha parem pool, kasvab, ja millest vasak, kahaneb. Parem käsi ehk hüvakäsi on rahvatraditsioonides seotud kasvamise ja lisandumisega, vasak käsi ehk kurakäsi aga vähenemise ja kadumisega. See reegel kehtib põhjapoolkeral.
Mnemotehniliselt on faaside kindlakstegemiseks kasutusel ka järgnev meetod. Kui kuu kasvab ehk nähtavat osa tuleb juurde, meenutab kuu nähtav osa J-tähte. Kui kuu kahaneb, on näha teine pool ehk kuu nähtav osa meenutab c-tähte.


Pļaviņas.
Pļaviņas (saksa "Stockmannshof") on linn Lätis, Pļaviņase piirkonna keskus. Asub Daugava paremal kaldal Aiviekste jõe suudmes. 2009. aastani oli Aizkraukle rajoonis.
Plavinas


Auce.
Auce on linn Lätis, Auce piirkonna keskus. Varem asus Dobele rajoonis.


Dobele.
Dobele on linn Lätis Zemgales, Bērze jõe kaldal. Linn aastast 1917. Dobele on Dobele piirkonna keskus. 2009. aastani oli Dobele rajooni keskus.
Ajalooürikutes mainitakse Dobele nime esmakordselt 1254. aastal Zemgale jagamise aktis (Zemgales dalīšanas aktā). Asula on eri perioodidel kandnud nimesid Dobelene, Doblen, ja Добленъ. Kiriku ehitamist alustati 1495. 1870. aastal peeti Dobeles esimene Kurzeme laulupidu.


Lubāna.
Lubāna on linn Lätis, Lubāna piirkonna keskus. 2009. aastani kuulus Madona rajooni.
Lubana


Cesvaine.
Cesvaine (saksa "Seßwegen") on linn Lätis, Cesvaine piirkonna keskus.
Linn aastast 1991. 2009. aastani asus Madona rajoonis.
Cesvaines on sündinud Jakob Michael Reinhold Lenz.


Līvāni.
Līvāni (latgali "Leivuons", saksa "Lievenhof") on linn Lätis Latgales Daugava ääres, Līvāni piirkonna halduskeskus. 2009. aastani kuulus Preiļi rajooni.
Välislink.
Livani


Aafrika.
Aafrika kõrgussuhteid iseloomustav kaart. Vastupidiselt tavalisele on siin kõrgemad alad rohelised ning madalamad pruunid.
Erinevalt Aafrika mandrist hõlmab Aafrika maailmajagu ka mandrit ümbritsevaid saari.
Aafrikale on iseloomulik kultuuriline mitmekesisus, kolonialismi pärand ning rahvastiku suure osa äärmine vaesus.
Nimi.
"Africa" all mõeldi Vana-Roomas umbes praeguse Tuneesia ala (tollal Kartaago ümbrus), kui see oli saanud Rooma provintsiks. Aafrikat nimetati "Libya" või "Põrgu".
Nime "Africa" kasutas esimest korda senaator ja väejuht Scipio Africanus. Arvatakse, et see tuleb afride hõimu nimest või foiniikia sõnast "afar" ('tolm') või vanakreeka sõnast "aphrikē" ('mittekülm') või ladina sõnast "aprica" ('päikeseline') või ladina sõnast "Afer" ('puunlane').
Asend ja koosseis.
Aafrikat ümbritsevad kirdes kitsas Suessi kanal ja Punane meri, põhjas Vahemeri, idas ja kagus India ookean ning läänes Atlandi ookean.
Aafrika koosneb Aafrika mandrist ning saartest, mis moodustavad umbes 2% maailmajao territooriumist. Suurim saar on Madagaskari saar India ookeanis. Teiste saarte seas on Komoorid, Seišellid ja Maskareenid India ookeanis ning Kanaarid, Roheneemesaared ja Madeira saared Atlandi ookeanis.
Suurus.
Aafrika pindala on umbes 30,3 mln km² (täpsemad andmed on vahemikus 30 065 000 km² kuni 30 441 000 km²,
sealhulgas 30 221 532 km² ja 30 244 050 km²).
Aafrika on Euroopast umbes kolm korda suurem. Ta katab 6% Maa pindalast ja 20,4% Maa maismaa pindalast.
Rannajoone pikkus on 26 000 km või üle 30 000 km.
Riigid ja sõltlasalad.
Aafrikas on 54 rahvusvaheliselt tunnustatud riiki, millest 51 on vabariigid ja 3 monarhiad.
Elanike arv ja rahvastiku tihedus.
Aafrika elanike arv on 2005. aasta seisuga üle 900 miljoni, moodustades 14% maailma rahvaarvust. 2006. aasta keskpaiga seisuga on elanike arv 924 miljonit ning osakaal maailma rahvastikus 14%.
Kõrge sündimus tõenäoliselt suurendab järgmistel kümnenditel Aafrika osakaalu maailma rahvastikus.
Rahvastiku tihedus on umbes 30 in/km².
Rahvad.
Aafrikas on umbes 3000 etnilist rühma, mille suurus ulatub mitmest miljonist mõnekümneni. Mõnel rahval on vana riikluse traditsioon, paljude jaoks on riigi idee alles uus.
Varem nimetati enamikku Aafrika etnilisi rühmi hõimudeks ehk suguharudeks.
Eri rahvaste traditsioonid, elutingimused, kultuur ning ühiskonnakorraldus on väga erinevad.
Põhja-Aafrikas on valdavad 7. sajandil sisserännanud araablased. Aasia päritolu rahvastikku on märkimisväärsel määral ka Ida-Aafrikas. Eripärane on Madagaskar, kus rahvastik koosneb Indoneesiast ja Aafrika mandrilt sisserännanute järeltulijaist, ja Lõuna-Aafrika Vabariik, kus on märkimisväärne Euroopa päritolu rahvastik.
Paljud Aafrika rahvad on kolonisaatorite tõmmatud kunstlike poliitiliste piiridega jagatud mitme riigi vahel.
Mõnes riigis, näiteks Tansaanias ja Kongo DV-s, on väga suur etniline mitmekesisus.
Keeled.
Aafrika on keeleliselt väga kirev. Keelte arvuna nimetatakse 800 kuni 2000. Keelte täpne arv pole selge, sest keeli ja murdeid on raske eristada. Keelte suur arv tuleb osalt sellest, et keeled ei ole kirjakeelte mõjul konsolideerunud.
Aafrikas kõneldavad keeled jagunevad nelja kategooriasse: Euroopa keeled, Euroopa keelte variandid, India keeled ja kitsamas mõttes Aafrika keeled (mõnikord jäetakse viimaste hulgast välja ka malagassi keel).
Euroopa keeled (inglise keel, prantsuse keel, portugali keel, hispaania keel ja saksa keel) tulid kasutusele koloniaalvõimude keeltena ning neli esimest on seniajani Aafrika riikides halduskeeltena kasutusel. Euroopa keele variantide hulka kuuluvad näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Namiibias kõneldav afrikaani keel, krio keel Sierra Leones ning Lääne-Aafrika pidžininglise keel. India keeltest kõneldakse Lõuna- ja Ida-Aafrikas näiteks gudžarati ja hindi keelt. Kitsamas mõttes Aafrika keeled kuuluvad põhiliselt austroneesia, afroaasia, Nigeri-kordofani keelte, Niiluse-Sahara keelte ja khoisani keelte hulka.
Austroneesia keeltest kõneldakse Aafrikas malagassi keelt (Madagaskaril).
Põhja-Aafrikas on tähtsaim keelkond afroaasia keeled, mille hulka kuuluvad semiidi keeled (sealhulgas araabia keel, amhara keel, tigree keel ja tigrinja keel), kušiidi keeled (sealhulgas galla keel, sidamo keel, somaali keel, afari keel ja saho keel), berberi keeled (sealhulgas tuareegi keel), Tšaadi keeled (sealhulgas hausa keel) ning Egiptuses kõneldud väljasurnud Egiptuse keeled vanaegiptuse keel ja kopti keel. Afroaasia keelte hulka arvatakse sageli ka omoodi keeled.
Nigeri-Kongo keeled ehk Nigeri-kordofani keeled on Aafrika suurim keelkond, mis hõlmab suurema osa Lääne-Aafrika keeli, palju Kesk- ja Lõuna-Aafrika riike ning väikese keelerühma Sudaanis.
Keelkonda kuuluvad Lääne-Atlandi keeled (Lääne-Aafrika rannikul Senegalis ja lõuna pool, sealhulgas fulbe keel ja volofi keel), mande keeled (Lääne-Atlandi keeltest ida ja lõuna pool, sealhulgas bamba keel, malinke keel, mende keel ja vai keel, mandingi keel), guri keeled (Lääne-Aafrika sisemaal, sealhulgas mossi keel, senufo keel ja dagomba keel), kvaa keeled (Libeeria ja Ida-Nigeeria vahelisel rannikualal, sealhulgas joruba keel, ibo keel, idžo keel, gaa keel ja akani keel), benue-kongo keeled ja adamava keeled (viimaseid vaadeldakse ka eraldi keelkonnana). Keelkonda jaotakse rühmadeks ka teistmoodi. Kõigis neis keeltes peale mande keelte on 10 kuni 25 nomimaalklassi. Benue-kongo keeled on kõige levinum rühm, mille keeli kõneleb umbes 130 miljonit inimest ja mille hulka kuuluvad bantu keeled, sealhulgas suahiili keel, lingala keel, kongo keel, luuba keel, ruanda keel, rundi keel, ganda keel, kikuju keel, bemba keel, šona keel, njandža keel, tsvaana keel, koosa keel ja suulu keel. Üks vähestest suurematest Nigeri-Kongo keeltest, mis pole Nigeri-Kongo keel, on tivi keel Ida-Nigeerias.
Niiluse-Sahara keeli kõneldakse hajusalt Nigeri ülemjooksult Lääne-Aafrikas kuni Põhja-Tansaaniani Ida-Aafrikas. Levinumad on kanuri keel ja songai keel, tuntud on ka masai keel ja nuubia keel.
Khoisani keelte kõnelejad on 15. ja 16. sajandil bantu keelte kõnelejate poolt välja tõrjutud Lõuna-Aafrika kõrbepiirkondadesse. Tuntuim on nama keel Namiibias. Khoisani keelte ühisjoon on imihäälikud.
Tähtsamad rahvastevaheliste suhtlemise keeled peale Euroopa keelte ja nende variantide on suahiili keel Ida-Aafrikas ja hausa keel Lääne-Aafrikas. Kasutatakse ka lingala keelt, fanagalo keelt, bambara-maninka keelt, amhari keelt ja kongo keelt. Tansaanias suhtlevad 120 keelt kõnelevad rahvad omavahel suahiili keeles; Kongo DV-s, kus kõneldakse 410 keelt või murret, kasutatakse halduses prantsuse, lingala, suahiili, kongo ja luba keelt.


Preiļi.
Preiļi (latgali "Preili") on linn Lätis Latgales, Preiļi piirkonna keskus. 2009. aastani oli Preiļi rajooni keskus.


Sabile.
Sabile on linn Lätis Kuramaal Talsi rajoonis.
Sabile asub Abava jõe ääres jõe keskjooksul. Linna lähedale jääb Abava ürgorg. Abava voolab umbkaudu idast läände ja viib oma veed Venta jõkke, mis suubub Ventspilsis Läänemerre.
Sabile asub maanteede sõlmpunktis. Tähtsamaid maanteid mööda saab sõita nelja lähima rajooni keskustesse: põhja Stende kaudu Talsisse, itta Kandava kaudu Tukumsisse, edelasse Kabile kaudu Saldusesse ja loodesse Renda kaudu Kuldigasse. Raudteed Sabilesse ei lähe, lähim raudteejaam on Stendes.
Ajalugu.
Rohkem kui 1000 aastat tagasi elasid Sabile piirkonnas liivlased. Seda tõestavad väljakaevamised linna Vene kalmistul.
Ajalooallikates mainiti Sabilet esimest korda 1253, aga juba märgatavalt varem asus seal kurelaste linnus koos juurdekuuluva asulaga.
Umbes 13. ja 14. sajandi vahetusel lasid saksa feodaalid Sabilesse kindluse ehitada.
Kuramaa hertsogiriigi ajal valitses Sabilet Kandava hauptman. Tänapäeval ei kuulu Kandava Talsi rajooni nagu Sabile, vaid Tukumsi rajooni. Gotthard Kettleri ajal rajati Sabiles esimese kool.
Rootsi ja Poola-Leedu vahelistes sõdades kannatas Sabile rängalt. 1703 tegid Rootsi väed Sabile praktiliselt maatasa ja 1710 laastas seda piirkonda katk.
Hertsogi Jakob Kettleri valitsemise ajal 1642–1682 muutus Sabile tähtsaks tööstuskeskuseks. Seal tegutses talupoegade-pärisorjade linamanufaktuur, jahuveski, tõrvaköök ja metallisulatusettevõte. Kuid sagedaste sõdade ja taudide tõttu siiski linn kiratses. 19. sajandi keskel sai Sabile nahatööstuse keskuseks ja 1897 elas Sabiles 1680 inimest.
1822 toimusid Sabiles ja selle ümbruses talurahvarahutused koormiste suurendamise tõttu.
Sabile elanikud osalesid aktiivselt 1905. aasta revolutsioonis. Asulas korraldati miitinguid. Revolutsioonilise liikumise mahasurumiseks saadeti välja rong sõjaväelastega, kuid see pidi Tukumsisse tagasi pöörduma, sest revolutsionäärid olid raudtee kohati õhku lasknud. 28. detsembril saabus Sabilesse karistussalk: 2 ratsaväe eskadroni 2 kahuriga. Tsaari võim linnas taastati ning kaks revolutsionääri Wolf ja Kern lasti maha. Pärast revolutsiooni mahasurumist tegutsesid Sabile lähedal metsavennad.
Esimese Maailmasõja ajal algas 1915 Saksamaa okupatsioon, mis kestis kuni sõja lõpuni. 1919. aasta algul kehtestati linnas nõukogude võim, aga juba 14. märtsil langes linn Landesveeri kätte. Pärast seda hukati Ohvrimägedes parun Brinkeni kellatorni juures palju nõukogude aktiviste. Pärast Läti vabadussõja lõppu läks Sabile Läti koosseisu.
1917 sai Sabile linnaõigused. 1927 liideti linnaga 2 läheduses olevat küla.
1941 langes linn taas Saksa okupatsiooni alla. Veel samal aastal hukkasid sakslased 270 kohalikku elanikku, kes peaaegu kõik olid juudid.
Sabiles on maailma põhjapoolseim viinamägi (rajatud 17. sajandi alguses).


Kandava.
Kandava (liivi "Kāndav") on linn Lätis Kurzemes Abava jõe ääres, Kandava piirkonna keskus.
Keskajal oli alev. Linn aastast 1917. 2009. aastani kuulus Tukumsi rajooni.
Vaatamisväärsused.
Linnas on muistne (kurelaste) linnamägi, ordulinnuse varemed ning terviklik ajalooline linnasüda.


Valdemārpils.
Valdemārpils (kuni 1926 Sasmaka; saksa "Saßmacken") on linn Lätis Kuramaal Talsi piirkonnas. Kuulus 1. juulini 2009 Talsi rajooni.
Linn aastast 1917. Praeguse nime sai seal elanud Krišjānis Valdemārsi järgi.


Asafa Powell.
Asafa Powell (sündinud 11. november 1982 St Catherine'is) on Jamaica kergejõustiklane (100 m ja 200 m).
Ta on endine maailmarekordiomanik 100 meetri jooksus (9,74; püsitatud 2007).
Powell sündis Spanish Townis, mis asub pealinna Kingstoni lähedal. Tema mõlemad vanemad olid vaimulikud ja tal oli 5 venda.
Tema vanem vend Donovan Powell oli samuti Jamaika koondislane sprindis ja osales 2000. aasta suveolümpiamängudel Sydneys.
Alates 2001 on Asafa Powelli treener Stephen Francis. Koostöö algas siis, kui Powell Jamaika keskkoolide meistrivõistlustel 100 m jooksus 7. koha sai. Juba samal aastal tuligi Powell alla 20-aastaste Jamaika meistriks.
2002 pääses Powell juba Jamaika koondisse. 2002. aasta Rahvaste Ühenduse mängudel Manchesteris püstitas ta 100 m poolfinaalis isikliku rekordi 10,26, kuid jäi ikka viiendaks ega pääsenud finaali. See-eest teatemeeskond koos Michael Frateri, Dwight Thomase ja Christopher Williamsiga jooksis 38,62 nagu Inglismaa koondiski. Fotofinišiga tunnistati Inglismaa võitjaks. Jamaika viimast vahetust jooksis Powell, Inglismaa viimast vahetust Darren Campbell.
2003 tuli Powell Jamaika meistriks 100 meetri jooksus. Seevastu 2003. aasta maailmameistrivõistlustel diskvalifitseeriti ta veerandfinaalis valestardi tõttu. Samas jooksus diskvalifitseeriti ka USA jooksja Jon Drummond, kes korraldas sellest suure etenduse, keeldudes rajalt lahkumast. Untsu läks ka 4x100 m teatejooks: poolfinaalis aitas ta meeskonna küll finaali, kuid finaalis meeskonna teine teatevahetus ebaõnnestus ja Powell viimases vahetuses ei saanudki oma võimeid näidata. Samal aastal jäi ta IAAF-i finaalvõistlustel 7.-ks.
12. juunil 2004 viis Powell oma isikliku rekordi alla 10 sekundi, joostes oma kodulinnas Spanish Townis riiklikel juunioride meistrivõistlustel kergejõustikus 9,99 taganttuulega 1,8 m/s. Kaks nädalat hiljem jooksis ta Jamaika meistrivõistlustel 9,91 ja läks olümpiamängudele medalisoosikuna. Olümpiafinaalis jooksis ta 9,94 ja see andis 5. koha. Pärast seda jättis ta jooksmata 200 m finaali, ehkki oli viimasena finaali pääsenud. Samuti jäi tal jooksmata teatejooks, sest poolfinaalis olid tema kaaslased saanud aja 38,71, mis andis alles 11. koha.
Pärast olümpiamänge 3. septembril toimunud Van Damme mälestusvõistlustel Brüsselis jooksis Powell seevastu Jamaika rekordi 9,87. Lisaks võitis ta IAAF-i finaalvõistlused nii 100 kui 200 m jooksus, olles läbi aegade ainus, kes seda suutnud. Hooaja lõpul oli ta maailma edetabelijuht 100 meetris ja 4. kohal 200 meetris.
Mais 2005 püstitas Powell uue rahvusrekordi 9,84. Samal aastal 14. juunil püstitas ta Ateenas uue maailmarekordi 9,77 taganttuulega 1,6 m/s, ületades sajandikuga Tim Montgomery maailmarekordi, mis hiljem dopingutarvitamise tõttu tühistati. Powell jooksis samal rajal, millel Maurice Green oli 1999 püstitanud maailmarekordi 9,79. Samal aastal tuli ta Jamaika meistriks ja aasta lõpuks oli jooksnud 3 hooaja kiireimat aega, kuid maailmameistrivõistlused pidi ta vigastuse tõttu vahele jätma. Siiski valiti ta maailmarekordi eest Kesk-Ameerika aasta parimaks sportlaseks, samuti Jamaika aasta sportlaseks.
2006 oli Powelli edukaim hooaeg, mille eest ta valiti taas Jamaika ja Kesk-Ameerika parimaks sportlaseks ja maailma parimaks kergejõustiklaseks (viimasega kaasnes 100 000 USA dollarit), samuti Rahvaste Ühenduse aasta sportlaseks. Ta tuli Rahvaste Ühenduse meistriks 100 m jooksus ja 4×100 m teatejooksus. Ta võitis 6 IAAF-i Kuldliiga võistlust ja teenis veerand miljonit dollarit. Ta tuli 25. juunil Kingstonis Jamaika meistriks 200 m jooksus isikliku rekordiga 19,90. 11. juunil Gatesheadis ja 18. augustil Zürichis kordas ta maailmarekordit 9,77, taganttuulega vastavalt +1,5 ja +1,0 m/s. Maailma karikavõistlustel oli ta Ameerika teatemeeskonna ankrumees, kuid meeskond katkestas.
Asafa Powell kergejõustiku maailmameistrivõistlustel 2007
2007 tuli taas Jamaika meistriks 100 m jooksus, kuid sai finaalis pisut vigastada ja maailmameistrivõistlustel jäi 9,96-ga alles kolmandaks Tyson Gay ja oma tädipoja Derrick Atkinsi järel. Siiski aitas ta Jamaika teatemeeskonna hõbemedalile. Ta jooksis viimast vahetust ja pääses rajale alles viiendana, kuid möödus 3 vastasest, Suurbritanniast sealjuures alles finišijoonel. USA võitis. Sealjuures püstitas ta lendstardist 100 m jooksu maailmarekordi 8,84.
Sama aasta 9. septembril jooksis ta Rietis uue maailmarekordi 9,74 (tuul +1,7 m/s). See toimus IAAF-i Grand Prix' poolfinaalis ja oli näha, et viimastel meetritel laskis Powell end lõdvaks. Finaalis sai ta aja 9,78 (tuul 0,0 m/s). Selle eest valiti ta kolmandat korda järjest Jamaika ja Kesk-Ameerika aasta sportlaseks.
2008. aasta rikkusid vigastused. Usain Bolt võttis 31. mail Powellilt ka maailmarekordi, joostes 9,72. Olümpiafinaali pääses kolm jamaikalast, kellest Bolt püstitas 9,69-ga uue maailmarekordi, Powell jooksis 9,95 ja oli 5. ning Michael Frater 9,97-ga 6. 7 päeva hiljem sai Powell siiski olümpiakulla, joostes viimast vahetust teatemeeskonnas. Sealjuures püstitati maailmarekord 37,10 ja Powell sai lendstardist aja 8,70, millest kiiremini pole jooksnud keegi. Sama aasta 2. septembril jooksis ta isikliku rekordi 9,72 taganttuulega +0,2 m/s.
Isiklikku.
Asafa Powell on 190 cm pikk ja kaalub 88 kg. Ta peab oma eeskujuks Maurice Greene'i. Tema hobi on sõpradega koos viibimine.


Ķegums.
Ķegums (saksa "Keggum") on linn Lätis Vidzemes, Ķegumsi piirkonna keskus. Asub Daugava paremal kaldal.
Linn aastast 1993. 2009. aastani kuulus Ogre rajooni.
Ķegumsis asub Ķegumsi hüdroelektrijaam (ehitus algas 1936). Linn kujunes selle elektrijaama juurde.
Välislink.
Kegums


Balvi.
Balvi (saksa "Bolwen", latgali "Bolvi") on linn Lätis Latgale põhjaosas. Ta on Balvi piirkonna keskus, 2009. aastani oli Balvi rajooni keskus.


Kim Collins.
Kim Collins (sündis 5. aprillil 1976 Saint Kittsis ja Nevises) on Saint Kittsi ja Nevise meeskergejõustiklane (100 m ja 200 m), 100 m jooksu maailmameister (2003).
Collinsi suurvõistlustedebüüt oli 1997. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Ateenas, kus tal ei õnnestunud pääseda 100 m jooksu teise eeljooksu.
2000. aasta suveolümpiamängudel pääses ta aga esimesena oma riigi sportlaste seas olümpiamängude finaali, saades 100 m jooksus 7. koha ajaga 10,17.
Aastal 2001 Edmontonis võitis ta esimese sportlasena oma riigist maailmameistrivõistluste medali – pronksmedali 200 m jooksus, jagades 3. kohta Shawn Crawfordiga. 100 m jooksus jäi ta ajaga 10,07 kuuendaks.
2002. aasta Rahvaste Ühenduse mängudel võitis Collins esimese suurvõistluse. Pärast 100 m jooksu, mille Collins võitis, kui ülejäänud kaks favoriiti vigastuse tõttu finaalis osaleda ei saanud, osutus tema dopingutest positiivseks. Ent leiti, et keelatud aine sisaldus astmaravimis, mida Collins oli kasutanud juba mitu aastat, kuid jätnud meditsiinikomisjonile üles andmata. Collinsile otsustati tiitel alles jätta ning ta pääses hoiatusega.
Võit 100 m jooksus 2003. aasta maailmameistrivõistlustel ajaga 10,07 on Collinsi seni suurim saavutus. Rivaal Maurice Greene langes poolfinaalis välja. Finaalis jäid nelja esimese ajad 0,02 sekundi sisse. Collins võitis ning sai oma riigi esimeseks maailmameistriks. See oli üks napimaid võite 100 m jooksu ajaloos.
Isiklikku.
Kim Collins on 180 cm pikk ja kaalub 77 kg.
Tema treener on Monte Stratton.
Kim on elukutselt psühholoog, õppis ülikoolis "Texas Christian University".
Collins, Kim
Collins, Kim


Harilik saar.
Harilik saar ("Fraxinus excelsior") on õlipuuliste sugukonda saare perekonda kuuluv ühekojaline mitmeaastane heitlehine lehtpuu.
Nimetused.
Rahvapärased nimed: saarepuu, saarn, saarnas, suar
Levila ja kasvukoht.
Esineb laial alal Euroopas ja Aasia lääneosas. Eestis tavaline, enam Lääne-Eestis, eriti saartel. Tavaliselt kasvab ülemises puurindes laialehistes metsades, salumetsas, lammimetsas, lodumetsas, puisniidul, sooniidul. Mullaviljakuse suhtes nõudlik. Kasvab hästi värsketel ja niisketel huumusrikastel muldadel. Soojalembene, eriti tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes. Valgusnõudlik, kuid noorena võib kasvada ka teiste liikide varjus. 10–12 aastane taim talub veel varju, seejärel muutub valgusnõudlikuks. Saab 150–300 aastat vanaks.
Kirjeldus.
Harilik saar on kuni 40 meetri kõrgune. Eesti kõrgeim saar (35,2 m, diameeter 60,5 cm) kasvab Järvseljal. Tüvi sirge, hästi laasuv, algul sileda ja rohekashalli koorega, hiljem sügavate peente pragudega korbaga, helehall, oksad hõredalt. Tüve läbimõõt kuni 1,8 m. Pungad väikesed, sametjad, süsimustad.
Paaritusulgjad vastakud liitlehed on teritunud tipuga ja jämedalt saagja servaga lehekesega. Pikkus kuni 40 sentimeetrit. Pealt tume- ja alt helerohelised.
Saarel on nii emas- ja isasõisi kui ka mõlemasugulisi. Õied lihtsad, õiekatteta (ühesugulistes õites võib olla kuni 4 kroonlehte). Asuvad 4–12 cm pikkustes violetjates või tumepruunides pööristes. Isasõied koosnevad vaid kahest tolmukast ning emasõied ühest emakast.
Hariliku saare tiibvili on pähklike. Koos tiivaga on vili 2–4 cm pikk, kuni 1 cm lai, süstjas, mõlemast otsast tömp, pruunikas.
Juurestik on harilikul saarel hästi arenenud, peajuur väga sügavale ei tungi, kuid palju on rohkesti hargnevaid külgjuuri.
Paljunemine.
Harilik saar paljuneb peamiselt seemnetega, kuid pärast raiumist annab rikkalikult ka kännuvõsusid. Õitseb mai keskel, enne lehtimist. Pungad puhkevad enamikest Eesti puudest hiljem. Tuultolmleja. Viljad valmivad septembris ja oktoobris ning jäävad puule sageli kevadeni. Seemneaastad korduvad 2–3 aasta tagant.
Kasutamine.
Hariliku saare puit väga väärtuslik, kaunite aastarõngastega. Kasutatakse mööbli, vineeri, parketi ja suuskade tootmiseks, masinaehituses, siseviimistluseks, on ka kõrge kütteväärtusega. Väga kõva, raske, omapärase lõhnaga. Laialt levinud ka pargipuuna, on rohkesti dekoratiivvorme, kuid on tundlik linna gaaside ja tahma suhtes.
Rahvameditsiinis on kasutatud koort, seemneid, lehti (eriti vastpuhkenuid), eelkõige neis sisalduvate eeterlike õlide tõttu. Koort on tarvitatud ka naha parkimisel ja musta, pruuni ning sinise värvi saamisel. Noori vilju võib süüa marineeritult. Lehti ja võrseid on antud söögiks lammastele. Viljad on söögiks mõningatele lindudele. Kahjureid esineb harva. Ka mädanikke tekitavaid seeni tavaliselt pole.


Obadele Thompson.
Obadele Olutosin Thompson (sündis 30. märtsil 1976 Bridgetownis) on Barbadose kergejõustiklane (100 m ja 200 m).
Isiklikud rekordid.
100 m 9.87 (11. september 1998 Johannesburg)
200 m 19.97 (9. september 2000 Yokohama)
400 m 45.38 (30. märts 1996 El Paso)
Isiklikku.
Obadele Thompson on 182 cm pikk ja kaalub 78 kg. 1998. aastast treenib Dan Pfaff juhendamisel. Hobideks on jazz muusika ja kaardi mäng.
Thompson, Obadele


Abdul Aziz Zakari.
Abdul Aziz Zakari (sündis 2. september 1976 Accras) on Ghana kergejõustiklane (100 m ja 200 m).
Isiklikud rekordid.
100 m 10.00 (27. juuli 2004 Stockholm)
200 m 20.23 (14. juuli 2000 Alžiir)
Isiklikku.
Aziz Zakari on 175 cm pikk ja 85 kg raskune.
Zakari, Abdul Aziz
Zakari, Abdul Aziz
Zakari, Abdul Aziz


Tobias Unger.
Tobias Unger (sündis 10. juulil 1979 Münchenis) on Saksamaa kergejõustiklane (100 m ja 200 m).
Isiklikud rekordid.
100 m 10.32 (31. mai 2003 Oberkirch)
200 m 20.41 (1. juuni 2003 Oberkirch)
Isiklikku.
Tobias Unger on 180 cm pikk ja kaalub 71 kg. Tobias esindab klubi LAZ Salamander Kornwestheim/Ludwigsburg ja tema treener on rumeenlane Michael Corugle.


Ateena.
Ateena on Kreeka pealinn riigi keskosas Vahemere ääres. Linn on rajatud Akropolise mäele, mis on ühe maailma kuulsaima mälestise Parthenoni asukoht.
Ajalugu.
Ateena oli Kreeka tähtsaim linn juba 1. aastatuhandel eKr. Linnas arenes kõrgetasemeline kultuur ja kaubandus ning ühe esimese linnriigina valitseti seda demokraatlikult.
Rahvastik.
Ateena on riigi suurim linn. Ateena linn jagatakse halduslikult mitmeks osaks ning seda ümbritseb suur linnastu, mis moodustab suure osa linnarahvastikust ja arvatakse sageli rahvaarvu hulka. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Ateena omavalitsuses 655 780 inimest, ent kogu linnas elas 3 074 160 inimest.
Eurostati andmetel on Ateena linnastu Euroopa Liidu seitsmes asustatum piirkond ja neljas asustatum pealinn.
Majandus.
Ateena põhilised majandusharud on laevandus, turism, tekstiili- ja ravimitööstus.


Heinaste.
Heinaste (läti Ainaži; saksa "Haynasch", "Hainasch") on linn Lätis Vidzemes Eesti piiri ääres Liivi lahe rannikul 116 km kaugusel Riiast. Kuulub Salatsi piirkonda. Linn piirneb Heinaste valla, Salatsi valla ja Häädemeeste vallaga.
Linna pindala on 5 km² ja elanike arv 994 (1. jaanuar 2011).
Nimi.
Nime "Heinaste" tähenduseks peetakse 'heinatee' ("Hainastee").
Lätikeelset nime on seostatud ka liivi sõnaga "ainagi" 'üksildane'.
Haldusajalugu.
Aastal 1926 sai Heinaste linna õigused.
2009. aastani kuulus Limbaži rajooni.
Ajalugu.
Linn on kujunenud liivlaste kaluriküla kohale. Ametlikes dokumentides on nime esmakordselt mainitud 1564 krooniomandina. Hiljem läks Heinaste Svētciemsi mõisa alla. Aastal 1800 eraldati Heinaste küla ja maa panditud Svētciemsi mõisast ning need läksid Mazstraupe mõisa omanike parun Meyendorffide omandusse.
19. sajandi teisel poolel oli Kurzeme ja Vidzeme külades palju odavat tööjõudu. Lähedal olid metsad, kus kasvad palju mastimände, mis andsid materjali laevaehituseks. Sellepärast arenes seal laevaehitus ja elav kaubandus.
Aastal 1864 asutas kaugsõidukapten Christian Dahl Krišjānis Valdemārsi õhutusel Heinaste merekooli, Läti esimene merekooli. Õpetus oli tasuta ning toimus läti, eesti ning hiljem ka vene keeles. Merekool töötas 50 aastat, kuni Esimese maailmasõjani.
Heinaste alev rajati 1869. Arendati laevaehitust. Aastatel 1900–1905 ehitati kaubasadam.
21. veebruaril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus Heinaste Eesti külge käivaks pidada. Heinaste oli osaliselt eesti rahvastikuga asula, mis läks Eesti ja Läti vahelise piiri tõmbamisel Lätile. 1930. aastal oli Heinaste elanikest 22% eestlased.
Vaatamisväärsused.
Heinaste peamised vaatamisväärsused on Põhjamuul, merekooli muuseum ja tuletõrjemuuseum.


Aloja.
Aloja on linn Lätis, Aloja piirkonna keskus. Asub Läti põhjaosas Eesti piiri lähistel.
Ajalugu.
Asula varasem saksakeelne nimi oli "Allendorf". Linn kuulus aastast 1992. 2009. aastani Limbaži rajooni.
Linna läbis varemalt laiarööpmeline Tallinn–Pärnu–Mõisaküla–Riia raudteeliin. Alojani liiklesid reisirongid 1990. aastate keskpaigani, amortiseerunud raudtee likvideeriti 2005. aastal.
Aloja keskkool kannab läti ärkamisaja poeedi Auseklise (1850–1879) nime, koolimaja ees on tema ausammas. Rahvusromantismi suurmees ise on maetud Aloja kalmistule.


Kartaago.
Kartaago ja mõjuala enne esimest Puunia sõda
Kartaago (foiniikia "Kart Hadašt" ('uus linn'), vanakreeka "Καρχηδών" (Karchedon), ladina "Carthago") on foiniiklaste rajatud linn Vahemere lõunakaldal, Põhja-Aafrikas.
Tüürose foiniiklased rajasid Kartaago 815 eKr vahepeatuskohaks teel Lõuna-Hispaaniasse.
Kartaago suurvõimuna.
6. sajandil eKr arenes Kartaagost Vahemere lääneranniku tähtsaim kauba- ja sadamalinn; ta allutas endale kõik teised sealsed foiniiklaste asundused. Kartaago kauplejad lubasid endale ainuvõimu kogu Vahemere lääneosas ega lasknud sinna võõraid meresõitjaid.
Kreeklaste katsed sellesse piirkonda tungida lõid kartaagolased kord etruskidega, kord roomlastega liidus olles tagasi.
Puunia sõjad.
5. sajandi alguses eKr puhkes Kartaagol kreeklastega Sitsiilia pärast võitlus, mis ei lahenenud enne roomlaste sekkumisest.
Kolmes Puunia sõjas hävitas Rooma Kartaago ja muutis selle oma provintsiks ("Africa").
Pärast Rooma riigi langemist kuulus Kartaago maa-ala vandaalidele, kes asutasid seal oma riigi, siis Bütsantsile ja 7. sajandist alates araablastele.
Tänapäevane Kartaago.
Kartaago linna varemed asuvad Tuneesia pealinnast Tunisest idas. Osa hooneid on kohati hästi säilinud. Varemed on turistidele avatud.


Salatsi.
Salatsi (läti Salacgrīva, saksa "Salis" või ka "Salismünde", liivi "Salats") on linn Lätis, Salatsi piirkonna keskus, mis asub Liivi lahe rannikul Salatsi jõe suudmes.
Linnaõigused sai Salatsi 1928. aastal. 2009. aastani kuulus linn Limbaži rajooni.
Salatsis tegutsevad sadam ja jahisadam.


Staicele.
Staicele (liivi "Staitsõl") on linn Lätis Aloja piirkonnas. 2009. aastani kuulus see Limbaži rajooni.
Linnaõigused sai Staicele 1992. aastal.
Staiceles asub liivi kõrtsmuuseum-infokeskus "Pivālind" (liivi keeles 'toonekurg').


Dagda.
Dagda on linn Lätis Latgales, Dagda piirkonna keskus. 2009. aastani kuulus Krāslava rajooni.
Alev alates aastast 1950, linn aastast 1992. Oli aastatel 1950-1962 Dagda rajooni keskus.


Krāslava.
Krāslava (latgali "Kruoslova") on linn Lätis Latgales, Krāslava piirkonna keskus. 2009. aastani oli Krāslava rajooni keskus. Asub Daugava ääres, Valgevene piirist 4-5 kilomeetri kaugusel.
Välislink.
Kraslava


Donatism.
Donatism oli ristiusu kiriku lahkusk, mis sai nime 313 Kartaagos piiskopiks valitud berberi päritolu Donatus Magnuse ja Numiidia piiskopi Donatuse järgi. Donatismi pooldajaid kutsutakse donatistideks. Lahkarvamused Kirikuga tekkisid donatistidel peamiselt eklesioloogia alal.
Donatism tekkis 4. sajandi algul Kartaagos. Donatistid elasid eriti "Africa" provintsis. Donatismi õitseaeg oli 4. ja 5. sajand. Katoliku kirik kuulutas donatismi ketserluseks. Riigivõim kiusas donatiste, aga hävitada ei suutnud.
Donatismi eellugu.
24. veebruaril 303 andis Vana-Rooma keiser Diocletianus välja esimese edikti kristlaste vastu: kirikud tuli purustada, pühakirjad välja nuhkida ja põletada ning kristlased põlustada. 304. aastal välja antud neljas edikt nägi ette, et kõik peavad surma ähvardusel paganlikele jumalatele viirukit ohverdama. Kui Maximianus 305 troonist lahti ütles, siis nähtavasti "Africas tagakiusamine vaibus. Enne seda oli see olnud kohutav. Numiidia kuberner Florus oli kurikuulus oma julmuse poolest. Kuigi paljud ametnikud, nagu näiteks prokonsul Anulinus, ei tahtnud minna kaugemale kui nad olid kohustatud, oli tulemuseks see, et mõnedest said usutunnistajad, mõnedest märtrid, mõned langesid ja ainult need, kes olid peidus, põgenesid. Tertullianus oli õpetanud, et tagakiusamise eest põgeneda ei ole lubatud. Nüüd oli aga neid, kes läksid veelgi kaugemale, andes end vabatahtlikult märtriks. Kartaago piiskop Mensurius ütleb kirjas Tigisi piiskopile Secundusele, kes oli tol ajal Numiidia priimas, et ta keelas austada märtritena neid, kes olid end vabatahtlikult üles andnud, ning neid, kes hooplesid, et neil on Pühakirja eksemplare, mida mad ära ei anna. Mõned neist olevat olnud kurjategijad ja riigivõlglased, kes lootsid niiviisi vabaneda vaevarikkast elust või siis panna unustama oma kuritegusid või saada kristlastelt raha ja hoolitsust vanglas. Mercurius jutustab, et tema ise viis kiriku pühad raamatud koju ning viis asemele ketserlikud kirjutised, millegatagaliusajad rahudusidki, prokonsul, kes pettusest teada sai, ei hakanud piiskopi kodu läbi otsima. Secundus kiitis vastuskirjas oma provintsis märtrisurma läinuid, kes olid keeldunud pühade raamatute äraandmisest. Secundus ise oli läbiotsijatele vastanud: "Ma olen kristlane ja piiskop, mitte äraandja ("traditor"). Viimase sõnaga hakati kutsuma neid, kes olid andnud ära pühad kirjad või isegi pühad riistad või koguni oma vennad.
Donatismi teke ja õitseaeg.
Donatism kui usulahk tekkis 311 pärast Kartaago piiskopi valimist. Ühte kolmest piiskopi pühitsemisel osalenud piiskopist peeti äraandjaks, sest ta oli andnud Piibli käsikirju kristlaste tagakiusajate kätte. Numiidia piiskopi eestvõttel kutsus 70 piiskopist koosnev rühm kokku sinodi ning kuulutas piiskopipühitsuse kehtetuks. Nad nõudsid, et kirik heidaks välja isikud, kes olid teinud rasket pattu, ning et vääritud ei tohiks enam sakramente jagada. Seepeale heitis sinod Kartaago piiskopi kirikust välja.
315 sai Donatus Magnus (Donatus Suur) pärast uue piiskopi surma Kartaago piiskopiks ning kogu liikumist hakati kutsuma tema nime järgi. Et keiser Constantinus I tahtis tüli ise lahendada, käis asi läbi mitmest kiriklikust instantsist, kuni valitseja 316 selle ise ette võtsid. Kõik komisjonid kuulutasid 311 toimunud piiskopivalimise kehtivaks. Constantinus püüdis nüüd donatiste jõuga alla suruda. Alates 321. aastast muutus tema suhtumine leebemaks, kuid tema noorim poeg Constantius II laskis donatiste jälle taga kiusata. Aastal 411 leidis aset donatistlike ja katoliiklike piiskoppide vaheline vaidlus, mille tulemusena donatistid 414 kaotasid kodanikuõigused. 415 aeti nende koosolekud surmanuhtluse ähvardusel laiali.
Õpetuslik ja liturgiline eripära.
Et donatistlike teoloogide kirjutised suurelt jaolt hävitati, on nendest peale tsitaatide väga vähe järel. Katoliiklastel ja donatistidel ei olnud lahkarvamusi kesksetes tolle aja teoloogide kesksetes dogmaatikaküsimustes. Nende arusaam Kolmainu Jumalast oli samasugune nagu katoliiklastel. Kõige sügavam lõhe oli nende vahel mõningates eklesioloogilistes küsimustes.
Pärast kristluse saamist riigiusuks 325 tunnustasid teised kristlased keisri kirikupeaks, donatistid aga nägid keisris endiselt saatanat.
Kirik oli donatistide silmis täiuslike pühade ühendus, milles patustele pole kohta. Kõrged nõuded kehtisid ühtviisi kõikide usklike kohta, mistõttu heideti kõrvale ka munklus. Suurt rõhku pandi patukahetsusele ja valmisolekule kannatada, samuti Piibli üle mõtisklemisele. Kirik pidi koosnema rõõmsalt Jumalat ülistavatest inimestest. Peeti agapesöömaaega. Soovitati nii pühade pidamist kui ka paastu. Kirikujuhtidele esitati väga suuri nõudeid: nende elu pidi olema eeskujulik ja nad pidid olema valmis usu eest kannatama. Iga kompromiss muutis inimese väärituks olema kirikujuht.
Donatistide lahknemine ülejäänud Kiriku seisukohtadest tuli ilmsiks suhtumises neisse, kes hülgasid usu Diocletianuse-aegse kristlaste tagakiusamise ajal (303–305). Donatistid olid nende suhtes palju rangemad kui ülejäänud Kirik. Erinevalt katoliku kiriku õpetusest seostasid donatistid sakramentide toime neid jagava isiku külbelise puhtusega (katoliku kiriku õpetuse järgi pole sellek tähtsust). Nõnda keeldusid donatistid vastu võtmast sakramente (ristimine, armulaud, preestriks pühitsemine) preestritelt ja piiskoppidelt, kes olid tagasikiusamise ajal usust taganenud, eitasid nende vaimulikku autoriteeti ja nõudsid nende väljaheitmist kirikust valekristlastena. Paljud kirikujuhid olid koguni kristlasi Rooma võimudele üles andnud ning pühasid raamatuid avalikult põletanud. Constantinus Suure valitsemise ajal olid need mehed pärast Milano edikti olid need mehed jälle juhtivatele kohtadele saanud. Donatistid kuulutas mis tahes sakramendid nendelt preestritelt ja piiskoppidelt on kehtetuks. Donatismi tekkimise üheks ajendiks oli Caecilianuse (või Caeciliuse) määramine Kartaago piiskopiks 312, sest too oli valitsuse pooldaja.
Kui Rooma kirik ajutised usust taganejad siiski uuesti vastu võttis, lõid donatistid Kirikust lahku. Nad hakkasid end nimetama märtrite kirikuks ning kuulutasid, et kõik, kes jäävad läbikäimisse patustega, heidetakse kogudusest välja.
Nõnda tekkisid paljudes linnades eraldi donatistlikud ja mittedonatistlikud kogudused.
Donatistide kirik pidas ennast ainsaks legitiimseks kirikuks Africas, Peetruse kirikuks, mitte Juuda kirikuks. Et katoliiklased olid lasknud kirikul hukka minna, puudus nende kirikul hoolimata impeeriumi võimude ja Rooma piiskoppide otsustest igasugune legitiimsus. Donatistid ei pidanud skismat enda süüks, sest nemad olid jäänud ustavaks Africa kiriku traditsioonidele, mida esindasid Ctprianus ja Tertullianus.
Eriti levis domatism Põhja-Aafrikas ja selle põhiline keskus oli Kartaago, kuid donatiste oli paljudes Rooma riigi osades.
Donatistidel olid ka oma erilised jumalateenistusestiilid, mis panid rõhku usklike müstilisele ühendusele.
Donatistidele olid eriti tähtsad Tertullianuse ja Cyprianuse ning ka Montanuse kirjutised.
Donatismi hääbumine.
Augustinus võitles kogu oma Hippo piiskopiks olemise aja jooksul donatismi vastu, ning tänu tema pingutustele sai Kirik donatismist võitu. Aastal 411 leidis aset donatistlike ja katoliiklike piiskoppide vaheline vaidlus, mille tulemusena donatistid 414 kaotasid kodanikuõigused. 415 aeti nende koosolekud surmanuhtluse ähvardusel laiali. 5. sajandil kadus donatism peaaegu täielikult. Kui Põhja-Aafrika vallutasid vandaalid (kristlaste omavahelised tülid nõrgendasid neid niivõrd, et vandaalidele ei suudetud vastupanu osutada), tõstis donatism jälle pead. Donatism elas üle ka Põhja-Aafrika vallutamise Bütsantsi poolt Justinianus I ajal. Pole teada, kui kaua donatistid vastu pidasid islamiajal, kuid paljud ajaloolased usuvad, et donatistide skisma tekitatud lahkhelid kristlaste seas hõlbustasid islami pealetungi Põhja-Aafrikas.
Seos hilisemate usuliikumistega.
Anabaptistid ja teised radikaalsed usuliikumised on näinud donatistides oma eelkäijaid, sest mõlemad olid vastu kiriku ja riigi liidule, panid rõhku jüngerlusele ning puhuti püüdsid teostada vägivallatust ja sotsiaalset õiglust. Katoliku kirikut nähti ebapuhta ja rikutuna.


Baloži.
Baloži on linn Lätis Ķekava piirkonnas. See on Riia eeslinn.
Linn aastast 1991. 2009. aastani asus Riia rajoonis.


Baldone.
Baldone (saksa "Baldohn") on linn Lätis, Baldone piirkonna keskus.
Kuni 2009. aasta haldusreformini kuulus linn Riia rajooni.


Ariaanid.
Ariaanid olid Aleksandria presbüter Areiose pooldajad, kes tegutsesid 4.-7. sajandil.
Ariaanid pooldasid õpetust, mida Areiose järgi kutsutakse arianism. Kui Nikomedeia piiskop, ariaan Eusebios pühitses Wulfila (311-383) gootide piiskopiks, võtsid idagermaanlased vastu ristiusu Areiose õpetusena. Alles Frangi kuningas Chlodovech I võttis ristiusu vastu katoliku õpetusena.


Lielvārde.
Lielvārde (saksa "Lennewarden") on linn Lätis Daugava paremal kaldal.
Linn aastast 1992. 2009. aastani kuulus Ogre rajooni.


Arianism.
Arianism ehk ariaanlus oli 4.–7. sajandil levinud kristlik teoloogiline õpetus ja usuvool, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi.
Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab pre-eksisteeriva Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas I Nikaia kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks.
Arianismi tähtsad esindajad olid Areiose kõrval Eusebius Nikomedeiast, Eunomios, vastupaavst Felix II, Wulfila ja Konstantinoopoli patriarhid Makedonios, Eudoxios Antiookiast, Demophilos ja Maxentius.
Arianismi tähtsamad vastased, kes kaitsesid ortodoksset õpetust, olid Athanasios Aleksandriast, Basileios Kaisareast, Gregorios Nazianzosest, Gregorios Nyssast, Ambrosius Milanost ja Hilarius Poitiers'st.
Hilisantiikajal kasutasid I Nikaia kirikukogu otsuste pooldajad oma vastaste kohta nimetust "ariaanid" ka juhul, kui need tegelikult ei olnudki Areiose õpetuse pooldajad.
Mitmed germaani rahvad, nagu läänegoodid, langobardid, burgundid ja vandaalid, omandasid ristiusu esmalt arianismi kaudu.


Frangid.
Frangid (germaani keeles 'vabad') olid germaani hõimurühm, kes asusid 3. sajandil eKr Reini jõe paremal kaldal. Sõna "frangid" seostatakse nende relva, kaheteralise sõjakirve "francea" nimetusega.
Frangid jagunesid ripuaari frankideks (nn kaldaäärsed frangid) ja saali frankideks (nn mereäärsed frangid). Umbes 4. sajandi keskpaiku läksid saali frangid üle Reini, hõivasid sealsed alad ja vallutasid Kölni.
Julianus Apostata asundas frangid Maasi ja Schelde jõe vahelisele alale.
Frangid andsid head täiendust roomlaste sõjaväele.
Frangi riigi rajas kuningas Chlodovech I Merovingide dünastiast. Ta võttis 496 vastu katoliku usu, tagades sellega oma riigile kiriku toetuse. 6. sajandiks hõlmas Frangi riik kogu Gallia.


Presbüter.
Presbüter oli varakristlikus kirikus kogudusevanem. Kreeka keele "presbyteros" tõlgime eesti keeles vanem.
Nimetust kasutatakse tänapäeval ka vaimuliku tähenduses, mille eesti keelne vaste vt: preester.


Preester.
Preester on vaimulik, kes on kindla korra järgi ametisse pühitsetud ja kellel on õigus riituste läbiviimiseks.
Laiemas tähenduses on preester kindla rituaali täitja, kes kuulub suuremasse organisatsiooni. Religiooniloos nimetatakse preestriteks kõikide religioonide riituste läbiviijaid (vahel ka ekslikult). Üldisel juhul mõeldakse preestri all ametliku kultuse läbiviijat (näiteks Egiptuse, Assüüria, Kreeka, inkade, maiade, brahmanismi, lamaismi preestrid), kellele vastanduvad näiteks prohvet, šamaan, nõid. Viimaste tegevuses on põhiline kontakt üleloomulike jõududega ja nad ei pruugi kuuluda usulistesse hierarhiatesse.
Kui mõnes religioonis kasutatakse väljendit "/.../ templipreestrid", peetakse silmas kultuse läbiviijate organiseeritud vormi.
Kitsamas tähenduses on preester katoliku, õigeusu, luterliku või mõne teise kiriku vaimulik, kellel on sakramentide jagamise õigust andev pühitsus.
Tõlkes tähendab kreeka sõna "presbyteros" (ladina "presbyter") vanem.


Tartu piiskopkond.
Tartu piiskopkond (Ecclesia seu Dioecesis Tarbatensis) oli Rooma-katoliku kiriku piiskopkond Lõuna-Eestis, mis hõlmas Ugandi ja Sakala muinasmaakondi ning kõiki Kesk-Eesti väikemaakondi. Ilmaliku maavaldusega kuulusid Tartu piiskopile kogu Ugandi, Jogentagana, Soopoolitse maakond ja Vaiga maakonna lõunaosa. Piiskopkond kuulus 1255. aastal moodustatud Riia kirikuprovintsi.
Moodustamine.
Tartu piiskopkond loodi pärast Tartu alistamist Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt 1224. Aastatel 1223–1224 oli piiskop resideerinud Otepääl. Piiskopi ametinimetus loodi 6. novembril 1235, kuni selle ajani oli ta ametlikult Lihula piiskop. Seda seetõttu, et esimene Tartu piiskop Hermann von Buxhövden, Riia piiskopi Albert von Buxhoevdeni vend, oli varem määratud just Lihula piiskopiks, kuid maa vallutamise järel määrati talle hoopis Ugandi. Paavst kinnitas uue nimetuse alles kümme aastat hiljem, kui Lihulas oli end sisse seadnud Saare-Lääne piiskop.
Territoorium.
Pärast Eesti territooriumi vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt 13. sajandi esimesel veerandil jagati piiriala Peipsimaa mitme valdaja vahel. Lämmijärve ja Peipsi läänekalda alad kuni Omedu jõeni sai Tartu piiskop, Vaiamaa põhjapoolse osa Mõõgavendade Ordu, kuna Alutaguse sattus Taani võimu alla. Ordu ja taanlaste vaheline piir kulges Raadna oja mööda. Pihkva järve ümbrus ja Peipsi idarannik kuulus endiselt Pihkvamaale ja sellisena esialgu Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Peipsi ja Lämmijärv jäid seega loodusliku piirina Vana-Liivimaa ja Novgorodi valduste vahele. Lõuna pool kulges nendevaheline piir Võhandu alamjooksult piki Mädajõge ja Kolodovitsa oja (Piirioja) kuni Piusa jõeni, mööda Piusat Vastseliinani ja sealt piki Meeksi oja edasi lõunasse.
Piiskopkonna maavaldused olid enamjaolt läänistatud piiskopi vasallidele, kelle olulisim kohustus oli teenistus piiskopi sõjaväes. Ajapikku vasallide poliitiline tähtsus kasvas ja nad saavutasid üha suurema iseseisvuse piiskopi suhtes. Piiskopkonna maadest kuulusid piiskop Hermannile 1224. aasta suvest Ugandi, Soopoolitse ja pool Vaiga maakonnast. Otepää linnuse ehitamise järel jagas Hermann läänimeestele: Ugandi maakonna keskne kihelkond Otepää läks Hermanni vennale Theoderichile, Puhja anti Hermanni õemehele Engelbert von Thysenhusenile, ääremaad Rannu Johann von Dolenile ja Sangaste-Karula Helmold von Luneborchile. Tarbatu kihelkonna aga jättis piiskop endale ja toomkapiitlile. Oma venna Rothmar von Buxhövdeni seadis Hermann Tartusse toompraostiks ja annetas toomkapiitli ülalpidamiseks samuti 24 küla.
Valitsemine.
Kiriklikult allus Tartu piiskop Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile, ilmalikult oli ta aga Saksa-Rooma keisri vasall ja kuulus seega Saksa riigivürstide hulka.
Tartu piiskop oli ühtaegu nii ilmalik kui ka vaimulik võimukandja. Stifti (piiskopi ilmalikul võimualal) ja diötseesi (vaimuliku võimuala) piirid olid erinevad.
Tartu piiskopi diötseesi kuulusid ka Liivi ordu läänid Edela- ja Kesk-Eestis. Piiskopkonna keskuseks oli Tartu, kus Toomemäel asus Tartu piiskopilinnus ja toomkirik.
Vaimulikku järelvalvet teostas piiskop sinodi ja visitatsioonide abil. Ilmaliku võimu teostamisel abistas piiskoppi nõuandva organina toomkapiitel, mille tähtsaim eesõigus oli piiskopi valimine. Piiskopi kandidaadi kinnitas paavst, kes aga ei pruukinud arvestada toomkapiitli valikut. Kiriku majandusküsimusis oli piiskopi tähtsaim abiline toompraost. Ilmaliku administratsiooni ja sõjaliste küsimustega tegeles stiftifoogt. Pool piiskopkonnast oli läänistatud Liivi ordule.
Saksa ordu ja Liivi ordu ning piiskopkondade maavaldused 1410. aastal
Riigikaitse.
Tartu piiskopkonna olulisimad linnused olid Otepää, Vastseliina ja Kirumpää piiskopilinnus. Neist Otepää oli üks ajaloolise Ugandi kahest keskusest Tartu kõrval, olles ühtlasi piiskopkonna esimene kivilinnus (varaseimad kiviehitised püstitati 1224 või isegi 1223). Kirumpää ja Vastseliina linnused olid rajatud ajalooliselt tähtsa Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee äärde viimase kaitseks. Peipsi järve ja Tartut ühendava Emajõe äärde rajati kaks kivilinnust (veetõkkelinnust), Vana- ja Uue-Kastre. Tartu–Põltsamaa ajaloolise maantee ääres Amme jõe alamjooksul asus võimas Valkena ("Falkenau", Kärkna) kindlusklooster.
Tartu piiskopkonnal tekkis 16. sajandi keskel konflikt Moskva suurvürstiriigiga Tartu maksu pärast. Ivan IV Julm nõudis maksu tasumist, mida Tartu olevat Jaroslav Targale lubanud, aga mida polnud teadaolevalt kordagi makstud. Ivan nõudis kõigi vahepealsete aastate maksu tasumist. Piiskop keeldus ja see ajendas Ivani algatama Liivi sõda, milles Liivi ordu lüüa sai ja hävis.
Likvideerimine.
Piiskopkond lõpetas oma tegevuse Liivi sõja ajal, kui Moskva tsaari väed 18. juulil 1558 Tartu vallutasid. Samal aastal vallutas Moskva ka ülejäänud piiskopkonna alad. Moskvasse tsaar Ivan IV juurde vangi viidi Tartu stiftifoogt Elert Kruse ja endine Tartumaa meeskohtunik ja stiftinõunik Johann Taube, kelle kohta tehti pealekaebus, et nad olevat omastanud 500 000 marga väärtuses piiskopi varakassa.
Vanadel kaartidel kannavad Tartu piiskopi valdused Odenpoa (ka Oldenpoa) nime. Odenpoa on seotud Otepää latiniseeritud nimega Odenpe (Liivimaa kaardid, Rahvusraamatukogu).


Tartu piiskoppide loend.
"Selles loendis on loetletud Tartu piiskopid 1224–1558.
Vaata ka.
Piiskoppide loend


Katoliku kirik.
Katoliku kirik (ametlik eestikeelne nimi Rooma-Katoliku Kirik, ladina "Sancta Romana Ecclesia" 'Püha Rooma Kirik') on katoliikluse kohaselt ainuõndsakstegev püha asutus ning Jumalariigi nähtav kehastus Maa peal.
Katoliku kiriku pea on Rooma piiskop ehk paavst, keda peetakse Kristuse maapealseks asemikuks. Paavst on ilmeksimatu ametlikes ("ex cathedra") seisukohavõttudes, mis puudutavad moraali ja usku. Ühtlasi on paavst Vatikani linnriigi pea.
Katoliku kiriku kõrgeim organ on kirikukogu, kuid selle otsused vajavad paavsti kinnitust. Täidesaatva ning juriidilise organina tegutseb paavsti juures Rooma kuuria, mille arvukaid ametkondi (kongregatsioone) juhivad kardinalid. Paavsti surma korral valib kardinalide kolleegium (konklaav) uue kirikupea, kelleks võib olla iga meessoost isik.
Oma pühitsemisvõimu (sakramentide jagamise v.a. ristimine, mida võib häda korral toimetada iga inimene ja laulatus, mida jagavad teineteisele laulatatavad jm.) annab Katoliku Kirik ametisse pühitsemise kaudu edasi preestriseisuse liikmeile, kes on inimese ja Jumala vahendajad.
Vaimulikule ladina riituses on normiks tsölibaat.
Kiriku haldusliku jaotuse põhiüksus on kogudustest koosnev diötsees ehk piiskopkond, mida haldab piiskop.
Peale jumalateenistuse põhivormi missa korraldatakse vespreid, vigiile, protsessioone, palverännakuid jm. usutalitusi. Usutalitusi peetakse pidulikult, kasutades mitmesugust sümboolikat (näiteks žeste, liturgilisi värve ja vaimulike riietust, pühitsetud vett, pühapilte ja viirukit).
Kiriku ainsaks ameti- ja liturgiakeeleks oli 1965. aastani ladina keel. Roomakatoliku kiriku ajaloos on olnud tähtsad mungaordud (vt. munklus).


Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest.
Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest on katoliku kiriku ja luterliku kiriku vahel sõlmitud koostöölepe, millele 90-ndatel kirjutasid alla Euroopa luterlikud kirikud ja mille kohaselt kaotati reformatsiooni ajal tekkinud vastuolud.
Lepiti kokku, et protestantlik kõne õigeksmõistmisest usu läbi vastab katoliiklikule kõnele õigeksmõistmisest armu läbi. Ja protestantlik õpetus mõistab sõna "usk" all sedasama, mida katoliiklik õpetus (järgides 1. Kr. 13,13) ühendab triaadi usk, lootus ja armastus alla (43).
Edaspidi kooskõlastatakse eklesioloogia, meelevald kirikus, amet, sakramendid ning suhe õigeksmõistu ja sotsiaaleetika vahel.


II Vatikani kirikukogu.
II Vatikani kirikukogu ehk II Vatikani oikumeeniline kirikukogu oli katoliku kiriku oikumeeniline kogu, mis toimus Vatikanis aastatel 1962–1965 paavstide Johannes XXIII ja Paulus VI eesistumisel.
Peamine teemaks oli kiriku kohast kaasaegses maailmas. Tähtsamad katoliiklasi puudutavad otsused olid seotud sakramentide, keelekasutusega jumalateenistustel ja suhtumisega mitte-katoliiklastesse. Jumalateenistustel võis hakata ladina keele asemel kasutama ka kohaliku rahva keelt. Mitte-katoliiklaste suhtes muututi sallivamaks.
Johannes XIII kuulutas "oikumeenilise kontsiili" kokkukutsumist 25. jaanuaril 1959. Idee tuli üsnagi ootamatult, tungivat vajadust selle järele ei tuntud. Kontsiili ettevalmistavad komisjonid olid töös 1960. aasta sügisest. Kirikukogu nimetati oikumeeniliseks, kuna sinna kutsuti ka mittekatoliiklikke kogudusi; Roomaga sidumata kirikutele tehti ettepanek saata kontsiilile välisvaatlejad. Paljud kasutasidgi seda võimalust, viimasest sessioonist võttis osa 83 vaatlejat 27 kiriklikust osaduskonnast, muuhulgas ka Vene Õigeusu kirik.
Kontsiil avati 11. oktoobril 1962, kohal viibis 2540 hääleõiguslikku delegaati- peamiselt piiskopid ja ordude juhid. Oma avakõnes esitas paavst kontsiili põhiülesandena "püha kristlikku pärimust jõudsate meetoditega kaitsta ja selgitada".
Kontsiil kestis 1962-65 ja toimus 4 sessioonis, iga aasta viimases sessioonis üks. Anti välja 16 dokumenti: 4 konstitutsiooni, 9 dekreeti ja 3 deklaratsiooni.
Konstitutsioonid: 1) Sacrosanctum concilium – liturgiast; 2) Lumen gentium – kirikust; 3) Dei verbum – ilmutusest; 4) Gaudium et spes – kirikust tänapäeva maailmas.
Dekreedid: kommunikatsioonivahenditest; oikumeeniast; idakirikutest; piiskoppide karjaseametist; orduelu uuendamisest; preestrite haridusest; ilmikute apostolaadist; misjonist; preestrite teenistusest ja elust.
Deklaratsioonid: Kristlikust kasvatusest; kiriku suhtumisest mittekristlikesse religioonidesse; usuvabadusest.
Dokumentide sisust on näha kirikukogu põhieesmärk: püüe leida kohta kaasaegses maailmas, avaneda maailmale. Esimene vastuvõetud dokument oli konstitutsioon liturgiast, mille sisu väljendas kõige selgemalt kontsiili ideed: pöörduda näoga koguduse poole.
Paavst Johannes XIII haigestus aga juba esimesel sessioonil ning suri 3. juunil 1963. Uueks paavstiks sai Paulus VI. Tema sekkus aktiivsemalt kontsiili käiku, mõjutas selle otsuseid rohkem kui Johannes XIII. Tema palvel välditi näiteks tsölibaadiprobleemi kontsiili raames, mis hiljem on palju poleemikat tekitanud.
Silmatorkavaim muudatus, mis tulenes Vaticanum II'st, oli põhjalik liturgiareform. Tohutu tähtsusega oli aga ka 7. detsembril 1965, eelviimasel kontsiilipäeval toimunud 1054. aasta vandebulla tühistamine, millega Roomakatoliiklik ja õigeusu kirik leppisid ära.


Johannes XXIII.
Johannes XXIII, ladinapäraselt Ioannes XXIII (Angelo Giuseppe Roncalli, 25. november 1881 – 3. juuni 1963) oli paavst 1958–1963. Ta oli 261. paavst. Ajakiri 'Time' valis ta 1962 aasta inimeseks.
Angelo Giuseppe Roncalli sündis 25. novembril 1881 kella 10:15 paiku hommikul Sotto il Montes talupoja (mezzadria) Giovanni Battista Roncalli ja Marianna Giulia Mazzolla 13-lapselises peres 3 lapsena. Ta ristiti samal päeval Santa Maria di Brusicco kirikus preester Francesco Rebuzzini poolt, tema ristiisaks oli vanaonu Zaverio Roncalli. Roncalli võttis esimese armulaua vastu 1888 ja konfirmeeriti 13. veebruaril 1889 Cavicos Bergamo piiskopi poolt.
Roncalli omandas alghariduse kohalikus külakoolis ja jätkas 1892–1900 õpinguid Bergamo seminarides. Ta asus 1901 õppima Roomas San Appolinare instituudis ja omandas 13. juulil 1904 teoloogiadoktori kraadi. Alates 1902 oli ta Bergamos uute seminaristide prefekt. Pärast õpinguid pidas ta Bergamo seminaris loenguid kiriku ajaloost. Roncalli pühendus Carlo Borromeo tegevuse uurimisele ja avaldas 1958 oma uurimistööst viimase kogumiku. Oma uurimistöö käigus külastas ta Milano raamatukogu Biblioteca Ambrosianat, kus ta tutvus Achille Rattiga. Roncalli uuris ka Salesi Franciscuse tegevust.
Roncalli pidas nooruses vaimulike harjutuste kohta päevikut, mis on hiljem avaldatud. Ta võttis 24. juunil 1895 vastu tonsuuri. 1896 ühines ta frantsiskaanide kolmanda orduga ja andis 23. mail 1897 oma vaimulikud tõotused. 3. juulil 1898 ja 25. juunil 1899 sai Roncalli madalamad vaimulikupühitsused. 11. aprillil 1903 sai ta alamdiakoniks ja 18. detsembril 1903 diakoniks. 10. augustil 1904 ordineeriti Roncalli Roomas Santa Maria in Monte Santo kirikus preestriks. Ta oli 26. – 28. aprillil 1910 toimunud Bergamo sinodi sekretär. 24. – 25. märtsil 1958 pühitses ta Prantsusmaal Lourdesis kiriku.
Roncalli asus 30. novembril 1901 omandama sõjalist väljaõpet Itaalia 73. jalaväebrigaadis. Ta sai 31. mail 1902 kapraliks ja 30. novembril 1902 seersandiks, kuid lahkus samal aastal tegevteenistusest. Roncalli mobiliseeriti Esimese maailmasõja ajal Itaalia armeesse, kus ta esmalt tegutses sanitarina ja alates 24. maist 1915 kaplanina.
Roncalli osales 1928 Bulgaariat tabanud maavärina järel abitööde koordineerimisel. Töötades diplomaadina Kreekas ja Türgis suhtles ta pidevalt kohalike võimudega. Kui Kreeka oli 1941–1944 okupeeritud, püüdis ta takistada juutide deporteerimist.
Nuntsiusena Prantsusmaal tuli Roncallil tegeleda süüdistustega piiskoppide vastu, kes olid teinud koostööd Vichy valitsusega. Ta korraldas Chartresis katoliiklastest Saksa sõjavangide jaoks teoloogiakursusi, kuid keeldus 2005 ajalehes 'Corriere della Sera' avaldatud andmete alusel 20. novembril 1946 Pius XII poolt talle ja Prantsuse katoliku kirikule dateeritud dokumendi alusel ellu viimast paavsti korraldust orvuks jäänud juudi laste ristimise osas. Ta tunnustas töölispreestrite tegevust. Roncalli sai kardinalina Prantsusmaal tegutseva vaimulikuna traditsioonilise kombe järgi kardinalikübara Prantsusmaa presidendi Vincent Aurioli käest. Ta oli paavstlik delegaat 30. septembril 1954 Rahvusvahelisel armulauakongressil Liibanonis.
1958. aasta konklaav.
Johannes XXIII valiti paavstiks 28. oktoobril 1958 ja krooniti Carlo Borromeo mälestuspäeval 4. novembril. See oli viimane endiste tavade järgi peetud kroonimistseremoonia. Tema nimevalik tekitas segadust paavstide loendis, sest ta kinnitas seni vaieldavaks peetud Baldassare Cossa staatuse vastupaavstina. (Näiteks Cossa eelkäija Aleksander V oli samuti tunnustatud mõnda aega ametliku paavstina).
25. – 28. oktoobrini 1958 toimunud konklaavil osales 51 kardinali. Soositumad kandidaadid olid kardinal Krikor Bedros XV Aghajanian ja kardinal Giuseppe Siri. Johannes XXIII valiti kompromisskandidaadina paavstiks 11 voorus. Ta oli paavstiks saades 76 aastat ja 11 kuud vana, olles vanim paavstiks saanud isik pärast Clemens XII. Hiljem on veel vanemalt paavstiks valitud vaid Benedictus XVI.
Kinnitamata versiooni järgi valiti 3 voorus paavstiks Siri, kes aga ei tunnustanud kardinalide valikut ja loobus või kohustati loobuma paavstiametist, kuid selle versiooni tõestamiseks puuduvad kindlad allikad.
II Vatikani oikumeeniline kirikukogu.
Johannes XXIII rõhutas 25. jaanuaril 1959 tehtud läkituses vajadust oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumiseks. 5. juunil 1960 määras ta ametisse kirikukogu komisjonid ja sekretariaadid. Ta kutsus 25. detsembril 1961 avaldatud bulla 'Humanae salutis' alusel kokku oikumeenilise kirikukogu, mis avati Vatikanis 11. oktoobril 1962 ja sulges selle esimese sessiooni 8. detsembril 1962. Ta otsustas 21. novembril 1962 sekkuda jumaliku ilmutuse üle tekkinud vaidlusesse ja kohustas kirikukogule kogunenud vaimulikke seda teemat uuesti läbi arutama.
Kuuba kriis.
3. jaanuaril 1962 ekskommunikeeris Johannes XXIII Kuuba liidri Fidel Castro. 1962 Kuuba kriisi ajal kutsus Johannes XXIII mõlemat osapoolt saavutama rahu. Tunnustusena tema tegevuse eest anti paavstile 11. mail 1963 üle Balzani fondi rahupreemia, kuid see jäi Johannes XXIII viimaseks avalikuks viibimiseks avalikul üritusel.
Suhted Nõukogude Liiduga.
6. märtsil 1963 kohtus Johannes XXIII Nikita Hruštšovi väimehe Aleksei Adžubeiga.
Suhted USAga.
6. detsembril 1959 kohtus paavstiga USA president Dwight Eisenhower. 11. märtsil 1962 kohtus paavstiga Jacqueline Kennedy. USA president Lyndon Johnson autasustas paavsti postuumselt 6. detsembril 1963 Presidendi Vabadusmedaliga.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Johannes XXIII rõhutas 25. jaanuaril 1959 tehtud avalduses vajadust pidada Rooma piiskoppide sinod. See toimus 24. – 31. jaanuaril 1960 Lateraani basiilikas.
Johannes XXIII tunnustas 9. detsembril 1958 Püha Patricku välismisjonäride seltsi (S.P.S.).
Liturgilised otsused.
Johannes XXIII sätestas 25. jaanuaril 1959 tehtud avalduses kanoonilise õiguse koodeksi revideerimise vajadust. Selle ülesande täitmiseks moodustas ta 28. märtsil 1962 paavstliku komisjoni.
19. märtsil 1959 kuulutas ta Laurentius Brindisist Kiriku doktoriks.
25. juulil 1960 avaldatud motu proprios 'Rubricarum instructum' rõhutas ta breviaariumi ja missaraamatu revideerimist.
Ta lubas uniaadikirikutel pidada liturgiat rahvakeelsena.
Ta lisas 13. novembril 1962 püha Joosepi nime missakaanonisse.
Ta eemaldas suure reede liturgiast juute solvavad sõnad. Ta keelas 5. mail 1961 ühes Austria kirikus oleva märtristseeni ning freskode eksponeerimise, mis olid juudivaenulikud ja seotud Andreas Rinni martüüriumiga. Kohalikud inimesed oli paavsti otsusele vastu.
Teoloogilised vaidlused.
20. juunil 1961 rõhutas Johannes XXIII, et Uue Testamendi eksegeesil tuleb olla ettevaatlikum.
30. juunil 1962 hoiatas ta katoliiklikke teolooge Pierre Teilhard de Chardini vaadete eest.
Ideoloogilised otsused.
Aprillis 1959 keelas Johannes XXIII katoliiklastel hääletada kommunistliku partei poolt.
11. aprillil 1963 avaldatud entsüklikas 'Pacem in terris' kutsus ta austama inimõigusi, et rajada rahumaailm.
Katoliku kiriku sotsiaaldoktriin.
Johannes XXIII käsitles 15. mail 1961 avaldatud entsüklikas 'Mater et Magistra' katoliku kiriku sotsiaaldoktriini, kutsudes rikkaid riike abistama vaesemaid.
Uued piiskopkonnad.
Nagasaki katedraal. Johannes XXIII taasrajas 1959 Nagasaki peapiiskopkonna.
Kanoniseerimised.
Johannes XXIII kanoniseeris 10 isikut ja kuulutas õndsaks 5 isikut.
Kristlik eetika ja moraal.
Johannes XXIII taastas 1958 jõulude ajal 1870 soikunud kombe, külastades Roomas Bambino Gesu ja Santo Spirito haiglat ning Regina Coeli vanglat.
17. augustil 2003 avaldas BBC artikli, mille järgi olevat Johannes XXIII saatnud 1962 piiskoppidele dokumendi, milles kohustati vaimulikepoolseid seksuaalkuritegusid varjama või riskima ekskommunikatsiooniga.
Oikumeenia.
Johannes XXIII nimetas 29. juunil 1959 avaldatud entsüklikas 'Ad cathedram' mittekatoliiklasi „eraldatud vendadeks ja poegadeks”.
5. juunil 1960 moodustas ta Kristliku ühtsuse sekretariaadi.
Ta kutsus 1960 oktoobris enda juurde juhtivad juudi liidrid, keda ta tervitas sõnadega: "Mina olen Joosep, teie vend".
20. detsembril 1960 kohtus ta Vatikanis anglikaani kiriku peapiiskopi Geoffrey Francis Fisheriga.
Ta saatis 27. juuni 1961 saadikud Konstantinoopoli patriarhi Athenagoras I juurde. Ta õnnitles Moskva patriarhi Aleksius I-st.
Novembris 1961 saatis ta viis vaatlejat Maailma Kirikute kontsiilile.
Johannes XXIII kultuuriloos.
Johannes XXIII moodustas 22. veebruaril 1959 komisjoni, mille ülesandeks oli tegeleda usu levitamisega kino, raadio ja televisiooni vahendusel.
Bulgaarias Sofias ja Portugalis Lourinhãs asuvad Johannes XXIII mälestuseks püstitatud monumendid. Poolas Wrocławis püstitati 1968 skulptor Ludwika Nitschowa loodud monument paavstist.
Kardinalide pühitsemised.
Johannes XXIII pühitses 52 kardinali 5 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Paulus VI. 18. märtsil 1960 määras ta ametisse kolm kardinali in pectore, kuid nende nimesid ei avalikustatud kunagi.
Johannes XXIII tühistas Sixtus V kehtestatud kardinalide maksimaalse piirarvu, tõstes selle oma ametiajal 87-ni ja laiendas kardinalide rahvuslikku koosseisu. 10. märtsil 1960 avaldatud motu proprios 'Ad suburbicarias' rõhutas ta, et kardinalpiiskoppidel pole jurisdiktsiooniõigust nende titulaarkirikute juurde kuuluvate abikirikute üle ja nende surma järel pole vanematel kardinalpreestritel ja kardinaldiakonitel õigust omandada neid abikirikuid muidu kui paavsti loal. 11. aprillil 1962 avaldatud motu proprios 'Suburbicariis sedibus' reguleeris ta kardinalpiiskoppide kohustusi. 15. aprillil 1962 avaldatud motu proprios 'Cum gravissima' kohustas ta kõigi kardinalide pühitsemist piiskoppideks. 5. septembril 1962 avaldatud motu proprios 'Summi pontificis' reguleeris ta Pius XII poolt kehtestatud süsteemi, mille järgi tuleb konklaavil „kaks kolmandikku pluss üks hääl” süsteemi rakendada vaid juhul, kui hääletamisest osavõtjate arv ei jagune 3-ga.
Surm.
Johannes XXIII kannatas 27. novembril 1961 ja 25. mail 1963 hemorroidide poolt põhjustatud vaevuste käes. Ta suri 3. juunil 1963 kella 19:49 ajal kohaliku aja järgi Vatikanis vähi ja hemorroidide tagajärel tekkinud kõhukelmepõletikku, olles valitsenud 4 aastat 7 kuud ja 6 päeva. Ta maeti 6. juunil Vatikani Peetruse kirikusse. Tema matustel peeti viimane paavsti reekviemimissa Vatikani Peetruse kirikus. Tema säilmed viidi 3. juunil 2001 üle samas kirikus asuvasse San Girolamo kabelisse.
Johannes XXIII beatifikatsiooniprotess.
Johannes XXIII õndsakskuulutamise protsessi alustati 18. novembril 1965. Ta kuulutati õndsaks 3. septembril 2000 Johannes Paulus II poolt ja tema mälestuspäeva tähistatakse katoliku kirikus 11. oktoobril, 3. juunil USA evangeelses kirikus ja 5. juunil Kanada anglikaani kirikus. Ta on paavstlike delegaatide patroon.


Pontifeks.
Pontifeks oli Vana-Rooma kõrgema preestrite kolleegiumi liige. Pontifeksid pidasid usutalitusi (kultus), koostasid kalendrit "fasti" ja annaale.
"Pontifex maximus" (itaalia keeles: "Pontefice massimo") sai Rooma paavstide tavapäraseks aunimetuseks alates 15. sajandist.


Jumala nimi.
Jumala nimede all mõistetakse tavaliselt monoteistlikes religioonides (enamasti judaismis ja kristluses) Jumala erinevaid nimesid.
Piiblis.
Jumala nimedest on Vanas Testamendis: "Elohim", "El", "Jahve" ("Jehoova"), Adonai ja Uues Testamendis kasutatud "Issand" ja "Theos". Teistes keeltes kutsutakse jumalat ka: "Deus" - "Allah" - "God" - "Gott" - "Bog".
Keskajal.
Jumala nimesid seostatakse tihti esoteerikaga. Juudi müstitsismi (Kabala) järgi on igal Jumala nimel kindel tähendus ja võim. Jumala tegelik nimi on muidugi saladus (mida alkeemikud mõistatasid) ja inimene teab vaid tema teisendeid.


Filosoofia ajalugu.
Fiosoofia ajalugu on filosoofia ajalugu uuriv filosoofia haru.
Filosoofia kui kultuuriajalugu.
Enamasti vaadeldakse filosoofia ajalugu kui kultuuriajaloo abstraktseimat vormi, milles peegelduvad ühiskonnas, inimeste hoiakutes ja mõttemallides toimunud muutused kõige teoreetilisemal kujul. Samas ei pruugi filosoofia ajalugu sugugi olla otseses vastavuses ühiskonna ajalooga, kuna enamasti on filosoofide mõtlemine progressiivselt "omast ajast ees" või nostalgiliselt "omast ajast maas", peaaegu alati on see aga kriitiline oma ajastu ning selle alustõdede suhtes.
Kas filosoofia ajaloos on areng?
Omaette filosoofiline küsimus on see, kas filosoofia ajaloos on aastatuhandete jooksul toimunud areng ning kas mõtlemise arenemise suund on määratletav. Kuna filosoofilised küsimused on enamasti oma loomult lahendamatud, siis väidetakse, et filosoofia ajaloos pole mitte midagi uut ning iga uuendus filosoofias on ammu unustatud vana naasmine. Ometi on paljud filosoofid arvanud ning arvavad siiani, et on suutnud oma mõtlemisega viia filosoofia täiuseni ning on seega pannud filosoofia ajaloole punkti (nt Georg Wilhelm Friedrich Hegel), — või siis vähemalt lahendanud lõplikult mõne filosoofilise probleemi. Sellised arusaamad on enamasti ajapikku alusetuks tunnistatud, tihti ka nõnda arvanud filosoofide endi poolt.
Filosoofia algus Vana-Kreekas.
Filosoofia algab üleminekuga müüdiliselt mõtlemiselt loogilisele mõtlemisele. Pärimuslikkusel põhinevalt maailma seletamiselt minnakse järk-järguliselt üle ratsionaalsetele põhjendustele. Esimesteks filosoofideks peetakse natuurfilosoofe, kes otsisid maailma ühtset alget (näiteks Herakleitosel oli see tuli). Filosoofiks nimetas end esimesena Pythagoras.


Transpiratsioon.
Transpiratsioon ehk taimauramine on vee auramise protsess taimedest. Transpiratsiooniga seostatakse peamiselt lehti, kuid osaliselt on sellega seotud ka teised taimeorganid. Transpiratsioon tagab üldise veeringe taimes, seal hulgas ka juurte imamisjõu.
Transpiratsioon alandab lehe temperatuuri. Peamised taimaurumist mõjutavad tegurid on tuul ja valgus, mida suurem nende intensiivsus, seda suurem transpiratsioon. Kuivade kasvukohtade (kõrb, stepp) taimed on kohastunud toime tulema suurema traspiratsiooniga seotud suurema veekaoga. Tuntuimad kohastujad on lihakate varte ja taandarenenud lehtede (asteldega) kaktused.


Evapotranspiratsioon.
Evapotranspiratsioon ehk koguaurumine on vee molekulide keemiseta eraldumine vee, maa või jää pinnalt õhkkonda. Nagu mõistegi ütleb, koosneb evapotranspiratsioon evaporatsioonist ja transpiratsioonist.
Evapotranspiratsioon on vee aurumine atmosfääri nii Maa pinnalt kui ka taimede lehtedest.
Evapotranspiratsiooni kui mõistet kasutatakse eelkõige geograafias, erinevalt transpiratsioonist, mis huvitab enam biolooge.


Aurumine.
Aurumine on vedela aine minek gaasilisse agregaatolekusse vastava aine keemistemperatuurist madalamal temperatuuril.
Keemias nimetatakse aurumist tavaliselt lenduvuseks.
Enamasti mõistetakse aurumise all vedela vee muutumist gaasiliseks veeks.


Filosoofia mõisteid.
"Siin on loetletud filosoofia mõisteid. Filosoofia kitsamate valdkondade mõisteid võib kanda ka mõisteartikleisse vaimufilosoofia mõisteid, eetika mõisteid, esteetika mõisteid, teadusfilosoofia mõisteid, epistemoloogia mõisteid. Eraldi artikkel on ette nähtud semiootika mõistetele ja loogika mõistetele
__NOTOC__
A.
"A posteriori" - "A priori" - Aatom - Abduktsioon - Absoluut - Absoluutne idealism - Absoluutne identsus - Absoluutne liikumine - Absoluutne moodus - Absoluutne olemine - Absoluutne võimalikkus - Absoluutsus - Abstraheerimine - Abstraktne asi - Abstraktne asi iseeneses - Abstraktne entiteet - Abstraktne lõpmatus - Abstraktne objekt - Abstraktne mõtlemine - Abstraktne objekt - Abstraktne olemine - Abstraktsioon - Abstraktsus - Absurd - Absurdsus - Adiafoorid - Advaita-vedaanta - Aeg - Agnostitsism - Agregaat - Ahinsa - Aine - Aisting - Aja filosoofia - Ajalikkus - Ajalisus - Ajaloofilosoofia - Aju purgis - Akatalepsia - Akraasia - Aksioloogia - Aksioom - Aktsidents - Aktualism - Algprintsiip - Algus - Allakäik - Altruism - Alus - Alussõna - Amoraalsus - Analoogia - Analüüs - Analüüs (analüütiline filosoofia) - Anarhism - Anarhokapitalism - Anomaalne monism - Antiikfilosoofia - Antinoomia - Antipateetiline eksitus - Antirealism - Antroopsusprintsiip - Antropoloogia - Antropomorfism - Apodiktiline otsustus - Apodiktiline kindlus - Apodiktiline süllogistika - Apodiktiline teadmine - Apodiktiline teooria - Apodiktiline tõde - Apodiktiline väide - Apodiktilisus - Apooria - Aposterioorne teadmine - Aposterioorsus - Aprioorsus - Aprioorne teadmine - Areng - Argumendid Jumala olemasolu vastu - Aru - Arujäreldus - Arukus (vaimufilosoofia) - Arv - Arvuline suurus - Asi - Asi iseeneses - Asjasus - Aste - Ataraksia - Ateism - Atomistika - Atribuut - Avastus - Avatud ühiskond
B.
bayesiaanlus - Buridani eesel - biheiviorism - bioeetika - bioloogiafilosoofia - brahman - briti idealism - budism - Böckenförde dilemma
C.
Cambridge'i muutus - Cambridge'i omadus - "ceteris absentibus" - "ceteris paribus" - "circulus vitiosus" - "cogito ergo sum"
D.
"Dao" - Darvinism - "Dasein" - Deduktiivne arutlus - Deduktsioon - Definitsioon - Deism - Dekonstruktsioon - Demarkatsiooniprobleem - Demiurg - Demokraatia - "Denominatio" - "Denominatio extrinseca" - "Denominatio intrinseca" - Descartes'i dualism - Determinism - Dialektika - Dialektiline loogika - Diskreetne suurus - Diskreetsus - Diskursiivsus - Diskursus - Dispositsioon - "Docta ignorantia" - Dualism
E.
Eelarvamus - Eeldamine - Eeldus - Eelsokraatikud - Eemaletõuge - Eesmärk - Eesti filosoofia - Eetika - Egoism - Eimiski - Eitus - Eksistents - Eksistentsialism - Eksperiment - Eksperimentaalne filosoofia - Ekstensiivne suurus - Ekstensioon - Eksternalism - Element - Element (stiihia) - Eliminativism - Elu - Elu mõte - Emanatsioon - Emergentsus - Emotsioon - Empiiriline valem - Empiirilisus - Empirism - Enesepredikatsioon - Eneseküllasus - Eneseloome - Eneseomistus - Eneseteadlikkus - Eneseteostus - Entiteedirealism - Entiteet - Epifenomen - Epifenomenalism - Enesestmõistetavus - Epikureism - Epistemoloogia - Erilisus - Erinevus - Erinewus - Eristamatute identsus - Eristus - Ese - Esmapõhjus - "Esse est percipi" - Essentsialism - Esteetika - Esteetiline hoiak - Eternism - Ettekujutus - Ettemääratud harmoonia - Eudaimonism - Eukatalepsia - Evolutsioon
F.
Fakt - Fakulteetide psühholoogia - Fallibilism - Falsifikatsioon - Falsifitseeritavus - Fantaasia - Feminism - Feministlik epistemoloogia - Fenomen - Fenomenalism - Fenomenoloogia - Fenomenoloogiline filosoofia - Fiktsioon - Filister - Filosoofia - Filosoofia (õppeaine) - Filosoofiline antropoloogia - Filosoofiline loogika - Filosoofiline lõpmatus - Filosoofiline probleem - Formaalne iseenesesolemine - Formaalne võimalikkus - Formalism (kunstifilosoofia) - Frankfurdi koolkond - Fundatsionalism - Funktsionalism - Funktsioon - Funktsioon (bioloogia) - Füsikalism - Füüsikaline maailmapilt
G.
Gettieri probleem - Gnoseoloogia - Gödeli ontoloogiline jumalatõestus
H.
Haridusfilosoofia - Harmoonia - Heausksusprintsiip - Hedonism - Hempeli paradoks - Hermeneutika - Hermeneutiline ring - Hermetism - Hiina tuba - Hinduism - Hing - Hinge surematus - Historism - Historitsism - Hoiak - Holism - Homunkulus - Humanism - Huvid - Häbi - Hävimine - Hülosoism - Hüpoteetilis-deduktiivne meetod - Hüve - Hüve idee
I.
Idealism - Ideaalne keel - Ideaalne vaatleja - Ideaalsus - Idee - Identsete eristamatus - Identsus - Ideoloogia - Igavene taastulek - Igavesus - Igavik - "Ignoratio elenchi" - Iha - Ihu - Iidol - Illokutiivne akt - Ilu - Imestus - Immanentne - Immanents - Immanentsifilosoofia - Immaterialism - Imperatiiv - Implikatuur - Indeksikaal - Individualism - Individualistlik anarhism - Individuatsioon - Indiviid - Induktiivne arutlus - Induktiivne loogika - Induktiivne tugevus - Induktivism - Induktsionism - Induktsioon - Induktsiooniprintsiip - Induktsiooniprobleem - Inimkesksus (keskkonnaeetika) - Inimloomus - Inimõigused - Instrumentalism - Integriteet - Intellekt - Intensiivne suurus - Intentsionaalsus - Interaktsionism - Intuitsionistlik loogika - Intuitsioon - Intuitsioonipump - Irratsionaalsus - Irratsionalism - Isandamoraal - Ise - Iseenese sees olemine - Iseenese sees olev - Iseenesejaoksolemine - Iseenesesolemine - Iseenesesolev - Iseneses-ja-iseenesejaoksolemine - Iseeneses-ja-iseenesejaoksolev - Iseenesest väljaspool olemine - Iseliikumine - Iseväärtus - Isik - Isikuidentsus
J.
Ja - Jansenism - Jooga - Juhus - Jumal - Jumalatõestused - Jutumärgistav tõeteooria - Jäik tähistaja - Järeldamine - Järeldus
K.
Kaasasündinud ideed - Kaasatoomine - Kabala - Kaemus - Kahene tõde - Kahevalentne loogika - Kahju - Kanti antinoomiad - Kapitalism - Karisma - Karistus - Karma - Kasu - Kasualism - Kasutamise ja mainimise eristus - Kasutamisväärtus - Kasutus - Katapult - Kategooria - Kategooriaviga - Kategooriline imperatiiv - Kategooriline väide - Katalepsia - Kavatsus - Kavatsuslikkus - Keelefilosoofia - Keeleline determinism - Keeleline relativism - Keelemäng - Keemiafilosoofia - Keha - Keha ja vaimu dualism - Keha ja vaimu probleem - Kehtetu argument - Kehtetus - Kehtiv arutlus - Kehtivus - Kellaparadoks - Keskkonnaeetika - keskkonnaesteetika - Keskkonnafilosoofia - Keskse seisundi materialism - Kiasm - Kimbuteooria - Kinnitus - Kogemus - Kognitiivne tähendus - Kohalolu - Koherentism - Kohus - Kommunism - Kommunitarism - Kolmanda inimese argument - Komplementaarsusprintsiip - Konditsionaal - Konfutsianism - Konkreetne asi - Konkreetne olemine - Konkreetne partikulaar - Konkreetne universaal - Konkreetsus - Konnektor - Konnotatsioon - Konsekventsialism - Konservatism - Kontekstualism - Kontemplatsioon - Kontrafaktuaalid - Kontseptsioon - Kontseptualism - Konventsionalism - Konventsioon - Konventsioon T - Koomika - Korroboratsioon - Kosmoloogia - Kosmoloogiline jumalatõestus - Kosmoloogiline printsiip - Kriitiline idealism - Kriitiline ratsionalism - Kriitiline realism - Kriitiline teooria - Kripke semantika - Kriteerium - Kujutlemine - Kujutlus - Kujutlusvõime - Kuldreegel - Kunst - Kunst kunsti pärast - Kuri - Kurja probleem - Kvaalid - Kvalitatiivne lõpmatus - Kvalitatiivne olemine - Kvaliteet - Kvantitatiivne lõpmatus - Kvantiteet - Kvantum - Kvietism - Kõiketeadmine - Kõlblusmeele teooria - Kõneaktid - Külgetõmme - Küllaldase aluse printsiip - Külluse printsiip - Kürenaikud - Küünikud - Küünilisus ja tsüünilisus
L.
Lahenduvusprobleem - "Laissez-faire" - Lapsepõlvefilosoofia - Laskuv põhjuslikkus - Lastefilosoofia - Lausearvutus - Lausefunktsioon - "Lebensphilosophie" - Legism - Lekt - Lepinguteooria - Lepitus - Liberalism - Libertaarimperatiiv - Libertarism - Libertarism (metafüüsika) - Lihtsus - Liigierisus - Liik - Liikumatu liigutaja - Liitsus - Logitsism - Logos - Logotsentrism - Lokutiivne akt - Loodus - Looduse ühetaolisus - Loodusfilosoofia - Looduskesksus - Loodusseadused - Loodusteadus - Loogik - Loogika - Loogikafilosoofia - Loogiline atomism - Loogiline empirism - Loogiline vorm - Looja - Loom - Loomine eimillestki - Loomulik keel - Loomulik liik - Loomulik ontoloogiline hoiak - Loomulik teoloogia - Loomuõigus - Loomuõiguse teooria - Lubadus - Lõhestatud aju - Lõplik asi - Lõplik suurus - Lõplikkus - Lõplikustatud lõpmatus - Lõpp-põhjus - Lõpmatu olemine - Lõpmatu regressi argument - Lõpmatus
M.
Maailm - Maailmapilt - Maailmavaade - Majandusfilosoofia - Manihheism - Marburgi koolkond - Mardikas toosis - Marksism - Mary tuba - Maskiga mehe eksitus - Mateeria - Matemaatikafilosoofia - Materiaalne olemine - Materialism - Meeled - Meeleline olemine - Meelteandmed - Meeltetaju - Mehhanism - Mehhanitsism - Menoni paradoks - Mentaalsed sündmused - Mentaalsus - Mentalism - Metaeetika - Metafilosoofia - Metafüüsika - Metafüüsiline lõpmatus - Metakeel - Metateooria - Metodoloogia - Metodoloogiline holism - Metodoloogiline solipsism - Midagi mittemillestki - Mileetose koolkond - Milli meetodid - Misoloogia - Mitmeti realiseeritavus - Mitmevalentne loogika - Mitteolemine - Modaalloogika - Modaalne realism - Modaalsus - Modelleerimine - Moism - Monaad - Monadoloogia - Monism - Monoliitaeg - Moodus - Moore'i paradoks - Moraal - Moraaliseadus - Moraalne dilemma - Moraalne jumalatõestus - Moraalne realism - Moraalsus - Moskva metodoloogiakoolkond - Mulje - Muu - Muujaoksolemine - Muusikafilosoofia - Muutus - Muutuv suurus - Mõiste - Mõisteline määratlus - Mõistmine - Mõistus - Mõtlemine - Mõtlemisseadused - Mõttekeel - Mõtteline eksperiment - Mõttemääratlus - Mõttetegevus - Mõttetus - Mõttevorm - Mõõdutus - Mõõt - Mõõtmine - Mälu - Määratlemine - Määratletud asi - Määratletud olemine - Määratletus - Määratlus - Määrav kirjeldus - Mööduvus - Müstika - Müstitsism – Müüdilisus - Müüt
N.
Narratiiv - Naturaliseeritud epistemoloogia - Naturalism - Naturalism (eetika) - Natuurfilosoofia - Nauding - Negatiivne lõpmatus - Negatiivne määratlus - Negatiivne vabadus - Negatiivsus - Negatsioon - Newcombi paradoks - Nihilism - Nominalism - Nomoloogiline üldistus - Norm - Normaalteadus - "Nous" - Nähtumus - Nähtuv olemine - Näivus
O.
Objekt - Objektiivsus - Objektivism - Ockhami habemenuga - Okasionalism - Olemasolevus - Olemasolu - Olemine - Olemise ahel - Olemise hierarhia - Olemisunustus - Olemus - Olemuslik olemine - Olemuslik paistvus - Olemuslikkus - Oletus - Olev - Ollus - Omadus - Omaja puudumise teooria - "On" - Ontilisus - Ontoloogia - Ontoloogiline diferents - Ontoloogiline jumalatõestus - Ontoloogilisus - Oodatav kasu - Operatsionaalsus - Operatsionalism - Optimism - Organisatsioonilis-tegevuslik mäng - Organismi filosoofia - Organitsism - Orjamoraal - Ostensiivne definitsioon - Osutamine - Osutus - Osutuse tabamatus - Osutuslikult läbipaistev kontekst - Osutuslikult läbipaistmatu kontekst - Otstarve - Otsustav eksperiment - Otsustus - Otsustusteooria - Otsustuste tegemine - Otsustusvõime - "Ousia"
P.
Paistmine - Paistvus - Paljus - Pandeism - Pahe - Paradoks - Paratamatus - Peripateetikud - Pessimistlik induktsioon - "Philosophia" - Pidev suurus - Pidevus - Piir - Platoni akadeemia - "Pneuma" - Poliitiline filosoofia - Positiivne lõpmatus - Positiivne paistvus - Pragmaatika - Pragmatism - Predestinatsioon - Predikaat - Predikatsioon - Presentism - Privaatkeele argument - Probleem - Propositsioon - Protsess - Psüühika - Puhas aeg - Puhas mõistus - Puhas olemine - Puhta mõistuse kriitika - Põhjendus - Põhjus - Põhjusahel - Põhjuslikkus - Pürronism - Püsimine - Pütagoreism
R.
Rahvapsühholoogia - Rakenduseetika - Ratsionalism - Reaalne paistvus - Reaalne võimalikkus - Reaalsus - Realism - Reegliutilitarism - Reduktsioon - Refleksioon - Refleksioonimääratlus - Refleksioonita olemine - Reflekteeritus - Relatiivsus - Relativism - Religioonifilosoofia - Renessansifilosoofia - Representatsioon - Russelli hüpotees - Russelli paradoks - Ruum - Ruumiline suurus
S.
Saamine - Saatus - Sada koolkonda - Sallivus - Samaaegsus - Samasus - Seadmine - Seatus - Seesmisus - Seletus - Semantiline supositsioon - Semantiline väärtus - Semantilised paradoksid - Sensualism - Seos - Siis ja ainult siis, kui - Sisu - Skeptikud - Skeptitsism - Skolastika - Skolastiline meetod - Sofistid - Solipsism - Sotsiaalsus - Sotsiaalteaduste filosoofia - "Species intelligibilis" - "Species intentionalis" - "Species sensibilis" - Spirituaalsus - Stoa - Stsientism - Struktuur - Subjekt - Subjekt (loogika) - Subjektifilosoofia - Subjektiivne paistvus - Subjektiivsus - Subsumeerimine - Sugu - Surm - Suurus - Sõprus - Sümmeetriakaalutlused - Sündmus - Sünehhism - Süvaökoloogia
T.
Tagajärg - Tahe - Taju - Tavakeel - Teadmine - Teadmiseargument - Teadus - Teadusfilosoofia - Teadusharu - Teaduslik materialism - Teaduslik teadmine - Teaduslik teooria - Teadvus - Teadvuse neuraalsed korrelaadid - Tegelikkus - Tegelikkuseta iseenesesolemine - Tegu - Tehnikafilosoofia - Tehnoloogia sotsiaalne konstrueerimine - Teine - Teineteisest väljaspool olemine - Teisik-Maa - Teisitiolemine - Teism - Teispoolsus - Teiste vaimude probleem - Tekkimine - Teleoloogia - Teooria - Teoreem - Teoutilitarism - Tingimus - Tolstoilus - Tomism - Totaalsus - Traagika - Transtsendents - Transtsendentaalfilosoofia - Transtsendentaalsus - Troop (skeptitsism) - Troop (Williams) - Tsiteerimine - Tsiteerimise demonstratiiviteooria - Tsiteerimise pilditeooria - Tundus - Tunnetus - Tunnetusrelativism - Tunnetusteooria - Turingi test - Tõde - Tõe koherentsusteooria - Tõe liiasusteooria - Tõe vastavusteooria - Tõenäosus Tõeline olemine - Tõelisus - Tõelus - Tõesus - Tõetagaja - Tõeväärtus - Tõlke alamääratus - Tähendus - Töö (marksism) - Tühi võimalik maailm - Tühi võimalikkus - Tühisus - Tühjus - Tüüpide teooria
U.
Universaalne moraal - Universum - Usk - Uskumus - Utilitarism - Uuskantiaanlus - Uuskantiaanluse Badeni koolkond - Uuskonfutsianism - Uusrealism - Uusplatonism - Uusskolastika - Uustaoism - Uustomism
V.
Vaba lõpmatus - Vaba tahe - Vaba tahte probleem - Vabadus - Vahe - Vahekord - Vahend - Vahendamatus - Vahendamine - vahendatud olemine - Vahendatus - Vahenditus - Vahetu olemine - Vaikiv teadmine - Vaim - Vaim (mens) - Vaimufilosoofia - Valetamine - Valgustuse projekt - Valik - Vastand - Vastandsuurus - Vastandus - Vastastikune toime - Viini ring - Voorus - Vooruse-eetika - Vorm - Vormitu olemine - Võimalikkus - Võimatus - Võime - Võimehüpotees - Võimutahe - Võrdsus - Võõrandumine - Vägivallatus - Väide - Väline olemine - Välisus - Väljapoole suunatud olemine - Väljendus - Väärus - Väärus (eetika) - Väärtus - Väärtusõpetus
Õ.
Õiglase sõja teooria - Õiglus - Õigusfilosoofia - Õigustus
Ü.
Ühik - Ühismõõdulisus - Ühtsus - Üks - Üksik asi - Üksikus - Üldistamine - Üldisus - Üldmõiste - Ületamine - Ületatud iseeneseolemine - Üliinimene
Y.
Yin ja yang


Epitsenter.
Epitsenter on punkt maapinnal maavärina tekkekoha ehk kolde ehk hüpotsentri kohal.
Maavärina epitsenter on punkt, kus peaksid teoreetiliselt aset leidma kõige suuremad purustused.


Hüpotsenter.
Hüpotsenter on maavärina kolle ehk tekkekoht Maa sees.
Maavärina hüpotsenter asub epitsentri all, see tähendab epitsentrist Maa raskuskeskme suunas.


Helme ordulinnus.
Helme ordulinnus (saksa keeles "Ordensburg Helmet", "Schloß Helmet") on tänapäeval varemeis olev ordulinnus Valga maakonnas, Helme vallas, Helme alevikus.
Linnus paiknes kahe vallikraaviga eraldatud looduslikul neemikul. Müüri jäänused ja põhiplaan lubavad arvata, et ehitis pärineb 14. sajandi esimesest poolest. Linnuse asukoht ajaloolise Sakalast Ugandisse kulgeva tähtsa kaugmaantee ääres lubab aga lisaks oletada, et samas paigas võis asuda juba ka eestlaste (sakalaste) muinaslinnus. Igatahes maakivist linnus on korrapäratu planeeringuga ning järgib loodusliku neemiku piirjooni.
Linnus paikneb kohati kuni 20 m kõrgusel jõeäärsel neemikul ja sellel oli vaid üks, lõunasse avanev sissepääs, mida kaitses vallikraav. Linnust ümbritses müür, mille sisemisel küljel asusid kogu selle ulatuses mitmesugused ruumid.
Pealinnus kujutas Helmes põhiplaanis põhja-lõuna suunas väljavenitatud ovaali mõõtmetega 116 x 70 meetrit. Helme ordulinnuse vanimaks ja huvitavaimaks osaks peetakse tornilaadset ehitist linnuse keskosas. Neemiku lõunapoolset osa nimetatakse Silla- ehk Keldrimäeks. See oli eelkindlustus lossi peavärava ees, kust viis sild üle kraavi.
Liivi sõjas jäi Helme linnus imekombel puutumata, kuigi samas lähikonnas toimus 1560. aastal otsustav Härgmäe lahing, mida loetakse Liivimaa ordu lõpuks (ja vahel koguni keskaja lõpuks Vana-Liivimaal, sh Eestis). Saatus soosis linnust ka Rootsi-Poola sõdade ajal 1600-20ndatel aastatel, mis mitmeid muid Lõuna-Eesti piirkondi vägagi laastas. Stefan Bathory valitsemise ajal kuulus linnus vendadele Stanislaus ja Peter Nonhardile. 1624. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf linnuse koos ümber asuvate mõisadega Liivimaa kindralkuberneri ametis olnud krahv Jakob De la Gardiele. Linnus hävis 1658. aastal, mil parajasti oli käimas Vene-Rootsi sõda (seesama, mis lõpetati 1661.a. Kärde rahuga) ning rootslastel ei olnud jõudu, et linnust kaitsta. Praegu varemetes ja konserveerimata linnuse lasksid rootslased õhku ning taganesid.
Paarsada aastat tagasi oli linnusest alles veel suur osa müüre üsna korralike aknaavadega, kuid varemed on pidevalt lagunenud ning tasapisi kokku varisenud. Kui võrrelda praegu allesolevaid üksikuid müüritulpi näiteks 20. sajandi alguse fotodega, siis võib öelda, et linnusest on alles ikka üsnagi vähe. Praeguseks on linnusevaremed võsast välja puhastatud ning maanteelt vaadeldavana üsnagi atraktiivseks tehtud. Linnusemüüre endid aga senini konserveeritud ei ole, seega aeglane varisemine/lagunemine jätkub.
Rahvasuu kõneleb, et targa soovitusel müüritud ordulossi seina Anne-nimeline tüdruk. Ta olnud ise nõus, sest viljalõikuselt tulnud tütarlaps ei teadnud, mida tähendab ehitajate salakaval küsimus: "Kes tahab lossi võtmeid hoida?" Sissemüüritud neiu nime ei tohtinud vaenlased teada, muidu pidi kaduma lossi ümbritsev uduloor ja kaitsejõud.
Ükskord piiranud vaenlane lossi pikalt ja tulemuseta. Kavatsetud juba lahkuda, kui õnnestus kinni nabida allikast vett tooma läinud vana naine. Ähvarduste peale öelnud eit välja saladuse - sissemüüritud tüdruku nime. Kohe kadunud udu ja linnuse kaitsejõud. Linnus vallutatud ja hävitatud.
Muistendit on kasutanud oma ballaadi "Ohver" loomisel Lehte Hainsalu.
Helme kohta puuduvad kindlamad andmed, kuid võib arvata, et samal mäekünkal võis kunagi seista ka muinaslinn. Arvatakse et Helme ja Karksi ongi need kaks Sakalamaa kantsi, keda Kaupo Läti Henriku järele aastal 1211 ära põletas, keda sel ajal Ovele ja Purke nimetati.


Johann Blankenfeld.
Johann Blankenfeld 16. sajandist pärineval pildil
Johann Blankenfeld (ka "Johannes Blankenfeld", "Blankenfelde"; 1470. aastad Berliin – 9. september 1527 Torquemada) oli saksa päritolu Saksa ordu ning Vana-Liivimaa usutegelane, ametnik ja diplomaat, Tallinna ja Tartu piiskop ning Riia peapiiskop.
Tegevus enne Liivimaale asumist.
Johann Blankenfeld sündis Berliini bürgermeistri Thomas Blankenfeldi ja Margarete von Buchi pojana. Thomasel ja Margaretel oli lisaks Johannile veel 21 last, kellest 8 surid noores eas. Johanni vanaisa, samuti Berliini bürgermeister, Wilcke Blankenfeld tõsteti 1474. aastal keiser Friedrich III poolt aadliseisusesse.
Blankelfeldi noorusest pole teada kuigi palju teada. Ka tema sünniaasta pole kindel, kuigi kõige enam on selleks pakutud 1471. aastat. Mõnede teadete kohaselt oli ta 1503. aastal aga umbes 25-aastane, mistõttu tema sünniaastaks võiks olla ka 1478 või 1479.
Blankenfeld õppis Frankfurdis, Leipzigis ja seejärel Itaalias, kus sai 1503. aastal Bologna ülikoolist ilmaliku ja vaimuliku õiguse doktorikraadid ehk mõlema õiguse doktoriks ("doctor utriusque juris"). Peale seda töötas ta Roomas Liivi ordu prokuraatorina. Seejärel sõitis ta tagasi Saksamaale ja sai Leipzigi ülikooli professoriks. 1506 astus ta Frankfurdi ülikooli Viadrina teenistusse, kus sai teiseks rektoriks ja juuraprofessoriks. Samal ajal oli ta ka Brandenburgi kuurvürsti Joachim I Nestori nõunik. Samaaegselt saavutas ta tihedad suhted ka teiste Hohenzollernide dünastia liikmetega.
1512–1514 oli Blankenfeld Saksa ordu generaalprokuraator Roomas kõrgmeister Albrecht von Hohenzollerni alluvuses. Orduprokuraatorina tegutses ta küllaltki edukalt, luues häid kontakte lisaks paavstile ka teiste poliitiliste jõududega. Eriti hästi sai ta läbi aga paavst Leo X-ga, kes andis talle õiguse kõigile vakantsetele piiskopikohtadele Soomes ja Liivimaal. Seda õigust ta enamasti ka kasutas.
Lisaks Saksa ordule kaitses Blankenfeld Roomas ka Hohenzollernide dünastia huve, aidates Joachim Nestori vennal Albrechtil saada Mainzi peapiiskopiks ja samaaegselt säilitada ka Magdeburgi peapiiskopi ning Halberstadti administraatorpiiskopi ametikohad.
Piiskopikohad Liivimaal.
1514. aastal sai Johann Blankenfeld tänu paavst Leo X toetusele Tallinna piiskopiks (oli Johannes IV nime all sellel kohal 1524. aastani), hoolimata sellest, et sealne toomkapiitel oli piiskopiks valinud Christian Bomhoweri; viimasest sai aga samal ajal Tartu piiskop. Bomhoweri surma järel 1518. aastal kinnitas paavst Blankenfeldi aga ka Tartu piiskopiks (Johannes V nime all), ehkki sealne kapiitel oli piiskopiks valinud Kuramaa piiskopi Heinrich Basedowi. 1523. aastal sai Blankenfeldist ka Riia peapiiskopi koadjuutor ning järgmisel aastal ka peapiiskop (Johannes VII). Tema tõusmist piiskopikohtadele toetas kõrgmeister Albrecht, kuid ilmselt polnud selle vastu ka Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenberg, sest loodeti, et Blankenfeld ajab Saksa ordu preestervennana ordumeelset poliitikat. Huvitaval kombel toetas Blankenfeldi saamist Riia koadjuutoriks ka tema hilisem äge vastane, Riia linnasekretär ja sündik Johann Lohmüller.
1524. aasta lõpul, pärast peapiiskopiks saamist, loobus Blankenfeld Tallinna piiskopi kohast. Tema ametijärglaseks sai seal Georg von Tiesenhausen, kes oli Blankenfeldi venna Franzi naise vend.
Reformatsioon.
Johann Blankenfeldi pitsat aastast 1526
Blankenfeld kui veendunud katoliiklane püüdis igati tõkestada reformatsiooni levikut Liivimaal. Esialgu see tal ka õnnestus, kuid alates 1524. aastast osutus see üha raskemaks. 1525. aastal ütles Riia linn Blankenfeldi ülemvõimust täielikult lahti, taotledes kaitset vaid ordumeister Wolter von Plettenbergilt. Tallinna linna piiskopi kohalt oli Blankenfeld sunnitud lahkuma juba eelmise aasta lõpul. Tartuski tekkisid suured rahutused ning viimane tahtis end samuti Plettenbergi kaitse alla anda, Toomemägi vallutati ja piiskopi võim säilus vaid piiskopilinnuses. Sellises olukorras, reaalsest võimust sisuliselt ilmajäetuna, otsustas Blankenfeld astuda läbirääkimistesse Pihkva venelastega, võimalik, et selleks, et neid appi kutsudes oma tõrksaid alamaid ja uut usku maha suruda. Tema sellises tegevuses nähti aga riigireetmist. Viimasest omavahelisest sõjast oli möödunud vaid 20 aastat ja ordumeister Wolter von Plettenberg rõhutas pidevalt oma võimalikele Läänes olevatele liitlastele suurt idasuunalist ohtu Liivimaale. Seetõttu levis Liivimaal veendumus, et Blankenfeld tuleks üldse võimust ilma jätta ning kogu maa ordumeistri võimu alla anda. Riia peapiiskopkonna rüütelkond vangistas 1525. aastal Blankenfeldi ja paigutas ta Raunasse koduaresti.
Ent Plettenbergil olnuks kogu Liivimaa enda ülemvõimule allutamine siiski äärmiselt keeruline, sest tema kindlaks seisukohaks oli ordu ja kogu katoliiklik võimustruktuur alles jätta. Et piiskopid tema poliitikat üldjoontes toetasid ning ordumeister nende tuge ka kahtlemata vajas, siis säilis lõppkokkuvõttes ka Blankenfeldi võim. Riia linn läks küll ordumeistri ülemvõimu alla, kuid Tartus aitas Plettenberg Blankenfeldi positisoonid taastada. Blankenfeld pidi siiski vastavalt maapäevadel otsustatule lubama linnadele ja aadlikele usuvabaduse. Katoliiklikud isandad sõltusid nüüdsest äärmiselt tugevalt teineteisest ning eriti ordu sõjalisest jõust. Seetõttu muutusid sisekonfliktid tunduvalt harvemaks. Blankenfeld ja Plettenberg jõudsid sisuliselt täieliku teineteisemõistmiseni. 1526. aastal leppisid nad salaja kokku üksteise igatises toetamises ja sellelt aluselt sõlmiti sama aasta suvel Volmari liit, millega kõik piiskopid ja Riia rüütelkond lubasid katoliku usu säilitada ja tunnustasid Plettenbergi Liivimaa kõrgeima valitsejana, ent suuremad linnad (Riia, Tallinn, Tartu) ja teised rüütelkonnad jätsid selle siiski tegemata.
Saadikuna Lääne-Euroopas ja surm.
Johann Blankenfeld sõitis 1526. aasta teisel poolel välismaale, esialgu Poolasse-Leedusse, seejärel aga Saksa-Rooma riiki. Poolas oli tema eesmärgiks rahumeelsete suhete kindlustamine tema ja Liivimaa vahel, lääne pool aga püüdis ta saavutada Plettenbergile riigivürsti staatuse saamist, et too võiks pärast Preisimaa sekulariseerumist tunduvalt nõrgenenud Liivi ordut ja Liivimaad efektiivsemalt valitseda. Plettenberg andis talle kaasa põhjalikud instruktsioonid ka suhtluseks Saksa ordu Saksa haruga, mis püüdis samaaegselt kõrgmeistri kohta endale saada. Plettenbergi eesmärgiks oli mõlema haru võrdsus, kuid Blankenfeld nägi Lääne-Euroopas koguni paavsti ja keisri toel kõrgmeistri positsioon Plettenbergile välja võidelda. See tekitas mõistagi konflikti Saksa orduharu ja selle uue aktiivse meistri Walter von Cronbergiga, kes oma saadikute abil oli Karl V juures Hispaanias asunud kõrgmeistriau juba endale taotlema. Samuti liikusid toona Saksamaal ringi kuulujutud, et Plettenberg olla suremas ja Blankenfeld, kes Riia peapiiskopina oli samuti ordu liige, tahtvat ise uueks ordu- ja kõrgmeistriks saada. Tegelikkuses püüdles ta seda positsiooni siiski pigem Plettenbergile. Blankenfeld kohtus esmalt paavst Clemens VII-ga, kes tema vana sõbrana andis kõrgmeistri positsiooni osas oma toetuse Plettenbergile. 1527. aasta suvel kohtus Blankenfeld ka Cronbergiga ja nõudis, et too lõpetaks Liivimaale ohtliku Preisi-vastase poliitika ning loobuks ka kõrgmeistri tiitli taotlemisest. Cronberg ei tahtnud aga kumbagi teha ja konflikt nende vahel üha süvenes. Blankenfeld liikus seejärel edasi Kölni, kus kohtus Mainzi peapiiskopi Albrcht von Ansbachiga (too oli Preisimaa hertsogi lähisugulane ja Plettenbergi tugevamaid toetajaid Saksa-Rooma riigis), liikus seejärel Madalmaadesse, kohtudes teise ordusaadiku, Rupert de Gravega ja jõudis juulis Calais'sse, kust alustas teekonda Hispaaniasse. Sinna jõudis ta augustis ja plaanis peagi kohtuda ka Karl V-ga, ent suri enne seda ootamatult, võimalik, et mürgitamise tagajärjel. Selles on tavaliselt süüdistatud Cronbergi, ent samas võis teda tabada ka nakkushaigus.
Blankenfeldi eesmärgid Karliga kohtumisel on jäänud segaseks, kuid tõenäoliselt püüdis ta ka tulevast keisrit mõjutada Plettenbergi uue kõrgmeistrina või selle asetäitjana toetama. Ilmselt just sel eesmärgil pakkus ta Tartu piiskopi kohta sealsele Saksa ordu saadikule Waldkirchile ja Riia peapiiskopkonna koadjuutori positsiooni Braunschweigi hertsogi pojale Georgile. Sellega olnuks tagatud ühelt poolt Riia peapiiskopi positsiooni tugevus, ent ka võimsa katoliikliku suguvõsa toetus Liivimaale. Varasemas ajalookirjutuses on ka arvatud, et Blankenfeld võis tegutseda ka omakasu huvides ning püüdis tugevdada vaid Riia peapiiskopkonda, ordut samaaegselt nõrgendades ja Liivimaa ühtsust lõhkudes. Siiski näib tema tegevus pigem olevat suunatud Liivimaa kui terviku positsiooni parandamisele.
Pärast Blankenfeldi ootamatut surma ei läinud ta plaanid igal juhul enam läbi ja nii Tartu kui ka Riia valisid uuteks piiskoppideks hoopis oma linnakodanikud, Plettenberg aga oli sunnitud oma Liivimaa kõrgeima valitseja positsiooni 1530. aastaks loovutama.
Blankenfeld oli tõenäoliselt üks oma aja mõjukamaid ja osavamaid diplomaate vähemalt Liivimaal, kuid tema jäikus katoliiklikest positsioonidest kinnihoidmisel ja isiklik arrogantsus tõid talle ka palju vaenlasi.


Laiuse ordulinnus.
Laiuse ordulinnus (saksa "Schloß Lais") oli Liivi ordu rajatud linnus Laiusevälja külas. Kaasajal on linnus varemeis.
Orduaeg.
Laiuse linnus on ehitatud tõenäoliselt juba 14. sajandi algul maja - või laiendatud tornlinnusena, millele peatselt järgnes II ehitusjärk kaaravadega vundamendile rajatud madala ringmüürkastelli näol. 1406. aastast pärinevad vanimad ürikulised teated Laiuse linnuse kohta, edaspidi kirjutatakse ka 1416 ja 1417 "Laiuse linnusekrahv"ist ning 1423. aastal mainitakse ordumeister Siegfried Lander von Sponheimi (suri 1424) eestvõttel aset leidnud suuremahulisi ehitustöid, mille käigus laiendati ja paksendati kastelli ringmüüri ja varustati linnus loode -, kirde - ja kagunurgal tulirelvadele kohandatud ümartornidega.
Orduriigi kirdeosas asunud Laiuse ordulinnus kujutas endast olulise maantee teetõkkelinnust. Laiuse kandist läbi läinud tee ühendas Tartu-Jõhvi ja Tallinna-Tartu maanteed ning mööda seda teed oli võimalik pääseda idapoolsele Virumaale ning sealt edasi Venemaale. 15. sajandi esimesel poolel ettevõetud põhjalikud ümberehitustööd johtusid suuresti tänu ka üha teravnevatele suhetele ordu ja Tartu Piiskopkonna vahel. Viimase aktiviseerunud ehitustegevus linnustes oli selgelt suunatud eelkõige ordu vastu.. Ka 14. sajandi algul, kui tõenäoliselt algkavatis rajati, käis Liivimaal suur kodusõda.
Orduaegse haldusjaotuse järgi jäi Laiuse linnus Viljandi komtuurkonda ning talitses Kursi linnuse abilinnusena.
Linnuse kõrvale ja võimalik, et osalt ka eeslinnuse sisse tekkis keskajal väike alev.
1520–1546 on Laiuse linnusepealikuna märgitud Otmar von Galenit.
Liivi sõda.
24. jaanuaril 1558 tungisid Moskva väed Vastseliina juures Tartu piiskopkonda ning puhkes Liivi sõda. Osa vene vägedest möödus Tartust ning jõudis 30. jaanuaril Laiuse piirkonda. Seal rüüstanud ja põletanud, saabusid nad linnuse alla ning põletasid maha talli ning teisi hooneid. Linnust kaitsti ägedalt, mistõttu kandsid Moskva väed suuri kaotusi. Linnuseülem Frederick de Grave sai tõsiselt haavata ning kroonikakirjutaja Johann Renneri (suri 1583) väitel tapeti ka 400 talupoega, kellest 250 olid lapsed. 2. veebruaril lahkusid venelased Kärkna piirkonda. Moskva vägede järel liikus ordumeister Wilhelm von Fürstenberg (suri 1568), kes oli Viljandist Tartu piiskopkonda saabunud ning saanud teada, et vaenlane on läinud Laiusele.
Augustis 1558 piirasid venelased taas Laiuse ordulinnust, mida kaitses vaid 34 meest Frederick de Grave juhtimisel. Pärast vürst Pjotr Ivanovitš Šuiski (suri 1564) ja Pavel Petrovitš Zabolotski mitmekordseid nõudmisi alistus garnison 5. augustil ning andis linnuse üle. Neil lubati igaühel oma varaga linnusest lahkuda ning Grave otsustas oma väega Viljandisse suunduda. Olnud aga linnusest kahe miili kaugusele jõudnud, ründas neid üks teine venelaste väesalk. Kusjuures venelasi abistasid talupojad, kes olid Gravega tema ranguse tõttu vaenujalal. Kokkupõrkes hukkus viis sakslast, ülejäänud vangistati ning vaid mõnel üksikul õnnestus põgeneda. Vangistatud, kelle hulgas oli ka raskelt haavata saanud Grave viidi Tartusse ning nende vankrid rüüstati. Šuiski määras Laiuse linnusepealikuks Peter Gollowitzi (Ivar Leimus on oletanud, et tegelik perekonnanimi võis olla Golovin)
14. detsembril 1559 tulid ordu ratsanikud ning sõjasulased, eesotsas ordumeister Gotthard Kettleriga (suri 1587), Kärknalt Laiusele ning asusid linnust, mida kaitses umbes 500 meest, piirama. Rakverest oli Laiuse suunas teel 300-meheline vene väesalk, kuid kui nad oli linnusest poole miili kaugusel ning nendeni jõudis teade linnuse piiramisest, läksid nad Rakverre tagasi. Ordu andis suurtükkidest linnusele tuld ning neli lipkonda sõjasulaseid koos väejuhtidega jooksid linnusele tormi. Lipukandja Hans Uthermarcke sai kiviga kuklasse ning kukkus, kuid kutsus teisi siiski endale järgnema. Ülesnäidatud vahvuse eest kinkis ordumeister talle sametrüü. Linnuse garnison aga loopis müüridelt ründajaile kive kaela, mistõttu viimased olid sunnitud tagasi tõmbuma. 16. detsembril alustati uut tormijooksu, mis ebaõnnestus ja tõi kaasa ordu sõjameeste hukkumise. Orduväed jätkasid tulistamist, mispeale linnuse garnison soovis pidada läbirääkimisi. Läbirääkijaks määrati Kuldīga komtuur Heinrich Steding koos mitme kaaslasega. Läbirääkimiste käigus jõuti venelaste soovini saada õigus linnusest oma varaga puutumatult lahkuda ning Salomon Henning (1528–1589) saadeti ordumeistri juurde sellist õigust küsima. Orduväe ülemad aga soovitasid meistril sellist turvet mitte anda, kuna linnuse vallutamine õnnestuks ka niisama ja tekitaks venelastes hirmu. Läbirääkimised katkesid ning 17. detsembril korraldati jälle tormijooks. Venelased aga andsid linnusest nii tugevasti tuld, et Renneri andmeil sai surma 384 ordu sõjasulast, ühes Franz Straszborchi ja Plate lipkondadega. Samuti hukkus sõjasulaste pealik Evert Schladoth. Mõlemad ordu kartaunid olid mudas ning kasutuskõlbmatud, lisaks oli otsakorral laskemoon. 19. detsembri öösel lahkusid orduväed Põltsamaale, mida venelased müüridel rõõmuhõisetega tähistasid.
1582. aastal sõlmitud Jam Zapolski rahuga läks Laiuse piirkond Poola-Leedu võimu alla. Linnusest sai Laiuse staarostkonna keskus.
Poola ja Rootsi võimuperiood.
Sõjategevusest hoolimata oli linnus ning võimalik, et ka osa alevist säilinud. 1590. aastatel väidetakse alevis elavat üle 200 inimese.
1600. aasta septembris alustas Rootsi sõjategevust Poola vastu ning suunas oma väed Liivimaale kahes osas. Karli enese juhitud peavägi alustas teekonda Tallinnast ning valis läänepoolsema tee, Narvast liikuma hakanud väge juhtisid ooberst
Peder Pedersson Stolpe (suri 1601) ja Heinrich von Ahnen, ning selle ülesandeks oli vallutada Põltsamaa ja Laiuse linnus. Põltsamaa suudeti vallutada 11. septembriks. Ahneni väeosad jõudsid Laiuse alla septembri lõpul ning Stolpe väed mõni päev hiljem. Laiuse garnisoni juhtis staarost Andrzej Orzechowski, kes aga piiramise ajal suri, peale mida linnus Rootsi vägedele üle anti. Poolakad alistusid 20. oktoobril (Enn Tarveli kommentaarides Fabriciuse kroonikale on kirjas, et Orzechowski suri 30. oktoobri paiku, mistõttu ka linnuse alistumise kuupäev ei saa olla varasem) ning Stolpe jättis linnusesse 200-mehelise garnisoni, kelle pealikuks sai Hans Brakel. Laiuse linnuse vallutanud Rootsi väed ühinesid seejärel hertsog Karli peavägedega ning suundusid Paidesse ja selle ümbrusesse talvekorterisse.
1602. aastal vallutasid Laiuse taas Poola-Leedu väed.
1611. aasta lõpus tungisid Pihkva kandi venelased Liivimaale, et maksta kätte poolakate korraldatud eelnevale röövretkele ning rüüstasid lisaks mitmele muule paigale ka Laiuse piirkonda, viies Venemaale suure saagi, naisi, lapsi ja poola aadlikke.
1611–1645 (alates 1622. aastast nimeliselt) oli Laiuse staarostiks Kasper Denhoff (suri 1645).
5. jaanuaril 1622 vallutasid Rootsi väed Rootsi-Poola sõja ajal ooberst Henrik Klasson Flemingi (1584–1650) juhtimisel Laiuse linnuse. Tõenäoliselt hävitati just tollases sõjas kastelli kirde- ja kagukülg ning lõunanurgas paiknenud suurtükitorn. Viimasest ei ole kaasajal peale vundamendi midagi säilinud. Sõjas hävis ka lossialev.
Peale piirkonna Rootsi võimu alla minekut linnust enam ei taastatud. Selle territooriumile paigutati küll Rootsi palgasõdurid kelle majutamiseks rajati puithooned. Orduaegsetest hoonetest kasutati üksnes lossikabelit, mis säilis vähemasti 1702. aastani.
3. septembril 1623 läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf (1594–1632) Laiuse linnuse ja mõisa koos Jõgeva, Tähkvere ja Vaimastvere mõisaga, mis üheskoos moodustasid Laiuse lossilääni, Henrik Klasson Flemingile. Tema poeg Erik Fleming sai 12. mail 1654 Laiuse vabahärra tiitli.
1637 koosnes Laiuse linnuselään Laiuse lossist, "Sikkona" ja "Ellenbach"i mõisatest ning "Koddisen"i, "Rohikund"i ja "Wottigfer"i vakustest.
Põhjasõda ning Karl XII viibimine Laiusel.
Pärast Põhjasõja ajal Narva lahingus saadud olulist võitu Vene vägede üle, otsustas kuningas Karl XII (1682–1718) jääda talvekorterisse Laiuse linnusesse. Rootsi väed jõudsid Laiusele 18. detsembril 1700. Riigikantselei majutati Laiuse lähedale Kivijärve mõisa, osa jalaväelastest ning suurtükivägi aga Tartu ümbrusse. Ratsavägi läks kaugemale Liivimaale, peatudes Otepää, Sangaste ning Alūksne ümbruses.
Kaaskonna majutamiseks korrastati linnuse territooriumil asunud puithooned. Kuningas ise majutati linnuse kaguküljel asunud esinduslikumasse hoonesse. Edelaküljel paiknesid hobusetallid..
Talvel korraldati mõned väiksemad sõjakäigud üle Peipsi jää Oudova ja Petseri kanti. Märtsi alguses korraldati õppusena Jõgeva mõisa maadel lumelossi ründamine ning kaitsmine.
Meele lahutamiseks tähistati erinevaid tähtpäevi. Jõuluks toodi talvekorterisse õled ning 27. jaanuaril tähistati Karli nimepäeva, mispuhul esinesid kümmekond pruudirõivais eesti neidu, kaks torupillimängijat ning kubjas, kes laulis eesti keeles. Karl XII käis ise ka mitmel korral talupoegade pulmades, millest üks peeti koguni linnuseruumides. Korraldati ka jahilkäike.
27. aprillil 1701 suri Laiusel Karli sugulane, tema vanaisa Karl X Gustavi (1622–1660) vennapoeg Kleeburgi hertsog Adolf Johann II (1666–1701).
1701. aasta mai keskpaigas lahkus Karl Laiuselt Kuramaa suunas.
Karl lahkus Laiuselt järgmise aasta maikuus. Puithooned ning linnuse seni tervena püsinud osad purustati aastail 1702–1704 sõjategevuse käigus ning alles jäid vaid kivist müüride varemed.
Peale Põhjasõda.
Põhjasõja järel jäid linnusevaremed kasutuseta. Selle põhjaküljele rajati Laiuse riigimõisa lihtsad puitehitised. 18. sajandil kasutati varemete rohkem lagunenud osi kivimurruna. 19. sajandi alguses, mil minevikupärandit senisest enam väärtustama hakati, kujunes Laiuse väljasõidukohaks.
Ajahambale on kõige paremini vastu pidanud loodetiiva väliskülg, mis on säilinud üldiselt täiskõrguses. Alles on ka selles asuvad aknaavad ning väravaava. Samuti on säilinud enamus põhjapoolse ümmarguse suurtükitorni müüridest. Osaliselt on algses kõrguses säilinud ka idanurga haakpüssitorn ning osa linnuse edelamüürist.
Linnusevaremed on korrastatud ning üles on pandud infotahvlid.
Laiuse ordulinnuse varemeis korraldatakse üritusi – näiteks on seal peetud Poola šlahta päevi, kus etendati muuhulgas rüütliturniiri. Samuti on korraldatud Karl XII meenutuseks talviti Laiuse lumelahingut.
Laiuse ordulinnuse varemed on kantud kultuurimälestiste riiklikusse registrisse.
Ehituslugu.
Laiuse ordulinnuse kõige vanemaks osaks võib pidada künka teepoolses läänenurgas asunud majalinnust (umbes 21×12 meetrit), mis rajati tõenäoliselt 14. sajandi alguses. Peatselt pärast majalinnuse ehitamist laiendati linnust tervele künkale, mille tulemusel tekkis trapetsikujuline laagerkastell. Kastelli külgede pikkus jääb vahemikku 60–85 meetrit ning selle ebakorrapärasuse tingis loodusliku künka kuju. Laiuse linnus on omapärane kuna kastelli müürid on ehitatud postvundamentidele, mis on omavahel liidetud tugikaarte ("der Schwibbogen") abil. Ilmselt tuli ehitada algset kavatist kiirustades - taoline ehitusvõte andis kogu müüri pealt üle 400 m3 materjali kokkuhoidu.
Kastelli tugevdati keskajal korduvalt ning müüre ehitati nii paksemaks kui kõrgemaks. Müüride lõplikuks kõrguseks kujunes umbes 15 meetrit. 15. sajandil või 16. sajandi algul lisati linnusele ka kolm võimsat torni. Ehitustüübilt kujunes välja tulirelvadele kohandatud laiendatud laagerkastell.
Loode - ja kagunurgas paiknesid ümara põhiplaaniga suurtükitornid, mille läbimõõt oli 14 meetrit, müüri paksus umbes 4 meetrit ning kõrgus umbes 25 meetrit. Kirdenurka jäi väiksem haakpüssitorn, mille läbimõõt oli 12 meetrit, paksus 1,5 ja kõrgus üle 15 meetri. Linnuse läänenurka kaitses väike kaheksatahuline konsooltorn, mis oli sarnane tänapäevani säilinud Narva ordulinnuse nurgatorniga; aga ka näiteks Paide ja rea teiste 1400 aasta paiku rajatud linnustega. Linnusevaremetest on näha, et loodepoolse suurtükitorni võlvid ja väliskülg olid ehitatud tellistest, samas kui ülejäänud müürides olid valitsevaks põllu - ja lubjakivid.
Hooned olid ehitatud linnuse lääne- ja lõunamüüri siseküljele. Lääneküljel hõlmasid hooned arvatavasti kogu tiiva, lõunaküljel aga vaid selle kagupoolse osa. Laiuse linnusel oli kaks väravat – loodekülje keskel olev värav on tänapäevani säilinud; teine asus edelakülje lõunaosas ja müüriti hiljem kinni. Ülejäänud külgedel asunud hooned olid ehitatud puidust - "a la Moskowie", nagu poola protokolliülem 16. sajandil märkis.
Laiuse ordulossi ümbritsesid vallikraavid, kuhu oli vesi paisutamise abil juhitud linnuse põhjaküljel voolavast Laiuse ojast. Pais ja vesiveski asusid linnusest kirdes. Linnuse ja vesiveski vahel paiknes vallikraavidest ümbritsetud eeslinnus, mis kujutas endast palisaadtõkkeid ning tõstetavaid sildu üle vallikraavide. Tõenäoliselt läbis keskajal eeslinnust Torma poole viiv tee, mis möödus põhjapoolsest suurtükitornist üsna lähedalt.


Maasilinn.
Maasilinna linnus (saksa keeles "Soneburg") on ordulinnus (nimetatud ka Maasi ordulossiks ja Maasi kindluseks) Saaremaal Orissaare vallas Maasi külas.
Varemed asuvad Orissaare–Leisi maantee 4. kilomeetrilt 500 m põhja pool.
Välimus.
Maasilinna linnusel on niinimetatud laiendatud elutorn-tüüpi peahoone, mis on ümbritsetud ebakorrapärase nelinurkse ringmüüriga, mille loode-, kirde- ja kagukülje vastas varem paiknesid ülejäänud hooned.
Peahoone (46,9×12,2 m) on rajatud kahes etapis. Läänepoolne, 20,8 meetri pikkune kahe piilariga osa, millele on hiljem lisatud 26,1 meetri pikkune juurdeehitis, on vanem. Selles asuvad mantelkorsten ja hüpokaustahi. Seinad on 2,1–3 meetrit paksud. Mõlemad pooled on olnud kolmekorruselised. Tänaseks on neist säilinud 7,5–8 m kõrgune osa, hõlmates kunagise linnuse esimest ja osaliselt ka teist korrust. Peahoone on ümbritsetud avara, ebakorrapärase nelinurkse ringmüüriga. Müür on varustatud poolümarate eenduvate pealt lahtiste suurtükitornide ehk basteidega, hiljem ka muldkindlustustega.
Ka linnuse ülejäänud ehitised on rajatud mitmes etapis ringmüüri loode-, kirde- ja kagukülje vastu. Viimased suuremad ehitustööd toimusid nähtavasti pärast linnuse esimest purustamist 1566. aastal. Väljast oli kogu linnus vallikraaviga ümbritsetud. Sellega olid ühendatud kolm suurt linnusest lõuna pool paiknevat kalatiiki.
Ajalugu.
Ordumeister Burchard von Dreileben rajas Maasilinna pärast Jüriöö ülestõusu lõplikku mahasurumist 1345. aastal foogtkonna keskuseks saarlaste hävitatud Pöide ordulinnuse asemele. Algne linnus oli puust, kuna laastatud maa ei võimaldanud laiaulatuslikke töid. Kivist linnus ehitati Goswin von Herike valitsusajal, kuid täielikult sai linnus valmis järgnevail sajandeil. Linnuse ehitus oli karistuseks saarlastele, millest ka selle saksakeelne nimi "Soneburg" ('trahvi- ehk karistuslinnus').
Suuri ümberehitusi linnuses tegi foogt Tonys Ubelacker aastal 1518. Tema eestvedamisel ehitati tõenäoliselt osa eeslinnusest. Eeslinnuse nurkades asuvad bastioni tornid ja ruumid suurtükkide jaoks on aga veel hilisemat päritolu, sellele viitavad kohalt leitud raidkunsti detailid, mis on renessansiajastule vastavate vormidega. Viimased ehituslikud täiendused võiksid pärineda 16. sajandi keskelt.
Maasilinnus jäi samanimelise foogtkonna keskusena ordu kätte 1564. aastani, mil viimane foogt Heinrich Lüdinghausen-Wulf andis linnuse koos juurdekuuluvate maadega Taanile üle.
Taanlased purustasid Maasilinna 1566. aastal. Üsna pea linnus taastati, kuid 1568. ja 1575. aastal vallutasid linnuse rootslased ja mõlemal korral sai sellest nende tugipunkt Saaremaal. Et vältida selle kordumist, lasti linnus 1576. aastal Taani kuninga Frederik II käsul õhku. Sellest ajast on linnus varemetes seisnud.
Taastamine.
Maasilinna kindluse restaureerimist alustati Orissaare valla raha eest 2001. aasta lõpus. Kindluse restaureerimise käigus on välja kaevatud suures osas säilinud esimene korrus ning värav, osaliselt on alles ka linnuse teine ja kolmas korrus. Senini oli näha vaid küngas ning mõni müürijupp, nüüd aga on märgata, et seal oli suur ehitis.
Tänapäeval korraldatakse varemete ümbruses mitmesuguseid üritusi, kaasa arvatud etendusi.


Toolse ordulinnus.
thumb
Toolse ordulinnus ("Tolsburg", algul "Vredeborch") on Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus, mille ehitusajaks loetakse 1471. aastat ja selle rajajaks ordumeister Johann Wolthus von Herset. Kants pidi kaitsma sealset sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest.
Algselt rajati kolmekorruseline majalinnus ja torn, mis hiljem moodustasid kantsi läänepoolsema otsa. Juba sama sajandi lõpuaastail linnust laiendati, nii et kujunes välja sise- ja eeshooviga kompleks, mille müüride kõrguseks oli 14 m ja paksus 2 m.
Linnuse edasisteks lisanditeks said püstitatud väravatorn, mille funktsiooniks oli turvata mõni aeg hiljem rajatud laagrihoovi ja kantsi loodenurka. Vana majalinnuse põhjaseina taha ehitati ümar suurtükitorn. Suurtükitorni ehitamisega üheaegselt kõrgendati Toolse müüre ja ehitati põhjapoolsesse seina kaks danskerit.
Linnuse ülesandeks oli kaitsta sadamat, mis tol ajal oli Rakvere mereväravaks.
Linnuse ehitustööd kestsid paarsada aastat. Liivi sõja ajal linnus purustati. Linnust mainiti 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle. Hiljem taastati osaliselt 17. sajandi alul ja oli kasutamiskõlblik vaid osaliselt. Põhjasõja käigus muutus linnus lõplikult varemeiks ja hüljati.


Vastseliina piiskopilinnus.
Vastseliina piiskopilinnus 2008. aasta märtsikuusVastseliina piiskopilinnus 2008. aasta suvel. Vaade linnuse kirdetornist
Vastseliina piiskopilinnuse kirdetorn 2011. aasta septembris
Vastseliina piiskopilinnuse (saksa "Neuhausen") varemed asuvad Vana-Vastseliina külas umbes 5 km kaugusel Vastseliina alevist Vastseliina vallas Võru maakonnas strateegiliselt tähtsas kohas Piusa jõe kõrgel kaldal kohas, kus Meeksi oja Piusasse suubub, seega piiratuna kolmest küljest veetõkkega. Lõunast kaitses teda kaitsekraav.
Teadaolevatel andmetel alustati Vastseliina linnuse ehitamist Tartu piiskopkonda piirikindlusena Maarja kuulutamise päeval 25. märtsil 1342. Siis pühitseti linnus Neitsi Maarjale ja linnust hakati kutsuma tema auks "Frouwenborch"iks või "Frauenburg"iks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema "Novum castrum" ehk "Neuhausen" (uus linnus), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks Vastseliinat vanemast Kirumpää piiskopilinnusest. Siit ka maakeelne ja venelaste "novõi gorodok".
Kuigi Vastseliina linnus asus Tartu piiskopkonna maadel ja linnuse praeguses nimetuses on viide piiskopile, oli selle ehitamise korraldajaks ja arvatavasti ka algatajaks hoopis 1237 Mõõgavendade Ordu järeltulijana loodud Liivi Ordu oma 24. ordumeistri Burchard von Dreilebeni isiklikul juhtimisel.
Sellel ajal püstitati nelinurkse põhiplaaniga peatorn (tornlinnus). Selle mõõdud olid jalamilt 14,5 ja 19 meetrit, müüride paksus ulatus 3-4,5 meetrini. Kolmel võlvitud lagedega korrusel asusid kelder, kabel ja relvaruum, nende peal veel kolm kaitsekorrust.
Hiljem kandis linnus Neuhauseni ja Schloß Neuhauseni nime. 1379 rajati endise tornlinnuse ümber ristkülikukujuline laagerkastell ja linnus ümbritseti kaitseõuega. 15. sajandi lõpul ehitati kirdetorn. 16. sajandi alguses ehitati dankrilaadne põhjatorn. Kagunurk sai ainulaadse dekooriga ümartorni ning linnusemüür ehitati kõrgemaks. Palisaad lammutati ning selle asemele ehitati väikeste tornidega müür (zwinger). Linnust kindlustati täiendavalt kuni Liivi sõjani. Vastseliina linnus oli omanäoline oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ning ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal.
Looduslikult kõige vähem kaitstud lõunaküljel olid kaitset parandav zwinger (topeltmüür, mis kaitses põhimüüri kahurikuulide otsetabamuste eest ja moodustas koos põhikindlusega lõksu müürist üleronijatele) ning kagutorni ees olev madal lisatorn suurtükkidele.
Vastseliina linnus asus vana Riia–Pihkva kaubatee ääres. Peale selle etendas ta tähtsat osa ka palverännakute sihtpunktina.
Liivi sõda algas linnusele õnnetult, milles linnust süüdistada ei saa. Nimelt olid suured kahtlused Tartu piiskopi Hermanus II kokkumängu kohta venelastega. Liivi sõja alguses tegutses Vastseliinas piiskopi saadik ja tõlk Christoffer Lustfer, kes pettemanöövriga tahtis linnust venelaste kätte mängida. Sellest saadi teada ja Lustfer vangistati. Ordu pealinnuses Võnnus tunnistas ta pärast piinamist Tartu piiskopi vastu ja poos ennast vangikongis üles.
Nähes, et kavalus ei aita, otsustasid venelased linnuse jõuga võtta. Selleks ajaks olid ka kaitsjad ettevalmistusi teinud. Ordumeister saatis lisajõude ja linnuse ülemaks sai Jorgen Uxkel (Jürgen Uexküll). Esimene tugev rünnak toimus 15. juunil ja lõppes venelastele edutult. Sellest nende hoog aga ei raugenud ja venelased tulid seitsme leeriga linnuse alla, lastes mõned lasud müüri pihta, nii et müüritis mõningal määral alla varises. Sulased ja kodanikud astusid Jorgen Uxkeli juurde ja nõudsid, et ta linnuse loovutaks, muidu poovad nad ta müüri peale üles. Seetõttu pidi ta linnuse 1. juulil loovutama. Jorgen Uxkel lahkus koos sugulastega linnusest ja nad riisuti enamuses paljaks. Seejärel tapsid venelased kõik talupojad. Ka väikesed lapsed raiusid nad pooleks ja jätsid sinnapaika.
Vastseliina linnus jäi venelaste kätte aastani 1582, seega peaaegu sõja lõpuni. Liivi sõja alguses likvideeriti Tartu piiskopkond ja 1562 ka Liivi ordu, alistudes Poolale. Nii ei olnud 1582. aastal olemas enam linnuse rajajaid ja omanikke, kui Jam Zapolski vaherahuga Venemaa ja Poola vahel läks Vastseliina Poolale. 24 aasta pikkusele venelaste valitsemisele järgnes 43 aasta pikkune Poola võimuperiood.
1620. aastal alanud võitlus Poola ja Rootsi vahel Liivimaa pärast olid 1625. aastaks olukorra sedavõrd Rootsi kasuks pööranud, et Vastseliina saadi kätte ilma suuremate purustusteta. Alles aasta enne Vene-Rootsi sõda 1656–1658 algasid linnusel uued kindlustustööd, mille iseloomu ja mahtu ei teata. Samas sõjas sai linnus ühepäevases piiramises 21. juulil 1656 rängalt kannatada ja alistus veelkord venelastele. 1658. aasta Vallisaare vaherahu ja 1661. aasta Kärde rahu tõid Piusa kaldale Rootsi kuninga alamad tagasi. Sel korral viimaseks pooleks sajandiks. Põhjasõda muutis 1702 Vastseliina linnuse varemeteks. Kätte oli jõudnud kahurvägede ja bastionide ajastu, kus Vastseliinal puudusid perspektiivid.
Linnuse all asus võlvkelder ja selle peal oli linnusekabel, kus peeti kiriklikke kombetalitusi. Linnuse kabelis asus püha rist, mida käidi kummardamas. Püha risti kabeli külastus andis 40-päevase patukustutuse, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 1354. aastal.


Sillapää loss.
Sillapää loss on suur klassitsistlikus stiilis kunagise Räpina mõisa peahoone, mis pärineb 19. sajandi esimesest poolest. Loss on silmapaistva arhitektuuriansamblina riikliku kaitse all. Oma majesteetliku sammasportikusega on hoone hea klassitsismi esindaja Eesti kagunurgas.
Arvatavasti aastatel 1835-40 ehitatud häärberit on hiljem korduvalt ümber ehitatud. Suured ümberehitused toimusid 1936, mil algselt ühekorruselised tiibhooneid ühendavad vaheosad said peale teise korruse.
Sillapää lossi dendropark asub looduslikul poolsaarel, mida ümbritseb poolkaarena järveks paisutatud Võhandu jõgi. Sillapää lossi park on üks väheseid hästi korrashoitud täisealiste puude ja põõsastega mõisaparke.
Pargi kavandas 19. sajandi algul arhitekt Walter Moritz Aleksander von Engelhardt. Kujundamisel on kasutatud kolme stiili: inglise park, prantsuse park ja metsapark.
Pargi üldpind on 5,2 ha. Puid ja põõsaid on pargis üle 300 liigi, õppeotstarbel on nad Räpina Aianduskooli poolt tähistatud nimesiltidega. Liigirikkus võimaldab pargis üle 60 linnuliigi pesitsemist. Siin elavad oravad ja siilid, on nähtud tuhkruid, nirke, öökulle, nahkhiiri, saarmaid, kopraid jt.


Korporatiivne identiteet.
5. kogu ettevõttega seotud reklaami- ja turundustegevusest;


Reklaamikampaania.
Reklaamikampaania on kindla eesmärgiga kavandatud, planeeritud ajavahemikus läbi viidud reklaamiüritus, mis koosneb üksikutest ideeliselt seotud reklaamiteadetest läbi ühe või mitme reklaamikanali.


Kaubamärk.
Kaubamärk on tähis, mis võimaldab eristada ühe ettevõtja kaupa või teenust teise ettevõtja samaliigilisest kaubast või teenusest.
Kaubamärk võib olla sõna, väljend, kujutis, tähe- ja numbriühend või nende kombinatsioon. Kaubamärk võib olla ka näiteks heli- või lõhnamärk.
Kaubamärgile saab taotleda õiguskaitset teatud kaupade ja/või teenuste tähistamiseks selle registreerimise teel. Kaubamärke ei patenteerita, vaid registreeritakse. Registreeritud kaubamärgi omanikul on selle kasutamise ainuõigus kaupade ja/või teenuste loetelus nimetatud valdkonnas. Omanik võib kaubamärgi ainuõiguse rikkumise takistamiseks algatada kohtumenetluse.
Kaubamärgiks nimetatakse kujundlikult ka inimese omadust, mille järgi ta on hõlpsasti äratuntav.
Põhikontseptsioon.
Kaubamärgi põhiülesanne on võimaldada kauba või teenuse pakkuja või päritolu tuvastamist üksnes kaubamärgist lähtudes. Teisiti öeldes täidavad kaubamärgid kauba või teenuse pakkuja identifitseerimise otstarvet. Ainult sellise otstarbega kaubamärgi kasutamist loetakse õiguspäraseks kasutamiseks kaubamärgiseaduse mõistes (s.t, et näiteks kaupa või teenust kirjeldava tähise kasutamist ei peeta kaubamärgi kasutamiseks). Registreeritud kaubamärk annab selle kasutamiseks ainuõiguse, mida saab vajaduse korral kohtumenetluse abil maksma panna.
Kaubamärgi ainuõigus kehtib tavaliselt teatud kaupade ja/või teenuste suhtes (erandiks võib olla üldtuntud kaubamärk). Kaubad ja teenused on jaotatud 45 klassi märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise Nizza klassifikatsiooni alusel, kus on 34 kauba- ja 11 teenusklassi. Selle süsteemi eesmärk on täpsustada ja piirata kaubamärgi kui intellektuaalomandi objekti ainuõiguse ulatust vastavalt kaubamärgi tegelikule kasutusalale ja ühtlustada klassifitseerimine üle kogu maailma.
Muudel alustel.
Kaubamärgi liikide hulka kuuluvad ka kollektiivkaubamärk ja garantiimärk.
Ajalugu.
Esimesteks kaubamärgikasutajateks peetakse Rooma impeeriumi mõõgaseppi. Esimesed kirjad mõõgateramikel pärinevad Rooma keisririigi ajast (I–V sajand pKr) ja piirduvad enamasti mõõgasepa nimega, näiteks RANVICUS. Selliseid märgiseid võib pidada kaubamärkideks, kuna relvasepp vastutas isiklikult oma toodangu kvaliteedi eest ja mõõga ostjal oli võimalik teha valik mõõgasepa nimest lähtuvalt.
Üks tähelepanuväärselt kaua kasutusel olnud kaubamärk on Löwenbräu. Selle kaubamärgi all õlut tootev Müncheni pruulikoda asutati tõenäoliselt 1383. aastal. Löwenbräu nime on esmakordselt mainitud 1746. aastal Müncheni maksuregistris. Teine õlle kaubamärk – Stella Artois – pärineb aastast 1708, kui Belgias Leuvenis asuva Den Horeni pruulikoja meister Sebastianus Artois andis sellele oma nime.
Vanimad registreeritud kaubamärgid.
Bass Brewery esitas 01.01.1876 kombineeritud kaubamärgi „BASS & Co’s PALE ALE“ õlle tähistamiseks, mis oli esimene 1875. aasta kaubamärgiseaduse alusel registreeritud kaubamärk ja kehtib siiani. Eestis registreeriti sama kaubamärk 30. detsembril 1921 ja see kehtis kuni 7. detsembrini 1941.
J.P.Tolman Company esitas 7. aprillil 1884 kombineeritud kaubamärgi „SAMSON“ nööride ja köite tähistamiseks, mis kehtib siiani.
Ajavahemikul 1919–1940 registreeriti Eesti Patendiametis 6587 kaubamärki. Esimene neist oli kaubamärk PEOLEO koos linnu kujutisega „puust mänguasjade ja saabaste“ tähistamiseks, mille omanikud olid Paul Epler ja Richard Kivit Tartust (esitatud 22.03.1919, „tunnistuse väljaandmise päev“ 02.04.1919, kehtis kuni 27.03.1929) Registreerimisel kasutati siis seitsmeklassilist kaupade klassifikatsiooni (praegu on kauba- ja teenusklasse 45). Vanim siiani kehitv Eesti Vabariigis registreeritud kaubamärk on SINGER, mis esitati Patendiametisse 22. aprillil 1921 õmblusmasinate tähistamiseks (toonane omanik oli „The Singer Manufacturing Co, New York, America“). Vanim tänapäevani vastu pidanud Eesti kaubamärk on Kalevi eelkäija Kawe, mille tunnistus anti välja 12. juulil 1921 Šokolaadivabrik Kawe nimele šokolaadi tähistamiseks. Kummalisel kombel oli ka viimane enne nõukogude okupatsiooni registreeritud Eesti päritoluga kaubamärk Šokolaadi- ja kompvekitööstuse Kawe märk ŠOKOLIIT kaupade „karameel tahvlite kujul“ tähistamiseks (esitatud 16.04.1940, tunnistus välja antud 24.08.1940, oleks pidanud kehtima kuni 24.08.1950). Enamik viimastest 1940. aastal esitatud kaubamärkidest kuuluvad Saksa taotlejatele.
Peale taasiseseisvumist jätkati registreeringu numbrite järjekorda sealt, kus see oli 1940. aastal katkestatud. Esimesena sai registreeritud Patendibüroo TURVAJA OÜ kaubamärk.
Hoiatustähis.
Kaubamärgiga koos kasutatakse kahte rahvusvahelist hoiatustähist: ® või ™. USA-s on nende kasutamine täpselt reguleeritud, nimelt võib tähist ™ kasutada koos iga kaubamärgiga, kuid tähist ® võib kasutada ainult kaubamärgiomanik koos registreeritud kaubamärgiga.
Eesti kaubamärgiseaduses on sätestatud, et kaubamärgiomanik võib koos kaubamärgiga kasutada hoiatustähist või –märget, kuid ei ole täpsustatud milline see tähis on. Eesti keelest lähtuvalt võiks registreeritud kaubamärgi tähis olla ® (lähtuvalt sõnast "registreeritud"), mitte ™, mis tuleneb ingliskeelsest sõnast "trademark". Hoiatustähise õige paigutus on ülaindeksina vahetult kaubamärgi järel.
Oskussõnavara.
Termineid mark, bränd ja logo kasutatakse tihti kaubamärgi tähenduses. See ei ole täpne, kuna kaubamärk võib koosneda sõnast, tähtedest, numbritest, allkirjast, etiketist, mustrist, juhtlausest, värvikombinatsioonist, kauba või pakendi originaalsest kujust, helist, lõhnast, liigutusest või nende kombinatsioonist, mida on võimalik graafiliselt kujutada ja mille abil on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupa või teenust teise omast. Seega on kaubamärk laiem mõiste kui mark või logo. Mõiste "brand" (mille kohta kahjuks ei leidu täpset eestikeelset vastet) on kaubamärgi tähendusest edasi arenenud ja hõlmab ka toote, teenuse või ettevõtte isikupära. Seda saab määratleda ettekujutusega, mis tarbijal või kliendil on toote, teenuse või ettevõtte suhtes tekkinud ja mis ei piirdu üksnes teatud tähise või tähiste kombinatsiooniga.
Eestis kaubamärkide suhtes tõenäoliselt kõige sagedamini väärkasutatud termin on patenteerimine. Kaubamärke ei patenteerita, vaid registreeritakse. Patent on dokument, mis tõendab autorsust, prioriteeti ja patendiomaniku ainuõigust leiutisele. Seega puudutab termin patentimine üksnes leiutisi, mitte teisi intellektuaalomandi liike.
Populaarne kaubamärk võib muutuda kaupu või teenuseid kirjeldavaks ja ei võimalda enam eristada ühe ettevõtja kaupa või teenust teise omast. Kui selline kaubamärk muutub kauba või teenuse nimetuse sünonüümiks, on see muutunud üldnimetuseks ("Genericized Trademark") ja kaubamärgiomanikul ei pruugi enam õnnestuda selle tähise kasutamise ainuõigust maksma panna. Näiteks sellised sõnad nagu TEFLON, LYCRA ja ASPIRIN võivad mõjuvad kaupa kirjeldavatena, kuigi need on Eestis registreeritud kaubamärgid, millel ei olnud algselt kirjeldavat tähendust. Kaubamärk ASPIRIN registreeriti Eestis esmakordselt 11.10.1921 "farmatsätiliste produktide“ tähistamiseks (omanik Friedrich Bayer & Ko) Ka sõna THERMOS võeti kunagi kasutusele kaubamärgina. Kaubamärk ETERNIT muutus Eestis teatud ehitusmaterjali sünonüümiks nõukogude perioodil ja pärast Eesti taasiseseisvumist see sõna kaubamärgina õiguskaitset ei saanud, kuigi paljudes riikides on see registreeritud kaubamärk.
Õiguskaitse.
Kaubamärk on intellektuaalomand. Omandiõiguse saab kehtestada kaubamärgi registreerimise teel konkreetse riigi või piirkonna kaubamärgi- või patendiametis. Lisaks registreerimisele võib kaubamärk õiguskaitse saada üldtuntuks muutumise tulemusena, mõnes riigis ka kaubamärgi kasutamise teel. Enamikus riikides ja piirkondades eelistatakse vaidluse korral siiski seda kaubamärki, mis on varem registreeritud võrdluses sellega, mida on varem kasutama hakatud.
Õiguskaitse saanud kaubamärgi kasutamise ainuõigus kuulub selle omanikule üldjuhul nende kaupade ja/või teenuste osas, mille suhtes märk on registreeritud või üldtuntuse omandanud. Kasutamise ainuõigus kehtib ka eelnimetatud kaupade ja teenustega samaliigiliste kaupade ja/või teenuste suhtes. Üldtuntud kaubamärgi õiguskaitse võib hõlmata ka teist liiki kaupu ja teenuseid. Siin saab määravaks asjaolu, kas asjaomaste kaupade või teenuste tarbija võib saada eksitatud kauba või teenuse päritolu suhtes või mitte. Näiteks kui üldtuntud kaubamärgiga „Coca-Cola“ tähistatakse päikeseprille, võib tarbija eeldada seost „Coca-Cola“ kaubamärgi omaniku The Coca-Cola Company-ga, kuigi karastusjoogid ja päikeseprillid ei ole samaliigilised kaubad. Tarbija jaoks tundmatute kaubamärkide puhul sellist seost ei teki.
Kaubamärgi õiguskaitse on territoriaalne ja kehtib üksnes riigis või piirkonnas, kus kaubamärgile on õiguskaitse omandatud. Kaubamärgi registreerimine ühekorraga kogu maailmas ei ole võimalik, kuid on loodud mitu rahvusvahelist süsteemi, mis muudavad lihtsamaks kaubamärgi kaitsmise rohkem kui ühes riigis.
Eesti Patendiametile esitatud kaubamärgitaotlusele tehakse Patendiametis ekspertiis, mille käigus kontrollitakse, kas kaubamärk vastab kaubamärgiseaduse sätetele. Ekspertiisi tulemusena tehakse kas kaubamärgi registreerimise otsus või kaubamärgi registreerimisest keeldumise otsus. Kaubamärgi registreerimise otsus tehakse, kui ekspertiisi käigus ei ilmne ühtegi õiguskaitset välistavat asjaolu või kui taotleja on ekspertiisi käigus ilmnenud õiguskaitset välistavad asjaolud kõrvaldanud. Kaubamärgi registreerimisest keeldumise otsus tehakse, kui taotleja ei ole kõrvaldanud kaubamärgiseaduses nimetatud õiguskaitset välistavaid asjaolusid, mis ilmnesid ekspertiisi käigus. Eesti Patendiametis kaubamärgi registreerimine annab sellele õiguskaitse Eesti Vabariigi territooriumil.
Patendiameti otsuse suhtes võib esitada kaebuse või vaidlustusavalduse tööstusomandi apellatsioonikomisjonile kahe kuu jooksul otsuse tegemise kuupäevast arvates.
Registreeritud kaubamärgi kehtivusaeg võib teoreetiliselt olla lõputult pikk, s.t see sõltub kaubamärgiomaniku soovist pikendada iga kümneaastase perioodi järel kaubamärgi kehtivust. Iga kümneaastase perioodi jooksul peab kaubamärgiomanik tasuma Patendiametile määratud suuruses riigilõivu vastava registritoimingu eest.
Kaubamärgi registreerimisest keeldumise põhjused.
Kaubamärgiseadused kogu maailmas vastavad sarnastele põhimõtetele. Euroopa Liidu liikmesriikide kaubamärgiseadused on ühtlustatud Euroopa Liidu vastavate õigusaktidega.
Eristusvõime.
Eristusvõime on kaubamärgi põhiomadus ja kaubamärgiõiguse oluline termin. Kaubamärki saab registreerida üksnes siis, kui see täidab kaubamärgi funktsiooni, s.t on eristusvõimeline. Eristusvõime hindamisel on määravaks kaubamärgi mõju tarbijale.
Omandatud eristusvõime.
Loomupärase eristusvõimeta kaubamärk ei ole registreeritav. Ent enamikus piirkondades on sellise märgi registreerimine võimalik siis, kui kaubamärgiomanik suudab näidata, et kaubamärgi kasutamise tulemusena seostab asjaomane tarbija seda märki teatud kaupade või teenuste osas kindla kaubandusliku päritoluga, s.t kaubamärgiomanikuga. Kui kaubamärgi- või patendiamet leiab tõendusmaterjalidest lähtuvalt, et kaubamärk on eristusvõime omandanud, võib amet selle registreerida. Ka Eesti kaubamärgiseaduses on selline säte olemas (KaMS § 9 lõige 2).
Tõendusmaterjalide sisu ei ole kindlaks määratud, kuid tavaliselt osutuvad kõige efektiivsemaks müüginumbrid, reklaamikulud ja näited reklaammaterjalidest koos kuupäevadega. Õigesti koostatud tarbijauuringud võivad näidata, et tarbijad seostavad loomupoolest eristusvõimetut kaubamärki selle omaniku ja tema kaupade või teenustega. Tõendeid kasutamise kohta saab arvestada ainult siis, kui need katavad nõutava ajavahemiku enne taotluse esitamist ja on seotud piirkonnaga, kus registreerimist taotletakse.
Otsingud.
Kaubamärgi valikul ja enne registreerimistaotluse esitamist on soovitav teha otsinguid varasemate õiguste kohta, et vältida konflikte ja rahalist kaotust. Otsinguid varasemate kaubamärkide ja ärinimede kohta tuleks tavaliselt teha vastava piirkonna pädeva asutuse andmebaasis. USA-s on kaubamärgiomanikel ka registreerimata õigused, seega seal kaubamärgi registreerimist taotlema asudes tuleks teha otsinguid lisaks kaubamärgiregistrile ka kohalikes ärikataloogides ja –ajakirjanduses.
Otsides sarnaseid tähiseid kaubamärgi sõnalise osa järgi tuleks arvestada sellega, et leiaks üles ka sarnased sõnad, mitte ainult identsed. Üldjuhul on oluline leida üles varasemad õigused samas tegevusvaldkonnas.
Õiguskaitse alalhoidmine.
Erinevalt teistest intellektuaalomandi vormidest (näiteks patent, autoriõigus), võib registreeritud kaubamärk kehtida igavesti tingimusel, et kaubamärgiomanik täidab kaubamärgi kasutamise kohustust ja pikendab selle kehtivust tasudes vajalikud lõivud tavaliselt kümneaastaste ajavahemike kaupa.
Kaubamärgi õiguskaitset tuleb alal hoida tegeliku kasutamise teel. Kui märki ei kasutata teatud ajavahemiku jooksul, tavaliselt viie aasta jooksul peale registreerimist, võib asjast huvitatud isik taotleda kaubamärgi ainuõiguse lõppenuks tunnistamist.
Õiguskaitse jõustamine.
Õiguskaitse saanud kaubamärgi omanikul on võimalik seda maksma panna kohtumenetluse abil. Kaubamärgi õiguskaitse ulatuse aluseks on registrisse kantud kaubamärgi reproduktsioon või üldtuntud kaubamärk kujul, millisena ta üldtuntuse omandas. Kaubamärgi õiguskaitse ulatus kaupade ja teenuste suhtes määratakse registrisse kantud kaupade ja teenuste loeteluga või üldtuntud kaubamärgi puhul kaupade ja teenustega, mille tähistamisega kaubamärk üldtuntuse omandas (KaMS § 12). Seega võib kaubamärgi ainuõiguse rikkumiseks lugeda registreeritud või üldtuntud kaubamärgiga identse või sarnase tähise kasutamist samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks. Üldtuntud märgi õiguskaitse võib laieneda ka teist liiki kaupade või teenuste suhtes.
Kaitstud kaubamärgi kasutamine ei pea olema ettekavatsetud selleks, et seda lugeda kaubamärgiõiguse rikkumiseks, kuigi tahtliku kaubamärgi ärakasutamise korral võib kohus määrata suurema kahjutasu. Eestis alluvad kaubamärgi õiguskaitsega seotud kaebused ja hagid Patendiameti asukohajärgsele maakohtule, s.t Harju maakohtule (KaMS § 60).
Rahvusvahelised kaubamärgi registreerimise süsteemid.
Kaubamärgi registreerimine ühekorraga kogu maailmas ei ole võimalik, kuid on loodud mitu rahvusvahelist süsteemi, mis muudavad lihtsamaks kaubamärgi kaitsmise rohkem kui ühes riigis.
Euroopa Ühenduse kaubamärgisüsteem.
Ühenduse kaubamärgisüsteem kehtib Euroopa Liidus tervikuna, seetõttu kaubamärgi registreerimine Siseturu ühtlustamise Ametis (OHIM), mis tegeleb kaubamärkide ja tööstusdisainilahendustega, annab kaitse kogu Euroopa Liidus. Ent Ühenduse kaubamärgisüsteem ei asenda liikmesriigisiseseid registreerimissüsteeme, need toimivad samaaegselt.
Madridi süsteem.
Kaubamärkide rahvusvahelise registreerimise Madrid süsteem võimaldab kaubamärgi registreerimist süsteemi lepinguosaliste territooriumitel Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) vahendusel.
Süsteemi põhieelised on võimalus taotleda kaubamärgile kaitset mitmes piirkonnas ühe taotluse abil, tasudes lõivud ühekorraga ning säilitada kaubamärgi õiguskaitset ja teha muudatusi ühe toimingu abil. Lisaks võib märgi õiguskaitset laiendada uutesse riikidesse või piirkondadesse. Rahvusvaheline taotlus põhineb taotleja päritoluametisse esitatud taotlusel või seal registreeritud kaubamärgil.
Eesti ja Euroopa Ühenduse kaubamärgisüsteem on ühinenud Märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi protokolliga. Selle alusel on Eesti päritoluga või Eestis tegutsevat ettevõtet omaval isikul võimalus esitada rahvusvaheline kaubamärgitaotlus Eesti Patendiametisse või OHIM-i esitatud taotluse või seal registreeritud märgi põhjal.
Teised intellektuaalomandi vormid.
Autoriõigusega kaitstakse originaalset kirjandus-, kunsti-, filmi-, muusika- jm loomingut. Erinevalt tööstusomandist tekib see kaitse iseenesest teose loomisega ja kestab tavaliselt autori eluajal ning 70 aastat peale autori surma.
Kuigi intellektuaalomandialased seadusaktid on erinevad, võib mõni ese või teos olla kaitstav mitme seaduse alusel. Näiteks originaalne pakendi väliskuju võib olla kaitstav nii kaubamärgina kui ka tööstusdisainilahendusena. Filmi või raamatu pealkiri, tegelase nimi või kujutis on kaitstud autoriõiguse alusel, kuid võivad saada kaitse ka kaubamärgina.


Kommunikatsioon.
Kommunikatsioon ehk suhtlus on organismidevaheline teabevahetus. Teabe vahetamine võib olla kas ühe- või mitmesuunaline. Ühesuunalist kommunikatsiooni nimetatakse informeerimiseks. Sel juhul ei oota teabe edastaja, et talle vastatakse või antakse tagasisidet. Kui informatsiooni andja ootab tagasisidet, on tegemist mitmesuunalise kommunikatsiooniga. Sel juhul peavad informatsiooni saajad mõistma, mida neile edastati, suutma informatsioonile vastata ja infot edastada.
Kommunikatsiooni käigus toimub tähenduse loomine ja vahetus, milles osaleb kolm põhilüli: kommunikaator ehk teate saatja, teade ehk tähendust omav märk, retsipient ehk teate saaja. Kommunikatsioon on võimalik erinevate märgisüsteemide abil. Üks neist on kõnekeel.


Surnumeri.
Surnumeri (heebrea keeles ים המלח "Yam HaMelaẖ" 'soolameri') on soolajärv Lähis-Idas.
Üldandmed.
Järve voolab 29 jõge või oja, neist suurim on Jordani jõgi. Väljavoolu järvest loomulikult ei ole, sest tegemist on madalaima kohaga Maa pinnal.
Kliima.
Sademeid langeb 25–50 mm aastas. Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi on Surnumeri troopilise ja lähistroopilise kliimavöötme piiril. Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi kuulub Surnumeri BWh kliimatüübi alla. Seda kliimatüüpi iseloomustab palavus ja vähe sademeid ehk kõrbekliima. Talvel järv ei külmu.
Geoloogia.
Inimene püsib Surnumeres raskusteta veepinnal
Surnumeri paikneb Araabia ning Aafrika laama nihkepiiril, mida tuntakse ka akronüümi DST kaudu ("Dead Sea Transform"), mis tõlkes tähendaks Surnumere transformset murrangut. Murrang on vasakukäeline ehk Araabia laam liigub Aafrika laama suhtes põhja poole. Murrang moodustus Miotseenis. DST ühendab laamadevahelist lahknemispiiri Punases meres orogeense vööndiga ehk kokkusurvevööndiga Türgis. Kaks laama on piki seda piiri üksteise suhtes tänaseks nihkunud 105 kilomeetrit. DST on mõnevõrra sarnane teise kuulsa maismaalise transformse murrangu – San Andrease murranguga, kuid erineb selle poolest, et laamad mitte ainult ei nihku üksteise suhtes, vaid liiguvad pisut ka teineteisest eemale (ilmselt Punase mere basseini laienemisest tulenevate venituspingete mõjul), mis võimaldabki nn lahtitõmbebasseinide (inglise "pull-apart basin") tekke. Sellised rombikujulised basseinid moodustavad aheliku piki murrangut ning on Surnumere põhjaks.
Transformsete murrangutega on seotud tugevate, kuid suhteliselt madalafookuseliste maavärinate esinemine. Et tugevat maavärinat pole antud piirkonnas kaua olnud, oletavad seismoloogid selle peatset toimumist. Ka Soodom ja Komorra hävisid geoloogide arvates just maavärina ning võimalik, et sellega seotud pinnase vedeldumise (inglise "liquefaction") tagajärjel.
Elustik.
Surnumeri on liiga soolane, et seal võiks elada kalad, kuid ta pole siiski päris surnud. Avastatud on ekstremofiilseid baktereid, vetikaid ja arhesid, mis on kohastunud eluks sedavõrd soolases keskkonnas. Sissevoolavate jõgede suudmeis kasvab ka taimi.
Ajalugu.
Piibli järgi on Surnumeri ujutanud üle Siddimi oru. Seal asusid Soodom, Gomorra, Adma ja Seboim, kuni nad hävitati põleva väävli sadamisega taevast elanike pattude tõttu.


Rannu vald.
Rannu vald on vald Tartu maakonna läänepiiril, Võrtsjärve idakaldal.
Asustus.
Vallas on 19 asulat: 17 küla ja 2 alevikku.
Külad.
Järveküla -
Kulli -
Paju -
Suure-Rakke -
Tamme -
Väike-Rakke
Majandus.
Piimatootmine (lehma), juustutööstus, teravilja- ja rapsikasvatus, heinaseemnekasvatus, palkmajade ehitus, järveteadus.


Vlad Dracula.
Vlad III Dracula ehk Vlad Țepeș (Vlad Teibasseajaja ehk Vlad Teivastaja; november või detsember 1431 Sighișoara – detsember 1476) oli Valahhia vürst 1448, 1456–1462 ja 1476.
Vlad Dracula isa oli Valahhia vürst Vlad Dracul ehk Vlad Draakon. Ta oli Ungari Draakoniordu liige. Poega hakati kutsuma Draculaks ehk Draculi pojaks. Valahhias märgib draakonit ja saatanat üks ja seesama sõna. Kuna väike Valahhia asus suurte riikide Türgi ja Ungari kõrval, pidi ta iga hinna eest hoidma rahu. Seetõttu saatis Vlad Dracul 1444 oma pojad Vladi ja Radu Türgi sultani juurde pantvangi, et kindlustada liitu Türgiga. Pärast seda, kui ungarlased tema isa ja venna reetlikult mõrvasid, pöördus Vlad 1448 Valahhiasse tagasi ja krooniti vürstiks Vlad III nime all, kuid ungarlased sundisid väevõimuga teda troonist loobuma ning tema asemele pandi ungarlaste nukuvalitseja Vladislav II. 1456 tappis Vlad Dracula Vladislavi ja asus jälle troonile, elades Dracula linnuses, mis asus Argeşi jõe ääres.
Sellest ajast pärineb tema kohta palju legende. Ta oli väga julm valitseja, kes kasutas ohtralt piinamist. Dracula sõjamehekuulsus koos erakordse julmusega tegid temast kardetud vastase. Ta alustas Türgi vastu sõda, kus vangide vastu ei tuntud mingit halastust: need aeti lihtsalt teibasse. Ainult türklaste väeülemale tegi ta erandi: tema aeti kullatud otsaga teibasse. Vlad Dracula sai seetõttu hüüdnime Ţepeş ehk rumeenia keeles 'teibasseajaja'. Usuti, et Dracula sõi inimeste liha ja jõi verd.
1462 vallutasid türklased Transilvaania ja Vlad Dracula põgenes Ungarisse. Ta hukkus 1476. aasta detsembris lahingus türklastega Bukaresti lähedal. Ta maeti Snagovi kloostri kirikusse, kuid pea viidi trofeena Türgi sultanile.
Veel Draculast.
Vlad Teibasseajaja ehk Dracula hukkas kümneid tuhandeid inimesi, ajades paljud neist teibasse. Ta võis einestamiseks istuda teibasse aetud inimeste "metsa", kastes leiva nende verre. Tavaliselt laskis ta köita ohvri kummagi jala külge hobuse, kes siis teritatud vaia hukatava kehha vedasid. Teibaots oli rasvaga määritud ning jälgiti, et see poleks liiga terav: Vlad ei tahtnud, et ohver šokist liiga kiiresti sureks. Rinnalapsi aeti sageli läbi ema keha torgatud teiba otsa. Teibasseajamine tähendas piinarikast surma. Ohvrid pidasid tunde, või koguni päevi vastu. Kõdunevad laibad jäeti sageli teivastesse kuudeks rippuma. Transilvaanias, kus Dracula kunagi elas ajas ta 10 000 inimest teibasse. 1459. aasta Pärtlipäeval käskis Dracula ajada teibasse 30 000 kaupmeest ja teisigi ohvreid. Teibasseajamine oli tema lemmikvõte, kuid see polnud ainuke võte, millega ta teistele piina põhjustas. See ilmselt rängalt haige mees tundis paljusid muid piinamisvõtteid: ohvritele taoti naelu pähe, raiuti jäsemeid maha, torgati silmi peast, kägistati, põletati, lõigati peast ninasid ja kõrvu, vigastati suguelundeid (eriti naistel), skalpeeriti, nüliti elusalt ja keedeti. Keegi ei pääsenud tema pilgu alt.
Samas on Draculal Rumeenias üldiselt rahvuskangelase oreool, kuna tema poliitika tulemusena ei suutnud türklased Valahhiat vallutada ning tema siiras pühendumus oma kodumaa kaitsele äratab poolehoidu siiamaani. Et kõik hirmujutud Dracula kohta on pandud kirja välismaalaste poolt, on need ilmselt liialdatud. Siiski võib arvata, et tegu oli tavalisest julmema valitsejaga.
Bram Stoker laenas vampiir Draculale nime just Vlad III-lt, kuid ehkki ta tõi oma raamatusse sisse lood tuhandete inimeste teibasseajamisest ja inimliha söömisest, eksis ta rängalt Dracula asukohaga, paigutades ta elama Transilvaaniasse, vürstkonda, mis Vlad Dracula ajal oli ungarlaste võimu all.


Peipsi järv.
Peipsi järv (ka Suurjärv, Külmjärv,) on järv Põhja-Euroopas Eesti ja Venemaa piiril, Peipsi-Pihkva järve suurim osa.
Üldandmed.
Isegi Pihkva järve ja Lämmijärveta on Peipsi järv pindala poolest Euroopa neljas järv. Peipsist eespool on Laadoga, Äänisjärv ning Vänern.
Peipsisse voolab u 200 jõge või oja, suurim neist on Emajõgi. Ainus väljavoolav jõgi on Narva jõgi.
Peipsi suurim saar on Eestile kuuluv Piirissaar. Piirissaarest lääne pool asub Vasikakuiv.
Peipsi põhjarannik on liivane, kena loodusega ilus piirkond ning kõrgelt hinnatud puhkeala, kus vanadel rannaluidetel kasvab männimets ja järve ääres on maaliline liivarand, mille pikkus on umbes 40 km.
Geoloogia.
Peipsi järv on tekkinud mandrijää poolt tekitatud madalasse lohku. Peipsi järve põhja- ja lõunakallas on väga eriilmelised. Põhjakaldal, näiteks Kauksis on liivane rand ning luited. Lõunakallas on aga kinnikasvanud ning soostunud. Selle põhjuseks on maakerge, mis põhjakaldal on kiirem kui lõunakaldal. Selle tulemusena valgub Peipsi järve vesi aeglaselt lõunasse ning ujutab üle uusi lõunapoolseid alasid.
Veetase.
Peipsi järve nullveetasemeks loetakse 29,5 m BK77 kõrgussüsteemi järgi. Peipsi järve veetase kõigub aasta jooksul +1,5 meetrist –0,5 meetrini.
Kliima.
Keskmine õhutemperatuur juulis on üle 17°C ning veebruaris alla -7°C. Sademeid langeb keskmiselt 575 mm aastas. Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi on Peipsi parasvöötme kontinentaalse ja merelise kliimavöötme piiril. Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi kuulub Peipsi Dfb kliimatüübi alla. Seda kliimatüüpi iseloomustab mõõdukalt külm talv ning jahe suvi. Talvel on järv külmunud keskmiselt 114 päeva jooksul.
Hüdrokeemia.
Peipsi järve vesi on nõrgalt aluseline. Näiteks 1997–2006 võetud proovide alusel saadi keskmiseks pH väärtuseks 8,36, kusjuures see kõikus proovide lõikes enamasti 8,0–8,6 vahel. pH väärtused olid nii Peipsi järves kitsamas mõttes, Lämmijärves kui Pihkva järves sarnased.
Elustik.
Järves elab 37 liiki kalu ning 9 liiki kahepaikseid. Nendest iseloomulikumad on rääbis, ahven, peipsi tint, lõhi ja haug. Elutsevad ka luts, koger, koha, latikas, nurg, roosärg, särg ja peipsi siig.
Peipsit kasutab igal aastal peatuspaigana üle miljoni rändlinnu.
Probleemid.
Suuremad probleemid on põlevkivi kaevandamine, põllumajanduses kasutatavad väetised ning sellest kõigest tulenev liigtoitelisus ehk eutroofsus. Probleemiks on ka kalade ülepüük. Aastas püütakse Peipsist ligikaudu 10 000 tonni kala.
Peipsi valglas elab ligikaudu miljon inimest.


Foogtkond.
Foogtkond oli haldusüksus, mida juhtis foogt.
Eesti.
Saare-Lääne piiskopkond jagunes Saaremaa ja Läänemaa stiftiks ehk foogtkonnaks, mida juhtisid stiftifoogtid.
Tartu piiskopkonna ilmalikku valitsust juhtis stiftifoogt.
Eesti ala ordufoogtidest oli tähtsaim Järva foogt, kes kuulus ka Liivi ordu ordumeistri lähimasse nõukokku.
Läti.
Riia peapiiskopkonna ja Kuramaa piiskopkonna stifte juhtisid samuti stiftifoogtid.
Norra.
Norra oli varem jaotatud foogtkondadeks ("fogderi", mitmus "fogderier").


Praktiline transkriptsioon.
Praktiline transkriptsioon ehk transkriptsioon on ühe keele tekstide (eriti nimede ja muude sõnade) kirjapanek teises (tavaliselt teist kirja kasutavas keeles vastavalt hääldusele. Transkriptsiooniks nimetatakse nii transkriptsioonisüsteemi, transkriptsiooniprotsessi ehk transkribeerimist kui ka transkribeerimise tulemust.
Praktilise transkriptsiooni eesmärgiks on anda ka ettevalmistamata lugejale võimalus lugemisel tajuda kõlapilti lähedasena lähtekeele kõlapildile.
Praktilise transkriptsiooni puhul antakse ühe keele grafeemid või grafeemiühendid kindlate reeglite järgi edasi teise keele grafeemide või grafeemiühendite abil, kusjuures erinevalt transliteratsioonireeglitest võtavad transkriptsioonireeglid arvesse hääldust sihtkeeles konkreetsetel juhtudel. Kui transkriptsioon ei lähtu kirjast (näiteks kui lähtekeelel puudub kirjakeel), siis on selle aluseks kas foneemid või foneetilised variandid.


Monetarism.
Monetarism on majandusteooria ja -poliitika suund, mis peab majandusarengu määravaks teguriks ringluses oleva raha hulka.
Esmane monetarism.
Irving Fisher – kogus kuulsust kvantitatiivse raha teooriaga ("quantity theory of money"), mis lihtsustatult öeldes väidab, et raha hulga kahekordistamine kahekordistab ka pikaajalises perspektiivis hinnad. Seda võib vaadata kui vastuväidet John Maynard Keynesi väitele, et kuna me pikas perspektiivis oleme kõik surnud, siis peaksime me kontsentreeruma lühiajalisele perspektiivile.
Robbins ja Schumpeter viisid esmase monetarismi Fridmani arvates "naeruväärsesse" olukorda, kuna nad eitasid rahandus- ja fiskaalpoliitika võimalikku positiivset rolli majandusarengule.
Chicago vana monetarism.
Chicago vana monetarismi koolkond, mille tuntuimateks esindajateks võib pidada Viner’it, Simons’it ja Knight’i, rõhutas raha käibekiiruse muutust ("variability of velosity") ja selle võimalikku sidet inflatsiooni määraga. Nimelt spekuleerisid nad, et 30-date aastate suure majanduslanguse taga oli USA riiklik fiskaal- ja rahanduspoliitika, mis andis võimaluse pankadel pankrotistuda ja deposiiti mahul järsult väheneda. Majanduse madalseisust väljatoomiseks soovitasid nad raha hulka järsult suurendada, mis nende arvates oleks nende arvetes teinud lõpu deflatsioonile. Kuigi nimetatud autoreid on kritiseeritud ateoreeriluses, väidab Fridman, et ta ei oleks suutnud ilma nende esialgsete mõteteta jõuda monetarismi kui koolkonna põhimõtteliste järeldusteni.
Klassikaline monetarism.
Tekkis 1950-1960-ndatel aastatel, mil Nobeli preemia laureaat, majandusteadlane Milton Friedman USA-st kogus hulgaliselt teoreetilisi andmeid, et esitada vastuseisu keinslaste teooriale. Pöörduti tagasi klassikalise koolkonna mõtete juurde. Friedman väitis, et majandus on stabiilsem, kui seda oletasid varajased keinslased. Kui Kui Friedmani vaated laienesid ja need sünteesiti mõttekoolkonnaks, kujunes välja ka koolkonna nimetus - monetarism.
1) eramajandus on põhiliselt stabiilne - hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugevaid isekorrigeerimisomadusi. Langusperioodid kalduvad olema lühikesed ja mõõdukad;
2) aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head - poliitika viitajad ja ennustusvead tähendavatki seda, et aktiivsuspoliitika teeb üldiselt rohkem halba kui head. Parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule;
3) raha on tähtsaim majandusmuutuja - raha võib pikapeale mõjutada ainult inflatsioonimäära, kuid üsna kiiresti avaldada tugevat mõju kõigile majandusmuutujatele.
Monetaristide arvates on majandus pikaajalises perspektiivis stabiilne, mistõttu lühiajaliste kõikumiste tasandamine on edutu ja mõnevõrra isegi destabiliseeriv. Seetõttu toetavad monetaristid ka passiivset poliitikat. Nad arvavad, et igasugune märgatav ebastabiilsus on tõenäoliselt valitsuse sekkumise tagajärg. Suhtumine poliitikasse on monetaristidel sügavalt umbusklik.
Poliitiline monetarism.
Monetaristliku koolkonna politiseerumist võib seostada M. Friedmani poolt 1962 aastal avaldatud raamatuga "Kapitalism ja vabadus" ning sellele järgnenud abikaasaga kahasse kirjutatud raamatuga "Valikuvabadus". Nimetatud raamatud püüavad laiemale üldsusele populaarteaduslikus keeles selgitada monetaristliku koolkonna tõekspidamisi majanduse toimimise alustest.


Avaliku sektori ökonoomika.
Avaliku sektori ökonoomika (inglise keeles "public economics") on majandusteaduse haru, mis uurib avaliku sektori kulude, maksustamise ja majandusagentide (kodumajapidamise, firmade ja valitsuse) vahelisi suhteid.


Avalik sektor.
Avalik sektor ehk esimene sektor on majandusest, mis on seotud valitsuse rahaliste ülekannetega. Kontrolli funktsiooni teostab valitsus monetaar- ja fiskaalpoliitikaga. Avaliku sektori tuumaks on riik. Avalik sektor tegeleb valitsemise ja haldamisega. Avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ja sotsiaalse heaolu kindlustamine. Avalik sektor on laiem mõiste, mis hõlmab nii riiklikud kui avalik-õiguslikud institutsioonid.
Institutsionaalsest aspektist lähtudes on avalik sektor see osa majandusest, kuhu kuuluvad riigi- ja munitsipaalasutused, -fondid ja -ettevõted.
Avaliku sektori funktsioonid.
1) riigivalitsemise ja omavalitsuse korraldamine;
2) seadusandluse ja õigusemõistmise korraldamine;
Teise grupi moodustavad funktsioonid, mis on tähtasad suuremate inimkoosluste või ühiskonna kui terviku seisukohast: keskkonnakaitse; demograafilise situatsiooni mõjutamine; tervishoiuteenused; haridusteenused; sotsiaalse kaitse võrk, mis hõlmab pensionisüsteemi, garantiisid seoses tööpuuduse ja õnnetusjuhtumitega; kultuur.
Avalikud organisatsioonid on niisiis organisatsioonid, mis tegelevad avaliku huvi elluviimisega.
Avaliku sektori organisatsioone peetakse üldiselt vanadeks organisatsioonideks. Läbi sajandite on neil säilinud suhteliselt muutumatu hierarhia, struktuur ning ranged (protseduuri)reeglid.
Oma alguse said avalikud organisatsioonid asjaolust, et poliitikud pidid hoolitsema hääleõiguslike elanike huvide efektiivse rahuldamise eest. Seega tekkisid avalikud organisatsioonid järgnevalt: poliitikud rahva esindajatena otsustasid, mida tuleb teha, ning et vastuvõetud otsuseid paremini ellu viia, selleks loodi teatud struktuurid. Nendeks saidki avalikud poliitikute otsuseid elluviivad asutused ehk valitsusasutused. Erinevalt erasektorist on avaliku sektori asutustes tegevus avalik.
Avaliku sektori suuruse hindamine.
Kõige enam kasutatakse avaliku sektori suuruse hindamiseks riigi kulude suhet sisemajanduse koguprodukti (SKP). Selle näitaja saamiseks tuleb liita kõik riigi- ja kohalikest eelarvetest ning eelarvevälistest fondidest aasta jooksul tehtud kulud ning jagada saadud summa SKP-ga.
Veel üks võimalis avaliku sektori suuruse hindamiseks on vaadata, kui suur osa riigis aasta jooksul toodetevatest kaupadest, st kui suur on riigi roll tootjana.
Lisaks eeltoodud võimalustele hinnatakse avaliku sektori suurust ka avalikus sektoris hõivatute osakaalu alusel.


Avalik haldus.
Avalik haldus on täidesaatva riigivõimu tegevus. Avalik haldus keskendub riigi tegevuse korraldamisele, selle institutsionaalsele aspektile.


Riigi rahandus.
Riigi rahandus "(public finance)" on orienteeritud maksudele ja riigi rahavoo (eelarve laekumiste ja kulutuste) juhtimisele.


Heaoluökonoomika.
Heaoluökonoomika (inglise "welfare economics") on majandusteooria haru, milles uuritakse seda, kuidas majandustegevus peaks olema korraldatud saavutamaks suurimat hüve hulka ning sotsiaalset õiglust.
Heaoluökonoomika kaks põhiteoreemi.
1) Konkurentsiturgudel tekib hinnamehhanismi toimel selline ressursside jaotus, mille korral ei ole võimalik ressursse niiviisi ümber jagada (tootmist või tarbimist muuta), et kellegi olukord paraneks ilma, et kellegi teise olukord samal ajal halveneks.
2) Me võime saavutada mis tahes soovitud Pareto-efektiivse jaotuse, kui me jagame rikkuse inimeste vahel teatud viisil ümber ning laseme seejärel hinnamehhanismil toimida.


Paternalism.
Paternalismi all mõistetakse tavaliselt käitumist, kus mingi isik, organisatsioon või riik piirab isikute või organisatsioonide vabadusi ja autonoomsust nende endi hüvanguks. Mõningate definitsioonide järgi peab selline käitumine olema ka isiku või isikute, kelle vabadusi piiratakse, tahte vastane või nende tahtest sõltumatu, mõne variandi kohaselt tunneb piirangute kehtestaja nende isikute suhtes üleolekut.
Sõna "paternalism" tuleneb ladina keelsest sõnast "pater", mis tähendab isa. Paternalismi ei tohi segi ajada patriarhaalsusega. Paternalismi peetakse mõnikord sobivaks laste puhul ja paternalism täiskasvanute puhul on tõlgendatav nende lastena kohtlemisena.


Majanduspoliitika.
Majanduspoliitika on majanduse mõjutamine poliitiliste abinõudega, seega lõppkokkuvõttes riigi poolt.
1)võib olla tegemist abinõudega välis-, sise-, kaitse-, tervishoiu-, kultuuri-, õiguspoliitikas jne, millel otsest majanduslikku mõju alati ei olegi;
2) rahvamajanduse osale, näiteks ühele sektorile või sektori alljaotusele;
Korrapoliitika on suunatud raamtingimustele, milles majandussubjektid oma otsused teevad. Protsessipoliitikat iseloomustab see, et riik kas osaleb ise turul või muudab otseselt endogeenseid muutujaid.
2) täistööhõive tööealise elenikkonna hulgas;


Otsustusinstitutsioonid.
Otsustusinstitutsioonid on institutsioonid, mis mõjutavad majanduspoliitikat otseselt. Nendepoolsetest otsustest sõltub asjade käik ja majanduskorraldus üldisest ja põhimõttelistes küsimustes.
1) parlament kui seadusandlik organ;
2) valitsus ja temale alluvad mitmesugused valitsusasutused;
7) ametiühingud ja tööandjate liidud;


Mõjuinstitutsioonid.
Mõjuinstitutsiooid on need organid ja jõud, kes majanduspoliitikat kaudselt mõjutavad ja kes oma mõju ning jõudu kõrvalsekkumise ja majanduspoliitilise tahtekavatsuse kaudu kasutavad.


Majanduskasv.
Majanduskasv on tootmismahu suurenemine. Toodangu või tootmismahu all mõistetakse seejuures terves majanduses toodetud kõiki kaupu ja teenuseid. Nende väärtus arvutatakse kokku hindade abil.
Majanduskasvuks nimetatakse täpsemini riigi hüviste tootmise suurenemist mingil
kindlal perioodil. Majanduskasvu mõõtmisel kasutatakse sageli sisemajanduse
koguprodukti1 (SKP) või rahvamajanduse koguprodukti2 (RKP) näitajat. Et SKP ja
RKP numbrilised väärtused ei pruugi anda selget ülevaadet majanduse kasvust,
kasutatakse võrdlevaid näitajaid ehk juurdekasvu protsentides. Samuti arvestatakse
rahvastiku hulka, sest reaalselt kasvab jõukus vaid siis, kui majanduse kasvutempo
ületab rahvastiku kasvutempo. Seetõttu kasutatakse majanduskasvu väljendamiseks
sisemajanduse koguprodukt (või RKP) per capita.
kapital ehk investeeringud, tehniline progress ehk uurimis- ja arendustegevus ning
loodusressursside kasutamine ja areng. Neljas oluline tegur on rahvastik ja tööjõu
Majanduskasv (või kahanemine) on majandustsükliga seotud iga-aastane nähtus. Pikaajaliselt on arenenud maades jälgitav aga selge kasvutrend suurusega umbes 2-3% aastas.
Majanduskasvu otseseks põhjuseks võib olla tehnoloogia areng, tööviljakuse kasv või elanikkonna kasv. Kaudsemateks põhjusteks peetakse üldist haridustaset, sidemeid välismaailmaga, poliitilist stabiilsust, selgeid omandisuhteid, hästi toimivat riigiaparaati jpm. Arenenud maades on haritava maa ning maavarade osatähtsus majanduskasvu tagamisel minimaalne.
Majanduskasvu riskid.
Majanduskasvu riskidest kirjutas Rooma Klubi uuringugrupp raamatus "Kasvu piirid" ("Limits of Growth"). Selles tõendatakse, et majanduskasv, seotult tarbimise kasvuga, toob kaasa ka reostuse kasvu. Majanduskasv saab olla vaid ajutine, ökoloogiliselt tasakaalulise majanduse kasv on null. Indrek Tarandi üheks teesiks 2011. aasta presidendivalimistel oli: "Leian Eestile ainitise majanduskasvu asemel parema eesmärgi".
Majanduskasvu, energia- ja ressursitarbimise kasvu vahelise seose lahutamine.
Majanduskasvu, energia- ja ressursitarbimise kasvu vahelise seose lahutamine (inglise "decoupling") on jätkuv majanduskasv (SKT kasv), mis ei too kaasa ressursikasutuse, jäätmete, saaste kasvu, mis saavutatakse ressursi- ja energiakasutuse tõhususe kasvuga.
Mõõdetakse mahukuse näitajatega (nt majanduse CO2- ja energiamahukus).
Siiski on seni vähe tõendeid absoluutse seose kaotamise võimalikkusest.


Majanduslik heaolu.
Majanduslik heaolu on osa inimese heaolust, mis tuleneb kaupade ja teenuste tarbimisest.


Inimkapital.
Inimkapital on inimese oskused ja teadmised, mis võimaldavad tal tööd teha ja tulu saada.
Kontseptsioon, mille järgi inimesed on väärtus ehk kapital, millesse saab teha investeeringuid, tootlikkuse ja arengu edendamiseks.
Indiviidi tasandil saab inimkapitali käsitleda erahüvisena, sest oskuste ja teadmiste rakendamine ühes valdkonnas välistab
nende samaaegse rakendamise teises. Ühiskonna tasandil on aga teadmised ja ideed kui inimkapital ühishüvis,
mille omandamine ja rakendamine ühe indiviidi poolt ei vähenda teise indiviidi võimalusi selle rakendamisel.
Inimkapitali mõiste.
Aastate jooksul on kasutatud erinevaid mõisteid kirjeldamaks ettevõtte personali/töötajaid.
Oleme liikunud sõnast "personal" ja "inimressurss" edasi "inimkapitali" juurde.
Sõna inimkapital viitab sellele, et tegu on inimestega, töötajatega kui varaga organisatsioonile,
nagu teame, et kapital tähendab investeeringu tegemist lisaväärtuste loomiseks, seega sõna inimkapital
Igas organisatsioonis on personaliosakonnal suur vastutus, kas see on siis väike, keskmine või suuremahuline firma.
Organisatsiooni tulevik sõltub sellest kui tõhusalt firma inimressuss toimib. Kas organisatsioon on täielikult arenenud
tehnoloogiaga või mitte, selle toimimine sõltub alati inimjõust mida ta omab.
Inimkapitali olemus.
Värbamise ajal investeerib iga firma palju aega ja raha, et saada parimad ressursid oma firmale,
et saada parimaid tulemusi tulevikus. Seega töötajad on alati märgitud kui väärtuslik ressurss firmale,
mis võib igal ajal muuta või rikkuda ettevõtte seisundit.
Termin inimkapital on arusaam, et inimesed,organisatsioonides ja firmades, on tähtis ja hädavajalik vara,
mis aitab kaasa firma arengule ja kasvule, nagu ka füüsiline vara näiteks masinad ja raha. Kollektiivsed hoiakud,
oskused ja võimed aitavad kaasa organisatsiooni tulemuslikkusele ja tootlikusele. Kulud koolitustele, arengule ja
tervisele on investeering mitte kulu.Seega inimkapitali võib määratleda kui “teadmisi, mida inimesed omandavad oma
elu jooksul ja kasutavad hea teeninduse ja ideede elluviimiseks müügis ja mittemüügilistes situatsioonides.
Tähtsus.
Organisatsioonid on hakanud märkama inimkapitali tähtsust ning on hakanud sellesse rohkem investeerima
ja rohkem kasutama. Koolitades personali, et hoida neid pikka aega oma organisatsioonis.
Kas oled väike firmas või perefirmas, konkurents on suur ja muutused nii kiired, et saadud konkurentsieelis
uues protsessis või tehnoloogias võib olla lühiajaline, kui konkurendid võtavad kasutusele sama tehnoloogia,
et saada sama eelis. Kõik see aitab tekitada tõhusat tööjõudu.
Võimaldades pidevalt töötajatele koolitusi on väga tähtis, et meeskond oleks paindlik. Koolitatud inimesed
peavad olema sama või veel paremate oskustega, et tulla toime pidevalt muutuva ärikeskkonnaga ja anda töötajatele vastu teadmisi.
Inimkapital on mittematerjaalne vara, ning see ei kuulu firmale kes seda kasutab. Põhimõttleiselt saabub inimkapital
kell 9:00 ja lahkub kell 17:00.
Riskid.
Kui inimkapitali hinnatakse tegevuspõhise kuluarvestuse kaudu, siis aja jaotamisega muudab see võimalikuks inimkapitali
riski hindamise. Inimkapitali risk tekib siis, kui organisatsioon tegutseb allpool võimalikku operatiivkoostöö efektiivsus taset.


Pareto-efektiivne jaotus.
Pareto-efektiivne jaotus või Pareto-optimaalne jaotus on majandusteaduse mõiste, mis kirjeldab niisugust ressursside jaotust, mille korral ei ole võimalik kellegi olukorda parandada ilma kellegi teise olukorda halvendamata. Nimetus tuleneb itaalia majandusteadlase Vilfredo Pareto nimest. Mõistet kasutatakse ressursside jaotamise ja heaoluga tegelevates teadusharudes nagu mikroökonoomika.
Pareto-efektiivne ressursikasutus.
Pareto-efektiivsus on üks resursside optimaalse kasutamise kriteerium. Kui see ei ole täidetud – mõne inimese heaolu on võimalik suurendada ilma teiste heaolu vähendamata – siis on resursse võimalik paremini kasutada. Näiteks spetsialiseerumine võimaldab vähendada toodangu omahinda ja seega suurendada kõige hüviste toodangut. Kui kõigi hüviste tootmiseks juba kasutatakse võimalikult odavat tootmisviisi, siis ei ole ühtegi neist võimalik toota rohkem ilma, et mõne teise toodang väheneks. See on Pareto-efektiivne jaotus. Teiseks näiteks Pareto-efektiivse jaotuse saavutamisest on kaubavahetus – mõlemad kauplevad pooled annavad ära hüviseid mida neil on külluses ja saavad vastu midagi, millest nad tunnevad suuremat puudust.
Pareto-efektiivsus on ainult üks resursside optimaalse jaotuse kriteerium. Mõned Pareto-efektiivsed jaotused on ühiskonna seisukohalt äärmiselt ebasoovitavad. Näiteks jaotus, mille korral kõik kuulub ühele inimesele on Pareto-efektiivne – kellegi teise heaolu ei ole võimalik parandada ilma ainsa omaniku heaolu vähendamata.


Monetaarpoliitika.
Monetaarpoliitika ehk rahapoliitika all mõistetakse riigi keskpanga tegevust.
Monetaarpoliitika eesmärk on raha stabiilsuse tagamine. Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust ja inflatsioonimäära kontrollitavust.
Rahapoliitika ajalugu.
1950 ja 1960ndatel aastatel leiti, et investeerimisele ja majanduskasvule on oluline, et keskpangad hoiaksid intressimäärad madalatena, mis tõi kaasa rahapakkumise kasvu ja kiire inflatsiooni.
1970ndatel aastatel otsustas enamik OECD riikide keskpankasid kõrgest inflatsioonist tulenevalt uuesti hinnastabiilsust kindlustama hakata ja seadis eesmärgiks rahamassi kasvu kontrollimise, mis omakorda tõi kaasa intressimäärade ulatusliku kõikumise.
1980ndate aastate eduka kiire inflatsiooni puudumise võib eeltoodud rahapoliitika arvele seada, kuid seejärel on rahapakkumise kontrollimine üha vähem kasutust leidnud, sest seosed baasraha ja laiemate rahaagregaatide ning ühtlasi ka inflatsiooni vahel on hägusemaks ja keerukamalt ennustatavaks muutunud.
Tänapäeval kasutatakse inflatsioonieesmärgi seadmist, mille seab valitsus ja eesmärgi ellu viimist teostab keskpank. Sel juhul on määratud kui palju võiks inflatsioon kõikuda. Kui eesmärki prognoosidega võrreldes selgub, et inflatsiooniennustus on kõrgem kui seatud eesmärk, võib keskpank range rahapoliitikaga (intressimäära tõstes ja rahamassi kasvu aeglustades) protsessi juhtida. Kuna inflatsioonimäära siht seatakse tavaliselt lähemateks aastateks on selle tegelikku arengut suhteliselt keeruline hinnata ja keskpank võib ka vigu teha.
Paljudel riikidel toimib rahapoliitika lähtuvalt vahetuskursieesmärgist. Antud gruppi kuuluvad fikseeritud vahetuskursiga riigid, (ka valuutakomiteed, mis on fikseeritud kursi rangem vorm), vahetuskursikoridore või perioodilist devalveerimist kasutavad riigid ja kõige rangemaks vahetuskursieesmärgiks on mingi teise valuuta täielik käibele võtmine (dollariseerumine või euroiseerumine).
Valitsustel on tavaliselt alati raha pigem puudu kui üle ja kuna keskpank on sularaha eksklusiivne pakkuja, siis võib tekkida kiusatus panna rahatrükkimise masin valitsuse eelarve puudujääke katma. Selline tegevus on ajalooliselt paljudes riikides aset leidnud ja alati kaasa toonud ulatusliku inflatsiooni.
Valitsuse puudujääkide rahastamise vältimiseks on keskpangad end valitsusest sõltumatumaks muutnud. Keskpankade sõltumatus on tavaliselt fikseeritud kas riikide põhiseaduses, keskpangaseaduses vm õiguslikul tasandil. Euroopa Keskpanga sõltumatus on näiteks fikseeritud Maastrichti lepingus, Eesti Panga oma Eesti Panga seaduses.
Kommertspankadega on läbi ajaloo olnud ohtralt probleeme (panganduskriisid, pankotid jne), siis nende usaldus püsib raha vaba vahetatavusel sularaha vastu suvalisel hetkel. Kui hoiustajad arvavad, et nende hoiused ei ole enam vabalt sularahaks vahetatavad, tekib neil ohutunne, mis sunnib neid raha pangast välja võtma. Kui selline ohutunne levib paljudele klientidele, tekivad pangakriisid ("bank run"), kus arvukad hoiuseid sularahana välja võtvad kliendid põhjustavad konkreetses pangas sularahakriisi ja viia selle pankrotistumiseni. Kui hirm rahast ilma jääda veelgi levib, võib see mõjuda ka teistele finantsinstitutsioonidele ja seega tekkida süsteemse kriisi oht.
Süsteemne kriis tekib, kuna pankadel on tihtipeale ulatuslikes kogustes üksteise aktivaid ja kui üks pankadest nüüd pankrotistub, muutuvad selle aktivad väärtusetuteks, mis võib omakorda kaasa tuua ka teiste pankade pankrotistumise laine.
Süsteemse kriisi ohu vältimiseks on pankadel ranged tegutsemiseeskirjad ja usaldusnormatiivid, millede rakendamist ja ellu viimist kontrollib pankade järelevalve süsteem, mis võib olla keskpangaga seotud, kuid võib tegutseda eraldiseisva organisatsioonina.


Fiskaalpoliitika.
Fiskaalpoliitika tähendab valitsuse eelarvepoliitikat, mis lähtub riigile pandud ülesannetest, makromajanduslikest vajadusetest ja valitsevate poliitikute taotlustest.


Drava.
Drava (sloveeni, horvaadi; saksa "Drau", ungari "Dráva") on jõgi Euroopas. Algab Karni Alpidest. Seejärel voolab valdavalt kagu suunas. Suubub paremalt Doonausse.


Eesti rahapoliitika.
Eesti rahapoliitika on 2011. aasta 1. jaanuarist saati osa euroala ja seega Eurosüsteemi keskpankade rahapoliitikast.
Euroala rahapoliitika eesmärk on hinnastabiilsus, täpsemalt euroala keskmise inflatsiooni hoidmine keskpikas perspektiivis kahe protsendi lähedal, kuid mitte kõrgemal kui kaks protsenti. Põhilise poliitikakujundamise vahendina kasutatakse selleks Euroopa Keskpanga baasintressimäärade määramist.
Eesti keskpanga ehk Eesti Panga president kuulub hääleõigusliku liikmena Euroopa Keskpanga nõukogusse, mis määrab euroala baasintressimäärad.
Eesti Pank osaleb Eurosüsteemi kaudu rahapoliitika kujundamises ja ülekandmises, samuti euro rahatähtede ning müntide ringluse korraldamises. Eesti Pank väljastab krediidiasutustele rahapoliitilisi laene ja pakub neile hoiustamisvõimalusi.
Koos teiste Eurosüsteemi keskpankadega osaleb Eesti Pank erakorralistes meetmetes, näiteks riikide võlakirjade turult ostmise programmis.
Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutusetest sõltumatult ega allu Eesti Vabariigi Valitsusele.
Eesti Pank annab aru Riigikogule.
Eesti Pangal on keelatud otseselt või kaudselt krediteerida riigi- ja kohalikke eelarveid ning osta täidesaatva võimu organite poolt emiteeritud väärtpabereid.
Rahapoliitika enne euro kasutuselevõttu.
Eesti riigi rahapoliitika alused olid määratud Eesti põhiseaduse, Eesti Panga seaduse ja teiste õigusaktidega.
Eesti krooni emissiooni ainuõigus oli Eesti Pangal. Krooni raharinglust korraldas Eesti Pank.
Kõik käibele lastud kroonid olid täielikult tagatud Eesti Panga kulla- ja konverteeritava välisvaluuta reservidega. Eesti Pangal puudus õigus krooni devalveerida.
Eesti rahapoliitika baseerus valuutakomitee süsteemil.
Rahapoliitika


Joonia meri.
Joonia meri on Vahemere osa. Läänest piirneb Sitsiiliaga, loodest Apenniini poolsaarega, kirdest Balkani poolsaarega. Messina väina kaudu ühendatud Türreeni merega, Otranto väina kaudu. Joonia mere idaranna lähedale jääb Vahemere sügavaim koht Helleni süvik sügavusega 5121 m.


Skye.
thumb
Skye (inglise; gaeli "An t-Eilean Sgitheanach") on Sise-Hebriidide suurim saar.
Pindala 1740 ruutkilomeetrit. Suurbritanniast eraldatud kitsa väinaga. Saar on mägine, kõrgus kuni 1009 meetrit.
Saarel elab umbes 9200 inimest, suurim asula on Portree.


Valuutakomitee süsteem.
Valuutakomitee süsteem on rahasüsteem, kus riigi keskpangal on väga piiratud võimalused teostada rahapoliitikat.


Eelarve.
Eelarve ehk büdžett on numbriliselt väljendatud rahaline plaan tulude (ehk sissetulekute laekumisest - kust ja kui suures ulatuses raha laekub) ning kulude (ehk väljaminekute arvestusest - millele ja kui suures ulatuses kulutusi tehakse) suhte väljendamiseks.
Eelarve on midagi enamat kui lihtsalt arvud, väljendades tegelikku olukorda, võimalusi või valikuid.


Otranto väin.
Otranto väin ühendab Aadria ja Joonia merd ning eraldab Apenniini ja Balkani poolsaart, on eraldajaks Itaalia ja Albaania vahel. Laius umbes 80 km, sügavus ligikaudu 800 m.
Otranto väin on kaardil tähistatud numbriga 14


Meediasuhted.
Meediasuhted on suhtekorralduse üks olulisi töövahendeid. Organisatsiooni seisukohast on kasulik avalikkusega suhelda ja oma tegevusest teada anda. Meedia ei ole mingil juhul kuulekas kanal kellegi sõnumi edastamiseks, vaid pigem kommunikatsiooni eraldiseisev sihtgrupp, kellel tulenevalt erilisest positsioonist ühiskonnas on suurem mõju muude sihtgruppide arvamuste kujunemis.
Meediasuhted hõlmavad kommunikatsiooni korraldamist läbi massimeedia kanalite. Meediakanaleid võib liigitada kirjutavaks meediaks ehk ajalehtedeks, ajakirjadeks ja uudisteagentuurideks ning elektrooniliseks meediaks ehk raadioks ja televisiooniks.
Televisioonis on informatsiooni edastamisel oluline, et oleks pilt mida inimestele näidata, kuna pilt on seal olulisem sõnumikandja kui tekst. Televisioonis on info maht piiratud, kuna eetriaeg on piiratud. Info valik toimub suhteliselt subjektiivselt.
Raadio on üks operatiivsemaid sõnumisaatmise kanaleid ja näiteks kriisikommunikatsiooni puhul parim kanal. Raadio informatsiooni maht võrreldes televisiooniga on suhteliselt suur.
Ajalehtede informatsiooni esitamine on väga erinev. Kollased ajalehed kasutavad vabamat stiili kui kvaliteet päevalehed. Sellepärast on oluline jälgida kellele sõnum on suunatud.
Ajakiri on meediakanal kuhu saab anda sügavamasisulist materjali. Ajakirjas saab oma sõnumi lahti rääkida.
Uudisteagentuurid on piiramatu mahuga ja kiire leviga. Uudiste agentuuridel on hästi kindlalt välja kujunenud tarbijaskond. Nende ülesanne on uudiste tootmine, mitte süvaanalüüsi tegemine.
1) "on the record" ehk täielik tsiteerimine – ajakirjanik võib kasutada kõike, mida olete öelnud ning lisada ka teie nime ja ameti. Nii toimub enamik intervjuusid ning pressikonverentse;
2) "not for direct quotation" – öeldut võib küll kasutada koos teie nime ja ametiga, kuid mitte jutumärkides tsitaadina;
3) "on background" – tüüpiline viide on “kõrge ametnik” või “juhtivtöötaja”, teie nimi ja amet jäetakse avaldamata;
4) on deep background – ei avaldata ka üldnime, info jääb ajakirjaniku teada ning tema vastutada;
5) "off the record" – info ei kuulu avaldamisele, vaid on mõeldud ajakirjanikule uuritava protsessi või sündmuse mõistmiseks.
Suhtlemistasand tuleb eelnevalt ajakirjanikuga kokku leppida, sest hiljem ei ole õigust öeldut tagasi võtta ega mingeid eritingimusi info kasutamisele seada. Kui enne intervjuud kokku ei lepita, on tegemist täieliku tsiteerimisega ja jutuajamise võib täielikult avaldada. Meediakanalite suhtlemiseks peab suhtekorraldaja oma sõnumi läbi mõtlema mitmekülgselt. Kas info juurde on pakkuda mingit statistikat; millega saaks illustreerivaid graafikuid või tabeleid teha; millise pildiga saab sõnumit katta televisioon; kas ja millal on võimalik raadiol kedagi asjaosalistest intervjueerida jne.
Meediasuhted võib jagada proaktiivseteks või reaktiiveteks. Proaktiivsete meediasuhte puhul on tegemist sõnumi edastaja omal algatusel ellu kutsutud sündmusega. Reaktiivse meediasuhte puhul on tegutsemise algatajaks meediakanal. Proaktiivsete meediasuhete arendamiseks on järgmised võimalused: pressikonverents, briifing, ekslusiivintervjuu, vestlusring, seminar, avalik pöördumine, muud avaldused pressile ja ekspertkommentaarid.


Konkurentsipoliitika.
Konkurentsipoliitika on üks osa riigi majanduspoliitikast ning sellel on selge eesmärk: kaitsta ja arendada efektiivset konkurentsi.
Riigi tegevus tõhusa konkurentsipoliitika saavutamiseks on turu ja sellega kogu turumajanduse efektiivse toimimise põhialus. On ju konkurents turumajanduse koordineerimise ja suunamise põhimehhanism. Vaid juhul, kui see mehhanism hästi töötab, on loota positiivseid majanduslikke tulemusi nii staatilis-struktuurses (allokatsiooni ehk ressursside paigutuse) kui ka dünaamilises (majandusarengu) mõttes. Toimiva ja tegusa konkurentsiga seostatakse ka üldisemaid eesmärke - vabadust ja õiglust.
Eristada konkurentsipoliitika nelja põhisuunda: loovat, kaitsvat, toetavat ja asendavat komkurentsipoliitikat.
1) Konkurentsi loomise poliitika seostub turumajanduse loomuliku arengu jaoks vajaliku mikromajandusliku lähtesituatsiooni loomisega lahtiriigistamise ja eelkõige erastamise kaudu.
2) Konkurentsikaitse poliitika seisneb uute sihilike konkurentsipiirangute tekke tõkestamises. Seejuures vajavad tõkestamist nii ettevõtete kui ka riigi ja kohalike omavalitsuste tegevustest tulenevad piirangud.
3) Konkurentsi toetamise poliitika avaldub mittesihilike turutõrgete vähendamise poliitikana, mis on suunatud eelkõige turu läbipaistvuse ja turuosaliste mobiilsuse suurendamisele. Esimest ülesannet täidetakse muuhulgas näiteks tarbijakaitse, teist aga ettevõtlustoetuse ja -koolituse kaudu.
4) Laiemas tähenduses hõlmab konkurentsipoliitika ka konkurentsi asendavat regulatsiooni korrigeerimatute turutõrgete korral. Sellisel juhul kuulutatakse vastavad tegevusalad erandvaldkondadeks ning vajaduse korral isegi tugevdatakse riikliku regulatsiooniga olemasolevaid vabaduspiiranguid. Tehnoloogia areng võib teha konkurentsi võimalikuks seal, kus see varem oli võimatu (näiteks mobiilside). Seetõttu on konkurentsipoliitika ülesandeks eelkõige konkurentsi asendava reguleerimise piiramine minimaalselt vajaliku määraga ja kõigi võimaluste kasutamine konkurentsi mõjusfääri laiendamiseks.
1) Konkurents ei teki kõigil turgudekl iseenesest, vaid vajab mõnilord riigi meetmeid;
2) Konkurents vajab sisulist piiramist, sest mitte kõik konkurentsi vormid ei soodusta majanduslikku efektiivsust, rääkimata õiglusest;
3) Konkurents vajab kaitsmist piirangute eest. Majandussubjektid üritavad ennast konkurentsist vabastada.


Iskăr.
Iskar, õieti Iskăr (bulgaaria "Искър") on jõgi Euroopas Bulgaarias.
Algab Rila mägedest Bulgaaria edelaosas. Laskub Sofia nõkku ja möödub Sofia idapoolsetest eeslinnadest. Seejärel läbib sügavas kuristikus Stara planina. Alamjooksul voolab läbi Alam-Doonau lavamaa ja suubub paremalt Doonausse.


Andrus Värnik.
Andrus Värnik (sündis 27. septembril 1977 Antslas) on Eesti odaviskaja.
Isiklik rekord: 87.83 (19. august2003 Valga, Eesti rekord)
Isiklikku.
Andrus Värnik on 182 cm pikk ja kaalub 97 kg. Ta elab Antslas, kuulub klubisse Võru KJK Lõunalõvi ja treenib Heino Puuste juhendamisel. Alates 2009. aasta kevadest treenib Värnikut Sulev Lepik.
Värniku hobid on golf ja tennis.
Värnik valdab võru keelt.
2007. aasta sügisel osales Värnik saates "Tantsud tähtedega", kus tema partner oli Kaisa Oja. Ta ei jõudnud paremate hulka.
Liikluseeskirja rikkumised.
1. augustil 2006 sõitis Värnik 163 km/h kohas, kus suurim lubatud kiirus oli 90 km/h.
2007. aasta aprillis jäi Värnik Tallinnas Ehitajate teel oma autot Audi A6 juhtides vahele juhiloata sõiduga. Värnikult oli juhtimisõigus kiiruse ületamise tõttu ära võetud. Politsei vormistas talle väärteoprotokolli ja määras karistuseks rahatrahvi, mille suurust ei avalikustatud.
16. jaanuaril 2010 tabas politsei Värniku Tallinnas Tehnika tänaval alkoholijoobes autoroolist. Politsei karistas teda 12 000 krooni suuruse rahatrahvi ja juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks.


Sulawesi.
Sulawesi (varem tuntud kui Celebes) on Indoneesiale kuuluv saar.
Geograafia.
Sulawesi asub Vaikses ookeanis. Temast põhja jääb Sulawesi meri, itta Maluku meri, kagusse Banda meri, lõunasse Florese meri ja edelasse Jaava meri. Läänes eraldab teda Kalimantanist Makassari väin, lõunas Selayarist Selayari väin, Kabaenast Kabaena väin, Muna saarest Tiworo väin ja Butonist Butoni väin ning idas Banggai saartest Pelengi väin.
Sulawesi rannikul asub palju pisisaari: kirdes Sangihe saared, idas Togiani, Banggai ja Salabangka saared, kagus Manui, Wowoni, Butoni, Muna, Kabaena, Siumpu ja Batuata saar ning Tukangbesi saared, lõunas Kakabia, Kalaotoa, Bonerate, Kalao, Tanahjampea ja Selayar ning Macani ja Pasitelu saared ning edelas Tanakeke saar ning Sabalana ja Satengari saared. Kõik nimetatud maismaa- ja veealad kuuluvad Indoneesiale. Ka pisisaared on üldiselt asustatud. Suurtest saartest jäävad Sulawesist läände Kalimantan, edelasse Sumbawa, lõunasse Flores, itta Sula ja Maluku saared ning põhja Filipiinidele kuuluv Mindanao.
Sulawesi pindala on 178 200 km². Ta on maailma suuruselt 11. saar. Saarel elab umbes 16 miljonit elanikku ja sellega on ta rahvaarvult umbes maailma 12. saar.
Sulawesi on iseloomuliku kujuga. See koosneb 4 suurest poolsaarest, mille vahele jäävad suured lahed: Tomini laht idas, Tolo laht kagus ja Bone laht lõunas. Väiksematest lahtedest on edelas Mandare ja loodes Dondo laht.
Halduslikult jaguneb Sulawesi kuueks provintsiks: Kagu-, Lõuna-, Lääne-, Kesk- ja Põhja-Sulawesi ning Gorontalo.
Sulawesil on 8 vähemalt 100 000 elanikuga linna, sealhulgas kõigi provintside pealinnad peale Lääne-Sulawesi, kus ei ole nii suuri linnu. Saare suurim linn on Lõuna-Sulawesi pealinn Makassar.
Sulawesi on mägine. Iga provintsi kõrgeim tipp küündib rohkem kui kilomeetri kõrgusele merepinnast. Saare kõrgeim tipp on Lõuna-Sulawesis asuv 3445 m kõrgune Rantemario. Lääne-Sulawesi kõrgeim tipp on 3074 m kõrgune Gandadiwata. Kesk-Sulawesi kõrgeim tipp on 2835 m kõrgune Katopasa. Kagu-Sulawesi kõrgeim tipp on 2790 m kõrgune.
Erilise kuju tõttu (igal pool on meri üsna lähedal) ei ole Sulawesil pikki jõgesid. Kõige pikem jõgi Karama voolab Kesk- ja Lääne-Sulawesi piiril ning suubub Makassari väina.
Sulawesi suurimad järved on Kesk-Sulawesis olev Poso ning Kagu-Sulawesis olevad Matano ja Towuti.
Saare mägisus takistas sajandeid mööda saart liikumast. Seetõttu oli saare eri osadel vähe kokkupuuteid muu saarega ja kui siiski, siis pigem meritsi kui maitsi. Tänapäeval on Sulawesil sellegipoolest korralik maanteevõrk, ehkki sellist maanteed pole veel rajatud, mis ühendaks Kagu-Sulawesi provintsi ülejäänud saarega.
Ajalugu.
Inimasustus Lõuna-Sulawesil on radiosüsiniku meetodiga saadud mõõtmiste tulemusel 30 tuhat aastat vana. Varasemaid andmeid inimtegevuse kohta saarel ei ole leitud, kuigi saar oli kindlasti osa maasillast, mida kasutades jõudsid esimesed inimesed 40 tuhat aastat tagasi Uus-Gineale ja edasi Austraaliasse. Pole ka tõendeid selle kohta, et "Homo erectus" oleks saarele jõudnud. 1947 avastati saarelt kivist tööriistu, mis esmalt oletati pleistotseenist pärinevateks, aga tänapäeval peetakse neid märksa nooremateks.
Saarel levinud keelte analüüsi andmetel jõudsid tänapäeva sulawesilaste esivanemad saarele 3500 aastat tagasi. Nad saabusid Ida-Kalimantanilt ja rääkisid Lõuna-Sulawesi algkeelt. Kõige tõenäolisemalt saabusid nad saare loodeossa, kuigi on oletatud ka lõunarannikut. Järgnevalt levisid inimesed üle saare. Kuna suhtlus saare osade vahel oli puudulik, siis arenes Lõuna-Sulawesi algkeelest 8 tänapäeval kasutatavat keelt.
1200. aasta paiku oli Sulawesi jagunenud väikeste suguharude territooriumide vahel. Suguharud sõdisid üksteisega sageli, aga rahuajal vahetasid üksteisega naisi. Üksikisiku julgeolek polnud kuigi kindel, sest hõimud harrastasid peaküttimist. Hõimud tegelesid jahipidamise ja korilusega ning kohati põllumajandusega. Jõgede ja järvede kallastel istutati riisi.
Kesk-Sulawesil on üle 400 graniidist megaliiti, mida erinevad arheoloogilised uuringud on paigutanud perioodi 3000 eKr – 1300 pKr. Nende kõrgus varieerub mõnest sentimeetrist 4,5 meetrini. Megaliitide esialgne otstarve on teadmata. Umbes 30 megaliiti on inimkujulised, teised võivad meenutada suuri potte ja kiviplaate.
13. sajandi alguses avanes saarlastele ligipääs luksuskaupadele ja rauamaagile. See hakkas muutma kaua muutumatuna püsinud kultuuri ja võimaldama võimukatel üksikisikutel moodustada järjest suuremaid poliitilisi üksusi. Pole teada, miks need kaks protsessi samale ajale sattusid; nad võisid olla teineteisega seotud. Igatahes oli 1400. aastaks tekkinud nii saare lääneossa, lõunarannikule kui idarannikule hulk eelriiklikke moodustisi.
Esimeste eurooplastena jõudsid Sulawesile portugallased 1525. aastal. Nad tulid Malaka poolsaarelt Sulawesile kulda otsima, mida seal kuulujuttude põhjal leiduma pidi, aga tegelikult ei leidunud. Hollandlased saabusid 1605 ja kiiresti pärast neid tulid inglased, kes rajasid Makassari faktooria.
1660 puhkes hollandlastel sõda Gowaga, mis oli saare edelaranniku juhtiv võim. 1669 sundis admiral Speelman Gowa valitsejat sultan Hasanuddinit alla kirjutama Bongaya lepingule, mis andis kontrolli kogu Gowa väliskaubanduse üle Hollandi Ida-India Kompaniile. Hollandlasi aitas selles sõjas Bugi riik, mis sai pärast sõda piirkonna kõige võimsamaks riigiks ja nende sõjapealik Arung Palakka sai selle valitsejaks.
Pärast seda piirkonna poliitiline ja kultuuriline areng seiskus, kuni 1905 sai kogu saar osaks Hollandi Ida-Indiast. Teise maailmasõja ajal okupeeris saare Jaapan. 1949. aasta detsembris Indoneesia iseseisvus.


Ühiskonnapoliitika.
Ühiskonnapoliitika reguleerib ühiskonna eri gruppide suhteid.


Jan Železný.
Jan Železný (sündis 16. juunil 1966 Mladá Boleslavis) on endine Tšehhi kergejõustiklane (odaviskaja), kolmekordne olümpiavõitja (1992, 1996, 2000) ja kolmekordne maailmameister (1993, 1995, 2001). Maailmarekordi omanik 98.48 (2. mai 1996 Jenas). Aastal 2000 valiti IAAF-i aasta sportlaseks. Üldiselt peetakse teda kõigiaegade parimaks odaviskajaks. Železný lõpetas tippsportlase karjääri 2006. aasta septembris Mladá Boleslavi staadionil, kus ta ka alustas oma karjääri.
Olümpiavõitjaks tuli Železný 1992. aastal Barcelonas, 1996. aastal Atlantas ja 2000. aastal Sydneys. Maailmameistritiitlid võitis ta 1993. aasta Stuttgartis, 1995. aastal Göteborgis ja 2001. aastal Edmontonis. Lisaks on tal olümpiamängude hõbemedal 1988. aastal Seoulis ning kaks pronksmedalid 1987. aasta MM-ilt Roomas ja 1999. aasta MM-ilt Sevillas. Euroopa meistrivõistlustelt on ta võitnud kaks pronksmedalit 1994. aastal Helsingis ja 2006. aastal Göteborgis.
Tšehhoslovakkia lagunemise järel esindas Železný Tšehhi vavariiki. Tema nimel on seni kehtiv maailmarekord 98.48, mille ta viskas 25. mail 1996. aastal Jenas Saksamaal. Tema nimel on viis kõigiaegade paremat tulemust edetabelis (seisuga juuli 2007). Železný saja parema viske keskmine tulemus on 90.71 meetrit. 2006. aasta kergejõustiku Euroopa meistrivõistlustel tegi ta üle 40-aastate maailmarekordiks 85.92, mis oli väärt pronksmedalit.
Karjääri jooksul olid Železný põhilised konkurendid Steve Backley, Seppo Räty, Aki Parviainen, Boris Henry ja Sergei Makarov. Teda tunti väga tugeva närvikavaga sporlast, ta suutis tõusta väga tagasihoidlikust seisust võistluste käigus võitjaks. Tema kõvemaks trumbiks võistlusel oli see, et kunagi ei kaotanud ta eneseusku vaatamata sellele, et kaasvõistlejad suutsid visata väga hea tulemuse võistluste käigus.
Jan Železný tegutseb praegu ROK-is sportlaskomissioni liikmena.
Isiklikku.
Ta on abielus. Kuulub Praha Dukla klubisse ja treenib Jaroslav Brabeci juhendamisel. Hobideks on kalandus, golf ja hea veini joomine. Kooli aastatel mängis jalgpalli, jäähokit ja käsipalli. Kümne aasta jooksul 1991-2001 võitis 135 võistlusest 106. Jan on 34 korda visanud oda üle 90 meetri. Ta kuulub ROK-i sportlaskomissioni.
Välislingid.
Železný, Jan
Železný, Jan


Ketser.
Ketseriks ehk hereetikuks nimetatakse kristluses hereesia pooldajat – isikut, kes kaldub kõrvale kiriku õpetusest (ortodoksiast).
Sõna pärineb katoliku kiriku poolt hävitatud katarite liikumise nimest. Seda sõna kasutatakse eesti keeles nii katoliku kiriku, õigeusu kiriku kui ka protestantlike kirikute seisukohast.
Katoliku kirik on ketserite suhtes rakendanud inkvisitsiooni, mille eesmärk on neid veenda ja vajadusel karistada.
Ülekantud tähenduses nimetatakse ketseriks mis tahes valitsevast ideoloogiast, usust või üldkehtivast arvamusest kõrvalekaldujat (ketserluse pooldajat).


Hereesia.
Hereesia (kreeka αἵρεσις — "valik, suund, arvamus") ehk ketserlus on teatud religioossest õpetusest kõrvalekalduv usukäsitlus; kehtestatud arusaamadest lahknemine.
Varakristluses.
Juutide helleniseerunud kultuuris, milles sündis ja arenes kristlus, tähistati selle sõnaga “filosoofilisi või religiooseid koole”. Nagu näiteks sadusere ja varisere (Ap. 5.17; 15.5; 26.5). Seejuures oli mõiste neutraalne ja seda kasutati ka “naasaretlaste usulahu” kohta (Ap. 24.5). Kuna usuti, et tõe ja elu võib inimene saada vaid läbi Kristuse, omandas sõna Uue Testamendi kirjades juba negatiivse varjundi. Peetrus räägib lahkõpetajatest ja hukutavatest valeõpetustest (2Pt.2.1) ja Paulus paneb lahkõpetused juba ühte ritta nõidumise ja ebajumalateenistustega (Ga.5.20). Apostlite jälgedes hakkas varajane kristlik kirik hereetikuteks nimeta kritlikust ortodoksiast kõrvalekaldumisi. Kristliku hereesia taga peitus küsimus vaimse tõe monopolist.
Varakatoliiklikus kirikus.
Varases ristiusu kirikus kujunesid apostlitelt saadud õpetuse autoriteetideks piiskopid. Tekkis vajadus selgitada mis on Kristuse õpetuse sisu, mida kirik edasi annab. Õpetuse põhiseisukohad levisid paarilauseliste kokkuvõtetena, mida kasutati ristimisel. Neist vormelitest koostati usutunnistus. Õpetusliku aluste vaidluste lahendamiseks kutsuti kokku kirikukogud. Kirikukogude dokumendid olid suunatud tol ajal levinud hereesiate vastu.
Vanas katoliiklikus kirikus.
4. sajandil arenes kristlus keiserlikuks riigiusuks. "Kõige hullemaks õnnetuseks, mis kristlaskonnale kunagi osaks on saanud, oli võib-olla Constantinus Suure pöördumine ristiusku ja sellele järgnev keisri sekkumine Jumala asjadesse ja Jumala kiriku sekkumine keisri asjadesse. Tähtsuselt järgmine oli see, kui kirikust, mida kiusati Kristuse pärast, sai kirik, kes kiusas taga Kristuse nimel." (R.C.Zaehener. Concordant Discord. Oxford, Clarenden Press 1970, lk 22) 380. aastal kui mõistet hereesia kasutati esmakordselt “Tessaloonika ediktis” tsiviilseaduslikus kontektis, algas Rooma riigis arianismi allutus ja ketserite tagakiusamine. Samal aastal kuulutati kristlus riigiusundiks (ainult kristlaste suhtes). 382. vastu võetud manilaste vastased seadused kohustasid perfekte ametisse nimetama uurijaid ja salajasi kaastöötajaid. (Esimest korda käsitleti Roomas mitteriikliku usu liikmeid kurjategijatena ja nende tarvis loodi salajane jälitusaparaat.) Esimeseks 385. aastal avalikult ja ametlikult hukatud hereetikuks oli Priscillian.
Keskaajal.
Kirikuvõimude poolt otseselt hereetikute nime all hukatud inimeste koguarv ja nende varade saatus pole teada. Kindel on, et see arv ulatub mitmetesse tuhandetesse. Hereetikuteks kuulutatud katarite vastases 1209–29 kestnud albilaste ristisõjas, kuhu suundusid paljud põhjapoolsed aadlikud, kes lootsid saada endale ketseritelt võetud maad ja varad, hävitati vähemalt miljon inimest Varem on selleks arvuks pakutud kahte miljonit. Viimane katarite tugipunkt, väike Quéribus’i kindlus, vallutati alles 1255. aastal.
Kristoloogilised hereesiad.
Nikaia usutunnistus on reaktsioon kõigi nende arusaamade vastu.


Jidiši keel.
Jidiši keel ehk jidiš (ka: "juudi keel") on Aškenazi juutide keel, mis kuulub germaani keelte hulka.
Keel kujunes 10. – 12. sajandil kesk-ülemsaksa murrete baasil ning sisaldas lisaks mõjusid heebrea, romaani ja slaavi keeltest. Alates 15. sajandist oli see oma idapoolses levialas slaavi keelte tugeva mõju all.
Jidiš on kirjakeel 18. sajandi algusest (algselt läänedialekti põhjal). Jidiši keelt kirjutamiseks kasutatakse heebrea kirja.
Enne Teist maailmasõda oli jidiš levinud Ida-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Praegu kõnelejate arv väheneb.
Venemaal on jidiši keel kadumas, 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oskas seda keelt seal ainult 1683 inimest.


Elohim.
Elohim (אלהים) on üks Jumala Jumala nimedest heebrea Piiblis (Tanahis).
"Elohim" on mitmuslik sõna, millel on sama juur nagu ainsuslikel sõnadel "El" ja "Eloah" ("Eloha"). Sõna "El" tähendab arvatavasti 'tugev' või 'võimas'.
"Elohim" on suguluses araabia sõnaga Allah ning arami sõnadega "Alah" ja "Alaha". Koraanis kasutatavas Jumala nimes "Allahumma" on nähtud nime "Elohim" otsest vastet.
Nime "Elohim" kasutatakse järjekindlalt tekstides, mis vastavad Iisraeli kuningriigi varajastele põhjapoolsetele pärimustele, kuna aga varajastes lõunapoolsetes Juudamaa ja Jeruusalemma pärimustele vastavates tekstides kasutatakse järjekindlalt nime Jahve. Uurijad eristavad nende nimede järgi kahte pärimust: Elohisti ja Jahvisti.
Et Piibli seisukohast on ja teisi jumalaid (ebajumalaid), keda samuti nimetatakse "elohim", siis on tarvis Jumalat ühemõtteliselt tähistada. Selleks nimetatakse Jumalat "Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Elohim" ning "taeva ja maa looja".
Miks mitmus?
Sõna "Elohim" lõpeb meessoo mitmuse sufiksiga "-im", kuid lauseeehituses kasutatakse seda tavaliselt nagu ainsuslikku sõna: kui selle sõnaga märgitakse juutide Jumalat, siis ta ühildub ainsuses tegu- või omadussõnaga; kui aga selle sõnaga märgitakse paganlikke jumalaid (Psalm 96:5, Psalm 97:7), siis ta käitub nagu tavaline mitmusliik sõna.
On võimalik, et algusest peale on kasutatud ainsuslikuna ühilduvat mitmuslikku vormi. Jumalad moodustavad taevase kogu ning toimivad ühtselt. Võib-olla on tegemist kollektiivsõnaga, mida kasutatakse ühtsuses toimivate jumalate kohta.
Polüteismi eeldav teooria pakub ka seletuse, miks "El", "Elohim" ja "eloah" on ühest ja samast tüvest. Isajumalal Elil on palju poegjumalaid, keda nimetatakse mitmusliku sõnaga "Elohim" 'El'id'. Sõna "eloah" on siis kasutusel teiste jumalate eristamiseks Elist.
Saamueli vaim.
Sõna "elohim" on tarvitusel ka surnud prohveti Saamueli vaimu kohta. Een-Doorist pärit lausuja vaimuga naine ütleb: "Ma näen jumalat" ("elohim") "maa seest üles tõusvat." (Esimene Saamueli raamat 28:13. Selline sõnatarvitus paistab näitavat, et sõna "elohim" tarvitati ka tähenduses 'jumalused'.
Mormoonid.
Mormoonidel tähendab sõna Elohim ehk Eloheim tavaliselt Jumal-Isa kui isikut, kes erineb Jeesusest Kristusest, keda mõnikord nimetatakse Jehoovaks (keda samastatakse Vana Testamendi Jumalaga).


Jahve.
Jahve (See Kes on, olemise algpõhjus, Igavesti Olemasolev; Püsiv; Eluandja. Olema = hájah;) on Iisraeli Jumala nimi Vanas Testamendis. Iisraeli Jumala nimi esineb Vanas Testamendis 7000 korda. Lühivormid: „Jahu", „Jo", „Ja", „Jeho". Võrdle El.
Kuna heebrea kiri on konsonantkiri, siis vokaalide hääldusi on mitmeid (sõltub käändest). Juudid ei tohtinud Jumala nime välja öelda ja lugesid selle koha peal Adonai mis eesti keeles keeles tõlgime Issand. Hiljem, kui hakati lugemise hõlbustamiseks lisama vokaalimärke lisati ka kirjapildile YHWH (tetragramm). Sõnale lisati Elohim vokaalimärgid, millest hiljem tuli väärkuju Jehoova.
Tegelik hääldus on Jahve. Et oleks üks jumala nimi siis kasutavad mitteteaduslikud Vana Testamendi tõlked Jahve asemel sõna Issand.
Jumal ütles iisraellastele, et Tema nimi on Jahve, mis tähendab "Ma olen", või veel täpsemas tõlkes "Ma olen see, kes ma olen" (). (Nimekuju "jehovah" = igavesti olev, igavene mina, mina olen kõik). Eksodus 3:14 "Mina olen olemine" kõlab juba filosoofiliselt.
Tekst.
Kui Jumal rääkis Moosesega põleva põõsa seest, küsis Mooses temalt: "Vaata, kui ma lähen iisraellaste juurde ja ütlen neile: "Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde," aga nemad küsivad minult: "Mis ta nimi on?" mis ma siis pean neile vastama?" Ja Jumal ütles Moosesele: "Ma olen see, kes ma olen!" Ja ta jätkas: "Ütle Iisraeli lastele nõnda: "Mina olen on mind läkitanud teie juurde!" (2 Mo 3:14-14)
Jehoova.
Jehoova on üks Piibli tõlgetes kasutatud Jumala (Jahve; YHWH; יהוה) Jumala nimedest.
Sellist nime Piiblis ei ole. Ta on tõlgetes tekkinud sellepärast, et judaismis on nime "YHWH" hääldamine keelatud. Selle asemel öeldakse "Adonai" 'mu Isand'. Nime יהוה kohale paigutatakse tekstides sõna "Adonai" vokaalimärgid, et lugejale meenuks öelda "Adonai". Kui lugeda nime יהוה nende vokaalimärkidega, siis saadaksegi "Jehoova". Tegemist on kahe erineva sõna häälikute kombinatsiooniga, mida heebrea traditsioonis ei esine. Hääldus [jahve] nime õigeid vokaalimärke juudi traditsioonis kirjalikult ei kasutata.
Uutes tõlgetes kasutatakse "Jehoova" asemel "Issand".
Jehoova tunnistajad on oma nime saanud nime "Jehoova" põhimõttelise eelistamise tõttu.


Jehoova.
Jehoova on üks Piibli tõlgetes kasutatud Jumala (Jahve; YHWH; יהוה) nimedest.
Ta on tõlgetes tekkinud sellepärast, et judaismis on nime "YHWH" hääldamine keelatud.
Selle asemel öeldakse "Adonai" 'mu Isand'. Nime יהוה kohale paigutatakse tekstides sõna "Adonai" vokaalimärgid, et lugejale meenuks öelda "Adonai". Kui lugeda nime יהוה nende vokaalimärkidega, siis saadaksegi "Jehoova".
Tegemist on kahe erineva sõna häälikute kombinatsiooniga, mida heebrea traditsioonis ei esine. Hääldus [jahve] on oletuslik, sest selle nime õigeid vokaalimärke ei kasutata. Seepärast ei saa ka väita, et Piiblis on nimi "Jahve".
Uutes ristiusukiriku tõlgetes kasutatakse "Jehoova" asemel "Issand".
Jehoova tunnistajad on ise võtnud endale sellise nimetuse, lähtudes kirjakohast "Teie olete minu tunnistajad, ütleb Jehoova" (Jesaja 43:10).


Suur järvistu.
Suur järvistu (inglise "Great Lakes") on viiest suurest järvest koosnev järvistu, Ameerika Ühendriikide ja Kanada piiril. Saint Lawrence'i jõgi ühendab seda Atlandi ookeaniga.
Nendest tunduvalt väiksemat Suure Järvistu hüdroloogilisse süsteemi jäävat kuuendat järve – Saint Clairi järve, mis jääb Huroni ja Erie järvede vahele – ei loeta suureks järveks.


Augustinus.
Aurelius Augustinus ehk Augustinus Hippost (13. november 354 Tagaste, Numiidia – 28. august 430 Hippo Regius) oli mõjukaim hilisantiigi kristlik õpetlane, õigeusu ja katoliku kiriku pühak, Kiriku doktor.
Augustinus sai hea rooma hariduse. Ta pöördus täiskasvanuna ristiusku ning sai vanas eas Põhja-Aafrika linna Hippo (tänapäeval Annaba) piiskopiks.
Ta sõnastas oma teostes ristiusu põhitõed. Oma kõige kuulsamas teoses "Jumala linnast" põhjendas ta Rooma rüüstamist germaanlaste poolt Jumala ükskõiksusega maise võimu vastu.
Augustinus on nii kirjanduslikus kui ka teoloogilises mõttes ladina kirikuisadest üks suuremaid. Kuni 13. sajandini oli tema õpetus lääne kristluses domineeriv, ja ka Aquino Thomas oma aristotelismiga peab Augustinust suure au sees.
Augustinus on kristliku filosoofia põhiprobleemide peamine sõnastaja ja nende üldiste lahenduste näitaja. Tema õpetus tugineb põhiliselt Pühakirjale, kasutades Platoni ja uusplatoonikute motiive. Augustinus ei saanud küll olla platoonik ega uusplatoonik, sest nende koolkondade mõned iseloomulikud õpetused on kristliku usuga täielikult ühitamatud, nagu näiteks loomine eelnevalt eksisteerivast mateeriast, hinge eeleksistents ja emanatsiooniõpetus.
Õpingud.
Augustinuse isa oli pagan Fabricius. Arvatakse, et ta oli Aafrikas maad saanud Rooma veterani järeltulija. Fabricius oli Tagaste linnanõukogu liige. Tal oli väike maavaldus. Veidi enne surma (umbes 370 või 371) laskis ta oma abikaasa Monica (Monnica) soovil end ristida.
Augustinuse ema oli lihtsa ja siira vagadusega kristlane Monica, kes avaldas poja kujunemisele olulist mõju. Ema andis talle kristliku kasvatuse, millele isa vastu ei olnud. Juba lapsena oli Augustinus katehhuumenite hulka arvatud. Poiss oli kord raskelt haige ning nõudis ristimist, kuid pärast paranemist lükati tema ristimine ikkagi edasi, nagu tol ajal tavaks ("Pihtimused", 1, 11). "Pihtimustes" meenutab Augustinus oma ema armastuse ja austusega.
Ladina keele ja matemaatika algmed omandas ta õpetajalt Tagaste koolis, kuid õppimisest rohkem huvitas teda mäng, milles ta tahtis alati võita. Kreeka keelt ta vihkas, kuigi talle meeldis Homerose eeposte faabula. Augustinuse kreeka keele oskus jäigi puudulikuks.
Vanemad koolitasid poissi, et ta saaks edukaks ja jõukaks. Isa soovis, et poeg saaks advokaadiks. Umbes 365 saatis isa Augustinuse õppima kodulinnast 24 km kaugusel asuva Madaura linna kooli, kus too pani aluse oma vanarooma kirjanduse, sealhulgas Cicero, ja ladina keele grammatika tundmisele. Augustinus ei tahtnud saada advokaadiks, vaid retoorikaõpetajaks. Madauras valitsenud paganliku õhkkonna ja ladina klassikute õppimise tõttu kaugenes poiss kristlusest. Aastatel 369–370 ta õppimisega ei tegelnud ning elas kodulinnas, sest õpinguteks Madauras ei jätkunud raha.
Aastal 370 või 371 Augustinuse isa Fabricius suri pärast kristlaseks saamist, Augustinus aga hakkas oma isa jõuka sugulase Romanianuse toel Kartaagos retoorikat õppima. Selles suures sadamalinnas ja halduskeskuses, mis oli kurikuulus oma luksuse, vabade kommete ja idamaiste obstsöönsete riituste poolest, heitis meheikka jõudnud Augustinus range kristliku eluviisi kõrvale. Ta õppis küll innukalt ja väga edukalt retoorikat, kuid oma kirglikkuse ja meelelisusega sattus ta armuseikluste keerisesse. Asi lõppes sellega, et ta võttis varsti konkubiini, kes oli pärit Aafrikast, kuid tema täpsem päritolu ega nimi pole teada. Nad elasid koos viisteist aastat. Augustinuse teisel Kartaago-aastal (372) sündis neil poeg Adeodatus ('Jumalast antu'), kes oli andekas ning valmistas Augustinusele õnne ja rõõmu, kuid suri juba 389, olles koos isaga kristlusse pöördunud, mis neid lähendas.
Cicero dialoog "Hortensius" äratas Augustinuses huvi filosoofia vastu. See raamat taaselustas tema vahepeal kaotsi läinud usu Jumalasse, kuigi seal polnud Kristust mainitud, ning tekitas temas usu, et tarkust on võimalik saavutada. Ta otsis seda tarkust kristlaste Pühakirjast, et oma sisemisele võitlusele lahendust leida. Ent Piibel teda ei paelunud, jäädes tema silmis Cicero raamatule alla. Ta pöördus hoopis manilusse. Augustinusele tundus, et see õpetus esitab tõde mõistuspäraselt, erinevalt kristluse barbaarsetest ideedest ja ebaloogilistest õpetustest. Manilus tundus talle kristluse kõrgema filosoofilise vormina, täiuslikumana kõigist senistest usunditest. Manilus tundus lahendavat kristlikule õpetusele komistuskiviks oleva kurjuse probleemi. Augustinusele meeldis manilus ka sellepärast, et ta ei eeldanud meeltega tajumatut mittemateriaalset reaalsust. Oma kired ja meelelised ihad sai Augustinus nüüd omistada kurjale põhjusele väljaspool iseennast. Manilased küll keelasid sugulist läbikäimist ja lihasöömist ning nägid ette paastu ja muud askeesi, kuid see käis üksnes "valitute" ("electi"), mitte "kuulajate" ("auditores") kohta, kelle hulka Augustinus kuulus.
Õpetajaametis.
Kristlusest eemaldunud Augustinus naasis 373. aasta lõpus või 374 Tagastesse ning õpetas seal grammatikat ja kirjandust. Ta kogus enda ümber väikese õpilaste ringi, kuhu kuulus ka Tagastest pärit Alypius, kellest sai tema lähedane sõber. Augustinuse ema Monica kurvastas väga selle üle, et poeg oli manilusse pöördunud ning pööras sinna ka oma sõpru, sealhulgas Alypiuse. Augustinus pilkas ema püüdu hingeõndsust pälvida. Mõnda aega elas Augustinus seetõttu emast lahus. Piiskop lohutas Augustinuse ema, öeldes, et nii suurte pisarate poeg ei saa hukka minna.
Sügisel 374 avas ta Kartaagos retoorikakooli. Seal elas ta koos konkubiiniga ja oma lapse Adeodatusega. Ta võitis luuleauhinna näidendi eest, mis ei ole säilinud, ja avaldas oma esimese proosateose "De pulchro et apto" ("Kaunist ja sündsast").
Kartaagosse jäi ta aastani 383, mil ta kolis Rooma, sest lootis Roomast leida viisakamaid ja sõnakuulelikumaid õpilasi ning suuremat karjääri teha. Enne Rooma minekut lõi tema usk manilusse kõikuma, sest Kartaagosse saabunud manilaste piiskop Faustus, kes oli küll lahke ja sõbralik, ei suutnud anda Augustinusele rahuldavaid vastuseid näiteks küsimustele, kust pärineb kindlus inimese mõtetes, miks kaks alget on igaveses konfliktis, ja muudele küsimustele.
Roomas avas Augustinus retoorikakooli. Kuigi õpilased olid seal viisakad, oli neil kombeks enne õppemaksu tasumist teise kooli üle minna. Seetõttu hankis Augustinus 384 endale Mediolanumis retoorika munitsipaalprofessori koha. Roomast lahkudes oli ta usu manilusse juba peaaegu kaotanud ja talle oli üha enam meeldima hakanud akadeemiline (Uue Akadeemia) skeptitsism, kuigi ta jäi ametlikult manilaseks ja pooldas endiselt mõnda manilaste seisukohta, näiteks nende materialismi.
Pöördumine kristlusesse.
Milanos kuulas Augustinus piiskop Ambrosiuse jutlusi kristliku Pühakirja üle. Augustinus oli valmis saama uuesti katehhuumeniks (usuõppijaks ehk kuulajaks), kuigi ta ei olnud veel kristluse tõesuses veendunud. Ka kired olid tal veel liiga tugevad. Ema oli talle valmis vaadanud tüdruku, kellega poeg peaks abielluma. Monica lootis, et abielu aitab Augustinusel oma elu parandada. Kuid Augustinus ei jõudnud abiellumise aega ära oodata ja võttis uue armukese Adeodatuse ema asemel, kellest ta oli suure kurvastusega lahku läinud, et abielluda.
Sel ajal luges Augustinus mingeid platonistlikke traktaate Victorinuse tõlkes, mis tõenäoliselt olid Plotinose Enneaadid. Uusplatonismi mõjul loobus ta materialismist ja ning aktsepteeris mittemateriaalse reaalsuse idee. Peale selle näitas Plotinose õpetus sellest, et kurjus ei ole midagi positiivset, vaid ilmaolek, kuidas saab kurjuse probleemi lahendada ilma manilaste dualismita. Nii veendus Augustinus kristluse mõistuspärasuse võimalikkuses ja hakkas uuesti lugema Uut Testamenti, eriti Pauluse kirju. Need kirjutised ärgitasid elama tarkuse kohaselt.
Vana preester Simplicianus rääkis Augustinusele uusplatoonik Victorinuse pöördumisest kristlusse, nii et Augustinus "põles ihast toimida nõndasamuti" ("Pihtimused", 8, 5). Keegi Pontitianus rääkis Augustinusele Egiptuse Püha Antoniuse elust, mis tekitas Augustinusel rahulolematuse omaenda kõlbelise seisundiga ("Pihtimused", 8, 7). Järgnes pinev kõlbeline võitlus, mis kulmineeris kuulsa stseeniga tema maja aias. Teisel pool müüri hüüdis keegi laps mitu korda "Tolle lege! Tolle lege!" ("Võta, loe!"), mispeale Augustinus, kes pidas seda sõnumiks endale, tegi Uue Testamendi huupi lahti ja luges: "Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte prassimises ega purjutamises, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!" (Rm 13, 13–14) See pani pitseri tema kõlbelisele pöördumisele ("Pihtimused", 8, 8–12), mis järgnes intellektuaalsele pöördumisele. See stseen leidis aset suvel 386.
Kopsuhaiguse ettekäändel loobus Augustinus professori kohast ja peatus Cassiciacumis, et lugedes, mõeldes ja sõpradega arutades kristlikku religiooni paremini tundma õppida, kasutades uusplatonismi mõisteid ja motiive. Tema arusaamine kristlusest oli veel ebatäielik ja tugevama uusplatoonilise värvinguga kui hiljem. Sellest perioodist pärinevad teosed "Contra Academicos" ("Akadeemikute vastu"), "De beata vita" ("Õndsast elust") ja "De ordine" ("Korrast").
Pärast Mediolanumisse naasmist kirjutas ta "De immortalitate animae" ("Hinge surematusest") ning alustas teost "De musica" ("Muusikast"). Umbes samast ajast pärineb ka teos "Soliloquia" ("Monoloogid").
Vaiksel laupäeval 387 Ambrosius ristis Augustinuse. Pärast seda asutas Augustinus Africasse tagasi minema. Tema ema Monica, kes oli tulnud Itaaliasse, suri Ostias, kus nad laeva ootasid. Augustinus lükkas Africasse mineku edasi ning kirjutas teosed "De libero arbitrio" ("Vabast tahtest"), "De quantitate animae" ("Hinge kvantiteedist") ja "De moribus ecclesiae Catholicae et de moribus Manichaeorum" ("Katoliku kiriku kommetest ja manilaste kommetest"). Sügisel 388 naasis ta Africasse.
Preestrina Africas.
Tagastes asutas Augustinus väikese kloostri. Sellest ajast (388–391) pärinevad teosed "De Genesi contra Manichaeos" ("1. Moosese raamatust manilaste vastu"), "De magistro" (Õpetajast) ja "De vera religione" ("Tõelisest religioonist"). Samuti viis ta sel ajal lõpule "De musica". Võib ka olla, et ta sel ajal viimistles või viis lõpule teose "De moribus ecclesiae Catholicae et de moribus Manichaeorum".
Cassiciacumis oli Augustinus otsustanud mitte abielluda, kuigi tal ei olnud nähtavasti kavas preestriks saada. Aastal 391 külastas Augustinus Hippo linna ning Hippo piiskop pühitses ta preestriks. Piiskop soovis Augustinuse abi, ja viimane asus elama Hipposse ning asutas kloostri. Tema preestrielu varajasest perioodist pärinevad manilastevastased teosed "De utilitate credendi" ("Uskumise kasulikkusest"), "De duabus animabus" ("Kahest hingest"), "Disputatio contra Fortunatum" ("Disputatsioon Fortunatuse vastu"), "De fide et symbolo" ("Usust ja usutunnistusest"; Africa piiskoppide sünodil peetud loeng usutunnistusest), donatistidevastane "Psalmus contra partem Donati" ("Psalm Donatuse pooldajate vastu"), lõpetamata kommentaar "De Genesi ad litteram liber imperfectus" ("Ebatäielik sõnasõnaline raamat 1. Moosese raamatust"), "De diversis quaestionibus" ("Mitmesugustest küsimustest"; 389–396), "Contra Adimantum Manichaeum" ("Manilase Adimase vastu"), "De sermone Domini in monte" ("Issanda mäejutlusest"), "De mendacio" ("Kerjamisest"), "De Continentia" ("Karskusest") ning mitmesugused kommentaarid (kirjadele roomlastele ja galaatlastele).
Hippo piiskopina.
Aastal 395 või 396 pühitseti Augustinus Hippo abipiiskopiks. Varsti pärast seda asutas ta uue kloostri oma elukohas.
Kui Hippo piiskop Valerius 396 suri, sai Augustinus viimase asemel Hippo piiskopiks ning jäi selleks surmani. See tähendas, et rahuliku palvetamise ja uurimistöö asemel pidi ta hakkama valitsema piiskopkonda, kus oli sügavalt juurdunud donatistide lahkusk. Augustinus hakkas jutlustades, disputeerides ja kirjutades tuliselt donatismi vastu võitlema. Siiski jäi tal aega kirjutada ka "De diversis quaestionibus ad Simplicianum" ("Mitmesugustest küsimustest Simplicianusele"; 397), osa teosest "De doctrina Christiana" ("Kristlikust õpetusest"; neljas raamat lisandus 426), osa teosest "Confessiones" ("Pihtimused"; kogu teos avaldati aastaks 400) ja "Annotationes in Job" (Ääremärkused Hiiobi raamatule). Samuti vaidles Augustinus Hieronymusega Pühakirja üle.
Aastal 400 alustas Augustinus ühte oma suuremat, 15 raamatust koosnevat traktaati "De trinitate" ("Kolmainsusest"), mille ta lõpetas 417, ja 401 alustas ta kommentaari 1. Moosese raamatule 12 raamatus ("De Genesi ad litteram"), mille ta lõpetas 415. Aastal 400 ilmusid "De catechizandis rudibus", "De consensu Evangelistarum" ("Evangelistide üksmeelest"), "De opera monachorum", "Contra Faustum Manichaeum" ("Manilase Faustuse vastu"; 33 raamatut), esimese raamatu "Contra litteras Petiliani" ("[Cirta donatistliku piiskopi] Petilianuse kirjutiste vastu"; teine raamat valmis 401–402 ja kolmas raamat 402–403). Järgnesid donatistidevastased teosed "Contra Cresconium grammaticum partis Donati" ("Donatuse pooldaja grammatik Cresconiuse vastu"; 402) ning manilastevastased kirjutised. Peale selle Augustinus pidevalt jutlustas ja kirjutas kirju. Näiteks kirjas 118 Dioscorusele (410) kirjutas Augustinus vastuseks mõnele küsimusele Cicero kohta oma vaadetest paganlikule filosoofiale, näidates veel suurt poolehoidu uusplatonismile.
Vahepeal anti donatistide vastu välja keisri edikte, ja pärast 411. aastat sai Augustinus tähelepanu pöörata Pelagiuse pooldajatele. Pelagius, kes kiriku arvates ületähtsustas inimese tahte rolli inimese päästes ning alahindas armu rolli, eitades pärispattu, külastas 410 Coelestiuse saatel Kartaagot. Aastal 411, kui Pelagius oli läinud ida poole, heitis Kartaago kirikukogu Coelestiuse kirikust välja. Pelagius oli ketserlikke vaateid kaitstes viidanud Augustinuse raamatule "De libero arbitrio", kuid piiskop täpsustas oma seisukohti kirjutises "De peccatorum meritis et remissione, et de baptismo parvulorum, ad Marcellinum" ("Pattude teenetest ja andeksandmisest ja väikelaste ristimisest Marcellinusele"; 412), millele järgnesid "De spiritu et littera" ("Vaimust ja kirjatähest"; 412), "De fide et operibus" ("Usust ja tegudest"; 413), "De natura et gratia contra Pelagium" ("Loomusest ja armust Pelagiuse vastu"; 415) ja "De perfectione iustitiae hominis" ("Inimese õigluse täielikkusest"; 415).
Aastal 413 alustas Augustinus 22 raamatust koosnevat teost "De civitate Dei" ("Jumalariigist"), mille ta viis lõpule 426. See on üks ta suurematest ja kuulsamatest teostest ning on kirjutatud barbarite sissetungi taustal. Samast aastast pärinevad paljud "Enarrationes in Psalmos". Lisaks ilmus 415 "Ad Orosium, contra Priscillianistas et Origenistas" ("Orosiusele pristsilliaanuslaste ja origeneslaste vastu") hispaania piiskopi Priscillianuse ketserliku dualistliku õpetuse vastu ning seejärel Pelagiuse-vastased "De gestis Pelagii" ("Pelagiuse tegudest"; 417) ja "De gratia Christi et peccato originali" ("Kristuse armust ja pärispatust"; 418). Samuti viis ta lõpule "De Trinitate" ning kirjutas kommentaarid Johannese evangeeliumile "In Joannis Evangelium" (416–417) ja "In Epistolas Joannis ad Parthos" (416), rääkimata arvukatest kirjadest ja jutlustest.
Aastal 418 mõisteti pelagianism hukka, kõigepealt Aafrika piiskopite kogu poolt, siis keiser Honoriuse poolt ja lõpuks paavst Zosimuse poolt, kuid vaidlus ei olnud veel läbi, ja kui ketserlik Eclanumi piiskop Julianus süüdistas Augustinust pärispatu mõiste leiutamises, siis viimane vastas teoses "De nuptiis et concupiscentia" (419–420) ning 420 adresseeris ta paavstile kahes raamatus "Contra duas epistolas Pelagianorum ad Bonifatium Papam" ("Pelagiaanide kahest kirjast paavst Bonifatiusele"). Aastal 421 järgnes "Contra Iulianum haeresis Pelagianae defensorem" ("Pelagiaanliku ketserluse kaitsja Iulianuse vastu") kuues raamatus. Samast ajast pärinevad "De anima et eius origine" ("Hingest ja selle päritolust"; 419), "Contra mendacium ad Consentium" ("Kerjamise vastu Consentiusele"; 420), "Contra adversarium Legis et Prophetarum" ("Käsuõpetuse ja prohvetite vastase vastu"; 420), "Enchiridion ad Laurentium, De fide, spe, caritate" ("Käsiraamat Laurentiusele, Usust, lootusest, armastusest"; 421) ja "De cura pro mortuis gerenda, ad Paulinum Notanum" ("Surnute eest hoolitsemisest Paulinus Notanusele"; 420–421).
Aastal 426 tundis Augustinus, et sureb varsti, ja nimetas oma järglaseks piiskopina preester Eracliuse. Rahvas kiitis selle valiku heaks. Augustinuse kirjanduslik tegevus ei olnud siiski veel lõppenud. Aastatel 426 ja 427 avaldas ta "De gratia et libero arbitro ad Valentinum" ("Armust ja vabast tahtest Valentinusele"), "De correptione et gratia" ja kaks raamatut "Retractiones", kus ta annab kriitilise ülevaate oma teostest ning mis on kronoloogia kindlakstegemisel väga väärtuslik.
Rooma riigi olukord aina halvenes, ja aastal 429 tõi Genseric vandaalid Hispaaniast Africasse, kuid Augustinus jätkas kirjutamist. Aastal 427 ilmus piiblitekstide valimik "Speculum de Scriptura Sacra" ("Pühakirja peegel"), aastal 428 "De haeresibus ad Quodvultdeum" ("Ketserlustest Quodvultdeusele"), aastatel 428 ja 429 "De praedestinatione sanctorum ad Prosperum" ("Pühade inimeste predestinatsioonist Prosperusele") ja "De dono perseverantiae" ("Visaduse annist Prosperusele"). Peale selle alustas Augustinus 429 teost "Opus imperfectum contra Julianum" ("Ebatäielik teos Julianuse vastu"), mida ta ei jõudnud lõpetada. See oli mõeldud ümber lükkama pelagiaan Julianuse Augustinuse-vastast traktaati, mis oli kirjutatud mõni aeg varem, kuid sattus Augustinuse kätte alles 428. Augustinus puutus kokku ka ariaanlusega, ning 428 ilmusid "Collatio cum Maximino Arianorum episcopo" ja "Contra Maximinum haereticum" ("Ketser Maximinuse vastu").
Hilissügisel või varasuvel 430 piirasid vandaalid Hippot, ja selle piiramise ajal Augustinus suri 28. augustil 430 patukahetsuspsalme lugedes. Possidius märgib, et ta ei teinud testamenti, sest ühena Jumala vaestest ei olnud tal midagi pärandada. Hiljem põletasid vandaalid linna maha, kuid katedraal ja Augustinuse raamatukogu jäid terveks. Possidius kirjutas Augustinuse eluloo, kus ta ütleb: "Need, kes loevad, mis ta on kirjutanud jumalikest asjust, võivad palju kasu saada; kuid ma arvan, et nad saaksid rohkem kasu, kui nad saaksid kuulda ja näha teda kirikus jutlustamas, ja eriti need, kellel oleks privileeg nautida intiimset vestlust temaga." (31)
Teoloog ja filosoof.
Augustinus oli eeskätt teoloog, kuid teda peetakse ka filosoofia klassikuks. Enamik teoseid on kas puhtteoloogilised või on seal teoloogia ja filosoofia läbi põimunud. Mõned teosed ("De libero arbitrio", "De beata vita", "De immortalitate animae") on põhiliselt filosoofilised.
Filosoofia.
Augustinusel puudub filosoofiline süsteem. Ta kasutab väljendeid, mille täpne tähendus pole selge.
Filosoofiat tuleb enamasti välja noppida tema teoloogilistest teostest. Muuhulgas leidub raamatus "De Trinitate" tunnetusteooriat, teoses "De Genesi ad litteram" seemnelogoste teooria sugemeid ja "Pihtimustes" ajakontseptsioon.
Augustinusel oli filosoofia allutatud teoloogiale, sest arul puudub võimalus jõuda tõeni ilma ilmutuseta.
Jumala olemasolu.
Jumala olemasolu saab küll mõistuspäraselt põhjendada, kuid tähtsam kui intellektuaalne nõustumine Jumala olemasoluga on Jumala tahte tegelik järgimine, mis nõuab Jumala armu. Päästva tõeni jõudmine nõuab langenud ja lunastatud inimesel Jumala armu. Jumalatõestus on vaid ettevalmistus pöördumisele ja päästele. Arm viib üleloomuliku usuni Jumala ilmutusse ja eluni, mis vastab Kristuse õpetusele. Kuigi usuni jõudmine ja selle sisu mõistmine nõuab mõistust, mis võib aidata usuni jõuda, seisneb täielik tarkus selle mõistmises, mida usutakse. "Hinge arstim jumalikult ettehoolduselt ja äraütlematult lahkuselt on oma määralt ja eristuselt täiuslikult kaunis. Sest ta jaguneb autoriteedi ja Mõistuse vahel. Autoriteet nõuab meilt usku ja valmistab inimest ette mõistuse jaoks. Mõistus viib taju ja tunnetuseni, kuigi autoriteet ei kaota mõistust täielikult silmist, kui vaatluse all on küsimus, keda võib uskuda." ("De vera religione", 24)
Augustinuse seisukohast ei ole olemas "loomulikku inimest", vaid konkreetsel langenud ja lunastatud inimesel on üleloomulik kutsumus ja eesmärk.
Augustinuse hoiakust lahknes hiljem Aquino Thomas, kes üleloomuliku ja loomuliku erinevuse alusel eristas dogmaatilist teoloogiat ja filosoofiat.
Teadmine ja õndsus.
Ühes jutluses (CL, 3) väitis Augustinus, et kõik on otsinud teed õnnelikule elule ning see otsing on olnud filosoofia ainus põhjus. Kuigi Aristotelesel ja mõnel Sokratese-eelsel filosoofil oli põhieesmärgiks puhas tunnetus, juhindus enamik antiikfilosoofe. Nende seas olid stoikud, epikuurlased ja skeptikud, kes kehtestasid elureeglid, mis pidid viima üksikisiku õnneni. Stoikud ja uusplatoonikud otsisid filosoofiat, mis oleks ühtlasi religioon.
Augustinus väitis korduvalt, et ta soovib tunnetada üksnes Jumalat ja hinge ("De Ordine" II, 18; "Soliloquia" II, 1 ja II, 2). Mineraalide, taimede, loomade ja taeva tunnetamine on väärtuslik ainult niivõrd, kui ta aitab aru saada Pühakirja sümboolsest tähendusest või toob esile Looja jäljed ("Kristlikust õpetusest", II, 11–32"). Filosoofide teaduslikud uurimused on kirikule tarbetud. Teaduse tulemusi on mõtet rakendada üksnes eetilistel ja religioossetel eesmärkidel. Kirik ei tohi kindlalt pooldada mingit kindlat teaduslikku teooriat, sest kui see osutub ekslikuks, siis on võimalik usku välja naerda. Tõeline tõde ja tõelus ei ole leitavad looduslikus maailmas, mis on muutumise ja ebapüsivuse vald.
Augustinusel puudus tunnetusteooria omaette eesmärgina või metafüüsika ettevalmistusena. Tõde tuleb otsida selleks, et jõuda tõelise õnne, tõelise õndsuseni. Inimene tunneb oma küündimatust, ta sirutab ennast suurema objekti järele, mis võib tuua rahu ja õnne, ja selle objekti tunnetamine on rahu ja õnne saavutamise eeltingimus. Tunnetuse eesmärk on õndsus. Ainult tark inimene saab olla õnnelik, ja tarkus nõuab tõe tunnetamist, kuid tunnetus ei ole omaette eesmärk. Kui teoses "Contra Academicos" noormees Licentius väidab, et tarkus seisneb tõe otsimises ning õnn on pigem tõe otsimine kui tõe valdamine, vastab Augustinus, et absurdne on pidada targaks inimest, kes ei tea tõde. Teoses "De beata vita" ütleb ta, et keegi ei ole õnnelik, kui tal ei ole seda, mida ta püüab omandada; inimest, kes otsib tõde, kuid ei ole seda veel leidnud, ei saa nimetada tõeliselt õnnelikuks. Augustinus ise otsis tõde, sest ta tundis selle järele vajadust, ja oma arengule tagasi vaadates tõlgendas ta seda Kristuse ja kristliku tarkuse (jumaliku ilu veetluse) otsimisena.
Teadmise kindlus.
Augustinus ei küsinud, kas kindel teadmine on võimalik, vaid kuidas on kindel teadmine võimalik. Kindel teadmine on meil olemas, kuidas aga saab lõplik, muutlik inimvaim jõuda kindla teadmiseni igavestest tõdedest, mis vaimu juhivad ja valitsevad ning seega vaimu ületavad? Pärast skeptitsismist ülesaamist kirjutas Augustinus teose "Contra Academicos", kus ta näitab, et vähemalt midagi me teame kaheldamatult kindlalt. Skeptitsistlike teoste lugemine tekitas aga probleemi, kuidas on võimalik, et me mitte ainult et teame kindlalt igavesi ja paratamatuid tõdesid, vaid teame neid igaveste ja paratamatute tõdedena. Platon oli seda seletanud meenutusteooria abil. Vastus sellele küsimusele pidi olema ka Jumala olemasolu ja tegutsemise tõestus.
Akadeemilised skeptikud olid väitnud, et kõik eelnevad filosoofid (eriti stoikud), kes arvasid, et meeltekogemusel põhinev teadmine on kindel, olid eksinud. Tõepoolest, kõik petlikud meelteandmed on täpselt samasugused nagu need meelteandmed, mida me peame usaldusväärseks. Kui mõned kogemused meid petavad, siis sellepärast, et nad on eristamatud nendest, mis paistavad usaldusväärsetena; illusiooni ei saaks olla, kui see nii ei oleks. Et ükski meelteandmetest ei ole väljaspool kahtlust, siis ei saa ükski neist moodustada absoluutselt kindla teadmise alust. Mõtlemise leidsid skeptikud olevat sama ebakindla nagu aistingud. Seetõttu on järeldused aistingutelt otseselt tajumatute asjade (näiteks jumalate ja kaitselmuse) olemasolule kahekordselt kahtlased: andmed on ebausaldatavad ja järeldamise printsiibid ise on küsitavad.
Teoses "Contra Academicos" näitas Augustinus, et isegi skeptikud on mõnes tões kindlad, näiteks sellers, et kahest kontradiktoorsest väitest üks on tõene ja teine väär. "Ma olen kindel, et on kas üks maailm või rohkem kui üks maailm, ja kui rohkem kui üks maailm, siis kas lõplik või lõpmatu arv maailmasid." (Contra Academicos, 3, 10) Edasi, isegi kui ma saan mõnikord petta, arvates, et näivus ja tegelikkus on alati teineteisega vastavuses, siis ma olen vähemalt kindel oma subjektiivses muljes. "Mul ei ole meeltele midagi ette heita, sest nendelt ei ole õiglane nõuda rohkem, kui neil on anda: mida silmad ka ei näeks, nad näevad seda tõesti. Kas see on siis tõsi, mida nad näevad aeru puhul vees? Täiesti tõsi. Sest kui arvestada põhjust, miks ta niisugusena paistab, siis – kui aer vette kastetuna paistaks sirgena, siis ma süüdistaksin hoopis oma silmi pettuses. Sest nad ei näeks seda, mida nad sellises olukorras peaksid nägema. (...) Mõni aga ütleb: aga ma saan petta, kui ma nõustun. Siis ära nõustu rohkemaga kui näivuse faktiga, ja sa ei saa petta. Sest ma ei näe, kuidas ümber lükata inimest, kes ütleb: "Ma tean, et see objekt tundub mulle valgena, ma tean, et seda heli ma naudin, ma tean, et see lõhn mulle meeldib, ma tean, et see maitseb mulle magus, ma tean, et see tundub katsudes külm." ("Contra Academicos", 3, 11) Siin viitab Augustinus epikuurlastele.
Kes kahtleb, see teab, et ta kahtleb, nii et ta on kindel vähemalt selles tões, et ta kahtleb. Nii et kes kahtleb, kas on olemas tõde, see teab vähemalt ühte tõde, nii et tema kahtlemisvõime ise peaks teda veenma, et tõde on olemas ("De vera religione", 39). Samuti oleme kindlad matemaatilistes tõdedes. Kui keegi ütleb, et seitse pluss kolm on kümme, siis ta ei ütle, et seitse pluss kolm peaks olema kümme, vaid ta teab, et seitse pluss kolm on kümme ("De libero arbitrio", 12).
Minu olemasolu tõestus.
Inimene on kindel vähemalt iseenda olemasolus. Ta võib küll kahelda muude loodud objektide või Jumala olemasolus, kuid ta ei saaks kahelda, kui teda ei oleks olemas. Ei ole ka mõtet öelda, et võib saada petta arvates, et ollakse olemas, sest "kui sind ei oleks olemas, siis ei saaks sind petta, midagi uskuma pannes." ("De libero arbitrio", 2, 3)
Augustinuse argument on väga sarnane Descartes'i "cogito"-argumendiga. Samalaadne argument esineb juba Platoni "Theaitetoses". Samuti vihjab sellele Plotinos. Pärast Augustinust esineb see Ibn Sīnāl (Avicennal). Ka skeptikud ise vihjavad "cogito"-argumendile: Diogenes Laertiose (IX, 77) järgi nad ütlesid, et nad ei otsinud mõtteid, sest mõtted on ilmselt mõte, vaid asju, milles mängib rolli aisting ja "ei eita seda, mida me näeme..." (104).
Aristotelesele tuginevad keskaja filosoofid seda argumenti ei kasuta. Nende jaoks on mina avastamine kaudne protsess, mis tuleb pärast teadvuse esmast toimingut – füüsilise maailma tajumist.
Minu olemasolu, elu ja mõistmine.
Minu olemasoluga seostab Augustinus elu ja mõistmist. Raamatus "De libero arbitrio" (2, 3) näitab ta, et inimesele on selge, et ta on olemas, ja see tõsiasi ei oleks ega saaks olla selge, kui ta ei oleks elus. Peale selle on talle selge, et ta mõistab nii oma olemasolu tõsiasja kui ka tõsiasja, et ta on elus. Nii on ta kindel kolmes asjas: et ta on olemas, et ta elab ja et ta mõistab. Teoses "De Trinitate" (15, 12) märgib ta, et kriitikul ei ole mõtet oletada, et inimene magab ja näeb neid asju unes, sest inimene ei väida, et ta on ärkvel, vaid et ta on elus: "olgu ta unes või ärkvel, ta elab." Isegi kui ta oleks hullumeelne, oleks ta ikkagi elus. Edasi, inimene on kindlasti teadlik sellest, mida ta tahab. Kui keegi ütleb, et ta tahab olla õnnelik, siis oleks häbematu talle öelda, et ta saab selles petta, et ta seda tahab. Skeptilised filosoofid võivad küll lobiseda kehalistest meeltest ja sellest, kuidas nad meid petavad, kuid nad ei saa kehtetuks teha seda kindlat teadmist, mis vaimul on iseenesest, ilma meelte sekkumiseta. ("De Trinitate", 15, 12) "Me oleme olemas ja me teame, et me oleme olemas, ja me armastame seda tõsiasja ja seda, et me seda teame; nendes kolmes asjas, mis ma üles lugesin, ei sega meid mitte mingi pettusekartus; sest me ei saa neid mingi kehalise meelega nagu välisobjekte." ("De Civitate Dei", 11, 26)
Kogemuslik tunnetus.
Meelte abil tunnetatavate asjade suhtes võime end petta. Meeltemuljed on suhtelised selles mõttes, et näiteks otsustus kuuma või külma kohta sõltub teatud määral meeleelundite seisundist. Meeltega tajutavad objektid ei ole inimmõistusele kohased objektid.
Kehalised objektid on vaid lähtekoht hinge tõusule Jumala poole, kuid hing ise on kohasem lähtekoht. Tuleb tagasi tulla iseendasse, kus tõde elab, ja kasutada hinge, Jumala kuju, jalatoena Jumala juurde jõudmisel.
Ent kuigi meelte objektid, kehalised asjad, on olemuslikult muutlikud ning palju vähem adekvaatsed Jumala ilmingud kui hing ning kõige kahjulikumad vead tulenevad keskendumisest meelelistele asjadele. “... kaugel olgu meist kahtlemine selle tõesuses, mis me oleme õppinud kehaliste meelte abil; sest nende abil me oleme õppinud tundma taevast ja maad.” Me õpime palju teiste tunnistustest, ja tõsiasi, et me saame mõnikord petta, ei ole õigustuseks, et mitte ühtegi tunnistust uskuda: niisamuti ei ole tõsiasi, et me saame mõnikord petta meelteobjektide suhtes, õigustuseks täielikule skeptisele. "Me peame tunnistama, et mitte üksnes meie endi meeled, vaid ka teiste inimeste omad on meie teadmistele palju lisanud." ("De Trinitate", 15, 12) Praktilises elus on möödapääsmatu meeli uskuda ("Pihtimused", 6, 5). Inimene, kes usub, et ta ei tohi mitte kunagi meeli uskuda, langeb veel hullemasse eksitusse kui mis tahes eksitus, millesse ta võib langeda meeli uskudes.
Me "usume" meeli, nagu me usume teiste tunnistusi. See aga ei tähenda, nagu niisugusel "uskumisel" poleks adekvaatset alust. "Uskumine" selles mõttes lihtsalt erineb vahetust seesmisest teadmisest. Kui keegi teatab mulle mõne fakti oma vaimuseisundi kohta, näiteks et ta mõistab või soovib seda või seda, siis ma "usun". Kui ta aga ütleb midagi, mis käib inimvaimu enda kohta, mitte lihtsalt oma vaimu kohta, siis "ma tunnistan ja nõustun, sest ma tean oma eneseteadvusest ja introspektsioonist, et see, mida ta ütleb, on tõsi." ("De Trinitate", 9, 6)
Selles, et välismaailm on tegelikult olemas, Augustinus ei kahelnud, kuigi talle oli selge, et mõnikord me teeme välismaailma kohta ekslikke otsustusi ning meie ja teiste inimeste meelte tunnistused ei ole alati usaldatavad.
Et Augustinust huvitas igaveste asjade teadmine ja selle seos Jumalaga, siis ta ei pööranud palju tähelepanu muutlike meeleliste asjade tunnetuse vaatlemisele. Augustinuse meelest ei ole kehalised objektid kohased teadmise objektid, sest nad on muutlikud ning meie teadmised nendest sõltuvad meeleelunditest, mis ei ole alati samas seisundis, milles on objektid ise. Kui meil ei ole "tõelist teadmist" meeltega tajutavate objektide kohta, siis mitte ainult subjekti, vaid ka objekti puudulikkuse tõttu. Meelelise tunnetuse staatus võib olla seotud pärispatuga. Hiljem kordas viimast ka Duns Scotus.
Aisting.
Nagu platoonikutelgi, on aisting Augustinuse jaoks meeleelundeid vahenditena kasutava hinge akt: "Sentire non est corporis sed animae per corpus" ('Aistib mitte keha, vaid hing keha kaudu'). Hing hingestab kogu keha, aga kui ta suurendab oma aktiivsust teatavas meeleelundis, siis ta kasutab aistimisvõimet. Igasugune meelelise tunnetuse puudulikkus tuleneb kas meeleelundi puudulikkusest või aistimise objekti puudulikkusest.
Inimese mõistuslik hing tunnetab tõeliselt tõelise kindlusega, kui ta kontempleerib igavesi tõdesid iseendas ja iseenda läbi; kui ta pöördub materiaalse maailma poole ja kasutab kehalisi vahendeid, siis tal ei ole võimalik jõuda tõelise teadmiseni. Tõelise teadmise objekt on muutumatu, millest paratamatult järeldub, et muutuvate objektide teadmine ei ole tõeline teadmine. See on teadmise aste, mis on praktilises elus hädavajalik, kuid kes keskendub muutliku sfäärile, see jätab hooletusse muutumatu sfääri, mis on ranges mõttes teadmise kohane objekt.
Aisting kui niisugune on loomadele ja inimestele ühine, kuid inimesed tunnetavad kehalisi asju ka mõistusega. Teoses "De Trinitate" (12, 2) märgib Augustinus, et loomad aistivad kehalisi asju, mäletavad neid ja otsivad kasulikku ning väldivad kahjulikku, kuid nad ei jäta asju meelega meelde ega tuleta neid tahtlikult meelde ega soorita ühtegi toimingut, mis nõuab mõistuse kasutamist; nii et meeltega tajutavate objektide tunnetamisel on inimene loomadest oluliselt üle. Veel enam, inimene teeb ratsionaalseid otsustusi kehaliste asjade kohta ning tajub neid lähendusena igavestele standarditele. Kui näiteks inimene otsustab, et üks objekt on teisest kaunim, siis tema võrdlev otsustus (kui eeldada, et ilu on objektiivne) eeldab viitamist igavesele ilu standardile, "ideele". "Kõrgema mõistuse osa on otsustada nende kehaliste asjade üle lähtudes kehatutest ja igavestest kaalutlustest, mis kindlasti ei oleks muutumatud, kui nad ei ületaks inimvaimu. Ja ikkagi, kui neile ei oleks lisatud midagi meist endist, siis me ei saaks neid kasutada standarditena kehaliste asjade üle otsustamisel. (...) Kuid see meie endi võime, mis seega tegeleb kehaliste ja ajalike asjade käsitlemisega, on tegelikult mõistuslik, sest ta ei ole ühine meile ja loomadele, vaid on just nagu välja tõmmatud meie vaimu ratsionaalsest substantsist, mille kaudu me oleme sõltuvuses ja peame kinni intelligiiblist ja muutumatust tõest ning mis on volitatud käsitlema ja suunama alamaid asju." ("De Trinitate", 12, 2)
Tunnetuse kõige madalam tasand on aisting, mis on ühine inimestele ja loomadele; ja inimesele eriomane, kõige kõrgem tunnetustasand on igaveste asjade kontemplatsioon (tarkus), mida viib läbi aru üksinda, ilma aistingu sekkumiseta; kuid nende vahele jääb tasand, millel aru otsustab kehaliste objektide üle lähtudes igavestest ja kehatutest standarditest. See on samuti ratsionaalne tasand, mis on inimesele eriomane, kuid ta hõlmab meelte kasutamist ja tegeleb sensiiblite objektidega, olles seetõttu madalam igaveste ja kehatute objektide vahetust kontempleerimisest. Peale selle, see madalam mõistusekasutus on suunatud toimingutele, kuna aga tarkus on kontemplatiivne, mitte praktiline. "Toiming, milles me hästi kasutame ajalikke asju, erineb igaveste asjade kontemplatsioonist, ja esimest liigitatakse teadmiseks, teist tarkuseks. (...) Selles eristuses tuleb mõista, et tarkus kuulub kontemplatsiooni juurde, teadmine toimingu juurde." ("De Trinitate", 12, 14) Ideaalne oleks, et kontemplatiivne tarkus kasvaks, kuid meie mõistus peab samal ajal olema suunatud muutuvate ja kehaliste asjade heale kasutamisele, "ilma milleta elu ei lähe edasi", eeldusel et pannes tähele ajalikke asju rakendame me mõistuse igaveste asjadeni jõudmise teenistusse, "minnes esimestest kergelt üle, kuid rippudes viimaste küljes". ("De Trinitate", 12, 13)
Augustinuse esmane huvi on alati ja eeskätt jõuda inimese üleloomuliku eesmärgini – õndsuseni Jumala valdamises ja nägemises, ja hoolimata platonistlikust traditsioonist ülevõetud intellektualistlikust keelest, mida ta mõnikord kasutab, on tema jaoks esimesel kohal alati armastus: "Pondus meus, amor meus". ("Pihtimused", 13, 9) Erinevalt platonismist ei ole Augustinuse eesmärk jõuda mitte ebaisikulise, vaid isikulise Jumalani.


Klooster.
Klooster (ladina sõnast "claustrum", mis tähendab 'suletud paika') on kiriku, söögisaali (refektooriumi), raamatukogu, elukambrite ja mõnikord ka muude hoonete kompleks, kus inimesed elavad rütmilises elutsüklis, harrastades majanduslikult kõige efektiivsemat (ja kristluses - Jumalale keskendumiseks sobivat) eluviisi.
Läänemaades on levinud eelkõige kristlikud (katoliku ja õigeusu) kloostrid.
Ajalugu.
Kloostrisüsteem pärineb India kastisüsteemist kus "kloostrid" olid nagu vanadekodud (st et lapsed pidid olema juba suureks kasvatatud kui kloostriga liituti).
Tõenäoliselt levis kloostrisüsteem üle Pärsia (Iraan) juudi esseenide kogukondade kaudu Egiptusesse kus lisandusid koos kristlusega ka seksuaalkeelud.
Läänemaades.
Kristlaste tagakiusamise aegadel põgenesid paljud monoteismi pooldajad Aafrika, Süüria, Egiptuse ja Väike-Aasia kõrbetesse ning mägedesse. Seal jäid nad elama üksi, muust maailmast eemaletõmbunult. Neid hakati nimetama eremiitideks (erakuteks) või munkadeks.
Pärast Milano edikti kasvas munkade arv. Nendesse piirkondadesse tekkisid terved kogukonnad, kus püüti üksteist askeesiga ületada. Tekkisid kloostrid oma ühiselureeglitega.
Ajapikku kujunesid kloostrid riigi olulisimateks haridus- ja kultuurikeskusteks.
Läänemaise kloostri põhiplaani eeskujuks on Sankt Galleni kloostri põhiplaan.
Õigeusu kirik.
Definitsioon kloostrile: "Klooster on Kiriku asutus, mille moodustavad Jumalakartlikud isikud, kes ennast eriti pühendanud Jumala teenimisele ja palvetamisele ning annud selleks vastava (munga) tõotuse." (Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku põhimäärus (RT 1935, 48, 474), sissejuhatuse IV osa.)


Munk.
Munk (kreeka keeles "mono + achos" 'üksik võitleja') on isik, kes praktiseerib religioosset askeetlust, elades kas üksi või teiste munkadega, kuid säilitades alati teatava eraldatuse nendest, kes ei jaga temaga sama eesmärki. Munkluse põhimõte on väga vana ning esineb paljudes religioonides ja filosoofilistes õpetustes.
Munga eesmärk on isikliku lunastuse saavutamine, aga munklus on tugevasti mõjutanud ka heategevust ja kultuuri.
Budismis on munkluse ja kloostri traditsioon praegu eksisteerivatest religioonidest kõige vanem.
Kristluses on munk oma elu Jumalale pühendanud mees, kes üldreeglina on andnud ajutised või igavesed tõotused ning seeläbi ordu või kongregatsiooni liikmeks saanud.
Esimesteks kristlikeks munkadeks võib pidada erakuid, kes hülgasid perekonna ja töö ning elasid askeetlikult üksildastes paikades, näiteks kõrbetes ja mägedes. Esimene tuntud kristlik erak (hiljem peeti teda väga tähtsaks) oli egiptlane Antonius Suur, kes suri 356. Esimese kristliku kloostri, kus mungad elasid kindlate reeglite järgi koos, rajas 326 egiptlane Pachomios, kes suri 348.
Munkadeks nimetatakse üksnes mehi. Samasugust elu elavaid naisi nimetatakse nunnadeks.
Kõik kristluse suunad munklust ei toeta. See oli mõjukas katoliikluses, aga protestantismis on see vähelevinud. Siiski on anglikanismis olnud suhteliselt palju munki, kelle arv ulatus 20. sajandi algul paljudesse tuhandetesse. Üksikuid munki on ka luterluses, isegi tänapäeval. Siiski on kogu 20. sajandi jooksul anglikaani munkade arv pidevalt vähenenud.
Isiklikule arengule pühendunud mehe kohta kasutatakse sõna "munk" ka teistes religioonides ja õpetustes.


Lääne-Rooma keisririik.
Lääne-Rooma keisririik oli Rooma impeeriumi jagunemise järel viimase läänepoolses osas eksisteerinud riik.
Teke.
Lääne-Rooma riik tekkis keiser Diocletianuse otsusega, et Rooma impeerium on liiga suur ühele inimesele valitseda, ning ta jagas 285. aastal impeeriumi kaheks, pannes teist poolt valitsema asekuningad.
Constantinus Suure periood.
Constantinus Suur nõrgestas oluliselt Lääne-Roomat viies pealinna üle Konstantinoopolisse. Ida-Rooma (Bütsants), kus oli esile kerkinud ristiusk ja õitses kaubandus, püsis, kuni osmanid selle aastal 1453 hävitasid.
Keiser Julianus Apostata ja lõplik lahkulöömine.
Keiser Flavius Claudius Julianus (hüüdnimi Julian Apostata, "Usutaganeja") oli viimane keiser, kes toetas hellenistliku paganluse taastamist Rooma riigiusuna ning ristiusu väljatõrjumist valitseva klassi hulgast.
332 pKr aastal Konstatinoopolis sündinud Julianus oli hea väejuht ning edukas filosoof. Innustatuna Aleksander Suure vallutustest alustas ta sõda Pärsia vastu. Tema väed said õige pea lüüa ning Julianus hukkus Samarra lahingus. Surmahetkel olevat ta öelnud: "Vicisti, Galilaee!" ("Sa oled võitnud, galilealane!") Julianus nimetas kristlasi galilealasteks. Seda on tõlgendatud kui Julianuse heakskiitu ristiusu riigiusuks saamisele.
Julianus ei jäänud viimaseks keisriks. Theodosius Suur aga jäi viimaseks, kes valitses nii Rooma ida- kui lääneosa, kuna aastal 395 pKr lõi Lääne-Rooma täielikult Ida-Roomast lahku.
Vahepealne periood ning viimane keiser.
Aastail 395–476 pKr kaotas Lääne-Rooma enamiku oma provintsidest ning aastal 476 pKr kukutas viimase keisri Romulus Augustuse tema ihukaitseülem barbari päritolu Odoaker, kellest sai Itaalia esimene roomlaste võimu järgne kuningas.


Bütsants.
Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik oli riik, mis tekkis Rooma impeeriumi jagunemisel, hõlmates viimase idapoolse osa. Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime ("Byzantion") järgi.
Bütsants oli hilisantiikajal ja keskajal tuntud kui Ida-Rooma impeerium. Bütsantsi enda ja tema naabermaade elanike jaoks oli riik "Rooma impeerium" (kreeka keeles "Βασιλεία Ῥωμαίων", "Basileia Rhōmaiōn"; ladina keeles "Imperium Romanum") või Romania ("Ῥωμανία"), mis kasvas otseselt välja Rooma riigist ja kus säilisid selle traditsioonid. Bütsantsi eristatakse tänapäeval Antiik-Roomast eelkõige seetõttu, et riik oli orienteeritud kreeka kultuurile, riigi ametlikuks usundiks oli ristiusk erinevalt Rooma polüteismist ning riigikeeleks oli ladina keele asemel saanud kreeka keel.
Bütsantsi tekke eelloos on väga oluline aasta 324, mil Constantinus Suur otsustas viia riigi idaosa pealinna Väike-Aasias asunud Nikomeediast Bosporuse väina äärde Byzantiumi, mille nimeks sai Konstantinoopol, "Constantinuse linn" (alternatiivne nimi oli "Uus-Rooma"). Rooma riik jagati lõplikult aastal 395 pärast imperaator Theodosius I (valitses 379–395) surma.
Herakleios I valitsemisperioodil (610–641) viidi läbi ulatuslikud riigi sõjaväe ja haldusreformid (uuteks haldusüksusteks said teemad) ning riigikeelena võeti kasutusele kreeka keel (ladina keele asemel).
Riik eksisteeris 4. sajandist kuni aastani 1453 – ligi 1000 aastat kauem kui Lääne-Rooma keisririik. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukamate riikide hulka, seda vaatamata ebaedule ja territooriumite kaotusele Rooma-Pärsia ja Bütsantsi-Araabia sõdade käigus. Impeerium taastus tagasilöökidest Makedoonia dünastia valitsemise ajal aastatel 867–1056 ning muutus 10. sajandi lõpus uuesti silmapaistvaks suurvõimuks Vahemere idakaldal, konkureerides ülemvõimu pärast Fatimiidide kalifaadiga.
Pärast aastat 1071 kaotas Bütsants suurema osa oma Väike-Aasia territooriumist Seldžukkide dünastiale. Komnenoste dünastia ajal suutis riik 12. sajandil mõneks ajaks oma domineeriva positsiooni tagasi võita, kuid pärast Andronikos I Komnenose surma 1185. aastal sai alguse impeeriumi uus allakäik. Riigile sai saatuslikuks Neljas ristisõda, mille käigus Konstantinoopol vallutati ja Bütsants jagati mitmeks väikeriigiks.
Vaatamata pealinna tagasivallutamisele 1261. aastal, jäi Bütsants Palaiologoste dünastia valitsemise ajal üheks paljudest rivaalitsevatest riikidest. Samas olid riigi viimased 200 aastat kultuuriline õitsenguaeg. Sellele järgnenud kodusõjad 14. sajandil muutsid Bütsantsi nõrgaks ning enamik järelejäänud territooriumidest kaotati Bütsantsi-Osmanite sõdade käigus, mis kulmineerusid Konstantinoopoli langemisega 1453. aastal ja ülejäänud alade vallutamisega Osmanite riigi poolt.
Varane ajalugu.
Rooma riigi sõjavägi suutis vallutada väga suure territooriumi Vahemere äärsetes maades, Ibeeria poolsaarel, Põhja-Aafrikas jm. Vallutatud aladel elasid paljud erineva kultuuritaustaga rahvad, primitiivsed kuni väga hästi arenenud. Vahemere idaosa rahvad olid lääneosa rahvastega võrreldes üldiselt rohkem linnastunud ja sotsiaalselt paremini arenenud. Samuti olid idaregiooni rahvad varem liidetud ühtsesse Makedoonia impeeriumisse ning Vana-Kreeka kultuuri mõjul helleniseerunud. Vahemere lääneregioonide rahvad olid aga enamasti säilitanud kultuurilise ja poliitilise sõltumatuse, elasid rohkem maal ning olid vähem arenenud. Helleniseerunud ida ja ladinliku lääne erinevused püsisid ka järgnevatel sajanditel ning viisid lõpuks Rooma riigi jagunemiseni.
Rooma riigi koosseisus.
Diocletianus lõi 293. aastal uue riigikorraldussüsteemi tetrarhia, et kindlustada impeeriumi ohustatud piirkondi. Tetrarhia järgi hakkasid Rooma riigi ida- ja lääneosa valitsema augustus (ülemkeiser) ja "caesar" (alamkeiser). Süsteem lagunes juba üsna pea – aastal 313 ning mõned aastad hiljem ühendas Constantinus Suur riigi ühe valitseja (augustuse) alla.
Constantinus rajas 330. aastal pealinna Konstantinoopolisse, mis asus soodsas impeeriumi ida-läänesuunaliste kaubandusteede ristumiskohas. Seejärel reformis ta impeeriumi sõjaväelisi, rahanduslikke, tsiviil- ja religioosseid institutsioone. Teatud õpetlased süüdistasid teda seetõttu pillavas finantsdistsipliinis, kuid reformide ajal kasutuselevõetud kuldmünt "solidus" tõi rahandusse stabiilsust ja edendas majandust.
Constantinus Suure valitsemise ajal ei saanud kristlus impeeriumis veel valdavaks usundiks, kuid kogu tema valitsemisperioodi iseloomustab soosiv ja priviligeeritud suhtumine kristlusesse. Keiser seadis sisse printsiibi, mille järgi imperaatorid ei lahendanud doktriini kohta käivaid küsimusi iseseisvalt, vaid kutsusid selle jaoks kokku oikumeenilise kirikukogu (kontsiili). Constantinuse poolt kokku kutsutud Arles'i kirikukogu ja I Nikaia kirikukogu näitasid tema huvi ühtse kiriku vastu ning soovi saada selle peaks.
Theodosius I (võimul 379–395) oli viimane keiser, kes valitses üksi tervet impeeriumi. Pärast Theodosius I surma 395. aastal hakkasid Rooma riiki valitsema tema pojad: riigi idaosas Arcadius ja lääneosas Honorius. Kolmandal ja neljandal sajandil õnnestus Bütsantsil suurel määral vältida impeeriumi lääneosa tabanud raskusi. Osaliselt tänu rohkem linnastunud ühiskonnale ja paremale finantsilisele olukorrale, mis võimaldas maksta sissetungijatele tribuuti ja värvata palgasõdureid. See edu võimaldas Theodosius II-l keskenduda uue seadustiku loomisele ("Codex Theodosianus") ja Konstantinoopoli müüride kindlustamisele, mis võimaldas pealinnal erinevatele piiramistele vastu seista kuni aastani 1204. Siiski pidi Theodosius hunnide eemalhoidmiseks maksma igal aastal Attilale suurt andamit. Tema järeltulija Marcianus keeldus maksu maksmast, kuid hunnid olid oma tähelepanu juba Lääne-Rooma keisririigile pööranud. Attila surma järel 453. aastal lagunes hunnide suur hõimuliit ning paljudest selle alamatest said Bütsantsi palgasõdurid.
Attila surmale järgnev periood tõi Bütsantsile rahuaja, kuid Lääne-Rooma keisririik lõpetas sel ajal oma eksisteerimise (sageli loetakse selleks aastat 476, mil germaanlasest Rooma väejuht Odoaker kukutas troonilt Romulus Augustuluse). Itaalia tagasivõitmiseks pidas keiser Zeno läbirääkimisi Möösias resideeriuvate idagootidega. Läbirääkimiste tulemusena nõustus idagootide kuningas Theoderich Suur Odoakeri kukutama. Kiirustades Theoderichit Itaaliasse sisse tungima, vabanes Zeno sõnakuulmatust alluvast ja saavutas vähemalt nominaalselt võimu Itaalia üle. Pärast Odoakeri kukutamist 493. aastal valitses Theoderich Itaaliat iseseisvalt, kuigi Ida-Rooma keisrid ei tunnustanud teda kunagi kuningana ("rex").
491. aastal tuli Bütsantsis võimule Anastasius I, kes surus 497. aastal maha vastupanukolde Isaurias. Anastasius I paistis silma kui energeetiline reformide läbiviija ja valitseja. Ta täiustas Constantinus Suure loodud rahandussüsteemi, fikseerides igapäevaselt kasutatava vaskmündi ("follis") massi. Samuti reformis ta maksusüsteemi ja tühistas kaupmeeste maksu "collatio lustralis". Kui Anastasius 518. aastal suri, sisaldas riigikassa rekordilised 145,15 tonni kulda.
Rahu idapiiril ja Nika ülestõusu mahasurumine.
527. aastal tuli Bütsantsis võimule Justinianus I, kes pärines Illüüria prefektuuri vaesest talupoja perekonnast. Enne Justinianust valitses riiki tema onu Justinus I (võimul 518–527). Justinianuse valitsemisperioodil suutis Bütsants paljud endised Rooma riigi lääneprovintsid tagasi vallutada. Riigi idapiiride kindlustamiseks sõlmis keiser 532. aastal pärslastega tähtajatu rahulepingu ("igavese rahu"), mille järgi nõustus Bütsants maksma Sassaniidide riigile iga-aastast märkimisväärse suurusega tribuuti. Samal aastal surus Justinianus maha Konstantinoopolis asetleidnud Nika ülestõusu, mille käigus tapeti 30 000 – 35 000 mässajat.
Põhja-Aafrika vallutamine.
Pärast idapiiridel rahu kindlustamist ja Nika ülestõusu mahasurumist oli keisri järgmiseks ambitsiooniks vandaalide riigi alistamine Põhja-Aafrikas, kes olid 429. aastal vallutanud Rooma riigilt Aafrika provintsi. Justinianus saatis 533. aastal välja 500 laevaga ekspeditsiooniväe (10 000 jalaväelast, 5000 ratsaväelast ning 20 000 sõudjat), keda juhtis germaanlasest väepealik Belisarios. Bütsantsi väed purustasid vandaalide põhijõud 533. aasta sügisel ja 534. aasta talvel. Põhja-Aafrika kohalike hõimude lõplik alistamine toimus kuni aastani 548.
Sõjategevus Lõuna-Euroopas – territoriaalse ekspansiooni kulminatsioon.
Pärast triumfi Põhja-Aafrikas jätkas Bütsants oma territooriumi laiendamist Itaalia arvelt, mida sellel perioodil valitsesid idagoodid. Ida-Rooma väikesearvuline ekspeditsioonivägi, kelle juhiks oli endiselt Belisarios, maabus Sitsiilia saarel 535. aastal. Üksteise järel langesid Itaalia suuremad linnad bütsantslaste valdusesse: Napoli (535), Rooma (536) ja lõpuks idagootide pealinn Ravenna (540). Aastatel 535–536 viibis idagootide delegatsioon eesotsas paavst Agapetus I-ga Konstantinoopolis. Kuigi rahulepingu sõlmimine Bütsantsiga ebaõnnestus, tagandas keiser Justinianus paavsti nõudmisel monofüsitismi pooldava Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Anthimose (vaatamata keisrinna Theodora vastuseisule).
541. aastal sai idagootide kuningaks väejuht Totila, kelle juhtimisel alustati Itaalia alade tagasivallutamist. Totila väed vallutasid 546. aastal Rooma ja järgneva paari aasta jooksul peaaegu kogu Itaalia. Abivägedeta jäetud Belisarios ei suutnud maad kaitsta ning ta kutsuti 549. aastal tagasi Konstantinoopolisse. Siiski ei olnud Bütsants veel lüüa saanud. 551. aasta lõpus saabus Itaaliasse armeenia päritolu Bütsantsi eunuhhist väejuht Narses, kelle käsutuses oli umbes 35 000 sõjaväelast. Idagoodid purustati järgneva aasta jooksul ning vaatamata mõne üksiku idagootide linna vastupanule ning järgnenud frankide-alemannide invasioonile (kelle väed purustati 554. aastal), oli sõda Apenniini poolsaarel lõppenud. 552. aastal maabus väike Bütsantsi sõjavägi ("ca" 2000 meest) Liberiuse juhtimisel Hispaanias. Nad vallutasid Cartagena ja teisi asulaid Hispaania lõunarannikul. Selle sõjakäiguga jõudis Bütsantsi territoriaalne ekspansioon oma haripunkti.
Barbarid Konstantinoopoli müüride all.
Riigi idaosas toimus sõjategevus pärslaste vastu kuni aastani 561, mil sõlmiti uus rahuleping 50-aasta peale. 550. aastate keskpaigaks oli Justinianus saavutanud võidu peaaegu kõikides impeeriumi sõjakolletes, millest Bütsants osa võttis, välja arvatud Balkani poolsaarel, kus slaavlased ja gepiidid sooritasid korduvaid rünnakuid riigi aladele. Aastal 559 tungisid hunnid Bütsantsi pealinnani välja ja alustasid selle piiramist. Kuna linnas kaitseväed praktiliselt puudusid, siis saadeti müüridele peaaegu kõik, kes suutsid relva kanda (kaasa arvatud palee valve ja senaatorid). Justinianus kutsus Konstantinoopoli kaitsmist juhtima vahepeal erru saadetud Belisariose, kelle abil õnnestus barbarid pealinna müüride alt minema tõrjuda. Bütsantslaste Doonau laevastiku tugevdamine sundis hunne taganema ning keisririigiga rahu sõlmima.
Rooma õiguse kodifitseerimine ja Ida-Rooma kultuur 6. sajandil.
529. aastal viis keisri ülesandel kümnemeheline komisjon läbi Rooma seadustiku kodifitseerimise ("Corpus Juris Civilis"), luues uue õigussüsteemi, mida täiendati 534. aastal. Selle alla kuulusid: õpperaamat ("Institutiones"), klassikaliste juristide kirjutised ("Digesta e Pandectae"), keisri poolt välja antud seaduste kogu ("Codex Justinianus") ja Justinianuse poolt pärast 534. aastat välja antud seadused ("Novellae"). Kodifitseeritud õigusi kasutati peaaegu kuni Bütsantsi eksisteerimise lõpuni.
6. sajandil omas traditsiooniline kreeka-rooma kultuur veel märkimisväärset mõju Ida-Rooma riigis, selle prominentsete esindajate hulka kuulus näiteks loodusfilosoof Johannes Philoponus. Sellele vaatamata hakkas riigis domineerima kristlik kultuur ja filosoofia. Romanos Melodose loodud hümnid tähistasid jumaliku liturgia arengut ning samal ajal ehitati Nika ülestõusu ajal hävinud basiilika asemele uut – Pühale Sophiale pühendatud Hagia Sophiat, mis on tänapäeval Bütsantsi arhitektuuriajaloo üheks kuulsamaks mälestusmärgiks. Kuuendal ja seitsmendal sajandil tabasid Bütsantsi mitmed pandeemiad, mis põhjustasid paljude inimeste surma ning tekitasid riigile suurt kahju.
Langobardide sissetung Itaaliasse ning sõjategevus idas ja põhjas.
Pärast Justinianus I surma 565. aastal sai troonile Justinus II, kes keeldus pärslastele suure iga-aastase andami maksmisest. 568. aastal tungisid germaanlastest langobardid Itaaliasse. Kuna piirkonna kaitseks jäetud keisririigi vägede arvukus oli liiga väike, siis 6. sajandi lõpuks kaotas Bütsants ligi 2/3 kogu Itaalia territooriumist. Justinus II järglaseks sai Tiberios II, kes püüdis vältida sõdasid erinevatel rinnetel. Ta loobus sõjategevusest Itaalias, maksis maksu avaaridele ning keskendus sõjategevusele pärslaste vastu. Kuigi Tiberiose väejuht Maurikios suutis edukalt kaitsta idapiiri, otsustasid avaarid andami saamisele vaatamata alustada sõda Bütsantsi vastu ning 582. aastal purustasid nad Balkanil asuva kindluslinna Sirmiumi; samal ajal alustasid keisririigi vastu sõjategevust Doonau ületanud slaavlased. Maurikios, kellest sai 582. aastal aastal keiser, sekkus Sassaniidide riigi kodusõtta. Ta aitas troonile tagasi Husrav II ja naitis tolle oma tütrega. Pärslasest väimehe ja kuningaga sõlmitud rahulepingu järgi laienes Bütsants ida poole (Pärsia provintside Armeenia ja Gruusia arvelt) ning tühistati Bütsantsile koormaks olnud andam. Maurikios sai seejärel keskenduda sõjategevusele Balkanil ning 602. aastaks tõrjuti avaarid ja slaavlased Doonau teisele kaldale tagasi.
Pärast barbarite sissetungi Balkanile lõi Maurikios riigi kindlustamiseks asehaldurkonnad (eksarhaadid) Ravennas ja Kartaagos. Asehalduritel (eksarhidel) oli sõjaline ja tsiivilvõim.
Herakleiose dünastia.
Bütsants aastal 650, selleks ajaks oli riik kaotanud kõik lõunaprovintsid välja arvatud Aafrika eksarhaat.
Maurikiose mõrvamise järel troonile asunud Phokas andis Sassaniidide kuningale Husrav II-le ettekäände Bütsantsilt Mesopotaamia provints tagasi vallutada. Phokas oli ebapopulaarne valitseja ning Bütsantsi allikad kirjeldavad teda kui türanni. Teda üritati troonilt kukutada mitme senati initsitatiivil toimunud vandenõu abil, kuid lõpuks tegi seda Herakleios I, kes purjetas oma vägedega kohale Põhja-Aafrika provintsi pealinnast Kartaagost. Samal ajal saatis Sassaniidide riiki pidev edu lahinguväljadel. Nad tungisid sügavale Väike-Aasiasse ja vallutasid Bütsantsilt nii Damaskuse (613) kui ka Jeruusalemma (614). Viimase vallutamist iseloomustas äärmuslik julmus: linnas tapeti 57 000 kuni 66 500 inimest ja lisaks viidi orjusesse ligi 35 000 (nende seas ka patriarh). Paljud kirikud põletati maha ja reliikviad viidi Ktesiphoni. Eriti valusaks lüüasaamiseks Bütsantsile kujunes rikka Egiptuse provintsi kaotamine (618–621), mis oli sisuliselt keisririigi viljaaidaks. Herakleios valmistus vastupealetungiks, mis algas 622. aastal, äärmise põhjalikkusega ning otsustas vägede juhtimise isiklikult enda peale võtta. Husravile tuli Bütsantsi pealetung täieliku üllatusena ning Bütsants võitis ühe lahingu teise järel. Sõja otsustav lahing peeti 627. aastal Nineveh lähedal ning see lõppes Sassaniididele täieliku lüüasaamisega.
Saavutatud võit osutus Bütsantsi jaoks Pyrrhose võiduks, sest sõda kurnas välja mõlemad osapooled ning Lähis-Idas hakkas domineerima uus sõjaline jõud – ühendatud araabia hõimud. Alanud sõjas (634) sai Bütsants korduvalt araablaste käest lüüa ning kaotas mõne aastaga Süüria ja Palestiina alad. Seejärel sagenesid muslimite rünnakud Väike-Aasiasse ning aastatel 674–678 piiras kalifaadi sõjavägi Konstantinoopolit. Araablaste laevastik suudeti lõpuks pealinna alt minema tõrjuda tänu kreeka tule leiutamisele. Seejärel sõlmis Bütsants Omaijaadide kalifaadiga 30-aastase rahu, kuid sellele vaatamata jätkusid araablaste pidevad reidid Anatooliasse. See kiirendas klassikalise linnakultuuri hääbumist, sest paljude linnade elanikud kindlustasid end palju väiksemal territooriumil vanalinnade müüride vahel või lahkusid lähimasse kindlusesse. Konstantinoopolis langes samal ajal elanike arv drastiliselt – 500 000 asemel jäi linna elama 40 000 kuni 70 000 inimest. Elanikkonna hääbumisele aitas kaasa riigi rikkaima teraviljakasvatuspiirkonna (Egiptuse) vallutamine algselt pärslaste, hiljem araablaste poolt, mistõttu lõpetati pealinnas alates 618. aastast tasuta teravilja jagamine.
a> kasutas Bütsantsi laevastik esmakordselt Bütsantsi-Araabia sõdade ajal.
Herakleios I valitsusperioodil loodi uued riigi haldusüksused – teemad. Riigi Väike-Aasia piirkond jagati sõjaväeringkondadeks (teemadeks), mida juhtisid otse keisririigi administratsioonile alluvad strateegid, kellel oli nii sõjaline kui ka tsiviilvõim. Sõdurite maale asustamisega oli võimalik moodustada sõjaväekohuslastest maakaitsevägi (stratioodid). Uusasunikud said endale päritava maavalduse, mille abil pidid nad endale nii elatist teenima kui ka sõjavarustuse hankima.
Kuna Bütsants oli kaotanud oma kaugemad territooriumid, kasvas riigis oluliselt kreekakeelsete elanike osakaal, mistõttu sai ametlikuks riigikeeleks ladina keele asemel kreeka keel. Samuti otsustas Herakleios loobuda tiitlinimetustest imperaator ja augustus ning võttis kasutusele sõna basileus.
Enamiku sõdurite üleviimine Balkanilt idapiirile (et võidelda pärslaste ja hiljem araablastega) nõrgestas põhjapiire, mida kasutasid ära slaavlased. Järk-järgulise sissetungi käigus muutusid suuremad linnad sarnaselt Väike-Aasia linnadega väiksemateks kindlustatud asulateks.
670. aastatel olid bulgarid sunnitud hasaaride eest pagema üle Doonau lõuna poole. 680. aastal uusi asundusi laiali saatma saabunud Bütsantsi väed said bulgaritelt lüüa. Järgmisel aastal sõlmis keiser Konstantinos IV bulgaritega rahu, mille järgi tunnustas Bütsants esimese Bulgaaria riigi sõltumatust. Aastatel 687–688 võttis Herakleiose dünastia viimane keiser Justinianus II ette sõjakäigu slaavlaste ja bulgaarlaste vastu. Sõjaretke saatis edu, kuid ainuüksi fakt, et bütsantslased pidid edasipääsu eest võitlema läbi Traakia ja Makedoonia, näitab keisririigi mõjuvõimu olulist vähenemist Balkani poolsaarel.
Justinianus II püüdis linna-aristokraate murda raskete maksude ja kõrvaliste isikute määramisega administratiivsüsteemi tähtsamatele kohtadele. Ta kukutati võimult 695. aastal, misjärel varjas Justinianus II end alguses hasaaride, hiljem bulgaarlaste juures. Aastal 705 pöördus Justinianus koos bulgaarlaste abiväega tagasi Konstantinoopolisse, haaras uuesti võimuohjad enda kätte ning alustas arvete klaarimist sisevaenlastega. Herakleiose dünastia viimane esindaja kukutati linna-aristokraatide abil lõplikult võimult 711. aastal.
Isauria dünastia (717–802).
717. aastal võimule tulnud esimene Isauria dünastia (ka Süüria dünastia) esindaja Leon III suutis edukalt kaitsta araablaste piiramisrõngas olevat Konstantinoopolit (717–718). Samuti tegeles ta Väike-Aasia teemade reorganiseerimise ja tugevdamisega. Tema järeltulija Konstantinos V saavutas Süürias araablastega võideldes rea märkimisvärseid võite ja nõrgestas oluliselt Bulgaariat. 813. piiras bulgaarlaste sõjavägi, kelle juhiks oli kunigas Krum, edutult Konstantinoopolit. Krumi järeltulijaga õnnestus Leon V-l (ka Leon Armeenlane) sõlmida rahuleping 30 aasta peale.
Isauria dünastia valitsemisajal sai alguse nn pilditüli, kui pühapiltidesse vaenulikult suhtuvate ikonoklastide mõjutusel keelas Leon III pühapiltide ja ikoonide kummardamise. Ikonoduulid (ikoonide pooldajad) polnud otsusega rahul, ning see viis üleriigiliste rahutuste tekkimiseni. Ikoonide austamise keeluaeg kestis riigis kuni aastani 843, mil Konstantinoopolis kogunenud kirikukogu taastas keisrinna Theodora ja uue patriarhi toetusel ikoonide ja pühapiltide austamise. Radikaalne pööre viis järjekordsete massirahutusteni, mille käigus tapeti tuhandeid inimesi.
820ndate alguses Thomas Slaavlase poolt juhitud ülestõusu ajal kasutasid araablased ära riigi nõrkust ja vallutasid Kreeta. Aastal 829 sai Bütsantsi laevastik araablaste käest hävitavalt lüüa Itaalia ranniku lähedal. Järgneva mõne aasta jooksul langesid Sitsiilia saare suuremad linnad Messina ja Palermo. Bütsantsile jäi vaid väike ala Sitsiilia kagurannikul. Sõjaõnn pöördus 863. aastal, mil keisririigi vägedel õnnestus Michael III juhtimisel lüüa araablasi Anatoolia põhjaosas (Paflagoonias) toimunud Lalakaoni lahingus.
Makedoonia dünastia (867–1025).
Basileios I trooniletulek 867. aastal tähistas Makedoonia dünastia algust, mille võimuperiood kestis järgnevad kaks ja pool sajandit. Dünastia esindajate seas olid üsna võimekad keisrid, kes suutsid riigi vahepealsest mõõnast välja tuua. Pidevad kaitselahingud asendusid mitmel rindel vastupealetungiga, millega impeerium suutis mõned kaotatud territooriumid tagasi vallutada. Sõjalist ja poliitilist edu saatis kultuuriline õitseaeg näiteks filosoofias ja kunstis. Seetõttu on mõned ajaloolased kirjeldanud Makedoonia dünastia võimuperioodi kui keisririigi kuldset ajastut. Kuigi riigi territoorium ei saavutanud samu mõõtmeid, nagu Justinianus I ajal, olid järelejäänud alad geograafiliselt vähem laialivalgunud ja rohkem poliitiliselt, kultuuriliselt ning majanduslikult integreerunud.
Bütsantsi-Araabia sõjad.
Basileios I esimestel valitsemisaastatel suutis Bütsants edukalt tagasi tõrjuda araablaste rünnakuid Dalmaatsia rannikualadele ning keisririik saavutas taas kontrolli selles piirkonnas. See võimaldas Ida-Rooma riigi misjonäridel rännata sisemaale, kus nad pöörasid serblased ja tänapäeva Hertsegoviina ja Montenegro aladel elavad rahvad õigeusku. Samas lõppes Malta tagasivallutamise üritus fiaskoga, sest kohalikud elanikud mõrvasid koos araablastega Bütsantsi garnisoni sõdurid. Lõuna-Itaalias suutsid bütsantslased oma valdused ühendada ning 873. aastaks hõivati taas Bari. Suurem osa Itaalia lõunaosast jäi Bütsantsi kontrolli alla järgnevaks ligemale 200 aastaks. Oluliselt tähtsamal idapiiril kindlustas riik kaitserajatisi ning asus seejärel kaotatud alasid tagasi vallutama. Abbassiidide kalifaadi vastane sõjategevus algas Samosata tagasivallutamisega.
Näide Makedoonia dünastia ajastu kunstist.
Leon VI valitsemisperioodil jätkusid bütsantslaste rünnakud nõrgenenud Abbassiidide kalifaadi vastu, kuid samal ajal kaotati araablastele Sitsiilia (902) ja Thessaloníki (904), mis oli sel perioodil riigi suuruselt teiseks linnaks. Merel saadud kaotuste tõttu tugevdas keisririik oma laevastikku, mille abil hõivati 7. sajandil kaotatud Küprose saar ning rünnati Vahemere idakaldal asuvat Latakia linna (Süürias). Sellele vaatamata ei suutnud Bütsants araablasi otsustavalt võita, kes lõid tagasi keisririigi katse 911. aastal Kreeta taasvallutada.
Bulgaaria sõjaka valitseja Simeon I surm 927. aastal soosis Bütsantsi positsioone Balkanil ja võimaldas pühenduda võitlusele araablastega. Melitene (tänapäeval Malatya) suudeti vallutada aastal 934, Edessa alistus 944. Viimast sündmust peeti eriti tähtsaks, sest Edessast saadi kätte Jeesust kujutav pühapilt "Mandylion".
Sõjaväelastest keisrid Nikephoros II (võimul 963–969) ja Johannes I (969–976) laiendasid riigipiire Süüriasse ja alistasid Kirde-Iraagi emiirid. Aleppo ja Kreeta langesid bütsantslaste valdusesse vastavalt aastatel 962 ja 963. Araablaste väljaajamine Kreetalt lõpetas nende reidid Egeuse merel, aidates kaasa Kreeka sisemaa uuele õitsengule. Küpros hõivati aastal 965 ning Nikephorose võimuperiood kulmineerus Antiookia taasvallutamisega 969. aastal, viimane inkorporeeriti keisririiki provintsina. Nikephorose järglasel Johannes Tzimiskesel õnnestus tagasi vallutada Damaskus, Beirut, Akko, Şaydā, Kaisarea ja Teverya. Jeruusalemm koos araablaste põhiliste võimukeskustega Iraagis ja Egiptuses jäid vallutamata. Basileios II (hüüdnimega Bulgaarlastetapja) üritas pärast edukat sõda bulgaarlaste vastu saratseenidelt Sitsiiliat tagasi vallutada (sõjaretke algus 1025), kuid suri enne ekspeditsiooni lõpliku eesmärgi saavutamist. Sellele vaatamata ulatus Ida-Rooma riik pärast Basileios II valitsemisaega Messina väinast kuni Eufratini ja Doonaust kuni Süüriani.
Sõjad bulgaarlastega.
Traditsiooniline vastasseis Püha Tooliga kestis kogu Makedoonia dünastia valitsemisperioodi ja sai hoogu juurde küsimusest, kelle usulise ülemvõimu alla hakkab kuuluma värskelt ristitud Bulgaaria. Pärast 80 aasta pikkust rahuaega ründasid bulgaarlased 894. aastal eesotsas Simeon I-ga Bütsantsi. Alguses nad edu ei saavutanud, sest Bütsants tegutses edukalt oma laevastiku toel Bulgaaria Musta mere-poolses tagalas ja kutsus appi ungarlased. Sellele vaatamata said bütsantslased 896. aastal hävitava kaotuse lahinguväljal, mis asub tänapäeva Babaeski (Türgi Euroopa osa) lähistel ja nõustusid iga-aastase lunamaksuga. Leon VI suri aastal 912 ning peagi sai alguse uus vaenutegevus bütsantslaste ja bulgaarlaste vahel. Simeon I kogus suure väe, millega mindi Konstantinoopoli peale. Kuigi pealinn oli oma võimsate müüride tõttu hästi kaitstud, tekkis Bütsantsi võimuladvikus segadus, mille tagajärjel krooniti Simeon "bulgaarlaste keisriks". Järgnenud Bütsantsi riigipöörde käigus kõrvaldati võimult Simeoni krooninud patriarh, mis andis talle ajendi uuesti sõjategevust alustada. Traakiasse tungides hõivasid bulgaarlased Adrianoopoli. Keisririik pidi nüüd kahe tugeva vastasega võitlema kahel rindel, kusjuures bulgaarlased ohustasid otseselt riigi pealinna.
Romanos I väed said 917. aastal toimunud suures lahingus veel kord lüüa ning sellele järgneval aastal alustasid bulgaarlased Põhja-Kreeka rüüstamist. Adrianoopol vallutati uuesti 923. aastal ning Konstantinoopolit piirati veel korra 924. aastal. Olukord muutus kardinaalselt Simeon I äkilise surma järel – Bulgaaria riik nõrgenes oluliselt ning sai Bütsantsi protektoraadiks. Keisririigil avanes võimalus kontsentreeruda idarindele võitlusesse araablastega. Aastal 968 tungisid Kiievi-Vene väed eesotsas Svjatoslav I-ga Bulgaaria aladele, kuid kolm aastat hiljem alistas John I Tzimiskes venelased ja liitis Ida-Bulgaaria alad uuesti keisririigiga.
Bulgaarlaste vastupanu ägenes aastatel 976–1016, ent Basileios II võttis nende alistamise oma valitsusaja (976–1025) peamiseks eesmärgiks. Siiski saatis teda alguses ebaedu – 986. aasta lahingus Traianuse läbipääsu juures sai Basileios II bulgaarlastelt lüüa. Järgneval mõnel aastal oli Basileios II hõivatud ülestõusude mahasurumisega Anatoolias, mistõttu õnnestus bulgaarlastel oma Balkani poolsaare valduseid Bütsantsi arvelt suurendada. Sõda kestis osapoolte vahel peaaegu 20 aastat, kuni edu hakkas saatma Bütsantsi, kes saavutas olulised lahinguvõidud aastatel 997 ja 1004. Järgnevatel aastatel nõrgenes bulgaarlaste sõjaline jõud järk-järgult ning sellele aitasid kaasa iga-aastased bütsantslaste sõjaretked, mil Basileios II väed vallutasid ühe kindluse teise järel. Viimaks hävitati bulgaarlaste põhijõud 1014. aastal Struma piirkonnas toimunud lahingus. Kroonikate järgi torgati vangilangenud sõduritel (100-st 99-l) mõlemad silmad peast. Ülejäänutel üks silm, et nad näeksid pimestatud kaaslasi koju juhatada. Bulgaaria sõjakäikudel ülesnäidatud julmuste tõttu sai Basileios II hüüdnimeks Bulgaarlastetapja. Aastaks 1018 langesid viimased bulgaarlaste kindlused ning riigist sai umbes kaheks sajandiks Bütsantsi provints. Selle võiduga purustas Bütsants bulgaarlaste esimese rahvusriigi ning keisririigi piirid laienesid taas Doonauni, mida hoiti viimati Herakleios I valitsusperioodil.
Suhted Kiievi-Venega.
Russid Konstantinoopoli müüride all (860).
Bütsantsil olid ajavahemikul 850 kuni 1100 Musta mere põhjakallasteni laienenud Kiievi-Venega vastuolulised suhted. Omavahelised suhted mõjutasid oluliselt idaslaavlaste järgnevat ajalugu, sest Bütsantsist sai Kiievi peamine kaubandus- (viikingite kaubatee "varjaagide juurest kreeklaste juurde") ja kultuuripartner. Russid korraldasid esimese ebaõnnestunud rünnaku Konstantinoopolile 860. aastal (vaid eeslinnad rüüstati). Aastal 907 pidid bütsantslased kasutama russide tõrjumiseks diplomaatia abi, kuid 941. aastal suudeti Bosporuse väina ilmunud Kiievi-Vene sõjalaevad kreeka tule abil põlema panna. Basileios II ei hakanud russide sõjalist võimu alahindama ja kasutas poliitiliste eesmärkide saavutamiseks oma eelkäijate taktikat – rahva ristimist õigeusku. Kiievi-Vene ja Bütsantsi suhted paranesid oluliselt suurvürst Vladimiri ja Basileios II õe Anna abiellumisel 988. aastal ning russide ristiusku pööramisega. Keisririigi preestreid, arhitekte ja kunstnikke kutsuti Kiievi Venemaa kirikute ja katedraalide ehitamisele, kus nad suurendasid veelgi Bütsantsi kultuurilist mõju. Samal ajal teenisid paljud Kiievi russid Ida-Rooma riigi sõjaväes palgasõduritena, neist kuulsamad kuulusid varjaagide 6000 mehelisse sõjasalka.
Isegi pärast Kiievi-Vene ristiusku pööramist ei jäänud riikidevahelised suhted alati positiivseks. Kõige tõsisem konflikt kahe suurjõu vahel kestis aastatel 968–971 Bulgaaria territooriumi pärast peetud sõdade ajal. Samuti toimusid aeg-ajalt russide reidid Bütsantsi Musta mere äärsete linnade ja isegi Konstantinoopoli vastu. Kuigi rünnakud tõrjuti enamjaolt tagasi, olid paljude konflikte järel sõlmitud rahulepingud Kiievi-Venele soodsad. Näiteks 1043. aastal toimunud sõda, mille ajal paistis välja Kiievi ambitsioon saavutada Bütsantsiga võrdne mõjuvõim.
Dünastia haripunkt.
Basileios II surma järel (1025) ulatus Bütsants idas Armeenia kuningriigini ja läänes kuni Calabriani Lõuna-Itaalias. Makedoonia dünastia valitsemisperiood oli riigi jaoks üsna edukas. Täielikult alistati Bulgaaria, osaliselt Gruusia ja Armeenia. Samuti suudeti araablastelt tagasi vallutada Kreeta, Küpros ning strateegiliselt kui ka kristliku maailma jaoks ideoloogiliselt oluline linn Antiookia. Need hõivamised polnud ajutised ja taktikalised, vaid jätkusuutlikud.
Leon VI valitsemisperioodil kodifitseeriti kõik Bütsantsi seadused kreeka keelde. See 60-köiteline seaduste kogu oli riigi järgneva perioodi õigussüsteemi vundamendiks, mida uuritakse veel tänapäevalgi. Leon reformis veel riigi haldusjaotust, muutis teemade piire, tõmbas koomale privileegide ja auastmete jagamist ning reguleeris gildide tegutsemist. Leon IV reformid vähendasid riigi killustatust ja koondasid keskvõimu rohkem Konstantinoopolisse. Militaarset edu saatis ka varjupool – provintsiaadlikud suurendasid mõjuvõimu ja rikastusid kohalike talupoegade arvelt, kes langesid põhiolemuselt feodaalorjusesse.
Makedoonia dünastia võimuperiood kujunes riigi pealinna õitsenguajaks. Konstantinoopol kasvas Euroopa suurimaks ja rikkaimaks linnaks, mille elanike koguarv küündis 9. ja 10. sajandil umbes 400 tuhandeni. Sellel perioodil teenisid riiki kompetentsed aristokraadid, kes kogusid makse ning tegelesid aktiivselt sise- ja välispoliitikaga. Keisririik teenis hästi kaubavahetuselt Lääne- ja Kesk-Euroopaga, müües peamiselt metallitooteid ja siidi.
Makedoonia dünastiat saatis edu ka religiooni levitamisel. Bulgaarlaste, serblaste ja russide pööramine õigeusku muutis oluliselt Euroopa religioosset kaarti ja mõjutab seda tänapäevani. Pühad Kyrillos ja Methodios, kaks kreeklasest venda Thessaloníkist, andsid suure panuse slaavlaste ristimisel ja glagolitsa (kirillitsa eelkäija) loomise protsessis. 1054. aastal kulmineerus Ida ja Lääne traditsioonide erinevus otsustava kriisiga, mida tänapäeval tuntakse suure kirikulõhe (e skisma) nime all. Kuigi ametlikult eraldusid kirikud üksteisest 16. juulil 1054, oli lõhe järk-järgult suurenenud viimaste sajandite jooksul.
Kriis ja killustumine.
Makedoonia dünastiale järgnes raske periood, mida põhjustas teemade nõrgenemine ja sõjaväe unarusse jätmine. Dünastia viimased valitsejad Nikephoros II Phokas (võimul 963–969), Johannes I Tzimiskes (969–976) ja Basileios II muutsid peamiselt kaitsele orienteerunud kodanikest värvatud sõjaväe professionaalseks ja pealetungidele orienteerunud armeeks, kus omasid suurt osakaalu palgasõdurid. Palgasõdurite ülalpidamine oli aga üsna kallis, nagu ka kindluste rajamine.
Basileios II surma järel oli riigi finantsolukord üsna hea, kuid temale järgnenud keisritel puudus riigijuhtimiseks vajalik militaarne ja poliitiline kogemus. Nende valitsemise ajal suurenes inflatsioon ning sõjaväge vaadati kui üleliigset kuluallikat ja poliitilist ohuallikat. Seetõttu vabastati kohaliku päritoluga sõjaväelased ametist, kelle asemele palgati välismaised palgasõdurid.
Samal ajal koondusid Bütsantsi piirialadele uued ja tugevad vastased. Lõuna-Itaalia provintse ohustasid normannid, kes saabusid Apenniini poolsaarele 11. sajandi alguses. Normannide aeglane, kuid järjekindel pealetung algas 11. sajandi keskel. Reggio Calabria langes nende valdusesse aastal 1060 ning seejärel kaotati Otranto (1068). Bütsantsi peamine tugipunkt Apuulias – Bari piirati sisse 1068. aastal ning vallutati 1071. Samuti kaotas Ida-Rooma riik 1069. aastal Dalmaatsia rannikulinnad horvaatidele.
Veelgi suurema kaotuse osaliseks sai Bütsants idapiiridel, kus araablased olid asendunud Seldžukkidega, kellega toimusid esimesed kokkupõrked Armeenias aastatel 1065 ja 1067. Romanos IV Diogenese juhitud Bütsantsi väed said 1071. aastal toimunud Mantzikerti lahingus Šeldžukkidelt üllatuskaotuse. Lahingu käigus langes vangi vägesid juhtinud keiser (esmakordselt riigi ajaloos). Rumi Seldžukkide juht Alp Arslan kohtles suursugust vangi küllaltki leebelt ning vabastas ta suure lunamaksu ja kahe kindluse eest. Samal aastal kukutati Romanos troonilt. Aastaks 1081 olid Seldžukid vallutanud pea kogu Anatoolia – Armeeniast kuni Bitüüniani ning asutasid oma pealinna Nikaias, vähem kui 100 km kaugusel Konstantinoopolist.
Komnenoste dünastia ja ristisõjad.
Komnenoste dünastia oli Bütsantsis võimul aastatel 1081–1185. Viis sellesse dünastiasse kuulunud keisrit (Alexios I, Johannes II Komnenos, Manuel I, Alexios II ja Andronikos I) valitsesid kokku 104 aastat. Need valitsejad mängisid võtmetähtsusega rolli ristisõdade ajaloos, avaldades samal ajal suurt poliitilist ja kultuurilist mõju Euroopas, Lähis-Idas ja Vahemere maades. Alexios I toetas otseselt Esimest ristisõda; Johannes II ja Manuel I mõjutasid oluliselt esimesi ristisõdijate riike. Vähem oluline polnud ka see, et Komnenoste valitsemisperioodil asus Bütsantsi elama hulgaliselt Veneetsia ja Itaalia kaupmehi (ainuüksi pealinnas elas 60 000 – 80 000 "ladinlast") ja palgasõdureid. Nende kohalolek aitas levitada Ida-Rooma riigi tehnoloogiat, kultuuri, religiooni, kunsti ja kirjandust üle kogu katoliikliku Lääne.
Komnenose periood avaldas suurt mõju ka Väike-Aasias, mille olid vahepeal hõivanud Seldžukid. Anatoolia tagasivallutamine ja kindlustamine on tänapäeval paljudes kohtades nähtav kindlusarhitektuuri mälestusmärkidena.
Alexios I ja Esimene ristisõda.
Pärast lüüasaamist Mantzikerti all suutis Bütsants tänu Komnenose dünastiale mõnevõrra oma mõjuvõimu taastada. Komnenose suguvõsa esimene esindaja Isaak I valitses lühikest aega aastatel 1057–1059, kuid dünastia järjepidevus sai alguse Alexios I võimuletulekuga 1081. aastal. Oma võimuperioodi alguses pidi Alexios tõrjuma normannide invasiooni, kes vallutasid Dyrrhachiumi ja Kérkyra saare ning piirasid sisse Tessaalia piirkonna ja Lárisa. Normannide juhi Robert Guiscard'i surm aastal 1085 leevendas veidi normannide-poolset survet. Järgneval aastal suri Seldžukkide sultan ning nende riik jagati lähinaabrite vahel. Alexiose juhtimisel lõid bütsantslased koos kumaanidega riiki tunginud petšeneege 1091. aastal Marica jõe orus (tänapäeva Lõuna-Bulgaaria).
Saavutades stabiilsuse lääne- ja põhjapiiridel, otsustas Alexios pöörata rohkem tähelepanu majanduslike probleemide lahendamisele ja riigi kaitsevõime tõstmisele. Siiski puudus tal piisavalt vägesid, et taastada Bütsantsi võim Väike-Aasias ja alistada Seldžukid. Piacenzas 1095. aastal toimunud kirikukogul rääkis Alexios paavst Urbanus II-le kristlaste probleemidest Idas, kes ilma Lääne abita kannatavad muslimite rõhumise all. Urbanus nägi Alexiose abipalvele vastu tulles kahte võimalust: suurendada Lääne mõjuvõimu ning ühendada lõhestunud katoliku ja õigeusu kirikud. Veel samal aastal toimus kirikukogu Clermont-Ferrand'is, kus paavst kutsus üles kõiki osalema relvastatud palverännakul, et vallutada muslimite käest tagasi Jeruusalemm. Lääne-Euroopa vastas üleskutsele ülekaaluka poolehoiuga.
Alexios võttis osa Läänest saabunud palgasõduritest sõjaväe organiseerimisel, kuid ta polnud üldse valmis nii suure hulga mittedistsiplineeritud sõduritega, kes varsti saabusid Bütsantsi territooriumile. Samuti polnud keiser vaimustuses sellest, et ristisõdijate põhijõudude eesotsas olid kaheksast juhist neli normannid, kellest üks oli Guiscard'i poeg Bohemond I. Kuna ristisõdijad pidid üle Bosporose väina saama, omas keiser nende üle teatud mõjuvõimu. Ta võttis ristisõdijatelt lubaduse, et nende poolt vallutatud endised Ida-Rooma riigi provintsid peavad saama taas Bütsantsi kontrolli alla ning vastutasuks pakkus toidumoona ja sõdureid. Kuna hertsog Godefroi de Boullion ei nõustunud vasallitõotusega, otsustas keiser ristisõdijate vastu jõudu kasutada. Puhkenud lahingus ründas ristisõdijaid petšeneegide ratsavägi ning Bütsantsi vibukütid külvasid pealinna müüridelt nende peale noolterahe. Seepeale oli de Boullion sunnitud alistuma ja Alexiose vasalliks saama. 1097. aasta kevadel toimetati rüütlite vägi osade kaupa üle Bosporuse väina. Alexios suutis ristisõdijate abil kõigepealt hõivata Rumi Seldžukkide pealinna Nikaia ja seejärel pea kogu Väike-Aasia. Ristisõdijad vallutasid Antiookia ning Jeruusalemma. Bohemond, kes kuulutas end Antiookia vürstiks, pidas Bütsantsiga veel lühikese sõja, kuid nõustus uuesti vasallistaatusega aastal 1108. Sellega õnnestus Alexiosel lõpetada vastasseis normannidega. Esimese ristisõja lõppedes oli Bütsantsi välispoliitiline olukord täielikult muutunud ning ladinlased olid asutanud neli ristisõdijate riiki (Antiookia vürstiriik, Edessa krahvkond, Jeruusalemma kuningriik ja Tripolise krahvkond).
Johannes II, Manuel I ja Teine ristisõda.
Alexios I poeg Johannes II Komnenos tuli võimule pärast isa surma 1118. aastal ja oli valitses kuni aastani 1143. Johannes oli väärikas ja pühendunud sõjaväelane-keiser, kes üritas Bütsantsi rasket seisukorda parandada, mis oli tekkinud poole sajandi eest Mantzikerti all saadud kaotuse tõttu. Andunult ja moraalitundega riiki juhtides oli Johannes tolle ajastu valitsejate seas pigem erand, sest tavaliselt paistsid nood silma julmusega. Seetõttu on Johannest kutsutud Bütsantsi Marcus Aureliuseks.
Johannese 25 aasta pikkuse valitsemisperioodi saavutuste hulka kuuluvad liit Saksa-Rooma riigiga, ülekaalukas võit petšeneegide üle (1122), ja mitmed edukad sõjakäigud Seldžukkide vastu Väike-Aasias, kes sisetülide ja pidevate rünnakute tõttu välja kurnatuna kaotasid suurema osa oma Väike-Aasia territooriumidest. Johannese poolt juhitud sõjaväe purustavat jõudu said 1120. aastatel tunda nii ungarlased kui ka serblased. 1130. aastatel astus ta normannide poolt valitsetava Sitsiilia kuningriigi vastasesse liitu Saksa-Rooma keisri Lothar III-ga. Oma võimuperioodi viimastel aastatel tegutses Johannes aktiivselt riigi laiendamisega idanaabrite arvelt. Tema juhtimisel alistasid Bütsantsi väed Danišmendide emiraadi ja Väike-Armeenia (Kiliikia) kuningriigi. Aastal 1137 oli vürst Raymond de Poitiers sunnitud pärast Antiookia sissepiiramist saama Bütsantsi vasalliks. 1142. aasta sügisel üritas Johannes veel kord Antiookiat vallutada, kuid talve saabumine sundis teda taanduma. Keiser suri 1143. aasta aprillis jahil saadud vigastusse. Raymond kasutas kohe juhust ja tungis Kiliikiasse, kuid oli sunnitud pärast saadud kaotust vasallitõotust Konstantinoopolis uuendama.
Bütsants Komnenoste dünastia lõpus, aastal "ca" 1180.
Johannes valis troonipärijaks oma noorima (neljanda) poja Manuel I Komnenose, kes tegutses küllaltki agressiivselt oma lääne- ja idanaabrite vastu. Palestiinas sõlmis Manuel liidu Jeruusalemma kuningriigiga, aidates neid võitluses Fatimiidide kalifaadiga. Edessa krahvkonna langemise järel Seldžukkide kätte (1144–1146) muutusid ülejäänud ristisõdijate riigid Bütsantsist sõltuvaks. 1155. aastal ebaõnnestus Bütsantsi vägedel Lõuna-Itaalia sadamalinnade hõivamine, kuid 1167. aastal lõid bütsantslased Ungari kuningriigi vägesid Sirmiumi linna lähistel toimunud lahingus. Tänu sellele võidule sai Bütsants 1168. aastaks peaaegu kogu Aadria mere idaranniku oma kontrolli alla. Manuel sõlmis mitmeid liite nii Kirikuriigi kui ka muude Lääne-Euroopa riikidega ning tegutses edukalt Teise ristisõja (1147–1149) ajal. Idas aga tugevnesid Seldžukid, kes lõid Bütsantsi vägesid Myriokephaloni lahingus (1176) Beyşehiri järve lähedal. Kaotusest taastuti kiiresti ning järgneval aastal õnnestus bütsantslastel omakorda Seldžukke võita. Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et keisririigil õnnestus mehi koguda kogu teekonna jooksul alates pealinnast, mis näitas, et Väike-Aasia lääneosa kaitsestrateegia töötas veel üsna hästi.
Bütsantsi taassünd 12. sajandil.
Johannes ja Manuel tegelesid agressiivselt militaarpoliitikaga ning kulutasid märkimisväärselt ressursse linnade kaitsevõime tõstmiseks, rajades aktiivselt fortifikatsioone. Alexiose, Johannese ja Manueli valitsemisperioodil laienes Bütsantsi territoorium üsna suures ulatuses, Väike-Aasia ja Euroopa piirialadel suurenes stabiilsus. Sõjaline edu aastatel 1081–1180 võimaldas riigi inimühiskonnal ja kultuuril õitsengule puhkeda.
Pikem rahuperiood võimaldas riigi lääneprovintsidel majanduslikult toibuda ja stabiilse kasvu saavutada, mis kestis peaaegu 12. sajandi lõpuni. 12. sajandi jooksul kasvas oluliselt keisririigi elanikkond ning kasutusele võeti järjest rohkem uusi põllumaid. Nii Euroopast kui ka Väike-Aasiast avastatud arheoloogilised leiud viitavad sellele, et olemasolevate linnade mõõtmed suurenesid märgatavalt ning tekkis ka palju uusi asustusi. Samuti õitses kaubandus: Veneetsia ja Genova kaupmehed kauplesid ristisõdijate riikide ja Fatimiidide kalifaadiga läbi Konstantinoopoli.
Mosaiigi ja regionaalsete arhitektuurikoolkondade taastumine viis paljude erinevate kunstistiilide tekkimiseni. 12. sajandi jooksul tekkis Bütsantsis omamoodi varajane humanism, huvi taassünd klassikaliste autorite loomingu vastu. Bütsantsi humanismi kõige ilmekamaks esindajaks oli Thessalonike Eustathius.
Komnenoste dünastia allakäik ja Angeloste dünastia võimuletulek.
Manueli surma järel 1180. aastal päris trooni tema 11-aastane poeg Alexios II Komnenos. Tegelik võim kuulus aga Alexiose emale, Antiookia Mariale, kes oli Bütsantsis võõramaalasena üsna ebapopulaarne. Andronikos I Komnenos korraldas relvastatud riigipöörde 1182. aasta augustis, millele eelnes ladinlaste-vastane pogromm. Veresauna käigus kaotasid elu tuhanded inimesed. Kõrvaldades kõik poliitilised vastased (k.a Alexios II), lasi Andronikos end kroonida järgmisel aastal.
Mõnede ajaloolaste hinnangul alustas Andronikos oma valitsusperioodi küllaltki hästi. Ta reformis valitsusaparaati ja alustas võitlust korruptsiooniga. Tema valitsemise ajal lõpetati ametikohtade müümine ning inimesi hakati valima kohtadele pigem isiklike väärtuste kui soovituste järgi. Ametnikele hakati maksma suuremat palka, et vähendada altkäemaksu võtmise kiusatust. Andronikuse reformid avaldasid kiiret ja head mõju provintsides. Samas meelestas Andronikos nende reformidega enda vastu aristokraadid. Sisepingete tõstmisele aitasid kaasa ka erakordselt julmad meetmed poliitiliste vastaste ja mässude mahasurumisel. Terror ja vägivald aristokraatide vastu laienes peagi üle kogu riigi ning keiser oli sunnitud võimu säilitamiseks järjest julmemalt tegutsema.
Siseriikliku toetuse kadumisele järgnesid ebaõnnestumised välispoliitikas. Vaatamata oma sõjaväelisele taustale, oli Andronikus Bütsantsi vägede juhtimisel üsna saamatu. Nii järgnes üks kaotus järgnes teisele. Küprosel ei tunnustanud enam Bütsantsi ülemvõimu asehaldur Isaak Komnenos. Ungarlased suutsid tagasi vallutada Horvaatia territooriumid, serblased kuulutasid end Bütsantsist sõltumatuks ning Sitsiilia kuningriigi normannid rüüstasid Kreekat 1185. aastal. Andronikos mobiliseeris 100 laevast koosneva flotilli pealinna kaitseks, kuid rohkemat ei vaevunud ta ette võtma. 1185. aastal tegi Isaak II Angelos lõpu Andronikose lühikesele valitsemisajale ja lasi viimase hukata.
Isaak II (võimul 1185–1195, 1203–1204) ja tema venna Alexios III Angelos (1195–1203) valitsusperiood viis riigi tsentraliseeritud valitsusaparaadi ja kaitsevõime kollapsini. Kuigi normannid löödi 1186. aastal Kreekast välja, hakkasid valahhid ja bulgaarlased samal aastal mässama, mis viis teise Bulgaaria riigi tekkimiseni. Angeloste võimuperioodi sisepoliitikat iseloomustas äärmiselt vastutustundetu ja priiskav käitumine, mis viis riigi majanduskrahhi lävele. Ida-Rooma riigi mõjuvõim kannatas tehtud vigade tõttu sedavõrd, et see viis võimuvaakumi tekkimiseni ja soodustas riigi lagunemist. Teatud märgid viitasid sellele, et Trapezundis tekkis Komnenoste juhtimisel pooliseseisev riik juba enne 1203. aastal riiki tabanud kollapsit. Angeloste dünastia kiirendas nõrgenenud Bütsantsi lõpu saabumist.
Neljas ristisõda.
Paavst Innocentius III tutvustas esmakordselt Neljanda ristisõja plaani 1198. aastal legaatide poolt levitatud entsüklikas. Ristisõja eesmärgiks pidi saama Aijubiidide riigi uue võimukeskuse – Egiptuse vallutamine. Ristisõdijate vägi saabus Veneetsia vabariiki 1202. aasta suvel. Rüütlite vägi oli aga oodatust väiksem ning sellel puudusid piisavad rahalised vahendid, et maksta veneetslastele laevatranspordi eest. Veneetsiat juhtis tollal juba raugaeas ja pime, kuid endiselt ambitsioonikas doodž Enrico Dandolo, kes polnud huvitatud Egiptuse ründamisest, sest Veneetsial olid tulusad kaubandussuhted Saladini loodud Aijubiidide riigiga. Ristisõdijad soostusid transpordi eest aitama veneetslasi Zadari linna (kristlik ja heal järjel kaubanduslinn) vallutamisel. Zadar oli endine Veneetsia vasall, kuid alates aastast 1186 kuulus Ungari kuningriigi protektsiooni alla. Vaatamata paavsti vastuseisule langes linn 1202. aastal ülekaalukate ristisõdijate kätte pärast lühikest piiramist.
1201. aastal läks ristisõdijate juhtimine Montferrati markii Bonifacio juhtimise alla, kelle sõbraks oli Švaabi Philipp. Nii Philipp kui ka Bonifacio olid abielus kukutatud Bütsantsi keisri Isaak II Angelose lähedaste sugulastega (Philipp tütrega ja Bonifacio õega). Isaak II poeg Alexios põgenes pärast isa võimult kõrvaldamist Euroopasse ja otsis abi ristisõdijate juurest. Ta lubas paavstile Ida ja Lääne kirikud ühendada ning maksta ristisõdijatele 200 000 hõbemarka, kui ta uuesti võimule aidatakse. Samuti lubas ta toetada ristisõda Pühale Maale. Veneetslastele sobis säärane pakkumine väga hästi ning seega otsustati Egiptuse asemel rünnata hoopis Bütsantsi pealinna.
Ristisõdijad saabusid Konstantinoopoli alla 1203. aasta 23. juunil. Alexios III oli võimetu linna mingilgi määral kaitsma ning otsustas põgeneda. Nii hõivasid ristisõdijad Konstantinoopoli praktiliselt ilma vastupanuta. Vahepeal krooniti taas keisriks troonilt kukutatud ja pimedaks torgatud Isaak II. Tema pojast sai kaasvalitseja (Alexios IV). Alexios IV ja Isaak II ei suutnud tasuda ristirüütlitele lubatud tasu täies mahus ning nad kukutati peagi võimult Alexios V poolt. Tekkinud segadust kasutasid ära ristisõdijad, kes vallutasid pealinna teistkordselt 13. aprillil 1204. Linna kaitsel olnud palgasõdurid eriti vastupanu ei osutanud, sest Alexios V ei suutnud neile enam palka maksta. Keiser põgenes vahetult enne rüütlite tungimist linna. Konstantinoopoli hõivamisele järgnesid massilised röövimised ja tapatalgud, mis kestsid järjest kolm ööpäeva. Paljud hindamatud riisutud varad (ikoonid, reliikviad jm) tulid hiljem välja Lääne-Euroopas, suur osa neist Veneetsias. Kroonikud on seda röövimist nimetanud keskaja suurimaks. Paavst Innocentius III avaldas nördimust, kui kuulis Konstantinoopoli vallutamisest, kuid olukord oli tema kontrolli alt juba väljunud. Seda tõestab fakt, et paavsti legaat vabastas omal initsiatiivil ristisõdijad tõotusest jätkata sõjakäiku Pühale Maale. Konstantinoopolis korra taastamise järel otsustasid veneetslased ja ristisõdijad jaotada riigi oma juhtide vahel ja lõid Ladina keisririigi. Ladinlased ei saanud aga kogu Bütsantsi territooriumi oma kontrolli alla, sest vastupanu jätkasid keisririigi lagunemisel moodustunud iseseisvad riigid: Epeirose despootkond, Nikaia ja Trapezundi keisririik.
Riik eksiilis.
Pärast Konstantinoopoli langemist ladinlaste kätte moodustati keisririigi endistes valdustes kaks järglasriiki: Epeirose despootkond ja Nikaia keisririik. Kolmas järglasriik Trapezundi keisririik asutati juba mõned nädalad enne Konstantinoopoli vallutamist. Neist kolmest olid Epeirosel ja Nikaial parimad võimalused Konstantinoopolis võimu taastamiseks. Nikaia võitles järgmised paar aastakümmet ellujäämise nimel Seldžukkidega ja kaotas 12. sajandi keskpaigaks suurema osa Anatoolia lõunaosast. Mongolite invasiooni tõttu Väike-Aasiasse (1242–1243) nõrgenes Rumi Seldžukkide sultanaat märkimisväärselt, misjärel tekkis Anatoolias järgnevatel aastakümnetel mitmeid väikeriike. (Ühest sellisest väikeriigist kasvas aja jooksul võimas suurriik, mis hävitas Bütsantsi lõplikult). Seldžukkide sattumisega mongolite vasalliks kergenes olukord Nikaia keisririigi idapiiril, mis lubas tollel keskenduda võitlusele Ladina keisririigiga.
Konstantinoopoli tagasivallutamine.
Nikaia keisririigil õnnestus 1261. aastal Konstantinoopol ladinlastelt tagasi vallutada. Riigi lühiajaline tõus saavutati Michael VIII võimuperioodil (1259–1282), kuid Bütsants oli selleks ajaks tõsises majanduskriisis ja halvasti varustatud, et võidelda ümbritsevate vaenlastega. Sõjategevuseks ladinlaste vastu koondas Michael riigi väed Väike-Aasiast Euroopasse ning tõstis talupoegade maksukoormust, mis tekitas nende seas laialdast vimma ja rahulolematust ning viis paljud laostumiseni. Neljanda ristisõja ajal tekitatud pealinna kaitserajatiste kahjustuste parandamiseks kulutati hiiglaslikke summasid, mis koos lakkamatute sõdadega viisid riigi finantskriisi ja pideva rahapuuduseni.
Idapiiride kaitsmise asemel otsustas Michael VIII keisririiki lääne suunas laiendada, kuid saavutas vaid lühiajalist edu. Vana vaenlase Sitsiilia kuningriigi vallutusplaanide tõrjumiseks kasutas keiser diplomaatia abi. Ta tegi paavstile ettepaneku kristlike kirikute taasühendamiseks, mis olid lõhenenud aastal 1054. Sellele olid aga vastu suurem osa keisririigi elanikkonnast ja õigeusklik kirik, kelle mahasurumiseks kasutas keiser karme abinõusid. Gregorius X surma tõttu muutus olukord oluliselt. Järgmine paavst soosis Sitsiilia kuningat Carlo I-st ning kirikute taasühendamine jäi ära.
Andronikos II (võimul 1282–1328) ja Andronikos III (keiser 1328–1341) tegid viimaseid tõsiseid katseid Bütsantsi hiilguse taastamiseks. Türklaste vastu võitlemiseks palkas Andronikos II Euroopas kuulsust kogunud Kataloonia palgasõdurid. Pärast võidu saavutamist Anatoolias muutusid nood aga kontrollimatuks ja tegelesid maa rüüstamise ja röövimisega. Bütsantsil kulus mitu aastat ja palju ressursse, et tülikad palgasõdurid purustada.
Osmanite tõus ja Konstantinoopoli langemine.
Vahemere idaosa enne Konstantinoopoli langemist.
Pärast Andronikos III surma haaras riiki laastav kodusõda, mis kestis kuus aastat (1341–1347). Seda kasutasid edukalt ära serblased, kes hõivasid suure osa Bütsantsi territooriumidest Balkanil. Aastal 1354 toimus Gallipolis maavärin, mis purustas linna. Peaaegu mahajäetud linna hõivasid seejärel türklased, kes kinnitasid esmakordselt kanda Euroopas. Pärast seda järgnes Osmanite kiire edasitungimine ning nad domineerisid pea kogu Balkanil pärast Kosovo lahingut (1389).
Bütsants pöördus abi saamiseks Lääne poole, kuid paavst lubas aidata vaid kirikute ühendamisel. Sellele olid aga vastu Bütsantsi elanikud ja kleerikud. Läänest saabusid Bütsantsi kaitsma vaid vähesed, sest enamik Euroopa valitsejaid olid hõivatud muude tegevustega ja ei võtnud abistamiseks midagi ette. Osmanite väed vallutasid aga järgemööda Bütsantsi riigi viimaseid alasid.
Konstantinoopol oli selleks ajaks lagunev ja alarahvastatud. Elanike arv oli sedavõrd langenud, et linn nägi vaid veidi rohkem välja nagu erinevate külade kogum, mis on üksteisega ühendatud asustamata kvartalitega. 1453. aasta 2. aprillil piiras Mehmed II 80 000 sõduri ja suure hulga abivägedega Konstantinoopoli sisse. Linna kaitses vaid ligi 7000 relvakandjat, kellest 2000 olid võõramaalased. Ligi kahekuulise (2. aprill – 29. mai) piiramise järel langes Konstantinoopol türklaste kätte. Bütsantsi viimane keiser Konstantinos XI hukkus käsitsivõitluses, kui türklased olid linna müürid vallutanud.
Järellugu.
Konstantinoopoli langemise järel jäi Bütsantsi viimaseks valduseks Morea despootkond (1349–1460), mida valitsesid keisri vennad (despoodid). 1446 sooritas Murad II Osmani vägedega Moreasse sõjakäigu. Kreeklased suutsid suurte kaotuste hinnaga (laastatud maa ja 60 000 orjusesse viidud inimest) pealetungile vastu seista, kuid olid sunnitud leppima vasallriigi staatusega ja pidid igal aastal sultanile suurt andamit maksma. Ebakompetentne riigijuhtimine viis talupegade mässuni (1453–1454), mille mahasurumiseks kasutati türklaste abi. Saamatu juhtimine seejärel jätkus, mistõttu ei suudetud enam Osmanite riigile andamit maksta. Mehmed II lahendas invasiooniga mässumeelse despootkonna probleemi aastal 1460, misjärel sai Moreast Osmanite riigi provints. 1204. aastal Bütsantsist eraldunud Trapezundi keisririik oli "de facto" viimane Ida-Rooma järglasriik. Trapezundi viimase valitseja üritus algatada Osmanite riigi vastu ristisõda andis türklastele ajendi keisririik 1461. aasta suvel vallutada. Trapezund alistus 14. augustil 1461. Sellega oli viimane Rooma riigi jäänuk maailmakaardilt kadunud.
Viimase Bütsantsi keisri vennapoeg Andreas Palaiologos päris Bütsantsi keisri tiitli pärast Konstantinos XI surma. Ta elas Moreas kuni selle langemiseni türklaste valdusesse (1460) ja põgenes seejärel Rooma, kus ta elas Kirikuriigi protektsiooni all kuni elu lõpuni. Andreas kasutas enda kirjeldamisel Konstantinoopoli keisri tiitlit ning müüs enda pärimisõigused Prantsusmaa ja Hispaania monarhidele. Siiski ei kasutanud mitte keegi seda tiitlit pärast Andrease surma. Mehmed II ja ülejäänud Osmanite riigi valitsejad jätkasid Rooma imperaatori tiitli kasutamist kuni Osmanite riigi lagunemiseni 20. sajandil. Paljud õigeusklikud Bütsantsi põgenikud ja mõned ülikud leidsid varju Doonau vürstiriikides, kelle valitsejad pidasid samuti end Ida-Rooma keisriteks.
Pärast viimase Bütsantsi keisri surma taotles õigeusu patrooni kohta endale Moskva suurvürst Ivan III, kes abiellus keisri vennatütre (Andreas Palaiologose õe) Zoe Palaiologosega. Ivan III pojapojast sai Venemaa esimene tsaar (tuleneb otseselt sõnast "caesar"). Vene impeeriumi kui "kolmanda Rooma" idee püsis elus kuni 1917. aasta revolutsioonideni.
Majandus.
Bütsantsi majandus kuulus sajandeid Euroopa ja Vahemeremaade kõige arenenumate majanduste hulka. Euroopa ei suutnud Bütsantsi majandusliku tugevusega võistelda kuni keskaja lõpuni. Konstantinoopol oli üle terve Euraasia ja Põhja-Aafrika ulatuva kaubandusvõrgu peamine keskus. Aasiat ja Euroopat ühendavat tähtsaimat kaubateed hakati hiljem nimetama Siiditeeks. Kuni 6. sajandi alguseni oli Bütsantsi majandus võrreldes mahajäänud Läänega õitsev ja paindlik. Bütsantsi-Pärsia ja Bütsantsi-Araabia sõjad viisid riigi majanduse langusse ja stagnatsiooni. Isauria dünastia reformid ja eriti Konstantinos V ümberrahvastamise programm, mitmete avalike ehitiste rajamine ja maksusüsteemi parandamine aitas majanduse taas tõusuteele, mis kestis kuni aastani 1204. Seda isegi vaatamata mitmete riigi piirkondade kaotamisele naaberriikidele. 10.sajandist kuni 12. sajandi lõpuni paistis Konstantinoopol silma oma välise hiilguse ja rikkusega, mida imetlesid paljud rändurid. Neljas ristisõda mõjus hävitavalt riigi majandusele ning Vahemere idaosa kaubateedel hakkasid domineerima Lääne-Euroopa kaubalaevad. Palaiologoste valitsemisperioodil püüdis keisririik oma majandust taas jalule aidata, kuid see ettevõtmine ei toonud suurt edu. Riigi eksisteerimise viimastel aastakümnetel kaotas Bütsants järk-järgult kontrolli kaubanduses, hinnapoliitikas, metallitoodete ekspordis ja mõnede ajaloolaste hinnangul isegi müntide vermimise üle.
Bütsantsi majandus põhines suurel määral kaubandusel, mida soodustas riigi soodne mereline asend. Arvatavalt oli kõige tähtsamaks ekspordiartikliks tekstiilitooted; siidi eksporditi eelkõige Egiptusesse, Bulgaariasse ja Läände. Riik kontrollis rangelt sise- ja väliskaubandust ja säilitas monopoolsed õigused müntide vermimisel, luues sellega kaubanduse vajaduste rahuldamiseks kestva ja paindliku rahandussüsteemi. Valitsusaparaat teostas intressimäärade üle kontrolli ja reguleeris gildide ja korporatsioonide tegutsemisreegleid. Keiser ja tema ametnikud sekkusid majandusse kriisiperioodidel, kindlustades kapitali juurdevoolu ja hoides teravilja hindasid kontrolli all. Valitsus kogus sageli maksudest laekuva ülejäägi ja suunas selle tagasi ringlusesse riigiametnike palkade või avalike ehitiste rajamise rahastamiseks.
Raha.
Üheks Bütsantsi majanduse alustalaks oli stabiilne rahakurss, mis kestis ligi 800 aastat – Constantinus Suure reformist kuni Alexios I valitsusperioodini. Constantinuse rahandusreformi ajal sai jooksvaks rahaühikuks kuldmünt "solidus" ("nomisma" massiga 4,55 g). Suuremaks ühikuks oli kuldnael ("litra"), mis vastas 72 solidusele (327 g). Rahaga maksmisel solidusi ei loetud vaid kaaluti, sest paljud mündid olid väiksemaks lõigatud. Soliduse kõrval olid käibel hõbemündid – "miliaresion" (2,24 g) ja "keration" (1,12 g). Constantinus I ajal võeti kasutusele vaskmündid "follis", mida valmistati vähe ja halva kvaliteediga. Seetõttu otsustas Anastasius I vaskraha reformida. Vermima hakati suuremaid ja väiksemaid pronksist münte. Suurematele oli vermitud tähis M ning selle väärtus oli 40 sestertsi (obooli).
Bütsantsi rahanduse allakäik sai alguse 11. sajandil, mil Michael VII (keiser 1071–1078) oli sunnitud majanduse laostumise järel (10-aastase kodusõja ja viljahindade spekuleerimise tõttu) "nomisma" väärtust alandama, mille asemel võeti kasutusele nimi "hyperperon". Mõnda aega püsis "hyperperon" stabiilne, kuid 13. sajandil hakati (pärast Konstantinoopoli langemist ladinlaste valdusesse) siseturu tarbeks vermima 16 karaadiseid, välisturule aga 24 karaadiseid kuldmünte. Pärast pealinna tagasivallutamist langes kullasisaldus 9 ja seejärel 5 karaadini. Järjest nõrgenev kuldmüntide ostujõud tekitas probleeme rahvusvahelises kaubanduses, kus Bütsantsi kuldmündid olid laialdaselt kasutusel. Seetõttu hakkasid mitmed riigid oma kuldmünte vermima (populaarseks said Firenze floriinid ja Veneetsia tukatid).
Teadus, meditsiin ja õigus.
Bütsantsi teadus oli kogu riigi eksisteerimise aja jooksul lähedalt seotud antiikfilosoofia ja metafüüsikaga. Teaduses säilis seitse vaba kunsti, kuid Bütsantsi programm oli Lääne omaga võrreldes leebem. Triivium ("trivium") käsitles kirjandust ja kõnekunsti. Kvadriivium ("quadrivium") aritmeetikat, geomeetriat, muusikat ja astronoomiat (sageli koos astroloogiaga). Selles jaotuses puudusid looduslugu, füüsika ja keemia, mis olid koondatud füüsika alla. Olympiodorose õppekavas oli viis astet (loogika, füüsika, eetika, matemaatika ja metafüüsika), mille läbimine võimaldas tõusta filosoofiani. Kvadriiviumist välja jäävaid teadusharusid viljeleti praktilise tähtsuse pärast. Näiteks Hagia Sophia ehitaja Anthemios leiutas auruga töötava masina ja peeglitemängu. Väga suurt tähtsust omas süürlase Kallinikose leiutis "kreeka tuli", mis võeti viivitamatult kasutusele sõjanduses ning see osutus väga tõhusaks merelahingutes vaenlaste laevade süütamisel.
Bütsantsi meditsiin võttis eeskuju antiikaja kuulsatelt meedikutelt – Hippokrateselt, Galenoselt ning samuti Herophilos Asklepiadeselt ja Pedianos Dioskorideselt. Keisririigi arstid püüdsid praktilisi kogemusi ühildada Hippokratese teooriate ja Galenose vaadetega. Selline teoreetilist laadi arstiteadus kujunes välja arvukate hüpoteeside esinemise ning avastuste puudumise tõttu. Haigete ravimisel piirdusid arstid haiguste sümptomite eristamise, diagnoosi panemise ja haige farmatseutilise ravimisega.
Märkimisväärne tagasilöök tabas riigi teadust suure katku ajal (541–542) ja araablaste vallutusperioodidel (7. ja 8. sajandil), kuid Bütsantsi nn taassünni perioodil (10. sajandi teine pool) said Ida-Rooma riigi teadlastest Araabias ja Pärsias käsitletavate teadusharude eksperdid, seda eriti astronoomias ja matemaatikas.
Bütsantsi eksisteerimise viimasel sajandil tegelesid keisririigi filoloogid Vana-Kreeka grammatika ja kirjanduse uurimisega, millega nad jätsid oma jälje varasesse Itaalia renessanssi. Sellel perioodil toimus astronoomia ja matemaatika õpetamine eelkõige Trapezundis; meditsiini vastu tundsid samal ajal huvi pea kõik õpetlased. Bütsantslased tundsid kompassi (14. sajandil) ja kasutasid maakaarte.
529. aastal viidi Justinianus I eestvõtmisel läbi Rooma riigi seadustiku kodifitseerimine ("Corpus Juris Civilis"), millega loodi uus õigussüsteem. Uus seadustik omas tähtsat osa Bütsantsi õigusteaduse arengus ning seda kasutati peaaegu kuni Bütsantsi eksisteerimise lõpuni. Leon III valitsemisperioodil (717–741) loodi uus seaduste kogu "Ecloga", mis tugines enamjaolt kristlikele põhimõtetele (otsuseid põhjendati viidetega Piiblile). Nende seadustega leevendati karistusi. Karistatavate massilise hukkamise asemel hakati seaduserikkujaid üldjuhul sandistama. "Ecloga" mõjutas slaavlaste õigussüsteemi teket.
Religioon.
Rooma riigi idaosa kestmajäämine kindlustas keisri aktiivse rolli kiriku asjaajamistes. Bütsants päris paganliku administratsiooni ja usuasjade finantsrutiini, mida kohaldati kristlikule kirikule. Bütsantslaste jaoks oli keiser kui Jeesuse maapealne saadik, kes vastutas eelkõige kristluse levitamise eest paganlike vaadetega inimeste seas ning samuti religiooni administreerimise ja finantseerimise eest. Cyril Mango on välja toonud, et Bütsantsi poliitilist mõtlemist saab iseloomustada ühe motoga: "üks jumal, üks riik, üks religioon". Keisririigi roll kirikuasjades polnud siiski kunagi täpselt määratletud ja õiguslikult defineeritud. Rooma mõjuvõimu vähenemise ja Ida patriarhaatide erimeelsuste tõttu sai Konstantinoopoli kirik 6. ja 11. sajandi vahel kristliku maailma kõige mõjukamaks keskuseks. Isegi pärast Bütsantsi allakäiku ja paljude territooriumide kaotamist omas kirik märkimisväärset mõju nii riigi sees kui ka väljaspool riiki. Vene päritolu Jugoslaavia ajaloolane Georgi Ostrogorski on täheldanud, et vaatamata Bütsantsi kaotustele Väike-Aasias ja Balkanil, jäi Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat õigeuskliku maailma keskuseks, kaasa arvatud Kaukaasias ja Venemaal. Kirik jäi Bütsantsi kõige stabiilsemaks elemendiks.
Kristluse ametlik doktriin võeti vastu esimesel seitsmel oikumeenilisel kirikukogul ning keisri ülesandeks jäi selle kehtestamine oma alamatele. Aastal 388 vastuvõetud keiserliku dekreedi järgi, mis hiljem lisati kodifitseeritud Rooma õigusele ("Corpus Juris Civilis"), pidi riigi elanikkond tunnistama end katoliikliku kristlasena. Seadusele mitteallunud elanikud tunnistati "hulludeks ja rumalateks" ning ka ketserlike dogmade järgijateks.
Vaatamata riiklikele dekreetidele ja kiriku rangele hoiakule, ei saanud viimasest kunagi kõigi Bütsantsi kristlaste esindajat. Arvatavalt moodustasid nn ketserid keisririigi algusaegadel rohkem kui poole elanikkonnast. Peale paganluse, mis oli väga levinud kuni 6. sajandi lõpuni, ja judaismi, esines veel mitmeid kristlikke doktriine, mille järgijateks olid mõnikord ka keisrid. Alternatiivsete doktriinide hulka kuulusid näiteks nestoriaanlus, monofüsitism, arianism ja paulikiaanlus, mille õpetused ei järginud peamist teoloogilist voolu.
Ikoonide ja pühapiltide pooldajate ning vastaste vaheline lõhe jõudis haripunkti Leon III valitsemisperioodil, kes keelas riigis ikoonide kummardamise. Ikonoklastide ja ikonoduulide vaheline vastasseis viis riigi religiooni sügavasse kriisi, mis hakkas lahenema alles pärast ikoonide austamisõiguse taastamist 9. sajandi keskel. Samal perioodil rändasid Balkanile mitmed peamiselt slaavlastest paganlikud hõimud, kes järk-järgult ristiti Bütsantsi misjonäride poolt. Riigi eksistentsi viimases staadiumis olid elanikud valdavalt õigeusklikud.
Juudid moodustasid keisririigi olemasolu jooksul märkimisväärse vähemuse ja vastavalt Rooma riigi seadustele tunnustati neid eraldi religioosse inimgrupina. Bütsantsi varasemal perioodil juute reeglina respekteeriti, kuid pingelistel aegadel järgnesid tagakiusamised. Pärast araablaste vallutusi jäi suurem osa juutidest keisririigi piiridest väljapoole. Ülejäänud elasid riigis alates 10. sajandist suhteliselt rahulikult.
Kirjandus.
Bütsantsi kirjandust on mõjutanud eelkõige kreeka, ladina, kristlik ja idamaine kirjandus. Kirjanduses säilisid antiikaja žanrid. Suurim erinevus seisnes selles, et need olid suures osas allutatud kõnekunsti reeglitele. Bütsantsi kirjandusest on tänapäeval säilinud ligikaudu kaks kuni kolm tuhat köidet.
Bütsantsi proosa kõige silmapaistvamaks kirjanduslikuks žanriks on ajalookirjutus, mida viljeleti pea kogu riigi olemasolu jooksul. Sellel perioodil kirjutatud arvukatest kroonikatest, poliitilistest ajalookirjutistest, biograafiatest ja memuaaridest on paljud üsna hästi käsikirjades säilinud. Suuremaid puudujääke esineb vaid 7. sajandi lõpu ja 9. sajandi alguse vahel, mil toimusid araablaste vallutusretked ja nn pilditüli rahutused. Väga paljud ajalookirjutised annavad ainulaadset informatsiooni Bütsantsiga kokkupuutunud rahvaste kohta. Nii peavad paljud Lähis-Ida ja Balkani rahvad ning venelased Bütsantsi ajaloolisi allikaid oma rahvusliku ajaloo nurgakiviks.
Oma reeglite ja retoorika mõjuga hagiograafia (ehk pühakute elulood) kujunes isesesva kirjandusžanrina välja 4. sajandil. Uues ja Vanas Testamendis asetleidnud, kuid vähe käsitletud sündmuste täiendamiseks ja edasiarendamiseks välja mõeldud tekstid ehk apokrüüfid olid Bütsantsis väga populaarsed. Küllaltki suurt edu saatis keisririigis ka romaane, ent eriti menukaks osutusid pamfletid ja satiirid.
Luule.
Antiikajal kindlaks määratud reeglite alusel peeti luulet sobivaks igasuguste kirjutiste sisu edasiandmiseks. Nii pandi luulevormi pühakirjad, ajaloolised kirjutised, romaanid, teaduslikud teosed jm. Peale pikkade poeemide esines Bütsantsi luuleloomingus rohkelt juhuluulet.
Bütsantsi luuležanritest kuulusid eelistatumate hulka epigrammid – lühikesed luuletused, mida sai kanda kunstiteostele või mälestusmärkidele. Epigramme loodi Bütsantsis rohkesti just kirjandusliku taassünni aegadel, kuuendal ja üheksandal sajandil.
Rütmiline luule oli keskaegsete kreeklaste algupärane looming, mis vastandus oma religioossuse ja rahvapärasusega õpetatud luulele. Rütmilise luule kaks vormi moodustusid missakaanonitest. Hümn ("kontakion") koosnes mitmest võrdse suurusega salmist, kaanon aga kaheksast-üheksast iseseisva struktuuriga laulust. Iga stroofi lõpus oli refrään ning sageli kasutati riimi. Bütsantsi tuntumate hümniloojate hulka kuulus Romanos Melodos (elas "ca" 490–556), kelle loomingut esitatakse ka tänapäeval.
Ainus teadaolev Bütsantsi eepos Digenis Akritas avastati 1872. aastal ühest Trapezundi käsikirjast. Hiljem leiti selle eepose teisi versioone, mis pärinesid 15. kuni 17. sajandist. Eepos kirjeldab keisririigi võitlust saratseenidega 9. ja 10. sajandil ning sellel on sarnasused Küprose ja Pontose kreeklaste rahvalauludega.
Muusika.
Bütsantsi lüüra koos mängijaga (elevandiluust kirstul aastast "ca" 1000).
Bütsantsi rütmilise luule loojad olid eelkõige muusikud ja alles seejärel luuletajad, sest hümnid olid kirjutatud laulmiseks ja värsse tuli kohandada muusika rütmiga. Alles 9. sajandi lõpust alates hakati juba loodud meloodiate jaoks eraldi tekste kirjutama.
Sarnaselt antiikaja muusikale, polnud ka Bütsantsi muusikal harmooniat, vaid ainult rütm ja meloodia ning see oli mõeldud ühehäälseks laulmiseks. Luulega ühendatud muusikat hoidsid üleval (mitte ei saatnud) muusikariistad. Antiikaja muusikatraditsioone järgides tunti nelja põhi- ja nelja kõrvaltooni. Antiiksete nimedega (nt dooria ja früügia) toonid erinesid siiski kardinaalselt oma eelkäijatest. Hiljem võeti kasutusele veel kaks vahepealset tooni. Bütsantsi meloodiat teisendati sajandite jooksul korduvalt, kuid see jäi alati rahvapäraseks.
Antiikajal noodikirja ei tuntud. Koorijuht markeeris intervalle käeliigutustega. Alates 9. sajandist ilmusid Bütsantsi muusikalistesse käsikirjadesse neumad (noodid), mis levisid ka Läände.
Bütsantsi ilmalikust muusikast on tänapäeval vähe teada, ehkki see oli võrreldes vaimuliku muusikaga sama populaarne. Peale kaheksa tooni oli ilmalikul muusikal veel neli vahepealset tooni ja neli modulatsiooni, kokku seega vähemalt 16 heliastet.
Muusikariistadest oli kõige tähtsamal kohal orel, mida kasutati nii ilmalikel kui ka vaimulikel tseremooniatel. Antiikajast pärineva vesioreli asemel võeti Bütsantsis kasutusele pneumaatiline orel. Peale oreli olid kasutuses paljud teised muusikariistad, nt kitarad, lautod, lüürad, psalterionid, elevandiluust sarved jt, kuid nendest pole palju teada.
Kunst.
Bütsantsi kunst on peaaegu täielikult seotud religioosse väljendusega ning veelgi spetsiifilisemalt väljendades – kunst on kiriku teoloogia hoolikalt kontrollitud kunstiline väljendus. Bütsantsi kunst levis kaupmeeste ja sõjavägede vallutuste vahendusel Itaaliasse ja Sitsiiliasse, kus see mõjutas renessansi teket. Õigeuskliku kiriku mõjud avaldusid aga Venemaal, Kreekas, Serbias ja mujal. Bütsantsi arhitektuuri mõju, eriti pühakodades, võib leida erinevatest regioonidest alates Egitusest ja Araabiast kuni Venemaa ja Rumeeniani.
Bütsantsi kunsti meistrid said innustust antiiksete kunstiteoste harmooniast ja idamaisest toredusest, mis omavahel suurejooneliselt ühendati. Bütsantsi arhitektuuris kasutati laialdaselt põletatud telliseid, mis laoti vaheldumisi loodusliku kiviga. Võlvid ja kuplid valmistati kergetest kärgtellistest, pimsist, putsolaanist jm. Siseseinad ja mõnikord ka välisseinad kaeti marmori või mosaiikidega. Rooma halbade tavade eeskujul jätkati mitmesuguste vanade antiikehitiste rüüstamist, et omale sobivat materjali hankida. Justinianus I ajal ehitatud (532–537) Hagia Sophia basiilika on tänapäeval kõige võimsam Bütsantsi arhitektuuri mälestusmärk. Katedraal püsis veidi vähem kui 1000 aastat maailma suurimana (kuni Sevilla katedraali valmimiseni aastal 1520).
Bütsantsi kunstis laialdaselt levinud seinamosaiigid olid marmorist seinte täiendamiseks ja pärines otseselt Rooma kunstist. Justinianuse valitsemisperioodil valmisid kõige ilmekamad mosaiigid Ravenna kirikute siseseintel. Mosaiigikunsti leviku haripunkt saabus koos riigi sõjalise edu ja majandusliku tõusuga 10. ja 12. sajandi vahel. Sellel perioodil olid pea kõik tähtsamad pühakojad ja ilmalikud ehitised kaunistatud rikkalikult seinamosaiikidega.
Alates 13. sajandist hakkas seinamosaiigi osakaal langema ning kirikute valdavaks kaunistusteks said freskod. Maalingud arenesid aegamööda jõudsalt ning võtsid enda alla pindu põrandast kuni laeni. Kirikutesse maaliti suuri pildiseeriad, millel kujutati evangeeliumisündmusi. Freskod polnud siis enam liturgia täiendused ning üksikute pühade inimeste asemel maaliti terveid rahvahulki.
Muude Bütsantsi olulisemate kunstiliikide hulka kuulusid veel näiteks portreed, käsikirjade illustratsioonid (eelkõige piltidega pühakirjad), erinevates tehnikates ja eri materjalidest valmistatud mitmesugused luksus- ja tarbeesemed (nt ikoonid, kuld- ja hõbeehted, elevandiluust nikerdised, metallitööd, liturgilised riistad, emailtooted jm).
Diplomaatia.
a> võtab vastu serblaste ja horvaatide delegatsiooni.
Vaatamata Bütsantsi tugevale sõjaväele ja -laevastikule, eelistas keisririik relvakonfliktidele sageli diplomaatiat. Bütsants ajas aktiivset välispoliitikat, et ajada omavahel tülli naaberrahvad ja seeläbi likvideerida kallaletungi oht keisririigile.
Riigi välispoliitikat juhtis logoteet, kes allus otse keisrile ja käis talle iga päev aru andmas. Seega suunas valitseja isiklikult riigi diplomaatiat. Logoteedi ülesandeks oli võõramaa saadikute vastuvõtmine ning arvatavalt ka Bütsantsi enda saadikute väljavalimine enne sihtkohta saatmist.
Teatud määral ajasid välispoliitikat teemasid juhtivad strateegid. Näiteks Hersonesose strateeg korraldas saadikute missioone stepirahvaste juurde. Bütsantsi diplomaatia polnud siiski võrreldav tänapäevase välispoliitikaga. Keisririigi esindused naaberriikides polnud kunagi alalised. Bütsantsi saadikud liikusid kõige rohkem araablaste ja bulgaarlaste juurde. Riigi kõrged ametnikud pidasid läbirääkimisi rahu sõlmimiseks ning vangide vahetamiseks või väljaostmiseks. Bütsantsi diplomaatiat iseloomustas jäik formaalsus, mille oluliseks eesmärgiks oli riigi hiilguse ja rikkuse demonstreerimine.
Kui välisriigi saadik saabus Konstantinoopolisse, pidi kogu suhtlus temaga toimuma rangelt etiketi järgi. Võõramaa rahva esindaja võeti vastu vastavalt tema tähtsusele. Mida olulisem oli saadik, seda suursugusem ja austusväärsem vastuvõtt. Kui asemik saabus barbarite juurest, püüti teda rabada kullast mehaaniliste mänguasjadega (nt möirgav lõvi või laulev lind). Harituma rahva esindajatele demonstreeriti riigi varakambri rikkuseid või reliikviaid, harva viidi nad vaatemängudele. Kogu protseduur oli põhjaliku kontrolli all. Saadik ei tohtinud kohtuda kõrvaliste isikutega ning pidi nägema vaid seda, mida keisririigi ametnikud tahtsid talle näidata.
Kui võõramaa saadikud käitusid lugupidamatult või lausa ülbelt, pandi nad koheselt vangitorni. Neil puudus poliitiline puutumatus, kui nad oma käitumisega solvasid Bütsantsi valitsejaid. Keisririigi enda saadikud reisisid naabermaadesse rohkete kingitustega, milleks olid tavaliselt ehted, kuld, siid, brokaat jm. Kingid olid tavaliselt mõeldud sihtkohamaa valitsejatele, mõnikord mõjukamatele ministritele.
Vaatamata Bütsantsi diplomaatia väljapaistvale hiilgusele, olid selle tagamaadeks tavaliselt salakavalus ja ettenägelikkus. Rahulepingu järgsetest kohustustest peeti üldjuhul hoolikalt kinni, kuid Bütsants ei näinud midagi halba selles, et ässitada endaga rahuajal olevale hõimule kallale selle naaberhõim. Selline oligi Bütsantsi sage diplomaatiline abinõu – ohu kõrvaldamine rahaliste vahendite abil. Veel üheks diplomaatiliseks abivahendiks välissuhete reguleerimisel olid abielud. Riigi kõrgemast soost pärit peigmehi ja pruute pandi paari naabermaade tähtsamate isikutega.
Bütsantsi diplomaatia ülalpidamine oli väga kallis. Kaasavarad, kingitused ja rahalised maksed tervetele rahvastele võtsid riigikassast tohutu suuri summasid. Samuti läksid riigile palju maksma vaenlastele kehtestatud majanduslikud blokaadid. Peale selle oli keisririik aeg-ajalt sunnitud maksma rahu säilitamise nimel. Paljudele hõimudele ja Bütsantsi piiride lähedal elavatele võimuta printsidele maksti püsivalt kullas, et nad ei rüüstaks keisririigi maid. Otseselt sõja vältimiseks maksid keisrid korduvalt nii araablastele kui ka bulgaarlastele. Kaliifid, khaanid, sultanid jt võisid seda maksu kutsuda tribuudiks, kuid Bütsantsi keisri jaoks oli see vajalik investeering. Kui riik oli jälle valmis end sõjaliselt kaitsma, siis maksud tühistati.


Konkurents.
Konkurents on subjektide püüdlemine eesmärgi (ühise ressursi) poole olukorras, kus ühe suhteline edu tähendab teise ebaedu.
Poliitiline konkurents on konkurents poliitiliste ettevõtjate (parteide) vahel poliitilise võimu pärast.
Institutsionaalne konkurents ehk süsteemikonkurents on konkurents riikide ja regioonide vahel mobiilsete tootmistegurite pärast.
Konkurents on bioloogias liikide või organismide vastastikku negatiivne suhe ühise limiteeriva ressursi korral.


Numiidia.
Numiidia oli antiikajal hami päritolu berberi hõimudega asustatud rannikuala Põhja-Aafrikas (praegu Alžeeria ja osa Tuneesiast).
Rooma võimu all jaotati Mauretaania ja Africa Nova provintside vahel.
193. aastast moodustas eraldi provintsi Numidia Cirtensis.
Tähtsamad linnad olid Cirta ja Hippo Regius.


Haam.
Haam (heebrea חם) oli Piibli järgi Noa teine poeg. Tema vennad olid Seem ja Jaafet.
Haamil oli neli poega: Kuus, Mitsraim, Puut ja Kaanan (Noa pojapoeg).


Eklesioloogia.
Eklesioloogia (kreeka sõnast "ekklesia" - 'kogudus') on kristlikus teoloogias õpetus kirikust.


Kirik.
Kirik Uue Testamendi järgi on „Kristuse ihu” (1Kr 10:17, 12:27, Ef 1:23, 4:15j, Kl 1:24). Kirik on Jumala kirik ("ecclesia tou Theou" – Ap 20:28, 1Kr 1:2, 10:32, 11:22; Ts 2:14) erinevalt paganlik-helleenlikust „ekklesiast” (Ap 19:32:39j).
Ehkki sõna "kirik" on vahel pruugitud ka teiste usundite puhul, kasutatakse seda siiski kristluse kontekstis.
Kirik organisatsioonina on ajaloos jagunenud kogudusteliitudeks, 3 suuremat on
Kristlikus (oikumeenilises) teoloogias on kirik interkonfessionaalne koguduste liit, mille liikmeks saadakse läbi ristimise, koguduste vaimsus (spirituaalsus) on erinev. Selle käsitluse järgi rajas Jeesus ühe kiriku, mis on ajaloos kultuuriliste ja poliitiliste vastuolude tõttu jagunenud eri koolkondadeks ehk "kirikuteks". Need on erinevate riituste (kultus) ja õpetuslike arusaamadega koguduste ühendused, mis tihti jäävad ühe rahvuse piiridesse. Seetõttu on kristlaste religioosne praktika erinev, sõltudes sellest, millises maailma osas on koguduste areng toimunud. Dogmaatilis-juriidiliselt on korrektne rääkida katolikest, õigeusu-, protestantlikest jne kogudustest, mitte kirikutest. Kiriku lõhenemise ühe tagajärjena on aga levinud arusaamad, et ainult mingi osa universaalsest Kirikust on ainuõige. Eriti levinud olid need arusaamad Katoliku kirikus kuni 20. sajandini.
Ekslikult on peetud kirikusse kuuluvaiks ka mõningaid uususulisi liikumisi nagu jeehoovatunnistajad ja mormoonid ehk Jeesuse Kristuse viimase aja pühade kogudus. Nimetatud usulised liikumised ei ole kristlikud, kuna nad ei tunnista Jeesust Kristust inimeseks sündinud Jumala Pojana.


Inflatsioon.
thumb
Inflatsioon on kaupade või teenuste hinnataseme tõus. Hinnataseme tõus vähendab olemasolevate varade väärtust, seega on väga kõrge inflatsioon negatiivne, kuna vähendab tarbijate käes olevate varade väärtust ning ei soodusta ka säästmist.
Hinnataseme tõus vähendab olemasoleva raha väärtust. Kaupade väärtus enamasti ei halvene. Inimesed üldjuhul mõistavad, et raha väärtus pidevalt väheneb. Raha säästmist see ei soodusta. Saadud raha eest püütakse kiiresti midagi osta.


Augustus (lisanimi).
Augustus (ladina keeles 'suursugune') oli Rooma keisrite lisanimi, hiljem sai sellest imperaatori ehk tseesari sünonüüm, näiteks Otto I puhul.
Augustuse lisanime kandjaid on Arvo Mägi nimetanud ülemkeisriteks.


Makroökonoomika.
Makroökonomika uurib majanduse kui terviku käitumist. Riigi majanduseelu mõjutavad üksikute majandussubjektide (ettevõtete, tarbijate ja valitsuse) miljonid individuaalsed tegevused ning makroökonoomika keskendub kogu nende individuaalsete tegevuste uurimisele. Avatud majanduse puhul võetakse arvesse ka välissektori mõju, mis avaldub eelkõige väliskaubanduse ja -investeeringute riigi maksebilansis.
Makroökonoomika uurimisobjektiks on kogunõudlus ja kogupakkumine kaubaturul, kogutoodang ja selle kasv, üldine hinnatase ja selle muutused (inflatsioon), tööpuudus, rahaturg, intressimäärad jms.
Makroökonoomikas ei vaadelda üksikute majandussubjektide käitumise detaile või hindade kujunemist erinevatel turgudel vaid kauba- ja teenuse turgu kui ühtset tervikut, tegemata vahet näiteks põllumajandussaaduste või meditsiiniteenuste turgudel.
1) hindade stabiilsus (madal inflatsioon);
2) kõrge tööhõive (madal tööpuudus);
3) pidev majanduskasv (SKP elaniku kohta);
Seega on tätsamateks makroökonoomilisteks näitajataks majanduse koguprodukt (SKP ja RKP), inflatsioon ja tööpuudus. Kõiki võtmemuutujaid analüüstakse kolmel tasandil: praegusel hetkel, lühikesel ajaperioodil ja pikal ajaperioodil. Riigi arengutaseme ja -tempo iseloomustamiseks kasutatakse kõige sagedamini rahvamajanduse koguprodukti (RKP) näitajat.


Kiriku ajalugu.
Kiriku ajalugu (ka Kirikulugu, eklesioloogia) on osa kristluse ajaloost. Kirikuloo käsitlusaineks on Jeesuse rajatud kirik.
Kirikulugu kui ajalooteadus.
Kirikulugu on ajalooteadus oma meetodi poolest. Kirikulugu on seotud ajalooliste allikatega: kirjalikud allikad (ürikud, aktid, kirjad, kroonikad) või monumentaalsed allikad (raidkirjad, kirikud, kloostrid). Kirikulugu saab välja öelda vaid seda, mida ta suudab allikatest lähtuvalt tõestada, teispool allikaid algab ajalooline romaan. Kirjalike allikate ehtsust tuleb uurida, kriitiliselt laitmatute tekstidena välja anda ja kommenteerida. Seda, kui tähtis allikate taoline editsioon on, mõisteti alles 16. sajandil
Oluline on allikate töötlemine interpreteerimine ja usutavuse kontrollimine.
Distsipliini teemad.
Kristlus sai alguse 1. sajandil pKr nähtavasti Jeesuse Kristuse õpetustest.
Aabel - Aabraham - Aadam - Apostel - Apostlik suktsessioon - Augustinus
Enchiridion (Augustinus)
Jeesus Kristus - Johannese evangeelium - Jumala nimi
Katehhees - Kirik (pühakoda) - Klooster - Kristus
Kristus - kristlus - Kirikukogud -
Paavst - Patriarh - Paulus - Peapiiskop - Peetrus - Piiskop - Prohvet - Pühitsus
Uus Testament - Vana Testament


Turg.
Turg on üldnimi, mis tähistab mis tahes institutsiooni, mille kaudu ostjad (tarbijad) ja müüjad (pakkujad, tootjad) omavahel suhtlevad ja hüviseid vastastikku vahetavad, samuti kohta, kus selline tegevus toimub.
Liiginimena esineb "turg" väljakute nimedes, enamasti paikades, kus on ajalooliselt asunud turuplats.


Religioosne haridus.
Religioosne haridus jaguneb kaheks valdkonnaks: katehhees ehk usuõpetus koguduses ja religiooniõpetus ehk usuline haridus koolis.
Religioosse hariduse internatsionaliseerimisele 1970-datel aastatel aitas kaasa Ülemaailmne Kirikute Nõukogu. 1977 a loodi ISREV- Rahvusvaheline Usuõpetuse (ja –väärtuste) Seminar.
Religioosse haridusega seotud mõisteid.
Teoloogia on usuteadus. Ajaloolise traditsiooni põhjal on Euroopas levinud teoloogia õpetamine klassikalist struktuuri järgivate ülikoolide usuteaduskondades, enamasti konfessionaalsel alusel. Eestis õpetatakse teoloogiat mitmetes õppeasutustes, sh Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.
Religioonipedagoogika on pedagoogika haru, mis tegeleb religiooniteemalise õpetuse spetsiifikaga. Figureerib iseseisva õppeainena nt Tartu Ülikooli kasvatusteaduskonnas.
Religiooniõpetus on Eesti kooli sisseviidava eri maailmareligioone tutvustava aine ametlik nimetus.
Katehhees on kirikus tehtava õpetustöö üldnimetus, mida kasutab ametlikult katoliku kirik. Eesti protestandid kasutavad nime leeriõpetus või üldnime usuõpetus. Usuõpetuse tunnus on konfessionaalsus; religiooniõpetus on interkonfessionaalne ja erapooletu.
Pühapäevakool või piiblikool on kiriku juures laste ja noortega tegelev huviring.


Demilitariseeritud tsoon.
"See artikkel räägib maa-alast, kus sõjaväe tegevus ei ole lubatud; organisatsiooni arvutivõrgu tulemüüridega ümbritsetud osa kohta vaata artiklit Demilitariseeritud tsoon"
Demilitariseeritud tsoon on maa-ala, kus sõjaväe tegevus ei ole lubatud. Tavaliselt on demilitariseeritud tsoon loodud lepingu või muu leppega ning asub vaenupooli eraldaval piirialal. Sageli asetseb ta kontrolljoone ümber ning moodustab "de facto" riikidevahelise piiri.
Demilitariseeritud tsoonidest on tahtmatult saanud ka puutumatu looduse piirkondadeks, sest nendesse ehitamine on riskantne. Heaks näiteks on Korea demilitariseeritud tsoon.


Sekt.
Sekt ehk usulahk (ladina sõnast "secta") on usuline rühmitus, mis on mõnest denominatsioonist (suuremast ja vanemast usundist) lahku löönud. Sekti õpetuses ja rituaalides on palju ühist usundiga, millest ta lahku lõi, kuid teatud õpetusepunktides on erinevusi.
Sektide eraldumine usundite küljest on olnud aegade vältel tavaline nähtus. Sekti peamine tunnus on juhikultus.
Ajalugu.
Sõna "secta", millest sõna "sekt" pärineb, tähendas algselt mõtte- ja eluviisi ning tuleneb sõnast "sequor" 'järgin', mitte sõnast "seco" 'lõikan', nagu tavaliselt arvatakse. Sõna "secta" oli kreeka sõna "haírēsis" 'valik, mõtteviis' tõlkevaste.
Antiikajal nimetati sektideks filosoofilisi ja usulisi rühmitusi ning sellel sõnal puudus negatiivne kõrvaltähendus. Ka esimesi kristlasi kui juutluse suunda nimetati neutraalses mõttes natsareenide sektiks.
Paulus kasutab oma kirjades sõna "haírēsis" kogudusesiseste lõhede tähistamiseks (näiteks 1Ko 1:10: "Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus." Ta taunib lõhesid kui niisuguseid, andmata eelistust mingile kindlale suunale.
Algristikoguduses hakati sõna "haírēsis" üha enam kasutama kõrvalekallete kohta üksteisega osadusühtsuses olevate kristlike koguduste ühisest õpetusest. 4. sajandil hakkas kirik seda sõna kasutama 'eksiõpetuse' tähenduses.
Keskaegse katoliku kirikus oli selles tähenduses käibel sõna "secta". Näiteks luterlasi nimetati "secta lutherana" ning katoliku kirik on veel 20. sajandilgi nimetanud protestantlikke kirikuid sektideks.
Sotsioloogia.
Sotsioloogias nimetatakse sektiks usulist rühmitust, millel on ümbritseva ühiskonnaga pingeline vahekord, kuid mille uskumused on selle ühiskonna seisukohast enam-vähen traditsioonilised. (Kui ka uskumused on uudsed, siis räägitakse kultusest.) Sektid selles sotsioloogilises mõttes on tavaliselt konservatiivsed ning taotlevad religiooni puhtuse taastamist.
Tavakeeles mõeldakse sekti all väikest usulist rühmitust, mis on kõneleja arvates ühiskonnale ohtlik.


Martin Luther.
Martin Luther (sünninimi Martin Luder; 10. november 1483 – 18. veebruar 1546) oli saksa kristlik teoloog ja augustiini munk, kelle seisukohtadest sai alguse reformatsioon ning kes on oluliselt mõjutanud protestantismi (eriti luterlust) ja ka teiste kristlike traditsioonide õpetust.
Elu ja tegevus.
Luther sündis Eislebenis talupoeglikku päritolu perekonnas. Tema isa oli Hans Luder ja ema Margarete Lindemann. Luther kasvas üles Mansfeldis ja astus 1501. aastal Erfurti ülikooli õigusteadust õppima. 1502. aastal sai ta bakalaureuse- ja 1505. aastal magistrikraadi. Isal oli temale juba ka pruut välja vaadatud. Kuid 1505. aasta 2. juulil, kui ta oli teel Mansfeldist Erfurti, jäi Luther rajuilma kätte ning andis pühale Annale tõotuse, et kui ta eluga pääseb, hakkab ta mungaks. Nõnda juhtuski ja 17. juulil astus ta augustiinlaste ordu liikmeks. 1507. aastal, pärast preestriks pühitsemist, alustas ta ka teoloogiaõpinguid, saades 1512. aastal teoloogiadoktoriks. Et teda varasemad usuõpetused ei rahuldanud, asus ta välja töötama uut õpetust.
31. oktoobril 1517 naelutas ta legendi järgi Wittenbergi linnakiriku uksele 95 teesi, kus mõistis hukka patukustutuse sedelite müütamise. Sel päeval tähistavad luterlased usupuhastuspüha. Ta kutsus kristlikku kirikut üles tulema tagasi Piibli õpetuste juurde. Luther ei tahtnud asutada katoliku kirikust eraldiseisvat kirikut, tahtis vaid kõrvaldada sellest mõned väärnähtused. Katoliku kiriku esindajad arvasid Lutheri ja tema reformide pooldajad kirikust välja. Peale uute kristlike suundade sai Lutheri tegevusest alguse ka katoliiklik reform ehk vastureformatsioon katoliku kirikus, mis sai väljenduse Trento kirikukogu otsustes.
Lutheri piiblitõlge saksa keelde aitas kaasa ühtse saksa kirjakeele kujunemisele ning pani aluse mitmele uuele põhimõttele tõlkimises. Lutheri koraalid inspireerisid kristliku koguduselaulu arengut. Tema abiellumine 13. juunil 1525 endise nunna Katharina von Boraga (sellest abielust sündis kuus last) pani aluse vaimulike abielule mitmes kristlikus traditsioonis.
Legend.
Lutherit peetakse jõulukuuse tava isaks. Legend räägib, et ühel õhtul läks Luther läbi metsa koju ja märkas, kuidas kuusel peegeldub taevatähtede valgus. Ta raius kuuse maha ja viis koju. Kodus pani ta kuusele küünlad, et luua samasugust muinasjutulist meeleolu.
Mälestussammas Keilas.
1862. aastal püstitati Keilasse Martin Lutheri pronksist mälestussammas, mis hävitati 1949. aastal.


Rahvamajanduse kogutoodang.
Rahvamajanduse kogutoodang (ka rahvuslik kogutulu, kogurahvatulu), lühendina RKT on majanduses teatud ajaperioodil toodetud lõpphüviste summa, millele on juurde arvatud ekspordi ja impordi saldo.
See on makroökonoomika tähtsaim näitaja.
Kõrvuti rahvamajanduse kogutoodanguga on majanduse näitajaks sisemajanduse kogutoodang (SKT).


Sisemajanduse kogutoodang.
Sisemajanduse kogutoodang (SKT) ehk sisemajanduse koguprodukt (SKP) (inglise keeles "Gross Domestic Product", "GDP") on mingil kindlal territooriumil (tavaliselt mingis riigis) toodetud lõpphüviste koguväärtus.
Väiksem osa Eesti majandusteadlasi on teinud ja/või teeb vahet SKT ja SKP vahel, nimetades sisemajanduse kogutoodanguks (SKT) kõiki majanduslikke tehinguid, mis toimunud (sh vahetoodangu müüki, mida arvestati Nõukogude ajal ühiskondliku koguprodukti sisse - see on ka põhjus, miks Nõukogude aegne statistika ei ole võrreldav tänasega), ja sisemajanduse koguproduktiks (SKP) üksnes lõpptoodangut, mida tähistatakse rahvusvaheliselt GDP-ga ja nagu seda mõistetakse siinses artiklis. Teiste arvates ei ole sellisel vahetoodangu eraldi arvestamisel majanduslikku sisu, mistõttu puudub ka vajadus erineva termini jaoks. Tavakasutuses on SKP ning SKT ekvivalentsed (Eesti Keele Instituut soovitab SKT-d) ning arvestavad üksnes lõpptoodangu hulka.
Sisemajanduse kogutoodang ja eriti sellest tuletatud näitaja sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta kuuluvad kõige kasutatavamate majandusnäitajate hulka.
Eristus rahvamajanduse kogutoodangust.
Territooriumipõhine SKT eristub omaniku rahvusliku kuuluvuse põhisest rahvamajanduse kogutoodangust (RKT, inglise keeles "Gross National Product", "GNP").
SKT ei võta arvesse tuluülekandeid. Näiteks Eesti SKT sisaldab küll välismaalaste Eestis teenitud kogutulu, aga ei sisalda Eesti kodanike tulu, mis on teenitud välismaal. Enamasti ei ole SKT ja RKT erinevused suured.
Võrreldavusprobleemid.
SKT arvutamisel liidetakse mingeid kindlaid hindu (baashindu) kasutades kokku kõigi antud territooriumil toodetud kaupade ja teenuste koguväärtus (või analoogiliselt tarbitud toodang või teenitud tulu). Seetõttu sõltub SKT väärtus kasutatavatest baashindadest. Väga erineva hinnastruktuuriga riikide (või perioodide) võrdlemisel võib see probleeme tekitada.
SKT ei arvesta kodumajanduse mahtu. Seda tuleb silmas pidada erineva kodus enese jaoks toodetud toodangu osakaaluga maade võrdlemisel kui ka mitmesuguste reformide heaoluefekti arvestamisel. Nii ei arvestata SKT-s kodus last hoidvat ema, küll aga arvestatakse sama teenust, kui selle eest saab ametlikku tulu lapsehoidja.
SKT on majandusliku aktiivsuse näitaja, mistõttu suurem SKT ei tähenda alati suuremat heaolu. Suurem SKT võib olla seotud näiteks suuremate kütmiskulude, suuremate kuritegevuse vastu võitlemise kulude või vähema vaba ajaga. Need põhjused suurendavad küll kulusid, kuid mitte heaolu.
SKT on enimlevinud majandusliku arengu võrdlev näitaja, sest seda on suhteliselt lihtne mõõta, seda mõõdetakse pea kõigis riikides pidevalt ja suhteliselt sarnase metoodika alusel ning SKT väärtusel on tugev korrelatsioon enamiku heaolutaseme näitajatega.


Kogupakkumine.
Kogupakkumine on reaalse rahvamajanduse kogutoodangu kogus, mida firmad tahavad toota ja müügiks pakkuda igal antud hinnatasemel.
Hüvise kogupakkumine määratakse antud riigi käsutuses olevate tootmisteguritega ja tootmistehnoloogiaga. Hüvise kogupakkumine võrdub majanduse koguväljundiga. Majanduse koguväljund on igal antud ajamomendil fikseeritud ja muutub ainult siis, kui toimub muutus tootmistegurite pakkumises või tehnoloogias.


Tööpuudus.
Tööpuudus või töötus on nähtus, mis seisneb selles, et inimesed, kes soovivad töötada, ei leia omale sobivat tööd. Sageli mõistetakse tööpuuduse all ka tööpuuduse näitajat, niisuguste inimeste osakaalu tööjõus.
"Töö" all mõistetakse siin kas tasustatavat tööd või ettevõtlust, mitte vabatahtlikku või muud mittetasustatavat tööd.
Tööpuudus on (koos SKT ning majanduskasvuga) üks kõige enam kasutatavaid statistilisi majandusnäitajaid.
Tööpuuduse mõõtmine.
Tööpuudust mõõdetakse töötute osakaaluna tööjõus.
Tööjõud koosneb töötutest ja töötajatest, s.h. ettevõtjatest. Ülejäänud isikud ei kuulu tööjõu hulka.
Tööjõu suurust, tööpuudust ja teisi seotud suurusi mõõdetakse enamasti tööjõu-uuringute — suurte üleriigiliste küsitluste — käigus.
Tööpuuduse põhjused.
Kõige lihtsama töö nõudmise-pakkumise mudeli järgi ei tohiks tööpuudus eksisteerida. Tööjõu hind — palk — peaks tööpuuduse tingimustes langema, suurendades ettevõtete poolset tööjõu nõudmist ja vähendades pakkumist. Seega peaks tööpuudus kaduma.
Tööpuuduse leevendamine.
Enamasti soovivad valitsused tööpuudust vähendada. Selleks on mitu põhimõtteliselt erinevat teed.


Dünaamiline IP-aadress.
Dünaamiline IP-aadress on IP-aadress, mis on määratud arvutile kasutamiseks ajutiselt teatud perioodiks. Dünaamilise IP-aadressi määramiseks kasutatakse dünaamilist hostikonfiguratsiooni protokolli (DHCP), mõningatel juhtudel ka PPP-d (Point-to-Point Protocol).


Demilitariseeritud tsoon (informaatika).
üks võimalusi eraldada sisevõrk ja välisliikluseks ligipääsetavad serverid
Kohalik arvutivõrk eraldatakse Internetist tulemüüriga peamiselt kaitsmaks sisevõrgu arvuteid väliste rünnete eest. Enamusel juhtudest tähendab see sisevõrku suunatud päringute keelamist. Juhul kui tekib vajadus lubada välisvõrgust lähtuvate pöördumiste läbilaskmist näiteks veebiserverite poole, siis luuakse tulemüüris neile eraldi tsoon ja nendest arvutitest moodustatud võrku nimetatakse demilitariseeritud tsooniks (DMZ). Missioonikriitilistes süsteemides peetakse turvalisemaks veebiserverid hoida väljaspool asutust, serverimajutust pakkuvates ettevõtetes.


Arvutivõrk.
a> võivad andmeid eri tüüpi kaablite kaudu väga kiiresti edasi saata ja vastu võtta. Pildil on "Combo"-kaart, mis toetab kuni 3 kaablistandardit.
Arvutivõrk on mitmest arvutist koosnev süsteem, milles arvutid on andmevahetuse või ressursside jagamise eesmärgil telekommunikatsiooniseadmete abil omavahel ühendatud.
Ajalugu.
Maailma esimene arvutivõrk oli ARPANET, mis töötati välja 1969. aastal Pentagonis, USA-s. Kuigi levivad teadmised, et võrk ehitati üle elama tuumarünnakut ning kaasa aitama militaarvaldkonnale, ei ole kumbki väidetest päris tõene. ARPANET loodi teaduslikul eesmärgil, ühendama teadusasutusi, et need saaks omavahel jagada arvutusressurssi, kui kohalikust ressursist ei jätkunud või leidus kuskil parem paik arvutuste tegemiseks. Selle võrgu loomisel ei olnud eesmärgiks isegi mitte ka inimestevaheline kommunikatsioon, kuid reaalseid tulemusi saavutatigi pigem just kommunikatsiooni, andmesideprotokollide ja sidelahenduste valdkondades. Arvutusressursi jagamine jäigi vaid eesmärgiks, sest operatsioonisüsteemid ja programmid omavahel reeglina ei ühildunud ning keegi ei suutnud ühtset süsteemi luua.
Side.
Side arvutite vahel toimub läbi vaskkaabli või valguskaabli või on raadioside.
Vaskkaabel võib olla koaksiaalkaabel, varjestamata kaabel (varjestamata keerdpaarjuhe (UTP) või varjestatud kaabel (varjestatud keerdpaarjuhe (STP)).
Arvutivõrkude standardite ja tehnoloogiate seas on Ethernet, traadita kohtvõrk, kodu-PNA ja elektriliiniside.
Ethernet kasutab seadmete ühendamiseks vasest või fiiberoptilisi juhtmeid. Ühendusseadmetena kasutatakse sageli jaotureid, kommutaatoreid, sildu ja ruutereid.
Raadiokohtvõrk kasutab sidekanalina raadiolaineid või infrapunakiirgust.
Ulatus.
Arvutivõrgud jaotatakse ulatuse järgi kohtvõrkudeks ja laivõrkudeks.
Arvutivõrgud võivad olla privaatsed, mille kasutajaks on ainult ühe organisatsiooni töötajad. Selliseid võrke kutsutakse Intranetiks. Intranet on sisevõrk, milles kasutatakse Interneti protokolle ja teenuseid. Ka kodudes saab luua kohtvõrgu. Mõnikord kutsutakse ka sellist võrku organisatsiooni siseseks veebileheks.
Arvutivõrgud võivad olla olla kasutuses ka mitme juriidilise isiku vahel korraga. Selliseid võrke, kus koos on mitmed arvutivõrgud, nimetatakse Internetiks ehk ülemaailmseks hajusvõrguks.


Ordulinnus.
Liivi ordu valdused aastatel 1346(1347)–1558
Ordulinnus oli Eestis ja Lätis Liivi ordule kuulunud sõjaline tugipunkt ja ordukonvendi asukoht, mida valitses komtuur või foogt. Laiemas mõttes tähendab see väljend ka teiste sõjaliste rüütliordude linnuseid väljaspool Eestit. Eriti tuleks Eesti kontekstis siin silmas pidada Saksa ordu linnuseid kunagisel Preisimaal (kaasajal jagatud Kaliningradi oblasti ja Poola vahel), sest Liivi ordu allus Saksa ordule ning vastastikused mõjud olid seetõttu väga suured.
Ükski ajalooline ordulinnus pole Eestis tervena säilinud. Kõige paremini on säilinud (ja taastatud) Narva ordulinnus, üsna palju on alles ka Rakvere ordulinnusest (mõlemad rekonstrueeritud muuseumiteks). Saksa ordu aladel on vaatamisväärseim Marienburgi ordulinnus (poola keeles "Malbork"), mis oli keskajal Saksa Ordumeistri residentsiks. Kaasajal asub ta Poola aladel ning on restaureerituna muutunud Poola üheks külastatavaimaks arhitektuurialaseks vaatamisväärsuseks.
Ordulinnuses oli korraldatud linnuse majanduse juhtimine, ametis olid majandusülemad, talliülemad, laekurid, veski- ja köögimeistrid. Posti ja kirjavahetuse eest hoolitses kirjamarssal, kelleks oli mõni vanem orduvend. Kirjakandjateks olid käskjalad, kelleks olid sageli vabatalupojad. Ordu teenistuses olid veel mitmesugused käsitöölised, nagu sepad, pagarid, kingsepad, rätsepad, keda nimetati poolvendadeks, riietuse järgi aga hallimantlimeesteks. Tähtsal kohale olid preestervennad, kes pidasid kiriklikke talitusi.
Viljandi ordulinnus oli kunagi võimsamaid linnuseid Liivimaal.
Keskaegsed ordulinnused Eestis.
Siia tuleks lisada veel Kursi ordulinnus (saksa "Talkhof"), mis tõenäoliselt ka olemas oli. Kursi linnuse asukoht ei ole erinevalt eelmistest aga täpselt teada ning selle varemeid ei ole leitud (arvatakse vaid, et ta asus hilisema Puurmani mõisasüdame asukohas Pedja jõe paremkaldal). Seetõttu kahtlevad mõned uurijad selle linnuse olemasolus.
Keskaegsed ordulinnused Preisimaal.
Radzyń Chełmiński (saksa "Rehden") ordulinnuse varemed


Aadria meri.
Aadria meri on Vahemere osa. Joonia merega ühenduses Otranto väina kaudu.
Aadria meri on piklik, loode-kagu suunaline, pikkusega umbes 800 km ja pindalaga 144 000 km². Loodeosas on suuremas osas sügavus alla 200 meetri. Sügavaim on kaguosa, sügavusega kuni 1230 meetrit, kuid Vahemere nõost on see Aadria mere sügavaim osa eraldatud kõrge veealuse künnisega.
Aadria mere edelarannik on valdavalt madal ja liivane, kirderannik aga kaljune ja seal on Dalmaatsia saared. Loodeosas on rannik eriti madal ja soine, seal asub Venezia.
Aadria merre suubuvatest jõgedest on suurim Po. Nendest lähtuv mage vesi hoovab mere edelarannikut mööda kagusse, seetõttu on Aadria mere vesi Vahemerega võrreldes magedam ja sogasem, ning talvel külmem.
Aadria mere põhjaosa on üks väheseid Vahemere osi, kus loodete kõrgus ulatub ühe meetrini.


Sumatra.
Sumatra on Malai saarestikku kuuluv saar.
Sumatra pindala on 435 000 km². Ta on kirde–kagu suunas välja venitatud ja 1790 km pikk. Kõige laiemas kohas on ta 435 km lai. Ekvaator läbib saare üsna täpselt keskelt.
Sumatrast edelasse jääb India ookean, põhja selle osa Andamani meri ning itta ja kagusse Vaiksesse ookeani kuuluvad Natuna meri ja Jaava meri. Saarest põhjas paiknevast Malaka poolsaarest lahutab Sumatrat Malaka väin, kirdes olevaist Lingga saartest Berhala väin, idas olevast Bangka saarest Bangka väin, kagus olevast Jaava saarest Sunda väin ja edelas olevatest Mentawai saartest Mentawai väin.
Sumatra rannikul asub palju saari. Temast kirdesse jäävad Rupat, Bengkalis, Padang, Rangsang, Karimun Besal, Mendol, Kundur, Riau saared ja Lingga saared, itta jääb Bangka, kakku Jaava, Krakatau ja Panaitan, edelasse Enggano, Mega Teluk, Mentawai saared, Batu saared, Pini, Nias, Musala, Banyaki saared, Babi, Simeulue ja Kookossaared ning loodesse Breueh, Weh ja Suur-Nicobar. Kõik nimetatud saared peale Suur-Nicobari kuuluvad Indoneesiale. Üldiselt on need saared asustatud.
Sumatra saar kuulub Indoneesiale. Seal asub kaheksa provintsi: Aceh, Põhja-Sumatra, Riau, Lääne-Sumatra, Jambi provints, Lõuna-Sumatra, Bengkulu provints ja Lampung. Nimest hoolimata ei ole Põhja-Sumatra neist kõige põhjapoolsem (seda on Aceh), Lääne-Sumatra kõige läänepoolsem (seda on Aceh ja Põhja-Sumatra) ega Lõuna-Sumatra kõige lõunapoolsem (seda on Lampung ja Bengkulu).
Sumatra on vulkaanilise tekkega ja sellepärast mägine saar. Sumatra edelarannikut mööda kulgeb ahelik, kus asuvad kõik Sumatra kõrged tipud. Selle aheliku loodeotsa nimetatakse Pusat Gayoks ja kaguotsa Barisaniks. Sumatra kõrgeimad tipud on loodest kagu poole lugedes Abong Abong (2985 m), Leuser (3404 m), Bandahara (3012 m), Tampulonanjing (2009 m), Talakmau (2912 m), Marapi (2891 m), Kerinci (3800 m), Masurai (2935 m), Dempo (3159 m) ja Tebak (2115 m).
Suure sademete hulga tõttu on Sumatral palju jõgesid. Jõed algavad üldiselt saare edelaservas mägedest ja kulgevad kirdesse. Suurimad jõed on Barumun, Rokan, Siak, Kampal, Indragiri, Hari ja Musi.
Suurem osa Sumatrast on tihedasti asustatud, kuigi leidub ka ürgmetsi ja soid. Sumatral elab 2010. aasta hinnangu põhjal üle 50 miljoni inimese ja ta on maailmas rahvaarvult 6. saar. Miljonilinnu on kaks: Põhja-Sumatra provintsi keskus Medan ja Lõuna-Sumatra provintsi keskus Palembang. Pool miljonit elanikku on kolmes linnas: Lääne-Sumatra provintsi keskuses Padangis, Lampungi provintsi keskuses Bandar Lampungis ja Riau provintsi keskuses Pekanbarus. Enam kui 100 000 elanikuga asulaid on 23.
Sumatra suurim järv on Toba. Toba järv on tekkinud endise vulkaani kaldeerasse. Toba vulkaan purskas 69–77 tuhat aastat tagasi ja hävis purske käigus. Õhku paiskus 2800 km³ tahket ainet ja see on viimase 25 miljoni aasta jooksul kõige suurem Maal toimunud vulkaanipurse. Ühtlasi on Toba maailma suurim vulkaanilise tekkega järv.
Viimase 35 aasta jooksul on Sumatra kaotanud 48% oma troopilisest vihmametsast. Selle kõige olulisem põhjus on paberi- ja tselluloosiettevõtete korraldatav ebaseaduslik metsaraie.
Sumatral elab 201 liiki imetajaid ja 580 liiki linde. Paljud neist on elukeskkonna kadumise tagajärjel sattunud väljasuremise piirile, näiteks sumatra ninasarvik ja sumatra orangutan.
Taimedest on omapärased maailma kõige suurema (kuni meetrise läbimõõduga) õiega taim rafleesia ja kõige kõrgema, õiepõhjast tõlvikuotsani üle 3 meetri pikkuse hargnemata õisikuga "Amorphophallus titanum".
Esimesed inimesed saabusid Sumatrale umbes 500 e.m.a. Taivanist lähtunud austroneeslaste väljarände käigus. 5. sajandil tekkis Lõuna-Sumatrale Kantoli riik. Hiljem asusid Sumatral Srivijaya impeerium, mis oli budistlik riik ja aitas 7.–9. sajandil budistlikku kultuuri kaugemale itta levitada, ning veel hiljem Samudra kuningriik, mis 13. sajandil võttis vastu islami. Samudrale järgnes Acehi sultanaat, mille Holland suutis alistada alles 1873–1903 peetud Acehi sõjas. Alates 1945 kuulub Sumatra iseseisva Indoneesia koosseisu.


Beslan.
Beslan on linn Venemaal Põhja-Osseetias Inguššia piiri lähedal 15 km kaugusel Vladikavkazist, Osseedi tasandikul Tereki jõe paremal kaldal, Pravoberežnõi rajooni keskus, rajoonialluvusega linn.
Rahvastik.
Beslan on Vladikavkazi ja Mozdoki järel suuruselt kolmas linn Põhja-Osseetias.
Majandus.
Beslan on tähtis raudteesõlm, mis asub Doni-äärset Rostovi Bakuuga ühendaval raudteel ning Vladikavkazi viiva raudteeharu algus.
Linn rajati 1940. aastatel suure maisitöötlemiskombinaadi (endise tärklise-siirupikombinaadi) juurde 1950. aastal. Kombinaadis valmistatakse maisist tärklist, siirupit, glükoosi, dekstriini, maisiõli ja kuivsööta. Kombinaadi nimi on AO "Beslan-kombinat". Selle peadirektor on Azapat Hadikov.
Linnas on ka autode eriseadmete tehas, elektromehhaanikatehas ja teised tehased ning õmblusvabrik. Toodetakse ehitusmaterjale.
Ajalugu.
Beslani küla rajasid 1847. aastal asunikud teistest Osseetia piirkondadest Beslanõkäu 'Beslani asundus' ("Бесланыхъæу") kohaliku feodaali Beslan Tulatovi järgi. Ametlikult hakati küla kutsuma Tulatovi perekonnanime järgi Tulatovo või Tulatovskoje.
1941 sai Tulatovskoje küla nimeks Iriston 'osseedi'. 1950. aastal linna staatuse omistamisel nimetati ta ümber Beslaniks.
Pantvangikriis.
1. septembril 2004 algas Beslani pantvangikriis. Relvastatud mehed ja naised hõivasid ühe keskkooli, võttes pantvangi mitusada õpilast, lapsevanemat ja õpetajat. Polnud ilmne, kes ründajad on, kuid üldise arvamuse kohaselt oli tegemist tšetšeeni mässulistega. 3. septembril ründasid Vene üksused koolimaja ja vabastasid vangid. Hukkus üle 300 inimese.


Tuuleelektrijaam.
Tuuleelektrijaam on elektrijaam, mis muundab tuule kineetilist energiat elektrienergiaks.
Palju tuuleelektrijaamu üksteise läheduses moodustavad tuulepargi.
Tuuleelektrijaam koosneb tuulemootorist, elektrigeneraatorist, nende juhtimise automaatseadmetest ja hoonest. Tuulevaikuse juhuks võib ta olla varustatud tagavara-soojusmootoriga.
Tuulelektrijaama kõige tähtsam seade on tuulegeneraator, mis muundabki tuule kineetilist energiat teist liiki energiaks. Tuulegeneraator koosneb tuulemootorist ja selle juurde kuuluvast ühe või mitme töömasina kompleksist, energiat akumuleerivast või võimsust reserveerivast plokist ning automaatsest juhtimis-reguleerimissüsteemist. Tuulegeneraatorisse võib kuuluda ka dubleeriv mootor, milleks harilikult on soojusmootor.
Tuuleparke rajatakse tuulistesse paikadesse. Neiks sobivad kõrgemad künkad, samuti ava- või rannikumere madalikud. Nad sobivad piirkondadesse, kus side ülejäänud maailmaga on nõrk, nii et seal pole elektriliine, näiteks steppidesse, poolkõrbetesse ja arktikasse.
1984. aasta seisuga jäid maailma suurimad tuulelektrijaamad võimsuselt umbes sajakordselt alla suurimatele hüdro- ja tuumaelektrijaamadele ning ligi sajakordselt geotermilistele elektrijaamadele, aga edestasid kõiki päikeseelektrijaamu ja peaaegu kõiki loodete-hüdroelektrijaamu. Maailma esimesed 7 enam kui 10 MW võimsusega tuulelektrijaama valmisid 1983 USA-s Californias ning igaühel neist oli erinev omanik.
Tuuleelektrijaamad kasutavad elektrienergia tootmisel taastuvat energiaallikat, samuti võimaldavad nad energiatootmist detsentraliseerida, sellega suurõnnetuste ohtu vähendades. Need on olnud tuuleelektrijaamade rajamisel olulisteks argumentideks.


Egeuse meri.
Egeuse meri on Vahemere osa, piiratud Balkani poolsaarega läänes ja põhjas, Väike-Aasia poolsaarega idas ja Kreetaga lõunas. Kirdes on ühenduses Dardanellide väinaga.
Meres on palju saari. Neist Küklaadid asuvad mere keskel ja jagavad ta 4 osaks: Kreeta meri, Myrtooni meri, Traakia meri ja Ikaría meri.
Kuna Dardanellidest hoovab Egeuse merre magedamat vett, on Egeuse mere põhjaosas vesi magedam, kui mujal Vahemeres.


Suursaar.
Suursaar (ka "Kotkasaar", "Kõrgesaar"; soome "Suursaari", rootsi "Hogland", vene "Гогланд", "Gogland") on Venemaale kuuluv saar Soome lahes, 180 km Peterburist läänes ja 120 km Viiburist edelas, kaugus Eesti rannikust 55 km ja Soome rannikust (Kotkast) 40 km.
Saare pindala on 21 km². Saar on kaljune ja lõuna suunas kõrgenev (erinevail andmeil 158 meetrist kuni 176 meetrini). Saare pikkus on 11 km, laius 1,5–3 km. Saar jääb halduslikult Leningradi oblasti Kingissepa rajooni. Veel 10 kuni 15 km edela poole jäävad Vimplisaared ja Ruuskari, mis on Kaliningradi piirkonda arvestamata kogu Venemaa põhiterritooriumi kõige läänepoolsemad punktid (pikkuskraad 26,680 E).
1788 toimus saare juures Suursaare merelahing Rootsi ja Venemaa laevastike vahel. Tartu rahu lepinguga läks Suursaar Soomele, kuid pärast Teist maailmasõda Pariisi rahu lepinguga 1947. aastal NSV Liidule. Praegu kuulub Suursaar Venemaa Föderatsioonile.
Saarel on kaks majakat: 1904 valminud Lõunamajakas ja Põhjamajakas ning radarijaam laevade jälgimiseks, mitme allika järgi ka elektroonilise luure keskus.
Oktoobris 2007 teatas Venemaa kavatsusest rajada Suursaarele lennujuhtimiskeskus ja võimas raadiolokatsioonijaam, et vähendada Eesti ja Soome õhuruumi rikkumisi Venemaa lennukite poolt.
1900. aastal toimus Suursaarelt vene raadioleiutaja Aleksandr Popovi juhtimisel maailma esimene praktilist kasu toonud raadioseanss Kuutsalo kaudu Kotka ja Kroonlinnaga saare lõunakalda lähedal kaljudele sõitnud soomuslaeva "General-admiral Apraksin"-i päästetööde korraldamiseks. Selle sündmuse tähistamiseks on saarel obelisk.
Saarel on jäänused soomlaste Suurkyläst ja selle kalmistust.
1856. aastal sõitis saare lähedal tormi tõttu karile kolmemastiline purjekas "Amerika", mis oli kaubalastiga teel Tallinnasse. Õnnetuses hukkus 130 meeskonnaliikmest 38 (4 ohvitseri ja 34 madrust), kes maeti saare kalmistule.
Saarele on maetud ka Venemaa admiral Ivan Svjatov, kes oli tõotanud, et laseb end Suursaarele matta.
Geoloogiline ehitus.
Suursaare geoloogilise ehituse vastu on huvi tuntud juba üle 150 aasta. Esimesed arvestatavad ja üldjoontes siiani paikapidavad geoloogilised ülevaated on koostanud Ramsay (1892) ning Kranck (1929). Hiljem, pärast Teist maailmasõda, on saare geoloogilise kaardistamisega tegelenud ka Eesti geoloogid.
Suursaar on lähim koht Eestile, kus paljanduvad aluskorrakivimid. Saare geoloogilises arengus on olulist rolli mänginud tektoonilised liikumised, vulkanism ning hilisem denudatsioon. Suursaar on väga huvipakkuv oma geoloogilise ehituse äärmise mitmekesisuse poolest. Saare moodustab submeridionaalne aluskorra plokk, mis on tõenäoliselt ümbritsetud murrangutest. Saar koosneb kahest struktuursest korrusest. Alumise osa, mis paljandub saare lääneosas, moodustavad Svekofenni kompleksi tard- ja moondekivimid, ülemise aga postorogeensed vulkaniidid, peamiselt happelised kvartsporfüürid.
Struve kaar.
Saarel asub UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Struve geodeetilise kaare kaks mõõdupunkti: Mäkiinpäällys () ja Punkt Z ().


Tuulepark.
Pakri tuulepark, vaade Vääna-Jõesuu lähistelt
Tuulepark on tuuleelektrijaam, milles elektrienergiat toodetakse mitme elektrituuliku abil.
Tuuleparkide võimsus.
Tuulepargid võivad olla väga erineva võimsusega sõltuvalt tuulegeneraatorite arvust ja suurusest. Suurimad tuulepargid asuvad USA-s Texase osariigis, sealhulgas Roscoe tuulepark, mille võimsus on 781,5 MW. Maailmas on ehitamisel mitu üle 1 GW võimsusega tuuleparki.
Virtsu I tuulepark.
2002. aasta sügisel Hanila vallas Virtsu sadama lähedusse rajatud Virtsu I tuulepark oli Eesti esimene nüüdisaegsetele nõuetele vastav tuuleelektrijaam. Esimene tuulik ühendati elektrivõrguga sama aasta oktoobris. Samal kuul saavutas tuulepark täisvõimsuse. Virtsu I tuulepargis on kaks 0,6 MW võimsusega Enercon E-40 tüüpi elektrituulikut, mis kuuluvad OÜ Nelja Energiale, ja kaks Enercon E-40 tuulikut, mis kuuluvad Eesti Energiale. Kolme Virtsus asuva tuuliku kõrgus on 63 meetrit ja ühe kõrgus 65 meetrit.
Pakri tuulepark.
Pakri tuulepark valmis 2004. Selle koguvõimsus on 18,4 MW ja sellega suudetakse arvestuslikult katta ligikaudu Paldiski elektrienergiavajadus.
Esivere (Rõuste) tuulepark.
Esivere tuulepark ehk Rõuste tuulepark valmis Hanila vallas 2005. Esimene tuulik ühendati elektrivõrguga sama aasta oktoobris. Samal kuul saavutas tuulepark täisvõimsuse. Esivere tuulepargis on neli 2 MW võimsusega Enercon E-70 tüüpi elektrituulikut. Tuulepargi koguvõimsus on 8 MW.
Virtsu II ja III tuulepark.
Virtsu II tuulepark valmis Hanila vallas 2008. Esimene tuulik ühendati elektrivõrguga sama aasta aprillis. Samal kuul saavutas tuulepark täisvõimsuse. Virtsu II tuulepargis on kolm 2,3 MW võimsusega Enercon E-70 tüüpi elektrituulikut. Tuulepargi koguvõimsus on 6,9 MW. Virtsu II tuulepargi koguinvesteering on 7,8 miljonit eorot.
Virtsu III tuulepark rajati Hanila valda 2009. Esimene tuulik ühendati elektrivõrguga 2010. aasta veebruaris. Tuulepark saavutas täisvõimsuse 2010. aasta märtsis. Virtsu III tuuleparki on püstitatud kolm 2,3 MW võimsusega Enercon E-70 tüüpi elektrituulikut. Tuulepargi koguvõimsus on 6,9 MW. Virtsu III tuulepargi koguinvesteering on 9,8 miljonit eurot.
Tooma tuulepark.
Tooma tuulepargi esimene etapp valmis Hanila vallas 2009. Esimene tuulik ühendati elektrivõrguga sama aasta detsembris. Tuulepargi esimene etapp saavutas täisvõimuse 2010. aasta veebruaris. Tooma tuuleparki on püstitatud kaheksa 2 MW võimsusega Enercon E82 tüüpi elektrituulikut. Kavas on paigaldada veel elektrituulikuid koguvõimsusega kuni 8 MW. Tuulepargi esimese etapi koguvõimsus on 16 MW.
Viru-Nigula tuulepark.
Viru-Nigula tuulepark valmis 2007. Selles on kaheksa Windwind WWD-3 D100/HH90 elektrituulikut, igaüks võimsusega 3 MW. Tuulepargi koguvõimsus on 24 MW.
Aulepa tuulepark.
2009. aastal valminud Aulepa tuulepark koosneb 13 tuulikust. Iga tuuliku elektritootmise võimsus on 3 MW.


Hüdroelektrijaam.
Hüdroelektrijaam (lühend HEJ; ka veejõujaam, hüdrojaam) on elektrijaam, milles vee potentsiaalne energia muundatakse elektrienergiaks.
Reeglina ehitatakse hüdroelektrijaamad suurtele jõgedele, kus paisuga ülespaisutatud vesi paneb langedes pöörlema hüdroturbiinid koos elektrigeneraatoritega. Nende ehitamine on aeganõudev ja kulukas (mahukad mullatööd ja betoonitööd paisude ehitamisel), kuid energia omahind on suhteliselt madal, sest ekspluatatsioonikulud on väikesed.
Ariidsetes piirkondades on hüdroelektrijaamade veehoidlad olulised asulate ja põllumajanduse veega varustamisel.
Jõgedel, mille äravool on aasta läbi ühtlane või mille orgu ei ole võimalik veehoidlat rajada (orgu uputada), on võimalik juhtida kogu jõe vesi oru veeru ülaosas kulgevasse pealevoolukanalisse. Kohta, kus jõeoru põhi langeb piisavale sügavusele pealevoolukanalist, ehitatakse elektrijaam ise.
Hüdroelektrijaamade ehitamisega kaasneb ka elanike evakueerimine (piirkondadest kuhu tahetakse jaam rajada), kuna sealsed piirkonnad ujutatakse üle. Paljud ettevõtted peavad ümber kolima. Kalade liikumist häiritakse ja tehastest, mis on jäänud vee alla, võib levida mürgiseid aineid.
Turism levib sealsetes piirkondades samuti. Turismitalusid ja vaatamisväärsusi saab sinna ehitada ning turistid käivad ka HEJ vaatamas.
Eesti hüdroelektrijaamad.
Narva hüdroelektrijaam Narva jõel ei kuulu Eestile, vaid asub Venemaa territooriumil.


CGI.
CGI (ingliskeelne esitähelühend väljendist "Common Gateway Interface") on standard (RFC 3875: "CGI Versioon 1.1"), mis defineerib, kuidas saab veebiserver veebilehekülgede tekitamise delegeerida teistele teksti sisendit-väljundit toetavatele programmidele.
Programme, mis seda standardit toetavad, nimetatakse ka CGI programmideks. Kuigi kasutada võib selleks peaaegu kõiki programmeerimiskeeli, taandub see nende mugavama kasutuse tõttu enamasti siiski vaid skriptimiskeeltele. Skriptimiskeeltest leiab CGI programmide koostamisel enim kasutust Perl ja PHP aga ka Python ning Ruby, UNIXi laadsetel operatsioonisüsteemidel leiab CGI programmidena kasutust ka shell skript.
CGI programmide kasutamine, veebilehe tekitamiseks on võrdlemisi aeglane. Selle põhjus peitub tõsiasjas, et iga programmi poole pöördumise korral peab veebiserver selle uuesti käivitama (mälu hõivamine, muutujate algväärtustamine, programmi käivitamine, mälu vabastamine). Väikese koormusega veebilehtedel pole see muidugi väga suur mure, kuid juba keskmise koormuse juures hakkab, see märgatavalt veebilehe kiirust piirama. Lahenduseks pakutakse serveri programmidele nö. mooduleid või siis laiendusi, mille peamine eesmärk, on kaotada ära CGI programmide alalised mälu hõivamise ning vabastamise protseduurid. Teiseks võimaluseks on kasutada veebiserveri juures FastCGI moodulit, mis samuti üritab veidi vähendada mälu hõivamise ning vabastamise tsükleid.
Suuremat ajutist koormust tekitavate veebilehtede loomiseks saab kasutada võtet, mil staatiline leht koostatakse kindlate ajavahemike tagant skripti poolt ja kirjutatakse vana üle ja veebiserver serveerib staatilise juba valmis lehe, mitte ei hakka iga päringu peale uut looma.


Kunda hüdroelektrijaam.
Kunda elektrijaama ja tehase direktori elamu
Kunda hüdroelektrijaam ehk Kunda vana hüdroelektrijaam, mis ehitati 1893 Kunda jõe ürgorgu oli tolle aja Baltimaade ja Tsaari-Venemaa üks moodsamaid veejõuseadmeid.
Kunda jõgi mille pikkuseks on 64 km ja languseks 90 m sellest Kunda mõisa ja mere vaheline langus on 38 m. Sellest tulenevalt on jõe energiaressurs päris suur. Seepärast asuti seda tehnika arenedes kohe ka ära kasutama.
Esimene veejõuseade.
Esimene veejõuseade oli Kunda jahuveski, mis ehitati Kunda mõisa juurde. Seal töötasid kaks turbiini: GIRAR- ja FRANCIS-turbiinid.
Teine veejõuseade.
Teine veejõuseade töötas 1870. aastast vana tsemendivabriku juures (nüüd silla all) 2,7 km jõesuust. Riia firma R. H. Mantel valmistas selle 110 hj turbiini. Klinkriveski neli kivipaari jahvatasid mehaanilise jõuülekanne kaudu klinkrit tsemendiks.
Teine täisautomaatne hüdroelektrijaam rajati OÜ IMG Energy poolt vana jõuseadme tammile, kus veelang on 6 meetrit. Hüdroelektrijaam käivitus 16. aprillis 2003 Kunda jõe silla all. Jaamas töötab Soome firma WARERPUMPS WP turbiin ja kaks generaatorit. Elektrijaama hüdroturbiinide toodetud elektriline võimsus on kokku 336 kW ja ta on ühendatud Eesti Energia jaotusvõrguga.
Kolmas veejõuseade.
Kolmas veejõuseade ehk Kunda hüdroelektrijaam rajati 1893. aastal seoses tsemenditehase põhjaliku rekonstrueerimisega. Elektrijaam ehitati eelmisest pool kilomeetrit allavoolu, kus Kunda jõe ürgorus oli kärestiku langus 9,3 meetrit. Elektrijaama paigaldati üks 250 hj FRANCIS-turbiin, mis käitas hammasülekande ja kahe rihmülekande kaudu kahte 105 kW ja 650 kW SIEMENS & HALSKE alalisvoolugeneraatorit. Elektriseadmed valmistati Šveitsis, turbiin aga Riias. Elektrijaam toitis lisaks vabrikule ka õhuliini kaudu sadama kraanat ja Lontova asula elektrivalgustust.
Elektrijaam töötas tõrgeteta 1943. aastani. Jaam käivitati uuesti 1953. aastal ja töötas 1971. aastani. 1995. aastal omandas lagunenud jaama OÜ Generaator E&K. Hüdroelektrijaam rekonstrueeriti ja käivitati 28. juunil 2000. Veejõuseadmena töötab vana FRANCIS-turbiin, mis lamerihmülekande abil käivitab kahte 200 kW asünkroongeneraatorit. Renoveeritud jaama nimivõimsus on 400 kW ja see on ühendatud Eesti Energia jaotusvõrguga.


Prut.
Prut (ukraina "Прут") on jõgi Euroopas.
Algab Ida-Karpaatide põhjanõlvult. Voolab algul kirdesse ja itta läbi Bukoviina. Seejärel pöördub lõunasse ja voolab läbi Moldova. Suubub vasakult Doonausse.
Pikkus 953 km, valgala 27 500 km².


Kreeta meri.
Kreeta meri on kaardil tähistatud numbriga 16
Kreeta meri (kreeka "Κρητικό πέλαγος" (Kritikó pélagos)) on Egeuse mere osa Kreeta põhjaranniku ja Küklaadide vahel. Saartest suhteliselt lage ja ühtlasi Egeuse mere sügavaim osa.


Zákynthos.
Zákynthos (kreeka "Ζάκυνθος") on üks Joonia saartest, asub Ileíast läänes.
Saare pindala on 402 km². Lääneosa on mägine, kõrgusega kuni 756 meetrit.


Soojuselektrijaam.
Soojuselektrijaam (lühend SEJ) ehk soojusjõujaam on elektrijaam, mis muundab soojusenergiat elektrienergiaks. Soojusenergia kas saadakse loodusest, toodetakse elektrijaamas endas või on mõne muu protsessi kõrvalsaadus.
Tavaliselt saadetakse soojuseneergia kütuse põletamisel ja selletõttu rajatatakse SEJ-d nendele kohtadele, kus kütus on suhteliselt odav. Kivi- või pruunsütt kasutavad SEJ-d ehitatakse soe kaevandamispiirkonda, sest elektrit on märksa odavam transportida kui kütust.
Esimesed SEJ-d rajati 1882 New Yorgis ja Londonis.
SEJ kasutegur on 33–48%. Vastavalt termodünaamika seadustele on kasutegur piiratud turbiini siseneva ja sellest väljuva gaasi absoluutse temperatuuri suhtega. Sellepärast nõuab kasuteguri suurendamine kõrgemate temperatuuride kasutamist ja järelikult suru suuremat rõhku. Minevikus on katsetatud ka teisi töövedelikke, näiteks elavhõbedat, ja vastavalt on konstrueeritud elavhõbedaauruturbiin, sest elavhõbedaaur võib madalamal töörõhul omandada kõrgema temperatuuri kui vesi, aga elavhõbedat ei kõlvanud kasutada tema ilmse mürgisuse ja halva soojusjuhtivuse tõttu.


Iru soojuselektrijaam.
Iru soojuselektrijaam (lühendatult Iru SEJ; ametlik nimi Iru Elektrijaam) on 100-protsendiliselt ettevõttele Eesti Energia kuuluv osaühing, soojuselektrijaam Irus, mis töötab alates 1978 aastast, mil valmis I ehitusjärk.
Iru SEJ on suuruselt kolmas elektrijaam Eestis: selle elektriline võimsus on 190 MW ja soojuslik võimsus 648 MW ning soojuslik võimsus koostootmisrežiimis 398 MW.
Viimastel aastatel on Iru SEJ põhikütuseks majanduslikel kaalutlustel kujunenud maagaas. Reservkütusena kasutatatakse rasket kütteõli.
Iru SEJ kütab ning varustab sooja veega Tallinna Lasnamäe ja Kesklinna piirkonda (pool Tallinnast) ning Maardu linna. Iru SEJ on Eesti suurim soojatootja.
Jaamas töötab 2004/2005. majandusaasta aruande andmetel 119 töötajat.


Tuumaelektrijaam.
Tuumaelektrijaam (lühend TEJ) ehk tuumajaam ehk tuumajõujaam ehk aatomielektrijaam (lühend AEJ) on elektrijaam, kus elektrienergiat saadakse aatomituuma lõhustumisest.
Esimest korda toodeti tuumareaktori abil elektrienergiat 20. detsembril 1951 USAs Idahos.
Esimene tuumaelektrijaam – Obninski tuumaelektrijaam – alustas tööd 27. juunil 1954 NSV Liidus Kaluga oblastis Obninskis, ent esimene, mis oli tööstusliku võimsusega — Calder Halli tuumaelektrijaam Sellafieldis.
2011. aasta mai seisuga oli maailma tuumaelektrijaamades 440 tegutsevat reaktorit, mis kokku tootsid 17% maailma elektrienergiast. Kõige rohkem on reaktoreid USAs (104), järgnevad Prantsusmaa (58), Jaapan (50) ja Venemaa (32).
Tänapäeval kasutatavate tuumaelektrijaamade võimsus ulatub 40 megavatist üle 1 gigavati.


Jelena Issinbajeva.
Jelena Issinbajeva, kelle nime kirjutatakse ka Jelena Isinbajeva, (sündis 3. juunil 1982Volgogradis) on Venemaa kergejõustiklane (teivashüppaja), kahekordne olümpiavõitja (2004, 2008) ja maailmameister (2005, 2007) ning maailmarekordi omanik (5.06).
Tema isa on tabassaraan ja ema venelane.
Maailmarekordid.
2003 4.82 (13. juuli Gateshead)
2004 4.83 (15. veebruar Donetsk)
2004 4.86 (6. märts Budapest)
2004 4.87 (27. juuni Gateshead)
2004 4.89 (25. juuli Birmingham)
2004 4.90 (30. juuli London)
2004 4.91 (24. august Ateena)
2004 4.92 (3. september Brüssel)
2005 4.93 (5. juuli Lausanne)
2005 4.95 (16. juuli Madrid)
2005 4.96 (22. juuli London)
2005 5.01 (12. august Helsingi)
2008 5.03 (12. juuli Rooma)
2008 5.04 (29. juuli Monaco)
2008 5.05 (18. august Peking)
2009 5.06 (28. august Zürich)
Isiklikku.
Jelena Issinbajeva on 173 cm pikk ja kaalub 65 kg. 19. augustil 2009 sai ta Vene armee kapteni auastme.


Myrtooni meri.
Mürtooni meri on meri Egeuse mere edelaosas. Läänest piirneb Peloponnesose poolsaare ja idast Küklaadide saarestikuga.
Mürtooni meri on kaardil tähistatud numbriga 15


Tenerife.
Tenerife on Kanaari saarestiku suurim ja kõrgeim saar.
Saare pindala on 2058 km². Tenerife saar on Teide vulkaanikoonuse ülemine osa. Pico de Teide kõrgus on 3718 meetrit, mis on Hispaania kõrgeim tipp.
Saare kirdeosas asub Kanaari saarte suurim linn Santa Cruz de Tenerife. Sellest alates mööda rannikut päripäeva lugedes on Tenerife ülejäänud suured asulad Güímar, Granadilla de Abona, Costa del Silencio, Los Cristianos, Playa de las Américas, Icod de los Vinos, Realejo Alto, Puerto de la Cruz, Tejina ja San Cristóbal de la Laguna. Saare rannikut mööda kulgeb ümber saare maantee, mis läbib peaaegu kõiki mainitud asulaid mainitud järjekorras.
Saare lõunaosas on kuiv kliima, mille põhjustab külm Kanaari hoovus. Põhjanõlvadel 500–2000 meetri kõrgusel on kliima niiskem, seal kasvab ka metsa.
Hispaania valitsejad Fernando II ja Isabella I andsid 1493 Alonso Fernndez de Lugole käsu Kanaarid vallutada. Järgmisel aastal vallutas Hispaania sõjavägi Kanaari saared ja liitis need Hispaania riigiga, kuhu nad kuuluvad tänapäevani. Vallutuse järel pärismaalased orjastati ning nad surid raskete elutingimuste ja kolonisaatorite toodud haiguste, eeskätt rõugete tõttu välja. Tenerife metsade pindala vähenes oluliselt: need raiuti maha ja asendati suhkrurooistandustega.
27. märtsil 1977 toimunud Tenerife lennukatastroofis hukkus kokku 583 inimest.


Energeetika.
Energeetika on töötleva majanduse haru, mis tegeleb energoressurside kaevandamisega, energia muundamisega (kütusest, veest, tuumakütusest) sobivaks energialiigiks (tavaliselt soojus- ja elektrienergiaks) ja edastatamisega inimestele ning tööstustele, mis seda kasutavad.
Teisisõnu võib ka öelda, et energeetika on erinevate energialiikide (mitmekordsete) muundamiste protsess, mille lõpptulemusena saadakse elektrienergia, mis antakse tarbijale üle.


Irina Simagina.
Irina Simagina (sündis 25. mail1982 Rjazanis) on Venemaa kergejõustiklane (kaugushüppaja).
Isiklikku.
Irina Simagina on 171 cm pikk ja kaalub 56 kg.
Simagina, Irina
Simagina, Irina


Tatjana Kotova.
Tatjana Kotova (sündis 11. detsembril 1976 Kokandis) on Venemaa kergejõustiklane (kaugushüppaja).
Isiklik rekord: 7.42 (23. juuni 2002 Annecy)
Isiklikku.
Tatjana Kotova on 182 cm pikk ja kaalub 67 kg. Ta kuulub Moskva klubisse Trade Unions ja treenib Vladimir Kudrjavtševi juhendamisel.
Kotova, Tatjana
Kotova, Tatjana


Bronwyn Thompson.
Bronwyn Thompson (sündis 29. jaanuaril 1978 Rockhamptonis) on Austraalia nais kergejõustiklane (kaugushüppaja).
Isiklikku.
Bronwyn Thompson on 177 cm pikk ja kaalub 68 kg. Ta kuulub klubisse Southern Suburbs Athletic Club ja treenib Gary Bourne juhendamisel.


Andreas Thorkildsen.
Andreas Thorkildsen (sündinud 1. aprillil1982 Kristiansandis) on Norra odaviskaja, kahekordne olümpiavõitja (2004 ja 2008), maailmameister (2009) ning Euroopa meister (2006).
Andreas Thorkildseni nimel püsib 7. juunil 2001 Bergenis visatud juunioride odaviske maailmarekord 83.87 (seisuga 13. aprill 2009) ning 23. augustil 2008 Pekingi olümpiamängudel visatud olümpiarekord 90.57 (seisuga 13. aprill 2009).
Tema isiklik rekord on 2. juunil 2006 Oslos visatud 91.59.
Elukäik.
Andreas Thorkildsen sündis ja kasvas Kristiansandis. Aastal 2001, olles 19-aastane, asus elama Oslosse.
Odasviskega hakkas tegelema 11-aastaselt. Esimeseks treeneriks oli tema isa Tomm Thorkildsen. Oslosse asudes hakkas teda treenima Åsmund Martinsen.
Karjäär.
2001. aasta suvel viskas Bergeni Vidari klubisse kuuluv Thorkildsen juunioride maailmarekordi 83.87, kuid halva käitumise tõttu arvati ta mõneks ajaks Norra koondisest välja.
2003. aasta maailmameistrivõistlustel Pariisis viskas ta end finaali, kuid finaalis visatud tulemus 77.75 andis talle vaid 11. koha.
Ateena olümpiamängudel võitis Andreas Thorkildsen kulla teises voorus visatud 86.50-ga. Enne olümpiat oli tema isiklik rekord 85.72 ning oma isiklikule rekordile lisas ta peaaegu meetri. Enne olümpiat ei oleks keegi julenud temalt medalit loota, eelmine odaviske olümpiakuld pärines 1956. aastast Melbourne'ist kui Egil Danielsen tõi norralastele esimese odaviske olümpiakulla.
2005. aastal Helsingis toimunud maailmameistrivõistlustel pidi Thorkildsen alla vanduma vaid Andrus Värnikule, visates viimasest 99 sentimeetrit vähem – Värnikule tõi kulla neljandas voorus visatud 87.17, Thorkildsenile hõbeda viiendas voorus visatud 86.18.
Oma järgmise suurvõidu sai Thorkildsen 2006. aasta Euroopa meistrivõistlustel Göteborgis, kus ta tegi odaviske lõppvõistlusel kolm pikimat viset – teises voorus 87.37, neljandas voorus 87.35 ja viimases voorus 88.78 – millest igaüks toonuks talle tiitli. Soomlane Tero Pitkämäki viskas vaid 86.44 ning pidi rahulduma hõbedaga.
2007. aasta maailmameistrivõistlustel Ōsakas tuli Andreas Thorkildsen tulemusega 88.61 hõbemedalile. Maailmameistriks tuli tulemusega 90.33 soomlane Tero Pitkämäki.
Pekingi olümpiamängudel tuli Andreas Thorkildsen olümpiavõitjaks viiendal katsel visatud tulemusega 90.57. See tulemus on uueks olümpiarekordiks, seni kehtinud olümpiarekord 90.17 kuulus 2000. aastast tšehh Jan Železny nimele. Hõbemedali teenis viimasel katsel isikliku rekordi 86.64 visanud lätlane Ainārs Kovals. Soomlasest maailmameister Tero Pitkämäki sai tulemusega 86.16 pronksmedali.
Isiklikku.
Andreas Thorkildsen on 190 cm pikk ja kaalub 88 kuni 90 kg.
Aastatel 2005–2011 oli Andreas Thorkildseni tüdruksõber norra tõkkejooksja Christina Vukicevic. Praegu elab ta koos koreograafiga, kellega ta veetis aega ka Londoni olümpiakülas.


Steno seadus.
Steno seadus võib tähendada mitut erinevat fundamentaalset geoloogilist seaduspärasust, mis panevad aluse kristallograafiale ja stratigraafiale.
Seadusi nimetatakse nii 17. sajandi loodusteadlase Nicolaus Steno kui nende seaduspärasuste esmakirjeldaja auks.


Stratotüüp.
Stratotüüp on koht, kus esimest korda teaduslikult kirjeldati vastavat stratigraafilist üksust.
Näiteks Kukruse ladet kirjeldati esimest korda Kukruse mõisa lähedal. Selle lademe kõige tuntum settekivim on põlevkivi ehk kukersiit. Nimetus "kukersiit" on tuletatud Kukruse mõisa nimest.


Eoon (geoloogia).
Eoon (inglise "eon") on geoloogilise ajaarvamise suurim ühik.
Eooni jooksul tekkinud kivimid moodustavad lademi.


Ajastu (geoloogia).
Ajastu on geoloogilise ajaarvamise suuruselt kolmas ühik eooni ja aegkonna järel. Ajastu jaguneb ajastikeks.
Ajastu jooksul tekkinud kivimid moodustavad ladestu.
Ajastud on näiteks Kambrium, Juura ja Neogeen.


Ajastik.
Ajastik (inglise "epoch") on geoloogilise ajaarvamise suuruselt neljas ühik eooni, aegkonna ja ajastu järel. Ajastik jaguneb igadeks.
Ajastiku jooksul tekkinud kivimid moodustavad ladestiku.
Ajastikeks on näiteks Hilis-Juura ja Furong.


Iga (geoloogia).
Iga (inglise "age") on geoloogilise ajaarvamise väikseim ühik.
Ea jooksul tekkinud kivimid moodustavad lademe.
Näiteks Lontova ea jooksul moodustunud setenditest koosneb Lontova lade.


Superpositsiooniprintsiip (geoloogia).
Superpositsiooniprintsiip on geoloogiline printsiip, mis väidab, et stratigraafiliste kihtide rikkumata lasumuse korral on vanemaks kihiks lamav ehk alumine ja nooremaks lasuv ehk ülemine kiht.
Superpositsiooniprintsiip koos kihtide algse horisontaalsuse printsiibi, kihtide algse pidevuse printsiibi, lõikumissuhete printsiibi ja suletiste printsiibiga panevad aluse stratigraafiale.


Beslani pantvangikriis.
Beslani pantvangikriis oli pantvangikriis Venemaal Põhja-Osseetias Inguššia piiri lähedal Beslani linnas 2004. aasta septembris.
Ebaselge päritoluga relvastatud võitlejad hõivasid 1. septembril 2004 koolimaja ning võtsid sadu õpilasi, lapsevanemaid ja õpetajaid pantvangi. 3. septembril ründasid hoonet Vene julgeolekujõud (Spetsnaz). Ametlikel andmetel sai surma 344 tsiviilisikut (neist 186 lapsed). Sadu inimesi sai haavata.
Rünnaku korraldasid tšetšeeni sisside juht Šamil Bassajev ning tema asetäitja Inguššias Magomet Jevlojev.
Esimene päev.
2004. aasta 1. septembri hommikul peeti Kominterni tänaval asuvas Beslani 1. Keskkoolis õppeaasta avaaktust. Kell 9.30 kohaliku aja järgi ründasid kooli umbes 30 relvastatud meest ja naist, kellest enamik kandis pead, kaela ja õlgu katvaid kootud näomaske. Mõnel nähti lõhkeainevööd. Ründajad olid saabunud ärandatud politseifurgoonautol ja sõjaväeveokil GAZ-66. Kui terroristid sõidukitest välja hüppasid, avasid kooli juures valvepostil olnud militsionääridest valvurid tule. Tulevahetuses hukkus viis militsionääri ja üks ründaja. Ründajad hõivasid koolimaja ning võtsid üle 1300 pantvangi, kelle seas oli õpilasi, lapsevanemaid ja kooli töötajaid. Umbes 50 inimesel õnnestus kooli hõivamise ajal põgeneda.
Alguses polnud selge, kui palju pantvange koolimajja jäi. Venemaa valitsus väitis, et hoones on pisut üle 350 pantvangi. Teised allikad hindasid pantvangide arvuks 1000. Hiljem kuuldi koolikompleksist korduvat tulistamist, mida mõned pidasid katseks julgeolekujõude hirmutada. Hiljem selgus, et tol päeval tapsid ründajad kakskümmend täiskasvanud meespantvangi ning viskasid nende surnukehad hoonest välja. Ründajaid vihastas see, et võimud näitasid pantvangide arvu väiksemana kui see tegelikult oli.
Varsti paigutati kooli ümber julgeolekukordon, mis koosnes Vene miilitsa- ja sõjaväeüksustest, Spetsnazist, sealhulgas Alfa-grupist ja Venemaa siseministeeriumi OMON-ist.
Ründajad paigutasid pantvangid esimesel päeval kooli võimlasse, mineerisid võimla ja ülejäänud hoone improviseeritud lõhkeseadmetega ning ümbritsesid selle püünismiinidega. Et hoida ära päästmiskatseid, ähvardasid nad tappa 50 pantvangi iga miilitsa poolt tapetud terroristi eest ning 20 pantvangi iga haavatud terroristi eest. Valitsusjõudude rünnaku puhul koolile ähvardasid nad hoone õhku lasta. Venemaa võimud ütlesid alguses, et pantvangide päästmiseks jõudu ei kasutata. Esimesel ja teisel päeval toimusid läbirääkimised kriisi rahumeelseks lahendamiseks. Neid juhtis pediaater Leonid Rošal, keda pantvangivõtjad läbirääkijaks soovisid. Rošal oli aidanud pidada läbirääkimisi laste vabastamiseks 2002. aasta Nord-Osti pantvangikriisi ajal.
Venemaa palvel tuli 1. septembri õhtul kokku ÜRO Julgeolekunõukogu eriistung, millel nõukogu liikmed nõudsid "terrorirünnaku kõikide pantvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist". USA president George W. Bush pakkus Venemaale kriisi lahendamisel igat laadi toetust.
"Järgmiste lõikude tekst tuleb sulatada eelneva tekstiga, niivõrd kui see puudutab 1. septembrit.
Terroristid tulistasid hirmutamiseks automaatrelvadest õhku. Õpilased ja mõned lapsevanemad ja õpetajad võeti pantvangi ja viidi kooli võimlasse. Õpilased rivistati vastu aknaid, et vältida julgeolekujõudude rünnakut. Lapsi hoitakse täiskasvanutest eraldi. Mobiiltelefonid korjati ära. Pantvangide arvus puudus algul selgus (nimetati arve 125 kuni 400). 2. septembri hommikul oli võimude teatel pantvangis 354 inimest, neist 123 last, mõni oli rinnalaps. Mõned allikad, sealhulgas kohalik ajaleht Gazeta, teatasid pantvangide võimalikuks arvuks 1020 kuni 1500. 2. septembril vabastatud pantvangide teatel oli pantvangide arv 1500 ja nad lamasid üksteise peal. Kaks naisterroristi lasksid ent koos 20 meespantvangiga koridoris õhku. 3. septembri hommikul kinnitasid võimud, et pantvangis on üle 500 inimese. Viimastel andmetel oli pantvangide arv umbes 1200, neist enamik alla 14-aastased.
Liikumise ajal õnnestus kuni 50 lapsel põgeneda. 12 õpilast ja üks täiskasvanu said põgeneda pärast katlamajas varjumist. Arvatavasti lasti hiljem 15 last vabaks.
Nad olevat hoone sissepääsud Claymore'i miinidega mineerinud ning ähvardasid politseirünnaku korral hoone õhku lasta. Iga tapetud võitleja eest olevat nad ähvardanud tappa 50 õpilast, iga haavatud võitleja eest 20 õpilast. Hilisematel andmetel oli hoones niipalju lõhkeainet ja relvi, et seda ei saadud 1. septembril sisse tuua. Relvastus olevat sisse toodud suvel remondi ajal ehitusmaterjalideks maskeerituna.
Ründajad vabastasid ühe pantvangi, kellele nad andsid kaasa oma nõudmiste nimekirja. Nad olevat nõudnud Inguššias politseiasutuste ründamise eest kinnipeetava 27 tšetšeeni võitlejate vabastamist, Vene vägede väljaviimist Tšetšeeniast, kohtumist Põhja-Osseetia presidendi Aleksandr Dzassohhovi ja Inguššia presidendi Murat Zjazikoviga ning läbirääkijaks tuntud pediaatrit Leonid Rošali, kes esindas valitsust ühe Moskva teatri hõivamise ajal 2002. aastal (Nord-Osti pantvangikriisi ajal). Läbi rääkima toodi kohalik islami usujuht, kuid hõivajad nõustusid kõnelema üksnes tippametnikega. Terroristid keeldusid vahetamast lastest pantvange kahe omavalitsusjuhi vastu. 3. septembril teatas Aleksandr Dzassohhov, et terroristid nõuavad Tšetšeenia iseseisvumist.
Vene armee, miilits, Spetsnaz (sealhulgas terrorismivastase võitluse üksus alfa) ja OMON piirasid hoone ümber. Hõivajate ja julgeolekujõudude vahel leidis aset tulevahetus. Vähemalt üks hõivaja ja 8 pantvangi (täiskasvanud, nende seas mõned õpetajad ja üks lapsevanem) tapeti. Üks neist suri kohapeal ja seitse haiglas. Üks tapetutest oli isa, kes püüdis ründajatele vastupanu osutada. Pantvangivõtmisele järgnenud tulevahetuses sai haavata üheksa inimest, sealhulgas kolm õpetajat ja kaks politseinikku). 1. septembril hukkus terroristide ja OMON-i vahelises tulevahetuses ametlikel andmetel 7 inimest. Mitteametlikel andmetel hukkus esimesel päeval teadaolevalt kokku 16 inimest, sealhulgas 12 pantvangi. Arvati, et kuni 5 inimest sai surma sündmuste alguses. Hijem selgus, et lisaks oli koridoris kahe naissoost enesetaputerroristi poolt tapetud 20 meest.
Hõivatud hoonest oli päev läbi kuulda püssipauke. Oli ka üks seletamatu tugev plahvatus. Arvatakse, et kaks lõhkeainevöödega naist lasksid kooli koridoris õhku 20 inimest. Üks terroristidest süütas trasseerivate kuulidega naaberhoone katuse, mis varsti kustutati.
Hoone ümber kogunes umbes 1000 inimest, peamiselt lastevanemaid. Lastevanemad salvestasid Venemaa presidendi Vladimir Putini jaoks videokasseti, milles nad kutsusid üles pantvangivõtjate nõudmisi täitma. Vanemad jäid ööseks kooli juurde. Nad veetsid öö põhiliselt sõjaväeosas, mis asub 200 m kaugusel koolist.
Putin sõitis kohe pärast sündmuste algust Sotšist Moskvasse ning kohtus lennujaamas siseministri ja Föderaalse Julgeolekuteenistuse juhiga.
Teine päev.
Toitu ja vett hoonesse sisse tuua terroristid ei lubanud. Osa lapsi vajas suhkurtõve tõttu ravimeid. Hoone juures ootasid kiirabibrigaadid. Pantvangide hulgas olev kooli direktor teatas 2. septembri hommikul, et pantvangide olukord on rahuldav. 2. septembri õhtupoolikul lubasid terroristid tuua vett.
Venemaa ettepanekul kogunes 1. septembril ÜRO Julgeolekunõukogu ning mõistis pantvangide võtmise hukka ja nõudis pantvangide kohest ja tingimusteta vabastamist. President George W. Bush olevat pakkunud Venemaale kriisiga toimetulemiseks igakülgset abi. Ka Suurbritannia välisminister Jack Straw pakkus 2. septembril telefoni teel abi.
Ööl vastu 2. septembrit hommikul pakuti terroristidele vaba pääsu Tšetšeeniasse, millest nad keeldusid. Samuti keeldusid nad toidust ja veest. Leonid Rošal püüdis telefoni teel saavutada kokkulepet, et lastest pantvangid asendataks täiskasvanutega, kuid sellest terroristid keeldusid. Lastega olevat kõik korras. Kell 3 öösel telefoniside katkes.
2. septembril umbes kell 3.30 kohaliku aja järgi oli piirkonnas 10-minutiste vaheaegadega kaks suurt plahvatust. Kooli juurest tõusis paksu suitsu.
Mõned pantvangid olevat mobiiltelefoni abil teatanud, et nende tingimused on kohutavad.
Putin teatas 2. septembril, et pantvangide vabastamiseks ei kasutata jõudu, sest nende turvalisus on kõige tähtsam.
2. septembril kell 16.40 vabastasid ründajad pärast läbirääkimisi Ingušsia endise presidendiga 26 või 32 inimest (vanad naised ja rinnalapsed koos emadega). Mõned emad olevat seatud valiku ette võtta kaasa ainult üks oma kahest lapsest. Pantvangidel käis järel endine Inguššia president Ruslan Aušev. Aušev jätkas läbirääkimisi. Õhtul kontakt terroristidega katkes.
Õhtul toimus kaks tugevat plahvatust. Nähtavasti tulistasid terroristid granaadiheitjatega granaate, sest nad olid märganud piirajate liikumist. Võib-olla tahtsid nad lihtsalt piirajaid eemal hoida.
Kolmas päev.
3. septembril kella 6.30 paiku heideti veel kaks granaati.
Kell 7.30 taasalustati läbirääkimisi. Öö jooksul ei olnud õnnestunud nendega kontakti saada.
Terroristid nõustusid lubama tuua hoonesse toitu ja vett. Dzassohhov ja Aušev palusid Aslan Mashadovit aidata kriisi lahendada. Terroristid nõustusid välja andma hukkunute surnukehad. Mõni minut pärast seda, kui surnukehade vastuvõtjad suundusid hoone poole, kell 13.04 või 13.05 oli kuulda automaadivalanguid ja kahte väga tugevat plahvatust. Sõdurid jooksid hoone poole. Kell 13.14 õnnestus 30 pantvangil põgeneda. Mõned lapsed olid verised. Hoonest väljusid ka terroristid, kes tulistasid põgenejaid selja tagant. Tekkis tulevahetus terroristide ja Vene vägede vahel. Mitu terroristi sai surma. Osa koolimajast oli õhku lastud ning osa katusest kell 13.30 sisse varisenud. Hoone kohal on paks suits. Kell 13.31 hakkasid kiirabiautod haavatuid ära viima. Koolimaja lähedale seati sisse välihospidal (kella 14.30 oli sinna toodud 158 last). Kell 13.46 püüdsid mõned terroristid hoonest lahkuda. Kell 13.53 toimus veel üks plahvatus. Kell 13.58 ründasid eriüksused hoonet ja said selle kella 14.05-ks peaaegu enda kontrolli alla. Võimude teatel oli enamik pantvange elus. Hukkus esialgsetel teadetel 150 pantvangi. Viis terroristi lasti põgenemiskatsel maha. Hoonest põgenes palju inimesi, mitmed neist verised ja mõned poolalasti. Hoone kohal hõljus 4 kopterit.
Kell 14.40 oli jälle kuulda tugevaid plahvatusi: sõdurid tegid seina sisse auke, et lapsed saaksid põgeneda. Terroristid püüdsid linnast põgeneda. Kardeti, et nad võisid lapsi kaasa võtta. Plahvatused ja püssipaugud jätkusid. Hoonest kanti välja vähemalt kolm surnukeha. Kella 14.14-ks olevat olnud kõik pantvangid koolimajast välja viidud. 13 terroristi sulgesid end ühte majja linna lõunaosas. Julgeolekujõud ründasid seda maja.
Kes olid pantvangivõtjad?
Hoone hõivajaid oli vähemalt 17, nende hulgas oli naisi. Mõned kandsid lõhkeainevöösid. 1. septembri õhtupoolikul olevat nad võtnud maskid eest. Võimude esialgse teate järgi oli nende seas osseete, ingušše, tsetšeene ja venelasi. Nende isikud olevat kindlaks tehtud, kuid nimesid ei avaldatud.
Algusest peale kahtlustati tšetšeeni mässulisi või nende toetajaid, kuid ka püüdu tšetšeeni mässulisi diskrediteerida. Tšetšeeni mässuliste juht Aslan Mashadov eitas oma võitlejate osalemist pantvangide võtmises. Kurjategijad olevat helistanud ajalehele New York Times ja teatasid, et nad on Rijadus-Salihiini islamistlik šahiidide pataljon (allub Šamil Bassajevile).
Vene võimud hoidusid seostamast ründajaid tšetšeenidega, vaid rääkisid pigem rahvusvahelisest terrorismist.
Aslambek Aslahhanov väitis: "Need ei olnud tšetšeenid. Kui ma hakkasin nendega tšetseeni keeles rääkima, siis nad vastasid: me ei saa aru, rääkige vene keelt." Uurimise käigus olevat selgunud, et hõivajate seas olevat olnud araablasi, tatarlasi, kasakaid, tšetšeene, korealasi ja isegi üks kohalik elanik. Olevat kindlaks tehtud, et tegemist oli ühe Šamil Bassajevi jõugu tuumikuga ning et nad osalesid ühes terrorirünnakus Inguššiale 21. juunist 23. juunini 2004. Võimud teatasid algul, et surnud pantvangivõtjate seas on kümme araablast, hiljem täpsustati, et üks neist on neeger. See pani oletama, et tegemist on Tšetšeenia iseseisvust toetavate islamistlike terroristidega.
Mõned ellujäänud pantvangidest ei näinud terroristide seas araablasi, teised aga väitsid, et nende keel kõlas nagu araabia keel, mitte nagu tšetšeeni keel. Ajalehes Izvestija avaldatud anonüümse tunnistuse järgi ei olnud neegriks peetav pantvangivõtja neeger, vaid ta tapeti 1. septembril ja tema keha muutis lagunemisel värvi.
Putini programmiline pöördumine.
"Me elame tingimustes, mis kujunesid välja pärast tohutu, suure riigi lagunemist. Riigi, mis osutus eluvõimetuks kiiresti muutuva maailma tingimustes.
Kuid vaatamata kõikidele raskustele õnnestus meil säilitada selle gigandi – Nõukogude Liidu – tuum. Ja me nimetasime uue riigi Venemaa Föderatsiooniks.
Me kõik ootasime muutusi. Muutusi paremuse poole.
Kuid paljuks, mis meie elus on muutunud, osutusime täiesti ettevalmistumatuks. Miks?
Me elame – ühiskonna, poliitilise süsteemi seisundile ja arengutasemele mittevastava üleminekumajanduse – tingimustes.
Me elame teravnenud sisekonfliktide ja etnostevaheliste vastuolude – mis varem valitseva ideoloogia poolt karmilt alla suruti – tingimustes.
Me oleme lakanud osutamast vajalikku tähelepanu kaitse ja julgeoleku küsimustele, oleme lubanud korruptsioonil tabada kohtu- ja õigusemõistmisesfääri.
Peale selle osutus meie maa – millel kunagi oli kõige võimsam oma välispiiride kaitsmise süsteem – hetkega kaitsetuks nii Lääne kui ka Ida poolt.
Uute, tänapäevaste ja reaalselt kaitstud piiride loomisele läheb palju aastaid ning on tarvis miljardeid rublasid.
Kuid ka siin me oleksime võinud olla efektiivsemad, kui oleksime tegutsenud õigeaegselt ja professionaalselt.
Üldiselt peab tunnistama, et me ei ilmutanud omaenda maal ja maailmas toimuvate protsesside keerukuse ja ohtlikkuse mõistmist.
Igal juhul ei suutnud me nendele adekvaatselt reageerida. Ilmutasime nõrkust.
Ühed tahavad meie küljest võimalikult "rasvast" tükki ära rebida, teised aitavad neid. Aitavad, arvates, et Venemaa – kui üks kõige suurematest tuumariikidest – kujutab endast nende jaoks ikka veel ohtu. Sellepärast tuleb see oht kõrvaldada.
Ja terrorism on muidugi ainult instrument selliste eesmärkide saavutamiseks.
[---] see, mis toimus praegu, on oma julmuselt pretsedenditu terroristide kuritegu. See ei ole väljakutse Presidendile, parlamendile ega Valitsusele. See on väljakutse kogu Venemaale. Kogu meie rahvale.
[---] ma olen veendunud, et tegelikult meil mingit valikut lihtsalt ei ole. Sest tasub meil vaid lasta end šantažeerida ning sattuda paanikasse, ja me uputame miljonid inimesed lõputusse veriste konfliktide ahelasse, nagu näitavad Karabahhi ja Transnistria ja teiste sarnaste tragöödiate näited. Ei saa mitte näha seda, mis on ilmne.
Meil ei ole tegu üksikute hirmutamisaktsioonidega, terroristide isoleeritud rünnakutega. Meil on tegu rahvusvahelise terrori otsese interventsiooniga Venemaa vastu. Totaalse, julma, täiemastaabilise sõjaga, mis üha jälle viib kaasa meie kaasmaalaste elusid.
Kogu maailma kogemus näitab, et niisugused sõjad kahjuks kiiresti ei lõpe. Sellistes tingimustes me lihtsalt ei saa, ei tohi elada sama muretult nagu enne.
Me peame looma palju efektiivsema julgeolekusüsteemi, nõudma oma õiguskaitseorganitelt tegutsemist, mis oleks adekvaatne ilmunud uute ohtude taseme ja ulatusega.
Ent kõige tähtsam on rahvuse mobiliseerimine ühise ohu ees. Sündmused teistes maades näitavad: kõige tõhusama vastulöögi saavad terroristid just seal, kus neil on tegemist mitte ainult riigi võimsusega, vaid ka organiseeritud, koondunud tsiviilühiskonnaga.
Lähemal ajal valmistatakse ette maa ühtsuse tugevdamisele suunatud abinõude kompleks.
Pean vajalikuks luua Põhja-Kaukaasia olukorda kontrollivate jõudude ja vahendite uus süsteem.
Kolmandaks. On tarvis luua tõhus kriisivastane juhtimissüsteem – sealhulgas põhimõtteliselt uued lähenemised õiguskaitseorganite tööle.
Märgin eraldi: kõik need meetmed võetakse täielikus vastavuses maa Konstitutsiooniga."
"Artikkel kajastab 3. septembri, osaliselt 4. septembri seisu."


Määratlus.
Määratluse all mõistetakse tavaliselt definitsiooni (mõiste tähendust avava lause mõttes).
Filosoofias võib see sõna tähendada ka determinatsiooni (ladina "determinatio", saksa "Bestimmung").


Sõnaseletus.
Sõnaseletus on sõna või sõnaühendi definitsioon.


Ajastu.
"Siin räägitakse ajastu mõistest üldse; geoloogilise ajastu kohta vaata artiklit Ajastu (geoloogia)
Ajastu all mõeldakse ligikaudselt piiritletud pikemat ajavahemikku, mille tunnuseks on teatavad olud või sündmused. Tavaliselt vaadeldakse ajastuid mingi periodiseeringu raames.
Periodiseeringu osade nimetamine ajastuteks on kokkuleppeline. Termini "ajastu" sünonüümidena või teistsuguses tähenduses kasutatakse ka näiteks sõnu "ajajärk" ja "periood".
Ajastut käsitatakse sageli inimese elu paljusid aspekte määrava jõuna. Samuti räägitakse tihti ajastu vaimust, mis mõjutab määravalt valdava enamiku sel ajastul elavate ja tegutsevate inimeste mõttelaadi.
Geoloogilised ajastud.
Geokronoloogilisel skaalal on ajastu tänapäeval eooni ja aegkonna järel hierarhia kolmandal astmel paiknev periood.
Ajastud ajaloos.
Ajaloos on ajastuid piiritletud näiteks kunstistiilide, teaduse ja tehnika saavutuste, muude vaimuelu nähtuste ja ühiskondlik-ajalooliste formatsioonide järgi.


Paavst.
Paavst (ladina: "papa"; kreeka: "πάππας" ("pappas"), lapsepäraselt sõna "isa") ehk Rooma paavst on katoliku kiriku pea ja ühtlasi üks patriarhidest.
Ametlik tiitel: Rooma piiskop, Jeesuse Kristuse asemik, apostlite järglane, algkiriku pea, Õhtumaa patriarh, Itaalia priimas, Rooma kirikuprovintsi peapiiskop ja metropoliit, Vatikani Riigi Suverään, Jumala teenrite teener ("Episcopus Romanus, Vicarius Christi, Successor principis apostolorum, Caput universalis ecclesiae, Pontifex Maximus, Patriarcha Occidentis, Primatus Italiae, Archiepiscopus ac metropolitanus provinciae ecclesiasticae Romanae, Princeps sui iuris civitatis Vaticanae, Servus Servorum Dei").
Kreekakeelset sõna "pappas" ('isa') kasutati Hommikumaal algselt abtide, piiskoppide ja patriarhide kohta. Alates 5. sajandist nimetati sedasi Rooma piiskoppi, kellest sai läänekiriku pea. Esimesena võttis endale selle tiitli Leo I Suur, keda kutsuti ka Rooma salakeisriks. Pärast seda paavstlus nõrgenes, kuni Gregorius Suur ja tema järglased aktiivse misjonipoliitikaga paavstide prestiiži taas tõstsid.
8. sajandil õnnestus paavstidel sõlmida liit Frangi riiki valitsevate Karolingidega ning saada seeläbi Kesk-Itaalia valitsejateks. Edaspidi langes paavstide autoriteet taas, kui nad muutusid mängukannideks Itaalia valitsejate käes. Nende positsiooni parandas aga oluliselt kirikureform 11. sajandi keskel. Paavst sai sellega Õhtumaade kiriku vaieldamatuks peaks ning Gregorius VII ajal esitati esimest korda ambitsioon olla nii vaimulik kui ka ilmalik suverään. Järgnesid võitlused keisritega, mille ajal Aleksander III määras kindlaks paavsti valimise korra, mis põhijoontes on samasugusena säilinud tänapäevani. Paavstluse kõrgajaks loetakse 13. sajandit, mil valitsesid Innocentius III, Innocentius IV ja Bonifatius VIII. Pärast viimast hakkas aga paavstlus nõrgenema, kuna paavstid sattusid Prantsuse kuningate mõju alla ning 1305. aastal kolis paavst Clemens V Roomast Avignoni.
14. sajandi lõpul tekkis Suur skisma, kuna nii Roomas kui ka Avignonis seati üles oma paavst ning lõpuks pani kirikukogu troonile ka kolmanda. Kõik nimetasid üksteist vastupaavstideks ning katoliiklik Euroopa näis lootusetult killustununa. Mõju hakkasid haarama ketserlused, näiteks lollardid ja hussiidid. Kuid 1417. aastal suutis Konstanzi kirikukogu saavutada siiski nii suure autoriteedi, et tagandas kõik eelmised paavstid ning seadis ametisse Martinus V, kes asus elama Rooma ning suutis kirikulõhe tõepoolest ületada. Tema ajal kindlustus paavstluse positsioon tunduvalt, kuna ta suutis kontsiliaarse liikumise summutada ning nii jäi paavst vastuvaidlematult läänekiriku juhiks.
15. sajandi lõpust 16. sajandi keskpaigani valitsesid nn. renessansspaavstid, kellele oli olulisem nende ilmalik vürstivõim kui vaimuliku ülemkarjase kohustused. Aleksander VI-t peetakse sageli kõige demoraliseerunumaks ning ilmalikku sära otsivamaks paavstiks, aga tema järglane Julius II juhtis isiklikult paavstiriigi armeesid, mille osava kasutamise tagajärjel sai Kirikuriigist üks Itaalia tugevaimaid riike. Ent Julius algatas ka väga kuluka Püha Peetruse basiilika ehitamise ega huvitunud usupoliitikast peaaegu üldse. Tema järglase Leo X lemmikharrastused olid jahilkäik, eksootiliste esemete, kunstiteoste ja loomade kogumine ning pidutsemine, mistõttu kiriku autoriteet käis üha enam alla. Reformatsiooni algusjärgus ei pidanud paavstid Martin Lutherit kuigi ohtlikuks, kuid tasapisi selgus, et uus ketserlus võidab kõikjal pinda, misjärel katoliku kiriku pead asusid oma usku kaitsma. Mõlema poole leppimatus viis aga selleni, et katoliiklus kaotas Euroopast umbes poole, peamiselt põhjapoolsed alad. Trento kirikukogust alanud vastureformatsioon tõi kiriku rüppe tagasi küll Poola, Prantsusmaa ja mitmed Saksamaa alad, kuid katoliikluse taaskehtestamine kukkus lõplikult läbi Kolmekümneaastases sõjas, kus keiserlikud väed lüüa said ning katoliiklik Saksa-Rooma riik sisuliselt hävis.
Paavstid keskendusid nüüdsest enam vaimulikele asjadele, ent jäid samas ka ilmalikeks vürstideks, mis tõmbas neid ikka Euroopa konfliktidesse. Napoleon I sõlmis esialgu paavstiga liidu, kuid seejärel kaotas Paavstiriigi ning liitis selle Itaalia kuningriigiga. Pärast Viini kongressi sai paavst oma riigi tagasi, kuid 1870. aastal liideti see lõplikult Itaaliaga. Paavst kuulutas end Vatikani vangiks ning suhted Itaalia ilmalike võimudega olid seetõttu häiritud kuni 1929. aastani, mil Benito Mussoliniga sõlmitud Lateraani lepete kohaselt sai Vatikanist suveräänne riik. Teise maailmasõja aegset paavsti Pius XII-t on süüdistatud natsilembuses, kuid ilmselt oli tegelik probleem selles, et paavstile meeldisid kommunistid veel vähem kui natsid.
Hilisemad paavstid on paavstluse autoriteeti tõstnud, eriti 1978–2005 paavstiks olnud Johannes Paulus II, kes oma reiside, lepituskatsete ja rahuliikumise toetamisega leidis tunnustust kogu maailmas.
Praegu on paavstiks Benedictus XVI.


Energia.
Energia on skalaarne füüsikaline suurus, mis iseloomustab keha või jõu võimet teha tööd.
Energiat tähistatakse üldjuhul suure ladina tähega "E" ja selle ühik SI-süsteemis on 1 džaul.
Energia jäävuse seadus.
Isoleeritud süsteemi koguenergia on jääv.
Energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise või kanduda ühelt kehalt teisele.


Piiskop.
Piiskop (kreeka keeles ἐπίσκοπος, "episkopos") on roomakatoliku kiriku, õigeusu kiriku ja luteri usu kiriku kirikukoguduste vastutavaim piirkondlik ülevaataja.
Piiskopi nimetus kaasneb vastava pühitsusega, see ei ole amet nagu abt, kardinal või paavst.


Jumalad.
Jumalad (ehk jumalused) on polüteistliku usundisüsteemi austusobjektid.


Tsivilisatsioon.
Tsivilisatsioon on inimühiskond koos kultuuriga. Sõna "tsivilisatsioon" tuleneb ladinakeelsest terminist "civilis" - "kodanikesse puutuv, kasulik". Esimesi tsivilisatsioone nimetatakse ka varajasteks kõrgkultuurideks. Tsivilisatsioon on suletud suures geograafilises ruumis või ajaloo arengu astmel olev ühiskond (nt antiiktsivilisatsioon, kristlik tsivilisatsioon, Hiina tsivilisatsioon). Kõiki tsivilisatsioone iseloomustab ühiskonna varanduslik kihistumine. Teadlased peavad võimalikuks ka maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu.
Tsivilisatsioon ja kultuur.
Kultuuri ja tsivilisatsiooni suhtestusest kirjutab ajaloofilosoof Oswald Spengler.
Tsivilisatsiooni kujunemine tähistab temal loovalt kultuurilt üleminekut tarbijalikule elulaadile. Ta eristab kultuuri tsivilisatsioonist viimase laialdasema tehnikakasutuse poolest.
Samuel Huntington eristab kaheksat tsivilisatsiooni: hiina ehk sinoiline, jaapani, hindu, muhameedlik, vene õigeusu, Lääne, Ladina-Ameerika ja Aafrika. Ta näeb tsivilisatsioonis üldist kultuuripiirkonda, mille moodustab sarnane kultuurikeskkond.


Turumajandus.
Turumajandus on arenenud riikides valitsev majandussüsteem, mida iseloomustab majandusvabadus, konkurents ning hinna kujunemine nõudmise-pakkumise suhte tulemusena.


Eesti kloostrid.
Eesti alal on tegutsenud paljude ordude kloostrid: tsistertslaste, frantsisklaste, dominiiklaste, birgitlaste ja augustiinide kloostrid. Eestis pole tegutsenud: benediktlased, karmeliidid ja kaputsiinid. Kaheksa meeskloostri kõrval tegutses viis naiskloostrit, millest oluliisim Tallinna Mihkli klooster, ja Pirita kaksikklooster.
Tsistertslased.
Esimestena jõudsid Eesti alale tsistertslased, arvatavasti juba enne 13. saj. algust. Tsistertslased rajasid Eestisse kaks kloostrit, 1228. aastal Valkena ehk Kärkna, Lihula kloostri 13. sajandi viimasel veerandil ja 1317. aastal Padise kloostri. Valkena (Kärkna) jääb praegusele Tartumaale, Padise Harjumaale. Valkena kloostri hävitasid venelased Liivi sõja alguses 1558. aastal. Ka Padise klooster hävis 1559. aastal sõjas.
1561. aastal läks Eestimaa põhjaosa katoliikliku Saksa ordu valdusest luterliku Rootsi võimu alla, Lõuna-Eesti jäi esialgu katoliikliku Poola valdusesse.
17. sajandil langes ka Liivimaa rootslaste kätte. Katoliiklus keelustati, katoliiklane olemise eest võidi karistada surmanuhtlusega.
Tsistertslaste nunnakloostrid olid: Tallinnas (Naistsisterlaste Mihkli klooster), Tartus (Tartu Püha Katariina klooster) ja Lihulas (Lihula klooster). Naistsistertslased olid tavaliselt aadlipäritolu daamid, kas lesed või vanatüdrukud, kes oma elulõppu kloostrirahusse veetma tulnud.
Frantsisklased.
Eestis on frantsisklased hakanud tegutsema alles 15. sajandi II poolel, kui paavst Paulus II lubas neil 1466. aastal asutatada omi kloostreid Vana-Liivimaal. Eestis olid frantsisklaste kloostrid Tartus, Rakveres ja Viljandis.
Dominiiklased.
Esimesed dominiiklased tulid siia õige varakult koos Taani kuninga väega. Dominikaanlased tegelesid kõikjal misjoniga, seega on arusaadav, et nende ordu oli üks esimesi, mis alustas tegevust ka Eestis. Tallinnasse asusid dominiiklased 1229. a., Tartusse 1300. a., mõnevõrra hiljem ka Narva. Dominiiklased oskasid hästi eesti keelt ning olid seetõttu maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed.
Kerjusmungaordude – dominiiklaste ja frantsisklaste – kloostrid rajati eranditult linnadesse ning kuna nende sihtgrupiks olid ennekõike linna vaesed, siis pidid ka kloostrid paiknema linnaservas keset vaestekvartaleid, nende kirikud olid suured jutlusruumid, altariliturgia kõrval sai just kerjusmunkade juures tavaks pidada pikki jutlusi ning teha seda kohalikus keeles – Tallinnas ka eesti keeles.
Augustiinlased ja birgitiinid.
Ainus augustiinlaste ja birgitiinide klooster Eestis oli Püha Birgittale ja Neitsi Maarjale pühendatud kaksikklooster (nunnad ja mungad, kaks eraldi konventi ühes kloostris) Pirital. Pirita klooster tegutses aastatel 1407–1577, mil hävitati vene vägede poolt Liivi sõjas. Pirita kloostri emaklooster ja eeskuju oli Vadstena klooster Rootsis. Balthasar Russow' sõnade järgi olnud Pirita kloostril oluline koht ka eestlaste usuelus.
Jesuiidid.
Eestis tegutsesid jesuiidid Poola võimu aluses Tartus ajavahemikus 1583–1625 (vaheajaga 1600–1603, mil Tartu oli Rootsi valduses). Aastail 1583–1600 ja 1603–1625 tegutses Tartus jesuiitide gümnaasium, aastail 1585-1600 ja 1615-1625 tõlkide seminar. Jesuiitide kavatsuse kohaselt pidi Tartust saama keskus, kust katoliku usku levitataks ka Venemaale ning kuni Indiani välja. Tänapäeval ongi jesuiitide põhitegevus misjonitöö ja hariduse andmine.
Jesuiidid panid aluse lõunaeestikeelsele kiriklikule kirjandusele ning ilmselt ka lõunaeesti kirjakeelele. Nad andsid 1585–1623. aastal välja vähemalt kolm lõunaeestikeelset raamatut, millest üks on säilinud tänaseni.
Kirjandus.
*Eesti kloostrid


Ordu.
Ordu (ladina sõnast "ordo" 'kord, seisus') on teatud põhimõtete järgi korrastatud organisatsioon, mis luuakse teatud eesmärkide või ideede saavutamise kaitseks, säilitamiseks ja ordu idee edasiviimiseks.
Vanemad kristlik/katoliiklikud ordud olid peamisteks kiriku misjonitegevuse tugipunktideks. Katoliiklike ordude kohta kasutatakse pärast Teist Vatikani kirikukogu ka sõna "kongregatsioon".
"Ordut" iseloomustab liikmete koherentsus oma ideede elluviimisel ning väliselt teatud regaaliate ja ainult neile omaste riiete ning väljendite kasutamine.
Ajaloost on teada erinevate arengutega ning eesmärkidega ordusid. Enamus neist on olnud avalikud nii oma eesmärkides kui ka ideoloogias. On teada ordusid, mis on moodustatud lühiajaliste eesmärkide saavutamiseks (ristisõjad), kui ka neid, mis on püsinud sajandeid ning on sekulaarse põhjaga hariduse, tervishoiu ja religiooni edendamisel pikkade traditsioonidega.
Mõned ordud on aga tuntud oma varjatud eesmärkide ja tegutsemismoodustega, mis on tekitanud ajaloos ja ka tänapäeval palju poleemikat ning nende liikmete vastu ka otseseid repressioone.
Kristlikke ordusid on kutsutud ka kiriku sõjaväeks ja nende liikmeid Kristuse sõdalasteks. Varajasel keskajal olid paljud ordud militaarseks jõuks, mis ületasid isegi mõnede riikide sõjalise jõu. Tänapäevani eksisteerivate ordude otsene eesmärk ja tegevus on jäänud meediast praktiliselt välja, ehkki on teada, et paljud haiglad ja isegi koolid kuuluvad tegelikult juba keskajast tuntud ordude õiglusjärglastele.
Tunduvalt spekulatiivsemad andmed on aga niinimetatud salajaste ordude edasikestmise ja tegevuse kohta tänapäevastes riikides.
Sõna kasutus väljaspool kirikut.
Tuntumad mitte kiriklikud ordud on Vabamüürlaste Ordu ja Assasiinide Ordu. Keskajal olid tuntud ka mitmed kuninglikud rüütliordud mille liikmed valis kuningas ja mille liikmeks olemine oli au küsimus. Liikmeks olemine tõi üldjuhul kaasa materiaalseid ja muid kohustusi kuninga suhtes. Tuntuim peaks olema Prantsusmaa kuningate poolt asutatud "Sukapaela Ordu".


Esimene Moosese raamat.
Esimene Moosese raamat ehk 1. Moosese raamat (heebrea keeles בְּרֵאשִׁית) (kreeka keeles Γένεσις, ladina keeles "Genesis") on Piibli, Vana Testamendi ja Tanahi esimene raamat.
Raamat on kirjutatud heebrea keeles ning on osa juutluse Toorast ehk kreekapäraselt pentateuhist.
Nimi.
Raamatu heebreakeelne nimi בראשׁית ("Berešit" 'Alguses') on ühtlasi Tanahi esimene sõna.
Kreekakeelne Γένεσις 'päritolu', 'tekkimine' võeti kasutusele keskajal ning levis ladina keele kaudu ka teistesse kaudu ka teistesse keeltesse.
Sisu.
Esimene Moosese raamat on kompositsioonilt ajalooteos. Ta alustab maailma loomisest, jutustab inimkonna ajaloo alguse ning iisraellaste varajase ajaloo Iisraeli rahva patriarhide Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi ning nende perekondade loo kaudu. Jutustus võtab aluseks iisraellaste rahvuslikud uskumused ja institutsioonid ning juhatab sisse nende ajaloosse, seadustesse, kommetesse ja legendidesse.
Esimesel Moosese raamatul põhinevad dateeringud ja ajalugu.
Esimeses Moosese raamatus ja Piibli teistes osades äratoodud genealoogiate põhjal on nii judaistid kui ka kristlased teineteisest sõltumatult välja arvutanud maailma loomise eeldatava aja, mis langeb 4. aastatuhandesse eKr. See dateering põhineb Esimese Moosese raamatu loomislool ning eeldusel, et
Keskajal leidus Maimonidese-suguseid mõtlejad, kes pidasid loomisloo sõnasõnalist tõlgendamist vääraks: kuigi Piibel on Jumala Sõna, on ta mõeldud selleks, et anda edasi sügavaid metafüüsilisi tõdesid universumi kohta, ning Piibli jutustusi tuleb tõlgendada allegooriliselt.
Et Piibli jutustusel puudub kinnitus ajalooliste tõendite näol, siis eitavad paljud uurijad Piibli jutustuste ajaloolist täpsust ja tõepärasust. "Lähemalt vaata artiklist Piibel ja ajalugu".
Autorsus.
Esimese Moosese raamatu tekst ise ei viita oma autorile. Judaistlik pärimus on ammu eeldanud, et kogu raamatu on Jumal Moosesele Siinai mäel dikteerinud. Mitmetel põhjustel on paljud Piibli uurijad, sealhulgas mitteortodokssed judaistid, katoliiklased ja liberaalsed protestandid on selle uskumuse hüljanud. Selle asemel leiavad nad, et Esimese Moosese raamatu tekst koostati umbes 440 eKr varasemate allikate põhjal.
Teised uurijad leiavad, et kuigi Esimene Moosese raamat pandi varasematest dokumentidest kokku, muudeti neid nii vähe, et säilis ka kirjanduslik traditsioon panna lõppu autori nimi. Nõnda on Mooses küll raamatu autor, nagu pärimus ütleb, kuid mitte selles mõttes, et ta on raamatu koostaja ja toimetaja.
Kristlik tõlgendus.
Uues Testamendis tunnistatakse korduvalt Mooses raamatu autoriks ning peetakse seda raamatut sama autoriteetseks nagu kõiki teisi Piibli raamatuid.
Johannese evangeeliumi autor viitab 1. Moosese raamatu algusele, isikustades Jumala Sõna igavese logosena (Sõnana): "Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.... Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel..." (1:1, 14). Kristlased tõlgendavad seda näitena apostellikust Kolmainsuse ja Jeesuse Kristuse jumalikkusest, kuid pelgalt 1. Moosese raamatust ei saa seda tõlgendada.
Peamised teemad.
On ainult üks Jumal, kes lõi maailma. Jumal kutsus kõik asjad ja olendid olemisse oma Sõnaga.
Jumal leidis, et maailm, mille ta oli loonud, on hea. 1. Moosese raamat väljendab optimistlikku rahulolu ja heameelt maailmas.
Jumal esineb antropomorfse isiklulise olendina, kes ilmub inimestele ja räägib nendega.
1. Moosese raamat ei püüa Jumalat filosoofiliselt rangelt määratleda, vaid kirjeldab teda praktilisest religioossest seisukohast. Jumalast räägitakse ainult seoses maailmaga ja inimesega.
Inimkond on loodu kroon ning on loodud Jumala näo järele.
Kõik inimesed on Aadama ja Eeva järeltulijad. See väljendab inimsoo ühtsust.
Inimene peab suhtuma respektiga Jumala loodusse ega tohi seda isekatel eesmärkidel ära kasutada.
Erinevalt teiste vanaaja idamaade usundite tekstidest postuleerib 1. Moosese raamat, et on olemas üks ja ainult üks olend, kes väärib Jumala nime. Kõiki muid mitteinimestest mõistusega olendeid, keda raamatus mainitakse, saab pidada ainult ingliteks või nendesarnasteks olenditeks. Jumal on üksinda loonud maailma ning eksisteerib väljaspool seda.
Mõne ajaloolase arvates on monoteism enne 1. Moosese raamatut esinenud juba zoroastrismis: nad tõlgendavad käsku "Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!" (Teine Moosese raamat 20:3 tõendina juutide kunagisest henoteismist: nende tõlgenduses tähendab see, et juudid ei tohi kummardada teiste rahvaste jumalaid, vaid ainult oma hõimujumalat. Esimene Moosese raamat aga esitab teiste jumalate ja kohalike jumaluste kummardamist kui kõrvalekallet algsest monoteismist.
Raamatu põhitaotlus ei ole ajalooline ega juriidiline, vaid selle eesmärk on selgitada inimese päritolu ning kirjeldada ja tõlgendada tema suhet Jumalaga tema päritolu valguses.
Noa ajal tegi Jumal igavese, murdmatu lepingu kogu inimkonnaga. Seda lepingut tuntakse Noa lepingu nime all. Rööbiti selle hoolitsusega kogu inimkonna eest tegi Jumal teise lepingu Aabrahami järeltulijatega tema poja Iisaki läbi: nende järeltulijatest sai äravalitud rahvas. Jumal ütles Aabrahamile: "Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!" (12:2, 3). Jumal kordab sageli tõotust, et Aabrahami sugu saab paljuks nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres.
Piibli arusaamast kosmosest, mis paljuski põhineb 1. Moosese raamatul, on juttu artiklis Piibli kosmoloogia.


Eedeni aed.
Eedeni aed ("Gan Eden = kr Paradeisos") on judaismis, kristluses ja islamis müütiline paik, kus esimesed inimesed elasid pärast loomist. Mõned allikad, kuid mitte kõik, samastavad Eedeni aia paradiisiga. Eedeni aed on kreeka keeles paradiis, st nad on keeleõpetuslikult samatähenduslikud. Aga mütoloogias paradiis ja Eedeni aed ei kattu.
Eedeni nime päritolu kohta on esitatud mitmeid hüpoteese. Ühe võimaliku seosena tähendab sumeri "eden/edin" kõnnumaad või steppi.
Eedeni aia lugu Esimese Moosese raamatu järgi.
Eedeni aia loos jutustatakse, kuidas Jumal lõi Aadama ja Eeva, pani nad elama Eedeni aeda ja keelas neil süüa vilju hea ja kurja tundmise puust, ja kuidas need Jumala käsust üleastununa aiast välja aeti.
Seejärel pani Jumal aiaväravaid valvama keerubid ning tuld sähviva mõõga, et inimesed ei saaks süüa elupuu vilju.
Esimene Moosese raamat Eedeni aia kohta palju informatsiooni ei jaga. Väidetakse vaid, et Jumal istutanud sinna nii elupuu kui ka hea ja kurja tundmise puu (1. Mo 2:8). Samuti palju muid taimi, mis Aadamale ja Eevale söögiks pidid olema. Tekst annab veel teada, et aiast väljus jõgi, mis hiljem jagunes neljaks haruks: Piisoniks, Giihoniks, Hidekeliks (Tigris) ja Fratiks (Eufrat). Kahe esimese jõe identifitseerimise üle on läbi aegade lõputult vaieldud.
Eedeni aia oletatav asukoht.
Kõigepealt antakse teada aia rajamisest: "Ja Jehoova Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud." (1. Mo 2:8)
Seejärel minnakse aga detailsemaks: "Ja Eedenist väljus jõgi rohuaeda kastma, sealtpeale jagunedes neljaks haruks: esimese nimi on Piison, see voolab ümber kogu Havilamaa, kus kulda on; selle maa kuld on hea, seal on bedolavaiku ja karneoolikive. Ja teise jõe nimi on Giihon, see voolab ümber kogu Kuusimaa. Ja kolmanda jõe nimi on Hidekel, see voolab hommiku pool Assurit, ja neljas jõgi on Frat." (1. Mo 2:10-14)
Frat on Eufrat. Hidekel voolab hommiku ehk ida pool Assurimaad ehk Assüüriat ja on järelikult Tigris. Giihon voolab ümber kogu Kuusimaa. Et Kuusimaa on Etioopia, siis Giihon (ehk Kiihon) võiks olla Niilus, mida Piiblis ka Egiptuse ojaks nimetatakse (1. Mo 15:18). Piisonit peetakse üldiselt Araksi jõeks, mis on Kura suurim parempoolne lisajõgi ja mida vanaajal nimetati "Fas". Kura suubub Aserbaidžaanis Kaspia merre. Nendest neljast jõest kolm algavad suhteliselt lähestikku Ida-Türgis ja vanaajal arvati, et sealtsamast algab ka Niilus, mis teeb idas tohutu kaare ja jõuab Aafrikasse.
Kõige täpsemini on identifitseeritavad kolmas ja neljas jõgi Tigrise ja Eufratina. Kui samad jõed kannavad sama nime tänapäevani, siis võiks aia oletatav asupaik jääda kuhugi Iraagi kanti. Inimesed on kadunud paradiisiaeda otsinud sajandeid, kuid tulemusteta. Et Ida-Türgis Eedeni aeda ei ole, nagu seda algselt arvati, sai üsna pea selgeks. Kuid veel 19. sajandil organiseeriti ekspeditsioone Niiluse lätete otsimiseks lootusega sealt Eedeni aeda leida. Lisaks sellele on oletatavate kandidaatidena välja pakutud mitmeid piirkondi, kuid ükski neist teooriatest pole tõestust leidnud.
Dilmuni teooria.
Kuigi enamus tänapäeva teadlasi tõlgendab Eedeni-lugu pelgalt legendina, leidub ka ajaloolasi, kes usuvad, et Eedeni aia müüdile võis aluse panna Pärsia lahe ääres asunud Dilmuni saare (tänapäeva Bahrein) tuntus iidse täiuslikkuse oaasina.
Eedeni aed Johann Elias Ridingeri gravüüril
Nimelt oli Dilmun pronksiajal umbes 3000 eKr üks vanaaja jõukamaid kaubanduskeskusi. Samal ajal Pärsia lahe põhjarannikul asunud sumerid, kelle veeuputusmüüt sarnaneb Moosese raamatu omale, on Dilmuni nimetanud "Elu Maaks" ja "paigaks, kus päike kerkib", viidates selle imelisele rikkusele ja viljakusele. Gilgameši eeposes saab Gilgameš igavese elu otsinguil juhatust Dilmunist, kus elab veeuputuse üle elanud Ziusudra (akkadi Utnapištim, piibli Noa).
Kuhu kadus Eedeni aed?
Mis aga Eedeni aiast peale Aadama ja Eeva väljaajamist edasi sai, seda Piibel ei ütle.
Paljud teoloogid arvavad, et Eedeni aed pole kunagi Maa peal asunudki, vaid sümboliseerib taevast Paradiisi. Teised aga väidavad, et kogu Eedeni-aegne maailm hävis täielikult Suure veeuputuse läbi ning seega on võimatu paradiisiaia asukohta veeuputusjärgses maailmas välja selgitada. Sellisel juhul ei ole ka tänapäeva Tigris ja Eufrat identsed Piiblis mainitutega, vaid on kõigest hiljem sama nime saanud. See teooria lahendaks ka probleemi jõgede ühisest lähtekohast, mida tänapäeva oletatavatel piiblijõgede analoogidel kahtlemata ei ole.
Pattulangemine.
Aadam ja Eeva sõid hoolimata Jumala keelust hea ja kurja tundmise puust ning langesid pattu. Nad ei surnud selsamal päeval, kuid Jumal ajas nad Eedeni aiast välja.
"Ja ta ajas Aadama välja ja pani hommiku poole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed." (1. Mo 3:24)
Eedeni aiast väljaajamist peetakse kristluses üldiselt karistuseks, islamis aga mitte: Jumal tahtis levitada oma sõna maa peal ning hoiatas neid Saatana järgimise eest. Ta tõotas neile, et kui nad elavad Jumala seaduste järgi, tulevad nad kord tema juurde tagasi.
Õigeusu pärimuse järgi võeti Jeesuse sündimise ajast tuleleegina sähviv mõõk Eedeni aia eest ära, nii et inimestel on võimalik paradiisi tagasi pääseda.


Pärispatt.
Pärispatt ehk algpatt (ladina "peccatum originale") on kristlikus teoloogias inimese kaasasündinud patusus või rikutus.
Algpatu põhjus on Looja keelust üleastumine ehk pattulangemine, mille esimene inimene Aadam sooritas Eedeni aias. Selle tagajärjel muutus inimese olemus rikutuks ja inimsugu muutus surelikuks.
Allikas.
1. Moosese raamat, 2:25, 3:1–24


Sireti jõgi.
Siret (rumeenia keeles; ukraina keeles Серет) on Doonau lisajõgi.
Jõgi on 706 km pikk, millest esimesed 110 km on Ukrainas ja ülejäänud 596 km Rumeenias. Tema valgla pindala on 44 835 km², millest põhiosa asub Rumeenias ja põhjaots ulatub ka Ukrainasse.
Siret algab Ukrainast Tšernovtsõ oblastist Bukoviinast Ida-Karpaatidest. Tema lähtest kümmekonna kilomeetri kaugusele edelasse jääb 1366 m kõrgune Osseredoki mägi. Ta voolab ida suunas läbi Beregometi ja Storožinetsi. Seal pöördub ta kagusse ja voolab läbi Glõboka, kus jõe ületab Tšernovtsõ–Suceava raudtee. Seejärel ületab jõgi Ukraina-Rumeenia piiri.
Rumeenias jääb Sireti vasakule kaldale Moldova piirkond, aga vasakule kaldale Ida-Karpaadid, sealhulgas Stănișoara ja Tarcău mäed. Siret voolab algul Botoșani ja Suceava maakonna piiril. Peaaegu piiril voolab ta läbi Sireti linna. Allavoolu jõuab ta Iași maakonda, kus voolab läbi Pascani. Enne Iași maakonna piiri suubub Siretisse paremalt Suceava jõgi. Seejärel jõuab Siret Neamți maakonda, kus jõe paremale kaldale jääb Romani linn. Romanis suubub Siretisse Moldova jõgi. Siis jõuab Siret Bacău maakonda ja voolab ka läbi selle keskuse Bacău, kus temasse suubub paremalt Bistrița jõgi. Lühikest aega voolab Siret Vrancea maakonnas, kus läbib Adjudi linna. Selle lähedal suubub temasse Trotuși jõgi. Üsna pikalt voolab Siret Vrancea ja Galați maakonna piiril. Sel ajal suubub temasse vasakult Bărladi jõgi ja paremalt Putna. Lõpuks voolab ta Galați ja Brăila maakonna piiril kuni Galațini, kus suubub Doonausse.
Sireti allikas on 1238 m kõrgusel merepinnast. Tema suue on 5 m kõrgusel merepinnast. Seetõttu on tema langus 1233 m.
Sireti vooluhulk suudmes on 230 m³/s.
Sireti jõeorg on oluline liiklustee. Alates Suceava ja Botoșani vahelisest joonest kuni suudmeni kulgeb jõe kaldal raudtee, alates Romanist kuni suudmeni ka maantee. Maantee kulgeb Sireti orus ka alates tema lähtest kuni Storožinetsini.


Traakia meri.
Traakia meri (kreeka "Θρακικό Πέλαγος" (Thrakikó Pélagos)) on Egeuse mere põhjaosa, Küklaadidest põhjas. On seotud Dardanellidega. Vesi seal magedam, kui mujal Vahemeres.
Traakia meri on tähistatud numbriga 17


Suletud süsteem (füüsika).
Suletud süsteem on termodünaamiline süsteem, millel on ümbritsevaga energia-, kuid mitte ainevahetus.
Maa biosfäär on peaaegu suletud süsteem.


Peapiiskop.
Peapiiskop on kiriku hierarhias kindla kirikupiirkonna (piiskopkonna) kõrgeim ülevaataja.
Astmestatud katoliku kirikus on peapiiskop piiskopist järgmine aste, enne kardinali.
Õigeusu kirikus on peapiiskopi nimetuse kasutamine kreeka ja slaavi traditsioonis mõneti erinev. Slaavi traditsioonis on peapiiskopi puhul tegemist aunimetusega, mis omistatakse seda kandvale isikule kas tema isiklike teenete või tema piiskopkonna auväärse positsiooni tõttu. Administratiivse võimu kasvu peapiiskopi nimetusega ei kaasne. Kreeka traditsioonis on peapiiskop tiitel seotud administratiivse võimuga teiste kohalike piiskoppide üle. Tulenevalt sellest erinevusest on slaavi traditsioonis peapiiskopi amet metropoliidist madalam, kreeka traditsioonis aga metropoliidist kõrgem. Aunimetusena antud peapiiskopi tiitlit on seetõttu varasemas eestikeelses kirjanduses nimetatud ka ülempiiskopiks, et eristada seda administratiivset ülemvõimu teostavast peapiiskopist.
Protestantlikes kirikutes, sealhulgas Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus Eestis, on peapiiskop kõrgeim kiriklik amet.


Pühitsus.
Pühitsusel on 3 astet: diakon, preester, piiskop.


Ajaloofilosoofia.
Ajaloofilosoofia on filosoofia haru, mis tegeleb ajaloo kui protsessi või teaduse uurimise ja mõtestamisega.
Varane ajaloofilosoofia (kuni 20. sajandi keskpaigani) tegeles peamiselt ajaloo mõtte otsimisega ehk filosoofid püüdsid ajaloosündmusi organiseerida mõtestatud tervikuks. Tavaliselt leidsid nad, et ajalool kui protsessil peab olema kindel suund, eesmärk ja vahendid, mille abil eelmist saavutada. Alates 1960. aastatest on ajaloofilosoofid pööranud rohkem tähelepanu aga ajalooteaduse mõistmisele, eriti sellele, kuidas ajaloolane ajalugu esitab ning kas objektiivne ajalugu on võimalik. Ajaloo kui teaduse probleemide filosoofilise lahkamisega tegeleti ka juba varem, kuid alates 1960. aastatest on sellega tegelemine saanud ajaloofilosoofide seas valdavaks.


Polaartelg.
Polaartelg on Maa pooluseid läbiva sfääri läbimõõt.


Berliin.
Berliin (saksa keeles "Berlin") on Saksamaa pealinn, liidumaa (1. järgu haldusüksus) ja suurim linn. Oma 3,5 miljoni elanikuga on Berliin Kesk-Euroopa suurim linn ja suuruselt teine linn Euroopa Liidus. Berliin on jaotatud 12 linnarajooniks. Linna pindaala on 892 km² ning sellele jäävad Spree ja Haveli jõed ning mitmed väiksemad vooluveekogud ja järved.
Berliin asub Põhja-Saksa tasandikul 70 km kaugusel Poola piirist. Ta asub Brandenburgi liidumaa keskel, ent alates 1920. aastast ei kuulu selle koosseisu.
Nimi.
Nimi "Berlin" ei ole etümoloogiliselt seotud karuga, mis on Berliini vapil. Oletatavasti tuleb see slaavi sõnast "berl", mis tähendab sood.
Asend.
Ida-lääne suunal on Berliini ulatus kõige laiemast kohast umbes 45 km ja ning põhja-lõuna suunal ligikaudu 38 km. Linna pindala on umbes 892 km². Berliini ümbritseb täielikult Brandenburgi liidumaa. Linn asub Ida-Saksamaal, umbes 70 km kaugusel läänes Poola piirist. Berliin-Brandenburgi linnastu on üks Saksamaa kõige tihedamalt asutatud piirkondi.
Berliin asub liustikulise tekkega pinnasel. Linna ajalooline keskus asub Varssavi-Berliini liustikuoru kõige kitsamas kohas. Org läbib linna kagu-loode suunaliselt ning Spree jõgi voolab orust läbi ida-lääne suunaliselt. Berliini kirdeosa asub Barnimi lavamaal ning umbes pool linna pindalast asub selle edelaservas oleval Teltow’ lavamaal. Berliini kõige läänepoolsem linnarajoon Spandau asub korraga nii Berliini liustikuorus kui ka linna lääneserval asuval Nauener Platte lavamaal. Berliini maastik tekkis viimase jääaja ehk Weichseli jäätumise ajal ning liustikuorg kujunes jää taandumisel umbe 18 000 aastat tagasi.
Berliinis voolavad Spree harujõgedest veel Panke, Dahme, Wuhle ja Erpe. Spandau linnarajoonis suubub Spree Haveli jõkke, mis läbib Berliini lääneserva põhja-lõuna suunaliselt. Oma voolu poolest meenutab Havel sageli hoopis järve ning suuremad paisud sellel on Tegeler See ja Große Wannsee järved. Berliini linna jäävad veel Havelisse suubuvad Tegeler Fließi ja Bäke ojad.
Berliini kõrgeimaks looduliku tekkega punktiks Große Müggelberg (114,7 meetrit üle merepinna), kõrgeimad inimtekkelised kohad on Teise maailmasõja purustustest pärinevast kiviprügist kokku kuhjatud Teufelsberg (114,7 meetrit üle merepinna) Charlottenburg-Wilmersdorfi linnarajoonis ning Ahrensfelder Berge (114,5 meetrit üle merepinna) Marzahn-Hellersdorfis. Madalaimad paigad Berliinis on Haveli paisud linna edelaoas, mis asuvad 32 meetrit merepinnast allpool.
Kliima.
Berliin jääb mõõduka kliima piirkonda, mis asub merelise kliima ja kontinentaalse kliima üleminekukohal. Berliini aasta keskmine temperatuur on 8,9 °C ja keskmine sademete hulk on 581 mm. Kõige soojemad kuud on juuli ja august, mil keskmine temperatuur on vastavalt 18,5 ja 17,7 °C. Kõige külmemad on jaanuar ja veebruar, mil on keskmiselt vastavalt -0,6 ja -0,3 °C külma. Kõige sademeterikkam on juuni, mil keskmine sademete hulk on 70 mm. Kõige väiksem on keskmine sademete hulk märtsis (keskmiselt 31 mm).
Kõige sagedamini puhuvad Berliinis edela- ja loodetuuled, mis eriti talvel on tugevad ja toovad kaasa merelisele kliimale omaseid õhumasse. Kirde- ja kagutuulega kaasnevad sageli kõrgrõhkkonnad, mis vastavalt aastaajale toovad kas väga kuuma või väga külma õhku.
Kuna linnas on maapinna kõrguse erinevused väikesed, on kliima kogu Berliinis üsna sarnane. Mõningad temperatuurierinevused on siiski täheldatavad tihedalt täisehitatud piirkondade ja suuremate rohealade vahel. Eriti suveöödel on mõõdetud kuni 10 °C küündivaid temperatuuri erinevusi.
Haldusjaotus.
Berliin jaguneb 12 linnarajooniks, mis omakorda jagunevad 95 linnaosaks. Linnaosad ei ole iseseisvad haldusüksused, kuid neil on kindlad piirid. Kolmanda taseme moodustavad üksused (saksa keeles "Ortslagen"), millel pole kindlaid piire ning mis märgivad vaid igapäevakõnes tuntud geograafilisi piirkondi. Igapäevakõnes on linnaosadel ja väiksematel piirkondadel tähtsam roll, samas kui linnarajoonid on eelkõige kunstlikult loodud administratiivüksused.
1920. aastal loodi mitme linna, maa-asula ja mõisa liimise tulemusel nn Suur-Berliin, mis mõningate muudatustega püsib tänaseni. Esialgu oli äsjaloodud linnas 20 linnarajooni oma 94 linnaosaga, mille piirid vastasid varasemate eraldiseisvate asulate piiridele. Pärast linna jagamist Ida- ja Lääne-Berliiniks jäid 12 linnarajooni lääneossa ning 8 Berliini idaossa. Seoses uute elamupiirkondade ehitamisega kasvas ajavahemikus 1979–1989 Ida-Berliinis linnarajoonide arv 11-le, samas kui Lääne-Berliinis püsis arv muutumatuna. Taasühendatud Berliinis oli 1990. aastal kokku 23 linnarajooni.
1. jaanuaril 2001 läbiviidud haldusreformiga liideti senised linnarajoonid 12-ks enam-vähem võrdse elanike arvuga linnarajooniks. Ka linnaosade arva ja nende piirid on viimase kümnendiga oluliselt muutunud.
Ajalugu.
Pärast Suurt rahvasterändamist jäi Ida-Saksamaa inimtühjaks. 6. sajandil asusid sinna slaavi hõimud havelaanid, kes said nime Haveli jõe järgi, mille ääres nad elasid, ja sprevljaanid, kes said nime Spree jõe järgi.
Brandenburgi alistas 948 Otto I Suur. Aastal 983, mil ta suri, kihutasid slaavlased sakslased sealt minema ning tapsid vaimulikud ja keisri ametnikud. Slaavlased jäid paganateks veel poolteiseks sajandiks, kuni 12. sajandi algul saksid piirkonna uuesti vallutasid ja seekord juba lõplikult ristisid. Slaavlased aeti osalt välja, osalt assimileerusid, ent on vähesel määral säilinud tänapäevani (sorbid).
Praegune Berliin on tekkinud kahest asulast: Berlinist ja Cöllnist, mida esmamainiti vastavalt 1244 ja 1237. Nende linnaõigusi on esmamainitud vastavalt 1251 ja 1261, kuid eeldatavasti olid nad juba varem linnad. 1307. aastal ühinesid selleks ajaks linnastunud asulad teineteisega. Ehitati ühine raekoda, milles valitses ühine raad. Linnaeelarved olid eraldi. Samal aastal sai Berliin hansalinnaks.
Tänapäeva Berliini alal paiknevaid Spandaud (1197) ja Köpenicki (1209) on mainitud varemgi, ent ametlikult ühendati nad Berliiniga alles 1920.
1415. aastal sai Brandenburgi markkrahviks ja kuurvürstiks Hohenzollernite suguvõsast pärit Friedrich I, kes valitses seal oma surmani 1440. Hohenzollernid püsisid Berliinis võimul 1918. aastani: algul Brandenburgi markkrahvidena, siis aastast 1701 Preisimaa kuningatena ja lõpuks aastast 1871 Saksa keisritena.
1448 mässasid linlased Friedrich II Raudse vastu ega tahtnud talle lossi ehitada. Ülestõus suruti maha ning linn jäeti ilma hulgast poliitilistest ja majanduslikest vabadustest. 1451 kuulutati Berliin Brandenburgi markkrahvide ja kuurvürstide residentsiks ja kaotas hansalinna staatuse. Linna majandus orienteerus ümber luksuskaupade tootmisele õukonna jaoks.
Berliini keskosa ehitati alates Saksamaa ühinemisest (Saksa Keisririigi ehk nn Teise Riigi asutamisest) 1871. aastal välja pealinnale väärikate mitmekorruseliste kivihoonetega esinduslikus stiilis. Meieni on tollasest arhitektuurist säilinud Riigipäevahoone (taastatud 1990ndatel muudetud kujul), Brandenburgi väravad jt ehitisi.
Natside võimuloleku ajal 1930dnate aastate teisel poolel tehti arhitekt Albert Speeri juhtimisel kava Berliini ümberehitamiseks pompöösses stiilis. Berliinist kavandati tollal teha maailma pealinn Germania, mis näitaks kujukalt Natsi-Saksamaa võimsust. 1939. aastal alanud Teise Maailmasõja tõttu tollaseid plaane ellu ei viidud. Ühena vähestest kavandatud suuerhitistest valmis Speeri projekti järgi vaid Riigikantselei hoone (1937–39, jäi sõjas 1945.a. varemeisse ja hiljem lammutati).
Liitlaste (Suurbritannia, vähemal määral ka USA) pommirünnakud Berliinile 1943–45 ning arvukad tänavalahingud 1945. aasta kevadel linna kaitsjate ja pealetungivate Nõukogude vägede vahel muutsid suure osa kesklinnast varemeteks. Tänane Berliini kesklinn on suures osas 20. sajandi teisel poolel uuesti üles ehitatud.
Potsdami konverentsi otsusega jagati Berliin nagu omakorda terve Saksamaa neljaks (Briti, USA, Prantsuse ja Nõukogude Liidu) sektoriks. Briti, Prantsuse ja USA sektorid ühinesid tritsooniks pärast seda, kui NSV Liidu komandant lahkus komandantide komiteest. 7. oktoobril 1949 kuulutati Ida-Berliin Saksa DV pealinnaks. Aastal 1961 eraldati Ida- ja Lääne-Berliin teineteisest kivimüüriga (Berliini müür). 9. novembril 1989 avati taas piir Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel. 3. oktoobril 1990 ühinesid kaks Saksa riiki rahumeelselt. Berliini müür on lammutatud, ainult mõnes kohas on natuke mälestuseks alles jäetud.
Elanikkond.
Berliinis elab praegu umbes 3,5 miljonit inimest, mida on rohkem, kui Saksamaa suuruselt järgmistes linnades Hamburgis ja Münchenis kahepeale kokku. Koos linnaliste asulatega, mis jäävad Berliini liidumaa piiridest välja, küündib elanike arv umbes 4,35 miljonini ning Berliin-Brandenburgi linnastus, mis hõlmab täielikul mõlemat liidumaad, elab kokku ligi 6 miljonit inimest.
Kuni 17. sajandi keskpaigani oli Berliini ümbrus hõredalt asustatud. Kolmekümneaastase sõja käigus vähenes Berliini elanikkond umbes poole võrra. Kui kuurvürts Friedrich Wilhelm 1640. aastal valitsemise oma isalt üle võttis, tõi ta muuhulgas piirkonda endama rohkelt Prantsuse hugenotte. Seeläbi tõusis elanikearv 1648. aasta umbes 6000-lt 1709. aastaks ligikaudu 57 000-le. Pärast seda jätkas elanike arv püsivalt kasvamist ning 1875. aastal sai Berliinist miljonilinn.
Elanikkonna kasv kiirenes eriti pärast industrialiseerimisele suunatud reformide ellurakendamist. 19. sajandi viimasel veerandil oli vaid 40% linna elanikest Berliinis sündinud. Suurem osa sisserännanutest olid 1900. aastal pärit erinevatest Preisimaa provintsidest, välismaalt saabunuid oli 1,5% linna elanikkonnast ning enam kui 98% berliinlaste emakeel oli saksa keel. Nn Suur-Berliini loomisega 1920. aastal kasvas linna elanike arv tänu uute asulate liitmisele ligi 4 miljonini. 1920. ja 1930. aastatel oli Berliin seega Mandri-Euroopa suurim ning Londoni ja New Yorgi järel maailma suuruselt kolmas linn. Oma kõrgpunkti saavutas Berliini elanike arv 1942. aastal, kui linnas elas 4,48 miljonit inimest.
Teise maailmasõja ajal elanike arv langes ning on sellest alates püsinud 3,1 ja 3,5 miljoni vahel. Alates 1991. aastast on nii linna kolijate kui sealt lahkujate arv püsinud aastas 100 000 ja 145 000 vahel. Berliin on üks Saksamaa suurima rahvastiku mobiilsusega linn. Ainuüksi 2010. aastal kolis Berliini 147 769 inimest, neist 61 462 olid välismaalased. Samal ajal lahkus 130 951 inimest, kellest 59 091 olid välismaalased.
Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel tuli Lääne-Berliini rohkelt välistööjõudu Lõuna-Euroopast ja Türgist ning Ida-Berliini saabusid lepingulisi töid tegema eelkõige välistöölised Vietnamist. Alates 1980. aastatest asusid linna ümber paljud Venemaa sakslased ning taasühinemise järel Ukraina ja Venemaa juudid. Berliini elanikkonna hulka kuulub praegu umbes 190 riigi kodanikke.
Kuna välispäritolu on üheselt keeruline defineerida, võivad välispäritolu inimesi puudutavad andmed suures ulatuses varieeruda. Lisaks elab Berliinis veel 100 000 kuni 25 000 illegaalset immigranti, kes on peamiselt pärit Aafrikast, Aasiast, Balkanilt või Ladina-Ameerikast.
Pärast Rumeenia ja Bulgaaria liitumist Euroopa Liiduga on toimunud ulatuslik romade sisseränne. Hinnangud nende arvu osas kõiguvad, kuid kuni 200 000 romat võib olla viimastel aastatel ajutiselt Berliinis peatunud.
Metroo.
Berliini metroo ("U-Bahn Berlin")
Linnaraudtee.
Berliini linnaraudtee ("S-Bahn")


Karl Jaspers.
Karl Jaspers (23. veebruar 1883 Oldenburg – 26. veebruar 1969 Basel) oli saksa filosoof, arst ja psühhiaater.
Jaspers on filosoofina tuntud oma piirisituatsioonide ("Grenzsituation") analüüsiga.
Aastal 1947 sai ta Goethe auhinna.
Välislingid.
Jaspers, Karl
Jaspers, Karl
Jaspers, Karl


Teravmäed.
Teravmäed (norra keeles endine nimi "Spitsbergen") on Norrale kuuluv saarestik Põhja-Jäämeres. Koos Karusaarega moodustab ta Svalbardi haldusüksuse.
Teravmägede saarestik paikneb 76. ja 81. põhjalaiuskraadi ja 10. ja 35. idapikkuskraadi vahel. Saarestiku ulatus põhja-lõuna suunas on umbes 500 km ning ida-lääne suunas veidi vähem. Teravmägedel on nii Norra Kuningriigi kõige põhjapoolsem (Rossøya saarel) kui ka kõige idapoolsem (Kvitøya saarel) punkt.
Saarestik koosneb kolmest-neljast suuremast saarest, mõnest keskmisest ning hulgast väikesaartest. Saarte kogupindala on 61 020 km².
Praktiliselt kogu inimasustus on Lääne-Teravmägede saarel. Ülejäänud saartest on ainsana asustatud Hopen, kus elab neli meteoroloogiajaamas töötavat inimest.
Kliima.
Teravmägede kliimat mõjutab peamiselt kaks suuremat hoovust. Golfi hoovuse kõige põhjapoolsem haru Lääne-Teravmägede hoovus toob sooja vett piki Lääne-Teravmägede läänerannikut kuni põhjarannikuni ja ümber Kirdemaa. Ida-Teravmägede hoovus toob põhja poolt külma vett saarestikust ida pool. Lääne-Teravmägede lõunatipu juures hoovused kohtuvad ning külm hoovus jätkab teekonda ümber Sørkappøya sooja hoovuse ja ranniku vahel, kandes sageli endaga triivjääd ja tekitades udu.
Sademeid on vähe, eriti saarestiku idaosas, kus aasta keskmine sademete hulk võib olla ainult 10 mm. Idaosas tulevad sademed peaaegu ainult lumena. Lääneosas sajab suvel ka vihma ning keskmine sademete hulk on 300...400, harvem kuni 1000 mm. Suvel on seal enamasti udune ja pilvine, talvel aga pilvitu.
Keskmine õhutemperatuur merepinna kõrgusel on suvel 4...5 °C, talvel –12 °C. Põhja- ja idaosas on temperatuurid madalamad. Suvel võib temperatuur tõusta ka 10 kraadini.
Kohati on tugevad tuuled, eriti pikkades fjordides.
Umbes 20. aprillist kuni 21. augustini kestab Teravmägedel polaarpäev ning umbes 26. oktoobrist kuni 16. veebruarini polaaröö.
Loodus.
Kaht suuremat saart lõhestavad pikad fjordid, väiksemate saarte rannajoon on vähe liigestatud. Ometi on saarestiku rannajoone kogupikkus ligi 33 000 km.
Teravmägede kõrgeim mägi on 1713 meetri kõrgune Newtontoppen Lääne-Teravmägede saarel. Ka pikim fjord, 108 km pikkune Wijdefjorden asub Lääne-Teravmägedel. Suurim liustik on Kirdemaa idaosa kattev Austfonna (8105 km²), mis on ühtlasi ka Euroopa suurim.
Taimed.
Teravmägede taimed on hästi kohastunud eluks arktilistes oludes. Taimed on madalakasvulised, sageli roomavad. Tihti on varred ja lehed kaetud karvadega. Mõned taimed hoiavad energiat kokku ka pigmendi moodustamise arvelt.
Teravmägedelt on leitud umbes 170 liiki taimi.
Saartel kasvavad muu hulgas liivkann "Arenaria pseudofrigida", alpi arnika, ussikapsas "Braya purpurascens", kellukas "Campanula uniflora", jürilill "Cardamine nymani", kandiline tundrakanarbik, kadakkaer "Cerastium arcticum", ürt-merisalat, kevadikud "Draba corymobsa" ja "Draba lactea", tume õnnehein, kohev villpea, pusurohud "Melandrium apetalum" ja "Melandrium augustiflorum", randmertensia, minuartsia "Minuartia rubella", harilik põhjaoblikas, Dahli magun, kuuskjalad "Pedicularis dasyantha" ja "Pedicularis hirsuta", külma-katkujuur, põhja-sinilatv, pung-kirburohi, maranad "Potentilla chamissonis", "Potentilla pulchella" ja lähisarktiline maran, mitu tulikaliiki, polaarpaju, lapi kivirik, longus kivirik, murujas kivirik, võsundkivirik, hundikivirik, kollane kivirik, lumikivirik, vastaklehine kivirik, varretu põisrohi, vaevakask, merisalat, harilik drüüas, alpi hanerohi, tähtheinad, võililled...
Loomad.
Teravmägedel elavad jääkarud, teravmägede põhjapõdrad, polaarrebased, morsad; hülged (viigerhüljes, grööni hüljes, põishüljes, habehüljes) ja vaalad (kašelott, mõõkvaal, sinivaal, valgevaal, narval, kääbusvaal).
Linnud.
Lindudest pesitsevad saartel punakurk-kaur, jää-tormilind, valgepõsk-lagle, lühinokk-hani, mustlagle, hahk, kuninghahk, merirüdi, liivatüll, kivirullija, leeterisla, puna-veetallaja, hangelind, söödikänn, pikksaba-änn, suuränn, kaljukajakas, jääkajakas, merikajakas, harksaba-kajakas, vandelkajakas, randtiir, lunn, väikealk, krüüsel, lõunatirk, põhjatirk, lumepüü.
Kalad.
Arktika paalia, võldas, moiva, tursk, luts, süvalest, atlandi polaarhai ja hiidhai.
Kaitse.
Suurem osa saarestikust on kaitsealune piirkond. Kirde-Teravmägede looduskaitseala hõlmab Kirdemaa koos temast põhja ja ida pool olevate saartega; Kagu-Teravmägede looduskaitseala Edgeøya ja Barentsi saare ning neid ümbritsevad väikesaared; Hopeni looduskaitseala Hopeni saare.
Lääne-Teravmägedel on kuus rahvusparki – Nordvest-Spitsbergeni rahvuspark, Indre Wijdefjordeni rahvuspark, Nordre Isfjordeni rahvuspark, Sasseni-Bünsowi maa rahvuspark, Nordenskiöldi maa rahvuspark ja Sør-Spitsbergeni rahvuspark. Prints Karli maa kuulub Forlandeti rahvusparki.
Ajalugu.
Viikingid võisid Teravmäed avastada juba 12. sajandil. Pärimustes on juttu Svalbarðist ('külmad rannikud'), kuid arvatakse, et see võis tähistada ka Jan Mayeni saart või Ida-Gröönimaad. Esimesena nägi kindlalt Teravmägesid hollandlane Willem Barents 1596. 17. ja 18. sajandil oli saarestik vaalapüüdjate tugipunktiks. 20. sajandi alguses alustasid USA, Briti, Rootsi, Norra ja Venemaa ettevõtted kivisöe kaevandamist. Teravmägesid peeti eikellegimaaks, kuni 1925. aastal Svalbardi lepinguga kinnitati Norra suveräänsust.
Asustus.
Enamik saari on asustamata. Asustus on koondunud Lääne-Teravmägede saarele, kus elab umbes 2000 inimest. Suuremad asulad on Longyearbyen ja Barentsburg.
Transport.
Ainuke lennujaam Teravmägedel on Svalbardi lennujaam kolm kilomeetrit Longyearbyenist loode pool. Lennuühendus on Oslo ja Tromsøga.
Asulate vahel puudub maanteeühendus. Teedevõrk ümbritseb ainult Longyearbyenit; teede kogupikkus on umbes 50 km.
Suvel käivad Longyearbyeni ja Barentsburgi vahet mitu korda nädalas laevad. Väikelennukid peavad ühendust ka Ny-Ålesundiga, sõidutades peamiselt teadlasi ja kohalikke töötajaid. Suvel saab ka sinna Longyearbyenist laevaga. Longyearbyenis sõidavad ka taksod.


Hüdroloogia.
Hüdroloogia (vanakreeka sõnadest "hydōr" 'vesi' ja "logos" 'mõiste, õpetus') on teadus, mis laias mõttes uurib Maa hüdrosfääri, sealkulgevaid protsesse ning hüdrosfääri ja seda ümbritseva keskkonna vastastikust mõju.
Kitsamas mõttes on hüdroloogia siseveekogusid, pinnase- ja põhjavett uuriv teadus, mis tegeleb vee äravooluga, sademetega ja veevarude haldamisega. Teadusharu peamiseks komponendiks on siseveekogude füüsika. Ehkki järvi uurib limnoloogia, on hüdroloogia limnoloogia abistav teadus, mis uurib järvede füüsikalisi protsesse.
Teadlast, kes selle teadusharu tegeleb, kutsutakse hüdroloogiks.


Katehhees.
Katehhees (kreeka sõnast "katēkheō" 'kuuldavaks tegema') on (suuline) õpetus kristlikust usust, ristimise ja konfirmatsiooni ettevalmistus. Traditsiooniliselt on katehheetiline õpetus esitatud küsimuste ja vastuste kujul.


Religiooniõpetus.
Religiooniõpetus on õpilasekeskne ja oikumeeniline kooli õppeaine. Religiooniõpetuse aine õpisisu kesksed teemad on religioonid, kultuur ja eetika. Religiooniõpetust (RÕ) ainenimetusena tunnistab Eesti Haridusministeerium ja Eesti Kirikute Nõukogu. Euroopa Liidu liikmesriikides jaguneb religiooniõpetus konfessionaalseks ja mittekonfessionaalseks.


Radiomeetria.
Radiomeetria on füüsikas elektromagnetkiirguse energia ja selle jaotuse mõõtmine; geoloogias maakoore loodusliku radioaktiivsuse mõõtmise meetod.
Tähtsamad radiomeetrilised suurused.
Radiomeetrias mõõdetakse elektromagnetkiirgusena leviva energia jaotust ruumist. Kuna inimsilma tundlikkus on erinevatel lainepikkustel oluliselt erinev, siis valguse nähtavuse iseloomustamiseks kasutatakse radiomeetrilised suuruste asemel fotomeetrilisi suurusi.
Intensiivsus.
Intensiivsus (I) ehk kiiritustihedus iseloomustab ajaühikus pinnaühikut läbivat energiat ühikutes (J/(m²s) või W/m²) ja on võrdne Poytingi vektori ajalise keskväärtusega.
formula_1
Kiirgusvoog.
Kiirgusvoog (ing.k "radiant flux") on energiahulk, mida kiirgus kannab ajaühikus läbi mingi pinna. See on radiomeetria põhisuurus. Kiirgusvoo ühik on vatt.
formula_4
Siin formula_5 on mingi pind, üle mille integreeritakse ja formula_6 on Poytingi vektor.
formula_7
Kuigi kiirgusoo spektraalse tiheduse põhiühik on W/m, on tihti praktilisem ühik W/nm.
Kiirgustugevus.
Kiirgustugevus (ing. k "radiant intensity") formula_8 iseloomustab kiirgavalt kehalt lähtuvat kiirgusvoogu ja on määratud ruumielementi formula_9 sattuva kiirgusvooga.
formula_10
formula_12
formula_14
Kirkus.
formula_18
Kirkuse dimensioon on W/(m²sr). Kui kiirguri pinnalt levib kiirgus igas suunas ühtemoodi (isotroopne kiirgur), siis
formula_19
ehk kiirgusvoog sõltub siis ainult nähtava pinna suurusest – sisuliselt ainult kiirguri pinna nurgast. Selliseid valgusallikaid nimetatakse Lamberti kiirguriteks ja neid iseloomustab Lamberti seadus. Sellisteks kiirgusallikateks on näiteks absoluutselt must keha või mattklaasiga lamp.
Kirkusega iseloomustatakse ka passiivseid kiirgureid ehk peegeldajaid.
Kiirgavus.
formula_20
formula_21.
Vastavalt Lamberti koosinusseadusele formula_22.
Kiiritustihedus.
formula_26.
Kiiritustiheduse dimensioon on W/m² (watt ruutmeetrile). Kiiritustiheduse spektraalne tihedus defineeritakse analoogselt kiirgavuse spektraalse tihedusega.
formula_28.


Radioaktiivsus.
Radioaktiivsus, ehk tuumalagunemine on ebastabiilse (suure massiga) aatomituuma iseeneselik lagunemine. Selle protsessiga kaasneb radioaktiivne kiirgus. Samuti nimetatakse radioaktiivsuseks ebastabiilsete elementaarosakeste (nt neutron) lagunemist.
Tuuma lagunemine võib toimuda kas alfa- või beetalagunemise teel. Esimesel juhul kiirgab tuum alfaosakese (heeliumi aatomi tuuma) ja teisel juhul elektroni. Kui suur aatomituum laguneb suuremateks (enam-vähem võrdseteks) tükkideks, siis nimetatakse seda ka tuumalõhustumiseks. Tuumalõhustumine on radioaktiivne lagunemine kui see toimub spontaanselt. Vastasel juhul on tegemist tuumareaktsiooniga.
Tuuma lagunemise tulemusena võib tuum jääda ergastatud olekusse, millest väljumiseks kiirgab tuum gammakvandi. Seega kaasneb tuumalagunemisele lisaks alfa- ja beetakiirgusele ka gammakiirgus.
Radioaktiivsuse uurimise ajaloost.
Radioaktiivsuse avastas 1896. aastal prantsuse füüsik Henri Becquerel. Ta märkas, et valguskindlas pakendis fotoplaadid riknesid, kui nende lähedale asetati kolb uraanisooladega. Katsete seeria abil tegi ta kindlaks, et uraaniühendeist lähtub suure läbitungimisvõimega kiirgus, mis mõjub fotoplaadile analoogiliselt valgus- või röntgenikiirtega. Et uraani kiirguse intensiivsus ei sõltunud välistingimustest, vaid üksnes uraani kogusest, luges ta selle uraaniühendite sisemiseks omaduseks - radioaktiivsuseks (lad. "radio + activus" - kiirgustoime).
Aastal 1897 märkasid Marie ja Pierre Curie, et uraaniühendite aktiivsus säilib ka pärast metallilise uraani eraldamist. Keemikutena alustasid nad kiirgusallika otsimist, viies maagijäätmetega läbi keemilisi reaktsioone ning mõõtes saaduste aktiivsust. Sel meetodil õnnestus neil 1898. a. maagijäätmeist eraldada kaks senitundmatut metalli - polooniumi ja raadiumi - mille aktiivsus ületas uraani oma tuhandeid kordi. Neist aktiivsema - polooniumi - omapäraks on aktiivsuse kiire vähenemine, mida hakati seostama polooniumi aatomituumade muundumisega mittekiirgavaks aineks - pliiks.
Radioaktiivsed elemendid.
Nende lagunemiste lõppproduktideks on plii stabiilsed isotoobid 208Pb, 207Pb ja 206Pb.


Avatud süsteem.
Avatud süsteem (ka avasüsteem) on termodünaamiline süsteem, millel on ümbritsevaga nii energia- kui ka ainevahetus.
Avatud süsteemiks on näiteks iga elusorganism, sealhulgas inimene.


Isoleeritud süsteem.
Isoleeritud süsteem on termodünaamiline süsteem, millel puudub ümbritsevaga energia- ja ainevahetus.
Termodünaamika teise seaduse kohaselt ei saa isoleeritud süsteemi entroopia kahaneda.
Isoleeritud süsteemi mõistel on tähtis koht füüsika teoorias, nt. ideaalse gaasi teoorias.
Püsivalt ja täiesti isoleeritud süsteeme reaalses maailmas ei pruugi esineda.


Märter.
Märter on inimene, kes on usu pärast kannatanud ja hukatud. Ülekantud tähenduses nimetatakse märtriks ka mingi aate eest teadlikult surma läinud isikut.
Märtri mõistet ei tunta loodususundites.
Märtrid kristluses.
Kitsamas tähenduses on märtrid Rooma riigiusundit mittetunnistanud varakristlikud usutunnistajad, kindlalt lunastusse uskudes läksid oma usu eest surma. Paljud märtrid tunnistati hiljem pühakuteks.


Kardinal.
a>iga. Moto ja vapikilp on igal kardinalil erinev.
Kardinal on katoliku kiriku hierarhias paavstist allpool asuv ametikoht.
Kardinalid nimetab ametisse paavst ja kardinaliks jäädakse kogu eluks. Kardinalid moodustavad kardinalide kolleegiumi, mis osaleb kiriku juhtimises. Umbes kolmandik kardinalidest kuulub Vatikani Rooma kuuriasse.
Kardinalide kolleegium valib pärast paavsti surma konklaavis enda hulgast uue paavsti.
Aastatel 1586-1958 võis kardinale olla kuni 70. Johannes XXIII ja Paulus VI suurendasid kolleegiumi liikmeskonda, lubades konklaavil osaleda vähemalt kuni 120 kardinali, kes on nooremad kui 80-aastased.


Maailmarekord.
Maailmarekordiks nimetatakse spordis vastava spordiala ülemaailmse organisatsiooni tunnustatavat parimat tulemust maailmas mingil võistlusalal.
Maailmarekordiks tunnistamine eeldab tulemuse saavutamist võistlusel, kus on nõutav arv nõutava kvalifikatsiooniga kohtunikke. Samuti on nõutavad määrustele vastavad ilmastikuolud (näiteks jooksualadel ja kaugushüppes ei tohi olla lubatust tugevamat taganttuult).


Kairo.
Kairo (araabia keeles 'tugev' või 'vallutaja') on Egiptuse pealinn ja Aafrika suurim linn. Elanike arv linnastus on ligi 30 miljonit.
Kairo vanalinn kuulub 1979. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Kairo asub Niiluse alamjooksul jõe mõlemal kaldal, vahetult lõunas sellest kohast, kus Niilus hargneb ja moodustab delta. Vanalinn paikneb jõe paremal ehk idakaldal, ent 19. sajandil laienes ta eeskätt lääne poole ning linna euroopalikumad linnaosad on Niiluse vasakul ehk läänekaldal.
Kairo läheduses asub tänapäeval palju teisigi suuri linnu: edelas Giza, põhjas Shubrā al-Khaymah ja Qaljub ning lõunas Al-Hawamidiyah ja Al-Badrashayn.
Üle Niiluse on ehitatud hulgaliselt sildu, mis ühendavad kaldaid nii omavahel kui ka jõesaartega. Linna varustamiseks veega on rajatud hulgaliselt kanaleid.
Ajalugu.
Antiikajal ei voolanud Niilus päris tänapäevases sängis ja Kairo jäi jõest eemale, mistõttu polnud võimalik sinna linna rajada. Kairost 19 km lõunas asus Vana-Egiptuse üks pealinnu Memphis.
4. sajandi alguses hakkas Memphise tähtsus langema. Rooma riik rajas Niiluse idakaldale kindluse, mille ümber kasvas asula. Seda kindlust nimetatakse Babüloni kindluseks ja see on tänapäeva Kairo vanim ehitis. See asub ühtlasi koptide kultuuriline keskus – koptid on 4. sajandil kristlusest lahknenud usuvoolu järgijad. Kindluse müüride vahel asuvad paljud Kairo kopti kirikud, näiteks Rippuv kirik.
641 vallutasid moslemid Egiptuse. Samal aastal laskis Kalifaadi väejuht 'Amr ibn al-'As rajada Egiptuse jaoks uue pealinna, mille nimeks sai Fustat. Fustat asus üsna Kairo lähedal ja on tänapäeval Kairo linnaosa. Seni oli Egiptuse pealinn olnud Aleksandria. Fustat sai ka islami keskuseks Egiptuses ja sinna rajati 'Amr ibn al-'Asi mošee, mis oli Egiptuse esimene mošee. Sellest ajast peale on Kairos olnud ja on tänapäevani sellenimeline mošee, kuigi see on korduvalt hävinud või hävitatud ja korduvalt ümber ehitatud.
750 vallutasid Egiptuse Abassiidid ja viisid pealinna Fustatist pisut põhja pool olevasse al-Askarisse. Tänapäevaks on see linn Fustatiga kokku kasvanud ja kuulub samuti Kairo territooriumile. 868 hõivasid Egiptuse Tuluniidid ja viisid Egiptuse pealinna samal aastal veel kaugemale põhja Al-Qatta'isse, kuid ka see asub tänapäeva Kairo maa-alal. 905 võtsid Abassiidid Egiptuse tagasi, hävitasid kogu Al-Qatta'i (välja arvatud selle mošee) ja viisid pealinna al-Askarisse tagasi.
Aastal 969 vallutasid linna Tuneesiast pärit Fatimiidid ja hakkasid tänapäeva Kairo kohale uut linna rajama. 973 tõid nad sinna üle riigi pealinna. Samal aastal nimetasid nad rajatava linna Kairoks Marsi järgi, mis sel ajal olevat seniidis olnud. Nad asutasid Kairosse Al-Azhari ülikooli, mille tõttu Kairo kujunes Egiptuse haridus- ja filosoofiakeskuseks.
12. sajandi keskel vallutasid linna seldžukid. Saladin, kes määrati 1169 Egiptuse vesiiriks, ja tema järeltulijad laiendasid linna ja rajasid ka Kairo kindluse. 1171 kukutas Saladin Fatimiidid ja asutas Aijubiidide dünastia, mille keskus oli samuti Kairo. Saladin ise sai esimeseks Egiptuse sultaniks. 1250 tulid Egiptuses võimule mamelukid.
Veelgi suurendas Kairo tähtsust Bagdadi rüüstamine 1258. Järgmise 250 aasta jooksul oli Kairo Lähis-Ida, aga võib-olla kogu maailma teadus- ja kunstikeskus. Seal õitses ka vürtsidega kauplemine. Arvatavasti oli Kairo aastail 1315–1348 maailma suurim linn väljaspool Hiinat. Sel ajal elas Kairos ligi pool miljonit inimest.
Must surm laastas Kairot rängalt. Ajavahemikul 1348–1517 esines rohkem kui 50 katkupuhangut. Neist esimene oli kõige rängem ja selles hukkus 40% linlastest, 200 tuhat poolest miljonist. Linna staatust vähendas ka Vasco da Gama avastatud meretee Indiasse ümber Hea Lootuse neeme, mis võimaldas vürtsidega kaubelda ilma araablastele tollimaksu maksmata. Siiski läbisid linna endiselt teed, mille kaudu kaubeldi kohviga, samuti läbisid igal aastal Kairot paljud palverändurid, kes olid teel Mekasse või sealt tagasi pöördumas.
1517 vallutas Osmanite impeerium Selim I juhtimisel Kairo. Kairo lakkas olemast iseseisva riigi pealinn, ta oli üksnes Istanbulile alluva provintsi keskus. 17. sajandil taastasid mamelukid sisuliselt iseseisvuse, ehkki jäid nominaalselt Osmanite vasallideks.
Napoleon vallutas Egiptuse 1798 ja Kairo alistus lahinguta. 1800 tapeti asevalitseja Jean Baptiste Kléber ja Prantsuse okupatsioon lõppes sellega. Egiptusesse ei jäänud sellest suuri mõjusid. 1805 sai Egiptuse asekuningaks albaanlane Muhammad Ali, kes oli sellel kohal kuni oma surmani 1848.
1851 sai linn raudteeühenduse Aleksandriaga. Suuresti aitasid Egiptuse arengut 1869 avatud Suessi kanal ja selle riigistamine 1956.
Asekuningate tehtud suured võlad suurendasid Egiptuse kontrolli selle piirkonna üle ja see lõppes Egiptuse koloniseerimisega Suurbritannia poolt 1882. 1914 kuulutati Egiptus Suurbritannia protektoraadiks. Kuigi Egiptus sai 1922 iseseisvaks, jäid Briti väed Egiptusse kuni 1956. aastani.
26. jaanuaril 1952 puhkes Kairo kesklinnas tohutu tulekahju. Selle põhjustamise eest ei suudetud kedagi vahistada. Maha põles peaaegu seitsesada kauplust, kino, kasiinot ja hotelli. Kuid linn taastati ja tema kasv ei peatunud.
12. oktoobril 1992 toimus Kairos maavärin, milles hukkus 545 inimest ja 50 tuhat inimest jäi kodutuks.


Stuttgart.
Stuttgart on tööstuslinn Saksamaal, Baden-Württembergi liidumaa pealinn ja ühtlasi suurim linn. Asub Schwarzwaldi serval Neckari jõe ääres.
Stuttgart asutati umbes 950. aastal. 13. sajandil sai linnast Württembergi krahvide residents ja 1482. aastal Württembergi pealinn.
1978 alustas tööd Stuttgardi S-Bahn.
Stuttgardist on alguse saanud ettevõtted Daimler, Porsche ja Bosch.
Stuttgart on veinipiirkonna keskus. Linnas tegutsevad ka õlletootjad Stuttgarter Hofbräu, Dinkelacker ja Schwabenbräu.
Sport.
Linna jalgpalliklubi VfB Stuttgart mängib Bundesligas. Nende kodustaadionil, Gottlieb-Daimler-Stadionil, on toimunud mitmed suured spordivüistlused, näiteks 1993. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
Vaade linnale, all keskel rongijaam


Anglikaani kirik.
Anglikaani kirik on protestantluse haru, kuhu kuulub arvukalt koguduste ühendusi. Teistest vanem on Inglismaa Kirik ("Church of England").
Anglikaani kiriku rajas Inglise kuningas Henry VIII, kes läks tülli paavstiga, sest see ei andnud talle lahutust.


Apostellik suktsessioon.
Apostellik suktsessioon (ka apostlik suktsessioon, apostlik järjepidevus, apostellik järjepidevus, apostellik järgnevus) on kiriku õpetus, mille kohaselt on tänapäeva kristliku kiriku piiskopid apostlite järglased. Erinevad kristlikud voolud tõlgendavad seda õpetust erinevalt.
Apostellik suktsessioon väljendab vaimulikuameti õigusliku järjepidevust, meelevalda. Idee preestri (vaimuliku) pühitsemise edasiandmisest pärineb Vana-Egiptusest ja Vanast Testamendist ning on eri variatsioonides tuntud ka teistes usundites.
Katoliku traditsioon.
Kõige olulisem on see doktriin katoliku traditsiooni kirikutes, kus apostelliku järjepidevuse väljenduseks onpiiskoppide katkematu liin Uue Testamendi apostlitest alates. Apostlik suktsessioon antakse edasi piiskopi pühitsemisel käte pealepanekuga juba pühitsetud piiskoppide poolt. Sarnast põhimõtet tunnistavad ka mõned protestantlikud kirikud, näiteks anglikaani kirik ja osa luterlikke kirikuid. Selle arusaama puhul on kirik tõeline kui ta järgib apostlite õpetust ja suudab tõendada oma vaimulike pühitsusliini Kristuse apostlitest alates.
Protestantlik traditsioon.
Suurema osa protestantlike koguduste ja mitmete kristlike uususundite jaoks ei oma katkematu pühitsuse liin, apostlitest tänaste vaimulikeni, mingit tähtsust. Selle asemel tähtsustatakse doktriini kiriku õpetuslikust järjepidevusest ehk Uue Testamendi ja apostlite õpetuse sõnumit.


Sunniidid.
Sunniidid on ülekaalukalt suurim islami haru (nimetatakse ka sunnismiks). Sunniite on umbes 90% moslemitest.
Järgivad Koraani ja sunnat.


Baltimaad.
Baltimaad ehk Balti riigid on tänapäevases mõttes kolm väikeriiki Läänemere idakaldal – Eesti, Läti ja Leedu.
Enne Esimest maailmasõda arvati Balti maade hulka ainult Balti kubermangud, endisi Rzeczpospolita alasid (Latgalet, Leedut) aga mitte.
Kahe maailmasõja vahelisel ajal peeti lisaks Eestile, Lätile ja Leedule esialgu Balti riikide hulka kuuluvaiks ka Poolat ja eriti Soomet. Soome võttis sel perioodil välispoliitiliseks sihiks kuuluda Põhjamaade, mitte Balti riikide hulka.
Mõistele 'Balti riigid' kinnistas tänase sisu Nõukogude anneksioon – Nõukogude Liidu koosseisu liidetud Eesti, Läti ja Leedu moodustasid omaette regiooni, mis eristus ülejäänud Nõukogude Liidust ja oli samas riigipiiridega ära lõigatud teistest Läänemere-äärsetest maadest. Nõukogude Liidus arvati Baltimaadega samasse regiooni sageli ka Kaliningradi oblast (kuulus Balti majandusrajooni, Balti sõjaväeringkonda, jäi Balti raudtee alale); seda peamiselt geograafilistel põhjustel – muudest jäänuks oblast Leeduga eraldatuks. Vene keeles tehakse vahet nimel "Прибалтика", mille kasutamine tähendab, et Baltimaad kuuluvad Venemaa / Nõukogude Liidu koosseisu (siis mahub Baltimaade alla ka Kaliningradi oblast), ja "страны Балтии", mis märgib kolme iseseisvat Balti riiki (ilma Kaliningradi oblastita).
Seoses kiire majanduskasvuga 2000. aastatel on Balti riikide kohta kasutatud mõistet Balti tiigrid.


Issand.
Issand on kristliku (ja/või judaistliku) Jumala sünonüüm või epiteet eesti keeles, mis pärineb sõnast "Isand", ning mida kasutatakse sõnade "Adonai" (heebrea 'Mu Isand'), "Kyrios" (kreeka) ja "Dominus" (ladina) eeskujul ja tõlkena.
Sõna "isand" kirjutati eesti vana kirjaviisi reeglite järgi kahekordse s-ga, kuid "Jumala" sünonüümina hakati seda umbes alates 17. sajandist ka hääldama selliselt, luues sellega iseseisva väljendi.
Seda sõna tajutakse sageli pärisnimena. Samalaadne protsess toimus ka akadi sõna "Bēl" ('isand') ja ugariti-foiniikia sõna "Baal" puhul: algselt erinevatele jumalatele omistatud tiitlit mõisteti hilisemates allikates (sealhulgas Piiblis) pärisnimena.


Professor.
Professor (lühend prof.) on allüksuse (nt õppetooli, kateedri, instituudi) juhataja kaasnev ametinimetus kõrgkoolis või teadusasutuses; ka võib see nimetus tähistada akadeemilise kraadi (teadusliku kraadi) omamist või sellega seotud tiitlit.
Emeriitprofessor on aunimetus, mis omistatakse professori ametikohalt pensionile läinud õppejõule.
Professori ametikohale kandideerimiseks on Eestis vajalik doktorikraad või magistrikraad.
Mõnes riigis nimetatakse professoriks kolledži, gümnaasiumi või ametikooli õpetajat.


Paganlus.
Paganlus on mõiste, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast "paganus" 'maamees, talupoeg' paganateks nimetasid algkristlased neid, kes keeldusid omaks võtmast ristiusku ja jäid vanade traditsiooniliste kohalike usundite juurde. Mõned uurijad (B. Altaner jt) on märkinud, et "paganus"e kõrvaltähendus oli tsiviilelanik vastandina nn Kristuse sõjameestele.
Keskajal laienes pagana mõiste kõigile mittekristlastele. Paganlus tähendas seega mistahes mittekristlikku usundit, kuid kohati tehti erand teiste aabrahamlike religioonide esindajatele (judaism, islam).
Kristlikus maailmas omandas paganluse mõiste halvustava varjundi, seondudes kultuurilise mahajäämusega. Uuemal ajal on vanade mittekristlike usundite taaselustajad etableerunud kristlusele vastandudes end ise paganateks nimetanud, kasutades seda sõna neutraalses või positiivses tähenduses. Kristlased on uuemal ajal kasutanud oma traditsioonidest lähtuvalt sõna "paganlus" halvustavas tähenduses.


Hiinlased.
Hiinlased (mõnikord kasutatakse ka endanimetusel põhinevat nime hanid; endanimetus hiina keeles traditsiooniliselt 漢, lihtsustatult 汉, "pinyinis "hàn") on rahvas Ida-Aasias.
Nad on Hiina põhirahvus (moodustab üle 92% Hiina elanikkonnast). Peale hiinlaste elab Hiinas kümneid teisi rahvaid.
Hiinlasi oli 1995. aastal maailmas hinnanguliselt 1,1 miljardit. Sellest 20,4 miljonit elas Taiwanil ja 27 miljonit väljaspool Hiinat – peamiselt Kagu-Aasias, kuid ka näiteks USA-s, Kanadas ja Suurbritannias.
Hiinlaste etnogeneesis on võtmeroll 2. aastatuhandel eKr Huang He keskjooksul elanud rahvastikul, kes pani aluse tänaseni kestvale Hiina tsivilisatsioonile.


Uus Testament.
Uus Testament (kr. "Καινή Διαθήκη"), mida nimetatakse eesti keeles ka Uueks lepinguks, mis on kirjutatud pärast Vana Testamenti, moodustab koos Vana Testamendiga kristlaste pühakirja Piibli, olles selle teiseks osaks.
Uus Testament koosneb 27 raamatust, millest 4 esimest on evangeeliumid ('rõõmusõnumid'; Jeesuse Kristuse elu kirjeldused), järgnevad "Apostlite teod" (kirjeldus Jeesuse surma ning ülestõusmise järgsetest sündmustest), valik erinevate autorite kirju kogudustele ja apokalüptiline Johannese Ilmutuseraamat. Uue Testamendi osadeks olevad raamatud koguti kokku ühtseks köiteks mitmete sajandite jooksul. Uus Testament on kirjutatud vanakreeka keeles (koinees). Esimestel sajanditel pKr tõlgiti see ladina keelde. Hieronymus toimetas ja redigeeris erinevaid tõlkeid ning koostas ladinakeelse Piibli Vulgata. Uus testament on suuresti mõjutanud kaasaegse Läänekultuuri kujunemist.
Uue Testamendi raamatud.
Kuigi mõned kristlikud usulahud arvavad Uue Testamenti hulka erinevaid teoseid, käsitleb suur enamus kristlasi Uue Testamendina 27. Piibli kaanoni raamatut, mis sisaldab nelja narratiivi - evangeeliumi - Jeesus Kristuse elust ja teenimistööst, narratiivi apostlite teenimistööst varajases Kirikus (mis on järg Luuka evangeeliumile), 21. erinevate autorite poolt kirjutatud varajast kirja (mida tihti kutsutakse epistliteks) Kristliku nõu ja tegutsemisjuhiste edastamiseks ning apokalüptilist prohvetiennustust, mis on tehniliselt kahekümne teine epistel. Kuigi Uue Testamendi tänapäevase vormi kokkupanijad võisid arvestada sealjuures kompositsiooni kronoloogilist järjestust, ei ole Uus Testament rangelt kronoloogilises järjestuses.
Evangeeliumid.
Iga evangeelium võtab kokku Jeesuse teenimistöö.
Kolme esimest evangeeliumi klassifitseeritakse sünoptilisteks. Nad sisaldavad väga sarnasi seletusi Jeesuse elust. Johannese evangeelium erineb neist, sisaldades kirjeldusi mitmetest Jeesuse imetegudest ja ütlustest, mida mujal ei leidu.
Apostlite teod.
Apostlite tegude raamat, mis on ka järg Luuka evangeeliumile, on narrativ apostlite teenimistööst peale Kristuse surma. Stiil, fraseoloogia ja teised tõendid näitavad ning ka tänapäeva piibliteadlased arvavad, et Apostlite tegude raamat ja Luuka evangeelium on kirjutatud sama autori poolt.
Pauluse kirjad.
Pauluse kirjadeks nimetatakse epistleid, mis on traditsionaalselt omistatud Paulusele, kuigi neist mõnede autorlus on vaieldav. Peaaegu universaalselt arvatakse, et kiri heebrealastele pole tegelikult Pauluse kirjutatud. Näib, et Paulus pigem dikteeris oma kirjad kirjutajatele, ning mõned neist mainivad spetsiifiliselt Pauluse kommet oma käega kirjutada tervitusi (allpool märgitud tärniga).
Üldised kirjad.
Lisaks Pauluse kirjadele on Uues Testamendis veel 7 üldist ehk katoolset kirja. Mõnikord arvatakse nende hulka ka kiri heebrealastele.
Prohvetiennustused.
Uue Testamendi viimasel raamatul oli suur mõju Kristlikule teoloogiale kogu Uue Testamendi suhtes.
Keel.
Kõige suurema kõnelejate arvuga keeled juutide ja paganate seas Pühal maal (Iisraelis) Jeesuse ajal olid aramea, koinee ja piiratud määral vararabiinlik heebrea keel. Ometigi pandi Uue Testamendi originaaltekstid kirja koinee keeles, mis oli igapäevaseks kreeka suhtluskeeleks, mida kasutati 1. sajandi Rooma riigi vahemereäärsetes idaprovintsides. Uut Testamenti on alates selle kirjapanekust laialdaselt tõlgitud teistesse keeltesse, sealhulgas ladina, vanasüüria ja kopti keelde. Kuid mõned kirikuisad näivad vihjavat, et Matteuse evangeelium oli algselt kirjutatud heebrea või aramea keeles. Samuti on oletatud, et ka Kiri heebrealastele kirjutati heebrea keeles ning tõlgiti kreeka keelde Luuka poolt. Kummalgi neist vaadetest ei ole tänapäeva teadlaste seas suurt toetust; väidetakse, et Matteuse evangeeliumi ja Heebrea kirja kirjapilt näitavad pigem, et need on kirjutatud otse kreeka keeles.
Kuula.
Uus Testament eksisteerib ka.mp3 formaadis. Loeb Arpad Arder


Evangeelium.
Evangeelium on rõõmukuulutus, hea sõnum ehk rõõmusõnum (kreeka εὐαγγέλιον, euangelion (eu- "hea", -angelion "sõnum")), mida kasutatakse Uue testamendi 4 esimese raamatu üldnimetusena.
Sõna "evangeelium" tähistas antiikaegses maailmas kuninga (keisri) kuulutust (proklamatsiooni) iseenda kohta. Kreeka ja Rooma alal oli see mõistetav keisri ja juudi aladel Jumala evangeeliumina. Evangeelium kuulutab, et Jumal on kuningas. Lähtudes Jeesuse ütlusest Mt.19: "Üksainus on, kes on hea...", siis võib head sõnumit tõlgendada Jumala Sõnana ja selle õnnistusena (hea ehk hüva sõna). Seeläbi võib pidada Jumala Sõnaks Pühakirja sõna, mis on elav ja täidetud Püha Vaimuga. Seega võib kõige avaramas mõttes olla inimese jaoks evangeelium ka lihtsalt õnnistus, õnnistav Jumala Sõna kuulamine ja kuulmine. Kuid ka kuulutust, et Sõna on kuningate kuningas (keiser) ja Jumalariik on lähedal. "Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal, parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!" Mk. 1.15.
Neist kolme esimest nimetatakse sünoptilisteks evangeeliumideks. Johannese evangeelium on sünoptilistest evangeeliumitest mitmes suhtes erinev.
On ka mitmeid teisi apokrüüfilisi evangeeliume, mis ei kuulu Uude Testamenti. Tuntuim neist on Tooma evangeelium.


Bern.
Bern on Šveitsi pealinn ja Berni kantoni keskus.
Bern paikneb Aare jõe kaldal 542 m kõrgusel merepinnast.
1874. aastal asutati Bernis Rahvusvaheline Postiühing (UPU), mis on vanuselt kolmas rahvusvaheline organisatsioon. UPU peakorter asub tänini Bernis.
Bernis asub jalgpallistaadion Stade de Suisse Wankdorf.
Rahvastik.
31. detsembril 2009 elas Bernis 123 466 inimest. Saksa keelt räägib 81,2% elanikkonnast, itaalia keelt 3,9% ja prantsuse keelt 3,6%.


Riigipea.
Riigipea on isik või isikute grupp, kelle käes on riigi poliitilises hierarhias kõrgeim positsioon.
Riigipea on läbi ajaloo olnud määrava tähtsusega nii sisepoliitikas kui ka
rahvusvaheliste suhete kujundamisel. Riikluse arenedes on riigipea absolutistlik võim
järk-järgult kahanenud ning alates 18. sajandist (Montesquieu)
räägitakse võimude lahususest ja võimu jagamisest erinevate institutsioonide vahel,
selleks, et riigivõimu vaos hoida ning inim- ja kodanikuõiguseid tagada.
Alates Niccolò Machiavelli poliitilise võimu vormide käsitlustest 16. sajandi alul hakati valitsemisvormidena eristama monarhistlikku ja vabariiklikku valitsemist. Sellise eristuse aluseks oli kõrgeima riigivõimu kuulumine üksikisikust monarhile või kollektiivile. Tänapäeval mõistetakse monarhia all riiki, mille riigipea tuleneb pärilikust teest või eluaegsusest, vabariigi riigipea on aga valitud president.
Tänapäeval on riigipea muutunud vaid oma maa ja rahvuse ühtsuse kandjaks ning tsiviilteenistuse kõrgemaks ametiisikuks, kelle võimupädevus küll kõigub riigiti sõltuvalt riigikorralduse tüübist ja riigi ajaloolis-kultuurilisest taustast, kuid on demokraatia tingimustes alati piirangutega, mis on kehtestatud põhiseadustes.


Hicham El Guerrouj.
Hicham El Guerrouj (sündis 14. septembril 1974 Berkanes) on Maroko kergejõustiklane (kesk- ja pikamaajooksja), kahekordne olümpiavõitja ja mitmekordne maailmameister.
Maroko jooksja, kes võinuks 1500 m võita juba Atlantas, kuid kukkus lõpuringil. Sydneys kaotas ta maailmarekordimehena keenlasele Noah Ngenyle. Ateenas, vastu 30. sünnipäeva tegi El Guerrouj unistuse teoks. Ta ei piirdunud sellega, vaid näitas 5000 meetris koha kätte ka kõigile pikamaameestele.
Maailmarekordi omanik 1500 m, 1 miilis ja 2000 m. 1998. aastal võitis kõik Grand Prix ja Kuldliiga võistlused. 2001. aastal valiti IAAF-i aasta sportlaseks.
Isiklikud rekordid.
800 m 1:47.18 (2. juuni 1995)
1000 m 2:16.85 (12. juuli 1995 Nice)
1500 m 3:26.00 (14. juuli 1998 Rooma)
1 miil 3:43.13 (7. juuli 1999 Rooma)
2000 m 4:44.79 (7. september 1999 Berliin)
3000 m 7:23.09 (3. september 1999 Brüssel)
5000 m 12:50.24 (12. juuni 2003 Ostrava)
Kuldliiga võistlus.
2000 1. koht 1500 m 3:30.90 (Berliin)
2000 1. koht 1500 m 3:27.21 (Zürich)
2000 1. koht 1500 m 3:30.75 (Saint-Denis)
2001 1. koht 1 miil 3:44.95 (Rooma)
2001 1. koht 1500 m 3:26.12 (Brüssel)
2001 1. koht 1500 m 3:29.06 (Zürich)
2001 1. koht 1500 m 3:28.38 (Saint-Denis)
2002 1. koht 1 miil 3:48.28 (Rooma)
2002 1. koht 1 miil 3:50.12 (Oslo)
2002 1. koht 1500 m 3:30.00 (Berliin)
2002 1. koht 1500 m 3:29.95 (Brüssel)
2002 1. koht 1500 m 3:26.89 (Zürich)
2002 1. koht 1500 m 3:27.34 (Monaco)
2002 1. koht 1500 m 3:29.96 (Saint-Denis)
2003 1. koht 1500 m 3:28.40 (Brüssel)
2003 1. koht 1500 m 3:29.13 (Zürich)
2003 1. koht 1500 m 3:29.76 (Rooma)
"Grand Prix" võistlus.
2001 1. koht 1 miil 3:49.41 (London)
2001 1. koht 1 miil 3:49.92 (Eugene)
2002 1. koht 1 miil 3:50.86 (London)
2003 1. koht 1 miil 3:50.20 (Rieti)
"Grand Prix" finaal.
1997 2. koht 1 miil 4:04.55 (13. september Fukuoka)
2001 1. koht 1500 m 3:31.25 (Melbourne)
2002 1. koht 1500 m 3:29.27 (Saint-Denis)
"Super Grand Prix".
2003 2. koht 5000 m 12:50.24 (Ostrava)
2003 1. koht 1500 m 3:33.41 (Gateshead)
2004 1. koht 1500 m 3:32.20 (Lausanne)
Isiklikku.
Hicham El Guerrouj on 176 cm pikk ja kaalub 63 kg. Ta on abielus. Treener on Abel Kada. Oma iidoliks peab ta Said Aouitat.


Prohvet.
Prohvet on Jumala sõnumi edastaja. Selle vastand on "valeprohvet", kes edastab oma sõnumit Jumala Sõna asemel.


Sydney.
Sydney on linn Austraalias, Uus-Lõuna-Walesi osariigi pealinn. Sydney on Austraalia suurim ja vanim linn (asutatud karistuskolooniana 1788).
Linna elanike arv on 4,5 miljonit. Kesklinn moodustab omavalitsusüksuse City of Sydney.
Sydneys toimusid 2000. aasta suveolümpiamängud.
Ajalugu.
Esimene eurooplane, kes Sydneysse jõudis, oli kapten James Cook, kes 1770 maabus lahe ääres, millele ta pani selle kalda taimerikkuse järgi nimeks Botany Bay ('Botaanika laht').
Suurbritannia valitsuse juhiste põhjal asutas Arthur Phillip 18. jaanuaril 1788 Botany Bays asuva Sydney lahe kaldale karistuskoloonia. Laht ja hiljem koloonia said temalt nime Suurbritannia siseministri ("Home Secretary") lord Sydney järgi, kes oli Phillipit volitanud koloonia asutama.
Aprillis 1789 puhkes läheduses elavate aborigeenide seas epideemia, mille tagajärjel suri 500–1000 põliselanikku. Pärismaalased osutasid koloonile pikka aega vägivaldset vastupanu, kuid tänu emamaa toetusele jäi Sydney püsima. Aastaks 1820 oli järele jäänud kõigest mõnisada pärismaalast, kes kolooniat enam ei ohustanud.
Rahvastik.
2010. aasta andmetel on Sydneys 4 504 469 elanikku. 2006. aastal tehtud rahvaloenduse järgi oli kõige enam rahvastikku Austraalia, Iiri, Šoti ja Hiina päritolu. 1,1% elanikkonnast olid põlisrahvad ja 31,7% oli sündinud väljaspool Austraaliat.
Meelelahutus ja lavakunst.
Sydneys on palju kultuuriinstitutsioone. Sydney ikoonilisel ooperimajal on viis saali, seal hulgas suur kontserdisaal ning ooperi- ja draamateatrid. Seal tegutseb Opera Australia, mis on maailma kolmas tegevusrohkeim ooperikompanii.
Sydney roll filmitööstuses suurenes 1998. aastal, kui avati Fox Studios Australia.


Ida filosoofia.
Ida filosoofiaks nimetatakse Läänes Aasia, eelkõige India ning Hiina, Jaapani, Korea jt Kaug-Ida maade traditsioonilisi filosoofilisi süsteeme. Vahel hõlmatakse sellesse ka Babüloonia filosoofia, juudi filosoofia, araabia filosoofia ja Islami filosoofia, samas käsitleb mõni allikas neid pigem Lääne filosoofia harudena. Liigitus sõltub suuresti sellest, kas Lääne ja Ida filosoofiat eristatakse eelkõige geograafiliselt, kultuuriliselt, ajalooliselt või kontseptuaalselt.
Traditsioonilise seotuse tõttu judaismi rühma religioonidega on mõned Lääne filosoofiad formuleerinud küsimused Jumala loomuse ning tema ja maailma vahekorra kohta, tuginedes monoteistlikule taustale. See on tekitanud Lääne traditsioonis vastanduse ilmaliku ja religioosse filosoofia vahel. Viimased neist on Jumala ja maailma küsimustes arenenud enamasti konkreetse monoteistliku religiooni dogmaatika raames.
Ida reliigioonid ei ole ainujumala kui maailma ainsa looja ning valitseja teemaga samavõrd palju tegelnud. Seetõttu on vastandus religioosse ja ilmaliku vahel Ida filosoofias märgatavalt nõrgem ning sama filosoofiline koolkond sisaldab sageli nii religioosseid kui ka filosoofilisi elemente. Nii võtavad mõned inimesed omaks budismi n-ö metafüüsilise poole, osalemata samal ajal kultuses. Mõned on kummardanud taoistlikke jumalusi religioosselt, süvenemata nende teoloogilisse aluspõhja, ehkki teised tunnistavad taoistlikku religiooni, ignoreerides selle mütoloogilisi aspekte.
Selline lähenemine on teravas vastuolus Lääne filosoofiaga, mis on traditsiooniliselt eeldanud kas täielikult ühtset filosoofilist ja religioosset uskumuste süsteemi (näiteks kristlikud, judaistlikud ja islamistlikud filosoofia voolud) või religiooni mõne vormi ranget eitamist (näiteks Nietzsche, Marx ja Voltaire).
Konfutsianism.
Konfutsianism arenes Kong Fuzi (Confuciuse) õpetuste ümber ning põhineb Hiina klassikalistel tekstidel.
Neokonfutsianism.
Neokonfutsianism on konfutsianismi hiline vorm, mis on sellest küllaltki kaugele arenenud. See sai alguse Songi dünastia ajal ning kujunes lõplikult välja Mingi dünastia lõpul. Neokonfutsianismi algeid võib leida juba Tangi dünastia ajal ning selle sünniga seostatakse sageli õpetlast Tang Xie Tiani. Sel on olnud suur mõju Ida-Aasia maades, sealhulgas Hiinas, Jaapanis, Korea ja Vietnamis. Zhu Xi'd peetakse Songi ajastu suurimaks neokonfutsianistlikuks õpetajaks, samas kui Mingi ajastu suurim õpetaja oli Wang Yangming. Samas on Zhu ja Wangi koolkondade vahel vastuolusid.
Taoism.
Taoism on konfutsianismi traditsiooniline vastukaal Hiina mõtteloos. Taoismi kesksed raamatud on traditsiooniliselt Laozile omistatav "Daodejing" ning Zhuangzi kirjutatud "Zhuangzi".
Šinto.
Šinto on Jaapani pärismaine religioon. See on keerukas animismi vorm, mille järgi elutsevad kõigis asjades vaimud, keda nimetatakse kamideks. Kultus toimub kas avalikes või kodustes pühapaikades. Šinto järgi on suhe maailma asustavate kamidega inimese tähtsaim kohustus. Kamisid tuleb austada, nii et ka neil oleks põhjust meid austada. Šinto jaoks on vaimuilm ja tavamaailm sama. Eriti tähtsal kohal on šintos puhtus. Puhtad teod edendavad maailma harmooniat, ebapuhtad lõhuvad seda. Šinto uskumustes on tugev osa Hiina religioonide, eriti taoismi ja budismi mõjudel.
Legism.
Legism pooldas seaduse ranget tõlgendust igas suhtes. Moraal polnud selle järgi tähtis, peamine oli seadusetähest kinni pidada.
Maoism.
Maoism on kommunistlik filosoofia, mis tugineb 20. sajandi Hiina Kommunistliku Partei revolutsioonilise juhi Mao Zedongi õpetustel. Osalt on selle aluseks Marxi ja Lenini varasemad teooriad, kuid maoism eelistab linnaproletariaadile ja leninlikule rasketööstuse eelisedendamisele talupoegade toetatud revolutsiooni ning detsentraliseeritud agraarmajandust, mis põhineb kolhoosidel.


Vana-Hiina filosoofia.
Vana-Hiina filosoofia on Vana-Hiinas vanahiina filosoofide loodud filosoofia.


Molekulaarbioloogia.
Molekulaarbioloogia on bioloogia molekulaarsel tasandil.
Molekulaarbioloogia termin võeti kasutusele 20. sajandi teisel poolel pärast esimeste makromolekulide ruumilise struktuuri kindlakstegemist. Esialgu tähistaski see termin just struktuurset bioloogiat molekulaarsel tasemel. Seega on molekulaarbioloogia oma algses tähenduses keemia ja füüsika meetodeid kasutav bioloogia osa, mis tegeleb bioloogiliste makromolekulide ruumilise struktuuri ja struktuuri ning funktsiooni vaheliste seoste kindlakstegemisega. Hiljem, kui sama teaduse piirid on ähmastunud seoses teadmiste laienemisega ja uute probleemide kerkimisega, on kasutusele võetud termin - molekulaargeneetika. Sisulist vahet nende kahe termini vahele ei ole.
Molekulaarbioloogia (või molekulaargeneetika) tegeleb päriliku informatsiooni kodeerimise, säilitamise ja ülekande mehhanismide uurimisega, aga samuti päriliku informatsiooni realiseerumise molekulaarsete mehhanismidega st. kuidas geenides sisalduv informatsioon määrab elusorganismide ehituse ja nende funktsioneerimise. Seejuures ongi molekulaarbioloogia üks keskseid probleeme füüsikalis-keemiliste struktuuride ja biokeemilis-füsioloogiliste funktsioonide vastavuse uurimine. DNA on näide selle kohta kuidas makromolekuli struktuuri tundmaõppimine lõi eelduse pärilike protsesside - geneetilise informatsiooni säilitamise ja paljundamise kindlakstegemiseks. Just DNA kolmemõõtmelise struktuuri kindlakstegemine pani aluse molekulaarbioloogiale.


Embrüoloogia.
Embrüoloogia ("embryon" ladina 'loode' ja "logos" 'õpetus') ehk arenemisõpetus ehk lootelugu on teadus loote arenemisest, mis algab munaraku viljastamisega ja lõpeb sündimisega või väljumisega lootekestadest (roomajad ja linnud). Embrüoloogia kui bioloogia osa uurib sugurakke, viljastumist ja loote arengut.
Ajalugu.
Inimese loote arengu vastu tundsid huvi ja võrdlesid teda loomade, eriti kana embrüo arenguga juba Hippokrates ja Aristoteles. William Harvey tõestas 1651, et kõik loomad arenevad munast, Regnier de Graaf avastas 1672 Graafi folliikulid, Antony van Leeuwenhoek ja Stephen Hamm avastasid 1677 spermiumid.
Omaette teaduseks kujunes embrüoloogia 18. sajandi teisel ja 19. sajandi esimesel poolel seoses Kaspar Friedrich Wolffi ja Karl Ernst von Baeri uurimustega.


Ontogenees.
Ontogenees ehk isendiarenemine ehk individuaalne areng ehk indiviidiareng on üksiku organismi areng organismi tekkimisest (viljastunud munarakust (partenogeneesi korral viljastamata munarakust)) küpsuseni (teise kontseptsiooni järgi loomuliku surmani). Ontogeneesi alusprotsessid on diferentseerumine ja morfogenees.
Ontogenees ja fülogenees.
"Lähemalt artiklis Ontogenees ja fülogenees"
Varem arvati, et organismi areng peegeldab täpselt liigi evolutsiooni (rekapitulatsiooniteooria). Kuigi see päris nii ei ole, on ontogeneesi ja fülogeneesi vahel palju seoseid, mida evolutsiooniteooria ka seletab.
Inimese ontogenees.
"Lähemalt artiklis Inimese ontogenees"
1) sünnieelseks ehk embrüonaalseks ehk üsasiseseks (prenataalseks) ja
2) sünnijärgseks ehk postembrüonaalseks ehk üsaväliseks (postnataalseks) arenguperioodiks.
Üsasiseseks nimetatakse arenguperioodi naise suguraku viljastamist (raseduse algus) kuni lapse sündimiseni. Üsaväline periood vältab sünnist surmani. Üsasisene periood vältab ema organismis ligikaudu 40 nädalat (10 lunaarkuud): esimesed päevad munajuhas, ülejäänud aja emakas. Sel perioodil arenevad ka nn. provisoorsed elundid, mis on vajalikud loote arenemiseks.


Geen.
See diagramm näitab kuidas geen on seotud DNA kaksikheeliksi struktuuriga ning kromosooniga. Kromosoom on X-kujuline sellepärast, et see on jagunemas. Intronid eemaldatakse splaissinguga pärast transkriptsiooni, kus DNA-st saab RNA. Ainult eksonid kodeerivad valku. Sellel pildil on geenil kujutatud umbes 50 alust. Tegelikkuses aga on geenid tuhandeid kordi suuremad.
Geen ehk pärilikkustegur (inglise "gene") on kromosoomi kindlas lookuses paiknev pärivustegur, mis määrab otse või kaudselt (tihti koostoimes teiste geenidega) ühe või mitme tunnuse arengu. DNA molekuli funktsionaalne lõik, mis tavaliselt sisaldab informatsiooni (mRNA vahendusel) ühe valgu (või polüpeptiidi) sünteesiks (kuid on ka nt rRNA ja tRNA geenid, mis valgumolekule ei kodeeri).
Geen võib olla teatud valku kodeeriv DNA või RNA järjestus või RNA ahel, millel on mingisugune konkreetne funktsioon organismis. Elusolendid sõltuvad geenidest, sest geenid määravad täpselt ära kõik valgud ning funktsionaalsed RNA ahelad. Geenid hoiavad enda sees informatsiooni, mille alusel ehitatakse ning säilitatakse organismi rakke ning samuti mille põhjal pärandatakse järglastele geneetilist materjali. Kuid siiski rakus on organelle (mitokonder), mis replitseeruvad iseseisvalt ja neid ei kodeerita DNA põhjal. Kõikidel organismidel on palju geene, mis vastavad mitmetele erinevatele bioloogilistele tunnustele – mõned neist on meile nähtavad (nt silmavärv või jäsemete arv), mõned tunnused aga pole meile silmaga eristatavad (nt veregrupp või suurem tõenäosus saada mingisugune spetsiifiline haigus).
Geeni modernne definitsioon kõlab järgmiselt – "Geen on genoomi järjestuse ümberpaigutatav regioon, mis on päritav. Geenis on regulatoorsed regioonid, transkribeeritud järjestused ja palju muid funktsionaalsete järjestuste regioone." Geenid eksisteerivad struktuurilt ja tihti ka funktsioonilt erinevate alleelide kujul. Ühe geeni erinevaid variante nimetatakse alleelideks. Kõnekeelne termin „geen“ (juuksevärvi geen, hea geen) viitab tavaliselt alleelile. Tegelikult on geen nukleiinhapete järjestus (DNA või teatud viiruste puhul RNA) ja alleel on üks variant sellest geenist. Inimestel on olemas mingi teatud geeni järjestus, kuid kindlatel inimestel on selle geeni spetsiifiline alleel ehk selle geeni järjestuse üks variantidest. Geenid kodeerivad valke, mis avalduvad teatud identifitseeritavate järjestuste põhjal, kuid päritav on siiski geen ise, mitte see konkreetne järjestus.
RNA geenid ja genoom.
Kui toimub valkude tootmine, siis kõigepealt kopeeritakse DNA lõigult RNA, mis on DNA ja valgu vahepealne produkt. RNA sünteesimine on transkriptsioon. Mõne juhtumi puhul ongi RNA molekul see lõplik funktsionaalne ühik. RNA-d (tuntud kui ribosüümid) on ensümaatilise funktsiooniga ning mikroRNA-d on regulatoorse funktsiooniga. See konkreetne DNA järjestus, millelt toimub RNA transkribeerimine, on tuntud kui RNA geen.
Mõned viirused hoiavad oma geneetilist informatsiooni ainult RNA vormis, nende genoom ei sisalda DNA-d. Nad kasutavad RNA-d, et salvestada oma geene. Tänu RNA olemasolule ei pea toimuma eraldi transkriptsiooni protsess ning seetõttu võib nende peremeesrakk koheselt peale infektsiooni sünteesida viiruse enda komponente. Kuid samas näiteks RNA retroviirusel (HIV) on teistsugune mehhanism – pöördtranskriptsioon, mis viib enne valkude tootmist läbi DNA sünteesimise RNA-st. 2006. aastal avastasid prantsuse teadlased, et päritavus hiirtes võib erandjuhul toimuda ka RNA vahendusel. Hiirtel, kellel oli mutatsiooni tagajärjel geen Kit kaotanud oma funktsiooni, oli valge saba. Teadlased avastasid, et Kit geeni mutatsioon ulatub RNA tasandile. Seega viirustes on RNA tavaline geneetilise informatsiooni ühik, kuid samal ajal on imetajates RNA pärilikkus väga vähe uuritud.
Geeni funktsionaalne struktuur.
Diagramm tüüpilisest eukarüootsest valku kodeerivast geenist. Promooterid ja võimendajad määravad, kui suures mahus DNA-d transkribeeritakse pre-mRNA-ks. Pre-mRNA splaissitakse seejärel, saadakse mRNA, mis hiljem transleeritakse valguks.
Enamikel elusolenditel on geenid kodeeritud pikkadesse DNA ahelatesse. DNA (desoksüribonukleiinhape) on kokku pandud neljast erinevast nukleotiidi subühikust, mis moodustavad lõpuks pika ahela. Iga nukleotiid omakorda on kokku pandud viiesüsinikulisest suhkrust (2-desoksüriboos), fosforhappejäägist ning ühest neljast lämmastikalusest (adeniin A, guaniin G, tsütosiin C ja tümiin T). Organismi rakus kõige levinum DNA vorm on kaksikheeliks, kus kaks DNA ahelat keerduvad teineteise ümber spiraaliks. Selles struktuuris on ahelad paardunud ehk adeniin paardub tümiiniga ning guanosiin paardub tsütosiiniga. Lämmastikaluste vahele moodustuvad vesiniksidemed – guanosiini ja tsütosiini vahele moodustub kolmekordne vesinikside ning adeniini ja tümiini vahele tekib kahekordne vesinikside. Seega ahelad peavad olema komplementaarsed ehk ühes ahelas lämmastikalus A asetub kohakuti teises ahelas oleva T-ga jne.
Polümeeris moodustuvad sidemed nukleotiidi fosforhappejääkide ja desoksüribooside 3' süsinikuaatomite vahel. Seega moodustavad fosforhappejäägid ja desoksüriboosid DNA ahela nn suhkur-fosfaat selgroo, mille küljes paiknevad glükosiidsidemetega erinevad lämmastikalused. Tänu sellisele keemilise kompositsioonile omavad DNA ahelad suunda. Ühes DNA ahela otsas on desoksüriboosilt pärinev vaba hüdroksüülrühm, mis on molekuli 3’ ots. Ahela teises otsas paikneb vaba fosfaatrühm, mis on molekuli 5’ ots. Ahel suunaga 5’→3’ on komplementaarne ahelaga, mille suund on 3’→5’. DNA suunalisus on eluliselt oluline paljudes raku protsessides, näiteks DNA replikatsioon toimib vaid teatud suunas. Kõikide nukleiinhapete süntees toimub rakus suunas 5’→3’, sest uued monomeerid lisatakse dehüdratsiooni reaktsiooniga 3’ otsale, reaktsioonimehhanism kasutab nukleofiilina 3’ hüdroksüülrühma.
Kui geen on kodeeritud DNA-s, algab nende geenide ekspressioon ehk geen transkribeeritakse DNA-st RNA-ks. RNA on väga sarnane DNA-ga, aga RNA monomeeriks on desoksüriboosi asemel lihtsalt riboos. Samuti on väike muutus lämmastikhapete koosseisus — tümiini asemel on uratsiil U. RNA molekulid on vähemstabiilsed ja tavaliselt üheahelalised (DNA on stabiilsem ja kaheahelaline). RNA-st transleeritakse valk. Valk moodustatakse järjestikustest nukleotiidikolmikute seeriatest. Kolme järjestikust nukleotiidi tuntakse koodoni nime all ning koodon vastab ühele aminohappele geneetilises koodis. Aminohapetest pannakse kokku valk. Geneetiline kood on vastavus aminohapete ja koodonite vahel.
Eristatakse struktuur- ja regulaatorgeene. Kõikidel geenidel on ka regulatoorsed regioonid lisaks nendele regioonidele, mis kodeerivad valke või RNA-d. Põhiline regulatoorne regioon geenis on promooter. Promooteris on kindel positsioon, mille tunneb ära transkriptsioonimasin. Geenis võib olla rohkem kui üks promooter ning tänu sellele saab tekkida palju erineva pikkusega RNA-sid, sõltuvalt sellest, kui kaugele nad pikenevad 5' otsas. Promooteris on kindel konsensusjärjestus, mis on kõige levinum järjestus selles positsioonis. Kuid on siiski geene, kellel esinevad „tugevamad“ promooterid, mis seovad transkriptsioonimasinat hästi ning „nõrgad“ promooterid, mis seovad halvemini. Nõrgemate promooterite seondumisel esineb madalam transkriptsiooni sagedus, sest need promooterid initsieerivad transkriptsiooni madalama sagedusega. Teine regulatoorne regioon on võimendaja (enhancer), mis suudab kompenseerida nõrga promooteri tööd. Eukarüootse promooteri regioonid on palju keerulisemad ja raskemini identifitseeritavad kui prokarüoodi promooterid.
Paljud prokarüootide geenid on organiseeritud operonidesse. Operoni võib kuuluda ka grupp geene, mille produktidel on sarnased funktsioonid või mis on transkribeeritud ühe üksusena. Samal ajal aga transkribeeritakse eukarüootide geenid ükshaaval. Eukarüootide geenid on enamasti katkendliku struktuuriga: kodeerivate nukleotiidijärjestuste (eksonite) vahel on mittekodeerivad järjestused (intronid); geeni pidevus mRNA-s on tagatud pre-mRNA töötlusega tuumas. Introneid transkribeeritakse, aga neid pole kunagi võimalik transleerida valguks, sest enne translatsiooni nad lõigatakse välja ehk toimub intronite splaissimine. Splaissimine toimub harva ka prokatüootides.
Kromosoomid.
Organismi kõik geenid annavad kokku genoomi. Genoom on ühes kromosoomikomplektis (haploidne kromosoomistik) sisalduv geneetiline materjal. Populatsioonigeneetikas kasutatakse "geeni" sünonüümina sageli ka mõistet lookus. Lookus on kromosoomi kindel regioon, kus asub mingi spetsiifiline geen. Kromosoom sisaldab üksikut väga pikka DNA heeliksit, kus tuhanded geenid on kodeeritud. Prokarüoodid – bakterid ja arhed – tavaliselt hoiavad oma geene ühes suures tsirkulaarses kromosoomis. Mõnikord täiendavad neid ka plasmiidid – väikesed tsirkulaarsed DNA ahelad, mis kodeerivad ainult mõnda geeni ning mis on kergesti ülekantavad ühelt organismilt teisele. Näiteks antibiootikumiresistentsed geenid kodeeritakse tavaliselt bakterite plasmiidides ja antakse edasi rakult rakule ning seda isegi erinevate organismide vahel ehk toimub horisontaalne geeni ülekanne. Kuigi mõned lihtsamad eukarüoodid omavad samuti mõne geeniga plasmiide, on siiski enamikul eukarüootidel geenide talletamiseks olemas lineaarsed kromosoomid. Kromosoomid on pakitud tuuma, kus DNA on komplektis histoonidega. DNA pakkimine histoonidega viiakse läbi regulatoorsete mehhanismidega. Eukrüootsete kromosoomide lõpud on kapeeritud pikkade kordusjärjestuste poolt, milleks on telomeerid. Telomeerid ei kodeeri ühtki geeni produkti, nad on vajalikud degradatsiooni ennetamiseks. Degradeeruda võivad kodeerivad ning regulatoorsed regioonid DNA replikatsiooni käigus ning telomeeri ülesanne on seda ära hoida. Telomeeri pikkus suureneb iga kord, kui genoom on replitseeritud, et viia läbi raku reparatsiooni. Telomeeride puudumisel esineb rakuline vananemine või kaob rakkude võime jaguneda. Telomeeride pikenemisega kaasneb organismi vananemine.
Prokarüootide kromosoomides on geenid kondenseerunud. Aga samal ajal eukarüootide geenid võivad sageli sisaldada „rämps-DNA“-d ehk DNA regiooni, millel puudub ilmne funktsioon. Lihtsatel üherakulistel eukarüootidel esineb vähe rämps-DNA-d, kuid komplekssetel mitmerakulistel organismidel (ka inimene) on enamikul DNA järjestusest identifitseerimata funktsioon. Kuigi valke kodeeriv ala DNA-st on ainult 2%, on siiski umbes 80% genoomist ekspresseeritud, seega võib olla termin „rämps-DNA“ valesti tõlgendatud.
Geeni ekspressioon.
Kõikides organismides on kaks sammu, mis eraldavad valke kodeerivat geeni valgust. Esimese sammuna peab toimuma DNA (kus see geen asub) transkriptsioon, kus DNA-st saab mRNA (messenger RNA) ehk informatsiooni-RNA. Ning teise sammuna toimub translatsioon, kus mRNA-st saab valk. RNA-kodeerivad geenid peavad läbima esimese sammu, kuid neid ei transleerita valkudeks. Protsessi, mille käigus sünteesitakse bioloogiliselt funktsionaalne molekul (RNA või valk), nimetatakse geeni ekspressiooniks. Ning geeni ekspressiooniprotsessi tulemust nimetatakse geeni produktiks.
Geneetiline kood.
Diagramm üheahelalisest RNA molekulist, mis näitab kuidas 3-nukleotiidilisele koodonile vastab üks aminohape.
Geneetiline kood on komplekt reegleid, mille põhjal geen transleeritakse funktsionaalseks valguks. Iga geen koosneb kindlast nukleotiidide järjestusest, mis on kodeeritud DNA ahelasse (mõnedel viirustel on selleks RNA). Nukleotiidide ja aminohapete vastavus on vajalik geenidele, et toimuks edukas funktsionaalsete valkude translatsioon. Iga kolmest nukleotiidist koosnev koodon vastab kindlale aminohappele või signaalile. Signaaliks on stoppkoodon (stoppkoodoneid on 3), mille ülesanne on uue aminohappe vastavuse asemel anda signaal translatsioonimasinale, et geeni lõpp on käes. On olemas 64 koodonit – 4 erinevat nukleotiidi on võimalik paigutada kolme erinevasse kohta koodonil ehk 43. Kuid nendest 64-st koodonist vaid 20 on standardsed. Mitu koodonit võib vastata ühele ja samale aminohappele. Kõikides elusorganismides on geneetiline kood peaaegu universaalne.
Transkriptsioon.
Transkriptsiooni käigus sünteesitakse üheahelaline RNA molekul, mis on tuntud kui informatsiooni-RNA ehk mRNA. Viimase järjestus on komplementaarne DNA järjestusega, millelt see transkribeeriti. Üks DNA ahel, mille järjestus vastab kodeeritud RNA-le, on kodeeriv ahel ning teine DNA ahel, millelt RNA sünteesiti, on matriitsahel. Transkriptsiooni viib läbi ensüüm RNA polümeraas, mis loeb maatritsahelat suunaga 3’→5’ ja sünteesib RNA ahela suunaga 5’→3’. Transkriptsiooni indutseerimiseks seondub RNA polümeraas kõigepealt promooteriga. Põhiliseks geeni regulatsiooni mehhanismiks on promooteri regiooni blokeerimine – selleks seondub ahelaga repressori molekul, mis füüsiliselt blokeerib polümeraasi töö või siis toimub DNA ümberorganiseerimine, mille tulemusena promooteri regioon muutub ligipääsmatuks.
Prokatüootide transkriptsioon toimub tsütoplasmas. Väga pikkade transkriptide puhul algab translatsioon RNA 5’ otsast, samal ajal kui 3’ otsas toimub alles transkriptsioon. Eukarüootides toimub transkriptsioon üldiselt tuumas, kus tuumamembraan eraldab DNA ülejäänud raku sisust. Polümeraasi poolt sünteesitud RNA molekul on tuntud kui primaarne transkript ning pärast sünteesi tehakse sellele transkriptile post-transkriptsionaalsed modifikatsioonid. Alles pärast modifikatsioone eksporditakse RNA tsütoplasmasse, kus toimub translatsioon. Modifikatsiooniks on intronite splaissimine, mis on eukarüootides unikaalne protsess. Põhiliseks regulatsiooniks eukarüootsetes rakkudes on alternatiivne splaissimine. Selle tulemusena saadakse samast transkriptist (samast geenist) erineva pikkusega järjestused ja sellest tulenevalt ka erinevad valgud.
DNA replikatsioon ja pärilikkus.
Organismi kasv, areng ja reproduktsioon põhinevad raku jagunemisel. Raku jagunemine on protsess, mille käigus üks rakk jaguneb kaheks tavaliselt identseks tütarrakuks. Selleks on vajalik kõigepealt genoomi igast geenist paljundada koopia – DNA replikatsioon. Koopiaid valmistavad spetsiaalsed ensüümid – DNA polümeraasid, mis loevad kaksikheeliksi ühte ahelat (matriitsahelat) ning sünteesivad sellele komplementaarse ahela. Tänu sellele, et DNA kaksikheeliksi kahte ahelat hoiab koos aluste paardumine, määratleb üks järjestus täpselt oma komplementaarse järjestuse ning sellest tulenevalt peab DNA polümeraas lugema vaid ühte ahelat, et sünteesida täielik koopia. DNA replikatsioon on semikonservatiivne ehk iga tütarraku päritud genoomi koopia sisaldab ühte DNA ahela originaalkoopiat ja ühte uuesti sünteesitud ahelat.
Pärast DNA replikatsiooni toimub rakkude jagunemine. Raku genoom peab füüsiliselt eralduma kaheks genoomi koopiaks ning seejärel peab jagunema kahte membraaniga ümbritsetud rakku. Prokarüootides on see lihtne protsess, iga tsirkulaarne genoom kinnitub raku membraanile ning eraldub tütarrakku. Eukarüootne raku jagunemine on kompleksem protsess ehk raku jagunemistsükkel, mis jaguneb faasideks. DNA replikatsioon toimub S-faasis ning kromosoomide segregatsioon ja tsütoplasma jagunemine toimuvad M-faasis.
Geneetilise materjali duplikatsioon ning ülekanne ühe generatsiooni rakkudelt teisele on molekulaarse pärilikkuse alus. Organismid pärivad oma vanematelt tunnusjooni sellepärast, et järeltulijate rakud sisaldavad vanemate rakkude geenide koopiaid. Aseksuaalse paljunemisega organismide järeltulija on vanemorganismi täpne koopia või kloon. Sugulises paljunemises on aga spetsiaalne rakujagunemine ehk meioos, mille tagajärjel tekivad gameedid ehk sugurakud, mis on haploidsed, sisaldavad iga geeni ainult ühte koopiat. Emasorganismi gameet on munarakk ning isase gameet on sperm. Kaks gameeti sulavad kokku ning tekib viljastatud munarakk, millel on diploidne arv geene – üks komplekt emalt, teine isalt. Meioosi protsessis toimub geneetiline rekombinatsioon, kus ühe kromatiidi DNA lõik vahetab koha vastava õdekromatiidi DNA lõiguga.


800.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 750. aastad 760. aastad 770. aastad 780. aastad 790. aastad - 800. aastad - 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad
Aastad: 795 796 797 798 799 - 800 - 801 802 803 804 805


Kromosoom.
Kromosoom on eukarüootse organismi rakutuuma struktuurselt individuaalne element, niitjas nukleoproteiidne organell, mis moodustub mitoosi- või meioosiprotsessiks.
Kromosoomis asuvad lineaarses järgnevuses ja kindla paiknevusega geenid ning mitmesugused mittegeensed nukleotiidijärjestused (lookused). Kromosoom sisaldab ühe DNA molekuli, sellega massivõrdses koguses aluselisi valke – histoone, varieeruvas hulgas mittehistoonseid (happelisi) valke ja vähesel hulgal RNAd; seda kromosoomi koostisainete kompleksi nimetatakse kromatiiniks.
Kromosoomid läbivad mitoosi ja meioosi eel ning ajal keerukaid reproduktsiooni, kondensatsiooni-dekondensatsiooni ja lahknemise protsesse. Mitoosi (ja meioosi) pro- ja metafaasis koosneb kromosoom kahest kromatiidist (õdekromosoomist), mille ühendus katkeb viimasena tsentromeeri kohalt. Tsentromeer ehk primaarsoonis jagab kromosoomi tavaliselt kaheks osaks; mõnes kromosoomis esineb sekundaarsoonis, mis eraldab väikese (keraja) tipuosa, nn. satelliidi. Meioosi (ja mõnevõrra ebaselgemalt mitoosi) profaasis ilmnevad piki kromosoomi (kromatiidi) tihedamad helmesjad paksendid – kromomeerid.
Mikroskoopiliselt vaadeldavate kromosoomide erivormideks on lambihari- ja polüteensed kromosoomid.
Sageli nimetatakse kromosoomiks ka prokarüootide ja rakuorganellide (mitokondrite, kloroplastide) genoomi (genofoori), mille moodustab üks rõngasjas DNA-molekul ning millel ei ole kromatiinset püsiühendust valkudega (histoonid puuduvad).


Geneetika.
Geneetika on teadus pärilikkusest, selle funktsioonidest ja materiaalsetest alustest, päriliku muutlikkuse mehhanismidest ja seaduspärasustest rakkudes, organismides, perekondades ja populatsioonides.
Ajalugu.
Nüüdisaegse teadusliku geneetika sünniaastaks peetakse tavaliselt aastat 1900. Esimestel aastatel nimetati seda uurimisvaldkonda pärilikkuse põhiprintsiipide esmaavastaja Gregor Mendeli järgi mendelismiks, 1906 loodi termin "geneetika".


Populatsioon.
Inimpopulatsiooni jaotus maailmas 1994 a.
Populatsioon ehk asurkond on kõik organismid, mis kuuluvad samasse liiki ja kasutavad elu-, sigimis-, ja toitumispaigana ühist geograafilist piirkonda.
Tavaliselt on ristumise tõenäosus oluliselt suurem ühises elukohas elavate isendite vahel (inbreeding), kui sellest eemal geograafiliselt isoleeritud alas elavate isendite vahel (crossbreeding).
Sotsioloogias tähendab populatsioon inimeste gruppi.
Demograafia on sotsiaalteadus, mis tegeleb inimpopulatsioonide statistilise õpetusega.
Populatsioonigeneetika.
Populatsioonigeneetika järgi kõik organismid, kus isendipaar saab omavahel järglasi, moodustavad paljunemisvõimelise populatsiooni. Eeldus on vaid selles, et kõik populatsiooni liikmed kuuluksid ühte ja samasse liiki.


Wushu.
"Wushu" ehk "wu-shu" [ušu] (hiina keeles traditsioonilises kirjas 武術, lihtsustatud kirjas 武术, "pinyinis "wushu" (wǔshù) 'võitluskunst') tähendab Läänes Hiina võitluskunste, Hiinas mis tahes võitluskunsti. Kitsamas tähenduses mõistetakse "wushu" all Hiina tänapäevaseid võitluskunstistiile, mida kasutatakse ainult etendustes ja spordis.


Kung-fu.
Kung-fu ehk kung fu (hiina keeles 功夫, pinyin'is "gōngfu" (ligikaudne tähendus 'võimekus') on Läänes kasutatav Hiina võitluskunstide nimetus.
Hiinas tähendab see sõna võimekust mis tahes alal, mitte tingimata võitluskunstides. Hiinas kasutatakse mis tahes võitluskunstide kohta sõna "wushu".
Erinevalt paljudest teistest hiina sõnadest ja nimedest ei ole see termin käibel mitte pinyin'is, vaid Wade'i-Gilesi latinisatsioonis. Mõnikord kasutatakse ka vorme "gungfu" ja "gung fu", mille aluseks on kantoni murde Yale'i latinisatsioon ning mis levis 1970. aastatel filmide kaudu, milles mängis Bruce Lee.
Bruce Lee filmide kaudu saigi see sõna Läänes laialt tuntuks. Läänes tõi selle 18. sajandil käibele prantsuse jesuiidi misjonär Jean Joseph Marie Amiot.
Sõna tähendus Läänes ja Hiinas.
Sõna "kung-fu" ("kung fu") tuli Läänes laiemale kasutusele 1960. aastate lõpus seoses Hongkongi võitluskunstifilmidega ning hiljem seoses seriaaliga "Kung Fu". Varem nimetati nendes demonstreeritavat võitluskunsti hiina poksiks ("Chinese boxing").
Praegu mõeldakse Läänes "kung-fu" all tavaliselt Hiina võitluskunste üldiselt. "Kung-fu" õppimine tähendab selles mõttes mis tahes Hiina võitluskunstistiili õppimist.
Hiina sõna 功夫 ("gongfu", "gōngfu") tähendab umbes 'pingutust nõudvat saavutust' või 'voorust'. Esimene kirjamärk 功 ("gong", "gōng") tähendab 'teenet, saavutust' (ka 'hoolsust, usinust'), teine kirjamärk 夫 ("fu", "fū") tähendab 'meest'. Kuigi "fū" hääldatakse muidu esimese tooniga, on teine silp selles sõnas tooni suhtes neutraalne.
Sõna "gongfu" tähistab hiina keeles mis tahes praktika alal pikaajalise pingutusega saavutatud meisterlikkust. Võib näiteks öelda, et kellelgi on hea "gongfu" kokakunstis või et kellelgi on "gongfu" kalligraafias. Halva "gongfu" omamine tähendab, et praktika õppimisel pole piisavalt vaeva nähtud.


Anneksioon.
Anneksioon ehk annekteerimine on võõra riigi kogu territooriumi või selle osa ühepoolne (ilma selle riigi nõusolekuta toimuv) liidendamine oma riigi külge. Annekteerimisele eelneb tavaliselt okupatsioon.
Klassikaline rahvusvaheline õigus lubas sõja võitjal vaenlase territooriumi osaliselt või täielikult annekteerida. Näideteks on Hannoveri, Hessen-Kasseli, Nassau, Schleswigi ja Holsteini ning Maini-äärse Frankfurti annekteerimine Preisimaa poolt 1866, buuride vabariikide Transvaali ja Oranje Vaba Riigi annekteerimine Suurbritannia poolt 1900 ja Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimine Austria-Ungari poolt 1908.
Anneksiooni näited on ka varem Boliiviale kuulunud Atacama kõrbe osade ülevõtmine Tšiili poolt ning Portugali alade ülevõtmine India poolt.
ÜRO põhikirja artikkel 2 seevastu keelab mis tahes ähvarduse või vägivalla kasutamise, mis on suunatud mõne riigi territoriaalse terviklikkuse vastu.


Keeleuuendus.
Keeleuuendus on kirjakeele grammatika, sõnavara, häälduse ja õigekirja muutmine.


Humanitaarteadused.
Humanitaarteadused on inimese kultuurilist ja ühiskondlikku tegevust käsitlevad teadused.
Sageli peetakse humanitaarteadusteks ka mitmeid kitsamaid distsipliine nagu kultuurantropoloogia, inimgeograafia, mütoloogia jms.
Traditsiooniliselt käsitletakse humanitaarteadusi vastandatuna reaalteadustele.
Uuemal ajal on püütud humanitaarteadustest eristada sotsiaalteadusi, mis keskenduvad inimeksistentsi ühiskondlikule aspektile, samas on praktikas vahel raske tõmmata nende vahele ranget piiri.
Humanitaarteaduste hulka arvatakse mõnikord ka filosoofia, kuid filosoofia kuulumine teaduste hulka on vaieldav.
Humanitaarteadusi rõhutavat haridust nimetatakse humanitaarhariduseks.
Mõiste ajalugu.
Filosoofia jaotati valgustusajastul loodusfilosoofiaks ja moraalifilosoofiaks (inglise keeles "natural philosophy" ja "moral philosophy"). Selle jaotuse eeskujul eristas John Stuart Mill loodusteadust ja "moraaliteadust" ("moral science"). "Moraaliteadusi" hakati saksa keeles nimetama "Geisteswissenschaften" - 'vaimuteadused'.
Wilhelm Dilthey määratles "vaimuteadused" (humanitaarteadused) neile omase meetodi – mõistmise – kaudu (mõistmise ja hermeneutika mõiste olid Friedrich Schleiermacherist saadik tulnud käibele ka väljaspool filoloogiat).


Christian Olsson.
Christian Olsson (sündis 25. jaanuaril 1980 Göteborgis) on Rootsi kergejõustiklane (kolmikhüppaja), olümpiavõitja (2004)
Vaevalt tund aega pärast Stefan Holmi kullavõitu Ateena olüpiamängudel meeste kõrgushüppes võis Rootsi ristilipu õlgadele võtta ja auringile minna teinegi sama maa spordimees. 24-aastane Christian Olsson hüppas uueks oma maa rekordiks 17.79 ja sai 2003. aastal võidetud MM-kulla kõrvale nüüd sama karva medali ka olümpiamängudelt.
Isiklikud rekordid.
Kõrgushüpe 2.24 (27. august 2002 Göteborg)
Kaugushüpe 7.69 (24. august 2002 Helsinki)
Kolmikhüpe 17.79 (22. august 2004 Ateena)
Kuldliiga võistlus.
2002 2. koht 17.47 (Oslo)
2002 3. koht 17.18 (Zürich)
2002 2. koht 17.33 (Brüssel)
2002 1. koht 17.63 (Monaco)
2002 2. koht 17.60 (Saint-Denis)
2002 1. koht 17.40 (Berliin)
2004 1. koht 17.50 (Rooma)
2004 1. koht 17.58 (Bergen)
Muud võistlused.
2002 1. koht 17.48 IAAF Grand Prix finaal (14. september Pariis)
2002 3. koht 17.05 IAAF World Cup (21. september Madrid)
2003 1. koht 17.55 IAAF World Cup finaal (14. september Monaco)
2004 1. koht 17.30 Euroopa Karikas (20. juuni Bydgoszcz)
Isiklikku.
Christian Olsson on 193 cm pikk ja kaalub 75 kg. Ta kuulub klubisse Örgryte IS ja treenib Yannick Tregaro juhendamisel. Suur eeskuju ja iidol on Jonathan Edwards.
Hobideks on autod, arvutimängud ja muusika.


Angkor Wat.
Angkor Wat on hinduistlik Višnu tempel muistses Angkori linnas Kambodžas, mis ehitati Khmeri impeeriumis kuningas Suryavarman II ajal 12. sajandil.
Angkoris olid kümned kivist ehitatud hinduistlikud ja budistlikud templid, millest suurim oli Angkor Wat.
Angkor Wat on maailma suurim pühakoda. Tänapäevani pole selge, milliseid tehnoloogiaid muistsed meistrid selle ehitamisel kasutatasid. Alles aerofotod näitasid tänapäeva uurijatele, kuivõrd ideaalsed propotsioonid on tegelikult Angkori templitekomleksil.
Kambodža pealinn Angkor jäi siiamlaste sõjasalkade pidevate rünnakute objektiks: 1431. aastal vallutasid nood Angkori ja röövisid seejärel seda rikast linna mõnuga. Ainult vietnamlaste ja siiamlaste sõjaline konkurents võimaldas khmeeride kuningriigil nendes kurnavates sõdades naabritega säilitada oma sõltumatust.
Khmeerid olid sunnitud Angkori maha jätma ja rajasid 1443. aastal kuningriigi uue pealinna Phnom Penhi neile alles jäänud riigi keskossa. Phnom Penh oli riigi vähenenud võimalusi arvestades Angkorist märksa väiksem.
Tühjaks jäänud ja paljaks röövitud Angkor uppus peagi džunglisse. Hilisemad khmeeride põlvkonnad unustasid pikapeale keset metsikut troopikat laguneva Angkori. Jäid vaid legendid džunglis asuvast imelinnast. Esimesed Kambodža rannikule jõudnud eurooplased – portugallased ja hispaanlased – võtsid neid legende muinasjutuna.
19. sajandi keskpaigas jõudis Angkori prantslasest vaimulik Mouhot. Mouhot sai nähtust šoki: prantsuse misjonäril oli maha jäetud templimaastikut nähes tunne, nagu oleks ta sattunud mingile teisele planeedile, kus tsivilisatsioon on hukkunud kosmilise kataklüsmi tagajärjel. 20. sajandi esimesel poolel tegid Prantsuse uurijad, kelle hulgas oli ka Vene päritolu kunstiteadlane Golubev, templikompleksi puhastamisel, kinnitamisel ja konserveerimisel ära kolossaalse töö. Teine maailmasõda katkestas need tööd kümneks aastaks. Tööd taastusid uuesti 1950. aastatel.
Aga Angkoril ei vedanud. Ameeriklaste agressioon Indohiinas, punaste khmeeride valitsemine Kambodžas, riigipöörded, revolutsioonid ja muud sedasorti takistused pidurdasid restaureerimistöid Angkoris kaheks aastakümneks.
Sellel perioodil avastasid Angkori templid kunstiröövlid. Aardekütid raiusid templite seintest lahti skulptuure ja reljeefe, mis seejärel veeti salakaubana Taisse ja sealt edasi Euroopasse. Templid, mille rikkusi džunglid olid kaitsnud pikki sajandeid, laastati mõne aastakümnega. Ulatuslikud templite taastamistööd algasid alles 1990ndatel aastatel.
Tänapäeval on Angkor Wat Kambodža tähtsaim turismiobjekt.


Arahnoloogia.
Arahnoloogia ehk araneoloogia on ämblikuteadus, ämblikulaadsetega tegelev zooloogia haru.
Kreeka keeles tähendab "arachne" ämblikku. Antiikmütoloogias oli Arachne neiu, kelle jumalanna Athena muutis kadedusest ämblikuks, kui Arachne teda kudumisvõistluses võitis.
Eesti tuntumad arahnoloogid on Asta Vilbaste, Mart Meriste.


Rahvusvaheline õigus.
Rahvusvaheline õigus (rahvusvaheline avalik õigus; ingl. k. "public international law, law of nations", pr. k. "droit de gens") on õigusharu, mis reguleerib riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide käitumist. Mõiste võttis kasutusele Jeremy Bentham (1748–1832).
Rahvusvahelise õiguse mõiste piiritlemine.
Õigusnormide, üldtunnustatud õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib suveräänsete riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide omavahelisi suhteid.
Klassikaline rahvusvaheline õigus reguleeris piiratud hulka riikidele elulist huvi pakkunud küsimusi diplomaatia, sõja, maismaaterritooriumi ja meresõidu kohta. Tänapäeval on reguleerimisvaldkond oluliselt suurenenud, hõlmates inimõiguste, majanduse ja isegi kosmosega seotud küsimusi.
Riigisisene ja rahvusvaheline õigus.
Riigisisene (ehk siseriiklik) õigus on ennekõike hierarhiline õigussüsteem, mida iseloomustavad keskne riigivõim, tsentraliseeritud jõu kasutamine ja võimuaparaadi jagunemine seadusandlikuks, täidesaatvaks ja õigustmõistvaks. Riigivõim tagab sanktsiooniaparaadiga kohustuste täitmise üksikisikute poolt.
Rahvusvaheline õigus on horisontaalne süsteem, kus osalejad on õiguslikult, kuigi sageli mitte poliitiliselt võrdsed. "Lotuse" reegli kohaselt pärinevad riikidel lasuvad kohustused nende iseendi tahtest ning piiranguid riikide suveräänsusele ei saa seetõttu eeldada. Riigid täidavad oma kohustusi vabatahtlikult ning sanktsioonide süsteem on üldiselt väheefektiivne. Kuigi rahvusvaheline õigus ei vasta ei avaliku ega eraõiguse tunnustele, paigutavad riigiõigusega tegelevad autorid ta tavaliselt avaliku õiguse alla.
Rahvusvaheline õigus ja rahvusvaheline eraõigus.
Rahvusvaheline eraõigus (ingl. k. "private international law, choice of law") ei ole - kuigi see nimetusest nii näib - seotud rahvusvahelise avaliku õigusega, vaid on riigisisese õiguse osa, mis määrab, millise riigi õigust kohaldatakse juhul, kui õigussuhtes esineb nn. välismaine element, nt kui konkreetse riigi territooriumil abielluvad kodanik ja välismaalane.
Rahvusvahelise õiguse subjektid.
Traditsiooniliselt olid rahvusvahelise õiguse subjektideks ainult riigid. Tänapäeval peetakse rahvusvahelise õiguse subjektideks ka rahvusvahelisi organisatsioone ning piiratud määral füüsilisi- ja juriidilisi isikuid.
Rahvusvahelise õiguse allikad.
Rahvusvahelisel õigusel on kolm esmast allikat: rahvusvahelised lepingud, rahvusvaheline tavaõigus ja õiguse üldpõhimõtted (vt.) Kõige tähtsamad neist on rahvusvahelised lepingud, millega riigid oma põhimõtteliselt piiramatut vabadust vabatahtlikult piiravad. Rahvusvahelise lepingu puudumisel kohaldatakse rahvusvahelist tavaõigust, mis moodustub riikide pikaajalisest ning ühetaolisest käitumisest ("longa consuetudo") ja nende veendumusest, et selline käitumine on õiguslikult kohustav ja ühiskonnas vajalik ("opinio juris sive necessitatis"). "Non liquet" olukorras jääb võimalus kohaldada õiguse üldpõhimõtteid. Sinna hulka kuuluvad nii rahvusvahelise õiguse põhimõtted kui ka põhimõtted, mis on ühised maailma suurtele õigussüsteemidele. Esimeste näiteks on "pacta sunt servanda", hea usu ja mõistlikkuse põhimõte, teiste näiteks riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõte.
Rahvusvahelise tavaõiguse ning õiguse üldpõhimõtete sisu määratlemiseks on lubatud kasutada täiendava õigusallikana kohtuotsuseid ja õigusteadlaste teoseid. Kohtuotsused rahvusvahelise õiguse allikana võivad olla rahvusvaheliste vahekohtu- ja kohtuotsuste kõrval ka riigisiseste (ennekõike kõrgemate) kohtute otsused. Õigusteadlaste teostest tulevad kõne alla ainult kõige autoriteetsemad autorid. See on lühike nimekiri, kuhu kuuluvad näiteks Lassa Oppenheim ja Hersch Lauterpacht. Peab silmas pidama, et kuigi sageli kirjutavad õigusteadlased sellest, milline õigus "peaks olema", on siin mõeldud kirjutisi sellest, milline õigus "on".
Kirjandus.
*Rahvusvaheline õigus


Astrobioloogia.
Astrobioloogia ehk bioastronoomia ehk eksobioloogia ehk ksenobioloogia on teistel taevakehadel esineda võivaid eluvorme (maavälist elu) käsitlev bioloogia haru.
Tänapäeva astrobioloogia sisaldab endas paljude erinevate teadusharude (astronoomia, füüsika, keemia, bioloogia, paleontoloogia, okeanograafia, mikrobioloogia, geoloogia, geofüüsika, geneetika jt) omavahelist koostööd ja kokkupuutepunkte.
Astrobioloogia võib hõlmata ka kunstliku elu problemaatikat, sest eluvormi, mis võib olla mujal loomulikul teel tekkinud, võib tulevikutehnoloogia abil arvatavasti ka laboratooriumis luua. Tegelikult ei pruugi olla lihtne vahet teha, kas mingi kummaline eluvorm on tekkinud kosmoses või konstrueeritud Maa peal.
Teaduslikus fantastikas räägitakse sageli ksenobioloogiast kui teadusharust, mis on spetsialiseerunud maaväliste eluvormide uurimisele empiirilisel alusel.
Ülevaade.
Kuigi astrobioloogia on praeguse seisuga spekulatsioonide valdkond, on maavälise elu olemasolu põhimõtteliselt verifitseeritav hüpotees (kuigi seda pole seni verifitseeritud). Seetõttu on ksenobioloogia õigustatud uurimisala. Samuti on põhiliste eluprotsesside arvutisimulatsioon teinud võimalikuks alternatiivsete eluvormide (näiteks vasakhelikaalse DNA) uurimise.


Biofüüsika.
Biofüüsika on biosüsteemide ja bioloogiliste protsesside füüsikalisi seaduspärasusi uuriv teadus.
Tartu Ülikoolis on biofüüsikat õpetanud Agu Laisk.


Newtoni seadused.
Newtoni seadused on kolm fundamentaalset füüsikalist seadust, mis panevad aluse klassikalisele mehaanikale.
Newtoni seadused kehtivad piisava täpsusega vaid valguse kiirusest olulisemalt aeglasemalt liikuvate kehade korral. Vastasel korral tuleb kasutada Einsteini relatiivsusteooriat.


Paleoantropoloogia.
Paleoantropoloogia on inimese ja tema eellaste luustike uurimisega tegelev teadusharu.
Iga luu annab teadlastele mingi informatsiooni inimese kohta, tavaliselt kadunukese soo ja ligikaudse vanuse. Vaadatakse murtud luid, põletikulisi hambaid, purustatud koljusid ja teisi surma toonud traumasid. Kõige rohkem andmeid annavad need luud, millel on märke kunagise omaniku haigustest, läbielamistest (näiteks näljahädast lapsepõlves) ning surmast.


Ardipithecus ramidus.
"Ardipithecus ramidus" on vanim teadaolev inimlane (hominiid). Elas umbes 4,4 miljonit aastat tagasi. Temast on leitud peamiselt koljufragmente, kuid kaudsete tõendite põhjal arvatakse, et ta käis kahel jalal. "Ardipithecus ramidus" oli kuni 122 sentimeetrit pikk.


Australopithecus anamensis.
"Australopithecus anamensis" elas 4,2...3,9 miljonit aastat tagasi Ida-Aafrikas Tarkana järve ääres. Tema väike kolju sarnanes šimpansi omaga.


Australopithecus afarensis.
Australopithecus afarensis elas umbes 3,9-3 miljonit aastat tagasi Ida- ja Kesk-Aafrikas. Tema kolju sarnanes šimpansi omaga, vaagna- ja jalaluud sarnanesid aga tänapäeva inimese omadega ja viitasid kahel jalal liikumise viisile.


Australopithecus africanus.
"Australopithecus africanus" oli inimlane, kes elas 3,5...2,5 miljonit aastat tagasi Lõuna-Aafrikas. Tema kolju maht oli ligi 500 cm³. See on šimpansi omast veidi suurem, kuid kolju ehitus lubab oletada, et tema aju kõnekeskus ei olnud artikuleeritud kõne jaoks piisavalt arenenud.


Paranthropus robustus.
"Paranthropus Australopithecus robustus" elas 2-1 miljon aastat tagasi Lõuna-Aafrikas. Tema kolju ja hambad olid suured ning rohmakad. Paranthropus robustuse nägu oli lame, ilma laubaosa tugevate kulmuvallideta. Teda iseloomustasid väiksed esihambad ning tugevad tagahambad suures alalõuas. "Paranthropus robustus"e keskmine ajumaht oli umbes 530 kuupsentimeetrit. Leiud viitavad, et "Paranthropus robustus" võis kasutada luust tööriistu.


Paranthropus boisei.
"Paranthropus boisei" (ehk "Australopithecus boisei") on väljasurnud inimahv, kes elas umbes 2,4–1,3 miljonit aastat tagasi Ida-Aafrikas.
"Paranthropus boiseiil olid laiad sarnaluud ning tugevad lõualuud. Kolju oli väike ja sarnane šimpansi omaga. Tema suured, paksu emailikihiga kaetud purihambad viitavad mäletsemisele ja kõvale toidule. Mõned leitud "Paranthropus boisei" purihambad on kuni kahesentimeetrise läbimõõduga.


Neandertallane.
Nüüdisinimese ja neandertallase koljude võrdlus
Neandertallane ehk neandertali inimene ("Homo neanderthalensis") on inimese liik või alamliik, kes kujunes Euraasiasse asunud püstisest inimesest, kes seal umbes 100 000 aasta jooksul ka elas ja tegutses. Aafrikas kujunes püstisest inimesest aga nüüdisinimese esivanem, keda kutsutakse tarkinimeseks ("Homo sapiens"). Neandertallane elas Euraasias varem kui tarkinimene, tegutsedes ajavahemikus umbes 150 000–40 000 aastat tagasi.
Neandertallane oli 160–165 cm pikkune, massiivse ja musklilise kehaga. Lühikese kaela otsas asus lai nägu, mida iseloomustasid etteulatuvad kulmuluud, sügaval koobastes asuvad silmad, lai ning madal nina, madalavõitu tahapoole kaldus laup ning etteulatuv lõug. Erinevalt osav- ja püstisest inimesest, kes artikuleeritud kõnet veel ei tundnud, valdasid neandertallased ka kõnevõimet. Arvatavasti oskasid nad kasutada juba umbes mõndasada sõna.
Neandertallased olid tarkinimeste kõrval ainus religioosne inimliik. Nad matsid oma surnuid haudadesse ning tundsid ilmselt maagilisi toiminguid ja kombetalitusi.
Avastuslugu.
Neandertallaste koljusid leiti Belgias Engises 1829 ja Gibraltaril 1848. Tuntuim leid on aga Saksamaalt Düsseli jõe orust Neandertalist 1856. aastal, 3 aastat enne Charles Darwini "Liikide tekke" ilmumist.


Limused.
Limused ehk molluskid ("Mollusca") on pehme, segmenteerumata, enamasti bilateraalsümmeetrilise kehaga selgrootud. Teadusharu, mis uurib limuseid, nimetatakse malakoloogiaks, vastavat teadlast aga malakoloogiks.
Esimesed molluskid ilmusid juba Kambriumi alguses ja evolutsioneerusid kiiresti. Nende keha, mida ümbritseb enamasti tugev lubiainesest koda, on harilikult eristunud peaks (karpidel see puudub), selgmiseks sisusekotiks ja kõhtmiseks jalaks. Peas on suuava ja enamasti ka kombitsataolised jätked ja silmad.
Limuste süstemaatika.
"Sepioteuthis sepioidea" kuulub peajalgsete klassi
Need kaheksa klassi jagunevad omakorda 35 seltsiks ja 232 sugukonnaks. Limuste hõimkonda kuulub umbes 100 000 liiki.


Naatsaret.
Naatsaret on araablastest elanikkonnaga linn Iisraeli põhjaosas, Põhjaringkonna keskus.
Elanike arv on 66 300 (2008), pindala on 14,123 km².
Ajalugu.
Naatsaret oli 1. sajandil suhteliselt väike linnake Lõuna-Galileas. Naatsaretist umbes kuue kilomeetri kaugusele jäi aga Sepphoris, Jeesuse noorusaastateaegne Galilea pealinn.
Rahvastik.
1949. aastal oli Naatsaretis umbes 60% sunniidi muslimeid ning 40% kristlasi. Aastal 1972 oli kristlasi 53%. 1983. aastal moodustasid kristlased vaid 40% linna elanikkonnast. Viimaste statistiliste andmete järgi (2007) oli 69,4% Naatsareti elanikkonnast muslimid.


Abū al-Kindī.
Abū-Yūsuf Ya’qūb ibn Ishāq al-Kindī (umbes 800 – umbes 870) oli araabia matemaatik, astronoom, filosoof ja loogik.
Al-Kindī kirjutas üle 200 teose. Ta arendas Aristotelese loogikat, tundis hästi uusplatonismi teooriaid ja Pythagorase arvumüstikat.


Bakterid.
Bakterid ("Bacteria"; kreeka sõnast "bakteria" 'kepp, sau') on kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada. Baktereid uurivat teadusharu nimetatakse bakterioloogiaks'".
Laias mõttes on arvatud bakterite hulka kõik prokarüoodid, see on nii pärisbakterid ("Eubacteria") kui ka arhebakterid ehk arhed. Kitsamas mõttes käsitletakse bakteritena vaid pärisbaktereid. 1975–1978 hakati arhesid eraldi rühmana käsitlema. Algul peeti neid vaheastmeks rakutuumata pärisbakterite ja rakutuumaga päristuumsete organismide vahel. Hiljem näidati, et nad on eristunud väga varasel evolutsioonietapil, mistõttu fülogeneetilise süstemaatika seisukohalt lahutati bakterid arhedest.
Bakterid mängivad tähtsat rolli aineringes: lagundajatena, lämmastiku sidujatena (näiteks mügarbakterid) jm.
Bakterite evolutsioon.
Esimesed bakterid olid ilmselt arhebakterid, kes toitumistüübi järgi olid kemolitotroofsed. Ookeani pindmistes kihtides elavad ürgsed arhebakterid pidid omandama UV-resistentsuse. Sellest harust sai ilmselt alguse pärisbakterite evolutsioon.
UV-resistentseist baktereist arenesid esmased fotoorganotroofid (rohelised mitteväävlibakterid – "Chloroflexus"): valguse lõhustamise toimel tekkinud energiarikaste aktiivsete radikaalide neutraliseerimismehhanismi tekkis ilmselt energia hajutamise mehhanismist energia ülekande mehhanism ATP sünteesiks.
Süstemaatika.
Bakterid moodustavad ühe kolmest domeenist (teised kaks on arhed ja eukarüoodid). Bakterid ja arhed moodustavad prokarüootide rühma, kuid vaatamata nende nimele (arhesid nimetatakse ka arhebakteriteks), ei kuulu nad ühte domeeni.
Vanim elusolend.
Siiamaani on peetud vanimaks elusolendiks 25-40 miljoni aasta vanust bakterit, mis leiti merevaigus olnud mesilaselt. 250 miljoni aastane bakter leiti nimelt soolakristallidelt, mis pärinevad 610 meetri sügavuselt New Mexico soolakaevandusest.
Rühmal teadlastel õnnestus kasvatada baktereid spooridest, mis eraldati 250 miljoni aasta vanusest soolakristallist. Senitundmatu liik (praegu kasutatakse selle tähistamiseks numbrikombinatsiooni 2-9-3) kuulub ilmselt perekonda "Bacillus" ning teda peetakse vanimaks teadaolevaks organismiks.
Osa teadlasi väidab, et see bakter pole tegelikult nii vana.
Kasvukeskkond.
Bakterid erinevad üksteisest eeskätt elukeskkonna, samuti oma väliskuju poolest.
Baktereid elab mullas, vees ja õhus, kõikides elusates loomades ja taimedes ning surnud organismide jäänustes. 1 gramm mulda sisaldab kuni miljard bakterit, ühes piimatilgas võib neid olla sadu tuhandeid.
Baktereid leidub kõikjal, nad on biokeemiliselt väga aktiivsed ja täidavad looduse aineringes ülitähtsat osa. Loomade seedekulglas võtavad bakterid osa seedimisest, peremeesorganism tarvitab mõningaid bakterite elutegevuses tekkinud vitamiine. Taimede juurtel elavad bakterid aitavad taimedel toituda.
Bakterite elutegevust mõjutavad temperatuur, soolsus, pH, kiirgus jt. Enamik baktereid eelistab mõõdukat temperatuuri ja soolasust ning neutraalset pH-d. Kiirgus mõjub paljunemisele negatiivselt. Ekstremofiilid on bakterid, kes taluvad hästi äärmuslikke keskkonnatingimusi, nad kuuluvad enamasti arhede hulka.
Bakteri mikrokeskkond on organismi lähiümbrus. Bakteritele meeldib kasvada kinnitatuna tahkele pinnale, sest sinna absorbeeruvad toitained ja see soodustab bakterite kasvamist. Seal moodustub biokile: õhuke kiht, mis koosneb bakteritest. Bakterite kleepumisel tahkele pinnale osalevad piilid ning kapsel, näiteks hambakatt.
Bakterid on erakordselt vastupidavad. Nad võivad elutseda praktiliselt igasuguses keskkonnas, alates kuumaveeallikatest kuni arktilise pakaseni.
Paljud bakterid võivad moodustada spoore. Need on tillukesed kapslid, milles bakter võib eluvõime säilitada aastate kestel, taludes hästi nii kuivamist, suurt kuumust kui ka desinfektsioonivahendeid.
Vaid vähesed tõvestavatest bakteritest moodustavad spoore.
Suurus, kuju ja ehitus.
A. batsill ("bacillus") – pulkjad, ka niitjad
B. kokk ("coccus") – kerakujulised
E. spirill ("spirillum") – nõrgalt keerdunud
F. vibrioon ("vibrio") – komajad
Bakterid on eeltuumsed (prokarüootsed) organismid, sest neil puudub rakutuum.
Bakterid on värvusetud, sinised või punakad, erineva kujuga, üksikud või ahelatena.
Bakterite keskmine pikkus on mõni mikromeeter (erandlikult kuni 100 μm = 0,1 mm). Bakterirakk on ehituselt lihtsam eukarüootsest rakust, ega sisalda viimasele omaseid membraanseid organelle.
Kuigi bakterirakud on keerukama ehitusega kui viirused, on nad siiski väga lihtsad. Nende ehitus on kindlaks tehtud enam kui tuhandekordse suurendusega optiliste mikroskoopide ja saja tuhande kordse suurendusega elektronmikroskoopide abil. Kõiki bakterirakke ümbritseb tihe rakukest, mistõttu toit saab rakku siseneda ainult lahustunud kujul. Rakukesta ehituse järgi jaotatakse bakterid spetsiaalse värvimise alusel grammnegatiivseteks ja grammpositiivseteks. Grammnegatiivsete bakterite ehitus on keerukam kui grammpositiivsetel.
Mõnedel bakteritel ümbritseb rakukesta kaitsev limakest ehk kapsel. Sageli on neil üks või mitu viburit, mida kasutatakse kulgemiseks. Bakterid liiguvad viburite, lima või looklemise abil.
Rakud sisaldavad DNA spiraali (nukleoid) ja teisi keemilisi aineid, kuid taime- ja loomarakkudele iseloomulikku eraldunud tuuma ning teisi keerukaid organoide pole siin leitud.
DNA paikneb bakteritel kromosoomis ja plasmiidides. Bakterite ribosoomid erinevad nii suuruselt kui koostiselt eukarüootide omadest. Mõned bakterid moodustavad ebasoodsate tingimuste üleelamiseks endospoore.
Bakterite liikumine ja viburid.
Paljudel bakteritel on üks, kaks või rohkem vibureid. Tavaliselt puuduvad viburid patogeensetel bakteritel.
Bakterite viburite läbimõõt on 20–30 nanomeetrit, pikkus keskmiselt 10 mikromeetrit. Viburid koosnevad erilisest valgust – flagelliinist. Bakteri viburite arv ja paiknemine on väga erinev: eristatakse monotrihhe, monopolaarseid polütrihhe, bipolaarseid polütrihhe ja peritrihhe.
Bakterid võivad liikuda nii viburitega vedelas, tahkel pinnal (voogamine ehk swarming), lima abil, liikumine vees üles-alla (gaasivakuloolide abil) või looklemisega. Ehkki üldjuhul on bakterite piilide ülesandeks adhesioon, saavad nad tüüp IV piilide abil liikuda – seda nimetatakse ka twitchingiks.
Paljunemine.
Bakterid paljunevad põhiliselt pooldumisega, esineb aga teisigi mooduseid.
Sobiva temperatuuri juures, milleks on enamasti umbes 37° C, võib pooldumine toimuda iga 20 minuti järel. Teoreetiliselt võib ühest bakterist 24 tunni jooksul tekkida ligikaudu 140 000 000 000 000 bakterit (140 triljonit). Tegelikkuses seda juhtuda ei saa, sest õige pea lõpeksid toiduvarud ja koguneksid mürgised jääkained, nii et aja möödudes bakterite paljunemine pidurdub.
Kuigi enamik baktereid paljuneb pooldumise teel, on mõnedel täheldatud ka omapärast sugulist paljunemist, kusjuures ühe bakteriraku sisu voolab teise rakku. Mitmed tsüanobakterid paljunevad hormogoonide abil, mõnel tsüanobakteril on täheldatud ka paljunemisrakkude ehk goniidide abil paljunemist, kusjuures alati on neil säilinud ka paljunemine hormogoonide abil.
Mõnel bakterirühmal (nt "Hyphomicrobium") esineb pungumine. Kuni 1999, mil leiti "Thiomargarita namibiensis", maailma suurimaks bakteriks peetud "Epulopiscium fishelsoni"l arenevad tütarrakud emasorganismi sees ja hiljem väljuvad emabakteri piludest. Põhimõtteliselt on tegu sünnitajabakteriga.
Toitumine ja ainevahetustüübid.
Bakterid koosnevad 75–85% ulatuses veest ning samadest süsivesikutest, lipiididest, amino- ja nukleiinhapetest nagu kõik eukarüoodidki. Kõigis elusolendites toimuvad põhimõtteliselt sarnased biokeemilised ainevahetusereaktsioonid (metabolism).
Toitumine on bakteritel mitmekesisem kui eukarüootidel. Energiaallikatena kasutavad bakterid valgusenergiat ja keemilist energiat.
Bakterid omastavad väliskeskkonnast vees lahustunud toitaineid kogu raku pinnaga (osmoosselt) ja eritavad rakust välja ainevahetuse jääkprodukte. Bakterid vajavad toitaineid ka selleks, et hankida biosünteesireaktsioonideks vajaminevat energiat. Täiendavalt kulutab bakter energiat ka liikumiseks ja ainete rakku transportimiseks. Energia salvestatakse rakus ATP-na.
Bakterite toitumistüüpe iseloomustatakse põhiliselt selle järgi, mida nad kasutavad energia- ja süsinikuallikana. Energiaallikaks ATP-sünteesil võib olla päikeseenergia ehk valgusenergia või keemiline energia. Süsinikuallikaks võivad olla kas mitmesugused orgaanilised ained või CO2. Samuti on toitumistüüpide jaoks oluline energiat edasikandva elektroni päritolu: see saadakse kas anorgaanilisest ainest (nt veest) või orgaanilisest ainest.
Süsinikuallikas.
Vastavalt süsinikuallikale (metaboolsete protsesside järgi) jagatakse bakterid heterotroofideks ja autotroofideks.
Heterotroofide süsiniku allikaks on orgaanilised ühendid. Sealjuures heterotroofsetest bakteritest enamik saab energiat orgaaniliste ühendite (oksüdatsioonist) (neid nimetatakse siis kemoheterotroofideks). Kemoheterotroofid kasvavad hästi näiteks aminohappeid ja suhkruid sisaldavatel söötmetel. Samuti suudavad nad lagundada naftat, taimekaitsevahendeid ja tselluloosi. Enamik baktereid on heterotroofid.
Autotroofide süsiniku allikas on süsihappegaas (CO2). Autotroofideks on bakterite hulgas näiteks tsüanobakterid.
2007. aastal avastasid Uus-Meremaa teadlased uue bakterite liigi, kelle toiduks on metaan. Nad elutsevad maapinnas 30 cm sügavusel, kus temperatuur on üle 60 °C, koht asub geotermaalse piirkonna Hells Gates'i lähedal Rotorua asulas. Bakterite ladinakeelne nimi on "Methylokorus infernorum".
Kasutatav energiaallikas.
Välise energiaallika järgi jaotatakse bakterid fototroofideks ja kemotroofideks.
Kemotroofid saavad energiat keemilise substraadi oksüdeerimisel.
Huvitav rühm bakterimaailmas on autotroofsed kemosünteesijad bakterid ehk kemolitotroofid. Nad saavad energiat anorgaaniliste ühendite oksüdatsioonist ja kasutavad süsinikuallikana süsihappegaasi (väävlibakterid, vesinikubakterid, rauabakterid).
Väävlibakterid elavad kuumaveeallikates, mudas ja seisvates veekogudes ning toituvad vees leiduvast väävlist. Väävlibakteritele iseloomulik mädamunalõhn tuleneb nende poolt toodetavast väävelvesinikust.
Põllumajanduses on suur tähtsus lämmastikku siduvatel bakteritel, eriti neil, kes muudavad õhulämmastiku nitraatideks. Mõned sellistest bakteritest, näiteks "Rhizobium" elutseb herne ja ristiku juurtes.
Kasutatav elektronidoonor.
Elektroni päritolu järgi, mida rakk energeetilises metabolismis kasutab, jaotatakse bakterid litotroofideks ja organotroofideks.
Litotroofid kasutavad elektroni andjana anorgaanilisi ühendeid.
Organotroofid kasutavad elektroni andjana orgaanilisi ühendeid.
Orgaanilisest ainest toitumine.
Prokarüoodid jaotatakse aeroobideks ning anaeroobideks. Obligatoorsed aeroobid kasutavad hapnikku rakuhingamisel ning ei saa hapnikuta elada. Fakultatiivsed anaeroobid kasutavad hapniku olemasolul seda rakuhingamisel.
Kui keskkonnas puudub hapnik, toimub käärimine. Obligatoorsetele anaeroobidele on hapnik mürk. Mõned obligatoorsed anaeroobid on kääritajad, teised liigid saavad energiat anaeroobse hingamisega, mille korral on elektronide lõppaktseptoriks hingamisel hapniku asemel mõni muu anorgaaniline molekul.
Aeroobid valmistavad ise orgaanilist ainet ehk bakterid sünteesivad vajalikke toitaineid ise, kasutades selleks klorofülli, nagu seda teevad ka rohelised taimed.
Elukeskkond.
Osa baktereid elab parasiitidena taimedes ja loomades, põhjustades mitmesuguseid haigusi. Neid nimetatakse patogeenseteks ehk tõvestavateks bakteriteks.
Paljud bakterid elavad saprobiontidena, mis tähendab seda, et nad toituvad surnud orgaanilisest ainest.
Bakterid täidavad kõigi elusolendite seisukohalt elulise tähtsusega ülesannet: nad teevad võimalikuks hapniku, süsinikdioksiidi ja lämmastikuühendite varude korduva kasutamise. Kui bakterid ei põhjustaks surnud organismide kõdunemist, ei jätkuks mullas taimedele enam õige varsti toitu, ilma taimedeta aga ei saaks elada loomad.
Normaalne mikrofloora.
Nii taimede, loomade kui ka inimestega elab alati koos palju erinevaid baktereid, mis moodustavad nimetatud organismide normaalse mikrofloora ehk mikrobiotsönoosi.
Et organismid on avatud süsteemid, satub neisse pidevalt uusi mikroobe, kuid nad kõik ei jää püsima. Vastavalt juurdumisele eristatakse
Inimestega koos elavaid baktereid on kõige enam jämesooles, kuid neid leidub ka mujal. Normaalne mikrofloora on enamasti kahjutu ja selle koostis sõltub paljudest faktoritest. Normaalne mikrofloora kaitseb organismi haigusetekitajate eest, takistades organismile kahjulike bakterite kinnitumist kudedele, stimuleerides antikehade teket.
Patogeensed bakterid ja toksiinid.
Bakterid, mis inimese organismi tungides põhjustavad haigusi, nimetatakse patogeenseteks. Enamik neist moodustavad mürkaineid ehk toksiine, mis kutsuvad esile koekahjustusi. Toksiinid on reeglina valgulised.
Selleks, et oleks lihtsam haigestumist vältida, peab teadma, kuidas haigusetekitajad bakterid levivad.
Haigused ja vaktsiinid.
Bakteriaalsed haigused on enamasti nakkushaigused. Mikroobide põhimassi moodustavad saprofüüdid ehk roisklased, mis etendavad meie elus väga tähtsat osa (käärimisprotsessid, lämmastiku ringkäik looduses, roiskumisprotsessid jne.). Nakkushaiguse väljakujunemiseks peab haigusetekitaja sattuma vastuvõtlikku organismi. Selle teed on erinevad, näiteks soolenakkuste korral suu kaudu.
Alati ei põhjusta haigusetekitaja sattumine organismi haigestumist. Haigestumiseks on vaja hulka haigustekitajaid. Organismis puhkeb võitlus haigustekitajaga. Kui võidab organism, siis haigestumist ei järgne, kui võidab aga haigustekitaja, on tagajärjeks kindla kliinilise kuluga haigestumine, ent võitlus tekitajaga käib ka haiguse vältel.
Bakteriaalsed haigused on näiteks iseeneslik abort, klamüüdia, klamüdidoos, gonorröa, toksoplasmoos, teetanus, salmonelloos, botulism, kõhutüüfus, tüüfus, difteeria, düsenteeria, koolera, kopsutuberkuloos, tuberkuloos, leepra ehk pidalitõbi, bakteriaalne toidumürgitus, läkaköha, leginelloos, listerioos, meningiit, katk (muhk-, kopsu-, nahakatk jt.) või biorelvahaigustest tuntud siberi katk.
Leegionäride haigus - tapjabakter (A grupi streptokokk ehk GAS) - Lihasööja bakter
Erinevalt viirushaigustest saab bakterihaigusi ravida antibiootikumidega, abi on ka vaktsineerimisest.
Antibiootikume on suur hulk. Erinevad antibiootikumid on suunatud põhiliselt bakteri rakus toimuvate valgusünteesi komponentide pärssimisele, aga on ka teistsuguse toimemehhanismiga antibiootikume, mõned neist blokeerivad bakterite genoomi replikatsiooni jm.
Bakterid eritavad ka ise antibiootikume, mida saab kasutada vaktsiinidena bakterhaiguste puhul.
Bakterite poolt toodetud mürgised jääkained, mida sisaldavad riknenud toiduained, võivad põhjustada seedehäireid.
Toit, vajalikkus inimesele.
Inimene kasutas baktereid või ja juustu valmistamisel juba ammu enne kui ta midagi teadis selliste organismide olemasolust. Bakterite abil toodetakse enamus piimasaadusi, näiteks hapupiim, keefir ja jogurt, samuti alkoholi, antibiootikume, veiniäädikat jm. orgaanilisi ühendeid.
Ka roiskumine, sealhulgas toiduainete riknemine, on bakterite tegevuse tagajärg.
Inimene kasutab baktereid veel naha parkimisel, linaleotamisel ja reovete puhastamisel. Bakterid aitavad jõgedel ja järvedel puhtaina säilida.
Piima pastöriseerimisel kuumutatakse seda temperatuurini, mis on piisav kõikide bakterirakkude hävitamiseks, ellu jäävad ainult spoorid. Et piimas leiduvad tõvestavad pisikud spoore ei moodusta, on pastöriseeritud piima joomine ohutu. Küll aga võivad ellujäänud spooridest kasvavad kahjutud bakterid piima hapendada.


Šiiidid.
Šiiidid (varasemas õigekirjas "ši-iidid") moodustavad sunniitide järel islami suuruselt teise suuna. Neid on muslimitest 10–15%. Šiiitide usuvool sai alguse juba islami algaastatel - nende nimi tähendab, et nad on Ši`at Ali ehk Ali partei.
Šiiitide koolkonna tekkimine.
Peale prohvet Muhamedi surma tekkis erinevate moslemirühmade vahel lahkarvamus, kes peaks saama Muhamedi järglaseks islamikogukonna eesotsas. Enamuse (kellest sai alguse hilisem sunni koolkond) toetusel valiti kaliifiks Abū Bakr, tema järel ‘Umar ibn al-Khaţţāb ja ‘Uthmān ibn ‘Affān. Šiiidid peavad aga Muhamedi seaduslikuks järglaseks selle onupoega ja väimeest ‘Alīd, kes koos oma naise Fatima ja poegade Hasani ning Hussiniga moodustas "Ahl al-bayt"i ehk prohveti perekonna.
680. aastal sai kaliifiks Jazid, kuid šiiidid toetasid Husaini. Husaini tapsid valitsuse jõud teel Mediinast Al-Kūfah'sse - see märtrisurm saigi alguseks šiiitide usule. Šiiidid jäid moslemite seas vähemusse, neid kiusati taga ning nad arendasid välja "vaga varjamise" põhimõtte ("taqiya"), mis lubab neil oma usku varjata, kui seda on ohtlik avalikult tunnistada.
Imaamlus.
Šiiitide jaoks on imaam koguduse usujuht, kelle tiitel on pärandatav. Jaffar Al-Zadiqi imaamluse ajal kehtestati doktriin, mille järgi imaami juhib Jumal ning imaam on eksimatu ja patuta. Selline imaamluse staatus on põhjustanud koguduse lõhenemisi, mille tulemusel tekkinud olulisimad rühmitused on imamiidid ehk "kaheteistkümnendikud", kes järgivad 12. imaami ja ismaiilid, ehk "seitsmendikud". Ismailiitide seas tekkis omakorda hulk väiksemaid sekte, kellest olulisemaks on nizariidid, kelle imaami nimetatakse agaa khaaniks.
Šiiitide õpetus.
Nagu sunniitidelgi, on ka šiiitide usu aluseks Koraan ja hadithid, kuid neile lisanduvad veel täiendavad hadithid ning imaamide õpetused. Šiiitide õpetuse järgi võib ilmutus toimuda lisaks Koraanile ja sunnale ka hiljem. Suure tähtsusega on Alile omistatav õpetussõnade kogu "Nahj al-Balagha" ehk "kõneosavuse tee".
Šiiidid sooritavad palverännakuid Kerbelasse ja Najafi.
Šiiidi moslemid tänapäeval.
Šiiidid elavad paljudes maades. Iraan on šiiitlik riik. Aserbaidžaani usklike enamus on šiiidid.
Iraagi moslemitest, keda on riigi elanikkonnast 95%, on umbes 2/3 šiiidid. Ba'athi sunniitidele tugineva režiimi ajal olid nad rõhutud olukorras. Palju šiiite elab veel Pakistanis (20%), Saudi Araabias Ash-Sharqīyah provintsis (10%), Bahreinis (peaaegu 70%), Omaanis ning väiksemate rühmadena mujal Pärsia lahe ääres.
Liibanonis moodustasid šiiidid 1982. aastal Ḩizb Allāh (ka "Hezbollah", "Hizbollah", "Hizballah", araabia keeles ‮حزب الله‬) ehk Jumala Partei või Allahi Partei.


Keskaja filosoofia.
Keskaja filosoofia all mõistetakse tavaliselt katoliikliku Lääne-Euroopa keskaegset filosoofiat.
Üldiseloomustus.
Keskaja filosoofia hõlmab väga mitmesuguseid voole, mis kujunesid Euroopas hilisantiigist reformatsioonini. Neid mõjutab kristlus. Ka antiikfilosoofia on keskaja filosoofia möödapääsmatu taust. Püüdes lepitada vanaaja ja kaasaja teadmisi ja meetodeid, seab religioonist läbiimbunud kultuuri filosoofia sihiks sünteesi religioosse usuga. Niiviisi mõistetuna kulmineerub ta loomulikus teoloogias. Sarnaselt arenesid ka keskaegne juudi ja araabia filosoofia.
Keskaja filosoofia eraldus alles tasapisi teoloogiast ning ka siis jäi ta religioossete institutsioonide, eluvormide ja õpetuste määrava mõju alla. Ta orienteerus nii oma meetodites kui ka sisus oluliselt traditsioonidele ja autoriteetidele. Vundamendiks ja taustaks olid kirikuisade õpetused (patristika).
Euroopa keskaeg ei ole üheselt määratletud. varem peeti selle ajastu alguseks enamasti Lääne-Rooma riigi lõppu 476, tänapäeval pigem hilisantiiki 6. sajandil. Varauusaja algust dateeritakse raamatutrükkimise leiutamisega umbes 1450, Ameerika avastamisega 1492 või reformatsiooniga 1517.
Keskaja ("Medium aevum") mõiste võttis kasutusele renesanss, et lahutada eelnevat aega antiikajast. See sõnakasutus oli sageli halvustav: keskaega peeti "pimedaks" ajastuks, mil vaba ja humaanne filosoofia ei saanud areneda.
See hinnang alahindas siiski filosoofia panust filosoofia ajalukku. Seal sisaldus juba palju sellest, mille sõnastasid renessanss, humanism, reformatsioon ja valgustusaeg. Ka katoliikluse ja kristluse domineerimine ei ole ka juba keskajal absoluutne.
Ülevaade.
Juba kristliku teoloogia tekkides 2. sajandist apelleerivad apologeedid ja kirikuisad filosoofilistele õpetustele. Kristlus pidi end dogmaatikas kindlustama ning hereesiatest võitu saama. Ta pidi ka kaitsma kristlikku õpetust hellenistliku filosoofia võistlevate koolkondade vastu ning gnostitsismi ja manihheismi alternatiivsete religioossete õpetuste vastu. See ei olnud võimalik filosoofilise mõistelisuse ja meetodita.
Patristika lõi aluse mõistuse (teadmise) ja ilmutuse (usu) sünteesile, mis mõjutas hilisemat filosoofiat. Filosoofia (tol ajal enamasti uusplatonismi kujul) oli teoloogiasse integreeritud ja sellele allutatud. Selles suhtes võib patristikat pidada keskaja filosoofia eelfaasiks.
Tollased filosoofiakeskused olid eelkõige Aleksandria ja Rooma, hiljem ka juba Põhja- ja Lääne-Euroopa. Pärast Constantinuse pööret lõi põhja-aafriklane Augustinus katoliikliku teoloogia kandva üldkavandi. Ta võttis oma süsteemi, mis jäi järgnevaks 500 aastaks ning isegi kuni hiliskeskajani mõõduandvaks, vastu uusplatoonilise filosoofia kui "eendi". Ta mõistis maailma ajalugu kurjuse riigi ja headuse riigi vahelise lakkamatu võitlusena. Ühiskond ja kirik moodustavad ühtsuse, mis ei jäta kahtlusi kiriku otsuste õigsuses.
Kiriku ülevõim säilitas pärast Rooma riigi langust Euroopas ladina keele ja levitas seda. Ladina keel jäi Õhtumaades ühtseks jumalateenistuste ja teaduse keeleks, nii, et filosofeeriti eranditult ladina keeles.
"Viimne roomlane" ja "esimene skolastik" Boëthius algatas 6. sajandi alguses keskaegsed katsed sünteesida platonismi ja aristotelismi, rajas keskaja loogika, lõi isiku ("persona") ja looduse ("natura") mõiste, vallandas universaalidevaidluse ja visandas mõjuka teadusekontseptsiooni, millest lähtus näiteks Chartresi koolkond. Ta tõlkis ladina keelde Aristotelese "Organoni" ning kommenteeris neid. See jäi kuni 12. sajandini ainsaks ladina keeles lättesaadavaks Aristotelese teoseks. Ka tema "Filosoofia lohutus" oli armastatud teos, mis vahendas palju vanakreeka filosoofia teadmisi.
Sellal kui idas säilitas Bütsants tähtsaid osi antiikaegsetest teadmistest, piirdus antiigipärandi fragmentaarne säilimine "ladina läänes" kuni hiliskeskaja alguseni põhiliselt kloostri- ja toomkoolidega. Euroopa kristianiseerimise ajal olid kloostrid vaimulike ettevalmistamise kohaks. Niinimetatud "pimedal ajal" Augustinusest kuni 8. sajandini ei olnud Euroopas tähtsaid filosoofe. Kuni 11. sajandini kerkis esile vähe originaalseid filosoofe, sealhulgas Johannes Scotus Eriugena ja Canterbury Anselm, kes sõnastas mõjuka ontoloogilise jumalatõestuse.
Idas aga säilis Ida-Rooma riik Bütsantsi kujul 1453. aastani. Seal säilis antiikaja teadmistest palju rohkem kui läänes. Bütsantsi õpetlased (näiteks Georgios Gemistos Plethon ja Basileios Bessarion) tõid need teadmised 15. sajandil rohkendatuna Lääne-Euroopasse ning aitasid kaasa renessansi kujunemisele.
Alles 11. sajandi lõpus hakkas filosoofia Lääne-Euroopas õitsva majanduse ja rahvastiku juurdekasvu taustal tõusma. Asutati Bologna ülikool, Oxfordi ülikool ja Pariisi ülikool, kus hakati teolooge ette valmistama. Hariduse kaanon hõlmas seitse vaba kunsti, mis jagunesid triiviumiks (grammatika, dialektika ja retoorika) ning kvadriiviumiks (aritmeetika, geomeetria, muusika ja astronoomia). Enne, kui sai hakata õppima põhiaineid teoloogiat või meditdiini, tuli omandada triivium ja kvadriivium.
Ülikoolides saadi põhjalik haridus kõigis tollal tähtsates distsipliinides. Koht, kust pärit oldi, polnud tollasel suure mobiilsuse ja rahvuspiiride puudumise ajal oluline. Ladina keel võimaldas vahetada teadmisi kõikide piirkondade vahel. Teadmiste hoone ühtsus vastas kiriku pretensioonile universaalsele maailmavaatele.
a>. Filosoofide välimus on välja mõeldud.
11. sajandi lõpus algas lääne filosoofias tõusuaeg. Olulist osa etendasid sellest tõlked araabiakeelsetest filosoofidest, kes omakorda toetusid antiikfilosoofia traditsioonile. Avicenna ja Averroës kommenteerisid kõik Aristotelese teosed.
Üheks keskaja filosoofia peateemaks sai juba varakult universaalidevaidlus, mis sai alguse 1100. aasta paiku. Küsimus oli selles, kas üldmõisted on pelgalt mõtteabstraktsioonid ja konventsioonid suhtlemise otstarbeks või tähistavad nad omaette objektiivset reaalsust, nagu kinnitab platonismi traditsioon oma ideedeõpetusega. Universaalidevaidluses ilmnesid esimesed mõrad mõtlemise ja teadmise ühtsusele rajatud kristlikus sünteesis. Platonismile orienteeritud "realismi" esindajad, eriti Guillaume de Champeaux ja Canterbury Anselm, vaidlesid radikaalsete nominalistidega nagu Roscellinus selle üle, kas esimus on "asjal" ("res") või "nimel"("nomen"). Roscellinus jäi alla ning pidi oma õpetusest lahti ütlema.
Seoses selle problemaatikaga asusid paljud mõtlejad intensiivselt tegelema keeleloogikaga. Tekkis "spekulatiivne grammatika", mis küsib grammatikateooria ja tegelikkuseteooria vahelise seose järele. Paljud filosoofid, sealhulgas Pierre Abélard, kes oli algul nominalist, asusid universaalidevaidluses lepitavale positsioonile. Abélard on tuntud poolt- ja vastuväidete ("sic et non" 'jaa ja ei') dialektilise vastandajana. Nagu mõned eelkäijad, kogus ta autoriteetide vastukäivaid ütlusi. Otsustav on teose "Sic et non" eessõnas visandatud meetod, millega ta andis suure panuse hilisema kõrgskolastika skolastilise meetodi väljakujundamisse.
12. sajandil oli Bütsantsi ja islami maailm katoliiklikust Euroopast kultuuri ja teaduse poolest kaugelt üle. Bütsantsi ja islami õpetlased vahendasid oma edusammud filosoofias, meditsiinis, matemaatikas ja kõigis teistes teadusharudes Lääne-Euroopa ülikoolidele ja kloostrikoolidele.
13. sajandil said uutes tõlgetes kättesaadavaks paljud Aristotelese teosed, mis olid läänes seni tundmatuks jäänud. Lisandusid araabiakeelsete autorite kommentaarid Aristotelese teostele. Sellest sai ülikooliõpetuse alus. Eriti Albert Suur ja tema õpilane Aquino Thomas hoolitsesid aristotelismi leviku eest. Lõpuks saavutas aristotelism seni valitsenud platonismi ja augustinismi suhtes ülekaalu ning jäi varauusajani välja akadeemilises maailmas mõõduandvaks filosoofiliseks suunaks (14. sajandil platonismi ja augustinismi positsioonid siiski suurelt jaolt taastusid). Aquino Thomas rajas tomismi, mis oli suurejooneline katse ühitada Aristotelese filosoofia katoliikliku õpetusega (19. sajandi lõpus kuulutas katoliku kirik selle oma ametlikuks filosoofiaks). Dominikaami ordus pääses see algul (1277 koos teiste aristoteelikutega) veel hukka mõistetud kontseptsioon distsiplinaarsete meetmete tõttu juba varakult maksvusele.
Ülikoolide tugevnedes, uute teadmisallikate avanedes, ilmalike valitsejate mõju kasvades haridussüsteemis iseseisvusid distsipliinid, mis ei olnud enam teoloogia egiidi alla viidavad. Nii said võimalikuks distsipliinid üldse, sealhulgas teoloogia ja filosoofia lahknemine.
Frantsiskaani mõtleja Johannes Duns Scotus, tunnustas muu hulgas filosoofia iseseisvust teoloogia suhtes. Metafüüsika aine ei olnud talle enam Jumal nagu Averroësel, vaid olev kui olev nagu Avicenna. Peale selle eristas ta "usutud" Jumalat ja filosoofia raames "mõeldud" Jumalat. See tegi võimatuks arvukad puhtfilosoofilised tõestamismeetodid, näiteks hinge surematuse kohta.
Alternatiivid Thomase filosoofiale eksisteerisid juba tema eluajal. Juba enne aristotelismi taassündi käsitati Chartresi koolkonnas Boëthiuse eeskujul filosoofiat rangete metoodiliste printsiipide järgi ning tunti suurt huvi loodusnähtuste vastu.
Kontseptsioonid, milles vaimne tunnetus ei olnud enam suunatud üldisele, vaid üksikule, tegid võimalikuks kogemusele orienteeritud teaduse, mis pöördub ära spekulatsioonist ja usust autoriteetidesse, nagu nõudis näiteks ka loodusteadusliku mõtlemise üks eelkäijatest Roger Bacon. Uusaja ettevalmistaja oli ka väljapaistvaim nominalismi pooldaja William Occam, kes 14. sajandi alguses astus filosoofias uuele rajale ("via moderna"). Marsilius Padovast rajas uue riigiteooria, milles andsid endast märku uusaja tähtsad ideed (ühiskondlik leping, kiriku lahutatus riigist).
Keskaegse kristliku müstika tähtsaim esindaja oli Meister Eckhart, kes pidas end "elumeistriks" ning rõhutas, et tähtis on filosoofiline tunnetus oma elus teostada. Tähtis müstik oli ka Hildegard Bindenis. Nende müstika mõjutas Johannes Taulerit ja Martin Lutherit.
Nicolaus Cusanuse filosoofiat peetakse tänapäeval keskaja filosoofia kulminatsiooniks ja ühtlasi üleminekuks hiliskeskajalt varauusaega. Ta ennetas paljusid järgnevate sajandite arenguid. Tema ideed, mis ulatuvad negatiivsest teoloogiast kuni füüsika ja tunnetuse seaduste ja piirideni, osutavad hilisematele mõtlejatele, näiteks Immanuel Kant, Isaac Newton ja Albert Einstein. Renessansifilosoofid ei omistanud talle seda tähendust, sest nad nägid oma mõtlemises lahtiütlemist keskajast ning uut algust antiikaja vaimus. Tänapäeval nähakse aga pigem sujuvat üleminekut Nicolaus Cusanusest René Descartesini.
Lisaks.
Ristisõja aegsete kontaktide kaudu jõudsid Araabia filosoofia vahendusel Euroopasse antiikfilosoofia autorite teosed ja õpetused.
Keskaja filosoofia põhiprobleemideks olid usu ja mõistuse ühildatavus, kas Jumala olemasolu saab tõestada (jumalatõestused), universaalide olemasolu küsimus ja kurjuse olemus.


Konfutsianism.
Konfutsianism ehk žusue (hiina keeles 儒學; "pinyinis: Rúxué – "õpetlaste ehk haritlaste kool") on Hiinast pärinev Kaug-Ida eetika-, poliitika- ja filosoofiasüsteem. Hiinas žusue või žu nime all tuntud õpetust pole traditsioon kunagi taandanud ühe mõtleja tegevusele. Küll aga on selle õpetuse eristumine eraldi koolkonnana otseselt seostuv Kong Fuziga, keda väljaspool Hiinat Konfutsiuse nime all tuntakse.
Varajast konfutsianismi ehk žusued on "Mozis" nimetatud dao-õpetuseks (daojiao) ja "Zhuangzis" dao-kunstiks (tehnikaks). Neokonfutsianismi kutsutakse Hiinas daosueks (daoxue).
Konfutsianismi väärtustest ja Konfutsiuse usust.
Konfutsianismi tuumaks on sügava inimlikkuse "(ren)" tunnetamine, mis tähendab tegutsemist, arvestades inimsuhete tundikkust. Konfutsius seadis esikohale vanema ja lapse vahelise suhte. Tema vaadete kohaselt pidi laps näitama üles pojalikkust, see tähendab olema oma vanemate vastu kuulekas ja kohusetundlik, kusjuures vanemad võlgnesid talle armastuse ja hoole. Selline suhe kajastus ka mujal, näiteks suhetes mehe ja naise või valitseja ja ministri vahel. Täielik võrdsus oli võimalik vaid sõprade vahel. Konfutsianism rõhutab ka selliseid inimlikke voorusi nagu ustavus, õiglustunne ja otsekohesus.
Konfutsius uskus, et täiusliku käitumise omandamiseks peab inimene õppima ja teostama "lid - rituaale ja kombeid, mis olid tema arvates "reni kristalliseerunud avaldumisvormid ja mis tulenesid omakorda muistsetest väärtustest. Ta uskus, et "li" on nii võimas, et selle järgimine kogu südamest põhjustab isiksuse muutumise, mis vallandab omakorda ahelreaktsiooni ja mõjutab lõpuks kogu universumit.
Konfutsius võttis eeskuju vääriva käitumise ja täiusliku riigivalitsemise musternäidiseks Shangi ja Zhou dünastia ning veel kaugemad mineviku jumalikud ja pooljumalikud tegelased. Konfutsianistid võtsid ühtviisi õppust nii muistsetelt türannidelt kui ka kangelastelt ja tarkadelt.
Konfutsianistlik kaanon.
Konfutsius viitab ka kuuendale, Muusika raamatule "(Yuejing)", kuid see läks Hani dünastia ajal kaduma.
Traditsiooniliselt peetakse Konfutsiust nende teoste koostajaks või väljaandjaks, kuid tänapäeval arvatakse, et need koostati ja muudeti mitme sajandi jooksul kuni Hani dünastiani välja.
Lääne-Hani dünastia (206 eKr – 24 pKr) valitsejad tegid konfutsianismist riigi ametliku moraalse ja poliitilise õpetuse.


Biheiviorism.
Biheiviorismiks (inglise "behaviorism") nimetatakse mitmesuguseid vaateid, mis taandavad inimese ja muude loomade vaimu uurimise nende käitumise uurimisele või näevad ette nende käitumise uurimist puhtloodusteaduslike meetoditega. Rõhutatakse mõtlemise väliseid käitumuslikke aspekte ning ignoreeritakse selle seesmisi kogemuslikke ning sageli ka protseduurilisi aspekte.
Teaduses on biheiviorism 20. sajandil tekkinud psühholoogia, sotsioloogia, etoloogia ja kasvatusteaduse suund, mis seletab inimeste ja loomade käitumist reaktsioonidena välismaailmast saadud stiimulitele, ignoreerides teadvust või organismi aktiivsust. Tänapäeva psühholoogias on see suurelt jaolt tähtsuse minetanud.
Filosoofias nimetatakse biheiviorismiks eelkõige vaadet, mille järgi vaimuseisundid on käitumiskalduvused.
Biheiviorism on olnud empirismist lähtuv väljakutse teadvuse uuritavaks pidamisele ning mõtlemisele seesmuse ehk subjektiivsuse omistamisele.
Biheiviorismi mitmekesisus ja ühisjooned.
Biheiviorismi nime alla koondatud vaated on nii mitmekesised, et neil ei pruugi leiduda ühist nimetajat.
Metodoloogiline biheiviorism on seisukoht, et psühholoogia on teadus käitumisest, mitte teadus vaimust. Psühholoogia ei tohiks tegelda vaimuseisundite ega -sündmustega ega ka mitte seletama käitumist sisemise infotöötlusega. Et vaimuseisundid on privaatsed, ei saa neid empiiriliselt uurida. Metodoloogilise biheiviorismiga tuli välja John Watson.
Psühholoogiline biheiviorism (radikaalne biheiviorism (Rey 1997)) on seisukoht, et käitumist saab kirjeldada ja seletada viitamata vaimusündmustele ja sisemistele psühholoogilistele protsessidele, ning käitumise allikad on keskkonnas, mitte vaimus. Psühholoogiline biheiviorism on uurimisprogramm, mis sai alguse Ivan Pavlovi, Edward Thorndike'i ja John Watsoni töödes ning jõudis tippu B. F. Skinneri töödega kinnituse ajakavadest. Sellele on iseloomulik käitumise seletamine stiimulite, reaktsioonide, õppimislugude ning kinnituste kaudu. Kui näiteks näljasele rotile antakse toitu pärast seda, kui ta on vajutanud kangi, kui lamp põleb, siis suureneb tõenäosus, et ta teeb seda uuesti, kui ta on näljane ja tuli põleb. Selles näites on kinnituseks toidu andmine, stiimuliks lambi põlemine, reaktsiooniks kangile vajutamine ning õppimislooks roti katsed ja assotsiatsioonid.
Analüütiline ehk filosoofiline biheiviorism on seisukoht, et vaimumõisted saab ja tuleb tõlkida käitumuslikeks mõisteteks (filosoofilise biheiviorismi erijuht on loogiline biheiviorism). Kui me näiteks omistame kellelegi uskumuse, siis me ei räägi mitte mingist tema sisemisest seisundist, vaid sellest, mida ta ühes või teises olukorras võib teha. Filosoofilise biheiviorismi tuntuim esindaja oli Gilbert Ryle. Seda omistatakse sageli ühel või teisel määral ka Ludwig Wittgensteinile. Hiljem on näiteks uskumuste puhul seda vaadet esindanud näiteks U. T. Place (Graham ja Valentine 2004).
On ka biheiviorismi versioon, mis nõuab vaimumõistete ja -terminite kõrvaldamist ja asendamist käitumuslikega.
Filosoofilised biheivioristid ei hooli tavaliselt loodusteaduslikust meetodist.
Biheivioristlik hoiak.
Wilfred Sellars (1963:22) eristas biheivioristlikust õpetusest biheivioristlikku hoiakut, mis seisneb nõudmises, et hüpoteese psühholoogiliste sündmuste kohta tuleb kinnitada käitumuslike kriteeriumide põhjal. Selleks, et vaimuseisundite vahel oleks tunnetatav erinevus, peab olema tõestatav käitumuslik erinevus.
Eellugu: Wundt.
Eksperimentaalpsühholoogia rajaja Wilhelm Wundt nägi ette introspektsiooni kasutamist empiirilise psühholoogilise uurimise algandmetena. Tuli leida teadvusliku kogemuse algosad ning nende mustrid ja kombineerumise seadused. Wundt ootas, et tulemused on rööbitised kesknärvisüsteemi uurimise tulemustega. Wundti lähenemist nimetatakse introspektsionismiks. See programm ebaõnnestus peamiselt sellepärast, et introspektsioon osutus ebausaldatavaks: selle tulemused ei olnud korratavad. Näiteks vaieldi selle üle, kas on vaadeldud kujutluseta mõtteid.
Pavlov.
Ivan Pavlovit, kes avastas klassikalise tingituse seadused (tingitud refleks), võib pidada biheiviorismi eelkäijaks. Ta esitas koerale korduvalt korraga tingimatu stiimuli (toit) ja algselt neutraalse stiimuli (kellahelin). Seepeale hakkas lahus toidust esitatud kellahelin tingima tingimatut reaktsiooni toidule (süljeeritus). Looma tingimisajalugu võimaldas ennustada ja juhtida tema käitumuslikke reaktsioone stiimuli ja reaktsiooni mustrile vastava tingimisseaduse alusel. Et need stiimulid ja reaktsioonid on avalikult vaadeldavad ja mõõdetavad, sai Pavlov uurida ja sõnastada seadusi ajalise järjekorra, viivituse ning stiimuli intensiivsuse mõju ning stiimuli üldistumise kohta.
Thorndike.
Edward Thorndike leidis, et psühholoogia võib vähemalt osalt olla introspektsioonist sama sõltumatu nagu füüsika. Ta uuris eksperimentaalselt loomade intelligentsi. Uurides mõistatuste lahendamist kassidel ja teistel loomadel, tegi ta kindlaks, et mõistatuse lahendamise kiirus on seda suurem, mida kauem mõistatust näidatakse. Sellest sai ta kinnitust hüpoteesile, et õppimine on katse ja eksituse tulemusel kujunenud harjumuste tulemus. Ta sõnastas käitumisseadused harjumuse kujunemise kohta. Neist tähtsaim on tagajärje seadus: "Mitmest reaktsioonist samale olukorrale seostuvad teiste asjade võrdsuse korral olukorraga kindlamalt need, mida saadab või millele kohe järgneb looma tahte rahuldamine, nii et kui see olukord kordub, korduvad need reaktsioonid tõenäolisemalt; nendel, mida saadab või millele kohe järgneb diskomfort looma tahte suhtes, nõrgenevad seosed selle olukorraga, nii et kui olukord kordub, korduvad need väiksema tõenäosusega. Mida suurem on rahuldus või diskomfort, seda suurem on sideme tugevnemine või nõrgenemine." (Thorndike 1911) Teiste sõnadega, kinnitatud reaktsioonid kalduvad juurduma ning karistatud reaktsioonid kaduma. Thorndike'i meetodit hõlbustasid objektiivsete kvantitatiivsete andmete kogumist; tema probleemkast oli Skinneri kasti eelkäija. Thorndike'i käsitlusest kasvas hiljem välja operantse tingimise teooria, mis käsitleb täpsemalt stiimulite mõju käitumisele (näiteks erinevate kinnitamise- ja karistamise ajagraafikute mõju jne).
Watson.
Termini "biheiviorism" loomise au kuulub ameerika psühholoogile John Watsonile. Artiklis "Psychology as the Behaviorist Views it" kirjutab ta: "Biheiviorist näeb psühholoogiat loodusteaduse puhtalt eksperimentaalse haruna. Selle teoreetiline eesmärk on käitumise ennustamine ja kontrollimine. Selle meetodites ei ole introspektsioonil mingit põhimõttelist osa, ka ei sõltu selle andmete teaduslik väärtus sellest, kuivõrd need on interpreteeritavad teadvuse terminites. Oma jõupingutustes luua ühtne skeem elusolendite käitumisele ei tee biheiviorist vahet inimesel ja loomal. Inimese käitumine koos oma üksikasjade ja keerukusega moodustab biheivioristi uurimisprogrammist ainult ühe osa." (Watson 1913:158) Et rajada psühholoogia kindlale eksperimentaalsele alusele, pani Watson ette loobuda teadvuse eksperimentaalsest uurimisest ning keskenduda arukuse eksperimentaalsele uurimisele. Tema lähenemine ei olnud vastolus mitte ainult valitseva psühholoogiasuunaga, vaid ka filosoofide valdava arvamusega ja terve mõistusega. Teadvuse asemel pani ta ette võtta "lähtekohaks esiteks vaadeldava fakti, et organismid – niihästi inimene kui ka loomad – kohanevad oma keskkonnaga" ja "teiseks, et teatavad stiimulid viivad organismid reaktsioonidele." Watson osutas sellele, et kuna introspektsionism on eksperimentaalse teadusena läbi kukkunud, on Pavlovil, Thorndike'il ja teistel loomapsühholoogidel õnnestunud saada usaldatavalt korratavaid tulemusi ja avastada üldisi seletusprintsiipe. Watson umbusaldas kesknärvisüsteemi ning oletas, et mõtlemine toimub hääleelundites ning on kuuldamatu iseenesega rääkimine (Watson 1920).
Biheivioristid loobusid uurimise objektiivsuse huvides teadvuse kui mõõdetamatu muutuja kirjeldamisest (tunnistades samas selle olemasolu) ja hakkasid uuringutes kasutama mõõdetavaid suurusi – stiimuleid ja reaktsioone. Biheiviorism osutus võrreldes introspektsionismiga edukamaks programmiks, mis tõi kaasa edusamme ka inimpsühholoogias, eriti õppimise uurimises.
Tolman ja Hull.
Erinevalt Watsonist pidasid Tolman ja Hull aktsepteeritavaks ka stiimulit ja reaktsiooni vahendavate sisemehhanismide ("sisemuutujate") oletamist, nii et neid võib pidada kognitivismi eelkäijateks.
Tolman.
Tolmani eesmärgibiheiviorism ("purposive behaviorism") püüab seletada eesmärgile suunatud käitumist, keskendudes lihtsate lihaseliigutuste (molekulaarne käitumine, näiteks jalalihaste painutamine) asemel suurtele tähenduslikele käitumismustritele (molaarne käitumine, näiteks palli löömine). Molekulaarset käitumist pidas Tolman inimese tajuvõimetest ja seletuseesmärkidest liiga kaugeks, et seda tähenduslikuks käitumisanalüüsis kasutada. Tolmani järgi on stiimulid organismile signaalideks, mille tulemusel kujunevad kognitiivsed kaardid ja toimub latentne õppimine ilma kinnituse osaluseta. "Stiimulid, mida sisse lubatakse, ei ole väljuvate reaktsioonidega seotud lihtsate üksüheste lülituste kaudu. Sisenevaid impulsse töötatakse tavaliselt keskkontrollruumis ümber keskkonna esialgseks kognitiivselaadseks kaardiks. Ja see esialgne kaart, mis näitab teid ja radu ja keskkonnasuhteid, määrabki lõpuks, millised on lõpuks looma reaktsioonid, kui neid üldse on." (Tolman 1948:192)
Hull.
Clark Hull püüdis sõnastada ammendava teooria stiimuleid ja reaktsioone vahendavate mehhanismide kohta. Sellest pidi saama hüpoteetilis-deduktiivne põhipostulaatide süsteem, mis võimaldab ennustada käitumuslikke reaktsioone (väljundmuutujaid) väliste stiimulite (sisendmuutujate) ja organismi siseolekute (sekkuvate muutujate) alusel. Hull oletas, et sekkuvate muutujate seas on tungi või harjumuse tugevus. Hulli õpilane Edward Spence püüdis seda programmi teostada, kuid ei õnnestunud saavutada ennustuste ja seletuste oodatud ulatust ja täpsust.
Skinner.
Burrhus Frederic Skinner pagendas psühholoogiast peale teadvuse ka sisemised füsioloogilised protsessid. Sellist lähenemist nimetatakse radikaalseks biheiviorismiks. Skinner kasutab operantse tingimise mõistet. Operandid (näiteks nupulevajutused) on organismi käitumisühikud, mida ta enne tingimist juhuslikult spontaanselt sooritab. Operantse tingimise käigus sagenevad need operandid, millele järgneb kinnitus, ning satuvad reaktsioonile eelnevate eristavate stiimulite kontrolli alla. Aina suuremate lähenduste suureneva kinnitamisega saab kujundada keerukaid käitumismustreid. Skinneri järgi ongi keerukas inimkäitumine, näiteks kõne, niiviisi kujunenud. Kinnituse pikaajaline puudumine toob kaasa reaktsiooni kadumise. Skinner on saanud olulisi tulemusi kinnituse ajakava mõju kohta, näiteks et pidevalt kinnitatavad reaktsioonid kaovad kiiremini kui vaheldumisi kinnitatavad. Operantset käitumist võrdleb Skinner evolutsioonilise valikuga: kummalgi juhul seletab näiliselt eesmärgile suunatud arengut juhuslikult varieeruvate tunnuste valik keskkonna poolt. See peab seletama ka Tolmani molaarset käitumist. Sisemised protsessid vajavad Skinneri järgi ise rohkem seletust, kui nad välist käitumist seletada suudavad. Radikaalne biheiviorism pöörab vaimuseisundite ja -protsesside asemel tähelepanu "isendi ajaloole ja praegusele ümbrusele, kust käitumise tegelikud põhjused on leitavad" (Skinner 1987:75). Skinner ei eita sisemisi protsesse, kuid ta ei pea neid käitumise ennustamise, juhtimise ja eksperimentaalse analüüsi seisukohast oluliseks.
Skinneri meelest on "käitumise eksperimentaalne analüüs" radikaalse biheiviorismi vaimus "viinud tõhusa tehnoloogiani, mis on rakendatav hariduses, psühhoteraapias ja kultuuriliste praktikate kavandamises üldse" (Skinner 1987:75). Operantsel tingimisel põhinev käitumisteraapia on osutunud tõhusaks foobiate ja sõltuvuste ravis, samuti on seda meetodit laialdaselt rakendatud loomade dresseerimisel ja hariduses.
Uued biheiviorismi ilmingud.
Andy Clark pooldab protseduurilist eksternalismi, samastades mõtlemist "keerukate ja itereeruvate protsessidega, mis on pidevas tsüklis aju, keha ja tehnoloogilise keskkonna vahel" (Clark 2001: resümee); "arukas protsess ongi ruumiliselt ja ajaliselt ulatuslik protsess, mis siksakitab aju, keha ja maailma vahel" (Clark 2001: 132).
Mõjukas konnektsionistlik hüpotees, et aju töötleb jaotatud representatsioone paralleelselt ega töötle lokaalseid (keeletaolisi) representatsioone jadamisi, on biheivioristliku kallakuga, sest paralleelsüsteemide algprogrammeerimine, mis on võrreldav kaasasündinud mehhanismidega, on minimaalne ja süsteemid õpetatakse keerukaid ülesandeid täitma operantset tingimist meenutaval moel.
Biheiviorismi mõjud.
Biheiviorism mõjutas kasvatusteadust ja koolisüsteemi, eriti USA-s, võimaldades luua selged ja täpsed kasvatuses kasutatavad reeglid.
Biheiviorismi kriitika.
E. B. Titchener kaebas, et biheiviorism tavalises mõttes psühholoogia suhtes irrelevantne (Titchener 1914:6) ning ennustas, et biheiviorismi kõrval jääb elujõuliseks introspektiivne psühholoogia.
Biheiviorismi kriitiseeritakse muuhulgas selle pärast, et ta ei arvesta piiri inimese ja looma käitumise vahel. Selline kriitika on õigustatud, sest suurem osa eksperimentidest on läbi viidud loomadega ja nendest saadud tulemused on üldistatud inimesele. Kahtlemata on tegemist lihtsustamisega, kuid tuleb tunnistada, et leitud psüühika seaduspärasused suures plaanis kehtivad.
Biheivioristide järgi on kogu õppimine seletatav lihtsate assotsiatiivsete mehhanismide abil. Keerulised ülesanded, nagu näiteks malemängu või hiina keele õppimine, on jagatavad lihtsateks toiminguteks, mis on seletatavad umbes samamoodi nagu näiteks kangile vajutamine roti poolt. Aastal 1959 avaldas Noam Chomsky ülevaate Burrhus Frederic Skinneri raamatust "Verbal Behavior" (Chomsky 1959), milles ta väitis, et Skinneri katse laiendada biheivioristlikku õppimise mudelit inimese keelelisele käitumisele on lootusetult ebaadekvaatne. Chomsky väitel ei ole inimeste keelelisi võimeid (keelepädevust üldse ja keele omandamist) põhimõtteliselt võimalik seletada ilma suure hulga kognitiivsete struktuuride, mis nende keelelisi võimeid juhivad, (kaasasündinud tõenäoliselt arvutuslike mehhanismide) olemasolu eeldamiseta. Koos positivistliku teadusfilosoofia ebapopulaarseks muutumisega andis see rünnak biheivioristide programmile väga tõsise hoobi.
1960ndatel leidis aset biheiviorismivastane "kognitiivne pööre", mis pani rõhku arvutuslikele protseduuridele. Hiljem hakkasid teadvuse rõhutajad ka seda lähenemist nimetama biheivioristlikuks, sest ta ei pööra tähelepanu sisekogemusele.
Biheiviorism filosoofias.
Paul Ziff (1958) on iseloomustanud biheiviorismi mittessentsialistliku seisukohana, mis ei omista mõtlemisele mitte mingit olemust. Ta "ei ole metafüüsiline teooria": ta on metafüüsilise teooria eitus" ega "väida mitte midagi" metafüüsilist" (Ziff 1958:136), sest ta ei ütle mitte midagi selle kohta, mis vahendab arukuse muljet jätvat seost stiimulite ja reaktsioonide vahel. Mõned biheiviorismi versioonid paistavad siiski taandavat vaimse füüsilisele.
Russell.
Bertrand Russell oli üks esimesi filosoofe, kes tunnustas Watsoni biheivioristliku pöörde tähtsust. Kuigi ta pidas privaatseid meelteandmeid teaduslikult uuritavateks, väitis ta, et biheiviorismis on rohkem tõtt, kui arvatakse, ning pidas soovitavaks biheivioristlik meetod nii kaugele arendada kui võimalik (Russell 1927:73), pannes ette biheiviorismi ning teadusesõbraliku vaimufilosoofia ühisrinde.
Carnap ja Hempel.
Esimene biheiviorismi mõjukas formuleering tuli loogilistelt positivistidelt, kelle jaoks see oli semantiline tees vaimu kohta käivate väljendite tähenduse kohta. Nende järgi peab mentalistlikke väljendeid sisaldavad laused olema sama tähendusega kui mingi hulk kõigi poolt verifitseeritava tähendusega lauseid, mis kirjeldavad käitumuslikke või kehalisi protsesse. Carl Hempeli järgi on selline psühholoogiliste väidete tõlkimine käitumise kohta käivateks väideteks üks osa laiemast reduktsionistlikust projektist, mille eesmärk on teaduse keelekasutuse reglementeerimine. (Hempel 1949) "... psühholoogilise väite tähendus seisneb üksnes funktsioonis lühendada inimeste ja loomade kehadele iseloomulike teatavate
füüsilise reaktsiooni viiside kirjeldust." (Hempel 1949:19). Näiteks "Paulil on hambavalu" on lühendiks lausetele "Paul nutab ja teeb nii- ja niisuguseid žeste", "Küsimuse "Mis sul viga on" peale vastab Paul "Hammas valutab" jne (Hempel 1949:17). Sellist positsiooni nimetatakse loogiliseks biheiviorismiks.
Kui Carnap ja Hempel loobusid verifikatsionismist, loobusid nad ka loogilisest biheiviorismist ning jõudsid seisukohale, et "psühholoogiliste terminite ja hüpoteeside kasutuselevõtmine ja rakendamine on loogiliselt ja metodoloogiliselt analoogne füüsikateooria terminite ja hüpoteeside kasutuselevõtmise ja rakendamisega".
Ryle.
Teine mõjukas filosoofilise biheiviorismi sõnastus lähtub Gilbert Ryle'ilt. Tema kartesiaanliku dualismi kriitika põhineb seisukohal, et mentaalseid predikaate kasutatakse tihti selleks, et omistada inimestele dispositsiooni teatud viisil käituda (käitumiskalduvust). Kui me kasutame "tegu-, nimi- ja omadussõnu, millega me tavaelus kirjeldame nende inimeste taipu ("wits"), iseloomu ja kõrgema astme sooritusi, kellega me kokku puutume," (Ryle 1949:15), "siis me ei osuta varjatud episoodidele, mille tagajärjeks nende avalikud toimingud ja lausungid on; me osutame nendele avalikele aktidele enestele (Ryle 1949:25) õigemini "dispositsioonile või dispositsioonide kompleksile" (Ryle 1949:15) nendeks toiminguteks või lausungiteks. Ryle'i järgi on sellistel omistamistel tingimuslike, seadusi kirjeldavate sarnanevate lausete kuju. Nende ülesanne ei ole käitumisega põhjuslikult seotud sisemiste, füüsiliste või mittefüüsiliste seisundite esinemisest teatamine. Sellised laused lubavad järeldada vaid seda, "kuidas" toimija käitub, "juhul kui" teatavad tingimused on täidetud. "Dispositsioonisõnad nagu "teadma", "uskuma", "lootma", "kaval" ja "huumorimeel" tähendavad "võimeid, tendentse või kalduvusi teha mitte ühtainust liiki, vaid paljusid erinevaid liike asju" (Ryle 1949:118). "Mingi teo seletamine tehtuna mingil konkreetsel motiivil või mingist konkreetsest kalduvusest ei ole selle teo kirjeldamine mingi konkreetse põhjuse tagajärjena." Motiivid "ei ole sündmused ning pole seega õiget tüüpi, et olla põhjused" (Ryle 1949:113). "Mingi toimingu seletamine mingil kindlal motiivil tehtuna ei ole analoogne ütlemisega, et klaas läks katki, sest ta sai kiviga pihta, vaid hoopis teist tüüpi väitega, et klaas läks katki, kui ta sai kiviga pihta, sest klaas on õrn." (Ryle 1949:87). Säärane seletus ei korreleeri tegu mitte "mingi varjatud põhjusega, vaid subsumeerib ta mingi kalduvuse või käitumistrendi alla". (Ryle 1949: 110) Seletus kirjeldab toimingu ümber "sisukamaks looks", nii nagu me seletame linnu lõuna poole lendamist rändega, kuigi "rände protsess ei ole erinev lõuna poole lendamise protsessist; järelikult ei ole ränne lõuna poole lendamise põhjus". (Ryle 1949:142) Dispositsiooni ja teo vaheline suhe ei ole põhjuslik, vaid loogiline: vaprus ei põhjusta vapraid tegusid, vaid vaprad teod moodustavadki vapruse.
Ryle'i jaoks on eeldus, et kogu mentaalse mõistestiku deklaratiivsel kasutusel on mingi fakte või nende esinemist kirjeldav ülesanne, kategooriavea tegemine. (Ryle 1949) Sellisel veal põhinevad teiste olendite vaimu probleem ning keha ja vaimu probleem.
Erinevalt loogiliste positivistide biheiviorismist ei nõua Ryle'i versioon mentaalse mõistestiku füsikalistlikku redutseerimist, piisab inimkäitumise tavakeelsest kirjeldusest.
Wittgenstein.
Tugevaid biheivioristlikke sümpaatiaid on omistatud ka Ludwig Wittgensteinile, eriti seoses privaatkeele argumendiga. Oma "Filosoofilistes uurimustes" (Wittgenstein 1953) väidab ta, et mentaalset laadi terminite kasutamise episteemiline kriteerium ei saa olla privaatne. Introspektiivselt ligipääsetavad seesmised seisundid peavad olema seotud avalikult vaadeldava käitumisega. Me ei saa sidusalt kujutleda privaatkeelt, milles inimene kirjutaks üles või väljendaks häälega oma seesmisi kogemusi, sest "privaatne ostensiivne definitsioon" (§ 380), mida on tarvis arvatavalt aistingut tähistava väljendi osutuse kindlaksmääramiseks, ei saaks kehtestada selle tarvituse reeglit.
Aistingusõnad ei osuta Wittgensteini järgi seesmistele kogemustele, vaid on seotud algeliste, loomulike aistinguväljendustega. Näiteks enesele "valu" jne omistamine ei ole kirjeldus, vaid tunnistus ("Filosoofilised uurimused, § 246). Mitte et sõna "valu" tähendaks nutmist, vaid valu sõnaline väljendus asendab nutmist (§ 244). Aistingute tunnistused ja loomulikud väljendused annavad välised kriteeriumid, mis loogiliselt piiravad aistingu- (jm seesmiste protsesside) sõnade tarvitust avalikus keeles (§ 580).
Quine.
Willard Van Orman Quine nimetas end biheivioristiks. "Vaimu teooria võib saada juurde selgust ja sisukust ("substance") (...) keele töötamise paremast mõistmisest, kuna aga vähe keele töötamise mõistmist on loota mentalistlikust vaatekohast." (Quine 1975:84). Quine püüdis tunnetuse ja keele uurimisel kasutada Skinneri psühholoogia meetodeid. Seejuures pidas ta erinevalt loogilisest biheiviorismist teaduses võimalikuks ainult osalisi kriteeriume, osalisi seletusi ja osaliselt seletatud mõisteid. (Quine 1990:291). Ta ei lootnud ka uskumuse, soovi, aistingu jms mõistete teaduslikku täpsustamist, pidades neid materialismiga ühitamatuteks. Quine'i biheiviorismil on metodoloogiline iseloom; ta pooldas biheivioristliku kallakuga füsikalismi. "Olles käsitanud käitumiskalduvusi omakorda füsioloogiliste seisunditena, lõpetan ma niinimetatud vaimu identsusteooriaga; vaimuseisundid on keha seisundid." (Quine 1975:94)
Turingi test.
Alan Turing (1950) pani ette matkimismängu (Turingi testi), kus arvuti peab matkima inimest, nii et inimene ära ei tunneks, et tegu pole inimesega. Turingi järgi piisab arukuse olemasoluks selle testi läbimisest.
Põhjuslikkuse rehabiliteerimine.
Ryle'i biheiviorismi on peetud liiga ebatäpseks, nii et see teaduse jaoks ei sobi. "Sisukam lugu" peab olema sõnastatav rangete ennustavate ja seletavate seadustena. "Sisukam lugu" peab andma üldisemaid ja tähtsamaid ennustavaid ja seletavaid seadusi. 1950ndatel ja 1960ndate alguses toimus vaidlus, kus Hempel jt kaitsesid motiivi või uskumuste ja soovidega seletamise teaduslikkust ning Elizabeth Anscombe, Stuart Hampshire kaitsesid Ryle'i teesi, et alused ei ole põhjused. Aastal 1963 ilmus Donald Davidsoni artikkel "Teod, alused ja põhjused", kus ta kuulutas motiivid füüsilisteks põhjusteks.
Tavakeelefilosoofid (Hampshire 1950, Geach 1957 jt) tõid välja loogilise biheiviorismi tehnilisi raskusi. See viis lõpuks kognitivisminini, mis vastustas biheiviorismi üldse.
Tegude ja liigutuste segiajamine.
Tavakeelefilosoofid on osutanud sellele, et biheiviorismis tehakse kategooriaviga, kui nii teod kui ka liigutused paigutatakse käitumise mõiste alla. "Kui ilmutatakse tegevust, siis ei ole tingimata ebasobiv rääkida liigutustest, küll aga on ebasobiv teha seda samas kontekstis, samas diskursusuniversumis. (...) Liigutuste näol on meil tegemist füüsiliste nähtustega, mille kohta käivad seadused on põhimõtteliselt tuletatavad füüsika seadustest. Kuid käitumine, mida me nimetame kirja posti panemiseks või palli löömiseks, kätkeb väga keerukat liigutuste jada, ja neidsamu liigutusi ei ilmutata kõikidel juhtudel, mil me kirjeldaksime seda käitumist samal viisil. Ei saa paika panna mitte mingeid fikseeritud kiriteeriume, mis lubaksid otsustada, millised liigutuste jadad moodustavad kirja posti panemise. Me oleme hoopis õppinud tõlgendama varieeruvat liigutuste skaalat vastavana jämedale standardile, mida me täheldame säärase käitumise korrektseks kirja posti panemisena kirjeldamiseks tunnistamise puhul." (Hamlyn 1953:134–135)
Halvatud; täiuslikud näitlejad.
Kui vaim oleks täielikult defineeritav välise käitumise kaudu, siis oleksid käitumisvõimed või -kalduvused mõtlemise või kogemuse jaoks tarvilikud. Ent täiesti halvatu saab mõelda ja kogeda.
Loogiline biheiviorist võib vastata, et soov liikuda on dispositsioon liikuda suutlikkuse korral liikuda. Et suutmatus liikuda on füüsiliselt konkretiseeritav, saab seda soovi defineerimisel arvestada.
Hilary Putnam (1963) tõi näiteks "X-maailmlased" (neid nimetatakse ka supersuperspartalasteks), kes teatud puhkudel suruvad maha igasuguse valukäitumise. Kuigi neil puuduvad kõik valuga seostatavad käitumiskalduvused, tunnevad nad valu. Erinevalt halvatutest teevad nad seda psühholoogilistel põhjustel (ideoloogilistel kaalutlustel), mida ei saa füüsiliselt konkretiseerida. Seega ei ole valul tarvilikke käitumuslikke tingimusi (ega ka piisavaid käitumuslikke tingimusi, nagu "näitab täpselt analoogne täiuslike valuteesklejate näide (Block 1981:12).
Intentsionaalne ring.
Roderick Chisholmilt (1957: ptk 11) ja P. Geachilt (1957:8) pärineb intentsionaalse ringi argument, mille üks variant on ka täiuslike näitlejate argument. Näiteks toob soov kuivaks jääda kaasa dispositsiooni vihmavarju kaasas kanda ainult uskumuse korral, et vihma võib sadada; ja uskumus, et vihma võib sadada, toob kaasa dispositsiooni kanda kaasas vihmavarju ainult soovi korral kuivaks jääda. See, millise dispositsiooni mingi vaimuseisund kaasa toob, sõltub teistest vaimuseisunditest. See viib funktsionalistliku ja kognitivistliku õpetuseni, et vaimuseisund ei ole defineeritav ainult vaimuseisundite kaudu, vaid põhjuslike seoste kaudu sisendite, väljundite ja teiste vaimuseisunditega.
Biheivioristide tegelikud seisukohad ei ole siiski nii hõlpsasti kummutatavad. Ryle ütleb näiteks intentsionaalsete vaimuseisundite kohta, et need on mitmesed "dispositsioonid, mille avaldused ("exercises") on piiramatult heterogeensed" (1949:44). Tolmani ja Hulli biheiviorism arvestab sõnaselgelt naaberseisundeid. Et Ryle'i, Tolmani ja Hulli vaateid võib pidada kognitivistlikeks, siis ei piisa vaimuseisundite defineeritavusest sisendite, väljundite ning teiste vaimuseisundite kaudu kognitivismi kummutamiseks. Biheiviorist ei pruugi ka uskuda, et vaimuseisundid on käitumisele taandatavad. Ent sellised biheiviorismi vormid on juba biheiviorismi omapära kaotanud. Kui vaimuseisundid ei ole ükshaaval defineeritavad, ei ole neil kindlat definitsiooni; ja kui vaimuseisundid ei ole taandatavad käitumisele, ei saa biheiviorism olla aluseks reduktsionistlikule materialismile.
Teoreetiline vaesus.
Biheiviorism jätab psühholoogia ilma teoreetilistest mõistetest ning võimaldab seletada ainult neid käitumise aspekte, mis on keskkonnamuutujate tagajärjed, mitte aga käitumise spontaansust. Biheiviorism jääb tunnetuse seletamisel kognitivismile alla.
Biheiviorism eitab teadvust.
Teadvuse eitamine tundub olevat biheiviorismi ilmseim nõrk koht. Ent Ryle (1949:328) ütles teadvuse kohta: "väljatõugatud ("extruded") kangelane hakkas varsti paistma nii veretu ja selgrootu olendina, et varsti ei söandanud isegi nende teooriate vastased enam tema kummituslikele õlgadele raskeid koormaid panna". Tõepoolest, seesmine kogemus on jäänud teadusele nii mitteseletavaks kui ka seletamatuks. Kognitivism ei saa teadvusega paremini hakkama kui biheiviorism. Samal ajal ei eita biheiviorism otseselt teadvuse olemasolu, kuigi ta ei omista sellele teaduslikku tähtsust. Ka kognitivism on säilitanud biheivioristliku hoiaku (Fodor 2001:13–14).


Ikaría meri.
Ikaría meri on Egeuse mere osa Küklaadidest idas ja Ikaría saarest lõunas.


Thásos.
Thásos (kreeka "Θάσος" (vanakreeka Thasos)) on saar Traakia meres, põhjaranniku lähedal.
Saare Pindala on 398 km². Saar on mägine, suurim kõrgus 1203 meetrit.


Olti jõgi.
Olt on jõgi Euroopas, Rumeenias.
Lähtub Ida-Karpaatidest. Voolab edelasse mööda Transilvaania kiltmaad. Seejärel voolab mõnda maad läände Transilvaania Alpide põhjajalamil, pördub lõunasse ja murrab sügavas kuristikus läbi Transilvaania Alpide. Edasi voolab lõunasse läbi Valahhia tasandiku. Suubub vasakult Doonausse. Pikkus 699 km.
Olti ääres asuvad linnad Miercurea-Ciuc, Sfântu Gheorghe, Făgăraş, Râmnicu Vâlcea ja Slatina.


Dardanellid.
Dardanellid (türgi "Çanakkale Boğazı", kreeka "Δαρδανέλλιων στενά" (Dardanéllion stená), ka "Ελλήσποντος" (Ellíspontos, vanakreeka Hellespontos)) on väin, mis ühendab Marmara merd Traakia merega ja eraldab Euroopat Aasiast. Kitsaimas kohas on väina laius 1300 meetrit. Traakia mere poolses otsas, Kumkale kohal on väinal selge suue, umbes 6 km laiune, kus mõlemad kaldad järsku ära pööravad. Marmara mere poole laieneb väin aeglaselt, Marmara mere algust arvestatakse tihti Gelibolu lähedalt.
Väina sügavus on u. 70 meetrit. Marmara mere poolt esineb tugev magedama vee hoovus, nii et mere soolsus Dardanellide Traakia mere poolses suudmes kõigub piirkonnas 23 kuni 29 promilli. Sügavamal on vesi soolane, u. 38 promilli. Tihti puhub Marmara merelt ka tugev ja püsiv tuul, mistõttu laevadel on Marmara merre raske siseneda.
Väina suudme lähistel asus Trooja linn.
Dardanellid on kaardil tähistatud numbriga 18


Timor.
Timor on suurim Väikestest Sunda saartest.
Timori pindala on 33 850 km2. Timoril elab 2000. aasta seisuga 2,22 miljonit inimest.
Geograafiline asend.
Timorist läände jääb Sawu meri, kagusse Timori meri ja põhja Banda meri.
Timorist edelasse jäävad Roti saar, millest teda eraldab Roti väin, ja Semau saar. Timorist põhja jäävad Pantar, Alor, millest teda eraldab Ombai väin, Atauro ja Wetar, millest teda eraldab Wetari väin. Timorist kirdesse jäävad Kisar ja Leti.
Saar on jagatud Indoneesia ja Ida-Timori vahel. Indoneesiale kuuluv osa jääb Ida-Nusa-Tenggara provintsi ja Timoril on ka provintsi pealinn Kupang.
Pinnamood.
Saar on mägine. Kõrgeimad mäed on saare keskosas asuv ja Ida-Timorile kuuluv 2962 m kõrgune Tatamailau ning edelaosas asuv ja Indoneesiale kuuluv 2427 m kõrgune Mutis.
Asulad.
Saare suurimad asulad on Ida-Nusa-Tenggara provintsi pealinn Kupang ja Ida-Timori pealinn Dili. Ülejäänud asulad on vähem kui 50 tuhande elanikuga.
Teedevõrk.
Saar on edela-kirde suunas välja venitatud. Seda läbib maantee edelatipust kirdetippu. Maantee algab Kupangist ning läbib Indoneesias Soe, Kelamananu ja Atambua ning Ida-Timoris Dili, Baucau ja lõpeab Tutualas. Indoneesias kulgeb see saare keskel, Ida-Timoris põhjarannikul. Lisaks on väiksem maantee, mis kulgeb Ida-Timori kagurannikul. See algab Tutualast ning läbib Los Palose ja Loré ning lõpeb Suais.
Ajalugu.
Esimest korda mainiti Timorit 14. sajandil Majapahiti riigi (selle pealinn asus Jaaval) kuninga Nagarakretagama mõjualuse saarena. Oletatavasti oli Timor sel ajal Majapahiti ääremaa. Seejärel ulatusid Timorile jaavalaste, hiinlaste ja indialaste kaubateed. Kaupmehed hankisid Timorilt lõhnavat sandalipuud, orje, mett ja vaha.
17. sajandi keskel jõudsid Timorile hollandlased ja portugallased, kes võitlesid kontrolli pärast saare üle. Alles 1859 sõlmiti rahuleping, millega saar nende vahel ära jagati. Maismaapiir Hollandi ja Portugali valduste vahel määrati alles 1912. Sellega jagati saar pindalalt üsna täpselt pooleks ning piir kulges enam-vähem, kuigi mitte täpselt mööda läänetimorlaste ja nende traditsiooniliste vaenlaste Ida-Timorilt valduste vahelist piiri.
Lääne-Timor läks Indoneesia valitsuse kontrolli alla riigi iseseisvudes 1949, aga Ida-Timor jäi Portugali asumaaks seni, kuni Portugal 1975 peaaegu kõigile oma kolooniatele iseseisvuse andis. Sel aastal hõivas Indoneesia Ida-Timori ja kuulutas selle oma 27. provintsiks.
Rahvastik.
Ida-Timori riigikeeled on tetumi ja portugali keel. Lääne-Timori riigikeel on indoneesia keel, mis on arusaadav ka ida pool. Peamine religioon on kristlus (90% inimestest), millest katoliiklasi on mõlemal pool enamus ja protestante on Lääne-Timoris suhtega 1,5:1 katoliiklaste kasuks. Moslemeid ning animiste on kumbagi umbes 5%.


Arengupsühholoogia.
Arengupsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib inimese arengut alates viljastamisest emakas, lõpetates inimese surmaga. Arengupsühholoogia püüab aru saada inimese arengu mehhanismist - mis on see jõud, mis paneb inimese arenema.
1) Inimese arengu mehhanismidega
2) Arengu mõtestamisega
3) Tunnetuse, sotsiaalse arengu uurimisega
1) kirjeldada inimeste käitumist läbi nende arengu;
2) selgitada põhjusi ja protsesse, mis produtseerivad muutusi käitumises ühest ajahetkest teise.
Inimese arengu filosoofilised juured.
Platon (428-347 e.m.a.) – meele-keha probleem.
1) Seosed füüsilise keha ja mittefüüsilise hinge vahel.
2) Kuidas saab miski, mis ei võta ruumi (hing) olla seoses millegagi, mis võtab ruumi (keha).
Platon arvab, et hing on igavene ja eksisteerib ideede vallas. Sünni ajal ühineb hing kehaga ja jääb sellesse kuni keha surmani. Kuna hing elab ideede vallas, siseneb hing kehasse kaasasündinud ideede või teadmistega.
1) Meelel ei ole materiaalset vormi.
3) Keha funktsioonid baseeruvad mehhaanilistel ja füüsilistel printsiipidel.
1) Psühholoogiline funktsioneerimine ja keha füüsiline toimimine.
Descartes oli esimene filosoof, kes tunnustas nativistlikku arengukontseptsiooni.
John Locke (1632-1704) ja Briti empiristid.
2) Vastsündinu meel on kui tabula rasa.
Esimene peamine filosoofiasuund, mis rõhutas kasvatust ja keskkonda.
Jean-Jacques Rousseau (1712-1778) – Prantsuse romantismi eestvedaja.
1) Rõhutas sentimentaalsust, naturaalsust ja süütust.
Arvas, et laps on sündinud kaasasündinud ideede ja teadmistega, mis rulluvad lahti vanuse suurenedes. On 5 naturaalset kasvustaadiumi: 0-5 aastat, 5-12 aastat, 12-15 aastat, 15-20 aastat ja 20 aastat ja vanemad.
1) Areng toimub läbi staadiumide seeria, mida juhib kaasasündinud ajatelg.
2) Kaasasündinud teadmised sisaldavad teadmisi õigusemõistmise, õigluse ja südametunnistuse printsiipidest.
Teadmisi saadakse ka maailmaga suhtlemise kaudu. Laps kui „kõrgest seisusest metslane“ (noble savage). Rousseau uskus, et mentaalsed ja füüsilised võimed arenevad läbi eneseväljenduse, kogemustest õppimise, looduse ja oma loomulike impulsside järgimise indiviidi poolt.
Inimese arengu teaduslikud juured.
Arengupsühholoogia teaduslikule lähenemisele alusepanija au omistatakse sageli Charles Darwinile. 1877. A. andis ta välja lühikese artikli, kus ta kirjeldas oma imikueas poja arengut. See aitas tal mõista inimsuhtlemise kaasasündinud vormide evolutsiooni. Darwin rakendas ka süstemaatilised uurimismeetodid arengu uurimustes.
1) Keskkond, milles loom eksisteerib, esitab loomale teatud nõudmisi.
2) Tugevamate ellujäämine – organismid, kellel on omadused, mis sobivad antud keskkonnaga, jäävad ellu.
3) Käitumisel on ellujäämise seisukohast väärtuslik.
4) Mitte kõik indiviidid ei jää ellu.
5) Paremini kohastunud indiviidid jäävad ellu ja paljunevad.
Kohandas Darwini printsiibid inimese arengule. Sõnastas biogeneetilise seaduse, mille järgi elutsükli muutused on evolutsiooniliste muutuste kordamine. Ta arvas, et lastele meeldib puu otsa ronida selle pärast, et nad „kordavad“ oma ahvidest esivanemaid.
Arengupsühholoogia kui iseseisva distsipliini tekkimist märgitakse tavaliselt aastaga 1882, kui nägi ilmavalgust saksa füsioloogi Wilhelm Preyeri raamat „Lapse psüühika“. Teiste kuulsate pioneeride hulgas oli ka
2) Kriitiline suhtumine vaimse puudulikkuse diagnoosidesse, mis pani aluse valiidse ja usaldusväärse intelligentsustesti loomisele.
Kaasaaegsele arengupsühholoogiale alusepanijate hulgas on ka ameeriklane
Andis välja raamatu „Geneetiline loogika“, milles käsitleb lapse mõtlemise arengut.
1) Areng toimub läbi järjestikuste üksteisest eristuvate staadiumide.
2) Liikumine läbi staadiumide sõltub stimuleerivast keskkonnast saadavast tagasisidest.
3) Peamiseks arengumehhanismiks on assimilatsioon, mis viib organismi akommodatsioonini.
4) Lapse areng on võrdselt tingitud sotsiaalsetest kogemustest ja bioloogilisest kasvamisest.
Baldwin oli ka tuntud Prantsuse arengupsühholoogi Jean Piaget´ suurim mõjutaja.
Pani aluse ühele peamistele suundadele arengupsühholoogias – biheiviorismile, mille peamiseks sisuks on õppimisteooria.
1) Filosoofiline tagapõhi joondus „kasvatuse“ põhimõtte järgi.
3) Õppimine on protsess, milles kombineeritakse stiimuleid vastustega.
4) Arenev laps on äärmiselt hästi vormitav ja vastuvõtlik keskkonna mõjutustele.
Teised mõjutused.
Oma panuse arengupsühholoogiasse on andnud ka psühhoanalüüsi looja Sigmund Freud. Ta avastas mitmesuguseid hästi defineeritavaid käitumisreaktsioone, mida on võimalik vaadelda väljastpoolt, millel on seos lapse arengu ja vanusega ning kus puutuvad kokku isiksuse aspektid nagu tungid, minafunktsioonid, objektisuhted ja isekogemine. Uuringud psühhoanalüütilisel meetodil on andnud ainulaadseid kogemusi inimese sisemaailma kohta. Sellisel meetodil on uuritud laste reaktsioone nt. lahusolekule hooldajast. Preverbaalses (kõne-eelses) eas lastel on psühhoanalüüsi rakendatud.
1) Vaatluste kaudu uuritakse laste käitumisviise erinevates olukordades.
2) Toetutakse ka teadmistele, mis on saadud teiste meetoditega ja teistelt aladelt nagu keel, õppimine, kognitiivne areng.
Psühhoanalüüs rõhutab, et areng, mis toimub lapsepõlves, on erilise tähtsusega.
Arengupsühholoogia on mõjutusi saanud ka mitmetelt teistelt valdkondadelt nagu etoloogia, bioloogia, füsioloogia. 1920. Aastateks oli arengupsühholoogiast saanud elujõuline iseseisev distsipliin.
Arengupsühholooge.
John Bowlby - Jean Piaget - Lev Võgotski


Tsistertslaste ordu.
Tsistertslaste ordu (ladina keeles "Sacer Ordo Cisterciensis"; lühend OCist) on benediktlaste ordust välja kasvanud katoliku ordu.
Ordu kindralabt on alates 2010. aastast Mauro-Giuseppe Lepori. 1995. aastast kuni 2010. aastani oli kindralabtiks Maurus Esteva Alsina.
Ordul on valge rüü, mille eal kantakse musta ülavööd või põlle, tsistertslaste ordu vaimulikke nimetati "valgeteks vendadeks" erinevalt Dominiiklaste ordu "mustadest vendadest".
Tsistertslaste ordust on pärit umbes 850 pühakut (kellest tuntuim on püha Bernard Clairvaux'st) ja õndsakskuulutatut.
Ajalugu.
Ordu rajas 1098 Prantsusmaal Cîteaux's (ladina keeles "Cistercium") rühm benediktiini munki eesotsas Champagne'ist pärit püha Robertiga Molesme'ist, kellele alluvad mungad olid elanud Molesme'is Chatilloni lähedal. Robert ei olnud sealse elulaadiga rahul ning rändas koos 20 mungaga soisele kohale Burgundias Châlonsi piiskopkonnas Dijoni lähedal Cîteaux's.
Burgundia krahvi Odo soosingul ehitasid nad kloostri, mille nimi oli lihtsalt Novum Monasterium 'Uus klooster', ning seadsid eesmärgiks elada rangelt selle ordureegli järgi, mille Benedictus Nursiast aastal 540 oma munkadele oli seadnud ("Regula Benedicti"). Selle alusel tahtsid nad elatuda ainult oma kätetööst, lükates tagasi sissetuleku benefiitsidest, toll (lõiv)idest, rendisest ja intressidest. Tsistertslastele oligi tunnuslik naasmine füüsilise töö, eriti põllutöö, benediktlaste kunagise eluviisi juurde. Nad hülgasid kõik vahepealsed leevendused ja uuendused, mõnes punktis läksid ranguses Benedictuse aegadest veelgi kaugemale. Et füüsilise töö jaoks aega jääks, loobusid nad jumalateenistuse lisaelementidest, mis benediktlastel kolme sajandi jooksul olid välja kujunenud. Cluny kloostris ja teistes benediktlaste kloostrites olid need jumalateenistuse aega mitmekordistanud. Nendest uuendustest säilitasid tsistertslased ainult hingepalvemissa igapäevase lugemise.
1099 naasis Robert paavsti korraldusel Molesme'i ning Cîteaux' kloostri abtiks sai püha Alberic, kes jäi abtiks kuni oma surmani 1109. Seejärel oli 1134. aastani abtiks inglane püha Stephen Harding.
Mõnda aega paistis uus klooster perspektiivituna. Noviitse oli vähe ning Stepheni abtiaja algaastatel tundus, et üritus on läbi kukkunud. Ent 1112 või 1113 liitus kloostriga Bernard Clairvaux'st koos 30 kaaslasega. Kloostrielu hakkas hämmastavalt kiiresti ülespidi minema. Järgmisel kolmel aastal asutati neli tütarkloostrit, primaarkloostrid: La Ferté klooster (1113), Pontigny klooster (1114), Clairvaux' klooster ja Morimondi klooster (mõlemad 1115), millest said alguse neli filiatsiooniliini. Uudne oli tsistertslastele omane range side põhimõtteliselt iseseisvate kloostrite vahel. Iga klooster jäi vastutavaks oma emakloostri ees. Emakloostri abt sooritas igal aastal ametliku visitatsiooni. Selles filiatsioonisüsteemis omandas kõrgeima positsiooni Cîteaux' klooster.
Ordu sisekord hakkas välja kujunema Alberici ajal, kuid omandas lõpliku vormi abtide koosolekul Stephen Hardingi ajal ürikus nimega "Carta Caritatis". See korrastas suhted tsistertslaste ordu kloostrite vahel ja avaldas mõju kogu lääne munkluse arengule. Seda kodukorda võib võtta kompromissina algse benediktlaste süsteemi vahel, kus iga klooster oli autonoomne ja eraldatud, ning täieliku tsentraliseerituse vahel, kus kõik benediktlased allusid Cluny kloostrile. Seevastu Cîteaux' süsteemis oli igal kloostril oma abt, kelle valisid oma mungad, ning oma ühisomand ja finantsid. Teisest küljest allusid kõik kloostrid peakapiitlile, mis käis igal aastal Cîteaux's koos ning koosnes ainult abtidest. Seda organit ja ordut juhtis Cîteaux' abt. Tema oli ka kõikide kloostrite visiteerija, kellel oli luba muuta kõigi kloostrite usu- ja ilmalik elu Cîteaux' eeskujule täpselt vastavaks.
Kui Stephen 1134 suri, oli tsistertslastel juba 30 kloostrit. Kui Bernard 1153 või 1154 suri, oli neid juba üle 280 ning umbes 700 munka ja ilmikvenda. 12. sajandi lõpuks oli neid üle 500. 13. sajandil lisandus sadakond kloostrit. 15. sajandil jõudis kloostrite arv peaaegu 750-ni. Suuremaks see arv ei kasvanud. Ordu levis kogu Lääne-Euroopas, eriti Prantsusmaal, ent ka Saksamaal, Inglismaal, Šotimaal, Iirimaal, Rootsis, Poolas, Ungaris, Itaalias, Sitsiilias, Hispaanias, Portugalis ja mujal. Portugalis oli väga suurejoonelisi kloostreid, näiteks Alcobaca klooster.
Peaaegu pool kloostritest asutati otseselt või kaudselt püha Bernardi suure mõju ja prestiiži tõttu otseselt või kaudselt Clairvaux'st. Bernardi peeti peaaegu ordu asutajaks ning tsistertslasi nimetatigi sageli bernardiinideks.
Tsistertslaste mõju katoliku kirikus kasvas nii suureks, et üks püha Bernardi munkadest sai paavstiks (Eugenius III). Kuni 13. sajandi esimesele veerandini olid tsistertslased benediktlastest mõjukamad. Siis aga hakkas nende mõju kahanema, sest kerjusmunkade ordud vastasid paremini ajastu vajadustele. Kuid tsistertslaste allakäigul olid ka sisemised põhjused. Hiigelordul oli raske säilitada esialgset vaimulikku innukust. Hakati tegema järeleandmisi askeesi ranguses (sealhulgas toitumises) ja tuluallikate asjas. Hakati lubama rente, tolle ja benefiitse. Tekkis ärivaim. Paljud kloostrid muutusid toretsevaks. Mungad loobusid põllutööst.
Hiljem on tsistertslaste seas pidevalt tekkinud liikumisi esialgse ranguse taastamiseks. Peakapiitel püüdis võidelda leevenduste ja kuritarvitustega.
Tsistertslastel oli suur tähtsus 12. ja 13. sajandi koloniseerimistegevuses, eriti Elbest ida pool. Kloostri rajamisel pidi mõnekümneliikmeline munkade rühm välja rändama ning ideaalis rajama uue kloostri metsikusse kohta, et seda õilistada. Osalt oli koloniseerimine ka vältimatu, sest Lääne-Euroopa võimalikud põllumaad olid juba hõivatud. Nad rajasid näidispõllumajandeid, edendasid puuvilja- ja viinamarjakasvatust, hobuse- ja kalakasvatust, mäendust ja villakaubandust, arendasid teadust ja meditsiini ning aitasid sellega kaasa kõrgkeskaja kultuuri levikule ja õitsengule. Nad avaldasid suurt mõju hilisema keskaja tsivilisatsiooni arengule. Nad tegid põllumajanduses palju uuendusi.
Algselt said tsistertslased kogu sissetuleku maast. Nad arendasid välja põllumajandussaaduste turustamise süsteemi ning aitasid kaasa kaubanduse arengule Lääne-Euroopas. Näiteks oli 13. sajandi lõpuks Inglismaa tsistertslaste villaekspordil üleriiklik tähtsus. Mungad üksinda ei jõudnud enam põllumajanduslikke töid käigus hoida, sest neil läks palju aega vaimulikele ülesannetele. Seetõttu oli tsistertslastel palju ilmikvendi. Neid värvati talupoegade seast. Tegemist oli lihtsate harimatute meestega, kelle ülesanne oli teha kõiksugu töid, eeskätt põllutöid. Nad elasid samas hoones eraldi, kuid ei võtnud osa kanoonilistest jumalateenistustest ning neil olid eraldi palvused ja usuharjutused.
Ilmikvendi kunagi ei ordineeritud ning neile ei antud kunagi juhtivaid positsioone. Just ilmikvendade abil õnnestuski tsistertslastel Euroopa arengus nii suurt osa etendada. Sageli aga läks ilmikvendade arv ülemäära suureks. Ühes kloostris võis olla paarsada ilmikvenda. Hiljem siiski ilmikvendade arv kahanes ja lähenes proportsioonidele benediktlaste ordus.
Gooti stiil arhitektuuris, mille tsistertslased algul kõheldes omaks võtsid, levis üle kogu Euroopa suuresti selle ordu tegevuse tulemusel. Nagu kõik mungad, kirjutasid nad ümber liturgilisi ja teoloogilisi käsikirju. Mõnel kloostril oli keskaja lõpuks juba suur ja väärtuslik raamatukogu.
1335 kehtestas paavst Benedictus XII, kes oli ise tsistertslane, rea eeskirju ordu algse vaimu taastamiseks. 15. sajandil püüdis mitu paavsti ordut reformida. Ordut tervikuna reformida ei õnnestunud, ent 15. ja 16. sajandil õnnestus teha kohalikke reforme. 17. sajandil püüdsid paavst ja Prantsusmaa kuningas veel kord läbi viia üldreformi. Peakapiitel valis Cîteaux' kloostri abtiks kardinal Richelieu, arvates, et too suudab tsistertslasi reformi eest kaitsta. Richelieu aga asus täielikult reformi poolele. Vastupanu oli siiski nii suur, et üldreformi läbi viia ei õnnestunud.
16. sajandil tekkis reformitud tsistertslaste kongregatsioon "feuillants", mis levis Prantsusmaal ja Itaalias (viimases parandatud bernardiinide nime all). Prantsusmaal tekkis veel kongregatsioon Sept-Fontaines (1654).
Tähtsaim tsistertslaste reformiliikumistest oli 1663 eraldunud La Trappe'i rühm (trapistid). Neist sai lõpuks omaette "rangete tsistertslaste" ordu.
Reformatsioon, Joseph II kirikupoliitika, Prantsuse revolutsioon ja teised revolutsioonid peaaegu hävitasid tsistertslased. Alates 19. sajandi viimasest poolest hakkas ordu tegevus jälle elavnema. 20. sajandil muutus tsistertslaste ordu uuesti tähtsaks eriti oma koolitegevuse tõttu. Peale selle hakati piiratud ulatuses arendama misjonitegevust Lõuna-Ameerikas.
Nunnad.
Tsistertslastel on alati olnud palju nunni. Esimene nunnaklooster asutati Langres'i piiskopkonnas Tartis 1125. Kõrgajal olevat olnud 900 nunnakloostrit ja kloostrid olid väga suured. Nunnad tegelesid kontemplatsiooniga ning ka põllutööga. Hispaanias ja Prantsusmaal olid mõnedel tsistertslaste abtissidel erakorralised privileegid. Nunnadel leidis aset arvukalt reforme. Tuntuim tsistertslaste naisklooster oli Port-Royal, mille reformis Angélique Arnaud ja mis on seotud jansenismiga.
Kloostrid.
Ordu statuutide järgi tuli klooster ehitada asustusest eemale, kloostrite arhitektuur oli askeetlik. Kõik koostrid ehitati sama põhiplaani järgi, kuigi mõõtmed varieerusid. Kloostri põhistruktuur toetus benediktiini kloostrite skeemile: hooned olid koondatud nelinurkse hoovi ümber, põhjatiivas asus reeglina kirik ja ülejäänud tiivad moodustasid klausuuri. Ka kirikud olid vähemalt 12. sajandil tagasihoidlikud. Neis ei tohtinud olla skulptuure, vitraaže ega kivist kellatorne. Kloostrites eluruumide rajamisel kasutati uusi tehnilisi lahendusi, näiteks kütet, veevärki ja kanalisatsiooni.
Tsistertslasi.
Benedictus XII - Bernard Clairvaux'st - Berthold (Liivimaa piiskop) - Eugenius III - Gertrud Helftast - Gottfried - Jean Valence'ist - Johann Viktringist - Mechthild Hackebornist - Mechthild Magdeburgist - Freisingi Otto - Nicolaus Risbiter - Robert de Molesme - Theoderich - Ulf Gudmarsson
Tsistertslased Eestis.
Tsisterslaste ordu misjonärid saabusid Eestisse pärast 1224. aastal Tartust piiskopilinna tegemisega ning selle esimese piiskop Hermanni palvel, kes soovis oma misjonialale kloostrit. Tsistertslased rajasid Eestisse 1228. aastal Tartumaale - Kärkna kloostri ja sadakond aastat hiljem Harjumaale - Padise kloostri. Kärkna kloosteri häviti vene vägede poolt Liivi sõja alguses 1558. aastal ja Padise klooster hävis 1559. aastal.
Vaata ka.
Eesti kloostrid - Tsistertslaste arhitektuur - Trapistid - Benediktlased


Arhed.
Arhed ehk ürgid ("Archaea") (on kasutatud ka nimetusi "arhead", "arhebakterid" ehk "ürgbakterid" ("Archaebacteria") ja "metabakterid") on prokarüootsete organismide rühm, millese kuuluvad organismid on omadustelt rakutuumata organismide ja rakutuumaga organismide vahepealsed.
Nagu bakteritelgi, puudub arhedel tuumamembraan.
Varem arvati arhed bakterite hulka. Carl Woese poolt 1970. aastate lõpus tehtud molekulaaruuringute põhjal on leitud, et arhed on bakteritest evolutsiooniliselt kauged (rRNA järjestuste põhjal koostatud evolutsioonipuus on ürgid lähemal eukarüootidele kui bakteritele (varasemas mõistes eubakteritele), mistõttu organismid jaotatakse kolmeks domeeniks: bakterid, arhed ja eukarüoodid. Arhed kas moodustavad üheainsa riigi või jaotatakse mitmeks riigiks.
Arhed erinevad teistest prokarüootidest tRNA ja rRNA koostise poolest, nende membraanis esinevad unikaalsed lipiidid ja rakuseinas puuduvad peptidoglükaanid. Paljud arhede raku geneetilise informatsiooni paljundamise, säilitamise ja avaldumise eest vastutavad ensüümid sarnanevad eukarüootide vastavate ensüümidega.
Esimestena avastatud ning siiani tuntuimad arhed elavad äärmuslikes elukeskkondades. Neid nimetatakse ekstremofiilideks. Näiteks elavad arhed kuumaveeallikates, kus veetemperatuur võib ulatuda 100°C, ning ülisoolastes järvedes (näiteks Surnumeri), kus soolsus ulatub 300 promillini (maailmamere soolsus on 34...36 promilli).
Mõned arhed elavad inimese sooles ja toodavad seal metaani. Neid on palju ka teistsugustes looduskeskkondades. Arvatakse näiteks, et maailmameres on umbes 1,3 · 1028 arhet.


Sunna.
Sunna on Muhamedi elu ja tegevust kajastav pärimustekogu, Muhamedi sõnadele toetuv traditsioon.
See on islamis tähtsuselt Koraani järel järgmine teos.


Hiina ajalugu.
Hiina praegused piirid ja territooriumi muutused läbi ajaloo.
Hiina tsivilisatsioon tekkis erinevates piirkondlikes keskustes Huanghe jõe ja Jangtse jõe orgudes neoliitikumi ajastul. Traditsiooniliselt peetakse hiina tsivilisatsiooni hälliks Huanghe jõge. Hiina kirjalik ajalugu algas Shangi dünastiaga (u 1700 – u 1046 eKr). Shangi dünastia ajast pärinevate vanas hieroglüüfkirjas olevate ennustusluude vanimaks vanuseks on radiosüsiniku meetodil dateeritud 1500 eKr. Hiina kultuuri, kirjanduse ja filosoofia alused arenesid välja Zhou dünastia (1045-256 eKr) ajal. Ajaarvamise järjepidev kirjalik dateerimine algas Zhou dünastia ajal 841 eKr..
Paleoliitikum.
Leiukohad Hiina paleoliitikumist
Xiaochangliangi leiukohast leitud "Homo erectus"’e valmistatud kivist tööriistade vanuseks on dateeritud 1,36 milj aastat. Xihoudu leiukohas on leitud vanimad tõendid tule kasutuse kohta 1,27 milj aastat tagasi. Enim omal ajal tuntuks saanud "Homo erectuse" leiuks on 1923–27 leitud Pekingi inimene.
Nüüdisinimese "homo sapiens"i toodud tulekasutusega seotud kultuur võis levida Hiinas 72 -44 tt. Selle jälgi on leitud Altaist Kara Bomist (72 tt). Hiina aladelt on selle varajasemad jälgi leitud Sise Mongooliast (40,7 tt). Põhja-Hiinas Shuidonggonini leiupaiga paleliitilise kultuuri vältuseks oli 29,5 – 23,8 tt.
Umbes 22 tt on jälgi Xiachuanini kultuurist Shanxi provintsis (mikroliidid). Kolm Liyuzui koopast Liuzhoust, Guangxi provintsist, leitud potikildu on dateeritud 18,5 ja 21 tt.
Neoliitikum.
Leiukohad Hiina neoliitikumist
Mütoloogiline ajastu (u 3500 – u 2000 eKr).
Mütoloogilisel Xia dünastia eelsel perioodil olevat Hiinat valitsenud kolm monarhi ja viis keisrit. Nendega, enam mütoloogiliste valitsejate ja kultuuriloojatega, seotud ajavahemikuks oli umbes 3500 eKr kuni 2000 eKr. Esimesele neist, Fu Xile, omistatakse ka hiina hieroglüüfkirja ja guade loomine.
Xia dünastia(u 2100 – u 1600 eKr).
Xia dünastia (hiina 夏朝, "Xiàcháo") oli Hiina esimene ajalooliselt dokumenteeritud dünastia. Valitses umbes aastatel 2070–1600 eKr.
Xia dünastia rajas mütoloogiline keiser Yu Suur.
Shangi ja Yini dünastia (u 1700-1046 eKr).
Shangi dünastia (商朝) oli Vana-Hiina teine dünastia. Selleaegset Hiina riiki nimetatakse Shangi riigiks. Shangi dünastia valitses Hiinas 16. sajandist eKr kuni umbes 11. sajandini eKr. Shangi dünastia on esimene Hiina dünastia, mille ajast on säilinud kirjalikke mälestisi. Sellest ajajärgust on leitud kokku üle 150 000 ennustusluu. Vanemate sellest ajast pärinevate vanas hieroglüüfkirjas olevate ennustusluude vanuseks on dateeritud 1500 eKr. Eriti hästi tuntakse hilisemat Yini (殷) ajastut. Kokku on teada 30 kuninga nimed 17 põlvkonnast. Kõiki neid nimesid on kohatud Yinxu oraakliluudel, mistõttu enamik ajaloolasi usub, et need kuningad on tõesti olemas olnud.
14. sajandi algul rajas Shangide kuningas Pangeng Huani jõe äärde oma Yini nimelise pealinna, mis asus 2 km põhja pool praegusest {Anyangi linnast. Tegemist oli esimese püsiva pealinnaga Hiina ajaloos. Selles valitsenud Shangi kuningaid on nimetatud Yini dünastiaks.
Zhanguo ehk sõdivate riikide ajastu (476-221 eKr).
Sõdivate riikide ajastu ehk võitlevate riikide aeg (lihtsustatud kirjas 战国时代 (Zhànguó Shídài) oli periood aastast 475 eKr kuni aastani 221 eKr. Songi dünastia aegne ajalooraamat Zizhi Tongjian paigutab ajastu alguse aastasse 403 eKr.
Tegemist oli segase ajaga, kui Ida-Zhou dünastia kuningas oli täielikult autoriteedi kaotanud ja kohalikud vürstid hakkasid end kuningateks nimetama. Ida-Zhou dünastia alguses olnud 150 vasallriigist oli ajajärgu alguseks saanud umbes 16 niisugust vürstiriiki. Peale selle olid veel tolleaegses poliitikas oma osa mänginud rändrahvad põhjas ja hõimud läänes. Perioodi keskpaiku jäi alles seitse tugevamat vürstiriiki, millest igaüks püüdis vallutada kogu maad. Lõpuks jäi selles võitluseks võitjaks Qini riik, mis hävitas ja liitis endaga ülejäänud kuus. Sellega algas Hiinas keisridünastiate ajastu.
Jätkusid eelneval ajastul alanud suured muutused. Hüljati vanu traditsioone ja kerkis esile uusi ideid. Riikidevaheline konkurents parema tehnoloogia, halduse ja ideede pärast koos raua ja rauast tööriistade levikuga tõid uue külluse ning kaubanduse ja linnastumise seninähtamatu arengutaseme. Paljud tänapäeva Hiina linnad tekkisid tol ajal. Koos sellega puhkes õitsele täiesti uus kultuur, milles arenesid välja omanäoline filosoofia, kirjandus ja teadus.
Qini dünastia (221-206 eKr).
Qini dünastia valitses aastail 221–206 eKr ja selle rajas 221. eKr Qini riigi valitseja Ying Zheng ("Yíng Zhèng"), kes kuulutas end
keisriks Qin Shi Huangdi nime all. Enne teda oli keisritiitel Hiinas kasutusel vaid jumalate ja mütoloogiliste muinaskeisrite kohta. Valitsemises lähtus Shi Huangdi legistlikust ideoloogiast.
Pealinnaks oli Xianyang (kaasaegse Xi'ani lähistel). Shi Huangdi on tuntud ka konfutsionistlike raamatute põletamise ja õpetlaste matmise poolest. Dünastia ajal alustati Hiina Suure müüri ehitamist. Oluliseks oli peale eelnenud killustust ja sõdasid keskse valitsemise sisseseadmine, seadustike ühitamine, ühtsete mõõtude sisseviimine ning kirja ühtlustamine ja arendamine. Elujõulise kauplemise edendamiseks kogu impeeriumi ulatuses tuli isegi vankrite telgede pikkused ühtlustada.
Pärast esimese keisri Shi Huangdi surma 210. aastal eKr puhkes kodusõda. Keisri järglane Er Shi valitses vaid kolm aastat, kuni Qini keisririik kokku varises. Qini keisririiki peetakse esimeseks varatotalitaarseks riigiks.
Shi Huangdi surma järel lagunes Qini keisririik 18 kuningriigiks. Järgnenud sõdaderohket aega Hani dünastia alguseni nimetatakse Chu ja Hani vastasseisuks (楚汉战争, chǔhànzhànzhēngэн). Sellel ajal oli ülekaalus Chu (楚) dünastia 209 – 202 eKr) võim.
Kolme riigi ehk kolmevalitsuse ajastu (220–280).
Kolme riigi ajastu


Kristjan Rahnu.
Kristjan Rahnu (sündis 29. augustil 1979 Kohilas) on Eesti kergejõustiklane (kümnevõistleja)
Isiklikud rekordid.
Tema isiklik rekord seitsmevõistluses on 6062 punkti (püstitatud sise-MMil Moskvas 2006).
Isiklikku.
Kristjan Rahnu on 192 cm pikk ja kaalub 90 kg.
Ta elas varem Kadrinas, praegu elab Tallinnas ja treenib isa Roland Rahnu juhendamisel.
Hobideks on lugemine ja golf. Eesmärgiks spordis on saavutada medal suurvõistlustelt.


Harilik kadakas.
Harilik kadakas ("Juniperus communis" L.) on küpressiliste sugukonda kadaka perekonda kuuluv okaspuu.
Teaduslikult kirjeldas harilikku kadakat esimesena Linnaeus 1753.
Botaanilised tunnused.
Enamasti kasvab harilik kadakas põõsakujulisena, harvem puukujulisena. Puu kõrgus on tavaliselt kuni 10, harva kuni 15 m. Registreeritud maksimaalne kõrgus on 18,5 m (Rootsis). Harlik kadakas elab kuni 860-aastaseks.
Võra kuju varieerub üsna suures ulatuses ning võib olla sammasjas, munakujuline, maadjas või hargnevate okstega. Tüvi on tihti mitmeharuline ja mõnikord keerdu kasvanud. Noorte puude koor on kitsaste laastudena kestendav, vanematel puudel madalate vagudega ja pehmete kiududega.
Noored võrsed on punakaspruunid ja kolmetahulised, vanemad pruunikad. Okkad on terava tipuga, lineaalsüstja kujuga, 1–2 cm pikkused, kolmekaupa männases, pealt sinakashallid ja ühe õhulõheribaga, püsivad võrsetel keskmiselt kuni 4 aastat.
Isasõisikud on kollakad, 4–5 cm pikkused, koosnevad kilbikujulistest soomustest, 3–7 tolmukaga. Emasõisikud meenutavad rohelist punga ning koosnevad kolme püstise seemnealgmega soomustest. Viljad on lihakad marjataolised käbid läbimõõduga 6–9 mm. Viljas on 1–3 seemet, mis on esimesel aastal rohekad, teisel aastal tumesinised ja kolmandal aastal mustjad. Seemne mass on 17–18 mg.
Kuigi kadaka viljad on botaanilises mõttes käbid, kutsutakse neid rahvasuus välise sarnasuse tõttu kadakamarjadeks.
Levik ja kasvukohad.
Hariliku kadaka väga suur levila asub Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni steppideni, idas kuni Jaapani saarteni, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas, Gröönimaal ja Islandil. Lõuna suunas ulatub levila Pakistani ja Nepaalini, aga Põhja-Ameerikas 30° põhjalaiuseni.
Harilik kadakas kasvab sageli lagedatel aladel mere ääres, loopealsetel, nõmmedel, soostunud aladel jm. Muldadest on kadaka kasvukohtades sageli esindatud paesed loomullad, happelised liivmullad.
Mõnel pool, näiteks Kassari klibustel rannanõlvadel, on kadakas üllatavalt elujõuline ja katab kogu maapinna tiheda kadakametsaga. Selles kohas ei paista tiheda okastiku vahelt õieti valgust maapinnale ja niimoodi tõrjub kadakas välja kõik teised taimed.
Paljunemine ja kasv.
Harilik kadakas on tavaliselt kahekojaline, harva ühekojaline puu ja paljuneb üldjuhul seemnetega. Soodsates tingimustes võib ta paljuneda ka vegetatiivselt alumiste oktse juurdumisega. Tolmlemine toimub tavaliselt mai alguses. Rohkem vilju on valguse käes kasvavatel puudel. Seemneid levitavad tavaliselt linnud. Tõusmetel on 2 idulehte. Puu kasvab üsna aeglaselt, 10-aastaselt on kõrgus tavaliselt 40–50 cm, 50-aastaselt 3–4 m.
Puit.
Hariliku kadaka puit on ilusa tekstuuriga, tihedate aastarõngastega, väga meeldiva lõhnaga, sitke ja keskmise tihedusega 550–650 kg/m³. Lülipuit on hallikas- kuni punakaspruun, maltspuit on kitsas ja valkjas. Puude väikse kasvu tõttu ei ole puidul eriti suurt majanduslikku tähtsust, seda kasutatakse peamiselt tisleritöödel, muusikainstrumentide, suveniiride jms valmistamisel.
Aastarõngad on käänulised ja hästi märgatavad kõigis lõigetes. Aastarõnga varane osa läheb järsult üle hiliseks osaks, mis on vähearenenud. Vaigukäike ei ole. Puidul on tavaliselt head mehaanilised omadused. Niiskuse 15% korral on puidu tihedus 570 kg/m³, survetugevus 395 kg/cm² ja kõvadus pikikiudu 459 kg/cm².
Keemiline koostis.
Magusa maitsega viljad sisaldavad suhkruid kuni 40% (peamiselt glükoosi ja fruktoosi), eeterlikke õlisid, lipiide, orgaanilisi happeid (õun-, sipelg- ja äädikhape), vaikaineid, taimevaha, vitamiine ja teisi bioaktiivseid aineid. Viljadest valmistatakse siirupit, mis on tooraineks kondiitritööstuses, ning maitseaineid, mida kasutatakse kalade konservimisel ning viina ja likööride tootmisel. Mikroelementidest sisaldavad viljad mangaani, rauda, vaske ja alumiiniumi.
Kadakajuurtest on leitud eeterlikke õlisid, vaikaineid, saponiine, parkaineid ja värvaineid. Okkad sisaldavad 2,7‰ askorbiinhapet.
Okastest ja viljadega võrsetest saab valmistada eeterlikku õli (kadakaõli), mida on kasutatud antibakteriaalse vahendina meditsiinis ja veterinaarias.
Kadakas on ka mürgiseid aineid, mistõttu ei tohi kadakamarju liiga palju süüa ega kadakaõli liiga palju tarvitada.
Ilupuu.
Kadakat kasutatakse ilupuuna parkides ja aedades, kuigi neid on raske ümber istutada. Selleks tuleb jälgida, et nii enne kui pärast ümberistutamist oleks taim lõuna suunas sama küljega.
Kokandus.
Kadakamarju (botaanilises mõttes käbisid) kasutatakse vürtsina. Tüüpiliselt lisatakse neid metsloomade ning rasvasest sea- ja lambalihast toidu tegemisel, samuti tumedates lihakastetes. Lihale ja kalale võib küpsetamise ajaks lisada peale kadakamarjade ka kadakaokkaid. Ta parandab ka kapsa ja peedi maitset. Vürtsina kasutatakse neid ka piparkookide, kommide ja morsi tegemisel.
Harilik kadakas Eestis.
Eestis on kadaka põhilised kasvualad (75%) Saaremaal ja Läänemaal. Vähem ja hajusamalt esineb kadastikke Hiiumaal, Pärnumaal ja Harjumaal. Üksikpõõsana võib kadakat leida kõikjalt. Eesti on meeldivaks erandiks kadastike rohkuse, nende esteetilisuse, kõrge vanuse, ligipääsetavuse ja kadakaga seotud rahvatraditsioonide poolest.
Tähelepanuväärsed isendid Eestis.
Loigu keerdkadakal on tüvi keerdunud vastupäeva
Kadakaid, mille ümbermõõt ületab meetri, on Eestis praegu teada 29. Kõige rohkem, koguni 9 neist, kasvab Harjumaal, Raplamaal on teada 4, mujal juba vähem. Varasemast ajast on andmeid veel 28 nii jämeda kadaka kohta, kuid enamik neist on kuivanud. Mõned said hukka 1967. aasta augustitormis, mõne on hävitanud inimkäsi.


Harilik paakspuu.
Harilik paakspuu ("Frangula alnus", sünonüüm "Rhamnus frangula") on türnpuuliste sugukonda paakspuu perekonda kuuluv madal puu või põõsas.
Paakspuu rahvapärased nimed on pahaspuu, kitsepaats, ohupaats ja mõruuibu..
Teaduslikult kirjeldas harilikku paakspuud esimesena šoti botaanik Philip Miller.
Levila ja kasvukoht.
Harilik paakspuu kasvab kõikjal Euroopas ning Kesk- ja Põhja-Aasias. Eestis on ta sage.
Paakspuu kasvab lehtmetsade alusmetsas ja soode servas, harvem okasmetsas, eelkõige laanemetsas. Teda leidub ka rabametsas, soometsas, kõigis sookooslustes ja niitudel. Eestis on ta külmakindel ja mullastiku suhtes vähenõudlik, kõige paremini kasvab viljakatel niisketel muldadel. Põuale peab ta hästi vastu.
Harilik paakspuu on meie metsades kõige arvukam alusmetsa liik, talle järgnevad harilik toomingas ja sarapuu. Alusmetsade kogupindala, kus ta on valitsev puuliik, on ligi 4380 km².
Kirjeldus.
Harilik paakspuu on mitmeaastane heitlehine kuni 8 m kõrge puu või põõsas. Tema võra on rohkesti harunev.
Paakspuu juurestik on hästi arenenud. Noored võrsed on hele- või hallikaspruunid, astlad puuduvad, paljude heledate ja piklike lõvedega. Puukoor on sile ja mustjas. Pungasoomused puuduvad, pungalehekesed on pruunikad ja pehmete karvakestega kaetud.
Lehed paiknevad lehel vahelduvalt. Nad on terve servaga lihtlehed, äraspidimunajad või ellipsoidsed, 3–8 cm pikad ja 1½–4 cm laiad, pealt tumerohelised ja läikivad, alt heledamad, kuivanult sageli kollakasrohelised. Külgroodusid on 6–8 paari, nad pöörduvad enne lehe serva jõudmist lehe tipu suunas. Leherootsu pikkus on kuni 1½ cm. Lehed on sulgroodsed ja rood tungivad lehel selgelt esile.
Õied on väikesed ja ilusad. Nad on peaaegu valged, kahesugulised ja asuvad lehtede kaenlas 3–6 kaupa. tupp- ja kroonlehti on 5. Paakspuu õitseb mais-juunis, teist korda augustis-septembris. Õisi tolmeldavad putukad, kes külastavad õisi nektari pärast.
Vili on alguses rohekaspunane, valminult must, kahe luuseemnega, mürgine. Vili on kerajas ja meenutab marja, aga on lihakvili.
Kui paakspuu vilju süüa, siis saab mürgistuse. See väljendub tugevas kõhuvalus, oksendamises ja vere roojamises. Kannatanule tuleb kiiresti anda sütt ja toimetada ta haiglasse.
Paakspuu paljuneb peamiselt seemnetega. Seemnetel aitavad levida linnud, kes neid söövad. Kuid paakspuu võib paljuneda ka juurevõsust, samuti saab teda pistokstega paljundada.
Paakspuud saab ära minna koore järgi, mis on tume ja valgete kriipsukestega, või lehtede järgi, mis on pealt tumerohelised ja alt esiletungivate roodudega. Talvel on iseloomuliku välimusega tema pungad, mida ei kata soomused.
Tähtsus.
Kõige meelsamini söövad paakspuu vilju tihased, varblased ja leevikesed.
Paakspuu on nagu türnpuugi roosteseene vaheperemees. Roosteseen moodustab kevaditi paakspuulehe alumisel küljel oranže kuhjakesi. Hiljem levivad seened temalt teistele taimedele ja nii tekitab paakspuu inimestele pisut kahju.
Paakspuu puidust tehakse joonistussütt, samuti kasutatakse seda nikerdamiseks. Siiski pole tema pudul suurt majanduslikku tähtsust, sest puu ise on pisike ja puitu saab talt vähe.
Paakspuu koort ja vilju on vanad eestlased kasutanud värvainena. Koort kogutakse kevadel mahlajooksu ajal. Sel ajal on okstel koor hästi lahti. Puu tuleb umbes käelaba kõrguselt maha lõigata ning seejärel tüvi ja oksad paari detsimeetri pikkusteks juppideks tükeldada. Igale tükile tuleb teha pikilõige ja siis saab koore maha tõmmata. Pimedas kuivatatud ja kuivas hoitav paakspuukoor säilib 5 aastat. Selleks ajaks on mahalõigatud puu asemele juba uus kasvanud ja selle saab uuesti maha lõigata.


Inertsiseadus.
Inertsiseadus ehk Newtoni esimene seadus paneb aluse kehade liikumise kirjeldamisele inertsiaalsetes taustsüsteemides.
Vastasmõju puudumisel või vastasmõjude kompenseerumisel on keha kas paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt.
Inertsiseaduse formuleeris esimesena Galileo Galilei aastal 1632. Laiemalt tuntakse seda seadust Newtoni esimese seadusena.


Inertsus (keemia).
Inertsus on keemilise elemendi omadus, mitte osaleda keemilistes reaktsioonides ega moodustada keemilisi ühendeid.
Väärisgaasid on tavaliste keemiliste reaktsioonide suhtes inertsed, sest nende elektronkatte väliskihi orbitaalid on elektronidega täidetud.


Eukarüoodid.
Eukarüoodid ehk päristuumsed ("Eukaryota") on organismid, kelle rakud on päristuumset (eukarüootset) tüüpi. Eukarüoodid on oma nime saanud selle järgi, et neil asub geneetiline informatsioon (kromosoomidena) rakutuumas, mis on membraaniga ümbritsetud organell.
Eukarüootide kõige olulisemaks tunnuseks ongi membraansete organellide olemasolu rakus, mis võimaldab biokeemilised reaktsioonid ruumiliselt eraldada. Nendeks organellideks on endoplasmaatiline retiikulum ja rakutuum (nende membraanid on omavahel ühenduses), mitokondrid (mõnel eukarüoodil need puuduvad või on taandarenenud), kloroplastid (paljudel puuduvad), Golgi kompleks, lüsosoomid ja peroksüsoomid.
Eukarüootide oluliseks tunnuseks on veel tsütoskelett mikrofilamentide (aktiin) ja mikrotorukeste ehk mikrotuubulite (tubuliin) näol. Aktiinifilamendid määravad raku kuju ja mikrotuubulid tegelevad organellide ümberpaigutamisega, osalevad rakujagunemisel (mitoos ja meioos) ja on viburite koostisosaks. On tõenäoline, et tänapäeva eukarüootide eellasel esines juba tõeline suguline (holomiktiline) sigimine (st. esines meioos). Kui arvestada liigilist mitmekesisust, siis enamik eukarüoote on hulkraksed (koelis-organilise ehitusega).
Eukarüootide päritolu.
Eukarüootide päritolu küsimus on veel üsna ebaselge. Kuidas ja millis(t)est prokarüootide rühma(de)st on nad kujunenud? Millal tekkisid esimesed eukarüoodid? Kas eukarüoodid tekkisid umbes samal ajal kui esimesed prokarüoodid (nn. kolm domeeni: "Bacteria", "Archaea" ja "Eucarya"; Woese "et al.", 1990), hoopis tunduvalt hiljem ja mingist bakterite ("Bacteria sensu" Woese) harust (Cavalier-Smith, 2002) või hoopis kahe prokarüoodi ühinemisel (nt. Rivera & Lake, 2004), pole veel päris kindlaks tehtud. Vanimad eukarüootide kivistised on 1,5 (võib-olla isegi 1,7–1,9) miljardit aastat vanad, kuid neid ei ole võimalik kindlalt paigutada ühessegi tänapäeval elavasse rühma (Javaux "et al.", 2003; Katz "et al.", 2004).
Eukarüootide evolutsioonis on olulist rolli mänginud endosümbioos. Kahte tüüpi organellid – plastiidid (kloroplastid) ja mitokondrid – pärinevad kunagi eukarüoodi poolt fagotsütoosi teel omandatud bakteritest. Mitokonder pärineb α-proteobakterist ning algselt ilma mitokondrita eukarüoote pole suure tõenäosusega olemas. Kõikidel amitokondriaalsetel (mitokondrita) eukarüootidel on kindlaks tehtud, et neil kas on kunagi olnud mitokonder (tõenduseks on tüüpiliste mitokondri geenide esinemine rakutuumas) või on see tugevalt redutseerunud e. taandarenenud (näiteks hüdrogenosoomideks, mitosoomideks). Kloroplastide evolutsioon on pisut keerulisem. Primaarne endosümbioos (eukarüoot neelab tsüanobakteri, kellest kujuneb sümbiont) leidis aset liitvetikate, punavetikate ja rohevetikate (kellest pärinevad kõik maismaataimed) ühisel eellasel. Sekundaarse endosümbioosi (eukarüoot neelab juba kloroplastiga varustatud eukarüoodi) juhtumeid on olnud rohkem. On kahte tüüpi sekundaarsete plastiididega vetikaid – ühtede plastiidid on pärit punavetikast ja teiste omad rohevetikast. Punavetika tüüpi plastiidid on järgmistel rühmadel: neelvetikad ("Cryptophyta"), haptofüüdid ("Haptophyta"), stramenopiilid ("Heterokonta"; nt. pruunvetikad, ränivetikad) ja vaguviburvetikad ("Dinoflagellata"). Rohevetika-tüüpi plastiidid on "Chlorarachniophyceae" ("Rhizaria") ja "Euglenida" ("Excavata") esindajate seas. Üldiselt arvatakse, et kaks viimati mainitud vetikarühma omandasid rohevetika sõltumatult. Küsimus, kas punased plastiidid pärinevad ühest eellasest ("Chromalveolata" hüpotees) või on iga ülal mainitud rühm need omandanud sõltumatult, on veel ebaselge (Katz "et al.", 2004). Vaguviburvetikate ("Dinoflagellata") seas on ette tulnud ka tertsiaarset endosümbioosi (see tähendab sekundaarse plastiidiga eukarüoodi omastamist).
Eukarüootide mitmekesisus.
Järgnevalt on toodud eukarüootide suurrühmad ehk "riigid" (Simpson & Roger, 2004), mis hõlmavad enam-vähem kogu eukarüootse mitmekesisuse. Rühma järgi sulgudes on pandud esimeste fossiilide vanused (miljonites aastates, Ma), kes on identifitseeritavad antud rühma liikmena (Javaux "et al.", 2003).
Taimed, seened ning loomad tekkisid erinevatest ainuraksete eukarüootide rühmadest eelkambriumis (>542 miljonit aastat tagasi).
Hulkraksed loomad ja seened kuuluvad tagaviburiliste ("Opisthokonta") hulka. Hulkraksed maismaataimed kuuluvad rühma "Plantae" (kuhu kuuluvad veel punavetikad, rohevetikad ja liitvetikad). Kõiki eukarüoote, kes ei ole taimed, loomad ega seened, nimetatakse protistideks.


Marmara.
Marmara ehk Marmara meri (türgi "Marmara" või ka "Marmara Denizi") on väike meri, mis lahutab Aasiat ja Euroopat. Ta on seotud Egeuse merega Dardanellide väina kaudu ja Musta merega Bosporuse väina kaudu. Mere pikkus on u. 280 km (175 miili) ja suurim laius 80 km (50 miili). Pindala on 11 474 km² (4430ruutmiili). Suurim sügavus on 1264 meetrit. Mere keskmine sügavus on 300 meetrit. Vee maht Marmara meres 3500 km³. Marmara mere pinnakihtide soolsus on 20 kuni 26 promilli, sügavamal on aga soolsus 38 promilli.
Marmara meri kujutab endast veidi väljavenitatud kujuga nõos asuvat veekogu. Pikitelge läbib merd sügavik. Mere kaldad on peamiselt mägised ning lõunas ja idas tugevasti liigendatud.
Marmara mere kliima on pehme. Külmimaks kuuks on jaanuar, kus vee keskmine temperatuur on 7 °C ja maksimaalseni tõuseb temperatuur augustis 23 °C. Aastane sademete hulk on 700-800 mm. Hüdroloogilise režiimi määrab ära veevahetus Musta ja Egeuse mere vahel. Olulised tegurid on nende kahe mere vee erinev tihedus, soolsus ja valitsevad tuuled, milleks on põhiliselt kirde ja edelatuuled. Neist suuremad Sahara kõrbest puhuv kuiv ja kuum tuul siroko, mille tagajärjel võib õhutemperatuur tõusta üle 40 °C. Euroopas puhuv külm mistraal toob aga kaasa jaheda ilma.
Marmara meres tugevaid loodeid ei ole. Tõusu ja mõõna vahe on minimaalne, 1.5 kuni 2 päevase vahega, mille põhjuseks on enamasti tugevamad kirde tuuled. İstanbuli lähedal on looded tavalisest merevee tasemest umbes 35 cm.
Kuulub tervikuna Türgile. Koos Dardanellide ja Bosporusega moodustab rahvusvahelise veetee Mustast merest Vahemerre, mille toimimise ja ohutuse eest Türgi vastutab.
Vanad kreeklased nimetasid Marmara merd Propontis (Προποντίς, -ίδος < pro 'enne' + pontos 'Must meri')
Marmara on kaardil tähistatud numbriga 19


Trinidad.
thumb
Trinidad on saar Kariibi meres, kuulub Väikeste Antillide hulka.
Trinidad paikneb Lõuna-Ameerika lähedal. Teda eraldavad sellest Mao Suu ja Lohe Suu väin.
Trinidadi põhjaosas kõrguvad mäed ulatuvad 940 meetrini.
Trinidad kuulub koos Tobago saarega Trinidadile ja Tobagole.


Taavi Peetre.
Taavi Peetre (5. juuli 1983 Hiiumaa – 11. september 2010 Tamula järv) oli Eesti kergejõustiklane (kuulitõukaja).
6. juulil 2010 Viljandis Kuldliiga etapil tõugatud isiklik rekord 20.33 on Eesti kõigi aegade teine tulemus. Pikka aega püsis isikliku rekordina 6. augustil 2004 Riias Balti matšil tõugatud 20.30. Eesti rekord on 20.53 ja selle tõukas 1979. aastal Ungaris Heino Sild.
Taavi osales Ateena olümpiamängudel kuulitõuke kvalifikatsioonivõistlusel. Isiklike rekordite võrdluses oli Peetre 39 kuulitõukaja seas 30. kohal. Võistluse lõpuprotokollis kuulus talle 26. koht tulemusega 19.14. Viimasena pääses lõppvõistlusele tulemusega 20.04. Kvalifikatsiooninorm oli 20.40.
Pekingi olümpiamängudel sai ta kuulitõuke kvalifikatsioonivõistlusel tulemuse 19.57. See andis 26. koha, millega lõppvõistlusele ei pääsenud.
Kettaheites on tema isiklik rekord USA-s heidetud 60.84.
Peetre hukkus 11. septembril Tamula järvel kalal olles paadiõnnetuse tagajärjel. Tema surnukeha leiti veest 14. septembril.
Isiklikku.
Taavi Peetre oli 192 cm pikk ja kaalus 112 kg.
Peetre oli pärit Hiiumaalt Putkaste külast.
Taavi kuulus Tartu Ülikooli Akadeemilisse Spordiklubisse ja treenis Aleksander Tammerti juhendamisel. Varem on Peetret juhendanud ka Ants Kiisa.


Habemeajaja paradoks.
Habemeajaja paradoks on hulgateooria ja matemaatilise loogikaga seotud paradoks, Russelli paradoksi üldarusaadav versioon.
Sõnastus.
Habemeajaja paradoksi saab esitada üksikasjade poolest erinevates sõnastustes. Sõnastus mõjutab paradoksaalsuse astet ja selle iseloomu.
Tingimus nendinguna.
Habemeajaja paradoks räägib linnast, kus on niisugune meeshabemeajaja, kes ajab iga päev habet igal selle linna mehel, kes ise endal habet ei aja, ja mitte kellelgi teisel.
Et see pole võimalik, siis muidugi võib järeldada, et niisugust linna ei saa olla. Seetõttu nimetatakse Russelli paradoksi mõnikord ka pseudoparadoksiks.
Tingimus reeglina.
Ühes linnas on niisugune meeshabemeajaja, kes peab habet ajama nendel ja ainult nendel selle linna meestel, kes ise endal habet ei aja.
Analüüs.
Kui me jätame ära tingimuse, et habemeajaja on mees, siis ta võib-olla mittemees (näiteks naine) ning sel juhul ei järeldu habemeajaja habeme ajamise kohta mitte midagi.
Paradoksi sõnastuses on oluline, et habemeajaja kuuluks nende isikute ringi, kelle habeme ajamise üle tuleb otsustada. Võib algusest peale mitte piirata seda isikute ringi meestega. Sel juhul ei oleks lahenduseks, kui öelda, et habemeajaja on naine. Tõepoolest, kui naine jätab endal habeme ajamata, siis ta peab ikkagi endal habet ajama, sest eeldatav nõue käib ka tema kohta.
Seos Russelli paradoksiga.
Suhe "x" ja "y" (kus "x" ja "y" on teatud linna mehed) vahel "x" ajab "y" habet" habemeajaja paradoksis on täpses vastavuses suhtega "x" ja "y" vahel (kus "x" ja "y" on hulgad) "x" on "y" element" Russelli paradoksis.
Kui me vaatleme näiteks nende meeste hulka, kes ise endal habet ei aja, siis mingit paradoksi ei teki.
Päritolu.
Habemeajaja paradoks omistatakse Bertrand Russellile, kes 1901. aastal avastas Russelli paradoksi, mis näitas, et Georg Cantori naiivne hulgateooria on vastuoluline.
Russell ise esitas selle nimetamata allikale viidates avalikult esimest korda 1918. aastal Londonis peetud loengusarjas, millel põhineb tema töö "Philosophy of Logical Atomism". Ta kirjutab selles töös: "Too vastuolu on äärmiselt huvitav. Selle kuju saab modifitseerida; mõned modifitseeritud kujud on kehtivad, mõned mitte. Kunagi esitati mulle üks selle kuju, mis ei ole kehtiv, nimelt küsimus, kas habemeajaja ajab iseendal habet või mitte. Habemeajaja võib defineerida kui 'kellegi, kes ajab habet kõigil neil ja ainult neil, kes iseendal habet ei aja'. Küsimus seisneb selles, kas habemeajaja ajab endal habet. Sellel kujul ei ole seda vastuolu väga raske lahendada..."


Aleksander Tammert.
Aleksander Tammert (sündinud 2. veebruaril 1973 Tartus) on Eesti kettaheitja, treener ja sporditegelane.
2010. aastal sai ta Spordiseltsi Kalev tegevjuhiks ning hakkas Egiptuse kettaheitja Omar El Ghazaly treeneriks.
Aleksander Tammert kandis 2012. aasta suveolümpiamängudel Londonis avatseremoonial Eesti lippu.
Tulemusega 60,20 m sai ta 27.koha ja finaali ei pääsenud.
Esinemine 2004. aasta olümpiamängudel.
Aleksander Tammert läks 2004. aastal oma kolmandale olümpiale vastu ühe medalisoosikuna. Kevadel Arlingtonis heidetud 68.48 oli Gerd Kanteri järel hooaja neljas tulemus. Kui kaks kanget Virgilijus Alekna ja Róbert Fazekas tundusid tol hetkel küündimatus kauguses, siis pronksmedali nõudlejate ring oli lai.
Algselt kettaheite olümpiavõitjaks tulnud Fazekas jäi võistlusjärgsel dopinguproovi andmisel vahele uriiniproovide vahetamisega, teatasid uudisteagentuurid France Presse ja Reuters. Selline temp tähendas seda, et 29-aastane Fazekas pidi jääma ilma kullast ja loovutama selle Aleknale ja Tammert tõusis pronksile.
Tammerti kolmas olümpiavõistlus lõppes mehe kõrgeima kohaga tiitlivõistlustel, kuid medalist jäi enne ungarlase vahejuhtumit siiski 38 sentimeetrit puudu. Tammerti parimaks jäi avakatsel heidetud 66.66 ja see andis algselt neljanda koha. Neljandas voorus sai valikvõistluselt viimasena tosina parema hulka jõudnud ungarlane Zoltán Kővágó tulemuseks 67.04 ning see andis talle sel momendil pronksi. Tammerti seeria finaalis oli 66.66, x, 64.28, 63.95, 64.04, x.
Isiklikud rekordid.
Kuulitõuge 18.05 (1. jaanuar 1999)
Kettaheide 70.82 (15. aprill 2006 Denton)
Maailmameistrivõistlused.
1995 Göteborg
1997 Ateena
1999 Sevilla
2001 Edmonton
2003 Pariis
2005 Helsingi
2007 Osaka
Euroopa meistrivõistlused.
1998 Budapest
2002 München
2006 Göteborg
Isiklikku.
Aleksander Tammert on 195 cm pikk ja kaalub 120 kg (2006). Tema käte siruulatus on 210 cm.
Tammert kuulus Audentese klubisse ning treenis Dave Wollmani juhendamisel. Varem oli juhendajaks ka tema isa Aleksander Tammert seenior.


Indrek Turi.
Indrek Turi (sündinud 30. juulil 1981 Tallinnas) on Eesti kümnevõistleja.
Ta kuulub Põlva kergejõustiku klubisse ja treenib Andrei Nazarovi juhendamisel.
Indrek Turi esimene olümpiavõistlus Ateenas lõppes tervisehädade kiuste punktisummaga 7708, mis andis 39 osaleja seas 23. koha.
Tema isiklik rekord kümnevõistluses 2003. aastal tehtud 8122 punkti.
Isiklikku.
Indrek Turi on 187 cm pikk ja kaalub 85 kg. Indrek elab Mikitamäel, hobideks on filmid ja jalgpall.


Hestrie Cloete.
Hestrie Cloete (sündis 26. augustil 1978 Germistonis) on Lõuna-Aafrika Vabariigi kergejõustiklane (kõrgushüppaja).
Teistel olümpiamängudel järjest sai hõbemedali kahekordne maailmameister Hestrie Cloete. Naiskõrgushüppajatest näitas lõppvõistlusel kõige kindlamaid hüppeid Jelena Slessarenko.
"Slessarenko oli täna selgelt parem," tõdes oma Aafrika rekordist neli sentimeetrit vähem ületanud Cloete. "Olin hüppejärjekorras temast eespool ning mul oli võimalus talle sündmuste käiku dikteerida, kuid 2.04 oli mulle täna liiast."
Paki sigarette päevas suitsetav Cloete jäi ka Sydneys alla venelannale ning samuti Jelenale, Jelessinale.
Isiklikku.
Hestrie Cloete on 185 cm pikk ja kaalub 69 kg. Ta on abielus, kuulub klubisse Mr Price Athletics Club ja treenib Martin Marx juhendamisel. Hobideks on lugemine ja muusika. Tema eeskujudeks ja iidoliteks on Inga Babakova ja Marius Corbett.


Jelena Slessarenko.
thumb
Jelena Slessarenko ("Елена Слесаренко") (sündis 28. veebruaril 1982 Volgogradis) on Venemaa kergejõustiklane (kõrgushüppaja), olümpiavõitja 2004.
Saavutused.
2003 1. koht 1.92 "Grand Prix" (Osaka)
2004 Maailmameister 2.04 sisemeistrivõistlused (Budapest)
2004 2. koht 2.03 Kuldliiga (Rooma)
2004 1. koht 2.03 "Super Grand Prix" (Lausanne)
Isiklikku.
Jelena Slessarenko on 179 cm pikk ja kaalub 55 kg.


Ghana vapp.
Ghana vapp on Ghana Vabariigi riigivapp.
Vapp on kasutusel alates 1957. aastast.
Vapikilpi hoiab kaks kotkast. Kilbi sinisel taustal on roheline rist, mis jagab kilbi neljaks väljaks. Risti keskel on kuldne lõvi, mis sümboliseerib Ghana kuulumist Rahvaste Ühendusse.
Ülemisel vasakpoolsel väljal on ristatud tseremoniaalne mõõk ja kuningliku nõuniku ametikepp, mis tähistavad kohalikke omavalitsusi. Ülemisel parempoolsel väljal on Accra presidendipalee, mis sümboliseerib keskvalitsust. Kakaopuu alumisel vasakpoolsel väljal tähistab põllumajandust ning kullakaevandus parempoolsel väljal maapõuevarasid.
Kilbi kohal on rahvusvärvides helmed ja Aafrika vabaduse sümbol must kuldäärega viieharuline täht.
Kilbi all on kollane lint kirjaga "Freedom and justice" ('vabadus ja õiglus').
Vaata ka.
Vapp


Tallinna Rootsi-Mihkli kirik.
Tallinna Rootsi-Mihkli kirik on kirik Tallinna vanalinnas Rüütli tänaval.
Hoone ehitati 1531. aastal ning seda kasutati seegina.
Tallinna Rootsi-Mihkli kirik, 2011. aasta kevad
Rootsi-Mihkli kogudus.
Eestimaa kubermangu kuulumise ajal Rootsi Kuningriigi koosseisu kasutasid Tallinnas asuvad rootsi sõjaväeosad garnisonikirikuna Suur-Kloostri tänaval asunud Tallinna Püha Mihkli kloostrikirikut.
Pärast Venemaa tsaaririigile edukat Põhjasõda ning Tallinna vallutamist 1710. aastal Vene vägede poolt kasutati Uue Johannese (Jaani) seegi hoonet aastatel 1710–1716 vene vägede garnisoni Vene Õigeusu Kirikuna, kuid seoses suure kogukonna arvuga jäid ruumid peagi väikeseks ning 1716. aastal sundis Eestimaa kuberner krahv Aleksandr Menšikov rootslaste Rootsi-Mihkli koguduse lahkuma oma senisest endisest Suur-Kloostri tänaval asunud Tallinna Püha Mihkli kloostrikirikust, kus kogudus oli tegutsenud alates 1. juunist 1631. aastal ja alles aastal 1726 leidis rootsikeelne kogudus tegevuse jätkamiseks ruumid Rüütli tänava endistes seegiruumides, mis pühitseti 1733. aastal.
Senine Tallinna Rootsi-Mihkli kirik, Suur-Kloostri tänaval muudeti vene vägede Tallinna garnisoni kirikuks - Issanda Muutmise peakirikuks.
Analoogselt võtsid Venemaa keisririigi sõjaväelased ka Narvas asunud rootslaste Narva Toomkiriku oma valdusse.
Nõukogude ajal kasutati hoonet raskejõustikusaalina.
Kirik restaureeriti ja pühitseti 2002. aastal.


Infosüsteem.
Infosüsteem on organisatsiooni teabe säilitamiseks ja töötlemiseks mõeldud süsteem. Eesti entsüklopeedia järgi on infosüsteem informatsiooni, selle töötlemist käsitlevate reeglite ja vajalike vahendite kompleks.
Süsteemiteooriast lähtudes on infosüsteem omavahel seotud andmeobjektide mitteamorfne, terviklik kogum. Oluline on infosüsteemi seotus teiste süsteemidega (liidesed ehk sisendid ja väljundid), määratletus (reeglitele alluvus, ennustatavus) ja mittetäielikkus.
Elektrooniliste seadmete rakendamisel võib infosüsteemiks nimetada ka rakendusprogrammide hulka, mille abil saab lahendada teabe töötlemisega seotud ülesandeid. Selliste rakendusprogrammide loomist nimetatakse tarkvaraarenduseks.
Infosüsteemi omaniku ülesannete väljaselgitamiseks kasutatakse toimesüsteemi analüüsi ("Business System Analysis").
Infosüsteemi piiride leidmiseks kasutatakse nõuete analüüsi. Nõuete analüüsi ülesanne on koostada infosüsteemi spetsifikatsioon ehk üheselt paika panna, mida infosüsteem peab tegema (funktsionaalsed nõuded) ja kuidas käituma (mittefunktsionaalsed nõuded).
Nõuetele vastava lahenduse väljamõtlemist nimetatakse infosüsteemi arhitektuuriliseks lahenduseks ehk projekteerimiseks. Selle käigus töötatakse välja infosüsteemi arhitektuur (jagunemine komponentideks), suhtlusprotokollid teiste süsteemidega ja kasutajaga (kasutajaliides), andmestruktuurid ja komponentide sisemised algoritmid.
Nõuetele vastava projekti põhjal infosüsteemi realiseerimist nimetatakse tavaliselt eesti keeles programmeerimiseks (inglise keeles "implementing"). See sisaldab ka graafilise materjali toimetamist, programmilõikude silumist, testimist, integreerimist, kasutusjuhendite loomist ja muid progrmmeerimise juurde kuuluvaid tegevusi.
Valmissüsteemi käikuandmist nimetatakse juurutamiseks. Juurutamise käigus teostatakse süsteemi komponentide paigaldamine, kasutajate väljaõpe ja luuakse alus süsteemi ellujäämiseks muutuvates tingimustes. Teisisõnu: pannakse paika erinevate inimeste/organisatsioonide käitumine vigade, kasutusprobleemide, täiendõppe vajaduse, süsteemi muutmise vajaduse jne puhuks.


Botaanika.
Botaanika on teadusharu, mis tegeleb taimede uurimisega.
Eluslooduse jagatakse kolmeks domeeniks: bakterid, arhed ja eukarüoodid. Eukarüootide domeen jaotatakse neljaks riigiks: taimed, loomad, seened ja protistid. Botaanika tegeleb neist ühe – taimede uurimisega. Varem (ja paljudes ülikoolides ning käsiraamatutes ka praegu) on botaanika alla kuulunud ka seente, vetikate ja samblike uurimine.
Botaanika peamisteks harudeks on taimesüstemaatika, taimeanatoomia (taimemorfoloogia), taimefüsioloogia, taimeökoloogia, paleobotaanika.


Paljasseemnetaimed.
Paljasseemnetaimed ("Pinophyta" ehk "Gymnospermae") on taimede hõimkond.
Mõnikord arvatakse paljasseemnetaimede hulka ka hõimkonnad palmlehiktaimed, hõlmikpuutaimed ja vastaklehiktaimed.
Koos katteseemnetaimedega moodustavad need hõimkonnad seemnetaimede ülemhõimkonna.
Paljasseemnetaime seemned, nagu nimigi vihjab, arenevad seemnealgmetest katmatult käbisoomustel. Nende taimede viljastumine toimub, kui tolmuterad satuvad tavaliselt õhu kaudu seemnealgmeile, moodustades tolmutoru. Enamik paljasseemnetaimi on tuultolmlejad.
Paljasseemnetaimede kudedes leidub omapäraseid vaigu- ja limakäike, juhtkudedes paiknevad trahheiidid, juhtsooned puuduvad (need on olemas katteseemnetaimedel).
Kõik tänapäevased paljasseemnetaimed on puitunud tüvega ja enamasti puud. Tavaliselt on neil üks sirge tüvi okstega. Sealjuures kasvab tüvi rohkem kui oksad ja omakorda okste peaharu kasvab külgharudest rohkem.
Paljude paljasseemnetaimede tüvi sisaldab vaiku, mis kaitseb putukate ja seenhaiguste eest. Fossiliseerunud vaik tardub merevaiguks.
Tänapäeva maailma kõrgeim, suurim, kõige paksem ja vanim organism on kõik paljasseemnetaimed. Kõrgeim on ranniksekvoia (115,55 meetrit), suurim on hiidsekvoia (maht 1486,9 kuupmeetrit), suurime tüveläbimõõduga on montezuma küpress (11,42 meetrit) ja vanim on igimänd (tüve vanus ligi 4800 aastat).
Evolutsioon.
Vanimad teadaolevad paljasseemnetaimed pärinevad hiliskarbonist Pennsylvania ajastikust enam kui 300 miljonit aastat tagasi. Tõenäoliselt põlvnevad nad käbi meenutavate paljunemisorganitega paljasseemnetaimest "Cordaites", mis meenutas tänapäeva araukaariat. Tähtsa kohastumusena sõltuvad paljasseemnetaimed veest vähem kui nende eellased. Selleks kujunes taimel välja tolmlemine, mis võimaldas taimel viljastuda ilma vee abita, ja seeme, mis võimaldas taime embrüol sattuda teise kohta ja seal arenema hakata.
Paljasseemnetaimed olid ühed vähestest eluslooduse rühmadest, mis said kasu permi ja triiase vahel toimunud massilisest väljasuremisest 250 miljonit aastat tagasi, mille tulemusena surid välja pooled maismaataimede liigid ja 70% maismaaselgroogsete liikidest.


Geoinfosüsteem.
Geoinfosüsteem (lühendatult GIS) ehk kohateabesüsteem on automatiseeritud süsteem ruumiliste andmete kogumiseks, haldamiseks, säilitamiseks, päringute teostamiseks, analüüsiks ja esituseks. Geograafilised infosüsteemid hõlmavad kartograafiat, statistilist analüüsi ning andmebaaside tehnoloogiat.
Ajalugu.
Esimeseks geograafilise meetodi kasutamiseks võib pidada 1854. aastal John Snow poolt koostatud kaarti, kus kujutati koolera puhangut Londonis. Individuaalsete haigusjuhtude esitamiseks kasutas John Snow punkte. Tema uurimus koolera leviku kohta viis haiguse allikani, milleks osutus haiguspuhangu keskmes asuv nakatanud veepump (Broad Street’i veepump, mille käepideme Snow haiguspuhangu lõpetamiseks eemaldas). John Snow kaart oli unikaalne, kuna esmakordselt ei kasutatud kartograafilisi meetodeid ainult geograafiliste fenomenide kujutamiseks, vaid ka analüüsiks.
a> versioon (1958) John Snow 1855. aasta Soho koolerapuhangu kaardist, mis kujutas koolerajuhtude klastreid Londoni 1854. aasta epideemia ajal.
20. sajandi alguses arenes fototsinkograafia, mis lubas kaardi jagada kihtideks. Näiteks üks kiht kujutaks vegetatsiooni ning teine vetevõrku. See oli eriti kasulik samakõrgusjoonte trükkimisel, kuna nende joonestamine oli töömahukas protsess. Nende eraldi kihil asetsemine võimaldas joonestajal nendega tegeleda, ilma et teised kihid teda segaksid. Algselt kasutati joonestamisel klaasplaate, hiljem mindi üle plastikust filmile, mis oli kergem, hõivas vähem laoruumi ning polnud nii habras. Peale kõigi kihtide valmimist kombineeriti need kokku üheks pildiks. Värvitrüki tulekuga ei loobutud eraldi kihtide ideest, igale värvile loodi printimiseks eraldi plaat. Kuigi kihtide kasutamine kujunes kaasaaegse GISi tüüpiliseks põhijooneks, ei peeta just kirjeldatud fotograafilist protsessi geograafiliseks infosüsteemiks – kaardid on kõigest kujutised, millega pole seotud mingid andmebaasid.
Aastal 1960 arendati Kanada pealinnas Ottawas rahvusliku Metsanduse ja Maaelu Arendamise Osakonna poolt maailma esimene operatsiooniline GIS. Roger Tomlisoni poolt arendatud geoinfosüsteemi nimetati CGIS ("Canada Geographic Information System") ning seda kasutati CLI ("Canada Land Inventory") jaoks kogutud andmete säilitamaks, analüüsiks ja manipuleerimiseks. Kaardistades informatsiooni muldade, põllumajanduse, rekreatsiooni, looduse, vete, metsanduse ja maakasutuse kohta, mõõtkavas 1:50 000, oli eesmärgiks hinnata Kanada maapiirkondade võimekust. Analüüsi võimaldamiseks lisati ka hindamise klassifikatsiooni faktor. Tomlisoni tuntakse seetõttu kui "GISi isa". CGIS kestis kuni 1990ndateni ning selle aja jooksul koostati Kanadas suur digitaalne maaressursside andmebaas. CGIS polnud kunagi saadaval kommertskasutuseks.
1964. aastal moodustas Howard T. Fisher Harvardi disaini doktorikoolis ("Harvard Graduate School of Design") LCGSA ("the Laboratory for Computer Graphics and Spatial Analysis"), kus arendati mitmeid olulisi ruumiliste andmetega seotud teoreetilisi kontseptsioone. Lisaks levitati 1970. aastatel mitmeid tarkvarakoode ning -süsteeme, näiteks "SYMAP", "GRID" ja "ODYSSEY". Need olid aluseks järgnevatele kaubanduslikele arengutele ülikoolide, uurimiskeskuste ja korporatsioonidega üle maailma.
1980. aastate alguses M&S Computing (hiljem Intergraph) koos Bentley Systems, Incorporated'ga lõid CADi ("computer-aided design") platvormi. ESRI ("Environmental Systems Research Institute"), CARIS ("Computer Aided Resource Information System") ja ERDAS kerkisid esile kui GISi tarkvara kaubanduslikud edasimüüjad. Seejuures hõlmates edukalt mitmeid GISi põhijooni. Esimese põlvkonna lähenemine (ruumilise ja atribuutide informatsiooni eraldamine) kombineeriti teise põlvkonna lähenemisega (organiseerida atribuutide andmed andmebaaside struktuuridesse). 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses algas paralleelselt kahe avaliku domeenisüsteemi areng.
Aastal 1977 algas Colorados Fort Collinsis WELUTi ("Western Energy and Land Use Team") ja USA Kala ning Looduse Teenistuse ("Fish and Wildlife Service") patronaaži all projekt MOSS ("The Map Overlay and Statistical System"). GRASS GIS avalikustati aastal 1982 Champaignis, Illinoisis USA sõjaväe inseneride haru USA-CERLi ("US Army Corps of Engineering Research Laboratory") poolt, et vastata USA sõjaväe maahalduse ja keskkonna planeerimise tarkvara vajadusele.
1980ndate lõpus ning 1990datel kannustas GISi kasutamine Unix-i tööjaamades ning ka personaalsete arvutite levik tegevusala kasvu. 20. sajandi lõpuks on paljude süsteemide kiire kasv stabiliseerunud ning standardiseerunud suhteliselt vähestele platvormidele. Kasutatakse aina enam võimalust vaadata GISi andmeid Internetist. Operatsioonisüsteemides liigub kasvav number tasuta GISi pakette, mida saab kohandada vastavalt spetsiifilisele ülesandele. Pidevalt suureneb ruumiliste andmete ning kaardirakenduste hulk, mis on saadaval läbi veebikeskkonna.
GISi tehnikad ja tehnoloogiad.
Kaasaegsed GISi tehnoloogiad kasutavad digitaalset informatsiooni, mille saamiseks kasutatakse mitmeid digitaliseeritud andmete loomise meetodeid. Kõige tavalisem andmeloome meetod on digitaliseerimine, kus paberkandjal olev kaart või uuringu plaan muudetakse raalprojekteerimise (CAD) programmi ning georefereerimise võimalusi kasutades digitaalseks. Seoses ortofotode laialdase kättesaadavusega on peamiseks geograafiliste andmete kogumise viisiks saamas vertikaalseire (seire ülevalt alla).
Erinevatest allikatest pärineva informatsiooni sidumine.
GIS kasutab kogu ülejäänud informatsiooni asukohtade võtmeindeksi muutujana aegruumi asukohta. Just nagu suhteline andmebaas, mis sisaldab teksti või numbreid, on võimeline ennast tavaliste võtmeindeksite muutujate kaudu siduda paljude erinevate tabelitega, saab GIS kasutades asukohta kui võtmeindeksi muutujat siduda muidu seosetut informatsiooni. Võtmeks on asukoht ja/või ulatus aegruumis.
Igale muutujale, mida saab ruumis lokaliseerida (aina enam saab seda teha alaliselt), saab GISi kasutades viidata. Asukohad Maa aegruumis võivad olla salvestatud kuupäevade/esinemise aegade või x, y ja z koordinaatidena, mis esitavad vastavalt pikkuskraadi, laiuskraadi ning kõrgust. GISi koordinaadid võivad esindada viiteid teistele kvantitatiivsetele süsteemidele (näiteks maantee miilimärk, hoone aadress, geodeedi mõõtemärk, ristmik jne). Kuid alalise ruumilise andmestiku salvestamiseks kasutatud ühikud varieeruvad laialdaselt (isegi kasutades täpselt samu andmeid). Kõik Maa aegruumi asukohad ning ulatuse viited peaksid ideaalsel juhul olema seotud teineteisega ning ka "tõelise" füüsilise asukohaga või ulatusega aegruumis.
Olles seotud täpse ruumilise informatsiooniga, on võimalik uskumatult suure mitmekesisusega reaalse maailma ning projekteeritud mineviku või tuleviku andmeid analüüsida, tõlgendada ja esitada, edendamaks haridust ning hõlbustamaks otsuste tegemist. Tänu neile GISi peamistele omadustele on hakatud looma uusi teaduslikke uurimusi käitumisest ning mustritest, kasutades seejuures informatsiooni, mida varem peeti omavahel seosetuks.
GISi ebatäpsus.
GISi täpsus sõltub algandmetest ning sellest, kuidas see on vastavatele andmetele viitamiseks kodeeritud. Geodeetidel on asukoha positsioneerimiseks GPSi kasutades õnnestunud pakkuda kõrgel tasemel asukohatäpsust. Võimsad arvutid, veebitehnoloogiad, kõrge resolutsiooniga digitaalsed reljeefikaardid ning aerofotod on muutmas GISi kvaliteeti, kasulikkust ning ootusi (GIS peaks ühiskonda kõrgel tasemel teenima). Sellest hoolimata on olemas ka teistsugused andmeallikad, millel on samuti GISi üldisele täpsusele suur mõju. Nendeks on näiteks paberkaardid, mida ei peeta soovitud täpsuse saavutamiseks väga sobivateks, kuna kaartide vananemine mõjutab nende dimensionaalset stabiilsust.
GISi jaoks digitaalse topograafilise andmebaasi loomisel on peamisteks andmeallikateks topograafilised kaardid, lisaallikateks on aerofotod ning satelliitpildid. Väga olulisteks aspektideks on kaardi mõõtkava ning geograafilise ala esitusviis. Kaardi digitaliseerimiseks peab kaart olema teoreetilistes dimensioonides kontrollitud, seejärel skaneeritud rasterkujule ning selle tulemusena saadavale rasterandmestikule tuleb omakorda anda teoreetiline dimensioon.
Ebamäärasus on GISi loomise juures märkimisväärne probleem, kuna ruumilisi andmeid kiputakse kasutama saavutamaks eesmärke, mille jaoks need pole mõeldud. Mõned kaardid loodi palju aastakümneid tagasi, kui arvutitööstus polnud veel oma perspektiivi saavutanud. See on viinud tavalistele normidele mittevastavate ajalooliste kaartideni. Kaardi täpsus oli kartograafias vähetähtis. Kõik kaardid loodi kommunikatsiooni eesmärgil. Kaartide koostajad kasutasid maailmast kujutluspildi loomiseks ajalooliselt kindlaks määratud tehnoloogiat: sulepead ja paberit. Kartograafid tundsid vähest vajadust võtta informatsiooni edastamise aluseks täpsust.
Kaartide kvantitatiivne analüüs toob fookusesse täpsusega seotud küsimused. Elektroonilised ja muud seadmed, mida kasutatakse GISi jaoks mõõtmiste tegemiseks, on palju täpsemad kui tavalised kaardianalüüsi seadmed. Kogu geograafiline andmestik on loomupäraselt ebatäpne ning need ebatäpsused levivad läbi GISi operatsioonide viisidel, mida on keeruline ette ennustada.
GIS suudab ka konverteerida olemas olevat (võimalik et mitte kaardi kujul) digitaalset informatsiooni kujule, mida GIS on võimeline tuvastama, kasutama andmeanalüüsi protsessides ning formuleerima kaardi kujul olevaks väljundiks.
Andmete esitusviis.
GIS andmed esindavad reaalseid objekte (näiteks teed, maakasutus, kõrgus, puud, veeteed jne) koos digitaalse andmestikuga. Reaalseid objekte saab jagada kaheks abstraktsiooniks: diskreetsed objektid (näiteks maja) ja pidevad väljad (näiteks sademete hulk). Traditsiooniliselt kasutatakse mõlema abstraktsiooni puhul GISis andmete säilitamiseks kahte meetodit: raster- ning vektorkaarte. Uus hübriidne andmete säilitamise meetod on punktipilvede identifitseerimine kombineerituna RGB informatsiooniga iga punkti kohta, mille tulemusena luuakse värviline 3D kaart. Seeläbi muutuvad GISi teemakaardid aina enam visuaalselt realistlikumaks.
Andmete hankimine.
Näide kaardistamisel kasutatavast riistvarast ning andmete kogumisest.
GISiga seotud üheks aeganõudvaimaks protsessiks on andmesisestus. GISi andmete sisestamiseks kasutatakse mitmeid erinevaid meetodeid.
Paberkandjal või PET filmi kaartidel olevat andmestikku saab digitaalsele kujule üle viia digides või skaneerides. Digimine toodab vektorandmeid. Skanneerimise tulemusena saadakse rasterandmestik, mida võib edasiste protsesside käigus kasutada vektorandmete tootmiseks.
Uurimuste andmed võib digitaalsetest andmekogumise süsteemidest või uurimisinstrumentidest kanda otse geoinfosüsteemi. Selleks kasutakse koordinaatgeomeetria (COGO) tehnikat. Veel üheks uurimusvahendiks on globaalse navigatsiooni satelliitsüsteem (GNSS) nagu näiteks GPS ("Global Positioning System"), mida kasutades saadud asukohad võib samuti kanda üle GISi. Praegune andmete kogumise trend võimaldab kasutajatel toimetada andmeid reaalajas. See välistab vajaduse peale välitööde lõppu edasiseks andmete töötluseks, importimiseks ning uuendamiseks. Uued tehnoloogiad võimaldavad nii kaarte kui ka analüüse toota välitööde käigus. See muudab projektid palju efektiivsemaks ning kaardistamise palju täpsemaks.
Ka kaugseirel on andmete kogumise juures oluline roll. Kaugseire teostamiseks on vaja sensorit ning platvormi. Kaugseires kasutatavateks sensoriteks on kaamerad, digitaalsed skannerid ning LIDAR, platvormidena kasutatakse tavaliselt lennukeid ning satelliite. Koos miniatuursete UVAde arenguga on õhust kogutavate andmete hankimine muutunud võimalikuks märgatavalt väiksema hinnaga ning palju suurema pildistamise sagedusega. Praegusel hetkel põhineb aerofotode tõlgendamisest enamus digitaalsest andmestikust.
Veel üheks oluliseks ruumiliste andmete allikaks on satelliitidelt teostatav kaugseire. Siin kasutavad satelliidid erinevaid sensorite pakette, et passiivselt mõõta elektromagnetilise spektri osade peegeldust või raadiolaineid, mis saadeti välja aktiivselt sensorilt, nagu näiteks radar. Kaugseire kogub rasterandmeid, mille edaspidisel töötlemisel saab tuvastada erinevaid objekte ning huvipakkuvaid klasse, näiteks maakattetüüpi.
Andmete kogumisel tuleb kasutajal arvestada, kas andmeid peaks koguma suhtelise täpsusega või absoluutse täpsusega. See ei pruugi mõjutada ainult informatsiooni tõlgendust, vaid ka andmete hankimise kulukust. Lisaks ruumiliste andmete kogumisele ja lisamisele sisestatakse GISi ka atribuutide andmed. Peale andmete sisestamist GISi vajab see tavaliselt toimetamist. Vektorandmed peab enne edasist analüüsi muutma "topoloogiliselt korrektseks".
GISi arengud.
GISi tehnoloogiast saavad kasu paljud distsipliinid. Aktiivne GISi turg on viinud madalamate hindade ja pidevate edasiminekuteni GISi komponentide riist- ja tarkvaras. Need arengud viivad palju laiema tehnoloogia kasutuseni teaduses, valitsuses, äris ja tööstuses. Seda saab omakorda kasutada arenguteks kinnisvaras, tervishoius, kuritegevuse kaardistamises, riigikaitses, jätkusuutlikus arengus, rahvuslike ressursside haldamises, maastikuarhitektuuris, arheoloogias, regionaalses arengus, transpordis ja logistikas. Uuema edasiminekuna on GIS hakanud tegelema asukohal baseeruvate teenustega (LBS). LBS võimaldab GPS-võimekusega mobiilsetel seadetel kuvada nende asukohta nii liikumatute objektide (lähim restoran, bensiinijaam jne) kui ka mobiilsete väärtuste suhtes (sõbrad, lapsed, politseiautod jne). Need teenused jätkavad arengut koos GPSi funktsionaalsuse ning mobiilelektroonikaga (mobiiltelefonid, PDAd, sülearvutid) võimsuse kasvuga.


Jean Galfione.
Jean Galfione (sündis 9. juunil 1971 Pariisis) on Prantsusmaa kergejõustiklane (teivashüppaja)


Mohamed Gammoudi.
Mohamed Gammoudi (sündis 11. veebruaril 1938 Tunises) on Tuneesia kergejõustiklane (5000 m ja 10 000 m jooksja), olümpiavõitja 1968.


Teheran.
Rahvastik.
Koos eeslinnadega elab Teheranis umbes 14 miljonit inimest. Umbes pool neist on pärslased ja veerand aserid. Väiksema osa moodustavad linnas elavad kurdid, gilakid, lurid ja armeenlased.
Transport.
2001. aastal avati linnas metroo, mida oli aastakümneid planeeritud ja ehitatud. Teherani lennujaam on Mehrabadi rahvusvaheline lennujaam. Uus Imam Khomeini rahvusvaheline lennujaam avati 2004. aastal, kuid mitmesuguste probleemide tõttu pole see täismahus tööle hakanud.
Haridus.
Teheranis asub üle 40 ülikooli ja kõrgema õppeasutuse.


Anier García.
Anier García Ortiz (sündis 9. märtsil 1976 Santiago de Cubas) on Kuuba kergejõustiklane 110 m tõkkejooksja), olümpiavõitja (2000).
Kuldliiga võistlus.
2000 2. koht 13.23 (Zürich)
2000 1. koht 13.18 (Monaco)
2001 2. koht 13.15 (Berliin)
2001 2. koht 13.23 (Saint-Denis)
Isiklikku.
Anier García 192 cm pikk ja kaalub 94 kg. Ta treenib Santiago Antunese juhendamisel ja enda kõvemaks konkurendiks peab Allen Johnsonit.


Ameerika Ühendriikide Geoloogiateenistus.
Ameerika Ühendriikide Geoloogiateenistus ("United States Geological Survey"; USGS) on Ameerika Ühendriikide siseministeeriumi haldusalas olev teaduslik agentuur.
USGS-i deviis on "Science for a changing world": teadus muutuvale maailmale.
USGS asutati 1879. aastal. Tänaseks on tegevusväli laienenud, hõlmates geoloogia kõrval ka geograafiat, bioloogiat ja geofüüsikat. Kuni 1962. aastani tegeles USGS ka Kuu ja planeetide uurimise ja kaardistamisega; praegu tegeleb sellega NASA.
USGS koostatavad kaardid on peamiselt tsiviilotstarbelised. Näiteks on USGS koostanud kogu Ameerika Ühendriikide topokaardi mõõtkavas 1:24 000.
USGS-i heaks töötab ligikaudu 10 000 inimest. USGS peakorter asub Virginias Restonis; teised keskused on Colorados Denveris ja Californias Menlo Parkis.
USGS-i avalikustatud pildid ja andmed on vabalt kasutatavad.


Anders Gärderud.
Anders Gärderud (sündis 28. augustil 1946 Stockholmis) on Rootsi kergejõustiklane (3000 m takistusjooksja), olümpiavõitja (1976).


Paula Ivan.
Paula Ivan (sündis 20. juulil 1963 Hereştis) on Rumeenia kergejõustiklane (1500 m ja 3000 m jooksja). Olümpiavõitja (1988).
Olümpiamängudel.
1988 olümpiavõitja 1500 m (3.53,96) ja hõbemedal 3000 m (8.26,53)
Ivan, Paula
Ivan, Paula


Vjatšeslav Ivanenko.
Vjatšeslav Ivanenko ("Вячеслав Иваненко"; sündis 3. märtsil 1961 Kemerovos Venemaal) on NSVL kergejõustiklane (käija), olümpiavõitja 50 km käimises (1988).
27px Olümpiamängudel.
1988 Seoul
Maailmameistrivõistlustel.
1987 Rooma
Euroopa meistrivõistlustel.
1986 Stuttgart


Mihkel Martna.
Mihkel Martna (17. september 1860 Veltsa vald, Paimpere – 23. mai 1934 Tallinn) oli eesti poliitik ja ajakirjanik.
Elulugu.
Martna sündis Läänemaal ning õppis kohalikus külakoolis. Seejärel tegi ta talutöid, kuni läks 1880. aastatel Tallinna maalriks õppima. Ta tegutses sellel alal suhteliselt pikalt ning tutvus euroopa töölisliikumise ning sotsiaaldemokraatia, samuti marksismiga. Et ta oli üks esimesi eestlasi, kes neid ideid laiemalt levitama hakkas, on Martnat nimetatud ka "Eesti sotsiaaldemokraatia isaks".
Nooremas eas oli Martna ka aktiivne rahvusliku liikumise tegelane: tegi kaastööd ajalehtedele "Eesti Postimees" ja "Sakala" ning kogus rahvaluulet.
Martna levitas sotsialistlikke ideid algul Tallinnas, 1880. aastate lõpus elas ka Tartus ning püüdis sealseid üliõpilasi mõjutada. Hiljem läks ta Peeter Speegi ja teiste Tartu sotsiaaldemokraatidega tülli ning kolis tagasi Tallinna.
Martna osales 1905. aasta revolutsioonis ning viibis seetõttu aastatel 1906–1917 poliitilises paguluses (põhiliselt Šveitsis, Saksamaal, Soomes).
1918. aasta alguses otsustas Martna hakata kindlalt toetama Eesti riiklikku iseseisvust, olles varem tutvunud iseseisva Soome eluga. Peagi rajas ta oma mõttekaaslastega Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ning sai hiljem selle pahempoolse tiiva juhiks.
Martna kuulus ka Eesti välisdelegatsiooni. Ta moodustas koos Jaan Tõnissoni ja Karl Menninguga välisdelegatsiooni juhatuse ja oli Eesti Vabariigi esimene esindaja Saksamaal (1919).
Martna oli ka Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu ja I–V Riigikogu liige. 1929–1934 oli Martna Riigikogu abiesimees. Martnal on suuri teeneid Eesti Vabariigi poliitilise elu kujundamisel, ta oli ka ESTPi juhtiv teoreetik. 1919. aastal saavutas ta Eesti omariiklusele tunnustuse Sotsialistlikult Töölisinternatsionaalilt.
Isiklikku.
Mihkel Martna abiellus 23. detsembril 1884. aastal Tallinnas Olga Thomsoniga. Neil oli kaheksa last. Poeg Hans Martna oli advokaat ja poliitik. Tütar Viktooria oli abielus Nikolai Triigi ning Konstantin Konikuga.
Mälestuse jäädvustamine.
Tänapäeval tegutseb Mihkel Martna Fond, mille eesmärk on Mihkel Martna pärandi uurimine ja tutvustamine ning vasakpoolse maailmavaate levitamine.


Sergei Makarov.
Sergei Aleksandrovitš Makarov (vene "Сергей Александрович Макаров"; sündis 19. märtsil 1973 Ljubertsõs) on Venemaa kergejõustiklane (odaviskaja).
Isiklik rekord on 92.61 (30. juuni 2002 Sheffield)
2004. aastal soovis Makarov visata oda üle 96 meetri ja võita Ateenas kuldmedal. Olümpial sai ta kolmanda koha (84.84) ja oda pole ka soovitud kaugusele lennanud. Olümpiakulla võitis kõigile ootamatult norralane Andreas Thorkildsen tulemusega 86.50.
Saavutused.
1998 2. koht 86.96 IAAF-i World Cup (13. september Johannesburg)
2000 3. koht 88.67 Olümpiamängud Sydneys (23. september)
2002 2. koht 88.05 Euroopa meistrivõistlused (9. august München)
2002 1. koht 86.44 IAAF-i World Cup (21. september Madrid)
2003 1. koht 85.86 Euroopa Karika võistlus (22. juuni Firenze)
2003 Maailmameister 85.44 (31. august Pariis Saint-Denis)
2003 1. koht 85.66 IAAF-i World finaal (14. september Monaco)
2004 3. koht 84.84 Olümpiamängud Ateenas (28. august)
Isiklikku.
Sergei Makarov on 190 cm pikk ja kaalub 102 kg. Ta on abielus Oksana Ovtšinnikovaga, kes on ka odaviskaja. Sergei kuulub Moskva Dinamo klubisse ja treenib isa Aleksandr Makarovi juhendamisel, kes 1980 Moskvas sai odaviskes tulemusega 89.64 hõbemedali.
Makarov, Sergei
Makarov, Sergei


Hagenbach-Bischoffi meetod.
Hagenbach-Bischoffi meetod on üks D'Hondti meetodi variante esinduskogu mandaatide jagamiseks. Erinevus võrreldes algupärase D'Hondti meetodiga seisneb selles, et põhiosa mandaatidest jagatakse Hagenbach-Bischoffi kvoodi alusel. Meetod on nime saanud Šveitsi füüsiku Eduard Hagenbach-Bischoffi (1833–1910) järgi.
Mandaatide jagamine Hagenbach-Bischoffi kvoodi alusel.
Kvoodi arvutamise valem: formula_1, kus
V – valimistel antud häälte koguarv
Valemi põhjal arvutatakse kvoot ja ümardatakse see ülespoole täisarvuni. Seejärel jagatakse iga nimekirja saadud häälte arv kvoodiga. Tulemuseks saadakse igale nimekirjale eraldatavate mandaatide arv.
Mandaatide jagamine võrdlusarvude alusel.
Ülejäänud mandaadid jagatakse D'Hondti meetodi abil, jagades iga nimekirja poolt antud häälte arvu arvuga, mis on ühe võrra suurem sellele nimekirjale juba lihtkvoodi alusel määratud mandaatide arvust.
Näide:.
Viimase mandaadi saab nimekiri A, kellel on kõige suurem võrdlusarv.


Félix Sánchez.
Félix Sánchez (sündis 30. augustil 1977 New Yorgis) on Dominikaani Vabariigi kergejõustiklane (400 m tõkkejooksja), olümpiavõitja (2004).
2003. aastal valis USA ajakiri "Track and Field News" Sánchezi aasta sportlaseks.
Maailmameistrivõistlused.
Maailmameister 400 m tõkkejooks 47.49
Kuldliiga võistlus.
2001 1. koht 47.38 (Zürich)
2001 1. koht 48.46 (Monaco)
2002 1. koht 48.05 (Berliin)
2002 1. koht 47.99 (Brüssel)
2002 1. koht 47.73 (Rooma)
2002 1. koht 47.91 (Saint-Denis)
2002 1. koht 48.91 (Oslo)
2004 1. koht 48.54 (Bergen)
Isiklikku.
Félix Sánchez on 180 cm pikk ja kaalub 70 kg.


Punane roos.
Punane roos sümbolina osutab ühiskonna kooskõlale ja sellest lähtuvale ideoloogiale sotsiaaldemokraatiale. Sotsiaaldemokraatide tüüpsümbol.


Annotatsioon.
Annotatsioon (ladina sõnast "annotatio" 'kirjalik märkus, ülestähendus') on raamatu, artikli või muu kirjutise lühike tutvustus, mis mõnikord annab ka hinnangu.
Annotatsioon käib sageli kirjutisega kaasas (näiteks sisaldub raamatus või on lisatud artiklile). See esineb ka bibliograafiates, mida sellisel juhul nimetatakse annoteeritud bibliograafiateks. Annotatsioone on kirjutatud ka kataloogikaartidele.


Pööripäev.
Pööripäev on ööpäev, millele langeb päikeseseisak ehk solstiitsium või võrdpäevsus ehk ekvinoktsium.
Päeva pikkus on kevadisel ja sügisel pööripäeval 12 tundi. Päeva pikkus suvisel ja talvisel pööripäeval oleneb laiuskraadist. Eestis on suvisel pööripäeval päeva pikkus olenevalt kohast umbes 18 kuni 18,5 tundi, talvisel pööripäeval umbes 6 kuni 6,5 tundi.
Pööripäeval on päike seniidis ekvaatori või pöörijoone kohal.
a> pööripäevadelKevadisel pööripäeval lõpeb põhjapoolusel polaaröö ja algab polaarpäev, lõunapoolusel on olukord vastupidine. Suvisel pööripäeval on polaarpäev põhjapooluselt põhjapolaarjooni ja polaaröö lõunapolaarjoonilt lõunapooluseni. Sügisesel pööripäeval lõpeb põhjapoolusel polaarpäev ja algab polaaröö, lõunapoolusel on olukord vastupidine. Talvisel pööripäeval on polaarpäev lõunapolaarjoonilt lõunapooluseni ja polaaröö põhjapooluselt põhjapolaarjooni.


Raamatukoguteadus.
Raamatukogundus ("librarianship") on eesti raamatukogusõnastiku järgi raamatukogude tegevus- ja ainevaldkond. Raamatukogunduse sünonüümiks on raamatukoguteadus (library "science), mis on raamatukogusid ja raamatukogundust uuriv teadusharu. Inglise keeles kasutatakse rohkem raamatukoguteadust, aga eesti keeles raamatukogundust.
Vana-Idamaad.
Suurim ja tuntuim vana aja raamatukogu oli Assüüria kuninga Assurpanipali (668-631 eKr) raamatukogu, mis asus Nineve linnas. Raamatukogu fond koosnes umbes 5000-10 000 savitahvlist. See raamatukogu oli universaalne, sest seal säilitati kuninganimistuid, matemaatika, astronoomia ja meditsiini töid, sõnastikke ja grammatikaid. Religioossed tekstid asusid eraldi ruumis. Ilukirjandust oli teistest vähem, sest seda anti edasi suuliselt. Assurpanipal oli üks vähestest kirjaoskajast valitsejast, kes avaldas oma raamatukogus tolleaja tähtsamad raamatud. Kirjutajad tegid raamatutest koopiaid. ~100 000 savitahvlit, alles ~20 000. Savitahvlid olid põletatuna vastupidavamad kui papüürus. Ainult vähesed lihtinimesed kasutasid raamatukogusid, sest olid kirjaoskamatud. Tol ajal oli raamatukogu nii raamatukogu, arhiiv kui muuseum.
Vana-Kreeka.
Antiikmaailma suurim raamatukogu oli Aleksandrias asuv Museioni raamatukogu, mille asutas Ptolemaios 3. saj. eKr. Seal asus umbes 700 000 käsikirja papüürustel. Pandi kokku esimene nimestik Kaleimachose poolt, mis sisaldas isikute eluloolisi andmeid, teadustööde nimestikku. Biograafiad, bibliograafia ja raamatukogu kataloogid selle kohta mida sisaldas Museion.
raamatukogu juhataja- juhatas tööd, pidi tundma raamatuid
b) teenindajad-läks külastajale uksele vastu ja küsis mida ta vajab
Islamimaad.
Vastavalt kohalike uskumustele oli Islamimaa tugevam, ka raamatukogud täiuslikumad.
Raamatukogud tähetornides ehk observatooriumites. Nende jaoks oli oluline see, mis tähistaevas toimub.
Raamatute laenutamisel oli juba tähtaeg ~üks kuu.
Raamatukogudes olid faktikataloogid- erinevate maade, piirkondade kohta andmed. Soodustati maadeuurimist.
Raamatukogus oli võimalik kasutada vett. (Kõrbes tähendas see austusavaldust.)
Sai tellida raamatutest koopiaid valitsejate kulul.
Keskaeg.
13. saj. anti välja esimene raamatukogunduslik raamat „Philobiblion“ R. De Bury poolt.
Tekivad ülikooliraamatukogud - esimene ülikool oli 12. saj. tekkinud Bolognia ülikool.
Ülikooli raamatukogu fond – kohapeal kasutatavad raamatud olid ketis ja puldis. Alates trükikunsti leiutamisest selline olukord kaob. Õppetöö toimus raamatu järgi, mõned õppejõud said ka raamatuid laenutada. Lasti ka raamatuid ümber kirjutada ja kasutati palju lühendeid.
Renessanss.
15. saj. Johannes Gutenberg leiutas trükikunsti. Selle levikuga on raamatuid rohkem ja nende hind väheneb. Nüüd inimesed said tunduvalt suurendada oma kodust raamatukogu, ka vaesemad inimesed. Eraldati raamatukogu ja raamatute trükkimise koht, tekkisid trükikojad. Raamatuid polnud vaja ka enam ketistada.
Samal ajal trükikunstiga levisid ka maadeavastused. Levitati ristiusku ja sellele vastavat kirjandust.
18-19. saj. G. R. Nylander (arvatavasti eestlane) tegutses Aafrikas Sierra Leones. Kus aitas kokku panna kohaliku keele grammatikat ja lugemikku ja aitas kaasa sealse kirjakultuuri arengule.
1537 Prantsuse kuningas Francois I võttis esimest korda vastu sundeksemplari seaduse, mis siiski kohe õnnestunult käiku ei läinud.
19.sajand – tsaaririigi haridusreform. Kindel süsteem ja rahaline toetus riigilt.
F.J. Wiedemann - kubermangu gümnaasiumi õpetaja ja raamatukoguhoidja. Mõtles välja liigitussüsteemi.
Teadusraamatukogud.
Esimesed teadusraamatukogud tekivad musketäride ajal 17. sajandi Prantsusmaal. Tolle aja kuulsaim Mazarine`i raamatukogu lõpetas tegevuse, kuna raamatuid ei toodud tagasi.
G. Naudé – arsti haridusega. Võtab esimesena kasutusele sõna ”bibliograafia” nimestiku tähenduses. 1627. aastal pani kokku raamatu ”Nõuandeid raamatukogu korraldamiseks”. Raamat oli väga populaarne ja see tõlgiti ka teistesse keeltesse.
Prantsuse revolutsioon 1789, mis kestis kümme aastat, mõjutas ka raamatukogunduse arengut. „Vabadus! Võrdsus! Vendlus!” Tekkis arusaam, et raamatukogud tuleks teha avatuks kõigile kirjaoskajatele.
Depoo.
Sinna koguti kirjandust ning selle kaudu toimus raamatute ümberjaotamine raamatukogude vahel. Raamatuid saadakse erinevate ühingute ja eraisikute varade riigistamise käigus. Asuti depoode varasid kirjeldama, seda juhiti Pariisist. Rahvahariduse Komitee töötab välja kirjeldamise juhendid. Kirjeldati raamatu seisundit. Algselt kirjeldati aktiivselt, revolutsiooni süvenedes (Prantsuse revolutsioon) tekkis apaatia ja lõpupoole kirjeldati vähe. Depoodest käis läbi kümme miljonit raamatut, revolutsiooni ajal jõuti kirjeldada umbes kolm miljonit eksemplari.
1795. aastal tekib Prantsusmaal raamatukogu, mille nimi on Rahvusraamatukogu ning teised riigid järgisid eeskuju. Rahvusraamatukogul eesõigus võtta depoost raamatuid. Üle terve maa tekib raamatukoguvõrgustik. Hakati inimesi lugema õpetama.
Suurbritannia.
17.-18. sajand – tekib kihelkondlike raamatukogude idee (T. Bray), kirikute juurde tekkis võrgustik, enamjaolt usukirjandus.
18. sajandi lõpp – 19. sajandi I pool – raamatukogud töölisklassile. 1847. aastal moodustub Parlamendis komitee, kes tegeleb igasuguste ettetulevate probleemidega. 1850. aastal "Public Libraries Act" – riigi tasandil raamatukogu seaduse loomine.
Ameerika.
Melvil Dewey – esimene raamatukogunduse õpetaja New York Colombia Ülikoolis alates 1887. aastast.
1876 – kümnendliigituse algvariant. Asutab maailma esimese raamatukogude ja -hoidjate ühingu: Ameerika Raamatukogude Ühenduse ALA. Sel ajal saab alguse ka esimene raamatukogunduslik ajakiri „Library Journal”.
Kongressi Raamatukogu – ei kehti sundeksemplari seadus; Kongressi Raamatukogu kaitses autoriõigusi.
Luuakse esimene koondkataloog – raamatukogud saatsid oma kirjed Kongressi Raamatukogule. Teeninduse efektiivsuse korraldamine.
Eesti raamatukogunduse kujunemislugu.
Dominiiklaste ordul olid suurimad raamatukogud. Eesti suurim raamatukogu oli keskajal 16. saj. dominiiklaste raamatukogu ~200 raamatuga. Dominiiklaste raamatukogunduse areng on seotud katoliikliku kirjanduse arenguga. Eesti alal ei tehtud algul raamatukogul ja arhiivil vahet.
Eesti hakatakse välja andma rohkem omakeelseid trükiseid. Esimene eestikeelne trükis anti välja 1525 aastal.
Tallinnas Oleviste kiriku juures hakkas tegutsema raamatukogu 1552 aastal, mida peetakse Eesti raamatukogunduse alguseks. Oleviste raamatukogu jätkab kirikuraamatukoguna, kuna erinevad institutsioonid loovad oma raamatukogud.
Usk toob Eesti raamatukultuurile lähemale (eriti vennastekogudused).
Tartu Ülikool 1632.
Raamatukogu asutamise kohta kindlad andmed puuduvad, aga see toimus pisut hiljem.
Küsiti dublette Lundi ülikoolist ja Peterburi erinevatest ülikoolidest. Tartu Ülikooli Raamatukogu kogu sai alguse, kui lätlane L. Hintelmann pärandas oma raamatukogu Tartu Ülikoolile.
Pärast Hintelmanni annetust oli vaja raamatukoguhoidjat. Esimeseks Tartu Ülikooli raamatukoguhoidjaks sai L. Ludenius - õigusprofessor, kes tegi raamatukogutöid lisatööna. Reisis sageli Tallinna, Tartu ja Pärnu vahet.
1789. aasta Prantsuse revolutsiooni ideed levisid ka siiakanti ja Tartu Ülikool taasavati 1802. 1800. aastal hakati tegema ettevalmistusi.
Morgenstern oli Tartu Ülikooli õppejõud, kes juhatas ka raamatukogu ja viis ta heale tasemele. Lõi komplekteerimispõhimõtted, mida võtta, mida mitte: võtta originaal, mitte tõlge; mitte raisata raha raamatutele, mille kasutajaskond on väike; ilukirjandusest võtta seda, mida õppetööks vaja; alama astme õpikuid (gümnaasiumi) ei võta; teadusliku tasemega raamatuid eelistada üldistele.
Morgenstern jälgis Euroopa raamatukogudes toimuvat ja oli arengutega kursis. Raamatuid saadi raamatukauplejatelt ja oksjonilt. Probleeme oli rahadega, sest trükiste arv kasvas kiiremini kui eraldatav raha. Sel ajal hakkas ilmuma palju erialaperioodikat. Hakatakse välja andma oma toimetisi, mida saab teiste kõrgkoolide raamatukogudega vahetada.
Valgustusaeg 18.-19. sajand.
b) õpetajatele, et nad saaksid end erialal arendada.
1838. aastal luuakse Tartus Õpetatud Eesti Selts. 1839 saab alguse Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu.
Rahvusliku liikumise ajal hakati palju raamatuid välja andma. Kuid ÕES kogus vaid teaduslikke trükiseid. Tekib Eesti Kirjameeste Selts, hakatakse eestikeelseid raamatuid koguma, aga mitte täielikult – kõike ei jõutud koguda.
Eesti Kirjameeste Seltsilt võtab teatepulga üle Eesti Üliõpilaste Selts, Oskar Kallas - raamatukogu juhataja. Olulisim perioodika kogumine, sest seda oli raske kätte saada.
1894. aastal Eesti Kirjameeste Selts lõpetab oma tegevuse, raamatukogu läheb üle Eesti Üliõpilaste Seltsile.
Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing.
ERÜ – Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing loodi 1923, taasloodi 1988.
Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing (ERÜ) on mittetulundusühing, mis ühendab raamatukogu- ja infotöötajaid, raamatukogusid ning raamatukogundusest huvitatud füüsilisi ja juriidilisi isikuid. ERÜ seab oma eesmärgiks raamatukogunduse arendamise, raamatukoguhoidjate kutsehariduse edendamise ning kutsehuvide kaitsmise Eesti Vabariigis. Ühingu asukoht on Tallinnas.
Rahvusvaheline raamatukogude assotsiatsioon IFLA.
IFLA on Rahvusvaheline raamatukogude assotsiatsioon, mille eesmärgiks on soodustada erinevate maade rahvaste vahel üksteise mõistmist ja koostööd, korraldada diskussioone raamatukogu kõikides valdkondades. IFLA on ülemaailmne, sõltumatu, valitsusväline organisatsioon, mis loodi 1927. aastal.
IFLA põhiülesanded.
Põhiliülesandeks on arendada heatasemelist raamatukogu ja infoteenuste edastamist, tugevdada raamatukogu- ja infoteenuste väärtustamist nii era-, riiklikus kui ühiskondlikus sektoris ning esindada oma liikmete huve kogu maailmas.
IFLA funktsioon on edendada rahvusvahelisel tasandil vastastikust koostööd, teadus – ja arendustegevust, täendõpet, töötadavälja raamatukogude tegevuse põhisuunad statistika kogumisel, bibliograafiliste andmete jäädvustamisel ning vahendamisel, raamatukoguteavikute ja kultuuriväärtuste säilitamisel.
kirjaoskuse, lugemise ja elukestva õppimise edendamine,
intellektuaalse omandi kaitse ja kasutajate vajaduste tasakaalustamine;
Raamatukoguhoidjate koolitamine.
Raamatukogundust on Eestis võimalik õppida kahes kõrgkoolis - rakenduslik kõrgharidus on võimalik omandada Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja akadeemiline kõrgharidus Tallinna Ülikoolis.
Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogunduse ja infoteaduse eriala valmistab ette laialdaste teadmistega raamatukogu- ja infotöötajaid, kes on võimelised töötama eri tüüpi raamatukogudes ja infoasutustes. Õppekavad sisaldavad erialaaineid, mis annavad teadmised ja oskused nii traditsiooniliseks kui kaasaegseks infotööks (teabe kogumine, töötlemine, korraldamine ja kättesaadavaks tegemine nii tavakujul kui e-keskkonnas). Üldained aitavad kaasa laiema humanitaar- ja sotsiaalteaduste alase hariduse omandamisele ning praktikad on õpitu järeleproovimiseks ja kinnituseks. Ettevalmistamisel on magistriõpe.
Tallinna Ülikoolis on võimalik õppida kõigil haridustasemetel: bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppes.
Mõlemas koolis pakutakse kursusi erialaseks täiendkoolituseks.
Raamatukoguhoidjate kutsekvalifikatsioon.
Kutsestandard – dokument, mis määrab kindlaks kutsekvalifikatsioonist tulenevad nõuded teadmistele, oskustele, vilumustele, kogemustele, väärtushinnangutele ja isikuomadustele.
Kutsekvalifikatsioon – antud kutsealal nõutav kompetentsuse tase, mida tunnustatakse kas reguleeritud, ajalooliselt või rahvusvaheliselt kujunenud nõuete alusel. Kutsekvalifikatsioonisüsteemis on viis taset, kusjuures I tase on madalaim ja V tase kõrgeim.
Raamatukoguhoidja III kutsekvalifikatsiooni taotlemisel on nõutav
kesk(eri)haridus (soovitatavalt raamatukogunduslik), kutsealane koolitus ning viimased 5-aastat erialast töökogemust või kõrgharidus (soovitavalt raamatukogunduslik või infoteaduste alane) ja töötamine erialal.
Raamatukoguhoidja IV kutsekvalifikatsiooni taotlemisel on nõutav raamatukogunduslik või infoteaduste alane kõrgharidus ja 3-aastane erialane töökogemus või kõrgharidus mõnel muul erialal ja raamatukogunduslik või infoteaduste alane täiendkoolitus ja 3–aastane töökogemus.
Raamatukoguhoidja V kutsekvalifikatsiooni taotlemisel on nõutav raamatukogunduslik või infoteaduste alane kõrgharidus, 4-aastane erialane töökogemus või kõrgharidus mõnel muul erialal ja raamatukogunduslik või infoteaduste alane täiendkoolitus ja 5–aastane töökogemus. Lisaks 1-aastane erialase juhendamise või juhtimisalane töökogemus, täiendkoolitus raamatukogunduse valdkonnas, erialane uurimistöö ja arendustegevus.
Nõuded kutsekvalifikatsiooni taotlejale täpsustatakse kutseomistamise korras.
Kutsestandard kehtib 4 aastat. Vastavalt vajadusele võib kutsestandardit muuta enne selle kehtivusaja lõppu.
Rahvaraamatukoguhoidja.
Raamatukoguhoidja töö rahvaraamatukogus hõlmab: teavikute kataloogimist, komplekteerimist (vastavalt raamatukogu sihtrühmale), infokirjaoskuse valdamist, teenindusele orienteeritust, täiskasvanute, laste ja noorte teenindamist, teavikute mahakandmist, õigusalased ning eelarve koostamise alased küsimused.
Kooliraamatukoguhoidja.
Kooliraamatukoguhoidja töö sisaldab üldhariduskoolide õpilaste teenindamist. Kooliraamatukoguhoidja töö võib lisaks põhilistele erialaoskustele (vt rahvaraamatukoguhoidja oskusi ülal) hõlmata veel: pedagoogika, ning koostöö õpetajatega ja tunniplaani koostajatega.
Raamatukoguhoidja kõrgkoolis.
Kõrgkooliraamatukoguhoidja töö sisaldab teenindust ülikoolides või kolledžites. Tähtsamad küsimused ja valdkonnad, millega raamatukoguhoidja kõrgkoolis kokku puutub on lisaks ülalnimetatuile autoriõigus, tehnoloogia, digitaalraamatukogu ja digitaalsed andmekandjad, vaba juurdepääs teadustöödele.
Erialaraamatukoguhoidjad.
Erialaaamatukoguhoidjate töö hõlmab peaaegu kõigi eelpool nimetatud raamatukoguhoidjate tööd, kaasa arvatud nende, kes teenindavad meditsiiniraamatukogus, korporatsioonides, või mis on keskendunud mingile kindlale kollektsioonile. Erialaraamatukoguhoidjate töö hõlmab iseseisvat tööd, finantseerimisega tegelemist, komplekteerimist vastavalt erialale, pidevat enesetäiendust.
Hoiuraamatukoguhoidja.
Hoiuraamatukoguhoidja töötab kõige sagedamini kõrgkooliraamatukogudes. Tegeleb raamatute, käsikirjade, arhiivimaterjalide ning teiste raamatukogu teavikute säilitamisega. Säilitustegevuste näited: köitmine, kaitsmine, digitaliseerimine, keskkonna jälgimine ja ümbermuutmine digitaalseks või analoogseks teavikuks.


Vaimufilosoofia.
Vaimufilosoofia ehk analüütiline vaimufilosoofia ("philosophy of mind") on filosoofia haru, kuhu kuulub psühholoogiafilosoofia, filosoofiline psühholoogia ja see osa metafüüsikast, mis puudutab mentaalsete nähtuste loomust ja seda, kuidas need reaalsuse põhjuslikku struktuuri sobivad.
Psühholoogiafilosoofia uurib seda, mida on psühholoogial öelda psühholoogiliste nähtuste loomuse kohta, uurib psühholoogiateooria aspekte, nagu näiteks kasutatavaid mudeleid,
pakutavaid seletusi ja tuletatavaid seadusi. Samuti pakub psühholoogiafilosoofiale huvi see, kuidas psühholoogia sobitub sotsiaal- ja loodusteadustega.
Filosoofilise psühholoogia uurimisobjektiks on rahvapsühholoogia, see on
mentaalsete nähtuste kohta käivate tavamõistuslike ja prototeaduslike arusaamade
kogum. Selliste uuringute tüüpiline eesmärk on sõnastada ja täpsustada rahvapsühholoogias leiduvaid arusaamu mälust, tajust, uskumustest, teadvusest ja teistest mentaalsetest nähtustest.
Vaimufilosoofia keskne metafüüsiline teema on keha ja vaimu probleem: kas mentaalsed nähtused on füüsilised ja kui mitte, siis kuidas on nad
füüsiliste nähtustega seotud. Metafüüsiliste küsimuste hulka kuuluvad ka
vaba tahte probleem, isikuidentsuse
probleem ja küsimus, kuidas on võimalikud irratsionaalsed vaimunähtused, nagu näiteks tahtenõtrus ("akrasia").
Vaimu teooriad.
Ontoloogilises plaanis võib vaimuteooriaid ja -kontseptsioone jagada laias laastus kaheks: dualistlikeks ja monistlikeks.
Dualistlikud teooriad.
Arusaam, et vaim on kehast erinev, esineb pea kõigis suuremates religioonides. Filosoofias ulatub see tagasi vähemalt Platonini
ja figureerib ka hilisematel aegadel. Tänapäevane keha ja
vaimu dualismi pärineb siiski René Descartesilt. Tema järgi koosneb maailm kahest täiesti erinevast substantsist – immateriaalsetest
vaimudest ja materiaalsetest kehadest ("Meditatsioonid esimesest filosoofiast", 1629; vt Descartes 1996). See seisukoht toob aga kaasa keha ja vaimu
probleemi: kuidas on võimalik, et mittemateriaalsed vaimud mõjutavad materiaalseid kehi.
Descartes'i väitel on vaim kehaga seotud põhjuslikult: vastasmõju toimub käbinäärme vahendusel. See lahendus ei tundu aga veenvana, kuna see ei kõrvalda vastuolusid Descartes'i kontseptsioonis.
Rahulolematus Descartes'i dualismiga tõi kaasa mitmete uute, nii dualistlike kui ka mittedualistlike teooriate tekke.
Parallelismi järgi keha ja vaim teineteist ei mõjuta, kuna mentaalsete ja füüsiliste entiteetide vahel ei saa olla põhjuslikku vastasmõju. Muutused füüsilstes ja vaimsetes entiteetides toimuvad paralleelselt. Üks parallelismi variant on okasionalism, mille esindajad peavad vaimse ja füüsilise maailma ühendajaks Jumalat. Jumala tahe muudab vaimset ja materiaalset maailma sel moel, et sündmused mõlemas on järjestatud nii, nagu oleks nende vahel põhjuslik seos.
Tänapäeva dualistlikest teooriatest on tähtsamad epifenomenalism ja substantsidualism. Epifenomenalismi järgi on keha ja vaimu vaheline põhjuslik seos
ühepoolne: keha mõjutab vaimu, kuid mitte ümberpöördult. Vaimuseisundid on materiaalsete, tõenäoliselt ajus toimuvate protsesside inertsed kõrvalsaadused. Substantsidualismi järgi on kehad ja vaimud küll eri substantsid, aga vaimudel on lisaks mentaalsetele omadustele ka füüsilisi omadusi.
Monistlikud teooriad.
Üheks problemaatilisemaks vastuseks Descartes'i dualismile on idealism. Idealistid eitavad dualistlikus pildis leiduvat materiaalset poolt. Nende järgi eksisteerivad ainult vaimud ja nende sisud, materiaalseid objekte mitte ainult ei eksisteeri, vaid materiaalne maailm on sõna otseses mõttes mõeldamatu. Arusaam, et leidub väljaspool vaimu eksisteerivaid objekte, ei ole mitte lihtsalt vale, vaid mittemõistetav.
Erinevalt idealistidest on materialistid seisukohal, et iga substants on materiaalne substants. Biheivioristid üritavad näidata, et Descartes'ilik kontseptsioon vaimust ja kehast kui eri substantsidest põhineb fundamentaalset laadi arusaamatusel (Ryle 1996). Nende järgi on vaimu kohta käivad väited taandatavad käitumise kohta käivatele väidetele.
Vaimu samasusteooria poolehoidjate järgi on vaimuseisundid, nagu näiteks hambavalu või mõtlemine viini saiadest, neid seisundeid omavate agentide ehtsad sisemised seisundid. Need seisundid on meie aju seisundid, vaimuseisundid ongi ajuseisundid (Place 1956).
Funktsionalism on seisukoht, mille järgi vaimuseisundid on määratud nende põhjuste ja tagajärgedega. Vaimuseisundist teevad mingit kindlat tüüpi vaimuseisundi funktsionaalsed seosed, mis sellel seisundil on tajustiimulite, käitumisreaktsioonide ja teiste vaimuseisunditega. Funktsionalismi võib pidada biheiviorismi ja samasusteooriate järglaseks, ka on see tänapäeval vaimuteooriatest üks tunnustatumaid.
Eliminativistide arvates on meie jutt vaimudest ja nende sisudest ning meie tava seletada käitumist mentaalsete sündmustega primitiivse animistliku seletusviisi jäänuk. Aruka käitumise seletamine peaks hülgama tavapärase mõistestiku, see on rahvapsühholoogilise ehk intentsionaalse mõistestiku. Selle asemel tuleks kasutada neuroteaduslikku mõtlemist.


Informatsioon.
Informatsiooni all on algselt mõistetud ja mõistetakse üldkeeles ka praegu inimesele mõeldud andmeid ja teateid. Selles tähenduses nimetatakse informatsiooni ka teabeks või infoks.
Eri valdkondade terminoloogias võib terminil "informatsioon" olla erinev tähendus, kusjuures informatsiooni võidakse andmetest, teabest ja infost eristada.
Informatsiooniteooria.
Informatsiooni saab vaadelda kui määramatuse vähenemist.
Informatsiooni hulk on pöördvõrdelises sõltuvuses mingi sündmuse toimumise tõenäosusega.
Küberneetika.
Küberneetikas mõeldakse informatsiooni ehk info all teateid, mille kaudu on seotud juhtimissüsteemi elemendid või alamsüsteemid. Informatsiooni kandjad on signaalid, mis näitavad juhitava süsteemi olekut (väljundinfo) ja mille abil toimub süsteem juhtimine nii väljastpoolt (sisendinfo) kui ka – iseregulatsiooni korral – süsteemisiseselt (tagasisideinfo).
Infotehnoloogia.
Infotehnoloogias mõistetakse informatsiooni all teadmisi. Andmed on teadmiste esitus, mida saab edastada, tõlgendada ja töödelda.


Raamat.
Raamat on köidetud kogu teksti või piltidega lehti; ehk ka kogum ühest servast kokku liidetud, tavaliselt ühesuurusi ja ristkülikukujulisi paberilehti, millel asub nähtaval või kombataval kujul märkidest koosnev tekst. Raamat üldisemas tähenduses on graafiline andmekandja.
E-raamat on elektrooniliselt salvestatud suurem tekstikogumik.
Audioraamat on helikandjale salvestatud kuulatav tekstikogumik.
Kirjastustegevuses, raamatukaubanduses, raamatukogunduses jm nimetatakse raamatuks ühekordselt tiražeeritud tekstikogumikku, millel on reeglina rahvusvaheline 10-kohaline identifitseerimiskood (ISBN). Käsikirjad, perioodilised ja seeriaväljaanded, samuti koomiksid, noodiraamatud, mitmesugused kataloogid, kasutusjuhendid jm raamatukujulised esemed selles mõttes raamatute hulka ei kuulu.
Ajalooline ülevaade.
Vanimad raamatud (selle sõna üldisemas tähenduses) olid savisse, kivisse, puusse või muusse materjali vajutatud, raiutud või kraabitud tekstid. Vanimaid kiilkirjaga savitahvleid on säilinud Sumeri riigi ajast. Kiilkiri vajutati neile suruti metallist või bambusroost krihvliga, mida kirjutamise ajal hoiti rusikas.
Vana-Kreekas ja Vana-Roomas kasutati ka metall- ja puutahvleid.
Vana-Hiinas raiuti kirjamärgid 14. sajandist eKr kuni 1. sajandini peitli abil pronksesemetele. Pikemate tekstide kirjutamiseks kasutati Hiinas bambustahvleid.
Euroopas kasutati puu- ja vahatahvleid. Vahatahvlid seoti tahvli nurkadesse ega nihga
servadesse puuritud aukudest läbi aetud paelaga ühelt servalt kokku. Vastavalt tahvlite arvule saadi diptühhon, triptühhon või polüptühhon, mis sarnanes raamatuga.
Kirjanduslikku teksti tahvlitele talletada oli tülikas, selleks oli vastuvõetavam papüürus. Papüürust õpiti valmistama esmakordselt 4000. aasta paiku eKr Egiptuses. Papüüruskäsikirju kirjutati veergude kaupa ja käsikirju hoiti varre ümber rulli keeratuna puit- või nahkkestas.
Hilisantiigis ja varakeskajal kasutati kirjutustahvleid. Seejärel hakati kirjutama pärgamendile, mida valmistati eriliselt töödeldud loomanahast. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma.
Antiikaja rullraamatu ehk voluumeni pikkus oli väga erinev, tavaliselt 6...10 m. Pikim säilinud rull on 40-meetrine. Erinev oli ka rulli kõrgus: 5...40 cm.
Hiinas tuli alates 7. sajandist seoses puulõike levimisega rulli asemele voldik (lõõtsakujuline kaust). Teadaolevalt vanim paberile trükitud raamat on hiinakeelne Teemantsuutra aastast 868.
Tänu pärgamendi võidulepääsule tekkis rullile võistleja: see oli koodeks, tänapäeva raamatuköite algkuju. Koodeks sai nime kokkulapitavatelt puutahvlitelt (ladina "codex" 'puutüvi'). Algselt koosnes iga poogen omaette vihikkoodeksist, 4. sajandil aga juba mitmest poognast. Et lehed olid laotud üksteise sisse, siis seesmised poognad ulatusid kaugemale välja. Selle vältimiseks paigutati volditud poognad vihikute kaupa üksteise kõrvale ja köideti kokku raamatuplokiks. 8. sajandil kinnitati raamatuplokid kanepist nööri või nahast paelaga köite selja külge ja nii sai koodeks tänapäevase raamatu väliskuju.
Enne trükikunsti leiutamist oli ühiskonna kultuurisaavutuste ja vaimuloomingu
oluliseks vahendajaks raamat-käsikiri. Raamat-käsikirja ei vajatud väga
paljudes eksemplarides, sest lugeda oskajaid oli vähe. Raamatuid kirjutasid
Vana-Kreekas ja Vana-Roomas ümber orjad või palgalised ümberkirjutajad.
Keskajal kujunesid raamatute ümberkirjutamise keskusteks kloostrid. Raamatud
kirjutati pärgamendile. Et pärgament oli kallis, siis kasutati seda sageli ka
korduvalt – kraabiti vana tekst maha ja kirjutati uus asemele. 12. sajandist
alates hakkas odavam paber pärgamenti välja tõrjuma.
Trükikunst.
Savist liikuvate trükimärkide kasutamise esimesed teated on pärit 11. sajandist
Hiinast. Hieroglüüfide rohkuse ja meetodi keerukuse tõttu ei leidnud see moodus
laia kasutust. Liikuvaid metallist trükitähti kasutati esmakordselt Koreas, kus
sel viisil trükiti esimene raamat 1436. aastal.
Euroopas leiutas liikuvate metalltähtedega trükikunsti Johannes Gutenberg.
Tema esimesed trükikatsetused olid aastail 1444–1448 Mainzis. Aastail
1452–1455 trükkis Gutenberg oma 42-realise Piibli. Umbes 180 eksemplarist
enamus (umbes 135) trükiti paberile, aga osa ka pärgamendile.
Säilinud on 47 või 48 eksemplari, neist 21 on täielikud. Kaheteistkümnest
Trükikunst levis kiiresti kõigepealt Saksamaal, edasi Itaalias, Madalmaades,
Prantsusmaal, Poolas, Inglismaal, Taanis, Rootsis. Kuni 1500. aastani trükitud
hällitrükised e. inkunaablid on valdavalt trükitud Saksamaal ja Itaalias. Alles 16.-17. sajandil jõudis trükikunst Ida-Euroopasse ja teistele
Raamat Eestis.
Esimesi kirjaoskajaid arvatakse Eestis olnud 11.-12. sajandil. Käsikirjalised
raamatud jõudsid Eestisse 13. sajandil. Aastal 1208 kutsus paavst Innocentius
III üles toetama noort Liivimaa kirikut raamatutega. Vanim säilinud raamat
Eestis on (vist?) 272-leheküljeline pärgamentraamat, mille algkäsikiri
arvatakse olevat koostatud 12. sajandil Prantsusmaal ja ärakiri tehtud 13. sajandi
alguses. Esimesed raamatukogud tekkisid toomkapiitlite, kloostrite,
linnamagistraatide ja orduasutuste juurde juba 13. sajandil. Varased raamatud
olid käsiraamatud vaimulike talituste jaoks, kroonikad ja õiguslikud
dokumendid. Kirjaoskust levitasid toom- ja kloostrikoolid. Varaseim
eestikeelne raamat on 1219–1220 koostatud "Taani hindamisraamat", milles on
ligi 500 eesti kohanime väheste muukeelsete andmetega. Varased raamatud Eestis
olid kirjutatud pärgamendile, esimesed säilinud paberdokumendid pärinevad 14.
Trükitud raamat jõudis Eestisse väga kiiresti, juba 1470. aastast on teada
üsna suure hulga trükitud raamatute jõudmine Niguliste kirikusse. Luterlus oli
aktiivne oma õpetuse trüki teel levitaja. 1525. aastal ilmus trükist luterlik
käsiraamat Liivimaal kasutatavates keeltes, aga ühtegi eksemplari pole
säilinud. Esimene eestikeelne raamat, mille fragmente on säilinud, on Tallinna
Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti saksa keeles koostatud ja Pühavaimu
kiriku kaplani ja eesti jutlustaja Johann Koelli tõlgitud katekismus aastast
1535, tuntud kui Wanradt-Koelli katekismus. Raamatu kirjastas Tallinna rae ülesandel raamatukaupmees G. Schepeler, trükiti Wittenbergis Hans Luffti trükikojas. Vanim täielikult säilinud eestikeelset teksti sisaldav raamat on 1622. aastal Braunsbergis trükitud ladinakeelne käsiraamat Liivimaa preestrite jaoks "Agenda Parva. In commodiorem vsum Sacerdotum Prouinciae Liuoniae
conscripta". Selles on kiriklike kombetalituste juures vajalikke lauseid läti,
16. sajandil oli Tallinnas juba mitu raamatukogu ning mitmeid raamatuköitjaid,
kes ka müüsid raamatuid. Esimene trükikoda asutati 1631. aastal Tartus
eelmisel aastal asutatud gümnaasiumi juures. Tallinna jõudis esimene trükikoda
1634. aastal. Trükistes kasutati ladina ja gooti kirja. Esimene Eestis
trükitud eestikeelne raamat on Tallinnas kasvanud Heinrich Stahli koostatud
saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga kirikliku käsiraamatu "Käsi- ja
koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal" teine osa 1637. aastal. Esimene
eestikeelne aabits trükiti 1641. aastal, aga see ei ole säilinud. Vanim
säilinud aabits on aastast 1694. Vanim illustreeritud eestikeelne trükitud
raamat on 1694–1695 valminud "Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat".
Esimene eestikeelne entsüklopeedia ilmus aastail 1931–1937, sisaldas 75754


Küberneetika.
Küberneetika on teadusharu, mis uurib juhtimise, sideteenuste, sidetehnika ja informatsiooni üldisi seaduspärasusi nii tehnilistes, looduslikes kui sotsiaalsetes süsteemides. Praktilises teoloogias nimetatakse küberneetikaks õpetust kiriku valitsemisest ja juhtimisest.
Sõna "küberneetika" tuleb kreekakeelsest sõnast, mis tähendas laevajuhtimiskunsti. Juhtimisteooriate tähenduses tõi termini üldisesse kasutusesse Norbert Wiener.


Informatsioon (geograafia).
"Selles artiklis käsitletakse informatsioni nii, nagu seda mõistetakse geograafias; termini "informatsioon" teiste tähenduste kohta vaata artiklit Informatsioon"
Informatsioon on teadmus ehk ajus tekkinud teadmine.
Informatsiooni ei saa talletada paberile ega mingile muule eluta andmekandjale. Informatsioon tekib näiteks inimese ajus, kui ta loeb ajalehte ja saab sealt midagi teada. Ajalehes sisalduv teave ei pruugi muutuda informatsiooniks. Näiteks lugemisoskuseta inimene ei saa tekstist informatsiooni.


Váh.
Váh (saksa keeles "Waag", ungari keeles "Vág", poola keeles "Wag") on jõgi Slovakkias.
Váh algab Kõrg- ja Madal-Tatra mägede vahelisest orust kahe haruna, Valge Váh ("Biely Váh") ja Must Váh ("Čierny Váh"). Musta Váhi lähtest mõõdetakse jõe pikkust. Váh voolab ülemjooksul Karpaatide ahelike vahel läände, seejärel pöördub Kesk-Doonau madalikul lõunasse ja suubub Doonausse.
Jõe pikkus on 406 km. Váh on pikim algusest lõpuni Slovakkias voolav jõgi ja ühegi teise jõe Slovakkias voolav osa ei ole pikem kui Váh. Jõe valgla on 15 075 km², see hõlmab suurema osa Lääne-Slovakkiast. Valgla piir on paljudes kohtades Slovakkia piiriks Poola ja Tšehhiga. Jõe vooluhulk suudmes on 22,3–1825, keskmiselt 152 m³/s. Jõgi algab 664 m kõrguselt merepinnast ja tema suue on 106 m kõrgusel merepinnast, nii et jõe lang on 558 meetrit.
Lähtest suudmeni läbib Váh järgmised linnad: Liptovský Hrádok, Ružomberok, Žilina, Bytča, Považska Bystrica, Púchov, Ilava, Dubnica nad Váhom, Trenčin, Nové mesto nad Váhom, Pieštany, Hohlovec, Šala ja Komárno. Viimane asub Váhi suudmes.
Váhi suurimad lisajõed on Orava jõgi (paremalt), Dudváh (paremalt) ja Nitra (vasakult).
Váhi jõe orus kulgevad Slovakkia peamine raudtee liinil Bratislava–Žilina–Košice ja peamine maantee Bratislava–Žilina–Poprad.
Jõel on 16 hüdroelektrijaama. Nende ehitamine algas juba 1930. aastatel.


Teave (geograafia).
"Selles artiklis käsitletakse teavet nii, nagu seda mõistetakse geograafias; termini "teave" teiste tähenduste kohta vaata artiklit Teave"
Teave on andmed korrastamata kujul.
See tähendab, et teave pole kohe arvutil analüüsitav ega töödeldav. Näiteks kui me otsime sõnastikust mingi sõna tähendust, siis me saame midagi teada ehk teavet; seda teadmist pole võimalik arvutiga töödelda enne, kui ta on tõlgitud masinkoodi.
Teave ei pruugi olla meile mõistetav. Näiteks hiina kirjas tekst on keskmise eestlase jaoks teave, kuid hiina kirja tundva inimese ajus tekib selle põhjal informatsioon. Seega teave ei ole alati teadmine.


Bosporus.
Bosporus (türgi "İstanbul Boğazı") on väin, mis eraldab Euroopat Aasiast ja ühendab Marmara merd Musta merega.
Kitsaimas kohas on väina laius umbes 700 meetrit. Mõlemas otsas on väinal selged suudmed, nende vahel on väina pikkus umbes 30 km. Väina sügavus on madalaimas kohas umbes 33 meetrit.
Bosporuse pinnakihtides on tugev riimvee hoovus Musta mere poolt, soolsusega 18 kuni 20 promilli. Väina põhjas on tugev soolase vee hoovus Musta mere poole.
Väina kitsuse, järskude käänakute ja tugeva hoovuse tõttu on väina läbimine raske ja ohtlik.
Vaata ka.
Bosporus on kaardil tähistatud numbriga 20


Tulemaa.
Tulemaa ehk Tulemaa saar ehk Isla Grande (eesti keeles nimetatud ka "Grande"; hispaania "Isla Grande de Tierra del Fuego" 'Tulemaa Suur Saar', "Tierra del Fuego" 'Tulemaa') on saar Lõuna-Ameerika mandri lõunatipust lõunas, Tulemaa saarestiku peasaar.
Saar külgneb edelas ja lõunas Beagle'i väinaga, mille taga on väiksemad saared, kagus Scotia merega, idas Le Maire'i väinaga, mille taga on Estadose saar, kirdes Atlandi ookeaniga ja põhjas Magalhãesi väinaga, mille taha jääb Lõuna-Ameerika manner.
Saare põhjatipp Punta Delgada asub Tšiili territooriumil ligikaudu 52. lõunalaiusel (geograafilised koordinaadid 52°27'04" S, 69°32'08" E).
Saare pindala on 48 700, teistel andmetel 47 992 km². Ta on maailma saarte seas pindalalt 29. kohal.
Tulemaa on jagatud Tšiili Tulemaa provintsi ja Tšiili Antarktika provintsi (lääneosa) ja Argentina Tulemaa provintsi (idaosa) vahel. Mõlemad Tšiili provintsid kuuluvad Magalhãesi ja Tšiili Antarktika piirkonda.
Tulemaal asub maailma lõunapoolseim linn Ushuaia, mis on saare Argentina-osa keskus. Saare Tšiili-osa keskus on Porvenir.
Rannik.
Põhja- ja läänerannad, kus Andid piirnevad merega, on kõrged ja ebatasased. Seal on mõned fjordid.
Põhja- ning idarannad on lauged. Seal paikneb ka peaaegu ringikujuline San Sebastiáni laht.
Pinnamood.
Tulemaa saar koosneb kahest hästi eristuvast osast. Põhjapoolsed kaks kolmandikku koosnevad platoodest ja lainelistest tasandikest.
Lõunaosa on mägine. Mäed koosnevad Andide harudest (Tulemaa Andid, Darwini mäed). Mägede kõrgus ulatub 2469 meetrini (Cerro Yogan). Teistel andmetel on kõrgeimaks tipuks Darwini mägi (2488 m).
Saare lõunaosas on mäed (Darwini mäed)
Kliima.
Kliima on jahe, edelaosas ka niiske.
Veestik.
Mäeorgude põhjas on ilusad järved (näiteks Fagnano järv ehk Cami järv) või turbarabad või kõige kõrgematel ja varjulisematel
Saarel on arvukalt jõgesid, mis saavad alguse mägedest. Enamik neist suubub Río Grande jõkke, mkis omakorda suubub Argentina merre.
Taimed.
Mägedes on okasmetsad, põhja pool rohtlad.
Esiajalugu.
Esimesed asukad (kütid-korilased) jõudsid Tulemaale maasilla kaudu rohkem kui 10 000 aastat tagasi. Teise sisserännulainega saabusid meritsi saarelt saarele rändavad vesinomaadid Patagoonia lääneranniku lähedastelt saartelt.
Avastamislugu.
Saare avastas eurooplastele Hispaania ekspeditsioon Fernão de Magalhãesi juhtimisel umbes 1520. Saar arvatakse olevat nime saanud arvukate lõkete järgi, mida meremehed laevadelt üllatusega silmasid. Nendega kaitsesid end külma eest põliselanikud onad ja jaganid, kes vaatamata karmile kliimale rõivaid peaaegu ei kandnud. Sooja said nad ainult tulest, kusjuures nende kehatemperatuur oli ainevahetuse iseärasuste tõttu kraadi võrra meie omast kõrgem. Lõkked olid neil ka kääbus-lõunapöögist kanuudes, millega nad kalastasid ning küttisid mereimetajaid. 1. novembril 1520 sisenes Magalhãesi ekspeditsioon väina, mille nad nimetasid Kõikide Pühakute väinaks ning mis praegu kannab Magalhãesi väina nime, ning tutvusid saare põhjakaldaga, mille nad arvasid olevat tundmatu lõunamandri ("Terra australis incognita") põhjapiirkonna. Väina läbimine võttis aega 19 päeva.
Umbes 1555 kavatses hispaanlane Juan de Alderete Tulemaa vallutada, kuid nagu ka Pedro Sarmiento de Gamboa, pidi ta karmi kliima tõttu oma plaanist loobuma (külalislahked tulemaalased ei olnud eriliseks takistuseks).
17. sajandi alguses avastas hispaanlane Francisco de Hoces, et Tulemaa moodustab saarestiku. Seda kinnitasid hollandlased Cornelius Schouten ja Isaac Le Maire.


Andmed (geograafia).
"Selles artiklis käsitletakse andmeid nii, nagu seda mõistetakse geograafias; termini "andmed" teiste tähenduste kohta vaata artiklit Andmed"
Andmed on teave, mis on esitatud arvutile arusaadaval kujul.
Andmed erinevad teabest selle poolest, et nad on korrastatud kujul ehk kahendkoodis arvuti mälus. Lihtsamalt öelduna on andmed arvutile arusaadav teave. Paberile trükitud maatriks on teave, kuid kui ta teha andmetabelina arvutile arusaadavaks, muutub ta andmeteks. Geograafias nimetatakse sellist numbritest koosnevat andmetabelit rastriks.
Geograafiliste andmetena mõistetakse tavaliselt andmeid, mis on seotud mingi konkreetse geograafilise ruumi osaga. Andmete sidumist ruumiga nimetatakse geokodeerimine. Andmetabelit, mille üheks atribuudiks on asukoht, nimetatakse relatsiooniliseks.


Märulipolitsei.
Märulipolitsei on politsei eriüksus, mis on mõeldud rahvarahutuste mahasurumiseks.
Märulipolitsei varustusse kuuluvad kilp, kumminui, kiiver ja pisargaas.
Eestis on märulipolitsei Julgestuspolitsei alluvuses.


Uus-Guinea.
Uus-Guinea on Gröönimaa järel pindalalt teine saar maailmas, eraldatud Austraaliast Torrese väinaga. Uus-Guinea kuulub Austraalia ja Okeaania maailmajakku.
Uus-Guinea pindala on 829 000 km².
Saare kõrgeim tipp Jaya on 5029 meetri kõrgune.
Uus-Guinea on jagatud Indoneesia ja Paapua Uus-Guinea vahel.


Descartesi dualism.
Descartes'i dualism on keha ja vaimu dualismi versioon, mille esitas René Descartes.
Descartes'i arvates koosneb maailm vaimsetest ja materiaalsetest
substantsidest, millel on atribuudid ja moodused.
Materiaalsel substantsil ("res extensa") on ainult üks atribuut - ruumilisus ehk ulatuvus. Kuju ja suurus ei ole materiaalsele olemuslikud, seega on need moodused.
Vaimsel substantsil ("res cognita") on samuti üks omadus - mõtlemine. Mõtlemine on Descartes'il märksa avaram mõiste kui tänapäeval: näiteks on mõtlemise mooduseks
ükskõik milline vaimne asi, näiteks aisting, kujutluspilt, usk, soov, idee jne.
Teisalt on mõtlemine jällegi kitsama tähendusega kui tänapäeval, sest Descartes ei tunnista mitteteadlikke mõtteid ega mitteteadlikke emotsioone.
atribuudid on teineteist välistavad, nende omadused on täiesti ühitamatud.
Descartesi vastus keha ja vaimu probleemile oli põhjuslikkus: meie vaimuseisundid mõjutavad kehaseisundeid põhjuslikult. Kehaseisundid, nagu näiteks sügelemine või valu, põhjustavad ajuseisundeid (-sündmusi, -protsesse), mis omakorda põhjustavad kehalisi liigutusi, näiteks sügamist või oigamist. Meie vaimuseisundid põhjustavad ajuseisundeid, mis panevad meie kehad liikuma ja seega mõjutavad põhjuslikult füüsilist maailma.
Peamiseks komistuskiviks Descartes'i teooriale saab aga see, kuidas saab ruumis
mittepaiknev vaim mõjutada ruumis paiknevaid kehi. Descartes oletas, et vaim mõjutab
keha käbinäärme vahendusel. See ei ole aga lahenduseks.


Keha ja vaimu dualism.
Keha ja vaimu dualism on vaimufilosoofias arusaam, mille kohaselt vaimunähtused ei ole füüsilised nähtused ega ümberpöördult.
Dualism esineb mingil kujul nii Platonil, Aristotelesel kui ka Descartesil.
Dualismi eriti tuntud vorm on Descartes'i dualism. Descartes oli esimene, kes samastas vaimu selgelt teadvuse ja eneseteavusega ning eristas seda kehast. Tema sõnastaski esimesena keha ja vaimu probleemi praegu tuntud kujul.
Dualism vastandub monismile, mille erikujude seas on füsikalism ja fenomenalism.
Substantsidualism vastandub igasugusele materialismile; omadusdualismi võib pidada emergentse materialismi vormiks ning vastandada mitteemergentsele materialismile.
Substantsidualism.
Substantsidualism, mille kuulsaim esindaja on Descartes, väidab, et on kaht tüüpi substantse – vaimsed ja materiaalsed.
Descartes'i dualismi järgi puudub vaimsel substantsil ulatuvus ja materiaalsel substantsil mõtlemine. Mõned filosoofid, näiteks Aquino Thomas ja William Hasker, esindavad substantsidualismi teisi vorme.
Substantsidualism sobib teoloogias levinud vaatega, mille kohaselt surematu hing saab eksisteerida väljaspool füüsilist maailma.
David Chalmers on teinud järgmise mõtteeksperimendi. Oletame, et mingis arvutisimulatsioonis kontrollivad olendite kehasid nende vaimud, mis jäävad simulatsioonist väljapoole. Need olendid võivad maailmas teha millist teadust tahes, kuid nad ei saa kuidagi välja selgitada, kus on nende vaimud, sest need jäävad väljapoole nende vaadeldavat maailma. Selles näites on tõene substantsidualismi arvutisimulatsiooni suhtes. Kui vaimud oleksid ise osa simulatsioonist, oleks tõene substantsimonism.
Omadusdualism.
Omadusdualism väidab, et kui mateeria on teatud viisil organiseeritud, ilmuvad emergentsed mentaalsed omadused. See on emergentse materialismi erijuht.
Epifenomenalism väidab, et materiaalsed põhjused küll tekitavad aistinguid, tahteid, mõtteid jne, kuid vaimunähtustel puudub kausaalne jõud.
Interaktsionismi järgi võivad mentaalsed põhjused esile kutsuda materiaalseid tagajärgi ja ümberpöördult.
Omadusdualismi mõiste ei ole selgelt piiritletud. John Searle pooldab füsikalismi vormi, mida ta nimetab bioloogiliseks naturalismiks: kuigi vaimuseisundid ontoloogiliselt ei taandu füüsilistele seisunditele, taanduvad nad neile kausaalselt. Neuroteadus peab vaimunähtused lõpuks ära seletama. Mõned peavad seda omadusdualismiks, ise aga ta end omadusdualistiks ei tunnista.
Predikaadidualism.
Predikaadidualismi on pooldanud enamik mittereduktiivseid dualiste (sealhulgas Donald Davidson ja Jerry Fodor), kes väidavad, et substantse ja omadusi on küll ainult ühte tüüpi (tavaliselt füüsilist tüüpi), kuid vaimusündmuste kirjeldamiseks kasutatavaid predikaate ei saa ümber sõnastada loomuliku keele füüsikaliste predikaatide kaudu ega neile taandada. Predikaadidualismi saab kõige kergemini iseloomustada eitusele eliminativistlikule predikaadimonismile, mille järgi säärased intentsionaalsed predikaadid nagu uskumine, soovimine, mõtlemine ja tundmine lõpuks kõrvaldatakse nii teaduskeelest kui ka tavakeelest, sest nad ei osuta millelegi, mis eksisteeriks. Predikaadidualistid seevastu usuvad, et ilma rahvapsühholoogiata, millesse kõrvaldamatuna kuulub propositsiooniliste hoiakute omistamine, ei saa inimese vaimuseisundeid kirjeldada, seletada ega mõista.
Näiteks Davidson pooldas anomaalset monismi, mille kohaselt puuduvad ranged psühhofüüsilised seadused, mis seoksid vaimusündmusi ja füüsilisi sündmusi kirjeldatuna vaimusündmustena ja füüsiliste sündmustena. Sellegipoolest on vaimusündmustel ka füüsilised kirjeldused. Mentaalsed predikaadid on ratsionaalsed, holistlikud ja paratamatud, füüsilised predikaadid aga kausaalsed, atomaarsed ja kontingentsed.
Subjektiivne argument.
Üks tähtis argument füsikalismi vastu (ning seega mingit laadi dualismi kasuks) viitab sellele, et vaimul ja kehal paistavad olevad väga erinevad ja võib-olla ühitamatud omadused.
Vaimusündmustel on teatud subjektiivne kvaliteet, mida füüsilistel sündmustel ei paista olevat. Võib näiteks küsida, mis tunne on, kui näpp on kõrvetada saanud või kui nähakse taeva sina või kuuldakse ilusat muusikat.
Vaimufilosoofid nimetavad vaimusündmuste subjektiivseid aspekte kvaalideks. Valu tunda, tuttavat sinise varjundit näha jne on mingi tunne. Need on nende vaimusündmustega seotud kvaalid. Ja väidetakse, et kvaale on eriti raske taandada millelegi füüsilisele.
Thomas Nagel väitis artiklis "Mis tunne on olla nahkhiir?", et isegi kui me teame nahkhiire kajalokatsioonimeele kohta kõike, mida on võimalik teada saada kolmandaisikulisest teaduslikust vaatekohast, siis me ikka veel ei tea, mis tunne on olla nahkhiir.
Teadmiseargument.
Nageli omadega sarnaseid argumente kasutades sõnastas Frank Jackson teaduseargumendi. Oma mõtteeksperimendis (nn Mary tuba) räägib ta neuroteadlasest Maryst, kes on sündinud ja kogu elu elanud mustvalges toas, kus on mustvalge televiisor ja mustvalge arvutiekraan, ning on seal kogunud kõik andmed värvuste loomuse kohta, mis tal oli võimalik saada. Jackson väidab, et niipea kui Mary toast välja läheb, saab ta teada midagi, mida ta varem ei teadnud, nimelt mis tunne on värvusi näha. Kuigi selles näites Mary varem teadis värvuste kohta kõike, mida objektiivsest, kolmandaisikulisest vaatekohast on võimalik teada, ei teadnud ta, mis tunne on näha punast, oranži ja rohelist.
Kui Mary tõepoolest midagi uut teada saab, siis see teadmine peab olema teadmine millegi mittefüüsilise kohta, sest värvuse füüsiliste aspektide kohta teadis ta juba kõike, mida on võimalik teada. David Lewis vastas sellele argumendile nn võimeargumendiga: Mary lihtsalt omandas võime tunda ära värvuseaistinguid, mida tal varem polnud olnud. Lewise järgi on teadmiseargument ebaõnnestunud, sest ta ajab oskamise segi teadmisega.
Eriteadusteargument.
See argument ütleb, et kui predikaadidualism on õige, siis on olemas eriteadusi, mis ei ole taandatavad füüsikale. Need taandumatud eriteadused, kust väidetavad taandumatud predikaadid pärinevad, erinevad "kõvadest teadustest" põhiliselt sellepoolest, et nad on huvisõltelised. Kui nad on huvisõltelised, peavad nad sõltuma huvitatud vaatekohti omavate vaimude olemasolust. Sääraste eriteaduste musternäide on muidugi psühholoogia. Sellepärast peavad psühholoogia ja psühholoogilised predikaadid veel sügavamalt sõltuma vaimse olemasolust.
Füüsika püüab vähemalt ideaalis öelda, missugune maailm iseenesest on, liigendada maailma selle liitekohti pidi ning kirjeldada maailma ilma individuaalsete vaatekohtade ja isiklike huvide sekkumiseta. Teiselt poolt, sellised asjasd nagu ilmamustrid ja inimeste käitumine huvitavad ainult inimesi. Vaatekoha omamine maailmale on psühholoogiline seisund. Sellepärast eeldab eriteaduste olemasolu, et on olemas vaimud, millel saavad säärased seisundid olla. Kui eitada ontoloogilist dualismi, siis vaim, millel vaatekoht on, peab olema selle füüsilise reaalsuse osa, mille kohta see vaatekoht käib. Kui see on nii, siis selleks, et tajuda füüsilist maailma psühholoogilisena, peab vaim omama vaatekohta füüsilisele. See omakorda eeldab vaimu olemasolu.
"Zombie"-argument.
"Zombie"-argument põhineb David Chalmersi mõtteeksperimendil. Põhiidee seisneb selles, et on võimalik kujutleda ning seega ka mõelda kellegi keha ilma selle kehaga seostatavate teadvuslike seisunditega.
Chalmersi argument on järgmine. Tundub väga usutav, et säärane olend saab olemas olla, sest nõutav on lihtsalt see, et "zombie" kohta on tõene parajasti see, mida füüsikalised teadused tema kohta ütlevad. Et nendes teadustest ei räägita midagi teadvusest ega muudest vaimunähtustest, siis ei ole samm mõeldavusest võimalikkuseni kuigi suur.
Isikuidentsuse argument.
Kuskil poolel teel sellelt, et printer on tehtud täpselt nendest detailidest, millest ta tegelikult on, kuni selleni, et ta on ainult 20% ulatuses samast materjalist, on kokkuleppe küsimus, kas tegu on sama printeriga.
Kujutame aga ette Fredericki-nimelise inimese teisikut, kes on sündinud samast munarakust ja geneetiliselt pisut muundatud seemnerakust. Kujutame ette kontrafaktuaalsete juhtumite rida, mis sarnaneb printeri kohta toodud näitega. Kuskil poolel teel ei olda Fredericki identsuse küsimuses enam kindel. Väidetakse, et "ehituse kattumine" ei ole rakendatav vaimu identsusele. Madell ütleb: "Ent kuigi minu praegusel kehal võib mõnes võimalikus maailmas olla osaline vaste, ei saa seda olla minu praegusel teadvusel. Iga praegune teadvuseseisund, mida ma saan kujutleda, kas on minu oma või ei ole. Siin ei juttugi astmetest."
Kui Fredericki vaste Frederickus koosneb 70% ulatuses samast füüsilisest ainest nagu Frederick, kas see tähendab, et ta on ka mentaalselt 70% ulatuses Frederickiga identne? Kas on mõtet öelda, et miski on mentaalselt 70% ulatuses Frederick?


Tsahhiagijn Elbegdordž.
Tsahhiagijn Elbegdordž (mongoli "Цахиагийн Элбэгдорж" [tsahhiag'iin elbergd'ordž]; rahvusvahelises transkriptsioonis "Tsahiagiyn Elbegdorj"; sündinud 30. märtsil 1963 Mongoolias Hovdi aimakis Dzeregis) on Mongoolia poliitik, alates 18. juunist 2009 Mongoolia president.
Aastatel 1998 ja 2004–2006 oli ta Mongoolia peaminister.
Elbegdordž rajas 1989. aastal Mongoolia Demokraatliku Liidu, mis oli esimeseks mitteparteiliseks demokraatlikuks grupiks tollal üheparteilises Mongoolias. Aastatel 1990 ja 1992 valiti ta parlamenti, kuid astus 1994, pärast süüdistusi riigisaladuse varastamise ja müümise asjus, protestiks tagasi.
Aprillis 1996 sai Elbegdordž Rahvusliku Demokraatliku Partei esimeheks ning valiti taas parlamenti.
Mongolid mäletavad teda kui noort radikaalset poliitikut, kes seistes pidas kõnet vaesele ja näljasele streikivale rahvahulgale Ulaanbaatari peaväljakul 1990. aastal.
24. mail 2009 valiti ta Mongoolia presidendiks.


Ob.
Ob (vene keeles Обь, handi ja mansi keeles Ас, neenetsi keeles Саля' ям) on jõgi Aasias.
Obi alguseks loetakse Bija ja Katuni jõgede ühinemiskohta. Obi pikkus on 3650 km Katuni suudmest, 4338 km Katuni lähtest või 5410 km Irtõši lähtest.
Katun algab Kasahstani piiri ääres Altai kõrgeima mäe Beluhha edelajalamilt umbes 1838 m kõrguselt. Ta voolab algul edelasse, siis läände, loodesse, põhja ja kirdesse. Temasse suubub vasakult Koksa ja suudmes asub Kök-Suu Oozõ asula. Seal pöördub Katun kagusse, hiljem itta. Temasse suubub paremalt Argut ning jõgi pöördub sel põhja, parempoolse lisajõe Tšuja suudmes loodesse. Katun läbib Altai Vabariigi pealinna Gorno-Altaiski ja ületab kohe seejärel Altai Vabariigi piiri, jõudes Altai kraisse. Katun pöördub peatselt seejärel läände, ühineb parempoolse lisajõe Bijaga ja moodustab Obi jõe. Suudmekoha lähedal asub Biisk.
Algul voolab Ob läände. Temasse suubuvad vasakult Anui, Tšarõš ja Alei. Tšarõši suudmes pöördub Ob põhja. Altai krais jääb jõest läände Kulunda stepp. Siis jõuab jõgi Altai krai pealinna Barnauli, kus pöördub taas läände. Temasse suubub paremalt Tšumõš ja suubumiskoha lähedal jõest lõunas asub Pavlovsk. Kamenis Obi ääres teeb Ob järsu käänaku ja voolab edasi kirdesse ja jõuab Novosibirski oblastisse. Novosibirski oblastis jääb jõest läände Baraba stepp. Ordõnskojes jõuab jõgi Novosibirski veehoidlasse, millesse Berdskis suubub paremalt Berd. Veehoidla kirdeots on Novosibirskis, kus Obi suubub paremalt Inja. Novosibirskist edasi voolab jõgi põhja. Peatselt ületab ta Tomski oblasti piiri ja jõuab Lääne-Siberi lauskmaale.
Tomski oblasti lõunaosas jääb Obist läände Vasjuganje. Ob möödub Melnikovost ja seejärel suubub temasse paremalt Tom. Tomi suudmes pöördub jõgi loodesse. Siis möödub ta Krivošeinost ja Moltšanovost ning paremalt suubub temasse Tšulõm. Siis möödub jõgi Kolpaševost, kus temasse suubub paremalt Ket. Vasakult suubub Obi Tšaja. Parabelis suubub Obi vasakult Parabeli jõgi ja paremalt Paidugina. Kargassokis suubub jõkke vasakult Vasjugan, sealt allavoolu paremalt Tõm. Pärast möödumist Aleksandrovskojest ja Streževorist ületab jõgi Tjumeni oblasti piiri ning jõuab Tjumeni oblastisse kuuluvale Handi-Mansimaale. Seal pöördub jõgi läände. Ta möödub Nižnevartovskist, kus temasse suubub paremalt Vahh, Megionist ja Langepassist. Siis suubuvad temasse paremalt Agan ja vasakult Jugan. Ta möödub Neftejuganskist ja Surgutist ning jõuab lõpuks Handi-Mansimaa pealinna Hantõ-Mansiiskisse, kus temasse suubub vasakult Irtõš, mis on mitte ainult Obi, vaid kõigi maailma jõgede peale kokku pikim lisajõgi. Seal pöördub Ob loodesse ning möödub Karõmkarõst, Oktjabrskojest, Priobjest ja Peregrebnojest. Peregrebnojes pöördub jõgi põhja. Seal eraldub Obist lääne poole vana jõeharu, mida nimetatakse Väike-Obiks. Obi suubub paremalt Kazõm ja Väike-Obi vasakult Põhja-Sosva. Siis ületavad Ob ja Väike-Ob Tjumeni oblastisse kuuluva Jamali piiri. Obisse suubub paremalt Kunovat ja ta möödub Gorkist, Väike-Ob möödub Mužist. Siis ühinevad Ob ja Väike-Ob uuesti ning Ob jõuab Jamali pealinna Salehardi, kus pöördub itta. Aksarkas suubub jõkke paremalt Polui ja seejärel suubub Ob Obi lahte.


Kertši väin.
thumb
Kertši väin ühendab Musta- ja Aasovi merd ning eraldab loodusgeograafilist Euroopat Aasiast. Väina lõunaosa on laiem ja sügavam, kuid põhjaosas on väin vaid 4 km laiune ja 4 m sügavune. Väina ääres asub Kertši linn.
Väina keskel asuv Tuzla saare üle tekkis 2003. aastal tüli Venemaa ja Ukraina vahel. Saar on siiani Ukraina valduses, kuid Venemaa pole sellega nõustunud.
11. novembril 2007 murdus tormis pooleks vene tanker, merre sattus 1300 tonni kütteõli. Samal päeval uppus veel neli laeva, millest kolme lastiks oli väävel. Laevade uppumine põhjustas ulatusliku keskkonnareostuse.


Valamo.
Valamo (vene "остров Валаам") on saar Laadoga järve põhjaosas. Koos ligi 50 ümbritseva väikesaarega moodustab Valamo saarestiku.
Saarestiku pindala on 36 km², sealhulgas peasaar 25 km². Saared on kaljused ja künklikud skäärid, suurima kõrgusega 52 meetrit üle merepinna. Saari katab okasmets.
Enne Teist maailmasõda kuulusid Soomele, praegu on nad Karjala Vabariigi koosseisus.
10. sajandil rajati saarestiku suurimale saarele samanimeline õigeusu mungaklooster – Valamo klooster, mis tegutses Talvesõjani. Siis asusid mungad ümber Heinävesile ja rajasid sinna uue kloostri. Valamo saarel taastati klooster aga alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Praegu on seal ka nunnaklooster.


Sümbol.
Sümbol (kreeka sõnast "symbolon" 'märk, tunnus') ehk võrdkuju on märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade (näiteks ühiskondliku kokkuleppe) alusel. Klassikalise Charles Peirce'i märkide klassifikatsiooni kohaselt on sümbol üks kolmest peamisest märgitüübist (ikoon, indeks, sümbol).
Nii on 'valge tuvi' Piiblis ja rahuliikumises vastavalt leppimise ja rahu sümboliks, kuigi tuvil ühelt ning leppimisel ja rahul teiselt poolt puuduvad niihästi väline sarnasus kui ka sisuline seos. Sümboli tähendus sõltub enamasti kontekstist (eelmises näites on selleks kas Piibel või rahuliikumine). Näiteks võib 'punane' värvusena sümboliseerida nii armastust, verd (verevalamist) kui ka kommunistlikku liikumist.
Ideeliselt on sümbol (võrreldes konventsionaalsete märkidega) siiski ikoonilise komponendiga. Näiteks sobivad õigluse sümboliks pigem kaalud kui mõõk, sest kaalud sisaldavad endas ikooniliselt tasakaalu mõtet; seevastu on mõõka kasutatud kättemaksu ja karistuse sümbolina. Kaalud, mõõk ja suletud silmadega õiglusjumalanna üheskoos sümboliseerivad aga õigusemõistmist.
Sümbol on ka mingi mõiste või suuruse tähis. Näiteks ööpäeva sümbol on d.
Märgiprotsesside evolutsiooni käsitluse kohaselt, mille on esitanud Terrence Deacon, on sümbolite kasutamise võime aluseks keelevõimele ja seega inimese kujunemisele. Evolutsiooniline (aga ka ontogeneetiline) üleminek indeksiaalselt suhtlemiselt sümbolilisele on Deaconi järgi seotud sümbolilise läve ületamisega.


Mürk.
Mürk (ka "mürkaine") on aine, mis võib ainevahetuse kaudu põhjustada organismi tervisehäire või surma.
Organismi kahjustavaid viirusi ja baktereid ning muid elusolendeid ei arvata mürkide hulka, vaid neid nimetatakse haigusetekitajateks. Samuti ei loeta mürkideks aineid ja esemeid, mis kahjustavad organismi mehhaaniliselt või kiirituse kaudu.
Paljud keemilised ühendid võivad organismis ülemäärases doosis olla mürgised.
Organismi eritatud mürki nimetatakse toksiiniks.


Politsei.
Politsei on ühiskonna (tänapäeval riigi või linna) poolt ametisse pandud jõudu rakendav struktuur, mis on ette nähtud ühiskonnaliikmete vahelistes suhetes korra säilitamiseks (nn sisemisteks vajadusteks). Selle poolest erineb ta sõjaväest, mille eesmärk on kasutada jõudu välissuhetes (suheldes teiste kogukondadega).Seega Politsei tagab avaliku korra, kaitseb inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestab kuritegevust, teostab kuritegude kohtueelset uurimist, määrab ja viib täide karistusi oma pädevuse piires.
Organiseeritud ühiskondades tavaliselt taunitakse jõu kasutamist ühe ühiskonna liikme poolt teise suhtes. Politseile tehakse selles suhtes erand eeldusel, et taunitavale jõu kasutamisele ei saa vastata muul moel kui jõudu kasutades.
Politseid peavad ülal ühiskonnaliikmed (maksude maksmise kaudu).
Ühiskond võib teatud juhtudel lubada ka teiste sisemiste relvastatud struktuuride olemasolu (nt turvafirmad).


Maailmareligioon.
Maailmareligioon on usund, mis on väljunud rahvusreligiooni piiridest ning on omaks võetud laiemalt.
Maailmareligioonid on budism, kristlus, sikhism, taoism, judaism, hinduism ja islam.


Nelipüha.
Nelipüha (vanakreeka nimi Πεντηκοστή "Pentēkostē" - 'viiekümnes [päev]') on kristlik püha, millega mälestatakse Püha Vaimu laskumist apostlitele 50 päeva pärast Jeesuse Kristuse ülestõusmist ja 10 päeva pärast taevaminemispüha. See on kiriku sünnipäev.
Nelipüha on seotud juudi pühaga Šavuot, mis tähistab Jumalalt Moosesele Siinai mäel kümne käsu andmist. Šavuoti peetakse seitse nädalat pärast paasapühi ja ta on pärit kaugest paganlikust minevikust, mil tähistati lõikustänupüha.
Eesti rahvakalendris kannab Nelipüha ka "suvistepüha" nime.
Mälestatavast sündmusest jutustatakse Piiblis Apostlite tegude raamatu 2. peatükis.
Nelipüha liturgiline värv on katoliku, luteri ja anglikaani kirikus tavapäraselt punane, õigeusu kirikutes reeglina roheline.


Dogma.
Dogma on religioonis väide, milles ei kahelda, mida usutakse.
Katoliku kiriku dogmad on kinnitatud mõne kirikukogu otsusega. Tuntumaid ja kontroversaalsemaid katoliiklikke dogmasid on olnud Jeesuse neitsistsünni dogma ning paavsti ilmeksimatuse dogma.
Budismis ja taoismis üleüldised dogmad puuduvad, kuid erinevates koolkondades võib neid esineda.
Laiemas tähenduses on dogma mistahes vaidlustamisele mittekuuluv väide, seisukoht või hoiak.
Dogmaatiline tähendab enamasti kivinenud mõtteviisi, vanameelsust vms.


Mongoolia.
Mongoolia on merepiirita riik Sise-Aasias. Piirneb põhjast Venemaa ja lõunast Hiinaga.
Haldusjaotus.
Mongoolia on halduslikult jaotatud aimakkideks ("аймаг"; kokku 21) ja keskalluvusega linnaks ("хот"). Aimakkide ja keskalluvusega linnade nimestikus on toodud sulgudes halduskeskuste nimed, kui need ei lange kokku haldusüksuse nimega.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Mongoolia elanikkonnast mongolid 94,95% (sealhulgas halhamongolid 82,40%), kasahhid 3,86%, teised turgi rahvad 0,70% ja muudest rahvustest inimesed (peamiselt hiinlased, venelased ja korealased) 0,50%.


Munitsipaalpolitsei.
Munitsipaalpolitsei (lühendid MuPo, Munpol) on kohalikule omavalitsusele alluv korrakaitseüksus.
Eestis on kahel omavalitsusel oma munitsipaalpolitsei: Tallinnas (Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet) ja Pärnus (Pärnu Munitsipaalpolitsei).
Vaata ka.
Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet


August Sang.
August Sang (27. juuli 1914 Pärnu – 14. oktoober 1969 Tallinn) oli eesti luuletaja ja tõlkija.
Lõpetas 1932. aastal Pärnu poeglaste gümnaasiumi. Sõjaväekohustuse täitmise järel astus Sang 1934. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus õppis vaheaegadega kuni 1942. aastani.
Järjekindlamalt hakkas Sang luulega tegelema gümnaasiumi lõpuklassis (kuigi esimesed katsetused said teoks juba üheksa-aastaselt). 1933. aastal võttis ta osa luulevõistlusest luuletusega "Improvisatsioon quick-step tempos", mis avaldati Injo varjunime all ajakirjas Kevadik.
Ajakirjas Looming debüteeris August Sang 1934. aastal.
Esikkogu "Üks noormees otsib õnne" ilmus alles 1936. aastal. Samal ajal alustas ta ka publitsistika kirjutamisega: temalt ilmus arvukalt retsensioone ja ülevaateid.
Osales 1930. lõpul "Arbujate" antoloogias
1945. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige, kuid dekadentsis süüdistatuna arvati ta sealt välja 1950.aastal. Kirjaniku õigused taastati 1955. aastal.
August Sang on maetud Vana-Pärnu kalmistule.
Looming.
"Sanga luules on luuletaja sõnum ja värss kui luuletamise vahend teineteisest eristatavad. Keel on Sangale nagu aknaklaas – läbipaistev meedium selle juurde, mida näidata tahetakse," kirjutab Märt Väljataga.
Esikkogu "Üks noormees otsib õnne" (1936) pole nõrkusteta. Ülepaisutatud noorusnukruse kõrval esineb selles võõraid intonatsioone ja kujundilist ebaühtsust. Heine-mõjuline aktsentueeriv värsisüsteem, mis armastab kontraste, iroonilisi repliike ja teritatud puänte.
Teises luulekogus "Müürid" (1939) leidub viimsepäeva motiive, mis arvestades pingelist poliitilist õhustikku tundub loomulik.
"August Sanga küpset luulet iseloomustab värsi erakordne lihtsus, loomulikkus ja ladusus. Eesti värss kui väljendusvahend on selles jõudnud seni ületamata klassikalise täiuseni." (M. Väljataga)
Sang on paljud oma luuletused pealkirjastanud lauludeks. See rõhutab lihtsat, isegi nagu vanamoelist vormi (laul on olnud luuletuse sünonüümiks), sõnastuse ja lausestuse selgust, värsside korrapärast paigutust.
August Sang tõlkijana.
Sanga tõlkelooming oli kõrgetasemeline, viljakas ja väärtkirjandusele keskenduv, eriti luules. Märt Väljataga nimetab August Sanga "meie parimaks luuletõlkijaks". Värsstõlkeid on ta teinud umbes kaheteistkümnest keelest. Suurema osa neist moodustavad saksa, vene, prantsuse ja tšehhi keelest tõlgitud luuletused. Ain Kaalepi andmeil õppis Sang tšehhi keele ära seetõttu, et saaks tõlkida Vítězslav Nezvali tekste.
Luuletõlked on ilmunud kahes osas ja kannavad pealkirja "Laenatud laulud".
Eesti keeles on olnud Augast Sanga vahendusel võimalus tutvuda Aleksandr Puškini, Mihhail Lermontovi, Nikolai Nekrassovi, Sergei Jessenini, Johann Wolfgang von Goethe, Heinrich Heine, Johannes Becheri ja Bertolt Brechti, Charles Baudelaire`i, Vítězslav Nezvali ja paljude teiste poeetide lüürikaga. Proosas ja näitekirjanduses on Sang eesti keelde tõlkinud Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni, Maksim Gorki, Vladimir Majakovski, Franz Kafka, Gottfried Kelleri, Molière´i, Egon Erwin Kischi, Lion Feuchtwangeri jt raamatuid.
Isiklikku.
August Sang oli Kersti Merilaasi abikaasa ja Joel Sanga isa.


Aktsentueeriv värsisüsteem.
Aktsentueeriv värsisüsteem ehk rõhuline värsisüsteem ehk puhtrõhuline värsisüsteem ehk tooniline värsisüsteem (ka: "aktsentueeruv värsisüsteem") on rõhuliste ja rõhutute silpide vaheldusel põhinev värsisüsteem.


Dualism (täpsustus).
Dualism on kahesus või seisukoht, mis väidab millegi kahesust.


Vahh.
Vahh (vene "Вах") on jõgi Aasias. Voolab kogu ulatuses Lääne-Siberi madalikul (läände), suubub Nižnevartovski lähedal paremalt Obi jõkke. Vahhi jõe pikkus on 964 km ja valgala 76 700 km2.


Aasov.
Aasov ehk Aasovi meri on sisemeri loodusgeograafilise Euroopa ja Aasia piiril. See on Kertši väina kaudu ühendatud Musta merega.
Aasovi mere pindala on 38 000 km². Meri on madal, suurim sügavus 14 meetrit; teda peetakse maailma madalaimaks mereks. Sissevoolavate jõgede tõttu on Aasovi meres riimvesi, keskmine soolsus 11 promilli.
Aasovi meri on kaardil tähistatud numbriga 22


Vassili saar.
Saksa kaart aastast 1888. Vassili saare peal on kiri "ST. PETERSBURG". Suurendamiseks vajuta kaardile.
Vassili saar (vene "Васильевский остров", soome "Hirvisaari") on saar Neeva suudmes Peterburis (omaette linnaosa), piirneb Läänemere ning Suure ja Väikese Neevaga.
Saare pindala on umbes 10 km². Saar oli algselt madal, soine ja kõrge veega mere poolt üle ujutatav.
19. sajandil kujunes saarele tööstuslinnaosa (sh laevaehitus).
Saarel asub ajalooline börsihoone ning mitmed muuseumid.


Alboráni meri.
Alboráni meri on Vahemere äärmine lääneosa, Gibraltari väinast vahetult idas. See selgelt piiritlemata mereala on pindalalt umbes sama suur kui Eestimaa, keskmine sügavus (450 m) on võrreldav Läänemere suurima sügavusega ja suurim sügavus on ligi 1500 m.
Atlandi ookeani läheduse tõttu eristab teda muudest Vahemere osadest Atlandi ookeani tugevam mõju, mh. on seal tugev magedama vee hoovus Gibraltari väina poolt, mida kompenseerib vastuhoovus väina sügavamas osas.
Alboráni meri on kaardil tähistatud numbriga 2


Victoria saar.
Victoria saar (inglise "Victoria Island"; inuktituti Kiilinik) on Kanadale kuuluv saar Põhja-Jäämeres Arktika saarestikus.
Saare pindala on 217 000 km². Ta on pindalalt Kanada teine saar Baffini maa järel ja maailma 8. saar. Ta on Suurbritannia saarest pisut suurem.
Walesi Printsi saarest läänes eraldab teda M'Clintocki väin, lõunasse jäävast Põhja-Ameerika mandrist Kuninganna Maudi laht kagus, Coronationi laht lõunas, Dolphin and Unioni väin edelas ja Amundseni laht idas, loodesse jäävast Banksi saarest Walesi Printsi väin ning põhja poole jäävast Melville'i saarest Vikont Melville'i väin. Victoria saare ranniku lähedal on palju pisisaari.
Saare rannik on liigestatud. Suurimad lahed on Prints Alberti laht ja Minto laht läänes ning Hadley laht põhjas. Suurimad poolsaared on Prints Alberti poolsaar loodes (seal asub ka Victoria kõrgeim tipp, 655 m Shaleni mägedes), Wollastoni poolsaar edelas (kõrgus kuni 516 m, Bumpusi mägi) ning Storkersoni poolsaar kirdes. Hulk Kanada Arktika saarestiku saari on Victoria saarest kõrgemad ja mõned isegi mitu korda kõrgemad.
Saare pikim jõgi on loodes voolav Kuujjua jõgi. Liustikke saarel pole. Palju on järvi, millest suurim on saare kagurannikul Ikaluktutiakist põhjas asuv Fergusoni järv (562 km²).
Saarel valitseb arktiline kliima. Seetõttu on asustus hõre.
Administratiivselt jaguneb saar Loodealade ja Nunavuti vahel. Loodealadele kuulub saare loodeosa ehk ala, mis jääb 110° läänepikkusest lääne ja 70° põhjalaiusest põhja poole. Selle osa ainus asula on Prints Alberti lahe põhjakaldal olev Holman (400 elanikku). Saare ida- ja lõunaosa kuuluvad Nunavutile ning selle osa ainus asula on lõunakaldal asuv 1500 elanikuga Cambridge Bay ehk Ikaluktutiak. Kunagised kaubapunktid, näiteks edelarannikul asuv Fort Collinson, on ammu maha jäetud.
Saar sai nime kuninganna Victoria järgi 1839. aastal. Saarel ja selle lähedal olevad prints Alberti nimelised kohad on nimetatud tema abikaasa prints Albert Saxe-Coburg-Gotha järgi.
Juhtumisi meenutab Victoria saar kujult vahtralehte, mis on Kanada sümbol.


Wight.
thumb
Wight on saar Suurbritannia lõunaranniku lähedal. Moodustab omaette tseremoniaalkrahvkonna ja tervikomavalitsuse.
Saar asub La Manche'i väinas, Suurbritannia saarest eraldab seda Solenti väin. Wighti pindala on 380 km&sup2. See kuulub Suurbritanniale ja on Inglismaa suurim saar Suurbritannia järel.
Saarel on kriitkünkaid kõrgusega kuni 240 meetrit.
Elanike arv on umbes 140 000 ja aastas külastab saart ligikaudu 2,6 miljonit inimest. Suuremad asulad on Newport, Ryde, Cowes, Shanklin, Ventnor ja Sandown.
Saarel toimub üks maailma suuremaid purjetamisüritusi Cowesi nädal ("Cowes Week"), mis sai alguse 1812. aastal Cowesi regatina. 1983. aastast korraldatakse Wightil ka küüslaugufestivali.
Majandus.
Turism on Wighti üks peamisi majandusharusid, andes 24% saare kogusissetulekust ja tööd veerandile palgatöölistest.


Ahvenameri.
Ahvenameri (rootsi "Ålands hav", soome "Ahvenanmeri") on Läänemere sügavam osa Ahvenamaast edelas.
Sügavus ulatub 301 meetrini. Põhjas Ahvenanrauma kaudu ühendatud Põhjalahega, edelas piirneb Rootsi rannikuga, lõunas aga madalama merealaga.


Ahvenanrauma.
Ahvenanrauma (soome; rootsi "Södra Kvarken", eesti keeles ka "Lõuna-Kvarkeni väin") on väin Ahvenamaa ja Rootsi vahel Märketi saarest läänes.
Suurim sügavus on üle 100 meetri. Ühendab Ahvenamerd Selkämerega.


Öland.
Öland on Rootsile kuuluv saar Läänemeres.
1. jaanuari 2010 seisuga oli saarel 25 000 elanikku.
Saare pindala on 1342 km², ta on pikk ja kitsas. Skandinaavia poolsaarest eraldatud Kalmari väinaga. Saar koosneb suures osas lubjakivist, kõrgusega kuni 57 meetrit. Lõunaosas asub ulatuslik loopealne. Ölandil paljandub Balti klint.


‘Ajmāni emiraat.
‘Ajmān on üks Araabia Ühendemiraatide seitsmest emiraadist.
Emiraadi valitsejaks on šeik Humayd ibn Rashid an-Nuaimi.
Välislink.
Ajmani emiraat


Al-Fujayrah' emiraat.
Al-Fujayrah on üks Araabia Ühendemiraatide seitsmest emiraadist.
Emiraadi valitsejaks on šeik Hamad ibn Muhammad ash-Sharqi.
Välislink.
Fujayrah' emiraat


Ra's al-Khaymah' emiraat.
Ra's al-Khaymah on üks Araabia Ühendemiraatide seitsmest emiraadist.
Emiraadi valitseja on šeik Sa‘ūd ibn Şaqr al-Qāsimī. Eelmine valitseja oli šeik Şaqr ibn Muḩammad al-Qāsimī.


Ash-Shāriqah' emiraat.
Ash-Shāriqah on üks Araabia Ühendemiraatide seitsmest emiraadist.
Emiraadi valitsejaks on šeik Sultan ibn Muhammad al-Qasimi.
Välislink.
Shariqah' emiraat


Hani jõgi.
Vaade Sŏulile üle Hani jõe
Hani jõgi (korea 한강 (Han-gang)) algab Ida-Korea mägedest ja voolab loodesse ja läände. Suubub Kollasesse merre, suudme lähedal on loodete mõju all. Põhjakaldal asub Sŏul. Pikkus 497,5 km.


Äksi.
Äksi on alevik Tartu maakonnas Tartu vallas. Kuni 1977. aastani oli küla ametlik nimetus Põltsamaa küla.
Ajalooline Äksi küla oli Äksi kihelkonna keskus ning seal asus Äksi kirik, tänapäeval jääb kirik Jõgeva maakonnas asuva Voldi küla territooriumile.
Äksis töötas 1815–1832 kirikuõpetajana Otto Wilhelm Masing. Hiljem oli sama kiriku orelimängija Äksi nõid Hermine Elisabeth Jürgens.
10. juulil 2012 avati Äksis Jääaja Keskus.


Andamanid.
Andamanid on Andamani saarte põliselanikud.


Jug.
Jug (vene "Юг") on jõgi Euroopas Venemaa põhjaosas.
Algab Põhja-Uraalidest. Ülemjooksul voolab kitsas orus, alamjooksul lookleb laias orus. Ühineb Veliki Ustjugi lähedal Suhhona jõega. Nende kahe jõe ühinemisest saab alguse Dvina jõgi.


Than Shwe.
pisi
Than Shwe (sündinud 2. veebruaril 1933 Myanmaris Kyaukses) on Myanmari sõjaväelane ja poliitik. Ta oli Myanmari riigipea 23. aprillist 1992 kuni 30. märtsini 2011.
Than Shwe alustas tööelu Birma postiteenistuses. 20-aastasena astus ta sõjaväeteenistusse. Seal teenis ta mitu aastat psühholoogilise sõja osakonnas, võideldes kareeni mässajate vastu. 1960 sai ta kapteni auastme.
Pärast sõjaväelist riigipööret 1962, mis kukutas peaminister U Nu, jätkus Than Shwe tõus ametiredelil. Ta sai 1972 kolonelleitnandiks, 1978 koloneliks, 1983 Edela sõjaväeringkonna komandöriks, 1985 kindralstaabi ülema abiks, brigaadikindraliks ja kaitseministri asetäitjaks ning 1986 kindralmajoriks. Ta sai ka valitseva partei kesktäitevkomitee liikmeks.
Kui 1988. aasta veriste protestidemonstratsioonide järel loodi Riiklik Seaduslikkuse ja Korra Taastamise Nõukogu, määrati Than Shwe selle 21 liikme hulka. Temast sai tollase riigijuhi kindral Saw Maungi parem käsi. 23. aprillil 1992 astus Saw Maung ootamatult tagasi, viidates tervislikele põhjustele, ja Than Shwe sai tema asemel tolle nõukogu esimeheks, riigipeaks, kaitsesekretäriks ja relvajõudude ülemjuhatajaks.
Algul paistis, et Than Shwe on oma eelkäijast liberaalsem, sest ta vabastas poliitvange ning hakkas lõdvendama kitsendusi demokraatia eestvõitlejale Aung San Suu Kyile, kes oli pärast 1990. aasta tühistatud valimise pandud koduaresti. Ta nimetas Birma ümber Myanmariks ning käskis 1993. aastal kirjutada uue põhiseaduse. Than Shwe lõdvendas pisut riigi kontrolli majanduse üle ning toetas häälekalt Myanmari osalemist ASEAN-is. Samuti korraldas ta suure korruptsioonivastase rünnaku, mille tulemusena 1997. aastal pidid lahkuma mitmed ministrid. Kuigi teda on sageli peetud kriitikat mittetaluvaks, lubas ta esimest korda üle paljude aastate külastada Myanmari Punase Risti Rahvusvahelisel Komiteel ja organisatsioonil "Amnesty International".


Andamani saared.
Andamanid ehk Andamani saared on saarestik Bengali lahe ja Andamani mere vahel. Pindala 6408 km². Saared on künklikud, suurim kõrgus 737 meetrit. Kuuluvad Indiale.


Nicobari saared.
Nicobari saared on saared Bengali lahe ja Andamani mere vahel. Pindala 1831 km². Saared on künklikud, kõrgus kuni 642 meetrit. Kuuluvad Indiale.


Adžaarid.
Adžaarid on grusiinide etnograafiline rühm. Endanimetus "atšareli" (აჭარელი). Olid 16. sajandi II poolest aastani 1878 Türgi võimu all. Nad islamiseeriti ja on sunniidid.
Arv umbes 325 000. Kõnelevad gruusia keele adžaari murret.
Rahvakunstis on tunda türgi mõjusid. Traditsiooniliseks tegevusalaks oli põllumajandus (sh teekasvatamine) ning samuti kaubandus.


Andamani meri.
Andamani meri on ääremeri India ookeani kirdeosas.
Andamani meri piirneb loodest Andamani saartega, edelast Nicobari saartega, lõunast Sumatraga, idast Indohiina poolsaare ja Malaka poolsaarega ja põhjast Birma rannikuga. Kagus on ta Malaka väina kaudu ühendatud Lõuna-Hiina merega, kuid mere kagupiiriks määrati 1953 Tais asuvat Phuketit ja Sumatral asuvat Jambo Aye neeme ühendav lõik, nii et Malaka väin jääb Andamani merest väljapoole. Läänes on meri Coco, Duncani, Kümnenda Kraadi ja Sombrero väina ning teiste väinade kaudu ühendatud Bengali lahega. Mere põhjaosas on Mottama laht.
Andamani mere ulatus põhjast lõunasse on 1200 km, idast läände 650 km, pindala 797 700 km². Mere keskmine sügavus on 1043 m, suurim sügavus 4507 m, vee maht on umbes 660 000 km³.
Andamanid ja Nicobarid kuuluvad Indiale, Sumatra Indoneesiale. Indohiina poolsaarel on Andamani mere rannikul Birma, Tai ja Malaisia.
Andamani mere põhjas jookseb põhja-lõunasuunaline piir Birma ja Sunda laama vahel. Usutavasti olid need laamad varem Euraasia laama osad, kuid pärast seda, kui India laam põrkas Euraasia laamaga kokku, murdusid need selle küljest ära. See juhtus kõigest 3–4 miljonit aastat tagasi.
Kokkupõrke tulemusel algas Andamani meres ookeanipõhja moodustumise protsess, mis lükkab Andamane ja Nicobare Indo-Hiinast järjest kaugemale. Selle protsessi tulemusel on Andamani meri mõne viimase miljoni aasta jooksul oluliselt laienenud.
Tänapäeval jätkub India laama sukeldumine Birma laama alla. See pressib magmat välja Birma laama teisel küljel, Sunda laama piiril. Sinna on tekkinud vulkaaniline saar Barren, mis kuulub Andamanide hulka. Barren on ainus Andamani meres või selle kaldal asuv tegevvulkaan. Barrenist põhjas asub samasuguse tekkega saar Narcondan, kuid see ei ole tänapäeval aktiivne.


Suhhona.
Suhhona (vene "Сухона") on jõgi Euroopas Venemaa põhjaosas.
Algab Kubena järvest Vologda oblastis, voolab itta. Ülemjooksul voolab aeglaselt laias orus, lisajõgede suurvee ajal aga tagurpidi. Kesk- ja alamjooksul voolab sügavas orus, kohati on kärestikke.
Suhhona ühinemisel Veliki Ustjugis Jugi jõega saab alguse Dvina jõgi.
Suhhona ülemjooks on laevatatavate kanalite kaudu ühenduses Volga-Läänemere kanaliga.
Jõe pikkus on 558 km, valgla 50 300 km².


Araabia meri.
Araabia meri on meri India ookeani loodeosas. Edelas külgneb Aafrikaga, loodes Araabia poolsaarega. Lääneosas asub Adeni laht, loodeosas Omaani laht. Kirdes ja idas külgneb Hindustani poolsaarega. Mere lõunapiiriks loetakse mõttelist joont Caseyri neemest India lõunatipuni.


Arafura meri.
thumb
Arafura meri on meri Austraalia ja Uus-Guinea vahel Torrese väinast läänes. Valdavalt madalaveeline, keskmine sügavus on 150 m.


Babülon.
Babülon (Piiblis Paabel; akadi "Babili", vanakreeka "Βαβυλών" (Babylon), araabia باب (Bābil)) oli linn Eufrati jõe ääres, 80 km nüüdsest Bagdadist lõunas.
Babülon oli Vana-Babüloonia ja Uus-Babüloonia muistne pealinn, tähtis kultuuri- ja majanduskeskus.
Ajalugu.
Üks antiikaja seitsmest maailmaimest oli Babüloni rippuvad aiad, mis arvati olevat ehitatud Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II valitsemisajal. Rippaedade tegelik asukoht on tänini kindlaks tegemata. Uuema hüpoteesi järgi rajati rippaiad Assüüria kuningas Sanheribi tahtel Niinivesse (7. sajand eKr).
Teise legendaarse ehitise – Piiblis kirjeldatud Paabeli torni prototüübiks peetava Babüloonia peajumalale Mardukile pühendatud tsikuraadi nimega Etemenanki – tegelik asukoht oli Robert Koldewey poolt arheoloogilistel väljakaevamistel Babülonis (1899–1917) kindlaks tehtud. Kaevamisel paljandusid tohutud vundamendid, kuid see on ka kõik, mis tempeltornist on tänaseks alles jäänud. Etemenanki tsikuraat oli algselt rajatud oletatavasti 2. aastatuhandel eKr. Aegade jooksul on Etemnankit korduvalt purustatud ja jälle üles ehitatud.
Babülon sai alguse väikelinnana 3. aastatuhandel eKr ning kasvas koos Babüloonia esimese dünastia tõusuga. Nimetades end muistse Eridu linna järglaseks, varjutas Babülon Mesopotaamia senise püha linna Nippuri ajal, mil Hammurabi Babüloonia impeeriumi esmakordselt ühendas. 7. sajandi algul eKr hävitasid Assüüria vallutajad küll Babüloni, ent kui kaldealased omakorda Assüüria purustasid, linn taastus. Taas sai Babülon pealinnaks Uus-Babüloonia impeeriumis 612–539 eKr. Pärast seda, kui Pärsia kuningas Kyros linna 539. aastal eKr vallutas, seda enam pealinnana ei kasutatud. Babülon jäi siiski kohalikuks halduskeskuseks ja suurlinnaks.
Pärast India-retkelt tagasipöördumist suri Babülonis aastal 323 eKr Aleksander Suur. Ta soovis muuta Babüloni oma impeeriumi pealinnaks, kuid see plaan jäi tema ootamatu surma tõttu katki.
Järgnenud diadohhide sõdade ajal Babülon tühjenes. Savitahvel aastast 275 eKr kirjeldas, et linna elanikud viidi Seleukeiasse, kuhu ehitati palee ning ka muistset nime kandev tempel Esagila. Selle küüditamisega Babüloni ajalugu praktiliselt lõppes, ehkki enam kui sajandi pärast linna vanas pühamus ikka veel ohverdati. Aastaks 141 eKr, mil piirkond langes Partia võimu alla, oli Babülon praktiliselt tühi ja unustatud.
Partia ning seejärel Sassaniidide valitsuse all jäi Babüloni ümbrus üheksa sajandi vältel Pärsia suurriigi provintsiks, ligikaudu 650. aastani. Seal püsis kohalik kultuur ja rahvas, kes kõnelesid aramea keele dialekte ning nimetasid oma kodumaad Babüloniks. Sellest kultuurist pärinevad näiteks Babüloonia talmud, mandalaste usund ning manilus. 1.–2. sajandil pKr jõudis Mesopotaamiasse kristlus ja Babülonist sai idakiriku piiskopi residents.
Babülon jäeti maha 2. sajandil pKr, kuna Eufrati säng muutus ja kohalik halduskeskus viidi Ktesiphoni. Tänapäeval Babülonis ei elata.
Etümoloogia.
Euroopa keeltesse on nimi Babülon tulnud kreekakeelsest nimest "Babylon" (Βαβυλών), mis omakorda pärineb akkadi nimest "Babili".
Linna algseks nimeks arvatakse tänapäeval olevat "Babilla", mis on täpselt teadmata mittesemiidi päritolu. See mugandus algul kujule "Babilli" ning teise aastatuhande alguses eKr sai sellest "Babili" rahvaetümoloogia toel, mis tõlgendas seda kui "Bāb-ili", "Jumalate värav".
Heebrea Piiblis esineb nimi kujul בָּבֶל (Babel; tiberiase בָּבֶל Bavel; vanasüüria ܒܒܠ Bāwēl). 1. Moosese raamatus (1Mo 11:19) tõlgendatakse see tulenevaks verbist בלבל (bilbél), "segama", viidates Paabeli torni ja keelte segamise loole.
Babülon Piiblis.
Piibli järgi asutas Babüloni pärast veeuputust vägev kütt Nimrod. Kui sealne riik laienes, muutus rahvas uhkeks ja asus ehitama taevani ulatuvat Paabeli torni. Hiljem oli linn kohaks, kuhu Assüüria vallutuse järel asustati Iisraelist küüditatud juudid.
Eesti piiblikeeles kutsutakse Babüloni Paabeliks.
"Babüloni käsitluse kohta piiblitraditsioonis vaata lähemalt artiklist Paabel."
Babülon tänapäeva kultuuris.
Eelkõige tänu selle kajastusele Piiblis püsib Babülon tänaseni Euroopa kultuuris suurlinna sümbolina. Seetõttu tarvitatakse seda nime tihti ka praeguses kirjanduses, kunstis, filmides jm. Näiteks on Babülon andnud nime ulmeseriaalile "Babylon 5", milles tegevuse keskmeks on eri tsivilisatsioonide diplomaatiliseks kokkupuutepunktiks ehitatud kosmosejaam.
Eesti kirjanduses viitab Babülonile näiteks Vello Lattik raamatus "Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud". Paabeli kui suurlinna motiivi kasutab Olev Remsu satiirilises ulmeromaanis "Kurbmäng Paabelis". Paabeli torni ja keeltesegamise teemat tõlgendab ulmeromaanis "Vaba pattulangemise seadus" Enn Kasak.


Foiniikia keel.
Foiniikia keel oli alates 3. aastatuhandest eKr tuntud semi keelte kaanani rühma kuuluv keel, lähedane heebrea keelele. Oli foiniiklaste keel ja levis koos nendega Vahemere idaosast kõikidesse Foiniikia kolooniatesse, sh Kartaagosse. Sealset keelt nimetati puunia keeleks.
Varimad keelemälestised pärinevad 10. sajandist eKr. Kirjandusteoste olemasolu foiniikia keeles pole teada.
Keel kadus käibelt 4. sajandil eKr. Puunia keel oli Põhja-Aafrikas tarvitusel kuni asendumiseni araabia keelega 7. sajandil.


Võtšegda.
Võtšegda (vene "Вычегда", komi "Эжва") on jõgi Euroopas Venemaa põhjaosas.
Algab Timaani kõrgustikult. Sealt laskunud, lookleb laias orus valdavalt läände. Suubub Kotlase linna kohal paremalt Dvinasse. Jõe ääres asub Sõktõvkari linn.
Pikkus on 1121 km, millest umbes 800 km on laevatatav. Valgla on 122 800 km².


Foiniikia.
Foiniikia (vanakreeka keeles Φοινίκη (Phoinike), omanimetus Kaanan, mõlemad arvatavasti 'purpurimaa') oli antiikaja maa Vahemere idakaldal.
Foiniikia ulatus kitsa ribana Bargyluse (tänapäeval Ansarija, Liibanoni ja Galilea mägede jalamil Casiuse mäest (tänapäeval Džebel Akra) põhjas kuni Karmeli mäeni lõunas. Tänapäeval kuuluvad kunagise Foiniikia alad Liibanonile, Süüriale ja Iisraelile.
Seda ala asustasid foiniiklased, kes olid sinna rännanud juba väga vanal ajal Punase mere äärest. Arvatakse, et linnriigid Byblos, Siidon ja Tüüros asutati u 3000 a eKr. Eriti on tuntud tillukesel meresaarel asunud Tüüros, mida püüdis korduvalt vallutada Babüloni valitseja Nebukadnetsar II (Tüürose piiramine), kuid suutis pikka aega säilitada sõltumatuse.
Linnade vahel arenes konkurents, mis algul pärssis ühistegevust, hiljem asutati ühine pealinn Tripoli.
Kreeka ja Foiniikia kolooniad umbes 550 e.m.a.
Foiniiklased olid meresõitja rahvas, kes rajas palju kolooniaid: esmalt Küprosele ning hiljem mujalegi Vahemere rannikule: tänapäeva Lääne-Liibüa, Tuneesia, Alžeeria, Maroko ja Lõuna-Hispaania rannikule, Baleaaridele, Sardiiniale ja Lääne-Sitsiiliasse. Kuulsaim koloonia Kartaago rajati 815 eKr ja see iseseisvus 6. sajandil eKr. Foiniiklaste põhiline jõukuse allikas oli merekaubandus. Igal linnal olid omad mees- ja naissoost jumalad.
Foiniikia linnades valitses tõenäoliselt kuningas. Preesterkonnal poliitilist võimu polnud, riigi juhtimises võisid kaasa rääkida ka kaubandusega tegelevad ülikud.
Foiniikiat vallutati läbi aegade korduvalt. Seal võimutsesid Assüüria, Babüloonia, Pärsia, Aleksander Suur, Ptolemaiosed ja Seleukiidid ning lõplikult, alates 64 eKr Rooma riik. Kui Aleksander Suur selle vallutas, ühendati Tüüros tammi abil mandriga ja pärast Aleksandria rajamist kaotas Tüüros oma tähtsuse.
Foiniikia silmapaistvaim kultuurisaavutus oli maailma esimese tähestiku leiutamine 2. aastatuhandel eKr. Paljud tänapäeva tähestikud põhinevad mingil määral sellele, kaasa arvatud kreeka ja ladina tähestik.


Bali.
Bali on Väikeste Sunda saarte läänepoolseim saar.
Bali kuulub Indoneesiale, moodustades koos naabersaartega Bali provintsi.
Jaava saarest on Bali lahutatud kitsa ja madala, 3,2 km laiuse Bali väinaga (laius 1,5 kilomeetrit), idas asuvast Lombokist sügava Lomboki väinaga ning kagus olevast Nusa Penida saarest Badungi väinaga. Saarest põhja jääb Vaiksesse ookeani kuuluv Bali meri, lõunasse India ookean.
Saar on vulkaaniline ja mägine, kõrgus kuni 3142 meetrit (Agungi tegevvulkaan). Teised suuremad mäed on Batur (1717 m) ja Patas (1580 m). Kõik need mäed asuvad saart läänetipust idatipuni läbivas mäeahelikus, mis kulgeb Sumatralt ja Jaavalt üle Bali kuni Florese ja Timorini. Saare ulatus idast läände on 153 km ja põhjast lõunasse 112 km, pindala on 5632 km².
Bali asub 8. lõunalaiuskraadil. Saarel valitseb ekvatoriaalne kliima.
Saarel elab 2009. aasta seisuga 3,551 miljonit inimest. 93,1% Bali elanikest on hindud, 4,79% moslemid, 1,38% kristlased ja 0,64% budistid. Selle poolest erineb Bali peamiselt islamistlikust muust Indoneesiast.
Bali asustasid 4 tuhast aastat tagasi Taivanilt saabunud austroneeslased. Sellepärast on balilased keeleliselt ja kultuuriliselt lähedased mujal Indoneesias, Filipiinidel ja Okeaanias elavate rahvustega. Väljakaevamistel on leitud sellest ajast pärit kivist tööriistu. Kultuuriliselt on Balit palju mõjutanud Hiina ja India. Budism jõudis saarele 1. sajandil.
Nimetus "Bali saar" ("Bali dwipa") on teada paljudest raidkirjadest, sealhulgas aastast 914 pärit Blanjongi sambalt, millel Balit valitsenud Warmadewa dünastia rajajaks peetav kuningas Sri Kesari Warmadewa on kahes keeles, sanskritis ja vanabali keeles nimetanud seda sõnaga "Walidwipa".
1293 tekkis Ida-Jaaval hinduistlik Majapahiti riik, mis 1343 koloniseeris Bali. Järgmise sajandi lõpus käis see riik alla ja lakkas olemast umbes 1527. aastal (on vaieldav, millist sündmust pidada riigi lõpuks). Majapahiti intelligents – näitlejad, preestrid, muusikud jt – rändasid Balile ja sellest ajast on Bali hinduistlik ala islamistlike naabrite hulgas.
Esimesed eurooplased saabusid Balile 1585 Portugali laevaga. Mõned neist jäid isegi kohaliku kuninga teenistusse. Nimepidi on teada, et 1597 saabus Balile Hollandi maadeavastaja Cornelis de Houtman. Hollandi Ida-India Kompanii hakkas kontrollima Bali väliskaubandust.
Poliitilist ja majanduslikku kontrolli saare üle hakkas Holland kehtestama 1840. aastatel. Sel ajal oli Bali killustunud paljudeks pisiriikideks ja Holland õhutas neid üksteise vastu sõdima. 1849 vallutas Holland Põhja-Balil asunud Bulelengi riigi. Bulelengi radža ei tahtnud alla anda, vaid sooritas koos neljasaja õukondlasega rituaalse enesetapu, mida nimetatakse puputaniks. 14. septembril 1906 vallutas Holland Lõuna-Balil asunud Sanuri ja 18. augustil 1908 idarannikul asunud Karangasemi ning mõlemal juhul toimus puputan, vastavalt tuhande ja kahesaja osavõtjaga.
Indoneesia iseseisvus 29. detsembril 1949.
Käibe poolest on suurim majandusharu turism, kuid suurim tööandja on põllumajandus. Peamiselt kasvatatakse riisi, kuid ka puuvilju, aedvilju ja kohvi. Oluline osa inimestest on tegev kalanduses. Bali on tuntud oma käsitöö: batika- ja ikatkangaste ja -riiete, puutöö, kiviraidumise ja hõbeseppade poolest.
12. oktoobril 2002 korraldati Kuta turismikeskuses pommirünnak, mille tulemusena hukkus 202 inimest, peamiselt välisturistid. 1. oktoobril 2005 toimus järgmine, seekord 20 ohvriga terrorirünnak. 2002. aasta pommirünnaku korraldamises mõisteti süüdi 3 islamiäärmuslast, kellele määrati surmanuhtlus.


Kaanan.
Kaanan on ajalooline maa Egiptusest põhjas, mis hõlmas Foiniikia ja Palestiina.
Nimetuse ajalooline allikas on Amarna leid. Nimi tuleb mittesemi rändrahva nimetusest, kelle päritolu teadmata.


Galilea.
Galilea (heebrea הגליל (HaGalil), araabia الجليل [aldžal'iil]) on piirkond Iisraeli põhjaosas Vahemere ning Jordani jõe, ajalooliselt Vahemere, Kinnereti järve, Şūri (Tüürose) vahel.
Seal asub ka Iisraeli kõrgeim mäetipp Meroni mägi kõrgusega 1208 m. Talvekuudel on see ainus ala riigis, kus võib tekkida lumikate.


Kaananlased.
Kaananlased olid enne 13. sajandit eKr Palestiinas elanud mittesemi rahvas, kelle päritolu teadmata. Vana Testament kõneleb kaananlaste saatusest.


Bali meri.
Bali meri on mereala Euraasia kagus, mis piirneb läänes Jaava merega, edelas Jaava saarega, lõunas Bali, Lomboki ja Sumbawa saarega, idas Florese merega, kirdes Sulawesi saarega, põhjas Makassari väinaga ja loodes Kalimantani saarega.


Banda meri.
Banda meri on Vaikse ookeani ääremeri Kagu-Aasias.
Banda meri piirneb läänes Florese merega, põhjas Maluku ja Serami merega ning edelas Sawu merega, mis kõik kuuluvad Vaiksesse ookeani nagu ka Banda meri. Kagus piirneb Banda meri Arafura ja lõunas Timori merega, mis mõlemad kuuluvad India ookeani.
Banda mere põhjapiir kulgeb Sulawesi saarelt üle Pelengi väina Banggai saartele ja läbi nende Sula saartele. Vahetult enne Sula saari ületab mere piir Kesk-Sulawesi ja Põhja-Maluku provintsi piiri. Edasi kulgeb mere piir algul mööda Taliabu ja siis Mangole saart kohta, kus Mangolele on kõige lähem Sanana saar (1°56'S 125°55'O). Siis kulgeb mere piir Sanana saarele ja läbi selle Sanana lõunatippu, sealt Buru saare loodetippu, jõudes ühtlasi Maluku provintsi, mööda selle põhjarannikut ja üle Manipa väina Serami loodetippu, nii et kõik Manipa väinas olevad saared jäävad Banda merre, ja mööda Serami põhjarannikut saare kagutippu. Sealt kulgeb mere piir piki saarteahelat, mille moodustavad Gorongi ja Watubela saared, Kai saartele Kai Besari saare põhjatippu.
Banda mere idapiir kulgeb läbi Kai Besari saare ja selle lõunatipust Tanimbari saarte põhjapoolseima, Fordate saareni ja läbi selle Larati kirdetippu (7°6'S 131°55'O) ja mööda Yamdena saare idarannikut Selaru edelatippu (8°21' 130°45'O).
Banda mere lõunapiir kulgeb Selarult Lakori lõunatippu (8°16'S 128°14'O), nii et vahepeal olevad Babari ja Sermata saared jäävad Banda merre. Piir kulgeb mööda Lakori, Moa ja Leti saare lõunarannikut ja viimase läänetipust Timori idatippu – viimane kuulub Ida-Timorile. Mere piir kulgeb mööda Timori rannikut kuni 125° idapikkuseni ja sealt otse põhja kuni Alori saareni, mis kuulub Ida-Nusa-Tenggara provintsi, edasi Alori ida- ja põhjarannikut ning Pantari, Lombleni ja Florese põhjarannikut Florese põhjatippu (8°4'S 122°52'O).
Banda mere läänepiir kulgeb Florese põhjatipust Kalaotoa saarele (7°24'S 121°52'O), mis on juba Lõuna-Sulawesi provintsis. Piir läheb läbi saarteahela, mille moodustavad Pasitelu ja Macani saared Selayari lõunatippu. Mere piir kulgeb läbi saare selle põhjatippu ja siis üle Selayari väina Sulawesile. Edasi kulgeb piir mööda Sulawesi väga käänulist rannajoont (Bone ja Tolo laht, Kagu- ja Kesk-Sulawesi provints) Pelengi väina põhjarannikule.
Täielikult kuuluvad Banda merre Maluku provintsis olevad Banda, Watubela, Tayandu, Kai, Tanimbari, Babari, Sermata, Leti, Barat Daya, Lucipara ja Penyu saared, Kagu-Sulawesi provintsis olevad Tukangbesi ja Langkesi saared ning Kesk-Sulawesi provintsis olevad Salabangka ja Bowokani saared.
Kuigi Banda meri on saarterohke, ei asu ta mandrilaval ja on peaaegu kõikjal väga sügav. Mere sügavus on kuni 7440 meetrit. See koht asub Gorongi ja Watubela saartest edelas ja Banda saartest idas.
Peaaegu kõik Banda mere saared on mägised. Rohkem kui kilomeetri kõrgused mäed on tavalised. Kõige kõrgem mägi meres on Seramil asuv 3027 m kõrgune Binaiya. Buru saare kõrgeim tipp on 2736 m kõrgune Kapalatmada. Ka väljaspool mere piire on kohe mere kaldal kõrgeid mägesid: Lõuna-Sulawesis 3445 m kõrgune Rantemario ja 2871 m kõrgune Lompobatang, Kesk-Sulawesis 2835 m kõrgune Katopasa, Kagu-Sulawesis 2790 m kõrgune mägi ja Ida-Timoril 2962 m kõrgune Tatamailau.
Banda mere kaldad ja saared on üldiselt tihedalt asustatud. Üle 100 tuhande elaniku asub Maluku provintsi pealinnas Ambonis, Kagu-Sulawesi provintsi pealinnas Kendaris, samasse provintsi kuuluvas Baubaus ja Lõuna-Sulawesis olevas Palopos. Pisut väiksemad on samasse provintsi kuuluv Watampone ja Ida-Timori pealinn Dili.
Banda meri hõlmab suurema osa Banda mere laamast ja vastupidi: suurem osa Banda merest asub Banda mere laamal. Mere lõuna- ja idaosa saarekaarte juures asuvad süvikud, kus Austraalia laam sukeldub Timori ja Banda mere laama alla. Banda mere laam omakorda sukeldub Serami saare põhjarannikul olevas subduktsioonivööndis Linnupea laama alla. Indoneesia idaosas on üldse palju pisikesi laamasid, mistõttu vulkanism ja maavärinad pole sealkandis haruldased.


Barentsi meri.
Barentsi meri on meri Euraasia loodeosas, Põhja-Jäämere osa. Piirneb loodes Teravmägedega, kirdes Franz Josephi maaga, idas Novaja Zemljaga, lõunas Euraasia rannikuga. Lõunas ühendatud Valge merega.
Põhja-Atlandi hoovus voolab mere edelaossa, mis seetõttu kinni ei külmu.
Barentsi mere piirkonnas paiknevad märkimisväärsed fossiilsete energiaallikate varud. Esimesed naftaleiukohad võeti kasutusele Norra sektoris. Suurim avastatud leiukoht on Venemaa sektoris paiknev Štokmani gaasimaardla.
Aastakümneid kestnud piirivaidlus Norra ja Venemaa vahel sai kompromisslahenduse, kui pooled 2010. aasta 27. aprillil piirikokkuleppele alla kirjutasid.


Genesis.
Genesis (kreeka sõnast γένεσις 'sünd, loomine, algus, põhjus, teke, päritolu') on mitme asja nimi.


Beauforti meri.
thumb
thumb
thumb
Beauforti meri (inglise keeles "Beaufort Sea", prantsuse keeles "mer de Beaufort") on meri Põhja-Ameerika looderannikul. See on Põhja-Jäämere osa Alaska põhjaranniku ja Kanada Arktika saarestiku vahel. Ümbritseb Loodealade, Yukoni, Alaska ja Arktika saarestiku rannikut.
Beauforti mere pindala on 450 000 km². Meri sai nime Briti hüdrograafi Francis Beauforti järgi.
Merre suubuvad Mackenzie jõgi ja mitu väikest jõge.


Toimesüsteemi analüüs.
Toimesüsteemi analüüs on infosüsteemi koostamise hulka kuuluv tegevus, mille käigus uuritakse organisatsiooni käitumist.
Toimesüsteemi analüüsi käigus selgitaakse välja, kuidas organisatsioon toimib. Selle käigus uuritakse välja organisatsiooni alluvusskeem (osakonnad, ametikohad), eesmärgid, ülesanded ja põhiprotsessid. Iga ametikoha jaoks selgitatakse välja, missugust teavet ta vajab ja missugust teavet toodab. Analüüsi tulemusena valmib toimesüsteemi kirjeldus.
Toimesüsteemi kirjeldus aitab mõista organisatsioonis toimuvat. Mõistmise korral saab organisatsiooni tõhustada käitumisreeglite muutmise ning/või infosüsteemi loomise ja juurutamise abil.
Analüüsi töömeetodiks on intervjuu. Küsitletakse organisatsiooni töötajaid, eriti ülemusi, kellel peaks organisatsioonis toimuvast olema parem ülevaade.


Ilūkste.
Ilūkste on linn Lätis, Ilūkste piirkonna keskus. Ajalooliselt on olnud osa Zemgales.


Brocēni.
Brocēni (saksa keeles "Berghof") on linn Lätis Kurzemes, Brocēni piirkonna halduskeskus.
Linn aastast 1992. 2009. aastani kuulus Salduse rajooni.


Toimesüsteem.
Toimesüsteem (inglise keeles "business system") on süsteem, mis on piiritletud ühe organisatsiooniga.
Toimesüsteemi moodustavad reeglid, mis juhivad organisatsiooni toimimist (süsteemi sisendist süsteemi väljundi loomist).
Mõnikord (enamasti akadeemilises kõnepruugis) kasutatakse alternatiivse terminina sõna infosüsteem. Tavakõnepruugis on viimase juurdunud tähenduseks siiski 'toimesüsteemi abistav tarkvaratoode'.
Toimesüsteemis oluliste mõistete ja nende seoste kogumit nimetatakse toimesüsteemi ontoloogiaks.


Durbe.
Durbe on linn Lätis Kurzemes. Asub Durbe piirkonnas.
Linn aastast 1893. Elanikke on umbes 600. Durbe on Läti väikseim linn.
Linna lähedal asub Durbe järv. 13. juulil 1260 toimus Durbe järve ääres Durbe lahing.


Jēkabpils.
Jēkabpils (saksa "Jakobstadt") on linn Lätis Daugava ääres.
Linn on vabariikliku keskalluvusega linn; 1. järgu haldusüksus.
Arvestuslikel andmetel oli 1. jaanuaril 2011 Jēkabpilsi elanikest lätlasi 58,9 %, venelasi 28,4 %, valgevenelasi 3,3 %, poolakaid 3,1 %, ukrainlasi 1,9 %, teistest rahvustest inimesi oli 3,2 % ja rahvus oli teadmata 1,2 %.
Jēkabpils on linn aastast 1670, oma nime sai ta asutaja, Kuramaa hertsogi Jakobi järgi.
Jēkabpilsis asub Struve geodeetilise kaare üks mõõdupunkte.
Välislink.
Jekabpils


Jaunjelgava.
Jaunjelgava (saksa "Friedrichstadt") on linn Lätis, Jaunjelgava piirkonna keskus. Asub Daugava vasakul kaldal. 2009. aastani asus Aizkraukle rajoonis.


Aizpute.
Aizpute (saksa "Hasenpoth") on linn Lätis Kurzemes, Aizpute piirkonna keskus. 2009. aastani asus Liepāja rajoonis.
Esmakordselt kirjalikult mainitud 1253. aastal, linnaõigused sai 1378. aastal.
Keskajal oli siin Kuramaa piiskopi üks residentse.
Aizputes on sündinud helilooja Pēteris Vasks ja laulja Andris Erglis.


Aknīste.
Aknīste on linn Lätis, Aknīste piirkonna keskus.
Esmamainitud 1298. 17. sajandist kuulus Leedule. Läti koosseisu läks Leedu-Läti piirilepinguga pärast Esimest maailmasõda (vahetati Palanga vastu).
Linn aastast 1991. 2009. aastani kuulus Jēkabpilsi rajooni.
Akniste


Kalnciems.
Kalnciems on suur küla Lätis Jelgava piirkonnas. Asub Lielupe vasakul kaldal.
1991–2010 oli Kalnciems linn ja kuulus 2009. aastani Jelgava rajooni.


Kārsava.
Kārsava (latgali "Kuorsova") on linn Lätis Latgales, Kārsava piirkonna keskus. 2009. aastani kuulus Ludza rajooni.
Karsava


Teoloog.
Vastava hariduse ("mag. theol; dr. theol") saanud usuteadlane. Filosoofia, religiooni, kiriku ajaloo ja piibli valdkondade eriteadlane.


Olaine.
Olaine on linn Lätis, Olaine piirkonna keskus. Asub poolel teel Riia ja Jelgava vahel.
Linn aastast 1967. 2009. aastani kuulus Riia rajooni.


Piltene.
Piltene (saksa "Pilten", "Wensau") on linn Lätis Kurzemes Ventspilsi piirkonnas.
Keskaeg.
Muistsete liivi ja kura hõimude piirialale rajatud Piltene kohta pärineb esimene teade 1295. aastast. 1309. aastal mainitakse Piltene linnust kui Kuramaa piiskopi Burkhardi kantsi. Laevatatava Venta jõe äärde rajatud kindlusest sai ristisõdijate poolt loodud Kuramaa piiskopkonna üks olulisemaid sõjalisi tugipunkte, mille vastupidavuse panid Leedu väed 1329. aastal tõsisele proovile. Linnusesse varjunud piiskopi väge leedulastel ei õnnestunud alistada, kuid läheduses olnud asula põletati vaenuvägede poolt maha.
Tuleproovile vastu pidanud kindlusest sai 1335. aastal Kuramaa piiskopkonna keskus, kus viidi läbi toomkapiitli istungeid ning mõisteti kohut. Samas asus ka piiskopi arhiiv ja raamatukogu. Kui piiskop resideeris Piltenes, siis toomkapiitli keskuseks oli Aizpute ("Hasenpoth").
Võimalik, et Piltene linnuse juurde tekkinud asula sai linnaõigused 14. sajandi lõpus, sest 15. sajandi algusest on teada Piltene bürgermeistreid ja raehärrasid. Vahetult enne Liivi sõja puhkemist, 1557. aastast, on teada, et Kuramaa ja Saare-Lääne piiskop Johannes IV Münchhausen andis Piltenele Riia linnaõiguse. Kaks aastat hiljem, 1559. aastal müüs piiskop Johannes IV oma valdused Taani kuningale, kes omakorda läänistas need oma vennale hertsog Magnusele, vastutasuks viimase poolt Schleswigis loovutatud alade eest.
Hertsog Magnus Piltenes.
Just Piltene linnuses võttis hertsog Magnus vastu Saaremaalt saabunud delegatsiooni ning nende palvele vastu tulles andis 8. mail 1563. aastal Kuressaarele linnaõigused. Piltene ja Kuramaa jäid Magnuse tunduvalt kauemaks ajaks kui Saaremaa. 1572. aastal võttis kuningas Frederik II Saaremaa enda kontrolli alla, kuna Magnus oli asunud koostööle Vene tsaari Ivan IV-ga ja saanud temalt ka Liivimaa kuninga tiitli. 1577. aastal aga sattus Magnus tsaari meelepaha alla ning siirdus oma Kuramaal alles jäänud valdustesse, hakates Poola kuninga Stefan Bàthory vasalliks. Piltenes elas Magnus kuni oma surmani 1583. aastal. Esialgu Piltenesse maetud Magnuse säilmed viidi 1662. aastal Taani ning sängitati kuningaperekonna matmispaika Kopenhaagenis.
Piltene Liivi sõjast Põhjasõjani.
1583. aastal hertsog Magnus suri ja pärandas Kuramaa piiskopkonna ehk Piltene stifti Kuramaa hertsogi Gothhard Kettleri pojale Friedrichile, ent valdusele esitas nõude ka Taani. Tegeliku võimu haaras Piltene piirkonnas aga Poola, mis sundis 1585. aastal Taanit oma nõudlustest loobuma, sama pidi tegema ka Kuramaa hertsogi poeg. Et Poolal oli aga rahalisi raskusi, siis pantis ta Piltene ala Brandenburgi markkrahvile Georg Friedrichile. Kuramaa hertsogi taotlused endise piiskopkonna alale ja Piltenele siiski jätkusid. 1612. aastal saigi hertsog Wilhelm Piltene piirkonna enda võimu alla. Piltene ala tunnustati Kuramaale kuuluvana ka Oliwa rahulepingus 1660, kuid 1685 plaanis Poola kuningas Jan III Sobieski katoliiklikku Kuramaa piiskopkonda taastada, ent see plaan siiski ebaõnnestus.
Põhjasõja aegse katkuepideemia tõttu kujunes 1710. aasta Piltene jaoks katastroofiliseks, rahvast tühjenenud linnas ei jätkunud jõude Venta jõe tulvavetega võitlemiseks. Üleujutuse käigus murdis laevatatav Venta jõgi endale uue voolusängi Piltenest eemal ning seni olulist kaubateed kontrollinud linn jäi sellest tunduvalt eemale. Piirkonna uueks majanduslikuks keskuseks sai siitpeale Ēdole ning Piltene minetas oma senise tähtsuse. 1717. aastal eraldati Piltene piirkond (endine Kuramaa piiskopkond) aga uuesti Kuramaa hertsogiriigist ning sellest sai Poola kuningale alluv autonoomne ala, kus jäi domineerima protestantlus ning mida juhtis kohalikest aadlikest koosnev maapäev.
Hilisem ajalugu.
1795. aastal, Poola kolmanda jagamisega, alistus Piltene piirkond koos Kuramaa hertsogiriigiga Venemaale. Järgnevalt liideti Piltene alad Kuramaa kubermangu koosseisu ning Piltene tähtsus vähenes veelgi.
Tänapäeval on veidi enam kui 1000 elanikuga Piltene üks väiksemaid Läti linnu. Veel vähem on elanikke vaid Durbes ja Subates.


Saldus.
Saldus on linn Lätis Kurzemes, Salduse piirkonna keskus. Saldus oli 2009. aastani Salduse rajooni keskus.


Stende.
Stende on linn Lätis Kurzemes Talsi piirkonnas.


Subate.
Subate on linn Lätis Ilūkste piirkonnas Leedu piiri ääres. Asub ajaloolise Zemgale alal.
Linn aastast 1917. 2009. aastani kuulus Daugavpilsi rajooni.
Elanike arv oli 1176 (2007) ja 749 (2010).


Zilupe.
Zilupe (latgali "Sīnuoja") on linn Lätis Latgales, Zilupe piirkonna keskus.
Linn aastast 1931. 2009. aastani asus Ludza rajoonis.
Linna ajalooline saksakeelne nimi oli Rosenau, venekeelne Розеново.


Viļāni.
Viļāni on linn Lätis Latgales, Viļāni piirkonna keskus.
Asulat on esmakordselt mainitud 1495. aastal Wielona nime all. Linn aastast 1928. 2009. aastani asus Rēzekne rajoonis.
Vilani


Viļaka.
Viļaka (latgali "Vileks", saksa "Marienhausen") on linn Lätis Latgales, Viļaka piirkonna keskus.
Linn aastast 1945. 2009. aastani kuulus Balvi rajooni.
Vilaka


Viesīte.
Viesīte on linn Lätis ajaloolise Zemgale alal, Viesīte piirkonna keskus.
Linn aastast 1928. Ajalooline saksakeelne nimi on "Eckengraf". 2009. aastani asus Jēkabpilsi rajoonis.
Viesītes on sündinud läti kirurg ja arstiteadlane Pauls Stradiņš.


Varakļāni.
Varakļāni (latgali "Varakļuoni") on linn Lätis Latgales, Varakļāni piirkonna keskus.
Linn aastast 1928. 2009. aastani kuulus Madona rajooni.


Ontoloogia (informaatika).
Ontoloogia (inglise keeles "ontology") on informaatikas toimesüsteemi või ka üldisemalt mingi valdkonna jaoks oluliste mõistete hulk koos nende mõistete omavaheliste seostega.


Ontoloogia.
Ontoloogia ehk olemisõpetus (kreeka sõnadest "on" 'olev' ja "logos") on metafüüsika haru, mis tegeleb oleva ja olemise kui niisuguse ning olemisviisidega (entiteetide ehk olevate põhitüüpidega). Sõna on tuletatud kreeka sõnast "on" 'olev'.
Ontoloogiaks nimetatakse sageli teatud esmaste või kindlaimalt olemas olevate üksuste määratlemist mõne filosoofia suuna poolt, nende üksuste seostatud ja teoreetiliselt põhjendatud kogumit, nt Freudi ontoloogia põhiüksusteks võib pidada tunge ja teadvust, Platoni ontoloogia omadeks jällegi ideesid.
Klassikalises filosoofias (sealhulgas) Christian Wolffi järgi on ontoloogia metafüüsika osa, nimelt üldmetafüüsika erinevalt erimetafüüsikast, mis tegeleb Jumalaga (loomulik teoloogia), hingega (loomulik psühholoogia) ja universumi ehk maailmaga (loomulik kosmoloogia). Erimetafüüsika pretendeeris teatavate entiteetide-valdkondade uurimisele puhtalt mõistuse alusel (kogemusele toetumata). Selle poolest erines loomulik teoloogia teoloogiast, mis tugineb ilmutusele, sealhulgas Pühakirjale, ning loomulik kosmoloogia kogemusele toetuvast füüsikast. Erimetafüüsika uuris näiteks seda, kas maailmal on ajaline algus või kas hing on surematu. Seevastu üldmetafüüsika tegeles olevaga üldiselt.
Traditsioonilises ontoloogias on esiplaanil küsimus, kuidas suhtub olemine olevasse (Martin Heidegger räägib siinkohal "ontoloogilisest diferentsist", mis seisneb otsustavas vaheteos oleva olemise ja olemise enda suhtes).
Skolastilises filosoofias arutleti ka transtsendentaalide üle. Tegemist on igasuguse oleva atribuutidega. Nende seas on "res" (asi), "ens" (olev), "unum" (üks), "aliquid" (miski), "bonum" (hea), "verum" (tõeline), osalt ka "pulchrum" (ilus, kaunis).
Ontoloogia arutelu saab alguse Parmenidesest. Sellele valdkonnale on suuremat rõhku pannud näiteks Platon (ideedeõpetus), Immanuel Kant (transtsendentaalfilosoofia) ja Martin Heidegger (eksistentsiaalontoloogia).


Formaalloogika.
Formaalloogika ehk formaalne loogika tegeleb sellega, kuidas järeldada tõestest väidetest tõeseid väiteid, kuid reeglina ei ütle, millised väited on tõesed.
Formaalloogika ei ütle midagi selle kohta, missugune maailm tegelikult on. Formaalloogika ütleb, mida saab järeldada, lähtudes üksnes väiteid väljendavate lausete vormist.


Papüürus.
Papüürus on paks paberisarnane kirjutusmaterjal, mida saadakse papüürus-lõikheina ("Cyperus papyruse) säsist.
Papüürust õpiti esmakordselt valmistama 4000 aastat eKr ja sellest kujunes üks Vana-Egiptuse tähtsamaid ekspordiallikaid. Vaaraod muutsid papüürusetootmise monopoliks ja valvasid selle valmistamise saladust kiivalt. Pärast paberi laialdasemat levikut hakkas papüüruse valmistamine alla käima ja hääbus.
Papüüruspaberi valmistamise kunst taasavastati alles 20. sajandil. Papüüruspaberi lehe valmistamiseks lõigati pilliroo vartes sisalduv säsi õhukesteks, umbes 40 cm pikkusteks ribadeks, niisutati neid veega ja asetati üksteise kõrvale kõvale alusele nii, et ribade ääred kattusid. Nende peale lisati kindla nurga all teine kiht ribasid. Veel märjad ribad tambiti üheks leheks kokku ning kuivatati seejärel pressi all. Peale kuivamist siluti papüüruslehte ümara kõva esemega (näiteks kiviga).
Et papüürus oli väga habras ja õrn materjal ning ei kannatanud murdmist ja õmblemist, siis ei saanud sellest valmistada raamatuid selle asemel hoiti kirjutatut rullidena. Olgugi, et esimesel aastatuhandel oli papüürus Põhja-Aafrikas, Aasias ja Vahemeremaades laialdaselt levinud, on väljaspoolt Egiptust säilinud väga vähe papüürusürikuid. Selle põhjuseks on, et papüüruspaber on väga niiskustundlik, läheb kergesti hallitama ning hävib. Egiptuse kuiv kliima on papüüruse säilimiseks sobilik ning seetõttu on sealt leitud ka mitmetuhande aasta vanuseid papüürusrulle.


Pärgament.
Pärgament on eriliselt töödeldud loomanahast (keskajal kitse- või vasikanahast) vastupidav, hele, läbipaistmatu materjal.
Ajalugu.
Enne pärgamendi kasutuselevõttu kasutati kirjutusmaterjalina nahka. Pärgament on kasutusel alates 3. sajandist eKr. Oma nime sai pärgament Väike-Aasias asunud (tänapäeval Lääne-Türgi) Pergamoni linna järgi, kus see antiikautorite andmetel kuningas Eumenes II ajal umbes 180 eKr leiutati. Papüüruse sissevedu oli Pergamonis keelatud. Peagi jõudis pärgament Euroopasse, tõrjudes sealt kõrvale papüüruse. Põhilise kirjutusmaterjalina kasutati pärgamenti 12. sajandini, hiljem asendas teda kaltsupaber.
Pärgamendi valmistamine.
Pärgamenti valmistati töödeldud loomanahast, vaigust ja vetikatest. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma. Pärgamendi eeliseks papüüruse ees oli tema suurem vastupidavus ja painduvus, sile pind ja heledam värvus. Lisaks oli võimalik kirjutada lehe mõlemale poole ja teksti sai maha kraapida. Värsket kirja sai pärgamendilt koguni kustutada, vana kirja sai ainult pimsskiviga maha hõõruda.
Naha töötlemine pärgamendiks toimus järgmiselt. Kõigepealt söövitati nahka lubjavannis, mille järel raamile paigutatud nahk kraabiti poolkuukujulise noaga karvadest ja lihajäänustest puhtaks, sidekude eemaldati kuni epidermini. Seejärel nahk kuivatati, siluti, poleeriti pimsskiviga ja hõõruti kriidiga sisse. Sel teel saadi õhuke ja sile materjal. Parkaineid ei kasutatud. Karvapool oli vaidi kare ja muutus kollakaks, lihapool oli valge ja eriti sile. Lõpuks lõigati nahk joonlaua abil sobiva suurusega tükkideks. Mida õhem oli pärgament, seda kallimaks teda hinnati. Pärgamendist tehti luksusväljaandeid, lihtväljaanded kirjutati papüürusele.


Inkunaabel.
a>", trükitud Mainzis Peter Schöfferi poolt, 18. juulil 1471
Inkunaablid ehk hällitrükised (ladina keeles "incunabula" 'häll, varajane lapseiga, algus, päritolu') on 15. sajandi trükised, mis moodustavad üleminekuetapi käsikirjaliselt raamatult trükikunsti vahenditega valmistatud raamatule.
Hällitrükiseid on kahte liiki: ksülograafilised (üksiklehele graveeritud puuplaadilt tehtud tõmmis) ja tüpograafilised (Johann Gutenbergi juurutatud trükimenetlus trükipressiga). Enamik uurijaid kasutab väljendit "inkunaabel" ainult viimaste kohta.
Inkunaabel on metallist üksiktüüpidega trükitud leht või raamat. Tollal jäljendasid trükkalid veel käsikirjalisi raamatuid, trükikiri sarnanes käsitsi kirjutatuga, kasutati samu lühendeid, puudus tiitelleht. Pilte (miniatuure) ja suuri algustähti (initsiaale) maaliti pärast trükkimist käsitsi juurde. Trükiarv oli algul 100–300, sajandi lõpus, kui käsitsi illustreerimisest loobuti, kuni 2000 eksemplari.
Kogu maailmas on inkunaableid säilinud 450 000, neist Eestis 127: 48 Tartu Ülikooli Raamatukogus, 48 Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus, 22 Tallinna Linnaarhiivis, 8 Eesti Rahvusraamatukogus, 1 Eesti Ajaloomuuseumis. Siia pole arvestatud neid hällitrükiseid, mis võivad asuda erakogudes. Eesti mäluasutustes asuvad hällitrükised on kirjeldatud HEM-andmebaasis.
Sõna "incunabula" esimene teadaolev kasutus trükitööstuse terminina pärineb aastast 1639. See esines Bernhard von Mallinckrodti pamfletis "De ortu et progressu artis typographicae" ("Tüpograafiakunsti tõusust ja progressist"), kus esineb fraas "prima typographicae incunabula" ('trükikunsti esimene lapsepõlv'). Selles teoses seadis ta trükikunsti vanusepiiriks aasta 1500 ja seda kokkulepet kasutatakse tänapäevani, kuigi see ei ole seotud mingi kindla sündmusega trükitööstuse arengus 1500. aasta paiku.


Trükitüüp.
Trükitüüp on trükkimisel kasutatav metall- või puitpulgake, mille tipus on tähe või mõne muu märgi reljeefne peegelpildis kujutis.


Rariteet.
Raamat.
Rariteediks peetakse raamatut, mille trükiarv on väga väike (kuni 50) või on säilinud vähe eksemplare. Rariteetseks peetakse veel kõiki kuni 1700. aastani Euroopas ja kuni 1860. aastani Eestis ilmunud trükiseid, käibelt kõrvaldatud väljaandeid ja klassikute teoste esitrükke. Rariteetsust mõjutavad ka trükise kujundus, köide ja tähtsus.


Ksülograafia.
Ksülograafia ehk puugraafika on graafikatehnika, mis võeti kasutusele Euroopas 14. sajandil kaasagse trükitehnika eelkäijana. Ksülograafia kasutuselevõtt toimus samaegselt paberi tootmise algusega. Hiinas praktiseeriti ksülograafiat piltide ja tekstide paljundamisel juba 7. sajandil, seega seitsesada aastat varem kui Euroopas. Kuigi ksülograafiat rakendati Hiinas teksti paljundamisel juba 7. sajandil oli puulõikes raamatu kuldne ajastu seal siiski 10.–12. sajandil. Hiljem tekkis Hiinas värviline puulõiketehnikas raamat, millest vanim teadaolev eksemplar pärineb 1340. aastast. Värvilise puulõike õitseag kestis Hiinas 16. sajandini. Hiinast levis puulõikeraamat Jaapanisse ja Koreasse. Euroopas valmistati puulõiketehnikas kõigepealt usulisi pilte ja mängukaarte.


Egüptoloogia.
Egüptoloogia on Vana-Egiptuse ajalugu ja kultuuri ning kopti keelt ja kultuuri uuriv teadusharu.
Kuigi Vana-Egiptuse vastu on huvi tuntud juba antiikajast saadik, saab egüptoloogiast rääkida alates egiptuse hieroglüüfilise kirja dešifreerimisest 19. sajandi alguses.
Mälestiste hävimine.
Kristluse levik Niiluse deltas ning järk-järgult lõuna poole tõi kaasa paljude Vana-Egiptuste mälestiste hävimise. Peale selle, et koptid pidasid neid paganlikeks, sobisid nad hästi ehitusmaterjaliks.
Kui 641 vallutasid Egiptuse muslimite väed, oli egiptuse hieroglüüfiline kiri juba ammu unustusse vajunud. Ka muslimid pidasid Vana-Egiptuse mälestisi saatanlikest, küll aga kasutasid neid ehitusmaterjalina.
Liiva toimel ja hävitustöö tagajärjel Vana-Egiptuse mälestised hävisid peaaegu täielikult. Keskaegsed kristlikud palverändurid Euroopast leidsid eest ainult püramiidid ja muud varemed.
Egüptoloogia eellugu.
Kui Rooma riik 30 eKr Egiptuse vallutasid, hakkasid keisrid mälestisi, sealhulgas obeliske kaasa võtma ja kodumaal üles panema. Jõukad roomlased kasutasid Egiptuse muistised dekoratiivseks otstarbeks majas ja aias. Esemeid viidi ka väljaspool Egiptust paiknevatesse egiptuse templitesse.
Tõsine tutvus Vana-Egiptusega sai Euroopas alguse renessansiaja. Loeti 5. sajandil eKr Egiptust kõlastanud Herodotose kirjeldusi; Egiptust mainisid ka näiteks Apuleius, Diodoros Sikeliotes. Iamblichos, Plutarchos ja Strabon ning kirikuisadest Klemens Aleksandriast, Eusebios ja Lactantius. Antiikautoritelt võeti üle ka moonutatud ettekujutusi: näiteks arvati, et hieroglüüfiline kiri on puhas sümbolkiri, milles esitati esoteerilist filosoofiat.
17. sajandil võeti ette esimesed uurimisretked Egiptusesse. Näiteks rändas Pietro della Valle 1614–1626 läbi kogu Vahemeremaade idaosa ning viis Itaaliasse kaasa muumiaid ja kopti käsikirju. Kopti käsikirju uuris ka Athanasius Kircher. 17. ja 18. sajandil püüti lahendada hieroglüüfilise kirja mõistatust antiikajast pärinevatel vääreeldustel.
Teaduslikud ekspeditsioonid.
Egüptoloogia sai alguse Napoleoni sõjalisest ekspeditsioonist Egiptusse 1798. Sellega käis kaasas suur rühm teadlasi ja kunstnikke, kelle ülesandeks oli teadmisi koguda. Maalikunstniku ja teadlase Domenique Vivant Denoni juhtimisel avaldati 1809–1813 24-köiteline illustreeritud teos "Egiptuse kirjeldus", mis tegi Egiptuse mälestised Euroopa uurijatele kättesaadavaks. Teos avaldas suurt mõju ka tollasele Euroopa moele, kirjandusele, kunstile ja arhitektuurile.
Korraldati uusi ekspeditsioone. Näiteks käisid Egiptuses 1828–1829 Jean-François Champollion ja Ippolito Rosellini ning 1842–1845 Karl Richard Lepsius koos joonistajatega Egiptuse sisemaal ning tõid Euroopasse kaasa tekste ja esemeid.
Muististega kauplemine.
Suur huvi Vana-Egiptuse muististe vastu viis Egiptusesse aaretejahtijaid ning kutsus esile ebaseaduslikke väljakaevamisi, mille tagajärjel viidi Euroopasse suurel hulgal muistiseid. Need riisutud muistised moodustavad põhiosa Euroopa ja Ameerika suurte muuseumide Egiptuse kogudest. Üks esimesi muististega kauplejate seas oli Giovanni Battista Belzoni, kes viis 1821 Inglismaale Briti Muuseumi Egiptuse kogu põhiosa.
Hieroglüüfilise kirja dešifreerimine.
Aastal 1799 avastasid Napoleoni sõdurid kirjadega mälestise Rosetta kivi, mis viidi 1802 Inglismaale. Sellel kivil on sama tekst hieroglüüfilises kirjas, demootilises kirjas ja vanakreeka keeles. Paljud uurijad püüdsid selle mälestise abil egiptuse kirja dešifreerida. Rootslasel Johan David Åkerbladil õnnestus lugeda osa demootilises kirjas tekstist ning ka inglane Thomas Young andis teksti mõistmisse oma panuse. Lõpliku lahenduse andis Jean-François Champollion 1822, kelle avastus võimaldas hakata Vana-Egiptuse kultuuri uurima originaaltekstide põhjal.
Egüptoloogia areng.
Champollioni tööd arendasid edasi teiste seas prantslased Emmanuel de Rougé ja Auguste Mariette ning sakslased Karl Richard Lepsius ja Heinrich Brugsch. Viimane pani aluse demootilise kirja teaduslikule uurimisele.
Aastal 1858 rajati Egiptuses prantsuse ja inglise teadlaste eestvõttel muinsustevalitsus, mis tegutses Egiptuse iseseisvumiseni 1952.
Egüptoloogia kuldajaks peetakse aega 1880. aastast Esimese maailmasõjani. Berliini egüptoloogiakoolkonna rajaja Adolf Erman avaldas 1880 ja 1884 oma klassikalised grammatikad, rajades aluse tekstide täpsemale tõlkimisele ja pannes aluse egiptuse keele grammatikale kui teaduslikule distsipliinile. Aastal 1886 avaldas ta ka esimese esmaaallikatele tugineva vanaegiptuse kultuuriloo. Koos Hermann Grapowiga avaldas ta mitmeköitelise egiptuse keele sõnaraamatu. Ta võrdles egiptuse keelt ka semi keeltega. Aastal 1887 ilmus Eduard Meyeri Vana-Egiptuse ajalugu, milles ta esmaallikate põhjal parandas antiigist pärit eksitusi. Demootilise kirja uurimist viisid oluliselt edasi inglane Francis Llewellyn Griffith ja sakslane Wilhelm Spiegelberg. Teaduslikule Egiptuse arheoloogiale pani aluse Flinders Petrie, kelle meetodeid arendasid edasi ameeriklane George Andrew Reisner jt. Gaston Maspero oli väljapaistev uurija nii arheoloogia kui ka usundiloo alal.
Egüptoloogiat viisid edasi sakslane Kurt Sethe ja inglane Alan Gardiner, kes uuris hieraatilises kirjas papüürusi ning koostas egiptuse keele grammatika, mida kasutas mitu põlvkonda. Vana-Egiptuse kunstiajaloo alal tõusis esile Heinrich Schäfer. Hermann Kees avaldas esimese süstemaatilise töö Vana-Egiptuse haldusest ja valitsemisest. Henri Frankfort ja Alexandre Moret uurisid egiptuse usundit. Hans Jakob Polotsky andis suure panuse egiptuse ja kopti keele grammatika uurimisse.
20. sajandi suuremad sündmused egiptuse arheoloogias olid Howard Carteri Nuubia-ekspeditsioon ja Tutanhamoni hauakambri avastamine 1922.
Teaduskorraldus.
Tänapäeval on maailmas umbes 300 egüptoloogiaga tegelevat teadlast.
Esimene egüptoloogiakongress toimus 1976 Kairos. Seda peetakse kolme aasta tagant.
Egiptuse muististe kogusid on rohkem kui 500 muuseumis, peamiselt USA-s, Egiptuses ja Euroopas, samuti Austraalias, Brasiilias, Kuubas, Jaapanis, Mehhikos ja Sudaanis.
Eesti.
Eestis tegeleb egüptoloogiaga Sergei Stadnikov.
Tallinna Linnamuuseumis leidub muumia käsi Johannes Burchart VIII kogust, Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogus on Egiptuse nooruki muumia.
Norra.
Üks varajasi egüptolooge oli Jens Lieblein.
Norras on muuseumides ja raamatukogudes üksikuid esemeid. Bergeni ülikoolis on egüptoloogia professor.
Taani.
Kopenhaageni ülikooli tõi egüptoloogia 1883 Valdemar Schmidt. Ala viis edasi H. O. Lange.


Vana-Egiptuse ajalugu.
Vana-Egiptuse ajalugu arvestatakse alates esimeste asukate saabumisest Niiluse jõe orgu kuni Vana-Egiptuse vallutamiseni Vana-Rooma riigi poolt või teise käsitluse järgi kuni Rooma perioodi lõpuni.
Kronoloogia.
4000 aastat eKr moodustusid kaks riiki – Niiluse jõe deltasse tekkis Alam-Egiptuse, jõe ülemjooksule aga Ülem-Egiptuse riik, mis ulatus esimese kärestikuni. 3000 aastat eKr rajas müütiline Ülem-Egiptuse kuningas Menes ehk Narmer 1. dünastia.
Vanad egiptlased (nagu kõik vanad idamaa ühiskonnad) arvestasid aega kuningate valitsemise aja järgi.
Eeldünastiline periood.
Neoliitikum ja eneoliitikum Egiptuses möödusid üleloomuliku "väe" ajastuna, kui vaadata ajalugu usundiloolisest seisukohast. Surmajärgset elu nähti siinpoolse elu jätkuna. Allikatena võib vaadelda kalmeid ja asulakohti.
Varadünastiline ajastu.
Varadünastilise ajastu perioodil valitsesid Egiptust 1.–2. dünastia valitsejad.
Kirja leiutamisega algas ajaloosündmuste ülestähendamise traditsioon. Ilmus jumala mõiste, mis omandas kõige erinevamaid kujusid ja nimesid. Püsistusid riitused ja müüditsüklid. Jumala ja inimese vaheline seos on loetav isikunimedest, sest jumalad olid kontseptseerunud isikulistena. Allikatena võib vaadelda steele, annaalide tahvlikesi, pitsereid napi teate või pealkirjaga.
Vana riik.
Egiptust valitsesid III – VI dünastia valitsejad: kuningad Džoser, Snofru, Cheops, Hefren, Mükerinos, Userkaf, Sahura, Unas, Teti, Pepi II ja teised.
Riigi eesotsas oli vaarao, kes valitses arvuka ametnikkonna abil. Sundkorras aeti templeid, püramiide ja kanaleid ehitama ka talupoegi, kuid orjatööd kasutati vähe. Vana riigi pealinnaks oli Memphis.
Heliopolises ja Memphises süstematiseerus teoloogia (vastavalt III–IV dünastia ja VI dünastia ajal). Levis õpetus vaarao kahesugusest loomusest; ühelt poolt kui isik ja inimene; teiselt poolt kui jumala delegeeritud ametikandja. IV dünastia ajal ilmus tiitel "Ra poeg". Ra kultus sai riigiusuks. Valdavaks sai idee üleüldisest surnutekohtust. Hiljemalt V dünastia ajal algas personaalne eshatoloogia. Hiljemalt III–IV dünastia ajal hakkasid ülikute hauakambrites ilmuma enesekohased biograafiad. Sel perioodil said alguse ka esimesed kirjapanekud korra ja tõe printsiibi Maati kohta.
Esimene vaheperiood.
Seda perioodi on nimetatud ka Herakleopolise ajastuks; kestis IX – X dünastia ajal umbes 2250 – 2040 eKr. Egiptust valitsesid Ahtoes I, II ja III, Merikara; Intef I, II ja III; Mentuhotep I, II ja III.
Religioonis saavad suurema tähenduse teaduslikud ja eetilised arutlused. Sel perioodil tekib mõte, et iga egiptlane saab peale surma Osiriseks. Levib õpetus Bah'st kui iga inimese tähtsaimast olemusest. Hermopolise kosmoteogoonia saavutab ülemaalise tähenduse. Ilmneb demiurgi kriitika maailmas valitseva kaose pärast. Levib surnutekohtu idee. Jumalaid nähakse inimeste karjastena.
Keskmine riik.
Keskmise riigi ajaks loetakse 11.–13. dünastia valitsemisaega. Vaaraode ainuvõim oli nüüd väiksem, tähtsad võimukandjad olid ka preesterkuningad, kes juhtisid riigi erinevaid piirkondi. Keskmise riigi ajal kuulutati riigi tähtsaimaks jumalaks Teeba linna jumal Amon. Teda hakati samastama päikesejumal Ra-ga ja nimetati Amon-Ra'ks. Keskmise riigi ajal vallutati juurde uusi alasid ja riik laienes kuni Niiluse teise kärestikuni. Laienesid kaubanduslikud sidemed. Levisid vask- ja pronksesemed, osati valmistada ka klaasnõusid.
Umbes 1650 aastal eKr tungisid Aasiast Niiluse deltasse hüksoslased. See sündmus tähistas Keskmise riigi lõppu.
Teine vaheperiood.
1730.–1562. aastal eKr, mil valitses XV–XVI dünastia. Egiptusse ilmusid arvukad semiidi jumalad.
Uus riik.
Uue riigi ajal, mil valitsesid 18.–20. dünastia, muutus Egiptus Idamaade võimsaimaks riigiks. Vaaraode võim tugevnes. Vaaraode võimu toetasid sõjavägi ja ametnikud. Kasutusele võeti sõjavankrid ja hobused, metallidest levisid pronks ja raud. Leiutati veetõsteseadmed. Palju kasutati vangide tööd. Tuntumad valitsejad olid Tuthmosis I ja II III ja IV; Amenhotep I, II, III ja Amenhotep IV; Ramses I, II, III, IV, V, VI. Paljude sõdade ja sisemiste vastuolude tõttu lagunes Uus riik umbes 1000. aastal eKr.
Ptolemaiosed.
Kreeka-makedoonia päritolu valitsejate võimu all. 332–30 eKr.
Bütsantsi ajastu.
395 pKr – 630. aastad pKr.


Qini dünastia.
Qin Shi Huangdi keisririik aastal 210 eKr.
Qini dünastia valitses Hiinat aastail 221–206 eKr. Qini dünastiale eelnes Zhanguo (Sõdivate riikide ajastu), mil eelmise, Zhou dünastia võimu alla jäi vaid väike osa Hiinast.
Dünastia rajas 221. aastal eKr Qini riigi valitseja Ying Zheng ("Yíng Zhèng"), kes kuulutas end
keisriks Qin Shi Huangdi nime all. Enne teda oli keisritiitel Hiinas kasutusel vaid jumalate ja mütoloogiliste muinaskeisrite kohta.
Valitsemises lähtus Shi Huangdi legistlikust ideoloogiast. Pärast esimese keisri Shi Huangdi surma 210. aastal eKr puhkes kodusõda. Keisri järglane Er Shi valitses vaid kolm aastat, kuni Qini keisririik kokku varises. Qini keisririiki nimetab Tarmo Kulmar esimeseks varatotalitaarseks riigiks.
Qini dünastiale järgnes Hani dünastia.


Killustatuse ajastu.
Killustatuse ajastu oli periood Vana-Hiina ajaloos aastatel 265–618.
Seda ajastut iseloomustab varase aadelkonna moodustanud mõjukate perekondade ja sõjameeste dünastiate esilekerkimine.
Eellugu.
Hani dünastia lõplik kokkuvarisemine 220. aastal viis keisririigi lagunemiseni kolmeks rivaalitsevaks riigiks: Wei riik (220–264), Wu riik (222–280), Shu Hani riik (221–223). See juhatas sisse pika poliitilise killustatuse ajastu.


Tangi dünastia.
Tangi dünastia oli Hiina ajaloo üks ajajärk (618–907) varajase keisririigi ajal.
Tangi dünastia tuli Hiinas võimule pärast killustatuse ajastut ja Sui dünastiat ja taastas keisririigi ühtsuse.
Tangi riik toetas mitmeid suguvõsasid, moodustades neist nimekirja ning paigutades mõjuvõimaid klanne nende liikmete ametikohtade põhjal hierarhiasse. Kõrgete ametnike pojad said automaatselt õiguse kohale riigiametis. Seadusega jaotati kogu elanikkond ametnikeks, lihtinimesteks ja alamrahvaks ehk orjadeks. Riik toetas ja soosis nii budismi kui ka taoismi ning religioossed institutsioonid olid maksudest vabastatud.
Segaduste sajandil, mis kestis Tangi viimastel kümnenditel kuni Songi dünastia rajamiseni 960. aastal, läks võim kõigepealt kohalike sõjaväepealike ning siis nende ihukaitsevägede kätte. Songi ajastul (960–1279) domineeris valitsuses tsiviileliit, keda võeti ametisse eksamineerimise teel, mis sai Songi ajal üldkehtivaks viisiks tähtsasse ametisse pääsemisel. See tekitas uue õpetlasideaali – õpetlasametnikud, kes olid saanud põhjaliku koolituse kunstides ja muudel intellektuaalsetel aladel.


Yuani dünastia.
Pärast Songi dünastia lagunemist valitsesid Hiinat mongolid Yuani dünastia (1279–1368) nime all. Mongolid jagasid elanikkonna rahvusgruppidesse. Iga grupp allutati erinevatele maksustamisalastele, seadusandlikele ja administratiivsetele reeglitele, mis kõik tulenesid rahvuslikust päritolust. Eriti karmid kitsendused kehtestati hiinlastele, kellel keelati relvade omamine, avalike koosolekute pidamine, segaabielud mongolitega või mongoli nimede panek. Neile kehtestati ka üle jõu käivad maksud ja suur osa nende maast konfiskeeriti. Elanikkond jaotati kastidesse – talupojad, arstid, sõdurid, käsitöölised, meelelahutajad, kaevurid – ning ühest kastist teise liikumine oli keelatud.


Tallinna Jaani Seegi kirik.
"Tallinna Jaani Seegi kirik 2004 a."
Tallinna Jaani Seegi kirik on kirik Tallinna Kesklinnas, Tartu maantee alguses.
Praegune kirik kujutab endast pikka trapetsikujulist paekiviehitist, mis paikneb küljega vastu Tartu maanteed. Kiriku barokne laternaga torn ja viilud on puidust, lõunaseinas paiknev lihtne raidportaal on ümarkaarne.
Üks kiriku kantsel asub Karula kirikus.
Ajalugu.
Esimene kirik selles paigas rajati tõenäoliselt 14. sajandil (mõnede allikate kohaselt 13. sajandi I poolel). Praeguse kuju sai kirik 1648. ja 1724. aastate ümberehituste ajal. Torni tipus asetsev kukega tuulelipp pärineb 17. sajandist, tornis olevad kaks kella aga aastatest 1619 ning 1731.
1559. aastal, kui käis Liivi sõda, kirik suures osas lammutati, hiljem ehitati uuesti üles. Põhjasõja ajal 1710 säilis kirik puutumatuna, arvatavasti oli tegemist erandjuhusega väljaspool linnamüüre. Pärast Tallinna vallutamist 1710. aastal hakkasid venelased kasutama Uue Johannese (Jaani) seeki vene vägede garnisonikirikuna, kuid juba 1716. aastal sundis Eestimaa kuberner krahv Aleksandr Menšikov rootslaste Rootsi-Mihkli koguduse oma senisest endisest Suur-Kloostri tänaval asunud Tallinna Püha Mihkli kloostrikirikust asuma Rüütli tänaval asuvasse seegihoonesse ning vene vägede garnisonikirikuks muudeti Issanda Muutmise peakirik Suur-Kloostri tänav 14.
Jaani Seegi kirik seisis kaua sihipäraselt kasutamata, alates 1993. aastast asub seal Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus.
2000. aasta novembris tuli kiriku väravaehitise seest välja korjanduskarp 1804 mündiga, neist enamik olid pärit 19. sajandist. Kõige vanem münt pärineb Rootsi ajast (17. sajandist).
Restaureerimistööde käigus, mis toimusid 15. märtsil 2001, leiti kiriku torni tuulelipu küljes asuvast munast kolm ajaloolist ürikut ja mündid. Ürikud on pärit vastavalt 1648., 1724. ja 1781. aastast. Ürikute juurde kuuluvad ka mõned samast ajast pärit mündid. Nii pärgamentürikud kui mündid on haruldaselt hästi säilinud. Ürikutes on juttu tornikiivri restaureerimisest, tähtsaima osa moodustavad loetelud Eesti ja Tallinna aukandjatest - alates keisrist ja lõpetades kooliõpetajatega.
Seegi kiriku restaureerimistööde lõpus asetati vana tuulelipp taas paigale - lisaks vanade ürikute koopiatele peideti muna sisse ka sõnum tänapäevast.
Vanadest ürikutest tehti paber- ja CD-ROM-koopiad, lisati informatsioon praegustest ehitustöödest kirikus, Tallinnas toimuvast ning tänapäeva mündid. Vanade ürikute originaalid on hoiul Tallinna linnaarhiivis.
30. juuli 2008 ööl kell 3:15 sai Põhja-Eesti päästekeskus väljakutse kiriku juurde. Põles aknalaud.
Seegi kabel.
Ürikute põhjal on selgunud, et 1448. aastal pühitses Tallinna Piiskop Hendrik seegi kabeli ja kiriku, kus oli kolm altarit.
Seegikompleks.
Linnalähedast Püha Johannese leprosooriumi (hospidal) ehk Jaani seeki kui “pidalitõbiste vendade maja” mainis esmakordselt paavsti legaat Modena Wilhelm 1237. aastal kui Tallinna pidalitõbiste maja.
Seegikompleks paiknes vanalinnast ehk toonasest linnapiirist umbes pool kilomeetrit kagus asetsenud Kivisilla eeslinnas, Tartu maantee ja Härjapea jõe ristumiskohas ning koosnes arvukatest hoonetest, näiteks Härjapea jõel asunud vesiveski.
Seegid oli vanade, haigete ja vigaste varjupaigad keskajal, mida rajasid kirikud, kloostrid ja kogukonnad. Keskaegses Tallinnas tegutses vähemalt 4 seeki. Jaani seegis hooldati 16. sajandini ka pidalitõbiseid ehk leeprahaigeid; sellest ka nimi leprosoorium. Enamjagu seegi hooneid kas lammutati Liivi sõja eel (et vaenlastel ei oleks tugipunkti) või hävisid antud sõjas 1558—1583, kuid hiljem taastati.
18. sajandil raviti seegis ka süüfilisehaigeid.
19. sajandil sai temast tavaline vaestemaja ja alles 1960 lõpetas tegevuse naha- ja suguhaiguste dispanser ning linna vanadekodu 1901. aastal valminud hoones, mille fassaad on alles Tartu mnt. 16.
Sellega lõppes mitte ainult piirkonna, vaid kogu linna üks pikemaid traditsioone.
Tänapäevani on kompleksist säilinud ainult Jaani seegi kirik.
Tööstusrajoon.
Tööstusrajoonina tegutses see kant kaua. Esimene seegile kuulunud veski jahvatas vilja juba 13. sajandil, 17. sajandil lisandusid sellele jahu-, paberi-, püssirohu-, vasetöötlemis- ja nahaparkimisveskid.
Nahaveskist sai Eesti ajal mehhaniseeritud jalatsivabrik “Union”, mis Nõukogude ajal jätkas nahkehistöö tegemist “Kommunaari” kombinaadina ja töötas “Linda” nime all 1997. aastani. Viimane paberivabrik lammutati alles 1995. aastal; sinna ehitati Stockmanni kaubamaja. Vabriku torni alumist juppi võib hoone taga veel näha ja endiseid aegu meenutab ka Paberi trammipeatus Tartu maanteel.


Mingi dünastia.
Mingi dünastia valitses Hiinat aastail 1368–1644.
Mingi dünastiale pani aluse endine talupoeg ja budistlik munk Zhu Yuanzhang. Ta sai võimule peale põua, üleujutuste ja rahandussüsteemi kokkuvarisemise tõttu põhjustatud laiade rahvahulkade mässe, mis kukutasid Mongoli dünastia.
Püüdes vähendada talupoegade viletsust, tugevdas Zhu (keiser Hongwu) keiserlikku autokraatiat ning vähendas päritavaid ametikohti.
Hongwu jaotas rahva päritavatesse talupoegade, sõdurite ja käsitööliste seisusesse. Mongolite dünastia oli viinud Hiina rahvusvahelise kaubanduse ja diplomaatiliste suhete maailma teiste riikidega võrdseks, Ming aga püüdis restaureerida Tangi-aegset Hiina-keskset maailma.


Härjapea jõgi.
Härjapea jõe kunagine säng tänapäevasel kaardil.
Härjapea jõgi on endine jõgi Tallinnas, Juhkentali asumis.
See keskaegse Tallinna veerikkaim jõgi algas Ülemiste järvest ja voolas tänapäeva Maakri tänava kohal (praeguse Stockmanni kaubamaja tagant) ja Kivisilla tänava kaudu (uuest SEB Panga hoonest mööda) Jõe tänavale (millest ka tänava nimi) ning sealt Tallinna lahte. Selles paigas ületas "tõtakat jõge" kivisild, mille kaudu jõuti linnasüdamesse. Härjapea jõel oli mitmeid lisajõgesid, nendest veerohkeim oli allikatest toituv Mardi oja mis tänapäeval on suletud allmaakollektorisse.
Härjapea jõel tekkis Kivisilla eeslinn ja paiknesid soodsa languse tõttu mitmed vesiveskid, millest nii mõnestki kujunes hiljem suurem tööstus. Praegusel Juhkentali tänaval, Kalevi spordihalli ja pargi piirkonnas oli paisutagune Tiigiveski/Liivaoru veski paistiik, mille veevarudel töötas veski.; need on mööda Liivalaia tänavat linna poolt tulles vasakul. Veskitiigist pole enam jälgegi. Praegu moodustab endine tiigikoht suure spordihoone esise väljaku.
Alates 1345. aastast toitis jõe vesi spetsiaalselt tehtud kanali kaudu ka linna lõuna- ja idapoolset vallikraavi. Härjapea jõgi vuliseb maa all praegugi: sellest annavad märku Maakri tänava üleujutused sula ja suurvihmade aegu.
Kuna 13. sajandist saadik veskeid ja tööstusi tööle pannud jõgi oli lõpuks vägagi reostatud ja kinni kasvamas (sinna suubusid ka käimlate ülevoolurennid), kaeti ta 1914. aastal plaatidega ja suunati lõplikult kanalisatsioonitorusse 1937. aastal. Eeslinnade elanikud tarvitasid jõe vett kuni 1880. aastateni.
Tõenäoline, et Härjapea jõgi sai nime muistse Härjapea (Härjänpää) nime kandva neeme järgi, mis 15.–16. sajandil hakkas kandma Toompea nime.


Jaani Seegi paviljon.
Jaani seegi paviljon on Tallinna Linnamuuseumi filiaal, mis eksponeerib sellele kohale sajandeid tagasi asutatud Jaani seegi ning Kivisilla eeslinna ajalugu. Paviljon asub Tartu maantee läbimurde ääres ning selle ehitamise tõttu kitsamaks jäänud sõidutee põhjustas tallinlastes 2003. ja 2004. aastal suurt poleemikat, tekitades opositsiooni autojuhtide ning jalakäijate vahel.
Paviljonis on näha 2003. aasta suvel ja sügisel toimunud väljakaevamistel päevavalgele tulnud hospidalihoone 14.–16. sajandist pärit kivimüürid. Müüride vahel on maasse süvistatud vitriinidesse paigutatud lähikonnast pärinevad arheoloogilised leiud – keraamika, raud-esemete fragmente, münte. Ekspositsiooni täiendavad mahukad infotahvlid piirkonna ajaloost. Väljakaevamistel avastatud 13. sajandist pärineva keldri, 17. sajandi klaasimeistri töökoja ning kahe 19. sajandi elumaja varemed lubas muinsuskaitsenõukogu lammutada läbimurde ning sellealuse autoparkla rajamise huvides.
Arheoloog Villu Kadaka sõnul on seegisaali ajalooline telliskivipõranda rekonstruktsioon ekslikult laotud kunagisest põrandast madalamale, vundamendimüüride vahele, millega on tekitatud Tallinna ühe suurema keskaegse saali asemele hulk pisikesi ruumikesi, ning seetõttu ei saa külastajad tema hinnangul ettekujutust siin asunud suurejoonelisest hoonest.
Hoone on kavandanud arhitektibüroo Ansambel.


Kolme riigi ajastu.
Kolme riigi ajastu oli periood Hiina ajaloos, osa killustatuse ajastust, mil pärast Hani dünastia kokkuvarisemist jagunes keisririik kolmeks rivaalitsevaks riigiks. Rangelt võttes kestis kolme riigi ajastu Wei riigi rajamisest aastal 220 kuni aastani 280, kui langes Wu riik, kuid paljud hiina ajaloolased peavad ajastu alguseks erinevaid varasemaid aastaid Hani dünastia lagunemise perioodil.
Kolm riiki olid Wei riik (220–264), Wu riik (222–280) ja Shu Hani riik (221–263).


Viie dünastia ajastu.
Viie dünastia ja kümne kuningriigi ajastu (hiina keele lihtsustatud kirjaviisis 五代十國, traditsioonilises 五代十国, Wǔdài Shíguó) oli Heeina ajaloos 907–960/979 pKr aset leidnud poliitiliste muutuste periood, mis jäi Tangi dünastia languse ja Songi dünastia rajamise vahele.
Sel ajastul vahetusid Põhja-Hiinas kiiresti viis dünastiat ja loodi enam kui tosin sõltumatut riiki, enamik neist Lõuna-Hiinas. Traditsiooniliselt loetletakse neist siiski vaid kümme, millest tuleneb ajastu nimi. Mõned ajaloolased nagu Bo Yang loetlevad 11 riiki, lisades Yani ja Qi, kuid mitte Põhja-Hani, pidades seda vaid hilise Hani dünastia jätkuks. Sel ajastul rajati ka Liao dünastia.
Kümme kuningriiki: Wu (907-937), Wuyue (907-978), Min (909-945), Chu (907-951), Lõuna-Han (917-971), Varane Shu (907-925), Hiline Shu (934-965), Jingnan (924-963), Lõuna-Tang (937-975), Põhja-Han (951-979).
Muud riigid: Yan, Qi, Zhao, Yiwu Jiedushi, Dingnan Jiedushi, Wuping Jiedushi, Qingyuan Jiedushi, Yin, Ganzhou, Shazhou ja Liangzhou.


Kaanon (religioon).
Kaanon on juhtnöör, kindlaks määratud religioossete muutumatute tekstide kogum.


Yin ja yang.
"Yin" ja "yang" (hiina keeles 陰, 阴, "yīn"; 陽, 阳, "yáng") on Vana-Hiina filosoofias kogu olemist iseloomustavad vastandlikud, kuid samas vältimatult kooseksisteerivad poolused.
Yin-Yang sümbol "tàijítú" (太極圖) ehk "taiji" sümbol
Ikonograafiline tähendus: must (või sinine) sümboliseerib "yini, valge (või punane) sümboliseerib "yangi; vastandvärviga ringid sümboliseerivad kummagi sees sisalduvat vastandpoolust (miski pole täielikult "yin" ega "yang"). Sinusoidne eraldusjoon märgitseb nende sujuvat üleminekut. Sümbol on kasutusel nii vasak-parempoolse jaotusega kui ka ülal-all jaotusega ning samuti peegelpildis.
Algselt tähendasid "yin" ja "yang" vastavalt mäe varju- ja päikesepoolset külge, kuid filosoofilises tähenduses on nad laienenud.
Taoismis on Yin ja Yang universumi negatiivne ja positiivne printsiip. Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta ning sageli esindavad nad omavahelistes suhetes oma vastandit.
See, mis näib olevat Yin, on sageli toetatud Yang poolt ning vastupidi. Näiteks selleks, et mõista headust, peab tundma ka kurja. Ilma headuseta ei saaks olla ka kurjust. Selleks, et midagi saada, tuleb tal lasta minna. Jne.
Yini ja yangi kahesuse printsiibi teooriast on kirjalikud tõend pärit juba 4. sajandist eKr Hiina klassikalises teoses "Zhou Yi".
Taoistlikus mütoloogias on Yin-printsiibi personifikatsiooniks surematuse jumalanna Xi-wangmu ning Yang-printsiibil Mu-gong, surematuse jumal.
Sageli esindavad Yin ja Yang järgmisi paare.
Yin-Yang sümbol on kasutusel Lõuna-Korea ja Mongoolia lipul.


Bellingshauseni meri.
thumb
Bellingshauseni meri on Vaikse ookeani (või ka Lõuna-Jäämere) ääremeri Antarktise rannikul Antarktika poolsaare (Grahami maa (läänes; umbes 70. meridiaan) ja Thurstoni saare (läänes) vahel. Ta piirneb läänest Amundseni merega (tinglik piir on ligikaudu 100. või 105. meridiaan). Selle äärde jääb Ellsworthi maa Eightsi ranniku ja Bryani rannikuga. Kaugemale põhja jääb Lõuna-Ameerika.
Mere osad on Ronne laht ja Marguerite'i laht.
Meres paiknevad Antarktika suurim saar Aleksander I maa (idas), Peeter I saar, Charcot' saar, Latady saar, Rothschildi saar ja Smyley saar.
Merepõhja põhjaosas on kuni 1500 m kõrgused järsud De Gerlache'i mäed.
Mere pindala on umbes 487 000 km², suurim sügavus 4115 m.
Vesi.
Soolsus on 33,5 promilli. Vee temperatuur on umbes –1°.
Kliima.
Kliima on karm. Ilm on pilves. Sagedased on tuuled ja udud. Suurema osa aastast (suurem osa merest aasta läbi) on Bellingshauseni meri kaetud ujuva liustikujää ja lume ning jäämägedega.
Antarktika poolsaare lähedal on tsüklonite keskmine läbimõõt umbes 370 km. Paljud tsüklonid liiguvad Bellingshauseni merelt kirdesse Drake'i väina poole ning toovad sinna karmi ilma. El Niño ajal aga on Bellingshauseni mere kohal ebatavaliselt kõrge õhurõhk. See tingib suurema voolu põhja poole mere lääneosas ja suurema temperatuurigradiendi Antarktise rannikul. See omakorda tingib Antarktika poolsaare lõunaosa poole suunduvate madalrõhusüsteemide kujunemise.
Jää ulatus Bellinghauseni merel on viimastel kümnenditel kahanenud umbes 8% kümnendis. Et aga Rossi merel on jää ulatus umbes 7% kümnendis kasvanud, on oletatud, et jää on migreerunud Bellingshauseni merest Rossi merre.
Eltanini asteroid.
Hilis-Pliotseenis umbes 2,15 miljonit aastat tagasi kukkus sinna Eltanini asteroid.
Loomad.
Bellingshauseni meres elavad lonthülged ja Adélie pingviinid. Üks viimaste kahest asurkonnast talvitub Bellingshauseni mere pakkjääl.
Avastamislugu.
Meri on nime saanud Saaremaalt pärit Fabian Gottlieb von Bellingshauseni järgi. Tema juhitud ekspeditsioon jõudis 1819 või 1821 esmakordselt sellele merele.
Välislingid.
Artikli kirjutamisel on kasutatud saksa, inglis-, prantsus-, ukraina-, läti- ja bulgaariakeelset Vikipeediat seisuga 28.3.2009.


Bhagirathi.
Bhagirathi (hindi भागीरथी (Bhāgīrathī)) on Gangese lähtejõgi.
Algab kiirevoolulise mägijõena 7756 meetri kõrguselt Gangotri liustikust Himaalajas. Umbes 700 km kaugusel lähtest ühineb Devprayagi linna juures Alaknandaga ja kannab allavoolu Gangese nime.


Spree.
Spree on Haveli lisajõgi Saksamaal. Pikkus umbes 400 km.
Algab Sudeetide äärmisest lääneosast. Mägedest laskunud, voolab valdavalt loodesse. Alamjooksul hargneb. Harud suubuvad Berliinis vasakpoolsete lisajõgedena Havelisse.
Spree keskjooksul elavad Spreewaldi piirkonnas lääneslaavlastest sorbid.


Eesti raamatukogude loend.
Eesti raamatukogude loend esitab nimekirja Eestis tänapäeval ja minevikus tegutsenud raamatukogudest.
Võru maakond.
Eesti raamatukogude loend
Raamatukogud


Globaalne soojenemine.
Globaalne soojenemine on maapinnalähedase atmosfääri ja ookeanide keskmise temperatuuri tõus. Märkimisväärset soojenemist on täheldatud viimastel aastakümnetel, samuti oodatakse globaalse soojenemise jätkumist tulevikus.
1906 ja 2005. aasta vahel on maapinnalähedane õhutemperatuur tõusnud 0,74 ºC (± 0,18 ºC).
Aastakümme 2000–2009 oli märgatavalt kõrgeima mõõdetud temperatuuriga, millele järgnesid 1990ndad, mis olid omakorda soojemad kui 1980ndad.
Hetkel valitseva teadusliku maailmapildi järgi on „väga tõenäoliselt“ selle fenomeni põhjuseks loodusliku kasvuhooneefekti tugevnemine inimtegevuse tulemusena
Inimesest tingitud kliima soojenemine tuleneb fossiilsete kütuste põletamisest, globaalsest metsatustumisest ja põllumajandusest ning karjandusest. Nende tegevuste läbi kogunevad atmosfääri kasvuhoonegaasid süsihappegaas (CO²), metaan ning dilämmastikoksiid ja nii peegeldub vähem soojuskiirgust maapinnalt tagasi kosmosesse.
Suurem osa inimese põhjustatud globaalsest soojenemisest on tingitud süsihappegaasi kontsentratsiooni suurenemisest. Tugeva tagasisideprotsessi tõttu on süsihappegaasi otsene mõju ülitõenäoliselt väiksem kui oodatavad, soojenemisest tingitud, globaalsele soojenemisele kaasa aitavad sekundaarefektid.
Aastaks 2100 oodatakse kliima soojenemist 1,1–6,4 ºC võrra.
Soojenemise tagajärg sõltub kasvuhoonegaaside tulevase tõusu määrast ja kliimasüsteemide reaktsioonist sellele (kliimatundlikkusest). Tagajärjed sellisele kliima soojenemisele oleksid suurenenud jääliustike sulamine, maailmamere veetaseme tõus, muutused sademete väljakujunenud mustrites, ilmastikukatastroofide tihenemine jne. Peaaegu võimatu on hinnata täpseid tagajärgi, mille ulatus sõltub globaalse soojenemise määrast. Temperatuuriprognooside suur erinevus pole tingitud mitte nii väga sellest, et ei osata aru saada looduslikest protsessidest, vaid eelkõige inimkäitumise kohandumise ennustatamatusest.
Eesti on mõjutatud Euroopa Liidu kliimapoliitikast, mille eesmärgiks, samamoodi nagu ka ülejäänud rahvusvahelise kliimapoliitika eesmärgiks on globaalse soojenemise ennetamine ja samas sellega kohandumine.
Juhtivaks autoriteediks teadusmaastikul globaalse soojenemise alal on IPCC ("Intergovernmental Panel on Climate Change"), Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu, mis kliimaalaseid diskussioone läbi viib ning neist diskussioonidest kokkuvõtteid teeb. IPCC analüüsid on tänapäevase teadusmaailma seisukohtade aluseks, mis puutub inimtegevuse mõju Maa kliimasüsteemile. Nad on peamiseks allikaks poliitilistes ning teaduslikes aruteludes ning ka käesoleva artikli allikaks. IPCC andmed ja analüüsid põhjustavad oma keskse rolli tõttu ka palju vastuseisu ja lahkarvamusi.
Globaalse soojenemise teadusajalugu.
Aastal 1824 avastas Jean Baptiste Joseph Fourier kasvuhooneefekti, millele tuginedes John Tyndall’il õnnestus aastal 1862 mõned selle protsessiga seotud gaasid identifitseerida: eelkõige olid selleks veeaur ning süsinikdioksiid.
Aastal 1896 avaldas Svante Arrhenius omakorda esimesena hüpoteesi, mille kohaselt inimkonna tegevuse tagajärjel atmosfääri paisatud süsinikdioksiid võiks tõsta maakera atmosfääri temperatuuri. Sellega sai alguse „teadus globaalsest soojenemisest“ oma kitsamas mõttes.
Hilistel 1950ndatel tõestati esmakordselt, et süsinikdioksiidi määr atmosfääris tõuseb. Roger Revelle’i initsiatiivil alustas Charles Darwin Keeling 1958. aastal Mauna Loa mäel (Hawaii saared, Hawaii) korrapäraseid süsinikdioksiidi mõõtmisi atmosfääris (Keelingi kõver). Gilbert Plass kasutas 1956. aastal esmakordselt arvuteid ning märkimisväärselt täpsemaid süsinikdioksiidi neeldumisspektreid, arvutamaks oodatavat soojenemist. Ta sai kliimatundlikkuse tulemuseks 3,6 ºC.
1979. aastal avalikustas USA Riiklik Teaduste Akadeemia nn. Charney-raportis tulemused, mille kohaselt süsinikdioksiidi kontsentratsioon on ilma kahtlusteta seotud märkimisväärse kliima soojenemisega. Märgatavaid muutusi võidavat aga alles paari aastakümne pärast oodata, kuna arengud kliimasüsteemis toimivad aeglaselt.
Esimesed arvutiprogrammid maailmakliima modelleerimiseks kirjutati 1980ndate aastate algul.
Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu.
Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu loodi 1988. a. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi ja Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni poolt ning on 1992. a. loodud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile allutatud. IPCC koostab umbes iga kuue aasta tagant raporteid teadusuuringute tulemustest kliimamuutuste kohta ja raportid kajastavad seega hetkeseisu teadmisi klimatoloogiast. Neljas raport avaldati 2007.a., viies avaldatakse tõenäoliselt 2013.
Kui kindlad on praegused teadmised?
Üle 100 aasta teatakse kasvuhoonegaaside soojendavast mõjust. Eelmise sajandi viiekümnendate keskel suudeti tõestada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris. 1970ndatel võeti kasutusele satelliidid, millega sai piisavalt täpselt mõõta muudatusi/kõikumisi päikese aktiivsuses, seega polnud kuni 1980ndateni võimalik ilma kahtlusteta väita, et globaalse temperatuuri tõusu põhjuseks on kasvuhoonegaaside suurenenud kontsentratsioon. Kuni 1980ndateni kirjeldati klimatoloogiaõpikutes seega inimesest tingitud globaalset soojenemist kui hüpoteesi.
Alates 1970ndatest aastatest on kindlaks tehtud süvenev ja katkematu kliima soojenemine. Sellest ajast saati on mõõteinstrumendid järjest täpsemaks muutunud ning ollakse kindlad, et peamiseks soojenemise põhjuseks ei saa olla päike või muud looduslikud põhjused, kuna nendega toimunud muutused on minimaalsed. Kui kolmandas IPCC raportis peeti „tõenäoliseks“, et täheldatud soojenemine on inimeste poolt põhjustatud, siis neljandas raportis aastast 2007 on sõna „tõenäoline“ parandatud „väga tõenäoliseks“. IPCC hindab teaduslikku arusaama astet kasvuhoonegaaside mõjust „kõrgeks“.
IPCC aruannetes väljatoodud teadusmaailma konsensust toetavad selgesõnaliselt olulised rahvuslikud teadusakadeemiad, muuhulgas G8-riikide teadusakadeemiad.
Seda konsensust näitlikustab ka teadusajaloolase Naomi Orkeses’e essee, mille kohaselt 928 artikli kokkuvõtete väljavõte teaduslikust andmepangast märksõnaga „globaalne kliimamuutus“ ei andnud tulemuseks ühtegi artiklit, mis oleks vastu vaielnud IPCC põhiteesidele.
Küsitlused teadlaste seas näitavad vähemalt umbkaudselt, kui palju on IPCC raportites kajastatud konsensus levinud ekspertide seas.
Aastast 2007 pärineva küsitluse kohaselt jagavad 45–50% kliimauurijatest IPCC positsioone, samal ajal kui 15–20% peavad IPCC raportites kajastatut liialdatuks või, vastupidi, liiga tagasihoidlikuks hinnanguks. Vähemalt 97% küsitlusest osa võtnud teadlastest kinnitasid, et inimeste poolt põhjustatud CO² emissioonid on oluliseks kliimasüsteemi osaks ja vähemalt osaliselt viimaste aastakümnete soojenemise põhjuseks.
Samad näitajad sai aastal 2008 läbi viidud sõltumatu küsitlus. Selle kohaselt on 97% küsitletud kliimauurijatest, kes ka aktiivselt oma erialal artikleid avaldasid, nõustunud väitega: „Inimtegevus on oluline faktor, mis mõjutab keskmist globaalset temperatuuri“.
Temperatuuri tõus.
Aastate 1906 ja 2005 vahel tõusis Maa keskmine temperatuur 0,74 °C (± 0,18 °C) võrra. Nagu ka IPCC avaldus samas AR4 dokumendi kokkuvõttes: “Soojenemise lineaarne tõus viimasel 50 aastal (0,13 [0,10- 0,16]°C dekaadis) on peaaegu kaks korda nii suur kui kogu 100 aasta jooksul.” IPCC tõlgenduse kohta avaldatud arvamus põhineb matemaatilisele lähenemisele viimase 150 aasta põhjapoolkera järjepidevate kliimavaatluste kokkuvõttele. Temperatuur on põhjapoolkeral tõusnud rohkem kui lõunapoolkeral.
Temperatuuritõusu põhjused.
Hinnanguliselt on viimasel sajandil toimunud temperatuuritõusu põhjuseks 90% tõenäosusega inimtegevus.
Kasvuhoonegaaside kogunemine.
Üks võimalik põhjus on kasvuhoonegaaside üha suurenev kogus atmosfääris, mis tingib kasvuhooneefekti.
Viimase kahesaja aasta jooksul on süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris tõusnud varasemalt 280 ppm (0,028 %) kuni väärtuseni 385 ppm. Seda on põhjustanud
Tõusnud on ka teiste kasvuhoonegaaside, nagu metaani, lämmastikoksiidide ja freoonide kontsentratsioon.
Otsene soojusproduktsioon.
Inimeste suurenenud energiatarbimine toob kaasa soojusproduktsiooni suurenemise. Näiteks on selle tõttu suurlinnades keskmine temperatuur kõrgem kui maal. Otsese soojusproduktsiooni osakaal globaalses soojenemises pole seniajani arvatavasti oluliselt suurem kui 10%. Otsene soojusproduktsioon muudab Maa energiabilanssi eelkõige siis, kui kasutatakse taastumatuid energiaallikaid ja tuumaenergiat.
Päikesekiirguse tugevnemine.
Maavälise soojenemispõhjusena on oletatud Päikese aktiivsuse nüüdisaegset tõusu ja selle määravat osa praegu tõdetavas temperatuuri tõusus nii Maal kui ka mõnedel muudel Päikesesüsteemi planeetidel (sealhulgas ka Neptuuni kuul Tritonil).
Pikaajalise kliimatsükli pessimumi järgne aeg.
Soojenemist on peetud ka osaks holotseenile omasest keskmiselt 1500-aastasest kliimatsüklist, mille tekkepõhjused on ebaselged. Kõige enam peetakse selle tsükli võimalikuks põhjuseks Päikese aktiivsuse kõikumisi. Ometigi ei ammenda peamiselt Põhja Atlandi kliima mõjupiirkonnas täheldatav keskmiselt 1500-aastane rütmika kogu kliimale omast suurt piirkonnitist varieerivust ja dünaamikat.
Ebaharilikult kõrge vulkaanilise tegevuse järgne aeg.
Väikese jääajana tuntud eelnenud kliimapessimumi ajal oli alanenud Päikeseaktiivsusele lisandunud ebaharilikult kõrge vulkaaniline tegevus. Arvatavasti oli ka see üheks faktoriks, miks selle tegevuse lakkamisele järgnev temperatuuri tõus oli tavalisest kiirem ja seekordne tsükli miinimumaeg kogu holotseeni aegseist külmim.
Temperatuuritõusu vähendavad faktorid.
Aerosoolide hulga suurenemine atmosfääris vähendab atmosfääri läbipaistvust, mistõttu otsese päikesekiirguse pääs maapinnani on vähenenud umbes 4% viimase sajandiga. See on globaalset soojenemist mõnevõrra aeglustanud.
Praeguse soojenemise võrdlus eelnevate kliimaoptimumidega.
Praegusele soojenemisele on eelnenud Rooma kliimaoptimumi ja Keskaegse sooja perioodi nime kandvad kliimaoptimumid. Mõlemal neil ajal oli Inglismaal harilikuks viinamarjade kasvatamine. Praegu tehtud aerofotode analüüside järgi on leitud lõuna Inglismaal seitse rooma ajast pärinevat viinamarjakasvatus kohta, üks neist eriti suur. 11. sajandil koostatud Viimsepäevaraamat ("Domesday Book") loetleb omakorda üles lõuna Inglismaa 46 paika kus sellal viinamarju kasvatati. Keskaegsel soojal ajal olid Gröönimaal (Iceland), mis sai oma nime sellase roheluse järgi, põllundusest elatuvad viikingite asundused. Tegelikult oli Gröönimaa sama roheline kui sellele sinna inimeste meelitamiseks nime pannud Erik Punane punane. Pronksiaja kliimaoptimumi ajal umbes 1350–1250 eKr oli Alpide mäestiku Aletschi liustik umbes 1000 m võrra lühem kui tänapäeval. Kõige kõrgem temperatuur on holotseeni ajal tuvastatud umbes ajavahemikus 9000–5000 aastat tagasi väldanud Holotseeni kliimaoptimumi nime alla tuntud ajal, mida arvatakse ka Sahara kõrbe tekke põhjuseks.


Eesti Patendiraamatukogu.
Eesti Patendiraamatukogu "(vt ka patendiraamatukogu)" on tööstusomandialase informatsiooni keskus, kelle tegevuse eesmärgiks on luua Eestis teadmistepõhist keskkonda teadus- ja arendustegevuseks, majanduse konkurentsivõime kasvuks ja jätkusuutlikuks arenguks.
Eesti Patendiraamatukogu loomise aluseks on Eesti Vabariigi poolt aktsepteeritud Artikli 12 lõige 1, mille kohaselt iga liidu liikmesriik kohustub looma eriameti tööstusomandi õiguskaitse asjade ajamiseks ja üldsusele patentide, kasulike mudelite, tööstusdisainilahenduste ehk tööstusnäidiste ja kaubamärkide tutvustamise keskuse.
Patendiinfo keskuse asukoht: Olevimägi 8/10 10123 Tallinn
Teemauuringud.
Teemauuringute eesmärgiks on anda teavet maailma riikide firmade ja nende tööstusomandi objektide kohta, kelle tegevus vastab päringus märgitud arendustegevuse (toodete kavandamise, arenduse ja tootmise) valdkonnale. Aitavad arendustegevuse spetsialistidel määrata oma toote turupositsiooni, saada teavet tuntud tehnilistest lahendustest ning saadud infot läbi töötades luua uusi tehnilisi lahendusi.
Tehnika taseme uuringud.
Tehnika taseme uuringute puhul tuleb kõigepealt läbida juba teemauuringutele omased etapid. Täiendavaks tunnuseks on see, et siin süvenetakse leitud dokumentide tehnika tasemesse, hinnates kirjeldatud õiguskaitseobjektide innovaatilist külge ning ka konkurentsivõimelisust, toetudes võimalusel juba reaalselt eksisteerivate toodete tehnilistele parameetritele ning konkurentsivõime kirjeldamisele. Tehnika taseme uuringu aruanne aitab arendustegevuse spetsialistidel määrata oma toote turupositsiooni võrreldes tipptasemega.
Infootsingud, nendega seotud teenused.
Infootsingud (nii leiutus- kui ka kaubamärgialane) on infoteenused, mis eeldavad suhteliselt väikesemahuliste ning operatiivsete väljavõtete tegemist tööstusomandi andmebaasidest ning mille puhul tellimuse täitja ei tegele leitud teavikute sisulise läbitöötamisega. Infootsingule on kinnitatud standard.
Valikteadistus on üks võimalus anda kliendile teda huvitaval tehnikaalal hea ülevaade. Selle käigus saab tellida vastava lepingu alusel perioodiliselt uusimate publitseeritud leiutiskirjelduste tiitellehti.
Trükiste ja andmekandjate kasutamine on Eesti Patendiraamatukogu külastajatele tasuta, ent neid koju ei laenutata.
Teabepäevad.
Tööstusomandi kasutamist propageerivate tasuta teabepäevade otstarbeks on üldsuse teavitamine tööstusomandialase info kasutamise alal. Teabepäevad on väiksemamahulised kui mitmest moodulist koosnevad koolitusprogrammid.
Koolitus.
2002. aastal alustas Eesti Patendiraamatukogu vastvalminud arvutiklassis kursuse "Tööstusomandi õiguskaitse ja informatsioon firma arendustegevuses" korraldamist soovijatele.


Siddhārtha Gautama.
Siddhārtha Gautama (traditsioonilise dateeringu järgi 563–483 eKr) oli budismi rajaja Buddha Šākjamuni nimi enne virgumist.
Siddhārtha Gautama sündis Põhja-Indias, tänapäeva lõuna Nepalis, šaakjate hõimus, valitseja perekonnas. Ta isa nimi oli Šuddhodana ja ema Mājā.
Šākjamuni oli ajalooline isik, kuid tema täpsed eludaatumid ei ole selged. Theravaada traditsiooni järgi on tema eluaastad 624-544 e.m.a, enamiku tänapäeva teadlaste arvates 566–486 või 563–483 e.m.a On ka arvamusi, et ta võis elada hoopis sajand hiljem, seega 5–4. saj e.m.a.
Šākajmuni elulugu on tugevasti mütologiseeritud. Legendi järgi sündis ta Lumbinī metsasalus ja tema ema suri varsti peale sünnitust. Isa kasvatas teda maailmast eraldatuna, kuna soovis, et ta ei näeks maailma viletsust. Ennustuse kohaselt pidi saama Siddhārthast suurmees, kas valitseja või õpetaja. Isa soovis esimest. Siddhārtha abiellus oma nõo Jašodharāga ja neil sündis poeg Rāhula. Kuid Siddhārthal õnnestus siiski näha maailma pahupoolt – haigust, vanadust ja surma – ning ta otsustas naudinguterikkast elust loobuda ja ühines 29 aastaselt rändaskeetidega. Nähes liigse enesepiinamise mõttetust, hülgas ta ka selle. Seejärel jõudis ta 35 aastaselt Gayā linna lähedal bodhipuu all istudes virgumiseni (skr "bodhi").
Esimese jutluse pidas Šākjamuni Sārnāthi hirvepargis (Vārānasī lähedal) oma viiele endisele kaaslasele. Šākjamuni esimest jutlust nimetatakse Seadmuseratta käimapanemine. Seejärel õpetas ta kuni surmani umbes nelikümmend aastat, rännates ringi Gangese orus, põhiliselt tänapäeva Bihari osariigi aladel.
Šākjamuni suri ehk vaibus parinirvaanasse Kušinagaris 80 aastaselt. Endale järeltulijat ta ei valinud, vaid soovitas juhinduda oma õpetusest ehk Seadmusest (skr "dharma").
Tema järgijatest kujunes kogudus (skr "sangha"), mille liikmed talletasid tema õpetuse.


Aleuudid.
Aleuudid (inglise "Aleutian Islands") on saarestik Vaikse ookeani põhjaosas.
Saarestikust põhja jääb Beringi meri. Koosneb 110 saarest, millest suurem osa on üle merepinna ulatuvad vulkaanikoonused. Saarestik on saarkaar Vaikse ookeani tulerõngas.
Saarestiku kogupikkus on 1740 km ja pindala 37 800 km².
Seal valiseb jahe ja niiske mereline kliima, levivad lähisarktilised niidud ja mägitundra.
Kuuluvad Ameerika Ühendriikidele (Alaska osariik) aastast 1867.


Aleuudid (rahvas).
Aleuudid on rahvas Komandorisaartel, Aleuutidel ja Alaska poolsaarel. Lähedased eskimotele.
Saabusid Põhja-Ameerikasse arvatavalt 9000 aasta eest ja on elanud kultuuriliselt isoleeritult.
Kõnelevad aleuudi keelt.
Neid on umbes 24 000 (1994). Venemaal elas 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 482 aleuuti, kellest 16 oskas aleuudi keelt.
Traditsioonilised tegevusalad on kalapüük ja mereloomade küttimine.


Andromache.
Andromache oli vanakreeka mütoloogias Väike-Aasias asuva Müüsia kuninga Eetoni tütar ja Trooja sõdalase Hektori naine.
Kõik tema perekonnaliikmed tapeti Trooja sõja ajal. Pärast Trooja sõda vangistas Achilleuse poeg Neoptolemos Andromache. Andromache sünnitas Neoptolemosele kolm poega (sealhulgas Astyanaxi) ning seetõttu kandis mehe viljatu naine tema peale viha. Pärast Neoptolemose surma abiellus Andromache Helenosega, kes oli samuti Trooja sõjavang.
Oma viimased eluaastad veetis Andromache Väike-Aasia Pergamoni linnas, mille rajajaks oli üks tema poegadest.


Beringi meri.
thumb
Beringi meri on ääremeri, mis asub Vaikse ookeani põhjaosas. See meri on ühenduses Põhja-Jäämerega Beringi väina kaudu. Läänest piirab Beringi merd Kamtšatka poolsaar, loodest Tšuktši poolsaar, kirdest Alaska, lõunast Aleuutide saarestik, mis koosneb umbes 150 saarest, millest enamus on mere pinnale ulatuvad vulkaanikoonused. Suurimad lahed on Anadõri ja Bristoli.
Nimetus ja avastuse ajalugu.
Beringi meri on oma nime saanud meresõitja Vitus Beringi järgi (1681–1741). Ta oli Taanis sündinud, kuid vene päritolu meresõitja, kommodoor. Teenis aastast 1703 Vene laevastikus. 1725. aastal juhtis ta Peeter I ülesaadel esimest Kamtšatka-ekspeditsiooni, purjetas laeval „Svjatoi Gavriil“ 1728 läbi Aasia ja Ameerika vahelise väina, mis sai 1778 tema nime. Juhatas suurt põhjaekspeditsiooni ning jõudis laeval „Svjatoi Pjotr“ Alaska rannikuni, tagasiteel avastas Aleuutide saari ning Beringi saare, kus ta talvitudes suri skorbuuti (C-vitamiini puudumisest tingitud haigus). Seikluslike ja ohtuderohkete retkedega tundmatutes vetes avardati Peeter Suure impeeriumit Siberist kuni Põhja-Ameerikani, pandi alus sealse geograafia uurimisele ning avati Vaikse ookeani loodeosas uus, Euroopa kaubanduse ja asustuse ajastu.
Suurus.
Beringi meri võtab enda alla 2,3 miljonit km² Vaikse ookeani põhjaosast.
Sügavus.
On põhja- ja idaosas madal, keskmiselt 200 m. Edelas ja lõunas sügavneb järsult. Kõige sügavaim koht ulatub 5500 m. Kirdes ja põhjas on mandrilava.
Veesoolsus.
Soolsus jääb seal 30–33‰ vahele, mis on umbes 2‰ madalam maailmamere keskmisest soolsusest, milleks on 35‰. Soolsus on küllaltki keskmine. Vaikse ookeaniga ühendus on hea. Suubuvad jõed on Kuskokwin, Yukon ja Anadõr.
Jäätumine.
Beringi merel on valdavalt külm kliima – ta on osa Arktikast. Veepinnakihil jäävad temperatuurid suvel 5–10 kraadi vahemikku. Suurema osa aastast on vesi Beringi meres ajujääs (välja arvatud äärmine lõunapoolne osa). Globaalne soojenemine on seda mõjutama hakanud.
Veeliikumine.
Beringi merest saab alguse külm Kuriili hoovus. Pinnahoovused kulgevad vastupäeva. Loodete ulatus on kuni 7 m.
Rannikud.
Beringi merd ümbritseb läänest Kamtšatka poolsaar, mille ääres kulgeb põhjapoolt Korjaki mägismaa ja lõunapoolt Kesk-Kamtšatka mäestik. Lõunast ümbritseb Beringi merd Aleuutide saarestik. Ning idast Alaska.
Riigid.
Beringi merd ümbritseb läänest Venemaa ja idast USA, nende kahe riigi vahel on Beringi meri ära jaotatud. Tähtsaimad sadamad seal on Providenija (Venemaa) ja Nome (USA).
Probleemid.
Beringi meri on ise üks suur ökosüsteem, üle 50% USA meretoidust tuleb Beringi merest. Üks suur probleem on ülekalastamine. Ka Venemaal, Jaapanis, Lõuna-Koreas, Tais, Poolas ja paljudes teiste riikide inimesed tarbivad just Beringi merest pärinevaid kalatooteid. Peale kala, krabide ja muude Beringi mere asukate Beringi mere ümber asetsevad riigid populatsiooni vähenemist mõjutab seda veel globaalne soojenemine. Viimase 10 aasta jooksul on temperatuuri rekordid purustatud ja kohalikud inimesed on teatanud sellistest sündmustest, mida pole seal enne aset leidnud – äiksetormidest ja vihmadest. 1997. ja 1998. aastal oli vee temperatuuri muutustest tingituna suur osa Beringi merest oli kaetud vetikatega (vetikate õitsemine).


Andromeda.
Andromeda ('meeste valitsejanna') oli Aithiopia kuninga Kepheuse ja Kassiopeia tütar. Aithiopiat ei tohi segi ajada tänapäeva Etioopiaga, mida antiikajal kutsuti Aksumiks.
Kassiopeia uhkustas korduvalt, et ta on ilusam kui merenümfid nereiidid. Nereiidid kaebasid merejumalale Poseidonile ja too maksis solvangu eest kätte, saates riiki laastama uputuse ning merekoletise Ketose. Täieliku hävingu ärahoidmiseks otsustati Andromeda oraakli käsul Ketosele ohverdada ja seoti kettidega kalju jalami külge kinni. (Pärimuse kohaselt asub see kalju Tel Avivi sadamas.)
Õnnekombel sattus parajal ajal sinna Perseus, kes armus neiusse otsekohe. Ta jäi kaldale koletist ootama ja kui see tuli, lõi tal pea maha. Perseus viis Andromeda vanemate juurde ja palus neilt tütre kätt, mida need talle ka rõõmsalt lubasid.
Sellega ei olnud aga nõus Phineus, kellele Andromeda enne naiseks lubatud oli. Perseusel tekkis tema ja ta sõpradega tüli ning Perseus näitas neile Medusa pead. Sel oli omadus kõik kiviks muuta, kes seda näevad.
Perseus viis Andromeda Tirynsi Argolises, mida valitsema hakkas, ja abiellus temaga. Nad said kuus poega, keda nimetati perseiidideks: kõigi pärslaste esiisa Perses, Alkaios, Heleus, Mestor, Sthenelos ja Elektryon, ning tütre Gorgophone, kelle nimi tähendab tõlkes 'gorgohäälne'. Nende järeltulijad valitsesid Argolist, Mükeenet ja Teebat. Perseuse ja Andromeda järglaste hulka kuulus ka Herakles.
Pärast surma tõsteti Andromeda, Perseus, Kassiopeia, Kepheus ja Ketos tähtkujuna taevasse (Andromeeda, Perseus, Kassiopeia, Kepheus ja Lohe).
Andromeda kunstis.
Perseuse-müüti kujutati juba antiikajal reljeefidel, vaasidel ja seinamaalidel, sealhulgas Pompejis.
Andromedat on maalinud paljud kunstnikud, näiteks Piero di Cosimo, Paul Gustave Doré, Jean Auguste Dominique Ingres, Rembrandt, Peter Paul Rubens ja Tizian. Poznańis on Perseusele ja Andromedale skulptuur püstitatud.
Hans Sachs kirjutas Andromedast komöödia, Sophokles ja Euripides tragöödia. Samuti on sellest näidendi kirjutanud Pedro Calderón de la Barca ja Pierre Corneille. Jean Baptiste Lully ja Claudio Monteverdi kirjutasid Perseusest ooperi.


Perseus.
Perseus oli Zeusi ja Argolise kuninga Akrisiose tütre Danae poeg.
Oraakel ennustas Akrisiosele, et tolle tapab kord tema oma tütre poeg. Danael lapsi ei olnud. Et asi nii jääkski, pani Akrisios ta luku taha pronksist või vasest keldrisse. Ent Zeus tuli tema juurde katuseaugu kaudu kuldse vihmana ning varsti sündis Perseus.
Akrisios ei tahtnud oma järeltulijate tapmisega enda peale jumalate viha tõmmata, vaid saatis nad kirstus merele. Zeusi palvel vaigistas Poseidon mere ning ema ja laps jäid ellu. Nad uhuti Seriphose saarele, kus nad leidis kuningas Polydektese vend kalur Diktys, kes kasvatas poisi üles. Millegipärast Danae ei abiellunud Diktysega.
Kui Perseus oli juba suur, avastas Polydektes, et Danae on ikka veel väga ilus naine, tahtis temaga abielluda ja ahvatles Perseust gorgo Medusa pead tooma minema, et teda eest ära saada. Jumalate abiga Perseus seda suutiski.
Kõigepealt läks Perseus Delfi oraakli juurde, kes käskis minna Dodonasse, maale, kus elasid kõnelevad tammed, mis kuulutasid Zeusi tahet. Sealsed elanikud ei teadnud kahjuks, kus gorgod elavad.
Kui Perseus sellest asjatust käigust masendusse sattus, tulid tema juurde Hermes ja Athena. Hermes andis talle erilise mõõga, millega oli võimalik Medusa nahka läbi raiuda, Athena kilbi, mis hästi peegeldas. Hermes rändas koos Perseusega üle Okeanose jõe ja juhatas ta hämarale maale graiade juurde.
Graiad olid kolm vanaeite, kellel oli kokku vaid üks silm. Perseus haaras silma enda kätte ning sundis graiasid talle gorgodest, oma kolmest kohutavast õest rääkima. Nad rääkisid, et otsene pilk Medusa näole muudab iga elusolendi kohe kiviks. Kaks gorgot olid surematud, ainult Medusa oli surelik.
Järgmiseks viis Boreas nad Hüperboreasse lahke õnneliku rahva juurde, kes alatasa pidutseb. Hüperborealased kinkisid Perseusele peo käigus tiivulised sandaalid nagu Hermesel, koti, mis iga asja jaoks paraja suurusega oli, ja nähtamatuks tegeva mütsi, et gorgod ei näeks Perseust taga ajada.
Edasi said nii Hermes kui Perseus juba lennata. Nad jõudsid gorgode saarele. Sinna saabus ka Athena. Gorgod magasid parajasti. Nende peegelpildi vaatamine kiviks ei muutnud; niisiis jälgis Perseus gorgosid kilbi kaudu. Athena näitas, milline kolmest gorgost on Medusa, ja juhtis Perseuse kätt löögi ajal. Tasuks võttis Athena hiljem Medusa pea ja kilbi tagasi ning kinnitas Medusa pea amuletiks oma aigisele.
Tagasiteel jõudis Perseus Aithiopiase, kus nägi merekaldal kalju külge aheldatud neiut. See oli Andromeda, keda oraakli käsul maad laastavale merekoletisele Ketosele ohverdati, et teda lepitada. Perseus armus neiusse otsekohe. Ta jäi kaldale koletist ootama ja kui see tuli, lõi tal pea maha nagu Medusal. Perseus viis Andromeda vanemate Kassiopeia ja Kepheuse juurde ning palus neilt tütre kätt, mida need talle ka rõõmsalt lubasid.
Sellega ei olnud aga nõus Phineus, kellele Andromeda enne naiseks lubatud oli. Perseusel tekkis tema ja ta sõpradega tüli ning Perseus näitas neile Medusa pead, muutes nad kõik kiviks.
Perseus ja Andromeda läksid nüüd Seriphosele, kus Polydektes parasjagu pidutses. Perseus läks peole ja teatas, et täitis kuninga soovi. Pidulised olid juba purjus ega uskunud. Polydektes hakkas teda pilkama: «Jumalad teavad, kellel sa pea maha lõikasid, vahest mõnel lehmal või lambal.» Perseus vihastas ja näitas Medusa pead. Peale Perseuse enese, kes kõrvale vaatas, ei jäänud seltskonnast keegi ellu.
Perseus viis nüüd Andromeda ja ema Tirynsi Argolises. Rahvas oli Akrisiose maalt minema kihutanud ja Perseus sai uueks kuningaks. Ta abiellus Andromedaga ja nad said kuus poega (Perses, Alkaios, Heleus, Mestor, Sthenelos ja Elektryon) ning tütre Gorgophone, kelle nimi tähendab tõlkes 'gorgohäälne'. Perseuse lapsi nimetati perseiidideks. Nende järeltulijad valitsesid Argolist, Messeenet, Mükeenet ja Teebat. Perseuse ja Andromeda järglaste hulka kuulus ka Herakles.
Ettekuulutus, et Danae poeg tapab Akrisiose, läks siiski täide. Akrisios leidis pelgupaiga Põhja-Kreekas Larissas. Perseus osales seal spordivõistlusel kettaheites, kui tema käsi vääratas ning ta heitis kiviketta publikusse. Akrisios sai silmapilkselt surma.
Pärast surma tõsteti Andromeda, Perseus, Kassiopeia, Kepheus ja Ketos tähtkujuna taevasse (Andromeeda, Perseus, Kassiopeia, Kepheus ja Lohe).
Perseus kunstis.
Perseuse-müüti kujutati juba antiikajal reljeefidel, vaasidel ja seinamaalidel, sealhulgas Pompejis.
Skulptuuris on Perseust kujutanud Antonio Canova, Benvenuto Cellini ja Salvador Dalí, maalil Edward Burne-Jones, Piero di Cosimo, Rembrandt, Peter Paul Rubens, Louis de Silvestre, Giovanni Battista Tiepolo, Tintoretto ja Tizian. Firenzes (Cellini), Marbellas (Dalí) ja Poznanis on Perseusele skulptuur püstitatud.
Hans Sachs on kirjutanud Perseusest komöödia, Pedro Calderón de la Barca ja Pierre Corneille näidendi ning Jean Baptiste Lully ooperi.


Poseidon.
Poseidon (vanakreeka keeles Ποσειδῶν) on vanakreeka mütoloogias merejumal ning Kronose ja Rhea poeg. Tema sümboliks on kolmhark. Tema vasteks vanarooma mütoloogias on Neptunus.
Pärast Kronose surma jagasid tema kolm poega maailma omavahel ära: Zeus sai taeva, Hades allmaailma ja Poseidon mere, maad aga valitsevad nad kõik koos. Poseidonit peetakse sageli taltsutamatuks jumalaks, sest tema elemendiks on tormine meri. Poseidonit kujutati tihti kui jumalust, kes sõidab oma kuldsete merihobustega kaarikus üle vetesügavuse. Ta kandis võimast kolmharki, mis suutis mere hetkega möllama panna, tekitades ootamatu tormihoo.
Tema naine on merenümf Amphitrite. Poseidonil on palju lapsi nii oma naise kui ka teiste naisolenditega (näiteks oli tal nereiid Thoosaga poeg Polyphemos). Jumalanna Athena meelehärmiks heitis ta ühte isegi gorgo Medusaga. Medusa maharaiutud peast hüppas välja tiivuline hobune Pegasos, kellest sai Poseidoni lemmikuid.
Merejumala kultus oli kreeklaste seas laialt levinud, kuigi sadamalinnal Ateenal ei olnud temaga just kõige paremad suhted. Et ateenlased valisid oma linna kaitsejumalaks Athena, ujutas Poseidon maa veega üle, kuni Zeus osapooled lepitas.
Kord palunud Kreeta saare valitseja Minos Poseidonilt, et see saadaks talle jumaliku märgi, ning samal ajal tõusis lainetest valge härg. Usukommete kohaselt oleks Minos pidanud härja ohverdama, kuid kuningas ei teinud seda. Poseidon solvus ja pani Minose naise Pasiphae härjasse armuma. Sellest armastusest sündis härja peaga olend Minotauros, kelle tappis Ateena kangelane Theseus.


Theseus.
Theseus (vanakreeka keeles Θησεύς) oli vanakreeka mütoloogias Ateena kuninga Aigeuse poeg.
Kord läinud lastetu Aigeus Delfi oraakli juurde nõu küsima ning oraakel käskinud tal oma veinilähkrit enne kojujõudmist mitte avada. Kuningas ei saanud oraakli sõnadest aru ning külastas oma sõpra Troizeni kuningat Pittheust. Kuningas Pittheus mõistis, et Aigeus sigitab varsti võimsa poja ning jootis ta turvalise kojunaasmise puhul peetud peol täis ja pani ühte voodisse oma tütre Aithraga. Enne kojuminemist viis Aigeus raseda Aithra suure kivirahnu jurde, mille alla pani oma mõõga ja sandaalid, ning ütles naisele, et poja sünni korral peab ta ootama niikaua, kuni poeg suudab ise kivi liigutada, ja alles seejärel võib ta poja isa õukonda saata.
Kui Theseus suureks sai, rääkis ema talle, et ta on Ateena troonipärija, ning Theseus tõi kivi alt mõõga ja sandaalid. Ateenasse jõudes avastas ta, et et tema isa suudab hädavaevu troonil püsida. Ühelt poolt piirasid pealtnäha lastetut kuningat tema poolvenna Pallase viiskümmend poega, teiselt poolt võimas nõid Medeia, kes lootis, et Aigeuse pärijaks saab tema poeg Medos. Theseus varjas oma päritolu, kuid Medeia tundis ta ära ning üritas Aigeust veenda Theseust mürgitada. Theseus pääses tänu sellele, et isa tundis ta ära oma mõõga järgi, millega Theseus liha lõikas. Medeia põgenes koos oma pojaga ja Theseus sai kuninga pärijaks.
Theseuse eesmärgiks oli Ateenas kord majja lüüa. Kõigepealt tegeles ta Pallase poegadega ning seejärel tappis metsiku härja, kes rüüstas linnast põhja pool asuvat Maratoni.
Theseuse tuntuim vägitegu oli maa vabastamine andamist, mida iga üheksa aasta järel pidi saatma Kreeta saare kuningale Minosele. Iga üheksa aasta järel saadeti Minosele seitse neidu ja seitse noormeest, kelle ta söötis oma abikaasa ebatavalisele koletisest järglasele Minotaurosele. Minotauros elas Daidalose ehitatud Labürindis. Mitte ükski hing ei olnud suutnud Labürindis õiget teed leida ja kui Theseus soovis vabatahtlikult Minotaurose vastu minna, valdas tema isa suur ahastus.
Knossoses asuvas Minose palees andis jumalanna Aphrodite Theseusele liitlase Kreeta kuningatütre Ariadne näol, kes kangelasse armus. Ariadne andis Theseusele lõngakera, et ta Labürindis ära ei eksiks. Theseus sidus lõngaotsa sissekäigu juurde kinni, tungis Labürinti, surmas Minotaurose ja leidis seejärel lõnga abil väljapääsu. Tapnud Minose, hakkas ta koos Ariande ja teiste kaasmaalastega tagasi Ateena poole purjetama. Printsessi jättis ta läheduses asuvale Dia saarele.
Enne kui Theseus Minotaurost tapma läks, oli ta oma isale öelnud, et kui kõik lõpeb õnnelikult, siis tõstab ta laevale valged purjed. Õnnetuse puhul jäetakse aga laevale mustad purjed peale. Ateenale lähenedes unustas Theseus aga purjed vahetada ja sõitis mustade purjedega. Aigeus, kes kogu aja ootas kaldal laeva, nägi musti purjesid ja otsustas selle järgi, et Theseus on hukkunud, ning viskus meeleheites merre.
Ükskord röövis Theseus Zeusi tütre Helena, et temaga abielluda. Kuid neiul olid võimsad vennad dioskuurid, kes võitsid ateenlased ja pagendasid Theseuse tema kodulinnast. Theseus suri Skyrose saarel. Sealne kuningas lükkas ta kaljult alla, sest ta kartis sellise võimsa mehe kohalolekut. Ühe legendi kohaselt tõi Ateena laevastikujuht Kimon 5. sajandil eKr Theseuse kondid Skyroselt tagasi Ateenasse, kus need pandi hoiule pühamusse.


Aphrodite.
Aphrodite (varem eesti keeles "Afrodite") oli vanakreeka mütoloogias armastus-, ilu- ja viljakusejumalanna.
Aphrodite annetab ilu ja on ka ise imeilus ja ihaldatud. Tal on "iluvöö" ja tema lisanimi on "magusalt naeratav".
Tema sümbolid on eriti viljakad või ilusad loomad (tuvi, jänes, varblane, ka luik) ja ilusad lilled (roos, mürt, õunapuuõis, ülane), mis viitavad tema võimule looduse üle. Üks tema lisanimedest on Antheia (sõnast "anthos" 'õis').
Rahvaetümoloogia järgi tulenes Aphrodite nimi sõnast "aphros" ("merevaht"). Seepärast oli tal võim ka mere üle, ning ta võis kinkida head mereilma.
Egiptuse jumalaist samastati Aphroditet Hathoriga. Räägitakse, et surelikud mehed olid ta ilust justkui võlutud, mistõttu nad iga ta soovi täitsid ja teda pidevalt imetlesid.
Aphrodite vasteks vanarooma mütoloogias on jumalanna Venus.
Aphrodite. Savifiguur Väike-Aasiast, 2. sajand eKr. Berliini antiigikogu.
Aphrodite sünd.
Hesiodose järgi oli Aphrodite üks ürgjumalusi, kes oli olemas enne Zeusi ja teiste Olympose jumalate võimuletulekut.
Kord lõiganud titaan Kronos sirbiga ära oma isa Uranose suguti ning visanud selle merre, kus see jäi valge vahu sisse ulpima. Vahust kasvas Aphrodite, kes uhuti lõpuks kaldale Paphose lähedal Küprose saarel.
Ka Aphrodite nime seostab rahvaetümoloogia merevahuga ("aphros"); nime tegelik päritolu ei ole teada.
Teise versiooni järgi sündis ta lainetest, mille järgi ta kannab lisanime Anadyomene ('laineist tõusnu').
Hilisema versiooni esitab "Ilias", mille järgi Aphrodite oli Zeusi ja Dione tütar.
Abielu Hephaistosega.
Aphrodite oli hilisema kirjanduse järgi abielus sepp-jumala Hephaistosega, kuid ta ei olnud truu abikaasa ja sai lapsi mitmete teiste jumalatega, näiteks Dionysose ja Aresega.
Aphrodite ja Ares.
Kui Hephaistos kuulis oma naise kirest Arese vastu, valmistas ta kullast võrgu ning püüdis armastajad voodis kinni. Ta kutsus teised Olympose jumalad patustajaid vaatama ning need naersid Arese ja Aphrodite üle, nende häbi oli kirjeldamatu. Lõpuks veenis merejumala Poseidon Hephaistost, et see Arese ja Aphrodite lahti laseks.
Erost on peetud Aphrodite ja Arese pojaks.
Aphrodite ja Adonis.
Aphrodite kõige suuremaks armastuseks peetakse kaunist noorukit Adonist. Adonist imetles ka surnute kuninganna Persephone. Nende riiule Adonise pärast tegi lõpu peajumal Zeus, kes otsustas, et kolmandiku aastast veedab Adonis omaette, kolmandiku koos Persephonega ning kolmandiku koos Aphroditega.
Aphrodite armastus Adonise vastu on kunstis populaarne motiiv.
Aphrodite ja Anchises.
Aphroditel oli troojalase Anchisesega poeg Aeneas, kelle järeltulijateks pidas end Juliuste suguvõsa Roomas.
Aphrodite lapsed.
Peale Erose ja Aenease peetakse Aphrodite lasteks ka Harmoniat, Priapost ja Hermaphroditost (viimase isa on Hermes).
Aphrodite kaaskond.
Aphrodite saatjatena nimetatakse teiste seas Erost kariite, Pothost, Himerost, Hymenaiost ja Peithot.
Aphrodite tõotus Parisele ja Trooja sõda.
Aphroditet peetakse ka üheks Trooja sõja põhjustajaks. Tagamaks seda, et Trooja kuningas Priamose poeg Paris nimetaks tema kolmest jumalannast (Hera, Athena ja Aphrodite) kõige kaunimaks, lubas Aphrodite talle maailma kõige ilusama naise armastuse. Õnnetul kombel osutus selleks naiseks Sparta kuninga Menelaose abikaasa Helena.
Trooja sõja ajal oli Aphrodite troojalaste poolel ning isego võttis lahingust osa. Kui ta Diomedese käe läbi haavata sai, põgenes ta Arese vankril Olymposele.
Seos teiste mütoloogiatega.
Sarnased viljakusjumalannad on taeva- ja emajumalanna Astarte foiniikia mütoloogias ja Ištar babüloonia mütoloogias. Ka noil oli armukesi surelike seas.
Aphrodite kultus.
Vanimad Aphrodite kultuse paigad olid arvatavasti Küpros (Paphos; Homeros kutsub teda Kypris ('Küprose') ja Kythera. Korintoses oli Aphrodite kultus seotud templiprostitutsiooniga. Aphrodite kultus levis kõikjale kreeklaste aladele, sealhulgas Sitsiiliasse. Lõuna-Itaaliast levis see ka Rooma, kus teda austati eriti Venus Erycinana (Eryxi mäe järgi Lääne-Sitsiilias).
Tema kultusenimede hulgas on Urania ('taevane') ja Pandemos ('kogu rahvale'), mis vihjavad armastuse kosmilisele ja universaalsele väele.
Aphrodite kunstis.
Antiikajast on säilinud Aphroditet kujutavaid skulptuure, vaasimaale ning tema kujutisi peeglitel, peeglite käepidemetel ja muudel esemetel. Sageli kujutatakse teda end korrastamas või ratsutamas luige, härja või mõne muu looma seljas. Samuti kujutatakse teda sageli koos Erose, Arese või Parisega.
Arhailisel ja klassikalisel ajastul kujutati teda noore rõivastatud naisena, hiljem muutus üldiseks tema kujutamine alasti.
Üks vanemaid säilinud Aphrodite kujutisi on Fréjusi Aphrodite (umbes 400 eKr, Louvre), esimene teadaolev seisev peaaegu alasti naisekuju.
Umbes 340 eKr valmis Praxitelesel kuulus alasti Knidose Aphrodite, millest on säilinud koopiaid, millest parim asub Vatikanis, ning võib-olla ka poolrõivastatatud Arlesi Aphrodite (Louvre). Plinius vanema järgi pakkus Praxiteles Kosi pühamule kaht Aphrodite kuju, millest üks oli rõivastatud, teine alasti. Kos valis esimese, teine aga müüdi Knidosesse ning sai kuulsaks. Capua Aphrodite võib kuuluda mõnele Praxitelese õpilasele.
Hellenismiajast pärinevad teiste seas Kapitooliumi Aphrodite (Rooma, Kapitooliumi muuseum), Aphrodite Kallipygos (Napoli, Museo Nazionale), Medici Venus (Firenze, Uffizi), suhteliselt hiljuti leitud Küreene Aphrodite (Termide muuseum, Rooma) ning kõige kuulsam, Melose Aphrodite ehk Milo Venus (Louvre), mis leiti 1820. Aphroditet on kujutatud ka Ludovisi troonil.
Etruskide jumalanna Turani ja roomlaste Venuse kujutised on sarnased Aphrodite kujutistele.
Hiljem on Venuse või Aphrodite nime all kujutatud alasti naiseilu ideaali.


Apollon.
a>e kuju koopia). Jumala vasakus käes on olnud vibu. Ateena, agoraa muuseum
Apollon (ka Phoibos; Vana-Rooma: Apollo) (kreeka "Ἀπόλλων") oli vanakreeka mütoloogias peajumal Zeusi ja Leto poeg ning jahijumalanna Artemise kaksikvend. Tema sümbolid olid vibu ja nool ning lüüra. Apollon oli kreeka religiooni üks tähtsaimaid jumalusi: valguse, ennustamise ja muusika kaitsja, kellele allusid muusad. Samas valitses ta ka katku ja näriliste üle.
Eri aegadel ja paikades on Apollonit peetud valguse, päikese, tõe, muusika, ennustamise, arstikunsti, ravimise, katku, luule, kunstide, vibulaskmise, oraaklite, templite, teadmiste ja särava nooruse jumalaks. Rahvausundis hoidis ta eemal kurja. Etruskide kreekamõjulises mütoloogias tunti teda Apulu nime all. Samuti austati teda Apollo nime all Vana-Roomas ning tema kultus on levinud tänapäevases kreeka-rooma uuspaganluses.
Delfi oraakli kaitsjana (Pythia Apollon) oli ta ennustusjumal. Ravimisega seostati kas Apollonit ennast või tema poega, arstikunsti jumalat Asklepiost; samas võis Apollon tuua tõbesid ja epideemiaid. Ta kaitses Kreeka kolooniaid, samuti kariloomi. Muusade juhina olid tema hoole all muusika ja luule, ning üks ta levinud atribuute oli Hermese valmistatud lüüra. Apollonit ülistavaid hümne nimetati paiaanideks.
Hellenismi ajal, eriti 3. sajandist eKr, samastasid kreeklased Apolloni päikesejumal Heliosega ning tema õe Artemise kuujumalanna Selenega. Ladina tekstides ei liidetud Apollot Soliga aga kuni 3. sajandini pKr.
Päritolu.
Apolloni kultuse juured viivad tagasi mitme eri piirkondadest pärit traditsioonini, mille vahekord pole tänini lõplikult selge. Tema kummardamine oli levinud juba esimeste kirjalike teadete ajal, u 650 eKr. Eriti laialt levis see arhailisel ajastul, tema populaarsust tõestavad teofoorilised nimed nagu Apollodoros ja Apollonios ning linnanimed nagu Apollonia.
Apollonil oli Kreekas kaks kultuskeskust: Delfi ja Delos, mis mõlemad pärinevad 8. sajandist eKr. Delosel austati eelkõige Apolloni kaksikõde Artemist. Delfi ja Delose Apolloni kultused olid sedavõrd erinevad, et ühes piirkonnas võisid lähestikku olla mõlema pühamud. Delfis võis Apolloni oraaklikultus olla juba Mükeene kultuuri aegadel. Minoilisele päritolule viitab ka Delfi preestrite hilisem nimetus "Labryaden" ehk "kaksikkirve kandjad" - λάβρυς oli Kreeta labürindi püha sümbol. Ühes nn Homerose hümnidest kandis Apollon delfiinina preestrid Kreetalt Delfisse, ning Apollon Delphinios oli Kreetal ja teistel saartel austatud merejumal. Apolloni õde Artemist seostati Minose kultuuri "loomade emanda" Britomartisega.
Ravijana seostati Apollonit jumalate arsti Paioniga, keda on mainitud "Iliases", kuid kel polnud iseseisvat kultust. Apolloni kahetine funktsioon ravijana ja haiguste toojana sarnaneb India vedade haigusejumala Rudraga. Ka germaani mütoloogias peetakse haiguste allikaks üleloomulike olendite või nõidade nähtamatuid nooli, mis sarnanevad Apolloni vibu ja nooltega. "Iliases" nimetatakse teda "kohutavaks jumalaks" (δεινός θεός), kes külvab oma nooltega surma, kuid võib ka ravida. Samas teoses palvetab preester Apollon Smintheose ehk "hiirtejumala" poole, kes võib hoida närilised põldudest eemal, kuid ka lasta neil katku levitada.
Dooria traditsioonis seostus Apollon doorlaste initsiatsioonipidustuste "apellaiga, samuti Loode-Kreeka kalendrikuu Apellaiosega. Nende nimede taga on vana-makedoonia sõna "pella", mis tähendab kivi. Kivid olid Apolloni kultuses olulisel kohal, eriti Delphis, kus austati maailma naba Omphalost. Nn Homerose hümnis Apollonile nimetatakse teda põhjast pärit sissetungijaks, mis kajastab tema saabumist Minose kultuuri languse järgsel ajal. Pythoni tapmine võib märkida tema võitlust maaema Gaiaga. Lohe Pythoni tapjana sai Apollonist lahingute ja võitude jumal, mistõttu Rooma armees lauldi paiaane marsil, enne lahingusse minekut, pärast võitu ning siis, kui laevastik sadamast väljus.
Räägitud on ka Apolloni võimalikust mitte-kreeka, eelkõige Väike-Aasia päritolust. Apolloni ema Leto nimi pärines Lüüdiast ning teda austati Väike-Aasia rannikul. Sellega sobib ka oraaklikultus, kuna Hetiidi impeeriumis olid levinud Assüüria-Babüloonia ennustuskunst ja eksortsism. Trooja sõjas võitles Apollon troojalaste poolel ning Trooja kohal varem asunud linna Wilusa rahvusvahelistes lepingutes on nimetatud jumal Apaliunast, mis võib olla Apolloni nime hetiidikeelne kuju. Seda on seostatud ka hetiidi ja hurri katkujumala Apluga.
Müüdid.
Kui Zeusi naine Hera kuulis, et Leto on Zeusist rase, keelas ta Letol sünnitada kuival maal. Ringi rännates leidis Leto ujuva saare Delose, mille rahvas lubas tal sünnitada vastutasuks lubaduse eest, et tema poeg linna soosib. Hiljem kinnitas Zeus Delose merepõhja ning saarest sai Apolloni pühapaik. On öeldud ka, et Hera röövis sünnitusjumalanna Eileithyia, et Leto ei saaks sünnitada. Teised jumalad meelitasid Hera teda lahti laskma, kinkides Herale kaheksameetrise merevaigust kaelakee. Mütograafide sõnul sündis Artemis kõigepealt ning aitas seejärel Apolloni sünni juures või sündis päev varem Ortygia saarel ja aitas Letol jõuda Delosele Apollonit sünnitama. Apollon sündis kuu seitsmendal päeval (Delose traditsioonis Thargelionikuul, Delphi traditsioonis Bysiosekuul) ning tema pühad päevad olid kalendrikuu seitsmes päev, mil kuu loodi, ja kahekümnes päev, mil paistis täiskuu.
Apollon tappis Delphi lähedal draakon Pythoni (või Typhoni), kes oli maaema Gaia laps ning elas Parnassose koopas. Pärast kaljumao tapmist rajas Apollon sinna oma pühamu, kus preestitar Pythia ennustas temalt saadud inspiratsiooni mõjul tulevikku. Enne aga pidi Apollon oma tegu kahetsema ja Zeus sundis teda kuriteo hüvitamiseks kahel korral sureliku inimese orjaks hakkama.
Legendi järgi oli Apollonil sõber Hyakinthos, kelle ta kogemata surmas. Kord ketast heites viskas Apollon Hyakinthosele kogemata ketta vastu laupa ja purustas selle. Apollon ehmatas, kui nägi oma sõpra verisena maha varisemas. Apollon tõstis Hyakinthose kätele ja püüdis haava sulgeda, kuid kahjuks oli juba hilja. Apollon põlvitas tema surnukeha juures lausus: "Oh, kui võiksin anda oma elu sinu eest või surra koos sinuga!" Sedamaid muutus verine rohi taas roheliseks ning puhkesid õitsema imekaunid lilled - hüatsindid.


Argonaudid.
Argonaudid olid vanakreeka mütoloogias meresõitjad, keda kutsuti nõnda nende Argo-nimelise laeva järgi. Neid võib pidada maadeavastajateks; arvatavasti olid nad esimesed kreeka rändurid, kes sõitsid Mustale merele. Nad sõitsid välja Tessaaliast, kus nende juht Iason oli Iolkose õigusjärgne kuningas.
Müüdi järgi olevat Iasoni isa Aisoni võimult kõrvaldatud tema poolvenna Peliase poolt. Peliast hoiatati kord, et tema tõukab troonilt ühte sandaali kandev mees. Aison saatis oma poja salaja Cheironi juurde õppima, et teda Peliase eest kaitsta. Täiskasvanuks saades otsustas Iason Iolkosesse naasta ning trooni tagasi võtta. Rännakul oma sünnilinna pani teda proovile jumalanna Hera, kes oli ennast vanaks naiseks maskeerinud. Ta palus Iasonil kanda end teisele poole jõge, mis oli üle kallaste paisunud. Iason sai sellega hakkama, kuid kaotas ühe oma sandaalidest. Nii läkski hiljem täide ennustus, et Peliase tõukab troonilt ühe sandaaliga mees.
Et Iasoni tagasitulek Iolkosesse kattus religioosse pidustuse ajaga, ei julgenud Pelias teda tappa, sest ta kartis jumalate viha alla sattuda. Kuningas Pelias ütles Iasonile, et too saab trooni, kui suudab hankida imepärase kuldvillaku. See villak kuulus jäärale, kes oli lennanud Kolchisesse (tänapäeva Gruusia ala Kolhethi). Villak rippus seal ühe puu otsas ning seda valvas madu, kes kunagi ei maganud.
Iason võttis koos rühma Tessaalia sõduritega ette ekspeditsiooni kuldvillakut tooma ning temast sai argonautide (kokkukutsutud kangelaste) juht. Argonautide hulgas olid Kastor ja Polydeukes, poeet Orpheus, Borease pojad Kalais ja Zetes, laulik Orpheus ning kangelane Herakles. Koos Iasoniga ületasid nad imedest tulvil mere ning külastaid veidraid paiku.


Andromeeda galaktika.
Andromeeda galaktika ehk Andromeeda tähesüsteem ehk Andromeeda udu (varasem ja tavakeelne nimi: "Andromeeda udukogu") on meie Galaktika (Linnutee) naabergalaktika, 2,9 miljoni valgusaasta ehk 920 kiloparseki kaugusel asuv spiraalgalaktika tähistusega M31 või NGC 224. Ta asub Andromeeda tähtkujus.
Uurimislugu.
1885. aastal avastas Carl Ernst Albrecht Hartwig Tartu tähetornis supernoova süttimise Andromeeda udus.
1922. aastal avaldas eesti astronoom Ernst Öpik ajakirjas "The Astrophysical Journal" artikli "Andromeeda udukogu kauguse hinnang", milles ta hindas Andromeeda udukogu kauguseks Maast 1 500 000 valgusaastat. Ta järeldas sellest, et Andromeeda udukogu ja teised spiraaludud on kaugel väljaspool Linnutee tähesüsteemi asuvad iseseisvad tähesüsteemid, teised galaktikad (spiraalgalaktikad. Öpiku kaugushinnang jäi mitmekümneks aastaks kõige täpsemaks Galaktika-välise objekti kauguse hinnanguks. Kauguse hindamisel kasutas ta uudset dünaamilist meetodit, mille olemust teised astronoomid ei taibanud. Mõni aasta hiljem hindas USA astronoom Edwin Hubble tsefeiidide heleduskõverate alusel Andromeeda udukogu kauguseks 900 000 valgusaastat. See hinnang oli mõistetav, mistõttu spiraaludude Galaktika-välisuse tõestajaks peetakse Hubble'it.
Vaatlemine.
Eestis on Andromeeda udukogu vaadeldav aasta ringi. Paremad õhtused vaatlusajad on sügisel ja talvel. Andromeeda galaktika on palja silmaga nähtav vaevumärgatava udulaiguna. Väga hästi vaadeldav on ta 7–8-kordse suurendusega binokli abil. Kui suurendus ületab 10 korda, on raske hoida binoklit paigas ja objekti vaateväljas.


Asklepios.
Asklepios (ladinapäraselt "Aesculapius") oli vanakreeka mütoloogias tervisejumal. Ta oli Apolloni ja tema armukese järvenümf Koronise poeg. Koronis võttis endale Apolloni seljataga teise armukese. Legendi kohaselt tõi sõnumi Koronise pettusest ilusa valge sulestikuga vares, kelle Apollon raevuhoos mustaks muutis. Erinevate legendide kohaselt tappis Apollon ise truudusetu armukese, või saatis oma õe Artemise teda alati tabava noolega tapma. Kui matuseriida leegid Koronist puudutasid, hakkas Apollonil oma sündimata pojast kahju. Ta eemaldas lapse ema surnukehast ja nii sündiski Asklepios.
Apollon viis lapse kentaur Cheironile, kes poisi oma Pelioni mäe koopas üles kasvatas. Cheiron õpetas talle arstimite kasutamist, manamist valude vastu ja võlujookide valmistamist. Asklepios oli peagi võimeline abi leidma kõigi tõbede vastu.
Kord anti Asklepiosele võime üks õnnetu surnuist ellu äratada ja ravitseja tegi seda. Mõnede legendide kohaselt oli see Hippolytos, Theseuse poeg, kes ei surnud enam kunagi uuesti, vaid elas igavesti. Teda kutsuti Virbiuseks ning austati nagu jumalat.
Zeusile ei meeldinud Askleipose tegu ning ta tappis ravitseja piksenoolega. Apollon sattus poja surma tõttu raevu ja tappis vibuga kükloobid (teise legendi kohaselt kükloopide pojad). Zeus karistas teda omakorda pannes jumala teenima kuningas Admetost. Kuningas Admetos oli seesama kuningas, kelle naise Alkestise Herakles Hadesest päästis. Apolloni soovi kohaselt asetati ravitsejajumal tähtede sekka Ophiuchose ehk Maokandja nime all.
Kuulsaim Asklepiose pühamu asus Epidauroses, alates 5. sajandist eKr rajati teisigi asklepieioneid (Kosi saarel, Pergamonis jne). Asklepiost kujutatakse kunstis habetununa, mantlisse rõivastununa ning ravikunsti sübolit – kepi ümber keerdunud madu – käes hoidvana.


Patendiamet.
Patendiamet (rahvusvaheliselt Eesti Patendiamet) on Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus tööstusomandi kaitseks ja sellest teavitamiseks.
Tegevus.
Tegevusvaldkond on seadusega sätestatud ülesannete ulatuses juhtimisfunktsiooni teostamine tööstusomandi õiguskaitse valdkonnas. Oma ülesannete täitmisel esindab amet riiki (Patendiameti põhimäärus RTL 2003, 23, 334).
Tegevuse eesmärk on riigi majanduspoliitika elluviimine tööstusomandi õiguskaitse valdkonnas.
Ajaloost.
23. mail 1919 määrati Eesti Vabariigi Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi korraldusega nr. 41 ametisse ametnik patentide asjus. See päev on tööstusomandi õiguskaitse alguseks Eesti Vabariigis ning seega Patendiameti sünnipäev.
Esimene patendiseadus hakkas Eestis kehtima 15. aprillil 1921, kui Riigikogu võttis vastu seaduse 1896. aasta tsaariaegse vabriku- ja käsitööstuse seaduse, leiutiste, kaubamärkide, mustrite ja mudelite kaitse seaduse ning maksuseaduse muutmise kohta. Seaduse kohaselt loodi Patendiameti juurde Patendikomitee, kes vaatas läbi patenditaotlused ning otsustas kaubamärkide, mustrite ja mudelite registreerimise küsimusi. Selle seaduse järgi hakati Eestis küll välja andma leiutiste patente ja kaubamärkide tunnistusi, kuid nende uudsuse ekspertiisi ei tehtud, sest puudusid vajalikud spetsialistid ja võrdlusfondid. Patendi väljaandmise otsustas kolmeliikmeline komisjon patendiameti juhataja eesistumisel vormikohaselt esitatud patenditaotluse alusel.
Esimese patenditaotluse Eestis esitas Kaubandus-Tööstusministeeriumile 3. aprillil 1919 O. Kiese Tartust, kes taotles patenti aasaga nööpide riidele kinnitamise viisile. Et Eestis tollal veel patente välja ei antud, sai autor kaitsetunnistuse, mis kannab kuupäeva 7. aprill 1919. Eesti Vabariigi esimese patendi valdajaks sai Aleksander Mikiver Rakverest, kes 18. novembril 1920 esitas taotluse leiutisele "Horisontaalveski kivipaar, millest alumine tiirleb ja pealmine seab ennast automaatselt alumisele järele". Patent anti talle välja 1922. aastal. Esimese välismaalasele kuuluva patendi sai soomlane Veli Paloheimo, kes 12. märtsil 1920 esitas taotluse leiutisele "Kännutõstmise masin". Patent anti välja 20. oktoobril 1922.
12. veebruaril 1924 ühines Eesti Vabariik tööstusomandi kaitse iga, võttes endale kõik konventsioonist tulenevad kohustused. Eesti Vabariik oli 1927. aastast alates ka Berni konventsiooni liige.
1921. aasta patendiseadus asendati uuega 1937. aasta septembris ja kehtima hakkas see 5. jaanuaril 1938. Seadus aktsepteeris Saksa patendisüsteemi.
1919–1940 andis Eesti Patendiamet välja 2931 patenti, registreeris 6587 kaubamärki ning 207 mustrit ja mudelit.
Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 6. augustil 1940 Patendiamet likvideeriti.
Patendiamet taasasutati Eesti Vabariigi Valitsuse 1991. aasta 3. detsembri määrusega "Eesti Vabariigi Riikliku Patendiameti moodustamise kohta" (). Amet taasalustas tegevust 10. märtsil 1992. Kaubamärgitaotluste vastuvõttu taasalustati 1. oktoobril 1992. Patenditaotluste ja kasuliku mudeli registreerimise taotluste vastuvõttu taasalustati 23. mail 1994 ning tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluste vastuvõttu 11. jaanuaril 1998.
1993. aastal muudeti Eesti Vabariigi Riiklik Patendiamet Vabariigi Valitsuse 10. augusti 1993. a määrusega nr 249 () Riigi Patendiametiks ning alates 1. jaanuarist 2006 on Vabariigi Valitsuse 1995. aasta 13. detsembri seadusega () nimeks Patendiamet, rahvusvaheliselt kasutatavas kontekstis Eesti Patendiamet.
15. aprillil 1996 anti välja iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene patent numbriga 2932 leiutaja Aleksander Kirmile. Nummerdust jätkati 1940. aastal katkenud Eesti Vabariigi patentide nummerdusest. Esimene kaubamärk numbriga 06588 registreeriti 10. detsembril 1993, see kuulus Eesti TA Konstrueerimisbüroole.


Detsimeeter.
Detsimeeter (lühend dm) on pikkusühik, mis võrdub 0,1 meetriga ehk 10 sentimeetriga.
Kuupdetsimeeter ehk liiter on laialtlevinud mahuühik, mis võrdub 10×10×10=1000 kuupsentimeetriga.


Pedagoog.
Pedagoog (vanakreeka keele sõnast "paidagogos" 'lapse saatja') kitsamas tähenduses on õpetaja ametijärk. Noorempedagoogi, pedagoogi või vanempedagoogi ametijärku omistamiseks peab kandidaad vastama Haridus ja teadusministeeriumi poolt kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele.
Laiemalt tähistab pedagoog lihtsalt õpetajat.
Sõna 'pedagoog' ajaloolised tähendused.
Vana-Kreekas oli pedagoog ("paidagogos") usaldusväärne, sageli vanem ja kogenum ori, kellele usaldati laste saatmine kooli ja nende tagasitoomine. Pedagoogi ülesandeks oli laste järele vaadata, et nendega midagi tee peal ei juhtuks. Pedagoog viibis sageli ka koos lastega õppetundides, ta võis seal kanda ka laste motiveerimise (sh karistamise) ülesannet. Pedagoog ise õpetamisega ei tegelenud.


Patendiraamatukogu.
Patendiraamatukogu on tööstusomandialase informatsiooni tutvustamise ja levitamise keskus, mille põhimõttelise statuudi kehtestab (vastu võetud 20. märtsil 1883. a., uuesti läbi vaadatud Brüsselis 14. detsembril 1900. a., Washingtonis 2. juunil 1911. a., Haagis 6. novembril 1925. a., Londonis 2. juunil 1934. a., Lissabonis 31. oktoobril 1958. a. ja Stockholmis 14. juulil 1967. a. ning parandatud 28. septembril 1979. a.) Artikli 12 lõige 1, mille kohaselt iga liidu liikmesriik kohustub looma eriameti tööstusomandi õiguskaitse asjade ajamiseks ja üldsusele patentide, kasulike mudelite, tööstusnäidiste ja kaubamärkide tutvustamise keskuse.
Patendiraamatukogu funktsioone täitvate keskuste loomine on kohustuslik kõigile tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga liitunud riikidele. Konventsiooniga on praeguseks liitunud absoluutne enamus maailma riike. Erinevate riikide patendiraamatukogude vahel toimub reeglina ka tööstusomandialase informatsiooni vastastikune vahendustegevus, et levitada oma asukohariigi tööstusomandialast dokumentatsiooni erinevatesse maailma riikidesse. Vastastikusteks vahetus- või müügiobjektideks on tööstusomandialase informatsiooni kandjad (bülletäänid, elektroonilised infokandjad või mikrokandjad).
Eestis täidab nimetatud keskuse funktsioone Eesti Patendiraamatukogu, mis vahendab Eesti Patendiameti poolt publitseeritavate tööstusomandialaste dokumentide kohta infot nii siseriiklikule kui ka rahvusvahelisele tarbijaskonnale.
Allikad.
Eesti Patendiraamatukogu


Bismarcki saarestik.
thumb
Bismarcki saarestik on saarestik Vaikses ookeanis, Uus-Guineast kirdes.
Ta on Melaneesia osa. Saared on mägised ja vulkaanilised.
Kuuluvad Paapua Uus-Guineale.


Ebausk.
Ebausk on käitumisreeglite kogum, mis võib põhineda usul või maagilisel mõtteviisil, mille alusel ebausu praktiseerija usub, et tulevikku või teatud sündmuste tulemust saab mõjutada tema käitumisega. Näide: uskumus, et kulla ja hõbeda koos kandmine toob halba õnne.
Selle tõlgenduse kriitikute väitel põhineb ebausk mitte arutlusel, vaid tuleneb kõrvale juhitud või "valgustamata" usulistest tunnetest, mis viib mõningatel juhtudel jäikuseni usulistes vaadetes või praktikas, teistel juhtudel aga usuni ebatavalistesse sündmustesse või talismanidesse, ennetesse ja ennustustesse. Paljud ebausukombed on taandatavad väärarusaamadele põhjuslikkusest või statistikast.
Ülaltoodu võib viia alusetute hirmude või liialdatud hoolikuseni välistes kommetes.
Alan Dundese definitsiooni järgi nimetatakse ebausuks "traditsioonilisi väiteid, mis koosnevad ühest või enamast tingimusest ja ühest või enamast tagajärjest, kus osa tingimusi kuulutab midagi ette ja osa põhjustab midagi." Dundes pakub välja ebausu kolm põhikategooriat: 1) märgid - põhjuslikud suhted, mida inimene mõjutada ei saa, siia alla käivad ended ja unenäod; 2) maagia - nõidus, põhineb inimese kavatsuslikul tegevusel; 3) konversioon - hübriidkategooria, kus märgiline ebausk on pööratud maagiliseks, siia alla käivad muuhulgas soovid ja tõrjemaagia."
Mõnede väitel tuleneb fanatism samadest kõrvalekaldunud usulistest tunnetest enesekindlas erutusseisundis. Selline jäik lojaalsus võib rakenduda nii usundis kui poliitikas ja ideoloogias; see võib keskenduda isegi spordile ja kuulsustele.
Mis ka seda ei põhjustaks, võib ebausk viia mõistusevastase käitumiseni tänu toetumisele oletatavale jumalikule või paranormaalsele kontrollile maailma üle. Mängur võib põhjendada oma võituderida pokkeris kaasaskantava jänesekäpa või konkreetses toolis istumisega oskuste või statistika asemel. Lennukireisija võib uskuda, et teda kaitseb õhus reisijate kaitsepühaku Püha Christopheri medal, mitte statistiline fakt, et lennuõnnetusi juhtub väga harva.
Sõna "ebausk" kasutatakse ka viitamiseks rahvausundile, tavaliselt vastandatuna mõnele teisele usundile või teadusele.


Trükiarv.
Trükiarv on trükise ühe väljalaske eksemplaride arv ehk tiraaž.
Tallinna linnaosade ajalehed.
2011. aastal olid mõnede Tallinna linnaosade ajalehtede trükiarvud: Kesklinna Sõnumid 33 000, Mustamäe ajaleht 31 600, Põhja-Tallinna Sõnumid 28 000, Lasnamäe leht 20 000, Kristiine Leht 15 600.


Panteism.
Panteism (kreeka k "pan" – kõik, "theos" – jumal) on usulis-filosoofiline mõttesuund, mille järgi kõiksus on samane Jumalaga. Panteistlik Jumal on individuaalsuseta "miski", halb lähtub jumalast nagu heagi. Samm panteismist edasi viib fatalismi või ateismi. Kogu maailm on jumala ilming ja Jumal on sama maailmaga. Panteism samastab Jumala ja universumi. Panteism tähistab immanentset usundivormi.


Bismarcki meri.
Bismarcki meri on Vaikse ookeani osa Paapua Uus-Gineas.
Edelast piirneb meri Uus-Ginea rannikuga, kagust ja kirdest Bismarcki saarestikuga ning põhjast Admiraliteedi saartega. Kagusse jääb Saalomoni meri, põhja Vaikse ookeani ala, mida eraldi mereks ei arvata.
Piirid.
Bismarcki mere läänepunkt on Uus-Ginea rannikul olev Baudissini neem (142° O). Sealt kulgeb piir Wuvulu, Aua ja Manu saarele (viimane asub mere kirdepunktis), sealt läbi Peleluni saarte Hermiti saarele ja edasi Admiraliteedi saarte suurima saare Manuse saare läänetippu. Manusi idatipust kulgeb piir Lavongai ehk Uus-Hannoveri saareni ja sealt Uus-Iirimaa kirdetippu.
Kagust piirneb Bismarcki meri Saalomoni merega. Nende piir algab Uus-Gineal olevalt Teliata neemelt (147° 24' O), kulgeb üle Vitjazi väina Umboi saare põhjatippu, sealt Uus-Britannia saare läänetippu, selle põhjarannikut mööda kuni kirderannikul oleva Kokopo linnani ja sealt mööda 4°50' lõunalaiust itta Uus-Iirimaa lõunatippu, mis on Bismarcki mere idapunkt.


Kabuli jõgi.
Kabuli jõgi (puštu د کابل درياب (de Kābul Daryāb), dari کابل، درياى (Daryā-ye Kābul)) algab Hindukuši kagunõlvult. Murrab kuristikes läbi mitmete ahelike ja läbib vahepeal laiemaid mägedevahelisi nõgusid, milledest olulisemad on Kabuli, Jalālābādi ja Peshawari juures. Suubub paremalt Indusesse.


Gilgiti jõgi.
Gilgit on jõgi Aasias Kashmiris.
Algab Hindukuši mägedest. Voolab sügavas orus Karakorami jalamil. Suubub parempoolse lisajõena Indusesse. Jõe ääres on Gilgiti linn.


Rakendusteadused.
Rakendusteadused on teadusharud, mille eesmärk on töötada välja lahendusi mingi praktiliste ülesannete klassi jaoks. Rakendusteadustele vastandatakse alusteadusi ehk fundamentaalteadusi, mille eesmärk on teadmiste saamine sõltumata nende praktilisest rakendamisest.


Šamaan.
Šamaan on traditsionaalkultuuris inimene, kellel usutakse olevat võime meelerännakuteks ja väe ning teadmiste toomiseks, et neid enda ja teiste heaks kasutada. Sõna "šamaan" on pärit Siberis kõneldavast evengi keelest ja tähendab 'teadjat'.
Šamaanid suudavad transiseisundis ühendust võtta vaimudega, vaimude maailma elavate maailmaga ühendada. Nad suudavad endasse vaime koguda ja ise vaimudeks kehastuda.
Abivahenditena teadvuse seisundi muutmisel kasutavad šamaanid šamaanitrummi, kõristit, hallutsinogeenseid aineid jne.


Orientalistika.
Orientalistika (saksa "Orientalistik", prantsuse "études orientales", inglise "Oriental Studies") on Idamaid uuriv teadusharu.
Orientalistika nimetuse alla koondub nii tänaste kui muistsete Aasia kultuuride uurimine ning sisaldab näiteks arabistikat, turkoloogiat, sinoloogiat, indoloogiat ja japonistikat. Orientalistika alla kuuluvad ka muistse Lähis-Ida uuringud (sealhulgas assürioloogia ja egüptoloogia). Saksa keeles on vanade Lähis-Ida maade uurimisala nimena kasutusel "Altorientalistik" ("vanaorientalistika"), inglise keeles "Ancient Near Eastern Studies".
Orientalistikateadused hõlmavad endasse ka Aasia maade filoloogia, religiooniloo (nagu budoloogia), mütoloogia ja kunsti uuringud. Et orientalistika kujunes Euroopas välja mitteeuroopalike kultuuride uurimisena vastandatuna Euroopa kultuuri(de)le, on mõistet kasutatud erinevates tähendusmahtudes. Ka Iisraeli uuringute ja Vana Testamendi teadusega tegelevad uurijad nimetavad ennast tihtipeale orientalistideks ning hebraistika on samuti orientalistika valdkonda kuuluv teadusharu. Kohati hõlmatakse orientalistikasse ka afrikanistika ja amerikanistika, mis ei tegele otseselt Idamaadega. Paljudes ülikoolides on aga tänapäevase teadusharu koondnimena kasutusel ka Aasia uuringud või Aasia ja Aafrika uuringud.
Orientalistikateadused on mänginud otsustavat rolli kõikide tänaste humanitaarteaduste väljakujunemisel ning Ameerika Orientaalselts ("American Oriental Society") oli esimene teadusselts Ameerika Ühendriikides (asutati 1842). Samadel alustel tegutsev Saksa Hommikumaade Selts ("Deutsche Morgenländische Gesellschaft") asutati aastal 1845 Leipzigis. Pärast Teist maailmasõda ei olnud tegevus Nõukogude okupatsioonitsooni kuuluvas Leipzigis enam võimalik ning seltsi tegevus viidi üle Mainzi, 2006. aastast on seltsi kodulinnaks Halle. Tähtsaim Eesti Idamaade uurijaid koondav sarnase struktuuri ja eesmärgiga teadusselts on aastal 1935 asutatud Eesti Akadeemiline Orientaalselts, mille presidendiks on hetkel Märt Läänemets.
Orientalistika tänapäeval.
Orientalistika ei ole ühtne teadusala, vaid eelkõige sadadele teadusdistsipliinide koondnimetus. Orientalistika või Aasia uuringutega tegeletakse kõikides maailma ülikoolides, kuid valdkond võib puududa paljudest ametikõrgkoolidest. Eri ülikoolides on seetõttu ka väga lahknevate uurimisvaldkondadega orientaalinstituudid, sest kogu valdkonna katmine ühe ülikooli sees ei ole võimalik. Orientalistideks nimetatakse tavaliselt teadlasi, kes tegelevad ühe või mitme orientalistika alla kuuluva teadusharuga. Tihtipeale ei oma erinevad orientalistikateadused ei metodoloogialt ega ka uurimisala poolest muud seost, kui seda, et uurimisobjekt asub Aasia mandril. Omavahel on teataval määral ühendatavad näiteks indoloogia ja japonistika või ka assürioloogia ja indoloogia, sest vastavad piirkonnad omavad kokkupuutepunkte. Samas assürioloogia ja japonistika ei oma pea ühtegi kokkupuutepunkti ja nende uurimisobjekt ei ole omavahel ühildatav. Humanitaarteaduste seas on orientalistika üks suurimaid valdkondi üldse, kuna hõlmab endasse rohkem kui 5000 aastat aja-, kultuuri- ja religioonilugu piirkonnast, kus elab valdav osa maailma rahvastikust. Orientalistikateadused muutuvad üha tähtsamaks ka seeläbi, et Hiina, India ning araabia maad on omandamas ka tänases maailmas üha tugevamat ja lähitulevikus oletatavasti juhtivat positsiooni maailma majanduses ja poliitikas. Väga tugevad ja Euroopaga võrdsel tasemel enda aja- ja kultuuriloo teadustraditsioonid on ka Indias, Hiinas ja mõnedes teistes Idamaades. Vaesemates idamaades piirduvad vastavad uuringud tihtipeale eelkõige "postkolonialistlike" või siis sotsiaalteaduslike üldteemadega. Erinevalt Iraagist ja Iraanist, mille kaasaegsed valitsejad on pidanud ülioluliseks just ka islamieelse ajaloo uurimist ja rõhutamist, puudub aga paljudes radikaliseerunud araabiamaades oma aja- ja kultuuriloo uurimine väljaspool islamiteoloogiat täielikult ning teaduslikud Lähis-Ida uuringud eksisteerivad seetõttu nii läänemaailmas kui Hiinas ja Jaapanis, kuid mitte paljudes araabiamaades endis. Üha tihenevad kaubandussidemed Idamaadega sunnivad aga mitmete keelte, kultuuride ja ka õigusruumide õpetamist peale ka tehnikakõrgkoolides ja äriülikoolides, kust vastavad valdkonnad alles hiljuti puudusid. Üldiselt ei loeta orientalistikateaduste hulka politoloogilisi või ka majandusteaduslikke uurimusi, millega tegeletakse peamiselt sotisaalteaduslikes erivaldkondades. Samas paljud orientalistid tegelevad paralleelselt just ka kaasaegsete Aasia ühiskondade sotsio-poliitiliste küsimustega, tavaliselt ajaloolisest perspektiivist lähtuvalt.
Orientalistika Eestis.
Teaduslik orientalistika algas Eestis Tartu Ülikooli asutamisega aastal 1632. Orientalistika oli õppeaineks filosoofiateaduskonnas, kus oli ette nähtud heebrea, kaldea, süüria, araabia ja kreeka keele professuur, mida asus täitma esimesena Johann Weideling (1632-1633) ning pärast teda Salomon Matthiae (1609-1665). Kõikidel ülikooli ajalooperioodidel tegutses Tartus maailmakuulsaid orientaliste - sõltuvalt uuringute rõhuasetusest kas filosoofia- või usuteaduskonnas. Orientalistikaga seotud teadusharudest valdav osa likvideeriti nõukogude okupatsiooni poolt, kui uuele korrale ohtlikud uurimisalad, kuid teadustraditsioone suudeti eri vormides hoida nii Tartu Ülikoolis (Pent Nurmekund ja Linnart Mäll) kui ka "põranda all" Uku Masingu ja tema õpilaste poolt. Nii Uku Masingu kui Linnart Mälli teadustöid suudeti läbi raskuste avaldada ka Lääne-Euroopa tippajakirjades, mistõttu säilis Tartu ülikooli kui Idamaade uuringute ühe keskuse maine ka okupatsiooniperioodi jooksul. Linnart Mäll sai tegutseda ka Moskva liberaalsemate teadusringkondade juures, kus kommunistlik ideoloogia ei olnud erinevalt Tartust primaarne. Arabistika traditsioone suutsid elus hoida läbi mitmete tõlgete ja uurimuste Haljand Udam (1936–2005) ja Kalle Kasemaa (1942–). Tuntuimateks eesti soost humanitaarteadlasteks läbi ajaloo on siiani orientalistid Artur Võõbus (1909–1988) ja California Los Angelese Ülikooli klassikalise filoloogia ja indoeuroopa mütoloogia professor Jaan Puhvel (1932–). Artur Võõbuse poolt koostatud 14-köiteline ingliskeelne monumentaalteos Studies in the History of the Estonian People on siiani ainus rahvusvahelises keeles ilmunud mahukam uurimus Eesti ajaloost. Väikerahvaste õiguste eest võidelnud ja Esindamata Rahvaste Organisatsiooni asutanud Linnart Mäll (1938-2010) lõi ka tihedad sidemed Hiina kommunistide poolt alla surutud tiibeti rahva usuliidri 14. dalai lama Tenzin Gyatsoga, kes muuhulgas valiti Tartu Ülikooli orientalistika audoktoriks. Maailmakuulsatest eesti orientalistidest on tuntuimateks olnud Moskva ülikoolis tegutsenud austroneesia keelte spetsialist Ülo Sirk (1935–2011). Läbi aegade üheks olulisemaks indoloogiks oli Tartu ülikooli õppejõud, eesti folklroistika uurija, Õpetatud Eesti Seltsi liige ning hilisem Innsbrucki ja Viini ülikooli professor, Austria Teaduste Akadeemia liige Leopold von Schroeder (1851–1920). Haifa ülikooli Vana-Idamaa ajaloo professor ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor Michael Heltzer (1928–2010) rääkis ühe emakeelena ka eesti keelt ning teda võib pidada üheks olulisematest orientalistikateaduste taastajateks vabas Eestis paljude teiste kõrval. Tartu ülikooli judaistika professor hebraist ja keeleteadlane Lazar Gulkowitsch (1898–1941) mõrvati aastal 1941 Saksa okupatsioonivõimude poolt ning tema uurimisvaldkonda ei ole Eestis senini taastatud.


Myanmari asulate loend.
__NOTOC__
A.
Aler - Amarapura - Ann - Athôk - Aungban - Aunglan - Ayadaw
B.
Bagan - Bago - Bahtoo - Bawdwin - Bawlakhe - Beik - Bhamauk - Bhamo - Bilin - Bogale - Bôkpyin - Budalin - Bu-hku - Buthidaung
C.
Chaisanu - Chauk - Chaung-Oo - Chaungzôn - Chaungtha - Chipwi
D.
Dagôn Myothit - Daik-u - Dalet - Daletmay - Dalla - Danubyu - Dapain - Dawei - Dedayè
G.
Gangaw - Gôkteik - Gwa - Gyingyi - Gyobin-gauk
H.
Haicin - Hakha - Hamyingyi - Hawhkam - Heho - Hinthada - Hkamti - Hkegu - Hlinebwe - Hmawbi - Homalim - Hopang - Hopim - Hopong - Hpa-an - Hpakant - Hpasawng - Hsa Möng Hkam - Hsenwi - Hsi-hkip - Hsihseng - Hsipaw - Hsum Hsāi - Htantapin - Htauk-kyan - Hti-pa-a-daw - Htonbo - Htoogyi
I.
Indaw - Ingapu - Injangyang - Inma - Inntakaw - Innwa - Insein - Inywa
K.
Kada - Kalaw - Kale - Kalewa - Kamaing - Kamarse - Kamma - Kanbalu - Kanbè - Kani - Kankyidaung - Kanpauk - Kanpetlet - Kanyutkwin - Kathar - Kathonepaw - Kawa - Kawphmu - Kawkhareik - Kawkhapon - Kawlin - Kawludo - Kawnglanghpu - Kawthoung - Kayan - Ke-hsi Mānsām - Kēng Tawng - Kengtung - Khemapyu - Kintut - Kin-u - Kon-Kyan - Kungyangôn - Kunhing - Kunlong - Kutkai - Kyaikkami - Kyaiklat - Kyaikmayaw - Kyaiktaw - Kyaikto - Kya-in Seikkyi - Kyan-gin - Kyaukkyi - Kyaukmè - Kyaukmyaung - Kyaukpadaung - Kyaukpyu - Kyaukse - Kyauksit - Kyauktaga - Kyauktan - Kyauktaw - Kyaunggôn - Kyawzan - Kyeintali - Kyephogyi - Kyitaungkan - Kyôndo - Kyong - Kyônkadun - Kyonpyaw - Kyu-hkök - Kyunchaung - Kyun-gôn - Kyunhla - Kyunzumyo - Kywèbwè
L.
Labutta - Lahè - Lāi-hkā - Lamu - Langhko - Lashio - Launglôn - Lawksawk - Lawpita - Layshi - Ledaunggan - Lè-gya - Lehnya - Lemyethna - Letpadan - Lèwe - Loikaw - Loilèm - Loimwe - Lungler
M.
Ma-ubin - Mabein - Machanbaw - Madauk - Madaya - Magway - Magyichaung - Mahlaing - Maliwan - Man-aung - Mān Hpāng - Mandalay - Mansi - Matupi - Maungdaw


Romanistika.
Romanistika on kitsamas tähenduses romaani keeli (romaani filoloogia) ning laiemas tähenduses romaani rahvaste kultuuri käsitlev teadusharu.


Arakanid.
Arakanid on rahvas Birmas. Nad moodustavad enamiku Arakani osariigi elanikest.
Etniliselt ja keeleliselt on nad lähedased birmalastele, räägivad birma keele murret. Naabruses elavatelt bengalitelt on nad üle võtnud islami (sunniitliku suuna). Religioon ja selle mõju kultuuris eristab neid ülejäänud birmalastest, kes on budistid.
10.–16. sajandil oli arakanidel oma riik. Alates Birma iseseisvumisest 1948. aastal on nende seas pidevalt tugevad olnud separatistlikud meeleolud.


Reaalteadused.
Reaalteaduste all on mõistetud selliseid fundamentaalteadusi, mis kogemusele tuginedes uurivad mingit kindlat reaalsuse valdkonda. Näiteks loodusteadused uurivad loodust, sotsiaalteadused uurivad ühiskonda, ajalooteadus uurib ajalugu. selles tähenduses võib neid samastada empiiriliste teadustega. Selles tähenduses jaotatakse reaalteadused sageli loodusteadusteks ja humanitaarteadusteks ning neid vastandatakse formaalteadustele (ehk ideaalteadustele; näiteks loogika ja matemaatika), mis töötavad välja ning kirjutavad ette mõtlemise vorme ja tunnetusmeetodeid. Kolmandasse rühma on selles jaotuses paigutatud filosoofia ja mõnikord teoloogia. Seda rühma on mõnikord nimetatud metateadusteks.
Reaalteadusteks on hakatud nimetama ka kindlalt piiritlemata teadusharude rühma, mis koonduvad füüsika ümber ja mida vastandatakse humanitaarteadustele. Mõnikord samastatakse reaalteadusi täppisteadustega ning arvatakse nende hulka laialdaselt matemaatikat kasutavad loodusteadused ja matemaatika. Mõnikord mõistetakse reaalteaduste all loodusteadusi, mõnikord ka loodusteadusi ja matemaatikat.


Arakani osariik.
Arakani osariik on 1. järgu haldusüksus Birmas.


Ayeyarwady piirkond.
Ayeyarwady piirkond on 1. järgu haldusüksus Myanmaris.


Bago piirkond.
Bago piirkond on 1. järgu haldusüksus Myanmaris.


Filipiini meri.
Filipiini meri on meri Vaikse ookeani lääneosas. Piirneb edelas Filipiinidega, läänes Taiwaniga, loodes Nansei (Riukiu) saartega, põhjas Jaapaniga, kirdes Ogasawara saartega, idas Mariaanidega ja kagus Belauga.


Shyok.
Shyok on jõgi Aasias. Algab Karakorami mägedest.
Ülemjooksul voolab kagu suunas, seejärel pöördub loodesse ja voolab Karakorami jalamil. Suubub paremalt Indusesse.


Nansei saared.
Nansei saared (mööndav ka kuju "Riukiu saared"; jaapani 南西諸島 (Nansei-shotō)) on saarteahelik Taiwani ja Jaapani vahel, mis eraldab Filipiini merd Ida-Hiina merest. Saared kuuluvad Jaapanile.
Kuni aastani 1829 kandsid need saared inglise keeles mitut nime: "Luchu", "Loo-Choo" või "Lewchew", Hiina keeles aga "Liuqiu".
Saared on halduslikult jaotatud kahte ossa. Põhjaosas asuvad Amami saared kuuluvad Satsunani saartega Kagoshima prefektuuri. Halduspiir jääb Yoroni saarest lõunasse. Okinawa saared kuuluvad koos Sakishima saartega Okinawa prefektuuri. Suurim saar saarestikus on Okinawa saar.
Saartel valitseb subtroopiline kliima pehme lühikese talve ja kuiva kuuma suvega. Kõrge sademetehulgaga kaasnevad pikad vihmaperioodid ja taifuunid.
Saartel kõneldakse riukiu keelt, millel eri saartel on oma murded. See on jaapani keele sugulaskeel, kuid on hakanud viimasel sajandil jaapani keele survel taanduma.
Ajalugu.
Kunagi eksisteeris Riukiu kuningriik, mis hõlmas kogu saarestiku. 1372 muutus see riiki Mingi dünastia maksualuseks.
1609 ründas saarestikku Satsuma isand Shimazu Tadatsune 2500 samuraiga, kehtestades saartel oma ülemvõimu. Riukiulastel puudus märkimisväärne armee ja sõjakogemus ja nende kuningas Shō Nei käskis alistuda, et mitte hukutada väärtuslikke inimelusid. Pärast seda maksis Riukiu andamit niihästi Jaapani šogunile kui Hiina imperaatorile.
1879 kuulutas Jaapan Meiji reformide käigus Riukiu saared enda omaks. Riukiu kuningas saatis saadikud Pekingisse, kus need palusid mitte eraldada Riukiu saari Hiinast. Hiina oli tollal korruptsiooni ja välisvõimude (sh Jaapani) vägede maalviibimise tõttu nõrgenenud ega suutnud midagi ette võtta peale palumise, et Suurbritannia oleks selles tülis vahekohtunik. Suurbritannia otsustas, et Jaapanil on saartele rohkem õigust, kohalike elanike soovi ei pandud millekski.
Ülevõtmise käigus hukkas Jaapan poliitikuid ja tsiviliste, kes sellele vastu olid. Koolides keelati kohaliku keele kasutamine, kogu õpe pidi toimuma jaapani keeles. Esialgu allusid Riukiu saared Satsumale, pärast loodi eraldi Okinawa prefektuur. Tänapäeval on see Jaapani kõige vaesem prefektuur.
Rängalt mõjus Riukiu saartele Teine maailmasõda. Riukiu saared oli ainus Jaapani osa, mis okupeeriti. Seal on tänapäevani USA sõjaväebaas.


Adeni laht.
thumb
Adeni laht on India ookeani osa. Asub Araabia mere lääneosas. On Bab el Mandebi väina kaudu ühenduses Punase merega. Piirneb põhjas Araabia ja lõunas Somaali poolsaarega. Adeni lahe ääres asuvad Jeemen, Djibouti ja Somaalia.


Alaska laht.
Alaska laht asub Vaikse ookeani kirdeosas. Külgneb loodes, põhjas ja kirdes Alaska rannikuga. Rannik on mägine, palju on fjorde.


Panjnad.
Panjnad on jõgi Aasias Pakistanis. Algab Sutlej'i ja Trimabi jõe ühinemisel. Suubub vasakult Indusesse.


Baffini laht.
thumb
Baffini laht (inglise "Baffin Bay") on Põhja-Jäämere osa, mis piirneb idas Gröönimaaga, edelas Baffini saarega ja loodes Ellesmere'i saarega. Sügavus kuni 2100 meetrit. Valitseb külm kliima. Isegi suvel on lahes triivjääd, ka on palju jäämägesid.


Bengali laht.
Bengali laht on laht India ookeani kirdeosas.
Bengali laht piirneb edelast Sri Lankaga, läänest, põhjast ja kirdest Euraasiaga, idast Andamanide ja Nicobaridega, kagust Sumatraga. Lahe kaldad kuuluvad Sri Lankale, Indiale, Bangladeshile, Birmale ja Indoneesiale.
Bengali merest itta jääb Andamani meri. Nende merede omavaheline piir algab Birmas asuvalt Negraisi neemelt ja kulgeb üle kõigi suuremate Andamanide: Preparise, Suur-Coco, Landfalli, Põhja-Andamani, Kesk-Andamani, Lõuna-Andamani, Rutlandi ja Väike-Andamani saare. Väike-Andamani lõunatipust Sandy neemelt läheb piir otsejoones Sumatra kirdepoolseima neemeni. Sellelt neemelt kulgeb Bengali lahe lõunapiir Sri Lanka lõunapoolseima tipu Dondra Headini.
Bengali lahe põhjaossa suubuvad Ganges ja Brahmaputra, seetõttu on lahe vesi magedam kui mujal India ookeanis.
Lahel esineb torme, mis tekitavad põhjarannikul uputusi. 1970. aasta novembri keskel hukkus orkaanis ligi pool miljonit inimest ja see on läbi aegade inimohvriterohkeim torm kogu maailmas.
Umbes 300 eKr tekkis Lõuna-Indias ja Sri Lankal Chola riik, mis oma suurima ulatuse saavutas 10. sajandil, kui kõik Bengali lahe kallastele jäävad alad olid Chola vasallriigid. Sel ajal kutsuti Bengali lahte Chola järveks'". Chola riik lakkas olemast 1279 ja hiljem seda nimetust kuigivõrd ei kasutatud.
Praeguse nime sai Bengali laht Bengali järgi. See nimi tuleb sanskritikeelsest sõnast "Banga" või "Vanga", mis tähistab Gangese jõge.


Lombok.
Lombok on üks Väikestest Sunda saartest.
Läänes eraldatud Balist Lomboki väinaga. Pindala 5435 km². Saar on mägine ja vulkaaniline, kõrgus kuni 3726 meetrit.


Biskaia laht.
thumb
thumb
Biskaia laht on Atlandi ookeani laht Euroopa rannikul. Piirneb lõunast Pürenee poolsaarega, kirdest Bretagne'i poolsaarega.
Lahe rannik kulgeb Estaca de Barese neemest või Ortegali neemest Hispaanias Galicias kuni Bretagne'i poolsaare lõunarannikuni ja Ouessanti saareni Prantsusmaal.
Lahe pindala on 194 000 km² (teistel andmetel umbes 223 000 225 000 km²).
Maksimaalne sügavus on 5872 m, (teistel andmetel 5120 m, 5100 m, 5099 m või 4735 m), keskmine sügavus 1715 m. Sügavaim koht asub lahe keskpaigast veidi lõuna pool.
Biskaia lahe suuremad saared on Belle-Île, Oléron, Ré ja Yeu.
Lahe jaotus Hispaania traditsioonis.
Hispaanias eristatakse nn Kantaabria merd (hispaania keeles "Mar Cantábrico") ja kitsamas mõttes Biskaia lahte ("Golfo de Vizcaya", "Golfo de Gascuña"). "Kantaabria mere" rannik hõlmab rannajoone Estaca de Barese neemest kuni Adouri jõe suudmeni Prantsusmaal Bayonne'i lähedal. Biskaia laheks nimetatakse Hispaanias Kantaabria, Baskimaa ja Akvitaania ranna lähedast idapoolset osa lahest. See algab Ajo neemest.
Nimi.
Biskaia laht on saanud nime Hispaaniale kuuluva Biskaia järgi.
Vanemates ladinakeelsetes allikates on lahe nimi "Britannicus Oceanus" ja "Gallicus Oceanus", alates 1. sajandist eKr "Sinus Cantabrorum" või "Cantabricus Oceanus" (kantabrite rahva järgi). "Kantaabria merd" nimetati "Sinus Cantabrorum".
Peutingeri kaardil ("Tabula Peutingeriana") kannab laht nime "Sinus Aquitanus" ('Akvitaania laht').
Keskajal on lahte või selle lõunaosa hispaania keeles nimetatud ka "El Mar del los Vascos" ('Baskide meri').
Mereäärsed piirkonnad ja tähtsamad asulad.
Galiciast Kantaabriani ulatub Costa Verde.
Loodus.
Biskaia laht on tuntud halva ilma ja raskete meresõidutingimuste poolest.
Seal on palju hoovusi, sagedased on äike ja tugev lainetus. Tugevad tormid on eriti sagedased talvel (11...12 tormipäeva kuus). Ilmad on ühed halvemad kogu Atlandi ookeanis. Põhjuseks on see, et osa mandrilavast ulatub kaugele, mistõttu vesi jääb madalaks.
Lahes puhuvad tugevad loodetuuled, mida põhjustavad Briti saartelt ja Põhjamerelt pärit madalrõhkkonnad ning Assooride antitsüklonid.
Kuni viimase ajani on kaubalaevad Biskaia lahes sageli põhja läinud. Nüüd on olukord tänu parematele laevadele ja ilmaennustamise kvaliteedi paranemisele paremaks läinud.
Vee soolsus on 35 promilli.
Veetemperatuur on veebruaris lahe põhjaosas 5...6°С, lõunaosas 12...13°С, augustis põhjaosas 10°С, lõunaosas 20...22°С
Lahes võib kohata vaalu ja delfiine. Suve lõpul 2007 viimaseid ei kohatud. Biskaia laht on üks väheseid kohti, kust saab jälgida nokisvaallasi, sealhulgas koonikuid.
Biskaia lahte ilmus 20. sajandi alguses vetikas "Colpomenia peregrina", mida esmakordselt märkasid austrikogujad 1906.
Majandus.
Biskaia lahes on head kalavarud. Püütakse kala eriti sardiini ja tuunikala.
Biskaia lahte läbivad kaks Suurbritannia ja Hispaania vahelist parvlaevaliini: Plymouthist Santanderi ja Portsmouthist Bilbaosse (viimast korraldab Peninsular and Oriental Steam Navigation Company).
Kuigi Nantes ja Bordeaux ei asu otse Biskaia lahe ääres, võib neidki lugeda Biskaia lahe sadamalinnadeks.
Biskaia lahe Hispaania ranniku tähtsamad sadamad on
Lahe ääres on palju merekuurorte, millest tuntumad on La Baule, Les Sables-d'Olonne, Royan, Arcachon, Biarritz ja Donostia.
Ajalugu.
22. mail 1703 toimus Biskaia lahes merelahing. Hispaania pärilussõja käigus ründas kaubalaevastik Hollandio sõjalaevade kaitse all kapten Roemer Vlacqi juhtimisel võitles Prantsuse sõjalaevade eskaadriga. Prantslaste ülekaalukas jõud sundis hollandlased alistuma.
Külma sõja ajal oli Biskaia laht Nõukogude Liidu sõjaline sihtpunkt. Selleni jõudmine oleks tähendanud Lääne-Euroopa mandriosa vallutamist ja strateegiliselt tähtsa Atlandi ookeani ranniku hõivamist.
Turism.
Portsmouthist Bilbaosse ja Plymouthist Santanderi sõitvatelt parvlaevadelt on võimalik näha vaalu. Korraldatakse ka kolmepäevaseid ekskursioone, millel peale vaalade on võimalik näha mitut liiki merelinde, sealhulgas suulalasi). Biskaia Lahe Delfiinide Uurimisprogrammi raames Portsmouthi–Bilbao reisilaevalt ka delfiine. Kõige paremad kohad vaalaliste vaatlemiseks on süvameres väljaspool mandrilava.
Lahe idaosa rannikul (Côte d'Argent, Costa Vasca) on tugeva lainetuse tõttu head tingimused surfamiseks.
Sport.
Biskaia lahel toimub regatt Solitaire du Figaro.
Biskaia lahel lõpetas oma ümbermaailmareisi üksikpurjetaja Ellen MacArthur.
"Kantaabria meri".
Kantaabria mereks nimetatakse Hispaanias Biskaia lahe osa, mille rannajoon kulgeb Estaca de Barese neemest kuni Adouri jõe suudmeni Prantsusmaal Bayonne'i lähedal.
Kantaabria meri on paljude külmade vete taime- ja loomaliikide ökoton.
Merel puhuvad loodetuuled tulenevad Briti saarte ja Põhjamere päritolu madalrõhkkondadest ja Assooride päritolu antitsüklonitest. Püsiva tugevuse ja suunaga tuul tekitab 2,5...3 m kõrgused merelained. Teatud tingimustel, mis võivad esineda peamiselt aprillis-mais ja septembris-oktoobris, võib tekkida "galerna", mille puhul lainekõrgus ületab 9 m.
Prantsuse rannikule lähemal on vesi soojem.
Keskmine soolsus on 35 promilli. Soolsus kõigub olenevalt sademetest.
Biskaia laht kitsamas mõttes.
Hispaanias nimetatakse Biskaia laheks lahe idaosa Kantaabria, Baskimaa ja Akvitaania ranna lähedal.
Selle ääres on tähtsad kaubasadamalinnad, sealhulgas Bilbao, Pasaia ja Bordeaux ning tähtsad kalasadamad, sealhulgas Santoña, Laredo, Castro Urdiales, Bermeo, Ondarroa, Getaria ja Donibane Lohizune.
Lahe lõunarannik on järsk. Seal on palju kaljusid, mille vahel on liivarannad ja abajad, tavaliselt jõesuuetes (need on tavaliselt lehtersuudmed).
Gipuzkoa rannikul Deba ja Zumaia vahel (väiksemas ulatuses Ondarroani) on rannaplatoo. Laredos, Comillases, Lagas, Debas, Zarautzis, Donostias ja mujal on supelrannad.
Prantsuse rannik on madal ja liivane, arvukate soodega. Umbes 320 km Gironde'ist põhja pool domineerivad padurid, edasi kuni Quiberoni poolsaareni on rannik kaljune ja kõrge.
Lahte voolavad jõed on lühikesed ja väga ebakorrapärase veehulgaga (välja arvatud Garonne, mille suue on Bordeaux' linnas). Tähtsamad jõed on Nervión, mis suubub Bilbao juures, ja Bidasoa jõgi, mis moodustab Prantsusmaa ja Hispaania vahelise piiri.
Biskaia lahes käib intensiivne kalapüük. Paljud kalaliigid, sealhulgas kuld-merikoger, Tšiili merluus ja anšoovis, on ohustatud. Teised, sealhulgas makrell ja pelamiid, on väljaspol ohtu ja neid püütakse regulaarselt. Mõned liigid on juba hääbunud, nagu vaalaline "Balaena biscayensis", kelle viimane isend püüti Orios 20. sajandi alguses.
Biskaia laht on olnud antiikajast saadik tähtis meretee. Sõidetud on nii piki kallast kui ka Briti saartele.
Jõuluhoovus, mis voolab laiemas mõttes piki kogu Biskaia lahe lõunarannikut läänest itta, on Biskaia lahes sunnitud pöörduma põhja ning sureb. Hoovus toob idarannikule kaasa kõikvõimalikke esemeid. See hoovus tõi naftatankeri Prestige reostuse Prantsuse rannikuni välja.
Välislingid.
Artikli kirjutamisel on kasutatud tšehhi, saksa-, inglis-, prantsus-, hispaania-, hollandi-, vene- ja ukrainakeelse vikipeedia artikleid seisuga 19.10.2007, sealhulgas artiklit.


Kiloparsek.
Kiloparsek (tähis: kpc) on astronoomias kasutatav pikkusühik. Üks kiloparsek võrdub 1000 parsekiga. Nimetuses on kasutatud eesliidet "kilo-".
Kiloparsekit kasutatakse enamasti kauguste esitamiseks galaktikate sees ning pea- ning satelliitgalaktikate vahel. Linnutee korral kasutatakse harilikult 1000 pc-st väiksemate kauguste esitamiseks parsekit ning 1000 pc-st alates kiloparsekit.


Põhja-Kaukaasia.
Põhja-Kaukaasia ehk Ees-Kaukaasia (vene "Северный Кавказ") on Kaukaasia osa, mis jääb Kaukasuse peaahelikust põhja poole, ulatudes kuni Aasia ja Euroopa loodusgeograafilise piirini Kuma-Manõtši nõos.
Põhja-Kaukaasia kuulub alates 19. sajandist Venemaale, kes kulutas piirkonna allutamiseks kaks esimest kolmandikku nimetatud sajandist (nn Kaukaasia sõjad).
Põhja-Kaukaasia haldusjaotus aastal 1940. Tänased piirid on näidatud valgete joontega.
Põhja-Kaukaasia haldusjaotus aastal 1950. Valgete joontega on näidatud 1940. aasta piirid.
Suurimad linnad: Jekaterinodar, Vladikavkaz, Rostov Doni ääres, Stavropol, Groznõi, Pjatigorsk.
Etniline koosseis.
Etniliselt ja religioosselt on Põhja-Kaukaasia kirev piirkond.
Piirkonna riigid 1918. aastal.
Pärast Venemaa keisririigi lagunemist 1917. aastal moodustati Põhja-Kaukaasias 1918. aasta kevadel 3 nõukogude vabariiki: Kubani-Mustamere Nõukogude Vabariik ("Кубано-Черноморская"), keskus Jekaterinodar; Terski Nõukogude Vabariik ("Терская"), keskus Vladikavkaz ja Doni Nõukogude Vabariik ("Донская") ning bolševike juhitav Stavropoli kubermangus. 1918. aasta juulis moodustati nende nõukogude vabariikide poolt Põhja-Kaukaasia NSV


Majandusdemokraatia.
Majandusdemokraatia on mõiste millel pole ühest definitsiooni. Üheks majandusdemokraatia tõekspidamiseks on, et otsuseid peaksid vastu võtma mitte ainult suurettevõtete omanikud ja juhid, vaid ka kõik need, kes ettevõtte tööga enim kokku puutuvad – ettevõtete töötajad.
Pooldajad nõustuvad üldiselt väitega, et kaasaegsed majandustingimused ei võimalda ühiskonnal teenida piisavat sissetulekut, et tarbida ära enda poolt toodetu (efektiivse nõudluse puudujääk). Ühiskondliku omandi erastamine ettevõtete ja eraisikute ainuomandiks sunnib tarbijatele peale tehisliku nappuse tingimused.
Majandusdemokraatia soovitab mitmeid alternatiivseid mudeleid ja reforme, et vähendada majanduse tsüklilisust ja lahendada efektiivse nõudluse puudujäägi probleem. Ettepanekud reformideks on erinevatete autorite käsitluses seotud järgnevate teemadega: demokraatlikud tööühistud, õiglane kaubandus, toiduainetööstuse regionaliseerimine, sotsiaalkrediit ning regionaalse alternatiivraha kasutamine.
Schweickarti majandusdemokraatia.
David Schweickarti loodud visioon on olulist mõju avaldanud majandusliku demokraatia mõiste väljakujunemisele. Tema sotsiaalmajandusliku filosoofia tuumaks on idee, et ettevõtte töötajad kontrollivad ühiselt ettevõtet, milles nad töötavad. Töötajad vastutavad ettevõtte töö eest ja langetavad otsuseid, lähtudes demokraatiast. Lisaks jagavad nad enda tööga loodud rikkust – ettevõtte kasum jaotatakse vastavalt töö hulgale töötajate vahel ära. Raha teenitakse nö vanamoodsal viisil: selgitatakse välja tarbijate vajadused, luuakse vajaduste rahuldamiseks korralikud tooted ning müüakse neid mõistliku hinna eest rahulolevatele klientidele.
Aga kuidas on kindlaks määratud kulud, hinnad, uued tooted ja tootmise eesmärgid? Siin Schweickart eristub traditsioonilisest sotsialismist, ta pooldab turumajandust, mitte tsentraliseeritud plaanimajandust. Selle, mida toota, kujundab peamiselt tarbijate nõudlus; millist tasu kaupade või teenuste eest küsida, määrab ära konkurents teiste ettevõtetega ning töötajate palgad sõltuvad sellest, kui palju jääb peale seda üle, kui kulud on maha võetud tuludest.
Kuidas on eraomandiga? Iga majandusdemokraatia tehast või töökohta kontrollib vastav töös osalev grupp töötajaid, kuid firma ei kuulu sellele grupile. Ettevõtted on sotsiaalses omanduses ehk need kuuluvad ühiskonnale. Sellise avaliku omandiõiguse tõttu peab ettevõte maksma raha kahte fondi: amortisatsioonifondi, mida kasutatakse firmasiseselt põhivara kulumise kompenseerimiseks, ning riiklikku kapitaliinvesteeringute fondi. See viimane makse lisandub ettevõtte kuludesse põhivara rendina. Mõnes mõttes on ettevõtte põhivara renditud riigilt. Kogu tulu, mis jääb üle peale kulude mahaarvestamist tuludest, jagavad omavahel ära töötajad. Kapitaliinvesteeringute fondi raha kasutatakse uute ettevõtete rahastamiseks, infrastruktuuri projektide hoolduseks ja arendamiseks ning muude ühiskondlike projektide rahastamiseks.
Schweickart usub, et majandusdemokraatia peaks ideaalis tagama täieliku tööhõive. Kapitaliinvesteeringute fond jagab toetusi kas riikliku struktuurina, avalike pankade kaudu või kombineeritud süsteemina. Igatahes arvestatakse toetuste andmisel nõuet luua võimalikult palju uusi töökohti. Regionaalselt jagatakse kapitaliinvesteeringute fondi raha, arvestades inimeste arvu vastavas regioonis. See tagab uute investeeringute õiglase jaotumise ühiskonnas.


Antiikaeg.
Antiikaeg oli Vana-Kreeka ja Vana-Rooma antiikkultuuri ajastu. Antiikaeg kestis umbes 800 eKr kuni 500 pKr ja see hõlmas eelkõige Vahemeremaid.
Selle kokkuleppeliseks alguseks on võetud Homerose eeposte loomine (9. sajandi lõpp või 8. sajand eKr). Alguseks on loetud ka antiikolümpiamängude algust 776 eKr.
Antiikaeg lõppes klassikalise kultuuri lõpuga hilisantiigis (300–600 eKr) ja sellele järgnes varakeskaeg.
Antiikaja algus: Vahemeremaade ärkamine 9. sajandil eKr.
Antiikaja alguses algas umbes 900 eKr rauaaja kliimapessimum ja umbes 800 eKr kliima Bondi sündmus. Nende algustega seostub Vahemeremaades 9. sajandil eKr täheldatav uusi algusi toonud sündmuste kuhjumine. Sellel sajandil jõudis Vana-Kreekasse foiniikia kiri (esmalt Jooniasse) ja saabus rauast relvade üldise leviku tõttu lõpp ka Kreeka tumedale ajajärgule (on ka hilisem määratlus). Rajati Sparta asula, etruskid jõudsid Toskaanasse, Foiniikia hakkas metallide otsingul Vahemere piirkonnas läänekolooniad asutama (Kartaago eellased). Samal sajandil Rooma asula laienes, seal algas rauaaeg ja ilmusid rikaste hauad. Keldid jõudsid Galliasse). Sama sajandi jooksul kujunes välja ka Kreeka ajaloos olulist osa etendanud Pärsia riik. Juudid ja nende omariiklus oli selle aja künnisel jõudnud 926 eKr. aastal kaheks lõhenemisega oma ajaloos uude ajajärku.
Antiikaja lõpp: antiikkultuuri hääbumine Läänes 6. sajandil.
Antiigi lõpuks võib Lääne-Euroopas pidada 6. sajandi keskpaika (550). Siis lõppes idagootide riigiga nende poolt veel säilitatud Rooma haldus, majanduskriisi tõttu lõpetati Rooma linna senati töö ja sealse teatri tegevus ning hääbus senine hariduse andmine. Sajandi algul suleti Ida-Roomas Platoni rajatud Ateena Akadeemia ja Hysteia tapmisega hääbus Aleksandria teaduskool. Läänes lõppes 375. aastal langobardide vallutusretkega Põhja-Itaaliasse Rooma aladele läbimurdnud rahvasteränd. Itaalia vallutanud Bütsants sattus kriisi (katkulained, idapoolne rahvasteränd) ja polnud võimeline sealset elu korraldama. Rahvas hakkas tuge otsima vaimulikelt ja tekkinud haldustühikut hakkas täitma katolik kirik.
Teine oluline keskaja alguse piirjoon on Rooma keisrite lõpuga samaaegselt loodud Frangi riik ja sellele järgnenud frankide katoliku usu vastuvõtmine. Just see sai vastukaaluks senisele germaanlaste poolt vastuvõetud ariaanlusele ja tagas frankide poolt vallutatud aladel kohaliku kiriku ja elanikkonna usalduse ning toetuse.
Antiigi lõpp seostub ka 535.–536. aasta kliimakatastroofiga, sajandi keskel alanud katkulainetega ja umbes aastal 600 saabunud kliima Bondi sündmusega.
Antiikaja kliima ja katk.
Antiikaja alguspoolel oli ülekaalus jahe aeg (900 – 300 eKr) ja 800 eKr saabunud kliimalaine ehk Bondi sündmus. Umbes aastal 600 saabus järgmine, Bondi sündmuseks nimetatav, tavaliselt sajandi kestev külmalaine. 535. aastal oletatavalt Ida-Aasias toimunud vulkaanipurse põhjustas 535–540 väldanud kliimakatastroofi kogu Maal. Arvatavasti sellest tingutuna pääses Ida-Aafrikas valla uus katkulaine. 543–664 oli Lääne-Euroopas umbes 10 katkupuhangut. Ida-Euroopas oli 200 aasta jooksul umbes 20 haiguspuhangut, Konstantinoopolis kahanes 100 aastaga elanikond poolelt miljonilt sajale tuhandele.


Brüssel.
Brüssel [br'üssel] (prantsuse keeles "Bruxelles", hollandi keeles "Brussel", saksa keeles "Brüssel") on "de iure" Belgia pealinn.
Ta kuulub halduslikult Pealinna Brüsseli piirkonna kooseisu, kuid on samas ka teise, Flandria piirkonna pealinn.
Brüsselist voolab läbi Zenne jõgi, mis 1867–1871 kaeti kesklinnas täielikult. Zenne on üks Belgia kõige enam reostatud jõgesid, sest kogu Brüsseli piirkonna kanalisatsioon suunati 2007. aastani sinna ilma puhastamata.
Rahvusvahelised organisatsioonid.
Brüsselis asub mitme rahvusvahelise organisatsiooni peakorter. Neist olulisemad on NATO ja Euroopa Liit.
Linna nime päritolu.
Linna nimi tuleb vanahollandi keelsest sõnast "Bruocsella, Brucsella" või "Broekzele", mille esimene pool ("bruoc, bruc" või "broek") tähendab sood ja teine ("sella" või "zele") ühetoalist maja, templit või kabelit. Samad sõnatüved olid ka keldi keeltes. Niihästi hollandi kui prantsuse keeles on ajapikku k sõnast kadunud ja z hääldub s-ina. Ka kõik ülejäänud kohanimed Pealinna Brüsseli piirkonnas on hollandi päritolu peale Evere, mis on keldi päritolu.
Ajalugu.
977 läänistas Saksa-Rooma keiser Otto II Alam-Lotringi hertsogkonna impeeriumi läänepiiril Prantsuse kuninga Louis IV pojale Charles'ile. Ehkki linna on mainitud varemgi, peetakse linna asutamiseks just seda, kui Charles 979 Zenne jõe saarele (Saint-Géry saarele) väikese kindluse ehitas. Pärast tema surma 997 läks piirkond Leuveni dünastiale, sest Leuveni krahv Lambert I abiellus Charles'i tütrega. Leuveni dünastia valitses linnas kuni 1406. aastani ja laiendas järjest omi valdusi. Lõpuks oli nende suguvõsa pea tiitliks Brabandi, Lotringi ja Limburgi hertsog. Juba 11. sajandil sai Brüssel tähtsaks peatuspaigaks teel Brüggest Kölni. Samal ajal ehitati korralik kindlus ja linnamüür.
1357–1379 ehitati uus linnamüür, sest vana oli jäänud väikeseks. Vana linnamüüri tuntakse praegu sisemise rõnga ja samuti pentagonina. Uue linnamüüri kohta tuntakse suure rõngana. Väikese rõnga ümbermõõt on 8 km, suure rõnga ümbermõõt 30 km. Väikese rõnga laskis lammutada tollane Brabandi, Lotringi ja Limburgi hertsog Joseph II ning seda müüri pole säilinud. Müüri asemel on tänavad.
1405 suri Leuveni dünastia välja. Brabant läks Burgundia dünastiale, sest Leuveni viimane krahvinna Margaretha III oli abielus Burgundia hertsogi Philippe Südiga. Burgundia dünastia valitses piirkonda 1482. aastani, mil suri Charles Südi tütar Marie ja Burgundia läks Habsburgide kätte, sest Saksa-Rooma keiser Maximilian I oli Mariega abielus. Habsburgidele kuulus Brabant kuni 1794. aastani, mil Prantsusmaa selle vallutas.
13.–15. augustil 1695 purustas Prantsusmaa suurtükivägi Üheksa-aastase sõja käigus Brüsseli. Linnal puudus sel ajal sõjaline tähtsus ja Prantsusmaa Brüsseli hävitamisest ka midagi ei saanud. Sõjaväelasi linnas peaaegu polnud. Puhkes palju tulekahjusid, milles kokku hävis 4000–5000 maja, kolmandik linna, sealhulgas Grand Palace. Pommitamise käigus hävis arvutult kultuuriväärtusi. See oli Lääne-Euroopa ajaloo esimene juhtum, kus tsiviilelanikkonna vastu niisugust jõudu rakendati ja selline vandalism alandas Prantsusmaa kuninga Louis XIV mainet.
Prantsuse revolutsiooni ajal liideti Belgia Prantsusmaaga, järgnenud Napoleoni sõdades Hollandiga, kellele Viini kongress 1815 ka Belgia määras. 1830 puhkes Holandis kodusõda, mis lõppes riigi poolitumisega. Tekkinud Belgia pealinnaks sai Brüssel.
Alates 1960. aastate algusest lammutati Brüsselis palju vanu ning sageli suure ajaloolise ja arhitektuurilise väärtusega hooneid, et ruumi teha uutele. Sealjuures ei pööratud erilist tähelepanu uute hoonete välimusele ega sellele, et nood ümbrusega kokku sobiksid. Sellist anarhilist linnaplaneerimise stiili nimetatakse brüsseliseerimiseks.
1869 avati Brüsselis hobutramm. Hiljem asendati need mootortrammidega. 1952 avati esimene eelmetrooliin ehk maa-alune trammiliin. 2009. aastal oli Brüsseli trammiliinide pikkus 133,9 km, millest 12,1 km oli tunnelis. 2011. aastal oli Brüsselis 19 trammiliini. 1976 avati Brüsseli metroo esimene liin. 2011. aastal on Brüsseli metroos 7 liini 68 peatusega.
Kliima.
Brüsselis on mereline kliima, sest Atlandi ookeanilt saabuvad sinna sageli niisked õhumassid. Sademed jaotuvad aasta lõikes ühtlaselt. Kõige rohkem sajab novembris ja detsembris (79 mm), kõige vähem veebruaris (53 mm) ja aprillis (54 mm). Augustis on keskmiselt 9 sajupäeva, teistes kuudes 10–13.
Vaatamisväärsused.
La Grand–Place ehk Grote Markt on Brüsseli keskväljak. Üheks turismimagnetiks on vanalinnas asuv Manneken Pis (Pissiv Poiss).


Katšini osariik.
Katšini osariik on 1. järgu haldusüksus Birmas.


Kareni osariik.
Kareni osariik on 1. järgu haldusüksus Birmas.


Kaja osariik.
Kaja osariik on 1. järgu haldusüksus Birmas.


Magway piirkond.
Magway piirkond on 1. järgu haldusüksus Myanmaris.


Mandalay piirkond.
Mandalay piirkond on 1. järgu haldusüksus Myanmaris.


Moni osariik.
Moni osariik on 1. järgu haldusüksus Myanmaris.


Tšini osariik.
Tšini osariik on 1. järgu haldusüksus Myanmaris.


Tanintharyi piirkond.
Tanintharyi piirkond on 1. järgu haldusüksus Myanmaris.


Antiikkultuur.
Antiikkultuur on Vana-Kreeka ja Vana-Rooma antiikaja kultuur (tavaliselt ei arvata antiikkultuuri hulka egeuse kultuuri).
Antiikkultuurist rääkides peetakse eelkõige silmas klassikalisi kunstiteoseid, kuid hilisema Euroopa ja kogu maailma poliitikat, religiooni, kunsti, filosoofiat ja õigust.


Šani osariik.
Šani osariik on 1. järgu haldusüksus Myanmaris.


Sagaingi piirkond.
Sagaingi piirkond on 1. järgu haldusüksus Myanmaris.


Pealinna Brüsseli piirkond.
Pealinna Brüsseli piirkond on Belgia 1. järgu haldusüksus, üks kolmest piirkonnast Flandria ja Valloonia kõrval. Pealinna Brüsseli piirkond on "de facto" Belgia pealinn.
Piirkond on kakskeelne. Seal elavad nii prantsuse keele kõnelejad kui ka hollandi keele kõnelejad (peamiselt flaamid).
Haldusjaotus.
Piirkond jaguneb 19 vallaks (kohaliku omavalitsuse üksuseks), millest ühte nimetatakse Brüsseli linnaks. Kõik nad kokku moodustavad ühe asula (linna). Brüsseli linnaks nimetatav kohaliku omavalitsuse üksus moodustab kesklinna. Brüsseli haldusringkond hõlmab kogu Pealinn Brüsseli territooriumi.
Anderlecht (1), Brussel (2), Ixelles/Elsene (3), Etterbeek (4), Evere (5), Ganshoren (6), Jette (7), Koekelberg (8), Auderghem/Oudergem (9), Schaerbeek/Schaarbeek (10), Berchem-Sainte-Agathe/Sint-Agatha-Berchem (11), Saint-Gilles/Sint-Gillis (12), Molenbeek-Saint-Jean/Sint-Jans-Molenbeek (13), Saint-Josse-ten-Noode/Sint-Joost-ten-Node (14), Woluwe-Saint-Lambert/Sint-Lambrechts-Woluwe (15), Woluwe-Saint-Pierre/Sint-Pieters-Woluwe (16), Uccle/Ukkel (17), Forest/Vorst (18), Watermael-Boitsfort/Watermaal-Bosvoorde (19).
Rahvastiku tihedus on 6270 inimest ruutkilomeetril.
Kõik Brüsseli piirkonna kohanimed on hollandi päritolu peale Evere, mis on keldi päritolu.
Vaatamisväärsused.
Brüsseli kõrgeim hoone on 150 meetri kõrgune Lõunatorn; kõige kuulsam aga Atomiumi monument, mis ehitati 1958. aasta maailmanäituse tarbeks. Üheks turismimagnetiks on vanalinnas asuv Manneken Pis (Pissiv Poiss).


Bantu keeled.
Bantu keeled on benue-kongo keelte hulka kuuluv keelterühm. Bantu keeli on ligikaudu 500.


Isiklik kompetentsus.
Isiklik kompetentsus on emotsionaalse intelligentsuse (tundetarkuse) osa.


Sotsiaalne kompetentsus.
Sotsiaalne kompetentsus on emotsionaalse intelligentsuse (tundetarkuse) osa.


Daniel Goleman.
Daniel Goleman (sündis 1946 Californias Stocktonis) on USA psühholoog, emotsionaalse intelligentsuse (tundetarkuse) kontseptsiooni propageerija.
Ta on saanud doktorikraadi Harvardi ülikoolist. Ta oli Harvardi ülikooli kliinilise psühholoogia õppejõud, toimetas ajakirja "Psychology Today" ning on aastaid toimetanud ajalehe "New York Times" psühholoogia ja neuroteaduste rubriiki.
Ta sai kuulsaks 1995 ilmunud raamatuga "Emotsionaalne intelligentsus". Selles rõhutab ta, et akadeemilise võimekuse (IQ) kõrval etendavad inimese toimetulekus suurt osa emotsioonidega seotud võimekused. Tähtsad on isiksuseomadused: algatusvõime, empaatia, kohanemine ja veenvus.
Goleman, emotsionaalse intelligentsuse mõiste propageerijana, pakub asutuste ja firmade juhtidele nõuandeid, kuidas läbi parema suhtlemise töö tulemusi parandada.


Pärimus.
Pärimus ehk traditsioon ehk suuline pärimus on kõige kitsamas tähenduses suuliselt põlvest põlve edasikantav lugu eeldatavalt läbielatud või pealtnähtud sündmusest.
Laiemas mõttes nimetatakse pärimuseks kõiki traditsionaalseid (traditsioonina põlvest põlve edasiantud) kultuuriilminguid, sealhulgas teadmisi, oskusi ja kombeid.
Kuigi pärimuseks nimetatakse tavaliselt suulist pärimust, räägitakse mõnikord ka kirjalikust pärimusest.
Nii religioon kui ka ajalugu võivad osalt tugineda suulisel pärimusel.
Paljud vanemad tekstid (sealhulgas pühakirjad) olid enne kirjapanemist olemas pärimusena.
Nii müüdid kui ka legendid levivad pärimusena: selles seoses võib pärimuseks nimetada nende "allikat" ja levimise viisi.


Legend.
Legend on suuliselt edasikantav jutustus, mis räägib mingi koha või eseme päritolust või mingist meeldejäävast sündmusest. Legendi selles mõttes nimetatakse folkloristikaterminiga muistendiks.
Folkloristikas nimetatakse legendiks kristliku taustaga muistendeid, näiteks pühakulugusid, laiemalt mõne maailmareligiooni toetusel levinud lugusid (nt budistlikud legendid).


Loodus.
Loodus on kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Looduse hulka kuulub nii orgaaniline ehk elusloodus kui ka anorgaaniline ehk eluta loodus. Looduse hulka ei kuulu artefaktid.
Uusajal levima hakanud mõistekasutuses vastandatakse loodus kui loomulik substants kultuurile kui tehislikule ehk kunstlikult loodud substantsile. Sellist mõistekasutust leiab tänapäeval põhiliselt populaarteaduslikus kirjanduses.
Religioossetes käsitlustes vastandatakse sageli loodus ja Jumal, nimetades loodust — maailma, kosmost, universumit — Jumala looduks.


Müüt.
Müüt (kreeka keeles "mythos") on jutustav pärimus, mis seletab traditsionaalse kultuuri teadmiste ja kogemuste baasil kujundilisel viisil maailma ja inimese algupära, olemust ja tähendust.
Müüdid esinevad lugudena, mille tegelasteks on tihti meie jaoks üleloomulikud olendid — jumalad, loom-inimesed, heerosed. Näiteks filosoof Tõnu Luik määratleb müüti järgnevalt: "Müüt on hõimu-sugukonna algkogemusele igikestvana ilmnev jutt oma eksistentsi (oldavolu) seotusest oma jumalate, kangelaste eluga: nende pärinemise, võitlemiste ja saatusega." ("Filosoofiast kõnelda", lk 129-130).
Teaduse-eelsel ajastul oli müütide kompleks ehk mütoloogia maailmapildi raamistikuks. Ratsionaalse ja teadusliku maailmapildi valdavaks muutudes kaotasid müüdid senise tähtsuse ja vajusid unustusse või teisenesid muinasjuttudeks, mida jutustaja ega kuulajad tõepärasena ei võtnud.
Ülekantud tähenduses nimetatakse müüdiks laialt levinud olulise tähtsusega irratsionaalset uskumust.
Müütide uurimine.
Lisaks müütide kompleksile võib nimetada mütoloogiaks ka müütide uurimist või teadusharu, mis müütide uurimisega tegeleb. Laiemad teadusharud, kus müütide uurimisega kokku puututakse on etnoloogia või etnograafia ja kultuurantropoloogia.
Müütide uurijad on märkinud, et väga erinevate rahvaste müütides esinevad tihti sarnased arhetüübid nagu esimene inimene, kultuurheeros, surev ja taassündiv jumalus, surnute teejuht, taevaisa, tembutaja ("trickster") jt.
Tänapäevaselt teadusliku müütide uurimise puhul on peamiseks probleemiks see, et uurija maailmapilt erineb uuritavate maailmas-olemise kogemusest ja uuritavast oleluskontekstist põhimõtteliselt; uurija ja uuritava vahel on kultuuriline lõhe. Selle lõhe ületamise tarvis püütakse rakendada mitmesuguseid hermeneutilisi kaalutlusi, mille eesmärgiks on eelkõige püüe vältida tänapäevase hoiaku, arusaamise ja mõistestiku sisse-tõlgendamist kultuuridesse ja ajastutesse, milles inimene mõistis end ilma selliste mõisteteta, teistsuguste mõistete abil või üldse ilma mõisteid kui selliseid tundmata.
Kuna täielik lähenemine müüdilise olelusviisi mõistmisele on meie tänapäevasuse tõttu võimatu, siis püütakse minimiseerida tänapäevasuse osakaalu tõlgendustes. Tavaline võte tänapäevasuse vältimiseks on eelarvamuste selge määratlemine uurimise alguses ning nende pidev tematiseerimine uurimise käigus, mille läbi loodetakse distantsist teadlikuna mõistmise horisonti järjekindlalt nihutada rikkalikuma ja terviklikuma mõistmise suunas.


Loomismüüdid.
Loomismüüdid ehk tekkemüüdid on pärimuslikud lood objektide ja nähtuste tekkimise kohta. Omaette rühma loomismüütide hulgas moodustavad kosmogoonilised müüdid: kogu teadaoleva maailma tekkimise kohta.
Tunnetuslikud aspektid.
Tunnetuslikult on loomismüüdid kultuuri jaoks oluline kogum teadmisi sellest, kuidas ja miks on asjad maailmas just niimoodi ja mitte teisiti. Sageli on loomismüüdid seotud seletusmüütidega.
Funktsioonid.
Loomismüütide funktsiooniks võib olla maailma asjade muutmine ja mõjutamine. Loomismüüt võib olla loits, ravimisvormel, sünnisõnad jne.
Seos loomismüüdi ja loitsu vahel tuleneb animistlikust mõtteviisist, mille kohaselt on maailm (ja tema nähtused ning objektid) hingestatud. Selle mõtteviisi (uskumuse) kohaselt saab nähtusi ja objekte mõjustada suheldes nende hingega (vaimuga). Seda vaimu (või hinge) saab mõjutada, kui talle esitada tema sünnilugu.
"Kalevala" loitsud ongi enamasti sünnisõnad. Tuntud on Veljo Tormise poolt viisistatud "Raua needmine". Rauda neatakse selleks, et ravida raudeseme (terariista) poolt tekitatud haava või vigastust. "Raua needmise" sisu on loomismüüt (tekkemüüt) raua sündimisest.
Žanrilised aspektid.
Žanriliselt võib loomusmüüt olla esitatud nii jutustusena, lauluna, tantsuna, draamana või nende seguna.
Vormilised aspektid.
Vormiliselt võivad loomismüüdid olla väga ulatuslikud ja komplitseeritud, kuid on küllaldaselt ka lühivormilisi loomismüüte (mõistatuste, vanasõnade, kõnekäändude vms kujul). Loomismüüdid võivad eksisteerida nii suulises pärimuses kui ka kirjalikult fikseerituna. Paljude religioonide pühakirjad, eeposed jmt sisaldavad loomismüüte.
Näiteid.
Eesti rahvalaul "Loomislaul" (Sinisirje linnukene...). Laulus esinev motiiv maailma tekkimise kohta linnumunast leidub paljude Põhja-Euraasia rahvaste ning ka Põhja-Ameerika indiaani rahvaste folklooris.
Tekkemuistendid Kalevipoja sängide, lingukivide jmt kohta.
Muistendilised muinasjutud ("Kuidas jänes sai lõhkise moka" jmt).
"Kalevala" loitsud ja sünnisõnad. Veljo Tormise "Raua needmine".
Vanas Testamendis kajastuvad judaismi eri kihistustest pärinevad loomislood. (Näiteks 1. Moosese raamat, peatükk 1, salmid 1-31.)
Babüloonia loomismüüte kujutab Enuma Eliš.


Amon.
Amon, "Amun, Ammon" oli Vana-Egiptuse ürgne loomise ja õhu jumalus, kes tekitab liikumist ning kaost. Alates 11. dünstiast oli Amon Teeba kohalik kaitsejumalus, alates 18. dünastiast, kui Teebast sai (kuning)riigi pealinn, sai Amonist riigijumal. Koos varasemate riigijumalatega (Re ja Ptah) moodustasid nad riigi valitseva "kolmainsuse". Amon jäi edaspidi Egiptuse jumaluseks, vaid korra asendati ta Ehnatoni reformis Atoniga. Samastati hiljem päikesejumal Re-ga (Amon-Re) kujunes Uue riigi ajal peajumalaks.
Amoni naine oli Mut ja poeg Šons. Vaarao nimi Amenhotep tähendab "Amon on rahul".
Hiljem samastati Amonit kreeka Zeusiga ja roomlaste Jupiteriga.


Anubis.
Anubis (Egiptuse keeles "koerake") on egiptuse jumalus ja Surnute Maja valdaja šaakali- või koerapeaga ja eluristiga paremas käes. Tema püha on 22. jaanuar ja peakultuskoht oli Lykopolis (Hundilinn). Anubis on Osirise poeg, kes kehastas mitmesuguseid koernuumeneid.
Teda samastatakse Isise müsteeriumides kreeka hingede juhi Hermesega.


Apis.
Apis on Vana-Egiptuse viljakuse-, jõu- ja uuestisünnijumala Hapi (kiirustav, ruttav) kreekapärane nimi.
Apis oli vanim ja tuntuim sõnnikujuline jumalus; viljakuse, jõu ning meheliku sigivuse kehastus.
Hapi peamine kultuslinn oli Memphis Vanas Riigis, kuhu oli ehitatud just talle pühendatud tempel. Osirise ja Hapi ühisnimest tekkis Serapis.


Aton.
Aton, "päikseketas" on tuntud Päiksejumalus Keskmise Riigi ajast. Atumi ja Re ilmumisvorm.
Kui Ehnaton Uue Riigi ajal võimule sai, kehtestas ta 1350 eKr (esimest korda ajaloos) monoteismi. Ainsaks jumalaks sai Aton, mis tuletati Atum´ist. Peamiseks kultuskohaks sai Amarna.


Ehnaton.
Ehnaton ('see, kes teenib Atonit'), enne oma 5. valitsusaastat Amenhotep IV (vahel ka kreekapäraselt Amenophis IV; 'Amon on rahul'), oli Egiptuse 18. dünastia vaarao.
Peamiselt on ta tuntud Egiptuse traditsioonilise usundi hülgamise ja Atoni kultuse kehtestamise poolest. See oli esimene teadaolev katse kehtestada monoteistlikku või henoteistlikku religiooni.
Kuid pärast tema surma pöörduti pikapeale traditsioonilise usundi juurde tagasi. Kui Ehnatoni surmast oli möödunud tosinajagu aastaid, suri 18. dünastia välja ja kui võimule said uued valitsejad, kellel polnud selget pärimisõigust, siis mõistsid nad Ehnatoni ja tema lähimad järeltulijad hukka, nimetades Ehnatoni ürikutes "vaenlaseks".
Ehnaton sündis vaarao Amenhotep III ja tema peakuninganna Teje noorema pojana. Tema vanem vend Thutmosis suri enne oma isa ja seetõttu sai Ehnaton troonipärijaks. Arutletud on küsimuse üle, kas Ehnaton oli enne ainuvalitsejaks saamist oma isa kaasvalitseja, ja võimaliku kaasvalitsuse pikkuseks on pakutud 2–12 aastat. Tänapäeval on kõige levinum seisukoht, et kaasvalitsust ei olnud ja et Ehnaton sai valitsejaks alles pärast oma isa surma.
Ta valitses 17 aastat ja suri aastal 1336 või 1334 eKr.
Oma valitsusaja alguses abiellus Amenhotep IV Nofretetega ning neil oli kuus tütart. Samuti arvatakse, et hilisemad vaaraod Tutanhamon ja Semenhkare olid Ehnatoni teiste naistega saadud pojad.
19. sajandil avastati Ehnatoni asutatud linna Amarna varemed. 1907 avastati ka Ehnatoni haud. Ehnatoni vastu tekkinud huvi suurenes veelgi pärast seda, kui Luksoris Kuningate orus avastati Tutanhamoni haud. 2010 tõestati DNA uurimise abil, et Tutanhamon oli Ehnatoni poeg.


Atum.
Atum (mittepaistev) on Vana-Egiptuse ürgjumalus, mille personifikatsioon tähendas kaost. Atum tekkis ürgveest. Pärast jumalust ühendamist tõusis ta peajumaluseks, jumaluste isaks. Atumi kultuskoht on Heliopolis. Alates Vana Riigi kosmilis-solaarsest riigikultusest ühendati Atum Rega päikesejumaluseks ja temast sai 'loojuv õhtupäike'. Atum kannab kujutistel topeltkrooni ja eluristi. Tema sümbolid on sitasitikas ja madu.


Ra (jumal).
Ra (ka Re, egiptuse- ja kopti keeles "päike") on Vana-Egiptuse päikesejumal. Ta on keskpäevase päikese kehastus, päikeseketas tähistab Ra silma.
Ra kultuse keskus oli Heliopolis.
Ra on Geb ja Nut poeg. Tema tütar on Ma´at.


Mesopotaamia.
Mesopotaamia (Piiblis ka "Kahejõemaa"; kreeka "Μεσοποταμία" 'jõgedevaheline maa') on ajalooline piirkond Lähis-Idas. Kreekakeelne nimi on tõlge vanapärsia nimest "Miyanrudan" või arami nimest "Beth Nahrin".
Asend ja loodusolud.
Mesopotaamia asub Pärsia lahte suubuva Tigrise ja Eufrati jõe kesk- ja alamjooksualal.
Maavaradelt oli Mesopotaamia ala vaene, hulgaliselt leidus ainult savi ja pilliroogu.
Kivi, puidu ja metallide hankimiseks oldi sunnitud suhtlema naaberaladega, mis tõi kaasa avatuse välismaailmale.
Sumerid ja tsivilisatsiooni tekkimine.
Sumerite keeleline kuuluvus ja nende päritolu on teadmata — kas olid esmaasukad või sisserändajad. Umbes 4000 eKr hakatakse Mesopotaamia lõunaosas põldu harima.
Kiilkiri savitahvlitel ja templeid ümbritsevad linnad ilmuvad umbes 3500—3000 aastat eKr.
Sumerid leiutasid ratta, potikedra ja õlu.
Sumeri linnriigid.
Linna keskus koos seda ümbritseva maapiirkonnaga moodustas linnriigi.
Igal linnal oli oma kaitsejumal, kellele oli pühendatud astmiktempel ehk tsikuraat. Arvatavasti oli linnriikide tekkimise ajal kõrgeim võim preesterkonna käes ning hiljem koondus võim kuningale. Olid ka vabad kodanikud, kel oli õigus osaleda rahvakoosolekutel.
Sumeri kultuuripärand.
Kultuur mõjutas kõige rohkem Mesopotaamia põhjaosas elavaid semiidi rahvaid. Sumeri keel asendus semiidi keelega, kuid semiidid võtsid üle religioossed kombetalitused, kirjanduse ja teaduse.
Kuningas, riigikorraldus ja sõjavägi.
Kuningavõim oli absoluutne — sõjaväe ülemjuhataja, seadusandja, kohtumõistja ja ülempreester. Kuningavõim Jumalalt, kuid kuningas oli jumalate esindaja oma rahva ees.
Territoorium oli jaotatud suurmaavaldusteks, millel olid omad maksud ja sõjaväekohustus.
Hammurapi seadused.
1901. aastal leiti seadustetulp, kus vastavale kuriteole oli vastav karistus (§282).
Kolm õiguslikku seisundit: vabad kodanikud, sõltlased ja orjad.
Perekonnas oli mehel piiramatu võim, mitmenaisepidamine. Abielu aluseks oli äia ja mehe vaheline leping. Naissoost abielurikkujat ootas surmanuhtlus.
Tähtsamad jumalad.
Jumalad on "sumeri" päritolu ning kandunud edasi "semiidide" kaudu. Jumalad olid "antropomorfsed", kujutati suguvõsana, inimestest eristas neid vaid vägevus ja surematus.
Mesopotaamia rahvad ei pööranud suurt tähelepanu sellele, mis tuleb pärast surma.
Usk oli pragmaatiline: Jumalaid tuli austada selleks, et nad suhtuksid inimestesse soodsalt.
Kujutav kunst.
Seotud arhitektuuriga, sest maali ja reljeefi kasutati hoonete kaunistamisel.


Sinearimaa.
Sinear, Piiblis Sinearimaa ("Šin(e)ar" tähendab 'kuu maa, lõvi maa'; 'kahelinnamaa'; 'tagasipöördunud lapsepõlv') on Piiblist tuntud linn/piirkond Mesopotaamias. Hõlmas algselt arvatavasti Sumeri (Lõuna-Babüloonias), hiljem Kesk-Babüloonia.


Sumer.
Sumer (Sinear, Piiblis Sinearimaa; sumeri keeles "ki-en-gi" või "ki-en-gir" 'tsiviliseeritud isandate koht'; akadi keeles "šumerum" 'kultuurmaa') oli Mesopotaamia kaguosa (hilisema Babüloonia ning Tigrise ja Eufrati suudme vahelise ala) nimi sumerite asumisest sinna (hiljemalt 3500 eKr) kuni Babüloonia ajani (pärast 2000. aastat eKr). Sumer asus praeguse Iraagi kaguosas.
Sumerid rajasid umbes 3500 eKr autohtoonse kõrgkultuuri looduslikult ebasoodsale alale, mis tuli vaevaliselt ümber kujundada. Tegemist on ühega vanematest kõrgkultuuridest, võib-olla vanimaga. Sumeri kiilkiri, mis oli olemas juba 3500 eKr (teistel andmetel 3100 eKr), on võib-olla vanim kiri. Arvatavasti on Sumerist pärit ka ratas ja tellised.
Sumeri kultuuripärandit kandsid edasi Assüüria ja Babüloonia. Täpsemalt vaata Sumeri ajalugu.
Maa, rahvas ja keel.
Sumerid said praegu tuntud nime akadlastelt. Sumerid ise nimetasid end "sag-gi-ga" 'musta peaga inimesed' ning oma maad "ki-en-gi" 'tsiviliseeritud isandate koht'.
Sumerid erinesid oma semi rahvaste hulka kuuluvatest naabritest ning maa hilisematest elanikest keele ja kultuuri poolest ning võib-olla ka välimuselt (John Bakeri arvates olid nad väga sarnased iraani rahvastega). Arvatakse, et akadlased olid sissetungijad või sisserändajad, kuigi pole õnnestunud täpselt kindlaks teha, millal see sisseränne või vallutus aset leidis. Samuti pole teada, kus sumerid algselt elasid. Mõned arheoloogid on arvanud, et sumerlased on Mesopotaamia tasandike põliselanikud. Ühe teooria järgi on sumerid kujunenud umbes 4000 eKr Lõuna-Mesopotaamia Ubaidi kultuuri kandjate segunemisest Araabia kõrbest sisse rännanud semiidi rahvaga. Teiste meelest ei ole eraldi sumerite etnost olnudki, vaid rääkida saab üksnes sumeri keelest. (Seda keelt peetakse isoleeritud keeleks: ta ei kuulu ühtegi teadaolevasse keelkonda.) Et Sumer oli täielikult ümbritsetud semi rahvastest, siis on ka arvatud, et sumerid on sisse rännanud ilmselt praeguse Kaukasuse mägedest. On võimalik, et Iraani alalt või Induse orust (Simo Parpola).
Haldus ja poliitika.
Sumerid elasid mitmetes linnriikides. Iga linnriigi keskel oli linna kaitsejumalale pühendatud tempel. Linnriiki valitses kuningas, kellel oli keskne koht linna usulistes riitustes. Linnriigid olid kindlustatud. Tegemist oli ühendatud talupojakommuunidega, mis olid jagatud kvartaliteks. Iga kvartali keskel oli kohaliku jumala tempel. Ümberkaudsed külakesed allusid sellele keskusele, mille valitseja ("ensi", "patesi") oli väepealik ja ülempreester. Kui linnriik tugevnes ja laiendas oma võimu naaberlinnriikidele, siis võttis see valitseja kuninga ("lugal" 'suur') tiitli. Maa ühendamine võttis kaua aega. Ühtse riigi kujunemist pidurdas ühtse niisutussüsteemi puudumine.
Tähtsamate Sumeri linnriikide seas olid Adab, Eridu, Isin, Kiš, Lagaš, Larsa, Nippur, Ur ja Uruk. Need linnad hakkasid tasapisi püüdma üksteise üle ülemvõimu saavutada, nii et tuhatkond aastat kestis peaaegu lakkamatu sõda vee kasutamise õiguse, kaubateede ja nomaadidelt saadavate andamite pärast.
Hiljem pidasid Sumeri linnriigid ühiselt sõda Akadi ja Eelamiga.
Orjatöö.
Sumerid kasutasid orje, kuigi orjatöö ei etendanud majanduses suurt osa. Orjatarid kudusid, sõtkusid, jahvatasid ning kandsid koormaid.
Põllumajandus ja küttimine.
Sumerid kasvatasid otra, kikerhernest, läätse, hirssi, nisu, naerist, datlipalmi, sibulat, küüslauku, aedsalatit, porrulauku ja sinepit. Samuti pidasid nad veiseid, lambaid, kitsi ja sigu. Lambavillast tehti rõivaid. Peamised kandeloomad olid härjad ning peamised veoloomad olid eeslid. Sumerid püüdsid kala ja metslinde.
Sumerite põllumajandus oli väga sõltuv niisutusest. Niisutuseks kasutati kaevukooke, kanaleid, tamme ja reservuaare. Kanaleid pidi sageli parandama ja savist puhastama. Riik nõudis alamatelt kanalite kallal töötamist, kuid rikkad said end tööst vabaks osta.
Kanalite abil ujutasid talupojad põllud üle ning juhtisid vee ära. Seejärel lasksid nad härgadel maad tampida, et umbrohi häviks. Järgmisena kobestasid nad põldu kirka-kobestitega. Kuivanud põldu nad kündsid, äestasid ja silusid kolm korda ning pihustasid kirkaga.
Sumerid kogusid saaki kuival sügisel kolmest inimesest (lõikaja, köitja ja vihuseadja) koosnevate rühmadena. Vilja peksti ja tuulati.
Tõenäoliselt ei võtnud sumerid kasutusele uusi kultuurtaimi ega koduloomi. Nende panus põllumajanduse arendamisse seisneb niisutussüsteemi arendamises ja piimamajanduse kasutuselevõtus.
Paljude põlvkondade vaeva tulemusena muutusid Tigrise ja Eufrati jõe org viljakaks maaks, millelt saadi suurt saaki. Puuatrasid kasutades õnnestus umbes 4300 eKr elanikke arvu märgatavalt suurendada.
Kaubavahetus.
Sumerid vahetasid teravilja puidu, metalli ja ehituskivide vastu, mida neil ei olnud. Gilgameši eeposes mainitakse puidu ja muude kaupade sissetoomist ning ülistatakse Liibanoni seedri puitu. Sumerisse toodi ka elevandiluud ja muid luksuskaupu. Kaubavahetust hõlbustasid ratastega vankrid ja arvutamine savitahvlitel.
Sumeri alalt on leitud obsidiaani, mis pärineb praeguse Anatoolia ja Afganistani alalt, helmeid Dilmunist (praeguse Bahreini alalt) ning mitmeid pitsereid Induse kultuuri kirjadega. See annab tunnistust arenenud kaubavahetusvõrgust Sumeri ümber.
Kiri.
Sumeri kiilkirja kohandati hiljem edukalt ka akadi ja heti keelele ning see on paljude kirjade eelkäija. Sumeri kirja esimesed mälestised savitahvlitel pärinevad Urukist (umbes 3500 eKr; teistel andmetel 3100 eKr). Piktograafiline kiri tekkis juba enne kiilkirja kasutuselevõttu.
Kunst.
Sumeri arhitektuuris kasutati eelkõige üksteise peale laotud päikese käes kuivatatud telliseid, kuid ka tugipiilareid, nišše, poolsambaid ja seotisi. Kasutati savinaelu. Enamik säilinud ehitisi on templid, mis koosnesid domineerivast pealöövist ning külglöövidest, samuti preestritele ettenähtud ruumidest külgedel. Alates umbes 2100. aastast eKr hakati selliseid templit paigutama kõrgetele platvormidele (vaata Tsikuraat). Tsikuraatidest sai nähtavasti inspiratsiooni Piibli jutustus Paabeli tornist.
Ilmalikest ehitistest on teada teraviljaaidad, mis asetsesid sageli koos paleedega templi läheduses.
Sumeri silinderpitseritel on kujutatud maju, mis sarnanevad nende majadega, mida alles hiljuti ehitasid sooaraablased Lõuna-Iraagis.
On leitud palju steele ning kivist (alabastrist, lubjakivist ja dioriidist) votiivskulptuure, mis olid kaunistatud teokarpide ja poolvääriskividega (lasuriit).
On leitud ka elevandiluust, kullast, hõbedast ja galeniidist ehteid.
Tehnika.
Sumeritel olid kasutusel puri, saag, meisel, haamer, puur, höövel, nõel, nael, kirka, kirves, nuga, oda, nooleots, mõõk, liim, turvis, paat, tellis ja saabas.
Ratas.
Ratast on teadaolevalt esimest korda kasutatud Sumeris (esimesed andmed Urukist; umbes 3500 eKr). Ratta kasutuselevõtt on seotud koduloomade rakendamisega veoloomadena näiteks adra ja kaariku ees. Ratta kasutamist võimaldasid ka tasased laiad teed, mis nõudsid piisavat rahvastiku tihedust ja tasast maastikku.
Ehitus.
Sumerite kultuur oli esimene teadaolev kultuur, kus matemaatika oli kõrgelt arenenud. Arvatakse, et nad leiutasid võlvi ning rajasid Uri, Uruki ja Lagaši näol vanimad teadaolevad monumentaalehitistega linnad.
Monumentaalehitistest on tähtsamad Mesopotaamiale tüüpilised tsikuraadid.
Kohalikke ehitusmaterjale ei olnud. Kivi, metalli ja puitu tuli sisse vedada. Enamik maju ehitati savist ja pilliroost. Tasapisi võeti kasutusele kumerad savitellised, mida seoti asfaldi, pigi, põhu ja pillirooga (mörti ega tsementi ei tuntud). Need ehitised kippusid lagunema ning neid tuli aeg-ajalt uuendada. Pidev ümberehitamine tõstis linnade pinda, nii et need hakkasid lõpuks ümbritseva tasandiku kohal kõrguma. Selliseid künkaid nimetatakse tellideks.
Pronks.
Sumerid hakkasid esimesena kasutama pronksi, mis võimaldas kasutada paremaid tööriistu. Nendelt levis see oskus mujale Lähis-Itta.
Paadid.
Sumeritel olid väiksemad nahkpaadid ja suuremad puitpaadid, mis võisid olla nii sõude- kui ka purjepaadid. Paatide tihendamiseks kasutati pigi.
Keraamika.
Sumerid valmistasid saviesemeid. Nad täiustasid pottsepaketra. Keraamiliste esemete küpsetamiseks tegid nad tuld vibupuuri abil. Keraamilisi anumaid kaunistasid nad seedriõlist tehtud värvidega.
Muu tehnika.
Umbes 3000 eKr hakkasid sumerid kivisse ja teokarpidesse uuristama ning skulptuure valmistama. Kullast ja hõbedast hakati juveele valmistama. Müürsepad ja juveliirid kasutasid veel elevandiluud, galeniiti ja lasuriiti.
Sumerid täiustasid purjepaati ja atra.
Sõjandus.
Sumeri linnu ümbritses reeglina tellistest linnamüür. Sumerite valitsejad püüdsid pidevalt hõivata naabruses asuvaid linnu. Sageli õnnestus neil müürist kive välja kangutada ja niimoodi linna tungida.
Sumeri sõjaväed koosnesid eelkõige jalaväest. Jalavägi oli varustatud sõjakirveste, pistodade, odade, lingude, vaskkiivrite, keepide ja nahkseelikutega.
Sumerid leiutasid ka sõjavankrid, mille ette nad rakendasid eeslikke. Sumeri sõjavankritel olid massiivsed puurattad ja neile võis ette rakendada kuni neli eeslikku. Vaieldakse selle üle, kuidas neid sõidukeid sai lahingus kasutada ja kuidas nendega üldse sõita sai. Igatahes olid sõjavankritel sõitjatel sõjakirved ja odad.
Meditsiin.
Sumeri meditsiinis oli tähtis koht lahtistitel ja diureetikumidel. Praktiseeriti ka kirurgiat.
Sumerid valmistasid uriinist, lubjast, tuhast ja soolast salpeetrit. Seda segasid nad koos piimaga, maonahaga, kilpkonnakilbiga, kassiaga, mürdiga, tüümianiga, pajuga, viigimarjadega, pirnidega, nuluga ja datlitega veini hulka ning tarvitasid välispidiselt salvina või koos õllega seespidiselt.
Sumerite meelest oli haige keha haaratud deemonist, kes püüab end kehast välja süüa. Arstimid pidid veenma deemonit, et inimese keha ei ole maitsev. Sageli pandi haige kõrvale lambatall või kits, et deemon selle sisse hüppaks. Õnnestumise puhul loom tapeti. Kui looma polnud, siis kasutati kuju, mis pärast kaeti bituumeniga, näiteks asfaldiga.
Usund.
Sumeri usund on üks vanemaid teadaolevaid usundeid. Arvatakse, et ta on suures osas olnud eeskujuks Mesopotaamia ja naaberpiirkondade hilisematele usunditele.
Igal linnriigil oli oma kaitsejumal, kes mõnikord langes kokku valitsejaga. Sumeri mütoloogia on mõjutanud paljusid hilisemaid mütoloogiaid, sealhulgas vanakreeka mütoloogiat.
Teadus.
Sumerid tegelesid matemaatika, astronoomia ja teiste teadustega. Neil oli täpne kalender, mis oli põllumajanduse korraldamisel väga tähtis.
Samuti kujunes neil astroloogia. Nad samastasid taevakehi jumalatega.


Akad.
Akad (ka "Akkad") oli vanaaja linn Põhja-Mesopotaamias Eufrati jõe ääres.
Linn paiknes hilisema Assüüria piiri lähedal, täpne asukoht on tänapäeval teadmata. See oli üks vanemaid linnu Mesopotaamias.
Algul oli Akad linnriik, kuid sellest sai suurriigi pealinn, kui kuningas Sargon I 2350 eKr rajas Akadi riigi. Linnas kõneldud akadi keelest sai seetõttu Mesopotaamia kõnekeel enam kui tuhandeks aastaks.
Akadile viitab ka 1. Moosese raamatu 10. peatüki 10. salm


Amazonas.
Amazonas on jõgi Lõuna-Ameerikas, maailma veerohkeim ja suurima valglaga jõgi.
Amazonase pikkus on Marañóni lätteist 6400 km ja Ucayali lätteist üle 7000 km; valgla suurus on 7,05 miljonit km². Amazonas voolab Peruus ja Brasiilias, lühidalt ka Colombia piiril.
Vihmaveest toituv Amazonas on aasta läbi veerohke. Tema vooluhulk on keskmiselt 209 000 m³/s ja vihmaperioodil kuni 300 000 m³/s. See moodustab viiendiku kogu maailma jõgede vooluhulgast ja on suurem kui kümne suuruselt järgmise vooluhulgaga jõe vooluhulk kokku.
Minevikus peeti maailma pikimaks jõeks Niilust. 2000. aastatel on Brasiilia teadlased väitnud, et Amazonas on pikem kui Niilus. Selles suhtes ei ole teadlaskond ühisele seisukohale jõudnud, sest samu andmeid on tõlgendatud erinevalt.
Korduvate uuringute tulemusena on Amazonase valglasse kuuluva jõesuudmest kõige kaugemal asuva allikana kindlaks määratud Peruu Andides olevalt 5597 m kõrguselt Nevada Mismi mäelt algav liustikuoja. See koht asub Lõuna-Peruus Titicaca järvest pisut lääne ja Arequipa linnast põhja pool. Sellest kohast algab Apurímaci jõgi.
Amazonas algab kahe lähtejõena (Marañón ja Ucayali) Peruu Andidest, voolab valdavalt itta läbi vihmametsadega kaetud Amasoonia ja suubub Atlandi ookeani. Ta on mudane, sügav ja suudmes keskmiselt kuni 10, vihmaperioodil kuni 50 km lai. Viiesajast lisajõest on suurimad Purus, Madeira, Tapajós ja Xingu (paremalt), Napo, Japurá ja Rio Negro (vasakult). 17 lisajõge on pikemad kui 1000 km. Allpool Xingu suuet Amazonas hargneb. Suudmeharude vahel on madal Marajó saar, millest enamik veest möödub vasakult.
Amazonase jõgikonnas on eriline jõgi Casiquiare. See tekib Orinoco haruna, kuid voolab Rio Negrosse ja selle kaudu Amazonasesse. Seevastu Orinoco ei kuulu Amazonase jõgikonda. Niimoodi voolab vett ühest jõgikonnast teise ja Casiquiare on sellelaadsetest jõgedest maailma suurim.
Amazonases on palju jõesaari. Aeg-ajalt eralduvad peajõest kõrvalharud, mis allavoolu taas peajõega ühinevad. Içá ja Jutaí jõgede suudmete vahel eraldub Amazonasest põhja poole Ati-Paraná, mis suubub Japurá jõkke, kuid Japurá suubub omakorda deltat moodustades Amazonasesse: selle üks haru ühineb Amazonasega alles Coari juures. Madeira jõe suudmes asub suur Tupinambarana saar. Amazonase deltas asuvad tohutu Marajó saar ja Grande de Gurupa saar.
Amazonas tekitab ookeani tohutu mageveelaigu, mis on umbes 400 km pikk ja 100–200 km lai. Magevesi on väiksema tihedusega kui merevesi ja kerkib pinnale. Mereveega segunedes vähendab ta selle soolsust ja muudab ookeani pinnavärvi kuni 2,6 miljoni km² suurusel alal. Sajandeid on laevad teatanud magevee leidumisest Amazonase suudme lähedal isegi kohtades, kus kallas ei paista.
Amazonas ei moodusta kaugele merre tungivat deltat nagu näiteks Mississippi või Mekong, sest tugevad looded kannavad kõik suudmesse kantud setted avamerele. Amazonase ulatuslik delta jääb sisemaale.
Vihmaperioodil tõuseb Amazonase tase rohkem kui 9 meetri võrra ja ujutab üle alasid, mis on tavaliselt kaetud metsaga. Kui kuivaperioodil on Amasoonias vee all 110 000 km², siis vihmaperioodil 350 000 km².
Kõikjal Amasoonias ei ole kuiva- ja vihmaperioodi. Osa sellest jääb ekvatoriaalsesse kliimasse, kus sajab aasta ringi. Mõnel pool pole aastate viisi vihmata päeva olnud.
Laiemates kohtades on Amazonas 120–130 km lai, Óbidose kitsuses voolab jõgi kaljupõhjal ning on pisut üle 2 kilomeetri lai ja 60 meetrit sügav. Óbidosest allavoolu loodete mõju tugevneb. Jõe keskmine sügavus Manacapuru ja Óbidose vahel on 20–26 m, kusjuures Manacapurus (Manausest pisut ülesvoolu) on jõe kõrgus merepinnast üksnes 24 m. Rohkem kui pool Amazonase veest Manacapurust allavoolu on merepinnast allpool.
Koos lisajõgedega moodustab Amazonas üle 25 000 km pikkuse veeteestiku. Peajõgi on laevatatav 4300 km, ookeanilaevadele Manauseni (1690 km), kuni 5,5 m süvisega laevadele 3600 km, kuni Iquitosini Peruus. Tähtsaimad sadamad on Iquitos, Óbidos, Santarém ja Belém.
Amazonase jõestik on kalarohke. Seal elab kaks tuhat liiki, sealhulgas suurim mageveekala arapaima.
Amazonase jõel saab ühes jões näha kahe eri värvi vee liikumist: pool jõge on punane ja pool must. Must vesi kujutab endast peamiselt ja punane. Amazonases on soovitatav olla musta vee ääres, kuna selles ei arene erinevalt punasest veest sääsed. Kohas, kus Rio Negro suubub Amazonasesse, voolavad eri värvi veed umbes 6 km ulatuses kõrvuti, enne kui segunevad.
Üle Amazonase ei lähe ühtegi silda. Alamjooksul on Amazonas nii lai, et tänapäeva tehnika ei võimalda üle selle silda ehitada. Peale selle voolab Amazonas ülemjooksul kõrgmägedes ja alamjooksul läbi hõredalt asustatud vihmametsa. Jõe kaldal on vähe teid ja linnu, seetõttu puudub vajadus silla järele.
Solimões.
Solimões on Amazonase portugalikeelne nimi Rio Negrost ülesvoolu.
Algab Marañóni ja Ucayali ühinemisel. Kogu pikkuses sügav, rahuliku vooluga ja mudane. Tema ümbruskond on tasane ja laialt üle ujutatav. Suured lisajõed on vasakult Napo, Putumayo ja Japurá, paremalt Javari, Juruá ja Purus.


Bo Hai.
thumb
Bo Hai on laht Kollase mere loodeosas. Piirneb lõunast Shandongi ja idast Liaodongi poolsaarega.


California laht.
California laht on laht Vaikse ookeani idaosas, Põhja-Ameerika (Mehhiko) ja California poolsaare vahel, avaneb lõunasse.
Lahe põhjatipus on tugevad looded. Asub kuuma ja kuiva kliimaga piirkonnas. Lahte ümbritseb Sonora kõrb.
Lahte suubub Colorado jõgi.


Sumbawa.
Sumbawa on üks Väikestest Sunda saartest.
Sumbawast lõunasse jääb India ookena, põhja Vaikne ookean. Saarest loodesse jääb Bali meri ja kirdesse Florese meri. Suurtest saartest jääb temast läände Lombok, millest teda eraldab Alase väin, itta Flores, millest teda eraldab Sape väin, ja kagusse Sumba, millest teda eraldab Sumba väin. Pisisaartest jääb Sumbawa looderannikule Moyo, kirderannikule Sangeang ja idarannikule Komodo, kaugemale põhja poole Satengari ja Sabalana saared.
Loodest lõikub saaresse Sale laht, mis eraldab Sanggari poolsaare, kus asub saare kõrgeim mägi, 2850 m kõrgune Tambora tegevvulkaan. Ka ülejäänud saar on mägine, aga mitte nii kõrge. Saare edelaotsas asub 1167 m kõrgune mägi.
Sumbawa pindala 15 500 km². Ta hõlmab põhiosa Indoneesia Lääne-Nusa-Tenggara provintsist, aga provintsi keskuseks on selle suurim linn Mataram, mis asub Lombokil. Provintsi elanikest elab Sumbawal 29,58% ehk 1,33 miljonit 4,5 miljonist.
Sumbawa on tihedalt asustatud. Saare lääneotsast idaotsa kulgeb maantee, mis asub läänepoolses otsas saare põhjarannikul, aga Sale lahe sopist ida poole sisemaal. See maantee läbib kõik Sumbawa tähtsaimad linnad, lääne poolt ida poole lugedes Taliwangi, Sumbawa Besari, Plampangi, Dompu, Bima, Raba ja Sape. Suurim linn on Bima, kus elab ligi 100 000 inimest. Lõunarannikul olevaid linnu see maantee ei läbi ja nendest on suurim Lunyuk.
Sumbawal on tihe praamiühendus Lombokiga Taliwangist Labuhan Lombokisse ida-Lombokis. Praamiühendus Sapest Lääne-Floresel olevasse Labuhanbajosse on samuti olemas, aga mitte sage. Bimast saab praamiga sõita otse Balile ja koguni Jaavale, ehkki siin esineb sageli teenusekatkestusi.
Ajalooliselt on saare lääneosa olnud mõjutatud India kultuurist. Saar on ajalooliselt jagunenud kaheks: lääneosas räägitakse keelt, mis indoneesia keeles on "Bahasa Sumbawa" ja mis sarnaneb sasaki keelele Lombokist, idas "Bahasa Bima" keelt. Saare kaks suurimat linna Sumbawa Besar ja Bima on nende kahe kultuurigrupi keskused.
Sumbawale ulatus Majapahiti impeerium. Lääne-Sumbawal oli 4 Majapahiti vürstkonda. Pärast selle riigi kokkuvarisemist 16. sajandi algul mõnda aega riiklus Sumbawale ei ulatunud. Ajuti ulatus Lääne-Sumbawale Balil asunud Gelgeli riik. Seejärel tekkis Ida-Sumbawal Bima sultanaat, mis oli kõige idapoolsem koht, kuhu islam jõudis. Sellel perioodil, hiliskesk- ja varauusajal oli Sumbawa viljakas põllumajandusmaa ning tuntud mee, hobuste ja sandalipuidu saamiskohana.
Esimesed hollandlased saabusid Sumbawale 1605, aga sisuliselt võttis Holland saare enda kontrolli alla alles 20. sajandi algul.
1815 toimus kohutav loodusõnnetus: Tambora vulkaani purse. See oli viimase tuhande aasta kõige vägevam vulkaanipurse kogu maailmas, väljutatud magmakoguse poolest 4 korda suurem kui 1883 toimunud Krakatau purse. Tambora purske tõttu hukkus 72 tuhat inimest ja hävitas läheduses olnud kultuuri, mida hiljem on nimetama hakatud Tambora kuningriigiks. Atmosfääri ülakihtidesse paiskus 100 km³ vulkaanilist tuhka, mis vähendas õhu läbipaistvust kogu maailmas. Selletõttu muutus õhutemperatuur kogu maailmas jahedamaks, eriti Lääne-Euroopas, kus 1816. aasta on tuntud aastana ilma suveta. Nii Lääne-Euroopas kui Uus-Inglismaal (kuid mitte Venemaal ega Eestis) põhjustas see näljahäda.
Tänapäeval elatab enamik saareelanikest end põllumajandusega. Kui aga viljasaak põua tõttu ikaldub, on saar silmitsi näljaga. Turism ei ole saarel arenenud. Tööpuudus on suur ja pool miljonit inimest on Lääne-Nusa-Tenggarast lahkunud laia maailma tööd otsima, peamiselt Lähis-Itta.
Sumbawa lääneosas on Newmont Mining Corporationi kulla- ja vasekaevandused. Need on ühed kõige rikkamad maailmas, kuid Newmont on viimasel ajal segatud skandaali, kus teda süüdistatakse indoneeslaste mürgitamises elavhõbeda ja arseeniga.


Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (kuni 23. oktoobrini 2002 Majandusministeerium) on Eesti Vabariigi Valitsuse poliitika teostajaks majandus- ja sidevaldkonnas, eesmärk on luua tingimused Eesti majanduse konkurentsivõime kasvuks ning tasakaalustatud ja jätkusuutlikuks arenguks läbi riigi majanduspoliitika väljatöötamise, elluviimise ja tulemuste hindamise.
Ministeeriumi moodustamine.
Taasiseseisvunud Eesti valitsusreformi käigus 1993. aasta veebruaris loodi Tööstus- ja Energeetikaministeeriumi, Ehitusministeeriumi ja Kaubandusministeeriumi liitmise teel Majandusministeerium. Nüüdseks on reorganiseerimiste tulemusena ministeeriumi nimetuseks saanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2002 määrusega nr 323 "Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi põhimäärus" pandi ministeeriumile uued ülesanded riigi majanduse arendamiseks.
Taasiseseisvumise järel on Eesti Vabariigi majandusministriteks või majandus- ja kommunikatsiooniministriteks olnud näiteks Toomas Sildmäe, Toivo Jürgenson, Andres Lipstok, Mart Opmann, Jaak Leimann, Mihkel Pärnoja, Hendrik Hololei, Liina Tõnisson, Meelis Atonen ja Andrus Ansip. Alates 2007. aastast on majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Valitsemisala.
Valitsemisala kujundamisel on võetud arvesse koondada kokku ning integreerida omavahel nii majandustegevust kui ka kommunikatsiooni suunavad suunavad ametid, inspektsioonid ning muud riigi- ja sihtasutused.
Ajalugu 1918–1940.
Tegelikult alustati tööga 1918. aasta novembris, mil Eesti Ajutine Valitsus asus kujundama riigiaparaati. Eesti Vabariigi algusaastatel juhtisid riigi majandust mitu ministeeriumi, kuigi täitsid sarnaseid funktsioone. 1918. aastal loodi Kaubandus- ja Tööstusministeerium, Põllutöö- ja Toitlustusministeerium ning Teedeministeerium.
1918–1919 oli Kaubandus- ja Tööstusministeerium ning Teedeministeerium, 1922–1923 Rahaministeerium ning Kaubandus- ja Tööstusministeerium ning 1923–1929 Kaubandus- ja Tööstusministeerium.
19. märtsil 1929 Riigikogus vastu võetud Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide korraldamise seadus täpsustas ministeeriumide ülesandeid. Endiste Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi ning Rahaministeeriumi liitmisel loodi Majandusministeerium.
Esimeseks majandusministriks sai Johannes Friedrich Zimmermann. 1929. aasta juulist kuni 1931. aasta veebruarini oli Zimmermann Otto Strandmanni valitsuse ja 1932. aasta novemberini Kaarel Eenpalu valitsuse majandusminister.
Majandusministeerium tegutses 1940. aasta 25. augustini, kui nõukogude korra kehtestamisega moodustati rahvakomissariaadid ja majandusministeerium likvideeriti. Ministeeriumi senised ülesanded jaotati mitme rahvakomissariaadi vahel.


Noorte Sotsialistide Rahvusvaheline Liit.
Noorte Sotsialistide Rahvusvaheline Liit (inglise keeles: "International Union of Socialist Youth", lühend "IUSY") ühendab rahvusvahelisel tasandil noori sotsiaaldemokraate erinevatelt maailma riikidest. IUSY president on Fikile Mbalula, Lõuna-Aafrika Rahvuskongressi Noorteliigast, ja peaseksretär on Enzo Amendola Itaalia Vasakdemokraatliku Partei Noortekogust.
Ajalugu.
1907. aastal 24. augustil asutati asutati Rahvusvaheline Liit Noorte Sotsialistlike oranisatsioonide vahel Stuttgardis. Esimene president oli Karl Liebknecht.
Pärast I Maailmasõda toimunud lõhe töölisliikumises, kajastus lõhe ka noorte organisatsioonides. 1919. aastal rajati Kommunistlike Noorte Internatsionaal Berliinis. 1921. aastal asutati kaks organistatsiooni, Sotsialistlike Noorte Organistatsioonide Rahvusvaheline Töögrupp ja sotsiaaldemokraatlik Töötavate Noorte Internatsionaal. Ühendati Sotsialistliku Noorte Internatsioonali nime all 1923. aastal Hamburgis.
Maailmasõdade ajal tegvus peatus. Preaguse nimega asutati 30. Septembril 1946. aastal Pariisis. Sotsialistliku Internatsionaali noorte osa. IUSY peakontor asub: Viin, Austria.
IUSYse kuulub kokku: 143 sotsialistliku, sotsiaaldemokraatliku ja tööerakondliku noorte organisatsiooni, 100- lt maalt. Eestist kuuluvad sinna 1996. aastast Noored Sotsiaaldemokraadid.
Rahvusvahelised noorte laagrid.
Rahvusvahelised rahvusvahelised noorte kokkusaamised üle 50.000 osavõttija (1929. aastal Viinison oluline traditsioon sotsialistlikelnoorte organisatsioonides. 1952 Iusy jätkas seda traditsiooni esimese "IUSY-laagriga" Viinis.
Väärtused:.
Vabadus - õigus eneseteostusele ja inimõiguste tagamine. Et kedagi ei diskriminieerita ühiskonna klassi, ühiskonna kasti, soo, religiooni või rassi pärast.
Võrdsus - et inimestevahelistes suhetes kedagi ei diskrimineerita. Sotsiaalse õigluse pärast. Sugudevaheline võrdsus, võrdsed võimalused ja võrdne juurdepääs haridusele.
Demokraatia - Baseerudes vabaduse ja võrdsuse põhimõtetel; autoritaaria, populismi ja diktaatorlikuse vastu. Õigus eneseteostuseks, vabaduseks ja vabadusele ennast avaldada kõigil inimestel.
Universaalne solidaarsus - Usk võimalusele, et kollektiivne tegevus vabastab individuaale.
Poliitiisi lahendusi - Et lahendada probleeme, sest usume et inimistel on võime muuta maailma.


Carpentaria laht.
Carpentaria laht on laht Austraalia põhjarannikul Arafura meres.
Laht piirneb idast Cape Yorki poolsaarega ja läänest Arnhemi maaga. Tema põhjapiiriks nimetatakse tavaliselt joont, mis ühendab Cape Yorki poolsaare põhjapoolseimat tippu Slade Pointi ja Arnhemi maa idapoolseimat tippu Anhemi neeme. Suudmes on laht 590 km lai, lõuna pool, 15. lõunalaiusel, 675 km. Põhja–lõunasuunas on lahe ulatus 700 km. Lahe pindala on umbes 300 000 km².
Laht asub mandrilaval ja on seetõttu suhteliselt madal: selle sügavus on üldiselt 55–66 meetrit ega ületa 82 meetrit.
Lahes on vähe saari. Lahe lääneservas asub suurim saar Groote Eylandt, lõunas on Wellesley saared, millest suurim on Mornington, ja edelas on Sir Edward Pellew'i saared, millest suurim on Vanderlin.
Lahte suubuvad jõed on peaaegu kõik ajutised. Suurimad jõed on idarannikul suubuv Mitchell, lõunatippu suubuv Flinders ja läänetippu suubuv Roper.
Ajalugu.
Geoloogilises mõttes on Carpentaria laht noor. Veel viimasel jääajal oli see täiesti kuiv ning moodustas maasilla, mille kaudu said inimesed jalgsi minna Uus-Gineale ja teistessegi kohtadesse, mis tänapäeval saared on.
Esimene teadaolev eurooplane, kes Carpentaria lahte saabus, oli hollandlane Willem Janszoon 1606. Tema kaasmaalane Jan Carstenszoon külastas lahte 1623 ja nimetas selle Pieter de Carpentieri järgi, kes sel ajal oli Hollandi Ida-India kindralkuberner. Abel Tasman külastas lahte 1644.


Eesti Vabariigi ministeeriumid.
Eesti Vabariigi ministeeriumid on Eesti Vabariigi avaliku halduse asutused, valitsuse poliitika väljatöötamist toetavad ning täidesaatmist koordineerivad institutsioonid.
1996-.
2002. aasta 1. novembril ühendati Majandusministeerium ning Teede- ja Sideministeerium ning tekkis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
2003. aasta 1. jaanuaril sai Haridusministeeriumist Haridus- ja Teadusministeerium.


Paabelimaa.
Paabelimaa on Mesopotaamias asunud Babüloonia nimi Piibli kontekstis.


Uku Masing.
Uku Masing (sünninimi Hugo Albert Masing; 11. august 1909 Einu (Eedu) talu, Lipa küla, Raikküla vald, Harjumaa – 25. aprill 1985 Tartu) oli eesti teoloog, filosoof, luuletaja, folklorist ja etnoloog. Ta oli ka tuntud polüglott ja orientalist, tegeles maalikunsti, kalligraafia, botaanika ja muuga.
Uku Masingu pärandi uurimise, korraldamise, arhiveerimise ja levitamisega tegeleb Uku Masingu Kolleegium.
Elulugu.
Uku Masing sündis hernhuutlikus peres. Tema vanemad olid Ado Masing ja Anna Masing ning õde Agnes Masing.
Aastatel 1921–1926 õppis ta Tallinna II reaalkoolis. Aastal 1926 astus ta Tartu ülikooli usuteaduskonda. Ta õppis klassikaliste keelte (heebrea, kreeka ja ladina) ning teoloogia ainete kõrvalt veel semiidi keeli, psühholoogiat, antiikkirjandust ja assürioloogiat.
Uku Masing kuulus Akadeemilisse Usuteadlaste Seltsi.
Juba koolipõlves avaldas ta luuletusi, tõlkeid, arvustusi ja esseid ning mitu teaduslikku tööd. Vana Testamendi uurimustest on 1928. aastasse dateeritud "Jiptahi tytar" ning esimese auhinna saanud võistlustöö "Kas nõuab Deuteronoomium kultuse tingimatut tsentralisatsiooni või lubab ta kultuspaiku ka väljaspool Jeruusalemma?". 1930. aastal sai ta auhinnatud töö eest "Das Verhältnis der Elihureden zu den übrigen Reden des Buches Hiob" ülikooli lõpetamisel magistrikraadi.
1932–1933 oli ta välismaine stipendiaat Saksamaal algul Tübingenis, hiljem Berliinis. Ta täiendas end etiopistikas, arabistikas, judaistikas, Vanas Testamendis, sumeroloogias, assürioloogias ja muudel aladel, õppis indiaani, polüneesia jt keeli.
1933. aasta sügisel hakkas ta Tartus professor Alexander von Bulmerincqi kõrval õpetama semiidi keeli ja Vana Testamenti. Tema tähtsamad teadustööd 1930. aastail olid heebrea mõistet JHWH käsitlev "The Word of Yahweh" (1937) ja kaheköiteline doktoritöö Vana Testamendi lühimast prohvetiraamatust Obadjast.
1935 ilmus esimene luuleraamat "Neemed vihmade lahte", mis äratas kohe kriitikute seas tähelepanu. Masing kuulus Arbujate hulka. Nõukogude perioodil ilmusid ta raamatud peamiselt välismaal. Sellegipoolest on ta oma luulega mõjutanud eriti 1960-ndate noori eesti kirjanikke.
18. jaanuaril 1937 muutis ta nime Hugo Albertist Ukuks.
Aastal 1939 abiellus ta Eha Tuulemaaga. Laulatus toimus Saaremaal Mustjala Anna kirikus.
1946–1964 oli ta EELK Konsistooriumi teaduslik sekretär ja Usuteaduse Instituudi (Usuteadusliku Kõrgema Katsekomisjoni) õppejõud. Ta pidas loenguid Vana Testamendi ja usundiloo alalt (budismist, juudi müstikast).
1960-70. aastatel avaldas Praha Ülikooli usuteaduskonna ajakirjas Communio Viatorum esseistlikke uurimusi.
1970-80. aastatel tegi Masing kaastööd rahvusvahelistele folkloristika väljaannetele soome-ugri, samojeedi ja kaukaasia muinasjuttude kohta, ta on üks 14-köitelise muinasjutuentsüklopeedia "Enzyklopädie des Märchens" kaasautoreid.
Pärast Teist maailmasõda andis Iisraeli holokaustimuuseum Yad Vashem Uku Masingule ja tema abikaasale aunimetuse Õiglane maailma rahvaste seas, sest nad varjasid Saksa okupatsiooni ajal tema õpilast, hilisemat tuntud folkloristika professorit Isidor Levinit. Jeruusalemmas asuva Yad Vashemi Õiglaste alleel on Uku Masingu nimeline puu ja plaat numbriga 1561.
Isiklikku.
Abikaasa Eha Masing; õde Agnes Saag, Evald Saagi abikaasa.
Looming.
Suur osa Uku Masingu loomingust jäi nõukogude okupatsiooni ajal käsikirja, kuid levis laialdaselt omakirjastuslikul teel. Seetõttu ei pruugi alljärgnevatel ilmumisaastatel olla seost kirjutamise ajaga. Kui on märkimata kirjastus, siis viitab see just sellisele levimisviisile (kuigi esmaselt levis väga palju nüüdseks avaldatut just selsamal viisil).
Luule on sorditud esmase trükiaasta järgi. Pealkirja taga on kirjutamisaasta(d).
Filmid Uku Masingust.
Filmitriloogia idee ja stsenarist: Mikk Sarv. Stenarist ja režissöör-operaator: Vallo Kepp. Helirežissöör ja toimetaja: Enn Säde. Helilooja: Rauno Remme. Teaduskonsultant: Külliki Kuusk.
Filmid on koondatud 22. aprillil 2009 Rahvusraamatukogus esitletud kaksik-DVD-le. Ühel plaadil on filmitriloogia. Teisel plaadil on neljanda osana rohkelt filmide aluseks olnud helisalvestisi ning video- ja tekstimaterjali. Muuhulgas ka järgmist: UKU MASINGU loengute lindistusi Usuteaduse Instituudis, TOOMAS PAULI intervjuu UKU MASINGUGA, valik UKU MASINGU kirju ja postkaarte kodustele ning filmide aluseks olnud intervjuude täielikke lindistusi ning nende litereeringuid jpm.


Käsikiri.
Käsikiri on teksti esmane, käsitsi loodud versioon.
Käsikiri võib olla raamatu, uurimustöö või artikli tekst, mis esitatakse kirjastamiseks ehk trükis avaldamiseks. Käsikiri on see originaal, mille järgi tekst kirjastamise puhul trükitakse.


Magistrikraad.
Magistrikraad on akadeemiline kraad, mis omandatakse bakalaureusekraadile järgnevalt ühe kuni kolme aastase õppekava läbimisel. Magistrikraad on eelduseks doktorikraadi omandamisele. Eestis vältab magistriõpe kaks aastat.
Magistriõpe ehk magistrantuur on akadeemilise õppe teine aste, mille kestel magistrant süvendab oma erialaseid teadmisi ja kutsealaseid oskusi ning omandab iseseisvaks tööks ja doktoriõppeks vajalikke teadmisi ja oskusi.
Ajalugu.
Juunis 1999 võeti Euroopa Liidus vastu Bologna deklaratsioon, mille eesmärk oli kujundada Euroopa ühtne kõrgharidusruum, muutes kõrgharidussüsteemid läbipaistvaks ja ühilduvaks. Protsessi lõpptähtaeg oli aasta 2010. Selle süsteemi raames pakuti välja ka kõrghariduse süsteem 3+2, kus bakalaureuseõpet lühendati kolmele aastale. Uued liikmesriigid, nende hulgas ka Eesti, reformisid oma kõrgharidussüsteemi vastavalt deklaratsioonile, vanad liikmesriigid jäid äraootavale seiskohale. Eestis lõpetas esimene lend 3-aastast bakalaureust 2005 aasta kevadel. Bologna deklaratsioon näeb ette, et 3+2-süsteemis jätkab õpinguid magistriõppes 2/3 bakalaureuseõppe lõpetanutest. Eesti seda punkti täitnud ei ole.
Seoses uue 3+2 süsteemiga võrdsustati 4-aastane bakalaureus ja samuti ka ENSVs saadud kõrgharidus magistriõppe lõpetanutega.


Doktorantuur.
Doktorantuur ehk doktoriõpe on õppevorm ülikoolides, mille lõpus on ette nähtud doktoritöö kaitsmine. Doktorantuuri käigus läbitakse doktoriprogramm, mille kestus on tavaliselt neli aastat. Doktoriõppes õppivat tudengit nimetatakse doktorandiks.
Vastavalt Eestis kehtivale ülikooliseadusele on doktoriõpe kõrghariduse kõrgeima astme õpe, mille kestel üliõpilane omandab iseseisvaks teadus-, arendus- või kutsealaseks loometööks vajalikud teadmised ja oskused. Doktoriõppe nominaalkestus Eestis on kolm kuni neli aastat. Doktoriõppe alustamise tingimus on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Doktorant läbib perioodilise atesteerimise ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras. Doktoriõpe lõpeb doktoritöö kaitsmisega. Doktoriõppe lõpetanud isikule antakse teaduskraad – doktorikraad. Doktoriõppe lõpetajale antava kraadi nimetus on filosoofiadoktor, millele lisatakse sulgudes täidetud õppekava nimetus või kitsam õppekavajärgne spetsialiseerumine. Eesti doktorikraadi ingliskeelne vaste on "Doctor of Philosophy" ja lühend on PhD.
Nõukogude ajal oli doktorantuur tasustatav puhkus, mis oli ette nähtud doktoritöö vormistamiseks. See kestis kuni ühe aasta.
ISCED haridussüsteemide astmestiku järgi kuulub doktorantuur astmesse ISCED 6A.


Doktorikraad.
Doktorikraad on kõrgeim teaduslik kraad paljudes riikides, sealhulgas Eestis.
Sellele võivad eelneda litsentsiaat (näiteks Rootsis), magister, bakalaureus.
Sõltumatult teadusharust on tihti kasutusel doktorikraadi nimetusena filosoofiadoktor, lühendina PhD'".
Mõnedes riikides (näiteks Saksamaal) võib doktorikraadile järgneda habilitatsioon.
Doktorikraadi andmise õigus on üldreeglina tunnustatud ülikoolidel. Doktorikraadi saamiseks peab selle taotlejal reeglina olema juba olemas sellest madalama astmega teaduslik kraad (tavaliselt magistrikraad). Doktorikraadi saamisele eelneb doktorantuur, mis võib kesta kuni 3 aastat, paljudes maades aga ka kauem. Doktorantuuri käigus kirjutab doktorant (doktorikraadi taotleja) vajalikud teaduslikud tööd (avaldab teaduslikke artikleid, valmistab ette doktoriväitekirja), sooritab vastavad eksamid jmt. Doktorantuur lõpeb doktoriväitekirja kaitsmisega vastava ülikooli teadusnõukogu ees.
Doktorikraad pärineb keskaegsetest ülikoolidest ("doctor" - ladina keeles "õpetaja"). Eri maadel ja mõnikord ka eri ülikoolides või koguni erinevatel erialadel esitatakse doktorikraadi saamisel erinevaid nõudmisi. Reeglina annab doktorikraad õiguse kandideerida ülikoolides õppejõu kohale - näiteks peab Eestis bakalaureuseõppe õppejõududest 50% olema doktorikraad. Mõnel maal võivad professeerumisel lisanduda eritingimused nagu näiteks habilitatsioon.
Eestis on doktorikraadi nimetus enamusel erialadel "filosoofiadoktor" (inglispärane lühend PhD.), millele lisatakse sulgudes täidetud õppekava nimetus või kitsam õppekavajärgne spetsialiseerumine. Eraldi kraadinimetused on teoloogiadoktor (ladina lühend dr. theol.) ja õigusteaduste doktor (dr. jur.). Paljudes maades on kasutusel kraadid nagu meditsiinidoktor (dr. med.), majandusteaduste doktor (dr. rer. oec.) jne.
Doktorikraad võib olla väga erineva kvaliteediga. Doktorikraade annavad ka teadus- ja õppeasutustena tunnustamata ülikoolid või müüvad vastavaid diplomeid tegelikult mitteeksisteerivad ülikoolid. Sellised nimetatakse ka diplomiveskiteks. Tarvidusel hindab doktoridiplomite sisu ja väärtust Eestis Akadeemilise Tunnustamise Infokeskus (Eesti ENIC/NARIC).


Makedoonia keel.
Makedoonia keel on bulgaaria keelele lähedane lõunaslaavi keel. Teda eristatakse omaette keelena alates 20. sajandi keskpaigast.
Makedoonia keelt kõneldakse Makedoonias, Albaania ja Kreeka Makedooniaga piirnevates piirkondades ning Bulgaaria edelaosas.
Kirjakeel põhineb keskmurdel. Makedoonia keelt kirjutatakse kirillitsas.
Makedoonia keelt peetakse Bulgaarias bulgaaria keele murdeks.


Teaduskraad.
Teaduskraad ehk teaduslik kraad on akadeemiline kraad, mis saadakse tavaliselt pärast kõrgema astme ülikoolistuudiumi läbimist. Teaduskraadi mõiste ning teaduskraadide nomenklatuur on eri riikides erinev.
Teadusliku kraadi saamiseks tuleb tavaliselt läbida vastava stuudiumi õppekava, mis enamasti nõuab ka väitekirja või muu nimetusega spetsiaalsete nõuetega teadusliku töö kirjutamist.
Eesti.
Eestis antakse praegu teaduskraadi nime all magistrikraadi ja doktorikraadi. Seoses üleminekuga uutele õppekavadele vastuvõttu kuueaastase õppeajaga (4+2) magistriõppesse enam ei toimu ja magistri teaduskraadi kaitsevad vaid varem kuueaastasesse magistriõppesse astunud. Viieaastase (3+2) magistriõppe lõpetanu saab küll magistrikraadi, kuid see ei ole enam teaduskraad.
Tartu Ülikoolis on teaduskraadide nimetusteks "magister scientiarum" (MSc), "magister artium" (MA) ja "doctor philosophiae" (PhD). Konkreetse eriala nimetus lisatakse teaduskraadi nimetusele. Usu-, õigus- ja arstiteaduses on teaduskraadi nimetuseks vastavalt "magister theologiae" (mag. theol.), "magister iuris" (mag. iur.) ja "doctor theologiae" (dr. theol.), "doctor iuris" (dr. iur.), "doctor medicinae" (dr. med.), "doctor pharmaciae" (dr. pharm.).


Florese meri.
Florese meri on meri Euraasia mandrist kagu pool.
Florese merest itta jääb Banda meri, läände jäävad Bali meri ja Jaava meri ning lõunasse jääb Sawu meri, millega teda ühendab Sape väin.
Florese mere lõunapiiriks on Florese, Komodo ja Sumbawa põhjarannik alates Florese põhjatipust (8°4'S 122°52'E) kuni Sumbawa põhjatipuni Tambora vulkaani lähedal (8°22'S 117°10'E). Mere läänepiir kulgeb sealt Satengari saarte (7°26'S 117°8'E) ja Sabalana saarte (6°33'S 118°49'E) kaudu Sulawesi saare edelatippu (5°37'S 119°30'E). Mere põhjapiir kulgeb mööda Sulawesi lõunarannikut Selayari väinani (5°37'S 120°28'E). Mere idapiir kulgeb sealt üle väina Selayari saare põhjatippu, läbi saare selle lõunatippu, sealt korallriffide (Macani ja Pasitelu saared) kaudu Kalaotoale (7°24'S 121°52'E) ning sealt Florese põhjatippu.
Mere pindala on 240 tuhat km². Mere sügavus on kuni 5140 meetrit. Mere lõunaosa on märgatavalt sügavam kui põhjaosa.
Florese meres suuri saari ei ole, küll on meres palju pisisaari ja korallrahusid. Mere idaosas on Tanahjampea, Kalao ja Bonerate saar, Komodo ja Sumbawa vahelises väinas on Sangeangi saar ja Florese põhjakaldal Palu saar.
Mere kaldad on üldiselt kõikjal järsud. Rohkem kui kilomeetrised kõrgused kallastel on tavalised, näiteks Sumbawa kõrgeim tipp Tambora küündib 2850 meetrini ning Florese kõrgeimad tipud Rahakan ja Egon vastavalt 2382 ja 1703 meetrini (kõik kolm on tegevvulkaanid). Sulawesi saarel on Florese mere kaldal 2871 m kõrgune Lompobatangi mägi.
Kuigi mere kaldad on üldiselt kõikjal asustatud, on suuri linnu mere kaldal vähe. Ainus üle 50 tuhande elanikuga asula on Sumbawa kirdeosas olev Bima.
Florese mere kaldad kuuluvad kõikjal Indoneesiale. Sumbawa ja Sangeang kuuluvad Lääne-Nusa-Tenggara provintsi, Flores ja Komodo Ida-Nusa-Tenggara provintsi ning ülejäänu, see tähendab põhiosa merest Lõuna-Sulawesi provintsi.


Vitim.
Vitim (vene "Витим", jakuudi "Виитим", evengi "Витым") on jõgi Aasias Siberis. Algab Vitimi mägismaalt. Läbib Stanovoi mäed, moodustades kärestikke. Suubub paremalt Leenasse. Pikkus 1978 km.


Loodusravi.
Loodusravi (vahel tuntud ka kui alternatiivravi) on käsitletav meditsiini ühe alaliigina, kus ravi viiakse läbi kas täielikult või osaliselt loodusest pärit vahenditega (ravimtaimed, muud loodussaadused).
Vahendid, põhimõtted.
Loodusravi vahendeid kasutatakse võimalikult naturaalsel kujul, muutes nende omadustes vaid hädapäraseid näitajaid (ravimtaimed kuivatatakse, puhastatakse, töödeldakse termiliselt) nii, et need ei kaotaks seejuures märgatavalt oma põhilisi raviomadusi. Muud loodussaadused (kivid, sool, liiv jms) läbivad samuti minimaalse töötluse alates kogumisest kuni tarbijale üleandmiseni.
Ka on loodusravis olulisel kohal organismi füsioloogiline mõjutamine välispidiselt näiteks erinevate füüsiliste harjutuste või protseduuride abil, mida viib läbi kas patsient ise või mida aitab läbi viia keegi teine. Ka nendel puhkudel puudub reeglina abivahendil toksiline toime.
Loodusravi printsiibiks on see, et lähtutakse organismi puhastamise vajadusest, väljutamaks organismist toksilisi jääke, ilma uusi toksilise toimega komponente lisamata.
Loodusravist on välja kasvanud ka homöopaatia.
Traditsiooniline meditsiin aktsepteerib loodusravi põhimõtteid valikuliselt, st tõestuspõhiselt. Loodusravi põhimõtted, mis apelleerivad patsiendi psühholoogilistele faktoritele, ei loeta tõenduspõhiseks ning seetõttu ka neid enamasti ei aktsepteerita. Sageli ei taheta aktsepteerida loodusravi põhimõtteid ka seetõttu, et loodusravi poolt saavutatav efekt on pikemat aega nõudev ning suuremas sõltuvuses patsiendi füsioloogilistest eripäradest.


Kalle Kasemaa.
Kalle Kasemaa esinemas seminaril "Juudi elu Eestis" Tallinna sünagoogis oktoobris 2009
Kalle Kasemaa (sündinud 30. detsembril 1942 Pärnus) on eesti vaimulik, teoloog ja tõlkija.
Kasemaa õppis 1957–1961 Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis teede ja sildade ehitust. Ta teenis 1962–1965 Nõukogude armees ja õppis 1966–1973 EELK Usuteaduse Instituudis. Teoloogiamagistri kraadi sai ta seal 1976. aastal, 1997. aastal kaitses Tartu Ülikoolis teoloogiadoktori kraadi.
Kasemaa oli 1973–1978 Palamuse Püha Bartholomeuse koguduse õpetaja, 1978–2003 Võnnu Jakobi koguduse õpetaja. EELK Usuteaduse Instituudi lektor 1978–1981, edasi kuni 1990. aastani dotsent ja sealtpeale professor.
1991–1996 oli Kasemaa Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan. Tõlkijana alustas ta 1980. aastal, on vahendanud peamiselt kreeka ja iisraeli kirjandust. Olnud alates aastast 1989 ajakirja Akadeemia toimetuskolleegiumi liige ja alates aastast 1992 Eesti Kirjanike Liidu liige.
Kasemaa on Uppsala Ülikooli (Rootsi) ja Haifa Ülikooli (Iisrael) audoktor ning Eesti Araabia Seltsi ja Uku Masingu Kolleegiumi liige.
Kalle Kasemaa oli 2008. aasta alguseni Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika korraline professor, edasi emeriitprofessor.
Ta on tõlkinud eesti keelde üle 60 raamatu, peamiselt heebrea ja kreeka, aga ka araabia, jidiši, ladina, saksa, prantsuse, albaania ja kõmri keelest. Tema vahendatud kirjanike seas on Šmuel Josef Agnon, Šolem Alejchem, Odisseas Elitis, Abū Hāmid al-Ghazālī, Taha Husain, Manolis Karagatsis, Nikos Kazantzakis, Menis Kumandareas, Nagib Mahfuz, Amos Oz, Isaac Bashevis Singer, Dido Sotiriu, David Šahar, Benjamin Tammuz, Ilias Venezis ja David Vogel.


Grööni meri.
Grööni meri on mereala Põhja-Jäämeres, mis piirneb läänes Gröönimaaga, lõunas Islandiga, idas Jan Mayeniga ja kirdes Teravmägedega. Seal on külm kliima. Mere lääneosa läbib külm hoovus ja see on aasta ringi jääs.
Mere pindala on 1 205 000 km². Mere keskmine sügavus on 1450 m ning suurim sügavus 5600 m.


Vana-Makedoonia.
Vana-Makedoonia (vanakreeka "Μακεδονία") oli antiikaja ajalooline maa Egeuse merest põhjas. Teda ei tohi segi ajada tänapäevase Makedoonia Vabariigiga.
Valitseja Archelaos (413–399) saatis olümpiamängudele atleete ja kutsus õukonda luuletajaid ja kunstnike (Euripides, Zeuxis).
Philippos II alistas Kreeka, teda peetakse Makedoonia sõjalise monarhia tegelikuks rajajaks. Kui Aleksander Suure maailmariik lagunes (diadohhide riigid), jäi Makedoonia laostuva riigiosa tuumikuks. 200 eKr vallutati roomlaste poolt (Makedoonia sõjad). Peale Rooma riigi lõhenemist kuulus Makedoonia 1423 a-ni Bütsantsile.
Makedoonia riig jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse (Ptolemaios I), Väike-Aasia ja Aasia osaks.


Buru saar.
thumb
pisi
Buru (varasemas kirjaviisis "Boeroe") on Indoneesiale kuuluv Vaikse ookeani saar Maluku saarestikus Sulawesi ja Uus-Guinea saare vahel. Ta asub 68 km lääne pool Serami saarest, millest teda eraldab Manipa väin. Põhjas on Serami meri, lõunas ja läänes Banda meri.
Buru saare lähedal on hulk teisi saari, sealhulgas 20 km kagus paiknev Ambelau ning Pulau Tengah läänerannikul. Asustamata saartest on suuremad Fogi läänerannikul, Oki kagurannikul ja Tomahu läänerannikul.
Halduslikult kuulub saar Maluku provintsi. Kuni 1999. aastani kuulus ta Kesk-Maluku regentkonda, seejärel Buru regentkonda, mis 2008. aastal jaotati Buru regentkonnaks (keskus Namlea) ja Lõuna-Buru regentkonnaks (keskus Namrole). Need kaks regentkonda hõlmavad Buru saare koos lähedal paiknevate saartega.
Saare pindala on 9505 km². Maluku saarte seas on ta Halmahera ja Serami järel pindalalt kolmandal kohal.
Elanike arv on 105 000 (1997).
Loodus.
Buru saare loodus on rikkalik ja mitmeti ainulaadne.
Rannajoon ja kuju.
Saar on enam-vähem ovaalse kujuga ning peaaegu täpselt lääne-ida suunas välja venitatud. Pikkus on umbes 130 km, laius umbes 90 km.
Rannajoon on vähe liigendatud, ainuke sügavamale lõikuv laht on Kayeli laht saare idarannikul.
Pinnamood ja geoloogiline ehitus.
Vulkaaniline saar on mägine, kõrgus kuni 2428 m või 2429 m) või 2735 m või 2736 m (Kapalamada). Mäed on moodustunud peamiselt Kainosoikumi settekivimitest. Eriti mägised on saare kesk- ja lääneosa.
Rannikul on kitsas rannikutasandik. Tasane on ka Apo jõe org.
Kliima.
Kliima on ekvatoriaalne, väga niiske. Ta sarnaneb teiste Maluku saarte kliimaga.
Vihmaperiood on oktoobrist aprillini. Kõige rohkem sajab tavaliselt detsembrist veebruarini.
Veestik.
Suuremad jõed on umbes 80 km pikkune Apo jõgi, Gereni jõgi ja Nibe jõgi.
Saare keskel 767 m kõrgusel merepinnast on mageveeline Rana järv (umbes 11,5 km²).
Elustik.
Buru asub Austraalia ja Aasia biogeograafiliste vööndite piiril.
Saarel on palju endeemseid liike. Selle unikaalset floorat ja faunat uurivad elavalt mitme riigi teadlased.
Buru on väga metsane. Metsad on troopilised vihmametsad.
Imetajaid elab saarel 25 liiki. Neist vähemalt neli on absoluutsed endeemid või esinevad veel ainult lähematel saartel: babirussa kohalik alamliik ning lendkoerad "Pteropus chrysoproctus" ja "Pteropus ocularis" ja londiktiibur "Nyctimene minutus".
Linde on saarel teada 178 liiki. Absoluutseid endeeme on kümme: buru lapatspapagoi, konkpapagoi "Tanygnathus gramineus", buru nestepapagoi ("Charmosyna toxopei"), meelindlane "Lichmera deningeri", värvulised "Coracina fortis", kärbsenäplane Rhinomyias addita, värvuline "Madanga ruficollis", värvuline "Zosterops buruensis", lehviksabalane "Rhipidura superflua" ja värvuline "Monarcha loricatus".
Maavarad.
Maavaradest on tööstuslik tähtsus ainult lubjakivil.
2009. aastal leiti mandrilavalt suured nafta ja maagaasi varud.
Etniline ja usuline koosseis.
Põliselanikud on burud (Buru saarel umbes 33 000; üle neljandiku saare rahvastikust), liselad, kajelid ja ambelaud, kes on kõik sugulasrahvad ning kuuluvad Ida-Indoneesia rahvaste hulka. Kokku moodustavad nad kolmandiku rahvastikust. Neil rahvastel on rohkemal või vähemal määral (eriti mägedes) säilinud animism, kuigi nad suurelt osalt on omaks võtnud islami, burud osalt ka kristluse.
Kolmandiku rahvastikust moodustavad teistelt Maluku saartelt sisse rännanud, kolmandiku jaavalased. Jaavalasi on saarele asustanud nii Hollandi koloniaalvõimud 1900ndatel kui ka Indoneesia võimud 1950ndatest 1990ndateni.
Kristlasi ja muslimeid on Burul umbes pooleks, kumbagi 40–45%. Ülejäänud kas praktiseerivad kohalikke usundeid või on religioosselt määratlemata. Kristlased on põhiliselt burud ning osa teistelt Maluku saartelt tulnukaid. Muslimite seas moodustavad suure osa jaavalased.
1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses tuli ette veriseid kokkupõrkeid religiooni pinnal. Wainibe külas tapeti detsembris 1999 mõne päevaga 43 inimest ja põletati maha vähemalt 150 maja.
Keeled.
Põlisrahvad kõnelevad austroneesia keelte hulka kuuluvat buru keelt, lisela keelt ja ambelau keelt. Kajeli keel on välja surnud.
Rahvastevahelises suhtlemises kasutatakse indoneesia keelt, mida enamik täiskasvanuid valdab, ja malai keele Amboni murret.
Asustus.
Tähtsamad asulad on Namlea ja Ilath idarannikul, Waenetat sisemaal saare idaosas Apo jõe ääres, Namrole, Wamsisi ja Leksula lõunarannikul, Biloro läänerannikul ning Air Buaya ja Waplau põhjarannikul.
Majandus.
Vähesel põllumaal kasvatatakse peamiselt harilikku saagopalmi, kookospalmi ja vürtsijuuri, samuti riisi ja kakaopuud.
Tegeldakse ka metsandusega. Eriti ekspluateeritakse tiikpuud, samuti sandlipuud.
Namlea juures on hea sadamakoht ning seal on ka lennujaam.
Saarelt veetakse välja väärispuitu, koprat ja vürtse.
Ajalugu.
Esimest korda mainitakse Buru saart Majapahiti riigi eeposes "Nagarakertagama" (1365). Saar figureerib eepose 15. laulu 3. stroofis Majapahiti alistatud maade loetelus Hutan Kadali nime all.
16.–17. sajandil deklareerisid oma võimu saare üle Ternate sultanaadi valitsejad, kuid tegu oli vaid sümboolse vasallsõltuvusega. Samal ajal allutasid saare Portugali kolonisaatorid. Saarel käisid regulaarselt Portugali, aga sageli ka Malai saarte maade kaubandus- ning sageli ka sõkaväelised ekspeditsioonid. Naabrite seas olid kõige aktiivsemad makassarid, kes rajasid saarele kindlustatud tugipunkte ning sundisid kohalikke elanikke kasvatama vürtsitaimi, eriti harilikku nelgipuud.
Makassaride tegevus tegi rahutujs Madalmaade Ida-India Kompanii, mis kartis neist võistlejaid Malai saarte idaosa vürtsitootmise ja -kaubanduse kontrollimisel. Aastal 1648 saatis kompanii saarele sõjaväelise ekspeditsiooni. Hollandi dessant ajas makassarid saarelt ära, lõhkus nende kindlustused ja hävitas üle 3000 nelgipuu, sest hollandlastel polnud võimalik saarel kohe kindlustuda ning nad kartsid, et pärast nende lahkumist hakkavad makassarid puudest jälle kasu lõikama.
1658. aastaks ehitati Kayeli lahe lõunarannale esimene alaline Hollandi asundus ja fort, mis jäi kaheks sajandiks saare halduskeskuseks. Fordiga piirnevale kindlustatud aladele asustati saare teistest piirkondadest, eriti sisemaalt, mitu tuhat inimest, sealhulgas suur osa hõimuülikutest. Lühikese ajaga ehitati suhteliselt väikesele maa-alale 13 suurt küla. Nii tagati tööjõud rajatavatele nelgiistandustele ning ühtlasi hõlbustati kontrolli kohalike elanike üle.
Jäänused 18. sajandil ehitatud kindlustusteväravast.
Kui Madalmaade Ida-India Kompanii 19. sajandi alguses likvideeriti, läks Buru saar, nagu ka peaaegu kõik kompanii endised valdused Malai saarestikus, üle otseselt Hollandi võimu alla.
Aastal 1824 jaotati Buru koloniaalhaldusreformi käigus 14 regentkonnaks, mille etteotsa pandi kohalikud valitsejad (neid hakati nimetama radžadeks ("raja")), kes pidid alluma hollandlaste "soovitustele". Kõik radžad määrati Kayeli piirkonda ümberasustatud hõimuülikute seast, kes olid näidanud oma lojaalsust hollandlastele.
Teise maailmasõja ajal kevadest 1942 suveni 1945 oli Buru saar koos kogu Hollandi Ida-Indiaga okupeeritud Jaapani relvajõudude poolt. Sel ajal korraldasid liitlaste õhujõud saarele õhurünnakuid, püüdes rivist välja lüüa vastase infrastruktuuri, eriti lennuvälja Namlea lähedal.
Pärast Jaapani kapituleerumist ja Jaapani vägede väljaviimist taastas Holland mõneks ajaks kontrolli saare üle. Detsembris 1946 läks Buru saar koos teiste Maluku saarte, Sulawesi ja Väikeste Sunda saartega kvaasiiseseisva riigi Ida-Indoneesia koosseisu. See riik loodi Hollandi valitsuse algatusel, et lülitada see sõltuva föderaalriigi koosseisu. Detsembris 1949 läkski Ida-Indoneesia 23. augustist 29. novembrini toimunud Indoneesia-Hollandi konverentsi (Haagi ümarlauakonverents) otsusega rajatud Indoneesia Ühenddriikide koosseisu.
Aprillis 1950, kui suurem osa Ida-Indoneesiast oli minemas Indoneesia Vabariigi koosseisu ja Indoneesia Ühendriikide olemasolu lõppemas, kuulutasid Buru, Amboni saare, Serami ja mõne väiksema saare kohalikud võimud välja iseseisva Lõuna-Maluku Vabariigi loomise. Riik võttis kursi Hollandiga tihedate poliitiliste sidemete säilitamisele.
Pärast edutuid katseid saavutada Lõuna-Maluku Vabariigi liitumist läbirääkimiste teel alustas Indoneesia Vabariik tunnustamata riigi vastu sõjategevust. Juulist detsembrini 1950 kestnud relvakonflikti tulemusena võtsid Indoneesia Vabariigi väed Lõuna-Maluku Vabariigi territooriumi täielikult oma võimu alla ning see kuulutati Indoneesia Vabariigi osaks.
В период 1950–1965 oli Indoneesia keskvalitsuse poliitika Buru suhtes suunatud põhiliselt selle võimalikult kiirele sotsiaal-poliitilisele ja majanduslikule integreerimisele.
Kui 1965–1967 tuli Indoneesias võimule sõjaväeline režiim eesotsas kindral Suhartoga, sai Buru saarest 1969. aastal üks peamisi kohti, kus viibisid asumisel ja vangis teisitimõtlejad, peamiselt kommunistid ja teised vasakpoolsed ning intelligentsi esindajad keda arvati olevat olnud 1965. aasta riigipöörde ajal kommunistide poolehoidjad. Põhilised poliitvangilaagrid suleti 1980. Apo jõe orus peeti (sageli ilma kohtuotsuseta) kinni umbes 10 000 poliitvangi. Kokku kandis seal karistust üle 14 000 inimese. Vangilaagris suri või tapeti vähemalt mitusada inimest.
Pramoedya Ananta Toer kirjutas saarel vangis 1969–1979 viibides suure osa oma peateosest, ajaloolisest tetraloogiast, mis sai hiljem nimeks "Tetralogi Buru ("Buru tetraloogia"), sealhulgas peaaegu täielikult selle esimese osa, romaani "Bumi Manusia" ("Inimmaailm"). Kuni 1975. aastani polnud tal kirjutusvahendeid, mistõttu ta õppis oma teose pähe ning jutustas katkendeid sellest oma kambrikaaslastele, lootes nende mälule.
Saare uurimine.
Saare troopiliste metsade ökosüsteemi uurivad süstemaatiliselt Indoneesia ja välismaa teaduslikud ekspeditsioonid.
Buru saare ajakoo ning etnikultuuriliste eripärade uurimisse on suure panuse andnud abielupaar Charles Grimes ja Barbara Dix Grimes, Austraalia misjonärid ja etnograafid, organisatsiooni SIL International aktivistid. 1980ndatel ja 1990ndatel saarel kogutud materjalide põhjal on nad avaldanud mitukümmend teadustööd. Nad on ka tõlkinud Piibli buru keelde.


Koinee.
Koinee oli antiikajal kreeka ühiskeel. See tekkis hellenismi ajal pärast Aleksander Suure vallutusi, kõigi kreeka keele murrete segunemisel. Koinee on kreeka sõna.
annab "koinee [keel]" vasteks "eri murdeid või keeli kõnelevate keelekollektiivide suhtlemiskeel". Ülekantud tähenduses ka "segakeel".


Mfecane.
"Mfecane" ('ärev aeg') oli suulude jõhker imperialism teiste Lõuna-Aafrika hõimude suhtes aastatel 1816–1828 Shaka juhtimisel.


Korealased.
Korealased on rahvas Aasias Lõuna- (45 miljonit) ja Põhja-Koreas (24 miljonit). Neid elab veel Korea piiri lähedal Hiinas (~2 miljonit) ja elas ka Venemaa Kaug-Idas. Sealt aga küüditati nad Usbekistani ja Kasahstani, kus on korealasi kokku umbes 400 000. Lisaks on neid Jaapanis (700 000) ning USA-s ja Kanadas (1 miljon).
Korealased räägivad korea keelt.


Guinea laht.
Guinea laht on Atlandi ookeani ekvaatori-lähedane osa Lääne-Aafrikast lõunas.
Lahes asuvad São Tomé ja Príncipe saared.
Laht jaguneb väiksemateks lahtedeks: Benini ja Biafra laht.


Riigipeade ja valitsusjuhtide koondtabel.
"See on koondtabel praegu võimul olevatest riikide riigipeadest ja valitsusjuhtidest.
__NOTOC__


Aldani jõgi.
Aldan (jakuudi, vene "Алдан") on jõgi Aasias Venemaa idaosas.
Geograafia.
Pikkusega 2273 km ja valgla pindalaga 729 000 km² on Aldani jõgi Leena jõe suurim lisajõgi, kannab sellesse 30% tema äravoolu. Algab Stanovoi mäestiku põhjanõlvast. Seejärel voolab pikalt kirdesse ja itta. Lõpuks pöördub põhja ja läände ning suubub paremalt Leenasse.
Aldani jõgikond paikneb igikeltsa ja aluskorra kristalsete kivimite levialal. Aldani mägismaa ulatuses voolab kivide ja kärestikutega sängis, Utšuri ja Maja jõgede suudmete vahel voolab laies jõeorus ning edasi mägedevahelisel tasandikul. Lammis on hästi palju järve. Alamjooksul moodustab Aldani jõgi mitu haru.
Hüdroloogia.
Toitub vihma- ja sulatud lumeveest. Aasta keskmine äravool on suudmealas 5060 m³/s. Suurvesi kestab maist juulini, sel ajal tõuseb veetase 7—10 meetrit võrra, äravool jõuab 30—48 000 m³/s. Samuti esineb suurvesi augustis ja septembris. Talvine äravool on väike (aastasest 4%), veebruarist aprillini ei ületa ta 230—300 m³/s. Jõgi on kaetud jääga umbes seitse kuud oktoobri lõpust maini. Vees on kaltsiumi- ja hüdrokarbonaatioonid, nende suurim sisaldus on kuni 0,3 g/l (talvise madalavee ajal).
Lisajõed.
Suuremad lisajõed: parempoolsed — Timpton, Utšur, Maja, Allaah-Üün, Tompo, Baraiõ, Tumara; vasakpoolsed — Amga, Notora ja Tatta. Kokku on jõel 275 lisajõgi pikkusega üle 10 km. Aldani jõgikonnas on üle 114 tuhat voolaveekokku ja üle 51 tuhat järve.
Inimtegevus.
Kogu Aldani jõe pikkusest on umbes 1600 km laevatatav. See on oluline veetee mäetööstusettevõtede toodangu väljaveo jaoks ning toidu- ja tööstuskaupade sisseveoks Leena jõest. Peamised sadamad: Tommot, Ust-Maja, Handõga. Jõgikonnas paiknevad suured kulda, kivisöe ja kiltkivi leiukohad.
Aldani jõgikonnas on plaanis hüdroelektrijaamade kaskaadi (Lõuna-Jakuudi hüdroenergiakompleksi) ehitamine. Aldani jõel otse on võimalik Verhnealdanski HEJ ehitamine.
Loodus.
Aldani jõgi on kalarikas (siberi tuur, sterlet).


Halmahera meri.
Halmahera meri on mereala Halmahera saare ja Uus-Guinea vahel.


Seram.
Seram (varem ka Ceram, ka Seran või Serang) on üks Maluku saartest, Maluku provintsi suurim saar.
Seramist põhja jääb Serami meri ja lõunasse Banda meri. Seramist loodesse jäävad Obi saared, põhja Misool, kirdesse ja itta Uus-Ginea, kagusse Gorongi saared ja selle taga olevad Watubela saared, lõunasse Banda saared, edelasse Penyu saared ja nende taga olevad Lucipara saared ning läände Uliasersi saared, Boano, Kelang ja Manipa ning nende taga olev Buru, mis on eraldatud Manipa väinaga.
Saare pindala on umbes 17 100 km². Sellega on ta pindalalt 52. saar maailmas.
Saar on mägine. Tema kõrgeim tipp on 3027 m kõrgune Binaiya, mis asub üsna täpselt saare keskel. Sellega on ta kõrguselt 20. saar maailmas.
Seram on märkimisväärselt keeruka geoloogilise ehitusega, sest ta asub mitme mikrolaama kokkupuutekohas. Seda paika on kirjeldatud ühenda maailma tektooniliselt kõige keerukamatest piirkondadest. Õigupoolest asub Seram omaette mikrolaamal, mis on viimase 8 miljoni aasta jooksul pöördunud 80° Paapua mikrolaama suhteliselt kiirema liikumise tõttu. Samal ajal on Austraalia laam tõuganud teda põhja poole, mis ühtlasi ongi saare keskosas tekitanud enam kui 3 km kõrgused mäed.
Seram kuulub Indoneesia Maluku provintsi, olles selle pindalalt suurim ja rahvaarvult teine saar. Provintsi suurim linn ja keskus Ambon asub samanimelisel saarel Serami lähedal.
Serami suurimad asulad on läänerannikul olev Piru, lõunarannikul olevad Masohi ja Tehoru ning põhjarannikul olev Wahai. Kõigis neist on üle 10 tuhande elaniku. Kirderannikul on Bula ja kagutipus Geser.
Saare lõunarannikul kulgeb Pirust läbi Masohi kuni Tehoruni maantee.
Seram on kaetud vihmametsadega. Vihmametsades elab üldse palju endeemseid liike, aga Seram on endeemide poolest iseäranis tähelepanuväärne. Saare 117 linnuliigist on 14 endeemsed. Saare imetajate hulgas leidub nii Aasia närilisi kui Australaasia kukkurloomi. Saare 38 imetajaliigist on 9 endeemsed või peaaegu endeemsed. Viimaste seas on närilisi, bandikutlasi ja käsitiivalisi. Mõnes saare jões elavad harikrokodillid, kes võivad rünnata ja tappa inimesi.
Saare idaosas rajati 1997 1890 km² suurune Manusela rahvuspark.
Serami elanikud elatuvad põhiliselt põllumajandusest ja kalapüügist. Olulised väljaveoartiklid on kopra, vaik, saago ja kalad. Alates 2006 toodetakse Bula lähedal pisut naftat.
15. ja 16. sajandil oli Seram üldiselt Ternate riigi mõjusfääris, kuigi kuulus Burul asuva Ternate vasallriigi haldusalasse. 16. sajandil olid saarel aktiivsed Portugali misjonärid. 17. sajandi algul rajati saarele Hollandi kaubapostid ja sajandi keskpaiku läks saar nimeliselt Hollandi võimu alla. 1780. aastatel toimus Seramil pikka aega kestnud ülestõus Hollandi võimu vastu. 1954–1962 toimus Serami mägedes sissisõda Indoneesia võimu vastu ja seda juhtis Chris Soumokil, kes hukati 1966 ja kes soovis luua Lõuna-Maluku vabariiki.
Traditsiooniliselt on Serami elanikud olnud animistid. Kuuldavasti harrastasid nad peaküttimist veel 1940. aastatel. Usukuulutajate tegevuse ja migratsiooni tõttu on tänapäeval enamik saareelanikke kristlased ja moslemid. Saare põhjaosas on umbes 7000 hinduisti. 1998–2002 kestsid kristlaste ja moslemite omavahelised kokkupõrked, mis hiljem vaibusid, aga linnad on sellegipoolest jagunenud kristlaste ja moslemite linnaosaks.


Kosmos.
Kosmos (kreeka keeles κόσμος) on kreeka keelest pärinev sõna, mis tähendab maailma, täpsemalt korrastatud maailma. Kosmose kui harmoonilise maailma vastand on kaos. Sõna "kosmos" tüvest on tuletatud eri teadusharude nimetused, näiteks kosmogoonia, kosmoloogia, kosmograafia, kosmonautika, kosmobioloogia ja kosmeetika, samuti mõisted nagu kosmopoliit, kosmopolitism, kosmodroom jne.


Ida-Hiina meri.
Ida-Hiina meri on meri Vaikse ookeani lääneosas.
Piirneb lõunas Taiwani väina ja Taiwani saarega, kagus Nansei saartega, kirdes Kyūshū ja Cheju saar saarega, põhjas Kollase merega. Sügavus Nansei saarte lähedal kuni 2717 meetrit. Merre suubub Jangtse jõgi. Mere kaguosas voolab Kuroshio hoovus.


Ida-Siberi meri.
thumb
Ida-Siberi meri on Põhja-Jäämere osa Uus-Siberi saartest Wrangeli saareni. Ida-Siberi merre suubuvad Indigirka ja Kolõma jõgi.
Kurioosset.
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Kesktäitevkomitee otsusel on ta sügavus kuni 200 meetrit (See sügavus defineerib mere ja Põhja-Jäämere vahelise piiri).


Iiri meri.
Iiri meri (inglise keeles "Irish Sea", kõmri keeles "Môr Iwerddon", mänksi keeles "Mooir Vannin") on Atlandi ookeani saartevaheline meri Iirimaa saare ja Suurbritannia saare vahel.
Iiri meri on põhjas ühendatud ookeaniga (Keldi merega) Põhjaväina kaudu Šotimaa juurest, lõunas Saint George'i väina kaudu Walesi juurest.
Päritolu.
Viimase jääaja haripunktil oli praeguse mere kohal tõenäoliselt pikk mageveejärv. Jää taganes 10 000 aastat tagasi. Selle tagajärjel taastus ühendus merega ning vesi muutus peagi jälle soolaseks.
Saared.
Mere keskel on Mani saar, Walesi rannikul on Anglesey saar.
Sügavus ja reljeef.
Mere lääneosa on sügavam, kuni 270 meetrit, idaosa aga on madalaveeline.
Looded.
Looded on Suurbritannia rannikul tugevad, ulatusega kuni 9 meetrit, Iirimaa rannikul aga nõrgad.
Keskkond.
Iiri meri on radioaktiivselt kõige saastatum meri maailmas. Tõsise radioaktiivse saaste 239Pu-il tekitasid põhinev sõjaline tuumatehas ja tuumaelektrijaam Sellafieldis. Tootmise esimestel kümnenditel ladustati meresetetesse hinnanguliselt 250 kg plutooniumi.
Iiri mere keskkonnaküsimusi arutab "Irish Sea Forum".
Majanduslik tähtsus.
Iiri merel on suur tähtsus piirkonna kaubanduses, transpordis, kalanduses ja energeetikas (tuule- ja tuumaenergias).
Laevandus.
Iirimaa on üks viimaseid suuri asustatud saari, millel puudub silla- või tunneliühendus. Kaua aega on arutatud 80 km pikkuse raudteetunneli rajamist Suurbritannia saare ja Iirimaa saare vahele.
Praegu moodustab saartevaheliste liikluse käive üle 12 miljoni reisija ja 17 megatonni kaupu aastas.
Valdav osa raskeid kaupu veetakse meritsi. Põhja-Iirimaa sadamad vahetavad Suurbritannia saarega aastas 10 megatonni kaupu. Kaubavahetus Iiri Vabariigi ja Suurbritannia saare vahel moodustab 7,6 megatonni.
Liverpooli sadama kaudu liigub aastas 32 megatonni kaupu ja 734 000 reisijat. Holyheadi sadama kaudu liigub suurem osa reisiliiklusest Suurbritannia saare ning Dublini ja Dún Laoghaire sadama vahel ja 3,3 miljonit tonni kaupu aastas.
Iiri Vabariigi sadamate kaudu ületab Iiri mere 3,6 miljonit reisijat aastas, mis moodustab 92% Iiri mere reisiliiklusest. See arv on aastaid pidevalt kahanenud, põhjuseks tõenäoliselt odavlennuliinid.
Praamiliinid kulgevad muuhulgas Swanseast ja Fishguardist Corki, Fishguardist ja Pembroke'ist Rosslare'i, Roscoffist Rosslare'i ja Corki, Holyheadist Dún Laoghairesse, Stranraerist Belfasti ja Larne'i ning Cairnryanist Larne'i. Liverpooli ja Belfasti vahel on ka praamiliin, mis läbib Mani saare. Dublini ja Holyheadi vahet sõidab maailma suurim autopraam Ulysses, mis kuulub kompaniile Irish Ferries.
Iiri mere idaosa.
Iiri mere idaosas pumbatakse aktiivselt gaasi ja naftat: aastal 2001 ammutati 8 kohas kokku hinnanguliselt 210 miljardit kuupmeetrit gaasi ja 176 miljonit barrelit (28 miljonit kuupmeetrit) naftat.
Sõjandus.
Kui USA 1917 astus Esimesse maailmasõtta, toodi Iiri merre allveelaevad. Iiri merd hakati nimetama "U-Boat Alley". Seal on mitmeid allveelaevu põhja läinud.


Väikesed Sunda saared.
Väikesed Sunda saared (indoneesia keeles "Nusa Tenggara" 'kagusaared') on saarteahelik Balist Timorini.
Saared on osa Sunda saartest.
Väikesed Sunda saared koosnevad kahest geoloogiliselt erinevast saarerühmast. Põhjapoolne rühm, mis hulgas on Bali, Lomboki, Sumbawa, Floresi ja Wetari saar, on vulkaanilise päritoluga. Paljud nendel olevatest vulkaanidest, näiteks Rinjani mägi, on endiselt aktiivsed.
Lõunapoolne saarterühm on mittevulkaaniline. Arvatakse, et see on 1–15 miljonit aastat vana.


Emotsionaalne intelligentsus.
Emotsionaalne intelligentsus ehk emotsionaalne andekus ehk tundetarkus ehk tundetaip
Emotsionaalse intelligentsuse mõiste propageerija Daniel Golemani arvates on EQ olulisemgi kui IQ. Nimelt tema arvates emotsionaalse intelligentsuse tasemest sõltub kui hästi inimene suudab oma vaimsele intelligentsusele vastavaid võimeid realiseerida. Tema näide selle kohta on, et kui inimene ei sea eesmärke ega püüdle nende poole, ei tarvitse ta hoolimata oma vaimuannetest midagi erilist saavutada.
Golemani teooriat on palju kritiseeritud. Peamiselt on kaheldud selles, kas emotsionaalsel intelligentsusel on midagi pistmist intelligentsusega. Arvatakse, et tegu on pigem emotsionaalse kompetentsusega. Samuti heidetakse ette, et puudub emotsionaalse intelligentsuse korrektne diagnoosimise vahend.


Kosmogoonia.
Kosmogoonia (vanakreeka sõnast κοσμογονία ("kosmogonia"; 'maailma tekkimine')) on astronoomia haru, mis uurib Universumi ja selle koostisosade teket ja arengut.


Keemiliste elementide perioodilisussüsteem.
Üks võimalikke keemilise elemendi kujutusviise tabelis
Keemiliste elementide perioodilisussüsteem on süsteem, mille moodustavad kindla seaduspära järgi muutuvate omaduste alusel reastatud keemilised elemendid, mis on jagatud rühmadesse ja perioodidesse.
Kuigi keemilisi elemente oli püütud ka enne Mendelejevit järjestada, peetakse tänapäeval kasutatava perioodilisussüsteemi loojaks vene keemikut Dmitri Mendelejevit, kes järjestas 1869. aastal tollal teada olnud keemilised elemendid vastavalt nende aatommassile ja keemilistele omadustele. Tänapäeva perioodilisustabelis on Mendelejevi süsteemi veidi muudetud; elemendid järjestatakse vastavalt aatomnumbrile, mis väljendab aatomituuma elektrilaengut ehk prootonite arvu tuumas.
Süsteemi kujutamiseks on palju viise. Enamasti kujutatakse seda tabelina, mille veerud moodustavad 18 rühma ja read seitse perioodi.
Rühmad on tihti jagatud ka kaheksaks pea- ja kaheksaks kõrvalalarühmaks ehk A- ja B-rühmadeks, mida tähistatakse rooma numbritega I–VIII.
Esimest kolme perioodi nimetatakse lühikesteks perioodideks ning neljandat, viiendat, kuuendat ja seitsmendat perioodi pikkadeks perioodideks.
Lantanoidid ja aktinoidid paigutatakse enamasti eraldi peatabeli alla.
Iga keemilise elemendi lahtris on tavaliselt vähemalt elemendi tähis, aatomnumber ja aatommass, aga sinna võidakse märkida ka nimetus, elektronegatiivsus, väliselektronkihi konfiguratsioon jms.
2011. aasta seisuga kuulub süsteemi 118 elementi, mille olemasolu on tõestatud. Neist 94 on leitud loodusest, ülejäänud on saadud tehislikult. Neljale elemendile ei ole 2012. aasta seisuga veel ametlikku nime antud.
Süsteemi ülesehitus.
Elementide järjekorra tabelis määrab aatomnumber. Elemendi kuuluvuse perioodi määrab elektronkihtide arv ja kuuluvuse rühma elektronide arv väliselektronkihis (õieti valentselektronide arv).
Keemiliste omaduste alusel rühmitatakse elemente metallideks, poolmetallideks, mittemetallideks, leelismetallideks, leelismuldmetallideks, halogeenideks, väärisgaasideks, lantanoidideks, aktinoidideks.
Elektronkonfiguratsiooni alusel jagatakse tabel s- p-, d- ja f-plokiks vastavalt sellele, millisel orbitaalil paikneb suurima energiaga elektron.
Rühmad.
Tabeli veerud moodustavad 18 rühma. Rahvusvaheline Puhta Keemia ja Rakenduskeemia Liit soovitab rühmade tähistamiseks kasutada numeratsiooni 1 kuni 18. Varem on olnud rohkem levinud tähistamine rooma numbritega I kuni VIII ning jagamine pea- ja kõrvalalarühmadeks.
Samasse rühma kuuluvatel elementidel on ühesugune elektronkonfiguratsioon ja seega ka sarnased keemilised omadused.
1. ehk IA-rühm.
Kõik esimese rühma elemendid peale vesiniku on leelismetallid. Nad on kõige aktiivsemad (kõige elektropositiivsemad) metallid. Nende väliselektronkihil on üks elektron; kuuluvad s-plokki. Nende oksüdatsiooniaste ühendites on I. Frantsium on neist ainuke, millel puuduvad stabiilsed isotoobid.
2. ehk IIA-rühm.
Teise rühma elemente alates kaltsiumist nimetatakse leelismuldmetallideks; need kuuluvad s-plokki; väliskihil on kaks elektroni, oksüdatsiooniaste ühendites on II.
3. ehk IIIB-rühm, ka skandiumirühm.
Kolmandasse rühma kuuluvad ka tabeli alla paigutatud lantanoidid ja aktinoidid. Kõiki peale aktinoidide nimetatakse haruldasteks muldmetallideks.
4. ehk IVB-rühm, ka titaanirühm.
Neljanda rühma elemendid kuuluvad d-plokki, väliskihil on kaks elektroni, tavalisim oksüdatsiooniaste ühendites on IV.
6. ehk VIB-rühm, ka kroomirühm.
Kuuenda rühma elemendid kuuluvad d-plokki. Neil on kuus valentselektroni.
7. ehk VIIB-rühm, ka mangaanirühm.
Seitsmenda rühma elemendid kuuluvad d-plokki; väliselektronkihtide konfiguratsioon on d5s2.
8. ehk VIIIB-rühm, ka rauarühm.
Kaheksanda rühma elemendid kuuluvad d-plokki. Neil on kaheksa valentselektroni.
12. ehk IIB-rühm, ka tsingirühm.
Elemendid kuuluvad d-plokki, väliselektronkihtide konfiguratsioon on d10s2, oksüdatsiooniaste ühendites on peamiselt II.
13. ehk IIIA-rühm, ka boorirühm.
Elemendid kuuluvad p-plokki, väliselektronkihtide konfiguratsioon on s2p1, oksüdatsiooniaste ühendites on peamiselt III.
14. ehk IVA-rühm, ka süsinikurühm.
Elemendid kuuluvad p-plokk, väliselektronkihtide konfiguratsioon on s2p2.
15. ehk VA-rühm, ka lämmastikurühm.
Elemendid kuuluvad p-plokk, väliselektronkihtide konfiguratsioon on s2p3.
16. ehk VIA-rühm, ka hapnikurühm, kalkogeenid.
Elemendid kuuluvad p-plokk, väliselektronkihtide konfiguratsioon on s2p4.
17. ehk VIIA-rühm, halogeenid.
17. rühma kuuluvad elemendid on aktiivseimad mittemetallid. Need kuuluvad p-plokki, väliselektronkihtide konfiguratsioon on s2p5.
18. ehk VIIIA-rühm, väärisgaasid.
18. rühma moodustavad kõige vähem aktiivsed elemendid, väliselektronkihtide konfiguratsioon on s2p6.
Plokid.
Elemendid on rühmitatud plokkideks vastavalt sellele, millisel orbitaalil paikneb suurima energiaga elektron. Igal järgmisel elemendil tabelis on aatomi elektronkattes üks elektron rohkem kui eelmisel. See paikneb madalaima võimaliku energiaga orbitaalil. See, kas see nn viimane elektron on s-, p-, d- või f-orbitaalil, määrab elemendi kuuluvuse kas s-, p-, d- või f-plokki.
Mitteperioodiliselt muutuvad omadused.
Et elemendid on järjestatud aatomnumbri järgi, on tabelis paremal ja all asuvate elementide tuumalaeng, seega ka prootonite ja elektronide arv aatomis ning aatommass, kasvavalt suurenev.
Elektronkonfiguratsioon.
Samasse rühma kuuluvate elementide aatomis on väliskiht ühesuguse elektronkonfiguratsiooniga (elektronanaloogia). Lühikestes perioodides suureneb valentselektronide arv ühest kaheksani; paremale liikudes metallilised omadused vähenevad.
Samasse perioodi kuuluvatel elementidel on aatomis võrdne arv elektronkihte. Vasakult paremale tuumalaeng kasvab ja elektronid paiknevad tuumale lähemal, seega aatomi raadius väheneb, samas suunas vähenevad metallilised omadused. Et metalli aatomid loovutavad iooni moodustumisel elektrone, väheneb raadius, seega iooni raadius perioodis paremale liikudes suureneb.
Elektronegatiivsus.
Elektronegatiivsus tavaliselt paremale liikudes suureneb, alla liikudes väheneb.
Lihtainete ja ühendite omadused.
Perioodiliselt muutub ka lihtainete tihedus ja sulamistemperatuur. Tihedus on kõige suurem keskmiste (8.–10.) rühmade elementide lihtainetel ning see kasvab ülalt alla liikudes. Lihtainete sulamistemperatuuri tipp on üldjuhul 6. rühmas.
Ka keemiliste ühendite omadused muutuvad perioodiliselt. Perioodi alguses paiknevate elementide oksiidid on aluselised, keskel amfoteersed ja lõpus happelised.
Perioodi algusse kuuluvad elemendid moodustavad aluseid ja lõppu kuuluvad happeid.
Perioodilisussüsteemi haldamine.
Perioodilisussüsteemi haldab Rahvusvaheline Puhta Keemia ja Rakenduskeemia Liit IUPAC ("International Union of Pure and Applied Chemistry"), kes teeb vajadusel tabelisse täiendusi ja parandusi, kinnitab elementide nimetused ja sümbolid ning kooskõlastab rahvusvahelist keemianomenklatuuri.
Ajalugu.
Ürg- või algainetest kui aine koostisosadest rääkisid juba presokraatikud. Thales Mileetosest pidas kõige algeks vett, Anaximenes õhku, Herakleitos omakorda tuld, millest tekkis nii vesi kui ka maa. Empedokles väitis, et kogu olev koosneb neljast "juurest" (mida hiljem hakati nimetama elementideks): veest, maast, õhust ja tulest. Need ei teki ega kao, kuid omavahel segunedes moodustavad kõik muu.
Aristoteles arendas nelja elemendi süsteemi edasi ning lisas sinna eetri. See süsteem kujundas inimeste maailmapilti mitmesaja aasta jooksul.
Keskajal kasvas elementide arv seitsmeni, kui alkeemikud lisasid lahustuvuse elemendina soola, metallilisuse elemendina elavhõbeda ja põlevuse elemendina väävli.
Aastal 1661 võttis iiri keemik Robert Boyle oma teoses "The Sceptical Chymist" kasutusele keemilise elemendi mõiste, pidades silmas aineid, mida polnud võimalik lihtsamateks aineteks lahutada. Teda võib pidada keemia kui teaduse rajajaks.
Aastal 1789 koostas Antoine Lavoisier tabeli, kuhu paigutas 33 elementi, kuid ka muu hulgas mõned oksiidid ja soolad, samuti valguse ja soojuse.
Pärast seda, kui John Dalton oli 1808. aastal võtnud kasutusele aatommassi mõiste, tehti ka esimesed katsed elemente selle alusel süstematiseerida. Aastal 1828 koostas rootsi keemik Jöns Jakob Berzelius elementide aatommasside tabeli, kus jagas elemendid metallideks ja mittemetallideks. Tema võttis kasutusele ka tänapäeval tuntud keemilised sümbolid. Aasta hiljem jagas saksa keemik Johann Wolfgang Döbereiner elemendid omaduste põhjal triaadideks. Näiteks moodustasid triaadi kaltsium, strontsium ja baarium; kloor, broom ja jood; liitium, naatrium ja kaalium; räni, seleen ja telluur). Leopold Gmelin kaasas süsteemi ka liitained, järjestades need suurima aatommassiga koostisosa järgi.
Prantsuse geoloog Alexandre-Emile Béguyer de Chancourtois reastas aastal 1862 elemendid ja mõned liitained spiraalselt ümber silindri ja märkas sarnasust kohakuti olevate elementide omaduste vahel.
1860. aastatel oli avastatud üle 60 elemendi ning tundus, et keemilisi ühendeid on lugematu arv. Aastal 1864 järjestas inglise keemik John Alexander Reina Newlands elemendid nende aatommassi järgi ning avastas keemiliste omaduste sarnasuse esimese ja üheksanda, teise ja kümnenda jne elemendi vahel. Ta sõnastas 1865. aastal selle põhjal nn oktavite seaduse, mille ebatäiuslikkuse põhjuseks ta ise pidas asjaolu, et osa elemente oli avastamata. Tema avastust ei võetud tõsiselt enne, kui Mendelejev avastas samasuguse seaduspärasuse. Aastal 1864 jagas Lothar Meyer 28 elementi valentsi alusel kuueks rühmaks ning vaid mõni kuu pärast Mendelejevi tabeli avaldamist esitas ta praktiliselt samasuguse tabeli.
Aastal 1869 paigutas vene keemik Dmitri Mendelejev keemilised elemendid tabelisse vastavalt nende aatommassile ja keemilistele omadustele. Ta jättis tabelisse tühjad kohad ning ennustas õigesti, et varem või hiljem avastatakse elemendid, millega need lüngad täita. Juba 1875. aastal avastati üks tema ennustatud elementidest – gallium. Peagi avastati ka skandium ja germaanium.
William Ramsay lisas tabelisse väärisgaasid, mille jaoks Mendelejev ei olnud kohta ette näinud.
Alles hilisemate avastuste põhjal selgus, et aatommass on küll seotud prootonite arvuga aatomituumas, kuid otstarbekam on järjestada elemendid prootonite arvu järgi. Ka see, et keemilised omadused on seotud väliskihi elektronide arvuga, selgus hiljem.
Viimase suurema muudatuse tegi tabelis rootsi päritolu USA keemik Glenn Theodore Seaborg, kes lisas 1940. aastal aktinoidid.
Detsembris 2010 teatas IUPAC, et vähemalt kahe stabiilse isotoobiga elementide aatommassi esitusviisi tabelis muudetakse ning senise eri isotoopide aatommasside kaalutud keskmise asemel esitatakse aatommass edaspidi vahemikuna (näiteks süsiniku puhul [12,0096; 12,0116]). Muudatus puudutab kümmet elementi: vesinikku, liitiumi, boori, süsinikku, lämmastikku, hapnikku, räni, väävlit, kloori ja talliumit.


Kosmobioloogia.
Kosmobioloogia on bioloogias kosmilise ruumi toimet Maa organismidele ning võimalikke maaväliseid eluvorme uuriv teadusharu.


Euroopa Noored Sotsialistid.
Euroopa Noored Sotsialistid (inglise "European Community Organization of Socialist Youth", lühend "ECOSY") on Euroopa Sotsialistliku Partei noorte organisatsioon. ECOSY-sse kuuluvate noorsotside organisatsiooni arv katub ligikaudu IUSY-ga. Ainult et ECOSY on selgelt piiratuma alaga.
Liikmesorganisatsioonid on kas Euroopa Liidu liikmesmaades, taotlevates riikides ja võimalikes Euroopa Liidu liikmesmaades.
ECOSY lipukiri on: "Euroopa rahvale, mitte kasumile."
ECOSY valimisloosung Eurovalimistel oli: "Meie tuleviku Euroopa: poliitiline ja sotsiaalne."
ECOSY liikmseorganistasioonid.
Peale täisliikmete on ka 6 assotsieerunud liikme organisatsiooni, 15 vaatleja staatuses olevat organisatsiooni, 1 passiivne liikmesorganisatsioon ja üks kutsutud organisatsioon.
2004. aasta suvelaager Rumeenia.
22.–28. juulini 2004. aastal toimus 7. ECOSY suvelaager Năvodaris Rumeenias. Laagrit hoidsid üleval Rumeenia Noored Sotsiaaldemokraadid ja Rumeenia Sotsiaaldemokraatliku Partei noorte tiib. Rumeenia SDP on Rumeenia valitsev partei. Euroopast osales ligi 3000 noorsotsi, ka Eesti Noorsotsid.


Astraalmüüdid.
Leo Frobenius on analüüsinud taevakehadega seotud müütide levikut oma teoses "Wom Kulturreich des Festlandes" ("Kuivamaa kultuurkond").
Babüloonias (paabelis) sai neist uskumustest ühiskondlik astraalreligioon, mis kujutas kalendrilist süsteemi täpseks ajaarvestamiseks. Astraalreligiooni alus on astroloogia uskumused taevakehade otsesest mõjust ühiskonnale või valitsejale (kes kehastas kogu ühiskonda). Tähistaevas on salakirjas ennustusteraamat lugemiseks väljavalituile, kes on pandud (pühitsetud, väljavalitud, jms) õpetama ja juhtima ülejäänuid.


Jaapani meri.
Jaapani meri (jaapani 日本海 ("Nihon-kai"; 'Jaapani meri'), korea 동해 ("Tong-hae"; 'Idameri'; kasutusel Lõuna-Koreas) ja 조선동해 ("Chosŏn Tong-hae"; 'Korea Idameri'; kasutusel Põhja-Koreas), vene "Японское море"; 'Jaapani meri') on ääremeri Vaikses ookeanis.
Läänest piirneb Korea poolsaarega, lõunast Kyūshūga, kagust ja idast Honshūga, kirdest Hokkaidō ja Sahhaliniga. Ühendatud Ida-Hiina merega Tsushima väina kaudu, Jaapani Sisemerega Shimonoseki väina kaudu, Vaikse ookeaniga Tsugaru väina kaudu, Ohhoota merega La Pérouse'i ja Tatari ning Nevelskoi väina kaudu. Suurim sügavus 3727 meetrit.


Seto.
"See artikkel räägib merest; Naruto linna osa kohta vaata artiklit Seto (Naruto); setude asuala kohta vaata artiklit Setomaa.
Seto (jaapani 瀬戸) ehk Jaapani Sisemeri on Vaikse ookeani osa, piirneb Honshū, Kyūshū ja Shikoku saartega.
Kulgeb valdavalt lääne-ida sihiliselt. Läänes ühendatud Jaapani merega Shimonoseki väina kaudu, lõunas Vaikse ookeaniga Bungo väina kaudu, kagus aga Kii väina kaudu. Meres on palju saari, saarestikud jagavad ta mitmeks lagedamaks osaks. Merd ületavad mitmed sillad.
Keskmine sügavus on 37 m, suurim sügavus 105 m.


Itaalia Demokraatlikud Sotsialistid.
Itaalia Demokraatlikud Sotsialistid (itaalia "Socialisti Democratici Italiani", lühend "SDI") on Itaalia sotsialdemokraatliku profiiliga väikepartei. Kuulub Euroopa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse. SDI liider on Enrico Boselli.
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel sai SDI kaks kohta, osaledes Oliivipuu ühisnimekirjas.
2006. aasta Itaalia parlamendivalimistel lahkus SDI Oliivipuu ühisnimekirjast ja otsustas moodustada ühise sotsialistliku ja libertaristliku nimekirja nimega Roos Rinnas koos Itaalia Radikaalidega. Ühisnimekiri kuulus valimistel Romano Prodi valimisliitu ja tuli võimule pärast Prodi valimisliidu võitu valimistel.


Polüneesia kosmogoonia.
Polüneesia kosmogoonia on polüneesia rahvaste mütoloogiasse kuuluvate loomismüütide kogum.


Manihheistlik kosmogoonia.
Manihheistlik kosmogoonia on Iraanist põlvnev kosmogooniline uskumus, kus maailmaprotsessi käivitab pimedusejõudude kallaletung valgusemaailmale.


Usulahk.
Peavoolust eraldunud religioosne liikumine. Eraldumise põhjused on õpetuslikud või vastuolu koguduse võimukorraldusega. Rahvusvaheline määratlus on sektid.
Ketserlus ja hereesia Euroopas.
Arianism - Montanism - Donatism (donatistid) - Monofüsiidid - Paulikiaanlus - Katarlus (katarid) - Albilased - Pelagism (pelagistid) - Apostoolia ?(apostoolikud) - Lollardid - Anabaptism (anabaptistid)
Flagellandid - adamiidid - Valdeslased - Hussiidid (kariklased ja taboriidid) - Böömi vennad - Kalvinism - Taboriidid - Valdeslased - jansenistid - Pietism - Baptism - Vt mõisteid: Antitrinitaarid - Protestantism - priilased
Vene õigeusk.
Bobogomiilid - Vanausulised - Hlõstid - Molokaanid - Võglased - Filipplased - jooksikud - Skopetslus - Fedossejevlased - Artamonovlased - strigolnikud - Juuditsemine (juuditsejad)
Ameerika (uued) usulahud:.
Mormoonid - Jehoova tunnistajad - Kristuse Kogudus
Vaata ka.
Esoteerika - New Age


Vanaegiptuse kosmogoonia.
Egiptuse usundis on erakordselt suurt tähelepanu pööratud kosmogooniale ja teispoolsuse probleemidele.
Mitte ükski muinasegiptuse kosmogooniline süsteem ei vaatle maailma tekkimist jumaliku olendi languse tagajärjel.
Sealpoolsus ei erine kvantitatiivselt siinpoolsusest, vaid on siinpoolsuse pikendus.


Sumeri ajalugu.
Varane Sumer ~ 3500-2700 (Uruk 3000-2800; Džemdet-Nasr 2900-2700)
Vana-Sumer 2700-2300 (Ur I, Lagash)
Sumeri kronoloogias ja nimetustes on teadlaste vahel 100 aastani ulatuvad lahkarvamused.
5. aastatuhande teisel poolel eKr ilmusid Sumeri alale arvatavasti akgeufratlased ehk ubaidlased (Al-Ubaidi küla järgi, kust on leitud vanimad mälestised), keda peetakse sumerite esivanemateks. Ubaidlased kuivendasid sood, tehes maa põlluharimiseks kõlblikuks. Nad kuivendasid maa ning hakkasid kuduma, nahka ja metalli töötlema, müüri laduma ning saviesemeid valmistama.
4. aastatuhandel eKr arenes Lõuna-Mesopotaamias niisutuspõllundus. Mõnedest küladest said linnad, esimesed olid Eridu ja Uruk. Umbes 3500 eKr tekkis Sumeri kultuur.
3. aastatuhande alguses eKr oli Sumeris 12 linnriiki: Adab, Akšak, Bad-tibira, Uruk (Piiblis Erek), Kiš, Lagaš, Larak, Larsa, Nippur, Sippar, Umma ja Ur.
Tähtsamad linnad olid Ur ja Uruk Alam-Mesopotaamias, neist põhja pool Lagaš, veel põhja pool semi linnad Kiš ja Mari.
Uruki, Kiši ja Eridu esimeste teadaolevate dünastiate nimekirjad ulatuvad tagasi 30. ja 29. sajandini eKr, millest pole peaaegu midagi teada.
Umbes 2800 eKr tekkis Vana-Sumeri riik. Esimene teadaolev Sumeri valitseja on Etana, kes elas umbes 2800 eKr ning oli Kiši kuningas. Tema järglane, Uruki kuningas Meskiaggašer rajas 28. sajandil eKr Kišist lõuna pool võistleva dünastia ning saavutas võimu kogu Vahemere ja Z̄āgrose mägede vahelise piirkonna üle. Järgmine valitseja oli tema poeg Enmerkar (umbes 2750 eKr). Seejärel tõusis troonile tema väepealik Lugalbanda. Lugalbanda valitsemisaja lõppedes sai Sumeri juhtivaks valitsejaks Kiši Etana dünastia kuningas Enmebaragesi (umbes 2700 eKr), kes saavutas võidu Eelami üle. Sumeri kultuurikeskuseks sai Nippur.
27. sajandil eKr tõstis mässu Uruki valitseja Gilgameš, kellest hiljem sai müüdikangelane. Ta võitis Kiši väe ning saavutas võimu piirkonna üle. Uri kuningas Mesanepeda sai Sumeri valitsejast võitu ning rajas Uri 1. dünastia (umbes ning arvukad kultuurid sulasid kokku vähesteks. Tekkis palju väikesi ajajärgule nime andnud Ubaidi sarnaseid linnu. Sel ajal tekkisid esimest korda kaubandus ja ebaisikulised suhted inimeste vahel (ühiskond). Ehitati esimesed jumalanna Ninhursagi templid.
Ubaidi ajajärgu keraamikale on iseloomulik geomeetriline ornamentika.
Arvatakse, et aastatuhande teisel poolel ilmusid Sumeri alale alg-eufratlased ehk ubaidlased, keda peetakse sumerite esivanemateks. Ubaidlased kuivendasid sood, tehes maa põlluharimiseks kõlblikuks. Nad kuivendasid maa ning hakkasid kuduma, nahka ja metalli töötlema, müüri laduma ning saviesemeid valmistama.
Uruki ajajärk.
Hakkasid kujunema esimesed linnad. Elanikke võis olla kuni 10 000.
Sel ajal kujunes esimene kirjasüsteem, mille tekkimisega seostatakse üleminekut ajaloolist ajastut. Et linnades olid templid kasutusel ladudena, siis kirja oli tarvis raamatupidamiseks. See piktograafiline kiri on vanem nii hiina kui ka egiptuse kirjast.
Sel ajal võeti kasutusele ratas, puri ja ader.
Vana-Sumeri ajajärk.
See ajajärk jaotatakse Jemdet Nasri perioodiks (kuni umbes 2900. aastani eKr ja varadünastiliseks perioodiks (umbes 2900–2300 eKr).
Sumer koosnes mitmest linnriigist. Iga linnriiki juhtis kohalik preesterkond. Need linnriigid võitlesid omavahel ülemvõimu pärast Mesopotaamias. Sumeri kuningate nimistu teatab ilma suurema usaldatavuseta, kuidas valitsejad, kelle tiitlid olid "en", "ensi" või "lugal", valitsesid sadu aastaid, et siis kaotada võim mõnele naabrile.
Oli kümneid vähemalt 10 000 elanikuga linnu, mille asukad töötasid päeval põllul ja tulid õhtul linna tagasi. Põlluharimise kohustusest vabad inimesed tegutsesid templis või pidasid linlastena uusi ameteid: pottsepad, sõdurid, kaupmehed jne.
Kaubandusele Akadimaal asuva Kišiga lisandus kaubandus kaugemate riikidega (Ebla Süürias), Meluhha Induse orus, Dilmun tänapäeva Bahreinis, Magan tänapäeva Omaanis).
4. aastatuhandel eKr arenes Lõuna-Mesopotaamias niisutuspõllundus. Mõnedest küladest said linnad, esimesed olid Eridu ja Uruk. Umbes 3500 eKr tekkis Sumeri kultuur.
3. aastatuhande alguses eKr oli Sumeris 12 linnriiki: Adab, Akšak, Bad-tibira, Uruk (Piiblis Erek), Kiš, Lagaš, Larak, Larsa, Nippur, Sippar, Umma ja Ur.
Tähtsamad linnad olid Ur ja Uruk Alam-Mesopotaamias, neist põhja pool Lagaš, veel põhja pool semi linnad Kiš ja Mari.
Uruki, Kiši ja Eridu esimeste teadaolevate dünastiate nimekirjad ulatuvad tagasi 30. ja 29. sajandini eKr, millest pole peaaegu midagi teada.
Umbes 2800 eKr tekkis Vana-Sumeri riik. Esimene teadaolev Sumeri valitseja on Etana, kes elas umbes 2800 eKr ning oli Kiši kuningas. Tema järglane, Uruki kuningas Meskiaggašer rajas 28. sajandil eKr Kišist lõuna pool võistleva dünastia ning saavutas võimu kogu Vahemere ja Z̄āgrose mägede vahelise piirkonna üle. Järgmine valitseja oli tema poeg Enmerkar (umbes 2750 eKr). Seejärel tõusis troonile tema väepealik Lugalbanda. Lugalbanda valitsemisaja lõppedes sai Sumeri juhtivaks valitsejaks Kiši Etana dünastia kuningas Enmebaragesi (umbes 2700 eKr), kes saavutas võidu Eelami üle. Sumeri kultuurikeskuseks sai Nippur.
27. sajandil eKr tõstis mässu Uruki valitseja Gilgameš, kellest hiljem sai müüdikangelane. Ta võitis Kiši väe ning saavutas võimu piirkonna üle. Uri kuningas Mesanepeda sai Sumeri valitsejast võitu ning rajas Uri 1. dünastia (umbes 2600 eKr|2600–2400 eKr). Tollest ajast on välja kaevatud tähtsaid mälestisi.
Umbes 2500 eKr laiendas Adabi kuningas Lugalanemundu Sumerit Pärsia lahest kuni Vahemere ning Tauruse ja Z̄āgrose mägedeni. Sumeri linnade vahelised konfliktid nõrgestasid maad.
Alates 25. sajandist eKr tugevnes Lagaš (valitseja Ur-Nanše umbes 2500 eKr). Lagaši valitseja Eanatum (umbes 2450 eKr) alistas kogu Lõuna-Mesopotaamia. Eanatum põlistas oma võidu Umma üle "raisakotkasteeli" näol.
3. aastatuhandest eKr on Sumeri asulatest leitud india pitsereid, mis osutavad sidemetele Induse kultuuriga.
Vana-Akadi ajajärk.
Umbes 2330 eKr vallutas Sargon I kogu Sumeri ning uueks pealinnaks sai Agade (Akad). Sellest sai alguse Akadi dünastia. Sargon I vallutas Pärsia lahe ja Vahemere vahelise ala. Naramsin tegi hiljem veel suuremaid vallutusi ning pretendeeris seetõttu jumalikkusele. Teda trumpas siiski üle Girsu valitseja Gudea, kes läks ajalukku paljude temast tehtud skulptuuridega.
Guttide võim.
Akadimaa ja ülejäänud Sumeri vahelisi lahkhelisid ära kasutades vallutasid Sumeri ja Akadimaa ning tegid sellele dünastiale lõpu gutid (umbes 2220 eKr). Tegemist oli Z̄āgrose mägedest pärineva hõimuga.
22. sajandi teisel poolel domineeris Lõuna-Mesopotaamias Lagaš, mida valitses guttide hõimust pärinev "ensi" Gudea, kes tegeles innukalt ehitamisega. Ta laskis ehitada hiigeltempli, kasutades naabermaadest pärinevat materjali. Lagašlased jäid guttide võimule lojaalseks, kuid teised linnad eesotsas Uri ja Urukiga tõstsid mässu ning tegid 22. sajandi lõpuks eKr guttide võimule lõpu: 2115 eKr saavutas Uruki valitseja Utuhegal guttide üle võidu.
Uus-Sumeri ajajärk.
2109 eKr ühendas Uri 3. dünastia (selle rajas kindral Ur-Nammu), mis valitses 3. aastatuhande lõpuni eKr, kogu Mesopotaamia (Uus-Sumeri riik). Selle dünastia valitsejad nimetasid end Sumeri ja Akadi kuningateks, hiljem nelja ilmakaare valitsejateks, mis näitas nende pretensiooni maailmavalitsemisele. Mõnikord nimetasid nad end jumalateks.
Uus-Sumeri riigi ajast on säilinud sadu tuhandeid dokumente, mis sisaldavad tööliste nimekirju, tööpäevade arvutusi, tehtud tööde loetelusid jms.
Uus-Sumeri riik kestis sadakond aastat (2047–1940 eKr). 21. sajand eKr oli Sumeris stabiilsuse ja õitsengu aeg. See oli Sumeri viimane õitsenguaeg. Sumeri riigi pindala oli sel ajal kõige suurem. Uue haldusevormi tõttu oli valitsemine stabiilsem.
Võim Mesopotaamia üle libises sumeritel käest ära. Akadimaa linnad tugevnesid, lõpuks aga valitses Babülooniat Babülon.
Sumeri allakäik.
20. sajandi alguses eKr tungisid üheaegselt sisse lääne poolt semi rahvas amoriidid ja ida poolt eelamlased ning riik lagunes. Tekkisid väikeriigid Assuri, Babüloni, Ešunna, Deri ja Susa (Shūsh) ümber. 20. sajandil eKr oli Sumeri linnade vahel palju sõdu, algul Isini ja Larsa vahel, hiljem Larsa ja Babüloni vahel. Umbes 1900 eKr amoriidid vallutasid Mesopotaamia ning nende pealinnaks sai Babülon.
1790 eKr sai Babüloonia kuningaks Hammurabi ning järgmisel 30 aasta jooksul sai sellest Mesopotaamia tugevaim võim. Sellega lõppes Sumeri ajalugu ja algas Babüloonia ajalugu, kuigi sumeri kultuur etendas Babüloonia ühiskonnas keskset osa.


Rio Negro jõgi.
Rio Negro on jõgi Lõuna-Ameerikas.
Algab Guainía ja Casiquiare jõe ühinemisel. Voolab algul lõunasse, hiljem valdaval kagu suunas. Suubub Amazonasesse, mis Rio Negro suudmest ülesvoolu kannab Solimõese nime.
Alamjooksul on Rio Negro lai ja aeglase vooluga. Vaid suudmes aheneb ta Solimõese kaldavallidest läbi murdes 2,5 kilomeetrini. Rio Negros on must vesi, sellest ka nimi. See on sobimatu nii sääskede kui kalade eluks. Kala nappuse tõttu elab Rio Negro ääres vähe inimesi. Rio Negro must vesi on soojem ja seetõttu hõredam kui Solimõese vesi, seetõttu ujub ta Amazonase pinnal ja seguneb aeglaselt Solimõese sogase veega.


Jaava meri.
Jaava meri on meri Euraasia mandrist kagu pool Vaikses ookeanis Sumatra, Jaava ja Kalimantani vahel.
Jaava meri piirneb lõunas India ookeaniga, millega teda ühendavad Sunda ja Bali väin. Kagus piirneb ta Bali merega, idas Florese merega. Kirdes ühendab teda Sulawesi merega Makassari väin. Loodes piirneb ta Natuna merega, millega teda ühendavad Karimata, Gaspari ja Bangka väin.
Jaava mere loodepiir kulgeb Sumatralt Kalimantanile: alguses mööda Bangka väina lõunaserva Bangka lõunatippu Toboali juures, siis mööda Bangka kagurannikut Berikati neemeni (2°34'S 106°51'O), üle Gaspari väina Belitungi loodetippu Djemangi neemele Tanjungpandani juures (2°36'S 107°37'O), mööda Belitungi põhjakallast saare idatippu Mandi neemele Manggari juures (2°46'S 108°16'O) ning üle Karimata väina Kalimantani edelatippu Sambari neemele (3°S 110°19'O). Mere põhjapiir kulgeb mööda Kalimantani lõunarannikut kuni saare kaguptipuni Pagatani juures (3°37'S 115°57'O). Mere kirdepiir kulgeb Kalimantanilt Sulawesile: mööda Lauti väina lõunaserva Lauti saarele, selle läänerannikut mööda saare lõunatipuni (4°6'S 116°6'O) ning sealt üle Makassari väina Tanakeke saarele ja selle lähedal oleva Sulawesi edelatipuni (5°37'S 119°27'O). Mere idapiir kulgeb läbi Sabalana saarte (6°33'S 118°49'O) ja Satengari saarte (7°26'S 117°8'O). Mere kagupiir kulgeb sealt Sapanjangi saare idatippu ning läbi Sapanjangi ja Kangeani saare viimase läänetippu (7°1'S 115°18'O) Jaava kirdetippu. Mere lõunapiir kulgeb mööda Jaava põhja- ja läänerannikut kuni Jaava edelatipuks oleva Cangkuangi neemeni (6°46'S 105°12'O) ning sealt Sumatra kagutippu (5°55'S 104°35'O). Mere läänepiir kulgeb mööda Sumatra idarannikut kuni punkti 3°14'S 106°5'O.
Mere pindala on 320 tuhat km², aga põhiosas on ta madal, sest paikneb mandrilaval.
Kuigi Jaava meri piirneb paljude suurte saartega, on temas eneses ainult üks suur saar, Madura Jaava kirderannikul. Pisikesi saari, saarestikke ja korallrahusid on meres seevastu arvukalt ja sellepärast on kogu meri ära jagatud Indoneesia 12 provintsi vahel – mere kaldad kuuluvad kõikjal Indoneesiale. Need provintsid on päripäeva lugedes Bangka-Belitung, Lääne-Kalimantan, Kesk-Kalimantan, Lõuna-Kalimantan, Lõuna-Sulawesi, Ida-Jaava, Kesk-Jaava, Lääne-Jaava, Jakarta provints, Banten, Lampung ja Lõuna-Sumatra.
Jaava meres asuvad järgmised suuremad saared ja saarestikud: Bangka-Belitungi provintsis Bangka, Belitung, Lepar, Liat ja Mendanau, Lõuna-Kalimantanil Laut, Laurot' saared ehk Laut Kecili saared ja Masalima saared, Lõuna-Sulawesil Sabalana ja Satengari saared ning Tanakeke, Ida-Jaaval Sakala saar, Kangeani saared, Raas, Sapudi, Madura, Karamian, Masalembu Besar ja Bawean, Kesk-Jaaval Karimunjawa saared, Lääne-Jaaval Rakit ning Jakarta provintsis Seribu saared. Sunda väinas asuvad Panaitan ja Krakatau saared, ent need mõlemad jäävad mere piirest napilt välja.
Jaava mere kaldad on madalad ja sageli soised, aga leidub ka mägiseid kaldaid. Jaaval on hulgaliselt üle 3 km kõrgusi tippe, ehkki need ei asu väga Jaava mere lähedal. Sulawesi saarel on mere kaldal 2871 m kõrgune Lompobatangi mägi. Lõuna-Kalimantanis asub Meratuse ahelik, mis küündib 1892 m kõrgusele. Väiksematest saartest on Belitung 510 m ja Madura 471 m kõrgune. Bangka on neist kõrgem (kuni 705 m), aga see tipp asub saare põhjaosas, mis ei jää Jaava mere äärde.
Kuna Jaava mere kaldad asuvad kõikjal saartel, siis ei suubu merre suuri jõgesid. Suurimad Kalimantanil Jaava merre suubuvad jõed on lääne poolt ida poole tulles Pawan, Seruyan, Mendawai, Kahayan, Kapuas ja Barito. Suurimad Jaaval merre suubuvad jõed on ida poolt lääne poole tulles Solo, Serang ja Manuk.
Jaava meres ei ole suuri lahtesid. Kalimantanil asuvad Kumai laht ja Sampiti laht. Jaava lahtedest on tähtsaim Jakarta laht.
Jaava mere vesi on magedam kui ookeanis, sest sademed ületavad aurumist. Mere soolsus on umbes 32 promilli.
Jaava mere rannikud on üldiselt asustatud. Jaava saar on asustatud väga tihedalt ja Jaava mere kaldal on seal neli miljonilinna: Banteni provintsis Tangerang, Jakarta provintsis Jakarta, Kesk-Jaaval Semarang ja Ida-Jaaval Surabaya. Lõuna-Sulawesi pealinn Makassar on samuti miljonilinn. Lõuna-Kalimantani pealinn Banjarmasin pole palju väiksem. Enamik Jaava läheduses olevaid väikesaari on samuti asustatud. Kuid teisalt leidub mere Sumatra ja Kalimantani rannikul pikki asustamata rannaribasid.


Franz Josephi maa.
Franz Josephi maa on saarestik Põhja-Jäämeres.
Saarestiku pindala on 16 100 km². Saared on kaljused, kuni 620 meetrit kõrged ja enamjaolt kaetud liustikega, mille pindala on viimastel aastakümnetel intensiivselt vähenenud. Saarte pinnase moodustavad liivakivi, aleuriit, lubjakivi ja basalt.
Loomadest võib saarestikus kohata jääkaru, polaarrebast, morska, habehüljest, grööni hüljest jt.
Saartel valitseb arktiline kliima. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus –1,2...+1,6° C. Jaanuaris võivad õhutemperatuurid langeda alla –50° C. Sademete hulk on vahemikus 200...550 mm.
Saarestik kuulub Venemaale ning on halduslikult Arhangelski oblasti Primorski rajooni koosseisus ning nendel puuduvad püsielanikud. 1957. aastast asub Hayesi saarel ilmajaam.
Franz Josephi maa on saanud oma nime Austria-Ungari keisri Franz Joseph I järgi. Saarestik pole kunagi kuulunud Austriale, Ungarile ega Austria-Ungarile.
Franz Josephi maa järgi sai nime Tallinna Loomaaia nüüdseks surnud jääkaru Franz.
Franz Josephi maa kajastused kultuuris.
Esimene maailmasõda peeti suuresti asumaade ümberjagamise nimel. Ühena vähestest sõjas osalenud suurriikidest puudusid Austria-Ungaril asumaad. Kuid vahva sõdur Josef Švejk nimetas romaanis "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" korduvalt Austria-Ungari asumaaks Franz Josephi maad.


El.
El (ka "il") on semiidi keeltes jumala kohta kasutatav sõna. See esineb nii koha- kui ka isikunimedes (Paabel, Iisrael; Elohim, Eelija, Eliisa).
Nime või epiteedina on "El" kasutusel nii polüteistlikes kui ka monoteistlikes Lähis-Ida usundites. Akkadi keeles tähendas "elu(m)" või "ilu(m)" lihtsalt jumalat ja ei olnud kasutusel nimena. Ugariti usundis oli El konkreetne jumal, kes oli küll valitsev peajumal, ent siiski vaid üks paljudest, jumalanna Ašera abikaasa. Heebrea usundis nimetati Eliks aga juba ainujumalat.


Papüürus 66.
Papüürus 66 (Bodmer Papyrus II) on vanim teadaolev Johannese evangeeliumi käsikiri. See on dateeritud ajavahemikku 150–200 pKr. Tekst on samasugusel kujul nagu tänapäevalgi, mis tõestab Johannese evangeeliumi korrektset tradeerimist.
Üriku suurus on umbes 14,2 cm x 16,2 cm. Koodeksi maht oli algselt ilmselt 39 papüüruspoognat, mis kaheks murtuna moodustasid 78 lehte ja 156 lehekülge. Tänaseks on säilinud 75 lehte ja 39 identifitseerimata tükki. Säilinud on tekstiga leheküljed numbritega 1–34 ja 39–108. Lehekülgedel on 15–25 rida teksti.
Manuskripti sisuks on Uue Testamendi Johannese evangeeliumi 1:1 – 6:11; 6:35 – 14:26, 29 – 30; 15:2 – 26; 16:2 – 4, 6 – 7; 16:10 – 20:20, 22 – 23; 20:25 – 21:9, 12, 17. (Manuskriptil puudub perikoop 7:53 – 8:11.) Teksti kinnitavad: Codex Sinaiticus 4. sajandist ja Codex Bezae 6. sajandist.
Manuskript leiti Egiptusest, Jabal Abû Mana'st, Ebene Dishna'st põhjas ja 12 km Als-Tarif Jabal'ist idas. 1955/1956 aastal ostis selle koos teiste kreeka ning koptikeelsete ürikutega Martin Bodmer. Tämapäeval asub see papüüruskoodeks "Bibliotheca Bodmerianas Cologny's, Šveitsis. Seal hoitakse suuremat osa leitud Johannese evangeeliumi manuskriptidest. Tähtsaim neist on Chester-Beatty-Papyrus. Üks leht on ka Kölnis, Saksamaal: Für Altertumskunde Institut der Universitat zu Köln.
Tekstinäide.
Osad tähed kreeka keeles teise kujuga
1:1 EN (-) ARXH (alguses) HN (oli) O LOGOS (sõna) KAI (ja) O LOGOS (sõna) HN (oli) PROS (juures) TON (-) TEON (Jumala) KAI (ja) TEOS (Jumal) HN (oli) O LOGOS (sõna)
1:2 OUTOS HN EN ARCH PROS TON TEON (see oli alguses Jumala juures)
1:3 PANTA DI AUTOU EGENETO KAI HORIS AUTOU EGENETO OUDE EN O GEGONEN (kõik on olemas selle läbi ja ilma selleta pole olemas mitte midagi, mis olemas on).


Põhja-Atlandi ostsillatsioon.
Põhja-Atlandi ostsillatsioon ehk Põhja-Atlandi võnkumine (NAO, inglise "North Atlantic oscillation") on Islandi miinimumi ja Assoori maksimumi ehk õhurõhu tugevuse võnkumine erinevail aastail Atlandi ookeani põhjaosas.
Islandi miinimum on püsiv madalrõhuala keskmega enamasti ligikaudu Islandi saare kohal. Assoori maksimum on kõrgrõhuala Assooride kohal. Põhjapoolkeral valitsevad läänetuuled kõrgrõhkkonnast põhja suunas ja madalrõhkkonnast lõunas. Seetõttu on Põhja-Atlandil valitsevaiks läänetuuled, mis puhuvad Islandi miinimumi ja Assoori maksimumi vahel. Läänetuuli võimendab veelgi Coriolisi efekt.
Positiivne ja negatiivne NAO.
Põhja-Atlandi ostsillatsioon tähendab nende rõhkkondade tugevuse muutust. Kui nõrgeneb üks, siis nõrgeneb ka teine ning vastavalt sellele muutub läänetuulte tugevus. Tugevate ja hästi väljakujunenud rõhkkondadega aastal on NAO-indeks positiivne, vastasel korral aga negatiivne.
Positiivne NAO-indeks toob endaga kaasa vihmase ja pehme talve Põhja-Euroopas, sest niiske õhk Atlandi ookeanilt jõuab kaugemale sisemaale, jättes Vahemere-äärsetele maadele põua ja ühtlasi ilusa ilma. Negatiivne NAO-indeks toob kaasa vihmase ja mägedes lumetormidega talve Vahemere ääres ning külma ja karmi talve Põhja-Euroopas. Selle põhjuseks on see, et nõrgemad läänetuuled ei vii niisket õhku mitte Põhja-Euroopa, vaid Vahemere kohale. Põhja-Euroopas, aga valitsevad sellisel talvel külmad kõrgrõhkkonnad, mis on kujunenud Venemaa kohal.
Põhja-Atlandi ostsillatsiooni tekkepõhjused ei ole selged. Näib olevat seos Globaalse soojenemise ja NAO indeksi positiivsete väärtuste vahel, sest viimasel kümnendil ja 1930-ndail on tugevalt domineerinud positiivne faas, mis korreleerub hästi põhjapoolkera keskmise temperatuuri tõusuga.
NAO mõju ökosüsteemidele.
NAO mõjutab oluliselt maismaa- ja veeökosüsteeme. See avaldub näiteks liikide levilate muutumises, planktoni produktsiooni kasvamises jne.


Eesti Ornitoloogiaühing.
Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) on vabatahtlik ühendus, mille eesmärkideks on Eesti linnustiku kaitse, uurimine ja tutvustamine.
EOÜ asutati 1. mail 1921. Pikka aega Eesti Ornitoloogiaühing ei tegutsenud, sel ajal oli peamiseks ornitolooge koondavaks organisatsiooniks Eesti Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsioon. Alates 2000. aastast on ta rahvusvahelise linnukaitseorganisatsiooni "BirdLife International" koostööpartner Eestis.
Kaks korda aastas annab EOÜ välja ajakirja Hirundo. Alates märtsist 2008 ilmub linnuleht Tiirutaja. Ühingul on oma erialane raamatukogu.
27. novembril 2012 pälvis ühingu projekt "Linnuõpe loodusainete õpetajatele" Aasta keskkonnateo auhinna ja sellega kaasneva 1000 euro suuruse rahalise preemia.


‘Ubaydi ajajärk.
Ubaidi asulad kaardil koos arvatava üleujutuse alaga
Sumeri, akadi ja Eelami kaart Ubaidi ajajärgul
‘Ubaydi ajajärk on arheoloogiline ajajärk Mesopotaamias, mis on saanud nime Al-‘Ubaydi küla ehk Tell al-Ubaidi asulakoha järgi.
Umbes 5850 eKr saabusid Eufrati ja Tigrise suudmealale piki Tigrise jõge noorema kiviaja maaharijad, kes tõid endaga Samarra kultuuri mõjusid. Tollal ulatus Pärsia laht märksa enam kaugemale sisemaale kui tänapäeval ja Tigris ei suubunud Eufrati, vaid mõlemal jõel oli oma suue merre. Kumbki jõgi ei voolanud alamjooksul oma tänapäevases sängis ja mõlemad moodustasid suudmes delta.
Järgneva Hadji Muhammedi kultuuri ajal leiutati niisutuskanalid ning arvatavasti sai enamik sumeri asulaid sel ajal nime. Umbes aastail 5300–4750 saabusid Ubaidi kultuuri alale piki Eufrati jõge akadi semiidid.
5. aastatuhandel eKr sulasid Mesopotaamias arvukad kultuurid kokku vähesteks. Tekkis palju ajajärgule nime andnud Ubaidi sarnaseid suuri külasid. Sel ajal tekkisid esimest korda kaubandus, ebaisikulised suhted inimeste vahel (ühiskond) ja sotsiaalne kihistumine. Ehitati esimesed jumalanna Ninhursagi templid. Ubaidi ajajärgul leiutati ratas, mida kasutati esialgu potikedrana.
Ubaidi ajajärgu keraamikale on iseloomulik geomeetriline ornamentika.
Neile järgneb Uruki ajajärk.
Arvatakse, et aastatuhande teisel poolel ilmusid Sumeri alale alg-eufratlased ehk ubaidlased, keda peetakse sumerite esivanemateks. Ubaidlased kuivendasid sood, tehes maa põlluharimiseks kõlblikuks. Nad kuivendasid maa ning hakkasid kuduma, nahka ja metalli töötlema, müüri laduma ning saviesemeid valmistama.
Suurimaks asulaks kasvas Eridu, kus elas umbes 4000 inimest.


Kara meri.
Kara meri (vene "Карское море"; neenetsi "Хэрэ ям’") on Põhja-Jäämere ääremeri.
Piirneb läänes Novaja Zemljaga ja Franz Josephi maaga, idas Taimõri poolsaare ja Severnaja Zemljaga. Asub mandrilaval, sügavam vagumus on Franz Josephi maast idas. Merre suubuvad Ob ja Jenissei, seetõttu on rannikualadel riimvesi. Looded on nõrgad. Meres on suvelgi jääd.


Kariibi meri.
Kariibi meri on Atlandi ookeani osa.
Piirneb lõunas Lõuna-Ameerika ja läänes Kesk-Ameerikaga, põhjas Suurte Antillide (Kuuba, Haiti ja Puerto Rico), idas Väikeste Antillidega. Loodes Yucatáni väina kaudu ühendatud Mehhiko lahega. Sügavus kuni 7110 meetrit. Meres on nõrgad looded. Kliima on troopiline, esineb orkaane.


Madeira jõgi.
Madeira jõgi on jõgi Lõuna-Ameerikas, Amazonase lisajõgi. Jõe valglast on põhiosa Brasiilia ja Boliivia, väike osa Peruu territooriumil.
Jõe pikkus on 3239 km. Tema valgla on 850 tuhat km² ja vooluhulk suudmes 32 000 m³/s. Nende näitajate poolest on ta üks maailma suurimaid jõgesid, mis suubub teise jõkke. Kui arvestada kõiki jõgesid, on ta pikkuselt 19. ja vooluhulgalt suudmes 10. jõgi maailmas.
Madeira valgla see koht, kust suudmeni kõige pikem tee on, paikneb Boliivias Cochabamba linnast lõunas. Sealt algab Rio Grande, mis voolab alguses kagusse, ületab Santa Cruzi departemangu piiri, teeb seejärel poolkaare ja suundub põhja ning lõpuks loodesse. Sellest kohast alates, kus ta vasakult ühineb Yapacani jõega, kannab ta nime Mamoré. Mamoré ületab kohe El Beni departemangu piiri ja voolab üsna täpselt põhja. Paremalt suubub temasse Brasiilia ja Boliivia piirijõgi Guaporé, mida kutsutakse ka nimega Itenes. Mamoré voolab Brasiilia ja Boliivia piirijõena edasi põhja, kuni temasse suubub vasakult Madre de Dios. Sellest kohast alates nimetatakse jõge Madeiraks. Madeira voolab põhja kuni Boliivia põhjatipuni, pöördub kirdesse ja voolab läbi Amazonase madaliku, algul Rondônia ja pärast Amazonase osariigis, kuni suubub paremalt Amazonasesse.
Peajõe algus Boliiviast on kahtluse alla seatud. Brasiiliast algav Guaporé on Mamoréga ühinemisel veerohkem kui Mamoré ja on väidetud, et just Guaporé algus Brasiilias Mato Grosso osariigis Parecise mägedes on Madeira tõeline lähe.
Suudmes moodustab Madeira kaks haru. Nende vaheme lääb Tupinambarana saar, mis on üks maailma suurimaid jõesaari (kõige suurem jõesaar on Araguaia jõel olev Bananali saar). Madeira see suudmeharu, kus voolab enamik vett, suubub otsa Amazonasesse, aga teine suudmeharu voolab pikalt Amazonase kõrval ja seda nimetatakse Uraríaks.
Madeira äärsed suurimad asulad on Beni departemangu keskus Trinidad, kaksiklinn Guarajá-Mirim – Guayaramerin, mis asub jõe kummalgi kaldal vastavalt Brasiilias ja Boliivias, Madre de Diose suudme vastas Brasiilias olev Canela, Rondônia osariigi keskus Porto Velho ning Amazonase osariigis asuvad Humaifá, Manicoré, Novo Aripuanã, Borba, Nova Olinda do Norte ja Autazes. Uraría ääres asuvad Maués, Barreirinha ja Parintins.
Madeira on vihmaperioodil ookeanilaevadega laevatatav rohkem kui 1000 km, peaaegu Porto Velho juures oleva San Antonio kärestikuni. Kuivaperioodil, mis kestab juunist novembrini, võib veetase jões langeda koguni 15 meetrit ja San Antonio kärestikuni sõitmine pole võimalik laevadel, mille süvis on üle 2 meetri.
Yapakani suurmest allapoole voolab jõgi üldiselt troopilises vihmametsas, kus peale jõelaevade ei ole õieti teisi liikumisvõimalusi. Guajará-Mirimi ja Humaifá vahel kulgeb jõe ääres maantee, mis Porto Velhos jõe ületab. Porto Velho ja Guajará-Mirimi vahel, kus jõgi ei ole kärestike tõttu laevatatav, kulgeb jõe kõrval raudtee, mis ei ole muu raudteevõrguga ühenduses.


Keldi meri.
Keldi meri on Atlandi ookeani osa, mis piirneb põhjas Iirimaaga ja idas Suurbritannia ja Bretagne'i poolsaarega.


Ogasawara saared.
Ogasawara saared on saarteahelik Vaikses ookeanis.
Läänes piirneb Filipiini merega. Pindala 70 km². Suurim kõrgus 390 meetrit.


Kollane meri.
Kollane meri on Vaikse ookeani ääremeri.
Piirneb idast Korea poolsaarega, läänest Aasiaga, lõunas ühenduses Ida-Hiina merega. Meri on madal, sügavus keskosas 60-80 meetrit. Vesi on magedam kui ookeanis, keskmiselt 32 promilli. Kollasele merele on nime andnud jõgede poolt hõljumina merre kantav löss, mis värvib merevee kollakaks. Mere kirdeosas on Bo Hai laht. Idarannikul on tugevad looded, kõrgusega üle 8 meetri.


Koostöömeri.
Koostöömeri on meri Antarktise rannikul. Piirneb Enderby maaga ja Printsess Elizabethi maaga.
Koostöömeri on Lõuna-Jäämere meri. Nende jaoks, kes Lõuna-Jäämere olemasolu ookeanina ei tunnista, on ta India ookeani meri.
Merele andsid nime Nõukogude polaaruurijad 1962. aastal Antarktika uurimisel tehtava rahvusvahelise koostöö märkimiseks (nimi vene keeles "море Содружества", inglise keeles "Collaboration Sea").


Tapajós.
Tapajósi jõgi on jõgi Lõuna-Ameerikas.
Jõgi saab alguse Brasiilia mägismaalt Juruena ja Teles Piresi jõe ühinemisel. Voolab kirdesse ja läbib palju kärestikke. Alamjooksul voolab rahulikult ja laieneb kuni 15 kilomeetrini, suubub paremalt Amazonasesse.
Tapajósi jõe pikkus on 2200 kilomeetrit.
Jõe ääres asuvad Santarém, Itaituba, Aveiro jt.


Korallimeri.
Korallimeri asub Vaikse ookeani lääneosas.
Korallimeri piirneb edelas Austraaliaga, loodes Uus-Gineaga, kirdes Saalomoni saartega, idas Vanuatu ja kagus Uus-Kaledooniaga. Läänes on Korallimeri Torrese väina kaudu ühenduses Arafura merega, põhjas piirneb ta Saalomoni mere, kagus Fidži mere ja lõunas Tasmani merega.
Kogu Korallimeri on jagatud riikide mõjusfäärideks. Need riigid on Austraalia, Paapua Uus-Ginea, Saalomoni Saared, Vanuatu ja Prantsusmaa, mille protektoraat on Uus-Kaledoonia. Täielikult jäävad Korallimerre Austraalia Korallimere saarte ala, Vanuatu Sanma provints ja Uus-Kaledoonia Põhjaprovints.
Korallimere sügavus on kuni 7661 meetrit. Meres paikneb ka Korallimere nõgu, mille sügavus on kuni 4842 meetrit.
Merele on nime andnud maailma suurim korallriff Suur Vallrahu, korallrahusid on mujalgi.
Korallimere korallrahud on soodus elukeskkond väga paljudele veetaimedele ja loomadele. Siin leidub vetikaid, meriliiliaid, vähilisi, kirjuid kalu, mureene, haisid ja muid elusolendeid.
Piirid.
Põhjast piirneb Korallimeri Saalomoni merega. Piir kulgeb Uus-Ginea kagutipust Saalomoni Saartele kuuluva Rennelli saare edelatippu, nii et Lousiade saarestik koos juurdekuuluvate riffidega jääb Saalomoni merre, sealt Nupani saarteni ja edasi Duffi saarteni.
Idast piirneb Korallimeri Vaikse ookeani alaga, mida eraldi mereks ei arvata. Piir kulgeb Duffi saartelt sirgjoones Mr Lava raarele, mis kuulub Vanuatule, ning sealt paljusid Vanuatu saari mööda Anatomi saareni, nii et kõik Vanuatu saared ja nendevahelised väinad (peale Futuna saare) kuuluvad Korallimerre.
Kagust piirneb Korallimeri Fidži merega. Piir kulgeb Anatomilt Uus-Kaledooniast kagus olevale Pinsi saarele.
Lõunast piirneb Korallimeri Tasmani merega. Uus-Kaledoonia ala lõunapiir on umbes 24. lõunalaiusel ja sealtkandist kulgeb ka merede piir.


Mariaanid.
Piirnevad läänest Filipiini merega. Pindala 1018 km². Saared on mägised, kõrgus kuni 965 meetrit.
Mariaanid kuuluvad Ameerika Ühendriikidele ja on jagatud kaheks - lõunas Guami ala ning põhjas Põhja-Mariaani Ühendus.


Koro meri.
Koro meri on Vaikse ookeani osa, mida ümbritsevad Fidži saared.


Labradori meri.
Labradori meri on ääremeri Atlandi ookeani loodeosas Põhja-Ameerika rannikul.
Piirneb edelas Labradori poolsaarega, loodes Baffini saarega ja kirdes Gröönimaaga. Põhjas Davise väina kaudu ühenduses Baffini lahega.
Mere pindala on 841 tuhat km2, suurim sügavus 4316 m.
Valitseb jahe paras ja lähisarktiline kliima. Merevee keskmine soolsus on 34,88‰ (põhja lähedal 34,94‰) ja veetemperatuur on +3,5...+2,0°C. Labradori meri Gröönimaa rannikul ja mere keskosa on aasta ringi jäävaba, mujal on talviti jääd (maksimaalne jääkate on aprillis-mais). On ka jäämägesid. Suvel sulab ajujää ära.
Loodete kõrgus on Kanada rannikul 1,8 m ja Gröönimaa rannikul kuni 4 m. Gröönimaa ranniku lähedal läbib merd lõunast põhja suunas soe ja ümbritsevast soolasema veega Lääne-Grööni hoovus. Labradori poolsaare ranniku lähedal läbib merd põhjast lõunasse külma ja vähesoolase veega Labradori hoovus.
Nimi inglise keeles "Labrador Sea", vene keeles "море Лабрадор" ja saksa keeles "Labradorsee".


Flores.
Florese asendikaart. Flores asub Florese merest lõunas.
Flores on Väikestes Sunda saarte hulka kuuluv saar Indoneesias Ida-Nusa-Tenggara provintsis.
Saarest põhja jääb Florese meri ja lõunasse Sawu meri. Suurematest saartest jääb temast läände Sumbawa, lõunasse Sumba ja itta Timor. Väiksematest saartest jäävad läände Florese ja Sumbawa vahele Sangeang ja Komodo, itta Florese ja Timori vahele Solori saared, Lomblen, Komba, Pantar ja Alor ning põhja poole Palu saar ning Lõuna-Sulawesi provintsi kuuluvad Macani ja Pasitelu saared, millest suurimad on Tanahjampea, Kalao, Bonerate, Kalaotoa ja Kakabia. Sumbast eraldab teda Sumba väin, Komodo ja Sumbawa vahele jääb Sape väin.
Florese pindala on 14 250 km². Saar on pikk ja kitsas, ida-lääne suunaline. Suuri jõgesid saarel ei ole. Saar on mägine, selle kõrgeimad tipud on Ranakah (2382) m saare lääneosas ja Egon (1703 m) idaosas, mõlemad tegevvulkaanid.
Saarel elab ligikaudu 1,6 miljonit inimest. Suurimad linnad, kus kõigis on 10–50 tuhat elanikku, on lääne poolt ida poole minnes Labuhanbaio, Ruteng, Bajawa, Ende, Maumere ja Larantuka. Kõiki neid asulaid läbib selles järjekorras maantee, mis lääneosas kulgeb saare lõunarannikul, idaosas kohati lõuna- ja kohati põhjarannikul.
Septembris 2003 avastasid paleontoloogid Floresel asuvast Liang Bua koopast senitundmatu hominiidi luustikud. "Homo floresiensise täiskasvanud isendi kõrgus oli umbes 1 meeter. Nad surid välja mitte varem kui 12 000 aastat tagasi.
Floresel elab looduses komodo varaan ja endeemne florese hiidrott.
Esimesed eurooplased – Portugali kaupmehed ja misjonärid – jõudsid saarele 16. sajandil. Nad andsid sellele ka tänapäevalgi kasutatava nime. Portugali keeles tähendab "flores" 'lilled', mis on viide saare rikkalikule taimestikule.


Xingu.
Xingu jõgi on jõgi Lõuna-Ameerikas.
Algab Brasiilia mägismaalt, voolab põhja, läbib suurel hulgal kärestikke. Alamjooksul voolab rahulikult ja laieneb 12 kilomeetrini, veetaset mõjutavad looded. Suubub paremalt Amazonasesse.
Jõele plaanitakse 2015. aastaks rajada pais (Belo Monte pais) ja 11 233 MW võimsusega hüdroelektrijaam.


Laptevite meri.
Laptevite meri (vene "море Лаптевых", jakuudi "Лаптевтар муоралара"; tarvitatud ka nime Nordenskiöldi meri) on meri Põhja-Jäämeres.
Piirneb läänest Taimõri poolsaarega ja Severnaja Zemljaga, idast Uus-Siberi saartega. Laptevite merre suubub Leena, seetõttu on rannikualadel riimvesi. Looded on nõrgad. Jääd leidub meres suvelgi.
Laptevite meri on nime saanud Dmitri ja Hariton Laptevi järgi.


Levandi meri.
Levandi meri [lev'andi] on Vahemere idapoolseim osa (Levandi) ranniku lähedal.
Nimi inglise "Levantine Sea" ja saksa keeles "Levantisches Meer".
Levandi meri on kaardil tähistatud numbriga 25


Lõuna-Hiina meri.
Lõuna-Hiina meri on Vaikse ookeani osa.
Põhjas ja läänes piirneb Indohiina poolsaarega, edelas Malaka poolsaare ja Sumatraga, kagus Kalimantaniga, idas Filipiinidega ja kirdes Taiwaniga. Edelas ühenduses Andamani merega Malaka väina kaudu, lõunas Karimata väina kaudu ühenduses Jaava merega, kirdes Taiwani väina kaudu ühenduses Ida-Hiina merega.
Nimi.
Lõuna-Hiina mere nimi rannikul elavate rahvaste keeltes.


Viljui.
Viljui (vene "Вилюй", jakuudi "Бүлүү" (Bülüü)) on jõgi Aasias Siberis. Pikkus 2650 km.
Lähtub Kesk-Siberi kiltmaalt. Ülemjooksul voolab rahulikult soisel tasandikul. Keskjooksul itta voolates läbib kuristikke ja kärestikke. Alamjooksul laskub Kesk-Jakuutia tasandikule, voolab rahulikult laias orus itta. Suubub vasakult Leenasse.


La Plata laht.
La Plata lahe asukoha skeem
La Plata (või ka La Plata laht) on Atlandi ookeani laht Lõuna-Ameerika rannikul.
Laht on madal, alla 20 meetri. Tegemist pole mitte tavalise merelahe vaid estuaariga mille on moodustanud lahte suubuvad Paraná ja Uruguay jõgi. Madala vee ja jõesetete tõttu on lahe vesi sogane. Looded on nõrgad, küll aga avaldavad tuuled veetasemele tugevat mõju. Lahe ääres asuvad nii Buenos Aires kui ka Montevideo.
Ajalugu.
Esimese eurooplasena jõudis La Plata lahte 1516 hispaanlane Juan Díaz de Solís, kes oma meeskonnaga otsis mereteed Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani. Nad randusid tänapäeva Uruguay maa-alal, kus neid ründasid indiaanlased ja tapsid nad kõik peale 14-aastase junga Francisco del Puerto, sest nende usk ei lubanud tappa naisi, lapsi ega vanureid. 1526 saabus järgmine euroopa laev Sebastian Caboti juhtimisel, kes leidis rannikul karglemas ja neile midagi hüüdmas kohaliku sõdalase. See oli del Puerto, kes ühines Caboti meeskonnaga, ent naasis hiljem Uruguaysse.
Esimene asula La Plata rannikul oli Buenos Aires, mille 2. veebruaril 1536 rajas Pedro de Mendoza. Asula jäeti maha ja 11. juunil 1580 rajas selle uuesti Juan de Garay.


Jan Mayen.
Jan Mayen on Norrale kuuluv saar Põhja-Jäämeres või Atlandi ookeani põhjaosas.
Pindala 380 km². Saar on vulkaaniline, kõrgus kuni 2277 meetrit (vulkaan Beerenberg). Mäenõlvadel on liustikke.
8. mail 1929 läks Jan Mayen Norra võimu alla. Vastavalt 27. veebruari 1930 seadusele nr 2 on ta Norra Kuningriigi osa.


Levant.
Levant (romaani keeltes '(päikese)tõus') on Vahemerest vahetult itta jääv piirkond Edela-Aasias.
Hõlmab Vahemerest itta jäävad alad kuni Mesopotaamiani. Põhja-lõuna suunal jääb Levant Tauruse mägede ja Araabia poolsaare vahele.
Kitsamas mõttes hõlmab Levant vahemere ranniku lähedast ala, millesse jäävad Iisrael, Liibanon ja Süüria lääneosa.
On aga ka allikaid, mis rääkides Levandist, arvavad sinna ka Kreeka, Türgi ja Egiptuse.


Sououd-e-Melli.
"Sououd-e-Melli" on Afganistani riigihümn.
Hümn võeti kasutusele 1987.aastal. Talibani valitsusajal oli hümn koos kogu muu muusikaga keelatud. Pärast Talibani langemiset võeti hümn 2002. aastal jälle kasutusele.
Umbkaudne tõlge.
Sa püha Päike, kõrveta, kõrveta kuumemalt. Oo vabaduse Päike, Oo õnne Päike.
Oleme tulnud läbi tormi ja jõudnud tee lõppu.
Oleme käinud pimeduse radu, ja mööda valguse teed.
Võidu punane tee, vendluse puhas rada.


Kassaman.
Kassaman või Qassaman (vanne) on Alžeeria riigihümn. Hümn võeti kasutusele 1963. aastal, varsti pärast Prantsusmaast iseseisvumist. Sõnad on kirjutanud Mufdi Zakariah 1956. aastal olles Prantsuse koloniaalvägede vangistuses ja muusika on kirjutanud egiptuse helilooja Mohamed Fawzi.


El Gran Carlemany.
El Gran Carlemany (Võimas Karl Suur) on Andorra riigihümn. Sõnad on kirjutanud Joan Benlloch i Vivo (1864–1926) ja muusika on loonud Enric Marfany Bons (1871–1942), hümnina võeti ta kasutusele 1914.
Katalaanikeelsed sõnad.
El gran Carlemany, mon Pare dels àrabs em deslliurà,
I del cel vida em donà de Meritxell, la gran Mare,
Princesa nasquí i Pubilla entre dues nacions neutral
Sols resto lúnica filla de l'imperi Carlemany.
Creient i lluire onze segles, creient i lliure vull ser.
¡Siguin els furs mos tutors i mos Prínceps defensors!
Tõlge.
Mu isa, võimas Karl Suur, vabastas mind saratseenide käest,
Ja ta andis mulle suure Ema Meritxelli elu.
Ma olen sünnilt Vürstitar, erapooletu Neitsi kahe rahva vahel.
Ma olen Karolingide impeeriumi ainus tütar
Usklik ja vaba üksteist sajandit, usklikuks ja vabaks ma jään.
Seadused olgu mu õpetajateks ja Vürstid mu kaitsjateks!


Angola Avante.
"Angola Avante!" (Edasi, Angola!) on Angola riigihümn. Ta võeti kasutusele 1975 pärast iseseisvumist Portugalist.
Portugali keeles.
Os heróis do quatro de Fevereiro.
Ó Pátria, nós saudamos os teus filhos
Honramos o passado e a nossa História,
Construindo no Trabalho o Homem novo.
Um só povo, uma só Nação!
Com as forças progressistas do mundo.
Tõlge.
Oo Isamaa, me ei unusta iial
Oo Isamaa, me ülistame su poegi,
Me austame minevikku ja oma ajalugu,


Fair Antigua, We Salute Thee.
Fair Antigua, We Salute Thee (Me tervitame sind, kaunis Antigua) on Antigua ja Barbuda riigihümn. Teksti on kirjutanud Novelle Hamilton Richards ja muusika on loonud Walter Garnet Picart Chambers. Hümn võeti kasutusele pärast iseseisvumist aastal 1967. Kuninglikuks hümniks on endiselt Suurbritannia hümn God Save the Queen.
Ingliskeelne tekst.
To thy glory and thy beauty,
On thy sons and daughters free;
Raise the standard! Raise it boldly!
To the service of thy country,
Gird your loins and join the battle
Live in peace where man is free.
God of nations, let Thy blessings
Fall upon this land of ours;
Fill her fields with crops and flowers;
We her children do implore Thee,


Maluku meri.
Maluku meri on meri Sulawesi ja Halmahera saare vahel.


Mindanao meri.
Mindanao meri ehk Boholi meri on meri Vaikses ookeanis.
Piirneb lõunast Mindanao saarega ja põhjast Visayani saartega.


Mēmele jõgi.
Mēmele jõgi (leedu keeles "Nemunėlis", poola keeles "Niemenek") on jõgi Euroopas.
Algab Aukštaitija kõrgustiku põhjaosast. Voolab loodesse. Bauskas ühineb Mūsa jõega, moodustades Lielupe.
Nemunėlis


Mehhiko laht.
Mehhiko laht on laht Atlandi ookeani lääneosas Põhja-Ameerikast kagus.
Laht piirneb põhjas ja läänes Põhja-Ameerikaga, idas Florida poolsaarega, lõunas Yucatáni poolsaarega ja kagus Kuubaga. Kagus on ta ühendatud Kariibi merega Yucatáni väina kaudu, idas Atlandi ookeaniga Florida väina kaudu.
Lahe pindala on 1 550 000 km². Suurim sügavus on 5203 meetrit.
Mere kaguosa läbib hoovus, mis siseneb Yucatáni väina kaudu ja väljub Florida väinast. Lahest väljudes kannab see Golfi hoovuse ehk lahehoovuse nime.
Looded on nõrgad, seejuures valdavalt ööpäevased. Lahel esineb orkaane, eriti idaosas.


Halmahera.
Halmahera saar on üks Maluku saartest.
Saare pindala on 17 800 km². Saar koosneb neljast väljaulatuvast poolsaarest. Ta on mägine ja vulkaaniline, kõrgus kuni 1635 meetrit.


Norra meri.
Norra meri on Põhja-Jäämere osa.
Piirneb põhjas Teravmägedega, läänes Jan Mayeni saare, edelas Islandi, Fääri saarte ja Shetlandi saartega, kagus Skandinaavia poolsaarega. Norra mere ja Põhjamere piir kulgeb tinglikult mööda 61. laiuskraadi.
Sügavus on kuni 3960 meetrit. Mere pindala on 1 380 000 km² ning soolsus 35‰. Merel valitseb jahe kliima, ent merd läbiva Põhja-Atlandi hoovuse tõttu ta ei külmu.


Mūsa jõgi.
Mūsa jõgi (läti; leedu keeles Mūša) on jõgi Euroopas Leedus ja Lätis.
Lähtub Žemaitija kõrgustiku kirdejalamitlt. Voolab ülemjooksul Mūša-Nemunėlise madalikul itta, Pasvalyse lähedal pöördub loodesse Zemgale tasandikule. Bauskas ühineb Mēmele jõega, moodustades Lielupe.


Uus-Siberi saared.
Uus-Siberi saared on saared Põhja-Jäämeres. Koosnevad kolmest rühmast: Ljahhovi, Anjou ja De Longi saared. Saared eraldavad Laptevite merd Ida-Siberi merest.
Uus-Siberi saared kuuluvad Venemaale Sahhale. Nende kogupindala on 38 tuhat km².
Esimesed teadaanded Uus-Siberi saartest pärinevad Jakov Permjakovilt, kes seilas Leena suudmest Kolõma poole. 1712 maabus ta koos kasakasalgaga, mida juhtis Merkuri Vagin, Suur-Ljahhovi saarele. 19. sajandil uuris saarestikku Jakov Sannikov 1809–1811, hiljem parun Eduard Gustav von Toll 1886–1892.
Saarestiku kõrgeim mägi on 374 m kõrgune Malakatõn-Tass Kotelnõi saarel. Palju on järvi, soid ja väikesi jõgesid.
Kliima on arktiline. Saarestikus on arktiline tundra ja külmakõrb. Kõikjal sarestikus on igikeltsa ja maa-alust jääd. Põhjapoolsed saared on kaetud lumega 9-10 kuud aastas. Sademeid on aastas 132 mm. Jaanuari keskmine temperatuur on -28...-31 °C. Juuli keskmine temperatuur on kaldal keskmiselt +1...+3 °C, soojal päeval +8...+11 °C. Sisemaal on mõne kraadi võrra soojem: keskmiselt 3...6 °C, soojal päeval isegi 16...19 °C.
Alaline elanikkond saarestikus puudub. Kotelnõi saarel tegutseb alates 1933 polaarjaam.
Hilispleistotseenis moodustasid Uus-Siberi saared Suure Arktika Tasandiku ehk Beringia kõrgeima osa. Sel ajal oli merepind tänapäevasest 100–120 m madalamal ja maismaa ulatus mandrilava piirini, 700–1000 km kaugemale põhja kui tänapäeval. Kuid isegi jääajal polnud see ala laialt igijääga kaetud, ehkki De Longi saartel moodustusid 17 000 – 24 000 aastat tagasi väikesed passiivsed jääkatted. Väikeste liustike jälgi on leitud ka teistelt Uus-Siberi saartelt. Pärast meretõusu, mil Beringia üle ujutati, jäi selle alale madalasse merre siiski hulk fossiiljääst moodustunud saari, mis tänapäevaks on kõik sulanud, viimane 20. sajandi keskel.
Uus-Siberi saared.
Uus-Siberi saarte hulka kuulub ka müütiline Sannikovi maa, mida tänapäeval ei eksisteeri.


Ohhoota meri.
Ohhoota meri on meri Vaikse ookeani loodeosas.
Piirneb idast Kamtšatka poolsaarega, kagust Kuriilidega, lõunast Hokkaidōga ja edelast Sahhaliniga. Edelas on Ohhoota meri La Pérouse’i väina ja Nevelskoi väina kaudu ühenduses Jaapani merega.
Mere kogu ülejäänud rannik peale Hokkaido kuulub Venemaale, nimelt Habarovski kraisse, Kamtšatka oblastisse, Magadani oblastisse ja Sahhalini oblastisse.
Mere pindala on 1 580 000 km². Meres on tugevad looded kõrgusega kohati üle 13 meetri. Kliima on jahe. Talvel merevesi suuremalt osalt külmub, suvel on meri jäävaba.
Ohhoota meri asub üldiselt mandrilaval ja sellepärast on tema sügavus valdavalt alla kilomeetri. Piki Kuriile asub Kuriili nõgu, mis ei asu mandrilaval. Seal on ka mere kõige sügavam koht, 3521 meetrit.
Meres asuvad Šantari saared. Kui mitte arvestada Sahhalini ja Kuriile, mis ei asu täielikult Ohhoota meres, siis Šantari saared ongi Ohhoota mere ainsad suured saared.
Ohhoota ja Jaapani mere piirile suubub Amuur, aga kui see maha arvata, siis ei suubu Ohhoota merre suuri jõgesid. Kõige suurematena võib mainida kirdesoppi suubuvat Penžina jõge, läänesoppi suubuvat Uda jõge, Kamtšatkal olevat Bolšaja jõge, Korjakkias olevat Pustaja jõge ja merele nime andnud Ohhoota jõge mere põhjakaldal.
Ohhoota mere kaldal, kui Sahhalin maha arvata, on vähe suuri asulaid: ainus üle 10 000 elanikuga asula on Magadan. Sahhalinil on selliseid veel 6, neist suurim on Južno-Sahhalinsk.


Perämeri.
Perämeri on Läänemere põhjaosas asuva Põhjalahe põhjaosa.
Perämeri on Merenkurkku väina kaudu ühenduses Selkämerega.
Perämere pindala on 37 000 km², suurim sügavus 145 meetrit.
Merevee soolsus on 2–4 promilli.


Punane meri.
Punane meri on meri India ookeani loodeosas.
Ta on Bab el Mandebi väina kaudu ühenduses Adeni lahega, Suessi kanali kaudu Vahemerega.
Mere pindala on 450 000 km², suurim sügavus 3040 meetrit. Punase mere pikkus ulatub 2250 kilomeetrini, keskmine laius on 300 km.
Merevesi on soolasem kui ookeanis, umbes 41‰, ja põhjani soe, mitte alla 22 °C. Selle erandliku nähtuse põhjuseks on asjaolu, et Bab el Mandebi väina madaluse tõttu ei pääse ookeani külm põhjavesi merre, aga merel endal pole kunagi ega kuskil piisavalt külma ilma. Hüdrotermaalsed lõhed avanevad kohati merepõhja ja seal on veel kuumema ja soolasema, metalle sisaldava vee kogumeid.
Mere keskosas on looded nõrgad, põhja- ja lõunaosas aga tugevamad, kuni 1,8 meetrit.
Merel valitseb kuum ja kuiv kliima.
Punane meri on sooja vee ja kõrge soolsuse tõttu hea kasvukoht korallidele.
Punase mere nimi tuleneb arvatavasti punakat tooni mägede peegeldumisest mereveelt või siis punast värvi tsüanobakterite ("Trichodesmium erythraeum") nn õitsemisest.
Välislingid.
Punane meri


Liardi jõgi.
Liard on jõgi Põhja-Ameerikas.
Lähtub Yukoni mägismaalt. Ülemjooksul voolab kagu suunas. Seejärel pöördub kirdesse ja murrab läbi Kaljumäestiku. Alamjooksul voolab tasandikul, suubub vasakult Mackenzie jõkke.


Põhjalaht.
thumb
Põhjalaht (ka Botnia laht) on laht Läänemere põhjaosas. Piirneb läänes Rootsiga ja idas Soomega.
Koosneb Perämerest ja Selkämerest ning neid Vaasa ja Umeå vahel eraldavast Merenkurkku väinast.


Wrangeli saar.
Wrangeli saar (vene keeles о́стров Вра́нгеля) on saar Põhja-Jäämeres Aasia idaosas.
Wrangeli saar eraldab Ida-Siberi ja Tšuktši merd. Saart eraldab Euraasia mandrist Longi väin. Wrangeli saarele lähim maa on 60 km kaugusel idas olev pisike kaljune Heraldi saar.
Saare pindala on 7300 km². Tema põhjakaldal on 25 km ja lõunakaldal 15 km laiune rannikumadalik. Keskosas kulgeb Keskahelik, mis on kuni 40 km lai ja ulatub läänerannikult idarannikuni, olles seega 145 km pikk. Selle tipud ei ole tavaliselt palju kõrgemad 500 meetrist, aga saare keskosas on 1096 meetri kõrgune Sovetskaja mägi. Saarel on kohati väikeseid liustikke.
Saar on võrdlemisi ümmargune, suuremate lahtede ja poolsaarteta. Edelaosas asub Blossomi neem.
Ajalugu.
1764 väitis kasakaseersant Stepan Andrejev, et on mandrilt näinud põhja pool olevat saart. Andrejev kuulis ka tšuktšidelt jutte selle kohta, et seal tõesti maa olevat. Ferdinand von Wrangel luges Andrejevi aruannet ja korraldas 1820–1824 saare avastamiseks ekspeditsiooni, aga ei leidnud seda.
1864 maabus kapten Henry Kellett Heraldi saarel, nimetas selle oma laeva järgi, nägi sealt Wrangeli saart ja andis sellele alguses nimeks Ploveri saar, aga hiljem oli see Briti admiraliteedi kaartidel Kelletti maa.
Esimesena maabus Wrangeli saarel 1866 Saksamaa vaalapüüdja Eduard Dallmann.
1867. aasta augustis lähenes USA vaalapüügilaeva kapten Thomas Long saarele 24 km kaugusele ja nimetas selle Wrangelli saareks. Hiljem muutus see nimi Wrangeli saareks.
Nõukogude Liit rajas Wrangeli saarele esimese uurimisjaama 1926. 1930. aastatel rajas Nõukogude Liit saarele püsielanikkonna.
Saar kuulub Venemaa Tšuktši autonoomsesse ringkonda. Tema lõunarannikul asuvad Wrangeli ilmajaam ning kaks tšuktšide küla, Ušakovskoje ja Zvjozdnõi. Viimased kaks jäeti maha pärast nõukogude võimu kadumist, kui uus valitsus ei leidnud enam vahendeid korrapärase ühenduse käigushoidmiseks saare ja mandri vahel.
Kliima.
Wrangeli saarel valitseb arktiline kliima. Enamiku aasta jooksul valitsevad saarel külmad arktilised õhumassid. Kagust jõuab suvel saarele soojem ja niiskem õhk. Aeg-ajalt jõuab saarele ka soe ja kuiv õhk Siberist. Talvel puhub tuul peamiselt põhjast ja on väga külm. Veebruarile ja märtsile on iseloomulikud tormid, milles tuule kiirus võib ületada 140 km/h.
Kõige kõrgemad temperatuurid Wrangeli saare ilmajaamas on mõõdetud juulis (+18,2 °C) ja juunis (+17,4 °C). Maksimumtemperatuurid on kõige madalamad veebruaris (-0,7 °C) ja märtsis (+0,7 °C). Kõige madalamad temperatuurid on mõõdetud detsembris (-57,7 °C) ja märtsis (-45,0 °C). Igas kuus on täheldatud öökülma, kaasa arvatud juulis ja augustis, kus miinimumtemperatuur on vastavalt -4,9 °C ja -6,5 °C.
Aastas sajab keskmiselt 179 mm. Sademeterohkeimad kuud on august (28 mm) ja juuli (23 mm), sademetevaeseimad on aprill ja mai (8 mm). Keskmine õhuniiskus saarel on 82%.
Võrreldes ilmajaamaga on saare keskosa madalamates kohtades pisut soojem ja veel kuivem. Seda põhjustavad seal esinevad föönid.
Loomastik.
Wrangeli saar on jääkarude seas populaarne poegimiskoht.
Wrangeli saarel elasid teadaolevalt viimased mammutid. Nad surid välja umbes 1700 eKr. Piiratud toidubaasi tõttu olid viimased mammutid tüüpilisest märgatavalt väiksemad: nende õlakõrgus polnud keskmiselt 2,8 m, vaid 1,8 m. Samast ajast pärineb vanim saarelt leitud inimasula, aga märke mammutite küttimise kohta pole sealt avastatud.
Wrangeli saar on jääkarude seas populaarne poegimiskoht. Saarel leidub hülgeid, merilõvisid, polaarrebaseid ja lemminguid. Suvel saabub saarele hulgaliselt linde.
1950-ndatel viidi saarele kodustatud põhjapõdrad. Nende arvukust hoitakse saarel 1000 piires, et vähendada nende kahjulikku mõju maas pesitsevatele lindudele. 1975 lasti saarel lahti 20 muskusveist ja nende arv on tõusnud 200-ni.
Saarel on kohatud polaarhunti. Polaarhundid on saarel elanud varemgi, aga eelmised karjad hävitati siis, kui saarele toodi põhjapõdrad ja muskusveised.


Abdelaziz Bouteflika.
Abdelaziz Bouteflika (araabia keeles: عبد العزيز بوتفليقة, Abd al-'Aziz Bu Tafliqa) (sündinud 2. märtsil 1937) on Alžeeria president alates 1999. aastast.
Pärast seda, kui Alžeeria parlament veebruaris 2009 kaotas piirangu, mis lubas presidendiametis olla vaid kaks ametiaega järjest, teatas Bouteflika, et kavatseb aprillis 2009 peetavatel presidendivalimistel kandideerida ka kolmandaks ametiajaks. Ta valiti tagasi, saades 90,24% valijate häältest.


Sulejman Tihić.
Sulejman Tihić (sündis 26. novembril 1951 Bosanski Šamacis) on Bosnia ja Hertsegoviina poliitik.
Aastatel 2002–2006 oli ta Bosnia ja Hertsegoviina presidentuuri liige, esindades seal Bosnia muslimite kogukonda. 28. veebruarist oktoobrini 2004 ja 28. veebruarist 6. novembrini 2006 oli ta selle kolmeliikmelise presidentuuri esimees.
1. oktoobril 2006 toimunud presidendivalimistel kogus ta 28,1% muslimitest valijate toetuse ja kaotas selle tulemusega oma koha Haris Silajdžićile.
Sulejman Tihić on abielus ja kolme lapse isa.
Tihic, Sulejman
Tihic, Sulejman


Blaise Compaoré.
Blaise Compaoré (sündinud 3. veebruaril 1951 Ouagadougous) on Burkina Faso poliitik, Burkina Faso president alates 15. oktoobrist 1987.
Ta tuli võimule pärast 1987. aasta riigipööret ning valiti presidendiks 1991. aastal. 1998., 2005. ja 2010. aastal valiti ta ametisse tagasi.


Piibliatlas.
Piibliatlas on eraldi raamatuna välja antud või mingi raamatu (näiteks Piibli-väljaande) osana esitatud Piibli tegevuspaiku kujutavate kaartide kogumik.
Eesti keeles andsid Eesti Piibliselts ja kirjastus Logos 1994. aastal välja 34-leheküljelise John Strange'i piibliatlase, mille on saksa keelest tõlkinud Elmi-Johanna Pata. (ISBN 9985-9027-0-X)


Sumeri kuningate nimistu.
Sumerlased koostasid Isini dünastia ajal lühikese ülevaate oma maad valitsenud kuningate ja dünastiate üle, arvestades ainult neid kes on, kes olid tunnustatud Nippuris. Neid tekste on säilinud mitmes redaktsioonis.
Aastaarvudes on raske pidemeid leida aga ilmneb, et sumeri kronoloogia on seotud egiptuse kronoloogiaga. /Edastatud kirjapilti muutmata, tõlkija märkusele viitab kaldkriips/


Kosmogoonia (humanitaarteadused).
Kosmogoonia (kr "kosmogonia" 'maailma tekkimine') on müüt, jutustus, või õpetus maailma tekkimisest.


Kronoloogia.
Kronoloogia on ajaloo abiteadus, mis tegeleb ajaloosündmuste ajalise järjestamisega.
Absoluutne kronoloogia on sündmuste dateerimine praeguse hetke suhtes, suhteline kronoloogia on nende dateerimine üksteise suhtes.
Kronoloogiaks nimetatakse ka loendit, kus ajaloosündmused on dateeritud ajalises järjekorras.


Teine Moosese raamat.
Moosese teine raamat ehk Exodus kuulub Vana Testamendi esimesse osasse, Toorasse. Raamat jutustab heebrealaste põgenemist Moosese juhtimisel Egiptuse vangipõlvest.
2. Moosese 13.
2 "Pühitse mulle kõik esmasündinud, kõik Iisraeli laste emakodade avajad inimestest ja kariloomadest - need olgu minu!"
3 Ja Mooses ütles rahvale:"Mõelge päevale, mil te tulite välja Egiptusest, orjusekojast, sest vägeva käega tõi Issand teid sealt välja! Sellepärast ei tohi hapnenut leiba süüa!
4 Täna, aabibikuus, te lähete välja.
5 Ja kui Issand sind viib kaananlaste, hetiitide, emorlaste, hiivlaste ja jebuuslaste maale, mille ta vandega su vanemaile on tõotanud sulle anda, maale, mis piima ja mett voolab, siis pead sa selles kuus pidama seda teenistust.
6 Seitse päeva söö hapnemata leiba ja seitsmendal päeval olgu Issand püha!
7 Hapnemata leiba söödagu seitse päeva; ärgu nähtagu su juures hapnenut ja ärgu nähtagu haputaignat kogu su maa-alal!
8 Ja sel päeval seleta oma pojale, öeldes: See on ühenduses sellega, mis Issand mulle tegi, kui ma Egiptusest lahkusin.
9 See olgu sulle nagu märgiks käe peal ja meeldetuletuseks silmade vahel, et Issanda Seadus oleks su suus; sest Issand tõi sind vägeva käega Egiptusest välja.
10 Seda seadlust pead sa täitma määratud ajal aastast aastasse!
11 ja kui Issand sind on viinud kaananlaste maale, nagu ta sulle ja su vanemaile on vandunud ja on andnud selle sulle,
12 siis vii Issandale kõik, kes avavad emakoja; ja kõik isased esmikud su kariloomade kandest olgu Issanda päralt!
13 Iga eesli esmik lunasta ühe tallega; aga kui sa teda ei lunasta, siis murra tal kael! Ja lunasta iga inimese esmasündinu oma poegade hulgas!
14 Ja kui su poeg sinult tulevikus küsib, öeldes: "Mida see tähendab?", siis vasta temale: "Vägeva käega tõi Issand meid välja Egiptusest, orjusekojast.
15 Siis kui vaarao oli kalgilt meie mineku vastu, tappis Issand kõik esmasündinud Egiptusemaal, inimeste esmasündinuist kariloomade esmasündinuteni. Seepärast ma ohverdan Issandale kõik emakoja avajad isased ja lunastan kõik oma poegade esmasündinud.
16 See olgu märgiks su käe peal ja naastuks su silmade vahel; sest vägeva käega tõi Issand meid Egiptusest välja!"
17 Aga kui vaarao oli lasknud rahva minna, siis ei viinud Jumal neid mööda vilistide maa teed, kuigi see oli ligem, sest Jumal mõtles, et sõda nähes rahvas kahetseb ja pöördub tagasi Egiptusesse.
18 vaid Jumal laskis rahva pöörduda kõrbeteed Kõrkjamere poole; ja võitlusvalmilt läksid Iisraeli lapsed Egiptusemaalt välja.
19 Ja Mooses võttis enesega kaasa Joosepi luud, sest tema oli Iisraeli lapsi vandega kohustanud, öeldes: "Jumal hoolitseb kindlasti teie eest. Siis viige ka minu luud siit enestega kaasa!"
20 Ja nad läksid teele Sukkotist ning lõid leeri üles Eestamisse, kõrbe äärde.
21 Ja Issand käis nende ees, päeval pilvesambas, andes neile valgust, et nad said minna päeval ja öösel.
22 Ei lahkunud pilvesammas päeval ega tulesammas öösel rahva eest.
2. Moosese 14.
2 "Ütle Iisraeli lastele, et nad pöörduksid tagasi ja lööksid leeri üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele, Baal-Sefoni ette, sellega vastakuti; lööge leer üles mere äärde!
3 Sest vaarao mõtleb, et Iisraeli lapsed ekslevad mööda maad, kõrb peab nad kinni.
4 Mina teen kõvaks vaarao südame ja ta ajab neid taga. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu tema sõjaväe arvel, et egiptlased tunniksid, et mina olen Issand." Ja nad tegid nõnda.
5 Kui Egiptuse kuningale anti teada, et rahvas oli põgenenud, siis vaarao ja ta sulaste süda pöördus rahva vastu, ja nad ütlesid: "Miks tegime nõnda, et lasksime Iisraeli meid orjamast!"
6 Ja ta laskis rakendada hobused sõjavankrite ette ning võttis oma rahva enesega kaasa.
7 ta võttis kuussada valitud sõjavankrit ja kõik muud Egiptuse sõjavankrid, ja võitlejaid nende kõigi jaoks.
8 Ja issand tegi kõvaks vaarao, Egiptuse kuninga südame, ning too ajas taga Iisraeli lapsi; Iisraeli lapsed aga olid välja läinud ülestõstetud käe kaitsel.
9 Ja egiptlased, kõik vaarao hobused, sõjavankrid ja tema ratsanikud ning sõjavägi, ajasid neid taga ning jõudsid neile järele, kui nad olid leeris mere ääres Pii-Hahirotis, Baal-Sefoni kohal.
10 Kui vaarao oli ligidal, siis Iisraeli lapsed tõstsid oma silmad üles, ja vaata, egiptlased olid tulemas neile järele. Siis Iisraeli lapsed kartsid väga ja kisendasid Issanda poole.
11 Ja nad ütlesid Moosesele: "Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema? Miks tegid meile seda, tuues meid Egiptusest välja?
12 Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasei teenida kui kõrbes surra."
13 Aga Mooses vastas rahvale: "Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! sest egiptlasi, keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi.
14 issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!"
15 Ja Issand ütles Moosesele: "MIks sa minu poole kisendad? ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi!
16 Sina aga tõsta oma kepp üles, siruta käsi mere kohale ja lõhesta see, et Iisraeli lapsed saaksid minna kuiva mööda üle mere!
17 Ja mina, vaata, teen siis kõvaks egiptlaste südamed ja nad tulevad teile järele. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu ta sõjaväe, ta sõjavankrite ja ratsanike arvel,
18 et egiptlased tunniksid, et mina olen Issand, kui ma ilmutan oma au vaarao, tema sõjavankrite ja ratsanike arvel."
19 Siis Jumala ingel, kes oli käinud Iisraeli leeri ees, siirdus ning läks nende taha; ja pilvesammas siirdus nende eest ning seisis nende taga,
20 tulles egiptlaste leeri ja Iisraeli leeri vahele; siis oli pilv ühele pime, ja üks ei pääsenud teisele ligi kogu öö.
21 Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks - vesi lõhenes.
22 Ja Iisraeli lapsed läksid läbi mere kuiva mööda ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.
23 Ja egiptlased ajasid neid taga ning tulid neile järele, kõik vaarao hobused, tema sõjavankrid ja ratsanikud, keset merd.
24 Kui saabus hommikune vahikord, siis Issand vaatas egiptlaste leeri peale tule- ja pilvesambast, ja viis egiptlaste leeri segadusse.
25 Ja ta kiilus kinni nende sõjavankrite rattas ning takistas nende sõitu. Siis ütlesid egiptlased:" Põgenegem Iisraeli eest, sest nende Issand sõdib nende poolt egiptlaste vastu!"
26 Aga Issand ütles Moosesele:" Siruta oma käsi välja mere kohale, et vesi tuleks tagasi egiptlaste, nende sõjavankrite ja ratsanike peale!"
27 Ja Mooses sirutas oma käe välja mere kohale ning koiduajal meri pöördus tagasi oma paika, egiptlased aga põgenesid sellele vastu; ja Issand paiskas egiptlased keset merd.
28 Ja vesi tuli tagasi ning kattis sõjavankrid ja ratsanikud, kogu vaarao sõjaväe, kes oli tulnud neile merre järele; ei jäänud neist üle ühtainsatki.
29 Iisraeli lapsed aga läksid kuiva mööda läbi mere, ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.
30 Nõnda päästis Issand sel päeval Iisraeli egiptlaste käest ja Iisrael nägi egiptlasi surnuina mere rannal.
31 Ja Iisrael nägi seda suurt kätt, mida Issand näitas egiptlastele, ja rahvas kartis Issandat ning nad uskusid Issandat ja Moosest, tema sulast.


Adonai.
Adonai (אֲדֹנָי) on heebreakeelne sõna, mis tähendab 'isand' (sõna-sõnalt 'minu isandad') ning üks Jumala nimesid Vanas Testamendis.
Mitmus väljendab austust kõnetatava vastu. Ainsuse vorm on "Adoni", millega kõnetatakse auväärseid isikuid.
Teise tõlgenduse järgi kasutatakse sõna "Adonai" ja teisi mitmuslikke jumalanimesid mitmuses selleks, et näidata, et see Jumal kehastab kõiki jumalaid, keda austasid iisraellaste esivanemad ja ümberkaudsed rahvad.
Foiniiklased kasutasid seda sõna paganliku jumala Tammuze kohta ning sellest pärineb vanakreeka jumala Adonise nimi.
Et judaismis peetakse Jumala pärisnime Jahve (JHWH) väljaütlemist patuks, kasutatakse Piibli ettelugemisel ja palvetamisel selle asemel tiitlit "Adonai". Kõnekeeles asendatakse see sõnaga "ha-shem" 'nimi'.
Paljud jumalakartlikud juudid ütlevad "Adonai" asemel "Adoshem" (sõnast "shem" 'nimi').
Eesti keeles vastab sõnale "Adonai" sõna "Issand".
Kui masoreedid 1. sajandil lisasid Tanahi tekstile vokaalimärgid, lisasid nad nimele YHWH "Adonai" vokaalid, et lugejal oleks meeles öelda selle asemel "Adonai". Nime YHWH lugemisest nende vokaalidega on tekkinud nimekuju "Jehoova".


Sentimeeter.
Sentimeeter (lühend cm, varem "sm") on pikkusühik SI-süsteemis, mis võrdub 1/100 meetriga.
Sentimeeter on pikkuse põhiühik CGS-Süsteemis.


Exodus.
"Exodus" on 2. Moosese raamatu ladinakeelne nimi.
Exodus on ka "thrash metal'i ansambel Californiast.


Sumeri keel.
Sumeri keel oli sumerite keel, mida kõneldi Sumeris (Lõuna-Mesopotaamias).
Sumeri keel oli isoleeritud keel: seniajani ei ole leitud selle sugulust mõne muu keelega.
Esimesed mälestised pärinevad ajast umbes 3100 eKr (dateeringud lahknevad, ulatudes 28. sajandist 32. sajandini eKr). Tegemist on savitahvlitele ja kujukestele kirjutatud tekstidega, mis on leitud väljakaevamistel Mesopotaamias.
Pärast 2000. aastat eKr suri sumeri keel kõnekeelena välja, kuid seda kasutati kogu Mesopotaamias õpetlaste keelena kirjakeelena veel umbes kaks tuhat aastat (umbes aastani 100 eKr).
Savitahvlid sisaldavad sõnapaare sumeri ja akkadi keeles, mille järgi on saanud sumeri keelt tundma õppida.
Sumeri keelt peetakse vanimaks teadaolevaks kirjakeeleks. Selle kirjutamiseks kasutati kiilkirja, mida hiljem kasutati ka akadi keele, ugariidi keele ja eelami keele ülesmärkimiseks. Algul oli tegemist ideograafilise kirjaga, hiljem tekkis kirjasüsteem, kus ideogrammide kõrval kasutati fomeetilist printsiipi.
Kirja leiutamise ajal elasid sumerid kindlasti juba Sumeri alal.
Sumeri keel oli aglutinatiivne keel. Palju oli liitsõnu.
Sumeri keeles oli kasutusel ergatiivne lausekonstruktsioon.
Erinevalt teistest piirkonna keeltest taasavastati sumeri keel alles 19. sajandil.
Paljude ärilise ja juriidilise sisuga tekstide kõrval on savitahvlitel säilinud ka jutustusi poolmüütilise kangelasi Bilgamesi ehk Gilgameši tegemistest, mille põhjal valmis hiljem akkadikeelne eepos. On säilinud ka mitmeid teisi sumerikeelseid kirjandusteoseid.


Läige.
Läige on viis, kuidas esemed nähtavat valgust peegeldavad.
Mineraali läige.
Mineraalidele on omane kindlat tüüpi läige, mis aitab neid identifitseerida. Eristatakse klaasiläiget, metalliläiget, rasvaläiget, siidiläiget jne.
Ühe mineraali erinevaile näidistele võib mõnikord olla iseloomulik erinev läige. Näiteks kvartsikristalli tahule on omane klaasiläige, murdepinnale aga rasvaläige.


Nastik.
Nastik ehk harilik nastik ("Natrix natrix", lühend: NATNAT) on nastiku perekonda kuuluv maoliik.
Ta on üks kahest Eestis elavast maost. Erinevalt rästikust ei ole nastik mürkmadu.
Välimus.
200px
Nastikute põhivärvus on erinevates varjundites hall, Eestis tavaliselt tumehall või pruun. Harva esineb osaliselt või täielikult musti nastikuid. Eestis tuleb täielikult musti nastikuid ette Saaremaal.
Seljal ja külgedel on tumedaid ebakorrapäraseid plekke. Mõnel alamliigil (näiteks "Natrix natrix persa") on piki selga kaks heledat pikitriipu, mõnel alamliigil (näiteks "Natrix natrix helvetica") on külgedel tumedad põikitriibud.
Kõhualune on valkjashall või kollakas, Eestis valge. Sellel on malelauamuster. Ka selg on hele.
Nastiku kõige silmatorkavam tunnus on heledad laigud kummalgi poolel kukla piirkonnas. Need laigud on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranžid, hallikad või valged. Plekid võivad olla ka keskelt ühendatud, moodustades heleda paela. Siiski võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Kuklalaigud puuduvad alamliigil "Natrix natrix astreptophora".
Mõõtmed.
Emase nastiku pikkus võib Eestis ulatuda 150 sentimeetrini, keskmine pikkus on 100 cm. Taanist leitud suurim isend on olnud 132 cm pikkune. Mõnel alamliigil (näiteks "Natrix natrix helvetica") võib pikkus ulatuda 2 meetrini.
Isased on emastest kuni poole lühemad (Eestis kuni 70 sentimeetrit, maailmas kuni meeter). Samuti on nad emastest märgatavalt kõhnemad.
200px
Pea.
Mustjas pea eristub kerest selgesti. Pupillid on ümmargused nagu teistelgi nastiklastel. Pea ülapoolel on väga suured soomused. Ülahuule moodustavad 7 (harva 6 või 8) ülahuulesoomust ("supralabialia"), millest kolmas ja neljas moodustavad silma alumise ääre. Silma ees asetseb ainult üks soomus ("praeoculare"), selle taga enamasti 3 või 4 silmatagust soomust ("postocularia").
Levik Eestis ja maailmas.
Nastik elab kogu Euroopas (välja arvatud kõige põhjapoolsemad alad) ja Aasias kuni Mongooliani, samuti Põhja-Aafrikas. Ta on ainus roomaja rästiku kõrval, kelle leviala ulatub põhjapolaarjooneni.
Eestis on ta levinud rohkem Lõuna- ja Lääne-Eestis, saartel ja rannikul kuni Pirita jõeni.
Alamliigid.
Nastikul on palju alamliike. Nad erinevad värvuse ja kehaehituse poolest.
Arvukus.
Soodsates elupaikades võib nastik olla sage, kuid viimasel ajal on muutunud haruldasemaks.
Toitumine.
Nastikud söövad põhiliselt konni, kärnkonni ja kalu. Nende menüüs on (eriti areaali lõunaosas) ka sisalikud ja hiired, vahel isegi mõni linnupoeg. Nagu teistelgi madudel ja erinevalt sisalikest on nastiku koljuluud omavahel liikuvalt ühendatud, mistõttu ta saab alla kugistada oma peast suuremaid saakloomi. Nastik sööb ainult elussaaki. Noored nastikud söövad kulleseid, vihmausse ja väikesi kalu.
Nastikud püüavad saaki hommikuti ja õhtuti.
Saaklooma tunnevad nad ära põhiliselt liigutuste järgi.
Elupaik ja -viis.
200px
Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid, nagu näiteks rästiknastik ja veenastik. Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele.
Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse.
Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel.
Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada.
Nastik ujub hästi ja võib sukelduda mitmekümneks minutiks. Hea ujumisoskuse tõttu elab nastikuid ka Eesti väikesaartel.
Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades kas üksikult või mitmekesi koos. Väljumise aeg oleneb õhutemperatuurist.
Nastikud on põhiliselt päevase eluviisiga, kuid toitu püüavad nad hommikul ja õhtul. Hommikut alustavad nad pika päikesevanniga.
Sigimine.
Nastikud paarituvad pärast esimest kevadist nahavahetust (Kesk-Euroopas aprillis). Sageli kogunevad nad suurtesse paaritumisrühmadesse, millesse võib kuuluda kuni 60 looma. Isaseid on nendes rühmades alati rohkem kui emaseid. Paaritusmängu ega eelmängu ei ole. Kopuleeruvad paarid jäävad pikaks ajaks teineteise külge seotuks: isase kopulatsioonielundid haakuvad emase kloaaki. Ohu korral emane (kes on suurem) põgeneb, vedades isase endaga kaasa.
Nastik muneb 20...40 muna (Taanis juunis-juulis, Kesk-Euroopas juulis-augustis). Muneb meelsasti sõnnikuhunnikusse või kompostihunnikusse.
Vaenlased ja enesekaitse.
Nastiku vaenlased on nirgid, nugised ja teised kiskjad, toonekured ja madukotkad, samuti muud röövlinnud, siilid ja kassid. Ohuks on ka inimene, sest inimestel on sageli paaniline hirm madude ees. Sageli jäävad nastikud auto alla.
Nastik on väga pelglik. Ohu või häirimise korral põgeneb ta kiiresti ja käratult vette või peidupaika. Kui ta ei jõua põgeneda, siis ta kas sisistab, lööb peaga või teeskleb surnut. Surnut teesklev nastik keerab end pooleldi selili ja laseb lõdvaks, tõmbab pupillid sisse ja laseb keelel suust välja rippuda. Samuti paiskab ta häda korral pärakust haisvat kollakasvalget kloaaginäärme eritist.
Nastikuhammustus.
Nastikud hammustavad inimest väga harva. Nende mürginääre eritab ainult lima. Nastikuhammustus on inimesele kahjutu. Enamasti nastik ainult lööb inimest peaga.
Ohustatus ja kaitse.
Nastiku arvukust piirab loodusmaastike vähenemine.
Nastik kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse.


Põltsamaa ordulinnus.
Põltsamaa ordulinnus (saksa keeles "Oberpahlen") rajati arvatavasti 1272. aastal Liivi ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonnakeskuseks.
Algul ehitati suur paest ja maakivist ruudukujuline kastellitaoline ringmüür, millele kaevati ümber täiendavat kaitset pakkuv jõeveega täidetud vallikraav; müüri loode- ja kaguküljel eendus danskeritaoline väravaehitus. Müür oli kolme meetri kõrge ja selle siseküljel kulges kaitsekäik. Väravad asusid põhjas, lõunas ja idas. Põhjaväravat turvas vallikraavini ulatuv eeskaitse.
Müüri kõrgendati juba 13. sajandi lõpul. Samuti uuendati siis kaitsekäik, mis toetati ulgtalade aesmel piilaritele. Selleaegne müüritis on varasemast hõlpsasti eristatav.
14. sajandil lisati müürile suured laskeavadega tellisrinnatis. Linnuse kagunurka ehitati konvendihoone. Teisel korrusel asusid kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid, ja läänenurgas kabel. Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Säilinud on kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Kogu ringmüüri sisekülg on olnud hoonetega ääristatud. 15. sajandil kõrgendati ringmüüri, rajati uus kitsekäik umbes meetrit vanast kõrgemale ja mille kõrgus on ka praegu 11 meetrit. Kastelli kolmes nurgas asusid väikesed nelinurksed tornid, mille väliskülje moodustas ringmüür, õuepoolne külg oli aga puidust.
Ruudukujuline, kastelli müüripikkusest umbes kolmandiku moodustav konvendihoone oli sisehoovi ning edelanurgas kõrguva valvetorniga ehitis. Konvendihoone tiibu ühendas seestpoolt galerii, torni teine korrus oli aga kasutusel linnuse komandandi elupaigana. Värav asus lääneseinas, mis kujutas endast ühtlasi ka konvendihoone peafassaadi. Tiibehitise teisel korrusel asusid garnisoni eluruumid.
16. sajandi algul ehitati lõunapoolse värava ette vallikraavi läbiv bastion ning suurtükitorn mille ühendus väravaga kaitsesid külgmüürid. Ka põhjapoolse värava kaitseks püstitati praeguseks hävinud torn, mille ülakorrusel oli suurtüki platvorm.
Liivi sõja ajal oli Põltsamaa linnus Ivan IV poolt Liivimaa kuningaks kuulutatud hertsog Magnuse residentsiks. Vastavalt kohendati elu- ja esindusruumideks ümber ka vana konvendihoone. Sõja käigus käis linnus siiski korduvalt käest kätte.
Liivi sõjas kannatada saanud ja sõjalise tähtsuse minetanud linnus annetati 1623 Gustav II Adolfi poolt feldmarssal Herman Wrangelile ja kes alustas linnuse uut rekonstrueerimist. Lossis ehitati täiskorrusena välja kolmas korrus ning lisati veel neljaski korrus. Ukse- ja aknaavad murti suuremaks, muudeti ruumide senist lahendust. Küttekehadena võeti kaminate kõrval kasutusele kahhelahjud. Linnuse eeshoov muudeti majandus hooviks, lõunapoolne suurtükitorn ja seda ühendav vahehoov ehitati ümber kirikuks. Paraku hävis tookord ehitatu suuresti Põhjasõja käigus, mil loss rüüstati.
Aastal 1720 sai lossi omanikuks Venemaa riiginõunik Heinrich von Fick ning 1750 sai lossi endale Ficki väimees Johann Woldemar von Lauw, kes muutis lossi suurejooneliseks rokokoostiilis paleeks.
Põltsamaa linnuses asus aastail 1772–1786 ja 1792–1796 portselanivabrik, mis oli Vene tsaaririigis kolmas.
Loss purustati II maailmasõja ajal 1941.
Lossis tegutseb Eesti Pressimuuseum.


1623.
1623. aasta (MDCXXIII'") oli 17. sajandi 23. aasta.


Pärsia laht.
Pärsia laht (pärsia keeles خلیج فارس ("Khalīj-e Fārs" 'Pärsia laht') või ka آب کبود
"Āb-e Kabūd"), الخليج الفارسي ("al-Khalīj al-Fārsī") või خليج الفارس ("Khalīj al-Fāris") ('Pärsia laht')) on laht India ookeani loodeosas. Pärsia lahe rannikualadel asuvad Iraan, Iraak, Kuveit, Saudi Araabia, Bahrein, Katar, Araabia Ühendemiraadid ja Omaan.
Lahe pindala on 239 000 km². Laht on madal, asub mandrilaval, suurim sügavus on 102 meetrit, keskmine sügavus alla 50 m. Lahe vesi on soolasem kui ookeanis, kuni 40 promilli. Loodete kõrgus on kuni 3,5 meetrit. Valitseb kuum ja kuiv kliima. Pärsia laht on ühendatud Omaani lahega Hormuze väina kaudu.
Tuntuim, kuid suuruselt alles kolmas saar Pärsia lahes on Bahrein. Temast suuremad on Iraanile kuuluv Qeshmi saar ja Kuveidile kuuluv Būbiyāni saar.
Pärsia lahe piirkonnas asuvad maailma suurimad naftavarud.
Pärsia lahte suubub Shaţţ al-‘Arabi jõgi, mis moodustub Tigrise ja Eufrati ühinedes.
Pärsia laht on nime andnud Lahesõjale.
Kõik lahte ümbritsevad riigid peale Iraani on araabia maad, mistõttu on soovitud laht ümber nimetada Araabia laheks. Seda nimetust ei ole aktsepteerinud ükski rahvusvaheline organisatsioon. Aastal 2006 kinnitas ÜRO, et nõuab lahe nimetamist Pärsia laheks, sest ajalooliselt on Araabia laheks nimetatud ka muid veekogusid, näiteks Punast merd.


Herman Wrangel.
Herman Hansson Wrangel (ka Hermann von Wrangell noorem'"; 29. juuni 1587 Liivimaa – 11. detsember 1643 Riia) oli baltisaksa päritoluga Rootsi väejuht ja riigitegelane. Lärjeholmi, Svinsundi, Skoklosteri, Põltsamaa ja Boglösa härra.
Elulugu.
Hermann Wrangel sündis Elistvere ("Ellistfer"), Patsu ("Patz"), Valkla ("Wallküll"), Rannamõisa ("Strandhof") ja Alu ("Allo") mõisniku Hans von Wrangeli (surn. 1593) ja Ingliste mõisast pärit Barbara von Anrepi (surnud 1628) pojana, osales Rootsi sõjaväe koosseisus Koknese lahingus 1607. aastal, kus ohvitserina langes vene vägedele vangi, pärast vabanemist osales Rootsi vägede koosseisus 1612. aastal Jaanilinna linnuse piiramisel ja vallutamisel, ning temast sai Jaanilinna komandant. Pärast sõjategevust Liivimaal osales Karl XI juhitavas Rootsi vägede sõjategevuses Taani vägede vastu, kus sattus samuti vangi. 9. märtsil 1616 määrati ta Kalmari lossiülemaks ja 28. novembril ka lossilääni asehalduriks ja 24. jaanuaril 1619 Älvsborgi lääni asehalduriks. 12. juulil 1621 ülendati ta feldmarssaliks, määrati 16. aprillil 1623 teistkordselt Kalmari asehalduriks, sai samas ka kõigi Smålandi väeüksuste ülemaks ja määrati 1625 Jönköpingi lossi asehalduriks. Seejärel sõdis Poola vägede vastu Liivimaal ja Preisimaal, määrati 1627 kuberneriametisse Elblągi ja pärast edukat sõjategevust sundis poolat 1629. aastal paluma vaherahu. Herman Wrangel osales ka kuningas Gustav II Adolfi Kolmekümneaastase sõja sõjaretkes Saksamaale, temast sai 1630. aastal riiginõunik ja 1632 Preisimaa kuberner, ning oli komissariks 1635. aasta Poolaga rahulepingu sõlmimisel Sztumska Wieśis (saksa Stuhmsdorf) ja tegutses edukalt austerlaste vägede vastu Pommerimaal. 22. augustist 1643 kuni surmani Liivimaa kubermangu kindralkuberner.
Poola-Rootsi sõja ajal läänistati talle 1611. aastal Mälareni järve ääres Stockholmi ja Uppsala vahel asuv Skokloster, 1623. aastal sai temast Põltsamaa lossi ja mõisa omanik ja 1641 ka Prangli ("Alt"-Wrangelshof") ja Otepää ("Alt"-Odenpäh") omanik.
Herman Wrangel on maetud Skoklosteri kirikusse Uppsala lähedal.


Saalomoni meri.
Saalomoni meri on Vaikse ookeani mereala, mis piirneb edelast Uus-Gineaga, loodest Bismarcki saarestikuga ja kirdest Saalomoni saartega. Poliitiliselt kuulub mere lääne- ja keskosa Paapua Uus-Gineale, idaosa Saalomoni Saartele.
Saalomoni mere suurim sügavus on 9140 meetrit.
Piirid.
Loodest piirneb Saalomoni meri Bismarcki merega. Nende piir algab Uus-Gineal olevalt Teliata neemelt, kulgeb üle Vitjazi väina Umboi saare põhjatippu, sealt Uus-Britannia saare läänetippu, selle põhjarannikut mööda kuni kirderannikul oleva Kokopo linnani ja sealt mööda 4°50' lõunalaiust itta Uus-Iirimaa saare lõunatippu.
Kirdest piirneb Saalomoni meri Vaikse ookeani alaga, mida eraldi mereks ei arvata. See piir kulgeb Uus-Iirimaa saare lõunatipust Buka saare põhjatippu, läbi selle saare ja Bougainville'i saare lõunarannikut pidi viimase kagutippu, edasi mööda Choiseuli, Santa Isabeli ja Malaita saari igaühe loodetipust kagutippu kuni Makita loodetipuni.
Lõunast piirneb Saalomoni meri Korallimerega. Piir kulgeb Makita loodetipust Uus-Ginea kagutippu, nii et Lousiade saarestik koos juurdekuuluvate riffidega jääb Saalomoni merre.


Amalie Magdalena von Nassau-Siegen.
Amalie Magdalena von Nassau-Siegen (2. september 1613 Siegen – 24. august 1669 Sulzbach) oli Nassau-Siegeni krahvitar.
Tema isa oli Nassau-Siegeni krahv Johann VII ja ema Margaretha von Holstein-Sonderburg-Plön.
Amalie Magdalena abiellus 23. aprillil 1636 Alt-Stettinis Kolmekümneaastases sõjas silma paistnud Rootsi väejuhi Hermann von Wrangeliga. Teist korda abiellus ta Stockholmis 27. märtsil 1649 Pfalz-Sulzbachi hertsogi Christian Augustiga.


Suur Karujõgi.
Suur Karujõgi (inglise "Great Bear River") on jõgi Põhja-Ameerikas.
Lähtub Suurest Karujärvest, läbib Saint Charlese kärestikke, suubub paremalt Mackenzie jõkke.


Saaristomeri.
Saaristomeri on skääriderohke mereala Läänemeres Edela-Soome ja Ahvenamaa vahel. Hõlmab Turu saarestiku ning ka Ahvenamaa idaosa.


Ikaría.
Ikaría on saar Egeuse meres, Sámose saarest läänes.
Saare pindala on 257 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 1041 meetrit. Piirneb lõunast Ikaría merega.


Sargasso meri.
Sargasso meri on Atlandi ookeani osa. Teda ei piira rannad ega saared, vaid hoovused: läänest ja põhjast Golfi hoovus, lõunast Antilli hoovus ja idast Kanaari hoovus. Meri on valdavalt sügav, ainsad saared on Bermuda saared.
Sargasso mere vesi on seisev, seetõttu kontsentreerub seal hulgaliselt ujuvat prahti ja veeorganisme, eriti aga Golfi hoovuse toodud mariadrut ("Sargassum"), sellest ka nimi.
Mariadrut pole siiski nii palju, et laevad sinna kinni jääksid, seevastu ohustab Sargasso merre sattunud laevu tuulevaikus, kuna Sargasso meri asub hobulaiustel. Ka asub osa Sargasso merd Bermuda kolmnurgas.
Mariadru puhmaste vahel on Sargasso meri väga selge ja sinine, selgeim kogu maailmameres, läbipaistvusega kuni 66,5 m. Kliima on soe, mere põhjaosaski püsib talvine veetemperatuur üle 18 °C.


Sawu meri.
Sawu mere asendikaart. Meri jääb kaardi lõunaossa roheliste saarte vahele.
Sawu meri on saartevaheline meri Vaikses ookeanis, mis jääb Euraasiast kagusse ja piirneb Väikeste Sunda saartega.
Merd ümbritsevad Florese saar loodes, Timori saar kagus ja Sumba saar edelas. Temast loodes asub Florese meri, millega teda ühendab Sape väin. Kirdes asub Banda meri, millega teda ühendavad Alori väin, Ombai väin ja teised väinad. Lõunas asub India ookean, millega teda ühendavad Roti väin, Sumba väin ja teised väinad.
Sawu mere põhjapiiriks loetakse joon, mis algab Sumbawa kirdetipust ning kulgeb mööda Komodo, Florese, Lombleni, Pantari ja Alori põhjarannikut. Mere idapiiriks loetakse meridiaan 125°O. Mere lõunapiir kulgeb mööda Timori põhjarannikut, läbi Roti saare, sealt Sawu saarte lõunapoolseima saare Danani (10°49'S 121°17'O), sealt Sumba lõunapoolseima tipu Ngunju neemeni ja läbi Sumba saare selle läänetipu Karosso neemeni. Mere läänepiir kulgeb Karosso neemelt Sumbawa kagutipule Toro Doro neemele (8°53'S 118°30'O) ja sealt mööda Sumbawa rannikut saare kirdetippu.
Mere mõõtmed on idast läände 600 km ja põhjast lõunasse 200 km. Pindala on 35 tuhat km².
Mere sügavus on keskmiselt 1683 ja maksimaalselt 3475 meetrit. Suure sügavuse tõttu pole seal saari, ainult mere lõunaosas on Sawu saared: Sawu, Raijua ja Dana saar. Vee temperatuur on pinnal augustis +26 °C ja veebruaris +28 °C, põhjas +3 °C. Soolsus on 34‰.
Mere kaldad on mägised, kui välja arvata Sawu saared ja Roti saar. Timoril asuv mägi Mutis on 2427 m kõrge ja see pole Timori kõrgeim tipp, aga kõrgeim tipp ei asu Sawu mere rannikul. Sumba kõrgeim mägi Wanggameti on 1225 m kõrge. Mägised on ka kõik mere põhjaranniku saared. Florese kõrgeimad tipud Ranakah (2382 m) ja Egon (1703 m) on koguni tegevvulkaanid.
Mere kaldad kuuluvad üldiselt Indoneesiale Ida-Nusa-Tenggara provintsi. Üksnes Sumbawa kuulub Lääne-Nusa-Tenggara provintsi ja Timori saare kaldast kuulub osa Ida-Timorile.
Sawu mere kaldad ja saared on üldiselt asustatud, aga suuri linnu on mere kaldal vähe. Tähtsaim linn on Ida-Nusa-Tenggara provintsi pealinn Kupang.
Sawu merre ei suubu suuri jõgesid.


Beni jõgi.
Beni jõgi on Lõuna-Ameerikas Boliivias voolav jõgi.
Jõgi on 1600 km pikk. Tema valgla suurus on 133 tuhat km².
Beni jõgi lähtub Andidest pealinna La Pazi kandis La Pazi departemangus. Ülemjooksul on ta mägijõgi. Ta teeb vastupäeva poolringi ümber 6462 meetri kõrguse Illimani mäe, mis on Boliivia kõrguselt teine mägi.
Keskjooks algab sealt, kus jõgi jõuab tasandikule. Samas kohas asuvad jõe vastaskallastel San Buena Ventura ja Rurrenabaque linnad ning Beni jõgi saab La Pazi ja enese järgi nimetatud El Beni departemangu piirijõeks. Keskjooksul voolab Beni jõgi rahulikult.
Alamjooksul voolab ta El Beni ja Pando departemangu piirijõena. Ta moodustab kärestikke ja on sellepärast laevatatav üksnes 30 km ulatuses suudmest: siis saabub 8 m kõrgune kärestik. Ta suubub Riberalta linna juures paremalt Madre de Diosesse, mis omakorda suubub Madeira jõkke ja see Amazonasesse.
Ehkki El Beni departemang on Beni jõe järgi nimetatud, ei kuulu jõe vasak kallas kusagil El Beni departemangu, vaid see jõgi on üksnes departemangu piirijõgi.
Beni jõel on suuri lisajõgesid suhteliselt vähe. Suurim lisajõgi on vasakult suubuv Madidi.


Scotia meri.
Scotia meri on meri Atlandi ookeani lõunaosas.
Piirneb läänest Drake'i väinaga, loodest Tulemaaga, põhjast Lõuna-Georgiaga, idast Lõuna-Sandwichi saartega, lõunast Lõuna-Orkney saartega ja edelast Antarktika poolsaarega.
Scotia meri asub kriiskavatel viiekümnendatel. Kliima on jahe, valitsevad läänetuuled, palju on torme. Talviti esineb ajujääd, mis suveks sulab. On ka jäämägesid. Scotia merd läbib Läänetuulte hoovus.


Shikoku.
Shikoku (jaapani 四国 'neli maad') on üks Jaapani neljast suuremast saarest.
Piirneb põhjas ja loodes Seto ehk Jaapani Sisemerega, kagus Vaikse ookeaniga.
Saare pindala on 18 800 km². Saar on mägine, kõrgusega kuni 1982 meetrit (Ishizuchi).
Kuulub Jaapanile. Saar on halduslikult jaotatud neljaks prefektuuriks: Ehime, Kagawa, Kōchi ja Tokushima prefektuur.


Silenastik.
Silenastik ("Coronella austriaca") on nastiklaste sugukonda kuuluv madu.
Levik Eestis ja maailmas.
Kuigi ametlikku kinnitust pole, võib Eestis elada ka rästikule sarnane silenastik, keda on kohatud Soomes Ahvenamaal ja Lätis. Tegemist võib olla uue liigiga Eesti loomariigis.
Toitumine.
Silenastik sööb peamiselt sisalikke, vähemal määral pisiimetajaid ja nende poegi, linnupoegi, mune ja putukaid.


INTERCAL.
INTERCAL on programmeerimiskeel, mille disainisid 26. mai hommikul 1972 aastal Donald R. Woods ja James M. Lyon Pincertoni Ülikoolis. Akronüüm INTERCAL tuleneb sõnadest "Compiler Language With No Pronounceable Acronym". Woodsi ja Lyoni eesmärgiks oli luua keel, millel ei ole ülejäänud levinumate programmeerimiskeeltega midagi ühist. Suures osas on INTERCAL oma loojate eesmärgile truuks jäänud, jagades ülejäänud programmeerimiskeeltega vaid väga põhilisi elemente, nagu näiteks muutujad, vektorid ning sisendi ja väljundiga tegelemine.
INTERCAL'i peamiseks eripäraks on selle äärmine lihtsus. Sellel on vähe võimalusi ja seega ka vähe piiranguid, mida meeles pidada. Sellest hoolimata on INTERCAL'ist kujunenud pigem väljakutse programmeerijatele, kui programmeerimise õpetamise abivahend algajaile.
PLEASE NOTE THAT THIS MAY ONLY RUN ON C-INTERCAL
(1) PLEASE DO.4 <- ",1 SUB.4"~#3840


Malbolge.
Malbolge on Ben Olmsteadi poolt loodud programmeerimiskeel. Keele esmärgiks on täita esoteeriliste programmeerimiskeelte hulgas valitsevat tühikut: enne Malbolget ei olnud olemas keelt, mille disainimisel oleks olnud eesmärgiks luua võimalikult raskesti kasutatav ja mittemõistetav keel. Selle tühiku täitmisega on Malbolge igati hakkama saanud. Keele nimetus tuleneb Dante Põrgu kaheksanda ringi nimest.


Geb.
Nut (üleval) ja Geb (all)
Geb oli vanaegiptuse mütoloogias maajumal.
Geb kuulus Heliopolise enneaadi. Enneaad oli 9 tähtsaima jumala ühine nimetus, aga see, missugused jumalad enneaadi arvati, sõltus võimulolevast kuningast, kellest mõni arvas enneaadi koosseisu enesegi. Heliopolise enneaad oli neist kõige mõjukam ja ühtlasi üks vanimaid teadaolevaid. Heliopolis oli Vana-Egiptuse tähtis religioosne keskus.
Kõik Heliopolise enneaadi jumalad olid üksteisega lähedalt sugulased. Maailma looja Atum ehk Ra sai kaks last, kelleks olid algelemendid Šu (niiskus) ja Tefnut (tühjus). Viimased said omavahel poja, kelleks oli maajumal Geb, ja tütre, kelleks oli taevajumal Nut.
Geb ja Nut olid omavahel lakkamatus sugulises vahekorras. Nende suhtest sündisid Heliopolise enneaadi neli väiksemat jumalat Osiris, Seth, Isis ja Nephthys. Lõpuks lahutas õhujumal Šu Gebi ja Nuti, tulles nende vahele, ning rohkem nad lapsi ei saanud. Gebi kujutati taevast kehastava Nuti all maapinnal lamamas, mõnikord endiselt Nuti suunas tõusva suguelundiga.
Gebi vanim kujutis pärineb 3. dünastia kuninga Džoseri aja fragmentaarsest reljeefist. Geb on sellel kujutatud inimkujulise habemiku mehena ja tema juurde on kirjutatud tema nimi. Hiljem on teda kujutatud jäära, pulli ja krokodillina ning maopäisena.
Aegamööda hakati Gebi seostama rohkem Egiptuse haritava maaga, samuti hakati teda pidama Egiptuse esimeseks valitsejaks. Veel hiljem teisenes Geb allmaailma- ja taimekasvujumalaks, näiteks oder väideti välja kasvavat tema roietest ja tema keha kujutati roheliste laikudega. Just tema oli jumal, kes olevat lubanud teraviljal kasvada. Maavärinad olevat põhjustatud Gebi naerust.


Klibu.
Klibu ja liiv Uus-Meremaa rannikul
Klibu on lapik ümardunud kivi.
Klibu tekib plaatjate või kihiliste settekivimite tükkide ümardumisel. Täpset suurusvahemikku ei ole, kuid tavaliselt peetakse klibuks lapikuid ümardunud kive läbimõõduga 20...200 mm. Eesti rannikute klibu on enamasti lubjakivist.
Mõned linnud, näiteks pingviinid, ehitavad oma pesa klibust.


Apostellik usutunnistus.
Apostellik usutunnistus on kristliku usutunnistuse varaseim versioon, pärineb arvatavasti 2. — 3. sajandist, teistel andmetel reformatsiooniajast. Kasutusel enamasti protestantlikes kirikutes, sealhulgas ka luteri kirikus.
Tekst eesti keeles.
Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse. Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva,
istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel, sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.


Sāmarrā'.
Sāmarrā' (varem "Samarra") on linn Iraagis Şalāh ad-Dīni kubernerkonnas Tigrise idakaldal, Bagdadist 125 km põhja pool.
Ajalugu.
Keskaegsete hoonete alt on leitud 8000 aasta vanuseid haudu ja keraamikat neoliitikumi ajast. Nende leidude järgi on saanud nime Sāmarrā' kultuur.
Vanaajal oli Sāmarrā' üks suuremaid linnu Mesopotaamias ("Surra Man Ra'a" 'tema nägija rõõmustab'). Linna varemed on välja kaevatud. Muuhulgas on seal tsikuraadi varemed.
836–892 oli Sāmarrā' kalifaadi pealinn ning islamimaailma suurim ja tähtsaim linn.
Vaatamisväärsused.
Linna vaatamisväärsuste seas on Sāmarrā' suur mošee unikaalse spiraalikujulise minaretiga, mis ehitati 847.
Sāmarrā's on ka kümnenda ja üheteistkümnenda šiiitide imaami Ali al-Hadi ja Hasan al-Askari mausoleumid ning šiiitide kaheteistkümnenda ja viimase, "varjatud imaami" Muhammad al-Mahdi pühamu.
Samarra'


Nikaia usutunnistus.
Nikaia usutunnistus on I Nikaia kirikukogul 325. a vastuvõetud kristlik usutunnistus.
Tekst eesti keeles.
Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse. Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud, Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa. Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast (ja Pojast), keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse; kes on rääkinud prohvetite kaudu. Meie usume ühtainust püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen.
Tekst ladina keeles.
Credo in unum Deum, Patrem omnipotentem, factorem caeli et terrae, visibilium omnium et invisibilium. Et in unum Dominum Iesum Christum, Filium Dei unigenitum, et ex Patre natum ante omnia saecula. Deum de Deo, Lumen de Lumine, Deum verum de Deo vero, genitum non factum, consubstantialem Patri; per quem omnia facta sunt. Qui propter nos homines et propter nostram salutem descendit de caelis. Et incarnatus est de Spiritu Sancto ex Maria Virgine, et homo factus est. Crucifixus etiam pro nobis sub Pontio Pilato, passus et sepultus est, et resurrexit tertia die, secundum Scripturas, et ascendit in caelum, sedet ad dexteram Patris. Et iterum venturus est cum gloria, iudicare vivos et mortuos, cuius regni non erit finis. Et in Spiritum Sanctum, Dominum et vivificantem, qui ex Patre (Filioque) procedit. Qui cum Patre et Filio simul adoratur et conglorificatur: qui locutus est per prophetas. Et unam, sanctam, catholicam et apostolicam Ecclesiam. Confiteor unum baptisma in remissionem peccatorum. Et expecto resurrectionem mortuorum, et vitam venturi saeculi. Amen.


Selkämeri.
Selkämeri (soome; rootsi Bottenhavet) on Põhjalahe lõunaosa.
Merenkurkku väina kaudu ühenduses Perämerega, Ahvenanrauma kaudu aga Ahvenamerega. Pindala 67 000 km², suurim sügavus 294 meetrit. Vee soolsus on umbes 5 promilli.


Jumalateenistus.
Jumalateenistus (liturgia) on religioosne kombetalitus (rituaal), mille käigus suheldakse kõrgema(te) vaimse(te) jõu(dude)ga.
Eesti käibekeeles kasutavad protestandid sõna "jumalateenistus" nii armulauaga kui ka ilma armulauata jumalateenistuse kohta (armulauata jumalateenistus on ühispalve). Katoliku kiriku jumalateenistuse kohta vaata artiklit Missa.


Protsessioon.
Protsessioon on pidulik rongkäik, milles osalevad vaimulikud, koguduserahvas, leerilapsed või matuselised, sõltuvalt talituse eesmärgist. Selles võib osaleda ka koor.
Kõige ees kantakse risti kui Kristuse sümbolit. Kasutatakse küünlaid, kantakse Piiblit, siis rahvas, diakonid, protsessiooni lõpus sammub kõrgeim vaimulik (pastor ehk preester või peapiiskop). Protestantlikes maades ei peeta järjekorda alati oluliseks.


Püha.
Püha ehk sakraalne (ld. "sacer, sanctus") on nähtus, olend, paik, aeg, ese, tekst vm., mis on oluline, puutumatu, õige, tõene. Seda sõna kasutatakse tänapäeval peamiselt religioonide kontekstis. Pühaduse negatiivne vastandpoolus on rüve. Profaansest ehk ebapühast on püha ja rüve isoleeritud tabudega.
Jumala puhul tähendab pühadus kõikväelisust ja majesteetlikust, pühakirja puhul seda, et teksti ei tohi muuta. Usutunnistuse puhul tähendab pühadus selle olulisist usu alusena. Pühakute puhul ei austata inimesi, vaid tunnustatakse neid kui nähtamatule Jumalale pühendunuid.


Kaheksaosaline tee.
Kaheksaosaline Tee (pl. k. "Aṭṭhaṇgika Magga", skr. k. "Aṣṭāṅgikamārga") ehk Õilis Kaheksaosaline Tee (pl. k. "Ariya Aṭṭhaṇgika Magga", skr. k. "Āryāṣṭāṅgikamārga") on budismi aluseks oleva nelja õilsa tõe neljanda tõe ehk "kannatuse lakkamiseni viiva tee" (pl. k. "Nirodhagāminī Paṭipadā Arija Sacca") sisuks olevad juhised, mida Buddha õpetas Seadmuseratta käimapanemise (pl. k. "Dhammacakkappavattana Sutta") jutluses. Õilis kaheksaosaline tee viib kannatuste (pl. k. "dukkha") lakkamiseni ja virgumisele (pl. k. "nibbāna"). Virgumine toob kaasa mõistmise, ärksuse, kaastunde ja meelerahu, mis lõpetab ümbersünniahela.
"Seadmuseratta käimapanemine" oli esimene jutlus peale peale Siddhārtha valgustumist ning ühtlasi on see jutlus ka Buddha õpetuse (pl. k. "Buddha dhamma") kvintessentsiks. Ajalooürikute põhjal rääkis Buddha seda jutlust hirvedele ja oma viiele kaaslasele Isipatanas asuvas Hirvepargis, praeguses Sarnāthis, mis on tänapäeva Vārānasī ehk Benaresi eeslinn.
Õilis Kaheksaosaline Tee.
Esimene kuni viies osa Õilsast Kaheksaosalisest Teest on mõeldud Buddha õpetuse ilmikutest järgijaile ning munkadele ja nunnadele. Kuues kuni kaheksas osa on mõeldud munkadele ja nunnadele.


Missa.
Missa on läänekiriku (peamiselt rooma-katoliku ja anglikaani kiriku) traditsiooniline armulauaga jumalateenistus. Ka traditsioonilised luterlikud kirikud nimetavad armualauga jumalateenistust Missaks.
Järgnev kirjeldus käib selle liturgia kohta, mis võeti kasutusele Vatikani II kirikukogu (1962–1965) reformi tulemusena 1970. aastal. Selle kõrval eksisteerib aga ka jätkuvalt edasi traditsionalistlik Missa.
Missa algab tavaliselt koguduse lauluga, mis on ülistus ja tänu Jumalale. Seejärel, kui preester ja kogudus on teineteist tervitanud, on inimestel Jumala halastusele lootes võimalus tunnistada oma eksimused ja patud.
Pärast pattude andekssaamist tänab kogudus taas Jumalat ning laulab Tema kiituseks inglite laulu Luuka evangeeliumist: "Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal hea tahtega inimestele." Seejärel palvetab preester koguduse eest ja jumalateenistuse kordamineku pärast – selle pärast, et püha missa poleks mitte lihtsalt koguduse koosolek, vaid tõeline kohtumine Jumala ja inimeste vahel.
Missa järgnevat osa nimetatakse sõnajumalateenistuseks – loetakse pühakirja.
Tavaliselt loetakse kolm lõiku piiblist: esimene mõnest Vana Testamendi raamatust, teine Uuest Testamendist apostlite kirjade hulgast (epistel) ja kolmas Uuest Testamendist mõnest evangeeliumist.
Nende pühakirjalugemiste vahel võib kogudus Jumalale taas tänu laulda, kasutades selleks mõnd psalmi (vaimulikku laulu) Vanast Testamendist, laule kiriku lauluraamatust ja kiitusesalmi, mille keskmeks on heebreakeelne hüüe "Halleluuja!", s.t."Kiitke Issandat!" Pühakirjalugemiste põhjal peetakse jutlus, milles püütakse jumalasõna tänapäevasele inimesele mõistetavalt kokku võtta.
Jutlusele järgneb tavaliselt paariminutiline vaikus, mille kestel saab iga kirikuline kuuldu üle mõtiskleda. Seejärel kõlab pidulik usutunnistus. Pühapäeviti kasutatakse tavaliselt Nikaia usutunnistust, mis on kristliku usu lühike kokkuvõte ja pärineb 4. sajandist.
Pärast usutunnistust loetakse eestpalved – kogudus palvetab terve maailma, kõikide inimeste ja iseenda pärast.
Eestpalvetele järgneb jumalateenistuse tähtsaim osa – armulaud ehk Pühim Altarisakrament. Kristlaste uskumuse kohaselt on armulaud söömaaeg, milles, võttes vastu leiba ja veini, saadakse osa Kristuse Ihust ja Verest. Armulaud on kristlaste jaoks Issanda söömaaeg – see, et süüakse Issandaga ühes lauas, väljendab kristlaste sügavamat ühtekuuluvust Jumalaga. Nõndasamuti tähistab armulaud kõigi nende inimeste ühtekuuluvust, kes sellest osa võtavad – ja mitte ainult oma kogudusekaaslastega, vaid kõigi kristlastega üle kogu maailma, ja ka nendega, kes on siit ilmast juba lahkunud.
Armulauale järgneb taas vaikus järelemõtlemiseks, süvenemiseks ja palvetamiseks. Seejärel palvetab preester terve koguduse nimel lõpupalve, tänades Jumalat kuuldud Sõna ja vastuvõetud armulaua, s.t. kogu missa eest. Missa lõppeb rahu soovimisega. Tavaliselt laulab kogudus seejärel lõpulaulu.


Serami meri.
thumb
Serami meri on meri Vaikses ookeanis.
Serami meri piirneb lõunast Serami ja Buru saarega, põhjast aga Uus-Guinea ja Halmahera saarega.
Mere sügavus on kuni 4680 meetrit.


Mamoré jõgi.
Mamoré jõgi on jõgi Lõuna-Ameerikas.
Jõgi saab alguse Andidest, mägedest laskunud, voolab rahulikult tasandikul. Alamjooksul moodustab Brasiilia mägismaad läbides kärestikke ja ühineb Beni jõega, moodustades Madeira jõe.
Jõe järgi on nime saanud Mamoré provints Boliivia El Beni departemangus.


Sulawesi meri.
Sulawesi meri on Vaikse ookeani saartevaheline meri, mis piirneb lõunas Sulawesi saarega, läänes Kalimantani saarega ja põhjas Mindanao saarega.
Sulawesi merest kagusse jääb Maluku meri. Edelas on ta ühendatud Makassari väinaga, mille kaudu pääseb Jaava merre. Kirdesse jääb Sulu meri.
Mere suurim sügavus on 6220 meetrit. See koht asub mere idaosas umbes Indoneesia ja Filipiinide piiril.
Sulawesi meres suuri saari ei ole. Mere keskosa on mitu kilomeetrit sügav ja seal ei ole üldse saari. Küll aga on palju pisisaari mere äärealadel. Mere loodepiiriks on Sulu saared ning idapiiriks saarteahelik, mille moodustavad põhjast lõuna poole lugedes Sarangani ja Balut, Karakaralongi saared ja Sangihe saared. Mere lõuna- ja läänerannikul on korallrahusid.
Sulawesi meri on jagatud kolme naaberriigi vahel. Enamus temast kuulub Indoneesiale. Meri piirneb kolme Sulawesi saarel asuva provintsiga, mis on ida poolt lääne poole Põhja-Sulawesi, Gorontalo ja Kesk-Sulawesi. Kalimantani saarel piirneb meri Ida-Kalimantani provintsiga ja mere loodenurgas on Malaisiale kuuluv Sabahi provints. Mere põhjakallas kuulub Filipiinidele ja Filipiinide piirkondadest asuvad mere kaldal Muslimi Mindanao autonoomne piirkond, Zamboanga poolsaar ja SOCCSKSARGEN. Indoneesia ja Filipiinide piir kulgeb piki 5. põhjalaiuskraadi, mis jätab Filipiinidele üksnes mere põhjariba.
Filipiinidele kuuluvat Sulawesi mere osa nimetab Suur maailma atlas Mindanao mereks, kuid see on viga: Mindanao meri on Boholi mere sünonüüm ja see meri asub Mindanaost põhjas.
Vähemalt 100 tuhande elanikuga linnadest asuvad Sulawesi mere kaldal Manado (Põhja-Sulawesil), Tarakan (Ida-Kalimantanil), Tawau (Malaisias), Jolo ja Cotabato (Muslimi Mindanaol), Zamboanga (Zamboanga poolsaarel) ja Dadiangas (SOCCSKSARGENis).
Meres ei ole suuri lahtesid ega poolsaari. Suurimad lahed on Kesk-Sulawesil asuv Dondo laht, Ida-Kalimantanil Tarakani juures asuv Sekataki laht, Malaisias asuv Lahad Datu laht, Zamboanga poolsaarest lõunas asuv Moro laht ja SOCCSKSARGENis asuv Sarangani laht.


Severnaja Zemlja.
Severnaja Zemlja (vene Северная Земля) on Venemaale kuuluv saarestik Põhja-Jäämeres.
Severnaja Zemlja piirneb läänest Kara ja idast Laptevite merega. Saarestiku pindala 38 000 km². Valitseb külm arktiline kliima. Saarestik on asustamata. Palju on liustikke.
Severnaja Zemlja kõrgus on kuni 965 meetrit.
Severnaja Zemljal asub Aasia kõige põhjapoolsem punkt Arktiline neem Komsomoletsi saarel (81° 13' põhjalaiust).
Pioneeri saarest lõunas oleval Keskmistel saartel on jäälennujaamad strateegilistele pommituslennukitele.
Ajalugu.
Severnaja Zemlja avastas Boriss Vilkitski ekspeditsioon 1913. Esialgu arvati, et saarestik moodustab ühe saare, ja nimetati see Nikolai II maaks. Selle lähedal olev pisike saar nimetati Tsareevitš Aleksei saareks.
11. jaanuaril 1926 nimetas NLKP Keskkomitee presiidium Nikolai II maa Severnaja Zemljaks ('Põhjamaa').
1931–1933 korraldati piirkonna uurimiseks ekspeditsioon, mida juhtisid Nikolai Urvantsev ja Georgi Ušakov. Ekspeditsiooni käigus avastati ja nimetati Pioneeri saar, Komsomoletsi saar, Oktoobrirevolutsiooni saar ja Šmidti saar. Tsareevitš Aleksei saar nimetati ümber Väike-Taimõriks.
1. detsembril 2006 võttis Taimõri autonoomse ringkonna plenaaristung vastu otsuse, millega nimetati saarestik tagasi Nikolai II saarestikuks, Väike-Taimõr Tsareevitš Aleksei saareks, Oktoobrirevolutsiooni saar Püha Aleksandra saareks, Bolševiku saar Püha Olga saareks, Komsomoletsi saar Püha Maria saareks, Pioneeri saar Püha Tatjana saareks ja Domašni saar Püha Anastassia saareks. Kuid Krasnojarski krai seadusandlik kogu seda algatust ei toetanud.


Sulu meri.
Sulu meri on Vaikse ookeani saartevaheline meri Filipiinide ja Malaisia vahel.
Sulu meri piirneb edelas Kalimantaniga, loodes Palawani saarega, kirdes Visayani saartega, idas Mindanao saarega ja kagus Sulu saartega.
Sulu merest kagusse jääb Sulawesi meri. Loodesse jääb Lõuna-Hiina meri, millega teda ühendavad Balabaci väin, Linapacani väin ja Mindoro väin. Põhjas, kirdes ja idas asuvad Filipiinide sisemered, vastavalt Sibuyani meri, millega teda ühendab Tablase väin, Visayani meri, millega teda ühendab Panay laht, ja Boholi meri.
Mere sügavus on kuni 5580 meetrit. Kaguosa on märksa sügavam kui kirdeosa
Sulu meri on jagatud kahe naaberriigi vahel. Enamus temast kuulub Filipiinidele. Meri piirneb viie Filipiinide piirkonnaga. Mere idaosa asub MIMAROPAs, kuhu kuuluvad suurematest saartest Palawan ja Mindoro ning väiksemaist saartest mere loodepiiril Balabac, Bugsuk, Linapacan, Calamiani saared ja Apo atoll ning täielikult Sulu meres Ilin, Cuyo saared, Dumaran, Cagayani saared, Arena atoll, Tubbataha rifid, Bancoran ja San Migueli saared. Mere kirdeosa asub Lääne-Visayasi piirkonnas, kuhu kuuluvad suurematest saartest Panay ja Negros ning väiksematest (kõik mere piiril) Semirara, Caluya ja Guimaras. Negrose saare kaguosa kuulub Kesk-Visayasi piirkonda. See osa Mindanao saarest, mis piirneb Sulu merega, asub Zamboanga poolsaarel. Sulu saared kuuluvad Muslimi Mindanao autonoomsesse piirkonda, sealhulgas Pilase saared, Pangutarani saared ja Doc Can. Turtle'i saared ja Cagayan Sulu ei kuulu Sulu saarestikku, kuid Muslimi Mindanaole siiski. Üksnes Sulu mere edelarannik kuulub Malaisiale Sabahi provintsi nagu ka provintsi põhjatipu lähedal asuvad Banggi, Balambangani ja Jamborigani saar.
Sulu meri piirneb ainult saartega ja seetõttu ei suubu sinna suuri jõgesid. Mindoro saarel suubub Sulu merre Lumintao ja Kalimantanil Kinabatangan.
Mere kaldad on tavaliselt mägised. Enam kui kilomeetrised kõrgused merepinnast pole kallastel haruldased. Kalimantani kõrgeim tipp Kinabalu (4101 m) ei asu Sulu merest kaugel, otse mere kaldal asuvad Palawani saare kõrgeimad tipud Mantalingajan (2073 m) ja Cleopatra Needle (1603 m) ning Panay saare kõrgeim tipp Madja-as (2090 m). Suurt kaugemal pole Mindoro kõrgeimad tipud Halcon (2585 m) ja Baco (2364 m) ning Negrose kõrgeim tipp Canlaon (2465 m).
Vähemalt 100 tuhande elanikuga linnadest asuvad Sulu mere kaldal Sandakan (Malaisias), Jolo (Sulu saartel), Zamboanga (Zamboanga poolsaarel), Dumaguete (Negrose saar, Kesk-Visayas), Bago (Negrose saar, Lääne-Visayas) ja Iloilo (Panay saarel). Pisut väiksemad on San Jose (Mindorol) ja Puerto Princesa (Palawanil).


Soome laht.
Soome laht on laht Läänemeres.
Soome lahte eraldab Läänemere avaosast mõtteline joon Põõsaspea neem - Osmussaar - Hanko neem.
Lahe laius keskosas on kuni 130 kilomeetrit. Sügavus ületab 100 meetrit; sügavaim registreeritud koht (121 m) asub Keri saarest kagu pool.Lahes asuvad teiste hulgas Naissaar, Suursaar ja Kotlini saar. Lahte suubuvad suurima vooluhulgaga jõed on Neeva ja Narva jõgi. Lahe soolsus on läänes kuni 6 promilli, ida pool järjest väiksem.
Esimesena ujus üle Soome lahe Bruno Nopponen 2008. aastal.


Valge Niilus.
Valge Niilus (araabia الابيض، البحر ('Bahr el-Abiadh')) on jõgi Ida-Aafrikas. Selle nime all tuntakse Niilust pärast Suddist läbivoolamist. Suddi läbivad lahtised voolusängid on kõik kunstlikud kanalid. Suurem osa vett voolab läbi soo sängi moodustamata.
Soodest ja suurtest järvedest toitumise tõttu on Valge Niilus aasta ringi veerikas. Ta voolab aeglaselt läbi Sudaani tasandike põhja. Tasandikult ära uhutud savi teeb Valge Niiluse vee valgeks, sellest ka nimi.
Valge Niilus ühineb Hartumis Sinise Niilusega, moodustades Niiluse.
Kõrgveega takistab Sinine Niilus vee äravoolu Valgest Niilusest ja see koguneb Valge Niiluse sängi, vabanedes sealt alles vee alanedes.


Suured Antillid.
Suured Antillid on saarestik Atlandi ookeanis Kariibi mere põhjapiiril.
Suurte Antillide suuremad saared on Kuuba, Haiti, Jamaica ja Puerto Rico.


Petroskoi.
Petroskoi (karjala, soome "Petroskoi"; rootsi "Onegaborg"; II maailmasõja aegne soomekeelne nimi "Äänislinna"; vene "Петрозаводск") on Karjala Vabariigi pealinn Venemaal Äänisjärve läänekaldal.
Linna asutas Peeter I (sealt linna venekeelne nimi 'Peetri tehas') 1703. aastal. Linnaõigused 1777.
Jätkusõja ajal vallutasid Soome väed linna 1941. aasta oktoobri alguses. 28. juunil 1944 vallutas Punaarmee Petroskoi tagasi.
Linna läbivad Murmanskit Moskva ja Peterburiga ühendav raudtee (valmis 1914) ja maantee.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petroskoi elanikest venelasi 81,8 %, karjalasi 5,1 %, soomlasi 2,8 %, valgevenelasi 2,7 %, ukrainlasi 2,3 % ja vepslasi 1,0 %.
Petroskois ilmub vepsakeelne ajaleht Kodima ja mitmekeelne lasteajakiri Kipinä.


Refektoorium.
Refektoorium (ladina sõnast "refectorium") oli ühine söögisaal konvendihoone tüüpi linnustes, kloostrites ja ka lossides. Refektoorium oli ka pidulik kokkutulekuruum ning asus tavalisel ehitise lõunatiivas.


1702.
1702. aasta (MDCCII) oli 18. sajandi 2. aasta.


1701.
1701. aasta (MDCCI) oli 18. sajandi 1. aasta.


1703.
1703. aasta (MDCCIII) oli 18. sajandi 3. aasta.


1704.
1704. aasta (MDCCIV) oli 18. sajandi 4. aasta.


Dormitoorium.
Dormitoorium on magamisruum keskaja kloostrites ja lossides.
Tänapäeval on igal mungal oma kamber, ühine dormitoorium puudub.


1705.
1705. aasta (MDCCV) oli 18. sajandi 5. aasta.


1706.
1706. aasta (MDCCVI) oli 18. sajandi 6. aasta.


1707.
1707. aasta (MDCCVII) oli 18. sajandi 7. aasta.


1709.
1709. aasta (MDCCIX) oli 18. sajandi 9. aasta.


1708.
1708. aasta (MDCCVIII) oli 18. sajandi 8. aasta.


Assüüria.
Assüüria oli vanaaja piirkond Mesopotaamia põhjaosas Tigrise jõe ülemjooksul tänapäeva Põhja-Iraagi aladel. Piirkond on nime saanud Assuri linna järgi (ka linna kaitsejumaluse nimi on Assur). 2. aastatuhandel eKr kujunes seal Assüüria riik'", võimas akadite kuningriik, millest hiljem sai Uus-Assüüria suurriik, mis 8. ja 7. sajandil eKr hõlmas osaliselt või täielikult muu hulgas tänapäeva Iraagi, Süüria, Liibanoni, Türgi ja Iraani ala, ulatudes Väike-Aasiast Zagrose mägedest ning Kaukasusest Pärsia lahe ja Nuubiani. Assüüria oli ka varem olnud suurriik.
Assüüria riik eksisteeris alates 25. sajandi lõpust või 24. sajandi algusest või 23. sajandist eKr kuni aastani 612 eKr või 608 eKr.
Riigi pealinn oli algselt Assur, hiljem Niineve, kuhu üks riigi viimaseid valitsejaid Assurbanipal rajas umbes 20 000 savitahvliga raamatukogu.
Riik sai alguse Akadi riigi lagunemise järel, kui akadid jagunesid kahe riigi, Põhja-Mesopotaamias asunud Assüüria ja Lõuna-Mesopotaamias paiknenud Babüloonia vahel.
Vanaaja Assüüriat ja kogu Mesopotaamiat uuriv teadusharu assürioloogia eristab Assüüria ajaloos kolme ajajärku (enne 7. sajandit eKr on aastaarvud ligikaudsed). Vana-Assüüria ajajärgul (23.–15. sajandil eKr või 20. sajandist eKr kuni 14. sajandi alguseni eKr) valitses Assüüria suuremat jagu Põhja-Mesopotaamiast ja ka osa Väike-Aasiast. Kesk-Assüüria perioodil (15. sajandist eKr kuni aastani 911 eKr) impeeriumi mõjujõud kahanes, kuid vallutuste käigus see saavutati taas. Rauaaegne Uus-Assüüria impeerium (911 eKr kuni 612 eKr või 609 eKr) laienes edasi, kuni ta Assurbanipali ajal (668–627 eKr) valitses mõne aastakümne vältel kogu Viljakat Poolkuud ja ka Egiptust. Seejärel alistus Assüüria Uus-Babülooniale ja Meediale, mille omakorda vallutas Ahhemeniidide riik (Pärsia).
Nimi.
Assüüria on saanud nime riigi algse pealinna Assuri järgi (akadi; araabia ("); heebrea ("), aramea (')).
Assüüria on olnud tuntud ka Subartu nime all ning pärast impeeriumi langemist, 605. aastast eKr kuni 7. sajandi lõpuni pKr Athura, Süüria (kreeka "Syria") ja Assuristani nime all. Ladinakeelne nimi on olnud "Assyria".
Assüürlaste järjepidevus.
Tänapäeva süürlased, Põhja-Iraagi, Põhja-Süüria, Kagu-Türgi ja Loode-Iraani kristlik vähemus, on assüürlaste järeltulijad.
Eelajalugu.
Assüüria alal oli neandertallaste kultuur, mille iseloomulikud leiud pärinevad Shānidari (Şanederi) koopast.
Vanimad neoliitikumi arheoloogilised leiukohad Assüürias on Jarmo (umbes 7000 eKr) ja Tall Ḩassūnah (Ḩassūnah' kultuuri keskus, umbes 6000 eKr).
Varadünastiline periood.
Assüüria riigi varajasest ajaloost on kindlalt teada vähe. Kogu
Assüüriale nime andnud iidne Assuri linn eksisteeris hiljemalt
enne 3. aastatuhande keskpaika (umbes 2600–2500) eKr. Tol ajal oli see
tõenäoliselt siiski sumerite juhitud halduskeskus, mitte
iseseisev riik. Esimene kuningate nimekirjadest tuntud Assüüria
valitseja on Tudija (Tudia), Ebla kuninga Ibriumi
kaasaegne. Nimekirja andmetel elas Tudija 25. sajandi lõpus või 24.
sajandi alguses eKr. Tudija ja Ibrium sõlmisid leppe, mis lubas
assüürlastel kasutada ametlikult Ebla kontrolli all olnud
Tudiyale järgnes Assüüria troonil Adamu ja tema järel veel kolmteist valitsejat (Jangi, Suhlamu, Harharu, Mandaru, Imšu, Haršu, Didanu, Hanu, Zuabu, Abazu, Belu ja Azarah), kellest ei ole teada midagi peale nime. Varajased kuningad nagu Tudija, keda allikad nimetavad ka "telkides elavateks kuningateks", olid tõenäoliselt iseseisvad poolnomaadsete karjakasvatajate valitsejad.
Nagu paljud linnriigid läbi Mesopotaamia ajaloo, oli ka Assur
tõenäoliselt pigem oligarhia kui monarhia. Võimu kandja oli
"linn"; kolm peamist võimuorganit olid vanematekogu, päriliku võimuga
kuningas ja eponüüm. Valitseja juhatas vanematekogu ja viis ellu selle
vastu võetud otsused. Siiski ei kutsutud teda akadi keeles kuningat
tähistava sõnaga "šarrum", vaid hoopis "iššiak Assur" ehk
'Assuri teenija' (teenijat tähistav sõna on laen sumeri sõnast
"ensi(k)"). Sõna "šarrum" oli reserveeritud linna
kaitsejumalusele Aššurile, kelle peapreestriks ehk "teenijaks"
kuningas oli. Kolmas võimukandja, eponüüm ehk "limmum",
andis sarnaselt Vana-Kreeka ja Vana-Rooma arhontidele ja konsulitele
oma nime aastale. Eponüüm valiti igal aastal loosi teel ja tema
vastutas linna majanduse juhtimise eest. Lisaks oli tal õigus
arreteerida kodanikke ja konfiskeerida kinnisvara. Nii eponüümi
institutsioon kui ka valitseja tiitel "iššiak Assur" säilisid
tseremoniaalsete iganditena kogu Assüüria ajaloo vältel.
Akadi ülemvõim (2334–2154 eKr).
Akadi impeeriumi ajal (2334–2154 eKr) allusid assüürlased, nagu teisedki akadid, Akadi riigile. Nuzist leitud kiilkirjatahvlid võimaldavad väita, et Assur oli tol ajal piirkondlik halduskeskus. Sargon I valitsemisaja lõpul toimus Assüürias ülestõus, mille Akadi kuningas veriselt maha surus.
Akadi impeerium langes 2154. aastal eKr majandusliku allakäigu, sisepoliitiliste tülide ja rändrahva gutilaste sissetungi koosmõjul. Et gutilaste valitsemine on kindlalt teada ainult Lõuna-Mesopotaamia puhul, siis on võimalik, et ajavahemikus 2154–2112 eKr oli Assüüria iseseisev, kuigi tollest ajast ei ole Assüüria kohta muid teateid kui üks kuningate nimekiri.
Uri III dünastia.
Aastal 2112 eKr sai Assüüriast osa Sumeri Uri III dünastia suurriigist. Sumeri ülemvõim kestis tõenäoliselt kuni 21. sajandi keskpaigani eKr.
Assüüria riigi loomine klassikalise antiigi traditsioonis.
Klassikalise antiigi ajaloolased dateerisid Assüüria riigi loomise tavaliselt 23.–21. sajandisse eKr. Georgios Synkellos tsiteerib oma "Kronograafiates" Sextus Julius Africanust, kes paigutab Assüüria asutamise aastasse 2284 eKr. Seevastu väidab Aemilius Surat refereeriv vanarooma ajaloolane Marcus Velleius Paterculus, et Assüüria rajati 1995 aastat enne seda, kui Makedoonia kuningas Philippos V sai 197 eKr toimunud Kynoskephalai lahingus roomlastelt lüüa, ehk aastal 2192 eKr. Diodoros Sikeliotes on jäädvustanud veel kolmanda, tõenäoliselt Ktesiaselt pärineva traditsiooni, mis peab Assüüria rajamise ajaks 1306 aastat enne Assur-Nasirpal II troonile asumist 883 eKr ehk aastat 2189 eKr. Eusebios mainib neljandatki versiooni, mille andmetel Assüüria sai alguse Ninose troonile asumisega aastal 2057 eKr ("Kroonika" armeeniakeelse tõlke järgi 2116 eKr). "Excerpta Latina Barbari" paigutab Assüüria rajamise aastasse 2206 eKr ning nimetab riigi rajajana Belost. Lisaks märgib Herodotos, et assüürlaste valitsemisaeg kestis 520 aastat, mis teeb algusaastaks 1132 eKr; see märgib küll pigem impeeriumi kui kuningriigi enda loomist.
Ühtse riigi kujunemine.
Esimesed kirjalikud teated Assüüria kuningatelt pärinevad 21. sajandist eKr. Tol ajal koosnes Assüüria mitmest linnriigist ja väikestest akadite kuningriikidest. Esimeseks tõeliselt linlikuks Assüüria kuningaks peetakse tavaliselt Ušpiat (umbes 2030 eKr). Talle järgnesid Apiašal, Sulili, Kikkija ja Akija, kellest pole midagi täpsemat teada.
Aastal 1975 eKr rajas Puzur-Assur I uue dünastia, mille valitsejad Šalim-ahum (suri 1946 eKr), Ilušuma (1945–1906 eKr), Erišum I (1905–1867 eKr), Ikunum (1867–1860 eKr), Sargon I, Naram-Sim ja Puzur-Assur II on jätnud kirjalikke ülestähendusi Aššurile, Adadile ja Ištarile pühendatud templite ehitamise kohta. Eriti Ilušuma oli nähtavasti võimukas ja vallutushimuline valitseja, kes võttis ajavahemikus 1945–1906 eKr ette palju sõjaretki Lõuna-Mesopotaamiasse, rünnates iseseisvaid Sumeri-Akadi linnriike ja asutades kolooniaid Väike-Aasias. Sama muster kordus järgneva ajaloo jooksul Assüüria ja Babüloonia rivaliteedi raames veel korduvalt; Babüloonia rajas alles 1894 eKr emorlaste prints Sumuabum. Seniajani olid Assüüria kuningate peamisteks vastasteks põhja pool Väike-Aasias elanud hurrilased, idas olevad gutilased, kagus asetsevad eelamlased, läänes paiknevad emorlased ja Lõuna-Mesopotaamias asuvad Sumeri-Akadi linnriigid, sealhulgas Isin, Ur ja Larsa.
Ulatuslikud kontaktid olid Assüürial heti ja hurri linnadega Väike-Aasias Anatoolias. Samuti asutasid assüürlased ajavahemikus 1945–1740 eKr kolooniaid Kapadookiasse (näiteks Kaneš (tänapäeva Kültepe)). Need "sadamad" ("karum") olid küll seotud Anatoolia linnadega, kuid paiknesid neist lahus ja neil oli eraldi maksusüsteem. Selline korraldus pidi kujunema pika Assüüria ja Anatoolia linnade vahelise kaubanduse tulemusel, kuigi arheoloogilised ja kirjalikud tõendid sellise kaubavahetuse kohta puuduvad. Assüüriast pärit metall (võib-olla plii või tina) ja tekstiilid vahetati Anatoolias väärismetallide vastu.
Assüüria tugevnemine Šamši-Adad I ajal.
Aastal 1813 eKr kõrvaldati võimult senine akadist valitseja Erišum II ja trooni usurpeeris emorlaste väljarände käigus Khābūri jõe deltalt Šamši-Adad I (valitsemisaastad 1813–1791 eKr). Kuigi tänapäeval peetakse Šamši-Adad I päritolult emorlaseks, väidab Assüüria kuningate nimekiri teda põlvnevat kohalikust kuningast Ušpiast. Šamši-Adad I seadis oma poja Išme-Dagani lähedal asuva Ekallatumi linna troonile ning säilitas assüürlaste Anatoolia kolooniad. Seejärel õnnestus tal alistada Eufrati jõe ääres paiknev Mari kuningriik ja anda selle valitsemine oma teise poja Jasmah-Adadi kätesse. Selle tulemusel ulatus Assüüria riik nüüd üle kogu Põhja-Mesopotaamia ning hõlmas alasid Väike-Aasias ja Põhja-Süürias. Kuningas asus elama Khābūri jõe orgu rajatud uude pealinna Šubat-Enlilisse.
Pärast Šamši-Adad I surma päris Assüüria trooni Išme-Dagan, samal ajal kui Marit valitsenud Jasmah-Adad langes Zimrilimi korraldatud riigipöörde ohvriks. Uueks kuningaks saanud Zimrilim sidus end lõunas pead tõstva Babüloonia riigi valitseja Hammurapiga, millele Išme-Dagan vastas liiduga Babüloonia vaenlastega. Võimuvõitlus kestis ilma selgete tulemusteta terve kümnendi. Nagu Šamši-Adad I, oli ka tema poeg Išme-Dagan hea sõdalane, kel peale Babüloonia rünnakute tagasilöömise õnnestus edukalt võidelda ka nii turukkude ja lullubitega (kes olid vahepeal kallale tunginud Ekallatumile) kui ka Ešnunna kuninga Dadušaga ning Iamhadiga (tänapäeva Aleppo).
Assüüria Babüloonia võimu all.
Alles pärast Mari, Larsa ja Ešnunna vallutamist suutis Hammurapi lõpuks allutada ka Išme-Dagani järetulijad ning Assüüria kuulus alates 1756. aastast eKr Babülooniale. Koos Hammurapi saabumisega lõppes Assüüria äritegevus Anatoolia kolooniates, tõenäoliselt sellepärast, et eksport suunati ümber Babülooniasse. Assüüria kuningavõim küll juriidiliselt säilis, ent kolm Išme-Daganile järgenud emorlasest valitsejat (Mut-Aškur (Išme-Dagani poeg, kes sõlmis abielu hurrilaste kuningannaga), Rimuš ja Asinum) olid Hammurapi vasallidena täielikult Babülooniast sõltuvad.
Dünastia taastamine.
Hammurapi järglase Samsu-Iluna valitsemisajal kaotas Babüloonia taas võimu Assüüria üle. Pärast akadist asehalduri Puzur-Sini korraldatud riigipööret, mille käigus saadeti pagenduse viimane emorlasest kuningas, Šamši-Adad I pojapoeg Asinum, puhkes Assüürias kodusõda. Puzur-Sini kaasabil haaras kõigepealt võimu Assur-dugul, kuid jätkuva võimuvõitluse tõttu oli järgemööda troonil veel viis lühiajalist valitsejat (Assur-apla-idi, Nasir-Sin, Sin-namir, Ipqi-Ištar ja Adad-salulu). Babüloonia oli nähtavasti liiga nõrk, et Assüürias toimuvasse sekkuda ja seda enda huvides ära kasutada. Umbes 1720 eKr haaras valitsusohjad Adasi, kel õnnestus Assüüria lõplikult Babüloonia ülemvõimu ohust vabastada. Adasi ajas babüloonlased ja emorlased Assüüriast välja ning babüloonlaste võim Mesopotaamias üldse hakkas 18. sajandi lõpust eKr kiiresti vähenema. Siiski suutsid emorlased vähemalt Babüloonias ja Lõuna-Mesopotaamias võimu hoida kuni 1595. aastani eKr, mil Babüloonia vallutasid Zagrose mägedest tulnud kassiidid.
Adasile järgnesid Assüüria troonil Bel-bani (1700–1691 eKr) ning teiste seas Libaja (1960–1674 eKr), Šarma-Adad I (1673–1662 eKr), Iptar-Sin (1661–1650 eKr), Bazaja (1649–1622 eKr), Lullaja (1621–1618 eKr), Šu-Ninua (1615–1602 eKr), Šarma-Adad II (1601–1599 eKr), Erišum III (1598–1586 eKr) ja Šamši-Adad II (1585–1580 eKr). Neist valitsejatest ei ole palju teada, kuid nähtavasti oli Assüüria tol ajal võrdlemisi tugev ja stabiilne riik. Isegi kui Babülon 1595 eKr kassiitide kätte langes, jäi Assüüria puutumata; esimese kassiidi valitseja Agum II ja tolleaegse Assüüria kuninga Erišum III vahel sõlmiti leping. Samamoodi ei valmistanud Assur-ninari I-le (1547–1522 eKr) kahekümne viie valitsemisaasta jooksul probleeme ei vastrajatud Mitanni riik Väike-Aasias, hettide riik Assüüriast idas ega Babüloonia lõunas. 16. sajandi lõpupoole eKr sõlmisid Puzur-Assur III (1521–1498 eKr) ja Babüloonia kassiidist kuningas Burna-Buriaš I kahe riigi vahelise piirileppe. Lisaks korraldas Puzur-Assur III Assuris suurejoonelised taastamistööd: linn sai uued müürid, lõunas paiknevad elurajoonid liideti juba kindlustatud linnaga. Kuujumal Sinile ja päikesejumal Šamašile püstitati 15. sajandil eKr uued templid. Puzur-Assur III-lt võttis valitsusohjad üle Enlil-nasir I (1497–1483 eKr).
Assüüria Mitanni ülemvõimu all.
Mitanni riigi tekkimine 16. sajandil eKr viis lõpuks mitanni-hurri piirkondliku ülemvõimuni 15. sajandil eKr. Mitannilased olid indoeuroopa rahvas, kes vallutas endistel hurrilaste aladel Väike-Aasias ja moodustasid neil valitseva klassi (hurrilased kõnelesid hurri keelt, mis ei olnud suguluses ei semi ega indoeuroopa keeltega ning moodustas koos urartu keelega hurri keelkonna). Mõni aeg pärast võimeka Puzur-Assur III surma, tõenäoliselt Nur-ili (1483–1471 eKr) valitsemisajal, langes Assüüria Mitanni kuninga Sauštatari saagiks. Sauštatar rüüstas Assuri ja muutis Assüüria suuresti vasallriigiks, kuigi kohalik monarhia ja omavalitsus säilis. Mitanni kuningad ei olnud alati huvitatud Assüüria sisetülide lahendamisest (näiteks Nur-ili poja Assur-šaduni (1470 eKr) tõukas juba tema esimesel valitsusaastal troonilt Assur-rabi I ning sarnane saatus tabas viiskümmend aastat hiljem Assur-nadin-ahhe I, kelle reetis tema vend Enlil-nasir II). Vähemalt teatud perioodidel olid Assüüria kuningatel vabad käed ka välispoliitika kujundamisel (näiteks Assur-bel-nišešu (1417-1409 eKr) ja Babüloonia Karaindaši vaheline piirileping). Assur-rim-nišešu (1408-1401 eKr) ja Assur-nadin-ahhe II (1400-1391 eKr) olid viimased Assüüria valitsejad, kes kuuletusid Mitanni riigile. Assur-rim-nišešu poja Eriba-Adad I troonileasumisega 1390 eKr hakkasid sidemed Mitanniga lõdvenema.
Mitanni ülemvõimu ajast pärit kümneid kiilkirjas tekste, milles on registreeritud päikese- ja kuuvarjutuste kuupäevad, on kasutatud pidepunktidena teise aastatuhande alguse Babüloonia ja Assüüria kronoloogia paikapanemisel ("kõrge kronoloogia", "keskmine kronoloogia" ja "madal kronoloogia").
Assüüria uus esiletõus.
Ajaloolased on Kesk-Assüüria riigi tekke dateerinud kas Vana-Assüüria langemisega või Assur-uballit I trooniletõusuga 1365. aastal eKr.
Taasiseseisvumine ja taastumine.
Eriba-Adad I võimule tuleku ajaks oli Mitanni võim Assüüria üle tunduvalt kahanenud. Eriba-Adad I kaasati liitlasena Mitannis käivasse kodusõtta Tušratta, Artatama II ning tolle poja Šuttarna II vahel. Selle tulemusel rollid vahetusid: Eriba-Adad I suutis veelgi vähendada Mitanni mõju Assüüriale ja tal oli isegi mõningane mõjuvõim Mitanni siseasjades.
Mitanni kontroll lõppes täielikult Assur-uballit I (1365-1330 eKr) ajal: sel valutsejal õnnestus Assüüria tugevnemise ja loodest suureneva hetiitide surve koosmõjul taastada Assüüria täielik iseseisvus. Assüüria suutis kassiitide Babüloonia, Mitanni, hurrilaste ja hetiitide arvelt kiiresti muutuda suurriigiks. Assur-uballiti tütar Muballitat-Šerua abiellus Babüloonia kuningaga. See abielu viis küll traagiliste tagajärgedeni: Babüloonia õukonnas tekkinud intriigide tulemusel kuningas mõrvati ning troonile asetati uus isehakanud valitseja. Assur-uballit tungis kohe Babülooniasse, et oma väimehe eest kätte maksta, kukutas uue kuninga ning andis võimu üle õiguspärasele troonipärijale Kurigalzu II-le. Seejärel ründas ja võitis Assur-uballit vaatamata hetiidi valitseja Suppiluliuma I vastuseisule Mitanni kuningat Mattiwazat. Sellega olid Assüüria võimu alla langenud endised Mitanni ja hurrilaste alad.
Aastal 1329 eKr astus Assur-uballit I järel troonile Enlil-ninari (1329-1308 eKr), kes kirjades hetiitide kuningatele nimetas end "Suureks Kuningaks" ("sharru rabû"). Enlil-ninarit ründas kohe Babüloonia Kurigalzu II, kelle tema isa oli troonile aidanud. Assüüria kuningas suutis siiski Babüloonia vägesid võita, pannes piiri viimase üritustele Assüüria endale alistada ning korraldades vasturetki vaenlase territooriumile. Nii kasvas Assüüria territoorium Babüloonia arvel. Enlil-ninari järeltulija Arik-den-ili (umbes 1307 eKr – 1296 eKr) kindlustas Assüüria võimu veelgi ning sõdis edukalt Zagrose mäestikus idas, allutades lullubid ja gutilased, ning Levandis, alistades aramealased.
Assüüria laienemine ja suurriigi teke.
Arik-den-ilile järgnes Adad-ninari I (1295-1275 eKr), kelle valitsemisega algas Assüüria kiire ekspansioon. Ta tegi Tigrise ja Zabi jõe ühinemiskohas paiknenud Kalhust (Piiblis arvatavasti Kelah, praegu Namrūd) uue pealinna ja viis läbi suuremahulisi ehitusi nii Assuris kui ka provintsides. Ta laiendas Assüüria laienemist loode suunas hetiitide ja hurrilaste maade arvelt, peamiselt Hanigalbati arvelt, mida Mitanni ja hetiitide riik üritasid ebaõnnestunult säilitada puhvertsoonina. Lisaks laiendas Adad-ninari I Assüüria mõjuvõimu lõunas, annekteerides osa Babülooniale kuulunud territooriume. Kuigi Adad-ninari valitsusaja lõpupoole suutsid hetiidid osa kaotatud aladest tagasi võita, olid assüürlased selleks ajaks huvitatud rohkem sellest, et säilitada idapoolsed kaitseliinid pealetungivate mägihõimude vastu.
Aastal 1274 eKr tõusis troonile Salmanassar I, kes osutus suurepäraseks sõdalaskuningaks. Ta rüüstas tugevat Urartu riiki Kaukasuses, alistas Zagrose mägedes mässama hakanud gutilased ja ründas Mitanni ja hurrilaste alasid (Hanigalbat), mille käigus õnnestus kuningas Šattuaral küll lõigata Assüüria väed ära toidu- ja joogivarudest, ent nad suutsid vihases lahingus piiramisrõngast välja murda ning võita nii kuningas Šattuarat kui ka tolle liitlasi hetiite ja aramealasi, hävitades viimaks täielikult hurrilaste riigi ning tehes lõpu selle 300 aastat kestnud ülemvõimule Mesopotaamia põhjaosas. Nimetatud võit andis Assüüriale kontrolli Süüriasse ja Anatooliasse viivate kaubateede, hea põllumajandusliku maa ja rikaste linnade ning nende kogenud sõjavägede üle. Sellega oli Assüüriast saanud mastaapne ja mõjuvõimas impeerium, mis kujutas endast suurt ohtu nii Egiptuse kui Hetiidi riigi huvidele, aidates ehk sellega kaasa viimaste vahelise rahu sõlmimisele. Lisaks oli Salmanassar I, nagu tema isagi, suur ehitaja, kes laiendas veelgi Kalhu linna.
Salmanassari poja ja troonipärija Tukulti-Ninurta I (1244–1208 eKr) saavutused ületasid kaugelt kõigi eelkäijate omasid. Esmalt taastas Tukulti-Ninurta Assüüria kontrolli vahepeal uuesti mässama hakanud gutilaste ja Tigrise ülemjooksul asunud hurrilaste väikeriikide üle ning võttis ette võidukaid sõjaretki Urartu vastu. On siiski tõenäoline, et viimast ei suudetud kunagi lõplikult Assüüriale allutada. Seejärel saavutas Tukulti-Ninurta I oma tähtsaima võidu, vallutades Babüloonia, võttes sõjavangi selle kuninga Kaštiliaš IV (kelle ta enda väitel ainuisikuliselt vangi võttis (kelle "kuninglikul kaelal ma trampisin, justkui oleks see jalapink") ning valitsedes Sargon I aegse tiitli "Sumeri ja Akadi Kuningas" all seitse aastat mõlemat kuningriiki. Nii sai Tukulti-Ninurta I-st esimene põline mesopotaamlane Babüloonia troonil (riigi rajasid emorlased, kellele järgneskassiidi dünastia). Võidukas assüürlane laskis lammutada Babüloni kaitsemüürid, tappa suure osa linna elanikest, röövis ja riisus kogu linna ja eelmaldas Esagila templist linna kaitsejumaluse Marduki kuju. Dur-Katlimmust leitud tekstide hulgas on Tukulti-Ninurta kiri suurvesiir Assur-iddinile, mis teavitab viimast kuninga väejuhi Šulman-mušabšu ning tolle eskorditava endise Babüloonia kuninga Kaštiliaši, tema abikaasa ja saatjaskonna peatsest saabumisest. Oma sõdadest Babüloonia ja Eelami vastu kirjutas Tukulti-Ninurta I poeemi. Pärast Babüloonia mässu laskis ta rüüstata Babüloni templid, mida peeti rängaks pühaduseteotuseks. Seoses sellega halvenesid suhted Assuri preesterkonnaga, mistõttu Tukulti-Ninurta otsustas ehitada uue pealinna Kar-Tukulti-Ninurta.
Ajutine allakäik ja taasleitud stabiilsus.
Ent suurte tegude eest maksid nii Tukulti-Ninurta kui ka tema rajatud impeerium kallist hinda. Õukonnas ja impeeriumis vallandunud mäss viis 1208. aastal eKr Tukulti-Ninurta mõrvani ja troonile asus Assur-nadin-apli (1207–1204 eKr). Järgnes järjekordne ebastabiilne periood Assüüria ajaloos. Babüloonia vallutamine ning suursugused ehitusprojektid olid välja kurnanud riigi majanduslikud ja demograafilised ressursid ning järgnevad paarkümmend aastat olid täis sisepoliitilisi tülisid. Probleemide koosmõjul kadus eelneva kolme kuninga ajal saavutatud hiilgus sama kiiresti, kui see oli tulnud. Sellegi poolest rajas Assüüria 13. sajandil saavutatud võim, kuigi lühiajaline, baasi selle tulevastele saavutustele, seda nii poliitilisel kui kultuurilisel maastikul.
Kuid 11. sajandi lõpus tegi uus kuningas vaid sümboolseid ja edutuid pingutusi taasvallutuda Babülooniat, mille kassiididest kuningad olid kasutanud ära Assüüria keerulist olukorda ja vabastanud end viimase võimu alt. Sellele vaatamata ei ohustanud järgmise kolme valitseja (Assur-ninari III, Enili-kudurri-usur ja Ninurta-apla-Ekur) ajal Assüüriat veel võõrväed, kuigi Ninurta-apla-Ekur (1192–1180 eKr) oli trooni usurpeerinud Enlil-kudurri-usurilt. Oma ebatavaliselt pika valitsusaja jooksul suutis järgmine kuningas Assur-Dan I (1179–1133 eKr) olukorra Assüürias uuesti stabiliseerida ja säilitada sõbralikud suhted nii Babüloonia kui kateiste naabritega. Ometi langes Assüüria peale tema surma veel kord sisetülide küüsi, kui Assur-Dani poeg Mutakkil-Nusku anastas võimu oma vennalt ja õiguslikult troonipärijalt Ninurta-tukulti-Assurilt (1133 eKr) ning sundis ta Babülooniasse põgenema.
Ent usurpaator Mutakkil-Nusku suri juba samal aastal (1133 eKr), jättes trooni kolmandale vennale Assur-reš-iši I-le (1133–1116 eKr), kes andis Assüüriale taas kord uue hingamise. Koos hetiitide riigi kokkukukkumisega seoses früüglaste (keda Assüüria annaalides tuntakse Muški nime all) pealetungiga hakkasid nii Babüloonia kui ka Assüüria oma käsi sirutama endiste aramealaste alade järele (tänapäeva Süüria), mis varem olid olnud hetiitide tugeva kontrolli all. Assüüria kuningas Assur-reš-iši I oli seal edukam, võites korduvalt Nebukadnetsar I vägesid. Lisaks õnnestus Assüürial vallutada ja annekteerida ka varem hetiitidele kuulunud alad Väike-Aasias ja praeguses Süürias.
Tiglat-Pileser I ja Kesk-Assüüria impeerium.
Assur-reš-iši poeg Tiglat-Pileser I (1115–1077 eKr) võistleb Šamši-Adad I ja Assur-uballit I-ga au eest olla esimese Assüüria impeeriumi rajaja. Ta valitses 38 aastat ning oli üks edukamaid Assüüria väejuhte ja valitsejaid.
Esimese sõjaretke suunas ta früüglaste vastu, kes olid üle ujutanud luvide kuningriigid Kommageenes, Kiliikias ja Kapadookias ning ajanud hetiidid välja Assüüria provintsist Subartust (Meliddust lõunas).
Hiljem võeti ette retk Vani järve ääres paikneva Urartu vastu ning selle lõpuks suudeti endale kuuletuma panna ka Meliddu. Viiendal valitsemisaastal ründas Tiglat-Pileser uuesti Kommageenet, Kiliikiat ja Kapadookiat ning oma võidud graveerida vaskplaatidele, mis ta asetas vastvallutatud Kiliika kaitsmiseks ehitatud kindlusesse.
Võidulainel Assüüria kuninga järgmine sihtmärk oli Põhja-Süürias elavad aramealased. Kontroll Vahemereni viiva kaubatee üle kindlustati hetiitide linna Pethori (Eufrati ja Sajuri jõe ühinemiskohas) enda valdusesse võtmisega. Sealt edasi suundus Tiglat-Pileser I vallutama Kaanani/Foiniikia linnu (Byblos, Sidon, Arvad), kus ta võttis ette merereisi mööda Vahemerd ning tappis "nahiru", mille A. Leo Oppenheim tõlgib narvaliks. Tiglat-Pileser I oli pühendunud jahimees ja suur ehitaja.
Levinud arvamuse kohaselt oli mitmele jumalusele, sealhulgas Assurile ja Hadadile, pühendatud templite taastamine tema eestvõtmine. Valitsemise lõpuks oli ta lisaks kõigele suutnud kaks korda alistada Babüloonia, võtta eneselegi auväärse
tiitli "Sumeri ja Akadi kuningas" ja sundida babüloonlased endale andamit maksma. Samas jättis Tiglat-Pileser I trooni ja igapäevase valitsemise Babüloonia kuninga kätesse.
Assüüria suhteline madalseis tumedal ajajärgul (1075–912 eKr).
Pärast Tiglat-Pileser I surma 1076 eKr algas Assüüria ajaloos suhtelise allakäigu ajastu. Aastad 1200 kuni 900 eKr olid Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Kaukaasias, Vahemere maadel ja Balkani poolsaarel tume ajajärk, mida iseloomustasid suured rahutused ja massiline rahvasteränne. Semiidi rahvad (sealhulgas aramealased, kaldealased ja sutealased) liikusid Assüüria naaberaladele läänes ja lõunas. Indoeuroopa rahvad, sealhulgas meedlased ja pärslased, liikusid Assüüria naaberaladele idas, asendades põliselanikud gutilased ning avaldades survet eelamlastele ja mannealastele (iidsed mitte-indoeuroopa tsivilisatsioonid praeguse Iraani territooriumil); Assüüriast põhjas vallutasid indoeurooplastest früüglased hetiitide alad; urartulased (armeenlased) tõstsid pead Kaukasuses ning kimmerlased ja sküüdid Musta mere ümber. Egiptus oli jagunenud ja segaduses ning iisraellased võitlesid vilistidega võimu pärast Kaanani lõunaosa üle.
Vaatamata näilisele nõrkusele suutis Assüüria jääda võrdlemisi terviklikuks, hästi kaitstud maaks, millel oli maailma parimad sõdalased. Oma stabiilse kuningavõimu ja kindlate piiridega oli ta paremas olukorras kui potentsiaalsed vastased Egiptus, Eelam, Früügia, Urartu, Pärsia ja Meedia. Assüüria kuningad, sealhulgas Assur-bel-kala, Eriba-Adad II, Assur-rabi II, Assur-Nasirpal I, Tiglat-Pileser II ja Assur-Dan II suutsid kaitsta Assüüria valdusi ja hoidsid riigi sel tormisel ajajärgul stabiilsena. Kuningad püüdsid nähtavasti peaasjalikult hoida riiki turvalise ja kompaktsena ning vajaduse korral tungisid naaberriikide aladele. Näiteks kui aramea hõimud Assur-rabi II (1013–972 eKr) ajal vallutasid Pitru ja Mutkinu, mille assüürlased olid endale allutanud ja seejärel koloniseerinud Tiglat-Pileser I juhtimisel, võttis Assüüria kuningas ette retke aramealaste vastu, mille jooksul jõuti välja Vahemereni. Oma saavutuse mälestamiseks püstitas Assur-rabi II Ataluri mäe lähedale steeli. Samamoodi võttis aramealaste ja teiste hõimurahvaste Assüüria lähedusest väljatõrjumiseks ette karistusretki Assur-Dan II (935–912 eKr), kes keskendus Assüüria riigi ülesehitamisele selle loomulikes piirides Tur Abdinist kuni Arbela taguste mägedeni. Ta lõi riigiasutusi kõigis provintsides ja varustas elanikkonda atradega, mis tõi kaasa rekordilise viljasaagi.
Ühiskond Kesk-Assüüria riigis.
Kesk-Assüüria riigil oli probleeme kaubateede kaitsmisega; Anatoolia metallikaubandust kontrollisid nüüd hetiidid ja hurrilased. Samuti olid mende kontrolli all Vahemere äärsed sadamad, laevaliiklus Pärsia laheni viivatel jõgedel oli aga kassiitide kontrolli all. Sellele vaatamata käis laiaulatuslik kaubandus kõigi naabritega, näiteks Assüüriast põhjas ja läänes paiknevatelt aladelt toodi suurtes kogustes sisse metallimaake ja puitu. Teisalt olid just majanduslikud ja kaubanduslikud huvid tihti sõdade peapõhjuseks.
Assüüria keskmist riiki iseloomustavad pikad ja pidevad sõjad, mille käigus Assüüria muutus suuresti sõdalasühiskonnaks. Riik oli hästi organiseeritud ning kindlalt kuninga kontrolli all. Samas sõltus kuningas nii linnade kodanik- ja preesterkonnast kui ka maad omavatest ülikutest. Just viimaste osatähtsust Assüüria ühiskonnas illustreerivad hästi tollest ajast pärinevad dokumendid ja kirjad. Suurmaaomanikest ülikud varustasid Assüüria sõjaväge hobustega. Assüürias, mis vajas vähem kunstlikku niisutamist kui Babüloonia, oli hobusekasvatus laialt levinud. Säilinud on põhjalikud õpetused hobuste kasvatamise ja treenimise kohta.
Kesk-Assüüria tähtsamaid linnad olid Tigrise jõe äärsed Assur, Kahlu (Nimrud) ja Ninive. Pronksiaja lõpul oli Ninive Babülonist veel tunduvalt väiksem, kuid sellele vaatamata oma umbes 33 000 elanikuga üks tolleaegse maailma suuremaid linnu. Assüüria impeeriumi õitsenguaja lõpuks oli elanike arv kordades kasvanud, ulatudes 120 000-ni. Kõikidel vabadel meestel lasus sõjaväekohustus ("ilku"-teenistus).
Territoriaalsest võimust suurriigiks.
Uus-Assüüria suurriigi alguseks peetakse üldiselt Adad-ninari III (911–892 eKr) trooniletulekut. Adad-ninari III allutas kesksele Assüüria kontrollile alad, mis seni olid olnud vaid nominaalsed vasalliriigid, alistas ja küüditas põhjas tülikaks muutunud aramealased, uushetiidid ja hurrilased, võitis Babüloonia kuningaid Šamaš-mudammiqit ja Nabu-šuma-ukinit ning võttis enda kontrolli alla Hīti ja Zanqu linna Mesopotaamia keskosas koos suure maa-alaga Diyālá jõest põhja pool. Tema järeltulija Tukulti-Ninurta II (891–884 eKr) suutis Assüüria valdusi laiendada kuni Zagrose mäestikuni, alistades äsja saabunud pärslased ja meedlased ning tungides ka Väike-Aasia keskossa.
Assurnasirpal II (883–859 eKr) oli metsik ja halastamatu valitseja, kes liikus ilma suuremat vastupanu kohtamata läbi Arami, Kaanani ja Väike-Aasia kuni Vahemereni, vallutades ja nõudes andamit teiste seas Aramilt, Foiniikialt ja Früügialt. Ta surus maha Adad-ninari II poolt allutatud meedlaste ja pärslaste mässud Zagrose mägedes. Assurnasirpal II viis Assüüria pealinna üle Kalhusse. Seal püstitatud paleed ja templid annavad tunnistust assüürlaste kasvanud jõukusest ning teaduse, arhitektuuri ja kunsti arengust. Lisaks laskis Assurnasirpal II ehitada mitu hästi kaitstud linna, sealhulgas Imgur-Enlili (Bālawāt), Tušhani, Kar-Assur-Nasirpali ja Nibarti-Assuri. Peale sõjapidamise ja ehitamise on ajalooannaalidesse talletatud ka Assur-Nasirpal II elav huvi botaanika ja zooloogia vastu.
Salmanassar III (858-823 eKr) muutis Babüloonia taas kord Assüüria vasalliriigiks ning võitis Aramit, Iisraeli, Urartut, Foiniikiat, mitut uushetiidi riiki ja araablasi, pannes kõiki neid Assüüriale andamit maksma. Aastal 853 eKr toimunud Qarqari lahingus õnnestus tal võita 12 riigi (sealhulgas Egiptuse, Iisraeli, Hamati ja Foiniikia) koalitsioonivägesid. Assüüria väed jõudsid oma lõputute sõjaretkede käigus välja Vani järve ning Kaukasuse ja Tauruse mägedeni. Salmanassar III allutas oma eelkäijate poolt vallutatud, ent seni peaasjalikult iseseisvateks jäetud alad Assüüria kontrollile, nii et oma 27. valitsemisaastaks valitses ta kogu Mesopotaamiat, Levanti, Lääne-Iraani, Iisraeli, Jordaaniat ja suurt osa Väike-Aasiast. Sellele vaatamata päris Šamši-Adad V (822–811 eKr) kodusõdadest laastatud riigi, mistõttu tema esimesed valitsusaastad kulusid troonipärimisega seotud ebakõlasid lahendades. Salmanassar III elu viimasel kuuel aastal juhtis juba kõrges vanuses kuninga asemel vägesid väejuht ("turtānu") Dayyan-Assur. 826. aastaks eKr oli Šamši-Adad V vend Assur-danin-pal algatanud mässu, millega liitus 27 tähtsamat linna, sealhulgas Ninive. Mäss kestis kuni 820. aastani eKr, takistades ajutiselt Assüüria edasist laienemist. Alles pärast siseprobleemide lahendamist sai Šamši-Adad V pöörata oma tähelepanu väljapoole, viies läbi edukaid sõjaretki Babüloonia territooriumile ja allutades enda kontrollile Babüloonia aladele elama asunud aramea ja kaldea hõimud.
Šamši-Adad V-le järgnes Adad-ninari III, kes troonile tuleku ajal oli alles poisike. Seetõttu oli impeeriumi juhtimine kuni 806. aastani eKr Šamši-Adad V lese ja Adad-ninari III tema ema, kuulsa kuninganna Semiramise (Šammuramat) käes. Šammuramat hoidis riigi koos ja suutis võidelda nii pärslaste kui ka meedlaste vastu. Kui Adad-ninari III lõpuks valitsusohjad enda kätte võttis, vallutas ta kõigepealt Levandi, tehes seal elanud aramealastest, foiniiklastest, vilistidest, iisraellastest, uushetiitidest, moabitest ja edomlastest enda alamad. Seejärel pöördus ta idas oleva Iraani poole, alistas pärslased, meedlased ja mannealased ning jõudis välja Kaspia mereni. Kolmas suurem sõjaretk oli suunatud lõunasse, et sundida Babülooniat andamit maksma. Järgmised ohvrid olid Mesopotaamia edelaosa asustanud kaldea ja sutu hõimud, kes alandati vasalliseisusesse. Nende järel langesid Mesopotaamiast lõunasse jäävates kõrbetes elanud araablased.
Adad-ninari III suri ootamatult 782 eKr ja impeerium langes ajutisse stagnatsiooni. Salmanassar IV-l (782–773 eKr) tundub olevat olnud vähe autoriteeti ja võidud nii Urartu kuninga Argišti I kui ka aramealaste ja uushetiitide üle on omistatud Šamši-ilu nimelisele väejuhile. Ka järgmine ametlik valitseja Assur-dan III (772–755 eKr), osutus võrdlemisi nõrgaks juhiks, kelle peamiseks mureks oli siseriiklike mässude mahasurumine Assuris, Arrapkhas ja Guzanas. Lisaks möllas Assuri-dan III valitsusajal Lähis-Idas katk ja toimus pahaendeline päikesevarjutus. Aastal 754 eKr asus troonile Assur-ninari V, kelle valitsusaeg oli samuti täis mässe ja revolutsioone, mistõttu jääb annaalidest mulje, et kuningas lahkus oma Ninive paleest harva, võib-olla ainult 750 eKr toimunud sõjaretkele Väike-Aasiasse. Aastal 745 eKr kukutas Tiglat-pileser III (745–727 eKr) lõpuks senise, aina nõrgeneva dünastia, viies Assüüria uuesti tõusuteele.
Ekspansioon.
Juba oma esimesel valitsusaastal suutis Tiglat-Pileser III taasallutada Assüüria kontrollile kogu Babüloonia, Dur-Kurigalzust Pärsia laheni. Valitsusaja lõpuks oli ta täielikult taastanud Assüüria endise võimsuse – alistatud olid Urartu, Pärsia, Meedia, Mannea, Babüloonia, Araabia, Foiniikia, Iisrael, Juudamaa, Samaaria, Palestiina, Nabatea, Kaldea ja hulk uushetiidi riike – Assüüria suurriik ulatus Kaukasuse mäestikust Araabia kõrbeni ja Kaspia merest Küproseni. Suure edu tagasid riigis ette võetud reformid, mille käigus muudeti senine ajutisel teenistusel baseeruv armee alaliseks sõjaväeks. Lisaks sai Tiglat-Pileser III ajal aramea keelest Assüüria impeeriumi "lingua franca", mis asendades seni ametlikus asjaajamises käibel olnud akadi keele.
Tiglat-Pileser III-le järgnes Salmanassar V lühike valistusaeg (726–723 eKr). Salmanassari tõenäoliselt ainukeseks saavutuseks jäi Samaaria vallutamine. Seevastu tõenäoliselt usurpaatorist Sargon II (722–705 eKr) juhtimise all algas Assüüria kõige kuulsusrikkam ajajärk. Vaatamata probleemidele nii kodus kui ka impeeriumis ja kogu Lähis-Ida regioonis laiemalt (näiteks usurpatsioonile järgnenud sisetülid, kaotus Deri lahingus, Früügia ja Urartu laienemine), mis viisid pea lakkamatute sõdadeni, oli Sargon II tähelepanuväärselt edukas. Tema valitsemisaja lõpuks 705 eKr moodustasid läänepoolsed alad Anatooliast kuni Juudamaani Assüüria provintsidi ning Assüüria südamaast itta jäävad alad hoiti kontrolli all, Früügia kuningriigiga olid sõlmitud sõbralikud suhted, Urartu rüüstatud ja selle kuningas võidetud, ja mis peamine, aastatel 710707 eKr suutis Sargon II taasvallutada vahepeal Marduk-apla-iddina II (piiblist tuntud kui Merodak-Baladan) juhtimisel iseseisvunud Babüloonia. Sargon suri Assüüria kuninga kohta võrdlemisi ebatavalist surma, langedes ootamatult 705 eKr kimmerlaste vastu peetud lahingus.
"Pax Assyria".
Sargon II mantlipärijat Sanheribi (705–681 eKr) peetakse ühest küljest halastamatuks valitsejaks, kes laskis peaaegu täielikult maatasa teha iidse Babüloni linna, rüüstas Iisraeli ja võttis piiramisrõngasse Juudamaa. Teisalt toimus Sanheribi võimuletulekuga pööre Assüüria välispoliitikas. Impeerium oli seoses Sargoni laiaulatuslike vallutustega saavutanud oma optimaalsed piirid ja vallutusretkede ajajärk hakkas lähenema lõpule. Oma 24 valitsemisaasta jooksul võttis Sanherib ette vaid kümme sõjaretke, mis on eelkäijate traditsioone arvestades väike arv. Kõik need olid vähemal või rohkemal määral seotud Assüüriale alluvatel territooriumidel lokkavate mässude maha surumise või piirialade kindlustamisega. eetõttu on Hallo nimetanud järgnevat seitsekümmet aastat "pax Assyriaca" perioodiks.
Suhtelist stabiilsust häirisid siiski jätkuvad probleemid Babülooniaga. Aastaid kestnud rahutuste käigus tapsid babüloonlased ja meedlased Sanheribi Babüloonia troonile seatud poja Assur-nadin-šumi. Siiski viis Sanheribi otsus Babülon hävitada lõpuks ka tema enda vältimatu hukuni. Kaheksa aastat pärast linna purustamist langes Sanherib oma poegade poolt korraldatud õukonnaintriigide ohvriks.
Võimu üle võtnud Asarhaddon (ka Esarhaddon) (680–669 eKr) jätkas mõningal määral Sanheribi ajal katkenud vallutusretkede traditsiooni, võttes ette retked Kaukasuse mägedesse, hävitades selle käigus täielikult Urartu riigi ning tüdinenuna Egiptuse pidevast survest impeeriumi edelapiiril ületades Siinai kõrbe ja vallutades 671 eKr Memphise. Kuigi ta suutis tol ajal Egiptust valitsenud nuubialased ja etiooplased pagendada, ei õnnestunud tal poliitiliselt mõranenud ja väiksemateks omavalitsusteks jagunenud riigi üle siiski täielikku kontrolli saavutada. Kaks aastat hiljem ette võetud retk seal lõkkele löönud rahutuste lämmatamiseks osutus aga saatuslikuks ja Asarhaddon suri teel Egiptusesse 669 eKr. Võimul oldud üheteist aasta jooksul jõudis Asarhaddon tuua Mesopotaamiasse rahu, hoides impeeriumi kaitstud ja varem vallutatud rahvaid kindlalt Assüüria kontrolli all. Lisaks laskis ta uuesti üles ehitada oma isa käsul hävitatud Babüloni linna.
Pärast Asarhaddoni surma jagunes impeerium tema kahe poja, Assurbanipali (669–627 eKr) ja Šamaš-šum-ukini vahel. Kui viimane sai endale vaid Babüloonia, siis vähem või rohkem Assuribanipalile kuuletuvad alad ulatusid Kaukasuse mäestikust põhjas Nuubiani lõunas ja Küprosest läänes Pärsiani idas. Tõenäoliselt just sellest võib otsida põhjust, miks Šamaš-šum-ukin 652 eKr venna vastu mässu tõstis. Assuribanipalil õnnestus hävitada nii vend kui tolle liitlased. Babüloonia troonile seati asevalitsejana Kandalanu ja mässu toetanud Eelam kannatas Assüüria rünnaku käigus kaotusi, mis viisid Eelami kui Lähis-Idas mõjuvõimsa poliitilise mängija peaaegu täieliku kadumiseni. Veel enne sekeldusi Eelami ja Babülooniaga suutis Assurbanipal lõpetada isa alustatud võitluse Egiptuse vastu ning võitis seda annekteerida üritanud Nuubia kuningat Tantamanit. Lisaks ohtrale sõjategevusele ehitas Assuribanipal suuri raamatukogusid, templeid ja paleesid.
Assurbanipali valitsemisaja lõpuks oli Assüüria saavutanud oma absoluutse kõrghetke. Idas olid löödud Eelami kuningriik; mannealased, iraani pärslased ja meedlased oli Assüüria vasallid. Lõunas oli okupeeritud Babüloonia, allutatud kaldealased, araablased, sutud ja nabatlased, teisalt oli hävitatud Nuubia suurriik ja Egiptus sunnitud regulaarselt andamit maksma. Põhjas olid tagasi löödud sküüdid ja kimmerlased, vasalliriikideks muudetud Urartu, Früügia, Karduusia ja mitmed uushetiidi riigid ning Lüüdiaga sõlmitud sõbralikud suhted. Läänes olid alistunud Aramea, Foiniikia, Iisrael, Juudamaa, Samarra, Küpros, Kiliikia, Kapadookia ja Kommageene. Assüüria oli oma võimu tipus ja näiliselt tugevam kui iial varem.
Sellegipoolest olid pikad sõjad Babüloonia, Eelami ja nende liitlastega ning impeeriumi üle kontrolli saavutamiseks ja hoidmiseks vajalikud pidevad sõjaretked riiki tõsiselt kurnanud. Nii majanduslikud võimalused kui ka inimressursid olid otsakorral, pideva rüüstamise all kannatanud provintsid ei olnud enam võimelised riigikassat täitma ja hiigelsuure territooriumi kontrollimiseks ning kaitsmiseks vajaliku sõjaväe komplekteerimine muutus aina keerulisemaks.
Impeeriumi lagunemine ja Assüüria kuningriigi lõpp (627–605 eKr).
Pärast Assurbanipali surma 627 eKr võtsid Assüürias võimust pikaajalised ja verised kodusõjad. Assur-eti-ilani kukutati 623 eKr, pärast neli aastat kestnud sõda Sin-šumu-liširiga, Assüüria väejuhiga, kes istus veel samal aastal Babüloonia troonile. Kuid juba 622 eKr hiljem langes temagi riigipöörde ohvriks ning trooni hõivas Sin-šar-iškun (622–612 eKr). Viimane seisis kogu oma valitsemisaja vastamisi rahutustega Assüüria sisemaal, mis andsid võimaluse massiliseks ülestõusuks Babüloonias. Lisaks keeldus osa Assüüria ida- ja põhjapoolseid provintse andamit maksmast ning paljud vasalliriigid ja kolooniad kasutasid võimalust iseseisvus taastada. 620. aastaks eKr oli Nabopolassar Babüloonias selle saavutanud. Sin-šar-iškuni katse Nabopolassar kukutada nurjas Assüürias lõkkele löönud järjekordne ülestõus, mis sundis suurema osa Assüüria armeest kodumaale tagasi pöörduma. Tagasi jõudes ühinesid sõdurid Niineves mässavate rahvahulkadega. Kuid Assüüria haavatavat seisundit ei suutnud täielikult ära kasutada ka Nabopolassar, kelle katsed Assüüria sisemaale tungida löödi tagasi.
Olukorrast Assüürias oli vahepeal kasu lõiganud Kyaxares Suur, kellel õnnestus Meedia Assüüria kontrolli alt vabastada ning ühendada meedlased, pärslased ning järelejäänud eelamlased ja mannealased üheks suureks riigiks. Koos babüloonlaste, sküütide ja kimmerlastega ründas Meedia 616 eKr Assüüriat ning pärast nelja aastat verist võitlust ja pikaajalist piiramist langes pealinn Ninive liitlasvägede kätte. Võitluse käigus hukkus küll Assüüria kuningas Sin-šar-iškun, ent Assüüria polnud veel täielikult murtud. Troonile asus Assur-uballit II (612–609 eKr), kes võitis mõned järgnevatest lahingutest ja viis pealinna üle Harranisse. Kuid 614 eKr langes ka Harran. Assur-uballit II ja tema egiptlasest liitlane Necho tegid 609 eKr veel viimase ebaõnnestunud jõupingutuse, et linn tagasi võtta ning impeerium päästa. Assüüria kui iseseisev poliitiline üksus kadus maailmakaardilt sootuks, järgmised kolm aastat nägid vaid egiptlaste ja assüürlaste väe jäänuste nurjunud katseid sissetungijad Assüüriast välja tõrjuda. Ka need lõppesid, kui aastal 605 eKr alistasid babüloonlased Karkemiši all Egiptuse väe koos selle viimaste järelejäänud assüürlastest toetajatega.
Assüüria pärast suurriigi langemist.
Aastatel 605 kuni 539 eKr oli Assüüria Babüloonia ja Meedia kontrolli all. Endised suured ja säravad pealinnad Ninive ja Kahlu olid varemetes, Assur ja Arbela kannatanud suuri kahjusid (kuigi nende hilisem taastumine lubab oletada, et purustused polnud hävitavad). Seevastu Harran, Guzana ning mitmed teised suuremad ja väiksemad linnad suutsid sõdade ja raskuste kiuste püsima jääda.
Järgnevad kakssada kümme aastat kuulusid assüürlaste alad Pärsia ehk Ahhemeniidide riigi koosseisu Athura ja Mada satraapiatena. Pärslaste valitsemise all toimus maa kiire toibumine, mis päädis uue õitsenguperioodiga. Assüüriast sai Pärsia riigile tähtis põllumajandus- ja halduskeskus, mis maksis Pärsia kuningale iga-aastast andamit, sealt pärit mehed moodustasid olulise osa pärslaste sõjaväest ja töötasid pärslaste grandioossetel ehitustel. Aastal 520 eKr toimus Assüürias siiski suur, kuid edutu Pärsia-vastane ülestõus. Et pärslased olid elanud sajandeid assüürlaste ülemvõimu all, on nende kunstis, infrastruktuuris ja halduses märgata tugevaid Assüüria mõjutusi. Varajased Pärsia kuningad identifitseerisid end isegi Assurbanipali järeltulijatena ning Mesopotaamias kasutusel olnud aramea keel jäi ka Ahhemeniidide ajal "lingua franca'ks. Teisest küljest ei viinud assüürlaste uus õitseng vanade suurlinnade taastamiseni. Kreeka kirjaniku ja palgasõduri Xenophoni tunnistuse järgi oli Ninive veel 200 aastat pärast selle hävitamist hüljatud ja varemetes.
Aastal 330 eKr langes Assüüria Aleksander Suure kätte ja pärast viimase surma muutus osaks Seleukiidide riigist. Assüüria nimetati ümber Süüriaks. 150. aastaks eKr oli maa üle kontrolli saavutanud Partia riik, mis nimetas seda Athuraks. Järgnevasse ajajärku jääb Assüüria kultuuri ja identiteedi teatav elavnemine. Assuri linn suutis saavutada vähemalt osalise autonoomia, misjärel piirkonnas tekkis mitmeid uusassüüria väikeriike (sealhulgas Adiabene, Osroene ja Hatra).
Ent aastal 116 pKr langesid need roomlaste saagiks ja Assüüriast sai kaheks aastaks Rooma riigi provints, kuigi Rooma kontroll piirkonns üle kestis mõnevõrra kauem. Roomlased ja partlased võitlesid Assüüria ja ülejäänud Mesopotaamia pärast kuni 226. aastani, mil ülemvõimu saavutas hoopis Sassaniidide riik. 1.–3. sajandil hakkasid assüürlased oma vana usku kristluse vastu vahetama.
Pärast islami pealetungi 7. sajandil kadusid nii Assüüria kui geopoliitiline üksus kui ka nimi "Assüüria". Araablaste võimu all islamiseerus kogu Mesopotaamia ning piirkonda asus elama palju araablasi, kurde ja türklasi. Põlised assüürlased muutusid vähemusrahvuseks, kuid hoidsid tugevalt kinni nii oma assüüria-aramea keelest kui ka ristiusust. Assur kuulus assüürlastele kuni 14. sajandini, mil Timur tegi linnas etnilise puhastuse. Selle tagajärjel vähenes assüürlaste arv tunduvalt, ent rahvus jäi püsima. Esimese maailmasõja ajal türklaste ja kurdide korraldatud genotsiidi järel võitlesid assüürlased taas kord oma vabaduse eest. Veel hiljemgi on kristlastest assüürlasi taga kiusatud ja massiliselt tapetud, näiteks Simele veresaunas (1933), Iraani islamirevolutsiooni ajal (1979) ja Şaddām Ḩusayni Al-Anfāli kampaania käigus (1986–89). Seetõttu on suur osa assüürlasi just viimase saja aasta jooksul emigreerunud. Diasporaa ja põgenike kogukonnad eksisteerivad praeguseks Euroopas (eriti Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Prantusmaal), Põhja-Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal, Liibanonis, Kaukasuse ning endise Levandi piirkondades. Assüüria rahva arvukuse kohta puuduvad kindlad andmed ning erinevad hinnangud varieeruvad väga suures ulatuses, pakkudes assüürlaste koguarvuks keskeltläbi 2–4 miljonit inimest. Hinnangute suhtelisust näitab seegi, et kui Esindamata Rahvaste Organisatsiooni andmetel on ainuüksi 2003. aastal puhkenud Iraagi sõjast alates riigist lahkunud ligikaudu 250 000 assüüria päritolu inimest, siis globalsecurity.org väidab, et Iraagis elabki ühtekokku ainult umbes 200 000 assüürlast.
Keel.
3. aastatuhandel eKr arenes kogu Mesopotaamias välja kultuuriline sümbioos sumerite ja semiitidest akadlaste vahel. Sellega seoses oli laialt levinud kakskeelsus. Sumeri keele mõju akadi keelele ja vastupidi on ilmne igal tasandil, alates suurest hulgast laensõnadest kuni kahe keele lauseehituslikule, morfoloogilisele ja fonoloogilisele lähenemisele. 2. aastatuhandel eKr asendas akadi keel Mesopotaamias kasutatava kõnekeelena sumeri keele peaaegu täielikult, viimane jäi kuni 1. sajand pKr kasutusele vaid religioonis, kirjanduses ja teaduses.
Niisiis rääkisid assüürlased alguses akadi keele kohalikku assüüria murret, mis erines akadi keele babüloonia murdest. Akadi keel kuulus semi keelte idasemi harru; semi keeled omakorda moodustasid ühe kuuest afroaasia keelkonna harust. Vanimad akadikeelsed raidkirjad pärinevad Vana-Assüüria perioodist. Kirjutamisel kasutati sumeri-akadi kiilkirja. Assüüria murdes tähendati üles peamiselt õigusliku, ametliku, religioosse ja praktilise sisuga tekste (näiteks meditsiin, instruktsioonid).
Paljuski tänu alistatud rahvaste massilisele küüditamisele, mille käigus suur hulk aramea keele kõnelejaid asustati ümber Assüüria aladele, muutus Uus-Assüüria ajajärgul Lähis-Idas "lingua francaks aramea keel. 7. sajandi alguses eKr oli kogu Assüüria valitsev klass tõenäoliselt kakskeelne – akadi keel säilis ennekõike sotsiaalse staatuse näitajana ent igapäevasel suhtlusel eelistati akadi mõjutustega idaaramea keelt. Kuid koos Assüüria suurriigi ja pealinnade hävitamisega kadus ka suur osa riigi kakskeelsest eliidist, akadi keel suri kõnekeelena täielikult välja, kuigi viimased akadikeelsed raidkirjad pärinevad veel 1. sajandist eKr. Seevastu idaaramea murded, nagu ka akadi ja Mesopotaamias kasutusel olnud aramea ees- ja perekonnanimed on assüüria rahva hulgas tänapäevani säilinud.
Pärast üheksakümmend aastat kestnud ponnistusi on Chicago ülikool välja andnud 21-köitelise assüüria keele sõnaraamatu, mis oma vormilt ja sisult on küll rohkem entsüklopeedia kui sõnaraamatu moodi.
Kunst.
Nagu Babüloonia, nii ka Assüüria arhitektuuri mõjutas Sumeri-Akadi (ja teatud ulatuses ka Mitanni) stiil. Sellele vaatamata arenes Assüürias üsna varakult välja omapärane ja originaalne ehituskunst. Paleed olid kaetud värviliste seinakaunistustega, hakati ehitama tsikuraate koos kahe torni ja värviliste emailplaatidega, arenes Mitannilt laenatud pitserigraveerimise kunst. 13. ja 10. sajandi vahel eKr tekkis uue kunstivormina tänapäeva koomiksikultuurile sarnanev komme graveerida kiviplaatidele rida sõja- ja jahipidamist kujutavaid pilte. Pildid jooksid ülemisest vasakust nurgast alumisse paremasse nurka, iga pildi alla oli lisatud seda selgitav pealkiri. Pildiread ja suurepärased graveeritud pitsatid näitavad, et Assüüria kunst hakkas tasapisi ületama Babüloonia oma.
Suur osa tänapäevani säilinud Assüüria kunstiteostest pärineb Uus-Assüüria ajajärgust. Nimrudis, Khorsabadis ja Ninives kuninglikke paleesid ehtinud madalreljeefid kujutavad peaasjalikult veriseid võitlusstseene, sealhulgas vallutatud rahvaste julma kohtlemist. Ent kas need peegeldavad impeeriumi igapäevast reaalsust, on mõnevõrra küsitav, pigem on alust arvata, et verdtarretavad pildid täitsid propagandaeesmärke – kaunistasid need ju ruume, kus kuningas korraldas kõrgeid audientse. Lisaks leidub relieefidel ka teistsuguseid, näiteks jumalaid ja jahipidamist kujutavaid stseene. Haruldased on Balawatist leitud metallist väravakaunistused, mille originaalsuuruses koopiad on tänapäeval nähtavad Londonis Briti Muuseumis. a> rajatud palee väravalt Balawatis
Uus-Assüüria perioodil jõudis kõrgpunkti ka raidkunst, mille väljapaistavaimaks näiteks on tiibade ja inimese peaga härja kujud ehk "lamassi" (ainsuses "lamassu"), mis valvasid kuninglike paleede sissepääse. Huvitav on assüürlaste komme teha "lamassu" viie jalaga, et nii eest kui ka kõrvalt vaadates oleks alati näha neli jalga.
Tänu Nimrudist leitud kuninglikele hauapanustele on tänapäeva jõudnud ka mõned näited assüürlaste suurepärasest ehtekunstist.
Lisaks on ajaloolaste hulgas diskussiooni tekitanud 1850. aastal Austen Henry Layardi poolt Nimrudist leidud kvartsist lääts, mis praegu asub Briti Muuseumis. Nimelt on osa teadlasi arvanud, et lääts võis pärineda varajasest teleskoobist, mis aitaks ühtlasi seletada Assüüria astronoomide imekspandavat täpsust. Seevastu suurem enamik pooldab ideed, et läätse võisid suurendusklaasina kasutada näiteks juveliirid või oli see koguni lihtsalt dekoratiivne kaunistus.
Assüüria taasavastamine.
Antiikajaloolastel oli vaatamata kreeklaste ja assüürlaste vahelistele kontaktidele arhailisel ajajärgul endise Assüüria suurriigi eksistentsist ja ajaloost vaid võrdlemisi ähmane ettekujutus. Teadmine, et enne Pärsia impeeriumi valitsesid kogu Lähis-Ida assüürlased, oli küll olemas, ent suurem osa üksikasju oli vajunud unustuse hõlma. Tõenäoliselt varaseim kreeka kirjanduse viide Niinevele ja selle langemisele 612 eKr pärineb hesioodilisest korpusest. Koos Phokylidese viitega “rumalale Niinevele” lubab see oletada, et jutud suursuguse linna õnnetust lõpust olid arhailisel ja klassikalisel ajajärgul Kreekas võrdlemisi levinud. Samuti kirjutas Berossos juba 3. sajandi alguses eKr Assüüria üleskirjutustel põhineva raamatu Babüloonia ja Assüüria ajaloost, kuid see ei leidnud Kreeka-Rooma ühiskonnas eriti laia kõlapinda ega suutnud piiri panna Mesopotaamiaga seotud müütide levikule (näiteks. Belus, Ninus, Semiramis, Sardanapalos, Paabeli torn). Kolmekümne kuue Assüüria kuninga nimi, Ninusest Sardanapaloseni, on jäädvustatud Hieronymuse "Kroonikas". Siiski ei ole neist peaaegu ükski identifitseeritav ajaloolise isikuna.
Seega oli kuni Assüüria taasavastamiseni 19. sajandi keskpaigas sellest kunagisest suurest ja õitsvast rahvast teada äärmiselt vähe, kui võtta arvesse pikka ja kuulsusrikast ajalugu. Sellele vaatamata kirjutas Byron seda ümbritseva illusiooni põhjal poeemi "Sanheribi häving" (1815) ja Eugène Delacroix maalis oma visiooni Sardanapalose surmast (1827).
Ajaloolaste vaatevälja tõusis Assüüria uuesti alates 1845. aastast, kui Austen Henry Layard alustas väljakaevamisi vanas Assüüria pealinnas Kalhus (praegune Namrūd) ning leidis kõigepealt kuningapalee koos suursuguste kujude ja reljeefidega. Mõni aeg hiljem avastas Layard arheoloogiliste uuringute käigus Niinevest Sanheribi "Uue Palee" ning Assurbanipali raamatukogu. Namrūdist ja Niinevest leitud muistised viidi hoiule väljakaevamisi sponsoreerinud Briti Muuseumi Londonis, mille Assüüriaga seotud muististe kollektsioon on nüüdseks tõenäoliselt maailma suurim.
Sargon II palee Dur-Sharrukinis. Kunstniku rekonstruktsioon
Prantslaste toetusel ning Paul-Émile Botta ja Victor Place'i juhtimisel toimusid väljakaevamised Dur-Šarrukinis (Khorsabad). Suurem osa Sargon II paleest avastatud muististest langes laevahuku ja piraatide ohvriks; pääsenud objektid asuvad Pariisis Louvre'i Muuseumis. Aastatel 1928–1935 ameeriklaste poolt läbi viidud uute kaevamiste käigus avastatud leiud on jagatud Chicago Orientalistikainstituudi, Iraagi Rahvusmuuseumi ja Briti Muuseumi vahel.
Assüüria vanimas pealinnas Assuris algas uurimistöö sakslaste eestvõttel aastal 1898. Väljakaevamistega alustati 1900, alguses Friedrich Delitzschi ja hiljem Robert Koldewey ning Walter Andrae juhtimisel. Assurist tuli päevavalgele üle 16 000 kivitahvli, mis praegu asuvad Berliinis Pergamoni Muuseumis.
Seoses suure hulga raidkirjatahvlite leidmisega algasid 19. sajandi keskpaigas ka rahvusvahelised pingutused kiilkirja ja akadi keele dešifreerimiseks. 1857. aastaks oli võimalik leitud tekste suuremate probleemideta lugeda.
Esimestest väljakaevamistest ja akadi keele dešifreerimisest möödunud pooleteise sajandiga on assürioloogid tükk tüki haaval uuesti kokku pannud vahepeal peaaegu täielikult unustuse hõlma vajunud Assüüria tsivilisatsiooni kultuuri ja ajaloo.


YHWH.
YHWH on Jumala nime tähed (tetragramm), mis vastavad järgmistele heebrea konsonantidele (יהוה).
Vaata ka.
Jumala nimi


Léon.
Léon on asula Prantsusmaal Akvitaanias Landesi departemangus.
Oli keskajal kabalistika keskus.


Sefer Yetzirah.
Sefer Yetzirah (ספר יצירה, "Loomise raamat") on üks kolmest kabala tuntumast raamatust "Zohari" ja Johannese ilmutusraamatu kõrval. Eesti keeles on kasutatud ka nimekuju "Sefer Jetsira."
See on kirja pandud suure tõenäosusega rabi Akiba poolt umbes 120 eKr. "Loomise raamatu” puhul pole meil tegu jutustusega 1. Moosese raamatust ega ka piibli loomislugude aseainega, vaid filosoofilise uurimusega ilmaruumi ja inimkonna algete päritolust.


Zohar.
Zohar("Sära") on üks kolmest kabala tuntumast raamatust "Sefer Yetzirah" ja Johannese ilmutusraamatu kõrval. Eesti keeles on kasutatud ka nimekuju "Sohar".
Oletatakse, et "Sära raamatu" ("Sefer Zohar") kirjutas rabi Šimon bar Johai. Ta oli rabi Akkiba õpilane ning mõisteti surma ilmselt samal ajal, kui Marcus Aurelius Antoniuse kaasvalitseja Lucius Verus lasi hukata Justinus Filosoofi (Märtri), seega 161 pKr. Šimon bar Johail aga õnnestus põgeneda koos pojaga.
Pärimuse kohaselt varjus ta koopasse, kus ingel Eliase abiga, kes aeg-ajalt end rabile ilmutas, kirjutaski "Zohari" ehk "Sära raamatu". Rabi Šimon veetis niiviisi koopas 12 aastat. Selle aja jooksul õnnestus tal lahti mõtestada mõistete "Väike Pale" ja "Suur Pale" keerukas sümbolism. Rabi Šimon suri kurnatuna vaidlustest õpilastega. Tema surma ja matustega kaasnes arvukalt üleloomulike nähtusi.
Legendide järgi oli Kabala salaõpetus olemas maailma algusest alates, rabi Šimon osutus aga esimeseks, kel lubati seda kirja panna. Kaksteist sajandit hiljem leiti tema kirjutatud raamatud, need avaldas Moše de León. Siiski võib oletada, et Moše de León ise koostas Sohari 1305. aastal, võttes aluseks kirjutamata suulise teabe varasematest juudi müstikute saladustest.
"Sära raamat" sisaldab peamiselt õpetusi väärtuslikest põhialustest, Jumalast kui peast ning sellest lähtuvaist emanatsioonidest, sefirootide õpetusest, Macroprosophose ja Microsophose aadetest.


Suur Austraalia laht.
thumb
Suur Austraalia laht on India ookeani osa Austraalia lõunarannikul.
Lahe piirid on ebaselged, võib ulatuda Tasmaaniani. Suur Austraalia laht on avatud lõunasse ning India ookeani lõunaosas möllavate tormide põhjustatud lainetusele, seetõttu on laevasõit seal keeruline.


Tasmani meri.
Tasmani meri (inglise "Tasman Sea", maoori "Te Tai ō Rehua") on Vaikse ookeani osa.
Meri piirneb läänest Austraaliaga, idast Uus-Meremaaga ja põhjast Korallimerega. Tema ulatus põhjast lõunasse on 2800 km, Austraaliast Uus-Meremaale 2000 km.
Merel pole selget looduslikku põhja- ja lõunapiiri. Uus-Kaledoonia ala lõunapiir on umbes 24. lõunalaiusel ja sealtkandist kulgeb ka Tasmani mere põhjapiir. Mere lõunapiiriks on joon, mis ühendab Uus-Meremaa Lõunasaarest lõunas oleva Aucklandi saare lõunatippu ja Tasmaania lõunatippu.
Tasmani mere lääneosas on soe Ida-Austraalia hoovus.
Tasmani meres on mõned eraldatud saarerühmad ja saared, kus elab kokku 2500 inimest: Norfolki saar mere põhjaservas (2150 elanikku), Elizabethi riff, Middletoni riff (mõlemad kuuluvad Korallimere saarte territooriumi), Howe' saar (350 elanikku) ja Balli püramiid (mõlemad kuuluvad Uus-Lõuna-Walesi).
Tasmani meri on nimetatud hollandi meresõitja Abel Tasmani järgi, kes esimese eurooplasena külastas Tasmaaniat ja Uus-Meremaad. Inglise meresõitja James Cook uuris Tasmani merd põhjalikult 1770. aastatel oma esimese ümbermaailmareisi käigus.
Kõnekeeles nimetavad austraallased ja uusmeremaalased Tasmani merd kraaviks ("The Ditch").


Timori meri.
thumb
thumb
Timori meri (inglise "Timor Sea", indoneesia "Laut Timor") on meri Timori saare ja Austraalia vahel. Idas on ühenduses Arafura merega.
Mere sügavus on kuni 3200 meetrit (Timori ranniku läheduses). Austraalia rannikul on laialdane mandrilava. Meres on tugevad looded.


Sinine Niilus.
Sinine Niilus (ka "Abbai"; amhara አባይ ("Abbay"), araabia البحر الازرق ("Al-Baḩr al-Azraq") ehk النيل الازرق ("An-Nīl al-Azraq") on jõgi Etioopias ja Sudaani idaosas.
Kuni 1893. aastani vaadeldi seda jõge Niiluse lähtejõena, praegu peamise lisajõena.
Ühe kontseptsiooni järgi peetakse Sinise Niiluse lähteks T'ana järve, teise järgi arvatakse Sinise Niiluse osaks ka T'ana järve suubuv Gilgel Abbai. Et jõe nimi on Etioopias alates T'ana järvest Abbai, siis võidakse Sinise Niiluse all mõista ka üksnes jõe Sudaani-osa.
Jõe pikkus koos Gilgel Abbaiga on 1783 km või 1600 km või 1460 km. Etioopia Statistika Keskagentuuri andmetel on jõe pikkus 1450 km, millest 800 km jääb Etioopia territooriumile.
Nimi.
Sinine Niilus on nime saanud oma tumeda värvi järgi. Etioopia mägedest alla voolates võtab ta kaasa üleujutatud viljakat mulda (Niiluse muda) ning värvub tumedaks. Jõgi värvub peaaegu mustaks, kuid Sudaanis kasutatavas kohalikus keeles märgib musta ja sinist üks ja seesama sõna.
Jõe kulg.
Jõe kulg alates T'ana järvest
Koht, kus jõgi voolab välja T'ana järvest.
Gilgel Abbai saab alguse Etioopia mägismaalt Choke mägedest. Jõe lähe on paigas, mis on ammu teada ja kabeliga tähistatud. Koha nimi on Gishe Ābay (Gish Abay). Selle kõrgus merepinnast on umbes 2900 m või 2970 m või 2744 m. Lähte geograafilised koordinaadid on 10°59' N, 37°13' E.
Sinine Niilus voolab T'ana järvest välja 1830 m kõrgusel merepinnast, Gonderist 17 km põhja pool. Selle koha geograafilised koordinaadid on
Jõgi pöördub kagu poole ja moodustab kärestikke ning Tississati joa (Sinise Niiluse joastiku 20 või 40 km T'ana järvest allavoolu, kõrgus 45 m). Seejärel voolab seni madalate kallastega (30 km ulatuses pärast järvest väljumist) jõgi 400 või 500 km ulatuses 900–1200 m sügavuses ja 100–200 m laiuses kanjonis lõunasse. See kuristik on takistuseks Etioopia põhja- ja lõunaosa vahelisele liiklusele ja sidele. Ta möödub Choke mägedest, ning edasi lääne suunas läbi Etioopia mägismaa. Jõe osa, mis pärast T'ana järvest väljumist voolab Etioopia mägismaal, nimetatakse ka Abbai või Abai.
Peale mägismaalt väljumist voolab läbi Sudaani tasandike loodesse. Sudaanis on jõgi aeglane ja looklev. Hartumi ja Umm Durmāni juures ühineb Sinine Niilus 350 m kõrgusel merepinnast Valge Niilusega, moodustades Niiluse. Suudme geograafilised koordinaadid on 15°37′25″ N, 32°30′07″ E.
Veerežiim.
Sinine Niilus on veerikas, eriti suvel, mil ta on Niiluse üleujutuste peamine põhjus (‘Aţbarah' jõe kõrval), ja annab valdava osa (80–85% või kaks kolmandikku Niiluse veest. Aasta peale kokku annab Sinine Niilus Niiluse veest 59% ning koos ‘Aţbarah' jõega 90% veest ja 96% kaasaviidud setetest.
Vooluhulk kõigub suures ulatuses. Keskmine vooluhulk (Hartumi juures) on 1650 m³/s (aastas toob ta Niilusesse 52 km³ vett). Minimaalne vooluhulk on 127 m³/s (aprillis) ja maksimaalne 5822 m³/s või 5868 m³/s (augustis).
Etioopia vihmaperioodi jooksul (juunist septembrini) kasvab vooluhulk jõesängis ning veetase küünib septembris Hartumis maksimaalse 6 meetrini.
Lisajõed.
Sinisel Niiluse tähtsaim lisajõgi on vasakpoolne lisajõgi Dindari jõgi. Lisajõgede seas on ka Rahad.
Etioopias suubuvad pärast T'ana järve Sinisesse Niilusesse teistes seas vasakpoolsed lisajõed (allavoolu järjestatuna) Wanqa, Bashilo, Walaqa, Wanchet, Jamma, Muger, Guder, Agwel, Nedi, Didessa ja Dabus ning parempoolsed lisajõed Handassa, Tul, Abaya, Sade, Tammi, Cha, Shita, Suha, Muga, Bachat, Katlan, Jiba, Chamoga, Weter ja Beles.
Jõeäärsed asulad.
Sinise Niiluse ääres on Sudaani linnad Ad-Damazīn, Al-Kharţūm Baḩrī, Hartum, Sinnār ja Wad Madanī.
Kasutamine.
Jõe kesk- ja alamjooksul on Ar-Ruşayrişi hüdroelektrijaam ja Sinnāri hüdroelektrijaam, mis toodavad 80% Sudaanis tarbitavast elektrienergiast. Nende paisud aitavad ka niisutada Al-Jazīrah' tasandikku, kus kasvatatakse kvaliteetset puuvilla, nisu ja söödateravilja.
Jõgi on laevatatav kuni 580 km kauguseni suudmest (suurvee ajal Sannāri ja Ar-Ruşayrişi linna vahel ning suurvee ajal on laevatatavad ka lisajõed Rahad (250 km) ja Dinder (600 km).
Egiptuse kõrbemaastikule olid varem elutähtsad nii Niiluse vesi kui ka Niiluse muda, mille Sinine Niilus Etioopia mägismaalt kaasa toob. Ent pärast Aswāni paisu rajamist settib viljakas muda paisjärve põhja, jõudmata kunagiste üleujutusaladeni.
Suurbritannia ja Egiptuse vaheline leping aastast 1929 ning Egiptuse ja Sudaani vaheline kahepoolne lepe 1959. aastast Niiluse majandusliku kasutamise kohta keelavad kõigil teistel naabritel Niiluse veehulga mõjutamise. Egiptus ähvardas 2004 isegi, et ta peab iga tema kokku leppimata Niiluse vee kasutamise projekti sõjakuulutuseks. Nõnda on Etioopia praegu paradoksaalses olukorras, et kuigi sealt tuleb Egiptusesse üle 80% Niiluse veest, peab tegelik veerikas riik ise loobuma jõe ulatuslikust kasutamisest niisutuseks. Etioopia püüab diplomaatiliste vahenditega oma õigust veele maksma panna ning otsib organisatsiooni Nile Basin Initiative kaudu võimalusi koostööks Egiptusega. Praegu kasutab Etioopia jõe veest ainult umbes 1%. Kehtivate lepingute tõttu ei leia Etioopia oma paisude ja elektrijaamade kavadele rahastajaid.
Kultuur.
Etioopias peetakse Abbai jõge pühaks ning samastatakse 1. Moosese raamatus 2:13 mainitud Giihoni jõega, mis Eedeni aiast välja voolab.
Avastamislugu.
Esimene eurooplane, kes nägi Sinist Niilust Etioopias ning jõe lätet, oli Pedro Páez, hispaania jesuiit, kes jõudis jõe lättele 21. aprillil 1613.
Sinise Niiluse joastikku kirjeldas esimesene hispaanlane Juan Bermúdez oma 1565 avaldatud memuaarides.
Jõge võisid enne Páezt näha Etioopias 15. sajandi lõpus elanud eurooplased, näiteks Pêro da Covilhã, kuid jõe lätetele nad ei jõudnud.
Aastal 1629 läks jõe lätetele jesuiidi misjonär Jerónimo Lobo, aastal 1770 James Bruce.
Kuigi mitu eurooplasest maadeavastajat pidas plaani rännata piki Sinist Niilust selle Valge Niilusega ühinemise kohast kuni T'ana järveni, sai alates Frédéric Cailliaud' katsest 1821 kõigile komistuskiviks varsti pärast Etioopia piiri algav kuristik. Esimesena võõramaalastest tegi tõsise katse jõe ülemjooksu uurida ameeriklane W. W. Macmillan, keda abistas norra maadeavastaja B. H. Jenssen; Jenssen pidi sõitma Hartumist ülesvoolu, Macmillan T'ana järvest allavoolu. Ent Jensseni paadid pidas kinni Ramaka kärestik Sudaani-Etioopia piiri lähedal ja Macmillani paadid uppusid peagi pärast rännaku algust. Macmillan julgustas 1905 Jenssenit jälle Hartumist ülespoole sõitma, kuid ta oloi sunnitud peatuma 300 miili enne T'ana järve.
Konsul Cheesman oli Etioopiasse sattudes üllatunud, et Sinine Niiluse ülemjooks on kaardil ikka veel märgitud punktiirjoonega. Tal õnnestus 1925–1933 see kaardistada, ratsutades umbes 5000 miili muula seljas ning jälgides jõe kulgemist mägedest.


Väikesed Antillid.
Väikesed Antillid on saarteahelik Kariibi meres. Väikesed Antillid loetakse kuuluvat Põhja-Ameerikasse, välja arvatud Venetsueelale kuuluvad saared, mis loetakse kuuluvaks Lõuna-Ameerikasse.
Aheliku põhjaosa moodustavad Leeuwardi saared, mis ulatub Neitsisaartest loodes Dominicani edelas, keskosa moodustavad Tuulepealsed saared, mis ulatuvad Martinique'ist põhjas Trinidadini lõunas, ja lõunaosa moodustavad Tuulealused saared, mis asuvad Venetsueela ranniku lähedal ja ulatuvad Isla de Margaritast idas Arubani läänes. Väikestest Antillidest ida poole jääb Atlandi ookean, läände Kariibi meri. Saarestikust loode poole jäävad Suured Antillid (neist kõige lähemal on Puertoriiko) ja lõunasse Lõuna-Ameerika manner.
Saarestikus asuvad tervenisti Saint Kitts ja Nevis, Antigua ja Barbuda, Dominica, Saint Lucia, Saint Vincent ja Grenadiinid, Grenada, Barbados ning Trinidad ja Tobago. Lisaks kuulub osa saari USA-le, Suurbritanniale, Prantsusmaale, Hollandile ja Venetsueelale.
Suvel ja sügisel kannatavad Väikesed Antillid sageli taifuunide tõttu.
Väikesed Antillid on vulkaanilise tekkega. Paljud vulkaanud saarestikus on tänapäeval kustunud, kuid leidub ka tegevvulkaane, mille pursked on viimase saja aasta jooksul hulgaliselt inimesi tapnud.


Jaapani ajalugu.
Need perioodid vastavad Jaapani-sisestele kultuurinähtustele ja poliitilistele sündmustele ega pruugi olla kooskõlas lääne jaotustega. Alates 1868. aastast on antud ajastute nimed, mis tulenevad keisrite poolt oma valitsemisaegadele valitud deviisidest.
Paleoliitikum.
Leidude põhjal arvatakse, et hominiide oli Jaapani alal juba 200 000 aastat tagasi, kui Jaapan oli veel mandriga ühenduses.
Jääajal umbes 40 000 aastat tagasi oli Jaapan jälle mandriga ühenduses. 35.–31. aastatuhandel eKr saabus Ida- ja Kagu-Aasiast "Homo sapiens". Need asukad olid kütid ja korilased ning valmistasid kivist tööriistu. Kõikjalt Jaapanist on leitud nende tööriistu, asulakohti ja kehajäänuseid.
Heiani periood.
Jaapani kultuur oma praeguses mõistes sai suuresti alguse Heiani perioodil (794–1192). Heianile eelnenud Nara periood (mis koos Heianiga moodustavad Jaapani ajaloo "klassikalise" järgu) oli ebastabiilne, täis regionaalseid konflikte ja sõdu, mille käigus erinevad klannid ning suguvõsad üritasid troonile pääseda. 795. aastal viidi troon ning ühtlasi pealinn Narast Heian-kyosse (tänasesse Kyotosse) ja vaatamata sellele, et Jaapan ei olnud ikkagi ühtse valitsuse all, suutis Fujiwara suguvõsa suurema võimu enda kätte koondada. See tõi kaasa ligi 300 aasta pikkuse suhtelise rahu perioodi.
Heiani õukonna valitsuse all hakkas Jaapani kultuur tasapisi eemalduma Hiina omast, mis oli kuni selle ajani olnud Jaapani suurimaks ja pea ainsaks kultuuriliseks doonoriks. Jaapani kirjasüsteem, mis varem põhines eksklusiivselt Hiina omal, hakkas kujunema omapäraseks, samuti tekkis ainult Jaapanile omane õukonnakultuur, mille väljenduseks oli ka Jaapani klassikalise kirjanduse tipuks peetav raamat Genji monogatari. Valitsuse hierarhia järgis suuresti Hiina (Tangi dünastia valitsuse) mudelit. Kogu hierarhia tipus oli keiser, "tenno", kes valitses Taeva mandaadiga, olles šinto päikesejumala Amaterasu Omikami järeltulija. Jaapan oli jagunenud 66 provintsiks, mis vaatamata õukonna poolt määratud valitsejatele olid suuresti autonoomsed.
Heiani-eelse perioodi sõjad leidsid aset klannide ("uji") vahel. Klannid sõdisid oma pealiku juhtimisel, tegelikke professionaalseid sõdalasi ei olnud. Yamato perioodi sõdades ja konfliktides võeti kasutusele (suuresti Hiina mõjudega) mõõgad ning kaitserüüd. Olles silmitsi 66 vaenutseva provintsiga, üritas Nara valitsus Jaapani militaarsüsteemi reformida ning kehtestada üldist sõjaväekohustust, kuid 794. aastaks loeti see üritus läbikukkunuks. Heiani valitsus tegi uue katse ning lõi provintsides ratsameestest moodustatud kohalikud sõjaväed, mis allusid keisrile. Neid nimetati "teenriteks", jaapani keeles "saburai" (hilisem kuju "samurai").
Heiani perioodi keskel leidis aset oluline muutus. Samuraid, kes algselt allusid keisrile, muutusid tasapisi kohalike aristokraatide eraarmeedeks. Sellest ajast alates ja järgnevaks "ca" 1000 aastaks koosnes Jaapani sõjavägi lugematust hulgast privaatsetest armeedest, mis olid lojaalsed kohalikele isandatele (daimjo). Heiani perioodi samurai ei olnud üllas ja vaimne "bushido"-d järgiv sõdalane, vaid tüüpiliselt madalamatest klassidest värvatud kirjaoskamatu ning tahumatu sõjamees.
Heiani perioodi rahu ja kultuuriline õitseng tõid kaasa jaapani budismi kuldaja, mille tähtsaimateks keskusteks olid Hiei ja Koya mäed. Kuna budistid uskusid, et ilu on Buddha tõe väljenduseks, said Hiei ja Koya tähtsateks kunstikeskusteks. Nii avaldasid nad tohutut mõju Heiani õukonnale ning neid peetakse Jaapani kunsti sünnikohtadeks.
Hilisel Heiani perioodil hakkas väikese arvu daimjote kontrolli alla kogunema väga suuri territooriume ja sellega kaasnes võimsate sõjavägede teke. Selle tulemuseks oli tegeliku võimu polariseerumine kahe suurima "uji" vahel – Taira (e. Heike), kes kontrollis peamiselt Lääne-Jaapanit ja Minamoto (e. Genji), kes valitses idas ja osalt ka läänes. Nende kahe suure klanni vahel suutis Fujiwara perekond teist kaht klanni üksteise vastu välja mängides. Intriigide abil keisrit ja õukonda kontrollides oli ta aastatel 856–1086 sisuliselt Jaapani valitsejaks.
1155. aastal tekkis trooni pärimisel vaakum ning Go-Shirakawa keisriks nimetamine tõi kaasa Hogeni rahutused. Taira ja Minamoto armeed surusid rahutuse maha ja taastasid korra. See oli pöördepunkt Jaapani ajaloos. Tegelik võim riiklike otsuste tegemisel oli sellest peale selgelt sõjaväeliste klannide käes.
1179. aastal suri Taira Shigemori, Taira klanni jõuline ja halastamatu juht ning tema asemele astus ta vend, Munemori. Keiser nägi selles võimalust Taira võimu kärpimiseks ning püüdis mitmeid Tairaga seotud isikuid õukonnast eemaldada. Seepeale marssisid Taira väed pealinna peale ja sundisid keisri troonist loobuma. Keiser Takakura pöördus abi saamiseks Minamoto poole ning sellega algas suur kodusõda, tuntud kui Heiji sõda, mis märkis Heiani perioodi lõppu ja Jaapani jõudmist feodaalaega. Heiji sõda on fundamentaalse tähtsusega sündmus ka Jaapani kultuuris, kuna sellest räägib Jaapani klassikalise kirjanduse teine suurteos "Heike monogatari".
1185. aastal said Taira väed Heyan-kyos Minamoto käest lüüa ning Minamoto no Yoritomost sai "de facto" Jaapani valitseja. Samal aastal lõi Minamoto no Yoritomo Kamakuras Jaapani esimese sõjalise valitsuse, Kamakura "bakufu" ja võttis 1192. aastal endale šogunitiitli.
Kamakura ja Ashikaga perioodid.
Alates Kamakura šogunaadist oli Jaapanil kaks valitsust. Õukond Kyotos jätkas maksude kogumist ja provintside tsiviilvalitsejate määramist. Tegelik võim riigis aga oli Kamakura šoguni käes. Provintsid olid endiselt iseseisvad, kuid daimjod pidid vanduma ustavust šoguni valitsusele.
Minamoto no Yoritomo suri 1199. aastal ning sellega kaotas Minamoto klann ka kontrolli Kamakura "bakufu" üle mis läks Minamoto käest Hojole. Šogunaat aga jäi kestma.
Kamakura valitsuse esimeseks suuremaks proovikiviks oli mongolite invasioon. 1258. aastal vallutas Kublai khaan Korea poolsaare ning 1266. aastal kuulutas ta end Hiina keisriks. Samal aastal saabusid mongolite esindajad Jaapani keisri õukonda ning nõudsid Jaapani kohest alistumist. Õukond oli paanikas, kuid šogunaat otsustas vastupanu kasuks. 1274. aastal saatis Kublai-khaan oma laevastiku Jaapani vastu, kuid see hävis pea täielikult ootamatu tormi käes. Jaapanlased vaatasid seda kui jumalikku sekkumist ning nimetasid seda kuulsat tormi "kamikaze" – jumala tuul. Kublai üritas uuesti 1281. aastal, rünnates Jaapanit tolle aja suurima ja kõige paremini varustatud mereväega. Seekord oli šogunaat rünnakuks paremini valmistunud, ehitades rannikule müüri, mis takistas mongolite vägede maabumist. Selle abil suudeti vaenlast niikaua eemal hoida, kuni puhkes järjekordne torm, mis taas kord uputas enamuse Hiina-Mongoli armee laevastikust.
Kamakura šogunaat tasus samuraidele nende teenete eest maaga. Saadud maa kuulus aga jagamisele poegade vahel, kes omakorda pidid seda jagama oma poegadega. 13. sajandi lõpuks tõi see süsteem kaasa laialdase vaesuse ja rahulolematuse Hojo valitsusega.
1331. aastal otsustas keiser, et võim Jaapanis peaks kuuluma talle ja algatas ülestõusu Kamakura "bakufu" vastu. Kamakura saatis keisri armee vastu oma kõige võimekama väejuhi, Ashikaga Takauji, kes aga ootamatult vahetas pooli, ühines keisri vägedega ja aastal 1336 lõi lahingus Hojo vägesid. Ashikaga jagas võimu keisriga ning asutas Kyotos uue "bakufu". Ashikaga "bakufu" laiendas šogunaadi võimupiire, koondades enda kontrolli alla ka maksude kogumise ja õigusemõistmise.
Sõjaline jõud oli sisuliselt endiselt kohalike isandate e. daimjote käes. Valitsus oli tsentraliseeritud ainult daimjote (keda 15. sajandi keskpaigaks oli u. 260) lojaalsuse kaudu "bakufu"-le. 15. sajandi jooksul see side nõrgenes jätkuvalt, kuni 1467. aastal puhkes kümme aastat kestnud Onini sõda ja Jaapani ühiskond langes järjekordsesse kaosesse.
Sengoku (sõdivate riikide) periood.
Onini sõda tähistas Jaapani "sõdivate riikide perioodi " (e. jaapani keeles "sengoku jidai") algust. 1467. aastaks oli Ashikaga "bakufu" ja keisri võim kohalike daimjote üle kahanenud olematuks ning Jaapan oli sisuliselt 260 iseseisvast oma sõjaväega riigist koosnev territoorium.
Esialgselt ei olnud Onini sõda midagi enamat kui kahe võimsa daimjo, Hosokawa ja Yamana omavaheline konflikt. 1464. aastal astus tollane šogun, Ashikaga Yoshimasa tagasi ettekäändel, mida tänapäeval nimetataks "isiklikeks põhjusteks". See tekitas vaidluse järgmise šoguni isiku üle, kus Hosokawa ja Yamana seni mittesõjalisena püsinud vastasseis pöördus vägivaldseks ja 1467. aastal vallandus sõda Kyotos endas. 1477. aastaks konflikt rauges, kuid Ashikaga šogunaat oli selleks ajaks kaotanud kogu oma mõju ning ka suurem osa Kyotost oli sõja käigus maha põletatud. Perioodi peamiseks ja kõige tähtsamaks jooneks sai aga pidev kodusõda, mis valitses kogu Jaapanis, kus daimjod sõdisid omavahel, püüdes haarata kontrolli naabruses olevate maade üle. Terve sajandi väldanud kaootilised sõjad nõrgestasid daimjote võimu, sillutades nii teed Oda Nobunagele Jaapani ühendamiseks taas ühe valitsuse alla.
Oda Nobunage (1534–1582) oli esimene samurai, kes üritas Sengoku perioodi lõpul tuua Jaapanit ühtse valitsuse alla. Tema unistus, mis küll ta enda eluajal ei täitunud, oli "ühendada Jaapan ühe mõõga all" ("tenka-fubu"). 1573. aastal ajas Oda Nobunage 15-nda Ashikaga šoguni Kyotost minema ning seega lõppes Muromachi periood.
Oda Nobunage oli madalat päritolu ning tema tõus Jaapani üheks võimsaimaks valitsejaks oli aeglane ja julm. Muuhulgas hävitas ta Jaapani ühendamiseks Hiei mäe budistliku kloostri, mida ta pidas ohuks edasisele stabiilsusele, tappes kõik mungad. Oda Nobunage avas Jaapani eurooplastele ning olles sõbralikult meelestatud kristluse suhtes, kutsus Jaapanisse jesuiitide misjonärid. Sõjaliselt oli Oda väga uuendusmeelne, võttes esimesena kasutusele tulirelvad, ehitades võimsaid kivikindlusi, mis pakkusid kaitset ka kahuritule vastu ning uuendades põhjalikult laevastikku.
Oda ei suutnud siiski kogu Jaapanit ühendada. Just siis, kui ta oli õnnestumas, mõrvati ta 48-aastasena kahe omaenda kindrali poolt. Kuigi Oda Nobunage oli maa ühendamiseks palju ära teinud, jäi tehtu lõpuleviimine ja kinnistamine tema järeltulija, Toyotomi Hideyoshi ülesandeks.
Toyotomi Hideyoshi.
Toyotomi Hideyoshi (1536–1598) on Jaapani ajaloo üks kuulsamaid ja tähtsamaid isikuid. Alustades kodutu taluniku pojana, tõusis ta 1590. aastaks kogu Jaapani valitsejaks ning tehti peale oma surma šinto pühakuks. Alustades oma teenistust Oda Nobunage juures, ei olnud Hideyoshil vastavalt oma madalale seisusele teist nime. Tema valitsusaega tuntakse Jaapani ajaloos ka Momoyama perioodina.
Kui Oda Nobunage üritas Jaapanit ühendada toore jõuga, edendas Toyotomi ühinemisprotsessi, keskendudes rahu tagamisele ja administratsioonile. Tema eesmärgiks oli luua riiklik struktuur, mis lubaks erinevatel regionaalsetel valitsejatel jääda iseseisvaks, kuid samas siiski toimida üheskoos. Toyotomi ei üritanud luua enda juhitavat tsentraliseeritud valitsust, kuigi aastaks 1590 oli ta Jaapani vaieldamatu valitseja. (Toyotomi Hideyoshi ei olnud kunagi šogun, selle takistuseks oli ta madal päritolu.) Valitsus, mille ta ehitas, oli rajatud vanadele headele personaalsetele lojaalsussidemetele ning sellisena ei muutnud Toyotomi Hideyoshi traditsioonilist Jaapani eluviisi.
Enamus Toyotomi muudatustest said aluseks Tokugawa valitsusele, mille ajaarvamine algas vaid kümmekond aastat pärast reforme. Üheks Hideyoshi peamiseks uuenduseks oli Jaapani klassistruktuuri kinnistamine. Kogu ühiskond jagunes nelja klassi: samuraid, põllumehed, käsitöölised ja kaupmehed. Toyotomi Hideyoshi muutis need klassid sünnipäraseks ning eristas samuraiklassi kui ainsa, kellel oli õigus kanda mõõka ja kaitserüüd. Tema korraldusel viidi läbi rahvaloendus ja inimesed kinnistati oma provintsidesse, millest lahkumiseks oli vaja ametlikku luba.
Toyotomi Hideyoshi suurim ambitsioon oli Jaapani impeerium, mille võim ulatuks väljapoole Jaapani piire üle kogu Aasia. Ta pidas plaane Hiina vallutamiseks ning selle ettevalmistamiseks ründas kahel korral (1592 ja 1597) Koread.
Toyotomi Hideyoshi suri 1598. aastal. Toyotomi poeg ja pärija, Hideyori, oli sel ajal vaid viie-aastane. Valitsuse juhiks sai Ishida Mitsunari, kes üritas Toyotomi koalitsiooni koos hoida ja valitseda kuni Toyotomi Hideyori täisealiseks saamiseni. Jaapani taganemine sõjast Koreas tõi aga kaasa valitsuse kokkuvarisemise ja Ishida lõpliku lüüasaamise Sekigahara lahingus 1600. aastal. Valitsuse etteotsa astus Jaapani ühendamise kolmas ja viimane kangelane, Tokugawa Ieyasu.
Tokugawa šogunaat ja Edo periood.
Tokugawa Ieyasu (1542–1616), õige nimega Matsudaira Takechiyo, kasvas üles kaootilisel Sengoku perioodil. Nelja aasta vanusena saadeti ta Matsudaira poolt pantvangina naabri, Imagawa klanni juurde, kuid langes teel nende ühise vaenlase Oda klanni kätte. Ieyasu püsis seal kuni oma isa surmani 1549. aastal, saadeti seejärel põgusalt koju ja sealt edasi Imagawa klanni. Imagawa lüüasaamine Oda Nobunaga vägede käest 1560. aastal vabastas ka Ieyasu, kes pöördus tagasi Matsudairasse, liitus koheselt Oda Nobunagaga, muutis oma nime Tokugawa Ieyasuks ja võttis üle Imagawa maavaldused.
1570. aastal viis Tokugawa Ieyasu oma peakorteri endistele Imagawa maadele ja laiendas järgmise 12 aasta jooksul Oda Nobunaga vallutuste toel jõudsalt oma valdusi. 1579. aastal oli Tokugawa Ieyasu sunnitud oma lojaalsuse tõestamiseks tapma oma esimese naise ja andma oma pojale käsu enesetapuks. Nobunaga surma järel haaras Tokugawa enda valdusse veel maid ning 1583. aastaks valitses kokku viie provintsi üle Kantos, mis oli tolleagse Jaapani rikkaim piirkond.
Tokugawa Ieyasust sai Toyotomi Hideyoshi lähim liitlane, muuhulgas abiellus ta viimase õega. 1590. aastal, peale võitu Odawara lahingus, mis kindlustas Toyotomile kontrolli Ida-Jaapani üle, määras Hideyoshi Tokugawa Ieyasu uute maade valitsejaks – osalt ilmselt kärpimaks Tokugawa tohutut võimu ja mõju. Ieyasu valis oma uueks peakorteriks väikse sadamalinna Edo – tänapäevase Tōkyō. Kuni Toyotomi Hideyoshi oli hõivatud edutute Korea-invasioonidega, konsolideeris Tokugawa oma võimu Ida-Jaapani üle.
Peale Toyotomi Hideyoshi surma nägi Tokugawa Ieyasu võimalust võimu haaramiseks Toyotomile lojaalsete samuraide käest ning moodustas nn. Ida-armee. Sekigahara lahingus (mis märgistab Edo perioodi algust) sai Ishida "Lääne-armee" hävitavalt lüüa ning 1603. aastal määras keiser Tokugawa Ieyasu šoguniks, luues sellega dünastia mis valitses Jaapanit kuni 19. sajandi keskpaigani.
Tokugawa Ieyasu loovutas šoguni positsiooni 1605. aastal oma pojale kuid jäi siiski "de facto" valitsejaks. Muuhulgas viis ta pealinna Edosse, organiseeris 1614. ja 1615. aasta Osaka kindluse piiramised, millega alistas Toyotomi Hideyori ja tema viimased liitlased ning ühendas seega lõplikult kogu Jaapani ühe valitseja alla. Ieyasu arendas välissuhteid luues lisaks Portugalile kaubandussidemed ka Hollandi ja Inglismaaga. Tokugawa Ieyasu suri 1616. aastal, olles 75 aastat vana.
1614. aastal keelustati Jaapanis kristlus ning Tokugawa uueks riiklikuks ideoloogiaks sai neokonfutsianism. See kajastus läbi kogu ühiskonna, alates selgete Hiina-mõjudega valitsuse bürokraatias ja lõpetades samuraide "bushido"-koodeksiga, mille nurgakiviks on au ja kohustus, mõlemad tähtsad konfutsianismi printsiibid.
Tokugawa Jaapan oli rangelt hierarhiline ühiskond. Valitsev klass oli samuraid, kelle tipus oli šogun. Šogunile allusid daimjod, kohalikud valitsejad, kes kontrollisid suuri maa-alasid. Igal daimjol olid omad samuraid, kes täitsid erinevaid ülesandeid nõuandjatest sõduriteni. Tokugawa-aegse Jaapani "ca" 30 miljonist inimesest moodustasid samuraid umbes 2 miljonit.
Kokku enam kui 270 daimjo kontrollimiseks arendas Tokugawa välja keerulise bürokraatliku süsteemi, "bakuhan taisei". Süsteemi sisuks ja omapäraks oli kahetasemeline valitsus. Kogu Jaapani ametlikuks valitsejaks oli keiser, kes delegeeris võimu Tokugawa šogunaadile. Šogunaat täitis keskvalitsuse funktsiooni, vastutades korra, riikliku julgeoleku ning välispoliitika eest; kohalikud daimjod olid suuresti autonoomsed, valitsedes maade üle, mille nad olid saanud šogunaadilt vastutasuks oma lojaalsuse eest. Daimjod pidid veetma iga teise aasta Edos ("sankin kotai"), šogunaadi teenistuses, mis kindlustas šogunaadi võimu ja oli sisuliselt garantiiks kohalike ülestõusude puhkemise vastu. Suuresti selle süsteemi ülalpidamiseks lõi šogunaat kogu Jaapanit katva teedevõrgu, Nakasendo. Nakasendo koosnes viiest peamisest maanteest, seda mööda liikumiseks oli nõutav ametlik luba. Šogunaat sätestas valitsejate kohustuse tagada oma samuraidele ülapidamine, milleks sai riisi-stipendium.
Jaapani ühiskonna siduvaks komponendiks oli riis. Riisi standardmõõduks oli "koku" (u. 100 kilogrammi), mida peeti piisavaks koguseks ühe inimese elatamiseks terve aasta jooksul. Kogu Jaapani aastane riisitoodang oli u. 25 miljonit kokut, sellest 20% kuulus šogunile, järgmine "ca" 20–30% kuulus jagamisele daimjotele ja nende kaudu samuraidele.
1633. aastal keelas šogun Tokugawa Iemitsu reisimise väljapoole Jaapanit (tehniliselt oli Jaapanist lahkumine lubatud, kuid maale tagasipöördumisel ootas lahkunut surmanuhtlus) ning sisuliselt isoleeris riigi välismaailmast. 1635. aastast alates jäi välismaalastele avatuks vaid Nagasaki sadam ja 1641. aastal piirati sedagi vaid kaubavahetuseks Hiina ja Hollandiga. Sellega algas "ca" 200 aasta pikkune suletud periood, "sakoku".
Tokugawa valitsus tõi Jaapanisse rahu ning see omakorda viis majanduse ja kultuuri õitsengule. Rahuperiood tõi kaasa olulise pöörde samuraikultuuris: kuivõrd sõdimine, mis oli senini olnud samurai peamiseks ülesandeks, osutus ebavajalikuks, hakkasid samuraid lisaks võitluskunstidele õppima ja hindama ka kirjandust, filosoofiat, teetseremooniat ja muid kunste. 17. sajandi lõpp ja 18. sajandi algus, nn Genroku periood, oli Jaapani kultuuri renessanss. Sel ajal kujunesid välja kabuki-teater ning ukiyo-e.
Kuigi Tokugawa valitsus oli läbi oma 250-aastase ajaloo üldiselt märkimisväärselt stabiilne, langes ta mõjuvõim siiski pidevalt. Suuresti oli selle põhjuseks just jäik klassisüsteem. "Sankin kotai" stimuleeris linnade arengut ning tõi kaasa "sani" madalaima kaupmeeste klassi jõukuse ja võimsuse tõusu ning seda peamiselt samuraide arvelt. Valitsuse halvenev finantsseis viis maksude tõstmiseni, mis omakorda põhjustas rahutusi. Samuti olid Jaapanis sagedased loodusõnnetused, mis tõid kaasa ikaldusi ja näljahäda, seega ka uusi probleeme daimjotele. Tokugawa perioodi teist poolt iseloomustavadki süvenev korruptsioon, ebakompetentsus ja langev moraal.
18. sajandil hakkas suurenema väline surve Tokugawa šogunaadile. Kõigepealt venelased ja seejärel Euroopa suurriigid üritasid luua kaubandussidemeid Jaapaniga, kuid edutult. 19. sajandil huvitus Jaapanist värske jõud – Ameerika Ühendriigid ning 1853. aastal saabus Edosse admiral Matthew Calbraith Perry, nõudes Jaapani sadamate avamist Ameerika laevadele. Šogunaat keeldus ning järgmisel aastal naasis Perry seitsme sõjalaevaga, heites ankrud Yokohama sadamas. See viis Kanagawa lepingu sõlmimiseni Jaapani ja Ameerika Ühendriikide vahel; sellele järgnesid sarnased lepingud Venemaa ja Briti trooniga.
Avanemine Läänele tõi kaasa sügavaid muutusi Jaapani ühiskonnas. Aktiveerunud kaubandus ja võõra raha sissevool tekitasid inflatsiooni, mis võimendas omakorda šogunaadi finantsprobleeme. Lääne riikidega sõlmitud ebavõrdsed lepingud tekitasid samuraide hulgas sügavat pahameelt ning õõnestasid veelgi Tokugawa šogunaadi autoriteeti. Konservatiivsete samuraide hulgas tekkis "sonno joi" (lojaalsus keisrile, vastuseis barbaritele) liikumine, mis kulmineerus Satsuma ja Chosu provintside vastasseisuga šogunaadile ja kaheaastase Boshini sõjaga, mis kukutas lõplikult Tokugawa šogunaadi ning oli prelüüdiks Meiji restauratsioonile.
Meiji restauratsioon.
Meiji restauratsiooni ("Meiji Ishin") algust märgib endiste vaenlaste, Satsuma ja Chosu provintside liidrite Saigo Takamori ja Kido Takayoshi vahelise Satcho liidu sõlmimine 1866. aastal. Liidu eesmärgiks oli taastada keisri võim ja kukutada šogunaat.
3. jaanuaril 1868 deklareeris 15-aastane keiser Meiji end taas Jaapani valitsejaks. Sõda algas seitse päeva hiljem, kui šogun Tokugawa Yoshinobu kuulutas keisri deklaratsiooni ebaseaduslikuks ja ründas oma vägedega Kyotot. Keisrile ustavate vägede juhiks sai Saigo Takamori, lihtsat päritolu samurai Satsuma provintsist. Šoguni ja keisri väed kohtusid Kyoto lähedal Toba Fushimi all ning vaatamata 3:1 ülekaalule said Tokugawa väed hävitavalt lüüa. Saigo väed liikusid taganeva šoguni armee järel põhja suunas ja mais 1868 alistus Edo tingimusteta keisrile. Sama aasta novembris nimetati pealinn ümber Tokyoks. Peale Tokugawa Yoshinobu alistumist tunnistas enamus Jaapanit keisri võimu, kuid mõnede šogunaadile ustavate klannide vastupanu kestis veel 1869. aasta keskpaigani.
Tõele au andes ei valitsenud Jaapanit siiski mitte keiser, vaid võim liikus pelgalt Tokugawa šogunaadilt väikese rühma oligarhide ning mõjukate (peamiselt Satsuma ja Chosu provintsi) daimjote kätte.
Meiji periood.
Uus valitsus asus Jaapanit moderniseerima. Kõik endised daimjote feodaalvaldused koondati keisri kätte ning Jaapan jagati prefektuurideks, loodi läänelik õigussüsteem ja konstitutsiooniline valitsus koos parlamendiga, reformiti haridussüsteem ning viidi sisse üldine koolikohustus. Tasapisi kaotati valitsenud klassisüsteem. 1873. aastal tekkisid Saigo Takamoril lahkarvamused ülejäänud kabinetiga kahel teemal: Jaapani läänestumine ning Korea okupeerimine, mida Saigo tuliselt pooldas. Selle tulemusena astus Saigo valitsusest tagasi, naasis Kagoshimasse ja asutas seal samuraiakadeemia. Järgnevate aastate jooksul kogunes Kagoshimasse hulk reformide käigus tööta ja peremeheta jäänud samuraisid (e. "ronin"-e).
Samuraid olid reformide käigus peamised kaotajad. Kui Meiji valitsus võttis 1876. aastal samuraidelt lõplikult nende privileegid, sh riisistipendiumid ja õiguse mõõka kanda, viis see Satsuma ülestõusuni, mida (väidetavalt vastu tahtmist) juhtis endine keiserliku armee kindral Saigo Takamori. Satsuma ülestõus oli viimane samuraisõda, kus Saigo väed võitlesid traditsioonilise samurairelvastusega keisri moodsa armee vastu, mis koosnes tulirelvadega varustatud talupoegadest. Sõda tõi kaasa tuhandeid hukkunuid mõlemal poolel ning viis äärepealt Meiji valitsuse pankrotistumiseni. 1877. aastal toimus otsustav Shiroyama lahing, kus Saigo väed hävitati täielikult ja Saigo Takamori ise sai surmavalt haavata. Sellega lõppes Jaapani ajaloo pea 800-aastane samuraide periood.
Majanduses sai Meiji valitsuse esimeseks prioriteediks industrialiseerimine. Endine agraarühiskond transformeerus kiirelt tööstusriigiks. Jaapani valitsus investeeris suuri summasid transpordi ja kommunikatsiooni edendamiseks ning toetas aktiivselt võimsaid perekondlikke tööstusettevõtteid ("zaibatsu"-sid) nagu Mitsui ja Mitsubishi. Jaapan saatis järjestikuseid delegatsioone välismaale ja palkas Lääne eksperte oma majanduse moderniseerimiseks.
1889. aastal kuulutas keiser välja Jaapani esimese euroopaliku, nn. Meiji konstitutsiooni, mis sätestas osaliselt valitava parlamendi. 1880-ndate suured riiklikud kulutused tõid kaasa finantskriisi, mis omakorda viis rahareformini ja Jaapani Panga asutamiseni.
Hiina ja Jaapani konflikt huvide üle Korea poolsaarel viis Hiina-Jaapani sõjani aastatel 1894–95. Jaapan võitis sõja ja laiendas oma mõju kuni Korea täieliku okupeerimiseni 1910. aastal. Konflikt Venemaaga puhkes samuti sõjaks aastatel 1904–05 (Vene-Jaapani sõda) ning selle võitmisega kinnistas Jaapan oma positsiooni rahvusvahelise tähtsusega jõuna. Jaapan oli Esimeses maailmasõjas Inglismaa liitlane ning laiendas selle käigus oma mõjuvõimu Põhja-Hiinas (Mandžuurias) ja Vaiksel Ookeanil, kuid püsis üldiselt konfliktist väljaspool. Sõda nõrgendas aga oluliselt Euroopat ja Meiji perioodi lõpuks 1912. aastal oli Jaapan tõusnud napi paarikümne aastaga industriaalseks ja sõjaliseks superriigiks.


Tšuktši meri.
Tšuktši meri (vene "Чукотское море", inglise "Chukchi Sea") on Põhja-Jäämere ääremeri.
Tšuktši meri piirneb läänes Wrangeli saarega, edelas Tšuktši poolsaarega ja kagus Alaskaga. Lõunas on ta Beringi väina kaudu ühenduses Vaikses ookeanis asuva Beringi merega, läänes Longi väina kaudu Ida-Siberi merega. Tšuktši ja Beauforti mere piiriks on Barrow' neeme läbiv meridiaan. Mere Aasia rannik kuulub Venemaale, Põhja-Ameerika rannik USA-le.
Mere pindala on 589 600 km², keskmine sügavus 40–60 meetrit ja suurim sügavus 160 meetrit. Veetemperatuur on suvel 4–12 °C, talvel -1,6...-1,8 °C. Meri külmub talvel kinni, suvel on lõunaosa jäävaba. Looded on nõrgad.
Meres on vähe saari. Wrangeli saar on suur, ülejäänud tillukesed.
Merre suubub ka vähe jõgesid ja needki on lühikesed. Suurimad neist on Amguema Tšukotkal ning Kuk, Utukok, Kokolik, Noatak ja Kobuk Alaskal.
Viimasel jääajal oli suur osa maailma veest külmunud liustikesse ja mandrijäässe ning maailmamere tase 100–120 meetrit tänapäevasest madalam. Tšuktši meri oli ära kuivanud ning Aasia ja Põhja-Ameerika maismaaühenduses. Seda maismaasilda nimetatakse Beringiaks ning selle kaudu pääsesid ürginimesed Põhja-Ameerikasse. Põhja-Ameerika asustati mitme lainena.


Tai laht.
Tai lahe asukohtTai laht (ka Siiami laht) on Lõuna-Hiina mere osa.
Tai laht piirneb edelast Malaka poolsaarega. Laht on madal, sest asub mandrilaval. Sügavus kuni 83 meetrit. Soolsus on 31 kuni 32 promilli.


Go.
Go on Hiinast pärit umbes 4000 aasta vanune lauamäng.
Mängitakse ruudulisel 19×19 joonega laual. Ühel mängijal on mustad, teisel valged nupud, mida kutsutakse "kivi"deks. Algajad kasutavad ka väiksemaid laudu nagu 9×9 ja 13×13.
Mängijad asetavad kive kordamööda lauale. Lubatud on käia igale vabale joonte ristumiskohale, praktikas on kaks väga lihtsat ja loogilist kitsendust. Go on territoriaalne mäng, mille võitmiseks tuleb oma kividega piirata ja kontrollida rohkem punkte ehk suuremat territooriumi mängulauast kui vastane. Põhilised reeglid on äärmiselt lihtsad ja võtavad arusaamiseks paar minutit, mäng ise aga on äärmiselt sügav ning strateegiline.
Aasias on go äärmiselt populaarne, seda mängivad miljonid inimesed. Jaapanis, Koreas, Hiinas ja Taiwanil on hulk elukutselisi mängijaid, kes võistlevad omavahel turniiridel, mille auhinnarahad ei jää sageli alla tennise või golfi profiturniiride auhinnafondidele. Hiinas tuntakse go-d "wei-qi" (圍棋), Koreas "baduk"-i (바둑) ja Jaapanis "igo" (碁) nime all.
Reeglid.
Go põhireeglid on äärmiselt lihtsad. Maailmas on küll kasutusel reeglite erinevaid variatsioone (kaks peamist on Hiina ja Jaapani reeglid), kuid erinevused seisnevad sisuliselt ainult punktide lugemises peale mängu lõppu.
Go Eestis.
Aktiivselt mängib Go-d umbes 20 inimest.
Tallinnas ja Tartus toimub aegajalt kokkusaamisi. Enamjaolt mängitakse siiski Kiseido Go Serveris, ruumis nimega "Eesti asi".
Turniirid toimuvad 2 korda aastas: Go turniir ja Mõttemängude festival noortele.
Keerukus arvuti jaoks.
Arvutiprogrammid ei suuda seni professionaalseid Go-mängijaid võita.
Arvuteile on liialt keerukas ka näiteks Arimaa.


Bija.
pisi
Bija (vene "Бия", altai "Бий-суу") on jõgi Aasias Altais.
Algab Teletsi järvest. Ülemjooksul voolab sügavas kuristikus läbi Altai mäestiku, moodustades kärestikke. Alamjooksul org laieneb. Katuni jõega ühinedes moodustab Obi.


Visayani meri.
Põhja- ja Lõuna Gigante saared Visayani meres
Visayani meri on Filipiinide sisemeri Vaikses ookeanis.
Merd piirab põhjast Visayani saarestikku kuuluv Masbate saar, idast ja kagust Leyte saar, lõunast Cebu ja Negrose saared ning läänest Panay saar. Visayani meri on Kanigao väina kaudu seotud Camotes merega ning Sibuyani, Samari, Mindanao ja Sulu merega. Sügavus valdavalt alla 100 meetri.


Saalomoni saared.
Saalomoni saared (inglise keeles "Solomon Islands") on saarestik Vaikses ookeanis Melaneesias.
Saared piirnevad edelast Saalomoni merega. Pindala on umbes 36 000 km². Saared on mägised ja vulkaanilised, kõrgusega kuni 2715 meetrit (Balbi vulkaan Bougainville'i saarel). Saarestikus on 992 saart, neist 347 on asustatud.
Saarestik on loode–kagu suunaline ja 1100 km pikk. Selle loodeots asub Buka saarel (5° S, 154° O) ja kaguots Makira saarel (11° S, 162° O). Loodeots asub 720 km kaugusel idas Uus-Gineast, kaguots 600 km kaugusel loodes Vanuatust.
Saarestik jaguneb Saalomoni Saarte ja Paapua Uus-Ginea vahel. Viimasele kuulub üksnes Bougainville'i saar koos selle naabruses oleva Buka saarega.
Suuremad saared on Bougainville, Guadalcanal, Santa Isabel, Malaita, Choiseul ja Makira.
Saarestikus on ekvatoriaalne kliima. Õhutemperatuur on aasta läbi 28–32 °C ja veetemperatuur on 23–28 °C.
Ajalugu.
Eurooplaste jaoks avastas saarestiku 1568 Alvaro de Mendaña de Neyra, kes andis sellele ka nime kuningas Saalomoni järgi. Seejärel jäid saared kaheks sajandiks unustusse, kuni 1767 saabus sinna Philipp Carteret. 1883 hõivas põhiosa saarestikust Suurbritannia. 7. juulil 1978 iseseisvus saarestiku inglastele kuulunud osa koos lähedalolevate saarestikku mitte kuuluvate saartega nime all Saalomoni Saared.


Weddelli meri.
Weddelli meri (inglise "Weddell Sea", saksa "Weddellsee", vene "Уэдделла море") on meri Atlandi ookeani lõunaosas (ehk Lõuna-Jäämeres).
Piirneb läänes Antarktika poolsaarega, kagus Coatsi maaga, põhjas Lõuna-Orkney saartega.
Weddelli meres on palju jääd. Lõunaosa on kaetud šelfiliustikuga. Ülejäänud osa merest on aastaringselt kaetud triivjääga, on palju jäämägesid.
Weddelli meres vajub külm vesi põhja ("downwelling") ja moodustab ookeani põhjaveed.


Airisto.
Airisto (rootsi "Erstan") on laiem ja lagedam mereala Turu saarestikus Turu lähedal. Põhja-lõuna sihiline, pikkus u. paarkümmend km. Sügavus kuni 80 meetrit.


Jaapani vapp.
Jaapani vapp on Jaapani rahvuslik ja keiserlik pitsat, mitteametlik riigivapp.
Vapil on kujutatud krüsanteemiõis 16 õielehega, mille alt paistavad veel 16 õielehe otsad.


Katun.
Katun (vene "Катунь") on jõgi Venemaal Altai Vabariigis ja Altai krais. Pikkus on 688 km, valgala 60 900 km².
Algab Beluhha lõunanõlvalt. Tema ülem- ja keskjooksul vahelduvad kuristikud ahelikest läbimurdmisel laiemate nõgudega. Alamjooksul jõuab tasandikule ja ühineb Bijaga, moodustades Obi.


Baía de Todos os Santos.
thumb
Baía de Todos os Santos ehk Kõigi Pühakute laht on laht Lõuna-Ameerikas Brasiilias.
Asub Lõuna-Ameerika Atlandi ookeani rannikul. Laht on ulatusega umbes 30 korda 40 kilomeetrit ja hästi lainete eest varjatud. Pindala on 1052 km². Peamine suue asub lahe kirdeosas. Seda kirdest varjaval poolsaarel asub Salvadori linn. Lahes on 56 saart, neist suurim on Itaparica.
Lahe avastas Amerigo Vespucci 1. novembril 1501. aastal.


Balabaci väin.
Balabaci väin eraldab Filipiine Kalimantani saarest ning ühendab Sulu merd Lõuna-Hiina merega.


Visayani saared.
pisi
Visayani saared on saared Filipiinide siseosas.
Suuremad neist on Bohol, Cebu, Leyte, Masbate, Negros, Panay ja Samar. Pindala hinnatakse kokku 61 000 km².


Bali väin.
Bali väin eraldab Bali saart Jaava saarest ja ühendab Bali merd India ookeaniga.


Informatsiooniteooria.
Informatsiooniteooria on matemaatika haru, mis tegeleb informatsiooni kvantifitseerimisega. Informatsiooniteooria alla kuuluvad sellised teemad, nagu näiteks informatsiooni entroopia, kommunikatsioonisüsteemid, krüptograafia, andmete pakkimine, veakorrektsioon, jne. Informatsiooniteooria valdkonda ei kuulu raamatukogundus ja infotehnoloogia.
Kaasaegse informatsiooniteooria leiutas Claude Shannon oma 1948 aastal avaldatud artiklis.
Kui seda kõike esitada tavaliste tähejadade abil, siis läheb nende säilitamiseks rohkem ruumi, kuid rohkem infot need ei sisaldaks.
Formaalselt mõõdetakse teates formula_1 sisalduva info hulka selle entroopiaga formula_2. Üldjuhul sõnumi entroopia (bittides)
kus n on sõnumi võimalike väärtuste arv. Seejuures eeldatakse kõikide väärtuste puhul nende esinemise võrdset tõenäosust.


Heinrich von Fick.
Heinrich Claus von Fick (vene Генрих фон Фик; november 1678 Hamburg – 26. juuni 1750 Põltsamaa) oli saksa päritolu Venemaa riigitegelane.
Elulugu.
Heinrich Claus Fick sündis 1678. aastal Hamburgis ning ta ristiti 3. novembril Hamburgi Püha Georgi kirikus
1699. aastal reisis Fick Stockholmi ning astus Carl Magnus Wilhelm Nierothi rügementi. Temast sai rügemendi kortermeister Pärnus.. Pärast Põhjasõja käigus Liivimaa vallutamist ja Venemaa keisririigi koosseisu liitmist lahkus ta Saksamaale.
Seejärel asus ta Schleswig-Holsteini hertsogiriigi valitsejate Holstein-Gottorpi dünastia teenistusse ning sai hertsog Christian Augusti erasekretäriks. 1711. aasta algul nimetati ta Eckernförde komissar-linnapeaks.
Pärast Tönningi kindluse langemist Põhjasõja käigus Taani vägede kätte 1713. aastal läksid Holstein-Gottorpi valdused Taani valdusse. Fick vabanes ametist 7. veebruaril 1714 ning naasis Rootsi.
Rootsis ei õnnestunud tal samalaadset positsiooni omandada, ning ta vahetas leeri. Novembris 1715 sai Peeter I teateid Fickist ja juba detsembris pakkus Fick oma teeneid Peeter I juures Peterburis asuva Schleswig-Holstein-Gottorfi dünastia printsi Karl Friedrich õukonna ministri ja Holsteini diplomaadi krahv Henning Friedrich von Bassewitzi soovitusel tsaarile.
1716. aasta alguses sõitis ta Stockholmi, kus valmistas aasta lõpuni koopiaid sadadest dokumentidest, mis talle Rootsi vaenlase Venemaa moodsa valitsemisstruktuuri ülesehitamiseks vajalikud tundusid. Seikluslikes tingimustes, osalt abikaasa seelikute all varjatult, viis ta materjali laeva pardale ning piiri taha.
1717. aastal kohtus Fick Amsterdamis tsaar Peetriga, kes andis talle 23. jaanuaril 12 aastaks kammernõuniku või riiginõuniku patendi. 17. veebruaril andis Püha Rooma keiser Karl VI talle aadlitiitli.
Aastatel 1717–1720 viidi läbi Venemaa keisririigi riigi haldusasutuste ja haldusreform (1719. aasta oblastireform), mille tulemusel pidi endise Vene tsaaririik muutuma Euroopalikult valitsetavaks riigiks.
Rootsi eeskujul ülesehitatud Vene keisririigi riigivalitsuskolleegiumite presidendid pidid olema vene päritolu, kuid asepresidendid võisid olla välismaalased. 1726. aastal sai Fickist kommertskolleegiumi asepresident. Ta töötas edukalt ning 1727. aastal ühendati kommerts- ja manufaktuurkolleegium.
Heinrich von Fick oli üks esimesi, kes arutas Venemaale teaduste akadeemia asutamist. Ta kirjutas instruktsiooni pealinna Sankt Peterburgi administreerimiseks. Ta hoolitses välismaiste käsitööliste ja ametnike värbamise eest, linnadevahelise korrapärase postiühenduse toimimise eest, kubermangude valitsemise Rootsi eeskujul ümberkorraldamise eest, Riia ja Tallinna eeskujul magistraatide sisseviimise eest kõigis linnades ja Rootsi sõjavangide värbamise eest Vene riigiteenistusse.
Tema tähelepanelikkus suunas teda edasi väliskaubanduse ja tolli reguleerimise, Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa mõisate omandisuhete selgitamise, näljahädade vältimiseks provintsides teravilja ülesostmise, mäetööstusettevõtete asutamise, väliskapitali paigutamise, investeerimisühingute asutamise õhutamise ja veel paljude asjade juurde.
1719. aastal nõudis Valitsev Senat temalt nagu kõigilt välismaist päritolu ametnikelt truudusvannet tsaarile. Fick keeldus, viidates Venemaale teenete osutamisele ohtlikes olukordades. Ta keeldus kinnitamast, et jääb alatiseks Venemaale. Oma sõnul ei tahtnud ta oma sünniseisundi vabadust vahetada raha või muude rikkuste vastu. Kui tsaar ta siiski oma läänimeheks teeb ja talle maaomandi Eesti- ja Liivimaal annetab koos selle juurde kuuluvate aadliprivileegidega, siis oleks võimalik, et ta igaveseks Venemaa teenistusse jääb.
1720. aasta septembris palus Fick tsaarilt veel kord annetada talle Põltsamaa kihelkond koos õiguste ja privileegidega, mis Liivimaa aadliõiguse järgi Liivimaa aadlike kohta kehtivad.
3 kuud hiljem, 26. detsembril 1720. aastal, sai Fick soovitud mõisad (Põltsamaa koos Nõmmega, Võisiku, Pajusi, Kurista, Eistvere, Adavere, Lustivere koos Kalikülaga ja Tapiku), ning senised omanikud tõsteti välja. Kohe laskis ta ka eesti, läti, ingeri ja soome päritolu sõjavange ja kaasatooduid Põltsamaale asustada ja pakkus neile teenistust.
9. mail 1725. aastal kinkis Katariina I vana Poola kuningas Zygmunt III Waza poolt kinnitatud pärilusõiguse järgi Ficki poolt juba harima hakatud mõisatest Põltsamaa, Nõmme ja Adavere mõisad endisele Rootsi feldmarssal Karl Gustav Dückerile, kes oli aga pärast Põhjasõja lõppu asunud toetama Rootsi troonitaotlejat Karl Friedrichi, kes kihlus 1724. aastal Peeter I tütre Anna Petrovnaga ning oli muutunud Venemaa poliitiliseks liitlaseks.
Peeter II lubas 1727. aastal Fickil mõisad tagasi osta, temast sai 1730. aastal ka Venemaa tõeline salanõunik.
1731. aasta aprilli alguses vahistati Fick koos väimeeste Otto Reinhold Zoege von Mannteuffeli ning riiginõuniku ja senatisekretär Wilhelm von Schulzega kui üks aadlikonstitutsiooni, mille vürst Dmitri Mihhailovitš Golitsõn keisrinna Anna Ivanovnale 1730 troonileasumisel allakirjutamiseks esitas, autoritest. Aadlikonstitutsioon piiras Venemaa isevalitseja – keisrinna ainuvõimu ja laiendas aadelkonna osa riigivalitsemises.
Nad otsustati saata Siberisse, kuid Schulze suri juba teel vangistusse. Ficki ja tema väimeeste mõisad konfiskeeriti. Siberis kirjutas Fick ametnike omavoli alla sattunud jakuutide raskest olukorrast. 1743. aastal pöördus ta Peterburgi tagasi.
Heinrich von Fick suri 28. juunil 1750, olles ära joonud pudeli veini, mille Hamburgi Senat oli talle kui oma kodulinnale au teinud mehele saatnud. Veetõve tõttu poleks ta tohtinud juua. Heinrich von Fick maeti Põltsamaa kirikusse.


Kaliningrad.
"Kaliningrad on ka Koroljovi linna endine nimi"
Kaliningrad (vene "Калининград", leedu "Karaliaučius") on Venemaa sadamalinn, Kaliningradi oblasti keskus. Kandis aastani 1946 nime Königsberg. Linn on Ida-Preisimaa ajalooline pealinn.
Ajalugu.
Königsberg (saksa keeles 'Kuningamägi') asutati 1255. aastal linnusena kaitseks paganlike preislaste eest Böömimaa kuninga Ottokar II poolt. Kindluse lähedale tekkis 3 linna: Altstadt, Löbenicht ja Kneiphof. 1525. aastast oli Altstadt Preisi hertsogite residents. 1724. aastal ühendati kolm varem Königsbergi kohal asunud linna Löbenicht, Altstadt ja Kneiphof Königsbergi linnaks. 1758. aastal vallutasid linna venelased. 1764, 1769 ja 1775 laastasid linna tulekahjud. 1807. aastal vallutasid linna lühikeseks ajaks prantslased. 1860. aastal sai Königsberg raudteeühenduse Berliiniga.
1944. aastal pommitasid Suurbritannia Kuninglike Õhujõudude lennukid linna ja tekitasid tõsiseid purustusi. Teise maailmasõja lõpus ehk 1945. aastal annekteeriti linn Nõukogude Liidu poolt, saksa elanikkond pagendati ning piirkond liideti NSV Liiduga ja linn nimetati 1946. aastal pärast Mihhail Kalinini surma ümber Kaliningradiks.
Rahvastik.
1939. aastal elas Königsbergis 360 000 inimest. II maailmasõja lõpus, 1945. aasta aprillis elas Königsbergis veel u 150 000 inimest. Suurem osa neist suri nälga ja haigustesse või tapeti nõukogude sõdurite poolt, nii et 1945. a. detsembris oli elus vaid 20 000 linlast. Stalini käsul küüditati linna jäänud sakslased 11. oktoobril 1947. Tänapäeval moodustavad venelased üle 80% linna rahvastikust.
Geograafia.
Kaliningrad paikneb Pregolja (saksa "Pregel") jõe suudme lähedal jõe mõlemal kaldal ja saartel.
21. septembril 2004. aasta toimus Kaliningradi oblastis mitu maavärinat, mille epitsenter paiknes linnast 40 kilomeetrit kagu pool umbes 6 km kaugusel Primorskist. Esimene, Richteri skaala järgi umbes 5-magnituudiline tõuge oli eesti aja järgi kell 14.05 ning teine, 5,4-magnituudine tõuge oli kell 16.32 ja seda oli tunda ka Eestis.
Kliima.
Kaliningradis on üleminekukliima (mereliselt mandrilisele). Kõige külmema kuu, jaanuari keskmine õhutemperatuur on −1,5 °C ning kõige soojema kuu, juuli keskmine õhutemperatuur on 18,1 °C. Madalaimaks temperatuuriks fikseeriti −33,3 °C (veebruar 1956) ja kõrgeimaks temperatuuriks 36,5 °C (august 1992). Aasta keskmine õhutemperatuur on 7,9 °C, sademetehulk on 818 mm, õhuniiskus on 79 % ja tuul 2,2 m/s.
Sadamad.
21 m laiune "Georg Ots" tekitas kitsas kanalis võimsa ahtrilaine Kaliningradis on mitu kaubasadamat, neist suurima kaubakäibega Kaliningradi Merekaubasadam, mille koosseisus on ka ajalooline elevaator. Sadama(te) edasist arengut takistab sissesõidukanal, mis seab piirangud laevade suurusele ja liiklussagedusele. Kanalis on võimalik korraga vaid ühes suunas liikuda piirkiirusega kuni 9 sõlme, mistõttu on eeskätt liinilaevad üle viidud Baltiiski sadamasse.
Linna merega ühendavas 1901. aastal avatud 43 km pikkuses kanalis on laevatee 50–80 m lai ning 9–10,5 m sügav.
Sport.
Linna edukaim jalgpalliklubi on Kaliningradi Baltika.


Osmussaare maavärin.
Osmussaare maavärin oli 25. oktoobril 1976 toimunud maavärin, mille epitsenter oli Osmussaare põhjatipu lähedal (5...6 km kirde pool) merepõhjas ja mille hüpotsenter asus 10 kilomeetri sügavusel.
Maavärina võimsus oli 4,75 magnituudi Richteri skaala järgi, intensiivsus 6...7 palli MSK-64 skaala järgi. See oli võimsaim teadaolev maavärin Eestis.
Osmussaare kirderannal järsul pangal tekkisid suured varingud. Saare keskel asuvasse kivimajja tekkis pragu, mis ulatus räästast maapinnani.
Tallinnas oli värinat selgelt tunda. Laelambid kõikusid ja aknaklaasid klirisesid.
Järgnesid järeltõuked, kõige tugevamad umbes 10 minutit ja pool tundi hiljem. Tundlike aparaatidega registreeriti järeltõukeid veel novembris.
Levisid kuuldused, nagu oleks tegemist olnud aatomiallveelaeva või Paldiskis asuva tuumareaktori plahvatusega.


Krüptograafia.
Krüptograafia (kreeka keelest "kryptòs" - peidetud, "gráphein" - kirjutama) on informatsiooni muutmine loetamatuks ilma eriteadmiste ja -vahenditeta.
Minevikus aitas krüptograafia tagada kommunikatsiooni salastatust. Alates elektronarvutite leiutamisega eelmise sajandi keskel on krüptograafia ainevald laienenud, hõlmates tänapäeval lisaks turvalisele sidele ka informatsiooni terviklikuse kontrolli, isikute tuvastamise ja muu säärase.
Krüptograafia vältimist uurib krüptoanalüüs. Vahel seotakse krüptograafia ja krüptoanalüüs krüptoloogia ühise nimetaja alla. Krüptograafiaga on seotud ka steganograafia, mis tegeleb mitte sõnumi sisu vaid, sõnumi enda peitmisega.
Krüptograafia on interdistsiplinaarne ala. Kui oma algusaegadel oli see seotud peamiselt lingvistikaga, siis tänapäeval on põhirõhk matemaatikal, täpsemalt arvuteoorial, informatsiooniteoorial, algoritmiteoorial ja diskreetsel matemaatikal. Samuti on krüptograafia seotud inseneritegevusega
Protokollid.
Krüptograafia on mõeldud teatud probleemide, nagu näiteks info salastatus ja selle autentsuse ning terviklikuse kontroll, lahendamiseks. Selleks on vaja krüptograafia meetodeid ja algoritme teatud viisil kasutada.
Protokolliks nimetatakse teatud probleemi lahendamiseks mõeldud tegevuste jada, mida vähemalt kaks osapoolt ellu rakendavad. "Tegevuste jada" märgib seda, et protokolli moodustavad tegevused täidetakse kindlas järjekorras algusest lõpuni. Protokolli täitmiseks on vaja vähemalt kaks inimest, üksinda protokolli täita ei ole võimalik.
Krüptograafiliseks protokolliks nimetatakse protokolli, milles kasutatakse mingit krüptograafilist algoritmi. Protokollid ei ole reeglina mõeldud mitte ainult salastatuse tagamiseks, krüptograafia kasutamise mõte on pigem pealtkuulamise ja pettuse avastamine ning ärahoidmine.
Algoritmid.
Krüptograafiline algoritm ehk šiffer kujutab endast matemaatilist funktsiooni, mida kasutatakse info krüpteerimiseks ja dekrüpteerimiseks. Tavaliselt on need kaks omavahel seotud funktsiooni, üks krüptimiseks ja teine dekrüptimiseks.
Piiratud algoritmiks nimetatakse sellist algoritmi, mille poolt pakutav kaitse põhineb selle algoritmi salastatusel. Selliste algoritmide põhipuuduseks on see, et suurem kasutajate grupp ei saa sellist algoritmi kasutada, kuna iga kord, kui keegi grupist lahkub, tuleb algoritmi vahetada. Samuti tuleb algoritmi vahetada siis, kui keegi kõrvaline sellele jälile saab. Ka ei võimalda sellised algoritmid efektiivset kontrolli ja standardiseerimist.
Tänapäeva krüptograafia lahendab selle probleemi võtme abil. Võti võib omada suvalisi väärtusi teatud väärtuste hulgast. Võimalike väärtuste hulka nimetatakse võtmete ruumiks. Võtit kasutatakse mõlema operatsiooni - krüpteerimise ja dekrüpteerimise puhul, need operatsioonid sõltuvad otseselt võtmest.
Taolist algoritmide tugevus sõltub ainult võtme(te)st, mitte aga algoritmidest enestest. Seega võib algoritmi avaldada ja seda saab ka analüüsida.
Algoritmide tüübid.
Võtme kasutamisest lähtuvalt võib algoritme jagada kaheks: sümmeetrilised algoritmid ja avaliku võtmega algoritmid.
Sümmeetriliseks algoritmiks nimetatakse sellist algoritmi, mille puhul on teate dekrüpteerimiseks kasutatav võti krüpteerimiseks kasutatud võtmest väljaarvutatav, ja ka vastupidi. Enamusel sellistel algoritmidel kasutatakse krüpteerimiseks ja dekrüpteerimiseks sama võtit. Sümmeetrilise algoritmi poolt pakutav kaitse sõltub otseselt võtmest, võtme avastamine tähendab seda, et suvaline isik võib teadet krüpteerida ja dekrüpteerida. Niikaua, kui krüptitav info peab jääma saladuseks, peab saladuseks jääma ka kasutatud võti. Seetõttu nimetatakse selliseid algoritme ka salajase võtmega algoritmideks.
Avaliku võtmega algoritmid ehk asümmeetrilised algoritmid on ehitatud nii, et šifreerimisel ja dešifreerimisel kasutatakse erinevaid võtmeid. Need võtmed on teineteisest sõltumatud, ühest võtmest ei saa tuletada teist. Selliseid algoritme nimetatakse ka avaliku võtmega algoritmideks, kuna šifreerimiseks kasutatav võti võib olla avalik. Seda võtit võib teate krüpteerimiseks kasutada suvaline inimene, kuid teadet dekrüpteerida suuda ainult konkreetne inimene, kes teab selleks kasutatavat võtit. Sellistes süsteemideks nimetatakse krüpteerimiseks kasutatavat võtit tihti avalikuks võtmeks, dekrüpteerimiseks kasutatavat võtit aga salajaseks võtmeks.
Digitaalse allkirja skeemides kasutatakse tihti vastupidist mehhanismi: teade krüpteeritakse mitteavaliku võtmega, dekrüpteeritakse aga avalikuga.
Algoritme võib jagada ka andmete töötlemise meetodi järgi. Jadaalgoritmid ehk jadašifrid tõõtlevad informatsiooni järjestikku, biti- või baidikaupa. Plokkalgoritmid ehk plokkšifrid töötlevad informatsiooni plokikaupa. Plokkšifreid saab kasutada erinevates šifreerimise režiimides.
Krüptoanalüüs.
Krüptoanalüüsiks nimetatakse tegevust, mille eesmärgiks on taastada lähtetekst ilma võtmele ligipääsu omamata. Edukas krüptoanalüüs võimaldab taastada kas lähteteksti või võtme, ka võimaldab krüptoanalüüs avastada nõrki kohti süsteemis.
Krüptoanalüüsi katset nimetatakse ründeks, ründeid võib jagada passiivseteks ja aktiivseteks. Passiivse ründe korral jälgib ründaja kommunikatsioonikanalit. Rünne ohustab ainult andmete konfidentsiaalsust. Aktiivse ründe korral üritab ründaja andmeid kustutada või muuta. Samuti võib ründaja mingil muul moel mõjutada andmeid ja kommunikatsioonikanalit. Aktiivne rünne ohustab lisaks andmete konfidentsiaalsusele ka nende terviklikust ja autentsust.
Teada on neli põhilist krüptoanalüüsi meetodit, neist iga puhul eeldatakse, et krüptoanalüütik tunneb põhjalikult algoritmi.
Krüptoanalüüsi puhul tuleb silmas pidada seda, et kõik algoritmid, välja arvatud Vernam'i šiffer ehk "one-time pad", on põhimõtteliselt toore jõuga murtavad. Seega on krüptoanalüüs edukas siis, kui saladuse teadasaamiseks kulus vähem operatsioone, kui neid algoritmi toore jõuga murdmiseks vaja.


Paul Doumer.
Paul Doumer (22. märts 1857 – 7. mai 1932) oli Prantsusmaa president ja Andorra kaasvürst 13. juunist 1931 kuni surmani.
Ta sündis Prantsusmaal Cantali departemangus Aurillacis.
Ta alustas karjääri õppejõu ja publistsistina. Kuulus radikaalsesse parteisse.
Ta oli 1897–1902 Prantsuse Indohiina kindralkuberner. Ta oli Trans-Indohiina raudtee ehitamise tuline kaitsja. Hanois on tema nimeline metallsild.
Ta oli aastatel 1895–1896, 1921–1922 ja 1925–1926 rahandusminister ning 1905–1906 saadikutekoja esimees. Aastal 1927 valiti ta senati esimeheks.
13. mail 1931 võitis ta Aristide Briandi ees presidendivalimised.
Atentaat.
Paul Doumer külastas 6. mail 1932 Esimesest maailmasõjast osavõtnud kirjanike näitust. Vene emigrant Pavel Gorgulov tulistas taskust võetud püstolist mitu lasku presidendi pihta. President ei olnud jõudnud veel ühtegi stendi vaadata. Kuulid tabasid teda rinda ja pähe. Ta viidi haiglasse, kus ta mõne tunni pärast, 7. mail kell 4.37 suri.
Pärimuse järgi olevat ta enne surma teadvusele tulnud ja küsinud: "Mille eest? Ma ei ole ju midagi teinud!"
Isiklikku.
Doumer'l oli viis poega, kellest neli hukkusid Esimese maailmasõja rindel.


Pavel Gorgulov.
Pavel Gorgulov (29. juuni 1895 Labinsk – 14. september 1932 Pariis) oli Prantsusmaa presidendi Paul Doumer' tapja.
Atentaat.
Gorgulov tulistas 6. mail 1932 püstolist mitu lasku president Paul Doumer' pihta, kes parajasti oli külastamas Esimesest maailmasõjast osavõtnud kirjanike näitust. President ei olnud jõudnud veel ühtegi stendi vaadata. Kuulid tabasid teda rinda ja pähe. Ta viidi haiglasse, kus ta mõne tunni pärast 7. mail suri.
Pärast atentaati.
Gorgulov arreteeriti kuriteopaigas. Ta peksti läbi ja viidi kohe politseikomissariaati. Temalt võeti ära mürgikapslid, mida ta tahtis kasutada, ja märkmik, mille esimesele lehekülgele oli kirjutatud vene keeles "doktor Pavel Gorgulov" ja prantsuse keeles "vabariigi presidendi tapnud vene rahvusliku fašistliku roheliste partei juht". Järgnesid segased luuletused Venemaast. Leiti ka "roheliste partei programm", mille kohaselt tuleb esile kutsuda maailmasõda, et bolševikud kukutada ja Venemaal võim haarata.
Ülekuulamisel nimetas Gorgulov end sõjaveteraniks, kirjanikuks ja ajakirjanikuks, keda loevad kõik Tšehhoslovakkias ja keda tunneb kogu maailm. Ta olevat Mussolini ja Hitleri austaja ning olevat presidendi tapnud sellepärast, et Prantsusmaa tahab bolševikkudega koostööd teha.
Uurija said varsti aru, et Gorgulov tegutses üksi ja tema taga polnud mingit poliitilist organisatsiooni.
Gorgulov rääkis, et ta on varem tahtnud tulistada ka Leninit, Hindenburgi ja eelmist presidenti Gaston Doumergue'i. Ta rääkis meeleldi, ei ilmutanud erilist kahetsust ning nautis ajakirjanduse tähelepanu ja kirjastajate huvi tema romaanide vastu.
Hukkamine.
Gorgulov giljotineeriti 14. septembri varahommikul 1932. Paberossist ta keeldus, kuid jõi kaks klaasi rummi. Ta võttis õigeusu preestrilt armulauda. Teel giljotiini juurde ta laulis mingit vene laulu. Hukkamine oli avalik ja leidis aset Santé vangla müüri ääres. Juhuslikke pealtvaatajaid ei olnud. Ajakirjanikud jälgisid hukkamist eemalt.
Gorgulovi asjade hulgast leiti hulk täiskirjutatud pabereid. Ta kirjutas põhiliselt endast ning kirjeldas muuhulgas, kuidas tema hukkamine toimub Roheliste hümni ja sõjaväeliste auavalduste saatel aulas.


Äike.
Äike ehk pikne on kompleksne elektriline atmosfäärinähtus, mis tekib tavaliselt tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu tagajärjel ja mis koosneb mitmest komponendist nagu rünksajupilved, sajualad, õhuvoolude süsteemid, laengud, välgud (tajutav valgusefektina) ja müristamine (tajutav heliefektina) jne. Äikese olemasoluks on vaja tingimata sorteeritud ruumlaenguid..
Äike võib tekkida rünksajupilvede korral. Kaasnevad hoovihm, rahe ja tugevad tuuleiilid, harva tromb või vesipüks, külmal aastaajal tuleb äikesega rünksajupilvedest lumekruupe, jääkruupe ja hooglund..
Liigid.
Äikest saab liigitada tekkepõhjustest ja -tingimustest lähtuvalt või rünksajupilvede organiseerumise järgi.
Tekkepõhjustest ja tingimustest lähtuvalt jagunevad äikesed õhumassisesteks ja frontaalseteks. Õhumassisisesed äikesed jagunevad omakorda termilisteks, advektiivseteks ja orograafilisteks.
Termilist äikest põhjustavad tõusvad õhuvoolud, mis tekivad maapinna ebaühtlase soojenemise tagajärjel harilikult pärast keskpäeva, mere kohal ka öösel ja hommikul. Advektiivsed äikesed tekivad siis, kui soojale aluspinnale voolab külm õhumass, mistõttu see hakkab alt soojenema ja tekivad konvektsioonivoolud, tüüpiline on see külma frondi tagalas. Orograafilised äikesed tekivad labiilses õhumassis, kui see on sunnitud tõusma piki künka, mäe või mäeaheliku tuulepealset nõlva.
Frontaalne äike on seotud enamasti külma- või oklusioonifrondiga (atmosfäärifront), arenedes neil tekkivais pilvedes. Sel juhul muutub ilm pärast äikest tavaliselt jahedamaks. Mõnikord tekib frontaalne äike soojal frondil ja võib siis olla iseäranis tugev. Sel juhul võib ilm pärast äikest tuntavalt soojeneda. Frondiäike hõlmab suuremat piirkonda ja on kestvam kui kohalik äike.
Rahvusvaheliselt kasutatakse äikeste klassifikatsiooni, mis põhineb rünksajupilvede organiseeritusel. Rünksajupilvedele on tüüpiline organiseerumine, st koondumine suuremateks kogumikeks. Organiseerumine saab toimuda siis, kui olemas on tuulenihe ja seotud on need tihti frontide ja tsüklonitega. Olenevalt organiseerumise astmest võib-olla äike lühi- või pikaealine, ohtlik või väheohtlik. Üldiselt organiseerumise astme suurenemisega muutub äike pikaealisemaks ja ohtlikumaks.
Üheelemendiline äike ei ole organiseerunud. See koosneb üksikust ja suhteliselt väikesest rünksajupilvest. See äikesetüüp on väheohtlik ja lühikese elueaga (kestab harva üle 1 tunni) ning võib põhjustada äärmisel juhul lühiajalist paduvihma, rahehoogu või tuuleiile. Atmosfääris ei ole selle äikesetüübi puhul märkimisväärset tuulenihet, mistõttu kuulub enamasti termiliste äikeste hulka. On üsna haruldane.
Mitmeelemendiline äike on juba mõningal määral organiseerunud, st koosneb mitmest rünksajupilvest. Seetõttu katab selline äike palju suuremat ala ja on pikema elueaga. Võib põhjustada juba tõsisemat äikest, peamine oht on tugevad tuuleiilid (äikesepagid), kuid ka rahe ja paduvihm. Enamik äikestest, mida kogeme, on just mitmeelemendilised.
Organiseerituselt järgmisel astmel on pagijoonena joondunud rünksajupilved (äike). Ka see koosneb paljudest rünksajupilvedest, kuid need paiknevad sel juhul väga pika reana, mille pikkus on sageli sadu kilomeetreid ja eluiga tunde, vahel üle ööpäeva. Sellise rünksajupilvede süsteemi teke vajab palju soojust ja niiskust ning märkimisväärset tuulenihet. Tihti kujuneb pagijoone-äike külma frondi ees nn ebapüsivuse joonel, kus on konvektsiooniks kõige soodsamad tingimused. See äikesetüüp on sageli ohtlik, põhjustades purustavaid pagisid (näiteks 8.8.2010 või 28.7.2011 kuuluvad siia alla), kuid ka hiidrahet ja paduvihma. Paljud võimsad äikesed, mille ees liigub väga huvitava ja pilkuköitva välimusega viiruline pilveosa, kuuluvad just selle tüübi alla.
Organiseerituse astmel kõige kõrgemal on ülielemendilised äikesed. Need on väga haruldased, mille tekkeks on vaja väga suurt tuulenihet (nii tugevuse kui suunaline), samuti palju soojust ja niiskust, kuid tõsised hiidrahe- ja tornaadojuhtumid (näiteks USAs) on eeskätt just selle äikesetüübiga seotud. Euroopast võib tuua näitena 16.8.2008 Poolat laastanud tornaadopuhangu
Levik.
Maakeral on äikest korraga keskeltläbi umbes 1800 kohas.
Äikese sagedus kahaneb üldiselt ekvaatorilt pooluste suunas, näiteks Jaava saarel on aastas üle 300 äikesepäeva, Eestis keskmiselt 10...20. Selle põhjuseks on pooluselähedasemate alade madalam temperatuur ja väiksemad temperatuuri kontrastid.
Välk.
Välk on võimas nähtav elektrilahendus, mis esineb äikesepilves, pilvede vahel või pilve ja maapinna vahel.
Tavaliselt on ühe välgu kestvus 0,2 sekundit. Selle ajaga jõuab säde pilve ja maa vahel üles-alla käia isegi mitukümmend korda.
Kõige rohkem on joonvälku, mis kujutab endast harilikult 2...3 km pikkust mitmeharulist välgukanalit.
Tekkepõhjus.
Laboratooriumis tekib tasaste plaatide vahel elektrisäde väljatugevusel umbes 30 kV/cm. Äikesepilves tekib läbilöök siiski umbes kümme korda väiksematel väljatugevustel, nii et välgu otste vahel ulatub pinge 1 GV-ni. Välgu energiaallikaks on tõusvad õhuvoolud äikesepilves. Õhuvoolu kiirus ulatub 50 meetrini sekundis. Vertikaalne õhuvool üles käivitab staatilise elektri generaatori. Suured raheterad ja veepiisad omandavad õhuga hõõrdumisel negatiivse laengu ning väikesed piisad positiivse laengu. Tuul viib positiivselt laetud väikesed piisad elektrilist tõmbejõudu ületades pilve ülaossa, kuni elektrivälja tugevus kasvab läbilöögiks piisavalt suureks. Umbes veerand välkudest on pilve ja maa vahel ning enamik neist kannab maapinnale negatiivset elektrilaengut. Läbilöök algab pilves siksakiliselt mõnekümnemeetriste sammliidriteks nimetatud sädemetena. Liider kannab negatiivset laengut allapoole, kuni liidri ja pilve alla kogunenud positiivse laengu vaheline väljatugevus põhjustab vastassuunalise läbilöögi. Nii sulgub juhtiv voolukanal, mis loob pilve ja maa vahel (või ka kahe erinevalt laetud pilveosa vahel) justnagu lühiühenduse. Sama kuumutatud ja ioniseeritud õhu kanalit läbivad üksteise järel mitu sädelahendust. Voolutugevus välgu kanalis on umbes 100 kA ja välgu võimsus umbes 100 GW, aga kuna välk kestab vaid sekundi murdosa, siis on välgu koguenergia alla megavatt-tunni.
Kõu.
Sähvatusele järgnev lööklaine, mis tekib välgu kuumusest plahvatuslikult paisuvast õhust ja magnetväljast, põhjustab kõue ehk müristamise. Müristavat häält tekitab ka välgukanalis tekkiv paukgaas. Mida kaugemal välku lööb, seda pikem on välgu ja müristamise vaheline aeg (1 kilomeetrile vastab 3 sekundit). See tuleneb sellest, et hääl levib atmosfääris normaaltingimustel ligikaudu kiirusega 330 m/s. Valguse levikuaja võib antud juhul arvestamata jätta kuna valguse kiirus on 300 000 km/s ja see jõuab vaatlejani praktiliselt silmapilkselt.
Välgu toime.
Maapinda lüües võib välk põhjustada purustusi ja tulekahjusid ning ohustab elusolendeid.
Pikselöögist tabatud puudes aurustub vesi momentaanselt, purustades sageli need suurteks tükkideks. Veelgi vägevamad kärgatused kostavad äikese ajal kõrbetes, kui välgud tabavad sammaskaktusi, mis on kui hiiglaslikud looduslikud veereservuaarid.
Kahjustuste vältimiseks kaitstakse ehitisi piksevarrastega. Äikese ajal on üldse kõige mõistlikum toas püsida. Kunagi ei tohi varju otsida suure puu alt, kuna sellesse võib välk sisse lüüa.
Välgutaolised nähtused.
Välgutaolised nähtused on kettvälk (koosneb helendavaist punktidest) ja keravälk (tulekera mõõtmed, värvus ja kestus on väga erisugused).
Pikselöögi mõju inimese organismile.
Äikesenoolest tabatul on tüüpilistel juhtudel rohked verevalumid ja põletushaavad. Pikselöögi tagajärjel seiskub tihti süda.
Uuemate tähelepanekute järgi ei põhjusta inimese või looma surma mitte ainult äikese ajal tekkiv elektrilaeng. Meditsiiniajakirjas Lancet avaldatud artiklis teatatakse, et surma põhjuseks võib olla ka pikselöögi ajal tekkiv magnetväli. Piisab sellest, et rohkem kui 100 000-amprine vool tungib inimesest või loomast mõne meetri kaugusel maasse. Säärase elektrilöögiga kaasneva magnetvälja toimel võibki süda seisma jääda. Erinevalt otsesest äikesetabamusest ei põhjusta magnetväli inimese kehal põletushaavu ja verevalumeid. Arvatavasti võib just piksega kaasneva magnetvälja arvele kirjutada jalgratturite salapärase hukkumise mitmes paigas.
Ettevaatusabinõud.
Et ennast äikese eest kaitsta, tuleb hoonetele paigaldada korralikud piksevardad. Eemale tuleb hoida kõrgetest puudest lagedal väljal. Eriti ohtlikud on lehtpuud (tammed) nende suure veesisalduse tõttu.
Majades tuleb hoiduda telefoniga kõnelemisest, teleri vaatamisest (maailmas on küllaga näiteid tulekahjude kohta, mis on põhjustatud välgulöögist TV-antenni) ja ahju kütmisest (suitsusammas toimib laetud osakeste suure kontsentratsiooni tõttu piksevardana). Eemale tuleb hoida isegi seinakontaktidest.
Äike mütoloogias.
Paljude rahvaste mütoloogias on äikese põhjustajaks usutud jumalaid või jumalusi. Vanakreeka mütoloogias on äikese- (ja peajumalaks) Zeus, Eesti rahvausundis Äike või Pikker või Pikne jne. Vaata ka seaduselaegas.


Mateeria.
Mateeria (mõnikord ka: "aine") mõistet on filosoofias traditsiooniliselt kasutatud Aristotelese mõistes.
Aristoteles nimetab mateeriaks materjali, millest mingi substants koosneb. Substantsi mateeria võib ka ise olla mingi substants, näiteks maja mateeria on tellised. Mateeriat ei oma mitte kõik substantsid, vaid üksnes hülemorfsed substantsid.
Elementide mateeria on algmateeria, mida aktuaalsena olemas ei ole.
Mateeriale vastandub vorm, mis substantsi organiseerib ja korrastab.
Uusaja filosoofias hakati mateeriat samastama ainega füüsikalises mõttes ning aine omadusi peeti sageli pelgalt mõistuse abil tunnetatavateks. Kui füüsikas hakati tegema uusi avastusi aine ehituse kohta, siis senised ettekujutused ainest muutusid ning tekkisid vastuolud teadusliku ja filosoofilise aine- (mateeria)mõiste vahel. Mateeria (aine) mõiste uurimine jäi põhiliselt füüsikafilosoofia tegevusalaks.
Dialektilises materialismis on mateeriale omistatud iseliikumine, millega on muudetud traditsioonilist arusaama, et mateeria on passiivne. Mateeriat on sealjuures mõistetud objektiivse reaalsusena, mis on inimesele antud meelte kaudu. Sellisena on mateeria vastandatav teadvusele.


Paide vald.
Paide vald asub Järva maakonnas.
Külad.
Anna küla - Eivere - Kirila - Korba - Kriilevälja - Mustla - Mustla-Nõmme - Mäeküla - Mäo - Mündi - Nurme - Nurmsi - Ojaküla - Otiku - Pikaküla - Prääma - Puiatu - Purdi - Sargvere - Seinapalu - Sillaotsa - Suurpalu - Sõmeru - Tarbja - Valgma - Veskiaru - Viraksaare - Võõbu


Märgisüsteem.
Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega (koodidega). Märgisüsteeme kasutavad organismid, inimesed ja sotsiaalsed grupid.
Inimesele eriomane märgisüsteem on keel.


Aine (füüsika).
Aine (ka: "mateeria") all mõistetakse füüsikas tavaliselt stabiilseid seisumassiga elementaarosakesi (tavaliselt prootoneid, neutroneid ja elektrone) ning nende kombinatsioone. Selliselt mõistetuna vastandatakse ainet väljale. See mõiste on erinev filosoofilisest mateeria mõistest, mida võidakse mõista nii ainet kui ka välja hõlmavana.
Meid ümbritsev aine on tavaliselt võtnud keemilistest ainetest koosnevate kehade kuju.


Tartu Descartes'i Lütseum.
Tartu Descartes'i Lütseum on põhi- ja keskharidust andev õppeasutus Tartus.
Kool asutati 1982. aastal Tartu 15. Keskkooli nime all. Praegust nime kannab ta 11. aprillist 1996.
Descartes'i lütseumi visiooni kohaselt on kooli ülesanne anda noortele oskus mõtelda, orienteeruda ja areneda tänapäevases maailmas.
2005. aastal oli koolis 868 õpilast.


Eesti koolide loend.
"Siin on loetletud praegusi ja endisi Eesti üldhariduskoole. Kõrgkoole loetletakse Eesti kõrgkoolide loendis.
Vaata ka.
Eesti koolide loend
Koolid


Ülikoolide loend.
"Siin on loetletud maailma ülikoole.
A.
Aberdeeni Ülikool
- Åbo Akademi
- Akureyri Ülikool
- Ålborgi Ülikool
- Andongi Riiklik Ülikool
- Århusi Ülikool
- "Australian National University"
B.
Bahia Föderaalülikool
- Bari Ülikool
- Beiruti Araabia Ülikool
- Ben-Guriyyoni ülikool
- Bergeni Ülikool
- Berliini Humboldti Ülikool
- Berliini Tehnikaülikool
- Berliini Vaba Ülikool
- Białystoki Ülikool
- Bío-Bío Ülikool
- Boğaziçi Ülikool
- Bologna Ülikool
- Bonni ülikool
- Bordeaux' I Ülikool
- Browni Ülikool
- Burgundia Ülikool
- Burundi Ülikool
C.
California Ülikool Irvine'is
- California Ülikool Los Angeleses
- California Ülikool San Diegos
- Cambridge'i Ülikool
- Chalmersi Tehnikaülikool
- Chicago Ülikool
- Chonnami Riiklik Ülikool
- Clarki Ülikool
- Coimbra Ülikool
- Columbia ülikool
- Constanța Ovidiuse Ülikool
D.
Dartmouth College -
Daugavpilsi Ülikool -
Delaware'i ülikool -
De Montforti Ülikool -
Deustu Ülikool -
Dresdeni tehnikaülikool -
Duke'i ülikool -
Durhami ülikool
E.
East Anglia Ülikool
- École nationale de l'aviation civile
- École normale supérieure
- Eesti Kunstiakadeemia
- Estonian Business School
F.
Ferrara Ülikool
G.
Gdański Ülikool
- Georgia osariigi ülikool
- Gießeni ülikool
- Greifswaldi ülikool
- Göteborgi Ülikool
- Göttingeni ülikool
H.
Hamburgi Ülikool
- Harvardi ülikool
- Heidelbergi ülikool
- Helsingi Tehnikaülikool
- Helsingi Ülikool
- Hradec Králové ülikool
I.
Imperial College
- Indiana Ülikool
- Indiana Ülikool (Bloomington)
- Islandi Kunstiakadeemia
- Islandi Ülikool
J.
Jaroslavli Riiklik Ülikool
- Jena ülikool
- Joensuu Ülikool
- Jogalia Ülikool Krakówis - Jyväskylä Ülikool
K.
Kaasani ülikool
- Kabuli Ülikool
- Kaiserslauterni Ülikool
- Kansase Ülikool
- Immanuel Kanti nimeline Balti Föderaalne Ülikool
- Karli ülikool
- Karlstadi Ülikool
- Karolinska Institutet
- Kasseli Ülikool
- Kaug-Ida Riiklik Ülikool
- Kemerovo Riiklik Ülikool
- Kiievi ülikool
- Kim Il-sŏngi Ülikool
- Konstanzi Ülikool
- Kopenhaageni Majandusülikool
- Kopenhaageni Ülikool
- Kuninglik Kunstiakadeemia
- Kuopio Ülikool
- Königsbergi ülikool
L.
Lappeenranta Tehnikaülikool
- Lapimaa Ülikool
- Lausanne'i Ülikool
- Leideni Ülikool
- Leipzigi Ülikool
- Leuveni Ülikool
- Liepāja Ülikool
- Linköpingi Ülikool
- Łódźi Ülikool
- Londoni linnaülikool
- Londoni Ülikool
- London School of Economics
- Lublini Katoliiklik Ülikool
- Luleå Tehnikaülikool
- Lundi Ülikool
- Lvivi Polütehnikum
- Lvivi Ülikool
- Lõuna-Taani Ülikool
- Lähis-Ida Tehnikaülikool
- Läti Põllumajandusülikool
- Läti Ülikool
M.
Maailma Merendusülikool
- Maiduguri Ülikool
- Manchesteri Ülikool
- Massachusettsi Tehnoloogiainstituut
- Massachusettsi Ülikool
- Massachusettsi Ülikool Lowellis
- Michigani Ülikool
- Minnesota Ülikool
- Modena ja Reggio Emilia Ülikool
- Mongoolia riiklik ülikool
- Montpellier' Ülikool
- Moskva Riiklik Tšaikovski nimeline Konservatoorium
- Moskva Riiklik Ülikool
- Müncheni Ülikool
- Münsteri ülikool
N.
Nanjingi Ülikool
- Napoli ülikool
- New Yorgi Osariigi Ülikool Cortlandis
- Niccolò Cusano ülikool
- Nižni Novgorodi Riiklik Ülikool
- Norra Muusikaakadeemia
- Notre Dame'i ülikool
- Nottinghami Ülikool
O.
Omski Riiklik Ülikool
- Oregoni Ülikool
- Orenburgi Riiklik Ülikool
- Oslo Ülikool
- Oulu Ülikool
- Oxfordi Ülikool
P.
Padova Ülikool
- Pariisi Ülikool
- Pennsylvania Osariigi Ülikool
- Pennsylvania Ülikool
- Permi Riiklik Ülikool
- Peterburi Riiklik Metsandusülikool
- Peterburi Riiklik Ülikool
- Potsdami Ülikool
- Princetoni Ülikool
- Purdue Ülikool
- Põhja-Carolina Ülikool Chapel Hillis
- Põhjamaade Rahvaterviseteaduse Kõrgkool
Q.
Qābise Ülikool
R.
Readingi Ülikool
- Renmini Ülikool
- Reykjavíki Ülikool
- Riia Tehnikaülikool
- Roskilde Ülikool
- Rostovi Riiklik Ülikool
S.
Şafāqise ülikool
- Salamanca Ülikool
- Sambia Ülikool
- Saratovi Riiklik Ülikool
- Sibeliuse Akadeemia
- Siberi Riiklik Lennundus- ja Kosmonautikaülikool
- Siena Ülikool
- Sileesia Ülikool
- Szczecini Ülikool
- Stanfordi ülikool
- Stirlingi Ülikool
- St. Thomas'e Ülikool (Houston)
- Stockholmi Ülikool
- Swarthmore College
- Sõktõvkari Riiklik Ülikool
Z.
Zielona Góra Ülikool
T.
Taani Tehnikaülikool
- Tallinna Tehnikaülikool
- Tallinna Ülikool
- Tampere Tehnikaülikool
- Tampere Ülikool
- Tartu Usuteadus-Filosoofiline Lutheri Erainstituut
- Tartu Ülikool
- Tirana ülikool
- Toamasina Ülikool
- Tōkyō Ülikool
- Tomski Riiklik Ülikool
- Tongji Ülikool
- Toronto Ülikool
- Toruńi Mikołaj Koperniku Ülikool
- Toulouse'i Ülikool
- Tromsø Ülikool
- Turu Ülikool
U.
Umeå Ülikool
- Universität der Bundeswehr München
- Universität der Künste Berlin
- University College London
- University of East London
- Uppsala Ülikool
- Uurali Riiklik Ülikool
- Uus-Lõuna-Walesi Ülikool
V.
Vaasa Ülikool -
Valgevene Euroopa Humanitaarülikool -
Vanderbilti Ülikool
- Varssavi Ülikool
- Venemaa Rahvaste Sõpruse Ülikool
- Venemaa Välisministeeriumi Moskva Riiklik Rahvusvaheliste Suhete Instituut
- Viini Ülikool
- Vilniuse Ülikool
- Voroneži Riiklik Ülikool
- Växjö Ülikool
- Vytautas Suure Ülikool
W.
Wrocławi Ülikool
Ö.
Örebro Ülikool
Y.
Yale'i Ülikool - Yorki Ülikool


1712.
1712. aasta (MDCCXII) oli 18. sajandi 12. aasta.


1713.
1713. aasta (MDCCXIII) oli 18. sajandi 13. aasta.


1714.
1714. aasta (MDCCXIV) oli 18. sajandi 14. aasta.


1715.
1715. aasta (MDCCXV) oli 18. sajandi 15. aasta.


1716.
1716. aasta (MDCCXVI) oli 18. sajandi 16. aasta.


1717.
1717. aasta (MDCCXVII) oli 18. sajandi 17. aasta.


1718.
1718. aasta (MDCCXVIII) oli 18. sajandi 18. aasta.


1719.
1719. aasta (MDCCXIX) oli 18. sajandi 19. aasta.


1722.
1722. aasta (MDCCXXII) oli 18. sajandi 22. aasta.


1723.
1723. aasta (MDCCXXIII) oli 18. sajandi 23. aasta.


1724.
1724. aasta (MDCCXXIV) oli 18. sajandi 24. aasta.


1725.
1725. aasta (MDCCXXV) oli 18. sajandi 25. aasta.


1726.
1726. aasta (MDCCXXVI) oli 18. sajandi 26. aasta.


1727.
1727. aasta (MDCCXXVII) oli 18. sajandi 27. aasta.


1728.
1728. aasta (MDCCXXVIII) oli 18. sajandi 28. aasta.


1729.
1729. aasta (MDCCXXIX) oli 18. sajandi 29. aasta.


1731.
1731. aasta (MDCCXXXI) oli 18. sajandi 31. aasta.


A1 (laevandus).
A1 on laevanduses sümbol, mis tähistab laeva konstruktsiooni ja materjali kõrgeimat kvaliteeti. Mitmesugustes laevandusregistrites antakse laevale pärast ametlikku ülevaatust klassifikatsioonitähis, mis järgneb laeva nimele koos teiste üksikasjadega.
A1 on osade klassifikatsiooniühingute poolt antav laeva ehituse


1732.
1732. aasta (MDCCXXXII) oli 18. sajandi 32. aasta.


1733.
1733. aasta (MDCCXXXIII) oli 18. sajandi 33. aasta.


1734.
1734. aasta (MDCCXXXIV) oli 18. sajandi 34. aasta.


1735.
1735. aasta (MDCCXXXV) oli 18. sajandi 35. aasta.


1736.
1736. aasta (MDCCXXXVI) oli 18. sajandi 36. aasta.


1737.
1737. aasta (MDCCXXXVII) oli 18. sajandi 37. aasta.


1738.
1738. aasta (MDCCXXXVIII) oli 18. sajandi 38. aasta.


1739.
1739. aasta (MDCCXXXIX) oli 18. sajandi 39. aasta.


1740.
1740. aasta (MDCCXL) oli 18. sajandi 40. aasta.


1741.
1741. aasta (MDCCXLI) oli 18. sajandi 41. aasta.


1742.
1742. aasta (MDCCXLII) oli 18. sajandi 42. aasta.


1743.
1743. aasta (MDCCXLIII) oli 18. sajandi 43. aasta.


1744.
1744. aasta (MDCCXLIV) oli 18. sajandi 44. aasta.


1745.
1745. aasta (MDCCXLV) oli 18. sajandi 45. aasta.


1746.
1746. aasta (MDCCXLVI) oli 18. sajandi 46. aasta.


1747.
1747. aasta (MDCCXLVII) oli 18. sajandi 47. aasta.


1749.
1749. aasta (MDCCXLIX) oli 18. sajandi 49. aasta.


Vladimir Martõnov.
Vladimir Martõnov (Владимир Мартынов; sündis 20. veebruaril 1946) on vene helilooja.
Elulugu.
Ta lõpetas Moskva konservatooriumis 1970 Nilolai Sidelnikovi kompositsiooniklassi ja 1971 Nikolai Sidelnikovi klaveriklassi.
Tema heliloojaanne avaldus eredalt juba üliõpilaspõlves. 1970. aastatel lõi ta dodekafoonilisi seriaalseid helitöid.
Ta uuris Lääne-Euroopa keskaja ja renessanssmuusikat ning andis 1976–1980 välja sarja monograafilisi vanamuusikaheliloojate kogumikke.
Ta kogus ja uuris rahvamuusikat ning käis ekspeditsioonidel mitmel pool Venemaal, Põhja-Kaukaasias ja Kesk-Pamiiris Tadžikistani mägedes.
1973. aastast töötas Moskva elektroonilise muusika katsestuudios. Samal ajal süvenes ta idamaade usunditesse ja kultuuridesse ning ida ja lääne kristlikusse filosoofiasse. Elektronmuusika stuudios teostas ta mitmed elektroonilised kompositsioonid, milles ta loobus avangardmuusikast ning väljendas oma uusi esteetilisi, eetilisi ja spirituaalseid ideaale.
1976–1978 jõudis ta oma loomingus minimalistliku "uuslihtsuseni", rituaalsuse ja religioossuseni. Ta kasutas peale minimalismi ("minimal music") traditsiooni ka ajaloolisi žanreid ja "art-rock"i esteetikat.
1975–1976 mängis Martõnov plokkflööti vanamuusikaansamblis, mis esitas 13. ja 14. sajandi itaalia, prantsuse ja hispaania muuskat.
1976–1977 esines ta pianistina ja elektrooniliste klahvpillide mängijana ansamblis, mis esitas avangard-, elektroonilist ja minimalistlikku muusikat (John Cage, Karlheinz Stockhausen, György Ligeti, Valentin Silvestrov, Aleksei Artemjev, Vladimir Martõnov, Arvo Pärt) ning vanamuusikat.
1977–1978 lõi ta oma "rock"-ansambli "Forpost", kus ta ise mängis elektroonilisi klahvpille.
1978. aastal Martõnov loobus heliloomingust ning pühendus religioossele teenimisele. 1979. aastast on ta Moskva Vaimuliku Akadeemia õppejõud. Ta dešifreeris ja restaureeris vanavene kirikulaulu mälestisi ning uuris mitmes kloostris vanu laulukäsikirju. Ta lõi vanadele kaanonitele vastavat kirikumuusikat.
1984. aastal tuli ta heliloomingu juurde tagasi. Teda on nimetatud õigeusu minimalistiks, kontseptualistiks ja uuskanoonilise stiili rajajaks.
Martõnov on äraelamiseks kirjutanud ka filmimuusikat filmidele, mis talle ei meeldinud, muuhulgas Sergei -Gerassimovi filmides ning Vadim Abdrašitovi filmides "Слово для защиты" ja "Поворот". Andrei Tarkovski filmis "Stalker", mille muusika kirjutas Aleksei Artemjev, mängis Martõnov sisse flöödisoolo – improvisatsiooni vana hussiitide laulu teemale.
Ta tegeleb kirjandusloominguga, on publitseerinud neli monograafiat ning religioonifilosoofilisi ja kultuuriajaloolisi artikleid.
Jaanuaris 2002 toimus esimene Vladimir Martõnovi teoste festival "ТАНЦЫ КАЛИ-ЮГИ".
Martõnovi muusikat on esitanud Aleksei Ljubimov, Mark Pekarski, Tatjana Grindenko ja ansambel "Sirin".
Vaated.
Helilooja isiklik algatus peab viidama miinimumini. Tulevates põlvkondades muusika autorlus kaob. Vanades kultuurides sündis muusika arhetüüpidena kollektiivsest alateadvusest. Uus muusikaline muster omistati ilmutusele või kultuuriheerosele.
Minimalism on muusika loomulik seisund. Arhailine rahvaluule, kellahelin ja kõik jumalateenistuselaulud on stiihiliselt minimalistlikud.
Muusika algne ülesanne on tekitada harmooniline tasakaal Kosmose ja inimese vahel.


Keemiliste ainete loend.
"Siin on loetletud keemilisi aineid.
Ü.
Keemiliste ainete loend


Wäinö Aaltonen.
pisi
Wäinö Waldemar Aaltonen (8. märts 1894 Marttila (praegu Karinainen) – 30. mai 1966 Helsingi) oli soome skulptor, maalikunstnik, teatrikunstnik ja medalikunstnik.
Ta sündis külarätsepa pojana 8. märtsil 1894. 1902 kolis pere Turu lähedale Hirvensalo saarele.
Pärast rahvakooli lõpetamist asus ta õppima Turu Kunstiseltsi joonistuskooli, kus ta 1910–1915 sai maalikunstniku ettevalmistuse. Skulptoriks õppis ta iseseisvalt.
Esimest korda osales Aaltonen kunstinäitusel Turus 1916. Tema tööd äratasid tähelepanu ja ta hakkas saama tellimusi. 1917 kutsuti teda osalema "Novembrirühma" näitusel Turus.
Noorpõlves huvitasid teda Vana-Kreeka ja Vana-Egiptuse skulptuurid ning soome vanad loomapeakujud. Tema loomelaad oli üldiselt klassitsistlik või realistlik, kuid 1920. aastatel huvitus ta kubismist.
Aaltonen töötas vaheldumisi Helsingis ja Turus ning käis läbi Bronda kohvikus koos käinud noorte kunstnikega.
1923 käis Aaltonen esimesel välisreisil Berliini kaudu Roomas. Ta sai mõjutusi kubismist ja futurismist. Need avaldusid põhiliselt maalides ja lavakujundustes.
1925 sõitis ta Londonisse,et kuulmist parandada. See ei õnnestunud, kuid Aaltonen tutvus Londoni muuseumidega ja idamaiste kuldskulptuuridega.
Aaltonen suri 30. mail 1966. Ta maeti Turu Maaria kalmistule.
Aaltonen tegi umbes 50 lavakujundust, millest kõige tuntum on Helsingis Svenska Teaternis lavastatud Hagar Olssoni näidendile "Südamepantomiim" (1928).
Skulptuure.
Aaltose kangelaskujusid on Soomes 14 kohas.
Tunnustused.
Aaltose 70. juubeli puhul ehitas Turu linn Aurajoki kaldale temanimelise kunstimuuseumi (Wäinö Aaltosen Museo), mis valmis alles 1967, pärast kunstniku surma.
Isiklikku.
Juba koolieas hakkas Aaltose kuulmine nõrgenema ja hiljem jäi ta täiesti kurdiks.
Naisaktide modelliks oli sageli õde Aino.
Ta oli neli korda abielus. Esimene abikaasa oli lauljatar Aino Pietiläinen, kellega ta abiellus 1920.


Skulptorite loend.
"Siin on loetletud skulptoreid. Poola skulptorid on loetletud ka Poola skulptorite loendis.


1711.
1711. aasta (MDCCXI") oli 18. sajandi 11. aasta.


1710.
1710. aasta (MDCCX) oli 18. sajandi 10. aasta.


1720.
1720. aasta (MDCCXX) oli 18. sajandi 20. aasta.


1721.
1721. aasta (MDCCXXI) oli 18. sajandi 21. aasta.


1748.
1748. aasta (MDCCXLVIII) oli 18. sajandi 48. aasta.


Meghna jõgi.
Meghna jõgi on jõgi Aasias Bangladeshis.
Meghna on Brahmaputra vasakpoolne haru. Meghnasse suubub paremalt Padma jõgi. Mere läheduse tõttu on Meghnas on tugevad looded. Suubub nelja haruna Bengali lahte.


Barösund.
Barösund [baarös'ünd] (rootsi "Barösund", soome "Barönsalmi") on saartevaheline väin Soomes Lõuna-Soome lääni Ingå vallas (Uusimaal).
Ta on kitsas, kõrgekaldaline, sügav ja ilus.


1750.
1750. aasta (MDCCL) oli 18. sajandi 50. aasta.


1751.
1751. aasta (MDCCLI) oli 18. sajandi 51. aasta.


1752.
1752. aasta (MDCCLII) oli 18. sajandi 52. aasta.


1753.
1753. aasta (MDCCLIII) oli 18. sajandi 53. aasta.


1754.
1754. aasta (MDCCLIV) oli 18. sajandi 54. aasta.


1755.
1755. aasta (MDCCLV) oli 18. sajandi 55. aasta.


1756.
1756. aasta (MDCCLVI) oli 18. sajandi 56. aasta.


1757.
1757. aasta (MDCCLVII) oli 18. sajandi 57. aasta.


1758.
1758. aasta (MDCCLVIII) oli 18. sajandi 58. aasta.


1759.
1759. aasta (MDCCLIX) oli 18. sajandi 59. aasta.


Bashi väin.
Bashi väin (hiina 巴士海峽) on väin, mis eraldab Taiwani Batani saartest ja ühendab Lõuna-Hiina merd Filipiini merega.
Väina laius on umbes 80 km.


Shetlandi saared.
Shetlandi saared (inglise keeles "Shetland Islands") piirnevad edelast Atlandi ookeaniga, kirdest Norra merega ja kagust Põhjamerega.
Shetlandi saarte pindala on 1427 km². Saartel elab 21 900 inimest (2005).
Shetlandi saared kuuluvad Suurbritanniale ja moodustavad ühe Šotimaa omavalitsustest. Selle halduskeskus on Lerwick.
Loodus.
Saared on künklikud. Nende kõrgeim tipp on Ronas Hill, mis ulatub merepinnast 450 m kõrgusele ja mis asub Mainlandi põhjaosas.
Ajalugu.
Shetland oli asustatud juba 5400 aastat tagasi. Tollased inimesed tegelesid karjakasvatuse ja põllumajandusega. Pronksiajal 4000 aastat tagasi kliima jahenes. Rauaajal püstitati kivist kindlusi, millest mõne varemed on säilinud tänapäevani. Arheoloogiliste mälestiste poolest on Shetlandi saared rikkad, sest saarestikus ei kasva puid peaaegu üldse ja sellepärast on väga palju maju kivist ehitatud, aga kivimajade varemed säilivad palju paremini kui puumajade varemed.
9. sajandil pöörasid skandinaavlased, kes seni olid tegelenud rohkem saarestiku röövimisega, ülerahvastuse tõttu põhitähelepanu selle koloniseerimisele. Nad hõivasid Shetlandi ja Orkney saared, andsid saarele oma nime ning tõid sinna oma seadused ja keele, mis püsis 19. sajandi alguseni. Mis sai saarte põliselanikest, see on teadmata.
Kui Harald Kaunisjuus võttis Norra oma kontrolli alla, põgenesid paljud tema vaenlased Shetlandi ja Orkney saartele. Sealt jätkasid nad rüüsteretki Norrasse ja Šotimaale. Seepeale moodustas Harald suure laevastiku ning vallutas 875. aasta paiku Shetlandi ja Orkney. Need saared läänistas ta Rognvald Eysteinssonile tasuks tema Šotimaal lahingus hukkunud poja eest. Ragnvald ei hakanud seda aga ise valitsema, vaid andis selle oma vennale Sigurd Eysteinssonile.
Ristiusk saabus Shetlandile 10. sajandil.
Aastal 1194, kui Norrat valitses Sverre ning Orkney ja Shetlandi krahv oli Harald Maddadson, kogusid tema lähisugulane Olav ja Hallkjell Jonsson sõjaväe ja seilasid kuningat kukutama, soovides uueks kuningaks panna eelmise kuninga Magnus V poega ja Olavi kasupoega, 13-aastast Sigurd Magnussoni. Bergeni lähedal toimus Florvågi lahing, kus ülestõusnud said rängalt lüüa ja enamik neist tapeti, sealhulgas Hallkjell ja Sigurd. Viimase keha näidati Bergenis avalikult rahvale, et tõendada tema surma. Kuigi Harald Maddadson sõjaretkes otseselt ei osalenud, oli selge, et seda ei saanud korraldada Haraldi teadmata, ning Sverre võttis karistuseks Shetlandi kuninga otsese kontrolli alla.
Kui Šotimaa kuningas Alexander III sai 1262 täisealiseks, kuulutas ta Norrale sõja, et vallutada kõik Briti saarte lähedal asuvad väiksemad saared, sealhulgas Shetlandi ja Orkney saared. 1266 sõlmiti Perthi rahu, millega Šotimaa tunnustas Orkney ja Shetlandi kuulumist Norrale.
Aastal 1348 tabas Norrat Must surm, mis teda märgatavalt nõrgestas. Aastal 1379 võttis Henry Sinclair Orkney enese kontrolli alla, saades formaalselt Norra kuninga esindajaks. Aastal 1397 astus Norra Kalmari uniooni. Norras suurenes märgatavalt Taani mõju.
Taani ja Norra kuningas Christian I oli suures rahahädas. Ta naitis oma 13-aastase tütre Taani Margarete 17-aastase Šotimaa kuninga James III-ga. Christian ei suutnud väärilist kaasavara anda ja sõlmis 8. septembril 1468 lepingu, millega pantis Orkney 50 tuhande kuldna eest Šotimaale. 28. mail 1469 pantis ta ka Shetlandi 8000 kuldna eest Šotimaale. Ta lisas lepinguisse tingimuse, mis andis järgmistele Norra kuningatele õiguse saared tagasi saada fikseeritud koguse 210 kg kulla või 2310 kg hõbeda eest. 17. ja 18. sajandil tehti mitu edutut katset saared tagasi saada.


1760.
1760. aasta (MDCCLX) oli 18. sajandi 60. aasta.


1761.
1761. aasta (MDCCLXI) oli 18. sajandi 61. aasta.


1762.
1762. aasta (MDCCLXII) oli 18. sajandi 62. aasta.


Bassi väin.
Bassi väin eraldab Austraaliat Tasmaaniast ja ühendab Vaikset ja India ookeani.
Väina laius on kuni 240 kilomeetrit. Väin asub mandrilaval, sügavus on 50-70 meetrit.


1763.
1763. aasta (MDCCLXIII'") oli 18. sajandi 63. aasta.


1764.
1764. aasta (MDCCLXIV) oli 18. sajandi 64. aasta.


1766.
1766. aasta (MDCCLXVI) oli 18. sajandi 66. aasta.


1767.
1767. aasta (MDCCLXVII) oli 18. sajandi 67. aasta.


1700. aastad.
1700. aastad on ajavahemik 1700. aasta algusest kuni 1709. aasta lõpuni.


3. sajand.
3. sajand ehk III sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise kolmas sajand, mis algas 1. jaanuaril 201 ja lõppes 31. detsembril 300.
Kümnendid ja aastad.
200. aastad: 201, 202, 203, 204, 205, 206, 207, 208, 209
210. aastad: 210, 211, 212, 213, 214, 215, 216, 217, 218, 219
220. aastad: 220, 221, 222, 223, 224, 225, 226, 227, 228, 229
230. aastad: 230, 231, 232, 233, 234, 235, 236, 237, 238, 239
240. aastad: 240, 241, 242, 243, 244, 245, 246, 247, 248, 249
250. aastad: 250, 251, 252, 253, 254, 255, 256, 257, 258, 259
260. aastad: 260, 261, 262, 263, 264, 265, 266, 267, 268, 269
270. aastad: 270, 271, 272, 273, 274, 275, 276, 277, 278, 279
280. aastad: 280, 281, 282, 283, 284, 285, 286, 287, 288, 289
290. aastad: 290, 291, 292, 293, 294, 295, 296, 297, 298, 299


1600. aastad.
1600. aastad on ajavahemik 1600. aasta algusest kuni 1609. aasta lõpuni.


Sulamite loend.
__NOTOC__


1700.
1700. aasta (MDCC) oli 17. sajandi 100. aasta.


Füüsikaliste suuruste loend.
Füüsikaliste suuruste loend loetleb füüsikalisi suurusi.


1698.
1698. aasta (MDCXCVIII) oli 17. sajandi 98. aasta.


1699.
1699. aasta (MDCXCIX) oli 17. sajandi 99. aasta.


1697.
1697. aasta (MDCXCVII) oli 17. sajandi 97. aasta.


13. sajand.
13. sajand ehk XIII sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise kolmeteistkümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 1201 ja lõppes 31. detsembril 1300.
Kümnendid ja aastad.
1200. aastad: 1201, 1202, 1203, 1204, 1205, 1206, 1207, 1208, 1209
1210. aastad: 1210, 1211, 1212, 1213, 1214, 1215, 1216, 1217, 1218, 1219
1220. aastad: 1220, 1221, 1222, 1223, 1224, 1225, 1226, 1227, 1228, 1229
1230. aastad: 1230, 1231, 1232, 1233, 1234, 1235, 1236, 1237, 1238, 1239
1240. aastad: 1240, 1241, 1242, 1243, 1244, 1245, 1246, 1247, 1248, 1249
1250. aastad: 1250, 1251, 1252, 1253, 1254, 1255, 1256, 1257, 1258, 1259
1260. aastad: 1260, 1261, 1262, 1263, 1264, 1265, 1266, 1267, 1268, 1269
1270. aastad: 1270, 1271, 1272, 1273, 1274, 1275, 1276, 1277, 1278, 1279
1280. aastad: 1280, 1281, 1282, 1283, 1284, 1285, 1286, 1287, 1288, 1289
1290. aastad: 1290, 1291, 1292, 1293, 1294, 1295, 1296, 1297, 1298, 1299
13. sajand
*13. sajand


Mõõtühikute loend.
Temaatiline loend


Sutlej.
Sutlej (inglise "Sutlej", tiibeti གླང་ཆེན་ཁ་འབབ (Langqên Kanbab), hindi सतलज (Satlaj), urdu ستلج (Satlaj)) on jõgi Lõuna-Aasias. Algab Kailase mägedest, seejärel murrab läbi Himaalaja. Tasandikule laskunult voolab valdavalt edelasse. Ühinedes Trimabi jõega, moodustab Panjnadi jõe.


Belt.
Belt esineb paljude Taani väinade nimedes.


Beringi väin.
Beringi väin (vene "Берингов пролив", inglise "Bering Strait") ühendab Vaikset ookeani Põhja-Jäämerega ja eraldab Aasiat Põhja-Ameerikast.
Väina laius on 85 kilomeetrit. Väina keskel asuvad Diomidi saared - Little Diomede ja Ratmanovi saar. Väina sügavus on valdavalt 30 kuni 50 meetrit. Talvel on väin jääga kaetud; jää jääb tihti kinni, nii et väin on ületatav.


Iturup.
Iturup (vene keeles Итуруп, jaapani keeles 択捉島 Etorofu-tō) on suurim Kuriilide saar.
Iturup on kirde-edela suunas välja venitatud. Saarest loodesse jääb Ohhoota meri ja kakku Vaikse ookeani see osa, mida meredeks ei jaotata. Iturupist kirdes asub Urup, millest teda eraldab Vriesi väin, kagus Kunašir.
Iturupi pindala on 3185,65 km². Saar on mägine, kõige kõrgem on 1563 m kõrgune vulkaan Tširip, mis asub Kurilski lähedal saare põhjarannikul.
Saare suurim asula on Kurilski linn (elanikke 2000). Suuruselt teine asula on Burevestnik, mis asub Kurilskist edelas. Kokku elab Iturupil 2007. aasta seisuga 6387 inimest.
Iturupil on mereline kliima. Aasta keskmine temperatuur on +4,9 °C. Kõige soojemad kuud on august (+13,6 °C) ja september (+12,8 °C), kõige jahedamad veebruar (-3,7 °C) ja märts (-2,3 °C). Keskmine õhuniiskus on 74,7% ja keskmine tuule kiirus 6,9 m/s.
Alates 1945 kuulub Iturup Venemaale. Halduslikult kuulub ta Sahhalini oblastisse. Jaapan peab Iturupi endale kuuluvaks.


Habomai saared.
Habomai saared (vene "Хабомай", jaapani 歯舞群島) on saarterühm Väike-Kuriilides Šikotani ja Hokkaidō vahel.
Nad kuuluvad 1945. aastast "de facto" Venemaale (algul Nõukogude Liidule), kuid on siiani Venemaa ja Jaapani piirivaidluste objektiks.


Nikolai Agnivtsev.
Nikolai Jakovlevitš Agnivtsev (vene keeles Николай Яковлевич Агнивцев; 20. aprill (vana kalendri järgi 8. aprill) 1888 Moskva – 29. oktoober 1932) oli vene luuletaja.
Õppis Peterburi ülikoolis. Töötas Peterburis näitlejana. Suhtles boheemlastega. Peterburis hakkas ka luuletusi kirjutama.
Tema luuletused olid elegantsed, humoristlikud ja laululised.
Aastal 1921 oli Agnivtsev sunnitud emigreeruma. Välismaal olles andis välja ka raamatuid. Tolleaegsed luuletused on täis igatsust Peterburi järele. Lõpuks läks ta Nõukogude Liitu tagasi.
Agnivtsevi luuletusi on viisistanud teiste seas Sergei Prokofjev, Aleksandr Vertinski ja Sergei Nikitin.
Tema raamatuid pärast tema surma taastrükkidena välja ei antud. Üksikud luuletused ilmusid antoloogiates. Neid levitati samizdatis.
Välislingid.
Agnivtsev, Nikolai
Agnivtsev, Nikolai
Agnivtsev, Nikolai


Zen-budism.
Zen-budismi rajaja Bodhidharma. Yoshitoshi 1887.
Zen-budism ehk zen (禅) on üks mahajaana-budismi harusid.
Püüd määratleda zeni sõnadega on sama, mis sääse katse hammustada raudhobust.
Budismi paremaks mõistmiseks tuleks silmas pidada, et see Indiast alguse saanud maailmausund peab tähtsaimaks õiget eluviisi ja vaimseid praktikaid, mitte abstraktset filosoofiat või kvietismi.
Zeni rajaja Bodhidharma rõhutas dharma praktikas kõige olulisemana mediteerimist ja sisemist distsipliini, jättes riitustele teisejärgulise koha. Aastaks 1000 m.a.j. oli zenist saanud üks kahest Hiina tuntuimast budismi koolkonnast. Zeni edasine areng seondub kahe jaapani usu-uutjaga. Eisai (1141–1215) rajas Jaapanis Rinzai koolkonna, kus peetakse tähtsaimaks spekulatiivse mõtlemise ületamist ja kirgastumise saavutamist eriliste vaimsete praktikatega. Tänaseni elujõulises Rinzai koolkonnas on vali distsipliin ja kesksel kohal koaanide ehk mõistuülesannete lahendamine, näiteks "Kus sa olid, kui su vanemad polnud veel sündinud?" või "Kõik teavad, kuidas kõlab kahe käega plaksutamine, aga ühe käega plaksutamine?"
Jaapani munk Dōgen (1200–1253) asetas põhirõhu meditatsioonile ning dharma praktika ühendamisele inimeste igapäevaelu ülesannetega. Just temalt pärineb sentents: „Igapäevane elu on parim zen-praktika.“ Dogeni rajatud zeni suuna nimetus on sōtō.
Zen toetub kahele jalale ehk tehnikale: kwats ja koaan.
Zeni nurgakiviks on tõdemus, et sansaara ületamiseks (kannatustest vabanemiseks) tuleb igapäevast elu mõtestada ja elada häirimatu, eetilise, virge olendina. Zen treenib inimeses, kes temaga totaalselt tegeleb, spontaan-intellektuaalse reaktsioon täiuslikkuseni. Zeni meistrite loetelu, kes on silma paistnud täpsuse ja lihtsusega enda mõtete väljendamisel, on pikk. Zeni meistrid ehk õpetajad eelistavad isiklikku ja individuaalset paradoksaalloogikat tavatõdesid ja väärtusi pakkuvale formaalloogikale, kuna see blokeerib sellise psüühilise funktsiooni meis nagu intuitsioon.
Zen on levinud peamiselt Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Hiinas kannab ta nime "chan", Koreas "seon", Jaapanis zen. Nimi tuleneb sanskriti sõnast "dhyāna" 'meditatsioon, mõtlus'. Zen-budism pöörab tähelepanu tõe otsimisele filosofeerimise ehk filosoofilise meditatsiooni kaudu ning rõhutab seetõttu mediteerimist kui vajadust teel valgustatusele. Läänes on rohkem tuntud Jaapani zen. Jaapani zenil on erandlik positsioon, sest seal saavutas zen oluliselt laiema kandepinna kui Hiinas või Koreas. 1960. aastatel sai zen populaarseks ka läänemaailmas, suuresti tänu Daisetz Teitaro Suzuki (Suzuki Daisetsu) loengutele ja raamatutele.
Jaapanis oli zen-budism tugev võitluskunstide arengu mõjutaja ja kujundaja. Morihei Ueshiba oli mõjutatud taoismist ja zenist. Aikidōs on ühendatud taoismi ja zeni filosoofilisi ja religioosseid aspekte, mis omakorda juurdusid keerukasse uusšinto müstiliste mõistete ja uskumuste struktuuri. Psühhofüüsiline muundumine aikidō treeningute abil erineb psühhofüüsilisest muundumisest karates, kyudos ja teetseremoonias. Kõigil neil on ühine joon, mis on suunatud samale eesmärgile: sisendada õpilastesse tunnetuslikku meelerahu, tegevuse ja selle vastureaktsiooni käigus spontaansust ja austust asjade olemuse vastu sellistena, nagu nad on (shinnyo).
Zeni püüdlused ja põhimõtted.
Meie raskused ei tule mitte sellest, et oleme omandanud võime teadvustatult tähelepanu suunata, vaid sellest, et oleme kaotanud võime hoomata selle taustal suuremat tagaplaani. Tähtis on, et suudaksime alati näha või vähemalt aimata kõige taga ka ühtsust.
Zen-meelelaadis on keskne püüdetu püüdlus: raugematu sihile suundumine koos asjadel kulgeda, avalduda, toimida laskmisega. Ying-an: „Zenis pole midagi, millesse klammerduda. Kui zeni tundmaõppijad seda ei näe, tuleneb see sellest, et nad lähenevad zenile liiga innukalt.“ Ying-an: „Elamine zeni vaimus on sirgel otseteel kulgemine. Kirgastumise saavutamiseks ja zeni harrastamiseks pole tarvis teha vähimaidki pingutusi. Tuleb üksnes viibida seal, kus viibite (oma teel).“ Suzuki: „Tegema asudes soovite harilikult midagi saavutada ja klammerdute tulemuse külge. Saavutamise püüdelt saavutamatusele suundudes saate vabaks püüdlemise tarbetuist ja kahjulikest tagajärgedest. Piisab sellest, et teha midagi lihtsalt, ilma erilise pingutamiseta. Edu nimel ülepingutus on liigne, tarbetu taak. Hoiduge püüdest näha midagi iseäralikku ja saavutada midagi erilist. Teil on iseenda ehtsas väärtuses niigi kõik olemas. Kui püüdlete õiges suunas, kaob teis hirm midagi kaotada. Isegi kui püüdlesite vales suunas, ent olete sellest ise teadlik, ei ole te eksiteel. Kaotada pole midagi. On ainult õige teostuse ehtne jääv väärtus.“
Küsinud psühhiaater zeni õpetajalt: “Kuidas sa tuled toime neurootikutega?” Zeni õpetaja vastas: “Ma viin nad punktini, kus nad ei saa enam ühtegi küsimust esitada.”
Ajalugu.
Zen-budismi rajajaks peetakse Bodhidharmat aastal 525.
Millal Chan jõudis või tekkis Hiinas, selle kohta on olemas mitu hinnangut. Kõige varem võis see juhtuda Liú Sòngi (420–479) ajal või hiljem Wèi dünastia ajal (386–534).
Pärimus räägib, et zen on pärit aegadest, mil Gautama Buddha saavutas valgustatuse.
Valgustumise idee ja traditsioon jätkus kaheksakümne kaheksas patriarhias, Zeni kujul realiseerus see õpetajas Bodhidharmas.


Georgi Adamovitš.
pisi
Georgi Viktorovitš Adamovitš (vene keeles Георгий Викторович Адамович; 19. aprill vana kalendri järgi 7. aprill) 1892 või 1894 Moskva – 21. veebruar 1972 Nice) oli vene luuletaja ja kriitik.
Lõpetas Peterburi ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonna.
Ta oli akmeismi pooldaja ning Lev Gumiljovi õpilane. Tema esimene luulekogu "Pilved" pälvis Gumiljovi heakskiidu.
1924 läks ta emigratsiooni. Ta kirjutas kriitikat ja esseesid, mida avaldati muuhulgas ajakirjas Zveno. Alates 1928 kirjutas ta iga nädal kirjandusülevaate ajalehele Poslednije novosti.
Teise maailmasõja alates astus ta septembris 1939 vabatahtlikuna Prantsuse sõjaväkke, mida ta pidas oma moraalseks kohuseks. Pärast Prantsusmaa kaotust ta interneeriti.
Pärast sõda uskus ta mõnda aega Nõukogude Liidu uuenemisse ning 1940. aastate lõpus avaldati tema artikleid Nõukogude-sõbralikes väljaannetes.
Adamovitš oli oma loomingu vastu väga nõudlik ning avaldas elu jooksul vähem kui 140 luuletust. Samuti ilmus temalt luuletõlkeid, põhiliselt Petrogradi kirjastuses "Vsemirnaja literatura".
Välislingid.
Adamovitš, Georgi
Adamovitš, Georgi
Adamovitš, Georgi


Mahajaana.
Mahajaana (skr "mahāyāna" - 'suur sõiduk') on budismi üks kahest suuremast voolust hinajaana kõrval.
Mahajaana tekkis 1. saj e.m.a – 1. saj m.a.j vastandusest konservatiivsema budismi pooldjate õpetuse ehk hinajaana vastu. Mahajaana pooldajad väitsid, et nende õpetuse kaudu võivad virgumiseni jõuda paljud – sellest ka nimetus 'suur sõiduk', samas kui hinajaana on mõeldud ainult vähestele, kes saavad järgida munga- või nunnaelu rangeid reegleid. Mahajaana ideaaliks on bodhisattva, kes toimib kaastundest ja mõistmisest lähtudes kõigi olendite hüvanguks.
Ajalugu.
Mahajaana budism ei tekkinud Indias algselt uue koolkonnana ega budismi lõhenemisena eri vooludeks. Budismis on mungakoguduses lõhe tekkimise ajendiks olnud tavaliselt eriarvamused kloostrielu korraldamisel, aga mitte erinevad arusaamad õpetuse küsimustes. Nii elasid Indias mahajaana ja hinajaana mungad koos samades kloostrites, järgisid väliselt samu reegleid, kuid võisid järgida erinevaid meetodeid teel virgumisele.
Esimesed mahajaana suutrad tekkisid ilmselt 2.-1. sajandil e.m.a, kuid väliselt eradliseisva vooluna võib mahajaanast rääkida ehk alates 4. sajandist m.a.j. Esimeste mahajaana suutrate loomisaega 2. saj e.m.a – 2. saj m.a.j nimetatakse varajaseks mahajaanaks. Kesk-mahajaanas 2.-5. saj kujunesid välja filosoofilised koolkonnad. Hilis-mahajaanaks nimetatakse perioodi 6.-12. saj. Viimase perioodi üheks mõjukamaks tekstiks on Šāntideva "Bodhitšarjāvatāra", kuid sel ajal kujunes ka välja budistlik tantrism ehk vadžrajaana ja pandi kirja tantrad.
Meie ajaarvamise esimestel sajanditel levis budism peamiselt mahajaana kujul Hiinasse ja sealt edasi Koreasse, Jaapanisse ning Vietnami. 7. sajandil jõudis mahajaana budism Tiibetisse ja sealt Mongooliasse ning Venemaale.


Genji monogatari.
"Genji monogatari" (jaapani keeles 源氏物語 'Lugu Genjist', 'Prints Genji lugu') on jaapani kirjanduse klassikaline teos, Heiani perioodil (täpsemini arvatavasti 11. sajandi alguses) Murasaki Shikibu kirjutatud õukonnaromaan.
"Genji lugu" on nimetatud maailma esimeseks romaaniks, esimeseks kaasaegseks romaaniks, esimeseks psühholoogiliseks romaaniks ja esimeseks klassikaliseks romaaniks. Ühtlasi pakub romaan ainulaadset kirjeldust elust õukonnas Heiani perioodil.
"Genji lool" on tänapäeva romaanidega palju ühisjooni. On peategelane ning suur hulk (umbes nelisada) eri tähtsusega kõrvaltegelast. Kogu sündmustik toimub peategelase elu jooksul ja osalt pärast seda. Teoses puudub selge narratiiv: sündmused lihtsalt juhtuvad nagu elus ikka ja tegelaskujud küll arenevad, aga peamiselt vanemaks saades.
Niihästi lugejatele kui tõlkijatele valmistab raskusi asjaolu, et enamikku tegelastest ei nimetata nimepidi. Selle asemel pöördutakse nende poole nende ametinimetuse (näiteks Vasakpoolne Minister), aunimetuse (näiteks Tema Ekstsellents) või sugulussuhete kaudu (näiteks Troonipärija). See nimetus võib aja jooksul muutuda. Sellist stiili kasutati Heiani perioodi õukonnas, kus peeti vastuvõetamatult familiaarseks ja jämedaks mainida kellegi nime. Tänapäevased tõlkijad on rohkemal või vähemal määral kasutanud mitmesuguseid hüüdnimesid, et tegelasi parem ära tunda oleks.
Raamatu peatükid 1-41 jälgivad Genji Hikaru, keisri poja, elu Heiani perioodi keiserlikus õukonnas ja 42-54 kirjeldavad sündmusi pärast Genji surma, sh tema ametlike ja mitteametlike järeltulijate saatust.
"Lugu Genjist" on üks olulisimaid vanema jaapani kirjanduse teoseid, mis väljendab "mono no aware" esteetilist printsiipi.


Aare liustik.
Aare liustik (saksa keeles "die Aargletscher" 'Aare liustikud') on liustike rühm Berni Alpide idaosas Finsteraarhorni ümbruses.
Tegemist on nelja tohutu jääjõega, mis laskuvad Finsteraarhorni grupi liustikulohkudest Hasli oru tagaossa. Ülem-Aare liustiku ("Oberaargletscher") äravool moodustab Aare jõe, mis pärast lühikest joolsu võtab endasse Alam-Aare liustiku ("Unteraargletscher") äravoolu. Alam-Aare liustik tekib, kui ühinevad kaks kõrgemal asetsevat jääjõge "Lauteraargletscher" ja "Finsteraargletscher", mis laskuvad Schreckhorni ümbruse kõrgorgudest ja mida lahutab kaljuhari "Lauteraarhörner". Finsteraargletscher möödub Finsteraarhorni jalamist.
Aare liustiku vastu on tekkinud suurem huvi pärast Josef Hugi (1827) ja Louis Agassize (1840) loodusteaduslikku uurimistööd. Mõlemat huvitas eelkõige liustiku voolukiirus. Onn, mille Josef Hugi Aare liustikule uurimisjaamaks püsti pani, muutis aastatel 1827–1830 oma asukohta 100 m võrra, 1836. aastaks 724 m võrra ja 1842. aastaks 1428 m võrra.


Samurai.
Samurai (jaapani keeles 侍) oli Jaapani sõdalasest aristokraat.
Samuraid olid kõrgeim neljast ühiskondlikust klassist ajaloolises Jaapanis. Nad tõusid võimule Heiani perioodi lõpus ning 1192. aastal moodustatud Kamakura šogunaat märkis Jaapani ajaloos samuraide perioodi algust, mis kestis kuni Meiji restauratsioonini 1868. aastal.
Samuraid moodustasid oma isanda daimjo ihukaitse, samuti teenijaskonna. Kõige auväärsem ülesanne, mille samurai võis saada, oli isanda mõõga valvur, aga oli teistsuguseidki, nagu vihmavarju valvur või "vee andja hommikul pärast und".
Samuraid kui ühiskonnakiht hakkas tekkima 8. sajandil. Esialgu oli Jaapan haaratud kodusõdadest, lisaks tegutsesid metsades ja mägedes röövlijõugud ja merel mereröövlid, talupoegade ülestõusud olid sagedased. Jaapani keisri väed olid vahel nõrgad ja neile ei saanud alati loota, kõik daimjod ei tahtnudki neile loota. Selle asemel moodustasid nad samuraidest omaenese erasõjaväe.
Samuraide elu juhtis aukoodeks bushido. See õpetas vastuvaidlematut allumist isandale ja surmapõlgust. Šogunaadi aegne seadus lubas samurail karistamatult tappa lihtinimese, kes ennast samurai suhtes lugupidamatult ülal peab.
Samuraid olid väga mõjukad seni, kuni Jaapanis möllasid kodusõjad. 18. sajandi keskel, kui Jaapanis oli rahu kinnistunud, ei vajatud enam nii suuri armeesid ja samuraide arv vähenes. Mõned samuraid muutusid roniniteks, kes olid oma au kaotanud ja kelle vasallisõltuvus oma isandast oli katkenud. Roninid muutusid sageli linnakodanikeks, tegelesid käsitöö ja kaubandusega. Mõned samuraid muutusid ninjadeks ehk palgamõrvariteks.
Samuraide seisund muutus veelgi halvemaks tööstusrevolutsiooni käigus, mis jõudis Jaapanisse hiljem kui Euroopasse. See lõi suuresti segamini võimu ja rikkuse vahekorrad: mõnedki daimjod sattusid võlgadesse ja vaesusid, samuraid samuti, seevastu madalat päritolu töösturid muutusid nendest rikkamaks.
Samuraid kui ühiskonnakiht kadus 1872. ja 1873. aasta agraarreformi käigus, kui paljud samuraid said selle maa pärisomanikeks, mida nad varem olid rentinud. Endiste samuraide hulgast tuli palju riigiametnikke, nende seast pärines Jaapani armee ja sõjalaevastiku ohvitserkonna põhiosa. Samuraide aukoodeks ja sõjakultus sai Jaapani militarismi ideoloogia põhiosaks ja püsis sellisena kuni Jaapani kaotuseni Teises maailmasõjas.


Šogun.
Šogun (将軍) oli feodaalse Jaapani sisuline valitseja alates 12. sajandist kuni Meiji restauratsioonini. Tiitel ise tähendab kindralit ning oli esialgselt keiserliku armee ülemjuhataja nimetus.
Šogunaat kui sõjaline administratiivsüsteem tekkis 1185. aastal ja oli tuntud "bakufu" nime all, võttes tegeliku võimu Kyōtos asuvalt keisri õukonnalt. Ieyasu Tokugawa ühendas 1603. aastal kogu Jaapani Tokugawa šogunaadi võimu alla, mis valitses Jaapanit kuni 1868. aasta Meiji restauratsioonini.


Daimjo.
Daimjo (大名) oli kõrgeim kohalik valitseja feodaalses Jaapanis (11.–19. sajandil).
Pärast keisrivõimu nõrgenemist ja Jaapani langemist kodusõdade keerisesse Sõdivate Riikide perioodil lagunes riigi administratiivne ühtsus ning Jaapan hakkas koosnema sadadest erinevatest väiksematest daimjote poolt valitsetud võimupiirkondadest. Seoses Jaapani lõpliku ühendamisega 1603. aastal Tokugawa Ieyasu poolt allutati kõik daimjod šogunile. See süsteem kestis kuni Meiji restauratsioonini 1868. aastal.
Eesti keeles on kasutatud ka tsitaatsõna "daimyo".


Grimseli kuru.
Noor Aare jõgi Grimseli kuru juures
Grimseli kuru (saksa keeles "Grimselpass") ühendab 2165 m kõrgusel Hasli orgu (Aare jõe ülemjooksu orgu) Berner Oberlandis Berni kantonis Gomsiga Wallise kantonis. Geograafilised koordinaadid on.
Kuru moodustab veelahkme Vahemere ja Põhjamere vahel. Grimseli kuru piirkonnast saavad alguse Aare ja Rhône'i jõgi.
Kuru ümber on Ritzlihorn (3282 m) ja Gerstenhörner (3189 m). Kaugemal on Finsteraarhorn, Oberaarhorn, Wetterhorn, Schreckhorn ja Agassizhorn.
Grimseli kuru kulgeb paralleelselt Sankt Gotthardi kuruga.
Kuru on avatud juunist oktoobrini (tavaliselt juuni keskpaigast novembri keskpaigani (?)).
Lõunas algab kuru juurde viiv suhteliselt lühike (6 km) keerduderohke kallak Gletschis, kust hargneb ka tee Furka kuru juurde. Ulrichenist läbi Gletschi (17 km) on kõrguste vahe 850 m. Sellelt lõigult avaneb vaade Gletschile ja Furka kurule. Piki pikka (39 km) põhjakallakut (kõrguste vahe 1570 m) asetseb rida Oberhasli hüdroelektrijaamade paisjärvi. Umbes 1900 m kõrgusele on paisutatud Grimseli järv ("Grimselsee"), mis toitub Alam-Aare liustikust ("Unteraargletscher"). Tammi taga kaljuharjal on Grimseli turistidekodu ("Grimsel Hospiz"; 1980 m). Innertkirchenist kuruni on kallaku pikkus 26 km ja kõrguste vahe 1540 m. Innertkircheni ja Gletschi vahele jääb 32 km. Kuru juurde viiva tee alguseks loetakse sageli Meiringeni, kust hargneb tee Susteni kuru juurde.
Vanal veoloomade rajal ja uutel teelõikudel kulgeb praegu matkarada, mis viib mööda looduslikest ja tehnikaalastest vaatamisväärsustest. Grimselit nimetatakse mõnikord elektrijaamamaastikuks, mõnikord kuumaastikuks. Üle kuru viivad Hollandi–Itaalia maagaasijuhe ja kõrgepingekaablid. Kurul on hüdroelektrijaamasid, suuri alumiiniumtorne, jalakäijate radasid ja paisumüüre, mis võivad olla üle 100 m kõrgused.
1057 meetri kõrgusel Guttannenis ääristavad teed kuni 200-meetrise läbimõõduga kaljuplaadid.
Kurult on vaade Grimseli järvele, Grimseli turistidekodule ja Räterichsbodensee järvele.
Kuru vaatamisväärsuste seas on kaks loomaparki, kristalligrott hotelli "Grimselblick" juures, kristallimuuseum hotelli "Alpenrösli" ning järved Totesee ja Oberaarsee. Kurul asub ka Grimseli kabel ("Grimselkapelle").
Kuru kasutati juba Vana-Rooma ajal. Tolleaegne tee on kohati veel jälgitav. Keldi leidude põhjal Bodeni ja Guttanneni vahel asetsevast Aegersteini salust annavad tunnistust veel varasemast kuru ületamisest.
14. augustil 1799 ilmus Guttannenisse Prantsuse sõjavägi. Kindral Gudini väed olid ründamas Grimseli kuru juures kindlustunud austerlasi. Guttanneni kõrtsmik Niklaus viis Prantsuse mäejäägrite väesalga üle kaljude, lumeväljade ja liustike austerlaste selja taha. Pärast võitu ruttasid prantslased kohe edasi.
19. sajandil ületas kuru mõnikord kuni 200 veolooma nädalas. Meiringeni turgudel vahetati Itaalia tooteid (maisi, riisi, vürtse, veini ja muud) juustu, nahkade ja teiste loomakasvatussaaduste vastu.
Kui 1882 läks käiku Gotthardi raudtee, loobuti veoloomade kasutamisest. Aastatel 1891–1894 rajati 14 jala laiune Grimseli tee ("Grimselstrasse", "Grimselpassstrasse") "õuest Valais' kantoni piirini". See oli tolle aja kohta märkimisväärne rajatis. Teed ehitas korraga 700 töölist, põhiliselt itaallast.


Edo.
Edo oli Jaapani pealinna Tōkyō nimi kuni 1868. aastani.
Edo sai Jaapani faktiliseks pealinnaks pärast Tokugawa shogunaadi tõusu võimule 1603. aastal, asendades Kyōto, mis jäi keisri õukonna asukohaks.


Jaapani kirjandus.
Jaapani kirjandus on jaapani keeles kirjutatud kirjandus.


Šveitsi mägede loend.
Šveitsi mägede loend loetleb Šveitsi mägesid.
Sulgudes on antud kanton, kus mägi asub, ja kõrgus merepinnast meetrites.
Mägede loend


Taevakehade loend.
"Sellesse loendisse ei kuulu tähtkujud ja inimese poolt valmistatud kosmoseaparaadid. Samuti pole siia nimekirja vaja kanda üldmõisteid, nagu näiteks neutrontäht. Küll aga kuuluvad siia peale üksikobjektide ka galaktikad, täheparved, kaksiktähed jms.
__NOTOC__


Berni Alpid.
Berni Alpid (saksa keeles "Berner Alpen") on Šveitsis asuv Alpide osa, mis läbib Berni kantoni lõunaosa ("Berner Oberland") ning Wallise kantoni põhjaosa ("Lötschental"), Aletschi ala ("Aletschgebiet") ja Goms).
Lõunast piirnevad nad Rhône'i oruga, põhjast Mittellandiga.
Kõrgeim tipp on Finsteraarhorn (4273 m).
Alates 2002. aastast kuuluvad suured osad Berni Alpide keskosast UNESCO maailmapärandi nimekirja (Jungfrau-Aletsch-Bietschhorn).


Tähtkujude loend.
Tähtkujude loend loetleb tähtkujusid, mille on määranud Rahvusvaheline Astronoomiaunioon.


Meiringen.
Meiringen on vald ("Gemeinde") ja asula Šveitsis Berni kantonis Interlaken-Oberhasli ringkonnas Hasli orus. 2009. aasta lõpuni oli Oberhasli ringkonna keskus.
Tuntud on Meiringeni lähedal asuvad vaatamisväärsused: Aare kuristik Aare jõel ja Reichenbachi joad ("Reichenbachfälle"), kuhu professor Moriarty olevat mais 1891 tõuganud Sherlock Holmesi (Arthur Conan Doyle'i loodud tegelaskuju). Sherlock Holmes jäi aga ellu ning kasutas juhust, et lavastada enda surm.
Reichenbachi jugade juures meenutab seda väljamõeldud sündmust mälestustahvel. Peale selle on Meiringenis 1991. aastast Sherlock Holmesi muuseum ja Sherlock Holmesi mälestusaammas peatänaval. Londoni Sherlock Holmesi selts ("Sherlock Holmes Society of London") korraldab regulaarseid Meiringeni-reise, millest osavõtjad mängivad ajaloolistes kostüümides läbi Sherlock Holmesi seiklused.


Aare kuristik.
Aare kuristik ehk Aare jõe kuristik, ka Meiringeni kuristik (saksa keeles "Aareschlucht") on kuristik Šveitsis "Berner Oberlandis" Aare jõel.
Lubjakivi-kaljumassiivi Innertkircheni ja Meiringeni vahel takistas Aare jõe äravoolu Grimseli kuru piirkonnast. Sulamisvesi jääaegse Aare liustiku all uuristas sellesse kaljumassiivi 7 põiki- ja pikilõhet. Tänapäevane Aare kuristik on nendest lõhedest kõige noorem.
Aare kuristik on 1400 meetrit pikk ja kõige kitsamas kohas 1 meeter lai. Kõige kõrgem külgsein kõrgub 180 m kõrgusel Aare jõe kohal. Jõgi voolab läbi kuristiku kord aeglaselt ja rahulikult, kord kiiresti ja maruliselt. Keskmine kiirus on 12 km/h.
Aastal 1888 tehti kuristik purde abil ligipääsetavaks. 1912 lisandus õhtune valgustus.
Kuristik on aprilli algusest kuni 1. novembrini iga päev avatud ning seda saab ületada mööda purdeid ja väiksemaid tunneleid.
Kuristiku juurde pääseb 5 km pikkusel Meiringeni–Innertkircheni liinil sõitva rongiga. Väljuda tuleb peatuses Aareschlucht-West või Aareschlucht-Ost, mis asuvad vastavalt kuristikust läänes ja idas.


Kosmoseaparaatide loend.
Nimekiri hõlmab süstikuid, rakette, satelliite, kulgureid, orbitaaljaamu jne. Siia ei kuulu üldmõisteid nagu näiteks tehiskaaslane.
__NOTOC__


Observatooriumite loend.
"Siin on loetletud astronoomiliste vaatlustega tegelevaid observatooriume."


Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei.
Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (rootsi keeles "Sveriges socialdemokratiska arbetareparti", lühidalt ka "Socialdemokraterna", lühendid S või SAP) on Rootsi suurim partei. Partei asutati 1889. 1917 toimus lõhe, kui kommunistid ja revolutsionäärid asutasid eraldi partei, tänase Rootsi Vasakpartei. RSDTP on võimul olnud: 1994 – 2006, 1982–1991, 1936–1976, 1932–1936, 1925–1926, 1921–1923, 1917–1920. Partei logo on punane roos, mis loodi Fredrik Strömi poolt 1900-ndate alguses.
Partei ideoloogia.
Ideoloogiliselt on partei sotsiaaldemokraatlik, on täisliige Sotsialistlikus Internatsionaalis ja omab tuge sinikraetöötajatelt, intellektuaalidelt ja avaliku sektori töötajatelt. RSDTP saab palju tuge Rootsi Ametiühingute Föderatsioonilt (rootsi lühend: "LO"), mis esindab umbes 90 % Rootsi sinikraetöötajaid. Partei programm kombineerib heaoluriiki ja valitsuse suunatud majandust.
Partei liikmeskond.
Praegu on parteil umbes 143 407 liiget. Seal on ligikaudu 2 540 kohaliku partei ühendust üle kogu maa, samuti teatud 500 tööpaiga ühendust.
Partei organisatsiooniline struktuur.
Rootsi sotsiaaldemokraatlikus liikumises on iseseisvaid organisatsioone. Rahvuslik Föderatsioon Sotsiaaldemokraatlikud Naised Rootsis (rootsi keeles: "S-kvinnor"), mis koondab sotsiaaldemokraatlike naisi. Rootsi Sotsiaaldemokraatlike Noorte Liiga (rootsi keeles: "Sveriges Socialdemokratiska Ungdomsförbund" või "SSU") koondab noorte liikumist. Sotsiaaldemokraatlikud Üliõpilased (rootsi keeles: "Socialdemokratiska Studentförbundet") koondab sotsiaaldemokraatidest üliõpilasi. Kristlik Vennaskond (rootsi keeles: "Broderskap") organiseerib Kristlike Sotsiaaldemokraate.
RSDTP valimistel.
Partei on Euroopa Sotsialistide Partei liige. 5 kohta 19st (23.9 % hääli) oli viimase Euroopa Parlamendi valimistulemus. 2006. aasta Rootsi parlamendivalimistel saadi 35,2% häältest (130 kohta 349-st), mis on RSDTP nõrgem tulemus oma ajaloos. Erakond kaotas võimu Mõõduka Koalitsioonipartei juhitud parem- ja keskparteide blokile Allianss Rootsi Eest. Partei liider Göran Persson teatas valimiskaotuse selgumise järel oma tagasiastumisest RSDTP liidri kohalt. 17. märtsist 2007 kuni 25. märtsini 2011 oli partei esimees Mona Sahlin, esimene naine partei juhi ametikohal. Pärast teda oli ametis Håkan Juholt; jaanuaris 2012 astus ta tagasi.


Brienz.
Brienz on vald ja asula Šveitsis Berni kantonis Interlakeni maakonnas Brienzi järve põhjakaldal Brienzer Rothorni (2350 m) jalamil.
Elanike arv on 2956 (2000).
Majandus.
Tähtsad on turism ja puunikerdamine. Brienzis asub kantoni nikerdamis- ja viiulimeisterdamiskool (rajatud 1862), mis on asjatundjate seas tuntud ja hinnatud.
Ajalugu.
Brienzi alal on hiljemalt 7. sajandist olnud alemannide asula.
Brienzi mainiti kirjalikult esimest korda 1146. Pärast mitmeid ajaloo keerdkäike sai Brienzist 1528 Berni kantoni osa.


Stensby leping.
Stensby leping on 7. juunil 1238 Taanis Sjællandi saarel Taani kuninga Valdemar II ja Liivimaa ordumeistri Hermann Balke vahel sõlmitud kokkulepe eesmärgiga lõpetada 1225. aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud taanlaste ja Liivi ordu eelkäija Mõõgavendade ordu vaheline konflikt. Konflikti käigus vallutas Mõõgavendade ordu suveks 1227 taanlastelt kogu Põhja-Eesti koos Tallinnaga.
Lepingu kohaselt tagastas Liivi ordu Taani kuningale Tallinna, Revala, Harju ja Viru (umbes 12 000 km²). Järva maakond jääb ordule, kuid Taani kuninga loata ei tohi ordu rajada sinna kindlustusi. Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Tallinna piiskopkond, mis allus Lundi peapiiskopile.
Liivi ordule kinnistati Sakala, Mõhu, Nurmekund ja osa Vaigast (umbes 16 000 km²). Ugandi ja teine osa Vaigast jäid Tartu piiskopkonnale (umbes 9600 km²); enamik Läänemaast ja saartest Saare-Lääne piiskopkonnale.
Lepingu kompromissina tagastati Põhja-Eesti Taani kuningale, kuid väljaantud läänimaad jäid endiselt Liivi Ordu vasallidele, mis jäigi kehtima kuni Taani võimuaja lõpuni 1347. aastal.
Stensby lepinguga sõlmiti ühtlasi liit uute (paganate) maade vallutamiseks, millest Liivi ordu pidi edaspidi saama ühe kolmandiku ja Taani kaks kolmandikku.


Kabuki.
Kabuki (歌舞伎) on koos "noh"-ga (能)) ehk kabukiteater üks kahest traditsioonilise Jaapani teatri vormist.
Kabuki ajalugu ulatub tagasi 17. sajandi alguse Kyotosse, olles esialgselt üksnes naiste poolt esitatud tantsuline vaatemäng. Moraalikaalutlustel (probleemiks oli prostitutsioon) keelati 1628. aastal naistel kabuki-etendustel esinemine, kuid kuna kabuki oli juba saavutanud laia populaarsuse, tõi see keeld kaasa pelgalt naissoost näitlejate asendamise meestega. Šogunaadi meelehärmiks ei toonud see muutus kaasa mingit arvestatavat paranemist moraalis - ka meessoost kabuki-näitlejad olid tihti seotud prostitutsiooniga ning etendused tõid sageli kaasa kähmlusi. Šogunaadi edasised jõupingutused tõid kaasa rafineerituma stiili, mille tulemusena kabuki arenes oma tänasele kujule. Kabuki-näitlejad on tänapäevani eranditult mehed. Naiste rolle mängivad ainult sellele spetsialiseerunud meesnäitlejad ("onnagata"), kes on kabuki-maailma vaieldamatud staarid.


Teetseremoonia.
Teetseremoonia on tee valmistamise ja joomise rituaal. Selle all mõeldakse tavaliselt jaapani teetseremooniat (茶の湯 "chanoyu" või 茶道 "chadō", "sadō"), kuigi traditsiooniline teetseremoonia on olemas ka näiteks Hiinas ja Koreas. Jaapanis on teetseremoonia traditsioon arendatud täiuslikuks.
"Chanoyu" on üle 800 aasta vana. Teejoomine aitas buda munkadel pikkadel mediteerimistel virgena püsida. Ajapikku kujunes välja tee valmistamise, pakkumise ja joomise rituaal, mis lõpuks saavutas omaette kunsti taseme. On olemas hulk teetseremoonia koolkondi, millest kõige kuulsam on "Urasenke" koolkond peakorteriga Kyōtos.
Õige teetseremoonia viiakse läbi spetsiaalselt selleks ehitatud teemajas (茶室 "chashitsu"), mis on ümbritsetud väikese jaapani aiaga (露地 "roji"). Teemajja sisenetakse madala ukseava kaudu, jalanõud jäetakse välja. Istutakse õlgmatil (畳 "tatami"). Teemaja juurde kuulub lahutamatult "tokonoma" (床の間) - seinaorv pintslikirja (書道 "shodō") või tušimaaliga (水墨画 "suiboku-ga") ja lihtsa lilleseadega (茶花 "chabana"). Tseremooniaks kasutatakse mõru rohelist teed (抹茶 "macha"), mis on pulbriks jahvatatud. "Chanoyu"s on iga liigutus täpselt reguleeritud. Teetseremoonia meister peab hästi tundma ka arhitektuuri, lilleseadekunsti, keraamikat, kalligraafiat, ajalugu ja religiooni. Täismahus teetseremoonia võtab aega umbes neli tundi.
Jaapani teetseremooniat on tugevalt mõjutanud zen-budism ja ajaloolistest isikutest Sen no Rikyū (千利休, 1522-1591).


Ukiyo-e.
Ukiyo-e (jaapani 浮世絵) on Jaapanis Genroku perioodil (17.–18. sajand) tekkinud graafiline kunstivorm.
Tuntuimad selle stiili viljelejad on Hishikawa Moronobu, Kitagawa Utamaro, Katsushika Hokusai,
Utagawa Kuniyoshi, Hiroshige, Sharaku ja Kunisada.


Jōmoni periood.
Jōmoni periood [džoomoni periood] (jaapani keeles 縄文時代, "jōmon jidai") on Jaapani ajaloo periood umbes 13. aastatuhandest eKr kuni umbes aastani 300 eKr.
Sõna "jōmon" märgib nöörornamenti, mis on iseloomulik arheoloogilisele Jōmoni kultuurile: savinõudele ja -kujudele tekitati ornament pulga abil, mille ümber olid mähitud nöörid.


Keemia mõisteid.
Sellele lehele on koondatud keemiaga seotud üldmõisted. Keemiliste ainete, elementide ja keemikute kohta on eraldi loendid.
#.
100-protsendiline alkohol
A.
Adamsi katalüsaator -
adiabaatiline protsess -
absorptsioon –
ahela kasv -
ahela levik -
ahela ülekanne -
ahelreaktsioon -
ainete puhastamine -
aksiaalne konformeer -
aksiaalne side -
aktiivne kompleks -
aktiivne osake -
aktiivsus -
Aleksejevi reegel -
alifaatsed ühendid -
alitsüklilised ühendid -
allosteeriline regulatsioon -
allüülne asend -
allüülne kloorimine -
allüülne ümbergrupeering -
allüülsed isomeerid -
allüülsed rühmad -
alternatiivne kopolümeer -
aluminotermiline reaktsioon -
alus -
aluseline keskkond -
aluselised oksiidid -
amfoteerne aine -
amfoteerne oksiid -
amorfne aine -
analoogpolümeerne reaktsioon -
analüütiline keemia -
analüütiline proov -
analüütiline signaal -
anorgaaniline aine -
anorgaaniline analüüs -
anorgaaniline keemia -
Arbuzovi ümberasetus -
Arndti-Eisterti-Wolffi ümberasetus -
aromaatsed ühendid -
Arrheniuse võrrand -
asendaja -
aseotroopne destillatsioon -
aseotroopne segu -
astmeline dissotsiatsioon -
astmeline polümerisatsioon -
astmeline reaktsioon -
asümmeetriline süntees -
asümmeetriline süsinik -
ataktiline polümeer -
Aufbau printsiip -
Auger' efekt -
aurutamine -
avatud süsteem -
Avogadro arv -
Avogadro seadus
B.
Baeyeri teooria -
Balmeri seeria -
Beeri seadus -
Bechamp'i reaktsioon -
Beilsteini proov -
bifunktsionaalne ühend -
bimolekulaarne reaktsioon -
biokeemiline hapnikutarve -
bioorgaaniline keemia -
bipolaarne ioon -
Blanc'i reaktsioon -
Bohri magnetron -
Bohri postulaadid -
Boltzmanni faktor -
Boltzmanni jaotus -
Boltzmanni konstant -
Born-Oppenheimeri lähendus -
Bose-Einsteini statistika -
Bouveault'- Blanc'i reaktsioon -
Boyle'i-Mariotte'i seadus -
Brillouini tsoon -
Brønstedi alus -
Brønstedi hape -
Brønsted-Lowry teooria
Buchereri reaktsioon -
Bunseni põleti -
C.
Cahni-Ingoldi-Prelogi süsteem -
Cannizarro reaktsioon -
Carnot' ringprotsess -
Carnot' teoreem -
Chemical Abstracts Service'i number -
Claiseni kondensatsioon -
Clapeyroni võrrand -
Clapeyron-Mendelejevi võrrand -
Clebsch-Gordani seeria -
Clemmenseni reaktsioon -
Comptoni efekt -
Coulson-Rushbrooke'i teoreem
D.
dalton -
Daltoni seadus -
Daniell'i-Jakobi element -
Darzensi-Claiseni kondensatsioon -
Deani-Starki aparaat -
Debay ühik -
Debye-Hückeli võrrand -
deformatsiooniline võnkumine -
Delépine'i reaktsioon -
Dewari struktuurid -
dielektriline konstant -
Diels-Alderi reaktsioon -
difusioonlimiteeritud reaktsioon -
difuusne kiht -
Dirac'i võrrand -
dissotsiatsioon -
Dorni efekt -
Dreidingi mudel -
Döbereineri triaadid -
Dulong-Petit' seadus -
Dumas' meetod
E.
ebuilloskoopiline konstant -
eeterlik õli -
efektiivne elektronegatiivsus -
efektiivne laeng -
efektiivne raadius -
Ehrlichi reaktsioon -
eksotermiline reaktsioon -
elav polümerisatsioon -
elektrofiilne liitumine -
elektrokeemiline element -
elektrokeemiline impedantsspektroskoopia -
elektrolüütiline dissotsiatsioon -
elektroni paramagnetresonantsspektroskoopia -
empiiriline valem -
enantiotroopne reaktsioon -
endotermiline reaktsioon -
ergastatud olek -
Erlenmeyeri kondensatsioon -
eutektiline temperatuur
F.
faas -
faaside reegel -
faasidevaheline piirpind -
Fajans-Panethi reegel -
Faraday arv -
Fehlingi reaktiiv -
Fermi auk -
Ficki seadus -
Finkelsteini reaktsioon -
Fischeri meetod -
Fischeri-Tropschi meetod -
Fischeri valem -
Fittigi reaktsioon -
Folini reaktsioon -
fotokeemiline reaktsioon -
fraktsioneeriv destillatsioon -
Franck-Condoni printsiip -
Friedeli-Craftsi alküülimine -
Friedeli-Craftsi atsüülimine -
Friedeli-Craftsi reaktsioon -
füüsikaline keemia
G.
Gattermanni reaktsioon -
Gattermanni-Kochi reaktsioon -
Gay-Lussaci seadus -
Genfi nomenklatuur -
geomeetriline isomeeria -
Gibbsi adsorptsioonivõrrand -
Gibbsi-Helmholtzi võrrandid -
Gibbsi vabaenergia -
Gombergi reaktsioon -
Gringardi reaktiiv -
Grignardi reaktsioon -
Gustavsoni reaktsioon
H.
Hahni-Fajansi-Panet' reegel -
Hammetti võrrand -
happeline keskkond –
happeline oksiid -
happelis-aluseline katalüüs -
hargnev ahelreaktsioon -
harmooniline ostsillaator -
haruldased muldmetallid -
Haworthi valem -
Helli-Volhardti-Zelinski reaktsioon -
Helmholtzi vabaenergia -
Henry adsorptsiooniisoterm -
Henry-Daltoni seadus -
Henry seadus -
heteroaromaatsed ühendid -
heteroalifaatsed ühendid -
heterogeenne reaktsioon -
heterogeenne süsteem -
heterolüütiline reaktsioon -
heteropolaarne side -
heterotsüklilised ühendid -
Hofmanni reaktsioon -
Hofmeisteri rida -
homoallüülne rühm -
homogeenne reaktsioon -
homogeenne süsteem -
homoloogiline rida -
homöopolaarne side -
Houbeni-Hoeschi reaktsioon -
Hund'i reegel -
Hunsdieckeri reaktsioon -
hüpertooniline lahus -
hüpotooniline lahus -
hüpsomeetriline seadus
I.
indeks -
inertsus -
intramolekulaarne efekt -
intramolekulaarne reaktsioon –
ioonide hüdraatumine -
iooniline side -
ioonsed ained -
isoosmootsed lahused -
IUPACi nomenklatuur
J.
jahuti - jaotuskromatograafia - jonoonid
K.
karbonaatne karedus –
kare vesi -
katioonne polümerisatsioon -
keemia filosoofia -
keemiline afiinsus -
keemiline aktiivsus -
keemiline element -
keemiline energia -
keemiline hapnikutarve -
keemiline kineetika -
keemiline reaktsioon -
keemiline side -
keemiline struktuur -
keemiline sümbol -
keemiline süntees -
keemiline tasakaal -
keemiline vooluallikas -
keemiline ökoloogia -
keemiline ühend -
keemilised omadused -
keemiliste elementide perioodilisussüsteem -
keetmine -
kiirust limiteeriv staadium -
Kippi aparaat -
kiraalne molekul -
klooritud süsivesinikud -
kondenseerunud tsüklitega molekulid -
konjugeeritud sidemed -
konsekutiivsed reaktsioonid -
kordne side -
kordsete suhete seadus –
kovalentne side -
kriitiline punkt -
kvaternaarne süsinikuaatom -
kvaternaarsed ammooniumkatioonid -
küllastumata lahus -
küllastumata ühend -
küllastunud lahus -
küllastunud ühend -
L.
lahkuv rühm -
lahustunud aine -
Le Chatelier' printsiip –
leelis - leeliselisus - leelisus -
lenduvad orgaanilised ühendid – lenduvus -
Lewisi alus - Lewisi hape - lihtdestillatsioon -
Liebigi jahuti -
looduslikud ühendid -
M.
Markovnikovi reegel -
massi jäävuse seadus -
metallide aktiivsuse rida -
metalliline side -
mitmekomponentne reaktsioon -
mittekarbonaatne karedus –
mittemolekulaarne aine -
molaalne kontsentratsioon -
molaarne kontsentratsioon -
molekulaarne aine –
molekulaarne destillatsioon -
molekuli konfiguratsioon -
molekulide kontsentratsioon -
molekuli polaarsus -
monomolekulaarne reaktsioon -
N.
N-ots - naaberrühma osalemine - neutralisatsioon - neutron - nimelised reaktsioonid - nitritid - normaalrõhk - nukleofiil - nukleofiilne asendusreaktsioon - nukleofiilne tsenter - nukleosiid - nukleotiidid - nõrk elektrolüüt - nõrk hape - nõrutamine
O.
optiline aktiivsus -
orgaaniline analüüs -
orgaaniline keemia –
orgaaniline reaktsioon -
orgaaniline süntees -
orgaaniline ühend -
orgaanilised happed -
orgaaniliste ühendite süstemaatiline nomenklatuur -
osarõhkude seadus
P.
paralleelsed reaktsioonid -
Payne'i ümberasendus -
pehme vesi –
pindaktiivne aine –
polüklooritud difenüülid –
polümeeride keemia -
polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud –
poolläbilaskev membraan –
primaarne süsinikuaatom -
puhas aine -
pöördumatu reaktsioon -
pöörduv reaktsioon -
R.
Raney nikkel -
reaktsiooni järk -
reaktsiooni kiirus -
reaktsiooni kiiruskonstant -
reaktsiooni mehhanism -
reaktsiooni staadium -
reaktsiooni tee -
roheline keemia -
S.
saagis -
sekundaarne süsinikuaatom -
selektiivsus -
SN1 reaktsioon -
SN2 reaktsioon -
SNi reaktsioon -
Sommelet' reaktsioon -
Soxhleti ekstraktor -
stabiilne isotoop -
statsionaarne olek -
steeriline efekt -
substraat -
substraat (biokeemia) -
suhteline lenduvus -
süsinikuskeleti hargnemine -
Z.
Zaitsevi reegel
T.
- tertsiaarne süsinikuaatom
- trimolekulaarne reaktsioon
- tsüklilised nukleotiidid
- tsüklilised ühendid
- tugev elektrolüüt
- tugev hape
- tõeline lahus
U.
Ugi reaktsioon - universaalindikaator
V.
vaba radikaal -
Van der Waalsi raadius -
Van 't Hoffi seadus -
vee ioonkorrutis -
vee karedus –
Õ.
õhukese kihi kromatograafia
Ü.
ülekriitiline fluidum -


1558.
1558. aasta (MDLVIII) oli 16. sajandi 58. aasta.


Pastapliiats.
Pastapliiatsi ots. Näha on kuulike, mis kannab pasta paberile.
Pastapliiats ehk pastakas on sulepeataoline kirjutusvahend, milles tindi asemel kasutatakse õhu eest kaitstud trükivärvi pastat.
Ungarlane László Bíró leiutas pastapliiatsi 1938 Ungaris ja patenteeris selle 1943 Argentinas.


Alinda-tüüpi asteroidid.
Alinda-tüüpi asteroidid on asteroidide rühm, millel orbiidi pikem pooltelg on umbes 2,5 astronoomilist ühikut ning orbiidi ekstsentrilisus on umbes 0,4...0,65.
Nad on saanud nime asteroidi 887 Alinda järgi, mille avastas Max Wolf 1918. aastal.
Alinda-tüüpi asteroide hoiab selles piirkonnas orbitaalresonants 1:3 Jupiteriga, millest tuleneb resonants 4:1 Maaga. Sellise resonantsiga taevakehal suurendavad gravitatsioonilised vastasmõjud Jupiteriga pidevalt orbiidi ekstsentrilisust, kuni too lõpuks möödub lähedalt mõnest siseplaneedist, mis resonantsi rikub.
Mõningate Alinda-tüüpi asteroidide periheel on väga lähedal Maa orbiidile, mistõttu nad resonantsist 4:1 tulenevalt mööduvad lähedalt Maast peaaegu täpselt iga nelja aasta tagant.
Sellest tuleneb muuhulgas, et kui mõni Alinda-tüüpi asteroid satub Maast lähedalt möödumise ajal olema vaatlemiseks ebasoodsas asendis (näiteks väikesel eemaldumusel (nurkkaugusel) Päikesest), siis selline olukord võib jätkuda aastakümneid. Näiteks ei ole 2004. aasta seisuga Alinda-tüüpi asteroide (3360) 1981 VA ja 1915 Quetzálcoatl vaadeldud 1985. aastast saadik ning asteroidi 2608 Seneca ei ole vaadeldud 1994. aastast saadik.


Apollo-tüüpi asteroidid.
Apollo-tüüpi asteroidid on asteroidid, mille orbiidi pikem pooltelg ületab 1 astronoomilise ühiku ja mille periheel on alla 1,017 astronoomilise ühiku (Maa afeeli). See on Maa-lähedaste asteroidide rühm, mis on saanud nime esimesena avastatud seda tüüpi asteroidi 1862 Apollo järgi.
Maa-lähedastel asteroididel on orbiidi pikem pooltelg suurem kui Maal. Mõningatel Apollo-tüüpi asteroididel on siiskiekstsentrilised orbiidid, mis lõikuvad Maa orbiidiga, mistõttu nad on Maale potentsiaalseks ohuks. Mida lähedasem on nende orbiidi pikem pooltelg Maa omale, seda väiksem peab orbiidi ekstsentrilisus olema, et orbiidid lõikuksid. Apollo-tüüpi asteroidide orbiidi ekstsentrilisus on tavaliselt üle 0,5.
Asteroidide vööst Mars (planeet)i ja Jupiteri vahel võivad asteroidid Jupiteri põhjustatud gravitatsiooniliste häirituste tõttu üle minna Apoloo-tüüpi orbiitidele.
Peale 1862 Apollo on tuntumad Apollo-tüüpi asteroidid 2102 Adonis ja 69230 Hermes, mis 1937. aastal möödus Maast 1,5 korda kaugemalt kui Maa ja Kuu vaheline kaugus.
1990. aastal teati 63 Apollo-tüüpi asteroidi, 1999 juba 415, 2003. aastanovembris 1190. See arv kahekordistub umbes iga kahe aasta tagant.
Kõige suurem teadaolev Apollo-tüüpi asteroid on 1866 Sisyphus, mille läbimõõt on umbes 10 km.


Cantori diagonaaltõestus.
Cantori diagonaaltõestus on Georg Cantorilt pärinev tõestus, et reaalarvude hulk ei ole loenduv.
See ei olnud Cantori esimene tõestus reaalarvude hulga mitteloenduvuse kohta. Tema algne tõestus ei kasutanud kümnendmurde ega üldse ühtegi arvusüsteemi.
Hiljem on selle tõestuse eeskujul konstrueeritud palju teisi tõestusi. Neid nimetatakse diagonaaltõestusteks.
Reaalarvud.
Cantori tõestus näitab, et lõigu [0,1] arvude hulk ei ole loenduv.
"r"1 = 0, 5 1 0 5 1 1 0...
"r"2 = 0, 4 1 3 2 0 4 3...
"r"3 = 0, 8 2 4 5 0 2 6...
"r"4 = 0, 2 3 3 0 1 2 6...
"r"5 = 0, 4 1 0 7 2 4 6...
"r"6 = 0, 9 9 3 7 8 3 8...
"r"7 = 0, 0 1 0 5 1 3 5...
"r"1 = 0, 5 1 0 5 1 1 0...
"r"2 = 0, 4 1 3 2 0 4 3...
"r"3 = 0, 8 2 4 5 0 2 6...
"r"4 = 0, 2 3 3 0 1 2 6...
"r"5 = 0, 4 1 0 7 2 4 6...
"r"6 = 0, 9 9 3 7 8 3 8...
"r"7 = 0, 0 1 0 5 1 3 5...
"x" = 0, 4 5 5 5 5 5 4...
Sellest tulemusest järeldub otseselt, et kõikide reaalarvude hulk formula_1 on mitteloenduv. Kui formula_1 oleks loenduv, siis me saaksime mingi jadaga kõik reaalarvud ära nummerdada ning seejärel saada lõiku [0, 1] kuuluvaid arve nummerdava jada, eemaldades kõik reaalarvud, mis sellesse lõiku ei kuulu. Ent me näitasime äsja, et seda viimast jada ei ole olemas.
formula_5.
Üldistus.
Olgu "f" mis tahes üksühene funktsioon (bijektsioon) hulgalt "S" hulka P("S"). Piisab sellest, kui näidata, et "f" ei saa olla sürjektiivne. See tähendab, et hulga P("S") mingi element (hulga "S" mingi alamhulk) ei ole funktsiooni "f" kujutise element. Selline hulk on
Kui "T" kuulub funktsiooni "f" kujutisse, siis mingi "t" puhul hulgast "S" kehtib võrdus "T" = "f"("t"). Element "t" kas on hulga "T" element või ei ole.
Kui "t" on "T" element, siis "t" on kujutise "f"("t") element, kuid hulga "T" definitsiooni kohaselt järeldub sellest, et "t" ei ole "T" element. Teiselt poolt, kui "t" ei ole "T" element, siis "t" ei ole kujutise "f"("t") element, ning hulga "T" definitsiooni kohaselt järeldub sellest, et "t" on "T" element. Mõlemal juhul on tegemist vastuoluga.
Märgime sarnasust hulga "T" ning Russelli paradoksis konstrueeritava hulga konstruktsiooni vahel. Siinse tulemuse põhjal saab näidata, et kõikide hulkade hulga mõiste on tavalises hulgateoorias vastuoluline: kui "S" oleks kõikide hulkade hulk, siis P("S") oleks samal ajal võimsuselt suurem kui "S" ja hulga "S" alamhulk.
Ülaltoodud vastuolu sõltub aksioomide valikust ja näiteks ei ole niisuguse tulemuseni jõudmine võimalik Willard Van Orman Quine'i "uute aluste" hulgateoorias, kus eralduvusaksioomil on teistsugune kuju, nii et hulka formula_7 ei saa väljendada. Samuti välistab naiivse hulgateooria paradoksid Zermelo-Fraenkeli hulgateooria.
Sama tõestus on esitatud kujul, millest on võib-olla lihtsam aru saada, artiklis Cantori teoreem.
Diagonaaltõestuse analooge kasutatakse matemaatikas laialdaselt mingite objektide olemasolu või mitteolemasolu tõestamiseks. Näiteks peatumisprobleemi mittelahenduvuse tavaline tõestus on diagonaaltõestus.
Diagonaaltõestus näitab, et reaalarvude hulk on "suurem" kui naturaalarvude hulk. Sellepärast võib küsida, kas on olemas hulk, mille võimsus on naturaalarvude hulga ja reaalarvude hulga võimsuse "vahepeal". See küsimus viib kontiinuumhüpoteesini. Samamoodi viib küsimus, kas mõne hulga "s" puhul on olemas hulk, mille võimsus on hulkade "s" ja P("s") võimsuste vahepeal, üldistatud kontiinuumhüpoteesini.


Võimsus (hulgateooria).
Võimsus on hulgateoorias hulga elementide arvu mõistet üldistav mõiste, mis on rakendatav ka lõpmatute hulkade puhul.
Lõplike hulkade puhul samastatakse hulga võimsust tema elementide arvuga, mis on naturaalarv. Lõpmatute hulkade võimsuse määratlemiseks on tarvis pisut eeltööd. Järgnevad definitsioonid ja järeldused kehtivad ka lõplike hulkade korral.
Võrdvõimsus ja võimsus.
Kui hulk "A" on hulgaga "B" võrdvõimas, siis ka funktsiooni "f" pöördfunktsioon on bijektsioon, seega on ka hulk "B" hulgaga "A" võrdvõimas. Lõplikud hulgad on omavahel võrdvõimsad parajasti siis, kui neil on ühepalju elemente.
Hulka, mis on võrdvõimas naturaalarvude hulgaga formula_1 (see on lõpmatu hulk), nimetatakse loenduvaks hulgaks. Hulka, mis on kas loenduv või lõplik, nimetatakse ülimalt loenduvaks hulgaks.
Kardinaalarvud.
Alef (formula_2) on heebrea tähestiku esimene täht. See varustatakse indeksiga ja saadakse lõpmatute hulkade kardinaalarvude tähiseid.
"n" elemendist koosneva lõpliku hulga võimsus samastatakse naturaalarvuga "n".
Võib küsida, kas kõik lõpmatud hulgad on võrdvõimsad. Juhul kui see oleks nii, oleksid kõik lõpmatud hulgad loenduvad. Selgub aga, et on lõpmatuid hulki, mis ei ole omavahel võrdvõimsad. Näiteks ei ole naturaalarvude hulk võrdvõimas reaalarvude hulgaga. Et reaalarvude hulk on mitteloenduv, seda saab tõestada Cantori diagonaaltõestuse abil.
Allpool näitame, et erinevaid kardinaalarve on lõpmata palju.
Täieliku järjestuse teoreemi kohaselt saab iga kardinaalarvu samastada vähima temaga võrdvõimsa ordinaalarvuga, sest iga hulk on võrdvõimas mõne ordinaalarvuga.
Võimsuste võrdlus.
Hulk "A" ei ole võimsam kui hulk "B" parajasti siis, kui leidub injektsioon hulgast "A" hulka "B". Hulk "A" ei ole võimsam kui hulk "B" parajasti siis, kui leidub sürjektsioon hulgast "B" hulgale "A".
Hulgad "A" ja "B" on võrdvõimsad parajasti siis, kui "A" ei ole võimsam kui "B" ja "B" ei ole võimsam kui "A".
On ilmne, et |"A"| parajasti siis, kui |"A"| <= |"B"|, kuid mitte |"A"| = |"B"|.
Saab näidata, et formula_6 on võrdvõimas hulga formula_7 potentshulgaga.
Saab näidata, et naturaalarvude hulgast vähem võimas hulk on lõplik. Samuti saab näidata, et igal lõpmatul hulgal on alamhulk, mis on võrdvõimas hulgaga formula_7.
Kontiinuumhüpotees (CH) ütleb, et ei leidu hulka, mis oleks võimsam kui formula_7, kuid vähem võimas kui formula_6. Tegemist ei ole teoreemiga. Tavaliste hulgateooria aksiomaatikate (näiteks Zermelo-Fraenkeli aksiomaatika koos valikuaksioomiga) puhul ei saa aksioomidest tuletada ei kontiinuumhüpoteesi ega selle eitust.
Eeldusel, et kontiinuumhüpotees on tõene, defineeritakse formula_17 hulga formula_6 võimsusena. See kardinaalarv on võimsuselt järgmine formula_19 järel.


Ido.
Ido on tehiskeel, esperanto keele reformitud versioon. See töötati välja 1900. aastate alguses. Ido pooldajaid on praegu vähe, põhiliselt Euroopas. Juulis 2009 toimus rahvusvaheline Ido-kongress Tallinnas.
Keele nimi.
Ühe versiooni järgi tuleb keele nimi esperanto sõnast 'ido' ('järglane'; ido on esperanto keele järglane). Teise versiooni järgi tuleb see nimi ingliskeelse lühendi 'I.D.' ("International Delegation") hääldusest idos.
Tähestik ja hääldus.
Ido tähestik koosneb 26 tähest: a, b, c, d, e, f, g, h, i, j, k, l, m, n, o, p, q, r, s, t, u, v, w, x, y, z.
Ido keeles ei ole hääldust edasiandvaid diakriitilisi märke.
Rõhk.
Sõnarõhk on idos reeglipärane, kuid pisut keerukam kui esperantos: kõigil mitmesilbilistel sõnadel on rõhk eelviimasel silbil, välja arvatud tegusõnade infinitiivide puhul, millel on rõhk viimasel silbil.
Fonoloogia.
Idos on samad viis vokaali ('a', 'e', 'i', 'o', 'u') mis esperantos. Konsonandid on samad, välja arvatud 'x' ja 'dZ'. Idos puuduvad mõned esperantos esinevad kaashäälikuühendid (näiteks silbialguse 'kv, 'gv'), kuid on mõned ühendid, mida esperantos ei ole ('kw', 'gw').
Grammatika.
Iga sõna algvorm koosneb sõnatüvest ja grammatilisest lõpust. Muutevormide moodustamiseks eemaldatakse grammatiline lõpp ja lisatakse sufikseid ja infikseid. Nagu esperantoski, ei ole idos erinevalt loomulikest keeltest erandeid.
Asesõna.
Ido asesõnad on tehtud kuulmise järgi paremini eristatavaks kui esperanto asesõnad (nendel on kõigil lõpus 'i'; "mi" 'mina' ja "ni" 'meie' on müra korral raskesti eristatavad). Idos on eraldi sõnad "tu" 'sina', "vu" 'Teie' ja "vi" 'teie', esperanto keeles on kõigi nende asemel ainult "vi". Kolmandas isikus on meessoost ("il"), naissoost ("el") ja elutu ("ol") asesõna ning ka soo suhtes neutraalne asesõna "lu".
Artikkel.
Idos ei ole umbmäärast artiklit. Määrav artikkel on "la" (võrdub inglise keele artikliga "the"). Artikkel "la" on muutumatu.
"fenestro" = '(üks) aken'; "fenestri" = '(mõned) aknad'
"la fenestro" = '(see) aken'; "la fenestri" = '(need) aknad'
Erinevalt eesti keelest on idos omadussõnad muutumatud: nad ei ühildu nimisõnaga ei sooliselt ega arvuliselt (nagu inglise keeleski): "La bruna tablo" = pruun laud; "La bruna tabli" = pruunid lauad
Liiteid.
See vähendab tunduvalt sõnatüvede hulka ido õppimisel.
Mitmus.
Mitmus on hõlpsasti moodustatav, asendades sõna lõpus 'o' mitmuse lõpuga 'i': "foresto" = 'mets', "foresti" = 'metsad'; "arboro" = 'puu', "arbori" = 'puud'
Ido ja esperanto võrdlus.
Ido ja esperanto on nii sarnased, et ühe keele valdajale on teine suurelt jaolt arusaadav. Ido on säilitanud palju esperanto grammatika ja sõnavara elemente. Nagu esperanto puhul, on idogi loomisel taotletud grammatika lihtsust ja reeglipärasust ning hõlpsat õpitavust. Nagu esperanto puhul, kasutatakse idos laensõnu paljudest Euroopa keeltest.
Idos on püütud kõrvaldada esperanto keele probleeme.
Esperanto tähestikus on koos ladina tähestiku tähtedega 6 diakriitiliste märkidega tähte, millest 3 esinevad ainult esperantos. Seetõttu ollakse sageli sunnitud need tähed trükkimisel ja arvuti kasutamisel asendama muude tähekombinatsioonidega. Nii tuleb välja, et ühte sõna esitatakse mitmel kujul. Ido seevastu kasutab 28-tähelist ladina tähestikku kahe digraafiga 'ch' [tš] ja 'sh' [š]. Täheühend 'qu' märgib häälikuühendit [kw] nagu inglise sõnas 'quick'. Ido õigekiri on foneetiline selles mõttes, et iga sõna häälduse saab kirjapildist üheselt välja lugeda (rõhk võib küll sõltuda sõnavormist), kuid puudub üksühene vastavus tähtede ja häälikute vahel, mis on olemas esperantos.
Grammatika lihtsuse huvides on idos loobutud ühildumisest. Näiteks esperantos öeldise vorm küll ei sõltu aluse arvust, kuid omadussõna peab arvus ja käändes ühilduma nimisõnaga, mille täiend ta on. Näiteks inglise keeles sellist nõuet ei ole. Ka idos on see kõrvaldatud.
Esperanto nõuab lõppu '-n' sihitava käände (akusatiivi) märkimiseks. Idos võib seda lõppu inversiooni korral kasutada, kuid üldjuhul on selle kasutamine kaotatud, sest see on liiane.
Idos on reeglid sõna teisendamiseks teise tähendusega või teisest sõnaliigist sõnaks, nii et meelde jätta tuleb vähem sõnavara.
Erinevalt esperantost ei ole idos sugulussuhete märkimisel mehi tähistavad sõnad sufiksita ja naisi tähistavad sõnad naissoo sufiksiga. Mõned tüved on soo suhtes neutraalsed, näiteks "frato" = 'vend või õde', "fratulo" = 'vend', "fratino" = 'õde'. Mõnel juhul on seal, kus esperantos on üks tüvi, idos kaks või kolm tüve ("genitoro" = 'lapsevanem', "patro" = 'isa', "matro" = 'ema').
Ido sõnavara on püütud moodustada nii, et see oleks võimalikult paljude Euroopa keelte kõnelejatele arusaadav.


Energia jäävuse seadus.
Energia jäävuse seadus on olulisemaid jäävusseaduseid füüsikas, mis väidab, et isoleeritud süsteemi energia on ajas muutumatu suurus (energia on jääv). Sellest seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele.
Termodünaamika.
Termodünaamikas väljendub energia jäävuse seadus termodünaamika esimeses seaduses: energia, mille süsteem saab väljastpoolt, peab võrduma süsteemi siseenergia muudu ja süsteemist väljuva energia summaga (termodünaamika esimene seadus). Energia jäävuse seadus keelab I tüüpi igiliikuri konstrueerimise.
Erirelatiivsusteeoria.
Erirelatiivsusteoorias seotakse (seisu)energia ja (seisu)massi jäävuse seadus üheks. Seda väljendab massi ja energia ekvivalentsus kujul
kus formula_2 on energia, formula_3 mass ja formula_4 on valguse kiirus vaakumis. Massi ja energia ekvivalentsuse tõttu avastati, et mass võib muutuda energiaks ja vastupidi.
Kvantfüüsika.
Kvantmehaanikas on energia proportsionaalne lainefunktsiooni ajalise tuletisega. Asjaolu, et aja operaator ja ajalise tuletise võtmise operaator ei kommuteeru, põhjustab matemaatiliselt järgmise määramatuse relatsiooni: mida pikema aja jooksul süsteemi on võimalik jälgida, seda täpsemalt võib määrata süsteemi energia. Vastupidiselt: mida lühema aja joosul meil süsteemi on võimalik jälgida (näiteks süsteem on ebastabiilne ja laguneb lühikese aja jooksul), seda halvemini on määratud süsteemi energia. Täpsemalt öeldes: energia ja aeg moodustavad Fourier' paari.


Termodünaamika esimene seadus.
Termodünaamika esimene seadus on sisuliselt energia jäävuse seadus.
See on edasiarendus mehaanilise energia jäävusest võttes arvesse ka kehade siseenergia ning soojuse kui energiaülekandevormi olemasolu. (Näiteks hõõrdumise esinemisel on mehaanilise energia jäävus rikutud, kuna osa mehaanilisest energiast muundub siseenergiaks - soojuseks.)
kus "Q" on soojushulk, mille keha saab väliskeskkonnalt ning "A" on töö, mida keha teeb välisjõudude vastu (juhul kui keha annab soojust ära, siis on "Q" negatiivne; kui välisjõud teevad tööd, siis on "A" positiivne).
Kõige lihtsam töö vorm on mehaaniline töö. Näiteks gaas teeb paisumisel tööd
kus "p" on gaasi rõhk ning "dV" on ruumala muut. Võimalikud on ka muud töö vormid (nt. elektriline: aku laadimine-tühjenemine).


Termodünaamika teine seadus.
Termodünaamika teine seadus käsitleb looduslike protsesside mittepööratavust. Tal on hulk omavahel ekvivalentseid sõnastusi.
Isoleeritud süsteemis kulgevad kõik protsessid entroopia kasvu suunas.
Soojus ei saa iseenesest üle minna külmalt kehalt kuumemale, st ei ole võimalik niisugune protsess, mille ainsaks tulemuseks on soojuse ülekandumine külmemalt kehalt kuumemale.
Ei ole võimalik ehitada perioodiliselt töötavat
masinat, mis muudaks pidevalt soojust tööks ainult ühe keha jahtumise arvel, nii et ümbritsevates
kehades ei esineks mingeid muutusi (st kogu soojust ei ole võimalik täielikult konverteerida tööks).
Teist liiki "perpetuum mobile" on võimatu.
Termodünaamika teine seadus väljendab termodünaamiliste protsesside statistilist iseloomu ja on aluseks nii entroopia kui ka temperatuuri mõiste defineerimisel termodünaamikas.


Termodünaamika kolmas seadus.
Termodünaamika kolmas seadus väidab, et absoluutsel nulltemperatuuril võrdub entroopia nulliga.
Aine, mille entroopia absoluutsel nulltemperatuuril võrdub nulliga, peab olema täiusliku kristallstruktuuriga.
Seega on entroopial erinevalt entalpiast olemas nullpunkt, millest on võimalik arvutada erinevate ainete entroopiate absoluutväärtusi vastaval temperatuuril.


1200.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad - 1200. aastad - 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad
Aastad: 1195 1196 1197 1198 1199 - 1200 - 1201 1202 1203 1204 1205


1201.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad - 1200. aastad - 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad
Aastad: 1196 1197 1198 1199 1200 - 1201 - 1202 1203 1204 1205 1206


1202.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad - 1200. aastad - 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad
Aastad: 1197 1198 1199 1200 1201 - 1202 - 1203 1204 1205 1206 1207 1208
Sündmused Eestis.
Paavst kuulutab ristisõja Maarjamaaks nimetatud Vana- Liivimaa ristiusku pööramiseks.


1203.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad - 1200. aastad - 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad
Aastad: 1198 1199 1200 1201 1202 - 1203 - 1204 1205 1206 1207 1208


1204.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad - 1200. aastad - 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad
Aastad: 1199 1200 1201 1202 1203 - 1204 - 1205 1206 1207 1208 1209


1205.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad - 1200. aastad - 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad
Aastad: 1200 1201 1202 1203 1204 - 1205 - 1206 1207 1208 1209 1210


1206.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad - 1200. aastad - 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad
Aastad: 1201 1202 1203 1204 1205 - 1206 - 1207 1208 1209 1210 1211


1207.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad - 1200. aastad - 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad
Aastad: 1202 1203 1204 1205 1206 - 1207 - 1208 1209 1210 1211 1212


1208.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad - 1200. aastad - 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad
Aastad: 1203 1204 1205 1206 1207 - 1208 - 1209 1210 1211 1212 1213 1236


1209.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad - 1200. aastad - 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad
Aastad: 1204 1205 1206 1207 1208 - 1209 - 1210 1211 1212 1213 1214


Fotoefekt.
Fotoefekt - Valguse toimel lüüakse elektronid ainest välja
Fotoelektriline efekt ehk fotoefekt on elektronide emissioon metalli (ning teistegi tahkiste, vedelike ja gaaside) pinnalt suure sageduse ja väikese lainepikkusega elektromagnetkiirguse (nt ultraviolettkiirguse) toimel.
Nähtust tuntakse ka Hertzi efektina, kuigi hilisem termin on leidnud laialdast kasutust. Aine pinnalt kiirguse poolt välja löödud elektrone nimetatakse fotoelektonideks. Selle nähtuse avastas Heinrich Hertz 1887. aastal. Hertz jälgis ja näitas, et elektriline läbilöök elektroodide vahel tekib kergemini, kui valgustada elektroode ultraviolettkiirgusega.
Fotoefekti tekkimiseks peab pinnale langeva elektromagnetkiirguse sagedus ületama sellele pinnale omase lävisageduse formula_1 või lainepikkus olema väiksem piirlainepikkusest formula_2. Olenemata valguse intensiivsusest fotoefekti ei teki, kui see tingimus ei ole täidetud.
Tänu fotoefekti uurimisele jõuti lähemale valguse ja elektronide kvantolemuse mõistmisele ja see aitas kaasa valguse dualismi sõnastamisele.
Ajalugu.
1887. aastal märkas saksa füüsik Heinrich Hertz, et kui valgustada metallplaati ultraviolettkiirgusega, võib sealt sädemeid lüüa. Teati, et metallid on head elektrijuhid, kuna elektronid on nende aatomiga nõrgemalt seotud ja seega sissetuleva energia järsu suurendamisega saab neid sealt välja lüüa. Mõistatuslik oli aga see, et erinevate metallide jaoks oli emissiooniks vajalik miinimumsagedus erinev. Valguse intensiivsuse tõstmise tagajärjel vabanes rohkem elektrone, kuid nende energia jäi samaks, samas sageduse suurendamisel said elektronid küll suurema energia, kuid nende arv ei muutunud. Seda nähtust hakati kutsuma fotoefektiks.
1900. aastal lahendas Max Planck ülesande musta keha kiirguse kohta, mis näitas, et iga aatom saab neelata või kiirata ainult diskreetse energiaga kvandi formula_3. Planck arvas, et kvargi kontsept on lihtsalt matemaatiline trikk, et teooria ühilduks katsega.
1905. aasta märtsis avaldas Albert Einstein artikli, mis andis fotoefektile seletuse. Ta ütles, et valgus on osakeste voog, mille energiad on vastavalt Plancki seadusele seotud nende sagedustega. Kui see kiir suunata metallile, siis footonid põrkuvad aatomitega ja kui footoni sagedus on piisav, et lüüa pinnalt välja elektron, tekib fotoefekt. Valgusosake kannab energiat, mis on võrdeline vastava laine sagedusega. 1921. aastal sai Einstein oma töö eest füüsikas Nobeli preemia.
Emissiooni mehhanism.
Vastavalt laine-osake dualismile käitub valgus samaaegselt nagu laine ja osake. Valguskimbu footonite energia on proportsionaalne valguse sagedusega. Fotoefekti käigus elektron neelab footoni energia ja omandab materjali seoseenergiast suurema energia, mille tulemusena lüüakse elektron ainest välja. Kui footoni energia on liiga väike, ei õnnestu elektronil ainest põgeneda. Kui suurendada kiirguse intensiivsust, siis suureneb footonite arv valguskimbus ja kuigi vabanenud elektronide arv kasvab, jääb nende energia samaks. Vabanenud elektronide energia sõltub üksikute footonite energiast või sagedusest, ei sõltu aga pealelangeva valguse intensiivsusest.
Kiirituse korral saavad elektronid neelata footonite energia, aga nad enamasti järgivad põhimõtet "kõik või mitte midagi": kas neelatakse kogu footoni energia ja kasutatakse see elektroni vabastamiseks aatomist või see eraldub uuesti. Kui footoni energia neelatakse, siis osa energiast vabastab elektroni aatomist ja ülejäänu jääb elektroni kineetiliseks energiaks.
Matemaatiline kirjeldus.
Vabanenud elektroni maksimaalne kineetiline energia formula_4 avaldub kujul
formula_5
kus formula_6 on Plancki konstant, formula_7 footoni sagedus ning formula_8 väljumistöö (tähistatakse ka formula_9 ja formula_10), mis on minimaalne energia, mille elektron peab omandama, et metalli pinnalt väljuda. See avaldub kujul
formula_8 = formula_12
kus formula_1 on metalli lävisagedus. Maksimaalne kineetiline energia avaldub seega kujul
formula_14
Kineetiline energia on alati positiivne, järelikult fotoefekti tekkimiseks peab olema täidetud tingimus formula_15.
Tõkkepinge.
Fotoefekti loomust illustreerib seos voolu ja rakendatud pinge vahel. Olgu meil katseseade, kus klaasballoonis, millest on õhk välja pumbatud, paiknevad kaks elektroodi. Elektrood, millele langeb valgus, ühendatakse patarei negatiivse klemmiga. Elektroodidele rakendatud pinget saab muuta potentsiomeetriga. Valgustatud elektrood emiteerib elektrone, mis tekitavad elektriväljas elektrivoolu. Jättes valgusvoolu konstantseks, kuid muutes elektroodidele rakendatud pinget, suureneb voolutugevus. Mingi kindla väärtuse juures saavutab see maksimaalse väärtuse, mida nimetatakse küllastusvooluks. Selle tugevuse määrab elektroodilt ühes sekundis lahkunud elektronide arv. Kui pinge on väike, siis ei jõua kõik elektronid teisele elektroodile. Fotovoolu tugevus erineb nullist aga ka siis, kui pinge on null. Seega osa fotoefekti toimel emiteerunud elektrone jõuab teisele elektroodile ka siis, kui elektroodide vahel pinge puudub. Kui muuta vooluallika polaarsust, siis voolutugevus väheneb ja muutub mingi pinge formula_16 juures nulliks. Selle tulemusena pöörduvad kõik elektronid tagasi elektroodile, kust nad emiteerusid.
formula_19.
formula_21
kus formula_22 on elektroni laeng.
Tõkkepinge on lineaarses sõltuvuses valguse sagedusega, aga sõltub ka materjalist. Emissiooni tekkimiseks, tuleb iga konkreetse materjali jaoks ületada sellele vastav lävisagedus formula_1, mis omakorda ei sõltu laine sagedusest, vaid ainult ainelistest omadustest. Näiteks germaaniumdioodi tõkkepinge muutub vahemikus 0,2 – 0,3 V ja silikoondioodil 0,5 – 0,7 V.
Fotoelemendid.
Tänu fotoelementidele saab edasi anda liikuvaid kujutisi. Fotoelektronseadmete kasutamine võimaldab ehitada tööpinke, mis on võimelised detaili valmis tegema jooniste järgi ilma inimese abita. Fotoefektil põhinevaid masinaid kasutatakse täppismõõtmisteks, seadmete õigeaegseks sisselülitamiseks jne.
See kõik on võimalik tänu fotoelementide leiutamisele. Fotoelementides valgusenergia juhib elektrienergiat või muundub selleks. Fotoelement on vaakumtoru, milles on kumer katood, mida kutsutakse emitteriks ja mis on tehtud metallist, milles elektronide väljumistöö on väike. Kui emitterile langeb valgus, mille sagedus on suurem vastavast lävisagedusest, vabanevad elektronid. Anoodiks on toru keskel olev peenike traat, kollektor, mis on piisavalt peenike, et ei blokeeri valgust. Kollektorile antakse positiivne potentsiaal ja tema ülesanne on püüda fotoelektrone. Valguse langemisel fotoelemendi katoodile tekib vooluahelas elektrivool, mis rakendab tööle relee või vajadusel releed. Fotoelemendi ja relee kombinatsioonil põhinevad paljud "nägevad" automaadid, näiteks metroo automaat, mis avab läbipääsu alles siis, kui sellesse on sisestatud piisavalt münte. Taolised automaadid on olulised turvalisuse tagamiseks. Näiteks saab fotoelemendi abil võimas press peaaegu silmapilkselt peatuda, kui inimese käsi on sattunud ohtlikku tsooni.
Fotoelektronspektroskoopia.
Kuna emiteerunud fotoelektronide energia on täpses seoses footoni energia ja materjali seoseenergiaga, saab proovi väljumistöö funktsiooni leida, kiiritades seda proovi monokromaatilise röntgenkiirguse või ultraviolettkiirgusega ja mõõtes emiteerunud elektronide kineetilist energiat.
Fotoelektronspektroskoopia toimub vaakumis, et ei toimuks elektronide põrkeid gaasikeskkonna molekulidega. Kontsentriline poolsfääriline analüsaator kasutab elektrivälja, et muuta elektronide suunda sõltuvalt nende kineetilisest energiast. Seoseenergia on erinev iga elemendi jaoks. Seega analüsaatori väljund annab graafiku, mille kohalikud maksimumid näitavad ära pinnal olevate ainete koostise.


Mangroov.
Mangroov on hingamisjuurtega, igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul.
Nimi tuleneb iseloomulike puude mangroovipuude nimest. Need kuuluvad peamiselt perekondadesse avitsennia, manglipuu, sonneraatsia ja "Ceriops".
Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse mangroov merevee poolt üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured ehk pneumatofoorid, millega hangitakse mõõna ajal õhust hapnikku.
Mangroovide kaitse on tähtis, sest nad kaitsevad rannikut erosiooni eest ning on elupaigaks paljudele liikidele.
Mangroovi peetakse vahel eraldi bioomiks.


Calais' väin.
thumb
Calais' väin (ka Doveri väin; prantsuse "Pas de Calais", inglise "Strait of Dover") eraldab Suurbritanniat Euroopa mandriosast ja ühendab Põhjamerd La Manche'iga.
Väina laius kitsaimas kohas on 32 kilomeetrit. Seal on mõlemal kaldal kõrged kriitpangad. Väina keskosas valdavad sügavused 30 meetri ümber, kuid avamerel on ka mitmeid madalikke.
Väina alt on läbi kaevatud tunnel.


Kunašir.
Kunašir (vene keeles Кунашир, jaapani keeles 国後島 (Kunashiri-tō)) on Suur-Kuriilide Lõunarühma lõunapoolseim saar Venemaa idaosas.
Kunaširi väin eraldab Kunaširi saart läänes Hokkaidō saare Shiretoko poolsaarest, Izmenõ väin edelas Hokkaidō saarest ja Lõuna-Kuriili väin kagus Väike-Kuriilidest. Jekaterinõ väin eraldab seda Iturupi saarest, mis paikneb 22 km kirde pool.
Saar on kirde-edela suunas piklik. Selle pikkus on 123 km, laius 7–30 km. Saare pindala on 1490 km². Rahvaarv on umbes 8000 inimest (2007).
Kunaširi saare põhjaosas asub Dokutšajevi ahelik. Saar on vulkaaniline, seal on 4 tegevvulkaani: Tjatja (1819 m, saare kõrgeim tipp, saare sümbol), Rurui (1485 m), Mendelejevi vulkaan (886 m) ja Golovnini vulkaan (541 m).
Golovnini vulkaani kaldeeras paiknevad Kipjaštšeje ja Gorjatšeje järv. Kipjaštšeje järve rannikul ja otse järves on palju fumaroole. Saarel on palju vulkaanilise päritoluga kuumaveeallikaid, enamik nendest paikneb Mendelejevi vulkaani nõlvadel. Nende ümbruses asuvad kuurordid ja geotermaalelektrijaam.
Kunaširi saarel valitseb mussoonparaskliima. Rannikupiirkonna kõnnumaadel kasvab tihti 0,5–1,5 kõrgune kuriili bambus ("Sasa kurilensis"). Saar on suures osas kaetud okaspuu-, sega- ja lehtmetsadega. Metsavöönd on levinud merepinnast kuni 500–600 m kõrgusele. Saare lehtmetsades esinevad tammed, vahtrad, kirsipuud, jalakad, ida-jugapuud ("Taxus cuspidata"), liaanid jt. Okaspuude osakaal kasvab kõrguse suurenedes ning nendest on levinumad ajaani kuusk ja sahhalini nulg, harvem kohtab Glehni kuuske. Mägedes kasvavad kivikask ("Betula ermanii") ja kääbus-seedermänd ("Pinus pumila").
Kunašir kuulub Sahhalini oblastisse. Alates 1945. aastast on saar Venemaa valduses, kuid Jaapan peab seda endale kuuluvaks.
1789 toimus saarel põliselanike ainude ülestõus jaapani kaupmeeste ja kolonistide vastu, mille käigus hukkus üle 70 jaapanlase. Jaapani võimud hukkasid 37 ainut ja vahistasid palju teisi.
1811 püüdis Vene meresõitja Vassili Golovnin saart kaardistada ja uurida, aga Jaapani võimud vahistasid ta ja ta pidi 2 aastat vanglas veetma.
Pärast 1994. aasta Kuriilide maavärinat lahkus Kunaširi elanikest umbes kolmandik saarelt ega tulnud enam tagasi. Maavärina tugevus oli 8,2 magnituudi. Vähemalt 10 inimest sai ametlikel andmetel surma.
Saare keskosas Lõuna-Kuriili väina rannikul asub Južno-Kurilski alev, mis on Južno-Kurilski linnaringkonna keskus. Teised asulad on Otrada, Lagunnoje, Gorjatši Pljaž, Mendelejevo, Dubovoje ja Golovnino. Endised asulad on Sergejevka, Urvitovo, Dokutšajevo ja Sernovodsk.
Mendelejevo lennujaama kaudu on saarel lennuühendus, mere kaudu peavad ühendust laevad Marina Tsvetajeva ja Igor Farhutdinov.
10. veebruaril 1984 loodi riiklik Kurilski looduskaitseala, kus elutseb 84 kaitsealust loomaliiki.


Endeem.
Endeem (varem ka: "endeemik") on liik (või mõni muu takson), mis esineb üksnes teatud piiratud alal. Sellist piiratud levikut kui nähtust nimetatakse endemismiks.
Endeemse liigi levila ei pruugi olla väga väike. Näiteks Austraalia endeem võib levida kõikjal Austraalias, kuid mitte mujal.
Neoendeem on noor takson, mis ei ole veel laialt levida jõudnud. Relikt on aga takson, mille leviala oli kunagi märksa laialdasem – ta on praegu enamikus kohtades väljasurnud, kuid esineb üksikuis kohtades, mida nimetatakse pagulaks ehk refuugiumiks.
Endeemse liigi vastand on kosmopoliit, mille levikul on globaalne ulatus. Kosmopoliitsed liigid on näiteks inimene ja pilliroog.
Endeeme leidub suhteliselt rohkesti tugevate levikubarjääridega piiratud aladel, kus kliima pole väga pika aja jooksul palju muutunud. Sellisteks on näiteks mandreist eemal asuvad vanad saared. Endeemirohked on näiteks Uus-Meremaa, Madagaskar ja Havai saarestik.
Endeemsed liigid on tundlikud võõrliikide sissetoomisele ning võivad kergesti ohtu sattuda.
Eesti endeemid.
Liike, mille looduslik areaal piirduks Eestiga, on väga vähe. Selle peamiseks põhjuseks on evolutsioonilises mõttes väga lühike aeg, mis on möödunud viimasest jääajast, mil peaaegu kogu varasem elustik siit minema pühiti. Sellele järgneva 13 tuhande aastaga pole saanud uusi liike kujuneda.
Tuntuim erand on Eesti endeemne liik saaremaa robirohi. See on tüüpiline neoendeem – liigina välja kujunenud arvatavasti jääajajärgselt.
Euroopa naarits on relikt, kes peab taanduma pealetungiva Ameerika naaritsa ehk mingi eest. Üheks Euroopa naaritsa refuugiumiks on Hiiumaa. Teda võib pidada Eesti endeemiks alles juhul, kui ta ei levi mujal kui Eestis.


Hasli org.
Hasli org (saksa keeles "Haslital"; sarapuupõõsaste ("Haselnussstrauch") järgi) on kõrgete mägede vaheline tasandik Šveitsis Berni kantonis Berner Oberlandis. Ta ulatub Brienzi järvest Meiringenini.
Läbi Hasli oru voolab Aare jõgi.
Maastik on mitmekesine: leidub peaaegu kõiki alpimaastiku vorme, sealhulgas liustikuorge, mägijärvi ja hiigelkaljusid. Iseloomulikud on mägiojad, joad ja liustikukuristikud.
Hasli org oli kunagi liustikuorg. Orupõhi on tuhandeid aastaid tagasi olnud Brienzi järve all.
Hasli oru keskus on Meiringen. Seal asuvad ka Brienz ja Innertkirchen. Hasli oru juurde arvatakse ka mäeseljal asuv Hasliberg.
Hasli org on populaarne turistide sihtkoht ning suusa- ja mägimatkakeskus.
Aastal 1433 paisutasid Interlakeni kloostri mungad Aare jõe, nii et tekkis "Unterseenschwelle" 'Unterseeni pais'. Vee-energiat kasutasid nad sae- ja viljaveski käitamiseks. samuti lootsid nad paisutamisest suuremat kalasaaki. Brienzi järve tase tõusis umbes kahe meetri võrra ning seetõttu tõusis ka põhjavee tase. Aare jõe langus vähenes ja äravool tõkestus. Jõgi vahetas mitu korda sängi ja ajas kõrgvee ajal üle kallaste, mistõttu Hasli orgu tabasid suured üleujutused. Orupõhi soostus. Elanikud haigestusid tüüfusesse ja malaariasse. Niigi viletsat olukorda raskendasid mäesööst Kienholzi lähedal Brienzi vallas 16. sajandi esimesel poolel ja hoolimatu metsaraie Bürgleni ja Mühletali rauakaevanduste tarbeks. Mäenõlvad jäid ilma metsadest, mis oleksid pakkunud kaitset laastavate mägiojade eest. Sajandite jooksul rajati kaitseks Aare üleujutuste eest arvukalt kulukaid tamme ja müüre. Nende kulutuste tõttu elanikud vaesusid ja paljud rändasid välja.
19. sajandi teisel poolel asendas Berni kantoni valitsus paisu lüüsiga. Aare sängi hakati õgvendama ning orupõhja dreneerima. See lahendas üleujutuste probleemi.


Välismaa orgude loend.
"Siin on loetletud maailma orge. Eestis asuvad orud leiate Eesti orgude loendist.
V.
Orgude loend


Pilvemets.
Pilvemets on igihaljas troopiline mets, mis kasvab enamasti kõrgemal kui 1500 meetrit merepinnast.
Enamiku ajast on neis metsades suhteline õhuniiskus 100%. Need metsad asuvad otseses mõttes pilvede sees.
Pilvemetsi iseloomustab kõrge endeemsus ning palju epifüütseid taimi.
Puude kõrgus ulatub 25...45 meetrini. Puude kõrgus väheneb kõrguse suurenedes.
Pilvemetsad tekivad mägede tuulepealsetel nõlvadel, kus tõusev õhk jahtub ning niiskus selles kondenseerub moodustades pilvi. Heaks näiteks on Costa Rica pilvemetsad, mis kasvavad mägede idapoolsetel nõlvadel, sest Costa Ricas on valdavaks idakaartetuuled. Kõige rohkem leidub pilvemetsi Lõuna- ja Kesk-Ameerikas ning Kagu-Aasias.
Pilvemetsade pindala on viimaste kümnendite jooksul kiirelt vähenenud. Colombia pilvemetsadest on hinnanguliselt 90% maha raiutud ja asendatud põhiliselt karjamaadega. Sellel on palju kahjulikke tagajärgi. Näiteks on pilvemetsade mullad vastuvõtlikud erosioonile, mis tekitab maalihkeid. Samuti on pilvemetsad tähtsad õhupuhastajad.


Maateaduste mõisteid.
"Siin on loetletud maateaduslike mõistete loendeid."
Vaata ka.
Maateaduste mõisteid


Kivimite loend.
D.
Diktüoneemaargilliidi kiht Pakri pangas (Türisalu kihistu)
L.
a>me liivakivi koosneb kõige suurema kvartsisisaldusega liivast Eestis.
O.
Tüüpiline musta värvi ja karpja murdega obsidiaan.
V.
Umbes 10 cm läbimõõduga vulkaaniline pomm.


Välismaa loodusmälestiste loend.
"Siin on loetletud välismaa loodusmälestisi."
Vaata ka.
Loodusmälestiste loend
Loodusmälestiste loend


Oberhasli ringkond.
Oberhasli ringkond oli 31. detsembrini 2009 ringkond Šveitsis Berni kantonis.
Ringkonna vapil ja lipul on kollasel põhjal krooni kandev must kotkas. Kotkast on Hasli maakonna pitsatil kujutatud juba 1296. aastal. Kotkas sümboliseeris asjaolu, et maakond oli keisri otsevõimu all.


Gadmeni vald.
Gadmen on vald Šveitsis Berni kantonis Interlaken-Oberhasli ringkonnas Gadmeni orus ("Gadmertal", "Gadmental") Susteni kuru ("Sustenpass") lähedal.
Elanike arv oli 2003. aastal 270 ja 2009. aastal 240.
Vallas on kaks asulat – Gadmen ja Nessental.
Gadmeni org on 18 km pikkune pikiorg, mis tõuseb 1600 meetri kõrguselt 2224 meetri kõrgusele Susteni kurule, mis lõpeb Uri kantonis Wassenis. See tõus tuleb läbida paljude keerdudega, mistõttu see on mootorratturite lemmikkoht.
Gadmeni orus on palju matkaradasid, mis muuhulgas mööduvad mägijärvedest ja alpi taimestikuga kohtadest. Gadmeni lähedal on Šveitsi esimene ronimisrada "Tälliklettersteig" ning liustik "Steingletscher". On ka teisi liustikke.
Gadmeni lipul on kollasel põhjal punane põiktriip. Sellest ülalpool on kujutatud Oberhasli ringkonna vapilt ja lipult pärit kotkas, allpool alpionn.
Kirik.
Gadmeni kiriku ehitas 1722 Hans Jakob Dünz, kes vastutas Berni toomkiriku ülalpidamise eest. Tornis on kaks kirikukella, mis 1959 asendati. Oreli ehitas 1956 Gümli­geni firma Wälti. Kirik renoveeriti 1931 ja suvel 1996. Ta on riikliku kaitse all.


Guttanneni vald.
Guttannen on vald Šveitsis Berni kantoni Interlaken-Oberhasli ringkonnas Grimseli kuru jalamil Hasli oru tipus.
Valla territooriumil on Berni Alpide kõrgeim tipp Finsteraarhorn (4274 m).
Valda läbib Aare jõe ülemjooks.
Valla elanike arv oli 346 (2003) ja 313 (2008). Pindala on 200,7 km², tegemist on ühe suurema vallaga Šveitsis.
Vallas on kaks küla – Guttannen ja Boden. Valla keskus on Guttannen.
Kristallileiud.
1975. aastast on Guttanneni külas kristallimuuseum, kus on mineraale kogu Šveitsist. See on Rufibachi perekonna erakogu. Lehnis (Bodenis) võib näha vendade Peter ja Andreas von Bergeni kollektsiooni. On ka teisi kristallide väljapanekuid.
Esimene suur kristallileid (kristalli nimetatakse sealkandis "Strahl") suvel 1719 mäelt nimega Vorderer Zinggenstock äratas tähelepanu kaugel väljaspool Šveitsi. Veoloomad viisid sadu tsentnereid kristalli üle Grimseli ja Griesi kuru "Griespass" Lombardiasse, kust neist valmistati kallihinnalisi nõusid ja muid kunstiteoseid. Sellest tohutu suurest leiust on tänapäeval tervena säilinud ainult kolm kristalli, mis sularaha asemel Berni valitsusele maksudeks anti.
Guttanneni mäeteejuhid Peter ja Andreas Sulzer leidsid 1868 Uri kantonist Tiefstockilt suure varanduse. Kogu küla ruttas appi, et tuua võimalikult kiiresti üle kantoni piiri umbes 300 tsentnerit kive, et ennetada konfiskeerimist Uri maajäägrite poolt. Mehed tõid karavanidena raskeid koormaid üle lõhederikaste süvaliustike alla Furka teeni. Õnnekombel ei saanud keegi viga. Kaksteist kõige ilusamat näidist on praegu eksponeeritud Berni Loodusloomuuseumis.
Ka uuemal ajal on Guttanneni vallas avastatud väga ilusaid kristalle. Grimseli elektrijaama juurdepääsustolli ehitamisel avastasid lõhkajad oivalise kristallilõhe, mida on võimalik külastada.
Föön.
Guttannen on üks suuremaid föönipiirkondi, sest sinna puhub tuul üle Grimseli kuru.
Laviinid.
Veebruaris 1999 oli Guttanneni küla lume tõttu välismaailmast ära lõigatud, samuti oli karta laviine. Laviinid ei olnud külas ühtki ohvrit nõudnud. 18. veebruaril evakueeriti ennetavalt mägedele kõige lähedasemad elumajad. Ööl vastu 23. veebruari tulid laviinid läbi oru. Üks kümne veisega laut jäi laviini alla. Bodenis sai kaks elumaja kannatada. Lumesadu ja äralõigatus jätkus. Veel inimesi evakueeriti. Orgu varustati õhust. 26. veebruaril tuli päike jälle välja ning normaalne elurütm hakkas taastuma. Hiljem tuli taastada kahjustatud metsi ja kõlvikuid.
Planeering ja tulekahjud.
Majad on Guttannenis väga tihedasti koos, sest uusehitistele on takistuseks laviiniteed ümber küla, Aare üleujutuste oht, kõrgepingeliinid jm.
Selline tihehoonestus on põhjustanud laastavaid tulekahjusid. Aastal 1723 oli suur tulekahju. 1803. aasta tulekahjus hävis kirik ja 52 maja.
Küla taastamiseks rajati ümberkaudsetest metsadest puid ja Aare jõe äärde spetsiaalne saeveski. Naaberkülade puusepad tulid appi ning õpetasid välja ka mõned guttannenlased. Mõned majad toodi ka mujalt koost lahti võetuna sisse ja pandi kohapeal uuesti kokku.
Kool.
Juba 18. sajandi alguses oli kool nii Guttannenis kui ka Bodenis. 1849 oli Guttanneni vallas vähemalt 120 õpilast.
Praegu on Guttanneni koolis 21 õpilast (sealhulgas Bodenist), kaks täiskohaga ja neli osaajaga õpetajat. Keskkooliõpilased, keda on 5, käivad iga päev koolis Meiringeni vahet, võimaluse korral postibussiga.
Surnuaed.
Maanappuse tõttu hoitakse surnuid surnuaial ainult 30 aastat. Kõigile on ette nähtud puuristid, sest surma ees on kõik võrdsed.
Kirik.
18. aprillist 1467 pärineb Guttanneni kabeli asutamisürik. Kabeli õnnistasid sisse Interlakeni kloostri mungad. Seal hakati ainult missasid lugema, ristida ja matta tohtis ainult Meiringenis. Matused võisid erandjuhtudel toimuda ka Guttannenis.
1521. aastal mainis Berni raad kabelit Grimselil, mis oli pühendatud palverändurite ja rändurite kaitsepühakule Nikolaosele.
1528 pööras Berni raad väevõimuga reformeeritud usku palju haslilasi, kes tahtsid vanale usule truuks jääda.
1722 ehitati kirik. 1000 naela toetust ehituskuludest võttis riik Hasli kristallidest. Kiriku planeeris Berni toomkiriku ehitusmeister Hans Jakob Dünz.
Juba 29. augustil 1723 põles kirik maani maha. Hävis ka 8 elumaja, kus elas 15 majapidamist 47 isikuga. Oletati süütamist, kuid seda ei saanud tõestada. 1724 valminud uue kiriku ehitamist toetas riik 400 naelaga.
Ööl vastu 9. juunit 1803 põles maha kirik ja 53 hoonet. Kirikukellast ei leitud isegi mitte sulanud metalli.
9. novembril 1808 sai Guttannen oma pastorikoha. Ehitati pastoraat. Interlakeni klooster loovutas vallale väiksema kasutamata kirikukella munkade ja nunnade ajast.
1816 asus pastorikohale esimene pastor Johann Balthasar Bullinger.
1841 paigaldati teine, suurem kirikukell, mille olid valmistanud vennad Kaiserid Solothurni valutöökojas.
1887 soetati harmoonium. 1943 ehitati praegune orel.
1970 restaureeriti kirik kantoni muinsuskaitseameti abiga. Sellest ajast on kirik riikliku kaitse all.


Christian Pollas.
Christian Pollas on prantsuse astronoom.
Ta on avastanud paarkümmend asteroidi, mõned koos Eric Elstiga. Tuntumad on Aten-tüüpi asteroid (65679) 1989 UQ, Apollo-tüüpi asteroid 4179 Toutatis ja Amor-tüüpi asteroid (9950) 1990 VB.


Värviteraapia.
Värviteraapia on alternatiivmeditsiini meetod, mis kasutab värvusi ja valgust inimese füüsilise, emotsionaalse, spirituaalse ja psüühilise tasakaalu saavutamiseks.


Boden (Guttannen).
Boden (ka: "Boden bei (b.) Guttannen") on küla ("Weiler") Šveitsis Berni kantonis Oberhasli ringkonnas Guttanneni vallas.
Boden asub teel Grimseli kuru juurde.
Küla kõrgus on umbes 800 m üle merepinna.
Bodenist voolab mägiojana läbi Aare jõgi ("Hasliaare"). Jõest püütakse forelli.
Külas on mineraalide püsinäitus. Enamik eksponaate on pärit suurest kristallilõhest Scheuzerhorni nõlval, mille avastasid Peter ja Andreas von Bergen. Väljapanek asub Peter von Bergeni kodus.
1999. aasta veebruaris oli kolm suurt laviini, mille eest elanikud evakueeriti. Kahjustused olid siiski minimaalsed. Laviinirusud eemaldati karjamaadelt valitsuse toetusel ja vabatahtlike abiga, et lehmadele vajalik rohi saaks kasvada. Rajati uusi betoonist kaitsemüüre.
Bodenis oli alates 18. sajandi algusest kool. 1956 ehitati uus koolimaja. 1971 kool suleti ja õpilased saadeti Guttanneni kooli. Koolimajja paigutati lasteaed.


1210.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad - 1210. aastad - 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad
Aastad: 1205 1206 1207 1208 1209 - 1210 - 1211 1212 1213 1214 1215


1212.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad - 1210. aastad - 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad
Aastad: 1207 1208 1209 1210 1211 - 1212 - 1213 1214 1215 1216 1217


1211.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad - 1210. aastad - 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad
Aastad: 1206 1207 1208 1209 1210 - 1211 - 1212 1213 1214 1215 1216


1213.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad - 1210. aastad - 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad
Aastad: 1208 1209 1210 1211 1212 - 1213 - 1214 1215 1216 1217 1218


1214.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad - 1210. aastad - 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad
Aastad: 1209 1210 1211 1212 1213 - 1214 - 1215 1216 1217 1218 1219


1215.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad - 1210. aastad - 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad
Aastad: 1210 1211 1212 1213 1214 - 1215 - 1216 1217 1218 1219 1220


1217.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad - 1210. aastad - 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad
Aastad: 1212 1213 1214 1215 1216 - 1217 - 1218 1219 1220 1221 1222


1216.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad - 1210. aastad - 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad
Aastad: 1211 1212 1213 1214 1215 - 1216 - 1217 1218 1219 1220 1221


1218.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad - 1210. aastad - 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad
Aastad: 1213 1214 1215 1216 1217 - 1218 - 1219 1220 1221 1222 1223


1219.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad - 1210. aastad - 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad
Aastad: 1214 1215 1216 1217 1218 - 1219 - 1220 1221 1222 1223 1224


1220.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1215 1216 1217 1218 1219 - 1220 - 1221 1222 1223 1224 1225


1221.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1216 1217 1218 1219 1220 - 1221 - 1222 1223 1224 1225 1226


1223.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1218 1219 1220 1221 1222 - 1223 - 1224 1225 1226 1227 1228


1222.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1217 1218 1219 1220 1221 - 1222 - 1223 1224 1225 1226 1227


1224.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1219 1220 1221 1222 1223 - 1224 - 1225 1226 1227 1228 1229


1225.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1220 1221 1222 1223 1224 - 1225 - 1226 1227 1228 1229 1230


1226.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1221 1222 1223 1224 1225 - 1226 - 1227 1228 1229 1230 1231


1227.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1222 1223 1224 1225 1226 - 1227 - 1228 1229 1230 1231 1232


1228.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1223 1224 1225 1226 1227 - 1228 - 1229 1230 1231 1232 1233


1229.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1224 1225 1226 1227 1228 - 1229 - 1230 1231 1232 1233 1234


1230.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad - 1230. aastad - 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad
Aastad: 1225 1226 1227 1228 1229 - 1230 - 1231 1232 1233 1234 1235


1231.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad - 1230. aastad - 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad
Aastad: 1226 1227 1228 1229 1230 - 1231 - 1232 1233 1234 1235 1236


1232.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad - 1230. aastad - 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad
Aastad: 1227 1228 1229 1230 1231 - 1232 - 1233 1234 1235 1236 1237


1233.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad - 1230. aastad - 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad
Aastad: 1228 1229 1230 1231 1232 - 1233 - 1234 1235 1236 1237 1238


1234.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad - 1230. aastad - 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad
Aastad: 1229 1230 1231 1232 1233 - 1234 - 1235 1236 1237 1238 1239


1235.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad - 1230. aastad - 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad
Aastad: 1230 1231 1232 1233 1234 - 1235 - 1236 1237 1238 1239 1240


1236.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad - 1230. aastad - 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad
Aastad: 1231 1232 1233 1234 1235 - 1236 - 1237 1238 1239 1240 1241


1237.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad - 1230. aastad - 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad
Aastad: 1232 1233 1234 1235 1236 - 1237 - 1238 1239 1240 1241 1242


1238.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad - 1230. aastad - 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad
Aastad: 1233 1234 1235 1236 1237 - 1238 - 1239 1240 1241 1242 1243


1239.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad - 1230. aastad - 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad
Aastad: 1234 1235 1236 1237 1238 - 1239 - 1240 1241 1242 1243 1244


1240.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad - 1240. aastad - 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad
Aastad: 1235 1236 1237 1238 1239 - 1240 - 1241 1242 1243 1244 1245 1253


1241.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad - 1240. aastad - 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad
Aastad: 1236 1237 1238 1239 1240 - 1241 - 1242 1243 1244 1245 1246


1242.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad - 1240. aastad - 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad
Aastad: 1237 1238 1239 1240 1241 - 1242 - 1243 1244 1245 1246 1247


1243.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad - 1240. aastad - 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad
Aastad: 1238 1239 1240 1241 1242 - 1243 - 1244 1245 1246 1247 1248


1244.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad - 1240. aastad - 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad
Aastad: 1239 1240 1241 1242 1243 - 1244 - 1245 1246 1247 1248 1249


1245.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad - 1240. aastad - 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad
Aastad: 1240 1241 1242 1243 1244 - 1245 - 1246 1247 1248 1249 1250


1246.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad - 1240. aastad - 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad
Aastad: 1241 1242 1243 1244 1245 - 1246 - 1247 1248 1249 1250 1251


1247.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad - 1240. aastad - 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad
Aastad: 1242 1243 1244 1245 1246 - 1247 - 1248 1249 1250 1251 1252


1248.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad - 1240. aastad - 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad
Aastad: 1243 1244 1245 1246 1247 - 1248 - 1249 1250 1251 1252 1253


1249.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad - 1240. aastad - 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad
Aastad: 1244 1245 1246 1247 1248 - 1249 - 1250 1251 1252 1253 1254


1250.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad - 1250. aastad - 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad
Aastad: 1245 1246 1247 1248 1249 - 1250 - 1251 1252 1253 1254 1255


1251.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad - 1250. aastad - 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad
Aastad: 1246 1247 1248 1249 1250 - 1251 - 1252 1253 1254 1255 1256


1252.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad - 1250. aastad - 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad
Aastad: 1247 1248 1249 1250 1251 - 1252 - 1253 1254 1255 1256 1257


1253.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad - 1250. aastad - 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad
Aastad: 1248 1249 1250 1251 1252 - 1253 - 1254 1255 1256 1257 1258 1260


1254.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad - 1250. aastad - 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad
Aastad: 1249 1250 1251 1252 1253 - 1254 - 1255 1256 1257 1258 1259


1255.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad - 1250. aastad - 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad
Aastad: 1250 1251 1252 1253 1254 - 1255 - 1256 1257 1258 1259 1260


1256.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad - 1250. aastad - 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad
Aastad: 1251 1252 1253 1254 1255 - 1256 - 1257 1258 1259 1260 1261


1257.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad - 1250. aastad - 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad
Aastad: 1252 1253 1254 1255 1256 - 1257 - 1258 1259 1260 1261 1262


1258.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad - 1250. aastad - 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad
Aastad: 1253 1254 1255 1256 1257 - 1258 - 1259 1260 1261 1262 1263


1259.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad - 1250. aastad - 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad
Aastad: 1254 1255 1256 1257 1258 - 1259 - 1260 1261 1262 1263 1264


1260.
1260. aasta (MCCLX) oli 13. sajandi 60. aasta


1261.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad - 1260. aastad - 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad
Aastad: 1256 1257 1258 1259 1260 - 1261 - 1262 1263 1264 1265 1266


1262.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad - 1260. aastad - 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad
Aastad: 1257 1258 1259 1260 1261 - 1262 - 1263 1264 1265 1266 1267


1263.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad - 1260. aastad - 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad
Aastad: 1258 1259 1260 1261 - 1262 - 1263 1264 1265 1266 1267 1268


1264.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad - 1260. aastad - 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad
Aastad: 1259 1260 1261 1262 1263 - 1264 - 1265 1266 1267 1268 1269


1265.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad - 1260. aastad - 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad
Aastad: 1260 1261 1262 1263 1264 - 1265 - 1266 1267 1268 1269 1270


1266.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad - 1260. aastad - 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad
Aastad: 1261 1262 1263 1264 1265 - 1266 - 1267 1268 1269 1270 1271


1267.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad - 1260. aastad - 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad
Aastad: 1262 1263 1264 1265 1266 - 1267 - 1268 1269 1270 1271 1272


Java.
Java on platvormist sõltumatu objektorienteeritud programmeerimiskeel.
Esimese Java versiooni avaldas Sun Microsystems 1995. aastal. 2009. aasta 20. aprillil omandas Suni Oracle Corporation, millest sai Java keele peamine arendaja. Programmeeriskeele arengut ohjab formaalselt Java Community Process (JCP), arendusotsused kinnitavad kaks Java kogukonna valitud esindajaist koosnevat täitevkomiteed. Täitevkomiteede liikmeteks on suured ettevõtted.
Java lähtekood (codice_1 failid) kompileeritakse baitkoodi (codice_2 failidesse), mida oskab käivitada iga Java virtuaalmasin (JVM) sõltumata platvormist. Tänapäeval sisaldab JVM reaalajalist kompilaatorit (JIT), mis programmi käivitamisel kompileerib baitkoodi masinkoodiks, mis töötab otse protsessoril ilma vajaduseta baitkoodi jooksvalt interpreteerida. Mõned kompilaatorid (nagu gcj) võimaldavad Java lähtekoodi või baitkoodi otse käivitatavaks programmiks kompileerida. Leidub ka riistvara, mis suudab Java baitkoodi otse käivitada.
Et käivitada Java programme, läheb arvutis vaja JRE-d (Java käivituskeskkonda), mille saab tasuta Oracle'i veebilehelt.
Ajalugu.
Java projekti algatasid James Gosling, Mike Sheridan ja Patrick Naughton 1991. aastal. Algselt mõeldi Javat kasutada interaktiivse televisiooni tarbeks, kuid tollase kaabeltelevisiooni jaoks olid sellised ideed liiga edasijõudnud. Programmeerimiskeel pidi algselt saama nimeks "Oak" tammepuu järgi, mis Goslingi kontori akna all kasvas. Hiljem kasutati ka nime "Green" ja lõpuks võeti kasutusele nimi "Java" Jaava kohvi järgi, mida keele loojad väidetavalt suutes kogustes tarbisid. Goslingi eesmärk oli rakendada virtuaalmasinat ja luua keel, mille süntaks sarnaneks C/C++ omaga.
Esimese versiooni Java 1.0 avaldas Sun Microsystems 1995. aastal. Uue programmeerimiskeele reklaamimiseks kasutati lööklauset "Kirjuta üks kord, jooksuta igal pool" (inglise keeles "Write Once, Run Anywhere" ehk "WORA"), mis tähendas, et kord kirjutatud programmi saab ilma lisavaevata kasutada kõigil populaarsetel platvormidel. Üsna pea lisati suurematele veebilehitsejatele võimekus jooksutada Java rakendeid ("applet") ja Java muutus kiiresti populaarseks. Alates Java 2 väljalaskmisest (algselt J2SE 1.2) võeti kasutusele erinevad konfiguratsioonid eri kasutajate jaoks: standardväljalase, ärirakendusetele orienteeritud versioon ja mobiilsetele seadmetele suunatud versioon. Alates 2006. aastast on kasutusele tähistused Java SE, Java EE ja Java ME.
Sun Microsystems kontakteerus 1997. aastal standardite organisatsiooniga IEC JTC1 ja hiljem Ecma International-iga, et kinnitada Java formaalne standard, kuid hiljem loobus sellest. Javal on siiski olemas "de facto" standard, mida kontrollib Java Community Process.
Sun avaldas 13. novembril 2006 suure osa Javast vaba- ja avatud lähtekoodiga tarkvarana GNU GPL litsentsi alusel. See potsess lõppes 8. mail 2007, kui Sun oli kogu Java põhikoodi vabasse kasutusse andnud. Avaldamata jäi väike osa koodist, mille autoriõigused ei kuulunud Sun-ile.
Sun-i asepresident Rich Green ütles, et Sun-i ideaalne roll Java arengul on nagu "evangelistil". Peale Sun-i omandamist Oracle poolt 2009–2010 on Oracle öelnud, et nende roll seisneb Java tehnoloogia haldamises ja Java kogukonna järjepidevas toetamises. Java tarkvara on kasutusel paljudel erinevatel seadmetel sülearvutitest andmekeskusteni ja mängukonsoolidest teaduslike superarvutiteni. Igal aastal laetakse Java keskkonda ("Java Runtime Environment") alla 930 miljonit korda ja Java jookseb 3 miljardil mobiiltelefonil. James Gosling lahkus Oraclest 2. aprillil 2010.
Kiirus.
Siinkohal tuleb aru saada, et pea kõik, mis on öeldud Java kohta, kehtib ka JVM'i kohta. Näited JVM'il eksisteerivatest keeltest, mis on selleks disainitud Scala, Groovy ja Conjure. Kuid leidub ka teiste keelte kohendatud versioone JRuby (Ruby), Jython (Python), Resin (PHP), Rhino (JavaScript), jne.
J2EE.
Java 2 Enterpise Edition on mitemekihiliste kommertslahenduste arendamiseks loodud raamistik. J2EE eesmärk on lihtsustada ja standardiseerida suure koormustaluvusega (palju kasutajaid) ja keerulise äriloogikaga veebirakendusi. Selline veebirakendus peab olema võimeline töötama samaaegselt mitme serveri peal (klaster), peab toetama mitmekihilist aritektuuri (kasutajaliides, äriloogika ja andmebaas) ning peab olema lihtne arendada ja hallata.
Hello, world.
Javas kuuluvad meetodid klassi, ning klassi nimi määrab ka faili nime – mis antud juhul peab olema 'codice_3'. Javas eksisteerib nähtavus ja varjestamine, ning eksisteerivad tasemed on 'codice_4', 'codice_5', 'codice_6' ja 'codice_7' ehk (codice_8). Meetod 'codice_9' on erimeetod, mis käivitatakse, kui antud klassi jooksutatakse, kui rakendust. Äärmiselt tähtis on tähele panna, et meetod jooksutatakse staatilises (codice_10) kontekstis, st. meetod on omane ja ühtne kõigile klassi elementidele, kuid see tähendab ka, et tal pole juurdepääsuõigust elementidele, mis ei ole staatilised.
Selleks, et staatiline meetod saaks klassi mittestaatilisi elemente ja meetodeid kasutada, peab klassist uue elemendi looma (Seda pole siiamaani tehtud. Põhjus on, et seda pole alati vaja ja staatiliste meetodite kutsumine on odav.). Lisaks 'codice_11' tundub pikk, ning seda saab lühendada, kui importida Systeemi klassist staatiline element väljundvoog.


1268.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad - 1260. aastad - 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad
Aastad: 1263 1264 1265 1266 1267 - 1268 - 1269 1270 1271 1272 1273


1269.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad - 1260. aastad - 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad
Aastad: 1264 1265 1266 1267 1268 - 1269 - 1270 1271 1272 1273 1274


1270.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad
Aastad: 1265 1266 1267 1268 1269 - 1270 - 1271 1272 1273 1274 1275


1271.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad
Aastad: 1266 1267 1268 1269 1270 - 1271 - 1272 1273 1274 1275 1276


1272.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad
Aastad: 1267 1268 1269 1270 1271 - 1272 - 1273 1274 1275 1276 1277


1273.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad
Aastad: 1268 1269 1270 1271 1272 - 1273 - 1274 1275 1276 1277 1278


1274.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad
Aastad: 1269 1270 1271 1272 1273 - 1274 - 1275 1276 1277 1278 1279


1275.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad
Aastad: 1270 1271 1272 1273 1274 - 1275 - 1276 1277 1278 1279 1280


1276.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad
Aastad: 1271 1272 1273 1274 1275 - 1276 - 1277 1278 1279 1280 1281


1278.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad
Aastad: 1273 1274 1275 1276 1277 - 1278 - 1279 1280 1281 1282 1283


1277.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad
Aastad: 1272 1273 1274 1275 1276 - 1277 - 1278 1279 1280 1281 1282


1279.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad
Aastad: 1274 1275 1276 1277 1278 - 1279 - 1280 1281 1282 1283 1284


1280.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad
Aastad: 1275 1276 1277 1278 1279 - 1280 - 1281 1282 1283 1284 1285


1281.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad
Aastad: 1276 1277 1278 1279 1280 - 1281 - 1282 1283 1284 1285 1286


1282.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad
Aastad: 1277 1278 1279 1280 1281 - 1282 - 1283 1284 1285 1286 1287


1283.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad
Aastad: 1278 1279 1280 1281 1282 - 1283 - 1284 1285 1286 1287 1288


1284.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad
Aastad: 1279 1280 1281 1282 1283 - 1284 - 1285 1286 1287 1288 1289


1285.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad
Aastad: 1280 1281 1282 1283 1284 - 1285 - 1286 1287 1288 1289 1290


1286.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad
Aastad: 1281 1282 1283 1284 1285 - 1286 - 1287 1288 1289 1290 1291


1287.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad
Aastad: 1282 1283 1284 1285 1286 - 1287 - 1288 1289 1290 1291 1292


1288.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad
Aastad: 1283 1284 1285 1286 1287 - 1288 - 1289 1290 1291 1292 1293


1289.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad
Aastad: 1284 1285 1286 1287 1288 - 1289 - 1290 1291 1292 1293 1294


1290.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad - 1290. aastad - 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad
Aastad: 1285 1286 1287 1288 - 1289 - 1290 1291 1292 1293 1294 1295


1291.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad - 1290. aastad - 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad
Aastad: 1286 1287 1288 1289 1290 - 1291 - 1292 1293 1294 1295 1296


1292.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad - 1290. aastad - 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad
Aastad: 1287 1288 1289 1290 1291 - 1292 - 1293 1294 1295 1296 1297


1293.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad - 1290. aastad - 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad
Aastad: 1288 1289 1290 1291 1292 - 1293 - 1294 1295 1296 1297 1298


1294.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad - 1290. aastad - 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad
Aastad: 1289 1290 1291 1292 1293 - 1294 - 1295 1296 1297 1298 1299


1295.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad - 1290. aastad - 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad
Aastad: 1290 1291 1292 1293 1294 - 1295 - 1296 1297 1298 1299 1300


1296.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad - 1290. aastad - 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad
Aastad: 1291 1292 1293 1294 1295 - 1296 - 1297 1298 1299 1300 1301


1297.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad - 1290. aastad - 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad
Aastad: 1292 1293 1294 1295 1296 - 1297 - 1298 1299 1300 1301 1302


1298.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad - 1290. aastad - 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad
Aastad: 1293 1294 1295 1296 1297 - 1298 - 1299 1300 1301 1302 1303


1299.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad - 1290. aastad - 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad
Aastad: 1294 1295 1296 1297 1298 - 1299 - 1300 1301 1302 1303 1304


1300.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Aastakümned: 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad - 1300. aastad - 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad
Aastad: 1295 1296 1297 1298 1299 - 1300 - 1301 1302 1303 1304 1305


1301.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad - 1300. aastad - 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad
Aastad: 1296 1297 1298 1299 1300 - 1301 - 1302 1303 1304 1305 1306


Neckar.
Neckar on jõgi Euroopas Saksamaal. Algab Schwarzwaldi idanõlvult. Lookleb põhja suunas, org laieneb kohati, seal asub ms. Stuttgart. Alamjooksul pöördub läände, murrab läbi Odenwaldi ja suubub Mannheimis paremalt Reini. Pikkus 367 km.


Coco väin.
Coco väin eraldab Andamani saari Coco saartest ja ühendab Bengali lahte Andamani merega. Laius umbes 100 km.


Kuriilid.
Kuriilid (vene keeles Курильские острова, jaapani keeles 千島列島 ("Chishima-rettō")) on Kamtšatka poolsaarest Jaapani saarteni (Hokkaidō saareni) ulatuv saarestik, mis eraldab kumera kaarena (loodesse jäävat) Ohhoota merd Vaiksest ookeanist. Kuriilid kuuluvad Venemaale Sahhalini oblastisse.
Kuriilide kogupindala on umbes 15 600 km². Saarestiku pikkus on umbes 1200 km.
Elanike arv on 2007. aasta andmetel 19 000.
Saarestikku kuulub 30 suuremat saart ja arvukalt väiksemaid saari. Saared jagunevad rööbiti paiknevateks Suur-Kuriilideks ja Väike-Kuriilideks.
Saared on vulkaanilised, nende kõrgeim tipp on 2339 meetri kõrgune Alaidi vulkaan, mis asub Atlassovi saarel. Vulkaane on saarel umbes 160, neist tegevvulkaane 40.
Kuriili saartel on suur sõjalis-strateegiline ja majanduslik tähtsus.
Jaapan nõudleb Iturupi saart, Kunaširi saart ja Väike-Kuriile, pidades neid oma Hokkaidō prefektuuri osaks (Kuriili saarte küsimus).
Nimi.
Ainu keeles tähendab sõna "kuru" 'inimene, kes pole kusagilt tulnud'. Selle järgi on saarte põliselanikke ainusid nimetatud ka kuriillastest, millest on tulnud ka saarestiku nimetus.
Saarte nimekiri.
Siin on loetletud vähemalt 1 km² suurused saared põhja poolt lõuna poole.
Geoloogiline ehitus.
Kuriili saared on Ohhoota laama äärel paiknev tüüpiline saarkaar. Ta asub selle subduktsioonivööndi kohal, milles neeldub Vaikse ookeani laam.
Pinnamood.
Kõrgeim tipp on Alaidi vulkaan (2339 m) Atlassovi saarel.
Taimed.
Et saartel on põhja-lõuna suunas suur ulatus, on Kuriilide taimestik väga mitmekesine.
Põhjapoolsetel saartel (Paramušir, Šumšu jt) on karmi kliima tõttu puufloora küllaltki napp ning on esindatud peamiselt põõsavormidega: lepp, kask, paju, pihlakas, kääbus-seedermänd.
Lõunapoolsetel saartel kasvavad okasmetsad, mille koosseisus on sahhalini nulg, ajaani kuusk ja kuriili lehis; neis on suur osatähtsus ka laialehiste metsade puudel – käharal tammel, vahtratel, jalakatel ja vahtralehikul. Palju on liaane: roniv hortensia, aktiniidiad, hiina sidrunväändik, metsik viinapuu, värnitsa-mürgipuu jt. Kunaširi lõunaosas leidub Venemaa ainuke pärismaine magnoolialiik hiina magnoolia ("Magnolia obovata").
Üks Kuriilide maastiku põhitaimi on alates keskmistest saartest (Ketoi saarest) lõuna poole kuriili saasabambus, mis moodustab mäenõlvadel ja metsaservadel läbimatuid tihnikuid.
Niiske kliima tõttu on kõigil saartel levinud kõrge rohi.
Kasvab mitmesuguseid marju, sealhulgas kukemari, harilik pohl, sinikas ja kuslapuu.
Endeemseid taimi on üle 40 liigi.
Meres leidub lehtadru, millel on töönduslik tähtsus.
Loomad.
Kunaširil, Iturupil ja Paramuširil elab pruunkaru. Karusid võib kohata ka Šumšu saarel, mille kaudu nad liiguvad Kamtšatka ja Paramuširi vahet; kohalik asurkond hävitati, kui saarel oli sõjaväebaas.
Saartel elavad rebased ja väiksed närilised.
Palju on linde: kurvitsalised, partlased, kormoranid, tormilindlased, albatroslased, varblaslased, kakulised, pistrikulised jt. Palju on linnulaatu.
Ranniku merefauna on mitmekesine. Rannaäärsetes vetes elavad viigrid, kalaanid, mõõkdelfiinid ja stelleri merilõvid. Sahhalini ja Kuriile ümbritsevad mered on üks maailmamere produktiivsemaid piirkondi.
Endogeensed protsessid ja loodusõnnetused.
Saartel on 68 vulkaani, neist 36 on tegevvulkaanid.
Seismilisus on kõrge, sest saared kuuluvad Vaikse ookeani tulerõngasse.
Sageli esinevad suured tsunamid. Kõige tuntumad on Severo-Kurilski tsunami (5. november 1952) Paramuširi saarel ja Šikotani tsunami (5. oktoober 1994). Viimane suurem tsunami tabas 15. novembril 2006 Simuširi.
Loodusvarad.
Saarelt ja rannikult on leitud värviliste metallide, elavhõbeda, maagaasi ja nafta tööstuslikud varud.
Iturupi saarelt Kudrjavõi vulkaani lähedalt on avastatud maailma ainus teadaolev reeniumi leiukoht. Samast kohast kaevandasid jaapanlased 20. sajandi alguses väävlit.
Kullavarusid arvatakse Kuriilidel olevat 1867 t, titaani 39,7 miljonit tonni, rauda 273 miljonit tonni.
Maavarasid on kasutusele võetud vähe.
Demograafilised näitajad.
Elanike arv oli 2007. aasta andmetel 19 000. 2010. aasta andmetel on elanike arv 18 700. Nõukogude ajal oli see suurte dotatsioonide ja arvukate sõjaväelaste tõttu palju suurem.
Asustus.
Põhiline asustus on Paramuširi, Iturupi, Kunaširi ja Šikotani saarel.
Tähtsamad asulad on Severo-Kurilsk Paramuširil, Kurilsk Iturupil, Južno-Kurilsk Kunaširil, ja Malokurilskoje ning Krabozavodskoje Šikotanil.
Nõukogude ajal oli asustus laialdasem. Šumšu, Onekotani, Simuširi jt saari asustasid sõjaväelased.
Kala- ja mereandide püük.
Suur töönduslik tähtsus on kaladel. Kuni 90 % aastasest väljapüügist Sahhalini-Kuriili basseinis moodustavad lõhe, heeringas, merilest, mintai, skumbria, tursk, navaaga, terpuug, paltus ja keta.
Tööndusliku tähtsusega merefaunasse kuuluvad veel krabid, limused, vähilaadsed, kalmaarid, ohakanahksed, merikurgid, merisiilikud ja vaalalised.
Transport.
Kuriili väinadest on mittekülmuvad ja aasta läbi laevatatavad ainult Vriesi väin ja Jekaterina väin.
17. sajand.
Venemaal mainiti Kuriile esmakordselt 1646, kui N. I. Kolobov jutustas saartel elavatest habemikest ainudest. Tolleaegsetest esimestest vene asundustest annavad tunnistust Hollandi, Saksa ja Skandinaavia päritolu kaardid.
Jaapanlased said esimesi andmeid saarte kohta 1635. aasta Hokkaidō-ekspeditsiooni käigus. Pole teada, kas jõuti Kuriilidele välja või saadi nende kohta kaudseid teateid; igatahes koostati 1644 kaart, millel Kuriilid olid tähistatud koondnimega "tuhat saart".
Aastal 1643 uuris saari hollandlane Maarten Vries. See ekspeditsioon koostas detailsemad kaardid ja saarte kirjelduse.
18. sajand.
Aastal 1711 suundus Kuriilidele Ivan Kozõrevski. Ta käis ainult kahel põhjapoolsel saarel Šumšul ja Paramuširil, kuid küsitles põhjalikult nende ainudest ja jaapanlastest elanikke, kes olid tormihädalistena põhjapoolsetele saartele sattunud.
Aastal 1719 saatis Peeter I Kamtšatka poolsaarele ekspeditsiooni Ivan Jevreinovi ja Fjodor Lužini juhtimisel. Käidi ka Kuriilidel; lõunapoolseim saar, milleni jõuti, oli Simušir.
18. ja 19. sajandil asusid saartele elama jaapanlased ja venelased. 1855 sõlmitud Shimoda lepinguga kehtestati Jaapani ja Venemaa vahel diplomaatilised suhted ning määrati kindlaks nende riikide vaheline piir, mis kulges Urupi ja Iturupi saare vahelt. See piir vastas juba varem välja kujunenud olukorrale. 1875. aasta Peterburi lepinguga sai Jaapan saared oma valdusesse, loobudes samas Lõuna-Sahhalinist Venemaa kasuks.
Teises maailmasõja lõpus kuulutas NSV Liit 8. augustil 1945 Jaapanile sõja. Ajavahemikus 18. augustist 1. septembrini hõivas NSV Liit kõik Kuriilid. Jaapani 20 tuhande meheline garnison ei avaldanud vastupanu, vaid kapituleerus 23. augustil tingimusteta osana Jaapani vägede üldisest allaandmisest. 1946. aasta lõpuks aeti kõik jaapanlastest ja ainudest elanikud (tsiviilelanikke oli 17 tuhat) Kuriilidelt välja. 2. veebruaril 1946 lülitati Lõuna-Sahhalin ja Kuriilid Vene NFSV koosseisu.
Venemaa ja Jaapani vahel ei ole ametlikult rahulepingut sõlmitud. Sellepärast peab Jaapan Iturupi, Kunaširi ja Väike-Kuriile endiselt oma osaks (Kuriili saarte küsimus). Rahvusvaheliselt ei ole seda nõuet tunnustatud.


IMZ-Ural.
IMZ - Irbitski Mototsikletnõi Zavod (Irbiti Mootorrattatehas, "Ирбитский мотоциклетный завод" = ИМЗ) on Vene (peamiselt külgkorviga) mootorrataste valmistaja.
Tootearendus algas 1939 salaja ostetud viie BMW R71 mootorratta maha kopeerimisega. Esimene mudel M-72 sai valmis 1941. Alguses asus tehas Moskvas aga natsi-Saksamaa vägede lähenemisega viidi üle Irbiti.
Sarnane mudel on Ukrainas arendatav Dnepr.


Eliisabet.
Eliisabet (kreeka keeles Έλισάβετ, heebrea keeles אלישבע [eliš'eva] 'Jumal on minu tõotus' või 'tõotuse Jumal' või 'Jumalale tõotatu' (Eliseba, Teine Moosese raamat 6:23) või 'Minu Jumal on minuga' või 'Jumal on küllus'; 1. sajandi algus) oli Luuka evangeeliumi järgi Ristija Johannese ema.
Ta elas En Keremis (Ein Kerem; praegu Ain Karim) Jeruusalemma lähedal.
Eliisabet oli preester Aaroni järeltulija ning Jeesuse ema Maarja sugulane. Kuidas Eliisabet ja Maarja omavahel sugulased olid, pole teada. Hippolytuse teatel olid Eliisabeti ema Sobe ja Maarja ema Anna õed ning Sobe oli abielus leviidiga. Seda ütleb ka õigeusu traditsioon.
Koos abikaasa Sakariasega elasid nad laitmatut elu. Pärast pikka lasteta olekut (seda peeti märgiks, et Jumal on ära pöördunud) valiti nad Issanda eelkäija vanemateks.
"Juuda kuninga Heroodese päevil elas preester, nimega Sakarias, Abija teenistuskorrast, ta naine oli Aaroni tütardest ja tema nimi oli Eliisabet. Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, elades laitmatult kõigi Issanda käskude ja nõudmiste järgi. Aga neil ei olnud last, sest Eliisabet oli sigimatu, ja nad mõlemad olid väga eakad. Sündis aga, kui Sakarias oli oma teenistuskorra aegu preestritalituses Jumala ees, et liisk langes ametikombe järgi talle minna Issanda templisse suitsutama. Kui kogu rahvahulk palvetas õues suitsutamistunnil, ilmus talle Issanda ingel, seistes suitsutualtari paremal pool. Teda nähes Sakarias kohkus ja kartus langes ta peale. Aga ingel ütles talle: "Ära karda, Sakarias, sest su anumist on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned talle nimeks Johannes. Ja temast on sil rõõmu ja hõiskamist ning paljud rõõmustavad tema sündimisest, sest ta saab suureks Issanda silmis. Ta ei tohi juua veini ega muud vägijooki, ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba oma ema ihus. Ja ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole. Ja ta ise käib tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse, et kujundada Issandale valmistatud rahvast." Sakarias küsis inglilt: "Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas." Ja ingel vastas talle: "Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala ees, ja mind on läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit. Ja vaata. sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal." Rahvas oli ootamas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua viibis templis. Aga kui ta oli välja tulnud, ei saanud ta nendega rääkida. Ka nad mõistsid, et ta oli templis näinud nägemust. Tema üksnes viipas neile käega ning jäi tummaks. Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju. Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja joidis ennast varjul viis kuud, öeldes: "Nõnda on Issand mulle teinud neil päevil, mil ta minu peale vaatas, et võtta ära häbi, mis mul oli inimeste silmis"." (Luuka evangeelium 1:5–25)
Kuuendal kuul pärast seda läkitati Gabriel Naatsaretti Maarja juurde Jeesuse sünnist kuulutama. Ta ütles muuhulgas: "Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu." (Luuka evangeelium 1:36,37)
"Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna ja tuli Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti. Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarjatervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: "Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud."... Ja Maarja jäi Eliisabeti juurde umbes kolmeks kuuks ja pöördus siis tagasi koju." (Luuka evangeelium 1:39–45,56)
Seda külaskäiku mälestab katoliku kirik Pühima Neitsi Maarja Külaskäigupühana ("Visitatio") 31. mail.
"Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja. Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli olnud temale armuline, ja nad rõõmustasid koos temaga. Nad tulid kaheksandal päeval lapsukest ümber lõikama ja tahtsid anda talle tema ise nime Sakarias. Ent tema ema kostis: "Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!" Nemad ütlesid talle: "Su suguvõsas pole kedagi selle nimega." Ja nad viipasid ta isale, et saada teada, kuidas tema last tahaks nimetada. Sakarias palus lauakese ning kirjutas: "Johannes on tema nimi." Ja kõik imestasid. Aga otsekohe läksid ta suu ja keelepaelad lahti ning ta hakkas rääkima, ülistades Jumalat. Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus. Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: "Mis saab küll sellest lapsest?" Sest Issanda käsi oli temaga." (Luuka evangeelium 1:57–66)
Eliisabeti edasisest elust evangeeliumid ei räägi. Õigeusu pärimus ütleb, et kui Heroodes käskis Petlemma lapsed tappa, peitis Eliisabet end pojaga mägedesse kõrbesse Surnumere lähedal. Nähes jälitajaid, hakkas Eliisabet pisarsilmil pääsemise eest palvetama. Mägi avanes ja varjas ema ja poja ning Heroodese teenrid ei leidnud neid. Heroodes saatis nad Sakariase juurde, kes oli parajasti templis. Nad püüdsid temalt poja asukohta teada saada; Sakarias ei öelnud midagi ja ta tapeti templi ja altari vahel ("Seepärast, vaata, mina läkitan teie juurde prohveteid ja tarku ja kirjatundjaid ning osa te tapate ja lööte risti ning osa te piitsutate oma sünagoogides ja kälitate neid linnast linna, et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel" (Matteuse evangeelium 23:35). Legendi järgi olevat tema verest tekkinud salapärane kivi, mis jäi marmorpõranda külge. Eliisabet jäi pojaga elama ühte koopasse. Ta suri 40 päeva pärast Sakariast (teise versiooni järgi kauem). Johannese kasvatas kõrbes üles ingel. Inglid toitsid teda.
"Kirjakohad järgivad Eesti Piibliseltsi 1997. aasta väljaannet"
Pühak.
Õigeusu kirik austab Eliisabeti õiglase Eliisabetina (mälestuspäevad 5. september ja 24. juuni).
Katoliku kirikus on püha Eliisabeti mälestuspäev 5. november (23. september). Püha Eliisabet on laualõikajate kaitsepühak.


Cooki väin.
Cooki väin eraldab Uus-Meremaa Lõunasaart Põhjasaarest ja ühendab Tasmani merd Vaikse ookeaniga.
Laius on 23 km, keskmine sügavus 128 m. Cooki väinas on tugevad loodehoovused, ka puhuvad seal tugevad tuuled, seetõttu on laevadel väina raske ületada. Väina mõlemad kaldad on lahtedega liigestatud; põhjakaldal asub Wellingtoni linn.
Nimi on antud esimese eurooplasena 1770. aastal läbi väina purjetanud James Cooki järgi.


Šikotan.
Šikotan (vene "Шикотан", jaapani 色丹島 (Shikotan-tō)) on üks Väike-Kuriilidest.
Pindala 182 km². Saar on künklik, kõrgusega 412 meetrit.
Alates 1945. aastast Venemaa valduses. Jaapan peab saart endale kuuluvaks.


Mootorrattatehaste loend.
Mootorrattatehaste loend loetleb mootorrattaid valmistavaid tehaseid.


Abhaasia lipp.
Abhaasia lipp on Abhaasia Vabariigi lipp.
Lipul on seitse võrdse laiusega horisontaalset laidu - vaheldumisi kokku neli rohelist ja kolm valget.
Vardapoolses ülanurgas on purpurne laid mõõtmetega kolm horisontaallaidu x 0,38 lipu pikkust. Selle keskel asub valget värvi valge paremkäsi, mille kohal on poolkaares seitse valget viieharulist tähte.


Mošee.
Mošee (araabia keeles مسجد [m'asdžid]) on islamiusu pühakoda.
Kõige pühamaks mošeeks loetakse piirkonda Mekas, Kaaba kivi ümber.
Esimene mošee.
Varajaste mošeede eeskujuks oli Muhammadi maja hoov Mediinas, mis ehitati 622 a. Esialgu oli see orienteeritud "qibla" järgi, mis näitas Jeruusalemma suunda. Alles 1,5 aasta möödudes orienteeriti see Mekale. Selle mošee funktsioon polnud rangelt religioosne, lisaks Muhammedi ja ta perekonna eluasemele täitis see ka poliitilisi ning juriidilisi ülesandeid. Rangete reeglite puudumist võib seletada sellega, et tol perioodil polnud reegleid veel antud, Allah alles ilmutas neid Muhammadile.
Peale Muhammadi surma sai mošeest oluline islami sümbol. Mošee püstitati iga sõjaväelaagri keskele. Vallutatud linnades rajati mošee paika, kus asus eelmine religioosne keskus. Nii ongi paljud mošeed olnud algselt kristlikud kirikud. Paljudel juhtudel toimus muutus pikema aja jooksul - kuna kristlust loeti lähedaseks usundiks, võisid moslemid pühakojana kasutada ka kirikut, mida samaaegselt kasutati kristlaste poolt. Aja jooksul kristluse mõju kahanes ning järk-järgult jumalateenistused lõppesid - kirikust sai mošee. Tänapäeval on enamik mošeesid mitte-moslemitele suletud.
Mošee traditsiooniline ülesehitus.
Täpseid reegleid mošee ehitusele on vähe. Kohustuslik on orienteeritus Meka suunas (nn "qiblah"). Harilikult tähistab seda nišš ühes hoone seinas (araabia keeles "mihrāb"). Ehitise selle osa kohal peab olema katus ning selles seinas ei tohi olla uksi. "Mihrāb"i kaunistavad sageli kalligraafilised Koraani värsid või geomeetriline muster. Pildid on mošees keelatud. Ühes reeglite ilmumise ning mošeede täiustumisega tekkis üsna peatselt "mihrāb"i kõrvale kantsel ("minbar"), kust peetakse igareedeseid palvusi.
Varajastel mošeedel puudus torn - minarett. Esimese minareti sai arvatavasti mošee Kairouanis Tuneesias 703. a. Mõned allikad viitavad ka varajasematele minarettidele aastast 665. Minareti peamiseks eeskujuks peetakse vanade Süüria kirikute torne.
Minaretil on mošee arhitektuuris nii kaunistav kui funktsionaalne ülesanne - muezzini kutse palvele (araabia keeles "adhan") kostub kõrgemalt kaugemale.
Aja jooksul lisandusid mošeele mitmed ruumid. Eraldi ruumid on erinevatele sotsiaalsetele klassidele, rändajatele, haigetele ja vanadele. Sageli elasid mošeedes pühakud ja askeedid - vahel isegi minaretis.
"Dakka" - platvorm, millelt muezzin kutsub palvele peale kutset minaretist.
"Kursi" - laud ja tool koraanile ning selle lugejale.
Mošees võivad olla ruumid reliikviate (pühakute säilmete, või asjade) hoidmiseks.
Mošee juurde kuulub ka eraldi ala, kus sooritada rituaalset pesemist "wuḑū'"d.
Mošee põrandal on vaibad. Sageli, eriti islamiusu pühade ajal, põletatakse mošeedes lõhnaaineid. Valgustuseks kasutatakse nii lampe kui küünlaid, kuid neil pole rituaalset tähendust. Pea kohustuslik on ka voolav vesi rituaalseks pesemiseks ja joomiseks..
Paljude mošeede juurde kuulus (ja Araabia maades kuulub ka tänapäeval) madrasa, mis algselt oli religioosne õppeasutus, tänapäeval aga tavaline alg- või keskkool.
Ükski islami reegel ei keela naistel mošeesse siseneda, küll aga peavad nad olema seal meestest eraldatud. Mõnedes kultuurides ollakse ka naiste mošees viibimise vastu.


Vladislav Ardzinba.
Vladislav Ardzinba (abhaasi "Владислав Арӡынба"; venepäraselt "Владислав Григорьевич Ардзинба"; 14. mail 1945 Ešeras Suhhumi lähistel – 4. märts 2010 Moskva) oli Abhaasia poliitik.
Haridus, teadus.
On lõpetanud Suhhumi peadgoogilise instituudi ajaloolasena (1966).
1969–1987 elas Moskvas, kus kaitses NSVL Teaduste Akadeemia Orientalistikainstituudis kandidaadi- ja doktorikraadi vanaaja Väike-Aasia rahvaste ajaloo ja kultuuri alal.
1987 naasis Suhhumisse ja temast sai Abhaasi Keele, Kirjanduse ja Ajaloo Instituudi direktor.
Poliitika.
1980. aastate lõpust hakkas ta osalema Abhaasia iseseisvusliikumises.
1989–1991 oli Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadik. Ta valiti NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi liikmeks ja autonoomsete üksuste staatuse allkomisjoni esimeheks.
1990 valiti ta Abhaasia Ülemnõukogu esimeheks, 1992 Abhaasia parlamendi esimeheks.
Gruusiaga toiminud relvakonflikti algusest 1992 augustis saab Ardzinbast Abhaasia riikliku kaitsekomitee esimees.
End iseseisvaks kuulutanud Abhaasias valiti ta parlamendi poolt 26. novembril 1994 presidendiks. 3. oktoobril 1999 valiti ta ilma vastaskandidaadita 99% häältega teiseks ametiajaks presidendiks.
Abhaasia iseseisvust, 1999. aasta iseseisvusreferendumit ega Ardzinba presidendistaatust rahvusvaheliselt ei tunnistatud. Ardzinba on rõhutanud Abhaasia iseseisvumise lõplikkust. Ta on orienteerunud Venemaa toetusele. Kriitilistes olukordades on ta sõitnud Moskvasse, et saada Venemaa presidendilt oma poliitikale toetust. Korduvalt on ta pöördunud Venemaa poole palvega võtta Abhaasia Venemaa Föderatsiooni assotsieerunud liikmeks. 1997 käis ta Thbilisis koostööläbirääkimistel Gruusia presidendi Eduard Ševardnadzega.
1995. aastal keelas ta Abhaasias Jehoova tunnistajate tegevuse, mis kutsus esile rahvusvahelise kriitika.
Alates 2002. aastast ei ilmunud Ardzinba enam avalikkuse ette ning jättis riigiasjadega tegelemise peaministri Raul Hadžimba hooleks. Ta põdes Alzheimeri tõbe ning oli korduvalt Moskvas ravil. Opositsioon (eriti Amtsahara liikumine) kutsus teda üles erru minema, kuid ta otsustas jääda ametisse oma ametiaja lõpuni detsembris 2004. Kõne all oli ka tema ametist tagandamine, mida Abhaasia põhiseadus võimaldab, kuid sellest loobuti, sest nähtavasti ei oleks jõutud tagandamist lõpule viia enne ametiaja lõppu. Ardzinba kandideerimist kolmandaks ametiajaks takistasid nii põhiseaduslikud piirangud kui ka tema tervislik seisund.
3. oktoobril 2004 toimunud presidendivalimised kukkusid läbi ja sellega pikenes Ardzinba ametiaeg jaanuarini 2005 (oleks pidanud lõppema 6. detsembril 2004). 12. jaanuaril 2005 valiti riigi uueks presidendiks Sergei Bagapš, kellele ta ameti üle andis.
Isiklikku.
Ardzinba oli abielus Svetlana Džergeniaga. Ardzinba tütar on Madina Ardzinba, kes tegeleb kuurordiäriga.
Tema perekond on tihedalt seotud riikliku puiduvabrikuga "AbhazLes". See on üks suuremaid puiduettevõtteid Abhaasias ning on kaubavahetuses Türgiga.


Davise väin.
Davise väin ühendab Labradori merd Baffini lahega ning eraldab Gröönimaad Baffini saarest.
Laius umbes 360 km, sügavus umbes 800 m.
Väin on nime saanud inglise meresõitja John Davise järgi.


Kohanimeandmebaas.
Kohanimeandmebaas (KNAB) on Eesti Keele Instituudi (EKI) kohanimeandmebaas. Sisaldab Eesti kohanimede ja välisriikide kohanimede andmebaasi.


Main.
Main on jõgi Euroopas Saksamaal. Voolab valdavalt läände, moodustades suuri lookeid.
Suubub Mainzi kohal paremalt Reini. Maini jõe ääres asuvad Bamberg ja Maini-äärne Frankfurt. Pikkus 524 km.


Dmitri Laptevi väin.
Dmitri Laptevi väin (vene "пролив Дмитрия Лаптева") ühendab Laptevite merd Ida-Siberi merega ning eraldab Uus-Siberi saari Aasia mandriosast.
Laius 50 km, sügavus 10-14 meetrit.
Nimetatud vene polaaruurija Dmitri Laptevi järgi.


Drake'i väin.
Drake'i väin ühendab Atlandi ja Vaikset ookeani ning eraldab Tulemaa saarestikku Lõuna-Shetlandi saartest.
Väina laius on umbes 1000 km. Väinas on jahe kliima. Puhuvad tugevad tormid, peamiselt läänest, väina läbib Läänetuulte hoovus. Talvel väina lõunaosa jäätub, esineb jäämägesid.


Qeshmi saar.
Qeshmi saar
Qeshmi saar (pärsia قشم (Qeshm)) on Iraanile kuuluv saar Pärsia lahes Hormuze väinas. Saart eraldab Iraani lõunarannikust Khowrāni väin, mis kõige kitsamas kohas on 1,8 km lai.
Qeshmi saar on Pärsia lahe suurim saar pindalaga 1295 km². Saar on künklik, kõrgus kuni 406 meetrit. Saar on 135 km pikk, kõige laiemas kohas 40 km ja kõige kitsamas kohas 9,4 km lai. See on 2,5 korda suurem Bahreinist ja 3 korda suurem Singapurist.
Saar asub strateegiliselt tähtsas kohas: otse mandril on Iraani sadamad Bandar Abbas ja Bandar Khamir, 80 km kaugusel on Omaani sadam Khosab ja 180 km kaugusel on Araabia Ühendemiraatide sadam Rashia.
Saare äärmises idaotsas on saare keskus Qeshm, kus elab 17 tuhat inimest ja mis asub kõigest 22 km kaugusel Bandar Abbasist. Üldse asub saarel 59 asulat ja saarel elab umbes 100 000 inimest.
Qeshmis on lennujaam, millel on lennuühendus Teherani ja AÜE-ga. Saarel on Bahmani sadam ja hulk paadisadamaid. Tänapäeval rajatakse mandri ja saare vahele silda.
Saarel on 300 km² suurune vabakaubandustsoon. Selle asutas 1991 Iraani valitsus eesmärgiga moodustada kogu Euroopa ja Lähis-Ida suurim vabakaubandustsoon. Samuti on Qeshmi saarel õigus ise uurida ja hallata oma maagaasivarusid.
Saareelanike peamine tegevusala turismi, kaubanduse ja halduse kõrval on kalapüük. Põllumajandust on saarel vähe, kuid datlipalme ja meloneid kasvatatakse. Kagurannikukl kaevandatakse meresoola.
Aasta keskmine temperatuur saarel on 27 °C. Kõige kuumem aeg on juunist augustini ja kõige külmem aeg oktoobrist jaanuarini. Keskmine sademehulk on 183 mm aastas.
Saar kuulub UNESCO geoparkide võrgustikku.
Saar on tuntud mangroovivõsastike poolest (Hara metsad). Keskkonnakaitsjate sõnul läbib Harat igal aastal 1,5% maailma lindudest ja veerand Iraani lindudest.
Saare vaatamisväärsuste hulka kuuluvad portugallaste lossi varemed, ajalooline mošee, kloostrid, soolakaevanduse käigud, mitmesugused tiigid ja mangroovimetsad.
Ajalugu.
Saare kohanimed pärinevad Elamiidide dünastia ajast, mis valitses mitusada aastat enne meie aega.
Ptolemaios nimetas seda piirkonda 2. sajandil Aleksandriaks või Araakiaks ja Ammianus Marcellinus 4. sajandil Aleksandriaks.
Saare tähtsa geopoliitilise asendi tõttu Pärsia lahe suudmes on teda vallutada püüdnud Elamiidid, Omaijaadid, Abassiidid, portugallased ja britid.
1622 hukkus lahingus saarel olevate Portugali vägedega William Baffin.
3. juulil 1988 lasi USA ristleja USS Vincennes saare läheduses juhitava raketiga alla tsiviilreisilennuki, Iran Airi Airbus A300. Õnnetuse tagajärjel hukkus 290 inimest. Lennuk kukkus merre 2,5 km kaugusel Qeshmi lõunarannikust.


Finsteraarhorn.
Finsteraarhorn on mäetipp Šveitsis, Berni Alpide kõrgeim tipp ning Berner Oberlandi ja Berni kantoni kõrgeim punkt (4274 m). Geograafilised koordinaadid on 46°32' (46,5373°) N ja 8°08' (8,12615°) E.
Mägi on järsu püramiidi kujuline. Teda ümbritsevad liustikud.
Finsteraarhornile tõusid esimest korda 16. augustil 1812 Arnold Abbühl, Joseph Bortis ja Alois Volker. Pole teada, kas nad peatipule jõudsid. Tõestatud on tipule jõudmine 1829 Franz Hugi poolt 1829. aastal.
Alpinistid alustavad mäkketõusu Finsteraarhornhüttest 3048 m kõrguselt. Baas asub mäe edelajalamil, mõned meetrid Fiescheri liustikust ("Fieschergletscher") kõrgemal. Parimad kuud mäkketõusuks on juuli, august ja september.


Allajahtumine.
Allajahtumine (harvem kasutatud terminit ülejahtumine) on aine jahtumine alla temperatuuri, kus ta peaks siirduma teise faasi. Kui allajahtumise puhul aine jahtub ise, siis allajahutamise korral on see vahendatud (enamasti inimese poolt) protsess.
Allajahtumine juhtub sageli gaasidega, samuti vedelike ja lahustega. Seejuures kalduvad alla jahtuma eriti viskoosssed vedelikud; see võib viia amorfsete ainete tekkeni. Eriti sage on allajahtumine tahkete ainete vahelistel faasisiiretel.


Nessental.
Nessental (ka: "Nessenthal") on küla Šveitsis Berni kantonis Interlaken-Oberhasli ringkonnas Gadmeni vallas. Küla asub 925 km kõrgusel.
Org.
Küla asub orus, mille nimi on samuti Nessental'". See on Gadmeni oru alumine osa, mis Hofi juures ühineb Hasli oruga. Nessentali suubub Engstlenbachi külgorg Genteltal, mis laskub Engelbergi kurult ("Engelberger Joch").


Fehmarni Belt.
Fehmarni Belt (ka Fehmarni väin; saksa "Fehmarnbelt" taani "Femern Bælt") on väin Euroopas. Ta paikneb Läänemere lääneosas ning eraldab Saksamaale kuuluvat Fehmarni ja Taanile kuuluvat Lollandi saart. Fehmarni Belt ühendab Kieli lahte ja Mecklenburgi lahte. Väina laius on 19 km, sügavus on umbes 30 m.
2007. aasta juunis leppisid Taani ja Saksamaa valitsused kokku silla ehitamises üle väina. Töödega alustatakse 2011. aastal. Projekti maksumuseks on kavandatud 5,5 miljardit eurot.


Steingletscher.
Steingletscher on liustik Berni Alpides Susteni kuru lähedal, Berni kantoni Oberhasli ringkonna Gadmeni vallas.


Haslibergi vald.
Hasliberg on vald ("Gemeinde") Šveitsis Berni kantonis Oberhasli ringkonnas. Ta asub mäeseljal maakonnakeskuse Meiringeni kohal.
Elanike arv oli 1346 (seisuga 14. märts 2003) ja 1237 (31. 12. 2008). Pindala on 41,72 km²
Vallas on neli küla: Reuti, Wasserwendi, Goldern ja Hohfluh.
Haslibergi vald algab Brünigi kuru ("Brünigpass") juurest. Sealt ulatub ta üle kogu Hasli oru päikeseterrassi kuni Planplatteni ning edasi Baumgarteni ja Engstlenalpi alani. Vald piirneb läänest ja lõunast Meiringeni vallaga, idast Innertkircheni vallaga ja põhjast Obwaldeni kantoniga.
Haslibergi valla kõrgeim punkt on Glockhaus (2534 m üle merepinna), kõige madalam punkt on umbes 700 m kõrgusel. Külad on 1000...1200 m kõrgusel.
Hasliberg on populaarne suusakeskus. Suusatõstukid viivad Meiringenist läbi Reuti 2200 m kõrgusele Planplattele ning Wasserwendist Käserstatti.


Interlaken.
Interlaken on vald ("Gemeinde") ja küla Šveitsis Berni kantonis Interlaken-Oberhasli ringkonnas. Vald asetseb Thuni järve ja Brienzi järve vahel, millest ta ongi nime saanud (ladina keeles "inter lacis" 'järvede vahel').
Küla on Interlaken-Oberhasli ringkonna halduskeskus.
Valla elanike arv on 5087 (seisuga 31. detsember 2002). Pindala on 4,32 km².
Interlaken asub 568 m kõrgusel merepinnast.
Ajalugu.
Umbes 1130 asutasid augustiinlased Interlakeni kloostri, mis 1133 läks keiser Lothar III kaitse alla. 1224 võttis selle enda alla noor Berni linn.
Meeskloostri kõrval oli 1484. aastani naisklooster, mis tol aastal kõlbelise allakäigu tõttu likvideeriti.
Reformatsiooniajal sai Interlakenist Berni kantoni osa.
1800. aasta paiku sattus see muljetavaldav mägiala rändurite huviorbiiti. Seda kirjeldasid teiste seas Johann Wolfgang von Goethe, lord Byron und Felix Mendelssohn-Bartholdy. 19. sajandi teisel poolel sai Interlakenist turismikeskus.


Mosel.
Mosel (saksa; prantsuse "Moselle") on jõgi, mis voolab läbi Prantsusmaa, Luksemburgi ja Saksamaa.
Mosel algab Vogeeside läänenõlvult ning kulgeb sügavas orus põhja, alamjooksul kirdesse. Suubub Koblenzis vasakult Reini.
Moseli jõe ääres Prantsusmaal asuvad Épinal, Toul, Pont-à-Mousson, Metz ja Thionville; Luksemburgis Schengen, Réimech, Gréiwenmaacher ja Waasserbëlleg; Saksamaal Trier, Bernkastel-Kues, Cochem ja Koblenz.
Jõgi on andnud nime Moselle'i departemangule ja Meurthe-et-Moselle'i departemangule.


Foveaux' väin.
Foveaux’ väin (inglise "Foveaux Strait", maoori "Te Ara a Kewa") ühendab Tasmani merd Vaikse ookeaniga ning eraldab Uus-Meremaa Lõunasaart Stewarti saarest.
Laius umbes 30 km. Väin on tormine.


Būbiyāni saar.
Būbiyān on saar Pärsia lahes Shaţţ al-‘Arabi suudme lähedal.
Pindala 863 km². Saar on madal ja tasane. Kuulub Kuveidile.


Illar Link.
Illar Link (22. november 1930 – 13. aprill 1998) oli eesti purilendur.
Ta tuli 1971. aastal Jugoslaavias purilennu maailmameistrivõistlustel 15. kohale. Ta on tulnud ka Nõukogude Liidu meistriks.


Ritsa järv.
Ritsa järv (ka "Suur-Ritsa"; abhaasi "Риҵа", gruusia რიწა) on järv Abhaasias Suur-Kaukasuse lääneharude vahel 120 km kaugusel Suhhumist. Ritsa järve juures on kuurort.
Ritsa järv on ebaühtlase väljavenitatud ringi kujuline. Suurim pikkus on 1704 m, suurim laius 447 m. Järve pindala on 1,32 või 1,49 ruutkilomeetrit. Suurim sügavus on 115 või 116 m või 135 m. Ümbermõõt on 4,29 km.
Järve ümbritsevad metsased mäenõlvad. Mägede kõrgus on 2200...3500 m. Lääne ja edela poole jääb Pšegišha mägi, põhja poole Atsetuka ja Agepsta mägi, ida poole Rõhva aheliku harud. Kaldad on järsud.
Järve ääres kasvavad pöögi- ja kuuse-nulumetsad.
Ritsa järve voolab kuus jõge, sealhulgas Lašipsa (Lašipse). Ritsa järvest voolab välja Jupšara jõgi.
Nõgu, milles järv asub, on tektoonilise päritoluga. Järv tekkis 1000 aastat tagasi, kui osa Pšegišha mäest varises maavärina tõttu Lašipsa jõkke ning tõkestas selle.
Ritsa vesi on läbipaistev. Erinevates kohtades on läbipaistvuse aste erinev, mistõttu võib näha erinevaid tumerohelise astmeid.
Ritsa lähedal 1235 m kõrgusel on Väike-Ritsa järv (pindala 0,2 km2). Seda ümbritsevad okas- ja lehtpuumetsad.
Mõlemad järved on Ritsa looduskaitseala territooriumil.
Kliima.
Kliima on soe ja niiske metsakliima. Temperatuuri aastane kõikumine on suhteliselt suur. Kevad on külm, sügis soe. Talv on suhteliselt pehme. Mõnel talvel sajab järv lund täis ja jäätub. Suvi ei ole kuum, päikesepaistelisi päevi on palju, õhuniiskus on väiksem kui rannikul, sademeid on suhteliselt vähe. Talvel on palju selgeid päevi, oktoobri keskel langeb ööpäevane keskmine temperatuur 10 kraadini.
Kõige päikesepaistelisem kuu on august (222 tundi), kõige pilvisem on detsember.
Ritsa järve äärne kliima mõjub hästi mittetuberkuloossete hingamishaiguste ja mõningate muude haiguste korral. Järve ääres oli Jossif Stalini suvila, kus ta tervist parandas. Praegu on seal vabaõhumuuseum.
Tee rannikult Ritsa järve äärde rajati alles 1936.
Rahvaluule.
Legendi järgi oli Ritsa järve kohal org, kus voolas jõgi. Jõeäärsel karjamaal oli karjas kaunis tütarlaps Ritsa, kes oli kolme venna Agepsta, Atsetuka ja Pšegišha ainus õde. Vennad olid päeval jahil, õhtul kogunesid koju. Ritsa tegi süüa, vennad imetlesid teda ja laulsid. Kord läksid vennad kaugele mägedesse jahile ja jäid mitmeks päevaks ära. Ritsa igatses nende järele, vaatas tee poole ja laulis võluva häälega. Seda kuulsid kaks metsas elanud röövlit Gega ja Jupšara. Nad otsustasid kaunitari varastada. Jupšara haaras Ritsa hobuse selga. Vennad kuulsid appihüüdu ja asusid röövleid taga ajama. Pšegišha heitis röövlitele järele vägilasemõõga, kuid ei tabanud. Mõõk kukkus maha ja tõkestas jõe. Jõgi täitis hetkega oru ja muutus järveks. Ritsa rabeles töövlite käest lahti, kuid kukkus järve ja jäigi vee alla. Pšegišha heitis Jupšara järve. Ritsa veed ei võtnud teda vastu, heitsid ta üle Pšegišha mõõga ning kandsid ta merre. Gega jooksis sõbrale järele, kuid ei suutnud teda päästa ja ühines temaga. Vennad muutusid mure pärast mägedeks ja valvavad siiani Ritsa rahu.


Richard I.
Richard I Lõvisüda (inglise keeles ka "Richard the Lion-heart" või "Lion-hearted", prantsuse keeles "Richard Cœur de Lion" ja "Oc et No"; 8. september 1157 Oxford, Inglismaa – 6. aprill 1199 Châlus, Akvitaania hertsogiriik) oli Inglismaa kuningas 1189–1199.
Saratseenid hüüdsid teda "Melek-Rik" ('kuningas Rick') ja temaga hirmutati lapsi: "Vaata ette, et kuningas Rick sind ära ei viiks!"
Richard Lõvisüda oli oma aja kangelane ja teda on sageli kujutatud kirjandusteostes. Ta sai tuntuks auahne mehena.
Elulugu.
Et Richard oli Henry II kolmas seaduslik poeg, siis ei olnud oodata tema trooniletõusmist. Ometi oli ta oma ema Akvitaania Eleanori lemmikpoeg. Richard sündis küll Inglismaal Oxfordis, kuid varsti hakkas ta oma kodumaaks pidama Prantsusmaad. Kui tema vanemad hakkasid faktiliselt lahus elama, jäi ta Eleanori hoole alla, sai 1168 Akvitaania hertsogiks ja 1172 Poitiers' hertsogiks. Richard I ei rääkinud peaaegu üldse inglise keelt ning oma kümneaastasest valitsusajast veetis ta Inglismaal kokku vaid umbes kuus kuud. Peamiselt elas ta oma valdustes Edela-Prantsusmaal.
Seksuaalsus.
Enne 1948. aastat ei väitnud ükski ajaloolane selgelt, et Richard oleks olnud homoseksuaal. Ajaloolase Jean Flori hinnangul on Richardi-aegsete ajaloolaste töödest siiski ilmne, et üldiselt peeti Richardit homoseksuaaliks. Teisalt ei nõustu mitte kõik ajaloolased selle seisukohaga: Richardi homoseksuaalsuse on vaidlustanud John Gillingham. Flori analüüsis meile kättesaadavaid toonaseid tõendeid üksikasjalikult ning järeldas, et Richardi kaks avalikku pihtimust ja patukahetsust (1191 ja 1195) pidid viitama "sodoomia patule". Richardi ajast on teateid tema suhetest naistega ning ta võttis omaks ühe vallaspoja, Philipi Cognacist. Flori järeldab sellest, et tõenäoliselt oli Richard biseksuaal. Nii ei nõustu Flori Gillinghamiga, ehkki ta möönab, et omaaegsed allikad ei toeta arvamust, justkui olnuks Richardil homosuhe Prantsusmaa kuninga Philippe II-ga. Keskaegsed kirjeldused mainivad mitmeid sõpruse märke ajast, mil Richard oli 1187. aastal Philippe'i õukonnas, mässates oma isa Henry II vastu, sealhulgas magasid Richard ja Philip samas voodis. Ent Flori ja Gillinghami järgi olid sellised sõprusemärgid osa oma aja kommetest ning neid ei näita kummagi mehe homoseksuaalsust.
Ajaloolase John Gillinghami arvates tulenevad teooriad, et Richard oli homoseksuaal, ametlikust teatest, et kahe maa ühtsuse sümbolina magasid Prantsusmaa ja Inglismaa kuningad terve öö ühes voodis. Gillinghami tõlgendust mööda oli see "aktsepteeritud poliitiline akt, milles polnud midagi seksuaalset;... veidi tänapäeva ühisfotode moodi".


Boliid.
Boliid (vanakreeka sõnast "bolis" 'viskeoda') on taevas lendav tulekera ehk suure massiga meteoor.
Boliidid esinevad harva ja nende kohta peetakse ülemaailmset arvestust. Kahjuks Eestis spetsiaalselt boliide ei valvata ja Eestis nähtavaid boliide ei lisata ka nimestikku.
Boliid tekib suurest meteoorkehast, kui selle mass ületab 100 grammi ja see tungib atmosfääri tihedatesse kihtidesse. Atmosfääris hõõrdumisel õhuga meteoorkeha kuumeneb ja tema ümber tekib kuumadest gaasidest ja osakestest kiht. Tihti on boliid suure nurkdiameetriga ning nähtav isegi päeval. Boliid ületab heleduselt Veenuse ja jätab langemisel järele märgatava tolmujälje. Paljude boliidide liikumine lõpeb plahvatusega ja vahel ka meteoriitide langemisega Maa pinnale.
Kui suuremad boliidid jõuavad kümnekonna kilomeetri kõrgusele, hakkab kostma ka heli ja nad võivad ohtlikuks muutuda. Kui meteoorkeha lendab madalamal kui 60 km maapinnast, kujuneb ballistiline lööklaine, mis muundub helilaineks. Helilaine meieni jõudes kuuleme pauku. Väiksemad boliidid pole ohtlikud, sest nad põlevad enne maapinnale jõudmist täielikult ära. Ent näiteks meetrise läbimõõduga boliid jõuab kindlasti Maa pinnale. Maailmas on teada juhtumeid, kui nad on kukkunud autodele ja majadele, tabanud koeri ja inimesi.
Vanasti pidasid mõned neid tuldpurskavateks lendavateks draakoniteks.
Viru-Roela kohal 1. juunil 1937 aastal plahvatanud boliid tekitas 8-meetrise Simuna kraatri.
Baltimaades nähti 11. veebruaril 1976 erakordselt heledat nn. Balti boliidi.


Meteoor.
Meteoor (rahvakeeles "langev täht") on Maa atmosfääri sattunud meteoorkeha põhjustatud valgus-, heli-, elektri- jm. nähtuste kompleks. Kui keha põlemise jääk langeb maapinnale, nimetatakse seda meteoriidiks.
Vananenud kirjanduses on terminit "meteoor" kasutatud mis tahes atmosfäärinähtuse kohta.
Meteoorkeha põlemine kulgeb tihti plahvatuslikult, kuid reegliks seda pidada ei ole õige, sest meteoorkehad on koostiselt ja siseehituselt väga erinevad ning seetõttu kulgeb ka nende põlemine väga erinevalt.
Kui meteoorkeha satub Maa atmosfääri, siis meteoorkeha kuumeneb hõõrdumise tulemusena ja süttib, kui tema temperatuur tõuseb üle süttimispiiri. Põhimõtteliselt võib meteoorkeha Maale jõuda nii, et ta ei süttigi.
Meteoori tekkimiseks on vaja atmosfääri. Nendel taevakehadel, kus atmosfäär praktiliselt puudub, näiteks Kuu peal, meteoore ei esine.
Maale langeb iga päev kümmekond tonni meteoorset ainet.
Meteoori põhjustava meteoorkeha suurus ja kuju.
Meteoori põhjustava meteoorkeha massi võib hinnata jälje heleduse järgi. Tavaliselt on selle mass vaid mõni milligramm või veelgi väiksem. Meteoori põhjustava meteoorkeha suurus ulatub tavaliselt liivatera suurusest piljardikuuli suuruseni, kuid võib olla ka palju suurem. Suurimate maapinnale jõudnud meteoorkehade läbimõõt on ulatunud kilomeetritesse. Kindlat tihedust meteoorkehal ei ole, see võib alata 300 kg/m³ ja ulatuda isegi tiheduseni 8000 kg/m³.
Meteoorkeha kiirus on suur, jäädes Päikesesüsteemist pärit meteooridel vahemikku 11...74 km/s. Üksikud väljastpoolt Päikesesüsteemi pärit meteoorid on suurema liikumiskiirusega.
Meteoorivool.
Tuntakse umbes kolmkümmet meteoorivoolu, mis tekivad, kui Maa läbib lagunenud komeedi tuuma või saba. Meteoorivoolu nimetatakse ka tähesajuks. Voolu ajal võib tunnis näha 100 – 100 000 meteoori. Voolu aktiivsust mõõdetakse ühes tunnis loendatud meteooride arvu järgi. Aktiivsus on eri aastatel erinev.
Kõik ühte meteoorivoolu kuuluvad meteoorid näivad perspektiivinähtuse tõttu lähtuvat taevasfääri ühest punktist, mida nimetatakse selle voolu radiandiks. Meteoorivoolu nimetus tuleb selle tähtkuju ladinakeelsest nimetusest, kus asub radiant.


Tööstusomand.
Tööstusomandi kaitse objektideks on patendid, kasulikud mudelid, tööstusnäidised (tööstusdisainlahendused), kaubamärgid, teenindusmärgid, firmanimetused või kohanimede päritolule viitavad tähised ning kõlvatu konkurentsi tõkestamine.
Tööstusomandit mõistetakse kõige laiemas tähenduses ja seda laiendatakse mitte ainult tööstusele ja kaubandusele, vaid ka põllumajandustootmisele ja maapõuevarade kaevandamisele ning kõigile toodetele – nii toodetavatele kui ka looduslikele, näiteks: veinid, teravili, tubakatooted, puuviljad, kariloomad, mineraalid, mineraalveed, õlu, lilled, jahu.
Iga liidu liikmesriigi kodanikud kasutavad liidu teistes riikides tööstusomandi kaitse suhtes eesõigusi, mida antakse seadustega oma riigi kodanikele käesoleval ajal või tulevikus ja seda kõigil juhtudel, olenemata õigustest, mis on spetsiaalselt ette nähtud käesoleva konventsiooniga. Nende õigusi kaitstakse samuti nagu antud riigi kodanike õigusi ja nad kasutavad neidsamu seaduslikke kaitsevahendeid igasuguse nende õiguste rikkumise vastu tingimusel, et nad peavad kinni samadest tingimustest ja formaalsustest, mis on ette kirjutatud oma riigi kodanikele.
Tööstusomandile kaitse saamist ei tohi teha sõltuvaks sellest, kas liidu liikmesriigi kodanikel on elukoht või ettevõte selles riigis, kus taotletakse kaitset. Liitu mittekuuluvate riikide kodanikud, kes omavad liidu ühe liikmesriigi territooriumil elukohta või tõelisi ja tegutsevaid tööstus- või kaubandusettevõtteid, võrdsustatakse liidu liikmesriikide kodanikega.
Allikad.
Vastu võetud 20. märtsil 1883. a.,
uuesti läbi vaadatud Brüsselis 14. detsembril 1900. a.,
Lissabonis 31. oktoobril 1958. a. ja
Stockholmis 14. juulil 1967. a. ning


Kollektiivkaubamärk.
Kollektiivkaubamärk on teovõimelisele isikute ühendusele kuuluv kaubamärk, mida selle ühenduse liige kasutab oma kaupade ja teenuste tähistamiseks kollektiivkaubamärgi põhikirjas sätestatud tingimustel ja korras.
Kollektiivkaubamärgi või garantiimärgi registreerimise taotluses peab sisalduma kollektiivkaubamärgi või garantiimärgi põhikiri (edaspidi põhikiri).
Kollektiivkaubamärk või garantiimärk registreeritakse juhul, kui puuduvad õiguskaitset välistavad asjaolud


Garantiimärk.
Garantiimärk on kaubamärk, millega tähistatakse eri isikute kaupu ja teenuseid nende kaupade ja teenuste mingi ühise omaduse, ühise geograafilise päritolu või tootmisviisi või muu ühise tunnuse garanteerimiseks.
Garantiimärgi puhul põhikiri sisaldab garantiimärgiga tähistatavate kaupade ja teenuste nõutavate ühiste tunnuste loetelu, mida saab kasutada kvaliteedikontrolli alusena.
Garantiimärki võib kasutada iga isik, kelle kaubal või teenusel on põhikirjas sätestatud tunnused ja kui ta maksab garantiimärgi omanikule tasu. Garantiimärk võib viidata sellega tähistatavate kaupade või teenuste geograafilisele päritolule.
Allikad.
Eesti kaubamärgiseadus, vastu võetud 22. mail 2002. a


Prioriteet.
Prioriteet (ka prioriteedikuupäev) on antud tööstusomandi õiguskaitse objektile mistahes Pariisi Konventsiooniga liitunud riigi patendiametlie esitatud esmase taotluse kuupäev.
Prioriteediõiguse aluseks loetakse iga taotluse esitamine, mida liitu kuuluva riigi rahvusliku seadusandluse või liitu kuuluvate riikide vaheliste kahe- või mitmepoolsete lepingute järgi peab lugema korrektseks rahvuslikuks taotluseks.
Prioriteeditähtajad on patentidel ja kasulikel mudelitel kaksteist kuud ning tööstusnäidistel ja kaubamärkidel kuus kuud, st selle ajavahemiku jooksul tuleb alates esmase taotluse esitamisest esitada taotlus väljavalitud riikidesse. Vastasel juhul ei rakendu prioriteedinõudest tulenev efekt antud riigi või rahvusvahelise organisatsiooni suhtes.
Kuue- või kaheteistkuulise tähtaja arvestamine algab esmase taotluse esitamise kuupäevast, kusjuures taotluse esitamise kuupäev arvesse ei lähe.
Iga isik või tema õigusjärglane, kes on nõuetekohaselt esitanud patendi-, kasuliku mudeli, tööstusnäidise- või kaubamärgi registreerimise taotluse ühes liidu riikidest, kasutab taotluse esitamiseks teistes riikides prioriteediõigust nimetatud tähtaegade jooksul.
Allikad.
Vastu võetud 20. märtsil 1883. a.,
uuesti läbi vaadatud Brüsselis 14. detsembril 1900. a.,
Lissabonis 31. oktoobril 1958. a. ja
Stockholmis 14. juulil 1967. a. ning


Patent.
Patent on tööstusomandi mõistes erinevat liiki tööstuspatent (leiutise objektiks võib olla seade, meetod, aine või nende kombinatsioon), mida tunnustavad liitu kuuluvate riikide seadused.
Eestis reguleerib patendikaitsega seonduvat valdkonda Eesti ning mitmed erinevad rahvusvahelised lepingud, millega Eesti Vabariik on liitunud. Lepingute loetelu on toodud märksõna Patendiamet juures.
Patendikaitse antakse leiutisele selle registreerimisega patendiregistris. Leiutise registreerimist patendiregistris mõistetakse patendi väljaandmisena. Meditsiinitootele ja taimekaitsetootele, mis sisaldab patendiga kaitstud toimeainet, võib anda täiendava õiguskaitse (edaspidi täiendav kaitse) patendiseaduse VIII.1 peatükis sätestatud tingimustel ja korras.
Leiutis on uus, kui see erineb tehnika tasemest. Tehnika tase määratakse kindlaks kogu teabe põhjal, mis enne patenditaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva on ükskõik millises maailma osas avalikkusele teatavaks saanud kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise läbi või mis tahes muul viisil. Uudsuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse ka Patendiametile varem esitatud patenditaotluste ja kasuliku mudeli seaduse kohaselt esitatud kasuliku mudeli registreerimise taotluste sisu vastavalt nende esitamise kuupäevale või prioriteedinõude puhul prioriteedikuupäevale.
Leiutisel on leiutustase, kui see vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetavalt ei tulene tehnika tasemest. Leiutustaseme kohta on kasutatud ka väljendit "leiunduslik samm".
Leiutis on tööstuslikult kasutatav, kui seda saab toota või kasutada majanduses.


Eesti Keele Instituut.
Eesti Keele Instituut on Tallinnas asuv põhiliselt eesti keele uurimisega tegelev riiklik teadusasutus, mis asutati 1993 Keele ja Kirjanduse Instituudi reorganiseerimisel.
Instituudi direktor on Urmas Sutrop.


Tühi hulk.
Tühi hulk ehk tühihulk on hulk, millel pole ühtegi elementi. Tühja hulka tähistatakse tavaliselt sümboliga Ø.
Hulka, mis pole tühi hulk, nimetatakse mittetühjaks hulgaks'".
Definitsioon ja tähistus.
Tingimuseks võib olla ka mõni muu väide, mis on alati väär.
Tühja hulga standardne tähistus, mille võttis kasutusele Nicolas Bourbaki (sümboli autor on André Weil), on sümbol formula_1 (variandid: formula_3, Ø). Kasutatakse ka tähistust ". On kasutatud ka tähist Λ.
Omadused.
Seda lauset tõestatakse vastuväiteliselt. Vaatame vabalt valitud hulka A ning eeldame, et ø "pole" hulga "A" alamhulk, mis tähendab, et hulgas ø peab leiduma mõni element, mis hulka "A" ei kuulu. Kuna hulgas ø selliseid elemente pole (sest seal pole üldse elemente), on ø hulga "A" alamhulk.
Oletame vastuväiteliselt, et leidub kaks erinevat tühja hulka ø1 ≠ ø2. Omadusest (1) tuleneb, et ø1 ⊂ ø2 ja ø2 ⊂ ø1. Alamhulkade omadustest järeldub, et ø1 = ø2, mis on vastolus eeldusetga.
Tühja hulga lõplikuks lugemine on kokkuleppe küsimus.
Kontseptuaalsed raskused.
Tühi hulk ei ole sama mis eimiski. See on hulk, millesse mitte miski ei kuulu, kuid hulk ise on miski. See võib esimesel kokkupuutel raskusi tekitada. Osalt tuleb see nähtavasti sellest, et intuitiivne asjade virna mõiste ei ole päriselt vastavuses hulga formaalse definitsiooniga. Võib näiteks rääkida hulgast, millel on null elementi, mitte aga virnast, milles on null taldrikut. Hulka oleks parem võrrelda kotiga, milles on elemendid: tühi kott on küll tühi, aga ta on ikkagi olemas.
On inimesi, keda teeb nõutuks tühja hulga omadus, et ta on mis tahes hulga "A" alamhulk. Alamhulga definitsiooni kohaselt tähendab see, et hulga formula_1 "iga" (ehk "mis tahes") elemendi "x" korral kuulub "x" hulka "A". Et "iga" (või "mis tahes") on mõjuv sõna, siis me ootame intuitiivselt, et hulgas formula_1 peab tingimata olema "mitu" sellist elementi, mis on ühtlasi hulga "A" elemendid, kuid hulgas formula_1 lihtsalt pole "ühtegi" elementi. Nii võib tekkida ettekujutus, et formula_1 ei olegi üldse hulga "A" alamhulk. Aga tegelikult ei ole sõna "iga" väljendis "hulga formula_1 iga element" üldse nii mõjuv. Kui on väär, et hulga formula_1 iga element on hulga "A" element, siis peab hulgas formula_1 olema vähemalt üks element, mis ei ole hulga "A" element. Et hulgas formula_1 ei ole üldse "ühtegi" elementi, siis "hulga formula_1 iga element" ei käigi tegelikult ühegi elemendi kohta, ja nõnda ei olegi hulgas formula_1 ühtegi elementi, mis ei ole hulga "A" element, nii et hulga formula_1 iga element on hulga "A" element: hulk formula_1 on hulga "A" alamhulk. Ükski väide, mis algab sõnadega "hulga formula_1 iga elemendi korral" ei väida midagi ühe elemendi kohta: tegemist on tühja tõega. Selle kohta öeldakse mõnikord, et tühja hulga elementide kohta on kõik tõene.
Tuleb ka tähele panna, et hulk ei ole tühi hulk, sest tühi hulk on selle hulga elemendiks.
Tühi hulk on vajalik muu hulgas selleks, et tehetel hulkadega (näiteks ühisosa võtmisel) oleks alati tulemiks hulk. Tühja hulga olemasolu võimaldab ka üldisi väiteid hulkade kohta lihtsamalt sõnastada. Samuti võimaldab tühja hulga olemasolu määratleda hulka ka tingimuse kaudu, mida mitte ükski objekt ei rahulda.
Aksiomaatiline hulgateooria.
Zermelo-Fraenkeli aksiomaatikas (aksiomaatilise hulgateooria variandis) tagab tühja hulga olemasolu tühja hulga aksioom. Tühja hulga ainsus järeldub ekstensionaalsuse aksioomist.
Tühja hulga olemasolu ja paratamatuse küsimus.
Kuigi tühja hulga mõiste on matemaatikas standardne ja üldtunnustatud, on siiski selle õigustatuses kahtlejaid.
Jonathan Lowe on väitnud, et kuigi see mõiste "oli matemaatika ajaloos kahtlemata oluline teetähis... ei tohiks arvata, nagu oleneks selle kasulikkus arvutamisel sellest, et ta tõesti tähistab mingit objekti". Pole sugugi selge, et see mõiste on mõtestatud. "Kõik, mida me tühja hulga kohta eales teada oleme saanud, taandub sellele, et 1) ta on hulk, 2) tal ei ole elemente ja 3) ta on ainuke hulk, millel pole elemente. Ent on väga palju asju, "millel pole elemente" hulgateoreetilises mõttes: nende seas on kõik mittehulgad. On täiesti selge, miks neil asjadel pole elemente, sest nad ei ole hulgad. Ebaselge on aga on see, kuidas saab hulkade seas olla ainuke "hulk", millel pole elemente. Me ei saa sellist entiteeti eksisteerima manada pelga stipuleerimise teel."
George Boolos väitis 1984 ajakirjas "Journal of Philosophy" artikli "To be is to be the value of a variable …" (ilmus ka tema raamatus "Logic, Logic and Logic"), et võib jõuda kaugele pelgalt üle indiviidide mitmuslikult kvantifitseerides, reifitseerimata hulki ainsuslike entiteetidena, millel on teised entiteedid elementideks.
Tom McKay on laitnud "singularistlikku" eeldust, et loomuliku keele väljendeid, mis sisaldavad mitmusevormi, saab analüüsida hulgamärkide taoliste mitmusesurrogaatide abil. Ta pakub välja antisingularistliku teooria, mis erineb hulgateooriast. Selles teoorias puudub tühja hulga analoog. On vaid seos "seas", mis on nii kuuluvuse (elemendi ja hulga vahelise seose) kui ka sisalduvuse (alamhulga ja hulga vahelise seose) analoog.
Tühi operandide hulk.
Ka tühja operandide hulgaga tehted võivad nõutuks teha. (Need tehted on nullaarsed.)
Näiteks tühja liidetavate hulga korral võrdub summa nulliga; tühja tegurite hulga korral võrdub korrutis ühega (tühi korrutis). See võib tunduda kummalisena, sest tühjal hulgal pole ju elemente; kuidas siis saab vahet olla, kas neid liidetakse või korrutatakse?
Tuleb välja, et nende tehete tulemid ütlevad rohkem tehte kui tühja hulga kohta. Näiteks null on liitmise ühikelement ja üks on korrutamise ühikelement.
Tühi hulk ja null.
Tühjal hulgal on null elementi ehk tema võimsus on null. Seos nende kahe mõiste vahel läheb veelgi kaugemale: standardses naturaalarvude hulgateoreetilises definitsioonis "defineeritaksegi" nulli tühja hulgana. 1 defineeritakse hulgana, 2 hulgana {0, jne.
Kategooriateooria.
Kui "A" on hulk, siis leidub parajasti üks funktsioon "f" hulgast formula_1 hulka "A". Seda funktsiooni nimetatakse tühjaks funktsiooniks. Sellepärast on tühi hulk hulkade ja funktsioonide kategooria ainus algobjekt.
Tühja hulka saab muuta topoloogiliseks ruumiks ainult ühel viisil (defineerides tühja hulga lahtise hulgana); see tühi topoloogiline ruum on ainus algobjekt topoloogiliste ruumide ja pidevate kujutuste kategoorias.
Topoloogilised omadused.
Tühi hulk on nii lahtine kui ka kinnine. Tühja hulga sulund on tühi hulk.


Alamhulk.
Matemaatikas nimetatakse hulka A hulga B alamhulgaks ehk osahulgaks ehk alamsüsteemiks, kui kõik hulga A elemendid on ühtlasi hulga B elemendid. Seda asjaolu tähistatakse A ⊂ B või A ⊆ B. Alamhulgaks olemist nimetatakse sisalduvuseks ja asjaolu A ⊂ B kohta öeldakse ka, et hulk A sisaldub hulgas B. Hulkade vahelist binaarset seost ⊂ nimetatakse seetõttu sisalduvusseoseks.
Omadused.
Omadused (1)–(3) ütlevad, et ⊂ on osaline järjestus kõikide hulkade klassil, ning omadus (4) ütleb, et ø on selle järjestuse vähim element.
Tähistusest.
Kui hulk B on hulga A alamhulk, mis ei ühti hulgaga A, siis nimetatakse seda hulga A pärisalamhulgaks. Viimase asjaolu rõhutamiseks kasutatakse mõnikord tähistust
Kui soovitakse rõhutada omaduse (1) kehtivust, kasutatakse tähistust
kusjuures mõned autorid võivad sel juhul kirjapildiga ⊂ tähistada just pärisalamhulgaks olemist. Viimane tähistusviis on siiski pigem erand kui reegel.
Kasutusel on ka "ümber pööratud" tähistus
Sel juhul öeldakse, et A on B ülemhulk, mis on samaväärne sellega, et B on A alamhulk.
Karakteristlik funktsioon.
χ"A"("b") võrdub 1, kui "b" on hulga "A" element, vastasel korral võrdub 0.


Pärisalamhulk.
Hulk "A" on hulga "B" pärisalamhulk parajasti siis, kui hulk "A" on hulga "B" alamhulk, mis ei ühti hulgaga "B". Samaväärselt võib öelda, et hulk "B" on hulga "A" pärisülemhulk.
Tähistus.
Asjaolu, et hulk "A" on hulga "B" pärisalamhulk (pärisülemhulk), tähistatakse
Mõned on viimase tähistuse alamhulkade jaoks reserveerinud. Kui on võimalus, et viimane tähistus tekitab kahetimõistmist, kasutatakse
rõhutades nii pärisalamhulkade (pärisülemhulkade) omadust "A" ≠ "B".


Ülemhulk.
Hulka "B" nimetatakse hulga "A" ülemhulgaks, kui hulga "A" iga element on hulga "B" element.
Omadused.
Hulk "A" on hulga "B" ülemhulk parajasti siis, kui hulk "B" on hulga "A" alamhulk. Viimase asjaolu tõttu kanduvad ülemhulgale üle kõik alamhulkade omadused, kuid seda ümberpööratud kujul.


Klass (matemaatika).
Klass on hulgateoorias ja selle rakendustes kogu matemaatikas hulkade (või ka muude matemaatiliste objektide) kogum, mida saab üheselt määratleda omaduse kaudu, mis on kõikidele klassi elementidele ühine.
Mõned klassid on hulgad, näiteks kõikide paaritute täisarvude klass, mõned mitte, näiteks kõikide ordinaalarvude klass ja kõikide hulkade klass.
Klasse, mis ei ole hulgad, nimetatakse pärisklassideks.
Pärisklass ei saa olla hulga ega klassi element. Hulgateooria Zermelo-Fraenkeli aksiomaatika on nii ehitatud, et pärisklassid jäävad hulkade seast välja. Nii välditakse naiivse hulgateooria paradokse. Nendest paradoksidest saavad tõestused, et üks või teine klass ei ole pärisklass. Näiteks Russelli paradoksist saab tõestus, et kõikide hulkade klass on pärisklass, ja Burali-Forti paradoksist saab tõestus, et kõikide ordinaalarvude klass on pärisklass.
Standardne Zermelo-Fraenkeli aksiomaatika klassidest ei räägi. Klassidest räägitakse üksnes metakeeles kui loogikavalemite ekvivalentsiklassidest.
Von Neumanni-Bernaysi-Gödeli aksiomaatika läheneb asjale teisiti: seal on klassid põhiobjektideks ning hulk defineeritakse klassina, mis on mõne teise klassi element. Pärisklassid on sel juhul need klassid, mis ei ole mõne teise klassi elemendid.
Mõned matemaatilised objektid on "liiga suured", et neid hulkadena vaadelda. Selleasemel vaadeldakse neid klassidena. Sellised on näiteks suured kategooriad ja sürreaalarvude klass.
Sõna "klass" kasutatakse mõnikord sõna "hulk" sünonüümina. Tuntuim on selle sõna tarvitamine terminites "ekvivalentsiklass" ja "jäägiklass". Selline kasutus pärineb ajast, mil klasside ja hulkade vahel vahet ei tehtud.
19. sajandil ja varem mõeldi klasside all õigupoolest tänapäeva mõistes hulki või siis oli see mõiste ebamäärane.


Pärisklass.
Pärisklass on matemaatikas klass, mis ei ole hulk.
Von Neumanni-Bernaysi-Gödeli hulgateoorias on pärisklass definitsiooni järgi klass, mis ei ole ühegi klassi element.
Pärisklassid on näiteks kõikide hulkade klass, kardinaalarvude klass ja ordinaalarvude klass.


Ühisosa.
Matemaatikas on hulkade A ja B ühisosa ehk lõige ehk korrutis hulk, mis koosneb kõikidest hulkade "A" ja "B" ühistest elementidest.
Hulkade "A" ja "B" ühisosa tähistatakse "A"∩"B".
Definitsioon.
Hulkade "A" ja "B" ühisosa "A"  ∩ "B" on hulk, mille moodustavad parajasti kõik sellised elemendid, mis kuuluvad hulka "A" ja hulka "B".
kus formula_2 tähistab konjunktsiooni.
Hulkade kogumi ühisosa.
Üldiselt saab rääkida "mittetühja" hulkade kogumi
kus "I" tähistab mõnd indeksihulka. Teisisõnu on hulga formula_8 formula_9 elementideks on parajasti kõik sellised elemendid, mis kuuluvad ühtlasi ka igasse hulka formula_10.
Mõnikord räägitakse ühisosast ka juhul, kui formula_9 on tühi hulk; vaata artiklit Nullaarne lõige.


Ayerbe.
Ayerbe on linn Hispaanias Aragóni autonoomses piirkonnas Huesca provintsis.


Valdemar II.
Valdemar II Võitja (taani keeles "Valdemar 2. Sejr"; 9. mai 1170– 28. märts 1241) oli Taani kuningas 1202–1241.
Ta oli alates 11. sajandist vaheaegadega 16. sajandi keskpaigani Läänemere piirkonnas domineerinud Taani suurriigi mõjukamaid valitsejaid.
Ta sündis Taani kuninga Valdemar I (1157–1182) ja Polotski Sofia teise pojana.
1188. aastal Schleswigi hertsogitroonile tõusnuna vallutas ta Taani kuninga vasallina Elbest põhja pool asuvad saksa linnad (Hamburgi, Lübecki) ja vürstiriigid (Holsteini, Mecklenburgi jm).
1202. aastal sai ta oma venna, lastetult surnud Knud VI järel Taani kuningaks.
1204 tagas ta Norra tunnustamise kuningriigina.
Ta korraldas 1206. aastal koos peapiiskop Anders Suneseniga sõjakäigu Saaremaale ning 1210. aastal Preisimaale ja Sambijasse.
a> (1809). Maal asub Taani Riiklikus Kunstimuuseumis
Paavst tegi Valdemarile ettepaneku minna Taani vägedega ristisõtta Palestiinasse, kuid kuningas eelistas lõpule viia Eestimaa vallutamise, minnes appi Mõõgavendade ordule ja Riia piiskopile Albertile. 15. juunil 1219 maabus ta laevastikuga Lindanise juures ning purustas Lindanise lahingus eestlaste sõjaväe (legendi järgi saabus võit selle tõttu, et keset lahingut kukkus taevast alla Taani lipp). Sellega langes Eestimaa taanlaste kätte. Valdemar rajas Toompeale uue linnuse.
Selles ristiretkes osales ka Malta ordu, millel juba umbes 1130. aastast oli paavsti õnnistus kanda punavalget ristilippu. Sellel jagas valge rist punase lõuendi neljaks ruudukujuliseks väljaks. Taani lipul ("Dannebrog") on aga kaks ruudukujulist ja kaks piklikku välja. Roskilde munk Peder Olsen kirjeldas 1500. aasta paiku, kuidas kristlased olid 15. juunil 1219 Lindanise all lahingut kaotamas. Vana peapiiskop Anders Sunesen palvetas põlvitades künkal. Kui ta käed taeva poole sirutas, tungisid taanlased peale; kui ta väsimusest käed langetas, taganesid kristlased. Abilised ruttasid tema käsi toetama. Kui lahing oli haripunktis, laskis Jumal taevast langeda punasel valge ristiga lipul. See andis taanlastele jõudu juurde ning nad võitsid lahingu. Kuningas kuulutas selle ristilipu riigilipuks.
1222. aasta suvel vallutas Valdemar osa Saaremaast.
1223 võttis Schwerini krahv Henrik (Must Henrik) Valdemari ühe jahiretke ajal Lyøle koos tema vanima poja Valdemariga vangi. Krahv lõi tagasi katsed kuningat vabastada. Ta vabastas kuninga alles 1225 või 1226 tingimusel, et too tagastab kõik oma vallutatud alad Põhja-Saksamaal. Kuningas pidi ka vanduma, et ta loobub kättemaksust.
Valdemar II Bornhövedi lahingus. Miniatuur.
1227 tungis ta Põhja-Saksamaale, püüdes kaotatud alasid tagasi võita, kuid sai võitluses saksa vürstidega Bornhövedi lahingus 22. juulil lüüa ja jäi vallutatud Saksa aladest lõplikult ilma. Kuningas loobus edasistest vallutuspüüdlustest. Sellega lõppes Taani ülemvõim Läänemere piirkonnas, kuid Stensby lepinguga kindlustas Taani oma võimu Eestimaal.
Oma paljude vallutusretkede tõttu sai Valdemar II lisanimeks "Võitja", kuigi ta kaotas kõik vallutatud alad peale Eestimaa. Kaotuste põhjuseks oli suurelt jaolt see, et tal polnud võimalik vallutatud alasid taanlastega asustada.
Valdemar laskis koostada Jüütimaa seadustekogu, mis valmis veidi aega enne tema surma, ja Taani hindamisraamatu.
Tema järel sai kuningaks tema vanim poeg Erik IV.
Nagu isagi, laskis Valdemar II kuningriigi päriluse tagamiseks kroonida oma vanima poja kaaskuningaks ning andis teistele poegadele maavaldused pärilike läänidena. See nõrgendas kuningavõimu ning vallandas pärast tema surma poegadevahelise võimuvõitluse.
Abielud ja lapsed.
Enne esimest abielu oli Valdemar kihlatud Saksimaa hertsogi tütre Baieri Rixaga.
Aastal 1205 abiellus Valdemar Võitja Böömimaa kuninga Přemysl Otakar I ning Meißeni Adelheidi tütre Margrethe Dragomiriga (Dagmariga, arvatavasti 1189 – 24. mai 1212), kellest sai rahva lemmik. Sellest abielust oli Valdemar II-l poeg Valdemar (sündis 1209), kes krooniti 1218 Schleswigis kaaskuningaks, kuid hukkus 1231 jahilkäigu ajal Refsnæsis. Teine poeg sündis 1212 surnuna. Kuninganna suri 1212 ja maeti Ringstedi. Surivoodil olevat ta rahvalauluna edasi kandunud pärimuse järgi püüdnud Valdemari veenda, et too abielluks Liden Kirsteniga, mitte Berengariaga (Bengerdiga). Ta olevat ennustanud Berengaria poegade võitlust trooni pärast, mis toob Taanile häda. Rahvapärimus mäletab Dagmarit malbe ja vaga ideaalnaisena.
Et parandada suhteid Flandriaga, abiellus Valdemar 1214 siiski Portugali kuninga Sancho I orbtütre, Flandria krahvi Ferdinandi õe Berengariaga (umbes 1195 – 27. märts 1221), kes oli abiellumiseni elanud Flandrias. Neil oli kolm poega (hilisemad Taani kuningad Erik IV, Abel ja Christoffer I) ning tütar Sofie või Sophie (1217–1247), kes abiellus 1230 Brandenburgi markkrahvi Johann I-ga. Taanlased vihkasid Berngerdi. Rahvapärimus mäletab Berngerdi ilusa, kuid kõva südamega ja ülbe kuningannana.
Valdemar II-l oli Helena Guttormsdotteriga poeg Knud (1211–1260), Lollandi hertsog, Blekinge hertsog ja Eestimaa hertsog.
Tema abieluvälistest poegadest on teada veel Niels, Halland-Schwerini krahv (suri 1218/1219)


Sakraalarhitektuur.
Sakraalarhitektuur on kultusliku otstarbega arhitektuur.
Kogu sakraalehitus väljendab taevast kosmilist korda ja on täpselt reeglistatud. Sakraalehitus on õpetus kivis, väljendades arusaama maailmast ja vastava religiooni põhiseisukohti. Enamasti on täpselt orienteeritud ilmakaarte või tähtede (megaliitehitised, Egiptuse püramiidid ja templid, Stonehenge) järgi. Muutused sakraalarhitektuuris tähendavad ka muutusi ühiskondlikus teadvuses. Sakraalarhitektuur väljendab ühiskondlikku teadvust.
Sakraalarhitektuur ja religioosne sümboolika on kunstiajaloo oluline osa. Sakraalarhitektuuri ehedaim näide on kloostriarhitektuur, kus igal detailil on oma tähendus.
Pühakoda ehk kultushoone, kus sees saab läbi viia riitust: Kirik - Mošee - Tempel - Saalomoni tempel
Budism: Stuupa, Buddha kujud,
Katoliku kirik: kabel - pühakute kujud (vaata: pühakud)


Impeerium.
Impeerium (ladina keeles "imperium" ('võim')) ehk "suurriik" on ulatuslikku maa-ala hõlmav riik.
Termin "impeerium" tekkis Vana-Roomas ning tähistas algselt kõrgemate magistraatide ja promagistraatide ametivõimu. Impeeriumi väline tunnus oli "fasces". Impeerium anti edasi rahvakoosolekul valituile "lex curiata de imperia" alusel. Ta hõlmas peamiselt sõjaväelist võimu ja õigusemõistmist.
Alates 1. sajandist eKr hakkas impeerium tähendama ka ala, kus riigiametnik oma võimu kasutas. Keisririigi ajal hakati Rooma riiki nimetama Imperium Romanumiks. Impeeriumi kandjaks oli imperaator.
Rooma traditsiooni jätkasid tegelikult või näiliselt Bütsants ja Karl Suure ja tema järglaste riik, mida juba enne Karli kroonimist keisriks 800 nimetati kristlikuks impeeriumiks ("Christianum imperium"). Impeeriumideks nimetasid end ka Saksa-Rooma riik ja Tsaari-Venemaa.
Kesk- ja uusajal hakati sõna "impeerium" (inglise ja prantsuse keeles "empire") kasutama maailmariigi tähenduses. Sellest tuleb ka sõna "imperialism".


Imperium Romanum.
Imperium Romanum oli Rooma keisririigi, hiljem monarhistliku keisririigi või koloniaalriigi ametlik nimetus.
Ideoloogiliselt (ajaloofilosoofias) loodi patristika ajastul teooria, et impeerium kandub ajas ja ruumis edasi. Paljud hiigelriigid on ajaloos end nimetanud "Imperium Romaanumi" järglasteks. On ida haru (Bütsants I - Venemaa III) ja lääne haru (Karl Suur + Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik II).


Internetipsühholoogia.
Internetipsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib arvutite ja interneti mõju inimestele.
Enim tähelepanu on pälvinud arvutisõltuvusega seotud probleemid.


Anton Drexler.
Anton Drexler (13. juuni 1884 München, Baieri - 24. veebruar 1942 München, Saksamaa) oli Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei asutaja ja esimees aastatel 1919–1921.
Drexler oli hariduselt lukksepp. Peale kutseõppe lõpetamist 1902 töötas ta masinalukksepana Berliini veduritehases ja Müncheni raudteetöökodades.
Esimeses maailmasõjas ta ei osalenud, kuna ei olnud väeteenistuseks kõlblik. See ei kahandanud tema rahvusmeelsust, mis leidis väljundi sarnaselt mõtlevate tehasetööliste ühendamisel poliitilistesse ühendustesse. 1917 liitus Drexler Saksa Isamaaparteiga ("Deutsche Vaterlandspartei", DVP); juba märtsis 1918 asutas ta uue organisatsiooni "Vaba Tööliskomitee Hea Rahu Eest" ("Freier Arbeiterausschuss für einen guten Frieden"). Sama aasta oktoobris aitas ta asutada Poliitilist Töölisringi ("Politische Arbeitszirkel")
15. jaanuaril 1919 asutas Drexler koos Karl Harreri, Gottfried Federi ja Dietrich Eckartiga Saksa Töölispartei ("Deutsche Arbeiterpartei", DAP). Partei programm oli segu sotsialistlikest, rahvuslikest ja antisemiitlikest põhimõtetest. Ühenduse liikmeskond erilist kasvutendentsi ei näidanud, sest Adolf Hitleri liitumise ajaks septembris 1919 oli see kasvanud vaid 54 liikmeni. Drexler oli üks partei võrdsete õigustega kaasesimeestest.
Oma vaadete tutvustamiseks avaldas Drexler 1919 raamatu "Minu poliitiline ärkamine. Saksa sotsialistliku töölise päevaraamatust" ("Mein politisches Erwachen. Aus dem Tagebuch eines deutschen sozialistischen Arbeiter").
24. veebruaril 1920 nimetati Saksa Töölispartei ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks ("Nationalsozialistische Deutsche Arebeiterpartei", NSDAP). Drexler valiti tagasi partei esimeheks. Ta oli ka uue parteiprogrammi, nii-nimetatud 25 teesi kaasautor. Selle programmi rakendas Hitler võimuletuleku järel 1933 valikuliselt ellu, jättes tähelepanuta sotsialistlikud teesid.
29. juulil 1921 valiti partei uueks esimeheks Adolf Hitler. Anton Drexler nimetati auesimeheks, kuid ta kaotas reaalse võimu erakonnas.
Novembris 1923 peale õlleputši ebaõnnestumist oli ka Drexler lühiajaliselt vahi all, kuigi ta putšis ei osalenud. Kui selle riigipöördekatse tulemusel NSDAP 1924 keelustati, liitus Drexler Baieri Rahva Blokiga ("Völkische Block") ja valiti selle partei nimekirjas Baieri liidumaa parlamenti. Sellest rahutule töölisele ei piisanud ja juba veebruaris 1925 asutas ta Natsionaalsotsiaalse Rahvaliidu ("Nationalsozialer Volksbund") ning võttis osa NSDAP taasasutamisest.
Peale oma mandaadi lõppu Baieri liidupäevas 1928 kaotas Drexler viimasegi poliitilise mõju. 1933 liitus ta uuesti NSDAP-ga, kuid avalikkus kuulis temast veel vaid paaril korral: 1934 autasustati teda teenete eest partei ülesehitamisel Vereordeniga ja 1937 anti välja tema raamatu kordustrükk. 1942 suri Anton Drexler tagasitõmbunult oma sünnilinnas Münchenis.
Hitler iseloomustas teda "Mein Kampf"-is: "Herr Drexler war einfacher Arbeiter, als Redner ebenfalls wenig bedeutend, im übrigen aber kein Soldat." (Härra Drexler oli lihtne tööline, oraatorina ebaoluline ja üldsegi mitte sõdur.)"
Välislingid.
Drexler, Anton
Drexler, Anton
Drexler, Anton


Mein Kampf.
1934. aastal välja antud prantsuskeelne "Minu võitlus".
"Mein Kampf" (saksa keeles 'Minu võitlus') on Adolf Hitleri raamat. Selles on ühendatud autobiograafia ja rahvussotsialistliku ideoloogia tutvustus. Esimene köide anti välja 1925 ja teine köide 1926.
Teose autoriõigused kuuluvad Baieri rahandusministeeriumile.
Teose eesmärk oli natsionaalsotsialismi kujunemisloo ja eesmärkide esitamine.
Hitler dikteeris raamatu Landsbergis vangis istudes Emil Maurice'ile ning pärast juulit 1924 Rudolf Hessile, kes selle koos mõne abilisega toimetas. Teine köide valmis pärast enneaegset vabanemist (detsembris 1924) ühes Obersalzbergi villas.
Esimene köide "Eine Abrechnung" 'Kättemaks' ilmus 18. juulil 1925, teine köide "Die nationalsozialistische Bewegung" 'Natsionaalsotsialistlik liikumine' detsembris 1926. Algul pani Hitler raamatule pealkirjaks "Viereinhalb Jahre gegen Lüge, Dummheit und Feigheit" 'Neli ja pool aastat valede, rumaluse ja arguse vastu', kuid natsionaalsotsialistist kirjastaja meelest oli see pealkiri liiga keeruline.
Kuni 1930. aastani ilmus "Mein Kampf" kahe suureformaadilise köitena hinnaga à 12 marka. 1930 ilmusid mõlemad köited koos üheköitelises rahvaväljaandega formaadis 12×18,9 cm, mis oli tavaline Piibli-formaat.
Aastatel 1925–1945 tehti originaaltekstis arvukalt muudatusi ja täiendusi. Nähtavasti viimistlesid keeleliselt ja sisuliselt segaseid kohti anonüümsed toimetajad Hitleri kaaskonnast.
Otto Strasser, kelle vend Gregor Strasser koos Hitleriga Landsbergis vangis istus, kirjutas 1939 oma raamatus "Hitler und ich" 'Hitler ja mina' "Mein Kampfi algvariandi kohta, et see oli "halvasti seeditud poliitilise lektüüri" konglomeraat, mille aluseks olid Karl Luegeri, Georg von Schönereri, Houston Stewart Chamberlaini, Paul de Lagarde'i ja Alfred Rosenbergi välispoliitilised vaated ning Julius Streicheri "antisemiitlikud vihapursked". "Kõik kokku oli kirjutatud "sexta"-õpilase stiilis, kellelt alles hiljem on oodata arusaadavaid kirjandeid. (...) Paater Stempfle (...) nägi kuude kaupa vaeva, et "Mein Kampf'"is" väljendatud mõtteid korrastada ja seostada." Edasi ütleb Strasser, et Hitler ei andestanud kunagi, et Stempfle raamatut redigeerides Hitleri nõrkused nii selgelt ära tundis; Stempfle mõrvati 1934 pikkade nugade ööl.
Raamatut on nimetatud ülesehituselt keeruliseks, kordusterohkeks ja raskestiloetavaks. Siiski tulevad põgusalgi lugemisel esile natsionaalsotsialismi põhiideed. Eriti silmatorkav on Hitleri antisemitism, mis toetus "Siioni tarkade protokollide" põhiteesile ülemaailmsest juutide vandenõust.
1. peatükk: Vanematekodus.
Õnneliku saatuse läbi sai minu sünnikohaks Inni-äärne Braunau, mis asub kahe saksa riigi, Austria (Saksa-Austria) ja Saksamaa piiril. Nende taasühendamine on meie eluülesanne. Asi ei ole mitte majanduses: isegi kui see peaks olema majanduslikult kahjulik, peab see teoks saama, sest sama veri kuulub ühisesse riiki. Saksa rahval ei ole õigust kolooniatele, kuni ta pole oma poegi ühisesse riiki koondanud. Alles siis, kui viimane sakslane elab selle riigi piirides, kuid riik ei suuda talle pakkuda turvalist äraelamist, tekib oma rahva viletsuse tõttu moraalne õigus omandada võõrast maad. "Ader on siis mõõk, ja sõja pisaratest kasvab tulevastele sugupõlvedele igapäevane leib."
Linn sai kuulsaks ka sellega, et meie isamaa sügavaima alanduse ajal [kui Baieri oli allutatud Napoleoni Prantsusmaale] langes seal Saksamaa eest nürnberglane raamatukaupmees Johannes Palm, kes keeldus oma kaas-, õigemini peasüüdlasi välja andmast. Samuti nagu Leo Schlageter. Üks Augsburgi politseidirektor oli nad prantslastele üles andnud "ja andis nõnda eeskuju uussaksa võimudele härra Severingi riigis".
Selles linnakeses elasid 1880. aastate lõpus minu vanemad; "isa oli kohusetruu riigiametnik, ema elas ainult majapidamisele ning oli eelkõige meisse, lastesse, igavesti ühesuguses hellas hooles kiindunud." Ma ei mäleta sellest palju, sest varsti pidi isa asuma uuele kohale Saksamaal Passaus. Austria tolliametnik pidi palju rändama. Mõne aja pärast kolis isa Linzi ja jäi seal pensionile. See ei tähendanud talle puhkust. 56-aastasena ostis ta Ülem-Austrias Lambachi lähedal mõisa ja majandas seda.
Vaese väikevabadiku pojana oli ta 12- või 13-aastasena 1850. aastatel külaelanike nõuannete kiuste, kolm kuldnat taskus, kodukohast Waldviertelis lahkunud, et Viinis käsitööliseks õppida. Seitsmeteistaastaselt oli ta sellieksami ära teinud. Ta ei rahuldunud käsitöölise ametiga, mis ei tõotanud viletsusest pääsemist, vaid tahtis saada riigiametnikuks. Riigiametnik tundus talle inimlikult kättesaadava kõrguse tipuna, nagu varem külas kogudusevaimulik. Ligi 23 aastaga oli see eesmärk saavutatud. Ta võis nüüd täita oma kunagise tõotuse, et ei lähe kodukülla enne tagasi, kui temast midagi saanud on. Ent külas ei mäletanud teda keegi ja temagi oli oma külast võõrdunud.
Ilmselt kujunesid sel ajal minu esimesed ideaalid. Minust ei saanud toaskonutajat, sest ma mürgeldasin palju väljas, koolitee oli pikk ja ema kohtles mind kui äärmiselt tahumatut poissi mõnikord kibeda murega. Olin kaaslaste ninamees. Õppisin koolis kerge vaevaga hästi, kuid olin raske iseloomuga. Arvan, et mu kõneand arenes vaidlustes poistega. Ma ei tahtnud saada riigiametnikuks, minu eeskujuks oli mõnda aega abt. Õppisin vabal ajal Lambachis kooripoisina laulmist ning sain küll ja küll joobuda pidulikest jumalateenistustest. Isa ei mõistnud seda, sest ta ei osanud riiaka poisi kõneannet tulevase edu eeldusena hinnata.
Igatsus selle elukutse järele kaduski varsti, et asenduda minu temperamendile paremini vastavate lootustega. Leidsin isa raamatukogust sõjandusalaseid raamatuid, sealhulgas rahvaväljaande "Saksa-Prantsuse sõda 1870/71". Hakkasin unistama kõigest sõja ja sõduritega seotust. Samal ajal hakkas mul tekkima küsimus, miks Austria sakslased selles sõjas ei osalenud. Kas austerlased ei ole siis samasugused sakslased? Oma ettevaatlikele küsimustele sain kadedust tekitava vastuse, et mitte igal sakslasel pole õnne kuuluda Bismarcki riiki.
Mein Kampf eesti keeles.
Eesti keeles on ilmunud "Mein Kampf. I-VI [peatükk] / Adolf Hitler, Kuressaare: Kaitseliidu Veteranide Klubi Saaremaa piirkond, 2003, 68 lk., mille tõlkis Peeter Kask venekeelsest väljaandest. Edasise tõlkimise ja avaldamise keelas Kaitsepolitsei ära. Siiski võis Eestis juba alates 90nendate aastate algusest osta vabalt venekeelset Mein Kampfi.


Natsionaalsotsialism.
Natsionaalsotsialism ehk rahvussotsialism on poliitiline ja majanduslik ideoloogia ja filosoofia, mis ühendab endas rahvuslust ja sotsialismi. Natsionaalsotsialism sündis Saksamaal pärast Versailles' lepingut majanduskriisi ajal.
Natsionaalsotsialism ehk "natsism" ehk rahvussotsialism oli Saksamaa ametlik ideoloogia ja riiklik poliitika aastatel 1933–1945.
Rahvussotsialistlik ideoloogia põhineb Arthur de Gobineau ja Houston Stewart Chamberlaini rassilistel doktriinidel, lisaks Heinrich von Treitschke rahvuslusel ja Friedrich Nietzsche ideedel.
Natsionaalsotsialismi on rakendatud vaid korra, Adolf Hitleri ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei poolt.
Nõukogude Liidus ja tema liitlasriikides on seda nimetatud ka fašismiks, hitlerlikuks fašismiks, Saksa fašismiks või hitlerismiks'". Säärase nimetamise peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et Stalinile ei meeldinud fakt, et natsinaalsotsialistid nimetavad end sotsialistideks ning ta püüdis seetõttu natsionaalsotsialismi nimetust võimalikult palju välja suruda.
Põhijooned.
Natsionaalsotsialismi põhiideeks ja eesmärgiks oli kõigi sakslaste ühendamine ühte rahvusriiki: "Ein Volk, Ein Reich, Ein Führer" (Üks rahvas, üks riik, üks juht.) See pidi viima lõpule erinevates riikides asuvate sakslaste ühendamise ning andma tagatise rahva säilimisele tulevikus.
Selline eesmärk viis rassismini, mis avaldus eelkõige rassiteoorial põhinevas "aaria ja germaani rassi" ülistamises ja härrasrassi aretamise taotlustes ning antisemitismis.
Natsionaalsotsialismile oli omane antikommunism – terav marksismi-, kommunismi- ja bolševismivastane hoiak.
Natsionaalsotsialism – nagu fašism ja kommunism – oli suunatud demokraatia vastu ning nägi ette parteide, vabade ametiühingute ja vaba ajakirjanduse kaotamist. Poliitiliste erimeelsuste ja klassihuvide esiletoomine pidi asenduma rahvustervikuga, mida ühendab juhikultus. Müstiliselt mõistetud "Verele ja mullale" tuginev rahvus vajas "eluruumi", mille võitmine eeldas militaristlikku hoiakut.
Antisemitism.
Saksa natsionaalsotsialistide antisemitismil oli mitmeid "põhjendusi". Juute esitati massilise tööpuuduse, linnastumise ja muude hädade süüdlastena, marksismi ja kapitalismi niiditõmbajatena ning laostava ja rassiliselt alaväärtusliku elemendina. Tollases antisemitismis võib näha ka üldisemat immigrantide vastalisust, sest tollal olid juudid ainsad silmatorkavad võõrrahvusest Saksamaa elanikud.
Rassism.
Rassism oli natsionaalsotsialistliku maailmavaate oluline osa. Natsionaalsotsialistliku rassiteooria üheks tähtsamaks loojaks oli Alfred Rosenberg. "Aaria rassi", millesse sakslased arvati, peeti ülimuslikuks ja teiste rasside poolt ohustatuks. Selle rassi esindajaid tuli säästa teiste rassidega segunemise kahjuliku mõju eest. "Verepuhtuse" nimel keelati näiteks sakslaste abiellumine "ülekaalukalt teise rassi kuuluvate" partneritega (Nürnbergi seadused). Vaimupuuetega isikuid ja rasked kurjategijad steriliseeriti eugeenika nimel.


Mwai Kibaki.
thumb
Emilio Mwai Kibaki (sündinud 15. novembril 1931 Kenya Keskprovintsi Gatuyaini külas) on Kenya poliitik, Kenya president alates 30. detsembrist 2002.
Ta oli Kenya rahandusminister aastatel 1969–1982, asepresident 1978–1988 ning minister 1978–1979 ja 1982–1988.


Isaias Afewerki.
Isaias Afewerki (ka kasutatakse nimekuju Afwerki või Afeworki; sündis 2. veebruaril 1946 Asmaras Eritreas) on endine Eritrea vabadusvõitleja ning praegune president (alates 24. maist 1993).
Ta sai 1966 Hiinas sissiväljaõppe ja osales Eritrea Vabastusrinde tegevuses. Hiljem liitus ta sellest 1970 lahku löönud Eritrea Rahvavabastusrindega ja sai 1987 selle peasekretäriks.
Alates 1991. aastast juhtis ta faktiliselt iseseisvunud Eritrea üleminekuvalitsust ning 1993 sai vastloodud riigi presidendiks.
Pärast Eritrea-Etioopia sõda (1998—2000) on president kehtestanud riigi üle tugeva poliitilise kontrolli. Ajakirjandusvabadus ei kehti. Kuigi 1997 võeti vastu demokraatlik Eritrea põhiseadust, on pideva erakorralise seisukorra tõttu selle rakendamine edasi lükkunud.


Josefa Iloilo.
"Ratu" Josefa Iloilo "vatu" Uluivuda (29. detsember 1920 Taveuni saar, Fidži – 6. veebruar 2011) oli Fidži poliitik.
13. juulil 2000 sai ta Fidži presidendiks.
Mais 2004 teatas riigi televisioon, et Iloilo on raskesti haige ja võimetu täitma riigipea kohuseid, seetõttu on asepresident "Ratu" Jope Seniloli ametis tema eest. Presidendi kantselei lükkas selle ümber.
5. detsembril 2006 peatati Josefa Iloilo volitused presidendina sõjaväe ülemjuhataja Josaia Voreqe Bainimarama korraldatud riigipöörde tulemusel. Formaalselt säilitas Iloilo presidendi ameti, kuid tema volitused läksid üle Bainimaramale. 4. jaanuaril 2007 taastas Bainimarama Iloilo volitused presidendina.
30. juulil 2009 loobus Iloilo presidendiametist ning ametisse astus presidendi kohusetäitja Epeli Nailatikau.


Naiste jalgpalli maailmameistrivõistlused.
Naiste jalgpalli maailmameistrivõistlused on FIFA poolt korraldatavad maailmameistrivõistlused jalgpallis, kus osalevad naiste rahvuskoondised ja mida peetakse iga 4 aasta tagant alates aastast 1991.


Padise klooster.
Padise klooster oli tsistertslaste klooster Padisel, mille 14. sajandil rajasid Dünamündest pärit mungad.
Klooster oli esimene Harjumaa arhitektuurimälestis, mis taasiseseisvunud Eestis vastava tähise sai. Padise klooster on suure tähtsusega arhitektuuri ja ajalooline objekt nii Eestis, kui kogu Põhja-Euroopas.
Ajalugu.
Padise kloostri ehitus käis vaheaegadega üle 200 aasta.
Taani kuningas Erik Menved andis 1305. aastal loa suurejoonelise kindlustatud kloostrikompleksi rajamiseks, mida hakati ehitama 1317. aastal. Kloostri rajamine oli plaanis arvatavasti juba 13. sajandil. Klooster rajati eestlaste Padise muinaslinnuse lähedale.
1343. aastaks jõuti valmis ehitada esimene ehk keldrikorrus ning osa põhikorruse müüridest, kui algas Jüriöö ülestõus ja klooster põletati ning 28 kloostris olnud munka, ilmikvenda ja ka saksa soost vasalli tapeti.
Hävingust saadi üle alles 1370. aastate paiku, mil ehitustööd pooliku kloostrikompleksi juures jätkusid.
Põhihoonestiku pühitsemise tseremoonia toimus 1448. aastal.
Liivi sõjas 1559. aastal lõpetas klooster tegevuse. Selle aja jooksul aga ehitati kloostri juurde tulirelvade jaoks täiendavaid kindlustusi.
1560. aastal oli klooster linnusena välja ehitatud, klooster asus siis hertsog Magnuse valduses, kelle käest rootslased ta 1561. aasta sügisel endale vallutasid.
1576. aastal kahepäevase piiramise ja ägeda suurtükitule tulemusena andsid selle kaitsjad eesotsas pealik Hans von Oldenburgiga alla ja loovutasid endise kloostri venelastele.
28. detsembril 1580. aastal pärast 13 nädalat kestnud piiramist loovutasid venelased lõpuks kloostri Rootsi sõjaväele. Pärast neid korduvaid piiramisi ja vallutamisi olid Padise kloostri muutnud osaliselt varemeiks. Seda mainiti veel 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle.
Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 1622. aastal Padise kloostri Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile. Ligi 150 aastat kasutati kloostrit eluhoonena, täpsemalt kirikut, mis oli muudetud vahelaega kahekorruseliseks.
1766. aastal klooster põles ja sellest ajast saadik on osaliselt varemeis. Sellest ajast sai alguse endise kloostri areng Padise mõisana.
1770. aastatel ehitati kloostrist ida poole Padise mõisa uus peahoone. Ehitusmaterjali saadi kivide näol kloostri varemetest.
Von Rammide aadlisuguvõsa kätte jäi Padise mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastani. Mõisa viimaseks omanikuks oli Fridolf von Ramm.
Kuna väravatorn on rajatud jõe poole kaldus savikihile, purunes 20. sajandi alguspoolel väravatorn osaliselt maalihkes.
Kloostri korrastus- ja restaureerimistöödega alustati 1930tel aastatel.
Tänapäev.
2001. aastal lõpetati viimased restaureerimistööd. Lääne- ja lõunakülg on veel varemetes.
Kloostri keskaegsest sisustusest on säilinud praegu Risti kirikus paiknev 14. sajandi kirikukell (Eesti vanim) ning sama sajandi haruldane Kolgata grupp (praegu Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Niguliste kirikus).
Vaata ka.
Padise vald


Ja.
"Ja" on sidesõna, mida loomulikus keeles (nt eesti keeles) kasutatakse muu hulgas konnektorina konjunktsiooni väljendamiseks.


Thomas von Ramm.
Thomas von Rammile annetatud vapp
Thomas von Ramm (surnud 26. veebruar (vkj. 16. veebruar) 1631) oli Riia bürgermeister ning Tartu õuekohtu asepresident.
Thomas von Ramm sündis Riia müntmeistri Christoph Rammi ja Barbara Krögeri pojana.
Umbes kolmekümneaastasena sai ta Riia raehärraks ja 1621 bürgermeistriks.
Üsna rikkana oli ta rahaliselt toetanud Gustav II Adolfi sõjaretki ning seetõttu kinkis kuningas 1622. aastal talle Padise kloostri koos ümbritsevate maadega. 28. augustil 1624 sai Thomas Ramm aadlikuks.
1628 ostis ta endale ka Pakri saared.
1630 määrati Thomas von Ramm Tartu õuekohtu esimeseks asepresidendiks.
Talle kuulusid Padise ja Vihterpalu mõis.
Thomas von Ramm suri 1631 ja maeti 7. juuli (vkj 27. juunil) 1632 Tallinna Toomkirikusse.


Daniil Granin.
thumb
Daniil Granin (vene "Даниил Гранин"; õieti Daniil Aleksandrovitš German ("Даниил Александрович Герман"); sündis 1. jaanuaril 1919) on juudi päritolu venekeelne kirjanik.
Tunnustusi.
Granin, Daniil
Granin, Daniil


Johann Philipp Palm.
Johann Philipp Palm (18. november 1766 – 26. august 1806) oli Nürnbergist pärit saksa raamatukaupmees.
1806 avaldati Lõuna-Saksamaal anonüümne pamflett "Saksamaa sügavaim alandus", mis oli suunatud Prantsusmaa ülemvõimu vastu Baieris. Palm oli üks raamatukaupmeestest, kes seda levitas. Üks Baieri politseiagent andis ta prantslastele üles. Napoleoni käsul hukati ta Inni-äärses Braunaus 26. augustil 1806.
Hukkamiskohta püstitati hiljem monument. See avaldas Adolf Hitlerile lapsepõlves muljet. Ta mainib Palmi kui rahvusluse märtrit oma raamatus "Mein Kampf".
Palm, Johann
Palm, Johann
Palm, Johann


Albert Leo Schlageter.
Albert Leo Schlageter (12. august 1894 Schönau im Schwarzwald, Baden-Württemberg — 26. mai 1923 Golzheimer Heide Düsseldorfi lähedal) oli Saksa Vabakorpuse liige ja natsionaalsotsialist.
1914. aastal läks ta teoloogiaüliõpilasena vabatahtlikult Esimese maailmasõja rindele. Temast sai ohvitser suurtükiväes ja ta sai mõlema järgu Raudristi.
Pärast sõda võitles ta Vabakorpuse ridades Baltimaades ja Ülem-Sileesias.
1922 astus ta NSDAP-sse ja SA-sse. Tal oli NSDAP likmekaart nr 61.
Kui Prantsusmaa 1923. aastal okupeeris Ruhrimaa, aitas Schlageter korraldada sakslaste vastupanuliikumist. Koos kaaslastega laskis ta õhku ühe raudteesilla, et raskendada söe väljavedu Prantsusmaale. Üks sakslasest informaator andis nad prantslastele välja. Schlageter võttis kogu vastutuse endale ja ta mõisteti Prantsuse kohtu poolt surma. Kaaslastele mõisteti erinevate tähtaegadega vangla- ja sunnitöökaristused.
Schlageter keeldus välja andmast neid, kes olid andnud käsu raudteesild õhata, ega palunud armu.
26. mail 1923 laskis Prantsuse laskekomando ta Golzheimer Heides Düsseldorfi lähedal maha.
Saksamaa siseminister Carl Severing olevat keeldunud asjasse sekkumast.
Schlageterist sai Saksa vastupanuliikumise tähtsaim märter ja üks natsionaalsotsialistide suurkangelasi.
Tema nime järgi nimetati õppepurjelaev "Albert Leo Schlageter" ja "Luftwaffe" hävitajate eskaader 26 "Albert Leo Schlageter", mis osales Teises maailmasõjas.


Maha Vajiralongkorn.
Tema Kuninglik Kõrgus kroonprints Maha Vajiralongkorn (sündis 28. juulil 1952, Ambara Villas, Kuninglikus Dusiti lossis, Bangkokis, Tais) on Tai troonipärija (kroonprints).
Ta on Tema Majesteedi kuningas Bhumibol Adulyadej neljast lapsest teine ja ainus poeg kuninganna Sirikitga. Kunigas andis talle tiitli "Somdech Phra Boroma Orasadhiraj Chao Fah Maha Vajiralongkorn Sayam Makutrajakuman" 28. detsembril 1972, tehes tast kroonprintsi ja troonipärija.
Vajiralongkorn
Vajiralongkorn


Sirikit.
pisi
"Tema Majesteet" kuninganna Sirikit (sündinud 12. augustil 1932) on Tai kuninganna alates 28. aprillist 1950.
Ta on prints Chandaburi Suranathi (Mom Chao Nakkhatra Mangkala Kitiyakara) ja Mom Luang Bua Kitiyakara ("neiuna" Mom Luang Bua Snidwongse) tütar.


Alkohol.
Alkohol (araabia keeles الكحول ("al-kuḩūl" 'peen metalliline pulber silmalaugude tumedaks värvimiseks' või الغول ("al-ghawl"); ladina keeles "spiritus vini" 'veini vaim'; keemilise nimetusega etanool või etüülalkohol) on joovet tekitav keemiline aine, mida sisaldavad kõik alkohoolsed joogid.
Alkoholi manustamine põhjustab inimesel emotsionaalseid muutusi, taju-, kõne-, mälu-, koordinatsiooni- ja tasakaaluhäireid.
Alkohol on tugeva toimega sõltuvust tekitav narkootiline aine, mis on enamikes riikides legaalne.
Alkoholi tootmine.
Alkoholi esineb looduses vähesel määral, kuna madala keemistemperatuuri tõttu ta lendub kergesti. Seetõttu hoitakse alkoholi sisaldavat segu kinnistes anumates.
Vanimad alkoholi tootmise meetodid pärinevad Lähis-Idast ja Vahemeremaadest. Mono- ja oligosahhariide (suhkruid) sisaldavatest taimemahladest või muust lähtematerjalist võib anaeroobse käärimise tulemusena pärmiseente ("Sachharomyces sp.") toimel tekkida jääkproduktina etüülalkohol. Lähtematerjalina võidakse kasutada ka tööstuslikult toodetud suhkru lahust.
Teise võimalusena kasutatakse lähtematerjaliks taimse päritoluga polüsahhariide, eelkõige tärklist, mida sisaldavad kartulimugulad, teraviljad jpm produktid. Tööstuslikult kasutatakse alkoholi tootmiseks ka tselluloosi, mida sisaldab näiteks puit, paber, kaltsud jmt. Polüsahhariidide hüdrolüüsil tekkivad mono- ja oligosahhariidid kääritatakse anaeroobselt pärmiseente abil.
Saadud segus on alkoholi mahuosa kuni 16%. Pärast selitamist jm töötlemist võidakse sellised produktid turustada juba alkohoolsete jookidena. Kõrgema kontsentratsiooni saavutamiseks destilleeritakse segu kuni 80° C juures. Pärast (sageli mitmekordset) destilleerimist saavutatakse alkoholi mahuosaks kuni 96 %. Saadud produktid lahjendatakse kangete alkohoolsete jookide saamiseks veega.
Kääritamisel saadud alkohoolsed joogid.
Õlu, vein, siider, šampanja, sake, sonti, kumõss, kilju, mõdu, pulke, soju jt.
Destilleerimisel saadud alkohoolsed joogid.
Viin, viski, konjak, brändi, liköör, rumm, džinn, tequila, kalvados, slivovits, grappa, absint, akvavit, nastoika, piiritus, puskar, pontikka jt.
Muud alkoholi sisaldavad tooted.
Denaturaat, odekolonn ja muud kosmeetikatooted, mitmesugused lahustid, puhastusvahendid, vedelkütused jmt.


Great Channel.
Great Channel on väin, mis ühendab Andamani merd Bengali lahega ja eraldab Sumatrat Nicobaridest.
Väina Laius on umbes 150 km.


Pandivere kõrgustik.
Pandivere kõrgustik on kõrgustik ja maastikurajoon Põhja-Eestis Viru lavamaa, Alutaguse madaliku, Kesk-Eesti tasandiku ja Kõrvemaa vahel.
Pandivere kõrgustik on lausiku pinnamoega erinedes seega selgelt Lõuna-Eesti kõrgustikest. Erinev on ka teke. Pandivere kõrgustiku alal oli kõrgustik juba enne viimast jääaega, samas kui Otepää- ja Haanja kõrgustikud on jää poolt kokku kuhjatud saarkõrgustikud.
Tekkelt on Pandivere kõrgustik sarnane Sakala kõrgustikule, olles jäälahkmeala kulutuskõrgustikud. Sakala kõrgustik erineb Pandiverest ürgorgude rohkuse poolest.
Erinevalt lõunapoolsetest Eesti kõrgustikest on Pandivere kõrgustiku pinnakate õhuke ning geoloogiline ehitus lihtsam.
Kõrgustiku jalam asub ligikaudu 80 meetri kõrgusel merepinnast. Nõlvaks loetakse 80...100 meetri kõrgust osa. Kõrgustiku keskosa, mille absoluutne kõrgus on üle 100 meetri, katab ligikaudu 1100 km².
Lõhelistest lubjakividest koosnevat aluspõhja katab õhuke (2...5 m) koreserohke moreenikiht.
Õhuke pinnakate ja lõheline aluspõhi teeb Pandiverest Eesti suurima sademevee infiltratsiooniga piirkonna. See tähendab seda, et sademetena maapinnale langenud vesi imbub kergelt maa sisse ning vooluvetevõrku ei teki. Ka Eesti hüdrograafilisel kaardil tuleb Pandivere kõrgustiku keskosa selgelt esile praktiliselt puuduvate vooluveekogude ja soodega. Soode pindala moodustab Pandivere kõrgustiku pindalast umbes 2%, mis on terve suurusjärk väiksem kui Eesti keskmine (22%).
Suur infiltratsioon ja ümbritsevast alast suurem keskmine kõrgus väljendub põhjavee väljakiildumises kõrgustiku ümbruses, mis teeb Pandivere ümbruse allikate poolest rikkaimaks alaks Eestis. Samuti on Pandivere ümbruses palju soid, näiteks Endla soostik või Kõrvemaa sood. Kõrgustiku kirdeosa nõlv on järsem ning see väljendub põhjavee intensiivses väljakiildumises Kunda ürgorus.
Pandivere kõrgustikuga on tekke poolest seotud Vooremaa voored, mis asuvad kõrgustikust lõuna-kagu suunas. Voored on tekkinud jääkeelte vahele, mis ümber Pandivere aluspõhjalise kõrgustiku minnes kohtusid taas Vooremaa kohal, kuhjates endi vahele moreenikuhilaid, mida me tänapäeval voorteks nimetame. Ka Pandivere kõrgeim tipp Emumägi, mille suhteline kõrgus on 79 ja absoluutne kõrgus 166 meetrit, on voor. Emumägi on Põhja-Eesti kõrgeim tipp.
Pandivere kõrgustikul ning Kesk-Eesti tasandikul on Eesti parimad mullad, mille keskmine boniteet ületab 55 punkti, mistõttu võib Pandiveret nimetada Eesti viljaaidaks. Viljakad mullad on kõrgustiku suurim loodusrikkus. Põhjaosas on levinumad leostunud rähksed mullad. Lõuna pool aga enam leetunud ja lõimiselt peamiselt liivsavist koosnevad mullad.
Kõrgustiku lõunaosa on põhjaosast metsasem ja esineb ka enam rabasid, näiteks Emumäe jalamil asuv Peetla raba.
Kõrgustiku põhjaosa läbivad mitmed oosistikud, mille orientatsioon on loode-kagu suunaline. Oosistike pikkus võib ulatuda kuni 30 kilomeetrini. Tuntuim neist on Neeruti-Porkuni oosistik. Kõrgustiku servaaladel esineb mõhnastikke.
Lubjakivide maapinnalähedus on soodustanud karstumist, mis ei ole siiski nii tugev kui Harjumaal asuval Kostivere karstialal.
Peale ooside, mõhnade ja voorte esineb Pandivere kõrgustikul ka sandur- ja glatsiofluviaalseid deltasid.
Klimaatiliselt iseloomustab kõrgustikku paksem lumikate ja selle pikem kestus. Pandivere kõrgustikul asub ainus kõrgustikul paiknev pikemat aega regulaarselt tegutsenud ilmajaam Eestis. Väike-Maarja ilmajaama absoluutne kõrgus on 120 meetrit üle merepinna. See on ka Eesti kõige madalama keskmise temperatuuriga ilmajaam.


Kasulik mudel.
Kasulik mudel on leiutis, mis on uudne, millel on leiutustase ja mis on tööstuslikult kasutatav. Leiutise objektiks võib olla seade, meetod, aine, mida tunnustavad liitu kuuluvate riikide seadused.
Eestis reguleerib patendikaitsega seonduvat valdkonda Eesti ning mitmed erinevad rahvusvahelised lepingud, millega Eesti Vabariik on liitunud. Lepingute loetelu on toodud märksõna Patendiamet juures.
Leiutis on uus, kui see erineb tehnika tasemest. Tehnika tase määratakse kindlaks kogu teabe põhjal, mis enne taotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva on ükskõik millises maailma osas avalikkusele teatavaks saanud kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise läbi või mis tahes muul viisil. Uudsuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse ka Patendiametile varem esitatud patenditaotluste ja kasuliku mudeli seaduse kohaselt esitatud kasuliku mudeli registreerimise taotluste sisu vastavalt nende esitamise kuupäevale või prioriteedinõude puhul prioriteedikuupäevale.
Leiutisel on leiutustase, kui see vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetavalt ei tulene tehnika tasemest.
Leiutis on tööstuslikult kasutatav, kui seda saab toota või kasutada majanduses.


Tööstusdisainilahendus.
Tööstusdisainilahendus (kasutatakse ka lühendit TDL) on toote tasapinnaline või ruumiline väliskujundus. Väliskujundusena käsitatakse Eesti toote välisilme tunnusjoonte kogumit, mille üksikult või kombinatsioonis moodustavad vorm, konfiguratsioon, ornament, värvilahendus, faktuur ja materjal.
Tööstusdisainilahendusel võivad olla variandid. Need on sellised teisendid, mis vastava ala asjatundjale jätavad sama üldmulje. Tööstusdisainilahenduste komplekt on tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi ühte klassi kuuluvate ja samas laadis kujundatud tööstusdisainilahenduste loogiline kogum. Tööstusdisainilahenduste komplekti käsitatakse käesolevas seaduses ühe tööstusdisainilahendusena.
Tööstusdisainilahenduse uudsus.
Tööstusdisainilahendus on uus, kui enne tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluse (edaspidi registreerimistaotlus) esitamise päeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva ei ole Eesti Vabariigis ega välisriigis avalikustatud sellega identset või äravahetamiseni sarnast tööstusdisainilahendust. Tööstusdisainilahenduse uudsuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse ka identne või äravahetamiseni sarnane registreeritud tööstusdisainilahendus pärast selle avalikustamist, kui selle registreerimise taotlus oli esitatud varem või prioriteedikuupäev oli varasem.


Tööstusomandi õiguskaitsetaotlus.
Tööstusomandi õiguskaitsetaotlus on tööstusomandi kaitse seaduse ehk tööstusomandi eseme õiguskaitset sätestava eriseaduse kohaselt esitatud registreerimistaotlus tööstusomandi esemele õiguskaitse saamiseks. Patendikaitse taotlemise korral mõistetakse taotluse all patenditaotlust, kaubamärgikaitse taotlemise korral kaubamärgi registreerimise taotlust jne.
Vaata ka.
Eesti Patendiraamatukogu
kasulik mudel


Ilmikvend.
Ilmikvend on ajaloolises tähenduses kloostris elav abitööline (mees), kellel ei ole mungaseisust (pole andnud tõotusi), aga elab kloostrireegli järgi.
Tänapäeval nimetatakse ilmikvennaks väljaspool kloostrit elavat inimest, kes elab vastava ordu- või kloostrireegli alusel. Peamiselt on seotud igapäevaste regulaarsete meditatsioonipausidega, breviaari alusel.
Ilmikvend võib olla ka teatud vaimsust järgiv abieluinimene, kellele kehtib nn kolmas tee.


Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.
Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (lühend TÜLKR) on mittetulundusühing, mis ühendab loodusest ja looduskaitsest huvituvaid Tartu tudengeid.
Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering ehk ring on väidetavalt vanim tudengite looduskaitseühendus maailmas (asutatud 13. märtsil 1958). Ringile pani aluse Jaan Eilart, kes oli ka ringi kauaaegne teaduslik juhendaja.
Ringi liikmeskond koosneb valdavalt Tartu Ülikooli geograafia ja geoloogia üliõpilastest. Ringist on läbi aegade välja kasvanud palju tuntud teadlasi, poliitikuid ja teisi avaliku elu tegelasi. Näiteks Peep Mardiste, Ülo Mander, Andres Tarand, Teet Jagomägi, Jaan Kaplinski jne. Paljud Tartu Ülikooli geograafia instituudi õppejõud on ringi vilistlased.
Ringi tegevus on suunatud eeskätt sissepoole, oma liikmetele. Looduskaitseringil on olnud märkimisväärne osa eesti looduskaitse kujunemisel. Enamik taasiseseisvunud Eesti keskkonnaministreid on ringi vilistlased.


Gubali väin.
Gubali väin on väin, mis ühendab Punast merd Suessi lahega ja eraldab Siinai poolsaart Aafrikast.
Väinas on palju saari ja rahusid. Nende vahelt läheb läbi umbes 9 kilomeetri laiune ja 80 meetri sügavune osa.


Turu saarestik.
Turu saarestik on rohkem kui 20 000 saarest koosnev saarestik, mis piirneb läänes Kihti väinaga, loodes Selkämerega, kirdes Soome rannikuga ja lõunast Läänemerega.
Saarestiku piires olev veeala on Saaristomeri.


New Age.
"New Age" (inglise keeles 'Uus Ajastu') on vaimne liikumine ja ebausk, mis hõlmab paljusid alternatiivseid maailmavaateid ja elulaade. Sinna kuulub näiteks huvi meditatsiooni, kanaldamise, reinkarnatsiooni, kristallide, holistilise ravi, keskkonnaprobleemide; aga ka "lahendamata saladuste" nagu UFOde, viljaringide jpm vastu. Liikumises osalejad osalevad sagedasti enesearengu- või meditatsioonigruppides; messidel (nt Maaema mess Eestis); tunnevad huvi vastava kirjanduse vastu; koguvad ja kasutavad viirukit ja/või kristalle; külastavad ennustajaid ja tervendajaid; kuulavad vastavat muusikat jne.
"New Age"-i on iseloomustatud kui religioosset sünkretismi, ehkki "New Age"-i ei saa nimetada sünkreetiliseks religiooniks. Organiseeritud religiooni kuulumise asemel või kõrval koostavad "New Age"-liikumise järgijad tavaliselt ise oma vaimse teekonna, mis koosneb maailmareligioonide müstilistest traditsioonidest, šamanismist, okultismist jpm. Osalised kasutavad tavaliselt paljusid erinevaid õpetusi ja praktikaid nii peavoolu- kui äärevooludest ning formuleerivad oma kogemustele tuginedes ise oma uskumused. Tegelikult mingit selget kuuluvust ega jäike piire ei ole.
"New Age" on ka apokalüptiline liikumine. Üheks levinud veendumuseks on, et elatakse mingis mõttes lõpuaegadel; et vana, materialistlik maailm on otsa saamas ning tulemas uus ajastu, valgustatud ja vaimne.
Liikumist võib iseloomustada kui alternatiivi peavoolu kristlusele. Meditatsiooni rõhutamine viitab sellele, et tavapärasest palvetamisest ei piisavat; usk reinkarnatsiooni viitab umbusule kristluse surmajärgse elu arusaama suhtes.
Ajalugu.
"New Age" liikumise juured on Lääne esoteerikas, religioosses perspektiivis mis on tagasi viidav 2. sajandi gnostitsismini. Gnostitsismile järgnesid erinevad esoteerilised liikumised nagu keskaegsed hermeetilised õpetused alkeemia, kabala, astroloogia ja maagia. Hilisemad järglased olid muuhulgas roosiristlus 17. sajandil, teosoofia ja rituaalmaagia 19. ja 20. sajandil.
Ingliskeelses maailmas tuleks ära mainida kõigepealt kanaldaja Edgar Cayce'i kirjutiste uurimisgrupid. Venemaal on sellist suunda suuresti mõjutanud Nikolai ja Helena Roerichi teosoofiline pärand. Saksakeelses maailmas on suurt tähtsust omanud endine teosoof Rudolf Steiner ja tema antroposoofiline liikumine.
19. sajandi lõpus kuulutas Teosoofilise Ühingu asutaja Helena Blavatsky välja Uue Ajastu saabumise. Ta uskus, et teosoofid peaksid aitama inimrassil areneda ja töötama koos ülestõusnud meistritega, kes maailma salajaste liidritena juhtivat planeedi saatust. Tema ideed haakusid juba olemasolevate ootustega spiritualistide hulgas ning astroloogilise Veevalaja Ajastu algusega, mis lubavat vendluse ja valgustatuse laia levikut.
Blavatsky järglane Annie Besant ennustas messia ja maailma päästja peatset saabumist, kelle ta tuvastas olevat india päritolu Jiddu Krishnamurti. 1940. aastatel väitis Alice A. Bailey, et uus messias, Meister Maitreya, saabuvat 20. sajandi viimases veerandis. Bailey rajas ka kolmikute programmi, milles inimesed kogunesid kolmestesse gruppidesse mediteerima. Programmis osalenud uskusid, et võtavad vastu jumalikku energiat, mida nad jagavad ümbritsevate inimestega ning sellega tõstavad üldist vaimsuse taset.
Pärast Bailey surma rajasid tema järgijad sõltumatuid teosoofilisi gruppe, milles Uue Ajastu ootused ja lootused kasvasid. Need grupid väitsid, et edastavad maailmale vaimset energiat ning kanaldavad üleloomulikke olendeid, eriti ülestõusnud meistreid. Nii näiteks uskus Šotimaal asuv Findhorn Foundation, et nende väidetav kontakt loodusvaimudega võimaldas neil kehvast mullast ja kliimast hoolimata saavutada hämmastavaid põllumajanduslikke tulemusi.
1970. aastal kolis ameerika teosoof David Spangler Findhorni, kus ta arendas Uue Ajastu ideid. Ta leidis sarnaselt Bailey'ga, et uute vaimse energia lainete vallandumine, mida näitavat astroloogilised märgid, oli Uue Ajastu saabumist kuulutanud. Vastupidiselt Baileyle arvas Spangler, et inimesed peaksid ise olema aktiivsed ja seda energiat muudatuste toomiseks kasutama. Spangleri nägemus nõudis aktiivset osalust ning tõstis vastutuse Uue Ajastu saabumise eest sellesse uskujatele.
1970. aastate lõpus USA-sse naastes sai Spanglerist liikumise peaarhitekt. Ta esitas oma ideed raamatutes, milest esimene oli "Revelation: The Birth of a New Age" (1976) ning tõmbas ligi paljude okultsete ja metafüüsiliste organisatsioonide liidreid.
Samuti tuli toetajaid kaduvast psühhedeelilisest liikumisest, muuhulgas psühholoog Richard Alpert, kes nagu Timothy Learygi propageeris hallutsinogeenide kasutamist müstiliste kogemuste saavutamiseks. Hiljem saavutas ta Indias väidetavasti valgustatuse ning Ram Dassi nime all läände naastes taunis oma varasemaid ideid ning propageeris traditsioonilisi vaimseid distsipliine.
Samal ajal hakkasid ilmuma perioodilised väljaanded teabe levitamiseks ning kogukonnatunde tekitamiseks. Tekkisid eripoed, kus müüdi Uue Ajastu teemalisi raamatuid, videokassette, abivahendeid ja muud sarnast.
Võtmemomentide hulka avalikkuse uuest ajastust teavitamisel kuuluvad 1987. aastal Jose Arguellesi poolt Sedonas, Arizonas organiseeritud Harmonic Convergence ja Shirley Maclaine'i miniseriaal "Out on a Limb" (samuti 1987). Samuti on äärmiselt mõjukad olnud selliste kanaldajate nagu Jane Roberts (Seth), J.Z. Knight (Ramtha) teosed, samuti ilmutatud või automaatkirjutatud tekstid nagu "Imede kursus" (Helen Schucman), "Taevane ettekuulutus" (James Redfield) ning "Jutuajamised jumalaga" (Neale Donald Walsch).
Vaimne teostus.
Vaimseks eneseteostuseks kasutatakse paljusid erinevaid traditsioonilisi vaimseid tehnikaid. Transpersonaalne psühholoogia, parapsühholoogia jt suunadele toetudes kasutatakse teadvuse seisundit muutvaid tehnikaid väljaspool nende kultuurilist konteksti. Need ja paljud uued tehnikaid kaasatakse "planeedi ja ühiskonna tervendamiseks" ning inimrassi evolutsiooniks, mille puhul toetutakse 100-nda ahvi hüpoteesile.
Hinnatakse vaimset tervenemist alternatiivmeditsiini abil: massaaži, kiropraktika, nõelravi jmt abil. Laialdaselt kasutatakse mitmesuguseid ennustamispraktikaid (astroloogia, tarot, Yijing jmt).
Filosoofia.
Sünkretism, Postmodernism, Karma, Vedad, Spirituaalsus, Kvantmüstitsism, Esoteerika, Veevalaja ajastu, Transtsendents, Alternatiivpedagoogika, Indigolapsed
Meditatsioon.
Qi, Qigong, Palve, Tantra, Jooga, Meditatsioon, Kundalini, Mandala, Mantra, Transs, Tai Chi
Muusika.
New Age muusika
Õpetajad ja ravitsejad.
Andrew Cohen, Michael Sharp, Benjamin Creme, Barry Long, Da Free John, Ram Dass, Louise L. Hay, Caroline Myss, Marianne Williamson, Leonard Orr, Carlos Castaneda, Rajneesh, Jiddu Krishnamurti, Khwaja Shamsuddin Azeemi, Wayne Dyer, Mary Manin Morrissey, Tony Samara, Deepak Chopra, Luule Viilma, Vigala Sass, Äksi nõid, Kaika Laine
Ravi ja tervis.
Akupunktuur, Arooomiteraapia, Aura, Ayurveda, Pranayama, Biorütmid, EEC, Kristallravi, Tšakrad, Praana, Värviteraapia, Fruitarianism, Iridoloogia, Kirliani kujundid, Reiki, Püramidoloogia, Eneseabi, Taimetoitlus, Visualisatsioon, Neuro-lingvistiline programmeerimine
Teadvus.
Astraalprojektsioon, Hingerännak, Surmalähedane kogemus, Reinkarnatsioon
Erilised võimed.
Automaatkirjutamine, Karisma, Selgeltnägemine, Unenäod, Ennustamine, Levitatsioon, Oraaklid, Parapsühholoogia, Psühhokinees, Kaugnägemine, Maagia, Telepaatia, Kanaldamine, Pikaealisus, Ajarännakud
Energiaväljad ja -kohad.
Avalon, Bermuuda kolmnurk, Atlantis, Energiaväli, Lemuuria, Machu Picchu, Kailash, Stonehenge, Energiasambad
Spirituaalsed süsteemid.
Alkeemia, Astroloogia, Kaose maagia, Maagia, Numeroloogia, Nõiakunst, Okultism, Hiromantia, Tarot, Feng Shui, Vastu, Ruunid, Budism, Demonoloogia, Antroposoofia, Teosoofia, Hinduism, Jeesus, Kabala, Rebirthing, Roosiristlased, Saientoloogia, Šamanism, Sufism, Zen,
Tulnukad.
Tulnukad, UFO-d, Ufoloogia, Viljaringid


Oswald Spengler.
Oswald Spengler (29. mai 1880 Blankenburg (Harz) – 8. mai 1936 München) oli saksa kultuuri- ja ajaloofilosoof.
Peateoses "Der Untergang des Abendlandes" ("Õhtumaa allakäik") (I köide 1918, II köide 1922, eesti keeles I–II 2012 Mati Sirkeli ja Katre Ligi tõlkes) käsitleb ta maailma kultuuride üksteisest sõltumatut arengut, mis teeb iga kultuuri puhul läbi samad staadiumid (aeg on saatus ja ruum on juhus). Talupoeg on kultuuri vältimatu eeltingimus, kuid mitte kultuuri looja ega kandja. Kultuuri arengu indikaatoriks on linnade tähtsuse järkjärguline kasv (kultuur sünnib ja sureb koos linnaga, mis muutub lõpus, hiigellinnana, kultuuri kasvajaks). Kultuur on Oswald Spengleri jaoks elusorganism. Ta suhtub Õhtumaa kultuuri tulevikku fatalistlikult, rõhutades, et see on jõudnud oma arengu viimasesse staadiumi – tsivilisatsiooni – umbes aastaks 1900. Õhtumaa tsivilisatsiooni tippajaks luges Spengler 18. sajandit.
Spengler kuulus ka konservatiivse revolutsiooni peamiste apologeetide hulka, mõjutades avalikku arvamust oma kirjanduslikult kõrgetasemelise ajaloolis-poliitilise publitsistikaga. 1933. aastal ründasid natsionaalsotsialistliku Saksamaa uued võimud teravalt Spengleri seisukohavõtta, milles ta kritiseeris riigis toimuvat, mispeale Spengler oli sunnitud tõmbuma avalikust elust kõrvale. Ta alustas materjali kogumist uue suurteose jaoks, mida ta valmis ei saanud. Spenglerist järgi jäänud märkmete põhjal on hiljem mõistetud, et ta kavandas "Õhtumaa allakäigus" esitatud ideede laiaulatuslikku revideerimist.
Oswald Spengler on külastanud Eestit, pidades saksakeelse ettekande Mustpeade Majas.


Rassism.
Rassism on mõtteviis või ideoloogia, mille järgi erinevused inimeste iseloomus ja võimetes on otseses sõltuvuses nende rassist. Rassismile on iseloomulik püüd määratleda inimeste õigusi ja rolli ühiskonnas eelkõige rassiliste, aga ka rahvuslike ja etniliste tunnuste, sh nahavärvi ja päritolu alusel.
Rassismiks nimetatakse ka sellisele mõtteviisile rajanevat poliitikat.
Rassiteooriad on liigitanud inimesi vastavalt nende rassilistele tunnustele "kõrgemateks" ja "madalamateks", millega on õigustatud ja põhjendatud teiste rasside hävitamist või nende eluviisi muutmist.


Kabe.
Kabe ehk kabemäng on mõttesport, kus võistlevad kaks partnerit (osapoolt).
"Selgitus: Partneriks (vastasmängijaks, pooleks) võib kabepartiis olla nii üks isik kui ka mitmest isikust koosnev kollektiiv. Viimasel juhul nimetatakse partiid konsultatsioonipartiiks."
Eestis levinuimad kabeliigid on rahvusvaheline kabe ja vene kabe.
Ajalugu.
Kabemäng on alguse saanud vanast Egiptusest ning juba mitmeid tuhandeid aastaid enne meie ajaarvamist. Herodotos mainib oma teostes, et kabest oli olnud väga huvitatud ka üks vaaraodest, kes elas 5000. aasta paiku eKr. Egiptusest levis kabe Kreekasse sealt Rooma ning tänu Rooma riigi mõjule juba pea kõikidesse tema valduses olevatele aladele Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Hiljem mainitakse kabemängu Giovanni Boccaccio "Dekameronis". Kuid tolleaegse mängu reeglid on meile tänini tundmatud.
Esimene kaberaamat ilmus 1547 Valencias, selle autoriks oli Antonio de Torquemada.
Maailmameistreid rahvusvahelises kabes hakati selgitama 19. sajandi lõpus. Rahvusvaheline Kabeföderatsioon (FIJD) moodustati 1947. aastal Pariisis nelja riigi Prantsusmaa, Hollandi, Belgia ja Šveitsi kabeliitude (-föderatsioonide) poolt. Hiljem nimetati föderatsioon ümber Ülemaailmseks Kabeföderatsiooniks (FMJD).
Eesti Kabeliit asutati 22. aprillil 1990 Eesti NSV Kabeföderatsiooni järglasena. FMJD liikmeks võeti Eesti vastu 19.oktoobril 1991. Euroopa Kabekonföderatsioon (EDC) loodi 1998. aastal Tallinnas.
Põhireeglid.
Kabet mängitakse ruudulisel laual, käike teevad mõlemad osapooled vaheldumisi. Mängu eesmärgiks on lüüa ära kõik vastase kabendid või muuta nad liikumisvõimetuks. Kabenuppe nimetatakse kivideks, kaht üksteise peale asetatud kabendit nimetatakse kabeks.
Brasiilia kabe.
Ka väike Poola kabe, klassikaline kabe.
Mängitakse 64-ruudulisel laual rahvusvahelise kabe reeglite järgi.
Maailmameistrid 64-ruudulises kabes.
Maailmameistrivõistlusi peetakse nii vene kui brasiilia kabes, aga numeratsioon jookseb nende alade peale ühiselt. Seetõttu on iga nime järel ka ala, milles võistlused peeti.
Eesti mängijatest on edukaim olnud Arno Uutma, kes 1997. aastal oli kolmas ja 1999. aastal neljas.
Aastail 1992–2002 pidas oma tiitlivõistlusi ka MARŠ (Vene kabe rahvusvaheline assotsiatsioon, "Международная ассоциация русских шашек – МАРШ)"), kes nimetas ka oma võistlust maailmameistrivõistlusteks ning turniiride võitjaid maailmameistriteks. Neid turniire aga ei tunnistanud FMJD. See vastasseis kahe organisatsiooni vahel viis ka selleni, et Venemaa Kabeföderatsioon arvati FMJD-st välja. Konflikt lõppes 2002. aastal, millal jõuti kokkuleppele, et edaspidi peetakse ainult ühed tiitlivõistlused ja moodustati uus Venemaa Kabeföderatsioon.
Naiste maailmameistrivõistlustega tehti algust 1993. aastal. Peale 2007. aasta maailmameistrivõistluste (mis peeti brasiilia kabes) on kõik teised võistlused peetud vene kabes.
Muud mänguliigid.
Lisaks ülalmainitud kabeliikidele harrastatakse maailmas veel paljusid rahvuslikke kabeliike. Maailmameistrivõistlusi peetakse lisaks eelmainituile ka veel inglise-ameerika kabes.


Jannes van der Wal.
Jannes van der Wal (12. november 1956 Driesum – 24. september 1996 Groningen) oli Hollandi kabetaja.
Ta sündis Friisimaal Driesumis, kasvas üles aga Tjalleberdis. Pärast keskkooli õppis ta matemaatikat, kuid jättis õpingud pooleli, et kabele pühenduda. 1976. aastal sai temast professionaalne kabetaja.
Van der Wal oli neljakordne Hollandi meister (1981, 1984, 1985 ja 1987). 1982. aastal tuli ta Brasiilias São Paulos maailmameistriks.
Püstitas 16.-17. juulil 1987 maailmarekordi kabesimultaani andmises: ta mängis 225 laual (võitis 207, viigistas 14 ja kaotas 4 partiid; 2006. aastal ületas selle Anton van Berkel). 23. juunil 1996 andis ta simultaani 85 laual nii kabes kui ka males. See rekord püsib tänaseni.
Jannes van der Wal oli tuntud ka oma teleesinemistega, mis olid enamasti humoorikad, ja mõnikord veidra käitumisega nii kabelaua taga kui ka tavaelus. Näiteks ei jõudnud ta ükskord (1982) Hollandi meistrivõistlustele, sest ta jäi rongis magama ning sõitis mitu korda edasi-tagasi Groningeni ja Zwolle vahet. See läks talle maksma Hollandi meistri tiitli. Kuulus on tema ülesastumine Mies Bouwmani vestlussaates. Kui ta tuli maailmameistriks, kutsuti ta sellesse saatesse. Küsimuse peale, kui vana ta on, jäi ta täiesti vakka ega liigutanud end mitu minutit. Hiljem esines ta kümnetes saadetes. Tuntud tsitaat temalt kõlab nii: "Kabetaja ei räägi palju. Kui ta pagari juurde läheb, siis ta ütleb näiteks: "Üks sai."
Et Van der Wali pahandas suur viikide arv kabes, mõtles ta välja modifitseeritud reeglitega kabemängu ("doordammen").
Viimastel eluaastatel ta rahvusvahelistel võistlustel enam ei osalenud. Ta andis simultaane ja kommenteeris võistlusi.
Ta suri 39-aastaselt leukeemiasse. Surivoodil organiseeris ta esimese turniiri oma uute reeglitega kabes. See mängiti 11.–14. septembril 1996.
1999. aastal valmis Rein Hazewinkeli režii all temast dokumentaalfilm "Jannes, de film".
Wal, Jannes van der
Wal, Jannes van der
Wal, Jannes van der


Giovanni Boccaccio.
Giovanni Boccaccio [džov'anni bok'atšo] (16. juuni 1313 – 21. detsember 1375) oli Itaalia kirjanik. Teda peetakse novelli kui kirjandusžanri rajajaks.
Biograafia.
Täpselt detailid tema sünnist on ebakindlad. Ta oli ebaseaduslik laps, isaks oli Firenze pankur ja ema ei ole teada. Tema sünnikohaks oli arvatavasti Toscana, Certaldo, tema isa elulinn.
Boccaccio kasvas üles Firenzes. Ta isa abiellus 1320ndatel aastatel Margherita del Mardoli'ga, kes kuulus kuulsasse perekonda. Usutakse, et Boccaccio't õpetas Giovanni Mazzuoli ja temalt sai ta varajase tutvumise Dante töödega. 1327. aastal kolis ta Napolisse, kus ta isa määrati oma panga Napoli osakonna juhiks.Boccaccio määrati õpipoisiks seal pangas ja ta veetis seal kuus aastat. See ei tõmmanud teda ja ta lõpuks suutis oma isa veenda, et ta saaks linna koolis õigusteadust õppida.
Paistab, et Boccacciole meeldis õigusteadus rohkem kui pangandus, kuid ta õpingud andsid talle võimaluse õppida laiahaardeliselt ja moodustada häid sidemeid kaasõpilastega. Tema varsemateks mõjutajateks olid Paolo da Perugia, humanistid Barbato da Sulmona ja Giovanni Barrili ning teoloog Dionigi da San Sepolcro. 1330-ndatel sai Boccacciost ka isa, sündis kaks ebaseaduslikku last: Mario ja Giulio.
Napolis hakkas Boccaccio tegelema luulega. Selle perioodi tööde hulka kuuluvad: Filostrato, Teseida, Filocolo ja La caccia di Diana.
Boccaccio naasis Firenzesse 1341. aasta algul, vältides katku selles linnas,mis toimus 1340 aastal. Ta isa naasis Firenzesse 1338. aastal, minnnes pankrotti.Kuigi Boccaccio ei olnud oma naasmisega rahul jätkas ta oma tööd, kirjutas Comedia delle ninfe fiorentine (tuntud ka kui Ameto), segu proosast ja luulest,aastal 1341. Lõpetas allegoorilise luuletuse Amorosa visione 1342. aastal ja Fiammetta 1343. aastal. Boccaccio isa abiellus uuesti Bice del Bostichi'ga.Tema isa lapsed esimesest abielust olid kõik surnud (peale Boccaccio) ja talle tegi headmeelt poja, Iacopo sünd, aastal 1344. Boccacciost endastki sai jälle ebaseaduslik isa, kui Ravennas sündis Violante.
Firenze kannatas 1348. aastal Musta surma tõttu, mis leidis kajastamist hiljem Decameronis. Must surm tappis kolmandiku linna elanikest. Alatest 1347-ndast aastast veetis Boccaccio palju aega Ravennas, otsides patronaaži. Vaatamata tema väidetele, ei ole kindel kas ta oli tegelikult kohal katku poolt rüüstatavas Firenzes. Ta kasuema suri epideemia ajal ja ta isa suri 1349. aastal. Nüüd perekonnapea rollis olev Boccaccio oli sunnitud võtma ette aktiivsema rolli.
Boccaccio alustas Decameroni kirjutamist 1349. aastal. Võimalik, et paljude juttude struktuur pärineb tema karjääri varasemast ajast, aga saja loo valik ja raamjutustus kolmest mehest ja seitsmest naisest pärineb sellest ajast. Töö oli suuremaltosalt 1352. aastaks valmis ja see oli Boccaccio viimane saavutus kirjanduses ja üks tema viimastest itaalia keelsetest töödest. Teine ainus suurtöö oli Corbaccio. Boccaccio parandas Decameroni 1370-1371 aastatel. See käsikiri on säilinud tänaseni.
Tema viimased eluaastad olid haigustest vaevatud. Suuremaltosalt tema rasvumisega seotud ja ta suri Cerdaldos 21 detsembril, 1375.
Looming.
Boccaccio looming algas 1330. aastate keskpaiku. Ta kirjutas nii luulet kui ka proosat. Oma peateose, klassikalise novellikogu "Dekameron" ("Decamerone"; 'kümmepäevak') kirjutas ta aastatel 1349–1353.
Boccaccio räägib oma novellides inimeste pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ning jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abielurikkumisest jms.
Eesti keelde tõlkis "Dekameroni" Johannes Semper, teos on ilmunud 1957 (järelsõna: Aleksander Kurtna), 1993 (kahes köites) ja 2004 (kahes erinevas väljaandes).
Välislingid.
Boccaccio, Giovanni
Boccaccio, Giovanni
Boccaccio, Giovanni


Euroopa Kabekonföderatsioon.
thumb
Euroopa Kabekonföderatsioon (lühend EDC) asutati 1998. aastal Tallinnas.
Presidendiks valiti toona poolakas Jacek Pawlicki, kes püsis sellel ametikohal kuni oma tagasiastumiseni 2007. aasta märtsis. Ajutiselt täitis seejärel presidendi kohuseid organisatsiooni asepresident Rima Danilevičiene (Leedu), kuni novembris Aix-les-Bains'is peetud valimistel sai uueks presidendiks Janek Mäggi. EDC peakontor asus aastail 1998–2007 Szczecinis ning 2007. aasta novembrist asub see Tallinnas Paul Kerese Malemajas.


Antonio de Torquemada.
Antonio de Torquemada (u 1507 – 1569) oli hispaania renessansskirjanik.
Ta õppis Salamancas humanitaaraineid. 1520. aastate lõpul elas ta Itaalias.
Ta oli esimese kaberaamatu "El Ingenio o juego de marro, de punta o damas" (1547, Valencia) autor.
Tema kogutud teosed avaldati 1990. aastatel Madridis.


Guainía jõgi.
Guainía jõgi on jõgi Lõuna-Ameerika põhjas Colombia idaosas. Moodustab umbes 200 km Colombia - Venezuela piiri.
Voolab kogu ulatuses tasandikul, ülemjooksul itta, alamjooksul lõunasse. Ühinedes Casiquiare jõega moodustab Rio Negro. Guainía jõe vesi on mustjat värvi.


Hormuze väin.
Hormuze väin ühendab Pärsia ja Omaani lahte ning eraldab Araabia poolsaart Iraanist.
Väina laius on 55 km. Suurim sügavus umbes 100 meetrit. Hormuze väin on strateegiliselt ülioluline transporditee, mida läbib umbes 20 % maailmas toodetavast naftast.
3. juulil 1988 tulistas USA laevastiku alus "USS Vincennes" väina kohal alla Iraani reisilennuki. Kõik pardal viibinud 290 inimest hukkusid. Selle õnnetuse täpsed asjaolud on siiani ebaselged.


Eesti maastikuüksuste loend.
"Siin on loetletud Eesti maastikuüksusi."
Välislingid.
*Eesti maastike loend
Maastikuüksuste loend


20. sajandi sada suurkuju.
1999. aasta jooksul korraldati Eesti Entsüklopeediakirjastuse, Eesti Päevalehe, Rahvusraamatukogu, Kuku raadio ja TV3 poolt Eesti 20. sajandi suurkujude valimine.
Suurkujude valdkondlikuks jaotuseks kujunes 20 teadlast, 20 ühiskonnategelast, 15 kirjameest, 13 teatri- ja filmitegelast, 12 muusikut, 10 kunstnikku ja 10 sportlast. Nende hulgast valiti sajandi teadlaseks semiootik Juri Lotman.


Kalmer Tennosaar.
Kalmer Tennosaar (23. november 1928 Kiidjärve, Vastse-Kuuste vald – 20. september 2004 Tallinn) oli eesti laulja.
Tennosaar kasvas üles Kiidjärvel, kus tema isa pidas möldri ametit. Tennosaar ütles enda kohta "Kiidjärve poiss".
Ta õppis kaks aastat Tartu Ülikoolis õigusteadust. 1957. aastal astus ta Tallinna Riiklikusse Konservatooriumisse, kus õppis kolm aastat. Stuudium jäi lõpetamata.
1955. aastal võitis Eesti Televisiooni diktorite konkursi.
1. jaanuarist 1956 alustas ta tööd ETV-s diktorina, hiljem jätkas muusikasaadete toimetajana.
Ta töötas Eesti Televisioonis algul diktorina, hiljem muusikasaadete toimetajana. Väga populaarne oli tema juhitud laste laulusaade "Entel-tentel", tänu millele tema üldtuntud hüüdnimeks sai "onu Kalmer".
1962–1968 keskendus Tennosaar oma lauljakarjäärile, tehes teletöös pausi. Tema lauludest on tuntuim "Vana klaver" (Suusabaasis on tantsupidu).
1968. aastal saabus suur populaarsus saadetega "Entel-tentel" ja "Trika-trei" ETV ekraanil.
Isiklikku.
Näitleja Liina Tennosaar on tema tütar.


Geograafia mõisteid.
Selles loendis on loetletud inimgeograafia, geoinformaatika, kartograafia ja geodeesiaga seotud üldmõisted. Loodusgeograafia ja meteoroloogia mõisted on artiklis maateaduste mõisteid. Artikli lõpus on lingid mitmesuguste geograafiste objektidega seotud loenditele.
Kartograafia ja geoinformaatika.
180° meridiaan -
aerofoto - aerofoto dešifreerimine -
andmete rasterkuju -
andmete vektorkuju -
atlas -
geograafiline poolus -
geodeetilised koordinaadid -
geograafilised koordinaadid -
geoloogiline kaart -
kaardi matemaatiline alus -
kaardi üldistamine -
kaart -
Kaljukitse pöörijoon -
Kalmani filter -
leppemärgid -
Maa kuju -
maailma poliitiline kaart -
magnetiline deklinatsioon -
Mercatori universaalne põikprojektsioon -
plaan (kartograafia) -
poolkera -
suuremõõtkavaline kaart -
temaatiline kaart -
topograafiline kaart -
Vähi pöörijoon -
väikesemõõtkavaline kaart
Inimgeograafia.
demograafiline üleminek -
elanike arv -
kant -
keskuskohtade teooria -
Kyōto kliimaprotokoll -
linnaline asula -
linnastumise määr –
loomulik iive -
püsiasustusega väikesaar -
roheline liikumine -
siseveekogu (poliitiline geograafia) -
säästev areng -


Aleksei Tšižov.
Aleksei Tšižov (ka "Chizhov") (sündinud 15. oktoobril 1964 Iževskis) on Venemaa kabetaja, 10-kordne maailmameister rahvusvahelises kabes.
Saavutused.
Tšižov, Aleksei
Tšižov, Aleksei


Vastsündinu.
Vastsündinuks nimetatakse last sünnist kuni 4 nädala vanuseni. (Imikuks nimetatakse last kogu esimesel eluaastal.)
Küpsusastmed.
Informatiivsem on raseduse täisnädalate arv koos sünnikaaluga, mille põhjal saab tänapäeva neonatoloogia võimaluste juures paremini otsustada võimaliku haigestumuse ja suremuse üle.
Vastsündinu küpsusastme üle on võimalik otsustada naha väljanägemise järgi, isegi kui raseduse kestus ei ole täpselt teada. Enneaegsed lapsed on veel kaetud juustvõidega, mis moodustub 27. rasedusnädalal, saavutab maksimumi 36. nädalal ning 40. nädalal kaob enamasti täielikult. Ülekantud lastel on puuduva võide tõttu enamasti kuiv ja pragunenud nahk, mida nimetatakse ka pesunaisekäteks.
Välimuse spetsiifika.
Vastsündinute välimus erineb vanemate imikute omast. Tavaliselt on neil väikesed sünnitraumad, mistõttu kolju on deformeerunud (kokku surutud ja terav). Silmad on pundunud, nahk on plekiline ja kortsus.
Tervise hindamine.
Vastsündinu tervist hinnatakse Apgari skaalal.


Hudsoni väin.
thumb
Hudsoni väin on väin, mis ühendab Labradori merd Hudsoni lahega ja eraldab Baffini saart Põhja-Ameerika mandrist.
Väina pikkus on umbes 800 km. Laius 65...240 km. Sügavus kohati üle 900 meetri. Väinas on tugevad looded.
Talviti on väin kaetud jääga, mis liigub koos loodetega, jää sulab suvel.


Guntis Valneris.
Guntis Valneris (sündis 6. septembril 1967 Riias) on Läti kabetaja, 1994. aasta maailmameister.
Guntis Valneris hakkas kabet mängima 10-aastaselt. Tema esimeseks treeneriks oli Viktors Adamovičs. 13-aastaselt tuli ta Läti täiskasvanute meistriks 64-ruudulises kabes ning samuti ka NSV Liidu noortemeistriks. Pärast seda spetsialiseerus ta rahvusvahelisele kabele ning tema treeneriks sai Emanuel Merins. 1984. aastal tuli ta NSV Liidu juunioride meistriks juba sellel alal. Samuti jagas ta koos hollandlase Hendrik van der Zeega esikohta juunioride maailmameistrivõistlustel. Pärast järelmatši krooniti ta juunioride maailmameistriks. Seda tiitlit kaitses ta edukalt ka 1985-ndal ja 1986-ndal aastal. 1988-ndal aastal tegi ta debüüdi täiskasvanute maailmameistrivõistlustel Paramaribos ning naasis sealt viienda kohaga. 1990. aasta maailmameistrivõistlustel jagas ta koos hollandlase Ton Sijbrandsiga Groningeni MM-turniiril teist-kolmandat kohta ning sai õiguse mängida tiitlimatši Aleksei Tšižoviga. 1991. aastal Tallinnas peetud maailmameistrimatšis tuli tal aga vastu võtta hävitav kaotus tulemusega 10:22. 1992. aastal tuli Valneris Euroopa meistriks ning saavutas Läti võistkonnas mängides kabeolümpial 3. koha. Samal aastal peetud maailmameistrivõistlustel tuli tal leppida aga alles kaheksanda kohaga. 1994. aastal saabus lõpuks kauaoodatud maailmameistritiitel, kui Valneris võitis turniiri Haagis. Sellest tuli tal paraku aga juba järgmisel aastal loobuda, kui matšis tuli taas tunnistada Aleksei Tšižovi paremust. Maailmameistritiitlini pole tal pärast seda enam jõuda õnnestunud. 2008. aastal võitis ta 16-aastase vaheaja järel taas Euroopa meistritiitli.


Johori väin.
Johori väin on väin, mis ühendab Lõuna-Hiina merd Malaka väinaga ja eraldab Singapuri Euraasia mandrist.
Väina pikkus on umbes 50 km, laius 1...5 km.
Väina ületavad tamm ja sild.


Lõuna-Georgia.
Lõuna-Georgia on saar Atlandi ookeani lõunaosas.
Saare pindala on 4144 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 2934 meetrit. Valitseb lähisantarktiline kliima. Suurem osa saarest on kaetud liustikega.
Falklandi sõja käigus oli lühikest aega okupeeritud Argentina poolt.


Casiquiare.
Casiquiare ([kasikj´aare]; hispaania "Río Casiquiare", ka "Caño Casiquiare") on jõgi Lõuna-Ameerikas. Jõe pikkus on 326 km.
Casiquiare jõgi on Orinoco harujõgi. Voolab valdavalt edelasse. Ühinedes Guainía jõega, moodustab Rio Negro. Casiquiare jõgi on mudase veega.
Casiquiare muudab eriliseks asjaolu, et ta on looduslikult kujunenud ühendus kahe suure jõgikonna – Orinoco ja Amazonase – vahel.


Jugorski Šar.
Jugorski Šar on väin, mis ühendab Barentsi merd Kara merega ja eraldab Vaigatši saart Euraasia mandrist.
Väina laius on 2,5 km, sügavus kuni 39 meetrit.


Looduskaitse.
Looduskaitse on mitmetähenduslik termin, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju (antropogeensed tegurid) negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist.
Uuemates eestikeelsetes allikates ei püüta eristada termineid "loodushoid" ja "looduskaitse", vanemad allikad (nt "Ökoloogialeksikon") püüavad aga vahet teha.
Umbes 1980ndate aastateni loeti looduskaitset laiemaks kui keskkonnakaitset, praegusel ajal on see vastupidi.
Looduskaitsepiiride hägustumise ja mitmepalgelisuse tõttu on sageli eraldi määratletud nõndanimetatud klassikaline looduskaitse'", mis keskendus üldjuhul regionaalsete loodusobjektide kaitsele (nt loodusharuldused, liigid ja maastikud) kaitsealade abil (looduskaitsealad, maastikukaitsealad jms).
"Ex situ" ja "in situ" looduskaitse.
Mõnikord räägitakse "ex situ" ja "in situ" looduskaitsest. "Ex situ" looduskaitse on elurikkuse komponentide kaitse väljaspool nende looduslikku esinemiskohta. "In situ" aga elurikkuse komponentide kaitse nende looduslikes esinemiskohtades.
Keskkonnaeetika looduskaitse kontekstis.
Et looduskaitsel on mitmeid alusprintsiipe, võib seda pidada mõneti dogmaatiliseks, ent need loovad põhimõttelise aluse loodusväärtuste hoidmise maailmavaatele. Neid printsiipe ei saa tõestada ega kummutada, ka ei nõuta kelleltki nende printsiipide vastuvaidlematut omaksvõttu.


Kaheksanda Kraadi väin.
Kaheksanda Kraadi väin on väin, mis ühendab Araabia merd Lakadiivi merega ja eraldab Lakadiive Maldiividest.
Nimi tuleneb sellest, et väin asub kaheksandal põhjalaiuskraadil.


Kalmari väin.
Kalmari väin on väin Läänemeres, mis eraldab Ölandit Rootsist.
Väina laius on keskmiselt 3,5 kilomeetrit, sügavus 8 meetrit. Väina ületab Ölandi sild.


Lõuna-Sandwichi saared.
Lõuna-Sandwichi saared on saarestik Atlandi ookeani lõunaosas. Saared kuuluvad Suurbritanniale, kuid neid taotleb endale Argentina.
Saarte pindala on 337 km². Saared on vulkaanilised, kõrgus kuni 650 meetrit.
Valitseb lähisantarktiline kliima. Saared on suuremalt osalt kaetud liustikega.
Viimased kolm saart moodustavad Lõuna-Thule saared.


Marañón.
Marañón on jõgi Lõuna-Ameerikas Peruus. Ta on umbes 2000 km pikk ja tema valgla hõlmab 350 000 km², keskmine vooluhulk on 15 600 m³/s.
Marañón lähtub Peruu Andidest 4840 meetri kõrguselt üle merepinna. Ülemjooksul läbib ta sügavas kanjonis Kesk- ja Ida-Kordiljeerid, voolates algul loodesse, pärast itta. Alamjooksul Amazonase madalikul voolab ta rahulikult itta. Ühinedes Ucayaliga, moodustab Marañón Amazonase jõe.


Kara Värav.
Kara Värav on väin, mis ühendab Barentsi merd läänes ja Kara merd idas ning eraldab Novaja Zemljad loodes Vaigatši saarest kagus.
Väina pikkus on 33 km ja laius 45 km, sügavus 52 kuni 119 m. Talviti on väin kaua jääs.
Läbi Kara Värava kulgeb Kirdeväil.


Isidore Weiss.
Isidore Weiss (1867 – 12. juunil 1936) oli Austriast pärit Prantsuse kabetaja.
Ta võitis 1899. aastal Amiensis toimunud turniiri, mille järel teda peeti 1912. aastani kabe maailmameistriks.
Vahepeal jagas ta 1900. aastal G. Beudiniga esikohta Pariisis toimunud turniiril, võitis 1902 turniiri Pariisis, 1904 matši hollandlase J. de Haasiga (10:10), 1907 jälle matši J. de Haasiga (21:19), 1909 turniiri Pariisis ja 1911 matši hollandlase Herman Hooglandiga.
1912 kaotas ta matši Alfred Molimardile (9:21).
Weiss, Isidore
Weiss, Isidore
Weiss, Isidore


Alfred Molimard.
Alfred Molimard [alfr'ed molin'aar] (29. oktoober 1888 Serres (Hautes-Alpes) – 25. jaanuar 1943) oli Prantsuse kabetaja.
1907 liitus Alfred Molimard meditsiiniüliõpilasena Lyoni kabeklubiga. Marcel Bonnardi õpilasena tegi ta kiireid edusamme ning tuli 1909 Lyoni meistriks.
Samal aastal tuli ta Pariisis meistrite turniiril Isidore Weissi järel teiseks, edestades Jack de Haasi, Stanislas Bizot'd ja Marius Fabre'it.
Mais 1910 võitis ta Marseille's peetud võistluse, edestades Sonier'd ja Le Goffi. Novembris 1910 võitis ta Prantsusmaa meistrivõistluste turniiri, kogudes 19 punkti ning edestades Weissi (17), Sonier'd (13), Bonnardi (11), Raphaëli (9), Fabre'it (9) ja Ottinat (6). Meistritiitlist jäi ta siiski ilma, kaotades Weissile matši, mis turniirile järgnes.
Septembris 1911 võitis Molimard Prantsusmaa meistritiitli Weissilt 20-partiilises matšis tulemusega 21:9 tagasi (Molimard võitis 7 pariid ja kaotas ühe). Amsterdamis peetud matšis võitis ta 20-partiilises matšis tulemusega 21:19 de Haasi.
1912 sai ta meditsiinidoktoriks ning tuli Prantsusmaa ja Euroopa meistriks. Ühel Rotterdamis peetud turniiril jagas ta Weissiga Herman Hooglandi (25 punkti) ja de Hassi (24 punkti) järel kolmandat kohta (23), edestades Bonnardi (219, Fabre'it (20), Battefeldi (149 ja teisi.
1919 asus Molimard elama Amberti Puy-de-Dôme'i departemangus ning loobus intensiivsest kabetamisest.
1922 kaotas ta Prantsusmaa meistri tiitli Fabre'ile. Samal aastal võitis ta Marseille's Koloniaalnäitusel korraldatud rahvusvahelise turniiri, edestades Bonnardi, Springerit ja Herman de Jonghi.
Viimast korda kabetas ta rahvusvahelisel areenil 1928 Amsterdamis, kus ta maailmameistrivõistlustel jagas de Haasiga teist kohta, kaotades Benedictus Springerile ning edestades Bonnardi, Fabre'it, Rustenburgi, Bizot'd, Kuyerit, Bélardi, Vosi, Weissi ja W. Polmanit.
Pärast seda loobus ta tiitlile pretendeerimisest, kuid julgustas noori meistreid. 1930. aastatel käis tal külas tulevane maailmameister Maurice Raichenbach.
Molimard suri 25. jaanuaril 1943 ajuverejooksu tagajärjel.
Välislingid.
Molimard, Alfred
Molimard, Alfred
Molimard, Alfred


Khowrāni väin.
Khowrāni väin on väin, mis eraldab Qeshmi saart Iraani mandriosast.


Kihti.
Kihti on väin või väinade ahelik, mis ühendab Läänemerd Selkämerega ja mida umbes 100 km ulatuses peetakse Ahvenamaa ja Turu saarestiku piiriks.


Lõuna-Orkney saared.
Lõuna-Orkney saared asuvad Atlandi ookeani lõunaosas Lõuna-Ameerikast edela pool ja Antarktika poolsaarest kirde pool.
Saarte pindala on 621 km². Saared on mägised, kõrgus kuni 1266 meetrit. Valitseb lähisarktiline kliima, suurem osa saartest on kaetud liustikega.


Baba Sy.
Baba Sy (1935 – 20. august 1978 Dakar) oli Senegali kabetaja (rahvusvaheline kabe).
1959 tuli ta Châtellerault's peetud turniiril Prantsusmaa meistriks (tollal kuulus Senegal veel Prantsuse riigi koosseisu). Võistlustel osaleda soovitas tal prantsuse kabetaja Émile Biscons, kes oli 23-aastase senegallase kabeande Dakaris avastanud. 1960. aasta maailmameistrivõistlustel sai Baba Sy Vjatšeslav Štšegolevi järel ja ekamaailmameister Iser Kupermani ees teise koha. Võitjast lahutas teda vaid üks punkt. See tegi Baba Sy kohe kuulsaks.
Oktoobris 1961 võitis ta Jaltas ülekaalukalt rahvusvahelise turniiri, millest võttis osa ka tulevane maailmameister Andris Andreiko. Ta avaldas seal suurt muljet seitsme kabendi haaranguga, millega ta lõi kardetavat moskvalast Vladimir Agafonovit. Detsembris 1961 võitis Baba Sy Amsterdamis tugevakoosseisulise 8 osavõtjaga Lucas Bolsi turniiri, milles iga paar mängis omavahel kaks partiid.
Septembris 1962 võitis ta Liège'is maailmameistripretendentide turniiri, mis andis talle õiguse mängida 20-partiiline tiitlimatš valitseva maailmameistriga. Kolme päeva pärast osales ta esimesel Brinta turniiril Hoogezand-Sappemeeris. Selle võitis ta kahepunktise edumaaga teiseks tulnu ees.
Tiitlimatš pidi mängitama 1963. aastal Iser Kupermaniga, kes oli vahepeal uuesti maailmameistritiitli tagasi võitnud. Baba Sy ja Kuperman olid 1960. aasta maailmameistrivõistlustel kumbki teist ühes partiis võitnud. (Hiljem olid nad mänginud ainult viiki. Alles suhkruturniiril 1970 mängiti resultatiivne partii, mille Baba Sy võitis. Nende omavaheliseks skooriks jäi 12:10.) Kuperman ei ilmunud kohale ning matš tühistati.
Baba Sy võitis ka teise Brinta turniiri, mis peeti detsembris 1963 ja jaanuaris 1964. Pärast seda hakkasid tema tulemused märgatavalt halvenema. 1964. aasta maailmameistrivõistlustel tuli ta kolmandaks, kaotades Štšegolevile nelja ja Kupermanile kahe punktiga. Hiljem ei olnud ta enam arvestatav tiitlipretendent ja ka turniiridel ei õnnestunud tal enam endist säravat edu korrata. On oletatud, et selles oli oma osa hüpertoonial, mille tõttu tal mõnikord tuli võistluspartii pooleli jätta. Samuti võis asi olla selles, et hakkasid esile kerkima agressiivse mängustiiliga mängijad Andris Andreiko, Ton Sijbrands, Harm Wiersma, Anatoli Gantvarg jt, kuna Baba Sy mängulaad oli rahulik ja mõnikord vägagi ettevaatlik. Positsioonimängu tundis ta kõikides peensustes.
Kui Baba Sy hukkus autoõnnetuses Dakaris 1978. aastal, jäi ta ometi kabemaailma üheks legendaarseimaks mängijaks ning 1986. aastal anti talle tagantjärele maailmameistritiitel (1963). Asja oli Ülemaailmse Kabeföderatsiooni ees üles tõstnud Senegali Kabeföderatsioon. Lepiti kokku, et 1963. aasta maailmameistriteks loetakse nii Baba Sy kui ka Iser Kuperman.
Baba Sy oli maailmarekordi omanik simultaanmängus. 27. jaanuaril 1962 andis ta Haagis simultaani 150 laual. Ta võitis 112, kaotas 5 ning viigistas ülejäänud partiid, nii et võiduprotsendiks kujunes 85,6%.
Baba Sy pani suurt rõhku viisakusele ja väärikusele. Ta leidis, et kaotada tuleb väärikalt, ning oli vastu psühholoogilise hirmutamise võtetele, mida esimesena hakkas kasutama Andris Andreiko. Tema suhtumine kabesse oli omakasupüüdmatu. Ta oli igal ajal valmis partiisid arutama ning mängima sõpruspartiisid ja osalema väikestel sõprusturniiridel. Neid mänge ei käsitanud ta treeninguna tähtsateks võistlusteks.


Andris Andreiko.
Andris Andreiko (17. oktoober 1942 Riia – 10. märts 1976 Riia) oli läti kabetaja, kolmekordne maailmameister rahvusvahelises kabes (1968, 1969, 1972).
Ta oli rahvusvaheline suurmeister aastast 1966.
Esimest korda tuli ta maailmameistriks 1968 Itaalias Bolzanos peetud turniiri võitjana. Teise maailmameistritiitli võitis ta 1969. aastal Moskvas peetud tiitlimatšil Ton Sijbrandsiga, kolmanda Tallinnas peetud matšiga 1972.
Maailmameistrivõistlustel on ta peale kolme võidu kahel korral jäänud teiseks. Euroopa meistrivõistlused on ta ühel korral võitnud (Itaalia, Arzo di Riva, 1974), kaks korda jäänud teiseks ja ühe korra kolmandaks. Andreiko oli ka kaheksakordne Nõukogude Liidu meister (1961, 1965, 1966, 1968, 1970, 1971, 1972, 1975). Kolmel korral tuli ta teiseks. Rahvusvahelistel turniiridel sai ta 10 esikohta, 9 teist kohta ja ühe kolmanda koha.
Andreiko mängis teravalt kombinatsioonilist mängu riski piiril. Tal oli äärmiselt hea mälu ja võime kiiresti väga kiiresti variante arvestada. Ta jälgis pidevalt teooriauuringuid. Samuti tugines ta intuitsioonile. Ta reageeris väga kiiresti, mistõttu ta mängis väga hästi ajahädas ja välkpartiides. Hilisemad analüüsid näitasid, et isegi kõige ebatavalisemad intuitiivselt tehtud käigud olid õigustatud.
Ta lähtus positsioonist ning väitis, et partii kui tervik ei tekita temas mingeid positiivseid emotsioone. Ta ei armastanud teoretiseerida ega teha spekulatiivseid üldistusi.
Peale selle võttis ta alati arvesse mängupartneri isikut. Ta tõi maailma kabesse psühholoogilise mängumaneeri. Andreiko oli väga auahne ja võitluslik. Ta ei halastanud enesele ega mängupartneritele. Ta elas kaotusi raskelt üle. Tema sõnul elab kabetaja ühe partii kestel läbi rohkem emotsioone kui tavakodanik terve aasta joolsul. Näiteks kui ta 1962. aastal NSV Liidu meistrivõistlustel oma esimesele kabetreenerile Valdis Zvirbulisele kaotas, ei rääkinud ta tollega päev läbi ühtegi sõna. Andreiko muutus ajapikku väga kinniseks ning oli suhtlemises mõnikord järsk. Teised tajusid seda sageli upsakusena. See muutis ta üksildaseks.
Ta oli alati valmis võistlema kellega tahes ja milles tahes. Ta võis päevade kaupa Aivars Ģipslisega välkmalet mängida. Roomas võttis ta kord osa Itaalia kabe turniirist, olles mängureeglitega tutvunud mõni minut enne algust, ning võitis selle. 1975. aastal esines ta edukalt NSV Liidu karikavõistlustel vene kabes.
Andreiko käitus sageli nagu poisike. Anatoli Gantvarg meenutab, kuidas nad kord rahvast täis linnatänaval Andrise ettepanekul võidu jooksid.
1976.a leiti ta oma korterist tapetuna.
Välislingid.
Andreiko, Andris
Andreiko, Andris
Andreiko, Andris


Neljas ristisõda.
Neljas ristisõda oli ristisõda, mis peeti 1202–1204.
Algselt oli see mõeldud Aijubiidide riigi tuumiku Egiptuse vallutamiseks, kuid selle asemel vallutati õigeusuliste kristlaste linn Konstantinoopol, Bütsantsi pealinn.
Taust.
Pärast Kolmanda ristisõja läbikukkumist huvi uue moslemitevastase ristisõja vastu vaibus.
Neljas ristisõda oli viimane suur ristisõda, mida otseselt juhtis paavst. Hiljem pidid paavstid loovutama suure osa võimust Saksa-Rooma riigi keisrile ja teistele ilmalikele valitsejatele. Hilisemaid ristisõdasid juhtisid konkreetsed monarhid. Juba Neljaski ristisõda libises kiiresti paavsti kontrolli alt välja.
Augustis 1198 kutsus paavst Innocentius III üles uuele ristisõjale, mida Euroopa valitsejad kippusid ignoreerima. Sakslased võitlesid parajasti paavstivõimu vastu; Inglismaa ja Prantsusmaa olid omavahel sõjajalal. Ent tänu Neuilly Fulki jutlustamistegevusele organiseeris Champagne'i krahv Thibaud III Écrys 1199 peetud turniiril ristisõjaväe. Thibaud valitigi väejuhiks, kuid 1200 ta suri ning asendati Montferrati krahvi Bonifazioga. Bonifazio ja teised sõjakäigu juhid läkitasid saadikuid Veneziasse, Genovasse ja teistesse Itaalia linnriikidesse, et sõlmida leping ristisõdijate sõidutamiseks Egiptusesse. Üks saadikutest oli ajaloolane Geoffroi de Villehardouin. Genova polnud asjast huvitatud, kuid Venezia nõustus kohale sõidutama tervenisti 30 000 ristisõdijat.
Zara ründamine.
1201. (või 1202.) aastaks oli ristisõdijate vägi Veneziasse kogunenud, kuigi vägesid oli palju vähem kui eeldatud (10 000). Veneetslased, kelle juht oli eakas ja võib-olla pime doodž Enrico Dandolo, ei tahtnud ristisõdijaid ära lasta, kui nad kokkulepitud summat täies mahus ära ei maksa, kuid ristisõdijad maksid ainult poole, ja seegi viis nad äärmisse vaesusse. Veneetslased jätsid nad Lido saarele vangi ning pidasid aru, mida nendega ette võtta.
Dandolol ja veneetslastel õnnestus ristisõdalasi enda huvides ära kasutada. Dandolo, kes tegi ristisõjaga ühinemisest San Marco di Venezia kirikus toimunud tseremoonial suure numbri, saatis sõjalaevad hoopis ründama Dalmaatsias asetsevat Ungari sadamat Zarat, mis varem oli kuulunud Veneziale (praegu on seal Horvaatia linn Zadar). See oli ristisõja toetamise Venezia-poolne eeltingimus. Ungari kuningas Imre oli katoliiklane ning oli otsustanud ristisõjaga ühineda. Hoolimata paavsti keelust soostus enamik ristisõdijaid Zara ründamisega. Paljud ristisõdijad olid siiski Zara ründamise vastu ning mõned neist, sealhulgas Simon de Montfort, viies Leicesteri krahv, keeldusid üldse sõjas osalemast ning pöördusid koju tagasi. Zara elanikud viitasid sellele, et nemadki on katoliiklased, riputades ristilippe akendest välja ja linnamüürist alla, kuid ometi vallutati linn lühikese piiramise järel. Selle eest ekskommunitseeris Innocentius III kohe nii veneetslased kui ka ristisõdijad.
Sõjakäik võtab suuna Konstantinoopolile.
Talve 1202–1203 veetsid ristisõdijad Kérkyral ja valmistusid Egiptusesse sõitma.
Enne laevastiku väljumist Veneziast oli Bonifazio läinud oma nõo Švaabimaa Philippi juurde. Pole kindel, miks ta seda tegi: võib-olla taipas ta veneetslaste plaane ja tahtis vältida ekskommunitseerimist, võib ka olla, et ta tahtis kokku saada Philippi kälimehe Aleksios Angelosega (hilisema Aleksios IV-ga), 1195 kukutatud Bütsantsi keisri Iisak II pojaga. Pärast isa troonilttõukamist oli Aleksios põgenenud Philippi juurde, kuid pole teada, kas Bonifazio oli teadlik tema viibimisest Philippi õukonnas. Igatahes tegi Aleksios ettepaneku, et ristisõdijate võla Veneziale maksab kinni Bütsants, kui ristisõdijatel õnnestub tema suguvõsa Bütsantsi troonile tagasi aidata. Sellisest pakkumisest oli Bonifaziol raske keelduda. Võib olla tahtus Bonifazio tagasi saada ka oma venna Montferrati Konradi kunagisi maavaldusi: too oli abiellunud keiser Manuel I Komnenose tütrega, kuid 1190. aasta paiku aeti ta Bütsantsist välja. Aleksios ja Bonifazio ühinesid laevastikuga Kérkyras, kui oldi juba Zarast lahkutud. Veneetslastele meeldis Aleksiose idee väga. Neil oli bütsantslaste vastu vimm, sest rahutuste käigus eurooplaste kaupmeestekogukondade vastu 1182 oli tapetud palju veneetslasi ja teisi eurooplasi ning Venezia kaupmehed olid Bütsantsist välja aetud. Väljavaade oma mõju Bütsantsis taastada oli veneetslastele meelitav. Pealegi olid Venezial Egiptusega head kaubandussuhted, mistõttu nad ei olnud Aijubiidide riigi ründamisest huvitatud.
Ristisõdijatele oli kaaskristlaste ründamine vastumeelt, kuid vaimulikud veensid neid, et õigeusulised bütsantslased on muslimite järel suurim vaenlane. Bütsants oli Kolmanda ristisõja ajal olnud Saladini liitlane, ja Teise ristisõja ajal polnud ristisõdijaid mitte kuidagi aidanud, nii et neid tuli karistada. Õnnetuseks oli Aleksios Angelos enda tähtsust üle hinnanud: kui ristisõdijad jõudsid Konstantinoopoli müüride alla, selgus õige varsti, et linnarahvas eelistas usurpaatorit keisrile, keda toetavad "ladinlased". Ristisõdijad ja veneetslased otsustasid Aleksiose jõuga troonile panna. 1203 rünnati linna korraga maalt ja merelt. Keiser Aleksios III sattus kõigile ootamatult paanikasse ja põgenes, nii et linnaelanikel ei jäänud muud üle kui Aleksios Angelos linna tagasi võtta. Ta krooniti Aleksios IV nime all keisriks ja tema isa Iisak II taastati kaaskeisriks.
Ristisõdijad olid Iisaku vastu, sest teda nad ei tundnud ja tehingus ei olnud teda ette nähtud. Bütsantslased aga ei tahtnud lasta Alexios IV-l, kes oli neile tundmatu, üksi valitseda. Iisak sai peagi aru, et Aleksiose lubadusi on võimatu täita. Aleksios pidi oma tehingu üles ütlema, sest keisririigi kassa oli tühi. Peale selle muutusid konstantinoopollased "ladinlaste" kohalviibimise pärast aina pahasemaks. Sageli langesid ristisõdijad vihastre linnaelanike rünnakute ohvriks. Aleksios oli sunnitud saatma oma liitlased laagrisse teisele poole Kuldsarve lahte (teistel andmetel tegi seda Aleksios V). Linnas oli sellegipoolest veel taplusi. Kui ristisõdijad ründasid mošeed, mille nad oma jahmatuseks kristlikust linnast leidsid, põletati suur osa linnsst maha. Vastuseis Aleksios IV-le kasvas, ning üks tema õukondlastest, Aleksios Dukas Murtsuphlos, kukutas ta ning laskis ta kägistada. Aleksios asus ise troonile Aleksios V nime all. Iisak suri varsti teadmata asjaoludel, tõenäoliselt loomulikku surma.
Aleksios IV mõrvamine ajas ristisõdijad ja veneetslased vihale, ning 1204. aastal ründasid nad jälle linna. Aleksios V, kelle sõjavägi oli palju suurem, kuigi palju halvemini ette valmistatud, marssis oma vägedega linnast välja, nagu tahaks ristisõdihate väge otsustavalt rünnata. Kui ristisõdijad läksid paanikasse ja relvastasid viimse kui mehe, andes isegi kokkadele potid kiivriteks pähe, keeras Aleksios V otsa ringi ja marssis oma vägedega linna tagasi. Ei ole teada, miks Aleksios V lahingusse ei läinud. Võib-olla tema jalavägi kartis lääne rüütleid, kes olid mõni aeg varem kokkupõrgetes linna all bütsantslastest jagu saanud. Kuigi Innocentius III oli neid rünnaku eest veel kord hoiatanud, vaikisid vaimulikud paavsti kirja maha. Ristisõdijad valmistusid ründama maalt ning veneetslased merelt. Aleksiose sõjavägi ning varjaagidest ihukaitsevägi jäid linna võitlema, Aleksios ise aga põgenes öösel.
Konstantinoopoli vallutamine ja selle tagajärjed.
Lõpuks õnnestus ristisõdilastel lüüa müüridesse augud kust rüütlid aegamööda said sisse roomata. Veneetslastel õnnestus müürid mere poolt ületada, kuigi varjaagidega tuli pidada väga verist võitlust. Ristisõdijad vallutasid loodes asetseva Blachernae linnaosa, mida nad kasutasid baasina ülejäänud linna ründamisel. Püüdes end tuleseinaga kaitsta, põletasid nad lõpuks maha suurema osa linnast kui esimesel korral. Lõpuks osutusid ristisõdijad (13. aprillil 1204) võitjateks ning linnaelanikud tervitasid neid (vähemalt lääne inimeste silmis) kummalisel kombel mitte kui vallutajaid, vaid kui usurpaatoreid. Ristisõdijad ei vaadanud asjale sugugi selle pilguga; nad rüüstasid linna metsikul ja kohutaval kombel kolm päeva ühtejutti. Palju antiikkunstiteoseid varastati või lõhuti. Paljud linnaelanikud tapeti, vägistati või langesid muul kombel vägivalla ohvriks. Aleksios V püüdis põgeneda, kuid ta võeti vangi, torgati pimedaks ning visati ühe samba otsast surnuks.
Bütsantsi riigi olemasolu kuulutasid ristisõdijad lõppenuks. Nagu varem kokku lepitud, jaotati keisririik Venezia ning ristisõdijate juhtide vahel. Konstantinoopolisse rajati Ladina keisririik. Bonifaziot ei valitud uueks keisriks, kuigi linnaelanikud näisid teda selleks pidavat. Veneetslased leidsid, et venna maavalduste tõttu on Bonifazio endise keisririigiga liiga tihedalt seotud, ning panid troonile hoopis Flandria Baudoini. Bonifazio rajas uue Ladina keisririigi vasallriigi Tessaloonika kuningriigi. Veneetslased rajasid Egeuse merre Saarestiku hertsogiriigi. Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneziasse.
Bütsantsi põgenikud rajasid oma riigid: Nikaia keisririigi, mida valitses Theodoros I Laskaris, Epeirose despotaadi ja Trapesundi riigi. 1261 vallutasid bütsantslased Konstantinoopoli tagasi.
XI peatükk.
"(...) Kui palverändusid peatusid San Nicolao saarel, läksid Venezia doodž ja veneetslased nendega rääkima ning nõudsid tasu sõjalaevastiku eest, mis nad olid ette valmistanud. Ja doodž ütles neile, et nad olid teinud valesti, käskides oma saadikute kaudu valmistada ette laevad 4000 rüütlile ja nende varustusele ning 100 000 jalaväelasele. Neist 4000 rüütlist ei olnud kohal üle 1000, sest teised olid läinud teistesse sadamatesse. Ja nendest 100 000 jalaväelasest ei olnud kohal üle 50 000 või 60 000. "Sellegipoolest," ütles doodž, "me tahamr, et te maksaksite meile lubatud summa." Kui ristisõdijad seda kuulsid, siis nad pidasid aru ja leppisid kokku, et iga rüütel maksab neli marka ja neli marka iga hobuse eest, ja iga kilbikandja kaks marka; ja need, kes maksid vähem, pidid maksma ühe marga. Kui nad selle raha kokku kogusid, maksid mad selle veneetslastele. Aga 50 000 marka jäi ikka veel võlgu.
"Kui doodž ja veneetslased nägid, et palverändurid ei olnud rohkem maksnud, olid nad kõik nii vihased, et doodž ütles palveränduritele: "Mu isandad, te olete meid häbitult maksustanud. Sest niipea kui teie saadikud olid minu ja minu rahvaga lepingu teinud, andsin ma kogu maal välja käsud, et ükski kaupmees ei läheks retkele, vaid kõik aitaksid seda laevastikku ette valmistada. Nad on sellest ajast saadik oodanud ega ole viimase poolteise aastaga midagi teeninud; ja seega on nad palju kaotanud. Sekkepärast tahame minu mehed ja mina, et te maksaksite meile raha, mis te meile võlgu olete. Kui te ei maksa, siis te ei lahku sellelt saarelt enne, kui me oma raha kätte saame; ja keegi ei too teile midagi süüa ega juua." Doodž oli siiski väga hea mees ega takistanud inimestel toomast piisavalt süüa ja juua.
XII peatükk.
"Kui krahv ja ristisõdijad kuulsid, mida doodž ütles, olid nad väga mures ja kurvad. Nad tegid veel ühe maksukogumise ja laenasid kogu raha, mis nad said, nendelt, kellel arvati raha olevat. Nad maksid selle kõik veneetslastele, kuid pärast seda maksmist jäi veel 36 000 marka võlga. Nad ütlesid veneetslastele, et neid oli sunnitud maksma; et sõjavägi oli selle viimase maksukogumisega väga vaesunud; et nad ei saa üldse rohkem raha maksta, sest nad jõuavad vaevalt sõjaväge ülal pidada.
"Kui doodž sai aru, et nad kogu raha ära maksta ei saa ning et neil on kitsas käes, ütles ta oma rahvale: "Härrad, kui me laseme neil inimestel oma maale tagasi minna, hakatakse meid alati pidama alatuteks ja kavalateks. Mingem nende juurde ja öelgem neile, et kui nad on nõus maksma meile need 36 000 marka, mis nad meile võlgu on, oma osast, mis nad saavad esimestest vallutustest, mis me teeme, siis me viime nad üle mere." Veneetslased olid doodži ettepanekuga väga rahul. Nõnda läksid nad palverändurite laagrisse. Kui nad sinna jõudsid, ütles doodž ristisõdijatele: " Härrad, mina ja minu rahvas leppisime kokku, et kui te olete nõus meile ustavalt ära maksma need 36 000 marka, mis te meile võlgu olete, oma osast esimestest vallutustest, siis me viime teid üle mere."
"Kui ristisõdijad kuulsid, mida doodž ette pani, olid nad väga rõõmsad ja kukkusid rõõmust pikali. Nad kohustusid väga meeleldi tegema seda, mis doodž oli ette pannud. Nad olid sel ööl nii rõõmsad, et ei olnud kedagi, kes oleks olnud nii vaene, et ta poleks teinud suurt tulevärki, ja igaüks kandis piigi otsas suuri küünlaid nii laagri sees kui ka väljaspool laagrit, nii et paistis, nagu jogu sõjavägi oleks joobnud.
Niketas Choniates Konstantinoopoli rüüstamisest.
"Kuidas peaksin alustama jutustust nonde jumalavallatute poolt toime pandud tegudest! Oh häda, ikoonid, mida oleks pidanud austama, tallati jalge alla! Oh häda, pühade märtrite säilmed visati ebapuhastesse kohtadesse! Siis nähti seda, mille kuulmine tekitab judinaid, nimelt Kristuse jumalik ihu ja veri kallati maha või loobiti laiali. Nad näppasid jallihinnalised relikviaarid, pistsid põue nende sees leiduvad kaunistused ning kasutasid lõhutud jäänuseid kastrulite ja jooginõudena – Antikristuse eelkäijad, nende jumalavallatute tegude tegijad ja kuulutajad, mida me iga hetk ootame. Too tõug röövis ja teotas siis silmnähtavalt Kristust ning tema rõivaste üle heideti liisku, nii nagu varemgi; puudus vaid see, et tema külg oleks läbi torgatud ja tema jumaliku vere jõed maha kallatud.
"Ka jutustust Suure kiriku rüvetamisest ei saa rahulikult kuulata. Sest püha altar, mis oli valmistatud kõiksugu kallihinnalistest materjalidest ja mida kogu maailm, samuti nagu kõik muudki nõnda suure ja lõputu hiilgusega pühad aarded.
"Kui ületamatult kunstipäraseid ja kauneid ja haruldasest materjalist pühasid anumaid ja riistu ning imetletava käsitöökunstiga valmistatud kullaga töödeldud peent hõbedat, mis ümbritses alatarivaheseina ja ambonit, ja ust ja paljusid teisi kaunistusi hakati sõjasaagina ära viima, toodi muulad ja saduldatud hobused pühakoja pühamusse. Mõned neist, kes ei suutnud hiilgaval ja libedal põrandal jalul seista, torgati surnuks, kui nad kukkusid, nii et püha põrand määrdus vere ja roojaga.
"Veel enam, keegi hoor, kaasosaline nende süüs, fuuriate teenija, deemonite ümmardaja, manaja ja mürgitaja, istus Kristust teotades patriarhiistmel, lauldes siivutut laulu ja sageli tantsides. Ega jäetud ühtesid kuritegusid toime panemata ega teisi sooritamata põhjusel, et ühed tähendasid väiksemat süüd, teised suuremat; vaid ühel nõul tegid kõik kõiki kõige jälgemaid patte ja kuritegusid ühesuguse innuga. Kas oleksid need, kes näitasid üles nii suurt viha Jumala enda vastu, saanud säästa auväärseid emandaid ja neide ning Jumalale pühendunud neitseid?
"Polnud midagi raskemat ja vaevarikkamat kui palvetega pehmitada, heasoovlikuks muuta neid vihaseid barbareid, kes oksendasid sappi iga sõna juures, mis polnud neile meele järele, nii et miski ei jäänud nende raevu sütitamata. Kui iganes keegi seda üritas, pilgati teda hullumeelseks ja ohjeldamatu keelega inimeseks. Sageli tõmbasid nad välja põueodad igaühe vastu, kes neile vähegi vastu seisis või ei lasknud neil oma tahtmist saada.
"Polnud kedagi, kes poleks kurvastanud. Tänavatel, pühakodades inimeste kaebed, nutt, hädaldused, kurvastus, naiste kisa, haavad, vägistamine, vangivõtmine, omaste lahutamine. Ülikad käisid ringi teotatutena, auväärsed raugad pisarates, rikkad vaesuses. Mõnda oli see tänavatel, nurkadel, pühakojas, sest ükski koht ei jäänud ründamata ega kaitsnud anujaid. Kõik kohad igal pool olid täis igasuguseid kuritegusid. Oh igavene Jumal, kui suured on inimeste hädad, kui suur on nende ahastus!


Piet Roozenburg.
Piet Roozenburg (24. oktoober 1924 Ochten – 27. aprill 2003 Ochten) oli Hollandi kabetaja.
Piet Roozenburg oli neljakordne maailmameister rahvusvahelises kabes (1948, 1951, 1952, 1954) ja kaheksakordne Hollandi meister (1943, 1948, 1950, 1954, 1963, 1964, 1965, 1966).
Ta oli Ülemaailmse Kabeföderatsiooni (FMJD) president aastail 1978–1980 ja 1985–1990.
1992. aastal valiti ta Toulonis FMJD kongressil FMJD aupresidendiks. Tema nime kannab samast ajast ka karikas, mis antakse maailmameistrivõistluste ilusaima võidu eest.
Elulugu.
Roozenburg õppis kabetama päris väikese lapsena oma onult. Teda peeti imelapseks. Kümneaastaselt mängis ta simultaani 28 vanema vastase vastu. Ta kogus umbes poole võimalikust punktisummast. 11-aastaselt sai ta koos vanema vennaga Wim Roozenburgiga Rotterdami maleklubi liikmeks. Tema kabeanne ilmnes kiiresti.
1943 osales ta osales ta esimest korda Hollandi kabemaailmameistrivõistlustel. Ta võitis 7 partiid, viigistas 3 ja ei kaotanud ühtegi. See tähendas ülekaalukat võitu.
1948 selgitati rahvusvahelise kabe maailmameister esimest korda välja FMJD uue süsteemi kohaselt turniiriga Rotterdamis. 1. detsembril tuli maailmameistriks Piet Roozenburg (17 võitu, 3 viiki, 0 kaotust). Teiseks jäänut edestas ta 9 punktiga (see on tänini rekord). Ta valiti Hollandi aasta sportlaseks. Roozenburg jäi kabetroonile kaheksaks aastaks.
1950 mängis Roozenburg klubi "Damgenootschap" poolt korraldatud minimatši Maurice Raichenbachiga tulemusega 2:1 (+1, +2).
1951 kaitses Roozenburg tiitlit matšis R. C. Kelleriga, mille ta võitis tulemusega 19-17. Aastal 1952 peetud järjekordses tiitliturniiris säilitas Roozenburg maailmameistritiitli (12 võitu, 5 viiki, 1 kaotus). Tiitlit kaitses ta ka 1952 matšis Wim Huismaniga tulemusega 12-8. Lõpuks kaotas ta tiitli 1956. aastal erinevates Hollandi linnades peetud olümpiaturniiril Marcel Deslauriers'le.
Aastal 1956 loobus Roozenburg tegevkabest. Ta õppis majandust ning töötas erafirmades ja hiljem Twente Tehnikaülikoolis. Aastatel 1962–1966 oli ta Hollandi tasemel tegevkabes tagasi, kuid maailmameistritiitli taotlemisest ta loobus. 1966 võitis ta veel 10 punktiga 13-st. Siis ilmusid Ton Sijbrands ja Harm Wiersma, kes hakkasid Roozenburgile konkurentsi pakkuma. Ta jäi elu lõpuni tugevaks kabetajaks (1996 võitis ta Švartsmani).
Kui Roozenburgil läks laupäevastel võistlustel osalemine liiga raskeks, otsustas ta 2001 koos klubiga NOAD korraldada peo, et tähistada tema lahkumist aktiivsest kabespordist. Hiljem mõtles ta ümber ja peole anti nimeks "Roozenburg 65 aastat aktiivselt kabespordis". Ta ei tahtnudki lõpetada. Samal ajal ilmus tema raamat "Jeugdherinneringen van een wereldkampioen" 'Maailmameistri noorusmälestused'. Kuigi Roozenburg loobus Hollandi tasemel mängimisest, mängis ta provintsi tasemel edasi.
Roozenburg osales Kuningliku Hollandi Kabeliidu (KNDB) tegevuses, ilmutades end hea organisaatori ja kabetajate eest hoolitsejana. Ta pani käima kabetajate ettevalmistamise süsteemi.
Roozenburgi mängulaad kabetajana oli ründav. Ta tegi palju avangu-uuendusi. Üks avang on nimetatud Roozenbuegi avanguks: 1. 33-29, 19-23 2. 35-30, 20-25 jne.
Roozenburg oli ebadogmaatiline kabetaja, kes oli avatud kõiksugu strateegiauuendustele. Nii võttis ta 1940. aastatel kasutusele ründesüsteemi, mida nimetatakse Roozenburgi süsteemiks. Ta katsetas ka teiste mänguviisidega. Nii äratas ta tähelepanu ühe partiiga, milles ta võitis Maurice Raichenbachi, jättes kõik põhikivid 33 käiguks paigale.
Roozenburg toimetas FMJD kabeajakirja "Le monde damiste", kuhu ta kirjutas arvukalt artikleid. Ta on palju kirjutanud 1948. aasta kabemaailmameistrivõistluste kohta. Viimase artikli kirjutas ta oma sõbrale Jan Bomile kirjutatud raamatusse.
Isiklikku.
Lapselapsed hüüdsid teda "Opa Damsteen" 'Vanaisa Kabekivi'.
Välislingid.
Roozenburg, Piet
Roozenburg, Piet
Roozenburg, Piet


Reinier Cornelis Keller.
Reinier Cornelis (Kees) Keller (14. september 1905 Emmerich – 10. september 1981 Amsterdam) oli Hollandi kabetaja, rahvusvaheline suurmeister rahvusvahelises kabes.
Keller oli 13-kordne Hollandi meister aastail 1926–1955.
Keller, Reinier
Keller, Reinier
Keller, Reinier


Marcel Deslauriers.
Marcel Deslauriers [mars'el delorj'e] (22. juuli 1905 Montreal – detsember 1988) oli Kanada kabetaja, suurmeister rahvusvahelises kabes.
Ta võitis 1956. aastal kabe maailmameistrivõistluste olümpiaturniiri ning pälvis sellega ka maailmameistri nimetuse, kuid kaotas selle taas 1958. aastal maailmameistrimatšis Iser Kupermanile.
Deslauriers oli tippmängija ka Kanada kabes.


Marius Fabre.
Marius Fabre (18. aprill 1890 Marseille – 16. märts 1945 Pariis) oli prantsuse kabetaja, rahvusvahelise kabe maailmameister 1926 ja 1931.
Tema järgi on nime saanud Fabre'i löök.
Fabre, Marius
Fabre, Marius
Fabre, Marius


Anatoli Gantvarg.
Anatoli Abramovitš Gantvarg (valgevene "Анатоль Гантварг"; vene "Анатолий Абрамович Гантварг"; sündinud 3. oktoobril 1948 Minskis) on juudi päritolu Valgevene kabetaja, neljakordne maailmameister rahvusvahelises kabes (1978, 1980, 1984, 1985). Ka võitis ta neljal korral (1969, 1973, 1977, 1981) NSV Liidu meistrivõistlused rahvusvahelises kabes.
Välislingid.
Gantvarg,Anatoli
Gantvarg,Anatoli


Benedictus Springer.
Benedictus Springer (18. juuni 1897 Amsterdam – 29. august 1960 Pariis) oli Hollandi kabetaja, rahvusvahelise kabe maailmameister 1928.
Springer, Benedictus
Springer, Benedictus
Springer, Benedictus


Herman Hoogland.
Herman Hoogland (13. oktoober 1891 Utrecht – 25. november 1955 Utrecht) oli Hollandi kabetaja, rahvusvahelise kabe maailmameister 1912.
Hoogland, Herman
Hoogland, Herman
Hoogland, Herman


Maurice Raichenbach.
Maurice Raichenbach (poolapäraselt Maurycy Rajchenbach; 12. mai 1915 Powązki, Varssavi lähedal – 1. märts 1988 Haut-de-Seine'i departemang, Garches, Prantsusmaa) oli Poola päritolu prantsuse kabetaja, 6-kordne maailmameister rahvusvahelises kabes.
Esimese maailmameistritiitli võitis ta aastal 1933. Seda tiitlit suutis ta viiel korral ka maailmameistrimatšides kaitsta (kuni 1938. aastani). II maailmasõja tõttu katkes ka kabe maailmameistrite väljaselgitamine ja pärast sõja lõppu peetud matšis (1945) tuli Raichenbachil alla vanduda kaasmaalasele Pierre Ghestemile.
Raichenbach, Maurice
Raichenbach, Maurice
Raichenbach, Maurice


Pierre Ghestem.
Pierre Ghestem (14. veebruar 1922 Lille – 11. aprill 2000) oli prantsuse kabetaja ja bridžimängija.
Ta võitis rahvusvahelises kabes maailmameistritiitli aastail 1945 ja 1947. Prantsusmaa meistriks krooniti ta samuti kahel korral, seda aastail 1942 ja 1943
Koos oma partneri René Bacherichiga tuli ta bridžis maailmameistriks (1956), olümpiavõitjaks (1960) ning Euroopa meistriks (1953, 1955 ja 1962). Ta on ka Monaco ja Ghestemi konventsioonide autor.
Noorena mängis ta ka malet. Ka sellel alal jõudis ta Prantsusmaa meistritiitlini.
Ghestem, Pierre
Ghestem, Pierre


Iser Kuperman.
Iser Kuperman (ukraina Ісер Куперман; venepäraselt Исер Иосифович Куперман; 21. aprill 1922 Kiievi kubermangus Habne külas (praegu Poliske Kiievi oblastis – 6. märts 2006 Boston USA) oli juudi päritolu kabetaja, 7-kordne rahvusvahelise kabe maailmameister. 1978. aastal emigreerus USAsse ning asus elama Bostonisse.
Varem peeti tema sünnipäevaks 28. aprilli. Oma ametilt oli ta mäeinsener.
Meistersportlase nimetuse pälvis 1940, rahvusvahelise suurmeistri nimetuse 1958. 1960. aastal sai ta NSV Liidu teenelise meistersportlase aunimetuse.
Kuperman on olnud tihedalt seotud ka Eestiga. Seitsmekümnendatel aastatel osales ta ka kaks korda Eesti meistrivõistlustel (1974 ja 1976). Koos Ülo Keskeriga avaldas ta ka esimese eestikeelse rahvusvahelise kabe õpiku "Rahvusvahelise kabe alused" (Tallinn 1961).
Välislingid.
Kuperman, Iser
Kuperman, Iser
Kuperman, Iser
Kuperman, Iser


Ekskommunikatsioon.
Ekskommunikatsioon on kirikust väljaheitmine (lahutamine kiriku osadusest). Laiemas mõttes võidakse ekskommunikatsiooniks nimetada väljaheitmist mis tahes religioossest kogukonnast.
Katoliku ja õigeusu kirikus on ekskommunikatsioon raskeim karistus kanoonilises õiguses. Ekskommunitseeritu ei saa vastu võtta sakramente ega saa osaleda teatavates muudes talitustes. Ekskommunitseeritakse teiste seas skismaatikuid ja hereetikuid.
Katoliku kirik.
Ekskommunikatsioon on kõige raskem kirikukaristus. Ekskommunitseeritud isik ei ole kiriku poolt ära neetud, kuid ta ei saa osaleda kiriku osaduses. Välise märgina keelatakse ekskommunitseeritul osaleda liturgias: ta ei tohi saada armulauda ega võtta vastu muid sakramente. Samuti võetakse ekskommunitseeritult ära mõned muud õigused ja eesõigused, mis kiriku liikmeks olemisest tavaliselt tulenevad, nsgu näiteks kirikliku ameti pidamine. Ekskommunitseeritud preester ei tohi läbi viia missat ega muud vaimulikku talitust.
Ekskommunikatsioon on mõeldud ajutise abinõuna, mille eesmärgiks on süüdlast patukahetsusele juhtida. Katoliku kirikus lõpeb ekskommunikatsioon tavaliselt patukahetsuse, pihi ja absolutsiooniga. Süütegusid, mis tõid kaasa ekskommunikatsiooni, peab absolveerima kõrgem vaimulik või preester kõrgema vaimuliku loal.
Automaatne ekskommunikatsioon.
Kõik konklaavidel kohalviibijad, sealhulgas kardinalid ja nende abilised, on seotud vandega hoida konklaavi üksikasjad saladuses. Ainult paavst võib anda loa valimiste üksikasjade teatavakstegemiseks. Kui mõni konklaavil viibija avaldab salajast teavet ilma paavsti loata, tabab teda automaatne ekskommunikatsioon.
Mõned kiriklikud süüteod toovad kaasa automaatse interdikti, mis ilmiku jaoks on peaaegu sama mis ekskommunikatsioon.
Kirikust ametlik väljaheitmine, mille tagajärjel kaovad juriidilised õigused. Vaimulikul ei saa pühitsust ära võtta, see on eluaegne, aga vaimulikuna töötamise saab lõpetada.
Õpetuse järgi arvab inimene end ise kirikust välja ränga ebaväärika teoga, mida ta ka ei kahetse.
Ajaloos eelnes ekskommunikatsioonile esmalt, hoiatusena, armulaua osadusest eemaldamine. Ekskommunikatsioon oli paavstide poliitilise võitluse vahend.
Kasutatakse ka tänapäeval kuuriaga vastuollu läinud isikute puhul. Põhjuseks on enamasti hereesia ehk valeõpetus.


Vjatšeslav Štšegolev.
Vjatšeslav Štšegolev vene keeles "Вячеслав Иванович Щеголев" (sündinud 30. detsember 1940 Moskvas) on Venemaa kabetaja, maailmameister aastail 1960 ja 1964.
NSV Liidu meister rahvusvahelises kabes 1959, 1963, 1964 ja 1976.


Kuuria.
Kuuria (ladina "curia") oli Vana-Roomas patriitsisugukondade ühendus, triibuse alajaotis. See vastab Kreeka fraatriale. Rooma kodanikud jagunesid 30 kuuriasse, mille järgi rühmitus ka rahvakoosolek ("comitia curiata").
Kuuriaks nimetati ühtlasi algul kuuria kultuse- ja kogunemishooneid, hiljem ka senati koosolekute hoonet: Roomas algul Curia Hostilia, lühikest aega Curia Pompei (Pompeius laskis selle ehitada, kuid pärast Caesari tapmist 44 eKr see suleti) ja Curia Julia. Viimane on nimetatud Caesari järgi, kelle ajal ehitustöid alustati; hoone valmis Augustuse ajal 29 eKr. Kuuriaks nimetati isegi senatit ennast, samuti provintsilinna nõukogu ja selle hoonet. Niimoodi oli impeeriumi ajal igas munitsiipiumiks saanud linnas oma kuuria.
11. sajandist alates nimetatakse kuuriaks paavsti õukonda. Hiljem kandus see nimetus Kirikuriigi ja Vatikani (Püha Tooli) administratiivaparaadile (Rooma kuuria).


Ristisõjad.
Ristisõjad ehk ristiretked olid alates 11. sajandist katoliku kiriku organiseeritud või suunatud ning Rooma paavsti poolt sanktsioneeritud sõjakäigud väljaspoole Rooma Katoliku kiriku kristlikku kultuuriruumi ristiusu levitamiseks või kaitseks.
Ristisõdade ajajärgul (1096–1291) oli selle algne deklareeritud eesmärk oli Püha Maa ehk Palestiina vabastamine islami ülemvõimust, mida katoliku kirik ja Rooma Katoliku Kiriku Rooma paavstid soovisid, kuid osa ristisõdu olid suunatud pärast muhameedlaste tugevnenud rünnakud ristisõdijate vastu ja nende positsiooni ebakindlamaks muutumisel Pühal Maal, ka kristlaste vastu, näiteks Neljandas ristisõjas rüüstasid ristisõdijad Konstantinoopolit, albilaste sõjad olid suunatud Lõuna-Prantsusmaa katarite vastu.
Ristiretki võeti ette ka Läänemere ümbruse ristiusustamata rahvaste vastu ning ka õigeusuliste slaavlastega asustatud Novgorodi piirkonnas (Jäälahing). Paavst Innocentius III kinnitas pattude täielikku andestamist Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas Vana-Liivimaa palverännaku Jeruusalemma teekonnaga.
Ristiusu rahumeelne levik.
Esialgu levis ristiusk paganate aladele rahumeelse kultuurivahetuse korras Bütsantsi ja Ida-Rooma riigiga: Bulgaaria võttis õigeusu vastu Bütsantsilt 865. aastal, Kiievi-Vene vürstiriik aga 988. aastal.
Kesk-Euroopa ja Skandinaaviamaades aga toimus ristiusu levik Prantsusmaa ja Saksamaa kaudu ning Rooma paavsti suunamisel: Poola kuningriik võttis ristiusu vastu 966. aastal, Ungari kuningriik kolmkümmend aastat hiljem, 996. aastal. Saksa (ja rooma-katoliku usu) mõju idasuunalise levitamise keskuseks oli Magdeburgi peapiiskopkond, mis rajati 968. aastal. Taani ristiti 960. aastail ja eraldatud Islandi elanikud võtsid ristusu vastu aastal 1000. Umbes samal ajal hakkas ristiusk levima ka Norras, kus ta kinnitati riigiusuks Olav II Haraldssoni valitsemisajal (1016-1028). Umbes samal ajal ristiti ka Rootsi kuningas Olaf III Skötkonung, kuid see ei tähendanud veel, et kogu Rootsi elanikkond oleks meelt muutnud ja ristiusku tunnistanud.
Ristiusu lõplikku kinnistumist Skandinaavias riiklikul tasandil märgistas peapiiskopkondade loomine, mis Taanis toimus 1104 (Lundi peapiiskopkond), Norras 1152. aastal (Nidarosi peapiiskopkond) ja Rootsis 1164. aastal (Uppsala peapiiskopkond).
Kesk-Euroopas aga Poolas ja Ungaris olid peapiiskopkonnad rajatud vastavalt aastal 1000 (Gniezno peapiiskopkond) ja 1001 (Esztergomi peapiiskopkond), seega üle sajandi varem. Üleminek paganluselt ristiusule ja riikluse areng olid Kesk-Euroopas kulgenud kiiremini kui Põhjalas, Kesk-Euroopas 10.-11. sajandil, Põhja-Euroopas 11.-12. sajandil.
Lääne ja Idakiriku mõjupiirkondade erinevused ei olnud põhimõttelised, kindlaksmääratud ja endastmõistetavad. Vähemalt kaks Rootsi kuningat ristiti Bütsantsi kiriku poolt, nende seas Olof Skötkonung, esimene, kellest kindlasti teada, et ta enne ühtse Rootsi riigi moodustamist valitses Skandinaavia poolsaare lõunaosas elavate svealaste ning götalaste üle.
Lõplikult lahknesid ristiusu kirikud rooma- ja kreeka-katoliku, lääne- ja idakristluseks 1054. aastal ning 1204. aastal pöörasid seni muhameedlastega võidelnud ristisõdijad oma relvad otseselt idakristlaste vastu, vallutades Jeruusalemma asemel Konstantinoopoli ja hoides seda mitukümmend aastat enda valduses. Maarjamaa vallutamine oli just alanud. Lääne ristisõjad Läänemere piirkonnas ei olnud seega mitte üksnes võitlus paganlusega, vaid ka osa võitlusest idakristlusega.
Olukord islamimaades.
Ristisõdade alguseks oli Põhja-Aafrikas kujunenud Fatimiidide kalifaat, mis kaotas oma võimsust ja Seldžukkide impeerium Vahemere lääneosas ja Väike-Aasias. Islamiusulised šiiidid-Fatimiidide dünastiast ja sunniidid-seldžukkide dünastiast ei suutnud usuliste eriarvamuste tõttu moodustada ühisrinnet frankide (nagu Euroopa ristisõdijaid islamimaades algselt nimetati) vastu.
Malta ja Sitsiilia.
Viikingite järeltulijad - normannid, kes 9. sajandil olid asunud elama Normandiasse praegusel Põhja-Prantsusmaal, kutsuti 11. sajandil appi Lõuna-Itaalia valitsejate poolt, kes olid hädas saratseenide rünnakutega. 11. sajandi lõpuks kuulusid normannidele peale Lõuna-Itaalia ka 1091. aastal Hauteville’ide suguvõsa esindaja Roger I poolt vallutatud Malta ja Sitsiilia.
Sõdade põhjendused.
Ristisõdade põhjenduseks on Euroopa ajaloolaste poolt välja toodud 28. septembril 1096. aastal moslemi valitsejate korraldusel Jeruusalemmas Püha Haua kiriku hävitamine ja kristlikel palveränduritel haua külastamise takistamist.
Islamimaade ajaloolaste poolt on ristisõdu tõlgendatud laiemas geopoliitilises tõlgenduses koos Vahemere lõunaosas ja Hispaanias toimunud rekonkistaga, eurooplaste tungiga ajutiselt nõrgenenud islamiusulistesse maadesse.
Ristisõdadega kaasnenud muudatused.
Ristisõjad Jeruusalemmas ja Konstantinoopolis tutvustasid Euroopat täiesti uue maailmaga. Eurooplaste arenemine sattus ristisõdade mõjul täiesti uuele teele. Ristisõdade ajal tutvusid kristlased teiste usunditega ja nägid, et ka need teevad inimesi õnnelikeks, kuigi nad väga erinevad ristiusust. Selle tagajärjel paljud kristlased loobusid vaatest, et ainult katoliku kirik peab valitsema maailma. Sel teel just ristisõjad hakkasid hävitama usufanatismi ja panid aluse Lääne-Euroopa vabanemisele progressi pidurdava katoliku kiriku võimu alt. Ränga hoobi andsid ristisõjad rooma paavstide-instituudile.
Ristisõdadel on ka suur tähendus rüütliseisuse ja rüütlieetika kujunemises. Varem oli kangelaste ajaviiteks tülitsemine, riisumine, tapmine. Ristisõdade ajal tekkis mõiste rüütliaust ja rüütlikohustusest. Rüütel pidi kaitsma nõrku, pidama sõna, kaitsma ristikirikut, võitlema ausalt. Rüütlite kaudu tungis ka teistesse rahvakihtidesse rüütlivoorusi, ausust ja humaansust.
Euroopa tööstus sai ristisõdadest uut hoogu. Puuvillane riie, musliin, siidriie, samet ja paber olid idamaades juba ammu tuntud, eurooplastele said need alles ristisõdade ajal tuttavaks. Suhkruroo, riisi, kanepi, lina ja puuvilla kasvatamist õppisid eurooplased samuti ristisõdade ajal.
Ristisõjad tõid Euroopasse, mis sel ajal oli väga kapitalivaene, suuri rahasummasid. Euroopa rahvastele avanesid Aasia varakambrid ja Euroopas tekkis tahe parandada oma maa olukorda.
Ka talupoegade seisusel oli ristisõdadest teataval määral kasu. Väga paljud rüütlid, kes vajasid raha ristisõtta minekuks, müüsid oma talupoegadele vabaduskirju. Nende vabaduskirjade alusel lunastas talupoeg-ori endale liikumisvabaduse ja pääses rüütli poolt temale pandud kurnavatest maksudest. Nii tekkis päris suurearvuline vabade villaanide kiht.
Paljud teadused, näiteks astronoomia, matemaatika, arstiteadus, täienesid araabia mõjul väga palju. Araabia numbrisüsteem võeti ristisõdade ajal üldisele kasutusele.
Ristisõjad äratasid ka Euroopalaste rahvusliku iseteadvuse. Enne ristisõdasid oli rahvuslik idee ja rahvuslik iseteadvus kogu Euroopas peaaegu tundmatud. Võõrsil ühe rahva liikmed tundsid, et nad peavad hoidma kokku, ja see sümpaatia ei kustunud ka siis, kui nad olid jõudnud koju. Pärast ristisõdu hakkasid arenema ka rahvuskeeled ja ladina keele tähtsus vähendes igapäevaelus. Arenema hakkas ka rahvakeelne kirjandus.
Ristisõja erinevad tõlgendused.
Kuna keskaegsed ristisõjad olid peamiselt suunatud islami pealetungi vastu, võrreldakse ka kristliku USA Iraagi sõda ristisõjaga. Seda just islamimaade poolt vaadatuna.
Ristisõda peetakse tänapäeval ebakristlikuks tegevuseks, kus poliitika ja saagiahnus on varjutanud aated.


Metaeetika.
Metaeetika on eetika haru, mis tegeleb moraali kui niisuguse filosoofiliste küsimustega, andmata otseselt juhiseid õigeks või heaks eluks.


Demagoogia.
Demagoogia on kõnedes, diskussioonis, vaidluses, arutluses, propagandas jm toimuv kuulajaskonna sihipärane ja ebaaus mõjutamine. Enamasti mõjutatakse uskuma asja, mille kohta esitaja teab, et see ei ole õige, et auditoorium jääks valearvamusele ja võtaks vastu sellest tulenevad valed otsused. Ausas diskussioonis, vaidluses või arutelus püütakse demagoogiat vältida ning tugineda üksnes faktidele ja loogikale. Sõna tähendus on läbi aja muutunud.
Demagoogia on tihedalt seotud retoorika ehk kõnekunstiga. Retoorika võib sisaldada demagoogiat, kuid retoorika abil püütakse eeskätt sõnumit ilmekalt, arusaadavalt ja mõjusalt esitada.
Tahtmatu demagoogia võib tuleneda kas sellest, et kõneleja on ise demagoogia ohver, või siis tema emotsionaalsest kontrollimatusest, puudulikest teadmistest ja nõrgast loogikast. Tahtlik demagoogia võib neid kolme teeselda.


Vooruse-eetika.
Aristotelese vooruse eetika on varajasem ja pikaealisem kõigist eetikateooriatest. Esitaja oli Aristoteles (384-322 eKr) antiik-Kreekas.
Teooria väidab, et õnnelikuks saab ainult oma isiklike omadusi arendades (läbi mõtlemise, järelduste ja loogika). Ta kutsus neid omadusi voorusteks ja seletas neid kui kompromisse ehk “kuldse kesktee” leidmist kahe halva äärmuse vahel. Tegu on hea, kui see on mõistlik. Teo mõistlikkus tähendab siin “kuldset keskteed”.


Stanislas Bizot.
Stanislas Bizot (22. detsember 1879 Nice – 2. juuni 1950 Pariis) oli prantsuse kabetaja, rahvusvahelise kabe maailmameister 1925.
Bizot, Stanislas
Bizot, Stanislas
Bizot, Stanislas


Suhkruturniir.
Suhkruturniir oli Amsterdamis aastail 1969–1977 peetud esinduslik kabeturniir.
1971 aastast alustati selle turniiri raames ka juunioride turniiri läbiviimist ning 1972. aastast kujunesid sellest juunioride maailmameistrivõistlused. 1973. aastal alustati ka naiste maailmameistrivõistluste läbiviimist ning kuni viimase suhkruturniirini peetigi naiste ja juunioride maailmameistrivõistlusi suhkruturniiri ühe osana.


Ülemaailmne Kabeföderatsioon.
Ülemaailmne Kabeföderatsioon ("Fédération Mondiale du Jeu de Dames") lüh. FMJD asutati 14. septembril 1947 Pariisis algselt nelja riigi (Hollandi, Prantsusmaa, Šveitsi ja Belgia) kabeliitude poolt. Praegu kuulub FMJD-sse 61 kabeföderatsiooni. Eesti võeti FMJD liikmeks 19. oktoobril 1991.
FMJD peakorter asb Utrechtis, tähtsaimaks organiks on kahe aasta tagant peetav Generaalassamblee, mis valib ka FMJD presidendi.


Konstantin Ramul.
Konstantin Ramul (30. mai 1879 Kuressaare – 11. veebruar 1975 Tartu) oli eesti psühholoog, Tartu Ülikooli psühholoogiaosakonna rajaja, õppejõud ning professor.
Professor Konstantin Ramul oli eestikeelse psühholoogiaterminoloogia rajaja. Ta organiseeris Tartu Ülikooli juurde psühholoogia laboratooriumi, oli üks Akadeemilise Filosoofia Seltsi asutajaid ja ka esimehi.
Elulugu.
Konstantin Ramuli sünni ajal oli tema isa Andrei Ramul, vaimulik helilooja ja kirjamees, Lümandal õigeusu preester. Pärit oli ta isa hoopis Laiuselt. Ta oli lõpetanud Riias vaimuliku kooli ja 1869 samas vaimuliku seminari, edendas oluliselt eestikeelset õigeusu lauluvara ning avaldas mitme muusikaraamatu kõrval ka brošüüri "Mis vahe on Õigeusu ja Luteri usu õpetuse vahel?".
Konstantin Ramuli koolitee algas Kuressaares: kõigepealt kaks aastat saksa erakoolis, siis kreisikoolis ja 1889-1891 saksa gümnaasiumis. Edasi läks ta isa jälgedes õppima Riia Vaimulikku Kooli ja seejärel Riia Vaimulikku Seminari. Pärast seminari lõpetamist töötas 1901-1902 köstri ja kooliõpetajana Tallinna Issandamuutmise koguduses, kus ta isa oli vahepeal preestrina teenistusse asunud.
Kevadel 1903 õiendas Ramul Peterburis eksternina gümnaasiumi lõpueksami ja astus samal aastal Peterburi Ülikooli, kus õppis ajalugu ja filosoofiat. Lõputöö kirjutas Descartes'i ja Spinoza psühholoogiaalastest vaadetest. Sai ajalooõpetaja kutse.
Lõpetanud 1908 ülikooli, töötas Ramul õpetajana Peterburis Stolbtsovi ja Lentovskaja eragümnaasiumides (1908-1910), seejäres Oršas (1910-1911) ja Ukmerges (1911-1915, ühtlasi koolidirektori ametis). Pärast sakslaste sissetungi Leedusse tuli Tallinna, kus töötas aastatel 1916-1919 mitmes keskkoolis õpetajana.
Jaanuaris-märtsis 1919 oli Tallinna kaitsepataljoni (tõenäoliselt selle kooliõpetajate roodu) koosseisus reamehena sõjaväljal - Nõukogude-Eesti sõjas, nagu ta 1950. aastatel nõukoguliku Tartu Ülikooli kaadridokumentidesse kirjutas.
Alates 7. septembrist 1919 töötab Ramul Tartu Ülikoolis: dotsent 1919-1928, erakorraline professor 1928-1939, korraline professor 1939-1965, professor-konsultant 1965.a. kuni surmani 1975. Dotsent oli ta filosoofia alal, aga asutas 1922 ülikoolis eksperimentaalse psühholoogia ja pedagoogika laboratooriumi, mida juhendas aastani 1966 (labor vahetas selle aja jooksul mitu korda nime). Aastatel 1925-1930 oli Ramul lisaks filosoofiateaduskonna dekaan, 1930-1936 didaktilis-metoodilise seminari juhataja.
Ülikoolis töötamisele näis lõpp tulevat aastal 1951. Ramuli toimikus Tartu Ülikooli arhiivis on loogika ja psühholoogia kateedri tollase juhataja, mõni kuu varem rektori kohalt kõrvaldatud professor Alfred Koorti ettepanek 31. augustist: viia Ramul professori täiskohalt üle poolele kohale. Aleksander Elango andmeil tahtis Koort Ramuli üldse pensionile saata, nagu oli nõutud TRÜ parteiorganisatsiooni üldkoosolekul 20. veebruaril. Põhjendused olid muidugi poliitilist laadi: Ramul (nagu ka Harri Moora, E. Ilus, Aleksander Elango, A. Pärl, Richard Kleis, J. Madisson) polnud oma varasemaid seisukohti Lenini-Stalini õpetuse järgi ümber lükanud; oli kodanliku natsionalismi kütkes (koos Elango ja Voldemar Vagaga); soovitas üliõpilastel kasutada oma 1938. aastal ilmunud psühholoogiaõpikut. Ka Ramuli abikaasa Olga, kes töötas ülikooli vene kirjanduse kateedris, oli noil aegadel parteilastel alatas ahambus, sest oli usklik. Olukorra päästis rektorivahetus: uus rektor Feodor Klement jättis Ramuli ülikooli tööle edasi, sealjuures täiskohaga.
Doktoriväitekirja "Mathematik und Psychologie. Beiträge zur Geschichte und Therie der mathematichen und der phänomenologischen Psychologie" kaitses Ramul Tartu Ülikoolis edukalt 1939. See jäi muutunud oludes tervikuna küll ilmumata, aga katkendeid sellest avaldas Ramul veel 1960. aastatelgi. Nõukogude korra järgi ei andnud teaduskraade ega -kutseid mitte ülikool, vaid riik. Mujal saadud kraadid tuli nostrifitseerida. Ramulile anti niihästi pedagoogikadoktori kraad kui ka professori kutse - mõlemad 1946.
Ramul oli "Eesti Entsüklopeedia" filosoofia osakonna toimetaja. 1920 kuulus ta Akadeemilise Filosoofilise Seltsi ja 1960 NSVL Psühholoogide Seltsi Eesti osakonna asutajate hulka, viimases oli esimees. Akadeemiliselt kuulus koopteeritud vilistlasena korporatsiooni Sakala, mis ta elu Nõukogude ajal kindlasti kergemaks ei teinud. Aastal 1972 oli tema kord saada Riia Vaimuliku Seminari veel elus olevate kasvandike aupatriarhiks.
Lühihinnang Ramuli tegevusele.
Psühholoogia oli Eestis olemas ammu enne Ramulit, esindatuna muu hulgas niisuguse maailmaklassiku poolt nagu Emil Kraepelin, kes oli Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor ja psühhiaatriakliiniku juhataja 1886-1891 ning tegi ja juhendas siin eksperimentaalpsühholoogia uurimusi. Ka üks eestlane oli enne Ramulit maha saanud psühholoogiaalase monograafiaga: Rudolf Kallas (1851-1913), kelle "System der Gedächtnislehre..." ilmus 1897, Ramul nimetab seda diletantlikuks.
Ramuli peamine saavutus psühholoogiateaduses on uurimused psühholoogilise eksperimendi kasutamise eelloost - katsetest, mida tegid filosoofid, arstid jt ammu enne psühholoogia kui iseseisva teaduse sündi, niisamuti uurimused matemaatika varastest rakendustest psühholoogias. Tema raamat psühholoogia koolikatsete korraldamisest ilmus niihästi saksa kui ka vene keeles. Laialt tuntuks sai eksperimentaalpsühholoogia praktikumi käsiraamat ülikoolidele, mis ilmus vene keeles kolmes trükis.
Pole aga kahtlust, et Ramul oli esimene ja pikka aega ainus kutseline kodueesti psühholoog, keda maailm tundis. Kuigi ta polnud väga viljakas kirjutaja, avaldas ta enne viimast maailmasõda kolm märkimisväärset uurimust ajakirjas Archiv für die Gesamte Psychologie. Veelgi tähelepanuväärsem on see, et Ramulil õnnestus 1960. ja 1963. aastal avaldada kaks artiklit maailma suurima levikuga psühholoogiaajakirjas American Psychologist. Nõukogude impeeriumis oli psühholoogia sel ajal alles ettevaatlikult pead tõstmas pärast enam kui paarikümneaastast põlu all olemist. Ramul oli siis ise juba üle 80 aasta vana.
Tööd andmebaasis PsycINFO.
Discusses both Wundt's contributions and shortcomings in a biographical essay on his life, based on his psychological research and writings. Particular emphasis is placed on the work of the Leipzig laboratory. Wundt's role in the history of psychology is critically evaluated.
Instances of psychological experimentation, beginning with the linguistic experiment of pharaoh psammetichus (7th century bc) and through the 18th century are given to demonstrate the error in Kant's statement, made in 1786, that there could be no experimental psychology.
A discussion of the relationship between theory and practice in psychology. It is concluded that in spite of a number of limiting factors, the possibilities of applying psychological knowledge in practice are very considerable. In the Soviet Union, however, these possibilities have been utilized only to a relatively limited extent. Recommendations are made to remedy this situation.
Major discussion headings are statistics, vision, memory, attention, thought, probability, and esthetics. "Quantitative data concerning vision may be found as early as the literature of the 18th century. All early measurements of memory were concerned with cases of extraordinary memory. In the very middle of the 18th century, a little work appeared which apparently represents the 1st attempt to measure the 'velocity of thought.' The 1st reliably known psychological measurements and ratings made in the interests of science do not go back further than the beginning of the 18th century."
While traditional logic helps us check the correctness of our thinking, there is no logic or other aid for inventive or creative thinking. The following 7 general rules are suggested for helping children learn to think creatively: Don't hurry with
the solution of problems. Ascertain all the information necessary to solve the problem. Preserve flexibility of thinking. Avoid negative transfer from one problem to another. Avoid functional fixedness. Realize that the solution of many modern problems requires a large fund of technical knowledge. Realize that in some cases solutions are found accidently. Examples of problems are given where these rules may be helpful.
This small collection, translated from the Russian original, describes some well-known demonstrations suitable for an introductory course in perception.
An account is given of psychological research and teaching at Tartu University from 1802-1918.
The main stages in the historical development of the psychological experiment, exclusive of the present, are discussed along with the factors behind this development.
Hitherto "largely unknown opinions of a number of eighteenth century philosophical and nonphilosophical writers regarding the possibilities and methods of psychological measurements" are considered in approximately chronological order. Writers mentioned include Christian von Wolff, Andrew Michael Ramsay, Alexander Gottlieb Baumgarten, Christian August Crusius, Pierre-Louis Moreau de Maupertuis, Friedrich Johann Buck, Moses Mendelssohn, Gottfried Ploucquet, Charles Bonnet, Hans Bernhard Merian, Johann Heinrich
Lambert, Johann August Eberhard, Gottlieb Friedrich Hagen, Johann Gottlieb Krueger, and Christian Albrecht Koerber. "The question of the measurement of mental phenomena did not by any means remain alien to the inquiring genius of the eighteenth century."
Classroom demonstrations in universities or high schools differ from laboratory experiments in that they have to present basic facts or illustrate some principle (rather than investigate) and be simple, inexpensive, and short. All students should be able to
participate or observe the readings of instruments or of curves in the making. Over 70 experiments--from reflexes to problem solving, fantasy, expression of emotions, etc.-- are described with details of apparatus construction and advice for beginner teachers.
The book is subtitled: A contribution to the method of psychological teaching. It contains 20 chapters, touching upon such topics as: visual and auditory impressions, perception, presentation of material, imagination, association processes, memory, attention, intelligence, emotions, personality, suggestion, and work and fatigue.
Psychology tries to find proofs of its findings (1) by inferences from the physical realm, and (2) by using the methods of physics. The author shows that no great value has accured to psychology from this attempt; he feels that there is too much optimism among scientists as to the more general application of the findings and methods of the new physics. Care should be taken not to generalize their use to the psychological field.
The historian needs fundamental ideas of human behavior, he needs knowledge of the character patterns of specific individuals and groups and of how such patterns have been produced, and he needs to understand the intellectual and emotional background of character. All these psychology can furnish. Psychology takes three directions which are not so valuable to the historian: (1) it is microscopic rather than macroscopic; (2) it is interested in the general character of experiences, the historian in concrete cases and events; (3) it studies reactions rather than causes, while history must know the background of cause. In the main
history gains from the psychology that is oriented toward description of mental functions of individuals and groups, rather than from that oriented toward physiological study.
This article answers the questions of the nature of non-empirical psychology and its relations to experimental-empirical psychology. The author bases his presentation of non-empirical psychology on statements of such men as Brentano, Husserl, Meinong, Schmied-Kowarzik, Tschelpanow, Dilthey, Stumpf, and Lipps. The task of this type of psychology is to analyze and describe the data of mental life, and to fix and clarify psychological concepts, all of which is to be done not by following the methods of empirical sciences, but rather those of mathematics. But is it possible to create such a "geometry of experience"? It would seem so, if we consider non-empirical statements. Here we have no massing of observations, no induction. Such material is empirical in the sense that we need experience in order to come into its possession, but the judgments themselves do not necessitate additional experience. They are certain, apodictical,comparable to the judgments of mathematics and therefore capable of forming a
basis for other sciences. Non-empirical psychology differs from mathematics in its absolute dependence on the data of experience and in its chiefly descriptive character. In his critical comments, the author objects to the claim of nonempirical
psychology that complete description must always precede explanation as a necessary condition of scientific progress. He also doubts whether a phenomenological method alone is capable of solving all questions of a descriptive kind, e.g., the difference between a perception and a hallucination; real observation is essential in such cases. He denies that a non-empirical psychology
can serve an experimental psychology in the same sense in which mathematics serves physics.


Endel Taniloo.
thumb
Endel Eduard Taniloo (sünninimi Danilov; sündinud 5. jaanuaril 1923 Tartus) on eesti skulptor.
Endel Taniloo õppis 1940–1943 Tartu Õpetajate Seminaris, 1943–1944 Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Aastal 1944 mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Aastatel 1944–1946 oli sõjavang Novosibirskis ja Kemerovos. Pärast vabanemist jätkas õpinguid Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis 1946–1952.
Endel Taniloo on töötanud Tartu Kunstikoolis õpetajana alates 1959. aastast. Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõud 1992–1995. Kunstnike Liidu Tartu osakonna esimees 1977–1987, hiljem pikka aega juhatuse liige.
Endel Taniloo on korporatsioon Revelia vilistlane (1990).
Pere.
Tema poeg Urmas Taniloo on orelikunstnik ja tütar Airike Taniloo-Bogatkin on skulptor ja keraamik.
Looming.
Taniloo on peamiselt teinud figuraal-, portree- ja monumentaalskulptuure. Üks tuntumaid neist on helilooja ja koorijuhi Juhan Simmi hauamonument Tartus Raadi kalmistul.


Valgla.
Veekogu valgla ehk valgala on maa-ala, millelt vesi sellesse veekogusse voolab.
Jõe valgla toimib nagu lehter: kõikjalt valglast voolab vesi sellesse jõkke kokku. Jõe igal lisajõel on oma valgla, mis kuulub emajõe valgla koosseisu.
Valglaid lahutavat piiri nimetatakse veelahkmeks ehk veelahkmejooneks. Veelahkmejoon on tihti piiriks kahe riigi vahel, kui piir kulgeb piki mäestikke.
Valgla jaguneb maapealseks ja maa-aluseks valglaks. Valglast rääkides peetakse tavaliselt silmas maapealset valglat, sest maa-alust valglat on enamasti raske kindlaks teha.
Maakera maismaast 32% kuulub Atlandi ookeani valglasse, 15% Põhja-Jäämere valglasse, 13% Vaikse ookeani ja 13% India ookeani valglasse. Antarktikat, mis moodustab maismaast 8%, ei ole sinna hulka arvatud.
Äravooluta valglad.
Osa maismaast ei kuulu ühegi ookeani valglasse. Seda nimetatakse äravooluta alaks. Äravooluta alale langevad sademed võivad voolata umbjärve (Kaspia meri, Araali meri) või lihtsalt ära aurata või pinnasesse imenduda, ilma et nad jõuaksid kusagile voolata. Okavango jõgi moodustab delta, mille harud kaovad kõrbeliiva. Sageli on äravooluta alad väga kuivad, nii et sinna oluliselt sademeid ei langegi. Maailma maismaast moodustab äravooluta ala umbes 18%.
Suurimate valglatega jõed.
Maailma kolm suurima valglaga jõge on Amazonas, Kongo jõgi ja Mississippi. Euroopa kolm suurima valglaga jõge on Volga, Doonau ja Dnepr. Eesti suurima valglaga jõgi on Narva jõgi: Narva jõe valgla on suurem kui Eesti.


Rutja.
Rutja on küla Põhja-Eestis Vihula vallas, Soome lahe rannikul, Selja jõe läänekaldal.
Asub Kundast umbes 10 km kaugusel läänes. Piirneb idas Karepaga.
Rutjal on kaunid rannad ja männimetsad. Külast lääne pool asub Rutja lennuväli.
Küla esmamaining on aastast 1489.


Solaarkonstant.
Solaarkonstant on Maa atmosfääri ülakihile risti langeva päikesekiirguse intensiivsus Maa keskmisel kaugusel Päikesest.
Solaarkonstandi väärtuseks on ligikaudu 1366 W/m².
Solaarkonstant ei ole päris konstantne suurus, sest päikesekiirguse intensiivsuses esinevad lühema ja pikema perioodiga fluktuatsioonid, mille tekkepõhjused on ebaselged. Satelliidimõõtmistega on tuvastatud umbes 0.1% solaarkonstandi muutus Päikese 11-aastase tsükli kestel.


Ramul.
Ramul ("Varicorhinus") on kalade perekond karpkalalaste sugukonnas.


Jeruusalemm.
Jeruusalemm (vanemas kirjaviisis Jeruusalem) on Iisraeli pealinn ja riigi suurim linn. Pealinnana ei ole Jeruusalemm paljude riikide ja ÜRO poolt rahvusvaheliselt tunnustatud, kuna Iisraeli ja Palestiina vahelised rahuläbirääkimised ei ole veel lõppenud. Tegeliku pealinnana toimib Tel Aviv, kus on välisriikide saatkonnad ja paljud ametiasutused.
Linnal on pikk ja rikas ajalugu. Jeruusalemmas asub juutide pühapaik Nutumüür. Jeruusalemma vanalinn ja selle müürid kuuluvad alates 1981. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Jeruusalemm on judaismi, kristluse ja islami tähtis kultusekeskus ning palju inimesi üle maailma peab Jeruusalemma kõige pühamaks linnaks maailmas.
Esiaeg ja vanaaeg.
Vanimad arheoloogilised tõendid inimasustusest Jeruusalemmas pärinevad 5500–6500 aasta tagusest ajast.
Umbes 4000 aastat tagasi mainiti Jeruusalemma (nimega Rusalimum) esimest korda. Teda mainiti Vana-Egiptuse Keskmise riigi vaenlaste nimekirjas. Semiidi tüvi S-L-M võib tähendada rahu, mis tänapäeva araabia keeles on "salam" ja heebrea keeles "shalom", või kananiitide koidujumalat Shalimi.
Varaseimad arheoloogilised tõendid linnamüürist Jeruusalemma ümber on 3700 aastat vanad.
Perioodil 1550–1400 ekr ühendas Uus riik kogu Egiptuse Ahmosis I ja Thutmosis I ajal ning allutas endale ka Levandi. On avastatud umbes aastast 1330 eKr pärinevad Jeruusalemma valitseja kirjad vaaraole Amenhotep III-le, mille põhjal Jeruusalemm oli tollal Egiptuse Uue riigi vasall. 1178 eKr võitis Egiptus Djahy lahingus Ramses III juhtimisel mererahvaid, kes Egiptusse tungida soovisid, aga see võit polnud nähtavasti otsustav: sellele järgnes pronksiaja kollaps, kus üleminekul pronksiajalt rauaajale varisesid tollased riigid üldiselt kokku ja ka Jeruusalemm vabanes peatselt Egiptuse võimu alt.
Seejärel valitsesid Jeruusalemmas jebusiidid, kes kuulusid hetiitide hulka. Tänapäeva palestiinlased väidavad end pärinevat jebusiitidest.
Jeruusalemm oli enne 1000 eKr Kaananis linnriik. Piibli traditsiooni kohaselt õnnestus Taavetil umbes 1000 e.m.a linn vallutada ning Juuda–Iisraeli suurriigi pealinnaks nimetada. Saalomoni ajal ehitati Saalomoni tempel. Pärast riigi lõhenemist 926/925 eKr oli ta Juuda pealinn.
5 aastat pärast riigi jagunemist vallutas Jeruusalemma Egiptude vaarao Shishak, kes on ühtlasi esimene Piiblis nimepidi mainitud Egiptuse kuningas. Shishak rüüstas linna ja võttis ära kõik Saalomoni templi ja kuningalossi aarded.
Järgneva paari sajandi jooksul vallutati ja rüüstati linna veel korduvalt. 732 eKr muutus Jeruusalemm Assüüria vasalliks pärast seda, kui kuningas Ahas palus Assüürialt kaitset oma teiste vaenlaste vastu. Lõpuks vallutas Assüüria kuningas Tiglatpilesar III enamuse Levandist. 627 eKr varises Assüüria riik kokku ja asendus Babülooniaga. 609 eKr vallutas Jeruusalemma Egiptuse vaarao Necho II. 605 eKr võitis Nebukadnetsar II Necho II-t lahingus ja taastas kontrolli Jeruusalemma üle. 539 eKr lakkas Babüloonia olemast: Ahhemeniidide soost Kyros Suur vallutas selle riigi ja saavutas ka kontrolli Jeruusalemma üle. 350 eKr hakkas Jeruusalemm koos teiste Levandi linnade ja Küprosega Artaxerxes III vastu mässama, aga Artaxerxes surus ülestõusu maha ja põletas Jeruusalemma. Ülestõusu toetanud juudid saadeti Kaspia mere äärde Hürkaaniasse.
323 eKr kapituleerus Jeruusalemm Aleksander Suurele ilma piiramiseta. 320 eKr vallutas linna Egiptuse valitseja Ptolemaios I väejuht Nikanor. 315 eKr loovutas Egiptus Süüria koos Jeruusalemmaga Antigonos I-le, aga juba 312 eKr võitis ta Antigonose poega Demetrios I-t ja taastas kontrolli linna üle. 311 eKr sõlmiti rahu, mille põhjal Ptolemaios loobus Jeruusalemmast Antigoniidide kasuks. Pärast Antigonose surma tungis Ptolemaios I 301 eKr taas Süüriasse ja vallutas selle. 200 eKr läks linn Seleukiidide riigi koosseisu.
Seleukiidide ajal püüti juutide usku välja juurida: ümberlõikamine ja sabati pidamine kuulutati seadusevastaseks, Jeruusalemma tempel rüüstati ja sinna rajati Zeusi altar. Juutide ülestõusud, millest suurim oli Makabeide ülestõus, suruti maha.
Rooma riik vallutas Pompeiuse juhtimisel Jeruusalemma 63 eKr. 40 eKr vallutas linna Pärsia, kuid 38–37 eKr võttis Rooma selle Publius Ventidius Bassuse juhtimisel tagasi. Jeruusalemm sai Juudamaa pealinnaks.
Jeruusalemm oli juutide poliitiline ja kultuurikeskus kuni Juudi sõjani, mil Titus ta purustas. 135 pKr sai Jeruusalemm Rooma sõjaväekolooniaks.
259 vallutas Jeruusalemma Palmyra riigi kuningas Odaenathus, kuid 272 vallutas Aurelianus pärast võitu Emessa lahingus Palmyra riigi ja võttis Jeruusalemma tagasi.
Keskaeg.
Constantinus Suure ajal sai Jeruusalemm kristlaste pühaks linnaks. 638 vallutasid linna araablased, kes olid võimul kuni Ristiretkede alguseni 11. sajandil.
"Taevalik Jeruusalemm" on juudi ja kristlikus apokalüptilises kirjanduses eshatoloogiline mõiste.
Rahvastik.
2009. aastal elas Jeruusalemmas 769 400 inimest.
2006. aasta seisuga moodustasid juudid 65%, moslemid 32% ja kristlased 2% rahvastikust.
Sport.
Kohalik jalgpalliklubi Beitar Jerusalem FC mängib Iisraeli jalgpalli kõrgliigas. Jeruusalemma korvpalliklubi HaPo'el mängib Iisraeli korvpalli kõrgliigas.


Harm Wiersma.
Harmen Wiersma (sündinud 13. märtsil 1953 Leeuwardenis) on Hollandi kabetaja, 6-kordne maailmameister rahvusvahelises kabes.
Harm Wiersma hakkas kabet mängima 9-aastaselt Leeuwardeni kabeklubis. Aasta pärast mängis ta juba Friisimaa noorte meistrivõistlustel. 13-aastaselt tuli ta juba Hollandi noorte meistriks, ning 1967. aastal tegi debüüdi täiskasvanute meistrivõistlustel, kus tuli koguni kolmandaks. Maailmameistrivõistlustel debüteeris ta 1968. aastal.
Samal aastal sai ta ka rahvusvahelise meistri nimetuse, kaks aastat hiljem aga anti talle juba nii Hollandi (kõigi aegade noorimana) kui ka rahvusvahelise suurmeistri nimetus.
Esimene Hollandi meistritiitel tuli 1972. aastal. Selle tiitli võitis ta ka veel aastatel 1974, 1975, 1976, 1977, 1992, 1998 ja 2001.
1975. aastal püstitas ta maailmarekordi simultaankabes, tehes seda 187 laual, selle ületas hiljem Jannes van der Wal.
Tema tähetund saabus 1976. aastal, kui ta võitis ülivõimsalt maailmameistrivõistlused, seejuures võitis ta omavahelistes partiides kõiki NSV Liidu suurmeistreid (Vjatšeslav Štšegolevi, Anatoli Gantvargi ja Iser Kupermani).
1978. aasta maailmameistrivõistlustel Arco di Trentos jagas ta koos Anatoli Gantvargiga esikohta, kuid järgmisel (1979) aastal sealsamas peetud kaotas 6-partiilise järelmatši ta kaotas. Veel samal aastal võitis ta aga tiitli tagasi alistades Utrechtis peetud täispikas matšis Gantvargi tulemusega 22:18 (+4 =14 -2).
Sama lugu kordus veelkord. 1980. aasta maailmameistriturniiri Bamakos võitis taas Gantvarg, kuid 1981. aastal peetud matšis oli taas parem Wiersma, ka sellel korral lõppes matš tulemusega 22:18 (+2 =18 -0). 1983. aastal krooniti ta maailmameistriks koguni kahel korral: algul võitis ta Amsterdamis turniiri ning seejärel alistas ta tiitlimatšis ka Jannes van der Wali 21:19 (+1 = 19 -0).
1984. aastal kaitses Wiersma tiitlit matšis Vadim Virnõiga, matš lõppes küll viigiliselt 20:20 (+1 = 18 -1), kuid tiitlikaitsjana säilitas ta tiitli.
Selle tiitlivõidu järel tõmbus ta tippkabest tagasi ja pühendus ärile. Wiersma on abielus ja tal on 3 last (poeg ja 2 tütart). Pojale pani ta esimese kosmonaudi Juri Gagarini järgi nimeks Joeri.
Uuesti proovis ta tippu tagasi jõuda 1992. aastal ja sinna ta peaaegu et ka jõudis, ületamatuks jäi siiski Aleksei Tšižov, kes edestas teda nii mm-turniiril kui ka hiljem kolmes riigis (Venemaal, Eestis ja Hollandis) peetud matšis tulemusega 22:18 (+2 = 18 -0).
Ka 1994. aastal jõudis Wiersma tiitlipretendentide hulka, kuid toona tõkestas pretendentide matšides talle tee Aleksandr Baljakin.
Kuid üks tippsaavutus on pärit ka veel 1999. aastast. Nimelt Hoogezand-Sappemeeris tuli Wiersma Euroopa meistriks.
Seejärel sukeldus Wiersma aga poliitikasse. Pim Fortuyni partei nimekirjas kandideerides jõudis 15. mail 2002 valituks ka Hollandi parlamendi teise kotta ("Tweede Kamer der Staten-Generaal").


Patendikoostööleping.
Patendikoostööleping (ka: "rahvusvaheline patendikoostööleping"; lühend "PCT") on 19. juunil 1970 Washingtonis alla kirjutatud ning 1979. aasta 28. septembril parandatud ja 1984. aasta 3. veebruaril muudetud rahvusvaheline leping, millele allakirjutanud riigid moodustavad leiutiste kaitse eesmärgil koostööliidu taotluste esitamiseks, otsinguks ja ekspertiisiks ning erialaste tehniliste teenuste osutamiseks.
Seda liitu nimetatakse Rahvusvaheliseks Patendikoostöö Liiduks.
Eesti suhtes jõustus patendikoostööleping 24. augustil 1994.
Patendikoostööleping ühtlustab asjajamist ja vormistamist ühe- ja samasisulise patenditaotluse esitamisel erinevatesse sihtriikidesse korraga.
Leiutise kaitse taotlusi võib esitada igas lepinguosalises riigis kui patendikoostöölepingule vastavaid rahvusvahelisi taotlusi.
Rahvusvaheline taotlus peab sisaldama avalduse, kirjelduse, ühe- või mitmepunktilise nõudluse, ühe või mitu joonist (kui nõutud) ja lühikokkuvõtte, nagu on määratud patendikoostöölepingus ja selle rakendusjuhendis.
Rahvusvahelise taotluse võib esitada iga lepinguosalise riigi kodanik või isik, kellel on selles riigis alaline elukoht.
Rahvusvaheline taotlus esitatakse ettenähtud vastuvõtvasse ametisse, kes kontrollib ja käsitleb taotlusi, nagu on ette nähtud lepingus ja selle rakendusjuhendis. Vastuvõtvaks ametiks võib olla liikmesriigi tööstusomandi õiguskaitseamet ehk patendiamet.


Ton Sijbrands.
Ton Sijbrands (õieti Teunis Sijbrands; sündinud 15. detsembril 1949 Amsterdamis) on Hollandi kabetaja, maailmameister rahvusvahelises kabes 1972 ja 1973.
Esimest korda tuli ta maailmameistriks 22. mail 1972.
Ta on ka neljakordne Euroopa (1967, 1968, 1969 ja 1971) ning 6-kordne Hollandi meister (1967, 1969, 1970, 1971, 1973 ja 1988). Pärast teist maailmameistritiitlit loobus ta tippkabest ning pühendus ala populariseerimisele.
Ta on pimesimultaani maailmarekordi omanik.
Ta annab välja kabeajakirja Dammen ning tal on iganädalane rubriik Hollandi suuruselt teises ajalehes Volkskrant.
Tom Sijbrandsil on kabemaailmas väga suur autoriteet.
Sijbrandsil on lopsakad punakasblondid lokid. Kord visati ta koolist välja, sest ta keeldus juuksuri juurde minemast.
Välislingid.
Sijbrands,Ton
Sijbrands, Ton


Rooma Klubi.
Rooma Klubi on 1968. aastal Roomas asutatud mõttekoda. Kirjeldab end kui "mõttetalgute keskkond ning uurimiskeskus, mis keskendub loovusele ja algatusvõimele". See on grupp teadlasi, ökonoomikuid, majandusinimesi, kõrgetasemelisi avaliku sektori töötajaid, valitsusjuhte ja endisi valitsusjuhte üle maailma. Rooma Klubi on asutatud itaalia ärimehe Aurelio Peccei poolt eesmärgiga tegeleda suuremate probleemidega, kui suudavad tegeleda praegused liiga kitsa valdkonna uurimiskeskused või valitsused, mis on liialt osakondadeks jagatud.
Rooma Klubi uurib tänaseid globaalseid probleeme ja võimalikke tulevikutsenaariume, mõistmaks mis on toimumas, ning soovitamaks tegutsemist mitmetel tasanditel - indiviidist kuni valitsusteni. Klubi liikmed jagavad usku, et iga inimene on võimeline andma oma panuse ühiskondade parandamiseks.
Klubi tellib globaalprobleemide teemal raporteid teadlastelt. Nende põhjal on ilmunud seeria mõjukaid raamatuid.
"Kasvu piirid" ("Limits to Growth") on Rooma Klubi tuntuim raamat aastast 1972. Selle uuendatud versioon "Limits to Growth: the 30 year update" ilmus 2004. aastal.
Viimane aastakokkusaamine toimus 11–12. oktoobril 2004 Helsingis. Konverents kandis nime "Limits of Ignorance: The Challenge of Informed Humanity".
2001. aasta 9. jaanuaril asutati ka Eesti Rooma Klubi.
Organisatsioon.
Kaaspresidendid septembrist 2007: Ashok Khosla, Eberhard von Koerber
Teisi aktiivseid liikmeid: Benjamin Bassin, Hollandi kuninganna Beatrix, Juan Luis Cebrian, Orio Giarini, Talal Halman, Fernando Henrique Cardoso, José Sarney, Javier Solana, Manmohan Singh, Kamal Hossain, Esko Kalimo, Martin Lees, Roberto Peccei, Maria Ramirez Ribes, Viktor Sadovnitši, Keith Suter, Majid Tehranian, Raoul Weiler, Anders Wijkman ja Mihhail Gorbatšov.
Kriitika.
Rooma klubi seisukohtades on leitud uusmaltusiaanlikke väiteid. Klubi on süüdistatud ka liigses elitaarsuses ja Euroopa-kesksuses, samuti poliitilises pahempoolsuses.
Mitmed vandenõuteooriad on pidanud Rooma klubi salajaseks võimukeskuseks.
Rooma Klubi Eesti haru.
Rooma Klubi Eesti organisatsioon asutati 9. jaanuaril 2001, praegu kuulub sinna 52 teadlast, majandus- ja ühiskonnategelast (klubi esimees on alates 28. novembrist 2011 Andres Tarand).


Pimesimultaan.
Pimesimultaan kujutab endast simultaani eriliiki, kus üks mängija mängib mitme vastasega, nii et ta ise mängulauda ei näe ja ka käike üles ei kirjuta.
Tegu on ühe kõige raskema ajugümnastikaga üldse. Kui tavasimultaani võib anda peaaegu et iga vähegi mängida oskav isik, siis see mänguliik nõuab eriettevalmistust. Põhiprobleemiks ei ole seejuures mitte variantide väljamõtlemine, vaid seisu (vigurite/nuppude paigutuse) meeldejätmine.
Maailmarekordid rahvusvahelises kabes.
Maailmarekordi püstitamiseks kehtivad erinõuded vastaste tugevuse osas (nende keskmine FMJD reiting peab olema vähemalt 1900) ning samuti tuleb rekordi fikseerimiseks saavutada vähemalt 70% tulemus. Praegune rekordi püstitas hollandi suurmeister Erno Prosman.


Milankovići hüpotees.
Milankovići hüpotees ehk Milankovići astronoomiline hüpotees on kliimamuutusi käsitlev hüpotees, mille esitas XX sajandi algul serbia geofüüsik ja matemaatik Milutin Milanković. Algul ei pälvinud tema avastus tähelepanu, kuid kliimateaduse arenguga 20. sajandi lõpus kerkis see päevakorda.
Milankovići hüpoteesi kohaselt tuleneb jääaegade ja jäävaheaegade perioodiline vaheldumine Maa orbiidi elliptilisuse, pretsessiooni ja telje kaldenurga perioodilisest muutumisest.
Maa orbiidi elliptilisus.
Maa orbiidi elliptilisus ehk ekstsentrilisus on lühidalt öelduna Maa orbiidi kuju. See on püsivalt muutuv suurus, ehkki muutused on võrreldes inimese elueaga väga aeglased.
Ekstsentrilisus muutub umbes 100 000 aastase perioodiga, ulatudes täiesti ümarast orbiidist kuni elliptilisuseni 0,05.
Maa pretsessioon.
Maa pretsessioon on Maa telje sihi muutus. Praegu on Maa põhjapoolus suunatud enam-vähem Põhjanaela suunas, kuid see suund muutub aeglaselt. Selle tsükli pikkus on 23 000 aastat. Maa on nagu hiiglaslik vurr, mille telg ei taha paigal püsida.
Maa telje kaldenurga muutus.
Maa telje kaldenurk on praegu umbes 23,5° nurga all ekliptika ehk Maa orbiidi tasandi normaali suhtes. Ka see on muutuv suurus perioodiga 41 000 aastat. Telje kaldenurk varieerub vahemikus 21,5...24,5°.
Nende perioodiliste muutuste kombineerimisel saame graafiku, mis Milankovići arvates peaks olema tugevas korrelatsioonis jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumisrütmiga.
Hüpotees on siiani jäänud hüpoteesiks, sest seda ei ole suudetud ei ümber lükata ega ka veenvalt tõestada. Vaidlus ei käi mitte selle üle, kas ülalmainitud perioodilised astronoomilised muutused toimuvad, vaid selle üle, kuivõrd need muutused mõjutavad kliimat.


Teoutilitarism.
Teoutilitarism ehk otsene utilitarism ehk tegude utilitarism (inglise keeles "act utilitarianism", "act-utilitarianism") on utilitarismi variant, mis hindab sooritatavat tegu sõltumata taustast.
Tegu on õige siis, kui selle tagajärjeks on niisama palju hüvet kui mis tahes mõeldaval alternatiivi.
Näiteks Jeremy Benthami eetikateooria oli teoutilitaristlik.
Üks teoutilitarismi raskusi seisab selles, et selle järgimine võib viia üksikisiku inimese huvide (isegi tema elu) ohverdamise kollektiivi heaks. Teine raskus on sellise eetika rakendamise praktiline komplitseeritus, sest konkreetse teo tagajärgi on raske ette näha.
Need raskused on viinud alternatiivsete utilitarismi variantide (kaudse utilitarismi, sealhulgas reegliutilitarismi) väljatöötamisele.


Reegliutilitarism.
Reegliutilitarism on utilitarismi variant, mis hindab teo õigsust selle reegli õigsuse kaudu, mida see tegu järgib.
Reegliutilitarism hindab teo tagajärgi vastavalt reeglitest ja taustast.
Reegliutilitarism peab tegu õigeks, kui reegel, mille alla tegu käib, kaldub tagama suurema suurema summaarse hüve, isegi kui konkreetse teo puhul suuremat summaarset hüve ei saavutata.
Reegliutilitarismi on pooldanud näiteks John Stuart Mill.
Reegliutilitarism võimaldab vältida mitmeid teoutilitarismi raskusi. Ta välistab moraaliotsuste tegemise konkreetse olukorra ainulaadsete asjaolude põhjal, mis kahjustaks üksikisiku turvalisust. Samuti ei nõua teo õigsuse kindlakstegemine reegliutilitarismist lähtudes teo tagajärgede üksikasjalikku ettenägemist.
Üks reegliutilistarismi raskusi seisneb selles, et pole üheselt selge, millise reegli alla konkreetne tegu tuleks viia. Peale selle võib reegli detailsuse astet piiramatult suurendada, nii et reegel osutub hõlmamatuks ning lõppude lõpuks osutub tema rakendusala nii kitsaks, et see piirdub üheainsa olukorraga ja erinevus teoutilitarismi ja reegliutilitarismi vahel kaob.
Raskuseks on ka see, et parima reegli rakendamine võib teatud asjaoludel osutuda kahjulikuks: reegli rakendamise kasulikkus võib oleneda sellest, kas seda reeglit faktiliselt järgitakse.


Motiiv.
Motiiv on teo sooritamise otsene põhjus.
Motiiv eetikas on kas egoistlik, altruistlik või neutraalne.
Psühholoogias koosneb motivatsioon ühest või mitmest motiivist.


Universaalne moraal.
Universaalne moraal on hüpoteetiline kõikidele ja alati kehtivat moraalireeglistik.


Innocentius III.
Innocentius III [innots'entsius] (Lotario dei Conti di Segni või Lotario de' Conti di Segni; 1160 või 1161 – 16. juuli 1216) oli paavst 8. jaanuarist 1198 kuni surmani. Ta oli 176. paavst.
Lotario dei Conti di Segni sündis Gavignanos Segni krahvi (ajaloolase Werner Maleczeki arvates pigem Segni krahvkonna alamaadliku) Trasimondo dei Conti di Segni (või de Comitibuse) ja tema abikaasa Claricia Scotti 3-lapselises peres. Lotariol oli vend Riccardo ja õde.
Hiljem kasutas tema isapoolne suguvõsa Conti nime, kust pärinesid hilisemad paavstid Gregorius IX, Aleksander IV ja Innocentius XIII. Mitmete genealoogide (näiteks George L. Williams) arvates võib Contide suguvõsa olla suguluses Tuscolo (Tusculumi) krahvide suguvõsaga, kust pärinesid paavstid Benedictus VIII, Johannes XIX ja Benedictus IX. Ta võis olla ka paavstide Sergius III, Johannes XI, Johannes XII, Benedictus VII, Hadrianus I ja Hadrianus III sugulane. Tema emapoolne sugulane sai 1187 paavstiks Clemens III nime all.
Lotario dei Conti di Segni sai alghariduse Roomas Sant' Andrea al Celio benediktlaste kloostris abt Petrus Ismaeli juures. Seejärel õppis ta Lateraani koolis ("schola cantorum"), siis Pariisis Pierre de Corbeil', Pierre le Chantre' ja Meliore käe all teoloogiat ning Bolognas Uguccione da Pisa juures kanoonilist õigust (ajaloolase Kenneth Penningtoni arvates võis ta Bolognas õppida midagi muud, näiteks teoloogiat). Teda peeti intellektuaaliks ja Catholic Encyclopedia andmetel üheks oma aja tunnustatumaks kanoonilise õiguse tundjaks. Ta käis õpingute ajal palverännakul Canterburys Thomas Becketi haual ja Lille'is Notre-Dame de la Treille' kirikus.
Pärast paavst Aleksander III surma asus ta 1181 ("Catholic Encyclopedia" järgi) või 1185 (Salvador Miranda järgi) või detsembris 1186 (John Clare Moore'i järgi) tööle kuurias, kus ta tegutses paavstide Lucius III, Urbanus III, Gregorius VIII ja Clemens III ametiaegadel. Temast sai Rooma Peetri kiriku kapiitli kanoonik, Gregorius VIII ordineeris ta 1187 alamdiakoniks ja Clemens III määras detsembris 1189 või jaanuaris 1190 Santi Sergio e Bacco kardinaldiakoniks. Coelestinus III ajal (1191–1198) elas ta tagasitõmbunult Anagnis, kuna valitseva paavsti suguvõsa oli Segni krahvidega vaenujalal. Ta kirjutas sel ajal traktaadid "De contemptu mundi, sive De miseria conditionis humanæ"; "De sacro altaris mysterio" ja "De quadripartita specia nuptiarum".
Kardinal dei Conti di Segni osales 2 paavsti valimistel 1191–1198.
1198. aasta paavsti valimised.
Innocentius III valiti paavstiks 8. jaanuaril 1198 Roomas Septizodiumis vahetult pärast Coelestinus III surma, ordineeriti tuhkapäeval 21. veebruaril preestriks ja pühitseti ametisse peetripäeval 22. veebruaril Rooma Peetri kirikus.
Innocentius III valiti paavstiks 2 voorus, tema valimistel osales Salvador Miranda andmetel 28 kardinali, kes esmalt soovisid paavstiks valida kardinal Giovanni Salernot, kuid too loobus. Ajaloolase Edward Petersi järgi olid 1198 peamised kandidaadid kardinalid Giovanni di San Paolo, Giovanni Salerno, Pietro Gallozia, Ostia kardinalpiiskop Ottaviano ja Cencio Savelli (hilisem paavst Honorius III). Kardinal dei Conti di Segni sai valimiste 1 voorus suurema osa häältest ja 2 voorus vajaliku kahe kolmandikulise enamuse.
"Gesta Innocentii Tertii" järgi lendas valimiste järel ruumi 3 tuvi, kellest üks istus Innocentiuse lähistele.
Innocentius III oli paavstiks saades umbes 37-aastane, olles 1198 valimiste ajal noorim kardinal. Ta oli noorim paavstiks saanud isik pärast Victor II. Hiljem on peaaegu sama vanalt paavstiks saanud vaid Bonifatius IX.
Paavstluse kujundamine.
Innocentius III avaldas 21. jaanuaril 1199 dekreedi "Inter corporalia", mille alusel võttis ta paavstina kasutusele tiitli "Kristuse vikaar" ("Vicarius Christi").
Ta sätestas mais 1202 dekreediga "Per venerabilem", et paavstil on õigus sekkuda Saksamaa poliitilistesse konfliktidesse ja toetada valitsejana isikut, keda ta peab katoliku kiriku kaitsmiseks väärikamaks, vältimaks et vürstid ei valiks kuningaks ketserit või ekskommunitseeritud isikut. Samuti määras ta, et juhul kui kuningaks saab kaks isikut, peavad nad saavutama kokkuleppe ja kui nad seda ei leia, siis saab paavstist konflikti vahendaja.
IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul 1215 tunnustati paavsti primaati teiste patriarhide seas.
Innocentius III toetus oma poliitilistes nõudmistes Constantinuse kingitusele.
Tema ajal said paavsti vasallideks Aragón, Bulgaaria, Inglismaa, Portugal, Poola ja Sitsiilia. Ta sekkus lisaks aktiivselt Saksamaa, Prantsusmaa ja teiste riikide sisepoliitikasse.
Neljas ristisõda.
Innocentius III kutsus vahetult pärast paavstiks saamist bullas "Post miserabile" kõiki kristlasi osalema ristisõjas. Ta veenis Bütsantsi keisrit Alexios III-t likvideerima skismat ja asuma Rooma kiriku osadusse. Paavsti üleskutse peale kogunenud Prantsuse rüütlid valisid oma juhiks Champagne krahvi Thibaut III ja otsustasid tungida 1201 Egiptusesse, kuid Bütsantsi endise keisri Isaac II toetajad palusid Saksa kuningal Philippil ja Monferrat' markiil Bonifaciol aidata keisril naasta troonile. Bonifacio küsis kevadel 1202 paavstilt nõu, kas ristisõda korraldada Palestiinas või tuleb neil minna Bütsantsi vastu. Paavst andis korralduse sõdida muhameedlastega ja keelas rünnata kristlikke riike.
Paavst taunis 1202 Zadari (Zara) vallutamist, ekskommunitseeris ristisõdijad sinna viinud veneetslased ning nõudis ristisõdijate minemist Palestiinasse. Mõne aja pärast suundusid ristisõdijad Konstantinoopoli poole. Paavst andis neile korralduse, et nad ei ründaks Konstantinoopolit ja selle linna vallutamise järel taunis seda. Pärast Konstantinoopoli vallutamist rajas paavst aga 1204 katoliku kiriku Konstantinoopoli patriarhaadi, määras 1204 Jeruusalemma patriarhiks Alberto Avogadro ning 10. detsembril 1206 Thessaloníki peapiiskopiks Soissons'i piiskopi Nivelo de Chérisy.
Paavst avaldas 1213 bulla "Quia maior", milles kutsus kristlasi taas ristisõtta (Viies ristisõda). IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul 1215 kutsuti katoliiklasi osalema ristisõjas.
Ristisõda albilaste vastu.
Innocentius III kuulutas 25. märtsil 1199 ketserluse Jumala reetmiseks. 1205 avaldatud bullas "Si adversus vos" keelas ta igasuguse abi osutamise ketseritele.
Paavst üritas albilasi tuua esialgu rahumeelse misjoniga tagasi katoliku kiriku osadusse, saates nende juurde esmalt oma legaadid tsistertslased Raineri ja Guido, seejärel Osmo piiskopi Diego de Acebo koos Dominicusega, kuid neil polnud samuti erilist edu. Lõpuks saatis paavst legaatidena albilaste juurde Pierre de Castelnau ja Raoul de Castelnau.
Paavst kutsus 1207 Prantsusmaa kuningat Philippe II Auguste'i kasutama ketserluse levimise vältimiseks jõudu. Mais 1207 ekskommunitseeris legaat Pierre de Castelnau Toulouse'i hertsogi Raymond VI. 15. jaanuaril 1208 tapeti Castelnau, mistõttu paavst kuulutas albilaste vastu välja ristisõja ja tagandas Raymondi hertsogi ametist, kuna legaadi tapmises kahtlustati Raymondi toetajaid.
Paavst andis Lõuna-Prantsusmaa piiskoppidele korralduse, et nad kehtestaksid interdikti iga linna suhtes, mis andsid peavarju legaadi mõrva osalistele.
Raymond kinnitas oma süütust selle kuritööga seoses, kuid paavst ei usaldanud teda, mistõttu ta läks 18. juunil 1209 paavsti legaadi ette St.-Gilles kirikus andestust saama.
1211 kuulutati kirikukogul Raymond kiriku vaenlaseks ja ta ekskommunitseeriti taas ning tema varandus konfiskeeriti. 1213 õnnestus paavsti legaadil tuua Raymond ja Toulouse'i elanikud tagasi kiriku osadusse, kuid Raymond ei saanud tagasi oma alasid, vaid pidi minema eksiili. Ta läks 1215 IV Lateraani oikumeenilisele kirikukogule, et saada paavstilt õigust, kuid paavst läänistas tema alad Simon de Montfort'ile, Raymondi poeg Raymond sai paavsti otsuse alusel Provence'i ja Beaucaire'i markiiks.
Rekonkista.
Innocentius III kuulutas 16. veebruaril 1212 ristisõja Pürenee poolsaare muhameedlaste vastu.
Innocentius III ja Eesti.
Innocentius III saatis 5. oktoobril 1199 Saksimaa ja Vestfaali kristlastele bulla "Sicut ecclesiasticae", milles ta kutsus neid alustama ristisõda Liivimaa paganate vastu, et kaitsta katoliku kirikut Liivimaal. Ta lubas ristisõtta minejatele vabastust pattudest. Muuhulgas kirjeldas ta bullas ka liivlaste kombeid, kes "austavad mõistmatuid loomi, haljendavaid puid, selget vett, rohelisi taimi ja ebapuhtaid vaime" ("populos barbaros, qui honorem Deo debitum animalibus brutis, arboribus frondosis, aquis limpidis, virentibus herbis et spiritibus immundos impendunt").
Paavst andis 1199 piiskop Albertile dekreediga liturgilisi korraldusi, sätestas ristimisvormeli ja tegi ettekirjutusi riietuse osas. Ta määras ristitud liivlastele abielusätted ja keelas neil abielluda 3. põlve lähisugulastega. Ta nõudis ka katehheesi, mis nägi ette Meie Isa palve, Kümne käsu ja usutunnistuse tundmist. Samuti sätestas ta karistused hooramise ("fornicatione"), abielurikkumise ("adulterio"), mõrva ("homicidie"), valevandumise ("periurio") ja teiste kuritegude puhul.
Piiskop Albert osales jõulude ajal 1199 Saksa kuningal Philippi kroonimisel Magdeburgis, kus ta soovis kuningalt teada, kas Liivimaale ristisõtta läinute varad jäävad paavstliku kaitse alla või mitte. Piiskopile kinnitati, et ristisõdijate varad on antud paavstliku kaitse alla, kes võrdustas Liivimaa palverännaku Jeruusalemma minekuga ja andis ristisõdijatele täieliku pattude andestuse. Liivimaale saabunud Albert sattus liivlaste misjoneerimisel peagi raskustesse ja saatis umbes aastal 1200 Theoderichi Rooma paavstilt ristisõja jaoks vajalikku kirja saama. Theoderich kohtus paavstiga, kellelt ta sai ka vastava kirja. Theoderichi ettepanekul keelas paavst kõikidel kauplemise otstarbel Zemgale sadama kasutamise ja ähvardas keelust üleastujaid ekskommunitseerida.
Paavst lubas Albertil misjoneerimiseks võtta kloostritest sobivaid munki. Paavst andis ka munk Bernhardile volituse jutlustada ja Liivimaal misjoneerida.
Innocentius III tunnustas 1202 Mõõgavendade ordut ja andis neile Templiordu ordureeglid.
1203 külastas Theoderich koos liivlaste vanema Kaupoga paavsti. Paavst võttis neid vastu, andis Kaupole tervitussuudluse, päris Liivimaad ümbritsevate rahvaste kohta ja kiitis Jumalat liivlaste pöördumise eest. Paavst kinkis Kaupole sada kuldraha ja saatis Theoderichi kaudu Albertile paavst Gregoriuse kirjutatud piibli.
Innocentius III kutsus 12. oktoobril 1204 saadetud bullas "Etsi verba" Bremeni peapiiskopkonna usklikke võitlusesse Liivimaa paganate vastu, mainides teadaolevalt esmakordselt paavstlikus dokumendis Mõõgavendade ordut. Ta kinnitas 13. jaanuaril 1206 Lundi peapiiskopile Anders Sunesenile, et too võib Taani kuninga poolt vallutatud aladele määrata piiskopi.
Innocentius III kinnitas 20. oktoobril 1210 avaldatud bullas "Cum inter" Liivimaa alad jaotatuks Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel. Paavst määras Riia piiskopile ordu aladelt saadavast kümnisest neljandiku.
Piiskop Albert ja Mõõgavendade ordu ordumeister Wolquin siirdusid 1210 või 1211 Rooma, kus paavst andis neile privileegid Liivimaa ja Lätimaa jaotamise kohta ning volituse jutlustada pattude andeksandmisest.
Paavst kirjutas 7. novembril 1211 Albertile Lundi kodaniku Strango pärast.
Innocentius III volitas 25. jaanuaril 1212 Mõõgavendade ordut määrama vallutatud alale piiskoppi. Ta selgitas 20. veebruaril 1213, et Riia piiskop allub paavstile, mitte mõnele peapiiskopile. Oktoobris 1213 üritas paavst lahendada Mõõgavendade ordu ja Dünamünde tsistertslaste kloostri vahelist vaidlust.
Innocentius III teatas 11. oktoobril 1213 Lundi peapiiskopile, et Sakalasse ja Ugandisse ("Sakela et Hugenhusen") tuleks määrata piiskop. Ta kinnitas Mõõgavendade ordu valdused Sakala ja Ugandis. Paavst kinnitas 30. oktoobril 1213 Eestimaa piiskopiks Theoderichi. Ta käskis Münsteri piiskopil, Saksimaa vaimulikel ja Mõõgavendade ordul abistada Eestimaa piiskoppi. Paavst sätestas 2. novembril 1213, et Eestimaa piiskop kuulub paavsti jurisdiktsiooni, mitte mõne peapiiskopi jurisdiktsiooni alla.
Piiskop Albert ja Theoderich osalesid 1215 Roomas IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul. Albert kirjeldas kirikukogul misjoni käiku Liivimaal.
Paavst andis piiskop Albertile kirikukogu järel volituse kuulutada kristlust ja värvata ristisõdijaid, kes kaitseksid Liivimaal katoliku kirikut paganate eest.
Suhted Saksamaa ja Sitsiiliaga.
Pärast Saksa-Rooma keisri Heinrich VI surma olid gibelliinid ja gvelfid valinud 1198 Saksamaal erinevad kuningad: gibelliinid valisid 6. märtsil Švaabi Philippi ja gvelfid 9. juunil Otto Welfi. Paavst jäi puhkenud võimuvõitluses esialgu neutraalseks. Ta saatis Saksamaale 2 legaati, kes tunnustasid küll kuningana Philippi, kuid paavst ei toetanud teda.
Aachenis kuningaks kroonitud Otto saatis oma saadikud Rooma, et võita paavsti toetust. 3. juulil 1201 teatas paavstlik legaat kardinal Guido de Papa Kölnis, et paavst tunnustas kuningana Ottot ning ähvardas ekskommunikatsiooniga kõiki, kes keelduvad kuningat tunnustamast.
Otto IV tegi vahepeal mitu poliitilist eksimust, mistõttu Innocentius otsustas 1207 hakata Philippi toetama. Ta saatis 2 kardinali legaatidena Saksamaale, et sundida Ottot trooninõudlusest loobuma, ent Otto mõrvas 21. juunil 1208 Philippi, sest too ei andnud talle naiseks tütart, keda ta oli varem talle lubanud. Frankfurti riigipäev tunnistas 11. novembril 1208 Otto IV Saksamaa kuningaks, paavst kutsus ta Rooma ja kroonis ta 4. oktoobril 1209 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks. Enne kroonimist lubas Otto tunnustada laienenud Kirikuriiki, loovutada kirikule Spoleto ja Ancona, tagada piiskoppide valimiste vabadus ning jätta paavstile piiramatu apellatsiooniõigus ja ainupädevus vaimulikes asjades. Samuti lubas ta aidata purustada ketserlust (Neussi stipulatsioon, mida korrati taas Speyeris 1209).
Saksa-Rooma keisri Heinrich VI surma järel 1197 asus Sitsiilia regendiks tema abikaasa Konstanze, kes tunnustas paavsti suveräänina. Paavst tunnustas Friedrich II-t novembris 1198 Sitsiilia kuningana, kui ta oli saanud tagasi niinimetatud Nelja peatüki privileegid, mis Sitsiilia kuningas Guglielmo I oli varem saanud paavst Hadrianus IV-lt. Pärast keisrinna Konstanze surma 28. novembril 1198 sai Innocentius valitsejanna soovi alusel noore Friedrichi regendiks. Samuti veenis paavst kuningat 1209 abielluma Ungari kuninga Imre I lesega.
Vaevalt oli Otto oma võimu Saksamaal kindlustanud, kui ta taganes varasematest lubadustest, tungis Lõuna-Itaaliasse ning vallutas Ancona ja Spoleto. Peale selle läänistas ta Kirikuriigile lubatud alad oma sõpradele. Innocentius III manitses esmalt Ottot ja siis ekskommunitseeris ta 18. novembril 1210, korrates otsust taas 31. märtsil 1211. Paavst asus seejärel toetama Friedrichit, kes valiti 1211 Saksamaa kuningaks ning kes lubas 12. juulil 1213 Egeri kuldbullaga tunnustada laienenud Kirikuriiki ja Sitsiilia sõltumatust, et vältida selle liitmist Saksa-Rooma keisririigiga. Paavsti tunnustusel krooniti Friedrich 12. juulil 1215 Aachenis Saksamaa kuningaks.
Suhted Aragóniga.
Aragóni kuningas Pedro II kuulutas end paavsti vasalliks ja paavst kroonis ta 1204 Roomas kuningaks. Paavst andis Pedrole privileegi, mille alusel võis kuningas kanda mitrat.
Suhted Bulgaariaga.
Innocentius III tunnustas 1204 Bulgaaria kuningat Kalojani, kes sama aasta novembris krooniti legaat Leone Brancaleone poolt. Ta määras Tărnovo peapiiskopi Vassili I Bulgaaria priimaseks.
Suhted Inglismaaga.
Canterbury peapiiskopi Hubert Walteri surma järel 13. juulil 1205 valis rühm munki tema järglaseks alamprior Reginaldi. Inglise piiskopid ei tunnustanud munkade valikut ja saatsid oma esindaja paavsti juurde. 11. detsembril 1205 peeti uued peapiiskopi valimised, mille alusel sai peapiiskopiks John de Gray, keda tunnustas ka Inglismaa kuningas John Maata.
Innocentius III toetas munki, kuid kuulutas mõlemad valimised kehtetuteks, ehkki kuningas pakkus paavstile 3000 marka, et ta tunnustaks Gray'd peapiiskopina. Paavst kutsus Roomas viibivad Canterbury mungad kokku ja soovitas neil valida peapiiskopiks oma endise õpingukaaslase Stephen Langtoni, kes valiti ametisse ja pühitseti paavsti poolt 17. juunil 1207. Kuningas John ei tunnustanud Canterbury peapiiskopiks saanud Langtoni ja ajas Canterbury mungad nende valdustest minema, mistõttu Innocentius III pani 24. märtsil 1208 Inglismaa interdikti alla, ekskommunitseeris novembris 1209 kuninga ja tagandas ta 1212 ametist.
Paavst andis Prantsusmaa kuningale Philippe II Auguste'ile korralduse John ametist kõrvaldada. Kui Philippe II ähvardas tungida Inglismaale, pöördus John paavsti legaadi Pandolfo poole. 13. mail 1213 palus kuningas absolutsiooni ja sai pärast seda paavsti vasalliks. 20. juulil 1213 vabastati kuningas kirikuvande alt ja 29. juunil 1214 tühistati interdikt. Innocentius III kuulutas 24. augustil 1215 Magna Carta kehtetuks, kuna selle sisu ei kooskõlastatud paavstiga. Ta ekskommunitseeris ka mässulised aadlikud.
Paavst sätestas 28. jaanuaril 1214 Peetruse penni kogumise Inglismaal.
Suhted Kiievi-Venega.
Innocentius III saatis 2 legaati Kiievi-Vene vürstide juurde, kutsudes neid asuma katoliku kiriku osadusse.
Suhted Leóniga.
Innocentius III ekskommunitseeris 19. juunil 1204 Leóni kuninga Alfonso IX, kes abiellus oma sugulasega.
Suhted Navarraga.
Navarra kuningas Sancho VII kinkis Pamplona piiskopkonnale oma valdused Pamplonas. Innocentius III kinnitas 29. jaanuaril 1199 selle kinkelepingu.
Suhted Norraga.
Innocentius III taunis Norra kuninga Sverre Sigurdssoni tegevust, kes soovis katoliku kirikut muuta oma võimu teostamise vahendiks, mistõttu Trondheimi peapiiskop Eirik Ivarsson pidi põgenema Inglismaale. Kui Sverre ründas paavsti legaati, kehtestas paavst Norrale oktoobris 1198 interdikti.
Paavst püüdis pärast Sverre surma olla vahendajaks Norra trooninõudlejate vahel. Uueks kuningaks saanud Håkon III üritas teha kirikuga rahu.
Suhted Poolaga.
Poola kuningas Leszek I kuulutas end 1207 paavsti vasalliks.
Suhted Portugaliga.
Portugali kuningas kuulutas end paavsti vasalliks. Innocentius III tühistas 1208 Portugali kroonprintsi Afonso abielu, kuna tema abikaasa Urraca oli printsi sugulane.
Portugali kuningas Sancho I otsustas tagandada Oporto piiskopi Martinho Rodriguesi, kuid Innocentius III nõudel taastas tema ametipostil. Mõne aja pärast puhkes tüli taas, piiskop vangistati, kuid ta põgenes Rooma. 1209 leppis kuningas piiskopiga ära.
Suhted Prantsusmaaga.
Innocentius III ajal toimus ristisõda albilaste vastu (vaata).
Innocentius III püüdis vahendada Inglismaa ja Prantsusmaa vahelist konflikti. Ta saatis kardinal Pietro di Morra legaadina Prantsusmaale, kes ähvardas mõlema riigi valitsejaid interdiktiga, kui nad rahu ei sõlmi, mistõttu kuningad sõlmisid 13. jaanuaril 1199 vaherahu.
Hilisemas vaidluses veenis paavsti legaat Philippe II Auguste'i, et too karistaks Flandria krahvi Ferrandi, kes toetas Saksamaa troonivõitluses Inglismaa kuninga sugulast Otto Welfi, Philippe II aga Švaabi Philippi. Philippe II võttis Ferrandi 1214 vangi.
Paavst nõudis, et Philippe II elaks koos seadusliku abikaasa Taani printsessi Ingeburgega. Paavsti legaat ähvardas ka Prantsusmaad interdiktiga, kui kuningas ei soostu oma seadusliku abikaasaga koos elama. Kui kuningas jäi endale kindlaks, kehtestas Innocentius III 12. detsembril 1199 Prantsusmaal interdikti. Aadlikud hakkasid mässama kuninga vastu, mistõttu kuningas pidi loobuma oma elukaaslasest Agnès de Méranie'st ja 7. septembril 1200 lõpetati interdikt. Kui Agnès 1201 suri, tunnustas paavst tema lapsi kuninga lastena. Philippe II jätkas Rooma lahutustaotluste esitamist, kuid paavst keeldus neid tunnustamast. 1213 soovis Philippe saada paavsti ja Taani kuninga toetust ning tunnustas Ingeburget oma seadusliku abikaasana.
Paavst läänistas 1215 Mauguio (Melgueil) krahvkonna Maguelonne'i piiskopile. Ta võttis 1209 Namuri katedraali paavstliku protektsiooni alla.
Suhted Rootsiga.
Innocentius III püüdis vahendada Rootsis puhkenud võimuvõitlust troonipretendentide vahel.
Suhted Serbiaga.
Serbia vürst Stefan II oli katoliiklane ja Innocentius III saatis Serbiasse oma legaadid. 1199 toimunud Doclea sinodil tunnustas serbia kirik katoliku kirikut emakirikuna.
Vürst Stefan II soovis paavstilt saada kuningatiitlit. Paavst andis kroonimiseks loa, kuid Ungari kuningas Imre I oli sellele vastu.
Suhted Taaniga.
Innocentius III võttis 7. mail 1210 Taani ja Taani kuninga Valdemar II Peetruse ning paavstliku protektsiooni alla.
Suhted Tšehhiga.
Innocentius III kinnitas Tšehhi kuninga Otakar I otsuse, millega ta vabastas Olomouci piiskopkonna maksudest ning andis kapiitlile õiguse valida piiskoppi.
Suhted Ungariga.
Innocentius III püüdis vahendada Ungari kuninga Imre I võitlust venna Andrásiga.
IV Lateraani oikumeeniline kirikukogu.
Innocentius III kutsus 19. aprillil 1213 avaldatud bullaga kokku IV Lateraani oikumeenilise kirikukogu, mille ta avas novembris 1215 Roomas Lateraani palees.
Sisepoliitika.
Innocentius III püüdis vähendada Roomas rivaalitsevate suguvõsade võimu. Ta tagandas ametitest keisri- ja kommuunimeelseid ametnikke. Sisepoliitiliste pingete tõttu tõmbus paavst mõneks ajaks koguni Praenestesse.
Rooma prefekt, kes valitses linna Saksa-Rooma keisri esindajana, vandus paavstile truudust. Paavst võttis Spoleto hertsogilt Konrad von Urslingenilt Spoleto hertsogkonna ning Assisi ja Sora krahvkonna. Seejärel ühendas paavst Kirikuriigiga Marche.
Paavst tunnustas Toscana liigat, kui selle liikmed tunnustasid teda suveräänina. Narni linn ei tunnustanud 1198 ja 1214 paavsti võimu. Paavst nõudis, et Viterbo rajaks omavalitsuse.
Kuuria.
Innocentius III õhutas piiskoppe pidadama piirkondlikke kirikukogusid. Ta sätestas, et piiskopid peavad iga 4 aasta järel käima Roomas ad limina visiitidel.
Ta määras Ostia kardinalpiiskopiks Ugolino dei Conti di Segni (hilisem paavst Gregorius IX).
Suhted Itaalia piiskoppidega.
Innocentius III tagandas 1212 ametist Vicenza piiskopi Uberto.
Benediktlased.
Innocentius III külastas veebruaris 1203 Subiaco kloostrit.
Dominiiklased.
Innocentius III saatis Dominicuse legaadina koos Osma piiskopi Diego de Aceboga Taani. Nad läbisid teel Lõuna-Prantsusmaa ja katsusid albilasi kiriku osadusse pöörata.
Dominicus läks 1215 Rooma, et saada paavstilt oma ordule tunnustust.
Frantsisklased.
Innocentius III kohtus aprillis või mais 1209 Lateraani palees kahel korral Franciscusega ja andis tema tegevusele suulise tunnustuse.
Franciscus osales 1215 IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul. Ta viibis mais 1216 Perugias ja pärimuse järgi oli Innocentius III surivoodi juures sama aasta juulis.
Püha Clara palus 1216 paavstil tunnustada oma vaesuse privileegi.
Humiliaadid.
Humiliaadi ordu tunnustas juunis 1201 katoliku kiriku osadust.
Püha Vaimu hospitaliidid.
Innocentius III tunnustas 23. aprillil 1198 Püha Vaimu hospitaliite.
Saksa ordu.
Innocentius III kinnitas 19. veebruaril 1199 ja 27. juunil 1209 Saksa ordu privileegid.
Ta sätestas 1205, et Saksa ordu rüütlid võivad kanda valget mantlit musta ristiga. Ta käsitles mantli kandmist ka 27. augustil 1210 ja 28. juulil 1211. Ta võttis 18. veebruaril 1216 Saksa ordu paavstliku protektsiooni alla.
Trapistid.
Innocentius III tunnustas 1203 La Trappe'i kloostri tegevust.
Trinitariaanid.
Innocentius III tunnustas 17. detsembril 1198 trinitariaanide ordut.
Tsistertslased.
Innocentius III esimene pihiisa oli tsistertslasest munk Raniero da Ponza, paavsti kaplan oli munk Nicolaus. Esimene kardinal, kelle Innocentius III ametisse määras, oli tsistertslasest abt Gérard.
Liturgilised otsused.
Innocentius III sätestas, et alamdiakon kuulub kõrgemate vaimulikupühitsuste hulka, nagu diakon, preester ja piiskop. Seni kuulus alamdiakon madalamate vaimulikupühitsuste hulka.
Ta sätestas, et preester peab missat pidama päevas vaid korra, välja arvatud jõulude ajal, mil ta võib seda teha kaks korda.
Ta määras, et ristimata isikuid ei tohi katoliiklikult matta.
Ta piiras piiskopi volitusi indulgentside andmisel.
Ta sätestas, et vaimulikul tuleb missal altarit suudelda 3 korda.
Ta sätestas, et advendi ajal tuleks loobuda lihasöömisest, et valmistuda jõuludeks.
Teoloogilised vaidlused.
Giacomo tõi 1200 oma teosed Rooma, kus teoloogid said nendega tutvuda, kuid suri peatselt. IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul mõisteti hukka tema teoloogiline õpetus Kolmainsusest.
Innocentius III selgitas kirjas Arles' peapiiskopile limbot.
Innocentius III ja Soome.
Innocentius III mainis 30. oktoobril 1209 Lundi peapiiskopile Anders Sunesenile saadetud kirjas esmakordselt paavstlikus dokumendis Soome piiskoppi ("Fialandia", "Finlandia").
Suhted Preisimaaga.
Innocentius III saatis 1209 munk Christiani preislaste juurde misjonitööle. Christian määrati 1212 piiskopiks ja ta käis 1215 Roomas, kus ta andis oma tegevusest aru. Paavst ordineeris ta piiskopiks ning ristis ka temaga kaasas olnud 2 preisi ülikut Warpoda ja Suavabona.
Lavanti piiskopkonna rajamine.
Innocentius III rajas 20. augustil 1212 Austrias Lavanti piiskopkonna.
Kristlik eetika ja moraal.
Innocentius III nõudis, et kristlased järgiksid ausat äripraktikat.
Ta lubas erandjuhtudel, et kristlusesse pööratud vastristitud võivad elada koos abikaasadega, kes on nendega 2. põlvest veresugulased. Samas sätestati IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul, et kiriklik abielu pole lubatud 4. põlve lähisugulaste vahel.
Suhted juutidega.
1208 saatis ta kirja Neversi krahvile juutide kohta.
IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul 1215 sätestati, et juudid peavad kandma erilisi rõivaid.
Suhted vanade oriendikirikutega.
Melkiidi jakobiidi patriarh Nikolaos I apelleeris paavstile seoses ametijärglusega tekkinud probleemidega. Paavst rajas 1215 Aleksandriasse ladina riituse patriarhaadi.
Melkiidi Antiookia patriarh Ermea el-Douaihy el-Amshiti külastas 1215 Roomat.
Onupojapoliitika.
Innocentius III pühitses kardinalideks oma sugulased Ugolino dei Conti di Segni (hilisem paavst Gregorius IX), Giovanni dei Conti di Segni ja Ottaviano dei Conti di Segni.
Ugolino dei Conti di Segni sai paavsti kaplaniks ja Ostia kardinalpiiskopiks.
Paavsti vend Riccardo dei Conti di Segni sai 1207 Poli krahviks. Tema õde abiellus paavsti senešalli Pietro Annibaldiga.
Uued kardinalid.
Innocentius III pühitses 41 kardinali 10 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Gregorius IX.
Innocentius III kultuuriloos.
Innocentius III avaldas 1209–1210 dokumendikogu "Compilatio tertia", mille ta kinkis Bologna ülikoolile.
Tema ajal rajati Roomas Santo Spirito in Sassia kirik, ulualune palveränduritele ning dekoreeriti Lateraani paleed.
Ta andis 1208 asutamisbulla Pariisi Ülikoolile.
Paavst oli kirjavahetuses Pierre de Poitiers'ga.
Teda on peetud liturgiliste hümnide "Stabat Mater" ja "Dies iræ" autoriks.
Paavst andis 18. jaanuaril 1200 Rooma Peetri kiriku kanoonikutele korralduse, et nad võisid müüa tinast valmistatud medaleid, mis kujutasid apostleid Peetrust ja Paulust.
1972 esilinastunud Franco Zeffirelli filmis "Brother Sun, Sister Moon" kehastas paavsti filminäitleja Alec Guinness. 2005 esilinastunud Kaarel Kaera filmis "Malev" kehastas paavsti näitleja Ago Roo.
Giotto di Bondone on paavsti kujutanud 1296–1298 valminud freskodel. Raffael on paavsti kujutanud 1509 freskol Vatikanis.
Surm.
Innocentius III suri 16. juulil 1216 Perugias palavikuhoo tagajärjel ja maeti Perugia katedraalis. Paavst Leo XIII lasi detsembris 1891 tema säilmed matta ümber Rooma Lateraani basiilikasse.
Hinnang.
Juudi ajaloolane Heinrich Graetz arvas, et Innocentius III oli võtmefiguur, kes kujundas keskaegseid juudivastaseid arenguid. Teine juudi ajaloolane Robert Chazan märkis, et paavst oli pigem oma ajastu inimene, kui süüdlane juutide tagakiusamises.


Konklaav.
Konklaav on vastavate juhiste järgi paavsti valimiseks peetav kardinalide nõupidamine.
Kaasaegse konklaavi tegevus on sätestatud Johannes Paulus II 22. veebruaril 1996 avaldatud apostliku konstitutsiooniga "Universi Dominici Gregis" ja Benedictus XVI 11. juunil 2007 koostatud motu proprioga.
Ajutine juhtkond.
Need viis kardinali moodustavad täiskogu, mis asub ette valmistama konklaavi. Kui mõni neist ametnikest ei saa näiteks tervislike põhjuste tõttu oma ametiülesandeid täita, määratakse tema asemele asetäitja, kes omab ametisse asumisel vastavaid volitusi. Koos eelpoolnimetatud ametnikega peavad kardinalid pärast paavsti surma ja enne konklaavi algust kas üld- või erikongregatsioone, kus otsustatakse detailideni matuse üksikasjade ja konklaavi alustamise kuupäeva üle.
Paavsti matus.
Paavsti tunnistab kanooniliselt surnuks "camerlengo" pärast seda kui ta on surnuks peetava paavsti juures vastust saamata kolm korda kutsunud paavsti ristinime, mitte paavstinime järgi. Paavstilt võetakse sõrmus ja see murtakse hiljem pooleks, tähistades sellega sümboolselt paavsti valitsemisaja lõppu. Sel ajal valmistatakse ette ametlik surmatunnistus. Paavsti surnukeha asetatakse tema erakabelisse ja järgmisel päeval viiakse see Püha Peetruse basiilikasse, kus rahval oleks soovi korral võimalik temaga hüvasti jätta. Kirstu asetamisel pannakse paavstile selga liturgiarüü, rinnale mitra ja näole valge siidloor. Paavstile pannakse kirstu kaasa kotike mälestusmüntidega ja "Rogito". Pärast hingepalvet suletakse pühitsetud veega piserdatud kirst nelja pitseriga. Reekviemimissal asub suletud kirst altari ees ja sellele asetatakse lahtine piibel. Pärast reekviemimissat peetakse "commendatio" ja "valedictio", mille järel viiakse kirst Rooma Peetri kirikusse. Alates reekviemimissast peetakse 9 päeva jooksul ("novendiali") iga päev missasid, mida viivad läbi prelaadid.
Protseduurid.
Konklaavil saavad osaleda kõik kardinalid, kellel oli paavsti surmapäevale eelnenud päeval vanust alla 80 eluaasta. Konklaavil ei tohi osaleda rohkem kui 120 kardinali.
Paavsti valimised viib läbi "camerlengo", kellele määratakse konklaavil abiks kolm häältelugejat. Hääletatakse voorude kaupa. Voorude vahelisel ajal viibivad kardinalid Vatikanis, kust nad võivad lahkuda ainult väga mõjuvatel põhjustel. Konklaavi ajal on kardinalidel keelatud pidada sidet välisilmaga, nad ei tohi kasutada telefone, lugeda ajalehti, kuulata raadiot, vaadata televiisorit, kirjutada kirju ja kasutada internetti. Samas võivad nad Vatikanis liikuda piiratud territooriumil ja käia sealses pargis. Kardinalid on majutatud konklaavi ajal Domus Sanctae Marthae hoones.
Konklaav koguneb 15–20 päeva jooksul peale paavsti surma Sixtuse kabelis Vatikanis. Pärast missat sisenevad kardinalid liturgilise hümni "Veni Creator" lauldes Sixtuse kabelisse, kus nad annavad vande, et nad järgivad konklaavi reegleid, hoiavad hääletamise saladust ega lepi omavahel tulemustes kokku. Samuti on kõik teised konklaavile lubatud isikud, kes hoolitsevad kardinalide eest, kohustatud andma vaikimisvande. Pärast seda saadetakse kabelist kõik kõrvalised isikud minema ja kardinalide kolleegiumi dekaan otsustab valijatega hääletamise alustamise üle.
Hääletamisel saavad kardinalid hääletussedeli – skrutiiniumi, millele on kirjutatud "Eligo in summum pontificem" (Valin kõrgemaks paavstiks). Iga kardinal kirjutab sellele vastava kardinali nime, keda ta tunneb uueks paavstiks kõige paremini sobivat. Seejärel läheb iga kardinal oma skrutiiniumiga altari juurde, kus tõstab skrutiiniumi kõrgele, näidates et ta on hääletanud, skrutiinium pannakse pateenile ja seejärel karikasse. Üks häältelugeja raputab skrutiiniumid segi, teine loeb need üle, sest kui skrutiiniumite arv ei vasta konklaavil viibivate kardinalide arvule, jäävad need läbilugemata ja põletatakse. Skrutiiniumite arvu vastavuse korral valijate arvuga alustatakse häälte lugemisega. Kaks häältelugejat märgivad skrutiiniumi läbilugemisel üksteise järel kandidaatide nimed paberile ja annavad skrutiiniumid üle kolmandale häältelugejale, kes loeb nime valjusti ette. Kui kirjas on rohkem kui üks nimi, ei loeta antud hääli kehtivateks. Kardinalid ei tohi enda poolt hääletada, vastasel juhul loetakse hääl samuti kehtetuks. Viimane häältelugeja ajab skrutiiniumi nõela abil niidi otsa (nõel torgatakse läbi sõna "Eligo"). Kui skrutiiniumid on läbi vaadatud, seotakse niidiotsad kokku ja skrutiiniumid asetatakse anumasse. Nüüd loetakse hääled kokku, kolm kardinali kontrollivad skrutiiniumid ja häältelugejate märkmed üle, mis hääletamise järel põletatakse häältelugejate poolt, keda abistavad konklaavi sekretär ja tseremooniameister. Sixtuse kabeli korstnast tõusev valge suits annab teada valimiste õnnestumisest, ebaõnnestumise korral väljub kabeli korstnast tume suits. Johannes Paulus II lisas arusaamatuste vältimiseks ühe märguandena uue paavsti valimise tähistamiseks kirikukelladega helistamise.
Kardinalid hääletavad esimesel päeval pärastlõunal, seejärel kaks korda igal hommikul ja kaks korda pärastlõunal. Peale esimesest üheksast tulemusteta voorust koosnevat tsüklit peavad kardinalid pühenduma ühel päeval palvetamisele ning enne jätkamist omavahel võimaliku lahenduse läbi arutama. Hiljem saavad nad nii teha iga seitsmenda ebaõnnestunud hääletusvooru järel. Konklaavi ajal peavad kardinalid igal hommikul missat ja igal õhtul vesperit.
Valituks saamiseks tuleb kandidaadil saavutada kaks kolmandikku osalevate kardinalide häältest. Vajaliku häältearvu saanult küsitakse, kas ta tunnustab valimisi ja millise nime ta endale ametisse astudes võtab. Uus paavst võtab omale ametisse astudes uue nime umbes 80 senikasutatud nime seast või valib täiesti uue nime, nagu see toimus viimati 1978.
Seejärel ilmub uus paavst palkonile ja annab oma õnnistuse. Järgnevalt toimub ametisse pühitsemise tseremoonia, kus paavst saab palliumi ja võib toimuda kroonimine tiaaraga, millest viimased paavstid on loobunud. Juhul kui valitud paavst pole veel ordineeritud piiskopiks, toimub enne ametisse pühitsemise tseremooniat piiskopiks ordineerimine.
Ajalooline areng.
Kuni 11. sajandini valiti paavstid Roomas peetud rahvakogunemistel Rooma elanike ja vaimulike poolt. Erandina nimetasid mõned paavstid endale järeltulijad (Felix IV, Bonifatius II) või määrati neid ametisse Saksa-Rooma keisri poolt (Clemens II) ja vaimulikkond pidi neid tunnustama.
Kardinalid hakkasid paavsti valima 1061 seoses segadustega 1058–1059 toimunud paavstivalimistel. Nicolaus II avaldas 13. aprillil 1059 dekreedi "In nomine domini", milles ta sätestas, et paavsti isik määratakse kardinalpiiskoppide poolt. Rooma aadlil ja ülejäänud vaimulikkonnal jäi õigus kardinalide valikut tunnustada. Paavst pidi olema Rooma vaimulikkonna liige, kuid ta võis olla ka mujalt pärit isik. Valimised tuli pidada Roomas, kuid erandjuhtudel võis seda teha ka mujal.
II Lateraani oikumeenilisel kirikukogul aprillis 1139 sätestati, et paavsti valimistel võivad osaleda kõik kardinalid.
19. märtsil 1179 III Lateraani oikumeenilisel kirikukogul avaldatud dekreedis "Licet de vitanda" sätestati, et paavst osutub valituks mitte vähem kui 2/3 kardinalide häältega. Samuti kinnitati kõikide kardinalide õigust osaleda paavstivalimisel.
1274 II Lyoni oikumeenilisel kirikukogul avaldatud konstitutsioonis "Ubi periculum" sätestati esmakordselt konklaavi protseduurireeglid. Selle järgi algab konklaav mitte varem kui 10 päeva pärast paavsti surma. Konklaav toimub paavsti surmakohas või sellele võimalikult lähedal. Kardinalid peavad kogunema suletud ruumi, kus neil tuleb elada kuni paavsti valimiseni ja neile on ekskommunikatsiooni ähvardusel keelatud suhtlemine välisilmaga.
Hadrianus V ja Johannes XXI tühistasid konklaavi reeglid ja ajavahemikul augustist 1276 detsembrini 1294 ei peetud konklaave, vaid valimisi.
Gregorius XV sätestas 15. novembril 1621 avaldatud apostliku konstitutsiooniga "Aeterni patris" ja 12. märtsil 1622 avaldatud bullaga "Decet romanum pontificem" konklaavi protseduurireeglid.
Paulus IV sätestas, et paavstiks ei tohi valida ketserluses süüdistatud isikut. Sixtus V kohustas 1586 paavsti valima maksimaalselt 70 kardinali. Paulus VI sätestas, et üle 80 aastased kardinalid ei tohi osaleda konklaavil ja paavsti võib valida maksimaalselt 120 kardinali.
'Johannes Paulus II sätestas apostliku konstitutsiooniga "Universi Dominici Gregis", et kui 30 valimisvooru (12 valimispäeval) ei too valimistel selgust, otsustab lõpliku tulemuse 31 voorus lihthäälte enamus eelmises voorus kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Benedictus XVI tühistas selle otsuse ja taastas senise nõude, mille järgi on igas voorus valituks osutumisel vajalik 2/3 häälte arv.
Statistika.
Aastatel 1276–2005 on peetud 75 konklaavi, kus valiti paavst. Seni valiti paavst kardinalide poolt, kuid mitte konklaavil, lisaks ei valinud kardinalid ajavahemikul augustist 1276 detsembrini 1294 paavsti konklaavi reeglite järgi. Peale selle on 1328–1439 peetud veel 8 pseudokonklaavi, millel valitud isikut peetakse vastupaavstiks.
Kõige kauem valisid kardinalid paavsti novembrist 1268 – 1. septembrini 1271 (Gregorius X), kuid mitte konklaavil. 5. aprill 1292 – 5. juuli 1294 toimus Coelestinus V valimine samuti mitte konklaavil.
Nicolaus III valimistel 1277 osales 7 kardinali, kuid nad ei valinud paavsti konklaavil.
Vaid korra on paavstid konklaavidel võtnud nimeks Eugenius (Eugenius IV), Calixtus (Calixtus III) ja Marcellus (Marcellus II).
Viimane konklaav, mis toimus väljaspool Roomat
Viimane konklaav, mis toimus väljaspool Itaaliat
Viimane paavst, kes ei viibinud oma valimishetkel konklaavil
Kardinal Matteo Orsini osales 13 paavsti valimistel, neist 5 konklaavil 1264–1305. Viimaselt konklaavilt lahkus ta haiguse tõttu ega osalenud otsustavas valimisvoorus. Paulus III, Leo XI ja Benedictus XIII osalesid kardinalidena 6 konklaavil. Giaginto Bobo (Coelestinus III) osales 10 paavsti valimistel 1144–1191.


Ui.
Ui on traditsiooniline tööriist kalavõrkude ja vööde kudumiseks. Teised levinud nimetused on hui, piirits, käba, käbi, võrgukäbi ja võrgunõel.
Uid on olnud 10–20 cm pikkused. Neid valmistati õhukesest puupilpast, luust, sarvest või metallist. Uuemal ajal on kasutatud vabrikutööna plastikust valmistatud uisid.
Nende abil kudusid võrke kõik pereliikmed, Hiiumaal peamiselt lapsed.
Seal, kus võrgutegijate või kalurite hulgas on olnud palju venelasi, nimetati uid kombelistel põhjustel igliška'ks.
Sarnane töörist kudumisel on ka süstik.


Tartu rahu.
Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.
Leping.
Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud koos prantsus- ja ingliskeelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr. XI 1922. aastal.
Eesti Vabariigi ja Venemaa NSFV nimel Tartu rahu sõlminud esindajate allkirjad rahulepingul
Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.
Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.
Läbirääkimiste osapooled.
Eesti esindajad läbirääkimistel olid Jaan Poska ja kindral Jaan Soots.
Eesti esindajate juures olid eksperdid kindralstaabi polkovnik Victor Mutt, majandusteadlane Aleksander Oinas ja insener Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas.
Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski.
Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõško, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahv Konstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts.
Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad.
Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 39.
Rahuläbirääkimiste protsess.
Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919. aastal.
Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Maksim Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. aastal. Loodearmee Petrogradi pealetungi luhtumisel aga rahusõlmismisprotsessi Nõukogude Venemaa poolt ei jätkatud.
Eesti ja Venemaa rahusaatkonnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919. aastal, Eesti rahusaatkonna esimeheks oli määratud J. Poska, Nõukogude Venemaad esindas rahusaatkonna esimehena L. Krassin.
Kuna läbirääkimiste osapoolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustasid Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Narva all uuesti pealetungi, et sundida Venemaa diplomaatilise esinduse poolt rahuläbirääkimistel esitatud nõudmisi täitma.
Eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli sunnitud suunama Narva rindele suunama 3. Diviisi väed Lätist, 2. Diviisi kaks polku, Soomusrongide diviisi kaks polku ja kolm soomusrongi ning ka Skautide ja Kuperjanovi polgu üksikud roodud.
Lepingu tagajärjed.
Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust "de jure", loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".
Lepingu kohaselt ei laienenud Eestile endise Venemaa keisririigi võlgade tasumise kohustus.
Eesti sai strateegilised julgeolekuvööndid Narva jõe paremal kaldal ja Petserimaa idaosas. Eesti-vene segaasustusega Setumaa ühendati Eestiga. Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; rahulepingu kohaselt oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda.
Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Voroneži evakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.
Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse tähtsusega sündmuseks.
Rahvusvahelised majandussuhted.
Tartu rahuleping oli nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale esimene rahvusvaheline leping. Nõukogude Venemaast sai esimene riik, mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust ja Eestist sai esimene riik, mis tunnustas Nõukogude Venemaad. Tartu rahuleping avas mõlemale riigile tee rahvusvahelisse poliitikasse.
Eesti ja Venemaa vahelised majandussuhted.
Tartu rahulepingu lisas I olid järgmised punktid: "Kaubad, mida veetakse läbi ühe lepinguosalise territooriumi, ei kuulu tollimaksu ega transiidimaksuga maksustamisele. Lastimise tariifid transiitkaupadele ei tohi olla kõrgemad prahtimise hinnast siseturule määratud samasugustele kaupadele. Tallinnas ja teistes Eesti sadamates avatavates vabasadamates võimaldab Eesti Venemaale piirkonnad ja kohad ümberlaadimiseks, hoiustamiseks... Venemaalt saabuvale või temale määratud kaubale... kusjuures maksud sääraste piirkondade ja kohtade eest ei tohi ületada makse, mida kogutakse enese kodanikelt transiitkaupade puhul".
Üks lepingu lisapunktide tagajärgi oli, et Nõukogude Venemaa müüs suure osa Venemaa Keisririigi ning elanikkonnalt ja kirikutelt äravõetud tohututest kulla- ja väärismetallide varudest 1920. aastate alguses Läänele maha just Eesti panga G. Scheel & Co kaudu. Nendes tehingutes rikastusid vahendajatena nii paljud Eesti ärimehed kui ka Eesti riik. Mõningate uurijate arvates aitas just nendest tehingutest saadud kasu Nõukogude võimul 1920. aastatel Venemaal majanduslikult püsima jääda.
Mõned Antandi riigid olid rahulepingu sõlmimise vastu. Nõukogude Venemaa oli pärast bolševike võimuletulekut jäänud poliitilisse isolatsiooni. Ka Eestil nappis rahvusvahelist tunnustust.
Tartu rahuläbirääkimiste rahvusvaheline mõõde.
Tartu rahulepingu sõlmimine näitas, et Nõukogude Venemaaga on võimalik läbirääkimisi pidada ja rahvusvahelisi lepinguid sõlmida. Tartu rahule järgnesid Venemaa rahulepingud Leeduga 12. juulil 1920, Lätiga 11. augustil 1920 ja Poolaga 18. märtsil 1921.


Lauamäng.
Lauamäng on mäng, mille käigus nihutatakse nuppe mööda nende võimalikke asendeid mänguväljade kaudu märgistavat mängulauda või täidetakse mängulaua välju nuppudega. Lauamänge võidakse mängida ka füüsiliselt teistsugusel, kuid nimetatud tegevusega ekvivalentsel viisil.
Lisaks sellele on hulgaliselt erinevaid võimalusi lauamängude klassifitserimiseks, nagu näiteks abstraktsed "vs." representatiivsed, täieliku- "vs." mittetäieliku informatsiooniga mängud, strateegilised "vs." õnnemängud, jne.


Eetikakoodeks.
Eetikakoodeksiks nimetatakse tavaliselt mingi kutseala kutse-eetika normide või mingis organisatsioonis omaks võetud kõlbeliste ja sotsiaalsete printsiipide kirjapandud kogu
Professionaalne eetikakoodeks on näiteks arstidel (Hippokratese vanne), juristidel, ajakirjanikel jne, samas aga võib eetikakoodeks olla ka kodanikeühendustel, asutustel, korporatsioonidel jne.
Juriidiline staatus.
Eetikakoodeksite juriidiline staatus võib olla erinev. Mõne eetikakoodeksi rikkumine võib kaasa tuua haldusliku vastutuse (sealhulgas tegevuslitsentsi äravõtmine) või tsiviil- või kriminaalvastutuse. Mõne eetikakoodeksi puhul võib selle rikkumine kaasa tuua ainult kutseorganisatsioonist väljaheitmise. On ka selliseid eetikakoodekseid, mille rikkumise puhuks sanktsioone ei ole ette nähtud (võib isegi puududa rikkumise kindlakstegemise protseduur).
Organisatsiooni eetikakoodeks.
Organisatsiooni eetikakoodeks kujutab endast sageli deklaratsiooni, mis kuulutab välja organisatsiooni seisukohad teatud kõlbelistes ja sotsiaalsetes küsimustes. Organisatsiooni eetikakoodeks võib puudutada näiteks kvaliteedi, töötajate või keskkonna küsimusi. Eeetikakoodeks võib ka reguleerida käitumist kõlbeliselt täbarates olukordades, näiteks huvide konflikti või kingituste puhul, ning näha ette protseduurid koodeksi rikkumise tuvastamiseks ja abinõud rikkumise korral. Organisatsiooni eetikakoodeksi tõhusus sõltub sellest, mil määral juhtkond selle järgimist ergutab ja rikkumist karistab. Organisatsiooni eetikakoodeksi rikkumine toob üldjuhul kaasa ainult organisatsiooni siseseid sanktsioone, mis võivad ulatuda töölepingu kakestamise või organisatsioonist väljaheitmiseni. Mõnel juhul võib eetikakoodeksi rikkumine olla ka riigi silmis väärtegu või kuritegu.
Eetikakoodeks ja moraalikoodeks.
Kuigi eetikakoodekseid mõnikord nimetatakse ka moraalikoodeksiteks, mõeldakse moraalikoodeksi all tavaliselt siiski kõigile ühiskonnaliikmetele rakenduvate moraalinormide kirjapandud kogu.
Psühholoogi eetikakoodeks.
Eetikakoodeks on mõeldud psühholoogi suunamiseks tema tegevuses ning standardite loomiseks professionaalses hindamises. Uurimuse alustamisel on psühholoogil vaja silmas pidada, kuidas anda panus psüholoogiateadusesse ja sealjuures soodustada inimese heaolu. Psühholoogil on kohustus ise reguleerida oma käitumist. Psühholoogidel on ametialane kohustus järgida hoolikalt ja põhjalikult uurimistööga seotud eetika norme. Need peaksid olema kooskõlas elukutse iseärasuste, valitsuse regulatsioonide ja üldtunnustatud väärtustega.


Buuri sõda.
Buuri sõda (ka Inglise-Buuri sõda) oli Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi ja hollandi päritolu Aafrika kolonialistide järglaste buuride vahel peetud sõda, kus viimased üritasid kaitsta oma riikide (Transvaali ja Oranje Vaba Riik) iseseisvust. Tegelikult peeti kaks sõda aga tihtipeale mõeldakse Buuri sõja all üksnes Teist buuri sõda.
1. Esimene buuri sõda 1880–1881
2. Aastatel 1895–1896 toimus Suurbritannia (kaevandusettevõtete) toetusel Rodeesiast Jamesoni juhitud sõjakäik.
3. Teine buuri sõda 1899–1902


Afrikandrid.
Afrikandrid ehk buurid (hollandi sõnast "boer" [buur] 'talupoeg') on Lõuna-Aafrika valged elanikud, kes räägivad afrikaani keelt ning on enamasti Hollandi või Prantsuse päritolu.
Lisaks Lõuna-Aafrika Vabariigile elab neid Namiibias ning vähemal hulgal ka Lesothos, Svaasimaal, Botswanas, Zimbabwes, Sambias, Malawis ja Mosambiigis.
Afrikandreid on hinnanguliselt 3,1 miljonit. Lõuna-Aafrika Vabariigi valgetest moodustavad nad umbes 60%.
Afrikandrid peavad Lõuna-Aafrikat oma kodumaaks, mistõttu nad ei saa Aafrikast kodumaale tagasi minna. Nii Buuri sõdade kui ka hilisemate rassikonfliktide ajal on nad kaitsnud oma kultuuri ja õigust Aafrikas elada.
Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 18 afrikandrit.
Ajalugu.
Afrikandrid on 1652. aastast alates Hea Lootuse neeme piirkonda elama asunud hollandlastest talupoegade ja käsitööliste järeltulijad. 17.–18. sajandil segunes nendega Saksamaalt ja Prantsusmaalt ümber asunuid (hugenotid). Nad asusid elama Kapimaale, kuhu Hollandi Ida-India Kompanii oli 1652 rajanud varustusjaama. Buurid elatusid peamiselt veisekasvatusest ja kaubandused. Viiekümne aasta jooksul kogunes neid Hollandi Kapi kolooniasse umbes 2000. Nad olid ranged kalvinistid ja pidasid end Jumalast väljavalituteks, kellel on õigus seda maad ja selle põliselanikke valitseda.
Aastal 1806 läks Kapi koloonia Suurbritannia valdusse. Peagi tekkis buuridel Briti võimudega konflikt. Aastatel 1835–1843 rändasid paljud buurid välja Natalisse ning teisele poole Oranje ja Vaali jõge, kus nad rajasid Transvaali ja Oranje Vabariigi ning teisi lühikest aega eksisteerinud riike. Nendes riikides kehtis range rassieraldus. Inglise-Buuri sõja (1899–1902) tagajärjel kaotasid need riigid iseseisvuse. Rassieraldusideoloogia säilitas afrikandrite tugeva toetuse ning selle alusel kujunes välja apartheidipoliitika, mida viis ellu Lõuna-Aafrika Vabariigis 1948–1994 võimul olnud Lõuna-Aafrika Rahvuslik Partei, kus domineerisid afrikandrid.


Afrikaani keel.
Afrikaani keel (ka "buuri keel", afrikaani "Afrikaans") on hollandi keelest 17.–18. sajandil arenenud germaani keel.
Afrikaani keel on üks Lõuna-Aafrika Vabariigi ametlikest keeltest. Ta sai seal ametlikuks keeleks 1925.
Keel on levinud Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Namiibias. Lõuna-Aafrika Vabariigis on see 6,2 miljoni inimese emakeelena ning seda oskab seal veel 4 miljonit inimest. Afrikaani keel on seal emakeeleks umbes 60 protsendil sealsetest valgetest (afrikandritele) ja umbes 85 protsendil sealsetest värvilistest. 2001. aastal oli afrikaanikeelseid elanikke Lõuna-Aafrika Vabariigis umbes 13,3%. Inglise keel on hakanud afrikaani keelt mitmest funktsioonist välja tõrjuma. Namiibias on kõnelejaid 146 000.
Keel kujunes pärast 1652. aastat välja hollandi kolonistide keelest oletatavasti eeskätt Lõuna-Hollandi provintsi, Zeelandi provintsi ja Utrechti provintsi murrete põhjal. Grammatika on võrreldes hollandi keelega tunduvalt lihtsustunud. Arvatakse, et seda on osalt põhjustanud kreoolistumine, sealhulgas malai keele mõjul.
Kirjakeel kujunes välja 1870. aastatest kirjanike algatusel (seni oli kirjakeelena kasutusel olnud hollandi keel). Koolis võeti see kasutusele 1914.
Afrikaani keele grammatika.
Erinevalt hollandi keelest on afrikaani keeles ainult üks määrav artikkel "die". Tegusõnal ei ole pöördelõppe. Lihtmineviku vorm on ainult abitegusõnadel, teiste tegusõnade puhul kasutatakse selle asemel täisminevikku. Infinitiivi moodustab verbi tüvi. Mineviku kesksõna moodustamiseks lisatakse tüvele afiks ge-. Näiteks 'kirjutama' on hollandi keeles "schrijven", afrikaani keeles "skryf"; 'ma kirjutan' hollandi keeles "ik" "schrijf", afrikaani keeles "ek" "skryf"; 'ma kirjutasin' täisminevikus hollandi keeles "ik" "heb" "geschreven", afrikaani keeles "ek" "het" "geskryf". Tugevad kesksõnavormid on säilinud omadussõnadena.
Häälikusüsteem on enam-vähem samasugune nagu hollandi keeles, kuid afrikaani keeles puudub (välja arvatud võõrsõnades) heliline häälik, mida hollandi keeles märgib z-täht.
Afrikaani keeles on tekkinud kahekordne eitus: näiteks: "hy het" "nie" "gekom nie" ('ta ei tulnud').
On ka säilinud arhailisi jooni, mis on hollandi keeles kadunud.
Afrikaanikeelne kirjandus.
Tuntumate afrikaanikeelsete kirjanike seas on André Brink ja Breyten Breytenbach.


Esimene buuri sõda.
thumb
Esimene buuri sõda (1880–1881) oli lühiajaline kokkupõrge brittide ja buuride vahel, kui buurid tõusid üles (esimese) suulu sõja tagajärjel tekkinud Suurbritannia anneksiooni vastu Transvaalis. Pärast seda kui Majuba Hilli lahingus 27. veebruaril 1881 britid lüüa said tagas Suurbritannia Pretoria konventsiooniga Transvaali autonoomia ja omavalitsuse.


Kasvu piirid.
"Kasvu piirid" (originaalpealkiri "The Limits to Growth") on Rooma Klubi raportina ilmunud raamat aastast 1972. Selle autorid on Donella H. Meadows, Dennis L. Meadows, Jørgen Randers ja William W. Behrens III.
Massachusetsi Tehnoloogiainstituudi juures moodustatud uurimisgrupp professor Dennis Meadowsi juhtimisel uuris Jay Forresteri globaalse arengu mudeli Word3 abil, kuidas viis peamist faktorit - rahvastik, põllumajandustoodang, loodusressursid, tööstustoodang ja saastamine kujundavad ja limiteerivad inimkonna käekäiku. Analüüsiti globaalset arengut minevikus. Kõik need viis - rahvastik, toidu tootmine, industrialiseerimine, keskkonna saastamine ja taastumatute loodusressursside kasutamine on kogu inimkonna ajaloo kestel kasvanud eksponentsiaalselt.
Esimeses peatükis näidatakse, kuidas igal hetkel proportsionaalne kasv on loomult positiivne tagasiside, mille tulemuseks on eksponentsiaalne kasvamine. Eksponentsiaalset kasvu saab pidurdada ainult negatiivne tagasiside - kasvu pidurdavate faktorite tugevnemine protsessi või nähtuse kasvades.
Teises peatükis selgitatakse, et lõplike ressursside korral ei saa eksponentsiaalne kasv kesta igavesti. Lõpliku suurusega planeedil Maa ei saa lõputult kasvada inimeste arv, haritava maa pindala, kaevandatavate maavarade hulk. Paljude oluliste maavarade tuntud varusid jätkub senise tarbimise kasvu tempo juures mõnekümneks kuni sajakonnaks aastaks. Elutegevusega kaasnev saastamine kasvab niisamuti kui tootmine ja vähendab järjest kasvavas ulatuses keskkona eluks kõlbulikkust.
Kolmandas peatükis analüüsitakse nimetatud viie protsessi/nähtuse vastastikuseid seoseid, süsteemis olevaid tagasisideahelaid ja nende iseärasusi. Globaalseid protsesse kujundavaks oluliseks asjaoluks on viivitus negatiivse tagasiside ahelates. See teeb võimalikuks, et üks või teine protsess võib ületada jätkusuutliku taseme, aga sellele järgneb vältimatult taandareng. (Mastaapne näide on kalapüük Araali merest. Juurdekasvu ületav püük oli mõnda aega võimalik, aga nii püüti meri kaladest tühjaks.) Globaalse arengu mudeliga arvutati kaheksa parameetri ajaline kulg kuni 2100. aastani eeldusel, et inimühiskond toimib 21. sajandil samal viisil kui 20. sajandil, mida iseloomustas juhitamatu eksponentsiaalne kasv. Need kaheksa suurust olid rahvaarv, tööstustoodang elaniku kohta, toidu toodang elaniku kohta, saastamise tase võrrelduna 1970. aasta tasemega, sündide arv 1000 elaniku kohta, surmade arv 1000 elaniku kohta, teenuste hulk elaniku kohta aastas. Ressursside lõppemise ja saastamise kasvu tõttu asendub senine areng peagi taandarenguga. Kõik vaadeldavad kaheksa parameetrit saavutavad mõni varem, mõni hiljem juba 21. sajandi esimesel poolel oma maksimaalse väärtuse ja hakkavad siis kahanema. Seda arengustsenaariumit nimetasid autorid standardmudeliks.
Neljandas peatükis analüüsitakse, kuidas tehnoloogia areng saaks ühiskonna globaalset arengut mõjutada. Erinevatest oletustest tulevikutehnoloogiate kohta järeldusid küll erinevad globaalse arengu stsenaariumid, kuid reeglina suutsid need stsenaariumid arengu kriitilisi hetki edasi lükata, aga mitte vältida.
Viiendas peatükis analüüsitakse globaalse tasakaalu võimalusi. Inimkonna stabiilne edasikestmine on võimalik, aga selleks peab inimkond otsustavalt muutma oma senist elukorraldust.
Raamatul on olnud väga suur mõju säästva arengu ja majanduse nullkasvu mõistete levikule.
Raamatu jätkuväljaanne ¨Üle piiride¨ (originaalpealkiri "Beyond the Limits") ilmus 1992. aastal. Selles raamatus näitasid autorid, et ¨Kasvu piiride¨ ilmumisest möödunud kahekümne aastaga on inimkond ületanud mitmed jätkusuutliku edasikestmise piirid.
Samad autorid avaldasid 2004. aastal raamatu ¨Kasvu piirid - 30 aastat hiljem¨ (originaalpealkiri "Limits to Growth – the 30 year update"). Selles raamatus leiavad autorid, et kolmekümne aasta kestel pärast ¨Kasvu piiride¨ avaldamist on inimkonna areng oluliselt järginud ¨Kasvu piiride¨ standardstsenaariumit - juhitamatu kasv, mida pidurdab ainult ressursside piiratusest tingitud negatiivne tagasiside.
¨Kasvu piiride¨ ilmumise neljakümnendaks aastapäevaks esitas Jørgen Randers Rooma Klubile aruande ¨2052. Globaalse arengu prognoos järgnevaks neljakümneks aastaks¨ Selles raamatus esitab Randers ühiskonna funktsioneerimise olulised näitajad ¨Kasvu piiride¨ avaldamisest möödunud neljakümne aasta vältel ning prognoosib inimkonna käitumist järgneva neljakümne aasta kestel. Raamatusse on kaasatud paljude teiste autorite selle teemaga seotud kirjutisi. Suureks erinevuseks kasvu piiride temaatika eelmistest kolmest raamatust on inimtegevusest põhjustatud kliimamuutuste ja sellega kaasnevate probleemide oluliseks pidamine. Möödunud sajandi teisel poolel ületas inimkond jätkusuutliku keskkonnakasutuse piiri ning praeguseks on ökoloogiline jalajälg umbes 1.4-1.5. Inimkonna viimine tasakaalulisele elukorraldusele (kliimamuutuste vältimine, ületarbimise peatamine) nõuab demokraatlikele ühiskonnakorraldustele omase umbes viieaastase perspektiivi asemel kaugemate eesmärkide seadmist.


Rahvusvaheline kabe.
Rahvusvaheline kabe ehk sajaruuduline kabe on maailmas enim harrastatav kabeliik.
Rahvusvahelise kabe sünnimaaks tuleb lugeda Prantsusmaad. 1723. aastal võeti seal kasutusele 100-ruudune laud põhjendusega, et sellel on võimalik teostada tunduvalt huvitavamaid ja keerulisemaid kombinatsioone kui 64-ruuduses kabes.
Notatsioon.
Rahvusvahelises kabes kasutatakse Manoury notatsiooni.
Klassikaline ajakontroll.
Klassikalise (traditsioonilise) ajakontrolli puhul antakse mõlemale vastasele 50 käigu sooritamiseks 2 tundi, millele lisandub 1 tund iga järgmise 25 käigu jaoks.
Maailmameistrid.
Ülemaailmse Kabeföderatsiooni (FMJD) ametlik statistika algab alles aastast 1948, kuigi maailmameistreid selgitati välja juba tunduvalt varem. 1912. aasta turniir oli esimene, mille osavõtjad ja nende kabeföderatsioonid tunnistasid maailmameistrivõistlusteks, nii et esimeseks ametlikuks maailmameistriks tuleks lugeda hollandlast Herman Hooglandi. 1931. ja 1933. aasta maailmameistrivõistlusi ei tunnista tänini maailmameistrivõistlusteks Hollandi Kuninglik Kabeliit (KNDB). 1963. aasta jäi maailmameistrimatš Iser Kupermani ja Baba Sy vahel pidamata ja tollal nimetati maailmameistriks Kuperman. Baba Syle anti tiitel alles postuumselt 1986. aastal.
Meeste maailmameistrid.
1885 dr Alfred Dussaut (Prantsusmaa), turniir Pariisis
1886 dr Alfred Dussaut (Prantsusmaa), turniir Amiens'is
1894 "ex aequo" dr Alfred Dussaut, Louis Barteling ja Louis Raphaël (kõik Prantsusmaa), turniir Pariisis
1895 Eugène Leclercq (Prantsusmaa), turniir Marseille's
1899 Isidore Weiss (Prantsusmaa) turniir Amiens'is
1900 "ex aequo" Isidore Weiss ja Gaston Beudin (mõlemad Prantsusmaa) turniir Pariisis
1902 Isidore Weiss (Prantsusmaa) turniir Pariisis
1904 Isidore Weiss matš Jack de Haasiga (Holland)
1907 Isidore Weiss matš Jack de Haasiga
1909 Isidore Weiss turniir Pariisis
1911 Isidore Weiss matš Herman Hooglandiga
1912 Alfred Molimard (Prantsusmaa) matš Isidore Weissiga
1912 Alfred Molimard (Prantsusmaa) matš Jack de Haasiga
1912 Herman Hoogland (Holland) turniir Rotterdamis
1925 Stanislas Bizot (Prantsusmaa) turniir Pariisis
1926 Marius Fabre (Prantsusmaa) matš Stanislas Bizot'ga (Prantsusmaa)
1928 Benedictus Springer (Holland) turniir Amsterdamis
1931 Marius Fabre turniir Pariisis
1933 Maurice Raichenbach (Prantsusmaa) matš Marius Fabre'ga
1934 Maurice Raichenbach matš Reinier Cornelis Kelleriga (Holland)
1936 Maurice Raichenbach matš Leon Vaesseniga (Belgia)
1936 Maurice Raichenbach matš Johan H. Vos'iga (Holland)
1937 Maurice Raichenbach matš Benedictus Springeriga
1938 Maurice Raichenbach matš Reinier Cornelis Kelleriga
1945 Pierre Ghestem (Prantsusmaa) matš Maurice Raichenbachiga
1947 Pierre Ghestem matš Reinier Cornelis Kelleriga
1948 Piet Roozenburg (Holland) turniir erinevates Hollandi linnades (Amsterdam, Haag, Heerlen, Dordrecht, IJmuiden, Rotterdam)
1951 Piet Roozenburg matš Reinier Cornelis Kelleriga
1952 Piet Roozenburg turniir Hollandi eri linnades
1954 Piet Roozenburg matš Wim Huismaniga
1956 Marcel Deslauriers (Kanada) turniir Hollandi eri linnades
1958 Iser Kuperman (NSV Liit) matš Marcel Deslauriers'ga
1959 Iser Kuperman matš Geert van Dijk'iga (Holland)
1960 Vjatšeslav Štšegolev (NSV Liit) turniir Hollandi linnades
1961 Iser Kuperman matš Vjatšeslav Štšegoleviga
1963 Iser Kuperman matš Baba Syga jäi pidamata
1963 Baba Sy (Senegal), talle anti tiitel alles 1986. aastal
1964 Vjatšeslav Štšegolev (NSV Liit) turniir Meranos
1965 Iser Kuperman (NSV Liit) matš Vjatšeslav Štšegoleviga
1967 Iser Kuperman (NSV Liit) matš Andris Andreikoga
1968 Andris Andreiko (NSV Liit) turniir Bolzanos
1969 Andris Andreiko (NSV Liit) matš Iser Kupermaniga
1971 Andris Andreiko (NSV Liit) matš Iser Kupermaniga
1972 Ton Sijbrands (Holland) turniir Hengelos
1973 Ton Sijbrands (Holland) matš Andris Andreikoga
1974 Iser Kuperman (NSV Liit) matši ei toimunud, Ton Sijbrands loobus tiitlit kaitsmast
1976 Harm Wiersma (Holland) turniir Amsterdamis
1978 Anatoli Gantvarg (NSV Liit) turniit Arco di Trentos
1979 Harm Wiersma (Holland) matš Anatoli Gantvargiga
1980 Anatoli Gantvarg (NSV Liit) turniir Bamakos
1981 Harm Wiersma (Holland) matš Gantvargiga
1982 Jannes van der Wal (Holland) turniir Sao Paulos
1983 Harm Wiersma (Holland) turniir Amsterdamis
1983 Harm Wiersma (Holland) matš Jannes van der Waliga
1984 Harm Wiersma (Holland) matš Vadim Virnõiga
1984 Anatoli Gantvarg (NSV Liit) turniir Dakaris
1985 Anatoli Gantvarg (NSV Liit) matš Rob Clerciga
1986 Aleksandr Dõbman (NSV Liit) turniir Groningenis
1987 Aleksandr Dõbman (NSV Liit) matš Gantvargiga
1988 Aleksei Tšižov (NSV Liit) turniir Paramaribos
1989 Aleksei Tšižov (NSV Liit) matš Ton Sijbrandsiga Amersfoortis
1990 Aleksei Tšižov (NSV Liit) turniir Groningenis
1991 Aleksei Tšižov (Venemaa) matš Guntis Valnerisega Tallinnas
1992 Aleksei Tšižov (Venemaa) turniir Toulonis
1993 Aleksei Tšižov (Venemaa) matš Harm Wiersmaga
1994 Guntis Valneris (Läti) turniir Haagis
1995 Aleksei Tšižov (Venemaa) matš Guntis Valnerisega
1996 Aleksei Tšižov (Venemaa) turniir Abidjanis
1998 Aleksandr Švartsman (Venemaa) matš Aleksei Tšižoviga
2000 Aleksei Tšižov (Venemaa) turniir Moskvas
2002 Aleksandr Georgijev (Venemaa) matš Aleksei Tšižoviga
2003 Aleksandr Georgijev (Venemaa) turniir Zvartsluisis
2004 Aleksandr Georgijev (Venemaa) matš Aleksei Tšižoviga Ufas ja Iževskis
2005 Aleksei Tšižov (Venemaa) turniir Amsterdamis
2006 Aleksandr Georgijev (Venemaa). Pidi toimuma matš Aleksei Tšižoviga, kuid segastel asjaoludel ei saabunud viimane oma tiitlit kaitsma. Tiitli saatuse otsustas FMJD direktorite komitee 2007. aasta veebruaris oma Cannesis toimunud istungil.
2007 Aleksandr Švartsman (Venemaa) turniir Hardenbergis
2008 (2009) Aleksandr Švartsman (Venemaa) matš Aleksandr Georgijeviga peeti 2009. aasta juunis Hollandis
Mehed.
Esimesed Eesti meistrivõistlused rahvusvahelises kabes peeti 1955. aastal. Meistritiitlini on jõudnud 20 kabetajat, neist Raivo Rist on turniiri võitnud 9 korral. Selles arvestuses järgnevad talle Urmo Ilves 7 ja Nikolai Žadin 6 tiitlivõiduga.


Manoury notatsioon.
Manoury notatsioon on rahvusvahelises kabes üldtunnustatud meetod partiide ja seisude ülesmärkimiseks.
Ajaloolises mõttes on tegu Manoury teise notatsiooniga – algses variandis kandsid peatee (pikima diagonaali) otsaväljad numbreid 1 ja 50.
Kõik aktiivsed (mustad) mänguväljad on nummerdatud 1-st 50-ni. Mängulaud asetatakse mängijate vahele nii, et valgetele lähim vasakpoolne väli oleks must ja ta kannaks numbrit 46. Alguses tundub selline notatsioon segadust tekitav aga temaga harjub kiiresti ära – tasub jälgida vertikaalridade numeratsiooni, näiteks 3, 13, 23, 33, 43. Tõsisematel võistlustel kasutatavatel laudadel neid numbreid ei väljade peal ega laua ääres ei ole ning laud peab seetõttu peas olema.
Partii alguses asetatakse valged kivid väljadele 31 kuni 50 ning mustad väljadele 1 kuni 20.
Käike kirjutatakse näidates ära käigu algus ja lõppväli. Tavalise käigu puhul kirjutatakse väljade numbrite vahele '-' ning löömiste puhul 'x'. Nii näiteks üleskirjutus 33-29 tähendab, et kabend väljalt 33 käis väljale 29. Üleskirjutus 37x30 tähendab, et tehti löömiskäik väljalt 30 väljale 30. Mõnikord tuleb liitlöökide puhul selguse huvide üles märkida ka vahepealne väli (väljad), kus löögi ajal kabend suunda muutis (näiteks 47x29x18x4).
Mängu seis kirjutatakse üles samuti kasutades väljade numbreid, kus kabendid asuvad. Näiteks partii algseis kirjutatakse üles: Valged: 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37, 38, 39, 40, 41, 42, 43, 44, 45, 46, 47, 48, 49, 50 (20) Mustad: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20 (20). Arv sulgudes näitab kabendite arvu.


Mancala.
"Mancala" on lauamängude perekond (tuntud ka kui "külvamismängud"), millesse kuuluvad mängud on levinud peamiselt Aafrikas, aga ka Lähis-Idas ja Kagu-Aasias. Levinuimad variatsioonid on "oware", "awale", "bao", "omweso" ja "kalah".
Mancala-mängudes ei eristu mängunupud ("seemned") ühe või teise mängija omadeks, vaid on ühised. Mängulaud koosneb kas kahest või neljast reast "pesadest" (tüüpiliselt 6-10), millesse mängijad oma käigul "külvavad" vastupäeva suunas ükshaaval seemneid. Mängu eesmärgiks on võtta ära enamik seemneid.


Edgar Savisaar.
Edgar Savisaar (sündinud 31. mail 1950 Harku vallas) on Eesti poliitik, 1988 Rahvarinde üks asutajaid, taasiseseisvumisaja üleminekuvalitsuse peaminister 1990–1992, Keskerakonna esimees.
Ta on olnud Eesti Vabariigi siseminister ning majandus- ja kommunikatsiooniminister.
Ta oli 2001–2004 ja on alates 5. aprillist 2007 Tallinna linnapea.
Vanemad ja sünd.
Edgar Savisaare vanemad olid Elmar Savisaar ja Marie Savisaar (kasutati ka nimekuju "Maria"). Edgari ema (neiupõlvenimi "Burešin", kasutati ka nimekuju "Bureschin"; hüüdnimi Mann) elas Põlva maakonnas Vastse-Kuustes. Perekonnanime Burešin kandvaid inimesi elab ka praegu Eestiga piirnevas Venemaa Pihkva oblastis.
8. augustil 1949 Elmar Savisaar arreteeriti, kuna tema naine Marie jäi allkirja vastu vabadusse. 13. septembril 1949 mõistis Võnnu jaoskonna rahvakohus Elmar Savisaare 15 aastaks vangilaagrisse süüdistatuna ühiskondliku vara korduvas riisumises, maksustatava vara varjamises ja aktivistide löömises. Edgar Savisaare emale mõisteti 5 aastat vangistust.
Vello Lattiku andmetel arreteeriti vanemad juulis. Enno Tammer väidab raamatus "Mälu võim", et Elmar Savisaar arreteeriti 8. augustil 1949. Seetõttu on Tammer Elmar Savisaare isaduse kahtluse alla seadnud, samuti Edgar Savisaare sünnijärgse Eesti kodakondsuse ja kuulumise eesti rahvusesse. Elmar Savisaar ei olnud Tammeri arvates Edgar Savisaare bioloogiline isa, kuid oli kindlasti juriidiline isa.
Edgar Savisaar sündis Harku vanglas, kus ema karistust kandis.
Sügisel 1950 vabanes Marie Savisaar amnestia alusel vangilaagrist ja naasis koos Edgariga Vastse-Kuustesse.
Karjääri algaastad.
Edgar Savisaar lõpetas 1968 Tartu Kaugõppekeskkooli, töötades samal ajal Vabariiklikus Kliinilises haiglas Tartus, 1969. aastast töötas ELKNÜ Tartu linnakomitee instruktorina, aastatel 1970–1973 töötas arhivaarina Eesti NSV Riiklikus Ajalooarhiivis. 1973. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna ajaloolasena.
Aastatel 1973–1976 töötas Põlva rajooni Ahja Keskkoolis õpetajana, 1976. aastast ELKNÜ KK Eesti Õpilasmaleva rühmaülema asetäitjana (komissarina), aastatel 1977–1979 oli Eesti NSV Teaduste Akadeemias aspitantuuris.
1980. aastal kirjutatud kandidaaditöö teemal "Rooma klubi globaalmudelite sotsiaalfilosoofilised alused" oli üks esimesi globaalprobleemide alaseid töid NSV Liidus. Aastast 1982 oli ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia filosoofia kateedri dotsent.
Savisaar oli 1980–1985 Tallinna Linna Mererajooni Täitevkomitee plaanikomisjoni esimees ja Mererajooni RSN TK esimehe asetäitja ning aastatel 1985–1988 Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee osakonnajuhataja. Ta oli ka Eesti Õpilasmaleva komissar ja NLKP liige. Ühtlasi töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia filosoofia kateedri õppejõuna. 1988–1989 oli ta konsultatsioonifirma Mainor teadusdirektor.
Teiste raamatute seas kirjutas ta Lembit Valdiga kahasse raamatu "Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid" ning koostas tõlkeraamatu "Rahvastikuplahvatus ja rahvastikukriis" (1986).
Perestroika algusaastatel hakkas Savisaar avaldama publitsistlikke kirjutisi ühiskonna reformimise vajadusest. Sügisel 1987 ilmus ajalehes "Edasi" IME projekt, mille nelja allakirjutanu hulgas oli ka Savisaar. Oma kirjutiste eest pälvis Savisaar Juhan Smuuli kirjanduspreemia (1988). 1987 sai Savisaar ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rändauhinna "Majandusmõte".
Laiemat ühiskondliku tuntust tõid talle osalemised Eesti Televisiooni saadetes, kuhu teda kutsus Siim Kallas. Saatesarjas "Mõtleme veel" esinedes käis ta 1988. aasta kevadel välja idee moodustada Eestis Rahvarinne perestroika toetuseks. Temast sai laulva revolutsiooni üks juhte.
NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress.
1989. aastal valiti Savisaar Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadikuks.
1989. aastal määrati ta Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. Aasta hiljem nimetati tema ametikoht ümber Eesti NSV majandusministri ametikohaks. 1990.aastal koopteeriti ta, lähtudes ametikohast, EKP Keskkomitee liikmeks, kuid Savisaar loobus.
1990. aastal valiti Savisaar Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseisu saadikuks.
Peaminister.
3. aprillil 1990 nimetati Edgar Savisaar Eesti NSV valitsuse juhiks. Sellel ametikohal jätkas ta ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist kuni 29. jaanuarini 1992, mil peaministriks sai tema valitsuse transpordiminister Tiit Vähi.
15. mail 1990. aastal korraldas Eesti iseseisvuse taastamise vastane Interliikumine miitingu Tallinnas Toompeal Eesti valitsushoone ees, mis eskaleerus Toompea lossi vägivaldseks ründamiseks. E. Savisaare avaliku raadiopöördumise tulemusel (“Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!”) koondusid Toompeale iseseisvumist toetavad elanikud ning hoidsid koos lossi kaitsvate politseinikega ära Eesti valitsushoone hõivamise.
Suurem osa Edgar Savisaare valitsuse tegevusest möödus hüperinflatsiooni ja kasvava kaubanappuse olukorras. Savisaare valitsus võttis kasutusele ostukaardid ja toiduainete talongid. 1991/92. aasta talvel valmistuti Tallinna uuselamurajoonide evakueerimiseks kütusenappuse tõttu. 1991. aasta 31. detsembril seisid inimesed tundide kaupa leivajärjekorras ja paljud jäidki leivata. Ka või kadus 1992. jaanuaril lettidelt, sest võikaupmehed ootasid hinnatõusu. Savisaar käis isiklikult võiladusid avamas. Selles olukorras ta võitis küll umbusaldushääletuse, kuid astus seejärel tagasi.
Savisaar kasutas peaministrina võimalust esineda Eesti Raadios. Neid 20-minutilisi kõnesid, mis olid vormistatud vastustena Kaja Kärneri küsimustele, kutsuti rahvasuus raadiojutlusteks. Esimene saade oli 11. augustil 1990. Saadet edastati igal laupäeval kell 11 mõlemal põhiprogrammil.
Savisaarel oli plaan võtta Eestis oma raha aseainena kasutusele esmalt konverteeritav rubla ja hiljem ostutšekid. Rahatähtede trükkimist alustati aga juba 1991. aasta novembris.
Savisaare algatusel sündis 1991. aastal Eestimaa Rahvarinde aktiivsetest tegelastest, kes polnud astunud teistesse parteidesse, koosnev uus erakond – Eesti Keskerakond. Eestimaa Rahvarinne lõpetas aga 1993. aasta novembris oma tegevuse, sest vastavalt Rahvarinde Hartale oli Rahvarinne oma ülesande täitnud. Demokraatlik riigikord oli Eestis stabiliseerumas.
Edgar Savisaar sai 1992. aasta Riigikogu valimistel 4678 häält (üks suuremaid häälte arve) ning pääses isikumandaadiga Riigikogu koosseisu ning valiti Riigikogu aseesimeheks. Selles ametis oli ta kuni 1995. aastani.
Siseminister.
12. aprillist 10. oktoobrini 1995 oli Savisaar Tiit Vähi teises valitsuses siseminister.
31. juulil 1995 hävitasid keskkriminaalpolitsei narkorühm ja eriüksus K-komando narkovastase võitluse käigus politsei peadirektori Ain Seppiku käsul Viljandi lähedal ebaseaduslikult talunik Ilmar Kõvatomase moonipõllu. Aastal 1996 saavutati kohtuväline kokkulepe, mille järgi politseiamet maksab hävitatud moonipõllu eest 70 000 krooni kahjutasu, kuna hävitatud moonides oli narkootiliste ainete sisaldus allpool seadusega keelatud piiri. Seda juhtumit seostati meedias otseselt Edgar Savisaarega.
Savisaart peeti nii tugevaks poliitiliseks figuuriks, et Tiit Vähit nimetati naljatamisi peaministriks Edgar Savisaare valitsuses.
Lindiskandaal.
1995. aasta 22. septembril puhkes Eestis nn lindiskandaal, kui Edgar Savisaart süüdistati peaministri Tiit Vähi ja Reformierakonna esimehe Siim Kallasega peetud poliitiliste konsultatsioonide salajases lindistamises pärast 1995. aasta parlamendivalimisi. Skandaal sai alguse AS-i S.I.A. ruumides toimunud läbiotsimise käigus leitud helikassettidest, millele olid jäädvustatud poliitikute omavahelised vestlused. Lindiskandaali tagajärjel KMÜ ja Keskerakonna koalitsioonivalitsus kukkus ning KMÜ valis uueks koalitsioonipartneriks Reformierakonna. Savisaar eitas süüdistusi, vastutuse lindistamise eest võttis enda peale Savisaare tollane abiline Vilja Laanaru, kellega Savisaar hiljem abiellus.
1996. aasta suvel lõpetati kriminaalasi kuriteokoosseisu tunnuste puudumisel.
7. detsembril 1995 valis Eesti Ajakirjanike Liidu täiskogu Edgar Savisaare kõige ajakirjandusvaenulikumaks avaliku elu tegelaseks.
Kuigi pärast lindiskandaali väitsid mõned väljaanded, et Savisaare tagasiastumine siseministri ja Keskerakonna esimehe ametikohalt tähendab tema kui poliitiku karjääri lõppu, ei ole Savisaar midagi seesugust ise kunagi väitnud. Pärast mõnekuust eemalolekut naasis Edgar Savisaar poliitikasse.
Aastatel 1996–1999 pidas Savisaar Tallinna Linnavolikogu esimehe ametit.
1999. aastal kirjutas Edgar Savisaar raamatu "Usun Eestisse". See on kirjutatud üldistusena nendest tähelepanekutest, mida Savisaar kogus iseseisvunud Eesti esimese peaministrina, parlamendisaadikuna ja Keskerakonna esimehena. Raamatus käsitleb ta Eesti poliitikat, majanduselu, keskklassi küsimust ning oleviku ja tulevikuga seotud probleeme.
Aastatel 2001–2004 oli Savisaar esimest korda Tallinna linnapea.
2003. aastal oli Savisaarel müokardi infarkt, mille järel ta aktiivsest poliitikast mõneks ajaks taandus.
Aastal 2005 ilmus Savisaarelt mahukas raamat "Peaminister", mis käsitleb tema peaministriperioodi. Raamatusse on koondatud Savisaare mälestused, hinnangud, dokumendid, fotod ja intervjuud selle perioodi võtmekujudega. Ajakirjanik Andrei Hvostov on öelnud oma arvustuses Edgar Savisaare kohta järgmist: "Juba Savisaare ja Churchilli välimus on sarnane. Eesti ajakirjanduses kirjutati tema "buldogihaardest", mida võiks sama hästi nimetada ka Churchilli-haardeks. Savisaarele töötab vastu kuulus probleem: eestlastel on riigiõõnestamine veres, sest riik on olnud valdavalt võõras ja võim mujalt pealesurutud. Savisaar on Võimu kehastus ja see ongi tema nõrkuseks – ta on liiga tugev, et olla oma rahvuse poolt armastatud." Oma mahukas teoses kirjeldabki autor endale iseloomuliku otsekohesuse ja poliitilise aususega sündmusi Eesti iseseisvuse saavutamisel. Põhjalikult on analüüsitud nii kriisiolukordi, majandusreforme kui ka valitsuse moodustamise tagamaid ja tööpõhimõtteid.
2005. aasta märtsist aprillini oli Savisaar teist korda Tallinna Linnavolikogu esimees.
Savisaar oli 13. aprillist 2005 kuni 5. aprillini 2007 Andrus Ansipi esimeses valitsuses majandus- ja kommunikatsiooniminister. Ministrina pani ta aluse Arengufondile.
Tallinna linnapea.
2005. aasta kohalikel valimistel oli Savisaar Keskerakonna kandidaat Tallinna linnapea kohale. Keskerakonna pressiteade 19. augustist 2005 ütleb: "Keskerakonna Tallinna Nõukogu esitas Tallinna linnapeakandidaadiks Edgar Savisaare, kes pärast põhjalikku kaalumist nõustus linnapeaks kandideerima. Savisaare sõnul kinnitavad avaliku arvamuse küsitlused, et tallinlased tunnustavad tema varasemat tööd pealinna juhtimisel ja usaldavad teda. "Usaldusele tuleb vastata usaldusega", ütles Savisaar." Seda tõlgendas avalikkus lubadusena tulla valimisvõidu korral ministri ametikohalt ära tulla ja linnapeaks hakkama. Savisaar jätkas siiski ministrina; linnapeaks sai erakonnakaaslane Jüri Ratas.
Savisaar valiti 2007. aasta Riigikogu valimistel XI Riigikogusse. Kuigi ta oli enne valimisi öelnud, et ta mingil juhul Ratase asemele Tallinna linnapeaks ei lähe, tegi ta seda siiski. 5. aprillil 2007 valis Tallinna Linnavolikogu Savisaare 35 poolthäälega teist korda Tallinna linnapeaks. Savisaar kirjutas oma blogis: "Mulle tehti ettepanek taas kandideerida Tallinna linnapeaks. 2005. aasta kohalike valimiste eel lubasin seda tallinlastele. Hoiatasin juba toona, et sellega läheb aega. Nüüd täidan toonase lubaduse, aga ma kavatsen pidada kinni ka äsjastel Riigikogu valimistel antud lubadusest osaleda kogu Eesti riigi juhtimisel. Ma usun, et mõne aja pärast ja võib-olla kiiremini kui arvatagi osatakse on Keskerakond jälle valitsuses ning sellest ei jää kõrvale ka erakonna esimees."
Lasnamäe õigeusu kiriku rahastamine.
9.veebruaril 2010 osales AS Venemaa Raudtee president Vladimir Jakunin Eestis toimunud Raudteefoorumil. Samal päeval toimunud õhtusöögil, kus osalesid Tallinna linnapea Edgar Savisaar, Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš, Vladimir Jakunin ja Venemaa Raudtee presidendi administratsiooni juht Vladimir Bušujev, küsis E. Savisaar V. Jakuninilt rahalist toetust Tallinnasse Lasnamäele õigeusu kiriku ehitamiseks. V. Jakunin avaldas investeeringute tegemiseks nõusolekut, soovides esmalt täpsemat kalkulatsiooni, palju ehituse jaoks raha vajatakse. E. Savisaar esitas esialgse kalkulatsiooni, mille järgi oleks vaja ca 15 miljonit krooni, millega saaks kiriku fassaadi valmis ehitada. Sama visiidi käigus kohtus V. Jakunin ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (edaspidi MPEÕK) metropoliit Korneliusega. Visiidi käigus lepiti kokku, et kiriku probleemidega hakkab Moskva poolt tegelema V. Bušujev, kes peab selgitama Venemaa poolt ehitusküsimustega tegeleva isiku ja sellest D. Boroditšile teada andma. Nimetatud isikuks osutus Eestis läbi AS Petromaks Spediitor kivisöeäri ajav ärimees Sergei Petrov.
Otsuse 1,5 miljoni euro suuruse toetuse eraldamiseks Lasnamäele õigeusu kiriku ehitamiseks tegi Venemaa Raudtee president Vladimir Jakunin teatavaks 9. veebruaril 2010 toimunud visiidil.
2010.a. veebruarist kuni oktoobrini kanti Sergei Petrovi äriühingute kontodelt MPEÕK kontole sihtotstarbeliselt kiriku ehitamiseks ca 13,5 miljonit krooni.
Alles 26. novembril 2010 sõlmiti Andrei Pervozvannõi Fondi, MPEÕK ja Tallinna Linnavalitsuse vahel Lasnamäe õigeusu kiriku ehitamise rahastamiseks kolmepoolne leping.
Keskerakonna valimiskampaaniaks raha küsimine.
10.-11. mail 2010 toimus E. Savisaare ja Riigikogu keskfraktsiooni liikme Vladimir Velmani visiit Moskvasse, kus lepiti kokku V.Jakunini juunikuus toimuv visiit Eestisse.
23.-24. juunil 2010 toimus V. Jakunini visiit Eestisse. Juba 22. juunil 2010 saabus Eestisse V. Bušujev. 23. juunil 2010 külastasid V. Bušujev, S. Petrov, Jevgeni Tomberg ja D. Boroditš Lasnamäe kiriku ehitusobjekti. Sama päeva õhtul saabus Eestisse ka V. Jakunin, kes osales jaanitulel Edgar Savisaarele kuuluvas Hundisilma talus.
24. juuni 2010 ennelõunal korraldati külalistele Tallinna lahel kaatriga lõbusõit. Lõbusõidu ajal teavitas V. Jakunin D. Boroditši faktist, et „küsitud kolme ei saa, saab aga 1,5".
Edasise kultuuriprogrammi käigus külastati Kiltsi mõisakompleksi Lääne-Virumaal. Mõisakompleksis eraldusid E. Savisaar, D. Boroditš, V. Bušujev, S. Petrov ja V. Jakunin, viimatinimetatu ettepanekul, omavaheliseks konspiratiivseks vestluseks. Vestlusel teatas V. Jakunin, et Eesti parlamendivalimisteks antakse Keskerakonnale toetuseks 1,5 miljonit eurot. Sellest 1/3 antakse sularahas, 2/3 ülekandega arvete alusel. Ühtlasi pani V. Jakunin kõigile osavõtjaile südamele, et tehingust ei tohi keegi kusagil midagi rääkida. Vestlusel määrati raha edastamise ja legaliseerimise eest vastutavateks isikuteks ühelt poolt S. Petrov ja teiselt poolt D. Boroditš.
13. septembril 2010 toimus E. Savisaare ja D. Boroditši Moskva visiidi käigus õhtusöök Venemaa Raudtee residentsis, kus osalesid V. Jakunin, V. Bušujev, D. Boroditš ja E. Savisaar. Õhtusöögi käigus arutleti mitmetel teemadel. Muuhulgas käsitleti: Lasnamäe kiriku rahastamist, kiriku ehitustööde kulgu, ehitustööde erinevate etappide ajastamist seoses eelseisvate Riigikogu valimistega, nende sidumist valimistega; Rhodose teaduskonverentsi „Tsivilisatsioonide dialoog" tähtsust ja olulisust; kuidas Venemaa saaks ametlikul tasandil, oma esindajate saatmisega, toetada Eestis Keskerakonna korraldatava Maarahva Kongressi läbiviimist. Lisaks eeltoodule arutati õhtusöögil läbi ka Keskerakonna rahastamisskeem. E. Savisaar kinnitas juunis Kiltsi mõisas kokkulepitut: 1/3 sularahas ja 2/3 ülekandega, mööndes, et ka kogu summa sularahas maksmine oleks lahendatav. Järgnevalt nõudis V. Jakunin omavahelises asjaajamises edaspidi täielikust konspiratsioonist kinnipidamist, viidates seejuures oma pikaajalisele operatiivtöö kogemusele. Nõue seisnes täielikus keelus kasutada telefone rahaeralduse küsimuste arutamiseks, kohtumiste kokkuleppimiseks ja teistes tundlikes küsimustes.
27. oktoobril 2010 saabus Eestisse S. Petrov ning üritas intensiivselt kontakteeruda D. Boroditšiga. Kuna viimane ei viibinud Eestis, siis kontakt ei õnnestunud. Järgmisel päeval lahkus S. Petrov Eestist, teavitades Moskvasse jõudes koheselt V. Bušujevit faktist, et kavandatud kokkusaamine D. Boroditšiga ei õnnestunud.
Eeltoodu põhjal oli Kaitsepolitseiametil piisavalt alust arvata, et Vene pool otsib aktiivselt kontakte Keskerakonnale raha üleandmiseks. Samuti arvestades asjaolu, et Eesti Raudtee juubeliüritustele olid 4. novembril 2010 saabumas nii V. Jakunin kui V. Bušujev, otsustati 3. novembril 2010 läbi viia vestlused Edgar Savisaarega ning samal päeval Tallinnasse saabuva S. Petroviga.
3. novembril 2010 toimunud vestlusel juhiti E. Savisaare tähelepanu erakonnale välisriigist raha küsimisega seotud kompromiteerimise võimalikkusele tema isiku ja erakonna suhtes ning sellest tulenevatele julgeolekuohtudele.
4. novembril viisid kaitsepolitsei ametnikud läbi sarnase vestluse seni puhkusel viibinud D. Boroditšiga.
06. novembril 2010 toimus telefonivestlus E. Savisaare ja V. Jakunini vahel, kus räägiti vajadusest allkirjastada kolmepoolne leping Lasnamäe kiriku toetuseks eraldatud raha legaliseerimiseks ja puhkeda võiva skandaali vältimiseks.
26. novembril 2010 toimus Lasnamäe kiriku rahastamise lepingu allkirjastamine. Selleks saabus Moskvast Tallinnasse V. Bušujev, kaasas Andrei Pervozvannõi Fondi president Sergei Štšeblõgini poolt Moskvas allkirjastatud leping. Tallinna Linnavalitsuse ja MPEÕK esindajate allkirjad lepingule kogus Jevgeni Tomberg. Järgmisel päeval esitles linnapea Edgar Savisaar lepingut Tallinna Linnavalitsuses.
Hinnangud.
Savisaarest rääkides jaguneb rahvas siiani kahte leeri. Neist üks osa peab teda laulva revolutsiooni kangelaseks ja rahva huvide kaitsjaks. Teine osa rahvast arvab, et ta on kardetav tagurlane ja võimalik Eesti huvide reetja, kes tuleb iga hinna eest võimult eemal hoida.
Ühiskondlik tegevus.
2010. aastast on ta Eesti Uisuliidu president.
Isiklikku.
Esimesest abielust Kaire Savisaarega on Edgar Savisaarel poeg Erki, kellel on tütred Elis ja Riin.
Teisest abielust Liis Savisaarega on Edgar Savisaarel tütar Maria ning poeg Edgar.
Ta oli 19. oktoobrist 1996 abielus Vilja Savisaarega (varasem nimi Laanaru). Neil on tütar Rosina. 15. detsembril 2009 teatasid Savisaared, et on otsustanud oma abielu lahutada.
Savisaar elab Lääne-Virumaal Vihula vallas Eru külas Hundisilma talus.
Kiiruseületamised.
1999. aastal ületas Savisaar Tallinnas Peterburi teel lubatud sõidukiirust 27 kilomeetriga tunnis ja sai selle eest 1230 krooni trahvi.
10. juulil 2007 ületas Savisaar Lääne-Virumaal Palmse mõisa lähedasel teel kiirust 51 km/h, sõites teelõigul, kus lubatud on kuni 30 km/h, kiirusega 81 km/h. Ida politseiprefektuuri Rakvere politseiosakond määras talle 3900 krooni trahvi ja peatas tema juhtimisõiguse 3 kuuks. Savisaar ei vabandanud ega kahetsenud, vaid kirjutas oma blogis 1. augustil 2007, et tavaliselt selliste rikkumiste eest juhtimisõigust ei peatata: "Aga veelkord – ma ei õigusta oma teguviisi ja olen karistuse ära teeninud. See võrdsetest võrdsem kohtlemine teeb mulle au.". Sellega, et temalt nõutakse rohkem kui teistelt poliitikutelt, olevat teda tõstetud moraalselt kõrgemale näiteks Andrus Ansipist ja Mart Kadastikust.
25. septembril 2011 ületas Savisaar kiirust Tallinna-Narva maantee 60. kilomeetril sõites 90 km/h alas vähemalt sõidukiirusega 137 km/h.


Potsataja.
Potsataja (vene keeles "Чебурашка") on tuntud vene lastekirjaniku Eduard Uspenski loodud tegelane. Esmakordselt astus ta üles raamatus "Krokodill Gena ja sõbrad" (vene keeles "Крокодил Гена и его друзья", 1966). Potsataja on väike, suurte kõrvade, suurte sõbralike silmadega ja pruunika karvaga teadusele tundmatu loomake, kes elab kuumades troopikametsades.
Potsataja lugu.
Juhuse läbi apelsinikastis linna reisinud Potsataja asub tööle allahinnatud kaupade kaupluses. Ta elab üksildast elu poe ukse kõrval telefonikabiinis. Samas linnas elab krokodill Gena, kes töötab loomaaias krokodillina ja otsib kuulutuse teel endale sõpru. Tänu linna riputatud kuulutustele saavadki kokku raamatu kangelased – Gena, pioneer Galja ja Potsataja. Koos otsustatakse asutada Sõpruse Maja, et viia kokku neid, kes otsivad sõpru. Potsatajale, Genale ja Galjale loobivad kaikaid kodaraisse õel vanatädi Kübaramoor ja tema rott Larissa.
Populaarsus.
Juba esimese multifilmi ilmumise järel said Potsataja ja Gena populaarseks kogu NSV Liidus, nendest on tehtud tohutu hulk anekdoote. 2004. aasta suveolümpiamängudel oli Potsataja Venemaa olümpiakoondise maskotiks.
Potsataja on saanud isegi nii populaarseks, et on põhjustanud vaidlusi autoriõiguste üle. Kuigi kirjanik patenteeris Чебурашка nime ja kirjelduse, on Potsataja üldsusele tuntud välimus Leonid Švartsmani looming. Švartsman aga joonistas Potsataja filmistuudio "Sojuzmultfilm" töötajana ning seega kuulub loomakese väljanägemine stuudiole, õigemini selle õigusjärglasele.
Segadustest hoolimata on Potsatajast tehtud staar Jaapanis, kus tema käekäigu eest kinolinal ja mänguasjapoes seisab hea Petit Grand Publishing Inc. Tōkyō televisioon kavatseb valmistada veel 50 seeriat Potsataja ja tema sõprade seiklustest. Stsenaariumi autoriks on taas Eduard Uspenski ning kunstnikuks Leonid Švartsman.


Siroko.
Siroko [sir'oko] ehk široko [šir'oko] (itaalia sõnast "scirocco" [šir'okko] ja prantsuse sõnast "sirocco") on tugev soe tuul Vahemere keskosas ja Aadria merel, puhub peamiselt kagust ehk Liibüa ja Egiptuse kohalt, tugevaim sügisel ja talvel.
Kui kõrgrõhkkond asub Aadria merest idas, on siroko soe ja niiske ning sademeid on harva. Kesk-Itaalia kohal asetseva madalrõhkkonna puhul on õhutemperatuur sirokos madalam ning sajab tugevasti.
Aafrika rannikul puhub siroko lõunast, õhk on kuum, kuiv ja tolmune. Mõnel juhul on liivatolm ulatunud isegi Kesk-Euroopasse. Aafrika siroko kuiv õhk muutub Vahemere kohal niiskeks ja põhjustab Lõuna-Euroopas uduvihma.
Märtsis ja novembris võib siroko saavutada oma maksimaalse tuulekiiruse (kuni 100 km/h ehk 55 sõlme).
Sirokoga sarnanevaid tolmuseid Sahara kõrbe kohalt pärinevaid tuuli nimetatakse veel "leste" (Madeira ja Kanaari saared), "leveche" (Hispaania), "khamsīn" (Egiptus, Sudaan) ja "sharav" (Iisrael, Palestiina).


Simultaan.
Simultaan (ladina sõnast "simul" 'üheaegselt') on mänguviis, kus üheaegselt mängitakse mitme vastasega (näiteks males, kabes).
Enamikul juhtudel teeb kõikides partiides avakäigu simultaaniandja, vastavate kokkulepete korral on võimalikud ka muud variandid.


Ucayali.
Ucayali jõgi on jõgi Lõuna-Ameerikas.
Algab Andides Apurímaci ja Urubamba jõe ühinedes. Voolab valdavalt põhja, alamjooksul kirdesse. Ühinedes Marañóniga, moodustab Amazonase.


Kirdeväil.
Kirdeväil ehk Põhja-meretee (vene Северный морской путь ehk Севморпуть) on veetee Euroopast Kaug-Itta piki Euraasia põhjarannikut. Nimi tähistab väljumist Atlandi ookeanist selle kirdeosast.
Kirdeväil kulgeb läbi Põhja-Jäämeres (Barentsi, Kara, Laptevite, Ida-Siberi ja Tšuktši mere) ning Vaikse ookeani (Beringi ja Ohhoota mere).
Kirdeväil on piiratud Novaja Zemlja väinade ja Želanije neeme (Novaja Zemlja põhjatipp) meridiaaniga läänest ning Beringi väinas paralleeli 66°N ja meridiaaniga 168°58'37"W idast.
Kirdeväila alternatiiviks on mereteed Suessi või Panama kanali kaudu. Kirdeväila pikkus Kara Väravast Providenija laheni, mis asub Beringi väinast pisut lõunas, on umbes 5600 km. Kaugus Peterburist Vladivostokini Kirdeväila kaudu on üle 14 000 km (Suessi kanali kaudu üle 23 000 km).
Kirdeväila kaudu teenindatakse Arktika ja Siberi suurimate jõgede sadamaid (kütuse, seadmete ja toiduvarude sissevedu ning puidu ja teiste loodusvarade väljavedu).
Ehkki väila lääneosa hoiab jäävabana Põhja-Atlandi hoovus, ei pruugi idaosa igal aastal jääkattest vabanedagi. Navigatsiooniperiood on lühike. Peamine takistus laevade liikumisele on jääkate. Kaasaegsed jäälõhkujad võimaldavad tänapäeval aastaringset laevasõitu.
Ajalugu.
Esimesena püstitas hüpoteesi Kirdeväila praktilise kasutamise võimalikkusest 1525. aastal Vene diplomaat Dmitri Gerassimov, tuginedes pomooride 13. sajandi meresõitude tulemustele. Sellise ekspeditsiooni teoreetiliste aluste väljatöötamisega tegeles Mihhail Lomonossov, kes oma arvestused ja arutlused esitas töödes "Lühike kirjeldus erinevatest teedest põhjamerede kaudu ja võimaliku läbipääsu näitamine Siberi ookeanist Ida-Indiasse" ja "Lisandused põhjapoolse meresõidu kohta itta mööda Siberi ookeani" (1762–1764). Dmitri Mendelejev pühendas Kaug-Põhja hõivamisele 36 tööd. Ta töötas koos admirali Stepan Makaroviga välja jäälõhkuja "Jermak", mis valmis 1898.
Esimesena läbis Kirdeväila aastail 1878–1879 soomerootslane Adolf Erik Nordenskiöld kuunaril "Vega", kes poole tee peal talvitus. Ühe navigatsioonihooaja jooksul läbis Kirdeväila esimest korda 1932 Otto Schmidt (1891–1956) aurikul "Aleksandr Sibirjakov".
Juba 2. juulil 1918 eraldas Vladimir Lenin Nõukogude Venemaa valitsusjuhina miljon rubla Kirdeväila uurimise ekspeditsiooni korraldamiseks. Sama suurt tähelepanu osutas Kirdeväilale Aleksandr Koltšak, kelle korralduse alusel moodustati 23. aprillil 1919 Põhja-meretee komitee. Pärast valgete lüüasaamist Siberis võeti see komitee täies koosseisus üle Siberi revolutsioonilise komitee alluvusse.
Kirdeväila läbimise esimesi samme käsitleti nii Nõukogude Liidus kui välismaal kangelastegudena ja ekspeditsioonilt naasnud polaaruurijaid ümbritseti umbes samasuguse imetluse ja austuse oreooliga nagu mõnikümmend aastat hiljem kosmonaute.
Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal uuriti Kirdeväila kõigi vahenditega: jäälõhkujate, tsiviil-, allvee- ja sõjalaevadega, lennukitega, ujuvate polaarjaamadega jne.
Tänapäeval on Kirdeväila peamised kasutajad lisaks Põhja-Jäämere äärsetele haldusüksustele "Norilski Nikel", "Gazprom", "Lukoil" ja "Rosšelf". Kui nõukogude aja lõpus veeti Kirdeväila mööda 6–8 miljonit tonni kaupu aastas, siis tänapäeval on see vähenenud 5–6 korda.
Globaalne soojenemine suurendaks märgatavalt Kirdeväila läbitavust, parandaks Põhja-Jäämere äärsete asulate ühendust muu maailmaga ning vähendaks transpordikulusid.


Kurenokajälg.
Kurenokajälg imiku kuklal.Kurenokajälg ("naevus simplex", "Nevus flammeus nuchae") on umbes kolmandikul kõigist vastsündinutest esinev ajutine harilik sünnimärk, mida põhjustab kaasasündinud kapillaarne väärareng. Kurenokajälg võib ilmuda ka esimestel elukuudel.
Kurenokajälg on tumeroosa. Piirjooned on ebakorrapärased. Ta asetseb laugudel, otsmiku keskel või kuklal juustejoonel, vahel ka mujal, näiteks ninaotsas või ülahuulel. Neid võib olla ka mitu. Algul on ta väga silmatorkav. Nutu ajal tuleb ta rohkem esile, muutudes tumedamaks. Toatemperatuuri muutudes võib ta muutuda heledamaks või tumedamaks. Vajutamisel muutub ta kahvatuks, kuid säilitab punaka värvuse.
Kurenokajälg kaob mõne kuuga. 18 kuu jooksul on ta alati kadunud, välja arvatud kuklal asetsev kurenokajälg, mis tavaliselt säilib aastateks, kuid jääb reeglina juuste alla. Väga heledanahalistel täiskasvanutel võib ka mujal asetsev kurenokajälg olla aimatav.


Ado Birk.
Ado Birk (ka Aadu Birk, Aado Birk, õigeusu ristinimi Avdei või Avdi (2. vkj/14. november 1883 Tarvastu vald Viljandi maakond – 2. veebruar 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli Eesti poliitik, Eesti Vabariigi peaminister 28. juulist 1920 30. juulini 1920.
Ado Birgi isa, samuti Aadu, oli Kulbisaare talu rentnik. Perekond kuulus Suislepa õigeusu kogudusse.
Elulugu.
Riia vaimulikus seminaris õppides õhutas Birk eestlastest õpingukaaslastes eestlust ning juhatas nende Taaralaste koori, mis esines Riia Eesti Seltsi pidudel.
Üliõpilasena Peterburis oli Birk Eesti üliõpilaste abiandmise seltsi asutajaliige. Ta tegi kaastööd Peterburi Teatajale ning kuulus mõnda aega ka selle toimetusse.
Tallinnas töötades osales ta Tallinna Põllumeeste Seltsi tegevuses. Ta toimetas Tallinna Teataja juriidilist lisa.
Ta osales 1917 Eesti Talurahva Liidu ja Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonna asutamises ning oli nende organisatsioonide juhtide seas. Ta korraldas ajutist miilitsat Tallinnas ja Põhja-Eestis.
Aprillis 1917 viibis Birk Tallinna komitee esindajana ülevenemaalisel linnadeliidu kongressil ja kaitses seal Eesti kubermangukomissari Jaan Poskat pahempoolsete rünnakute vastu.
Juulis 1917 oli ta Eesti Rahvuskongressi üheks abijuhatajaks.
Maanõukogu liikmena käis ta septembris 1917 Kiievis Venemaa väikerahvaste kongressil, kus muuhulgas arutati väikerahvaste iseseisvuse väljakuulutamist.
Saksa okupatsiooni ajal pidas ta Ajutise Valitsuse ülesandel ühendust Soomega.
Pärast okupatsiooni lõppu valiti Birk Maanõukogu esimeheks.
Novembris 1918 osales Birk Ajutise Valitsuse ühe volinikuna läbirääkimistel August Winnigiga ja lepingu sõlmimisel.
Septembris 1919 käis Birk Eesti rahudelegatsiooni esimehena Pihkvas nõupidamistel Nõukogude Venemaa delegatsiooniga.
1920. aastal moodustas Ado Birki valitsuse aga Riigikogu fraktsioonide toetuse puudumise pärast valitsus tööle ei hakanud.
Birk oli I Riigikogu liige. 1922. aastal määrati ta Eesti saadikuks Nõukogude Liidus.
Birgiaad.
1926. aasta alguses ei oldud Eesti välisministeeriumis rahul asjajamisega Birgi juhitavas Moskva saatkonnas. Aprillis 1926 määrati saatkonna nõunikuks August Johannes Schmidt. Seda sammu tõlgendas Birk enda vastu suunatuna.
Juuni alguses kutsuti Schmidt Nõukogude Liidu nõudmisel Moskvast tagasi. Mai lõpus ja juunis 1926 kutsus välisminister Ants Piip Birki mitu korda Tallinna, kuid too keeldus tulemast, tuues põhjenduseks tehnilisi raskusi. Välisministeeriumi ametnik Oskar Öpik saadeti Birgi tuleku kiirendamiseks Moskvasse. Birk ei allunud ka riigivanem Jaan Teemanti käsule Tallinnasse ilmuda. Ta saatis riigivanemale kirja, milles süüdistas välisministrit Eesti-Vene suhete normaalse arengu raskendamises. Kiri ilmus ilma riigivanema loata Postimehes ja Ühenduses.
18. juunil 1926 tagandas valitsus Birgi saadikukohalt. Ta keeldus tagasi pöördumast. 20. juunil lahkus Birk asjaajamist vormikohaselt üle andmata saatkonnast ning sõitis Lõuna-Venemaale. Hiljem selgus, et ta elas pärast põgenemiskatsele järgnenud kinnipidamist OGPU järelevalve all Voronežis ja Kaukaasias. Juuli alguses 1926 peeti Tallinnas Eesti välissaadikute konverents, mis mõistis Birgi käitumise hukka. Riigivanem Jaan Teemant pidas Riigikogus kõne, milles süüdistas Birki raskes kuriteos. Eesti Rahvaerakond tegi ettepaneku anda asi Riigikogu väliskomisjoni uurida, kuid see ei läinud Riigikogus läbi.
Ajalehes Izvestija ilmus 13. juulil ja 4. augustil 1926 kaks Birgi allkirjaga artiklit, milles süüdistati Eesti välispoliitika juhte ja Eesti kindralstaapi Nõukogude Liidu vastase sõjalise rinde organiseerimises koostöös välisriikidega (sealhulgas Poolaga) ning esitas tagasiastumispalve (esimene artikkel) ning kuulutas, et on sunnitud elama eraisikuna Nõukogude Liidus (teine artikkel). Hiljem ütles Birk, et teda oli ähvardustega sunnitud neile alla kirjutama. Juunis 1926 olevat ta kutsutud välisasjade rahvakomissariaati, kus selle töötaja Loganovski šantažeeris teda viidates ebaseaduslikele finantsoperatsioonidele ning nõudis temalt Nõukogude eriteenistuste salaagendiks hakkamist. Birk püüdis põgeneda Soome, kuid ta peeti kinni. Siis ta kirjutaski artiklitele alla. Välisminister Friedrich Akel pidas Riigikogus kõne, milles ta kummutas need süüdistused.
Augustis 1926 põgenes Eesti Moskva saatkonna masinakirjutaja Juuli Kera Riia kaudu Venemaale, kus ta pandi elama Ado Birgi juurde. Selgus, et Kera oli juba varem olnud GPU agent ning tal olid olnud Birgiga lähedased suhted. Moskvasse tagasi viidud Birk viibis seal vahi all. Märtsi alguses 1927 kasutas Vorobjovi mägedes lubatud jalutuskäigul viibiv Birk ära valvuri astmahoogu ja põgenes. Ta ilmus Norra saatkonda ning palus Eesti saatkonnalt kaitset ja Eestisse sõitmise võimalust. Et Nõukogude võimud (välisasjade rahvakomissariaat) ei teinud sellele takistusi, pääses ta 9. märtsil 1927 Eestisse tagasi.
Ta paigutati kohe eeluurimisvangistusse. Talle esitati süüdistus valitsuse käsu täitmata jätmises ning Eesti riiklikku julgeolekut ohustavate salajaste teadete avaldamises välismaa ajakirjanduses Nuhtlusseaduse § 393 ning Uue Nuhtlusseaduse § 111 lõigete 1 ja 3 järgi.
Tema üle mõistis kohut Tallinna-Haapsalu rahukogu. Istungid olid osaliselt kinnised. Üks tema kaitsjatest oli vandeadvokaat August Rei. Tunnistajatena esinesid teiste seas Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, Mihkel Martna, Friedrich Akel, Ants Piip ja Theodor Rõuk. Novembris 1927 mõisteti ta salajaste teadete edastamises õigeks ja saadiku ametist tagandatuks valitsuse käsust üleastumise pärast süüdi.
Protsessiga kaasnes Eesti ajalehtedes süüdistusi kindralstaabile välispoliitikasse sekkumise pärast. Jaan Tõnissoni ja Eduard Laamani ning Ants Piibu ja August Rei vahel sugenes isiklik vastasseis.
Vangistamine ja surm.
NKVD vangistas Birgi 14. juunil 1941. 23. jaanuaril 1942 mõistis NSV Liidu erinõupidamine ta surma. Ta viibis Sverdlovski oblasti Turini rajooni Sevurallagi Sosva vangilaagris. Birk mõisteti surma, kuid suri väidetavalt enne otsuse täideviimist. NKVD dokumentide järgi "saabus surm südametegevuse lakkamise tagajärjel".


Korea väin.
Korea väin on väin, mis ühendab Jaapani merd Ida-Hiina merega ja eraldab Kyūshū saart Korea poolsaarest.
Väina laius on umbes 180 km ja sügavus 115 meetrit.
Väina jaotab kahte ossa Tsushima saar.


Tsushima väin.
thumb
Tsushima väinaks (jaapani keeles 対馬海峡東水道, korea keeles 쓰시마 해협) nimetatakseTsushima ja Iki saarte vahele jäävat Korea väina kaguosa.
Väina pikkus on umbes 100 km, vähim laius 47 km. Väina mööda voolab Tsushima hoovus — üks Kuroshio soojahoovuse harudest.
Väinas toimus 27.—28. (vkj 14.—15.) mail 1905 Tsushima merelahing, milles keiserliku Jaapani sõjalaevastik hävitas minimaalsete omapoolsete kaotustega suurema osa Tsaari-Venemaa sõjalaevastikust.


Landesveer.
Landesveer ehk (sks. k. Baltische Landeswehr - maakaitse') ehk Balti Maavägi oli Kuramaa ja Liivimaa rüütelkonna poolt organiseeritud väekoondis.
Landesveer loodi Saksa Saksa okupatsioonivägede nõusolekul ja toetusel kaitseks Venemaa enamlaste vastu, kuigi algselt oli selle loomise eesmärgiks Saksamaale ustava baltisaksa riigi rajamine.
Landesveeri formeerimine algas Läti baltisakslaste algatusel. Landesveeri loomisel ei lähtutud rahvusprintsiibist, sinna võis astuda iga baltisakslastele lojaalne isik. Balti maakaitse esialgse Riia kaitsesalga moodustamise initsiaator oli endine Venemaa keisririigi 1. järgu kapten Georg von Taube.
Landesveeri moodustamine.
Landesveeri hakati looma novembris 1918, seadusliku aluse andis selle loomisele 7. detsembril 1918 endise Saksa Ober Osti peavoliniku Lätis August Winnigi ja Läti ajutise valitsuse juhi Kārlis Ulmanise vahel sõlmitud leping Saksa okupatsioonivõimudega ühise kaitse loomise kohta enamlaste vastu. Eestis moodustati samal ajal baltisakslaste kaitseüksused, mis hiljem koondati ühiseks Balti pataljoniks ("Freiwilligen Baltenbataillon") ning osales lojaalselt Eesti riigile võitlustes Eesti Vabadussõjas Nõukogude Venemaa vastu.
Landesveer moodustati Lätis pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas Antanti riikidele, kuid kapitulatsioonitingimuste kohaselt pidid Lätimaal viibivad Saksa väed tagama moodustatava Läti riigi terviklikkuse. 1918. aasta oktoobri keskel alustasid Nõukogude Venemaa Läänerinde 7. armee koosseisu kuulunud Läti kütipolgud taanduvate saksa vägede kannul pealetungile ja hõivasid suure osa Lätimaa territooriumist ning kuulutasid 1918. aasta 17. detsembril Punaarmee poolt hõivatud Valka linnas välja manifesti Läti tööliste ja talupoegade ajutise valitsuse moodustamisest.
1918. aasta 18. novembril kuulutati iseseisva demokraatliku Läti riigi pooldajate ja Kārlis Ulmanise ja Jānis Čakste juhtimisel Läti Rahvanõukogu poolt välja iseseisev Läti Vabariik, kuid reaalset kontrolli Lätimaa üle omamata Läti vabariigi valitsus ei suutnud osutada vastupanu Punaarmee ja Läti punaste küttide regulaararmeele ning Läti kommunistlik valitsus suutis vallutada enamiku Läti territooriumist. Esimese maailmasõja ajal Vene Keiserliku armee koosseisus moodustatud Läti rahvusväeosad (Läti kütipolgud) olid 1917. aasta revolutsioonide ajal erinevalt Eesti rahvusväeosadest bolševiseerunud ning toetasid Nõukogude Venemaa bolševistlikku juhtkonda ja Läti sovetiseerimist ning proletariaadi diktatuuri kehtestamist Lätis. Jaanuaris 1919 langes Punaarmee ja Läti punaste küttide vägede kätte ka Jelgava ning Läti Ajutine Valitsus eesotsas peaminister Kārlis Ulmanisega evakueerus riigi läänepiiril asuvasse Liepājasse.
Landesveer Läti Vabadussõjas.
Landesveer allus koos Rauddiviisiga Lätis paikneva Saksa VI Reservkorpuse juhile kindral krahv Rüdiger von der Goltzile.
Mais 1919 kuulus landesveeri ridadesse 6000 meest, kellest 3600 olid baltisakslased, 400 riigisakslased ja 1830 lätlased.
Landesveeri sõda.
Lätis paikneva saksa väekoondise, mille koosseisu kuulus ka landesveer, ja Eesti Vabariigi vahelist sõjalist konflikti nimetatakse Eesti ajalookäsitluses Landesveeri sõjaks.


Aleksandr Alehhin.
Aleksandr Alehhin (vene keeles "Александр Александрович Алехин" (31. oktoober (19. oktoober vkj) 1892 Moskva – 24. märts 1946 Estoril) oli male maailmameister 1927–1935 ja 1937–1946.
Ei tema ise ega keegi ta sugulastest ei kasutanud 'e' peal täppe. Nii et eesti keeles peaks ta nime kirjutama just "Alehhin".
Elulugu.
Aleksandr Alehhini isa oli maaomanik ja duuma saadik, ema töösturi tütar. Alehhin hakkas malet mängima 7-aastaselt ema ja venna õpetamisel. Suure elamuse ja tõuke tema malelisse arengusse andis see, kui ta 1. detsembril 1902 vaatas pealt Harry Pillsbury maailmarekordilist pimesimultaani Moskvas. Sellest simultaanist võttis osa ka ta vend.
Nii nagu hiljem Paul Kereselgi mängis Alehhini maletajaks kujunemisel suurt osa kirimale. Oma esimese turniiripartii mängis ta aga alles 1907, seni oli ta harjutanud kodus.
1909. aastal võitis ta Peterburis ülevenemaalise asjaarmastajate turniiri. 1911–1914 õppis ta Peterburis ning omandas juristikutse. 1914. aastal saavutas ta Peterburi rahvusvahelisel turniiril suurmeistri nimetuse.
1914. aasta 1. augustil, kui Alehhin osales turniiril Mannheimis, kuulutas Saksamaa Venemaale sõja. Turniir jäi pooleli. Kõik venelastest osavõtjad interneeriti. Lõpuks 14. septembril lubati Alehhinil Saksamaalt lahkuda, aga näiteks Jefim Bogoljubov jäigi sinna elama. Oktoobri lõpuks jõudis ta Baseli, Genova, Londoni ning Stockholmi kaudu tagasi Peterburi.
1914 – 1921.
1915. aastal suri Alehhini ema ja 1917. aastal isa.
1918. aasta sügisel võttis Alehhin ette tollel ajal ohtliku teekonna Kiievisse ja Odessasse. Sellel ajal oli peaaegu kogu Ukraina haaratud sõjategevusest ning olud muutusid väga sageli. Küll valitsesid Odessas Saksa – Austria-Ungari, siis Briti – Prantsuse väed, tuli Punaarmee, siis läks linn Mahno vägede kätte. Aprillis 1919 hõivas linna teistkordselt Punaarmee ning sooritas seal massilisi hukkamisi. Kokku hukati nelja kuu jooksul Odessas 1300 inimest. Arreteeriti ka Alehhin, süüdistatuna spionaažis. Juuli lõpus sõitis Alehhin tagasi Moskvasse. Sellel ajal lähenesid Odessale juba Denikini väed, mis hõivasid selle 24. augustil.
1920. aastal abiellus Alehhin endast vanema vene parunessiga. Ka alustas ta filmistuudios tööd näitlejana. Seejärel astus ta NLKP-sse ning 1920–1921 töötas ta 9 kuud Keskjuurdluses ning ka Kominterni tõlgina. 1920. aasta oktoobris tuli ta esimeseks Nõukogude Venemaa maletšempioniks.
1921 – 1939.
1920. aasta oktoobris tutvus ta šveitsi ajakirjaniku Anneliese Rüeggiga, kellega abiellus 1921. aasta märtsis. Samal aastal lahkusid nad Venemaalt, algul Riiga, sealt Berliini ning Pariisi. Mõni kuu hiljem jättis ta ka oma teise naise maha. Venemaale ei pöördunud ta enam kunagi tagasi. Peaaegu 7 aastat (1914–1921) ei olnud Alehhinil võimalik kohtuda välismaiste tippudega.
1925. aastal sai ta Prantsusmaa kodakondsuse ning Sorbonne'i ülikoolis doktorikraadi. Samal aastal püstitas ta maailmarekordi pimemales, andes simultaani 28 laual. Ta võitis 22, viigistas 3 ja kaotas samuti 3 partiid. 1926. aastal abiellus Alehhin kolmandat korda, sedapuhku vene ohvitseri lese Nadežda Vassiljevaga.
1927. aastal võitis ta Buenos Aireses peaaegu kolm kuud kestnud 34-partiilises maailmameistrimatšis José Raúl Capablanca tulemusega +6 -3 =25. 1929. aastal kaitses ta tiitlit: matši Bogoljuboviga võitis ta +11 -5 =9. Bogoljuboviga kohtus ta tiitlimatšis veel teistki korda: 1934. aastal alistas ta vastase +8 -3 =15.
1933. aastal ületas ta Chicagos pimemale rekordi, andes simultaani 33 laual. Tulemuseks kujunes +19 =9 -4.
Temast sai Mehhiko armee aukolonel.
1934. aastal abiellus ta juba neljandat korda, sedakorda endast 16 aastat vanema ameeriklanna Grace Wishardiga. Nad kohtusid ühel turniiril, mille Wishard võitis ning mille auhinnaks oli Alehhini raamat.
Ootamatult kaotas ta 1935. aastal tiitli Max Euwele +8 -9 =13. Räägitakse, et matši kaotuse üheks põhjuseks oli alkoholiprobleem. 1937. aastal võitis ta aga revanšmatši +10 -4 =11. Pärast revanšmatši võitu hakkas Alehhin planeerima naasmist NSV Liitu (sinna ta küll kunagi tagasi ei jõudnud). 1938. aastal hakkavad läbirääkimise Alehhini ja Mihhail Botvinniku vahelise maailmameistrimatši pidamiseks. Saavutati ka kokkulepe, kuid Teise maailmasõja tõttu jäigi matš pidamata.
1939 – 1946.
Augustis 1939 tapeti Venemaal ta vend Aleksei (1888–1939). Alehhin ise viibis sõja puhkedes Buenos Aireses maleolümpial. Prantsusmaa võistkonna kaptenina keeldus ta mängimast Saksamaa võistkonna vastu. Jaanuaris 1940 mobiliseeriti Alehhin Prantsuse armeesse. Seal oli ta tõlk ja sanitaarohvitser.
Pärast Prantsusmaa lüüasaamist asus ta Marseille'sse. Oktoobris 1940 taotles ta luba sõiduks Kuubale, et mängida matši Capablancaga. Luba ta ei saanud. Seejärel kirjutas ta hulga natse ülistavaid ja juute halvustavaid artikleid. Aprillis 1941 sai Alehhin lõpuks loa sõita Lissaboni, aga luba jäi saamata ta abikaasal. Septembris 1941 lubas Saksamaa maleliidu president Ehrhardt Post, et kui Alehhin mängib Müncheni turniiril, siis lubatakse ta naisel temaga taas ühineda. Alehhin tegigi seda ning mängulaual seisis svastika.
1942. aasta juunis osales Alehhin Salzburgi turniiril, kuhu oli kutsutud ka Euwe. Viimane aga keeldus osalemast, kuna turniiril osales Alehhin, kelle juuditeemalised artiklid olid Euwe jaoks väljakannatamatud. Turniiri Alehhin võitis, teiseks tuli Keres.
1943. aasta jaanuaris haigestus Alehhin Prahas sarlakitesse ning ta paigutati samasse haiglasse, kus Richard Reti samasse haigusesse 1929. aastal suri. Oktoobris sõitis ta Madridi turniirile, kuhu ta aga hilines, sest paigutati sanatooriumisse alkoholismi ja vaimuhaiguse tõttu. Tegelikuks põhjuseks arvatakse olevat, et ta ei soovinud enam mängida Saksamaa eest. Oma elu lõpuni elaski ta Hispaanias ja Portugalis.
1944. aastal suri Moskvas ta õde Varvara.
Aastail 1939–1945 osales Alehhin Saksamaal ja Saksamaa poolt vallutatud aladel 23 turniiril ja matšil, millest võitis 19.
Äkitselt pärast sõja lõppu osutus ta täielikult maleelust eemale tõrjutuks. Ta üritas oma vanade sõprade kaasabil taas organiseerma hakata matši Botvinnikuga, kuid 1946. aastal suri Portugalis Estorilis vaesuses ja täielikus üksinduses. Päev pärast tema surma saabus kauaoodatud kutse Suurbritanniast maailmameistrimatšile Botvinnikuga.
Kinnitati, et ta lämbus lihatüki kätte. Hiljem aga ametliku surmatunnistuse välja andnud arst kinnitas, et Alehhin hoopis mõrvati ning Portugali valitsus käskis tal kirjutada surma põhjuseks südameataki. On oletatud, et Alehhini mõrvas Prantsuse vastupanuliikumine koostöö pärast natsidega.
Ta oli mõnda aega matmata, kuna keegi ei tundnud surnu vastu huvi. Lõpuks Portugali maleföderatsioon kandis matusekulud. 1956. aastal leppisid NSVL-i ja Prantsuse maleföderatsioon kokku tema ümbermatmise osas ning pärast seda sängitati ta ümber Montparnasse'i kalmistule Pariisis.
Ametlikel võistlustel mängis Alehhin vähemalt 1366 partiid. Ta oli suur male populariseerija. Ta andis palju loenguid ja simultaane, millel mängis kokku umbes 28 000 partiid.
1978. aastal nimetati asteroid nr. 1909 tema järgi. 1992. aasta nimetas Rahvusvaheline Maleföderatsioon Alehhini aastaks.


Konstantin Konik.
Konstantin Konik (31. detsember (vana kalendri järgi 19. detsember) 1873 Tartu – 3. august 1936 Tartu) oli eesti arst, poliitik ja ühiskonnategelane, Eestimaa Päästekomitee liige 1918.
Konstantin Koniku isa oli Tartus voorimees.
Isiklikku.
Abielus Matilde-Alviine Pistrikuga (alates 1909) ja Viktooria Triigiga (alates 1930)
1933. aasta sügisel tabas Konstantin Konikut halvatus. Ta suri Tartus 3. augustil 1936 ning on maetud Tallinna Metsakalmistule.


Heinrich Mark.
Heinrich Mark (1. oktoober 1911 Krootuse, Kõlleste vald, Võrumaa – 2. august 2004 Stockholm) oli Eesti poliitik. Ta oli Peaministri asetäitja aastatel 1971–1990 ning Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis aastail 1990–1992.
Haridus.
Mark omandas alghariduse aastail 1920–1924 Võrumaal Karaski algkoolis ja 1924–1926 Kanepi algkoolis. 1926–1930 jätkas õpinguid Võru Õpetajate Seminaris, selle sulgemise järel aastail 1930–1932 Tartu Õpetajate Seminaris.
Aastail 1933–1938 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ning omandas 1938. aastal õigusteaduste kandidaadi kraadi.


Korsika väin.
Korsika väin (prantsuse "Canal de Corse", itaalia "Canale di Corsica") on väin, mis ühendab Türreeni ja Liguuria merd ning eraldab Korsikat Toscana saartest.
Väina laius on umbes 75 km.


Palawan.
Palawan on kaardil tähistatud numbriga 12.
Palawan on saar Filipiinide saarestikus.
Palawani pindala on 11 785 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 2085 meetrit.
Loodes piirneb Lõuna-Hiina merega, kagus Sulu merega.


Orinoco.
Orinoco on jõgi Lõuna-Ameerikas.
Algab Guajaana mägismaalt. Ülemjooksul on kärestikuline mägijõgi ja voolab läände. Mägedest laskunud, voolab nende jalamil edasi läände, temast hargneb Casiquiare jõgi. Seejärel pöördub Orinoco ümber Guajaana mägismaa, voolates loodesse ja põhja. Guajaana mägismaa harusid läbides moodustab kärestikke. Alamjooksul voolab Orinoco Guajaana mägismaa jalamil itta, kärestikke seal pole, kuid jõgi aheneb mägismaa harusid läbides, viimast korda Ciudad Bolívaris. Ciudad Bolívarist allavoolu on Orinoco veeseis loodete mõju all. Suudmes moodustab delta, mille harud suubuvad Paria lahte, Mao suu lahte ja Atlandi ookeani.


ESA.
ESA võib olla ka eSports Arena, mis tähendab arvutimängude olümpiat.


Euroopa Kosmoseagentuur.
Euroopa Kosmoseagentuur ehk ESA ("European Space Agency") on rahvusvaheline organisatsioon, mis tegeleb kosmose uurimisega. Agentuuri liikmeteks on 19 Euroopa riiki ja 2012. aastal oli ESA eelarve suuruseks 4,02 miljardit eurot.
ESA projektide hulka kuuluvad mehitatud kosmoselend, peamiselt läbi osaluse Rahvusvahelises kosmosejaamas; mehitamata uurimismissioonid teistele planeetidele ja Kuule; Maa vaatlemine ja kanderakettide väljatöötamine. Agentuuri kosmodroom asub Kourous, Prantsuse Guajaanas. ESA peamine kanderakett on Ariane 5, mille omanikuks on Arianespace, kuid ESA katab arenduse ja üleslennutamise kulud.
Alates juulist 2003 on ESA juht Jean-Jacques Dordain.
Asutamine.
Pärast Teist maailmasõda lahkusid paljud teadlased Euroopast, et minna tööle USAsse. Kuigi 1950. aastate majanduskasv võimaldas investeerida rohkem raha teadusesse, mõistsid Lääne-Euroopa riigid, et ilma omavahelise koostööta ei ole võimalik Ameerika Ühendriikidega ja Nõukogude Liiduga kosmose uurimises võistelda. 1958. aastal, ainult kuu pärast Sputniku lendu, kohtusid selle aja tuntud füüsikud itaallane Edoardo Amaldi ja prantslane Pierre Auger, et arutleda ühtse Euroopa kosmoseagentuuri teemal. Lisaks võtsid koosolekust osa teadlased kaheksast Euroopa riigist.
Euroopa riigid otsustasid luua kaks eraldi agentuuri, millest üks keskendus kanderaketi arendamisele "(ELDO" ehk "European Launch Development Organisation)" ning teise, praeguse kosmoseagentuuri eelkäija, mis ülesandeks oli kosmoselaeva väljatöötamine "(ESRO" ehk "European Space Research Organisation)". ERSO asutamisleping sõlmiti 14. juunil 1962 ja organisatsioon hakkas tegutsema 20. märtsil 1964. Aastatel 1968–1972 saatis ERSO orbiidile seitse satelliiti, kõik neist USA kanderakettidega. Ariane kanderakette ei olnud sel ajal veel olemas.
Euroopa Kosmoseagentuur praegusel kujul tekkis aastal 1975, kui ELDO liideti ERSOga. Agentuuril oli kümme asutajaliiget: Belgia, Hispaania, Holland, Itaalia, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Šveits ja Taani. ESA esimene tähtis missioon toimus 1975. aastal, kui saadeti orbiidile Cos-B, mis hakkas uurima universumi algusaegadest pärinevat gammakiirgust.
Kaasaeg.
Alates 1970. aastatest, kui nii Ameerika Ühendriigid kui ka Nõukogude Liit kärpisid oma kosmoseprogrammide eelarveid, suutis ESA konkureerida nende superriikidega kosmose uurimises. Koos NASAga saadeti 1978. aastal orbiidile IUE, mis oli üks esimesi tehiskaaslasest teleskoope ja mis töötas edukalt 18 aastat. Järgnesid mitu Maa-lähedase madala orbiidiga projekti ja aastal 1986 pani agentuur alguse Giotto missioonile, mille eesmärgiks oli uurida komeete Halley ja Grigg–Skjellerup. Hipparcos, tähtede kaardistamissond, saadeti kosmosesse 1989 ja 1990. aastatel tegi ESA NASAga koostööd projektide SOHO, Ulysses ja Hubble'i kosmoseteleskoop raames. Üks hiljutisi kaastöid NASAga on Cassini–Huygensi sond, mille jaoks ESA ehitas Titani maabumismooduli Huygensi.
ELDO järeltulijana on ESA välja arendanud mitu kanderaketti mehitamata teadus- ja kommertssatelliitide orbiidile viimiseks. Ariane 1, mille esimene katselend toimus 1979, toimetas alates 1984. aastast kosmosesse peamiselt kommertssatelliite. Ariane 4, mida kasutati 1988 – 2003, abil tõusis ESA maailma suurimaks kommertslendude tegijaks. Kuigi järgmise versiooni Ariane 5 esimene lend ebaõnnestus, on see rakett väga töökindel ning 2012. aasta mai seisuga on õnnestunud 57 Ariane 5 lendu. Ariane 5 on võimeline geostatsionaarsele orbiidile viima maksimaalselt 6–10 tonni, kuid kergemate lastide jaoks on alates oktoobrist 2011 kasutuses Vene kanderakett Sojuz-2 (3 tonni orbiidile) ning kergete lastide jaoks Vega. Ariane 6 on hetkel arendamisfaasis ja asub eeldatavalt teenistusse 2020. aastatel.
ESA ja NASA ühised projektid 1990. aastatel olid edukad, kuid muutunud olud (näiteks USA rangem seadusandlus) sundisid ESAd tegutsema iseseisvalt või siis tegema rohkem koostööd Venemaa kosmoseagentuuri Roskosmosega. Viimase aja õnnestunud missioonid on näiteks SMART-1, mis testis uusi tõukemootoreid, Mars Express ja Venus Express ning osalus Rahvusvahelise kosmosejaama töös. COROT, mis saadeti orbiidile 27. detsembril 2006, uuris eksoplaneete. ESA osaleb ka James Webbi kosmoseteleskoobi arendamisel. Euroopa Liit ja ESA loovad koos Galileo satelliitnavigatsiooni süsteemi, millest peaks saama alternatiiv ameeriklaste GPSile ja venelaste GLONASSile.
Liikmeskond ja panus.
Euroopa Kosmoseagentuur on rahvusvaheline organisatsioon, millel on hetkel 19 liiget. Liikmesriigid osalevad kohutuslikes (25% kulutustest aastal 2008) ja vabatahtlikes projektides (75% kulutustest aastal 2008). Eelarve maht 2008. aastal oli 3,0 mld €, aastal 2009 3,6 mld €, aastal 2010 umbes 3,7 mld €, aastal 2011 3,99 mld € ja aastal 2012 4,02 mld €.
Järgnevas tabelis on välja toodud ESA liikmes- ja partnerriigid ning nende panus aastal 2012.
Partnerriigid.
Hetkel on ESA ainus partnerriik Kanada. Endised partnerriigid on Austria, Norra ja Soome, mis said hiljem agentuuri täisliikmeteks. Alates 1. jaanuarist 1979 on Kanada kosmoseagentuur osalenud ESA juhtimises ja võtnud osa agentuuri projektidest.
Eelarve.
ESA eelarved: aastal 2005 – 2,977 mld €, 2006 – 2,904 mld €, 2008 – 3,018 mld €, 2009 – 3,600 mld €, 2010 – 3,745 mld €, 2011 – 3,994 mld € ja aastal 2012 4,020 mld €. Iga 3–4 aasta tagant korraldab ESA konverentsi, et kokku leppida järgmiste aastate eelarves. Viimane suurem konverents toimus 2008, mis seadis eelarvesihid aastani 2012.
Liikmesriikidel on oma kosmoseprogrammid, mille eelarve võib olla suurem kui ESAle antav raha. Näiteks Prantsuse kosmoseagentuuri CNESi eelarve on kaks korda suurem kui Prantsusmaa osa ESAs. ESA ja riiklikud agentuurid on ette võtnud ühiseid projekte, näiteks COROT. Lisaks ei ole ESA ainus Euroopa kosmoseagentuur, on olemas ka Euroopa Liidu Satelliidikeskus.
Laienemine.
Märtsis 2012 üritas Poola saada ESA täisliikmeks.
Võimalikud tulevased koostööd.
Euroopa Liit plaanib ESA muuta üheks oma agentuuriks aastaks 2014. 9. aprillil 2009 avaldas Bulgaaria soovi algatada läbirääkimised Koostöölepingu sõlmimiseks.


Lausetüüp.
Keeleteaduses on lausetüüp erinevatele lausetele omaste ühiste semantiliste või süntaktiliste tunnuste kogum.
Lause põhitüübid on normaallause, olemasolulause, kogeja-omajalause (kogejalause, omajalause), tulemuslause.
Lause tüübid suhtluseesmärgi järgi ehk kommunikatiivsed lausetüübid on väitlause, küsilause, hüüdlause, käsklause, soovlause.
a) Sa õpid korralikult. b) Kas sa õpid korralikult? c) Õpi korralikult! d) Õpiksid sa korralikult! e) Kui korralikult sa õpid!
Väide on sündmuse kirjeldus sellisena, nagu kõneleja seda usub olevat. Küsimus ja käsk seisnevad kuulaja mõjustamises vastavalt kas sündmuse kohta teavet andma või sündmust teoks tegema. Hüüd ja soov on kõneleja emotsionaalset suhtumist kajastavad suhtluseesmärgid. Hüüd- ja soovlause on muude lausetüüpidega võrreldes perifeersemad lausetüübid ja rajanevad küllaltki piiratud vormimallidel.
Lausetüübi ja suhtluseesmärgi vastavus ei ole päris üksühene. See on tingitud ühelt poolt sellest, et suhtluseesmärki väljendavaid grammatilisi vahendeid on ka intonatsioon, mida aga tema suure kõikuvuse tõttu pole siiski arvatud lausetüübi eristavate tunnuste hulka.
Näiteks lauset "Ta võttis selle endale?", mille küsivat sisu väljendab üksnes intonatsioon, peetakse grammatiliselt tüübilt ikkagi väitlauseks, küsitähendust aga selle väitlause sekundaartähenduseks. Teiselt poolt võimaldavad lausetüüpide sekundaarkasutusi ka näiteks väitlause avatus mitmesuguste tähenduste väljendamiseks.


Efemeriid.
Efemeriid on tabel, mis esitab Päikese, Kuu, planeetide või muude liikuvate taevakehade näivad asendid taevas teatud ajahetkel Maa teatud punktis.
Efemeriide kasutatakse nii astroloogias kui ka astronoomias ning teistes eluvaldkondades,
kus vajatakse asukohamäärangut taevakehade järgi, näiteks navigatsioonis merenduses.
Astroloogilistes efemeriidides esitatakse andmed lihtsama orienteerumise huvides mõnikord sodiaagimärkide kraadides. Selle ringi alguspunkt on tõusva ekliptika lõikepunkt taevaekvaatoriga ning seda punkti nimetatakse jäärapunktiks ehk kevadpunktiks (vaata ka kevadine võrdpäevsus). Sellest punktist loetakse rektastsensiooni. Praegu asub kevadpunkt Maa telje pretsessiooni tõttu Kalade tähtkujus. Ekliptilist laiust ei too ära mitte kõik astroloogilised efemeriidid.
Astroloogiline efemeriid toob ära ka andmed astroloogidele huvi pakkuvate nähtuste, näiteks päikese- ja kuuvarjutuste kohta, näiva retrogradatsiooni kohta, planeetide sisenemise kohta majadesse, täheaja kohta ning kuusõlmede kohta.
Efemeriidid avaldatakse sajandite kaupa raamatutena. Efemeriide avades saame planeedi asendi sodiaagis, mis tuleb ümber arvestada meie asukoha järgi. Kuu liikumisele on iga lehekülje all olulisi täpsustusi.
Astronoomilistes efemeriidides tuuakse asend ära kas 360-kraadises täisringis piki ekliptikat või ekvatoriaalkoordinaatides.


Inkvisitsioon.
Inkvisitsioon oli kirikliku kohtu vorm keskaegses Euroopas.
Reformatsiooni ja hilisema antikatoliikliku propaganda tõttu ringleb inkvisitsiooni kohta palju müüte.
Inkvisitsioonikohtute toimikud on enamikus riiklikes arhiivides säilinud.


Reformatsioon.
Reformatsioon (protestantlik reformatsioon) oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ning anglikaani kirik. Traditsiooniliselt seostatakse reformatsiooni algust Martin Lutheri nime ja kuupäevaliselt 31. oktoobriga 1517.
Eellugu.
Läbi keskaja eksisteerisid mitmed kiriku organisatsiooni ja paavstivõimu suhtes kriitilised liikumised, mis kutsusid tagasi pöörduma algkristluse vaimu juurde - paulikiaanid, bogomiilid, katarid, valdeslased, lollardid, hussiidid ja mitmed teised. Katoliku kirik mõistis need liikumised harilikult ketserlusena hukka, kuid mõnedest said pärast mõningat modifikatsiooni ka katoliikluse uued tugitalad, näiteks kerjusmungaordudest (dominiiklased, frantsisklased ja teised). Enamiku katoliikluse ametlikust doktriinist kõrvalekalduvate õpetuste eesmärgiks polnud aga mitte katoliiklusest eemaldumine või selle hävitamine, vaid pigem kiriku reformimine, usuline täiustamine.
Kaheks tähtsamaks reformatsiooni eelkäijaks peetakse Jan Husi ja John Wycliffe’i. Jan Hus (1371—1415) oli Tšehhi radikaalne usujuht, kes kritiseeris katoliku kirikut ja saavutas suure populaarsuse lihtrahva seas. 1415. a. Konstanzi kirikukogul mõisteti ta surma, kuid jätkus tema pooldajate ehk hussiitide liikumine. Hussiidid osutusid ähvardavaks jõuks ja kiriku jaoks ka ainsaks keskaegseks sektiks, millega tuli kompromiss leida. Vastastikuse sallivuse leping hussiitide ja rooma-katoliku kiriku vahel sõlmiti viimaks Kuttenbergi religioonirahuga (1485). John Wycliffe (1320—1384) oli Oxfordi ülikooli teoloogiaprofessor, kes astus katoliku kirikus leviva pühakute kultuse ja patukustutuskirjade müügi vastu. Ta tunnistas kõrgeimaks usuliseks autoriteediks piiblit ning aitas kaasa selle tõlkimisele inglise keelde ning ilmumisele ühtse väljaandena.
14. sajandi kirikulõhes oli Euroopa jagunenud Rooma ja Avignoni paavsti toetajateks. Paavstitüli lõpetas küll Konstanzi kirikukogu (1414—1418), kuid see ei toonud sisulist lahendust teoloogilistele ja sotsiaalsetele pingetele.
Ohvriterohkete katkuepideemiate tagajärjel tekkinud tööjõupuudus õhutas Euroopas majanduslikku ja tehnoloogilist innovatsiooni. Algas kapitalistlike majandussuhete tekkimine, arenesid kaubandus ja tööstus, toimus kapitali akumuleerumine linnadesse. Konkurents õhutas kokkupõrkeid, militarism omakorda tsentraliseerimist ja ilmalike valitsejate võimu kasvu. See ning tõusvad natsionalistlikud meeleolud esitasid väljakutse rahvusteülesele kirikuimpeeriumile.
Alates Occami Williamist oli katoliiklik skolastika olnud kriitika märklauaks. Rotterdami Erasmuse jt jutlustatud humanism mõistis hukka korruptsiooni kirikus ja tähtsustas moraali rituaali ees. Intellektuaalse antiklerikaalsuse ja humanistliku individualismiga kaasnes akadeemilise mõttevabaduse suurenemine. Äsja leiutatud trükikunst võimaldas ideede senisest palju kiiremat ja laiemat levikut. Kodanlike kihtide haridustaseme kasv õõnestas kiriku autoriteeti. Kodanlus taotles suuremat majandus- ja tegevusvabadust kui katoliiklik traditsioon võimaldas. Terava kriitika alla sattus kirikus leviv korruptsioon ning paavst Leo X algatatud indulgentside ehk patukustutuskirjade müük, et rahastada Püha Peetruse kiriku taastamist.
Ajalugu.
31. oktoobril 1517 naelutas Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor augustiinlasest munk Martin Luther Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 aruteluteesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama.
Saksa rahva püha Rooma riigi keiser Karl V, harras katoliiklane, kuigi paavsti suhtes kriitiline, nägi reformatsioonis ohtu. Keiser, kõrged kirikutegelased ja vürstid kogunesid 1521 Wormsi riigipäevale. Mõjukas Saksimaa kuurvürst Friedrich Tark nõudis Lutheri ärakuulamist enne tema hukkamõistmist. 17. aprillil 1521 astus Luther riigipäeva ette ja keeldus oma vaadetest taganemast. 25. mai 1521 Wormsi ediktiga pandi ta riigivande alla ja kuulutati lindpriiks. Peavarju leidis Luther Friedrichi juures Wartburgi linnuses, kus muude kirjutiste kõrval valmis piibli tõlge saksa keelde. Lutheri ustav kaaslane ja toetaja oli Philipp Melanchthon, keda tänu tema panusele rahvahariduse arendamisse on nimetatud Saksamaa õpetajaks.
Ulrich Zwingli (1484—1531) juhtis reformatsiooni Šveitsis, jõudes Lutheriga sarnastele usulistele seisukohtadele iseseisvalt piiblit uurides. 1522 avaldas ta oma esimese usulise traktaadi. Zwinglit toetasid Zürichi linnavõimud ja tema õpetus levis üle Šveitsi, kuid metsakantonid jäid truuks katoliiklusele ning sõjalised kokkupõrked lõppesid viimaks protestantide lüüasaamisega.
Johann Calvin (Jean Cauvin jt nimekujud) (1509—1564) oli reformatsiooni kolmandaks mõjukaks vaimseks liidriks. 1535 kutsuti ta eduka juristina Genfi ehitama üles sealset reformitud kirikut, kuid ta töötas ta välja oma doktriini, mis läks eelkäijatest kaugemale. Calvin, nagu ka Zwingli, lähtus usuküsimuste tõlgendamisel ainuüksi piiblist, mitte kiriku traditsioonist ja kirikuisadest, kuid tema arvates pidanuks pühakiri olema ka ühiskonna ilmaliku poole korralduse mudeliks. Calvin väärtustas tööd ja lihtsaid eluviise, tema õpetuses on olulisel kohal predestinatsioon. Calvini poolehoidjateks sai eeskätt vaesem rahvakiht ning kalvinism levis laialt üle Euroopa, kujunedes luterluse kõrval mõjukamaimaks protestantlikest liikumistest.
Luther, Zwingli ja Calvin moodustasid nn magistraatliku reformatsiooni, millele vastandus radikaalne suund. Rahvastiku kasv ja väiksed tulud põhjustasid linnades vaeste kihtide rahulolematust. 1520. aastatest alates toimusid rahvarahutused mitmel pool Euroopas; tihti seostati neid refomatsiooniliikumisega. Saksamaal juhtis talurahvarahutusi Thomas Münzer. Kirikutes toimusid pildirüüstamised, radikaalse anabaptistid astusid välja ilmalike valitsejate võimu vastu. Luther oli selliste rahvarahutuste suhtes väga kriitiline, sest sõltus tugevasti vürstide toetusest. Nii töötas ta välja oma õpetuse kahest kuningriigist.
Katoliku kiriku suurim filosoofiline ja teoloogiline autoriteet oli neil päevil Aquino Thomas. Luther pidas katoliku kirikus valitsevat suunda ketserlikuks pelagianismiks (inimene on pärispatust rikkumata ning vastutab ise oma pääsemise eest); tema enda vaated olid kirikuisa Augustinuse vaimus – lunastus toimub ainult Jumalaa armu, mitte inimese enda pingutuste läbi. See vaade põhjustas Lutheri kaugenemise Erasmuse humanismist. Samas leidis Luther, et inimene ei vaja kirikut ja vaimulikke vahendajaks Jumalaga ühenduse saavutamisel. Ainsaks usuliseks autoriteediks pidas ta piiblit. Piibli autoriteedi tähtsustamisest tulenes nõue teha see usklikele kättesaadavaks rahvakeelsete tõlgete ja hariduse edendamise kaudu. Lutheri õpetus säilitas kaks sakramenti – ristimine ja armulaud. Tema õpetus armulaualeiva konsubstantsioonist koos kasvava konservatiivsusega põhjustas viimaks luterluse eemaldumise Zwinglist, kes oli ritualismi suhtes kriitilisem.
1526. aastal, kasutades keisri eemalviimist, saavutasid Lutheri-meelsed vürstid Speyeri riigipäeval kompromissi aadli usuvabadusest - Saksa vürstid võisid valida, kas nad võtavad Lutheri õpetuse omaks või mitte. 1529. aastal korraldas aga keiser teise Speyeri riigipäeva, millel eelmine kokkulepe tühiseks kuulutati ja Wormsi edikt taastati. Luterlik vähemus protesteeris selle vastu ja sealt ongi tulnud protestantluse mõiste, mis on hiljem laienenud ka teistele katoliku kirikust eraldunud liikumistele.
1530 Augsburgi riigipäeval esitas Melanchthon Augsburgi usutunnistuse. Kuigi reformatsioon oli alanud katoliku kiriku uuendustaotlusena, oli tekkimas uus kirik. Paljudes kohtades säilis vaatamata luterliku teoloogia vastuvõtmisele siiski piiskoppide järglus ja apostellik suktsessioon.
Inglismaal leidis esmalt reformatsiooni suhtes kriitiline olnud kuningas Henry VIII selles võimaluse oma poliitiliste plaanide teostamiseks. Kuna katoliku kirik keeldus kuninga järjekordset abielu lahutamast, kuulutas valitseja 1534 end paavstist sõltumatu Inglismaa Kiriku peaks. Hiljem on anglikaani kirik kõikunud protestantluse ja katoliikluse vahel, saavutades tasakaalu Elizabeth I valitsusajal. Anglikaani kirik säilitas paljus katoliiklikud rituaalid, kuid 16.- 17. sajandil toimus puritaanlik reform Inglismaa Kiriku sees ja eraldusid omakorda mõned reformitud uskkonnad.
1530. aastatest peale oli Saksa-Rooma riigis protestantide ja katoliiklaste kokkupõrkeid esinenud, kuid 1540. aastatel halvenesid suhted veelgi, jõudes lõpuks välja sõjani. 1547. aastal toimus keisri juhitavate katoliiklaste ning protestantliku Schmalkaldeni liiga vahel Mühlbergi lahing, milles keisri väed saavutasid võidu. Protestantlikud ideed olid (vaatamata Lutheri surmale aastal 1546) selleks ajaks aga juba liiga tugevalt levinud, et neid relvaga maha suruda. Sisesõjad jätkusid, kuni vananev ja haige keiser pidi 1555. aastal leppima Augsburgi usurahuga, mis tunnistas valitseja õigust määrata talle alluva rahva usk.
Trento kirikukogust (1545—1563) sai alguse Rooma organiseeritud püüdlus tõkestada protestantluse levikut nn vastureformatsiooniga, kuid Kolmekümneaastane sõda (1618—1648) tõi luterlikele ja protestantlikele piirkondadele lõpliku vabaduse.
Suunad.
Reformatsiooni käigus sündis lisaks luterlusele, kalvinismile ja anglikaani kirikule mitmeid muid usulisi liikumisi. Anabaptistid taotlesid algkristluse puhtust, ristisid täiskasvanuid, pidasid armulauda vaid mälestustseremooniaks ning soovisid taastada jumalariiki omaenda müstiliste ettekujutuste alusel. Anabaptistide liikumisest kasvasid välja mennoniidid, hutteriidid jt. Valentine Weigel ja Jacob Böhme esindasid müstiliste sugemetega panteismi; nende järgijaid hakati nimetama roosiristlasteks. 17. sajandi algul sündis Inglismaal kalvinismist lähtuv baptistide liikumine. 17. sajandi lõpul tekkis Saksamaal pietism, mis rõhutas usuelu emotsionaalset külge, ning Inglismaal rangete moraalinõuetega kveekerite liikumine. 18. sajandi algul sai Saksamaalt alguse vennastekoguduste liikumine ning Inglismaalt metodism.
Tagajärjed.
Reformatsioon tõi kaasa ka katoliku kiriku enda mõningast teoloogilist ja organisatsioonilist uuenemist, eeskätt tänu nn vastureformatsioonile ehk katoliiklikule reformatsioonile. Ühiskonnateadlased on nimetanud protestantliku religiooni mõju kujunevale kapitalismile.
Reformatsioon Eestis.
1523. aastal jõudis aga Tallinnasse luterluse kuulutamine. See oli ikka veel seesama kristlus, kuid pakkus hoopis teistsugust maailmavaadet ja inimestesse suhtumist. Uue usutunnistuse eesmärgiks oli lähendada inimest jumalale. Ta kuulutas, et kõik inimesed on jumala ees võrdsed, mis talurahva seisukohalt tähendas eelkõige seda, et nad ei peaks kirikule enam midagi maksma. Ei saa väita, et lihtrahvas läks luterlusega kaasa sellepärast, et see oli parem, pigem siis sellepärast, et katoliiklus oli halvem. See tähendab, et usk ise ei olnud rahvale niivõrd tähtis kui selle usuga kaasnevad materiaalsed kohustused, mis olid katoliikluse puhul palju suuremad. Katoliiklusest taheti lihtsalt lahti saada ning luterluse tulekuga tekkis selleks ideaalne võimalus. Alles hiljem saadi vast aru, millised muud eelised uuel religioonil olid.
Tallinnas tegutsenud dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu tegevus lõpetati Tallinna rae otsusega 12. jaanuaril 1525. aastal ning ordu ja Püha Katariina kloostri vara kuulutati linna omandiks.


Kivi.
Kivil ei ole ranget teaduslikku definitsiooni ning sõna "kivi" on mitmetähenduslik.
Enamasti peetakse kivi all silmas tahket mineraalset agregaati, mis on liivaterast suurem. Suurimad Eesti kivid on liustiku poolt siia toodud rändrahnud.
Kivi ja kivimi eristamiseks võib ütelda ka nii, et kivi on konkreetne füüsikaline keha, kivim aga on teatud kehade klass. Näiteks graniit on kivim, graniidist tehtud tänavasillutiskivi on aga kivi, mitte kivim. Kätte saab võtta kivi, kuid mitte kivimit. Kätte saab võtta ainult kivimi näidise. Kivi saab selles tähenduses võrrelda juustutüki, kivimit aga juustusordiga.
Mõnikord kasutatakse sõna "kivi" siiski teadusliku termini "kivim" rahvapärase sünonüümina.
Kiviks võidakse pidada ka mitmesuguseid mineraale. Näiteks nimetatakse vääriskiviks enamasti mineraale, mitte kive.
Liitsõna osana on sõna "kivi" teaduskeeles kasutusel: näiteks "kivikülv", "rändkivi", "kivimeteoriit" jne.
Kivid ei pea olema tingimata looduslikud: ka telliskivi on kivi. See, kas kivim peab olema looduslik, on vaieldav.
Žargoonis võib tähendada ka marihuaanat.


Albaania Agraarpartei.
Albaania Agraarpartei ("Partia Agrare e Shqipërisë"; lühend "PASh", ka: "PAS", "PASH") on Albaania partei.
Partei asutati 1991. Partei on vasaktsentristlik agraarpartei, pooldab turumajandust.
Parlamendivalimistel 1997 saadi 0,8% häältest ja 1 koht parlamendis. Parlamendivalimistel juunis 2001 saadi 2,6% häältest ja kolm kohta parlamendis. 2005. aasta valimistel saadi 4 kohta ja 2,6% häältest. Kuulutakse pärast valimisi loodud paremtsentristliku koalitsiooni.


Turingi masin.
Turingi masin [tj'uuringi] on Alan Turingi 1937. aastal kirjeldatud lihtne abstraktne arvuti, mida kasutatakse arvutatavuse ja selle piiride uurimiseks.
Turingi masin koosneb mõlemas suunas lõpmata pikast lindist, mis on jagatud ühesugusteks pesadeks. Iga pesa võib olla kahes asendis: tähisega või tähiseta. Turingi masinal on viis võimalikku operatsiooni: teha samm vasakule, teha samm paremale, kirjutada pessa tähis, kustutada pesast tähis ja kontrollida, kas pesas on tähis.
Universaalse Turingi masina korral määrab lint ära ka teise Turingi masina. Algselt on tähised lõplikus hulgas pesades, ülejäänutes on tühikud. Sisemälu on igal ajahetkel mingis konkreetses seisundis ja taoliste seisundite hulk on lõplik.
Masina tegevusi juhtivad reeglid on deterministlikud ja on defineeritud seisunditabelis. Iga seisundi ja iga lindil oleva tähise kohta on tabelis kirje masinapoolse tegevuse ja järgmise seisundi kohta.
Kuna masina seisundite ja lindil olevate tähiste arv on lõplik, siis on ka tabel lõpliku suurusega ja seda saab hoida lindil. Eksisteerib universaalne Turingi masin formula_1, mis on võimeline jäljendama iga Turingi masinat, sealhulgas iseennast. Kui masina formula_2 seisunditabel on kirjutatud formula_1 lindile, siis teostab universaalne masin formula_1 samu operatsioone mis formula_2. Universaalne masin teeb seda, leides masina formula_2 seisunditabeli järgi selle tegevused iga võimaliku sisendi korral.


Lääne-India.
Lääne-India ehk Lääne-India saarestik (inglise keeles "West Indies") on saarestik Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika vahel. Eraldab Ameerika Vahemerd (Kariibi meri ja Mehhiko laht) Atlandi ookeanist. Hõlmab Bahama saared, Suured ja Väikesed Antillid.
Pindala 236 500 km². Valdav osa Lääne-Indiast on mägine. Kõrgeim tipp asub Haiti saarel.
Valitseb troopiline passaatkliima. Loodusliku taimkatte moodustavad tuulepealsetel nõlvadel ja madalikel troopilised metsad, tuulealustel nõlvadel heitlehised metsad, hõrendikud ja põõsastikud.
Lääne-India on tuntumaid orkaanide esinemispiirkondi.
Nime "Lääne-India" andis piirkonnale Kolumbus, arvates ekslikult, et on jõudnud Indiasse.
Pärast saarestiku avastamist rajasid eurooplased sinna istanduskolooniaid, et kindlustada end troopiliste kultuuridega. Kohalikud aborigeensed indiaanlastest elanikud surid raske töö tõttu istandustes ja eurooplaste sissetoodud haiguste läbi varsti välja. Nende asemele veeti Aafrikast neegerorje.
Lääne-India on osa looduslik-kultuurilisest regioonist nimega Kariibia, mis hõlmab lisaks Lääne-Indiale istandusriike ka Kesk- ja Lõuna-Ameerika rannikul.


Vesinikeksponent.
Vesinikeksponent ehk vesinikueksponent ehk pH on negatiivne logaritm lahuse vesinikioonide kontsentratsioonist (mol/l). pH näitab lahuse happelisust.
pH väärtused jäävad reeglina vahemikku 0...14. On siiski ka ülihappelisi lahuseid, mille pH on negatiivne. Samuti on tugevalt aluselisi lahuseid, mille pH väärtus on suurem kui 14.
Puhta vee pH on 7. Vihmavee pH on kergelt happeline, sest vesi reageerib õhus oleva süsinikdioksiidiga, moodustades süsihappe. Normaalne vihmavee pH on umbes 5,5.
Lahus on happeline kui pH  7 ja neutraalne kui pH = 7. Vastavaid keskkonnaolekuid nimetatakse aluselisuseks (pH > 7) ja happesuseks ehk happelisuseks (pH < 7).
Ajalugu.
pH-skaala võeti kasutusele aastal 1909 Taani keemiku Søren Sørenseni ettepanekul. Selle põhjustas vajadus väljendada lahuse happesust mõistlike ja lihtsamalt kasutatavate numbritega kümneastmete asemel.
pH-skaala kehtib ainult standardtingimustel (1 atmosfäär ja 25 °C).
pH arvutamise valem.
pH = -log [H+], kus [H+] on lahuse vesinikioonide kontsentratsioon (mol/l).
pH arvutamise näide.
Oletame, et vihmavee vesinikioonide kontsentratsioon on 1,5 formula_110-4 M
Vastavalt valemile pH = - log 1,5 formula_110-4 = 3,82
3,82 on normaalse vihmavee kohta liiga happeline, mis tähendab seda, et tegemist on happevihmaga.
pOH arvutamise valem: pOH = -log [OH-], kus [OH-] on lahuse hüdroksiidioonide kontsentratsioon (mol/l).


Ameerika Vahemeri.
Ameerika Vahemeri on Mehhiko lahest ja Kariibi merest koosnev mereala Atlandi ookeanis Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahel. Ta on muust ookeanist eraldatud Lääne-India saarestikuga.


Neugrundbretša.
Neugrundbretša (enne Neugrundi kraatri avastamist gneissbretša) on peamiselt bretšastunud gneisist ja amfiboliidist koosnev kivim, mis on pärit Neugrundi meteoriidikraatrist.
Meteoriidi löögi tagajärjel purunes kivim kildudeks. Kildude uuesti kokku tsementeerudes moodustuski neugrundbretša.
Osmussaarel ja mujal Loode-Eestis on mitmeid neugrundbretša rahne.


Lauseloogika.
Lauseloogika ehk lausearvutus on loogika valdkond, mis uurib tõefunktsionaalseid tehteid propositsioonidega.
Lihtlause.
Lause "A" on propositsioon, mis on kas tõene või väär. See kehtib nii liht- kui ka liitlausete kohta. "Pooltõdesid" ei ole. Propositsiooni võib väljendada nii loomuliku keele lause kui ka matemaatiline valem.


Jelena Dementjeva.
Jelena Dementjeva 2006 aasta US Open-il
Jelena Dementjeva (vene keeles "Елена Вячеславовна Дементьева") (sündinud 15. oktoobril 1981 Moskvas) on endine Venemaa profitennisist.
Esimese rahvusvahelise turniiri mängis ta 13-aastaselt, profiks hakkas 1998. Sydney olümpiamängudel jõudis ta üksikmängus finaali ja kaotas seal Venus Williamsile. 2008. aasta olümpiamängudel võitis ta naisüksikmängus olümpiakulla.
29. oktoobril 2010 teatas ta oma sportlaskarjääri lõpetamisest.
Parimad tulemused suure slämmi turniiridel.
Ta on olnud kaks korda suure slämmi turniiril finaalis, mõlemad 2004. aastal. Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel kaotas ta kaasmaalasele Anastassija Mõskinale 1:6, 2:6 ning USA lahtistel meistrivõistlustel samuti kaasmaalasele Svetlana Kuznetsovale 3:6, 5:7.
Isiklikku.
Dementjeva, Jelena
Dementjeva, Jelena


16. sajand.
16. sajand ehk XVI sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise kuueteistkümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 1501 ja lõppes 31. detsembril 1600.
Kümnendid ja aastad.
1500. aastad: (1500), 1501, 1502, 1503, 1504, 1505, 1506, 1507, 1508, 1509
1510. aastad: 1510, 1511, 1512, 1513, 1514, 1515, 1516, 1517, 1518, 1519
1520. aastad: 1520, 1521, 1522, 1523, 1524, 1525, 1526, 1527, 1528, 1529
1530. aastad: 1530, 1531, 1532, 1533, 1534, 1535, 1536, 1537, 1538, 1539
1540. aastad: 1540, 1541, 1542, 1543, 1544, 1545, 1546, 1547, 1548, 1549
1550. aastad: 1550, 1551, 1552, 1553, 1554, 1555, 1556, 1557, 1558, 1559
1560. aastad: 1560, 1561, 1562, 1563, 1564, 1565, 1566, 1567, 1568, 1569
1570. aastad: 1570, 1571, 1572, 1573, 1574, 1575, 1576, 1577, 1578, 1579
1580. aastad: 1580, 1581, 1582, 1583, 1584, 1585, 1586, 1587, 1588, 1589
1590. aastad: 1590, 1591, 1592, 1593, 1594, 1595, 1596, 1597, 1598, 1599
16. sajand
*16. sajand


15. sajand.
15. sajand ehk XV sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise viieteistkümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 1401 ja lõppes 31. detsembril 1500.
Kümnendid ja aastad.
1400. aastad: (1400), 1401, 1402, 1403, 1404, 1405, 1406, 1407, 1408, 1409
1410. aastad: 1410, 1411, 1412, 1413, 1414, 1415, 1416, 1417, 1418, 1419
1420. aastad: 1420, 1421, 1422, 1423, 1424, 1425, 1426, 1427, 1428, 1429
1430. aastad: 1430, 1431, 1432, 1433, 1434, 1435, 1436, 1437, 1438, 1439
1440. aastad: 1440, 1441, 1442, 1443, 1444, 1445, 1446, 1447, 1448, 1449
1450. aastad: 1450, 1451, 1452, 1453, 1454, 1455, 1456, 1457, 1458, 1459
1460. aastad: 1460, 1461, 1462, 1463, 1464, 1465, 1466, 1467, 1468, 1469
1470. aastad: 1470, 1471, 1472, 1473, 1474, 1475, 1476, 1477, 1478, 1479
1480. aastad: 1480, 1481, 1482, 1483, 1484, 1485, 1486, 1487, 1488, 1489
1490. aastad: 1490, 1491, 1492, 1493, 1494, 1495, 1496, 1497, 1498, 1499
15. sajand
*15. sajand


14. sajand.
14. sajand ehk XIV sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise neljateistkümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 1301 ja lõppes 31. detsembril 1400.
Kümnendid ja aastad.
1300. aastad: (1300), 1301, 1302, 1303, 1304, 1305, 1306, 1307, 1308, 1309
1310. aastad: 1310, 1311, 1312, 1313, 1314, 1315, 1316, 1317, 1318, 1319
1320. aastad: 1320, 1321, 1322, 1323, 1324, 1325, 1326, 1327, 1328, 1329
1330. aastad: 1330, 1331, 1332, 1333, 1334, 1335, 1336, 1337, 1338, 1339
1340. aastad: 1340, 1341, 1342, 1343, 1344, 1345, 1346, 1347, 1348, 1349
1350. aastad: 1350, 1351, 1352, 1353, 1354, 1355, 1356, 1357, 1358, 1359
1360. aastad: 1360, 1361, 1362, 1363, 1364, 1365, 1366, 1367, 1368, 1369
1370. aastad: 1370, 1371, 1372, 1373, 1374, 1375, 1376, 1377, 1378, 1379
1380. aastad: 1380, 1381, 1382, 1383, 1384, 1385, 1386, 1387, 1388, 1389
1390. aastad: 1390, 1391, 1392, 1393, 1394, 1395, 1396, 1397, 1398, 1399
14. sajand
*14. sajand


12. sajand.
12. sajand ehk XII sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise kaheteistkümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 1101 ja lõppes 31. detsembril 1200.
Kümnendid ja aastad.
1100. aastad: (1100), 1101, 1102, 1103, 1104, 1105, 1106, 1107, 1108, 1109
1110. aastad: 1110, 1111, 1112, 1113, 1114, 1115, 1116, 1117, 1118, 1119
1120. aastad: 1120, 1121, 1122, 1123, 1124, 1125, 1126, 1127, 1128, 1129
1130. aastad: 1130, 1131, 1132, 1133, 1134, 1135, 1136, 1137, 1138, 1139
1140. aastad: 1140, 1141, 1142, 1143, 1144, 1145, 1146, 1147, 1148, 1149
1150. aastad: 1150, 1151, 1152, 1153, 1154, 1155, 1156, 1157, 1158, 1159
1160. aastad: 1160, 1161, 1162, 1163, 1164, 1165, 1166, 1167, 1168, 1169
1170. aastad: 1170, 1171, 1172, 1173, 1174, 1175, 1176, 1177, 1178, 1179
1180. aastad: 1180, 1181, 1182, 1183, 1184, 1185, 1186, 1187, 1188, 1189
1190. aastad: 1190, 1191, 1192, 1193, 1194, 1195, 1196, 1197, 1198, 1199
12. sajand
*12. sajand


11. sajand.
11. sajand ehk XI sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise üheteistkümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 1001 ja lõppes 31. detsembril 1100.
Kümnendid ja aastad.
1000. aastad: (1000), 1001, 1002, 1003, 1004, 1005, 1006, 1007, 1008, 1009
1010. aastad: 1010, 1011, 1012, 1010, 1014, 1015, 1016, 1017, 1018, 1019
1020. aastad: 1020, 1021, 1022, 1023, 1024, 1025, 1026, 1027, 1028, 1029
1030. aastad: 1030, 1031, 1032, 1033, 1034, 1035, 1036, 1037, 1038, 1039
1040. aastad: 1040, 1041, 1042, 1043, 1044, 1045, 1046, 1047, 1048, 1049
1050. aastad: 1050, 1051, 1052, 1053, 1054, 1055, 1056, 1057, 1058, 1059
1060. aastad: 1060, 1061, 1062, 1063, 1064, 1065, 1066, 1067, 1068, 1069
1070. aastad: 1070, 1071, 1072, 1073, 1074, 1075, 1076, 1077, 1078, 1079
1080. aastad: 1080, 1081, 1082, 1083, 1084, 1085, 1086, 1087, 1088, 1089
1090. aastad: 1090, 1091, 1092, 1093, 1094, 1095, 1096, 1097, 1098, 1099
11. sajand
*11. sajand


10. sajand.
10. sajand ehk X sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise kümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 901 ja lõppes 31. detsembril 1000.
Kümnendid ja aastad.
900. aastad: (900), 901, 902, 903, 904, 905, 906, 907, 908, 909
910. aastad: 910, 911, 912, 913, 914, 915, 916, 917, 918, 919
920. aastad: 920, 921, 922, 923, 924, 925, 926, 927, 928, 929
930. aastad: 930, 931, 932, 933, 934, 935, 936, 937, 938, 939
940. aastad: 940, 941, 942, 943, 944, 945, 946, 947, 948, 949
950. aastad: 950, 951, 952, 953, 954, 955, 956, 957, 958, 959
960. aastad: 960, 961, 962, 963, 964, 965, 966, 967, 968, 969
970. aastad: 970, 971, 972, 973, 974, 975, 976, 977, 978, 979
980. aastad: 980, 981, 982, 983, 984, 985, 986, 987, 988, 989
990. aastad: 990, 991, 992, 993, 994, 995, 996, 997, 998, 999
10. sajand
*10. sajand


Erna Aabne.
Erna Aabne (1923–2003) oli eesti õpetaja.
Ta töötas 1961–1977 Tallinna 1. Töölisnoorte Keskkoolis (hilisem nimi Tallinna 1. Õhtukeskkool, praegu Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium).


Õpetajate loend.
"Siin on loetletud tuntud isikuid, kes on olnud või on kooliõpetajad.


Rähk.
Rähk on teravaservaline purdsete läbimõõduga 10...100 mm.


Kruus.
Kruus on purdsete, mille osakeste läbimõõt on valdavalt 2–64 mm.
Eestis on varem kasutatud ka purdsetete klassifikatsiooni, mille järgi nimetatakse kruusaks purdsetet terasuurusega 1–10 mm.
Kruusa keskmine tihedus on 1800 kg/m³.
Purdsette terasuurus, mida nimetatakse kruusaks, erineb riigiti. Kruusast peenem purdsete on liiv.
Suured kruusalademed on maailmas kõikjal tavalised. Kruus tekib kaljude murenemise ja erosiooni tulemusena. Jõgede ja lainete tegevusel kipub kruus kuhjuma. Mõnikord muutuvad kruusakuhjatised pika aja jooksul suure rõhu all olemisest settekivimiks, mida nimetatakse konglomeraadiks.
Kruusase pinnasega aladel on taimkate tavalisest kesisem. See tuleneb kruusa väikesest võimest niiskust siduda ja sellest tulenevast mineraalainete vähesusest.
Kruus on maavara, mida kasutatakse mitmeti. Liiva ja kruusa kasutatakse betooni tootmisel. Paljud teed on kaetud kruusaga ja neid nimetatakse kruusateedeks. Kogu maailma arvestuses on kruusateid märksa rohkem kui asfaldi või betooniga kaetud teid. Eriti levinud on nad maapiirkondades, kus on väike liiklustihedus. Eestiski ületas kruusateede kogupikkus veel nõukogude aja lõpus märgatavalt asfaltteede kogupikkuse (tänapäeval on asfaltteid juba rohkem). Kruusateid on odavam ehitada kui asfaltteid, aga nad kuluvad rohkem ja neisse tekivad kergemini augud. Lisaks kruusateed tolmavad ja nende ääres võivad kõik taimed olla kaetud valge või halli kruusatolmuga. Sellepärast ei soovitata kruusateede ääres kasvavate taimede osi süüa.
Kruusa kaevandatakse. Kruusakarjääre, eriti väikesi, nimetatakse kruusaaukudeks. Kui looduslikest kruusalademetest väheks jääb, saab kruusa ka valmistada. Selleks kaevandatakse ja purustatakse teisi kivimeid, näiteks liivakivi, lubjakivi ja basalti.


Hans von Aachen.
Rudolf II portree. Umbes 1606–1608. Viin, "Kunsthistorisches Museum".
Naljatlev paar ehk Paarike rahakotiga. Umbes 1596. Viin. "Kunsthistorisches Museum".
Hans von Aachen (1552 Köln – 4. märts 1615 Praha) oli saksa maalikunstnik, manerismi esindaja.
Hans von Aachen oli Bartholomäus Sprangeri ja Joseph Heintzi kõrval Rudolfi ringi ehk Praha koolkonna (maneristliku koolkonna) üks peaesindajaid. Ta oli eluajal väga tunnustatud; tema mõju maalikunsti arengule on väiksem.
Nimi.
Hans von Aacheni isa sündis Aachenis, millest ka Hans von Aacheni nimi. Tema nimi esineb ka teisenditena Johann von..., "Johann..." ja... von Achen... van Acken ning Janachen, Fanachen, Abak, Jean Dac, Aquano, van Aken, Ach jne
Elulugu.
Ta ilmutas juba varakult joonistamisannet. Õppinud ühe aasta kohaliku meistri käe all, asus ta õppima Kölnis tegutsenud Antwerpenist pärit kunstniku juurde, kellest pole teada muud, kui et ta oli väga hea portretist. Ilmselgelt oli tegu hea õpetajaga, sest õpingute lõppedes võeti Aachen vastu oma kodulinna maalijate gildi.
22-aastasena reisis Aachen Itaaliasse. Alates 1574. aastast õppis ta edasi Itaalias Veneetsias, Roomas ja Firenzes. Veneetsias pöördus ta flaami kunstniku ja kunstikaupmehe Gaspar Remi poole, kes määras ta suhteliselt tundmatu kunstniku Moretti selliks. Veneetsias viibides kopeeris Aachen kohalike kirikute maale ning püüdis portreesid maalides end tõestada. Vähem kui aasta pärast liikus ta edasi Rooma, kus leidis sõbraliku vastuvõtu ja elukoha kunstnik Anthonis Santvoorti juures. Roomas lävis Aachen Bartholomeus Sprangeri, Hans Speckaerti ja teiste maalikunstnikega ning tegeles oma tehnikat täiustamise ning isikupärase stiili otsingutega. Kuigi van Manderi järgi maalis von Aachen sel ajal palju, on tollest ajast säilinud eelkõige joonistusi.
Hiljem arendas ta oma maneristlikku stiili iseseisvalt Tintoretto ning Michelangelo järgijate, sealhulgas Antonio da Correggio loomingut uurides. Teda mõjutasid ka Paolo Veronese ja Parmigianino ning itaaliastunud flaamlased Hans Speckaert, Paul Bril, Bartholomeus Spranger, Paolo Fiammingo jt.
Von Aachenil kujunes Itaalias lai sidemete võrk teiste kunstnike, kaupmeeste ja tellijatega. Alates 1580ndatest hakkas Aachen saama mitmeid olulisi tellimusi. Aastal 1584 maalis ta suure ja nüüdseks hävinud "Karjaste kummardamise" Il Gesù kirikusse Roomas. Aastal 1585 töötas ta Firenzes Toscana suurhertsogi Francesco I de' Medici õukonnas. Tellimus suurhertsogit portreteerida oli otsustav tema tõusul õuemaalijaks.
Tolleaegsel Saksamaal domineerinud Spranger ja Hendrick Goltzius jäid tema mõjutajateks kogu eluks.
Aastal 1588 naasis ta Saksamaale ning sai Kölnis mainekaks suursuguste klientide portreteerijaks. Ta tegutses Kölnis, Münchenis hertsog Wilhelm V õukonnas hertsogi kutsel õuekammermaalijana ja Augsburgis Fuggerite suguvõsa juures, lisaks maalis ta Münchenis jesuiitide ordule altaripilte.
Münchenis tekkisid tal sidemed keiser Rudolf II õukonnaga Prahas. Aastal 1592 maalis ta keisri ametliku portree ja sai Tema Majesteedi õuekammermaalijaks. Aastal 1594 keiser aadeldas ta. Hans von Aachen jäigi alates 1596. aastast elama Prahasse (aastatel 1603–1605 tegi ta küll veel ühe Itaalia-reisi), kuigi nähtavasti alles 1601, võib-olla ka 1596. Ta maalis seal nii Rudolf II kui pärast tema surma 1612 ka keiser Matthiase ülesandel portreid. Keiser Matthiase ajal tegeles ta põhiliselt keisripaari maalimisega.
Van Mander kirjutab, et von Aachenil oli "iga päev selle Aleksandriga [Rudolf II-ga] apelleslik sõbraläbikäimine" ning ta oli keisri juures au sees. Keiser Rudolf II usaldas Hans von Aachenile ka diplomaatilisi ülesandeid. Ta tegutses keisri ülesandel kunstiteoste ülesostjana Itaaliast ja Saksamaalt. Abiks olid von Aacheni asjatundlikkus ja arvukad kontaktid. Ka sobivat pruuti otsides kasutas keiser oma õuekunstnikku. Noorte printsesside portreteerimise ettekäändel saatis ta von Aacheni Euroopa õukondadesse, et saada üksikasjalikke teateid sealsetest oludest ja võimalikust kaasavarast. Estede saadik Girolamo Manzuolo kirjutas tema kohta 1603: Ta on rohkem lihtne kui tark mees, ta ei tee midagi, ei räägi, ei anna ega võta mitte mitte midagi, või kui, teatab ta oma kohe oma isandale täpipealt kõigest; ta on katoliiklane, oskab natuke itaalia keelt ja on tõearmastaja inimene, kes armastab veini ja lõbusust."
Looming.
Hans von Aachen on tüüpiline manerist elegantsete, pikaks venitatud figuuridega. Selline stiil oli Kesk-Euroopa õukondades tollal moes.
Tema teemadering oli mitmekesine. Ta on teinud põhiliselt allegoorilisi ning mütoloogiliste ja religioossete motiividega maale ja joonistusi, samuti realistlikke žanrimaale.
Ta on maalinud pühapilte. Kuigi ta töötas religioossete maalide kallal juba Itaalias, kujundas ta just Münchenis, mis kandis hertsogliku õukonna tugeva katoliikliku suundumuse pitserit, välja oma ikonograafia, mida mõjutasid tugevalt vastureformatsiooni ideed.
Hästi on õnnestunud mänglevalt erootilised aktid, nagu "Allegooria" (1598).
Ta maalis portreesid (Firenze õukond, Giambologna, Kölni patriitsid, Baieri hertsog ja tema perekond, Fuggerid Augsburgis). Von Aacheni varajased portreed on oma lõtvade pintslitõmmetega ja pruunika värvipaletiga veel tugevalt Põhja-Euroopa stiilis. Hea näide sellest on autoportree umbes aastast 1574. Põhja- ja Lõuna-Euroopa mõjude kombinatsioon, mis ilmneb von Aacheni Itaalia perioodi lõpul, on iseloomulik tema hilisematele maalidele.
Keisri õukonnas Prahas olid esiplaanil mütoloogilised ja allegoorilised motiivid. Need maalid teostas kustnin suuremalt jaolt otse keiserlike kogude tarbeks. Selle stiili paremate esindajate hulka kuuluvad "Õigluse allegooria" ning "Bacchus, Ceres ja Cupido". Mõlemast pildist ilmneb suur huvi detailide ja pastellvärvide vastu, kuigi esimene on maalitud väikesele vaskplaadile ja teine suhteliselt suurele lõuendile. Aachen on loonud ka realistlikke ning religioosse sisuga maale. Ta oli keiser Rudolf II, keiser Matthiase ja keisrinna Anna ametlik portreteerija, maalis Rudolf II-le itaalia vürstitare ning tegi arvukaid maalide koopiaid. Praha periood oli Hans von Aacheni kunstiline hiilgeaeg.
Žanrimaalides, mida von Aachen maalis kogu elu jooksul, kasutas ta sageli omaenese naervat nägu, mis on ülemeelikute paaride ja kupeldamistseenide piltidel enamasti hästi äratuntav halbade hammaste järgi.
Koostöös Sadeleride graveerijate perekonna ning miniatuurimaalija Joris Hoefnageliga hakkas ta Münchenis esimest korda tegelema vaselõike tehnikaga. Koos valmistasid nad rea religioossete ja allegooriliste motiividega gravüüre, mis osalt põhinesid von Aacheni senistel maalidel. Nende gravüüride levik üle Euroopa aitas Hans von Aacheni kuulsusele oluliselt kaasa.
Von Aachen kasutas kõige erinevamaid materjale. On teada tema maalid puul, lõuendil, vasel, alabastril ja mustal marmoril ("Inglid Kristust leinamas").
Õpilased ja graveerijad.
Aacheni õpilaste seas olid Pieter Isaacsz, Hans Holzmayer ja Joseph Heintz vanem. Ta pani aluse tšehhi barokkmaalile, mõjutades eelkõige Karel Škrétat.
Tema teoste põhjal on gravüüre teinud oma aja paremad graveerijad, sealhulgas Wolfgang Kilian, Dominicus Custos ja Jan Sadeler. Suurem osa Hans von Aacheni maalidest on kaduma läinud ning säilinud ainult gravüüridena.
Retseptsioon.
Kui Hans von Aachen esimest korda Veneziasse läks ning esitles end Gaspar Remile, mainides oma sünnilinna, olevat viimane talle ainult pilklikult vastanud: "Siis sa oled sakslane ("Mof"), need ei oska tavaliselt palju". Seda, et see eelarvamus tema puhul paika ei pea, tõestas von Aachen järgmistel aastatel. Oma andega integreerida oma stiilisse uusi kunstilisi suundumusi ning võimega oma tellijate soove väga paindlikult ja individuaalselt rahuldada, saavutas ta kiiresti Euroopa õukondade ning rikaste kaupmeeste tunnustuse. Aadliseisusesse tõstmine ning kõrge positsioon keisri õukonnas tegid ta väga mõjukaks ja mainekaks. Juba Itaalia-perioodil oli tal õpilasi ja abilisi.
Mõni aasta pärast tema surma käis tema loomingu jälgedest üle Kolmekümneaastane sõda.
19. sajandil domineerinud rahvuslik lähenemine kunstiajaloole jättis Hans von Aacheni kui rahvusvahelise "rändkunstniku" varju. Mõned kommentaatorid koguni kahtlesid von Aacheni olemasolus. Tema stiililise mitmekesisuse tõttu omistati tema töid ikka ja jälle kõige erinevatele teistele kunstnikele, sealhulgas Adam Elsheimerile, Caravaggiole, Peter Paul Rubensile ja Annibale Carraccile.
Viimasel ajal on von Aacheni looming tähelepanu pälvinud just selle stiilise pluralismi ning kunstniku kireva eluloo tõttu. Neid peetakse Euroopa kultuuriedastuse ajastu ning suure kunstilise rafineerituse ilminguteks.
Isiklikku.
Ta abiellus 1. juulil 1596 Münchenis hertsogliku kapellmeistri, helilooja Orlando di Lasso tütre Reginaga. Koos asusid nad elama Prahasse. Pärast kunstniku surma pöördus naine viie lapsega Münchenisse tagasi.
Teosed.
On teada umbes 200 tööd, mille autor on kindlasti Hans von Aachen.


Loomade loend.
"Siin on loetletud Vikipeedias olemasolevad loomade loendid.
Loomade loend


Bakterite loend.
Bakterite loend loetleb baktereid. Arhed on loetletud arhede loendis.
Siia nimekirja palume kanda bakterite liike, perekondi jne. Bioloogia üldmõisted palume kanda bioloogia mõistete loendisse.
__NOTOC__


Arhede loend.
Arhede loend loetleb arhesid. Bakterid on loetletud bakterite loendis.
Siia nimekirja palume kanda arhede liike, perekondi jne. Bioloogia üldmõisted palume kanda bioloogia mõistete loendisse.
__NOTOC__


Seente loend.
"See loend loetleb seeneliike ja teisi seente taksoneid.
"Bioloogia üldmõisted palume kanda bioloogia mõistete loendisse.
"Samblikud (ja lihheniseerunud seened) on loetletud eraldi samblike loendis. Limakud ja teised ebaseente taksonid kuuluvad protistide loendisse.


Protistide loend.
Protistide loend loetleb protiste (laias mõttes).
Siia nimekirja palume kanda protistide liike, perekondi jne. Bioloogia üldmõisted palume kanda bioloogia mõistete loendisse.
__NOTOC__


Ida Aalberg.
thumb
Ida Emilia Aalberg (4. detsember 1857 Janakkala vald – 17. jaanuar 1915 Peterburi) oli soome näitlejatar.
Ta sai kuulsaks eriti traagikuna. Teda peetakse Soome teatriajaloo algusaja kõige tähelepanuväärsemaks rahvusvaheliselt ja tuntumaks näitlejatariks.
Aalberg oli 1874–1883 Soome Teatri näitleja ning hiljem regulaarne külalisnäitleja. Ta esines ka välismaal, muu hulgas Skandinaavia maades, Saksamaal, Ungaris ja Venemaal.
Kui 1902 valmis uus teatrihoone, sai Soome teater nimeks Soome Rahvusteater. Aalberg hakkas 1903 huvi tundma ka lavastamise ja teatrijuhtimise vastu. Aastal 1909 nimetati ta lavastaja-näitlejaks (abijuhatajaks). Lavastajana Aalberg siiski menukas ei olnud. Tema loobumine tekitas 1911 kultuuriskandaali, ja hoolimata plaanidest ei jõudnud ta naasta regulaarseks külalisnäitlejaks, sest jaanuaris 1915 ta ootamatult suri.
Aalberg oli aastast 1887 abielus tuntud fennomaani Lauri Kivekäsega; abielu kestis viimase surmani. Aastast 1894 oli tema abikaasa Peterburi jurist ja filosoof parun Alexander Uexküll-Gyllenband, kellest hiljem sai tähtis teatritegelane.
Rahvusteatri taha Kaisaniemi parki rajati sügisel 1972 kujur Raimo Utriaineni kavandatud Ida Aalbergi mälestussammas "Esirippu" ('Eesriie'), mis oli Soome esimene mittefiguratiivne skulptuurmonument ning tekitas pärast kavandivõistluse võitmist 1961 oma abstraktsuse tõttu suurt furoori.
Helsingi linn on nimetanud Ida Aalbergi auks ühe tee Pohjois-Haagas.
Ida Aalbergin sünnikodu on Janakkala vallas Leppäkoskis. See raudteevahi maja on praegu Ida Aalbergi muuseum. Janakkala valla raamatukogu, millele samuti on antud Aalbergi nimi, asub Ida Aalbergi väljakul.
Jaakko Pakkasvirta filmis "Runoilija ja muusa" (1978) mängis Ida Aalbergi Kyllikki Forssell.
Postmark.
Ida Aalbergi juubeliks ilmus 12. aprillil 1957 mitmevärviline Soome postmark tiraažiga 1 996 000 nimiväärtusega 30 marka. Hammastus oli 14×14.


Ago Aaloe.
Ago Aaloe (17. september 1927 Tallinn – 5. detsember 1980 Tallinn) oli eesti geoloog.
Elu- ja töökäik.
Lõpetas 1952. aastal Tartu Ülikooli. Aastast 1955 geoloogia-mineraloogia kandidaat.
Ta töötas pikka aega Eesti NSV TA Geoloogia Instituudis vanemteadurina.
Uuris Eesti Siluri stratigraafiat ja litoloogiat. 1955–1980 uuris ta Kaali meteoriidikraatrite ehitust. Ta avastas peakraatris kildudekoonused, avastas ühe varem teadmata kraatri, määras kraatrite vanuse (3500 aastat), kaardistas meteoriidiaine jaotumuse kraatrite piirkonnas ning määras meteoriidi langemise suuna. Uuemad andmed lubavad oletada, et Kaali meteoriit langes siiski hiljem – 2400...2800 aastat tagasi.
Aastal 1984 rajati Kaalijärve kaitsealale mälestusmärk Ivan Reinwaldile ja Ago Aaloele.
1970. aastatel uuris Ago Aaloe esimesena Tsõõrikmäe struktuuri ning oletas selle meteoriitset päritolu.
Ta oli 1963–1966 Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni liige.
Isiklikku.
Tema vend on Ülev Aaloe.


Ülev Aaloe.
Ülev Aaloe (sündis 17. detsembril 1944) on eesti tõlkija ja teatritegelane.
Ülev Aaloe lõpetas 1962. aastal Tallinna 21. keskkooli ning 1968. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogia osakonna soome-ugri keelte eriharu. 1970. aastal täiendas ta end Stockholmi ülikoolis rootsi keele ja kirjanduse alal.
Töötas Eesti Raadio rootsikeelsete saadete toimetajana, "Endla" teatris dramaturgi ja kunstilise juhina, Eesti Draamateatris dramaturgina. Aastatel 1999–2003 oli ta Vanalinnastuudio kirjandusala juhataja. Aastast 2003 on ta Tallinna Linnateatri kirjandusala juhataja. Samuti on ta Eesti Näitemänguagentuuri nõukogu esimees. Ta on tõlkinud kirjandust peamiselt rootsi, aga ka taani keelest.
Isiklikku.
Tema vend oli geoloog Ago Aaloe.


Eesti keelde tõlkijate loend.
"Siin on loetletud eesti keelde tõlkijaid."
A.
Vahur Aabrams
- Ülev Aaloe
- Epp Aareleid
- Kai Aareleid
- Raul Aav
- Johannes Aavik
- Ilotar Aavisto
- Silvia Airik-Priuhka
- Arvo Alas
- Heli Allik
- Jüri Allik
- Mari Allik
- Artur Alliksaar
- Betti Alver
- Ella Andersons
- August Annist
- Amar Annus
- Leo Anvelt
- Ott Arder
- Linda Ariva
- Tõnis Arnover
- Tõnis Arro
- Aleksander Aspel
- Ene Asu-Õunas
B.
Erkki Bahovski
- Juta Bedia
- Vladimir Beekman
- Jaan Bergmann
- Bruno Betlem
- Asta Blumenfeld
- Vivian Bohl
E.
Andres Ehin
- Kristiina Ehin
- Allan Eichenbaum
- Julius Elango
- Helmi Eller
- Aulis-Leif Erikson
- Andry Ervald
- Kattri Ezzoubi
G.
Mats Grant
- Andres Gross
- Artur Gross
H.
Anna Haava
- Juhan Habicht
- Ants Haljamaa
- Tatjana Hallap
- Tiiu Hallap
- Jaakko Hallas
- Katrin Hallas
- Eugen Hange
- August Hanko
- Urve Hanko
- Ester Heinaste
- Valli Helde
- Tiina Hellamaa
- Mart Helme
- Rein Helme
- Edvin Hiedel
- Lembe Hiedel
- Toomas Hiio
- Erni Hiir
- Tiito Himma
- Hels Hinrikson
- Jaak Hion
- Arthur Hone
- Laine Hone
- Aadu Hurt
I.
Ivo Ago Iliste
- Harry Ingelman
J.
Mari Jesmin
- Riina Jesmin
- Olev Jõgi
- Lennart-Hans Jürgenson
- Marika Jürgenson
- Vilma Jürisalu
- Helvi Jürisson
- Mihkel Jürna
- Helju Jüssi
K.
Hanna Kaal
- Ain Kaalep
- Maarja Kaaristo
- Boris Kabur
- Kaisa Kaer
- Krista Kaer
- Juhan Kahk
- Martin Kala
- Amiran Kaladze
- Martti Kalda
- Kätlin Kaldmaa
- Krõõt Kaljusto
- Kalev Kalkun
- Maria Kall
- Toomas Kall
- Teet Kallas
- Anne Kalling
- Mart Kalvet
- Jaan Kangilaski
- Maarja Kangro
- Kristjan Jaak Kangur
- Sigrid Kangur
- Jaan Kaplinski
- Nora Kaplinski
- Marit Karelson
- Ruth Karemäe
- Doris Kareva
- Maret Kark
- Kalle Kasemaa
- Leili-Maria Kask
- Katrin Kaugver
- Jan Kaus
- Anneli Kavald
- Paul Kees
- Helgi Kelle
- Heiti Kender
- Kaur Kender
- Ragne Kepler
- Agnes Kerge
- Joonas Kiik
- Katrin Kiik
- Sirje Kiin
- Irja Kiisküla
- Mats Kirsel
- Ann Kitsnik
- Lauri Kitsnik
- Paavo Kivine
- Mario Kivistik
- Salme Klaos
- Richard Kleis
- Johann Koell
- Eva Koff
- Indrek Koff
- Jürnas Kokla
- Konstantin Kokla
- Tiiu Kokla
- Kaspar Kolk
- Liidia Kompus
- Virve Krimm
- Helga Kross
- Jaan Kross
- Hasso Krull
- Pille Kruus
- Valdek Kruuspere
- Helja-Amanda Kukk
- Oskar Kuningas
- Aita Kurfeldt
- Kalle Kurg
- Astrid Kurismaa
- Aleksander Kurtna
- Kalevi Kvell
- Friedrich Kõlli
- Jaan Kärner
- Kalle Käsper
L.
Aino Laagus
- Marek Laane
- Tiina Laats
- Meri-Liis Laherand
- Leo Laks
- Anne Lange
- Ülle Laumets
- Marian Laving
- Tõnis Leemets
- Lauri Leesi
- Adelaida Lemberg
- Marju Lepajõe
- Harald Lepik
- Jaan Leppik
- Tanel Lepsoo
- Pärt Lias
- Ruth Lias
- Lembit Liivak
- Sander Liivak
- Anne Lill
- Johann Lill
- Helgi Limberg
- Bernhard Linde
- Hendrik Lindepuu
- Kati Lindström
- Ruth Ling
- Lore Listra
- Helgi Loik
- Mihkel Loodus
- Leida Loone
- Maria-Kristiina Lotman
- Hans Luik
- Liina Lukas
- Elvi Lumet
- Andres Luure
- Triin Lõbus
- Aivo Lõhmus
- Krista Läänemets
- Märt Läänemets
M.
Endel Mallene
- Carl Eduard Malm
- Risto Marjapuu
- Jüri Markus
- Ilona Martson
- Piret Marvet
- Vilma Matsov
- Heli Mattisen
- Mare Mauer
- Georg Meri
- Voldemar Metsamärt
- Leo Metsar
- Linda Metslang
- Helle Michelson
- Hanna Miller
- Ants Murakin
- Mari Murdvee
- Ann Must
- Kalle Muuli
- Mihkel Mõisnik
- Marin Mõttus
- Linnart Mäll
- Indrek Männiste
- Leelo Märjamaa-Reintal
- Bruno Mölder
- Heli Mägar
- Kaur Mägi
N.
Olga Nael
- Ellen Niit
- Dagmar Normet
- Maret Nukke
- Helga Nõu
O.
Kirsti Oidekivi
- Edgar Oissar
- Jüri Ojamaa
- Liisi Ojamaa
- Ott Ojamaa
- Ott Ojamets
- Gustav Adolph Oldekop
- Ellen Oll
- Ants Oras
- Margus Ott
P.
Marge Paal
- Triinu Pakk-Allmann
- Meelike Palli
- Marje Pedajas
- Heino Pedusaar
- Ants Paikre
- Oliver Parrest
- Immanuel Pau
- Merike Pau
- Toomas Paul
- Piret Peiker
- Aino Pervik
- Üllar Peterson
- Juta Peterson
- Carolina Pihelgas
- Jüri Piik
- Lauri Pilter
- Aare Pilv
- Ülar Ploom
- Ketlin Priilinn
- Kajar Pruul
- Ehte Puhang
- Mart Pukits
- Ilmar Pung
- Moritz Maximilian Põdder
- Neeme Põder
- Ursula Põks
- Vahur-Paul Põldma
- Asta Põldmäe
- Janika Päll
- Malle Pärn
- Jüri Pärni
- Aino Pärsimägi
- Marin Pärtel
- Konstantin Päts
- Piret Pääsuke
R.
Aleksander Raid
- Bibi Raid
- Harald Rajamets
- Henno Rajandi
- Lia-Astrid Rajandi
- Tiina Randus
- Tiina Randviir
- Silver Rattasepp
- Urmas Rattus
- Rein Raud
- Valda Raud
- Aive Raudkivi
- Andres Raudsepp
- Jüri Raudsepp
- Nora Kaplinski (Raudsepp)
- Piret Raudsepp
- Arnold Ravel
- Ilme Rebane
- Kristiina Rebane
- Katrin Reimus
- Kaarina Rein
- Juta Reiska
- Karl Reitav
- Tiiu Relve
- Lembit Remmelgas
- Margit Rennebaum
- Marju Riisikamp
- Merike Riives
- Ralf Rond (Jaan Kurn)
- Arthur Roose
- Jaan Ross
- Johanna Ross
- Kristiina Ross
- Paul-Eerik Rummo
- Siret Rutiku
- Jaak Rähesoo
- Adolf Rühka
S.
Anti Saar
- Heete Sahkai
- Ita Saks
- Vello Salo
- Elmar Salumaa
- Piret Saluri
- Rein Saluri
- Anu Saluäär
- Otto Samma
- August Sang
- Joel Sang
- Vladimir Sazonov
- Peeter Sauter
- Riina Schutting
- Toomas Schvak
- Johann Benjamin Sczibalski
- Johannes Seilenthal
- Jüri Selirand
- Leevi Selliov
- Johannes Semper
- Henrik Sepamaa (Heinrich Seppik)
- Aleks Sepp
- Rein Sepp
- Viktor Sepp
- Ly Seppel
- Maarja Siiner
- Kärt Siirak
- Marta Sillaots
- Heikki Silvet
- Johannes Silvet
- Mark Sinisoo
- Triin Sinissaar
- Aleksander Sipelgas
- Mati Sirkel
- Agu Sisask
- Kaia Sisask
- Erkki Sivonen
- Andrei Sokolov
- Inta Soms
- Mati Soomre
- Allar Sooneste
- Eve Sooneste
- Enn Soosaar
- Sven-Erik Soosaar
- Ene-Reet Soovik
- Anu Sooäär
- Tiiu Speek
- Sergei Stadnikov
- Dagmar Stock
- Hermann Stock
- Valvi Strikaitienė
- Mihhail Suigusaar
- Hans Susi
- Karin Suursalu
T.
Triin Tael
- Kai Tafenau
- Margis Talijärv
- Juhan Talve
- Jüri Talvet
- Malle Talvet
- Katre Talviste
- Aksel Tamm
- Epp Tamm
- Johan Tamm
- Triinu Tamm
- Marike Tammet
- Anton Hansen Tammsaare
- Mari Tarvas
- Rita Tasa
- Taavi Tatsi
- Eerik Teder
- Olavi Teppan
- Kerti Tergem
- Hardi Tiidus
- Tiina Tiiman
- Küllike Tohver
- Nelli Toiger
- Leena Tomasberg
- Andrus Tool
- Leon Toom
- Liidia Toom
- Aino Toomaspoeg
- Tiina Toomet
- Sigrid Tooming
- Liina Tordik
- Ülo Torpats
- Mats Traat
- Victoria Traat
- Elias Treeman
- Aleksander-Harald Trilljärv
- Silvia Tui
- Armand Tungal
- Rein Turu
- Mari Tuulik
- Igor Tõnurist
U.
Haljand Udam
- Ülle Udam
- Udo Uibo
- Kristina Uluots
- Marie Under
- Jaan Unt
- Kersti Unt
- Marja Unt
V.
Debora Vaarandi
- Kai Vaarandi
- Ain Vagula
- Lauri Vahtre
- Eha Vain
- Arvo Valton
- Kai Vare
- Aet Varik
- Maiga Varik
- Kai Vassiljeva
– Muia Veetamm
- Ingrid Velbaum-Staub
- Eva Velsker
- Ilmar Vene
- Kaarel Veskis
- Enn Vetemaa
- Votele Viidemann
- Kristi Viiding
- Linda Viiding
- Paul Viiding
- Tiina Viil
- Livia Viitol
- Valeeria Villandi
- Peeter Villmann
- Ago Vilo
- Tamara Vilsone
- Krista Vogelberg
- Omar Volmer
- Ivo Volt
- Hilja Välipõllu
- Märt Väljataga
Õ.
Tõnu Õnnepalu
W.
Franz Heinrich Wilberg
Eesti keelde tõlkijate loend
Tõlkijad


Katalaani keel.
Katalaani keel on romaani keelte hulka kuuluv keel, mida kõneldakse Hispaania kirdeosas (Kataloonias, Valencias ja Baleaaridel), Andorras, Prantsusmaa lõunaosas ning Sardiinias.
Kirjakeel 12. sajandi lõpust – 13. sajandi algusest.


Biograafiad (A).
Biograafiad (A) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab A-tähega.
Aa.
"Vaata Biograafiad (Aa)"
Ay.
A, Biograafiad


Töö Leedu Hüvanguks.
Töö Leedu Hüvanguks (leedu "Už darbą Lietuvai") on vasaktsentristlik valimisliit Leedus, kuhu kuuluvad Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei ja sotsiaal-liberaalne Uus Liit.
Valimisliidu liidrid on Algirdas Brazauskas LSDP poole pealt ja Artūras Paulauskas sotsiaal-liberaalide poole pealt.
Leedu Seimi valimiste võitis blokk kokku: 31 kohta. LSDP: 21, UL: 10. 70-mandaadilises üleriigilises ringkonnas sai blokk 206 179 häält (20.65% häältest) mis andis 16 kohta. (LSDP: 10, UL: 6). Ühekohaliste ringide pealt: LSDP: 9 (3 esimeses voorus), UL: 5.


Eminem.
Eminem (pärisnimi Marshall Bruce Mathers III'"; sündinud 17. oktoobril 1972 Missouris Saint Josephis) on USA räppar, muusikaprodutsent, näitleja ja laulja. Ta on edukaim valge räppar.
Muusika.
Tema viimased kolm plaati on kõik mitmekordsed plaatinaplaadid. Ka Curtis Hansoni film "8 Mile" (2002) temaga peaosas osutus edukaks.
Peaaegu päevapealt kaks aastat pärast "The Slim Shady LP" võitsid Dre ja tema värskeim soosik Eminem Grammy auhinna kui parim räpiesitus duo või grupi poolt. Eminem oli areenile plahvatanud 1999.aastal ülimalt hea räppimise ja kõmuliste laulusõnadega. Tema debüütalbumi produktsioon oli tänu Drele silmapaistev. Dre on töötanud kõigi Eminemi albumitega ja aidanud ka Eminemi protežeed 50 Centi.,See on peaaegu nagu pilvesolek," tunnistas ta.,Kui ma stuudiost pikka aega eemal olen, hakkab midagi kihelema...nagu-kurat,äkki ma oleks just täna oma,Billie Jeani" välja mõelnud..."
21. oktoobril 2008 avaldas Eminem autobiograafia "The Way I Am", milles kirjeldas üksikasjalikult oma probleeme vaesuse, narkootikumide, kuulsuse, meeleheite ja depressiooniga, samuti jutustas ta seal lugusid enda kuulsakssaamisest ja kommenteeris avalikkuse kõneaineks saanud eluseiku. Lisaks sisaldas raamat mitme laulu sõnu.
Isiklik elu.
Eminem sündis Nelson Mathers-Briggi ja Marshall Bruce Mathers ainsa lapsena. Tema isa hülgas pere, kui Eminem oli vaid 18-kuune. Eminem jäi ema hoole alla ja nad virelesid vaesuses. Nad kolisid palju, enne kui jäid paikseks Detroidi äärelinna Warrenisse.
Eminem on kaks korda abielus olnud Kimberley Ann Scottiga ja kaks korda lahutanud. Nad kohtusid keskkoolis ja nende kokku-lahku suhe algas 1989. 25. detsembril 1995 sündis neil tütar Hailie Jade Scott. Esimest korda abiellusid Kim ja Eminem 1999. 2000. aastal tegi Kim enesetapukatse. 2001 nad lahutasid. Uuesti abiellusid nad 2006. aasta jaanuaris, kuid juba sama aasta detsembris algas nende lahutusprotsess, mille põhiline vaidlusteema oli nende tütre hooldusõigus.
Eminem on lapsendanud veel kaks tüdrukut: Kimi õetütre Alaina Mathersi ja Whitney, kes on Kimi tütar tema eelmisest suhtest. Lisaks on Eminem oma poolvenna Nathani seaduslik hooldaja.
Eminemi on palju kordi kohtusse kaevatud. Sealhulgas on seda teinud tema naine ja ema. Eminem on laulutekstides korduvalt süüdistanud oma ema narkootikumide tarvitamises. Ema nõudis kohtu kaudu 10 miljonit dollarit, aga sai ainult 1600 dollarit. Kim Scott kaebas ta kohtusse pärast seda, kui Eminem oli 2001 oma laulus "Kim" kujutanud tema vägivaldset surma.
Eminemi kaebas 2001 maine kahjustamise eest kohtusse ka prügivedajana töötav mees D'Angelo Bailey, kes kooliajal oli Eminemi kiusanud, kui Eminem seda oma laulus mainis. 20. oktoobril 2003 lükkas kohus hagi tagasi.
Eminemi on süüdistatud narkootikumide omamises ja inimese (laadimata) relvaga ähvardamises. Ta sai 2000$ trahvi, lisaks mitu tundi ühiskondlikult kasulikku tööd ja tema relvakandmise litsents peatati aastaks. 2004 mõisteti ta 30 päevaks vangi, kui narkotestis vahele jäi. Ta on tunnistanud oma sõltuvust mitmest ravimist, mis kuuluvad valuvaigistite ja unerohtude hulka.


Miraj Khalid.
(Malik) Miraj Khalid (1916 Dera Chahali küla Pandžabis, Pakistan – 13. juuni 2003 Lahore) oli Pakistani ajutine peaminister aastatel 1996–1997.


Seretse Khama.
"Sir" Seretse Khama (tsvana Serêtsê a Sekgoma a Kgama; 1. juuli 1921, Serowes Botswanas – 13. juuli 1980, Gaborones Botswanas) oli Botswana president aastail 1966–1980.
Aastast 2008 on Botswana president tema vanim poeg Ian Khama.
Khama, Seretse
Khama, Seretse
Khama, Seretse


Pervez Musharraf.
thumb
Pervez Musharraf (پرويز مشرف; sündinud 11. augustil 1943 Indias Delhis) on Pakistani erusõjaväelane ja poliitik, president 2001–2008. 2007. aasta detsembrini oli ta Pakistani armee kindral.
18. augustil 2008 teatas ta presidendikohalt tagasiastumisest.


Jules Grévy.
François Jules Paul Grévy (15. august 1807, Mont-sous-Vaudrey, Jura departemang, Prantsusmaa – 9. september 1891, Mont-sous-Vaudrey) oli Prantsusmaa president 1879–1887.
Kuningas Louis-Philippe'i troonilt tõukamise tagajärjel 1848. aastal nimetati ta tema kodudepartemangu Jura ajutise valitsuse komissariks.


Kazys Grinius.
Kazys V. Grinius (17. detsember 1866 Salema Marijampolė lähedal – 4. juuni 1950 Chicago) oli Leedu peaminister 1920–1922 ja president 1926.
Välislink.
Grinius, Kazys
Grinius, Kazys
Grinius, Kazys


Martina Navrátilová.
Martina Navrátilová (sünnipäraselt Martina Šubertová, sündinud 18. oktoobril 1956 Prahas), Tšehhoslovakkias sündinud ameeriklane on kõigi aegade edukaim professionaalne tennisist. Ta on ühtekokku võitnud (oktoobriks 2004) 167 turniiri üksikmängus (neist 18 Suure Slämmi turniiri ning 174 korda naispaarismängus, neist omakorda 31 Suure Slämmi turniiridel).
Elulugu.
Martina Navrátilová sündis Prahas, kuid pärast vanemate lahutust kolis koos emaga Revnicesse, kus teda hakkas huvitama tennis. Tema ema abiellus 1962. aastal uuesti ning ta kasuisast Mirek Navrátilist sai tema esimene treener. Oma esimesel noorteturniiril osales ta 1964 ning alustas tööd George Parmaga. 1973. aastal jõudis ta esimest korda Suure Slämmi turniiril veerandfinaali ning temast sai professionaalne mängija. 1975. aastal taotles asüüli USAs, temast sai USA kodanik aastal 1981.
Oma esimese suure tiitli võitis ta 1978. aastal Wimbledonis, kus alistas finaalis Chris Everti. Ränk treening tõi talle lõpuks suure edu: 1982. aastal võitis ta 15 turniiri üksikmängus ning 14 turniiri paarismängus, aasta hiljem aga koguni 28. Aastail 1983 ja 1984, võitis ta kuus järjestikust Suure Slämmi turniiri, kuid ometi jäi tal Suur Slämm välja mängimata. Tema suurimaks rivaaliks kaheksakümnendatel oli just nimelt Chris Evert, rivaliteet kestis kuni Evert 1988. aastal loobus. 14. juunist 1982 kuni 9. juunini 1985 juhtis ta maailmarankingutabelit 156 nädalat järjest (üldse on ta juhtinud seda 331 nädalat üheksal eri perioodil).
Kaheksakümnendate lõpus aga tõusid peale noored tähed (eeskätt Steffi Graf) ning tegid lõpu Navrátilová valitsemisajale. Ta loobus üksikmängust 1994. aasta lõpus, hoolimata sellel aastal Wimbledoni finaali jõudmisest. 1995-1996 mängis ta ainult mõnel üksikul turniiril paarismängu.
Aastal 2000 valiti Martina Navrátilová rahvusvahelisse tennisekuulsuste halli.
Pärast pikka eemalolekut tegi ta 2000. aastal "come back"i paarismängus. 2003. aastal võitis Austraalia lahtistel meistrivõistlustel koos Leander Paesiga segapaarismängu. Seeläbi sai ta läbi aegade kolmandaks naismängijaks, kes on suutnud võita kõikidel Suure Slämmi turniiridel kõikides mänguliikides.
2003. aasta juulis samuti koos Leander Paesiga võitis ta Wimbledonis taas segapaarismängu jõudes 20 Wimbledoni tiitliga järele Billie Jean Kingi rekordile.
Ta on vanim suure slämmi turniiri võitja läbi aegade. Oma 58 suure slämmi tiitlivõiduga on ta austraallase Margaret Smith Courti 62 tiitlivõidu järel teisel kohal.
2004 oli tema jaoks esimene olümpia-aasta. Koos Lisa Raymondiga jõuti veerandfinaali.
Võidud Suure Slämmi turniiridel.
Martina Navrátilová on võitnud Suure Slämmi turniiridel 18 korda üksikmängu, 31 korda naispaarismängu ning 9 korda segapaarismängu.


1200. aastad.
1200. aastad on aastad 1200–1209 pKr.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad
Aastad: 1200 1201 1202 1203 1204 1205 1206 1207 1208 1209


1210. aastad.
1210. aastad on aastad 1210–1219 pKr ehk maj.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1210 1211 1212 1213 1214 1215 1216 1217 1218 1219


1220. aastad.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Kümnendid: 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad - 1220. aastad - 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad
Aastad: 1220 1221 1222 1223 1224 1225 1226 1227 1228 1229


1230. aastad.
1230. aastad on aastad 1230–1239 pKr ehk maj.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Kümnendid: 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad
Aastad: 1230 1231 1232 1233 1234 1235 1236 1237 1238 1239


1240. aastad.
1240. aastad on aastad 1240–1249 pKr ehk maj.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Kümnendid: 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad
Aastad: 1240 1241 1242 1243 1244 1245 1246 1247 1248 1249


Landesveeri sõda.
Landesveeri sõda ehk "Landeswehri sõda (ka: "Landeswehri sõda") oli Eesti Vabadussõja raames 5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919 kestnud sõjaline konflikt Lätis paikneva Saksa väekoondisega, mille koosseisu kuulus ka baltisakslastest koosnev "Landeswehr".
Olukord Lätis Esimese maailmasõja lõpul.
Kasutades ära Saksa okupatsioonivägede paiknemist Läti territooriumil, tuli 12. aprillil 1918. aastal Riias kokku baltisakslaste Maanõukogu ("Landesrat"), mis kuulutas välja Balti hertsogiriigi. Kogu tegelik võim selles riigis pidi minema baltisakslastele. 18. oktoobril tunnustas Balti hertsogiriiki Saksamaa ning 5. novembril kuulutas Maanõukogu end kõrgeimaks võimuks. Kui Saksamaa 11. novembril Esimeses maailmasõjas kapituleerus, jäi Balti hertsogiriik ilma oma põhilisest toetajast. Samal päeval alustas Balti hertsogiriigi valitsus (Regentnõukogu) Balti maakaitseväe ehk "Landeswehri loomist.
Kui 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik, seisis see aga äärmiselt nõrgal alusel, sest kuna Läti rahvusüksused ühinesid peamiselt Punaarmeega, puudus Läti ajutisel valitsusel praktiliselt relvastatud jõud. Seepärast ei olnud Läti ajutisel valitsusel muud võimalust, kui tunnustada 7. detsembril Landeswehri Läti riigi sõjaväena. Läti ajutise valitsuse ja Saksa peavoliniku August Winnigi vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus. Kuna aga lätlasi polnud kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist baltisaksa armee, mis oli Läti Vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud. 29. detsembril allkirjastas Läti valitus Winnigiga lepingu, mille kohaselt said Läti kodakondsuse ja kõik õigused (muuhulgas ka õiguse maad saada) kõik Saksa kodanikud, kes neli nädalat olid Läti riigi teenistuses sõdinud.
Samal ajal liikusid Nõukogude väed Läti territooriumil kiiresti edasi. Jaanuaris 1919 langesid Nõukogude vägede kätte Riia ja Jelgava. Läti ajutine valitsus eesotsas peaminister Kārlis Ulmanisega oli sunnitud Liepājasse siirduma.
Compiègne'i vaherahu üheks tingimuseks Saksamaale oli Baltikumi kaitsmine seni, kuni kohalikud rahvad organiseeruvad. Seda ning Läti ajutise valitsusega sõlmitud leppeid kasutades alustas Saksa väejuhatus tegutsemist: tugevdati Raudbrigaadi, mille ülemaks nimetati major Josef Bischoff. Veebruaris 1919 saabus Liepājasse kindral krahv Rüdiger von der Goltz, kes varem oli Saksa vägesid juhtinud Soomes. Temast sai kõikide Kuramaal asunud vägede, kaasaarvatud Landeswehri, ülemjuhataja, kes küll formaalselt pidi abistama Läti ajutist valitsust, kuid kes reaalselt asus ellu viima Balti hertsogiriigi säilitamise ideed ning unistas Vene enamlusele surmahoobi andmisest. Märtsiks 1919 koondas von der Goltz Lätis relvile 13500 meest, kellest 5000 kuulus 1. kaardiväe reservdiviisi, 4000 Rauddiviisi, ning 4500 Landeswehri. Lätlasi oli Saksa korpuses tollal umbes 1400 meest.
K. Ulmanise valitsus pöördus abi saamiseks ka Eesti poole. Kaaluti ka valitsuse evakueerimist Tallinna, kuid hiljem sellest siiski loobuti. 20. jaanuaril andis Eesti valitsus loa Läti relvastatud jõudude loomiseks Eesti pinnal. Eestlaste plaaniks oli neid vägesid kasutada puhvri loomiseks lõunapiiril. 15. veebruaril andis Eesti vägede ülemjuhataja korralduse Läti väeosade loomiseks Eesti 2. diviisi alluvuses. 17. veebruaril saabus Tartusse grupp Läti ohvitsere ning töö algas. 28. veebruaril mobiliseeriti kõik Eestis elavad lätlased, hiljem ka lätlased Eesti vägede kontrolli all olevatel Põhja-Läti aladel. 31. märtsil moodustati Läti brigaad, mille ülemaks sai kindral Jorģis Zemitāns ja mille tugevuseks oli umbes 9800 meest.
Märtsis 1919 võttis von der Goltz ette kolm piiratud ulatusega pealetungioperatsiooni, mille tulemusena võeti Punaarmeelt tagasi Tukums ja Jelgava. Punaarmee vastupealetungi katsed tõrjuti. Olukorra stabiliseerumisel rindel hakkasid K. Ulmanise suhted sakslastega halvenema. Saksa väed takistasid üldmobilisatsiooni ning viisid 16. aprillil 1919 läbi riigipöörde, mille tulemusena seati võimule Andrievs Niedra valitsus. K. Ulmanis põgenes sadamasse inglaste laevadele.
Mai alguseks oli von der Goltzil armees 28000 meest, kelle abil vallutati 22. mail Riia. Hävitavalt purustatud Punaarmee, keda ründas põhjast ka Eesti, jättis seejärel kiiresti maha kogu Läti territooriumi. Eesti väed olid 24. mail alanud pealetungi käigus 31. maiks hõivanud Limbaži-Cēsise joone.
Konflikti algus.
Olgugi, et Saksa väejuhatus oli von der Goltzile andnud Antanti survel korralduse, millega keelati riigisaksa vägede nihutamine Riiast kaugemale ning Landeswehri edasiliikumine üle Jugla järvede joone, andis major Fletcher 29. mail 1919 käsu pealetungi jätkamiseks Daugavast põhjapoole. Landeswehri edasimarss põhja suunas algaski 31. mail kolmes kolonnis. 2. juuni õhtul jõudis kapten von Medemi juhitud kolonn Jērikisse ning võttis kontakti Läti brigaadi staabiga Cēsises. Edasise tegevuse arutamiseks lepiti kokku poolte kohtumises 4. juunil. Hinnates olukorda andis eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner 3. juunil käsu võtta Eesti vägedel enda kontrolli alla Jēriki-Gulbene raudtee. Paiknemisala piiriks määrati joon Gauja jõe suudmest piki jõge Siguldani, sealt joonel Nītaure-Vecpiebalga-Jaungulbene. Samuti käskis Laidoner viivitamatult soomusrongide valve alla võtta Valga-Gulbene raudtee koos Jēriki raudteesõlmega.
Kokkulepitud ajaks Landeswehri esindaja Cēsisesse ei saabunud, küll saabus teateid Landeswehri vägede asetumisest, rünnakusihiga Eesti vägede vastu. Sellises olukorras esitas alampolkovnik Nikolai Reek Landeswehri juhatajale telegraafi teel ultimaatumi sakslaste tagasitõmbumiseks 12 tunni jooksul Eesti väejuhatuse poolt nõutud joone taha. Ultimaatumi tähtaeg möödus 5. juunil kell 12:00. 13:45 asusid Jēriki poole teele Eesti soomusrongid, eesmärgiga kontrollida ultimaatumi täitmist. Erapooletuks vaatlejaks võeti kaasa liitlasvägede kolonelleitnant E. Dawley. Amata jõe silla lähedal ründasid Landeswehri väeüksused soomusronge. Sellega oli sõjategevus faktiliselt alanud.
6. juunil vallutasid Landeswehri väed üsna vähese vaevaga Cēsise, mida kaitses lahingukogemuseta 2. Läti Võnnu polk ja kaks Eesti soomusrongi. 8. juunil üritasid Eesti väed linna tagasi vallutada, kuid ebaõnnestunult. 8. ja 9. juunil vahistasid eestlased Narva lähedal maandunud 3 saksa lennuki piloodid, kes olid teel Vene Loodearmee poole, eesmärgiga proovida Loodearmeed kaasata Eesti vastasesse võitlusse, kuid maandusid ekslikult Eesti vägede piirkonnas.
Vaherahu.
10. juunil tehti Antanti vahendusel vaherahu ning alustati läbirääkimistega. Eestit esindas kindralstaabi ülem polkovnik Jaan Rink, vastaspoolt Landeswehri juht major Alfred Fletcher. Eestilt nõuti vägede väljaviimist Põhja-Lätist (Põhja-Läti okupeerimise lõpetamist), kuid kuna Eesti väed hoidsid Ida-Lätis rinnet enamlastega, oli tagala omamine Põhja-Lätis strateegiliselt kriitilise tähtsusega. Samuti ei usaldanud Eesti väejuhatus Eesti Vabariigi territooriumil Balti Hertsogiriigi loomist taotlevat Landeswehri.
Alanud konflikt oli arutlusel ka Pariisi rahukonverentsil, kus Antanti ülemsõjanõukogu käskis 11. juunil sakslastel lõpetada pealetung Eesti suunal ning viia oma väed Eesti poolt nõutud joone taha. Sellest hoolimata ei taganenud sakslased oma nõudmistest, vaid koondasid piirkonda lisajõude. Nimelt toodi piirkonda riigisaksa vabatahtlikest koostatud nn Rauddiviis. Eesti poolelt asus piirkonnas 3. diviis kindralmajor Ernst Põdderi ning 2. soomusrongide divisjon kapten Karl Partsi juhtimisel. 3. diviisi koosseisu kuulusid 3. (alam-kapten Jaan Kruus), 6. (kapten Karl Trallo) ja 9. jalaväepolk (kapten Johannes Schmidt) ning 2. Läti Võnnu polk. Vägede rindetegevust koordineeris staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek.
Vägede täpse suuruse ning varustuse kohta annavad allikad erinevaid andmeid. Üldtunnustatud käsitluse kohaselt oli Eestil ülekaal sõdurite arvus, tehniliselt oli paremini varustatud Landeswehr. Näiteks August Traksmaa "Lühike Vabadussõja Ajalugu" annab vägede suuruseks 19. juunil
Teisalt on ka allikaid, mille kohaselt Eesti vägede ülekaal oli märgatavalt suurem – ligi kahekordne.
Landeswehri pealetung.
Läbirääkimised ebaõnnestusid ning vaherahu lõppes 19. juuni pealelõunal, mil Rauddiviisi osad alustasid edasitungi Limbaži ja Stalbe suunas, vallutades veel samal päeval Vidriži. Tõsisem lahingutegevus algas 20. juunil, mil Rauddiviisi üksused ründasid Eesti 9. polku, kes asus kaitsepositsioonidel Limbažist lõunas. Sakslaste rünnak peatati ning eestlaste vasturünnakuga löödi nende väed tagasi. Stalbe suunal vallutas Rauddiviis 20. juuni hommikul Straupe, mida kaitsesid Eesti 6. polgu väeosad.
Sakslaste üldpealetung kogu rindel algas 21. juuni varahommikul. Suurtükitule toetusel ründas Landeswehr Eesti ja Läti vägede positsioone Rauna jõel Cēsisest idas, samal ajal kui Rauddiviis major Keisti juhtimisel alustas rünnakut Stalbele. Hoolimata ägedast suurtüki- ja miinipildujatulest suutsid Eesti väed siiski Stalbe juures oma positsioone kaitsta, paljuski tänu kriitilisel hetkel appi saabunud soomusautodele "Toonela" ja "Estonia". Samuti õnnestus eestlastel alla lasta üks madalalt lendav sakslaste lennuk.
Cēsise juures algas pealetung hommikul kella 1 ajal pettemanöövriga linnast loodes. Sellele järgnes ulatuslik rünnak kogu rinde idalõigus, suunaga Raunale ja Valmierale. Umbes kella 9 paiku murdus rinne peamise rünnakuraskuse alla jäänud Läti 2. Võnnu polgu kohalt laias ulatuses. See tingis ka Eesti 3. polgu väeosade ligi 10 kilomeetrise tagasitõmbumise Rauna lähedale. Rindest läbi tunginud Landeswehri väed jagunesid kaheks: üks osa suundus edasi põhja Valmiera poole, kus ta ilma suurema vastupanuta vallutas umbes kella 4 paiku pealelõunal Skangaļi ja Starti, teine osa jätkas lätlaste jälitamist Lode jaama suunas. Lode jaamas paiknesid kaks Eesti laiarööpmelist soomusrongi dessantüksustega ning muidki vägesid, kellel õnnestus Landeswehri rünnak paari kilomeetri kaugusel jaamast, Liepasmuiža lähedal, seisma panna. Keskpäevaks saabus piirkonda ka lisavägesid – soomusrong ning Kuperjanovi partisanide pataljon, kelle abil õnnestus Landeswehr Liepasmuižast välja tõrjuda ning suruda tagasi üle Rauna jõe.
Eesti vägede pealetung.
Eesti vägede vastupealetung algas 22. juunil. Limbaži piirkonnas alustasid 9. polgu kolm roodu liikumist oma positsioonidelt lõuna suunas, surudes Rauddiviisi üksused tagasi ning vallutasid õhtuks Bīriņi mõisa. Ülejäänud roodud liikusid kagusuunal ning hõivasid õhtuks Jugla mõisa, ähvardades nii Straupes paiknevaid Rauddiviisi jõude selja tagant. Samal ajal jätkasid Rauddiviisi üksused rünnakuid Stalbe vallutamiseks, arvestades lisajõududega, kes aga olid juba eelmisel päeval viidud Cēsisesse ja keda polnud enam võimalik appi saata. Eesti vägedest oli seevastu Stalbesse toodud 6. polgu I rügement, mistõttu sakslaste rünnakuid suudeti edukalt tõrjuda. Saades päeval teada Eesti 9. polgu edenemisest ja õhtupoolikul ka sellest, et abivägesid ei saabu, otsustas von Kleist õhtul taanduda. Eestlased said sellest teada alles järgmisel hommikul, jättes nii sakslastele võimaluse rahulikuks taganemiseks.
Cēsise alla olid samuti saabunud eestlaste lisajõud. Nimelt jõudis varahommikul Lode jaama lähedale Kalevlaste pataljon, kes suunati kohe eelmisel päeval rindest läbi tunginud Skangaļis paiknevate Landeswehri üksuste vastu. Lisaks oli Valmierast rindele saabunud 1. polgu II pataljon, kelle ülesandeks jäi koos Murmuižas paikneva soomusautoga "Vanapagan" tagasi vallutada Starti. Keskpäeval alanud lahingus mängis tähtsat osa just soomusauto, mille ilmumine pani Landeswehri oma positsioonidelt taganema. Õhtuks jõudis 1. polgu II pataljon Rauskasse, sakslased taganesid Jaunrauna mõisa. Need rünnakud parandasid ka Rauna all paikneva 3. polgu väeosade olukorda, kes pidasid major Böckelmanni juhitud Landeswehri rünnakuile reservide rindele toomisega vastu. Samuti aitas asjaolu, et purustatud tee tõttu ei saanud sakslased täiel määral kasutada oma kahte piirkonnas paiknenud soomusautot.
Eesti vägede võit Cēsise all.
Seoses Rauddiviisi taganemisega Straupest ning eestlaste eduga ka mujal rindel oli Landeswehri olukord Cēsises 22. juuni õhtuks muutunud üsna halvaks. Seetõttu otsustas major Fletcher taganeda. 23. juuni hommikul kella 7 paiku vallutasid eesti väed nii Straupe kui Cēsise, kohates vaid vähest, järelvägede poolt osutatud vastupanu. Seega olid Eesti väed Cēsise all saavutanud võidu, mida tänapäeval tähistatakse Võidupühana. Nähes sakslaste kiiret taandumist, asusid Eesti väed neid jälitama. Suurem kokkupõrge Rauddiviisiga, mis lõppes eestlaste üsna suurte kaotustega (17 surnut, 8 teadmata kadunut, 34 haavatut), toimus Englārte mõisa juures, mida 9. polgu neli pataljoni üritasid vallutada. Olgugi, et sakslased suutsid eestlaste rünnaku korduvalt tagasi tõrjuda, otsustas major Bischoff oma vägedega õhtul üle Gauja Riia poole taganeda. 24. juunil sakslaste jälitamine jätkus ilma suuremate lahinguteta. 9. ja 6. polk võtsid õhtuks sisse positsioonid Gauja jõest põhjapool, soomusrongide divisioni kaks polku vallutasid Sigulda. 25. juunil ründasid Eesti 6. polgu üksused ja Kuperjanovi pataljon Inčukalnsi, kus Saksa väed paiknesid headel positsioonidel Esimese maailmasõja kaevikutes. Lahing kestis hilise ööni, mil sakslased positsioonid maha jätsid ning taganesid.
26. juuniks jõudsid Eesti väed Ropaži alla. Landeswehr püüdis vaherahu teha, kuid eestlased ei võtnud pakkumist vastu, vaid ründasid 27. juuni hommikul, surudes Landeswehri ja Rauddiviisi edasi läände, kus need õhtuks asusid headele looduslikele kaitsepositsioonidele ümber Riia.
Rauddiviis oli asunud positsioonidele Daugava jõest Salaspilsi lähedal kuni Jugla järveni, jäädes väikese, kuid kõrgete looduslike kallastega Mazā Jugla jõe läänekaldale. Landeswehr oli võtnud positsioonid Jugla järvest piki Baltezersi järvede läänekallast ja Lielais Baltezersi kanalit Gaujani, hoides jõe lõunakallast. Lisaks olid väeüksused saanud täiendust Riias ja Ogres reservis olnud vägede arvelt. Hoolimata headest positsioonidest, mida pakkusid eeskätt ideaalsed looduslikud veetakistused, oli sakslaste moraal väga madalale langenud. Kuigi ka Eesti väed said täiendusi, oli neil probleeme varustusega, kuna rinne oli väga kiiresti liikunud ning peamine varustuskanal, raudtee, oli Amata silla juures purustatud.
Lahingud Riia ümbruses.
28. ja 29. juunil ründasid Eesti väed edutult sakslaste kaitsepositsioone nii Alderi, Podnieki kui Mazā Jugla silla juures. 29. juunil saabusid kolm laiarööpmelist soomusrongi, mis seni olid pidanud ootama Amata silla parandamist. Üldine pealetung kavandati 30. juuni keskpäevaks. 30. juuni hommikul suutis 6. polk forsseerida Lielais Baltezersi kanali ning jääda selle läänekaldale püsima. Kuigi ka 9. polk tungis Ādaži juures üle Gauja, suruti ta Landeswehri poolt peagi tagasi üle jõe (8 surnut, 12 haavatut). Samal ajal üritasid sakslased järvede vahelise raudtee ja Mazā Jugla piirkonnas ise vasturünnakut alustada, toetades seda tugeva kahuritule, gaasi ja lennukitega. Rünnakud tõrjuti küll Eesti vägede poolt tagasi, kuid vasturünnakule ei suudetud asuda. Samuti ei suutnud edasi tungida 3. polk Salaspilsi piirkonnas, kes alles oli positsioonidele jõudnud. Daugava suudmesse jõudis ka Eesti mereväeeskaader, kuid taandus, saades infot 9. polgu taganemisest üle Gauja.
1. juuli varahommikul ründasid Kuperjanovi pataljon ning 9. polk ja 6. polgu II pataljon Ādaži ja Alderi piirkonnas uuesti, kuid ei kohanud enam tugevat vastupanu ja jõudsid keskpäevaks Kišu järveni, moodustades uue rinde Jugla jõel. Lõunas ründas 6. polgu I pataljon ja Kalevlaste pataljon veelkord Mazā Jugla silda. Terve päeva kestnud lahingus suudeti küll sild mõneks ajaks oma valdusse saada, kuid tihe kahurituli ja gaasi kasutamine surusid eestlased raskete kaotustega (29 surnut, 7 vangi langenud, 66 haavatut) õhtuks taas tagasi algsetele positsioonidele. Prantsuse koloneli du Parquet vahendusel alustati ettevalmistusi läbirääkimiste alustamiseks.
2. juulil kella 4 paiku andsid Eesti vägedele alla umbes 600 lätlast Balodise väeüksusest. Õhtuks vallutas 9. polk kogu Daugavast ja Kišu järvest põhja poole jääva ala ning valmistus järgmisel päeval ületama Daugava kanalit. Taas Daugava suudmesse ilmunud Eesti mereväele alistusid kolm lätlastest meeskondadega suurtükipaati, lisaks neile vallutati üks paat. Suurem lahing toimus 3. polgu vägede ja Rauddiviisi üksuste vahel Salaspilsi piirkonnas. Seal olid mõlemad vaenupooled plaanitsenud pealetungi ning seepärast koondanud sinna suured väeüksused, mis lahingus suuri kaotusi kandsid (eestlastel 31 surnut ja 106 haavatut).
Sõjategevuse lõpp.
Vaherahu läbirääkimised algasid Strazdumuižas 2. juuli õhtul. Nende tulemusena sõlmiti 3. juulil kell 3:30 poolte vahel vaherahu tingimustel, et sakslased tõmbuvad tagasi Lielupe taha ja eestlased lõpetavad pealetungi.
Landeswehr'i sõja tagajärjed.
Sõja üheks oluliseks tagajärjeks Eesti ja Läti jaoks oli baltisakslaste rolli pisenemine äsjaloodud Eesti ja Läti Vabariigis ning baltisakslaste maine teatav langus nende riikides. Just Landeswehri sõda pani viimase piisa karikasse, mis põhjustas baltisaksa mõisaomanduse sedavõrd radikaalse riigistamise, nagu see läbi viidi. Eestis varjutas Landeswehri puutuv näiteks suures osas eestlastega koos võidelnud Balti (tegelikult baltlaste) Rügemendi tegevuse, mis väljendub 1920–1930. aastatel avaldatud trükisõnas.
Globaalsemas mastaabis põhjustas Landeswehri sõda aga bolševike vastase sõjalise tegevuse killustamist. Nimetatud killustatust võib pidada üheks teguriks, miks Venemaal jäid võimule 1917. aasta oktoobris võimu haaranud bolševikud eesotsas Leniniga, vaatamata Antanti pidevatele katsetele neid kukutada.
Hinnang.
"Meie Eesti rahva ajaloos oli Vabadussõda üks kõige tähtsam sündmus: see oli meie oludes hiigla võitlus, mille tagajärjeks oli iseseisev Eesti riik. Meie tuletame tänuga meelde kõiki, kes selles heitluses meile otse või kaudselt kaasa aitasid ja teame, et mõnegi kaasvõitlejaga tuli ka vahete-vahel kõvasti tülitseda; üldtulemus oli aga just see, mida meie soovisime – meie oma riik."


Hannes Walter.
Hannes Walter (3. detsember 1952 Nõmme, Tallinn – 26. november 2004) oli eesti sõjaajaloolane ja poliitik.


Intranet.
Intranet ehk sisevõrk on asutuse sisevõrk, mis põhineb Interneti protokollistikul.
Intranet või intra (poolslängis) on ka võrgupõhine infosüsteem asutusesiseseks infovahetuseks (tavaliselt projektijuhtimiseks, kontaktide haldamiseks, dokumentide vahetamiseks jms). Selline intranet võib olla tegelikult internetis ja asutus paikneda laiali erinevates kontorites, võib-olla suuresti isegi töötajate kodudes (kuivõrd korralik intranet võimaldab infoga tegelevatel töötajatel, nagu programmeerijad, teadlased, copywriterid jms. töötada kodus juba väga mugavalt).


Kümnenda Kraadi väin.
Kümnenda Kraadi väin (inglise "Ten Degree Channel") ühendab Bengali lahte Andamani merega ja eraldab Andamani saari Nicobari saartest.
Nimi tuleb sellest, et väina läbib kümnes põhjalaiuskraad.


La Pérouse'i väin.
Vaade La Pérouse’i väinale Sōya neemest (Hokkaidō)
La Pérouse’i väin ehk jaapanipäraselt Sōya väin (vene пролив Лаперуза, jaapani 宗谷海峡 (Sōya-kaikyō)) ühendab Jaapani ja Ohhoota merd ning eraldab Sahhalini Hokkaidōst.
Laius 43 km, sügavus kuni 74 m.
Väin on sanud nime Jean-François de La Pérouse'i järgi, kelle ekspeditsioon avastas selle aastal 1787.


Sulu saared.
Sulu saared asuvad Kagu-Aasias Vaikses ookeanis ja on osa Filipiini saartest.
Sulu saared külgnevad loodes Sulu merega ja kagus Sulawesi merega. Saarestik on edela-kirdesuunaline ning hõlmab edelast kirde poole minnes Sibutu, Tawi-Tawi, Doc Cani, Tapuli saared, Jolo saare, Pangutarani saared, Pilase saared ja Basilani, samuti nende vahele jäävad pisisaared, mida leidub hulganisti. Saarestikust edelasse jääb Kalimantan ja kirdesse Mindanao.
Saarte pindala on 2688 km². Saared on künklikud, kõrgus kuni 790 meetrit.
Sulu saared on tihedalt asustatud. 2005. aasta seisuga elas seal 1,3 miljonit inimest. Kõige suurem linn on Jolo saarel asuv samanimeline linn. Rohkem kui 10 000 elanikku on veel Basilanil asuvates Isabelas ja Lamitanis, Jolol asuvas Su-uhis ning Sibutul asuvas Panglima Alaris
Halduslikult kuuluvad Sulu saared Filipiinidele Muslimi Mindanao autonoomsesse piirkonda, välja arvatud Isabela, mis kuulub Zamboanga Poolsaarele (selle keskus Zamboanga asub Isabelast kõigest paarkümmend kilomeetrit põhja pool). Ajalooliselt on Sulu saarte hulka arvatud ka saarestikust loodesse jäävaid Cagayan Sulut ja Turtle'i saari. Tänapäeval seda enam ei tehta, ehkki nemadki kuuluvad Muslimi Mindanaosse. Provintsi keskus Cotabato ei asu Sulu saartel, vaid Mindanaol, küll aga moodustavad Sulu saared kolm Muslimi Mindanao viiest provintsist: Basilan, Jolo ja Tawi-Tawi.
Sulu saared ei ole, ehkki sageli on vastupidist väidetud, jäänuk kunagisest Kalimantani ja Filipiinide vahelisest maismaasillast. Nad on hoopis vulkaanilise päritoluga, väiksemate seas on ka korallsaari.


Anto Aasa.
Anto Aasa (sündis 6. mail 1977 Iisakul) on eesti geograaf, kes on tegelnud põhiliselt fenoloogiaga.
Ta lõpetas 1995 Iisaku Gümnaasiumi ning aastal 2000 bakalaureusekraadiga Tartu Ülikooli geograafia erialal.
Alates 1995. aastast osales ta Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi töös.
Aastal 2002 kaitses ta Tartu Ülikoolis geograafia alal magistritöö "Tendentsid Kesk- ja Ida-Euroopa taimefenoloogilistes kalendrites" (juhendaja Rein Ahas). Ta astus Tartu Ülikooli geograafia instituudi loodusgeograafia ja maastikuökoloogia õppetooli juures doktorantuuri Rein Ahase juhendamisel ning kaitses 2005 doktoritöö.


Morod.
Morod on Filipiinide lõunaosa moslemitest elanikud. Nende arvuks hinnati 1988. aastal umbes 2,3 miljonit. Elavad Sulu saartel ja Mindanao lääneosas.
Morode hulgas eristatakse üheksat etnilist gruppi, kes kõik räägivad erinevaid austroneesia keeli.
Kirjutamisel kasutavad araabia kirja. 15. sajandil võtsid vastu islami (sunniidid).
Filipiinide keskvalitsuse jaoks on tegemist relvastatud vastupanu osutavate separatistidega.
Osa morosid tegeleb püsipõllundusega (riisikasvatus), osa alepõllunduse või kalapüügiga. Morod tegelevad veel kauplemise, pärlipüügi ja salakaubaveoga ning on tuntud juveliirid ja relvameistrid.


Udu.
Udu on vahetult aluspinna kohal heljuvate veepiiskade, harvemini jääkristallide või mõlemate kogum, mis vähendab nähtavust väiksemaks kui 1 km.
Udu tekib siis, kui õhu suhteline niiskus on 100%. Udupiisad moodustuvad, kui veeaur kondenseerub kondensatsioonituumakestele.
Eestis on keskmiselt 50...70 päeva aastas, mil esineb udu. Kõige harvem esineb seda mai ja juunikuus.
Rannikul esineb udu harvem kui sisemaal.
Udu vähendab vahemaid, mille piires on võimalik esemeid selgelt näha (nähtavus), ning on seetõttu ohtlik liiklejatele.


Jaak Aab.
Jaak Aab (sündis 9. aprillil 1960 praeguse Helme valla territooriumil Taageperas) on endine poliitik, endine Võhma linnapea, IX Riigikogu asendusliige, sotsiaalminister Andrus Ansipi esimeses valitsuses 13. aprillist 2005 5. aprillini 2007.
12. septembrist 1994 on ta Eesti Keskerakonna liige.
Töökohad ja ühiskondlikud ametid.
1993. aastal kandideeris Aab Võhma linnavolikogusse nimekirjas "Elujõuline Võhma". Ta sai 33 häält 678-st, mis oli paremuselt 5. tulemus.
1996. aastal kandideeris Aab Võhma linnavolikogusse nimekirjas "Kodulinn Võhma". Ta sai 75 häält 683-st, mis oli parim tulemus, ja pääses linnavolikokku.
Aabi abilinnapeaks oleku ajal läks Võhma lihakombinaat pankrotti, mis põhjustas linnas sotsiaalkriisi. Aab püüdis soodustada uute töökohtade tekkimist ettevõtluse arengu kaudu ning hankis riigi investeeringuid.
1996. aastal ostis Võhma linnavalitsus Võhma Majandusühisuselt vana kaubamaja esimese korruse, et mahapõlenud kultuurimaja asemele ehitada uus kultuurikeskus. Vabariigi valitsuse reservfondist selleks eraldatud rahast jäi üle 357 000 krooni. See oleks tulnud seaduse järgi tagastada reservfondile, kuid linnavalitsus maksis sellega lihakombinaadi pankroti tagajärjel töötuks jäänud inimeste küttevõlgu. Et tulumaksu laekus tol aastal eelarvesse loodetust vähem, ei õnnestunudki seda summat reservfondi tagasi maksta. Riigikontroll avastas selle 1997. aastal. 1998. aastal eraldati see summa uue kultuurikeskuse ehituseks.
Aab toimetas ka koos Riina Pakasega Võhma Linnalehte.
1999. aastal kandideeris ta Riigikokku Eesti Keskerakonna nimekirjas valimisringkonnas nr 7 (Järva ja Viljandi maakond) Peeter Kreitzbergi järel teise numbrina. Ta sai 503 häält (71 häält Järva maakonnast ja 432 häält Viljandi maakonnast). Võhma linnas sai ta 262 häält 759-st, saades kõige enam hääli. Riigikokku ta ei pääsenud. Erakonna valimiskampaaniaks annetas ta 15 000 krooni.
1999. aastal kandideeris Jaak Aab Võhma linnavolikokku valimisliidu Keskerakonna ja Koonderakonna Liit kandidaadina. Ta kogus 161 häält 672-st, saades suurima häälte arvu, ning pääses linnavolikogusse.
Alates 7. veebruarist 2002 kuulus ta asendusliikmena IX Riigikogusse (andis ametivande 11. veebruaril). 11. veebruaril registreeris Riigikogu juhatus
ta Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmeks. 12. veebruaril kinnitati ta majanduskomisjoni liikmeks.
17. aprillil 2002 valiti ta Riigikogu uurimiskomisjoni AS Narva Elektrijaamad erastamisprotsessi käigu ja kulutuste otstarbekuse väljaselgitamiseks. Komisjoni esimesel istungil 22. aprillil 2002 valiti Jaak Aab selle esimeheks. Veebruaris 2003 esitas komisjon lõpparuande. Komisjon pidas ainsaks erastamisprotsessis tehtud veaks avalikkuse abapiisavat teavitamist: "erastamise lõppfaasis ei selgitanud Vabariigi Valitsus piisavalt protsessi käiku Riigikogus esindatud poliitilistele jõududele ega Eesti elanikele, mille tulemusena kasvas ka elanikkonna vastuseis Narva elektrijaamade erastamisele". Kulutuste otstarbekust ei leitud olevat võimalik hinnata.
Jaak Aab algatas elektriohutuse seaduse muutmise eelnõu, mille riigikogu vastu võttis. Oma suurima saavutuse kohta Riigikogus ütles Aab: "Elektriohutuse seaduse muutmine vabastas kohustuslikust elektripaigaldiste kontrollist elukondlikud ruumid. Korterite ja elumajade omanikud said vältida küllaltki suuri ja põhjendamatuid kulutusi."
25. aprillil 2002 valiti ta Riigikogu esindajana hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogusse. Ta valiti selle nõukogu esimeheks.
2002. aastal kandideeris Aab Riigikogu liikmena Võhma linnavolikokku Eesti Keskerakonna nimekirjas. Ta kogus 118 häält 729-st, mis oli parim tulemus, ning pääses linnavolikokku.
2003. aastal kandideeris ta teistkordselt Eesti Keskerakonna kandidaadina Riigikokku 8. ringkonnas (Valga- ja Viljandimaa). Erakonna üldnimekirjas oli ta 21. kohal, ringkonnas Jaanus Marrandi järel 2. kohal, kuid häälte arvu poolest edestasid teda Jaanus Marrandi, Arnold Kimber ja Indrek Meelak. Firma Faktum uuringu järgi oleks ta pidanud koguma korraliku häältesumma, sest ta oli kandidaatide seas Helir-Valdor Seedri ja Jaanus Marrandi järel populaarsuselt teine. Ta sai 972 häält (74 häält Järva maakonnast ja 898 häält Viljandi maakonnast). Võhma linnast sai ta 390 häält 785-st, mis oli suurim Võhmast saadud häälte arv. Parlamenti Aab ei pääsenud.
Eesti Keskerakonna VIII kongressil 26. jaanuaril 2002 valiti Jaak Aab 386 häälega erakonna juhatusse.
Aab on osalenud Keskerakonna haridus-, regionaal- ja kohaliku omavalitsuse poliitika väljatöötamises.
Jaak Aabi nähti erakonna võimaliku uue peasekretärina, kuid seoses Linnade Liidu tegevdirektoriks saamisega see võimalus ei realiseerunud.
6. mail 2003 määrati Eesti Keskerakonna nimekirjas kandideerinud omavalitsustegelaste parteisse kaasamise kampaania üldkoordinaatoriks Jaak Aab.
Ta on võidelnud kohalike omavalitsuste tugevdamise eest.
Alates 13. aprillist 2005 kuni 5. aprillil 2007 oli Jaak Aab Eesti Vabariigi sotsiaalminister.
Alates 5. aprillist 2007 on ta XI Riigikogu liige, 17. aprillis 2007 Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees.
Isiklikku.
Aabil on esimesest abielust Kaie Aabiga (sündinud 23. oktoobril 1958) tütar Karen (sündinud 14. jaanuaril 1985).
2005. aastal tutvus Jaak Aab endast 18 aastat noorema õpetaja Oksanaga. Alates kevadest 2008 elavad nad koos.
Oma harrastustena on Aab nimetanud tervisesporti, kirjandust ja mälumängu.
Ta valdab hästi vene keelt ja soome keelt.
Detsembri keskel 2006 sattus Aab liiklusõnnetusse, kui ta varahommikul Viljandi–Imavere maanteel tööle sõitis. Autos oli peale tema veel autojuht. Arkma teeristil ei andnud kõrvalteelt tulnud sõiduauto Aabi autole teed, vaid sõitis talle külje pealt sisse. Aabi auto käis mitu korda üle katuse, kuid kinnitatud turvavööde tõttu ei saanud tema ega autojuht vigastusi.


August Traksmaa.
August Hans Traksmaa (enne eestistamist 1935 Traksmann; 27. august 1893 Põlula mõis, Rägavere vald (Viru-Jaagupi kihelkond), Virumaa – 16. juuli 1942 Sevurallag, Gorelniki vangilaager, Sverdlovski oblast) oli Eesti sõjaväelane, diplomaat ja sõjaajaloolane. Ta oli Eesti Vabariigi sõjaväe kindralmajor ja mitmete Eesti Vabadussõda käsitlevate teoste kaasautor.
Traksmaa sündis Põlula mõisas kupja perekonnas.
Esimeses maailmasõjas sai ta kaks korda haavata. Ta oli Teise maailmasõja eelses Eestis üks tuntumaid ja nooremaid kindraleid. Traksmaa omab märkimisväärset tähtsust Eesti Vabadussõja populariseerimisel.
August Traksmaad kui ühte Eesti sõjaväe haritumat ohvitseri, pidas Johan Laidoner oma võimalikuks järeltulijaks sõjaväe ülemjuhataja kohal.
Traksmaa arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt 14. juunil 1941. NKVD Erinõupidamine mõistis ta 15. juulil 1942 surma. Väidetavalt suri Traksmaa Sverdlovski vangla Urallagi vangilaagris südamerabandusse päev pärast surmaotsuse tegemist.
A. Traksmaa mälestuseks on Tartus paigaldatud bareljeef.


Julius Kuperjanov.
Julius Kuperjanov (Venemaa, Pihkva kubermang, Ljohhova küla Novorževi lähedal – 2. veebruar 1919 Tartu) oli eesti väejuht, Eesti Vabadussõja kangelane. Auastmelt oli ta leitnant (Saksa okupatsiooni ajal ja mõjul nimetati teda vastava Saksa auastme järgi ülemleitnandiks).
Isiklikku.
Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894. aastal (vana kalendri järgi 29. septembril 1894) Pihkvamaal Duhnova vallas Lihhova külas. Ristitud Pihkvas Püha Jakobi kirikus 26. detsembril 1894. Perenimi - Kuperjanov - tuli arvatavasti esiisalt, keda talu järgi Kupperi Jaaniks kutsuti. Esimesed 9 lapsepõlve aastat möödusid sünnikohas, kuid algkoolihariduse viletsa kättesaadavuse ning laste venestumise hirmus tõi isa Daniel pere tagasi Eestimaale. Elama asuti ema Liisa esivanemate asukohajärgsesse Vana-Kuuste Rebase mõisamaade naabrusse Lalli tallu, mille põllu- ja karjamaad asusid Pori jõe parema kalda künklikul maastikul. Pärast 5 aastat kestnud õpinguid Sipe ministeeriumikoolis (Vana-Kuuste) astus 1910. aastal Tartu Õpetajate seminari. Kooli lõpetamise järel 1914. aastal palus ta ennast määrata Kambja külakooli õpetajaks, sest I Maailmasõtta mobiliseeritud õpetajate puuduse tõttu ähvardati külakool sulgeda.
Julius Kuperjanov laulatati Alice Johansoniga 24. veebruaril 1918 Kambjas. Alice Kuperjanov sai hiljem tuntuks aktiivse Naiskodukaitse tegelasena. Alice oli sündinud 1894. Ta küüditati 1941 ja mõrvati 1942. aastal Nõukogude Liidus.
Sõjamehekarjäär.
1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Kuperjanov Vene armeesse ja paisati Esimese maailmasõja keerisesse. Pärast riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadeti Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lühiajaliste lipnikekursuste lõpetamise järel määrati 5. Kiievi Grenaderipolku luurajate komando ülemaks, mis asus Valgevenemaal Baranovitši asunduse lähedal Skartševo küla juures. Sõjamehe ränk elukutse ei olnud esialgu Kuperjanovile meelepärane (kirjadest sõpradele), kuid sõjaks vajalik kiire otsustusvõime, julgus ning suur organiseerimisvõime algatas tema ohvitseri karjääriredelil järjekindlat tõusu. Kangelaslikkuseni küündiva surmapõlgusega viis ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust ning esitati autasude saamiseks. Kahe aasta jooksul ülendati ta auastmes lipnikust porutsikuni (ülemleitnant) ja ametikohal luurajate komando ülemast rooduülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike: elas nende keskel, sõi koos nendega sõduritoitu, magas kõrvuti kaevikuporis ning viis vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele.
Kuperjanov oli tunnustatud autoriteet – sõdurid alistusid ainsa viipe peale tema tahtele ning järgnesid talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes sakslaste-austerlaste vastu autasustati Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Teda autasustati Püha Anna ordeni II, III ja IV (mõõgale), Püha Stanislavi ordeni II ja III ning Püha Vladimiri ordeni IV järguga. Samuti Georgi risti IV järguga. Ta oli esitatud kapteni aukraadi ning Georgi mõõga ja teiste vene ja liitlaste autasude saamiseks, kuid alanud revolutsiooni tõttu jäid need tal saamata.
19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal Baranovitši piirkonnas mõlemast reiest raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis tuhandete kaasmaalaste kõrval loogiline soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles 1. novembril asus teenistusse Tartus baseeruvasse Eesti Tagavara Jalaväepataljoni, algul rooduülemana ning peagi edutati ta pataljoniülema abiks. Pataljonis olid tänu Läti küttide mõjule 1917. aastal sügisel võimu võtmas enamlikud meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuli maksma panna kogu oma energia, et saavutada pataljoni sõdurite hulgas suur populaarsus. Teda kuulati meelsamini, kui enamlikke kihutuskõnelejaid. Enamlastest komissarid saatsid Petrogradi telegramme palvega – aetagu see kontrrevolutsiooniline pataljon laiali.
Sakslaste tulekul ja enamlaste taganemisel Tartust 1918. aasta kevadel korraldas Kuperjanov kohalikku Tartu linna ja kogu maakonna kaitset, et läbiminevad Vene väeosad riisumisi ei saaks toime panna. Saksa okupatsiooni tulekuga lõpetati Eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjasid kõigilt ära relvad ja saatsid ka loodud pataljonid laiali. Enamus ohvitsere vangistati, nende hulgas ka Kuperjanov, ning saadeti rongiga ja jalgsimarsil Riia poole. Abikaasa Alice'i kinnitusel õnnestus Valgas Kuperjanovil, vaatamata sakslaste tugevale valvele, ainukesena põgeneda ja Tartusse tagasi pöörduda. Varjates end nii Lalli isatalus kui abikaasa vanemate talus Kambja vallas, hakkas Kuperjanov täie innuga organiseerima Tartumaal põrandaalust partisanisalka ("Omakaitse" salkasid). Käies külast külla ja talust tallu, värbas ta ustavaid kaasalööjaid, kes olid vajaduse korral valmis oma kodu kaitseks relva haarama. Liikumiseks vajalikud dokumendid võltsiti blankettidele, mis hangiti Saksa komandantuuridest. Kinnitatud andmetel (?US II 35, 28,4) oli Kuperjanov Tartu linna ja kogu maakonna põrandaaluse liikumise juht, kellega pidas sidet ka Tallinna põrandaaluste komitee. Samuti edastas ta andmeid sakslaste liikumiste kohta inglise salaluurele Intelligence Service ning pidas saadikutega sidet Petrogradis viibiva polkovnik Laidoneriga.
1918. aasta juuliks oli Kuperjanovil koostatud täpne mobilisatsioonikava ja meeste nimekiri ning määratud kihelkondadesse pealikud, kes Saksa vägede lahkudes pidid otsekohe asuma võimu üle võtma.
Tuli sõda enamlastega. Leitnant Julius Kuperjanov nimetati Tartu Maakonna Kaitseliidu ülemaks. Kuperjanov organiseeris kaitseliitlastega valveteenistuse Peipsi järve rannikul ja üritas väikesearvuliste salgakeste abil pidurdada Punaarmee pealetungi tempot. Jõud olid siiski liialt ebavõrsed. Meie vägi ja Vene valgekaart olid siis alles korraldamata ja ei jõudnud punaste ülekaalukatele jõududele vastu panna. Kuperjanov pidas Tartu lähistel 2. Jalaväepolgu ja osa maakonna Kaitseliidu meestega kauemat aega vaenlase pealetungimise kinni. Kuid Vene "valgekaardi" teguviis Võru maanteel sundis meie vägesid 20. detsembri öösel vastu 21. detsembrit 1918. aastal Tartust lahkuma.
Kuperjanov jäi mõnekümne treffneristi ja kaitseliitlasega Puurmanni mõisa peatuma. Siin korraldas ta oma väesalka, muretses sõjavarustust ja mobiliseeris mehi. 1918. aasta jõululaupäeval pandi Puurmani mõisas alus Tartumaa partisanide pataljonile, millest kujunes üks kuulsusrikkamaid vabatahtlikest koosnevaid löögiüksusi Vabadussõjas. Aasta lõpp kulus veel organiseerimistöödeks, uue aasta esimestel päevadel aga alustati lahingutegevust. Kuperjanovlaste hulljulged reidid ja kallaletungid ulatusid kuni 40 km sügavusele vastase tagalasse, vahel koguni Tartuni välja tungides tekitati punaväelaste hulgas segadust ja äratati elanikkonna lootust. "Kuperjanovi kuradid" olid enamlaste juures väga kardetud. Samas kaotati kergelt haavatuna vaid üks mees: Osvald Karm - Jõgeva raudteesilla õhkimise kavatsusel.
5. jaanuari 1919 varahommikul vabastati esimene küla Lõuna-Eestis: Saduküla, mille järel taheti astuda samme Tartu vabastamiseks juba alates 7. jaanuarist, kuid 2. diviisi ja 2. Jalaväepolgu passiivsuse tõttu lükati see edasi. Liikumist Tartu suunas alustati 10. jaanuaril, ning 13. jaanuaril ühineti Jõgeva lähedal vastu ülemuste tahet Haljala alt saabunud 2 laiarööpmelise soomusrongiga. Tartu vabastamisel Rahvaväe üldpealetungi käigus oli Kuperjanovi salk esimene, kes 14. jaanuaril 1919 koos soomusrongidega linna sisse tungis. Siit suunduti soomusrongide toetusel Elva, Rõngu, Puka ja Sangaste suunal edasi ning jõuti ägedaid lahinguid lüües 30. jaanuaril 1919 Valga külje alla välja, kus vabastati esimest korda ka Paju mõis.
Sangaste raudteejaama (täna Tsirguliina) saabunud uus Valga operatsiooni üldjuht oberst Hans Kalm pidi koos oma "Pohjan Pojat" pataljonidega ja meie vägedega koostöös Valgale kahest küljest - läänest ja põhjast - peale tungima. Soomusrongid ei saanud selles operatsioonis osaleda, sest teadaolevatel põhjustel kutsus oberst Kalm 30. jaanuaril soomusrongid Paju mõisa alt tagasi Sangaste vaksalisse, mille tagajärjel õhkisid punased raudteel olnud 3 silda. Ka Kuperjanovi partisane tahtis Kalm Valga operatsioonist eemal hoida, kuigi viimased viibisid tol hetkel Paju mõisas veel sees. Loomulikult oli õigus Kuperjanovil, kes oma ülieduka pataljoni eest aumehena välja astus ning reservi määramist takistada suutis, sest vabastatud Paju mõisasse, kus viibisid tema alluvad, ei saadetud appi mitte ühtegi Sangaste jaama saabunud soome pataljoni sõdurit. Tulemusena vallutasid punased 30. jaanuari öösel alakaitstud mõisa uuesti tagasi. Paju mõis, mis väiksel kõrgustikul seisab, pakkus neile oma vanaaegsete paksude müüridega head kaitset. Ka 1,5 kilomeetri kaugusel asetsev raudtee võimaldas enamlaste soomusrongidel vabalt opereerida ja meie väeosasid kuni Sangaste jaamani kahurite šrapnelli ja kuulipritsi tulega üle külvata.
31. jaanuari hommikul ärkas leitnant Kuperjanov kell 5, et kohtuda kokkulepitult soomlaste major Snellmanniga ning saada ka koordineeritult soome pataljonidega rünnaku luba Paju mõisa taasvabastamiseks. Kell oli üle 10 kui luba rünnakuks viimaks tuli, mis tähendas parima aja möödalaskmist. Saanud aimu, missugune vastutus lasub rünnakul tema pataljoni õlul, seda ilma soomlaste esialgse toetuseta ning ilma temalt äravõetud kahuriteta, võttis Kuperjanov pataljoniülemana pooleteise roodu juhtimise isiklikult enese peale. Tavajuhtudel pataljoni ülem ei pea ega ka tohi nõnda teha, kuid käesoleva juhtumi ainuõige otsus oli jääda lahingus oma meeste kõrvale. II rood viibis kolmveerand versta kaugusel raudtee ääres punarongi tule all ning polnud Kuperjanovi poolt otseselt juhitav. Ka puudus oberst Kalmil üldse raudteepoolne tagala kindlustus, mistõttu II roodu võitlejad olidki enamikus suure ohu piirkonnas, kus puudus ka meie soomusrongide kaitse. Tund aega pärast Kuperjanovi haavatasaamist saabusid mööda Tartu-Valga maanteed väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid otse lahingusse, kaotades nõnda suure osa oma meestest. Suurte ühispingutustega vabastati Paju mõis teist korda kell 16.30. Suurema osa soomlastest (üle 700 mehe koos suurtükipatareiga) saatis oberst Kalm kaugesse idakaarde Paju mõisast, kui tähtsaimast rünnakuobjektist, Valga-Võru raudteesilda õhkima, et haarata vastase taganevad ešelonid.
Hetkel, mil leitnant Kuperjanov püüdis jälgida II roodu tegevust kaugel raudtee ääres, tungis Punaste soomusrongist tulistatud kuul pahemast käest läbi külje sisse ning haavas kopsu ja neeru. Haavatud komandör toimetati laatsareti kaudu Sangaste vaksalisse, kuid rong haavatutega väljus alles 6,5 tundi hiljem, mis põhjustas alanud põletike tõttu Tartus Faure kliinikus kangelase surma.
Leitnant Julius Kuperjanovi ärasaatmine leidis aset "Vanemuise" kontserdisaalis, kuhu olid kogunenud Lõuna-Eesti paljude seltside esindajad. Järelehüüetega esinesid lõunarinde juhataja kindral Paul-Martin Wetzer ning Tartu ja Valga linna delegaadid. Ülemjuhataja Johan Laidoner avaldas Tartumaa partisanide pataljonile kaastunnet ülema langemise puhul ja algatas väeosa ümbernimetamise Kuperjanovi pataljoniks. Julius Kuperjanov teenis ühe Vabadussõja kuuga 3 Vabaduseristi.
Kuperjanov maeti 6. veebruaril 1919 Tartusse Raadi kalmistule. Nõukogude okupatsiooni aastail kujunes tema hauamonument, mille autoriks oli Eesti üks parimaid skulptoreid Jaan Koort, Raadi kalmistul Tartu üliõpilaste ja koolinoorte jaoks oma laadi Mekaks - küünalde süütamisega ametlikult unustatud haual demonstreeriti oma vastuseisu okupatsioonile ja iseseisvuspüüete kestvust.
Tema formeeritud Tartu kaitsepataljon (ka partisanide pataljon) nimetati ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks ning selle järglane taastati 1992. aastal ja tegutseb Eesti Kaitseväe koosseisus ka tänapäeval Võru linnas, kandes nime Kuperjanovi jalaväepataljon.
Julius Kuperjanov kuulub Eesti 20. sajandi suurkujude hulka.
Mälestuse jäädvustamine.
Julius Kuperjanovi nime kannavad tänavad Tartus, Valgas ja Põltsamaal. Samuti loodi 23. detsembril 1938. aastal kolonelleitnant J. Soodla eestvõtmisel Kuperjanovi Partisanide Polgu Selts, kelle järglaseks tänases taasiseseisvunud Eesti Vabariigis peab end J. Kuperjanovi Selts. Selts asutas 2010. aastal leitnant Kuperjanovi teeneteristi ja leitnant Kuperjanovi mälestusmedali, millega autasustatakse neid kodanikke, kelle tegevus Eesti põliselanike heaolu eest on olnud läbipaistvalt aus, sihipärane ning ennastohverdav.


Aaliyah.
Aaliyah Dana Haughton (16. jaanuar 1979 New York – 25. august, 2001 Marsh Harbour, Abaco saar, Bahama) oli USA "rhythm and bluesi laulja ja näitleja. Ta hukkus lennuõnnetuses tagasiteel oma video "Rock the Boat" filmimiselt.
Tema tuntuim filmiroll on naispeaosa (Trish O'Day) Andrzej Bartkowiaki võitluskunstifilmis "Romeo Must Die".
Elulugu.
Aaliyah sündis New Yorgis Brooklynis, viieaastaselt kolis aga perega Detroiti. Ema lauluarmastus kandus üle ka talle. 11-aastaselt osales Aaliyah talentideotsingusõus "Star Search".
Tollal oli Aaliyah' onu Barry Hankerson abielus soulilegendi Gladys Knightiga, kellega koos õnnestus Aaliyah ka mitu korda Las Vegases esineda. Aastal 1993 algas koostöö R. Kellyga Aaliyah' debüütplaadi väljaandmiseks. See ilmus 24. mail 1994 pealkirjaga "Age Ain't Nothing but a Number" ning saavutas peagi plaatinaplaadi staatuse. Selle plaadi tuntuimad lood on "At Your Best (You Are Love)", "Back And Forth" ja nimilugu.
Aastal 1993 algasid ka kuulujutud tema suhtest ja abielust plaadi produtsendi R. Kellyga, kuigi Aaliyah oli alles 15-aastane. See abielu tühistati peagi, sest Aaliyah oli alaealine. Aaliyah salgas oma abiellumist, aga hiljem selgus, et ta oli abielllumislitsentsi saamisel end vanemaks valetanud.
Tema teise albumi "One In A Million", mis nägi ilmavalgust 1996. aastal, produtseerisid tollal tundmatu Timbaland ja Missy Elliott. Sellestki albumist sai plaatinaplaat.
1997. aasta tippsaavutuseks jäi filmist "Anastasia" pärit lugu "Journey To The Past", mis kandideeris hiljem Oscarile. Aastal 1998 oli Aaliyah' suurimaks hitiks omapärase helipildiga "Are You That Somebody" filmist "Dr. Dolittle". See esitati ka "Grammy" nominendiks.
2000. aastal mängis Aaliyah koos Jet Liga filmis "Romeo Must Die". Selle filmi "soundtracklt pärineb ka lugu "Try Again", mis on läbi aegade esimene "Billboard Hot 100i "pop charti esikohalugu, mis jõudis sinna üksnes tänu raadiole ilma ühtegi singlit müümata. Selle filmi eest pälvis Aaliyah kaks MTV filmiauhinda ning taaskord Grammy-nominatsiooni.
2001. aasta kevadel ilmus singel "We Need A Resolution", esimene singel tema varsti ilmuma pidanud kolmandalt albumilt "Aaliyah". Singel küll kukkus läbi, hiljem ilmunud albumit saatis aga suur edu. Plaat tunnistati hiljem ka aasta parimaks R&B albumiks.
"We Need A Resolution" jäi aga ta viimaseks singliks enne lahkumist. Ta pidi samuti osalema "The Matrixi" järjefilmides, enne kui ta suri. Nii et tema viimaseks (ja tegelikult üldse teiseks) filmirolliks jäi kuninganna Akasha filmis "Queen of the Damned", mis jõudis ekraanidele alles 2002. aastal. Aaliyah hukkus lennuõnnetuses tagasipöördudes selle plaadi teise singli "Rock the Boat" video filmimiselt Bahamal. Cessna 402 kukkus alla tõenäoliselt ülekoormatuse tõttu, koos Aaliyah'ga sai surma veel 8 inimest.
Albumi parimad lood (singlitena) nägid ilmavalgust pärast Aaliyah' surma. Nendeks olid "More Than a Woman" (laulu video oli filmitud enne surma) ning "I Care 4 U", millest kujunes suur hitt üldse ilma videota. Aaliyah on maetud Ferncliffi surnuaeda Hartsdale'is (New York). Tema matustel lasi ta ema lendu 22 valget tuvi – üks iga elatud aasta kohta.


Voltaire.
Voltaire (kodanikunimi: François Marie Arouet; 21. november 1694 Pariis – 30. mai 1778 Pariis) oli prantsuse deistlik filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest.
Ta sai kuulsaks näitekirjaniku ja poeedina, hiljem oli tuntud John Locke'i ja Isaac Newtoni vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest ning katoliku kiriku piiramatu türannia vastu, ka õpetas ta Preisi kuningat Friedrich II-t.
Tema tuntuimad teosed on "Candide", "Kohtlane", "Mikromegas", "Filosoofiline sõnaraamat" ja "Zadig". Voltaire on kirjutanud ka tragöödiaid, komöödiaid, epigramme, pilkekirju, ajalooraamatuid ja muud.
Voltaire'i vanemad olid François Arouet ja aadlidaam Marie-Marguerite Daumart või D'Aumard, õigemini Marie Marguerite d'Aumart de Mauleon. Mõlema suguvõsad pärinesid Poitevinist, kuid Arouet'd olid juba ammu elanud Pariisis, kus Voltaire'i vanaisa François Arouet oli edukas kaupmees, isapoolne vanaema oli Marie de Mallepart. Emapoolne vanaisa oli Nicolas d'Aumart, kriminaalametnik Pariisi Parlamendis ja vanaema Catherine Carteron. Voltaire isa François Arouet - juunior oli oli kuningliku laekuri nõunik Arvekojas. Voltaire onu Nicolas Symphorien d'Aumart oli kuningliku sandarmeeria kontrolör. Seega mingitest tagasihoidlikest oludest Voltaire pere puhul rääkida ei saa.
Voltaire pälvis oma fantastilised intellektuaalsed võimed oma emapoolselt esivanematelt. Selle viitavad ka tema emapoolsete onude vaimne võimekus. Emapoolne perekond pärines muuhulgas Mauleoni senjööridest, mistõttu oli Voltaire sugulane ka Friedrich II`ga läbi tolle vanavanaema Eleonore d'Esmier d'Olbreuse.
François-Marie oli perekonnas viies laps. Enne teda sündisid kaksikud poisid, kellest elama jäi üks, tüdruk Marguerite-Catherine ja veel üks poiss, kes suri noorelt. Ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane. Isa oli nähtavasti range, kuid mitte lahkuseta ega türanlik. Õde Marguerite Arouet, keda François väga armastas, abiellus varakult. Vanem vend Armand oli range jansenist ning sai François'ga halvasti läbi.
Ema sõber abee de Châteauneuf õpetas François'le ilukirjandust ja deismi. Poiss osutus osavaks värsisepaks. 1704 saadeti ta jesuiitide "Collège Louis-le-Grandi, kuhu ta jäi 1711. aastani. Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse teatri vastu. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia.
Kooliaja algaastatel esitles abee poissi kirjanik Ninon de Lenclos'le. Kui too 1705 surma sai, jättis ta François'le raha raamatute ostmiseks. Augustis 1711 tuli noormees 17-aastasena koju. Ta oli valinud elukutseks kirjanduse, kuid isa leidis, et see pole üldse mingi elukutse. Nõnda läks Voltaire õppima juurat, kuid jättis õpingud pooleli.
Leivateenistus aga Voltaire´i ei huvitanud, sest alati leidus mõni daam või sõber, kes oli valmis teda ülal pidama. Üks Voltaire´i armuke ehitas oma lossile tema jaoks koguni lisatiiva. Ta nautis elu, aga peamiselt selle vaimseid külgi. Teda ei kiskunud kaasa kõrgseltskonna lodevus. Kogu elu oli tal kujutlus, et tal on nõrk tervis, mis ei talu ka veini. Voltaire armastas juua kohvi. Tema tavaline norm oli 72 tassi päevas (rokokootassid ei olnud kuigi suured).
Ta oli 1717-1718 vangis Bastille's. Regent püüdis mässumeelset kirjameest siduda valitsevate ringkondadega, pakkudes talle autasusid, pensioni ja kohta õukonnas, Voltaire aga keeldus. Vastuolu tõttu võimudega sattus ta teist korda, 1726. aastal, Bastille´sse.
Pärast maalt väljasaatmist asus Voltaire Inglismaale, kus tutvus sealse filosoofia, parlamentliku süsteemi, kirjanduse ja teadusega. Naasnud kodumaale, avaldas ta 1734 aastal töö "Filosoofilised kirjad", mis osutus valitsevale korrale ja ideoloogiale nii vastuvõtmatuks, et see määrati avalikule põletamisele.
1745 määras Louis XV ta kuninglikuks ajalookirjutajaks, edasisele teenistusele aitas kaasa madam Pompadouri soosing. Elades Preisi kuninga Friedrich II kutsel Potsdamis Sanssouci lossis, pettus ta Friedrich II valgustuses. Peale seda ostis Voltaire endale lossi Šveitsi piiri lähedale. Nüüd elas ta oma mõttetera järgi: „kui ollakse noor, tuleb armastada nagu pöörane, vanana tuleb aga töötada nagu kurat.“
Elu viimased kuud möödusid Voltaire´il Pariisis, kus ta 1778. aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. 11. juuli 1791 Voltaire´i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni.
Välislingid.
Voltaire
Voltaire
Voltaire
Voltaire


Andrievs Niedra.
Andrievs Niedra (vanas kirjaviisis "Andreews Needra"; 4. veebruar 1871 – 24. september 1942 Riia) oli Läti ühiskonnategelane, vaimulik, kirjanik ja poliitik.
Ta õppis Vecpiebalga kihelkonnakoolis, aastatel 1887–1889 Riias gümnaasiumis, lõpetas aastal 1890 Jelgavas kubermangugümnaasiumi. Aastatel 1891–1899 õppis ta Tartu Ülikoolis usuteadust. Prooviaastal oli ta aastatel 1900–1901 Koknese koguduses Gotthilf Wilhelm Samuel Reinhold Hillneri juures.
Ta oli aastatel 1906–1908 Matīši koguduse õpetaja, aastatel 1908–1918 Kalsnava ja Vietalva koguduste õpetaja.
Läti iseseisvussõja ajal tõusis ta sakslaste nukuvalitsuse peaministriks. Pärast sõja lõppu põgenes ta Lätist, kuid tuli tagasi 1924. aastal. Ta mõisteti riigireetmises süüdi, kuid pärast 2-aastast vangistust amnesteeriti 1926. aastal ja saadeti riigist välja. Niedra läks Saksamaale ja võttis Saksa kodakondsuse. Teise maailmasõja ajal naasis Riiga, kus ta suri.


Johan Pitka.
Johan Pitka 1 (sündinud Juhhan Pitka; 19. veebruar 1872 Terasaugu metsavahimaja, Jalgsema küla, Võhmuta vald – surmaaeg ja -koht teadmata, arvatavasti september 1944) oli Eesti Vabariigi Merejõudude juhataja, kontradmiral, Eesti Vabadussõjas Eesti sõjaväe organiseerimisel üks kesksemaid tegelasi. Kirikuraamatu järgi oli ta nimi Juhan Pitka. Tema vanem vend oli tuntud lastekirjanik Ansomardi.
Ühiskondlik tegevus ja teenistuskäik.
Lisaks eelpool kirjutatule jõudis Johan Pitka Vabadussõja ajal Vabariigi Merejõudude Staabi, Mereväe Tehnika ja Varustuse ameti, Sadamate Valitsuse, Lootside-, Tuletornide- ja Meremärkide Valitsuse, Veeteede-, Sadamate süvendamise ja parandamise ameti, Piirikontrolli-, Rannavalve-, Sideteenistuse ja Peaste jaamamade valitsuse, Laevasõidu ameti, Mereobservatooriumi, Peipsi laevastiku staabi Hüdrograafiaosakonna ja palju teisi osakondi, jaoskoni ja ametkondi korraldada. Selle läbi hoiti korras Vabariigi rannavalve sidevõrk, sadamad, peastejaamad, lootsid, miinidest sõiduteede puhastus, uppunud varanduste päästmine ning sõiduühendus väljamaaga ja oma saarte ning randadadega.
Johan Pitkale anti mereväekapteni auaste, kuigi ta ei olnud varem ohvitser.
Pitka Kanadas.
Nähes Eesti poliitika üha suuremat korrumpeerumist ja seoses sellega, et ta ei pääsenud Riigikokku, otsustas Pitka 1923 Eestist emigreeruda. Kuna tal olid juba eelnevalt sidemed Canadian Pacific Railway kompanii laevaühinguga ja tema kui Briti poolel sõdinul lubati Briti Impeeriumisse kolida, otsustas ta asuda Kanadasse Briti Kolumbiasse. See kompanii otsis immigrante oma tohututele maadele. Pitkale meeldis suur Stuarti järv ja selle ümbrus. Sinna Fort St. Jamesi külje alla ta oma talu rajaski. Teispool järve asusid paar indiaanlaste küla. Kui Pitka seejärel taas Eestit külastas, ilmusid lehes kuulutused tema poolt leitud soodsast asumaast. Selle peale lahkusid sinna 1924 Eestist ka teisi inimesi, kelleks olid Johan Pitka abikaasaga, nende vanem tütar Linda ja ta mees leitnant Aleksander Päären, tütar Saima, pojad Edy ja Stanley, abielupaarid Nilk ja Partelson, üksiksõitjad Kuusk, Olem, Puhm, Sulakatk ja rohuteadlane Georg Vaimel. Kokku 16 eestlast. Eestlastest ümberasujate saabumine väikesse Fort St. James'i oli küllaltki suursündmuseks, sest seda tähistati samal õhtul koosviibimise ja tantsuga, mida Pitka noorem tütar hiljem kirjeldas järgmiselt: "Tants peeti väikeses koolimajas, mille ümber oli kogunenud uudishimulikke indiaanlasi. Need pressisid oma tumedaid nägusid vastu aknaruutusid, et hästi näha, mis sees toimub, kus oligi tants täies hoos grammofoni saatel. Koosviibijad moodustasid kirju pere vabas riietuses pühapäevaülikonnast värvilise särgi ja tööpüksteni. Seal oli trappereid, kullaotsijaid, rantsheerosid, kaubitsejaid, pastor, kooliõpetaja ning üksikuid pool- ja veerandindiaanlasi, kes valgete standardi välja andsid. Tegin esimese tantsu noore trapperiga, kelle päevitunud nägu paistis veel läikivat rohkest seebi tarvitamisest. Tal oli seljas pargitud põdranahast jakk ning jalas mokkassiinid, mis olid kõik näinud paremaid päevi. Aga ta oli tore mees metsadest, kes veetis kuus kuni kaheksa kuud üksinduses oma trapp-liinil üle 75 miili eemal Fort St. James'ist."
Pitka asus tegelema põllumajanduse ja loomakasvatusega. Pioneerielu oli aga raske ja väga vaevarikas. Kuidas Pitkal sellest elust kõrini sai, sellest kirjutab poeg Stanley oma päevikus 9. juulil 1929 järgmist: "Hommikul saagisin ühest vanast puust kena palgi, kui kuulsin papat hüüdmas ning jooksin veski juurde, aga hääl oli nüüd Rosina poolt. Sealt ta tuli lehmaga vastu, vihane, et miks ma ei olevat lehma kinni pidanud, kui ta hüüdis. Kuidas ma võisin pidada, kui ma metsas olin, ei näinud lehma ega kuulnud. Lubas asja likvideerida ja päevatööliseks hakata, sest sellest põrgust olevat küllalt"
Pitka üritas ka saekaatriga äri teha, kuid kuna oli alanud üleilmne majanduskriis, siis ka see ettevõtmine end lõppkokkuvõttes ära ei tasunud. Nende ebaõnnestumiste tõttu ja seoseoses teada saamisega, et talle on Eestis pension määratud, otsustaski Pitka Eestit külastada. Nähes liigutavalt sooja vastuvõttu, otsustas ta Eestisse jäädagi. Siin selgitas ta "Päevalehe" küsimustele vastates oma Kanadasse mineku põhjusi nii: "Olen õnnelik, et olen jõudnud parandada piinava jooksva, mis mind eriti raskelt tabas vabadussõja tagajärjena. Minu Kanada asukoha kliima oli selleks ülimal määral soodus: 2000 jalga üle merepinna, tüüpiline kontinentaal-kliima. Kordiljeeride mäeahelike vaheline kõrgustik oma erilise ilmastikuga, kõik see on mõjunud ainult tervendavalt... Minu asukoht oli tulevikumaa. Usun, et 50 aasta pärast on seal elu, mida minu silmad kahjuks näha ei saa. Mind aga köitis sinna looduslik ilu. Minu lootusi elustas asjaolu, et sinna pidi asutatama suvituskoht... Kuid minu asunduse asukoht on sarnane, et vähemalt praegu ei võimalda väga palju lootusi. Tõtt öelda asusin sinna varem, kui oleks olnud soovitav. Seepärast ei olnud seal ka mingisuguseid väljavaateid põlluharimiseks. Olin sunnitud avama saetööstuse ja teenisin sellega endale ülespidamist. Olin seal ametis ise ja samuti kogu minu perekond – 16- ja 20-aastane poeg ja kaks tütart ühes minu väimeestega. Fort St. James'i asukoht on umbes 700 miili Vaiksest ookeanist".
Kanadas on Pitka ja ta pere sealviibimisest jäänud jäljed ka kohanimedesse. Nii asuvad Kanadas Briti Kolumbias Pitka laht, Pitka jõgi, Pitka mägi, Pitka lahe tänav, Lind(a) järv, Paarensi rand jm.
Pitka kodu Ebaveres.
Aastal 1936 ostis Johan Pitka Virumaale Ebavere mäe jalamile Lilleoru talu. Ta soovis siin pühenduda memuaaride kirjutamisele, mis hakkasidki ilmuma üldpealkirja all “Minu mälestused" ning köitsid lugejate tähelepanu hea ilukirjandusliku taseme poolest.
"Pitka maja ehitati Rootsi projekti järgi; seinteks prussid, plangud, lauad, täidiseks saepuru (vist ka lubi). Välislaudvooderdis oli värvitud rootsipunase värviga. Külarahva teada oli maja seest laeva sisemuse sarnane. Talu majandas rentnik. Pitka majas elas aastaringselt tüdruk, keda hüüti Silla Meetaks. Kogu suve elas seal ka J. Pitka abikaasa Helene, enamasti ka admirali õepoeg Harry. Karjamaal madala nõo keskel oli käsipumbaga kaev. Kaevu kõrval oli valatud betoonist suur küna. Samas oli ka põõsaste küljes käterätikunagi. Pärast lipuheiskamist tegi ta metsasihtidel jooksu. Selle lõpetanud, läks kaevu juures olevasse künasse külma vette, pööras end mõne korra ringi, tuli välja, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde. Oma maakodus ei olnud Pitka kunagi stegevuseta. Puhastas ja liivatas kõnniteid ning seadis lipuvarda umber olevat lillepeenart. Väga meeldis tal tegelda maja lõunapoolsel küljel asuvas kasvuhoones. Ta ei hoidnud kõrvale ka põllutööst. Oma naabritesse suhtus Pitka pere hästi. Nii aitas admiral näiteks oma naabrimehel, kes maltoosat valmistas, muretseda Tallinnast plekkpurke. (Pitka ise oli täiskarsklane ja taimetoitlane.) Samale mehele oli ta vahetult enne sõda nördinult rääkinud, et Eesti valitsus on inglismeelselt orientatsioonilt läinud üle saksameelsele. Pärast vene vägede sissetulekut 1944. aasta sügisel paigutati Pitka majja paarkümmend sõdurit, kes demineerisid ümbruskonda ja õhkisid Äntu metsadesse jäänud saksa laskemoonaladusid. Nende käes läks 1945. aasta kevadel maja põlema ja hävis tules."
Pitka tegevus aastal 1944.
Tütar Saima Joasalu-Pitka: „Kui isa 1944. aasta aprillis Soomest Eestisse saabus, imestasime, et tal polnud enam habet. See oli nii veider. Miks? Isa vastas, et sakslased ei andnud temale Eestisse tuleks luba, siis oli ta püüdnud seda teha salaja ja oli ka oma välimust muutnud. Isal oli olnud sel korral kavatsus Eestisse jõudes hakata põranda all tegutsedes organiseerima Eesti kaitset. Enne aga, kui habe oli jõudnud kasvada, olid sakslased andnud loa Eestisse tulekuks.
Mul endal on olnud alati see tunne isast, et mida kriitilisem olukord, seda rahulikumaks jäi isa. Ei mäleta, et ta kunagi oleks sattunud paanikasse. Tema lähedus mõjus alati rahustavalt.”
Kui II maailmasõja idarinne aasta 1944 algul jälle Eesti piiridele lähenes, tuli Pitka sama aasta aprillis Soomest tagasi sünnimaale. Ta sai 21. augustil Saksa Julgeolekupolitsei ja SD-lt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühm Admiral Pitka. Teave sellest, et admiral Pitka ja tema abi, kapten Paul Laamann, organiseerib Punaarmee pealetungile vastupanu, levis üle Eesti kulutulena, leides imetlust ning võitlustahteliste meeste seast innustunud järgimist tema üleskutsele. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti Tallinna ja Keila kaudu Läänemaale. Tallinna ümbruses oli neil konflikte ka taganevate Saksa vägedega, kellelt õnnestus ära võtta relvastust. On oletatud, et Johan Pitka langes Läänemaal peetud lahingute käigus või vahetult nende järel, kuid seni on täpsem surmaaeg, -koht ja matmispaik tuvastamata.


Tartu Ülikooli Õpetajate Seminar.
Tartu Ülikooli Õpetajate Seminar, Tartu Ülikooli Haridusteaduskonna koosseisu kuuluv õppeasutus, tekkis 1. juulil 2001 Tartu Õpetajate Seminari liitmisel Tartu Ülikooliga. Kooli lõpetajad saavad akadeemilise hariduse ning omandavad bakalaureuse- või magistrikraadi. Seminaris on alus- ja alghariduse lektoraat ning koolimuusika lektoraat. 2001. aasta seisuga töötas seminaris põhikohaga 30 õppejõudu. Üliõpilaste arv päevaõppes oli 269 ja Avatud Ülikoolis 227.
Seminar on asutamisest saadik kandnud mitmeid erinevaid nimesid, millest tuntuim on Tartu Õpetajate Seminar. Läbi aegade on seminaris hariduse saanud mitmeid tuntuid Eesti haritlasi.
Välislingid.
Õpetajate Seminar


Pinnakate.
Pinnakatte paiknemist pealiskorra, aluskorra ja aluspõhja suhtes illustreeriv skeem.
Pinnakate ehk kvaternaarisetted on pudedaist setendeist koosnev kiht, mis lasub aluspõhjal.
Eesti pinnakate koosneb põhiliselt moreenist. Pinnakate katab suuremat osa Eesti pinnast. Pinnakate puudub näiteks alvaritel ehk loopealsetel. Seal lasub muld otse pealiskorrakivimitel, enamasti paekivil. Selliseid muldi nimetatakse paepealseks mullaks.
Eesti pinnakatte kujunemisel on olnud otsustav tähtsus mandrijää tegevusel viimase paari miljoni aasta ehk Kvaternaari jooksul.
Eesti pinnakate on suhteliselt õhuke. Põhja- ja Lääne-Eestis enamasti 5...10 meetrit. Suurim on pinnakatte paksus mattunud ürgorgudes, ulatudes kohati mitmesaja meetri sügavusele. Näiteks suures osas mattunud Rõuge ürgoru põhi on praegusest meretasemest 80 meetrit allpool.
Peale moreeni kuulub pinnakatte hulka ka savi, liiv ja teised purdsetted. Ka turvas, mida soodes pidevalt juurde tekib, kuulub pinnakatte hulka. Pinnakatte hulka kuuluvaiks loetakse ka rändkive ja -rahne.
Pinnakattes esineb ka viirsavi, mis esinevad mõnede kunagiste järvede põhjasetetes. See on sete, milles vahelduvad heledamad liivased ja tumedamad savikad kihid. Liiv settis suvel kui alluviaalsete- ehk jõe poolt kohale toodud setetena. Savi aga settis talvel, mil järved olid jäätunud ja põhja langesid peenemad osakesed, mis jämedateralistest setteist kauem vees hõljuvad.
Pinnakatte ülemine osa on ümber kujundatud taimkatte poolt. Pinnakattest on kujunenud mullad ehk pinnakate on enamasti mulla lähtekivimiks.


Napo.
Napo on jõgi Lõuna-Ameerikas. Algab Andidest Cotopaxi lähistelt. Voolab itta ja kakku. Suubub vasakult Amazonasesse.


Limfjorden.
Limfjorden on väin Taani põhjaosas, mis ühendab Kattegatti Põhjamerega ja eraldab Jüüti poolsaare põhjapoolsemat osa ("Norrejyske") ülejäänud poolsaarest.
Väina pikkus on u. 180 km. Väina idaosa on kitsas ja sügav (suurim sügavus 24 m), seal asub Ålborg. Lääneosa on laiem, seal on saari, valdav sügavus 3 kuni 5 meetrit. Ühendus Põhjamerega on madal.
Väin tekkis 1825 tormi tõttu, varem oli tegu järvega.


Linnanaukko.
Linnanaukko (rootsi keeles "Slottsfjärden") on laht Soome edelaosas. Lahe rannikul asub Turu linn, sh Turu loss. Lahte kasutatakse sadamana.


Pius X.
Pius X (Giuseppe Melchiorre Sarto, 2. juuni 1835 – 20. august 1914) oli paavst 1903–1914. Ta oli 257. paavst ja teda on nimetatud ka "armulaua (euharistia) paavstiks."
Giovanni Melchiorre Sarto sündis Rieses postimehe Giovanni Battista (Giambattista) Sarto (1792–1852) ja õmblejanna Margherita Sansoni (1813–1894) 10-lapselises peres 2. lapsena. Ta ristiti 3. augustil 1835 ja konfirmeeriti 1. septembril 1848. Enne teda pärines lihtrahva hulgast Clemens XIV, järgmine lihtrahva seast pärit paavst oli Johannes XXIII.
Sarto sai alghariduse Riese ülempreestrilt Tito Fusaronilt. Ta õppis 1846–1850 Castelfranco Veneto koolis, minnes iga päev 6 kilomeetrit jalgsi kodust kooli. 13. novembrist 1850 14. augustini 1858 õppis ta Padova seminaris. 20. septembril 1851 (või 1850) võttis ta vastu tonsuuri. Sarto sai 22. detsembril 1855 ja 6. juunil 1857 madalamad vaimulikupühitsused, 19. septembril 1857 sai ta alamdiakoniks, 27. veebruaril 1858 diakoniks ning 18. septembril 1858 ordineeriti Sarto preestriks. Ta rajas Tombolos täiskasvanute õpetamiseks õhtukooli, taastas Salzanos kohaliku kiriku ja korraldas hospidali ülalpidamist. Ta abistas kooleraepideemia ajal haigeid. Sarto õpetas Mantova seminaris dogmaatikat ja moraaliteoloogiat. Ta pidas 1887 Mantova piiskopkonna sinodi. Piiskop Sarto tegi tihedat koostööd katoliikliku institutsiooni Opera dei Congressiga.
Kui Leo XIII määras Sarto Venezia patriarhiks, oli Itaalia valitsus sellele otsusele vastu, kuid 18 kuud hiljem nõustus valitsus paavsti otsusega. Venezia patriarhina püüdis Sarto Itaalia võimudega suheldes mitte kahjustada katoliku kiriku huve. Ta üritas piiskopkonnas võidelda sotsialistlike ideede leviku vastu. Sarto toetas kohaliku seminari tegevust, kus rajati kanoonilise õiguse teaduskond ja pankade loomist, kust madalama sissetulekuga inimesed said võtta soodsama intressiga laenu. 1897 peeti Sarto eesistumisel Venezias rahvusvaheline Euharistia kongress. 1898 pidas ta Venezias piiskopkonna sinodi. 1900 tähistati tema õhutusel Gerardo Sagredo martüüriumi aastapäeva. Sarto õnnistas Venezias sisse Markuse katedraali kellatorni ja 1901 Grappa kabeli.
Patriarh Sarto kuulus frantsiskaanide kolmandasse ordusse.
1903. aasta konklaav.
Pius X valiti paavstiks 4. augustil 1903 Sixtuse kabelis ja krooniti 9. augustil kardinal Luigi Macchi poolt. Ta võttis nime Pius IX järgi.
31. juulist 4. augustini 1903 toimunud konklaavil osales 62 kardinali. Kardinalid olid konklaavil jagunenud kahte fraktsiooni, osad soovisid Leo XIII poliitika jätkamist, teised tagasipöördumist Pius IX kursile. Konklaavil oli soosikuks kardinal-riigisekretär Mariano Rampolla, kes sai esimeses voorus 24 häält, kuid 2. augustil esitas kardinal Jan Puzyna tema vastu Austria-Ungari keisri Franz Joseph I veto, sest Rampolla frankofiilsus häiris keisrit. See jäi viimaseks konklaaviks, kus esitati veto, enne seda esitati veto viimati 1830–1831 toimunud konklaavil, kus valiti Gregorius XVI. Pius X valiti paavstiks 7 voorus 55 häälega. Ta võttis paavstina oma deviisiks „ühendada kõik asjad Kristuses.” (Ef 1,10).
Esimene maailmasõda.
Poliitiliste sündmuste arengu tõttu tunnistas Pius X 1914 kevadel Vatikani aias jalutades oma pihiisale, et ta on mures järgmise paavsti pärast, kuna ta tajub suurt hädaohtu. 28. juulil 1914 teatas Austria-Ungari suursaadik paavstile sõja kuulutamisest Serbiale, soovides paavstilt saada õnnistust Austria-Ungari armeele, kuid paavst keeldus õnnistust andmast, soovides rahumeelse lahenduse saavutamist. Mõnede tunnistajate andmetel oli paavst isegi kirjutanud kirja Austria-Ungari keisrile Franz Joseph I-le. 19. augustil 1914 kutsus paavst taas üles rahule.
Saksamaa diplomaatide andmetel oli paavst toetanud Austria-Ungari keisri tegevust serblaste vastu. 26. juulil 1914 oli paavst Baieri esindaja parun Ritteri tunnistusel õhutanud serblaste karmimat kohtlemist, tunnustades Austria sõjakuulutust Serbia vastu.
Suhted Prantsusmaaga.
Kui Prantsusmaa president Émile Loubet külastas Itaaliat, keeldus paavst temaga kohtumast, sest president kohtus eelnevalt Itaalia kuningaga. Paavsti suhted Prantsusmaaga halvenesid ja 30. juulil 1904 katkesid diplomaatilised suhted kahe riigi vahel. Émile Combesi valitsus otsustas 9. detsembril 1905 Prantsusmaal asuvad kirikuvarad võõrandada, mille vastu paavst 11. detsembril protesteeris. 11. veebruaril 1906 avaldatud entsüklikas 'Vehementer nos' mõistis Pius X Prantsusmaa valitsuse tegevuse hukka ja 10. augustil 1906 keelas ta Prantsusmaa piiskoppidel kompromisside saavutamise valitsusega. Pius X toetas Action Française'i tegevust.
Suhted Austria-Ungariga.
1905 rajati Austrias Piusvereini assotsiatsioon, mis nimetati Pius X järgi ja mille eesmärk oli edendada katoliiklikku meediat. Juunis 1911 kohtus paavstiga hilisem keisrinna Zita.
Suhted Venemaaga.
Pius X tunnustas poolakate tegevust, kuid see ärritas Vene võime.
Suhted Suurbritanniaga.
Pius X tunnustas iirlaste tegevust, kuid see ärritas Suurbritannia võime.
Suhted USAga.
Pius X keeldus 5. aprillil 1910 vastu võtmast USA eelmist presidenti Theodore Roosevelti, kes oli eelnevalt külastanud Roomas asuvat metodisti kirikut.
Suhted Portugaliga.
Pius X protesteeris 1911 kiriku ja riigi eraldamise vastu Portugalis.
Muud rahvusvahelised sündmused.
Pius X kutsus katoliiklasi saatma rahalist abi Messina maavärina ohvritele ja saatis katoliikliku abikomitee Messinasse taastamistöödele. Ta kutsus 1906 katoliiklasi toetama Vesuuvi vulkaanipurske läbi kannatanuid. Ta avaldas 1912 kaastunnet Titanicu katastroofis hukkunute omastele. Ta tundis kaasa Iirimaad ja Portugali tabanud õnnetustes kannatanutele.
Pius X taunis 1912 indiaanlaste kohtlemist Peruu istandustes.
Pius X ajal määras Osmanite riik suursaadiku Vatikani. Pius X tugevdas diplomaatilisi sidemeid Tšiili ja Argentiinaga. 15. aprillil 1914 määras Pius X nuntsiuse Austraaliasse.
Suhted Itaalia kuningriigiga.
Pius X tühistas 11. juunil 1905 eelmiste paavstide kehtestatud nõude, millega keelati katoliiklastel osaleda Itaalia kuningriigis peetavatel valimistel. 28. juunil 1908 saatis ta laiali Opera dei Congressi. 30. septembril 1909 kehtestas Pius X 15 päevaks Adria linnale interdikti, kuna linna elanikud ründasid uut piiskoppi Tommaso Pio Boggianit, kes oli soovinud viia piiskopkonna residentsi Adriast Rovigosse.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Pius X teostas 29. juunil 1908 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Sapienti consilio' kuuriareformi, millega kuuria asutustest moodustati 3 tribunali, 11 kongregatsiooni ja 5 ametkonda, lisaks sätestati nende asutuste tööülesanded.
Pius X reorganiseeris sama otsusega Signatura gratia ja Rota Romana tegevuse.
28. jaanuaril 1904 ühendas ta Indulgentside kongregatsiooni Jumalateenistuse ja Pühade Sakramentide Korralduse kongregatsiooniga. 26. mail 1906 saatis ta laiali Regulaarvaimulikkonna reformi ja Regulaarvaimulikkonna distsipliini kongregatsioonid. Ta reorganiseeris Regulaarvaimulikkonna kongregatsiooni ja rajas Pühade Sakramentide kongregatsiooni.
Pius X määras kardinal-riigisekretäri paavstipalee prefektiks. 21. veebruaril 1905 jagas ta kiriku teenistuses olevad notarid neljaks seisuseks. 1. jaanuaril 1912 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Etsi nos' reorganiseeris ta Rooma vikariaadi.
Pius X kutsus 28. juulil 1906 Itaalia piiskoppe pöörama suuremat tähelepanu preestrite isikutele nende ordineerimisel. Ta kohustas Itaalia piiskoppe külastama seminare. 1910 tunnustas ta ka preestrite tagandamist ametikohtadelt, kui selleks on esitatud väga mõjuvaid põhjuseid. 1. septembril 1910 avaldatud motu proprios 'Sacrorum antistitum' kohustas Pius X vaimulikke andma vannet, millega taunitakse modernismi. Ta rõhutas piiskoppe tegema sagedamini ad limina visiite. 16. juulil 1906 nõudis ta uue religioosse kongregatsiooni rajamisel Vatikani tunnustust, mille järel saab piiskop loa kongregatsiooni rajamiseks.
Ta tunnustas 15. veebruaril 1908 Aafrika misjonäride seltsi (M.Afr.) ja 15. veebruaril 1910 Verona Aafrika misjonäride seltsi (F.S.C.J.).
Ta tunnustas 16. septembril 1912 rekollektsiooni augustiinlaste ordut (O.A.R.).
Pius X lubas 7. jaanuaril 1909 Subiaco kloostri munkadel valida abti. 27. oktoobril 1909 lubas ta indulgentsi neile palveränduritele, kes saavad Subiaco kloostris armulauda ja palvetavad paavsti intentsioonide eest.
Ta tunnustas 28. aprillil 1911 Edmundi seltsi (S.S.E).
Ta muutis 11. aprillil 1907 paavstlikuks kabeliks ja katedraaliks Porziuncola mungakongi, kus suri Assisi Franciscus.
Ta tunnustas 6. detsembril 1911 frantsiskaani nunnade kolmandat ordut (M.C.).
21. märtsil 1905 tunnustas ta Rosalie Cadron-Jetté rajatud instituuti ("Misericordia Sisters").
1908 tunnustas ta indiaanlaste misjoni seltsi ("Society for the Preservation of the Faith Among Indian Children").
Ta õnnistas juulis 1904 Marquette'i Liigat.
Ta tunnustas 1909 Joosepi oblatistide seltsi (O.S.I.).
Ta tunnustas 1908 Mill Hilli Joosepi Misjonäride Seltsi (M.H.M).
Ta tunnustas 8. märtsil 1911 Jumaliku Päästja Seltsi (S.D.S.).
Ta tunnustas 12. märtsil 1906 karmeliitide Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kongregatsiooni (C.M.I.).
Ta kohustas 1905 Kristliku Doktriini vennaskonda tegutsema igas koguduses.
Püha Haua rüütliordu
Ta reorganiseeris 30. mail 1907 Püha Haua rüütliordu ("Ordo Equestris Sancti Sepulcri Hierosolymitani").
Pühima Südame Preestrite kongregatsioon
Ta tunnustas 4. juulil 1906 Pühima Südame Preestrite kongregatsiooni (S.C.I.).
Ta kohtus 10. jaanuaril 1905 Pariisi sulpitsiaanidega.
Ta ühendas 15. detsembril 1909 teatiinidega Barcelonas tegutsenud Püha Perekonna kongregatsiooni.
Ta tunnustas 7. mail 1907 Jeanne Jugani rajatud kongregatsiooni ("Les Petites sœurs des pauvres, " P.S.D.P.) konstitutsiooni.
Pius X lubas 1910 Benedictuse Kaitstuse vennaskonnal tegutseda igas katoliiklikus koguduses. Ta tunnustas 1907 Ketsemani Igavese Tunni Seltsi ("The Holy Perpetual Hour of Gethseman"), millele ta andis 1909 ja 1912 indulgentse. Ta tunnustas 10. märtsil 1911 Assisi Franciscuse Vöö ülemvennaskonda ("Archconfraternity of the Girdle of St. Francis of Assisi"), Padova Antoniuse Ühingut ("Pious Union in honour of St. Anthony of Padua") ja Padova Antoniuse Noorte Meeste sodaliteeti ("Young Men's Sodality of St. Anthony of Padua"). Ta andis indulgentse Bona Mors vennaskonnale, Katoliiklike Naiste ja Tüdrukute misjonäridele ("Missionary Union of Catholic Women and Girls"), Püha Lapsepõlve assotsiatsioonile ("The Association of the Holy Childhood"), Missalosalejate ja Sakristaanide assotsiatsioonile ("Pious Association of Mass-servers and Sacristans") ja Esimese Armulaua vennaskonnale ("Confraternity of the Worthy First Communion and of Perseverance").
Liturgilised otsused.
Pius X sätestas 22. novembril 1903 avaldatud motu proprios 'Tra le sollicitudine' liturgilise muusika reformi. Ta rõhutas gregoriuse laulu tähtsust ja lubas missal ainsa muusikainstrumendina kasutada orelit, samas kui teised instrumendid on lubatud vaid erikorralduste alusel. 25. aprillil 1904 määras ta ametisse komisjoni, mis pidi töötama liturgiliste laulude tekstide kogumiku kallal. Ta rõhutas, et naised ei tohi laulda kirikukooris ega kapellis, kuid nad saavad osaleda kongregatsioonilises laulmises.
2. veebruaril 1904 avaldatud entsüklikas 'Ad illum' kutsus ta tähistama 50 aasta möödumist Neitsi Maarja pärispatuta saamise dogma sätestamisest Pius IX poolt. Sel puhul peeti Roomas Maarja kongress.
Pius X alustas 19. märtsil 1904 kanoonilise õiguse koodeksi redigeerimist, mis ilmus Benedictus XV ajal 1917.
10. oktoobril 1904 andis ta 300 päevase indulgentsi neile, kes palves kutsuvad Jeesust ja Neitsi Maarjat.
Ta rõhutas 15. aprillil 1905 avaldatud entsüklikas 'Acerbo nimis' katehheesi vajadust täiskasvanutele ja soovis avaldada väikest katekismust, mille ta oli koostanud Mantova piiskopina.
1905 peeti Roomas rahvusvaheline Euharistia kongress.
Ta rõhutas 24. detsembril 1905 avaldatud dekreedis ja 15. augustil 1910 avaldatud dekreedis 'Quam singulari' sagedamat armulaual käimist, sagedamat kinnitamise sakramendi kasutamist ja viimse võidmise sakramendi kasutamist.
1906 andis ta indulgentse Jeesuse ja Maarja Pühima Südame skapulaaride kandmise eest, 23. novembril 1903 andis ta 300 päevase indulgentsi Püha Dominicuse skapulaari kandmise eest. 1911 lubas ta koos skapulaaridega kanda pühitsetud medaljone.
Ta muutis kirikupühaks 1907 Neitsi Maarja ilmumispäeva Lourdes.
1908. aastal tähistati 50 aasta möödumist tema preestrikspühitsemisest.
Ta andis 26. veebruaril 1908 indulgentse neile, kes läbivad pärast pihti ja armulauda Roomas asuva Scala Sancta trepid.
Ta nõudis 8. augustil 1908 juunis peetaval missal päevase jutluse pidamist preestritelt ja kirikurektoritelt, kes palvetavad Jeesuse Pühima Südame poole, andis neile 13. juunil peetava jutluse puhul Gregoriuse altari privileegi ja lubas indulgentse iga osaduse eest, mida antakse juunis.
Ta lubas 1910 Mehhiko preestritel pidada Guadalupe Neitsi Maarja auks missat iga kuu 12 päeval ja andis indulgentse neile, kes palvetavad Guadalupe Neitsi Maarja pildi ees.
Ta rõhutas 1. novembril 1911avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Divino afflatu' breviaariumi redigeerimist, Pius V psalteri asendamist uue väljaandega ja algatas 1914 missaraamatu revideerimise.
12. veebruaril 1908 viis ta Vatikanis läbi bütsantsi liturgia.
Ta tühistas 24. juulil 1911 2. nelipühi tähistamise suure kirikupühana.
Ta sätestas hostia ja armulauakarika elevatsiooni ja lubas indulgentse neile, kes hostia murdmise ajal palvetavad apostel Toomase sõnadega: „Mu Issand ja mu Jumal!” Ta lubas indulgentse neile, kes võtavad elevatsioonist osa hardusega.
Ideoloogilised vaidlused.
Pius X taunis ametiühingute tegevust, kuna need õhutasid sotsialismi.
18. novembril 1910 keelas ta vaimulikel osaleda ilmalike seltside tegevuses.
Teoloogilised vaidlused.
Pius X rõhutas Aquino Thomase teoloogiliste vaadete järgimist ja soovis piibli uurimiseks rajada Rooma instituudi. Ta rõhutas ka skotismi õpetamist 11. aprillil 1904 frantsisklaste ordukindralile Dionysius Schulerile ja 19. juunil 1908 preester Marianile saadetud kirjades.
Pius X kohustas keelatud raamatute indeksisse modernismi käsitlevate teoste lisamise. 3. juulil 1907 avaldatud dekreedis 'Lamentabilis' mõistis ta hukka 65 modernistlikku teesi. 8. septembril 1907 avaldatud entsüklikas 'Pascendi dominici' ja 1. septembril 1910 avaldatud motu proprios 'Sacrorum antistitum' taunis ta modernismi. 21. aprillil 1909 avaldatud entsüklikas 'Communium rerum' ja 23. juunil 1910 taunis ta reformistlikku modernismi.
Pius X taunis agnostitsismi ja immanentismi.
25. augustil 1910 avaldatud entsüklikas 'Notre charge' mõistis ta hukka Marc Sangieri Le Silloni liikumise, mis soovis katoliiklike ja vasakpoolsete vaadete ühtsustamist ja piiskoppide kontrolli vähendamist koguduses.
1907 tegi ta benediktlastele ülesandeks kriitilise Hieronymuse piiblitõlke koostamise.
Moraaliteoloogia.
Pius X kinnitas 18. detsembril 1903, et katoliiklased omavad omandiõigust maale ja eraomandile.
Pius X kutsus 11. juunil 1905 avaldatud entsüklikas 'Il fermo' katoliiklasi asetama Jeesus Kristust peamisele kohale perekonnas, koolis ja koguduses.
10. augustil 1907 koostatud dekreedis 'Ne temere' käsitles ta katoliiklase abielu protestandiga õiguslikuna, kuid lapsed tuleb ristida katoliku kirikus.
Ta taunis 1912 indiaanlaste kohtlemist Peruus.
Oikumeenia.
25. jaanuaril 1904 kohtus Pius X sionistide juhi Theodor Herzliga.
Kardinalide pühitsemised.
Pius X pühitses 50 kardinali 7 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XV.
Pius X kuulutas 20. jaanuaril 1904 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Comissum nobis', et iga kardinal, kes kasutab konklaavil vetot, tuleb ekskommunitseerida ja veto on õigustühine.
25. detsembril 1904 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Vacante sede' reguleeris ta konklaavi tegevust.
24. mail 1905 avaldatud motu proprios 'Crux pectoralis' andis ta kardinalpreestritele ja kardinaldiakonitele, kes polnud saanud piiskopipühitsust, loa kanda rinnaristi.
15. aprillil 1910 avaldatud motu proprios 'Apostolicae romanorum' reguleeris ta kardinalpiiskoppide tegevust ja määras iga kardinalpiiskopi alluvusse sufragaanpiiskopid.
5. mail 1914 eraldas ta Ostia ja Velletri titulaarpiiskopkonnad.
Pius X kultuuriloos.
Pius X reformis haridusreformi käigus 10. mail 1907 ja 18. jaanuaril 1908 seminaride õppekorraldust ja rajas regionaalseid seminare. 26. märtsil 1905 nimetas ta Roomas asuva Lõuna-Ameerika kolleegiumi paavstlikuks kolleegiumiks. Ta toetas Rooma seminari uue peahoone ehitamist. 1905 kaotas ta Vatikani seminaris teoloogia ja filosoofia teaduskonnad. 4. oktoobril 1903 avaldatud entsüklikas 'E supermi' kohustas ta piiskoppe kandma hoolt seminaride eest. Capuas avati paavsti korraldusega seminar, mis anti jesuiitidele.
Teisel ülestõusmispühal 1908 esitles Franz Xavier Haberl paavstile Palestrina tööde uut kogumikku.
Tema ajal hakkas 23. mail 1904 ilmuma Vatikani ajaleht 'Acta apostolicae sedis'.
Pius X oli Lorenzo Perosi patroon.
Pius X üheks lemmikjoogiks oli Vin Mariani toonik, mida peetakse Coca-Cola eelkäijaks.
Paavstist on portreid teinud kunstnik Otto Hierl-Deronco.
Teenetemärkide reform.
7. veebruaril 1905 avaldatud motu proprios 'Multum ad' deklareeris Pius X Kristuse suurordeni ja Kuldmiliitsia ordeni 1. järguliste ordenitena, kuid teised paavsti poolt väljaantavad ordenid omavad 4. järku. 3. mail 1905 lasi ta ümber kujundada Kristuse suurordeni.
Surm.
Pius X sai 1913 südamerabanduse. Ta haigestus 15. augustil 1914 grippi ja suri 20. augustil Vatikanis südamerabandusse. Päev varem suri Roomas jesuiitide ülemkindral Franz Xavier Wernz. Pius X maeti 23. augustil 1914 Vatikanis Rooma Peetri kirikusse, kuid 19. mail 1944 kaevati tema säilmed kanoniseerimisprotsessi käigus välja ja maeti 45 päeva pärast taas oma hauda. 17. veebruaril 1952 kaevati tema säilmed täiendavaks uurimiseks taas välja ja maeti ümber samas kirikus asuvasse kabelisse.
Pius X kanoniseerimine.
Pius X protsessi eeltööd algasid 24. septembril 1916 ja ametlikult alustati tema õndsakskuulutamise protsessiga 14. veebruaril 1923. Pius X kuulutati õndsaks Pius XII poolt 3. juunil 1951 ja pühakuks 29. mail 1954. Tema mälestuspäev oli varem 3. september, kuid alates 14. veebruarist 1969 peetakse tema mälestuspäeva 21. augustil.
Pius X on seostatud mitmete imetegudega. Nunna Marie-Françoise Deperras' kinnitusel tervenes ta Pius X poole palvetamisel 7. detsembril 1928 luuvähist. Nunn Benedetta De Maria tervenes Pius X mõjul samuti vähist. Pius XII tunnustas 11. veebruaril 1951 mõlema ime autentsust.
Volinik Francesco Belsami tervenes Pius X poole palvetamisel eluohtlikust mädanikust ja nunn Maria Ludovica Scorcia raskest haigusest.
Pius X on Atlanta peapiiskopkonna, Kottoyami peapiiskopkonna, Zamboanga peapiiskopkonna, Des Moinesi piiskopkonna, Great Falls Billingsi piiskopkonna, Springfield – Cape Girardeu piiskopkonna, esimeste armulaualiste, Treviso emigrantide, esperantistide ja palverändurite kaitsepühak.
Tema järgi on nimetatud Pius X Preestrite Vennaskond.


Leo XIII.
Leo XIII (Vincenzo Gioacchino Raffaele Luigi Pecci, 2. märts 1810 – 20. juuli 1903) oli paavst 1878–1903. Ta oli 256. paavst.
Vincenzo Gioacchino Pecci sündis Carpineto Romanos krahvi (teistel andmetel alamaadliku) Lodovico Pecci ja Anna Prosperi Buzzi 7-lapselises peres 6. pojana.
Pecci sai kinnitamisesakramendi 25. augustil 1817. Ta õppis 1818–1824 koos oma venna Giuseppe Pecciga Viterbos jesuiitide seminaris, kus ta saavutas tänu õpetaja Leonardo Garibaldile suurepärase taseme ladina keeles. 1824–1832 õppis ta Rooma kolleegiumis, kus ta esines retoorika kursusel ladinakeelse ettekandega teemal „Kontrast paganliku ja kristliku Rooma vahel.” Seejärel õppis Pecci Rooma peagümnaasiumis ja soovis 1832 asuda ema soovil õppima teoloogiat Rooma akadeemias (Accademia dei Nobili Ecclesiastici), kuid pidi eelnevalt tõestama oma suguvõsa aadlipäritolu. Pecci oli Giovanni Perrone ja Francesco Saverio Patrizi õpilane. Ta õppis La Sapienza ülikoolis tsiviil – ja kanoonilist õigust ning kaitses 1836 doktorikraadi teoloogias.
Pecci sai esimese ametikoha tänu kardinalide Giuseppe Antonio Sala ja Bartolomeo Pacca soovitusele. 1837 oli ta Roomas puhkenud kooleraepideemia ajal hospidalide ülevaataja. Pecci ordineeriti 31. detsembril 1837 Roomas Quirinali künkal asuval Santo Stanislao kabelis preestriks. 1838 sai tüüfusest paranev Pecci Benevento kuberneriks, kus ta koostöös Napoli politseiga kohtles karmilt mässulisi ja neid kaitsvaid aadlikke. Beneventos tundis ta huvi kohalike teeolude parandamise vastu ja soovitas õiglaste maksunormide kehtestamist. Kui Beneventot kavatseti ühendada Napoliga, oli Pecci sellele ideele vastu.
Perugia kubernerina rõhutas Pecci õiglase majanduspoliitika rakendamist, soovitades väikeettevõtjate ja talupoegade assisteerimist madala intressimääraga laenude võtmiseks ning teostas haridusreformi. Nuntsiusena Belgias pidi Pecci kaitsma katoliku kiriku seisukohta haridusküsimuste üle tekkinud vaidluses. Ta külastas 1845 Kölni, Mainzi, Trieri, 1846 Pariisi ja Londonit, kus kohtus Nicholas Wisemaniga. Ta taunis saksakatoliikliku liikumise juhi preester Johann Ronge vaateid. Pecci ei saanud eriti hästi läbi kardinal-riigisekretär Giacomo Antonelliga, mistõttu ta vältis kardinalina töötamist Roomas.
Perugia piiskop 1846–1878.
Piiskop Pecci saabus Perugiasse 27. juulil 1846, kuhu Gregorius XVI oli ta sama aasta 19. jaanuaril ametisse määranud vastavalt mõnede Perugia elanike soovile. Tema saabumisel puhkesid linnas rahutused, mis saadi varsti kontrolli alla. 1849 ülestõusu ajal soovis piiskop Pecci vältida Austria vägede sisenemist linna ja läks sel eesmärgil Austria vägede laagrisse, kus ta veenis austerlasi Perugiast mööduma. Itaalia ühendamisprotsessi tõttu puhkes 1859 Perugias ülestõus. Piiskop Pecci soovis linnas verevalamist vältida, kuid 20. juunil surusid paavsti väed ülestõusu maha. Piiskop palus Itaalia vägesid juhtival kindralil Manfredo Fantil 1860 Perugiat mitte pommitada ja protesteeris paavsti ilmaliku võimu toetajana Itaalia vägede sissetungi vastu Perugiasse 14. septembril 1860, kuid hiljem üritas ta leida Itaalia valitsusega mõlemat osapoolt rahuldavaid lahendusi ega soovinud valitsusele pakkuda alusetult põhjust katoliku kiriku vastu suunatud tegevuseks. Pärast Perugia liitmist Itaaliaga saatis piiskop aasta jooksul Itaalia valitsusele 18 protestikirja, taunides võimude tegevust kiriku suhtes. Korra kaevati piiskop Pecci kohtusse, kuid mõisteti seal õigeks.
Piiskop Pecci kohustas oma alluvuses olevaid preestreid sagedamini jutlustama ja viima täiskasvanute seas läbi katehheesi, pühendades selleks vähemalt tunni pühapäeviti ja suuremate pühade ajal. 1854 näljahäda ajal toetas ta oma kogudust. Piiskop lasi 1856 avaldada piiskopkonna uue katekismuse ja 1857 koostas juhendi vaimulikele. 1875 moodustas Pecci misjonäride seltsi. 1846–1850 taastas ja moderniseeris ta kohaliku seminari, kus rõhutas tomistliku teoloogia õpetamist. Piiskop Pecci rajas 1872 Aquino Thomase akadeemia, mida ta oli plaaninud alates 1858. 1872 tutvustas ta uusi haridusstandardeid gümnaasiumites ja kolleegiumites. 1873 rajas ta San Gioacchino seltsi ja asus pidama Vincent de Pauli ideedele tuginevaid konverentse. Pecci moodustas mitmeid haridusasutusi noorte jaoks, kutsudes selleks Belgiast Itaaliasse Madeleine-Sophie Barat rajatud Jeesuse Pühima Südame Seltsi nunnad ja Cornelius Scheppersi rajatud Halastuse vennad. Piiskop Pecci ajal rajati Perugia piiskopkonnas 36 uut kirikut. 1874–1877 analüüsis ta oma kirjutistes katoliikluse ja nüüdiskultuuri vahelisi suhteid.
1878. aasta konklaav.
Leo XIII valiti paavstiks 20. veebruaril 1878 Sixtuse kabelis ja krooniti vahetult pärast oma sünnipäeva rahva protestiaktsioonide kartuses 3. märtsil Sixtuse kabelis kardinal Teodolfo Merteli poolt.
18. – 20. veebruarini 1878 toimunud konklaavil osales 61 kardinali. See oli esimene konklaav, mis toimus pärast Kirikuriigi hõivamist Itaalia vägede poolt. See oli ka esimene konklaav Sixtuse kabelis pärast Leo X valimist. Konklaavi toimumise ajal oli segane poliitiline olukord seoses Itaalia kuninga Vittorio Emmanuele II surmaga ja Vene-Türgi sõjaga. Kardinal Pecci tegutses konklaavil camerlengo ametis ja ta valiti paavstiks 3 voorus 44 häälega.
Suhted Austria-Ungariga.
Leo XIII soovis vaidluses ertshertsog Franz Ferdinandi abielu üle säilitada Austria-Ungari keisririigi stabiilsust.
Suhted Prantsusmaaga.
Leo XIII soovis tihendada Prantsusmaaga sidemeid, kuid tema soov jäi piisavate tulemusteta. Ta muretses kiriku olukorra pärast Prantsusmaal ja saatis president Jules Grévyle vastavasisulise kirja. Paavsti on seostatud 1894 Prantsusmaa ja Venemaa vahelise lepingu sõlmimise (Antant) algatajana, kuna ta muretses Kolmikliidu sõlmimise järel stabiilsuse pärast Euroopas.
Suhted Saksamaaga.
Leo XIII väljendas oma valimispäeval esitatud jutluses lootust tihendada sidemeid Saksamaaga. 1878 kohtusid Kissingenis Otto von Bismarck ja nuntsius Gaetano Aloisi Masella, 1881 Venezias nuntsius Lodovico Jacobini ja vürst Heinrich von Reuss, mille tulemusena taastati 1884 diplomaatilised suhted. Leo XIII vahendas 1885 Hispaania ja Saksamaa vahelist vaidlust Karoliinide kuuluvuse üle. Paavsti vahenduse tõttu otsustas Saksamaa valitsus lõpetada Kulturkampfi.
1883 külastas paavsti kroonprints Friedrich Wilhelm. Keiser Wilhelm II kohtus paavstiga 1888, 1893 ja 1903.
Suhted Venemaaga.
Leo XIII soovis oma valimispäeval esitatud jutluses taastada suhted Venemaaga. Seoses Venemaa keisrile Aleksander II 1879 tehtud atentaadiga ja keisri 25 valitsemisaasta tähistamisega 1880 tihendati kahe poole vahelisi suhteid. 1883 sõlmiti Venemaaga leping, kuid kui paavst taunis katoliiklaste tagakiusamist, tõi see kaasa tagakiusamise suurenemise. Mais 1894 sõlmiti Venemaaga uus leping.
Leo XIII kohustas poolakaid olema Venemaa valitsusele lojaalsed.
Suhted Suurbritannia ja Iirimaaga.
Leo XIII tähistas 1891 Gregorius I otsuse aastapäeva. Selle otsusega saadeti 591 Inglismaale misjonitööle apostel. 29. aprillil 1903 külastas paavsti Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuningas Edward VII.
Leo XIII kutsus iirlasi kuuletuma Briti võimule. Ta saatis 1881 kirja Iiri piiskopile Edward MacCabele ja kutsus 1885 Iiri piiskopid Rooma. 24. juunil 1888 avaldatud entsüklika 'Etsi cunctas' sõnum oli pühendatud Iiri vaimulikkonnale.
Suhted Hispaaniaga.
Leo XIII saatis 1886 Hispaania kuningannale Maria Cristinale kuldroosi.
Suhted Portugaliga.
Paavst taunis Goa skismat Indias ja kui Portugali valitsus keeldus skismaatikuid toetamast, sõlmiti 23. juunil 1886 konkordaat paavsti ja Portugali vahel. Leo XIII saatis 1892 Portugali kuningannale Améliele kuldroosi.
Suhted USAga.
Leo XIII kinnitas 1884 Baltimore kontsiili otsused. Ta saatis 1889 piiskop Francesco di Paola Satolli juhitava delegatsiooni USAsse, kus rajati katoliiklik ülikool. 1892 määras paavst Satolli USAsse apostellikuks delegaadiks. 1895 pühendas ta USA vaimulikele entsüklika 'Longinqua oceani'. Hispaania-Ameerika sõja lõppemise järel teravnesid katoliku kiriku suhted USAga seoses kiriku valduste kuuluvuse pärast tekkinud probleemidega. 1902 sõlmiti Roomas USA saadiku William Howard Taftiga leping Filipiinidel katoliku kirikule kuuluvate maavalduste osas.
Suhted Kanadaga.
Manitoba kooliseaduse vastuvõtmine oli vastuolus katoliiklike põhimõtetega. Leo XIII saatis 1897 Rafael Merry del Vali Kanadasse, et tagada katoliiklikele õppeasutustele suuremad õigused.
Suhted Belgiaga.
1880 katkesid Püha Tooli suhted Belgiaga seoses erimeelsustega haridusküsimustes, kuid 1883 suhted taastati. 1884 sõlmiti leping Belgiaga ja 1893 saatis Leo XIII Belgia kuningannale Marie-Henriettele kuldroosi.
Suhted Brasiiliaga.
Leo XIII saatis 1880 Brasiilia keisrinnale Isabelile kuldroosi. Ta pühendas 5. mail 1888 Brasiilia piiskoppidele entsüklika 'In plurimis', milles ta rõhutas orjuse keelustamist. 1899 peeti Roomas I Ladina-Ameerika plenaarkontsiil.
Suhted Šveitsiga.
Leo XIII läkitas Šveitsi piiskoppidele 1. augustil 1897 entsüklika 'Militantis ecclesiae', milles ta tundis muret olukorra pärast Šveitsis.
Muud rahvusvahelised sündmused.
Leo XIII võttis 1885 vastu Osmanite sultani, Hiina keisri, Etioopia neeguse, Jaapani keisri ja Pärsia šahhi delegatsioonid.
Püha Tool sõlmis 18. augustil 1886 konkordaadi Montenegroga.
Püha Tool sõlmis 1887 konkordaadi Colombiaga.
Leo XIII avaldas pettumust, et teda ei kutsutud 1899 Haagi rahvusvahelisele rahukonverentsile.
Suhted Itaalia kuningriigiga.
Leo XIII soovis Kirikuriigi sõltumatuse taastamist ja taunis katoliiklaste osalemist Itaalia kuningriigi esindusorganite valimistel. Kuna paavst vältis suhtlemist Itaalia valitsusega, siis ametlikul tasandil suhtlesid Itaalia võimud Vatikani raamatukogu prefekti Isidoro Cariniga. 18. jaanuaril 1901 avaldatud entsüklikas 'Graves de' käsitles Leo XIII kristlike demokraatide tegevust Itaalias. Ta organiseeris poliitilistel eesmärkidel Azione Cattolica liikumise ja Opera dei Congressi, kuid need ei saavutanud rahva seas oodatud populaarsust ja olid hädas sisekriisidega.
1898 toimunud Adna lahingu järel pöördus Leo XIII Etioopia neeguse poole palvega vabastada itaallastest vangid.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Leo XIII sätestas 7. detsembril 1891 ja 29. detsembril 1891 majordoomuse tegevuse. Ta moodustas Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsiooni raames liturgiakomisjoni ja liturgiaajaloo komisjoni.
Ta sätestas 18. aprillil 1897 Lõuna-Ameerika piiskoppidele privileegina pühitseda isikuid piiskopiks ühe piiskopi juuresolekul, kuna tavaliselt pühistetakse piiskopiks kolme piiskopi juuresolekul. 17. detsembril 1890 sätestas ta abtisside volitused. 1899 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Diu quidem' kohustas ta Inglismaa abte teatama 6 kuu jooksul pärast valimist kohalikule piiskopile oma ametisseasumisest. 8. detsembril 1900 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Conditae' määratles ta ordude kongregatsioonide funktsioonid. Leo XIII kohustas piiskoppe kontrollima, et nunnad elaksid oma majades vastavalt ordude reeglitele.
Leo XIII tunnustas Aafriklaste Misjoni Seltsi (S.M.A.) 23. augustil 1900.
Leo XIII tagastas augustiinlastele San Pietro kiriku Ciel d'Oros.
Leo XIII teostas 1882 ruteenia basiliaanide ordu reformi.
Ta määras 12. juulil 1893 benediktlaste abtpriimaseks Hildebrand de Hemptinne, kes resideerus Roomas. 1899 reorganiseeris ta benediktlaste inglise kongregatsiooni, rajades kolm kloostrit.
Ta andis Mosulis asuva kaldea seminari dominiiklaste käsutusse.
Ta teostas 1882 frantsisklaste kolmanda ordu reformi ja 30. mail 1883 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Misericors Dei' sätestas frantsisklaste kolmanda ordu reeglid. Leo XIII sätestas 4. oktoobril 1897 avaldatud bullas 'Felicitate' frantsisklaste uue põhikirja ja tunnustas frantsisklaste reformiliikumiste koondumist.
1899 asusid Francis Xavier Cabrini rajatud Jeesuse Pühima Südame misjonäriõed paavsti soovitusel New Yorki.
Ta tunnustas 12. juulil 1890 Maria Seraphina Spiehermansi rajatud kongregatsiooni ("Filia Pretiosi Sanguinis, " F. P. S.) ja määras kardinal Camillo Mazzella nende kardinalprotektoriks.
Ta tunnustas 20. oktoobril 1896 Joseph La Rocque rajatud kongregatsiooni.
Ta toetas jesuiitide tegevust Kanadas ja andis Anagnis jesuiitidele õiguse hallata kolleegiumeid. 13. juulil 1880 avaldatud bullas 'Dolemus inter' tunnustas ta jesuiitide tegevust.
Ta tunnustas 23. aprillil 1903 Joosepi misjonäride seltsi ("Societas Missionariorum a S. Joseph; " M.J.).
Leo XIII tunnustas 1897 Constant van Crombrugghe rajatud josefiitide kongregatsiooni tegevust. Ta tunnustas 9. juulil 1901 josefiitide instituudi asutamist.
Ta tunnustas 25. jaanuaril 1901 Jumala Sõna Seltsi (S.V.D.).
Ta tunnustas 22. augustil 1897 kompassiooni vennaskonda.
Ta tunnustas 14. mail 1890 La Salette misjonäre (M.S.).
Malta ordu
Ta määras 1879 Malta ordule taas suurmeistri.
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Ülestõusmise kongregatsioon
Ta tunnustas 10. märtsil 1888 Meie Issanda Jeesuse Kristuse Ülestõusmise kongregatsiooni ("Congregatio a Resurrectione D.N.I.Chr".; C.R.).
Ta tunnustas 20. juulil 1900 Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kongregatsiooni (C.I.C.M.).
Ta tunnustas 22. juunil 1901 Püha Perekonna poegade kongregatsiooni ("Filii Sacrae Familiae Iesu, Mariae et Ioseph S.F".).
Ta tunnustas 15. septembril 1890 Pühitsetud Stigmata kongregatsiooni (C.S.S.).
Ta andis Roomas asuva San Giacchino kiriku Alfonso Liguori rajatud redemptoristidele.
Salesi Franciscuse oblatistid
Ta tunnustas 8. detsembril 1897 Salesi Franciscuse oblatiste (O.S.F.S.).
Tsistertslaste ordu
Ta määras La Trappe tsistertslastele 8. mail 1892 ülemabti.
1900 peeti paavsti üleskutsel Roomas ursuliinide kapiitel.
Ta tunnustas 1880 Roomas Peaingel Miikaeli ülemvennaskonda ja andis sellele indulgentse. Ta tunnustas 1884 Marco de Sadis-Cusani rajatud Kristliku Doktriini ülemvennaskonna tegevust Belgias. Ta tunnustas 10. aprillil 1894 Palve ja Patukahetsuse ülemvennaskonda. Ta tunnustas 25. mail 1898 avaldatud kirjas 'Cum divini' ülemvennaskonda, mille eesmärk oli soosida taasühinemist idakirikutega.
Liturgilised otsused.
Leo XIII pühendas 11 entsüklikat Neitsi Maarja austamisele ja roosipärja palvetamisele. 23. juulil 1894 tunnustas ta Neitsi Maarja Imelise Medaljoni kirikupüha tähistamist 27. novembril, ta sätestas ka vastava missa ja offiitsiumi. 1. septembril 1883 avaldatud entsüklikas 'Supremi apostolatus' sätestas ta tänini kehtiva kombe, mille alusel on katoliku kirikus pühendatud oktoober roosipärja palvetamisele.
Ta kohustas 30. novembril 1879 Roomale alluvaid idakirikuid pidama Neitsi Marja pärispatuta saamise auks vigiiliat.
1882 revideeriti paavsti korraldusel kirikukalendrit, kus oli kokku 275 erinevat kirikupüha.
1883 avaldati Leo XIII korraldusel 'Decreta authentica'.
1893 sätestas ta Püha Perekonna püha tähistamise 30. detsembril.
Ta tunnustas Lourdesi missa kasutamist.
Ta soovitas 22. juunil 1897 Marseilles piiskopile saadetud kirjas kinnitamise sakramendi sagedasemat kasutamist.
Ta lubas 4. juulil 1899 Lõuna-Ameerika peapiiskoppidel anda indulgentse 80 päeva ulatuses.
1900 aastat tähistati juubeliaastana. Lisaks tähistati erilise juubeliaastana 1888, mil möödus 50 aastat tema preestrikspühitsemisest; 1893, mil möödus 50 aastat tema saamisest piiskopiks ja 1903, mil möödus 25 aastat tema saamisest paavstiks.
Leo XIII tunnustas mitmeid uusi skapulaare (Peaingel Miikaeli skapulaar, 1900 Jeesuse pühima südame skapulaar, Jeesuse ja Maarja pühimate südamete skapulaar, Neitsi Maarja pärispatuta saamise skapulaar, Püha Joosepi skapulaar 15. aprill 1898). Ta tunnustas 1883 Neitsi Maarja skapulaari kasutamist.
Ta sätestas 28. juulil 1882 Kiriku doktorite austamist ja kuulutas Kiriku doktoriteks Aleksandria Kyrillose, Jeruusalemma Kyrillose ja Johannese Damaskusest. Ta kuulutas 13. novembril 1899 Kiriku doktoriks Bede.
1882 avaldati paavsti soovitusel täiendatud piiskoppide tseremoniaalraamat ("Cœrimoniale Episcoporum"), 1884 Rooma missaliturgiaraamat ja 1888 pontifikaalium.
Ta kohustas 1888 pidama kõikide pühakute päeva eelõhtul reekviemit.
17. jaanuaril 1888 lubas ta indulgentse puhastustules viibijate eest palvetamisel.
27. jaanuaril 1888 lubas ta indulgentse Neitsi Maarja kurvastuste puhul palvetamiseks.
15. augustil 1889 avaldatud entsüklikas 'Quamquam pluras' lubas ta püha Joosepi poole pöördumisel indulgentse
Ta kohustas Rooma ja Modena vaimulikke pidama paavst Hadrianus III austamiseks missat ja offiitsiumit 7. septembril.
Ta andis 18. aprillil 1897 Mehhiko preestritele privileegi pidada päevas 3 missat.
11. juunil 1899 pühendas ta kogu inimkonna Jeesuse Pühimale Südamele ja lubas 21. juulil 1899 Pühima Südame poole palvetamisel indulgentse.
11. juunil 1901 sätestas ta sabatiini privileegi kasutamise.
21. detsembril 1901 andis ta Jeesuse Püha Nime palvete palvetamise puhul indulgentse.
30. oktoobril 1902 määras ta ametisse piiblikomisjoni.
Ideoloogilised vaidlused.
28. detsembril 1878 avaldatud entsüklikas 'Quod apostolici' taunis Leo XIII kommunismi, sotsialismi ja nihilismi. 1. novembril 1885 avaldatud entsüklikas 'Immortale Dei' käsitles ta ilmaliku ja vaimuliku võimu sfääre, kinnitades ühtlasi, et kui vabariik taotleb üldist heaolu, on see soovitatav riigivorm. 29. juunil 1881 avaldatud entsüklikas 'Diuturnum illud' käsitles ta demokraatiat. 20. juunil 1888 avaldatud entsüklikas 'Libertas praestantissimus' käsitles ta mitmeid ideoloogilisi seisukohti. 18. jaanuaril 1901 avaldatud entsüklikas 'Graves de' käsitles ta kristlike demokraatide tegevust.
Teoloogilised vaidlused.
1870–1879 vältas skisma katoliku kiriku õpetusest loobunud armeenlastega, kuid piiskop Hovhannes (Johannes) Kupelian koos kaaslastega otsustasid taasühineda katoliku kirikuga. 1888 kutsus Leo XIII armeenia kirikut ühinema katoliku kirikuga ja avaldas 30. novembril 1894 sel puhul entsüklika 'Orientalium dignitas'.
4. augustil 1879 avaldatud entsüklikas 'Aeterni patris' rõhutas ta Aquino Thomase õpetuse tähtsust ja kohustas Heinrich Seuse Deniflet töötama Aquino Thomase 'Summa Theologicae' kaasaegse väljaande kallal.
20. aprillil 1884 avaldatud entsüklikas 'Humanum genus' mõistis ta hukka vabamüürluse.
14. detsembril 1887 mõistis ta hukka Antonio Rosmini vaated.
Ta kutsus 18. novembril 1893 avaldatud entsüklikas 'Providentissimus Deus' üles teaduslikule piibliuurimisele.
22. jaanuaril 1899 avaldatud entsüklikas 'Testem benevolentiae' taunis ta amerikanismi, mis püüdles katoliikluse ja kaasaegsete ideede kooskõlastamist.
16. veebruaril 1899 avaldatud entsüklikas 'Au milieu' hoiatas ta modernismi eest.
25. jaanuaril 1897 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Officiorem ac' avaldas ta uued nõuded tsensuuriks. 17. septembril 1900 avaldati paavsti üleskutsel uus keelatud raamatute indeks.
Misjon.
Leo XIII saatis 1886 delegaadi Antonio Agliardi Kolkatasse. Ta tunnustas Joosepi Misjonäride Seltsi. 1899 asusid Jeesuse Pühima Südame misjonäriõed paavsti soovitusel New Yorki. Leo XIII tunnustas Aafriklaste Misjoni Seltsi 1900. Ta andis Mosulis asuva kaldea seminari dominiiklastele.
Moraaliteoloogia.
10. veebruaril 1880 avaldatud entsüklikas 'Arcanum illud' käsitles paavst kristlikku abielu. Entsüklikas 'Sapientiae christianae' rõhutas ta kristlase kohustusi. 20. juunil 1888 avaldatud entsüklikas 'Libertas' rõhutas ta vabaduse tähendusest. Ta taunis entsüklikates 'In plurimis' ja 'Catholicae ecclesiae' orjandust.
Sotsiaaldoktriin.
15. mail 1891 avaldatud entsüklikas 'Rerum novarum' tutvustas Leo XIII katoliku kiriku kaasaegset sotsiaaldoktriini.
Oikumeenia.
Leo XIII nimetas teisi kristlasi „eraldatud vendadeks“. 20. juunil 1894 avaldatud entsüklikas 'Praeclara' kutsus ta õigeusklikke ja protestante ühinema katoliku kirikuga, kuid Konstantinoopoli patriarh Anthimos VII vastas sellisele avaldusele üsna karmil toonil. 29. juunil 1896 avaldas paavst samal teemal entsüklika 'Satis cognitum'.
14. aprillil 1895 avaldatud entsüklika 'Ad anglos' oli läkitatud anglikaani kiriku vaimulikele. 1895 määras paavst ametisse komisjoni, mis pidi uurima anglikaani kiriku ordinatsioonide vastavust katoliku kiriku omadega ja 13. septembril 1896 avaldatud entsüklikas 'Apostolicae curae' ei tunnustanud ta anglikaani kirikus teostatavaid ordinatsioone.
11. juuni 1895 saatis ta kirja Aleksandria koptide katoliku kirikule ja samal aastal rajas koptidele patriarhaadi.
30. novembril 1894 läkitas ta kreeka uniaadikirikule entsüklika 'Orientalium dignitas'.
Onupojapoliitika.
Innocentius XII 1692 avaldatud dekreedi järgi pidi paavst onupoliitikast hoiduma ja võis määrata kardinaliks vaid ühe sugulase. Leo XIII pühitses 1879 kardinaliks oma venna Giuseppe Pecci.
Kardinalide pühitsemised.
Leo XIII pühitses 147 kardinali 27 konsistooriumil. Seni polnud ükski paavst pühitsenud nii arvukalt kardinale ja seda nii mitmel konsistooriumil. Hiljem pole ükski paavst kardinalide pühitsemiseks pidanud nii arvukalt konsistooriumeid. Pärast teda on veel rohkem kardinale pühitsenud ainult Johannes Paulus II. Leo XIII ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius X. Leo XIII määras kardinalideks rohkem mitte-eurooplasi, kui tema eelkäijad.
Ta taastas 16. detsembril 1880 Santi Vitale, Gervasio e Protasio titulaarkiriku. 24. mail 1882 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Praedecessores nostri' reguleeris ta konklaavi tegevust. 17. märtsil 1887 rajas ta Santa Maria Nuova e San Francesca in Foro Romano titulaarkiriku.
Leo XIII kultuuriloos.
Leo XIII oli esimene paavst, keda filmiti ja kelle hääl salvestati grammofoniplaadile. Teda filmis 1898 William K.L. Dickson. Tema ajal valgustati Rooma Peetri kirik elektriga.
Leo XIII rajas Rooma akadeemia, kus õpetati tomistlikku teoloogiat. 1884 avati Roomas armeenlastele kolleegium. Ta jagas San Anastasio kolleegiumi õppekavad ruteenlaste ja armeenlaste vahel. Tema ajal avati Roomas Apollinariumi kolleegium ja Böömi kolleegium. 1881 avati kolleegium Beirutis, 1889 Ottawas, 1889 Fribourgis, Šveitsis. 7. märtsil 1889 avati Washingtonis USA katoliiklik ülikool.
1891 asutati paavsti korraldusel Vatikani observatoorium.
Ta lasi 1891 ümber matta Innocentius III säilmed.
Leo XIII avas 18. augustil 1883 Vatikani arhiivid ajaloolastele ja kutsus ajaloolasi kirjutama objektiivselt, kuna katoliku kirikul pole vaja karta tõde. 1. mail 1894 avaldatud entsüklikas 'Fin dal' rajas ta Vatikani arhiivi institutsioonina.
Ta rajas Vatikani raamatukogu.
Tema ajal renoveeriti Lateraani basiilika apsiid ja presbüteerium.
Tema korraldusel avaldati Amerigo Vespucci reisikiri.
Ta tunnustas Vin Mariani toonikut, mis on Coca-Cola eelkäija.
Kunstnikud Franz von Lenbach ja Philip Alexius de László maalisid paavstist portreed. Skulptor Francesco Confalonieri püstitas paavsti auks Milanos skulptuuri. Paavsti on kujutatud Linzi katedraali ja Allgäu kiriku vitraažil ja Millstatti katedraali altarimaalil. Tema hauamonumendi lõi skulptor Giulio Tadolini.
1921 esilinastunud filmis Theodor Herzl, der Bannerträger des jüdischen Volkes oli paavsti rollis näitleja Eugen Preiß, 1938 esilinastunud filmis Thérèse Martin oli paavsti rollis näitleja Nicholas Malikov, 1958 esilinastunud filmis Sebastian Kneipp oli paavsti rollis näitleja Ernst Deutsch, 1990 esilinastunud filmis Don Bosco oli paavsti osas näitleja Philippe Leroy ja 2010 esilinastunud filmis Lorenzo Perosi oli paavsti osas näitleja Alessandro Maschio.
1878. aasta komeedid.
Leo XIII vapil on kujutatud suurt komeeti. 1878 algul vaadeldi kolme komeeti: jaanuaris komeet Swifti, veebruaris komeet Encket ja märtsis komeet Tempel 2-t.
Paavsti nägemus.
33 aastat enne Fatima imet 13. oktoobril 1884 oli paavstil Vatikanis pärast missat nägemus. Ta peatus oma erakabeli altari ees ja jäi sinna 10 minuti jooksul seisma, muutudes näost valgeks. Seejärel siirdus paavst kabelist oma ametiruumidesse ja koostas püha Miikaeli palve, mida palvetati kirikus kuni 1964. aastani, mil see tühistati. Kui paavstilt küsiti, mis temaga altari ees juhtus, oli ta vastanud, et kuulis tabernaakli juurest kahte häält, millest üks rääkis leebelt, teine jõhkralt, üks kuulus Kristusele, teine Saatanale. Selles vaidluses soovis Saatan hävitada kiriku, vajades selleks aega vähemalt 75 kuni 100 aastat.
Surm.
Leo XIII-t tabasid 3. juulil 1903 nõrkusehood ja ta oli kannatanud eelnevatel öödel unetuse käes. Paavsti ihuarst Giuseppe Lapponi diagnoosis tal valud rindkeres ja vee kopsus, soovitades paavstil puhata. Ametlikel teadetel kannatas paavst väsimuse käes. 5. juulil tuvastasid arstid paavstil kopsupõletiku ("epatizzazione polmonare senile"), päev hiljem aga pulsi nõrgenemise ja kehatemperatuuri languse. 7. juulil mõjutas haigus juba südant, üks arstidest võttis süstlaga kopsuvedelikku, kasutades tuimestina kokaiini, kuid 9. juulil halvenes paavsti tervis järsult. Uue vedeliku võtmise järel paavsti seisund küll paranes, kuid 16. juulil saabus pööre halvemuse suunas. Järgmisel ööl ei suutnud paavst magada, 19. juuli hommikuks kiirenes tema hingamine ja pulss nõrgenes.
20. juuli hommikul algas agoonia, kuid selle leevenemisel soovis paavst näha kardinale. Kui need olid tema voodi ümber kogunenud, võttis ta kardinal Luigi Oreglia di Santo Stefano käe, öeldes: "Addio! Vi raccommando la Chiesa." Kardinalid suudlesid ükshaaval paavsti kätt ja soovisid temalt õnnistust. Paavst ütles mõnele neist: "Sia questo l' ultimo vale!" (See oleks viimane hüvastijätt!)
Leo XIII suri 20. juulil 1903 kella 16 paiku Vatikani paavstipalees 93-aastaselt ja maeti 25. juulil Rooma Peetri kirikusse. 22. oktoobril 1924 maeti tema säilmed ümber Lateraani basiilikasse. Leo XIII oli surres vanim paavst pärast Gregorius IX. Hiljem pole ükski paavst nii kõrges eas surnud.
Leo XIII valitses 25 aastat ja 5 kuud. See oli pikim valitsemisaeg pärast Pius IX-t ja arvestades apostel Peetruse traditsioonilist valitsemisaega (25 aastat, 4 kuud ja 7 päeva), siis oli ta oma surma hetkel valitsemisaja pikkuse poolest paavstide seas teisel kohal. Hiljem on veel kauem valitsenud vaid Johannes Paulus II.


Drenthe provints.
Drenthe provints ehk Drenthe on Hollandi 1. järgu haldusüksus (provints).
Drenthe paikneb Hollandi kirdeosas. Ta piirneb põhjast Groningeni provintsiga, idast Saksamaaga, lõunast Overijsseli provintsiga ja läänest Friisimaa provintsiga.
Drenthe on Hollandi provintside seas pindalalt 9. ja rahvaarvult 10. kohal. Rahvastiku tihedus on 186 inimest ruutkilomeetri kohta (2009).
Provintsi hümn on "Mijn Drenthe".
Kuninganna esindajaks provintsis on Jacques Tichelaar.
Asustus.
Provintsi keskus on Assen. Teised tähtsamad asulad on Emmen, Hoogeveen, Meppel, Coevorden, Beilen ja Roden.
Drenthe provints on suurelt jaolt maa-asustusega piirkond.
Geograafia.
Provintsi idaosas on liivane seljandik Hondsrug, mis ulatub Emmenist Groningeni linnani välja.
Provintsi kaguosas on säilinud nõmmesid.
Zuidlaardermeeri järve suubub väike Hunze jõgi ehk "Oostermoerse vaart".
Provintsi läbib Oranje kanal ("Oranjekanaal").


3. aastatuhat.
3. aastatuhat pKr ehk 3. aastatuhat maj.
Kolmas aastatuhat on periood, mis algas 1. jaanuaril 2001 ja lõpeb 31. detsembril 3000.
Välislingid.
3. aastatuhat


Valencia autonoomne piirkond.
Valencia autonoomne piirkond on 1. järgu haldusüksus Hispaanias. Asub Vahemere rannikul.
Piirkonnas on 3 provintsi: Valencia, Alicante ja Castellóni provints.


2. aastatuhat.
2. aastatuhat pKr ehk 2. aastatuhat maj.
Teine aastatuhat on periood, mis algas 1. jaanuaril 1001 ja lõppes 31.detsembril 2000.
Avastused.
2. aastatuhat


Maniakkide Tänav.
Maniakkide Tänav (sündinud 1976 Jõgeval) on Eesti kirjanik, luuletaja ja muusik. Kodanikunimega Agur Karukäpp (endine Agur Tänav).
Avaldanud žanriulmet (spetsialiseerunud õudusele). Ilmunud on kaks romaani ja mitmeid lühijutte. Trükiajakirjanduses ilmus esimene teos 1996 (ajalehes "Vooremaa").
Maniakkide Tänavale on iseloomulik tarantinolikult lopsakas, visuaalne ja füsioloogiline stiil. Ingliskeelsete ulmekäsitluste eeskujul võib taolist kirjutuslaadi nimetada splätterpungiks.
Tänav on õppinud Väike-Maarja päästekoolis ja Tartu Ülikoolis (sotsiaaltöö eriala). Mänginud Jõgeva punkansamblis "Saast". Ta on töötanud tuletõrjujana.


Valencia.
Valencia on linn Hispaania idaosas Vahemere rannikul. Ta on Valencia autonoomse piirkonna pealinn.
Sport.
2007. aastal korraldati Valencias 32. America karika (America's Cup) regatt ja osa selle eelvõistlustest.
2010. aastal korraldati Valencias 33. America pokaali purjeregatt, mille võitis BMW-Oralcle meeskond.
Linnas tegutsevad kõrgliiga jalgpalliklubid Valencia CF ja Levante UD.


Kambja.
Kambja on alevik Tartumaal Kambja vallas, Kambja valla halduskeskus. Kambja asub Tartu–Võru maantee ääres 18 km kaugusel Tartust.
2011. aasta rahvaloenduse andmeil elas alevikus 689 elanikku.
Ajalugu.
Kambja on kihelkonna keskusena tuntud ammu. Esmakordselt on teda nimetatud 1330 ("Kambie"). Alevik tekkis kirikukülana kirikumõisa juurde teeristile. 16. sajandil oli Kambja arenenud mõisamajandusega ala.
Kirikumõisa lähedal olnud Vastse-Kambja mõis ("Klein-Kamby", hiljem "Neu-Kamby") eraldus Suure-Kambjast 17. sajandil Stackelbergide ajal ja 1868 müüdi Gernhardtidele, kelle kätte jäi see kuni võõrandamiseni. Vastse-Kambja mõisa kahekorruseline härrastemaja on ümber ehitatud. Praegu asub hoones Kambja vallavalitsus. 19. sajandil kutsuti küla mõisa järgi ka Väike-Kambjaks.
Kirik.
Kambja kirik ehitati ilmselt 14. sajandil. Kahel korral, Liivi sõja algul 1558 ja Põhjasõjas põletasid Vene väed kiriku maatasa. Kirik taastati 1720 ning selle põhiosa müürid on aluseks ka praegusele kirikule. 1874. aastal suurendati kirikut, ehitades pikilöövile lisaks põiklööv. Suuremale kirikuhoonele sobiva uue torni (Arnold Matteuse projekt) sai kirik 1937.
1660. aastal määrati siia ametisse kirikuõpetaja Andreas Virginus, kes oma poja Adrian Virginiuse abiga tõlkis esimest korda lõuna-eesti keelde ja kirjastas "Wastse Testamendi". Samal, 1686. aastal alustas kiriku juures tegutsemist üks Eesti esimesi talurahvakoole, mille samuti asutas Andreas Virginius. 1702. või 1704. aastast oli Kambjas õpetajaks Ignatsi Jaak, kelle nime Kambja Põhikool praegugi kannab.
1794. aastal on esmakordselt mainitud eesti koorilaulu, kuna Kambja kirikuõpetaja Heinrich Andreas Erxleben asutas siin koostöös vennastekogudusega esimese laulukoori.
1944. aastal hävitati Kambja kirik sõjatules. Kirik seisis varemeis kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuni. 1989. aastal alustati kiriku taastamist. Esimene jumalateenistus peeti tellingute vahel 1994. aasta jõuludel. Taastatud Kambja kirik pühitseti 2009. a.
Kirikuaias kasvab Tartu Ülikooli 300. juubelipidustuste ajal 1932. aastal Eestis külas käinud Rootsi kroonprintsi Gustavi istutatud tamm, nn. Kuninga tamm.
Inimesed.
Kambjas on sündinud esimene eesti soost piiskop Cornelius Laaland, esimene eesti soost orelimeister Johann Thal ja eesti koorimuusika suurkuju Georg Beck. Köstri ja koolmeistrina on siin töötanud Ignatsi Jaak, kes käis Forseliuse kasvandikuna koos Pakri Hansu Jüriga oma teadmisi demonstreerimas Rootsi kuningas Karl XI-le.
Tuntud inimestest on Kambjaga seotud olnud veel Karl Ipsberg, kes alustas hariduse omandamist Kambja kihelkonnakoolis, ning Julius Kuperjanov, kes pidas 1914. aastal Kambjas koolmeistri ametit.
Loodus.
Kambja pargis kasvab vana mõisahoone ees kaks võimsat umbes 250-aastast lehist. Neid peetakse vanimateks selle liigi esindajateks Eestis. Pargis kasvavad veel murrei mänd, hall pähklipuu, püramiidne hiina pappel, pensilvaania saar jt.
Kambja järv on 1,8 ha suurune.
Vahetult Tartu–Võru maantee ääres kõrgub toreda võraga vana tarupuu: Kambja pedajas.


Kambja vald.
Kambja vald asub Tartu maakonnas Kambja kihelkonnas. Ta on ajalooliselt Tartumaa lõunapoolse osa keskus ja Tartu linna väljund lõunasse ning on seda ka tänapäeval. Kambja naabervaldadeks on Haaslava, Ülenurme ja Nõo Tartumaal, Palupera Valgamaalt ning Valgjärve, Kõlleste ja Vastse-Kuuste Põlvamaalt.
Praeguse Kambja valla territoorium on moodustunud Kambja vallast ja Vana-Kuuste, Kodijärve ning vahepealsetel aastatel eksisteerinud Pangodi, Luke ja Haaslava valdade osadest.
Vald taasloodi 16. mail 1991. aastal.
Valda läbib Tallinn–Tartu–Petseri raudtee ning kolm tähtsat maanteed: Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee ning Tatra–Otepää–Sangaste ja Uhti–Põlva maanteed, mis on olulise tähtsusega Lõuna-Eesti majandusele. Mitte kaugel valla keskusest (12 km) on Tartu lennujaam.
Loodus.
Vald asub Tartu maakonna lõunaosas Otepää kõrgustiku lõunaservas. Hõlmab 6,3% Tartu maakonnast.
Rahvastik.
Kambja vallas on 1 alevik (Kambja) ja 30 küla: Aakaru, Ivaste, Kaatsi, Kammeri, Kavandu, Kodijärve, Kullaga, Kõrkküla, Lalli, Madise, Mäeküla, Oomiste, Paali, Palumäe, Pangodi, Pulli, Pühi, Raanitsa, Rebase, Reolasoo, Riiviku, Sipe, Sirvaku, Sulu, Suure-Kambja, Talvikese, Tatra, Vana-Kuuste, Virulase, Visnapuu
Üldine ajalugu.
Esimest korda mainitakse Kambja preestrit Tartu piiskopkonnas 26. detsembril 1330. aastal. Kambja kihelkonda on esimest korda mainitud 21. oktoobril 1471. aastal. Kihelkonna rajajaks peetakse Suure-Kambja maaisandat Buxhövdet, kes kirikumõisa tarbeks kinkinud osa oma valdustest.
1892. aastal liitusid Suure-Kambja, Uue-Kambja ja Raanitsa kogukond Kambja vallaks, Vana-Kuuste ja Reola kogukond Vana-Kuuste vallaks, Kodijärve, Kammeri ja Unipiha kogukond Kodijärve vallaks ning Krüüdneri ja Väike-Prangli kogukond Krüüdneri vallaks. 1916. aastal liideti Krüüdneri vallaga veel Vana-Prangli ja Veski vald. Nendest valdadest kuulub praeguse Kambja valla alla mingi osa kõigist, välja arvatud tookordne Krüüdneri vald.
1922. aastal oli Kambja valla territoorium 7963,2 ha (elanikke vallaraamatu järgi 2008 - mehi 954 ja naisi 1054 -, sealhulgas muukeelseid 32, elanike tihedus 20,9 in/km²). Läbi aegade on nii kihelkonna kui ka valla suurimaks asustatud paigaks olnud Kambja alevik. Teisteks arenenumateks keskusteks olid Vana-Kuuste ja Kodijärve. 1922. aastal oli tolleaegse Kambja kihelkonna suurus 373,4 km². Sinna mahtus 35 mõisat ja 551 talu (neist 99 suurema pinnaga kui 60 ha).
Kambja vald muudeti külanõukoguks 1. novembril 1949. aastal, valla omavalitsuslik staatus taastati 16. mail 1991. aastal.
Kultuuriajalugu.
1846. aasta paiku läks kihelkonnas umbes 800 inimest üle õigeusku.
Aastatel 1834–1839 tegutses Vana-Kuustes esimene kõrgem põllumajanduse õppe- ja uurimisasutus Venemaal – Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut.
Välislingid.
Kambja vald


1. aastatuhat.
1. aastatuhat pKr ehk 1. aastatuhat maj.
Esimene aastatuhat on periood, mis algas 1. jaanuaril 1 ja lõppes 31.detsembril 1000.
Avastused.
1. aastatuhat


Longi väin.
Longi väin (vene "пролив Лонга") ühendab Tšuktši ja Ida-Siberi merd ning eraldab Wrangeli saart Aasiast mandriosast.
Laius 125 km. Suurema osa aastast on jääs.


Solovetsi saared.
thumb
Solovetsi saared (vene "Соловецкие острова", kõnekeeles ka "Соловки") on saared Valges mere Onega lahes. Kuuluvad Arhangelski oblasti Primorski rajooni koosseisu.
Lisaks on saarestikus sada väiksemat saart. Kogupindala on 347 km².
Solovetsi saarte elanike arv on 2002. aasta loenduse järgi ligi tuhat.
Suurimal saarel Solovetsil on lennuväli.
Solovetsi saarte muuseum-reservaat on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Loodus.
Saartel on künkaid kõrgusega kuni 88 meetrit, kõrgeim on Golgofa ('Kolgata') küngas Anzeril.
Ajalugu.
15. sajandi algul rajati saartele klooster, millest kujunes tähstamaid õigeusu kloostreid Põhja-Venemaal. Kloostrikompleks on oluline uusaja esimese poole insener-tehniline ehitusmälestis.
Solovetsi vangilaagrid.
Peale 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni sulgesid bolševikud kloostri ja rajasid selle hoonetesse vangilaagri poliitvangidele, mida tuntakse Gulagi esimese laagrina(SLON "Соловецкий Лагерь Особого Назначения" kuni 1925. aastani). Kinnipeetavate arv tipnes 1931. aastal 71 800-ga.
Aastail 1929–1937 Vangilaagrite ja Arhangelski kubermangu GPU ja NKVD ülem, lätlane Rudolf Austrin ("Рудольф Иванович Аустрин") (25. august 1891, Wolmari, Liivimaa kubermang- 15. november 1937, Moskva)
Sõjapäevil paiknes saartel Põhjalaevastiku baas.
Nõukogude Liidu lagunemise järel alustas kirikule tagastatud klooster jälle tegevust ning taastamistöid.


Putumayo jõgi.
Putumayo (alamjooksul Içá) on jõgi Lõuna-Ameerikas. Algab Andidest. Mägedest laskunud, voolab tasandikul, valdavalt kakku. Suubub vasakult Amazonasesse.


Loodeväil.
Loodeväil on (mittekasutatav) meretee Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani piki Põhja-Jäämeres Põhja-Ameerika ranniku lähedal asuvaid väinu.
Laevasõiduks ei ole Loodeväil Kanada põhjaranniku väga keeruliste jääolude tõttu sobilik.
Esimesena läbis Loodeväila laeval Gjøa Roald Amundsen aastatel 1903–1906.


Lomboki väin.
Lomboki väin ühendab Bali merd ja India ookeani ning eraldab Lomboki saart Nusa Penidast ja Balist.
Väina laius on 18 km ja sügavus 300 m. Väinas on hoovus lõunasse, India ookeani poole.
Kuna väin on sügav, jäi ta alles ka jääajal, kui merepind oli tänasest paarsada meetrit madalamal ning Malaka, Sunda ja Bali väin olid osaks maismaast. Seetõttu levisid Euraasia maismaa- ja mageveeloomad jääajal kuni Balini, kuid ei jõudnud Lombokile. Seda loomade leviala piiri märgib Wallace'i joon.


Lõuna-Preparise väin.
Lõuna-Preparise väin (inglise keeles "Preparis South Channel") asub India ookeanis. See ühendab Andamani merd ja Bengali lahte ning eraldab Coco saari Preparise saartest. Väin on 55 kilomeetrit lai ja 200 kuni 275 meetrit sügav. Väina geograafilised koordinaadid on.


Negros.
Negros on tähistatud kaardil numbriga 7.
Negros on üks Visayani saartest. Ta kuulub Filipiinidele.
Negrosest edelasse jääb Sulu meri ja läände sellesse kuuluv Panay laht, põhja jääb Visayani meri ja kagusse Boholi meri. Saartest jäävad loodesse Guimaras ja selle taga olev Panay, itta Cebu, kagusse Siquijor ja lõunasse Mindanao. Kaugemal läänes asuvad väikesed Cagayani saared ja Arena saar.
Negrose pindala on 12 710 km². Saar on mägine ja vulkaaniline, kõrgus kuni 2465 meetrit.
Saar on põhja-lõuna suunas piklik. Halduslikult on ta jagatud pikuti pooleks. Tema lääneosa kuulub Lääne-Visayasi piirkonda, mille keskus Bacolod asub Negrosel. Saare idaosa kuulub Kesk-Visayasi piirkonda, mille keskus Cebu asub samanimelisel naabersaarel.
Negrose suurimad asulad on kõik rannikul ja neid ühendab piki rannikut ümber saare kulgev maantee. Negrose suurimad linnad Lääne-Visayasis on põhja poolt lõuna poole minnes Victorias, Bacolod, Bago, Kabankalan ja Sipalay. Negrose suurimad linnad Kesk-Visayasis on põhja poolt lõuna poole minnes Sagay, San Carlos, Bais, Dumaguete ja Bayawan ehk Tulong. Negrose suurim asula on Bacolod, üle 100 000 elaniku on ka Bagos ja Dumaguetes.
Ajalugu.
Negrose esialgne nimi oli Buglos. Pärismaalaste keeles tähendab see sõna 'ära lõikama'. Usutavasti oli Negros kunagi osa suuremast maismaamassiivist, mis lagunes ka mandrite triivi tõttu või pärast jääaja lõppemist toimunud ülemaailmse ookeanitaseme tõusu tõttu.
Saare pärismaalased olid negriitode hulka kuuluvad atid. Kui hispaanlased 16. sajandil saarele jõudsid, andsid nad atide nahavärvi järgi saarele nimeks Negros. Samas tunnistasid hispaanlased ka saare esialgset nime: kuningas Felipe II nimetas 1572 Magalhaesi ekspeditsiooni juhtimise üle võtnud ja Hispaaniasse viinud Juan Sebastián Elcano Buglase markiiks ja tema järeltulija, 17. Buglase markii, elab tänapäevalgi Negrosel.
Pärast koloniaalvõimu algust hakkasid saarel tekkima linnad. Neid ei asutanud eurooplased, vaid olemasolevad pärismaalaste külad kasvasid järjest suuremateks. Esimestena said linnaõigused Binalbagan (1573) ja Ilog (1584). Mõlemad on tänapäevalgi linnad ja maakonnakeskused (3. taseme omavalitsusüksuse keskused).
Esimene Filipiinide kindralkuberner Miguel López de Legazpi määras Negrose Panay saarel Otonis resideeruva kuberneri haldusalasse. 1734 sai Negros omaette sõjaväeringkonnaks ja Ilog muudeti saare esimeseks pealinnaks. 1849 viidi saare keskus üle Bacolodi. 1890 moodustati saarel kaks provintsi: Lääne-Negros ja Ida-Negros. Need provintsid on säilinud tänapäevani ja need kuuluvad eri piirkondadesse.
Negrose Vabariik.
3. novembril 1898 puhkes Negrosel ülestõus Hispaania koloniaalvõimude vastu, keda juhtis kuberner kolonel Isidro de Castro. Mõne päeva pärast suundusid ülestõusnute väesalgad Bacolodi peale. Neid juhtisid kindralid Juan Araneta ja Aniceto Lacson. Tegelikult kandsid nad võltsrelvi: nende püssid olid palmiokstest välja nikerdatud ning kahurid olid tehtud kokkurullitud bambusemattidest ja mustaks värvitud. 6. novembri pärastlõunal kapituleerus kolonel de Castro tingimusteta, lõpetades sellega Hispaania võimu Negrosel. Seda sündmust nimetatakse Negrose revolutsiooniks.
27. novembril 1898 kuulutati välja Negrose Kantonivabariik, mis 22. juulil 1899 nimetati Negrose Vabariigiks. Aniceto Lacson sai selle riigipeaks ja Juan Araneta sõjaministriks. 30. aprillil 1899 muutus Negros USA protektoraadiks ja 30. aprillil 1901 saatis USA Negrose Vabariigi laiali.
10. veebruaril 1989 allkirjastas Filipiinide president Corazon Aquino seaduse, millega kuulutas iga aasta 5. novembri Ida-Negrosel töövabaks pühaks, et mälestada päeva, mil ülestõusnud Hispaania koloniaalvõime petsid ja niimoodi vabaks said.


Monica Bellucci.
Monica Bellucci [m'oonika bell'utši] (sündinud 30. septembril 1964 Città di Castellos Perugia provintsis) on itaalia supermodell ja näitleja.
Ta on abielus näitleja Vincent Casseliga, kellega koos on ta mänginud paljudes filmides. Neil on kaks tütart: Deva (sündinud 12. septembril 2004) ja Léonie (sündinud 21. mail 2010).
Algul plaanis ta saada juristiks Perugia Ülikoolis. Õpingute jaoks raha teenimiseks hakkas tegema modellitööd ning lõpuks ta loobus juuraõpingutest.
1988 kolis ta Euroopa ühte moekeskusesse Milanosse ning liitus Elite Model Managementiga. Modellina saatis teda edu, siis aga hakkas ta teiste supermodellide eeskujul võtma ka näitlemistunde. Filmides esineb ta alates 1990. aastast.
2004. aasta suvel poseeris ta rasedana alasti ajakirja "Vanity Fair" itaalia väljaandele, protestides nii Itaalia seaduste vastu, mis lubavad katseklaasilapsi saada ja spermadoonorit kasutada ainult abielupaaridel.
Monica Bellucci räägib itaalia, prantsuse ja inglise keelt.
Välislingid.
Bellucci, Monica
Bellucci, Monica
Bellucci, Monica


Jan de Bont.
Jan de Bont (sündis 22. oktoobril 1943 Hollandis Eindhovenis) on hollandi filmilavastaja ja produtsent.
Tema tuntumate tööde hulka kuuluvad filmif "Kiirus" (1994), "Keeristorm" (1996), "Speed 2: Cruise Control" (1997) ja "Lara Croft Tomb Raider: The Cradle of Life" ("; 2003).


Indikaator.
Indikaator on mingi nähtuse olemasolu näitaja, vahend mingi suuruse ligikaudseks mõõtmiseks.


Füüsika mõisteid.
"Siin on loetletud füüsikaga seotud üldmõisteid, välja arvatud mõõtühikud, mis on loetletud mõõtühikute loendis.
__NOTOC__
A.
aatom - aatomifüüsika - aatomilaser - aatomimudel - aatomispekter - aatomispektroskoopia - aatomite ergastamine ja ionisatsioon elektriväljas - aatomituum - aatommassiühik - aatomorbitaal - aatomsoojus - aatomvõre - Abbe refraktomeeter - aberratsioon - absoluutne aeg - absoluutne dielektriline läbitavus - absoluutne keemispunkt - absoluutne kiirendus - absoluutne kiirus - absoluutne liikumine - absoluutne mõõtühikute süsteem - absoluutne nihe - absoluutne niiskus - absoluutne nulltemperatuur - absoluutne ruum - absoluutne skaala - absoluutne temperatuur - absoluutselt must keha - absoluutselt elastne keha - absoluutselt elastsete kehade põrge - absoluutselt kõva keha - absoluutselt mitteelastne keha - absoluutselt mitteelastsete kehade põrge - absorptsioon - absorptsioonitegur - adhesioon - adiabaat - adiabaatiline protsess - adiabaatiline soojuslangus - adsorptsioon - adsorptsiooni isoterm - adsorptsioonisoojus - aeg - aerodünaamika - aerodünaamiline toru - aerodünaamiline üleslüke - aerodünaamilised jõud - ahelreaktsioon - aine - aine oleku diagramm - aineosake - akord - aksiaaljõud - aktiiniumirida - aktiivne jõud - aktiivsus - aktiivsustegur - aktiivtakistus - aktiivvõimsus - akustika - akustiline resonants - akustiline spekter - akustiline takistus - alalisvool - alfakiirgus - alfalagunemine - alfaosake - algfaas - amorfne aine - amper - Ampère'i jõud - Ampère'i seadus - anioon - anisotroopia - antiaine - antikvark - antiosake - antituum - Archimedese seadus - atmosfäärirõhk - Aufbau printsiip - aukjuhtivus - aurustumissoojus - avatud süsteem - Avogadro arv - Avogadro seadus
B.
ballistiline juhtivus - barüonid - beetakiirgus - beetalagunemine - beetaosake - bell - Bernoulli võrrand - b-kvark - Bohri aatomiteooria - Boltzmanni konstant - Bose-Einsteini statistika - bosonid - Boyle'i-Mariotte'i seadus - brahhistokroon - Browni liikumine
C.
Charles’i seadus - Celsiuse skaala - c-kvark - Clapeyroni-Clausiuse võrrand - Clapeyroni-Mendelejevi võrrand - Comptoni efekt - Coulombi seadus - Coriolisi efekt - Coriolisi teoreem - Cottoni-Moutoni efekt - Curie punkt
D.
de Broglie lained
- Debye raadius
- deformatsioonienergia tihedus
- dielektriline läbitavus
- dielektriline vastuvõtlikkus
- Diraci võrrand
- dispersioon
- Doppleri efekt
- dünaamiline viskoossus
E.
E=mc² - eksiton - ekvipotentsiaalpind - elastne deformatsioon - elastne keha - elastne keskkond - elastsus - elastsusjõud - elastsuslaine - elastsusteooria - elekter - elektrijuht - elektrijuhtivus - elektrilaeng - elektrilaengu jäävuse seadus - elektriline konstant - elektriliselt isoleeritud süsteem - elektritakistus - elektrivool - elektrivoolu tugevus - elektrivoolu töö - elektriväli - elektrivälja jõujoon - elektrivälja potentsiaal - elektrivälja tugevus - elektrivälja tugevuse voog - elektrodünaamika - elektrodünaamiline vastasmõju - elektroforees - elektrofüüsika - elektrokeemiline impedantsspektroskoopia - elektroluminestsents - elektromagnetiline induktsioon - elektromagnetiline inerts - elektromagnetiline kiirgus - elektromagnetlaine - elektromagnetväli - elektromagnetvälja tensor - elektromotoorjõud - elektron - elektronhaare - elektronkate - elektronkimp - elektronkonfiguratsioon - elektronteooria - elektronvalem - elektronvolt - elektroodipotentsiaal - elektrooptika - elektroosmoos - elektrostaatika - elektrostaatiline induktsioon - elektrostaatiline vastasmõju - elektrostaatiline väli - elementaarlaeng - elementaarosakeste füüsika - energia - energiabilanss - energia jäävuse seadus - energia miinimumi printsiip - eneseinduktsioon - entalpia - entroopia - epüür - ergastatud olek - erikaal - erirelatiivsusteooria - eriruumala - erisoojus - eristamatuse printsiip - eritakistus
F.
faas (võnkumisel) - faas (füüsikaline keemia) - faasidiagramm - faasisiire - Fahrenheiti skaala - Faraday seadus - Fermi-Diraci statistika - fermionid - ferromagnetism - ferrovedelik - Feynmani diagramm - flotatsioon – fluorestsents - fookuskaugus - foon - foonon - footon - fotoefekt - fotoionisatsioon - fotoluminestsents - Foucault' pendel - fundamentaalosake - füüsika - füüsikaline pendel - füüsikaline suurus - füüsikaline süsteem - füüsikalised omadused
G.
gaaslahendus - Galilei teisendused - gammakiirgus - Gay-Lussaci seadus - Geigeri loendur - geomeetriline optika - gradient - gravitatsioon - gravitatsioonijõud - gravitatsioonikonstant - gravitatsioonilääts - gravitatsiooniline punanihe - gravitatsiooniseadus - gravitatsiooniväli - graviton
H.
hadronid - hajumine - hajuv valgusvihk - hamiltoniaan - Hamiltoni formalism - Hamiltoni funktsioon - hangumistemperatuur - harmooniline võnkumine - heledus - heli intensiivsus - heli kiirus - heliallikas - helienergia - helilaine - helinähtused - helirõhk - helisagedus - helispekter - helitugevus - helivaljus - helivõimsus - hetkkiirus - Higgsi boson - hologramm - homogeenne elektriväli - Hooke'i seadus - huumlahendus - Huygensi printsiip - hõõrdejõud - hõõrdumine - hüdrauliline takistus - hüdrodünaamika - hüdrostaatika - hüdrostaatika põhivõrrand - hüdrostaatiline rõhk - hügroskoopsus - hüperonid
I.
ideaalne gaas - ideaalne vedelik - ideaalse gaasi olekuvõrrand - igiliikur - impulsi jäävuse seadus - impulss - impulsimoment - impulsimomendi jäävuse seadus - induktiivsus - induktsioonivool - induktiivtakistus - inertsijõud - inertsimoment - infraheli - infrapunane spektroskoopia - interferents - ionisatsioon - ionisatsioonienergia - ioniseeriv kiirgus - ioon - isevõnkumine - isobaar - isohoor - isohooriline protsess - isoleeritud süsteem - isoosmootsed lahused – isoterm - isotermiline protsess - isotroopia
J.
joonkiirus - Joule'i-Lenzi seadus - jõu projektsioon teljel - jõud - jõumoment - jõusüsteem - jäik keha - jäikus - järjenumber
K.
kaal - kaarlahendus - kaja - kaksikmurdumine - kaksikpendel - kalorimeetria - kandesirged - katioon - kavitatsioon - keelutsoon - keemiline energia - keemine - keemistemperatuur - keha - keha tasakaal - kehade süsteem - kehade süsteemi sisejõud - Kelvini skaala - keravälk - keskmine kiirus - keskmine tihedus - kestus - kiirendus - kiirgus - kiirgusdoos - kiirus - kineetiline energia - kinemaatika - kinemaatiline viskoossus - klassikalise elektromagnetismi kovariantne formuleering - koagulatsioon – koherentsed lained - kohesioon - kolmikpunkt - komplementaarsusprintsiip - kondensatsioon - kontaktpind - konvektsioon - kriitiline mass - kriitiline punkt - kristalliseerumine - kristallstruktuur - kromaatiline aberratsioon - kulgliikumine - kumerlääts - kvant - kvantarv - kvantenesetapp - kvantfüüsika - kvantgravitatsioon - kvantiseerimine - kvantmehhaanika - kvantolek - kvantsurematus - kvantteleportatsioon - kvantväljateooria - kvargid - kõverjooneline liikumine - küllastunud auru rõhk - kütteväärtus
L.
laeng - Lagrange'i formalism - Lagrange'i funktsioon - laine - laine levimiskiirus - laine murdumine - laineperiood - lainepikkus - lainepind - lainete murdumisseadus - laminaarne voolamine - langemisnurk - leektemperatuur - Lenzi reegel - lepton - liblikaefekt - lihtheli - lihtne harmooniline liikumine - lihtside - lihtvõnkumine - liikumine - liikumishulk - liikumishõõrdumine - liikumisvõrrand - liitheli - liitosake - liugehõõrdejõud - liugehõõrdetegur - liughõõrdumine - Lorentzi jõud - Lorentzi teisendused - luminestsents - luminofoor - luup - läbilöögitugevus - läbilöök - läbipaistvus - läbipaistvustegur - lööklaine
M.
magneetumine - magnetiline induktsioon - magnetiline konstant - magnetiline läbitavus - magnetilise induktsiooni joon - Magnetism - magnetostaatika - magnettakistus - magnetvoog - magnetväli - mahtuvustakistus - makrokeha - mass - massikese - massispektromeetria - matemaatiline pendel - Maxwelli võrrandid - mehaanika - mehaaniline energia - mehaanilise energia jäävuse seadus - Meissneri efekt - mikrokanooniline ansambel - mikrokeha - mikrolained - mitteühtlane liikumine - molekulaarkineetiline teooria - molekulaarorbitaal - molekulide kontsentratsioon - monokromaatiline laine - monokromaatilisus - mull - mullikamber - multiversum
- musta keha kiirgus
- muutumatu voolamine
- muutuv voolamine - mõõtmine - märgamine - märgumine - märgpiire - müoonium - müra - müüon
N.
neutriino - neutronkiirgus - Newtoni seadused - Newtoni kolmas seadus - Newtoni rõngad - Newtoni teine seadus - nihe - normaalrõhk - normaaltingimused - nukleonid - nukliid - nurkkiirus - nutatsioon - nõguslääts - nõrk vastastikmõju - näivtakistus
O.
Ohmi seadus - oktaav - olekuvõrrand - omavõnkumine - opalestsents - optikanähtused - optiline aktiivsus - orbitaal - Ørstedi katse - osaheli - osake - osakestefüüsika - osarõhk - osmoos
P.
parallaks - parameetriline võnkumine - Pascali seadus - Pauli keeluprintsiip - peegeldumine - peegeldustegur - Peltier' efekt - periood - pidev spekter - piion - piirpind - pikilaine - pindaktiivne aine - pindala - pindpinevus - pindpinevusjõud - pinge (elekter) - pinge (tugevusõpetus) - pingelang - pinnalained - pinnanähtused
- Plancki kiirgusseadus
- Plancki konstant
- Plancki valem
- plasma - plasmasagedus - plastne deformatsioon - plastsus - polarisatsioon
- poolestusaeg - poolklassikalised kvantteooriad - poolvaba elektron - positroonium - potentsiaalne energia - potentsiaalne voolamine - primaarvalgusallikas - proportsionaalsuspiir - pulseerimine - punanihe - punapiir - punktkoormus - punktlaeng - punktmass - purunemine - põhiolek - põhivõnkesagedus - põhivõnkumine - põimumine - põlemissoojus - põrkeionisatsioon - pöördenurk - pöördhõive - pööriselektriväli - pöörisvool - pöörlemine - pöörlemissagedus - pöörlemistelg
R.
raadiolained - radioaktiivne isotoop - radioaktiivne kiirgus - radioaktiivse lagunemise seadus - radioaktiivsus - rahvusvaheline temperatuuriskaala - Ramani hajumine - Rankine'i skaala - raskusjõud - raskuskese - reaalne gaas - reaktiivtakistus - Réaumuri skaala - reflektor - refraktor - refraktsioon - relatiivsusteooria - relatiivne skaala - reoloogia - resonants - resultantjõud - Reynoldsi arv - ringliikumine - ringsagedus - ristlaine - ruum - rõhk - röntgen
S.
Sagedus - Samarõhupind - Schrödingeri võrrand - Seebecki efekt - Seisuhõõrdejõud - Seisuhõõrdumine - Seisulaine - Sekundaarvalgusallikas - Selitamine – Seoseenergia - Sfääriline liikumine - Side (teoreetiline mehaanika) - Sideme reaktsioon - Singulaarsus - Siseenergia - Sisehõõrdumine
- Sisejõud - Skalaarne suurus - s-kvark - Solaarkonstant - Sonogramm - Soojus - Soojusefekt - Soojushulk - Soojusjuhtivus - Soojusjuhtivustegur - Soojuskiirgus
- Soojusliikumine - Soojusmahtuvus - Soojusmasin - Soojuspaisumine - Soojusvahetus - Soojusvoog
- Sorptsioon - Spekter - Spektromeeter - Spektroskoopia - Spinn - Spontaanne lõhustumine - Staatika
- Staatiline elekter
- Stabiilne isotoop
- Standardmudel - Stefani-Boltzmanni konstant - Stefani-Boltzmanni seadus
- Stringiteooria - Suhteline dielektriline läbitavus
- Sulamine - Sulamistemperatuur - Sulamissoojus - Suletud süsteem - Sundvõnkumine - Superpositsiooniprintsiip - Survevool - Suurendus - Sõltumatu gaaslahendus - Sõltuv gaaslahendus
T.
tahhüon - tahkumine - takistuse temperatuuritegur - tasakaaluolek - tasakaalus vedelik - tasapinnaline koonduv jõusüsteem - taustkeha - taustsüsteem - teepikkus - telgjõud - temperatuur
- teoreetiline füüsika
- termodünaamika - termodünaamika esimene seadus - termodünaamika kolmas seadus - termodünaamika teine seadus - termodünaamiline protsess - termodünaamiline süsteem - termoelektrilised nähtused - termoionisatsioon - termotuumareaktsioon - Thomsoni valem - tiirlemine - tilk - t-kvark - triiton - tsentraalpõrge - tsentrifugaaljõud - tugev vastastikmõju - turbulents - tuumajõud - tuumalõhustumine - tuumamagnetresonantsspektroskoopia - tuumareaktsioon - tuumasüntees - tuumaühinemine - täispööre - tämber - töö
U.
ujuvus - u-kvark - ultraheli - ultraviolettkiirgus - universaalne gaasikonstant
V.
vaakum - vaakumi polarisatsioon - vaakumultraviolettkiirgus - vaba elektron - vaba keha - vaba langemine - vabapind - vabavool - vabavõnkumine - vaheosakesed - valgus - valgusallikas - valguse kiirus - valguse kiirus vaakumis - valguse murdumine - valguse murdumise seadus - valgusfilter - valguskiir - valgusviljakus - Van 't Hoffi seadus - vardas mõjuv jõud - vedelik - vedelike füüsikalised omadused - veepotentsiaal - veerehõõrdejõud - veerehõõrdumine - vektoriaalne suurus - vibratsioon - vikerkaar - viskoossus - voolavus - voolujoon - vooluristlõige - voolutihedus - väli - välishõõrdumine - välisjõud - väljatugevus - värvilaeng - võnge - võnkeperiood - võnkering - võnkesagedus - võnkesüsteem - võnkumine - võnkumise algfaas
W.
- Wieni nihkekonstant
- Wieni nihkeseadus
Ü.
ühel sirgel mõjuvate jõudude süsteem - ühendatud anumad - ühendmudel - ühtlane ringjooneline liikumine - ühtlane sirgjooneline liikumine - ühtlaselt kiirenev sirgjooneline liikumine - ühtlaselt muutuv liikumine - üldrelatiivsusteooria - ülekandenähtused - ülekriitiline fluidum - ülemheli - üleslükkejõud - ülevool - ülijuhtivus - ülivoolavus


Arsène Wenger.
thumb
Arsène Wenger (sündinud 22. oktoobril 1949 Strasbourg'is Prantsusmaal) on praegune Londoni Arsenali peatreener.
Ta ise mängis jalgpalli erinevates amatöörklubides, kuni 1978. aastal tegi ta debüüdi professionaalina Strasbourg'i eest mängus Monacoga. Mängijana ta eriti silma ei paistnud, ometi võitis ta Strasbourg'iga 1979. aastal Prantsuse liiga. 1981. aastal sai ta treeneripaberid ning hakkas juhtima Strasbourg'i noortevõistkonda.
1987. aastal hakkas Wenger juhendama AS Monacot. Monaco juhina oli ta edukas, aga sai sealt kinga kui 1994. aastal jäädi Prantsusmaa liigas alles üheksandaks. Seejärel siirdus ta Jaapanisse J-liigasse juhendama klubi Nagoya Grampus Eight. 1996. aasta sügisel liitus Wenger Arsenaliga. Arsenaliga on ta võitnud kolm korda Inglise Premier League'i meistrivõistlused ning ka kolm FA Cupi.


Suur neljapäev.
Suur neljapäev on vaikse nädala neljapäev.
Suur neljapäev on ülestõusmispüha tsükli pöördepunkt. Tuhkapäeval alanud patukahetsusaeg lõpeb armulauateenistusega suurel neljapäeval. Ühtlasi algab suure neljapäeva jumalateenistusega risti ja ülestõusmise paasapüha, ülestõusmispüha õhtuni kestev kolmepäevane püha (ld Triduum sacrum, Triduum paschale), mis väljendab Kristuse ristisurma ja ülestõusmise kokkukuuluvust.
Suur Neljapäev erineb oma iseloomult Suure nädala teistest päevadest. Piiblilugemiste peateemaks on armulaua seadmine, mis annab teenistusele pidulikku ja rõõmsat tooni. Lisaks on väga vana traditsioon meenutada Suurel Neljapäeval Jeesust, kes peseb oma jüngrite jalgu.
Päeva ladinakeelne nimi dies viridium (´roheliste [okste] päev´) viitab Suurele Neljapäevale kui traditsioonilisele pihil käimise päevale. Armulauaosadusest välja jäetud inimesed võeti tagasi koguduse osadusse ja nad said uuesti Kristus-viinapuu värsketeks oksteks.
Ortodoksi ja roomakatoliku ning mitmes protestantlikus kirikus kuulub Suure Neljapäeva jumalateenistusse jalgade pesemise talitus. See tuletab meelde, kuidas Jeesus pesi oma jüngrite jalad ja käskis kristlastel saada samuti üksteise teenijaiks.
Suure Neljapäeva evangeelium asetab meie ette Jeesuse ja Tema jüngrite viimase ühise paasasöömaaja ja püha armulaua seadmise. Piiblitekstid avavad erinevaid tahke altarisakramendi sisu kohta: uue lepingu söömaaeg, Jeesuse ohvrisurma meeldetuletamine, pattude andeksandmine, tänu ja rõõm, taevase pidusöömaaja ootus ja leivamurdmisega sündiv osadus.
Jumalateenistuse lõpul võib altari esemetest ja tekstiilidest tühjaks teha, millega väljendatakse Kristuse viimaste kannatuste algust. Temalt riisuti kõik, Jeesuse piinajad ja hukkajad jagasid Tema rõivad ning heitsid liisku Tema kuue pärast (Ps 22:19; Jh 19:24). Uuesti ehitakse altar alles ülestõusmispüha ööl.
Suur neljapäev on eesti rahvakalendris kõige rikkama kombestikuga. Loodeti, et suure neljapäeva toimingutel on eriline mõju. Näiteks kaapisid aednikud õunapuid, sest siis pidi saama õunaaed puhas kõigist kahjulikest putukatest, kes õied muidu ära rikuvad.
Keelatud oli kära ja müra tegemine: puuraiumine, ehitamine, kangakudumine, pesupesemine (NB! Vanasti kolgiti pesu puhtaks, mis oli üsna kärarikas tegevus), kuid ka pillimäng, tantsimine ja laulmine. Otse loomulikult ei tohtinud midagi majast välja anda, sest muidu kadus õnn.


Japurá.
Japurá on jõgi Lõuna-Ameerikas Brasiilia territooriumil.
Algab Caquetá ja Apaporise jõe ühinemisel. Kogu ulatuses voolab mööda tasandikku valdavalt kagusse. Suubub vasakult Amazonasesse.


Makassari väin.
Makassari väin on väin, mis ühendab Sulawesi ja Jaava merd ning eraldab Sulawesi ja Kalimantani saart.
Makassari väina põhjapiiriks on joon, mis ühendab Kalimantanil olevat Mangkalihati neeme (1°20' N, 118°57' E) Sulawesi saare loodepoolseima neemega (1°20' N, 120°52' E). Väina lõunapiir kulgeb Sulawesi kagutipust (5°37' S, 119°27' E) Tanakeke saarekese lõunatippu, sealt Lauti saare lõunatippu (4°6' S, 116°06' E), edasi mööda Lauti läänerannikut ja mööda Lauti väina lõunaserva Kalimantanile (3°37' S, 115°57' E).
Väina pikkus on umbes 800 kilomeetrit, laius 90–370 km. Sügavus on põhjaosas üle 2400 meetri, lõunaosas umbes 600 meetrit.
Väina rannad kuuluvad kõikjal Indoneesiale. Umbes väina keskjoont mööda kulgeb Ida-Kalimantani provintsi piir. Sellest ida poole jääv osa jaguneb Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Sulawesi provintsi vahel.
Suurim saar väinas on Lauti saar. Väiksemaid saari on veelgi, näiteks samuti Ida-Kalimantanis olevad Balabalangani saared.
Väina suurimad lahed on Adangi ja Sangkulirangi laht Ida-Kalimantani provintsis ning Mandare laht Lääne- ja Lõuna-Sulawesi piiril.
Makassari väina suubuvad Ida-Kalimantani suurim jõgi Mabakam ning Sulawesi suurim jõgi Karama, mis voolab Kesk- ja Lääne-Sulawesi provintsi piiril.
Väina rannad on Sulawesil mägised. Lõuna-Sulawesi kõrgeimad tipud, 3445 m kõrgune Rantemario ja 2871 m kõrgune Lompobatang asuvad väina ääres. Lääne-Sulawesi kõrgeim tipp on 3074 m kõrgune Gandadiwata. Kesk-Sulawesi kõrgeimatest tippudest asuvad Makassari väina lähedal 2525 m kõrgune Sojol ja 2480 m kõrgune Lompopana. Kalimantani kaldad on madalamad ja harilikult lauskjad. Pisut sisemaale jäävad Meratuse ahelik, mille kõrgeimad tipud on 1892 m kõrgune Besar ja 1233 m kõrgune Lumut, ning Sambaliungi ahelik, mille kõrgeim tipp on 1390 m kõrgune Nyapa.
Väina ääres on palju suuri linnu. Lõuna-Sulawesi keskus Makassar on koguni miljonilinn. Suurtest linnadest asuvad väina ääres veel Parepare ja Sungguminahasa Lõuna-Sulawesi provintsis, Lääne-Sulawesi provintsi keskus Mamuju, Kesk-Sulawesi provintsi keskus Palu ning Bontang ja Balikpapan Ida-Kalimantani provintsis. Ka Ida-Kalimantani suurim linn ja halduskeskus Samarinda ei jää Makassari väinast kaugele.
Väina läbib Wallace'i joon, mis eraldab Aasia taimestikku ja loomastikku Austraalia omast.
4. veebruaril 1942 toimus väinas Makassari lahing, milles Jaapani lennuvägi tekitas suurt kahju USA ja Hollandi sõjalaevadele.
Makassari väina kasutavad need ookeanilaevad, mis on nii suured, et ei tohi sõita läbi Malaka väina.


Põlendikukivi.
Põlendikukivi on kaitsealune rändrahn Harju maakonnas Viimsi vallas Naissaarel olev suurim rändrahn.
Krimmi sõja ajal süüdati saarel mets põlema. Rahn pragunes suurest kuumusest, sellest ajast ongi rahnu nimeks põlendikukivi. Kivimiliselt on tegemist graniidi, täpsemalt rabakiviga.
Rahnu mõõtmed on 9,8×6,7×6,0 m, ümbermõõt 26,7 m.
Naissaarel oli veel suurem rändrahn, kuid see hävitati pärast teist maailmasõda venelaste poolt, kes rajasid saarele meremiinide laod ja montaažitehase.


Malaka väin.
Malaka väin on väin, mis ühendab Andamani merd Lõuna-Hiina merega ja eraldab Malaka poolsaart Sumatrast.
Väina pikkus on umbes 800 kilomeetrit. Väina loodeosa on kuni 350 km laiune, kaguosa aga vaid umbes 2 km laiune.
Sügavus on madalaimas kohas, väina kaguosas vaid 25 meetrit. Seetõttu ei mahu tanklaevad väina, vaid peavad Lomboki väina kaudu ringi minema. Malaka väinas tegutsevad mereröövlid. Piraatlust soodustavad tihe liiklus ning väikese meeskonnaga kaubalaevad.
Ajalooliselt on Malaka väina läbinud ka Vürtsisaartelt Euroopasse liikunud kaubalaevad.


Diktüoneemaargilliit.
Graptoliitargilliit, mille peal olevad põõsataolised moodustised on graptoliitide ("Rhabdinopora flabelliformis") kolooniad.
Pakri pank, diktüoneema on pruunikas kiht rohelistest põõsastest allpool.
Graptoliitargilliidi kiht Pakri pangas (Türisalu kihistu)
Diktüoneemaargilliit ehk graptoliitargilliit ehk diktüoneemakilt ehk diktüoneema (rahvapäraselt ka konnatahvel) on tumepruun orgaanikarikas argilliit ehk kõvastunud ja orgaanilise ainega segunenud savikivim.
Seda kivimit tuntakse tavaliselt diktüoneemakildana, mis on ebasobiv nimetus, sest tegemist ei ole kilda, vaid argilliidiga. Kilt on moondekivim, argilliit aga settekivim.
Ka "diktüoneemaargilliit" on vananenud nimi, sest kivimile nime andnud graptoliit "Dictyonema flabelliforme" kannab nüüd nime "Rhabdinopora flabelliformis". Seda kivimit oleks kõige parem nimetada graptoliitargilliidiks, sest ta koosneb peamiselt Paleosoikumi mereloomade graptoliitide jäänustest.
Eestis leidub diktüoneemaargilliiti Ordoviitsiumi ladestu Pakerordi lademe Türisalu kihistuna.
Sarnaselt kukersiidile kuulub ka diktüoneemaargilliit põlevkivide hulka.
Diktüoneemaargilliidi kogus Eesti maapõues on umbes 60 miljardit tonni ning ta paikneb maapinna lähedal, mis teeb tema kättesaamise lihtsaks. Siiski ei ole diktüoneemaargilliidi kasutamine kütusena esialgu mõeldav. Ta on kukersiidist madalama kütteväärtusega ja sisaldab püriiti. Põletamise käigus laguneb püriit vääveldioksiidiks, mis atmosfääri paiskudes põhjustab palju keskkonnaprobleeme. Diktüoneemaargilliidi kütteväärtus on 4,2...6,7 MJ/kg.
Et fosforiidikiht asub vahetult diktüoneemaargilliidi all, tuleks fosforiidi kättesaamiseks kõigepealt diktüoneemaargilliit eemaldada. See aga põhjustab suuri keskkonnaprobleeme, sest diktüoneemaargilliidil on omadus hapnikuga kokku puutudes süttida. Näiteks Maardus fosforiidikaevandamise käigus puistangutesse kuhjatud graptoliitargilliit läks põlema ning põhjavette sattus rohkelt tervistkahjustavaid keemilisi ühendeid. See oli üheks põhjuseks, mis õhutas fosforiidisõda ning meelestas avalikku arvamust fosforiidikaevandamise vastu.
Diktüoneemaargilliidis sisaldub palju haruldasi keemilisi elemente, näiteks uraani, tooriumi, molübdeeni ja vanaadiumi. Kuulujuttude järgi eraldati Nõukogude Liidu esimese tuumapommi valmistamiseks saadud uraan Sillamäe lähedalt kaevandatud diktüoneemaargilliidist. Sillamäel kaevandati graptoliitargilliiti uraani eraldamise eesmärgil aastatel 1949–1952.


Naissaare tuletorn.
Naissaare tuletorn on tuletorn Harju maakonnas Viimsi vallas Naissaare põhjatipul.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on.
Alt valge ja ülevalt punase raudbetoontorni kõrgus jalamist on 45 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 48 meetrit.
Ajalugu.
Esimene puidust majakas ehitati 1788, selle asemele rajati 1849. aastal 30-meetrine kivitorn, mis aga 1941. aastal õhiti.


Man-aungi väin.
Man-aungi väin ehk Cheduba väin on väin Myanmari lääneranniku lähedal, mis eraldab Man-aungi saart Yanbyè saarest.
Mõlemad saared kuuluvad Birmale.


Panay.
Panay on kaardil tähistatud numbriga 4.
Panay on saar Filipiinide keskosas Visayani saarestikus.
Panayst edelasse jääb Sulu meri, põhja Sibuyani meri ja itta Visayani meri.
Saar kuulub Lääne-Visayase piirkonda ning jaguneb Aklani provintsi, Antique provintsi, Capizi provintsi ja Iloilo provintsi vahel.
Lääne-Visayase piirkonda kuuluvad ka paljud Panay lähissaared: loodesse jäävad Semirara ja Caluya ning kagusse jääv Guimaras ja selle taga olev Negros, millest Lääne-Visayasi kuulub küll ainult Panay-poolne osa. Panayst kirdesse jääv Masbate kuulub Bicoli piirkonda. Teised lähisaared, põhja jäävad Sibuyan, Romblon ja Tablas, loodesse jäävad Mindoro ja Ilin, läände jäävad Cuyo saared ja selle taga olev Palawan ning edelasse jäävad Cagayani saared kuuluvad MIMAROPA piirkonda.
Panay saar on kolmnurkse kujuga. Kolm peamist neeme osutavad edelasse, loodesse ja kirdesse. Suuri lahtesid saarel ei ole. Panay laht ei ole õige laht, vaid Panay, Negrose ja Guimarase saare vahele jääv Sulu mere osa.
Saare pindala on 11 515 km² või 12 011 km² või 12 297,1 km².
Loodus.
Panay lääneosa on mägine, idaosa tasane. Läänerannikul asub saare kõrgeim mägi, 2090 m kõrgune Madja-as.
Saarel on palju jõgesid, sealhulgas Akean, Banica, Iloilo ja Panay. Jõed on lühikesed.
Rahvastik.
Panayl oli 2007. aasta rahvaloenduse järgi 3 973 877 elanikku. Rahvastiku tihedus on 330,85 km² (2007).
Saarel elavate rahvuste seas on aitad ning visaialased (inakeanonid), kapisnonid, kalujanonid, hiligainonid ja kinaraiad).
Panay suurimad linnad on rohkem kui 100 tuhande elanikuga Iloilo kagurannikul ja Roxas põhjarannikul. Rohkem kui 10 tuhat ekanikku on veel põhjarannikul olevas Kalibos, loodetipus olevas Manoc-Manocis ja edelarannikul olevas San Jose de Buenavistas.
Panayl ei ole raudteed. Linnu ühendavad omavahel maanteed. Kuna suurimad asulad on rannikul, siis kulgevad ka suurimad maanteed saare rannikul.
Ajalugu.
Panay pärismaalased on aitad. Malailased saabusid saarele 12. sajandil. Eurooplaste jaoks avastas saare bask Miguel López de Legazpi 1569.


Mustlased.
Mustlased ehk romad (varem eesti keeles ka "romid"; endanimetus "rom", mitmus "roma", 'mees; inimene') on India põhjapiirkondadest pärinev rändrahvas. Mustlased kuuluvad suurde mustlaskeelsesse rahvastikurühma. Euroopa mustlaste keel on suguluses sanskriti keelega ning sisaldab laensõnu teistest indoeuroopa jm keeltest.
Suurimad mustlaskogukonnad Euroopas asuvad Ungaris, Slovakkias ja Rumeenias. Arvatakse, et 15. sajandi alguses aeti hulk madalamasse kasti kuuluvaid hindusid Indiast välja, kes läksid maailma rändama ja keda hakati nimetama mustlasteks. Nad jaotusid peamiselt Venemaale, Hispaaniasse ja Ungarisse.
Päritolu.
Mustlaste algkodu asus Kesk-Indias (tänapäeva Rajastani provintsis), kust nad emigreerusid loode suunas mitte varem kui 11. sajandil.
Kultuur.
Rändrahvana tegelesid mustlased peamiselt hobusekasvatusega, metallitöötlemisega ning rändkauplemisega. Peamised ametid olid katelsepad, hobuserautajad, korvipunujad, tellisepõletajad ja päevilised. Need tegevusalad on jälje jätnud mustlaste kultuuri ning seda ei ole mõjutanud ka hilisem tööstuse areng ning paiksem eluviis. Rahvuslik tants Hispaanias (kuna suurem rühm mustlasi rändas sinna) on flamenko, mis tekkis 15. sajandil. See on segatud hispaania, mauri, keldi ja araabia kultuuridega. Alguses oli flamenko kinnine, 19. sajandil jõudis see lavale. Teine suurem rühm rändas Venemaale. Nende tantsu tunneme vene mustlastantsuna. See on põhimõtteliselt sama, lihtsalt sellel ei ole oma konkreetset nimetust nagu on "flamenco". Kolmas suur rühm jõudis Ungarisse ja seal hakkas Ungari kultuuriga segunedes vohama Ungari mustlastants ja -kultuur. Hispaania mustlased musitseerivad kitarri ja rütmipillidega. Kõige esimesena oli siiski laul, tants tuli kõige viimasena. Ungari mustlased kasutavad palju viiulit ja tamburiini.
Olukord Teljeriikide mõjupiirkonnas.
Teine maailmasõda oli Euroopa mustlaste elus suureks teelahkmeks. Saksamaa Natsionaalsotsialistliku režiimi ajal hävitati mustlasi samade põhjendustega nagu juute. Koonduslaagrites hukkus või lasti maha 150 000–200 000 mustlast. Pääsesid vaid need, kel õnnestus end varjata.
Mustlased Eestis.
Mustlased ilmusid Eestisse 17. sajandil. Nad põhjustasid meile harjumatute elukommetega palju sekeldusi ning neid püüti korduvalt välja ajada esiti linnadest, hiljem kogu maalt. See ei õnnestunud ning seetõttu püüti mustlasi kinnistada teatud paikadesse, et nad elaksid koos talupoegadega ja oleksid nende valve all. 1841. aastal koondati eestlaste hulgas rändlevad mustlased Laiuse kroonuvalla hingekirja. Tol korral kirja pandud mustlased kuulusid kuude sugukonda, kelle nimed olid Indus, Maddisson, Lama, Lakak, Guruni, Welberk.
Genotsiid mustlaste vastu Eestis.
Aastatel 1941–1943 mõrvati kõik Eesti mustlased, välja arvatud mõned üksikud, kellel õnnestus end varjata. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 776 mustlast. Pärast Eesti okupeerimist Saksamaa poolt arreteeriti nad kõik ja paigutati koonduslaagritesse.


Eesti kirjanike loend.
Eesti kirjanike loend loetleb eesti keeles kirjutavaid (kirjutanud) või Eestis elavaid (elanud) kirjanikke.
Ü.
Kirjanikud


Turingi test.
Turingi test on Alan Turingi poolt välja pakutud eksperiment otsustamaks, kas arvuti suudab mõelda.
Turingi testi standardse tõlgenduse järgi suhtleb inimene (kohtunik) ühe inimese ja ühe arvutiga, mis on programmeeritud vastama nii, et tema vastused oleksid võimalikult sarnased tavalise inimliku käitumisega.
Kõik osavõtjad on eraldi tubades. Juhiste andmise ja küsimuste esitamise teel üritab kohtunik välja selgitada, millises toas on inimene, millises aga arvuti. Kui kohtunik ei suuda etteantud aja jooksul otsustada, kumb osalejatest on arvuti, siis on arvuti testi läbinud.
Test ei kontrolli arvuti õige vastuse andmise oskust, vaid seda, kas arvuti vastab nii, nagu oleks inimene seda tüüpiliselt teinud.
Suhtlus toimub sisend- ja väljundseadmete vahendusel, et tulemus ei sõltuks sellest, kuidas arvuti teksti heliks ja heli tekstiks teisendab, vaid ainult arvuti intellektist.
Küsimuste ja vastuste vahel peab olema fikseeritud ajavahemik, et kohtunik ei saaks teha järeldusi vastamiskiirustest. Turingi-aegsed arvutid reageerisid aeglasemalt kui inimene. Tänapäeval on seda reeglit aga vaja sellepärast, et inimesel läheb vastamiseks tunduvalt rohkem aega kui arvutitel.
Seni pole ükski olemasolevatest arvutitest testi läbimisele lähenenud.
Testi kirjeldatakse Alan Turingi artiklis "Arvutusmasinad ja intellekt", mis ilmus aastal 1950 filosoofia ajakirjas "Vaim".
Filosoofiline taust.
Küsimusel selle kohta, kas masinad oskavad mõelda, on pikk ajalugu. See on tihedalt põimunud materialistliku ja dualistliku maailmavaate erinevustega. Dualismi kohaselt pole mõte materiaalne (või sellel pole materiaalseid omadusi) ning seega ei saa mõistust kirjeldada ainult füüsiliste nähtuste abil. Materialismi kohaselt on mõistust siiski võimalik kirjeldada füüsiliste nähtustega, jättes nii võimaluse eksisteerida tehismõistustel.
Aastal 1936 vaatles filosoof Alfred Ayer tüüpilist filossofilist küsimust teiste mõistuste kohta: kuidas me teame, et teistel inimestel on sama teadvuslik kogemus nagu meilgi? Oma raamatus "Keel, tõsi ja loogika" pakkus Ayer välja algoritmi eristamaks teadvuslikku inimest mittemõistvast masinast: "Ainus alus, mis lubab mul väita, et objekt, mis tundub mõistuslik, pole tegelikult mõistev, vaid lihtsalt rumal või masin, on see, et ta ei läbi ühte empiirilistest (kogemuslikkudest) testidest, mille alusel tehakse kindlaks teadvuse olemasolu.". (See väljend sarnaneb väga Turingi testi olemusega, kuid pole täpselt teada, kas Turing tundis Ayeri filosoofiat.)
ELIZA ja PARRY.
Aastal 1966 lõi Joseph Weizenbaum programmi, mis väidetavalt läbis Turingi testi. Programm ELIZA töötas kasutaja vastuses märksõnade otsimise põhimõttel. Kui märksõna on leitud, rakendatakse reegel, mille põhjal tehakse kasutaja kommentaar ümber ja tagastatakse vastus. Kui märksõna ei leita, tagastab ELIZA kas üldise vastuse või kordab ühte eelmistest vastustest. Lisaks programmeeris Weizenbaum ELIZAt inimkeskse metoodika põhjal töötava psühhoterapeudi käitumise imiteerimiseks. See lubab ELIZAl "teeselda, et ta ei tea midagi reaalsest maailmast". Kasutades neid meetodeid, võis Weizenbaumi programm petta inimesi, kes arvasid, et suhtlevad päris inimesega ning mõnda oli isegi raske veenda, et nad rääkisid arvutiga. Selle alusel väidetakse, et ELIZA on üks programmidest (võimalik, et esimene), mis läbis Turingi testi. See on aga väga vaieldav väide, kuna inimesi, kes esinesid kohtunike rollis, viidi arvamusele, et nad räägivad päris terapeudiga ning need inimesed ei teadnud, et nad võivad arvutiga rääkida.
Kenneth Colby lõi aastal 1972 programmi PARRY – "arvamustega ELIZA". See püüdis imiteerida paranoilise skisofreeniku käitumist kasutades sarnast (kui mitte keerukamat) lähenemist nagu Weizenbaumgi. 70ndate alguses pandi programm läbima Turingi testi. Kogenud psühhoterapeutide grupp analüüsis gruppi, mis koosnes päris patsientidest ja PARRY juhtumise aal olevatest arvutitest (kasutati teletaipi). Teisele terapeutide grupile näidati hiljem vestluse logi. Mõlemalt grupilt küsiti, kes patsientidest on inimene ja kes arvuti. Terapeutidel õnnestus vastata õigesti vaid 48% juhtumitest. See arv kirjeldab vaid juhusliku valiku meetodit. Tuleks märkida, et need Testid polnud täiuslikud Turingi testid, sest Turingi test nõuab interaktiivsust logi lugemise asemel.
21. sajandil tuntakse selliseid programme chatterbottide nimede all. Näiteks pahavara programm "CyberLover" veenab interneti kasutajaid sisestama oma isiklikke andmeid ja kasutab neid selleks, et külastada veebilehte või pahavara allalaadimiseks arvutisse. Tuntud on ka "Valentine-risk", mis flirdib inimestega, et koguda nende isiklikke andmeid.
Turingi Testi läbimise probleem.
Seni pole ükski programm lähenenud Turingi testi läbimisele. Kuigi sellised programmid nagu ELIZA on veennud inimesi, et nad räägivad teise inimesega sellistes mitteformaalsetes eksperimentides nagu AOLiza, pole nende juhtumite korral tegu Turingi testi korrektse läbimisega.
Loebneri auhind.
Loebneri auhind antakse välja iga aasta samanimelise konkursi käigus. Konkursi käigus viiakse iga programmiga läbi Turingi test. Kõige "inimlikumale" (kohtunikke arvamusel) programmile antakse kätte 2000 USA dollari suurune preemia. Samuti on olemas ühekordne auhind 25 000 dollarit ja hõbemedal, mis antakse kätte programmile, mis läbib standardse Turingi testi. Esimesele programmile, mis läbib täieliku Turingi testi, antakse kätte 100 000 dollarit ja kuldmedal. Pärast kuldmedali võitmist suletakse konkurss."
"Arvutusmasinad ja intellekt".
Turingi artikkel "Arvutusmasinad ja intellekt" algab järgmiste sõnadega: "Ma pakun vaadelda küsimust "Kas masinad oskavad mõelda?" Vaatlus peaks algama sõnade "masin" ja "mõtlema" definitsioonidest."
Kuna nende mõistete definitsioonid on aga väga keerulised, otsustab Turing "asendada küsimus teisega, mis on sellega tihedalt seotud ja mida võib väljendada suhteliselt ühetähenduslikult. Turingi uus küsimus on: "Kas on olemas selline arvuti, mis võidaks imitatsioonimängu?"
Turingi küsimus on tema sõnul parem, sest sellele saab anda ühese vastuse. Ülejäänud artiklis püüab ta ümber lükata kõik põhilised väited, mis ütlevad, et "masinad ei saa mõelda".
Turingi imitatsiooni seltskonnamäng – nii kirjeldas mängu Alan Turing artiklis "Arvutusmasinad ja intellekt." Kohtunik C, esitades kirjalikult küsimusi, püüab aru saada kumb mängijatest A ja B on mees ja kumb naine. Mängija A – mees – püüab kohtunikku segadusse viia ja mängija B – naine – püüab aidata kohtunikku.
Turingi testi variandid.
Saul Traiger väidab, et on olemas vähemalt 3 peamist Turingi testi varianti. Kaks nendest on kirjeldatud "Arvutusmasinate intellektis" ja kolmandat kutsub ta "standardseks tõlgenduseks". Käivad vaidlused, kas see on Turingi enda versioon või siis pigem sündinud tema artikli valest tõlgendamisest. Kolme varianti ei loeta samaväärseteks, sest neil on omad tugevad ja nõrgad küljed.
Seltskonnamäng.
Turingi imitatsioonimäng oli esialgu seltskonnamäng kolme osalejaga. Mängija A on mees, mängija B on naine ja kolmas mängija on kohtunik (sugu pole tähtis).
Kohtunik ei näe teisi osalisi ja asub teises ruumis. Kohtunik ei tohi teiste osalejatega rääkida, kuid tohib neile kirjutada. Küsides sellisel teel ühelt ja teiselt mängijalt küsimusi, püüab ta otsustada, kumb neist on mees ja kumb naine.
Mehe eesmärgiks on petta kohtunik nii, et too teeks vale otsuse. Naise eesmärgiks on aga kohtunikku aidata.
Turingi ettepanek ja Turingi test.
Turing teeb ettepaneku, et mängija A asemel võiks mängida arvuti. Seega on arvuti ülesandeks teeselda, et ta on naine ja petta kohtunikku.
Mängija B ülesandeks on endiselt aidata kohtunikku teha õiget otsust.
Kui arvutiga mängides eksib kohtunik sama tihti, kui inimestega mängides, siis on arvuti testi läbinud ning teda võib kutsuda arukaks.
Imitatsioonimängu teine variant.
Imitatsioonimängu teises variandis on samuti nagu ennegi mängija A asemel arvuti. Erinevus seisneb selles, et mängija B pole nüüd naine, vaid mees – see tähendab, et nii arvuti (mängija A rollis) kui ka mees (mängija B rollis) püüavad mõlemad veenda kohtunikku, et nad on naised.
Standardne tõlgendus.
Selle variandi põhiidee seisneb selles, et Turingi testiga ei püüta tõestada, et arvuti suudab inimest petta, vaid kas arvuti on suuteline inimese intellekti imiteerima.
Selle koha pealt käivad vaidlused, kas Turing on selle variandiga arvestanud või mitte. Sterret'i arvates on Turing sellega arvestanud ning seega ühendab ta Turingi testi teise ja kolmanda variandi üheks. Traigeri arvates on see aga eraldi juhus. Tulemusena on tekkinud "standardne tõlgendus" Turingi testist.
Selles variandis on mängija A arvuti ja mängija B on inimene (olenemata soost). Kohtuniku eesmärgiks pole aga enam välja selgitada, kes mängijatest on mees ja kes on naine, vaid kumb mängijatest on arvuti ja kumb inimene.
Tõlgendatav ja lihtne.
Turingi testi tugevus seisneb selle lihtuses. Vaimufilosoofia, psühholoogia ja tänapäevane neurobioloogia pole seni andnud täpset definitsiooni mõistetele "mõtlema" ja "mõistus", mis oleks piisavalt täpne ja üldine, et seda saaks masinatele rakendada.
Ilma nende definitsioonideta pole võimalik vastata tehisintellektifilosoofia peamisele küsimusele. Kuigi Turingi test pole täiuslik, annab ta siiski tulemust. Turingi test on praktiline lahendus keerulisele filosoofia küsimusele.
Lai teemavalik.
Turingi testi veel üks tugev külg seisneb selles, et küsimus-vastuse vorm lubab rääkida absoluutselt kõigest. Turing kirjutas: "küsimus-vastus meetod tundub sobilik, et arutada inimese peaaegu iga huvisfääri üle." John Haugeland lisab sellele: "ainult sõnade mõistmisest ei piisa, masin peab aru saama ka jutu teemast."
Selleks, et Turingi test läbida, peab masin kasutama loomulikku keelt, omama teadmisi ning oskama arutleda ja õppida.
Turingi test eksperdiga.
Selle variatsiooni puhul läbib masin testi, kui selle vastused ei erine selle ala spetsialisti vastusest, mille teemal räägitakse. Seda variatsiooni tuntakse ka "Feigenbaumi testina" ning seda kirjeldas esmakordselt Edward Feigenbaum aastal 2003.
Täielik Turingi test.
Täielik Turingi test nõuab masinalt ka tajumisoskust (masinal peab olema arvutinägemine) ja oskust manipuleerida esemetega (nõuab robootikat).
Minimaalne mõistlik Signal-test.
Minimaalse mõistliku Signal-testi pakkus esmakordselt välja Chris McKinstry ning selle eripäraks on see, et kõik küsimused on kas-vormis ehk vastata saab ainult jaatavalt või eitavalt. Tavaliselt kastutatakse seda variatsiooni statistike kogumiseks nende arvutite tootlikkuse kohta, millel on tehisintellekt.


Araabia kõrb.
Araabia kõrb on kõrb Aafrikas Niiluse ja Punase mere vahel. Enamasti peetakse Araabia kõrbe Sahara kõrbe osaks, kuigi teda Saharasse kuuluvast Liibüa kõrbest eraldab Niiluse org; mõnikord peetakse Araabia kõrbe ka eraldi kõrbeks.
Araabia kõrbe ei tohi segi ajada Araabia poolsaare kõrbetega (inglise keeles võidakse mõlemaid nimetada väljendiga "Arabian Desert").
Pinnamood.
Araabia kõrbe läbivad Punase mere ranniku lähedal mäed kõrgusega kuni 2187 meetrit. Niiluse orust eraldab mäestikku kohati lavamaa.
Araabia kõrbes on palju orge. Mäed ja orud raskendavad liikumist. Selle poolest erineb Araabia kõrb tugevasti Liibüa kõrbest.
Kliima.
Araabia kõrbes on sademeid 10...20 mm aastas (võrdluseks: Liibüa kõrbes on aasta keskmine sademete hulk valdavalt 1...5 mm).
Veestik.
Araabia kõrbes on tihe, vettpidav kaljupinnas. Liibüa kõrbes aurub vesi kas kiiresti maapinnalt või selle lähedusest, või voolab sügavale maasse, kust inimesed ega taimed seda kätte ei saa. Seevastu Araabia kõrbe vettpidava kaljupinna ja liigestatud pinnamoe tingimustes voolab vesi mööda maapinda ja koguneb orgudesse. Seetõttu esineb Araabia kõrbes jõgede voolamist; vahel suubuvad jõed Niilusesse või Punasesse merre ja kahjustavad Niiluse paremkaldal ja Punase mere rannikul asulaid. Jõgedes voolav vesi jääb püsima nõgudesse ja kaljupragudesse, võimaldades taimede kasvu ja joogivee esinemist.
Kuid tiheda kaljupinnase tõttu ei kogune Araabia kõrbes kusagil suuremaid põhjavee koguseid ega ole püsivaid veerohkeid allikaid, mis võimaldaksid maa niisutamist, nii nagu Liibüa kõrbes.
Taimed.
Rikkaliku vee ja taimestiku tõttu on Araabia kõrb kergemini läbitav kui Liibüa kõrb. Taimestik võimaldab nimelt, erinevalt Liibüa kõrbest, kariloomade elu, mistõttu Araabia kõrbes hulgub beduiine.


Suur Vallrahu.
Suur Vallrahu (inglise "Great Barrier Reef") on korallrahude süsteem või korallrahu Austraalia kirdeosas paikneva Queenslandi ranniku lähedal Korallimeres. Ta ulatub Torrese väinast (Suure Vallrahu kõige põhjapoolsema saare Bramble Cay ning Paapua Uus-Guinea vahel) põhjas kuni nimeta läbipääsuni Lady Ellioti saare (Suure Vallrahu kõige lõunapoolse saare) ja Fraseri saare vahel lõunas. Lady Ellioti saar paikneb Bramble Cayst linnulennul 1915 km kagus.
Suure Vallrahu pikkus on 2600 km ja pindala umbes 344 400 km²a. See koosneb 2900 korallrahust ja 900 saarest. Ta on nähtav kosmosest.
See on maailma suurim korallrahusüsteem või maailma suurim korallrahu ja maailma suurim organismide valmistatud struktuur, mille on ehitanud miljardid pisikesed organismid, keda kutsutakse korallpolüüpideks.
1981. aastal arvati Suur Vallrahu UNESCO maailmapärandi nimistusse ning mõnikord arvatud seitsme looduse maailmaime hulka. Ta on looduslikult väga mitmekesine ja liigirikas.
Suur osa vallrahust on Suure Vallrahu Merepargi kaitse all, mis aitab piirata inimmõjusid, sealhulgas kalapüüki ja turismi. Vallrahu ja seda ümbritsevat ökosüsteemi ohustavad ka äravool, kliimamuutused, mis toovad endaga kaasa massilise korallide pleekimise ja teatud liiki suure ogatähe ("Acanthaster planci") populatsiooni tsüklilised vohamised.
Austraalia aborigeenidele ja Torrese väina saarestiku rahvastele on Suur Vallrahu kultuuriliselt ja spirituaalselt tähtis. Nad on olnud Suure Vallrahu olemasolust pikka aega teadlikud ja seda kasutanud.
Suur Vallrahu on populaarne turistide sihtpunkt, eriti Whitsunday saarte ja Cairnsi piirkonnas. Turism on tähtis majandustegevus, mis toob piirkonnale aastas sisse 1 miljard dollarit.
Suure Vallrahu avastas 11. juunil 1770 Briti meresõitja James Cook, kui tema laev HMS Endeavour esimesel Lõunamere-retkel (1768–1771) seal karile jooksis.
Geomorfoloogia.
Austraalia on Uusaegkonnas hakanud mandrite triivi tõttu liikuma põhja poole kiirusega 7 cm aastas. Ida-Austraalias leidis aset tektooniline kerge, mille tagajärjel Queenslandis nihkus veelahe 400 km sisemaa poole. Samuti oli Queenslandis sellal vulkaanipurskeid, mis põhjustasid basaltseid laavavoole, millest tekkisid kilpvulkaanid. Selle tagajärjel tekkis ka vulkaanilisi saari. Pärast Korallimere nõo moodustumist hakkasid seal kasvama korallrahud, kuid kuni ajani umbes 25 miljonit aastat tagasi oli Queensland veel parasvöötme vetes, troopikast lõuna pool, mis oli korallide kasvamiseks liiga külm. Suure Vallrahu arengulugu on keerukas; pärast Queenslandi triivimist troopilistesse vetesse 24 miljonit aastat tagasi mõjutas seda suuresti riffide kasvamine ja kahanemine merevee taseme muutuse tõttu. Korallid ei kasva ülalpool merepinda ning sügavamal kui 150 meetrit, kuna nad vajavad kasvamiseks päikesevalgust. Korallrahu läbimõõt võib aastas kasvada 1–3 cm võrra ning kõrgus 1–25 cm võrra. Veelahkmeaheliku kiire erosioon transportis jõedeltadesse setteid, põhjustades meresetete ladestumist ja vee hägusust, ning tekitas korallide kasvuks sobimatu setterežiimi. 10 miljoni aasta eest langes merevee tase märgatavalt, mis aitas kaasa edasisele settimisele. Arvatavasti kogunes korallrahu alusmaterjal setetest, kuni selle äär oli nii kaugel, et hõljuvad setted ei takistanud enam korallide kasvu. Umbes 400 000 aastat tagasi oli iseäranis sooja jäävaheaja tõttu merevee tase kõrgemal ja vee temperatuur muutus 4 °C võrra.
Praeguse Suure Vallrahu alusmaterjaliks sai Suure Veelahkmeaheliku erosiooni käigus moodustunud rannikutasandik mõnede suuremate küngastega (mõned neist vanade korallrahude või vulkaanide jäänused). Uurimisasutus Reef Research Centre on leidnud setetest poole miljoni aasta vanuseid koralliskelette. Kuigi korallid on Suurel Vallrahul kasvanud juba 25 miljonit aastat, ei moodustanud nad varem suuri struktuurseid korallrahusid nagu tänapäeval. Kõige varajasem tõend tänapäevasest korallrahude struktuurist pärineb Suure Vallrahu Merepargi administratsiooni (Great Barrier Reef Marine Park Authority) hinnangul 600 000 aasta tagusest ajast ning praegu elavate korallidega järjepidev korallrahu struktuur hakkas vanal platvormil kasvama umbes 20 000 aastat tagasi. Ka Austraalia Mereteaduse Instituut peab praeguse korallrahu kasvamise algusajaks viimase jäätumise maksimumi. Tollal oli merevee tase praegusest 120 m võrra madalam ning paljud kohad, millel praegu korallrahud kasvavad, olid maismaa osad.
Merevee tase, mis 20 000 aastat tagasi tõusma hakkas, stabiliseerus 6000 aastat tagasi. Veetaseme tõustes said korallid rannikutasandiku küngastel kõrgemale kasvada. 13 000 aastat tagasi oli merevee tase ainult 60 m madalam kui tänapäeval ja korallid hakkasid kasvama ümber rannikutasandiku küngaste, millest olid selleks ajaks saanud mandrilava saared. Meretaseme jätkuva tõusu käigus jäi enamik saartest vee alla, mis võimaldas korallidel kasvada küngaste peale, nii et moodustusid praegused korallrahud ja rannikusaared. Merevee tase ei ole seal viimase 6000 aasta jooksul märgatavalt tõusnud. Praeguste elus korallrahude vanuseks arvatakse olevat 6000–8000 aastat.
Lääne-Austraalia põhjaosas Kimberleys leiduvad Suure Vallrahuga sarnase iidse vallrahu jäänused.
Suure Vallrahu põhjaosas on moodustunud pikki, kitsaid ja looklevaid lintriffe ("ribbon reef") ja deltariffe ("deltaic reef"), mida ülejäänud korallrahusüsteemis ei leidu. Kogu süsteemis ei ole ühtegi atolli ja mandriga ühenduses olevad korallrahud on haruldased.
Seevastu on laialt levinud äärisrifid, mis on kõige tavalisemad Suure Vallrahu lõunaosas kõrgete saarte, näiteks Whitsunday saarte ääres. Laguuniriffe ("lagoonal reef") leidub Suure Vallrahu lõunaosas ning kaugemas põhjaosas Printsess Charlotte'i lahes. Suure Vallrahu keskosas on kõige levinumad poolkuurifid ("crescentic reef"), mis esinevad näiteks Lizard Islandi ümber. Poolkuuriffe leidub ka Suure Vallrahu Merepargi põhjaserval ja Swain Reefsil (20.–22. lõunalaiusel). Planaarriffe ("planar reef") leidub Suure Vallrahu põhja- ja lõunaosas, Cape Yorki poolsaare lähedal, Printsess Charlotte'i lahes ja Cairnsi lähedal.
Ökoloogia.
Suur Vallrahu on üks liigirikkamaid piirkondi maailmas, seal elab mitmeid ohustatud ja endeemilisi liike: seal elab üle 30 liigi vaalu, delfiine ja pringellasi, üle 350 koralliliigi, 1500 liiki kalu, 4000 liiki limuseid, 5 liiki kilpkonni ja seal pesitseb 252 linnuliiki. Suurel Vallrahul elab ka dugonge.
Vallrahu lähedal rannikul mangroovides ja soisel pinnal elavad soolavee krokodillid.
Põhilised lindude pesitsuspaigad saartel asuvad Suure Vallrahu põhja- ja lõunaosades, neil pesitseb 1,4–1,7 miljon lindu. Suure Vallrahu saartel on tuvastatud 2195 taimeliiki, milles kolm on endeemilised. Põhjapoolsematel saartel on 300–350 taimeliiki, mis kipuvad olema puisemad, samas kui lõunapoolsetel saartel on 200 rohtjat taime. Kõige mitmekesisem on Whitsunday regioon, kust leiab 1141 erinevat liiki. Taimi paljundavad linnud.
Suure Vallrahu soojades kuni 50 m sügavustes vetes elutseb 17 liiki meremadusid, keda leiab peamiselt vallrahu lõunaosast.
Korallrahul elutseb 400 koralliliiki. Enamik neist paljuneb gameetide abil, paljunedes korraga massiliselt kui meretemperatuur kevadel ja suvel tõuseb. Suure Vallrahu sisemised riffid paljunevad nädala jooksul peale täiskuud oktoobris, välised riffid paljunevad novembris ja detsembris. Riffidel elutseb viissada vetikaliiki, kaasaarvatud ka kolmteist liiki "Halimeda"sid, mis tekitavad kuni 100 m laiuseid lubjarikkaid valle, nende pinnale tekib mini-ökosüsteem, mida saaks võrrelda vihmametsaga.
Suure Vallrahu maailmapärandi ala on jagatud 70 bioregiooniks, millest 30 on riffide bioregioonid.
Keskkonnaohud.
Kliimamuutused, saastatus, suur ogatäht ja liiga suur kalapüük on Suure Vallrahu põhilised vaenlased. Lisaks ohustavad vallrahu laevaõnnetused, õlireostused, troopilised tsüklonid ja korallide haigused (sealhulgas koralli pleekimine). Ainurakse "Halofolliculina corallasia" põhjustatud haigus "skeletal eroding band" esineb 31 koralliliigil.
Kliimamuutused.
Suure Vallrahu Merepargi töötajad peavad suurimaks ohuks vallrahule kliimamuutusi, mis põhjustab ookeanivee soojenemist, mis omakorda põhjustab korallide pleekimist. Massiline korallide pleekimine toimus suvedel aastatel 1998, 2002 ja 2006. Kardetakse, et korallide pleekimise juhtumeid hakkab toimuma iga-aastaselt. Kliimamuutused mõjutavad korallide elu mitmeti - mõned kalad liiguvad mujale, kus on neile sobivam veetemperatuur. Kliimamuutused mõjutavad ka merekilpkonnade elukeskkonda.
Saaste.
Järgmine mõjukas oht Suurele Vallrahule on saastumine ja veekvaliteedi langemine. Kirde-Austraalia jõed saastavad vallrahu troopiliste üleujutuste ajal. Üle 90% sellest saastest pärineb farmidest. Äravool farmidest on põhjustatud taimkatte vähenemisest, liigsest väetiste ja pestitsiidide kasutamisest.
Äravoolu probleem on teravnenud rannikuäärsete märgalade kadumise tõttu, mis toimisid loodusliku filtrina ning aitasid saasteaineid välja sõeluda.
Suur ogatäht.
Suure ogatähe saagiks on korallpolüübid. Ogatähtede arvukuse järsk suurenemine võib korallriffe laastada. 2000. aastal suri 66% elusatest korallidest uuringuks valitud riffidel Ogatähtede arvukuse suurenemine tundub toimuvat loomulike tsüklitena, kehvemaks muudab olukorra halb veekvaliteet ja liigne ogatähtede looduslike vaenlaste, kalade, välja püüdmine.
Kalastamine.
Jätkusuutmatu kohalikule merekekkonnale oluliste liikide ülepüük (nt. molluskid) võib katkestada toiduahela, mis on korallrahude elukeskkonnale väga oluline. Kalapüük mõjutab vallrahu ka paatidest lekkiva saaste tõttu. Kogemata soovimatute liikide püüdmine (nt delfiinid ja kilpkonnad) ja elukeskkonna hävitamine traalimise, ankurdamise ja võrkudega on samuti korallidele ohtlik. Alates 2004. aasta keskelt on umbes kolmandik Suure Vallrahu Merepargist kaitse all, keelatud on kalastamine ilma kirjaliku loata.
Laevandus.
Laevaõnnetused on üha sagenev probleem, kuna Suurt Vallrahu läbivad mitmed laevateed.
Kuigi tee läbi Suure Vallrahu ei ole kerge, peavad riffi lootsid seda ohutumaks kui peaks tekkima mehaaniline tõrge, sest siis saab laev parandamise ajal ohutult paigal seista. Suure Vallrahu piirkonnas on üle 1600 teada oleva laevavraki.
3. aprillil 2010 sattus madalikule sütt vedav puistlastilaev "Shen Neng 1", laevast lekkis üle nelja tonni õli ning riff sai ulatuslikke kahjustusi.
Inimtegevus.
Suur Vallrahu on Austraalia aborigeenide ja Torrese väina saarte elanike poolt tuntud ja kasutatud. Austraalia põliselanikud on sellel alal elanud vähemalt 40 000 aastat, Torrese väina saarte elanikud umbes 10 000 aastat. Vallrahu kuulub nende umbes 70 klanni kultuuriruumi.
1768. aastal avastas Louis de Bougainville vallrahu uurimisreisi käigus, kuid ei avaldanud soovi seda prantslaste valitsemise alla kuulutada. 11. juunil 1770 sattus Suurel Vallrahul madalikule maadeavastajast kapteni James Cooki laev "Endeavour". Laev sai tugevasti kannatada. Laeva kergendamise ja tõusu abil laev päästeti. Üks kuulsamatest laevavrakkidest on "Pandora", mis uppus 29. augustil 1791, tappes 35 inimest. Queenslandi muuseum on korraldanud arheoloogilisi uurimisi vrakil alates 1983. aastast. Kuna riffil atolle ei ole, siis 19. sajandil seda eriti ei uuritud. Sel ajal koguti mõnedelt riffi saartelt guaanot ning ehitati orienteerumiseks tuletorne, vanim neist ehitati 1844. a. Raine`i saarele. 1922. aastast hakkas Suure Vallrahu Komitte teostama riffil uurimistöid.
Turism.
Tohutu suure bioloogilise mitmekesisuse, soojade selgete vete ning hea ligipääsu tõttu spetsiaalsete turismipaatide pardal on vallrahu väga populaarne turismisihtkoht, eriti sukeldujate hulgas. Turism Suurel Vallrahul on hea ligipääsetavuse tõttu koondunud Whitsundays`i ja Cairns´i piirkonda. Mitmed Queenslandi rannikulinnad pakuvad päevaseid paadiretki. Mitmetest saartest on saanud puhkekeskused, kaasaarvatud prestiižne Lady Ellioti saar.
Kõige rohkem on vallrahul siseturismi ning külastatavaim aeg on Austraalia talv. Igal aastal külastab riffe umbes kaks miljonit inimest. Populaarsemad tegevused korallriffidel on snorgeldamine ja sukeldumine.


Þingvellir.
Þingvellir on koht ja rahvuspark Islandil. Seal tuli 930. aastal kokku maailma esimene parlament Alþing.
Þingvellir kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Toomemägi.
Toomemägi (ka Toome) on looduslik sälkorgudega piiratud neemkõrgendik Tartu linnas Emajõe ürgoru paremal kaldal. Toomemäelt on alguse saanud Tartu linn.
Arvatakse, et ligikaudu 6.–8. sajandi paiku tekkis Toomemäele varaseim eestlaste muinaslinnus – Tarbatu, millest 11.–12. sajandil kujunes välja muinasmaakonna Ugandi üks kahest keskusest. Tegu oli tüüpilise teetõkkelinnusega – nimelt oli Toomemäe lähikond (praeguse Laia tänava otsa juures) ainus paik, kus Võrtsjärvest Peipsi järve voolava Emajõe kallastele sai rajada aastaringselt läbitava tee. Mujal oli jõgi selleks sobimatute soiste kallastega.
1030. aastal vallutasid Tarbatu venelased, kuid 1061. aastal löödi nad nii Tarbatust kui ka Ugandi aladelt välja.
Tarbatu vallutamine ristisõdijate poolt 1223 oli siinsetel aladel toimunud Põhjala ristisõdade ehk eestlaste muistse vabadusvõitluse üks olulisemaid sündmusi. Aasta hiljem, 1224. aastal rajati muinaslinnuse varemetele kivist piiskopilinnus ning Toomemäest sai piiskopkonna keskus. Linnuse lähedale püstitati ka võimas Tartu toomkirik (tänapäeval varemeis). Toomemägi kannatas pildirüüste ja Liivi sõja ajal.
Praeguse tähetorni kohal asunud piiskopilinnus jäi varemeisse Põhjasõja ajal, misjärel selle varemed arvatavasti lammutati ehitusmaterjaliks. Tartu ülikooli taasasutamise järel 1802. aastal hakkasid Toomemäele kerkima ülikooli ehitised – näiteks klassitsistlik Vana Anatoomikum ja piiskopilinnuse asukohale Tartu tähetorn. Toomkiriku varemete kooriruumi osa kohandati Tartu ülikooli raamatukoguks.
Enamik Toomemäest on kaasajal kaetud pargiga, millele pandi alus samuti 19. sajandil. Nii ülikooli hoonete kui ka Toomemäe tollasel kujundamisel on olulist rolli mänginud arhitekt Johann Wilhelm Krause tegevus.
Toomemäel asub ka Toomemäe ohvrikivi, mille autentsus ja päritolu on teadmata.


Rauma linn.
Rauma (rootsi "Raumo") on linn Soomes Satakunta maakonnas. Ta asub Põhjalahe rannikul.
Rauma on suurim ajaloolise puitarhitektuuriga linn Põhjamaades. Linn on tuntud ka pitsipunumise traditsiooni poolest.
1993 liideti linnaga Rauma vald, 2007 Kodisjoki vald ja 2009 Lappi vald.
Ajalugu.
Rauma asukohta rajati 14. sajandil Püha Kolmainsuse kirik, mille varemed on säilinud ja frantsiskaanide klooster (tänapäeval Püha Risti kirik). Rauma linn on asutatud 1442. aastal. 16. sajandil põles linn mitu korda. Viimane suurem tulekahju oli 1682. aastal. 19. sajandil oli Raumal suur purjelaevastik.


Epra.
Epra on küla Suure-Jaani vallas Viljandi maakonnas.


Oskar Luts.
Oskar Luts (7. jaanuar 1887(vana kalendri järgi 26. detsember 1886) Palamuse kihelkond Järvepere küla – 23. märts 1953 Tartu) oli eesti kirjanik ja farmatseut, Eesti NSV rahvakirjanik (1945). Lutsu tuntuimad teosed on Paunvere alevit kirjeldav nn Tootsi-lugude sari: "Kevade" (1912–1913), "Suvi" (1918–1919) ja "Sügis" (1938, 1988). Kirjandusteadlane Janika Kronberg nimetab veebientsüklopeedias Estonica Lutsu 20. sajandi alguse eesti kirjanduse "kõige prominentsemaks prosaistiks".
Luts on tuntud eelkõige rahvaliku realistliku proosa poolest, milles ta lõi ilmekaid varjundirohkeid olupilte. Kirjandusteadlase Heino Puhveli sõnul on Lutsu stiilile omased "huumor ja sentimentaalne pehmus", mis annavad ta realismile "leebe varjundi". "Seepärast on O. Lutsu nimetatud ka sentimentaalseks realistiks." Leebe huumori ja sentimentaalsuse tõttu on Lutsu sageli võrreldud ka Charles Dickensiga, ehkki Luts pole pikemaid romaane kirjutanud.
Oskar Lutsu põhiteosteks kujunes nn Tootsi-lugude sari. Sellesse kuuluvad lühiromaanid või jutustused "Kevade", "Suvi" ja "Sügis", samuti jutustused "Tootsi pulm" ja "Argipäev". Postuumselt ilmunud "Talve" autorsus on kaheldav, ehkki mitte välistatud. Sarja ühendavad koht – väljamõeldud, kuid suuresti Palamusele sarnanev Paunvere – ja korduvad tegelased, kes "Kevades" käivad alles kihelkonnakoolis. Mitmed Lutsu tegelased – Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Jorh Adniel Kiir, Tõnisson, kellamees Lible, köster Julk-Jüri, õpetaja Laur – on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), "Sügis" (1991).
Samas avaldas Luts ka mitmeid jutustusi ning näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna agulielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Heino Puhvel kirjeldab neid kui jutustusi "vaeste ja positsioonita inimeste eluraskustest, neis domineerib pessimistlik põhiheli, sagedane on peategelaste saatuse nurjumine, eluraskustele allajäämine või moraalne nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutnud nukraks ja omandab ainult harva rõõmsa varjundi." Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm.
Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Tänini loetakse Lutsu mälestuste sarja, lastejuttudest populaarseim on aga "Nukitsamees", millest valmis samanimeline film 1981. aastal režissöör Helle Karise käe all.
Lutsu populaarsus ja rahvalikkus on teinud talle kohati ka karuteeneid, akadeemilises kirjandusteaduses on ta aeg-ajalt jäänud "tõsisemate" kirjanike varju. Nii näiteks pole 2001. aasta "Eesti kirjandusloos" Luts pälvinud eraldi peatükki (erinevalt näiteks Ernst Peterson-Särgavast ja Juhan Sütistest), vaid tema loomingu käsitlus jaotub laiali eri žanride ja perioodide peatükkidesse. Kirjandusringkondade kriitilist suhtumist Lutsu on kajastanud ka Mihkel Mutt romaanis "Elu allikad".
Elukäik.
Oskar Luts on maetud Tartu Pauluse kalmistule.
Varane looming.
Oskar Lutsu kirjanduslik tee algas luuletajana, kui 1907. aastal avaldati Postimehes tema esimene teos, milleks oli luuletus "Elu". Esialgselt avaldas Luts oma tööd pseudonüümi Toomas Oskari (Thomas Oskary) all.
Viljakam aasta oli 1908, kui Luts tõlkis Päevalehele saksa kirjaniku Hartwiga romaani ja kirjutas mitu jutustust. Mõningane paus tuli sisse 1909–1911, mida võib põhjendada ajateenistusega sõjaväes Peterburis. 1911. aastal taas Eestis olles ja Tartu Ülikooli rohuteadust õppima asudes kirjutas ta valmis näidendi "Paunvere", mis ilmus küll alles 1913.
Tootsi-lood.
Lutsu esimene ja samas tuntuim teos "Kevade" ilmus kahes osas aastatel 1912–1913 ning andis edasi koolimälestusi rahvaliku koomikaga koos seda varjundava nukra alatooniga. Sellest kasvas välja Tootsi-lugude sari, mis on laialt tuntud veel tänagi: "Suve" I–II, 1918–1919; "Tootsi pulma", 1921; "Argipäeva", 1924; "Sügisega", 1938, II osa 1988.
Sarja tegevus toimub Paunvere alevikus, mis sarnaneb paljuski Lutsule tuttava Palamusega. Korduvaist tegelastest on tuntuimad ja populaarseimad need, kes on juhatatud sisse juba "Kevades": Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Jorh Aadniel Kiir, Tõnisson, aga samuti kohaliku kiriku kellamees Lible ja köster Julk-Jüri ning kooliõpetaja Laur on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), "Sügis" (1991).
"Kevade".
Ehkki "Kevade" kirjutamist alustas Luts juba 1907. aastal, jõudis esimesena tema teostest laia publiku ette hoopis Vanemuise teatris lavastatud näidend "Paunvere". 1911. aastal valminud "Kevade" avaldamine ei läinud kergelt: neli kirjastust, sealhulgas Noor-Eesti Kirjastus ja Postimees, lükkasid "Kevade" tagasi. Luts lasi teose esimese osa trükkida 1912. aastal omal kulul Postimehe trükikojas 2100 eksemplaris. Ehkki esimesed arvustused Anton Jürgensteini ja A. H. Tammsaare sulest olid tagasihoidlikud, muutus raamat lugejate seas üha populaarsemaks. Oma osa oli menus ka asjaolul, et Oskari noorem vend, hilisem filmimees Theodor Luts töötas sellal Postimehe raamatuäris müüjana ning soovitas raamatut lugejaile. Nii osteti "Kevade" esimest osa 1912. aasta jõululaupäeval Postimehe poest 200 eksemplari. Samal aastal määras Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnakomisjon Lutsule "Kevade" eest ergutusauhinnaks 50 rubla. Teise osa avaldas 1913. aastal juba Noor-Eesti Kirjastus, nii nagu ka enamiku Lutsu hilisemaid töid.
Ehkki Luts ei pidanud oma koolimälestusi kirjutades nende lugejatena silmas lapsi, võitis "Kevade" juba 1920.–30. aastatel noorte lugejate tähelepanu. Tänini seisab see kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus sellega tegeldakse juba neljandas klassis.
Raamatu muudavad ajatuks selle värvikad karakterid, rahvalik huumor ja elav tegevustik, mille varjus kirjeldab autor leebelt inimhinge sügavaid tundeid. Seepärast võimaldab "Kevade" üha uusi tõlgendusi ja käsitlusi, eriti seoses teiste kunstivormidega. Korduvalt on teost seatud lavalaudadele: 1937. aastal lavastas seda esmakordselt Andres Särev, sõjajärgseil aastail Voldemar Panso jt.
Esmakordselt kaaluti "Kevadest" filmi tegemist juba 1926.–27. aastal, mil Oskar Luts kirjutas oma venna Theodor Lutsu filmikompanii Estonia-Film tarbeks isegi stsenaariumi. Tookord filmist siiski asja ei saanud, "Kevade" ainetel valmis samanimeline film alles 1970. aastal režissöör Arvo Kruusemendi, käe all. See kuulub koos sama režissööri tehtud järgedega nüüdseks vankumatult Eesti kinoklassikasse, mitme põlvkonna jaoks seostuvad Lutsu tegelaskujud just toonaste näitlejatega (nt Toots – Aare Laanemets, Tõnisson – Ain Lutsepp, Lible – Kaljo Kiisk). "Kevade" lavastamisest kõneles 1984. aasta muusikaline mängufilm "Kevad südames" (peaosas noor kontratenor Toomas Uibo). "Kevade" põhjal on loodud ka ballett.
"Kevade" on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde.
"Suvi".
"Kevade" lugejamenu ajel jätkas Luts samadest tegelastest kirjutamist. 1918. aastal ilmus "Suve" esimene osa, 1919. aastal teine. Tegevustik neis toimub 6–7 aastat hiljem, ajaloolises plaanis millalgi enne Vabadussõda.
Tuttavad tegelased on jõudnud mehelemineku- või naisevõtuikka. Teose keskmes on Joosep Toots, kes on töötanud Venemaal mõisavalitsejana, saabub sealt tagasi kodutallu Ülesoole ning hakkab mahajäänud talu üles ehitama. Tootsi konkureerib endise kooliõe Raja Teele sümpaatia pärast rätsep Jorh Adniel Kiirega. Teele nõudmisel on Kiir valmis isegi senisest elukutsest loobuma ja põllumeheks hakkama. Asjast ei tule aga midagi välja ning pärast vastastikuseid vingerpusse jääb peale ikkagi Toots.
"Suve" ning "Tootsi pulma" põhjal valmis 1976. aastal Arvo Kruusemendi film, mis kannab samuti pealkirja "Suvi".
"Tootsi pulm".
Nagu nimigi ütleb, keskendub raamat Joosep Tootsi ja Raja Teele pulmale.
"Argipäev".
"Argipäevas" (algse nimega "Äripäev") on fookus Kiirel, kes on endiselt vallaline mees ning peab langetama valiku kahe ootamatult Paunverre saabunud õmbleja Juuli ja Maali vahel. Kiir abiellub Juuliga, ent viskab silma ka Maalile. Ühtaegu kirjeldab teos Raja Teele ja Joosep Tootsi abieluprobleeme, mis viivad ajutise lahkukolimiseni.
"Sügis".
"Sügise" esimene osa avaldati juba 1938. aastal, teine osa ilmus ent raamatuna alles 50 aastat hiljem, 1988. Osa sellest avaldas Luts küll juba Saksa okupatsiooni aegsetes ajalehtedes järjejutuna.
Raamat käsitleb tegelaste keskiga Vabadussõja järgsetel aastatel. Peamine süžeeliin keskendub rätsepmeister Kiire suhetele õmblejannade Juuli ja Maaliga ning tema talupidamispüüdlustele.
"Sügise" põhjal tehtud samanimeline film (1991) jäi ka Arvo Kruusemendi filmiseerias viimaseks.
"Talve".
Juba 1939. aasta 10. märtsi Uudislehes lubas Luts lugejaile lasta samal aastal välja kaks raamatut, üks neist pidi olema sarja viimane osa "Talve". Raamat siiski ei ilmunud.
1994. aastal avaldas Tartu kirjastus Ilmamaa Oskar Lutsu nime all "Talve", mille väidetavalt oli käsikirjast ümber kirjutanud kirjandushuviline Arnold Felix Karu. Raamatu autorluse ümber puhkes ajakirjanduses diskussioon. Kirjanduskriitik Maie Kalda hinnangul oli avaldatud teose 228 lehekülje pikkusest tekstist puhast Lutsu 4, moonutatud, ehkki võimalikku Lutsu 115, Arnold Karu otsest omaloomingut 94 ning raskesti määratletavat materjali 15 lehekülge.
Näidendid.
Menukaks osutusid Lutsu realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed"), mis ilmusid kõik 1913. aastal. Vahelduv edu saatis tema romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919).
Oma esimeses näidendis "Paunvere" kirjeldas Luts 1910. aastal valminud Palamuse seltsimaja ehitust.
Lutsu populaarseim ja tuntuim draamateos on kahtlemata "Kapsapea", mida kirjandusloolane Ants Järv iseloomustab nii: "... "Kapsapää" (1912) on eesti näitekirjanduse parim ühevaatuseline komöödia."
Jutustused.
Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920). Lutsu proosaloomes leidub ka sentimentaal-naturalistlikku linnaainest: süžee ja tüübistik on lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustustes noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatika ühendab Lutsu moraali- ja karskuseteemalisi jutustusi ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", 1926; "Udu", 1928; "Pankrot", 1929) ning tragikoomika ja grotesk agulielust kõnelevaid jutustusi ("Tagahoovis", 1933; "Vaikne nurgake", 1934).
Mälestused.
Oskar Luts avaldas 1930–1941 ka "Mälestuste" sarja, milles oli kokku 13 köidet (sh "Vanad teerajad" 1930, "Talvised leed" ning "Läbi tuule ja vee" 1931, "Vaadeldes rändavaid pilvi", 1932). Parimaiks neist peetakse viit esimest köidet, mis käsitlevad huumori ja nostalgiaga tema lapsepõlve ja kooliaastaid.
Lutsu mälestused elasid üle uue populaarsuslaine 1980. aastatel, mil neist hakkasid ilmuma kordustrükid: "Mälestusi" 1982, "Vaadeldes rändavaid pilvi" 1984 jt.
Vested, lastekirjandus, tõlked.
Lutsu sulest ilmus rohkesti följetone ja vesteid (kogud "Kirjamapp", 1924; "Vana kübar", 1927; ja "Kuidas elate?", 1930), lastenäidendeid ("Ülemiste vanake", 1919) ja -jutte ("Nukitsamees" ja "Inderlin", mõlemad 1920), pärast Teist maailmasõda jutustuse "Jüri Pügal" (1945), följetone ja tõlkeid vene keelest. Üks Lutsu esimesi tõlkeid oli Nikolai Gogoli "Revident" nime all "Rewisor" 1916. aastal (kaastõlkija Ants Simm); pärast sõda tõlkis ta muuhulgas Aleksander Kuprini teoseid.).
Mõju Eesti kultuuris.
Oskar Lutsu teosed on mõjutanud ka eesti keelepruuki. Arvukalt on tsiteeritud ja parodeeritud "Kevade" alguslauset: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud." Levinud on nii teisedki Lutsu tegelaste repliigid – "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!" – "Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud." – "Mis sul seal kodus on?" "Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste." – kui ka fraasid nagu "tamasseri raud" ja "Lible tegi, Lible tegi!". Suuresti teatakse neid siiski filmide järgi.
Mati Undi Lutsu-lavastused.
Lutsu teoste põhjal on sündinud terve rida raamatuid, näidendeid ja filme, nende sündmustikule ja tegelastele on Eesti kultuuris ohtralt viiteid. Nende kõrval on loodud Lutsu-mõjulisi teoseid ka laiemalt kui ühe tema teose tõlgendamise piires. Selliste hulka kuuluvad Mati Undi lavastused "Täna õhtul kell kuus viskame lutsu" (Eesti Draamateater, 1998; avaldatud kogumikus "Huntluts"), "Kapsapea ja Kalevi kojutulek" (Noorsooteater, 1983), "Raha!" (aluseks lühinäidendid "Pärijad" ja "Onu paremad päevad") ning "Inimesed saunalaval" (Von Krahli Teater, 1999; samuti kogumikus "Huntluts"). Neist viimase ainetel omakorda on Andres Maimik teinud samanimelise filmi.
"Need teosed on nn Vooremaa eksistentsialism – katse näha inimolu sisyphoslikku kulgu vooremaalaste, eeskätt Oskar Lutsu tegelaste, aga ka iseenda kaudu," on Undi Lutsu-lavastusi iseloomustanud kriitik Kalev Kesküla. "Unt tajus Lutsu kosmoses olemise põhja ja see põhi oli temale – kah vooremaalasele – tuttav. /---/ Nii et olles maailmamees, on Unt paratamatult ka vooremaalane ning oma Lutsu ja Tammsaare lavastamise hulluses ka rahvuskirjanik. Luts ja Tammsaare on minu rahvuse asi, on ta öelnud. Ja et neil on Lutsuga ühine saladus – rahvus." Lutsu 125. sünniaastapäeva tähistas Vanemuise teater Undi "Täna õhta kell kuus viskame Lutsu" uuslavastusega "Huntlutsu" nime all, lavastajaks Ingo Normet. "Kiire ja Tootsi aastakümnetepikkune võitlus ja võistlus küll maa, küll naise, küll tõe ja õiguse eest, tunneb eesti kirjanduses vaid ühte vastet – Andrese ja Pearu maadejagamist," võrdles Ingo Normet Lutsu ja Tammsaaret. "Unt on kirjutanud: "Tammsaare ja Luts põle mitte ilmaasjata meie tähtsaimad kirjanikud. Miskit väga salajast peitub neis." Ja Mati Undis ka."
Mälestuse jäädvustamine.
Oskar Lutsule on püstitatud mälestusmärke, neist esimene 1954. aastal hauamonumendina (autorid Martin Saks ja Endel Taniloo). 1987. aastal püstitati talle Tartusse Emajõe-äärsesse Vabaduse puiestikku mälestussammas (autor Aulin Rimm, arhitekt Allan Murdmaa). Tema järgi on nimetatud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu (1987. aastast, varem Nikolai Gogoli nimeline) ja O. Lutsu tänav Palamusel.
1964. aastast tegutseb Tartus Lutsu 1936. aastal ehitatud majas Riia tänaval Oskar Lutsu majamuuseum, 1987, aastast aga O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum Palamusel.
Alates 5. jaanuarist 1987 (vahetult enne Lutsu 100. sünniaastapäeva) antakse välja Oskar Lutsu huumoripreemiat. Selle esimene laureaat oli Priit Aimla, preemiat toetavad Eesti Kultuurkapital ja Palamuse vallavalitsus.
Korduvalt on toimunud Oskar Lutsule pühendatud kirjandusteaduslikke konverentse, näiteks 1977. aastal tema 90. ja 2012. aastal 125. sünniaastapäeva puhul.
7. jaanuaril 2012 tähistas Google oma eestikeelsel veebilehel Oskar Lutsu 125. sünniaastapäeva "Kevade"-teemalise Google'i erilogoga.


Eduard Vilde.
Maja Kadriorus, kus aastail 1927–1933 elas Eduard Vilde.
Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Pudivere mõis, Avanduse vald (Simuna kihelkond) – 26. detsember 1933 Tallinn) oli Eesti diplomaat ja eesti kirjanik, kriitilise realismi algataja ning silmapaistev esindaja.
Elulugu.
Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas.
Aastatel 1878–1882 õppis ta Tallinnas kreiskoolis
Aastatel 1883–1886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 1887–1890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel
1890–1892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 1893–1896 töötas taas Postimehe toimetuses.
Aastal 1896 elas ta Moskvas.
Aastatel 1897–1898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline, 1898–1901 töötas Tallinnas Eesti Postimehe juures, 1901–1904 Tallinnas ajalehe Teataja ja 1904–1905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses.
1905. aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 1917. aastani. Pagulasena elas ta koos abikaasa Linda Jürmanniga (1880-1966) Šveitsis, Soomes (1906 toimetas seal satiiriajakirja Kaak), Saksamaal, USA-s (1911), Kopenhaagenis (1911–1917) ja mujal
Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta 1917–1918 Estonia teatri dramaturgina.
Aastatel 1919-1920 oli ta diplomaatilises teenistuses - 1919. aasta algul määras Eesti Ajutine Valitsus
Vilde teadetebüroo juhatajaks Kopenhaagenisse ning sama aasta lõpus saadikuks Berliini, milliselt kohalt ta vabastati 5. oktoobril 1920.
Aastatel 1920–1923 oli ta Berliinis vabakutseline, alates 1923. aastast elas Tallinnas.
Eduard Vilde suri 1933. aastal ja oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinnas Metsakalmistule.
Isiklikku.
Tema tädipoeg oli Eduard Bornhöhe.
Eduard Vilde oli kaks korda abielus. 27. augustil 1891 abiellus ta Berliinis Antonie Gronau'ga, kelle emal oli Riias moeäri. Ametlikult lahutati abielu alles 1921. aastal. Aastal 1905 hakkas Vilde kokku elama noore ajakirjaniku Linda Jürmanniga.
Pseudonüümid.
Gronau, Aidu Raidula, Tiiu Tasane, Annus Aiduraidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Pavel Pavlovitš Pulemjotov, Kepivere mõisa perisherra, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siim Sõnajalg jt.
Looming.
Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886, "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888).
Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel "Karikas kihvti" (1893) ja "Linda" aktsiad" (1894). Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" (1898, raamatuna 1910). Eduard Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia 1850.–1860. aastate talurahvaliikumisest: "Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905–1908). Eriti "Mahtra sõjas" on palju kasutatud arhiivimaterjali ja mälestusi.
Maapaoaastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" (1913) ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega romaan "Mäeküla piimamees" (1916). Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama "Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913), mis kujutavad kodanluse kultuuriambitsioone; ärieluaineline näidend "Side" ilmus 1917.
Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut (aastatel 1923–1935 avaldati "Kogutud teoste" 33 annet); lõpetamata jäi romaan "Rahva sulased". Aastatel 1951–1961 ilmusid Vilde "Teosed" (14 köidet).


William Butler Yeats.
thumb
William Butler Yeats (13. juuni 1865 Dublini lähistel – 28. jaanuar 1939 Prantsusmaa, Roquebrune-Cap-Martin) oli iiri kirjanik ja avaliku elu tegelane, keldi taassünni keskne autor, mõjukamaid 20. sajandi lüürikuid.
Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1923.
William Butler Yeats oli 1904–1938 Dublini "Abbey Theatrei direktor ja 1922–1928 Iiri Vabariigi senaator.
Looming.
Varasem luulelooming. Töötles prerafaeliitilikus ja sümbolistlikus vaimus iiri folkloori.
Hilisem looming on laadilt selline, kus jõulises loomingus põimuvad isiklikud ja poliitilised pettumused müstiliste nägemustega.
Värss- ja proosanäidendid. Neis on rahvusromantika asendunud isikupärase sümbolismiga.
Peale selle kogus ja töötles William Butler Yeats iiri legende.


George Bernard Shaw.
George Bernard Shaw (26. juuli 1856 Dublin – 2. november 1950 Ayot St. Lawrence Londoni lähistel) oli iiri päritolu inglise näitekirjanik, kriitik, lektor, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (1925).
Elukäik.
Shaw tuli 1876 Londonisse, liitus 1884 Fabiaanide Ühinguga, pidas kõnesid ja kirjutas poliitilisi traktaate. Tema vaateis segunesid reformistlik sotsialism ja bioloogiline vitalism.
Looming.
Teatri- ja muusikaarvustajana propageeris ta eriti Henrik Ibsenit ("The Quintessence of Ibsenism", 1891) ja Richard Wagnerit ("The Perfect Wagnerite", 1898).
Varased romaanid jäid eduta. Seevastu juba tema esimesed, teravalt kriitilised näidendid ("Leskmeeste majad", "Mrs. Warreni elukutse", 1893, eesti laval 1912 ja 1961) vabastasid inglise teatri vaimsest tardumusest.
Shaw' loomingu põhiala on kodanliku ühiskonna pühadusi pilav, paradokse pilduv, mõtteterav ideedraama. Tavaliselt esitas ta oma vaateid ka näidendi eessõnas. Tema tippteosed on filosoofilised näidendid "Inimene ja üliinimene" (1903, eesti laval 1916, eesti keeles 1924), "Tagasi Metuusala juurde" ja "Püha Johanna". Hilisemais näidendeis on vähem hoogu ja sära.
Shaw' menukaim näidend on "Pygmalion", mille põhjal Frederick Loewe ja Alan Jay Lerner kirjutasid muusikali "Minu veetlev leedi" ("My Fair Lady", 1956, eesti laval 1963, 1990, 1997, 2003); muusikafilm "Minu veetlev leedi" (1964, režissöör George Cukor, peaosades Audrey Hepburn ja Rex Harrison) pälvis 8 Oscarit.


Tuule kõrts.
Tuule kõrts (läti Vējkrogs) on kõrts Lätis vana Tartu-Riia maantee ääres, milles Kristjan Jaak Peterson kirjutas oma luuletuse "Laul".
Tänaseni säilinud kõrts asub umbes 15 km Valmierast Riia suunas Rubene ja Stalbe vahel. Sinna suunavad läti- ja eestikeelsed teeviidad ning kõrtsi hoonel on mälestustahvel.


Sanskriti keel.
"Sõna 'sanskrit' devanaagari kirjas ja ladina transliteratsioonis"
Sanskriti keel ehk sanskrit on laiemas tähenduses vanaindia keel, kitsamas tähenduses aga vanaindia keel veedade ning klassikalisel ajajärgul. Ta kuulub india keelte hulka.
Sanskriti ("saṃskṛta"; sõna-sõnalt 'kokku pandu', 'hästi tehtu') keele kaheks põhivormiks peetakse nüüdisajal veedade sanskriti ja klassikalist sanskriti.
Sanskriti keelega veel saab seostada praakrite, paali keelt ja budistlikku hübriidsanskriti.
Nüüdisaeg.
Sanskritil on nüüdisajalgi täita Indias sama osa mis ladina keelel keskaegses Euroopas. Sanskrit oli oma vormirikkuse ja selgusega tähtsamaid aluseid, mille najal 19. sajandil loodi indoeuroopa võrdlev keeleteadus.
Tähestik.
"Bhagavadgītā", tõlk. L. Mäll (Tartu: Biblio, 2000);
"Südasuutra", tõlk. L. Mäll (Tartu: Lux Orientis, 2005);
"Teemantsuutra", tõlk. L. Mäll (Tartu: Lux Orientis, 2005);
Šāntideva "Bodhitšarjāvatāra", tõlk. L. Mäll (Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 1982, nr 3/4);
"Šukasaptati", tõlk. L. Mäll (Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 1983, nr 12/13).


Seminar.
Seminar on nii haridusasutuse nimetus kui ka õppetöö vorm.
Õppetöö vorm.
Seminar on ka õppetöö vorm, kus (üli)õpilased lahendavad (eelnevalt) iseseisvalt teaduslikke ülesandeid ning esinevad õppejõu juhatusel töörühmades ettekannetega.


Abruka tuletorn.
Abruka ülemine tuletorn on tuletorn Saare maakonnas Kaarma vallas Abruka saare idakarannikul.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on.
Musta-valgetriibulise raudbetoontorni kõrgus jalamist on 36 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 38 meetrit.
Tuletorn moodustab liitsihi Abruka alumise tulepaagiga. Märkide vahekaugus on 670 meetrit ja sihi asimuut on 259.3°.
Ajalugu.
1897. aastal ehitati Abrukale 2 puidust tuletorni. Esialgu oli ülemine tuletorn laudvooderdisega, kaheksatahuline ja umbes 30 meetri kõrgune. Kokku oli tornil 8 korrust ja 3 lahtist rõdu. Algselt põletati tornis atsetüleengaasi. Tuletorn oli arhitektuuriliselt muljetavaldav vaatamisväärsus.
1931. aasta vahetati see välja raudbetoonist tuletorniga.
1970. aastatel paigaldati tuletornile elektriline aparatuur.
670 meetri kaugusel asub Abruka alumine tulepaak.


Abruka alumine tulepaak.
Abruka alumine tulepaak on tulepaak Saare maakonnas Kaarma vallas Abruka saare idakaldal, Limbi ninal.
Tulepaagi geograafilised koordinaadid on.
Ülalt punase ja alt valge täisnurkse märkkilbiga terasest metallposti kõrgus jalamist on 21 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 22 meetrit.
Tulepaak moodustab liitsihi Abruka ülemise tuletorniga. Märkide vahekaugus on 670 meetrit ja sihi asimuut on 259.3°.
Ajalugu.
Abruka esialgne tulepaak ehitati 1897. aastal. Siis oli alumine tuletorn puidust ja tuli asus palkkandelaabril.
1923. aastal asendati see profiilrauast sõrestiktorniga. Tulepaagi kõrgus oli 21 meetrit jalamist.
1970. aastatel paigaldati elektriline aparatuur.
1998. aastal valmistati uus, umbes 24-meetrine tulepaak, mis on valmistatud roostevabast metallist ja kaalub ligi viisteist tonni.


Tulepaak.
Tulepaak on tuletorn, mille nähtavuskaugus on alla 10 meremiili.


Eesti tulepaakide loend.
Eesti tulepaakide loend loetleb Eesti tulepaake.
__NOTOC__
Välislingid.
Tulepaakide loend


2004. aasta Leedu parlamendivalimised.
2004. aasta Leedu parlamendivalimised toimusid kahes voorus 10. ja 24. oktoobril 2004.
Lühitutvustus.
Valimissüsteem on paralleelsüsteem. Leedu Seimi 141 kohast täidetakse 70 kohta võrdelise valimissüsteemi järgi. 71 kohta täidetakse ühemandaadilistes ringkondades. Valijatel on kaks häält. Üks hääl antakse nimekirja poolt, teine oma valimisringkonna lemmikkandidaadile.
Valimisreeglid võrdelise valimissüsteemiga täidetavas osas.
Kõigepealt tehakse kindlaks nimekirjad, mis ületasid valimiskünnise. Valimiskünnis on 5% partei ja 7% valimisliidu puhul. Künnise ületanud nimekirjade vahel, jaotatakse kohad Hare'i-Niemeyeri kvootide ja suurimate ülejääkide meetodi abil. Nimekiri on kinnine. See toimub valimiste esimeses voorus.
Isikumandaadid.
Et ringkonnas võita esimese vooruga, peab võitja koguma 50% pluss ühe hääle kehtivatest häältest ja ringkonnas peab valimisaktiivsus olema vähemalt 40%. Kui osalus jääb alla 40%, loetakse parlamenti valituks kandidaat, kes sai kõige rohkem hääli, kuid mitte vähem kui 20% valimistel osalenud kodanike häältest. Kui ringkonna valimistulemused nendele tingimustele ei vasta, toimub kahe nädala pärast ringkonnas teine voor kahe rohkem hääli kogunud kandidaadi vahel.


Mahtra sõda.
Mahtra sõda oli eesti talupoegade ja karistussalklaste vaheline kokkupõrge 2. juunil (ukj 14. juuni) 1858. aastal Juuru kihelkonnas Mahtra mõisas (kaasaja Juuru valla Mahtra külas).
Jaan Tõnisson, eesti riigitegelane ja mitmekordne riigivanem on öelnud: "Mahtra sõda oli Eesti Vabadussõja eellahing!"
Sündmuste käik.
23. aprillil (jüripäev) 1858 kuulutati välja 1856. a. talurahvaseadus, millest talupojad olid pikisilmi lootnud kergendusi. Seaduseraamatud jaotati vallatalitajatele välja. Raamatust loeti välja, et ühe teorendiliiki abitegu enam tegema ei pea. Juunis keeldusid abiteost 18 mõisa talupojad. Abiteost keeldusid ka Mahtra mõisa talupojad.
Mahtras murdsid omapead mõisa jäänud talumehed sisse viinaaita, pruukisid märjukest palju jõudsid, ülejäägid kallasid tiiki. Rüüstati ka mõisa häärberit ning peksti läbi valitseja Rosenberg. Mõlemat tegevust püüdsid Mahtra mehed takistada. Teadmata põhjusel läks lahti tulekahju, hävisid kõik mõisahooned peale valitsejamaja. Plaan olevat olnud minna sõtta ka teiste mõisate vastu, kuid seda takistas meeste joobnud olek.
Tagajärjed.
Talupoegadest said kohe surma 7, 3 surid haavadesse ja 1 poos end karistuse kartuses üles. Karistussalgast sai surma 1 ohvitser ja 13 soldatit said haavata.
Vastuhakanud talupoegadele määras sõjakohus (esimees parun von Pahlen, liikmed von Nottbeck, krahv Manteuffel ja sekretär Lampe) algul surmanuhtluse, mis hiljem keisrile saadetud palve järgi ümber muudeti raskeks peksukaristuseks.
10. veebruaril (ukj 22. veebruar) 1859 viidi karistus Mahtra mõisas sõjaväe kaitsel täide. Karimad karistused said Ado Andrei Mahtra vallast ja Peeter Olander Kaiu vallast, kumbki 1000 hoopi läbi kadalippu, koos kõigi seisuseõiguste kaotamisega, 20 aastat sunnitööd ja seejärel saatmine asumisele Siberisse.
Kolm vasthakanute peameestest kohtu alla ei jõudnudki, sest kaks neist hukkusid juba mässu ajal ja kolmas sooritas enesetapu.
Mahtra sõda Eesti kultuuris.
Eduard Vilde on kirjutanud nimetatud kokkupõrke põhjal romaani "Mahtra sõda", mis ilmus 1902. aastal.
1998. aastal etendati Mahtra sõjaväljal Harrastusteatrite Liidu suvelavastus "Mahtra sõda", kus keskset tegelast, prantsuse guvernanti Juliette Marchandi, mängis Siiri Sisask. Muusika kirjutas Sisask, laulusõnad Peeter Volkonski, muusikat esitas ansambel Ultima Thule. Lavastuse muusikast ilmus plaat, kust sai hiljem tuntuks laul "Mis maa see on", mis on olnud ka laulupidude kavas.


Karika kõrts.
Karika kõrtsi (tšehhi "U Kalicha") Prahas kirjutas tuntuks tšehhi kirjanik Jaroslav Hašek teoses "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil".


1. aastatuhat eKr.
1. aastatuhat eKr ehk esimene aastatuhat eKr on ajavahemik, mis algas 1. jaanuaril 1000 eKr ja lõppes 31. detsembril 1 eKr.
Avastused.
1. aastatuhat eKr


Otto Tief.
Otto Tief 3 (14. august 1889 Uusküla, Rapla vald – 5. märts 1976 Ahja, Põlva rajoon) oli Eesti Vabadussõja ajal sõjaväelane ja hiljem poliitik. Vabariigi Valitsuse moodustaja ja peaministri asetäitja 1944. aastal.
Otto Tief sündis Rapla vallas Uuskülas Sildema talus.
Otto Tief 1944 - 1976.
10. oktoobril 1944 Tief vangistati ja 2.–3. juunil 1945 mõistis NSVL Ülemkohtu sõjakolleegiumi kohtuistung talle kümneaastase vangistuse. Vangis olles mõõtis ta välja Baikonuri kosmodroomi.
Pärast vangilaagreid elas Ulutau rajoonis Kasahstanis, kus ta töötas maakorraldajana. Tal oli keelatud Eestisse tulla.
1955. aasta diagnoositi O. Tiefil korduv infarkt, ta sai II grupi invaliidsuse. Ta lahkus töölt ja hakkas taotlema luba Eestisse asuda. 15. mail 1955 sai ta Ulutaust tähtajatu passi ning sõitis Tallinna, kuhu ta elama ei asunud vaid ta kolis oma õe Leena Massovi juurde Rapla rajooni Kommunismi Tee kolhoosi.
Eesti NSV-s otsustas KGB O. Tiefi oma teenistusse saada, kuid kohtumisel Eesti NSV RJK esimehe Ivan Karpoviga keeldus Otto Tief kaastööst, mille tulemusel Sovhooside Peavalitsus vallandas Tiefi 1. juulil 1958 töölt ja ta lahkus Eestist sugulase juurde Donbassi Mospino linna. Elades seal käis ta siiski igal suvel Eestis. Selle eest viis KGB ta 1959. aastal esialgu oma hoonesse Pagari tänavale ja edasi Moskvasse. O. Tiefile tehti ettepanek asuda elama Rootsi ja töötada seal KGB heaks.
1965. aastal kolis O. Tief Läti NSVsse Heinastesse (Ainaži).
Elu lõpuaastal pääses O. Tief taas Eestisse, olles ravil Ahja maahaiglas, kus ta suri 5. märtsil 1976.
O. Tief on maetud Tallinna Metsakalmistule.


Otto Tiefi valitsus.
Otto Tiefi valitsus (18. september 1944 – 12. jaanuar 1953) oli Eesti Vabariigi 28. valitsus, viimane põhiseaduslik Vabariigi Valitsus Eestis enne Eesti Vabariigi taastamist 20. augustil 1991.
Otto Tiefi valitsuse tähtsus seisneb Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse katkematus kandmises.
Ajalugu.
Plaan nägi ette riigivõimu ülevõtmist Tallinnas, seadusliku valitsuse moodustamist ja pöördumist abipalvega lääneriikide poole. Nõukogude Liidu rünnak toimunuks seega iseseisva Eesti Vabariigi vastu, mis oleks andnud lääneriikidele põhjuse sekkumiseks.
17. septembri 1944 õhtul tegi Eesti kindralkomissar Litzmann Hjalmar Mäele teatavaks Eesti mahajätmise otsuse.
18. septembril 1944 õhtul andis Jüri Uluots Otto Tiefile üle valitsuse moodustamise käskkirja: "Sakslased taganevad Eestist. Aeg on tegutseda! Koguge kokku valitsuse liikmed ning asuge tegevusse."
Esialgu oli sõjaministriks ette nähtud Johan Holberg, kes aga ilmus valitsuse tööleasumise koosolekule alles pärast vandetõotuse andmist, teatas Eestist lahkumisest ja loobus portfellist, mistõttu pole tema nime ka 20. septembril ilmunud Riigi Teatajas trükitud valitsuse moodustamise käskkirjas. Hiljem paguluses hakkasid Johannes Klesment ja Riigivolikogu esimees Otto Pukk nõudma, et ainsa kehtiva dokumendina tuleb tunnistada hoopiski käsitsi kirjutatud käskkirja, mille peamine erinevus Riigi Teatajas trükitust oligi Johan Holbergi välja jätmine.
Valitsusega samaaegselt nimetati ametisse sisekaitseülem Juhan Reigo, riigikontrolöri alaline kohusetäitja Oskar Gustavson, õiguskantsler Richard Övel, riigisekretär Helmut Maandi ja riigisekretäri asetäitja Endel Inglist. August Rei ja Rudolf Penno viibisid Rootsis. Raskelt haige Jüri Uluots lahkus Eestist Johannes Klesmenti saatel 20. septembri hommikul.
19. ja 20. septembril toimusid valitsuse koosolekud. Ametisse nimetati sõjavägede ülemjuhataja, kolonel Jaan Maide. 21. septembril 1944 teatas valitsus oma kohustuste täitmisele asumisest, raadio kaudu informeeriti sellest ka välisriike. Valitsuse deklaratsioon maailmale ja eesti rahvale jäi trükkimata, sest nõukogude pommirünnak lõi rivist välja trükikoja elektrivarustuse.
22. septembril 1944 - vaid mõni tund enne seda, kui Nõukogude Liidu väed Tallinna jõudsid - lahkusid pealinnast viimased valitsusliikmed. Valitsus kogunes Läänemaale Puise randa Põgari külla ning ootas evakueerimiseks lubatud kiirkaatrit Rootsist. Paat saabus aga alles 29. septembril ning sellega põgenes Eestist vaid Helmut Maandi. Kaarel Liidak varjas ennast Nõukogude võimu eest põranda all ning suri 1945. aastal. Valitsuse ülejäänud liikmed arreteeriti ning mõisteti vangi või surma.
12. jaanuaril 1953 nimetas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis August Rei Oslos ametisse Vabariigi Valitsuse eksiilis esimese koosseisu.


Maaja Ranniku.
thumb
Maaja Ranniku (1. märts 1941 – 24. oktoober 2004) oli Eesti maletaja.


Anseküla tuletorn.
Anseküla tuletorn on tuletorn Saaremaal Salme vallas Sõrve poolsaare idarannikul.
Moodustab Lõu tulepaagiga liitsihi, kus Anseküla tuletorn on liitsihi ülemine tuletorn.
Neljatahulise betoonist tuletorni kõrgus on jalamist 22 meetrit ja merepinnast 42 meetrit. Ülalt on tuletorn must ja alt valge.
Asukoht.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on.
Asub liitsihi alumisest Lõu tulepaagist 3 kilomeetri ja 128 meetri kaugusel.
Ajalugu.
Tuletorn ehitati 1952. või 1953. aastal Anseküla Maarja kiriku (hävis 1944) kohale, rannast 3 kilomeetri kaugusele.
2007. aastal tehti tuletornile juurdeehitus. Tuletorni tuli paigaldati 8 meetrit kõrgemale, sest see ei paistnud puude tagant enam välja.
Anseküla (ja Lõu tuletorni) majakavaht oli, alates selle ehitamisest kuni üleandmiseni Eesti Veeteede Ameti alluvusse, Armin Aste.


Limnoloogia.
Limnoloogia ehk järveteadus (kreeka "limnē" 'järv' + "logos" 'õpetus') on interdistsiplinaarne teadusharu, mis uurib nii magevee- kui soolase veega järvi, käsitledes nende bioloogilisi, füüsikalisi, keemilisi, geoloogilisi ja hüdroloogilisi aspekte.
Ingliskeelses kirjanduses hõlmab limnoloogia ("limnology") kõikide sisevete (sealhulgas vooluveekogude) eelmainitud aspektid.
Limnoloogia rajajaks peetakse François-Alphonse Foreli, kelle peamiseks uurimisobjektiks oli Genfi järv.
Traditsiooniliselt on limnoloogia tihedalt seotud hüdrobioloogiaga.


Radioloogiline relv.
Radioloogiline relv on igasugune radioaktiivset aineid laiali paiskav relv, mis on mõeldud inimeste mürgitamiseks ja/või muude objektide kasutuks muutmiseks. See relv koosneb radioaktiivsest ainest ja kas tavapommist (või siis ka väikesest tuumalaengust), mis paiskab selle radioaktiivse aine laiali. Seda tüüpi relvi nimetatakse sageli ka räpaseks pommiks.
Radioloogiline relv on laialdaselt levinud arvamuse kohaselt sõjaväes kasutu. Selle peapõhjusteks on see, et ründav sõjavägi ei saa seda kasutada maa-ala saastumise ning piiratud mõjuala tõttu, ja nagu bioloogilise relva puhulgi võtab relva mõju algus päevi ning jätab vaenlasele piisavalt aega vastupanu organiseerimiseks.
Iraak katsetas 1987. aastal radioloogilist relva Iraani vastu ning tõdeti selle ebapraktilisust, sest relvas kasutatav radioaktiivne isotoop poolestub kiiresti ning juba nädal aega pärast relva valmistamist oli see kasutu. Peale selle, et radioaktiivne aine üldse leviks, pidid ilmastikuolud olema ideaalsed.
Seda sorti relv on aga täiesti mõeldav terroristide relv tihedalt asustatud piirkondades, sest selle relva konstrueerimiseks on võimalik kasutada ka laialt kättesaadavaid vahendeid.


Rainer Maria Rilke.
Rainer Maria Rilke, foto 13. septembrist 1900
Rainer Maria Rilke [r'ainer mar'iia r'ilke] (4. detsember 1875 – 29. detsember 1926) oli juudi päritolu Austria kirjanik.
René Karl Wilhelm Johann Josef Maria Rilke sündis Prahas, Josef Rilke ja Sophie Entzi pojana. Rilke ema kutsus oma poega nimega Sophia ja sundis teda kuni viienda eluaastani kandma tütarlaste riideid – arvatavasti kompenseerides selliselt oma varasemat beebina surnud tütre kaotust. See fakt jättis sügava jälje Rilke hilisemale loomingule. Samas oli ema oluliseks mõjutajaks Rilke teel luule juurde.
Rilke vanemad lahutasid kui tulevane luuletaja oli üheksa-aastane. Kümneselt saatis isa Rilke sõjaväeakadeemiasse, kus Rilke veetis järgmised kuus aastat. Seejärel õppis Rilke Linzi ärikoolis ning jätkas oma õpinguid hiljem Praha, Müncheni ja Berliini ülikoolides.
Rilke luuletajadebüüt leidis aset 1894. aastal, "Leben und Lieder" oli kirjutatud traditsioonilises Heinrich Heine stiilis. Noore Rilke peamiseks mõjutajaks sel ajal oli vene päritolu intellektuaal Lou Andreas-Salomé, kes omakorda oli olnud Nietzsche õpilane.
Rilke abiellus 1901. aastal kujur Clara Westhoffiga (1878–1954). Kooselu kestis napilt aasta; sündis tütar Ruth. Peale Clarast lahkuminekut kolis Rilke Pariisi, kus ta töötas oma raamatu kallal Auguste Rodinist. Pariisi-aastad (1903–1906) olid Rilke loomingu seisukohast ühed olulisemad, just sel ajal kujunes lõplikult välja Rilke lüürilise luule stiil.
Rilke suhteline noorus ning kuulsus tegid tast eeskuju paljudele ajastu teistele noortele luuletajatele. Aastatel 1903 kuni 1908 oli Rilke kirjavahetuses noore ja algaja Saksa luuletaja Franz Xaver Kappus'ega, kes hiljem peale Rilke surma (1929) avaldas selle kirjavahetuse pealkirja all "Kirjad noorele luuletajale" ("Briefe an einen jungen Dichter").


Pseudoteadus.
Pseudoteaduse ehk ebateaduse ehk libateaduse all peetakse silmas tegevusvaldkondi ning väiteid ja argumente, mida esitatakse teaduslikena, kuid mis tegelikult teaduse alla ei kuulu (teaduslikkuse kriteeriumid võivad seejuures olla erinevad). Pseudoteadusest räägitakse enamasti seoses loodusteaduse või muude empiiriliste teadustega.
Seda mõistet kasutatavad tänapäeval laialdaselt skeptiline liikumine ja teadlased, et üldsusele teadvustada ja põhjendada teatud valdkondade mittetõsiseltvõetavust teadlaste silmis. Vahel esineb see mõiste ka teadusliku poleemika kontekstis.
Teadusfilosoofias on pseudoteaduse mõiste olnud oluline sellepärast, et teaduse olemuse mõistmiseks on püütud lahendada teaduse ja pseudoteaduse vahelise demarkatsiooni probleemi. Kuigi pseudoteaduse ja teaduse eristamine on teaduslikult informeeritud inimeste jaoks enamasti küllaltki hõlbus, ei ole leitud tunnuseid, mis oleksid alati omased ainult teadusele või ainult pseudoteadusele.
Palju pseudoteaduslikke kirjutisi on seotud energiavälja teemaga. Pseudoteaduslikud teooriad on laialt levinud "New Age" liikumises.
Osa inimesi peab pseudoteaduse ilminguid süütuks meelelahutuseks, teised jälle arvavad (näiteks Richard Dawkins ja Carl Sagan), et igasugune pseudoteadus on inimkonnale kahjulik, hoolimata sellest, kas selle järgijad ise oma õpetuse all kannatavad või mitte.


Aleksandr Georgijev.
Aleksandr Georgijev (vene keeles Александр Сергеевич Георгиев; sündinud 17. juuli 1975 Novgorodi oblastis) on Venemaa kabetaja, 4-kordne maailmameister rahvusvahelises kabes.
Sündinud Novgorodi oblastis, kasvas ta üles Peterburis. Seal hakkas ta kabet õppima Sergei Manšini käe all. Tuli kolmekordseks juunioride maailmameistriks 1992, 1993 ja 1994. Seejärel kolis Išimbaisse, kus sai tema treeneriks Juri Tšertok. Praegu elab ta taas Peterburis.
1999. aastal tuli ta Euroopa meistriks ning samuti maailmameistriks kiirkabes.
2002. aastal võitis ta "Challenge Mondial'i" (maailmameistrivõistluste pretendentide turniiri) ning sai õiguse mängida matši maailmameistritiitlile Aleksei Tšižoviga. 2003. aasta märtsisse edasi lükkunud matši ta võitis ning praktiliselt juba ühe kuu pärast, 1. mail alanud maailmameistriturniiril Zvartsluisis, pidi ta hakkama tiitlit kaitsma. Turniiril jäid esikohta jagama kolm meest: Georgijev, Tšižov ja Guntis Valneris. Sama aasta oktoobris nende kolme vahel peetud järelturniiri Georgiev võitis ning tuli sellega teistkordselt maailmameistriks.
2004. aasta novembris - detsembris kaitses ta tiitlit matšis taaskord Aleksei Tšižoviga. Matš ise peeti Ufas ja Tšižovi kodulinnas Iževskis. 15-ne klassikalise ajakontrolliga partii järel oli matši seis viigiline 15:15 (+1 =13 -1). Seejärel mängiti 8 kiirpartiid, mis lõppesid kõik viigiga. Maailmameistritiitli saatus jäi välkpartiide otsustada, Georgijev suutis vastasest parem olla tulemusega 11:7 (+2 =7 -0).
Ta on võitnud koguni kaheteistkümnel korral Venemaa meistrivõistlused rahvusvahelises kabes (1994, 1995, 1997, 2000, 2002, 2005, 2006, 2007, 2009, 2010, 2011 ja 2012).
Ta on abielus rahvusvahelise meistri Güzel Georgijevaga.


Aleksandr Švartsman.
Aleksandr Švartsman (vene keeles Александр Михайлович Шварцман; sündis 18. septembril 1967 Moskvas) on Venemaa kabetaja, 5-kordne maailmameister brasiilia kabes (1987, 1989, 1993, 1996 ja 1997) ning 3-kordne maailmameister rahvusvahelises kabes (1998, 2007 ja 2009).


Leegion.
Leegion (ladina keeles tähendab "legio" sõdurite värbamist) oli Vana-Rooma sõjaväeline üksus. Suurus ligikaudu 5000–6000 leegionäri pluss mitusada ratsaväelast. Jalavägi jagunes vabariigi algusaegadel maniipuliteks, hiljem kohortideks, mis omakorda koosnesid tsentuuriatest.
Ülevaade.
Igal leegionil oli nimi ja number, milleks oli leegioni nimekirja kandmise kuupäev. Tuvastatud on ligemale 50 leegioni, kuigi mitte kunagi ei eksisteerinud neid niipalju korraga. Leegionis oli tavaliselt 5000 meest
Vabariigi aegadel oli leegionide eluiga lühike. Välja arvatud "Legio I" kuni "Legio IV" nime kandvad leegionid, mis allusid otse konsulitele (kaks konsuli kohta), moodustati ülejäänud leegionid ainult sõjakäikude ajaks.
Vajadus püsivate leegionite järele tekkis Impeeriumi aegadel, kui oli tarvis juurutada leegionäride ustavust Imperaatorile, mitte leegioni juhtidele. Ajapikku tekkisid leegionidel oma sümbolid ja individuaalne ajalugu. Standardiks oli igal leegionil kotkas, mida kandis spetsiaalne ohvitser.
Ratsavägi.
Ratsaväkke kuulusid enamasti jõukad Rooma noorukid, kes soovisid ennast enne poliitilise karjääri algust näidata. Varustuse pidi iga ratsaväelane ise muretsema. Ratsaväe osakaal leegionis oli väike, umbes 300 meest, mis jagunes kümneks 30-meheliseks üksuseks.
Kergejalavägi.
Kergejalaväelasel ei olnud kindlat funktsiooni või kuuluvust. Seda kasutati vastavalt vajadusele. Põhiliselt kasutati neid lahingu algul, mil nad heitsid vaenlase pihta odasid ja kive.
Raskejalavägi.
Raskejalavägi oli leegioni põhiosa. Koosnes leegionäridest, kellel igal oli pronksist kiiver, kilp, turvis ja lühike oda. Eelistatud relv oli lühike mõõk ("gladius").
Raskejalavägi jagunes – vastavalt kogemusele – kolmeks eraldi liiniks. Esimese liini ("hastati") moodustasid kõige nooremad. Kahekümnendates aastates mehed olid teises liinis ("principes"). Kolmas liin ("triarii") koosnes veteranidest. Harva, kui nad lahingus osalema pidid. Pärast Gaius Marinust ei loetud sõdurite vanust
Iga liin jagunes maniipuliteks. Iga maniipulit juhtis maniipuli vanim tsentuurio. Tsentuurio ehk sadakonna ülem Rooma armees


Yasunari Kawabata.
Yasunari Kawabata (川端康成 ("Kawabata Yasunari"); 11. juuni 1899 – 16. aprill 1972) oli Jaapani kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (1968).
Kawabata sündis Ōsakas arsti perekonnas. Juba kolmeaastaselt jäi ta orvuks ning teda kasvatasid vanavanemad. Vanaema suri neli aastat hiljem ning Kawabata ainus õde siis, kui tulevane kirjanik oli üheksa-aastane. Pärast vanaisa surma, kui kirjanik oli 14-aastane (mõnedel andmetel ka 17-aastane), jätkas ta oma eluteed iseseisvalt.
1920. aastal astus Kawabata õppima kirjandust Tōkyō Keiserlikku Ülikooli, mille ta lõpetas 1924. Kawabata oli tugevalt mõjutatud Euroopa 20. sajandi alguse avangardsest kirjandusest ning asutas koos mõnede teiste noorte Jaapani kirjanikega uuendusmeelse kirjandusliku ajakirja "Bungei Jidai" (Kirjanduslik Ajastu). Kawabata esimene tuntust toonud jutustus "Izu no odoriko" ("Jutustus Tantsijanna Izust") avaldati 1926. aastal.
Kawabata abiellus 1931. aastal ning kolis Kamakurasse. Teise maailmasõja ajal jäi kirjanik neutraalseks. Sõja järel ilmusid Kawabata kolm vast kõige tuntumat teost: "Yukiguni" ("Lumine maa"; 1947), "Sembazuru" ("Tuhat kurge"; 1951) ja "Yama no oto" ("Mäe hääl"; 1954).
1960. aastatel külastas Kawabata Ameerika Ühendriike, pidades loenguid mitmetes ülikoolides. 1960ndate lõpul muutus Kawabata ühiskondlikult aktiivseks, osaledes muuhulgas ka poliitilistes kampaaniates. Aastatel 1948-1965 oli ta Jaapani PEN-klubi president. 1952. aastal sai ta romaani "Tuhat kurge" eest Jaapani Kunstide Akadeemia auhinna ja valiti 1953 selle liikmeks. 1968. aastal anti Kawabatale esimese Jaapani kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia. Oma preemia vastuvõtukõnes mõistis Kawabata hukka enesetapu, viidates sellega ilmselt mitmetele Jaapani kirjanikele, kes olid endalt elu võtnud. Oma viimased eluaastad veetis Kawabata tagasitõmbunult Kamakuras. Saatuse irooniana sooritas kirjanik 16. aprillil 1972 aga ise samuti enesetapu.
Kawabata uuendas Jaapani kirjandust, eemaldudes seni traditsiooniks olnud realistlikust stiilist. Oma varajastes töödes eksperimenteeris kirjanik sürrealismiga (stiil, mis on hiljem edasi kandunud läbi kogu 20. sajandi Jaapani kirjanduse), lõplikult tuntuks sai ta siiski tänu oma hilisemale impressionistlikule kirjutamislaadile. Kawabata teosed on tüüpiliselt väga psühholoogilised ja toetuvad eleegiliselt Jaapani esteetikale. "Tuhat kurge" põhineb Jaapani kirjanduse klassikal, "Genji monogatari"-l, teose tegevus toimub Jaapani teetseremoonia taustal. Üks Kawabata romaan, "Meijin" räägib 1938. aastal toimunud go-mängust vana meistri ja noore pretendendi vahel.


Anton Irv.
Anton Irv 3, 2 2 (17. september 1886 Viljandi vald, Viljandi kihelkond Viljandimaa – 27. aprill 1919 Egle raudteejaama lähistel, Läti) oli Eesti Vabadussõja kangelane, Laiarööpmelise Soomusrongi nr 1 (hilisem nimetus soomusrong "Kapten Irv") ülem.
Elulugu.
Hans Irv sündis 17. (vkj 5.) septembril 1886 Viljandimaa Viljandi kihelkonna Viljandi valla Ruudi küla Sillaotsa (ka Ülevarese) talu sulase peres, 16-aastasena siirdus apostliku õigeusku ning ristiti 1902. aasta märtsis Antoniks.
Üldhariduse omandas Viljandi kihelkonnakoolis, enne Esimest maailmasõda töötas õpetajana.
Sõjaväeline teenistuskäik.
1907. aasta oktoobris asus ta teenistusse sõjaväkke ning vabastati teenistusest detsembris 1910, selle ajani teenis sel perioodil 192. polgus staabikirjutajana. Esimesse maailmasõtta astus 269. Novorževi polgu noorema allohvitserina. Lahingutes paistis silma erakordse julgusega, pälvides esimesena oma diviisist Georgi sõduriristide täiskomplekti.
1915. aastal ülendati ta vahvuse eest ohvitseriks ning määrati polgu luurekomando ülemaks.
1917. aasta 21. novembrist astus A. Irv 1. Eesti jalaväepolku, 26. novembril määrati roodu- ja 18. jaanuaril 1918 polgu II pataljoni ülemaks, 8. veebruaril 1918. aastal ülendati kapteniks. Vabastati teenistusest 5. aprillil 1918, kui Saksa okupatsioonivõimud saatsid laiali Eesti rahvusväeosad.
Eesti Vabadussõjas.
1918. aasta novembris alanud Vabadussõja algul võttis kapten Anton Irv aktiivselt osa esimese soomusrongi formeerimisest ning sõitis selle rongi ülema Karl Partsi abina Viru rindele.
10. detsembril 1918 nimetati kapten Anton Irv soomusrongi ning pärast kapten Karl Partsi haavatasaamist jaanuaris 1919 soomusrongide divisjoni ülemaks. Lisaks soomusrongidele olid tema alluvuses Kuperjanovi Partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva, Scouts-rügement, Võru kaitsepataljon ning välisuurtükiväeosad. Petseri vallutamisel allusid soomusrongide divisjonile ka 2. ja 7. Jalaväepolk.
Anton Irv langes 27. aprillil 1919 Lätimaal Stakelni (Strenči) lähistel Egle kõrtsi ja Kauči talu naabruses, Egle raudteejaama lähistel. 1937. aastal avati seal skuptor Ernst Jõesaare loodud mälestusmärk.
Mälestuse jäädvustamine.
A. Irv maeti Viljandi Vanale kalmistule perekonna hauaplatsile, kust juulis 1933. aastal sängitati ümber Viljandi Vabadussõjas langenute ühiskalmistule, kuhu rajati ka Anton Irve ausammas.


Aafrika Arengupank.
thumb
Aafrika Arengupank (inglise keeles "African Development Bank" (lühend "AfDB"), prantsuse keeles "La Banque africaine de développement") on 1964. aastal asutatud ja 1966 tegevust alustanud mitmepoolne regionaalpank, mille Aafrika riigid rajasid väliskapitali ligitõmbamiseks ning oma majandusliku ja sotsiaalse arengu toetamiseks abi ja laenudega. Panga peakorter asub Abidjanis ning praegusel ajal kuulub sellesse 77 riiki (53 Aafrika riiki ja 24 riiki mujalt maailmast). Aafrika Arengupanga lühenditena kasutatakse tähekombinatsiooni ADB või AfDB (eristamaks seda Aasia Arengupangast, mille puhul kasutatakse lühenditena samuti ADB või AsDB).
Pank asutati kooskõlas ÜRO Aafrika majanduskomisjoniga Hartumis peetud konverentsil 22 Aafrika Liidu riigi vahel sõlmitud leppe järgi.
Alates 1982. aastast võivad panga liikmeteks olla ka mitte-Aafrika riigid, kuid vähemalt 2/3 kapitalist peab olema Aafrika riikide käes ja panga president peab olema aafriklane.
Alates 2005. aastast on panga president Donald Kaberuka.


Paju lahing.
Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Punaarmee Läti punaste küttide vahel Valga pärast toimunud lahing Paju mõisa all.
Operatiivsituatsioon Lõunarindel.
1919. aasta jaanuaris alustatud Eesti vägede vastupealetungil Narva ja Paide suunal vabastati 14. jaanuaril Tartu; 17. jaanuaril Valga suunal Leebiku mõis; 25. jaanuaril Rõngu ja Puka ja Sangaste ning jõuti 30. jaanuaril 1919 Valga külje alla välja, kus vabastati esimest korda ka Paju mõis.
1919. aasta 25. jaanuaril nimetas Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner soome kindral Martin Wetzeri Lõunarinde juhatajaks, kes nimetas Tartu-Valga väegrupi (kuhu kuulusid Tartu kaitsepataljon, Tartu partisani pataljon ja kolm soomusrongi) ülemaks Põhja Poegade rügemendi ülema oberst Hans Kalmi. Sangaste raudteejaamas (täna Tsirguliina) asunud Valga operatsiooni üldjuht oberst Hans Kalm pidi koos oma "Pohjan Pojat" pataljonidega ja meie vägedega koostöös Valgale kahest küljest - läänest ja põhjast - peale tungima. Soomusrongid ei saanud selles operatsioonis osaleda, kuna raudteel olnud 3 silda olid õhitud.
30. jaanuaril vallutas Tartu partisani pataljoni 3. rood leitnant Johannes Soodla juhtimisel raske võitlusega Valga eel oleva viimase kaitsepunki - Paju mõisa. 30. jaanuari õhtul toimus Sangaste raudteejaamas nõupidamine kindral M. Wetzeri poolt määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtsid osa kolonel Hans Kalm, leitnant Julius Kuperjanov ja soomusrongide ülem kapten Anton Irv.
Lahingu käik.
30. jaanuari õhtul avasid Punaarmee soomusrongid tule partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta ägeda tule ning Valga suunalt tulistasid punaste suurtükipatareid. Paju mõisat rünnati korraga kolmest küljest ning leitnant J. Soodla 3. rood oli sunnitud rohkete kaotuste tõttu taanduma ja mõisahooned maha jätma. Südaööl järgnes vaenlase üldrünnak, millele pandi vastu kuni lõppes laskemoon ning öösel vallutasid punased alakaitstud mõisa uuesti tagasi. Paju mõis, mis väiksel kõrgustikul seisab, pakkus neile oma vanaaegsete paksude müüridega head kaitset. Ka 1,5 kilomeetri kaugusel asetsev raudtee võimaldas enamlaste soomusrongidel vabalt opereerida. Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all. Seda kaitses 1200 Läti nõukogude kütidiviisi 7. Läti Bauska kütipolgu III pataljoni läti punast kütti Emīls Vītolsi juhtimisel. Punaarmeel oli seal 32 kuulipildujat, 4 suurtükki ja soomusrong.
Eesti poolel oli 693 meest (partisanide pataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel ja Soome vabatahtlikud - Põhja Pojad). Neil oli 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki.
31. jaanuaril keskpäeval saadi operatsiooni juhilt Hans Kalmilt luba rünnakuks, mis aga tähendas rünnakuks parima hommikuse hämara aja möödalaskmist. Julius Kuperjanov pataljoniülemana võttis pooleteise roodu juhtimise isiklikult enese peale, kuna II rood viibis kolmveerand versta kaugusel raudtee ääres punarongi tule all ning polnud Kuperjanovi poolt otseselt juhitav. Mõisa suunas liikusid 3. roodu ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja N. Piibu juhtimisel. Vasemalt, mööda Pedeli jõe orgu liikus mõisa suunas 2. rood leitnant Eduard Saare juhtimisel, kuid sattus siis vaenlase risttule alla. Rood alustas tormijooksu, kaotas aga langenute ja haavatutena enamuse meestest ja kõik ohvitserid ning juhtideta jäänud sõdurid taandusid tagasi metsa poole. Kõik surnud ja haavatud jäid aga vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja ka kõik teised haavatud surmasid.
2. roodu taandumisega jäi kaiseliin lahtiseks ja tekkinud tühikusse tungisid läti kütid, ähvardades vallutada partisanide suurtükipatareid. J. Kuperjanov innustas 3. roodu vasturünnakule ning sai püsti aheliku taga seistes surmavalt haavata.
Mööda Tartu-Valga maanteed väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid otse lahingusse, kaotades nõnda suure osa oma meestest, kuid suurte ühispingutustega hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vabastasid Paju mõis teist korda kell 16.30. Osa Põhja Poegade rügemendist (üle 700 mehe koos suurtükipatareiga) saatis oberst Kalm idakaarde Paju mõisast, Valga–Petseri raudtee Valga-Võru raudteesilda õhkima, et haarata vastase Lõuna-Eesti tähtsamast transportsõlmest taganevad ešelone.
Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 156 (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas umbes 300 sõdurit.
Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas ning Eesti väed jõudsid vaenlase poolt maha jäetud Valka 1. veebruaril 1919. aastal. Paju lahingu tulemusel taganesid Punaarmee väeosad Valgast, mis võimaldas Valga vabastada ning takistada seal bolševike poolt läbiviidavat punast terrorit ning katkestada side Lätimaal asuva Punaarmeega ja selle stabiilne varustamine.
Mälestuse jäädvustamine.
Aastal 1994 püstitati Paju lahingu mälestussammas.


Hans Kalm.
Hans Kalm 1, 3 (21. aprill (9. aprill Juliuse kalendri järgi) 1889 Taarasaare talu, Kotsama küla, Kõo vald, Pilistvere kihelkond Viljandimaa Liivimaa kubermang – 1. veebruar 1981 Jyväskylä Soome) oli Eesti ja Soome sõjaväelane, üks Soome kodusõja ja Eesti Vabadussõja väejuhte.
Elulugu.
Hans Kalm sündis 1889. aastal Viljandimaa ning lõpetas Paide linnakooli ning Päivölä põllutöökooli ja Mustiala kõrgema põllutöökooli Soomes.
Soome kodusõjas.
Hans Kalm oli 1918. aasta kõige verisem valgete sõjapealik Soome kodusõjas. Tema pataljoni kutsuti Kuhmoiste põrgulisteks. Pealtnägijate tunnistuse kohaselt, ka naised, sest need olevat hoorad. Tuntuim lugu oli Harmoisten haigla massimõrv ('), kus patsiendid tapeti otse voodites ja hukati ka kaks Punase Risti alluvuses töötanud sanitari.. Suurem tapatalgu leidis aset Lahti vangilaagris, mida Kalmi rühm valvas ja kus 500 hukatu seas oli umbes 200 naist ja tüdrukut alates 14. eluaastast.
Eesti Vabadussõjas.
Eesti Vabadussõja algul formeeris H. Kalm Soomes vabatahtlikest Põhja Poegade rügemendi ja jaanuaris 1919 jõudis see üksus Tallinna ja siirdus Lõuna-Eesti rindele. 1919. aasta juulis likvideeris Hans Kalm Põhja Poegade rügemendi.
Hilisem elukäik.
Pärast Vabadussõja lõppu siirdus elama Soome.
1922. aastal emigreerus H. Kalm Ameerika Ühendriikidesse, kus aastail 1923-1933 õppis ja tegutses, sai meditsiinidoktoriks ning filosoofiadoktoriks.
Arstiõpingutes keskendus Kalm muu hulgas naturopaatiale (loodusravi), orthopaatiale (õige toitumine) ja osteopaatiale (luuravi). Soomes rajas ta Pyhärannas omanimelise sanatooriumi, kuid sulges oma asutuse 1940. aastal.
Tegevus Jätkusõja ajal.
Jätkusõja ajal liitus Soome kaitsejõududega ja rajas Naarajärvile sõjavangilaagri, mille ülem ta mõnda aega oli, kuid suunati sakslaste poolt paari kuu pärast Saksamaale vangilaagrite toidu- ja tervishoiualasele koolitusele. 1943. aastal saabus Soome tagasi.
Tegevus peale II maailmasõda.
1944. aastal peale Soome ja NSV Liidu vaherahu sõlmimist sõitis Rootsi, kust edasi liikus taas Ameerikasse. Seal jätkas ta "oma sõnul" meditsiinialast tegevust ning võttis kursusi ka homöopaatia kohta. Alates 1952. aastast kasutas ta oma praksises ainult homöopaatiat. Ta oli rahvusvahelise Hahnemanni arstide seltsi ja Londoni homöopaatilise teaduskonna liige ning avaldas artikleid Ameerika homöopaatiaajakirjades.
1957. aastal tuli Hans Kalm tagasi Soome. Ta sai Soomes arstina tegutsemise õiguse ja oli alates 1958. aastast Soome Arstide Liidu liige. Ta kasutas oma patsientide ravimisel homöopaatiat ja toitumisravi.
1968. aastal diabeetikutest patsientide ravil kasutatud valede ravimismeetodite tõttu, (üks patsient langes koomasse ja tal kujunes jääv närvikahjustus ja püsiv puue) keelas Soome tervishoiuamet Kalmil patsientide vastuvõtmise ja ravimite väljakirjutamise.
1974. aastal võeti talt arstiõigused lõplikult ära. Protsessi käigus selgus muu hulgas, et Ameerikast kaasa toodud tõendid arstikoolituse kohta polnud pädevad.
Muu.
Ühendriikides ja hiljem ka Soomes tegutses homöopaadina.


Javari jõgi.
Javari (portugali "Javari", hispaania "Yavari") on jõgi Lõuna-Ameerikas. Algab Andide eelmägedest. Voolab rahulikult kirdesse, suubub paremalt Amazonasesse.


Menai Straits.
Menai Straits (kõmri keeles "Afon Menai") on väin, mis ühendab Saint George'i väina Iiri merega ja eraldab Suurbritannia ja Anglesey saart.
Pikkus umbes 26 km. Laius kitsaimas kohas 180 meetrit. Suurim sügavus 24 meetrit, väikseim 4,3 meetrit. Väinas on tugevad looded, kõrgusega Saint George'i väina poolses otsas umbes 7 meetrit ja Iiri meres kuni 7 meetrit. Et need on eri kõrgusega ja ka eri faasis, on Menai väinas tugevad hoovused, kiirusega kuni 8 sõlme. Rohkete madalike ja karide tõttu on Menai väin ohtlik. Väina ületab mitu silda.


Shōgi.
300px
300px
"Shōgi" (将棋) on malega samasse perekonda kuuluv strateegiline lauamäng, mida kutsutakse sageli Jaapani maleks.
Reeglid.
Võtmine toimub liikumise põhjal (erinevalt malest, kus etturi võtmine ja liikumine on erinevad; ja erinevalt kabest, kus saab ka liikumise vastassuunas võtta). Üle enda ega vastase nuppude hüpata ei saa (erand on ratsanik). Ära võetud nupud jäetakse nähtavale nende edutamata kujul.
Alustab pretendent ehk nn must. See, et ta "must" on tuleb välja ainult sammude ülestähendamise notatsioonis.
Mängu eesmärgiks on matistada vastase kuningas.
Võrreldes euroopa malega on shōgil kaks olulist lisareeglit -
Nuppude uuesti mängupaneku võimalus vähendab shōgis oluliselt viigi esinemistihedust nt. Euroopa malega võrreldes.


Abidjan.
Abidjan on Elevandiluuranniku suurim linn ja endine pealinn (1933–1983).
1983. aastal sai küll Yamoussoukrost ametlik Elevandiluuranniku pealinn, kuid ka 2004. aastal asub enamik valitsusasutusi ja välissaatkondi endiselt Abidjanis. Abidjanis asub Aafrika Arengupanga peakontor.
Linnast põhja poole jääb vihmametsarahvuspark "Parc National du Banco".
Rahvastik.
Elanike arv oli 2004. aasta andmetel 3 548 400. Aastal 1984 hinnati elanike arvuks 1 850 000.
Majandus.
Abidjan on tähtis sadamalinn Atlandi ookeani rannikul. Kaubasadamal on see omapära, et ta ei asu mere, vaid laguuni ääres. Süvaveesadamat lahutab Guinea lahest ja Atlandi ookeanist Vridi-Plage'i liivavall. Sadam avati merele 1950 Vridi kanali kaudu. Linnast sai peagi frankofoonse Lääne-Aafrika rahandus- ja kommunikatsioonidekeskus.
Praegune moodne sadam ekspordib kohvi, kakaod, puitu, banaane, ananassi, mangaani ning mitmesugust kala.
Tuunikala püütakse mitu tuhat tonni aastas.
Peamisteks tööstusharudeks on toiduainetetööstus, metsatööstus, autotööstus, tekstiilitööstus ja keemiatööstus. Linnas toodetakse seepi, tikke ja mitmesuguseid metallitooteid, sealhulgas mööblit, autosid, konditsioneere ja külmikuid.
Liivavallil asuvas Port-Bouët's on rahvusvaheline lennujaam.
Haridus ja kultuur.
Abidjanis asub ülikool (asutatud 1958 või 1964) ja palju tehnilisi kõrgkoole, samuti rahvusraamatukogu ja rahvusmuuseum, kus on üle 20 000 traditsioonilise kunsti eseme. Linnas on ka mitu põllumajanduse ja loodusteaduste uurimisasutust.
Abidjani raadiojaam edastab põhiliselt prantsuskeelseid saateid. Uudistes ja haridussaadetes kasutatakse ka inglise ja kaheksat kohalikku Aafrika keelt. Telejaam edastab iga päev mitu tundi prantsuskeelseid saateid.
Ajalugu.
Abidjan oli 1898 küla ning sai linnaks 1903, kui hakati rajama raudteed Ülem-Voltasse (praegu Burkina Faso).
Abidjan sai 1934 Bingerville'i järel Prantsuse Elevandiluuranniku koloonia pealinnaks ning jäi selleks kuni 1983. aastani.
Aastal 1958 ehitati esimene kahest sillast, mis ühendavad mandri haldus- ja ärilinnaosasid tööstuspiirkonna Petit-Bassami saarega.


Merenkurkku.
Merenkurkku (soome; ka Põhja-Kvarkeni väin, rootsi "Norra Kvarken") ühendab Perämerd ja Selkämerd.
Ta laius on umbes 80 km ja sügavus kuni 20 m. Väinas on palju saari. Talviti külmub väin tavaliselt kõvasti kinni, mõnel talvel ületab seda jäätee.


The Minch.
The Minch (inglise; gaeli "An Cuan Sgìth") on väin, mis lahutab Suurbritannia saart (Šotimaad) ja Sise-Hebriide (Skye saart) Välis-Hebriididest. Põhjaosa kannab nime North Minch ja kitsam lõunaosa Little Minch. Laius 30 kuni 70 km.


Cebu.
Cebu on üks Visayani saartest.
Pindala 4422 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 1013 meetrit.


Eufrat.
Eufrat (kurdi "Çemê Feratê", türgi "Fırat", araabia الفرات (Al-Furāt)) on jõgi Edela-Aasias. Saab alguse Kagu-Türgi mägialadel. Seal on jõe ülemjooksule rajatud mitmeid hürdoelektrijaamu, mille veehoidlad on olulised piirkonna niisutuspõllundusele.
Mesopotaamias voolab jõgi settelisel tasandikul.
Eufrati ja Tigrise ühiseks suudmejõeks on Pärsia lahte suubuv Shaţţ al-‘Arabi jõgi.


Tigris.
Tigris (türgi "Dicle", kurdi "Çemê Dicle", araabia دجله (Dijlah)) on 1900 km pikkune jõgi Mesopotaamias.
Algab Türgi kaguosa mägedest, kesk- ja alamjooksul voolab Mesopotaamias settelisel tasandikul. Moodustab temast läänes voolava Eufratiga ühise suudmejõe Shaţţ al-‘Arabi.


Dünaamiline hostikonfiguratsiooni protokoll.
Dünaamiline hostikonfiguratsiooni protokoll (ingl "Dynamic Host Configuration Protocol", lüh DHCP) on andmevahetuse protokoll, mis võimaldab võrguadministraatoril lasta serveril või ruuteril dünaamiliselt hallata ja automatiseerida unikaalse IP-aadressi omistamist kohtvõrgu seademetele (juhul kui eelnevalt on defineeritud MAC ja/või IP-aadresside nimekiri) ja võimaldab seda kasutada teataval ajavahemikul. DHCP serveri võimalust kasutamata tuleb IP-aadressid määrata käsitsi ning igale võrguseadmele eraldi.
DHCP võimaldab kasutada ka staatilisi ehk püsivaid IP-aadresse seadmetel, mis seda vajavad (võrguprinter näiteks). DHCP on samaks otstarbeks mõeldud BOOTP ehk Bootstrap protokolli edasiarendus.


Mokp'o.
Mokp'o (Lõuna-Korea omaladinas Mokpo) on linn Lõuna-Koreas Lõuna-Jeolla provintsis.
Linn moodustati 15. august 1949.
Mokp'o asub Korea poolsaare edelatipul. Linna üldpindala on 47,23 km² ja elanikke oli 2002. aastal 245 700.


Ch'ŏngju.
Ch'ŏngju (korea keeles 청주 [tšong-džu ši]; hani kirjas 淸州; Lõuna-Korea omaladinas Cheongju) on linn Lõuna-Koreas Põhja-Ch'ungch'ŏngi provintsis.
Ch'ŏngju on linn aastast 1949.
Linna pindala on 153,3 km² ja elanikke oli 2002. aastal 613 398.
Linnaosad.
Linn koosneb kahest linnarajoonist ja 28 linnaosast.
"NB! Kasutatud on koreakeelset tähestiku järjekorda"


Ch'ungju.
Ch'ungju (korea keeles 충주 [tšungdžu-ši]; hani kirjas 忠州; Lõuna-Korea omaladinas Chungju) on linn Lõuna-Koreas Põhja-Ch'ungch'ŏngi provintsis.
Linna pindala on 983,89 km² ja 2003. aastal oli elanikke 21 686.
Linn koosneb ühest eupist, 12 myeonist ja 28 linnaosast.


Chech'ŏn.
Chech'ŏn (Lõuna-Korea omaladinas Jecheon) on linn Lõuna-Korea keskosas Põhja-Ch'ungch'ŏngi provintsis.


Asan.
Asan (korea keeles 아산시 [asan-ši] hanjas 牙山市) on linn Lõuna-Korea läänerannikul.
Linna pindala on 542,30 ㎢ ja elanikke 186 469 (2002).
Linn alates 1. jaanuarist 1995.


Geomorfoloogia.
Geomorfoloogia on teadusharu, mis uurib Maa reljeefi ehk pinnamoodi, selle kujunemist, arengut ja nüüdisaegset dünaamikat.
Geomorfoloogia uurib Maa reljeefi nii maismaal kui ka veekogude põhjas.
Geomorfoloogia sünonüümiks on füsiograafia, mis oli varem kasutusel angloameerika maades. Briti Ühenduse maades ja Jaapanis, samuti Eestis, peetakse geomorfoloogiat geograafia osaks, mujal on ta enamasti geoloogia alldistsipliin.


Reljeef.
Reljeef ehk pinnamood on vaadeldava maa-ala pinnavormide kogum.
On kasutatud ka definitsiooni, mis väidab, et reljeef on maapinna ebatasasuste kogum. See ei ole siiski eriti õnnestunud, sest võib viia väärale järeldusele, et tasandikud ei kuulugi reljeefi hulka.
Reljeefi- ehk pinnavormid võivad olla nii looduslikud kui ka inimtekkelised ehk antropogeensed. Looduslikud protsessid, mis muudavad reljeefi, jagunevad kolme rühma: geoloogilised protsessid (laamade liikumine, murrangud ja kurrutus, vulkaanipursked), erosioon (vee ja tuule kulutus ning maalihked) ning maavälised protsessid (meteoriitide langemine). Maapind tõuseb üldiselt geoloogiliste protsesside tulemusel ja selles osas on kõige tähtsam orogenees ehk mäestike teke. Seevastu erosiooni tulemusena kantakse pinnast ära kõrgematelt kohtadelt madalamatele, sageli merre.
Reljeef määrab suurelt jaolt ära piirkonna sobivuse inimasustuseks. Üldiselt on madalamad, setetega kaetud tasandikud selleks sobivamad kui järsud kaljused mägismaad. Tasandikud on ka põllumajanduse jaoks sobivamad.
Reljeef on oluline sõjanduses. Mägist piirkonda on märksa raskem vallutada ja märksa kergem kaitsta. Reljeef mõjutab sõjavägede võimet piirkondi vallutada ja enda käes hoida ning liigutada vägesid ja varustust territooriumidele ja nendest läbi.
Reljeef on tähtis ka ilma ennustamise jaoks. Kaks teineteisele väga lähedal paiknevat ala võivad olla väga erineva aastase keskmise sademete hulgaga või erineva sademete langemise ajaga, kui nad asuvad merepinnast eri kõrgusel või kui nende vahel on mäeahelik, mis sademed kinni peab.


Harry Potter.
Harry Potter (täisnimega Harry James Potter) on briti kirjaniku J. K. Rowlingi samanimelise romaanisarja peategelane.
Ta on sündinud 31. juulil 1980.
Ta vanemad olid James Potter (hüüdnimega Nukits, sest ta oli registreerimata animaag ja muundus just isahirveks) ja Lily Potter (neiupõlvenimega Evans, selle järgi hüüdnimega Evans). Tema ristiisa oli Sirius Black, kelle Potterid nimetasid testamendiga ka Harry Potteri hooldajaks.
Ööl vastu 1. novembrit 1981 tungis Lord Voldemort Potteritele Godric Hollow's kallale. Ta tappis Jamesi ja Lily, kuid Harry pääses armiga otsaees. Toimus maagiline plahvatus ja maja purunes, kuid Harry rohkem vigastusi ei saanud, ka ei langenud talle rususid peale. Lord Voldemort (algse nimega Tom Marvolo Riddle) langes tänu enda lausutud Avada Kedavra loitsule, ent püsis tänu varikätkidele elus. Voldemorti üks hingekild klammerdus ainsa majas ellu jäänud inimese ehk Harry külge, mille tõttu tekkis Harry ja Voldemorti vahele üha tugevnev side ning Harry sai ka endale Voldemorti omadusi (näiteks madudega rääkimine).
Albus Dumbledore sai samal ööl toimunust mingil kombel teada. Ta instrueeris Rubeus Hagridit, et too tooks Harry ära ja kohtuks temaga järgmisel ööl Surrey krahvkonnas Little Whingingis Privet Drive 4. Kui Hagrid Potterite majja jõudis, polnud seal ühtegi teist võlurit ega mugu ja Harry oli endiselt keset varemeid. Kas ta (15 kuu vanuselt) käia või rääkida oskas, pole selge. Ainus Harry sugulane oli tollal ta ema õde Petunia Dursley. Seega olid ta kõik vanavanemad juba surnud. Dumbledore pani Harryle peale iidse loitsu ning sellist võlukunsti Voldemort põlgas ja ei uskunud ning seetõttu ta seda ka alahindas. Lily Potteri veri sai Harry kaitseks ja Voldemort ei saanud Harryt tappa majas, kus elas Harry ema veri ning kui Harry sai seda oma koduks nimetada. Samuti arvas Dumbledore, et Harry ristiisa Sirius, kes Potterite testamendi järgi oli ta hooldaja, oli reetur ning vangistamise tõttu ei saanud ega oleks tohtinud Harry eest hoolitseda. Sirius Black ise arvas aga, et Remus Lupin (hüüdnimega Totu) on reetur. Tegelikult oli äraandja hoopis Peter Pettigrew (hüüdnimega Vingerjas), mõrvar, tänu kellele pidi Sirius kaua aega Azkabanis veetma.
Vahetult pärast Rubeuse Potterite majja saabumist ilmus kohale Sirius Black (hüüdnimega Päntajalg), kes polnud kallaletungist teadlik ja oli muudel põhjustel Potterite pärast mures. Harry hooldajana soovis ta Harry oma hoole alla võtta, kuid Hagrid keeldus. Sirius andis järele ja lahkus, jättes Hagridile oma kalli lendava mootorratta, sest nagu ta ütles "tal polnud seda enam vaja". Ta teadis, et Peter oli Potterid reetnud ja tahtis selle eest Peteri ära tappa.
Järgmisel ööl jõudiski Hagrid Harryga Little Whingingisse. Harry, kes sel ajal magas, jäeti koos kirjaga Dursley'de lävele, kust ta hommikul leiti. Petunia (Lily õde) ja tema mees Vernon Dursley kasvatasid Harry üles koos enda poja Dudley Dursleyga, kes on Harryst mõned kuud vanem, sünnipäevaga kevadel.
Harry oli oma ea kohta lühike ja kõhetu, kuid ta suutis kiiresti Dudley ja tema kambajõmmide eest ära joosta. Tal olid mustad sassis juuksed ja ta kandis prille. Harry oli väga oma isa sarnane, ainult tema isal polnud otsaees armi ja Jamesil olid pruunid silmad, mitte rohelised nagu Lilyl. Harry riided olid väga suured ja lotendavad. Nimelt ei soovinud Dursleyd talle riideid muretseda ja ta kandis Dudley vanu riideid, aga erinevalt Harryst on Dudley tüse.
Harry oskas ussisõnu: sai madude jutust aru ja suutis ka ise nendega rääkida. Madudega oskasid rääkida väga vähesed nt. Salazar Slytherin ja tema järeltulija Lord Voldemort (Tom Marvolo Riddle), kes avas kaks korda Saladuste kambri.
Harry Potteri hooldajad registreerisid ta Stonewalli keskkooli. Kuid juulis 1991 hakkas Harry Potter saama kirju Sigatüüka nõiduse ja võlukunsti koolist, mis kutsusid teda sinna õppima. Harry ise ei teadnud, kes talle kirjutab, sest onu Vernon võttis kõik kirjad ära.
31. juulil 1991 külastas Harryt ja ta hooldajaid Rubeus Hagrid ning viis Harry kooliasju ostma. Ilmnes, et Harry päris oma vanematelt palju kulda, mis oli hoiustatud Gringottsi panka. Harry Potter ostis Diagoni põiktänavalt koolitarbeid. Hagridi soovitusel ostis ta võlukepi Ollivanderi juurest. Too lasi keppidel maagiliselt peremeest valida. Osutus, et Harry valinud võlukepp sisaldas fööniksisulge, ja sama fööniksi sulg oli ka Lord Voldemorti võlukepis (Dumbledore'i fööniksi Fawkesi sabasulge).
Diagoni põiktänaval Maadam Malkini riidepoes kohtas Harry ka Draco Malfoyd, kes talle ei meeldinud.
Potter käis Sigatüüka nõiduse ja võlukunsti koolis Gryffindori majas. Koolis sattus kogu aeg sekeldustesse ja tal oli seal nii sõpru kui ka vaenlasi. Tema vaenlaste seas olid kuri must võlur ja surmasööjate juht Lord Voldemort ning tema koolikaaslane Draco Malfoy Slytherini majast.
2017. aastal raamatu "Harry Potter ja Surma vägised" epiloogis on ta 37-aastane, abielus Ginny Weasley'ga ja tal on kolm last: James Sirius, Albus Severus ja Lily Luna.
Esimene raamat.
Selle tulemusel sai Harryst orb, kes elas masendavat elu tema ainukese järelejäänud perekonnaga, õelate Dursleydega. Oma üheteistkümnendal sünnipäeval saab Harry teada, et ta on võlur, kui Rubeus Hagrid ütleb talle, et ta on kirja pandud Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti kooli. Seal ta saab teada nii mõndagi oma vanematest ja oma sidemest lord Voldemortiga, ta sõõlatakse Gryffindori majja, ta saab sõbraks oma klassikaaslaste Ron Weasley ja Hermione Grangeriga ning kukutab läbi Voldemorti katse saada kätte Tarkade kivi. Temast saab samuti rivaal Draco Malfoyga, tema klassivennaga tuntud võluriperekonnast, ja julma nõiajookide õpetaja Severus Snape’iga, kes on Draco mentor ja Slytherini majavanem. Mõlemad vaenud jätkuvad järgmistes seeriates. 1999. aasta intervjuus, teatas Rowling, et Draco tegelaskuju põhineb mitmel tüüpilisel kiusajal koolis, keda tema kohtas, ja Snape põhineb tema sadistlikul õpetajal, kes kasutas oma võimu kurjasti ära.
Teine kuni neljas raamat.
Teises raamatus, “Harry Potter ja saladuste kamber”, paneb Rowling Harry proovile Tom Marvolo Riddle’iga, kes on lord Voldemorti "mälestus" salajases päevikus, mis on Roni noorema õe, Ginny Weasley omanduses. Kui muguvanematega inimesi hakatakse järsku kivistama, kahtlustavad paljud, et Harry võib olla rünnakute taga, mis võõrandab teda tema sõpradest. Kõige tipuks Ginny Weasley kaob. Et teda päästa, võitleb Harry saladuste kambris Riddle’iga ja koletisega, kelle üle on Tomil kontroll.
Omadused.
Vastavalt J. K. Rowlingule, käitub Harry tihtipeale oma südametunnistuse järgi ja tal on kindel arusaam sellest, mis on hea ja mis halb. Kuna tal on "väga limiteeritud võimalused hoolivatele vanematele," ütleb Rowling, siis on Harry "sunnitud tegema oma enda otsuseid juba varajasest east alates." Ta "teeb vigu," tunnistab Rowling, aga lõpuks teeb seda, mida südametunnistus ütleb. Vastavalt Rowlingule, tuli üks Harry pöördestseene neljandas raamatus, kus ta kaitses oma surnud koolivenna Cedric Diggory surnukeha Voldemorti eest, sest see näitas, et ta on julge ja isetu.
Rowling ütles lisaks, et Harry kaks kõige halvemat iseloomujoont on "viha ja ajutine ülbus", kuid ka see, et teda on sünnist saati austatud. "Ta ei ole õel poiss. Ta on võistluslik ja ta on võitleja. Ta ei heida lihtsalt pikali ja ei võta solvanguid vastu. Aga tal on sünnipärane puutumatus ja see teeb ta minu silmis kangelaseks. Ta on normaalne poiss aga selliste omadustega, mida enamus meist jumaldavad." Enamusel ajal näitab Harry alandlikust, vähendades oma saavutuste tähtsust, kuigi ta kasutab oma seiklusi näidetena tema varajasest täiskasvanulikkusest viiendas raamatus; neid seiklusi on hiljem kasutatud seletamaks, miks just tema peaks Koolidirektori Armeed juhtima ja sel hetkel ta eitab, et need teeksid ta võimu vääriliseks. Pärast seitsmendat raamatut kommenteeris Rowling, et Harryl oli ülim iseloomulik jõud, kuna ta oli võimeline tegema seda, mida isegi Voldemort ei suutnud - ta oli valmis leppima möödapääsmatu surmaga.
Välimus.
Läbi seeriate kirjeldatakse Harryl olevat ta isa sassis mustad juuksed, ta ema smaragdrohelised silmad ja välgunoole kujuline arm otsaesisel. Täpsemalt kirjeldatakse teda kui "väike ja kõhn oma ea kohta", "kõhna näoga", "mügarlike põlvedega" ja ta kannab ümmargusi prille. Esimeses raamatus on öeldud, et see välgunoole kujuline arm on ainus asi, mis Harryle ta enda välimuses meeldis. Kui küsiti, mis on tähendus Harry armi taga, ütles Rowling: "Ma tahtsin, et ta oleks füüsiliselt märgistatud selle poolt, mis ta läbi elanud oli. See oli väline väljendus selle kohta, mis ta sees läbi elanud oli. See on peaaegu nagu ta oleks mingis mõttes äravalitu või neetud." Hiljem kasvab Harry pikemaks, olles peaaegu oma isa pikkune ja teistest klassikaaslastest pikem.
Oskused ja huvid.
Läbi seeriate kirjutas Rowling Harryst kui andekast võlurist õpipoisist. Ta ütles 2000 aasta intervjuus "South West News Serviceiga, et Harry on eriti andekas Mustade Jõudude Vastases Kaitses, samuti ka lendluudpallis. Samas intervjuus ütles ta, et umbes kuni poole kolmanda raamatuni, oleks Hermione Granger - nende klassi kõige targem õpilane - Harryt maagilises duellis võitnud. Alates neljandast raamatust sai Harry Rowlingu sõnul Mustade Jõudude Vastases Kaitses üsna osavaks ja oleks duellil Hermionet alistanud.
Tema võimed on ilmselged juba raamatusarja algusest. Harry näitab kohest mõjuvõimu luua üle, suudab tekitada Patronuse varajases eas ja pääseb eluga mitmest vastasseisust Voldemortiga. Harry on võimeline rääkima ja aru saama ussisõnadest, keelest, mida seostatakse musta maagiaga ja mis on Rowlingu sõnul nii sellepärast, et temas on tükike Voldemorti hingest. Pärast seda, kui Voldemort hävitab selle hingekillu Harrys, kaotab ta oskuse ussisõnu rääkida. Harry on selle oskuse kaotamise üle väga õnnelik. Lisaks on Harry ainus õpilane nende klassis, kes suudab Imperiuse needusele vastu panna.
Rowlingu sõnul on Harry lemmikraamat "Lendluudpall läbi aegade".
Omandus.
Harry vanemad jätsid Harryle mõnevõrra suure rahahunniku võlurite kulda Gringottsi panga varakambrisse. Pärast Siriuse surma jäi kõik tema vara ka Harryle, kaasaarvatud maja number kaksteist Grimmauld Place'il. Rowling ütleb, et "Harry raha pole kunagi olnud raamatutes väga oluline, ta saab lihtsalt osta oma koolirüüsid ja muud." Raha on kasutatud kontrastiks Harry ja Roni ning tema perekonna vahel, kes peavad käituma oma limiteeritud kullaga ettevaatlikult.
Harry samuti päris kaudselt kaks oma isa omandit. Üks neist oli kelmikaart, mille andsid talle vahepealsed omanikud Fred ja George Weasley, mis varustas Harryt laialdase teadmisega Sigatüüka ruumidest, maa-alast ja elanikest. Teine on ta isa nähtamatuks tegev mantel, mille andis talle Dumbledore, mis lõpuks tõestab Harry põlvnemist Peverellide suguvõsast. Harry kasutab neid mõlemaid abivahenditena tema pool-legaalsetel ekskursioonidel koolis ja selleks, et kaitsta neid, kes talle olulised on; nähtamatuks tegev mantel mahutab kaht täiskasvanud inimest. Kui Harry saab seitsmeteistkümneaastaselt täiskasvanuks, kingib proua Weasley talle uuri, mis kunagi kuulus ta vennale Fabian Prewettile.
Harryl on ka koduloom, öökull nimega Hedwig, keda kasutatakse kirjade ja pakkide saatmiseks ja kohetoomiseks. Hedwig tapetakse seitsmendas raamatus, mille kohta Rowling ütleb: "Hedwigi kaotus sümboliseerib süütuse ja kindlustunde kaotamist. Ta on olnud Harryle mõndadel hetkedel peaaegu nagu kaisuloom. Ma tean, et see surm vapustas paljusid inimesi!" Lendluudpalli mängijana on Harry omanud kaht tippklassi luuda. Esimese, Nimbus Kahe Tuhande andis talle professor McGonagall, kui Harry lisati lendluudpalli meeskonda hoolimata sellest, et ta oli esimese klassi õpilane. Selle luua hävitas Peksja Paju ühe kolmanda raamatu võistluse ajal. See asendati Piksenoolega, veel kiirema (ja kallima) luuaga, mille ostis Harryle Sirius. Harry kasutas seda läbi kooliaastate kuni see hävis koos Hedwigiga Privet Drive'ilt põgenemisel juulis 1997.
Hilisemast elust fakte.
Filmides kehastas Harry Potterit näitleja Daniel Radcliffe.
Välislingid.
Potter, Harry


Delenn.
Delenn on väljamõeldud tegelaskuju, üks peategelasi J. Michael Straczynski loodud kosmoseseriaalis Babylon 5. Teda mängis horvaadi päritolu näitlejatar Mira Furlan.
Sarjas esindab Delenn suursaadikuna Babylon 5 kosmosejaamas Minbari Föderatsiooni. Ta kuulub ka Minbari planeeti valitsevasse Halli Nõukokku.


Miil.
Miil on pikkusühik, mis kuulub briti mõõtühikute süsteemi.
Norras ja Rootsis on miil ("mil", Rootsi miil) võrdne 10 kilomeetriga. Enne 1889. aastat defineeriti miili 18 000 küünraga, millele vastas Rootsis 10 688 m ja Norras 11 298 m.
Ajalugu.
Läbi aegade on kasutatud eri pikkusega miilinimelisi ühikuid, mis tulenevad rooma miilist. Rooma miil oli umbes 1479 meetrit pikk ja ta koosnes 1000 sõduri topeltsammust (ladina keeles "passus"), mis teeb iga sammu pikkuseks umbes 0,75 meetrit. Sõna 'miil' on tuletatud ladinakeelsetest sõnadest "mille passus" (mitmuses "milia passuum"), mis tähendabki 1000 passust ehk topeltsammu.


Lembit Pärn.
Lembit Pärn (21. juuni 1903 Eesti-Haginski küla, Medvežje maakond, Stavropoli kubermang, Venemaa Keisririik – 27. märts 1974 Moskva) oli eestlasest Nõukogude Armee kindralleitnant, sõjateaduse kandidaat, NLKP liige.
Elulugu.
Lembit Pärn oli pärit Venemaa keisririigi ajal Siberisse väljarännanud eestlaste järeltulijatest ning ta sündis
Stavropoli kubermangus Eesti-Haginski külas (praegune Jašalta rajoon Kalmõkkias).
Lembit Pärn õppis ja lõpetas 1924. aastal Leningradi Internatsionaalse Sõjakooli, 1934. aastal Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia ja 1938. aastal NSV Liidu Punaarmee Kindralstaabi Akadeemia ning oli 1938–1940 ja 1950–1965 Akadeemia õppejõud.
1940. aasta augustis määrati L. Pärn Tallinna, 8. armee staabiülema asetäitjaks, täites NSV Liidu Riigikaitse Rahvakomisariaadi eriülesannet olla esimeheks endise Eesti kindralstaabi ja sõjaministeeriumi asjaajamise vastuvõtmise komisjonis. Pärast Eesti sõjaväe ülevõtmise protsessi läbiviimist, suunati ta 1940. aasta septembris Daugavpilsi, 2. erikorpuse staabiülemaks. 1941. aasta märtsis suunati korpus Minski, kuhu see jäi kuni Suure Isamaasõja alguseni Idarindel.
Teises maailmasõjas oli Lembit Pärn 1941. aasta augustist Brjanski rinde koosseisu kuuluva 50. armee staabiülem; 1941 aasta detsembrikuus juhatas ta kindralstaabi ohvitseride operatiivgruppi, kes aitas Moskva lahingute vastupealetungi ajal juhtimist ja varustust organiseerida 10. armees ja 1. kaardiväe-ratsakorpuses; 1942 aasta jaanuarist Volhovi rinde koosseisu kuuluva 59. armee staabiülem.
Pärast Teist maailmasõda aastatel 1945–1949 töötas Pärn Eesti NSV relvajõudude ministrina ja sõjakomissarina, 1965–1971 oli sõjateaduse instituudi vanemteadur.
Lembit Pärn on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.
Mälestuse jäädvustamine.
1965. aastal nimetati Lembit Pärn Velikije Luki ja 1973 Tallinna aukodanikuks.
Tema mälestusteraamat kannab pealkirja "Sõjakeerises" (Tallinn 1976).
Lembit Pärna nime kandis kolhoos Rakvere rajoonis, mille keskus asus Vohnjas. Kuni 2004. aastani seisis seal ka Lembit Pärna ausammas.
Ka Tallinna 42. Keskkool (praegu Kadrioru Saksa Gümnaasium) kandis pikka aega Lembit Pärna nime. Koolimaja ja Lomonossovi tänava (praegu Gonsiori tänav) vahelisel haljasalal oli Lembit Pärna mälestussammas.


August Kork.
August Kork (vene "Корк, Август Иванович ") (22. juuli (vkj)/2. august 1887 Aardla, Kasepää vald Tartumaa Liivimaa kubermang – 11. juuni 1937 Moskva NSV Liit) oli eestlasest Venemaa keisririigi ja Nõukogude Liidu sõjaväelane, Punaarmee väejuht, 2. järgu armeekomandör.
Elulugu.
August Kork sündis 1887. aastal Tartumaal Aardla külas. Lõpetas Tartu neljaklassilise kooli ning asus õppina algselt õppima Vilno sõjakooli. 1906. aastal viidi ta tervisehädade tõttu (lühinägelikkus) üle Tšugujevi junkrukooli, mille lõpetas 15. juunil 1908. aastal alamleitnandina (alamporutšikuna).
Seejärel teenis 3 aastat nooremohvitserina Daugavpilsis 98. Jurjevi jalaväepolgus, sooritas 1911. aastal katsed ja astus Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, mille lõpetas 1914. aastal, sõjaväeakadeemia 1. järgu diplomiga.
Esimeses maailmasõjas.
August Kork võttis osa Esimesest maailmasõjast, 1917. aastal lõpetas lendurvaatlejate kursused, pärast mida suunati Läänerinde staabi käsutuasse. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni toimunud muudatusi Armees, valiti A. Kork augustis 1917 Läänerinde soldatite nõukogu esimeheks. Pärast aga Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaväe ning Läänerinde staabi laialisaatmist lõpetas A. Kork 1918. aasta veebruaris sõja alampolkovniku auastmes.
Pärast Venemaa sõjaväest lahkumist saabus tagasi Eestisse, kuid pärast Saksa vägede pealetungi lahkus Venemaale, kus astus 14. juunil 1918. aastal moodustatud nõukogude Punaarmeesse, Punaarmees teenis 1918. aasta oktoobrikuust Ülevenemaalise Peastaabi Operatiivosakonnas ja 9. armee staabi operatiiv-luureosakonna ülemana Lõuna- ja Kaukaasia rindel.
Eesti Vabadussõjas ja Venemaa kodusõjas.
Eesti Vabadussõjas oli August Kork 1918. aastal Narvas moodustatud Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Sõjaväevalitsuse sõjandusnõuandja ja 1919. aasta veebruarist maini Eesti Punaarmee staabiülem.
1919. aasta suvel võttis A. Kork 7. armee juhataja asetäitjana ja lõunagrupi komandörina osa Vene valgete Nikolai Judenitši juhitud Loodearmee pealetungi tagasilöömisest Petrogradile.
Nõukogude-Poola sõjas.
Pärast Eesti Vabadussõja lõppu jätkas ta nõukogude punavägede 15. armee juhtimist Venemaa kodusõjas, Nõukogude-Poola sõjas.
Oktoobrist 1920 määrati Kork 6. armee juhatajaks, kellena tegutses 26. oktoobrist 1920 - 13. maini 1921 ja sõdis Peter von Wrangeli vastu Lõuna-Venemaal ning paistis silma Jušuni ja Perekopi vallutamisel ning Krimmi hõivamisel. 16 novembril 1920. aastal sai A. Kork Krimmis lahingus granaadikilluga käest haavata.
1921. aastal määrati ta Harkovi sõjaväeringkonna juhatajaks ning Ukraina ja Krimmi relvajõudude ülema Mihhail Frunze asetäitjaks.
1922-1923 osales Turkestani rinde juhatajana Kesk-Aasia nõukogudevastaste sõjaliste vastupanuliikumiste "basmatšide" relvaformeeringute purustamises.
Teenete eest nõukogude võimu ees tunnustati August Korki Venemaa kodusõjas 2 Punalipu ordeniga (1919, 1920) ja auhinnalise revolutsioonilise tulirelvaga (1920).
Tegevus pärast Venemaa kodusõda.
Pärast kodusõda töötas Kork vastutavatel ametikohtadel: aastatel 1924-25 Lääne sõjaväeringkonna juhataja asetäitja ja juhatajana; 1925. aasta veebruarist oli Kork Punalipulise Kaukaasia armee juhataja; alates 1925. aasta novembrist oli Kork Valgevene, Lääne ja Leningradi sõjaväeringkonna juhatajana; August Kork astus VK(b)P liikmeks 1927. aastal.
1928. aastal oli August Kork sõjaväeatašeena Saksamaal; 1929. aastal Punaarmee Varustusvalitsuse juhatajana, 1929-1935 Moskva sõjaväeringkonna juhatajana.
Aastatel 1935–1937 oli Kork Frunze nim Sõjaväeakadeemia ülem ja 1935-1937 Punaarmee Kõrgema Sõjanõukogu liige. 20 novembril 1935. aastal omistati A. Korkile 2. järgu armeekomandöri auaste.
Moskva sõjaväeringkonna juhatajana korraldas A. Kork ja viis läbi Moskvas Punasel väljakul toimunud paraade.
Kork oli ka Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige.
August Korgile esitati süüdistus ja mõisteti Eriistungi poolt süüdi "sõjalis-fašistlikus vandenõus" koos Mihhail Tuhhatševski, Iona Jakiri, Jeronimas Uborevičiuse, Roberts Eidemanise, Boriss Feldmani, Vitali Primakovi ja Vytautas Putnaga ning hukati 1937. aastal. Ta rehabiliteeriti postuumselt 1957. aastal.


Metallehistöö.
Metallehistöö (ka metallikunst) on traditsioonilistest materjalidest (kuld, hõbe jt. metallid ning vääriskivid) ja kaasaegsetest materjalidest (plast jms.) väikevormide valmistamine inimkeha või ruumi kaunistamiseks.


Põhja-Eesti rannikumadalik.
Põhja-Eesti rannikumadalik ehk Soome lahe rannikumadalik on Eesti maastikurajoon, mis ääristab Soome lahte. Poolsaarte kohal on Põhja-Eesti rannikumadalik paarikümne kilomeetri laiune, kohati aheneb aga kitsaks rannaribaks. Ta hõlmab ka 74 saart, millest suurimad on Naissaar, Väike- ja Suur-Pakri ning Prangli saar. Piiritsooni suletuse tõttu Nõukogude Liidu perioodil on valdav osa saartest praegu vähe inimtegevuse poolt mõjustatud ja kauni loodusega.


Padise vald.
Padise vald on Harju maakonna läänepoolseim vald, mis asub Soome lahe lõunakaldal ja Tallinnast 45 km kaugusel Keila–Haapsalu maantee ääres.
Ajalugu.
13. sajandil saabusid mungad-tsistertslased, kes rajasid Padise kloostri ja hilisemad kihelkondade sümbolid – Harju-Madise ja Risti kirikud.
Padise kujunes võrdlemisi laialdase ala keskuseks juba muinasajal. On tõenäoline, et Muinas-Eesti Rävala maakonna Vomentagana kihelkonna keskus asus siin ning haaras hilisemate Keila, Harju-Madise, Risti ja osa Nissi kihelkonna alasid. Taoliseks arvamuseks annab aluse ka keskmisest rauaajast pärinev linnusekoht.
Kas keskne asula asus just hilisema Padise kloostri kohal või kuskil lähikonnas, on raske kindlaks teha, samuti ka nime tekkimist: kas sai koht nime aluspinnas leiduva pae järgi või andis nime selle paikkonna tollane suurim küla - Paeküla? Igatahes andsid mungad Padise nime ka rajatud kloostrile.
Padise mail pani eesti rahvusliku kooli rajaja Bengt Gottfried Forselius aluse esimestele koolidele juba 1683/1684. aasta talvel.
Padise valla eelkäija oli Harju-Madise kihelkonna Padise kloostri mõisavald ("Gemeinde Padis-Kloster"), mis moodustati 19. sajandi esimesel poolel mõisavallana, kuhu kuulusid Padise mõis, Harju-Madise ja Risti kirikumõis. Sellesse vallaperioodi jääb ka perenimede panemine. Vallas said perenimed 355 taluperet.
1866. aasta vallaseadusega muutus Padise vald mõisast sõltumatuks haldusüksuseks.
1891. aastal liideti Padise vallaga Vasalemma, Leetse-Pallaste, Ämari ja Põllküla vallad. 1893. aastal liideti veel endiste Risti ja Hatu mõisa maad, mis eraldati Nõva vallast, ning Laoküla ümbrus. Alates kuni 1938. aastani kandis Padise vald nime Kloostri vald. 1. aprillist 1939 nimetati valda uuesti Padise vallaks.
1. oktoobril 1950 kehtestati Eestis uus administratiiv-territoriaalne jaotus, mis oli vastavuses NSV Liidus kehtivaga. Uue korraga kaotati kõik maakonnad ja vallad.
Padise vald taastati 16. jaanuaril 1992.
Külad.
Padise vallas on 24 küla: Alliklepa, Altküla, Audevälja, Harju-Risti, Hatu, Karilepa, Kasepere, Keibu, Kobru, Kurkse, Kõmmaste, Laane, Langa, Madise, Metslõugu, Määra, Padise, Pae, Pedase, Suurküla, Vihterpalu, Vilivalla, Vintse ja Änglema
Välislingid.
Padise vald


Ivano Brugnetti.
Ivano Brugnetti (sündis 1. septembril 1976 Milanos) on Itaalia kergejõustiklane (käija). Olümpiavõitja 2004 ja maailmameister 1999.
Brugnetti käis 1999. aasta maailmakarikavõistlustel 50 km distantsil ajaga 3:51.45 end 26. kohale, kuid hiljem samal aastal võitis Sevillas MM-il maailmameistritiitli ajaga 3:47.54.
2004. aasta maailmakarikavõistlustel tuli ta 20 km käimises kuuendaks ajaga 1:20.06. Mõned kuud hiljem Ateena olümpiamängudel tuli ta samal distantsil olümpiavõitjaks tulemusega 1:19.40.
Välislingid.
Brugnetti, Ivano
Brugnetti, Ivano


Kyōto protokoll.
Kyōto protokolliga ühinenud riigid 2009. aastal
Kyōto protokoll on rahvusvaheline leping, millega ligikaudu kolmandik maailma riikidest nõustub vähendama või hoidma kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist 1990. aasta tasemel. See on esimene samm võitluses ülemaailmse soojenemisega.
1997. aasta detsembris toimus Jaapanis Kyōto linnas riikidevaheline suurkohtumine, kus kolmandal konverentsil võeti vastu Kyōto protokoll.
Protokoll jõustub, kui selle on ratifitseerinud niipalju riike, et nende summaarne süsinikdioksiidi emissioon ületab 55% kogu maailma süsinikdioksiidi emissioonist.
Eesti.
Eesti ühines Kyōto protokolliga 17. novembril 1998. Eestil tuleb ajavahemikus 2008–2012 kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada võrreldes 1990. aastaga 8%.
Venemaa.
Venemaa oli pikka aega lepingu ratifitseerimise vastu. Kuid 30. septembril 2004 kiitis valitsus protokolli heaks ning saatis kliimamuutusi käsitleva dokumendi parlamendi alamkotta ehk duumasse.
Venemaa toodab 17% kogu maailma kasvuhoonegaasidest ning on protokolli edukuse võti pärast seda, kui USA 2001. aastal protokollis osalemisest loobus.
Kasvuhooneefekti tekitavate gaaside atmosfääri paiskamist piirav rahvusvaheline Kyōto protokoll asub ülemaailmselt jõusse 90 päeva pärast selle ratifitseerimisprotseduuri lõppemist Moskvas.
Kasvuhoonegaaside saaste hulk ei tohi olla kõrgem kui oli seda 1990. aastal, see oli aeg millal NSV Liidu tööstus saastas tugevasti loodust. Seega Venemaale lepingu täitmine probleeme ei tohiks valmista ja tänu valitud tingimustele on idanaabritel (nagu ka Eestil) avanemas võimalus teenida sadu miljoneid või lausa miljardeid, müües Lääne firmadele saastamiskvoote.
USA.
USA, olles maailma suurim saastaja 36 protsendiga, ei ole nõustud lepet ratifitseerima. Washingtoni hinnangul on selle täitmine liiga kallis ja protokolli ei kuulu arengumaad, mis on aga USA järgi ebaõiglane.


Juruá jõgi.
Juruá [žuru'aa] on jõgi Lõuna-Ameerikas.
Juruá algab Andide eelmägedest. Varsti pärast lähet jõuab tasandikule ja voolab tugevalt loogeldes üldiselt kirdesse. Suubub paremalt Amazonasesse.


Mosambiigi väin.
Mosambiigi väin eraldab Aafrikat Madagaskarist. Väina laius on 400 kuni 1000 km, pikkus umbes 1600 km, sügavus kuni 3000 meetrit. Väinas asuvad Komoorid.


Jossif Stalin.
Jossif Vissarionovitš Stalin vene Иосиф Виссарионович Сталин; tegelik nimi Ioseb Džugašvili (gruusia იოსებ ჯუღაშვილი, vene Иосиф Джугашвили); 18. detsember 1878 Gruusia, Gori – 5. märts 1953 Moskva lähistel) oli Nõukogude Liidu diktaator.
Nime Stalin kasutas ta esmakordselt 1913. aastal.
Sünniaeg.
Ametlike andmete järgi sündis Stalin 21. detsembril 1879 (vana kalendri järgi 9. detsembril 1879).
Edvard Radzinski andmetel sündis Stalin tegelikult 18. detsembril (6. detsembril) 1878. Radzinski leidis väljavõtte (fotokoopia NLKP Keskarhiivis) Gori katedraali meetrikast, kus Stalini sünnikande kohta seisab kirjas: 1878. aasta 6. detsember, ristiti 17. detsembril, vanemad – Gori linna elanikud talumees Vissarion Džugašvili ja tema seaduslik naine Jekaterina Georgijevna. Ristiisa – Gori linna elanik talumees Tsihitatrišvili. Sakramentaalse ristimise viis läbi ülempreester Hahalov köster Kvinikidze juuresolekul.
Samas arhiivis on tõend selle kohta, et Jossif Džugašvili lõpetas Gori vaimuliku kooli, ja ka seal on kirjas: sündis 1878. aasta detsembrikuu 6. päeval. On säilinud ankeet, mille Stalin 1920. aastal omakäeliselt on täitnud. Seal on sünniajaks 1878.
Aastal 1922, kui Stalinist sai partei peasekretär, täitis Stalini sekretär Tovstuhha tema eest uue ankeedi, kus ta sünnidaatumiks kirjutas 21. detsember 1879. Sellest ajast vältis Stalin ankeetide täitmist ja jättis selle sekretäride teha. Nii saigi valest sünnidaatumist ametlik sünniaeg.
Haridustee.
Jossif Džugašvili lõpetas 1894. aastal Gori kirikukooli ("Горийская церковно-приходская школа") ning astus peale seda Tiflisi õigeusklikku vaimulikku seminari.
Revolutsiooniline tegevus kuni 1917. aastani.
Jossif Džugašvili liitus 1898. aastal Gruusia sotsiaaldemokraatliku liikumisega "Kolmas grupp", 1899. aastal heideti ta vaimulikust seminarist välja (ühe versiooni kohaselt poliitilise tegevuse, teise versiooni kohaselt eksamitele mitteilmumise tõttu).
Aastail 1901–1902 oli VSDTP Tiflisi ja Batumi komitee liige. Peale 1903 aastal toiminud VSDTP lõhenemist menševikeks ja bolševikeks, toetas algselt menševike platvormi, kuid hiljem liitus bolševikega. Osales 41 saadikuga toimunud VSDT(b)P Tampere konverentsil, mis toimus 25–30. (vkj 12–17.) detsembril 1905 Soome Suurvürstiriigis. Aastail 1906–1907 osales/organiseeris varjunime "Koba" all VSDT(b)P finantseerimiseks vajalike finantsvahendite eksproperteerimist Kaukaasias, sealhulga omal ajal kuulsas 1907. aasta Tiflisi postiraharöövis, juunikuus 1907. Oli samal ajal ka aastail 1906–1907 VSDTP Bakuu komitee liige ja VSDT(b)P IV kongressi saadik Stockholmis.
Stalin oli 1908. aastal Bakuu vanglas koos menševiku Andrei Võšinskiga. Peale vabanemist oli Peterburis bolševike ajalehe Pravda toimetaja, peale vahistamist viibis administratiivkorras väljasaadetuna asumisel 1911. aastal koos Jakov Sverdloviga Narõmi krais Tomski kubermangus, kust põgenes asumistelt augustikuus 1912. aastal. Pärast põgenemist elas Peterburis, kus 1912. aastal koopteeriti Vladimir Lenini toetusel VSDTP Keskkomiteesse ja VSDTP KK Vene büroosse. Oma tegevuses parteisiseses poliitikas vastandus Vene büroo välismaal emigratsioonis elavatele sotsiaaldemokraatidele (Lenin jne), kes kavandasid maailmarevolutsiooni, samal ajal kui Venemaal tegutsevad sotsiaaldemokraadid keskendusid Venemaal toimuvale.
1913. aastal püüti aga Peterburi ohranka salajase kaastöölise Roman Malinovski info alusel põgenenud Stalin Peterburis kinni ja saadeti uuele asumisele Krasnojarski kubermangu Turuhanskisse, kus viibisid koos Sverdloviga kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.
Tema osa Oktoobripöörde ettevalmistamises oli marginaalne, põhifiguurid olid Vladimir Uljanov ja Lev Trotski jt.
Tegevus pärast 1917. aasta oktoobripööret.
Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järgset nõukogude võimuhaaramist määrati Jossif Stalin esialgsesse bolševike, vasakesseeride ja menševike koalitsioonivalitsuses Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogus Vene SFNV rahvusasjade rahvakomissariks ja hiljem ka riigikontrolli rahvakomissariks. Samuti osales ta bolševike häälekandja "Pravda" juhtimises, mille ta võttis üle oma hilisemalt välisministrilt, Stalinile elu lõpuni ustavaks jäänud Vjatšeslav Molotovilt.
Venemaa Kodusõjas.
1918. aastal alanud Venemaa kodusõjas osales Jossif Stalin Punaarmeesse sattunud vana keisririigi sõjaväelaste üle kontrolli teostavates rinnete Revolutsioonilistes Sõjanõukogudes Põhjarindel – Petrogradi kaitsel 1918. aasta maikuus Loodearmee pealetungi ajal; Lääne- ning Lõunarindel ja 1920. aastal Looderindel Nõukogude-Poola sõjas Mihhail Tuhhatševski ebaõnnestunud maailmarevolutsiooni viimisel Poola ja Lääne-Euroopasse. Kodusõja vältel konkureeris ta mõjuvõimu ja Lenini isikliku soosingu pärast sõja tegeliku juhi Lev Trotskiga, korraldades näiteks Trotski poolt Punaarmees rakendatud endiste tsaariarmee ohvitseride massilisi hukkamisi. Üks Stalini tuntumaid saavutusi oli Nõukogude Venemaad viljaga varustanud Tsaritsõni (hilisema nimega Stalingradi) kaitse organiseerimine.
1920-1930 aastad.
1920-1930ndail aastatel töötas J. Stalin peamiselt VK(b)P KK aparaadiga ja esines avalikkuse ees harva. VK(b)P peasekretäri ametikoha rajas Lenin 1922. aastal spetsiaalselt Stalinit silmas pidades ning sellele ametikohale võlgnes Stalin hiljem oma kõigutamatu positsiooni NSV Liidu juhina. VK(b)P KK peasekretärina ja Poliitbüroo liikmena oli tema peamiseks vastutusalaks partei ametikohtadele inimeste määramine. Sellest punktist suutis ta oma võimu (partei nimel) laiendada ka riigiaparaadini.
Võimuvõitlus.
1922. aastal alustas J.Stalin võimuvõitlust liidrikoha eest kommunistlikus parteis, tema põhiliseks vastaseks olid algetapis sõnaosav ja rahva hulgas polulaarne Lev Trotski, majandustegelane Nikolai Buhharin, rahvusvahelise kommunistliku liikumise liider Grigori Zinovjev. Võimuvõiluseks L. Trotski vastu moodustas ta G. Zinovjevi ja Lev Kameneviga VK(b)P KK Organiseerimisbüroos juhtgrupi, kellega valmistas ette kõik NSV Liidu kõrgeima võimuorgani VK(b)P KK Poliitbüroo istungite päevakavad ja otsused. Aastakümnevahetusel toimunud võimuvõitluses saavutas edu Stalin, kes ajutiste poliitiliste liitudega oma potentsiaalsed konkurendid kõrvaldas (Lev Trotski, Lev Kamenev, Grigori Zinovjev, Nikolai Buhharin). VK(b)P KK Organiseerimisbüroo tegi otsuseid NSV Liidu kõrgemate parteiliste ja rahvamajanduse juhtkaadrite nomenklatuuri ametikohtadele ametissemääramise kohta. Kõrgemasse nomenklatuuri kuuluvad ametnikud ja parteiorganisatsioonide liidrid oli ka traditsiooniliselt kommunistliku partei kongresside saadikud, mis kindlustas J. Stalinile nende toetuse kongressidel.
Hilisemal ajalookujutuse muutmisel pööras Stalin ka hiljem suurt tähelepanu, lastes kommunistliku partei ametlikus ajaloos "ÜK(b)P ajaloo lühikursus" kujutada sündmusi talle vajalikul viisil sõltumata tegelikult toimunust. Levinud oli dokumentide hilisem muutmine, sealhulgas isegi fotode retušeerimine, kust kaotati ebasoosingusse langenud ning kommunistliku partei poolt tehtud "ebaõigetes" otsustes süüdistatud isikud.
Industrialiseerimine ja kollektiviseerimine.
1930. aastail pidas Stalin eri ametikohti, nagu Rahvuste rahvakomissar ja Tööliste ja talupoegade inspektsiooni rahvakomissar. "Uue Sotsialistliku Ofensiivi" (I viisaastak) ajal oli ta mõjuka Tööliste ja Kaitsenõukogu liige. Nendelt strateegilistelt ametikohtadelt kontrollis ta kas otseselt partei nimel või parteiorganite valitsemise kaudu peaaegu kõiki valdkondi, tehes ettepanekuid ja koostades poliitilisi juhtnööre kõige kohta alates tööstusest ja kollektiviseerimisest kuni ajalookirjutuseni.
Kui marksistlikule tõlgendusele ja selle rakendusele Lenini valitsemisajal viidatakse kui leninismile, siis eriti I viisaastakut (1928–1932) ja II maailmasõja perioodi käsitletakse Nõukogude ajaloos tavaliselt stalinistlikuna. Jossif Stalin viis peasekretärina ellu Vladimir Lenini poliitikat, mille eesmärk oli kehtestada sotsialistlik ühiskonnakord. Selleks arendas ta industrialiseerimise loosungi all võimsa sõjatööstuskompleksi. Vahendeid selleks saadi NSV Liidu kodanike ekspluateerimisest kollektiviseerimise, töönormide kehtestamise ja sotsialistliku võistluse arendamise (stahhanovlus), tööd saboteerivate kahjurite vastaste kampaaniate ning vangide tööjõu massilise rakendamise teel. Stalin muutis korduvalt poliitilist kurssi. Nii tühistas ta Lenini algatatud uue majanduspoliitika (NEP, novaja ekonomitšeskaja politika), mis lubas areneda kollektiivmajanduse kõrval ka eraettevõtetel, hiljem keelati eraettevõtlus Nõukogude Liidus sootuks. Kollektiviseerimise käigus muutis Stalin korduvalt oma avalikke seisukohti selle suhtes, kas või mil määral tohib või peab talupoegade kollektiivmajanditesse sundimisel kasutada vägivalda.
Poliitilised repressioonid.
Talle olid iseloomulikud laiaulatuslikud näidiskohtuprotsessid, mida ta korraldas juba 1920. aastate lõpust. Avalikult olid protsessid suunatud kommunistliku partei ühtsuse tagamisele ja selle kildkondlike huvidega õõnestajate paljastamisele, tegelikult aga esitati neil kõrvuti nii tõepäraseid kui ka võltsitud tõendeid ja manipuleeriti pealtvaatajatega, et mõista hukka kõik, keda Stalin soovis. Kui algul oli protsesside tulemuseks peamiselt seniste riigi- ja parteijuhtide kõrvaldamine ametist, siis ajapikku lõppesid need süüdimõistetute pikaajaalise vabadusekaotuse ja surmaotsusteni. Nõukogude poliitiliste uurimisorganite GPU, OGPU ja NKVD siht oli uurimisalused täielikult murda. Nii tunnistas kommunismi üks peamisi ideolooge Buhharin, keda Lenini valitsusajal hüüti "partei lemmikuks", end vanglas süüdi kõigis süüdistuse punktides ja palus puhtsüdamlikku kahetsust ilmutades asjatult oma elu eest. Üksteise järel kõrvaldas Stalin parteis ja riigis nii tegeliku, näilise kui ka võimaliku opositsiooni.
, "Nõukogudevastane parempoolne trotskistlik blokk", "Trotskistlik-zinovjevlik vandenõu", "Suur Terror"
Ainuvõim ja isikukultus.
1930. aastatel muutus Stalini ülistamine "geniaalse juhina", "Suure Stalinina" jne nii püsivaks, universaalseks ja täielikuks, et võib rääkida tema diktatuurist. Stalini isikukultus kestis kuni tema surmani. Teda peeti nii ületamatuks riigi- ja väejuhiks kui ka geniaalseks filosoofiks ja teadlaseks. Nii näiteks väideti, et tema teos "Marksism ja keeleteaduse küsimused" on muutnud kõigi teaduste suunda. Stalini järgi nimetati nii laevu ja asutusi kui ka terveid linnu (Stalingrad, Stalinabad) ja haldusüksusi (Stalingradi oblast). Tema nime kandsid nii riiklikud kui rahvusvahelised preemiad, näiteks Rahvusvaheline Stalini rahupreemia.
Välispoliitika.
Algselt olid bolševikud tulnud võimule maailmarevolutsiooni loosungi toel, mis lubas kapitalistliku korra kiiret kukutamist kogu maailmas, siis edaspidi sai maailmarevolutsioonist Stalini jaoks retooriline vahend, millega võidi õigustada naaberriikide vallutamist ja nukurežiimide püstitamist, kuid mis ei seganud vajaduse korral suhete sisseseadmist natsistliku Saksamaaga või kapitalistlike riikidega (liitlased Teises maailmasõjas) ning lahkhelisid sotsialismimaadega (Josip Broz Tito Jugoslaavia, Mao Zedongi Hiina).
Teine maailmasõda.
Stalini algatusel sõlmiti 23. augustil 1939 Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel Molotov-Ribbentropi pakt, mida võib lugeda Teise maailmasõja alguseks ja seega Stalinit üheks Teise maailmasõja vallapäästjatest.
Stalin plaanis oodata, kuni lääneriigid on üksteist maailmasõjas välja kurnanud, ja siis ise neid rünnata. Nimetatud plaan luhtus, sest Saksamaa sai lääneliitlastest välksõjaga jagu ja pikka kurnamissõda ei järgnenud. Selle asemel jõudis Hitler Nõukogude Liitu enne rünnata: 22. juunil 1941, kaks nädalat enne Nõukogude Liidu plaanitud rünnakut Saksamaa vastu 6. juulil. Hitler ründas Nõukogude Liitu hetkel, mil Nõukogude Liit oli ise suurrünnakuks valmistumas ning seega kaitsetu. Seetõttu kandis Nõukogude Liit alguses tohutuid kaotusi. Lisaks oli Punaarmee valmis ainult ründesõjaks, kuid mitte kaitsesõjaks. Stalini salajane Euroopa vallutamisplaan oli "Groza". Stalini salajasi ettevalmistusi sõjaks on oma raamatutes põhjalikult käsitlenud endine Nõukogude luuraja Viktor Suvorov.
Stalin võttis endale ise kõrgeima sõjaväelise auastme, kuulutades end generalissimuseks. Sõja vältel vahetas ta korduvalt välja armee juhtkonna, otsustades põhiliste strateegiliste küsimuste üle isiklikult.
Stalini pärand ja hilisem diskussioon.
Eksisteerib selge erinevus Stalini diktatuuri ning nii-öelda puhta isikudiktatuuri vahel. Jossif Stalin, ehkki oma isikliku poliitilise masinavärgi ehitaja, kasvatas oma võimu peamiselt partei liinis ning tegutses NLKP raames, mis eksisteeris enne ning ka pärast Stalini surma, ehkki elas üle suured muudatused. Võimuvõitlust NSV Liidus pärast 1956. aastat eristab selle eelsest ajast peamiste poliitiliste konkurentide eksiili saatmine. Stalini-järgsed parteijuhid saavutasid kiirest konsensuse selles, et partei ja riigi ladviku suhtes enam surmanuhtlust ei rakendataks; üks viimaseid surmamõistetud juhte oli NKVD endine ülem Lavrenti Beria.
Stalin oli nii NSV Liidu juht kui ka sümbol. Radzinski kirjeldab Stalini biograafias Jossif Stalini äkilist reaktsiooni, kui tema poeg Vassili kuulutas: "Ka mina olen Stalin!" Radzinski väitel karjunud Vassili isa, et isegi mitte tema ise ei ole Stalin, kuna Stalin on enamat kui inimene, Stalin on terve riik. Kui Stalini surma järel hakati tema tegevust ümber hindama, miljonite kaupa süüdi mõistetuid vangilaagritest vabastama ja tapetuid postuumselt rehabiliteerima, loobuti ka Stalinist NSV Liidu sümbolina.
Pärast Stalini surma pani NLKP Stalini võimu ajal toime pandud genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude eest vastutuse Jossif Stalinile isiklikult, vabastades vastutusest NLKP ja enamik teisi toonaseid juhte, kes olid võimule tulnud Stalini valitsusajal tema protežeedena ning seetõttu ka ise tema tegudes osalised. Stalini hukkamõistule Nikita Hruštšovi ajal järgnes tema osaline rehabiliteerimine Leonid Brežnevi võimul olles, mil ei tahetud rääkida Stalini-aegsetest kuritegudest.
Stalini järglased peasekretäri ametikohal (Hruštšov, Brežnev) üritasid NSVL sise- ja välispoliitikat muuta ning reformida, kasutades teadmisi ning kogemusi, mis olid omandatud Stalini ajal.
Nii Venemaal kui ka Läänes leidub tänaseni arvukalt inimesi, kes peavad Stalini tegevust eelkõige positiivseks, õigustades tema kuritegusid vajadustega rasketes poliitilistes tingimustes ja väiksemate korrumpeerunud võimukandjate kuritarvitustega. Stalini ülistajad nimetavad tema teeneks nii Nõukogude Venemaa arendamist tsaariaegsest agraarmajandusest moodsaks tööstusmaaks kui ka fašismi purustamist Teises maailmasõjas.
Aastal 2008 telekanali Rossija kõigi aegade tähtsaima venelase leidmiseks korraldatud rahvahääletusel sai Stalin Aleksander Nevski ja Pjotr Stolõpini järel kolmanda koha, edestades napilt Aleksandr Puškinit.
Isiklikku.
Stalin suitsetas piipu ning armastas juua Gruusia veine (khvanchkara vein). Eraelus säilitas ta Nõukogude juhtide esimesele põlvkonnale omast lihtsat elustiili ning oli kohati koonerdamiseni kokkuhoidlik.
Oma isikliku eluloo suhtes oli Stalin kiivas. Eluajal ilmus temast Nõukogude Liidus vaid üksainus lühike ametlik biograafia, mille käsikirja ta ise hoolikalt üle vaatas ja tsenseeris. Ka kirjanikel ei lubanud Stalin tunda liigset huvi tema tegelikku elulugu kajastavate dokumentide vastu.
Stalini hüüdnimed ja pseudonüümid.
Soso, Soselo, Beso, Koba, Petrov, Ivanovitš, Koba Ivanovitš, Ivan Ivanovitš Vissarionovitš, Galiašvili, Simon Džvelaja, K. Kato, Gaios Besovitš Nižeradze, Organez Totomjants, Zahhar Melikjants, Pjotr Tšižikov, Vassili, Vassiljev, Vasja, Vaska, Veidrik Ossip, Ossip Koba, Ivanov, Rõugearmiline Oska, Kaukaaslane, Piimamees, Tšopura (rõugearmiline), Geza (lonkur), Kunkula (taaruja), David, Preester, Isa Koba, Giorgi Berdzenošvili, K. Stefin, Joska Korjavõi (rõugearmiline Joska), K. St, K. Safin, K. Solin, Koba Stalin, J. Džugasvili-Stalin


Björn Waldegård.
Björn Waldegård (sündinud 12. november 1943, Rö) on Rootsi rallisõitja, maailmameister.
Waldegård osales MM-sarjas 1973–1992. Tema peamine kaardilugeja oli Hans Thorzelius, 1986. aastast aga Fred Gallagher. Veel on ta kaardilugejaks olnud Lars Helmer, Fergus Sager, Arne Hertz, Claes-Göran Andersson, Claes Billstam, Ragnar Spjuth ja Michel Lizin.
1979. aasta MM-il saavutas Waldegård ainult 2 etapivõitu Hannu Mikkola 4 vastu. Sealjuures võitis Mikkola kaks viimast etappi. Ometi tuli Waldegård maailmameistriks 112 punktiga Mikkola (111) ees. Waldegårdile järgnesid neli soomlast: pärast Mikkolat tulid Markku Alen, Timo Salonen ja Ari Vatanen.
Waldegårdi käes oli mõnda aega kõige rohkem MM-etapivõite kogunud rallisõitja tiitel. Enne teda valdas seda Itaalia sõitja Sandro Munari 7 võiduga. Waldegård saavutas oma 8. võidu 1979. aasta Akropoli rallil. Kuni 1982. aastani oli ta kogunud 11 MM-etapivõitu. Sellega ta oli rekordiomanik kuni 1982. aasta RAC rallini, millel Soome sõitja Hannu Mikkola saavutas 12. MM-etapivõidu. Kokku võitis Waldegård 16 MM-etappi (Mikkola näiteks 18). Sellega on Waldegård 2012. aasta seisuga läbi aegade 11. kohal, rootslastest esimene.
1976 võitis Waldegård San Remo ralli 4,0 sekundiga Sandro Munari ees. Sel ajal oli see kõige väiksema vahega võidetud MM-etapp ja see rekord püsis kuni 1998. aastani, mil Colin McRae võitis Portugali ralli 2,1 sekundiga Carlos Sainzi ees. 2012. aasta seisuga jagab Waldegårdi 4,0-sekundiline võit kõigi aegade 9. kohta.
Oma viimase MM-etapi võitis Waldegård 1990 ja see oli Safari ralli. Sel ajal oli ta 46 aastat ja 155 päeva vana. See rekord püsib tänapäevani: keegi teine ei ole nii vanana MM-etappi võitnud.
Võidud.
Veel on ta võitnud Monte Carlo ralli 1969 ja 1970 ning Rootsi ralli 1968–1970. Kuid sel ajal autoralli maailmameistrivõistlusi veel ei korraldatud.


Kalevipoeg.
Kalevipoeg on eesti rahvaluulest tuntud müütiline kangelane. Eeposes "Kalevipoeg" väidetakse, et kohati on teda tuntud ka nimega Sohni.
Eesti rahvapärimus sisaldab hulgaliselt muistendeid Kalevipoja-nimelisest vägimehest. Hiiglase tegudega on seletatud järvede, küngaste, allikate ja kivide päritolu: orud võisid olla Kalevipoja künnivaod (näiteks Kalevipoja künnivaod Kiku küla lähedal), piklikud linnamäed tema magamisasemed, rändrahnud tema lingukivid.
Analoogilised muistendid on tuntud paljude rahvaste juures, Eestis on lähedase iseloomuga muistendeid Vanapaganast. Saaremaal kandis hiiumuistendite peategelane Suure Tõllu, Hiiumaal Leigeri nime. Kalevipojale on mõne tegevusliini poolest (mõõk, Pohjola isand ja Soome sepp, saarepiigad, põhjaretked jms) lähedane Kalevala Lemminkäinen.
Kalevipoja muistendid koos regivärsiliste rahvalauludega olid Friedrich Robert Faehlmannile ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldile aineseks eepose "Kalevipoeg" ettevalmistamisel ja kirjutamisel.


Antonio Pizzonia.
Antonio Pizzonia (sündinud 11. septembril 1980 Manauses) on Brasiilia autovõidusõitja, endine Vormel 1 piloot.
Isiklikku.
Antonio Pizzonia on 173 cm pikk ja kaalub 68 kg. Ta elab Cambridge'is Inglismaal. Hobideks on jalgpall, tennis, surfamine ja jooksmine.


Ōsumi väin.
Ōsumi väin (jaapani 大隅海峡 (Ōsumi-kaikyō)) ühendab Ida-Hiina merd Filipiini merega ja eraldab Kyūshū saart Ōsumi saartest.
Vähim laius 28 km, suurim sügavus 117 m.
Osumi väin
Osumi väin


Stalin (täpsustus).
Stalin on mitme isiku, koha ja muu asja nimi.


Neuroanatoomia.
Neuroanatoomia on anatoomia haru, mis tegeleb närvisüsteemi ehituse uurimisega. On tihedalt seotud embrüoloogia, neurohistoloogia, võrdleva anatoomia ning füsioloogiaga.


Skelett.
Skelett (kreeka sõnast "σκέλετoν" 'kuivanud') ehk toes ehk skeletisüsteem on organismi elundkond, mis tänu oma jäikusele ja tugevusele võimaldab organismil säilitada kuju.
Skelett võib paljudel juhtudel ka osaleda organismi liikumises ja/või kaitses.
Ta esineb mingil kujul peaaegu kõigil elusolenditel, kelle mõõtmed on piisavalt suured, et Maa gravitatsioonijõud neile olulist mõju avaldab. Bakterite kuju aitab säilitada rakukest või seda ümbritsev limakapsel. Taimede toese moodustavad tselluloosist ja ligniinist koosnevad rakukestad.
Alamate loomade skelett.
Loomadel eristatakse sise- ja välisskeletti, enamlevinud on loomariigis viimane. Paljudel alamatel (vee)loomadel (näiteks ainuõõssetel peale korallide) ja enamikul ussidel skelett puudub. Ainuraksetel (näiteks kiirikloomadel) esineb mineraalsest või orgaanilisest ainest kodasid. Tõelist skeletti kohtame esimesena käsnade juures, kellel see koosneb peamiselt spongiinist või kaltsiumkarbonaadist.
Paljudel ümarussidel katab keha tugev kutiikula.
Okasnahksetest on välisskelett kõige rohkem arenenud merisiilikutel.
Lülijalgsed omavad kitiinkesta, mille külge kinnituvad lihased, ning mis on nii toeseks kui ka kaitseks kahjulike välismõjude eest.
Limustest on välisskeletiga varustatud teod ja karbid (lubikojad).
Siseskelett on tekkinud keelikloomadel, algselt seljakeeliku näol. Kõrgematel keelikloomadel – selgroogsetel – on selle ümber tekkinud luustunud toes.
Selgroogsete skelett.
Selgroogsetel esineb keeruline skeletisüsteem (luustik), mis koosneb luudest, kõhredest ja sidemetest ehk ligamentidest. Luud on omavahel kas jäigalt (õmbluste abil), pooljäigalt või liikuvalt ühendatud (liigesed) Üksikutel selgroogsete rühmadel (näiteks kilpkonnadel ja rüükaladel) on sellele lisaks ka kattekudedest tekkinud välisskelett.
Kõhrkaladel esineb primitiivseim skelett, mis koosneb peamiselt kõhrest, puuduvad jäsemeluud, kolju koosneb paljudest omavahel nõrgalt ühendatud osadest, millest olulisimad on lõualuud, ajukolju ja lõpusekaared. Luukaladel on need kolju osad enam-vähem liitunud, toes luustunud, tekkinud uimede luud.
Vihtuimeliste kalade paarilistest uimedest on saanud alguse kahepaiksete jäsemed (alguses vähediferentseerunud). Lisaks eristub luustikus selgelt selgroo rinna- kaela- ja ristluuosa, õla- ja puusavööde ning saba, koljus saavad endistest lõpusekaartest alguse kuulmeluud.
Roomajate luustik on veel üsna varieeruv, jäsemete skelett võtab lõpliku kuju (varvaste luud ja pöialuud, sääreluud ja reieluu, puusaliigesed ning põlveliigesed),seoses rinnaluu tekkega tekib rinnakorv. Roomajatest põlvnevad linnud, kelle luustikku iseloomustab kohastumine lendamiseks – esijäsemete skelett redutseerub tiibade tekke tõttu, luud on kerged, sisaldavad õhku.
Imetajate luustik on juba üsna vähevarieeruv. See koosneb koljust, mis täiskasvanueas on täielikult liitunud ja mis on liigeste abil ühendatudalalõualuu ja kaelaga ning keeleluuga. Kaelalülisid on 7 (välja arvatud laisikutel) ja neil puuduvad roided (erinevalt roomajatest). Rinnalülisid on 12–15, nende külge kinnituvad roided. Järnevad 5–7 nimmelüli ja 4–5 ristluuks liitunud lüli. Sabalülide arv varieerub suuresti, teatud nahkhiirtel on neid vaid kolm, soomusloomadel kuni 49.
Inimese skelett.
Inimese skeleti eripärad võrreldes muude imetajatega tulenevad eelkõige tema püstisest kõnnakust.
Inimese skelett koosneb 29 koljuluust, 33 selgroolülist (7 kaelalüli, 12 rinnalüli, 5 nimmelüli, 5 ristluulülist (kokkukasvanud), 4 õndralüli), 20 roidest, 4 ebaroidest, kahest abaluust, kahest rangluust, neljast vaagnaluust (kokkukasvanud), (ühe jala kohta) 32 jala- ja (ühe käe kohta) 31 käeluust ja seesamluudest, mille arv on eri inimestel erinev. Seesamluid arvestamata on inimesel kokku 206 luud.


Elundkond.
Elundkond on kõrgematel organismidel esinev sama funktsiooniga seotud elundite (organite) kogum.


Organ.
Organ on juriidilise isiku osa, mis täidab juriidilise isiku ülesandeid tema eesmärkide raamides.


Elund.
Elund ehk organ (kreeka "organon" 'tööriist') on organismide kindlaid funktsioone täitev kudedest koosnev talitlusüksus (näiteks leht taimedel või süda loomadel).
Analoogilisi talitlusüksusi üherakulistel organismidel nimetatakse organoidideks või organellideks.


Audevälja.
Audevälja küla asub Harju maakonnas Padise vallas, valla keskusest 7 kilomeetri kaugusel.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 79 elanikku.


Sugukond (bioloogia).
Sugukond ("familia") on bioloogilises taksonoomias lähedasi perekondi ühendav üksus. Lähedasi sugukondi ühendab selts.
Algses Linné süsteemis sugukond puudus.
Vajaduse korral jagatakse sugukond veel alamsugukondadeks ("subfamilia"), need omakorda sektsioonideks ("sectio"), need omakorda triibusteks ("tribus").
Eesti keeles kasutatakse taime- ja seenesugukondade nimetuse lõpuna '-lised' (nt korvõielised, pilvikulised), loomade sugukondade puhul '-lased' (näiteks koerlibliklased, kaslased), ladina keeles alati "-ae", alamsugukonnal "-inae", sektsioonil "-oideae", triibuse nimetuse puhul "-ini" (nt "Hominidae", "Noctuinae").


Palki väin.
Palki väin on mereala, mis eraldab Sri Lankat (väina kaguosas) Indiast (loodes) ja on loodes ühenduses Bengali lahega. Edelas piirab Palki väina Aadama Sild.
Palki väina pikkus on u. 140 km ja laius 60 kuni 140 km. Väin on madal, seal on mitmeid saari.


Masbate.
Masbate on kaardil tähistatud numbriga 5.
Masbate on Filipiinidele kuuluv saar.
Masbate on üks Visayani saartest. Ta asub Filipiinide saarestiku keskel. Temast läände jääb Sibuyani meri, lõunasse Visayani meri ja Samari meri. Masbatest läände jääb Sibuyan, loodesse Burias, põhja Ticao ja selle taga olev Luzon, itta Samar, kagusse Biliran, lõunasse Cebu ja Negros ning edelasse Panay.
Masbate pindala on 3270 km². Saar on künklik, kõrgusega kuni 697 meetrit. Saar on bumerangikujuline ja tema lõunakülge jääb suur laht.
Masbate saare suurim asula on Masbate, mis asub saare kirderannikul. Suuremad asulad on veel Cataingan idarannikul, Cawayan lõunarannikul, Balud edelarannikul ja Aroroy põhjarannikul. Linnad on omavahel maanteega ühendatud.
Halduslikult kuulub Masbate Bicoli piirkonda. Masbate moodustab koos Ticao ja Buriasega Masbate provintsi.
Looduslikult on saar kaetud troopiliste metsade ja niitudega.
Saareelanike peamised tegevusalad on põllumajandus ning kalapüük. Kasvatatakse maisi, riisi, tubakat, suhkruroogu ja kookospalme.
Maavaradest leidub Masbatel kulda, mangaani ja vaske ning kivisütt.


Peeter Suure laht.
Peeter Suure laht (vene "залив Петра Великого") on laht Jaapani meres Aasia rannikul. Et tegu on laia lahega, pole ta piirid väga selged. Lahe põhjarannal asub Vladivostoki linn. Talvel laht külmub.
Peeter Suure lahe rannikul asuvad Venemaa peamised Vaikse ookeani sadamad.
Lahes asub Russki saar.


Purus.
Purus on jõgi Lõuna-Ameerikas, Peruu ja Brasiilia territooriumil.
Jõgi voolab kogu ulatuses metsasel tasandikul loodesse, lookleb tugevalt. Suubub paremalt Amazonasesse.
Puruse ääres asuvad Alerta ja Canutama.


Koerlibliklased.
Koerlibliklased ("Nymphalidae") on päevaliblikate hulka kuuluv liblikate sugukond.
Anatoomiliselt eristuvad koerlibliklased teistest sugukondadest selgesti. Nende eesjalad on taandarenenud, väikesed, ilma küünisteta, tihedate karvadega kaetud. Eestiibadel pole ükski soon paisunud. Iseloomulik on ka tiibade üla- ja alakülje erinev värvus, ülakülg on sageli väga kirev. Sageli esineb optilistest tiivasoomustest tingitud läiget.
Euroopas ja Põhja-Aasias kuuluvad kõige suuremad liblikad harilikult koerliblikaliste hulka.
Suur osa koerlibliklastest on saanud oma nime vanakreeka mütoloogia tegelaskujude järgi.
Mõned koerlibliklased on tuntud rändliikidena, näiteks admiral, monarhliblikas ja ohakaliblikas.
Koerlibliklaste hulka kuuluvad ka kiirgliblikad ("Apatura"), kelle isaste tiibade ülakülg on tume, tugevasti violetselt helkiv.
Maailmas on teada üle 5230 liigi ja 554 perekonda (Eestis 38 liiki). Seoses uute meetodite kasutuselevõtuga on sugukonnasisene süstemaatika viimasel ajal tublisti muutunud, uusim versioon sellest on tugineb D. Harvey ja teiste töödele röövikute ehitusest ja molekulaarbioloogilistele andmetele. Nende põhjal võib koerlibliklaste alla alamsugukondadena ühendada ka endise silmiklaste ("Satyridae") ja helikoniidide ("Heliconiidae") sugukonna.
Röövikud, nukud.
Koerlibliklaste röövikud enamasti kaetud teravate ogadega või pehmete näsadega ning tumedalt värvunud. Ogad ja näsad on selleks, et väiksemad loomad-linnud ei suudaks neid korraga alla neelata. Röövikud elavad rohttaimedel, põõsastel või puudel, vahel seltsingutena.
Nukud on rippnukud, kinnitunud tagakeha tipuga. Nad on nurgelised või ilustatud mügarakestega, sageli tugevate ogadega ning metalselt läikivad või ka kirjud.
Eri liigid talvituvad eri arengujärkudes. Talvituvad röövikud (täpikutel), nukud (kiirgliblikad) või valmikud (näiteks koerliblikas, leinaliblikas).
Mõne liigi nukud, näiteks koerliblikad ja päevapaabusilmad, suudavad jäljendada oma lähiümbruse värvust. See nukkude omadus on seotud röövikute erakordse tundlikkusega hajutatud valguse suhtes viimases kasvujärgus enne nukumist.
Koerlibliklaste röövikud on tavaliselt paljad (täpikud, võrkliblikad), ogalised (koerliblikas, päevapaabusilm) või jätketega peas ja kaelal (kiirgliblikad, lumikud). Omapärane on nõgeseliblika arengutsükkel: kevadise ja suvise põlvkonna valmikud on nii erinevad, et neid peeti algul eri liikideks.
Eesti liigid.
Kui liblikas on saanud nime antiikmütoloogia tegelaskuju järgi, siis on see nimi lingitud.


Koerliblikas (perekond).
Koerliblikas ("Aglais") on päevaliblikate perekond (või alamperekond) koerlibliklaste sugukonnast.
Nomenklatuur.
Perekonnanimi "Aglais" on pandud kariit Aglaia järgi. Nime autor on Johan Wilhelm Dalman ("K. svenska VetenskAkad. Handl.", Stockholm 1816 (1): 56).
Süstemaatika.
Liikide mahu erinevate käsitluste tõttu on koerliblika perekonnas kas üks või viis kuni kaheksa liiki. Igal juhul kuulub sellesse perekonda nii Eestis kui Euroopas tavaline liik – koerliblikas ehk väike-koerliblikas (Aglais urticae), kuid selle maht on eri käsitlustes erinev.
Mõned süstemaatikud paigutavad koerliblika perekonda ka päevapaabusilma (Inachis io ehk Aglais io). Sel juhul on "Inachis" alamperekond. Samuti arvatakse koerliblika perekonda mõnikord leinaliblikas ("Aglais antiopa"; tavaliselt "Nymphalis antiopa") ja kollatähn-pajuliblikas ("Nymphalis polychloros", "Aglais polychloros").
Koerliblikaid ("Aglais") käsitletakse vahel ka alamperekonnana perekonnas "Nymphalis".


Peimari.
Peimari on väin, mis eraldab Paraise saarestikku (Turu saarestiku osa) Kemiö saarest.


Petšora laht.
Petšora laht (vene "Печорская губа") on laht. On Barentsi mere osa Euroopa rannikul. Ulatub maismaasse ligi 100 km sügavusele, laius kuni 120 km.
Piirneb läänes Malozemelskaja tundraga, idas Bolšezemelskaja tundraga. Laht on madal, talviti külmub. Lahte suubub Petšora jõgi.


Vozroždenije poolsaar.
Vozroždenije poolsaar (vene keeles остров Возрождения 'Taassünni saar') on poolsaar (varem saar) Araali meres Usbekistani ja Kasahstani territooriumil.
Normaalse veetaseme juures oli saare pindala 216 ruutkilomeetrit, saar oli madal. Madala veeseisu korral ühines saar maismaaga. 2002. aastast saadik on olnud tegemist poolsaarega ja ilmselt ta jääbki poolsaareks.
Saare avastas 1852. aastal leitnant A. Butakovi ekspeditsioon. Saar oli kaetud põõsastikuga ning seal olid tohutud saigade karjad. Kaks abajat olid täis kalu ja muid veeloomi. Seetõttu hakkasid saarel arenema jaht ja kalapüük.
Saarel asus 1948. aastast 1992. aasta lõpuni Nõukogude Liidu bioloogiliste relvade labor, mille ametlik nimi oli Aralsk-7, ning mis oli üks salastatumaid objekte Nõukogude Liidus. Osa neist relvadest on senini saarel ladustatud (arvatavasti on tegemist ühe siberi katku liiniga) ja neid püütakse kahjutuks teha. Täpsed andmed laboris tehtu kohta puuduvad, kuid on tõendeid, et seal tehti inimkatseid sealhulgas siberi katkuga.
Pärast labori asutamist keelati küttidele ja kaluritele ligipääs saarele. Ainult väga tugevate tormide ajal tohtisid kalurid ühest abajast varju otsida.
1949. aasta lõpuks rajati saarele sõjaväetranspordilennukite maandumisrada. Mõne kilomeetri kaugusel sellest asus Kantubeki-nimeline asula. Kahe- ja kolmekorruselistes kasarmutes elasid nooremteadurite perekonnad ning "keemiavägede" isikkoosseis. Asula keskel asus staap. Asula äärtes hoiti spetsiaalset sõjatehnikat ja autosid. Mõne kilomeetri kaugusel asulast oli "laboratooriumikorpus", mille ümber olid mõned barakid. Kõrval asusid polügoon ja võimas elektrijaam.
Saare ümber kurseerisid pidevalt sõjaväekaatrid ning maa peal patrullautod. Vahetult laboratooriumikorpuse ja polügooni ümber oli kahekordne okastraattara, mõnikümmend meetrit eemal veel üks kahekordne okastraattara.
1992. aasta lõpus jäeti baas kiiruga maha. Mööbel ka isegi televiisorid jäeti korteritesse. Autod, traktorid, töökojad ja varuosade laod jäid täies koosseisus maha. Siltide järgi otsustades elasid laboratooriumikorpuse juures asuvates barakkides põhiliselt naised. Elamistingimuste põhjal võib arvata, et tegu oli vangidega. Laboratooriumikorpuses oli mitu arstikabineti moodi ruumi, kus olid günekoloogilised toolid. Nende kõrval oli hermeetiliselt suletava uksega tuba. Laest laskus umbes meetri kõrgusele roostevabast terasest toru. Ühes toas oli mitukümmend suurepärast painduvate käte ja jalgadega mehe- ja naisemannekeeni. Alles jäi ka suur bioloogiaraamatukogu ja tohutu kolbide ja erianumate ladu. Enamiku keldriruumide rauduksed on kinni keevitatud ning pole seniajani avatud. Kõikjal on seife, mis on väga erineva suurusega.
Asula ja laboratooriumikorpuse vahel on katlamaja sarnane objekt, milles aga katlaid ei ole. Reservuaaridest viib laboratooriumikorpuse poole kolm eri värvi toru.
Ruutudeks jaotatud polügoon on teadmata otstarbega. Teine samasugune polügoon on mõnesaja kilomeetri kaugusel Üstirti platool.
1993–1998 lubati saarel kõigil vabalt tegutseda. Autopargid ja elektrijaam rööviti tühjaks, kuid laboratooriumikorpus ja selle juures asuvad barakid jäid puutumata. 1998. aastal saabusid saarele geoloogid, ökoloogid ja epidemioloogid, sealhulgas USA-st. Ameeriklased jõudsid järeldusele, et saarele on maetud tarbetuks osutunud siberi katku tüved. Ökoloogiline olukord saarel hinnati soodsaks.
Hiljem käisid USA eksperdid veel kord saarel ning veendusid, et saarel on väga suur bioloogilise relva matmispaik. Avastati ka elusaid siberi katku eoseid, mis on resistentsed Venemaal ja USA-s väljatöötatud vaktsiinidele.
USA Kaitseministeerium on sõlminud Usbekistani valitsusega lepingu ladustatud bakterioloogilise relva likvideerimiseks Vozroždenije saarel.
Kasahstan on suhtunud sellesse lepingusse negatiivselt, sest Kasahstanis ollakse veendunud, et Usbekistani ja USA eksperdid töötavad ka Kasahstani territooriumil.
Üks USA firma on avaldanud soovi hakata saarel tootma kalaluujahu.


Carl von Linné.
Carl von Linné (ladina keeles "Carolus Linnaeus"; 23. mai 1707 Råshult, Kronobergi lään – 10. jaanuar 1778 Uppsala) oli rootsi loodusteadlane ja arst, nüüdisaegse elusorganismide süstemaatika ja taksonoomia rajaja.
Nimi.
Teadlast nimetatakse mitmeti: Carl Linnaeus, Carolus Linnaeus, Carl von Linné, Carl Linné ja Karl Linné. Ise kasutas ta oma töödes alati varianti Carolus Linnaeus.
Ta kirjutas enamiku oma teadustööd ladina keeles, kuid piisavalt kirjutas ka rootsi keeles, olles näiteks üks esimesi, kes tarvitas rootsi keeles sõna "bioloogia".
Sel ajal rootslastel üldjuhul polnud perekonnanimesid. Inimesi kutsuti ees- ja isanime järgi. Näiteks Carli vanaisa oli Ingemar Bengtsson (Bengti poeg). Tema isa oli Nils Ingemarsson (Ingemari poeg).
Perenime läks vaja ainult ülikooli immatrikuleerimisel. Kellel seda polnud, võis selle võtta üsna suvaliselt, kuid akadeemilises maailmas eelistati ladinakeelseid nimesid. Kui Nils Ingemarsson astus Lundi ülikooli, valis ta nimeks Linnaeus pere omanduses oleva Linnegårdi talu järgi ("linn" on arhailine vorm sõnast "lind", mis tähendab rootsi keeles pärna). Niisiis oli nii isa kui poja kodanikunimi Linnaeus.
Aastal 1757 tõsteti Carl aadliseisusse. 1761 lühendas ta oma nime Linnéks ja lisas sellele "von" aadliseisuse tähistamiseks. Sellepärast ei ole kohane nimetada teda Carl (von) Linnéks, kui juttu on ajast enne aadlikuks saamist.
Londonis asuv Londoni Linné Ühing, "Linnean Society of London", annab välja ajakirja "The Linnean", medalit "Linnean Medal" jne.
Elulugu.
Systema Naturæ 1758. aasta väljaande tiitelleht
Aastal 1735 ilmus Hollandis tema teose "Systema Naturae" esimene trükk, mis pani aluse nüüdisaegsele elusorganismide süstemaatikale ja taksonoomiale. Esimeses trükis oli raamatul vaid 11 lehekülge. 1758. aastal ilmunud 10. trükis oli kirjeldatud juba umbes 4400 loomaliiki ja 7700 taimeliiki. Seal olid varasemad paljusõnalised nimetused asendatud kahesõnaliste, binaarsete liiginimetustega. Tema kirjeldatud liigid on tähistatud lühendiga "L.".
Linné oli esimene, kes kirjeldas inimest kui liiki. Inimese kui "Homo sapiens"i pani ta oma süsteemi esikloomaliste alla. Inimese kirjeldamisega samal viisil, nagu kirjeldatakse loomi ja taimi, aitas ta kaasa inimese päritolu väljaselgitamisele tulevikus.
1741. aastal omandas ta Uppsala ülikoolis doktorikraadi meditsiinis.
Ta pööras ümber Anders Celsiuse kasutusele võetud termomeetriskaala, mis omandas sellega tänapäeval kasutatava kuju.
Linné oli Rootsi Teaduste Akadeemia esimene president ning kuninga ihuarst.
26. juunil 1739 abiellus ta Sara Elisabeth Moræaga. Sellest abielust sündis kaks poega ja viis tütart, kellest täiskasvanuks sai üks poeg ja neli tütart. Tema poeg Carl Linné noorem sai samuti botaanikuks ja kõrgkooli õppejõuks, aga ta suri lastetuna ja sellepärast on Linné sugu meesliinis välja surnud.
Mälestuse jäädvustamine.
Tema auks on nimetatud asteroid 7412 Linnaeus ja Kuul asuv Linné kraater. Rootsi vanima botaanikaaia nimi on Linnaeuse aed, ehkki see on Linnést mõnevõrra vanem. Växjö ülikooli ja Kalmari kolledži ühinemisel tekkinud õppeasutus nimetati Linnaeuse ülikooliks.
Linnéd on kujutatud arvukatel Rootsi postmarkidel ja rahatähtedel. 1986 anti välja uus 100-kroonine rahatäht, millel on Linné portree, tema joonistus tolmlevatest taimedest, Linn aia vaade ja tema kirja pandud lause, mida tihti on nimetatud Linné deviisiks: "Omnia mirari etiam tritissima", mis tähendab "Leia imesid kõiges, isegi kõige tavalisemates asjades."


Lülijalgsed.
Lülijalgsed ehk artropoodid ("Arthropoda") on loomariigi hõimkond, kuhu kuulub üle 80% tänapäevastest loomaliikidest. Nad kuuluvad alamriiki "Proterostomata".
Lülijalgsete kehaehituse iseloomulikumateks tunnuseks on kitiinist välisskelett ja lüliline kehaehitus. Lülijalgsed jagunevad klassideks, millest suurimad on putukad ("Insecta"), ämblikulaadsed ("Arachnida") ja vähid ("Crustacea").
Lülijalgsete süstemaatika.
Lülijalgsed on traditsiooniliselt jagatud 5 alamhõimkonda, millest 1 on väljasurnud.


Tselluloos.
Tselluloos on β-D-glükopüranoosi jääkidest moodustunud polüsahhariid, elementaarlülide arv makromolekulis on 1000-6000.
Tselluloosi ehitust kirjeldab valem (C6H10O5)n, kus n on elementaarlülide arv.
Looduses.
On kõige levinum orgaaniline aine Maal üldse. Kõige puhtam looduslik tselluloos on puuvill (90%), okaspuu puidus (45%)
Keemilised omadused.
Hüdrolüüsub väävelhappe juuresolekul ja moodustab glükoosi.
Sellel reaktsioonil põhineb tselluloosi kasutamine lähteainena piirituse (alkoholi) tootmisel.
Erinevalt tärklisest reageerib tselluloos tugevate hapetega (näiteks lämmastikhappega) ja moodustab mono-, di-, trinitrotselluloosi.


Szamos.
thumb
Szamos [samoš] (ungari "Szamos", rumeenia "Someş") on jõgi Kesk-Euroopas Rumeenias ja Ungaris. Algab Transilvaanias Deji linnas. Ülemjooksul voolab loodesse läbi Transilvaania platoo. Alamjooksul laskub Kesk-Doonau madalikule ja suubub vasakult Tiszasse. Pikkus 465 km.


Piombino väin.
Piombino väin. Taamal Elba saar
Piombino väin ühendab Liguuria ja Türreeni merd ja lahutab Elba saart Apenniini poolsaarest. Laius 12 km.


Pitkäsalmi.
Vaade üle väina Moikoineni linnaosale Hirvensalo saarel
Pitkäsalmi on väin Turu linnas, mis eraldab Hirvensalo saart Turu saarestikus mandrist.


Anatoomia mõisteid.
"Siin on loetletud inimese ja teiste selgroogsete loomade morfoloogia, anatoomia, embrüoloogia ja histoloogia mõisteid.
__NOTOC__


Botaanika mõisteid.
"Siin on loetletud botaanika, sealhulgas taimeanatoomia ja taimemorfoloogia olulisemaid mõisteid."
__NOTOC__


Mikrobioloogia mõisteid.
Mikrobioloogia mõistete loend loetleb mikrobioloogia mõisteid laias tähenduses, hõlmates nii baktereid, arhesid, viirusi kui ka protiste.
__NOTOC__


Meditsiini mõisteid.
"Siin on loetletud meditsiini ja farmaatsia mõisteid. Ülevaatlikkuse huvides on siit välja jäetud vähem tähtsad anatoomia mõistete loendis, füsioloogia mõistete loendis, bioloogia mõistete loendis ja mikrobioloogia mõistete loendis esinevaid mõisted. Psühhiaatria mõisted on kantud ka Psühhiaatria mõistete loendisse. Eesti haiglad on kantud Eesti haiglate loendisse.
__NOTOC__
A.
aasia gripp -
abrasioon -
Alzheimeri tõbi -
ambulatoorne ravi -
amüotroofiline lateraalne skleroos -
"anaesthesia dolorosa" -
anatoomilis-terapeutiline keemiline kood -
androgeeniresistentsuse sündroom -
antagonist (anatoomia) -
antagonist (farmakoloogia) -
Aspergeri sündroom -
Atkinsi dieet -
A-tüüpi isiksus -
autosomaalne dominantne polütsüstneer -
B.
bakteriaalne endokardiit -
bakteriaalne perikardiit -
bakteriaalne toidumürgitus -
bakteriostaatiline aine -
Beckwithi-Wiedemanni sündroom -
bioloogiline surm -
bipolaarne häire -
Botkini tõbi -
B-tüüpi isiksus -
C.
C-tüüpi isiksus -
Creutzfeldti-Jakobi tõbi -
Crohni tõbi -
Cutasept F -
D.
de Clérambault' sündroom -
"delirium tremens" -
depressiivne luul -
depressioon (sümptom) -
Diseases Database -
dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon -
doos (üldmõiste) -
E.
ebastabiilne isiksus -
Edwardsi sündroom -
Eesti E-tervise Sihtasutus -
Eesti riiklik e-tervise projekt -
ekskavaator -
ekspressiivne kõnehäire -
emotsionaalne inadekvaatsus -
esmane maksapassaaž -
essentsiaalne hüpertensioon -
essentsiaalne treemor -
Euroopa Liidu narkostrateegia -
F.
füsioloogiline lahus -
G.
ganglioni tsüst -
graanulid (ravimvorm) -
H.
Haffi tõbi -
haiguste ennetamine -
hammaste valgendamine -
Heimlichi võte -
Hippokratese vanne -
Hoffmanni tilgad -
Huangdi Neijing -
hüaliintilgaline düstroofia -
hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega -
I.
intensiivõenduse õde-spetsialist -
J.
juveniilne idiopaatiline artriit -
K.
kahjude vähendamine (narkomaania) -
kapsel -
Kawasaki haigus -
kerge vaimne alaareng -
Kirby-Baueri meetod -
kliiniline surm -
kohlea implantaat -
kompulsiivne toitumishäire -
krooniline kardiovaskulaarne puudulikkus -
krooniline neerupuudulikkus -
kroonilisest haigusest tingitud aneemia -
L.
laiatoimelised antibiootikumid -
laste tserebraalparalüüs -
leegionäride haigus -
letaalne doos -
Lewy kehakeste haigus -
Li-Fraumeni sündroom -
lihasööja bakter -
liigesejäikuslik lülipõletik -
loomulik surm -
Lyme'i tõbi
M.
Maailma Terviseorganisatsioon -
maliigne hüpertensioon -
Medical Subject Headings -
meditsiiniline abivahend -
meditsiiniline biokeemia -
meditsiiniline karbogeen -
membranoproliferatiivne glomerulonefriit -
Ménière'i tõbi -
menstruatsioonitaoline vereeritus -
metaboolne alkaloos -
metaboolne atsidoos -
metakromaatiline leukodüstroofia -
metitsilliinile resistentne "Staphylococcus aureus" -
monoamiini oksüdaasi inhibiitorid -
mõtlemise häired -
mõõdukas vaimne alaareng -
müokardi infarkt -
N.
neelumandli hüpertroofia -
neeru aplaasia -
neeru hüpoplaasia -
nefrootiline sündroom -
neuropaatiline valu -
nodoosne erüteem -
O.
- oksendamine - okserefleks - olmeluul - onkoloogia - Online Mendelian Inheritance in Man - oopium - opiaat
- optiline koherentstomograafia - orgaanilised psüühikahäired
- ortostaatiline hüpotensioon
- ortostaatiline proteinuuria
- osoonravi - osteoporoos
P.
paanikahäire - paelusstõbi - palavik - panariitsium - pandeemia - pankreatiit - paranefriit - paranoiline luul - parasitoid - parasitoloogia - Parkinsoni tõbi - parodontoos - "paruresis" - pasta
- patogeensus - patogeen – patogenees - patoloogia - patsient - peavalu - pediaater - pediaatria - pedikuloos - penitsilliin - perearst - periostiit - peritoniit - Picki tõbi - pingepeavalu - piparmündiõli - pipett - platseebo - pleuraõõne dreen - Plummeri-Vinsoni sündroom - pohmelus - poikilotsütoos - polikliinik - pollinoos - polüdipsia - polütsüteemia - polüüp - poolväärtusaeg - porfüüria - preeklampsia - prillid - primaarne skleroseeriv kolangiit - proflaviin - profülaktika - progeeria - prognoos - progressiivne supranukleaarne paralüüs - proliferatiivne glomerulonefriit - proliferatsioon - proteinuuria - pseudohallutsinatsioon - pseudohüpoparatüreoidism - psoriaas - psühhiaater - psühhiaatria - "Psühhiaatrilise abi seadus" - psühhoanaleptiline aine - psühhoos - psühhopatoloogia - psüühikahäire - psüühiline funktsioon - ptomaiinid - puhas punalibleaplaasia - pulmonoloogia - pulsita elektriline aktiivsus - punetised - putukapiste - puue - puukborrelioos - puukentsefaliit - põletik - pärilik motoorne ja sensoorne neuropaatia - pärilikud haigused - püomeetra - püromaan - püromaania
R.
rahutute jalgade sündroom -
Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioon -
Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon -
raske vaimne alaareng -
respiratoorne alkaloos -
respiratoorne atsidoos -
ruumiõhu sündroom -
S.
salmonelloos - salv - sapikivitõbi - sariin - sarvdüstroofia - seagripp - seksisõltuvus
- seksuaalfunktsiooni häired
- sekundaarne hüpertensioon
- selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid - senestopaatia - seniilne treemor - seniilsus - seroloogia - siberi katk - siirdamine - silelihas - Silgard - silmatõmblus - sirprakuline aneemia - skisofreenia - skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired - skolioos - somnambulism - song - soor - spastiline halvatus - spermaanalüüs - Stargardti tõbi - stent - struuma - stsintigraafia - suguhaigus - suhkurtõbi - suhtumisluul - suposiit - surm - surmajärgne uuring - suu- ja sõrataud - suurusluul - sõltuvus - sõltuvusaine - söögitoru atreesia - söögitoruahend - söömishäired - südamepauna tamponaad - südamepuudulikkus - sügav vaimne alaareng - sügelised - sümptom - sündaktüülia - sündroom - süstelahus - süüfilis
T.
tavaline nohu -
terapeutiline kontsentratsioon -
"terra sigillata" -
tervisekaitse spetsialist -
testikulaarne feminisatsioonsündroom -
tritsüklilised antidepressandid -
tritsükliliste antidepressantide üleannustamine -
tromb -
tserebraalne akromatopsia -
tsüst -
tsüstiline fibroos -
tundeelu häired -
tundeelu tuimenemine -
tõeline hallutsinatsioon -
tõenduspõhine meditsiin -
tüümuse hüpoplaasia
U.
uneapnoe - unehäire - unetus - uneärevus - urofoobia
V.
vaakumultraviolettkiirgus - vaimne alaareng - vaimupuue - vaktsiin - vaktsineerimine - vakuoolne düstroofia - valguskartus - valu - valuvaigistid - vasomotoorne riniit - veresoontehaigused - verirind – vesiravi - Viagra - Vincenti angiin - Virkon - virulentsusfaktor - vitiliigo - vulvodüünia - võimekusluul - võimuluul - vähk - vältiv isiksushäire - vöötlihas - vöötohatis
W.
Wahli reegel -
Williamsi sündroom -
Wilmsi tuumor
Õ.
õde - õendus
Ä.
äge neerupuudulikkus -
äge nefriitiline sündroom -
äge pulmokardiaalne puudulikkus -


Molekulaarbioloogia ja geneetika mõisteid.
Molekulaarbioloogia ja geneetika mõistete loend koondab molekulaarbioloogia, geneetika ja biokeemia mõisteid.
__NOTOC__


Eesti liblikate loend.
"Siin on loetletud Eestis looduslikult elavaid liblikaid. Süstemaatiline loend on Eesti liblikaliste nimestik."
__NOTOC__


Eesti mardikate loend.
Järgnev on Eesti mardikaliste liikide loend.
__NOTOC__


Koduloomade loend.
"Selles loendis on loetletud inimese poolt kodustatud koduloomi ja -linde."
__NOTOC__


Eesti imetajate süstemaatiline nimestik.
Eesti imetajate süstemaatiline nimestik loetleb kõik Eestis pärismaisena või naturaliseerununa elavad imetajate liigid.
Nimestik ei sisalda liike, mis on Eestis välja surnud enne 19. sajandit. Selliste hulka kuulub tarvas. Pärast jääaega on Eesti alal elanud mõnda aega ka põhjapõder, euroopa piison, metshobune jt.
I Selts: putuktoidulised ("Insectivora").
1. Sugukond: siillased ("Erinaceidae")
2. Sugukond: karihiirlased ("Soricidae")
3. Sugukond: mutlased ("Talpidae")
II Selts: käsitiivalised ("Chiroptera").
4. Sugukond: nahkhiirlased ("Vespertilionidae")
III Selts: närilised ("Rodentia").
5. Sugukond: lendoravlased ("Pteromyidae")
6. Sugukond: oravlased ("Sciuridae")
7. Sugukond: unilased ("Myoxidae")
8. Sugukond: hüpiklased ("Dipodidae")
9. Sugukond: hiirlased ("Muridae")
10. Sugukond: hamsterlased ("Cricetidae")
11. Sugukond: kobraslased ("Castoridae")
IV Selts: jäneselised ("Lagomorpha").
12. Sugukond: jäneslased ("Leporidae")
V Selts: kiskjalised ("Carnivora").
13. Sugukond: kärplased ("Mustelidae")
14. Sugukond: karulased ("Ursidae")
15. Sugukond: koerlased ("Canidae")
16. Sugukond: kaslased ("Felidae")
VI Selts: loivalised ("Pinnipedia").
17. Sugukond: hülglased ("Phocidae)"
VII Selts: vaalalised ("Cetacea").
18. Sugukond: vaguvaallased ("Balenopteridae")
19. Sugukond: delfiinlased ("Delphinidae")
20. Sugukond: pringellased ("Phocaenidae")
VIII Selts: sõralised ("Artiodactyla").
21. Sugukond: sigalased ("Suidae")
22. Sugukond: hirvlased ("Cervidae")
Viited.
Imetajate süstemaatiline nimestik


Eesti kalade süstemaatiline nimestik.
Eesti kalade süstemaatiline nimestik loetleb Eesti kalad (kaasa arvatud sõõrsuud) süstemaatikapõhiselt. Nimestik tugineb suuresti 2003. aastal ilmunud raamatul "Eesti kalad".
Silmulised ("Petromyzontiformes").
Sugukond: silmlased ("Petromyzontidae")
Tuuralised ("Acipenseriformes").
Sugukond: Tuurlased ('Acipenseridae")
Heeringalised ("Clupeiformes").
Sugukond: Heeringlased ("Clupeidae")
Sugukond: Anšoovislased ("Engraulidae")
Lõhelised ("Salmoniformes").
Sugukond: Lõhilased ("Salmonidae")
Sugukond: Tintlased ("Osmeridae")
Sugukond: Hauglased ("Esocidae")
Angerjalised ("Anguilliformes").
Sugukond: Angerlased ("Anguillidae")
Karpkalalised ("Cypriniformes").
Sugukond: Karpkalalased ("Cyprinidae")
Sugukond: Hinklased ("Cobitidae")
Sugukond: Trullinglased ("Balitoridae")
Sägalised ("Siluriformes").
Sugukond: Sägalased ("Siluridae")
Sugukond: Kärpsägalased ("Ictaluridae")
Tuulehaugilised ("Beloniformes").
Sugukond: Tuulehauglased ("Belonidae")
Tursalised ("Gadiformes").
Sugukond: Tursklased ("Gadidae")
Sugukond: "Phycidae"
Ogalikulised ("Gasterosteiformes").
Sugukond: Ogaliklased ("Gasterosteidae")
Sugukond: Merinõellased ("Syngnathidae")
Ahvenalised ("Perciformes").
Sugukond: Ahvenlased ("Percidae")
Sugukond: Ridakalalased ("Stichaeidae")
Sugukond: Võikalalased ("Pholididae")
Sugukond: Emakalalased ("Zoarcidae")
Sugukond: Tobiaslased ("Ammodytidae")
Sugukond: Mudillased ("Gobiidae")
Sugukond: Makrellased ("Scombridae")
Sugukond: Mõõkkalalased ("Xiphiidae")
Meripuugilised ("Scorpaeniformes").
Sugukond: Võldaslased ("Cottidae")
Sugukond: Merivarblased ("Cyclopteridae")
Sugukond: Kulleskalalased ("Liparidae")
Lestalised ("Pleuronectiformes").
Sugukond: Kammellased ("Scophthalmidae")
Sugukond: Lestlased ("Pleuronectidae")
Välislingid.
Kalade süstemaatiline nimestik


Eesti hooghännaliste nimestik.
Selts: HOOGHÄNNALISED, "COLLEMBOLA".
Hooghännaliste nimestik


Aerutamine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
2004. aasta suveolümpiamängudel aerutamisvõistlused toimusid 23.–28. augustil.
Medalialad.
Mehed võistlesid olümpial üheksal alal: 500 m ja 1000 m distantsil ühe- ja kahekanuudel ning neljasüstal (ainult 1000 m). Naistel oli kavas kolm ala: ühe-, kahe- ja neljasüsta 500 m.
Võistluspaik.
Võisteldi Schiniase sõudmise ja aerutamise olümpiakeskuses, mis asub mitte kaugel Marathoni külast. Tribüünidele mahtus pealtvaatajaid 14 000.
Mehed, ühesüst, 500 m.
Finaal: 28. august
Mehed, kahesüst, 500 m.
Finaal: 28. august
Mehed, ühesüst, 1000 m.
Finaal: 27. august
Mehed, kahesüst, 1000 m.
Finaal: 27. august
Mehed, neljasüst, 1000 m.
Finaal: 27. august
Mehed, ühekanuu, 500 m.
Finaal: 28. august
Mehed, kahekanuu, 500 m.
Finaal: 28. august
Mehed, ühekanuu, 1000 m.
Finaal: 27. august
Mehed, kahekanuu, 1000 m.
Finaal: 27. august
Naised, ühesüst, 500 m.
Finaal: 27. august
Naised, kahesüst. 500 m.
Finaal: 27. august
Naised, neljasüst, 500 m.
Finaal: 27. august


Zooloogia mõisteid.
Zooloogia mõistete loend sisaldab zooloogilisi mõisteid, sealhulgas ka loomadele spetsiifilisi ökoloogia mõisteid ja mitte-inimesele omaseid anatoomia mõisteid (vt ka anatoomia mõistete loendit ja ökoloogia mõistete loendit)
__NOTOC__


Purjetamine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Purjetamine 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14.–28. augustil.
Parimad purjetajad selgusid Agios Kosmos Olympic Sailin Centre'is, kus medalitseremooniaid sai jälgida 1600 pealtvaatajat.
Ateenas jagati purjetamises välja 11 medalikomplekti. Neli oli mõeldud meestele (Mistral, Finn, 470, Star), neli naistele (Mistral, Europe, 470, Yngling) ja kolm oli avatud mõlema soo esindajatele (Laser, 49er, Tornado).
Eestlaste osalemine.
Ainus Eesti purjetaja Ateena vetel oli Imre Taveter, kes võistles Finn-klassis. Taveterile oli see teine olümpia, ta osales ka Sydney mängudel.
Imre Taveter sai viimases, 11. sõidus 18. koha, kuid pidi kokkuvõttes leppima viimase, 25. kohaga 221 karistuspunktiga. Eelviimase koha saanud itaallasele Michele Marcesinile kaotas Taveter 20 punktiga. Eestlase parimaks kohaks sõitudes jäigi 18.
Meeste purilaud Mistral.
Purjelaudur Gal Fridman võitis Iisraelile läbi aegade esimese olümpikulla Mistral-klassis. Enne viimast sõitu oli ta teisel kohal, juhtis Ricardo Santos Brasiiliast. Brasiillane oli viimases sõidus alles 17. ja jäi hoopiski medalita, poodiumile pääsesid veel olümpiatule süütaja Nikolaos Kaklamanakis Kreekast ja Nick Dempsey Suurbritanniast.
28-aastane Fridman tuli maailmameistriks kaks aastat tagasi. Atlanta olümpial oli iisraellane pronksmedaliomanik. Sydney olümpiale ta aga ei pääsenud. Enne Fridmani kulda oli alates 1952. aastast olümpial osalev Iisrael kokku võitnud neli medalit.
Meeste Finn.
Suurbritannia purjetaja Ben Ainslie tuli Finnil olümpiavõitjaks. Kahvatumad medalid kuulusid hispaanlasele Rafael Trujillole ja poolakale Mateusz Kusnierewiczile.
Eelmisel olümpial Laseril kulla võitnud 27-aastane Ainslie võitis 11 sõidust 4 ja vaid 4-s jäi ta esikolmikust välja. Kokku kogus ta 38 karistuspunkti. Ainslie oli medalil juba 8 aastat tagasi Atlantas, kui sai Laseril hõbeda.


Laskmine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Laskmine 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14. - 22. august
Medalialad.
Meestel oli kavas seitse klassikalise laskmise ala (õhupüss 10 m, õhupüstol 10 m, vabapüstol 50 m, olümpiakiirlaskmine 25 m, väikepüss lamades 50 m, väikepüssi standard 3x40 lasku ja liikuv märk 10 m) ja naistel neli (õhupüss 10 m, õhupüstol 10 m, väikepüssi standard 3x20 lasku ja väikepüstol 25 m).
Võistluspaik.
Olümpia laskmiskeskus paiknes Ateena kaguosas Markopouloses. Pealtvaatajaid mahtus võistlusi jälgima 2093.


Sõudmine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Sõudmine 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14. kuni 22. augustini 2004.
Medalialad.
Paarisaerulistel paatidel selgitasid nii mehed kui ka naised medalivõitjad ühepaadil, kahepaadil, kergekaaluliste kahepaadil ja neljapaadil. Roolijata paatidel võistlesid mõlema soo esindajad kahepaadil ning mehed sellele lisaks ka neljapaadil ja kergekaaluliste neljapaadil. Mehed ja naised võistlesid ka kaheksapaadil.
Kergekaalus ei tohi meessõudjate keskmine kaal ületada 70 kg ja naistel 57 kg. Kõikides paadiklassides oli võistlusdistantsi pikkus 2000 m.
Võistluspaik.
Sõudmisvõistlused peeti Schiniase Olympic Rowing and Canoeing Centre'is, kuhu jõuproove mahtus jälgima 14 000 pealtvaatajat.
Eestlaste osalemine.
Eesti sõudjaid sõitis Ateenasse seitse, vaid kergejõustiklased olid rohkem olümpiakohti välja võidelnud. Oma viiendal olümpial käis ühepaadil võistlev Jüri Jaanson.
1988. aastal Sŏulis sai Jaanson B-finaalis teise koha Pertti Karppineni järel, neli aastat hiljem Barcelona mängudel oli pärnulane A-finaalis viies. Atlanta mängud Jaansonil ebaõnnestusid (17. koht), kuid Sydneys oli ta taas A-finaalis ja lõpetas kuuendana.
Paarisaerulisel kahepaadil startisid Leonid Gulov ja Tõnu Endrekson. Paarisaerulise neljapaadi meeskonna moodustasid Oleg Vinogradov, Igor Kuzmin, Andrei Šilin ja Andrei Jämsä. Varuvõistlejana oli kaasas Silver Sonntak.
Eestlaste tulemused.
Meeste ühepaadil võitis Jüri Jaanson hõbemedali. Finaalis oli parim 350 m enne finišit lõpuspurti alustanud ja sellega liidrikohal sõudnud Jaansonist möödunud norralane Olaf Tufte, kes edestas Jaansonit 2,14 sekundiga.
Jaansoni hõbemedalikohta ei ohustanud aga keegi ning nii võitiski 1990. aasta maailmameister, 1995. aasta MM-hõbe ja 1989. aasta MM-pronks oma viiendatel olümpiamängudel lõpuks ometi medali, hõbedase.
Leonid Gulov ja Tõnu Endrekson olid paarisaerulisel kahepaadil terve sõidu vältel kuuendal kohal, kuid hea spurdiga lõpu eel tõusid neljandaks, võitjatele kaotati 6,09 sekundit. Gulov ja Endrekson kordasid neljanda kohaga Priit Tasase ja Roman Lutoškini saavutust 1992. aastal Barcelonas.
Meeste paarisaerulise neljapaadi B-finaalis sai Eesti paatkond koosseisus Andrei Jämsä, Andrei Šilin, Igor Kuzmin, Oleg Vinogradov kolmanda koha, mis annab neile Ateena olümpiamängude lõppkohaks üheksanda.
Mehed ühepaat.
Finaal:21. august
19. august


Adenomeer.
Adenomeer on histoloogias näärme lõpposa, milles valmivad sekreedid. Eriti suured mukoossetes näärmetes, väiksemad albuminoossetes näärmetes.


Füsioloogia mõisteid.
"Siin on loetletud inimese ja muude loomade füsioloogia mõisteid, (vt ka anatoomia mõistete loendit, molekulaarbioloogia ja geneetika mõistete loendit, zooloogia mõistete loendit ja meditsiini mõistete loendit); taimefüsioloogia mõisteid võiks kanda botaanika mõistete loendisse.
__NOTOC__


Aktsia.
Aktsia (inglise keeles "share", "stock") on väärtpaber, mis esindab proportsionaalset osalust aktsiaseltsi aktsiakapitalis ning annab selle omanikule ehk aktsionärile mitmeid õigusi.
"Näide". Kui aktsionäril on 10 aktsiat ja ettevõtte aktsiate koguhulk on 1000 aktsiat, siis on aktsionäril õigus 1% ettevõtte varale.
Lihtaktsia.
Lihtaktsia (inglise keeles "common stock") on tavaline hääleõigusega aktsia. Aktsionär saab tulu aktsiahinna tõusust ja ettevõtte poolt makstavatest dividendidest. Et lihtaktsiaid on oluliselt rohkem kui eelisaktsiaid, siis on lihtaktsiate likviidsus ja päevakäive oluliselt suuremad kui eelisaktsial.
Eelisaktsia.
Eelisaktsia (inglise keeles "preferred stock") on aktsionäride koosolekul hääleõiguseta või piiratud hääleõigusega aktsia. Eelisaktsia omanik ei saa ettevõtte juhtimises osaleda, kuid see-eest annavad eelisaktsiad eesõiguse võrreldes lihtaktsiate omanikuga dividendide jaotamisel ja aktsiaseltsi lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel. Sellest tuleneb ka eelisaktsia nimi. Tavaliselt on eelisaktsiatele määratud fikseeritud dividendimäär, näiteks 100 eurot aastas. Seetõttu on eelisaktsia põhimõtteliselt nagu võlakiri. Kui aktsiaseltsil ei ole jaotatavat kasumit või sellest ei piisa, võib eelisaktsia omanikele dividendi täielikult või osaliselt maksmata jätta. Maksmata osa liidetakse järgmisel aastal makstava dividendiga, arvestades juurde intressi seaduses sätestatud suuruses. Mõnikord on eelisaktsiatel siiski ka hääleõigus. Selle eesmärk on jätta juhtimisõigus piiratud grupi isikute kätte. Näiteks on A-klassi aktsial 10 häält, B-klassi aktsial 5 häält ja C-klassi aktsial 1 hääl.
Aktsiate kauplemine.
Vabalt kaubeldavad aktsiad on noteeritud aktsiabörsidel. Vabalt mitte kaubeldavad aktsiad pole börsidel noteeritud ja aktsiate ostmiseks või müümiseks tuleb ise osapooled leida.
Aktsialseltsi likvideerimine.
Füüsiline isik ei ole aktsiaid omades kohustatud millekski. Kui ettevõte läheb pankrotti, esitatakse kõik nõuded ettevõttele. Aktsionärid midagi juurde maksma ei pea, kuid pankroti korral kaotavad oma investeeritud raha. Füüsiline isik peab maksma tulumaksu seaduses sätestatud korras. Ettevõtte likvideerimisel rahuldatakse esmajärjekorras kreeditoride nõuded, siis jagatakse eelisaktsiate omanikele kuuluv vara ja lõpuks lihtaktsia omanikele ülejääv vara.


Aktsiakapital.
Aktsiakapital (inglise keeles "share capital") on aktsiaseltsi aktsiatega kaetud kapital ehk aktsiaseltsi aktsiate nimiväärtuste summa.


Finantsturg.
Finantsturg (inglise "financial market") on turg, mille kaudu liigub raha neilt, kelle tulud on ajutiselt suuremad kui kulud ja neile, kellel on eelarve hetkel puudujäägiga ehk finantsturg on koht, kus toimub finantsvahendite liikumine.


Triatlon 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Triatlon 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 25. ja 26. augustil
Medalialad.
Nii mehed kui ka naised võistlesid olümpiatriatlonis, mis koosneb 1500 m pikkusest ujumisest, 40 km pikkusest jalgrattadistantsist ning 10 km jooksmisest.
Võistluspaik.
Triatlon peeti Vouliagmeni olümpiakeskuses, mis asub Lõuna-Ateenas. Pealtvaatajate jaoks ol 3600 istekohta, kuid jalgrattasõitu ja jooksmist oli võimalik jälgida ka trassi ääres.
Eestlaste osalemine.
Marko Albert pääses olümpiale tänu ROK-i poolt antud wild-card'ile. Markole olid need esimesed olümpiamängud.
Marko Alberti esinemine.
Oma etteastega võis Marko Albert rahule jääda, saades 21. koha ja kaotades võitjale Uus-Meremaad esindanud Hamish Carterile 4.19. 25-aastane eestlane alustas tublilt, tulles 1,5 km ujumise järel veest neljandana ja kuuludes pärast 40 km rattasõitu teise gruppi, kusjuures kaotust liidrile oli vaid 47 sekundit.
49 startija hulgas oli maailma edetabelis 84. kohal olevast Albertist rankingus tagapool vaid viis triatleeti. Eestlase paremust pidid tunnistama ka kolm eksmaailmameistrit.
Marko alustas särtsakalt, vedades ujujate rivi esimesel kolmandikul ja sai kuivale maale neljandana, kaotust aja 18.01 saanud ameeriklasele Andy Pottsile 12 sekundit. Eestlasest olid ees ka Paulo Myuashiro Brasiiliast ja venelane Igor Sõsojev. Vahetusalas tegutses aga Albert kiiresti ja pääses rattasõidule kolmandana, olles möödunud Sõsojevist.
"Olin üllatunud, et esimese poi juures juhtisin, see ei nõudnud mingit pingutust," ütles Albert Eesti Raadiole. "Üritasin mitte üle punnida ja jõudu säästa. Ujumine otsustas nii palju, et sain alustada rattasõitu endale sobiva tempoga ja ei pidanud esimesele tõusule vastu minema hirmsasti surudes."
Rattadistantsi teiseks 8 km ringiks oli formeerunud 15-liikmeline juhtgrupp, kuhu kuulus ka eestlane. Kolmanda ringi tõusu järel pääsesid eest kuus meest, kes distantsi teise poolega suurendasid vahe enne jooksu jälitajatega enam kui 40 sekundile. Albert pedaalis vapralt teises 9-liikmelises grupis ja sai vaheaja rattasõidu järel 15-ndana.
"Nägin, et suudan grupis püsida, kuid niipalju jõudu polnud, et liidritega ära minna," kommenteeris Albert.
Hilisema esikolmiku tempo käis ülejäänud liidergruppi kuulunutele üle jõu juba esimesel 3,3 km jooksuringil. Albert, kes oli enne olümpiat hädas jalavigastusega, saabus esimeselt ringilt 18. kohaga, kaotust juhtijatele 2.02. Järgmisel ringil oli eestlane langenud kahe koha võrra ja vahe juhtijatega suurenenud veel minuti võrra.
"Esimene ring polnud hea, kuid teisel ja kolmandal hakkasin juba liikuma," rääkis Albert.
Mehed.
Finaal: 26. august
Naised.
Finaal: 25. august


Rahaturg.
Rahaturg on institutsioon, kus müüakse (levitatakse) krediidivõimeliste laenuvõtjate poolt lühiajaliselt (kuni üks aasta) väljaantud laenuinstrumente.


Veepall 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Veepall 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 15. -29. august
Medalialad.
Mehed selgitasid Ateenas medaliomanikud 12 ja naised 8 võistkonna osalusel.
Võistluspaik.
Kõik veepallikohtumised peeti Olympic Aquatic Centre'is. Meeste alagrupiturniiri viimane voor ja kõik kohamängud peeti peabasseinis, mida ümbritsevatele tribüünidele mahtus 11 500 pealtvaatajat. Kõik ülejäänud alagrupikohtumised peeti sisebasseinis, kus heitlusi sai jälgida 6200 pealtvaaajat.
Ajalugu.
Olümpiamängudel debüteeris veepall 1900. aastal, kui võitis Suurbritannia
ja on sellest ajast saadik alati kavas olnud. Nelja aasta eest Sydney's lasti esimest korda basseini ka naisveepallurid. Naiste esimese olümpiakulla võitis Sydney's kodupubliku rõõmuks Austraalia.


Jalgpall 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Jalgpall 2004. aasta suveolümpiamängudel oli jalgpalliturniir 2004. aasta suveolümpiamängudel, mis toimus 11. – 28. augustil.
Võistluses osales 16 meeskonda ja 10 naiskonda. Mehed mängisid esmalt neljas neljaliikmelises alagrupis, veerandfinaali pääses iga grupi kaks paremat. Turniiri alustati juba kaks päeva enne mängude ametlikku algust, naiste finaal oli 26. augustil ja meeste finaal 28. augustil.
Veerandfinaalid.
21. august
Poolfinaalid.
24. august
Pronksimäng.
27. august
Finaal.
28. august
Veerandfinaalid.
20. august
Poolfinaalid.
23. august
Pronksimäng.
26. august
Finaal.
26. august


Kapitaliturg.
Kapitaliturg on pikaajaliste (enamasti tähtajaga üle ühe aasta) finantstehingute turg, kus kaubeldakse valitsuse võlakirjade, munitsipaalvõlakirjade, erinevate laenutoodete, aktsiate, jne. finantsinstrumentidega.


Riskikapital.
Riskikapital ("venture capital", "risk capital") on kapital, mis investeeritakse märkimisväärset riski sisaldavatesse tehingutesse, alustavatesse või varases arengujärgus olevatesse ettevõtetesse, mille edukuse võimalused on ebakindlad. Riskikapital esineb enamjaolt lihtaktsiate näol.


Bioloogia mõisteid.
"Siin on loetletud üldbioloogia mõisteid ja tähtsamaid bioloogia eriharude mõisteid.
__NOTOC__
A.
- abiootiline tegur
- adaptiivne radiatsioon
- aditiivne tunnus
- adenülaadi tsüklaas
- aeroobne glükolüüs
- aeroobne protsess
- akrosomaalne reaktsioon
- amööb
- anaeroobne hingamine
- anaeroobne glükolüüs
- analoogia
- astel (loomal)
- autohtoonne liik
B.
Baeri seadused
- Baldwini efekt
- Baueri reegel
- bilateraalne sümmeetria
- binaarne nomenklatuur
- bioenergeetika
- biogeograafiline rajoneerimine
- biogeneetiline reegel
- bioloogia filosoofia
- bioloogilised interaktsioonid
- biootiline tegur
- bioorgaaniline keemia
- B-rühma vitamiinid
D.
- divergents
- domeen
E.
- elu teke
- endoplasmaatiline retiikulum
- endosümbiootiline teooria
- eoseline sigimine
- euglenoidne liikumine
- evolutsiooniline progress
- evolutsiooniline psühholoogia
F.
- fülogeneetiline süstemaatika
G.
- geenmuundatud organism
- geneetiline assimilatsioon
- geneetiline info
H.
- hulkrakne organism
I.
"in vitro"
- "in vivo"
- "incertae sedis"
- iseregulatsioon
J.
juveniilne staadium
K.
kahe domeeni süsteem
- kolme domeeni süsteem
- koloonia
- konvergents
L.
Lamarcki seadused
- liik
- lõhestav valik
M.
- matemaatiline bioloogia
- mitokondriaalne DNA
- monofüleetiline rühm
- molekulaarne kell
N.
neovitalism - neurobioloogia - nomenklatuurikoodeksid - N-ots - nominaatvorm - nomogenees
P.
- parafüleetiline rühm
- parasitoid
- polüfüleetiline rühm
- põlvkond
R.
- rass
- relikt
S.
- "sensu lato"
- "sensu stricto"
- stabiliseeriv valik
- suguline valik
- suguta sigimine
- suunav valik
T.
- teisend
- teisesed sootunnused
- teoreetiline bioloogia
V.
- valik
- vegetatiivne sigimine
- vermimine
- vorm
- võrdlev anatoomia
Ö.
ökoloogiline amplituud
- ökoloogiline tasakaal
- ökoloogiline tegur
Ü.
üherakuline organism


Putukate loend.
"Siin on loetletud putukate liike ja teisi taksoneid.
__NOTOC__


Seadusandlus.
Seadusandlus on seaduste kehtestamise protsess.


Sumerid.
Sumerid (ka "sumerlased") olid vanaaja rahvas. Nad elasid 4. aastatuhande lõpus ja 3. aastatuhandel eKr Mesopotaamia lõunaosas (Sumeris). 2. aastatuhande alguses alistati amoriitide poolt ja nad liideti Babüloonia riigi koosseisu. Sumerid ise semiidistusid.
Sumerid on pärandanud maailmale rea leiutisi, millest kuulsaimad on ratas ja vanker.


Äriseadustik.
Äriseadustik on Eesti Vabariigi Riigikogu seadus, mis reguleerib ettevõtjate tegevust.


Põhja-Preparise väin.
Põhja-Preparise väin on India ookeani kirdeosas asuv väin, mis ühendab Andamani merd ja Bengali lahte ning eraldab Preparise saari Euraasia mandrist.


Mainau.
Mainau on saar Saksamaal Bodeni järves selle edelaranniku lähedal. Rannaga on ta tammi kaudu ühenduses.
Mainau oli asustatud juba nooremal kiviajal 5 tuhande aasta eest. 15 eKr vallutasid roomlased saare keltidelt ning asutasid sinna lossi, laevatööstuse ja sadama oma Bodeni järve laevastikule. 9.–13. sajandini asus saarel Reichenau klooster. Seejärel läks saar Teutooni ordule, kuni Napoleon selle 1806 konfiskeeris. Saar müüdi eraomandisse.
1850-ndatel omandasid saare Badeni suurhertsogid. Kui Badeni hertsog Friedrich I suri, läks saar tema tütrele Victoriale, kes abiellus Rootsi kuninga Gustav V-ga. Victoria pärandas selle oma teisele pojale Wilhelmile, kelle pojale krahv Lennart Bernadotte'ile saar kuulus tema surmani 2004. aastal. Saarel oli krahv Bernadotte'i loss ja kodu.
Suurema osa saarest moodustab aed, mis päeval on külastajatele avatud. Saart majandab "Insel Mainau GmbH", millest Bernadotte'idele kuulub kõigest 1%.


Kapital.
Kapital on väärtus või omand, mida saab kasutada lisaväärtuste loomiseks. Kapitaliks võib olla raha, kinnisvara, oskusteave, seadmed jne.
Kapital, mis ei loo lisaväärtusi, on niinimetatud surnud kapital, näiteks seisev raha, sama kehtib ka rakendamata teadmiste kohta.
Klassikaline majandusteooria käsitles kapitalina üksnes füüsilisi esemeid, nagu seadmed, ehitised ja sõidukid, mida kasutatakse tootmises. Teised majandusteadlased on kapitali mõistet laiendanud. Näiteks investeeringuid töötajate oskustesse ja haridusse võib käsitleda inimkapitali ülesehitamisena.


Metanet.
Metanet on ilma keskse serverita arvutivõrk, sarnase eesmärgiga nagu Freenet, ehituselt siiski väga erinev. Metanet töötab nii, et selle kasutajad saaksid anonüümselt kasutada kõiki IPv4 või IPv6 võrgu võimalusi.
Motivatsioon.
Anonüümse võrgu ehitamine internetiprotokollide kaupa nõuab aega ja tekitab probleeme (uuri Freeneti või sarnaseid). Tihti vaieldakse, kas sellist võrku tasub üldse luua erinevate arvutiprogrammidega. Tunduvalt lihtsam on luua IPv4/IPv6 võrk, millel on vajalikud anonüümsust tagavad parameetrid olemas. Sellist võrku luues ei ole vaja kirjutada uusi programme ja protokolle, vaid võib kasutada olemasolevaid (smtp, http, irc, ftp, usenet jne). Siiski selliseid IPv4/IPv6 võrke ei esine, pigem arendatakse uusi protokolle ja programme. Seda auku üritabki täita Metanet ja on üks väheseid, kui mitte ainus selline võrk.
Ülesehitus.
Kuna kaabli vedamine iga liikme juurde on sellise vabatahtlike poolt arendatavate võrgu puhul väga kallis, on kõige õigem moodus kasutada VPN lahendusi üle interneti nii ruuterist ruuterini kui ka ruuterist kasutajani. Selline teguviis hoiab ära välise pealtkuulamise, samas ei võimalda tuntud tarkvara kasutamine teha statistikat võrgu kohta.
Et ära hoida internetiga konflikti sattumist (Metaneti teatud arvuti IP on sama mõne tuntud interneti serveri omaga), kasutatakse Metanetis kohaliku võrgu jaoks eraldatud IP-klasse, näiteks 10.0.0.0/8, 172.12.0.0/12 või 192.168.0.0./16. Eelistatuim on 10.0.0.0/8, kuna sellel on kõige suurem adresseeritav vahemik, teoorias kuni 16 miljonit kasutajat. Et võrku veelgi suuremaks teha, tuleb kasutusse võtta juba IPv6.
Võrk on ideaalis jagatud regulaarselt korduvate ruuterite jadana. See teeb võrgu rohkem detsentraliseerituks, vähendab koormuspunkte ning suurendab võrgu läbilaskevõimet.
Sellest võrgust osavõtmiseks sobib praktiliselt iga IPsec-lahendusega programm. Näited: FreeSwan või Greenbow. Ka mitte-IPsec lahendused sobivad, näiteks OpenVPN ja SSH tunnelid. Millist tarkvara kasutada, ei oma tähtsust, iga ühendus võib kasutada erinevat VPN lahendust.
Liitumine.
Liikmeks saamine ainult kutsega. (Vaata linke)


Walter Röhrl.
Walter Röhrl (sündinud 7. märts 1947 Regensburg), Saksamaa rallisõitja, maailmameister aastail 1980 ja 1982, Euroopa meister 1974. 2000. tunnistati kolleegide poolt "millenniumi rallisõitjaks".
Maailmameistrivõistluste etapivõidud.
Karjääri jooksul võitis ta 14 maailmameistrivõistluste rallit.


Sõrdarja.
Sõrdarja (tadžiki "Сирдарё" või "дарёи Сир", pärsia سيردريا "Sirdaryâ", usbeki "Sirdaryo", kasahhi "Сырдария"; antiikmaailmas tuntud kui "Jaxartes", kreeka keeles "Ιαξάρτης Iaxartιs", mis on tuletis jõe vanapärsia nimest "Yakhsha Arta") on jõgi Kesk-Aasias.
Algab Narõni ja Karadarja ühinemisel Fergana orus.
Ülemjooksul voolab Fergana orus läände ja edelasse. Seejärel murrab Hudžandi väravates läbi Farhadi mägede, moodustades Begovati kärestikud, ja pöördub järsult põhja. Edasi voolab ta kaarega loodesse ja läände, vasakul kaldal on Näljastepp. Tšardara linna kohal pöördub Sõrdarja taas põhja, ning edaspidi jälle kaares loodesse ja läände, kusjuures vasakul kaldal on Kõzõlkum.
Suurem osa Sõrdarja veest kulub põldude niisutamiseks, seetõttu kuivab jõgi juba enne Araali järveni jõudmist. Sõrdarja suubus varem kirdest Araali järve (täpsemalt Väikesesse Araali), olles moodustanud delta, mis tänaseks on kuivanud.
Sõrdarja ja Amudarja vete ülemäärase kasutamise tagajärjel on suuruselt neljas järv maailmas tänaseks kahanenud peaaegu olematuks.


Põhjaväin.
Põhjaväin (inglise "North Channel") ühendab Atlandi ookeani ja Iiri merd ning eraldab Iirimaa ja Suurbritannia saari Põhja-Iirimaa ja Šotimaa kohal.
Laius 21 km, sügavus kuni 272 meetrit.


Autoralli maailmameistrivõistluste etapivõitjad.
1974.
Autotootjate maailmameistriks tuli Lancia. Kolm etappi (Monte Carlo, Rootsi ja Akropolise ralli) jäid pidamata naftakriisi tõttu.
1975.
Meeskondliku maailmameistritiitli pälvis taas Lancia.
1990.
Rootsi ralli jäeti ära sooja ilma tõttu.
Enim maailmameistrivõistluste etappe võitnud rallipiloodid.
"(arv, nimi ja riik) pärast 2005. aasta Itaalia rallit"


Eesti Vabariigi põhiseadus.
Eesti Vabariigi põhiseadus on Eesti riigi toimimise ja kõigi teiste seaduste õiguslik alusdokument.
Põhiseadus Eesti Vabariigis.
Põhiseadust või konstitutsiooni võib mõista nii formaalses kui ka materiaalses tähenduses. Formaalses tähenduses on põhiseadus põhiseadusandja poolt antud riigi kõrgeima õigusjõuga akt, mille muutmine on seadusega võrreldes raskendatud. Materiaalse definitsiooni kohaselt sätestab põhiseadus riigivõimu organisatsiooni ning kõrgeimate riigiorganite ülesanded ja kompetentsid, garanteerib kodanike põhiõigused ja vabadused ning määratleb riigi põhiväärtused ja põhiülesanded.
Samas on põhiseadus ka rahvusliku kogukonna identiteedi ja püüdluste väljenduseks ning märgiks oma ajastu vaimust. Seega ei ole riigi põhiseadus üksnes juriidiline dokument, ta on ka poliitiline ja rahvuslik-kultuuriline dokument.
Põhiseaduse tekkesituatsiooni iseloomustab olukord, kus ühelt poolt on rahval kui suveräänil piiramatu õigus kehtestada mida tahes, ja teiselt poolt kohustus konstitueerida rahulikku kooseksisteerimist võimaldav põhikord, lähtudes — enamasti ajalooliselt — juurdunud tõekspidamistest ja väärtustest.
Kuna põhiseadusandlik võim ei ole ainult ühekordse akti aluseks, vaid kestev jõud, mis võib igal ajal kehtestada uue õiguse, on see tõsiasi ka põhiseadusandja kontrolli mehhanismiks. Kui põhiseadusandja ei pea kinni temal lasuvast kohustusest, on suveräänsel rahval õigus heita tema põhiväärtustele mittevastav põhikord kõrvale ja kehtestada uus neile väärtustele vastav põhikord.
Eesti keeles on termin "põhiseadus" erinevalt paljudest teistest keeltest selgelt normatiivse tähendusega termin. Ta tähendab riigi põhikorda sätestavat seadusandlusakti, põhikirja või põhilist, peamist seadust.
Seevastu võõrsõnalise vastena kasutusel olevat mõistet "konstitutsioon" võib tõlgendada nii normatiivselt kui ka empiiriliselt. Konstitutsioonil normatiivses tähenduses on sama tähendus mis põhiseadusel. Empiiriline dimensioon hõlmab aga kehtiva tegelikkuse, selle, milliseid reegleid riigis tegelikult järgitakse.
Välislingid.
*


Volikogu.
Volikogu on Eestis kohaliku omavalitsuse üksuse (valla või linna) esinduskogu või ühiskondliku organisatsiooni esinduskogu, kui organisatsiooni põhikiri näeb ette sellise nimetuse.
Vajadus kasutada sellist volitusega esindamist, tuleneb organisatsiooni, mida soovitakse mõistuspärase efektiivsusega juhtida, suurusest.
Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogud.
Kohaliku omavalitsusüksuse valivad omavalitsusüksuse valimisõiguslikud inimesed vabadel valimistel neljaks aastaks.
Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.
Organisatsioonide volikogud.
Eesti erakondadest on volikogu näiteks Eesti Keskerakonnal, teistest organisatsioonidest Eesti Linnade Liidul.
Kohaliku omavalitsuse volikogude pädevus.
(2) Seadusega kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsusorgani pädevusse antud küsimusi otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu, kes võib delegeerida nende küsimuste lahendamise valitsusele.
(3) Kohaliku omavalitsuse volikogu võib delegeerida valla- või linnavalitsusele muudatuste tegemise aasta jooksul ametiasutuste struktuuris ja teenistujate koosseisus volikogu poolt kinnitatud teenistujate üldarvu ja palgafondi piires.


Adrenomimeetikum.
Organismi looduslikeks adrenomimeetikumideks on noradrenaliin, adrenaliin ja ka neuropeptiid-Y,
kunstlikest on farmakoloogiliselt tähtsaimad efedriin, kokaiin, nafasoliin, klofeliin, isoprenaliin, dobutamiin ja salbutamool.


Kihelkond.
Kihelkond (van. Kihlakond, Kihhelkond, Kihhelkund) on kiriklik ja etnograafiline piirkond. Kihelkonnad tekkisid ristimiseelsete külakondade (kylægund) alusel neile järgnevate ristimisjärgsete kirikukogukondade ((lad. parochia, sks. Kirchspiel) piires.
Kihelkond oli üsna suletud rahvuslik üksus, kus tänu iseolemisele, kogukonnasisestele abieludele jms säilisid vanad tavad, murrak, riietus ja muu kohalik pärand.
Külakonnad-kiligundad vanades ürikutes.
Taani hindamisraamat annab ülevaate maavaldussuhetes Harjus (Hæriæ) ja Virus (Uironia) ning sisaldab andmeid adramaade ja maaüksuste kohta Eestis, välja arvatud ordule jäänud Sakalas ja Ugandis.
Suur Eestimaa nimistu (Harju ja Viru kohta) on koostatud aastail 1219-1220. Allpool on püütud vanast kirjaviisist kinni pidada. Kylægund hääldatakse kui küläkund. Piirkondadele järgneb sealsete külade ja valdajate nimekiri.
In Uomentakæ Kilegund & parochia Keykel...
In Repelkylægund In uironia in parochia toruestæuæræ...
In Maum – Kylægund. In parochia Maum...
In læmund kylægund. In parochia vov....
(Harju Repel on Jõelähtme ümbruses, Viru Repel Kadrina vallas. Læmund on hilisem Viru-Jaagupi ja Simuna kihelkond ja Lemmun on hilisem Väike-Maarja kihelkond.
Kuna maa vallutamisest oli möödas vaid mõni aasta, polnud maasuhted veel lõplikult korrastatud. Küla asukohta või kuuluvust on nimistus määratud kas vanaviisi kylægundi ehk külakonna või uutmoodi parochia ehk kirikukihelkonna järgi. Kattumine võib olla kas täielik või osaline. Mõiste kylægund-külakond kasutamise rohkus viitab seigale, et see oli XIII alguses oluliseks maa ja ühiselu korraldamise üksuseks.
Sõna külakond on mõnel juhul kirja pandud vigaselt: seitsmel juhul kylægund, ent kord kilegund ja kord kylagund. Sarnane pilt avaneb ka külanimede puhul: Kiæppækylæ, Waskilæ, Palikyl, Hæimsstkilæ, Hysenkylæ, Martakilæ jne.
Suure ja väikese nimistu võrdlemisel selgub, et kylægund on muutunud ladinapäraseks kiligundaks. Seejuures väikese nimistu Wironias on üks kylægund-kiligunda vähem kui suure nimistu Uironias 10 aasta eest.
Arusaamatuks jäävad Harju-Härjä (Hæriæ, Harrien) ja Revälä (Reuælæ) vahekorrad. Suures nimistus on Härjäl üles tänendatud seitse parochiat ehk kirikukihelkonda, neist kolme puhul esineb ka mõiste kylægund, Revälät ei esine üldse. Kümme aastat hiljem on Harrienis kolm ja Reväläl kolm kiligundat Harju-Härjä arvelt.
Liivimaa Henriku kroonikas aastast 1227 esinev kiligunda ei ole kroonika tekstis kylægundiga seotud, kuid vastab igati selle mujal kasutatavale ladinapärase nimekujule kiligunda.
1228.a. kuningas Heinrich (VII) tunnustuskirjas Saaremaa, Hiiumaa ja Läänemaa piiskop Gottfriedile on märgitud viis kelichontat Öselil ja seitse Maritimas. Kelichontade arv vastab kiligundade arvule, seega on tegemist kirjaviisi variatsiooniga.
Kiligunda esineb Saaremaa jagamise ürikus Riia piiskopi Nicolause, Mõõgavendade ordumeistri Volquini ja Riia rae ja kodanike vahel aastast 1234.
Lisaks Eestile esineb mõiste kiligunda ka Kuramaa ristimist käsitlevas 1230.a. Alna Balduini ürikus.
Etümoloogia.
Kihelkonnale eelnes kylægund. Kylægund ehk küläkond tuleneb läänemeresoome tüvedest külä - hoone, maja ja kunda - sugu, hõim, klann, kokku kodakondsed ehk majarahvas.
Kihelkonna kohta on oletatud, et see tähendab pantvangkonda, mis tuleneb vanarootsi pantvangist - "gisla", germaani "gisel", "giseler", kuna ülikute poegade pantvangideks andmine-võtmine kuulus vanaaja diplomaatia juurde ning on kirjas ka Henriku Liivimaa kroonikas. Mõiste kihelkond muutuks seega omavahel pantvange vahetanud poolte liiduks. Ristimiseelsete suhete puhul ja ka ristimisaegse parimate poegade panti andmise juures peaks oletus paika, ent ristimisjärgse kirikukogukondade moodustamise puhul mitte.
Muinas-Eesti külakonnad.
Külakond Taani hindamisraamatus "kylægunda" ja "kiligunda"), Läti Henriku Liivimaa kroonikas jt "kiligunda, kelichonta" oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade ühendus, mida juhtisid üks või mitu isandat (Läti Henrikul "senior, senior provinciae", tõlkes vanemat).
Taani Hindamisraamat annab põhjust arvata, et külakond-kiligunda oli ühtlasi XIII saj. alguse ka kõige arvestatavam maakorralduslik üksus, kirja on pandud nii külade kui sealsete adramaade arv, mis kõik kokku eeldab ka kindlaid piire (Uluots, 1934).
Sõjaliselt võis külakond välja panna oma ründe- ja kaitseväe, millele vihjavad Henriku Liivimaa kroonikas leiduvad napid teated eestlaste võitlustest mitte üksnes maade, vaid ka külakondade-kiligundade kaupa. Külakonnal võis olla linnus või mitu.
Eesti aladel oli 13. sajandi algul ligikaudu 45 külakondaa, umbes poolte nimed ja asukohad on teada, ülejäänute puhul on tehtud kirikukihelkondadest tulenevaid oletusi, tagasiulatuvaid ekstrapolatsioone. Nimelt moodustati esialgu ühe külakonna alusel reeglina üks parohhia-kirikukihelkond.
Kirikukihelkonnad Eestis.
Muistse vabadusvõitluse ehk Põhjala ristisõdade tulemusena moodustati vanade külakondade põhjal kirikukihelkonnad (parohhia, "parochia", Kirchspiel). Esialgu oli külakond aluseks ühele, harvem kahele kihelkonnale, ajapikku ühes elanikkonna lisandumisega tekkis neid juurde.
Kirikukihelkond oli maa-ala, mis moodustas kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna. Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks, kuigi kirikukihelkonnas võis lisaks sellele olla ka teisi kirikuid (abikirikuid) ja/või kabeleid. Kirikukihelkonnale kuulus oma maa-alal ka haldusõigus, kuni moodustati teised haldusorganid (komtuurkonnad, foogtkonnad, vallad). Kihelkondade juures tegutsesid ka kihelkonnakohtunikud.
Kihelkonna rahvast iseloomustavad tihedad hõimlussidemed, reeglina võeti abikaasa oma kihelkonna piirest, harvemini naaberkihelkonnast (Saaga).
13. sajandi lõpus oli Eesti aladel 59 kihelkonda, 16. sajandi lõpus 83, 1925 enne kirikukihelkondade kaotamist 102.
Kirikukihelkond määras ametisse kiriku eestseisja, tavaliselt kaks kihelkonna kohta. Kiriku eestseisja täitis majanduslikke ja politseilisi ülesandeid. Amet loodi arvatavasti 16. sajandi algul ja likvideeriti 1919.
Kirikukihelkonnad moodustasid kirikukonvendi. Kirikukonvent oli luteri kiriku haldusorgan Eesti- ja Liivimaal. Kirikukonvendid tegutsesid 17. sajandi lõpust 1919. aastani.
Alates 1860ndatest aastatest kihelkonna tähtsus haldusüksusena järk-järgult vähenes.
1866 alustati kihelkondades valdade moodustamisega. Esialgu moodustati igas mõisas omaette vald ning vallad hõlmasid ainult talumaid, mitte aga aga mõisatele kuuluvaid maid. Hiljem valdasid pidevalt ühendati, kuna väikesed vallad osutusid väheefektiivseks ning nende ülevalpidamine kulukaks. Suurem valdade ühendamine toimus 1891–1893. Alates 1917. aastast allutati valdadele ka mõisamaad. Sellest ajast peale saidki kihelkondade asemel peamisteks haldusüksusteks vallad. Kihelkonna (kirikukihelkonna) mõiste jäi paralleelselt kasutusse küll kuni 1925. aastani, mil luteri usu kirikukogudused muudeti territooriumiga mitteseotud usuühinguiks.
Tänapäeval on kihelkonna mõiste muutunud pelgalt ajaloolis-kultuuriliseks mõisteks. Näiteks eesti keele murrakud, rahvaluule ja rahvarõivad jagunevad kihelkonniti, kuna palju kirikukihelkondi moodustati ajalooliste kihelkondade aladele. Samuti on mõistlik kihelkondade järgi liigitada mõisaid jt ajaloolisi objekte. Tänapäevane haldusjaotus 15 maakonnaks ning enam kui 230 omavalitsuseks ajaloolist kihelkondlikku jaotust ei järgi. Nii on kujunenud olukord, kus üks ajalooline kihelkond on tükeldatud mitme valla või isegi mitme praeguse maakonna vahel.
Eesti kihelkondade loend maakondade järgi.
Hoiatus: nn. muinaskihelkonnad on rahvusromantiline müüt, millel puudub dokumenteeritud alus.
Nn. muinaskihelkonnale vastab vallutuseelne kylægund-küläkond (latiniseeritud kiligunda, kelichonta). Loetelu ei ole korrektne.
Muinaskihelkonnad.
Harju maakonna ("Harrien") ajaloolised kihelkonnanimed ei ole säilinud.
Muinaskihelkonnad.
Järva maakonnas oli kolm muinaskihelkonda, mille nimedest on meieni jõudnud vaid üks.
14.–16. sajand.
Märkus. Pärnu maakonnast kui iseseisvast üksusest saame rääkida alles alates uusajast (17. sajandust). Muinas- ja keskajal kuulusid Halliste/Aliste ja Karksi Viljandimaa/Sakala juurde, Korbe/Kõrve/Pärnu-Jaagupi ja Soontagana/Mihkli aga Läänemaa/Saare-Lääne piiskopkonna juurde. Alempois oli muinasajal ühe kihelkonnaga väikemaakond.
Lisaks kuulus muinasaegse Sakala alla arvatavasti veel Ruhja kihelkond (läti k Rūjiena) (tänapäeval kuuluvad selle alad Lätile ja on peale Liivi sõda lätistunud). Segane on lugu Härgmäe (läti k Ērģeme; saksa k Ermes) piirkonnaga, mis muinasajal võis olla eestikeelne ja kuuluda Sakala maakonda.
17. sajand.
Ajalooline (kuni-1920) Valgamaa jääb kaasajal Läti aladele, v.a Valga linn ja tühised alad Luke (läti k Lugaži, saksa k Lugden) kihelkonnast. Helme kihelkond on ajalooliselt seotud Sakalamaa/Viljandimaaga, Sangaste aga Ugandimaa/Tartumaaga. Segane on lugu Hargla kihelkonna aladega. Teada on vaid, et ta on eraldatud 1694 Koivalinna (läti k Gauijena, saksa k. Adsel) kihelkonnast. On täiesti tõenäoline, et Hargla ümbruse ala on eestistunud alles keskaja teisel poolel või uusaja algul ning muinasajal oli see osake latgalite aladest. See on siiski vaid hüpotees. Veel 18.-19. sajandi kaartidel on Hargla-Karula piirkonnas palju lätikeelseid kohanimesid.
17. sajand.
Märkus. Võrumaa on iseseisva üksusena (kreisina) loodud alles 1783.a haldusreformiga. Enne seda olid selle alad seotud Ugandimaa/Tartumaaga. Arvatavasti oli varajasel keskajal suur osa hilisemast Võrumaast üsnagi tühi ja ilma märkimisväärse inimasustuseta metsaala, mis oli omalaadne puhvertsoon Vana-Liivimaa ning Vene alade vahel.


Bengt Gottfried Forselius.
Bengt Gottfried Forseliuse mälestuskivi Harju-Madisel.
Bengt Gottfried Forselius (1660? – november 1688) sündis Harju-Madise pastori Johann Haquinus Forseliuse pojana, õppis Tallinna gümnaasiumis ja sai juristihariduse Wittenbergi ülikoolis. Pärast Eestimaale naasmist, asus ta koos Risti koguduse vaimuliku Gabriel Herliniga viimase asutatud talurahvakoolis Risti kirikumõisas (Aru mõis) lapsi häälikumeetodil lugema õpetama.
Mõjutusi oli ta saanud Jan Amos Komensky omal ajal Euroopas tuntuks saanud uudsetest pedagoogilistest vaadetest (lihtsam lugemaõppimise meetod ilma tähenimesid üksikult lugemata). Komensky pani aluse klassitunni süsteemile, töötas välja õppetunni metoodika alused ning pooldas näitlikustamist õppetöös. Tema põhiteos "Didactica magna" ilmus 1656.a.
1684. aastal organiseeris Forselius Tartus Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite seminari (Forseliuse seminari), et ette valmistada eesti maarahva jaoks köstreid ja koolmeistreid (arvatavasti Rootsi riigi toetusel). Kuna ka Lätis organiseeriti taoline õppeasutus, võis nende ettevõtmiste toetajaks olla kindralsuperintendent Fischer. Forselius kasutas seminaris oma aja kohta uudseid õppemeetodeid. Ilmselt oli selleks ajaks olemas ka tema aabits (ei ole küll säilinud, isegi ilmumisaasta suhtes ei ole raamatuloolastel ühist arvamust - ilmselt ilmus selline aabits 1685 või 1686. Lugema õpetas Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. Igast kihelkonnast saadeti Tartusse õppima noormehi. Nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust.
Sellised ettepanekud tekitasid vanameelses pastorkonnas vastuseisu, sest arvati, et teksti pühakspidamine peab toimuma ka kirjaviisi alusel ning mõistlikum on piirduda varasema tuttava kirikukeelega. Suurt vastuolu tekitas piiblinimede eestipärastamine, mida esmakordselt oli praktiseeritud juba lõunaeestilises "Wastses Testamendis" (1686).
Forseliuse aabitsates avaldub tema uudne kirjaviis - teda võib pidada vana kirjaviisi loojaks. See aga ei tähendanud mingit kardinaalset murrangut ortograafias ja senisest täiesti erinevatelt alustelt lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust.
sõna lõpus üldiselt leenisklusiil, nt -nud, -tud, -b, -d: ris-ti-tud, tah-haks-sid; erandiks saap.
käskiva kõneviisi lõpud ilma t-ta, nt wot-ke, saat-ku;
olevikus eituspartikkel ep, kuid verbil pole pöördelõppu, nt ep ol-le, sin-na ep pea.
Lausestuses on säilinud saksapärasust, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Esineb saama-futuurumit ja võõrapärast sõnajärge.
17. sajandi 80. aastatel Riias Fischeri trükikojas ilmunud raamatutes püüti kujundada stabiilset kirjaviisi. Uuendusmeelsed kirjamehed tegid tolle aja kohta radikaalseid ettepanekuid, mida Johann Fischer toetas. See kutsus esile opositsiooni Põhja-Eesti vaimulikkonnas. Uuendatud kirjaviisis kirikuraamatutest kaevati koguni Rootsi kuningale, mille tulemusena osa selliseid raamatuid keelati.
Forselius hukkus tormis Läänemerel, olles tagasiteel oma õpilaste kirjaoskust demonstreerivalt visiidilt Rootsi kuninga juurde.


Meetod.
Meetod (lühidalt kreeka keelest < uurimistee; μέθοδος "méthodos"; tulnud sõnadest "metá": pärast, järele ja "hodós": tee, käik, liikumine. „järele minemine, järele uurimine, jälitamine, võrdlemine, teestamine“)) on lahendusviis, kuidas mingit kindlalt piiritletud ülesannet täita.
Meetod on tehniline (isegi algoritmiline) uurimisviis. Meetodid on universaalsed. Meetodi või meetodite valik sõltub uurimisprobleemist ja ainevaldkonnast. Üks meetod võib olla kastuatav mitmes eri kohas.
Suurte ja keeruliste ülesannete lahendamiseks (asjade tegemiseks) võib tarvis minna mitmeid erinevaid meetodeid. Keeruka ülesande lahendamise viisi nimetatakse metoodikaks (kringlise keeles "methodology"). Õpetust metoodika ja meetodite kasutamisest nimetatakse metodoloogiaks.
Meetod on tööriist, metoodika aga õpetus, kus ja milleks neid tööriistu kasutada.
Üldisemad teadusmeetodid on deduktsioon ja induktsioon. Vt: meetodite loend.


Metoodika.
Metoodika (inglise keeles "methodology") on korrastatud lähenemine suuremale tegevusele.
On olemas üldised metoodikad tegevuste läbiviimiseks, näiteks õpetamise metoodika, tarkvaraarenduse metoodika, läbirääkimiste metoodika, turu-uuringute metoodika.
Metoodika jaotab protsessi väikemateks osadeks, püstitab osadele eesmärgid ning võib näidata ära meetodid nende eesmärkide saavutamiseks.
Metoodika on õpetus meetoditest, õpetus metoodikatest on aga metodoloogia.
Protsessi läbiviimist metoodika põhjal nimetatakse ka metoodiliseks lähenemiseks protsessile.


Metodoloogia.
Metodoloogia on õpetus metoodikatest. Metodoloogia vaatleb (uurib), kuidas metoodikat luua, mis on metoodikate eesmärgid jms. Metodoloogia võrdleb (võrreldavaid) metoodikaid.
Ingliskeelse sõna "methodology" tähendus ei lange kokku eesti sõna "metodoloogia" tähendusega.


Hobuslased.
Hobuslased ("Equidae") on imetajate klassi kabjaliste seltsi kuuluv sugukond.
Esimesena kirjeldas hobuslaste sugukonda teaduslikult briti zooloog John Edward Gray 1821.
Hobuslased on kiireks ja kestvaks jooksuks kohastunud kabjalised. Neil on ees- ja tagajalgadel ainult üks (kolmas) varvas, külgmistest on säilinud 2. ja 4. varba rudimendid nahaga kaetud tikkelluudena. Hambaid on 40–44. Karvad hoivad tihedalt vastu keha. Kaelal on lakk, saba koosneb pikkadest karvadest – jõhvidest, mis võivad saba otsas moodustada "pintsli"
Hobuslaste suguvõimelist isaslooma nimetatakse täkuks, suguvõimetut isaslooma ruunaks, emaslooma märaks, noorlooma varsaks ja natuke vanemat, kuid veel mitte täiskasvanut looma säluks.
Hobuslaste evolutsioon.
Hobuslased tekkisid Põhja-Ameerikas. Seal kulges ka suurem osa nende evolutsioonist. Alles tertsiaaris jõudsid nad Vanasse Maailma.
Hobuse kauget eellast eohippust on leitud Põhja-Ameerikas alameotseenist. Ta oli väheldase koera suurune loom, kellel olid neljavarbalised eesjalad ja kolmevarbalised tagajalad. Tema purihambad olid madalate kroonidega, mille mälumispinnad olid köbrulised. Eohippus elas metsas ja sõi mahlakaid taimi.
Temast kogukam, umbes hurda suurune oli mesohippus, kelle jäänuseid on leitud oligotseeni setteist. Temal oli igal jalal 3 varvast. Külgmised varbad ulatusid veel maha. Temagi purihammaste kroonid olid madalad, mälumispind oli lame ja kurdudega. Nähtavasti elas temagi metsas. Eluviisilt meenutas ta taapireid.
Miotseenis Põhja-Aafrikas elanud protohippusel ja Euraasias laialt levinud hipparionil oli tagajalgade ehitus üldiselt samasugune kui mesohippusel, kuid külgmised varbad ei ulatunud enam maha. Loomad ise olid tunduvalt kogukamad. Hipparion ei ole tänapäeva hobuslaste eellane, vaid evolutsiooni kõrvalharu.
Pliotseeni ja kvaternaari hobuslastel olid juba ühe varbaga jalad ja kõrgete kroonidega purihambad, mille mälumispind oli lame ja kaetud keeruliste kurdudega.
Peale nimetatud hobuslaste on kummaltki poolkeralt teada veel palju fossiilseid liike. Kuid pleistotseeni lõpuks surid kõik Ameerika hobuslased välja ega jõudnud kohtuda inimesega. Alles pärast Ameerika avastamist viisid eurooplased sinna koduhobuse. Osa hobustest pääses inimese käest öahti ja metsistus. Neid loomi hakati nimetama mustangiteks. Mustangid paljunesid kiiresti ja moodustasid hiiglaslikke tabuune, mis hulkusid Ameerika preeriates mitusada aastat, kuni inimene nad taas hävitas. Kuid mustangid ei moodusta omaette liiki, nad on jäänud endistviisi koduhobusteks.
Tänapäeva hobuslaste looduslik levila piirdub Vana Maailmaga, hõlmates Lõuna-Aafrika ning Lõuna- ja Kesk-Aasia. Veel ajaloolisel ajal elas hobuslasi ka Euroopa steppides ja metsasteppides.
Süstemaatika.
Eri autorid käsitlevad nüüdisaegseid hobuslasi erinevalt: ühed paigutavad kõik liigid ühte perekonda "Equus" hobune, teised eristavad sebrade, eeslite ja hobuste perekonda.
Ristiga † tähistatud liigid ja alamliigid on praeguseks välja surnud.
Kõrbesebrat on liigitatud ka iseseisva (alam) perekonda "Dolichohippus". Kvagga suri välja 1883.


Eesti hobune.
Raudadrad võeti Eestis kasutusele 1870'ndatel. Kahe hobusega künti päevas 0,8 ha. Pilt Tartumaalt aastast 1913.
Eesti hobune on ohustatud hobusetõug.
Tüübilt kuulub eesti hobune sammuhobuste rühma.
Tõuliinid.
Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses
Hobuste veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid
Omadused.
Eesti hobused paistavad silma suhteliselt suure veojõu ja kiiruse poolest.
Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest.
Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena.
Eesti hobuse samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja kerimist. Puudusena esineb vahel jalgade ebakorrapärast seisu ja hobuste nõgusat selga.
Iseloom.
Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel.
Värvus.
Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole.
Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal.
Ajalugu.
Eesti hobuse aretuse alguseks võib lugeda 1921. aastat, mil Haapsalus asutati hobuste tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut.
Eesti hobust on aretatud peamiselt puhasaretuse teel. Hobuste veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E, Taru 149 E ja Lari 23 E liinid.
Eesti hobune on kantud Vabariigi Valitsuse 30. jaanuari 2001. a määruses nr. 42 (RT I 2001, 14, 64) toodud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.


Tori hobune.
Tori hobune on hobusetõug.
Tori hobune on nimetuse saanud 1856. aastal asutatud Tori Hobusekasvanduse järgi. Tõu aretuse alguseks peetakse 1892. aastat, mil kasvandusse toodi sugutäkk Hetman. Hetmani põlvnemistabelist nähtub, et ta oli segavereline. Sellele vaatamata pärandas ta oma omadusi järglastele püsivalt edasi.
Tori Hobusekasvanduse märad pärinesid enamasti eesti hobuse tõust. Neid paaritati importtäkkudega, samuti mõisnike poolt eraviisiliselt sisse toodud hobustega, kellest enamik kuulus samadesse tõugudesse, mida kasutati kasvanduses. Mõisnikud olid huvitatud sõiduhobustest, kelle hinnad olid tol ajal kõrged – see põhjustaski kiirushobuste impordi. Talupojad eelistasid Hetmani järglasi. Hetmani liin levis kiiresti ja kujunes esimeseks tori tõu aretusliiniks. Kiirushobuste (idapreisi, hannoveri, holsteini, täisverelise ratsahobuse) ristandid kohalike hobustega ei rahuldanud põllumajanduse nõudeid väikese veojõu ja elava temperamendi tõttu. Häid põllumajandushobuseid saadi norfolgi traavlitest. Ka idafriisi hobused suurendasid tori hobuse massi ja kompaktsust, kuid sissetoodud hobuste eksterjöörivigade ja terviserikete tõttu praagiti nad suguhobuste hulgast välja. Sellele vaatamata oli idafriisi hobuste mõju suur.
1930. aastatel sisaldas enamik tori hobuseid nende verd.
Hetmani liini ulatuslik levik Eesti- ja Liivimaal tekitas suguluspaarituse ohu. Tekkis vajadus uute aretuskomponentide järele. Et Inglismaalt polnud võimalik nõuetele vastavaid tüsedamaid norfolgi traavleid saada, siis otsustati Prantsusmaalt osta bretooni hobuseid. See tõug pärineb normandia hobusest ja norfolgi traavlist. Viimase kaudu olid bretooni hobused sugulased Hetmaniga. Seega polnud tegemist täiesti võõra tõuga. 1937. aasta algul Eestisse toodud 5 bretooni täkku kohanesid siin hästi ja rajasid uusi aretusliine. Bretooni täkkude kasutamise tulemusel suurenes tori tõu kehamass ja kompaktsus, kõrgus aga jäi endiseks. Et bretooni hobused on tüsedale kehaehitusele vaatamata elavad ja liikuvad, ei vähenenud tori hobuste liikumiskiirus.
Tori hobuse välimik on kiirus- ja sammuhobuse vahepealne, kaldudes rohkem viimase poole. Rind ja laudjas on hästi arenenud, lihastik tugev, kehaehitus kuiv. Laudjas on libajas, ovaalne. Puudusi esineb jalgade seisus. Peamised värvused on raudjas, kõrb ja punane.
Tori hobusetõu aretamisel on suured teened Mihkel Ilmjärvel, kes töötas 1926-1947 Tori Hobusekasvanduse juhatajana. Aretustööks asutati 1920 Viljandis Tori Hobuste Tõuselts. Tõuraamat on asutatud 1922.


Eesti raskeveohobune.
Eesti raskeveohobune on hobusetõug.
Raskeveotõug on väljasuremise äärel. 2002 sündis eesti raskeveotõugu hobusel ainult 14 puhtatõulist varssa.
Eesti raskeveohobune põlvneb belgia veohobusest. Belgia veohobuseid on kahte tüüpi: suurem, lauskmaal kasutatav brabansoon ja väiksem, Belgia-Prantsusmaa piiril asuvast Ardenni mäestikust pärinev ardenn. Välismaal tuntakse belgia hobuseid rohkem ardenni nimetuse all ning tüüpide vahel suuruse järgi vahet ei tehta.
Esimesed ardennid toodi Eestisse 1862. aastal akadeemik Alexander von Middendorffi algatusel ja paigutati Tori hobusekasvandusse. Möödunud sajandi lõpul ja käesoleva algul importisid Põhja-Eesti mõisnikud ardenne oma mõisatesse. Suuremal hulgal toodi neid Rootsist 1913. aastal Virumaa mõisatesse.
Esimese maailmasõja ajal soikunud tõuaretus elustus kahekümnendatel aastatel. Ardenni Hobuste Tõuselts asutati 1921. aastal Rakveres, tõuraamatut peetakse alates 1922. aastast.
Aastail 1923...1935 toodi Eestisse 103 ardenni tõugu hobust. Sissetoodud hobuseid paaritati nii omavahel kui ka kohalike hobustega. Tõuraamatusse märgiti ardennid puhtatõulistena (tõumärk A) ja segaverelistena (tõumärk EA).
Eksterjöörilt on see tõug tüüpiline sammuhobune, keskmise suurusega, sammuhobuse kohta küllaltki kuiva ehitusega. Puudusena esineb mõnikord pehmet selga, kitsast käiku, lamedaid, rabeda sarvega kapju.


Ruotsinsalmi.
Ruotsinsalmi (rootsi keeles "Svensksund"; mõlemas keeles 'Rootsiväin') on väin Soomes Kotka linna territooriumil, kesklinnast idas.
24. augustil 1789 toimus Ruotsinsalmi esimene merelahing Rootsi ja Venemaa laevastiku vahel. Hukkus umbes 3400 meremeest ja sõdurit (Rootsi poolel umbes 1700 umbes 10000 mehest, Vene poolel umbes 1700).
9.–10. juulil 1790 toimus Ruotsinsalmi teine merelahing kuningas Gustav III juhitud Rootsi-Soome laevastiku ning Venemaa laevastiku vahel. See oli suurim merelahing Läänemerel. Lahingus osales ligi 500 alust. Hävis 60 Venemaa alust ning Vene laevastik taganes. Rootsi-Soome laevastik kaotas 6 alust. Lahingus osales umbes 28 000 meest (kummalgi poolel umbes 14 000). Hukkus umbes 3840 sõdurit ja meremeest (Rootsi poolel umbes 3850, Vene poolel umbes 3500). Vene Fregatil "Nikolai" hukkunud maeti Kotka õigeusu kiriku juurde. Selle laeva osi on eksponeeritud kotkas Kymenlaakso maakonnamuuseumis.
1790. aastate lõpus rajas Venemaa Ruotsinsalmi merekindluse. Inglased lasksid selle 1855 Krimmi sõja käigus õhku. Säilinud on varemed.
Üle väina kurseerivad mööda kitsast faarvaatrit (väila) kaubalaevad. Kui väin jäätub, jääb väil vabaks.
Väina lõunaosas asub Kuutsalo saar.
Ruotsinsalmi oli ka Kotka linna nimi 1855. aastani.


Linnus.
Linnus on muinas-, vana- või keskaegne kaitseehitis, mille ümber rajati asulaid. Paljud linnusekohad on tänapäeva linnad.
Linnuste ajaloost Eestis.
Vanimad teadaolevad kaitserajatised Eestis on olnud asulalinnused, kindlustatud asulaid ümbritsevad vallid. Seesuguste kindlustatud asulate rajamine algas I aastatuhandel e.Kr Vallid tehti mullast, palkidest või kividest.
Valdav osa muistsete eestlaste linnuseid tekkis hoopis hiljem, enamasti meie ajaarvamise 9.–10. sajandil. Tavaliselt olid need kogukonnale kuuluvad pelgupaigad ning alles Saksa ja Taani vallutuste eel ning ajal võib rääkima hakata rikastele perekondadele või mõjukatele vanematele kuulunud eralinnustest nagu Lõhavere linnamägi. Linnuste rajamisel püüti ära kasutada kõiki ründajaid takistavaid või eksitavaid asjaolusid, mistõttu arvestatav hulk linnuseid rajati soosaartele, kuhu viisid vaid vähestele inimestele teada olevad salajased pakkteed. Samas ei paiknenud linnused inimeste ja vara kiire pakkutoimetamise vajaduste tõttu asulatest liiga kaugel.
Enamik eestlaste linnuseid paiknes looduslikul seljakul või künkal ning kandis nime linnamägi. Madalale kühmule või tasasele maale ehitati tavaliselt ringvall-linnuseid, kuid näiteks Varbola ja Pada ringvall-linnused on rajatud ümbruskonna kõige kõrgemale kohale. Neid leidus enamasti tasastel läänesaartel ja Lääne-Eestis, kus neid nimetati maalinnadeks.
Uus ajajärk algas pärast Eesti vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt. Kuigi maa uued isandad võtsid sageli kasutusele eestlaste vanad linnamäed, ehitasid nad need ümber, asendasid näiteks senised muld- või kuivkivivallile püstitatud puitpalissaadid lubjamördi abil paest, maakivist või tellistest laotud müüridega. Seejuures kasvas enamik suurtest linnustest välja kas tornlinnusest või ringmüüriga ümbritsetud kastellist. Seda, et vallutajad pidasid uute kantside väljaehitamist nii maa vaoshoidmise kui administreerimise seisukohalt ülioluliseks, näitab see, et paljude linnuste rajamisaeg langeb esimestesse aastakümnetesse pärast Eesti vallutamist.
Palju sõltus linnuste ehitamisel muidugi töö tellijast. Kui ordu ja piiskoppide poolt rajatud linnustes sai üsna kohe tüüpiliseks suur ja arvukate garnisoni mahutav konvendihoone, mis hiljem kujunes relvastuse arengu tõttu pigem suure kaitserajatiste kompleksi keskuseks või tsitadelliks, siis vasallilinnused jäid suures osas kuni Liivi sõjani lihtsateks ja vaid lühiajalist kaitset võimaldavateks torn- või majalinnusteks. Suurem osa neist purustati Liivi sõja käigus 1558–1583.
Samuti sai Liivi sõda saatuslikuks ka enamikule suurtest linnustest ja seda vaatamata nende viimase hetkeni toimunud täiustamisele.
Funktsiooni järgi.
Valdav osa suuremaid ordu- ja piiskopilinnuseid oli Eestis (ja ka mujal Vana-Liivimaal) püstitatud nn konvendihoone tüüpi planeeringus, kus olulised ruumid paiknesid ümber ruudukujulise sisehoovi, mille äärtes olid ristikäigud. Kõige paremini säilinud seda tüüpi linnus on Kuressaare piiskopilinnus, mis on üldse Vana-Liivimaa kõige paremini säilinud suurlinnus.


Teeba (Egiptus).
Teeba oli linn Ülem-Egiptuses. Keskmise ja Uue riigi ajal oli ta Egiptuse pealinn.
Et eristada teda Kreekas asuvast Teeba linnast, hüüti teda Vana-Kreekas ka Sajaväravaseks Teebaks.
Teebas asuvad muude ehitiste seas uhked Karnaki ja Luksori tempel. Teisel pool Niilust on Kuningate org.


Jan Amos Komenský.
Jan Amos Komenský (tänapäeva tšehhi pruugis ekslikult ka "Jan Ámos Komenský"; ladinapäraselt Comenius; 28. märts 1592 – 15. november 1670) oli tšehhi õpetaja ja kirjanik.
Ta sai Euroopas tuntuks oma uudsete pedagoogiliste vaadete poolest. Ta leiutas lihtsama lugemaõppimise meetodi, mis ei põhinenud üksikute tähenimede lugemisel. Ta pani aluse klassitunni süsteemile, töötas välja õppetunni metoodika alused ning pooldas näitlikustamist õppetöös. Tema põhiline pedagoogikaalane teos "Didactica magna" ilmus 1656. aastal.
Komenský pedagoogilisi vaateid on vastandatud Martin Lutheri pedagoogikale.
19. sajandil tšehhi rahvusliku ärkamise ajal idealiseerisid tšehhid Komenskýt ja sellist suhtumist on kohata tänini.
Iga aasta 28. märtsil, Komenský sünnipäeval, tähistatakse Tšehhis ja Slovakkias õpetajate päeva.
1919 asutati tollases Tšehhoslovakkias Bratislavas Komenský ülikool. See oli maailma esimene ülikool, kus peeti loenguid slovaki keeles.
Komenský oli kujutatud Tšehhoslovakkia 20-kroonisel pangatähel, mis kaotas kehtivuse 1990. aasta lõpul koos Tšehhoslovakkia lagunemisega.
Komenský medal on UNESCO üks kõige mainekamaid auhindu, mida antakse välja saavutuste eest haridusuuringute ja innovatsiooni vallas. Comeniuse nime kannab ka üks Euroopa Liidu Elukestva õppe programmi alamprogramm.


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus ehk konstitutsioonikohus on kohus, mis otsustab seaduste kehtivuse ja nende tõlgendamise üle ning viisi üle, kuidas täitevvõim seadusi täidab.
Kui konstitutsioonikohtu poolt teostatav kohtulik järelevalve on apellatsioonikohtute süsteemi osa, siis on see organ tavaliselt kõrgeima instantsi kohus, mille otsused ei kuulu edasikaebamisele. Nii on see näiteks Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu puhul. Mõnes teises riigis on olemas spetsiaalne kohus konstitutsiooni kaitsmiseks, nagu näiteks Saksamaa Föderaalne Konstitutsioonikohus Saksamaal.
Mõnes riigis konstitutsioonikohut ei ole. Näiteks Suurbritannias kehtiva parlamendi ülemvõimu printsiibi kohaselt on seadusandlikul võimul õigus kehtestada mis tahes seadus. Ent Euroopa Liidu liikmelisus allutab nüüd Suurbritannia Euroopa Liidu õigusele ja Euroopa Kohtule. Samuti allub ta pärast Euroopa Nõukogu Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinemist Euroopa Inimõiguste Kohtule. Need organid on faktiliselt konstitutsioonikohtud, mis saavad Suurbritannia seadusi kehtetustada ja tõlgendada.


Eesti Vabariigi põhiseadus (1992).
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade - võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.
PÕHISEADUSE MUUTMINE.
Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus - jõustus üheaegselt EV põhiseadusega
Selleks, et EV põhiseaduse paradigmast selgemini aru saada, eriti selle aja kontekstis - sest selle jõustumiseni rakendati Eestis NSV Liidu ja ENSV seadusi, on vaja lugeda seda koos EV põhiseaduse rakendamise seadusega. Need on lahutamatud dokumendid. Eriti oluliseks tulbe pidada teist paragrahvi: "§ 2. Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse."
§ 1. Põhiseadus jõustub rahvahääletusel vastuvõtmisele järgnevast päevast ja hakkab toimima käesoleva seadusega sätestatud korras.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi volitused lõpevad Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamisega.
Kuni Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamiseni täidab seadusandliku kogu funktsioone Eesti Vabariigi Ülemnõukogu.
Ülemnõukogu poolt ametisse kinnitatud Vabariigi Valitsus vabaneb ametist Riigikogu poolt moodustatud valitsuse ametisse astumisega.
§ 2. Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse.
Vaidluse korral õigusakti vastavusest põhiseadusele ja põhiseaduse rakendamise seadusele otsustab küsimuse Riigikohus.
§ 3. Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimised kuulutab pärast põhiseaduse vastuvõtmist välja Ülemnõukogu, määrates kindlaks valimiste toimumise ajagraafiku. Valimised peavad toimuma hiljemalt 1992. aasta 27. septembril.
Põhiseaduse vastuvõtmise järel valitud Riigikogu esimese koosseisu volitused kehtivad erandina kuni kolm aastat.
Esimeseks istungiks kutsub Riigikogu kokku Vabariigi Valimiskomisjoni esimees või esimehe asetäitja kümne päeva jooksul, arvates valimistulemuste väljakuulutamisest.
Vabariigi Valimiskomisjoni esimees või esimehe asetäitja juhib Riigikogu tegevust kuni Riigikogu esimehe valimiseni.
Töö- ja kodukorra seaduste vastuvõtmiseni on Riigikogu otsustusvõimeline, kui istungil on kohal vähemalt pool koosseisust.
- poolthäälte enamus - poolt hääletab enam kui vastu;
- kahekolmandikuline häälteenamus - poolt hääletab vähemalt kaks korda enam kui vastu;
- neljaviiendikuline häälteenamus - poolt hääletab vähemalt neli korda enam kui vastu;
- Riigikogu koosseisu häälteenamus - poolt hääletab üle poole Riigikogu koosseisust;
- Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus – poolt hääletab vähemalt kaks kolmandikku Riigikogu koosseisust;
- Riigikogu koosseisu kolmeviiendikuline häälteenamus – poolt hääletab vähemalt kolm viiendikku Riigikogu koosseisust.
Enne Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimiste väljakuulutamist kehtestab Ülemnõukogu normatiivaktid Vabariigi Presidendi valimise ning Riigikogu liikmete ja Vabariigi Presidendi töötasu ning sotsiaalsete garantiide kohta.
§ 4. Põhiseaduse § 78 punkti 11 ja § 79 kohaldatakse pärast käesoleva paragrahvi alusel valitud Vabariigi Presidendi ametisse astumist.
Põhiseaduse rakendamisel valitakse Vabariigi President erandina üheaegselt Riigikogu valimistega üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel salajase hääletamise teel hääletamisest osavõtnute häälteenamusega neljaks aastaks. Kui ükski kandidaat ei saa üle poole hääletamisest osavõtnute häältest, valib Vabariigi Presidendi Riigikogu kahe enam hääli kogunud kandidaadi hulgast kümne päeva jooksul, arvates Riigikogu kokkuastumisest. Vabariigi Presidendi valimise täpsema korra sätestab Vabariigi Presidendi valimise seadus.
Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt kümnel tuhandel hääleõiguslikul Eesti Vabariigi kodanikul.
Isik, kes kandideerib Vabariigi Presidendi ametikohale, ei tohi samaaegselt kandideerida Riigikogusse.
§ 5. Põhiseaduse jõustumine ei too iseenesest kaasa seniste riigiorganite töötajate töösuhete lõpetamist.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt tähtaegselt ametisse nimetatud riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikmete volitused kestavad nende ametisse nimetamisel määratud tähtaja lõpuni.
Põhiseaduse § 78 punktis 11 loetletud ja käesoleva paragrahvi 2. lõigus nimetamata ametiisikute kandidaadid esitab Vabariigi President Riigikogule kuuekümne päeva jooksul, arvates ametisse astumise päevast.
§ 6. Kuni 2000. aasta 31. detsembrini peab Vabariigi Presidendi ametikohale, Riigikogusse või kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerija, samuti isik, kes taotleb peaministri, ministri, Riigikohtu esimehe, Riigikohtu liikme, kohtuniku, õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, kaitseväe juhataja või ülemjuhataja või mis tahes muud valimise või nimetamise alusel täidetavat ametikohta riigi- või kohaliku omavalitsuse organis, andma kirjaliku süümevande selle kohta, et ta ei ole olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure või vastuluure teenistuses ega agent ega ole osalenud kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi riigi- või kaitseteenistuses olemise eest.
Kui kohus tuvastab, et süümevandega kinnitatu ei vasta tõele, kõrvaldatakse kandidaat valimisnimekirjast või tühistatakse tema mandaat või isikut ei nimetata käesoleva paragrahvi 1. lõigus märgitud ametikohale või vabastatakse isik vastavalt ametikohalt.
§ 7. Isik, kes soovib jääda § 6 1. lõigus nimetatud ametikohale, mida ta on asunud täitma enne Riigikogu kokkuastumist, peab andma kirjaliku süümevande kolmekümne päeva jooksul Riigikogu kokkuastumisest arvates. Kui isik keeldub süümevannet andmast või kui kohus tuvastab, et süümevandega kinnitatu ei vasta tõele, vabastatakse isik vastavalt ametikohalt.
Süümevande andmise korra kehtestab Ülemnõukogu enne Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimiste väljakuulutamist.
§ 8. Põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmisele järgneva kolme aasta jooksul on Riigikogul õigus teha põhiseaduses muudatusi kiireloomulisena Riigikogu 2/3 häälteenamusega. Otsus põhiseaduse muutmise eelnõu käsitlemiseks kiireloomulisena võetakse vastu poolthäälte enamusega.
Põhiseaduse muutmise algatamise õigus on põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmisele järgneva kolme aasta jooksul ka rahvaalgatuse korras vähemalt kümnel tuhandel valimisõiguslikul kodanikul. Rahvaalgatuse korras esitatud põhiseaduse muudatuse ettepanek võetakse Riigikogu päevakorda kiireloomulisena ja lahendatakse käesoleva paragrahvi 1. lõigus sätestatud korras.
§ 9. Käesolev seadus on koos põhiseadusega vastu võetud rahvahääletusel 1992. aasta 28. juunil. Seadus jõustub üheaegselt põhiseadusega.
Põhiseaduse rakendamise seadust saab muuta põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras.
Käesolev tekst vastab 28. mail 1992. aastal rahvahääletusele pandud ja ajalehes «Rahva Hääl» avaldatud Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu tekstile. Vastavalt riigisekretäri 19. juuni 2007. a resolutsioonile nr 07-02990 on parandatud vead seni elektroonilises Riigi Teatajas avaldatud Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse tekstis.
Välislingid.
1992


Sven Hannawald.
Sven Hannawald suvehüpetel 2003 Hinterzartenis
Sven Hannawald [h'anavalt] (sündinud 9. novembril 1974 Saksimaal Maagimäestikus Erlabrunnis) on endine Saksa suusahüppaja.
13-aastaselt hakkas ta suusahüpetes silma paistma. Furtwangeni Suusainternaadis ("Skiinternat Furtwangen") treenides omandas ta sideelektrooniku ameti.
Hooajal 1998/99 sai ta suusahüppe maailmakarikavõistlustel 5. koha.
Sven Hannawald on esimene suusahüppaja, kes on võitnud ajaloolise Nelja hüppemäe turnee kõik neli osavõistlust (hooajal 2001/2002). See on tema seni edukaim hooaeg. Salt Lake City olümpial 2002. aastal võitis ta ühe (meeskondliku) kuld- ja ühe (individuaalse) hõbemedali. Maailmakarikavõistlustel tuli ta teiseks.
Ta on kahekordne suusalennu maailmameister 2000 Vikersund, 2001. Ta on esimene suusahüppaja, kes on seda tiitlit kaitsnud.
2002. valiti ta nende saavutuste eest Saksamaa aasta sportlaseks.
Hooaeg 2003/2004 ebaõnnestus. Tema parim koht oli 3. koht Engelbergs. Kuigi ta loobus mitmetest võistlustest, et treenida, ei tahtnud tulemused paraneda. Seetõttu katkestas Hannawald hooaja.
29. aprillil 2004 sai teatavaks, et Hannawald põeb läbipõlemissündroomi ning on läinud erikliinikusse ravile. Ta on küll taasalustanud treeninguid, kuid tema taastumine ei ole veel lõppenud.
2005. aastal teatas ta karjääri lõpetamisest.
Isiklikku.
Hannawald elab Schwarzwaldis Hinterzartenis.
Sven Hannawaldi vanemad on Regina ja Andreas Hannawald. Tal on õde Jeannette (temast 6 aastat noorem).
Hobid: jalgpall, tennis, jäähoki, küpsetamine, rulluisutamine, jalgrattasõit, mudellennundus.
Sven Hannawaldi treener Wolfgang Steiert iseloomustab teda nii: "Hanni on iga ämma unistus. Ta koristab ise, triigib oma riideid ise ja ilmub avalikkuse ette alati suurepärases rõivastuses. Ta on tõeliselt armas inimene, kes ei suudaks kärbselegi liiga teha!"
Välislingid.
Hannawald, Sven
Hannawald, Sven


Martin Schmitt.
Martin Schmitt [šmitt] (sündis 29. jaanuaril 1978 Lõuna-Saksamaal Schwarzwaldis Tannheimis või Villingen-Schwenningenis) on saksa suusahüppaja.
28 maailma karika etapivõiduga on ta kõikide aegade kolmas suusahüppaja Matti Nykäse (48) ja Jens Weißflogi (33) järel.
Juba Furtwangeni Suusainternaadi õpilasena sai ta 1997. aasta maailmameistrivõistlustel meeskondliku pronksmedali. 21-aastasena võitis ta esimest korda maailma karika ning kordas seda järgmisel hooajal. 2000.–2001. aastal saavutas ta järjekindlalt tipptulemusi, kuid tuli maailma karikavõistlustel Adam Małyszi järel teiseks.
Schmitt, Martin
Schmitt, Martin


Ingvar Carlsson (rallisõitja).
Ingvar Carlsson (2. aprill 1947 Nyköping – 28. oktoober 2009) oli Rootsi rallisõitja.


Autor.
Autor (ladina "auctor" 'teostaja, looja') on mitmetähenduslik sõna.
Autor üldises tähenduses on teostaja, looja.
Autor juriidilises tähenduses on füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on loonud teose. Juriidiline isik saab olla varaliste autoriõiguste omanik, kuid mitte autor. Juriidilises tähenduses autori õigusi kaitseb autoriõigus, mida reguleerib seadusandlus – Eestis näiteks autoriõiguse seadus.
"Autori surm".
20. sajandi teisel poolel sai kirjandusteaduses (nt Roland Barthes'i ja Michel Foucault' käsitlustes) küsitavaks teose ja autori vahelise seose traditsiooniline tõlgendamine. Küsiti, kas autoril on mingi võim oma teoste üle, eriti eelisõigus nende tõlgendamisel, ja leiti, et teose sündi võib pigem käsitleda autori surmana, mis tähendab, et pärast teose valmimist ja avaldamist kaotab autor võimu teose üle. Seejuures seati kahtluse alla arusaam, et autor saab oma teostes midagi taotluslikult väljendada, ning tõlgendamise printsiip, mis lähtus sellest, "mida autor öelda tahtis".


Eesti Vabariigi Põhiseadus (1938).
Eesti Vabariigi Põhiseadus oli Eesti esimese iseseisvusaja viimane põhiseadus, mis jõustus 1. jaanuaril 1938.
Põhiseaduse võttis vastu Rahvuskogu Esimene Koda 19. juunil 1937, 15. juulil 1937 ja 22. juulil 1937, Teine Koda 8. juulil 1937 ja 22. juulil 1937 ning Rahvuskogu üldkoosolek 28. juulil 1937.
Riigivanem kuulutas põhiseaduse välja 17. augustil 1937 ja see avaldati Riigi Teatajas 3. septembril 1937 (Seaduste Kogu I köite 1. jaos seadusena nr. 1).
Ametlikud tõlked saksa, inglise, prantsuse ja vene keelde ilmusid 1937. aastal. 1938. aastal ilmus Nikolai Bleesi mitteametlik tõlge rootsi keelde.
Põhiseadus kaotas kehtivuse 29. juulil 1992 1992. aasta põhiseaduse jõustumisega.
Kirjandus.
1938


Larry Wall.
Larry Wall (sündinud 27. september, 1954) on programmeerija, lingvist, kirjanik. Tuntud programmeerimiskeele Perl loojana, mille ta tõi kasutusse aastal 1987.


Titisee-Neustadt.
Titisee-Neustadt on linn Lõuna-Saksamaal Baden-Württembergis Schwarzwaldis. Asub Titisee järve kaldal.
Linnas elab ligikaudu 12 000 elanikku. Aastas külastab linna umbes 600 000 inimest.
Lähim suurem linn on Freiburg.


Janne Ahonen.
pisi
Janne Petteri Ahonen (sündinud 11. mail 1977 Lahtis) on Soome suusahüppaja.
Suusahüpetega hakkas Ahonen tegelema 7-aastaselt. Ta imetles 1980-ndate suuri suusahüppajaid Matti Nykäneni, Jens Weissflogi ja Andreas Felderit ning tema suurim soov oli olla ühel päeval sama edukas kui nemad.
Soome esindusmeeskonda jõudis ta juba 15-aastaselt. Oma esimese maailma karika etapi võitis ta 1993 Šveitsis Engelbergis. Alates sellest on ta pidevalt olnud suusahüppemaailma tipus ja oma rahvusmeeskonna kindel liige.
Lillehammeri olümpiamängudel 1994 oli ta suurel mäel 25. ja meeskondlikult 5.
1995 võitis ta Kanadas Thunder Bays oma esimese maailmameistritiitli, sedapuhku meeskondlikult.
1997 Norras Trondheimis sai Ahonen oma esimese individuaalse maailmameistritiitli, võites normaalmäel.
Hiljem sai Ahonen endale igavese neljanda maine. Neljas oli ta normaalmäel nii Nagano olümpial 1998 kui ka Salt Lake City olümpial 2002. 1999. aasta maailmameistrivõistlustel Ramsaus suutis ta neljas olla kõigil kolmel alal: suurel mäel, normaalmäel ja meeskonnavõistluses.
Õnnetuks kujunes ka Salt Lake City olümpia meeskonnavõistluses: Saksamaa meeskonnale kaotati 0,1 punktiga ning oldi sunnitud leppima hõbemedalitega.
Lisaks neljandatele kohtadele on vahepeal siiski tulnud ka medaleid. Kodustel Lahti maailmameistrivõistlustel 2001 sai Ahonen suurel mäel pronksi. Ka suusalennu maailmameistrivõistlustelt on ta medaleid saanud.
Aastal 2005 valiti ta Soome aasta sportlaseks.
5. märtsil 2011 teatas ta, et lõpetab selle hooajaga oma tippsportlase karjääri.
Jaanuaris 2013 teatas Ahonen, et kavatseb siiski sportlaskarjääri jätkata ning pürgida Sotši olümpiamängude koondisse, et võita puuduolev individuaalne olümpiamedal.
Maailmakarikavõistlustel.
Janne Ahonen on osalenud 344 maailmakarikavõistluste etapil (seisuga 17. mai 2008) ja jõudnud poodiumile 105 korda, millest 36 korral kõige kõrgemale astmele.
Isiklikku.
Janne Ahonen abiellus 2004. aasta suvel oma kauaaegse kihlatu Tiiaga. Neil on pojad Mico (sündinud 2001) ja Milo (sündinud 2008).
Ahoneni hobiks on kõik autode ja mootorratastega seonduv. Tal on ka oma võidusõidumeeskond. 2007.a. tegi Janne debüüdi Top Fuel auto roolis Euroopa Meistrivõistluste etapil Alastaros, Soomes.
Samuti on ta tuntust kogunud disainerina: tema loodud on Põhjamaade hüppenädala (Lahti, Falun, Lillehammer) logo.


Autoriõiguse seadus.
Seaduse eesmärk.
Autoriõiguse seaduse eesmärk on tagada kultuuri järjepidevus ja kultuurisaavutuste kaitse, autoriõigusel põhinevate tootmisharude ja rahvusvahelise kaubanduse areng ning luua autoritele, teose esitajatele, fonogrammitootjatele, raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele, filmi esmasalvestuse tootjatele, andmebaasi tegijatele ning teistele seaduses nimetatud isikutele soodsad tingimused teoste ja muude kultuurisaavutuste loomiseks ja kasutamiseks.
Samuti reguleerib seadus rahalisi suhteid ja autori teoste vaba kasutamist nii, et ei oleks kahjustatud autoriõigust.


Eduard Imhof.
Eduard Imhof (25. jaanuar 1895 Schiers – 27. aprill 1986 Erlenbach) oli Šveitsi kartograaf.
Aastail 1914–1919 õppis Zürichi Tehnikaülikoolis topograafiat. Tuntuse saavutas väga realistlike ja kvaliteetsete reljeefikaartidega.


Kaitsepolitseiamet.
Kaitsepolitseiamet (lühend KaPo) on Eesti Vabariigi Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluv riigiamet, mille ülesanneteks on põhiseadusliku korra kaitse, võitlus terrorismi ja korruptsiooniga, riigisaladuste kaitse ja vastuluure.
Kaitsepolitseiameti peahoone paikneb Tallinnas Tõnismäel, Toompuiestee 3.
Organisatsioon.
Kaitsepolitseiameti struktuuriüksused on osakonnad ja bürood.
Kaitsepolitseiameti täpsem struktuur on salastatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse nr 262 «Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord» § 7 lõike 6 punkti 1 alusel.
Ajalugu.
1919. aasta suvel kutsus Eesti Vabariigi Valitsus kokku komisjoni, mis töötaks välja riigikorra vastaste kuritegudega tegeleva õiguskaitseasutuse projekti.
Algselt Kohtuministeeriumi alluvusse planeeritud Kaitsepolitsei määrati jaanuaris 1920 Siseministeeriumi haldusalasse.
Seadusliku aluse andis kaitsepolitseile 12. aprillil 1920 valitsuse poolt vastu võetud Eesti Vabariigi kaitsepolitsei korraldus. Selle kohaselt oli kaitsepolitsei ülesandeks demokraatliku vabariigi ja kehtiva riigikorra kukutamisele suunatud kuritegude vastu võitlemine. Kaitsepolitsei Peavalitsusele, mille eesotsas seisis kaitsepolitsei ülem, allusid 11 enamikes maakonnakeskustes asuvat jaoskonda.
1920. aastal asutatud kaitsepolitsei nimetati ümber poliitiliseks politseiks pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset ja selle ülesandeks oli Eesti riikluse vastu suunatud konspiratiivse tegevuse väljaselgitamine. Silma hoiti peal ka isikutel, kelle vastu võis huvi olla Nõukogude luurel, kaitsti välisdiplomaate ja kohalikke suurusi. Organisatsioon koosnes 220 mehest, viiendik neist asus Tallinnas.
1924. aastal, kui õiguskaitseorganite tugevdamise eesmärgil politseiasutused ühendati, määrati Kaitsepolitsei eraldiseisva osakonnana Siseministeeriumi Politsei Peavalitsuse alluvusse, kuhu ta jäi kuni likvideerimiseni 1940. aastal.
1925. aastast kandis Kaitsepolitsei nime Poliitiline Politsei (lühend PolPol). PolPoli komissarid allusid Politsei Peavalitsuse abidirektorile ning tema alluvuses olevale Poliitilise Politsei inspektori aparaadile.


Saint George'i väin.
Saint George'i väin (inglise "Saint George’s Channel") ühendab Keldi ja Iiri merd ning eraldab Suurbritanniat ja Iirimaad. Laius 76 km, pikkus umbes 160 km.


Reichenau saar.
Reichenau on saar Bodeni Untersee keskel. Ta kuulub Saksamaale Baden-Württenbergi liidumaale Konstanzi kreisi.
Reichenau on tekkinud moreenseljakule, mille viimasel (Würmi) jääajal tekitas Reini liustik. Saare pindala on 460 ha. Ta ulatub 439 meetri kõrgusele merepinnast ja 43 meetri kõrgusele järvepinnast. Saart ühendab aastast 1838 kaldaga 1,5 km pikkune tamm.
Saarel asub 724. aastal Püha Pirmini rajatud klooster ja mitu kirikut. Klooster tegutses kuni Napoleoni ajani, mil ta 1803 suleti ja tema varad sekulariseeriti. Osa kloostri raamatukogust säilitatakse Karlsruhes.
Saar kuulub aastast 2000 UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool.
Lavakunstikooli seinal seisab kooli rajaja Voldemar Panso bareljeef. Suvi 2011.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üksus, mis pakub teatrikoolitust.
1938. aastal asutati Tallinna Konservatooriumi juurde Lavakunstikool, mille lõpetas üks lend näitlejaid 1941. aastal.
Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri nime all alustati 1957. aastal tööd Toompeal Toom-Kooli 4 asuva hoone parema tiiva ülakorrusel. Lavakunstikool töötab kogu renoveeritud majas ja õuepealses tiibhoones 1992. aastast. Samast aastast kandis see lavakunstikooli nime.
"Vastavalt Riigikogu otsusele 20. oktoobrist 2005 on Eesti Muusikaakadeemia ümber nimetatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaks," ütles seadus, mis kuulutati välja Vabariigi Presidendi 7. novembri 2005 otsusega nr 916. Kooli nimeks on sellest ajast Kõrgema Lavakunstikooli asemel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool.


Sannikovi väin.
Sannikovi väin (vene "пролив Санникова") ühendab Laptevite ja Ida-Siberi merd ning eraldab Ljahhovi ja Anjou (Anžu) saari. Laius 55 km, pikkus 238 km, sügavus kuni 20 m.
Väin on nime saanud vene töösturi ja maadeuurija Jakov Sannikovi järgi.


Antikehad.
Antikehad ehk immunoglobuliinid (ka "immuunkehad", "kaitsekehad") on kõrgemate loomade (sealhulgas inimese) immuunsüsteemi (täpsemalt B-lümfotsüütide) poolt toodetud erilised valgud, millel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega (milleks on normaalsel juhul organismile võõrad ained). Inimorganismis leidub vähemalt 107, võib-olla kuni 109 erineva äratundmis-spetsiifikaga antikehade tüüpi.
Üldstruktuur.
Kõigile antikehadele on omane sarnane üldstruktuur – nad koosnevad neljast disulfiidsildadega ühendatud valguahelast. Kaht suuremat ja omavahel identset ahelat nimetatakse rasketeks ehk H-ahelateks (ingl.k "heavy chains"), kaht väiksemat ning samuti omavahel identset ahelat nimetatakse kergeteks ehk L-ahelateks (ingl.k "light chains"). Raske ahel koosneb neljast eraldi geeniosade poolt kodeeritud valgudomeenist, mida tähistatakse (N-otsast lugedes) VH, CH1, CH2, CH3. Neist VH on väga muutliku ehitusega ja moodustab ühe osa antigeeni äratundvast tsentrist, samal ajal ülejäänud kolm domeeni on eri antikehadel üsna sarnase ehitusega. CH2, CH3 ehitus erineb veidi eri antikehade isotüüpidel (vt antikehade tüübid). CH2 domeenis paiknevad Fc retseptorite ja komplemendi-sidumissaidid (vt antikehade osa immuunvastuses), samuti kaks raskeid ahelaid koos hoidvat disulfiidsilda. CH1 domeenis paikneb kerget ja rasket ahelat ühendav disulfiidsild. CH1 ja CH2 domeenide vahel paikneb kergestiliikuv nn hinge-regioon.
Kerge ahel koosneb kahest, VL ja CL domeenist.VL on varieeruva ehitusega ja moodustab teise poole antigeeni äratundvast tsentrist, CL on aga kindla ehitusega ja ühendatud disulfiidsillaga CH1 domeeni külge.
Antikehade tüübid.
Hoolimata üldisest sarnasusest saab antikehi ehituse alusel jagada mitmeks klassiks ja alamklassiks. Neid klasse nimetatakse isotüüpideks ja nende erinevused tulenevad vastavate raskete ahelate struktuuride erinevustest. Inimesel esineb IgA, IgD, IgE, IgG ja IgM tüüpi antikehi. Neist koguseliselt kõige rohkem esineb tervel inimesel IgG-d. IgA esineb monomeeride või nn j-ahelate abil ühinenud dimeeride või trimeeridena. IgM esineb ainult pentameersena. IgE ja IgM eripäraks on ka hinge-regiooni puudumine. Eri antikehade isotüüpidel on veidi erinevad bioloogilised funktsioonid (vt antikehade osa immuunvastuses).
Antikehade tootmine ja geenid.
Antikehade geenid kuuluvad suurde ja mitmekesisesse Ig superperekonda. Nad teevad organismi arengu käigus läbi mitmeid keerulisi ümberkorraldusi.
Immunoglobuliini geenid kahe kerge ahela jaoks (κ-ahel ja λ-ahel) asuvad inimesel vastavalt 2 ja 22 kromosoomil, geenid eri isotüüpide raskete ahelate jaoks aga 14 kromosoomil. Kerge ahela geen sisaldab (5'-otsast lugedes) umbes 100 erinevat V-domeenide järjestus (neile eelnevate signaalpeptiid-järjestustega), seejärel nn J-järjestused ja 1-6 C-domeeni järjestust. Raske ahela geenid sisaldavad samuti kõigepealt V-domeenide järjestusi (umbes 200 erinevat), seejärel üle 20 D-segmendi ('diversity-segment', kodeerib V-domeeni C-otsa), seejärel eri isotüüpide alamklasside C-domeenide järjestused.
B-lümfotsüütide arenemisel toimub esimese ümberkorraldusena raskete ahelate geenide ühe D-regiooni ja ühe J-regiooni ühinemine, koos nende vahele jääva DNA deletsiooniga (väljalõikamisega). Seejärel kõrvaldatakse ülejäänud D-regioonid, misjärel toimub ühe V-regiooni liitmine ühinenud DJ-regioonile. Saadud geenis on nüüd valmis antikeha raske ahela N-ots ja sellele järgnevad intronitega lahutatud eri isotüüpide C-domeenide järjestused.
Geeni transkriptsiooni järel toimuva splaisingu tulemusena tekib mRNA, mis sisaldab ainult ühe isotüübi C-domeenide järjestusi.
Geenide ümberkorraldused kergete ahelate puhul on sarnased, ei toimu ainult D- ja J-regioonide ühinemist (kuna kergetes ahelates puuduvad D-regioonid). mRNA-de translatsiooni järel saadud kerged ja rasked ahelad ühendatakse omavahel teatud ensüümide abil disulfiidsildadega, glükosüleeritakse ning sekreteeritakse.


Lindau saar.
Lindau on saar Saksamaal, Baieri liidumaal, Bodeni järve idakaldal.
Nimi tuleneb sõnast Linde = Pärn, kuna saarel kasvasid põhiliselt pärnapuud. Rooma Impeeriumi aegadel oli saare nimeks "Lindavia". Lindau juurde kuulub ka tilluke Hoy saar.
Saar on sildade ja tammiga ühendatud järve idakaldaga. Saare pindala on 68 hektarit ja sellel asub samanimeline linn.
Lindau linn on Baierimaa samanimelise maakonna keskus. Esmakordselt on linna maininud üks St.Galleni munk 882. aastal.
1079. aastal sai linn kauplemisõiguse. 1275. aastal sai Lindau vaba linna staatuse.
Lindaul asub Baierimaa ainuke majakas.


Eesti kroon.
Eesti kroon (EEK, Ekr; kõnekeeles eek) on rahaühik, mis oli Eesti Vabariigis kasutusel aastatel 1924 kuni 1941. Kroon võeti uuesti kasutusele taasiseseisvunud Eesti Vabariigis 1992. aastal ja see kehtis 14. jaanuarini 2011. 15. jaanuarist 2011 kehtib Eestis maksevahendina ainult euro. Pankades vahetatakse kroone eurodeks 2013. aasta lõpuni, pärast seda vahetab neid ainult Eesti Pank.
Kuldkroon (1924–1927).
Alates 11. juulist 1924 kasutati Eestis väärtusühikuna Rootsi krooni väärtusega võrdset, kulla alusel seisvat niinimetatud kuldkrooni. Tegelikult kuldrahasid ei valmistatud ja Eesti krooni kasutati abstraktse väärtusühikuna peamiselt väliskaubanduses. Seaduse algses eelnõus nimetatud taalri asemel võeti Otto Strandmani ettepanekul kasutusele kroon.
Eesti kroon aastatel 1928–1941.
Eesti marga ja penni kasutamine lõpetati 1927. aasta mais vastu võetud Rahaseadusega, mis hakkas kehtima 1. jaanuaril 1928. Üks kroon jaguneb sajaks sendiks. Uue rahaühiku nimi tuli margaga paralleelselt kasutuses olnud nn kuldkrooni nimest.
Erinevalt Eesti markadest olid Eesti kroonvääringus pangatähed ja mündid kujundatud ühtses stiilis, Günther Reindorffi ja Georg Westenbergi poolt.
Lõplikule nimetuse leidmisele eelnes pikk arutelu. Valitsuse eelnõus oli raha uue nimetusena pakutud "taaler", mis võrdus 100 krossiga. Leiti, et see ei sobi, kuna taalrit kasutatakse vaid Aafrikas ja mitte haritud riikides. Jaan Tõnisson pakkus nimeks omaloodud nime "kuldar", mis pidi koosnema sajast pennist ja võrduma kuldfrangiga, nagu Läti latt. Tugev toetus oli ka nimedel "esta" ja "est", kuna Lätis on "latt" ja Leedus "litt". Lõpuks jäid "kroon", mis võetud Rootsi järgi ning "sent" Lääne-Euroopast. Kroon oli peale Eesti kasutusel veel Taanis, Norras, Tšehhoslovakkias ja Rootsis. Senti aga kasutati mitmekümnes riigis. Mõnedes neis teisendatud nimekujul nagu "cents", "centavos", "santiim" jne.
Rahaseaduse alusel oli paberraha väljaandmise ainuõigus Eesti Pangal. Väljaantud pangatähed pidid olema tagatud. Majandusministeeriumi Rahandusosakonnal oli õigus välja anda vahetusraha. Vahetusrahad loeti riigi võlaks, 1- ja 2–krooniseid võis välja anda kuni 6 krooni elaniku kohta, väiksemaid vahetusrahasid kuni 3 krooni elaniku kohta.
25. novembril 1940 lasti koos krooniga käibele Nõukogude Liidu rubla (1 krooni kursiks oli 1 rubla ja 25 kopikat). Lõplikult kaotati kroon käibelt 25. märtsil 1941.
Mündid.
Seejuures 1 ja 2 kroonised mündid tuli vastavalt kehtinud rahaseadusele valmistada vähemalt 50% hõbeda sulamist. Hiljem seadust siiski muudeti ja 1 krooniseid münte valmistati ka mitteväärismetalli sulamist.
Seoses rahasüsteemi mittesobimisega kaotati 25 sendine nominaal 15. oktoobril 1936 käibelt.
Eesti kroon 1992–2011.
Kroon võeti kasutusele rubla asemel 1992. aasta rahareformiga. Üks kroon jagunes sajaks sendiks.
Rahatähed.
Pangatähed kujundasid Urmas Ploomipuu (1- ja 2-kroonised) ja Vladimir Taiger, kes võitsid vastava konkursi. Kupüüride esiküljel kujutatakse mõnda kultuuritegelast, tagaküljel eestlastele olulist paika või sümbolit.
Erinevatel aastatel väljaantud rahatähtede turvamärke ja kujundust on täiustatud, kuid üldine kujundus on jäänud samaks.
Esimesed ühe- ja kahekroonised trükiti USAs, teised kupüürid Inglismaal. Algul pidi kõik kroonid trükitama Ameerikas, kuid ameeriklaste kvaliteet oli liiga halb.
Mündid.
Igapäevases käibes oli kaks erinevat 5 kroonist meenemünti (vermitud aastatel 1993 ja 1994).
Eriline Eesti käibemüntide puhul oli see, et iga mündi tagaküljel oli vapp ja vermimise aastaarv, esiküljel suurelt nominaal ja "Eesti Vabariik" (v.a 5 krooni).


Skíathose väin.
Skíathose väin (kreeka "Δίαυλος Σκιάθου" (Díavlos Skiáthou)) eraldab Põhja-Sporaade (Skíathose saart) Kreeka mandriosast.


Luure.
Luureks nimetatakse salajase või raskesti kättesaadava teabe kogumist ja analüüsimist, laiemas tähenduses ka lihtsalt varjatult informatsiooni kogumist teabehankeprotsessis.
Spionaaž on salajase (riigisaladuseks tunnistatud) teabe hankimine ja edastamine välisriigi või konkureeriva asutuse esindajale.


Eesti liblikaliste nimestik.
Eesti liblikaliste süstemaatiline nimestik tugineb kataloogile "Eesti liblikad" (Tallinn 2000), järgides seal kasutatud süsteemi. Nimestikule on lisatud mainitud kataloogi ilmumise järel Eestist avastatud uued liigid ja (nende olemasolu korral) liblikate eestikeelsed nimed. Tähestikuline loend on Eesti liblikate loend.
Vaata ka.
Liblikaliste nimestik


Mozilla Firefox.
Mozilla Firefox on avatud lähtekoodi ja graafilise kasutajaliidesega veebilehitseja, mida arendavad Mozilla Corporation ja sajad vabatahtlikud. Firefox on Mozilla peamine arendusprojekt. Firefox on vaba tarkvara. Eestis on Firefox kasutatuim veebilehitseja.
Ajalugu.
Firefoxi projekt algas 2002 Mozilla projekti eksperimentaalse haruna. Selle autorid olid Dave Hyatt ja Blake Ross, kes uskusid, et Mozilla veebilehitseja suudab vastata Netscape'i ärinõuetele ja vältida teiste tarkvaraarendajate poolt oma tarkvarale lisatud mõttetuid lisavahendeid. Selleks, et võidelda Mozilla Suite'i väidetava liigse mahuga, lõid nad iseseisva veebilehitseja. See osutus edukaks ja 3. aprillil 2003 teatas Mozilla, et edaspidi keskenduvad nad Mozilla Suite'i asemel Firefoxile ja Mozilla Thunderbirdile.
Firefoxi projekt tegi läbi kaks nimemuutust. Esialgu kandis see nime Phoenix, kuid see oli vaja ära muuta probleemide tekkimise tõttu ettevõttega Phoenix Technologies. Järgmine nimi oli Firebird, kuid see tekitas teise vaba tarkvaraprojekti, andmebaasiserveri Firebird aktiivse protesti. 9. veebruaril 2004 sai Firebirdist ametlikult Firefox. Seda sõna lühendatakse sageli FF, kuid Mozilla ise eelistab lühendeid Fx ja fx.
Esimese 7 versiooni (0.1–0.7) koodnimed pärinesid California linnadelt, järgmised kaks (0.8 ja 0.9) Uus-Meremaa asulatelt. Versiooni 1.0 kandis "keelatud" koodnime Phoenix, seekord Arizona linna järgi.
Esimene Mozilla Firefoxi nime kandev väljalase kandis versiooninumbrit 0.8. Esimese stabiilse versiooni 1.0 avalikustamise ajaks 9. novembril 2004 oli Firefox tõlgitud 31 keelde. Esimese 99 päeva jooksul laaditi Firefox 1.0 alla 25 miljonit korda.
Pärast hulka stabiilsuse ja turvalisuse vigade parandusi avalikustati Firefox 1.5 koodnimega Deer Park 29. novembril 2005. 200 miljoni allalaadimise piir ületati 31. juulil 2006. Versioon 2.0 koodnimega Bon Echo lasti välja 24. oktoobril 2006.
17. juunil 2008 ilmus Firefoxi versioon 3.0 koodnimega Gran Paradiso, mille puhul korraldas Mozilla Corporation allalaadimise päeva. Esimese 24 tunni jooksul laaditi Firefoxi alla üle 8 miljoni korra, sealhulgas Eestist üle 11 000 korra. Sellega püstitas Mozilla Firefox Guinnessi rekordi. 3. novembril 2008 ületas Firefox 700 miljoni allalaadimise piiri ja 2009. aasta märtsi seisuga on lehitseja saadaval enam kui 60 keeles.
Osakaal.
Olles oma populaarsust pidevalt suurendanud, oli Firefoxil 2006. aasta oktoobri seisuga Mozilla asepresidendi Christopher Beardi hinnangul kokku 70–80 miljonit kasutajat ja Firefoxi kasutas 12,97% kõigist Interneti-külastajatest. 2008. aasta veebruari seisuga oli Firefoxil 140 miljonit kasutajat ja 2009. aasta veebruariks oli Firefoxil juba 21,77%-ne osakaal. Kogu 2008. aasta jooksul kasvatas Firefox oma osakaalu 4,3% võrra.
Novembris 2011 möödus Firefoxist Google Chrome. Firefox oli 25,23 %-ga kolmandal kohal.
Prantsuse uuringufirma XiTi andmetel oli Mozilla Firefoxi osakaal Eestis 2006. aasta aprillis 24%. 2008. aasta märtsi seisuga kasutas Firefoxi 37,2% Eesti Interneti-külastajatest. 2009. aasta märtsis sai Firefox Eestis Internet Explorerist populaarsemaks ja sama aasta lõpuks kasutas peaaegu 50% kohalikke inimesi Firefoxi. Seejärel on Firefoxi populaarsus Google Chrome'i kasuks mõnevõrra vähenenud ja 2011. aasta veebruari seisuga oli Firefoxi osakaal Eestis 44,45%.
Eestindamine.
Silmapaistvale järjele jõuti Firefoxi tõlkimisega 2006. aasta lõpul. 29. detsembrist 2006 sai Mozilla tarkvara lisade ametlikult võrgulehelt alla laadida eesti keele paketti. Alates 12. novembril 2008 avalikustatud Firefoxi versioonist 3.0.4 oli lokalisatsioon Firefoxi võrgulehel eestikeelsena testimisjärgus allalaetav. Alates 2009. aasta algusest on osa Firefoxi võrgulehest eesti keeles ja alates versiooni 3.0.7 väljalaskest 4. märtsil 2009 on Firefox ametlikult täielikult lokaliseerituna allalaaditav.
Erinevalt ingliskeelsest Firefoxist kuvab eestikeelne Firefox vaikimisi Postimehe uudistevoogu ning tööriistaribal pakutakse lisaks Google'i otsimoorile muuhulgas eestikeelse Vikipeedia ja "Eesti õigekeelsussõnaraamatu" otsinguid.
Firefox lisad.
Firefoxi lisad ("addons") on väikesed programmid, mis tekitavad Firefoxile lisavõimalusi. Lisasid programmeerivad vabatahtlikud tasuta, kuid nende tööd saab annetustega toetada. Lisade otsimine ja installeerimine on lihtne, kuigi neid on tuhandeid. Lisade otsing on lehitsejasse endasse sisse ehitatud (menüü "Tools/addons"). Lisasid saab otsida ka Firefoxi saidilt. Firefox saab ise aru, kas paigaldatav lisa sobib töötava Firefoxi versiooniga või ei, sest kõik lisad on tähistatud ja testitud Firefoxi versioonide kaupa.
Lisade abil saab kujundust muuta, lisada õigekirjakontrolli, muuta Firefoxi võrguparameetreid, transportida faile, hallata järjehoidjaid, kuvada uudisvooge, kuvada veebisaitide dünaamilist teavet ja nii edasi. Üks tuntuim Firefoxi lisa on Adblock Plus, mis kõrvaldab veebilehtedelt reklaambännereid. Huvitav on lisa, millega oma Gmaili konto muuta failiarhiiviks.
Mozilla raamat.
Mozilla raamat on üllatusmuna, mida saab näha siis, kui Firefoxis kirjutada aadressiribale codice_1. Selle tulemusena ilmub katkend, mis meenutab stiililt piiblit.
Mozilla raamatus tegutsevad metsaline, mammon ja mammonakummardajad, kes sümboliseerivad vastavalt Mozillat, Microsofti ja Microsofti kasutajaid.
Firefoxis on veel teinegi üllatusmuna. Seda saab näha, kui minna aadressile codice_2.


Jean Joseph Marie Amiot.
Jean Joseph Marie Amiot [žan žoz'ef mar'i ami'o] (8. veebruar 1718 Toulon – 8. või 9. oktoober 1793 Peking) oli prantsuse jesuiidi misjonär ja sinoloog.
1737. aastal astus Amiot Jeesuse Seltsi ja 1740 või 1750 saadeti ta misjonärina Hiinasse. Seal võimaldasid ta ulatuslikud teadmised teadusest, matemaatikast, kirjandusest, keeltest, ajaloost ja muusikast tal peagi võita keiser Qianlongi usalduse (muuhulgas oskas ta keisri emakeelt mandžu keelt ning hiina keelt) ning ta veetis oma ülejäänud elu Pekingis. Hiinas olles kasutas Amiot hiina nime (錢德明).
Amiot' Euroopas avaldatud tööd tutvustasid Kaug-Ida elu- ja mõttelaadi Lääne lugejatele paremini kui varem saadaval olnud teosed. Tema "Dictionnaire tatare-mantchou-français" ("mandžu-prantsuse sõnaraamat"; Pariis 1789) oli väärtuslik teatmeteos, sest mandžu keelt Euroopas varem praktiliselt ei tuntud.
Enamik Amiot' teistest kirjatöödest on koondatud väljaandesse "Mémoires concernant l'histoire, les sciences et les arts des Chinois" ("Märkmed hiinlaste ajaloost, teadustest ja kunstidest"; 15 köidet, Pariis, 1776–1791). Selle 12. köites avaldatud "Vie de Confucius" ("Konfutsiuse elu") oli varasematest samateemalistest Läänes käibel olevatest teostest põhjalikum ja täpsem.
Amiot tõlkis esimese eurooplasena Sun Zi teose "Sõja seadused", mis avaldati prantsuse keeles 1772.


Monte Carlo ralli.
Monte Carlo ralli "(Rallye Automobile de Monte-Carlo)" on igaaastane autoralli, mida korraldab "Automobile Club de Monaco" Monacos. Seesama klubi korraldab ka Monte Carlo Vormel 1 etappi.
Esimene Monte Carlo ralli peeti 1911. aastal. Kuni 1996. aastani kasutati Monte Carlo rallil nn. Tähesõitu, see tähendab – võistlejad startisid erinevatest kohtadest, kuni kogunesid, et pidada omavahel maha võistlus juba mees-mehe vastu. Nii startiski 1933. aasta võitja M. Vaselle Tallinnast.
20. – 23. jaanuarini 2005 peeti arvult juba 73. Monte Carlo ralli. 1957. aastal jäi sõit pidamata Suessi kriisi ja 1974. aastal naftakriisi tõttu.


N-terminaalne ots.
N-terminaalne ots ehk N-ots ehk amino-terminaalne ots on valkude ja peptiidide keemia mõiste, mis tähistab polüpeptiidahela otsa, kus asub vaba -NH2 rühm. N-ots sünteesitakse valkude sünteesil ribosoomi poolt esimesena. Paljudel valkudel paikneb N-otsas signaalpeptiid, mis määrab ära valgu transporditee. Vastab järjestuselt mRNA 5'-otsale.


James Cook.
James Cook [džeimz kuk] (27. oktoober 1728 Yorkshire, Marton – 14. veebruar 1779 Hawaii) oli Briti meresõitja, kartograaf ja maadeavastaja.
Sissejuhatus.
James Cooki tuntus põhineb kolmel ümbermaailmareisil, mille ta sooritas aastatel 1768–1779. Cook uuris põhiliselt Vaikse ookeani saari (Hawaii, Uus-Meremaa ja paljusid teisi Polüneesia saari), Põhja-Ameerika rannikut, Austraalia idarannikut jne. Ta üritas avastada ka lõunamandrit ehk Antarktist, kuid see tal ei õnnestunud.
Cook erineb enamikust tolleaegseist meresõitjaist oma väidetavalt inimlikuma iseloomu pärast. Ta ei olnud konkistadoor. Pärismaalaste vastu kasutas ta vägivalda vaid siis, kui muud võimalust ei olnud. Väidetavalt püüdis ta õpetada Polüneesia pärismaalastele kartulite ja sigade kasvatamist, et võõrutada neid kannibalismist.
Cookist on loodud palju legende ja tema nimele kirjutatakse tihti avastusi, mis ei ole tema tehtud. Kuulsaim näide on Hawaii saared, mis on eurooplastele avastatud hoopis hispaanlaste poolt. Legendidele Cookist lisab loomulikult värvi tema traagiline surm Hawaii saartel 1779. aastal.
Enne ümbermaailmareise.
Tõenäoliselt nägi tulevane meresõitja merd esimest korda umbes 15-aastasena, ehkki ta sünnikodu oli merest vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel.
Cookil ei olnud juhendajaid, ta oli iseõppija. Tal olid head teadmised astronoomiast, topograafiast, hüdrograafiast, navigatsioonist jms. Tõenäoliselt ei olnud tema teadmised väga põhjalikud, sest teoreetilist haridust mõnes mereväeakadeemias vms õppeasutuses polnud ta kunagi saanud. Tema haridustee piirdus mõne aastaga külakoolis. See-eest olid ta teadmised praktikule omaselt kindlad ja hästi omandatud. Cooki töid iseloomustab erakordne täpsus ja hoolikus. Tema koostatud kaarte Newfoundlandi ranniku kohta kasutati isegi 20. sajandi alguseni!
Tavaliselt tuuakse Cooki merelemineku peapõhjusena välja tema armastust mere vastu. See võib muidugi tõsi olla, kuid tõenäolisem on see, et tal ei jäänud teist valikut. Nimelt oli ta tõsiselt tülli läinud oma tööandjaga. Cook töötas 1746. aastal Staithesi-nimelises kalurikülas poesellina. Tekkinud olukorrast ei näinud ta muud väljapääsu, kui pani end kirja laevapoisina Whitby-nimelises sadamalinnas. Seega algab Cooki meremehestaaž 17-aastasena.
Välislink.
Cook, James
Cook, James


Protsessori vahemälu.
Protsessori vahemälu või ka pikemalt keskprotsessori vahemälu (inglise keeles "CPU cache") on vahemälu, mida arvuti keskprotsessor kasutab mälupöördusele keskmiselt kuluva aja vähendamiseks.
Vahemälu on väike ja kiire mälu, mis talletab põhimälu kõige sagedamini kasutatavate pesade koopiad. Kui kasutatakse peamiselt vahemälu, siis on mälu keskmine pöördusaeg lähemal vahemälu pöördusajale kui põhimälu omale.
Diagramm paremal näitab kahte mälu. Iga asukoht mõlemas mälus hoiab mingeid andmeid, olenevalt mälu ehitusest võib asukoha andmete hulk olla 8 kuni 512 baiti. Vahemälu rida on tavaliselt suurem kui selle poole pöördumisel tavaliselt loetav andmete hulk, mis on tavaliselt 1 kuni 16 baiti. Igal asukohal on selle poole pöördumiseks ka unikaalne indeks. Indeksit, mis tähistab mõnda põhimälu asukohta nimetatakse aadressiks. Vahemälus on igal asukohal lipik ("tag"), mis sisaldab puhverdatud andmete aadressi põhimälus. Selliseid kirjeid protsessori andmete vahemälus kutsutakse vahemälu ridadeks ehk vahemälu plokkideks.
Kui protsessor soovib lugeda või kirjutada mõnda põhimälu pesa, kontrollitakse enne kas vastav mälupesa pole juba vahemälusse kopeeritud. Selleks võrreldakse mälupesa aadressi kõigi nende vahemälu lipikutega, mis vastavat aadressi võivad sisaldada. Kui protsessor leiab, et mälupesa on vahemälus, siis on toimunud vahemälu "tabamus" ("cache hit"), pesa puudumise korral on toimunud "möödalask" ("cache miss"). Tabamuse korral kirjutab protsessor andmed otse vahemälu ritta. Tabamuste ja pöörduste suhet nimetatakse "hit rate"ks ja sellega mõõdetakse vahemälu efektiivsust.
Kui vahemälus puudub otsitav aadress, siis suurem osa vahemäludest lisavad uue kirje, kus sees on puudunud lipik ja koopia põhimälus olevatest andmetest. Protsessorile antakse andmed uuest kirjest, nagu oleks toimunud tabamus. Möödalasud on aeglased, kuna andmeid tuleb kopeerida põhimälust. Kopeerimisel toimub viivitus, kuna põhimälu on vahemälust märksa aeglasem.
Mõned detailid.
Selleks, et teha ruumi uutele sissekannetele vahemälus, tuleb tihti vahemälust mõni eelnevalt sisestatud sissekanne välja tõsta. Reeglistik mida selleks kasutatakse on tuntud kui "asenduspoliitika". Peamine probleem asendusega on see, et tuleb ennustada milline olemasolevatest vahemälu sissekannetest omab kõige vähem võimalust hiljem uuesti kasutusse minna. Tuleviku ennustamine on raske, eriti veel riistvaralisel vahemälul mis kasutavad lihtsaid reegleid mis on programmeeritud mikroskeemidesse. On mitmeid asenduspoliitikaid mille vahel valida aga mitte ühtegi täiuslikku. Üks populaarsemaid on LRU, mille puhul asendatakse kõige kauem kasutamata seisnud sissekanne.
Kui andmed kirjutatakse vahemällu tuleb need mingil ajahetkel kirjutada ka põhimällu. Selle kirjutamise ajastust kontrollib "kirjutamispoliitika". Läbivkirjutamisega vahemälude korral kirjutatakse igal vahemällusse kirjutamisel ka põhimällu. Tagasi kirjutamisega vahemälude puhul jäävad andmed vahemällu nii kauaks kuni vahemälu sissekanne välja tõugatakse.
Andmeid põhimälus, mis on kopeeritud ka vahemällu, võivad muuta ka teised allikad. Sellisel puhul võib vahemälus olev koopia aeguda. Nagu eelnevalt võis ka aru saada, võivad ka vahemälu andmed uuemad olla kui põhimälu omad, mille puhul põhimälu andmed muutuvad aegunuks. Kommunikatsiooniprotokollid vahemälu korraldajad mis hoiavad andmed kooskõlalised on tuntud kui "seose protokoll".
Moodsad mikroprotssesorid võivad sooritada mitusada käsku aja jooksul, mis kulub andmete kätte saamiseks mälust. Sellepärast rakendatakse erinevaid tehnikaid, et hoida protsessorit mälupöörduse ajal töös. Pentium Pro ja hilisemad Intel'i arhitektuuriga protsessorid üritavad vahemälu möödalasu puhul täita vajatavatest andmetest sõltumatuid ülesandeid. Pentium 4 kasutab tehnoloogiat nimega Simultaneous multithreading, (HyperThreading Intel'i terminoloogia järgi) mis laseb teisel programmil või lõimel protsessorit kasutada, samal ajal kui esimene programm ootab andmeid põhimälust.
Assotsiatiivsus.
Eespool sai öeldud, et asenduspoliitika otsustab kuhu vahemälusse koopia salvestatakse. Kui asenduspoliitika võib vabalt valida sissekande, siis kutsutakse vahemälu "täisassotsiatiivseks". Teine äärmus on kui põhimälu iga pesa saab asuda vaid ühes kohas vahemälus, seda nimetatakse otse vastendatud vahemäluks(diagrammil direct mapped). Paljud vahemälud teostavad nn. kompromissi ning neid nimetatakse "moodul assotsiatiivseteks". Näiteks esimese taseme andmevahemälu AMD Athlonis on kahes suunas assotsiatiivne, mis tähendab, et põhimälu blokki võib kopeerida kahte vahemälu asukohta.
Liigne assotsiatiivsus on halb. Kui on 16 kohta kuhu asenduspoliitika võib panna uue sissekande vahemälus, siis vahemälust sissekande otsimisel tuleb kontrollida läbi kõik 16 kohta. Suurema hulga kohtade kontrollimine nõuab rohkem transistore ning aega. Samas vahemälud suure assotsiatiivsuse astmega omavad paremat tabamustegurit, kuid omavad suuremat pöördusaega ning voolutarbimist.
Üks eeliseid otsevastendusega vahemälul on lihtsad ja kiired sissekande asukoha leidmised. Kui virtuaalaadress on välja arvutatud, saab vahemälust juba andmeid lugeda ning protsessor võib jätkata tööd andmetega, enne kui kontrollitakse kas vahemälusse kopeeritud põhimälu aadress üldse vastab otsitud aadressile.
Aadressi tõlkimine.
Ajalooliselt esimene riistvaraline vahemälu, mida kasutati arvutis ei puhverdanud põhimälu andmeid, vaid hoopis virtuaalaadresse ning nendele vastendatud füüsilisi aadresse. See vahemälu on tuntud kui 'Translation Lookaside Buffer' (TLB).
Vahemälu hierarhia moodsates protsessorites.
Moodsatele protsessorkiipidele on ehitatud mitmeid koostöötavaid vahemälusid.
Spetsialiseeritud vahemälud.
Käsukonveieritega protsessori kasutavad mälu mitmes punktis: käsuvõtt, virtuaalaadressi tõlkimine füüsiliseks, operandivõtt (andmete hankimine). Loomulik disain on kasutada erinevaid vahemälusid iga erineva punkti jaoks, et ükski vahemälu ei peaks teenindama kahte astet konveieris. Selletõttu on protsessoril vähemalt kolm eraldi rolliga vahemälu: andmevahemälu, käsuvahemälu ja TLB.
Ohvervahemälu.
Ohvervahemälu on tavaliselt pisikene (kuni paar kilobaiti) täisassotsiatiivne vahemälu, mis hoiab protsessori vahemälu'st välja tõugatud andmeid. Ohvervahemälu on madalaima taseme vahemälu ning põhimälu vahel, hoiab ainult andmeid, mis on välja tõugatud vahemälust. Ohvervahemälu võib oluliselt vähendada liiga väikesest assotsiatiivsuse astmest tingitud möödalaskude arvu.
Jäljevahemälu.
Üks ekstreemsemaid näiteid vahemälu spetsialiseerumisest on "jäljevahemälu", mis on ehitatud Intel Pentium 4 mikroprotsessoritesse. Seda mehhanismi kasutatakse, et käsuvõtu kiirust suurendada. Selleks salvestatakse eelnevalt juba hangitud ning dekodeeritud käsu järjendeid. Selle mehhanismi pakkusid esimesena välja Eric Rotenberg, Steven Bennett ja Jim Smith (teadlane) oma 1996 avaldatud dokumendis "Trace Cache: a Low Latency Approach to High Bandwidth Instruction Fetching."
Jäljevahemälu salvestab käsud peale nende dekodeerimist.
Harvardi arhitektuur.
Mikroprotsessor eraldi käsu- ja andmevahemäludega nimetatakse Harvardi arhitektuuriga protsessoriks. Algupäraselt kasutati seda fraasi arvutite kohta millel on andmemälu ja käsumälu eraldi, mis välistas programmi poolt käskude muutmise.
Mitmetasemelised vahemälud.
Üks suurematest probleemidest on kompromiss vahemälu pöördusaja ja tabamusteguri vahel. Suured vahemälud on aeglased kuid omavad suurt tõenäosust, et korduvalt kasutatavid andmeid ei tõrjuta vahemälust välja. Et sellest mööda pääseda kasutavad paljud mikroprotsessorsüsteemid mitmetasemelist vahemälude süsteemi. Kasututatakse Väikeseid ja kiireid vahemälusid koos suurte ning aeglaste vahemäludega. Kuna protsessori ja põhimälu kiiruste vahe järjest kasvab, kasutatakse juba ka kolmeastmelisi vahemälusid. Näiteks 2003.a. lisas Intel Itanium II 6MB protsessorile integreeritud kolmanda taseme ühitatud vahemälu. IBM Power 4 seeriad protsessorid omavad protsessorimoodulile paigutatud 32MB kolmanda taseme vahemälusid, mida jagavad kõik samale moodulile paigutatud 4 protsessorit.
Mitmetasemelised vahemälud opereerivad tavaliselt kontrollides väikseimat, 1. taseme vahemälu esimesena. Kui leitakse õige sissekanne jätkab protsessor täiskiirusel. Kui sissekannet ei leita, kontrollitakse järgmist taset, kui sissekannet vahemälust ei leita, otsitakse sissekanne põhimälust.
Mitmetasemelised vahemälud toovad hulga uusi disaini nüansse. Näiteks mõned protsessorid (nagu Intel Pentium 2, 3 ja 4. Samuti ka enamik RISC protsessoreid) salvestavad 1. taseme vahemälu ka 2. taseme vahemälusse (kutsutakse sisaldavateks? vahemäludeks). Teised protsessorid (näiteks AMD Athlon) salvestavad andmed ainult ühele tasemele (kutsutakse välistavateks vahemäludeks).
Viimati nimetatud vahemälude eelis on see, et nad suudavad hoida endas rohkem andmeid. See eelis on suurem kui on tegemist suurte vahemäludega. Kui 1. tasemelt sissekannet ei leita ja 2. tasemelt leitakse siis vahetatakse 2. tasemelt rida mõne 1. taseme omaga. Vahetamine nõuab rohkem tööd kui üle kopeerimine mida sisaldav vahemälu teeb.
Üks sisaldava vahemälu eelis on see, et kui mõni väline seade soovib eemaldada protsessorist mõne vahemälu rea, siis on vaja selleks kontrollida ainult 2. taseme vahemälu. Välistav vahemälu hierarhia nõuab ka 1. taseme kontrollimist.
Suuremad arvutid omavad tihti ka vahemälu 2. taseme ning põhimälu vahel. Seda kutsutakse 3. taseme vahemäluks. See vahemälu on tihti ehitatud protsessorist eraldi kiibi peale ja võib omada suurust 2 kuni 256 MB vahel. Selle lisamine maksab väga palju ja selle vahemälu eeliseid on rohkem näha suurte andmehulkade juures, mida kohtab põhiliselt serverarvutite juures. Selle vahemälu maksumus on põhjus, miks PC protsessorid ei oma sellist vahemälu.
Näide: K8.
K8'l on 4 spetsialiseeritud vahemälu: käsuvahemälu, käsu-TLB, andme-TLB ja andmevahemälu. Need vahemälud on kõik kohandatud oma ülesande jaoks


Rudolf II.
Rudolf II (18. juuli 1552 Viin – 20. jaanuar 1612 Praha) oli Habsburgide dünastiast Saksa-Rooma keiser 1576-1612. Maximilian II ja Hispaania Maria vanim poeg.
Rudolf II viibis noorena mitu aastat Hispaanias oma onu (ja samaaegselt ka vanaonu poja) Felipe II juures. Huvitus okultismist ja müstitsismist (tal oli mitu ihuastroloogi), samas oli aga ka veendunud katoliiklane, ehkki sallis ka teisi usundeid.
Kuna Rudolf II oli nõrga tervisega ja rahva seas mitte eriti populaarne, siis üritas tema pere võimule seada Rudolfi venda Matthiast. Puhkes peresisene võimuvõitlus. 1608. aastal nimetati Matthias Ungari kuningaks ja Austria ertshertosgiks ning 1611. aastal marssisid Matthiase väed Prahasse, kus ta sundis Rudolfit võimust lõplikult loobuma. Rudolf jäi ametlikult küll keisriks, kuid pidi loobuma Böömi kuninga tiitlist. Matthias jättis talle Hradschini lossi Prahas, kus Rudolf elas koos oma lemmikloomadega kuni oma surmani.


Apoteetsium.
Apoteetsium ehk lehtereosla on kottseentest põlvnevate samblike avatud eoslavaga liuakujuline viljakeha.


Lehekülgede saalimine.
Arvutite operatsioonisüsteemides jagavad lehekülgede saalimise nimelised mäluhalduse algoritmid arvuti mälu väikesteks osadeks ja eraldavad hiljem mälu lehekülgede kaupa.
Eelised.
Põhiline eelis teiste lihtsamate metoodite, nagu näiteks 'semu' eraldusviisi ja dünaamilise mälueralduse tehnikate ees on see, et programmile eraldatud mälupiirkond ei pea olema pidev ja sellepärast leiab aset väga vähe sisemist fragmenteerumist - seega läheb raisku vähe mälu.
Kuna programmid kasutavad harva kogu oma koodi ja andmeid ühel ja samal ajal korraga, siis saab virtuaalmälu realiseerida kirjutades lehekülgi kettale ja lugedes lehekülgi kettalt siis, kui neid vaja läheb. See on veel üks lehekülgede saalimise eelis teiste mäluhalduse meetodite ees.
Puudused.
Lehekülgede saalimise ainus peamine puudus on suhteliselt keeruline kood, mida selle realiseerimiseks vaja, seda eriti juhul, kui on vaja kasutada virtuaalmälu. Ülejäänud puudused on teisejärgulised - vajadus omada mäluhalduse üksust (MMU), mis tähendab seda, et lehekülgede saalimist ei saa kasutada mõnedel vanematel või väiksematel protsessoritel (näiteks on Inteli x86 perekonnas MMU ainult 80386'l ja hilisematel protsessoritel).
Kuidas see töötab.
Lehekülgedega manipuleerimist teostatakse lehekülgede saalimise korral riistvara tasemel, selleks on mäluhalduse üksus (MMU). Nagu varem mainitud jagatakse füüsiline mälu väikesteks plokkideks (tavaliselt 4 kilobaiti või vähem) ja igale plokile omistatakse number. Operatsioonisüsteem võib hoida tabelit vabadest lehekülgedest mälus või skaneerida iga päringu korral mälu (kuigi kaasaegsed opsüsteemid teevad viimast). Kui programm nõuab mälu, siis mõlemal juhul eraldab operatsioonisüsteem leheküljed programmile ja hoiab nimekirja programmile eraldatud lehekülgedest mälus. Vaatame ühte näidet.
Skeem 1 - Võimalik lehekülgede eraldamise nimekiri (4K suurused leheküljed).
Niisiis programm A lehekülgede tabelid on kaardistatud järgmiselt (programmi lehekülje nr. =>opsüsteemi lehekülje nr.): (0=>0, 1=>1, 2=>2); Programm B: (0=>3,1=>4,2=>7); ja programm D: (0=>5, 1=>6)
Siiamaani on kõik hästi. Mis juhtub aga siis, kui programm tahab oma mälu kasutada? Oletame, et programm A sisaldab instruktsiooni "LAADI mälu aadressil 20FE". Mis juhtub?
Kuna meil on leheküljed 4096 baidi suurused (4096 - 1 = 4095 võib esitada 12 bitina kahendkoodis), siis MMU vaatleb lehekülje 4 esimest bitti ja järgmist 12 bitti võrreldakse lehekülje aadressiga. Kui meie mälu leheküljed oleks 2048 bitti suured, siis MMU vaataks ainult aadressi esimest viite bitti mälu lehekülje leidmiseks ja järgmist 11 bitti relatiivse aadressi tarvis. Järelikult lehekülje suuruse kahanemisel nende arv kasvab.
Mälupöörduse korral leiab MMU programmi lehekülgede tabeli abil opsüsteemi lehekülje numbri. Antud juhul vastab programmi A teine lehekülg opsüsteemi teisele leheküljele. Seejärel leiab ta vastavuse opsüsteemi lehekülje ja füüsilise aadressi vahel. Opsüsteemi teine lehekülg vastab füüsilisele aadressile 1000:2000, kuna programm tahab suhtelist aadressi 00FE, siis tagastab MMU füüsilisel aadressil 1000:20FE oleva mälu.
Lehekülgede saalimine ja virtuaalmälu.
Kui lehekülgede saalimist kasutatakse koos virtuaalmäluga, siis peab operatsioonisüsteem järge pidama kasutusel olevatel lehekülgedel ja neil lehekülgedel, mida enam ei kasutata või mis ei ole mõnda aega kasutuses olnud. Kui opsüsteemil läheb lehekülge vaja või kui mõni programm nõuab saalealale kirjutatud lehekülge, siis kirjutab OS mingi lehekülje saalealale ja toob teise lehekülje mällu. (Sellest, kuidas opsüsteem otsustab, milliseid lehekülgi sisse või välja saalida, räägib lehekülgede asenduspoliitika.) Sel moel saab kasutada rohkem operatiivmälu, kui arvutil tegelikult on.


Koivaliina.
Koivaliina (eesti keeles ka: Koivalinn; läti keeles Gaujiena; kunagine nimi Atzele; saksakeelne nimi "Adsel") on asula Lätis Alūksne rajoonis, Koivaliina valla keskus.
Ajalugu.
Koivaliina kirjalik esmamainimine langeb 1111. aastasse, mille all Novgorodi kroonikas on juttu vürst Mstislavi sõjaretkest. Varajased riiklikud moodustised Põhja-Vidzemes olid Tālava ja Atzele-maa. Viimase lääneosas asus vana latgalite, liivlaste ja eestlaste asula, mille nimi oli samuti Atzele.
Aastal 1224 läks Atzele ristirüütlite kätte. Koiva veetee ja Riia–Pihkva tee ristumiskohana oli see koht suure strateegilise tähtsusega, mistõttu Liivi ordu rajas 1238 sinna kivilinnuse. Kui 1342 rajati linnus ka Alūksnesse, siis Koivaliina linnuse tähtsus vähenes.
Liivi sõjas ja Poola-Rootsi sõjas vallutati linnus mitu korda ja selle ümbrus käis käest kätte. Aastal 1625 läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf ümbruskonna marssal Axel Banerile, kuid läks 17. sajandi lõpus toimunud mõisate reduktsiooni käigus riigile. Põhjasõja käigus purustasid Vene suurtükid linnuse, mis on tollest ajast saadik varemetes.
Põhjasõja tulemusena sai piirkonnast Vene keisririigi osa. 1720. aastatel renditi mõis Johann von Wulfile, kuid 1745 kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna Koivalinna mõisa Holsteini õuemarssalile parun Bernhard Reinhold von Delwigile. Aastal 1780 päris mõisa marssali poeg Karl Gustav Delwig, kes 1784 müüs selle Heinrich von Rautenfeldile. Viimast on mäletatud talupoegade vastu julma mõisnikuna. Aastal 1818 ostis mõisa ära üks Vidzeme rikkamatest parunitest Adolf von Wulf. Talle kuulus üle 40 mõisa (Cesvaine, Aumeisteri, Alsviķi, Ādamsi, Aizkuja, Lode jt mõisad) ning peale selle rentis ta mitmeid mõisaid riigilt. Koivaliina jäi Wulfide suguvõsa kätte 100 aastaks. Selle ajaga ehitati üle 15 hoone ja kujundati park. Läti maareformi käigus võõrandati mõis selle viimaselt omanikult Waldemar von Wulfilt.
Peahoone.
Gaujiena mõisakompleks on üks suuremaid Lätis. Selle keskosa asub 18. sajandi lõpus lammutatud keskaegse kindluse eellinna territooriumil.
Mõisakompleksi dominant on peahoone ("Gaujienas Jaunā pils" 'Koivaliina Uus loss'). See on Alūksne rajooni suurim mõisahoone ning üks suuremaid Lätis. Selle klassitsistliku häärberi laskis 19. sajandi alguses ehitada parun Wulf. Hoone valmis 1850. aastal. 1850.–1960. aastatel ehitati loss ümber. Muuhulgas ehitati kuuest joonia sambast koosnev sammastik ning muudeti katuse kuju. Teisel pool, pargi vastas on terrass. Peasissekäigu treppi valvab kaks lamavat lõvi.
Interjööri kujundus pärineb nimetatud ümberehituste ajast. Selle aluseks on ampiiri ja neorokokoo motiivid. 1950..– 1960. aastatel hävisid paljud interjööri detailid, sealhulgas skulptuurkaunistused, laekaunistused ja dekoratiivsed lõvipead. Säilinud on marmorpilastrid, ehisseinad ja parkettpõrandad. Kunagisest hiilgusest annavad tunnistust ainult kaks ruumi – saal, kuhu kuulub ka söögituba, ja ühe ümara otsaga kõrvalruum, kus asus kabel. Kabel restaureeritakse endisele kujule.
Aastal 1922 läks loss haridusministeeriumi käsutusse. Hoone oli haletsusväärses seisukorras: 90 akent oli katki, 26 ust oli puudu, kaks ahju oli lõhutud. Samal aastal hakkas lossis tööle keskkool, mis küll ei kasutanud kõiki ruume. Kool kasutas ka mitmeid teisi mõisa hooneid. Praegu on lossis Koivaliina gümnaasium. Lossis on kooli- ja koduloomuuseum. Aastatel 1948–1952 õppis selles koolis luuletaja Ojārs Vācietis.
Teised hooned.
Mõisakompleksi vanim hoone on 1788 ehitatud mõisaait. Aastal 1838 ehitati mõisateenijate elu- ja majandushoone, mida hüütakse pritsimajaks, sest 1886 eraldas mõisnik maja lõunaotsa enda asutatud vabatahtlikule tuletõrjujate ühingule. Ansamblisse kuuluvad veel tallmeister-kutsari maja, mis on tallikompleksi keskosa (äärmised osad on hävinud), tõllakuur, aedniku maja (ehitati 18. sajandi 2. poolel, hiljem kasutati piirituselaona), jääkelder (19. sajandi algus), kasvuhooned massiivsete punastest tellistest otsaseintega (19. sajandi 2. pool), rehi (19. sajandi 2. pool), mis nüüd on ümber ehitatud töökodadeks, veinimaja (19. sajandi lõpp), millest on järel romantilised neogooti stiilis varemed, ja õllepruulija maja (praegu Jāzeps Vītolsi majamuuseum "Anniņas"), mis valmis 1827–1865. Ainult tallid on ehitatud neogooti stiilis, ülejäänud hoonete arhitektuuris domineerib klassitsism.
Mõisapark.
Mõisapark (pindala 12 ha koosneb mitmest iseseisvast alast. Üks osa pargist hõlmab mõisa keskuse hooned ja peaaegu korrapärase paraadõue ning mäe ja linnusevaremed. Sealt avaneb vaade Koiva jõe orule. Pargi lõunaosa endise Koiva kalda nõlval on kujundatud maastikupargiks tiikide ning aiaarhitektuurielementidega.
Kabel-mausoleum.
Gaujienas asub üks Läti imposantsemaid klassitsistlikke mõisnike kabel-mausoleume. Aastal 1872 ehitatud kabelisse maeti ümber 1871 Saksamaal Wiesbadenis surnud Julius von Wulf. Kabel on ruudukujuline ning seda katab kuppel. Peasissekäigu juures on sammastik. Antiikne vormikeel rõhutab pühalikku rahu ning sümboliseerib lahkunu vägevust, üllust ja rikkust. Okupatsiooniajal viisid Alūksne sõdurid mausoleumi marmorsambad Alūksnesse.
Pumbamaja.
Pargis on ka 20. sajandi alguses ehitatud skulptuuridega kaunistatud pumbamaja veepaagi peal.
Ordulinnuse varemed.
Pargis on Koivaliina lossivaremed. Koiva kõrgele kaldale ehitati 1236–1238 ordulinnus, mis oli üks väiksematest kindlustatud lossidest Liivimaal ja üks vanematest Läti alal. Legendi järgi aeti lossimüüri ehitusele kokku kogu ümbruskonna rahvas, sealhulgas, naised, raugad ja lapsed, kui nad ainult jaksasid seitsme naela raskust livi tõsta. Alguses ei tahtnud ehitus kuidagi edeneda, sest mis päeval ehitati, see öösel lammutati. Viimaks anti nõu, et tuleb elus inimene lossimüüri kinni müürida. Siis juhtus, et õde-venda Jānis ja Grietiņa tulid Dārta mõisast seda imetööd vaatama. Nad joodeti täis ja müüriti sisse. Kolm päeva oli kuulda laste kõlatut häält.
Liivi sõja ajal 1558 vallutasid linnuse venelased, kes hävitasid linnakese ja osa linnusest. Aastal 1560, kui linnus teist korda vallutati, hävitati see täielikult. Aastal 1600 linnus taastati. Nüüd vallutasid selle rootslased, 1602 õnnestus poolakatel see tagasi vallutada.
Linnus purustati lõplikult Põhjasõja ajal. Venelaste leer olnud teisel pool Koivat Cara (Cavara) mäel. Rootslased olevat näinud, et ei suuda linnust kaitsta, ja olevat saatnud keiser Peetri enda juurde saadiku kirjaga, et linnus alistub lahinguta. Saadik jõudnud millegipärast kohale alles siis, kui linnus oli juba suurtükkidega puruks lastud.
Pärast purustamist kasutati linnust ehitusmaterjali hankimise kohana, kuid 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses rajati selle ümbrusse park, kuhu romantilised varemed hästi sobisid.
Lossist olevat välja läinud kaks maa-alust käiku – üks Koiva alt läbi, teine Rāte pallu ("Rātes sils"). Lossimäe sisse olevat peidetud rahakirst, mida valvavat must koerake. Ka nõukogude ajal olevat parteijuhid peidetud varandust otsinud.
Kirik.
Koivalinna luteri kirik, mis ehitati 1892, lasti 1944 õhku. Praegu ehitatakse selle vundamendile M. Ģelžsi projekti järgi uut kirikut. Kirikumäelt ("Baznīckalns") avaneb suurepärane vaade Koiva orule.
Mācītājmuiža (Koivaliina kirikumõis).
Teel Zvārtavasse on Mācītājmuiža mõis (17. sajandi 2. pool ja 18. sajandi keskpaik). Selle peahoone Mācītājmāja on üks vanemaid puithooneid Gaujiena vallas: ta on ehitatud Kaķīškalnsi mäele 1761. aastal. Palkseinte külge on naelutatud lauad. Mācītājmājas on 10 tuba ja 2 kööki. Kõige suurem tuba on külalistesaal, kus pärast Koivaliina kiriku õhkulaskmist (1944) toimuvad jumalateenistused. Selles majas suri kirjanik Apsīšu Jēkabs.
Jāzeps Vītolsi maja.
Aastal 1922 kinkis Läti valitsus helilooja Jāzeps Vītolsile Gaujiena mõisapargis asuva endise õllepruulija maja (1890), tiigi, pool mõisaaeda ja väikese põllumaa (hiljem liideti omandiga Lauvasmute allikas). Helilooja ja tema abikaasa Annija Vītola panid majale nimeks "Anniņas". Nad käisid seal suvitamas ning sageli ka pühasid veetmas.
Meenutuseks reisist Tšehhi mägedesse ja helilooja 80. sünnipäevaks ehitati aeda palkmaja "Dārza māja" 'Aiamaja', mis meenutab tšehhi jahimeeste onne. Aiamaja valmis lõplikult 1943. Uues majas nad elada ei jõudnud, vaid ainult puhkasid sead vahetevahel jalutuskäikudel. Maja vundamendi edelanurka on müüritud 12 mäekristalli ja ürik, kus on öeldud, kes ja millal maja ehitas.
1944. aasta sügisel pidid Vītolsid Lätist lahkuma. 1961. aastal sisustati majja Jāzeps Vītolsi majamuuseum, milles eksponeeritakse tema töötuba. Aprillis 1988 oli seal tulekahju, milles enamik eksponaate sai kahjustada. Praegu on muuseum jälle avatud. Palju eksponaate on annetanud helilooja abikaasa õelapsed.
Lähedusse on püstitatud marmorrist, mis on toodud Jāzeps Vītolsi viimsest puhkepaigast Lübeckist.
Alates 1988. aastast peetakse Gaujienas iga aasta juulis Jāzeps Vītolsi laulupäeva, kuhu kogunevad koorid kogu Lätist.
Teised vaatamisväärsused.
Gaujienas ja selle ümbruses on dolomiidipaljandeid, kaldaastanguid ning maa alla kaduv jõgi (läti keeles "ūdensrijējs" 'veeõgard') ning luuletaja Ojārs Vācietise lapsepõlvemaa.


Amudarja.
Amudarja (tadžiki "Омударё" või "дарёи Ому", pärsia آمودریا "Âmudaryâ", usbeki "Amudaryo", türkmeeni "Amyderýa"; antiikmaailmas tuntud kui "Ōxus" ladina keeles ja Ὦξος "Oxos" kreeka keeles, mis on tuletised selle jõe indoiraani nimest "Vaksu", praegusel kujul "Vahš") on jõgi Kesk-Aasias.
Amudarja pikkus on 2620 km, teistel andmetel 2540 või 2435 km; Pandži ja Vahši jõe ühinemiskohast, kustmaalt jõge Amudarjaks nimetatakse, 1415 km. Jõgikond hõlmab 465 tuhat km².
Algab Afganistanis Hindukuši mäestikus 4900 m kõrgusel, voolab algul läände, läbib Pamiiri mäestiku. Piki jõge kulgeb Tadžikistani (varem NSV Liidu) ja Afganistani piir. Alamjooksul voolab loodesse 1200 km ulatuses läbi kõrbe enam-vähem Türkmenistani ja Usbekistani piiril, vasakule kaldale jääb Karakumi, paremale Kõzõlkumi kõrb. Vee hulk väheneb tunduvalt niisutussüsteemide, aurumise ja liiva imbumise tõttu ja praegu kuivab Amudarja
juba enne Araali järve riismeteni jõudmist. Varem moodustas jõgi suudmes delta, enamus harusid pöördus põhja poole ja voolas Araali järve, osa aga suundus läände, Sarõkamõši nõo suunas.
Amudarja toitub liustiku- ja lumesulaveest, suurimad lisajõed on Bartang, Jazgulem ja Vahš. Suurvesi on kevadel ja suvel. Jääkate on ainult deltas, 2–2,5 kuud aastas. Laevaühendus on alamjooksul Türkmenabatini, korrapäratult Termezini.
Amudarja vett kasutavad Karakumi kanal ja Tahhiataši hüdroelektrijaam.
Amudarja on mudane, ta uhub tugevasti oma kaldaid ja vahetab tihti sängi. Eelajaloolisel ajal suubus ta Kaspia merre (toonase jõesängi jäänuk on Uzboi). On arvatud, et Karakumi kõrb tekkis Amudarja sagedase sängimuutuse tulemusena.
Amudarja vett kasutati aastakümneid põldude niisutamiseks ja monokultuurse puuvilla kasvatamiseks kogu Nõukogude Liidu tarbeks, mistõttu sooldus palju maad ning Araali järv on kokku kuivamas. Vee ülemäärase kasutamise tagajärjel on suuruselt neljas järv maailmas tänaseks kahanenud peaaegu olematuks.


Sørøysundet.
Sørøysundet on väin, mis eraldab Soroy saart Seilandi ja Stjernoy saartest (saared kuuluvad Norrale). Väina pikkus on umbes 70 km, laius kitsaimas kohas 4 km.


Ol' Dirty Bastard.
Ol' Dirty Bastard (tuntud ka aliaste ODB, Dirt McGirt, Dirt Dog, Big Baby Jesus, Osirus, Joe Bannanas ja Unique Ason all) tegelik nimi Russell Tyrone Jones (15. november 1968 New York - 13. november 2004 New York) oli ameerika räppmuusik, Wu-Tang Clani asutajaliige.


Alexander Dalrymple.
Alexander Dalrymple (24. juuli 1737 – 19. juuni 1808) oli šotlasest Briti geograaf.
Dalrymple arvas, et Maa tasakaalus püsimiseks peaks maa ja mere suhe nii lõuna- kui ka põhjapoolkeral olema ligikaudu võrdne. Seepärast oletas ta, et lõunapoolust ümbritseb manner, mida ta uskus ulatuvat 40-nda lõunalaiuskraadini. Uus-Meremaad pidas ta lõunamandri osaks.
Dalrymple soovis juhtida ekspeditsiooni lõunamandrile, kuid jäi sellest kohast ilma, sest Briti admiraliteet usaldas selle rolli James Cookile. See tegi Dalrymple'ist ja Cookist vihavaenlased. Kättemaksuks admiraliteedile avaldas Dalrymple materjalid, mille ta oli leidnud admiraliteedi arhiivist. Need olid dokumendid, mis olid inglaste poolt Manilas 1762 aastal hispaanlastelt kätte saadud. Dokumendid sisaldasid Luis Váez de Torrese avastusi Vaikses ookeanis. Dalrymple üritas seega kompromiteerida Cooki ja admiraliteeti väites, et Cook üritab enda nimele kirjutada hispaanlaste avastusi. Cook suhtus Dalrymple'isse samuti vaenulikult, kuid mitte ainult eelpoolnimetatud loo pärast. Cook praktikuna ja väligeograafina ei sallinud kabinetiteadlase Dalrymple'i abstraktseid teooriaid. Nende asemel usaldas ta vaatlusi ja fakte. Ehkki Antarktis eksisteerib, ei ole ta siiski nii suur, kui Dalrymple seda kujutas.
Dalrymple sulest on ilmunud teos "Lõunamerereiside kogumik", mis ka Cooki päevikutes sageli äramärkimist leiab.


Stjernsund.
Stjernsund on väin Norras, mis eraldab Stjernoy saart mandrist. Väina laius on 4 km.


Muaree-efekt.
Moiré efekt on interferentsmuster, mis tekib kahe või enama nihutatud või pööratud rastri või võrgustiku üksteise peal asetsemisest. Sama efekt saavutatakse ka pisut erineva suurusega pikslite kasutamisel.
Kuigi moiré on efektne ja seda on huvitav uurida, on trükitehnikas enamasti tegemist tüütu ja ebasoovitava nähtusega. Moiré efekt võib tekitada probleeme näiteks kartograafidele.
Etümoloogiast.
Prantsuskeelne sõna "moiré" (eesti keeles muaree) tähendab riiet, mis on tehtud angoora villast.


Riigikohus.
Riigikohus on Eesti Vabariigi kohtusüsteemi kolmanda astme ja kolmanda lülina kõrgeim kohus. Riigikohus täidab kassatsioonikohtu ülesandeid, millele lisanduvad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu funktsioonid. Samuti on Riigikohtul kaasotsustusõigus kohtunike ametissenimetamisel ning ametist tagandamisel.
Lisaks omab Riigikohus suurt tähtsust kohtupraktika ühtlustajana ning õiguse tõlgendajana.
Riigikohus on võimude lahususe põhimõtte kohaselt Eesti Vabariigi kohtuvõimu esindav kõrgeim organ.
Praegu on Riigikohtu esimees Märt Rask.
Töökorraldus.
Riigikohtusse kuulub 19 kohtunikku. Riigikohtu tegevust juhib Riigikohtu esimees, kes on "ex officio" ka Riigikohtu üldkogu eesistuja ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees.
Riigikohtu kõrgeim organ on Riigikohtu üldkogu. Üldkogusse kuuluvad kõik riigikohtunikud ning selle kvoorumiks on 11 kohtunikku.
Riigikohtu üldkogu otsuse alusel kuuluvad kohtunikud ühte kolmest kolleegiumist: haldus-, kriminaal- või tsiviilkolleegiumisse. Kohtuasju vaadatakse läbi vähemalt kolmeliikmelises koosseisus.
Kohtuasju võidakse läbi vaadata ka kolleegiumide vahelises erikogus või üldkogus.
Põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusi vaatab läbi üheksaliikmeline põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.
Riigikohus otsustab asjade menetlusse võtmise vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Asi võetakse menetlusse, kui selle menetlemist nõuab vähemalt üks riigikohtunik. Riigikohus otsustab asjade menetlusse võtmise või võtmata jätmise Riigikohtu määrusega. Varem otsustas sama süsteemi alusel kohtuasjade menetlusse võtmist Riigikohtu loakogu.
Kolleegiumid.
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimees on kohtunik Ants Kull ja liikmed kohtunikud Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu ning Peeter Jerofejev.
Kriminaalkolleegiumi esimees on kohtunik Priit Pikamäe ja liikmed kohtunikud Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg ning Hannes Kiris.
Halduskolleegiumi esimees on kohtunik Tõnu Anton ja liikmed kohtunikud Jüri Põld, Harri Salmann, Indrek Koolmeister ning Ivo Pilving.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kuuluvad kohtunikud Märt Rask, Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tõnu Anton, Jüri Põld ja Harri Salmann.
Ajalugu.
21. oktoobril 1919 kiitis Asutav Kogu heaks Riigikohtu seaduse. Vastavalt seadusele oli Riigikohus eelkõige kassatsioonikohus. Riigikohtu esimesed liikmed valis Asutav Kogu 31. oktoobril 1919.
14. jaanuaril 1920 toimus Tartu raekoja saalis esimene Riigikohtu istung. Riigikohus hakkas Asutava Kogu otsuse kohaselt tegutsema Tartus.
15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse, mis sätestas Riigikohtu positsiooni riigi kõrgeima kohtuna.
1935. aastal viidi Riigikohtu asukoht Riigivanema dekreedi alusel üle Tallinna. Seda oli plaanitud teha juba 1928. aastal.
31. detsembril 1940 peeti Tallinnas Nõukogude okupatsiooni tingimustes viimane istung. Eesti NSV kohturahvakomissari käskkirjaga 29. detsembrist 1940 lõpetati Riigikohtu tegevus ning riigiteenijad vabastati alates 1. jaanuarist 1941. Kohtu tegevus oli selleks hetkeks juba sisuliselt peatunud, mitmed Riigikohtu liikmed olid vangistatud.
1940 oli Riigikohtus kuusteist liiget. Riigikohtu esimees Kaarel Parts suri 5. detsembril 1940 loomulikku surma, samal aastal suri veel üks riigikohtunik. Kuus riigikohtunikku vangistati aastatel 1940–1941 (kõik nad hukkusid vangilaagrites) kaks vangistati pärast sõda, üks riigikohtunik hukkus sügisel 1944 Läänemerel Eestist põgenemisel. Vangistamisest pääses viis riigikohtunikku.
28. juunil 1992 võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mis lõi alused taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kohtussüsteemi ülesehitamiseks.
27. mail 1993 toimus tegevust taasalustanud Riigikohtu esimene avalik istung Tartu raekojas.


Koivaliina vald.
Koivaliina vald (läti "Gaujienas pagasts") on vald Lätis Hopa piirkonnas. Enne 2009. aasta haldusreformi kuulus vald Alūksne rajooni.
Vald piirneb läänest Zvārtava ja Grundzāle valdade, lõunast Vireši vallaga, idast Trapene vallaga ja põhjast Eestiga.
Valla keskus on Koivaliina, teiste asulate seas on Zvārtava, Dārzciems ja Mācītājmuiža.
Valla elanikest on 89,9% lätlased, 6,0% venelased ja 1,2% valgevenelased. Teisi rahvusi on 2,9%.


Eesti Vabariigi Riigikohtu kohtunike loend.
Riigikohtunikud.
Kohtunikud


Kassatsioonikohus.
Kassatsioonikohus on kohus, mis edasikaebeinstantsina kontrollib kaevatud kohtulahendite õiguslikku põhjendatust. Elulisi asjaolusid kassatsioonimenetluses ei tuvastata ega kontrollita.
Kassatsioonikohus on üldjuhul kohtusüsteemi kõrgeim kohus, kuid kassatsioonikohtuna võib käituda ka kohtusüsteemi madalam lüli, kui ta seadusest tulenevalt kontrollib üksnes kaevatud kohtulahendi õiguslikke asjaolusid.
Eestis on kassatsioonikohtuks Riigikohus. Riigikohus ei ole kassatsioonikohus selle puhtal kujul, sest ta teostab teatud asjaoludel ka eluliste asjaolude tuvastamist ja kontrolli.


Kaarel Parts.
Kaarel Parts (5. juuni 1873 Arula vald (Otepää kihelkond) – 5. detsember 1940 Tartu) oli eesti õigusteadlane, kauaaegne Riigikohtu esimees ja ühiskonnategelane.
Sündis talupidaja pojana, omandas Tartu Ülikoolis õigushariduse ning oli ühiskondlikult väga aktiivne. Sai 1919 asutatud Eesti Vabariigi Riigikohtu esimeheks, millist ametit pidas kuni tagandamiseni Nõukogude okupatsioonivõimude poolt 1. augustil 1940.
Riigikohtu esimese esimehena oli Kaarel Partsil oluline roll Riigikohtu ja Eesti Vabariigi kohtusüsteemi ülesehitamisel, samuti osales ta aktiivselt Eesti Vabariigi omariikliku ning eestikeelse seadusandluse loomises.


Henri Toivonen.
Henri Toivonen (25. august 1956 Jyväskyla Soome – 2. mai 1986 Corte Korsika) oli Soome rallisõitja.
Henri Toivonen on kuulsa 1960. aastate rallisõitja Pauli Toivoneni poeg.
Ta oli kuni Jari-Matti Latvala võiduni Rootsi rallil 2008 aastal kõige noorem piloot, kes on jõudnud etapivõiduni maailmameistrivõistlustel. Andekas soomlane hukkus koos oma kaardilugeja, ameeriklase Sergio Crestoga 1986. aasta Korsika rallil. Pärast seda keelati ära B-rühm.
Maailmameistrivõistluste etapivõidud.
Oma karjääri jooksul jõudis ta 3 etapivõiduni
Toivonen,Henri
Toivonen,Henri
Toivonen,Henri


Selenge.
Selenge (mongoli keeles Сэлэнгэ (ka Сэлэнгэ мөрөн), burjaadi keeles Сэлэнгэ мүрэн, vene keeles Селенга) on jõgi Sise-Aasias, suurim Baikalisse suubuv jõgi.
Selenge nime päritolu kohta on kaks versiooni. Ta võib pärineda burjaadi sõnatüvest сэл, mis tähendab üleujutust või järve, või tunguusi tüvest sele, mis tähendab rauda.
Baikalisse voolavast seest üle poole saabub järve Selenge kaudu. Baikalist voolab välja Angaraa ja Selenget on peetud Angaraa suurimaks lisajõeks. Angaraa suubub Jenisseisse ning just Selenge kaudu käib tee Jenissei suudmest kaugeima harujõe lähteni.
Selenge algab Ider Goli ja Delger Möröni jõe ühinemisel Hövsgöli aimakis.
Ider Gol algab Dzavhani aimakist Tarvagataj aheliku kõrgeima, 3227 m kõrguse mäe jalamilt ning voolab algul läände, siis põhja ja siis itta. Tema suurim lisajõgi on paremalt suubuv Tšuluut.
Delger Mörön algab Hövsgöli aimakist Ulaan Tajga kõrgeima, 3351 m kõrguse mäe jalamilt ning voolab algul peamiselt lõunasse (lühikest maad Venemaa piirijõena), siis peamiselt kagusse, läbides ka aimaki keskuse Möröni. Tema suurim lisajõgi on paremalt suubuv Tesijn gol.
Selenge voolab ülemjooksul itta, ületab Bulgani aimaki piiri ning temasse suubuvad paremalt Hanuj gol ja vasakult Egijn gol. Pärast Ingettolgoj läbimist pöördub ta kirdesse, jõuab Darhan-Uuli aimaki ja hiljem Venemaa piirile. Piiril suubub temasse paremalt suurim lisajõgi Orhon, mis on Selenge aimaki piirijõgi, ja ühinemiskohas asub Selenge aimaki halduskeskus Sühbaatar. Venemaal voolab ta algul põhja, kus temasse suubuvad vasakult Džida ja Temnik, siis kirdesse, kus temasse suubuvad paremalt Tšikoi, Hilok ja Uda. Uda suudmes asub Burjaatia pealinn Ulan-Ude. Seal pöördub jõgi algul põhja ja siis läände, läbib Selenginski ning suubub Baikalisse, moodustades 680 km² suuruse delta.
Alates Sühbaatarist kuni Selenginskini kulgeb jõe lähedal, peamiselt otse jõeorus raudtee. Maantee kulgeb jõele küllalt lähedal, aga enamasti siiski mitte jõeorus peaaegu jõe lähtest saadik, Mongoolias jõe vasakul kaldal, Burjaatias algul paremal, pärast vasakul kaldal.
Jõgi on 1024 km pikk, sellest 409 km on Venemaal. Tema valgla on 447 tuhat km². Jõe vooluhulk on Sühbaataris 310 m³/s, Ulan-Udes 935 m³/s. Burjaatias on jõgi laevatatav, Mongoolias mitte. Suurvesi on jões kevadise lumesulamise ajal, paduvihmade korral ka suvel ja sügisel. Talvel on madalvesi, näiteks Sühbaataris on keskmine vooluhulk veebruaris 23 m³/s ja augustis 610 m³/s. Novembrist aprillini on jõgi jääs.
Jõeorg on muutliku laiusega. Vahel laieneb see 20–25 kilomeetrini ja sageli jõgi hargneb sealkohas, siis kitseneb jõeorg jällegi 1–2 kilomeetrini ja harud koonduvad.


Sunda väin.
Sunda väin ühendab Jaava merd ja India ookeani ning eraldab Jaavat Sumatrast.
Laius umbes 22 km, sügavus ligikaudu 20 m. Väinas asub Krakatau vulkaan.


Ahvenanmanner.
Ahvenanmanner on üks Ahvenamaa saartest.
Saare pindala on 640 km². Saar on lõhestatud paljudest lahtedest ja jaguneb poolsaarteks. Saar on kaljune ja künklik, kõrgus kuni 132 meetrit. Kuulub Soomele.


Akaatsia.
thumb
Akaatsia ("Acacia") on mitmekesine kosmopoliitne troopiliste ja subtroopiliste puude ja põõsaste perekond liblikõieliste sugukonnast. Robiinia ("Robinia") ehk valge akaatsia ei kuulu akaatsiate hulka.
Süstemaatika ja evolutsioon.
Akaatsiad olid olemas juba miotseenis, kuid paleobotaanilisi andmeid on veel napilt.
Ehitus ja välimus.
Akaatsiad on puud või põõsad. Aafrika savanniliikidel iseloomulik "vihmavarjukujuline" võra. Lehed on kaheli-sulgjad liitlehed või fülloodid. Aafrika liikidel esinevad abilehtedest kujunenud pikad astlad, Austraalia kuivalembestel liikidel abilehed redutseerunud ja fülloodid meenutavad astlaid. Sarv-akaatsial on jämenenud seest lihakad okkad. Õied tavaliselt suhteliselt väikesed, kollased, kobarates. Seemned valmivad kaunades. Juurestik lai ja sügav. (Vt ka konkreetsete liikide kirjeldusi)
Levik.
Akaatsiad on levinud troopikas ja subtroopikas Aafrikas, Aasias, Ameerikas ja Austraalias kuivematel aladel. Arvukalt kasvab neid ka Madagaskaril, kus nad on (peale ühe liigi) inimese poolt sisse toodud.
Ökoloogia.
Akaatsiaid iseloomustab suhteliselt hea kuivataluvus, mistõttu nad on levinud eelkõige rohtla-tüüpi kooslustes, Aasias ka eelmäestikes. Eriti oluline koht on neil Aafrika savanni ökosüsteemis ja Austraalia poolkõrbetes, kus esineb ka suurim liigiline mitmekesisus. Savannides on nad üheks arvukamaks puude ja põõsaste rühmaks, olles (muidu harvade puudega koosluses) pesapuuks paljudele linnuliikidele ja ka põhiliseks toidutaimeks kaelkirjakutele. Sarv-akaatsial on tekkinud huvitav sümbioos sipelgatega, kes elavad akaatsia okastes, söövad teatud lihakaid puu osi ja kaitsevad (võime tõttu valusalt hammustada) samal ajal puud muude loomade eest
Majanduslik tähtsus.
Piirkondades, kus akaatsiad laialt levinud on, on neile leitud mitmeid kasutusalasid. Beetliakaatsia lülipuidust saadakse parkainet katehhut. Hõheakaatsiat kasvatatakse ilutaimena ning samuti koorest saadavate parkainete pärast. Lisaks saadakse temast parfümeerias kasutatavat mimoosiõli. Viimast saadakse ka sulgakaatsiast, kuid rohkem hinnatakse sulgakaatsiat ta kõva puidu pärast, mida tarvitatakse ehituses. Kummiakaatsiast ja ka lakiakaatsiast saadakse vaiku (kummiaraabikut). Lakiakaatsia viljadest ja lehtedest saadakse ka värvainet ja parkaineid. Parfümeeriatööstus toodab õitest akaatsiaõli (kassiaõieõli). Indias tarvitatakse ta lehti veel vürtsina ja seemneid süüakse. Araabia akaatsiat, lakiakaatsiat ja beetliakaatsiat kasvatatakse ka lakitäi peremeestaimena.
Kultuurilooline tähtsus.
Seoses mitmesuguste kasutusaladega, eriti mõnede liikide tarvitamisega ravimtaimena, on akaatsiatel oluline koht Aafrika rahvaste folklooris.
Austraalias on akaatsia rahvuspuuks. Alates 1838 aastast tähiststakse seal 1. septembril Akaatsia Päeva ("Wattle Day"; langeb kokku paljude liikide õitsemisajaga). Ka Austraalia rahvusvärvid roheline ja kuldne sümboliseerivad akaatsia lehtede ja õite värvi.
Akaatsialiike.
"Täielikum loend leheküljel Akaatsialiikide loend"


Iseseisvuspäev.
Iseseisvuspäev on riigi iseseisvuse väljakuulutamise või muu iseseisvumisega seotud sündmuse aastapäev. Enamikus riikides tähistatakse seda päeva rahvuspühana.


Karen Aabye.
Karen Lydia Aabye (19. september 1904 Kopenhaagen – 15. september 1982 Bagsværdi kihelkond) oli taani ajakirjanik ja kirjanik.
Kareni vanemad olid hulgikaupmees Rudolph Christian Frederik Aabye (1859–1927) ja Franciska Maren Christine Petersen (1874–1961).
Karen Aabye kasvas üles Kopenhaagenis ja käis Karen Kjæri koolis ("Karen Kjærs Skole").
Aastal 1929 asus ta elama Prantsusmaale ning hakkas nädalalehe Skandinaver i Paris kaastööliseks. Aastal 1932 naasis ta Taani ning hakkas tööle väljaande Politikens Lytterblad toimetussekretärina. Aastatel 1936–1937 oli ta ajalehe Politiken korrespondent algul Londonis, hiljem Pariisis. Oma tihedat elamusterikast elu sõjaeelsel perioodil on ta kirjeldanud paljudes esseedes ja ajaleheartiklites.
Aastal 1937 asus ta tööle konkureeriva ajalehekontserni juures: kuni 1958. aastani oli ta ajalehe B.T. kaastööline ning hiljem kirjutas ajalehele Berlingske Tidende. Samal ajal hakkas ta kirjutama raamatuid.
Aabye esikromaan "Der er langt til Paris" (1939) jutustab taanlanna Elleni ja prantslase Pierre'i suhtest, mis ebaõnnestub suurte kultuurierinevuste tõttu.
Laia lugejaskonna võitis ta muuhulgas perekonnasaagaga "Det skete ved Kisum Bakke" (1942), "Fruen til Kejsergaarden" (1943) ja "Vi, der elsker Livet" (1944). Nende raamatute tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas.
Romaan "Vi skal snart hjem" (1946) räägib Saksa okupatsiooni aegsetest taani pagulastest Rootsis ja nende koduigatsusest.
Aastatel 1950–1954 ilmus romaanipentaloogia "Martine", "Min søn Janus", "Brænd dine skibe", "Det gyldne land" ja "Den røde dalom". See jutustab Martinest ja tema pojast Janusest, kes pärast oma ema surma otsib õnne Kanadas. Sündmustik leiab aset 19. sajandi keskel. Teost iseloomustab tundlik sisseelamine tegelaste siseellu.
Karen Aabye on kirjutanud ka biograafilisi romaane, näiteks "Grevinden af Bagsværd" (1958 ja "Min bedstemor er jomfru" (1965). Need kaks romaani on olnud eeskujuks Jane Aamundile.
Aabye ilukirjanduslikud teosed on kirjutatud peamiselt naise vaatepunktist. Tema naiskujud on tugevad, väga elujanulised ja tahtejõulised.
Karen Aabye on kirjutanud haaravaid, seikluslikke ja humoorikaid reisikirju. Tuntuimad reisikirjad on "Dejligt at Amerika ikke ligger langt herfra" (1949; pealkiri ühe Hans Christian Anderseni luuletuse järgi) ja "Irland – min tossede ø" (1963).
Esseedekogus "Fra mit skovhus" (1968) on kirjeldatud Taani loodust Frank Jægeri 1950. aastate Langelandi-kirjeldustele sarnases maneeris.
Aastatel 1946–1950 oli Karen Aabye Taani Kirjanike Liidu ("Dansk Forfatterforening") juhatuse liige.
Raamatud ja esseed.
Borgen, Nyt Dansk Litteraturselskab (MagnaPrintSerien, 3), 1971; Borgen, 1975;
Borgen, Nyt Dansk Litteraturselskab, 1989
Nyt Nordisk Forlag, 1943 (1–2), 1944 (3), 1949 (5); Fremads Folkebibliotek, 84, 1960;
Borgen, Nyt Dansk Litteraturselskab (MagnaPrintSerien, 10), 2 köidet, 1972; Borgen, 1975; Borgen, Nyt Dansk Litteraturselskab, 1989.
Borgen, Nyt Dansk Litteraturselskab (MagnaPrintSerien, 11), 2 köidet, 1972; Borgen, 1975; Borgen, Nyt Dansk Litteraturselskab, 1989
Hasselbalch, 1951; Borgen, 2. trükk, 1973
Hasselbalch, 1953; Borgen, uustrükk, 1973
Hasselbalch, 1954; Borgen, uustrükk, 1973
Hasselbalch, 1958; Borgen, 2. trükk, 1973, 3. trükk (1991) (1), 1997 (3);
Nyt Dansk Litteraturselskab (MagnaPrintSerien, 396), 1997
Høst & Søn, 1. trükk, 2000 (1)
Aabye, Karen
Aabye, Karen
Aabye, Karen


Suur-Belt.
Suur-Belt (taani "Store Bælt") ühendab Kattegatti Beldi merega ja eraldab Sjællandi ja Fyni.
Väina laius on 18 km, sügavus umbes 20 m. Ta on sellisena sügavaim Taani väinadest ja võimaldab suurte laevade pääsu Läänemerre.


Eesti rahvakalender.
Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender on ajaloo jooksul muutunud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud.
Põllumajanduses tekitas suurt segadust rahvakalendrit mõjutanud 1918.aasta kalendrireform, kui 1. veebruarile järgnes 14. veebruar. Selle tulemusel nihkusid kõik antud aja hetkel rahvakalendris olnud tähtpäevad looduse suhtes 13 päeva varasemale ajale.
Tavaliselt peetakse eesti rahvakalendrist rääkides silmas rahvakalendrit sellisena, nagu ta oli välja kujunenud ligikaudu 19. sajandi keskpaigaks. Tänapäeva rahvakalendrisse kuuluvaks võidakse lugeda ka selliseid hiljuti levinud tähtpäevi nagu näiteks sõbrapäev, volbripäev ja "halloween".
Eestlaste muistsest kalendrist on suhteliselt vähe teada, sest kalendriteateid on kirja pandud alles 19. ja 20. sajandil. Varasemate kommete kohta leidub üksikuid andmeid visitatsiooni- ja nõiaprotsesside protokollides, reisikirjades ja kroonikates. Väga paljus on muinaseestlaste kalendrit puudutavad seisukohad hüpoteetilised ja oletuslikud.
Eesti rahvakalendri vanimaks kihistuseks on aastaaegade ja loodusnähtuste rütmilisus ning sellega seondunud põlluharija tööd-tegemised. Uuema kihistusena on rahvakalendrisse sulandunud kirikukalendri pühad. Neist mitmed andsid muistsetele tähtpäevadele uue nime, kuid rahvapärimuses säilis sageli ka ristiusueelne kombestik.
On oletatud, et rahvakalendri varasem ajaarvestus põhines peamiselt kuukalendril ning aega arvestati kuuloomisest järgmise kuuloomiseni või noorkuust noorkuuni, samas ei ole kuukalendri järgi võimalik põldu harida. Kalendrikuu sai eestlastele omaseks ilmselt alles eestikeelsete trükikalendrite mõjul 18. saj algul. Lisaks Rooma kalendrist pärinevatele rahvusvahelistele kuunimestustele on Eestis olnud tarvitusel ka erinevad rahvapärased kuude nimetused.
Lisaks kuukalendrile oli ajaarvestusel abiks eriline mnemotehniline meetod – lugunädalad. See oli ligikaudne suuline kalender, mis arvestas nädalaid mingist tähtpäevast teise tähtpäevani. Näiteks "jõulust kuus nädalat küünlasse, küünlast üksteist jürisse, jürist kaheksa jaani, jaanist neli jaagupisse, jaagupist üheksa mihklisse, mihklist kuus marti, mardist kaks kadrisse, kadrist neli jõulu". Lisaks lugunädalatele loendati külvinädalaid: jaanipäevast (24. juuni) või jaagupipäevast (25. juuli) alates loendati kahanevalt tagasi 10–13 nädalat, mis määrasid ära eri põllu- ja aiaviljade külviaja.
Nädalas oli seitse päeva, kuid on oletatud, et varasemal ajal võisid kasutusel olla ka viiepäevased nädalad. Sellistele oletustele annab alust tõsiasi, et nädalapäevade nimetustest on reede ja laupäev laenulise päritoluga ning neljapäeva ja laupäeva ehk vastavalt viiepäevase ja seitsmepäevase nädala eelviimase või viimase päevaga seondub mõneti sarnaseid uskumusi ja kombeid.
Ka kolmapäeva nimetamine kesknädalaks annab selget tunnistust kunagisest viiepäevasest nädalast, mis ulatus esmaspäevast erilise viienda päevani. „Ajastult ajastule“ Heino Eelsalu. Tallinn. „Valgus“ 1980.
Läbi aegade on rahvakalendri keskmes olnud suurte tööde alguse ja lõpu tähistamine, suuremate looduse üleminekute pühitsemine. Nii jagunes aasta kahte ossa: suviseks ajaks, mil tehti põllutöid ja kari käis väljas, ning talveajaks, mil loomad olid laudas ja põld lume all. Suvehooaega on tavaliselt peetud jüripäevast (23. aprill)(enne 1918.aastat 7. mai) mihklipäevani (29. september) (enne 1918.aastat 13.oktoober).
Aasta suurimad tähtpäevad olid talvine ja suvine pööripäev. Lisaks neile oli rahvakalendris veel kuni 80 erinevat tähtpäeva, millest aga osa tunti ainult piiratud paikkondades. Mõningate tähtpäevade vanus ulatub tõenäoliselt üle tuhande aasta, ristiusueelsed nimetused on aga säilinud ainult vähestel (jõulud, suvisted, künnipäev, karjalaskepäev). Aja jooksul püsisid rahva mälus kindlamalt need tähtpäevad, millega seostus rikkalikum usundiline pärimus ja kombestik.
20. sajandi teisel poolel hakati Eestis teatud määral tähistama Nõukogude võimu juurutatud ametialaseid tähtpäevi nagu ehitajate päev, kaevurite päev, kalurite päev jne. Eesti taasiseseisvumisega see komme praktiliselt hääbus. Samas võeti 20. sajandi lõpuaastatel angloameerika kultuurist üle valentinipäeva (Eestis ka sõbrapäev) ning "halloween"i tähistamise komme. Uue sisu sai volbripäev 1. mail, mis on muutunud eeskätt tudengite ja noorte kevadpeoks.


Suveräänsus.
Kasutatakse ka osamõistet "siseriiklik suveräänsus", mis on suveräänsus, mis vastab tingimustele 1–3. Suveräänsust on ka defineeritud kui ühte spetsiifilist "omandivormi".
Suveräänsus on üks politoloogia ja rahvusvahelise õiguse olulisemaid ja vaieldumaid mõisteid. Suveräänsuse kui mõiste tähenduse ja empiirilise olemasolu vaidlustasid liberaalsed autorid 20. sajandi teise teise poole viimastel aastakümnetel.
Sõna etümoloogia.
Sõna on pärit prantsuse sõnast "souveraineté", mis on tuletatud sõnast "souverain" (ladina sõnast "superanus").
Inglise keeles on sõna "sovereignty" kasutatud 1374 "võimu" või "valitsemise" tähenduses; aastal 1715 "iseseisva riigina eksisteerimise" tähenduses.
Mõiste ajalugu.
16. sajandil kasutas Jean Bodin suveräänsuse mõistet, tugevdamaks prantsuse kuninga võimu mässavate feodaalide vastu; tema ideed mõjutasid üleminekut feodaalkorralt rahvusriikidele. Thomas Hobbes mõjutas kaasaegset suveräänsuse mõistet kõige enam, väites et igas riigis peab mingil isikul või isikute kogul olema absoluutne ja kõrgeim võim õigust kehtestada. Selle võimu jagamine oleks Hobbesi arvates hävitanud riigi ühtsuse.
John Locke'i ja Jean-Jacques Rousseau ühiskondliku lepingu teooriad viisid rahvasuveräänsuse doktriini arenguni, mis leidis oma väljenduse Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonis 1776. aastal. Teistsugune lähenemine esines prantsuse 1791. aasta põhiseaduses: selle järgi kuulus suveräänsus rahvusele ja ükski grupp ega üksikisik ei tohtinud seda omastada. Selle tulemusena kombineerus idee rahvasuveräänsusest ideega riiklikust suveräänsusest, mida ei teostanud mitte organiseerumata rahvas vaid organiseeritud rahvusriik. 19. sajandil väitis John Austin, et rahvast tulenev suveräänsus asub riigi parlamendis ja et suveräänsust teostatakse selle kaudu. Austini väitel võis parlament kehtestada kõiki teisi siduvaid seaduseid, kuid ei olnud ise seotud seadustega ja võis neid oma suve järgi muuta. See kirjeldus vastas Suurbritannia riigimehhanismidele 19. sajandil.
Suveräänsus ja rahvusvaheline õigus.
Sisepoliitikast suurem tähtsus on suveräänsuse mõistel olnud rahvusvahelistes suhetes ja õiguses. Suveräänsus on nendes probleemide allikaks olnud alates Jean Bodini väitest, et suverääni loodud seadused ei ole temale endale kohustuslikud ("majestas est summa in cives ac subditos legibusque soluta potestas"). Kuigi väide näib tähendavat seda, et suverään ei vastuta kellegi ees ning teda ei piira ükski reegel, leidis Bodin siiski, et suverään on ka oma kodanike ees piiratud mõningate põhiliste reeglitega, mis konstitutsioonilise loomuga õigusaktidest ning "kõrgemast õigusest," mis loomuõiguslike doktriinide järgi oli kõigile kohustuslik. Mitmed reeglid, mida Bodin käsitles suveräänile kohustuslikena, muutusid peale rahvusriikide süsteemi väljakujunemist rahvusvahelise õiguse osaks. Sellest hoolimata on Bodini teooriaid kasutatud realistliku lähenemise põhjendamiseks rahvusvahelistes suhetes.
Suveräänsuse mõistmise piiramatu võimuna arendas selle loogilise lõpuni välja Thomas Hobbes 1651. aastal teoses "Leviathan". Hobbes võrdsustas suverääni jõu, mitte õigusega. Õigus oli suverääni korraldus ja ei saanud seetõttu tema võimu piirata. Rahvusvahelisel areenil on selle käsitluse järgi tulemus lakkamatu sõda, kus iga suverään püüab oma võimu teistele kehtestada.
20. sajandi jooksul hakkasid ilmuma olulised piirangud riikide tegevusvabadusele. 1899. ja 1907. aasta Haagi rahukonverentsidel sõlmitud konventsioonid kehtestasid reeglid sõjapidamiseks maal ja merel ning lõid võimalused riikidevaheliste vaidluste rahumeelseks lahendamiseks Alalises Vahekohtus. Rahvasteliidu põhikiri ja Kellogg-Briandi pakt püüdsid piirata sõja alustamist ja selle kasutamist poliitikakujundamise vahendina. Peale Teist maailmasõda vastu võetud ÜRO põhikiri kohustas liikmesriike vaidlusi rahumeelsete vahenditega lahendama ja hoiduma sõjapidamisest. Samas on põhikirjas üheks oluliseks põhimõtteks liikmete suveräänse võrdõiguslikkuse põhimõte.
Suveräänsuse absoluutne iseloom.
Kuigi suveräänsust määratletakse kõrgeima võimuna, saab see siiski olla nii absoluutne kui mitteabsoluutne. Selles mõõtmes ei viita absoluutsus mitte võimu ulatusele ega iseloomule, mis peab olema alati ülimuslik, vaid valdkondadele, mille üle võimukandja on suveräänne. Bodini ja Hobbesi ettekujutuses oli suveräänsus absoluutne, st kattis kõiki valdkondi territooriumil. Tänapäeval on võimalik, et võimukandja on suveräänne mõnede, kuid mitte kõigi valdkondade üle territooriumil. Näiteks on Euroopa Liidu liikmesriigid delegeerinud osades valdkondades suveräänsuse rahvusvahelisele organisatsioonile ning seetõttu on nende suveräänsus mitteabsoluutne. Nad on suveräänsed riigi kaitses, kuid mitte näiteks raha-, põllumajandus- ja kaubanduspoliitika küsimustes.
Sellega on välja kujunenud arusaam jagatud suveräänsusest. Suveräänsuse mõistmist mitteabsoluutsena mõjutavad Euroopa Liidu kõrval ka muud arengud, näiteks humanitaarse interventsiooni doktriin, mille kohaselt tuleb sekkuda sõjaliselt riikidesse, kus rikutakse tõsiselt inimõigusi; samuti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomine. On ka väidetud, et absoluutne suveräänsus on pigem iseloomulik paariariikidele.
Suveräänsus Eesti põhiseaduses.
Põhiseaduse § 1 ütleb, et "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu."
Kuigi põhiseaduse sõnastus ei kasuta suveräänsuse mõistet, võib §-st 1 välja lugeda Eesti riigi suveräänsuse põhimõtte. Selle sätte sõnastus on põhjustanud vaidlusi Euroopa Liiduga ühinemisel, muuhulgas aktiivset vastuseisu euroskeptikute poolt.


Hingedepäev.
Hingedepäev on 2. novembril.
Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana.
Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju.
1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.


Mardipäev.
Mardipäev on Eesti rahvakalendri tähtpäev 10. novembril.
Mardipäeva kombestik on eri maades varieeruv, kuid püha ise on kristlikku algupära - 11. november on püha Martini (4. sajandi Tours'i piiskop) surmapäev. Tuntuim legend sellest pühakust räägib, et kord lõikas ta pooleks oma mantli, et jagada seda lumes külmetava kerjusega. Põhjamaades ning ka Eestis on mardipäev nihkunud 10. novembrile - Martin Lutheri sünnipäevale. Mardipäeva seostataksegi Eesti traditsioonis Martin Lutheriga, on levinud ka mitmesuguseid legende ja seletusi Lutherist kerjusena ja tema naisest, kes samuti kerjusena ringi liikunud.
Mardipäev eesti rahvakalendris.
Eesti rahvakalendri uurija folklorist Mall Hiiemäe on pidanud mardipäeva muistseks aastavahetuspühaks. Mardipäevaks pidid kõik põllutööd lõpetatud olema. Hingedeaja sisse või lõppu jäävat mardipäeva on seostatud surnute mälestamisega, võib-olla seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. Mardipäeval kehtis mitmete tööde keeld, eeskätt olid keelatud naiste lina- ja villatööd. Mardipäev lõpetas meeste välitööd ning alustas talviste tubaste tööde perioodi.
Mardisandid.
Tuntuim mardipäevakomme on mardisantide (st mardikerjuste) ehk martide ringijooksmine, mida tehti mardipäeva eelõhtul. Marti jooksmas ehk mardisandiks käisid algselt noormehed, kes riietusid tumedatesse rõivastesse, kandsid pahupidi pööratud kasukaid, takkudest valehabemeid, rohmakaid maske jm kandjat tundmatuks tegevaid esemeid. Mardisandid moodustasod tihti mardipere isa, ema ja lastega. Kanti ka loomakostüüme - mardikaru, -hobune, -sokk jt. Mardisandid liikusid mardilaupäeva õhtul salgakaupa perest peresse, soovisid vilja- ja karjaõnne ning said vastu kingitusi. Mardipäev oli rohkem põlluviljakusele pühendatud meestepüha, sellele vastav karjaõnne ja naiste püha oli kadripäev.
Mardirituaalil oli üsna kindel ülesehitus ja selle juurde kuulusid pikad regivärsilised laulud. Mardid alustasid ukse taga koputamise ja sissepalumislauluga. Pärast pererahva tervitamist võttis mardiisa kaelakotist peoga viljateri, herneid vms ja "külvas" need viljaloitsu saatel põrandale. Järgnes laste lugemisoskuse ja tüdrukute käsitööde kontrollimine, mõistatused, mängud, martide tantsimine ja muud etteasted. Mardi-isa andis vitsakimbuga igale majalisele hoobi ja soovis tervist ning edenemist. Järgnes mangumislaul, millega paluti pererahvalt ande: toidukraami, raha, maiustusi jm. Andide saamisele vastati tänulauluga, siis sooviti perele veel vilja- ja karjaõnne, lasteõnne, kosilase- ja pruudiõnne ning muid häid soove. Lahkumislaulus jäeti pererahvaga jumalaga, sooviti head edenemist ja lubati järgmisel aastal tagasi tulla. Kui marte sisse ei lastud, laulsid nad sajatamislaulu ning võisid pererahva kiusuks ka mitmesuguseid ebameeldivaid tempe teha. Saadud toidukraami ja õllega korraldasid mardisandiks käinud peo; Lääne-Eestis peeti mardipulmasid, mis jäljendasid pulmakombestikku.
Mardipäeva traditsiooniline toit oli mardihani. Eestis söödi 19. sajandil hane vaid jõukamates peredes, kuid Tallinnas oli 1545. aastal mardipäeval hani tavaline toit. Mardipäevaks on tapetud ka kukkesid ja kanu. Põhja-Eestis valmistati toiduks seapea. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast, valmistati ka mardimaukusid ehk tangu- ja jahuvorste.
19. sajandist on Lõuna- ja Lääne-Eestist teateid ketrajasandist; seda teistelgi rahvastel tuntud tava on seotud päikesekultusega. Lääne-Eestis ja saartel liikusid mardipäeval ringi vaesed naised, kogudes endale toitu ja rõivaid.
Alates 19. sajandist on mardisandiks käinud ka naised. Muistne viljakusriitus jäi aja jooksul tahaplaanile, esikohale kerkis noorte meelelahutus. Mardiseltskonda kuulus tihti pillimees, mardilaulude kõrvale ja asemele tulid ka uuemad laulud ja tantsuviisid. 20. sajandi algusest muutusid mardisantide kostüümid mitmekesisemaks - mustlased, mooramehed, kortsnapühkijad, meremehed, raamatutegelased jne. 20. sajandi teisest poolest alates on mardisanti jooksnud peamiselt lapsed, kes traditsiooniliste mardilaulude asemel võivad püüda ka muude laulude, tantsude ja etteastetega pererahvalt maiustusi või raha välja meelitada.
Mardipäev teistes maades.
Mujal Euroopas langes mardipäev ajale, mil traditsiooniliselt tähistati saagikoristuse lõppu ning maitsti värskelt valminud veini; sel päeval tapeti loomi ning pandi talveks liha soola. Lõppes sügis ja algas talv. Keskajal algas mardipäevast 40päevane jõulueelne paast ning mardipäeval püüti liha söömisega n-ö viimast võtta. Inglismaal kutsuti mardipäeva sseetõttu ka kõhuvalupäevaks. Iirimaal tapeti mardipäevaks kukk, kelle verega pritsiti maja nurki. Pea kõikjal Euroopas on söödud mardihane - hane sidusid püha Martiniga mitmed legendid. Hane rinnaluuga ennustati talve: valge kont tähendas lund, must lumetut talve. Prantsusmaal tähistati Püha Martini päeva veinijoomisega. Rootsis ja Saksamaal on söödid mardihane, Itaalias ja Saksamaal on lapsed käinud lauludega maiustusi ja raha korjamas. Saksamaal on põletatud mardilõkkeid.


Valentinipäev.
Valentinipäev ehk sõbrapäev on 14. veebruar.
Päeva loost ja Eestisse jõudmisest.
Sõbrapäev sai arvatavasti oma alguse 15. veebruaril tähistatud Vana-Rooma Februa (ka Februatio) puhastusriituse festivalist, mis muudeti hiljem Luperkaalia pühaks. Luperkaalia usuti antiikajal nimeliselt olevat seotut Vana-Kreeka Arkaadia Lükaia festivaliga (vana kreeka: λύκος — "lykos", "hunt", ladina "lupus") ja Lykaia Paani austamisega.
Kristlus püüdis alates 400ndate lõpust püha välja juurida. Päev pühendati 350 aastal Valentinusele ja praegu on see ka Valentini nimepäevaks. Kuna on kaks selleaegset Valentinuse nimelist pühakut, siis pole täpselt teada kumba Valentinust on mõeldud. Üks neist oli roomlasest preester ja teine Interamna (Terni?) piiskop.
Eestisse levis see vana tähtpäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja sai siin sõbrapäeva jooned, 1960-ndatel tähistasid seda vähesed koolilaste ringkonnad. Esmalt hakati valentinipäeva tähistama lasteaedades ja koolides, kus toimusid valentinilaadad, kleebiti üksteisele otsaette südamekesi ja avati valentini- postkontor või saadeti valentinipäeva tervitusi ning kaarte õpetajatele ja sõpradele. Vanemad inimesed kingivad lillede kõrval üksteisele kosmeetikat ja majapidamisriistu. Tavaliselt toimub sel päeval ka temaatilisi pidusid ja koosviibimisi.


Volbripäev.
Volbripäev on 1. mai, eesti rahvakalendri tähtpäev, kui kõikide nõidade ja tarkade päev. Oma nime on ta saanud katoliku kiriku naispühaku Walburga järgi. 19. sajandil oli volbripäev eestirootslastel teada kui nõidade liikumisaeg. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni, Läänemaale ja edasi juba üle Eesti.
Eesti.
NB! Nõidade peod polnud kõikjal ühtviisi tuntud. Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil. Sinna sõitsid enamalt jaolt peremehed, kuid ka muu "kunste" valdav rahvas. Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena. Aga siis ei sõidetud sinna sugugi volbripäeval (ega selle laupäeval), vaid hoopis neljapäeviti, jõulude ajal, suurel nädalal ja muudel tähtpäevadel.
Tänapäeval.
Tartu linnas tehakse tänapäeval aga palju lõkkeid ja on seltskondi, kes ei kuulu korporantide hulka, vaid on sõltumatud vabad tudengid, eri sõpruskondade liikmed. Nii on volbripäev oma kombestikuga Tartus kerkinud maipühade asemele. Ka üliõpilaskonnas on tänapäevane kombestik vähe muutunud: lauldes liigub korporantide rongkäik värvimütside, lippude ja orkestritega läbi linna ülikooli peahoone kuue samba ette, kus neid tervitab rektor. Sealt minnakse edasi Toomemäele. Kujude päid on juba südapäeval pesemas käidud ja kõnesid peetud. Korporatsoonides on uksed avatud mitteliikmeile, kuid sisenejalt nõutakse lipsuga ülikonda. Erinevalt saja aasta tagusest ajast on aga seltskond kirevam ja palju enam on näha naiskorporante.


Per Elofsson.
Per Elofsson (sündinud 2. aprillil 1977, Põhja-Rootsis Umeå linna lähedal Röbäckis) on Rootsi murdmaasuusataja.
Elukäik.
Per hakkas suusatama kolmeaastaselt. Ta proovis mitmeid spordialasid, sealhulgas jäähokit ja jalgpalli, aga kuna ta oli eakaaslastest lühem, oli tal raske nendega sammu pidada ning enamikul aladel see ei õnnestunudki.
Kui Per sai kuueseks, osales ta esimest korda suusatamise võistlustel Umeå lähistel kus lõpetas võistluse kolmanda kohaga, võites nii oma esimese auhinna.
Väiksena kuulus Per Röbäcki suusaklubisse, kus ta isa Tore oli treeneriks.
12-aastaselt sattus Per Elofsson raskesse õnnetusse. Ta oli koos isaga motokrossirajal sõitmas. Per, kes armastas suuri kiirusi, andis märjal rajal gaasi, kuni sõitis ühte auku. Per lendas mootorrattaga ümber ja kukkus vastu raja piirdetara. Õnnetus lõppes murtud nina ja mitmest kohast lõhki rebitud näoga. Kui isa Peri autosse aitas ja haiglasse suundus, arvas Per, et haiglasse mineku võiks rahulikult vahele jätta ja parema meelega tahaks ta midagi süüa. Isa pidas siiski paremaks korra enne arsti juurest läbi käia ja nägu paari pistega kokku lappida. Tegelikult pidi arst tegema enam kui 200 pistet. Kokku tehti Perile kaks operatsiooni, mille käigus väike osa tema ühest kõrvast siirdati ninale, et lappida kahjustusi.
Üleriigilise suusavõistluse finaali jõudis Per esmakordselt 13-aastaselt. Seal saavutas ta 33. koha. Järgmisel aastal saavutas ta samadel võistlustel 34. koha. See andis talle motivatsiooni ning ta töötas trennides kõvasti.
17 aastaselt osales Per Elofsson esimest korda Rootsi noorte meistrivõistlustel. Järgmisel aastal saavutas ta neljanda koha ja võitis Folksam Cupi. Tuginedes nendele saavutustele otsustas ta 16-aastaselt saada täisajaga suusatajaks ja läks õppima Lycksele suusagümnaasiumisse, kus üheks tema treeneriks sai Ove Westerberg.
Per sai Ovega hästi läbi ja tema areng oli väga kiire. Ühel hetkel avastasid nad treeneriga, et Per oli kõigist teistest kiirem. Petter Ögren, kes oli sel ajal samuti samas meeskonnas, meenutab, et sel aja oli olemas neli distantsi, mida sõideti: lühike, keskmine ja pikk ning Röbäcki distants, mis tähendas, et Per oli ees ja teised Röbäckist pärit suusatajad tema järel. Kooli ajal andis Per endast parima, et saada heaks suusatajaks.
Sekka sattus ka hetki, kus kogu ta tulevik suusatajana sattus ohtu. Kord sõites koolist koju sattus ta autoõnnetuse, kus oleks peaagu kaotanud oma elu. Suur veoauto vajus küljeli tema auto peale ning Peri päästis vaid see, et ta suutis piisavalt kiiresti hüpata juhiistmelt kõrvalistmele - juhi kohal oli auto katus vastu maad litsustud.
Maailma karika etappide võidud.
Aastatel 2001 ja 2002 saavutas Per Elofsson maailma karika üldvõidud.
Isiklikku.
Elofsson elab Röbäckis ja kuulub kohalikku spordiklubisse IFK Umeå, kuhu ta võeti 19-aastaselt. Ta elab koos Jenny Gustafssoniga.
Per Elofsson on 182 cm pikk ja kaalub 74 kilogrammi. Juuksed on pruunid, silmad sinised. Kinganumber on 43.
Välislinke.
Elofsson, Per
Elofsson, Per


Walburga.
Walburga (eesti keeles ka "Valburga"; rööpkujud "Walpurga", "Walpurgis", "Wealdburg", "Walderburger", "Waltpurde"; Skandinaavias "Valborg"; Prantsusmaal "Vaubourg", "Falbourg", Perche'is "Gauburge"; umbes 710 Wessex, Devonshire – 25. veebruar 779 Frangimaa (Baieri), Heidenheim) oli inglise misjonär Saksamaal, katoliku ja õigeusu pühak.
Koos oma vendade püha Willibaldi ja püha Winibaldiga (Wunibaldiga) läks ta Württembergi oma ema vennale pühale Bonifaciusele appi. On võimalik, et Walburga tegutses algul Tauberbischofsheimis oma sugulase Lioba juures. Ta hakkas nunnaks ning elas Winibaldi (või Willibaldi) asutatud Heidenheimi benediktiini kloostris Eichstätti lähedal. Hiljemalt 761 oli ta selle kloostri abtiss. Heidenheimi kloostrist sai peagi haridus- ja halastustöökeskus.
Aastal 870 viis Eichstätti piiskop Otgar Walburga säilmed Eichstätti. Praegu asuvad need Eichstätti Walburga kirikus.
Walburga eluloo kirjutas Wolfhard von Herrieden rohkem kui 200 aastat pärast pühaku surma. Wolfhard kirjutas hiljem ka teose "Historica carmina de sancta Walburga" ("Ajaloolised laulud püha Walburgast").
Walburga surmakuupäev 25. jaanuar on püha Walburga mälestuspäev katoliku kirikus. Et Walpurga kuulutati pühakuks arvatavasti mõnel 1. mail paavst Hadrianus II valitsusajal (867–872), on õigeusu kirikus ja oli Inglismaa katoliku kirikus tema mälestuspäev 1. mail (volbripäev). Ka Rootsi luteri kalendris on 1. mai volbripäev. Volbriööl ei ole püha Walburgaga mingit sisulist seost.
Püha Walburga on populaarsemaid katoliku pühakuid. Püha Walpurga on Eichstätti linna ja piiskopkonna, Antwerpeni, Oudenaarde, Groningeni, Weilburgi ja Zutpheni kaitsepühak.
Teda peetakse katoliku traditsioonis nurganaiste, talupoegade ja koduloomade kaitsepühakuks. Ta edendavat põlluviljade kasvamist ning aitavat koerahammustuse, marutõve, katku, köha ja silmahaiguste vastu.
Püha Walburga atribuut on õlilambike.


Trükindus.
Trükindus ehk trükiasjandus ehk polügraafia on trükkimisega seotud valdkond.


Põhjala (mütoloogia).
Põhjala (soome keeles "Pohjola") on soome ja eesti mütoloogias põhjapoolne maa, mille all nähtavasti mõeldakse polaaralasid. "Kalevalas" mõeldakse Põhjala all saamide ala.


Nõlv.
Nõlv on üle 2° kallakuga maapind.
Nõlv on reljeefielement, mille kallak võib varieeruda suurtes piirides. Nõlva kallak võib olla ka suurem kui 90°. Sellisel juhul on tegemist negatiivse kaldega ehk nn rippuva pinnaga.
Nõlvast räägitakse tavaliselt positiivsete pinnavormide puhul. Oru külgi nimetatakse oruveeruks. Nõlv on siiski üldisem nimetus ja haarab enda alla ka oruveeru. Tihtipeale ei olegi võimalik eristada mäe nõlva oru veerust.
Nõlvad võivad kujuneda nii endo-, kui ka eksogeensete protsesside tulemusel. Endogeensed on protsessid, mille liikumapanevaks jõuks on Maa siseenergia. Eksogeenseid protsesse hoiab käigus Päike.
Nõlvade kulutus ehk denudatsioon on põhiline reljeefi kujundav tegur. Eksogeensete protsesside tulemusel tekkinud nõlvad on kulutuslikud ehk denudatsioonilised või kuhjelised ehk akumulatiivsed. Alati ei ole protsess siiski nii selge ning tuleb eristada ka kolmandat liiki nõlvu, milleks on kulutus-kuhjelised ehk denudatsioonilis-akumulatiivsed nõlvad. Näiteks luited ja rannavallid on tekkelt küll kuhjelised, kuid satuvad tuulte meelevalda ning on seetõttu ka kulutuslikud. Ka voored on tüüpilised kulutus-kuhjelised pinnavormid. Nad on nö. voolitud liustiku poolt.
Enamiku nõlvade kalded on koondunud teatud kitsastesse vahemikesse näiteks 4...10°; 19...21°; 43...45°. Sellele huvitavale nähtusele ei ole rahuldavat seletust.


Niiluse akaatsia.
Niiluse akaatsia (ka araabia akaatsia; teaduslik ladinakeelne nimetus "Acacia nilotica", sünonüüm "Acacia arabica") on liblikõieliste sugukonda akaatsia perekonda kuuluv puu või põõsas.
Levik.
On levinud troopilises Aafrikas, Egiptuses, Siinai poolsaarel, Iisraelis, Ees-Aasias, Afganistanis, Tseilonil, kultiveeritakse ka Indias, Kesk-Sahara oaasides ja Brasiilias. Indias kasvab ka looduslikult niiluse akaatsia alamliik "Acacia nilotica indica".
Kirjeldus.
Tihe, laiuv, tavaliselt kuni 12, harva kuni 25 meetrit kõrge põõsas või puu. Koor sile, maapinna juures ka pikilõhedega. Lehed väikesed ja suhteliselt ümarad. Õied väikesed, kollased, kaunad hallikad ja seemnete vahelt kitsenenud.
Ökoloogia.
Hea kuivataluvusega, kuid ei karda ka üleujutusi.Vajab valgusrikast kasvukohta. Aafrikas ja Austraalias kohati väga arvukas, võib moodustada tihedaid okastihnikuid. Mullastiku suhtes vähnõudlik, mäestikes kasvab kuni 1300 meetri kõrgusel. Temperatuuri suhtes subtroopilise taime kohta samuti vähenõudlik. Seenhaigustest on olulisemad "Ctyospora acaciae, Diatryphe acaciae, Diplodia acaciae, Fomes badius, F. endotheius, F. fastuosus, F. rimosus, Fusicoccum indicum, Phyllactinia acaciae, Ravenelia acaciae-arabicae, Septogloeum acaciae, Septoria mortolensis" ja "Sphaerostilbe acaciae". Kindlaks on tehtud umbes 20 putukaliiki, mis toituvad ainult niiluse akaatsial.
Majanduslik tähtsus.
Niiluse akaatsia tüvest saadavat vaiku tarvitatakse värvi- ja trükitööstuses. Noored kaunad ja koor sisaldavad kuni 20 % parkainet tanniini. Seda kasutatakse tindi valmistamiseks ja hevea lateksi kiiremaks koaguleerimiseks. Koorest saadakse ka kiudu. Puit väga kõva, seda kasutatakse vastupidavaid õlipresse, riisipuhastamise veskeid jms., lisaks ka kütteks. Oluline funktsioon on niiluse akaatsial ka lakitäi peremeestaimena. Lõuna-Aafrikas on ta ka sageli soovimatu võsastumise põhjustaja ja umbrohi.
Suulud tarvitavad koort köhavastase ravimina, chipid arvavad juurtel olevat tuberkuloosivastase toime. Masaide arvates omab ka teatud psühhofarmakoloogilist mõju (annab julgust).
Kultuuriline tähtsus.
Mõnede teadlaste arvates oli põlev põõsas Vanas Testamendis, milles jumal end Moosesele ilmutas, niiluse akaatsia, ning leegid akaatsia parasiit "Loranthus acaciae".


Katehhu-akaatsia.
Katehhu-akaatsia ehk beetliakaatsia ("Acacia catechu") on liblikõieliste sugukonda akaatsia perekonda kuuluv puu või põõsas.
Levik.
Katehhu-akaatsia on levinud kogu Indias põhjas Himaalajani, idas Birmani, läänes Afganistanini. Teda kasvab ka Hiinas ja India ookeani saartel. Inimene on viinud ta ka Austraaliasse, kus on hakanud kohalikke liike välja tõrjuma.
Kirjeldus.
Katehhu-akaatsia on keskmiselt kuni 6 m, harva kuni 15 m kõrge puu või põõsas. Koor on hall ("Acacia catechu var. sundral" pruun). Lehed on sulgjad 10–20 cm pikkused liitlehed. Astlad asuvad paarikaupa lehtede alustel, mõnikord puuduvad. Õied on valged või kahvatukollased, väikesed, tihedates piklikes kuni 70 cm pikkades kobarates. Vili on lapik kaun, milles on mitu lapikut ümarat tumepruuni seemet.
Ökoloogia.
Puu eelistab avatud valgusküllaseid avamaastikke. Mulla suhtes pole ta üldiselt nõudlik, kuid paremini kasvab liivastel muldadel.
Taime on kõige parem paljundada seemnetest, mida enne külvamist soojas vees loputatakse. Pärast pool aastat kestnud idandamist istutatakse taimed põllule.
Kasutamine.
Katehhuseemned on proteiinirikkad ja neid tarvitatakse toiduks. Oksi ja lehti söövad kitsed.
Nafta puurimisel kasutatakse lülipuidust saadavat ainet viskoossuse reguleerimiseks.
Lülipuidust saadakse parkainet musta katehhut, mida toodetakse nii, et kõigepealt puit peenestatakse, siis seda keedetakse, vesi aurustatakse ja jääk kuivatatakse. Katehhut müüakse väikeste vaskpunaste, peaaegu mustade tükkidena. Katehhu on kibeda maitsega, lahustub täielikult vees ja etüülpiirituses.
Katehhut segatakse beetlisse ning kasutatakse naha parkimis-, värv- ja raviainena (igemete verejooksu peatamiseks). Katehhuga värvitakse juukseid. Mõned india rahvad usuvad tal olevat rasestumisvastast toimet.
Puitu kasvatatakse põletuspuiduks, samuti mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Puidu tihedus on 880 kg/m³.
Taime ekstraktis olevast flavanoolist toodetud ained on saanud nime katehhu järgi: katehhiinid, epikatehhiinid, katehhoolid ja katehhoolamiinid.


Acacia cambagei.
Akaatsia "Acacia cambagei" on liblikõieliste sugukonda akaatsia perekonda kuuluv puu või põõsas.
Levik.
Levinud Austraalias Uus-Lõuna-Walesis, Põhjaterritooriumil ja Queenslandis.
Kirjeldus.
Keskmiselt 7 m, kuni 15 m kõrge puu või põõsas, võra laius kuni 5 m. Koor tumepruun, kare, lõheline. Oksad nõrgad, rippuvad. Fülloodid kahvatukallid, süstjad keskmiselt 12 cm pikad. Õied kollased, kerajad,
tihedates kobarates, õitseb sügisel ja talvel. Kaunad pikad, kitsad, hallikaspruunid. Eritab tugevat, ebameeldivat lõhna.
Ökoloogia.
Valguslembene, kuid põuda, tugevat tuult ja külma taluv. Mulla suhtes vähenõudlik, kuid eelistab raskeid savikaid muldi.
Majanduslik tähtsus.
Kasutatakse Austraalia farmerite poolt lammaste söödataimena ja hekkides. Hinnatakse ka väga tugeva puidu pärast.


Hõbeakaatsia.
Hõbeakaatsia ("Acacia dealbata") on liblikõieliste sugukonda akaatsia perekonda kuuluv puu või põõsas.
Jaguneb kaheks alamliigiks, "Acacia dealbata dealbata" ja "Acacia dealbata subalpina", mis annavad omavahel hübriide.
Levik.
Kasvab looduslikult Austraalias Uus-Lõuna-Walesis, Victorias ja Tasmaanias. Lisaks on teda introdutseeritud mitmele poole Kesk-Aasiasse, Indiasse, Lõuna-Euroopasse, USA-sse ja Brasiiliasse.
Kirjeldus.
Tüvi tavaliselt kuni 8 m, maksimaalselt 30 m kõrge, võra kuni 4 m lai. Koor pruun, heleda jahuja kirmega kaetud. Lehed (fülloodid) peened, kahelisulgjad, kuni 12 cm pikad. Noored lehed sageli kollakate tippudega. Väikesed õied on koondunud okste tippudes paiknevatesse kahvatukollastesse kobaratesse. Kaunad seemnete vahelt veidi kitsenenud, sinakad kuni (küpsenuna) purpurjad.
Ökoloogia.
Vajab kergeid muldi ja tuulevarjulist kasvukohta, samuti piisavalt niiskust. Külmakindel, kuid ei talu kestvat põuda. Erinevalt teistest akaatsiatest kasvab isegi soostunud aladel. Suhteliselt kiirekasvuline.
Majanduslik tähtsus.
Kultiveeritakse nii koores leiduvate (kuni 20% kuivkaalust) parkainete pärast, kui ka ilutaimena. Oluline on ka parfümeeriatööstuses kasutatava eeterliku õli tootmiseks (Euroopas oluline majanduslik tähtsus näiteks Prantsuse Riviera ümbruses). Lõuna-Prantsusmaalt eksporditakse ka mujale Euroopasse hõbeakaatsia oksi, tuntud mimoosiokste nime all. Samuti turustatakse neid mimoosidena Musta mere piirkonnas.


Kummiakaatsia.
Kummiakaatsia ("Acacia senegal") on liblikõieliste sugukonda akaatsia perekonda kuuluv puu või põõsas.
Levik.
Levinud troopilises Aafrikas Saharast lõuna pool, idas kuni Araabia poolsaare lõunaosani.
Kirjeldus.
Keskmiselt 5–6 m kõrgune vihmavarjukujulise võraga puu, noorena okkaline põõsas. Tüvi okkaline ja tugevalt harunenud. Koor noorena hallikasvalge, vananedes tumeneb. Lehed hallikasrohelised, paarissulgjad, vahelduvad, umbes 7 cm pikad. Õied kollakad, õisikutes. Kaunad suhteliselt pikad, pruunid.
Ökoloogia.
Eelistab sügavaid liivaseid muldi ja rohket päikesepaistet. Suhteliselt külma- ja põuakindel.
Erinevalt enamikust akaatsiatest heitlehine (heidab põuaperioodil lehed maha; peale põuaperioodi puhkevad õied ja lehed üheaegselt). Noorena on väikelindudele oluline pesapuu, kuna okkad kaitsevad pesa ründajate eest. On ka toidutaimeks paljudele gasellidele.
Majanduslik tähtsus.
Majanduslikult on kummiakaatsia tähtis eelkõige seoses ta vaigust toodetava kummiaraabikuga. See on keerulise koostisega, kleepjas, toitaineterikas valkjas mass, lahustub hästi vees. Oma toitvuse tõttu on kasutusel pärismaalaste toiduainena (200 grammist piisab täiskasvanud inimese päevatoiduks). Hotendotid kasutavad teda haigete ja nõrkade turgutamiseks.
Tänapäeval leiab kasutust mitmesugustes tööstusharudes: farmaatsiatööstuses (pillide ja pastade sideainena), akvarellvärvides, tindi paksendajana, liimides, tuletikkudes, tekstiilitööstuses ning muidugi ka toiduainetööstuses.
Kultuuriline tähtsus.
On oluline paljude Aafrika rahvaste igapäevaelus ning rahvameditsiinis ja sealt tulenevalt ka folklooris. Juba vana-ajal oli oluliseks ekspordiartikliks troopilisest Aafrikast. Kummit on muu seas mainitud ka Vanas Testamendis, kui üht Pundist väljaveetavat luksuskaupa. Egiptlased kasutasid seda värvide valmistamisel. Araabia kummi oli tuntud vanas Kreekas ja Roomas, uuesti sai tuntuks 14. sajandil Itaalias ja üle-Euroopaliselt 17. sajandi Prantsusmaal. Tööstuslikult hakati kasutama alates 18. sajandist, intensiivsemalt alates 1830. aastatest.


Zákynthose väin.
Zákynthose väin (kreeka "Δίαυλος Ζακύνθου" (Díavlos Zakýnthou)) lahutab Zákynthose saart Peloponnesose poolsaarest.


Füllood.
Fülloodiks nimetatakse lehe muudendit, mille puhul tõelist lehelaba leherootsu küljes ei arene, kuid leherootsud ise lamenduvad, muutudes lehekujulisteks.


Lumepiir.
Lumepiir on kujuteldav joon maapinnal, kus lume ja jää sulamine on tasakaalus tahkete sademetega.
Eristatakse klimaatilist ehk teoreetilist ja orograafilist ehk tegelikku lumepiiri. Klimaatiline lumepiir on välja kujunenud kliima mõjul, kuid ta võib erineda orograafilisest lumepiirist näiteks nõlva ekspositsiooni ehk orienteerituse tõttu. Põhjapoolkeral on põhjapoolsetel nõlvadel lumepiir reeglina madalamal, kui lõunapoolsetel.
Lumepiiri kõrgus sõltub eelkõige laiuskraadist. Polaaraladel ulatub lumepiir merepinnani. Ekvaatorilähedastel aladel on aga 4...6 km kõrgusel. Siiski ei ole lumepiir kõige kõrgemal mitte ekvatoriaalses kliimavöötmes, vaid troopilises. Selle põhjuseks on see, et sademete moodustumiseks on vaja niiskust, mida troopikas napib.
Atmosfäärikihti, kus on võimalik pidev tahkete sademete positiivne bilanss nimetatakse kionosfääriks. Seega võime öelda, et lumepiir on kionosfääri alumine piir.
Lumepiirist kõrgemal toimub liustike moodustumine. Liustiku alumised osad asuvad küll lumepiirist madalamal, kuid seal liustik sulab, mitte ei moodustu. Seda ala nimetatakse ablatsiooni- ehk sulamisalaks. Lumepiirist kõrgemal toimub lume kuhjumine, mis suurenenud rõhu tõttu (ülal asuvad lumekihid) muutub esmalt firniks ehk sõmerlumeks ning seejärel liustikujääks. Sõltuvalt jääkihi paksusest ja nõlva kallakusest hakkab jääkiht voolama (jää on seda plastsem, mida suurem on rõhk), moodustades liustiku.


Akaatsialiikide loend.
Akaatsialiikide loend loetleb akaatsialiigid koos mõningate alamliikidega.


Kaelkirjaku akaatsia.
Kaelkirjaku akaatsia ehk kaameliastel-akaatsia ("Acacia erioloba", sünonüümidena kasutusel ka "Acacia giraffe" ja "Acacia haematoxylin") on liblikõieliste sugukonda akaatsia perekonda kuuluv puu või põõsas.
Levik.
Levinud Aafrikas nii lõuna kui ka põhja pool ekvaatorit, põhjas levinud kuni Iisraelini. Introdutseeritud ka Austraaliasse.
Kirjeldus.
Enamasti kuni 13 m kõrge, võra laius kuni 5 m. Tüvi püstine, laiuvate okkaliste okstega. Fülloodid helerohelised. Õied helekollased, piklikes kobarates, ilmuvad enne fülloode. Kaunad hallid, kõverad, keskmiselt 12 cm pikad.
Ökoloogia.
Kasvukohana eelistab mitmesuguseid kuivi õhulisi muldi, on suhteliselt kuiva ja külmataluv. Kuivaperioodil heidab lehestiku maha. On tavalisemaid savannikoosluse puid, eriti oluline osa on tal Lõuna-Aafrikas Kalahari regioonis. Toidutaimeks paljudele savanniloomadele, eriti kaelkirjakutele. Austraalias on inimese poolt sissetooduna muutunud problemaatiliseks, tõrjudes välja kohalikke akaatsialiike.
Majanduslik tähtsus.
On kogu oma laia levikupiirkonna ulatuses kasutusel peamiselt tarbepuiduna.
Kultuuriline tähtsus.
Omab olulist kohta paljude Aafrika rahvaste elus. On tarbepuidu kõrval kasutusel ka puunikerduste materjalina.


Laul minu Cidist.
"Laul minu Cidist" (hispaania keeles "Cantar de Mio Cid") on hispaania kangelaseepos, mis inspireerituna rekonkistast räägib rekonkista kangelase Rodrigo Díaz de Vivari ehk Cidi (araabia sidi - "härra") elust. Erinevalt teistest Euroopa kangelaseepostest on "Laul minu Cidist" kirjutatud realistlikus laadis, teost iseloomustab sotsiaalsus ning rahvalähedus.
"Laul minu Cidist" pärineb umbes aastast 1140. Eepose autoriks peetakse kaht arvatavasti Kastiilia ja Zaragoza piirialalt pärinevat huglaari ehk rändlaulikut. Ainus säilinud käsikiri pärineb aastast 1207.
Eepos on kirjutatud ebakorrapärases, enamasti küll 14-silbilistes assoneeruvais ja tsesuuriga 6., 7. ja 8. silbi järel poolduvais värssides.
Eepos räägib Rodrigo Díaz de Vivari (u. 1043-1099) ehk Cidi elust, tema väljasaatmisest kuningas Alfonso poolt, tema võitlustest mauridega, Valencia vallutamisest, kuningaga leppimisest, tütarde abielust Cidile vastumeelsete Carrióni infantidega, tütarde häbistamisest viimaste poolt, infantide karistamisest ning Cidi ja tema perekonna au taastamisest. Eepos lõpeb Cidi tütarde pulmadega oma uute kosilastega.
Sündmustel on olemas ajalooline taust, aga lisandunud on ka meelekujutuslikke ja romantilisi aineid.
Erinevalt teistest tolleaegseist Euroopa eepostest on Laul minu Cidist kirjutatud küllaltki realistlikult, võimaliku ja tõenäolise piire ei ületata (näiteks peaingel Gabriel ilmutab Cidile ennast unenäos).
Eeposes ei rõhutata seisuslikke vahesid. Rõhk igapäevasel ja lihtsal, kogu tegevus on seotud tavapärase eluga. Näiteks Cid võtab sõdimist kui igapäevase leiva teenimist. Märkimist väärib fanatismi ja usuvaenu puudumine eepose tegevustikus.
Eepose väärtus ja ilu seisneb paljuski heroilisuse sidumises kõige lihtsa ja igapäevasega.


Mulga akaatsia.
Mulga akaatsia ("Acacia aneura") on liblikõieliste sugukonda akaatsia perekonda kuuluv puu või põõsas. On kirjeldatud ka kümmekond teisendit, mis erinevad võra ja lehtede kujult ja värvuselt. Annab hübriide "Acacia ramulosa" ja "Acacia craspedocarpaga.
Levik.
Levinud kogu Austraalias, välja arvatud Victoria osariik, lisaks introdutseeritud USA lääneosariikidesse.
Kirjeldus.
Väga varieeruv liik. Madalalt harunev või mitmetüveline sihvakas puu, noorena põõsas, kõrgus tavaliselt kuni 7 m, harva kuni 18 m. Võra laius tavaliselt kuni 7 m. Koor tume. Fülloodid keskmiselt 7 cm pikad, hallikad. Õied kuldkollased, kaunad lamedad, pruunikad, noorena sageli vaigused. Puit väga tugev.
Ökoloogia.
Eelistab õhulisi kergemaid muldi. Suhteliselt külma- ja põuakindel. Õitseb talvel ja kevadel.
Majanduslik tähtsus.
Austraalia farmerite poolt kasutusel loomasööda ja tarbepuiduna, pärismaalased valmistavad tast kaevekeppe ja bumerange. Kõrbetes elavad hõimud kasutavad mahla janu kustutamiseks. Kasvatatakse ka ilupuuna, eriti USAs.
Kultuuriline tähtsus.
On oluline paljude Austraalia rahvaste elus, kõva puidu tõttu hinnatud materjal puunikerdusteks.


Hispaaniakeelne kirjandus.
Hispaaniakeelne kirjandus on hispaania keeles kirjutatud kirjandus.


Eduard Laaman.
Eduard Laaman (12. veebruar (vana kalendri järgi 31. jaanuar) 1888 Beregovoje (Samruki) küla, Tauria kubermang, Krimm – 1. september 1941 Kirovi vangla, Kirovi oblast) oli eesti ajakirjanik, ajaloolane ja ühiskonnategelane.
Sündis Krimmi väljarännanud talupidaja Hindrek Laamani perekonnas. Osales aktiivselt veebruarirevolutsioonijärgse ja vastselt iseseisvunud Eesti poliitikas. Tõmbus aktiivsest poliitilisest elust 1920ndate lõpus tagasi, oli aktiivne ajakirjanik. Suurt tähtsust omavad tema Eesti iseseisvumist ja iseseisvusaegseid pöördepunkte käsitlevad ajalookirjutised.
Isiklikku.
Eduard Laaman oli abielus Jaan Poska tütre Tatjana Poska-Laamaniga. Sorbonne’i ülikooli lõpetanud Poska-Laaman oli Eesti Emadekaitse Ühingu esimees. Tatjana Poska kirjutas oma doktoritöö Pariisis ajalehest Postimees ja Jaan Tõnissonist. Elas Tallinnas Liiva, nüüd Jaan Poska tänav 6a. Laamani abikaasa ja tütred pidid Nõukogude repressioonide kartusel 1944. aastal lahkuma Rootsi. Vanem tütar Ilona Laaman on avaldanud mitmeid luulekogusid, kirjutanud novelle ning tõlkinud eesti kirjandust rootsi keelde. Kasupoeg Árpád Arder oli baptistivaimulik.
Vangistamine ja surm.
Ta arreteeriti okupatsioonivõimude poolt 24. veebruaril 1941 ja süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas ning spionaažis. Süüdistuskokkuvõte kinnitati 27. juunil 1941 Tallinnas. Tallinnast viidi Eduard Laaman edasi Kirovi vanglasse Kirovi oblastis. NKVD vägede sõjatribunal mõistis Eduard Laamani 26. juulil 1941 surma "revolutsiooniliikumise ja töölisklassi vastase võitluse" eest. Otsus viidi täide 1. septembril 1941. Eduard Laamani abikaasat ei teavitatud Eduard Laamani saatusest ligi viiekümne aasta jooksul.


Eesti Tööerakond.
Eesti Tööerakond 1917. aastal moodustatud sotsiaaldemokraatlik erakond.
Partei moodustamine.
Partei moodustati 1917. aastal Eesti Radikaalsotsialistlik Partei ja Peterburi eesti radikaalide poolt ning jätkas oma tegevust ka iseseisvunud Eestis, 1932. aasta jaanuaris ühines Eesti Tööerakond Eesti Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonnaga ühtseks Rahvuslikuks Keskerakonnaks.
Oma iseseisva tegutsemise perioodil oli Tööerakond Eesti poliitikas üks aktiivsemaid. Ta toetas demokraatlikku riigikorda. Tööerakonna põhimõtted määrati kindlaks nende 1917. aastal avaldatud erakonna eeskavas.
Tööerakonna liidriks oli erakonna tegevuse alguses Jüri Vilms, kuid pärast tema hukkumist olid hiljem partei liidriteks Otto Strandman, Ants Piip, Juhan Kukk, Theodor Pool ja Julius Seljamaa.
Eesti Tööerakond Ülevenemaalises Asutavas Kogus.
Eesti Tööerakond saadikud osalesid 1917. aasta Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel ning partei saadikud Jüri Vilms ja Julius Seljamaa valiti Ülevenemaalise Asutava Kogu saadikuiks.
Esialgu oli Tööerakond poliitilisel skalaal vasaktsentristlik ja mõõdukalt sotsialistlik, seejärel arenes tsentrumi suunas ja kaotas sellega ka liikmeid, 1925. aastal eraldus Põllumeestekogude ja Põllumeeste, Asunikkude ning Väikemaapidajate Koondis ning 1932. aastal liitus Eesti Rahvuslikuks Keskerakonnaks.
Asutava Kogu valimistel 1919. aastal valiti ETE nimekirjast Asutvasse Kogusse: Julius Seljamaa, Lui Olesk, Otto Strandmann, Aleksander Veiler, Johannes Kukk, Ants Piip, Tõnis Kalbus, Konstantin Konik, Peet Johanson, Kaarel Baars, Johannes Päts, Theodor Pool, Timoteus Grünthal, Aleksander Veiderman, Ado Anderkopp, August Arras, Arnold Schulbach, Voldemar Pats, Eduard Säkk, Jaan Mets, Karl Saar, Johannes Lehtman, Aleksander Velvelt, Johannes Zimmermann, Nikolai Talts, Mihkel Juhkam, Christoph Peiker, Viktor Tomberg, Tõnu Loik, Mihkel Varrik, Jakob Sõnajalg, Anna Tellmann, Peeter Ruubel, Hans Orav, Theodor Käärik, Eduard Kansman, Ferdinand Peterson, Madis Käbin.
1919. aasta Asutava Kogu valimistel saavutas Eesti Tööerakond sotsiaaldemokraatide järel suuruselt teise häälte arvu. Esimese valitsuse moodustas tööerakondlane Otto Strandman.
ETE Asutavas Kogus ja Riigikogus.
Enne 1932. aasta V Riigikogu valimisi liitusid Kristlik Rahvaerakond, Tööerakond, Kristlik Rahvaerakond ja Majaomanike ühendus Eesti Rahvuslikuks Keskerakonnaks, mis ühenderakonnana sai 110,662 häält, mis oli 22,1% häältest ja andis RKE 23 kohta V Riigikogus.
Viited.
Tööerakond


Intelligentsus.
Intelligentsus on üldine vaimne võimekus, mis hõlmab loogiliste järelduste tegemise võime, planeerimisvõime, ülesannete lahendamise võime, abstraktse mõtlemise võime, mõistetest ja keelest arusaamise võime ja õppimisvõime.
David Wechsleri definitsiooni kohaselt on intelligentsus indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime.
Intelligentsuse olemuse kohta on palju erinevaid arusaamu. Ühe järgi kujutab intelligentsus endast kohanemisvõimet.
Intelligentsust mõjutab pärilikkus, varane lapsepõlv, kasvukeskkond ja sünnijärjekord.


Arthur H. Robinson.
Arthur H. Robinson (5. jaanuar 1915 Montréal – 10. oktoober 2004 Madison (Wisconsin)) oli USA geograaf ja kartograaf. Ta sai tuntuks oma Robinsoni projektsiooniga (1963).


Robinsoni projektsioon.
Robinsoni projektsioon ehk ortofaaniline projektsioon on geograafilistel kaartidel kasutatav kaardiprojektsioon. Robinsoni projektsiooni lõi Arthur H. Robinson aastal 1963.
Projektsioon loodi eeskätt maailmakaartide jaoks. Loodav projektsioon pidi olema võimalikult kena väljanägemisega.
Robinsoni projektsioon on unikaalne selle poolest, et ta väidetavalt ei põhine mitte matemaatilistel valemitel, vaid koordinaatidetabelitel. Projektsioon on tehtud nö. katse-eksituse meetodil. Siiski ei tähenda see seda, et matemaatilist eeskirja kaardi loomiseks poleks võimalik anda.
Robinsoni projektsioon on omapärane ka seepärast, et ta ei ole ei võrdpindne (ekvivalentne), võrdpikkuseline (ekvidistantne) ega ka õigenurkne ehk konformne. Tegemist on nn. sobeda projektsiooniga.
Robinsoni projektsioon on pseudosilindriline projektsioon, milles kõik paralleelid on sirgjooned ning pooluste pikkuseks on 0,5322 ekvaatori pikkust, mis on 1,9716 korda pikem keskmeridiaanist. Keskmeridiaan (enamasti on selleks algmeridiaan) on samuti sirgjoon, ülejäänud meridiaanid on aga kõverjooned.
Robinsoni projektsioonis olev maailmakaart on optimiseeritud ja näeb kõige loomulikum välja 38° põhja- ja 38° lõunalaiuse vahel. Selle põhjuseks on see, et paralleelid on selles vahemikus ekvidistantsed ehk õigepikkuselised. Mõõtkava on õige vaid 38-ndal põhja- ja lõunalaiuskraadil. 45-ndatest laiuskraadidest pooluste poole esineb märkimisväärseid moonutusi. Poolused on kõige surema moonutusega, sest punktikujulist poolust kujutatakse joonena.
Robinsoni projektsiooni võttis 1988 aastal kasutusele ka ajakiri National Geographic asendades sellega Van der Grinteni projektsiooni, kuid loobus sellest kümme aastat hiljem Winkeli kolmikprojektsiooni kasuks. Algselt oli projektsioon loodud Rand McNally jaoks.


Kadripäev.
Kadripäev on 25. november, eesti rahvakalendri tähtpäev, mis on saanud nime Aleksandria pühaku Katariina mälestuspäeva järgi.
Pärimus.
Euroopa rahvaste seas sai püha Katariina populaarseks karjakasvatuse kaitsepühakuna ja sünnitajate naiste abistajana.
10. sajandil kinnistus püha Katariina mälestuspäev 25. novembrile. 12. sajandiks oli legend Katariina kohta tõlgitud tolleaegsetesse tähtsamatesse keeltesse ning tema suureneva populaarsuse auks pühitseti ka kirikuid ja naiskloostreid.
Eesti.
Eestisse jõudis kadripäev koos ristiusuga 12. sajandil, mil kohalikust sügistööde pühast sai püha Katariina mälestuspäev ehk kadripäev. Kadripäeva peeti naistepühaks, sest selleks ajaks lõpetasid naised karjakasvatusega seotud välised sügistööd.
Kadripäeva lahutamatu osa, kadrisandiks käimine, pärineb ajast, mil mööda maad rändasid ande koguvad kloostrite kerjusmungad, kelle lauludes kõlas ladinakeelne sõna "sanctus" ("püha") ning kes soovisid pererahvale head vilja-, karja- ja pereõnne. Seetõttu arvataksegi, et eestipärane "kadrisant" tuleneb püha Katariina (Kadri) santidest.
Eestlastel käisid kadrisantideks tüdrukud, kes olid riietatud puhastesse valgetesse riietesse, mis arvatavalt sümboliseeris piima (legendi järgi voolas pühaku hukkamisel tema kehast vere asemel piim) ja Katariina mõtete neitsilikku puhtust. Piima seostati ka karjakasvatuse ja sünnitajate naistega.
Kombestik.
Eestlaste jaoks on kadripäev olnud traditsioonirikas, näiteks pügati sel päeval lambaid ning oodati karjaõnne (ka vanasõna ütleb: "Mart on üle maa, Kadri üle karja"). Tüüpiline kadrirituaal nägi välja järgnev: kadripäevale eelneval hanipäeval ehk kadrilaupäeval mindi maskeerituna laulu ja pillimängu saatel küla peale käima. Uste taga küsiti tervituslaulu saatel luba tuppatulekuks. Luba saadud, usutleti pererahvast, esitati mõistatusi, lauldi, pritsiti vett ja visati vilja. Kui annid kätte saadud, lauldi tänulaulu ja minnes hüvastijätulaulu.
Mujal maailmas.
Püha Katariina kuulus katoliikluses neljateistkümne hädas aitaja hulka, mistõttu ülistasid teda nii preestrid kui ka poeedid. Katariina mälestuspäeva tähistati Euroopas laialdaselt. Arvati, et kui püha Katariina nuttis, siis hakkas sadama ja kui püha Katariina naeris, siis maa värises.
Prantsusmaal tõusis püha Katariina pühaklikkus 15. sajandil eriti ausse, põhjusel, et ta ilmutas ennast, koos Neitsi Maarjaga, Jeanne d'Arcile. 17. sajandini peeti Katariina mälestuspäeva pühana, mida tähistati suurejoonelisemalt kui apostlite tähtpäevi. Alates keskajast olid tüdrukud püha Katariina kaitse all. Iga aasta 25. novembril kogunesid 25-aastased vallalised tüdrukud Katariina kuju juurde, et asetada ta pähe müts lootuses abikaasat leida. Sellest kombest tekkis kõnekeelde väljend "Katariinale mütsi pähe panema" ("coiffer sainte Catherine"), tähendusega "olla vallaline veel 25-aastaselt". Naisi, kes keskajal sellistest pühadest osa võtsid, kutsuti Prantsusmaal "Catherinette"-ideks. Hiljem mütsiasetamise traditsioon kadus, kuid ka tänapäeval kannavad üle 25-aastased naised, kes osalevad nn. kadriballil, spetsiaalset endatehtud mütsi, mis näitab nende vallalisust ja vihjab pühale Katariinale mütsi pähepanemisele.


Lütschine.
Lütschine on jõgi Šveitsis "Berner Oberlandis.
Ta algab Zweilütschineni lähedal, kus ühinevad Grindelwaldist alguse saav 12,3 km pikkune Must Lütschine ("Schwarze Lütschine") ja Lauterbrunnentalist alguse saav 13,1 km pikkune Valge Lütschine ("Weisse Lütschine").
Zweilütschinenist alates voolab 8,6 km pikkune Lütschine läbi Bödeli ja suubub Bönigeni lähedal Brienzi järve lääneossa.


Taani väin.
Taani väin ühendab Atlandi ookeani ja Grööni merd ning eraldab Islandit ja Gröönimaad.
Laius 290 km, sügavus 600 m.


Cabrera saar.
Cabrera saar on üks saar Baleaaridest, asub Mallorcast lõunas.
Saare pindala on 15 km². Saar on künklik, kõrgus kuni 172 meetrit.


Kendo.
Kendo (jaapani keeles 剣道 ("kendō") 'mõõga tee') on jaapani mõõgavõitluskunst.
Kendo juured ulatuvad 16. sajandi Jaapani mõõgavõitluse koolidesse. Esialgselt õpiti mõõga käsitsemist võitluses peamiselt puumõõga ("bokutō") abil. Et puumõõk osutus paarisharjutustes ohtlikuks, võeti 18. sajandil kasutusele bambusritvadest mõõk ("shinai") ja seejärel üsna pea ka spetsiaalselt kendo harjutamiseks mõeldud kaitsete komplekt ("bogu" või "kendogu").
Tänapäevases kendos on neli lubatud rünnakut – löögid pähe, randmesse ja keha küljele ning torge kõrri. Et rünnak oleks punktivääriline, peab see olema sooritatud teatud kindlal moel; pelk tabamus ei ole piisav.
Kendo on tänapäeval aktiivne võistlussport. Maailmameistrivõistlused toimuvad alates 1970. aastast iga kolme aasta tagant.


Andresepäev.
Andresepäev on eesti rahvakalendri tähtpäev (30. november), mis saanud nime apostel Andrease järgi.


Andreas.
Andreas (1. sajandil Betsaidas – umbes aastal 60 Patrases) oli kristlik apostel, Peetruse vend ja Jeesus Kristuse esimesi jüngreid.
Andreas sündis Uue Testamendi järgi kalamees Joona pojana Betsaidas Galileas. Jeesuse rändjutlustamise ajal elas ta koos vend Siimoniga Kapernaumis.
Enne kui Andreas järgnes Jeesuse kutsele, oli ta Ristija Johannese jünger. Evangeeliumi järgi oli ta protokleet ehk esmakutsutu – üks esimesest neljast apostlist. Rooma kiriku kaanonis on ta Peetruse ja Pauluse järel kolmas apostel.
Andrease esimeseks misjonitööks oli tuua oma vend Siimon Jeesuse juurde. Siimon sai uueks nimeks Peetrus. Vennad ristiti Jordani jões. Jeesuse jüngrina tegi ta misjonitööd Väike-Aasias ja Sküütias.
Hukati 62. aastal Patrases Ahhaias diagonaalristil, mis saanud tema sümboliks: X – Andrease rist.
Eestis on pühale Andreasele pühitsetud Reomäe õigeusu kirik Saaremaal ning luterlikud Äksi kirik, Sangaste kirik ja Pilistvere kirik.


Aaloe.
Aaloe ("Aloe") on mitmekesine algselt Aafrikast pärit troopiliste ja subtroopiliste sukulentsete puude ja põõsaste ja puhmaste perekond aaloeliste ("Asphodelaceae" või "Aloaceae") sugukonnast (varem paigutati liilialiste sugukonda).
Ehitus ja välimus.
Aaloede ehitus ja kasvuvorm on äärmiselt varieeruvad. Esineb nii puukujulisi, varrega põõsa- kui ka varretuid rosetjaid liike, ning isegi ronitaimi. Lehed enamikul liikidel paksud, lihakad, pealt nõgusad, ogaliste servadega ja sageli heledate vöötide või tähnidega. Õied enamasti erksavärvilised, torujad, piklikus õisikus. Vili on kupar.
Levik.
Suurim on aaloede liigiline mitmekesisus Lõuna-Aafrikas, eriti Kapimaal, kuid perekond on levinud pea kogu Aafrikas kuivema kliimaga aladel. Põhjas ulatub looduslik levik Araabia poolsaarele, ning sisse on aaloesid toodud ka Euroopa Vahemeremaadesse, Indiasse, ja Austraaliasse ning Mehhikosse. 50 liiki kasvab ka Madagaskaril.
Ökoloogia.
Aaloedele on iseloomulik suur kuivataluvus, mistõttu nad on levinud poolkõrbe ja kõrbealadel, paljud liigid esinevad ka mägedes. On toidutaimeks ning pesakohaks mitmetele imetaja- ja linnuliikidele. Tolmendatakse peamiselt lindude poolt.
Majanduslik tähtsus.
Aaloed on tähtsaks toormaterjaliks farmaatsiatööstusele. Neist saadakse mitmesuguseid glükosiide, millest olulisimad on aloiin ja mitmesugused mannoosi derivaadid. Algne meditsiiniline kasutusala oli lahtistina. Aaloe-ekstrakti kasutatakse tänapäeval ka paljude muude toodete koostises, nagu pesemisvahendid, joogid, parfümeeriatooted jne. Samuti on aaloed populaarsed ja kergesti kasvatatavad toa- ja ilutaimedena.
Kultuurilooline tähtsus.
Aaloesid tunti ravimtaimena juba vanas Egiptuses (oli ka muumiate balsameerimisel kasutusel), samuti Kreekas ja Roomas, kus neid kasvatati ka ilutaimena. Aaloede toataimena kasvatamine levis Euroopas 18. sajandi algul. Ka omavad tähtsust kohalikes Aafrika kultuurides. Juba vana-ajal tunti ka Indias ravimtaimena.
Aaloeliike.
"Täielikum loend leheküljel Aaloeliikide loend"


Anatoolia.
Anatoolia (vanakreeka nimest "Άνατολή" (sõnast "ἀνατολή" 'hommikukaar, ida'); türgi keeles
"Anadolu") on piirkond Türgi Aasia-osas Väike-Aasia poolsaarel.
Põhjast piirab Anatooliat Must meri, lõunast Vahemeri ja läänest Egeuse meri. Idapiiriks loetakse Antitauruse mägesid.
Antiikajal nimetati Anatooliaks kogu Väike-Aasiat, Osmanite impeeriumis aga üht vilajetti.
Loodus.
Anatoolia on mägine piirkond, põhiosa sellest hõlmab valdavalt 800–1500 m kõrgune Anatoolia mägismaa. Selle keskosas paiknevat Anatoolia kiltmaad ääristavad põhjast Pontose ja lõunast Tauruse mäed (idas need mäed ühinevad, moodustades Armeenia mägismaa).
Anatoolias on soolajärvi. Neist suurim on Anatoolia kiltmaal asuv Tuzi järv.
Anatoolia on seismiliselt aktiivne ala, kus esineb tihti tugevaid maavärinaid.
Anatoolia asub lähistroopikas, kuid pinnamoe, maapinna kõrguse ja merelise mõju tõttu on kliimaerinevused suured: rannikul on pehme, niiske, sisemaal karm, kontinentaalne kliima.
Anatooliat peetakse mitmete kultuurtaimede (näiteks nisu, odra, kaera, lina, herne, mureli ja ploomi) kodumaaks.
Ajalugu.
Oma asendi tõttu Euroopa ja Aasia kohtumiskohal on Anatoolia ala olnud rahvarännete ja vallutuste tandriks. Sealne ala oli hetiidi riigi (1700–1180 eKr) asukohaks. I ja II aastatuhande vahetusel eKr koloniseerisid Anatoolia lääneranniku kreeklased, rajades sinna linnriigid Mileetose, Ephesose ja Halikarnassose. 9.-7. sajandil eKr domineeris Anatoolia loodeosas Früügia, 7.-6. sajandil eKr lääneosas Lüüdia riik. 6. sajandil eKr sai võimule Pärsia Ahhemeniidide dünastia. Aastal 334 vallutas Anatoolia ala Aleksander Suur.
1. sajandil eKr langesid Väike-Aasia riigid vähehaaval Rooma riigi võimu alla. Kui Rooma impeerium 395. aastal jagunes, sai Anatooliast Bütsantsi impeeriumi osa. Enne seda, kui Osmanite riik seal 15. sajandist alates pikemaks ajaks võimule jäi, sai Anatoolia näha nii araablaste, turkide, ristisõdijate, mongolite kui ka Timuri armee vallutuskäike.
Alates 1923. aastast moodustab Anatoolia tänapäevase Türgi riigi tuumiku. Anatoolia on 20. sajandi algusega võrreldes etniliselt suhteliselt ühtlase koosseisuga: Esimese maailmasõja aegsete ja järgsete dramaatiliste sündmuste käigus on Anatooliast lahknud enamus seal elanud kreeklastest ning armeenlastest. Türklaste kõrval on piirkonniti (sealhulgas Ankara lähistel) elamas arvukalt kurde.


Vilajett.
Vilajett oli provintsile vastav 1. järgu haldusüksus Osmanite riigis; tänapäeval kasutatakse samas tähenduses terminit "il" (provints).
Vilajett on 1. järgu haldusüksuse nimetus ka tänapäeva Tadžikistanis ("viloyat"), Türkmenistanis ("welaýat") ja Usbekistanis ("viloyat").


Taiwani väin.
Taiwani väin ühendab Ida-Hiina ja Lõuna-Hiina merd ning eraldab Taiwanit Aasia mandriosast.
Laius umbes 160 km, sügavus ligikaudu 70 m.


Luganski oblast.
Luganski oblast on 1. järgu haldusüksus Ukraina idaosas.
Moodustatud 1938. aastal, kui tema ala eraldati Donetski oblastist. 1958. aastani ja 1970 - 1990 kandis nime Vorošilovgradi oblast.
Oblast jaguneb halduslikult 18 rajooniks ning 14 oblastilise alluvusega linnaks.
Loodus.
Oblasti pinnamood on valdavalt tasandikuline. Lõunas ulatub Donetski kõrgustik 367 meetrini. Kliima on mõõdukalt mandriline. Jaanuari keskmine temperatuur jääb -6...-8 °C ja juulis 21...23 °C vahele, sademeid on kuni 450 mm aastas. Luganski oblast asub stepi levialal.
Majandus.
Tegemist on olulise rasketööstuspiirkonnaga, kus juhtivateks majandusharudeks söetööstus, metallurgia, masinaehitus (transpordi- ja kaevandusmasinaehitus, metallurgia ja keemiatööstuse sisseseade), keemiatööstus, naftakeemia.
Transport.
Oblasti ala läbivad mitmed olulised magistraalid: Harkivit Volgogradiga ühendavad raud- ja maantee, maantee Moskvast Rostovisse Doni ääres.
Luganski oblasti kaudu tuleb Ukrainasse torujuhtmeid pidi maagaas Stavropolist ja Orenburgist, nafta Volga-äärsetest piirkondadest ning Põhja-Kaukaasiast.
Rahvastik.
Peamiselt kaevanduslinnade rohkuse tõttu ulatub linnarahvastiku osakaal oblastis üle 85%.
Rahvuslik koosseis.
Oblasti elanikest on ukrainlasi 58%, venelasi 39% ning valgevenelasi 2%. Neile järgnevad arvukuselt tatarlased ja armeenlased.
Vene keelel on oblastis regionaalse keele staatus.


Logitsism.
Logitsism (inglise keeles "logicism", saksa keeles "Logizismus") on seisukoht matemaatikafilosoofias, mis lähtub eeldusest, et matemaatika on loogika laiendus ning kogu matemaatika on taandatav loogikale kui ainsale alusele, st matemaatika mõisted on taandatavad loogika mõistetele ja matemaatika järeldamisviisid on taandatavad loogika järeldamisviisidele. Selline taandamine annaks matemaatikale täiesti ranged alused ja tagaks ühtlasi matemaatika meetodite usaldatavuse.
Logitsism oli formalismi ja intuitivismi kõrval üks matemaatika aluste alaste uuringute põhisuundi 20. sajandi alguskümnenditel.
Logitsistid ei pea matemaatikat ja loogikat erinevateks distsipliinideks, vaid ühe ja sama teaduse astmeteks. Matemaatikat on nende arvates võimalik täies mahus tuletada puhtast loogikast, ilma et oleks tarvis appi võtta täiendavaid põhimõisteid ega eeldusi.
Logitsism sai tekkida tänu asjaolule, et loogika etendab matemaatikas suuremat osa kui mis tahes teises teaduses ning matemaatikat on ammust ajast peetud loogilise ranguse eeskujuks. Pealegi on matemaatika teooriad enamasti üles ehitatud aksiomaatikast puhtloogiliselt tuletatavate teoreemide kogumitena.
Ajalugu.
Mõte, et matemaatikat saab taandada loogikale, oli juba Gottfried Wilhelm Leibnizil, kelle arvates mis tahes teadus põhineb lõppude lõpuks loogika (Leibnizi "scientia universalise) ideedel ja printsiipidel.
Ka Richard Dedekind ja Giuseppe Peano püüdsid taandada matemaatika mõisteid, eriti arvumõistet, loogika mõistetele.
Kui Bertrand Russell avastas Russelli paradoksi, mis näitas naiivse hulgateooria vastuolulisust ning rikkus Frege süsteemi, ja ilmnesid ka teised hulgateooria antinoomiad, loobus Frege oma logitsistlikust taandamisprojektist ning ka Dedekind hakkas logitsistliku programmi teostatavuses tõsiselt kahtlema.
Russell ja Alfred North Whitehead püüdsid matemaatika (sealhulgas geomeetria, mida Frege loogikale taandada ei üritanud) loogilisel alusel üles ehitada oma raamatus "Principia mathematica", milles esitatud sümbolloogika süsteem kasutas muuhulgas tüüpide teooriat, mille abil pidi antinoomiatest lahti saadama.
Tüüpide teoorias jaotati hulgad ja predikaadid astmetesse, nii et hulk (predikaat) kuulub alati kõrgemasse astmesse kui selle elemendid (objektid, millele predikaati rakendatakse). Sellega välditi Russelli paradoksi ja Burali-Forti paradoksi taolisi antinoomiaid.
Raskused.
Et valetaja paradoksi taolistes paradoksides olid Russelli ning ka näiteks Henri Poincaré arvates süüdi mittepredikatiivsed definitsioonid, keelati ka need. Klassikalise matemaatikas kasutatakse mittepredikatiivseid definitsioone siiski sageli. Näiteks kasutatakse kindla reaalarvu, näiteks lõpmatu tõkestatud hulga kuhjumispunkti või Cauchy jada piirväärtuse kindlaksmääramiseks Dedekindi lõiget. Seetõttu oli Russell sunnitud "ad hoc" kasutusele võtma taandatavusaksioomi, mida paljud pidasid loogika raamidest väljuvaks aksioomiks. Sel põhjusel hülgas enamik logitsismi pooldajaid mittepredikatiivsete definitsioonide keelul põhineva osa tüüpide teooriast. Frank Plumpton Ramsey näitas, et see keeld ei olegi epistemoloogiliste antinoomiate vältimiseks vajalik.
Ent Russelli ja Whiteheadi süsteemis on niigi aksioome, mille puhul on kahtlane, kas neid võib pidada puhta loogika aksioomideks. (Polegi selge, mis see puhas loogika üldse on.) Eriti puudutab see lõpmatuse aksioomi, mis nõuab lõpmatu hulga olemasolu. Teatud määral on kahtluse all ka valiku aksioom ning isegi sisalduvusaksioom ja ekstensionaalsuse aksioom. Põhjendused, mis logitsistid neile aksioomidele on andnud, on positivistlikku või pragmaatilist laadi ning tekitavad tõsiseid filosoofilisi probleeme.
Peale selle tekkis paradoks seoses naturaalarvude definitsiooniga, mis kasutas klassi mõistet.
Logitsism tundus tol ajal siiski paljudele väga mõistlikuna. 1920. aastatel asus Russelli mõjul logitsismi positsioonidele Viini ringi, mille esindajatest kaitses seda eriti Rudolf Carnap. Ka Willard Van Orman Quine oli logitsist.
Tõsise hoobi logitsismi programmile andis Kurt Gödeli poolt 1931 avaldatud Gödeli mittetäielikkuse teoreem, millest tuleneb, et Russelli ja Whiteheadi süsteemist ei piisa kogu matemaatika põhjendamiseks, sest näiteks selle süsteemi mittevastuolulisust ei ole võimalik selle süsteemi enese vahenditega tõestada. Aastal 1936 avaldatud John Rosseri versioon sellest teoreemist ütleb järgmist: eeldusel, et "Principia mathematica" süsteem on mittevastuoluline, on võimalik konstrueerida aritmeetika propositsioon, mis ei ole "Principia mathematica" süsteemi vahenditega tõestatav, kuid on ometi tõene (seda võib näidata mitteformaalsete vahenditega). Seega on olemas tõene matemaatika propositsioon, mida Russelli ja Whiteheadi aksiomaatikast tuletada ei saa (eeldusel, et see aksiomaatika on mittevastuoluline). Ei aita ka aksioomide lisamine, sest Gödeli tõestuse idee on rakendatav ka laiendatud aksiomaatika puhul. Seega pole Russelli ja Whiteheadi süsteemi taolise süsteemi abil võimalik kogu matemaatikat loogikale taandada.
Praegune seis.
Enamik filosoofe on pärast seda tulemust logitsismi hüljanud, kuid on olemas neologitsismi-nimeline suund, mis püüab logitsismi uuel kujul taaselustada.
Hinnang ja tähtsus.
Hoolimata sellest, et logitsismi programm oli filosoofilisest seisukohast kahtlane, aitas see väga palju kaasa loogika ning matemaatika aluste arengule. Russelli ja Whiteheadi süsteem rajas matemaatika ulatusliku mõistetesüsteemi vähestele hulgateoreetilistele põhimõistetele ning rajas kogu kaasaegse matemaatika suhteliselt lihtsale aksioomide ja järeldusreeglite süsteemile. Seda süsteemi võib vaadelda ka hulgateooria aksiomaatikana. Aastal 1908 esitas Ernst Zermelo oma aksiomaatilise hulgateooria, mis oli esialgu Russelli ja Whiteheadi süsteemist nõrgem. Aastal 1922 aga lisasid Thoralf Skolem ja Abraham Fraenkel sellele asendamisaksioomi, mille tulemusena tekkis Russelli ja Whiteheadi süsteemist lihtsam ja tugevam Zermelo-Fraenkeli hulgateooria, mida hakati esimesele eelistama.
Peale selle aitas logitsism oluliselt kaasa matemaatilise loogika arengule, paljude fundamentaalsete matemaatika- ja loogikamõistete loogilisele analüüsile ning antinoomiate probleemi selginemisele.


Ābādān.
Ābādān (varasem eestikeelne nimekuju "Abadan") on linn Iraani edelaosas Khūzestāni provintsis. Asub Shaţţ al-‘Arabi ääres Iraagi piiri lähedal umbes 50 km kaugusel Pärsia lahest 270 km² suuruse Ābādāni saare põhjaosas.
Linnas on üle 400 000 elanikku. 1976. aasta rahvaloenduse järgi oli elanikke 296 081, 1998. aastal 308 000.
Majandus.
Linnas on üks suuremaid naftatöötlemiskomplekse maailmas. Linn on Iraani naftatööstuse keskus, mis varustab ka naabersadamalinnu Bandar Khomeynīd ja Khārki.
Transport.
Torujuhtmed ühendavad Ābādāni naftaväljadega Z̄āgrose mägede lähedal.
Linn on Iraani tähtsaim sadamalinn. Sadama kaudu eksporditakse naftat.
Linnal on rahvusvaheline lennujaam.
Ajalugu.
Tõenäoliselt oli selle koha peal kunagi Charaxi sadam, mida 5. sajandil eKr mainis Herodotos.
Linn tekkis Abbasiidide dünastia valitsemise ajal ning oli tähtis kaubalinn, sest ta oli meresadam Pärsia lahe ääres. Shaţţ al-‘Arabi delta laienemise tõttu jäi linn merest kaugele ning käis alla, muutudes suureks külaks.
12. sajandil oli seal Lõuna-Mesopotaamia äärmine asula. Uusajal läks see Türgi ja Iraani kätte. Türgi loovutas selle Iraanile 1847 Erzerumi lepinguga.
Aastal 1847 loovutas Türgi linna territooriumi Iraanile. Ābādāni piirkond oli viljakandmatu mudalauskmaa, kus kasvasid ainult mõned datlipalmisalud. 1908 avastati naftamaardla. Aastal 1909 või 1913 ehitas Anglo-Iranian Oil Company sinna esimese naftatöötlemistehase. Aastal 1910 rajati praktiliselt uus linn. Aastaks 1938 oli sealne naftatöötlemistehas maailma suurim.
3. oktoobril 1951 jätsid inglased linna maha, sest Anglo-Iranian Oil Company natsionaliseeriti Rahvusliku Iraani Naftakompanii nime all.
Naftatöötlemistehase kompleksis oli mitu hästi ehitatud territooriumi naftakompanii personalile. Nad moodustasid terava kontrasti immigrantide vaeste elamukvartalitega.
Aastal 1980 ja 1981, ränga sõjategevuse ajal 1980 alanud Iraani-Iraagi sõja käigus pommitas Iraak seda piirilinna süstemaatiliselt, mistõttu purunes suur osa linnast ning kogu naftatöötlemiskompleks. Pärast seda paljud elanikud lahkusid linnast. Sõja lõpuks (1988) oli linn evakueeritud. Nüüd on kõik taastatud.
Haridus.
Aastal 1939 rajati Ābādāni tehnoloogiainstituut.
Abadan


Aprioorne teadmine.
Aprioorne teadmine on filosoofias teadmine, mis on saadud või mida õigustatakse üksnes mõistusele toetudes, võtmata otseselt või kaudselt appi kogemust (selles kontekstis peetakse kogemuse all enamasti silmas meeltetaju põhjal tehtud tähelepanekuid välismaailma kohta).
Aprioorsele teadmisele vastandakse mitteaprioorset teadmist, mida nimetatakse aposterioorseks ehk empiiriliseks teadmiseks.
Epistemoloogias on vaieldud selle üle, kas on olemas mittetriviaalne aprioorne teadmine. Ratsionalistid vastavad sellele küsimusele jaatavalt, empiristide arvates aga tuleneb igasugune teadmine lõppkokkuvõttes mingisugusest välisest kogemusest.
Kõige sagedamini omistatakse aprioorse teadmise staatust loogika ja matemaatika teoreemidele, sest need räägivad abstraktsetest objektidest, mis ei ole meeltega tajutavad. Empiristid eitavad, et tegemist on aprioorse teadmisega. Näiteks John Stuart Mill oli seisukohal, et ka loogiline ja matemaatiline teadmine tugineb kogemusele, David Hume aga eitas, et nende puhul on üldse tegemist teadmisega.


Loogiline empirism.
Loogiline empirism on filosoofias empirismi vorm, nimelt seisukoht, mille kohaselt teadmine on kas empiiriline teadmine või siis aprioorne teadmine, kuid viimasel juhul on tegemist sisutühjade teadmistega. Aprioorseks teadmiseks peetakse loogika ja matemaatika tõdede teadmist.
Loogilist empirismi on pooldanud Bertrand Russell ja Viini ringi filosoofid.
Filosoofilise vooluna samastatakse loogilist empirismi loogilise positivismi ja neopositivismiga.
Loogilisele empirismile on hiljem esitatud niipalju vastuväiteid, et tänapäeval pooldavad seda vähesed filosoofid. Eestis on loogilist empirismi pooldanud Viktor Palm.


Patrice Lumumba.
Patrice Emery Lumumba (2. juuli 1925 – 17. jaanuar 1961) oli Kongo Demokraatliku Vabariigi esimene peaminister.
Tee peaministriks.
Lumumba sündis endise Belgia Kongo Kasaï provintsis Onalua külas betetela väikerahva seas talupoja perekonnas.
Hariduse sai ta katoliiklikus misjonikoolis, seejärel töötas ta Léopoldville'is (praegune Kinshasa) ja Stanleyville's (Kisangani) kontoriametniku ja ajakirjanikuna.
Aastal 1955 sai temast ühe Kongo ametiühingu piirkondlik juht ning ta astus Belgia Liberaalsesse Parteisse.
Aastal 1957 arreteeriti ta süüdistatuna riigi vara varguses ning ta veetis mitmeid kuid trellide taga. 1958. aastal asutas (ja juhtis kuni elu lõpuni) riigi suurima partei Kongo Rahvuslik Liikumine (Mouvement National Congolais (MNC)). Aasta lõpul esindas ta Kongot Aafrika rahvaste konverentsil Accras Ghanas ning temast sai selle organisatsiooni alalise sekretariaadi liige. 1959. aastal võitis MNC kohalikud valimised, samal ajal kui Lumumba viibis taas vangistuses, seekord juba poliitilise süüdistusega elanike mässule õhutamises Stanleyville'is. 1960. aasta alguses lepiti Brüsselis kokku Kongo iseseisvumises sama aasta juuni lõpus ning sellele eelnevates valimistes mais. 23. juunil 1960 sai Lumumbast Kongo esimene peaminister ja ka kaitseminister, presidendiks sai Joseph Kasa Vubu. 30. juunil sai Kongost suveräänne riik.
Tagandamine ja arreteerimine.
Lumumba avaldas oma sotsialistliku suunitlusega programmi, sellele aga järgnes juba 5. juulil relvajõudude mäss ning 11. juulil lõi riigist lahku Kongo rikkaim Katanga provints Moise Tshombe juhtimisel ning tugeval Belgia toetusel. Samuti eraldus rikkuselt teine Kasai provints. Et kaitsta eurooplaste ja ameeriklaste vara (ja huve) saabusid riiki 20000 ÜRO sõdurit. Lumumba pöördus abi saamiseks NSV Liidu poole. Nikita Hruštšov lubas Kongole sõjalist ning tehnilist abi. Selle peale hakkas USA otsima variante, kuidas Lumumba välja vahetada. Lumumba oli kaotanud igasuguse kontrolli riigis toimuva üle.
Septembris vabastas president Kasa Vubu kaheldava legaalsusega dokumendiga peaministri ametist. 14. septembril toimunud riigipöördega läks tegelik võim kindralstaabi ülema kolonel Mobutu kätte, kuigi presidendiks jäi edasi Kasa Vubu. Lumumba jäi koduaresti.
1. detsembril Patrice Lumumba arreteeriti Mobutu sõdurite poolt ning heideti Thyesville'i vanglasse. 17. jaanuaril 1961 pandi Lumumba ja kaks tema abilist Maurice Mpolo ja Joseph Okito lennuki peale ning viidi üle "turvalisemasse" Élisabethville'i (praegune Lubumbashi) vanglasse.
Lumumba surm.
Lumumba koos oma kahe abiga lasti maha Élisabethville'i lennujaama taga asuvas farmis ilmselt 17. jaanuari õhtul.
ÜRO komisjon Lumumba surma asjaolude uurimiseks nimetas tapmise kaassüüdlastena Léopoldville'i administratsiooni eesotsas president Kasa Vubuga, Katanga võime, Belgia kaevandusfirma "Union Miniére du Haut-Katanga" juhte ja gruppi Belgia palgasõdureid, kes olid Katanga juhi Tshombe palgal.
USA senatikomisjon, mis uuris 1970. aastate keskel USA luureteenistuse tegutsemist, avastas et Luure Keskagentuur hakkas juba 1960. aasta augustis ette valmistama Lumumba tapmist, kes CIA tolleaegse direktori Allen Welsh Dullesi arvates oli Lumumba näol tegu Fidel Castro sarnase isikuga ning kujutas USA-le ohtu Aafrika südames.
2002. aasta veebruaris võttis Belgia valitsus endale osalise vastutuse Lumumba tapmise organiseerimises.
Sama aasta juulis avaldas USA valitsuski dokumendid selle kohta, et Luure Keskagentuur oli aidanud Lumumba vastaseid raha ning poliitilise toetusega, samuti kolonel Mobutut relvade ja sõjalise väljaõppega. Korralduse Lumumba "kõrvaldamiseks" andis ilmselt isiklikult president Dwight D. Eisenhower.
Lumumba, Patrice
Lumumba, Patrice
Lumumba, Patrice


Bayesiaanlus.
Bayesiaanlus on filosoofias seisukoht, mille kohaselt matemaatiline tõenäosusteooria on rakendatav väidete usutavuse astme suhtes või astme suhtes, millel ratsionaalsed toimijad usuvad väidete tõesusse. Kui bayesiaan kasutab väite tõenäosuse määramiseks Bayesi teoreemi, tekib Bayesi järeldamine. Bayesiaanluse vastased ei eita Bayesi teoreemi kehtivust, küll aga Bayesi teoreemi bayesiaanlikku rakendamist.
Bayesiaanlus vastandub frekventismile, mille kohaselt matemaatiline tõenäosusemõiste ei ole rakendatav uskumise astmele, vaid üksnes juhuslikele sündmustele lähtudes nende esinemise sagedusest.
Bayesiaanlik tõenäosusetõlgendus lubab rakendada tõenäosusemõistet nii juhuslikele sündmustele kui ka väidetele.
Nii frekventist kui ka bayesiaan võivad omistada tõenäosuse sündmusele, et kulli ja kirja viskamisel tuleb kull. Seevastu võib ainult bayesiaan omistada tõenäosuse 1/1000 kellegi uskumisele, et Marsil oli miljard aastat tagasi elu. Ta ei seosta seda mingi suhtelise sagedusega.
Ajalugu.
Bayesiaanlus on saanud nime Thomas Bayesi järgi, kes tõestas praegu Bayesi teoreemi all tuntud teoreemi ühe erijuhu. Bayesiaanlusest ja tõenäosuse bayesiaanlikust tõlgendusest hakati rääkima alles 1950. aasta paiku. Pole selge, kas Bayes ise oleks bayesiaanlust pooldanud.
Pierre Simon de Laplace tõestas Bayesist sõltumatult Bayesi teoreemi üldisema versiooni ning kasutas seda edukalt taevamehhaanika, meditsiinistatistika ning väidetavalt isegi õigusteaduse probleemide lahendamisel.
Näiteks hindas Laplace Saturni massi, toetudes vaatlusandmetele planeedi orbiidi kohta.
Nii Laplace kui ka mitmed hilisemad autorid olid seisukohal, et tõenäosusteooria seadused on rakendatavad mis tahes laadi propositsioonidele. Seda intuitiivset arusaama püüti mitmel viisil formaalselt tõestada. Bruno de Finetti ja teised lähtusid kihlveo mõistest. Harold Jeffreys, Richard Threlkeld Cox ja Edwin Thompson Jaynes laiendasid tavalist loogikat, käsitades uskumise astmeid tõeväärtustena.
Bayesiaanid olid ka Leonard Jimmie Savage, Frank P. Ramsey, John Maynard Keynes ja B. O. Koopman.
Mitmed 20. sajandi esimese poole mõjukad statistikud, sealhulgas Ronald Fisher, Egon Pearson ja Jerzy Neyman, olid frekventistid. Bayesiaanlus jäi mitmeks aastakümneks unarusse.
Alates umbes 1950. aastast on tänu Savage'i, Koopmani, Abraham Waldi ja teiste töödele hakatud bayesiaanlust laiemalt tunnustama.
Bayesiaanluse variandid.
Bayesiaanlikul tõenäosusetõlgenduel on mitmeid variante, mille kohta käivad sealhulgas terminid "subjektiivne tõenäosus", "isiklik tõenäosus", "episteemiline tõenäosus" ja "loogiline tõenäosus".
Subjektiivne tõenäosus.
Subjektiivse tõenäosuse mõiste võttis 1926 avaldatud töös "Truth and Probability" kasutusele Ramsey alternatiivina Keynesi loogilise tõenäosuse mõistele. Sõltumatult võttis selle kasutusele Bruno Finetti.
Subjektiivse tõenäosuse all mõistetakse astet, millel isik usub mingit mittekindlat propositsiooni.
Mõned bayesiaanid ei tunnista subjektiivset tõenäosust. Sääraste "objektivistide" tähtsamad esindajad olid Edwin Thompson Jaynes ja Harold Jeffreys. Praegustest objektivistidest on vahest tähtsaim James Berger Duke'i ülikoolist.
Loogiline tõenäosus.
Loogilise tõenäosuse mõiste võttis kasutusele Keynes raamatus "A Treatise on Probability" (1921). Ta sai tõenäosusloogika ehk induktiivse loogika, milles ta nägi Bertrand Russelli ja Alfred North Whiteheadi raamatus teoses "Principia Mathematica" esitatud deduktiivse loogika laiendust.
Loogilise tõenäosuse pooldajad (sealhulgas Harold Jeffreys, Richard Threlkeld Cox ja Edwin Thompson Jaynes) loodavad kodifitseerida tehnikad, mis võimaldaksid mis tahes kahel isikul, kes valdavad üht ja sama mingi mittekindla propositsiooni tõesuse või vääruse seisukohalt olulist informatsiooni, jõuda arvutuste teel teineteisest sõltumatult välja sama tõenäosuseni. Kui mitte arvestada lihtsaid juhtumeid, on väljapakutud meetodid vaieldavad.
Bayesiaanlus ja frekventism.
Bayesiaanlikule lähenemisele vastandub sagedustõenäosuse mõiste, mille puhul eeldatakse, et tõenäosus tuletatakse vaadeldatavatest või kujutletavatest sagedusjaotustest. Sellest erinevusest tulenevad erinevused statistika meetodites ja järelduste väljendamise viisis. Kahe hüpoteesi võrdlemisel mingi informatsiooni taustal annavad frekventistlikud meetodid tavaliselt tulemuseks algse hüpoteesi hülgamise või mittehülgamise teataval usaldusnivool, bayesiaanlikud meetodid aga annavad tulemuseks, et üks hüpotees on teisest tõenäolisem või et ühe hüpoteesiga seotud oodatav kaotus on väiksem kui teise hüpoteesiga seotud oodatav kaotus.
Selleks, et ajakohastada antud väite usutavust uute tõendite valguses, kasutatakse sageli Bayesi teoreemi. Näiteks Laplace hindas Saturni massi just sel kombel. Sagedustõenäosuse kontseptsiooni järgi aga ei ole tõenäosusteooria seadused selle ülesande puhul rakendatavad. Asi on selles, et Saturni mass on konstant, mitte juhuslik muutuja, mistõttu tal sagedusjaotust ei ole, nii et tõenäosusteooriat rakendada ei saa.
Bayesiaanliku tõenäosusetõlgenduse rakendused.
Tänapäeval on mitmed isikliku tõenäosuse mõiste rakendused laialt tunnustatud. Mõned koolkonnad peavad bayesiaanluse nurgakivideks Coxi teoreemi ja Jaynesi maksimaalse entroopia printsiipi. Teised väidavad, et Bayesi meetodid on üldisemad ning annavad praktikas paremaid tulemusi kui sagedustõenäosuse mõistel põhinevad meetodid.
Bayesi järeldamine on esitatud teadusliku meetodi mudelina: tõenäosuste ajakohastamine Bayesi teoreemi abil sarnaneb teadusliku meetodiga, mille puhul alustatakse algsest uskumuste komplektist erinevate hüpoteeside suhtelise usutavuse kohta, kogutakse uut informatsiooni (näiteks katseid tehes) ning kohandatakse algset uskumuste komplekti uue informatsiooni valguses, et saada erinevate hüpoteeside usutavuse kohta käivate uskumuste rafineeritum komplekt. Samamoodi on Ockhami habemenoa õigustamiseks välja pakutud Bayesi tegurite kasutamine.
Bayesi tehnikaid (Bayesi filtreid) on hiljuti edukalt kasutatud meilispämmi väljafiltreerimiseks. Kui filter on saanud valiku spämm-meilidest, kasutab ta spämmi ja kasulike meilide eristamiseks sõnade teatud esinemist meilis.
Bayesiaanlus ja induktsionism.
Bayesiaanlust samastatakse mõnikord induktsionismiga, kuid need mõisted ei kattu. Näiteks Francis Bacon oli induktsionist, kuid mitte bayesiaan. Seevastu Rudolf Carnap oli hilisemal perioodil küll bayesiaan, kuid mitte induktsionist. Raamatus "Logical Foundations of Probability" (1950) ta pooldas küll ennustuste ja üldistuste tõenäosuste arvutamist etteantud tõendite valgusel, kuid pidas võimatuks üldistuste ja ennustusteni jõudmist induktsiooni teel.
Siiski käivad induktsionism ja bayesiaanlus sageli koos, nagu näiteks Bertrand Russelli ja Cambridge'i koolkonna puhul. Teisest küljest, näiteks Karl Popper hülgas mõlemad.
Induktsionismi ja bayesianismi vahekord sarnaneb avastuskonteksti ja õigustuskonteksti vahekorrale. Bayesianism teadusfilosoofias ei ole avastamise, vaid õigustamise teooria. Bayesiaanid püüavad teaduslikke üldistusi ja ennustusi õigustada sellega, et kuigi need ei ole kindlad, on nad neid toetavaid tõendeid arvestades tõenäolised. Sellepärast ongi võimalik Carnapi kombel bayesiaanina pidada üldistusi ja ennustusi õigustatavateks, eitades samal ajal nendeni jõudmist induktsiooni teel, nii nagu induktsionistid seda esitavad. Ei ole kindlaid reegleid, mis võimaldaksid automaatselt jõuda vaatlustulemustelt hea teooriani. Teiste sõnadega, pole võimalik konstrueerida induktsioonimasinat. (Midagi taolist on püüdnud saavutada tehisintellekt haru masinõpe.)
Bayesiaanluse kriitika.
Karl Popperi järgi pole võimalik kindlaks teha mingi teadusliku teooria (oletuse8 tõenäolisust, rääkimata tõesusest.


Avitsennia.
Avitsennia ("Avicennia") on troopikas ja subtroopikas levinud puude ja põõsaste perekond avitsennialiste sugukonnast (varem paigutati raudürdiliste sugukonda).
Süstemaatika ja evolutsioon.
Avitsennia on ainuke perekond avitsennialiste sugukonnas. Avitsennialiike on praegu teada umbes 15 (arv ei ole kindel, sest liike avastatakse tõenäoliselt veel juurde). On evolutsiooniliselt suhteliselt noor ja ühtne perekond.
Morfoloogilised erijooned.
Madalad, laia võraga puud, noorena põõsad. Lehed sageli kaetud soolakirmega (eritab lehtede kaudu soolade ülejääke; mahla soolasisaldus umbes 10% ookeanivee omast). Lehed suhteliselt väikesed, vastakud. Juurestik tugev ja lai. Moodustab pintselja tipuga hingamisjuuri (pneumatofoore), mis ulatuvad korrapäraste vahemaade järel välja hapnikuvaesest mudast ja kasvavad enamasti ka üle veepinna. Õisikud väikesed ja piklikud. Seemned idanevad puul ja langevad alles hiljem vette, et juurduda.
Levila.
On levinud kõigi mandrite rannaaladel (v.a Antarktis), peamiselt troopikas, eriti ekvatoriaalses piirkonnas. Kõige arvukamad on Lõuna-Aasias ja Kesk-Aafrikas, põhjapoolseim leviala ulatub USA lõunaosariikideni.
Ökoloogia.
On üheks neljast peamisest mangroovi perekonnast, kasvab mangroovisoodes troopiliste ja subtroopiliste ookeanide ja merede kaldapiirkonnas, samuti jõgede suudmealadel. Moodustab enamasti kaldale lähima vööndi, mis ainult tõusu maksimumi ajal üle ujutatakse. Avitsenniad kuuluvad kõige kõrgemaid soolakontsentratsioone taluvate taimede hulka. On pesitsuskohaks paljudele linnuliikidele, juurte vahel elutsevad mitmesugused krabiliigid ja limused. On tundlik keskkonna saastatusele, eriti ohustatud on Lähis-Ida piirkonnas ulatusliku naftareostusega aladel. Erinevalt muudest mangrooviliikidest on ka suhteliselt külmataluv.
Majanduslik tähtsus.
Kasutusel tarbepuiduna paljudes troopikamaades, puit vastupidav termiitidele ja laevaoherdile. Mõnel pool kasutatakse lehti ka naha parkimisel, samuti kütteks. Floridas kasvatatakse kohati tiikides ilutaimena.
Kultuurilooline tähtsus.
Omab tähtsust eriti Lõuna-Aasia rannikuhõimude elus.Troopikamaade arheoloogias ja geoloogias on õietolmuanalüüsi kaudu oluliseks abiliseks esemate ja kihtide vanuse määramisel.


Tabaré Vázquez.
Tabaré Vázquez (vasakul) ja Rodolfo Nin
Tabaré Ramón Vázquez Rosas (sündis 17. jaanuaril 1940) on Uruguay poliitik, vasakpoolse liidu Lai Rinne ("Frente Amplio") endine juht.
1. märtsist 2005 kuni 1. märtsini 2010 oli ta Uruguay president.
Vázquez on hariduselt arst, vähispetsialist (onkoloog-radioterapeut).
Ta oli 1990–1995 Montevideo linnapea.
Liitu Lai Rinne kuuluvad sotsialistid, kommunistid, sotsiaaldemokraadid ja üks endine sissiliikumine.
Ta kandideeris Laia Rinde kandidaadina edutult presidendiks 1994. ja 1999. aasta valimistel. Aastal 1999 kogus ta lõppvoorus 48% häältest, kaotades Jorge Batllele.
31. oktoobril 2004 valiti ta valimisliidu "Encuentro Progresista-Frente Amplio -Nueva Mayoría" ("EP-FA-NM") kandidaadina presidendiks. Ta kogus juba esimeses hääletusvoorus 50,45% häältest, nii et teist vooru ei olnud tarvis korraldada. Tema võit kuulutati ametlikult välja 8. novembril 2004. Ta võitis Rahvusliku Partei ("Partido Nacional") kandidaati Jorge Larrañagat (34,30% häältest) ja Colorado Partei ("Partido Colorado") kandidaati Guillermo Stirlingit (10,36%).
Vázquez pooldab sotsiaalriiki ja häid suhteid MERCOSUR-iga.
Vázquezil on sageli otsitud ja leitud sarnasusi Brasiilia presidendi Luís Inácio Lula da Silvaga.
Vazquez, Tabare
Vazquez, Tabare


Tatari väin.
thumb
Tatari väin (vene "Татарский пролив") ühendab Jaapani ja Ohhoota merd ja eraldab Sahhalini saart Aasia mandriosast.
Kitsaimas kohas, Nevelskoi väinas, on tema laius 7,3 km ja sügavus 7,2 m.
Väin on ligi 900 km pikk ning seda loetakse maailma pikimaks väinaks.


Thomas Bayes.
Thomas Bayes (IPA: []) (umbes 1702 London – 17. aprill 1761 Kent, Tunbridge Wells) oli briti matemaatik ja presbüterlik vaimulik. Ta sõnastas Bayesi teoreemi ühe erijuhu.
Aastal 1742 valiti Kuningliku Seltsi liikmeks.
Bayes on maetud Londonisse Bunhill Fieldsi kalmistule.
Thomas Bayesi tööd.
Teadaolevalt avaldas Bayes oma eluajal kaks tööd: "Divine Benevolence, or an Attempt to Prove That the Principal End of the Divine Providence and Government is the Happiness of His Creatures" ('Jumala headus ehk katse tõestada, et Jumala ettehoolde ja juhtimise põhieesmärk on Tema loodute õnn'; 1731) ja "An Introduction to the Doctrine of Fluxions, and a Defence of the Mathematicians Against the Objections of the Author of the Analyst" ('Sissejuhatus fluksioonideõpetusse ja matemaatikute kaitse "The Analysti" autori vastuväidete eest'; avaldati anonüümselt 1736), milles ta kaitses Isaac Newtoni matemaatilise analüüsi loogilisi aluseid "The Analysti" autori George Berkeley eest.
Arvatakse, et Bayes valiti Kuninglikku Seltsi nimetatud matemaatilisi töö eest.
Bayesi lahendus ühele "pöördtõenäosuse" probleemile on esitatud töös "Essay Towards Solving a Problem in the Doctrine of Chances" ('Essee ühe šanssideõpetuse ülesande lahendamise poole'; 1763), mille avaldas postuumselt tema sõber Richard Price ajakirjas "Philosophical Transactions of the Royal Society of London".
Selles essees on sõnastatud Bayesi teoreemi üks erijuht. Price varustas töö sissejuhatava kirjaga ning lisaga, mis mõjutasid töö retseptsiooni.
18. sajandi esimestel kümnenditel lahendati paljud ülesanded, mis puudutasid teatud sündmuste tõenäosust etteantud tingimustel. Kui näiteks on ette antud valgete ja mustade pallide arv urnis, siis kui suur on musta palli väljatõmbamise tõenäosus? Varsti hakati tähelepanu pöörama pöördülesandele: kui on ette antud, et tõmmati üks või rohkem palle, siis mida võib öelda valgete ja mustade pallide arvu kohta urnis? Bayesi töös sisaldub lahendus sarnasele ülesandele, mille oli oma teoses "Šanssideõpetus" (1733) püstitanud Abraham de Moivre.
Postuumselt avaldati ka Bayesi artikkel asümptootiliste jadade kohta.
Kas Bayes oli bayesiaan?
Bayesiaanluseks nimetatakse alates umbes 1950. aastast tõenäosusemõiste tõlgendusi, mis rakendavad tõenäosust mis tahes väidetele, mitte ainult neile, mis kasutavad juhuslikke muutujaid.
Pole selge, kas Bayes oleks bayesiaanliku tõenäosusetõlgendusega nõustunud. Bayesi filosoofiliste vaadete üle tõenäosuse kohta on raske otsustada, sest tema töö tõlgendamisküsimusi ei puuduta.


Presbüterlus.
Presbüterlus on vanematekogul põhinevat kirikuvalitsemist pooldavate kalvinistlike denominatsioonide koondnimetus.


Richard Price.
Richard Price (23. veebruar 1723 Glamorgan, Tynton – 19. aprill 1791) oli Walesi moraali- ja poliitikafilosoof.
Elulugu ja publitsistika.
Price sündis nonkonformistliku vaimuliku pojana. Ta sai eraviisilise hariduse ning õppis seejärel ühes Londoni nonkonformistlikus akadeemias.
Temast sai Stoke Newingtonis elava Streatfieldi-nimelise härrasmehe vaimulik ja seltsiline. Kui 1756 surid Streatfield ja üks Price'i onudest, siis Price'i materiaalne olukord paranes ning 1757 abiellus ta Sarah Blundelliga, kes oli pärit Leicestershire'ist Belgrave'ist.
Aastal 1767 avaldas Price jutlusteraamatu, mille tõttu huvitus temast lord Shelburne. Tutvus lord Shelburne'iga tõstis Price'i mainet ning aitas kaasa tema vaimulikukarjäärile. Laialt tuntuks sai Price siiski rahandus- ja poliitikaküsimustest kirjutava autorina. Aastal 1769 kirjutas ta kirjas Benjamin Franklinile mõningatest tähelepanekutest oodatavast elueast, inimkonna kasvust ja Londoni elanike arvust. Need avaldati 1769. aasta ajakirjas "Philosophical Transactions". Mais 1770 tegi ta Kuninglikus Seltsis ettekande juhuslike elukindlustussummade väärtuste arvutamise õigest meetodist. Nende artiklite avaldamine aitas öeldavasti tõmmata tähelepanu ebaõigetele arvutustele, mille alusel olid hiljuti loodud paljud kindlustusseltsid ja vastastikuse abistamise ühingud. Aastal 1769 sai Price Glasgow' ülikoolilt teoloogiadoktori kraadi. Aastal 1771 avaldas ta teose "Appeal to the Public on the Subject of the National Debt" ('Pöördumine avalikkuse poole riigivõla küsimuses'; kordustrükid 1772 ja 1774). See raamatuke tekitas suuri vaidlusi ning arvatakse, et ta mõjutas William Pitt vanemat, kes taastas riigivõla kustutamise amortisatsioonifond, mille Robert Walpole oli 1716 loonud ja 1733 kaotanud. Võla kustutamiseks ette pandud vahendeid nimetas lord Overstone omamoodi silmamoondusemasinavärgiks, mis pretendeerib töötamisele ilma, et keegi midagi kaotaks, ning on seetõttu ebausaldusväärne.
Seejärel hakkas Price tegelema Briti Ameerika kolooniatele. Ta oli algusest peale sõjale kindlalt vastu ning 1776 avaldas ta teose "Observations on Civil Liberty and the Justice and Policy of the War with America" ('Tähelepanekud kodanikuvabaduse ja õigluse ja Ameerikaga sõja pidamise poliitika vastu'). Mõne päevaga müüdi seda tuhandeid eksemplare. Varsti ilmus selle odav väljaanne. Osa poliitikuid ülistas seda raamatukest, teised kritiseerisid seda teravalt. Teost kritiseerisid teiste seas Yorki peapiiskop William Markham, John Wesley ja Edmund Burke. Price'ist sai peagi üks tuntumaid mehi Inglismaal. Sellel teosel oli öeldavasti suur osa ameeriklaste kallutamisel Iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmisele. Teine raamatuke sõjast Ameerikaga, Suurbritannia võlgadest ja muudest sarnastest küsimustest ilmus kevadel 1777. Price'i nime hakati samastama Ameerika iseseisvuse üritusega. Ta oli Franklini lähedane sõber. Ta oli kirjavahetuses Anne Robert Jacques Turgot'ga. Talvel 1778 kutsus Kongress ta Ameerikasse appi osariikide finantshaldamisele. Sellest ettepanekust ütles ta ära, sest ta ei tahtnud kodumaalt lahkuda. Aastal 1781 sai ta Yale'i ülikooli teoloogiadoktori kraadi.
Üks Price'i lähematest sõpradest oli Joseph Priestley, kuigi tollel olid eetika ja metafüüsika alal otse vastupidised vaated. Aastal 1778 avaldati nende kahe liberaalse teoloogi vaheline kirjavahetus materialismist ja paratamatusest, milles Price Priestleyga vaieldes väidab, et inimene on vaba toimija ning inimese hing on ühtne ja mittemateriaalne. Nii Price kui ka Priestley olid unitaarid, kuigi nad esindasid selle koolkonna vastavalt äärmiselt parempoolset ja äärmiselt vasakpoolset positsiooni. Price'i positsioon oli pigem ariaanlik kui sotsiniaanlikud.
Iseseisvussõja kohta kirjutatud pamfletid tegid Price'i kuulsaks. Ta jutlustas rahvast täis kirikutes. Kui lord Shelburne tuli võimule, pakuti Price'ile peaminstri erasekretäri koht. Öeldavasti oli üks lõik kuninga kõnes Price'i kirjutatud.
Aastal 1786 Price'i abikaasa suri. Lapsi neil ei olnud, Price'i tervis oli halb. Kuni surmani elas ta nähtavasti üksilduses ja masenduses. Rõõmu valmistas talle ainult Prantsuse revolutsioon. (Tema vaateid sellele kritiseeris Edmund Burke oma raamatus "Reflections on the Revolution in France".) 19. aprillil 1791 Price suri.
Eetika.
Price on filosoofia alal tähtis eetikuna. Kogu tema eetikateooria on esitatud raamatus "Review of the Principal Questions in Morals" ('Ülevaade eetika põhiküsimustest'; 1757, 3. ümbertöötatud trükk 1787). See jaguneb 10 peatükiks, millest esimeses, mis on mahult tagasihoidlik, on esitatud tema eetikateooria tõestus. Ülejäänud peatükid uurivad vähemtähtsaid üksikasju ning pakuvad huvi eriti sellepärast, et nendest ilmneb Price'i suhe Butleri ja Immanuel Kantiga (III ja VII peatükk). Teos esitab end Francis Hutchesoni vaadete kummutusena, kuid selle ülesehituse printsiip ei olnud poleemiline. Price'i teooria on väga lähedane Cudworthi teooriale, kuid pakub huvi eeskätt võrdluses hilisemate Kanti teooriatega.
Õigsus ja väärus on Price'i järgi tegude eneste omadused. Ta ei pea silmas mitte seda, et tegude eetiline väärtus oleks sõltumatu nende motiivist ja eesmärgist (vaata VI peatükki), vaid et seda ei puuduta tegude tagajärjed ning see on arukate olendite puhul enam-vähem muutumatu. Seda eetilist väärtust tajutakse mõistuse ehk aru abil (erinevalt Kantist ta neid ei erista); mõistus tabab intuitiivselt ära kohasuse ehk sobivuse tegude, toimijate ning tervikasjaolude vahel.
Väites, et eetiline otsustus on vahetegemise akt, püüab ta kõlblusmeeleõpetust kummutada. Ent eitades emotsioonide tähtsust moraaliotsustuste tegemisel, on ta sunnitud möönma, et õiged teod peavad olema meile "tänulikud", nii et moraalne heakskiit sisaldab endas nii aru akti kui ka südame emotsiooni. Siiski oleks täiesti väljaarenenud mõistus moraaliotsustuste tegemiseks piisav. See järeldus on täies kooskõlas Kantiga. Mõistus on vahekohtunik ning õigsus ei ole emotsioonide asi ega ole seotud ebatäiusliku inimmõistusega.
Price'i järgi on moraalikriteerium paratamatul ja intuitiivsel moel omandatud tegude kontempleerimise teel. Selles lahkneb ta Cudworthist.
Omajasupüüdmatut tegu (III peatükk) mõistab ta samamoodi nagu Butler.
Õnn on Jumala ettehoolde ainus meile mõistetav eesmärk, kuid see õnn on kõlbelisest kindlameelsusest. Voorus on alati suunatud õnnele ning peab lõppude lõpuks viima kõige täiuslikuma õnneni.
Bayesi uurimuse avaldamine.
Aastal 1763 ilmus ajakirjas "Philosophical Transactions of the Royal Society of London" postuumselt Thomas Bayesi uurimus "Essay Towards Solving a Problem in the Doctrine of Chances" ('Essee ühe šanssideõpetuse ülesande lahendamise poole'), millele kirjutas sissejuhatava kirja tema sõber Richard Price.
Price arvas, et David Hume'i poolt püstitatud induktsiooniprobleemi on võimalik lahendada Bayesi meetodite abil. Price'i leidis, et kuigi vaatlustel põhinevad tõendid ei saa kunagi muuta mingit ennustust või üldistust kindlaks, võib ta ehk teha ennustuse, üldistuse või mõlemad tõenäoliseks. Tõenäosusteooria abil saaks ehk välja arvutada, millise tõenäosuse tõendid mingile ennustusele või üldistusele annavad. Bayesiaanlik koolkond ongi välja töötanud selliste arvutuste meetodid.


Eesti üliõpilasorganisatsioonide loend.
Üliõpilasseltsid.
Üliõpilasorganisatsioonid


Korporatsioon Vironia.
Korporatsioon Vironia (lühendatult Korp! Vironia, samuti C!V!) on eesti soost meestudengite organisatsioon, vanim eestlastest üliõpilaste korporatsioon.
Tegevus ja eesmärgid.
Vironia põhikirjalisteks eesmärkideks on oma liikmete kasvatamine rahvuslikus vaimus, nende harimine, samuti materiaalne toetamine.
Eesmärkide täitmiseks korraldab Vironia oma liikmetele kursusi ning seltskondlikke üritusi. Kaks korda aastas toimub noorliikmete ühised tantsukursused mõne Tartu naiskorporatsiooni või seltsi noorliikmetega. Samuti on Tartus suure populaarsuse saavutanud orienteerumine, male, korvpall ja jalgpall. Ühene vähestest tegeletakse Vironias aktiivselt ka rebastele traditsioonilise vehklemiskunsti õpetamisega. Kusjuures soovijatel on võimalus piisava vilumuse saavutamise järel oma oskusi proovile panna Riia üliõpilaskorporatsioonide vehklemisturniiril.
Äärmiselt oluliseks peetakse ühisustunde ja meeskonnatöö arendamise seisukohalt konvendis õpingute kõrval erinevate ametite pidamist. Enne ülikoolist lahkumist ning päris tööpõllule siirdumist saavad vironused soovi korral erinevaid ameteid pidades kogemuse, mis tuleb kasuks nii inimesele enesele kuid mida hiljem hindavad ka tööandjad: meeskonnatöö kogemus, julgus vastutada, oskus teha õigeid otsuseid ning koordineerida kõige erinevaid projekte (alates ürituste korraldamisest lõpetades lihtsamate ehitustööde korraldamisega.
Liikmetel on võimalik taotleda oma õppetöö hõlbustamiseks stipendiume, tavaliselt siis kaks korda aastas: kevadel ning sügisel.
Korp! Vironia asutamine.
19. sajandi teisel poolel oli ülikooliharidusest huvitatud eestlastel võimalik valida laias laastus kolme õppimisvõimaluse vahel – Tartu Ülikool, Riia Polütehnikum või mõni Peterburi akadeemiatest. Valdav enamus valis Tartu Ülikooli, põhjuseks rahaküsimus, kuna nii elamine kui ka õppemaks väljaspool Eestit kujunes Tartust tunduvalt kallimaks. 1870. aastaks oli Tartu Ülikoolis õppivate eestlaste hulk juba nii suur, et osutus võimalikuks moodustada oma organisatsioon – Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS), mis kahel korral, 1881 Vironia ja 1890 Fraternitas Viliensise nime all, korporatsioonina avalikkuse ette tulla üritas. Kui see esimest korda kohalike saksa korporatsioonide ja teist korda Riia õpperingkonna kuraatori Lavrovski vastuseisu tõttu aga ebaõnnestus, tegutseti edasi seltsina.
1890. aastatel, tänu majanduslike olude paranemisele ja eesti talupoegade jõukuse kasvule, hoogustus eestlaste õppimaminek Riia Polütehnikumi, mis oli tollal Baltimaades ainuke inseneri- ja majandusharidust andev kõrgem õppeasutus. Paljud Riias õppivad eestlased astusid seal saksa või vene korporatsioonidesse ja ümberrahvastusid ajapikku, minnes niimoodi eestlusele kaduma. Seetõttu tekkis 1895 grupil rahvusteadlikel üliõpilastel idee moodustada oma, eestlasi koondav, organisatsioon. Vaidlusi tekitas loodava organisatsiooni tüüp – kas Riia Eesti Üliõpilaste Selts või korporatsioon. Nõu otsustati küsida tollaselt autoriteedilt, Postimehe toimetajalt ja EÜSi vil! Jaan Tõnissonilt, kes igati korporatsiooni loomist toetas. Nimeks otsustati võtta Vironia, millega varemalt seda nime kasutanud EÜS lahkelt nõus oli. Oli olemas EÜSi põhimõtteline nõusolek, et loodav korporatsioon võtab lipuvärvideks EÜSi sini-must-valge, kuid see mõte ei leidnud heakskiitu ja lipuvärvideks valiti oliivroheline-must-valge, mis hiljem muudeti ümber violett-must-valgeks. Oma tegevuses võeti eeskuju poola aadlikorporatsioonist Arkonia, kus valitses rahvuslik vaim ja kus ei tunnistatud vana Tartust pärit ja eriti saksa korporatsioonides viljeletud joomakultust.
Ametlikuks asutamiseks vajalik liikmete arv (25) saadi täis sajandivahetuseks ja 1900. a. veebruaris esitati ka avaldus Vironia loomise kinnitamiseks Chargierten Convent'ile (C!C!), mis oli Riia korporatsioonide eestseisuste kolleegium. Riias tegutses tol ajal kolm saksa, kaks poola, üks vene ja üks läti korporatsioon. Vironia loomist toetasid poola, vene ja läti korporatsioonid, saksa korporatsioonid olid vastu. Eriti halvad suhted olid Vironial peamiselt eesti ja läti kadakasakslastest koosneva Fraternitas Concordia Rigensis'ega, mille liikmetega toimus vironlastel arvukalt duelle ja kaklusi. 26. novembril 1900 kinnitas Riia Polütehnikumi direktor ametlikult Vironia. Esimene eesti korporatsioon oli sündinud.
EÜS, kes oli toetanud Vironia asutamise ideed, saatis avakommersile oma esinduse koosseisus: Esimees Louis Olesk, kirjatoimetaja Bernard Steinberg ja laekahoidja Peeter Põld ning vil! Alexander Paldrock. Sellest tulenevalt suheldi pärast asutamist Eesti üliõpilasorganisatsioonididest just kõige rohkem EÜSiga.
Korp! Vironia Riias.
Saanud teiste Riia korporatsioonide tunnustuse osaliseks ja C!C! liikmeks, asus Vironia aktiivselt kaasa lööma kohalikus üliõpilaselus. Sajandi alguse Riias oli haritud seltskonna suhtluskeeleks saksa keel, mida rääkisid sageli omavahel ka mittesakslased. Algusest peale üritati Vironias saavutada olukorda, kus korporatsioonisiseseks keeleks oleks eesti keel. Esimestel aastatel seda siiski 100% saavutada ei suudetud, küll aga nõuti, et iga liige esineks vähemalt ühe eestikeelse ettekandega. Ka rahvuslikkuse küsimuses oldi algaastail suhteliselt liberaalsed, liikmeks võeti ka mitmeid sakslasi, kellest mõned hiljem, kui rahvuslikkust rohkem rõhutama hakati, küll välja astusid. Selleks et noor kiirelt kasvav organisatsioon seatud sihtidelt kõrvale ei kalduks, rakendati tavade ja heade kommete vastu eksinute vastu karme karistusi, kuni väljaheitmiseni.
Kevadel 1909 lahkusid poliitilisel pinnal tekkinud vastuolude tõttu Vironiast 8 liiget, kes lõid Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi, hilisema Liivika.
1915 algatas Vironia Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL) asutamise idee, et edendada omavahelist läbikäimist ja koostööd. Selleks ajaks oli Tartus asutatud kolm uut eesti korporatsiooni Fraternitas Estica, Sakala ja Ugala, mida Tartu Chargiertenconvent (Ch!C!) ei tunnustatud. Koos Peterburis asutatud Rotaliaga said antud viis korporatsiooni EKLi asutajateks.
Korp! Vironia Moskvas.
Oktoobris 1915 evakueeriti Riia Polütehnikum Moskvasse. C!C! tegevus otsustati peatada ja värvides mitte esineda. Ajutiselt katkes ka Vironia tegevus. Saksa okupatsiooni ajal 1918 asus Riia Polütehnikum Riiga tagasi, kus jätkus ka korporatsioonide tegevus.
Korp! Vironia Eesti Vabadussõjas.
Ehkki Vironia kogu oma tegevuse vältel alati Eesti ja kodumaa huve oli kaitsnud, ja tegelikult kunagi oma kaastööd ega abi ei keelanud kui selleks oli vajadus, ilmnes korporatsioonis valitsev meelsus ja isamaa-armastus kõige kujukamalt Vabadussõja puhkemisel.
Esimesel teatel, et Saksa okupatsiooniväed jätavad maha Eesti, vabastades piire, mida nemad seni olid kaitsnud ja et Vene enamlaste väed juba sakslastele on kallale tunginud, ning ainult ootavad soodsat hetke Eesti ründamiseks, kutsuti Vironia ruumidesse 30. novembril 1918 ajaviitmata kokku koosolek, millest paluti osa võtma ka kõiki teisi Riia eesti üliõpilasi. Sellele koosolekule jõudsid ka Tartu üliõpilasorganisatsioonide asemikkude kogu esindajana ksv! Kaiv ja sõjaväe organisatsioonide poolt kapten Konrad Rotschild. Need mõlemad tõid ligemaid teateid üldisest olukorrast kodumaal. Ajutine Valitsus oli otsustanud piiride kaitset sakslaste taandumisel oma kätte võtta ja selle teostamiseks üleskutse avaldanud vabatahtlike kaitseväkke astumiseks. Sellele üleskutsele aga suhtuti nähtavasti umbusklikult ja loiult. Vabatahtlik mobilisatsioon ei edenenud kuigi hoogsalt. Kaitseväkke astujaid tuli kokku vähe. Tartu üliõpilased olid ostustanud olukorra parandamiseks minna igale poole maale laiali agiteerima, et selgitada noore riigi asutamise ja selle kaitsmise vajadust idast ähvardava hädaohu vastu.
Täiesti aru saades selgitustöö kasulikkusest ja hädavajalikkusest, pooldas Riia üliõpilaste koosolek siiski enam tegelikku kaitseväkke astumist, vist küll lõkkele löönud isamaa-armastusest ja sissekasvatatud kohusetruudusest tingitult. Kõik tahtsid isiklikult käed külge panna ja teistele eeskujuks olla. Koosoleku protokollidest nähtub, et peale kodumaa esindajate võtsid sõna ainult viroonlased, kes soovitasid otsekohest rahvaväkke astumist. Sellekohaseks kujunes ka koosoleku lõppotsus, mille järele kõik kohustusid 4. detsembri õhtul kell 8 kokku tulema Tallinnas, "Estonia" teatrimajas spordiselts "Kalev'i" ruumes. Peale selle otsustati Vironia ja Riia Eesti Üliõpilasseltsi nimel polütehnikumi tahvlile välja panna vastav teadaanne ja kaasakutse kõigile eesti üliõpilasile.
Vahepeal saabus Tallinnast kahekümne seitsme vilistlase allkirjaga kiri tegevkonvendile, milles soovitati "in corpore" võimalikult ruttu astuda loodavasse Eesti sõjaväkke. 2. detsembril 1918 peeti Vironias esmalt lahtine ja hiljem kinnine konvent, kus eelkirjeldatud avaliku koosoleku seisukoha kinnitamiseks otsustati ühel ajal ja lõplikult in corpore astuda Eesti rahvaväkke ja eelnimetatud tähtpäevaks kõigil ilmuda Tallinna.
Riias viibivate tegevliikmete hulgast olid ohvitserid Nikolai Viitak ja Felix Tannebaum juba varemalt, novembri viimseil päevil, välja sõitnud, kelledest esimene saadeti Viru rindele 1. Diviisi staapi ja teine lõuna rindele 2. polku. Ülejäänud kaasvõitlejad sõitsid Riiast välja 3. detsembril ühiselt ja omaette vagunis. Juba sel sõidul ei tahtnud vedurijuht, arvatavasti enamliste kalduvusiga, rongi kohale viia, teeseldes veduririket. Ainult vanemate mehaanika osakonna kaasvõitlejate kaasabil, kes isiklikult vedurile läksid ja selle käima panid, sundides tõrkujat vedurijuhti edasisõiduks laskeriistaga, toodi rong õnnelikult Valgani ja sealt harilikus korras Tallinna.
4. detsembril ilmusid kõik kaasvõitlejad kokkulepitud ajaks "Estoniasse". Seal küsis vil! Gustav Jonson veel kord, kas ei leidu soovijaid maale agiteerima minemiseks. Kõik eranditult eelistasid aga otsest rahvaväkke astumist ja rindele võitlusesse minekut.
29. novembril oli Ajutise Valitsuse Sõjaminister endise kaitseliidu ratsa-osakonna nimetanud Ratsarügemendiks ja selle ülemaks ning formeerijaks määranud rittmeister Jonson'i. Vististi tahtest võidelda oma kaasvõitleja juhatuse all, avaldasid kõik viroonlased soovi astuda Ratsarügementi. Et aga hobuste ja varustuse puudusel Ratsarügemendi formeerimine ei edenenud küllalt kiirelt, ja vahepeal lahingtegevus rindel täie hooga oli alanud, siis osa kärsitumaid astus teisisse väeliigesse.
Nii sai juba esimesil detsembripäevil soomusrongi nr. 1 dessantkomando esimeses lahingus enamlasiga Vaivara mägedes haavata sv! Aleksander Kahro, kes saadud haavadesse ka varsti Tallinna haiglas suri. Nimetatud lahingut juhatas dessantkomando ülemana sv! Viktor Arak (alamkapten vanusega 01.07.1917). Need viroonlased, kes alles Tallinnas ootasid lahingväljale saatmist, said oma esimese langenu matusest osa võtta.
Kaheksa viroonlast astusid admiral Pitka soovitusel mereväkke, kus neid määrati teenistusse sõjalaev "Lembitule" ja kui ustavaid mehi mitmesse osakonda laiali paigutati enamluseohu tõkestamiseks meeskonnas. Pea kõik püsisid laevadel kuni sõja lõpuni lahinguist osa võttes. Peale selle teenisid kaks viroonlast Peipsi laevastikus.
Et Ratsarügemendi komplekteerimine tehnilisil põhjusil ikka veel ei arenenud nii kiirelt, nagu seda soovis lahinguhimuline noorus, siis paljud läksid üle soomusrongidele, millega pääsis ajaviitmatult rindele.
Ratsarügemendis võitlesid oma lugupeetud ja hiljem üldiselt tuntud ja kõrgelt hinnatud vilistlase Gustav Jonson'i all kaheksateist viroonlast – nendest eskadroni ülematena ohvitserid Martin Holberg, Boris Jakob Leemann; sideülemana K. Riisikamp; nooremohvitserina A. Balin. Teised teenisid allohvitseridena ja reameestena peamiselt koondatult ühte kuulipildurrühma, nende hulgas ka pärast üldiselt tuntud kauaaegne rahaminister Leo Sepp ja arhitekt Edgar Kuusik.
Kümne mereväes teeninud viroonlase hulgas väärib erilist tähelepanu ksv! Voldemar Selling, kes PKÜ "Estonia" selleaegse juhatuse liikmena, kui varustaja, kohustatud ei olnud rahvaväkke astuma, kuid siiski raskeil sõjaalgpäevil lahingutest ja dessantidest kuulipildurina osa võttis.
Soomusrongide koosseisu kuulusid kakskümmend kolm viroonlast, nendest paljud ohvitseridena, – teiste hulgas Krediitpanga president Peeter Kurvits; siseministri adjutant Aleksander Tilger; Tallinna tolliülem Erich Espe; Põllutöökoja direktor Tõnis Kind; "Estonia" teatri kauaaegne direktor Hanno Kompus, kes alglahingud kaasa tegi Ratsarügemendiga; ja teised.
Suurtükiväes oli üksteist viroonlast, tähtsamail kohtadel kauaaegne rahaminister Georg Vestel, raske suurtüki divisjoni ülemana Narva rindel; 2. diviisi suurtükiväe ülem Paul Borkman, raskepatarei ülemana; samutiPaul Kuusik.
Jalaväes oli üheksa viroonlast, Tartu Panga direktor Felix Tannebaum 2. polgu pataljoni ülemana, samuti kolonel Eduard Liibus. 5. rügemendis teenis vastutusrikkail kohtadel ja oli tuntud tubli lahingumehena kapten Voldemar Karing, hilisemas elus kolonel. 6. rügemendis leiame sv! Reinhold Täht'i,hilisemas elus poliitilise politsei ülema Tallinnas.
Staapides töötasid seitse viroonlast. Tuntud arhitekt Artur Perna oli ülemjuhataja staabis liikumise osakonna formeerijana ja ülemana, siis maakuulamisosakonna formeerijana ja ülemana ja lõpuks sõjaväe korterivalitsuse ülemana. Pärastine Kopli Kinnisvaravalitsuse direktor Nikolai Viitak teenis esimese diviisi sideülemana ja vahepeal Põhja väerinna sideülemana. Pärastine O/Ü "Ekstraktor'i" direktor Edgar Sulg oli ülemjuhataja operatiivstaabis liikumisosakonna ülemana kuni sõja lõpuni. Kapten-leitnant Nikolai Link teenis merejõudude tehnika- ja varustusameti ülemana.
Lennuväes ja kaitseliidus oli kummaski üks viroonlane.
Kokku kõigis väeliikides võttis Vabadussõjast osa kaheksakümmend viroonlast.
Siia sisse ei ole arvatud paljud vanemad vilistlased, kes juba sel ajal olid riiklikult tähtsail kohil ja sunduslikust väeteenistusest vabastatud, kuid siiski leidsid tarviliku olevat vähemalt alguses, nii kaua kui kriitiline olukord seda nõudis, astuda rahvaväkke ja osa võtta lahingutegevusest vaenlase vastu. Nii kuulusid Tallinna kaitsepataljoni osadesse ja lõid sellega koos lahinguid pärastine Vabrikantide Ühingu direktor Konrad Mauritz, pärastine teedeministri abi Karl Jürgenson, pärastine Tallinna Laevaühisuse direktor Artur Hüüs, nii enne Vabadussõja puhkemist kui ka edaspidiselt Seemneviljaühisuse direktor Juhan Kalm, Jaak Lilienkampf, G. Toom ja teised.
Selleaegne Vironia koosseis – vilistlased, tegev- ja lihtliikmed, kõik kokku nimekirja järele – võrdus 160-nele. Nendest üle poole, igatahes kõik, kellel see oli võimalik, võtsid osa otsesest lahingtegevusest. Ülejäänud osa, kes seda ei saanud, kas tervislikel või ametkohaga seoses olevail põhjuseil, töötasid innukalt kaasa tagala organiseerimisel ja noore Vabariigi sisemise elu korraldamisel. Tuleb veeb mainida seda, et mitte kõik nimekirja järgi Vironia perre kuuluvad liikmed ei viibinud kahjuks kodumaal, vaid mitmed olid alles Venemaal ja mujal, kust hiljem opteerusid Eesti kodakondsusse.
Tagala organiseerimises on tähtsa töö ära teinud pärastine minister Karl Ipsberg, kes esimese raudtee ülemana kiirelt teostas suurte raskustega ja takistustega seotud raudtee ülevõtmise sakslasilt, kui ka selle tarvilise korrastamise. Kui mõelda selleaegsele raudtee halvale seisukorrale ja enamlaste poolt taganemisel purustatud sildadele, mis tulid kiirelt üles ehitada – ja seda ka tehti – siis väärib Karl Ipsberg'i kaastegevus sellel alal suurimat tunnustamist.
Käsitledes viroonlaste tegevust Vabadussõjas, ei tohiks üleliigne olla tuletada meelde lühidalt ka nende viroonlaste tegevust, kes juba Esimese maailmasõja lõppedes Vene valitsuse ajal Eesti rahvuslikkude väeosade asutamist õhutasid ja nende tegelikust loomisest aktiivselt osa võtsid. Esimeseks Eesti rahvusväkke astujaks osutub kaasvõitlejate hulgas Nikolai Viitak, kes juba 12. aprillil 1917. a. noore lipnikuna tõi Krasnoje Seloost Tallinna Eesti Polku ühe terve roodu (umbes 250 meest) eestlasi täie varustusega. Teeninud 1. Eesti polgus Rakveres ja Haapsalus, määrati Nikolai Viitak arvates 24. detsembrist 1917. a. Viljandisse, sinna koondunud Eesti ratsapolgu adjutandiks, kus tema tegutses polgu laialisaatmiseni enne sakslaste sissetulekut. Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel oli Nikolai Viitak, muidugi ainult mõni päev, Pärnus miilitsaülema abiks, kuna ülemaks oli pärastine põllutööminister Nikolai Talts.
Samuti olid ilmunud esimesel võimalusel kodumaale rahvuslikesse väeosisse Georg Vestel, kes valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmeks; Gustav Jonson, keda käsutati Taeblasse, seal asuvat Vene suurtükiväe brigaadi üle võtma, ja selle ülesande lõpetamisel määrati teenistusse Viljandi ratsapolku polguülema abiks; ja Felix Tannebaum, mes määrati 2. Eesti polku, [ja selle] tuntud Pärnu pataljoni ülemana teenis kuni pataljoni likvideerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt.
Nende rahvuslikkude väeosade loomisega oli alus pandud pärastisele vabadussõjaaegsele rahvaväele ja sellepärast ei tohi eelnimetatud seltsivendade tegevusest vaikides mööda minna, sest vastaseid ja raskusi nimetatud rahvuslikkude väeosade loomisel oli küllalt.
Korp! Vironia Eesti Vabariigi ajal: 1920–1940.
Lipuvalve 2009. aasta volbri rongkäigul
Oktoobris 1920 jätkus tegevus Tartus Eesti Vabariigi tingimustes. Oma tegevuses püüti lähtuda samadest põhimõtetest, mis olid olnud Riias. Esimestel sõjajärgsetel aastatel pöörati Vironias siiski põhitähelepanu aktiivse üliõpilaselu elamisele, mistõttu paljudel õppetöö unarusse jäi. Hiljem olukord muutus ja taas tõsteti ausse töökus ja vaimuharimine. Olgugi et Vironia tegevus oli kandunud Riiast üle Tartusse, säilisid sõprussidemed Riia C!C!-sse kuulunud korporatsioonidega. Eriti tihe oli läbikäimine läti korporatsioonide Selonia ja Talavia'ga. 1930. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Karjala osakonnaga. 1936 kirjutati alla sõprusleping Riiast Varssavisse siirdunud Poola korporatsiooni Velecia'ga. Paksu verd tekitasid teistes eesti korporatsioonides Vironia juba Riia aegadest pärinenud head suhted EÜSiga ja sõpruslepingu sõlmimine Tartu saksa Chargierten Convent'iga (Ch!C!). 5. mail 1928 sõlmiti EÜSi ja Vironia vahel „vahekorraleping” ehk kartell-leping., Sõprussuhteid häiris 1931. aasta aset leidnud vahejuhtum, kui vironus Begmann keeldus EÜSi liikmele Valkile satisfaktsiooni andmast. EÜS teatas seepeale Vironiale lepingu lõpetamisest. Näiteks võttis Vironia osa 1934. aasta juuni alguses toimunud Seltsi lipu 50. juubeli pidustustest Otepääl, millesse teised EKLi korporatsioonid hästi ei suhtunud. Samuti jätkus ka kahe organisatsiooni vahel 1931. aastal alguse saanud rändkarika peale jalgpalli mängimine. EÜS võitis 1931 3:1, 1932 1:0, 1934 1:0 ning Vironia võitis 1933 4:1.
Tihedalt käidi läbi ka Ratsarügemendiga, kus sõja ajal olid teeninud paljud vironlased. Kaitseliidus, kuhu kuulumine oli kõikidele liikmetele kohustuslik, moodustas Vironia ühe kolmerühmalise kompanii.
Vironia liikmeskonnas moodustasid valdava osa juristid ja majandusinimesed. Vilistlaste seas oli ka palju Riia Polütehnikumi lõpetanud insenere.
1936 loodi korp! Vironia Tallinna koondis, et ka vastloodud Tallinna Tehnikaülikoolis inseneriharidust omandavad üliõpilased saaks liituda Vironia perega. Tallinna konvent võimaldas samuti Tallinnas resideeruvail vilistlastel aktiivsemalt Vironia elust osa võtta.
1940, kui Nõukogude võim oli keelustanud üliõpilasorganisatsioonide tegevuse ja nende vara konfiskeerinud ning Tartus Veski tänav 13 asunud korporatsioonihoone andnud ENSV Riigi Keskarhiivi Tartu osakonna kasutusse, kuulutati Vironia tegevus vägivaldselt lõppenuks. Tallinna ja Tartu konventide eestseisustele anti määramatuks ajaks volitused ning kõik lihtliikmed võeti vastu pärisliikmeteks.
Korp! Vironia paguluses.
Peale sõda olid Vironia liikmed pillatud laiali üle terve maailma. Sellest hoolimata asuti aktiivselt üksteisega kontakti otsima ja koonduma. Esimesed Vironia koondised loodi 1945 Rootsis ja Saksamaal, 1950.aastate alguseks olid loodud veel Inglismaa, Toronto, Montreali, New-Yorki, Los-Angelesi, Sydney ja Venetsueela koondised. Vironia koondised paguluses ei muutunud vanade meeste mälestuste heietamise kohaks, vaid kuna pidevalt astus juurde ka uusi liikmeid, siis jätkati jõudu mööda täisväärtusliku korporatiivse elu viljelemist.
Korp! Vironia taastamine Eestis.
1980. aastate lõpp tõi tänu poliitiliste olude muutumisele ja sellest tulenenud rahva ühiskondliku aktiivsuse plahvatuslikule kasvule kaasa arvukate uute omaalgatuslike organisatsioonide tekke ja vanade Eesti Vabariigi aegsete organisatsioonide taasasutamise.
1987–88 aasta vahetusel tekkis grupil valdavalt Tallinna Tehnikaülikoolis (toonases Tallinna Polütehnilises Instituudis) õppivail ja Tallinna Reaalkooli lõpetanud üliõpilastel idee luua oma organisatsioon, mille raames oleks võimalik ellu äratada unustusehõlma vajumas rahvuslikud aated, vanad tudengitraditsioonid ja seltskondlik elu. Tegevust otsustati alustada Üliõpilasselts Reaal'i nime all.
1988. aasta lõpul tekkisid loodaval Ü/S Reaal'il kontaktid korp! Vironia vilistlaskoguga, mille tulemusena langetati ühine otsus taastada Ü/S Reaal'i liikmeskonna baasil korp! Vironia tegevus Eestis. 23. veebruaril 1989 kinnitas Tallinna Linna RSN TK korp! Vironia põhikirja, pidulik lipu pühitsemine ja avalik taasasutamine toimus Tallinnas 13. mail 1989.
Problemaatiliseks osutus Tartu koondise taastamine, kuna Vironia nimele konkureerisid kolm rivaalitsevat gruppi. Lahendus siiski leiti ja 6. oktoobril 1989 registreeriti korp! Vironia Tartu koondis Tartu Ülikooli Nõukogus.
Korp! Vironia tänasel päeval.
Vanad, enne sõda Vironiaga liitunud vilistlased jõudsid ära oodata aja, mil neil oli võimalik anda üle oma teadmised ja kogemused uuele põlvkonnale. Taasasutamisest möödunud kahekümne aasta jooksul on Tallinna ja Tartu konventide tegevus käima saanud ning noored vilistlased moodustavad Vilistlaskogu kandva jõu. Samuti liitub igal aastal Vironiaga toonaste taasasutajate järeltulijaid. Järjest rohkem keskendub tähelepanu sisulistele probleemidele, milledele esimeste aastate jooksul ei olnud mahti mõelda. Vaimsuse ja organisatsiooni igapäevatöö uue kvaliteedi saavutamine on lähiaastate peamisteks eesmärkideks.
2000. aastaks renoveeriti ulatuslikult Tartu konvent, mille laiendamine ja renoveerimine jätkub ka tänasel päeval. 2007 aasta sügissemestril alustas Tallinna konvent oma tegevust päris oma pinnalt Uuel tänaval, kus viroonlaste kasutuses on vanalinna õdusate müüride vahel väikese sisehooviga suur kahekorruseline maja, mille renoveerimine ja korporatsiooniruumideks ümberehitamine viidi lõpule 2008 aasta sügiseks.
Tähtsamad daatumid.
Oldermann Aitel Käpp laulu tegemas
Karjalainen Osakunta.
Soomes jagunevad üliõpilased osakondadesse ("Osakunta") peamiselt maakondade järgi. Nii koondubki Karjala osakonna tegevus põhjakarjalaste vaba aja sisustamise ümber. Vaatamata sellele on organisatsiooni teretulnud ka üliõpilased teistest maakondadest. Karjalainen Osakunta juured ulatuvad 16. sajandi lõppu, mil kõik Ida-Soome, -Savo ja Karjala üliõpilased moodustasid ühe tervikulise "rahvuskonna", keda tunti nime all Viburgienses. 1905 jaguneti peamiselt organisatsiooni suuruse tõttu Savo ja Karjala osakondadeks.
Västmanlands-Dala nation.
Västmanlands-Dala nation on vanim siiani tegutsev natsioon Uppsalas. Asutatud 1639 Västmanlandi ja Dalarna maakondade tudengite poolt. Kuna transport oli tol ajal kallis, siis kujunes sellest kohtumispaik maalt tulnud tudengitele, end koduselt tundes säilitati traditsioonid ning arendati seltsielu. V-Dala, nagu teda lühendatult kutsutakse, täidab ka täna seda funktsiooni, kuigi vaid 2/3 liikmetest on nimetatud maakondadest. 4500-ni ulatuva liikmeskonnaga on ta suuruselt teine natsioon Uppsalas, mille tihe üritustekava sisaldab regulaarseid tantsu-ja muusikaõhtuid ning stiilipidusid, millest osa on avatud ka külalistele. Lisaks sellele tegutsevad kõikvõimalikud huviringid, tegeletakse spordiga ning antakse välja oma ajalehte. Spetsiaalne töögrupp tegeleb välistudengitega, abistades neid olmes ning tutvustades Rootsit, Uppsalat ning V-Dalat vahetusüliõpilastele.
Korp! Selonija.
Korp! Selonija oli esimene Riia Polütehnikumi juures asutatud baltlaste korp!. Tervelt 17 aastat kulus enne kui peamiselt saksa korp!korp! koosnev C!C! neid ametlikult tunnustas. Sõprussidemed on kestnud Riia-ajast tänaseni ja selonused on korp! Vironia üritustel oodatud ning igapäevased külalised.
Korp! Talavija.
Loetud päevad pärast korp! Vironia asutamist loodud lätlaste korp! oli kolmas baltlaste korp!. Lätlastest üliõpilaste arv Riia Polütehnikumis kasvas kiiresti ja korp! oli talupoegade lastele võimalus sulada Riia akadeemilisesse seltsiellu.
Korp! Concordia Rigensis.
Peale teisest maailmasõjast tingitud pausi jätkati tegevust 1956. aastal Hamburgis. Korp! Concordia Rigensis on hetkel üks vanimaid tegutsevaid baltisaksa tudengiorganisatsioone.
Korp! Arkonia.
Lipukiri: Veritate ac Labore (Tõde tööst)
Arkonia on vanuselt teine seni tegutsev korporatsioon Poolas. Asutatud 1879 Riias. Kuldaastateks kujunesid 1920–1939. Tegevus kodumaal oli 1945–1990 peatatud, kuna kommunistlik võim keelas sedaliiki organisatsioonid kui režiimi ohustavad. Sellele vaatamata toimusid vilistlaste iga-aastased kokkusaamised Varssavis ning Londonis. Taasasutatud 1990. a. pärast kommunismi kokkuvarisemist.
Korp! Welecja.
Riia Polütehnikumi juures asutatud ja pärast I maailmasõda Poolas tegevus jätkanud korporatsiooni seovad korp! Vironiaga sõprussidemed Riia C!C! kaudu. Lisaks sõlmiti 24. veebruaril 1936 sõprusleping.
Teise maailmasõja-aegsed segadused paiskasid korp! Welecja liikmeid laiali mööda maailma. 29.03.2003. a. toimus Varssavis Welecja 120. aastapäevale ja aktiivse tegevuse taasalustamisele pühendatud kommerss.
korp! Vironia rebaste elu.
Esimest korda viibisin Vironia konvendis külalisõhtul sügisel 1932. Tollest õhtust on säilunud hääd mälestused, sest külalistesse suhtuti sõbraliku tähelepanuga, püüdes vestluste varal tutvuda külalise isikuga, tema valitud teaduskonnaga ja huvialadega.
Ei jäetud aga kasutamata võimalust külalise aasimiseks kui selleks arvati põhjust olevat. Tollel õhtul pälvis tähelepanu keegi Adamson, kellelt päriti, et kas tal pole mitte sugulasi Skandinaavias.
Külalisõhtud kujunesid tavaliselt hubaseiks koosviibimisteks õllelauas, koos cantustega, pakkudes rohkeid võimalusi tutvumiseks tulevaste lihtliikmete kandidaatidega.
Pidulikkus Vironiasse vastu võtmisel on jäänud meelde aastateks. Teatav ooteärevus istudes väikses saalis ja oodates sissekutsumist vapisaali. Siis seniori tõsised sõnad tervituseks uutele lihtliikmetele ja kõikide seltsivendade käesurved.
Rebaste kasvatuse peamised ülesanded langesid oldermani, magister cantandi ja magister paucandi õlgadele. Esimene õpetas korporatsiooni sisekorda ja kombeid. Teise ülesandeks oli üliõpilaslaulude õpetamine, nii et rebane hätta ei jääks, kui talle anti korraldus cantust teha. Kolmas kandis hoolt terve konvendi, seega muuseas rebaste, spordielu eest.
– Korp! Vironia ajalugu, Tartu ajani
Tänapäeval mäletatakse, kuidas kolmekümnendate aastate keskel võis kuulda ka laiemat kultuurilma puudutavaid rebaste referaate – ajaloolistel, kirjandusteaduslikel või muusikateaduslikel teemadel. (Poliitikat ei käsitletud.) Vahest oli ka ettekirjutatud teemas teatud mängimisvõimalusi – nagu seda kasutas ära Herbert Uustalo (c. 1939/II), nentides "Armastuse"-teemalises referaadis, et "Armastus on soe asi, aga ta ei saa soojaks mitte ilma kehalise kontaktita, olgu see kasvõi väiksest sõrmest kinni hoidmine." Tavaline referaat kestis veerand või pool tundi, millele järgnes küsimusi. Tegevus hõlmas tavaliselt vähem kui tunni. Teoreetiliselt pandi igale rebasele kohustuseks referaati pidada, kuid tegelikult nii mõnigi rebane pääses sellest proovist, tänu coetuste suurusele, semestri piirangule ning kombele pidada vaid ühte tööpäevast referaati nädalas.
Tõsisemate nädala sees toimuvate referaatide kõrvale pakuti vahest, laupäeva õhtuti, rebase impromptreferaati. Sealjuures mõni leidlik noor, vana või sammeldanud maja tellis välja eelhoiatusteta kolme-nelja-viie-minutilise sujuva esinemise veidral teemal, näiteks
– Altukse kella helina mõju rebase hingeelule
Kellel sõnad ladusalt suus, võis loota nii kuulajaskonna jalgade hõõrumisele vastu põrandat kui ka kiitusklaasile.


Karl Ipsberg.
Karl Ipsberg (3. jaanuaril 1870 Suure-Kambja vald – 27. juunil 1943 Vjatka vangilaager, Kirovi oblast) oli eesti majandustegelane, ehitusinsener ja poliitik, mitme valitsuse liige.
Vangistamine ja surm.
Karl Ipsberg küüditati 14. juunil 1941. Ta hukati 27. juunil 1943 Vjatka vangilaagris.
Isiklikku.
Tema abikaasa Angelika Kindsvater oli pärit ühest vanast volgasakslaste perekonnast (sündinud Saraatovi lähedal), poeg Aleksander Ipsberg oli skulptor. Tema kälimees oli Irkutski koguduse õpetaja Voldemar Sibbul.


Tõnis Kint.
Tõnis Kint (kuni 20. märtsini 1939 Tõnis Kind'"; 17. august 1896 Paasioja talu, Taevere vald, Viljandimaa – 5. jaanuar 1991 Örnsköldsvik, Rootsi) oli Eesti poliitik, neljas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis aastail 1970–1990.


Mihhail Kuzmin.
Mihhail Kuzmin (Михаил Алексеевич Кузмин) (18. oktoober (vkj 6. oktoober) 1872 Jaroslavl – 1. märts 1936 Leningrad) oli vene luuletaja ja prosaist.
Mihhail Kuzmini vanemad olid aadlisoost ja vanausulised. Isa, Aleksei Alekseejevitš Kuzmin oli mereväeohvitser. Ema Nadežda Dimitrijevna, neiupõlvenimega Fjodorova, oli prantsuse näitleja Hauffrin'i järeltulija. Tema kaudu pidas Kuzmin end Théophile Gautier' sugulaseks.
Elu ja looming.
Varsti peale Mihhaili sündimist asus Kuzminide pere Saratovisse, kus poiss alustas õpinguid gümnaasiumis. Aastal 1884 kolis Kuzminide pere Peterburi, kus Mihhail 1887. aastal sõbrunes Georgi Tšitšeriniga. Neid ühendas huvi muusika ja filosoofia vastu. Aastal 1891 astus Kuzmin Peterburi konservatooriumi Rimski-Korsakovi kompositsiooniklassi. Ta õppis seal kolm aastat, kirjutas romansse ja oopereid.
1890. aastate keskel elas Kuzmin läbi kõlbelise kriisi, mis päädis enesetapukatsega. Peale seda sattus ta vaimustusse "puhastumise" ideest ja hakkas uurima ida usundeid, katoliiklust ja õigeusku. Aastal 1896 tegi reisi Egiptusesse, hakkas tõsisemalt luuletusi kirjutama.
Alates 1897. aastast teenis Kuzmin muusikatundide andmisega elatist. Märtsis sõitis ta Itaaliasse, kus veetis kolm kuud uurides kirikumuusikat, jesuiitide ajalugu ja gnostilist kirjandust. Ta tegi läbi teise kõlbelise kriisi ja veetis mõned aastad kloostrites. Samal ajal jälgis uusi suundi kirjanduses ja süvenes Anatole France'i ja Gabriele D'Annunzio loomingusse.
1900. aastate alguses tutvus ta Peterburis Verhovskite perekonnaga, sellest aastast alates hakkas regulaarselt luuletusi kirjutama. Osales "Kaasaegse muusika õhtutel", sõbrunes rühmitusse Mir Iskusstva koondunud kunstnikega (Konstantin Somov, Lev Bakst jt).
Aastal 1905 avaldas trükis esimesed luuletused, sonettide tsükli ja poeemi "Rüütel D'Alessio lugu". Mahategevad arvustused avaldasid Aleksandr Blok ja Valeri Brjussov. Sellele vaatamata kutsus viimane Kuzmini kaastööd tegema kirjanduslikule ajakirjale Vessõ.
Aastal 1906 ilmusid ajakirjas Vessõ kriitikute ja lugejate poolt kõrgelt hinnatud "Aleksandria laulud" ("Александрийские песни"). Samas ajakirjas ilmus romaan "Tiivad" ("Крылья"), seda läbiv homoseksuaalse armastuse teema mõjub lugejatele šokeerivalt. Teravalt eitavaid kommentaare avaldasid Zinaida Hippius ja Maksim Gorki. Bloki pooldav suhtumine pani aga aluse nendevahelistele sõprussidemetele.
Samal aastal valmis Kuzminil luuletuste tsükkel "Selle suve armastus" ("Любовь этого лета"), mis kirjeldab tema suhteid Pavel Maslovi nimelise noormehega. Edaspidi pühendas Kuzmin paljud oma luuletsüklid konkreetsetele inimestele, see annab tema luulele omapärase lüürilise päeviku jooned. Seda päevikut pidas ta paralleelselt ehtsa "Päevikuga", mis muutus Kuzmini eluajal kirjandusinimeste skandaalsevõitu huvi objektiks. Samal aastal tutvus Kuzmin sümbolist Vjatšeslav Ivanovi ja tema abikaasa Lidia Zinovjeva-Annibaliga, Kuzminist sai nende salongi üks tihedamaid külalisi.
Aastal 1910 sai Kuzminist ajakirja Apollon toimetuse liige. Ta suhtles Nikolai Gumiljoviga, püüdis vabaneda Vjatšeslav Ivanovi eestkostest. Kuzmin sõbrunes luuletaja Vsevolod Knjazjeviga, nendevahelised suhted lõpetas aga tõsine riid. Aastal 1912 läks Kuzmin Vjatšeslav Ivanoviga lõplikult tülli. Samal aastal avati Peterburis kirjanduslik kabaree Hulkuv Koer (Бродячая собака), mille tegevuses Kuzmin aktiivselt osales.
Aastal 1913 lavastati Hulkuvas Koeras Kuzmini müsteerium "Vertep". Ta tutvus kirjaniku ja kunstniku Juri Jurkuniga, kellest sai Kuzmini elukaaslane kuni tema surmani. Aastal 1914 ilmus Peterburis luulekogu "Savist tuvikesed" ("Глиняные голубки"), aastal 1915 ilmus Kuzmini kogutud proosa viies köites.
Aastal 1917 tervitas ta vaimustusega Oktoobrirevolutsiooni, ülistades seda luuletustes "Vene revolutsioon", "Volõnski polk" jt. Oli mõjutatud Majakovskist, pühendas talle oodi "Vaenulik meri" (Враждебное море). Kirjanduslikes ringkondades oli Kuzminil isegi bolševiku maine. Tema suhtumine bolševikesse aga muutus pärast nende lõplikku võitu; 1921. aasta sissekannetes päevikusse oli juba nostalgilisi noote, Kuzmin unistas vana korra tagasitulekust, vihkas kõike nõukogulikku.
Aastal 1921 ilmus kogumik "Kauged õhtud" (Нездешние вечера), 1929 ilmus Leningradis kogumik "Forell murrab jääd" (Форель разбивает лёд), mida paljud uurijad peavad Kuzmini üheks õnnestunumaks luulekoguks.
Välislingid.
Kuzmin, Mihhail
Kuzmin, Mihhail
Kuzmin, Mihhail


Üliõpilaste Selts Raimla.
Üliõpilaste Selts Raimla (lühend ÜS Raimla) on eesti soost meesüliõpilaste organisatsioon.
Raimla lipp.
Lipuvärvid on helesinine ja valge. Lipu tagaküljel on embleem värvides helesinine-valge-kuldkollane. Lipu külgserv on kuldkollaste narmastega, vardale on seotud kahe tutiga kuldkollane nöör. Kanga mõõdud on suhtega 2:3.
Embleem.
Raimla embleem (lipul) on värvides helesinine-valge-kuldkollane. Lint ja särp on värvides helesinine ja valge.
Tekkel.
Tekkel on helesinine, äär valge ja nokk must. Mütsi peal on kuldkollasega kujutatud rosett.
Välislink.
Raimla


Kiievi oblast.
Kiievi oblast on 1. järgu haldusüksus Ukraina põhjaosas. Oblastit läbib Dnepr.
Oblastis on 25 rajooni ja 11 oblastilise alluvusega linna.


Po.
Po (ladina keeles "Padus" või "Eridanus") on Itaalia pikim jõgi.
Po pikkus on 652 km, tema valgla suurus on 71 000 km².
Po algab Piemontest Cotti Alpidest Monte Viso jalamilt. Ülemjooksul voolab ta mägijõena itta. Mägedest Lombardia madalikule laskunud, pöördub ta põhja, ühinedes vasakpoolse lisajõe Pellice ning parempoolsete lisajõgede Varaita ja Mairaga. Seejärel voolab ta läbi Moncalieri ja Torino, mis väga lähestikku paiknevad. Torinos suubub temasse vasakult Dora Riparia. Seejärel pöördub ta kirdesse ja Chivassos, kus temasse vasakult suubub Orco, itta ning voolab selles suunas kuni suudmeni. Ta voolab läbi Casale ja Valenza. Nende vahel suubub temasse vasakult Sesia, mida mööda kulgeb Piemonte ja Lombardia piir. Pärast Valenzat suubuvad Posse paremalt Tanaro (suurim parempoolne lisajõgi) ja Scrivia. Sesia ja Scrivia suudme vahel on Po Piemonte ja Lombardia piiriks. Seejärel, juba Lombardias, suubuvad Posse vasakult Agogna ja Ticino jõgi ning pärast Casteli linna vasakult Lambro ja paremalt Trebbia. Alates Castelist on Po põhja jääva Lombardia ja lõunasse jääva Emilia-Romagna piiriks. Siis jõuab Po Piacenzasse. Enne ja pärast linna lookleb Po palju. Piacenzast allavoolu asub Cremona. Nende linnade vahel suubuvad Posse paremalt Nure ja vasakult Adda. Cremonast allavoolu asub Casalmaggiore ja nende vahel suubub Posse paremalt Taro jõgi. Edasi suubuvad sinna paremalt Parma jõgi ja Enza. Siis teeb Po kaare põhja poole ja voolab mõnda aega täielikult Lombardias. Seal suubuvad temasse vasakult Oglio ja Mincio ning paremalt Secchio ja Panaro. Pisut aega on Po põhjas oleva Veneto ja Lombardia piirijõgi, aga Panaro suudmest edasi Veneto ja Emilia-Romagna piirijõgi. Suudmes on delta ja Porto Viro sadam. Po delta kuulub täielikult Venetosse.
Po kaldal asuvad vähemalt 50 000 elanikuga linnadest Moncalieri, Torino, Piacenza ja Cremona. Minevikus asus Po kaldal ka Ferrara, kuid jõesängi muutuse tõttu kulgeb Po tänapäeval Ferrarast 5 km põhja poolt. Suurt kaugemale ei jää jõest põhja poole ka Pavia. Milanoga on Po seotud kanalite võrgu ("navigli") abil, mida aitas kavandada Leonardo da Vinci.
Minevikus kulges Po teist sängi mööda. Vana jõesäng moodustab osaliselt säilinud kraavide ja vanajõgede süsteemi. Po lahknes praegusest jõesängist Ferrarast pisut ülesvoolu ja voolas tänapäevasest sängist lõuna poolt läbi Ferrara. Temasse suubusid Reno jõgi, Idice, Sillaro, Santerno ja Lamone. Po moodustas suure delta tänapäevasest deltast lõunas. Suurem osa veest suubus merre Comacchio kandis ja delta kunagist asukohta märgib Comacchio laguun, kuid üks jõeharu suubus merre veelgi kaugemal lõunas Ravenna lähedal.
Antiikajal oli kogu Aadria mere rannik Ravenna ja Veneetsia vahel suur soo. Seetõttu ei suunatud ka Via Aemiliat Ravennast põhja poole, vaid Riminist loodesse läbi Bologna Piacenzasse.
Ravenna oli keskajal märksa olulisem linn kui tänapäeval. Selleks, et vähendada Po üleujutustest Ravennale tulenevat ohtu, suunati 1152 Po uude sängi. Vahepealsete sajandite jooksul on Po setetest jõudnud tekkida uus delta, mis ulatub 12 km kaugusele merre.


Tīrāni väin.
Tīrāni väin (araabia Maḑīq Tīrān) ühendab Al-‘Aqabah' lahte ja Punast merd ning eraldab Siinai ja Araabia poolsaart.
Väina lääneosa laius on 1200 meetrit ja sügavus 250 meetrit, see eraldab Siinaid rahude ahelikust. Väina keskel on neli rahu, mille vahel on kitsad väinad. Rahusid eraldab Tīrāni saarest 800 meetri laiune ja 71 meetri sügavune väin. Tīrāni saart lahutab Araabia poolsaarest madal väin.


Formentera.
Formentera (hispaania "Isla de Formentera") on saar Vahemeres, üks Pitiuusidest.
Saare pindala on 85 km². Eraldatud Eivissast madala väinaga. Saar on künklik, kõrgus kuni 192 meetrit.


Dnipropetrovski oblast.
Dnipropetrovski oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas.
Oblastis on 22 rajooni ja 20 linna. Suuremad linnad on Dnipropetrovsk, Krõvõi Rig, Dniprodzeržõnsk, Nikopol ja Pavlograd.
Vastavalt oblasti esinduskogu otsusele on vene keelel oblasti territooriumil regionaalkeele staatus.


Advent.
Advent on eesti kirikukalendris liikuv tähtpäev, mis tähendab tulemist ja tuleneb ladinakeelsest sõnast "adventus".
Advendiaeg tähendab Jeesus Kristuse tulekut ja tuleneb ladina keelest "Adventus Domini" – Issanda tulek.


Harkivi oblast.
Harkivi oblast on 1. järgu haldusüksus Ukraina idaosas. Piirneb põhjas Venemaaga.
Oblast jaguneb 27 rajooniks ja 17 oblastilise alluvusega linnaks. Suuremad linnad on Harkiv, Lozova, Izjum ja Tšuguiv.


Tjeldsund.
Tjeldsund on kitsas väin Norras, mis põhja osast eraldab Hinnøya saart ja mandri-Norrat ning lõuna osast Tjeldøya saart. Tjeldsund on 46,3km pikk.
Tjeldsundet oli juba viikingite ajal tähtis meretee.


Zaporižžja oblast.
Zaporižžja oblast on 1. järgu haldusüksus Ukraina lõunaosas.
Vene keelel on Zaporižžja oblastis regionaalse keele staatus.


Tšernigivi oblast.
Tšernigivi oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas. See asub Põhja-Ukrainas ja piirneb Valgevene ja Venemaaga. Oblasti suuremad jõed on Dnepr, Desna, Seim, Oster, Snov ja Ubid.
Haldusjaotus.
Oblast on jaotatud 22 rajooniks ja 3 oblastilise alluvusega linnaks (Tšernigiv, Nižõn ja Prõluki).
Rahvastik.
Oblastis on Ukraina kõige madalam loomulik iive: 2006. aastal oli sündimuse üldkordaja 8,1; suremuse üldkordaja 21,1, ja loomuliku iibe kordaja -13,0; 2008. aastal olid vastavad näitajad 8,9; 21,1 ja -12,2.
2001. aasta rahvaloenduse andmeil on 93,5% elanikest ukrainlased, 5% venelased ja 0,6% valgevenelased.
Asulad.
Kokku on oblastis 15 linna, 30 alevit ja 1429 küla.


Hispaania kirjanike loend.
Kirjanike loend


Wolfgang Drechsler.
Wolfgang Johannes Max Drechsler (sündinud 6. juunil 1963 Saksamaal) on Tallinna Tehnikaülikooli riigiteaduste korraline professor.
Ta oli Tartu Ülikooli avaliku halduse professor.


Odessa oblast.
Odessa oblast on 1. järgu haldusüksus Ukraina lõunaosas.
Odessa oblastis Stara Nekrassivkas asub UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Struve geodeetilise kaare kõige lõunapoolsem mõõdupunkt ().


Mõkolajivi oblast.
Mõkolajivi oblast on 1. järgu haldusüksus Ukraina lõunaosas.
Vene keelel on oblastis regionaalse keele staatus.


Torrese väin.
Torrese väin on väin, mis ühendab Korallimerd Arafura merega ning eraldab Austraaliat Uus-Guineast.
Väina laius on 130 km. Väinas on palju saari (vähemalt 274, neist 17 asustatud) ja rahusid, temasse ulatub Suur Vallrahu. Sügavus umbes 14 meetrit.
Et väinas on nii palju saarekesi ja rahusid, määrati 1978 väinas Austraalia ja Paapua Uus-Ginea vaheline piir. Piir kulgeb väga Uus-Guinea lähedalt, kõik väinas olevad saared kuuluvad Austraaliale.
Jääajal oli maailmamere tase madalam ja väina kohal laius maismaasild. Seda mööda pääsesid inimesed kümneid tuhandeid aastaid tagasi Austraaliasse. On näidatud, et Torrese väina saared on olnud asustatud 2500 aastat, kuid tõenäoliselt palju kauem, võib-olla sama kaua kui Austraalia manner.
Saar on nimetatud hispaania meresõitja Luis Váez de Torrese auks. Teel Peruust Manilasse sõitis Torres läbi Torrese väina piki Uus-Guinea lõunarannikut. Ta võis sealjuures näha Austraalia mandri äärmist põhjatippu, aga laeva logiraamatus ei ole selle kohta midagi kirjas ja sellepärast teda Austraalia avastajaks ei peeta.
Aastal 1769 avastas šoti geograaf Alexander Dalrymple Torrese märkmed suure hulga hispaaniakeelsete dokumentide hulgas, mille Dalrymple oli 1762 Filipiinidel omandanud. Dalrymple tõlkis Torrese logiraamatu inglise keelde ja avaldas selle 1770–1771. Ta püstitas hüpoteesi, et Uus-Guineast lõunas asub mingi suurem maismaa-ala, ja andis Torrese väinale praeguse nime.
1823 läbis John Lihou teel Manilast Lõuna-Ameerikasse Torrese väina esimest korda laevaga läänest itta.
Väikese sügavuse tõttu on Torrese väin laevasõiduks ohtlik. Jules Verne jutustas oma raamatus "20 000 ljööd vee all", kuidas allveelaev Nautilus jooksis Torrese väinas mõneks päevaks korallrahu otsa karile.


Hersoni oblast.
Hersoni oblast on 1. järgu haldusüksus Ukraina lõunaosas.
Vene keelel on Hersoni oblastis regionaalse keele staatus.


Viktor Janukovõtš.
Viktor Janukovõtš (ukraina Віктор Федорович Янукович; sündinud 9. juulil 1950 Jenakijeves Donetski oblastis) on Ukraina poliitik, president alates 2010. aasta veebruarist.
Janukovõtš oli kuni presidendiametisse asumiseni Regioonide Partei liige ja juhtis parteid aastatel 2003–2010. Olnud Ukraina peaminister kolmes valitsuses – 21. novembrist 2002 kuni 7. detsembrini 2004, 28. detsembrist 2004 kuni 5. jaanuarini 2005 ja 4. augustist 2006 kuni 18. detsembrini 2007.
Haridus.
Viktor Janukovõtš lõpetas aastal 1980 Donetski Polütehnilise Instituudi (praegu Donetski Riiklik Tehnikaülikool) autoinsener-mehaanikuna ning 2001 Ukraina Väliskaubanduse Akadeemia magistrikraadiga rahvusvahelise õiguse alal.
Ta on majandusteaduste doktor, professor, Ukraina Majandusteaduste Akadeemia tegevliige, Ukraina Akadeemia presiidiumi liige.
Töökäik.
Alates 1969. aastast töötas Jenakijeve metallurgiatehases, hiljem automehaanikuna. 20 aasta jooksul töötas ta juhtivatel ametikohtadel Donetskimaa autotranspordiettevõtetes.
Alates 1996. aastast oli ta Donetski oblasti administratsiooni juhi asetäitja. 14. maist 1997 kuni novembrini 2002 juhtis ta Donetski oblasti administratsiooni. Oli samuti oblasti raada saadik.
21. novembril 2002 määrati ta esimest korda Ukraina peaministriks.
2004. aastal kandideeris Janukovõtš presidendiks, ning võitis teises valimisvoorus. Valimistulemuste võltsimist kahtlustanud opositsioon tuli aga tänavatele ja vallandusid sündmused, mida hakati nimetama oranžiks revolutsiooniks. Ülemkohus tühistas teise valimisvooru tulemused ja kordusvalimistel kaotas Janukovõtš Viktor Juštšenkole. Viis päeva hiljem astus Janukovõtš tagasi ka valitsusjuhi ametist.
2010. aastal presidendivalimistel kandideeris Janukovõtš uuesti presidendiks. Tema peamiseks vastaskandidaadiks oli Julia Tõmošenko. Janukovõtš võitis ja vannutati ametisse 25. veebruaril 2010.
Poliitilised seisukohad.
Pooldab Ukraina ühinemist Euroopa Liiduga, on vastu ühinemisele NATOga.
Soovib vene keelele teise riigikeele staatuse andmist. Kuna põhiseaduse muutmiseks vajaliku enamuse kokkusaamine Ülemraadas on keeruline, on esmaeesmärgiks "vastu võtta keeleseadus, mis täidab Regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta nõudeid".
Soovib säilitada Venemaa gaasi transiidi läbi Ukraina ning on vastu Ukrainat vältivate gaasijuhete (South Stream) ehitamisele. Soovib luua Venemaad, Ukrainat ja Euroopa Liitu hõlmava konsortsiumi, mille osapooled valitseksid Ukraina gaasitranspordisüsteemi võrdsetel alustel ning remondiksid selle ära. Ühe esmaülesandena presidendiametisse asumisel nägi Venemaalt ostetava gaasi hinna allakauplemist.
Deklareeris presidendikandidaadina valmisolekut pikendada Sevastopolis paikneva Venemaa mereväebaasi eksistentsi. Ukraina põhiseaduse kohaselt pidanuks baas Sevastopolis likvideeritama 2017. aastal.
2010. aasta 21. aprillil jõudis Janukovõtš Venemaaga kokkuleppele, mille kohaselt Venemaalt Ukrainale müüdava gaasi hinda langetatakse 30% võrra ja Sevastopoli baas jääb Venemaa käsutusse 2042. aastani. Leping hoiab Ukraina jaoks 10 aasta jooksul kokku 40 miljardit USA dollarit, võimaldades vähendada riigieelarvest gaasihindade subsideerimisele kulutatud summasid ning eelarvedefitsiiti.
27. aprillil ratifitseerisid lepingu Venemaa Riigiduuma ja Ukraina Ülemraada. Ülemraadas puhkesid sel puhul kaklused, loobiti mune ja suitsupomme. Kleebiti kinni ja püüti rikkuda hääletusaparaate. Opositsioon leidis, et lepe on põhiseaduse vastane ja seab ohtu riigi sõltumatuse. Väidetavasti võeti poolthäälte hulgas arvesse tuhandete kilomeetrite kaugusel komandeeringus viibijate hääled.
Janukovõtš ei pea võimalikuks Ukraina liitumist Venemaa, Valgevene ja Kasahstani tolliliiduga, kuna Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglid ei luba seda. Ta ei toeta Venemaa ettepanekut ühendada Venemaa gaasiettevõte Gazprom ja Ukraina riiklik energiaettevõte Naftogaz.
Ta on vastu Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamisele.
Janukovõtš ei pea õigustatuks Golodomori kuulutamist ukrainlaste vastu suunatud genotsiidiks, kuna tegemist olnud Nõukogude rahvaste ühise tragöödiaga, mille põhjustas Stalini totalitaarrežiimi poliitika.
On väljendanud soovi võimu detsentraliseerimiseks ja regioonidele suurema võimu andmiseks, lootes, et see aitab vähendada pingeid riigi lääne- ja idaosa vahel ning tagab parema administratiivse võimekuse.


Viktor Juštšenko.
Viktor Juštšenko (ukraina "Віктор Андрійович Ющенко"; sündis 23. veebruaril 1954 Horuživka külas Sumõ oblastis) on Ukraina poliitik, Ukraina president 23. jaanuarist 2005 25. veebruarini 2010.
Juštšenko on Meie Ukraina ("Наша Україна") partei auesimees.
Elulugu.
Viktor Juštšenko vanemad olid tema kodukülas kooliõpetajad.
Aastal 1970 asus ta õppima Ternopili rahanduse ja majanduse instituuti. 1976. aastast alates töötas ta panganduses. 1985 sai ta Nõukogude Liidu Riigipanga Ukraina osakonna juhiks. 1989–1992 töötas ta mitmes Ukraina pangas. Jaanuaris 1993 sai temast Ukraina rahvuspanga juht.
Aastal 1996 juhtis Juštšenko rahareformi, millega Ukrainale kindlustati stabiilne valuuta. 1997 nimetas ajakiri "Global Finance" teda maailma parimate pankurite hulgas.
Aastal 1998 kaitses ta majandusteaduste kandidaadi kraadi.
1999. aasta detsemrist 2001. aasta maini oli Juštšenko Ukraina peaminister.
Oranž revolutsioon.
2004. aasta presidendivalimiste eel diagnoositi Viktor Juštšenkol dioksiinimürgitus, mille põhjustajaks peetakse tahtlikku mürgitamist poliitiliste rivaalide poolt. Mürgituse tagajärjel moondus Juštšenko nägu.
Presidendivalimised toimusid pingelises õhkkonnas. Opositsioonifraktsiooni Meie Ukraina juhi Juštšenko peamiseks vastaskandidaadiks oli tegutsev peaminister Viktor Janukovõtš, kelle valimisvõidu nimel pruugiti riigiaparaadi abi. Valimiste teise vooru pääsesidki Juštšenko ja Janukovõtš. Võitjaks kuulutati esialgu Janukovõtš, kuid tulemused erinesid oluliselt uksesuuküsitluste omadest. Esitati hulk tõendeid valimispettuste juhtumitest.
Järgnenud opositsiooni protestiväljaastumised, meeleavaldused ja streigid said tuntuks Oranži revolutsioonina. Oranž oli Juštšenko kampaaniavärv, mida protestijad ulatuslikult kasutasid. Kiievisse voolas Juštšenko toetajaid kogu Ukrainast, mõnel päeval küündis linnatänavatel protestijate arv hinnanguliselt ligi miljonini. Janukovõtši toetajad, eriti Ida- ja Lõuna-Ukraina elanikud, kogunesid omakorda vastuaktsioonidele sinise värvi all, Janukovõtši võidu tühistamise korral ähvardati muuhulgas Ukrainast lahkulöömisega. Ülemkohus tühistas valimistulemused, Juštšenko võitis kordushääletuse märgatava ülekaaluga (52 protsenti Janukovõtši 44 vastu).
President.
Juštšenko presidendiaastatel jätkusid poliitilised vastuolud Ukrainas. President polnud teravas vastuolus mitte üksnes Janukovõtši juhitud poliitiliste jõududega vaid ka Oranži revolutsiooni kaasjuhi, Julija Tõmošenko juhitud jõududega. President Juštšenko saatis kahel korral (2007. ja 2008. aastal) laiali Ülemraada.
2008. aastal süvenenes Ukrainas majanduskriis ja Juštšenko toetajate arv populaarsusküsitlustes kahanes vaid mõne protsendini.
2010. aasta presidendivalimiste esimeses voorus kogus Juštšenko 5,45 % häältest ja teise vooru ei pääsenud.
Isiklikku.
Viktor Juštšenko on teist korda abielus, tema abikaasa on Chicagos sündinud välisukrainlanna, kes 2005. aastal USA kodakondsusest kriitikute poolt loobuma sunniti. Juštšenkol on viis last: pojad Andri ja Tarass ning tütred Vitalina, Sofija ja Hrõstõna. Tal on ka kaks lapselast.


Mincio.
Mincio on jõgi Itaalias.
Jõgi algab Peschieras Garda järvest. Seejärel voolab mööda Lombardia madalikku lõunasse. Alamjooksul pöördub kagusse, läbib Mantova ja suubub vasakult Posse.


Tromsøysundet.
Tromsøysundet (põhjasaami keeles "Romssanuorri") on Norras asuv väin, mis eraldab Tromsøya saart Tromsø linna kohal mandrist. Manner asub saarest idas.
Väin on umbes 11 km pikk ja 0,6-3 km lai.
Väina ületab Tromsø sild, mis on 1036 m pikk, sildeavaga 80 meetrit ja tõuseb merepinnast 38 m kõrgemale. Väina all asub Tromsøysundi maanteetunnel (osa Euroopa teest E8), mille üks suund on 3500 ja teine suund 3386 m pikk. Tunnel ulatub merepinnast 102 m allapoole ja tee suurim kalle tunnelis on 8,2%.


Møn.
thumb
Møn (eesti keeles on kasutatud ka nimekuju "Mön") on saar Läänemeres.
Pindala 218 km². Saare idaosas on kriidiastangud kõrgusega kuni 143 meetrit (Aborrebjerget - tõlk. oravamägi).
Saar kuulub Taanile. Mønil elas 11 700 inimest (2006), arv on vähenenud 9910 elanikuni 2010.


Tsugaru väin.
Tsugaru väin (jaapani 津軽海峡 (Tsugaru-kaikyō)) ühendab Jaapani merd ülejäänud Vaikse ookeaniga ning eraldab Honshūd ja Hokkaidōd.
Laius 18,5 km, sügavus 131 m.


Tõenäosus.
Tõenäosus on tulevaste sündmuste toimumise või väidete tõesuse ebakindluse mõõt.
Ajalugu.
Tõenäosusi hakati teaduslikult uurima uusajal. Hasartmängude vastu on huvi tuntud aastatuhandeid, kuid nende matemaatiline uurimine algas alles 17. sajandil.
Tõenäosusest hakati kirjutama Pierre de Fermat' ja Blaise Pascali kirjavahetuses (1654).


Amandus Adamson.
Amandus Heinrich Adamson (12. november 1855 Pakri, Uuga-Rätsepa – 26. juuni 1929 Paldiski) oli eesti kujur, akadeemik ja üks eesti rahvuslikule kunstile alusepanijaid.
Elulugu.
Maja Paldiskis, kus elas ja töötas Amandus Adamson.
Amandus Adamson sündis meremehe perekonnas. Tema isa oli rootsisoost kaubalaeva kapten, kes purjetas 1860. aastal Ameerikasse, kust ta enam tagasi ei jõudnudki. 1869. aastani oli ta perega kirjavahetuses ja kirjutas muu hulgas, et võttis osa Ameerika kodusõjast ning ülendati koloneliks, kuid kodumaale mees enam ei jõudnud. Amanduse ema jäi üksinda kolme lapsega. Üldhariduse omandas Adamson Leetse mõisa omaniku parun Ungern-Sternbergi vastutusel ja soovitusel 1862–1869 Tallinna Toom-Vaestekoolis ja 1870 kreiskoolis.
Lapsepõlves meeldis talle igasuguseid asju nikerdada. Oma esimese "puust inimese" olevat ta vennale valmistanud veel enne lugema õppimist. Poisi andekust märganud Toompea vaestekooli õpetaja Bergmann vabastas ta koolikorras kohustuslikest aia- ja majapidamistöödest ning kinkis talle noa. Lisaks lubas ta poisil oma töid ühe Tallinna kunstikaupmehe kaudu müüa. 14-aastasena põgenes Adamson koolist, et Peterburi sõita ja Peterburi Kunstiakadeemiasse katsetele minna. Esimene katse lõppes siiski tulutult, nooruk pidi tagasi pöörduma ning sai ranga füüsilise karistuse, mis põhjustas talle eluaegse neeruhäda.
Peterburis.
1870. aasta sügisel asus tulevane skulptor õppima Bergi puutöökotta Tallinnas. Järgnevaks kolmeks aastaks sai temast tisleriõpilane. Akadeemiasse sisse astumist katsetas Amandus uuesti 1873. aastal, kuid see ei õnnestunud taas. Nüüd jäi ta Peterburi elama ning asus tööle Bollhageni kunstilise mööbli töökojas ning hiljem akadeemik Šutovi puunikerdusateljees. Venemaa pealinnast satub Adamson toetajaid otsides Riiga, kus valmib tema esimene tähelepanuvääriv teos puidust "Kristuse pea", mis ostetakse 150 rubla eest. Peale lühemat peatust Paldiskis, kus kujur valmistas büsti "Muusa", sõitis ta uuesti Peterburi, kus esitas sisseastumiseksamitel kaks puust pead "Apollo" ja "Niobe".
1875. aastal õnnestuski tal tänu Peterburi Teaduste Akadeemia esimehe krahv Lüdtke soovitusele saada Peterburi Kunstide Akadeemia sisseastumiseksamitele. Adamson läbis need edukalt ning alustas 1876. aastal õpinguid vabakuulajana. Temast sai tuntud skulptori Aleksander von Bocki õpilane. Esimesed nädalad toitus ta vaid magusast teest ning magas Akadeemia kantselei katusekambri põrandal. Edaspidi õnnestus tal saada tellimusi, millega end elatada. Mõne aja pärast äratasid tema vahareljeefid professorite ja kaasõpilaste tähelepanu. Kindraliproua Durnavo abiga sai ta tellimuse portreteerida suurvürste Kirilli ja Borissi. Tsaar Aleksander II vaatas seda tööd pealt. Nüüd olid losside ja paleede uksed noore skulptori ees avatud. Amandus Adamson lõpetas kooli 26. veebruaril 1879 esimese järgu klassikalise kunstniku kutsega ja sai bareljeefi "Ristija Johannes" eest suure hõbemedali.. Pärast kooli lõpetamist tegutses ta Peterburis eduka vabakutselise kunstnikuna.
Alates 1886. aasta septembrist töötas Amandus Adamson mõnda aega Kunstide Edendamise Seltsi kursuste ja A. Stieglitzi kunsttööstuskooli puunikerduse õppejõuna. Oma esimese personaalnäituse näituse avas ta 8. aprillil 1887 Peterburis.
Pariisis.
1886. aastal valmistas ta pirnipuust Aleksander III portree-medaljoni, milles eest saadud 1000 rubla võimaldasid tal täita ammuse unistuse ning sama aasta mais siirdus noor kunstnik Pariisi end täiendama ning jäi sinna järgnevaks viieks aastaks. Ta võtab osa Pariisi Salongi näitustest ning pälvib kunstnik Jean-Louis-Ernest Meissonier tähelepanu.
1889. aastal esitas kujur Pariisi maailmanäitusele oma teosed "Esimene piip" ja "Laine" (teistel andmetel "Laine" ja "L'amour, la mort et la science"). Amandus Adamsoni töö võitis auhinna. Pariisi periood oli suure tähtsusega tema kunstnikuisiksuse kujunemisel ning ka küllaltki viljakas. Paraku on suur osa selle aja loomingust teada vaid nimede järgi.
Tagasi Peterburis.
Amandus Adamsoni loodud Romanovite dünastia 300-aastapäeva monumendi kava Kostromas, mis teostus osaliselt.
1891. aastal naases Adamson Peterburi, kus jätkas intensiivset loomingulist tegevust vabakutselise kunstnikuna. Ka selle perioodi töödest on enamus teada vaid nimede järgi. Selle aja ulatuslikeim töö oli dekoratiivne friis Aleksander III muuseumi tiibhoone jaoks. Loomingu suurema osa moodustasid väikeseformaadilised figuurid ja grupid. 1896. aastal ostis Amandus Adamson Paldiskisse krundi elumaja ja suveateljee ehituseks ning asus sinna koheselt atejeehoonet rajama. 1907 sai Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik, kelle käe all õppisid teiste seas ka Nikolai Triik ja Konrad Mägi.
1901. aastal võttis Amandus Adamson oma töödes uue suuna monumentidele. Tema esimeseks tellitud tööks sai "Russalka" Tallinnas (1902). 1907 sai Adamson ülesandeks ehitada monument "Vene 1000 aasta sõjaajaloo" tähistamiseks Vene Ajaloomuuseumi jaoks. Monument pidi tulema 12 meetrit kõrge. Adamson valmistas teatraalse, figuuriderikka kompositsiooni, kuid muuseum jäi ehitamata ning mudel teostamata. 1912. aastal valmistas Adamson tsaari kaardiväerügemendi 100. juubeliks pronksgrupi. Suurimaks ja figuuriderikkaimaks ettevõtmiseks kujunes "Romanovite 300 aastase valitsemise juubeli monument" Kostromas. Adamson valmistas plaanitud 25 ajaloolistes kostüümides figuurist 21, kuid puhkenud revolutsioon tõmbas kriipsu peale nii monumendile kui Romanovite dünastiale.
Paldiskis.
Revolutsiooni puhkedes oli endine tsaari lemmik sunnitud oma pealinnaelust loobuma ning kolima suvemajja Paldiskis. Kaasa tõi kunstnik vaid tööriistad ning mõned poolikud pirnipuuskulptuurid. Paldiskis oli perekonda ootamas vahepeal valminud kahekorruseline elamu.
6. juulil 1920 tegi Vabariigi Valitsus Amandus Adamsonile ettepaneku valmistada Eesti Vabariigi vapi ja lipu joonistus.
Paldiskis elades jätkas Adamson aktiivset loomingulist tegevust. Tema käe alt valmisid Vabadussõja monumendid Pärnus, Valgas, Suure-Jaanis, Viljandis ja Tartus. Kreutzwaldi mälestusmärk Võrus ning Villem Reimani monument Tartus.
1922. aastal töötas kunstnik pikemat aega Itaalias. Tema kolme meetri kõrgune marmorist skulptuurigrupp "Kristus, pime ja Maarja Magdaleena" Tartu Pauluse kirikule sai paavsti õnnistuse.
Veel aasta enne surma saatis kunstik eesti saatkonna vahendusel Pariisi Salongi näitusele neli pirnipuust skulptuuri: "Rahu", "Sõjaviletsused", "Alfa et Omega", "Lorelei". Kunstnik ise reisis perega Viini, kus asus ravile tema poeg Peeter, kes põdes suhkruhaigust, tütar astus Rooma akadeemiasse maalikunsti õppima ning sakslannast filosoofiadoktori haridusega abikaasa hakkas tegema ettevalmistusi Adamsoni memuaaride väljaandmiseks.
26. juunil 1929. aastal varises vanameister oma Paldiski kodu hommikulauas südameataki tagajärjel kokku ja suri. Ta on maetud Pärnu Alevi kalmistule. Oma viimseks puhkepaigaks valis kunstnik selle kalmistu seetõttu, et sinna püstitati tema loodud Pärnu Vabadussõja monument, mille modellidena kasutas ta oma pereliikmeid.
Kui II maailmasõja puhkedes viidi tsiviilelanikud Paldiskist välja, seisis Adamsoni perekond küsimuse ees, mida teha kunstniku loominguga. Pärnu Linnamuuseumi direktor Elsbet Parek võttis kaks vagunitäit kunstniku töid enda hoole alla ning Pärnu muuseumis avati Amandus Adamsoni saal. Saal kujundati pr Adamsoni ja tütarde näpunäidete järgi täpselt selline nagu oli skuptori ateljee Paldiskis. Osa töödest seati suvekuudeks rannahotelli, kus nad olid suuremale publikule kättesaadavad. Saalis oli välja pandud peamiselt hulk sõjamonumentide skitse, tütarde marmorkujud ning kunstniku viimane lõpetamata jäänud teos "Surnud laine" ("Lainete ohver" 1929). Kahjuks sai Pärnu Linnamuuseum 1944. aastal Pärnu pommitamisel pihta ning koos hoonega hävis ka hulk Adamsoni töid.
Aastast 1922 oli ta Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu, aastast 1924 Eesti Kunstnikkude Liidu liige.
2005. aastal kinkis Amandus Adamsoni tütar Maria Maddalena Carlsson suveateljee maja Eesti riigile ning sellest sai Harjumaa Muuseumi filiaal – Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum. Euroopa Liidu toel restaureeritud maja on muusemina külastajatele avatud alates 13. novembrist 2010.
Teosed.
Amandus Adamsoni skulptuur „Kalewipoeg ja Sarwik” 1914 aastal saadetud fotopostkaardil


Jüri Arrak.
Jüri Arrak Balti Raamatumessil 6. mail 2010
Jüri Arrak (sündinud 24. oktoobril 1936 Tallinnas) on eesti maalikunstnik, graafik ning metalli- ja filmikunstnik.
Ta sündis teenistuja perekonnas; Henno Arraku poolvend, olnud abielus Urve Arrakuga. Lõpetas 1955 Tallinna Mäetehnikumi, õppis aastast 1961 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, lõpetas selle 1966 metallehistöö erialal.
Töötas Tallinna Metallitoodete Tehase kunstnikuna ja 1968–1969 "Tallinnfilmi" lavastuskunstnikuna; aastast 1969 vabakunstnik. Eesti NSV teeneline kunstnik (1988). Aastast 1969 Kunstnikkude Liidu liige.
Kuulunud rühmitusse ANK '64. Hakkas juba üliõpilasena metallehistöö kõrval viljelema maalikunsti ja graafikat. Varastes maalides ja estampides on kujundid tasapinnalised ("Saabumine võõrasse jaama", 1970, erakogu, Tallinn; "Kentauride võitlus lapiitidega" 1972), hilisemais on muutunud ruumiliseks. Tema jutustav maailm on paradoksaalne, maalist maali kordub masktegelaskuju, mis kontekstist sõltuvalt saab uue tähenduse. Looming on jutustav, lähtub kultuuritraditsioonist. Arrak kasutab arhetüüpe, muudab ja parodeerib pühaks peetud müüditõlgendusi ning pakub uusi ("Europe lahkumine", 1975; "Jüri võitlus lohega", 1979; "Kandjad", 1980; "Inimesed esemetega", 1985, Eesti Kunsti Investeerimise Fond).
Kunstniku kujutlusvõime loob suure sisendusjõuga ootamatuid nägemusi ("Tsirkus", 1977, Eesti Kunsti Muuseum; "Tornide linn", 1979; "Pasunapuhuja", 1980; "Müüritrepil", 1981, Eesti Kunsti Muuseum; "Hunt kuldse kepiga", 1983; "Pillipuhuja", 1985, erakogu, Tallinn).
Arraku maale on kasutatud ansambli Metsatöll albumikujundustes.
Pere.
Tema poeg on kunstnik Arno Arrak.


Viini ring.
Viini ring (saksa keeles "Wiener Kreis"; Viinis kasutatud nimetus: "Schlick-Kreis" 'Schlicki ring') oli filosoofide ja teadlaste rühm Viinis, mida juhtis Moritz Schlick.
Nad käisid koos enamasti üle nädala alates 1922. aastast kuni aastani 1936, mil üks vihane kraadiõppur Schlicki surnuks tulistas. Paljud ringi liikmed lahkusid Austriast austrofašismi mõju ajal või pärast anšlussi.
Nende lähenemist filosoofiale hakati nimetama loogiliseks positivismiks (ka loogiliseks empirismiks).
Viini ringi väljapaistvate liikmete seas olid Rudolf Carnap, Otto Neurath, Herbert Feigl, Philipp Frank, Friedrich Waismann ja Hans Hahn. Puhuti külastasid ringi koosolekuid Hans Reichenbach, Kurt Gödel, Carl Hempel, Alfred Tarski, Willard Van Orman Quine ning Alfred Ayer, kes nende ideid Suurbritannias populariseeris. Karl Popper ei käinud küll kunagi ringi koosolekutel, kuid ta oli nende õpetuse mõjukas kriitik.
Mõnda aega kohtusid mõned Viini ringi liikmed regulaarselt Ludwig Wittgensteiniga.
Ringi ajalugu.
Viini ringi algus ulatub tagasi aastasse 1907, mil rühm entusiastlikke teadusfilosoofiast huvituvaid kraadiõppureid käis neljapäevaõhtuti koos ühes vanas Viini kohvikus, et arutada teaduse ja filosoofia probleeme. Nad töötasid erinevatel erialadel (Philipp Frank oli füüsik, Hans Hahn oli matemaatik, Otto Neurath oli majandusteadlane).
Aastal 1921 sai Hahn Viini ülikoolis matemaatikaprofessoriks. Kui 1922 vabanes induktiivsete teaduste professori koht, saavutas Hahn Moritz Schlicki kutsumise sellele kohale. Sellest saigi päris Viini ring alguse. Schlick korraldas kutsutud osalejatega ringiga seminari ning selles osalejate ringi hakatigi kutsuma Viini ringiks.
Algul olid põhilised osalejad Hahn ja Neurath, sageli käis kohal ka Praha ülikooli teoreetilise füüsika professor Philipp Frank. Hiljem hakkasid kohal käima teiste seas Viktor Kraft, Herbert Feigl, Friedrich Waismann ja Kurt Gödel. Sügisel 1922 liitus Hahni kutsel ringiga geomeetria professoriks määratud Karl Menger. Schlickil õnnestus 1926 hankida Viini ülikooli õppejõu koht Rudolf Carnapile, kes liitus ringiga ning kellest sai peagi üks selle juhtfiguure.
Aastal 1929 ilmus Viini ringi manifest "'" ('Teaduslik maailmakäsitus: Viini ring'), mille kirjutas põhiliselt Neurath.
Manifestil on lisa, mis loetleb 14 Viini ringi liiget. Järgneb kaasatundjate nimekiri, milles on muuhulgas Ramsey ja Reichenbach. Et Reichenbach töötas Berliinis, ei saanud ta ringi otseselt kuuluda, kuid ta jagas Viini ringi liikmete huvisid ja vaateid. Kaasatundjate nimekirjale järgneb teadusliku maailmavaate juhtivate esindajate aunimekiri, mis sisaldab ainult Albert Einsteini, Bertrand Russelli ja Ludwig Wittgensteini nime.
Aastal 1930 hakkas ilmuma Viini ringi ajakiri Erkenntnis ('Tunnetus'), mida toimetasid Carnap ja Reichenbach.
Paljud ringi liikmed olid juudid. Ka neil ringi liikmetel, kes olid "aarjalased", olid liberaalsed või sotsialistlikud vaated, mis olid natsistidele vastukarva. Peale selle ohustas Viini ringi "teaduslik maailmakäsitus" natsistide rassiteooriaid. Kõik see tegi Viini ringi seisundi pärast natsistide võimuletulekut 1934 ebakindlaks.
Viini ringi kõige vasakpoolsem liige oli Otto Neurath, kes oleks pärast natside võimuletulekut kindlasti arreteeritud, kuid ta viibis sel ajal Moskvas ning Austriasse enam tagasi ei pöördunud.
Pärast Schlicki mõrvamist 1936 lahkus enamik Viini ringi järelejäänud liikmeid kiiresti USA-sse ja Suurbritanniasse. Nii levisid nende ideed ingliskeelsetes maades. Sellele aitasid kaasa ka mõned USA ja inglise filosoofid, kes olid käinud kohapeal Viini ringi ideedega tutvumas. Nende seas olid Willard Van Orman Quine ja Alfred Ayer.
Ringi töökord.
Ring käis koos üle nädala neljapäeviti Viini Ülikooli L-kujulise matemaatika- ja füüsikahoone Boltzmanngassel asuva tiiva esimesel korrusel. Kohalviibijate arv ületas harva 20. Seisti väikeste rühmadena juteldes, kuni Schlicki käteplaksutamise peale võeti istet. Mõnikord luges Schlick ette mõne kirja, mis puudutas ringis arutatavaid küsimusi. Tema korrespondentide seas olid Albert Einstein ja Bertrand Russell. Mõnikord teatas ta (eriti Suurbritannias) ilmuvatest publikatsioonidest ja lubas teha mõne põhjal ettekande või palus seda teha mõnel vabatahtlikul. Mõnikord tutvustas ta mõnd Viinis viibivat külalist. Järgnes arutelu eelmisel koosolekul väljapakutud teemal või kellegi ettekanne tema käsilolevast tööst.
Schlick oli arutelude moderaator ning stimuleeriv osavõtja.
Kunagi ei võetud jutuks poliitika ja majanduse probleeme.
Ringi vaated.
Filosoofilist positsiooni, mida Viini ring kaitses, on hakatud nimetama loogiliseks positivismiks. Sisuliselt oli tegemist loogilise empirismiga.
Viini ringile avaldas suurt mõju Bertrand Russelli filosoofia. Hans Hahn oli Russellist väga vaimustatud. Õppeaastal 1924/25 korraldas Hahn seminari, kus võeti läbi Russelli ja Alfred North Whiteheadi "Principia Mathematica". Russelli mõjul pooldas Viini ring logitsismi ja pööras suurt tähelepanu induktsioonile.
Samuti avaldas Viini ringile suurt mõju Ludwig Wittgensteini "Loogilis-filosoofiline traktaat", mis võeti lause-lauselt läbi õppeaastal 1926/27. Kuigi Wittgenstein ise viibis tol ajal Austrias, ta aruteludes ei osalenud. Üksikud Viini ringi liikmed (Schlick, Waismann) vestlesid Wittgensteiniga aastatel 1929–1932. Viini ringile pakkus "Traktaadi" juures erilist huvi demarkatsiooniprobleem (teaduse ja metafüüsika omavahelise piiritlemise probleem).
Viini ringile avaldas suurt mõju ka revolutsioon füüsikas, mis seisnes relatiivsusteooria ja kvantmehhaanika tekkes. Palju arutati füüsikafilosoofia probleeme, näiteks aja ja ruumi loomust relatiivsusteooria valguses ja kvantmehhaanika paradokse. Mitmed füüsikud (sealhulgas Albert Einstein ja Werner Heisenberg) olid tol ajal Viini ringi filosoofiale lähedastel filosoofilistel positsioonidel. Schlick oli Einsteini hea sõber ning neil oli ulatuslik kirjavahetus relatiivsusteooria filosoofilise tõlgendamise üle.
Viini ring püüdis välja töötada ja kaitses "teaduslikku maailmakäsitust".
Füüsikas toimunud revolutsioon, mis asendas Newtoni mehhaanika ja Newtoni gravitatsiooniteooria uute teooriatega, näitas, et soliidne empiiriline alus ei taga teooria tõesust. See seadis teravalt üles küsimuse, kas ja kuivõrd saab teaduslikke teooriaid õigustada induktsiooni teel vaatluste ja katsete andmetest.


Nikolai Triik.
Nikolai Voldemar Triik (7. august 1884 Tallinn – 12. august 1940 Tallinn) oli eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog.
Elukäik.
Nikolai Triik õppis Tallinna Nikolai I gümnaasiumis ja Aleksander II linnakoolis, mille lõpetas 1901. aastal.
Aastal 1901 astus Peterburi parun Alexander Stieglitzi asutatud kunsttööstuskooli, mille nimekirjast Nikolai Triik kustutati 1905. aastal õpilasstreigist osavõtu pärast.
Jätkas kunstiõpinguid Tallinnas Ants Laikmaa ateljeekoolis ning 1906. aasta algusest Peterburis Josef Braszi ateljees.
1906. aasta kevadel sõitis Helsingisse, veetis koos Konrad Mäe ja Aleksander Tassaga suve Ahvenamaal ning sügisel astus Soome Kunstiühingu kooli. Aasta lõpul siirdus Pariisi, kus õppis Filippo Colarossi vabaakadeemias ("Académie Colarossi"), "Académie Julian'is" ning aastal 1907–1908 "École des Beaux-Arts'is" Gabriel Ferrier'i juures.
1907. ja 1908. aasta suvel viibis Norras. 1908. aasta sügisel läks uuesti Peterburi ning täiendas end vabakuulajana Nikolai Roerichi juhendamisel Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli juures.
Aastani 1910 elas vaheldumisi Peterburis ja Tartus, kus oli innukalt tegev kunstielu arendamisel (kogus Eesti Rahva Muuseumile rahvakunstiesemeid ja aitas 1910. aastal korraldada eesti kunsti näitust).
Aastatel 1910–1911 juhatas ajakirja "Noor-Eesti" kunstiosakonda. Aastal 1910 sõitis Kopenhaagenisse ja sealt Berliini, kus jätkas enesetäiendamist ja loometööd. Eestisse naasis 1913. aastal.
Naasnuna töötas õpetajana Tallinnas Eesti Kunstiseltsi kunstikursustel, 1914. aastast Tallinna Kunsttööstuskooli ning mitme üldhariduskooli õpetajana.
Oli aastast 1916 Eesti Kunstiseltsi nõukogu liige, 1919–1920 Haridusministeeriumi kujutavate kunstide toimkonna juhataja, osales 1919. aastal Eesti kunsti ülevaatenäituse ettevalmistamisel ja esines samal näitusel.
Aastast 1920 kunstiühingu "Pallas" liige.
Aastal 1921 siirdus Tartusse, asus tööle kunstikoolis "Pallas", juhatas seal aastatel 1922–1926 oma maaliateljeed ning oli ajuti ka graafikaõpetaja. Konrad Mägi haiguse ajal oli ajutiselt kooli juhataja kohusetäitja (1924–1925).
Aastatel 1926–1928 oli Tallinnas vabakunstnik.
1928 naasis Tartusse "Pallasesse" – esmalt graafika õppejõuna, järgmisest aastast maaliateljee juhatajana.
Aastal 1933 sai Nikolai Triik professori tiitli.
1940. aasta veebruaris läks halva tervise tõttu kunstikoolist "Pallas" pensionile ja asus elama Tallinna sugulaste juurde, kus peagi suri.
Nikolai Triik on maetud perekonnakalmistule Leetse-Lepikul.
Looming.
Nikolai Triigi looming on väga mitmekesine. Ta on loonud hulga portree- ja kompositsioonimaale, joonistusi, karikatuure ning maastikumaale.
Aktiivne loomeperiood sai alguse 1905. aastal, mil noor kunstnik alustas poliitilise sisuga joonistuste ja karikatuuride loomist Eesti satiiriväljaandeile. Tema varasemale loomingule avaldas suunavat mõju sümbolism. See ilmneb eriti muistendiainelisi ja heroilisi võitlusstseene kujutavates kompositsioonides. 1909–1910 lõi Triik mitmeid tempera ja õlimaale, mis paeluvad nii ainestiku käsitluselt kui maalimisviisilt. Parimad näited on "Sõttaminek" ning "Lennuk".
Nikolai Triigist kujunes oma ajastu hinnatuim portretist. Noorema ea töödest on märkimisväärne Juhan Liivi portree, söejoonistus 1909. aastast. Sama õnnestunud on kolm aastat hiljem 1912 valminud Mihkel Martna portree. Aastatel 1926–1934 valmis veel hulk söe- ja sangviinijoonistusi tuntud ühiskonnategelastest: A. H. Tammsaare, Gustav Suits, Friedebert Tuglas jt. Õlimaali tehnikas teostatud portreedest on tippteosteks Ants Laikmaa (1931) ja proua Lüüsi portreed (1917).
Järk-järgult muutus kunstniku kujutluslaad ekspressiivsemaks. Kunstnikuu fantaasia ja loomingulisus tuleb hästi esile tema graafilistes töödes nagu "Vabaduse sünd" (1919) ja "Uluv koer" (1921). Pärast 1919. aasta näitusel talle osaks saanud kriitikat, kunstniku loomingu haare mõnevõrre ahenes. Järgnevaid aastail joonistas ta hulga meisterlikult karakteriseeritud portreid. 1930ndatel suurenes maastikumaali osa.


Martin Andersen Nexø.
Martin Andersen Nexø (26. juuli 1869 Kopenhaagen – 1. juuni 1954 Dresden) oli taani kirjanik.
Elukäik.
Nexø sündis väga vaeses Kopenhaageni slummis. Ta oli pere üheksast lapsest vanuselt neljas. Tema isa, müürsepp, oli alkohoolik, ja tema ema, Mathilda Mainz, oli saksa sepa tütar.
Kui ta oli kaheksa aastane kolis perekond Nexø linna Bornholmi saarel. Aastal 1894 liitis ta linna nime oma nimele.
Kuna pere oli väga vaene, siis kooli oli ta võimeline minema vaid Nexø patrooni rahalise toetusega. Nooruses töötas Martin Andersen Nexø talus, olles seal karjane, siis veel kingsepa õpipoisina ja müürsepa abilisena Bornholmi saarel.
1894–1896 reisis ta Hispaaniasse ja Itaaliasse, kus oli saapaparandaja abiline. Naasnud tagasi Taani, töötas ta ehitusel kandjana ja töölisena. Selle aja jooksul oli temast saanud sotsialist.
Teosed.
Nexø, Martin Andersen
Nexø, Martin Andersen
Nexø, Martin Andersen


Jürgen Habermas.
Jürgen Habermas (sündis 18. juunil 1929 Düsseldorfis) on saksa filosoof ja sotsioloog.
Habermas esindab kriitilist teooriat ja pragmatismi. Ta on arvatavasti kõige rohkem tuntud oma kommunikatiivse ratsionaalsuse ja avalikkuse kontseptsioonide teooria poolest. Tema töö keskendub ühiskonnateooria ja epistemoloogia alustele, arenenud kapitalistlike ühiskondade ja demokraatia analüüsimisele, õigusriigile ühiskonna arengu kontekstis ning tänapäeva, eriti Saksamaa poliitikale. Habermasi teoreetilise süsteemi eesmärk on avaldada võimalused ratsionaalseks ja kriitiliseks suhtluseks, mis kaasaja institutsioonides on varjatud, ning inimkonna võimes kindlaks teha ja järgida ratsionaalseid huvisid. Üks Habermasi tuntud töödest käsitleb modernsuse kontseptsiooni, mis käsitleb arutelu ratsionaliseerumise üle, mille esimesena käivitas Max Weber. Kuigi Habermasi on mõjutanud ameerika pragmatism, sotsiaalse tegevuse teooria ja isegi poststrukturalism, on tema paljud kesksed tõekspidamised jäänud olemuselt üldjoontes marksistlikeks. Ülemaailmsete küsitluste järgi on Habermas üks tänapäeva juhtivaid intellektuaale.
1961 sai Habermas Marburgis eradotsendiks. 1962 pakkus Heidelbergi ülikool Hans-Georg Gadameri ja Karl Löwithi õhutusel talle erakorralise filosoofiaprofessori kohta – see tähendas professorit ilma õppetoolita, mis tollal oli Saksamaal väga ebatavaline. 1964 tuli Habermas Theodor Adorno õhutusel tagasi Maini-äärsesse Frankfurti ja võttis üle oma õpetaja Max Horkheimeri koha filosoofia ja sotsioloogia õppetoolis. 1971 võttis ta vastu Müncheni lähedal Stambergis Max Plancki instituudi direktori koha ja töötas seal kuni 1983. Seejärel tuli ta Frankfurti tagasi juhatama Sotsiaalsete Uuringute Instituuti ja seal töötas ta kuni 1993, mil ta pensionile jäi.
Välislingid.
Habermas, Jürgen
Habermas, Jürgen


Hmelnõtskõi oblast.
Hmelnõtskõi oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas.
Hmelnõtskõi oblastis asub kolm UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Struve geodeetilise kaare mõõdupunkti: Katerõnivkas (), Felštõnis () ja Baranivkas ().


Donetski oblast.
Donetski oblast on 1. järgu haldusüksus Ukraina idaosas.
Elanike arvult on see Ukraina suurim oblast. Suuremad linnad on Donetsk, Slovjansk, Gorlivka, Kramatorsk, Makiivka, Mariupol, Jenakijeve, Torez.
Vene keelel on oblastis regionaalkeele staatus.


Tšernivtsi oblast.
Tšernivtsi oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas. Asub Lääne-Ukrainas ning piirneb Rumeenia ja Moldovaga.
Oblasti elanikest on 20% rumeenlased.
Oblast on osa ajaloolisest Bukoviinast.
Suuremad jõed on Dnestr ja Prut.


Tšerkassõ oblast.
Tšerkassõ oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas.


Poltava oblast.
Poltava oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas.


Rivne oblast.
Rivne oblast (varem ka venepäraselt "Rovno oblast") on 1. järgu haldusüksus Ukrainas.
Kuznetsovski linnas asub Rivne tuumaelektrijaam.


Žõtomõri oblast.
Žõtomõri oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas. Piirneb põhjas Valgevenega.
Oblast jaguneb 23 rajooniks ja 5 oblastilise alluvusega linnaks. Suuremad linnad on Žõtomõr, Berdõtšiv, Korosten ja Novograd-Volõnskõi.
Suuremad jõed on Už, Teteriv ja Ubort.


Ivano-Frankivski oblast.
Ivano-Frankivski oblast on 1. järgu haldusüksus Lääne-Ukrainas. Ta piirneb Lvivi oblasti, Taga-Karpaatia, Ternopili oblasti ja Tšernivtsi oblastiga. Lisaks on oblastil umbes 50 km piiri Rumeeniaga.
1919. aastal oli Stanislav Lääne-Ukraina Rahvavabariigi keskus. 1920–1939 kuulus oblasti maa-ala Poolale ning kandis nime Stanisławówi vojevoodkond. Kuni 1962 kandis piirkond Stanislavski oblasti nime.
Ivano-Frankivski oblast koosneb 14 rajoonist ning 5 oblastilise alluvusega linnast. Kokku on oblastis 765 küla ning 39 linnalist asulat, neist 15 linna. Suuremad linnad on Ivano-Frankivsk, Kaluš ja Kolomõja.
Oblast asub Karpaatides ning jaguneb maastikuliselt kolmeks: mäestik, eelmäestik ning jõeäärne tasandik. Kõrgeim tipp on Goverla (2061 m). Oblastit läbib Dnestri jõgi oma arvukate lisajõgedega. Ivano-Frankivski oblast on üks kõige metsasemaid Ukraionas: 41% oblastist on kaetud metsaga, 40–45% on põllumajandusmaa.
Maavaradest leidub oblastis naftat, maagaasi, pruunsütt, turvast, fosforiiti, soola, liiva, mineraalvett ja kipsi.
42% rahvastikust elab linnades. 95% oblasti elanikkonnast on ukrainlased. Lisaks neile elab oblastis venelasi, poolakaid, juute, moldaavlasi, vähem hutsuule, lemkosid, boikosid jt.
Mägedes on õhutemperatuur keskmiselt 3–5 °C madalam kui ümbritsevatel aladel. Keskmine õhutemperatuur on jaanuaris -5 °C ja juulis 18 °C.
Ivano-Frankivski oblastis on suhteliselt heal järjel turism. Seal on 11 sanatooriumi, lisaks teised turismikeskused. Talvel püsib mägedes lumi kuni 5 kuud ja võimaldab harrastada talisporti. Oblastis on ka 503 km² suurune Karpaadi rahvuspark.


Kirovogradi oblast.
Kirovogradi oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas.
Oblastis on 21 rajooni, 12 linna, 2 linnarajooni, 26 alevit ja 1015 küla. Suuremad linnad on Kirovograd, Oleksandrija ja Svitlovodsk.


Sumõ oblast.
Sumõ oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas. Piirneb põhjas ja idas Venemaaga.


Ternopili oblast.
Ternopili oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas.
Oblastis on 17 rajooni ja 15 linna. Suuremad linnad on Ternopil, Tšortkiv, Kremenets, Berežanõ, Terebovlja, Zbaraž, Butšatš ja Borštšiv.


Volõõnia oblast.
Volõõnia oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas. Piirneb põhjas Valgevenega ja läänes Poolaga.
Oblast jaguneb 16 rajooniks ja 4 oblastilise alluvusega linnaks. Kokku on oblastis 11 linna.
Suuremad linnad on Lutsk, Novovolõnsk, Kovel ja Volodõmõr-Volõnskõi.


Vinnõtsja oblast.
Vinnõtsja oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas. Piirneb lõunas Moldovaga.
2001. aasta rahvaloenduse andmeil oli oblasti rahvaarv 1 772 400. Neist 91,5% olid ukrainlased, 5,9% venelased, 1,4% juudid ja 0,4% poolakad.


Taga-Karpaatia.
Taga-Karpaatia ehk Taga-Karpaadi oblast (ukraina "Закарпатська область") on 1. järgu haldusüksus Ukraina lääneosas. Piirneb Poola, Slovakkia, Ungari ja Rumeeniaga.
Taga-Karpaatia (ukraina "Закарпаття"; eesti keeles ka Ruteenia või Russiinimaa) on ka ajalooline piirkond Kesk-Euroopas, mis suuresti kattub Taga-Karpaatia oblastiga. Russiinid kuuluvad Esindamata Rahvaste Organisatsiooni.
Loodus.
Taga-Karpaatia asub Ida-Karpaatide põhjaosa edelanõlvadel ja Kesk-Doonau madalikul (täpsemalt Taga-Karpaatia madalikul). Territooriumist on 80% mägine.
Etniline koosseis.
Taga-Karpaatia etniline kaart 2001. aasta seisuga.
Ajalugu.
Piirkond kuulus 10.–11. sajandil Kiievi-Vene riiki. 11. sajandist kuni I maailmasõja lõpuni kuulus Ungari kuningriiki. Pärast I maailmasõda kuulus vastloodud Tšehhoslovakkia koosseisu.
Müncheni kokkulepete järel oli piirkonnal 1938–1939 autonoomia. 1939. aasta märtsis kuulutati Taga-Karpaatia mõneks tunniks iseseisevaks, kuid annekteeriti kohe Ungari poolt (aastani 1944).
1945 liideti Nõukogude Liiduga. Ukraina NSV-sse kuuluv Taga-Karpaadi oblast moodustati 22. jaanuaril 1946. aastal.


Lvivi oblast.
Lvivi oblast on 1. järgu haldusüksus Ukrainas.
1918–1939 kuulusid oblasti alad Poolale Lwówi vojevoodkonna koosseisus. Lvivi oblast loodi Ukraina NSV koosseisus 4. detsembril 1939 pärast Poola okupeerimist. 1959. aastal liideti Lvivi oblastiga Drogobõtši oblast.
Haldusjaotus.
Oblast jaguneb 20 rajooniks ja 9 oblastilise alluvusega linnaks.
Oblastilise alluvusega linnad on Borõslav, Drogobõtš, Moršin, Novõi Rozdil, Sambir, Strõi, Truskavets, Tšervonograd ja oblasti keskus Lviv.
90% oblasti elanikest on ukrainlased.


Lydia Aadre.
Lydia Aadre (24. juuni 1904 Peterburi – 2. september 1957 Baltimore, Marylandi osariik) oli Eesti ooperilaulja, Estonia teatri ooperisolist.
Ta lõpetas 1935 Tallinna Konservatooriumis Aleksander Arderi lauluklassi ning oli 1935–1944 Estonia teatri ooperisolist. 1944. aastal põgenes ta Saksamaale, 1951. aastast elas Ameerika Ühendriikides.


Patrick Süskind.
Patrick Süskind (sündis 26. märtsil 1949 Ambachis) on saksa kirjanik.
Elukäik.
Pärit kirjanduslikust keskklassist. Tema isa, Wilhelm Emanuel Süskind, oli samuti kirjanik ja publitsist ning kauaaegne "Süddeutsche Zeitungi" kaastööline.
Süskind õppis Müncheni ja Aix-en-Provence'i ülikoolis 1968–1974 kesk- ja uusaja ajalugu. Teinud juhutöid (näiteks vabakutseline partner lauatennise treeningutel), samal ajal tegi katset ka lühemate avaldamate proosapalade ja pikemate filmimata stsenaariumidega. Süskind vältis igasugust lävimist pressiga, püüdes oma eraelu täielikult avalikkuse ees varjata. Äärmiselt publikupelglik autor elas vaheldumisi Münchenis ja Pariisis "üha väiksemaks muutuvais tubades, kust lahkumine muutub üha raskemaks."
Looming.
Süskindi tuntus põhineb peamiselt kahel teosel: ühevaatuselisel monodraamal "Kontrabass" (1980) ja romaanil "Parfüüm: Ühe mõrvari lugu" (1985).
"Kontrabass" esietendus 1981 Münchenis, seda on mängitud nii saksakeelses teatriruumis kui ka esinduslikes Londoni ja New Yorgi teatrites, samuti Tallinnas. Vaimuka monoloogi vormis kirjutatud tragikoomiline lugu räägib orkestrandist, kes kõneleb tähtsale ooperietendusele mineku eel oma suhetest pilliga ning paljastab seejärel oma elu varjukülgi. See monodraama oli 1984/85 hooajal 522 etendusega ja 25 lavastusega kõige enam mängitud tükk saksakeelses teatriruumis.
Romaani "Parfüüm" edu nii lugejate kui retsensentide seas on võrreldud Erich Maria Remarque'i menuteose "Läänerindel muutusteta" läbimurdega. Teos on tõlgitud ligi 40 erinevasse keelde, kogutiraažiga üle 7 miljoni eksemplari. Romaani tegevus toimub 18. sajandi Prantsusmaal. Peategelane, sõna otseses mõttes rentslis sündinud Jean-Baptiste Grenouille on lõhnade geenius, kelle enda keha on sünnipäraselt igasugusest lõhnast ilma jäetud. Soov luua "absoluutne" lõhn, mille abil temast, ühiskonna heidikust, saaks inimkonna lemmik, viib pärast tavatuid läbielamiseni 25 imekauni süütu neiu tapmiseni, kelle kehade lõhna ta endaleiutatud meetodiga püüab "igavikustada". Sel moel saadud "täiuslik parfüüm", mis tekitab rahvamassides lausa transilähedase seisundi ning sunnib ohvrite omakseid mõrtsukat kättemaksu asemel rõõmuga embama, saab aga tema loojale saatuslikuks. Fantaasiarikkus, keelenaljad, varjatud kirjanduslikud tsitaadid, kujundirikkus ja vaimukad detailsed kirjeldused mahendavad loo eemaletõukavat faabulat. Romaani eest sai Süskind 1987. aastal Gutenbergi auhinna.
Oma hilisemate teostega pole Süskindil õnnestunud eelmainitute edu korrata. 1987. aastal ilmunud jutustus "Tuvi" - lugu inimestevihkajast erakust, kelle koridori lennanud tuvi toob kaasa katastroofi mehe fanaatiliselt korrastatud maailmas.
Tema seni viimane teadaolev teos "Härra Sommeri lugu" (1991) on muinasjutuline ja nostalgiline jutustus kirjaniku lapsepõlvest, mis põimub looga kummalisest härra Sommerist.
Süskind on koos Helmut Dietliga kirjutanud TV-seriaalide stsenaariume: "Monaco Franze" (1984), "Kir Royal" (1986) ja filmile "Rossini" (1987).
Näidendid.
Süskind, Patrick
Süskind, Patrick


Aleksandr Dõbman.
Aleksandr Dõbman (vene keeles Александр Борисович Дыбман; sündinud 1962) on praegu Saksamaal elav juudi päritolu kabetaja, 2-kordne maailmameister (1986, 1987) rahvusvahelises kabes.
Saavutused.
Dõbman, Aleksandr
Dõbman, Aleksandr


Ladina-Ameerika kirjanike loend.
"Siin on loetletud Ladina-Ameerika kirjanikke.


Narva Aleksandri kirik.
Narva Aleksandri kirik on Narva Aleksandri koguduse jumalateenistusteks kasutatav hoone Narvas Kreenholmi 22.
Varem nimetati Narva Aleksandri kirikuks praegust Narva Aleksandri Suurkirikut. Seda nime kasutatakse Suurkiriku kohta mõnikord praegugi.
Hoone on kunagise Zinovjevi malmitöökoja barakk, mis anti koguduse kasutada 1962. aastal, kui praeguse Suurkiriku hoone koguduselt ära võeti.
Kiriku orel on saadud Saksamaalt annetusena 2001. aastal ja valmistatud Lübeckis Kemperi firma poolt.
Klaasist altarimaal on valmistatud ja kingitusena saadud 2002. aastal Henn Männikult.


Saksakeelne kirjandus.
Saksakeelne kirjandus on saksa keeles kirjutatud kirjandus.


Bruce'i dünastia.
Bruce'i dünastia on normanni päritolu dünastia, mis valitses Šotimaad 1306–1371.
Bruce'd pärinesid tõenäoliselt Normandiast ja Inglismaale jõudsid nad William Vallutaja kaaskonnas. Inglismaalt siirdusid Bruce'id Šotimaale, kus nad said enda valdusse Annandale'i krahvkonna ja ka muid maavaldusi.
Esimesena Bruce'i dünastiast sai Šoti troonile Carrick'i krahv Robert Bruce, kes valitses Robert I nime all. Peale Robert I surma sai võimule tema poeg David II.


Holstein-Gottorp-Romanovite dünastia.
Holstein-Gottorp-Romanovite dünastia valitses Venemaad 1761–1917. Dünastiale pani aluse Holstein-Gottorpi hertsog Karl Peter Ulrich, kes Vene keisrina kandis nime Peeter III. Ta päris Vene trooni, sest tema ema oli Peeter I tütar Anna Petrovna. Dünastiast pärineb ka viimane Venemaa keiser Nikolai II.


Heraldika.
Heraldika on vapindusega tegelev teadusharu ehk vapiteadus, ajaloo ja sümboolika osa, mis uurib nii vappide ajaloolist kui kunstilist arengut.
Sõna pärineb saksa keelsest väljendist "harja waldaz"("sõjaväe käsutaja")(vt ka "hröpu-waldaz" ja "habuku"), millest tuletati anglo-normanni ja hilisladina sõna "herald(us)", mis märgib heeroldit ehk kuulutajat.
Heraldika mõiste.
Teaduslik heraldika on loonud vapiteaduse põhimõtted ja reeglid, loonud heraldilise sõnavara, mis on aluseks heraldilise kujunduse uurimistöödes. Vapiteadur ei vaja kunstiannet, aga kunstistiili ja -ajaloo tundmine on talle eduks.
Kunstiline heraldika on vapi või muu sümboolika kujundamine (kavandamine, joonistamine, maalimine, vormimine jne.) heraldiliste tunnuste järgi, nii uue kui olemasolevate uuendamine, ka koopiate valmistamine eriotstarbeks või erilisele materjalile, näiteks mündile. Heraldilist kunsti aga ilma teoreetiliste teadmisteta on võimatu luua.
Teadus ja kunst üheskoos moodustavad heraldika vundamendi, mis on aluseks vapi loomisel.
Heraldika ajalugu.
Juba muinasajal kasutasid erinevad rahvad sõjanduses kaitsekilpidel maalinguid, pilte ja sümboleid, millel oli küll enam maagiline tähendus või mõeldud vaenlase hirmutamiseks. Juba Vana-Egiptuse vaaraode üks võimusümbolitest kotkas oli kujundlikult heraldiline.
Euroopa kultuuris esineb juba antiikajal kilbi ornamentaalne ehtimine. Kreeklaste ja roomlaste sõjandussümboolika oli laiemini kasutusel kui ainult kilpidel. Antiikaegsetel rahadel oli tihti heraldilisi tunnuseid loomade-lindude ja taimede kujutistega.
Heraldika sellisena, nagu seda tänapäeval tuntakse, algas 11. ja 12. sajandi sõjategevuses ja kunstis. Ristisõdade ja rüütliturniiride käigus levis kilbimaalingute kasutamine juba isiku tunnusena, mis sõjas ja turniiridel aitas kandjat kaugelt ära tunda. Äratundmine ja võitude tunnustamine oli aluseks isikulise vapi tekkele, mis muutus pärandatavaks, aga ka priviligeeritud tunnuseks.


Vapp.
Vapp on heraldika reeglite järgi keskaegse relvastuse elementidest koostatud embleem,
mida isik (näiteks riik, valitseja, maakond, linn, vald, äriühing, sugukond (suguvõsa), perekond või üksikisik) kasutab püsiva tunnusena.
Uuemal ajal nimetatakse vappideks ka (eriti riikide) embleeme, mis ei ole koostatud heraldika reeglite järgi.
Ka tänapäevaste sõjaväeüksuste embleemid võivad olla vapikujulised ja järgida heraldika reegleid.
Ajalugu.
Vapid tekkisid Lääne-Euroopas 12. sajandil, kui ristirüütlite kilpe hakati kaunistama värviliste maalingutega. Värvilised sümboolsed kilbimärgised olid kaugele nähtavad, mistõttu raudrüü alla varjuv rüütel oli äratuntav. Rüütlid hakkasid oma vappi kandma nii lahingutes kui ka turniiridel. Vapi põhielementideks kujunes kilp ja kiiver, algselt gooti stiilis.
Heeroldid hakkasid koostama ja kirjeldama rüütlite isikuvappe. Vappe hakati kasutama ka lippudel, pitsatitel, rõivastel ja muudel esemetel. Vappide hulga suurenemine tingis kindlate reeglite koostamise. Teoreetiliselt ei tohiks olla kahte täiesti ühesugust vappi. Konkreetse isikuga seotud vapp muutus pärandatavaks.
Valitsejatel oli õigus anda teenete eest vapikandmise õigus, sageli koos aadlitiitli ja maavaldustega. Sellisest vapist kujunes privilegeeritud isiku staatuse tunnus. Nii tekkisid perekonnavapid, sugukonnavapid, valitsejate vapid, linnavapid (anti või kinnistati koos linnaõigusega), maavapid (millest arenesid välja riigivapid).
13. sajandil levima hakanud linnapitsat oli ei pruukinud olla seotud hilisema linnavapiga. Linnapitsatitel kujutati tihti väravaid, müüri, liinnavaateid, kaitsepühakuid jne. Hiljem võidi pitsatipilt kasutusele võtta vapina.
16. sajandi alguses toimus üleminek renessanss-stiilile, mis andis ruumi vappide kunstilisele arengule. Vapikilbi figuure stiliseeriti kunstiliselt, senised ranged vormid ja nad muutusid elegantsemaks. Vapi stiliseeritud kujundid võimaldasid edasi anda isikuomadusi, aateid, ideid, rahvuslikku ja riiklikku kuuluvust, nõudmata lugemisoskust ega keeletundmist.


A+.
A+ (õieti André Levins; sündis 29. augustil 1982 USA-s New Yorgi osariigis Hempsteadis) on USA räppar.
Poissi kasvatas üksikema. Algul huvitus ta jalgpallist.
A+ karjäär algas 1995, kui ta 12-aastasena võitis plaadifirma "Def Jam Records" korraldatud räpivõistluse. Talle pööras tähelepanu D'Angelo mänedžer Kedar Massenburg, kes valis ta uue plaadifirma Kedar Entertainment esimeseks esitajaks.
Oma esimese albumi "The Latch-Key Child" avaldas A+ 1996. Laulud rääkisid muuhulgas vaesuses veedetud lapsepõlvest. Plaadil esinesid ka Q-Tip, Prodigy ja AZ. Plaadistamise ajaks palgati talle eraõpetaja.
Plaat äratas kriitikute tähelepanu. Sellest kirjutati ajakirjades Vibe (ajakiri), Rolling Stone, Black Beat ja Right On. Ühel Vibe'is avaldatud fotol näidati A+ koos Mary J. Blige'iga. Teda peeti lootustandvaks räppariks.
Aastal 1999 ilmus album "Hempstead High". Plaadil esinesid ka Chico DeBarge, Erykah Badu, Lost Boyz ja Canibus. Sellel leidub laul "Enjoy yourself", milles A+ ehitab räpi üles Ludwig van Beethoveni viiendale sümfooniale. Selle lauluga jõudis ta rahvusvahelistesse edetabelitesse (veebruaris Suurbritannia edetabelis viies). Kriitikute silmis märgistas see album A+ lähenemist peavoolule.
Vahepeal oli A+ silmapiirilt kadunud, kuid tema uus album ilmus firma Masta Mix Records väljaandel detsembris 2005. 2009. aastal antud intervjuus lubas A+, et järgmine album "Without A Trace" ilmub samal aastal Smith Brothers'i väljaandel.


Avel.
Avel ['aavel] (Авель; 1757–1841) oli vene munk, ennustaja.
Ta ennustas ette Katariina II ja Paul I surmakuupäeva ja -kellaaega, prantslaste sissetungi ja Moskva mahapõletamist.
Oma ennustuste tõttu sattus Avel mitu korda vangi, sealhulgas kindlusvangistusse. Kokku oli ta vangis umbes 20 aastat.
Nikolai I käsul suleti Avel Spasso-Jefimijevi kloostrisse (Спасо-Ефимиев монастырь), kus ta ka suri.
Russkaja Starina 1875. aasta väljaanne avaldas katkendeid tema kirjadest, teosest "Житие" ja teistest teostest ning mõned tema joonistused.


Itaalia kunstnike loend.
Itaalia kunstnike loend loetleb itaalia kunstnikke, sealhulgas arhitekte.
__NOTOC__
V.
Itaalia kunstnike loend
Kunstnike loend


Habsburgid-Lotringid.
Habsburgid-Lotringid olid Habsburgide valitsejasoo haru, mille esindajad olid 1745–1806 Saksa-Rooma keisrid, 1804–1918 Austria keisrid, 1780–1918 Ungari ja Tšehhi kuningad ning 1737–1859 Toscana suurhertsogid. Sellest valitsejasoost pärinevad ka Parma hertsoginna 1814–1847 Maria Luisa ja Mehhiko keiser 1864–1867 Maximilian I.
Habsburgide-Lotringite dünastia sai Saksa-Rooma keisritroonile 1745, mil Lorraine'i hertsog François Stephane abiellus Saksa-Rooma keisrinna Maria Theresiaga.
Habsburgide-Lotringite dünastiast Saksa-Rooma keisrid.
Keisrid olid ühtlasi ka Austria ertshertsogid ning Ungari ja Böömimaa valitsejad.


Tuulepealne väin.
Tuulepealne väin on väin, mis ühendab Kariibi merd ja Atlandi ookeani ning eraldab Kuuba ja Haiti saart.
Laius 80 km, sügavus 1700 m.


Villu Põldma.
Villu Põldma (sündis 29. septembril 1943) on eesti astroloog.
Ta on spetsialiseerunud isiku- ja riigiastroloogiale.
Sünnikaarte ja horoskoope hakkas ta koostama 1970ndate keskpaiku.
Teoseid.
Ta on osalenud ka Eestimaa Budistliku Vennaskonna budistlike stuupade ehitusel Tuuru külas 1984. aastal.
Välislingid.
Põldma, Villu
Põldma, Villu


1900 (film).
"1900" (ka "Novecento", eesti keeles on kasutatud ka pealkirja "XX sajand") on Bernardo Bertolucci 1976. aastal valminud suurfilm. See originaalis peaaegu kuuetunnine film käsitleb kahe sõbra elu Itaalia poliitilistes tõmbetuultes 20. sajandi esimesel neljakümneviiel aastal.
Alfredo (Robert de Niro) ja Olmo (Gérard Depardieu) sünnivad samal päeval aastal 1901, kuid erineva sotsiaalse staatusega peredes. Alfredo on viinamarjaistanduse omaniku poeg, samas kui Olmo isa töötab selles istanduses. Neist saavad ometigi sõbrad. Kogu filmi tegevus toimubki selles istanduses ja selle lähedases külakeses. Istandus ja küla kujutavad endast Itaaliat, erinevad tegelased erinevaid ühiskonnaklasse. Pärast Esimest Maailmasõda nende sõprus jätkub, kuid tasapisi tõstab maal (Itaalias) pead fašism. Alfredo valibki fašismi, samas kui Olmo liitub kommunistidega.
See film, mis ei ole mõeldud meelelahutuseks ja nõuab teadmisi Itaalia lähiajaloost, pakub visuaalset naudingut ja tekitab vaidlusi. Selle poliitilise filmi muudavad suhteliselt lihtsast süžeest hoolimata nauditavaks elamuseks suurepärased itaalia, prantsuse ja ameerika näitlejad.


Crater Lake.
Crater Lake (inglise keeles 'Kraatrijärv') on järv Ameerika Ühendriikide Oregoni osariigis. Ta on moodustunud Mazama vulkaani kaldeerasse.
Crater Lake paikneb Oregoni lõunaosas Kaskaadides, kus on palju teisigi vulkaane.
Järve pindala on 52,9 km2, ruumala 19 km3. Suurim sügavus on 594 m, keskmine sügavus 350 m. Tegemist on USA sügavaima järvega, maailmas on ta sügavuselt seitsmes.
Järvel puudub valgla, kui mitte arvestada kaldavalglat, mille pindala on umbes 15 km2. Kaldajoone pikkus on umbes 31 km.
Crater Lake'i kaldad on väga järsud, ulatudes järvepinnast kuni 600 meetri kõrgusele. Ka järve põhi, mida on korduvalt batümeetriliselt uuritud, on väga liigestunud.
Aastal 1902 moodustati Crater Lake'i ümber Crater Lake'i rahvuspark, mida külastab aastas keskmiselt 456 tuhat turisti.
Üks tuntumaid vaatamisväärsusi järvel on "Old Man of the Lake". Tegemist on suure puuga, mis on järves vertikaalselt enam kui sada aastat (vähemalt aastast 1896) ringi hulpinud. Tänu järve külmale veele on puu üsna hästi säilinud.
Nimest.
Esimesed euroameeriklased nägid järve 1853. aastal ning rääkisid teistele, et olid leidnud kõige sinisema veega järve, mida nad kunagi on näinud. Nad nimetasid seda "Deep Blue Lake" ('Sügav Sinine järv'). Siiski ei äratanud see leid laiemat tähelepanu.
Uuesti "avastati" järv 1862. aastal ning nimeks anti "Lake Majesty" ('Majesteetlik järv'). Laiema tuntuse sai järv 1869. aastal, kui sellest kirjutati kohalikus ajalehes, nimetades teda "Crater Lake" 'iks, ehkki korrektne nimi olnuks "Caldera Lake" ('kaldeerajärv').
Geoloogia ja järve teke.
Crater Lake on tekkinud Mazama vulkaanikoonuse kokkukukkumisel tekkinud kaldeerasse. See sündmus leidis aset ligikaudu 7700 aastat tagasi ehk varases Holotseenis. Kraatri kokkukukkumisele eelnes suure koguse vulkaanilise materjali õhkupaiskumine. See tühjendas magmakambri, mis seejärel sisse varises. Plahvatuse ja vulkaanikoonuse kokkukukkumisel atmosfääri paisatud materjali kogus on mõnedel andmetel kuni 70 km3. Sellel oli järgneva aasta või paari jooksul kindlasti tugev mõju globaalsele kliimale. Tegemist on ilmselt kõige põhjalikumalt uuritud kaldeeraga.
Kaskaadide mäeahelikku võib pidada Vaikse Ookeani tulerõnga osaks. Mõnda Kaskaadide vulkaani, nagu näiteks Rainier ja St. Helens, peetakse aktiivseiks, sest nad tegutsesid veel ajalooliselgi ajal. Mazama vulkaan on tekkinud Juan de Fuca laama subduktsiooni tagajärjel. Vulkaan hakkas kasvama umbes 420 000 aastat tagasi. Vulkaan oli ebaregulaarse kujuga ning kõrgusega 3300–3700 m üle merepinna (tegemist oli Oregoni kõrgeima tipuga).
Kui eeldada, et sademete hulk pole aja jooksul oluliselt muutunud, pidi järve moodustumiseks kuluma umbes 250 aastat.
Järves asuv Wizardi saar ja veealune Merriami koonus on tekkelt kindlasti vulkaanilised vormid, mis ei saanud moodustuda kaldeera tekke käigus. Sellest võib järeldada, et vulkaan ei rahunenud kohe pärast kaldeera teket.
Pinnakattes vahelduvad jääaegse moreeni ehk liustikusette kihid vulkaanilise materjaliga. Sellest võib teha vähemalt kaks järeldust. Esiteks pidi Mazama vulkaani tipp olema kõrgemal lumepiirist, sest liustik saab moodustuda vaid lume pideva akumulatsiooni tingimustes. Teiseks pidi vulkaan vähemalt Pleistotseenis olema vägagi aktiivne.
Aastail 1988 ja 1989 uuriti järve põhja väikese allveelaeva ehk batüskaafi abil ning avastati mitmeid kuumaveeallikaid, mille ümbruses elavad suured bakterite kolooniad.
Ehkki Mazama on olnud mitteaktiivne vähemalt 5000 aastat, ei tähenda see seda, et tegemist oleks kindlasti kustunud vulkaaniga. 5000 aastat on poole miljoni aastase vulkaani ajalooga võrrelduna sellise järelduse tegemiseks liiga lühike ajavahemik. Seega on tõenäoline, et vulkaaniline aktiivsus tulevikus Crater Lake'i ümbruses taastub.
Geograafia.
Järvel on väga selge ja sinine vesi.
Järve ümbruse reljeefist tingitult ei voola ühtegi jõge järve ega sellest välja. Järve veetase püsib stabiilsena, sest aurumine ja sademed on tasakaalus. Talviti Crater Lake tavaliselt ei jäätu. See on tingitud järve suurest mahust ja sellest tulenevalt suurest salvestatud soojusenergiahulgast. Ainsad teadaolevad järve kinnikülmumised toimusid aastal 1948 ja 1985.
Talvel ja kevadel toimub vee jahtumise ja tuulte mõjul veemasside tsirkuleerimine kuni sügavuseni 200–250 m. Pinnalähedane külm vesi vajub sel perioodil ja vahetub veega, mis asub sügavamal. Kevade lõpus ja suve alguses hakkab veepinna lähedases veekihis temperatuur tõusma ning termokliin moodustub juulist kuni septembrini. Epilimnioni sügavus on 5–20 meetrit ja see on tavaliselt kõige sügavam sügisel, kuna õhk jahtub ning sügistormide tõttu seguneb vett rohkem. Suvised maksimaalsed veetemperatuurid on veepinna lähedal 14...19 °C. Metalimnion ulatub kuni 100 meetri sügavuseni, kuid enamus vee mahust on siiski hüpolimnionis. Sügavamal kui 80 meetrit ei muutu veetemperatuur aasta jooksul rohkem kui 1 °C võrra. Järve põhja lähedal on veetemperatuur ligi 3,5 °C.
Crater Lake'i ümbruse kõrgusmudel koos vetevõrguga.
Kaskaadide mäeahelikku ja eriti Crater Lake'i ala iseloomustab suur sademete hulk, eriti talvel – keskmiselt langeb talve jooksul maha 13,54 meetrit lund (registreeritud vahemik 6,17–22,33 m). Veel aprilliski on neljameetrine lumekiht tavaline nähtus. Lumerohkuse põhjus on see, et Vaikselt ookeanilt pärit niiskus kondenseerub ning langeb sademetena, tõustes ülespoole mööda Kaskaadide ahelikku.
Crater Lake on tuntud väga selge ning sinaka vee poolest. Vee sügavsinine värvus on põhjustatud sellest, et vesi on puhas ning veekogu sügav. Teatavasti hajub lühemalaineline ehk sinine valgus vees rohkem, pikemalaineline ehk punane valgus aga neeldub vees paremini. Vee suure läbipaistvuse tõttu jõuab meie silma enam sinist hajunud valgust ning seetõttu paistab Crater Lake'i vesi teiste veekogude veest märksa sinisem. Vee puhtus on tingitud sellest, et järv saab oma vee peaaegu täielikult lumest, sest sissevoolu järve ei ole. Vee läbipaistvus on tavaliselt umbes 30 meetrit, kuid 25. juunil 1997 mõõdeti järve läbipaistvuseks 43,3 meetrit, mis peaks olema maailmarekord.
Järve vees lahustunud soolade hulk on suhteliselt kõrge, nagu ka vee aluselisus ja elektrijuhtivus. Keskmine pH jääb tavaliselt 7 ja 8 vahele. Vee soolsus on ligi 0,1‰ ja see suureneb sügavuse kasvades. 200 m sügavusel on soolsus veidi üle 104 mg/l ja põhja lähedal ligi 108 mg/l.
Floora ja fauna.
Enne inimese sekkumist ei elanud järves ühtegi kalaliiki. 1888–1941 introdutseeriti järve mitmeid lõhelisi. Aastatel 1986–1999 on neist välja püütud vaid kahte liiki – nerkat ("Oncorhynchus nerka") ja vikerforelli ("Oncorhynchus mykiss"). Nerkad elutsevad pelagiaalvööndis, kuni 100 meetri sügavusel ning toituvad bentosest, vastsetest, vesikirpudest ja veepinnale sattunud putukatest. Vikerforellid elutsevad kallaste kähedal ja toituvad bentosest ning putukatest. Suuremad vikerforellid jahivad ka väiksemaid nerkasid.
Järves on loendatud 157 fütoplanktoni ja 12 zooplanktoni liiki. Järve põhjas elutsevad bakterikolooniad piirkondades, kus esineb hüdrotermaalset aktiivsust.
Fütoplanktoni hulgas on esindatud ränivetikad (55 liiki), koldvetikad (53), rohevetikad (21), dinoflagellaadid (12), tsüanobakterid (7), krüptofüüdid (6) ja üks eriviburvetikas.
Tähtsus kohalikus usundis.
Ameerika indiaanlaste hõim, klamatid, on järve ammusest ajast pühaks paigaks pidanud. On võimalik, et nad nägid pealt ka Mazma mäe kokkuvarisemist ja järve teket. Nende legendid kirjeldavad lahingut taevajumal Skelli ja allmaailma jumala Llao vahel. Mazma mägi hävis lahingu käigus ja tekkis Crater Lake. Indiaanlased käisid järve ääres nägemusi otsimas. Selle käigus tuli ronida mööda kaldera seinu ja sooritada muid ohtlike ülesandeid. Arvati, et katsumused edukalt läbinutel on rohkem vaimset väge. Klamati hõimu jaoks on järv tänaseni pühaks paigaks jäänud.


Hauk Aabel.
Hauk Erlendsøn (Erlendssøn, Erlendson) Aabel (21. aprill 1869 Norra, Sogn og Fjordane, Førde vald, Søndfjord – 12. detsember 1961 Oslo) oli norra teatri- ja filminäitleja, koomik.
Alates 1911. aastast oli ta seotud Rahvusteatriga. Ta hiilgas karakternäitlejana eriti Ludvig Holbergi komöödiates.
Elukäik.
Tema vanemad olid ringkonnaarst ("distriktlege") ja juhuluuletaja Morten Andreas Leigh Aabel ja Wilhelmine Louise Collett (Mina Collett; 1834–1901).
Ta kasvas üles Valdresis ja Totenis.
Ta tegi eksami "examen artium" Hamari koolis 1899 ning sooritas Oslo ülikooli ametiõppe-eelse eksami ("anneneksamen").
Ta oli ühe aasta Vardalis Gjøviki lähedal koduõpetaja ning tegi siis läbi Sõjakooli (Krigskolen) madalama astme kursuse ning sai 1892 "sekondløytnanti auastme. Seejärel hakkas ta õppima õigusteadust, kuid paari aasta pärast katkestas õpingud, et pühenduda näitlemisele.
Näitleja Johanne Dybwadi ning teatrijuhi Hans Fredrik Ludvig Schrøderi abiga valmistus ta näitlejadebüüdiks Christiania Theateris. 11. oktoobril 1897 astus ta esimest korda üles Hulda Garborgi näidendis "Rationelt Fjøsstel" ning äratas kohe tähelepanu ootamatu koomikaga miimikas ja häälduses, mis andis tema tegelaskujule iseloomuliku karakteri. 1. jaanuarist 1898 sai ta teatriga lepingu, kuid ei hakanud seal tööle, sest suurem osa trupist läks sügisel 1899 üle vastloodud Rahvusteatrisse.
Aabel läks tööle vastrajatud teatrisse Sekondteatret Tivoli teatri ruumes. Vanavarakaupmees Snildi osas Gustav Wiedi näidendis "Erotik" 1899 avaldus tema koomikuanne veel vabamalt. Suur originaalsus ja särav koomika tõid talle menu. Anti üle saja etenduse ja tulud olid suured. Hiljem mängis ta sama osa ka Centralteatretis ja Fahlstrøms Theateris. Kevadel 1900 läks Sekondteatret pankrotti.
Aabel hakkas nüüd mängima Rahvusteatris. Seal oli suur konkurents paremate rollide pärast.
Aastal 1904 läks ta üle Centralteatretisse. "Ola Lia" nimiosas mängis ta 192 etendust.
Kartes, et talle jääbki külge koomikumaine, ning meelitatuna ebaharilikult kõrgest palgast läks Aabel 1907 üle Fahlstrøms Teaterisse. Seal paistis ta kõige rohkem silma talupoja ning vanavarakoguja Per Bunke osas. See oli tõsisem roll.
Aastast 1911 oli ta Rahvusteatris tagasi (sealt läks ta 1934. aastal ka pensionile; ainult aastatel 1921 ja 1930–1931 tegutses ta vastavalt Chat Noiris ja Det Nye Teateris). Ta oli kindlustanud oma positsiooni Norra parima koomikuna. Mitmetes farsi- ja operetirollides näitas ta üles Østlandetile omast huumorit. Ta esines külalisnäitlejana ka teistes teatrites ning sõitis ettelugejana läbi kogu Norra.
Silmapaistvalt karakteriseeritud rahvalikke tegelasi etendas ta näidendites "Ola Lia" ja "Baldevin's Bryllup" ning Gustaf af Geijerstami rahvalikes komöödiates. Näidendis "Den stundesløse" säras tema Oldfux.
Aabeli koomiku- ja karakternäitlejaandele lisandus peen ja soe inimlik mõistmine.
Tummfilmiajastul oli ta populaarne koomik, kes mängis Norra ja Rootsi filmides. Aastal 1917 tegi ta rolli Rootsi filmis: Alexander Nybergi osa Mauritz Stileri filmis "Alexander den store". Aastal 1927 hakkas ta mängima Norra filmides, sealhulgas esimestes helifilmides. Tema esimene roll Norra filmis oli kõrvalosa Walter Fyrsti filmis "Trollelgen" (1927). Tema õnnestunumad filmi rollid olid kirikuteener Evensen Tancred Ibseni filmis "Den store barnedåpen" (1931), Ola Nordistuen John W. Bruniuse filmis "En glad gutt" (1932) ja Mäeküla Jeppe Per Aabeli filmis "Jeppe på Bierget". Viimase filmirolli tegi ta 71-aastasena (vaalapüügireeder Norra-Rootsi koostööfilmis "Valfångare" (1939).
Aastal 1938 esines ta viimast korda Rahvusteatris Oldfuxi osas Holbergi näidendis "Jacob von Tyboe".
Aabel luges ka sageli raadios ette. Muu hulgas luges ta Christian Krohgi lugu "Isen på Mjøsa".
Pensionärina kirjutas ta kaks köidet mälestusi.
Portreed.
Rahvusteatris on Henrik Lundi maal (1928), mis kujutab teda täispikkuses Jesse osas, ja Sigri Welhaveni loodud pronksbüst (1945).
Isiklikku.
Hauk Aabel abiellus 14. juunil 1901 näitleja Bernt Johan Johannesseni (1859–1907) ja näitleja Laura Christine Theodora Elvigi (1860–1935) tütre näitleja Svanhild Johannesseniga (21. august 1882 – 15. jaanuar 1971).
Ka tema poeg Per Aabel oli populaarne koomik, kes mängis Norra filmides. Ka teine poeg Andreas Aabel oli näitleja.


Steven Spielberg.
Steven Allan Spielberg (sündinud 18. detsembril 1946 Cincinnatis Ohios) on kahel korral filmiauhinnaga Oscar pärjatud juudi päritolu USA filmirežissöör ja produtsent.


Kinnistäht.
Kinnistäht (ladina keeles "stella fixa") on taevakeha, mis näib Maalt vaadates teiste öötaeva tähtede suhtes liikumatuna.
Kinnistähed paistavad liikumatutena sellepärast, et nad paiknevad kaugel väljaspool Päikesesüsteemi, mistõttu nende omaliikumine on aeglane (suurima omaliikumisega kinnistähel Barnardi Kiirjooksjal on see alla 10 kaaresekundi aastas). Kinnistähtede omaliikumise avastas James Bradley 1728. Enamiku tähtede omaliikumine on nii väike, et tähistaevas näeb tänapäeval välja enam-vähem samamoodi nagu antiikajal.
Kinnistähtede aastaparallaks on nii väike, et seda märgati alles uusajal.
Kinnistähed on seega kõik tähed peale Päikese.
Nimetus "kinnistähed" pärineb ajast, kui planeetide ("rändtähtede") ja tähtede loomuse erinevus ei olnud teada. Kinnistähtedest sai moodustada tähtkujusid, rändtähed aga (mille hulka arvati ka Päike ja Kuu) muutsid oma asendit tähtkujude suhtes.


Ridley Scott.
Sir Ridley Scott (sündis 30. novembril 1937) on Suurbritannia filmilavastaja, produtsent ja Tony Scotti vend.
Ridley Scott on tuntud eri žanritele iseloomulike elementide julge kokku segajana, näiteks teadusfantastika ja "film noir’i" tunnustega "Blade Runner". Lisaks kasutab ja eksperimenteerib ta oma linateostes kõikvõimalike uuenduslike tehnoloogiliste võimalustega ("Gladiaator", "Allatulistatud Black Hawk").
Elulugu.
Ridley Scott omandas filmikunsti alase hariduse Royal College of Artis. Oma karjääri algul, 1960-ndatel lavastas ta BBC-s telesarju. 1970. aastatel asutas Ridley koos Alan Parkeri, Hugh Hudsoni ja noorema venna Tony Scottiga reklaamifirma, kus jõudis toota üle 2000 reklaami.
Esimene mängufilm "Duellandid" valmis 1977. aastal, kuid publiku vast oli leige. Edu ja tuntus saabus Ridley Scottile alles kahe aasta pärast ulmeõudusfilmiga "Tulnukas". Sellele järgnenud düstoopne ulmethriller "Blade Runner" (1982) sai kultusfilmiks. Ulmefilmidega eksperimenteeris Scott kuni 1987. aastani, mil valmis romantiline "thriller" "Keegi jälgib mind", mis leidis suhteliselt külma vastuvõttu publiku hulgas. "Thriller"iga "Must vihm" (1989) võitis ta oma reputatsiooni filmiringkondades tagasi.
Oscari nominatsiooni võitis ta filmiga "Thelma ja Louise" (1991). Pärast seda on valminud ajaloolised filmid " ja Oscari võitja "Gladiaator". Õudusklassika "Hannibal" kuulub samuti Scotti parimate näidete hulka.


Filminäitlejate loend.
"Siin on loetletud filminäitlejaid, sealhulgas teleseriaalide näitlejaid".
A.
Andreas Aabel
- Hauk Aabel
- Per Aabel
- Beverly Aadland
- Argo Aadli
- Erik Aaes
- Niels Erik Aaes
- Amanda Aardsma
- Andre Aarniste
- Kerttu Aaving
- Maya Ababadjani
- David Abašidze
- Leila Abašidze
- Shuhrat Abbosov
- Aleksandr Abdulov
- Hovhannes Abeljan
- J. J. Abrams
- Amy Acker
- Jensen Ackles
- Nick Adams
- Isabelle Adjani
- Regimantas Adomaitis
- Rein Aedma
- Ben Affleck
- Casey Affleck
- Ali Afshar
- Keiko Agena
- Anouk Aimée
- Jessica Alba
- Hans Albers
- Alan Alda
- Ginger Alden
- Martin Algus
- Warda Al-Jazairia
- Tim Allen
- Woody Allen
- Kirstie Alley
- Inga Allik
- Tõnu Alveus
- Mädchen Amick
- Romualds Ancāns
- Gillian Anderson
- Jolene Anderson
- Pamela Anderson
- Richard Dean Anderson
- Bibi Andersson
- André the Giant
- Natalja Andreitšenko
- Boriss Andrejev
- Julie Andrews
- Naveen Andrews
- Ingrīda Andriņa
- Jack Angel
- Siiri Angerkoski
- Endel Ani
- Jennifer Aniston
- Shiri Appleby
- Christina Applegate
- Michael Apted
- Aracely Arámbula
- Taís Araújo
- Roscoe Arbuckle
- Fanny Ardant
- Eve Arden
- Asia Argento
- Alan Arkin
- Jan Arlazorov
- Tom Arnold
- David Arquette
- Patricia Arquette
- Rosanna Arquette
- Beatrice Arthur
- Vija Artmane
- Armand Assante
- Fred Astaire
- Hank Azaria
- Erdoğan Atalay
- Essence Atkins
- Rowan Atkinson
- Märt Avandi
- Dan Aykroyd
B.
Scott Bakula
- Alec Baldwin
- Greg Baldwin
- Christian Bale
- Eric Bana
- Anne Bancroft
- Antonio Banderas
- Tony Barbieri
- Sacha Baron Cohen
- Adriana Barraza
- Jessica Barth
- Marianne Basler
- Louise Kathrine Dedichen Bastviken
- Jason Bateman
- Sean Bean
- Amanda Bearse
- Brigitte Bardot
- Kim Basinger
- Warren Beatty
- Ed Begley
- Doris Belack
- Aleksandr Beljavski
- Duncan Bell
- Tobin Bell
- Gil Bellows
- Monica Bellucci
- Jean-Paul Belmondo
- James Belushi
- John Belushi
- Roberto Benigni
- Annette Bening
- H. Jon Benjamin
- Jeffrey Bennett
- Peter Benson
- Giovanni Benvenuti
- Candice Bergen
- Ingrid Bergman
- Elizabeth Berkeley
- Peter Berling
- Andy Berman
- Claude Berri
- Halle Berry
- Nick Berry
- Jeanette Biedermann
- Jessica Biel
- Juliette Binoche
- Laura Birn
- Irina Björklund
- Claudia Black
- Jack Black
- Selma Blair
- Dominique Blanc
- Cate Blanchett
- Alexis Bledel
- Corbin Bleu
- Orlando Bloom
- Roberts Blossom
- Betty Blue
- David Blue
- Emily Blunt
- Humphrey Bogart
- Samantha Bond
- Maria Bonnevie
- Claire van der Boom
- David Boreanaz
- Alex Borstein
- Andrea Bowen
- Bruce Boxleitner
- Lorraine Bracco
- Zach Braff
- Kenneth Branagh
- Marlon Brando
- Ciara Bravo
- Jacques Brel
- Vasile Brescanu
- Abigail Breslin
- Beau Bridges
- Jeff Bridges
- Adrien Brody
- Louise Brooks
- Pierce Brosnan
- Ben Browder
- Chris Brown
- Liina Brunelle
- Daniel Brühl
- Sandra Bullock
- Gedeon Burkhard
- Richard Burton
- Steve Buscemi
- Jim Byrnes
C.
Larry the Cable Guy
- Nicolas Cage
- Northern Calloway
- Sarah Wayne Callies
- Hebe Camargo
- Candace Cameron
- Cody Cameron
- Neve Campbell
- Éric Cantona
- Robert Carlyle
- Ian Carmichael
- Adam Carolla
- Charisma Carpenter
- John Carradine
- Jim Carrey
- Lisa Nicole Carson
- Helena Bonham Carter
- Nancy Cartwright
- David Caruso
- Irán Castillo
- Verónica Castro
- Kim Cattrall
- Cedric the Entertainer
- Adriano Celentano
- Lacey Chabert
- Jackie Chan
- Lon Chaney
- Lon Chaney juunior
- Charlie Chaplin
- Christian Chávez
- Maurice Chevalier
- Blake Clark
- Kevin Clash
- Colin Clive
- George Clooney
- Glenn Close
– James Coburn
- Claudette Colbert
- Toni Collette
- Joan Collins
- Fernando Colunga
- Jeff Conaway
- Jennifer Connelly
- Sean Connery
- Billy Connolly
- Zack Conroy
- Jennifer Coolidge
- Gary Cooper
- John Corbett
- Tara Correa-McMullen
- Miranda Cosgrove
- John Costelloe
- Kevin Costner
- Marion Cotillard
- Courteney Cox Arquette
- Richard Coyle
- Daniel Craig
- Bryan Cranston
- Terry Crews
- Bing Crosby
- David Cross
- Marcia Cross
- Russell Crowe
- Tom Cruise
- Penélope Cruz
- Billy Crystal
- Macaulay Culkin
- Benedict Cumberbatch
- Constance Cummings
- Jim Cummings
- Robert Cummings
- Tony Curtis
- Elisha Cuthbert
- John Cusack
- Billy Ray Cyrus
- Miley Cyrus
- Noah Cyrus
D.
Timothy Dalton
- Matt Damon
- Danielle Darrieux
- Jack Davenport
- Larry David
- Bette Davis
- Deven Davis
- Don S. Davis
- Geena Davis
- Kristin Davis
- Warwick Davis
- Josette Day
- Daniel Day-Lewis
- Drea de Matteo
- Sandra Dee
- Robert De Niro
- James Dean
- Aleksandr Dedjuško
– André Deed
- Ellen DeGeneres
- Benicio Del Toro
- Patrick Dempsey
- Gérard Depardieu
- Judi Dench
- James Denton
- Alla Demidova
- Catherine Deneuve
- Johnny Depp
- Pavel Derevjanko
- Michael Des Barres
- Jean Despeaux
- Danny DeVito
- Chris Diamantopoulos
- Cameron Diaz
- Leonardo DiCaprio
- Vin Diesel
- Julia Dietze
- Nathalia Dill
- Kevin Dillon
- Peter Dinklage
- Waris Dirie
- Nina Dobrev
- Shannen Doherty
- Karen Dotrice
- Kirk Douglas
- Michael Douglas
- Robert Downey juunior
- Fran Drescher
- Richard Dreyfuss
- David Duchovny
- Haylie Duff
- Hilary Duff
- Josh Duhamel
– Jean Dujardin
- Randall Duk Kim
- Faye Dunaway
- Michael Clarke Duncan
- Eleonora Duse
- Eliza Dushku
- John Duttine
- Robert Duvall
- Dick Van Dyke
E.
Clint Eastwood
- Aaron Eckhart
- Lisa Edelstein
- Dean Edwards
- Zac Efron
- Idris Elba
- Dana Elcar
- Carmen Electra
- Cary Elwes
- Michael Emerson
- Mike Epps
- Omar Epps
- David Essex
- Susie Essman
- Rob Estes
- Emilio Estévez
- Ramón Estévez
- Renée Estévez
- Deborah Evelyn
- César Évora
F.
Manolo Fábregas
- Harrison Fahn
- Melissa Fahn
- Faizal Yusof
- Cynthia Falabella
- Edie Falco
- Peter Falk
- Dakota Fanning
- Priscila Fantin
- Semjon Farada
- Anna Faris
- Colin Farrell
- Rainer Werner Fassbinder
- David Faustino
- Keith Ferguson
- Stacy Ferguson
- America Ferrera
- William Fichtner
- Sally Field
- Holly Fields
- Nathan Fillion
- Christian Finnegan
- Albert Finney
- Colin Firth
- Jonathan Firth
- Joe Flanigan
- Charles Fleischer
- Calista Flockhart
- Jim Florentine
- Errol Flynn
- Henry Fonda
- Jane Fonda
- Harrison Ford
- John Forsythe
- Jodie Foster
- Derek Fowlds
- Matthew Fox
- Megan Fox
- Michael J. Fox
- Jamie Foxx
- Philip Franks
- Peter Franzén
- Brendan Fraser
- Eric Freeman
- Martin Freeman
- Morgan Freeman
- Dawn French
- Freddie Frinton
- Žanna Friske
- Dwight Frye
- Louis de Funès
G.
Clark Gable
- Zsa Zsa Gabor
- Leonid Gaidai
- Vladislav Galkin
- David Gallagher
- Peter Gallagher
- James Gandolfini
- Matthew Garber
- Greta Garbo
- Andy García
- Andrew Garfield
- John Garfield
- Judy Garland
- Jennifer Garner
- David Garrison
– George Gaynes
- Sarah Michelle Gellar
- Brian George
- Richard Gere
- Greg Germann
- Estelle Getty
- Paul Giamatti
- Mel Gibson
- Annie Girardot
- Bernard Giraudeau
- Georgie Glen
- Crispin Glover
- Paulette Goddard
- Whoopi Goldberg
- Selena Gomez
- Edith González
- Cuba Gooding noorem
- Omar Gooding
- John Goodman
- Joseph Gordon-Levitt
- Christopher Gorham
- Daisuke Gōri
- Irena Górska-Damięcka
- Ryan Gosling
- Gilbert Gottfried
- Lauren Graham
- Ariana Grande
- Cary Grant
- Hugh Grant
- Peter Graves
- Brian Austin Green
- Seth Green
- Ashley Greene
- Eddie Griffin
- Rupert Grint
- Greg Grunberg
- Sienna Guillory
- Ljudmila Gurtšenko
- Robert Gutman
- Jake Gyllenhaal
- Maggie Gyllenhaal
H.
Ville Haapasalo
- Minna Haapkylä
- Raul Haaristo
- Olivia Hack
- Buddy Hackett
- Gene Hackman
- Meelis Hainsoo
- Michael C. Hall
- Ayumi Hamasaki
- Jasmin Hamid
- Lisa Gay Hamilton
- Tom Hanks
- Chris Hardwick
- Neil Hardwick
- Oliver Hardy
- Tom Hardy
- Andrei Haritonov
- Mark Harmon
- Danielle Harris
- Estelle Harris
- Neil Patrick Harris
- Ian Hart
- Steve Harvey
- David Hasselhoff
- Teri Hatcher
- Olivia de Havilland
- Ethan Hawke
- Goldie Hawn
- Salma Hayek
- Sean Hayes
- Rita Hayworth
- Anthony Head
- Lena Headey
- Johannes Heesters
- Katherine Heigl
- Riina Hein
- Reino Helismaa
- Liam Hemsworth
- Sonja Henie
- Barry Shabaka Henley
- Georgie Henley
- Gerd Michael Henneberg
- Jim Henson
- Audrey Hepburn
- Katharine Hepburn
- Jennifer Love Hewitt
- Cheryl Hines
- Dustin Hoffman
- Philip Seymour Hoffman
- Laurie Holden
- Lauren Holly
- John Holmes
- Katie Holmes
- Gunnar Hololei
- Anthony Hopkins
- Telma Hopkins
- Richard Steven Horvitz
- Robert Hossein
- Clarissa House
- Whitney Houston
- Huell Howser
- Vanessa Hudgens
- Jennifer Hudson
- Felicity Huffman
- Geoffrey Hughes
- Ebba Hultkvist
- Helen Hunt
- Richard Hunt
- Holly Hunter
- Isabelle Huppert
- John Hurt
- Viiu Härm
- Cheril Hynes
I.
- Osamu Ichikawa
- Tiia Ilmanen
- Michael Imperioli
- Tino Insana
- Jeremy Irons
- Aleksandr Ivaškevitš
- Vladimir Ivašov
J.
Hugh Jackman
- Danny Jacobs
- Eric Jacobson
- Claude Jade
- Peeter Jakobi
- Maarja Jakobson
- Juri Jakovlev
- Jelena Jakovleva
- Kevin James
- Oleg Jankovski
- Allison Janney
- Julia Jentsch
- Bodil Joensen
- Scarlett Johansson
- Don Johnson
- Bob Joles
- Angelina Jolie
- Kevin Jonas
- Alex Jones
- Angus Turner Jones
- Orlando Jones
- Tommy Lee Jones
- Kathryn Joosten
- Flemming Jørgensen
- Louis Jourdan
- Milla Jovovich
- Christopher Judge
- Miranda July
- Jüri Järvet
- Faime Jürno
K.
Aleksandr Kaidanovski
- Hans Kaldoja
- Hannes Kaljujärv
- Rasmus Kaljujärv
- Peeter Kaljumäe
- Ülle Kaljuste
- Rēzija Kalniņa
- Ivars Kalniņš
- Arttu Kapulainen
- Peeter Kard
- Kim Kardashian
- Boris Karloff
- Alina Karmazina
- Ott Kartau
- Kristjan Kasearu
- Arnold Kasuk
- Stana Katic
- Albina Kausi
- Buster Keaton
- Michael Keaton
- Gene Kelly
- Grace Kelly
- Tom Kenny
- Patsy Kensit
- Scott Kerr
- Kari Ketonen
- Nicole Kidman
- Kaljo Kiisk
- Rinko Kikuchi
- Jimmy Kimmel
- Ben Kingsley
- Justin Kirk
- Takeshi Kitano
- Eve Kivi
- Melody Klaver
- Heidi Klum
- Milan Kňažko
- T.R. Knight
- Keira Knightley
- Beyoncé Knowles
- David Koechner
- Ere Kokkonen
- Baltasar Kormákur
- Jane Krakowski
- Saveli Kramarov
- Toomas Kreen
- Sylvia Kristel
- Nikolai Krjukov
- Diane Kruger
- Lisa Kudrow
- Arvo Kukumägi
- Mila Kunis
- Karol Kuntsel
- Ravšana Kurkova
- Anna-Liisa Kurve
- Ashton Kutcher
- Igor Kvaša
- Hele Kõre
L.
Aare Laanemets
- Lia Laats
- Mart Laisk
- Burt Lancaster
- Nathan Lane
- Katherine Kelly Lang
- Jessica Lange
- Angela Lansbury
- Ali Larter
- Liis Lass
- George Lazenby
- Charles Laughton
- Cyndi Lauper
- Stan Laurel
- Hugh Laurie
- Taylor Lautner
- Timo Lavikainen
- Jude Law
- Lucy Lawless
- Jennifer Lawrence
- Martin Lawrence
- Jean-Pierre Léaud
- Matt LeBlanc
- Heath Ledger
- Bruce Lee
- Christopher Lee
- Lee Jun Ki
- Will Lee
- Robert Lindsay
- Vivien Leigh
- Laura Leighton
- Jack Lemmon
- Katie Leung
- Jevgeni Leonov
- Margus Lepa
- Mikko Leppilampi
- Jared Leto
- Elyse Levesque
- Charlotte Lewis
- Damian Lewis
- Jet Li
- Uldis Lieldidžs
- Harijs Liepiņš
- Arno Liiver
- Mari-Liis Lill
- ‎Evangeline Lilly
- Max Linder
- Hamish Linklater
- Alex D. Linz
- Ray Liotta
- Jaak Lipso
- Eeva Litmanen
- Lucy Liu
- Vassili Livanov
- Harold Lloyd
- Heather Locklear
- Lindsay Lohan
- Oiva Lohtander
- Vesa-Matti Loiri
- Vibeke Løkkeberg
- Gina Lollobrigida
- Loretta Long
- Eva Longoria
- Jennifer Lopez
- Sophia Loren
- Peter Lorre
- Susanne Lothar
- Lori Loughlin
- Demi Lovato
- Courtney Love
- Jon Lovitz
- Béla Lugosi
- Sulev Luik
- Terje Luik
- Ada Lundver
- Masiela Lusha
- Aksella Luts
- Evanna Lynch
M.
Andie MacDowell
- Seth MacFarlane
- Fernanda Machado
- Kyle MacLachlan
- Shirley MacLaine
- Peter MacNicol
- Madonna
- Joe Maggard
- Anna Magnani
- Tobey Maguire
- Aïssa Maïga
- Wendie Malick
- John Malkovich
- J. P. Manoux
- Nancy Marchand
- Cheech Marin
- James Marsden
- Vladimir Jurjevitš Martõnov
- Giulietta Masina
- Algimantas Masiulis
- Marcello Mastroianni
- Amy Mathews
- Gørild Mauseth
- Bill Maynard
- Danny McBride
- Rue McClanahan
- Jennette McCurdy
- Kevin McDonald
- Bruce McGill
- Ted McGinley
- Rose McGowan
- Bob McGrath
- Ewan McGregor
- Joel McHale
- Daniel McKeague
- Benjamin McKenzie
- Kevin McNally
- Steve McQueen
- Patricia McPherson
- Ian McShane
- Russell Means
- Māra Mennika
- María Mercader
- Michèle Mercier
- Helena Merzin-Tamm
- Leonhard Merzin
- Debra Messing
- Alyson Michalka
- Charles Middleton
- Toshirō Mifune
- Nikita Mihhalkov
- Carmen Mikiver
- Mads Mikkelsen
- Alyssa Milano
- Christina Milian
- Ben Miller
- Hal Miller
- Wentworth Miller
- Eero Milonoff
- Max Minghella
- Liza Minnelli
- Dan Mintz
- Eugene Mirman
- Andrei Mironov
- Helen Mirren
- Ichirō Mizuki
- Beverley Mitchell
- Robert Mitchum
- Gojko Mitić
- Jon Mohr
- Taylor Momsen
- Dominic Monaghan
- Sophie Monk
- Marilyn Monroe
- Yves Montand
- Demi Moore
- Dudley Moore
- Julianne Moore
- Mandy Moore
- Roger Moore
- Shemar Moore
- Nonna Mordjukova
- Tracy Morgan
- María Moscholioú
- Jean Moreau
- Chloë Moretz
- Glenn Morris
- Viggo Mortensen
- Edward Mulhare
- Frankie Muniz
- Matthew J. Munn
- Audrey Munson
- Brittany Murphy
- Eddie Murphy
- Bill Murray
- Chad Michael Murray
- Ornella Muti
- Outi Mäenpää
- Laine Mägi
- Marin Mägi
- Mike Myers
N.
Samy Naceri
- Yukie Nakama
- Silvia Navarro
- Patricia Neal
- Liam Neeson
- Jerry L. Nelson
- Ricky Nelson
- Corin Nemec
- John Nettles
- Paul Newman
- Olivia Newton-John
- Dustin Nguyen
- Jack Nicholson
- Julianne Nicholson
- Leslie Nielsen
- Juri Nikulin
- Cynthia Nixon
- Nick Nolte
- Adela Noriega
- Henrik Normann
- Chuck Norris
- Edward Norton
- Judy Nunn
- Lauri Nurkse
- Rudolf Nuude
- Miia Nuutila
- Sulev Nõmmik
- Lena Nyman
- Michael Nyqvist
O.
Rosie O'Donnell
- Michael O'Hare
- Bruno Oja
- Masi Oka
- Gary Oldman
- Laurence Olivier
- Madis Ollikainen
- Ashley Olsen
- Mary-Kate Olsen
- Timothy Olyphant
- Ed O'Neill
- Terry O'Quinn
- Roscoe Orman
- Heather O'Rourke
- Emily Osment
- Haley Joel Osment
- Frank Oz
- Madoka Ozawa
- Peter O'Toole
P.
Coté de Pablo
- Al Pacino
- Jared Padalecki
- Ellen Page
- Rein Pakk
- Mari Palm
- Keke Palmer
- Chazz Palminteri
- Tauno Palo
- Gwyneth Paltrow
- Hayden Panettiere
- Anatoli Papanov
- Anna Paquin
- Vanessa Paradis
- Ed Parker
- Eleanor Parker
- Mary-Louise Parker
- Nate Parker
- Nathaniel Parker
- Sarah Jessica Parker
- Hunter Parrish
- Jim Parsons
- Nicholas Parsons
- Spede Pasanen
- Vivianne Pasmanter
- Robert Pattinson
- Aaron Paul
- Sarah Paulson
- Bill Paxton
- Gregory Peck
- Simon Pegg
- Lauri Pedaja
- Amanda Peet
- Krystin Pellerin
- Sean Penn
- George Peppard
- Piper Perabo
- Ruth Peramets-Püss
- Anthony Perkins
- Elizabeth Perkins
- Pauley Perrette
- Luke Perry
- Matthew Perry
- William Petersen
- Michelle Pfeiffer
- Gérard Philipe
- River Phoenix
- Mary Pickford
- Helle Pihlak
- Amanda Pilke
- Chris Pine
- Brad Pitt
- Jeremy Piven
- Mirtel Pohla
- Sidney Poitier
- Roman Polański
- Sydney Pollack
- Aleksei Polujan
- Ellen Pompeo
- Pavel Ponomarjov
- Natalie Portman
- Pete Postlethwaite
- Michael Praed
- Margus Prangel
- Laura Prepon
- Elvis Presley
- Priscilla Presley
- Vincent Price
- Prince
- Michael Prince
- Žanna Prohhorenko
- Uldis Pūcītis
- Mihhail Pugovkin
- Liisa Pulk
- Elina Pähklimägi
- Jasper Pääkkönen
- Pille Pürg
Q.
Michel Qissi
- Anthony Quinn
- Francesco Quinn
R.
Doris Kristina Raave
- Rita Raave
- Daniel Radcliffe
- Elza Radziņa
- Claude Rains
- Sara Ramírez
- Leida Rammo
- Faina Ranevskaja
- Noomi Rapace
- Virginia Rappe
- Vjatšeslav Razbegajev
- Tapio Rautavaara
- Charlie Ray
- Robert Redford
- Vanessa Redgrave
- Eddie Redmayne
- Dean Reed
- Christopher Reeve
- George Reeves
- Keanu Reeves
- Tara Reid
- Carl Reiner
- Ivo Reinok
- René Reinumägi
- Brad Renfro
- Jeremy Renner
- Burt Reynolds
- Ryan Reynolds
- Jonathan Rhys-Meyers
- Christina Ricci
- Cliff Richard
- Denise Richards
- Kevin Michael Richardson
- Andy Richter
- Don Rickles
- Alan Rickman
- AnnaSophia Robb
- Emma Roberts
- John Roberts
- Julia Roberts
- James Roday
- Ginger Rogers
- Henry Rollins
- Rebecca Romijn
- Mickey Rooney
- Mackenzie Rosman
- Diana Ross
- Gavin Rossdale
- Isabella Rossellini
- Portia de Rossi
- Aleksandr Rozenbaum
- Tim Roth
- Teryl Rothery
- Patricia Routledge
- Nadežda Rumjantseva
- Geoffrey Rush
- Kurt Russell
- Rene Russo
- Tarmo Ruubel
- Ene Rämmeld
- Debby Ryan
- Meg Ryan
- Winona Ryder
S.
Tõnu Saar
- Niko Saarela
- Anneli Saaristo
- Daryl Sabara
- Ernie Sabella
- Sadie
- Katey Sagal
- Sylvia Saint
- Elsa Saisio
- Indrek Sammul
- Nadežda Samsonova
- Christoph Sanders
- Adam Sandler
- Thomas Sangster
- Susan Sarandon
- Will Sasso
- Doug Savant
- Ija Savvina
- Kristen Schaal
- Steve Schirripa
- Maria Schneider
- Arnold Schwarzenegger
- David Schwimmer
- Seann William Scott
- Steven Seagal
- Kārlis Sebris
- Amy Sedaris
- Kyra Sedgwick
- Marian Seldes
- Peter Sellers
- Heido Selmet
- Sakura Sena
- Ott Sepp
- Mayra Sérbulo
- Tony Shalhoub
- Michael Shanks
- Omar Sharif
- Keesha Sharp
- William Shatner
- Wallace Shawn
- Charlie Sheen
- Martin Sheen
- Nicollette Sheridan
- Lloyd Sherr
- Brooke Shields
- James Sie
- Sarah Silverman
- Alicia Silverstone
- Victoria Silvstedt
- J. K. Simmons
- Richard Simmons
- Rain Simmul
- Rosearik Rikki Simons
- William Simons
- Jessica Simpson
- Frank Sinatra
- Gary Sinise
- Tom Sizemore
- Jon Sivewright
- Kaia Skoblov
- Artūrs Skrastiņš
- Ināra Slucka
- Anna Nicole Smith
- Jaden Smith
- Maggie Smith
- Will Smith
- Yeardley Smith
- Wesley Snipes
- André Sogliuzzo
- Vitali Solomin
- Brenda Song
- Sissy Spacek
- David Spade
- James Spader
- Britney Spears
- Jamie Lynn Spears
- Edward Speleers
- Eero Spriit
- Caroll Spinney
- Rūta Staliliūnaitė
- Sylvester Stallone
- Jason Statham
- Igor Starõgin
- Shirley Stelfox
- Margot Stevenson
- James Stewart
- Kristen Stewart
- Margo Stilley
- Fred Stoller
- Emma Stone
- Sharon Stone
- Glenn Strange
- Meryl Streep
- Barbra Streisand
- Bobby Stuart
- James Patrick Stuart
- Bogdan Stupka
- Melissa Sturm
- David Suchet
- Tiit Sukk
- Nicole Sullivan
- Donald Sutherland
- Kiefer Sutherland
- Jeremy Sumpter
- Mena Suvari
- Hilary Swank
- Patrick Swayze
- Clive Swift
- Martti Syrjä
Š.
Nina Šatskaja
Z.
Renée Zellweger
- Ferenc Zenthe
- Catherine Zeta-Jones
T.
Oleg Tabakov
- Amir Talai
- Aino Talvi
- Mary Tamm
- Peeter Tammearu
- Isamu Tanonaka
- Amanda Tapping
- Fred Tatasciore
- Jacques Tati
- Channing Tatum
- Audrey Tautou
- Elizabeth Taylor
- Lili Taylor
- Matthew W. Taylor
- Shirley Temple
- Kalmer Tennosaar
- Margarita Terehhova
- Charlize Theron
- Emma Thompson
- Linda Thompson
- Bella Thorne
- Courtney Thorne-Smith
- Uma Thurman
- Vjatšeslav Tihhonov
- Mihkel Tikerpalu
- Ashley Tisdale
- Jani Toivola
- Pamela Tola
- Andrei Tolubejev
- Villu Tomingas
- Hendrik Toompere juunior
- Anna Torv
- Spencer Tracy
- Roman Trahtenberg
- John Travolta
- Jean-Louis Trintignant
- Marie Trintignant
- Verne Troyer
- Tõnu Trubetsky
- François Truffaut
- Sofiko Tšiaureli
- Stanley Tucci
- Risto Tuorila
- Tina Turner
- Aida Turturro
- Liv Tyler
U.
Mihhail Uljanov - Carrie Underwood - Johann Urb - Usher - Uku Uusberg
V.
Helmut Vaag
- Annette Vadim
- Aigi Vahing
- Liina Vahter
- Britta Vahur
- Angélica Vale
- Ritva Valkama
- Jean-Claude Van Damme
- Frans Van der Aa
- Sergo Vares
- Jim Varney
- Ardo Ran Varres
- Michael Vartan
- Fernanda Vasconcellos
- Sofia Vassilieva
- Jekaterina Vassiljeva
- Uldis Vazdiks
- Jussi Vatanen
- Anne Veesaar
- Milo Ventimiglia
- Jevgeni Vesnik
- Angélico Vieira
- Michelle Vieth
- Gunta Virkava
- Marina Vlady
- Jon Voight
- Priit Võigemast
- Hanna-Liina Võsa
- Vladimir Võssotski
W.
Mark Wahlberg
- Kari Wahlgren
- David Walliams
- Kate Walsh
- Julie Walters
- Zoë Wanamaker
- Denzel Washington
- Mia Wasikowska
- Barry Watson
- Emma Watson
- Naomi Watts
- John Wayne
- Michael Weatherly
- Sigourney Weaver
- Hugo Weaving
- Martin Weinek
- Stephnie Weir
- Michael T. Weiss
- Johnny Weissmüller
- Tom Welling
- Forest Whitaker
- Betty White
- Jaleel White
- Bradley Whitford
- Steve Whitmire
- Catherine Wilkening
- Laisha Wilkins
- Katt Williams
- Michelle Williams
- Bruce Willis
- Chandra Wilson
- Lambert Wilson
- Robert Brian Wilson
- Ruth Wilson
- William Windom
- Mick Wingert
- Henry Winkler
- Kate Winslet
- Reese Witherspoon
- Won Bin
- Ed Wood
- Elijah Wood
- Vivien Wood
- Bambi Woods
- Bonnie Wright
- Noah Wyle
Ä.
Xəlil Əbcəlilev
Y.
Susannah York
- Rudy Youngblood


Filmirežissööride loend.
A.
Per Aabel
- David Abašidze
- Khwaja Ahmad Abbas
- Shuhrat Abbosov
- Vadim Abdrašitov
- J. J. Abrams
- Thengiz Abuladze
- Ben Affleck
- Demetrio Aguilera Malta
- Ömer Lütfi Akad
- Alan Alda
- Robert Aldrich
- Aleksei Aleksejev
- Woody Allen
- Pedro Almodóvar
- Robert Altman
- Wes Anderson
- Theódoros Angelópoulos
- Michelangelo Antonioni
- Michael Apted
- Alfonso Arau
- Roscoe Arbuckle
- Darren Aronofsky
- Yann Arthus-Bertrand
- Virve Aruoja
- Dinara Assanova
- John August
- Anu Aun
B.
Géla Babluani
- Alan Ball
- Joseph Barbera
- Alessandro Baricco
- Warren Beatty
- Ingmar Bergman
- Claude Berri
- Bernardo Bertolucci
- Luc Besson
- Kathryn Bigelow
- Vicente Blasco Ibáñez
- David Blue
- Uwe Boll
- Sergei Bondartšuk
- Jan de Bont
- Kenneth Branagh
- Vasile Brescanu
- Jacques Brel
- Mel Brooks
- Luis Buñuel
- Tim Burton
- Steve Buscemi
C.
Jean Daniel Cadinot
- Cai Mingliang
- James Cameron
- Frank Capra
- Nuri Bilge Ceylan
- Claude Chabrol
- Jackie Chan
- Charlie Chaplin
- Lee Cheol-ha
- Věra Chytilová
- Philippe Claudel
- George Clooney
- Jean Cocteau
- Émile Cohl
- Isabel Coixet
- Cyril Collard
- Sean Connery
- Robert C. Cooper
- Francis Ford Coppola
- Sofia Coppola
- Alain Corneau
- Kevin Costner
- Bryan Cranston
- Lol Crème
- Cameron Crowe
- Alfonso Cuarón
- Michael Curtiz
D.
Damiano Damiani
- Giorgi Danelia
– Frank Darabont
- Jules Dassin
- Kristiina Davidjants
- Aleksandr Davõdov
- Brian De Palma
- Danny De Vito
- Walt Disney
- Jörn Donner
- Richard Donner
E.
Clint Eastwood
- Blake Edwards
- Atom Egoyan
- Bernd Eichinger
- Sergei Eisenstein
- Kemal el-Sheik
- Nora Ephron
- Reha Erdem
- Heiki Ernits
- Eve Ester
F.
Manolo Fábregas
- Stefan Faldbakken
- Josef Fares
- Rainer Werner Fassbinder
- Federico Fellini
- Antwone Fisher
- Robert Flaherty
- Victor Fleming
- Miloš Forman
- Jodie Foster
- John Frankenheimer
- Stephen Frears
- Martin Frič
- David Furnish
G.
Leonid Gaidai
- Matteo Garrone
- Nils Gaup
- Mel Gibson
- Bernard Giraudeau
- Jean-Luc Godard
- Alejandro González Iñárritu
- Mikk Granström
- James Gray
- Robert Greenwald
H.
Georgi Haindrava
- Bent Hamer
- Michael Haneke
- Rein Hanson
- Neil Hardwick
- Andrei Haritonov
- Renny Harlin
- Michel Hazanavicius
- Ethan Hawke
- Rao Heidmets
- Ivar Heinmaa
- Juraj Herz
- Arthur Hiller
- Cheryl Hines
- Alfred Hitchcock
- Tom Hooper
- Michel Houellebecq
- Jan Hřebejk
I.
Arvo Iho
- Svatopluk Innemann
- Otar Ioseliani
J.
Peter Jackson
- Juraj Jakubisko
- Kaspar Jancis
- Jim Jarmusch
- Vojtěch Jasný
- Jean-Pierre Jeunet
- Jaromil Jireš
- Alex Jones
- Chuck Jones
- Spike Jonze
- Miranda July
- Janno Jürgens
K.
Karel Kachyňa
- Ján Kadár
- Aleksandr Kaidanovski
- Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar
- Helle Karis
- Leo Karpin
- Dome Karukoski
- Asko Kase
- Elia Kazan
- Aki Kaurismäki
- Buster Keaton
- Sulev Keedus
- Gene Kelly
- Krzysztof Kieślowski
- Kaljo Kiisk
- Kim Ki-duk
- Jaak Kilmi
- Takeshi Kitano
- Kalju Kivi
- Ere Kokkonen
- Jaan Kolberg
- Kalju Komissarov
- Andrei Kontšalovski
- Baltasar Kormákur
- Gérard Krawczyk
- Terje Kristiansen
- Grigori Kromanov
- Arvo Kruusement
- Valentin Kuik
- Toivo Kusmin
- Emir Kusturica
- Stanley Kubrick
- Akira Kurosawa
- Andres Kõpper
- Marianne Kõrver
- Kadri Kõusaar
- Veljo Käsper
- Kertu Köösel
- Mati Kütt
L.
Edvin Laine
- Leida Laius
- Karel Lamač
- Charles Laughton
- Katrin Laur
- Jude Law
- Martin Lawrence
- Dan Lead
- Ang Lee
- Spike Lee
- Claude Lelouch
- Tony Leondis
- Sergio Leone
- Astrid Lepa
- Tõnis Lepik
- Urmas E. Liiv
- Jens Lien
- Åke Lindman
- Renita Lintrop
- Oldřich Lipský
- Vibeke Løkkeberg
- Oudekki Loone
- Peter Lorre
- Aku Louhimies
- George Lucas
- Robert Luketic
- Gytis Lukšas
- Sidney Lumet
- David Lynch
- Adrian Lyne
- Jonathan Lynn
- Lennart Luhtaru
- Jaak Lõhmus
M.
Gustav Machatý
- Michael Madsen
- Andres Maimik
- Katrin Maimik
- John Malkovich
- Rein Maran
- Patrick Marber
- Raivo Maripuu
- Vladimir Jurjevitš Martõnov
- Tom McGrath
- Adolfas Mekas
- Jonas Mekas
- Sam Mendes
- Jiří Menzel
- Rasmus Merivoo
- Nikita Mihhalkov
- Mikk Mikiver
- Ben Miller
- Chris Miller
- Claude Miller
- Anthony Minghella
- Hayao Miyazaki
- Rauni Mollberg
- Michael Moore
- Paul Morrissey
- Peter Murdmaa
- Ain Mäeots
- Kalle Mälberg
- Jüri Müür
N.
Leonid Netšajev
- Olav Neuland
- Paul Newman
- Jack Nicholson
- Liis Nimik
- Christopher Nolan
- Lauri Nurkse
- Jan Erik Nõgisto
O.
Steve Oedekerk
- Arko Okk
- Manoel de Oliveira
- François Ozon
P.
Avo Paistik
- Imbi Paju
- Rein Pakk
- Nick Park
- Alan Parker
- Heino Pars
- Spede Pasanen
- Pier Paolo Pasolini
- Ivan Passer
- Bill Paxton
- Gérard Philipe
- Ülo Pikkov
- Claude Pinoteau
- Roman Polanski
- Sydney Pollack
- Rick Prelinger
- Ain Prosa
- Juri Prõtkov
- Andres Puustusmaa
- Janno Põldma
- Ivan Põrjev
- Priit Pärn
R.
Rein Raamat
- Mikk Rand
- Harri J. Rantala
- Satyajit Ray
- Bill Rebane
- Robert Redford
- Christopher Reeve
- Carl Reiner
- Annika Reinson
- René Reinumägi
- Karel Reisz
- Olev Remsu
- Guy Ritchie
- Leni Riefenstahl
- Eldar Rjazanov
- Robert Rodriguez
- Éric Rohmer
- Hans Roosipuu
- Roberto Rosselini
- Anri Rulkov
S.
Aleksi Salmenperä
- Rainer Sarnet
- Evald Schorm
- Joel Schumacher
- Martin Scorsese
- Ridley Scott
- Tony Scott
- Henry Selick
- Kaneto Shindō
- Makoto Shinkai
- M. Night Shyamalan
- Robert D. Siegel
- Peeter Simm
- David Slade
- Mark Soosaar
- Steven Spielberg
- Innokenti Smoktunovski
- Steven Soderbergh
- Barry Sonnenfeld
- Sylvester Stallone
- Oliver Stone
- Barbra Streisand
- Jan Svěrák
- Andres Sööt
Š.
Jan Švankmajer
Z.
Frank Zappa
- Krzysztof Zanussi
- Aleksandr Zarhi
- Petr Zelenka
- Karel Zeman
- Valerio Zurlini
- Harald Zwart
T.
Quentin Tarantino
- Andrei Tarkovski
- Béla Tarr
- Ilmar Taska
- Jacques Tati
- Priit Tender
- Margarita Terehhova
- Tanel Toom
- Marili Toome
- Peeter Tooming
- Jean-Philippe Toussaint
- Lars von Trier
- Nadine Trintignant
- Tõnu Trubetsky
- François Truffaut
- Stanley Tucci
- Tom Tykwer
U.
Riho Unt
- Peeter Urbla
V.
Roger Vadim
- Manfred Vainokivi
- Priit Valkna
- Gus Van Sant
- Otakar Vávra
- Paul Verhoeven
- Toomas Verrev
- René Vilbre
- František Vláčil
- Hardi Volmer
- Václav Vorlíček
- Riho Västrik
W.
Andrzej Wajda
- Olivier Weber
- Orson Welles
- Tom Welling
- Wim Wenders
- Forest Whitaker
- Billy Wilder
- Gary Winick
- Henry Winkler
- Ed Wood
- Martin Wood
- Joe Wright
- Juha Wuolijoki
- William Wyler
Õ.
Veiko Õunpuu
X.
Xu Xingzhi
Y.
Masashi Yamamoto
- Peter Yates


Välismaa filosoofide loend.
"Siin on loetletud välismaa filosoofe. Eesti filosoofe on loetletud Eesti filosoofide loendis.
"Artiklid üksikute filosoofide kohta kategoriseeritakse kategooria alla."
A.
Anathon Aall - Nicola Abbagnano - Thomas Abbt - Jakob Friedrich von Abel - Pierre Abélard - Abraham ibn Daud - David Abram - Uriel Acosta - Adelard Bathist - Mortimer Adler - Theodor Adorno - Giorgio Agamben - Evandro Agazzi - Agrippa - Aharon ben Eliyyahu Nicomediast - Mirza Fatali Ahhundov - Aidesios - Ainesidemos - Timo Airaksinen - Outi Alanko-Kahiluoto - Juan Bautista Alberdi - Albert Suur - Joseph Albo - Jean Le Rond d'Alembert - Alexander Galliast - Alexander Hales'ist - Samuel Alexander - Robert Alexy - Ferdinand Alquié - William Alston - Louis Althusser - Ammonios Sakkas - Anacharsis - Anaxagoras - Anaxilaos - Anaximandros - Anaximenes - Elizabeth Anscombe - Canterbury Anselm - Antiochos Askalonist - Antisthenes - Maksim Antonovitš - Karl-Otto Apel - Apollonios Tyanast - Archelaos - Hannah Arendt - Aristippos - Aristoteles - David Malet Armstrong - al-Ašari - Athenagoras - Augustinus - John Austin - John Langshaw Austin - Richard Avenarius - Averroes - Teresa de Avila - Kostas Axelos - Francisco J. Ayala - Alfred Jules Ayer
B.
Gracchus Babeuf - Gaston Bachelard - Francis Bacon - Roger Bacon - Badarajana - Alain Badiou - Alfred Baeumler - Mihhail Bahtin - Alexander Bain - Mihhail Bakunin - Kevin Baldeosingh - Thomas Baldwin - Jonathan Barnes - Roland Barthes - Basilides - Georges Bataille - Pafnuti Baturin - Jean Baudrillard - Alexander Gottlieb Baumgarten - Pierre Bayle - George Bealer - Elizabeth Lane Beardsley - Simone de Beauvoir - August Bebel - Isaac Beeckman - Vissarion Belinski - Daniel Bell - Walter Benjamin - Jonathan Bennett - Daniel Bensaïd - Jeremy Bentham - Arthur Bentley - Nikolai Berdjajev - Henri Bergson - George Berkeley - Isaiah Berlin - John Desmond Bernal - Eduard Bernstein - Ludwig von Bertalanffy - Hakim Bey - Simon Blackburn - William Blake - Maurice Blanchot - Louis Auguste Blanqui - Ned Block - Allan Bloom - Blossius Cumaest - Joseph Maria Bochenski - Jean Bodin - Hector Boece - Boëthius - Boëthius Daakiast - Boethos Siidonist - Aleksandr Bogdanov - Paul Artin Boghossian - Nicolas Boileau - Bernard Bolzano - Bonaventura - George Boole - Juri Borev - Hristo Botev - Pierre Bourdieu - Francis Herbert Bradley - Robert Brandom - Michael Bratman - John Francis Bray - Franz Brentano - Percy Williams Bridgman - Brillat-Savarin - Charles Dunbar Broad - Constantin Brunner - Giordano Bruno - Otto Brusiin - Martin Buber - Henry Thomas Buckle - Sergei Bulgakov - Mario Bunge - Tyler Burge - Jean Buridan - Edmund Burke - Kenneth Burke - John Burnheim - Mihhail Butaševitš-Petraševski - Joseph Butler - Judith Butler - Nicholas Murray Butler - Jakob Böhme
C.
Pierre Jean Georges Cabanis - Etienne Cabet - Calcidius - Johann Calvin - Tommaso Campanella - Albert Camus - Georges Canguilhem - Milič Čapek - Fritjof Capra - Thomas Carlyle - Shalom Carmy - Rudolf Carnap - Nancy Cartwright - Ernst Cassirer - Cassius Dionysius Longinus - Hector-Neri Castañeda - Manuel Castells - Cornelius Castoriadis - Chaitanya - Alan F. Chalmers - David Chalmers - Richard Chalmers - Houston Stewart Chamberlain - Pierre Charron - Cheng Liang - H. Cherbury - Roderick Chisholm - Noam Chomsky - Niels Egmont Christensen - Chrysanthius - Chrysippos - Alonzo Church - Patricia Churchland - Paul Churchland - Marcus Tullius Cicero - Hélène Cixous - Bernhard de Clairvaux - Andy Clark - Samuel Clarke - Aleksandria Clemens - William Kingdon Clifford - Chapman Cohen - Hermann Cohen - Gerald A. Cohen - Vincent Colapietro - Anthony Collins - Auguste Comte - Etienne Bonnot de Condillac - Jean Antoine Condorcet - Anne Conway - Vasile Conta - Frederick Copleston - Victor Cousin - Francis Crick - Benedetto Croce - Richard Cumberland (filosoof) - Gregory Currie - Georges Cuvier
D.
Dai Zhen - Mulshankar Dajananda - Mary Daly - António Damásio - Arthur C. Danto - Charles Darwin - Donald Davidson - Davith Anjaghth - Ivan Davõdov - John Deely - Gilles Deleuze - Edward Dembowski - Demetrios - Demokritos - Daniel Clement Dennett - Jacques Derrida - René Descartes - Leger Marie Deschamps - Semjon Desnitski - Eliyahu Eliezer Dessler - Theodore Dezamy - John Dewey - Dharmakirti - Diagoras - George Dickie - Goldsworthy Lowes Dickinson - Denis Diderot - Joseph Dietzgen - Dignaga - Wilhelm Dilthey - Diodoros - Diogenes Apolloniast - Diogenes Seleukeiast - Diogenes Sinopest - Pseudo-Dionysios Areopagita - Nikolai Dobroljubov - Dong Zhongshu - Keith S. Donnellan - Elliot N. Dorff - William Dray - Fred I. Dretske - Hans Driesch - Pierre Duhem - Michael Dummett - John Duns Scotus - Will Durant - Josef Durdík - Andrea Dworkin - Ronald Dworkin - Eugen Dühring
E.
Echekrates - Meister Eckhart - Umberto Eco - Gerald Edelman - Dorothy Edgington - Mircea Eliade - Ralph Waldo Emerson - Empedokles - Barthélemy Prosper Enfantin - Friedrich Engels - Epikuros - Erasmus Rotterdamist - Johannes Scotus Eriugena - Rudolf Christoph Eucken - Eukleides Megarast - Gareth Evans
F.
Emil Fackenheim - Fan Zhen - al-Farabi - Favorinus - Herbert Feigl - Susan Fenimore Cooper - Ludwig Feuerbach - Paul Feyerabend - Immanuel Fichte - Johann Gottlieb Fichte - Marsilio Ficino - Hartry Field - John Finnis - Nikolai Fjodorov - Owen Flanagan - Pavel Florenski - Luciano Floridi - Jerry Alan Fodor - Philippa Foot - Salomon Formstecher - Georg Forster - Michel Foucault - Francois Marie Charles Fourier - Philipp Frank - Semjon Frank - Benjamin Franklin - Gottlob Frege - Sigmund Freud - Milton Friedman - Jakob Friedrich Fries - Erich Fromm - Northrop Frye - Francis Fukuyama
G.
Solomon ibn Gabirol - Liane Gabora - Hans-Georg Gadamer - Galileo Galilei - Aleksandr Galitš - Mahatma Gandhi - Roger Garaudy - Pierre Gassendi - Gaudapada - Gautama (filosoof) - Tim van Gelder - Christian Fürchtegott Gellert - Ernest Gellner - Giovanni Gentile - Étienne de Geoffroy Saint-Hilaire - Levi ben Gershon - Edmund L. Gettier - al-Ghazālī - Aurobindo Ghose - Gilbert de la Porrée - Margaret Gilbert - Giles Roomast - Neil Gillman - Etienne Gilson - André Glucksmann - Godfrey Fontaines'ist - William Godwin - Johann Wolfgang von Goethe - Silvestr Gogotski - Damião de Góis - Alvin Goldman - Emma Goldman - Gongsun Long - Nelson Goodman - Gorgias - Antonio Gramsci - Timofei Granovski - George Grant - Hermann Grassmann - Thomas Hill Green - Herbert Paul Grice - Robert Grosseteste - Hugo Grotius - Félix Guattari - René Guénon - Guillaume Champeaux'st - Walter Gulick - Georgi Gurvitš - Kurt Gödel
H.
Susan Haack - Jürgen Habermas - Peter M. S. Hacker - Ian Hacking - Ernst Haeckel - Yehuda Halevi - Johann Georg Hamann - Charles Hamblin - William Hamilton - Han Fei - Donna Haraway - Richard Mervyn Hare - Gilbert Harman - David Hartley - Eduard Hartmann - Nicolai Hartmann - Hasdai Crescas - Friedrich Hayek - He Chentian - Georg Wilhelm Friedrich Hegel - Martin Heidegger - Werner Heisenberg - Claude Adrien Helvétius - Carl Gustav Hempel - Henry Ghentist - Herakleides Pontikosest - Herakleitos - Johann Friedrich Herbart - Johann Gottfried von Herder - Herman Carinthiast - Aleksandr Herzen - Abraham Joshua Heschel - Moses Hess - David Hilbert - Dietrich von Hildebrand - Pekka Himanen - Jaakko Hintikka - Hipparchia - Samson Raphael Hirsch - Samuel Hirsch - Thomas Hobbes - Douglas R. Hofstadter - Paul Henri Holbach - Hans Heinz Holz - Aleksei Homjakov - Bell Hooks - Hans-Hermann Hoppe - Max Horkheimer - Paul Horwich - Alexander Humboldt - Wilhelm Humboldt - David Hume - Edmund Husserl - Francis Hutcheson (filosoof) - Yitzchok Hutner - Julian Huxley - Hypatia Aleksandriast - Jean Hyppolite
I.
Iamblichos - Ibn Badžda - Ibn Khaldūn - Ibn Rushd - Ibn Sīnā - Ibn Tufail - Michael Ignatieff - Evald Iljenkov - Ivan Illich - Roman Ingarden - Robert G. Ingersoll - Harold Innis - Muhammad Iqbal - Luce Irigaray - Išvarakrišna
J.
Frank Jackson - Friedrich Heinrich Jacobi - Jane Jacobs - William James - Cornelius Jansenius - Karl Jaspers - Jean Jaures - Georg Jellinek - Florise Joachim - Johannis de Sacro Bosco - Kent Johnson - Hans Jonas - Bertrand de Jouvenel - Pamfil Jurkevitš - Pavel Juškevitš - Gottlob Benjamin Jäsche
K.
Eino Kaila - Kannada - Kang Youwei - Immanuel Kant - Kapila - David Kaplan - Mordecai Kaplan - Mihhail Karinski - Karneades - Jerrold Katz - Kautilya - Karl Kautsky - Konstantin Kavelin - Evelyn Fox Keller - Johannes Kepler - John Maynard Keynes - Hermann von Keyserling - Jaegwon Kim - Abu al-Kindi - Søren Kierkegaard - Mark Kingwell - Ivan Kirejevski - Ludwig Klages - Kleanthes - Richard Payne Knight - Martin Knutzen - Alexandre Kojéve - Leszek Kołakowski - Jan Amos Komenský - Kong Fuzi - Georgi Konisski - Abraham Isaac Kook - Mikołaj Kopernik - Reinhart Koselleck - Jakov Kozelski - Maksim Kovalevski - Alexandre Koyré - Krates Teebast - Karl Friedrich Krause - Ernst Krieck - Saul Aaron Kripke - Julia Kristeva - Nachman Krochmal - Pjotr Kropotkin - Erik Ritter von Kuehnelt-Leddihn - Thomas Kuhn - Sigmund Kvaløy - Max Kölbel - Wolfgang Künne - William Kymlicka
L.
Julien Offray de La Mettrie - Antonio Labriola - Jacques Lacan - Paul Lafargue - Imre Lakatos - George Lakoff - Jean-Baptiste Lamarck - Norman Lamm - Corliss Lamont - Paul Langevin - Laozi - Ferdinand Lassalle - Pjotr Lavrov - Gustave Le Bon - Gottfried Wilhelm Leibniz - Konstantin Leontjev - Aldo Leopold - Vladimir Lessevitš - Lawrence Lessig - Gotthold Ephraim Lessing - Leukippos - Emanuel Levinas - Lucien Levy-Bruhl - Clarence Irving Lewis - David Kellogg Lewis - Li Zhi - T. Liberatore - Alphonso Lingis - Pentti Linkola - Ramon Llull - Brian Loar - John Locke - Judah Loew ben Bezalel - K. Loganathan - Mihhail Lomonossov - Bernard Lonergan - Nikolai Losski - Aleksei Lossev - Hermann Lotze - Lou Qinshun - Jonathan Lowe - Ignatius Loyola - Lu Jiuyuan - Lucius Annaeus Cornutus - Lucretius Carus - György Lukács - Jan Łukasiewicz - Anatoli Lunatšarski - Isaac Luria - Moses Chaim Luzzato - Martin Luther - Rosa Luxemburg - William Lycan - Jean-François Lyotard
M.
Gabriel Bonnot de Mably - Ernst Mach - Tibor R. Machan - Niccoló Machiavelli - Alasdair MacIntyre - John Leslie Mackie - Ambrosius Theodosius Macrobius - Madhva - Mose ben Maimonides - Joseph de Maistre - Norman Malcolm - Nicolas Malebranche - Mircea Malița - Thomas Malthus - Merab Mamardašvili - Paul de Man - Bernard de Mandeville - Gabriel Marcel - Marcus Aurelius - Ruth Barcan Marcus - Herbert Marcuse - Pierre Sylvain Marechal - Joseph Margolis - Jean-Luc Marion - Jacques Maritain - Markalideva - Svetozar Markovič - Marsilius Paduast - Jose Marti - Michael Martin (filosoof) - Karl Marx - Tomaš Garrigue Masaryk - A. H. Maslow - Humberto Maturana - Maximus Tüürosest - John McDowell - Colin McGinn - Marshall McLuhan - John McTaggart Ellis McTaggart - George Herbert Mead - Franz Mehring - Alexius Meinong - Philipp Melanchthon - Melissos Samoselt - David Hugh Mellor - Otto Mencke - Gregor Mendel - Moses Mendelssohn - Menedemos - Mengzi - D. Mercier - Maurice Merleau-Ponty - Marin Mersenne - Robert King Merton - Jean Meslier - Metrodoros - Lev Metšnikov - Thomas Metzinger - Nikolai Mihhailovski - Vladimir Miljutin - James Mill - John Stuart Mill - David Miller (filosoof) - David Miller (poliitikateoreetik) - Ruth Garrett Millikan - Charles Wright Mills - Ludwig von Mises - Armin Mohler - Michel de Montaigne - Charles Montesquieu - George Edward Moore - Henry More - Thomas More - Morelly - Jacob Moreno - Augustus de Morgan - Lewis Henry Morgan - Charles Morris - William Morris - Mozi - Iris Murdoch - Musonius Rufus - Thomas Müntzer
N.
Arne Næss - Nāgārdžuna - Ernest Nagel - Thomas Nagel - Jacques Andre Naigeon - Mikael Nalbadjan - Jan Narveson - Paul Natorp - Antonio Negri - Otto Neurath - W. Newman - Isaac Newton - William Newton-Smith - Nicolaus Cusanus - Friedrich Nietzsche - Ilkka Niiniluoto - Albert Jay Nock - Robert Nozick - Martha Nussbaum - Schalwa Nuzubidse
O.
William Ockham - Nikolai Ogarjov - Teodor Oizerman - Mihhail Olminski - Cornelis Willem Opzoomer - José Ortega y Gasset - Timofei Ossipovski - Robert Owen
P.
Thomas Paine - William Paley - Panaitios Rhodoselt - Arthur Pap - David Papineau - Paracelsus - Parmenides - Blaise Pascal - Patandžali - Wim A. de Pater - Christopher Peacocke - Karl Pearson - Charles Sanders Peirce - John Perry - Petrus Ibeerlane - Petrus Lombardus - Philip Pettit - Phaidon Elisest - Pherekydes Syroselt - Philodemos - Philon Aleksandriast - Philon Larissast - Dmitri Pissarev - Aleksandr Pjatigorski - Max Planck - Alvin Plantinga - Platon - Georgi Plehhanov - Plotinos - Plutarchos Ateenast - Henri Poincaré - Pierre Poiret - Michael Polanyi - Polyaenos - Grigori Pomerants - Pietro Pomponazzi - Johannes Jacobus Poortman - Nikolai Popovski - Karl Popper - Platon Poretski - Porphyrios - Poseidonios - Moritz Conrad Posselt - Prašastapada - Richard Price - Graham Priest - Joseph Priestley - Ilya Prigogine - Arthur Prior - Michael S. Pritchard - Prodikos - Proklos - Protagoras - Samuel Pufendorf - Hilary Putnam - Pyrrhon Elisest - Pythagoras
Q.
Willard Van Orman Quine
R.
Sarvepalli Radhakrishnan - Aleksandr Radištšev - Radulphus Brito - Ramakrishna - Ramanudža - Frank Plumpton Ramsey - Ian T. Ramsey - Jacques Rancière - Ayn Rand - Joseph Ransdell - Gerald Raunig - Jean-Philippe Ravoux - John Rawls - Hans Reichenbach - Thomas Reid - Carl Leonhard Reinhold - Johannes Reinke - Joseph Ernest Renan - Georges Rey - Rush Rhees - Heinrich Rickert - Paul Ricœur - Jean Baptiste Rene Robinet - Richard Rorty - Roscellinus - Gillian Rose - Alexander Rosenberg - Franz Rosenzweig - Antonio Rosmini - W. D. Ross - Murray Rothbard - Jean-Jacques Rousseau - John Ruskin - Bertrand Russell - Raymond Ruyer - Gilbert Ryle
S.
Saadia Gaon - Esa Saarinen - Claude Henri Saint-Simon - Nathan Salmon - Wesley Salmon - Juri Samarin - George Santayana - Ivan Sarailiev - Jean-Paul Sartre - John Ralston Saul - David Savan - James P. Scanlan - Friedrich Wilhelm Joseph von Schelling - Stephen R. Schiffer - Ferdinand Canning Scott Schiller - Friedrich Schiller - August Wilhelm Schlegel - Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher - Moritz Schlick - Walther Schmied-Kowarzik - Menachem Mendel Schneerson - Arthur Schopenhauer - Juli Schreider - Erwin Schrödinger - David Schweickart - Albert Schweitzer - John Rogers Searle - Wilfrid Sellars - Lucius Annaeus Seneca - Ivan Setšenov - Sextus Empiricus - Anthony Ashley Cooper Shaftesbury - Richard Shusterman - Shang Yang - Christoph Sigwart - Peter Singer - B. F. Skinner - Grigori Skovoroda - Peter Sloterdijk - J. J. C. Smart - Adam Smith - Huston Smith - Johan Vilhelm Snellman - Scott Soames - Alan Sokal - Sokrates - Joseph Soloveitchik - Vladimir Solovjov - Werner Sombart - Ernest Sosa - Othmar Spann - Herbert Spencer - Oswald Spengler - Speusippos - Baruch Spinoza - Lysander Spooner - David Sztybel - Robert Stalnaker - Nikolai Stankevitš - Rudolf Steiner - Isabelle Stengers - Erik Stenius - Charles Stevenson - Stephen Stich - Stilpon - Max Stirner - Galen Strawson - Peter Frederick Strawson - Barry Stroud - Pjotr Struve - Ludwig Adolf Heinrich Strümpell - Carl Stumpf - Scott Sturgeon - A. Stöckl - Francisco Suarez - Sufi Alajar - Sun Zhongshan - Lars Svendsen - Emanuel Swedenborg - Richard Swinburne
Š.
Adi Šankara - Nikolai Šelgunov - Tarass Ševtšenko - Vladimir Šilkarski - Gustav Špet - Georgi Štšedrovitski - V. M. Šuljatikov
Z.
Peter Wessel Zapffe - Zenon Eleast - Zenon Kitionist - Zenon Tarsosest - Zhang Daoling - Zhang Zai - Zhou Dunyi - Zhu Xi - Zhuangzi - Volker Zotz
Ž.
Ivan Žegalkin - Slavoj Žižek
T.
Rabindranath Tagore - Tan Sitong - Raymond Taras - Alfred Tarski - Charles Taylor (filosoof) - Pierre Teilhard de Chardin - Bernardino Telesio - Thales Mileetosest - Aquino Thomas - Christian Thomasius - Evan Thompson - Judith Jarvis Thomson - Henry David Thoreau - Paul Tillich - Kliment Timirjazev - Timon - Pjotr Tkatšov - John Toland - Arnold Joseph Toynbee - Friedrich Adolf Trendelenburg - Sergei Trubetskoi - Konstantin Tsiolkovski - Lubsan Sandan Tsõdenov - Pjotr Tšaadajev - Georgi Tšelpanov - Nikolai Tšernõševski - Ivan Tšetverikov - Boriss Tšitšerin - Ernst Tugendhat - Raimo Tuomela - Anne Robert Jacques Turgot - Kazimierz Twardowski
U.
Miguel de Unamuno - Dimitri Uznadze
V.
Valentinus Egiptusest - Francisco Varela - Marcus Terentius Varro - Gianni Vattimo - Luc de Vauvenargues - Sergei Vavilov - Danilo Vellanski - Denis Veras - Vladimir Vernadski - Anatoli Vetrov - Giambattista Vico - Thomas de Vio - Francisco de Vitoria - Swami Vivekananda - Eric Voegelin - Voltaire - Vatslav Vorovski - de Vries - Aleksandr Vvedenski - Lev Võgotski
W.
Friedrich Waismann - William Henry Walsh - Michael Walzer - Wang Bi - Wang Chong - Wang Fuzhi - Wang Shouren - Wang Tingxiang - Wang Yangming - John B. Watson - Max Weber - Otto Weininger - Wilhelm Weitling - Morris Weitz - Victoria Welby-Gregory - Cornel West - William Whiston - Alfred North Whitehead - David Wiggins - Ken Wilber - John Wilkins - Bernard Williams (filosoof) - Michael Williams - Timothy Williamson - Johann Joachim Winckelmann - Wilhelm Windelband - Gerrard Winstanley - Kwasi Wiredu - Ludwig Wittgenstein - Christian Wolff - Jonathan Wolff - Richard Woltereck - Nicholas Wolterstorff - Crispin Wright - Georg Henrik von Wright - Maurice de Wulf - Wilhelm Wundt
X.
Xenokrates - Xenophanes - Xunzi
Y.
Yang Zhu - Ye Shi - Yin Wen


Flevoland.
Flevolandi provints on Hollandi 1. järgu haldusüksus. Provints paikneb tervikuna kunagise Zuiderzee merelt võidetud aladel ehk siis allpool merepinda.
Provints asutati 1. jaanuaril 1986. aastal ja pealinnaks on Lelystad. Suurim linn on Almere.
Kuninganna esindajaks provintsis on Leen Verbeek.


Gelderlandi provints.
Gelderlandi provints on Hollandi 1. järgu haldusüksus.
Kuninganna esindajaks provintsis on Clemens Cornielje.
Suuremad linnad on Nijmegen, Arnhem ja Apeldoorn.


Aharon ben Eliyyahu Nicomediast.
Aharon ben Eliyyahu Nicomediast (ka: Aaron ben Elia; inglise keeles Aaron ben Elijah; umbes 1300 Kairo – 1369 Konstantinoopol) oli juudi filosoof ja dogmaatik, karaiimide usulahu tähtsaim filosoof ja dogmaatik.
Aastal 1330 asus Aaron elama Nicomediasse Väike-Aasias (praegune İzmit).


Rovaniemi linn.
Rovaniemi (saami keeles "Roavenjárga" ehk "Roavvenjárga") on Soome põhjapoolseim linn, Lapi maakonna keskus. Asub Polaarjoone lähedal Ounasvaara ja Korkalovaara mägede vahel, Kemijoki ja Ounasjoki jõe ristumiskohal. Rahvaarv 60 112 (31. jaanuar 2011)
Rovaniemi on linn aastast 1960. 1. jaanuaril 2006 liideti Rovaniemiga Rovaniemi maavald. Seeläbi muutus Rovaniemi pindalalt Soome ja ühtlasi ka kogu Euroopa suurimaks linnaks pindalaga 8017,2 km².
Linna lähedal, polaarjoone kohal asub Pajaküla, kus elab jõuluvana.
1944. aastal hävitasid sakslased Rovaniemi Teise maailmasõja käigus praktiliselt maatasa. Linn ehitati uuesti üles Alvar Aalto kavandamisel. Uue Rovaniemi tänavatevõrgustik meenutab linnulennult vaadatuna põhjapõdra sarvi.


Pierre Abélard.
a>. Abélard ja Héloïse Fulberti poolt üllatatuna. Õli lõuendil. 1819.
Pierre Abélard [pj'eer abel'aar] (ladinapäraselt Petrus Abaelardus; (1079 Le Pallet Nantes'i lähedal – 21. aprill 1142 Saint-Marceli klooster Chalon-sur-Saône'i lähedal) oli prantsuse skolastiline filosoof ja teoloog.
Elulugu.
Abélardi eluloo tähtsad allikad on tema autobiograafiline kiri "Historia calamitatum" ja tema kirjavahetus Héloïse'iga.
Noorpõlv ja kuulsaks saamine.
Lapsepõlves oli ta lahtise peaga ning seetõttu otsustas ta saada haritlaseks, mitte sõjameheks, loobudes oma pärandusest. Ta hakkas varakult uurima loogikat ja Pühakirja kommentaare. Samuti luges ta hoolega Cicerot, Horatiust, Juvenalist, Ovidiust, Lucanust, Senecat ja Vergiliust.
Lapsena rändas ta koolist kooli hariduse omandamiseks. Umbes 1095 asus ta õppima Chartresis, kus ta muu hulgas Chartresi Thierry juhendamisel õppis matemaatikat, mis valmistas talle märkimisväärseid raskusi. Vannesi lähedal Lochesis kuulas ta 1095–1099 Roscellinuse dialektikaloenguid.
Umbes 1100 suundus ta Pariisi, kus dialektika oli au sees. Pariisi Jumalaema kiriku katedraalikoolis kuulas ta Champeaux' Guillaume'i, ühe juhtiva realistliku filosoofi loenguid. Peagi oli Abélard võimeline oma õpetajat vaidlustes seljatama, lükates juba noorena ümber realismi, mis oli toona filosoofias domineeriv, ning asendas selle enda välja töötatud nominalismiga. Vaadete lahknevuse tõttu katkestas Abélard kaks korda õpetajaga suhted.
Umbes 1104 lahkus Abélard koolist ning lõi oma kooli, alguses Meluni külas, siis Corbeil's, külas, mis oli Pariisile lähemal. Sealt pidas ta Guillaume'iga poleemikat. Seal sai ta väga populaarseks ja edukaks õpetajaks, tema loenguid tuldi kuulama kõikjalt Prantsusmaalt. Ta otsis oma tööks inspiratsiooni ja materjali erinevatelt õpetajatelt. Tema tervis halvenes ja ta tõmbus mõneks aastaks tagasi Bretagne'i.
Aastal 1108 naasis ta oma õpetaja, Champeaux' Guillaume'i juurde, ning leidis ta õpetamas kusagil linnast väljas. Taas astus Abélard filosoofilisse debatti oma õpetajaga, ning taas oli ta võidukas. Kõik see tõstis tohutult Abélardi prestiiži.
Peagi tõi Abélard oma kooli Pariisi linna sisse, Seine'i jõe äärde Sainte-Geneviève'i künkale, vaatega Jumalaema kirikule. Nüüd pühendus ta oma õpingutes ja õpetustes hoopis teoloogiale, sest tundis, et filosoofias oli ta juba jõudnud nii kaugele, kui võimalik. Käis Laoni Anselme'i loengutes, ning ka seal avaldus noormehe andekus. Uus õpilane oli võimeline pidama loenguid teoloogilistel teemadel, mis olid tema õpetaja omadest märksa paremad ja sisukamad, ilma et ta oleks mingitki haridust teoloogia vallas varem saanud. Tema andekus, haritus ja arutlusvõime olid taas toonud talle kuulsust ja tunnustust, ta oli oma kuulsuse tipus.
Umbes 1115. aastal (1113) nimetati ta Jumalaema kiriku katedraalikooli kanoonikuks. Üks tema õpilastest oli tulevane paavst Coelestinus II.
Tema loenguid olevat külastanud tuhanded õpilased Lääne-Euroopa riikidest. Talle kogunes palju prestiiži ja rikkust. Ta pidas end ainsaks ümberlükkamatuks filosoofiks terves maailmas, mida ta tol ajal tegelikult ka oligi.
Oma XIV kirjas kirjutas ta: "Ma ei taha olla filosoof, kui see viib mind lahtiütlemiseni Pühast Paulusest; ma ei taha olla Aristoteles, kui see võib mind Kristusest eemale viia."
Héloïse.
Peagi hakkas Abélardi loengutel käima tüdruk nimega Héloïse (1101–1162). Ta olevat olnud äärmiselt ilus neiu, aga veel rohkem silmatorkav oma teadmiste ja intelligentsuse poolest. Ta oskas kreeka, ladina ja heebrea keelt, mis keskajal oli neidude puhul vägagi haruldane. Abélard armus temasse ning lõi suhteid Héloïse'i onu Fulbertiga, saavutades selle, et viimane pahaaimamatult võttis Abélardi oma majja koduõpetajaks, et Heloïse'i teadmisi filosoofias ja teoloogias suurendada. Peagi Abélard võrgutas neiu, kes armus samamoodi üle pea Abélardi nagu mees temassegi. Abélard oli võlutud endast 20 aastat noorema neiu ilust ja intelligentsusest, Héloïse'il oli raske vastu panna sellisele vaimsele suurkujule, nagu seda oli Abélard.
Peagi sai avalikkus Abélardi ja Héloïse'i afäärist teada; ainus, kes sellest midagi ei taibanud, oli Fulbert, Héloïse'i onu, kes usaldas Abélardi täielikult. Peagi sai aga ka tema teada ning keelas ära armunute kohtumised. Paarike jätkas salajas kohtumisi siiski.
Peagi jäi Héloïse Abélardist rasedaks ning sünnitas poja Astrolabe'i, mispeale paarike põgenes Bretagne'i. Onu oli raevus. Et onu viha leevendada, plaanis Abélard salaja Héloïse'iga abielluda, mida nad tegidki.
Héloïse'i onu oli siiski raevus ning otsustas Abélardile kätte maksta häbi eest, mis too perekonnale oli toonud. Ta palkas mehed, kes tungisid öösel salaja Abélardi juurde sisse ning kastreerisid mehe vägivaldselt. See tekitas skandaali: kohitsemine oli karistus, mida keskaegsel Prantsusmaal kasutati vaid vägistajate puhul. Antud juhul oli tegemist aga selge kättemaksuga. Samuti oli vägivallaakti objektiks üks tuntumaid ja austatumaid filosoofe ja teolooge maailmas. Héloïse'i onu saigi oma karistuse: ta hukati avalikult.
Ikka veel kahekümnendates eluaastates Héloïse läks seepeale nunnaks Argentueil' kloostrisse, sest Abélard ei saanud oma abielumehe kohuseid täita ning teisi mehi Héloise peale oma abikaasa ei soovinud. Abélard läks 1118 Saint-Denis' kloostrisse, jätkates siiski õpetamist. Armunud jäid elu lõpuni lahutatuks, suheldes teineteisega vaid läbi kirjavahetuse.
Abélard suri 21. aprillil 1142, Héloïse suri kakskümmend aastat hiljem.
Hilisem elu.
Aastal 1121 tunnistas Soissonsi kirikukogu Abélardi hereetikuks ning mõistis tema esimese teoloogilise töö "Tractatus de unitate et trinitate divina" ("Traktaat Jumala ainsusest ja kolmsusest") põletamisele.
Abélard määrati elama Püha Medarduse kloostrisse, kuid ta põgenes sealt ning rajas umbes 1123 Quinceys oma Parakleedi (Püha Vaimu) kloostri. Ta viibis ka Rhuysi Saint-Gildasi kloostris.
Aastal 1141 kutsuti Clairvaux' Bernardi algatusel kokku Sensi kirikukogu, kus Abélardi õpetuse vead mõisteti veel kord hukka.
Filosoofia.
Abélard tegeles peamiselt loogikaga, eriti universaalide probleemiga. Porphyriose
Universaalidetülis pooldas Abélard nominalismile lähedast vaadet, mida nimetatakse sermonismiks. Abélard eristas sõna ("vox") sõna tähendusest ("sermo" ('kõne')), mida ta seostas universaalidega: inimtunnetuses vastab universaalile ainult "sermo". "Vox" väljendab üldist ja abstraktset mõistet ning niiviisi saab temast "nomen" (nimetus) ja "sermo", mis oma sisus väljendab mõeldud tegelikkust. "Nomen" võib käia paljude konkreetsete asjade kohta. Universaalid ei ole asjad, sest viimased on singulaarid. Asjad ei saa olla üldised; reaalselt on olemas ainult üksikud, konkreetsed asjad. Üldisus on omane ainult sõnadele. Mõisted tekivad abstraheerimise teel, abstraheerimine põhineb asjadel. Mingit kindlat liiki üksikutel asjadel on alati ühine vorm, mille alusel neid saab nimetada ühise nimetusega. Propositsioon ei tähista asja, vaid asja olemise viisi.
Ta tegeles loogika ja grammatikaga, tundmata matemaatikat ja loodusteadust.
Teoloogia.
Raamatus "Jah ja ei" kõrvutas ta Piibli ning eri kirikuisade omavahel vasturääkivaid seisukohti paljudes teoloogilistes küsimustes ning lepitas need, osutades väljendite kahemõttelisusele. Sellest sai alguse hoiak, et autoriteetsed tekstid nõuavad tõlgendamist ja neid ei saa sõna-sõnalt võtta. See pani aluse uuele teoloogia meetodile. Abélard leidis, et dialektika rakendamine teoloogias kergendab usu müsteeriumide vastuvõtmist ning filosoofide ja hereetikute rünnakute tõrjumist. Ta püüdis loogiliselt näidata, et dogma väitmine ei ole absurdne. Dialektilise
Retseptsioon ja mõju.
13. sajandi loogikud võtsid üle Abélardi terminoloogia ning tema hoiaku, et meeleline tunnetus annab kindla teadmise ning üldine tunnetus on pigem arvamus.


Abraham ibn Daud.
Abraham ben David Halevi ibn Daud (ka: Rabad I'"; umbes 1110 Toledo – umbes 1180 Toledo) oli juudi ajaloolane, filosoof, arst ja astronoom.


Uriel Acosta.
Uriel Acosta (1585–1640) oli Portugalist pärit juudi filosoof.
Acosta sündis Oportos ning tema sünninimi oli Gabriel da Costa. Tema vanemad olid kuningas Manuel I käsul katoliiklusse pöördunud juudid. Ta veenis oma perekonda pöörduma tagasi judaismi ning nad olid sunnitud asuma elama Amsterdami. Sealsed juudi autoriteedid kiusasid teda tema filosoofiliste vaadete pärast taga ning ta sooritas enesetapu.


Nation of Islam.
"Nation of Islam" (lühend NOI) on mustanahaliste ülimuslikkust kuulutav USA religioosne ja poliitiline liikumine, mille rajas 1930 Wallace Fard Muhammad. Liikumine on tuntud ka nime all "Black Muslim Movement" 'Mustanahaliste Islamiliikumine', mida NOI heaks ei kiida. Harlemis tunti seda liikumist 1950. aastatel ka nime all "God's Angry Men" 'Jumala vihased mehed'.
Liikumise ametlik eesmärk on USA ja kogu maailma mustanahaliste vaimuliku, vaimse, sotsiaalse ja majandusliku olukorra "ülesäratamine".
NOI juht on praegu Louis Farrakhan.
Organisatsiooni peakorter on Chicagos. Seda nimetatakse "The National Center" ning seal asub mošee nr 2, mida praegu tuntakse Maarja mošee ("Mosque Maryam") nime all. Jeesust (keda nimetatakse araabiapäraselt "Isa") peetakse islami õpetuse kohaselt prohvetiks ja saadikuks.
NOI ametlik ajaleht USA-s on "The Final Call".
1930–1975.
Organisatsiooni asutas 1930 USA-s Wallace Fard Muhammad, keda NOI peab Jumala kehastuseks.
Üks Wallace'i esimesi jüngreid oli Georgiast pärit Elijah Poole, kes tutvus temaga Detroitis Muhammadi abikaasa Clara Muhammadi kaudu. Fard Muhammad andis hiljem talle andis uueks nimeks Elijah Muhammad. Elijah Muhammad hakkas jutlustama, et Wallace Fard Muhammad on Jumal ise.
Elijah rajas kogu USA-s mošeesid, mida NOI-s nimetatakse templiteks. Neile andis ta numbrid rajamise järjekorras. New Yorgis asuvat NOI mošeed nimetatakse praegugi "Tempel nr 7". Peatempel on pühendatud Maarjale.
Elijah Muhammadi jüngrid levitasid tema õpetust kõikjal, alates tänavatest ja lõpetades vanglatega. Õpetuse võttis oma venna Philberti kaudu vastu röövimise eest süüdimõistetud vang nimega Malcolm Little, kes pärast vanglast vabanemist 1952 liitus NOI-ga ning sai tuntuks Malcolm X-i nime all. (NOI liikmed võtavad endale perekonnanimeks "X" ('tundmatu') või ka "I", sest nad loobuvad kõigest, mis nad sellelt maailmalt on saanud, kaasa arvatud perekonnanimi, mille nende esivanemad on saanud orjapidajatelt (orjanimi). "X" märgib seda, et tegelik aafrika nimi on kaduma läinud ja teadmata. On väidetud, et NOI liikmed saavad õiguse kanda nime "X" alles pärast seda, kui nad on mõnda valget tõsiselt vigastanud või tapnud ning seda tõestanud. Hiljem saavad nad araabia nime, mis vastab inimese isiksusele ja iseloomule. Malcolm X sai lõpuks nimeks El-Hajj Malik El-Shabazz.)
NOI õpetuse kohaselt on avalikes koolides "niinimetatud ameerika neegreid" avalikes koolides valesti õpetatud, et säilitada valgete domineerimist. Vastukaaluks tolleaegsetele rassiliselt segregeeritud koolidele rajas NOI mitmes linna sõltumatu kooli "University of Islam" 'islami ülikool'. See viis vastasseisule võimudega. Aastal 1934 viidi NOI Detroiti kolis läbi politseioperatsioon, mille käigus arreteeriti 12 õpetajat "kaasaaitamise eest alaealiste õiguserikkumistele". Et õpilased ei käinud ametlikult tunnustatud koolis, käsitati neid koolikohustusest kõrvalehoidjatena. NOI pooldajad korraldasid Detroiti politsei peakorteri ees meeleavaldusi, millel nõuti õpetajate vabastamist ja avaldati toetust NOI erakoolile.
Elijah Muhammad on seda kommenteerinud nii: "Ka Detroitis, kus politsei meid aprillis 1934 esimest korda ründas,olime relvastamata. Usklikest ei saanud siiski surma. Nad avaldasid vastupanu politseinikele, kes ründasid neid ilma mingi õiglase põhjuseta, vaid sellepärast, et nad tahtsid, et meie muslimitest lapsed käiksid nende koolides. Me keeldusime lubamast põhikooliealistel lastel käia avalikus koolis, kuigi vanematest teismelistest keskkoolilapsed võisid seda teha. Kuid lubatagu meil meil oma lapsi esimesena kujundada." (Elijah Muhammed. "Message to the Blackman in America", Muhammad's Temple No. 2, 1965.)
Aastal 1955 võttis NOI õpetused vastu kalüpsolaulja, näitleja ja viiuldaja Louis Eugene Walcott, kes sai tuntuks Louis Farrakhani nime all ning sai hiljem NOI juhiks. Ta tutvus Elijah Muhammadi õpetusega pärast NOI iga-aastase "Saviours' Day" kokkutuleku külastamist Chicagos. Pärast Malcolm X-i mõrvamist 1965 sai Farrakhanist mošee nr 7 imaam ja organisatsiooni ametlik esindaja. Kui organisatsioonis toimus 1975 Elijah Muhammadi surma järel õpetuslik lõhenemine, sai Farrakhanist Elijah Muhammadi õpetustele truuks jäämist pooldava suuna juht.
Tuntud inimestest ühines NOI-ga ka poksija Cassius Clay, kelle nimeks sai Muhammad Ali.
Üks päev pärast Elijah Muhammadi surma veebruaris 1975 kuulutati 26. veebruaril iga-aastaste "Savior's Day" pidustuste ajal ühehäälselt uueks juhiks tema poeg Wallace (Warith Deen Muhammad). Varem oli ta teisitimõtlemise pärast ning usuliste erimeelsuste pärast oma isaga liikumisest korduvalt ajutiselt välja heidetud. Tema liikmelisus oli 1974. aastaks alaliselt taastatud.
"Muslim American Society".
Kui W. D. Muhammad kinnitati NOI ülemvaimulikuks ("Supreme Minister"), hakkas ta kohe oma isa uskumusi ja praktikaid revideerima ning lähendama NOI-s sunnismile. Ta distantseerus avalikult oma isa teoloogiast ning mustanahaliste separatismist ning sõlmis sidemed USA islamiringkondadega.
Aastal 1977 väljendas Farrakhan avalikult oma mittenõustumist NOI lähenemisega sunnitlikule islamile ning lõi koos teda pooldava vähemusega NOI-st lahku. W. D. Mohammad nimetas oma organisatsiooni mitu korda ümber, jäädes lõpuks nime "Muslim American Society" juurde. Enamikust tema pooldajatest said traditsioonilise islami järgijad.
Uus NOI.
Aastal 1981 teatas Farrakhan, et "vana" "Nation of Islam" on taastatud ning jätkas Elijah Muhammadi õpetuse kuulutamist. Tema algatusel korraldati 1995 "Million Man March". Louis Farrakhan on praegu NOI juht ning elab endises Elijah Muhammadi kodus Chicagos.
"Nation of Islam" ja islam.
Enamik maailma muslimeid ei kiida seda organisatsiooni heaks, sest nende õpetus lahkneb algsest islamist. Seda õpetust nimetatakse põlastavalt farrakhanismiks.
"Nation of Islam" ja islam on ühel meelel paljudes asjades, sealhulgas selles, et
Kuuldused Michael Jacksoni liikmelisusest.
Michael Jacksoni kohta levisid valekuuldused, et ta on 2003 astunud NOI-sse, kuigi ta oli kuulutanud end Jehoova tunnistajaks. Asi oli selles, et ta oli palganud mõned NOI liikmetest ihukaitsjad.


Wallace Fard Muhammad.
Wallace Fard Muhammad (1877–1934?) oli USA jutlustaja, organisatsiooni "Nation of Islam" esimese mošee rajaja. Tema nimedena figureerivad teiste seas veel Wali Farad, Farrad Mohammed, F. Mohammed Ali ja Wallace Dodd Fard.
Fard immigreeris USA-sse arvatavasti 1930. aasta paiku. Ühe versiooni järgi oli tema õige nimi Wallace Dodd Ford ning ta sündis Hawaiil 25. veebruaril 1891.
Detroitis rajas ta Islami Templi ("Temple of Islam"), Islami Ülikooli ("University of Islam"), ihukaitsjate grupi "Fruit of Islam" ja teisi islamiorganisatsioone.
Aastal 1934 andis ta organisatsiooni juhtimise üle oma jüngrile Elijah Muhammadile ning kadus seejärel jäljetult. FBI teatel on teda arreteeritud. On vaieldud selle üle, kas arreteeritud Wallace Dodd oli Wallace Fard Muhammad. Mõlemat on pildistatud.
Elijah Muhaamad hakkas õpetama, et Wallace Fard Muhammad oli "Elav Jumal". Praegu pühitseb "Nation of Islam" tema sünnipäeva "Saviour's Day" nime all.
Õpetus.
Fard väitis, et tulemas on rassisõda. Afroameeriklaste kohus on leida üles oma päritolu ja missioon. Kristlus on orjapidajate usund, islam aga on mustanahaliste algne usund enne nende orjastamist ja Ameerikasse viimist. Afroameeriklased on ainuke rahvas, kes ei tea midagi oma minevikust, kellel ei ole lontrolli oma oleviku üle ning kellel puudub juhendus tuleviku jaoks.
Fard Muhammadi järgijatele antakse orjuses saadute asemele araabiakeelsed nimed. Fard pakkus mustanahalistele usu moraalsesse ja kultuurilisse üleolekusse oma valgetest rõhujatest.
Fard Muhammad


Bertolt Brecht.
Bertolt Brecht (10. veebruar 1898 Augsburg – 14. august 1956 Ida-Berliin, Saksa DV) oli saksa näitekirjanik, lavastaja ja luuletaja.
Elulugu.
Brechti isa oli usutunnistuselt katoliiklane, ema protestant. Isa oli paberivabriku direktor, seega siis selle kodanluse esindaja, kelle vastu ta kommunistina hiljem võitles.
Brecht alustas kirjutamist juba koolis, toimetades koolilehte ning tehes kaastööd ka kohalikule ajalehele. 16-aastaselt kirjutas ta ka oma esimese näidendi.
18-aastaselt oleks ta peaaegu koolist välja visatud, sest ta pani kahtluse alla, kas ikka peaks sõja ajal oma riigi eest rindele minema. Aasta hiljem algas Esimene maailmasõda ja ka Brecht kutsuti sõjaväkke. Rindele ta oma kehva tervisliku seisundi tõttu siiski minema ei pidanud, vaid teenis kodumaad paberitööd tehes.
Ta hakkas õppima Müncheni Ülikoolis arsti- ja loodusteadust ning käis seal kuulamas ka teatriloenguid. Samal ajal alustas Brecht ka oma esimese näidendi "Baal" kirjutamist.
Pärast ülikooli asus ta teatrikriitikuna tööle ühte Augsburgi päevalehte ja võttis aktiivselt osa 1918. aasta Novembrirevolutsioonist.
Varsti kolis Brecht Münchenisse dramaturgina leiba teenima. Aastal 1921 osales ta Berliinis Max Reinhardti ja teiste väljapaistvate lavastajate proovides ning aastal 1922 jõudis Münchenis esietenduseni tema näidend "Trummid öös", mille eest ta võitis ka prestiižse Kleisti-nimelise noore dramaturgi preemia. Brechti varasem looming on tuntavalt mõjutatud ekspressionismist.
Aastal 1924 siirdus Brecht Berliini Max Reinhardti teatri dramaturgiks ja alustas seal koos helilooja Kurt Weilliga tööd "Kolmekrossiooperiga" ning kirja panema oma teatriteoreetilisi uuendusi. (Valiku tema teoreetilistest töödest leiab eesti keeles raamatust "Vaseost".)
Aastal 1933 algas Brechti elus uus etapp – pagendus. Just sel aastal tulid Saksamaal võimule natsionaalsotsialistid ning Brecht oli Hitleri mustas nimekirjas number viis. Selle põhjuseks oli suuresti tema poeem "Legend surnud sõdurist", mis on eesti keeles ilmunud tema luulevalimikus "Dialektika ülistus" (1963, tõlkija August Sang). Brechtilt võeti Saksa kodakondsus ja ta kolis Taani, kus ta muuhulgas kirjutas näidendid "Hea inimene Sezuanist", "Ema Courage ja tema lapsed" ning "Galilei elu". 1940. aastal tungisid Saksa väed ka Taani ning Bertolt Brecht oli sunnitud põgenema Soome (sõprus Hella Wuolijoega ning "Härra Puntila ja tema sulane Matti"), kust järgmisel aastal sõitis läbi Venemaa Los Angelesse. Eksiilis kohtus ta mitmete saksa põgenikega, kelle seas olid ka Thomas Mann ja Lion Feuchtwanger; samuti tutvus ta Charlie Chapliniga, kelle kohta ta on öelnud: "Maailmas on kaks suurepärast lavastajat, Chaplin on see teine." Eksiilis oli tal raskusi töö leidmisega, kuid kirjutamist ta siiski jätkas. Sellesse perioodi kuuluvad näidendid "Švejk Teises maailmasõjas" ja Ameerika versioon "Galilei elust".
1947. aastal tuli Brecht tagasi Euroopasse, Viini ning aasta hiljem asutas Ida-Berliinis oma teatri – Berliner Ensemble, millele kuulus kommunistliku korra jäägitu toetus. 1950. aastal anti talle Austria kodakondsus. Oma teatri saamisega oli täitunud ka Bertolt Brechti suurimaid unistusi ja nüüd sai ta hakata ka praktikas ellu viima oma nägemust teatrist, mida me tänapäeval tunneme eepilise teatri nime all. Tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes – kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol.
1951. aastal omistati Bertolt Brechtile rahvuslik preemia, aastal 1954 rahvusvaheline Lenini rahupreemia. Ta suri 1956. aastal südamerabandusse. Testamendis käsib ta end matta metallist kirstu, et ussid tema keha ei rüvetaks.


Denis Diderot.
Denis Diderot (5. oktoober 1713 Prantsusmaa, Langres – 31. juuli 1784 Pariis) oli prantsuse filosoof ja kirjanik, entsüklopedist.
Välislingid.
Diderot, Denis
Diderot, Denis


Jean-Jacques Rousseau.
Jean-Jacques Rousseau [žan žak russ'oo] (ka: "Jean Jacques Rousseau"; 28. juuni 1712 Genf, Genfi Vabariik – 2. juuli 1778 Ermenonville, Prantsusmaa) oli prantsuse filosoof ja kirjanik.
Tema poliitiline filosoofia mõjutas tugevalt Prantsuse revolutsiooni, samuti Ameerika revolutsiooni ning uusaegse poliitilise, sotsioloogilise ja pedagoogilise mõtte arengut.
Elulugu.
Rousseau sündis Genfis, kus elas 16-aastaseks saamiseni. 30-aastaselt kolis Pariisi. Ema suri sünnitusel, isa jättis maha.
Pöördus katoliiklusesse, rikka šveitslanna soosik, kelle toetusel sai haridust ja õppis muusikat.
Proovis mitmesuguseid ameteid (maksuametnik, preester, muusik), kuid ükski ei sobinud. Oli Veneetsia saadiku sekretär Pariisis, kuid peagi tekkis tal tööandjaga konflikt.
Ühiskondlik heidik. Võõrandus Pariisi seltskonnast. Vagabund. Olemasoleva ühiskonna kriitik.
1742. aastal võttis Rousseau Diderot' soovitusel osa Dijoni Akadeemia traktaadikonkursist teemal "Kas teaduste ja kunstide areng on soodustanud kommete paranemist või allakäiku?". Ta pälvis esikoha traktaadiga, milles väitis, et teaduste ja kunstide areng on soodustanud ainult inimeste allakäiku.
Sai kuulsaks, kuid vastuoluline iseloom viis ta varsti tülli mitmete valgustusliikumise tegelastega, eeskätt Adam Smithi, Diderot ja Voltaire’iga. Rousseau'd süüdistati barbarismi edendamises ja igasuguse progressi vastasuses.
Pärast "Ühiskondliku lepingu" ilmumist 1762. aastal hakati teda taga kiusama nii Prantsusmaal kui ka sünnilinnas Genfis.
Rousseau iseloom, väärtushinnangud ja arusaamine elust olid valgustusaja mõtteviisiga vastuolus.
Reisis palju, püüdis leida varjupaika Preisimaal ja Inglismaal.
Inglismaal sai ta hästi läbi David Hume'iga, kuid elu lõpul kannatas Rousseau vaimuhaiguse käes ning kahtlustas, et Hume on korraldanud temavastase vandenõu.
Aastal 1794, 16 aastat pärast surma viidi Rousseau põrm Pariisi Panthéoni.
Looming.
Kuulsaks sai Rousseau teosega "Arutlus teemal: Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele". Vastupidiselt tollal levinud arvamusele leidis Rousseau, et kultuuri edenemisega on kaasnenud kõlbluse langus. Temalt pärineb ka üleskutse: "Tagasi loodusesse!"
Oma tähtsaimaks teoseks pidas Rousseau romaani "Émile ehk Haridusest", mis kirjeldas inimese terviklikku kasvatamist kodanikuks. Romantismieelse ja romantistliku kirjanduse seisukohalt oli oluline ka tema sentimentaalne romaan "Julie ehk uus Héloïse".
Tänapäevasele autobiograafiatraditsioonile pani aluse Rousseau "Pihtimused". "Üksildase uitaja mõtisklused" paistis silma subjektiivsuse ja sisevaatluste poolest, mis on saanud omaseks hilisemale uusaegsele kirjandusele.
Poliitilises filosoofias on tähtis Rousseau teos "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid". Rousseau poliitiline ideaal oli rahvavõim. Tema meelest pidi kõiki riigiasju arutama rahvakoosolekul, kuid see oli mõeldav vaid väikeste riikide puhul.
Rousseau andis olulise panuse ka muusikateooriasse.
Prantsuse revolutsiooni ajal oli Rousseau üks populaarsemaid filosoofe Jakobiinide Klubi liikmete seas.
Välislingid.
Rousseau, Jean-Jacques
Rousseau, Jean-Jacques


Elijah Muhammad.
Elijah Muhammad (sünninimi: Elijah Poole; ka: Elijah Karriem) (1897 Georgia – 1975) oli organisatsiooni "Nation of Islam" (NOI) rajaja.
Ta väitis, et on 1931 saanud Chicago-s Wallace Fard Muhammadilt Allahi sõna. Sellest õpetusest sai NOI poliitiliselt radikaalse teoloogia alus.
Muhammad rändas Ameerikas ringi ning rajas mošeesid ehk templeid. Need said asutamise järjekorras numbrid.
Muhammadil olid väidetavalt armulood mitme NOI liikmest noore naisega. See süüdistus viis lõpuks lõheni Elijah Muhammadi ja tema soosiku Malcolm X-i vahel.
Pärast Muhammadi surma sai tema järeltulijaks NOI juhina tema poeg Warith Deen Muhammad, kes viis läbi mitmeid reforme, mis lähendasid NOI-d sunnismile, ning lõpuks nimetas organisatsiooni ümber. Hiljem lõi NOI-st lahku Louis Farrakhan, kes lõi oma organisatsiooni, mille õpetus oli lähem Elijah Muhammadi esialgsetele õpetustele, ning andis sellele nime "Nation of Islam".
Muhammad, Elijah
Muhammad, Elijah
Muhammad, Elijah


Malcolm X.
Malcolm X (ka: Malcolm Little, El-Hajj Malik El-Shabazz ja Omowale; 19. mai 1925 – 21. veebruar 1965) oli organisatsiooni "Nation of Islam" eestkõneleja ning organisatsioonide Muslim Mosque, Inc. ja "Organization of Afro-American Unity" asutaja. Ta mõrvati veebruaris 1965. X oli üks väljapaistvamaid võitlevaid mustanahaliste rahvuslaste juhte USA-s.
Noorpõlv.
Ta sündis Nebraska osariigis Omahas. Tema sünninimi oli Malcolm Little. Tema isa, kes oli baptisti pastor ja Marcus Garvey pooldaja, mõrvati 1931 Michigani osariigis Lansingis.
Malcolm langes hiljem keskkoolist välja ning kolis Bostonisse poolõe juurde. Ta sai tööd saapapuhastajana ühes Lindy Hopi ööklubis. Oma autobiograafias ütleb ta, et kord puhastas ta Duke Ellingtoni ja teiste kuulsate mustanahaliste muusikute kingi. Mõne aja pärast kolis ta New Yorki Harlemi linnaossa, kus ta oli segatud narkoärisse, hasartmängudesse, prostitutsiooni, räketisse ja röövimistesse (kõike seda kokku nimetas Malcolm "hustling"). Ta teeskles vaimuhaigust, et pääseda mobilisatsioonst Teise maailmasõja ajal.
Vangla-aastad.
Malcolm arreteeriti 20-aastasena 12. jaanuaril 1946 ning mõisteti süüdistatuna sissemurdmises, tulirelvade kandmises ja varguses 8 aastaks vangi. Charlestowni Osariigivanglas ("Charlestown State Prison") sai ta pideva vandumise eest (eriti Jumala ja Piibli aadressil) hüüdnimeks "Saatan".
Aastal 1948 veenis perekond teda vastu võtma organisatsiooni "Nation of Islam" õpetuse. Ta uuris hoolega Elijah Muhammadi õpetust ning hakkas oma mõistust arendama. Tema õde Ella aitas tal taotleda üleviimist kergema režiimiga karistuskolooniasse Norfolki Massachusettsi osariiki. Seal sai temast ahne lugeja ning ta leidis Elijah Muhammadi ja organisatsiooni "Nation of Islam" õpetusele põhjenduse ajaloost ja filosoofiast. Ta osales koloonia iganädalastes debattides. Ta kirjutas koloonia raamatukogust ümber sõnaraamatu, et oma teadmisi täiendada ja käekirja parandada.
Ta puutus Elijah Muhammadiga esimest korda kokku vanglasoleku ajal, kui tal oli Muhammadiga kirjavahetus. Kui ta eneseharimises edasi jõudis, hakkas ta kirjutama oma juhile ühe kirja päevas.
Kui ta 7. augustil 1952 ausõna peale vabastati, ostis ta kohvri, prillid ja kella. Hiljem ütles ta, et neid asju läks tal hilisemas elus kõige rohkem tarvis.
"Nation of Islam".
Kui Malcolm 1952 vanglast vabanes, läks ta Chicagosse, et Elijah Muhammadiga tutvuda. Seal sai ta nimeks "X", sest organisatsioonis "Nation of Islam" oli kombeks lahti öelda orjapidajate antud perekonnanimedest.
Aastal 1953 lahkus Malcolm oma poolõe Ella juurest Bostonist, et asuda elama Chicagosse Elijah Muhammadi juurde. Varsti läks ta Bostonisse tagasi ning temast sai vaimulik organisatsiooni "Nation of Islam" templis nr 11.
Nationis aktiivselt osaledes avas ta mitmeid templeid üle USA. Paljudes templites sai ta vaimulikuks. Tema hoogsad, sütitavad ja innustavad kõned ning laitmatu isiklik eeskuju kasvatasid organisatsiooni ridu. Aastal 1952 oli liikumises 500 liiget, aastal 1963 juba 30 000. Varsti nähti temas usuliikumise teist meest Elijah Muhammadi järel.
Detsembrist 1952 kuni detsembrini 1963 teenis ta vaimulikuna New Yorgis templis nr 7 ("Temple Number 7"; varasem nimi "Muhammad Temple of Islam", hilisem nimi "Muhammad's Mosque Number 7"), mis asus Lenox Avenue ja 116th Streeti nurgal. See oli Chicagos asuva peakorteri järel tähtsuselt teine tempel. Seal pidas ta loenguid, algul kolm korda nädalas, hiljem harvem, sest ta reisis ringi. Samuti kirjutas ta kolumne paljudele mustanahaliste ajalehtedele, mistõttu ta saavutas mustanahaliste seas teatava tuntuse. Kuni 1957. aastani laiem avalikkus teda siiski ei tundnud. Seoses Hinton Johnsoni juhtumiga sai ta kuulsaks.
Organisatsiooni "Nation of Islam" heaks väsimatult töötades kuulis Malcolm üha enam kuulujutte Elijah Muhammadi abieluvälistest armusuhetest noorte sekretäridega. Organisatsiooni õpetus keelab rangelt abielurikkumise. Kuigi need kuuldused tegid Malcolmi rahutuks, püüdis ta neid sageli unustada. Varsti aga hakkas ta asja uurima ning veendus, et kuuldustel on tõepõhi all. Lõpuks kinnitas neid ka Elijah Muhammad ise, kes väitis, et talle kui Jumala saadikule on abielurikkumine lubatud. Kuigi Malcolmit see selgitus ei rahuldanud ning ta nägi, et teised vaimulikud täitsid organisatsiooni rahadega oma kukruid, ei kõigutanud see tema usku Elijah Muhammadisse.
Aastaks 1963 muutusid suhted "Nation of Islam'"is väga pingeliseks. Elijah Muhammad ja mitmed teised vaimulikud kadestasid Malcolmi populaarsust. Malcolm oli kriitiline Washingtoni-marsi ("March on Washington") suhtes. Ta ei saanud aru, miks mustanahalised vaimustuvad demonstratsioonist, mille eesotsas on valged ning mis leiab aset sada aastat surnud presidendi kuju ees, kui see president elusana mustanahalisi ei sallinud.
Varsti pärast seda, kui mõrvati president John F. Kennedy, pidas Malcolm Manhattan Centre'is ühe oma regulaarsetest kõnedest pealkirjaga "God's Judgment of White America" 'Jumala kohtumõistmine valge Ameerika üle'. Elijah Muhammad oli andnud korralduse, et Kennedy kohta ei tohi midagi halba öelda, sest see oleks paljud mustanahalised eemale peletanud. Kui temalt küsiti Kennedy mõrva kohta, vastas ta, et "he never foresaw that the chickens would come home to roost so soon", pidades silmas, et Kennedyt ennast tabas vägivald, mida ta ei suutnud ja mõnikord ei tahtnud ohjeldada. See vastus tekitas avalikkuses nördimuse ning Elijah Muhammad määras Malcolm X-ile 90-päevase esinemiskeelu, mis lõppes 4. märtsil 1964. Malcolm pidas sellest kinni. Seejärel pikendati esinemiskeeldu.
Aastal 1964 hakkas Malcolm koostöös Alex Haleyga kirjutama autobiograafiat "Autobiography of Malcolm X". Samuti teatas ta avalikult, et lööb organisatsioonist "Nation of Islam" lahku, ja asutas organisatsiooni "Muslim Mosque, Inc.". Sel ajal pooldas ta veel täielikult liikumise "Nation of Islam" õpetust. Aprillis pidas ta oma kuulsa kõne "The Ballot or the Bullet".
Malcolm puutus kokku mitmete ortodokssete muslimitega, kelle innustusel ta õppis tundma traditsioonilist islamit. Varsti pöörduski ta islamiusku ja sooritas hadži (palverännaku Mekasse).
Hadž.
Kevadel 1964 sooritas Malcolm hadži. Ta koges kõikide muslimite ühtekuuluvust olenemata rassist. See kõigutas tema kauaaegset veendumust, et niisugune ühtekuuluvus on võimatu. Ameerikasse naasis ta veendunud muslimina ning tema nimi oli nüüd El-Hajj Malik El-Shabazz. Ta asutas Afroameerika Ühtsuse Organisatsiooni ("Organization of Afro-American Unity"), mis lisaks mustanahaliste rahvuslusele kuulutas uut rassidevahelist leppimist.
Ajakiri "Life" avaldas kuulsa foto, millel Malcolm X-il on käes karabiin M1 ning ta piilub kardinate vahelt aknast välja. Seda fotot on palju kantud T-särkidel ning sageli on selle juures sõnad "By any means necessary". Foto tehti seoses Malcolmi avaldusega, et ta kaitseb end tapmisähvarduste vastu, mida talle ja tema perekonnale iga päev tehti.
Surm.
Pinged Malcolmi ja organisatsiooni "Nation of Islam" vahel kasvasid. Organisatsiooni liikmetele anti korraldusi Malcolm tappa. 14. veebruaril 1965 heitis "Nation of Islam" tema New Yorgi kodule süütepommi, kuid Malcolm ja tema perekond pääsesid eluga.
21. veebruaril hakkas Malcolm just Manhattanil asuvas Auduboni tantsusaalis kõnet pidama, kui 400-pealises rahvahulgas tekkis segadus. Üks mees karjus: "Get your hands off my pockets! Don't be messin' with my pockets!" Kui Malcolmi ihukaitsjad kohale tormasid, jooksis ette üks mustanahaline mees ning tulistas Malcolmile lühikese rauaga haavlipüssist rindu. Veel kaks meest jooksid lava poole ja tulistasid Malcolmit.
Malcolm X maeti Hartsdale'i Ferncliffi kalmistule.
Kahtlustatuna tema mõrvas arreteeriti kolm isikut: organisatsiooni "Nation of Islam" liikmed Talmadge Hayer, Norman 3X Butler ja Thomas 15X Johnson. Kõik kolm mõisteti märtsis 1966 süüdi esimese astme mõrvas ning mõisteti eluks ajaks vangi. Ent FBI memost, mis avastati COINTELPRO juurdluste käigus, nähtub, et FBI-l oli osa Malcolm X-i mõrvani viinud lahkarvamuste tekitamises. Millist osa FBI tema surmas täpselt etendas, pole teada, kuigi on teada, et vähemalt üks Malcolmi ihukaitsjatest oli New Yorgi politseiosakonna salaagent, kes andis FBI-le infot. Nähtavasti oli Hayer kolmest süüdimõistetust ainus, kes mõrvas tegelikult osales. Hiljem nimetas ta teiste mõrvaritena Albert Thomast, Leon Davist, William Bradleyt ja Wilbur McKinleyt.
Film.
Tema eluloo põhjal tehti 1992. aastal film "Malcolm X", mille režissöör on Spike Lee. Nimiosa mängis Denzel Washington. Film kandideeris kahele Oscarile.
Malcolm X
Malcolm X
Malcolm X


Lovati jõgi.
Lovat (valgevene "Ловаць", vene "Ловать") on jõgi Valgevenes ning Venemaa Pihkva ja Novgorodi oblastis.
Algab Haradoki kõrgustiku jalamilt Lovatetsi järvest, voolab valdavalt põhja, suubub Ilmjärve, moodustades delta. Jõe pikkus on 530 km, valgla 21 900 km². Jõel on laevatatavaid lõike 112 km pikkuselt.
Jõe ääres on muu hulgas Velikije Luki ja Holm.
Ta oli osa teest varjaagide juurest kreeklaste juurde.


Valge mere kurk.
Valge mere kurk (vene "Горло Белого моря") ühendab Valget ja Barentsi merd ja eraldab Koola poolsaart Kirde-Euroopa mandriosast.
Väina laius on 46 km ja sügavus 35 m. Looded on tugevad. Vee soolsus on 30,5 promilli. Talviti kattub ta triivjääga.


Assoorid.
Assoorid on Portugali autonoomne piirkond ja saarestik Atlandi ookeani põhjaosas.
Loodus.
Saared on vulkaanilised ja mägised, kõrgus kuni 2351 meetrit. Valitseb pehme kliima, hoolimata Assoori kõrgrõhkkonna olemasolust sajab suvelgi vihma.


Benjamin Karim.
Benjamin Karim (ka: Benjamin 2X; 14. juulil 1932, Virginia osariik Suffolk – 2. august 2005) oli USA usutegelane, organisatsiooni Nation of Islam abivaimulik, Malcolm X-i abi.
Viited.
Karim, Benjamin
Karim, Benjamin


Väike-Belt.
Väike Belt (taani "Lille Bælt") on Taani väin, mis ühendab Kattegatti Beldi merega ja eraldab Fyni saart Jüüti poolsaarest.
Laius 700 meetrit. Sügavus 13 meetrit, kuid kitsuse ja käänulisuse tõttu on väin suurtele laevadele vähesobiv. Väina ületab kaks silda.


Foneetika.
Foneetika ehk häälikuõpetus on keeleteaduse osa, mille huviobjektiks on inimkõne kui heli, uuritavateks nähtusteks prosoodia ja segmentaalfoneemid ehk häälikud.
Foneetika uurimissuunad.
Foneetikale lähedane teadus on fonoloogia. Neid eristab aspekt, millest kõnet uuritakse: foneetika uurib kõnet füüsikaliste meetoditega, fonoloogia aga otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist.
Foneetika uurimistulemusi rakendatakse tänapäeval kõnesüntesaatorite ja kõnetuvastuse loomisel.
Foneetika Eestis.
Eestis tegelevad foneetikaga Tartu Ülikool, TTÜ Küberneetika Instituut ja Eesti Keele Instituut. Ühiselt on välja töötatud eesti keele kõnesüntesaator.


Kõnesüntesaator.
Kõnesüntesaator on inimkõnet jäljendav arvutiprogramm, mis suudab digitaalkujul (numbriliselt) salvestatud teksti lugeda.
Kõnesüntesaatorite väljatöötamisega tegeleb keeletehnoloogia alamharu kõnetehnoloogia; seejuures rakendatakse mitmeid muid keeleuurimise meetodeid: foneetikat, morfoloogilist analüüsi, süntaksianalüüsi ja semantikaanalüüsi.
Kõnesüntesaatorit kõneanalüsaatoriga kombineerides on võimalik luua keskkond, kus inimene saab arvuti või mõne arvutit sisaldava seadmega suhelda ainult kõne vahendusel. See on eriti vajalik puuetega inimestele.
Eesti keele kõnesüntesaatori arendamisega tegelevad Eesti Keele Instituut, TTÜ Küberneetika Instituut ja Tartu Ülikool.


Saare-Lääne piiskopkond.
Saare-Lääne piiskopkonna stiftid (helekollane) ja diötsees (vaimuliku võimu ala orduvaldustes, viirutatud tumekollane).
Saare-Lääne piiskopkond ("Episcopatus Osiliensis") oli Rooma-katoliku kiriku piiskopkond ja ühtlasi Vana-Liivimaa konföderatiooni kuulunud ilmalik riik Eestis, mille territoorium hõlmas Läänemaad (koos hilisema parem-kalda Pärnumaa ja Hiiu saarega) ja Saaremaad. Piiskopkond kuulus 1255. aastal moodustatud Riia kirikuprovintsi.
Piiskopkonna keskus ja piiskopi residents asus algselt Lihulas, 1251. aastast Pärnusse ning 1260ndate aastate algul kolis Haapsalusse, Haapsalu piiskopilinnusesse, kus asuv Haapsalu toomkirik oli Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal ja kus asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk troon ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium — Saare Lääne toomkapiitel.
Saare-Lääne piiskopkonna kaks stifti ja olulisemad keskused
Nimest.
Keskajal nimetati seda eelkõige Saaremaa piiskopkonnaks ("ecclesia Osiliensis", "Bistum Ösel"), kuna olulisem osa sellest asus Lääne-Eesti saartel. Alates 19. sajandist on ajalookirjutuses kasutatud aga nimetust Saare-Lääne piiskopkond, rõhutamaks seda, et piiskopkonna valdused hõlmasid nii saared kui ka Lääne-Eesti mandriosa.
Loomine.
Piiskopkond loodi 1228. aastal Riia piiskopi Alberti poolt Läänemaast, Saare-, Hiiu- ja Muhumaast ning väiksematest saartest. Ametlik läänistamine toimus 1. oktoobril 1228.
Saare-Lääne piiskopkonna pindala oli 7600 km2. Ta oli väikseim Eesti alal asunud riikidest. Tema valdused asetsesid osaliselt läbisegi Mõõgavendade, hiljem Liivi ordu valdustega.
Esimeks Saare-Lääne piiskopiks sai senine Dünamünde (praegune Daugavgrīva) tsistertslaste kloostri abt Gottfried. Oma võimu kinnistamiseks jagas esimene Saare-Lääne piiskop piiskopkonna valduseid vasallidele ja määras piiskopkonna foogtiks (stiftifoogtiks) Johannes de Lode. Foogti asukohaks sai Kullamaa. Sellega läks ilmalik võim piirkonnas suurima maavaldaja Lodede perekonna kätte. 1234. aastal kinnitati ametisse uus piiskop Heinrich I, ja kuna stiftifoogt Johannes de Lode pojad ei soovinud uue maahärra võimule alluda, rajasid nad oma võimu kindlustamiseks aastatel 1234–1238 Koluvere linnuse. 1238. aastal palus paavsti legaat Liivi ordult abi Kullamaa kihelkonna tagasi vallutamiseks vendade Lodede käest, mida viimane ka tegi.
Olulisemad sündmused 13.–16. sajandil.
1298. aastal puhkes Liivimaa kodusõja raames uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel ning ordu vallutas Koluvere linnuse, mis jäi selle valdusse mitmeks aastaks. Sisetülide käigus linnus hävitati. Ordult saadi maad tagasi alles pärast paavsti esindaja järjekordset sekkumist 1302. aastal.
Piiskoppide ametisse nimetamisega tekkis sageli suuri tülisid, eriti 15. sajandil, kui piiskopkonda valitsesid üle kahekümne aasta kaks piiskoppi (üks valitses Saaremaa, teine Läänemaa stifti). Viimane suurem sisetüli oli aastatel 1532–1536, mil Riia peapiiskopi koadjuutori Wilhelm von Hohenzollerni ambitsioonide tõttu leidis aset Saare-Lääne vaenus.
Likvideerimine.
1559. aastal ostis piiskopkonna Taani kuningas Frederik II ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele, kes saabus viimase Saare-Lääne piiskopina Liivimaale 1560. aasta alguses. Magnus oli küll protestant, kuid Saare-Lääne piiskopkond eksisteeris ametlikult siiski veel üle kümne aasta. Alles 1573. aastast lakkas see olemast, pärast seda, kui selle valdused võeti Magnuselt ära ja liideti Taani kuninga omadega.
Piiskopkonna valitsemine.
Ametlikult oli Saare-Lääne piiskop Saksa-Rooma keisri vasall ning kuulus seega (pigem nimeliselt, kui tegelikult) ka Saksa riigivürstide hulka. Kiriklikult allus Saare-Lääne piiskop Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile.
Kiriklikes küsimustes oli piiskopi tähtsaimaks abiliseks toompraost, ilmaliku administratsiooni ja sõjaliste küsimustega tegelesid Saaremaa ja Läänemaa stiftifoogtid. Suurem osa maaomandist kuulus piiskopile ja oli jaotatud 13 ametkonnaks.
Vaimulikku järelvalvet teostas piiskop sinodi ja visitatsioonide abil, ilmaliku võimu teostamisel abistas piiskoppi nõuandva organina toomkapiitel, mille tähtsaimaks eesõiguseks oli piiskopi valimine. Piiskopi kandidaadi kinnitas paavst, kes aga ei pruukinud arvestada toomkapiitli valikut.
Saare-Lääne piiskopi diötseesi alla kuulusid peale piiskopi domeeni ka Saare- ja Läänemaal asuvad ordu läänid (Maasilinna foogtkond ja Lihula komtuurkond, viimane oli hiljem osaks Pärnu komtuurkonnast).
Olulisemad keskused.
Piiskopi residents asus aastast 1234 Lihulas, 1251. aastast Vana-Pärnus, 1265. Haapsalus ning alates 14. sajandist eelmisega vaheldumisi ka Kuressaares.
Piiskopkonna olulisimaks keskuseks oli Haapsalu, kus asusid toomkapiitel, piiskopilinnus ja toomkirik. Olulisteks linnusteks olid veel Lihula (poolitatud Liivi orduga), Kuressaare ja Koluvere piiskopilinnused.
Piiskopkonna alal oli kaks linna: Vana-Pärnu, mis sai stiftiõiguse 1251. aastal, ja Haapsalu, mis sai Lübecki linnaõiguse 1279. aastal. Küllaltki suur alev asus Lihulas.
Koluvere linnus oli 1439. aastast alates üks Saare-Lääne piikopide residentslinnustest, ühtlasi oli see ka Läänemaa stiftifoogti asupaigaks, kes juhtis piiskopkonna läänistamata maade ilmaliku haldust (majandamist). Koluvere linnus on üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased (palgasõdurid).


Suffolk (Virginia).
Suffolk ("City of Suffolk") on iseseisev linn ("independent city") USA Virginia osariigis Hampton Roadsis.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas linnas 63 677 inimest. Linna pindala on 1111,3 km², sealhulgas veepindala 75,2 km². Suffolk on pindalalt suurim linn Virginias ja suuruselt üheteistkümnes USA-s.
Linn moodustati aastal 1974 endistest Suffolki, Hollandi ja Whaleyville'i asulast ning Nansemondi linnast, mis omakorda oli 1972 moodustatud endise Nansemondi maakonna baasil.
Ajalugu.
Linna territooriumil elasid indiaanlased. Aastal 1609 ajasid Nansemondi indiaanlased ära kapten John Smithi, kes oli huvitatud Nansemondi jõe austripankadest. Inglise asunikud rajasid Nansemondi jõe kaldale 1742 Suffolki asula ("Town of Suffolk"), mis sai nime kuberner William Goochi kodukrahvkonna Suffolki järgi.
Aastal 1779 põletasid Briti väed asula maha. Suffolk sai tulekahjudes kannatada ka 19. sajandil.
Aastal 1912 asus Pennsylvaniast Suffolki elama itaalia immigrant Amedeo Obici, kes asutas maapähklite töötlemise ettevõtte Planters Nut and Chocolate Company.


New York.
New York on Ameerika Ühendriikide kõige suurema elanikkonnaga linn ja New Yorgi suurlinnapiirkonna, maailma ühe rahvarikkaima metropoli keskus. New York avaldab olulist mõju maailma kaubandusele, rahandusele, meediale, kunstile, moele, teadustegevusele, tehnoloogiale, haridusele ja meelelahutusele. New Yorgis asub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorter ning seetõttu on linn oluline rahvusvahelise diplomaatia keskus. New Yorki on kirjeldatud ka kui maailma kultuuripealinna.Et eristada linna New Yorgi osariigist, kus ta asub, kasutatakse linna puhul ka nime kas New York City või City of New York.
New York asub maailma ühe suurima loodusliku sadama ääres. Linn koosneb viiest linnaosast, millest igaüks moodustab iseseisva maakonna. Need viis linnaosa — Bronx, Brooklyn, Manhattan, Queens ja Staten Island — ühinesid ühtseks linnaks 1898. aastal. Ameerika Ühendriikides 2010. aastal korraldatud rahvaloenduse andmetel elas 790 km² suurusel maa-alal 8 175 133 inimest, mis teeb New Yorgist kõige tihedama asustusega linna USAs. Linnas räägitakse ligikaudu 800 keelt ning seega on New York lingvistiliselt kõige mitmekesisem linn maailmas. New Yorgi suurlinnapiirkonna rahvaarv — 18,9 miljonit inimest 17 400 km² kohta — on ühendriikide suurim. Linn on ka osa USA kõige rahvarohkemast ühinenud statistilisest piirkonnast, kus 2009. aasta rahvaloenduse andmetel elas 22,2 miljonit inimest.
New Yorgi ajalugu sai alguse aastal 1624, kui Hollandi Vabariigi kolonistid asutasid kauplemiskoha ja nimetasid selle 1626. aastal Uus-Amsterdamiks. 1664. aastal sattusid linn ja selle ümbruskond inglaste kontrolli alla ning pärast seda, kui Inglismaa kuningas Charles II oli need maad kinkinud oma vennale, Yorki hertsogile, nimetati linn ümber New Yorgiks.Aastatel 1785–1790 oli New York Ameerika Ühendriikide pealinn. Alates 1790. aastast on see riigi suurim linn. Kui miljonid sisserändajad 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses laevaga Ameerikasse jõudsid, tervitas neid Vabadussammas. Seda sammast tuntakse kogu maailmas kui Ameerika Ühendriikide ja tema demokraatia sümbolit.
Paljud New York City piirkonnad ja vaatamisväärsused on saanud linna umbes 50 miljoni iga-aastase külastaja hulgas väga tuntuks. Times Square hüüdnimega „Maailma risttee”, üks vilkaimaid jalakäijatele mõeldud ristmikke maailmas, on Broadway teatrirajooni eredalt valgustatud keskus ning maailma meelelahutustööstuse sõlmpunkt. Linnas paikneb palju tuntud sildu, pilvelõhkujaid ja parke. New Yorgi rahanduspiirkond, mis on tugevasti seotud Alam-Manhattanil asuva Wall Streetiga, toimib kui maailma rahanduspealinn. Seal asub New Yorgi börs, mis on oma noteeritud ettevõtete turukapitalisatsiooni järgi maailma suurim börs. Manhattani kinnisvara on kalleimaid maailmas. Manhattani Hiinalinnas elab kõige rohkem hiinlasi läänepoolkeral. Katkematult töötav New York City metroo on üks ulatuslikemaid kiirtransiidisüsteeme maailmas. New Yorgis asub arvukalt kolledžeid ja ülikoole, sealhulgas Columbia ülikool, New Yorgi ülikool ja Rockefelleri ülikool, mis kuuluvad maailma 50 parima ülikooli hulka.
Ajalugu.
Kolonialismieelsel ajastul asustasid tänapäeva New Yorgi alasid põlisameeriklaste hulka kuulunud algonkini hõimud, sealhulgas lenaped, kelle kodumaa Lenapehoking hõlmas Staten Islandi, Long Islandi lääneosa koos aladega, millest hiljem said Brooklyn, Lääne-Queens ja Alam-Manhattan (Lower Manhattan). Tänapäeva Bronxis ja Manhattani saare põhjaosas elasid Wappingeri konföderatsiooni liikmed weckquaesgeekid ning erinevad metoaci rühmad, peamiselt rockaway hõim, asutasid tänapäeva Lääne-Queensi alasid.
Esimene eurooplane, kelle siinsetele aladele jõudmine on dokumenteeritud, oli Giovanni da Verrazzano, Firenzest pärit, kuid Prantsuse kuninga teenistuses tegutsenud maadeavastaja, kes 1524. aastal jõudis oma purjelaevaga "La Dauphine" New Yorgi ülemisse sadamasse, veetis seal ööd ja seilas järgmisel päeval taas minema. Ta taotles selle ala kuulumist Prantsusmaale ja pani sellele nimeks "Nouvelle Angoulême" (Uus-Angoulême). Järgmise aasta jaanuaris sisenes New Yorgi sadamasse Esteban Gomez, Aafrika päritolu portugallane, kes seilas kuningas Charles V lipu all, ning kaardistas Hudsoni jõe, mida ta ise kutsus "Rio de San Antonioks", suudme. Rasked jääolud ei lasknud tal uurimisreisi jätkata.
a> suurim, Long Islandi lahing toimus 1776. aastal Brooklynis.
Aastal 1609 taasavastas Inglise maadeuurija Henry Hudson selle piirkonna, kui ta oma tööandja Hollandi Ida-India Kompanii jaoks loodest väljapääsu Idamaadesse otsides jõudis oma laevaga "Halve Maen" (Poolkuu) New Yorgi sadamasse. Ta purjetas edasi mööda jõge, mida ta nimetas "North River" 'iks, kuid mida samuti kutsuti "Mauritis River" 'iks, tänapäeva New Yorgi osariigi pealinna Albany asukohani, uskudes, et sealt võib pääseda itta. Kui jõgi muutus kitsamaks ja vähem soolaseks, sai ta aru, et tegemist ei ole väljapääsuga merele, ja purjetas pärivoolu tagasi. Ta uuris seda piirkonda kümmekond päeva ja esitas taotluse, et selle ala omanikuks saaks tema tööandja. 1614. aastal nõudsid Cape Codi ja Delaware'i lahe vahelist ala endale Madalmaad ning nad nimetasid selle piirkonna "Nieuw-Nederland" 'iks (Uus-Madalmaadeks).
Aastal 1614 asutati Manhattani lõunatippu Hollandi kaubandusküla, millele anti 1625. aastal nimi "Nieuw Amsterdam" (Uus-Amsterdam). 1626. aastal ostis Hollandi koloonia asehaldur Peter Minuit Manhattani saare ühelt lenape indiaanlaste Canarsie nime kandnud väikerühmalt 60 kuldna eest, mis tegi 2006. aasta vääringus umbes 1000 $. Tõestamata legendi kohaselt osteti Manhattan klaashelmeste eest, mille väärtus oli 24 dollarit.
1664. aastal andis Uus-Hollandi koloonia kuberner Peter Stuyvesant Uus-Amsterdami ilma verevalamiseta üle inglastele, kes nimetasid noore linna Inglismaa Yorki ja Albany hertsogi järgi New Yorgiks. Teise Inglise-Hollandi sõja lõpus saavutasid hollandlased kontrolli tollal palju väärtuslikuma varanduse – Runi saare üle, mille eest vastutasuks said inglased oma valdusse Põhja-Ameerikas asuva Uus-Amsterdami (New Yorgi). Mitu põlisameeriklaste hõimude vahelist sõda ja eurooplaste saabudes puhkenud epideemiat põhjustasid 1660. aastatel suuri kaotusi lenape rahva hulgas. 1700. aastaks oli lenape hõimu rahvastik vähenenud 200 inimeseni. 1702. aastal kaotas linn 10% oma elanikkonnast kollapalaviku tõttu. Perioodil 1702–1800 käis New Yorgist üle koguni seitse kollapalavikuepideemiat.
a> 1664. aastal, kui inglased saavutasid selle üle kontrolli ja nimetasid ümber New Yorgiks.
Brittide valitsuse ajal kasvas New Yorgi tähtsus kaubasadamana. 1735. aastal toimus linnas mõjuvõimas John Peter Zengeri kohtuprotsess, mille tulemusel hakati Põhja-Ameerikas evitama trükivabadust. Aastal 1754 asutati Suurbritannia kuninga George II korraldusel Alam-Manhattanile King’s College’i nime all Columbia ülikool. Kui New Yorgis hakkas tegutsema Vabaduse Poegade ("Sons of Liberty") nimeline organisatsioon, mis järgmise kümne aasta jooksul võitles seal resideeruvate Briti vägedega, kogunes 1765. aasta oktoobris linnas nn templimaksu kongress.
Long Islandi lahing, suurim kokkupõrge Ameerika iseseisvussõja ajal, peeti 1776. aasta augustis täies ulatuses tänapäeva Brooklyni linnaosa territooriumil. Pärast lahingut, mille jooksul löödi ameeriklased taganema ja mille järel toimus teisi, väiksemaid kokkupõrkeid, sai linnast Briti Põhja-Ameerika operatsioonide sõjaline ja poliitiline baas. Linn oli kuni sõja lõpuni 1783. aastal lojalistidest põgenike paopaik. Ainus katse leida sõjale rahumeelne lahendus toimus 11. septembril 1776 Staten Islandil Conference House’is Ameerika delegaatide, sealhulgas Benjamin Franklini, ja Briti kindrali Lord Howe’ kohtumisel. Üsna varsti pärast Briti okupatsiooni algust puhkes New Yorgis suur tulekahju, mille tagajärjel hävis umbes veerand linna hoonetest, teiste hulgas Kolmainu kirik ("Trinity Church").
Kohe pärast sõda, 1785. aastal, kinnitas Konföderatsiooni kongress New Yorgi riigi pealinnaks. New York oli USA viimane pealinn konföderatsioonilepingu kehtimise ajal ja esimene pealinn pärast Ameerika Ühendriikide konstitutsioon jõustumist. 1789. aastal toimus Wall Streetil asuvas "Federal Hall'"is mitu olulist sündmust: ametisse vannutati Ühendriikide esimene president George Washington, oma esimesele istungile kogunesid nii Ameerika Ühendriikide Kongress kui ka Ameerika Ühendriikide Ülemkohus ning kooskõlastati Ameerika Ühendriikide õiguste deklaratsiooni eelnõu. 1790. aastaks möödus New York rahvaarvu poolest Philadelphiast ning sai Ühendriikide suurimaks linnaks.
19. sajandil kujundasid linna oluliselt sisseränne ja arendustegevus. 1811. aastal esitati nn Maakonna ülema kaardiga ("Commissioners' Plan") kontseptsiooniline arenguettepanek laiendada kogu Manhattanil tänavavõrku ning 1819. aastal ühendati Erie kanaliga Atlandi ookeani äärne sadam Põhja-Ameerika sisemaa ääretute põllumajandusturgudega. Kohalikku poliitikat hakkas valitsema Tammany Hall, Iiri immigrantide toel tegutsenud poliitiline ühendus.
1830. ja 1840. aastatel elas New Yorgis mitu väljapaistvat Ameerika kirjandustegelast, sealhulgas William Cullen Bryant, Washington Irving, Herman Melville, Rufus Wilmot Griswold, John Keese, Nathaniel Parker Willis ja Edgar Allan Poe. Vana kaubandusaristokraatia avalikkusele orienteeritud liikmed tegid kuluaarides eeltööd Central Parki rajamiseks, millest sai 1857. aastal Ameerika esimene maastikukujundusega linnapark. Manhattanil ja Brooklynis elas märkimisväärselt palju vabasid mustanahalisi inimesi. New Yorgis peeti orje kuni 1827. aastani, kuid 1830. aastatel sai New Yorgist põhjaosariikide rassidevahelise abolitsionismiliikumise keskus. 1840. aastal oli New Yorgis üle 16 000 mustanahalise elaniku. Iirimaa suure näljahäda tagajärjel valgus linna palju Iiri sisserändajaid ning 1860. aastaks oli iga neljas newyorklane, kokku üle 200 000 inimese, sündinud Iirimaal.
Viha sõjaväekohustuse vastu Ameerika Ühendriikide kodusõja (1861–1865) ajal vallandas 1863. aastal nekrutite mässu, mis on Ameerika ajaloo üks verisemaid kodanikurahutusi.
1898. aastal moodustati Brooklyni (mis oli seni iseseisev linn), New Yorgi maakonna (mis hõlmas ka Bronxi alasid), Richmondi maakonna ja Queensi maakonna lääneosa liitmisega kaasaegne New Yorgi linn. 1904. aastal avati metroo, mis aitas ühendada uusi linnaosi. 20. sajandi esimesel poolel sai linnast maailma tööstus-, kaubandus- ja kommunikatsioonikeskus. Kuid selle eest tuli maksta oma hinda. 1904. aastal puhkes East Riveril sõitval aurulaeval "General Slocum" tulekahju, milles hukkus laeva pardal olnud 1021 inimest. 1911. aasta "Triangle Shirtwaisti vabrikutulekahjus, linna suurimas tööstusõnnetuses enne Maailma Kaubanduskeskuse katastroofi 11. septembril 2001, hukkus 146 tekstiilitöötajat. Tulekahju mõjul hoogustus rahvusvahelise naisterõivaste õmblejate ametiühingu tegevus ning viidi sisse olulisi parandusi vabrikute ohutusnõuetesse.
Vaade Manhattani kesklinnale Rockefeller Centerist, 1932
New Yorgi värvilise elanikkonna moodustas 1890. aastal 36 620 inimest. 1920. aastatel oli New York suure rände ajal Ameerika lõunaosariikidest pärit afroameeriklaste peamine sihtkoht. 1916. aastaks oli New York koduks suurimale Aafrika juurtega linnakogukonnale Põhja-Ameerikas. Kuiva seaduse aegu õitses nn Harlemi renessanss, millega samaaegselt valitses suurem majandustõus ning linnasiluett täienes omavahel konkureerivate pilvelõhkujatega.
New Yorgist sai maailma rahvarikkaim linnastunud ala 1920. aastate alguses, mil selle rahvaarv ületas Londoni oma. 1930. aastate alguses kerkis suurlinna elanikkond üle 10 miljoni ja New Yorgist sai inimajaloo esimene megalinn. Suure depressiooni rasketel aastatel valiti linnapeaks reformimeelne Fiorello LaGuardia ja pärast 80 tegevusaastat lõppes "Tammany Hall'"i poliitiline valitsemisaeg.
Tänu koju tagasi pöördunud Teise maailmasõja veteranidele algas sõjajärgsetel aastatel majanduskasv ja Ida-Queensis arendati välja ulatuslikud hoonestusalad. Maailma juhtiva linnana väljus New York sõjast puutumatuna. Ameerika kui maailma mõjuvõimsaima majandusriigi eesotsas oli Wall Street. ÜRO peakorteri ehitus, mis lõppes aastal 1950, rõhutas veelgi New Yorgi poliitilist mõjukust. Abstraktse ekspressionismi tähelend New Yorgis aitas linnal tõrjuda Pariis kunstimaailma keskuse kohalt.
1960. aastatel tekkisid New Yorgis majandusprobleemid ja suurenes kuritegevus, mis kestis kuni 1970. aastateni. Kuigi linna majanduslik olukord paranes 1980. aastatel tänu finantssektori taastumisele, jätkas kuritegevus kogu kümnendi vältel, kuni 1990. aastate alguseni, tõusuteed. Tänu politsei kohalolekule ja slummide muutmisele keskklassi elurajoonideks hakkas kuritegevus 1990. aastatel tublisti vähenema. Aasiast ja Ladina-Ameerikast saabus Ameerikasse palju ümberasujaid ja uusi sisserändajaid. Linna majandusse ilmusid uued olulised sektorid, näiteks arvuti- ja internetitehnoloogia. Nii 2000. kui ka 2010. aasta rahvaloendusel purustas New Yorgi rahvaarv kõigi aegade rekordid.
Linn oli üks 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakute sihtkohti ning Maailma Kaubanduskeskuse kokkuvarisemisel hukkus ligi 3000 inimest. Sellele kohale ehitatakse praegu uut kompleksi, mis hõlmab Ühe Maailma Kaubanduskeskust ("One World Trade Center"), 11. septembri memoriaalansamblit ja -muuseumi ning veel kolme tornhoonet bürooruumidele. Kompleks peaks valmima 2014. aastaks.
Geograafia.
Satelliidikujutis New Yorgi suurlinnapiirkonna keskmest.
New York asub Ameerika Ühendriikide kirdeosas New Yorki osariigi kaguosas Washingtoni ja Bostoni vahel. Asukoht looduslikult varjatud sadamasse ja seejärel Atlandi ookeani voolava Hudsoni jõe suudmes on aidanud linnal kasvatada oma tähtsust kaubanduslinnana. Suur osa New Yorgist on ehitatud kolmele saarele: Manhattanile, Staten Islandile ja Long Islandile, mis tähendab, et maad napib ja rahvastikutihedus on suur.
Hudsoni jõgi voolab läbi Hudsoni oru New Yorgi lahte. New Yorgi ja Troy vahel moodustab jõgi suudmelahe. Hudsoni jõgi eraldab linna New Jerseyst. East Riveri jõgi — loodetele alluv merekitsus — voolab välja Long Islandi väinast ning eraldab Bronxi ja Manhattanit Long Islandist. Harlemi jõgi, mis on samuti tõusust ja mõõnast mõjutatav merekitsus East Riveri ja Hudsoni jõe vahel, eraldab suuremat osa Manhattanit Bronxist. Bronxi jõgi, mis voolab läbi Bronxi ja Westchesteri maakonna, on ainus mageveeline jõgi linnas.
Linnaalust maad on inimeste sekkumise tõttu suuresti muudetud ning alates Hollandi koloniaalajast on kallastel tehtud olulisi maaparandustöid. Melioratsioon on kõige märgatavam Alam-Manhattanil, kuhu 1970. ja 1980. aastatel ehitati kinnisvaraarenduse tulemusel Battery Park City. Tasandatud on mõningaid looduslikke topograafilisi erisusi ja seda eelkõige Manhattanil.
Linna kogupindala on 1214 km2, millest 425 km2 moodustab veealune pind ja 789 km2 on maismaa. Linna kõrgeim punkt on Todt Hill Staten Islandil (124,9 m ü.m.p.), mis on idaranniku kõrgeim tipp Maine'ist lõuna pool. Mäehari on kaetud peamiselt metsaga ja moodustab osa Staten Islandi rohelisest vööndist.
New York nihkub Londonist eemale aastas umbes 2,5 sentimeetri võrra.
Ilmastik.
Vastavalt Köppeni kliimaklassifikatsioonile valitseb New Yorgis niiske lähistroopiline kliima ("Cfa") ning 0°C lävendi järgi on tegemist mandri kõige põhjapoolsema suurlinnaga, kus valitseb selline ilmastu. Piirkonnas on aastas keskmiselt 234 vähesegi päikesepaistega päeva ehk keskmine päikesepaiste võimalus on 58%, mis kokku teeb 2400 kuni 2800 päikesepaistelist tundi aastas.
Talved on külmad ja niisked ning valdavalt puhuvad maatuuled vähendavad Atlandi ookeani leevendavat mõju. Samas hoiavad Atlandi ookean ja Apalatši mägede osaline tuulevari linna talvel soojemana kui Põhja-Ameerika sisemaal samadel või väiksematel laiuskraadidel asuvaid linnu, nagu Pittsburghi, Cincinnati ja Indianapolist. Piirkonna külmima kuu jaanuari keskmine temperatuur on 0,1 °C. Samas võivad talvised temperatuurid mõne päeva jooksul kõikuda −12 °C-st kuni +10 °C-ni. Kevad ja sügis on ettearvamatud ning ilm võib siis varieeruda jahedast soojani, kuigi tavaliselt valitseb neil aastaaegadel mõõdukas temperatuur ja madal õhuniiskus. Suved on reeglina kuumad ja niisked; juulikuu keskmine temperatuur on 24,7 °C. Öist ilma mõjutab sageli nn linna kuumasaare nähtus, mistõttu on igal suvel temperatuur keskmiselt 18 ööl üle 32 °C ning võib iga 4–6 aasta tagant ületada isegi 38°C piiri.
Linnas sajab aastas 1260 mm sademeid, mis jaguneb ühtlaselt kogu aasta peale. Aastatel 1971–2000 sadas talvel keskmiselt 57 cm lund, kuid tavaliselt erineb see aastate lõikes märkimisväärselt. Orkaanid ja troopilised tormid on New Yorgi piirkonnas haruldased, kuid neid on siiski esinenud ning alati on võimalik, et need piirkonda tabavad. Kõige madalam temperatuur on registreeritud 9. veebruaril 1934 (−26 °C) ja kõige kõrgem 9. juulil 1936 (+41 °C).
Rahvastik.
New York on rahvaarvult kõige suurem linn Ameerika Ühendriikides, 2011. aastal elas seal 8 244 910 inimest. 2010. aasta USA rahvaloenduse andmetel elas linnas rekordarv inimesi – 8 175 133 – ehk 2,1% rohkem kui 2000. aastal, kui loendati 8 miljonit; seda on enam kui Los Angeleses ja Chicagos kokku ja rohkem kui San Francisco lahe piirkonnas. Kui rahvaloenduse büroo 2010. aasta andmed avaldas, vaidlustas linnapea Michael R. Bloomberg need viivitamata kui alaloendatud tulemuse. See arv moodustab umbes 40% New Yorgi osariigi elanikkonnast ja sama suure osa suurlinnapiirkonna rahvastikust. Demograafide 2006. aastal esitatud hinnangul küündib 2030. aastal New Yorgi rahvaarv 9,2 kuni 9,5 miljonini.[211] 2010. aastal oli linna elanikest 44% valgeid (33,3% muud kui hispaania keelt kõnelevaid valgeid), 25,5% mustanahalisi (23% muud kui hispaania keelt kõnelevaid mustanahalisi) ning 12,7% asiaate. Kõikidesse rassidesse kuuluvad hispaania keelt kõnelevad elanikud moodustasid 28,6% rahvaarvust. Aastatel 2000–2010 olid asiaadid linna elanikkonna kõige kiiremini kasvav osa; muud kui hispaania keelt kõnelevate valgete arv vähenes 3% võrra, mis oli kümnendite jooksul registreeritud väikseim vähenemine; esmakordselt alates kodusõjast kahanes kümnendi jooksul ka mustanahaliste arv.
Little Italy Manhattani Lower East Side’il, ca 1900. a.
Kaks olulist punkti New Yorgi demograafias on rahvastikutihedus ja etniline mitmekesisus. 2010. aastal oli linna rahvastiku tihedus 10 630 inimest km2 kohta, mille kohaselt on New York kõige tihedama asustusega üle 100 000 elanikuga omavalitsus USA-s. Samas on 2000. aasta rahvaloenduse andmetel mitu väikelinna lähedalasuvas Hudsoni maakonnas New Jersey osariigis veelgi tihedama asustusega. Geograafiliselt New Yorgi maakonnaga kattuva Manhattani linnaosa rahvastikutihedus on 25 846 inimest km2 kohta, mis teeb sellest kõige tihedamalt asustatud maakonna Ühendriikides, sest see on suurem kui mis tahes üksiku Ameerika linna asustustihedus.
New Yorgi rahvastik on erakordselt mitmekesine.[215] Ajaloo jooksul on linn olnud peamine sisserändajate saabumise koht, näiteks aastatel 1892–1924 saabus Euroopast Ellise saare kaudu Ameerikasse üle 12 miljoni sisserändaja. Et kirjeldada tihedalt asustatud sisserändajate elukvartaleid Lower East Side’is, tekkis mõiste „sulatusahi”. 1900. aastaks moodustasid suurima sisserändajate rühma sakslased, kellele järgnesid iirlased, juudid ja itaallased. 1940. aastal moodustasid valged 92% linna elanikkonnast.
Linna rahvastikust umbes 36% on sündinud mõnes muus riigis. Ameerika linnade hulgas on selliste inimeste osakaal suurem üksnes Los Angeleses ja Miamis.[220] Aga kui nimetatud linnades on sisserändajate kogukondades ülekaalus mõned üksikud rahvused, siis New Yorgis ei domineeri mitte ükski päritolumaa ega -piirkond. Esikümne riikidest, kust on pärit välismaal sündinud ja nüüd New Yorgi suurlinnapiirkonnas elavad inimesed, moodustavad Dominikaani Vabariik, Hiina, Jamaica, Mehhiko, India, Ecuador, Itaalia, Haiti, Colombia ja Guyana. New Yorgi piirkond on endiselt peamine „värav”, mille kaudu seaduslikult saabuvaid sisserändajaid USAsse lubatakse.
New Yorgi suurlinnapiirkonnas elav juudikogukond on suurim omataoline väljaspool Iisraeli.[223] Samuti elab selles piirkonnas peaaegu 25% kõigist USAs elavatest indiaanlastest ja 15% korealastest.[224][225] Siin asub läänepoolkera suurim indialaste kogukond ja kõikide USA linnade suurim afroameeriklaste kogukond. New Yorgis on kuus Hiinalinna,[226] mille hiinlastest elanikkond oli 2008. aasta rahvaloenduse andmetel 659 596, mis moodustab suurima hiinlaste kogukonna väljaspool Aasiat.[227]. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel on üksnes New Yorgi kesklinnast saanud kodu enam kui miljonile Aasia päritolu ameeriklasele – rohkem kui San Franciscos ja Los Angeleses kokku.[228] New Yorgis elab rohkem asiaate kui üheski teises USA linnas.[229] New Yorgi elanikest 6% on hiina rahvusest, kellest omakorda umbes 40% elab Queensi linnaosas. Korealased moodustavad linna elanikkonnast 1,2% ja jaapanlased 0,3%. Filipiinlased kui suurim Kagu-Aasia päritoluga rahvusrühm moodustavad New Yorgi elanikkonnast 0,8% ning neile järgnevad vietnamlased üksnes 0,2%-ga. Suurimad Lõuna-Aasia rahvusrühmad on indialased (2,4% linna rahvaarvust), bangladeshlased (0,7%) ja pakistanlased (0,5%).[230]
Samuti elab New Yorgis palju puertoricolasi ja dominikaanlasi. Oluline rahvusrühm on ka itaallased, kes 20. sajandi alguses rändasid massiliselt New Yorki peamiselt Sitsiiliast ja mujalt Lõuna-Itaaliast. Märkimisväärne on ka iirlaste osakaal: umbes 2% Euroopa päritolu newyorklastest kannab oma Y-kromosoomis erilist geneetilist koodi, mis on päritud 5. sajandil elanud Iiri kuninga Nialli[231] või temaga suguluses olevatelt Uí Briúini ja Uí Fiachrachi klannilt.[232]
Suurlinnapiirkonna elanikest peab hinnanguliselt 568 903 inimest end homo- või biseksuaalseks, moodustades suurima sarnase kogukonna Ühendriikides.[233] Samasooliste abielud seadustati New Yorgis 24. juunil 2011 ning 30 päeva hiljem võis neid seaduse jõustudes ka sõlmima hakata.[234]
New Yorgi elanike sissetulekute vahel valitseb suur ebavõrdsus. Kui 2005. aastal oli jõukaima rahvaloenduspiirkonna leibkonna mediaansissetulek 188 697 USD, siis vaeseima leibkonna puhul oli see 9320 USD.[235] Ebavõrdsust süvendab veelgi suure sissetulekuga inimeste palgatõus, kuid keskmise või madalama sissetulekuga elanikkonna töötasu on jäänud samaks. 2011. aasta alguses oli New Yorgi maakonnas keskmine nädalapalk 2634 USD, mis kujutas endast suurimat kogu- ja absoluutset kasvu USA suurimate maakondade hulgas.[236] Viimastel aastatel on kaks suurimat linna miljonäride arvu poolest olnud New York ja Moskva.[237][238] Manhattan elab läbi ka beebibuumi, mis on Ameerika linnade seas ainulaadne nähtus. Aastast 2000 on selles linnaosas elavate alla 5 aasta vanuste laste arv kasvanud rohkem kui 32%.[239]
Arhitektuur.
Art Deco stiilis ehitatud Empire State Building ja Chrysler Building.
New Yorgis on arhitektuuriliselt märkimisväärselt paljudes eri stiilides ja ja eri perioodidest pärit hooneid, alates Brooklynis asuvast nn Saltbox-stiilis Pieter Claesen Wyckoffi majast, mille vanim osa pärineb aastast 1656, ning lõpetades kaasaegse One World Trade Centeriga, pilvelõhkujaga, mida praegu ehitatakse Alam-Manhattanile Ground Zero alale ja millest tuleb maailma seni kõige kallim bürootorn.[112] Kogu maailmas tuntakse Manhattani paljude pilvelõhkujatega siluetti ning linnas asub mitu hoonet, mis on eri aegadel olnud maailma kõrgeimad ehitised. 2011. aasta seisuga oli New Yorgis 5937 kõrghoonet, millest 550 valmisehitist olid vähemalt 100 m kõrged, konkureerides maailma mastaabis Hong Kongiga.[113][114] Üle 50 valminud pilvelõhkuja on kõrgemad kui 200 m. Nende hulka kuulub ka uusgooti stiilis ehitatud massiivsete gooti detailidega pilvelõhkuja Woolworth Building, mis valmis 1913. aastal.
1916. aastal vastu võetud linnaplaneerimise otsusega nõuti uute hoonete ehitamisel, et need oleksid varasematest madalamad, ning et mitte takistada päikesevalguse jõudmist tänavale, ei ületaks nende tornid teatavat protsenti krundi suurusest.[115] Oma koonusekujuliste tippude ja terasest tornidega kajastasid art déco stiilis Chrysler Building (valminud 1930. a) ja Empire State Building (1031. a) linnaplaneerimise nõudeid. Hoonetel on iseloomulikud kaunistused, näiteks kotkad Chrysler Buildingi 61. korruse nurkades, ning neid peetakse ühtedeks Art Deco stiili parimatest näidetest.[116] Ühendriikides esineva rahvusvahelise stiili väga mõjuvõimas näide on 1957. aastal valminud Seagram Building, mida iseloomustavad hoone struktuuri rõhutamiseks fassaadil kasutatud ja nähtavale jäetud pronksikarva püsttalad. Condé Nast Building 2000. aastast on Ameerika pilvelõhkujate keskkonnasõbraliku projekteerimise väljapaistev näide.[117]
New Yorgi suuri elurajoone iseloomustavad sageli elegantsed liivakivist ehitatud ridaelamud, nn linnatüüpi elamud ning kehvemad üürimajad, mis ehitati linna kiire laienemise aastatel 1870–1930.[118] Vastukaaluks on New Yorgis ka hõredamalt rahvastatud üksikelamutega piirkondi. Sellistes rajoonides nagu Riverdale Bronxis, Ditmas Park Brooklynis ja Douglaston Queensis on levinud suured eri arhitektuuristiilides, näiteks uus-Tudori ja Victoria ajastu stiilis, ühepereelamud.[119][120][121] Kõikjal äärelinnas on rohkesti ka kahepereelamuid.
Kivi ja tellised said linna eelistatud ehitusmaterjalideks pärast seda, kui 1835. aasta suure tulekahju tagajärjel hakati piirama majade ehitamist puitsõrestikele.[122] Linna paljusid hooneid iseloomustab katusele paigaldatud puidust veetorn. 1800. aastatel nõudis linn sellise veetorni paigaldamist kõikidele kõrgematele kui kuuekorruselistele hoonetele, et vältida vältida vajadust äärmiselt suure veesurve järele madalamatel kõrgustel, mis oleks lõhkunud linna veetorud.[123] Kaugemates piirkondades, näiteks Jackson Heightsis, muutusid 1920. aastatel populaarseks aiamajade rajoonid.[124]
Pargid.
New Yorgis on üle 110 km2 linnale kuuluvaid parke ja 23 km avalikke randu. Kõnealustele pargialadele lisandub kümneid ruutkilomeetreid riigile ja osariigile kuuluvaid parke.
Riiklikud pargid.
Gateway riiklik puhkeala hõlmab kokku 10 521,83 hektarit ning suurem osa sellest asub New Yorgis. New Yorgi osariigi territooriumil asub Brooklyni ja Queensi piiresse jääv Jamaica Bay looduskaitseala ("Jamaica Bay Wildlife Refuge"), mis oma 36 km2 soolamadalike, saarte ja veealadega hõlmab suuremat osa Jamaica Bayst. Ka Queensis hõlmavad pargid olulist osa Rockaway poolsaare läänealadest, millest kõige märkimisväärsemad on Jacob Riisi park ja Fort Tilden. Staten Islandil asuvad Fort Wadsworth, ajaloolised kodusõjaeelsed Battery Weed ja Fort Tompkins ning Great Kills Park koos oma randade, matkaradade ja jahisadamaga.
Riiklik parkide talitus haldab Vabadussamba rahvusmonumenti ja Ellise saare immigratsioonimuuseumi, mis mõlemad asuvad New Yorgi ja New Jersey osariigis. Sadamas ühendab neid omavahel New Yorgi linnas paiknev Governors Islandi rahvusmonument. Manhattani saarel asuvatest ajaloolise väärtusega paikadest hallatakse föderaalselt Castle Clintoni riiklik mälestusmärki, Federal Halli riiklikku memoriaalansamblit, Theodore Roosevelti sünnikohta, kindral Granti riiklikku memoriaalansamblit (nn „Granti mausoleumi” – "Grant's Tomb"), aafriklaste kalmistu riiklikku mälestusmärki ning Hamilton Grange’i riiklikku memoriaalansamblit. Stonewall Inn Greenwich Village’is, kus algatati tänapäeva liikumine geiõiguste kaitseks, on tähistatud riikliku ajaloolise vaatamisväärsusena.
New Yorgi osariigi pargid.
New Yorgi piiresse jääb seitse osariigile kuuluvat parki, sealhulgas pikkade ratsutamisradadega looduspiirkond Clay Pit Ponds State Park ning 11 ha hõlmav ja 21 m kõrgusel Hudsoni jõe kohale ulatuv Riverbank State Park.
New Yorgi parkide ja puhkealade valitsus.
a> on kõige külastatavam linnapark Ameerika Ühendriikides.
Linnaosad.
New York koosneb viiest linnaosast. Iga linnaosa on ühtlasi New Yorgi osariigi vastav maakond, nagu allpool osutatud. Kõigis linnaosades on sadu eraldiseisvaid piirkondi, millest paljudel on omaenda ajalugu ja iseloom. Kui kõik linnaosad oleksid iseseisvad linnad, oleks neist neli (Brooklyn, Queens, Manhattan ja Bronx) USA kümne kõige rahvarohkema linna hulgas.
Kultuur ja tänapäevaelu.
Greenwich Village’is asuv Stonewall Inn kui 1969. aasta Stonewalli rahutuste toimumiskoht on tähistatud riikliku ajaloolise vaatamisväärsusena.
Metropolitani muuseum on maailma üks suurimaid muuseume.
"Kultuur on õhus just nagu ilmgi." – Tom Wolfe
Islandi[144] ja Läti[145] diplomaatilised esindused ning New Yorgi Baruch College[146] on kirjeldanud New Yorki maailma kultuuripealinnana. Austraalia Rahvusraamatukogu on aga esile tõstnud esseeraamatut „New York, culture capital of the world, 1940–1965”.[147]
Linnas on algatatud mitu suuremat üle-ameerikalist kultuuriliikumist, nagu nn Harlemi renessanss, millest sai alguse afroameerika kirjandus Ühendriikides. 1940. aastatel oli linn džässmuusika keskus, 1950ndatel abstraktse ekspressionismi tugipunkt ning 1970ndatel hip-hopi sünnikoht. 1970. ja 1980. aastatel avaldasid linnale mõju "punk rock" 'i ja "hardcore" ’i esinemislavad. Samuti on linnas kaua edendatud juudi-ameerika kirjandust.
New York paistab parimana silma kunsti, rahvusköökide, tantsu, muusika, ooperi, teatri, sõltumatu filmitoodangu, moe, muuseumide ja kirjanduse valdkonnas. Linnas on sündinud mitu kultuuriliikumist, mille hulgas on Harlemi renessanss kirjanduses ja visuaalkunstis; abstraktne ekspressionism (tuntud ka kui New Yorgi koolkond) maalikunstis; hip-hop,[137] punk,[148] salsa, disko, freestyle ja Tin Pan Alley muusikas. New Yorki on peetud maailma tantsupealinnaks.[149][150][151] Linn on au sees ka rahva hulgas ning seda on sageli kasutatud raamatute, filmide ja telesaadete tegevuspaigana.
Meelelahutus ja esitluskunst.
Lincoln Center on esitluskunstide peamine näitamiskoht.
New York paistab silma kui üks Ameerika meelelahutustööstuse asukohtadest, sest siin toodetakse palju filme ja teleseriaale, kirjastatakse raamatuid ja luuakse muid infokandjaid. Tänapäeval on New York suuruselt teine filmitööstuskeskus Ühendriikides[152] ja mahu poolest suurim sõltumatute filmide tootja maailmas.[153] New Yorgis tegutseb ka sõltumatute filmitootjate liit.[154] Linnas on rohkem kui 2000 kunsti- ja kultuuriasutust ning enam kui 500 eri suurusega kunstigaleriid.[155]
Linnavalitsus rahastab kunsti iga-aastaste eraldistega, mis on suuremad kui Riikliku Kunstikapitali panused.[155] 19. sajandil ehitasid jõukad töösturid terve hulga olulisi ja rahvusvahelist tunnustust leidnud kultuuriasutusi, näiteks kuulsa Carnegie Halli ja Metropolitani muuseumi. Tänu elektrivalguse kasutuselevõtule hakati lavastama keerukaid teatritükke ning 1880. aastatel tekkis New Yorgi Broadwayl ja 42. tänaval asunud teatrites uus teatrižanr, mida hakati tundma Broadway muusikali nime all. Selliste lavastajate nagu Harrigani ja Harti, George M. Cohani jt lavastusi mõjutasid tugevasti linna sisserändajad ning muusikalide lauludes kasutati sageli nende lootuste ja püüdluste teemat kajastavaid lugusid.
Linna 39 suurimat teatrit, kus igaühes on rohkem kui 500 istekohta ja mis asuvad pärast Times Square’i teatrirajooni läbivat peamist liiklusmagistraali, tuntakse üheskoos nime "Broadway" all.[156] Mõnikord nimetatakse seda piirkonda ka „suureks tüveks” ("The Main Stem"), „suureks valgeks teeks” ("The Great White Way") või Rialtoks. Lincolni keskus ("Lincoln Center") on Ühendriikide suurim esitluskunstide keskus. Seal tegutseb 12 mõjukat kunstiasutust, sealhulgas Jazz at Lincoln Center, Metropolitan Opera, New York City Opera, New Yorgi Filharmoonia, New York City Ballet, Vivian Beaumont Theatre, Juilliard School ning Alice Tully Hall. Central Park Summer Stage’il antakse tasuta teatrietendusi ja kontserte.
Turism.
Times Square on igal aastal kõige külastatavam turismiobjekt Ühendriikides ning ajakirja „Travel + Leisure” 2011. aasta oktoobrikuu numbri andmetel kõige turistirohkem koht maailmas.
Turism on New Yorgi üks kõige olulisemaid majandusharusid: viimasel viiel aastal on linna külastanud üle 40 miljoni sise- ja välisturisti aastas.[159] Peamiste huviväärsuste hulgas on Empire State Building, Vabadussammas, Ellise saar, Broadway teatrilavastused, muuseumid (nt Metropolitani muuseum), haljasalad (nt Central Park ja Washington Square Park), Rockefeller Center, Times Square, ostlemine luksuskaupade poodides Viiendal ja Madisoni avenüül, sellised üritused nagu Halloweeni paraad Greenwich Village’is, Macy tänupühaparaad ja Püha Patricku päeva paraad, hooajalised tegevused, näiteks uisutamine talvises Central Parkis, Tribeca filmifestival ja Central Parki Summerstage’i tasuta etendused. Väljaspool peamisi turismipiirkondi asuvad vaatamisväärsused hõlmavad teiste hulgas Bronxi loomaaeda, Coney Islandit ja New Yorgi botaanikaaeda.
2010. aastal külastas New Yorki peaaegu 49 miljonit turisti,[160][161] kuid see rekord purustati 2011. aastal 50 miljoni turistiga.[162][163]
Massiteabevahendid.
NBC Stuudiote asukoht Rockefeller Center.
New York on televisiooni, reklaaminduse, muusikatööstuse, ajalehtede ja raamatute kirjastamise keskus ning samuti Los Angelese, Chicago ja Toronto ees Põhja-Ameerika suurim meediaturg.[164] Massiteabega seotud monopolide hulgas on Time Warner, Thomson Reuters Corporation, News Corporation, The New York Times Company, NBC Universal, Hearst Corporation ja Viacom. New Yorgis on peakontor seitsmel maailma kaheksast suurimast reklaamiagentuurivõrgustikust.[165] Samuti asub New Yorgis kahe nn suurde nelikusse kuuluva plaaditootja – Sony Music Entertainmenti ja Warner Music Groupi – peakorter. New Yorgis on ka Universal Music Groupi ja EMI peakontor. Kolmandik kõigist Ameerika sõltumatutest filmidest toodetakse New Yorgis.[166]
Linnas paikneb enam kui 200 ajalehe ja 350 tarbijaajakirja kirjastus[166] ning raamatute kirjastamise sektoris töötab ligikaudu 25 000 inimest.[167] New Yorgis antakse välja kahte kolmest USA üleriigilisest päevalehest: "The Wall Street Journal" ja "The New York Times" (viimane on võitnud enamiku Pulitzeri ajakirjandusauhindadest). Peamised linnas välja antavad kõmulehed on "The New York Daily News", mille asutas 1919. aastal Joseph Medill Patterson,[168] ja "The New York" Post, mille rajas 1801. aastal Alexander Hamilton.[169] Linnas ilmub ka rohkesti muukeelseid väljaandeid – 270 ajalehte ja ajakirja enam kui 40 keeles.[170] New Yorgi suurim hispaaniakeelne ja vanim nimetatud rahvusrühma päevaleht on "El Diario La Prensa".[171] Samuti tuleks esile tõsta Harlemis kirjastatavat afroameerika ajalehte "The New York Amsterdam News". Suurim alternatiivajaleht on "The Village Voice".
Televisioonitööstus, mille areng algas New Yorgis, on siiani linna majanduselus oluline tööandja. Kõigi USA nelja peamise uudisteagentuuri – ABC, CBS, FOX ja NBC – peakorter asub New Yorgis. Linnas tegutseb ka palju kaabeltelevisioonikanaleid, sealhulgas MTV, Fox News, HBO ja Comedy Central. 2005. aastal salvestati New Yorgis rohkem kui 100 telesarja.[172] New Yorgis tegutseb avalik ringhääling NYCTV,[173] kus on toodetud mitu Emmy auhindu võitnud algupärast sarja, kus käsitletakse linnaosade muusikaelu ja kultuuri ning linnavalitsemist.
New York on ka oluline mittetulundusliku hariva ajakirjanduse keskus. Vanim üldkättesaadav telekanal Ameerika Ühendriikides on 1971. aastal loodud Manhattan Neighborhood Network.[174] Linna suurim avalik telejaam ja avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse esmane allikas on WNET. Avalik-õiguslikul raadiojaamal WNYC-l, mis oli kuni 1997. aastani linna omandis, on Ühendriikide suurim kuulajaskond.[175]
Kohalik köök.
New Yorgi söögikultuur hõlmab paljude rahvuste kööke, mida on mõjutanud sisserändajad. Kui sisserändajad Ida-Euroopast ja Itaaliast on teinud linna kuulsaks soolakringlite ("bagels"), juustukoogi ("cheesecake") ja New Yorgi stiilis pitsa poolest, siis üldlevinud on ka hiina restoranid. Ligikaudu 4000 linnalt tegevusloa saanud liikuvat toidumüüjat, kellest paljud on sisserännanud, on teinud Lähis-Ida toidust, nt falafelidest ja kebabidest, tänapäeva New Yorgi tänavatoidu varuvariandi, kuigi põhilise tänavamenüü moodustavad endiselt viinerisaiad ("hot dogs") ja soolakringlid või -pulgad ("pretzels").[176] Linnas asub ka palju Ühendriikide parimaid ja eripalgelisemaid gurmeerestorane.[177]
Kohalik murre.
New Yorgi piirkonnal omast iseloomulikku kõnepruuki kutsutakse New Yorgi murdeks või ka Brooklyni või New Yorgi keeleks. Üldiselt peetakse seda üheks Ameerika inglise keele kõige arusaadavamaks murdeks.[178] Kõnealuse murde klassikaline variant põhineb Euroopa põlvnevusega kesk- ja töölisklassi inimeste keelepruugil, kuid tulenevalt mitte-eurooplastest sisserändajate sissevoolust viimastel kümnenditel on selles tüüpilises murdes toimunud muudatusi.[179]
Traditsioonilises New Yorgi piirkonna murdes ei hääldata silbi lõpus või vahetult enne kaashäälikut r-i välja, seega hääldatakse linna nime [nju: jo:k].[179] R-i ei hääldata näiteks ka sellistes sõnades nagu park [pɑək] või [pɒək] (kus täishäälik on ahelnihke tõttu muutunud madalaks ja tagapoolseks tagavokaaliks ja diftongiks), butter [bʌɾə] või here [hiə]. Teiseks tunnuseks on ahelnihe, mille tõttu vokaal [ɔ] sõnades talk, law, cross, chocolate, coffee jne ning sageli samakõlaline [ɔr] sõnades core ja more on rohkem pingul ja kõrgemalt hääldatud kui Ameerika ühiskeeles.
New Yorgi murde kõige vanaaegsemates ja äärmuslikemates variantides on täishäälikust sellistes sõnades nagu girl ja oil saanud diftong [ɜɪ]. Teiste murrete ja murrakute rääkijad tajuvad seda sageli vastupidisena, nii et sõna girl hääldatakse [gɔil] ja sõna oil hääldatakse [ɜ:l], millest lähtuvad ka newyorklasi tögavad näited selle kohta, et nad hääldavad nimesid Jersey nagu „"Joizey"”, 33rd Street kui „"Toidy-Toid Street"” ning sõna toilet nagu „"terlet"”.[179] 1970. aastate situatsioonikomöödia "All in the Family" tegelane Archie Bunker oli hea näide sellise kõnemaneeriga rääkijast.[179]
Sport.
Citi Field on alates 2009. aastast New York Metsi kodustaadion.
USA lahtisi meistrivõistlusi tennises peetakse igal aastal augustis ja septembris Queensis Flushing Meadowsi väljakutel.
New Yorgi maraton on kõige osavõtjarohkem maraton maailmas.
New Yorgi meeskonnad on võitnud 35 Major League Baseballi korraldatavat "World Series" 'i maailmameistrivõistlust. New York on vaid üks viiest suurlinnast (Chicago, Los Angelese, San Francisco linnastu ja Baltimore-Washingtoni kõrval), kus tegutseb kaks pesapallivõistkonda. Lisaks on seal toimunud 14 maailmameistrivõistlust (viimane neist 2000. aastal), kus mängisid eranditult vaid New Yorgi meeskonnad – seda ei ole suutnud saavutada ükski teine suurlinn, kelle pesapallimeeskonnad mängivad nii American League’is kui ka National League’is.
Linna kaks praegust Major League Baseballi kuuluvat pesapallimeeskonda on New York Mets ja New York Yankees, kes võistlevad igal hooajal kuues mängus, mida kutsutakse "Subway Series" 'iks. Yankees on võitnud rekordiliselt 27 meistrivõistlust, samas kui Mets on võitnud kahel korral "World Series" 'i. Linn oli kunagi koduks ka meeskondadele "Brooklyn Dodgers" (nüüd "Los Angeles Dodgers") ja "New York Giants" (nüüd "San Francisco Giants"). Mõlemad meeskonnad kolisid Californiasse 1958. aastal. Samuti on linnal kaks "Minor League Baseballi kuuluvat meeskonda: "Brooklyn Cyclones" ja "Staten Island Yankees".
"National Football League"’is esindavad linna "New York Giants" (ametliku nimega "New York Football Giants") ja "New York Jets", kuigi mõlemad meeskonnad mängivad oma kodumänge New Jerseys East Rutherfordi lähedal paikneval MetLife'i staadionil. 2014. aastal toimuvad sellel staadionil XLVIII "Super Bowl" 'i mängud.
Hokimeeskond "New York Rangers" esindab linna "National Hockey League" 'is (NHLis). Linnastus tegutseb veel kaks NHLiga lepingu sõlminud meeskonda: "New Jersey Devils", kes mängib New Jerseys Newarki lähistel ja meeldib peamiselt New Jersey põhja- ja keskosa fännidele, ning "New York Islanders", kes mängib Long Islandil Nassau maakonnas ning köidab oma Nassau ja Suffolki maakonnast pärit pöidlahoidjaid. See on ainus juhus, mil kolm meeskonda ühest ja samast suurlinnast mängib ühes neljast peamisest Põhja-Ameerika profispordiliigast.
"National Basketball Association" 'isse (NBAsse) kuulub linnameeskond "New York Knicks" ja "Women's National Basketball Association" 'isse (WNBAsse) naiskond nimega "New York Liberty". Suurlinnapiirkonnas tegutseb ka võistkond "New Jersey Nets", kes jagab praegu koos "Devilsitega Prudential Centerit Newarkis, kuid kolib ümber Brooklynisse Barclays Centerisse, kui see 2012. aastal valmib, misjärel saab võistkond nimeks "Brooklyn Nets". Esimesed kolledžitevahelised meistrivõistlused korvpallis – "National Invitation Tournament" – peeti New Yorgis 1938. aastal ning need on sellest ajast alates siin toimunud.[181] Harlemis Rucker Parkis asub kuulus väljak, kus suvistel võistlustel osaleb palju elukutselisi sportlasi.
Jalgpallis esindab New Yorki "Major League Soccer" 'isse kuuluv võistkond "New York Red Bulls". "Red Bulls" mängib oma kodumänge Red Bull Arenal New Jerseys Harrisoni lähistel.
Queensis toimuvad USA lahtised meistrivõistlused tennises, mis on üks neljast igal aastal toimuvast suure slämmi turniirist. New Yorgi maraton on üks osavõtjarohkeimaid maratone maailmas ning lõpetanute arvu poolest kuuluvad 2004.–2006. aasta jooksud kolme suurima maailmas peetud maratoni hulka (2006. aastal oli lõpetanuid 37 866).[180] "Millrose Games" on iga-aastane kergejõustikuvõistlus, mille oluline ala on võidujooks "Wanamaker Mile". Tähtis osa linna spordielus on ka poksil, mille näiteks on igal aastal Madison Square Gardenis peetav amatöörpoksivõistlus "Golden Gloves".
Paljud spordialad on seotud New Yorki sisserännanute kogukondadega. Tänavapesapalli ("stickball") muutsid 1930. aastatel Saksa, Iiri ja Itaalia linnaosades populaarseks töölisklassinoored. Üks Bronxi tänav nimetatigi New Yorgi kõige kuulsama tänavaspordi auks ümber Stickballi puiesteeks.[182]
Majandus.
Finantsteenuseid pakkuvad äriühingud on märgitud kollasena.
New York on rahvusvahelise majanduse ja kaubanduse ülemaailmne keskus ning Londoni ja Tōkyō kõrval üks kolmest maailmamajanduse juhtimiskeskustest.[184] Linn on suurim panganduse ja rahanduse, jaekaubanduse, maailmakaubanduse, transpordi, turismi, kinnisvara, nii uue meedia kui ka traditisoonilise meedia, reklaaminduse, õigusteenuste, raamatupidamise, kindlustuse, teatri, moe ja kunsti keskus Ameerika Ühendriikides. 2010. aastal oli New Yorgi suurlinnapiirkonna sisemajanduse koguprodukt ligikaudu 1,28 biljonit USD,[185] seega on tegemist USA suurima majanduspiirkonnaga ning vastavalt "IT Week" andmetele maailma suuruselt teise majanduslinnaga.[186] Ajalehe "Cinco D"ias andmetel kontrollis New York 2008. aasta lõpuks 40% maailma rahandusest, mis tegi temast maailma suurima finantskeskuse.[187][188][189]
a> on oma nimekirja kantud ettevõtete turu kogukapitalisatsiooni poolest maailma suurim börs.
New York on olnud maailma 120 linna hulgas esimesel kohal nii kapitali, ettevõtjate kui ka turistide ligimeelitamise suhtes.[191]
New Yorgis asuvad paljude korporatiivsete suurettevõtete peakorterid, mille hulgas on 45 ajakirja "Fortune" koostatavasse pingeritta "Fortune 500" kuuluvat firmat.[192] New York on teiste Ameerika linnade hulgas ainulaadne ka selles shutes, et seal paikneb suur hulk välismaiseid ettevõtteid. Iga kümnes töökoht linna eraettevõtluses asub välisfirmas.[193] Manhattanil oli 2001. aastal 32 860 000 m² kontoripinda.[194] Manhattani kesklinn on USA suurim keskne ärirajoon. Alam-Manhattan on suuruselt kolmas ärirajoon USAs ning seal asuvad New Yorgi börs (Wall Streetil) ja Ameerika väärtpaberibörs NASDAQ, mis esindavad vastavalt maailma suurimaid ja suuruselt järgmisi börse, kui arvutada päeva keskmise kauplemismahu ja üldise turukapitalisatsiooni järgi.[195] Finantsteenused moodustavad linna palgatulust üle 35%.[196]
Linna majanduselu peamine tugisammas on kinnisvara – 2006. aastal oli New Yorgi kinnisvara koguväärtus 802,4 miljarit USD.[197] Kõige suurema turuväärtusega (2006. aastal 1,1 miljardit USD) omand linnas on Time Warner Center.[197] New Yorgis asub ka mitu kõige väärtuslikumat valdust nii riiklikul kui ka ülemaailmsel tasandil. Park Avenue 450 müüdi 2. juulil 2007 510 miljoni USD eest (ehk ligikaudse hinnaga 17 104 USD/m²), millega purustati vaevalt üks kuu varem, juunis 2007, Madison Avenue 660 asuva kontoripinna eest makstud USA hinnarekord (15 887 USD/m²).[198]
Linna tele- ja filmitööstus on Hollywoodi järel riigis teisel kohal.[199] Loomemajandus, nagu uus meedia, reklaamindus, moekunst, kujustus ja arhitektuur, toodab pidevalt uusi töökohti ning New Yorgil on kõnealustes majandusharudes tugev konkurentsieelis[200]
Samuti edendatakse kõrgtehnoloogilisi tööstusharusid, nagu biotehnoloogia, tarkvaraarendus, mängukujustus ja internetiteenused, mida toetab linna asend mitme üleatlandilise fiiberoptilise ühendusliini sihtkohas.[201] Muude oluliste sektorite hulgas on meditsiiniuuringud ja -tehnoloogia, mittetulundusühendused ja ülikoolid. Tootmine moodustab tööhõivest suure, kuid järjest väiksemaks jääva osa. Mõningad peamised tooted on rõivad, kemikaalid, metallitooted, töödeldud toit ja mööbel.[202] Linna kõige stabiilsem põhitootmisvaldkond on toiduainetööstus,[203] mille kasum on 5 miljardit USD ja mis annab tööd rohkem kui 19 000 elanikule. Peamine eritoode, mida eksporditakse New Yorgist 234 miljoni USD eest aastas, on šokolaad.[203]
Õiguskord ja valitsemine.
Alates linnaosade ühinemisest 1898. aastal on New Yorgil olnud suurlinnaomavalitsuse staatus linnapea-volikogu valitsemisvormiga.[240] New Yorgi linnavalitsus on rohkem tsentraliseeritud kui enamikus USA linnades. New Yorgi keskvalitsus vastutab üldhariduse, parandusasutuste, raamatukogude, avaliku julgeoleku, puhkevõimaluste, veevarustuse ja kanalisatsiooni ning hoolekandeteenuste eest. New Yorgi volikogu on ühekojaline organ, mis koosneb 51 liikmest, kelle ringkonnad on määratletud territoriaalsete rahvastikupiiride alusel.[241] Linnapea ja volikogu liikmed valitakse maksimaalselt kolmeks järjestikuseks neli aastat kestvaks tsükliks,[242] kuid pärast nelja-aastast vahet võib neid uuesti valida.
New Yorgi raekoda on vanim raekoda Ühendriikides, mis siiani täidab oma algseid omavalitsuslikke ülesandeid.
Praegune linnapea Michael Bloomberg, endine demokraat, veel varem vabariiklane (2001–2008) ja praegu poliitiliselt sõltumatu, osutus valituks vabariiklaste ja Iseseisvuspartei nimekirjas Demokraatliku ja Töötavate Perede Partei vastaskandidaatide vastu nii aastal 2001 (50,3% häältest 47,9% vastu), 2005 (58,4% 39% vastu) kui ka 2009 (50,6% 46% vastu).[243] Bloomberg on tuntud riigi käest linna haridusvõrgustiku üle kontrolli võtmise, detailplaneeringu muutmise, majandusarengu, mõistliku eelarve haldamise ja jõulise tervishoiupoliitika poolest. Oma teisel ametiajal viis ta läbi koolireformi, vähendas vaesust ning kehtestas oma haldusaparaadile ranged eesõigused relvade omandamise ja valdamise kontrolli suhtes.[244] 2006. aastal asutas ta koos Bostoni linnapea Thomas Meninoga organisatsiooni „Linnapeade liit ebaseaduslike relvade vastu”, mille eesmärk on „muuta ühiskond turvalisemaks, eemaldades tänavatelt ebaseaduslikud relvad”.[245] Suurem osa omavalitsusameteid on Demokraatliku Partei mõjuvõimu all. 2008. aasta novembri seisuga oli 67% linnas registreeritud hääleõiguslikest elanikest demokraadid.[246] Alates 1924. aastast ei ole vabariiklased võitnud New Yorgis ühtegi osariiklikku ega presidendivalimist. Erakondade programmides on kesksel kohal taskukohase hinnaga eluasemed, haridus, majandusareng ja tööjõupoliitika, mis on linnas olulise tähtsusega.
New York on USA kõige olulisem poliitiliste vahendite kogumise allikas, sest riigi viiest peamisest kõige enam poliitilisi annetusi teinud sihtnumbriga piirkonnast neli asub Manhattanil. Parim sihtnumber on 10021 Upper East Side’il, kust saadi suurim osa rahast George W. Bushi ja John Kerry 2004. aasta valimiskampaania jaoks.[247] Linnas puudub tasakaal föderaal- ja osariigi valitsusele määratud maksete vahel. Linn saab teenustasuna 83 senti iga dollari pealt, mille ta kannab maksudena üle föderaalvalitsusele (ehk saadab igal aastal 11,4 miljardit USD rohkem, kui tagasi saab). Lisaks annab linn igal aastal New Yorgi osariigile 11 miljonit dollarit rohkem, kui tagasi saab. [248]
Kõikide linnaosade piirid langevad kokku New Yorgi Ülemkohtu kohtupiirkonnaga ning linnaosades asuvad ka muud osariigi- ja linnakohtud. Lisaks asub Manhattanil ülemkohtu apellatsiooniosakonna esimene talitus ja Brooklynis apellatsiooniosakonna teine talitus. Raekoja lähedal asuvate föderaalkohtute hulgas on New Yorgi lõunaringkonna USA ringkonnakohus, USA teise ringkonna apellatsioonikohus ning rahvusvahelise kaubanduse kohus. Brooklynis paikneb New Yorgi idaringkonna USA ringkonnakohus.
Linnaplaneerimine.
New Yorgis kasutatakse ühistransporti USA linnadest kõige rohkem ning linna bensiinitarbimine on praegu sama suur, kui oli kogu riigi keskmine tarbimine 1920. aastatel.[249] 2006. aastal säästeti linna tiheda ühistranspordivõrgustiku abil 1,8 miljardit USA gallonit (6 800 000 m3) naftat. New Yorgis säästetakse pool kogu riigis ühistranspordi abil kokku hoitavast naftast.[250] Tänu linna rahvastiku tihedusele, vähesele autokasutusele ja ühistranspordi kõrgele kasutegurile on New York üks kõige energiatõhusamaid linnu USAs.[251] Kui riigi keskmine kasvuhoonegaaside heitkogus on 24,5 tonni CO2 ekvivalenti inimese kohta, siis New Yorgis on see näitaja 7,1.[252] Kuigi newyorklased moodustavad 2,7% riigi elanikkonnast, tekitavad nad kõigest 1% riigi kasvuhoonegaaside heitest.[252] Keskmine newyorklane tarbib üle 50% vähem elektrit kui San Francisco elanik ja alla veerandi Dallase elaniku tarvitavast elektrikogusest.[253]
Viimastel aastatel on linn pööranud rohkem tähelepanu keskkonnamõju vähendamisele. Suured kontsentreeritud saastekogused on põhjustanud New Yorgi linnaelanike hulgas palju astma- ja muude hingamisteede haiguste juhtumeid.[254] Linnavalitsusel tuleb ametiruumidesse ja ühiskondlikesse hoonetesse osta üksnes kõige energiasäästlikumaid seadmeid.[255] New Yorgis on riigi suurim puhta õhu jõul diiselhübriidajamiga töötavate ja surugaasi kasutavate busside park.[256] 2010. aasta suveks oli linnas 3715 hübriidtaksot ja muud puhast diislit kasutavat sõidukit, mis moodustasid ligikaudu 28% New Yorgis kasutatavast taksopargist ehk rohkem kui üheski teises Põhja-Ameerika linnas.[257]
Linnavalitsus oli hageja Ülemkohtusse jõudnud kohtuasjas Massachusettsi osariik vs. Ameerika Ühendriikide Keskkonnakaitseagentuur (USEPA), mille pretsedenti loova otsuse alusel peab USEPA käsitlema kasvuhoonegaase saasteainetena. Samuti on linn juhtinud energiatõhusate „roheliste” kontorihoonete, sealhulgas Hearst Toweri ehitamist.[117]
Linna varustab joogiveega looduskaitse all olevates Catskilli mägedes asuv veelahe.[258] Tänu veelahkme terviklikkusele ja puutumatule loodusliku vee filtreerumissüsteemile on New York üks neljast suuremast USA linnast, kus joogivesi on piisavalt puhas ega vaja puhastamist veepuhastusjaamades.[259]
New York on ainus linn USAs, kus suuremal osal leibkondadest (52%) ei ole autot. Manhattani elanikest on auto üksnes 22%-l.[260]
Kuritegevus.
Alates 2005. aastast on USA 25 suurima linna hulgas olnud New Yorgis kõige madalam kuritegevuse tase. Linn on muutunud oluliselt turvalisemaks pärast seda, kui kuritegevus 1980. aastatel[261] ja 1990ndate alguses linna paljusid piirkondi mõjutanud n-ö "crack"i-epideemia tõttu järsult kasvas ja kiiresti ka vähenes. Aastaks 2002 oli kuritegevuse tase New Yorgis umbes sama madal kui Utah’ osariigis Provos ning linn oli selles suhtes USA 216 üle 100 000 elanikuga linna hulgas 197. kohal. Vägivallakuriteod New Yorgis vähenesid aastatel 1993–2005 rohkem kui 75% ning nende arv on jätkuvalt langenud ka neil perioodidel, mil see kogu riigis kasvas.[262] 2005. aastal oli mõrvade arv alates 1966. aastast madalaimal tasemel[263] ning esimest korda pärast esmakordset kuritegevusstatistika avaldamist 1963. aastal registreeriti 2007. aastal linnas vähem kui 500 mõrva.[264] New Yorgis on 95,1% kõigist mõrvaohvritest ja 95,9% kõigist tulistamisohvritest, aga samas ka 90,2% mõrva ja 96,7% kellegi tulistamise eest arreteeritutest mustanahalised või hispaania keelt emakeelena kõnelejad.[265]
Sotsioloogid ja kriminoloogid ei ole jõudnud üksmeelele küsimuses, mis on linna kuritegevuse taseme järsu langemise põhjus. Mõned omistavad selle New Yorgi politseiosakonna uue taktika,[266] sealhulgas CompStati ja nn katkise akna teooria rakendamisele.[267] Teised viitavad "crack"i-epideemia ja demograafiliste muutuste lõppemisele.[268]
New Yorki on kaua seotud organiseeritud kuritegevusega, alates jõukude "Forty Thieves" (40 varast) ja "Roach Guards" (Särjevahid) tegutsemisest 1820. aastatel Five Pointsis. 20. sajandil tegutses maffia, mida kontrollis viis perekonda ning mis on senini suurim ja võimsaim kuritegelik organisatsioon linnas.[269] 20. sajandi teisel poolel kerkisid esile jõugud "Black Spades" jt.[270] On teada, et juba 1850. aastal peeti New Yorgis üle 200 peamiselt noortejõukude vahelise sõja.[271] Tänapäeval annavad New Yorgis tooni sellised jõugud nagu "Bloods", "Crips", "Latin Kings" ja MS-13.[272]
Haridus.
Linna riigikoolide võrgustik, mida haldab New Yorgi haridusosakond, on Ühendriikide suurim. Enam kui 1200 põhi- ja keskkoolis õpib umbes 1,1 miljonit õpilast.[273] Sõltumatud koolid, mida osaliselt rahastab riik, hõlmavad Success Academy sõltumatuid koole ja riiklikke ettevalmistuskoole. Linnas tegutseb veel ligikaudu 900 ilmalikku ja religioosset erakooli.[274] 2000. aasta rahvaloenduse andmetel õppis New Yorgi kõrgkoolides ca 594 000 üliõpilast, mis on suurim näitaja kõigi USA linnade hulgas.[275] 2005. aastal oli viiest Manhattani elanikust kolmel kolledžiharidus ja igal neljandal oli kõrgem kraad, mis moodustab Ameerika linnade hulgas ühe suurima kõrgharidusega inimeste kogumi.[276]
New Yorgis asuvad sellised tuntud eraülikoolid nagu Barnardi kolledž, Columbia ülikool, Cooper Unioni kolledž, Fordhami ülikool, New Yorgi ülikool, New Schooli ülikool, Pace’i ülikool ja Yeshiva ülikool. Riiklik New Yorgi ülikool on üks suuremaid ülikoole USAs ning see hõlmab suurt hulka rakenduskõrgharidust ja diplomiõpet pakkuvaid kolledžeid, millel on igas linnaosas eri ainevalik. Linnas on kümneid muid väiksemaid erakolledžeid ja -ülikoole, sealhulgas palju religioosseid ja erikallakuga õppeasutusi, nagu St. John's University, Juilliard School, College of Mount Saint Vincent ja School of Visual Arts.
Linnas tehakse palju teadusuuringuid meditsiini ja bioteaduste vallas. New Yorgis antakse igal aastal välja Ühendriikide kohta kõige rohkem doktorikraade bioteaduste alal. Linnas töötab 40 000 tegevusloaga arsti ja 127 kohalikes haridusasutustes õppinut on Nobeli preemia laureaadid.[277] National Institutes of Health rahastab igal aastal New Yorki kõigi USA linnade hulgas suuruselt teise summaga.[278] Suuremate biomeditsiini vallas tegutsevate uurimisasutuste hulgas on Memorial Sloan-Ketteringi vähikeskus, Rockefelleri ülikool, SUNY Downstate'i meditsiinikeskus, Albert Einsteini meditsiinikolledž, Mount Sinai meditsiinikool ja Weill Cornelli meditsiinikolledž. 19. detsembril 2011 teatas linnapea Michael R. Bloomberg oma otsusest eraldada Cornelli ülikoolile ja Technion-Israeli tehnoloogiaülikoolile kaks miljardit dollarit rakendusteaduste kõrgkooli ehitamiseks Roosevelti saarele eesmärgiga muuta New York maailma keskseks tehnoloogiapealinnaks.[279][280]
New Yorgi avalik raamatukogu, kus paikneb riigi kõikide avalike raamatukogude seas suurim teavikute kogu, teenindab Manhattanit, Bronxi ja Staten Islandit.[281] Raamatukogul on mitu teadusuuringutega tegelevat haru, sealhulgas Schomburgi mustanahaliste kultuuri uurimise keskus. Queensis tegutseb Queensi avalik raamatukogu, mis on riigis suuruselt teine avalik raamatukogu. Brooklyni linnaosa teenindab Brooklyni avalik raamatukogu.[281]
Transport.
New Yorgis asub USA kaks kõige liiklustihedamat raudteejaama, sealhulgas Grand Centrali terminal.
New Yorgi linnatransport, mis töötab ööpäevaringselt, on Põhja-Ameerika kõige komplekssem ja ulatuslikum ühistranspordivõrk. Iga kolmas USA ühistranspordikasutaja ning kaks kolmandikku riigi rongisõitjatest elab New Yorgis ja selle eeslinnades.[282][283] Linna üheks sümboliks saanud New Yorgi metroo on kõige koormatum metroovõrk läänepoolkeral ning Grand Centrali terminal, mida rahva hulgas kutsutakse ka Grand Centrali jaamaks, on perroonide arvu poolest maailma suurim raudteejaam. New Yorgi õhuruum on üks maailma liiklustihedamaid lennukoridore. Manhattanit ja New Jersey osariigis asuvat Bergeni maakonda ühendav George Washingtoni sild on kõige kasutatavam mootorsõidukite jaoks ehitatud sild maailmas.[284][285]
New Yorgis kasutatakse palju ühistransporti. Vastupidi ülejäänud USAle, kus umbes 90% pendelrändajatest sõidab tööle oma autoga,[287] kasutas 2005. aastal linnatransporti 54,6% töö ja kodu vahet sõitvatest newyorklastest.[286]. USA Rahvaloenduse büroo andmetel kulutavad New Yorgi elanikud töölejõudmiseks keskmiselt 38,4 minutit päevas, mis on riigi suurlinnade hulgas kõige pikem sõiduaeg.[288] Kuid tänu rohkele ühistranspordi kasutamisele kulutavad newyorklased oma leibkonna teenistusest transpordile riiklikust keskmisest vähem raha. Võrreldes teiste USA linnaelanikega säästavad newyorklased transpordi pealt igal aastal 19 miljardit USD.[289]
a> on marsruutide pikkuse ja jaamade arvu poolest maailma suurim linnaliiklusvõrk.
New Yorki teenindav Amtrak kasutab Pennsylvania jaama. Amtrak pakub ühendust Bostoni, Philadelphia ja Washingtoniga, mis asuvad piki nn kirdekoridori, ning kaugrongiliiklust teistesse Põhja-Ameerika linnadesse. New Yorgi peamine linnadevahelise bussiliikluse terminal, Port Authority bussiterminal, mis teenindab iga päev 7000 bussi ja 200 000 sõitjat, on kõige koormatum bussijaam maailmas.[290]
New Yorgi metroo on oma 468 tegutseva jaama ja marsruutide pikkuse poolest maailma suurim linnaliiklusvõrk ning iga-aastase sõitjate arvu alusel (2006. aastal 1,5 miljardit reisi) suuruselt kolmas.[282] New Yorgi metroo on märkimisväärne ka selles suhtes, et vastupidiselt paljudele teistele linnadele, sealhulgas Londonile, Pariisile, Montrealile, Washingtonile, Madridile ja Tōkyōle, kus metroo ööseks suletakse, on siin peaaegu kogu võrk avatud ööpäevaringselt. New Yorgi keerukasse ja ulatuslikku transpordivõrku kuulub ka Põhja-Ameerika pikim Verrazano-Narrowsi rippsild,[291] maailma esimene mehaaniliselt ventileeritav sõidutunnel,[292] üle 12 000 kollase takso,[293] Rooseveldi saare ja Manhattani vahel kurseeriv õhutramm ning Manhattanit linnas ja linnast väljas asuvate paikadega ühendav parvlaevade võrk. Kõige koormatum parvlaev Ühendriikides on Staten Islandi praam, millega veetakse 8,4 kilomeetri pikkusel liinil Staten Islandi ja Alam-Manhattani vahel igal aastal üle 19 miljoni reisija. Staten Islandi kiirraudteevõrk teenindab üksnes Staten Islandit.
Port Authority Trans-Hudson ehk PATH-rongid ühendavad kesklinna ja Alam-Manhattanit New Jersey osariigi kirdeosaga, eelkõige Hobokeni, Jersey City ja Newarkiga. Nii New Yorgi metroo kui ka PATH-rongivõrk töötavad 24 tundi ööpäevas, mis tähendab, et maailma neljast ööpäevaringselt toimivast linnatranspordivõrgust kaks tegutseb täielikult või osaliselt New Yorgis (teised kaks on Chicago „L” ehk maapealse metroo võrgu üks osa ning Philadelphiat teenindav PATCO Speedline).
New Yorgi bussi- ja rongiliikluse süsteem on Põhja-Ameerika suurim ühistranspordivõrk.[282] Raudteevõrk, mis ühendab kolme naaberosariigi (New Yorgi, New Jersey ja Connecticuti) suurimate linnade eeslinnu New Yorgiga, koosneb Long Islandi raudteest, Metro-North raudteest ja New Jersey transpordivõrgust. Ühendatud võrgud lõikuvad Grand Central terminalis ja Pennsylvania jaamas ning hõlmavad enam kui 250 jaama ja 20 raudteeliini.[282][294]
New York on peamine rahvusvaheline värav Ühendriikidesse lennukiga saabujate jaoks.[295] Piirkonda teenindab kolm suuremat lennujaama: John F. Kennedy rahvusvaheline lennujaam, Newark Liberty rahvusvaheline lennujaam ja LaGuardia lennujaam. New Yorgi ja New Jersey lennujaamade ametil, kes haldab kolme esimest lennujaama ja kes 2007. aastal võttis kontrolli Stewarti lennujaama üle, ongi kavas laiendada neljandat, New Yorgis Newburgh’ lähedal paiknevat Stewarti rahvusvahelist lennujaama, mis kergendaks toimetulekut üha suureneva reisijatehulgaga. 2005. aastal kasutas kolme lennujaama 100 miljonit reisijat ja linna õhuruum on riigis kõige koormatum.[296] JFK ja Newarki lennujaamast väljunud rahvusvahelised lennud moodustasid 2004. aastal veerandi kõigist USAst välismaale väljunud lendudest. [297]
a> on üks maailma pikimaid rippsildu.
Tänu kõrgele ühistranspordi kasutamise määrale, 120 000 igapäevasele jalgratturile [299] ja paljudele jalgsi tööl käijatele on New York kõige energiatõhusam suurlinn Ühendriigides.[249] Jalgsikõnd ja rattasõit moodustavad 21% kõikidest linnas liikumise viisidest (sama üleriigiline näitaja metrooga varustatud piirkondades on umbes 8%).[300] 2011. aastal kõnniti Walk Score’i (kõndimisindeksi) põhjal Ameerika Ühendriikide linnadest kõige rohkem just New Yorgis. [301][302]
New Yorgi tohutusuure linnatranspordivõrgu täienduseks on linnas ka ulatuslik kiirteede võrgustik, mis eri sildade ja tunnelite abil ühendab linna New Jersey põhjaosa, Westchesteri maakonna, Long Islandi ja Connecticuti edelaosaga. Kuna nimetatud kiirteed teenindavad miljoneid eeslinnaelanikke, kes sõidavad New Yorki tööle ja õhtul tagasi koju, on üsna tavaline, et iga päev, eelkõige tipptunnil, tekivad mitmeks tunniks liiklusummikud.[285]
Kuigi New Yorgis on usaldusväärne ühistransport, on linnale iseloomulikud ka selle teed ja tänavad. Manhattani tänavavõrgustiku kava mõjutas suuresti linna füüsilist arengut. Linna mitme tänava ja avenüü, nagu Broadway,[303] Wall Streeti,[304] Madisoni avenüü,[305][306] ja Seitsmenda avenüü, nime kasutatakse ka kõnekujundina siin tegutsevate majandusharude, vastavalt teatri, rahanduse, reklaaminduse ja moeasutuste, kohta.
Sõjavägi.
USA sõjaväe ainus tegutsev asutus New Yorgis on Fort Hamilton,[307] mis rajati 1825. aastal Brooklynisse Ameerika iseseisvussõja aegse väikese patarei kohale. Niisiis on see Ameerika üks pikima teenistusajalooga sõjaväeosadest.[308] Praegu asub Fort Hamiltonis Põhja-Atlandi diviisi, USA inseneride armeekorpuse ja New Yorgi värbamispataljoni peakorter. Samuti tegutsevad seal 1179. transpordibrigaad, 722. lennundusmeditsiini eskadron ja sõjaväeteenistusse astumise komisjon.
Muud varem sõjaväe käes olnud piirkonnad linnas, mida siiani kasutatakse sõjaväeõppusteks või reservväe ja Rahvuskaardi operatsioonideks, on Fort Wadsworth Staten Islandil ja Fort Totten Queensis.
Sõpruslinnad.
New York on ajaloo jooksul saanud endale kümme sõpruslinna. 2006. aastal korraldati New Yorgi sõpruslinnade programm ümber ja see nimetati programmiks "New York City Global Partners", mille eesmärk on laiendada New Yorgi ja välismaiste linnade vastastoimet ning samas säilitada kümne sõpruslinna ajaloolisi suhteid.[309]
Nii New York kui ka tema sõpruslinnad (välja arvatud Peking) on vastava riigi kõige rahvarohkem linn,[310] kuid erinevalt New Yorgist (ja Johannesburgist) on kõik teised linnad "de facto" või "de jure" asjaomase riigi pealinn. New York ja tema sõpruslinnad on kõik olulised majanduskeskused, kuid üksnes vähesed neist on New Yorgi moodi suured meresadamad.[311]
Välislingid.
New York


Rinnalülid.
Rinnalülid ("vertebrae thoracales") on selgroogsete selgroo keskosas paiknevaid lülid, mille külge kinnituvad roided.
Inimesel ja enamikul imetajatel on 12 rinnalüli.
Üldehitus.
Rinnalüli koosneb lülikehast ("corpus vertebrae") ja lülikaarest ("arcus vertebrae"), mille külge kinnitub seitse jätket: taga ogajätke ("processus spinosus"), külgedel kaks ristjätket ("processus transversus"), ülal kaks ülemist liigesjätket ("processus articularis superior"; loomadel nimetatud ka "processus articularis cranialis") ja all kaks alumist liigesjätket ("processus articularis inferior"; loomadel nimetatud ka "processus articularis caudalis").
Lülikehad paiknevad inimesel üksteise peal (loomadel üksteise järel) ja on eraldatud lülidevaheketastega; nad kannavad püstiasendis seismisel või kõndimisel keha raskust. Alumised (loomadel tagumised) liigesjätked toetuvad eelmise lüli ülemistele liigesjätketele, andes selgroole piiratud paindlikkuse. Ogajätke ei harune (erinevalt kaelalülidest), tema külge kinnituvad selja lihased. Lülikeha tagakülgedel paiknevad (mõlemal pool) vastavalt ülemine ja alumine roidmine lohk ("fovea costalis superior" ja "inferior"; loomadel nimetatud ka "fovea costalis cranialis" ja "caudalis"). Need moodustavad koos ristjätkel paikneva roidmise ristjätkelohuga ("fovea costalis transversalis") liigese, millega roided on ühendatud selgrooga. Lülikaare all asub alumine lülisälk ("incisura vertebralis inferior"), mille kaudu selgroost väljuvad seljaajunärvid. Lülikeha ja lülikaare vahel asuvad lülimulgud ("foramen vertebrale"), mis selgroos moodustavad seljaajukanali.
Rinnalülid eri loomarühmadel.
Kalade rinnalülid on veel muudest lülidest vähe eristunud ja neist saab kõnelda vaid tinglikult. Kahepaiksete rinnalülid on eeslohksed, lülikeha suhteliselt väike, lihastiku eripärade tõttu ogajätke väike ja mõnedel puudub hoopis. Lülikehi läbib kanal, kus paikneb seljakeeliku rudiment.
Sabakonnalistel esineb 9...60 rinnalüli, erinevalt muudest selgroogsetest väljuvad seljaajunärvid augu kaudu lülikaares.
Siugkonnalistel esineb kuni 150 rinnalüli, roided väikesed ja ristjätketega ühinenud.
Päriskonnalistest esinevad ribid vaid iidkonlastel, ketaskeelkonlastel ja kärgkonlastel, ülejäänuil redutseerunud ja ristjätketega täielikult liitunud. Rinnalülide arv 1...7.
Alates roomajatest kasvavad ka rinnalülide omavahelised erinevused – tagumised rinnalülid on eesmistest pisut suuremad, ogajätke asend muutub piki selgroogu. Esimeste rinnalülide ogajätked on tahapoole kaldu, selja tagaosas vertikaalsed ja viimastel lülidel mõnikord veidi ettepoole kaldu (neid nimetatakse diafragmaatilisteks rinnalülideks, "vertebrae anticlinales"). Ogajätkete pikkus väheneb enamasti eest tahapoole, erandiks on näiteks pelükosaurused ("Dimetrodon" ja "Edaphosaurus"), kellel pikimad ogajätked asuvad keskel, ning kõik ogajätked on äärmuslikult pikenenud, moodustades üle poole kogu keha kõrgusest.
Sisalikel liigestuvad roided vaid rinnalülide ristjätketega.
Kilpkonnalistel on esimene ja viimane rinnalüli kokku kasvanud kilbiga.
Madude rinnalülide liigesjätked on väga väikesed, andes selgroole suurema paindlikkuse, samas on külgedel tekkinud sidemetega ühendatud lisajätked, mis annavad juurde tugevust. Seljakeeliku kanal lülikehades säilib vaid sfenodonil ja mõnedel gekolastel.
Lindude rinnalülisid on 3...10, nad on sadullülid, välja arvatud pingviinilistel, kellel esinevad opistotsöölsed rinnalülid. Mõnedel lindudel liituvad esimesed rinnalülid ühtseks seljaluuks ("notarium"), viimased lülid on aga enamasti (koos nimmelülide ja ristluulülidega) liitunud liitristluuks.
Imetajate rinnalülide arv on 11...18 (närilistel 11, putuktoidulistel, esikloomalistel ja enamikul kiskjalistest 12, koerlastel ja enamikul sõralistest 13, sigalastel 13...15, kabjalistel 18). Selgroolülid on lamelohksed. Reeglina esinevad ka diafragmaatilised rinnalülid, need puuduvad ahvilistel. Paljudel suurematel imetajatel esineb lülikeha küljel toiteava ("foramen nutricium"), mille kaudu toimub lüli verevarustus. Ogajätked kõrgeimad esimestel rinnalülidel (eriti kõrged seebudel ja piisonitel). Ogajätkete tipus esineb ogajätke köberus ("tuberositas spinalis"; välja arvatud kaslastel ja esikloomalistel). Esimesel ja viimasel rinnalülil esineb neljajalgsetel loomadel kõhtmine hari ("crista ventralis"), kuhu kinnituvad osad õla- ja vaagnavöötme lihased.
Inimese rinnalülid.
Inimese rinnalülidele on iseloomulik suurte silinderjate lülikehade olemasolu, mis seoses püstise kõnnakuga peavad kandma suuremat kaalu kui neljajalgsetel loomadel. Sellega on seotud ka alumiste lülide suuremad mõõtmed. Ülemine roidmine lohk on suhteliselt suurem kui alumine. Vasaku ja parema liigesjätke pinnad on paralleelsed, võimaldades keha kergesti ka külgsuunas painutada.
I rinnalüli ülemised roidmised lohud on ümarad, sinna kinnitub kogu esimese roide pea (ei liigestu järgmise lüliga). Alumised roidmised lohud poolkuuja kujuga. Ogajätke pikk ja peaaegu horisontaalne. Lülikeha külgsuunas välja venitatud. Esinevad ülemised lülisälgud ("incisura vertebralis superior"), mis teistel lülidel praktiliselt puuduvad.
II rinnalüli keha on ümarama kujuga, ülemised roidmised lohud suuremad kui alumised, mõlemad poolkuuja kujuga. Ogajätke rohkem allapoole kaldu.
III–VIII rinnalüli sarnanevad II rinnalüliga, kuid muutuvad allapoole aegamööda massiivsemaks ning lülikehad horisontaallõikes veidi kolmnurksemaks.
IX rinnalüli ei liigestu mõnikord X ribiga, siis puuduvad ka alumised roidmised lohud.
X rinnalüli liigestub ainult X ribiga, puuduvad ülemised roidmised lohud. Ristjätke ei liigestu mõnedel inimestel ribiga, sel juhul puuduvad ka ristjätke roidmised lohud.
XI rinnalüli liigestub ainult XI roide peaga, roidmised lohud nihkunud rohkem lülikaarele. Ristjätked lühikesed, roidmised lohud puuduvad.
XII rinnalüli sarnaneb XI lüliga, ainult XII lüli peaga liigestunud. Sarnaselt nimmelülidega esineb ristjätketel ülemine köber ("tuberculus superior"), alumine köber ("tuberculus inferior") ja külgmine köber ("tuberculus lateralis"). Alumised liigesjätked pole paralleelsed, on veidi kumera pinnaga nagu nimmelülidel.


Alizée.
Alizée [aliz'ee] (täisnimega Alizée Jacotey; sündinud 21. augustil 1984 Korsikal Ajaccios) on prantsuse laulja.
Tema ebatavaline eesnimi on naissoo vorm sõnast "alizé", mis tähendab passaattuult; nimelt armastasid tema vanemad väga purjelauaga sõita.
Juba 4-aastaselt hakkas ta võtma tantsu-, näitlemis- ja laulutunde, kuid tuntuks sai ta hoopis sellega, et võitis 11-aastaselt Air France'i korraldatud laste lennukijoonistamisvõistluse. Tema joonistuse järgi värviti üle ka üks lennuk ja sellele anti tema nimi.
1999 osales ta televisioonis talendiotsimissaates "Graines de Star". Esialgu kavatses ta osaleda tantsijana, kuid tantsukategooriasse üksiktantsijaid ei lubatud. Siis pani ta end kirja lauluvõistlusele, esitades Axelle Redi laulu "Ma prière". Sellega võitis ta talendisaate lauljate kategoorias.
Tema esitust nägid lauljatar Mylène Farmer ja Laurent Boutonnat, kes otsisid oma laulule "Moi... Lolita" ("Mina... Lolita", Farmeri sõnad ja Boutonnat' viis) esitajat. Veel samal, 2000. aastal ilmus Alizée debüütalbum "Gourmandises", mille kõik lood on samade autorite kirjutatud. Kohe oma esikalbumiga sai Alizée Prantsusmaa läbi aegade müüduimaks naislauljaks: seda albumit müüdi Prantsusmaal 788 100 eksemplari ja üle maailma 2 miljonit. See on tänapäevani Alizée edukaim album.
Lisaks Prantsusmaa edetabelile on ta juhtinud edetabeleid Itaalias, Saksamaal, Suurbritannias, Hispaanias, Hollandis, Venemaal, Poolas ja Koreas.
Oma muusikas jätab Alizée seksika ja lolitaliku mulje, aga väljaspool seda on ta tagasihoidlik ja kinnine ning ta pole osalenud mingites skandaalides.
Alizée abiellus 2003. aasta lõpus prantsuse laulja Jérémy Chatelainiga. Neil on tütar Annily. Pärast abiellumist tõmbus Alizée avalikust elust kaheks ja pooleks aastaks täielikult tagasi, võttes maha isegi oma saidi.
Välislingid.
Alizee
Alizee


Võru Instituut.
Võru Instituut (võru keeles "Võro Instituut") on riiklik teadus- ja arendusasutus, mis tegeleb võru keele ja kultuuri uurimise ja arendamisega. Instituut korraldab võru keele ja kultuuri õpetamist ning õpetajate ettevalmistamist ja täiendõpet. Koostatakse võrukeelseid õppematerjale, korraldatakse teaduskonverentse ja antakse välja mitmesugust võrukeelset kirjasõna teaduslikest uuringutest ja artiklikogumikest ilukirjanduseni. Instituut tegeleb ka keelehoolde ja keelenõuandega ning kohanimeuuringutega. Uuemaks töösuunaks on võru keele populariseerimine laste ja lastevanemate hulgas ning keele üldine mainekujundus. Muuhulgas osaleb instituut lastele mõeldud võrukeelsete multifilmide ja arvutimängude tootmises.
Võru Instituut asub Võru linnas ja tema tegevuspiirkonnaks on traditsiooniline võru keele ja kultuuri ala ehk ajalooline Võrumaa.
Aastal 1999 sai Võru Instituut Bernard Kangro kirjanduspreemia.
Ajalugu.
Instituudi asutamise idee pakkusid välja 1980. aastate lõpul hoogustunud nn võru liikumise aktiivsemad tegelased. 1990. keskel oli ilmne, et võru keel ja kultuur vajab selget riiklikku toetust ega saa enam piirduda ainult ühiskondliku tegevusega. Seepärast asutas Vabariigi Valitsus 1995. aastal riikliku teadus- ja arendusasutuse Võru Instituut.
Alluvus ja töökorraldus.
Võru Instituut asub Kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Oma tegevuses juhindub instituut teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusest ning oma põhimäärusest. Instituudi tööd suunab teadusnõukogu, mille tegevust korraldab nõukogu esimees. Instituudi tegevust juhib direktor, kelle nimetab avaliku konkursi korras viieks aastaks ametisse kultuuriminister. Koosseisulisi töötajaid, spetsialiste ja teadureid on Võru Instituudis kaheksa, lisaks neile kaasatakse mahukamate ettevõtmiste juurde lepingulisi töötajaid.
Võru Instituudi direktor on Rainer Kuuba (alates 2009. aastast). Varem on instituuti juhtinud Enn Kasak (1995–1997), Kaido Kama (1997–2004), Külli Eichenbaum.
Finantseerimine.
Instituuti finantseeritakse riigieelarvest, suuremateks tegemisteks saadakse raha juurde fondidest ja programmidest. Peamised instituudi toetajad on olnud Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu ja riiklik programm "Lõunaeesti keel ja kultuur".


Võrumaa.
Võrumaa (saksa "Kreis Werro", võru "Võromaa") oli ajalooline maakond Eestis. Administratiivselt moodustati Tartu kreisi (Tartumaa) lõunaosast 1783. aastal koos Võru linna asutamisega Katariina II valitsemisajal ja eksisteeris nendes piirides 1920. aastani. Võrumaa piire muudeti 1920., 1922., 1925. ja 1945. aastal. Võru maakond likvideeriti 1950. aastal.
Ajalooline Võrumaa hõlmab praeguste Võru, Põlva, Valga ja Tartu maakondade alasid.
Lisaks võrukeste maakondlikule identiteedile on Võrumaal siiani tugevad kihelkondlikud ja kohati muud regionaalsed identiteedid (nt haanja identiteet Haanjamaal).
Võrumaa asustuse hälliks on Võhandu jõe kaldad. Esimesed asulakohad Võrumaal olid Kääpal, Villal ja Tamula järve kaldal, neist vanim on Kääpa, kus elati juba III at I poolel eKr, s.o 5000 aastat tagasi. Keskmise rauaaja lõpuperioodil jõudsid soome-ugri asustusaladele
slaavi hõimud. Hakkas kujunema huvitav etniline grupp – setud. Setud on vanad eestlased, kelle materiaalse ja vaimse kultuuri kujunemises on täheldatud tugevaid slaavi mõjusid.
Keskmisel ja nooremal rauaajal (I at II pool - II at algus) kujunesid välja muistsed kihelkonnad ja nende liidud – maakonnad. Kagu-Eestis asus muistne Ugandi maakond, mille kihelkondlik jaotus ei ole teada.
Võrumaa asustus muinasajal on jätkuvalt ebaselge, tihedam inimasustus lõppes arvatavasti ära üsna pea Otepääst kagu pool ning Tartu-Pihva teel Liiva kõrtsi (teeristi) juures ehk praeguse Postitee alguses. On oletatud, et Põlva ümbrus kuulus Valgatabalve nime all Ugandi muinasmaakonna koosseisu. On ka arvatud, et hilisem Hargla kihelkonna ümbrus kuulus hoopis latgalitele; samuti ka suur osa Karula kihelkonna aladest.
13. sajandil algas Mõõgavendade ordu sissetung Läti ja Eesti aladele, ordu ja nende poolt alistatud liivlaste ning latgalite esimene sõjakäik muistsesse Ugandi maakonda toimus 1208. aastal. Orduväed alistasid Ugandi lõplikult 1224. aastal. Pärast vallutamist moodustati Ugandi aladel Tartu piiskopkond.
Piiskopkonna ajal ehitati Võrumaa alale ehitati piirikaitseks venelaste vastu ja eestlaste alluvuses hoidmiseks Kirumpää ja Vastseliina linnus.
Liivi sõja ajal, aastetel 1558-1583 oli Võrumaa ala Moskva suurvürstiriigi võimu all, kuid 1582. aastal jäi Eesti Jam Zapolski rahulepingu alusel Poola valdusesse.
Poola võimu perioodil 1582-1625 oli Kirumpää Kirumpää staarostkonna keskuseks, kuid 1625. aastast kuni Põhjasõjani oli mandri-Eestis ja sellega ka Võrumaal Rootsi kuningriigi Liivimaa kubermangus.
Aastatel 1656-1658 toimus Vene tsaaririigi ja Rootsi vaheline sõda, mille käigus hävisid Kirumpää linnus ja selle juures olnud asula ja 1661. aastani jäi Võrumaa Vene võimu alla, kuni 1661. aastal taastati Kärde rahulepinguga Rootsi võim.
Põhjasõda (1700-1721) tulemusel läks Võrumaa Vene võimu alla 1704. aastal.
1783. aastal kehtestati Baltimaades nn asehalduskord, millega Liivimaa kubermang nimetati Riia kubermanguks ehk asehalduskonnaks. Kubermang jaotati 8 kreisiks ja moodustati Võru maakond.
Eesti Vabariigi maakond.
1920. aastal, kui Valga linn Eesti koosseisu arvati ja Eesti aladel uus Valga maakond moodustati, liideti osa Karula ja Hargla kihelkonnast Valga maakonnaga.
1925. aastal viidi osa Räpina kihelkonnast Tartumaa alla.


Harlem.
Harlem on New Yorgi linnaosa Manhattanil, mis on ammust ajast tuntud afroameeriklaste kultuuri- ja ärikeskusena.
Kuigi mõnikord nimetatakse Harlemiks Manhattani põhjaosa tervikuna, on Harlemi traditsioonilisteks piirideks lõunas East 96th Street (kus Park Avenue alusest tunnelist väljuvad raudteeharud) ja "Fifth Avenuest lääne pool Central Park, läänes Morningside Heights, edasi Broadway "Riverside Churchi juurest Hudsoni jõeni, põhjas 155th Street (või 160th Street) ja Coogan's Bluff ning idas East River ja Harlemi jõgi.
Ajalugu.
Praeguse Harlemi ala asustasid esimesena hollandi asunikud. Asula sai 1658 ametlikuks nimeks "Nieuw Haarlem" Hollandi linna Haarlemi järgi.


Moritz Schlick.
thumb
Moritz Schlick [m'oorits šlikk] (14. aprill 1882 – 22. juuni 1936) oli saksa filosoof, loogilise positivismi rajaja ja Viini ringi asutaja.
Ta sündis Berliinis jõukas perekonnas.
Ta õppis füüsikat Heidelbergis, Lausanne'is ja lõpuks Berliini ülikoolis Max Plancki juhendamisel. Aastal 1904 valmis tema väitekiri "Valguse peegeldumisest mittehomogeenses keskkonnas").
Aastal 1908 avaldas ta õhukese raamatu "Elutarkus", milles ta kuulutas eudaimonismi, mille järgi kõrgeim eetiline eesmärk on õnn. Aastal 1910 avaldati tema habilitatsioonitöö "Tõe loomusest moodsa loogika järgi". Järgnes mitu kirjutist esteetikast. Seejärel hakkas Schlick tegelema epistemoloogia, teadusfilosoofia ja teaduse üldiste probleemidega. Muuhulgas avaldas ta 1915 kirjutise Albert Einsteini erirelatiivsusteooriast. Samuti avaldas ta teose "Ruum ja aeg moodsas füüsikas".
Schlick sai professorikoha algul Rostocki ülikooli ja 1921 oma sõbra Einsteini eestkostel Kieli ülikooli, kuid need kohad teda ei rahuldanud. Aastal 1922 sai ta Viini ülikooli induktiivteaduste professori koha. Samal aastal tegi filosoofide ja teadlaste rühm, kuhu teiste seas kuulusid Rudolf Carnap, Herbert Feigl, Kurt Gödel, Hans Hahn, Otto Neurath ja Friedrich Waismann, Schlickile ettepaneku hakata regulaarselt koos käima, et arutada teadust ja filosoofiat. Algul nimetasid nad end Ernst Machi ühinguks, kuid nad on tuntuks saanud Viini ringi nime all.
Viini ringis arutati palju Ludwig Wittgensteini "Loogilis-filosoofilist traktaati". Schlick võttis 1924 Wittgensteiniga ühendust. Lõpuks nõustus Wittgenstein Schlicki ja Friedrich Waismanniga kohtuma, et arutada "Traktaati" ja teisi ideid. Schlicki mõjul hakkas Wittgenstein mõtlema filosoofia juurde tagasipöördumisele. Osaliselt tänu Schlickile hakkas Wittgenstein kirja panema mõtisklusi oma "Filosoofiliste uurimuste" teemadel. Schlicki ja Waismanni arutelud Wittgensteiniga kestsid, kuni Wittgenstein leidis, et Rudolf Carnap oli ilma loata ühes oma kirjutises kasutanud tema ideid. Wittgenstein jätkas arutelusid kirjavahetuses Schlickiga, kuid tema formaalne kokkupuude Viini ringiga lõppes 1932.
Schlick töötas 1918–1925 raamatu "Üldine tunnetusteooria" kallal, milles ta muuhulgas ägedalt ründas aprioorset sünteetilist teadmist. Aastatel 1926–1930 kirjutas Schlick raamatu "Eetika probleemid", milles ta paljude Viini ringi liikmete üllatuseks näitas eetikat elujõulise filosoofiaharuna. Samal ajal avaldas Viini ring pühendusteose Schlickile "Teaduslik maailmakäsitus: Viini ring", mis esitas ringi väljakujunenud metafüüsikavastase positsiooni.
Kui Saksamaal ja Austrias tõstis pead natsionaalsotsialism, emigreerisid paljud Viini ringi liikmed USA-sse ja Suurbritanniasse, Schlick aga jäi Viini Ülikooli. Kui Herbert Feigl Schlicki 1935 külastas, väljendas viimane kohkumust sündmuste üle Saksamaal.
Juunis 1936 oli Schlick ülikooli trepist üles õppetööle minemas, kui talle tuli vastu endine üliõpilane, natsist Nelbock, kelle väitekirja eetikast Schlick oli läbi kukutanud. Ta hakkas ägedalt rääkima ühest Schlicki kirjutisest. Kui Schlick talle vastu vaidles, võttis üliõpilane välja püstoli ja tulistas talle rindu. Schlick suri varsti. Üliõpilase üle peeti kohut ja ta mõisteti süüdi. Ta mõisteti 10 aastaks vangi, kuigi ta oleks võinud saada surmanuhtluse.
Sellest mõrvast sai tüüpjuhtum, mis iseloomustas kasvavaid rassistlikke meeleolusid Viinis. Üliõpilast kujutati "kangelasliku aarialasena", kes tõstab mässu Viini ringi "hingetu juudi filosoofia" vastu. (Schlick ise ei olnud juut.) Kui Saksamaa 1938 Viini okupeeris, lasti üliõpilane vabaks. Temast sai natsipartei liige. Aastal 1941 taotles Nelbock täielikku rehabiliteerimist, sest ta oli aidanud lahti saada juudi professorist (tegelikult pärines Schlick Preisi aadlist). Nelbock võeti tööle sõjamajandusametisse, kus ta töötas sõja lõpuni. Ta suri 1954.


1542.
1542. aasta (MDXLII) oli 16. sajandi 42. aasta.


Kognitiivne lingvistika.
Kognitiivne lingvistika on teadusharu, mis uurib inimese mõtlemise, tunnetuse ja keele vahelisi seoseid, kuuludes nii keeleteaduse kui ka psühholoogia alla.
Kognitiivses lingvistikas uuritakse näiteks metafoore ja maailma kirjeldamiseks kasutavate mõistete ülekandmist ühest valdkonnast teise. Kognitiivne lingvistika võimaldab heita valgust ka kultuuri ja keele seostele; mõne koolkonna arvates ongi need kognitiivse lingvistika peamiseks huviobjektiks.


Norman 3X Butler.
Norman 3X Butler (sünninimi Norman Butler; nimed organisatsioonis "Nation of Islam" Norman 3X ja hiljem Muhammad Abd al-Aziz; sündis 1938) on organisatsiooni "Nation of Islam" liige, kes mõisteti süüdi Malcolm X-i mõrvas.
Ta kuulus organisatsiooni ihukaitsjate rühma "Fruit of Islam".
Pärast Malcolm X-i mõrvamist New Yorgis Auduboni tantsusaalis ("Audubon Ballroom") 21. veebruaril 1965 arreteeriti sündmuspaigal Talmadge Hayer (Thomas Hagan) ning pisut hiljem tunnistajate ütluste põhjal Thomas 15X Johnson ja Norman 3X Butler. Kõik nad olid organisatsiooni "Nation of Islam" liikmed.
Kõik kolm kinnitasid oma süütust, kuid neil olid nõrgad alibid. Butler, kes oli sel ajal 26-aastane, ütles, et ta oli tulistamise ajal kodus. Peale selle oli üks politseinik ta mõni nädal varem püstoliga peaaegu vigaseks löönud, nii et oli väheusutav, et ta oleks suutnud Malcolm X-i tulistada ja põgeneda.
Kuulati üle palju tunnistajaid, et Thomas 15X-i ja Norman 3X-i osalusele kinnitust saada. Malcolm X-i abid ja ihukaitsjad vannuvad, et kumbagi meest polnud kohal. Malcolm X-i abilise James Shabazzi väitel olid mõlemad mehed hästi tuntud ja neid poleks sisse lastud. Ent Malcolm X-i lesk Betty Shabazz kinnitas, et mõlemad mehed viibisid kohal.
Asi võttis uue pöörde, kui Hagan tunnistas üles oma osaluse mõrvas ning kinnitas, et teised kahtlusalused on süütud. Ta ei avaldanud mõrva üksikasju ja kaasosaliste nimesid, vaid kirjeldas üksnes üldjoontes oma kaasosaliste välimust ja asukohta saalis. Süüdistajad ja Hagani advokaadid tegid kõik, et seda tunnistust diskrediteerida. Kaitsjad kinnitasid, et ta on süütu, süüdistajate versiooni järgi püüdis ta oma kaasosalisi päästa. Lõpuks mõistetigi kõik kolm 10. märtsil 1966 süüdi esimese astme mõrvas ja mõisteti eluks ajaks vangi.
Aastal 1979 tunnistas Hagan üles kogu mõrvaloo, andes kahes kirjalikus tunnistuses välja oma neli kaasosalist organisatsiooni "Nation of Islam" Newarki mošeest nr 25 ning kinnitas jälle Butleri ja Johnsoni süütust. Kohtud ei võtnud seda tunnistust arvesse ning Butlerit ja Johnsonit ei vabastatud.
Aastal 1984 esitas grupp väljapaistvaid ameeriklasi, sealhulgas ajakirja National Review väljaandja William F. Buckley juunior, kes uskus tema süütusse, palvekirja Azizi vabastamiseks. Ta vabastati pärast 19-aastast vangistust 1985.
Advokaat William Kunstler, kes kahetses oma kunagist keeldumist Butleri ja Johnsoni kaitsmisest, tegi kõik, et tema nime puhtaks pesta. Ta jõudis veendumusele, et kohtuasja taasülesvõtmisest keeldumine tulenes püüdest varjata FBI ja selle kunagise direktori Edgar Hooveri osa Malcolm X-i surmas.
Ajakirjanik Jude Wanniski, kes uskus Azizi süütusse, väitis, et Aziz ei ole ebaõiglase vangistuse tõttu kibestunud.
Muhammad Abdul Aziz määrati 1998 organisatsiooni "Nation of Islam" mošee nr 7 vaimulikuks. (See on uus, vabamüürlastelt ostetud hoone; tempel, kus teenis Malcolm X, jäi Elijah Muhammadi poja kontrolli alla.) Samuti sai temast organisatsiooni juhi Louis Farrakhani uus piirkondlik turvaülem, kellele tehti ülesandeks pärast Malcolm X-i tapmist peaaegu tegevuse lõpetanud ihukaitsjate rühma "Fruit of Islam" reorganiseerimine.
Azizilt küsiti valedetektori all, kas ta tappis Malcolm X-i, teadis eelnevalt midagi vandenõust või on selle kohta valetanud. Tema vastust "Ei" pidas ekspert siiraks.
Azizi intervjueeritakse dokumentaalfilmis "'" (1995).
Butler, Norman 3X
Butler, Norman 3X


Thomas 15X Johnson.
Thomas 15X Johnson (sünninimi Thomas Johnson; nimed organisatsioonis "Nation of Islam" Thomas 15X ja hiljem Khalil Islam; sündinud 1935) on organisatsiooni "Nation of Islam" liige, kes mõisteti süüdi Malcolm X-i mõrvas.
Pärast Malcolm X-i mõrvamist New Yorgis Auduboni tantsusaalis ("Audubon Ballroom") 21. veebruaril 1965 arreteeriti sündmuspaigal Talmadge Hayer (Thomas Hagan) ning pisut hiljem tunnistajate ütluste põhjal Thomas 15X Johnson ja Norman 3X Butler. Kõik nad olid organisatsiooni "Nation of Islam" liikmed.
Kõik kolm kinnitasid oma süütust, kuid neil olid nõrgad alibid. Johnson, kes oli sel ajal 29-aastane, ütles, et ta oli tulistamise ajal kodus. Johnsonit nähti kodus pisut aega pärast mõrva. See jättis väikese võimaluse, et ta võis pärast Malcolm X-i tulistamist kiiresti koju joosta, et alibit saada.
Kuulati üle palju tunnistajaid, et Thomas 15X-i ja Norman 3X-i osalusele kinnitust saada. Malcolm X-i abid (sealhulgas Benjamin Karim) ja ihukaitsjad vannuvad, et kumbagi meest polnud kohal. Malcolm X-i abilise James Shabazzi väitel olid mõlemad mehed hästi tuntud ja neid poleks sisse lastud. Ent Malcolm X-i lesk Betty Shabazz kinnitas, et mõlemad mehed viibisid kohal.
Asi võttis uue pöörde, kui Hagan tunnistas üles oma osaluse mõrvas ning kinnitas, et teised kahtlusalused on süütud. Ta ei avaldanud mõrva üksikasju ega kaasosaliste nimesid, vaid kirjeldas üksnes üldjoontes oma kaasosaliste välimust ja asukohta saalis. Süüdistajad ja Hagani advokaadid tegid kõik, et seda tunnistust diskrediteerida. Kaitsjad kinnitasid, et ta on süütu, süüdistajate versiooni järgi püüdis ta oma kaasosalisi päästa. Lõpuks mõistetigi 10. märtsil 1966 kõik kolm süüdi ettekavatsetud tapmises ja mõisteti eluks ajaks vangi.
Aastal 1977 avaldas Hagan oma kaasosaliste nimed kõneluses advokaat William Kunstleri ja islamivaimulik Nurridin Faiziga. Aastal 1979 tunnistas Hagan üles kogu mõrvaloo, andes kahes kirjalikus tunnistuses välja oma neli kaasosalist organisatsiooni "Nation of Islam" Newarki mošeest nr 25 ning kinnitas jälle Butleri ja Johnsoni süütust. Kohtud ei võtnud seda tunnistust arvesse. New Yorgi Osariigi Ülemkohus (esimese astme kohus) ei pidanud Azizi tunnistusi piisavateks kohtuasja taasavamiseks ning Butlerit ja Johnsonit ei vabastatud. Kunstleri hinnangul ei tahtnud kohtunik Harold Rothwax paati kõigutada.
Aastal 1984 esitas grupp väljapaistvaid ameeriklasi, sealhulgas ajakirja National Review väljaandja William F. Buckley juunior, kes uskus tema süütusse, palvekirja Azizi vabastamiseks. Ta vabastati pärast 19-aastast vangistust 1985.
Advokaat William Kunstler, kes kahetses oma kunagist keeldumist Butleri ja Johnsoni kaitsmisest, tegi kõik, et tema nime puhtaks pesta. Ta jõudis veendumusele, et kohtuasja taasülesvõtmisest keeldumine tulenes püüdest varjata FBI ja selle kunagise direktori Edgar Hooveri osa Malcolm X-i surmas.
Filmis "Ali" (2001) mängis Thomas 15X Johnsonit Bobby Stuart (Bob Stuarti nime all).


Metafooriteooria.
Metafooriteooria on keeleteaduse, konkreetsemalt kognitiivse lingvistika osa, mis tegeleb metafooride uurimisega.
Varem uuriti metafoore kui kirjanduslikke nähtusi, tänapäeval käsitletakse metafooridena pea kõike keeles leiduvat, välja arvatud inimese vahetu füüsilise kogemusega seotud väljendid.
"Näide: "Kärbes lendab" on füüsilise kogemusega seotud, seetõttu metafooride hulka ei kuulu, küll aga kuulub "Aeg lendab": siin kasutatakse ruumis liikumist tähistavat sõna ülekantud tähenduses."
Metafooriteooria uurimistulemuste põhjal püütakse teha üldistusi inimeste mõttemudelite kohta.


Konstruktsioonigrammatika.
Konstruktsioonigrammatika on kognitiivse keeleteaduse haru. Konstruktsioonigrammatika peamiseks uurimisobjektiks on lihtlausete konstruktsioonid, eeskätt sellised, kus lause tähendus ei tulene vahetult tegusõna tähendusest. Konstruktsioonigrammatika käsitleb lause ülesehitust omaette keeleüksusena.


Isabelle A.
thumb
Isabelle A (Isabelle Adam; sündis 25. mail 1975 Belgias Gentis) on flaami tantsumuusikalaulja.
12-aastase Isabelle'i avastas ühelt noorte talentide võistluselt veebruaris 1987 muusikaprodutsent Marc Van Beveren (Isabelle võitis selle võistluse). Ta laskis tüdrukul salvestada singli Nicca Costa lauldud laulu "On my own" kaveriga. Sellega osales ta novembris 1987 ajakirja Joepie võistlusel "Nationale Soundmix" ja võitis selle.
Oktoobris 1987 salvestas ta esimese oma singli "De Troika".
Aastal 1990 ilmusid singlid "Te Jong" ja "Hé lekker beest". Viimane oli üheksa kuud edetabelis ja sai plaatinaplaadiks. Aastal 1991 ilmus singel "Ik Weet Wat Ik Wil" (Ma tean, mida ma tahan), mis sai kuldplaadiks. Esik-CD "Isabelle A." sai plaatinaplaadiks.
Oma kolmanda singliga "Blank of Zwart" (Must või valge), mille ta laulis kuulsas saates "Panorama", väljendas ta oma rassismivastast hoiakut. Ka neljas singel "Stap voor stap" jõudis edetabeli tippu.


Võrukesed.
Võrukesed (ka "võrokesed", endanimetus "võrokõsõq") on Kagu-Eestis asuva Võrumaa (praegune Põlva ja Võru maakond) põlised elanikud, läänemeresoome rahvas, keda võib pidada eestlaste allrahvuseks (subnatsioon). Võrukeste identiteedi põhialuseks on võru keel.
Võrukesi on maailmas umbes 70 000 (74 499). Neid peetakse otsekohesteks ja usaldavateks, põhjaeestlastest temperamentsemateks. Tuntud on võrukeste külalislahkus. Võru maarahvas arvestab paljuski veel külakogukonna arvamuse ja tavadega, ka linnavõrukestele on oma suguvõsa küllalt tähtis. Külades on alles palju iidseid kombeid, Võrumaalt on üles kirjutatud palju rahvalaule ja -jutte.
Alates 1990. aastatest on võru keelt ja kultuuri senisest rohkem väärtustatud, sealhulgas on loodud üsna arvestatav võrukeelse kirjanduse kogum. Muuhulgas ka Vikipeediast on olemas võrukeelne variant.


Võru keel.
Võru keel (võru keeles "võro kiil") on ühe käsitluse järgi Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalkeel, mis kuulub läänemeresoome keelte hulka; teiste käsitluste järgi on võrokeste keel lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma Võru murre.
Lõunaeesti keele tänapäevastest variantidest peetaksegi omaette keeleks enamasti vaid võru keelt, mis on eesti kirjakeelest kaugeim ja eraldi keelena tunnustatud ka ISO Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni poolt (). Kuna setu keelt peetakse lingvistiliselt enamasti võru keele variandiks, siis on nende kohta vahel kasutatud ka liitnimetust "võru-setu keel".
Võru keel on lõunaeesti keeltest (murretest) suurima kõnelejate arvuga. Tal on 74 499 kõnelejat põhiliselt Kagu-Eestis, ajaloolise Võrumaa alal, mis hõlmab praegust Võru ja Põlva, osalt ka Tartu ja Valga maakonda (Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge, Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina kihelkond). Üpris palju võru keele oskajaid leidub tänapäeval ka Tartus, Tallinnas ja mujal Eestis.
Ajalugu.
Vana, 1885. aasta võrukeelne aabits "Wastne Wõro keeli ABD raamat", autor Johann Hurt
Võru keel on üheks vanemaks läänemeresoome hõimukeeleks peetud lõunaeesti hõimukeele järeltulija. Teised tänapäevased lõunaeesti keeled või murded on mulgi, tartu ja setu. Viimane on küll võru keelega väga sarnane, kuid kuna setudel on alles väga omapärased iidsed kombed ja tugev identiteet, siis räägitakse sageli võru ja setu keelest eraldi. Eesti dialektoloogia traditsioonilise seisukoha järgi on setu keel murrak või murrakurühm, teised lõunaeesti keeled aga eesti keele lõunaeesti murderühma murded.
Tartlastega ühendas võrukesi mitusada aastat ühine lõunaeesti kirjakeel, mille üks vanemaid ja tähtsamaid kirjalikke mälestusmärke on 1686. aastal ilmunud "Wastne Testament".
19. ja 20. sajandil hakati kirjutama juba teadlikult võru keeles. Aastast 1885 pärineb võrukeelne aabits, Johann Hurda "Wastne Wõro keeli ABD raamat". 1990. aastatest on tarvitusel võru kirjakeel.
Võru ja setu keel on teistest lõunaeesti keeltest vanapärasemad ja põhjaeesti keelest vähem mõjutatud. Varem on neid räägitud ka kaugemal idas ja lõunas, praegustel Läti ja Venemaa aladel.
Praegune olukord.
Võru keeleala – Võrumaa oma ajaloolistes piirides Tartu- ja Setumaa ning Venemaa ja Läti vahel
Kaasaegne, 1998. aasta võrukeelne aabits "ABC kiräoppus", autorid Jüvä Sullõv, Kauksi Ülle jt
Aastast 1995 töötab Võru linnas riiklik teadus- ja arendusasutus Võru Instituut, mis tegeleb võru keele ja kultuuri uurimise ja arendamisega, ning korraldab selle õpetamist.
Võru keelt õpetatakse praegu korra nädalas 26 koolis, kuid ühtegi võru õppekeelega või võru-eesti kakskeelset kooli ega klassi ei ole. Siiani pole ka ühtki võrukeelset lasteaeda ega lasteaiarühma. Kõrgkooli tasemel saab võru keelt õppida Tartu Ülikoolis.
Ainus läbinisti võrukeelne ajaleht Uma Leht ilmub kaks korda kuus. Samuti annab kaks korda kuus Vikerraadio eetrisse võrukeelse uudistesaate.
Võru keele ametliku tunnustamise protsess pole praeguseks lõpule jõudnud. Aastal 2004. loodi küll selleks valitsuskomisjon, kuid see pole siiani võru keele õigusliku määratlemise küsimust lahendanud.
Võru keele staatuse üle on eesti meedias ajuti peetud emotsionaalseid diskussioone. Kuigi võru keele kaitseks on algatatud mitmeid projekte ja asutatud Võru Instituut, on võru keel jätkuvalt eesti keele poolt tõsiselt ohustatud. Aastal 1998 korraldatud arvamusküsitluse andmetel kõneleb võru keelt küll rohkemal või vähemal määral 90%, sealhulgas pidevalt 45% võru keeleala elanikest, kuid väga vähe on lapsi, kellele võru keel on esimene keel ja selliseid lapsevanemaid, kes oma lastega pidevalt võru keelt räägivad.
Tänapäeval on võru keel tuntud peamiselt kirjanduse, teatri, folk- ja popmuusika keelena. Aastal 2004 esindas Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel İstanbulis ansambel Neiokõsõ võrukeelse lauluga "Tii" ('Tee'). Alates 2006. aastast ilmub lasteportaalis Lastekas iga nädal uus nii helis kui tekstis võru keelde tõlgitud joonisfilm.
Küsisõnad.
miä "mis", kiä "kes", kuis "kuidas", ku pall'o "kui palju", kon "kus", kohe "kuhu", kuna "millal", määne "milline", mis "missugune", mille "miks", minktarbis "milleks".
Viited.
Võru keel


Setu keel.
Setu keel ("seto kiil´") on Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalkeel, mis kuulub läänemeresoome keelte hulka ja mida kõneleb 12 549 inimest peamiselt Kagu-Eestis, Setumaal.
Setu keel on üks lõunaeesti keeltest ja võru keelega väga sarnane, kuid kuna setudel on alles väga omapärased iidsed kombed ja tugev identiteet, siis räägitakse sageli võru ja setu keelest eraldi.
Teiste käsitluste järgi on setude keel eesti, lõunaeesti või võru keele Setu murre, murrak või murrakurühm.


ISO 216.
ISO 216 on Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) määratud standard kirjapaberi suurustele. See standard on enim kasutatavate paberisuuruste standard ja määratleb muu hulgas laialt levinud paberisuuruse A4.
Standard võttis esmalt kasutusele DIN () 1922. aastal Saksamaal.
ISO 216 määratleb kolm paberisuuruse seeriat: A, B ja C. C-seeria on peamiselt kasutusel ümbrikute puhul.
Mõõdud.
A-seeria paberi külgede suhe on 1:√2 (umbes 1:1,4142), mis ümardatakse lähima täismillimeetrini. A0 suurus on määratud nii, et selle pindala on 1 m².Järgnevad suurused — A1, A2, A3 jne — määratletakse eelnevat suurust lühema küljega paralleelselt poolitades. Enim levinud paberi suurus on A4, mille mõõdud on 210 × 297 mm.
B-seeria mõõdud on geomeetrilised keskmised A-seeria sama numbri ja ühe võrra väiksema numbri mõõtudest. Näiteks suuruse B1 mõõdud on geomeetriline keskmine A1-st ja A0-st. C-seeria mõõdud on geomeetrilised keskmised B-seeria sama numbri ja A-seeria sama numbri mõõtudest. Näiteks suuruse C2 mõõdud on geomeetriline keskmine B2 ja A2 mõõtudest.
C-seeria mõõte kasutatakse peamiselt kirjaümbrike tegemisel. A4 suurus mahub C4 ümbrikku. Kui murda A4 pooleks nii, et ta on A5 suurune, siis mahub ta C5 ümbrikku jne. C4 jällegi mahub B4 suurusesse ümbrikku.


Karl Popper.
Sir Karl Raimund Popper (28. juuli 1902 Viin – 17. september 1994 London, East Croydon) oli Austria juudi päritolu Briti filosoof.
Ta oli üks mõjukamaid 20. sajandi teadusfilosoofe, kes kirjutas palju ka sotsiaal- ja poliitikafilosoofia teemadel. Popperit tuntakse kõige rohkem selle järgi, et ta lükkas tagasi klassikalise induktsionistliku arusaama teadusest, esitas teaduse ja mitteteaduse eristamiseks (demarkatsiooniprobleemi lahendusena) väidete ja teooriate empiirilise falsifitseeritavuse kriteeriumi ning kaitses liberaalset demokraatiat ja ühiskonnakriitika põhimõtteid, mis tema arvates teevad võimalikuks eduka "avatud ühiskonna".
Elulugu.
Popper sündis Austria-Ungari pealinnas Viinis jõukas ja haritud juudi keskklassi perekonnas. Tema vanemad olid advokaat Simon Siegmund Carl Popper (Viini liberaalse linnapea Raimund Grübli lähedane kaastööline) ja Jenny Popper (sündinud Schiff). Simon Siegmund oli pärit Prahast, tema ema esivanemad pärinesid Sileesiast ja Ungarist. Schiffide suguvõsast olid pärit paljud 19. ja 20. sajandi teadlased, sealhulgas dirigent Bruno Walter.
Karl Popper õppis Viini ülikoolis. Tol ajal domineeris poliitiline vasakpoolsus: see oli "punase Viini" õitseaeg. Popperit huvitasid algul eelkõige pedagoogika küsimused ning ta osales sotsialistlikus noorsooliikumises. Lühikest aega oli ta isegi ametlikult kommunist. Varsti ta küll eemaldus sotsialistlikust liikumisest, kuid lävis selliste inimestega nagu Ruth Fischer, Hanns Eisler, Paul Lazarsfeld, Oskar Kokoschka, Adolf Loos, Arnold Schönberg ja Rudolf Serkin.
Aastal 1928 sai ta filosoofiadoktori kraadi. Väitekirja teema oli matemaatiline, tema juhendaja oli psühholoog ja keeleteoreetik Karl Bühler. Aastal 1929 sai ta õiguse põhikoolis matemaatikat ja füüsikat õpetada. Aastatel 1930–1936 töötas ta õpetajana.
Popper võttis ühendust Viini ringiga. Et ta oli selle ringi paljude põhimõtete suhtes kriitiline, oli suhtlemine selle esindajatega algul raske. Igatahes olid nood sunnitud tema õigustatud etteheidetele vastama. Popperit ei kutsutud kunagi Viini ringi seminarile ning Otto Neurath nimetas teda naljatamisi ringi ametlikuks opositsiooniks.
Lõpuks ilmus Viini ringi toimetisena Popperi teadusfilosoofiline peateos "Logik der Forschung". Raamat tegeleb Viini ringi huvitavate teemadega (induktsioon, demarkatsiooniprobleem, tõenäosus, kinnitus, kvantmehhaanika kontseptuaalsed probleemid jne), kuid läheneb nendele hoopis teisiti. Popper kritiseeris Viini ringi kõige põhilisemaid filosoofilisi vaateid ning esitas omaenda sügavalt erinevad filosoofilised seisukohad. Siiski oli Popper mõnes asjas ka Viini ringiga ühel meelel. Näiteks kaitses ta Richard von Misese frekventismi tõenäosuse tõlgendamisel, mida jagasid ka Hans Reichenbach ja paljud ringi liikmed. Samuti jagas ta Viini ringi vaimustust Albert Einsteinist ja Bertrand Russellist. Viimane oli Popperi meelest suurim filosoof pärast Immanuel Kanti.
Aastal 1937 emigreeris Popper natsismi eest ja "Anschlussi kartuses Uus-Meremaale, kus ta sai Christchurchis Uus-Meremaa ülikooli "Canterbury University Collegei filosoofialektoriks. USA-sse ega Suurbritanniasse ei õnnestunud tal pääseda. Haige ema ja teised sugulased jäid Viini. Natsistid tapsid 16 Popperi lähedast sugulast.
Uus-Meremaal tundis Popper end üksildasena ja maailmast äralõigatuna. Sellegipoolest jätkas ta oma uurimistulemuste avaldamist. Üks tema tolleaegne teos on "What is Dialectic" (Mis on dialektika), milles ta kritiseerib Marxi ja Hegeli dialektikat. Teos "Historitsismi viletsus" ("The Poverty of Historicism"), mis ilmus raamatuna alles 1957, ründab jälle eelkõige Marxi ja Hegeli meetodit. Avalikkuses tuntuim Popperi teos on paljutõlgitud "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" (1945). Selles õiendab ta üksikasjalikult arved Platoni ja Hegeli mõttemallidega, mis on tema meelest totalitaristlikud. Ta kritiseerib selles raamatus leebemalt ka Marxi. Enamiku asjatundjate arvates teeb Popper Platonit 20. sajandi vaatevinklist kritiseerides talle liiga. Hegeli-kriitikale heidetakse ette Hegeli loomingu pealiskaudset tundmist ja erapoolikut esitamist. Popperil ongi see mõeldud põhiliselt ettevalmistusena Marxi-kriitikale. Marxi peab Popper väljapaistvaks majandusteadlaseks ja sotsioloogiks. Ta möönab, et Marx ei välistanud näiteks, et kommunismini on võimalik jõuda ka mitterevolutsioonilisel teel. Seevastu kritiseerib ta ägedalt Marxi dialektilist meetodit, mille too Hegelilt üle võttis: see viib lõpuks suletud maailmapildini. Teose põhiline tähtsus seisneb siiski selles, et tegemist oli poliitilise signaaliga. Raamatus sisaldus informeeritud rünnak suletud mõttestruktuuridele ja ideoloogiakonstruktsioonidele. Popper visandas pluralistliku avatud ühiskonna mudeli. Progress leiab niisuguses ühiskonnas aset samm-sammult.
Aastal 1946 asus ta elama Inglismaale, saades õppeasutuse "London School of Economics and Political Science" juures loogika ja teadusliku meetodi lektori ("reader") koha (aastal 1949 sai Popper samas professoriks). Selle koha sai ta põhiliselt Friedrich Hayeki protektsiooni tõttu. Kuigi Popperi metodoloogia on Hayeki omale lähedane ning Popper võttis Hayekilt üle mitmeid põhjapanevaid mõisteid, sealhulgas spontaanse korra mõiste, oli Popper puhaste turumehhanismide vastu umbusklik, sest ta oli noorpõlves näinud palju vaesust ja viletsust. Ta propageeris sotsiaalse orientatsiooniga reformipoliitikat.
Inglismaa filosoofilises õhustikus oli Popper üksildane, sest seal domineeris Ludwig Wittgensteinist mõjutatud tavakeelefilosoofia, mille tähtsamad esindajad olid J. L. Austin ja Gilbert Ryle. Popper oli üks väheseid mõjukaid filosoofe Suurbritannias, kes selle koolkonnaga opositsioonis oli. Tal oli oma väike koolkond Londonis ja ta mõjutas teadusfilosoofia arengut kogu maailmas. Suurbritannias oli tal palju pooldajaid teadlaste seas.
26. oktoobril 1946 leidis aset Popperi legendaarne kohtumine Ludwig Wittgensteiniga. Cambridge'is tegutsev "Moral Sciences Club" kutsus Popperi esinema. Popper valis oma ettekande teemaks "Kas on olemas filosoofilised probleemid?". Popper valis selle teema meelega, sest ta tahtis esitada väljakutse Wittgensteini seisukohale, et filosoofilised probleemid on pseudoprobleemid, mis tulenevad keele vääritimõistmisest. Ettekande ajal "King's Collegeis Richard Braithwaite'i ruumides istus Wittgenstein kamina juures ning mängis roobiga. Ta lükkas Popperi poolt näiteks toodud filosoofilised probleemid kõrvale, väites, et ühegi näite puhul pole tegemist tõelise filosoofilise probleemiga. Popperi jutustuse järgi kasutas ta roopi mõnikord dirigendikepina, et oma väidetele suuremat kaalu anda. Edasi jutustab Popper, et kui Wittgenstein ütles: "Tooge näide moraalireeglist!", vastas ta: "Mitte ähvardada külalislektoreid roobiga." Selle peale olevat Wittgenstein vihasena roobi maha visanud ja ust paugutades ruumist välja tormanud. Braithwaite'i väitel Wittgenstein lihtsalt rookis ägedalt tuld.
Aastal 1969 tõmbus Popper akadeemilisest elust tagasi, kuid jäi kuni surmani intellektuaalselt aktiivseks.
Popperi filosoofia.
Popper nimetas oma filosoofiat kriitiliseks ratsionalismiks. See nimetus viitab lahtiütlemisele klassikalisest empirismist ja induktsionismist. Popper ründas viimast ägedalt, osutades sellele, et teaduslikud teooriad on loomult universaalsed ning neid saab kontrollida ainult kaudselt, nendest tulenevate järelduste kaudu. Samuti pidas ta teaduslikke teooriaid ja inimteadmisi üldse oletuslikeks ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil inimesed lahendavad konkreetsetes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes tekkinud probleeme. Ükskõik kui suur arv katsetulemusi ei saa teooriat kinnitada, kuid üksainus vastunäide on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel. Lahendusena demarkatsiooniprobleemile pidas ta väidete ja teooriate teaduslikkuse kriteeriumiks nende falsifitseeritavust. Näiteks psühhoanalüüs ja kaasaegne marksism (millest Popper nooruses innustus) ei ole selle kriteeriumi järgi teaduslikud, sest nad pole falsifitseeritavad. Popperit mõjutas Albert Einsteini relatiivsusteooria.
Popper väitis, et on lahendanud David Hume'i induktsiooniprobleemi. Hume väitis, et ainuüksi sellest, et päike on iidsest ajast iga päev tõusnud, ei saa ratsionaalselt järeldada, et päike tõuseb ka homme. Ei saa ratsionaalselt tõestada, et asjad kulgevad ka edaspidi sama mustri kohaselt nagu seni. Popper väitis, et kuigi pole võimalik tõestada, et homme päike tõuseb, on meil vaba voli säärane teooria esitada. Kui päike ei peaks tõusma, siis on tõestatud, et see teooria on väär, kuid seni pole see teooria vääraks osutunud.
Iga katse induktsiooni empiiriliselt tõestada lõpeb lõputu regressi või vigase ringiga. Teadusliku teooria tõesust ei ole võimalik tõestada ega empiiriliselt kontrollida.
Raamatutes "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" ja "Historitsismi viletsus" kritiseeris Popper "historitsismi" ja propageeris "avatud ühiskonda", liberaalset demokraatiat. Historitsism on Popperi järgi seisukoht, mille kohaselt ajalugu areneb kõrvalekaldumatu paratamatusega vastavalt tunnetatavatele üldistele seadustele kindla eesmärgi poole. Popper väitis, et sellisel seisukohal põhineb enamik autoritarismi ja totalitarismi vorme. Historitsism rajaneb ekslikel eeldustel teaduslike seaduste ja teaduslike ennustuste loomusest. Et inimteadmiste kasv on inimajaloo arengu üks põhjuslikest teguritest ning "ükski ühiskond ei saa oma tulevasi teadmisteseisundeid teaduslikult ennustada", siis ei saa olla inimajaloo ennustuslikku teadmist. Metafüüsiline ja ajalooline indeterminism käivad Popperil käsikäes.
Induktsionismi kriitika.
Induktsionismi järgi toimib teadus nii, et kõigepealt kogutakse vaatlusandmeid, millest siis induktsiooni teel järeldatakse seadusi ja ennustusi.
Popper väitis vastu, et ilma teooriata pole võimalik vaatlusi teha. Vaatlus on alati selektiivne. Ta peab lähtuma mingist probleemist, vaatenurgast, huvist või ülesandest, tal peab olema kindel objekt. Peale selle eeldab kirjeldus mingit kirjelduskeelt, mis põhineb teatud klassifikatsioonil, mis omakorda on läbi viidud lähtudes teatud probleemidest, vaatenurkadest ja huvidest. Popper näeb siin analoogiat teaduse tekkimisega ja inimese ontogeneesiga. Vana-Kreekas tekkis teadus mütoloogilise maailmapildi kriitikana. Vastsündinul on kaasasündinud ootused (teooriate analoog).
Teiseks esitas Popper vastuväite induktsiooniprintsiibile, mis mõningate induktsionistide arvates õigustab induktiivset järeldamist. Kuidas aga õigustada induktsiooniprintsiipi ennast? Kui püüda õigustada seda induktiivselt, toetudes kogemusele, tekib vigane ring, sest niisugune õigustamine peaks toetuma induktsiooniprintsiibile. Kui aga tuua sisse kõrgemat järku induktsiooniprintsiip, siis oleks selle õigustamiseks tarvis veel kõrgemat järku induktsiooniprintsiipi jne, nii et tekib lõputu regress. Kui aga induktsiooniprintsiibi õigustus ei rajane kogemusele, vaid on aprioorne, siis on induktsiooniprintsiibi aluseks pime usk. Popper järeldas, et induktsiooniprintsiipi ei saa rahuldavalt õigustada. Analoogiliste argumentidega kritiseeris ta ka looduse ühetaolisuse printsiipi. Erinevalt Bertrand Russellist leidis Popper, et teadus ei vaja induktsiooniprintsiipi, vaid toimib oletuste ja ümberlükkamiste printsiibil.
Oletused ja ümberlükkamised.
David Hume juhtis tähelepanu sellele, et vaatlustest ei saa deduktiivse loogika abil järeldada üldistuse tõesust. Popper aga juhtis tähelepanu sellele, et kuigi niiviisi ei saa kindlaks teha üldistuse tõesust (seda verifitseerida), on niiviisi võimalik järeldada üldistuse väärust (see ümber lükata, kummutada ehk falsifitseerida). Seda nimetas Popper falsifikatsiooni ja verifikatsiooni vaheliseks asümmeetriaks.
Sellel põhineb Popperi falsifikatsionistlik teadusekäsitus. Teadus ei alusta mitte vaatlustest, nagu induktsionist väidab, vaid oletustest. Teadlased püüavad oletusi kriitika ja kontrollimise (vaatluste ja katsete) abil ümber lükata. Kui oletus on põhjalikule tõsisele kontrollimisele vastu pidanud, võib selle oletuse esialgselt omaks võtta, kuid ta jääb siiski ainult oletuseks. Teadusliku teooria, seaduse või üldistuse kindel teadmine ei ole võimalik. Juba järgmisel hetkel võib see kontrollimisel vääraks osutuda. Popper armastas näiteks tuua Newtoni mehhaanikat, mis pidas 1687. aastast, mil see avaldati, kuni umbes 1900. aastani kontrollimisele hästi vastu. Aastatel 1900–1920 aga leiti, et see on ebatäpne, ning seda korrigeeriti relatiivsusteooriale toetudes.
Erinevalt Francis Baconist, kes teoses "Novum Organum" laitis teadlasi, kes teevad rutakaid ja enneaegseid "ennetusi", pidas Popper selliseid ennetusi (julgeid põhjendamata oletusi) vältimatuks. Sealjuures aga ei tule püüda neid kaitsta, vaid ümber lükata, et asendada need uute oletustega.
Oletused on täiesti õigustamata ja õigustamatud ning pole võimalik kindlaks teha nende tõesust ega isegi mitte tõenäolisust.
Avastuskontekst ja õigustuskontekst.
Popper eristas teadusliku teooria arengus kaht etappi. Teooria konstrueerimine ei nõua loogilist analüüsi. Loogika seisukohast pole tähtis, kuidas teooriani jõutakse. Loogikat hakkab teooria huvitama alles siis, kui ta on juba konstrueeritud. Nüüd võib küsida, kas see teooria on õigustatav ja kuidas seda saab õigustada, kas ta on kontrollitav, kas ta on loogiliselt sõltuv teistest teooriatest, kas ta räägib ehk teistele teooriatele vastu.
Teoreetilises avastuses kätkeb alati loominguline, irratsionaalne alge, mille poolest teadus sarnaneb kunstiga. Teadusfilosoofial pole mõtet otsida uue teooriani jõudmise loogikat; saab olla üksnes teooria kontrollimise loogika. Siit tulebki avastuskonteksti ja õigustuskonteksti erinevus.
Popperi mõju.
Suuresti tänu Popperile sai teadusfilosoofiast omaette distsipliin analüütilise filosoofia raames. Ta aitas sellele kaasa nii omaenda kui ka oma mõjukate õpilaste, eriti Imre Lakatosi ja Paul Feyerabendi tööde kaudu. Lakatos küll revideeris Popperi positsiooni ja Feyerabend heitis selle täiesti kõrvale, kuid mõlema looming oli Popperist sügavalt mõjutatud.
Popperit peetakse ka üheks põhiliseks mässajaks Viini ringi loogilise positivismi vastu. Liitudes David Hume'i skeptilise hoiakuga induktsiooni suhtes ning võttes demarkatsiooniprobleemi lahendusena kasutusele falsifitseeritavuse kriteeriumi, mis on mitteinduktsionistlik, oli ta üks positivistliku teadusekäsituse juhtivaid kriitikuid. Üks peatükke Popperi mälestusteraamatus "Unended Quest" kannab pealkirja "Kes tappis loogilise positivismi?". Popper vastab: "Kardan, et pean süü enda peale võtma." Nähtavasti peab ta siiski jagama seda süüd Willard Van Orman Quine'i ja Ludwig Wittgensteiniga.
Popperi mõju on ulatunud akadeemilistest ringkondadest kaugemale. Üks Popperi üliõpilasi ja pooldajaid on multimiljardärist investor George Soros, kelle sõnul põhinevad tema investeerimisstrateegiad Popperi arusaamal teadmiste edenemisest falsifitseerimise kaudu. Sorosi heategevusasutuste seas on Avatud Ühiskonna Instituut, mis on mõeldud edendama Popperi teoreetilist toetust ühiskonnale autoritarismi ja totalitarismi vastu.
Popperi seisukohtade kriitika.
Quine'i-Duhemi teesi kohaselt on võimatu kontrollida ühte hüpoteesi eraldi võetuna, sest see esineb alati mingis teooriate raamistikus. Seetõttu saab öelda ainult seda, et falsifitseeritud on kogu asjassepuutuvate teooriate komplekt, kuid pole võimalik lõplikult otsustada, milline osa sellest komplektist tuleb välja vahetada. Näiteks kui leiti, et Uraani liikumine ei vasta Newtoni seadustest tulenevatele ennustustele, siis heideti kõrvale teooria "Päikesesüsteemis on seitse planeeti", mitte Newtoni seadused. Popper vastas sellele "naiivse falsifikatsionismi" kriitikale, et teooriaid võetakse omaks või hüljatakse omamoodi "loodusliku valiku" teel. Eelistatakse teooriaid, mis annavad rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas asjad paistavad. Mida üldisemalt rakendatav teooria on, seda suurem on tema väärtus. Seetõttu on Newtoni seadused, mis on laiemalt rakendatavad, eelistatavad palju spetsiifilisemale teooriale "Päikesesüsteemis on seitse planeeti".
Thomas Kuhni mõjukas raamatus "Teadusrevolutsioonide struktuur" väidetakse, et teadlased töötavad teatavate paradigmade raames ning on vähe tõendeid, et nad falsifikatsionistlikku metodoloogiat tegelikult rakendaksid. Popperi õpilane Imre Lakatos püüdis Kuhni ideid falsifikatsionismiga lepitada, väites, et teaduse progress toimub uurimisprogrammide, mitte konkreetsemate üldväidete falsifitseerimise teel. Teine Popperi õpilane Paul Feyerabend heitis lõpuks kõrvale mis tahes ettekirjutava metodoloogia, asendades meetodi põhimõttega "kõik kõlbab" ("anything goes").
Aastal 2004 avaldas Michel ter Hark Groningenis raamatu Popper, Otto Selz and the rise of evolutionary epistemology" (Popper, Otto Selz ja evolutsioonilise epistemoloogia teke), milles ta väidab, et Popper sai osa oma ideedest oma õppejõult, saksa juudi psühholoogilt Otto Selzilt. Selz ise oma ideid ei avaldanud, osalt sellepärast, et 1933 ta vallandati ning tema tööde avaldamine keelati.


Biograafiad (Õ).
Biograafiad (Õ) loetleb Vikipeedias juba olemasolevad ja kavandatavad artiklid isikutest, kelle nimi algab Õ-tähega.


Auduboni tantsusaal.
Auduboni tantsusaal ("Audubon Ballroom") oli tantsusaal New Yorgis Washington Heightsis (Manhattanil Harlemist põhja pool) aadressil 3940 Broadway 165th Streeti ja 166th Streeti vahel asunud teatri "San Juan Theater" ülakorrusel.
Selles tantsusaalis mõrvati 21. veebruaril 1965 Malcolm X.
Aastal 2004 või pisut varem saal lammutati hoolimata paljude inimeste vastuseisust, sest ta jäi ette kliiniku "New York-Presbyterian Hospital" uurimiskeskuste laiendusele. Kompromissina rajati uurimiskeskuse kõrvale Malcolm X-i memoriaal.


Folklorist.
Folklorist ehk rahvaluuleteadlane on teadlane, kes uurib rahvaluulet, tegeldes rahvaluuleteaduse ehk folkloristikaga.


Ilukirjandus.
Ilukirjandus ehk belletristika on kirjandus kui kunst.
Traditsiooniliselt peetakse ilukirjanduse põhiliikideks (kirjanduse põhiliikideks) eepikat, lüürikat ja dramaatikat ehk draamakirjandust, kuid on ka teisi liigitusi ja täiendavaid kategooriaid.
Ilukirjandusliikide jaotuse juures on ligikaudu samas tähenduses kasutusel ka mõisted proosa, luule ja draama (näitekirjandus). Mõiste "draama" kasutamisel "dramaatika" sünonüümina tuleb siiski tähele panna, et esimene käibib ka kitsamas tähenduses. Draama märgib üht näitekirjanduse kolmest klassikalisest žanrist (tragöödia, komöödia ja draama ehk tragikomöödia). Kumma tähendusega on ühel või teisel puhul tegemist, peaks selguma kontekstist, milles seda mõistet kasutatakse.
Teises tähenduses on ilukirjandus see osa kirjandusest, millel ei pea olema tõe väärtust ("fiktsioon" ehk väljamõeldis).


1594.
1594. aasta (MDXCIV) oli 16. sajandi 94. aasta.


Raimond Valgre.
Raimond Valgre (aastani 1937 Raimond Tiisel; 7. oktoober 1913 Riisipere – 31. detsember 1949 Tallinn) oli eesti helilooja ja muusik. Ta oli üks tuntumaid eesti heliloojaid, kelle laulud on muutunud üldrahvalikeks lauludeks.
Elulugu.
Raimondi isa oli kingsepp. Juba lapseeas huvitus ta muusikast: mängis klaverit, akordionit, trumme ja kitarri.
Aastal 1931 lõpetas ta Tallinna Riigi Ühistehnikagümnaasiumi ehitustehnikakursuse. Peale kaitseväeteenistust Pioneerpataljonis, algas tema kutselise muusiku tee mitmetes restoraniansamblites.
Teise maailmasõja ajal kuulus ta Eesti laskurkorpusse. Valgre on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Raimond Valgrest on tehtud eluloofilm "Need vanad armastuskirjad".
Aastal 1988 avati Raplas Valgre kodumajal mälestustahvel. 2008. aastal avati Pärnus Raimond Valgre mälestusmärk (skulptor Rait Pärg).
Looming.
Esimese trükitud laulu avaldas Valgre 1933 G. Dieseli varjunime all väljaandes «Modern Lööklaulud». Lauluks oli "Blond Aleksandra".
Kokku on ta loonud ligi sada laulu. Suure osa oma loomingust kirjutas ta loodus-, tunnete- ja ühiskonnateemadel.
Valgre loometööd on kasutatud mitmete teiste eesti heliloojate töödes, samuti mitmetes eesti filmides.


Aapeli.
Aapeli ['aabeli] (õieti Simo Puupponen'"; 23. oktoober 1915 Kuopio – 11. oktoober 1967 Helsingi) oli soome kirjanik.


1669.
1669. aasta (MDCLXIX) oli 17. sajandi 69. aasta.


Kreeka tähestik.
Kreeka tähestik on kreeka keele kirjutamiseks alates 9. sajandist eKr kasutatav tähestik. Kreeka tähestiku eeskujuks oli foiniikia tähestik. Kreeka tähestik on olnud aluseks ladina, kürillilisele ja kopti tähestikule.
Välislingid.
Tähestik


1641.
1641. aasta (MDCXLI) oli 17. sajandi 41. aasta.


1565.
1565. aasta (MDLXV) oli 16. sajandi 65. aasta.


Üheksanda Kraadi väin.
Üheksanda Kraadi väin eraldab Minicoy saart Lakadiividest. Ta on 183 km laiune.
Väin on nimetatud paiknemise järgi paralleelil, mis on ekvaatorist 9° põhja pool.


Igikelts.
Igikelts ehk kirsmaa on kestvalt külmunud maakoore ülemine osa.
Igikelts katab ligi 25% Maa pinnast.
Igikelts tekib aladele, kus esinevad aastaringselt madalad õhutemperatuurid ja vähe sademeid. Seega esineb igikelts kontinentaalse kliimaga aladel.
Igikeltsa paksus võib ulatuda paarist meetrist 1500 meetrini. Peale sademete ja õhutemperatuuri sõltub igikeltsa sügavus peamiselt pinnase koostisest ja lõhelisusest. Mida lõhelisem ja jämedateralisem pinnas, seda sügavamale võib ulatuda ka külmumispiir.
Eristatakse lausalist, katkendlikku, saarelist ja merealust igikeltsa. Lausaline igikelts katab ligikaudu 20 miljonit km² Maa pinnast. Saareline igikelts paikneb kas mägedes või lausalise igikeltsa läheduses.
Igikelts võib olla süngeneetiline (tekkinud üheaegselt setete kujunemisega) vōi epigeneetiline (tekkinud pärast setete kuhjumist).
Igikelts on reliktne nähtus ehk püsinud vähemalt viimasest jääajast. Selle tõestuseks on mitmed mammutite säilinud jäänused, mis vastasel korral oleksid hävinud.
Igikeltsa alade jääkatteta piirkondades võib pealmine ehk aktiivseks horisondiks nimetatav kiht soojal aastaajal sulada, selle all asuvat pidevalt külmunud kihti nimetatakse passiivseks ehk inertseks horisondiks. Aktiivse horisondi paksus sõltub paljudest asjaoludest, mille hulka kuuluvad muu hulgas geograafiline laius, nõlva ekspositsioon, õhutemperatuur ja pinnase soojusjuhtivus.
Igikelts on ka oluline reljeefi kujundav tegur. Ta põhjustab muu hulgas selliseid nähtusi nagu solifluktsioon, defluktsioon, termoabrasioon, pinnase kohrutus, pingo, termokarst, jääkiil, polügonaalpinnas ja palsa.
Igikeltsa tõttu on raskendatud jõgede põhjaerosioon, mistõttu on jõed suhteliselt madalad, laiad ja väga meandreerunud.


Külmakühm.
Külmakühm ehk pingo ehk hüdrolakoliit on igikeltsatekkeline positiivne pinnavorm.
Külmakühm on jäise tuumaga kühm külmunud mineraalses pinnases. Sama nähtust orgaanilistes setetes ehk turbas nimetatakse palsaks. Siin on väike terminoloogiline segadus, sest kirjanduses võib kohata ka vastupidist olukorda, st pingo ehk külmakühm turbas ja palsa mineraalmaal.
Külmakühm tekib seepärast, et vesi külmudes paisub. Igikeltsa aktiivsesse ehk suvel sulavasse horisonti võib suvel teatud kohtadesse (nõgudesse) koguneda suurel hulgal vett, mis külma aastaaja saabudes külmub ning paisub ning seeläbi maapinda kergitab. Järgmisel suvel jääkeha sulada ei jõua, kuid tema ümber koguneb veel rohkem vett, mis talvel maapinda veelgi kergitab. Mõistagi ei saa selline tsükkel igavesti jätkuda. Kuna maapind on rabe, siis ta muutub lõheliseks ning avab seega tee kiirele sulamisele suvel. Külmakühmud on lühiajalised nähtused, mille eluiga võib ulatuda kuni kümne aastani.
Külmakühmude koguarv on umbes 5000. Suurima külmakühmude esinemistihedusega ala on inuiti asula Tuktoyaktuki lähedal Kanada loodeosas, kus paikneb umbes 1350 pingot. Lisaks esineb pingosid mujal Kanada põhjaosas, Alaskal, Venemaa põhjaosas, Teravmägedel ja Gröönimaal. Üksikuid pingosid on kirjeldatud ka Mongoolias ja Tiibetis.
Üheaastased külmakühmud on suhteliselt väikesed, kõgus 1...2 meetrit. Mitmeaastased võivad aga kasvada enamasti 30...40 meetri kõrguseks. Suurimate külmakühmude kõrgus on ületanud 50 meetrit ning diameeter 600 meetrit. Pingode maht võib ulatuda üle miljoni kuupmeetri.


Harry Potter ja tarkade kivi.
"Harry Potter ja tarkade kivi" (ingl "Harry Potter and the Philosopher's Stone") on Briti kirjaniku J. K. Rowlingi Harry Potteri romaanisarja esimene raamat.
Teine pealkiri.
Harry esimese seikluse "Harry Potter ja tarkade kivi" algne pealkiri "Sortsikivi" trükiti Suurbritannias, Kanadas, Austraalias ja mujal maailmas ilmunud raamatute kaanele. Pealkirja mõtles välja Ameerika kirjastaja, kes pidas seda põnevamaks.


Kategooria.
Kategooria tähendab üldkeeles rühma, mis tekib jaotamise tulemusena.
Eri valdkondades on see sõna kasutusel ka terminina.
Peale selle mõistetakse matemaatikas kategooria all matemaatiliste objektide teatavat laadi süsteemi, kus objekte ühendavad funktorid.


William Fox (produtsent).
William Fox (sünninimi Wilhelm Fried; 1. jaanuar 1879 Austria-Ungari (Ungari, Tulchva) – 8. mai 1952 New York) oli USA filmi- ja teatriprodutsent, firma Fox Film Corporation (praegu 20th Century Fox) asutaja.
Wilhelm Fried sündis Saksa-juudi perekonnas.
Alates 1912. aastast rajas ta New Yorgis Washington Heightsis ja Inwoodis Foxi vodevilliteatritest ja kinodest koosneva teatrigrupi. Esimene nendest oli William Fox Audubon Theater (hilisema nimega "San Juan Theater").
Aastal 1915 asutas ta firma Fox Film Corporation.
Fox, William
Fox, William
Fox, William
Fox, William


San Juan Theater.
"San Juan Theater" (varasemad nimed "William Fox Audubon Theater" ja "Beverly Hills Theater") oli teater New Yorgis Washington Heightsis aadressil 3940 Broadway 165th Streeti ja 166th Streeti vahel.
Teatri avas William Fox 1912. aastal. See oli esimene Foxi teatrigrupi vodevilliteatritest ja kinodest Washington Heightsis ja Inwoodis.


Termokarst.
Termokarst ehk pseudokarst ehk glatsiokarst ehk ebakarst on igikeltsa laigutine sulamine, mille tagajärjeks on negatiivsete pinnavormide (alasside) kujunemine.
Termokarsti olemus seisneb selles, et pinnase all olev jää sulab aegamööda ning selle kohal olev pinnas vajub tekkinud tühimikku, moodustades negatiivse pinnavormi.
Termokarstil ei ole mingit pistmist karstinähtuse ehk kivimite lahustumisega, sellest ka nimetus pseudokarst. Karstiga on seda nähtust seostatud sellepärast, et termokarsti poolt jäetud pinnavormid sarnanevad karsti langatuslehtritega.
Termokarst oli mandrijää taandumise järel tavaline nähtus ka Eesti alal, sest mandrijääst jäi maha palju irdjää panku, mis pinnakatte all aeglaselt sulasid.
Termokarsti nõgudesse kujunevad tihti termokarstijärved.


Talmadge Hayer.
Talmadge Hayer (ka: Talmadge X Hayer; sünninimi: Thomas Hagan) on organisatsiooni "Nation of Islam" liige, kes osales Malcolm X-i mõrvamises 21. veebruaril 1965 New Yorgis Auduboni tantsusaalis.
Aastal 1961 arreteeriti ta huligaansuse eest ja aastal 1963 varastatud tulirelvade omamise eest.
Mõrva ajal oli ta 22-aastane. Ta oli 180 cm pikk ja kaalus 180 naela. Ta oli organisatsiooni "Fruit of Islam" liige ja elas New Jersey osariigis Patersonis.
Ta mõisteti süüdi ja eluks ajaks vangi.
Hayer, Talmadge


Walter Baade.
Wilhelm Heinrich Walter Baade (4. märts 1893 Schröttinghausen – 25. juuni 1960 Göttingen) oli saksa astronoom, kes 1931 emigreerus USA-sse.
Ta töötas Mount Wilsoni ja Mount Palomari observatooriumis ning oli hiljem Göttingeni ülikooli Gaussi professor.
Koos Fritz Zwickyga esitas ta hüpoteesi, et supernoovad võivad tekitada neutrontähti.
Kasutades ära Teise maailmasõja aegset pimendust, mis vähendas valgusreostust Mount Wilsoni observatooriumis, lahutas ta esmakordselt tähed Andromeeda galaktika keskmes. Sellele tuginedes defineeris ta populatsioonitüübid.
Ta avastas, et on kaks tüüpi tsefeiide, ning tegi kindlaks, et Krabiudu on 1054. aasta supernoova jäänus. Samuti tegi ta kindlaks mitme raadiokiirguse allika optilised vasted.
Ta avastas 10 asteroidi, sealhulgas pika tiirlemisperioodiga 944 Hidalgo, Apollo tüüpi asteroidi 1566 Icarus, mille periheel on Päikesele lähemal kui Merkuuri periheel, ning Amori-tüüpi asteroidi 1036 Ganymed.


Msta jõgi.
Msta (vene keeles "Мста") on jõgi Euroopas Venemaal.
Algab Valdai kõrgustikult Mstino järvest Tveri oblastis. Ülemjooksul voolab põhja ja loodesse. Valdai kõrgustikult laskudes moodustab kardetavaid kärestikke, eriti Borovitši ümbruses, kus jõgi voolab 20 meetri sügavuses lubjakivvi uuristunud orus. Seejärel pöördub edelasse. Suubub Volhovi lähte lähedal Ilmjärve, moodustades delta.
Jõe pikkuseks on 445 km. Suuremateks linnadeks Mstal on Võšni Volotšok ja Borovitši.


Yucatáni väin.
Yucatáni väin ühendab Kariibi merd ja Mehhiko lahte ning eraldab Kuubat Yucatáni poolsaarest.
Laius 220 km, sügavus 2000 m. Väina läbib põhjasuunaline hoovus Kariibi merest Mehhiko lahte.


Flores (Assoorid).
Flores on üks Assoori saartest.
Pindala 142 km². Saar on mägine, kõrgusega kuni 941 meetrit. Valitseb niiske kliima.


Altai.
Altai on mäestik Sise-Aasias Venemaa, Kasahstani, Hiina ja Mongoolia piirialadel.
Loodeosas koosneb ta erisuunalistest ahelikest, mille vahele jääb mitu laiu nõgu. Kõrgeim tipp on Beluhha, 4506 meetrit. Beluhha on ühtlasi kogu Venemaa Aasia-osa kõrgeim tipp. Sealt edasi kulgeb mäestik pikalt kagusse ja itta; seal asuvad Mongoolia ja Gobi Altai.
Altaist kirdesse jäävad Lääne-Sajaanid, põhja Kuznetski Alatau ja edelasse Tarbagatai. Altaist loodesse jääb Kulunda stepp ja lõunasse Džungaaria nõgu.
Altai mäed tekkisid baikali ja kaledoonia kurrutuse ajal, aga kesk- ja uusaegkonnas toimusid selles piirkonnas uued tektoonilise kerke protsessid. Esimesena hakkasid baikali kurrutuse lõpupoole (kurrutus ise dateeritakse aega 650–550 miljonit aastat tagasi) tekkima Altai mägede kirdeahelikud. Sel ajal oli tänapäeva Altai edelaosas veel meri. Kaledoonia (500–400 miljonit aastat tagasi) ja hertsüünia kurrutuse ajal surusid välisjõud merepõhja kortsu ja tõstsid merepinnast lõrgemale, moodustades mägismaa. Mäetekkeprotsessidega kaasnesid tugevad vulkaanipursked, mille tulemusena kaeti maapind laavaga. Seejärel kulusid mäed miljonite aastate jooksul päikese, tuule ja teiste loodusjõudude toimel madalaks, moodustades kõrgendikega tasandiku. Aga uusaegkonnas on Altais taas hakanud toimuma alpiinsed mäetekkeprotsessid.


Kliimamuutus.
Kliimamuutus (inglise "climate change") on pika aja jooksul ilmnev muutus ilmastikuolude statistilistes näitajates. Klimaatiliste näitajate
muutus võib hõlmata ajalist perioodi aastakümnetest miljonite aastateni. See võib olla muutus keskmistes ilmastikutingimustes või muutus ilmastikunähtuste jaotuse suhtes keskmiselt. Kliimamuutus võib piirduda konkreetse piirkonnaga või hõlmata kogu Maad (globaalne kliimamuutus). Tänapäeval uuritakse kliimamuutusi ka osadel päikesesüsteemi planeetidel.
Sõna praegusaegne kasutamine seoses keskkonnapoliitikaga viitab tavaliselt kliimamuutusele tänapäevases kliimas. Selle muutuse põhjuseks peetakse suuresti inimtegevust. Inimtegevusest tingitud kliimamuutusi nimetatakse ka antropogeenseks globaalseks soojenemiseks.
Sissejuhatus.
Kliimamuutuse all peetakse tavaliselt silmas statistiliste keskmiste muutumist, mis aga ei pruugi nii olla. Oletame, et meil keskmine sademetehulk ei ole muutunud, küll on aga muutunud sademete jaotus aasta sees - varasema ühtlase sademetejaotuse asemel on nüüd näiteks talved vihmasemad, kuid suved põuasemad. Kahtlemata on see kliimamuutus, kuigi keskmine ei ole muutunud.
Kliimamuutusest rääkides peame alati silmas pidama ajavahemikku, millest me räägime. Tihti käsitletakse kolmekümne aasta pikkuse ajavahemiku kestel toimunud muutusi kliimamuutusena, ehkki täpsem oleks öelda, et tegemist on kliimakõikumisega. Nii lühikese ajavahemiku põhjal on raske öelda, kas tegemist on lühiajalise ostsillatsiooniga või osaga pikemaajalisest muutusest.
Tänapäeval peetakse kliima muutumise peamiseks põhjuseks inimtegevust. Kuid tarvis on ka teada, et Maa kliima on läbi geoloogilise aja olnud pidevas muutumises ja seda ilma mingi inimmõjuta. Pole kahtlust, et inimene on tänapäeval muutunud oluliseks nn. geoloogiliseks teguriks, kuid peame õppima eristama looduslikke muutusi inimese tekitatuist.
Lihtsale küsimusele, kas kliima soojeneb, ei ole lihtsat vastust. Kui me vaatame viimast 150 aastat, mil on toimunud instrumentaalsed vaatlused, võime tõesti öelda, et enamikus maailma meteoroloogilistes jaamades näitavad temperatuurigraafikud tõusutrendi. Samas on see nii peamiselt põhjapoolkera troposfääri alumistes kihtides. Lõunapoolkeral ning stratosfääris statistiliselt usaldusväärne trend puudub või on tegemist hoopis jahenemisega.
Enamasti arvatakse, et praegune kliima on normaalne ja muutused on halvad. Tegelikult on praegune kliima tervet Maa ajalugu arvestades väga ebaharilik. Suuremal osal Maa ajaloost on kliima olnud praegusest tunduvalt soojem. Küsimusele, kas tulevikus on taas oodata jääaega, võib väikese liialdusega vastata, et ei, ta juba ongi kohal. Jääaja asemel oleks siinkohal õigem kasutada terminit külmhooneperiood. Külmhooneperiood ja jääaeg pole stabiilselt külmad ajajärgud, vaid selle sees vahelduvad erineva pikkusega soojemad perioodid külmematega. Viimane soojenemislaine on kestnud juba ligikaudu 20 000 aastat, mis on aga lühike ajavahemik võrrelduna miljonite aastatega, mil Maa kliima üldjoontes on jahenenud.
Samas on teadusmaailma konsensuslikuks arvamuseks siiski see, et kuigi planeedi kliima on ajaloo jooksul muutunud ka enne, peetakse praegust temparatuuri tõusu globaalseks fenomeniks, mida ei saa seletada samade looduslike põhjustega nagu eelmistel soojaperioodidel. Suurem osa teadlastest on arvamusel, et temperatuuri tõusu üheks põhjustajaks on inimtegevus (mille käigus toodetakse nt. CO2, metaani ja vääveloksiidi) ja et tänapäeva valikud määravad homse ilmastiku.
Kliimamuutuste liigid.
Kõige ennustatavamad kliimamuutused on seotud kliimatsüklitega. Ööpäevased ja aastased lühikliimamuutused kuuluvad meteoroloogiliste ilmastikumuutuste alla. Kõige ohtlikumateks on inimkonnale ja kogu elule Maal osutunud kliimakatastroofid.
Tõendid kliimamuutuste kohta.
Tõendid lähimineviku kliimamuutuste kohta pärinevad inimkonna kirjalikust ajaloost ja arheoloogilistest väljakaevamistest. Varajasemad muutused on rekonstrueeritud erinevatest allikatest pärinevate tõendite abil. Nendest peamisteks on muutused vegetatsioonis, poolustelähedaste alade jääs, puude aastaringides, meretaseme jälgedes ja jääliustikes.
Kliimamuutuste põhjused.
Maa kliima on pidevas muutuses. Sellel on palju põhjuseid, alates Päikese aktiivsuse muutusest ja lõpetades inimmõjuga, kuid oluline on aru saada sellest, et neid mõjusid ei saa enamasti üksteisest lahutada. Kliima on väga keerukas ja kompleksne süsteem. Paraku juhtub pahatihti, et keerulistele probleemidele leitakse lihtsad lahendused, mis aga enamasti on valed. Lihtne näide: praegu seotakse üheselt kliimamuutused atmosfääri süsinikdioksiidi kontsentratsiooni muutustega. Tegelikult on kliimat mõjutavaid tegureid palju ning nende mõju ei pruugi sugugi alati ühesuunaline olla.
Päikesekiirgus.
Olulisim kliimat mõjutav tegur on päikesekiirguse hulk. See sõltub Päikese aktiivsuse pikema- ja lühemaajalistest muutustest, aga ka Maa astronoomiliste parameetrite muutumisest, milleks on pretsessiooni, Maa telje kaldenurga ja orbiidi ekstsentrilisuse muutused. Selle kohta saab täpsemalt lugeda artiklist Milankovići hüpotees.
Päikesesüsteemi planeedid ja Kuu.
Maa ja selle kliima on oma rütmikas tekkinud ja muutunud koos päikesesüsteemi tekke, kujunemise ja arenguga. Peamine osa selles on olnud Päikesel. Esmalt sõltub Päikeselt saadav energia hulk ja selle tsüklika Maa orbiidi erinevatest parameetritest. Teisalt on Päikese aktiivsuse dünaamika mõjutatud raskemate ja lähimate planeetide gravitatsioonilistest ja magnetilistest valdavalt tsüklilistest mõjudest. Viimase 150 aasta järjepidev ilmastiku jälgimine on võimaldanud tuvastada selles peegelduvat Päikesele enam mõjuvate planeetide ühisrütmika ilminguid. Suur osa Maa kliimas on Kuul ja selle orbiidi kuju muutustega seotud erinevate pikkustega mõjudel. Selle nodaalsed mõjud atmosfäärile ja ookeanidele põhjustavad ka silmaga nähtavaid ja folklooris peegelduvaid ilminguid. Samas on tal oluline osa atmosfääri ja veeringluse kujundamisel. Tuulte ja veeringluse osa ilmneb ka Maa temperatuuri stabiilsena hoida aitavates pilvedes. Päikese, planeetide ja Kuu mõjudest oletatavalt põhjustatud kliimamuutused on valdavalt tsüklilised ja paljud neist on tuvastatud kliimatsüklitena.
Scafetta, N. And West, B.J., „Interpretations of climate-change data,” Physics Today, November 2009.
National Oceanic and Atmospheric Administration (NOAA), “Astronautical
Mandrite paigutus ja albeedo.
Oluline kliimat mõjutav tegur on mandrite ja ookeanide omavaheline paigutus ning pindala. On teada, et laamtektoonika tõttu toimub pidev mandrite triiv. Jääajad aga vähendavad ookeanide ja suurendavad mandrite pindala, sest mandrijäässe kogunenud vesi saab olla pärit vaid ookeanidest, mille tase peab seega langema. Ookeanide albeedo teatavasti on tunduvalt väiksem kui maismaal, see tähendab seda, et ookeanid neelavad soojust märksa enam kui mandrid. Albeedot mõjutavad ka maakasutuse muutused, näiteks metsade asendamine põldudega, kõrbestumine või muutused liustike pindalas.
Ookeanide tsirkulatsioon.
Olulist mõju kliimale tuleb otsida ookeanist ja selle tsirkulatsioonist ehk hoovustesüsteemist. Meie kliimat soojendav Põhja-Atlandi hoovus ei ole arvatavasti koguaeg nii kaugele põhja ulatanud. Golfi hoovus ja selle jätk Põhja-Atlandi hoovus on osaks hiigelsuurest ning kogu maailmamerd hõlmavast konveierilaadsest süsteemist (termohaliinne tsirkulatsioon). Teadlased arvavad, et äkilised kliimamuutused võivad vallanduda siis, kui see süsteem muudab oma asendit ja kulgemisteid. Oletatakse, et tal on nn. kaks tasakaaluasendit, kus ta võib viibida pikka aega. Ühest asendist teise läheb ta aga suhteliselt kiirelt. Mis seda põhjustab, on siiani suhteliselt ebaselge ning uurimist vajav teema.
Pilvkatte albeedo.
Olulised on niinimetatud tagasiside mehhanismid. Kõrgem temperatuur tähendab suuremat aurumist, mis omakorda põhjustab tihedama pilvkatte. Pilvede albeedo on aga palju suurem kui maismaal või ookeanidel, s.t. pilved on head peegeldajad. Seega jätab tihenenud pilvkate Maa ilma olulisest osast päikesekiirgusest, mis võib omakorda viia jahenemisele. Siiski pole ka siin tegemist nii lihtsa nähtusega kui algul paistab. See, kas suurenenud pilvkate toob kaasa temperatuuri languse või tõusu, sõltub eelkõige nende kõrgusest ja liigist. Kõrgemal asuvatel kiudpilvedel on Maale soojendav mõju, kuid madalad rünkpilved ja kihtpilved omavad kliimat jahendavat mõju. Paraku ei tea me täpselt, milliste pilvede hulk suurenenud aurumise tagajärjel rohkem kasvab ja kuidas mõjub see õhutemperatuurile. Ookeanide troopikavööndis arvatakse pilvkattel olevat oluline osa liigse kuumuse vastu ja seeläbi temperatuuri stabiilsuse säilitamisel.
Kasvuhoonegaasid ja aerosoolid.
Kasvuhooneefekt on väga oluline Maa kliimat mõjutav tegur. Praegu on Maa atmosfääri globaalne keskmine temperatuur maapinna lähedal umbes 15°C, ilma kasvuhooneefektita oleks see aga ligikaudu -17°C. Seega oleme oma olemasolu eest tänu võlgu ka kasvuhooneefektile, millest ajakirjanduses kirjutatakse üksnes negatiivselt. Tähtsaim infrapunast kiirgust neelav gaas on veeaur, kuid lisaks talle omavad märkimisväärset mõju ka süsinikdioksiid, metaan, lämmastikoksiidid, freoonid jt.
Atmosfääri aerosoolide mõju kliimale on väga vastuoluline. Aerosoolid satuvad atmosfääri peamiselt vulkaanipursete, kõrbetormide ja inimtegevuse tulemusel. Neil võib olla nii kliimat jahutav kui ka soojendav mõju. Suurenenud aerosoolide kontsentratsioonist tulenev atmosfääri läbipaistvuse vähenemine peaks viima jahenemisele. See on nn. tuumatalve efekt. Samas on teada, et pilvkate takistab maapinna jahtumist öösel ning sama efekt peaks olema ka aerosoolidel. Aerosoolid on atmosfääris kondensatsioonituumadeks, millele kondenseerub veeaur ja nii tekkivad vihmapiisad. Seega peaks suurenenud aerosoolide kontsentratsioon tooma kaasa pilvisuse kasvu.
Inimtegevus (antropogeenne faktor).
Kuigi inimese poolt atmosfääri paisatava süsinikdioksiidi hulk on võrreldes looduses ringlevate kogustega suhteliset väike, võib sel pika ajavahemiku jooksul olla ometi märgatav mõju. Mauna Loa observatooriumis teostatud mõõtmised näitavadki süsinikdioksiidi kontsentratsiooni pidevat tõusu. Siiski ei saa siin arvestada vaid inimmõju, sest oluline roll on ka ookeanidel, mis soojenedes süsinikdioksiidi atmosfääri paiskavad. Selle põhjustab see, et gaaside lahustuvus vedelikus selle soojenedes halveneb. Huvitaval kombel näitavad arvutused, et arvestades inimmõju ning atmosfääri soojenemist, peaks süsinikdioksiidi kontsentratsioon kasvama kiiremini kui ta seda tegelikult teeb. Ilmselt on siin taaskord tegemist tagasiside mehhanismiga. Esiteks intensiivistub loomulikult taimede kasv, kuid peamiseks põhjuseks on ilmselt ookeanisetete settimiskiiruse muutumine. Ookeanipõhja setted ja geokeemia ongi praegu üks kliimauuringute kuumemaid teemasid. Inimtegevuse mõju kasvu tõttu planeedile on tehtud 21. sajandi alguses ettepanek holotseeni praegust osa hakata nimetama antropotseeniks.
Kliimamuutus kui ökosüsteemi arhitekt.
Kliimamuutustel on olnud oma osa floora ja fauna kujunemisel ja arengus. Nad on tinginud kliimavööndite piiride teisenemisi, muutusi biotsönoosides, ökosüsteemides ja biomassis. Biotsönoosid on oma levialade piiride muutustes järgnenud nihkuvatele kliimavöönditele.
Climate change as an ecosystem architect: implikations to rare plant ecology, conservation, and restoration.
Kliimamuutuste osa inimkonna ajaloos.
Anil K. Gupta on pakkunud välja oletuse, et taimede ja loomade kodustamine ja järgnev agraarkultuuride algus oli seotud selleks kohase kliimaga holotseeni alguses. (Anil K. Gupta Origin of agriculture and domestication of plants and animals linked to early Holocene climate amelioration CURRENT SCIENCE, VOL. 87, NO. 1, 10 JULY 2004 54-59)
On oletatud, et suurte ja järskude kliimamuutustega võib siduda rahvaste suuri migratsioonilaineid, agraarsete tsivilisatsioonide kokkuvarisemisi (kollapsid) ja kriise, ning uute tsivilisatsioonide sündideni viinud sündmusi. Argraarsed tsivilisatsioonid, mis olid seotud kindlatele põllumajandustele vastavate kohtadega ja neile vastavate eluviisidega olid kliimamuutuste suhtes haavatavamad kui liikuva eluviisiga karjakasvatajad rändrahvad, kes said kliima muutudes kergemini oma senist areaali muuta. Eriti ohtlikuks on osutunud suured kliimamuutused juba vanadele tsivilisatsioonidele, milledes neid algselt sisemiselt kokkkusidunud solidaarsus ja lojaalsus olid asendumas individualismi, killustatumise ja kodusõdadega. Uusaja sündi on seostatud hiliskeskaegse ja 17. sajandi kriisiga, mida võis tingida väike jääaeg ja selle kõige külmemaks ajaks olnud Maunderi miinimum. Viimased kolm Bondi sündmust võivad olla tinginud Kaug-Idast alanud invasioonid (põhjarahvaste kallaletungid Hiinale, türgi rahvaste ja mongolite invasioonid).
Praeguse kliimamuutuse osa keskkonnapoliitikas.
Kliimamuutus mõjutab iga inimest. Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) on koostanud stsenaariumi, mis ennustab erinevaid mõjusid juhul, kui kasvuhoonegaase ei vähendata: meretase võib tõusta kuni 50cm, joogivee saadavus väheneb, aastaaegade vaheline sadude tsükkel võib häiruda, ekstreemsete ilmastikuolude sagedus tõuseb. Kõik need tegurid võivad mõjutada negatiivselt inimeste tervist ja heaolu. Kliimamuutus mõjutab kõige rohkem vaesuses elavate inimeste elusid. Aastatel 1990 - 1998 juhtus 94% maailma 568 suuremast loodusõnnetusest ja rohkem kui 97% kõikidest loodusõnnetustega seotud surmajuhtumitest just arengumaades.


Baieri mets.
Baieri mets (saksa ', tšehhi "Bavorský les") on mäestik Euroopas Baieris. Asub Doonau vasakul kaldal Regensburgist allavoolu. Mäestik on loode-kagu­–suunaline. Kõrgus kuni 1456 meetrit.


Pandži jõgi.
a>i lähedal, Tadžikistani ja Afganistani piiril
Pandž (tadžiki "Панҷ") on jõgi Aasias. Algab Pamiiris Vākhāni (Vahhandarja) ja Pomiri jõe ühinedes.
Ülemjooksul voolab läände, keskjooksul põhja, alamjooksul edelasse. On valdavalt mägijõgi ja voolab kuristikes. Alamjooksul laskub tasandikule ja ühineb Vahši jõega, moodustades Amudarja.


Corvo.
Corvo on üks Assoori saartest.
Pindala 18 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 777 meetrit.


Bakony.
Bakony on mäestik Euroopas Ungaris. Paikneb Balatonist vahetult loodes, suunaga edelast kirdesse. Kõrgus kuni 709 meetrit (Kőris).


Milankovići tsüklid.
Milankovići tsüklid on Serbia ehitusinseneri ja matemaatiku Milutin Milankovići kirja pandud kolm tsüklilist tegurit, mis mõjutavad Maa kliimat ja jääaegade tekkimist.
Maa orbiidi elliptilisus.
Maa orbiidi kuju ei ole täisring ning aja jooksul selle kuju muutub vähem elliptilisest rohkem elliptiliseks ehk ekstsentrilisemaks. Ekstsentrilisuse suurenemisel muutub vahe afeel (antud kontekstis Maa suurim kaugus Päikesest) ja periheeli (Maa lähim punkt Päikesele elliptilisel orbiidil) vahel suuremaks. Planeet Maa jaoks tähendab see suuremaid temperatuuriamplituude ning intensiivsemaid aastaaegasid. Maksimumekstsentrilisuse puhul võib periheelis Maale jõuda umbes 20% rohkem päikesekiirgust kui afeelis.
Mitmed erinevad tsüklid kokku kombineerivad keskmiselt 100 000 aastase tsükli. Selle aja jooksul muutub Maa orbiidi kuju peaaegu ringikujulisest (ekstsentrilisus 0,005) kergelt elliptiliseks (ekstsentrilisus 0,058). Maa ekstsentrilisust mõjutavad Saturni ja Jupiteri gravitatsiooniväljad. Oleks Maa ainuke Päikese ümber tiirlev planeet, püsiks orbiit muutumatuna.
Maa telje kaldenurga muutus.
Maa asend Päikese suhtes on kalde all ning praegu on kaldenurga väärtus 23,44°. Maa telje kallutatus tingib aastaajad ning polaaröö ja polaarpäeva Maa polaaraladel. 41 000 aastat kestva tsükli jooksul muutub Maa telje kaldenurk vahemikus 22,1° ja 24,5°. Väiksema kaldenurga puhul on aastaajad pehmemad ning temperatuuriamplituud väiksem. See soodustab jää akumuleerumist ja seeläbi jääaja teket, sest pehmemad suvetemperatuurid ei suuda eelmisel talvel sadanud lund täielikult sulatada. Jäämassi suurnemisel suureneb ka Maa albeedo ning seeläbi kiireneb jäätumine veelgi.
Pretsessioon.
Maa pretsessioon on Maa telje sihi muutus 23 000 aastase tsükli jooksul. Maa teeb vurrisarnaseid ringe osutades teljega vahel aja jooksul erinevate tähtede poole. Praegu on Maa telg suunatud Põhjatähe suunas.


Beskiidid.
Beskiidid on üldnimetus mitmele mäeahelikule Karpaatides. Kulgevad Karpaatide põhjaküljel lääne-ida suunas. Beskiidide ulatus läänest itta on 600 km (Bečva jõest Tšehhis Tšeremoši jõeni Ukrainas), laius umbes 50 km. Kõrgus kuni 2061 meetrit. Osad allikad ei arva Beskiidide hulka Ukraina Beskiidide kagupoolsemat ja kõrgemat osa ning nende järgi on Beskiidide maksimaalne kõrgus 1725 m.


Harz.
Harz on mäestik Euroopas Saksamaal. Piirneb lõunast Tüüringiga.
Mäestiku kõrgeim tipp on Brocken (ka Blocksberg), kõrgusega 1141 meetrit, kus rahvapärimuse kohaselt igal aastal 30. aprilli ööl vastu 1. maid korraldab kurat sabati ja kuhu siis lendavad kokku nõiad.


Shiri Appleby.
Shiri Freda Appleby (sündinud 7. detsembril 1978 Los Angeleses) on ameerika näitleja, kelle tuntuim roll on olnud Liz Parkeri osa telesarjas "Roswell".
Näitlemisega hakkas tegelema 4-aastaselt osaledes paljudes reklaamklippides. Esimese televisioonirolli tegi ta juba 1984. aastal seebiooperis "Santa Barbara". Veel on ta osalenud sarjades "thirtysomething" (1987), "The Bronx Zoo" (1987) ning "Doogie Howser, M.D." (1989).
Filmidebüüdi tegi väikese eelarvega järjefilmis "" (1988). Veel on osalenud ta sarjade "Rannavalve" (1989), "Beverly Hills 90210" (1990) ja "Sõjaprintsess Xena" (1995) üksikutes episoodides.
Läbilöök toimus 1999. aastal ulmesarjaga "Roswell". Sellesse sarja kandideeris ta ka Isabeli (osa sai Katherine Heigl) ja Maria rolli (Majandra Delfino) osadesse, enne kui kinnitati Lizi ossa.


Biograafiad (Aa).
Biograafiad (Aa) loetleb Vikipeedias olemasolevaid või kavatsetavaid artikleid isikutest, kelle nimi algab tähtedega "Aa".
Aav.
Aa, Biograafiad


Kura jõgi.
Kura (türgi keeles "Kura çayı", gruusia keeles მტკვარი (Mtkvari), aseri keeles "Kür") on jõgi Aasias Taga-Kaukaasias.
Kura on 1515 km pikk, millest 174 km on Türgis, 435 km Gruusias ja 906 km Aserbaidžaanis. Tema valgla on 198 300 km² suur ja see hõlmab kogu Armeenia, ehkki jõgi ise Armeeniat ei läbi. Jõe vooluhulk suudmes on keskmiselt 443, minimaalselt 206 ja maksimaalselt 2250 m³/s.
Kura algab Türgist Armeenia mägismaalt 2740 m kõrguselt. Ülemjooksul lookleb ta valdavalt põhja ja läbib mitu nõgu. Seejärel murrab ta kirde suunas voolates Boržomi kuristikus läbi Väikese Kaukasuse. Alamjooksul pöördub ta kakku. Kura suubub Kaspia merre, moodustades delta. Kuna suue Kaspia meres asub 28 m allpool merepinda, on jõe lang 2768 m.
Kura olulisimad lisajõed on Araks (parempoolne), Qanıx (Alazani) ja Iori (vasakpoolsed). Viimased kaks suubuvad Kura keskjooksul asuvasse Mingəçeviri veehoidlasse.
Kural asuvad Gori, Thbilisi, Rusthavi ja Mingəçevir.


Hibiinid.
Hibiinid (vene "Хибины", saami "Umbtekis", "Umptek") on mäestik Põhja-Euroopas Koola poolsaarel (Murmanski oblastis).
Hibiinide kaks kõrgeimat tippu on 1201 m kõrgune Judõtšvomtšorr ja 1111 m kõrgune Putelitšorr. Mäestiku keskel asuvad kaks platood Kukisvumtšorr ja Tšasnatšorr.
Hibiinid on Venemaa kõige vanemad mäed: nad on juba miljard aastat mäed olnud. Kõige vanemad magmavoolud mäestikus on üle poolteise miljardi aasta vanad. Mäed on nii kaua kulunud, et nende tipud on muutunud lamedateks platoodeks. Seevastu mägede nõlvad on järsud, kohati kaetud liustikega.
Hibiinide kliima on laiuskraadi arvestades pehme. See tuleneb lähedusest Barentsi merele, mida soojendab Golfi hoovus. Polaaröö kestab umbes 4 nädalat. Madalrõhkkonnad ja õhurõhu järsud langused on sagedased. Virmalisi on näha septembrist kuni aprilli keskpaigani.
Suvi on lühike. Mägedes on öökülmavaba perioodi pikkus 60–80 päeva. Eelmägedes on periood, mil ööpäeva keskmine temperatuur on üle +10 °C, umbes 70 päeva pikk. Polaarpäev kestab mai lõpust juuli keskpaigani. Sademeid on suvel vähem.
Hibiinides valitseb arktiline tundra.
Mägede jalamil asuvad linnad Apatitõ ja Kirovsk.


Faial.
Faial on saar Assooride saarestikus.
Pindala 173 km². Saar on mägine ja vulkaaniline, kõrgus kuni 1043 meetrit.


Alibi.
Alibi (ladina sõnast "alibi" 'mujal') on tõendus, et kahtlustatav ei viibinud kuriteopaigal ning ei saa olla kuriteos süüdi.


Betty Shabazz.
Betty Shabazz (sünninimi Betty Jean Sanders; nimi organisatsioonis "Nation of Islam" Betty X; 28. mai 1936 Detroit – 23. juuni 1997) oli Malcolm X-i abikaasa.
Pärast keskkooli õppis ta Alabama õppeasutuses "Tuskegee Institute" ning seejärel haigla "Brooklyn State Hospital" õdede koolis.
Shabazzil ja tema abikaasal oli kokku kuus last, kes on kõik tütred: Attilah (1958), Qubilah (1960), Ilyasah (1963), Gamilah (1964) ja kaksikud Malaak ning Malikah (1965).
1. juunil 1997 süütas Shabazzi tütrepoeg Malcolm Shabazz, kes elas tema juures, tema New Yorgi korteri. Shabazz sai põletushaavu üle 80 protsendil kehapinnast, millesse ta mõne nädala pärast suri. Malcolm Shabazzile mõisteti hiljem 18-kuune vabadusekaotus alaealiste kinnipidamiskohas ettevaatamatu tapmise eest.
Shabazz, Betty
Shabazz, Betty
Shabazz, Betty


Mäendus.
Mäendus on õpetus maavarade kaevandamisest ja uurimisest. Kaevandamine on maavarade kaubastamine – protsess maavarade uurimisest mineraaltoorme turustamiseni.
Mäenduse peamised harud on maavara uurimine, allmaakaevandamine, avakaevandamine ja mäenduslik keskkonnakaitse. Mäendusega haakub jäätmeladustus ja allmaaehitiste (tunnelite, allmaaladude) rajamine.


Maavara.
Maavara ehk maare ehk maapõuevara on maapõues leiduv orgaaniline või mineraalne loodusvara, mida käesoleval ajajärgul on võimalik tasuvalt kasutada.
Seega ei loe me maavaraks näiteks Eesti maapõues leiduvat rauamaaki, sest selle maardla sügavus ning kvaliteet teevad selle kasutamise praeguse tehnilise taseme juures majanduslikult mõttetuks. Küll aga võib ta maavaraks saada tulevikus. Tänapäeval ei loe me maavaraks ka soorauda, millest meie esivanemad kuni 18. sajandini rauda sulatasid.
Eesti on suhteliselt rikas ainete poolest, mis võiksid olla maavarad. Enamasti on probleemiks see, et maavara ei leidu sellises koguses, mis teeks tootmise tasuvaks või on takistamas tehnilised või keskkonnaprobleemid. Meie maapõues leidub arvatavasti kulda, molübdeeni, plaatina, vanaadiumi ja strontsiumi. Potentsiaalseteks Eesti tulevikumaavaradeks on ka diktüoneemaargilliit ja uraan. Mingil määral võib Hiiumaa lähedal leiduda naftat. Põhja-Eesti maapõues on maagaasi.
Olulisimad Eesti maavarad on kukersiit (põlevkivi) ja fosforiit. Peale nende on Eesti maavaradeks: savi, liiv, kruus, karbonaatkivimid (lubjakivi ja dolomiit), turvas, ravimuda ja mineraalvesi.
Ülemaailmselt olulisteks maavaradeks on rauamaak, boksiit ja nafta. Neist kahte viimast Eesti maapõues ei leidu.


Maapõu.
Maapõu on maakoore ülaosa, mis paikneb mullakihi all või selle puudmisel maapinna ja veekogude põhja all, mis on kättesaadav geoloogiliseks uurimiseks ja inimtegevuseks.


Avakaevandamine.
Avakaevandamine ehk pealmaakaevandamine (mitte lahtine kaevandamine) toimub avatud maapõues. Pealmaakaevandamisele vastandub allmaakaevandamine.
Seejuures kasutatakse aukkaevandamist, kui katendit on vähe. Nii kaevandatakse Eestis liiva, paasi ja savi. Aukkaevandamisel jääb pärast maavara väljamist kaevandamiskohale auk.
Vaalkaevandamist kasutatakse seal, kus maavara katab paks katend, mis tõstetakse kaevandatud alale vaaludesse. Pärast kaevandamist ja kaevandatud ala korrastamist (rekultiveerimist) tekib maale, kus kasutati vaalkaevandamist, uus maakate. Vaalkaevandamine on kasutusel Eesti põlevkivimaardlas ja oli kasutusel fosforiidi tootmisel Maardus.
Väljakkaevandamisel moodustatakse maardlas välja(ku)d, millelt kooritakse kaevist. Eestis kasutatakse väljakkaevandamist turba tootmisel.
Avakaevandamine, eriti aukkaevandamine, on vanim kaevandamise liik. Avakaevandused näiteks liiva saamiseks on umbes sama vanad kui riiklus.
Suurimad tänapäeva avakaevandused võivad olla rohkem kui poole kilomeetri sügavused.


Allmaakaevandamine.
Allmaakaevandamine (mitte maa-alune kaevandamine) toimub maapõues, katendit eemaldamata. Allmaakaevandamisele vastandub pealmaakaevandamine.
Eestis on allmaakaevandamine kasutusel ainult põlevkivi tootmisel.


Allveekaevandamine.
Allveekaevandamine (mitte veealune kaevandamine, mis on üks avakaevandamise tehnoloogiatest) on maavara ammutamine looduslikust veekogust.
Eestis kasutatakse allveekaevandamist Tallinna lähedastes mereliiva maardlates.


Katend.
Katendiks nimetatakse mäenduses kõike, mis lasub maavaralasundi peal.
Rõhtsa lasumise puhul on katend sama mis lasum (geoloogias kasutusel olev üldisem mõiste).
Maavara avakaevandamisel katend eemaldatakse, allmaakaevandamisel töötatakse katendi all.
Allmaakaevurid nimetavad katendit ka laeks, laekivimeiks.
Katendi paksusest sõltub, kas maavara on otstarbekas väljata ava- või allmaakaevandamisega.
Eesti põlevkivimaardlas on avakaevandamine otstarbekas, kuni katend on õhem kui 27 m.


Loodusvarad.
Loodusvarad ehk loodusressursid on looduskeskkonna osad, mida inimühiskond olemasoluks vajab ja tootmises kasutab. Võrreldes keskkonnafunktsioonide ja looduskapitaliga on loodusvara mõiste kitsam.
Loodusvarad on näiteks kaevandamisväärsed kivimid, mineraalid, vedelikud, gaasid ja orgaanilised ained. Loodusvara on ka vesi (eriti põhjavesi), samuti looduslik mets, merekalad, ulukid, teisisõnu kõik see, mida ei ole loonud või teinud inimene, kuid mida kasutatakse majandustegevuses. Seevastu hooldatavad metsad, kalad kalakasvatuses, koduloomad, aga ka haritav maa jm inimhoolduse all kasvav ja arenev ei ole loodusvara, need on inimtegevuse tulem.
Loodusvarad saab jaotada taastuvateks ja taastumatuteks.
Loodusvarade üle peetakse tavaliselt riiklikku arvestust, nende kasutamist ohjatakse, kontrollitakse ja maksustatakse.
Teine osa loodusest, see, mida majandustegevus otseselt ei kasuta või mille kasutamise üle ei peeta ranget arvestust, on loodusressurss, nagu näiteks õhk, merevesi, aga ka maastikud jms.
Ühesõnaga on loodusvarad need, mis asuvad nii maa all kui maa peal, kuid mida pole loonud inimene.


Maardla.
Maardla on geoloogiliselt uuritud, piiritletud ja riigi registris arvele võetud maavaralasundi kaevandamisväärne osa.
Maardla on kaitse all kui riigi vara – maardlat ei tohi rikkuda täisehitamisega ning maardlast ei tohi võtta maavara ilma kaevandamisõiguseta.
Kui maavara ei ole piisavalt uuritud ja lasund ei ole arvele võetud, on tegemist maavara leiupaigaga.


Kaubastamine.
Tootekaubastamine on toote müümine või müügile laskmine kaubana.
Looduskasutus.
Looduskasutuse mõistes nimetatakse kaubastamiseks tegevus, mille tulemusena loodusvarast saab kaup.
Maavara kaubastamine on maavara kaevandamine (mäenduse kõige laiem mõiste). See on tegevus, mille käigus toimub maavara geoloogiline uuring, maardla avamine, maavara väljamine, kaevise rikastamine ja toodetud kauba (mis enamasti on mõne teise tööstusharu toore) vedu tarbijani.


Tootmine.
Tootmine ehk produktsioon on inimtegevus, mille tulemusel tekib toode. Tootmise põhjuseks on enamasti tarbija vajaduste rahuldamine.
Tootmine tänapäeval.
Tänapäeval on tootmises tähtsal kohal robotid ja robotsüsteemid. Automaattööpinkide, automaattranspordiseadmete
ja -ladude kõrval on need automaattootmise põhilisteks komponentideks.
Tootmise paindlikkuse seisukohalt eristatakse raskesti ümberkorraldatavat jäika
automaattootmist ja paindtootmist, mida saab kiiresti kohandada muutuvate tootmistingimustega ning lihtsalt ümber seadistada uute toodete valmistamiseks. Esimene põhineb
funktsionaalselt jäikadel üheotstarbelistel tootmisliinidel, mis sobivad eelkõige
masstootmiseks. Paindtootmise aluseks on universaalsed, mitmeotstarbelised seadmed ja masinad. Niisuguste masinate hulka kuuluvad ka robotid.
Puhtam tootmine.
Tänapäeval on paljude ettevõtete tootmisprotsessides ja -tehnoloogiates hakatud tähelepanu juhtima ka keskkonnahoidlikkusele ja ökoefektiivsusel; seda nimetatakse sageli terminiga "puhtam tootmine". Mitmetes riikides, nt Rootsis, toetab riik mitmete majandushoobade kaudu jätkusuutlikkusele orienteeritud ettevõtteid.


Väljamine.
Väljamine on maapõue osiste (kivimite (maagid, kivisüsi, põlevkivi, paas jms), vedelike (maaõli), gaasid (maagaas), orgaaniliste setete (turvas)) irrutamine maapõuest kaevandamise käigus.
Väljatud materjal on kaevis, mis enamasti sisaldab peale maavara ka aherainet. Kaevis rikastatakse (sõelutakse, sorteeritakse, pestakse, separeeritakse, kontsentreeritakse) ja nii saadakse toode.


Tehnoloogia.
Tehnoloogia on tootmiseks vajalik masinate, seadmete ja oskuste kogum (menetlustehnika).
Termini "tehnoloogia" võttis 1772. aastal kasutusele Göttingeni ülikooli filosoofia- ja majandusprofessor Johann Beckmann. Tehnika ja tehnoloogia sõnakujunduses erineb inglise keel seega mõnevõrra teistest Euroopa keeltest.
Klassifikatsioon.
Kõrgtehnoloogilisteks sektoriteks loetakse kosmosetehnika, arvutite ja kontoritehnika, elektroonika ja sidevahendite ning ravimite tootmist. Kesk-kõrgtehnoloogiliseks loetakse teadusinstrumentide, mootorsõidukite, nii elektri- kui ka muude masinate ja keemiatoodete tootmist. Laevaehitus, metallurgia ja naftatööstus on kesk-madaltehnoloogilised harud. Tekstiili- ja rõivatööstus, toidu-, joogi- ja tubakatööstus, puidu- ja mööblitööstus ning trükitööstus loetakse madaltehnoloogilisteks aladeks.


Kamberkaevandamine.
Kamberkaevandamine ehk kambertervikkaevandamine ehk kamber-tervikkaevandamine on allmaakaevandamisel kasutatav tehnoloogia, mille oluliseks tunnuseks on katendi (ja nii ka maa) vajumise vältimine.
Katendi hoidmiseks jäetakse osa maavarast väljamata, moodustatakse (tugi)tervikud, mis jäävad maad hoidma.
Eesti põlevkivikaevandustes jääb tugitervikutesse kuni 25% kaevandamisväärset maavara. Kambrite laius on 6...10 m, nende pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse. Tugitervikute mõõtmed on tavaliselt 6×6 m.


Ainesidemos.
Ainesidemos oli Kreeka filosoof, sündis Knossoses Kreetal ja õpetas Aleksandrias umbkaudu 70 eKr.
Nn. noorema (või kolmanda) skeptikute koolkonna juhina taaselustas Ainesidemos suuresti Pyrrhoni ja Timoni õpetused. Tema peateos oli "Pyrrhoni printsiibid", adresseeritud Lucius Tuberole. Inimestevahelised erinevused põhjustavad tajuerinevusi, mille seast ainuõiget valida on võimatu. Et asjade tõelist olemust tajuda ei saa, ei saa me ka midagi väita. Seda mõistes saavutatakse tõeline meelerahu - ataraksia.
Tõde varieerub lõputult vastavalt asjaoludele, mille suhtelist osakaalu ei saa täpselt hinnata. Seepärast pole olemas absoluutset teadmist, sest igal inimesel on isemoodi tajud ja, enamgi veel, nad korraldavad ja rühmitavad oma meelteandmeid igaüks oma ainulisel moel, nii et lõpptulemuse kehtivus on puhtalt subjektiivne.
Teine osa Ainesidemose tööst seisneb rünnakus põhjuslikkuse teooriale, milles ta esitab peaaegu täielikult kaasaegse skeptitsismi aluskaalutlused. Põhjust ei eksisteeri eraldi mõistusest, mis seda tajub; selle kehtivus on ideaalne või, nagu Kant oleks öelnud, subjektiivne. Suhe põhjuse ja tagajärje vahel on mõeldamatu. Kui kaks asja on erinevad, on nad kas samaaegsed või järgnevad. Kui nad on samaaegsed, siis on põhjus tagajärg ja tagajärg põhjus. Kui see nii ei ole, kuna tagajärg ei saa leida aset enne põhjust, peab põhjus eelnema tagajärjele ja peab olema hetk, mil põhjus ei ole mõjus, see tähendab, ei ole tema ise. Nende ja teiste samalaadsete argumentide kaudu jõuab ta skeptitsismi põhiprintsiibini, põhjuste radikaalse ja universaalse vastustamiseni; "παντὶ λόγῳ λόγος ἴσος ἀντίκειται".
Jõudnud sellele järeldusele, suutis Ainesidemos assimileerida Herakleitose füüsikalise teooria, nagu seda on selgitatud Sextus Empiricuse teoses "Hypoiyposes". Mööndes, et tajuva subjekti jaoks eksisteerivad vastuoksused, omistas ta samale objektile vastukäivaid omadusi. Vabanenud sel moel tõe ja põhjuslikkuse ideedest, siirdus Ainesidemos eetikakriteeriumite õõnestamisele ja eitas inimeste võimet püüelda headuse, naudingu või õnne kui absoluutse, konkreetse ideaali poole. Kõik teod on naudingu ja valu, hea ja kurja tulemus. Eetilise püüdluse tulemuseks on järeldus, et iga püüdlus on tühine ja ebaloogiline. Selle destruktiivse skeptitsismi põhisuundumus on olemuselt sama, alates selle esimesest kristallisatsioonist Ainesidemosel kuni arenenuimate kaasaegsete skeptikuteni. (Vaata ka: Karneades ja Archesilaos.)
Teosest "Πυρρώνειοι λóγοι" pole säilinud midagi; see-eest on meieni jõudnud selle analüüs Photiose "Myriobiblion"is.
Bibliograafia.
Zelleri "History of Greek Philosophy", Émile Saisset, "Ænesideme", Pascal, Kant; Ritter and Preller, §§ 364-370.


Empedokles.
Empedokles (u 495 eKr – 435 eKr) oli kreeka filosoof, astronoom, matemaatik, füsioloog, psühholoog, zooloog ja arst, kes pärines Akragasest Suur-Kreekas, kreeka kolooniast Sitsiilias (ladina Agrigentum, tänapäeva Agrigento).
Empedoklese õpetuse järgi koosneb kogu olev neljast "juurest" (hilisemas terminoloogias "elemendist"): vesi, maa, õhk ja tuli, mis ei teki ega kao, on igavesed, muutumatud ja võivad seguneda, kuid mitte üksteiseks muunduda. Nende omavahelisi suhteid mõjutavad kaks vastasjõudu: Armastus ("philia"), mis paneb mateeria eri vormid tõmbuma ja segunema, ning Vaen ("neikos"), mis sunnib neid üksteisest eralduma ja eemale tõmbuma. Mõne tõlgenduse järgi pidas Empedokles neid iseseisvateks aineteks, milles neli elementi lahustusid. Maailma loomupärane seisund on paratamatult pidev võitlus nende jõudude vahel ja mateeria mitmekesiste vormide muutlikkus vastavalt püsivate algete omavaheliste suhete muutlikkusele. Samas oleks asjade ja inimeste olemasolu võimatu kummaski äärmuslikus seisundis (armastuse ainuvalitsus – täielik ühtlane segunemine ja vaenu ainuvalitsus – elementide täielik eraldatus). Elementide teooria võttis omaks ka Aristoteles ja see jäi valitsevaks kuni uusaegse keemia tekkeni. Kaasajal on Empedoklese jõududes nähtud meieaegse füüsika tõmbe- ja tõukejõudude kontseptuaalseid eelkäijaid. Ka ta maailma dünaamilise tasakaalu kirjeldus on tugevalt mõjutanud dialektika arengut.
Empedoklese teoorias elusolendite tekkest on nähtud evolutsiooniteooria eelvormi. Selle järgi kujunesid eri kehaosadest algul kõikvõimalikud juhuslikud moodustised, millest jäid püsima ainult otstarbekohased eluvõimelised kombinatsioonid. Empedokles kinnitas ka, et kõik elusolendid on vaimselt samased, mis viitab tõenäoliselt pütagoorlikule mõjule.
Loodusnähtusi nagu päev ja öö, aastaajad, kuu- ja päikesevalgus, püüdis Empedokles seletada ilma jumalike jõudude otsese sekkumiseta, seevastu seletas ta rahvausundi jumalusi loodusnähtustega. Tema tunnetusteoreetiliste vaadete järgi on meeleorganeil erineva suurusega poorid, millest võivad läbi tungida vaid sobiliku suuruse ja kujuga osakesed, mis välisesemeilt pidevalt eralduvad. Samal põhimõttel – sarnane tunnetab sarnast – töötab ka nägemistaju, nii näevad valgust vaid silmad, milles – nii nagu valgusallikateski – on tugev tuleelemendi kontsentratsioon. Sama teooriat on hiljem pooldanud Goethe.
Empedokles oli ka müstik ja poeet. Talle omistati retoorika leiutamist. Gorgias Leontinist oli tema õpilane, saades arvatavasti just temalt mõtte retoorikast kui maagiast. Empedoklest peetakse viimaseks kreeka filosoofiks, kes kirjutas värssides. Tema õpetusest säilinud fragmendid pärinevad kahest poeemist, "Puhastumised" ja kreeka natuurfilosoofiale tavapärase pealkirjaga "Loodusest" ("Peri physeos"). "Puhastumistes" esitatud metempsühhoositeooria kohaselt peavad end süüga koormanud hinged ekslema kolm korda kümme tuhat aastat, pidevalt ümber kehastudes. Selleski võib näha Suur-Kreekas levinud pütaagorlaste ja orfikute mõju.
Empedokles oli tuntud nii rändava imetegija kui arstina. Väidetavalt vabastas ta oma kodulinna Akragase epideemiast, lastes raiuda kaljusse kanali, mille kaudu linnani pääsenud tuul puhus eemale linna ümbritsenud soode kahjulikud miasmid.
Iseloomult oli ta mõnevõrra kõrk, riietudes purpurisse ning väites, et tänu enda ulatuslikele teadmistele oli ta muutunud jumalikuks ning võis teha imesid. Samas oli ta tegudes ja õpetustes egalitaarseid jooni; ta võitles Kreeka demokraatia säilimise eest ja lubas, et tema õpetuse abil võivad teisedki jumalikkuse saavutada. Pärast türannia kukutamist Akragases loobus Empedokles pakutud kuningaametist ja asus juhtima demokraate.
Empedoklese surma kohta edastab Diogenes Laertios kaks erinevat versiooni. Ühe järgi heitis Empedokles end Etna kraatrisse, jätmaks järgijatele muljet enese taevaminekust. Teise järgi suri Empedokles paguluses Peloponnesosel.


Buckeye Bullet.
Buckeye Bullet (tinglikult ka Buckeye Bullet 1) on Ohio osariigi ülikooli üliõpilaste poolt valmistatud väga kiiresti liikuv elektriauto. Alates 2003. aasta oktoobrist hoiab auto enda käes kiireima maismaal elektrijõul liikuva sõiduki tiitlit.
Kere.
Autol on süsinikfiibrist kere, mis on kinnitatud kroom-molübdeenist valmistatud raamile. Kere pikkus on umbes 9 meetrit, laius 60 cm ja kõrgus 90 cm. Põhi on maapinnast poole tolli ehk umbes 1,2 sentimeetri kõrgusel. Auto mass on veidi üle 1,5 tonni. Auto kõik neli ratast on sõltumatu vedrustusega.
Mootor.
Jõuallikaks on üle 500-hobujõuline kolmefaasiline vahelduvvoolumootor. Mootori tootjaks on Saminco, kes on ka üks Buckeye projekti sponsoritest. Toiteallikana kasutatakse 12 000 NiMH akude energiat, mis kombineeritud rööp- ja jadaühendust kasutades annavad alalispinget 1000 volti. See pinge muundatakse kolmefaasiliseks vahelduvpingeks efektiivväärtusega samuti 1000 V. Kolmefaasilise mootori kasutamise põhjuseks on umbes 15% suurem võimsuse ja massi suhe võrreldes ekvivalentse alalisvoolumootoriga, vaatamata muunduri lisakaalule.
Mootoriga on ühendatud 5-käiguline manuaal-käigukast.
Pidurid.
Pidurdamiseks kasutatakse kahte langevarju, lisaks on olemas tavalised pidurid.
Rekordid.
Buckeye Bulletile kuuluvad nii Guinnessi rekordite raamatu, rahvusvaheline kui ka USA elektriautode maismaal liikumise kiirusrekord.
Rekordid ületati esimest korda 2003. aasta oktoobris, neid parandati 2004. aasta oktoobris.
Erinevad institutsioonid tunnustavad rekordeid erinevalt. Guinnessi rekordite raamatusse on läinud tippkiirus üle 510 km/h. Peale selle märgitakse veel USA ja rahvusvahelist rekordit erinevate kriteeriumite järgi: esimene neist on 503 km/h ja teine 435 km/h.
Enne Buckeye Bulletit kuulusid rekordid elektriautole nimega White Lightning.
Ohio osariigi ülikool ehitab uut kütuseelemendiga elektriautot Buckeye Bullet 2, millega loodetakse Buckeye Bullet 1 rekordid ületada.
Kiireim maismaal liikunud sõiduk on ThrustSSC, mille jõuallikateks on kaks reaktiivmootorit.


Linn.
Tallinn on suurim linn Eestis
Linna mõiste ei ole täpselt määratletud. Tänapäeval mõistetakse linna all enamasti suurt asulat, kus elab vähe põllumajandusest elatuvaid inimesi, või haldusüksust, mis hõlmab sellise asula koos lähiümbrusega.
Linna mõiste on riigiti erinev. Erinevad nii kriteeriumid, mille järgi eristatakse linnu teistest asulatest, kui ka kriteeriumid, mille järgi eristatakse linnu muudest haldusüksustest.
Oswald Spengleri järgi on linn kultuuri tekkimise ja arenemise keskkond ja tingimus, mis sünnib ja sureb koos kultuuriga.
Kujunemisjärgus on asula olnud majandus- ja kultuurielu keskuseks. Linna arengut mõjutavad ümber olevad asumid. Asulale linna staatuse määramisel arvestatakse ajaloolisi traditsioone, rahvaarvu, rahvastiku ruumilist paiknemist, sotsiaalmajanduslikke funktsioone ja arenguperspektiive.
Asulast saab linn siis, kui sellele asulale või mitut asulat hõlmavale haldusüksusele antakse linna õigused ja linna nimetus. Eri riikides on erinevad tingimused linna staatuse andmiseks.
Linna piiritlus ja määratlus.
Linnale on olnud iseloomulik enese kaitsmine linnamüüri või vallikraaviga. Kaitsevajadus on tinginud linna kompaktsuse. Vanades linnades on nende kaitseehitiste jäänused kesklinnas, sest linn on nende vahelt välja kasvanud. Säilinud kaitseehitistele antakse uus funktsioon. Tänapäeval ei ole enamasti linna ja maa vahel selget piiri, vaid sujuv üleminek. Linnad kasvavad omavahel kokku ja linna elemendid tungivad maale.
Linna on raske määratleda, mistõttu linnade kohta ei leidu ka usaldatavaid statistilisi andmeid. Tavaliselt loendatakse elanikke arvu haldusüksuste kaupa, haldusüksuste piirid aga ei lange kokku linnade piiridega.
Pole selge, mida lugeda linna elanike arvu alampiiriks. See ei saa olla kõigis maades ühesugune: hõredalt asustatud riikides eristuvad maapiirkonnast selgelt ka suhteliselt väikese elanike arvuga asulad. Rahvusvaheliselt peetakse alampiiriks 2000, kuid tihedalt asustatud maades on see suurem, näiteks Jaapanis 30 000.
Maailmas on palju asulaid, milles suur osa elanikest tegeleb põllumajandusega. Need on külad. Seal puudub linnadele omane igakülgne majanduselu, teenuste kättesaadavus ja transpordisõlme olemasolu. Kui aga elanike tegevusalad mitmekesistuvad, muutuvad külad linnadeks.
Raske on ka öelda, kui tihe peab asustus olema. Tänapäeval ei ole maa ja linna vahel asustustiheduse poolest alati selget piiri.
Linnale omane majandus tähendab, et asula on inimeste kohtumispaik, kaubanduse ja teeninduse, hariduse, kultuuri ja tervishoiu keskus. Linnas hangib suur enamik töötajaid elatist tööstuses ja teenistuses.
Linna geograafiline definitsioon peab arvestama kõiki kolme tunnust.
Linna tähistavad sõnad eri keeltes.
Inglise keeles on linna kohta kaks sõna. "City" on algselt katedraaliga linn, praegu tähendab see tavaliselt suuremat linna. "City" tähendab ka kesklinna. Teine sõna "town" tähendab algselt 'õu'. Linnade nimedes on see sageli lühenenud kujule "-ton".
Nii inglise sõna "city" kui ka hispaania "ciudad", itaalia "città" ja prantsuse "cité" pärinevad ladina sõnast "civitas", mis tähendab kodanike ("cives") kogumit.
Prantsuse keeles on "ville" linn, "village" aga on prantsuse ja inglise keeles küla.
Norra keeles linna tähistav sõna "by" tähendas algselt elumaja. Rootsi keeles tähendab sama sõna küla. Linna kohta öeldakse rootsi keeles "stad" (saksa keeles "Stadt").
Vene sõna город vastab skandinaavia sõnale, millest pärineb praegune "gård" ('talu').Vene keeles on linnanimede lõpus mõnikord "-grad", mis on selle sõna kirikuslaavipärane kuju.
Linnade ealine liigendus.
Linnade liigitus aitab ka mõista nende ajaloolist väljakujunemist. Linnad kujunesid oma üldises tähenduses välja juba ammu enne tsivilisatsioone. Linnade arengus tekkisid nende keskele templid ja seejärel templikompleksid. Tsivilisatsioonile omaseks linnatüübiks on küpsed (suur)linnad, millele on omane juba eri tüüpi linnaosade ilmnemises seisnev liigendus.
Sõnad "linn" ja "kaupunki" peegeldavad eesti ja soome keeles ka keskaja Euroopa uute linnade tekkes ja arengus ilmnenud joont. Pimedal ajal säilisid enam need väikelinnad, mis olid piiskopilinnad. Alguses tekkisid uued linnad käsitööliste ja kaupmeeste asulate ja asulakettidena ümber neile kaitset taganud ja maad kasutada lubanud feodaalide linnuste. Hiljem võitluses oma õiguste eest ja iseseisvudes sai neile olulisemaks jooneks turg, ärid ja kaubandus. Rahasuhetelt rahamajandusele üleminekuga hakkasid eralduma ka juba uue kõrgklassi elurajoonid. Ilmus sõna "urbaniseerumine". Suurlinnade teke algas 19. sajandil seoses tööstusliku pöörde ja industrialiseerimisega.
Linnade sisestruktuur.
Linnaasula arengu käigus kujundatakse linna sees sektoreid. Igale sektorile on iseloomulikud omad maa hinnad sõltuvalt kaugusest keskusest, omad funktsioonid, hoonestus ja elanikke tegevus.
1) kesklinn ehk ärila, mida moodustatakse tavaliselt ajaloolisest linnasüdamest. Kuna on ta parima kättesaadavusega, siis moodustatakse siin ärila ehk "city" (inglise "central business district"), kus paiknevad kõrgemate hindadega kauplused, pankade ja suurettevõtete peakorterid, valitsusasutused, saatkonnad jms. Ruumi nappuse ja rendi kõrged hinnad sunnivad ehitama kõrghooneid; elanikud, vähemtulukad kauplused ja tööstus surutakse kesklinnast välja.
a> piirkond Tallinnas oli agul, praegu see on populaarne elamiskoht
2) agul ehk üleminekupiirkond, kus on ülekaalus segahoonestus, milles vahelduvad ümberehitatud teenindusettevõtete hooned, kontorihooned, kauplused ja elamud. Arenenud riikides on see populaarne elamispiirkond, aregumaades muutub see sageli slummiks.
3) vana tööstuspiirkond, mis oli kujunenud tööstus- või ladude piirkonnaks 19.–20. sajandil ning hiljem oli sageli ümber ehitatud. Praegu paiknevad siin tavaliselt suured kaubanduskeskused (super- ja hüpermarketid) ning mitmekorruselised elumajad.
4) madala maksumusega linnarajoonid – mitmekorruseliste kõrghoonetega magalad. Kinnisvara hinnad on seal suhtelised madalad, korterites on kõik vajalikud mugavused (keskküte, veevärk, kanalisatsioon, prügišahtid, elekter ja internet, rõdu jne). Rajoonis on tavaliselt koolid, lasteajad, kauplused, kultuurimaja jt asutused.
5) kõrge maksumusega (eliidi) elamurajoonid, mis paiknevad äärelinnas. Kaasaegsete mugavustega mitmetoalised luksuslikud kotedžid on looduslikult puhas ja ilusas piirkonnas. Neid saavad osta vaid kõrge sissetulekuga inimesed, kes sõidavad tööle ja kooli autoga, vajalikke kaubaid ostavad super- ja hüpermarketest linna ääres.
6) uuskeskus (inglise "edge city") on linnast väljas eraldi rajatud äripinnad, kuhu on kontsentreeritud äri-, kaubandus- ja teenindusasutused. Neid ühendavad linnaga hea kvaliteediga maanteed.
Uus tootmise piirkond vajab head transpordiühendust
7) uus tootmise piirkond on linnapiirkond, kus on loodud kõrgtehnoloogilise toomisega ettevõtted. Tavaliselt on nad linna ääres kas lennuvälja või kiirtee juures.
9) vanad ja uued keskklassi elamurajoonid (korrusmajad)
10) eeslinn, kus asuvad vaid eliidi elumajad (inglise "suburb")
11) regeneratsiooniala endises agulis või tööstusalal
Vanaaeg.
On üsna kindel, et Eufrati ja Tigrise jõe ümbruses eksisteerisid linnad 2500 kuni 3000 eKr. Urukis elas sel ajal 50 000 inimest. Esimeste linnade rajamise aeg ja elanike arv pole selge.
Pole selge, kuhu paigutub linnade rajamine teiste innovatsioonide (loomade kodustamine, taimede kasvatamine ja kaubandus) kõrval. Traditsioonilise ettekujutuse järgi oli linnade tekke eelduseks toidu ülejääk põlluharimisest linna lähedal. Et aga osutub, et linnade ja kaugkaubanduse algus võivad olla palju varasemad, kui seni arvatud, on mõned uurijad selles eelduses kahtlema hakanud. On ka teooria, mille kohaselt linnad on tekkinud kaubanduse tõttu ja põlluharimine linnade toiduvajaduse tõttu. Mõned uurijad kahtlevad esimeste linnade tekke majanduslikes seletustes üldse ning peavad esimesi linnu eelkõige kuningliku või vaimuliku võimu keskusteks.
Tundub olevat selge, et esimesed linnad tekkisid jõgede lähedal, kus sai põlde niisutada. Niisutus vajas organiseeritust ja koostööd, mis nõudis tööjaotust. Esimesed suuremad linnad tekkisid tõenäoliselt Mesopotaamias ja Niiluse orus. Ka mujal tekkisid esimesed linnad jõgede (Indus, Huang He) ääres.
Pole selge, kas linnaelu levis esimestest linnadest või tekkis eri kohtades sõltumatult. Vähemalt Ameerikas tekkisid linnad nähtavasti Vana Maailma linnadest sõltumatult ja arenesid sarnaselt.
Paljud vanaaja riigid olid linnriigid. Nad koosnesid linnast koos ümbritseva maaga või mitmest algselt iseseisvast linnast. Suurem osa elanikest töötas põldudel. Linnas elasid ka kuningas, tema nõuandjad, ametnikud, preestrid, kaupmehed ja käsitöölised. Käsitöö ja kaubandusega soetatud jõukus võimaldas linnal rajada kaitserajatisi, ehitada sõjalaevastikku ja varustada sõjaväge. Vana-Kreeka koosnes sellistest linnriikidest ja Rooma riik oli linnriikide liit.
Alguses sõltus linnade arv ja suurus suhteliselt lähedase tagamaa võimest toiduaineid toota. Maaharimise tootlikkus oli nii väike, et enamik linnu ei saanud kuigi suureks kasvada isegi siis, kui transpordivõimalused paranesid.
Suurim ja kuulsaim vanaaja linnriikidest oli Rooma. Õitseajal (esimestel sajanditel pKr) elas seal eri hinnangutel pool miljonit kuni miljon inimest. Seda võimaldas tõhus võimuaparaat ja korraldatus, mis tagas suured toiduvarud.
Eesti.
Eesti keskaegsed linnad on Haapsalu, Narva, Paide, Pärnu, Rakvere, Tallinn, Tartu, Toompea, Vana-Pärnu ja Viljandi. Peale nende oli Eestis keskajal alevid, millest osa sai linnaõiguse hiljem (sealhulgas Keila, Otepää ja Põltsamaa). 1296. aastal on Helmold de Lode maininud tema linnu Lodenrodet ja Koilat, mille kohta puuduvad muud andmed.
Hiljem said linna õigused veel Kuressaare, Paldiski, Valga ja Võru.
1. mai 1938 seisuga oli Eestis koos eelnimetatutega kokku 33 linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Nõmme, Viljandi, Valga, Rakvere, Võru, Haapsalu, Kuressaare, Petseri, Tapa, Paide, Türi, Mustvee, Põltsamaa, Tõrva, Mõisaküla, Jõhvi, Otepää, Kunda, Sindi, Elva, Kallaste, Antsla, Kärdla, Kilingi-Nõmme, Jõgeva, Suure-Jaani, Keila, Mustla ja Paldiski. Linnad jagunesid pealinnaks (Tallinn) ja esimese, teise ja kolmanda astme linnadeks.
1945. aastal liideti Petserimaa Vene NFSVga ja sellega hakkas Petseri Venemaale kuuluma.
15. juunist 1946 said linnadeks Kohtla-Järve ja Kiviõli.
Eestis jagunevad linnad omavalitsusstaatusega linnadeks ja vallasisesteks linnadeks.
Ameerika Ühendriigid.
Ameerika Ühendriikides määratakse linna statuudi vastavalt osariigi seadustele.
Norra.
Norra vanade, keskaegsete linnade seas on Tønsberg, Trondheim, Bergen, Stavanger, Sarpsborg ja Oslo.
Norras andis linnaõigused algselt kuningas enamasti asulatele, kus oli sadam, mille kaudu veeti välja puitu ja kalasaadusi. Linn sai staatuse "ladested" ('[lossimis- ja] laadimiskoht') või "kjøpsted" ("kjøpstad", kaubalinn). Viimast tüüpi linnadel oli laiendatud omavalitsus, kohus ja haldus ning ainuõigus majandustegevuseks oma ümbruses. See võimaldas muuhulgas kontrollida riigimaksude sissenõudmist.
Umbes 1850. aastast hakkas linnapoolne majanduselu reguleerimine ning ühes sellega ka kaubalinnaõigused kaduma.
Tänapäeval saab vald ise anda endale või ühele või mitmele oma asulale ("tettsted") linna nimetuse. Selleks peab vallas olema vähemalt 5000 elanikku ning vallas peab olema kaubandus- ja teenindusfunktsioonidega ning kontsentreeritud asustusega linnaline asula. Regionaal- ja Kommunaalametil on õigus mõjuvatel põhjustel see otsus tagasi pöörata. Selle nimetusega ei kaasne tänapäeval mingit eristaatust. Linnastaatusest ollakse huvitatud identiteedi loomise, turunduse või turistide ligimeelitamise kaalutlusel.
Rootsi.
Enne 1971. aasta haldusreformi olid linnad Rootsis valdade ehk kommuunide tüüp maavaldade ja alevite kõrval.
Üldkeeles kasutatakse sõna "linn" ("stad") praegu tavaliselt suuremate asulate kohta ning ka väiksemate asulate kohta, mis on olnud linnavaldade keskasulad. Atlases "Sveriges nationalatlas" loetakse linnadeks üle 10 000 elanikuga asulaid. Seega ei ole linna mõiste tänapäeval halduslik: ta käib asula, mitte valla kohta.
Saksamaa.
Saksamaal on linnalise asula elanike arvu alampiiriks 2000 elanikku. Suurematele asulatele võidakse anda linnastaatus. Suurlinnaks loetakse linna elanike arvuga üle 100 000 inimese. Eristatakse kreisivabu linnu ja kreisilinnu, mis kuuluvad kreisi koosseisu.
Soome.
Soomes antakse linnaõigus vallale tervikuna. Kui varem oli linnadel eriõigused ja -kohustused, siis alates 1977. aastast on vallad ja linnad võrdsete õigustega, s.t. juriidiliselt on kõik linnad vallad. Linnalaadseks vallaks loetakse vald, mille elanikest elab vähemalt 90% asulates ("taajama") või valla suurima asula elanike arv on vähemalt 5000.
Taani.
Taanis on linn ("by") määratletud kui vähemalt 200 elanikuga asula, kus majadevaheline kaugus ei ületa 200 m, kui nende vahel ei ole avalikke rajatisi.
1. jaanuari 2006 andmetel oli Taanis 1450 niisugust "linna", kus elas 86% Taani rahvastikust.
Venemaa.
Kokku on Venemaal 1092 linna. Linna statuudi määrab Venemaal omavalitsuse seadusandlus. Linnad võivad olla kas regionaalse (oblasti, krai, vabariigi jne tasemel) või piirkondliku tähendusega. Näiteks Volgogradi oblastis arvatatakse piirkondliku tähendusega linnaks asula üle 10 tuhat elanikutega, kellest töölised, teenindajad ja nende pereliikmed on üle 85%; see asula peab ka olema tööstus- ja kultuurikeskuseks.
Aga need kriteeriumid ei ole absoluutsed ning kui asula sellele ei vasta, ei tähenda see, et asula kaob linna statuudi. Mõnedes juhtumides linna statuut vastab mingit poliitiliste jõudude huvidele (nt Magass – Venemaa vähim linn), või see linn on oluline ajaloo või kultuuri seisukohast (Tšekalin, Verhojansk jt).
Asula Venemaal saab linna statuudi saada kui elanikke arv on üle 12 tuhat inimest ja nendest üle 85% ei ole põllumajanduses hõivatud. Aga 208 linnas elanikke arv on alla 12 tuhat inimest. Nad on linnad ajalooliselt või nende rahvaarv vähenes.
Mõned asulad, mis vastavad kriteeriumidele, ei taotle linnastatuudi sellepärast et ei soovi soodustusi kaotada.
Piibel.
Piibli järgi asutas esimese linna Kain: "Ja Kain sai ühte oma naisega, kes jäi lapseootele ja tõi ilmale Hanoki; ja ta ehitas ühe linna ning nimetas selle linna oma poja Hanoki nime järgi".(1 Mo. 4, 17).
Vastavalt Moosese seadustele on linnad müüriga piiratud. Asulad, mis ei ole müüriga piiratud, on külad. Sellest oleneb kinnisvara käsitlemine: kodasid müüriga piiratud linnades võib müüa igaveseks ja neid ei saa välja lunastada hiljem kui üks aasta peale müüki. Kojad müüriga piiramata külades kuuluvad põllumaa juurde, mistõttu nad tagastatakse tasuta juubeliaastatel.


Surnud 2003.
"Siin on loetletud 2003. aastal surnud tuntud inimesi ja loomi


Süvaveekerge.
Süvaveekerge ehk uhkvool (parem kui: tõusuhoovus, kerkehoovus, tõusikvool, "upwelling", apvelling) on rannikulähedase mere süvakihtidest pärineva külma vee tõus pinnakihtidesse. Süvaveekerke vastandnähtus on pealisvee sukeldumine (inglise "downwelling").
Alasid, kus süvaveekerge toimub, nimetatakse süvaveekerkealadeks.
Süvaveekerke põhjustajaks on maa poolt puhuvad tuuled, mis viivad pealmise sooja veekihi merele. Seda asendab aga kompensatsioonihoovusena külm ning toitaineterikas vesi süvakihtidest.
Parim süvaveekerkeala näide on Lõuna-Ameerika läänerannikul. Meri on seal subduktsioonivööndi ja sellega seotud süviku tõttu sügav ning tavaliselt püsivad seal idakaartetuuled, mis vee pinnakihi ookeanile puhuvad.
Süvaveekerkest saavad palju kasu Peruu ja Tšiili kalurid, sest toitaineterikas vesi meelitab sinna hulgaliselt kalu.
Siiski esineb mõnel aastal ka vastupidine olukord, kus tuul puhub läänest. Sellist nähtust nimetatakse El Niñoks ja selle tekkepõhjused ei ole täpselt teada. Selle mõju on globaalne, ning seetõttu võib tal olla seos globaalse soojenemisega; viimastel aastatel on täheldatud El Niñode kestuse pikenemist.
Süvaveekerge soodustab kalapüüki, sest süvakihtide vesi on toitaineterikas (peamiselt nitraadid ja sulfaadid). Koos merevees lahustunud süsinikdioksiidiga kasutavad neid ainevahetusel fotosünteesivad bakterid ja protistid, keda nimetatakse fütoplanktoniks. Fütoplanktonist toituvad omakorda mereloomad, keda inimene sageli toidu eesmärgil püüab.
Süvaveekerge mõjutab oluliselt ka kliimat, sest külm vesi jahutab atmosfääri alumist kihti, tuues sellega kaasa temperaturiinversiooni, mis takistab tõusvate õhuvoolude ja seega ka pilvede tekkimist. See ongi põhjuseks, miks Tšiili põhjaosas asuvas Atacama kõrbes sajab üliharva.
Süvaveekerke tõttu jahtunud meri on tihti teravas kontrastis õhutemperatuuriga. Näiteks California lõunaosas puhuvad mägedest tihti nn Santa Ana tuuled. Olemuselt sarnaseid tuuli nimetatakse Euroopas föönideks ja Kaljumäestikus "chinookideks. See teeb õhu küll väga kuumaks ja kuivaks, kuid ühtlasi viib ka sooja vee merele, mis inimesi ujuma ei meelita.


Eesti Vasakpartei.
Eesti Vasakpartei (EVP) oli erakond, mis on olnud läbi aegade sotsialistliku ideoloogia kandja Eestis, Eestimaa Kommunistliku Partei järeltulija. EVP sai oma nime 18. detsembril 2004 ESDTP XIII kongressil Tallinnas.
Eesti Vasakpartei pidas vajalikuks suurendada riigi reguleerivat osa majanduses.
2004. a. seisuga oli Vasakparteil on umbes 1100 liiget üle Eesti, kõige rohkem oli liikmeid Tallinnas. Liikmetest 10% oli alla 35-aastased. ESDTP oli viimati Riigikogus esindatud 2 inimesega 1999-2003.
Välislingid.
Vasakpartei


Eduardo Camaño.
Eduardo Óscar Camaño (sündis 17. juuni 1946) on Argentina peronistist poliitik. Ta oli Argentina ajutine president 31. detsembrist 2001 kuni 1. jaanuarini 2002.


Euroopa Vasakpartei.
Euroopa Vasakpartei "(European Left Party (EL))" on Euroopa vasakparteide ühendus, mis asutati 8.-9. mail 2004 Roomas.
EV juriidiline asukoht on Brüsselis.
Euroopa Vasakpartei on sõltumatute ja suveräänsete Euroopa vasakparteide ja mittetulundusühingute (MTÜ) paindlik, detsentraliseeritud ühendus, mis tegutseb konsensuse alusel.
EV asutajaliikmed on Euroopa Liidu (EL) liikmes- ja assotsieerunud maade sotsialistlikud, kommunistlikud, punarohelised ja muud demokraatlikud vasakparteid. EV põhikirjaga nõustumine on Euroopa Vasakparteisse kuulumise eeltingimus.
EV liikmeks võib saada iga vasakpoolne poliitiline organisatsioon Euroopas, mis nõustub EV platvormiga (manifestiga) ning tunnustab tema põhikirja. Teisi organisatsioone võib põhiliikmete poolt kutsuda EV vaatlejateks.
Euroopa Vasakpartei asutajad.
EV esimees on Itaalia Kommunismi Taasasutamise Partei (PRC) esimees Fausto Bertinotti. EV Keskjuhatusse kuulub igast liikmesmaast kaks inimest - mees ja naine. Eesti Vasakparteid esindavad Sirje Kingsepp ja Enn Ehala.
Euroopa Vasakpartei eesmärgid.
EV toetab sugudevahelist võrdsust kõigis igapäevaelu valdkondades. Feminism ja sugudevaheline võrdsus on EV toimimise ning arengu põhialused.


Adolfo Rodríguez Saá.
Adolfo Rodríguez Saá Páez Montero (sündis 25. juuli 1947) on Argentina peronistlike vaadetega poliitik. Oli 1983—2001 San Luisi provintsi kuberner, 2001. aasta detsembrikriisi ajal oli lühiajaliselt (23. detsember — 31. detsember 2001) Argentina president.
Saa, Adolfo Rodriguez
Saa, Adolfo Rodriguez


Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed ja Põhjala Vasak-Rohelised.
Euroopa Ühendatud Vasak ja Põhjamaade Vasakrohelised (EÜV/PVR'") ("Gauche Unitaire Européen – Nordic Green Left" (GUE/NGL) - üldlevinud lühend, "Gauche Unitaire Européenne, Gauche Verte Nordique" (GUE) - prantsuse keeles, "European United Left - Nordic Green Left" (EUL/NGL) - inglise keeles, "Vereinigte Europäische Linke - Nordische Grüne Linke" (VEL/NGL) - saksa keeles) on Euroopa Liidu sotsialistlikke ja kommunistlikke parteisid ühendav Euroopa Parlamendi fraktsioon. See on suuruselt viies Europarlamendi fraktsioon. Pärast Euroopa Parlamendi valimisi 2004. aastal kuulub GUE/NGLi 41 liiget 14 maalt.
Erinevalt teistest fraktsioonidest on EÜV/PVR konföderatiivne, s.t. tal puudub ühine programm ja ta koosneb kahest grupist: GUE - Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed (koosneb Euroopa Vasakpartei liikmetest ja sõltumatutest vasakparteidest) ja NGL - Põhjamaade Vasakrohelised (koosneb Rootsi, Soome ja Taani vasakparteidest).
Parteil on mitmeid liikmestaatuse klasse. Liikmesparteid on grupi täisliikmed. Mitu parteid said hiljuti vaatleja staatusest täisliikmeks seoses sellega, et nende riigid ühinesid Euroopa Liiduga. Assotsieerunud liikmed on nendest riikidest, mis ei kuulu ELi.
Koostöölepingus on määratud fraktsiooni tegevuse põhivaldkonnad. Need on
GUE/NGLi seisukohad.
GUE/NGL soovib, et Euroopa Liidus valitseks maade vahel solidaarsus, ning et mõjuvõimsamad riigid ei suruks oma poliitikat teistele peale.
GUE/NGL leiab, et praegu on Euroopa Liidus liiga vähe demokraatiat, ning et EL lähtub põhiliselt uusliberaalsest poliitikast, mis suuresti eirab tavakodanike vajadusi. Seetõttu tähtsustab GUE/NGL maade koostööd, mis kindlustaks nende spetsiifiliste probleemide, vajaduste ja tugevate külgede arvestamise Euroopa Liidus.
GUE/NGL on veendunud, et rahulikuks kooseksisteerimiseks ei ole vaja Euroopa Liidu militariseerimist. GUE/NGL pooldab turvalist tulevikku, kuid seda mitte sõjalise võimu, vaid pigem organisatsioonidevahelise koostöö abil.


Ken Thompson.
Kenneth Thompson (sündis 4. veebruaril 1943) on informaatik, kes on tuntud oma suure mõju tõttu UNIX-i väljatöötamisele.
Sündinud USAs Louisiana osariigis New Orleansi linnas. Lõpetanud Kalifornia ülikooli Berkeleys bakalaureuse ja magistri kraadiga elektroonikas.
Ta oli koos Dennis Ritchiega aastal 1969 Belli laboratooriumis üks põhilisi operatsioonisüsteemi UNIX loojaid. Selle raames lõi Thompson ka programmeerimiskeele B, mis sai aluseks Dennis Ritchie programmeerimiskeelele C, mis on hetkel üks maailma levinumaid programmeerimiskeeli. Lisaks kirjutas ta ka algse UNIX-i standardse tekstiredaktori ed, mis põhines varasemal programmil ged.
Hiljem juhtis ta koos Rob Pike'iga Belli laboratooriumis operatsioonisüsteemi Plan 9 loomist, mille raames ta lõi UTF-8 kooditabeli.
Thompson ja Ritchie said 1983. aastal koos Turingi auhinna oma teenete eest üldise operatsioonisüsteemide teooria ning operatsioonisüsteemi UNIX loomisel.
Thompson lahkus Belli laboritest 1. detsembril 2000, ning on hetkel Entrisphere Inc kaastööline.
Osaleb 2007. aastal algatatud Google-i projektis programmeerimiskeele Go loomisel.


Jigorō Kanō.
Dr. Jigorō Kanō (嘉納 治五郎 "Kanō Jigorō", 28. oktoober 1860, Mikages – 4. mai 1938) on jūdo rajaja.
Dr. Jigorō Kanō on sündinud 28. oktoobril 1860. aastal Jaapani mereäärses linnas Mikages. 1871. aastal lõpetas J. Kanō Tokios keskkooli. Olles 17-aastane astus ta Kaisei Lütseumi, mis hiljem nimetati ümber Tokio Keiserlikuks Ülikooliks. Ta sooritas eksamid sotsioloogia teaduskonda, kust ta siirdus pedagoogika teaduskonda. Aasta hiljem kaitses filosoofias doktoriväitekirja. Ta lõpetas ülikooli 1881. aastal
16-aastasena alustas J. Kanō tegelemist jūjutsuga. Tema esimeseks jūjutsu õpetajaks oli sensei Teinosuke Yagi, kes õpetas talle jūjutsu põhiprintsiipe. Hiljem on ta õppinud Tenji-Shinyo ryu koolis selliste jūjutsu meistrite käe all nagu sensei Hachinosuke Fukuda ja Masatomo Iso. 1881. aastal siirdus Kanō õppima Kito ryu kooli Tsunetoshi Iikobo juurde.
1882. aastal, pärast Kano nimetamist instruktoriks ja inspektoriks priviligeeritud Gakusjuini Lütseumis, alustas ta õpitud jūjutsu tehnika ümbertöötlemist, analüüsides vanu käsikirju ja süstematiseerides arvukate koolkondade tehnikaid. Ta pidas võimalikuks, et saab ühendada parimad tehnikad erinevatest koolkondadest ühtseks süsteemiks ning et saab luua kehalise kasvatuse programmi, mis haarab vaimseid ja kehalisi oskusi.
1887. aastal tegi ta esimesed märkmed jūdō tehnika alal. Kuid alles 62-aasta vanuselt pidas ta võimalikuks üldistada talletatud kogemused ja kirjutada raamat jūdōst.
Kanost sai Keiserliku Majandusministeeriumi ja Riigi Õpetusministeeriumi esindaja ja 1932. aastal valiti J. Kanō Jaapani Kehakultuuri ministriks.
1935. aastal sai Kanō Asahi preemia silmapaistva töö ja organiseerimise eest Jaapani spordis.
1938. aastal osales Kano Kairos Olümpiakomitee Kongressil, kus arutati lähenevate Olümpiamängude ettevalmistust. Kano valiti Jaapani Olümpiakomitee liikmeks 1909. aastal. See, et järgmised olümpiamängud pidid toimuma Jaapanis, oli suurel määral prof. J. Kano teene. Ühtlasi oli ka Kano esimene Aasiast pärit ROK-i liige.
Pöördudes tagasi Kairost professor Jigorō Kanō suri 4. mail 1938. aastal.
Kanō, Jigorō
Kanō, Jigorō
Kanō, Jigorō


Eesti Vabariigi põhiseadus (1920).
Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseadus on Eesti Vabariigi esimene põhiseadus. Asutav Kogu võttis põhiseaduse vastu 15. juunil 1920, kuid rahvahääletust selle kehtestamiseks ei korraldatud, erinevalt 1934. ja 1938. aasta põhiseadusest, seega ei ole tegemist rahva poolt vastu võetud põhiseadusega. Põhiseadus jõustus sama aasta 21. detsembril.
1920. aasta põhiseadust on iseloomustatud väga demokraatliku põhikorra aktina. 1920. aasta põhiseadus tugines suures osas võimude lahususe põhimõttele. Riigipead ei olnud. Neljandaks võimuks põhiseaduse mõttes loeti rahvast, keda käsitleti eraldi riigiorganina. Isikute põhiõigused ja vabadused olid põhiseaduse sõnadega hästi tagatud.
1920. aasta põhiseaduse nõrgaks küljeks on peetud vähest tasakaalustatust võimude vahel. Seadusandlikku võimu esindava Riigikogu volitused olid väga laiad, mis tingis täitevvõimu nõrkuse. Sisuliselt tõi see kaasa seadusandliku võimu liigse kontrolli täitevvõimu üle. Sellest tulenesid ka rohked valitsuskriisid, mis tõid kaasa põhiseaduse ulatusliku reformimise 1933. aastal.
Välislingid.
1920


Signori-Lippsi efekt.
Signor-Lippsi efekt selgitab, miks äkilist väljasuremist võidakse kujutada pikaajalise protsessina.
Paleontoloogilised teadmised põhinevad peamiselt leitud kivististel. Nende kadumine stratigraafilistest kihtidest on enamasti seostatav kivistisi ehk fossiile tekitanud organismide väljasuremisega. Kui oletada, et palju organismirühmi suri välja geoloogilises mõttes väga lühikese ajaperioodi jooksul, peaksime me ka settekivimitest leidma väga järsu piiri, kust alates teatud rühmi ei esine. Praktikas see siiski nii ei pruugi olla, sest paljusid haruldasemaid rühmi ei pruugi me lihtsalt leida ja teeme sellest järelduse, et nad surid välja varem kui laiema levikuga rühmad, kuigi tegelik väljasuremine võis toimuda umbes samal ajal.
Ehkki Signor-Lippsi efekti olemasolus pole mõtet kahelda, ei tohiks seda siiski ületähtsustada. Näiteks Kriidi lõpu väljasuremist, mille kestel surid välja ka dinosaurused, on kaua aega seletatud suure meteoriidi langemisega 65 miljonit aastat tagasi. Tänapäeval on selles hüpoteesis ikka enam ja enam kahtlema hakatud. Sellel on mitmeid põhjuseid. Näiteks küsitakse irooniliselt, et kas osa sugukondi tundis ette, et suurem pauk on tulemas, ning pidas paremaks kollektiivselt välja surra. Sellele üritatakse vastata just Signor-Lippsi efektiga. Paljud teadlased usuvad siiski, et ainuüksi meteoriidi langemisest ei piisa, sest väljasuremisprotsess kestis vähemalt 3 miljonit aastat. Otsustav tähtsus on ilmselt paljude sündmuste kokkulangemisel, milles ka meteoriidil võis olla mingi roll.
Efekti kirjeldasid 1982. aastal kaks paleontoloogi Jere H. Lipps ja Philip W. Signor.


Biograafiad (C).
Biograafiad (C) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid isikutest, kelle nimi algab C-tähega.


1546.
1546. aasta (MDXLVI) oli 16. sajandi 46. aasta.


1503.
1503. aasta (MDIII) oli 16. sajandi 3. aasta.


Tiit Toomsalu.
Tiit Toomsalu (sündis 21. novembril 1949) on Eesti poliitik.
Aastal 1968 lõpetas ta Tallinna 2. Keskkooli (praegune Tallinna Reaalkool). Aastal 1974 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli juristi diplomiga.
Aastatel 1999–2003 oli ta Riigikogu liige.
1995–2004 oli ta Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei esimees (alates 2008 Eestimaa Ühendatud Vasakpartei). 15. mai. Äriregistri andmeil kuulus ta parteisse 1991. aastast. 2010. aastal eemaldati Toomsalu parteist juhatuse otsusega.


Autoritaarne režiim.
Autoritaarne režiim on poliitiline režiim, milles riigijuht piiratud mandaadi printsiipi. Valitseja otsuseid ei piira miski, sest valitsejal on peaaegu kõik õigused; rahval puuduvad peamised poliitilised õigused.


Geopoliitika.
Geopoliitika on õpetus, mille järgi riigi poliitika määravad füüsilised karakteristikud ja ressursid (asukoht, topograafia, rahvastik, loodusvarad jne).
Mõite võttis kasutusele Rudolf Kjellén.


Käsumajandus.
Käsumajandus võib toimida ka ainult osas, tähtsamates majandusharudes, ülejäänud, vähemtähtsates majandusharudes võib valitseda turumajandus.


Totalitaarne režiim.
Totalitaarne režiim on poliitiline režiim, mis on kehtestanud ühiskonna üle totaalse kontrolli: ka need alad, mis on autoritaarses režiimis riigipoolsest kontrollist vabad, kuuluvad totalitaarses ühiskonnas kontrollitavate hulka.


1642.
1642. aasta (MDCXLII) oli 17. sajandi 42. aasta.


Välispoliitika.
Välispoliitika on kogum poliitilisi eesmärke, mis määravad riigi suhtlemise teiste maailma riikidega, samuti riigi ülejäänud väljaspoole, teiste riikide suhtes suunatud otsused ja tegevus. Välispoliitika kujundatakse kõige üldisemas mõttes riiklike huvide, julgeoleku, ideoloogiliste eesmärkide ja majandushuvide kaitseks. Välispoliitika eesmärke võidakse saavutada rahumeelse koostöö või agressiooni, sõja ja ekspluateerimise kaudu. 20. sajandi ajal suurenes välispoliitika tähtsus oluliselt, kuna kõikidel riikidel on võimalus omavahel mingil diplomaatilisel viisil suhelda.
Välispoliitika kujundavad tavaliselt valitsuse juht (peaminister) ja välisminister.
Välispoliitikat tuleb eristada rahvusvahelistest suhetest.
Rahvusvahelised organisatsioonid


1577.
1577. aasta (MDLXXVII) oli 16. sajandi 77. aasta.


1690. aastad.
1690. aastad on ajavahemik 1690. aasta algusest kuni 1699. aasta lõpuni.


Austria ajalugu.
Austria ajalugu käsitleb selle ajalugu esiajast kuni tänapäevani.
Esiajalugu.
"Lähemalt vaata artiklit Austria esiajalugu"
Praeguse Austria ala oli asustatud juba paleoliitikumis.
Varane ajalugu.
Esimene riiklik moodustis tänapäeva Austria alal oli keltide kuningriik "Noricum", mis tekkis mitme keldi hõimu liitumisel noride hõimu juhtimisel.
"Noricumist on palju müüte ja legende, sealhulgas müüt pealinnast Noreia, mille asukohta pole suudetud üheselt kindlaks teha. "Noricumi tunti eeskätt tähtsaima ekspordiartikli raua järgi. Sealne raud olevat kõvaduselt suutnud võistelda terasega.
Suurem osa teavet "Noricumi kohta pärineb Vana-Rooma ajaloolastelt, kes kujutasid sealset rahvast ebatavaliselt rahumeelse ja poliitiliselt osava rahvana, kes elas kaua Rooma riigi rahumeelse naabrina. Lõpuks lülitati "Noricum" rahumeelselt Rooma riigi koosseisu. Plinius Vanema teatel ei alistunud võitluseta üksnes pealinn, mis vallutati 16 eKr.
Saksa-Rooma riigi mark.
Austria, eriti tänapäeva Austria idaosa ajalugu algab umbes 10. sajandist Frangi riigi äärealana.
Karl Suure ajal oli Frangi riigis piirimark avaaride vastu. Ungarlaste sissetungid hävitasid selle. Pärast kolme Pressburgi lahingut suvel 907 tõmmati Ida-Frangi riigi piir tagasi Ennsi jõeni.
Margi ülevaataja oli kuninga poolt määratud "comes" või "dux". Lõpuks sai tiitliks "markkrahv".
Aastal 919 sündis Ida-Frangi riigi baasil Saksa riik. Saksimaa hertsog ja Saksa kuningas Heinrich I kogus saksa hõimud kokku uude riiki "Regnum Teutonicum". Tema poeg Otto I tegi riigi piiride ääres 955 Lechfeldi lahinguga alatiseks lõpu ungarlaste ohule: ungarlased muutusid sestsaadik paikseks. See aga tegi Ennsi ja Leitha jõe vahelise väheasustatud ala vabaks uuele asustusele.
Kui Otto I Suur krooniti 962 Roomas keisriks, sündis Saksa Rahva Püha Rooma Riik ("Sacrum Imperium Romanum Nationis Germanicae"). Sestsaadik kuulus Saksa kuningatele Rooma keisrikroon. Ühtlasi sidus see nende saatuse tihedalt Itaalia ja paavstlusega.
10. sajandi teisel poolel tekkis jälle Baieri hertsogile alluv markkrahvkond Ennsist ida pool, mida nimetati "marchia orientalis" (Idamark).
Aastal 976 läänistati see mark Leopold Ile (Liutpoldile) Babenbergide soost ning 996 mainiti juba ürikutes esmakordselt maad nimega "Ostarrichi", millest hiljem kujunes Austria saksakeelne nimi "Österreich" ('Idariik'). Selle nime kõrval kasutati aga väga kaua nimekuju "Osterland" ning selle maa elanikke nimetati "Ostermann" ja "Osterfrau".
Babenbergid ajasid sihikindlat raadamis- ja koloniseerimispoliitikat ning rajasid koos teiste suguvõsadega, sealhulgas Kuenringitega, kindlustatud maaisandavõimu. Residents asus algul Pöchlarnis, hiljem Melkis.
Markkrahv Leopold III õnnestus saada keisridünastiaga sugulaseks. Et ta asutas kloostreid (eelkõige Klosterneuburgi), kuulutati ta pühakuks.
"Ostarrichi" hertsogiriik.
Staufenite ja Welfide vahelise konflikti käigus läks Baieri hertsogiriik 1139 Babenbergide kätte. Kui keiser Friedrich I tahtis sellele tülile lõpu teha, andis ta Baieri hertsogiriigi Welfidele tagasi, kuid see-eest andis ta "Privilegium Minusega "Ostarrichile hertsogiriigi staatuse. Esimene hertsog oli Heinrich Jasomirgott, kes 1146 tegi Viini oma residentsilinnaks. "Georgenberger Handfeste" 1186 määras Traungau krahvide Steyride valduse Babenbergidele, millega kujunes välja Steiermark, mis hõlmas ka tänapäeva Ülem-Austria keskosa.
Leopold VI ajal oli kõrgkeskaegse Austria kultuuriline kõrgaeg. Tema valitsemise ajal tuli kunstis kasutusele gooti stiil. Tema poja Friedrich II-ga suri 1246 Babenbergide meesliin välja. Paljude järglasekandidaatide seast pääses võimule Böömimaa kuningas Ottokar II (Ottokar Přemysl), kelle seisused 1256 kutsusid maale, et ta segadustele lõpu teeks. Tema poliitika oli suunatud aadli tagasitõrjumisele ja linnakodanluse soosimisele, mistõttu viinlased mäletasid teda veel Habsburgide ajal kaua hea sõnaga. Kui ta püüdis haarata keisrivõimu, seisis talle vastu Saksa kuningas Rudolf von Habsburg, kes teda 1278 Marchfeldi lahingus võitis. Samas lahingus Ottokar langes. Sestsaadik olid Habsburgid "Ostarrichi" ja Steiermarki hertsogiteks.
Rudolf I von Habsburg oli alates 1273. aastast Saksa-Rooma riigi kuningas, aastal 1274 tunnustas teda paavst Gregorius X, kuid ta jäi mitmesugustel põhjustel keisriks kroonimata. Aastal 1278 andis ta Austria oma poegadele.
Aastal 1335 said Habsburgid Görzi krahvide pärijateks Kärntenis ja Krainis ning 1363 langes ka Tirool Margarete Maultaschilt hertsog Rudolf IV-le. See Rudolf IV oli hiliskeskaja intrigaanlikemaid valitsejaid. Ta viis läbi mitmesuguseid meetmeid, mis eelkõige suurendasid Viini linna tähtsust. Ta laskis võltsida "Privilegium Maiuse, mis tõstis Austria ertshersogkonnaks ning andis talle riigis rea privileege. Kuid keiser Karl IV lükkas "Privilegum Maiuse, mis väideti pärinevat Rooma ajast, võltsinguna tagasi ning seda tunnustas alles 90 aastat hiljem Habsburgist keiser Friedrich III.
14. sajandi lõpul ja 15. sajandi algul jagati Austria kolme Habsburgide liini vahel. Albrechti liin (albertiinid) sai endale Austria hertsogi tiitli ning Ülem- ja Alam-Austria koos Viiniga, Leopoldi liin (leopoldiinid) said Steiermargi hertsogiteks, Tirooli liinile läks Tirool. 15. sajandi keskpaigaks suri Albrechti liin välja ning Austria hertsogi (alates 1453. aastast ertshertsogi) tiitel läks Leopoldi liini kätte, mis sajandi lõpuks ühendas kõik Habsburgide valdused.
Austria ertshertsogiriik.
16. sajandil, kui Habsburgidest sai Euroopa võimsaim dünastia, kujunes Austria nende valduste keskuseks. Alates 15. sajandi keskpaigast oli Viin ka Saksa-Rooma riigi keskuseks. 16. sajandi alguseks oli keiser Maximilian I ühendanud oma võimu alla enamiku Madalmaadest ja taotles võimu ka Põhja-Itaalia üle, samuti pani ta abielulepingutega aluse Habsburgide võimule Ungari ja Böömimaa üle. 1521 jagas keiser Karl V Habsburgide valdused kaheks: tema järglased hakkasid valitsema Hispaaniat, Milanot ja Madalmaid, Austria, Böömimaa ja Ungari (ning ka keisritiitel) läksid aga tema venna Ferdinandi ning tema järeltulijate kätte. 18. sajandi alguses, Hispaania pärilussõja järel, said Austria Habsburgid enda võimu alla ka Lõuna-Madalmaad (Belgia). Austria Habsburgid valitsesid ertshertsogitena kuni 1780. aastani, mil nad välja surid. Habsburg-Lotringi dünastia valitses Austrias kuni 1918. aastani.
17. sajandi jooksul olid Austria ertshertsogeiks sageli mitu isikut korraga, kuid kõik kõrvalliinid surid 18. sajandi alguseks välja. Karl VI pärandas "Pragmaatilise sanktsiooniga" oma valdused tütar Maria Theresiale, kes oli ka viimane tegelik Habsburg. Kuid teised riigid keeldusid Karli surres sanktsiooni tunnistamast ning tungisid 1740 Austriale kallale, toimus Austria pärilussõda (1740–1748). Selle tulemusena säilitas Maria Theresia endale ja oma järglastele Austria ning muud Habsburgide valdused. Tema poeg, keiser Joseph II, püüdis Austriat ning teisi oma valduseid muuta ühtseks saksalikuks riigiks, kuid see ebaõnnestus. Tema vennapoeg Franz II muutis aga 1804. aastal oma valdused ühtseks Austria keisririigiks, kartes, et Napoleon I võib Saksa-Rooma riigi kaotada ning Habsburgide valdused laiali jagada. Kaks aastat hiljem Saksa-Rooma riik kaduski ning vastloodud Austria keisririik kaotas samuti osa oma valdustest Napoleoni liitlastele.
Austria keisririik.
1815 sai Austriast Euroopa võimsamaid riike, kuna Viini kongressi järel sai keisririik tagasi vahepeal kaotatud valdused ning Austria keisrist sai ka Saksa Liidu juht. Tegelikult juhtis riiki kantsler Metternich, kes oli võimul kuni 1848. aastani. Siis puhkes riigis revolutsioon, mis lõppes teovõimetu keisri Ferdinand I troonist loobumisega oma vennapoja Franz Josephi kasuks. Viimane valitses riiki kuni 1916. aastani. Peale revolutsioone muutus üha aktuaalsemaks Saksamaa ühendamise idee ning süvenes Preisimaa ja Austria konkurents, kummast saab ühendaja ning peamine jõud tulevases riigis. 1866 toimus otsustav Preisi-Austria sõda, kus austerlased said iganenud taktika, puuduliku armeejuhtimise ning relvastuse puudujääkide tõttu Königgrätzi lahingus lüüa. Preisimaa ühendas järgnevalt 4 aastaga Saksamaa enda võimu alla Saksa keisririigiks, Austria jäi sellest välja. 1867 toimus aga Austria riigi reorganiseerimine Austria-Ungariks, sest keiser lootis nii sisepingeid maandada ning olla valmis Preisimaalt revanši võtmiseks. Kuid seda võimalust Austrial enam ei tulnud ning temast sai hoopis Saksamaa liitlane.
15. mai 1848 kuni 17. mai 1848, toimus Viinis 1848. aasta revolutsioon ning keiser ning valitsus põgenesid Innsbrucki
6. oktoober 1848 - 31. oktoober 1848, toimus Viinis 1848. aasta revolutsioon ning keiser ning valitsus põgenesid Olmützi
2. detsember 1848, keiser Ferdinand I troonistloobumine
Austria-Ungari.
Austria-Ungari keisririigis eksisteerisid tegelikult kaks riiki: keisririik (kuni 1915. aastani mitteametlikult, seejärel ametlikult keiserlik Austria; "kaiserlich Österreich") ning Ungari kuningriik. Austria keiser ja Ungari kuningas olid üks ja sama isik. Sisekorralduselt olid Ungari ja Austria-osa aga tunduvalt erinevad. Ungaris kehtestus peagi ungarlaste dominatsioon vähemusrahvuste üle, Austriast kujunes aga hoopis föderatsioonitaoline moodustis. Välispoliitikas jäi Austria-Ungari üha enam Saksamaa varju ning kaotas sisuliselt oma poliitilise sõltumatuse. 1908 annekteeris Austria Bosnia-Hertsegoviina, vallandades Bosnia kriisi. Et Saksamaa polnud toona veel sõjaks valmis, lahendati see siiski diplomaatiliselt. Kuid et vastuolud Euroopas üha kasvasid, siis piisas lõpuks vaid Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmisest, et algaks Esimene maailmasõda. Austria väed tegutsesid selles suhteliselt mannetult ning Saksamaa pidi teda tihti hädast välja aitama. Siseriiklikud pinged selles multietnilises impeeriumis üha kasvasid, kuigi enamik riigi elanikest jäi keisritruuks kuni 1918. aastani. Siis oli sõjaline kaotus aga selge ning prestiiži kaotanud Habsburgide koda ei suutnud riiki enam koos hoida. 11. novembril 1918 lakkas Austria-Ungari keisririik olemast.
Esimene Austria vabariik kuni 1934. aastani.
1918. aastal kehtestati Austrias vabariiklik riigikord. Võitjariigid otsustasid Austriat analoogselt Saksamaaga võimalikult karmilt kohelda ning piirasid riigi territooriumi vaid sakslastega asustatud aladega: nn. Saksa-Austria riigile jäid Tirool, Ülem- ja Alam-Austria, Steiermark ning "Burgenland". Austrial keelati ka Saksamaaga ühinemine, see idee oli vabariigi algupoolel üpris populaarne. Austria püsis demokraatlikuna kuni 1934. aastani, mil natside võimuletulekuoht sundis riigikantslerit kehtestama diktatuuri.
Austrofašism ja seisusteriik.
1930. aastate alguses hakkasid Euroopas võimule tulema diktatuurid. Sellest ei pääsenud ka Austria. Eriti "Heimwehr" esindas fašistlikke ideid Itaalia eeskujul.
Aastal 1933 kõrvaldas Kristlik-Sotsiaalse Partei liidukantsler Engelbert Dollfuss parlamendi võimult ning alustas autoritaarse seisusteriigi rajamist fašistliku eeskuju järgi. Ta keelustas kõik parteid peale Isamaarinde ning laskis poliitilised vastased arreteerida. Ka Austria natsionaalsotsialistid keelati, mis tähendas Austria iseseisvuse veelkordset kinnitamist.
Ühe maja läbiotsimise ajal Linzis tekkis 12. veebruaril 1934 äge konflikt sotsiaaldemokraatide, "Heimwehr"i ja Liiduväe ("Bundesheer") vahel, millest sugenes kodusõda. Lõpuks olid sotsiaaldemokraadid võidetud ja algas Dollfussi diktatuur.
25. juulil 1934 leidis aset natsionaalsotsialistide riigipöördekatse (juuliputš). 154 sõduriteks ja politseinikeks maskeeritud Austria SS-last ründasid liidukantsleri bürood, liidukantsler Dollfussi tulistati ning varsti ta suri saadud haavadesse. Teine putšistide rühm hõivas RAVAG-i ringhäälingustuudiod ning levitas valeteadet, nagu oleks Dollfuss andnud valitsusasjad üle oma järglasele A. Rintelenile. See oli kokkulepitud märguanne, millest algas natsionaalsotsialistide ülestõus kogu Austrias, mille aga politsei ja Liiduvägi mõne päeva pärast maha surusid. Austria uueks juhiks sai Kurt Schuschnigg, kes jäi võimule kuni 11. märtsini 1938. aastani, mil ta Hitleri survel pidi tagasi astuma.
Austria Saksamaa osana.
11. märtsil 1938 okupeerisid Saksamaa väed Austria ("Anschluss") ja riigi juhiks määrati nats Arthur Seyss-Inquart. Järgmisel päeval toimunud rahvahääletus kiitis heaks riigi liitmise Saksamaaga. Austriast sai 13.märtsil Saksamaa 13. liidumaa ("Ostmark"). Mõni aeg pärast "Anschluss"i arreteeriti Austria sotsialistlikud ja katoliiklikud poliitikud ja saadeti koonduslaagritesse, sama juhtus ka Austria juutidega. 28. märtsil 1945 jõudsid Austriasse Ameerika Ühendriikide, paar päeva hiljem ka Nõukogude Liidu väed. Viimased vallutasid Viini 13. aprillil ja riik jagati liitlaste vahel okupatsioonitsoonideks.
Okupeeritud Austria pärast Teist maailmasõda.
Pärast Teist maailmasõda oli Austria analoogselt Saksamaaga jagatud neljaks okupatsioonitsooniks Suurbritannia, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liidu vahel. Siiski lasti seal tegutseda ka Austria valitsusel, mille välispoliitiline suhtlus oli küll väga piiratud ja ka sisepoliitikas pidi ta jälgima okupeerijate suuniseid. Alles 1955. aastal jõuti kokkuleppele okupatsiooni lõpetamises (Austria riigileping). Erinevalt Saksamaast sai sellest ühendatud, neutraalne ja demokraatlik riik.
Teine Austria Vabariik kuni tänapäevani.
Austria okupatsioon lõppes ametlikult 26. oktoobril 1955, mil kehtima hakkas uus Austria konstitutsioon. Sellega kuulutati maa igavesti neutraalseks. Poliitikas hakkasid suurimat rolli mängima kristlik-demokraatlik Austria Rahvapartei (ÖVP) ja Austria Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPÖ), mis alguses olid omavahel koalitsioonis, alates 1966. aastast hakkasid aga eraldi võimule pürgima. Tähtsuselt kolmandaks kujunes parempoolne Austria Vabaduspartei (FPÖ), mis alates 1980. aastatest muutus paremäärmuslikuks.
Seoses Austria poliitikaga tekkis mitmeid skandaale. 1986. aastal presidendiks valitud Kurt Waldheimi hakati süüdistama osalemises natsikuritegudes ja nõnda sattus riik mõneks ajaks põlu alla. Uuesti juhtus see 1999. aastal, mil FPÖ valimised võitis ja ÖVP-ga koalitsiooni moodustas. See kestis probleemidest hoolimata kuni 2007. aastani. Seejärel asus ametisse SPÖ juhitav valitsus, mis võttis koalitsiooni ka ÖVP.


Otto Neurath.
Otto Neurath (10. detsember 1882 Viin – 22. detsember 1945 Oxford) oli Austria filosoof, sotsioloog ja majandusteadlane.
Teda peetakse üheks kõige mitteortodokssemaks marksistiks.
Ta õppis algul Viini ülikoolis, hiljem Berliini ülikoolis mahemaatikat, majandusteadust, ajalugu ja filosoofiat. Ta sai doktorikraadi 1907 Berliinis, töötas vahepeal Austria sõjaministeeriumi majandusosakonnas ning habiliteerus 1917 Heidelbergi ülikoolis.
Müncheni Nõukogude Vabariigis oli ta Kurt Eisneri valitsuses keskmajandusameti president, kellena ta tegeles tsentraalse planeerimisega. Hiljem mõisteti ta riigireetmise eest pooleteiseks aastaks vangi. Ent Austria valitsuse sekkumise tõttu ta vabastati ennetähtaegselt ja sadeti välja Viini. Seal organiseeris ta ühinguga "Siedlungs- und Kleingartenverband" eneseabi elamispinna nappuse vastu. Üks näitus viis tänini eksisteeriva Ühiskonna- ja Majandusmuuseumi asutamisele.
Ta kuulus pragmaatilise teadusteoreetilise lähenemise esindajana Viini ringi vasakusse tiiba. Ta ei tunnistanud metafüüsikat ega epistemoloogiat. Marksismi pidas ta omamoodi teaduseks. Teadus oli tema jaoks muudatuste tööriist.
Koos graafik Gerd Arntziga töötas ta välja Viini pildistatistika meetodi Isotype. See oli viis kvantitatiivse info esitamiseks kergesti mõistetavate ikoonidena. Sellel leiutisel oli suur mõju kartograafiliste sümbolite arengule ning proportsionaalsete sümbolite kasutamisele võrdleva ruumilise info esitamiseks. Sellel alal võib Neurathit pidada Edward Tufte'i ja Buckminster Fulleri eelkäijaks.
Pärast 1934. aasta 12. veebruari sündmusi ja seisusteriigi rajamist emigreeris ta algul Hollandisse Haagi, pidi aga 1940 põgenema edasi Inglismaale, et oma tööd jätkata. Kui ta ei oleks natsionaalsotsialistide võimuhaaramise ajal viibinud Moskvas oma piktogrammide süsteemi selgitamas, oleks ta peaaegu kindlasti arreteeritud.
Neurathi läbitöötamata arhiiv asub Readingi Ülikoolis.


1680. aastad.
1680. aastad on ajavahemik 1680. aasta algusest kuni 1689. aasta lõpuni.


1670. aastad.
1670. aastad on ajavahemik 1670. aasta algusest kuni 1679. aasta lõpuni.


Noricum.
Noricum oli keltide kuningriik (ladina keeles "Regnum Noricum") tänapäeva Austria alal ning hiljem Rooma riigi provints.
Ta hõlmas ligikaudu Austria liidumaad Kärnteni, Salzburgi liidumaa ja ning Steiermargi, samuti Ülem-Baieri kaguosa, sealhulgas Chiemgau. Ta piirnes läänest Reetia ja "Vindeliciaga, idast ja lõunast Pannooniaga ning kagust Dalmaatsiaga. Lõunasse jäi ka südamaa Itaalia, põhjapiir Doonau jõgi kattus Rooma riigi piiriga.
Rooma riik umbes 120 (Noricum punasega)
Arheoloogilised uuringud, eriti Hallstatti kalmetes alla 40 m kaugusel Noreiast on näidanud, et seal oli jõuline tsivilisatsioon sajandeid enne kirjutatud ajalugu. Hallstatti kalmetes oli relvi ja ornamente pronksiajast kuni väljakujunenud rauaaeg.
Algasukad olid illüürlased, kes 3. sajandil eKr tõrjuti välja või alistati keldi sisserändajate poolt. Neist keldi hõimudest oli põhiline tauriskid. Roomlased nimetasid seal paikselt elavat keldi rahvast nende pealinna Noreia järgi "Norici" (tõenäoliselt sama mis tauriskid).
Maa on mägine ja väheviljakas, ent oli rauarikas ning varustas materjaliga Pannoonia, Möösia ja Põhja-Itaalia relvatöökodasid. Rooma relvade valmistamiseks kasutati laialdaselt kuulsat Noricumi terast. Horatius mainib oma "Oodides" Noricumi mõõka ("Noricus ensis", I.16).
Noricumi asukad olid vapper ja sõjakas rahvas, kes pööras rohkem tähelepanu karjakasvatusele kui põlluharimisele, kuigi on tõenäoline, et roomlased parandasid maad, kuivendades soid ja raiudes metsa.
Märkimisväärsel hulgal leidus ka kulda ja soola. Rikkalikult kasvas taim nimega "saliunca" (harilik metspipar), mida Plinius Vanema teatel kasutati lõhnaainena ("Looduslugu" XXI.20.43).
Noricum oli keltide lõunapoolne eelpost ja baas Itaalia ründamiseks. Peaaegu kõigist keldi sissetungijatest kuuleme esimest korda Noricumis.
Aastal 48 eKr asusid Noricumi asukad Pompeiuse-vastases kodusõjas Julius Caesari poolele.
Noricumi rahvas tungis koos pannoonlastega Histriasse, kuid nad said lüüa Illyricumi prokonsul Publius Siliuselt. Nii sai Noricum aastal 16 eKr sai Rooma riigi osaks. Algul sai ta piiratud autonoomia andamikohuslasest vürstiriigina. Kuigi ta kandis provintsi nime, jäi ta kuningriigiks tiitliga "Regnum Noricum". Ta oli prokuraatori kontrolli all. Alles keiser Marcus Antoninuse ajal paigutati Noricumi leegion "Legio II Pia" (hilisema nimega "Legio II Italica"). Selle leegioni ülemjuhataja sai provintsi kuberneriks. Keiser Claudiuse ajal sai Noricum umbes 40 pKr lõplikult Rooma provintsiks.
Järgnevatel sajanditel katsid roomlased Noricumi tiheda maanteedevõrguga. Sellest annavad tunnistust arvukad miilikivid ja muud arheoloogilised leiud. Kõige uuritum Rooma-aegne maanteejaam Noricumis on Immurium (Moosham Salzburgi liidumaal) Radstädter Tauerni jalamil.
Keiser Diocletianuse aegse haldusreformi käigus liideti Noricum Itaalia prefektuuri Illüüria diötseesiga. Provints ise jaotati "Noricum Ripenseks ('Kalda-Noricum', mõeldud on Doonau kallast) ja "Noricum Mediterraneum"iks ('Sise-Noricum', lõunapoolne mägine ala). Kumbagi haldusüksust juhtis "praeses".
Rooma kolooniad ja peamised linnad olid Virunum (Maria Saal Klagenfurti (Clagenfurtum, Celovec) lähedal), Ovilava (Wels), Celeia (Celje), Juvavum (Salzburg), Lauriacum (Lorch) Ennsi (Anisus) jõe suudmes.


Noreia.
Noreia oli antiikaegne linn Alpide idaosas, Noricumi kuningriigi pealinn. Selle asukoht ei ole üheselt kindlaks tehtud. Võib-olla on see väljakaevatud asula Kärntenis Magdalensbergil. Teda on paigutatud ka Neumarkti ja Hallstatti.
Noreia all saavutasid kimbrid ja teutoonid 113 eKr võidu Rooma väe üle, kuid pole selge, kas lahingupaik oli Noricumi kuningriigi pealinn või oli teisigi samanimelisi kohti. Viimase oletuse kasuks räägib see, et hilise Rooma aja teedekaardil Tabula Peutingeriana on Noreia kaks korda sisse kantud.


Norid.
Norid (ladina "Norici") oli keldi-illüüria rahvas Noricumi kuningriigis ("Regnum Noricum") ja hilisemas samanimelises Rooma provintsis (Baieri, Austria lõunaosa). Asustuskeskus oli tõenäoliselt praegune Magdalensberg Kärntenis. Nad kõnelesid nori keelt.


Volendam.
thumb
thumb
Volendam on asula Hollandis Põhja-Hollandi provintsis Edam-Volendami vallas.
Volendami nimi oli algselt "Vollendam". Algselt suubus siin E või IJe jõgi, mille ääres asus Edami asula, Zuiderzeesse. Aastal 1357 kaevasid edamlased Purmermeeri ja Zuiderzee vahele lühema ühenduskanali. Pärast seda rajati vana Edami sadama ette tamm ning vana sadam täideti. Siit ka nimi "Vollendam" 'täitetamm'. Peagi asusid sinna elama talupojad ja kalurid.
Praegu on Volendam suur küla umbes 21 000 elanikuga. Elanikud rõhutavad oma eripära võrreldes muu Hollandiga. Muuhulgas räägivad nad taani keelele sarnanevat murret.
Volendam on oma maalilise kaluriküla miljööga rahvusvaheline turistide sihtkoht.
2001. aasta tulekahju.
Kohvikus Het Hemeltje 'Väike taevas' leidis 2001. aasta uusaastaööl aset lühiajaline äge tulekahju. Kohvik oli täis noori inimesi. Süttisid kuivad uusaastakaunistused, mis olid lakke kinnitatud. Põlev mass kukkus alla.
Selles tulekahjus hukkus 14 inimest tallamise, hapnikupuuduse ja väga tõsiste põletushaavade tõttu. Umbes 180 inimest sai viga, paljud tõsiselt. Vigastatuid oli nii palju, et põletushaavakeskustest Beverwijkis, Groningenis ja Rotterdamis ei piisanud. Seetõttu viidi paljud välismaale, sealhulgas Leuvenisse ja Brüsselisse.
Uurimisel selgus, et kohvikuomanik Jan Veerman oli olnud hooletu, sest ta kasutas kaunistustes kergestisüttivat materjali. Samuti oli liiga vähe tagavaraväljapääse ja ruumis oli liiga palju inimesi. Oli ka kahtlusi, et mitmeid muid valla ettekirjutusi ei olnud järgitud. Esitati küsimus, kas vallapoolne järelevalve on olnud rahuldav.
Volendami bürgermeister Frank IJsselmuiden astus tagasi.
Kultuur.
Volendamist oli pärit popansambel The Cats.
Sport.
Volendamis baseerub jalgpalliklubi FC Volendam.


Friedrich August Kekulé.
Friedrich August Kekulé von Stradonitz (7. september 1829 Darmstadt – 13. juuli 1896 Bonn) oli saksa organokeemik, orgaaniliste ühendite struktuuri teooria üks rajajaid.
Ta oli professor Gentis (1858–1865) ja Bonnis.
August Friedrich Kekulé (hiljem August Friedrich Kekulé von Stradonitz) oli pärit ühe Böömimaa aadlisuguvõsa tšehhi liinist. Tema isa oli ülemsõjanõunik ja roosikasvataja.
Kekulé uuris mitmesuguseid süsinikuühendeid, eriti benseeni, mille struktuuriks ta oletas süsinikuringi. Aastal 1857 esitas Kekulé oletuse, et süsinik on neljavalentne.
Ta kirjutas, et benseenimolekuli ringikujulisuse avastas ta pärast unenägu, milles madu hoidis oma sabast ringi. Seda und nägi ta pärast seda, kui oli aastaid uurinud süsinik-süsiniksidemete loomust. Kekulé väitis, et on lahendanud probleemi, kuidas süsinikuaatomid saavad olla üheaegselt sidemes kuni nelja teise aatomiga.
Kuigi Kekulé väited avaldati ja võeti omaks, jõudis tema biograaf 1920. aastate alguses järeldusele, et Kekulé arusaam süsiniksideme põhinemisest neljavalentsusest põhines Archibald Scott Couperi (1831–1892) varasematel uuringutel. Peale selle oli saksa keemik Josef Loschmidt (1821–1895) benseeni tsüklilist struktuuri postuleerinud juba 1862. aastal, kuigi ta polnud seda tõestanud.


Liberaalne demokraatia.
Liberaalne demokraatia: poliitiliste liidrite valitsemine, kelle autoriteet on määratud läbi piiratud mandaadi, universaalse hääleõiguse ja alternatiivsete kandidaatide valiku ning kus on tagatud teatud õigused poliitilisele osalemisele ja oponeerimisele.


Unitaarriik.
Unitaarriik on riik, mille koosseisus ei ole autonoomseid haldusterritoriaalseid üksusi. Unitaarriigid on näiteks Eesti, Jaapan ja Prantsusmaa.
Vastupidised näited on Venemaa, millesse kuulub rida autonoomseid vabariike, oblasteid ja piirkondi, ning Saksamaa, mis koosneb täielikult autonoomsetest liidumaadest.
Unitaarriigi koosseisu võib kuuluda üksikuid eristaatusega osi (Ahvenamaa Soomes).
Unitaarriigil on ainult üks põhiseadus, ühtne õigussüsteem ning ühtne riigivõimu- ja riigivalitsemisorganite süsteem (kogu legitiimne võim on keskvalitsuse käes).


Föderatsioon.
Föderatsioon ehk liitriik on alamüksuste (föderatsiooni subjektide) ühendus, mille osadel on mõningad iseseisva riigi tunnused.
Võim ja funktsioonid on föderatsioonis jagatud keskvalitsuse ja mitmesuguste alamüksuste valitsuste vahel. Föderatsioonil tervikuna ja igal selle osariigil on oma seadusandlik, täitev-korraldav ja õigust mõistev organ, oma põhiseadus ning harilikult ka kodakondsus. Föderatsiooni põhiseaduses on määratud föderatsiooni ja selle osariikide võimupädevus; väljaspool föderatsiooni võimupädevust on osariigid suveräänsed.
Föderatsiooni äärmuslik variant on konföderatsioon, mille subjektidel on võimalus liidust välja astuda. Föderatsiooni vastand on unitaarriik.
Föderaalsed riigid.
Esimene kodanlik föderatsioon oli Ameerika Ühendriigid (1787. aasta põhiseaduse järgi).
Föderatsioonid on ka Araabia Ühendemiraadid, Argentiina, Austraalia, Austria, Belgia, Brasiilia, Brunei, Etioopia, India, Kanada, Komoorid, Lõuna-Aafrika Vabariik, Malaisia, Mehhiko, Mikroneesia, Nigeeria, Pakistan, Saksamaa, Venemaa ja Venezuela.
Šveitsi nimetatakse ametlikult Šveitsi Konföderatsiooniks, aga faktiliselt on see föderatsioon.


Konföderatsioon.
Konföderatsioon on riigikorralduse vorm, kus liidetatud riigid delegeerivad mingi osa oma võimust keskvalitsusele ja samas säilitavad esmase võimu.


Himaalaja.
Himaalaja on mäestik Aasias Nepali, Hiina, Bhutani, India ja Pakistani (mõningail andmeil ka Afganistani) territooriumil, kõrgeim mäestik Maal.
Himaalaja eraldab Ees-Indiat Tiibeti kiltmaast.
Himaalaja kulgeb kaares Nanga Parbatist Namtše Barwa mäeni. Lääneosas on ta loode-kagusihiline, idaosas kirde-edelasihiline, keskosas ida-läänesihiline. Keskosas asub Džomolungma ehk Mount Everest, mis on kõrgeim mägi Maal (mäe tipp on 8848 m kõrgusel merepinnast).
Nimi.
Mäestiku nimi tuleneb sanskriti sõnast "himālaya", mis on "tatpuruṣa"-tüüpi liitsõna sõnadest "hima" 'lumi' ja "ālaya" 'paik' ning tähendab 'lume paik'.


Ovidius.
Publius Ovidius Naso (20. märts 43 eKr Sulmo – 17 Tomis) oli Vana-Rooma luuletaja.
Ovidius oli pärit ratsanikuseisusest. Ta oli lühikest aega riigiteenistuses, ent pühendus seejärel luulele. 8. aastal saatis Augustus ta pagendusse Tomisesse (tänapäeval Constanța), kus ta ka suri.
Mitmesugust.
Ovidiusele ja tema teosele "Metamorfoosid" viitab eesti kirjanik Karl Ristikivi kogus "Inimese teekond" avaldatud värssides: "Oli kunagi keegi,/ kes tundis metamorfooside saladust./ Temast sai pagulane."


Heldin Rikk.
Heldin Rikk on eesti noorsootöötaja.
Ta õppis 1999–2003 Tallinna Pedagoogilises Seminaris noorsootööd.
Kohe pärast selle õppeasutuse lõpetamist asus ta tööle Tallinna Avatud Noortekeskuses.
Alates 2007. aasta aprillist töötab Eesti Standardikeskuses koolitus- ja projektijuhina.
Välislinke.
Rikk, Heldin


Microsoft Excel.
Microsoft Excel on tabelarvutussüsteem ehk tabelarvutus- ja tabeltöötlusprogramm, mis kuulub kontoritarkvara Microsoft Office koosseisu. Töötab operatsioonisüsteemis Microsoft Windows ja Apple Macintoshi arvutites.


Eksogeensed protsessid.
Eksogeensed protsessid on geoloogilised protsessid, mille liikumapanevaks jõuks on Päikeseenergia.
Eksogeensete protsesside toimel reljeef tasandub. Sellele töötavad vastu endogeensed protsessid, mis tekitavad reeglina järsemaid pinnavorme.


Endogeensed protsessid.
Endogeensed protsessid on geoloogilised protsessid, mille liikumapanevaks jõuks on Maa siseenergia.
Maa siseenergia on pärit radioaktiivsete isotoopide lagunemisest või aine liikumisest ja sellega seotud hõõrdumisest eraldunud soojusest. Suur osa Maa sisesoojusest on ka relikt nn Suure pommitamise aegadest.
Endogeensed protsessid töötavad vastu reljeefierinevusi vähendavaile eksogeenseile protsessidele, mida põhjustab päikeseenergia.
Endogeensed protsessid on näiteks mäestike teke, vulkaanipursked, maavärinad ja mandrite triiv.


Reljeefitüüp.
Reljeefitüüp on teatud alal levivate, tekkeloolt sarnaste pinnavormide kogum.
Reljeefitüübiks võib olla näiteks luitestik, oosistik, mõhnastik jne.


Pinnavorm.
Pinnavorm ehk reljeefivorm on mis tahes looduslik või inimtekkeline maapinna või merepõhja osa, mis erineb ümbritsevast alast kõrguse, siseehituse ja tekkeloo poolest.
Pinnavormid on näiteks jõeorg, voor ja sandur, kuid ka näiteks tuhamägi. Pinnavormi suurus ei ole piiratud. Pinnavormide hulgas on nii Himaalaja mäestik (megavormid) kui ka väikesed vihmauurded (nanovorm).
Liigitus kuju järgi.
Kuju järgi jaotatakse pinnavormid positiivseteks, neutraalseteks ja negatiivseteks. Positiivsed pinnavormid on ümbritsevast alast kõrgemad, negatiivsed aga madalamad.
Liigestustihedus ja -sügavus.
Teatud ala pinnamoe ehk reljeefi iseloomustamiseks kasutatakse liigestustiheduse ja liigestussügavuse mõistet.
Liigestustihedus on positiivsete pinnavormide hulk teatud alal: mida rohkem neid on, seda liigestatum (suurema liigestustihedusega) on reljeef. Näiteks Karula kõrgendik on suhteliselt suure liigestustihedusega pinnavorm.
Liigestussügavus on teatud maa-ala kõrguste vahe negatiivsete pinnavormide põhjast positiivsete pinnavormide tippu. Mida suurem vahe, seda suurema liigestussügavusega on reljeef.
Pinnavormide kaardistamine.
Pinnavorme kujutavat kaarti nimetatakse topograafiliseks kaardiks.
Pinnavormide teke.
Pinnavorme kujunevad geoloogiliste sise- ehk endogeensete jõudude ja geoloogiliste välisjõudude ehk eksogeensete jõudude, kosmiliste ja bioloogiliste tegurite ning inimtegevuse mõjul.
Eksogeensete jõudude toimel tekkinud pinnavormid jaotatakse kuhjelisteks ja kulutuslikeks.


IP-aadress.
IP-aadress ehk internetiaadress (inglise keeles "Internet protocol address") on internetiprotokolli kohane arvutite ja muude arvutivõrgus toimivate seadmete omavaheliseks suhtlemiseks avalikus arvutivõrgus vajalik ülemaailmselt või kohtvõrgus unikaalne aadress, sarnaselt maja- või telefoninumbrile või posti sihtnumbrile. Lühend IP tähistab interneti protokolli standardit.
IPv4.
IPv4 aadress koosneb neljast 8-bitisest (256 erinevat väärtust) osast, mis kirjutatakse nelja omavahel punktidega eraldatud arvuna (näiteks 255.255.255.255). Iga arv on täisarv vahemikus 0...255 ja ta vastab 8 kohale aadressi kahendüleskirjutuses.
Kui selline aadress on teada, võib selle kirjutada brauseri aadressiribale. Et see on tülikas, sisestatakse enamasti tavapärane aadress, näiteks www.seb.ee, ning lastakse see DNS-i serveril tõlkida IP-aadressiks.
Kasutatakse A-, B-, C-, ja D-klassi IP-vahemikke. A-klassi vahemikel saab muuta kõikide aadressiosade väärtusi, B-klassil on muudetavad aadressi kolm viimast osa, C-klassil kaks viimast osa ja D-klassil ainult viimane osa. A-, B- ja C-klassi aadressid on rahvusvaheliste kokkulepetega jaotatud kasutajagruppidele, näiteks suurfirmad ja riigid jne. Need on konkreetsed interneti IP-aadressid. Viimane, D-klass, on vaba ning mõeldud kasutamiseks kohtvõrkudes. Lisaks IP-aadressile on vajalik Subnet Mask, mis määrab ära võrgu suuruse.
IP-aadresse loob ja korraldab IANA.
IP-aadressid võivad olla staatilised või dünaamilised. Staatilised (st fikseeritud) aadressid on näiteks serveritel. Teistel veebisõlmedel, sealhulgal enamikul eraarvutitel, on dünaamiline (st ajutine) IP-aadress, mis talle antakse võrku sisselogimisel. Selleks kasutatakse DHCP teenust, mida pakub näiteks lairibaühendusi pakkuv ettevõte.
IPv6.
Praegu kasutatakse IPv4 (IP version 4), mis kasutab 32-bitist adresseerimist ja tulevikus
IPv6 (IP version 6), millel on 128-bitine adresseerimine. Viimane on kirjeldatud RFC 3513-s.
Sellega kasvab võimalike IP-aadresside arv umbes 4,3 miljardilt arvuni 3,4×1038, mis on praktiliselt piiramatu arv.
On olemas saidid, mis juba praegu võimaldavad juurdepääsu IPv6-protokolli kaudu, näiteks YouTube ja Google.
Esialgu kasutatakse IPv6 ja IPv4 rööbiti. IPv6 võeti kasutusele 2004.
Lisaks IP-aadresside arvu kasvule võimaldab IPv6 ka palju suuremat turvalisust kui IPv4, sest see võimaldab aadressi saatmisel šifreerida. Samuti lihtsustab see võrkudevahelist andmesidet.
Kohtvõrk.
Kohtvõrkude IPv4-aadressid ei ole unikaalsed, vaid erinevates kohtvõrkudes on arvutid samade IPv4-aadressidega. Näiteks firma "Y" ja firma "X" kohtvõrkudes on arvutid, millede IPv4-aadressid on mõlemad "192.168.1.2", kuid kuna "Y" ja "X" kohtvõrgud on üksteisest eraldatud, siis IPv4-aadresside konflikti ei teki. Ruuterid ei edasta siseliikluseks mõeldud pakette välisvõrku kui just tegemist ei ole virtuaalse kohtvõrguga. Vt ka NAT
Kohalik.
Aadressi "127.0.0.1" kasutavad arvutisse installeeritud interneti suunalised rakendused - näiteks serverid. Kui arvutisse on installeeritud veebiserver ja veebilehitseja aadressribale trükkida "127.0.0.1", siis veebilehitseja kuvab selle veebiserveri põhilehekülje.


Iraagi sõda.
USA tankid Bagdadis 2003. aastal.
Iraagi sõjaks nimetatakse mitteametlikult Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Austraalia vägede 2003. aasta sissetungi Iraaki eesmärgiga kukutada Saddam Husseini valitsus ning otsida massihävitusrelvi ning sõjalisele tegevusele järgnev liitlasvägede okupatsiooni.
Sündmused, mis viisid sõjani Iraagis (1990–2003).
1990 – 2. augustil tungisid Iraagi väed Kuveiti. 7. augustil kehtestas ÜRO Iraagi vastu majandussanktsioonid, mis kehtivad praeguseni.
1991 – 17. jaanuaril alustasid rahvusvahelised liitlasväed Iraagi pommitamist, algas Lahesõda. Pärast maavägede operatsiooni käivitamist vabastati Kuveit okupantidest 100 tunni jooksul. 28. veebruaril jõustus kokkulepe tulevahetuse lõpetamisest.
ÜRO julgeolekunõukogu võttis vastu resolutsiooni, milles nõuti Iraagilt tuuma-, keemia- ja bioloogilise relva arendamisprogrammide peatamist. Samuti nõuti Iraagi ballistiliste rakettide tegevusraadiuse piiramist 150 kilomeetrile. Resolutsioon keelas ka relvastuse ning selle tootmiseks vajalike materjalide müümise Iraagile. Resolutsioonis toodud tingimuste jälgimiseks loodi eriline ekspertide organisatsioon – UNSCOM. Alates 1999. aastast nimetatakse seda struktuuri " United Nations Monitoring Verification and Inspection C'"ommission" (UNMOVIC). Iraak nõustus julgeolekunõukogu resolutsiooniga.
Aastatel 1991–1993 võttis julgeolekunõukogu vastu 13 resolutsiooni, mis kohustasid Iraaki asuma koostööle rahvusvahelise avalikkusega. ÜRO inspektorid avastasid dokumendid Iraagi massihävitusrelvastuse arendusprogrammide kohta. Inspektorid avastasid, et Iraak oli väga lähedal oma tuumarelva loomisele.
1992 – Iraagi lõuna- ja põhjaosas loodi õhuruumi keelutsoonid Iraagi sõjalennukitele, vältimaks šiiitide ja kurdide kontrolli all olevate alade pommitamist. Keelutsoonide patrulli teostasid USA ja Suurbritannia õhujõud.
1993 – USA avalikustas, et Iraak oli oma maa–õhkraketid viinud maa lõunaossa. Iraak keeldus rakette välja viimast. USA ja Suurbritannia õhujõudude lennukid tulistasid rakettide kandjaid, laevadelt lastud tiibrakettidega tulistati tuumarelva tootmisettevõtteid Bagdadi lähedal. See oli esimene seda laadi operatsioon.
13. aprillil, päev enne USA ekspresidendi George Bush vanema külaskäiku Kuveiti, arreteerisid eriteenistused 13 inimest, kes olid kavandanud ekspresidendi mõrvamist. Uurimine tuvastas vandenõulaste seotuse Iraagi eriteenistusega. 27. juunil tulistasid USA sõjalennukid Iraagi luure peahoonet.
1994 – Iraagi väed liikusid kokkulepitud positsioonidelt Kuveidi piiri äärde. USA president Bill Clinton andis käsu saata Pärsia lahele lennukikandjad ja 54 tuhat sõdurit maavägesid. Misjärel Iraagi väed tõmbusid tagasi oma lähtepositsioonile.
Iraagi rahvuskongressi (INC) toetajate relvarühmad alustasid avalikku sõjategevust Saddam Husseini režiimi vastu Iraagi Kurdistanis. INCi liider Ahmad Chalabi sai paljude arvates selleks poliitilise toetuse USA administratsioonilt. INCi relvajõud löödi kiiresti puruks. 1998. aastal kirjutas president Bill Clinton alla Iraagi vabaduse aktile ("Iraq Liberation Act"), mis nägi ette USA toetuse Husseini režiimi opositsioonile.
1995 – Iraagi massihävitusrelva loomise programmi juht Hussein Kamel al-Majid põgenes Jordaaniasse. Koos temaga põgenesid tema vend ja abikaasad – Saddam Husseini tütred.
Julgeolekunõukogu resolutsiooniga alustati programmiga "Nafta toiduainete vastu". Mis oli mõeldud ajutiseks abinõuks, et kindlustada Iraagi nafta müügist saadud raha eest toiduainete ostmist nälgivale Iraagi rahvale. Kulus 18 kuud, mil Iraak suutis julgeolekunõukoguga kokku leppida programmi realiseerimise osas. Seetõttu alustas Iraak nafta eksporti alles 1996.aasta detsembris. Ning esimene kogus toiduaineid jõudis Iraaki alles 1997.aasta märtsis – 2 aastat pärast programmi vastuvõtmist.
1996 – Iraagi väed ründasid kurdide kontrolli all asuvat Arbīli linna riigi põhjaosas.
1997 – ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon kohustas Iraaki tegema koostööd ÜRO relvastusinspektoritega. Sellele vaatamata keeldus Iraak oma territooriumile lubamast kolme ameeriklasest inspektorit. Hiljem saatis Iraak maalt välja veel kuus ÜRO relvastuskontrolli missiooni liiget. Vastukaaluks keeldus ÜRO edasistest relvastuskontrollidest Iraagis. Pärast seda nõustus Iraak USA sõjalise surve kasutamise ähvardusel siiski uute relvastuskontrolli inspektorite vastuvõtmisega.
1998 – ÜRO inspektorid teatasid, et Iraak teeb neile kõikvõimalikke takistusi kontrollreidideks. Clinton ähvardas Iraagi suhtes sõjalist jõudu kasutada. Sellele vaatamata keeldus Iraak täielikult koostööst ÜROga. Kõik relvastuskontrolli inspektorid lahkuvad Iraagist.
1999 – 2000 – Iraagi õhutõrje tulistas USA ja Suurbritannia lennukeid, vastukaaluks tulistasid need Iraagi sõjalisi objekte. Iraak süüdistas USA-d agressioonis ja süütute tsiviilelanike tapmises.
Iraak viis läbi lühikese tegevusraadiusega ballistiliste rakettide katsetuse, keeldudes sealjuures riiki lubamast ÜRO relvastuskontrolli inspektoreid ja ka kõiki teisi sõltumatuid vaatlejaid. Iraak süüdistas ÜRO relvastuskontrolli inspektoreid spionaažis.
Venemaa välisminister Igor Ivanov saatis ÜRO peasekretärile Kofi Annanile kirja, milles väitis, et Iraagi suhtes kehtestatud sanktsioonide tõttu on Venemaa kaotanud 30 miljardit dollarit.
Iraak pakkus nafta ostjatele iga barreli pealt lisaks 50 USA senti, mida ei kontrolliks ÜRO. Kui ÜRO avaldas oma vastuseisu, loobusid Iraagi käest nafta ostjad sellest tehingust. Vastukaaluks peatas Iraak 2000. aastal kahel korral nafta ekspordi täielikult. Avalikuks said juhtumid, et Iraak oli müünud naftat "mustalt" väljaspool ÜRO kontrolli.
2001 – Pärast 11. septembri terroriakte New Yorgis ja Washingtonis kahtlustati ka Iraagi seotust nende kavandamisega, kuid konkreetseid süüdistusi siiski ei esitatud. USA teatas, et Iraak on taastanud oma endise võimsuse massihävitusrelva tootmiseks.
2002 juuli – Julgeolekunõukogu lihtsustas programmi "Nafta toiduainete vastu" toimet. USA välisministeerium tegi ametliku avalduse, et seitse riiki on terrorismi sponsorid – üks neist oli ka Iraak.
Jaanuaris liigitas president George Walker Bush Iraagi kurjuse telje riikide hulka. USA hakkab ette valmistama võimalusi Saddam Husseini režiimi kukutamiseks.
Veebruaris teatas Iraak, et ta on valmis riiki lubama ÜRO relvastuskontrolli inspektoreid ilma täiendavate tingimusteta.
Venemaa ja USA kirjutasid alla leppele majandussanktsioonide leevendamise kohta Iraagi suhtes.
Aprillis külmutas Hussein taas nafta ekspordi, avaldades enese sõnul sel moel solidaarsust Palestiinale. Iraak kutsub samasugust sammu astuma ka kõiki teisi Araabia riike. Samal ajal alustatati Iraagis vabatahtlike värbamist sõjaks Iisraeli vastu.
USA alustas teiste riikidega läbirääkimisi võimaliku sõjalise sekkumise üle Iraagis
Iraagi sõja põhiideed.
Iraagi sõja peaeesmärkideks oli kukutada Saddam Hussein ning otsida ja hävitada massihävitusrelvi.
USA peamiseks liitlaseks tõusis Suurbritannia. Peaminister Tony Blair esines 2003.a. veebruaris sõtta minekuks vajaliku poliitilise toetuse saamiseks parlamendi ees uue Iraagi-teemalise briifinguga, kus esitas Saddami väidetava massihävitusrelvade programmi kohta "uusi luureandmeid". Nagu pärast selgus, oli Briti peaminister enese teadmata seaduseandjatele Tema Majesteedi salateenistuse töö pähe välja pakkunud ühe California doktorandi referaadi.
Valitsuse vastava infokomisjoni töötajad olid referaadi lihtsalt internetist alla laadinud, Blairile mõeldud infopaketti lisanud ning lasknud viimasel mõelda, justkui oleks tegemist luureinformatsiooniga.
Iraagi sõja esimene faas.
"Saddam Hussein ja tema pojad peavad lahkuma Iraagist 48 tunni jooksul," ütles Bush teleesinemises Valgest Majast. "Nende keeldumine seda tegemast tõukab sõjalisele konfliktile, mis toimub meie valitud ajal." 250 000 Pärsia lahe piirkonnas asunud USA sõjaväelase kõrgeim ülemjuhataja Bush lubas, et Iraagi "vabastamise aeg on lähedal" ning "türann on varsti läinud". "Rahumeelsed jõupingutused Iraagi režiimi desarmeerimiseks on ikka ja jälle läbi kukkunud, kuna me ei tegele rahumeelse mehega," sõnas president. Bush esitas oma ultimaatumi pärast seda, kui ÜRO julgeolekunõukogu ei toetanud resolutsiooniprojekti, mis annaks selgesõnaliselt õiguse jõu kasutamiseks Iraagi vastu. Seega otsustas "valmisolijate koalitsioon" ehk USA, Suurbritannia, Austraalia, Hispaania ning veel mõned liitlased ise Husseini vastu astuda. Bush hoiatas, et sõda võib viia terrorirünnakuteni USA huvide vastu nii kodus kui välismaal, ning ütles, et on käskinud kõrgendada julgeolekut lennujaamades ja USA veepiiridel.
"Need rünnakud ei ole vältimatud. Nad on, siiski, võimalikud," sõnas president.
Kirjeldades Iraagist tulenevat ohtu, ütles Bush, et Saddamil on massihävitusrelvad, mida ta võib jagada terroristidega, ta on läbi ajaloo vihanud Ameerikat ning ta on Lähis-Ida destabiliseeriv jõud. "USA ei teinud mitte midagi, et seda ohtu ära teenida, kuid me teeme kõik, et seda võita. Selle asemel, et tragöödia poole liikuda, võtame me kursi turvalisuse poole liikumiseks."
Bush väljendas oma pettumust ÜROs ja selles, et see pole USA taga seisnud. "ÜRO julgeolekunõukogu ei ole täitnud oma kohustusi, seega täidame meie omi."
"Pärast 12 aastat diplomaatiat ja relvastusinspektsioone pole meie hea usk naasnud. Iraagi režiim on kasutanud diplomaatiat aja ja eelise saamiseks."
President Bush hoiatas oma kõnes ka Iraagi sõdureid. "Kui sõda tuleb, ärge võidelge sureva režiimi poolt, mis pole väärt teie elusid," lausus Bush. Ta soovitas sõduritel mitte täita käsku süüdata naftaväljad ja kasutada massihävitusrelvi, vaid võtta vastu USA sõdurid riigis, kes ütlevad neile, kuidas edasi käituda.
"Sõjakurjategijad antakse kohtu alla ja neid karistatakse," lubas president. "Ja siis ei loe põhjendus, et "meil kästi nii teha"," kinnitas ta.
Tsiviilisikute kohta ütles Bush, et kui USA alustab sõjalist kampaaniat, siis on see suunatud seadusetutele riigijuhtide, mitte nende vastu. Bush lubas, et iraaklased saavad toitu, ravimeid ja muud abi, kui Iraak sõjast taastub.
Bush viitas rünnaku õigustuseks ka ÜRO resolutsioonidele 678 ning 687, millele tuginedes ütles esmaspäeval ka Suurbritannia kohtuminister lord Peter Goldsmith, et koalitsioonil on legitiimne õigus Iraaki sõjalise jõuga rünnata.
Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeerium tõstis pärast Bushi kõnet ka riiklikku terrorismiohu taset – tasemele, mis oli üks aste madalamal kõrgeimast, "punasest" tasemest ehk "kõrge".
Iraak lükkas Bushi ultimaatumi tagasi juba esmaspäeval enne Bushi kõnet. Iraagi teatel oli ÜRO otsus oma personal Iraagist tagasi kutsuda "õnnetu otsus". Iraagi välisminister Naji Sabri nimetas Bushi "hulluks meheks" ning soovitas hoopis temal tagasi astuda.
Iraagi sõda algas 19. märtsil. Juba 9. aprilliks oli Bagdad vallutatud. Iraaklased juubeldasid ja tirisid maha Saddam Husseini kuju. Peale seda see purustati. Pealinna elanikud astusid tankidele vastu, käes sümboolsed rahupalmi oksad, ja tervitasid sõdureid nagu tõelisi vabastajaid. Iraagi sõja esimene faas, Saddam Husseini võimu kukutamine, oli läbi.
Välisjõudude lahkumine sõjatsoonist.
Ameerika Ühendriikide vägede väljaviimise viimane etapp algas 2010. aasta augustis, kui pärast seitsme aastast sõjalist kohalolekut Iraagis lahkus viimane riigi territooriumil viibiv Ameerika Ühendriikide armee lahingüksus – 2. jalaväediviisi 4. Strykerite brigaad. Iraaki jääb alles umbes 50 000 valvesõdurit, kes jäävad 2011. aasta lõpuni kohalike sõjaväelasi nõustama ja Washingtoni huve kaitsma ning ei osale sõjategevuses. Tipphetkel oli Ühendriikidel Iraagis 150 000 okupatsioonisõdurit, kellest Pentagoni andmetel langes alates invasiooni algusest 4419. Surma saanud tsiviilisikute arv kõigub alates sõltumatu monitooringu grupi teatel 97 196 ja 106 071 inimeseni.
1. septembrist 2010. aastal algav USA Iraagi operatsioon kannab nime Uus Koit, et sellega rõhutada ameeriklaste missiooni uut iseloomu.
Eesti kaotused.
2004. aastal langesid Iraagi sõjas Eesti kaitseväelased nooremseersant Andres Nuiamäe ja vanemveebel Arre Illenzeer. 18 sinimustvalge lipu all sõdinut sai Iraagis viga, neist kolm tõsiselt.


Judo 2004. aasta suveolümpiamängudel.
2004. aasta suveolümpiamängude judovõistlused toimusid 14.–16. augustil 2004.
Võistlusalad.
Nii meestel kui naistel oli kavas seitse kaalu. Oslema lubati 386 judokat 90 riigist.
Naised võistlesid 48, 52, 57, 63, 70, 78, 78 kg ja mehed 66, 73, 81, 90, 100 ja üle 100 kg kategoorias.
Võistluspaik.
Ateena loodeosas asuv Ano Liossia olümpiahall oli judokate ja maadlejate võistluspaik. Pealtvaatajaid mahtus tribüünidele 9000.
Eestlaste osalemine.
Ateenas osales kaks Eesti judokat, Aleksei Budõlin ja Indrek Pertelson. Mõlemad said Sydney olümpialt 2000. aastal pronksmedali.
Sama suutis Pertelson ka Ateenas. Ta alistas üle 100 kg kaaluvate meeste pronksimatšis ipponiga itaallase Paolo Bianchessi ning kordas nelja aasta tagust saavutust. Eesti esimene medal 2004. aasta Ateena olümpiamängudelt tuli taasiseseisvumispäeval.
33-aastasele Pertelsonile medali taganud heide oma kümme aastat noorema konkurendi vastu sündis minut ja 17 sekundit pärast kohtumise algust.
Lohutusringi finaalis oli Pertelson alistanud Türgit esindava tšetšeeni Selim Tataroglü. Kui kolmveerand matši oli seljataga, olid mõlemad mehed teeninud passiivse maadluse eest kolm hoiatust, järgmine tähendanuks juba mahavõtmist. Selles seisus läks Pertelson viimasel minutil heitma, kuid heite tulemusena hüppasid võidurõõmsalt püsti mõlema mehe treenerid. Algul kuulutati võitjaks türklane, ent kohtunike arupidamine seadis õigluse jalule. Tänavuse EM-i finaalis oli Pertelson Tataroglüle kaotanud. Teise pronksmedali sai hollandlane Dennis van Der Geest.


Ibeeria mäed.
Ibeeria mäed asuvad Hispaanias. Nad piiravad kirdest Meseta kiltmaad ja eraldavad Kastiiliat Aragónist. Ibeeria mägede suurim kõrgus on 2313 meetrit.


Charles Baudelaire.
Charles-Pierre Baudelaire [bodle:r] (9. aprill 1821 Pariis – 31. august 1867) oli prantsuse luuletaja, tõlkija ja kriitik. Dekadentsi rajaja.
Elukäik.
Oma lapsepõlve kohta on Baudelaire kirjutanud, et see olnud nagu lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir suutnud valgustada.
Baudelaire'i isa suri varakult ning ema abiellus uuesti kolonelleitnant Aupickiga, kes oli Baudelaire'ile elavaks näiteks, kuidas ta oma elu elada ei tahtnud.
Baudelaire õppis Lyonis ja Pariisis Collège Louis-le-Grandis juurat. Õppimisest ei tulnud aga midagi välja, Baudelaire'i tõmbas eelkõige boheemlaslik eluviis ja Ladina kvartal.
Perekond püüdis teda alkoholilembesest keskkonnast eemale saada ning Baudelaire saadeti Indiasse. Charles ei talunud laevareisi üksindust ning pöördus, Indiasse jõudmata, täisealiseks saamisel Pariisi tagasi.
Isa pärandus lubas tal meelepärast elu seada ja järgneski kolm aastat tõelist dändielu.
Perekond sekkus Baudelaire'i ellu veel korra: et ta pärandust kergekäeliselt läbi ei lööks, kuulutati Baudelaire teovõimetuks ning talle määrati äraelamiseks kindel pajuk. See sundis Baudelaire'i kirjutama.
Baudelaire'i elu armastuseks oli mulatist näitlejanna Jeanne Duval, kes kakskümmend kolm aastat järjest oli Baudelaire'i truudusetu kaaslane ning kelle vahetut mõju Baudelaire'i luules on lihtne leida.
Looming.
Baudelaire on kirjandusliku sümbolismi eelkäija.
1857. aastal ilmus luulekogu "Kurja lilled" ("Les Fleurs du mal"), mis põhjustas skandaali: kuus luuletust keelati "ühiskondliku moraalitunde solvamise tõttu".
Baudelaire'i "kunstnik" on üksi vaimupimeduse ja tehnilise progressi poolt määratud maailmas, kunstniku elu juhivad loovusest ja vaimsusest tulenevad pinged; lahendust pingetele otsib kunstnik veini, oopiumi ja hašiši ("Kunstlikud paradiisid", 1860) toel surmas.
1869. aastal, juba pärast Baudelaire'i surma, ilmus 50 proosaluuletusega kogumik "Pariisi spliin" ja 1909. aastal Baudelaire'i päevik.
Eesti keeles on ilmunud "Väikesed poeemid proosas" (1930, 1991, 1999; tõlkija Marie Under), "Kurja lilled" (1967), "Väikesed kurja lilled" (2000) ja "Kurja õied" (2000)
"Kurja lillede" 6 ärakeelatud luuletust on avaldatud ajakirjas "Vikerkaar" 2000, nr. 11-12


Indrek Pertelson.
Indrek Pertelson (sündis 21. aprillil 1971) on Eesti judoka (juudomaadleja) ja ettevõtja.
Ta on olnud Haabersti Perespordikeskuse (Arigato spordiklubi) juhatuse esimees ja spordiklubi Condor omanik.
Pärast Arigato spordiklubi pankrotti lahkus Pertelson Eestist ning tegutses Venemaal Tjumeni oblasti judokeskuses.
Saavutused.
1990 ja 1991 juunioride euroopameister
1999 maailmameistrivõistluste hõbemedal üle 100 kg Birminghamis ja Euroopa meistrivõistluste pronksmedal
2000 olümpiamängude pronksmedal üle 100 kg Sydneys
2003 maailmameistrivõistluste hõbemedal avatud kaalukategoorias Osakas
2004 olümpiamängude pronksmedal üle 100 kg Ateenas
Isiklikku.
Indrek on 193 cm pikk ja kaalub 113 kg.


Ernst Bergmann.
Ernst Gustav Benjamin von Bergmann (16. detsember 1836 Riia – 25. märts 1907 Wiesbaden) oli baltisaksa kirurg, aseptika rajaja.
Ta lõpetas erakooli, õppis 1854–1859 Tartu Ülikoolis ja kaitses 1860 samas doktorikraadi. Ta oli 1863–1864 Tartus eradotsent, 1864–1871 dotsent, 1871–1878 professor, kirurgiakateedri juhataja ja I kirurgiakliiniku direktor. Ta läks 1878 kirurgiaprofessoriks Würzburgi Ülikooli ja sealt 1882 Berliini Ülikooli. Ta osales välikirurgina Preisi-Austria (Balkanil, 1866), Saksa-Prantsuse (1870–1871) ja Vene-Türgi sõjast (1877–78).
Bergmann oli üks esimesi aseptika rakendajaid haavaravis, hakates steriliseerima kirurgiainstrumente. Ta avaldas 1870 uurimuse leeprast ja selle ravist Liivimaal. Tema uurimistöö pani aluse leprosooriumide avamisele. Rahvusvahelise tuntuse tõid talle koljuvigastusi ja ajuhaigusi käsitlevad uurimused. Ta tegeles palju aastaid pahaloomuliste kasvajatega, mille tulemusena avaldas teose "Die gegenwärtigen Forschungen über den Ursprung des Krebses". Arstiteaduses on tuntud Bergmanni sündroom (valu kadumine kaksteistsõrmikuhaavandi korral pärast verejooksu algamist) ja Bergmanni meetod (hüdrotseele kirurgilises ravis).
Tema teeneks loetakse ka Tartu Toome kliiniku juurdeehitise rajamist (avati septembris 1875). Tänu soodsatele tingimustele sai uues haavakliinikus käsitleda operatiivkirurgiat mitte ainult üliõpilastega, vaid ka sõjaväearstidega, keda sageli saadeti Tartusse täiendkoolitustele.
Ta oli mitme käsiraamatu ja kirurgiaajakirja ("Archiv für klinische Chirurgie", "Centralblatt für Chirurgie") toimetaja ja kaastööline.
Bergmannile on püstitatud ausammas Tartus Toomemäel.
Tema järgi on nimetatud Ernst von Bergmanni meditsiinikeskus Potsdamis ja Münchenis asuv Bundeswehri sõjaväehaigla Ernst-von-Bergmann-Kaserne, suuruselt teine hoone Pentagoni järel, mida USA sõjavägi on kunagi kasutanud.
Ta oli üks kolmest arstist, kes ravis Friedrich III-t, kui see 1888 kõrivähki suri.
Ernst von Bergmann oli Ruhja pastori Richard von Bergmanni (1805–1878) ja Bertha Krügeri (1816–1877) poeg.
Esimest korda abiellus ta 16. märtsil 1866 Tartus Tartu Ülikooli meditsiiniprofessori Georg von Adelmanni tütre Hildegard Adelmanniga (17. juuli 1846 – 30. mai 1868). Teist korda abiellus Bergmann 24. aprillil 1871 Karlsruhes Pauline Asbrand genannt von Porbeckiga (3. august 1842 – 17. juuli 1917). Nende poeg Gustav von Bergmann (1878–1955) oli sisehaiguste arst.


Ida Urbel.
Ida Urbel (16. detsember 1900, Viljandi – 4. oktoober 1983 Tartu) oli ballettmeister ja lavastaja.
Aastatel 1923–1926 õppis ta Gerd Neggo tantsustuudios. Hiljem täiendas end Pariisis.
Aastail 1929–1935 tegutses ta Ugalas tantsujuhina. 1935–1957 oli ta Vanemuise ballettmeister.
Urbel on lavastanud ka mitmeid oopereid.


Araks.
Araks on jõgi Aasias. Algab Armeenia mägismaalt. Voolab valdavalt itta. Keskjooksul läbib Ararati tasandiku, seejärel laskub kuristikesse. Alamjooksul voolab Kura-Araksi madalikul, suubub paremalt Kurasse.
Jõe pikkus on 1515 km ja valgla pindala 188 000 km².


Jotunheimen.
Vaade Knutshøi`st Jotunheimeni keskuse poole
Jotunheimen ('hiiglaste kodu') on Skandinaavia mäestiku kõrgeim osa, mis asub Norras Opplandi ning Sogn og Fjordane maakonna piiril, Oslost umbes 350 km põhja pool. Mäestikku ümbritseb Jotunheimeni rahvuspark ning mägesid katab tihe radadevõrk.
Mäeahelikus asuvad Norra kõrgeimad tipud, mis ulatuvad kõik üle 2300 meetri. Kõrgeim koht on liustik Galdhøpiggeni mäe tipus. Selle kõrgus on umbes 2470 meetrit, olenevalt ilmast.
Jøtunheimeni piirkonnale andis 1862. aastal nime norra kirjanik Aasmund Olavsson Vinje, keda inspireerisid selleks metsik maastik ja norra mütoloogia. Selles piirkonnas oli väidetavalt trollide ("jotun"ite) kodu. Jøtunheimenist sai hiljem Jotunheimen.


Pico.
Pico on üks Assoori saartest.
Saare pindala on 433 km². Saar on mägine ja vulkaaniline, kõrgus kuni 2351 meetrit. Kuulub Portugalile.


Gangnihessou.
Gangnihessou, ehk "Ganye Hessou", oli traditsiooni järgi esimene "Dahomee kaheteistkümnest kuningast".
Põlvnemine.
Rahvapärimuse põhjal pärines Gangnihessou dünastiast, mille liikmed olid 16. sajandil tulnud Tadost Moro jõel (kuulub kaasajal Togole) Alladasse ja saanud seal Suure Ardra kuningateks. Ta oli üks neljast vennast. Üks neist oli Suure Ardra kuningas ja pärast tema surma jagati talle kuulunud maa-ala tema kolme venna vahel. Sel moel saigi Suure Ardra ja Väikese Ardra vahel asunud Dahomee iseseisvaks, ehkki see polnud algselt suurem kui Abomey platoo.
Kuningas.
Väidetavasti oli Ganye Hessou kuningas 1620. aasta paiku. Oletatavasti kukutati ta tema venna Dakodonou poolt, kui ta reisis ringi oma kuningriigis. Tema sümboliteks olid isane gangnihessou-lind, trumm ja jahikaigas koos viskepulgaga. (Lind tähistas tema nime.)
Ajalugu.
Ajalooliselt pole päris kindel, kas Gangnihessou tõepoolest kuningas oligi. Võib ka olla, et ta oli tähtis juht, kes korraldas ühiskondlikke asju oma nõuannete läbi, samas kui tema vend Dakodonou oli esimene, kes võttis endale kuningatiitli. Igatahes on selge, et omal ajal peeti Dakodonoud kuningaks.
Suur Ardra.
Kui jälgida rahvajutte võimalikult täpselt, viitab vendade arv tegelikult Gangnihessoule kui sellele vennale, kes oli Suure Ardra kuningana kõigi kolme maa ülemkuningas. On tõepoolest lugusid, mis teda sellisena ka nimetavad. Neis on Dogbagrigenu see vend, kes saab Dahomee ja Dakodonou on Dogbagrigenu poeg.


Juura mäed.
Juura (prantsuse "Jura") on mäestik Euroopas. See kulgeb edela-kirde suunas Reinist Rhône'ini. Mõlemad moodustavad mäestiku otsast läbi murdes kärestikke, Rein ka joa. Juura mägede suurim kõrgus on 1719 meetrit.
Juura mäed on andnud nime Juura kronostratigraafilisele üksusele.


Kantaabria mäed.
Kantaabria mäed (hispaania "Cordillera Cantábrica") asuvad Biskaia lahe lõunarannal ja kulgevad ida-lääne suunas. Nad piirnevad lõunast Meseta kiltmaaga. Kantaabria mäed on kuni 2648 meetrit kõrged.


Qanıx.
Qanıx (aserbaidžaani; gruusia keeles ალაზანი (Alazani)) on jõgi Aasias Taga-Kaukaasias.
Algab Suur-Kaukasuse edelanõlvult, ülemjooksul on ta tüüpiline mägijõgi. Mägedest laskunud, voolab mööda Kahhethi tasandikku kakku. Alamjooksul pöördub lõunasse ja suubub vasakult Kurasse, täpsemalt Kural asuvasse Mingəçeviri veehoidlasse.
Pikkus 351 km, valgla pindala 10 800 km².
Jõe vett kasutatakse niisutuseks ning tema org on tähtis viinamarjade kasvatamise piirkond.


Karakoram.
Foto mäestiku keskkoha lähistelt, juuli 2004
Karakoram (varasem eestikeelne nimi: "Karakorum") on mäestik Aasias, India, Pakistani ja Hiina piiril. Kulgeb Induse paremal kaldal loode-kagu sihis. Kõrgus kuni 8611 meetrit.


São Jorge.
São Jorge on üks Assoori saartest.
Saare pindala 238 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 1066 meetrit. Kuulub Portugalile.


Karpaadid.
Karpaadid on mäed Euroopas. Kulgevad kaares Bratislavast Raudväravani Doonaul.
Karpaatide loodeosa kulgeb edela-kirde suunas. Seejärel pöörduvad mäed ida-läände suunda, nende põhjapoolse osa nimeks on Beskiidid. Karpaatide kirdeosa kulgeb loode-kagu ja põhja-lõuna suunas; seejärel pöörduvad mäed järsult ida-läänesuunaliseks ja Raudväravate juures taas kirde-edelasihiliseks.
Karpaatide kõrgus on kuni 2655 meetrit (Gerlachovský štít).


Kaukasus.
Kaukasus on mäestik Aasias. Osade geograafide arvates on Suur-Kaukasuse peaahelik piiriks Euroopa ja Aasia maailmajao vahel.
Mäestiku põhjaosa, Suur-Kaukasus, kulgeb loode-kagu sihis Aasovi ja Kaspia mere vahel. Suur-Kaukasuse pikkus on üle 1100 kilomeetri.
Lõunaosa, Väike-Kaukasus kulgeb kaarekujuliselt, lääneosas edela-kirde sihis, keskosas lääne-ida suunas (seal on ta Lihhi aheliku kaudu Suur-Kaukasusega ühenduses), idaosas loode-kagu sihis, piirneb lõunast Armeenia mägismaaga.
Läänest tuleva niiskuse tõttu on lumepiir Suur-Kaukasuse lääneosas tunduvalt madalamal kui idas. Väike-Kaukasus on Mustalt merelt lähtuva niiskuse eest isoleeritum ja sealne lumekate on seetõttu oluliselt tagasihoidlikum.
Kõrgeim mägi on Elbrus Suur-Kaukasuses (5642 meetrit).
Kaukasuse ala jaguneb Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Iraani, Venemaa ja Türgi vahel.


Mäestike loend.
Mäestike loend loetleb mäestikke ja mäeahelikke.
Sellesse loendisse ei kuulu üksikud mäed ja mäetipud, mis tuleb kanda mägede loendisse. Artiklid mäestike kohta peaks kuuluma kategooriasse mäestikud.


Kesk-Kordiljeerid (Colombia).
Kesk-Kordiljeerid on osa Andidest. Nad kulgevad põhja-lõuna suunas, piirnevad idast Magdalena ja läänest Cauca jõe oruga. Kõrgus kuni 5750 meetrit. Leidub vulkaane.


Iori.
Iori (gruusia იორი) on jõgi Aasias Taga-Kaukaasias.
Lähtub Suur-Kaukasuse edelanõlvult. Seejärel pöördub kagu suunas ja voolab läbi Iori kiltmaa. Suubub Mingəçeviri veehoidlasse. Enne veehoidla rajamist suubus paremalt Alazanisse tolle Kurasse suubumise koha lähedal.
Pikkus eri andmetel 320 või 357 km, valgla 4620 km².


Graciosa.
"See artikkel on saarest Assoori saarestikus; samanimelise saare kohta Kanaari saarestikus vaata Graciosa (Kanaari saared)."
Graciosa on üks Assoori saartest.
Pindala 60 km². Saar on künklik, kõrgus kuni 404 meetrit. Kuulub Portugalile.


Kesk-Kordiljeerid.
Kesk-Kordiljeerid on mäestik Euroopas. See kulgeb Meseta kiltmaal ida-lääne sihis ning eraldab Vana- ja Uus-Kastiiliat. Kõrgus kuni 2592 meetrit.


Mantra.
Mantra on silp, sõna, lause või heli, mida kasutatakse paljudes idamaistes religioossetes praktikates ja vaimsetes tehnikates meditatsioonil teadvusseisundi muutmiseks või suunamiseks, loitsimiseks, nõidumiseks jne.
Tuntuim mantra on budismis "om mani padme hum", mille tähendus on ligikaudselt "tõde (välk) on lootoses", kuid seda on tõlgendatud ka mitmel muul moel.
Mantrana on tuntud on ka silp "om", mida budismis ja hinduismis peetakse pühaks silbiks ning hääldatakse umbes nagu "aoum".
Erinevad traditsioonid tunnevad tuhandeid erinevaid mantraid ning neid kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel ja viisidel. Mantra võib olla tähenduseta puhas heli või vibratsioon (nagu "om"), aga tähendusrikas mõte või väljend. Erinevates traditsioonides võib mantra kasutamine olla samuti üsna erinev: mantrat võidakse kuuldavalt hääldada või sosistada, aga ka laulda, erilisel viisil kuuldavale tuues, samuti lihtsalt kuuldamatult meenutades või lastes mõttes kõlada. Mantra võib olla kasutusel ka kirjutatud kujul.
Šanti - võime haigusi ravida, kaitset saada needuse vastu, eelmistes inkarnatsioonides sooritatud halbade tegude vastu.
Vašikarana - jõud ja oskus nõiduda (võluda) loomi, inimesi ja jumalaid ning sundida neid töötama enda kasuks.
Stambhana - jõud mõjutada teiste tegusid. Uimastada inimesi ja loomi.
Vidvesana - jõud lahutada sõpru ja sugulasi jne.
Uccatana - jõud vaenlasi põgenema sundida ja plahvatusi esile kutsuda.
Marana - Jõud tappa ja vigastada mantra abil.


Trampoliinvõimlemine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Batuudihüpped 2004. aasta suveolümpiamängudel toimusid 20. ja 21. augustil.
Batuudihüpped olid esimest korda olümpiamängude kavas 2000 Sydneys.
Medalialad.
Ateenas võisteldi vaid individuaalhüpetes. Nii mehi kui naisi lasti võistlema 16.
Võistluspaik.
Batuut seati üles samas sisehallis, kus peeti ka riistvõimlemise võistlused. Pealtvaatajaid mahtus halli 17 500.


Trampoliinvõimlemine.
Trampoliinvõimlemine (varasema nimega batuudihüpped'") on võimlemise ala, mis seisneb akrobaatikas batuudil hüppamise ajal.
Nüüdisaegse batuudi leiutas 1936. aastal ameeriklane ning esimene võistlus batuudihüpetes peeti 1947. aastal just USA-s.
Rahvusvaheline Trampoliinvõimlemise Liit ("Federation Internationale de Trampoline", FIT) asutati 1964. aastal Frankfurdis ja selle viimaseks presidendiks valiti 1990. aastal ameeriklane Ronald Froehlich. 1990. aastate lõpus toimusid FIT-is fundamentaalsed struktuurimuudatused ning alates 1. jaanuarist 1999 on batuudihüpped Rahvusvahelise Võimlemisliidu (', FIG) üks aladest. Ala tehnilist komiteed FIG-i juures juhib sakslane Horst Kunze.
Aastal 1964 peeti Londonis esimesed maailmameistrivõistlused, alates 1968. aastast on maailmameistreid selgitatud üle kahe aasta. Tsükkel muutus 1990. aastate lõpus, sest aastal 2000 Sydneys oli trampoliin esimest korda ka olümpiamängude kavas. Maailmameistrivõistlused peeti 1998 ja 1999 ning edasi on maailmameistreid selgitatud paaritutel aastatel. Esimesed Euroopa meistrivõistlused peeti 1987. aastal.
Maailma- ja Euroopa maailmameistrivõistlustel jagatakse nii meeste kui naiste seas välja seitse medalikomplekti, olümpial aga võisteldakse vaid individuaalhüpetes.
Alad.
Ala võistlusmäärustes on kolm ala: trampoliin, akrorada ("tumbling") ja topelt minitrampett. Akrorajal võisteldi olümpiamängudel juba aastal 1932 (ala oli demonstratsioonalaks aastatel 1996 ja 2000).
Trampoliin.
Trampoliinvõimlemise aladest ainult trampoliin on üks neljast Olümpiamängude programmi kuuluvast võimlemisalast. Esimest korda oli trampoliin Olümpiamängude kavas aastal 2000 Sydneys. Trampoliinis viiakse võistlusi läbi järgmistes võistluskategooriates: üksikvõistlejad (naised / mehed) ja sünkroonvõistlus (naispaar / meespaar).
Trampoliin koosneb metallraamist mõõtmetega 520 x 305 x 115 cm, nailonpaeltest (4 ja 6mm laiad) kootud võrgust mõõtmetega 426 x 213 cm, mis on kinnitatud metallraamile 120 terasvedruga. Vedrusid katavad turvapolstrid, selleks et ennetada vigastusi ning vältida võimlejate kukkumist vedrude vahele. Võimlejate turvalisuse tõstmiseks, paigaldatakse trampoliini otstele spetsiaalsetele platvormidele turvamatid, mille mõõtmed on 300 x 200 x 20 cm. Trampoliin on nii võimas, et parimad võimlejad vajavad hüpete ohutuks sooritamiseks vähemalt 8 meetri kõrgust spordisaali, kuid eelistatud on 10 meetrit.
Võistlus koosneb kolmest hüppesarjast: kaks sooritatakse eelvõistlustel, üks finaalis. Hüppesari peab näitama head kehavalitsemist, konstantset kõrgust ja korrektset stiili. Hüppesari koosneb 10-st elemendist, mida sooritatakse kõrgete hüpete seeriatena, kus iga elemendi sooritus lõpeb maandumisega kas jalgadele, kõhule või seljale. Parimad meesvõimlejad sooritavad ühe kolmekordse salto ja kahekordseid saltosid mitmesuguste pööretega. Parimad naisvõimlejad sooritavad 10 kahekordset saltot pööretega või ilma. Sünkroonvõistlus on tarmpoliinvõimlemise ilusaim ja atrakiivseim ala, kus kaks võimlejat üritavad sooritada kahel erineval trampoliinil ühesugust hüppesarja nii sünkroonselt kui võimalik. Tihtipeale näeb see välja kui liikumine peeglpildis.
Akrorada "(tumbling)".
Akrobaatiline hüpperada on väga vana spordiala ning oli Olümpiamängude programmis juba aastal 1932. Tänapäeval hüpatakse rajal, mille ehituslikeks elementideks on klaasfiibertorud, mis võimaldavad võimlejatel sooritada väga kiireid ja “plahvatuslikke” hüppesarju kahekordsete saltodega koos või ilma pööreteta.
Võistlusi viiakse läbi ainult üksikvõistlejatele (naised / mehed). Koosneb hüppe- ja hoojooksurajast. Hüpperada on 25 meetrit pikk ja 185 – 200cm lai ning maandumismatiga, mille miinimummõõtmed on 300 x 600 x 30 cm. Sellel on märgistatud maandumisala, mõõtmetega 200 x 300 cm. Hüpperada on valmistatud terasraamidest, millede külge on kinnitatud klaasfiibertorud ning kaetud spetsiaalse matiga (rajakattega). Hoojooksurada on 10-11 meetrit pikk ja peaks olema hüpperajaga samal kõrgusel. Selline hüpperada võimaldab võimlejatel sooritada hüppesarja 4-5 sekundi jooksul, mõnede elementide puhul kuni 4-5 meetri kõrgusel maapinnast.
Võistlus koosneb eelvõistlusest ja finaalist, kus mõlemas sooritatakse kaks kaheksast elemendist koosnevat hüppesarja. Hüppesari koosneb elementidest jalgadelt jalgadele või jalad-käed-jalad. Hüppesarjas peab näitama võimsust ja jõudu, kiirust ja rütmi. See tuleb sooritada hea stiitliga ja maandumisega maandumisalale.
Topelt minitrampett.
Võistlusi viiakse läbi ainult üksikvõistlejatele (naised / mehed). Topelt minitrampett (TMT) on noorim trampoliinvõimlemise ala ja on nendest kolmest kõige väiksem. Nagu nimetus ütleb, on TMT “kaks omavahel ühendatud minitrampoliini”. Võimlejad sooritavad kaks elementi TMT-l ja maanduvad maandumisalale. TMT esimest kaldega osa nimetatakse tõusvaks ja teist osa horisontaalseks. Raam on umbes 2 meetrit lai ja 3,5 meetrit pikk, kõrgus 60 cm. Punutud nailonvõrk, mille paelade laius on 15mm, on kinnitatud raamile terasvedrudega. Maandumine peab toimuma maandumismatile miinimummõõtmetega 300 x 600 x 30 cm, mille peale on selgelt märgistatud maandumisala mõõtmetega 200 x 300 cm.
Võistlus koosneb eelvõistlusest ja finaalist, kus sooritatakse kaks hüppesarja. Finaalis ei ole võimlejatel lubatud korrata eelvõistluse hüppesarjas sooritatud elemente. Hüpped tuleb sooritada piisavalt kõrged, stiilselt ja kontrollitud maandumisega maandumisalale.
Trampoliinvõimlemine Eestis.
Eestis on harrastatud trampoliinvõimlemist eelmise sajandi kuuekümnendate ja kaheksakümnendate vahel. Trampoliinvõimlemise taassünd sai alguse 2004, kui korraldati esimesed Eesti taasiseseisvusaja võistlused noorte ja juunioride vanuseklassis Tartus. Jaanuaris 2005 korraldas Eesti Võimlemisliit (EEVL) esimese trampoliini algõpetuse koolituskursuse, mida juhendas (UEG) trampoliini tehnilise komitee president Erik Juhl Mogensen.


Iluvõimlemine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Iluvõimlemine 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 26. - 29. augustini.
Ajalugu.
Täieõiguslikuks olümpiaalaks sai iluvõimlemine 1984 Los Angeleses, ehkki rühmvõimlemine oli kavas juba 1952 Helsingis ja 1956 Melbourne'is.
Medalialad.
Ateena olümpiamängudel oli kavas vaid individuaalne mitmevõistlus ja üks rühmaharjutus. Üksikaladel parimaid ei selgitatud.
Võistluspaik.
Iluvõimlejad võistlesid Ateena põhjaosas paiknevas Galatsi olümpiahallis, kuhu pealtvaatajaid mahtus 6400.


Jahilaskmine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Jahilaskmine 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14. - 22. august
Ajaugu.
Esimest korda oli jahilaskmine olümpiamängude kavas 1900. aastal Pariisis. Algul lasti antiikmängude eeskujul (kreeklased austasid sel moel nii oma jumalaid) märki elusate tuvide pihta, kuid see jäi ka viimaseks korraks, mil olümpial kasutati elavaid märklaudu.
Võistlusalad.
Nii mehed kui naised võistlesid kaevikrajal (lisaks klassikalisele võistlusele veel ka paarismärkide laskmises) ja kaarrajal.
Võistluspaik.
Olümpia laskmiskeskus paiknes Ateena kaguosas Markopouloses. Pealtvaatajaid mahtus võistlusi jälgima 2093.
Eestlaste osalemine.
Teist olümpiat järjest esindas Eesti laskureid kaarrajalaskur Andrei Inešin, kes teenis rahvusvaheliselt alaliidult wild-cardi.


Korvpall 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Korvpall 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14. - 28. august
Ajalugu.
Olümpiamängudel oli meeste korvpall esimest korda ametlikult kavas 1936. aastal ja naiste korvpall 1976. aastal, näidisalana tutvustati uut sportmängu 1904 St. Louisis.
Kui veel Seouli mängudel 1988 said osaleda vaid kirjade järgi asjaarmastajad, siis 1989. aastal otsustas FIBA vahetegemise proffide ja amatööride vahel lõpetada. Uuendusega tuli kaasa ka ROK ning 1992 Barcelonas osalesid USA koondises kõik tollased tähed eesotsas Michael Jordaniga. USA Dream Teami erinevad koosseisud on ka kolmel viimasel olümpial võidutsenud, ehkki neli aastat tagasi Sydneys polnud NBA tähtede ülekaal enam kaugeltki nii veenev kui Barcelonas ja Atlantas.
Naised mängsid Ateenas oma kaheksandal olümpial. Kaks esimest korda võitis NSV Liit ja 1992. aastal selle teisend SRÜ, ülejäänud turniirid, sealhulgas kolm viimast, on lõppenud USA võiduga.
Medalialad.
Nii meeste kui ka naiste turniiril osales 12 võistkonda, kes olid jagatud kahte alagruppi. Mõlema grupi neli esimest pääsesid veerandfinaalidesse, mis naistel peeti 25. ja meestel 26. augustil. Poolfinaalid oli vastavalt 27. augustil ning medalimängud 28. augustil.
Võistluspaik.
Alagrupimängud peeti Helliniko Olympic Complexi 13 631 pealtvaatajat mahutavas saalis, mis paikns Ateena vanal lennuväljal. Alates veerandfinaalidest koliti Olümpia Sisehalli, kus oli kohti pealtvaatajaile 19 250.
Lõplik järjestus.
4. Leedu
5. Kreeka
6. Puerto Rico
7. Hispaania
8. Hiina
9. Austraalia
10. Uus-Meremaa
11. Serbia ja Montenegro
12. Angoola
Kohamängud 9. - 12. koht.
24. august
Serbia ja Montenegro - Angola 85:62 (34:25)
Veerandfinaalid.
26. august
7. koha mäng.
28. august
5. koha mäng.
Kreeka - Puerto Rico 85:75 (44:36)
Poolfinaalid.
27. august
Pronksimäng.
28. august
Kohamängud 9. - 12. koht.
24. august
Veerandfinaalid.
25. august
7. koha mäng.
27. august
Pronkimäng.
28. august


Tennis 2004. aasta suveolümpiamängudel.
2004. aasta suveolümpiamängude tennisevõistlused toimus 15.–22. augustil.
Medalialad.
Tennises jagati välja neli medalikomplekti – meeste üksik- ja paarismängus ning naiste üksik- ja paarismängus. Mängudel osales 172 tennisisti.
Võistluspaik.
Kõik mängud peeti Olympic Tennis Centeri nime kandvas kompleksis kõvakattega väljakutel. Kompleks koosnes 10 väljakust: keskväljak (8000 istekohta), esimene väljak (4000), teine väljak (2000) ja väljakud 3–9 (à 200).
Eestlaste osalemine.
Ateena tenniseväljakutel asusid võistlustulle Kaia Kanepi ja Maret Ani. Koos mängisid nad paarismängus ning Kanepi osales ka üksikmängus.


Valeri Brumel.
Valeri Brumel (vene keeles "Валерий Николаевич Брумель") (14. mai või 14. aprill 1942 – 26. jaanuar 2003) oli NSV Liidu kergejõustiklane (kõrgushüppaja). Olümpiavõitja (1964).
Brumel osales kahtetel olümpiamängudel ja tuli 1964. aasta olümpiamängudel Tokyos olümpiavõitjaks. 1960. aasta suveolümpiamängudel Roomas sai ta hõbemedali.
1962. aasta Euroopa meistrivõistlustel Belgradis tuli ta tulemusega 2.16 Euroopa meistriks. Aastatel 1961-1963 tunnistati Brumel maailma parimaks sportlaseks.
Valeri Brumel püstitas karjääri jooksul kuus maailmarekordit. 1963. aastal püstitatud maailmarekord 2.28 püsis 1971. aastani.
3. oktoobril 1965. aastal oli tal liiklusõnnetuse tagajärjel ohtlik jalaluumurd. Talle tehti kokku 29 operatsiooni. Pärast paranemist alustas ta uuesti treeninguid. 1970. aastal hüppas ta pärast pikka taastumist avariist ja tugevaid treeninguid 2.09.


Kõrbete loend.
"Kõrbete loend loetleb maailma kõrbeid".
__NOTOC__


Mägede loend.
"Siin on loetletud mägesid, mäetippe ja künkaid.
"Siia loendisse ei kuulu mäestikud ja mäeahelikud, mis tuleb kanda mäestike loendisse. Eesti künkad tuleb kanda ka Eesti mägede loendisse. Artiklid mägede kohta peaks kuuluma kategooriasse."
Järjestus kõrguse järgi
Kõrgus alla 1000 meetri.
Mägede loend


Giórgos Seféris.
Giórgos (ka Yiórgos) Seféris (ka Sepherēs) kreeka keeles Γιώργος Σεφέρης tegelikult Seferiádis kreeka keeles Σεφεριάδης (13. märts 1900 Smyrna, praegune İzmir – 20. september 1971 Ateena) oli Kreeka luuletaja ja diplomaat, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1963.
1918–1925 õppis Seferis Pariisis Sorbonne'i ülikoolis õigusteadust. Vahepealse aja jooksul, 1922 sõdisid Kreeka ja Türgi omavahel, Kreeka sai lüüa ja kaotas Smyrna. Paljud kreeklased, sealhulgas Seferise pere, põgenesid Väike-Aasiast ja Seferis ei külastanud oma sünnilinna enne 1950. aastat.
1925 tuli Seferis Ateenasse ja võeti juba järgmisel aastal tööle välisministeeriumi. Nii algas tema pikk ja edukas diplomaadikarjäär. Ta töötas 1931–34 Suurbritannias Kreeka saatkonnas ja 1936–38 Albaanias konsulina. Teise maailmasõja ajal okupeeris Saksamaa Kreeka ning sel ajal tegutses Seferis Kreeka eksiilvalitsuses Kreetal, Egiptuses, Lõuna-Aafrikas ja Itaalias. Ateenasse tuli ta tagasi alles 1944. Ta jätkas tööd välisministeeriumis, töötades diplomaadina Ankaras 1948–50 ja Londonis 1951–53. 1953–56 oli ta Kreeka saadik Liibanonis, Süürias, Jordaanias ja Iraagis ja 1957–61 suursaadik Suurbritannias. Seejärel läks ta erru.
Seferis sai palju tiitleid ja autasusid. Ta oli nelja ülikooli audoktor: 1960 Cambridge'i ülikooli, 1964 Oxfordi ülikooli ja Saloniki ülikooli ning 1965 Princetoni ülikooli audoktor.
1967 tuli Kreekas võimule natsionalistlik ja paremäärmuslik kolonelide diktatuur. Pärast seda, kui kahe aasta jooksul oli režiim lõpetanud poliitilised vabadused, sealhulgas sõna- ja trükivabaduse, kehtestanud tsensuuri ning hakanud poliitilistel põhjustel inimesi vangistama ja piinama, astus Seferis selle vastu. 28. märtsil 1969 tegi ta BBC-le avalduse, mille koopiad saatis igale ajalehele Ateenas. Ta kutsus üles valitsevat režiimi lõpetama.
Seferis ei elanud 1974. aastani, et näha kolonelide diktatuuri langust. Ta suri juba 1971. Tema matused kujunesid suureks meeleavalduseks: tema sarga järel käisid Ateena tänavail tohutud rahvamassid, kes laulsid Mikis Teodorakise laulu Seferise poeemile "Keeldumine", mis tollal oli keelatud nagu paljud teisedki Seferise teosed. Seferis oli saanud vastupanu sümboliks.
Kui Ateenas toimusid 2004. aasta suveolümpiamängud, siis tsiteerisid mitmed esitajad olümpiamängude avatseremoonial tema luulet.


Eesti kiililiste süstemaatiline nimestik.
Eesti kiililiste süstemaatiline nimestik tugineb raamatule "Eesti NSV kiilid" (Tartu 1957), järgides seal kasutatud süsteemi. Nimestikule on lisatud mainitud raamatu ilmumise järel Eestist avastatud uued liigid ning osa eestikeelseid nimesid (Remm 1970). Nimestik on täpsustatud Martin jt. (2008) järgi.
Eestis on leitud 57 liiki kiile.
Kirjandus.
Kiililiste nimestik


Kujundujumine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
2004. aasta suveolümpiamängude võistlused kujundujumises toimusid 23.–27. augustil.
Medalialad.
Paare osales 16, naiskondi lubati võistlema kaheksa.
Võistluspaik.
Kujundujujad võistlesid Maroussis paiknevas olümpiaveespordikeskuses, erinevalt pärisujujatest katuse all paiknevas basseinis. Pealtvaatajaid mahtus võistlust jälgima 5000.
Duetid.
Finaal:25. august
Naiskonnavõistlus.
Finaal:27. august


Kujundujumine.
thumb
Kujundujumine ehk sünkroonujumine (inglise keeles "synchronised swimming") on ujumist, tantsu ja võimlemist ühendav veespordiala.
Kujundujumist hakati võistlusspordina harrastama 1950. aastatel. Rahvusvaheline Ujumisföderatsioon (FINA) tunnustas uut ala 1952. aastal.
Esimene ametlik jõuproov, USA meistrivõistlused, peeti 1955. aastal. Kui 1973. aastal peeti Belgradis ujumisalade esimesed maailmameistrivõistlused, oli kavas ka kujundujumine.
Olümpiakavva jõudis kujundujumine sooloesinejate ja paaride esituses 1984. aastal Los Angeleses, 1996 oli kavas vaid kaheksa ujuja rühmaharjutus, alates Sydneyst lisandus sellele uuesti paaride võistlus.
Aastatel 1973–1994 võitsid kõik tiitlivõistlused kõigis kolmes kategoorias vaid kas USA või Kanada kujundujujad. Järgnevatel aastatel on domineerinud venelannad, ühe kulla on saanud ka Prantsuse ja Jaapani kujundujujad.
Kujundujumine on iluvõimlemise kõrval üks kahest spordialast, milles olümpiamängudel võistlevad vaid naised.


Uuskreeka kirjandus.
Uuskreeka kirjandus on uuskreeka keeles kirjutatud kirjandus.


Franciscus Sylvius (teoloog).
Franciscus Sylvius (Silvius; õieti "François Du Bois" või "François Dubois"; 1581 Belgia, Braine-le-Comte – 27. veebruar 1648 või 22. veebruar 1649 Douai) oli teoloog.
Juba lapsepõlves paistis ta silma õpihimu ja vagadusega. Ta õppis Monsis, seejärel Louvainis Château pedagoogiumis filosoofiat ja Douais Cambrai provintsi piiskoppide rajatud vaimulikus seminaris teoloogiat. Teoloogia õppimise ajal õpetas ta kuninglikus kolleegiumis filosoofiat. Douais pühitseti ta ka preestriks. 9. novembril 1610 sai ta parima hindega teoloogiadoktoriks. Douai ülikooli usuteaduskond tahtis ta lootustandva õpetlasena oma õppejõuks jätta (ta oli juba hakanud õpetama), kuid vakantset kohta ei olnud. Professor Barthélemy Pierre de Lintra loobus oma kohast Sylviuse kasuks, kuid kui 20. septembril 1613 suri Douai ülikooli dogmaatik ja eksegeet Wilhelm Estius (Hessels van Est), sai Sylvius tema koha. Ta kutsuti ka juhatama piiskoplikku seminari, kus ta oli õppinud. 1. veebruaril 1618 määrati ta Saint-Amé kollegiaadikiriku kanoonikuks ja 28. jaanuaril 1622 dekaaniks. Viimase ametikohaga kaasnes ka Douai ülikooli asekantsleri koht.
Ta pühendus uurimistööle ja oma ametikohustuste täitmisele ning elas 30 aastat kuni surmani rahulikku ja häirimatut elu. Ta maeti Saint-Amé kiriku koori. Epitaaf tema haual tõi ära tema tiitlid ja omadused ning meenutas tema kiindumust Augustinusesse ja Aquino Thomasesse esimese ustava õpilase ja teise selge tõlgendajana, samuti tema heldust vaeste ja usklike vastu, kellele ta oma vara pärandas.
Tema elu oli vaga, puhaste kommetega ja askeetlik ning ta pidas kõrvalekaldumatult kinni ortodokssest õpetusest. Nii oma teoste kui ka oma loengute alguses kuulutas ta alati, et tahab alati jääda usus ühendusse katoliku kirikuga ja alluda selle autoriteedile.
Ta oli mõõdukas tomist. Südametunnistusejuhtumite lahendustes näitas ta end mõõduka ja selge probabilistina.
Kui 1648 tahtsid Louvaini teoloogid võita Douai ülikooli jansenismile, pani Sylvius neile jõuliselt vastu. Kogu vaidluse jooksul säilitas ta mõõduka ja leebe iseloomu ega vastanud oponentide rünnakutele kuinagi vihaselt.
Tema teoloogikuulsus põhineb peamiselt Aquino Thomase "Teoloogia summa" kommentaaril, mis on kõrvuti Cajetanuse kommentaariga parimate seas ja mõned isegi eelistavad seda selguse ja täielikkuse tõttu; pealegi kirjutas Sylvius pärast Trento kirikukogu ja sai kasutada selle otsuseid. Kommentaar koosnes neljast foolioköitest, mida avaldama teda keelitati (Commentaria in Summam theologicam S. Thomae, Douai 1620–1635; 1622–1648).
Uudseid seisukohti avaldas Sylvius tol ajal palju uuritud teemal "de jure et justitia" 'õigusest ja õiglusest'.
Ta kirjutas ka mitu traktaati dogmaatikast ja vaidlusest ning üht-teist moraaliteoloogiast.
Ta amdis koos väärtuslike märkustega välja Peter Binsfeldi raamatu "Enchiridion theologiae pastoralis et doctrinae neccessariae sacerdotibus", mis oli väga menukas Belgias ja Prantsusmaal, kus see oli esimene õpik, mida seminaristid kasutasid.
Ta kirjutas ka kommentaare 1., 2., 3. ja 4. Moosese raamatule, mille õpetatust, tihedust ja läbitungivust kiitis Augustin Calmet.
Ta kohandas püha Carlo Borromeo "Õpetused" Belgia kiriku tarvis ning tegi lisandusi Bartolomé Carranza raamatule "Summa Conciliorum et Pontificum a Petro usque Paulum III".
Sylviuse kogutud teosed avaldas Antwerpenis isa Norbert d'Elbecque kuues foolioköites, millest esimene sisaldab Sylviuse eluloo (Opera omnia, 1698–1714). See väljaanne taastrükiti Venezias 1726. Sealt puuduvad Sylviuse jansenismivastased kirjutised.
Sylvius sai paavst Benedictus XIV-lt aunime "Magni Nominis Theologus" ('nimekas teoloog').
Sylvius, Franciscus


Eesti sihktiivaliste nimestik.
Eesti sihktiivaliste süstemaatiline nimestik esitab Eestis elavate sihktiivaliste taksonite nimestiku.
Nimestik tugineb Zinaida Albrechti raamatule "Eesti sihktiivalised" (Tartu 1963), järgides seal kasutatud süsteemi. Lisatud on pärast raamatu ilmumist Eestist avastatud uued liigid. Praegu on nimestikus 41 liiki.
Alamselts: tirtsulised ("Caelifera").
Sihktiivaliste nimestik


Kenenisa Bekele.
thumb
Kenenisa Bekele (sündis 13. juunil 1982 Bek'ojīs) on Etioopia jooksja (5000, 10 000 m ja murdmaajooks).
Maailmarekordid.
3000 m juunioride rekord 7:30.67 24. august 2001 Brüssel
5000 m 12.37,35 31. mai 2004 Hengelo
10 000 m 26.20,31 8. juuni 2004 Ostrava
10 000 m 26.17,53 26. august 2005 Brüssel
Isiklikku.
Kenenisa Bekele on 166 cm pikk ja kaalub 55 kg.


Guillaume Apollinaire.
Guillaume Apollinaire [gi'jom apoli'neer,] (26. august 1880 Rooma – 9. november 1918 Pariis) oli poeet, kirjanik, kunstikriitik.
Guillaume-Albert Dulcigni sünnidokumentides on märge: ema ja isa tundmatud. Kuu aega pärast sündi antakse talle ristimisel nimeks hoopis Wilhelm Albert Wladimir Apollinaris de Kostrowitzky ja lapse võtab omaks tema poola-itaalia päritolu ema.
Lapsepõlve veedab Apollinaire Itaalias ning Lõuna-Prantsusmaal. 1901–1902 töötas ta Saksamaal. Tagasi Pariisis, peab ta pangaametniku ning ajakirjaniku ametit ja suhtleb laia kirjanike ja kunstnikeringiga, tema sõprde hulgas on teiste seas Maurice de Vlaminck, Pablo Picasso ja André Derain. Kunstikriitikuna kaitseb Apollinaire avalikkuse ees avangardistlikku kunsti ja tal on head kontaktid itaalia futuristidega. 1911. aastal kahtlustati Apollinaire'i alusetult seotuses vargusega Louvre’is, kuid vabastati pärast mõnepäevast aresti.
1913 ilmus luulekogu "Alkoholid". 1914 astus Apollinaire sõjaväkke. 1916 sai Apollinaire haavata ja peaaegu samal ajal ilmub "Mõrvatud poeet", novellikogu, mille nimilugu esitab mütologiseerivalt autori eluloo. Sõna ‘sürrealism’, mis hiljem märgib tervet kirjandussuunda, kasutas Apollinaire iseloomustamaks oma näidendit "Teiresiase nisad", mis kanti ette 1917. aastal. 1918 ilmus "Kalligrammid", ideogrammiliste luuletuste kogumik. Apollinaire'i ümber hakkasid koonduma noored luuletajad nagu André Breton ja Louis Aragon, kellest hiljem kujunes välja sürrealistide tuumik. Pärast Apollinaire'i surma antakse välja tema lõpetamata romaan, Pariisi-kroonika ning hulganisti avaldamata ning seni vaid ajakirjanduses avaldatud luuletusi. Ilmuvad Apollinaire'i kunstikriitilised tööd, kirjad ning filmistsenaarium.
Apollinaire'i looming on osati sümbolistlik (kasutatud sümbolid, üldine tonaalsus), kuid ta tunnistab end olevat väsinud "vanast maailmast" ning ta otsib "uut ja humanistlikku luulet", mis laseks ülistada elu kõigis selle ilmingutes. Tulemuseks oligi see, mida ta nimetas ‘kalligrammiks’ ning mida oleks ehk kõige täpsem iseloomustada analoogia läbi kubistliku maaliga.


Ladina kvartal.
Ladina kvartal ("Quartier Latin") on Seine'i jõest Luxembourg'i aiani ulatuv Pariisi 5. linnaosa, kus asuvad paljud nimekad õppeasutused: Henri IV ja Louis le Grand'i lütseumid, Collège de France, Sorbonne. Nimi tuleb sellest, et kuni 1789. aastani toimus õppetöö ladina keeles ning õpilased-õpetajad rääkisid ladina keelt ka väljaspool kooli suheldes.
Ladina kvartali keskmeks on Saint-Micheli bulvar oma raamatupoodide ja kohvikutega. Alates 1960ndatest toimunud ülikooli detsentraliseerimine on pagendanud üliõpilased äärelinnadesse (Orsay, Nanterre jt). Märtsis 1968 oli Ladina kvartal üliõpilasrahutuste keskmeks.
Ladina kvartalis asuvad Panteon, l'Hôtel de Cluny (keskaja muuseum), Luxembourg'i loss (Senat) ning aed, Lutetia areenid jne.


JoJo.
Joanna Noëlle Levesque (esinejanimi JoJo; sündinud 20. detsembril 1990 Foxborough's Massachusettsi osariigis) on USA laulja ja näitleja.
JoJo tegi lauljana läbimurde 2004. aastal singliga "Leave (Get Out)". Selle looga sai temast läbi aegade noorim USA singlite edetabeli tippu jõudnud naissooloesineja.
Elulugu.
JoJo on sündinud Brattleboros Vermonti osariigis ja kasvas üles Foxborough's Massachusettsi osariigis. Ta on ema poolt prantsuse, poola, iiri ja indiaani päritolu ning isa poolt Kanada prantsuse, iiri ning indiaani päritolu.
Ta kasvas Foxborough'es ühe magamistoaga korteris väikese sissetulekuga peres. Tema isa Joel Maurice Levesque harrastab laulmistja tema ema Diana Levesque laulis katoliku kiriku kooris. Kui Joanna oli kolmeaastane, vanemad. Kui JoJo'st menukas laulja, asus ta koos emaga elama Edgewaterisse New Jersey osariiki. Tema isa elab New Hampshire'is.
Varaste aastate jooksul, kuulas JoJo ja õppis samal ajal kui ta ema harjutas hümne. Ta alustas laulmist kahe aastaselt tehes järgi oma ema, tehes oma versioone kõigest, alustades salmikestest lõpetades popide toonidega. Lapsena, nautis JoJo osalemist pärismaalaste festivalidel ja näitles kohalikes teatrites.
Pärast esinemisproove TV shows "Kids Say the Darndest Things: On the Road in Boston", anti JoJole koht saates.kus ta esines lauldes Aretha Franklini 1967 hitti "Respect". Saatejuht Bill Cosby ja rahvas Faneuili hallis vastasid ülekaalukalt ta esitusele. Pärast seda, "The Oprah Winfrey Show" kontakteerus temaga kutsudes teda esinema. Ta esines ka Maury's, ühes sagedas "kids-with-talent" osades, nagu ka paljudes teistes. Minevikus on ta öelnud, et "kui pidi esinema, polnud mul hirmu". JoJo muutis oma nime seaduslikult oma ema perekonnanime Blagdenist oma isa perekonnanime järgi Levesqueks.
Muusika.
JoJo artisti nimi tuleb tema lapsepõlve hüüdnimest. Pärast ilmumist jutusaadetes, gospeli festivalidel ja võisteldes TV šõus, "America's Most Talented Kids", kontakteerus temaga muusikaprodutsent Vincent Herbert ja kutsus ta Blackground Recordsi katsetele. Katse ajal Barry Hankersonile, ütles Hankerson talle, et ta sugulase, hilisema laulja Aaliyahi, hing on tema ta juurde toonud. Ta oli lepingu kirjutanud ja tal oli lindistussessioone tuntud produtsentidega nagu The Underdogs ja Soulshock & Karlin olnud.
JoJo "live" demo "Joanna Levesque" lindistati aastal 2001 sisaldades kavereid mitmetelt hästituntud souli ja "rhythm and bluesi lugusid, sealhulgas Wilson Picketti 1966 "Mustang Sally", Etta Jamesi 1989 "It Ain't Always What You Do (It's Who You Let See You Do It)", Aretha Franklini 1968 "Chain of Fools" ja 1969 "The House That Jack Built", The Moonglowsi 1956 "See Saw", Stevie Wonderi 1972 "Superstition" ja The Temptationsi 1975 "Shakey Ground". Demo on mõnikord saadaval eBays.
"JoJo" (2004).
JoJo esimene singel singel "Leave (Get Out)" ilmus 2004. Laulust sai rahvusvaheline hitt, jõudes 12. kohale USA Billboard Hot 100's, 2. Ühendkuningriigi Singles Chartis ja ka Austraalia Singles Chartis. Kui laul jõudis esimesele kohale Top 40 Mainstreamis, sai temast kolmeteistkümneaastaselt noorim sooloartist, kelle singel jõudis esimesele kohale Ameerikas ja ka kõige noorim, kes nomineeritud MTV muusikavideo auhindadel ("Parim uus artist" looga "Leave (Get Out)", 2004). JoJo debüütalbum "JoJo" järgis seda. See jõudis neljandale kohale USA Billboard 200's ja kümnendaks Top R&B/Hip-Hop Albumid, müües umbes 107 000 koopiat ja jõudes Top 40'sse UK Albums Chartis. Album on müünud peaaegu 1,5 miljonit koopiat USA's. JoJo kirjutas kaks lugu albumil, samuti kirjutas ja produtseeris ühe loo. Tema teine singel "Baby It's You", kus laulab kaasa räppar Bow Wow, jõudis 22. kohale USA's ja 8. Ühendkuningriigis.
Viimane singel albumilt "Not That Kinda Girl" tuli välja 2005. Sel ei õnnestunud teha laineid edetabelites. Laul sai 8. koha TRL "daily countdownis" üheks päevaks, aga siis kukkus edetabelitest ega tulnud enam tagasi.
Aastal 2004 osales JoJo loos "Come Together Now" heategevussinglis, et toetada 2004. aasta Aasia tsunaami ja 2005. aasta orkaan Katriina ohvreid. Sel aastal kutsuti ta isiklikult esimese leedi Laura Bushi poolt esinema 2004. aastal "Jõulud Washingtonis eri". Olenemata esinemisest teistel üritustel vabariiklaste peol on ta öelnud, et "ta ei nõustu asjadega mida president George W. Bush on teinud ametikohas". JoJo on ka juhtinud ja esinenud "Lootus rokib" kontserdil aastal 2005, et toetada City of Hope vähi keskust ja oli kaassaatejuht aastal 2006 Televisiooni Guide Channel, Grammy auhindade "countdownis".
Intervjuus OK ajakirjale on ta öelnud, et Beyoncé on ta lemmik laulja ja ta vaatab teda imetlusega.
"The High Road" (2006).
JoJo teine album, "The High Road", anti välja 17. oktoober 2006.
Album jõudis 3. kohale Billboard 200,olles tagapool P. Diddy "Press Playst" ja Evanescence'i "The Open Doorist". Album oli produtseeritud Scott Storch'i, Swizz Beatz'i, Jonathan "J.R." Rotem'i, Corey Williamsi, ja Ryan Leslie poolt. Album on saanud põhiliselt positiivset vastukaja.
16. märtsil alustas "The Second JammX Kids All Star Dance Special" uue JoJo looga "Anything", mis on sarnane Toto 1982 aasta hittsinglile "Africa". 2006 aasta suvel, lasti tema esimene singel teiselt albumilt, "Too Little Too Late", välja raadiojaamadesse. Singel jõudis 90. kohale Billboard Hot 100 ja oma viiendal nädalal edetabelis, liikus see 60. kohalt 3. kohale. See lugu on olnud JoJo kõige edukam singel USAs senimaani. See lugu näitab, et JoJo on võimeline võtma kõrgeid noote. Lugu on ka jõudnud 1. kohale iTunes'i Top Songs'is. Albumi teine singel "How to Touch a Girl", polnud nii edukas. See maandus väljapoole Billboard Hot 100st ja jõudis 76. kohale Billboard Pop 100. "Let It Rain" anti välja ainult raadiotesse. JoJo ütles pärast oma MySpace, et kolmas singel on "Anything". Kuigi tundus, et see ongi järgmine singel venitas see American charts'is ja videot sellele ei tehtud, õigemini video puudumine oli põhjuseks miks lugu venitas. 20. juulil 2007 tegi JoJo oma versiooni Sean Kingstoni loole "Beautiful Girls", mis lekkis interneti pealkirjaga "Beautiful Girls Reply". See debüteeris 39. kohale Billboard Rhythmic Top 40 Chartis kuu aega hiljem. JoJo jättis oma Myspace'i sõnumi öeldes, et ta tahab, et tema fännid otsustaks mis singli ta järgmisena välja annab, kas "Coming For You" või "Let It Rain". Ta on ka öelnud, et tuuritab 2007. aasta suvel USAs ja Euroopas, et toetada oma albumit "The High Road". Kuigi pole olnud ühtegi ametlikku tuuri, on ta esinenud live bändiga osana Six Flags Starbursti teisipäeva õhtustest kontserditest terve suvi aastal 2007. Mõnedel šoudel on ta laulnud lugusi oma lemmikute lauludega artistidelt nagu Beyonce, Kelly Clarkson, Gnarls Barkley, Jackson 5, Justin Timberlake, Maroon 5, Usher ja Carlos Santana.
"All I Want Is Everything (2009)".
JoJo on öelnud mitmeid kordi, et ta on kirjutanud lugusi oma kolmandaks albumiks, mille ta tahab välja anda kui ta saab 18. Ta on ka öelnud, et ta otsib kirjastajat et ta saaks laulda mõningaid oma lugusi mille ta on kirjutanud.
Olenemata sellest on ta öelnud intervjuus BOP ja Tiger Beat online'ile, et ta loodab alustada albumi lindistamist järgmise aasta algul.
Käivad kuulujuttud, et JoJo uus album lastakse välja Universal Motown Recordsi alt, Blackground Records/DaFamily Entertainment/Universal Recordsi asemel, mille alt on välja tulnud tema kaks esimest albumit. Kuulujuttud algasid kui JoJo ametlikul lehel oli ainult Universal Motowni logo, Blackground/DaFamily/Universali logo asemel. JoJo on näidanud ka rahulolematust plaadifirmaga pärast seda, kui nad ei tahtnud teha "Anythingile," videot teha.
Näitlemine.
Pärast ilmumist teleseriaalides "The Bernie Mac Show" ja "American Dreams", näitles JoJo filmis "Aquamarine" ("Akvamariin"; 2006 koos Emma Robertsi ja Sara Paxtoniga, mängides Hailey't, ühte teismelistes tüdrukutest kes avastavad merineitsi. Tema järgmine film "RV" anti välja 28. aprillil 2006.
JoJo'l pole olnud professionaalseid näitlemistunde, enne kui ta sai rolli filmi "Akvamariin", kus talle anti kohapeal näitlemisõpetaja. Teda nimetatakse "Joanna 'JoJo' Levesque'ks" filmi rollides, aga jääb siiski "JoJo'ks" muusikatööstuses.
JoJo'le pakuti osa Disney Channeli Hannah Montanas, aga ta ei tahtnud seda osa. JoJo jaoks jääb muusika ikkagi tema põhiliseks eesmärgiks. Nagu ta on öelnud, et ta eelistab laulmist näitlemisele.
28. augustil ütles JoJo intervjuus BOP ja Tiger Beat Online'ile, et tal on plaanis uus film, millest ta praegu ei saa eriti rääkida. 10. september teatas JoJo, et ta reisib Torontosse, et filmida oma uut filmi "True Confessions of a Hollywood Starlet". Ta on ka öelnud, et ta tahab tuuritada Kanadas, Brasiilias ja Egiptuses.
Isiklik elu.
JoJo ja tema ema elavad New Jerseys ja tema lindistamisstuudio on Manhattanil New Yorgis. JoJo külastab ka tihti Foxboroughi Massachusettsis, kus teda kasvatati ja siiamaani elab ta perekond. JoJo, kes õpib kodukoolis viimased kolm aastat, on öelnud, et "kool oli kindlasti suur osa ta elust". Ta esineb akadeemiliselt hästi saades hinneteks 4 ja 5.
JoJo on hea sõber, näitleja ja laulja Aly & AJ, Alexa Vega, Emma Robertsi ja Sara Paxtoniga.
Ta käis D.C. Unitedi ja praeguse Benfica (Portugali) jalgpalluri Freddy Aduga alates 14. maist 2005 kuni umbes 2006. aasta oktoobrini. Nad tutvusid MTV šõul Fake ID Club, kui ta juhtis seda. Washington Post artikkel 2006 novembris teatas, et paar on lahku läinud pärast ühte aastat. JoJo on maininud American Top 40, et tema ja Adu on ikka head sõbrad edasi.
JoJo ütles, et ta on vallaline 18. oktoobril 2006 "Live with Regis and Kelly". Ta oli 2006 oktoobri "Teen People" ajakirjas kinnitades lahkuminekut Adust: "Ma olen vallaline hetkel ja see on hea. Ma olen nii noor. Ma saan 16-aastaseks detsembris ja mul on palju tegemist. See on raske, kui sa tahad käia kellegagi, kes on tuntud. Me olime lihtsalt mõlemad ära tüdinenud meie oma maailmast..."
Välislingid.
JoJo


Eesti loomastik.
Eesti loomastik ehk Eesti fauna on üldmõiste, mis hõlmab endas Eestis looduslikult elavaid, juhukülalisena Eestisse sattuvaid ja inimese poolt koduloomadena peetavaid loomi. Käesolev artikkel keskendub neist kahele esimesele.
Eesti zoogeograafiline kuuluvus.
Üldiselt on Eesti üleminekualaks Lääne-palearktilise ja Ida-palearktilise subregiooni vahel. Loomastikus on valdavad transpalearktilise, ka holarktilise, Eurosiberi ja Euroopa levikuga liigid. Merefauna järgi (Läänemeri) kuulub Eesti Ida-Atlandi boreaalsesse subregiooni. Siseveekogude fauna põhjal kuulub Eesti Palearktilise regiooni Vahemere subregiooni Balti provintsi. Eesti on oma asukoha tõttu väga paljude liikide levila piiril (enamasti põhja- või läänepiiril) mistõttu põhja-, lääne-, ja idapoolsete naaberaladega võrreldes on siinne fauna suhteliselt liigirikkam.
Eesti fauna koostis.
Eesti faunat võib maailma mastaabis lugeda üsna liigivaeseks. See on tingitud suhteliselt jahedast kliimast, loomastiku võrdlemisi hilisest väljakujunemisest ja muidugi Eesti territooriumi ja akvatooriumi väiksusest.
Järgnev tabel annab ülevaate praegustest teadmistest Eesti loomastiku kohta klasside kaupa, samuti oletatavast liikide arvust (paremini uuritud naaberalade faunade võrdleva analüüsi põhjal).
Põhjalikumalt vt ka Eesti limused, Eesti putukad, Eesti kalad, Eesti kahepaiksed, Eesti roomajad, Eesti linnud ja Eesti imetajad.
Eesti fauna kujunemine.
Eesti fauna koostise mõistmiseks pakub palju pidepunkte ta tekkelugu. Praegune Eesti loomastik on kujunenud tõenäoliselt täielikult jääaja järel, nii et ta on suhteliselt noor. Seetõttu puuduvad siin autohtoonsed liigid, vähe on endeemseid liike (ning neidki peetakse endeemideks tõenäoliselt nende harulduse tõttu naaberaladel). Eesti ala asustamine on tõenäoliselt toimunud mitme lainena erinevatest suundadest ning on tihedas seoses taimkatte arenguga. Eesti veekogude fauna kujunemisel on olulist osa mänginud Läänemere areng. Eesti ala asustamine selgrootutega algas ilmselt varsti pärast mandrijää taandumist ja esmase tundrataimkatte teket. Sellest ajast on säilinud mitmeid arktilise levikuga liike. Enamik algseid liike tõrjuti kliima soojenedes põhja poole. Laialeheliste metsade levides hakkas Eestisse tungima soojalembesemat faunat, algul kagu suunast (Eurosiberi komponent), hiljem edelast peamiselt Lääne-Eesti ja saarte kaudu (Lääne-Palearktiline komponent). Sub-Atlantilise kliimaperioodi lõppedes algas uus ida- ja põhjapoolsete liikide sissetung, mis kestab tänaseni.
Selgrootute väiksema liikuvuse ja suurema liigirikkuse tõttu on varasemad arengujärgud jätnud Eesti selgrootute faunasse rohkem jälgi kui selgroogsete faunasse. Selgroogsete fauna areng on olnud dünaamilisem, asustus lindudega tekkis tõenäoliselt juba osaliselt jää all olnud territooriumil. Arktilised liigid on tänapäeval enamikus kadunud, nende jäänukiteks võib veel pidada näitekskaurilisi. Järgnenud laialeheliste metsadega soojem periood tõi Eestisse arvukalt mitmesuguseid roomajate, lindude ja imetajate liike, kellest osa kadus kliima uuesti jahenedes üsna kiiresti (metshobune), osa suhteliselt hiljuti (näiteks euroopa piison, euroopa kobras (nüüd reintrodutseeritud), tarvas, sookilpkonn). Eriti 20. sajandil on faunat oluliselt mõjutanud ka inimtegevus (paljude sünantroopsete liikide tulek, mitmete loomade introdutseerimine ja keskkonnareostusest tingitud liikide väljasuremine, elupaikade muutumine inimtegevuse mõjul).
Eesti ala zoogeograafiline liigendus.
Kõige laiemas plaanis jaguneb Eesti ala loomastiku seisukohalt mereks ja maismaaks. Maismaaterritoorium jaotatakse enamasti kolmeks: Madal-Eestiks (loode ja lääneosa, saared), Vahe-Eestiks (edelast kirdesse kulgev metsane vöönd) ja Kõrg-Eestiks (Eesti ida- ja kaguosa).
Madal-Eesti piirkonda iseloomustab lehtmetsade, mereranniku, saarte ja rannikujärvedega seotud liikide rohkus (näiteks kurvitsalised). Läänesaari käsitletakse mõnikord eraldi piirkonnana. Nende omapäraks on paljude soojalembeste liikide säilimine varasemast soojemast kliimaperioodist, kes mandrilt kadunud on.
Vahe-Eesti aladega koos käsitletakse sageli Alutaguse ja Jõetaguse loodusmaastiku massiive. Iseloomulik paljude boreaalsete ja taigaliikide esinemine, samuti paljud suured inimpelglikud metsalinnud.
Kõrg-Eestile on omane kultuurmaastike rohkus, suured metsamassiivid puuduvad. On mitmete avamaastikuliikide elupaigaks, leidub paljusid lõunapoolseid liike, kelle levila põhjapiir Eestit läbib.
Eesti fauna uurimise ajaloost.
Eesti fauna tõsisem tundmaõppimine algas Tartu Ülikooli taasavamisega 1802. aastal. Suurema hoo sai uurimistegevus sisse zooloogia õpetamise algusega eraldi distsipliinina 1822, millega seoses asutati zooloogiakabinet ja selle kogudest veidi hiljem ülikooli zooloogiamuuseum. Oma panuse Eesti fauna uurimisse andsid teiste seas ka tuntud teadlased Karl Ernst von Baer, Alexander Theodor von Middendorff, Adolf Eduard Grube ja Johann Friedrich Eschscholtz. Algselt ülikooli juures paiknes ka 1853 asutatud Eesti Loodusuurijate Selts, mis aitas muuseas zooloogilist uurimistööd koordineerida. Sajandi teisel poolel tekkis uus uurimiskeskus Tallinnas Eestimaa Provintsiaalmuuseumi näol (1864). Tartu Ülikooli muutumise järel rahvusülikooliks algas ka Eesti loomastiku süstemaatilisem uurimine. Selgrootute uurimisel on eriti suuri teeneid Wilhelm Petersenil, Hans Kauril, Johannes Piiperil, Harald Habermanil, selgroogsete uurimisel Juhan Aulil, Mihkel Härmsil, Heinrich Riikojal, Eerik Kumaril.
Teise maailmasõja järel said peamisteks uurimiskeskusteks Tartu Ülikooli kõrval Eesti NSV Teaduste Akadeemia Bioloogia Instituut (alates 1952 nimega Zooloogia ja Botaanika Instituut). Endise Eestimaa Provintsiaalmuuseumi kogudest loodi Tallinnas asuv Riiklik Loodusmuuseum.
Välislingid.
Eesti loomastik


Kunlun.
Kunlun (hiina 昆仑, tiibeti ཁུ་ནུ་རི་རྒྱུད (Kunu Rigyü)) on mäestik Aasias. Kulgeb ida-lääne suunas. Piirneb põhjast Tarimi ja Qaidami nõoga, lõunast Tiibeti kiltmaaga. Kõrgus kuni 7723 meetrit.


1250. aastad.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Kümnendid: 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad
Aastad: 1250 1251 1252 1253 1254 1255 1256 1257 1258 1259


Frédéric Passy.
Frédéric Paul Passy [freder'ik pass'ii] (20. mai 1822 Pariis – 12. juuni 1912) oli Prantsusmaa poliitika- ja majandustegelane, Nobeli rahuauhinna laureaat 1901.


1260. aastad.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Kümnendid: 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad
Aastad: 1260 1261 1262 1263 1264 1265 1266 1267 1268 1269


1375.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1370 1371 1372 1373 1374 - 1375 - 1376 1377 1378 1379 1380


Oscar Wilde.
Oscar Fingal O'Flahertie Wills Wilde ['oskar uaild] (16. oktoober 1854 Dublin – 30. november 1900 Pariis) oli iiri kirjanik.
Elukäik.
Oscar Wilde'i isa William Wilde oli silma- ja kõrvaarst ning mitmete arstiteaduslike ja arheoloogiaalalste raamatute autor. Ema Jane Francesca Wilde kirjutas Speranza nime all rahvuslikkust ülistavaid luuletusi ja pidas salongi. Oscar Wilde'i peamiseks õpetajaks oligi tema ema, tänu kellele sai ta perfektselt selgeks prantsuse keele ning õppis lugema kreeka ja ladina keelt.
Oscar Wilde õppis Dublini Trinity kolledžis, ülikoolihariduse sai Oxfordis Magdaleni kolledžis.
Aastal 1895 mõisteti Oscar Wilde kaheks aastaks Readingi vanglasse. Teda süüdistati homoseksualismis. Wilde'i teosed keelati ning ka tema endised sõbrad pöörasid talle selja.
Vanglast vabanedes lahkus ta Inglismaalt ning elas kolm aastat Itaalias ja Prantsusmaal Sebastian Melmoth'i nime all. Oscar Wilde suri viletsuses Pariisis. Ta on maetud Père-Lachaise'i kalmistule.
Oscar Wilde'ile on pühendatud Tartus skulptuur, kus on teda kujutatud koos Eduard Vildega.
Muinasjutud.
Samuti on eesti keeles ilmunud kogumik "Muinasjutte" (2000; tõlkija Valter Rummel)
Välislingid.
Wilde, Oscar
Wilde, Oscar
Wilde, Oscar


1313.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad - 1310. aastad - 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad
Aastad: 1308 1309 1310 1311 1312 - 1313 - 1314 1315 1316 1317 1318


Nobeli rahuauhind.
Nobeli rahuauhind on üks viiest Alfred Nobeli asutatud auhinnast.
Erinevalt teistest auhindadest, mis antakse üle Stockholmis, antakse see üle Oslos. Auhinna saaja otsustab Norra parlamendi valitud komitee. Põhjus, miks see auhind otsustatakse nimelt Norras, on asjaolu, et Alfred Nobeli surma ajal olid Rootsi ja Norra personaalunioonis ning Norra parlament tegeles üksnes sisepoliitikaga. Nii tahtis Nobel tagada, et see auhind jagataks sõltumatult riikide välispoliitikast.


James Shabazz.
James Shabazz (sünninimi James Warden; James 67X) oli afroameeriklasest USA usutegelane, organisatsiooni "Nation of Islam" liige, kes oli Malcolm X-i lähedane abiline.
James Shabazz oli Malcolm X-i mõrva ajal kohal. Tema tunnistuse kohaselt ei viibinud selles mõrvas süüdi mõistetud Norman 3X Butler ja Thomas 15X Johnson saalis, kus mõrv aset leidis.
Ta on kirjutanud sissejuhatuse Robert Vernoni raamatule "The Black Ghetto" (1969).
Organisatsiooni Muslim Mosque Inc. esindajana võib teda näha TV-dokumentaalfilmis ' (1994).
Shabazz, James


Jaht (purjekas).
Jaht (hollandi sõnast "jacht") on ajalooliselt ühe- või kahemastiline purjekas ehk purjepaat. Tänapäeval ehitatakse väga erineva konstruktsiooniga jahte nii lühiajalise lõbusõidu, merematkamise kui ka purjespordi jaoks.
Jahte eristatakse purje- ja mootorjahtideks. Kere põhjal liigitatakse purjejahid kiiljahtideks, svertpaatideks ja mitmekerelisteks jahtideks, katamaraanid ja trimaraanid. Lisaks on olemas raadio teel kaugjuhitavad jahimudelid.
Uusaja algul tähendas jaht lihtsalt kerget ja kiiret purjelaeva, nt kutter. Jahte kasutas Hollandi merevägi näiteks mereröövlite tagaajamiseks Hollandi territoriaalvetes. Neid kasutati ka mittesõjalisel otstarbel, näiteks tollitöötajate jaoks ja lootside toimetamiseks reidil ootavatele laevadele. See viimane kasutusala köitis rikaste hollandi kaupmeeste tähelepanu ja nad hakkasid ehitama erajahte, et nad saaksid sõita merele oma kaugetelt maadelt saabuvaid laevu tervitama. Seejärel hakkasid nad jahte ka lõbusõitudeks tarvitama. 17. sajandi alguseks oli tekkinud kaks jahitüüpi, millest üht kasutas merevägi ja teist kasutasid eraisikud, peamiselt meelelahutuseks. Sajandi keskpaigaks oli Hollandis jahte juba üsna palju ning valitsus korraldas aeg-ajalt nende loendusi ja ülevaatusi. Mingit kindlat suurust jahtidel ei olnud. Selle aja väiksemate jahtide pikkus oli 12 m, aga suuremad lähenesid oma mõõtmetelt liinilaevadele. Kõigil neil oli kaks ühist tunnust: kahvelpuri ja väike süvis madalates vetes seilamiseks.
Kui Charles II oli sunnitud eksiilis olema, huvitus ta Hollandis purjetamisest. Ta saabus 1660 Inglismaale hollandi jahi pardal. Pärast kuningaks saamist tellis ta 24 kuninglikku jahti lisaks kahele, mille Holland talle kuningaks saamise puhul kinkis. Inglismaa aristokraatia hulgas levis samuti purjetamise komme ja sealgi hakati jahtide võidusõite ehk regatte korraldama. Seejärel levis purjesport teistessegi maadesse ning jahte hakati kasutama eeskätt spordiks ja meelelahutuseks, mitte enam majanduslikel ja sõjanduslikel eesmärkidel.
Kuni 1950. aastateni valmistati jahte puidust ja terasest. Hiljem võeti kasutusele palju teisigi materjale. Puidust kerega jahte toodetakse tänapäevani, kuid märksa levinum materjal on tänapäeval klaaskiud. Samuti kasutatakse alumiiniumi, terast, süsinikkiudu ja raudbetooni (viimast kindlustusprobleemide tõttu küll harvem). Puidu kasutus on samuti muutunud ega piirdu traditsiooniliste palkide ja laudadega, vaid kasutatakse ka moodsaid tooteid: parketti, vineeri ja epoksiidvaike. Puhtalt puidust valmistatakse samuti jahte tänini: mõned teevad seda hobi mõttes, aga puupaatide puristid põhimõtte pärast.
Kiiljaht.
Kiiljahi kere on kaetud tekiga. Kiilu alaosasse on lisatud pliist või malmist raskus, mis tagab hea püstivuse ning väldib triivimist.
Avamerejahtidel on tavaliselt abimootor ja meeskonnakajut.
Eesti üks tuntuimaid jahte on ümbermaailmareisi teinud kiiljaht Lennuk.


Russalka.
Russalka (vene keeles 'näkineid'; ehitatud 1866–1867 Peterburis Venemaal) oli Venemaa soomuslaev, mis uppus 1893. Russalka hukkumise mälestuseks on Tallinnasse Kadriorgu püstitatud mälestussammas Amandus Adamsoni samanimelise skulptuuriga.
Soomuslaeva Russalka ehitamist alustati 1866 Peterburis. Laev lasti vette 31. augustil 1867.
Russalka uppumine.
Russalka oli varemgi õnnetustesse sattunud. Aastal 1869 riivas laev skäärides liikudes järsu pöörde ajal parema poordiga kivi. Keresse tekkis auk ja vesi pressis laeva. Et kallas oli lähedal, jõudis laev õnnelikult randa. Pärast remonti, tänu mitmetele ohutusabinõudele (pumbad, veemõõtjad jne), käis Russalkaga kaasas kuuldus, et laev on uppumatu.
7. septembril 1893 asus laevastiku suurtükiväe õppesalk Tallinnas. Soomuslaevale Russalka ja suurtükipaadile Tutša anti korraldus sõita Helsingisse ja sealt edasi mööda skääre Björkösse (Primorskisse). Väljasõit pidi toimuma 7.30 hommikul. Tegelikult sõideti välja kell 8.30, sest Russalka komandör 2. järgu kapten Viktor Kristjanovitš Jeniš (1852-1893) hilines. Hiljem kohtus selgus, et komandör kannatas sagedaste peavalude all, nii ka tol hommikul.
Lõunatuule tugevus varahommikul oli sadamas 3 palli, umbes 17 meremiili kaugusel Revalsteini tulelaeval (Tallinna madal) aga 9 palli.
Laevad pidid sõitma koos, nii et nende vahemaa oleks poolekilomeetrine ja et kuuleks teise sarvesignaali. Kuid komandörid leppisid kokku, et Tutša asub teele varem. Kümme minutit hiljem järgnes Russalka. Kuna viimane oli kiirem, pidi ta Tutša peagi kinni püüdma.
Tutša tõstis purjed, mis lisas kiirust. Russalka aga pidi suure lainetuse tõttu luugid sulgema, mis vähendas õhu juurdevoolu küttekolletesse. Laeva kiirus langes, tagantlaine tõttu oli alusel raske õigel kursil püsida. Tutša komandör 2. järgu kapten Nikolai Mihhailovitš Luškov oleks pidanud Russalkat järele ootama, kuid ta ei teinud seda.
Enne kella 12 halvenes ilm veelgi. Hakkas sadama peent vihma, mis nähtavuse nullini kahandas. Tutšal oli tegemist, et ise pinnal püsida. Kell 3 päeval jõudis ta Helsingisse.
Russalka kadus. Mereministeerium teatas Russalka kadumisest alles 10. septembril. Otsingud kestsid kuni 16. oktoobrini, kuid tulutult. Aastal 1893 ei õnnestunudki soomuslaeva hukkumispaika välja selgitada. Tõendeid peale veepinnalt leitud pudi-padi ei leitud. Oletati, et Russalka huku põhjustas vee pääsemine läbi luukide laeva sisemusse, see võis juhtuda ka ajal, kui kas masin, rool või roolitross rikki läks. Plahvatus välistati, kuna leitud esemed olid pärit vaid ülemiselt tekilt. Kindlasti soodustas õnnetust parda väike kõrgus veepinnast. Hukkus 177 meremeest, neist 4 eestlast. Ellujäänuid ei olnud.
28.–30. jaanuaril 1894 toimunud istungil otsustas kohus: "Avaldada kontradmiral P. S. Buratšekile noomitus käskkirjas mitteküllaldase ettevaatlikkuse eest ilma valikul soomuslaeva Russalka ja suurtükipaadi Tutša väljasaatmisel merele, seadusevastase tegevusetuse ja alluvate nõrga järelevaatamise eest; laeva Tutša komandör N. M. Luškov vabastada ametist ülemuse käsu hooletu täitmise ja seadusevastase tegevusetuse pärast..."
Russalka vrakk leiti 2003. aastal. See on vööripidi 30 meetri sügavuselt põhjamudasse tunginud ja seisab peaaegu püstloodis.


Poolestusaeg.
Poolestusaeg on aine lagunemise (eeskätt radioaktiivse, kuid ka keemilise lagunemise) kiirust iseloomustav suurus. See näitab, kui pika ajavahemiku möödumisel muutub aine kogus poole väiksemaks.
Mida suurem on poolestusaeg, seda kauem aine säilib. Stabiilsete isotoopide poolestusaeg radioaktiivsel lagunemisel loetakse lõpmata suureks.
Poolestusaeg radioaktiivsel lagunemisel.
Radioaktiivse isotoobi poolestusaeg loetakse konstantseks. See vastab olukorrale, kus aatomid eksisteerivad nii-öelda omapead, olemata kontaktis teiste aatomitega. Kui koondunud aine kogus on väike, siis vastab see hästi tegelikkusele. Kui koondunud aine kogus ületab kriitilise massi, siis laguneb aine plahvatades. Seda nimetatakse tuumaplahvatuseks (poolestusaeg on 0).
Radioaktiivsete isotoopide poolestusaeg võib olla üsnagi pikk. Kõige pikema poolestusajaga on samaarium-148 (7×1015 aastat, mis ületab universumi vanuse). Ent paljude isotoopide poolestusaeg on kõigest sekundi murdosa.
Poolestusaega tähistatakse formula_1.
Aatomi keskmine oodatav eluiga avaldub formula_2.
Tõenäosust, et aatom laguneb ajaühiku jooksul, nimetatakse radioaktiivse lagunemise konstandiks ja tähistatakse formula_3. Seejuures formula_4.
Poolestusaeg keemilisel lagunemisel.
Keemilistes reaktsioonides ei ole keemilise lagunemise kiirust iseloomustav poolestusaeg konstantne, sest keemilise reaktsiooni kiirust mõjutavad temperatuur, ainete puhtus ja peenestatus, katalüsaatorite juuresolu jm asjaolud.


Andijoni vilajett.
Andijoni [andidžoni] vilajett on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis. Asub Farg‘ona orus. Nõukogude ajal tunti teda Andižani oblasti nime all.


Mets-karihiir.
Mets-karihiir ("Sorex araneus") on liik väikesi imetajaid karihiirlaste sugukonnast karihiirte perekonnast. Ta on levinud ka Eestis.
Süstemaatika ja evolutsioon.
Mets-karihiir on karihiirte perekonna alamperekonda "Sorex" tüüpliik. Liik jaguneb mitmeks alamliigiks, mille piirid on täpselt määratlemata. Eestis esineb alamliik "Sorex araneus araneus". Alamliigid omakorda jagunevad ligi neljakümneks kromosoomrassiks (tekivad Robertsoni translokatsioonide esinemisest), mille vahel esineb arvukalt hübriide. Talle lähimad liigid karihiirte perekonnas on seni teadaolevatel andmetel atlandi karihiir ja pürenee karihiir.
Paleontoloogilised andmed võimaldavad mets-karihiire fülogeneesi jälgida varapleistotseenini, kui esines liik "Sorex runtonensis", keda peetakse mets-karihiire otseseks eellaseks. Ta oli praegusest mets-karihiirest veidi kogukam ja sarnanes kõige rohkem atlandi karihiirega. Pleistotseeni lõpu poole esines ka vahevorm, keda käsitletakse mõnikord omaette liigina "Sorex subaraneus". Tänapäevane mets-karihiir kujunes välja hiljemalt Mindeli-Rissi jäävaheajal.
Kehaehitus ja välimus.
Karihiir meenutab esmapilgul hiirt, kuid erinevalt hiirtest on ta silmad väikesed, koon pikk ja kärsjas, kõrvad väikesed ja karvastiku varjus. Karvastik on sametjas, seljal tume- kuni mustpruun, külgedel heledam pruun, kõht hall, mokad valkjad, käpad hõredate heledate karvadega, saba pealt pruun, alt hall. Talvekarvastik on tumedam ja tunduvalt pikem kui suvine. Noored on täiskasvanuist hallikama karvaga. Tüvepikkus on 54–90 mm, saba 33–50 mm. Nisasid on 6. Karihiir kaalub 5–15 g. Karihiire kolju kasvab kiiremini kui ülejäänud keha, mistõttu noored isendid on ebaproportsionaalselt suure peaga. Kolju kondülobasaalpikkus täiskasvanuna on 17,8–19,5 mm. Hambaid on 32, nad on pruunitipulised. Teine ülemine vahehammas on suurem kui kolmas (see on kindel eristustunnus väike-karihiirest). Munandid ja muud suguelundid on suured ja moodustavad kuni 10% kehakaalust. Ajal, kui ei paarituta, paiknevad nad kehaõõnes. Paaritumisperioodil suurenevad ka keha tagaosas paiknevad muskusenäärmed.
Mets-karihiirtel on avastatud Deneli nähtus, mis väljendub selles, et mida karmima talvega paigas ta elab, seda lamedam on tema kolju. Kõige lamedama koljuga isendeid on avastatud talvel Jakuutiast.
Toitumine ja füsioloogia.
Nagu enamik karihiiri, vajab mets-karihiir väga palju toitu. See on osaliselt tingitud soojuskadudest väikeste kehamõõtmete tõttu, osaliselt söödud toidu vähesest omastamisest, samuti energiakadudest aktiivse liikumise tagajärjel. Ööpäevas söödav toidu kogus ületab tavaliselt tunduvalt isendi enda kaalu. Näljasurm saabub umbes 11-tunnise söömata oleku järel.
Karihiir toitub peamiselt putukatest, nende vastsetest, ämblikest, vihmaussidest ja limustest, võimaluse korral ründab ja sööb ka hiirepoegi, noori konni, samuti raibet, mõnikord ka taimtoitu (okaspuude seemneid). On täheldatud ka kannibalismi.
Sigimine.
Karihiire sigimisperiood Eestis kestab aprillist septembrini. Emasloom ehitab taimevartest, lehekõdust ja samblast pesa, mis asub põõsa juurte all, närilise mahajäetud urus või mujal varjulises kohas. Innaajal on emane paaritumisvalmis vaid pikemate vaheaegade järel 1 ööpäeva korraga. Paaritudes hammustab isane emaslooma kaelapiirkinda, mistõttu on tiineid emaseid võimalik ära tunda armide järgi kaelal. Aastas tuuakse ilmale 1-3 pesakonda, kandeaeg kestab ligikaudu 30 päeva.
Korraga toob emane ilmale kuni 12 poega. Imetamine kestab umbes 30 päeva. Poegade eest hoolitseb ainult emasloom. Algul on pojad paljad, pimedad ja suletud kõrvaavadega. Karvastik hakkab arenema umbes 9., silmad avanevad 16. elupäeval. Umbes kolmenädalastena hakkavad pojad ka ise saaki püüdma. Suguküpseks saavad nad enamasti järgmisel suvel.
Levik ja elupaik.
Mets-karihiir on levinud kogu Euraasia põhjapoolses osas, v.a. Iirimaal. Levila põhjapiir ulatub kohati Põhja-Jäämereni, lõunapiir kulgeb Lõuna-Euroopast, Väike-Aasiase ja Palestiinase Kesk-Mandžuuriani. Samuti elab ta Kagu-Aasias ning peaaegu kogu Põhja-Ameerikas. Eraldiseisvad kuivade aladega eraldatud areaali osad on Krimmis ja Kaukaasias. Steppides saab ta elada ainult jõeorgudes, poolkõrbetes ja kõrbetes aga puudub täiesti.
Tema elupaigad on eelkõige seotud metsade ja põõsastikega, kuid neid esineb ka tiheda taimestikuga avamaastikel. Aeg-ajalt satuvad nad toiduotsingul ka taimestikuvaesematesse paikadesse, neid on püütud nii Eesti laidudelt kui liivaluidetelt.
Käitumine.
Karihiir on kogu ööpäeva aktiivne, tehes mõnekümneminutilisi puhkepause. Kuna ta peab väga palju sööma, siis ei hooli ta ööpäevasest rütmist, vaid jagab pika päeva kümmekonnaks nii-öelda oma päevaks.
Mets-karihiir veedab aega peamiselt toitu otsides: ringi joostes, aeg-ajalt peatudes, kuulatades ja nuuskides. Talvel on ta vähem aktiivne, veetes umbes 80% ajast maa all või lume all lehekõdus. Ta uuristab lumme rohkeid käike. Saaki leiab ta peamiselt haistmise abil, ruumis orienteerumisel kasutab ka ultrahelilokatsiooni. Tema liikumiskiiruseks taimestikus on mõõdetud kuni 1 km/h. Mets-kerihiir ujub hästi, erinevalt teistest karihiirtest on ka üsna hea ronija.
Mingit elusolendit kohates käitub mets-karihiir enamsti agressiivselt. Ta on üksildase eluviisiga, v.a. innaajal. Siis esineb isaste vahel ägedaid võitlusi, mida saadab vali väga kõrgetooniline piiksumine. Mets-karihiirel on kindel maa-ala, mille suurus on 100–1000 m² (tavaliselt 370–630 m²).
Ökoloogia.
Karihiired on väga tähtsad selgrootute arvukuse reguleerijana.
Looduslikke vaenlasi on tal vähe, enamik kiskjaid ei söö karihiiri nende muskuselõhna tõttu, kuigi vahel murravad (on ka andmeid karihiirte liha mürgisusest). Oluliseks toiduobjektiks on karihiired madudele, teatud määral ka siilidele ja muttidele. Lindudest on nende suurimad vaenlased kakulised ja toonekured.
Hinnangute järgi hukkuvad pooled mets-karihiired esimese kahe elukuu jooksul. Mets-karihiire maksimaalne eluiga looduses on 15–23 kuud. Nad on Eestis ühed arvukaimad pisiimetajad, moodustades mõnes paigas arvuliselt kuni 50% pisiimetajatest (tüüpiline fooniliik). Kõige rohkem on karihiiri suvel (asustustihedus 42-100 isendit hektaril), talvel nende arvukus langeb tunduvalt.
Haigused.
Karihiirte haigusi on vähe uuritud. Täheldatud on nende suhtelist resistentsust viiruste suhtes. On teada mõned sooleparasiidid.
Tähtsus inimesele.
Karihiir toob kasu põllumajandusele, hävitades hulgaliselt kahjurputukaid. Talvel tungib ta vahel hoonetesse.


Selgrootud.
Selgrootud ehk evertebraadid ehk invertebraadid ("Invertebrata") on kõik selgroogsete alamhõimkonda mittekuuluvad loomad.
Termin ei oma praegu enam süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel pigem mugavuse mõttes, kokkuvõtliku mõistena. Samuti kasutatakse vastavate zooloogia harude kokkuvõtlikku nimetust "selgrootute zooloogia", näiteks kursuse nimetusena ülikoolides.
Mõiste 'selgrootud' võttis aastal 1801 esimest korda kasutusele Jean Baptiste de Lamarck.


Farg‘ona vilajett.
Farg‘ona vilajett on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis. Asub Farg‘ona orus. Nõukogude ajal tunti teda Fergana oblasti nime all.


Namangani vilajett.
Namangani vilajett on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis. Asub Farg‘ona orus.


Jizzaxi vilajett.
Jizzaxi vilajett [džiss'ahhi] on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis. Nõukogude ajal tunti teda Džizaki oblasti nime all. Piirneb põhjas Kasahstaniga ja lõunas Tadžikistaniga.
Haldusjaotus.
Vilajett jaguneb 12 rajooniks ("tuman") ja kaheks vilajeti alluvusega linnaks (Jixxax ja Dashtobod).


Vākhān.
Vākhān (vene keeles Βахандарья ("Vahhandarja")) on jõgi Aasias Afganistanis ning osalt Tadžikistanis Mägi-Badahšanis, Pandži vasakpoolne allikjõgi.
Jõgi algab Pamiiri lõunaosa ja Hindukuši piirilt Afganistani kirdetipu juurest Badakhshāni provintsis Vākhāni koridoris umbes 3680 km kõrgusel kahe suurema mägioja ühinedes; samast orust saab alguse Murgap, mis voolab teisele poole.
Seal voolab ta algul edelasse, siis läände.
Seejärel ühineb ta Hindukuši ja Pamiiri piiril 8726 m kõrgusest Karl Marxi mäetipust kagus Tadžikistani piiril Langari lähedal 2799 m kõrgusel Pomiri jõega, moodustades Pandži jõe.
Tadžikistanis Afganistani piiri lähedal asuv Langar, kuhu on rajatud hüdroelektrijaam, paikneb kitsas orus Hindukuši ja Pamiiri vahel.


Maagimäestik.
Maagimäestik (saksa "Erzgebirge", tšehhi "Krušné hory") on mäestik Kesk-Euroopas. Kulgeb edela-kirde suunas Tšehhi ja Saksamaa (täpsemalt Saksimaa) piiril. Loodenõlvad on lauged, kagunõlvad aga järsud. Kõrgus kuni 1244 meetrit (Klínoveci mägi).


Terceira.
Terceira on üks Assoori saartest. Pindala 397 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 1023 meetrit. Kuulub Portugalile.
Terceira on Assoori saartest suurimaid. Sellel elab 56 000 inimest.
Saarel paikneb Assooride ajalooline pealinn Angra do Heroísmo.


Maladeta.
Maladeta (varasem nimi "Maladetta") on mäemassiiv Euroopas. Asub Püreneede keskosas peamiselt Hispaania alal (Aragónis ja Kataloonias).
Massiivi kõrgus on kuni 3404 meetrit (Aneto tipp), sellisena on ta Püreneede kõrgeim osa.
Tema lõunanõlvadelt saab alguse mitu Ebro vasakpoolselt lisajõge ning põhjanõlvult lähtub Garonne.


Aomen.
Aomen (ka: "Macau") on Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkond. Aomen oli Portugali koloonia (faktooria), mis Hiinaga taasliitmisel 20. detsembril 1999 säilitas ülejäänud riigist erineva poliitilise ja majandusliku süsteemi.
Aomen asub Lõuna-Hiina mere rannikul, 60 km Hongkongist edelas. Hõlmab Aomeni poolsaare ning Taipa ja Coloane saared.


Kärestikuslaalom 2004. aasta suveolümpiamängudel.
2004. aasta suveolümpiamängude võistlused kärestikuslaalomis toimusid 17.–20. augustil.
Medalialad.
Kärestikuslaalomis võistlesid mehed ühesüstal ning ühe- ja kahekanuul ning naised ühesüstal. Kokku pääses võistlema 82 sportlast, 63 meest ja 19 naist.
Võistluspaik.
Kärestikuslaalomi rada asus Ellinikó olümpiakompleksis Ateena lõunaosas. Kahel pool rada sai võistlusele kaasa elada 8000 huvilist.


Kärestikuslaalom.
Kärestikuslaalom on aerutamise ala, mis seisneb kanuu või süstaga mööda kärestikku laskumises. Paat tuleb juhtida läbi 1 m laiuste "väravate". Võistluste käigus tuleb sõita ka vastuvoolu ja vooluga risti ning surfata lainetel.
Kärestikuslaalom oli esimest korda olümpiakavas 1972 Müncheni mängudel. Tookord võistlesid mehed ühe- ja kahekanuul ning naised ühesüstal. Järgnes 20-aastane vaheaeg, kuid alates 1992. aasta Barcelona olümpiast on see ala taas kavas. 1996 Atlantas lisandus kolmele medalialale veel neljas, meeste ühesüst.


Airsoft.
Airsoft on taktikaline sõjamäng, mis imiteerib ehtsaid lahingusituatsioone üldjuhul sõduri või rühma vaatenurgast.
Airsoftis kasutatakse tõeliste tulirelvade koopiaid, mis tulistavad suruõhuga või elektrilise mootoriga 6 mm läbimõõduga plastikkuule. Kuulid kaaluvad tavaliselt 0,2 - 0,3g.
Mängus on rühmal eesmärk, näiteks pantvangide vabastamine või vaenlase baasi vallutamine. Aga on ka teised mängutüübid nagu zombie, wolf ja deathmatch.
Airsoft on saanud alguse Jaapanist, kus esimesed Airsoft-relvad arendati välja 1980. aastatel.
Pärast seda on Airsoft levinud väga kiiresti ka mujale Aasiasse, kust tuleb ka suurem osa Airsoft-relvade toodangust. 1990. aastate lõpupoole on Airsoft levinud väga kiiresti USA-s ja ka Euroopas.
Airsofti mängitakse põhiliselt hobina, kuid seda kasutatakse ka paljude riikide politseiüksuste ja kaitsevägede taktikaliseks väljaõppeks.


Kalju Kangur.
Kalju Kangur (25. oktoober 1925 Vana-Kuuste, Tartumaa – 15. jaanuar 1989 Tartu) oli eesti kirjanik (põhiliselt luuletaja) ja luuletõlkija.
Elukäik.
1939–1944 õppis ta Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Esimest korda trükiti tema värsse 1943 Postimehes ja alates 1949 ilmus tema luuletusi pidevalt perioodikas. Kalju Kanguri esimene luulekogu "Mööda jalgteid" ilmus 1957.
1959 ilmunud "Üksainus rukkipea" avas talle 1960 tee Eesti Kirjanike Liitu.
Temalt on ilmunud neli sonetikogu, luulekogusid, haikusid, epigrammide kogu, lasteraamatuid ja proosateoseid.
Tema töid on tõlgitud inglise, saksa, soome, läti, leedu, vene, itaalia ja teistesse keeltesse.
Kalju Kangur on tõlkinud vene kirjanikke (muuhulgas Puškinit).
Temaatika.
Kalju Kanguri luulest moodustab suure osa loodusluule. Samuti on ta käsitlenud ajaloolisi teemasid ning viljelnud lembeluulet. Tähtsa osa Kalju Kanguri loomingust moodustavad lasteluuletused.
Vorm.
Kalju Kanguri luuletused on meetrilised, kindlasse stroofi surutud tugeva riimiga. Ta kirjutas sonette, järgides itaalia soneti rangeid reegleid. Kalju Kangur on enim sonette kirjutanud eesti luuletaja ja tema loodud on ka Eesti mahukaim sonetikogu "Sonetid" (1979), mille kaante vahel on 109 sonetti.
Ta on kirjutanud ka haikusid ja epigramme ("Vale mees vaadis", 1973).
Peale itaalia soneti on Kalju Kangur kõige rohkem kasutanud riimiskeemi "abab". Üks haruldasemaid riimiskeeme Kalju Kanguri luules on "abcbdbeb" ("Ära kohta võõrast õnne").
Luuletustest jäävad meelde sõnad "päike", "kristall", "hirm". Luuletused on lihtsad ja sisutihedad.


Vibulaskmine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Vibulaskmine 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 12. - 21. august
Medalialad.
Nii mehed kui ka naised selgitsid parimad individuaalses ja võistkondlikus arvestuses.
Võistluspaik.
Vibulaskmise võistlused peeti Panathinaiko staadionil, kus noolte märklauda lendamist said jälgida 7500 pealtvaatajat. Panathinaiko staadionil peeti 1896. aastal esimesed kaasaegsed olümpiamängud ning ta on ehitatud 329. aastast eKr pärineva antiikse staadioni varemetele.
"Ma arvan, et meil on mängude parim võistluspaik," väitis FITA president Jim Easton.


Vibusport.
Vibusport on spordiala, milles lastakse vibu abil nooltega märklaudade või muude sihtmärkide pihta.
FITA märkleht on jagatud kümneks kontsentriliseks ringiks, mis on ka eri värvi. Väljast sissepoole on 1. ja 2. ring valged, 3. ja 4. ring mustad, 5. ja 6. ring sinised, 7. ja 8. ring punased ning 9. ja 10. ring kollased. Vastavalt sellele järjestusele saab ringi tabamise eest ka punkte.
Vanas Kreekas peeti vibulaskmist kunstiks nagu muusikat ja luuletamistki. Näiteks jahijumalanna Artemis ja ta vend Apollon, valguse ja kunstide jumal, olid mõlemad osavad vibulaskjad.
Kuni keskajani oli vibulaskmisest väga populaarne. Esimene võistlus peeti 1583. aastal Inglismaal Finsburys, kus osales kolm tuhat vibulaskjat. Legendide põhjal polnud see võistlus aga sugugi esimene. Esimese klubi Brotherhood on St. George oli kuningas Henry VIII loonud juba 1537.
Esimene rahvusvaheline võistlus peeti 1900. aastal Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Samal aastal sai vibulaskmine olümpiaalaks. Seal püsis ta kuni 1920. aastani (v.a. 1912) ja alates 1972. aastast. 1988 võeti kavva ka mees- ja naiskonnavõistlus. 1992. aastast võsteldakse olümpiasüsteemis.
1970. aastal asutati Rahvusvaheline Maastiku Vibulaskmise Föderatsioon (IFAA).
Rahvusvaheline Vibulaskmise Föderatsioon (FITA) asutati 1931. aastal Lvovis, kus samal aastal peeti ka esimesed maailma meistrivõistlused. Tänapäeval on FITA-l 130 liikmesriiki.
Maailmarekordeid arvestatakse harjutustes FITA-1 ja FITA-2. FITA-1-s lastakse esimesel päeval 90 m ja 70 m distantsilt kummaltki 36 noolt, teisel päeval 50 ja 30 meetrilt kummaltki 36 noolt, kokku 144 noolt. FITA-2-s lastakse FITA-1 kaks korda läbi ja see kestab 4 päeva.


Püha öö.
"Püha öö" (saksakeelne originaalpealkiri "Stille Nacht, heilige Nacht", inglise keeles "Silent Night") on maailma tuntumaid jõululaule, mille esmaettekanne toimus 25. detsembril 1818 Austrias Oberndorfis. See laul on tõlgitud rohkem kui 300 keelde. Teksti autoriks on Joseph Mohr ning muusika on loonud Franz Xaver Gruber.
Laulu saamisloo levinuim versioon on järgmine: 1818. aasta jõululaupäeval valmistus Püha Nikolause kiriku abiõpetaja Joseph Mohr missat pidama, mida tuli aga pidada ilma muusikata, kuna kiriku orel oli rikkis. Siis aga pidi ta minema vastsündinud last õnnistama. Tema peas tekkis side Jeesuslapse sünniga ning tagasi jõudes pani ta siis kirja 16 salmilise luuletuse, millele ta palus kiriku organistil Franz Xaver Gruberil kesköiseks missaks kitarrisaade juurde komponeerida. Hiljem väljatulnud käsikirja järgi on küll selgunud, et nii sõnad kui muusika olid olemas juba kaks aastat varem.
EELK "Kiriku laulu- ja palveraamatus" (1991) on ära toodud traditsiooniline (laul nr 32A) ja 1984. aastast pärit eestikeelne versioon (32B).


Taekwondo 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Taekwondo 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 26. – 29. augustil.
Medalialad.
Meeste kaalukategooriad olid 58 kg, 68 kg, kuni 80 kg ja üle 80 kg. Naised võitlesid samuti neljas kaalukategoorias: 49 kg, 57 kg, kuni 67 kg, üle 67 kg.
Võistluspaik.
Taekwondo võistlused peeti Faliro Coastal Zone Olympic Complex'i spordipaviljonis, kuhu mahtus 8100 pealtvaatajat.


Taekwondo.
pisi
"Taekwondo" ehk "tae kwon do" on Korea päritolu võitluskunst.
Ajaloo jooksul on seda nimetatud ka "taekyoniks ja "subakiks. Praegune nimi aastast 1955.
"Taekwondo" on Korea võitluskunst, mille lõi 11. aprillil 1955. aastal Lõuna-Korea armee kindral Choi Hong Hi.
Korea keeles tähendab "tae" 'jalg (löök jalaga)', "kwon" – 'rusikas (löök käega)' ja "do" 'teekond'.
Rahvusvaheline Taekwondo Föderatsioon (WTF) asutati 28. mail 1973. aastal. Praeguseks on WTF-I liikmeks saanud 202 riiki.
"Taekwondo" Eestis.
Eestis tegutseb Eesti Taekwon-Do Liit, mis loodi 19. novembril 1992.


Triin Aljand.
Triin Aljand (sündinud 8. juulil 1985 Tallinnas) on Eesti lühimaaujuja.
2003.
2003. aastal Barcelonas toimunud maailmameistrivõitlustel saavutas Triin 50 m liblikujumises 15. koha.
2004.
Ta osales ka 2004. aasta Ateena olümpiamängudel, kuid ei suutnud 50 m vabaujumise eelujumistes näidata võimetekohast aega. Aljand sai kirja 26,19, mis oli 0,51 sekundit nõrgem isiklikust rekordist ja 0,49 sekundit halvem tema sama aasta parimast resultaadist. Eestlanna sai seitsmendas ujumises kolmanda koha, kaotades esimesena lõpuseinani jõudnud taanlannale Jeanette Ottesenile 0,24 sekundiga.
73 ujuja konkurentsis sai Aljand 26. koha. Parima ajaga läks poolfinaali hollandlanna Inge de Bruijn 24,66-ga. Viimasena tagas edasipääsu 25,68, mis võrdus täpselt Aljandi isikliku rekordiga.
2005.
30. juulil 2005. püstitas ta ujumise maailmameistrivõistlustel Montréalis 50 m liblikujumises uue Eesti rekordi 27,31 sekundit ning saavutas sellega 15. koha.
2007.
2007. aastal Melbourne'is toimunud maailmameistrivõitlustel saavutas Triin 50 m liblikujumises 21. koha.
2008.
2008. aasta Pekingi olümpiamängudel püstitas Triin Aljand 100 meetri liblikujumises uueks Eesti rekordiks 59,43. Selle ajaga jäi ta jagama 32.–33. kohta, poolfinaali pääseti viimasena ajaga 58,49. Uus Eesti rekord on 1,08 sekundit parem 18. juulil 2008 tema poolt püstitatud rekordist.
Samas ujutud 50 meetri vabaltujumise eelvõistluse lõpetas ta uue isikliku rekordiga, ajaga 25,29, millega ta sai 90 konkurendi hulgas 21. koha. 2005. aastal Jana Kolukanova poolt ujutud Eesti rekordist jäi Triinul puudu vaid üks sajandik. Poolfinaalipääs jäi 0,22 sekundi kaugusele.
Vabaltujumise 100 meetri distantsi läbis ta ajaga 56,10, millega ta sai 48 osaleja hulgas 33. koha. See tulemus jäi 0,29 sekundit alla Jana Kolukanovale 2005. aastast kuuluvast Eesti rekordist.
Triin Aljandile kuulub ka 14. juulil 2007 ujutud 50 m seliliujumise Eesti rekord 29,45.
2008. aasta lühirajaujumise EM-il Horvaatias Rijekas parandas Triin Aljand 50 m liblikujumise Eesti rekordit 1,35 sekundi võrra ning sai ajaga 25,57 finaalis 4. koha. Medalist jäi tal puudu vaid kaks sajandikku.
100 m liblikujumises parandas ta enda nimel oleva rekordi ning ujus uueks Eesti rekordiks aja 58,13.
Samas ujutud 50 meetri vabaujumises pääses ta uue Eesti rekordiga 24,58 poolfinaali. Uus rekord oli 0,29 sekundit parem Jana Kolukanova neli aastat vana rekordist. Poolfinaalis ujus Triin Aljand välja aja 24,74 sekundit, mis andis poolfinaalide järel kaheksanda koha jagamise. Ümberujumises alistas ta valgevenelanna Aleksandra Herasimenia ning pääses finaali. Finaalis lõpetas ta ajaga 24,63 ning seitsmenda kohaga. Euroopa meistriks tuli sel distantsil 23,55 sekundit ujunud hollandlanna Marleen Veldhuis.
2009.
2009. aastal Roomas toimuvatel ujumise maailmameistrivõistlustel püstitas Triin Aljand 100 meetri liblikujumises uue Eesti rerkordi 59,00 ning jäi jagama 23.-24. koha.
Samas ujutud 50 meetri liblikujumise eelujumises püstitas Triin Aljand Eesti rekordi 26,27 ning pääses sellega poolfinaali. Poolfinaalis ujus ta veelgi kiiremini ning uueks Eesti rekordiks sai aeg 26,16 mis tagas Triinule lõppkokkuvõttes 14. koha.
Isiklikku.
Triin Aljand on 179 cm pikkune ja kaalub 68 kg.
Ta on Keila Swimclubi liige ning enne Usa-s õppima asumist oli tema treeneriks isa Riho Aljandi.
Aastast 2005 õpib ta Texas A&M ülikoolis turismi ja hotellindust.
Triinu hobideks on muusika, filmid ja ristsõnad. Eesmärk spordis on jõuda tippu.
Ujuja Martti Aljand on Triin Aljandi vend. Triin Aljandi kaksikõde Berit Aljand on tippspordiga, milleks oli samuti ujumine, lõpparve teinud.


Vironia.
"Vironia" on Virumaa ladinakeelne nimi.
Seda nime kannab ka Korporatsioon Vironia.
Alates 1873. aastast tegutses selle nime (selts Vironia) all ka Eesti Üliõpilaste Selts. Aastatel 1881–1882 püüti registreerida korporatsiooni Vironia.
Aastal 1994 kandis väga lühikest aega nime Vironia pärastine parvlaev Meloodia.
Aastail 2006-2007 kuulus Saaremaa Laevakompaniile parvlaev Vironia.


Juunioride maailmameistrivõistlused rahvusvahelises kabes.
Juunioride maailmameistrivõistlusi rahvusvahelises kabes peetakse alates 1971. aastast. Esimene turniir peeti mitteametlikuna, edaspidi on tegu aga ametlike võistlustega. Algselt (kuni 1977. aastani) peeti seda turniiri ühe osana Suhkruturniirist. Kuni 1986. aastani peeti võistlused turniirisüsteemis, edaspidi aga šveitsi süsteemis. Võistlustel saavad osaleda kuni 19-aastased noormängijad.


Pomiri jõgi.
Pomir (tadžiki "Помир", vene keeles "Памир", puštu پامىر "Pāmir") on jõgi Aasias Tadžikistanis. Lähtub Zorkuli järvest. Voolab läbi Pamiiri valdavalt läände ja edelasse Tadžikistani ja Afganistani piirijõena. Ühinemisel Vākhāniga moodustab Pandži jõe.


Pamiir.
Pamiir on mäestikuala Aasias Alai oru (põhjas), Hindukuši (lõunas) ning Tarimi nõo vahel.
Pamiir jaguneb kolmeks osaks – Lääne-Pamiiriks, Kesk-Pamiiriks ja Ida-Pamiiriks. Ida-Pamiiri ehk Kaxgari Pamiiri peetakse sageli ka Kunluni osaks.
Pamiiri keskosa iseloomustavad laiad orud ja nõod, mille põhjad asuvad kõrgel ja mida eraldavad madalad lauged mäeahelikud. Lääne- ja idaosas esinevad kõrged ja järsud ahelikud, mida eraldavad sügavad kuristikud.
Kõrgeim tipp (7719 meetrit) on Konguri mägi Ida-Pamiiris Hiinas. Tadžikistani osas on kõrgemateks tippudeks 7495 m kõrgune Ismoili Somoni mäetipp (endine Stalini mäetipp (1932–1962) ja Kommunismi mäetipp (1962–1998)) ja 7134,3 meetrini ulatuv Lenini mäetipp.


São Miguel.
São Miguel on suurim Assoori saartest.
Saar on mägine, kõrgus kuni 1088 meetrit.


Dmitri Karpov.
Dmitri Karpov (sündis 23. juulil 1981 Karagandõs) on Kasahstani kergejõustiklane (kümnevõistleja).
Saavutused.
2003 3. koht maailmameistrivõistlustel, 8374 punkti (Saint-Denis)
2004 3. koht olümpiamängudel, 8725 punkti (Ateena)
Isiklikku.
Dimitri Karpov on 198 cm pikk ja kaalub 89 kg. Tema treener on Pavel Hämäläinen.
Isiklikud rekordid.
100 m: 10,50 (23. august 2004, Ateena)
Kuulitõuge: 15.93 (23. august 2004, Ateena)
Kõrgushüpe: 2.12 (10. mai 2003, Desenzano del Garda)
400 m: 46,81 (23. august 2004 Ateena)
110 m tõkkejooks: 13,93
Kettaheide: 52.33 (30. mai 2004, Götzis)
Teivashüpe: 4.92 (26. september 2004, Talence)
Odavise: 55.54 (30. mai 2004, Götzis)
1500 m: 4.34,49 (24. mai 2001, Ōsaka)
Karpov, Dmitri
Karpov, Dmitri


Bryan Clay.
Bryan Clay (sündinud 3. jaanuaril 1980 Texases Austinis) on USA kümnevõistleja, olümpiavõitja.
Clay isa Greg Clay on neeger ja ema Michele Ishimoto on Jaapani immigrant USA-sse. Bryani noorem vend Nikolas on samuti kergejõustiklane. Vanemad lahutasid, kui Bryan algkoolis käis, ja sellest ajast kasvatas teda põhiliselt ema.
Kümnevõistlusega hakkas Clay tegelema olümpiapronksi Chris Huffinsi õhutusel, kes ise loobus spordist pärast Sydney olümpimänge. Kogu Clay kümnevõistlejakarjääri jooksul on teda treeninud Mike Barnett.
2004. aasta sisemaailmameistrivõistlustel Budapestis juhtis Clay veel enne viimast ala, 1000 m jooksu, 38 punktiga Roman Šebrle ees, aga jäi viimasel alal isikliku rekordi püstitamisest hoolimata 10-sekundilise kaotusega ala võitnud Šebrlele 6. kohale ja pidi vastu võtma 73-punktise kaotusega hõbemedali (Šebrle 6438, Clay 6365). Clay sai kaks alavõitu (60 m ja 60 m tõkkeid) ning püstitas 5 isiklikku rekordit (kõik peale kaugushüppe ja kuulitõuke). Talle järgnesid Lev Lobodin Venemaalt, Aasia rekordi püstitanud Dmitri Karpov Kasahstanist ja Erki Nool Eestist.
2004. aasta suveolümpiamängudel Ateenas võitis Clay kaks esimest ala, 100 m (10,44) ja kaugushüppe (7.96), aga edaspidi ei suutnud ta vastu panna olümpiarekordi 8893 punkti püstitanud Šebrlele. Clay saavutas 8820 punktiga hõbemedali, edestades Aasia rekordi 8725 püstitanud Karpovit. Nool jäi 8. kohale.
2005. aasta MM-il Helsingis tuli Clay 8732 punktiga maailmameistriks, saavutades koguni viis alavõitu: 100 m (10,43), 400 m (47,78), 110 m tõkkeid (14,43), kettaheite (53.68) ja odaviske (72.00). Ta juhtis võistlust pärast kolme esimest ala ja alates viiendast alast kuni lõpuni. Talle järgnesid 8521 punktiga Šebrle, kes võitis kaugushüppe ja kuulitõuke, ning 8385 punktiga Ungari sportlane Attila Zsivóczky, kes võitis kõrgushüppe. Kristjan Rahnu saavutas 8223 punktiga 6. koha.
2006. aasta sisemaailmameistrivõistlustel Moskvas võitis Clay kolm ala: 60 m (6,67), kõrgushüppe (2.10) ja 60 m tõkkeid (7,83). Ta püstitas ka kaks isiklikku rekordit: kõrgushüppes ja teivashüppes (4.60). Ta juhtis algusest kuni eelviimase alani, kuigi pidi vastu võtma ka viimase koha teivashüppe eest, aga pidi vastu võtma kaotuse kaks viimast ala võitnud André Niklausilt (6192 ja 6187 punkti). Järgnesid Šebrle 6131 punktiga, kes võitis kaugus- ja kõrgushüppe, ning Rahnu isikliku rekordi 6062 punktiga.
2007. aasta MM-il Jaapanis Ōsakas võitis Clay kaks esimest ala: 100 m (10,44) ja kaugushüppe (7.65). Kuulitõukega möödus temast selle ala võitnud Jamaika sportlane Maurice Smith ja kõrgushüppega selle ala võitnud Šebrle. Järgnenud 400 m jooksus sai Clay vigastada ja pidi katkestama. Šebrle möödus Smithist alles eelviimase ala, odaviskega, mille ta võitis, ja tuli 8676 punktiga maailmameistriks. Järgnesid Smith (Jamaika rekord 8644) ja Karpov (8565). Andres Raja oli 16.
2008. aasta sisemaailmameistrivõistlustel Hispaanias Valencias võitis Clay kolm esimest ala: 60 m (6,71), kaugushüppe (7.75) ja kuulitõuke (16.21). See viimane oli isiklik rekord. Ta ähvardas juba purustada maailmarekordi ja võitis ka 60 m tõkkeid 7,86-ga, aga 1000 m jooksus jäi viimaseks ega suutnud rekordit püstitada. Clayle (6371 punkti) järgnesid Andrei Kravtšenko (Valgevene rekord 6234) ja Karpov (6131). Andres Raja oli 6.
2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis tuli Clay olümpiavõitjaks. Ta võitis kaks esimest ala, 100 m (10,44) ja kaugushüppe (7.78), ning kolmandal alal, kuulitõukes püstitas 16.27-ga isikliku rekordi. Kindla võidu sai ta ka kettaheites (53.79). 1500 m aeg oli tal küll üle 5 minuti, aga siiski saavutas ta 8791 punktiga kindla olümpiavõidu. Järgnesid Kravtšenko (8551) ja Leonel Suárez (Kuuba rekord 8527).
2010. aasta sisemaailmameistrivõistlustel Dohas saavutas Clay ainult ühe alavõidu (60 m 6,67) ega püstitanud ainsatki isiklikku rekordit, aga ometi juhtis ta algusest lõpuni (välja arvatud kahe ala järel) ja tuli 6204 punktiga maailmameistriks, edestades oma kaasmaalast Trey Hardeed (6184) ja Venemaa sportlast Aleksei Drozdovi (6141).
Maailmameistrivõistlustel.
Helsingis 2005 maailmameister (8732)
Isiklikku.
Bryan Clay on 182 cm pikk ja kaalub 83 kg.
Ta abiellus Susan Smithiga. Neil on 2005 sündinud poeg Jacob, 2007 sündinud tütar Katherine (Kate) ja 2010 sündinud tütar Elizabeth (Ellie).
Välislingid.
Clay, Bryan
Clay, Bryan


Dean Macey.
Dean Macey (sündis 12. detsembril 1977 Essexis Rochfordis) on Suurbritannia kergejõustiklane (kümnevõistleja).
Isiklikku.
Dean Macey on 197 cm pikk ja kaalub 92 kg.
Isiklikud rekordid.
100 m: 10,65, 30. mai 1999, Arles
Kaugushüpe: 7.77 27. september 2000, Sydney
Kõrgushüpe: 2.15, 6. august 2001, Edmonton
400 m: 46,21, 6. august 2001, Edmonton
110 m tõkkejooks: 14,34, 6. august 2001, Edmonton
Kettaheide: 48.34, 24. august 2004, Ateena
Teivashüpe: 4.80, 28. september 2000, Sydney
Odavise: 64.03, 25. august 1999, Sevillla
1500 m: 4.23,45, 28. september 2000, Sydney
Macey, Dean


Chiel Warners.
Chiel Warners (sündis 2. aprillil 1978 Harderwijkis) on Hollandi kergejõustiklane (kümnevõistleja).
Isiklikku.
Chiel Warners on 194 cm pikk ja kaalub 84 kg.


Moodne viievõistlus 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Moodsa viievõistluse võistlus 2004. aasta suveolümpiamängudel toimusid kahel päeval 26. ja 27. augustil
Medalialad.
Nii naised kui ka mehed tehti viis ala läbi ühe päevaga, mehed 26. ja naised 27. augustil. Nii mehi kui naisi stardis Ateenas 32.
Võistluspaik.
Viievõistlejate võistuspaik paiknes Ateena keskel Goudi olümpiakompleksis. 2500 huvilist said jälgida ujumist, 5000 ratsutamist ja jooksu ning 3000 pealtvaatajat vehklemist ja laskmist.


Nobeli keemiaauhind.
Nobeli keemiaauhind on üks viiest algupärasest Nobeli auhinnast. Selle auhinna saaja otsustab Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia.


Samarqandi vilajett.
Samarqandi vilajett on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis.


Buxoro vilajett.
Buxoro vilajett on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis. Nõukogude ajal tunti teda Buhhaara oblasti nime all.


Uraani rida.
Uraanirida on üks kolmest looduslikust radioaktiivsest keemiliste elementide reast. Selle esimene liige on U I ja liikmeteks toorium-234 (U X1), protaktiinium-234 (U X2), U II, ioonium (Io ehk toorium-230), raadium-226, radoon-222, poloonium-218 (RaA), plii-214 (RaB), vismut-214 (RaC), poloonium-214 (RaC'), plii-210 (RaD), vismut-210 (RaE), poloonium-210 (RaF) ja plii-206 (RaG).


Navoiy vilajett.
Navoiy vilajett on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis.


Aktiiniumirida.
Aktiiniumirida on looduslik radioaktiivse lagunemise rida, mis algab uraan-235'st (või plutoonium-239'st) ja laguneb läbi erinevate nukliidide pliiks läbi aktiiniumi. Täpne lagunemisjärjekord on näidatud alltoodud tabelis.


Sirdaryo vilajett.
Sirdaryo vilajett on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis.


Toshkendi vilajett.
Toshkendi vilajett on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis.


Qashqadaryo vilajett.
Qashqadaryo vilajett on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis. Nõukogude ajal tunti teda Kaškadarja oblasti nime all.


Surxondaryo vilajett.
Surxondaryo vilajett on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis. Nõukogude ajal tunti teda Surhandarja oblasti nime all.


Xorazm.
Xorazm on 1. järgu haldusüksus Usbekistanis. Nõukogude ajal tunti teda Horezmi oblasti nime all.


Horezm.
Horezm (usbeki keeles "Xorazm") on oaas ja ajalooline riik Amudarja alamjooksul Kesk-Aasias, praeguses Usbekistanis (Karakalpakkia ja Xorazmi alal) ning Türkmenistanis (Daşoguzi ja Lebapi vilajeti alal).
Horezmi riik lagunes pärast 1219. aasta mongolite sõjakäiku Tšingis-khaani juhtimisel.


Nobeli füüsikaauhind.
Nobeli füüsikaauhind on üks viiest algupärasest Nobeli auhinnast. Selle auhinna saaja otsustab Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia.


Suurimate ülejääkide meetod.
Suurima ülejääkide meetod on üks võimalus jaotada esindusorganite kohad võrdeliselt parteinimekirjade valimiste puhul. Kontrastiks on suurima keskmise meetod.
Meetod.
Suurima ülejääkide meetod vajab hääli igale parteile, jagades kvoodiga iga partei hääled, saab iga partei täiskvootide jagu kohti ja ülejäänud kohad jagatakse vastavalt kvootide ülejääkidele, järjestades ülejäägid suurimast ülejäägist alustades. Kuni kõik kohad on jaotatud. Iga suurima ülejäägiga erakond saab täiendava koha. Näiteks kui partei saab 5,5 kvooti, siis 5 täiskvooti ja ülejääk on 0,5 kvooti.
Kvoodid.
Siin on mitmeid võimalusi kvoodi jaoks. Enam levinud on Hare'i kvoot ja Droopi kvoot.
formula_1
Kasutatakse Namiibia ja Hongkongi valimistel. Ajalooliselt kasutati USA Kongressi Esindajatekoja kohtade jaotamisel osariikide vahel 19. sajandi jooksul.
formula_2
Hare'i kvoot on tavaliselt lahkem vähem populaarsetele nimekirjadele ja Droopi kvoot rohkem populaarsetele nimekirjadele.
formula_3
on harva kasutatud. Kuna see kannatab probleemi kallal, et valib rohkem kanditaate kui kohti kokku on. Ja see juhtub kindlasti, kui on ainult kaks parteid konkureerimas kohtade pärast. Sel korral suurendatakse kvooti, kuni valituid kanditaatide arv on võrdne kohtade arvuga. Ehk sisuliselt suurima keskmise meetodil toimiva d'Hondti meetodil.
Tehniline areng ja paradoksid.
Suurima ülejäägi meetod on ainuke jaotamismeetod, mis täidab kvoodi põhimõtet. On fakt, et see leiutati täitmaks seda kriteeriumi. Kuid, see tuleb paradokside hinnaga. Alabama paradoks on defineeritud, kui suurendada jaotatavaid kohti, vähendades seeläbi mõne partei võidetuid kohti. Tahaksime jaotada 25 kohta 6 partei vahel proportsioonides 1500:1500:900:500:500:200. Kaks parteid saavad 5 häälega 3 kohta mõlemad. Nüüd kui jaotada 26 kohta, siis saavad mõlemad 2 kohta.
Näited.
Need näited on tehtud valimistel, kus on jaotada 10 kohta, 100 000 häält on kokku.


John William Strutt, kolmas parun Rayleigh.
John William Strutt, kolmas Rayleigh parun (ka: lord Rayleigh; 12. november 1842 Langford Grove, Essex – 30. juuni 1919 Witham, Essex) oli inglise füüsik.
Ta avastas 1894. aastal koos William Ramsay'ga argooni, mille eest pälvis 1904 Nobeli füüsikaauhinna.
Tema järgi on nimetatud kraatrid Marsil ja Kuul.


Andijon.
Andijon [andidžon] on linn Usbekistanis Farg‘ona orus. Varem nimetati linna eesti keeles venepäraselt "Andižan"iks.
Linn on teada 9. sajandist.
Tegeldakse masinaehitusega, puuvilla puhastamisega ning õli tootmisega. Linnas on mitu kõrgkooli, kaks teatrit. Andijon on samanimelise vilajeti keskus.
Ajalugu.
2005. aasta 13. mail toimus Andijoni veresaun: sõjavägi avas Andijonis viletsate elamistingimuste ja korrumpeerunud valitsuse vastu meelt avaldavate inimeste pihta tule. Hukkus erinevatel hinnangutel 187 kuni 5000 inimest.


Toshkent.
Toshkent (usbeki Тошкент; venepäraselt "Taškent", Ташкент) on Usbekistani pealinn (aastast 1930) ja Toshkendi vilajeti keskus. Pealinnana moodustab omaette 1. järgu haldusüksuse (usbeki "Toshkent shahri").
Ajalugu.
Linn on teada 4.-5. sajandist eKr, tänase nime all 11. sajandist. Oli 1918-1924 Turkestani ANSV pealinn.
26. aprillil 1966 toimud maavärina tagajärjel sai linn rängalt kannatada.
Rahvastik.
2008. aasta andmetel oli Toshkendi elanikest usbekke 63,0 %, venelasi 20,0 %, tatarlasi 4,5 %, korealasi 2,2 %, kasahhe 2,1 %, tadžikke 1,2 % ja teistest rahvustest inimesi 7,0 %.
Kliima.
thumb
Toshkentis on mandriline paraskliima.
Transport.
Toshkenti rahvusvaheline lennujaam on riigi suurim lennujaam. Linnas asub Kesk-Aasia ainus valmis metroo. Trolliliinid suleti 2010. aastal.


Blade Runner.
"Blade Runner'" on 1982. aastal Ridley Scotti käe all valminud ja nüüdseks kultusfilmi staatusesse tõusnud düstoopiline ulmefilm, mis põhineb Philip K. Dicki romaanil "Kas androidid unistavad elektrilammastest?" ("Do Androids Dream of Electric Sheep?").
Sisu.
Tulevikus toodetakse tehisorganisme (replikante), keda kasutatakse Maa-välistes kolooniates raske töö tegijatena. Aastal 2019 tehakse Rick Deckardile, endisele "blade runner"ile (pearahakütt) ülesandeks kõrvaldada kaaperdatud kosmoselaevaga Maale põgenenud replikandid (androidid), kuna nad on oma põgenemise ja varjumise käigus tapnud mõnegi inimese. Intrigeeriva elemendina on kaasatud ka nägemus, mis kergitab Deckardi enda päritolu küsimuse.


Lauatennis 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Lauatennis 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14. - 23. august
Medalialad.
Nii meestel kui ka naistel oli kavas üksik- ja paarismäng. Segapaarismängu olümpial ei mängitud.
Võistluspaik.
Lauatennisistide võistlusareeniks oli Põhja-Ateenas paiknev Galatsi olümpiahall, kus pealtvaatajaid mahtus korraga tribüünidele 6400.


Lauatennis.
thumb
Lauatennis (tuntud ka pingpongi ehk pinksina) on sportmäng, mida mängitakse reketi ja väikese palliga (läbimõõt 40 mm) täisnurksel laual (274 x 152,5 cm, kõrgus 76 cm). 15,25 cm kõrgune võrk jaotab laua põiki pooleks.
Ajalugu.
Lauatennise sünnimaa on Suurbritannia. Olümpiamängude kavva võeti lauatennis alles 1988. aastal Sŏulis, ehkki MM-võistlusi hakati korraldama juba 1927 (1926 Londonis peetud võistlused kandsid veel EM-i nime) ja EM-võistlusi 1958.
Rahvusvaheline Lauatenniseföderatsioon (International Table Tennis Federation, ITTF) asutati 1926 ning praegu asub selle peakorter Lausanne'is. ITTF-il on 210 liiget.


Kõhrkalad.
Kõhrkalad (varem ka põiksuused, kondrihtüsed; teaduslik ladinakeelne nimetus "Chondrichthyes") on vee-eluliste keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Varem loeti neid kalade klassi kuuluvaks alamklassiks.
Tuntumad kõhrkalad on haid (hailised) ja raid (railised).
Kõhrkalu iseloomustab kõhreline skelett, tõeliste soomuste ja ujupõie puudumine, küljeveenide, arteriooskuhiku, paariliste uimede ja keeritskurru esinemine.
Süstemaatika ja evolutsioon.
Umbes 80 miljoni aasta vanune "Paratriakis curtirostris"e fossiil.
Kõhrkalade eellased eraldusid Devoni ajastul (umbes 450 miljonit aastat tagasi) rüükaladest ("Placodermata"). Suurima õitsengu ja mitmekesisuse saavutasid nad Karbonis, misjärel on kuni tänapäevani toimunud liikide arvu vähenemine ja enamiku kõhrkalade rühmade (näiteks akantoodid "Acanthodei" ja protoselahhid "Protoselachii") aeglane väljasuremine. Tänapäeval elab veidi üle kaheksasaja liigi kõhrkalu, millest suur osa kuulub praegusel ajal domineerivasse hailiste seltsi.
Alamklassidesisene süstemaatika on vaidluse all.
Üldist.
Enamik kõhrkalu on keskmise suurusega või suured kalad (kõhrkalade hulka kuulub ka maailma suurim kalaliik vaalhai). Suu asub pea alaküljel (suu ja pea esitipu vahelist osa nimetatakse nokiseks), pea külgedel on silmad ja nende taga viis paari lõpusepilusid. Uimed on (erinevalt alamatest kaladest) kahte tüüpi - paaritud ja paarisuimed. Viimased on evolutsiooniliselt tekkinud külgmistest nahakurdudest ja aitavad ujumise sügavust reguleerida. Nahal on iseloomulikud plakoidsoomused
Skelett.
Kõhrkalade skelett on luustumata ja kõhreline, kohati lubisoolade sisalduse tõttu jäik (nt. selgroolülides). Selgroog on liigendunud keha- ja sabaosaks. Selgroolülide lülikehad kummaltki poolt nõgusad, neid läbiva auguga (kaksiklohksed); lülide vahelistes õõnsustes paikneb seljakeelik, mis aukude kaudu kogu selgroogu läbib. Lülikaar moodustub kahest neuraaljätkest, lülikaarte vahel on nn interdorsaaljätked. Saba selgroolülide alapoolel asuvad kummalgi poolel hemaaljätked, mis all kokku kasvades moodustavad hemaalkaare. Selgroo kere osas on hemaaljätked lühikesed ja kokku ei kasva, nihkuvad rohkem küljele ja toetavad roideid. Kolju jaguneb omavahel nõrgalt ühendatud näokoljuks, ajukoljuks ja lõpusekaarteks. Ajukolju on suhteliselt lihtsa ehitusega õõnes tagant lahtine (suur kuklamulk) kõhrest moodustis, kus paikneb peaaju. Näokolju jaguneb lõuakaareks ja keelekaareks. Lõuakaarele toetuvad hambad, ta koosneb suulaeruutkõhrest (üleval) ja Meckeli kõhrest (all). Keelekaar koosneb kahest hüomandibulaarkõhrest ja hüoidkõhrest ning ühest basihüaalkõhrest. Lõpusekaari on 5 paari, primitiivseimatel haidel ka 7. Need koosnevad neljast lülist (alumised lülid on sidekoelises ühenduses vastaspoolsetega). Rinnauimede toesena kujuneb välja algeline õlavööde (5 luud, mille külge kinnituvad radiaalid), kõhuuimedel vaagnavööde (2 luud, mille külge kinnituvad radiaalid).
Lihaskond.
Kõhrkalade lihaskond on, nagu enamikul kaladel, suhteliselt lihtne. Keerulisem, väiksemate lihaste süsteem esineb lõugadel ning õla- ja vaagnavöötmes. Ülejäänud lihased paiknevad kummalgi pool keha kahe kimbuna (üla- ja alakimp), ning painutavad ja sirutavad ujumisel keha ja saba.
Närvisüsteem.
Kõhrkalade närvisüsteem meenutab juba paljuski kõrgemaid selgroogseid. Seljaajus eristuvad selgesti hallollus ja valgeollus, närvikiud on kaetud müeliintupega. Seljaajunärvidel liituvad selgmised ja kõhtmised juured. Peaaju pole enam sirge, nagu alamatel kaladel. Jaguneb otsajuks, vaheajuks, keskajuks, tagaajuks ja piklikuks ajuks (mis läheb üle seljaajuks). Otsaju Jaguneb juttkehaks (alaosas) ja mantliks, suurim ja arenenuim osa on ette ulatuvad haistesagarad. Haistmine on kõhrkaladel tundlikuim meel, haistmiselundid paiknevad pea alaküljel asuvates ninasõõrmetes haistekihnudes. Vaheajus asub hästiarenenud hüpotaalamus ja hüpofüüs. Keskajus paiknevad peamised keha liikumist juhtivad keskused. Samuti saavad siit alguse silmade juurde kulgevad nägemisnärvid, mis moodustavad erinevalt alamatest kaladest nägemisristmiku. Nägemisel eristavad kõhrkalad paremini kaugemal asetsevaid objekte. Tagaajus on suhteliselt enim arenenud selle pealmine osa väikeaju.
Seedeelundkond.
Kõhrkalade hambad on plakoidsoomuste teisendid (polüfüodontsed hambad), millega on kaetud suu sisekülg. Suust satub toit neelu ja edasi lühikesse söögitorusse, mille tagumine osa on laienenud maoks. Viimasel on peamiselt toidu säilitamise funktsioon, seedimises oluliselt ei osale. Maole järgneb lai sool, mille sisepinnal on iseloomulik keeritskurd. Soole algusossa siseneb maksast sapijuha, samuti kõhunäärmejuha. Maks on suhteliselt suur. Soolestik lõpeb kloaagiga.
Hingamiselundkond.
Kõhrkalade hingamine toimub lõpuste abil. Lõpused on antud juhul neelu limaskesta kapillaariderikkad väljasopistised lõpuseavade juures, jagunenud paljudeks lõpuseliistakuteks. Viimased kinnituvad lõpusekaarte küljes olevatele lõpusevaheseintele. Suurel osal kõhrkaladest on esimene lõpuseava muundunud hingatsiks. Hingamisel imetakse vesi hingatsi ja suuava kaudu neelu, seejärel väljutatakse lõpuste kaudu.
Vereringeelundkond.
Vere Punalibled on piklikud ja tuumaga. Süda koosneb kojast, vatsakesest ja arteriooskuhikust. Arteriooskuhikust lähtub kõhuaort, millest haruneb viis tooma-lõpusearterit. Lõpuste läbimise järel koonduvad need uuesti kokku seljaaordiks, mis kannab hapnikurikka vere kehasse laiali. Keha suuremad veenid (neerudest tulev tagumine kardinaalveen, peast tulev eesmine kardinaalveen, küljeveenid) koonduvad kummalgi pool aüdant Cuvier' juhadesse, mis viivad vere tagasi südame kotta.
Erituselundkond.
Jääkainete eritamine toimub kõhrkaladel veel osaliselt naha kaudu. Peamiseks erituselundiks on taganeerud, mis paiknevad kahe pika väädina piki kõhuõõne selgmist külge. Neer jaguneb eesmiseks ja tagumiseks pooleks. Emastel talitleb jääkainete filtreerimisel kogu neer, jääkained väljutatakse neeru eesosast neerujuha kaudu ja neeru tagaosast kusejuhade kaudu. Kõik mainitud juhad suubuvad kuseurkesse, mis avaneb kloaaki. Isastel on eritusfunktsioon vaid neeru tagumisel poolel, eesmine pool osaleb koos neerujuhaga sugurakkude tootmises. Jääkained väljutatakse vaid kusejuhade kaudu.
Sigimine.
Isasloomade seemnesarjad on, nagu mainitud, ühenduses neerudega. Osa mõlemast kõhuuimest on isastel kujunenud kopulatsioonielundiks - pterügopoodiks, mille abil seemnerakud viiakse emaslooma kehasse (viljastumine on sisemine). Emaste munasarjad asuvad neerude all, on paarilised või paaritud. Nende lähedal asub lehterja suudmega munajuha, mis viib emakasse (viimane avaneb omakorda kloaaki). Valminud munarakud satuvad kõigepealt kõhuõõnde, sealt munajuhasse. Munajuhas moodustub munarakkude ümber valkkest (ja munaspoegijatel ka koor). Munad on suhteliselt suured ja neid toodetakse vähe (tavaliselt mõnikümmend). Osadel liikidel jäävad munad emakasse ja valmivad seal (eluspoegijad, emakas toimub ka teatud määral loodete toitainetega varustamine, mis on kaladel väga haruldane), teistel munetakse nad, ning jäävad seejärel oma jätkete abil veetaimede külge ja valmivad seal.
Füsioloogilised eripärad.
Kõhrkalade veri sisaldab rohkesti karbamiidi, mistõttu on merevee suhtes hüpertooniline. Vesi tungib seetõttu vabalt läbi naha kõhrkalade kehasse, aktiivselt ei joo nad kunagi. Vee ülejääk eritatakse neerude kaudu.
Ökoloogia.
Valdav osa kõhrkalu elab meredes. Üle poolte liikidest on röövtoidulised. Kõhrkalade munad on toiduks paljudele väiksematele kaladele. Et kõhrkaladel puudub ujupõis, peavad nad vajaliku sügavuse säilitamiseks olema pidevas liikumises, vastasel korral vajuvad nad põhja.


Kalad.
Kalad on üldnimetus vees elavatele kõigusoojastele keelikloomadele. Termin ei oma tänapäeval süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel kokkuvõtliku mõistena sarnase välimusega loomade klasside esindajate kohta. Ajalooliselt on ta siiski ka taksonoomilise ühikuna käibel olnud (klass "Pisces").
Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes ja mageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni.
Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on ka rekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteks akvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii jumaluste kui ka ususümbolitena, samuti on kalu kajastatud arvukates raamatutes ja filmides.
Välimus.
Kalade välimust iseloomustab piklik keha ning lõpuste ja paaris- ning paaritute uimede olemasolu. Keha jaguneb peaks (ninamikust tagumise lõpusepiluni), kereks (viimasest lõpusepilust pärakuni) ja sabaks (pärakust keha lõpuni).
Kaladena käsitletakse tavaliselt klasse süstikkalad, sõõrsuud,
kõhrkalad, luukalad, vihtuimelised ja kopskalad.
Kalade evolutsioon.
Kivistised on näidanud, et kalad on evolutsioneerunud enam kui 500 miljonit aastat.
Kõige primitiivsemateks peetakse pihklaliste ("Myxiniformes") seltsi.
Kalad toiduna.
Kala on kasulik toiduaine, sisaldades mitmeid inimorganismile vajalikke aineid ja vitamiine. Kala sisaldab 13-23% täisväärtuslikke valke, mida on paljudes kalades lausa 25% (anšoovis, tuunikala); sügisel on isegi räimes valku kuni 23%. Rasva sisaldus kõigub tugevalt 0,1-33%ni, mis sõltub kala liigist ja püüdmisajast. Rasvasemateks loetakse lõhelisi, heeringalisi, tuuralisi, tuunikala, skumbriat, makrelli. Üsna vähe on rasva tursas, hõbeheigis ja haugis. Äärmiselt kasulik kalarasv sisaldab suurtes kogustes A, D ja E vitamiine, mõnedes liikides ka B1 ja B2 vitamiini. Kala ja kalatooteid sisaldavad ka väga olulist Omega – rasvhapet.
Kalas on rikkalik valik mineraalaineid (1-5%), kuhu kuuluvad kaalium, raud ja fosfor. Oluline on kalas mikroelement seleeni sisaldus, mis kaitseb inimorganismi vähirakkude arengu eest ja hoiab ära südameinfarkti. Kaaliumi sisaldus on suurem merekalades, mis on oluline mikroelement südamehaigetele. Kõik merekalad on rikkad joodist, millest meil rafineeritud toiduainete ajastul tihti vajaka jääb. Kalatoit on seega oluline kilpnäärme alatalituse all kannatavatele inimestele.


Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind.
Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind on üks viiest algupärasest Nobeli auhinnast. Selle auhinna saaja otsustab Rootsi Kuninglik Meditsiiniinstituut ("Karolinska institutet").


Pisces.
Pisces (ladina keeles 'kalad') on


Käsipall 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Käsipall 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14. - 29. august
Medalialad.
Meeskondi osales 12, naiskondi 10. Meeskonnad olid jagatud kahte kuue-, naiskonnad viieliikmelisse alagruppi. Neli paremat kummastki pääsesid veerandfinaalidesse. Mõlemad olümpiavõitjad selgusid mängude viimasel päeval, 29. augustil.
Võistluspaik.
Alagrupimängud peeti Ateena lääneosas, Faliro rannikuala olümpiakompleksi kuuluvas spordisaalis, kus kohti oli pealtvaatajaile 8019. Finaalid peeti Hellenikoni olümpiakompleksi siseareenil maksimaalselt 13 631 huvilise ees.
11.- 12. Koht.
24. august Sloveenia - Egiptus 30:24 (11:13)
9.- 10. koht.
24. august Island - Brasiilia 29:25 (13:11)
Veerandfinaalid.
24. august
Horvaatia - Kreeka 33:27 (19:11)
Saksamaa - Hispaania 30:30 (28:28, 27:27, 15:16) 7 m visked 2:0
Ungari - Lõuna-Korea 30:25 (14:13)
Venemaa - Prantsusmaa 26:24 (13:14)
5. - 8. koht.
27. august
7. - 8. koht.
28. august
5. - 6. koht.
28. august
Poolfinaalid.
27. august
Pronksimäng.
28. august
Finaal.
29. august
9. - 10. koht.
26. august
Angola - Kreeka 38:23 (18:11)
Veerandfinaalid.
26. august
5. - 8. koht.
28. august
7. - 8. koht.
29. august
5. - 6. koht.
29. august
Poolfinaalid.
27. august
Pronksimämg.
28. august
Finaal.
29. august
Taani - Lõuna-Korea 34:34 (14:14, 25:25) karistusvisked 4:2


Amdo.
Amdo (tiibeti ཨ་མདོ) on üks kolmest ajaloolise Tiibeti piirkonnast.
Jaguneb Hiina RV Qinghai, Gansu and Sichuani provintsi vahel.


Kam.
Kam (tiibeti ཁམས) on üks kolmest ajaloolise Tiibeti piirkonnast.
Jaguneb praegu Sichuani, Yunnani ja Qinghai provintsi ning Tiibeti autonoomse piirkonna vahel.


1270. aastad.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Kümnendid: 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad - 1270. aastad - 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad
Aastad: 1270 1271 1272 1273 1274 1275 1276 1277 1278 1279


2006.
2006. aasta (MMVI) oli 21. sajandi 6. aasta.
Sündmused maailmas.
"Põhiartiklid: Jaanuar 2006 – Veebruar 2006 – Märts 2006 – Aprill 2006 – Mai 2006 – Juuni 2006 – Juuli 2006 – August 2006 – September 2006 – Oktoober 2006 – November 2006 – Detsember 2006"


Kala (täpsustus).
Sõna "kala" võib tähendada mitut asja.


Gentoo.
Gentoo Linux on Linuxi distributsioon, mis on projekteeritud modulaarsena, portatiivsena ja optimeerituna kasutaja arvutist olenevalt. See saavutatakse niimoodi, et kõik programmid kompileeritakse lähtekoodist. Suur hulk arvutiprogramme on saadaval ka eri arhitektuuride binaarpakettidena, mis vähendab kompileerimise aega, kuid sellega rikutakse Gentoo vaimu ja kaob "isetegemise" võlu. Programmide lisamine, uuendamine ja kustutamine käib programmi Portage abil.
Portage.
Portage on paketihaldussüsteem, mis aitab kasutajal lisada, uuendada ja kustutada programme. Portage on kirjutatud Pythonis, mis on põhiline Gentood kasutusvahend. Süsteemi ennast nimetatakse Portage'iks, kuid enamus tegevusi toimub terminaliprogrammi Emerge abil.
Kasutamise lipud.
Portage süsteem võimaldab kasutada lippe, millega saab määrata, missugused programmi vahendid kompileeritakse programmidesse ja missugused mitte. Näiteks saab DVD-ga arvutil tuua sisse DVD toetuse, DVD-ta arvutil aga see kompileerimata jätta. Lipud võivad tugevalt mõjutada suhtust teiste programmidega ja nende kasutamine on üks moodus programmide seadmiseks.
Võrdlus teiste distributsioonidega.
Lippude abil kontrollitakse, milliseid funktsioone mingi pakett täitma peab ja milliseid mitte.
Näiteks Fedorale või Mandrake'lle on võimatu installeerida ainult KDE-graafikaga keskkonda, sest paljud rakendused on kompileeritud toetama ka GNOME-keskkonda, mistõttu ikkagi installeeritakse masinasse mõned GNOME'i teegid. Näiteks programmi Samba installeerimine Fedorasse või Mandrake'i nõuab ka Cupsi teekide installeerimist, olenemata sellest, kas samba abil on kavatsust printida või ei. Nii Fedoras kui ka Mandrake'is saab pakette ise kompileerida, kuid mõnda vahendit on äärmiselt raske eemaldada.
Mplayeri kompileerimisel ja installeerimisel saab täpselt öelda, kas lubada või keelata näiteks järgmiste asjade toetus: protsessori käsustik (mmx, mmx2, 3dfx, 3dnow, 3dnowex), helisüsteemid (oss, alsa), kodekid (xvid, divx, oggvorbis), seadmed (dvd, juhtkang) ja muud.


1280. aastad.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
Kümnendid: 1240. aastad 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad - 1280. aastad - 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad
Aastad: 1280 1281 1282 1283 1284 1285 1286 1287 1288 1289


Rootsi Panga auhind majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks.
Rootsi Panga auhind majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks (rootsi keeles: "Sveriges Riksbanks pris i ekonomisk vetenskap till Alfred Nobels minne"), sageli nimetatakse seda ka Nobeli majandusauhinnaks, erineb teistest Nobeli auhinna tseremoonial kätteantavatest auhindadest selle poolest, et see auhind ei ole loodud Alfred Nobeli tahte avaldusena. Auhind on loodud Rootsi Riigipanga ("Sveriges Riksbank") kolmesajandaks sünnipäevaks 1969.


Maadlus 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Maadlus 2004. aasta suveolümpiamängudel oli maadlusvõistlus 2004. aasta suveolümpiamängudel 22.–29. augustil.
Medalialad.
Nii kreeka-rooma kui vabamaadluses võistlesid mehed seitsmes kaalukategoorias: kuni 55 kg, kuni 60 kg, kuni 66 kg, kuni 74 kg, kuni 84 kg, kuni 96 kg ja kuni 120 kg. Naised võistlesid neljas kaalukategoorias: kuni 48 kg, kuni 55 kg, kuni 63 kg ja kuni 72 kg.
Maadlusaeg oli 2x3 minutit, kahe perioodi vahel oli 30 sekundit puhkust.
Võistluspaik.
Maadlejatele oli võitlusareeniks Ano Liossia olümpiahall Ateena loodeosas. Pealtvaatajaid mahtus halli istuma 9000.


Maahoki 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Maahoki 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14.–27. augustil.
Medalialad.
Meeste turniiril osales 12 meeskonda, naiskondi oli kohal 10.
Võistluspaik.
Maahokimängijate käsutuses oli Ateena endisel lennuväljal paiknevas Hellenikoni olümpiakompleksis kaks kunstkattega väljakut. Pealtvaatajaid mahutasid tribüünid 8300.


Pesapall 2004. aasta suveolümpiamängudel.
2004. aasta suveolümpiamängude pesapallivõistlused toimusid 15.–25. augustil.
Võistkonnad.
Osales kaheksa meeskonda, kes mängisid üheringilise turniiri. Neli paremat pääsesid poolfinaali ning nende võitjad selgitasid olümpiavõitja. Valikturniiride kaudu ei pääsenud tiitlit kaitsma USA ja Sydney pronks Lõuna-Korea. Osalesid Kreeka, Itaalia, Holland, Kuuba, Kanada, Taiwan, Jaapan ja Austraalia.
Võistluspaik.
Kõik mängud peeti Hellinikoni olümpiakompleksi kahel väljakul. Esimese väljaku äärde mahtus 9000, teise äärde 4000 pealtvaatajat.
Poolfinaalid.
24. august
Pronksimäng.
25. august
Finaal.
*Pesapall 2004. aasta suveolümpiamängudel


Pesapall.
Pesapall on võistkondlik sportmäng, milles osalevad kaks 9-liikmelist võistkonda, kes tegutsevad vaheldumisi ründajate ja kaitsjatena.
Mängitakse spetsiaalsel 100–120 m läbimõõduga sektorikujulisel väljakul. Neli nn pesa moodustavad väljakul ruudu, mille küljepikkus on 27,43 m. Pesadevaheline mõtteline joon jaotab väljaku eesväljakuks ja tagaväljakuks.
Ründava võistkonna mängijad löövad kurikaga vastasvõistkonna söötja poolt ette visatud palli väljakule. Kohtunik jälgib, kas tegu on õige või vale sööduga. Reeglitekohasel pallile pihtasaamisel muutub lööja jooksjaks ja tema ülesandeks on jõuda esimesse pessa enne palli. Ründajad püüavad väljakul kindlas järjekorras läbi joosta neli pesa; ühel pesal võib korraga olla ainult üks jooksja ning üks jooksja ei tohi teisest mööduda. Kaitsev pool püüab ründavat poolt punktisaamisel takistada, püüdes palli kinni enne selle mahakukkumist, toimetades palli pesasse enne jooksjat või puudutades jooksjat palliga.
Mängu pikkuseks on enamasti 9 ründe- ja 9 kaitsevooru kummalegi võistkonnale. Voor lõpeb, kui kolm ründavat võistkonnaliiget on väljakult minema (auti) saadud. Võistluse tulemus on 9 vooru jooksul kogutud punktide summa, rohkem punkte kogunud võistkond on võitja.
Pesapalli sünnimaa on USA, esimesed reeglid koostas 1845. aastal Alexander Cartwright. Pesapall tõusis kiiresti ameeriklaste meelisspordialaks. National League (NL) asutati juba 1876, konkureeriv American League (AL) lisandus 1901. Mõlema profiliiga võitjad selgitavad oktoobris nn World Seriesi raames riigi parima meeskonna.
Amatööride MM-võistlusi (World Cup) on peetud 1938. aastast ning samal aastal asutati ka Rahvusvaheline Pesapalliliit (International Baseball Association, IBA), mis pärast mitmeid nimemuutusi kannab alates 2000. aasta kongressist nime IBAF (International BAseball Federation).
35 MM-ist 25 on võitnud Kuuba, veel on meistriks kroonitud Suurbritannia (1), Venezuela (3), Dominikaani Vabariik (1), Colombia (2), USA (2) ja Puerto Rico (1).
Aastatel 1904, 1912, 1936, 1952,1956, 1964, 1984 ja 1988 oli pesapall olümpiamängudel programmiväline ala, 1992–2008 aga täieõiguslik olümpiaala. Barcelonas ja Atlantas võidutses Kuuba meeskond, 2000. aastal Sydneys saatis edu USA meeskonda. Kuubalased pidid leppima teise kohaga. 2008. aasta suveolümpiamängudel võidutses taas Kuuba meeskond. Seni viimaseks olümpiavõitjaks tuli 2008. aasta suveolümpiamängudel Lõuna-Korea.


Soolad.
Soolad on keemilised ained, mis koosnevad metalli katioonidest (näiteks Ca2+) ja happeanioonidest ehk happejäägist (näiteks SO42-).
Mõned soolad, näiteks kaaliumtsüaniid on inimesele väga mürgised. Kõik soolad on inimesele kahjulikud suures koguses, sest nad vähendavad kehas vett.
Elektrijuhtivus.
Lahustunud soolad ja vedelad soolad on elektrolüüdid ja nad juhivad elektrit. Vesi juhib elektrit ainult seetõttu, et temas on lahustunud soolad. Destilleeritud ehk täiesti sooladeta vesi elektrit ei juhi.
Olek.
Enamik sooli on tahked kristallid kõrge sulamistemperatuuriga. Esineb ka toatemperatuuril vedelaid sooli
Värvus.
Enamik sooli on läbipaistvad, kaasa arvatud levinuim sool naatriumkloriid, kuid esineb ka palju teisi värvusi nagu kollane(naatriumkromaat), oranž (kaaliumdikromaat), punane (elavhõbesulfiid), sinine(vasksulfaat), roheline (niklioksiid) ja must(mangaan(IV)oksiid).
Maitse.
Sooli on kõigis viies maitses, kuigi enamus neist, kaasa arvatud keedusool, on soolased. Kuid on olemas ka näiteks magusaid sooli.
Näited.
NaCl - keedusool, kasutatakse toiduainete soolamisel, kõige laialdasemalt levinud ja tuntuim sool.


1616.
1616. aasta (MDCXVI'") oli 17. sajandi 16. aasta.


Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival.
Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival ehk PÖFF on Tallinnas novembrikuus toimuv rahvusvaheline filmifestival, mis soovib tutvustada Eesti publikule maailma kino kogu tema värvikuses, pakkudes vaimutoitu mitmele maitsele ja igale vanusele. Festivali korraldab MTÜ Pimedate Ööde Filmifestival.
PÖFFi algatajateks olid 1997. aastal Tiina Lokk (Eesti), Jan Erik Holst (Norra), Eva Lille, Kirsi Tykkyläinen (Soome), Mona Jensen, Jesper Andersen, Svend Roed Nielsen ja Anne-Marie Overbye (Taani).
PÖFF koosneb põhiprogrammist, kolmest alafestivalist, võrgustiku- ja koolitusüritusest noortele animahuvilistele ja -professionaalidele ning filmi- ja kaastootmisturust.
Alates 2004. aastast antakse välja PÖFFi elutööpreemiat.
MTÜ Pimedate Ööde Filmifestival.
MTÜ PÖFFi põhitegevusalaks on igaaastase Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali korraldamine. Lisategevusena korraldatakse filmiüritusi nagu Tartu armastusfilmide festival tARTuFF, Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival (HÕFF). Samuti toimuvad iganädalased dokumentaalfilmide linastused Kumu Kunstimuuseumis nime all Kumu Dokumentaal. Väikese filmiprogrammiga ollakse esindatud ka erinevate projektide raames nagu näiteks Tallinna Vanalinnapäevad, Tallinna Tudengipäevad, Tartu Tudengipäevad, Viljandi Pärimusmuusika Festival jm.
Filmiturg Black Market.
Black Market Industry Screenings - filmiturg filmitööstuse professionaalidele: filmitegijatele, levitajatele, produtsentidele, filmide kokkuostjatele tutvustamaks laiema regiooni filme Põhjamaadest, Baltikumist, Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest, Venemaalt, Kesk-Aasiast. Lisaks toimub aastal 2010 esimene kirjandusõiguste turg "Raamat filmiks".
Filmi- ja kaastootmisturg Baltic Event.
PÖFFi põhiprogrammi ajal toimub filmi- ja kaastootmisturg Baltic Event, mille põhieesmärk on tutvustada rahvusvahelistele filmi- ja teleprofessionaalidele uusimaid Baltimaades valminud mängufilme ning filmitootmisvõimalusi. Baltic Eventi korraldab MTÜ BE.


Arvo Mägi.
Arvo Mägi (13. juuni 1913 Tartumaa, Kavastu vald, Koosa küla – 27. november 2004 Stockholm) oli eesti kirjanik.
Ta oli Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu liige.
Arvo Mägi valiti 1966. aastal, 1968. aastal ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.


Just Film festival.
Just Film festival (lühend JF) on Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFF) igal aastal toimuv laste- ja noortefilmide alafestival.
Just Film festivali korraldatakse aastast 2001. Festvali peakorraldajaks on Mikk Granström. Festival kestab 1 nädala.
Žürii.
Igal aastal valitakse JF lastefilmide žürii ja noortefilmide žürii.
Žürii töökohustusteks on filmide hindamine ja parima filmi väljavalimine. Žürii tohib välja anda ka kuni kaks lisaauhinda.


1564.
1564. aasta (MDLXIV) oli 16. sajandi 64. aasta.


1605.
1605. aasta (MDCV) oli 17. sajandi 5. aasta.


Vahši jõgi.
Vahš (tadžiki "Ваҳш") on jõgi Kesk-Aasias Tadžikistanis. Algab Obihingou ja Surhobi jõgede ühinedes. Ülemjooksul voolab sügavas kuristikus läände ja edelasse, misjärel laskub laia orgu, kus voolab edela ja lõuna suunas. Pandži jõega ühinedes moodustab Amudarja.
Jõele on ehitatud hüdroenergia tootmiseks 5 paisu, neist kõrgeim on 300 m kõrgune Nureki pais, mis on ühtlasi maailma kõrgeim.


Püreneed.
Püreneed on mäestik Euroopas. Kulgeb Hispaania ja Prantsusmaa piiril ida-lääne sihilisena Biskaia lahest ja Vahemereni.
Kõrgus kuni 3404 meetrit (Maladeta massiivis).
Püreneedes Püreneede rahvuspargi territooriumil asub Cirque de Gavarnie tsirkusorg.


1524.
1524. aasta (MDXXIV) oli 16. sajandi 24. aasta.
Sündmused Eestis.
14. september – rüüstati Tallinna kirikud.


Pärispea.
Pärispea on küla Harju maakonnas Kuusalu vallas Lahemaa rahvuspargis Pärispea poolsaare põhjaosas Hara lahe ääres.
Majandus.
Külas oli Pärispea kalakasvatus, kus kasvatati mereveega kalatiikides forelle. Hetkel teenivad kalandusega elatist 3–4 inimest.
Enamik käib tööl Tallinnas ning on mitmeid eraettevõtjaid.
Pärispeal on avastatud mineraalvee varud.
Nõukogude Liidu ajal oli Pärispeal Kirovi-nimelise kalurikolhoosi kalasadam, kalatsehh, õmblustsehh ja puidutsehh.
Varasematel aegadel on tähtis elatusallikas olnud salapiiritusevedu.
Transport.
Loksale viib asfalteeritud kohalik maantee. Teine kohalik maantee viib Viinistule. Pärispead läbivad bussiliinid nr 152A, 151C, 151A, 152C (ATKO Grupp/Harjumaa liinid) ja 236 (Pesorliinid).
Loksa–Pärispea tee ja Viinistu–Pärispea tee ristumiskohas asub Viinistu tee bussipeatus.
Veevarustus.
Loksa vallavalitsus ja MTÜ Pärispea Veeselts esitasid 2002 Keskkonnainvesteeringute Keskusele taotluse küla veevarustuse süsteemi väljaehitamiseks. Veetrasse oli ette nähtud rajada 4 km ulatuses.
Veebruari lõpus 2003 otsustati toetada Pärispea veevarustuse väljaehitamist veekaitse programmist 1 000 000 krooniga. Projekti kogumaksumus on 1,7 miljonit krooni. Vald lisas 0,1 miljonit krooni, nii et Pärispea elanikud pidid ise tasuma 0,6 miljonit krooni.
Ehitust alustati 2003. Valmis puurkaev ja osa trassidest. Vees oleva metaani kogunemise tõttu pumbamaja plahvatas.
Ehitus jätkus 2004, mil saadi veevarustuse süsteemi väljaehituseks ja puurkaevu kordategemiseks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt 1,18 miljonit krooni. Valla eelarvest lisati 120 000 krooni. Kaevu paigaldati gaasieraldusseadmed ning jätkati trasside ehitamist.
Veetorustiku projekti jättis Keskkonnainvesteeringute Keskus 2004 finantseerimata.
Kultuur.
Külas on tegev MTÜ Pärispea Seltsimaja (juhatuse liige ja kontaktisik on Asko Aug), mis haldab vana koolimaja hoonet ning seda ümbritsevat külaplatsi. Tegutseb naisrahvatantsu rühm Pärispea Tantsumemmed, varasemal ajal tegutsesid ka naisansambel, sõnakunstnikud, pillimehed ja solistid. Seltsimajas asub ühiskondlikel alustel raamatukogu ja külamuuseum.
Seltsimaja hakati rajama 1994 120-aastasesse koolimajja, mis tuli taastada. Koolimaja ehituseks andis materjali Kolga krahv ja selle ehitasid külamehed. Kool suleti 1971. Kuuekümnendatel aastatel tehti seal veel näitemängu.
Pärast kooli sulgemist ehitati majja mitu väikest korterit, millest üks on praegugi alles. Külaelanikud lõhkusid korterite vaheseinad ja majas on nüüd jälle kaks suuremat ruumi.
Seltsimaja tegutses algul ainult ühiskondlikel alustel. Aastal 1995 hakati juhatajale palka maksma. Talvel 1995/1996 saadi Kultuurkapitalist 5000 krooni toetust, mille eest korraldati Pärispea päevad.
Looduskaitse.
Külas on III kategooria kaitsealuste taimede kaitseala ja rändrahn Odakivi (rannas). Pärispea rändrahn ehk Taneli kivi asub mõnedel andmetel Suurpea küla territooriumil.
Külas on ka Pärispea männik (Pähknemännik).
Ajalugu.
Pärispea on Eesti vanim teadaolev ja kunagi üks suuremaid rannakülasid, kus kunagi oli 100 majapidamist.
Pärimuse järgi rajasid küla 1219 sakslaste eest põgenenud sõjapõgenikud. Küla olevat nimetatud Pärnispeaks kaugele merele paistnud pärnasalu järgi.
Küla mainiti esimest korda 1259 (teistel andmetel 1295) Pernispe nime all. Külas räägiti rootsi keelt.
Pärispea külast läks soomepoistena sõdima 29 meest.
Pähknemännik ja sõjaväerajatised.
Küla juurde kuulub 15 hektari suurune alates 1960. aastast looduskaitsealune mereäärne Pähknemännik (ametlikult: Pähklimännik; ka: Pähkneeme männik), kus asuvad liivaluited ja kasvavad männid. See kanti 1937 kinnistusse Pärispea kogukonna maana pindalaga 12...13 hektarit. Tegemist oli külarahva kokkusaamiskohaga. Omandireformi käigus seda ei tagastatud, sest kogukondlikud maad jäid omandireformi alt välja.
Nõukogude ajast on Pärispeal säilinud sõjaväelinnak kunagise õppekeskuse ümber Pähknemännikus. Sellega suleti külarahvale juudepääs mereranda. Sõjaväerajatised (sõjaväehoone ja lasketiiru) kuulutas Loksa vallavolikogu 20. veebruaril 2003 peremeheta varaks ja võttis valla valdusse. Rahvuspark juhtis sellele maa-ameti tähelepanu. Rajatisi pakuti piirivalvele, kuid see ei olnud neist huvitatud.
Pähknemännikus asuvaid rajatised otsustas vallavolikogu oksjonil maha müüa 2002. aasta suvel. Külaelanike vastuseisu tõttu muutis volikogu erakorraline koosolek selle otsuse enne 19. juuniks väljakuulutatud oksjonit 18. juunil ära (rajatisi otsustati mitte müüa). Asi oli üks 2002. aasta volikogu valimiste teemasid. 18. oktoobril 2002 (päev enne valimisi) pidid rajatised vallavolikogu istungil maha kantama, kuid eelnõu võeti päevakorrast välja.
Küla on vallavalitsuselt taotlenud Pähknemännikus olevate rajatiste lammutamist ning ala jätmist avalikuks kasutuseks, sest taheti säilitada loodusväärtuslikku tervikut ja ära hoida randa pääsemise võimaluste kitsenemine. Kardeti Pähknemänniku kinniseks alaks muutumist.
8. veebruaril 2003 toimus külakoosolek, kus Pärispea elanikud hääletasid üksmeelselt Pähknemänniku sõjaväelasketiiru varemete lammutamise ja maa riigile jätmise poolt. Külaelanikud ei olnud nõus ka oksjonilt teenitud rahaga maanteele musta katte rajamisega.
22. juuliks 2004 kuulutas Loksa vald välja oksjoni Pähknemännikus asuva lasketiiru, punkrite, spordirajatiste ja endise sõjaväehoone müügiks. Need rajatised olid valla bilansis väärtusega 15 000 krooni. Alghinnaks kuulutati 500 000 krooni. Ostjale kuulus õigus erastada hoonete teenindusmaad 0,7 ha ulatuses (Tiiru maaüksus, mille merepoolne piir on rannast 200 meetri kaugusel). Lahemaa rahvuspargi administratsioon kinnitas, et ehitustöödeks ega renoveerimiseks luba ei anta. Rahvuspark väitis, et rajatised kuuluvad riigile ning et looduskaitsealusesse Pähknemännikusse ei saa ega tohi ehitada.
Oksjon toimus Loksa vallamajas. Ostjaid registreeriti 7, sealhulgas Pärispea elanikud, oksjonivastased aktivistid Mäido Rosen ja Alari Lahe, kes ühtegi pakkumist ei teinud. Võitjaks osutus eraisik Heiki Tuul ja ostuhinnaks kujunes 1,1 miljonit krooni.
Oksjonit saatsid külaelanike piketid. Kohal olnud 20...30 inimest kandsid plakateid "Pähknemännik on meie laste ja lastelaste mängumaa!", "Austatud varemete ostja(d), Loksa valla valitsejad petavad teid!" ja "Pähknemännik pole võimuvõitlus!". Oksjoni võitnud mehele hüüti väljumisel "Häbi!".
Pärast oksjoni lõppu lubas Loksa vallavolikogu liige Helle Lootsmann toimunu maavanema juures vaidlustada, sest ta pidas oksjonit protseduurireeglite rikkumise tõttu õigustühiseks. 29. juulil esitas ta Tallinna Halduskohtule kaebuse.
26. juulil kinnitas vallavalitsus oksjoni tulemused. Ostusumma tasuti õigeaegselt.
20. oktoobril 2004 võeti keskkonnaministri käskkirjaga riigi omandisse sihtotstarbelise maatulundusmaana Pähklimänniku maaüksus pindalaga 9,08 hektarit, mis hõlmab ka suurema osa lasketiiru rajatiste alusest maast. Rajatiste juurde jäeti ainult 800 ruutmeetrit. Seega jäi omanik ilma õigusest saada teenindusmaad.
2005. aasta jaanuaritorm.
2005. aasta jaanuaritormi tõttu tõusnud merevesi muutis läbimatuks Piksi külatee. Truubi juurest uhuti ära umbes 20 m teed. Kahju oli umbes 18 000 krooni.


Reini Kiltkivimäestik.
Reini Kiltkivimäestik (saksa "Rheinisches Schiefergebirge") on mäestik Euroopas. Kulgeb mitme paralleelse ahelikuna edela-kirde suunas Reini mõlemal kaldal, mis moodustab mäestikku läbides kuristiku. Kõrgus kuni 880 meetrit.


Sajaanid.
Sajaanid (vene "Саяны") on mäestik Aasias Siberi lõunaosas.
Ida-Sajaanid kulgevad Baikali ja Krasnojarski vahel loode-kagu suunas, Lääne-Sajaanid hargnevad Ida-Sajaanide keskosast edela suunas kuni Altaini. Suurim kõrgus 3491 meetrit (Munku-Sardõk).


Santa Maria (Assoorid).
"See artikkel räägib saarest Assooride saartestikus; muude samanimeliste kohta vaata lehekülge Santa Maria (täpsustus)"
Santa Maria on saar Assooride saartestikus.
Pindala 102 km². Saar on künklik, kõrgus kuni 587 meetrit.


Schwarzwald.
Schwarzwald on mäestik Euroopas Saksamaa territooriumil. Kulgeb põhja-lõuna suunas, eraldab Badenit ja Württembergi. Läänenõlvad Badeni poolel on järsud, idanõlvad aga lauged. Kõrgus kuni 1493 meetrit.


Surhob.
Surhob on Vahši jõe nimi keskjooksul Muksu ja Obihingou jõe suudmete vahel. Ülemjooksul on selle jõe nimi Kõzõlsu. Voolab sügavas kuristikus edelasse.


Sevennid.
Sevennid (prantsuse "Cévennes") on mäestik Euroopas Prantsusmaal.
Sevennid piiravad kagust Keskmassiivi, laskuvad järsult Rhône'i orgu ja Vahemere rannikumadalikule.
Mäestiku kõrgus on kuni 1702 meetrit.


Kuuba pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Kuuba pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
Meeskonna koosseis.
Danny Betancourt
Luis Borroto
Frederich Cepada
Yorelvis Charles
Michel Enríquez
Norberto González
Yulieski Gourriel
Pedro Luis Lazo
Roger Machado
Jonder Martínez
Danny Miranda
Frank Montieth
Vicyohandri Odelin
Adiel Palma
Eduardo Paret
Ariel Pestano
Alexei Ramírez
Eriel Sánchez
Antonio Scull
Carlos Alberto Tabares
Yoandri Urgelles
Osmani Urrutia
Manuel Vega
Norge Luis Vera


Sierra Nevada (Hispaania).
Sierra Nevada on mäeahelik Hispaania territooriumil, osa Cordillera Béticast (Andaluusia mäestikust).
Sierra Nevada kõrgeim tipp on 3479 m kõrgune Mulhacén.


Väike-Kuriilid.
Väike-Kuriilid (varem Väikesed Kuriilid; vene keeles Малая Курильская гряда) on saarestik Vaikses ookeanis Ohhoota mere piiril Kuriilide edelaosas Kunaširist kagus.
Väike-Kuriile eraldab ülejäänud Kuriilidest Lõuna-Kuriili väin.
Väike-Kuriilide pikkus kirdest edelasse on sadakond kilomeetrit. Saarestiku pindala on 360,85 km².
Väike-Kuriilide pinnamood on tasane või künklik. Kõige kõrgem, 412 meetri kõrgune tipp asub Šikotanil.
Halduslikult kuuluvad Väike-Kuriilid Venemaale Sahhalini oblastisse Lõuna-Kuriilide linnaringkonda. Kuid saari nõudleb endale ka Jaapan, kes peab seda Hokkaido prefektuuri Nemuro alamprefektuuri kuuluvaks. Venemaa ja Jaapani vahel ei ole sõlmitud kehtivat piirilepingut.
Väike-Kuriilidel asuvad Väike-Kuriilide looduskaitseala, mis koosneb Šikotanist ja seda ümbitsevast merealast, ning osaliselt Kuriilide looduskaitseala, kuhu kuuluvad Habomai saared.


Argentina jalgpallikoondis 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Argentina jalgpallikoondis 2004. aasta suveolümpiamängudel
Roberto Ayala
Nicolas Burdisso
Wilfredo Caballero
Fabricio Coloccini
Andres D Alessandro
Cesar Delgado
Leandro Fernandez
Luciano Figueroa
Cristian Gonzalez
Luis Gonzalez
Mariano Gonzalez
Gabriel Heinzel
German Lux
Javier Mascherano
Nicolas Medina
Clemente Rodriguez
Gonzalo Rodriguez
Maximiliano Rodriguez
Mauro Rosales
Javier Saviola
Carlos Tevez
Oscar Ustari
Vaata ka.
Jalgpall 2004. aasta suveolümpiamängudel


Austraalia pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Austraalia pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
Meeskonna koosseis.
Craig Anderson
Thomas Brice
Adrian Burnside
Rodney van Buizen
Gavin Fingleson
Paul Gonzalez
Nick Kimpton
Brendan Kingman
Craig Lewis
Graeme Lloyd
David Nilsson
Trent Oeltjen
Wayne Ough
Chris Oxspring
Brett Roneberg
Ryan Rowland-Smith
John Stephens
Phil Stockman
Brett Tamburrino
Richard Thompson
Andrew Utting
Ben Wigmore
Glenn Williams
Jeff Williams


Jaapani pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Jaapani pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
Meeskonna koosseis.
Ryoji Aikawa
Yuya Ando
Atsushi Fujimoto
Kosuke Fukudome
Hirotoshi Ishii
Hisashi Iwakuma
Hitoki Iwase
Kenji Jojima
Makoto Kaneko
Takuya Kimura
Masahide Kobayashi
Hiroki Kuroda
Daisuke Matsuzaka
Daisuke Miura
Shinya Miyamoto
Arihito Muramatsu
Norihiro Nakamura
Michihiro Ogasawara
Naoyuki Shimizu
Yoshinobu Takahashi
Yoshitomo Tani
Koji Uehara
Kazuhiro Wada
Tsuyoshi Wada


Kanada pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Kanada pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
Meeskonna koosseis.
Chris Begg
Todd Betts
Richard Clapp
Eric Cyr
Phil Devey
Jason Dickson
Rob Ducey
Jeff Guiel
Shawn Hill
Mike Johnson
Danny Klassen
Mike Kusiewicz
Pierre-Luc Laforest
Chris Mears
Aaron Myette
Kevin Nicholson
John Ogiltree
Peter Orr
Simon Pond
Ryan Radmanovich
Paul Spoljaric
Adam Stern
Andy Stewart
Jeremy Ware


Taiwani pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Taiwani pesapalli meeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
Võistkonna koosseis.
Chih-Chia Chang
Tai-Shan Chang
Chih-Yuan Chen
Chin-Feng Chen
Wei-Yin Chen
Yung-Chi Chen
Chang-Ming Cheng
Chao-Hang Cheng
Chia-Shian Hsieh
Chun-Chung Huang
Chung-Yi Huang
Chih-Kang Kao
Po-Hsuan Keng
En-Yu Lin
Wei-Chu Lin
Ying-Chieh Lin
Wei-Lun Pan
Cheng-Min Peng
Feng-An Tsai
Chin-Hui Tsao
Chang-Wei Tu
Chien-Ming Wang
Chien-Fu Yang
Chun-Chang Yen


Tsunami.
Tsunami on maavärina, maalihke või vulkaanipurske tagajärjel tekkinud hiiglaslik merelaine.
Sõna "tsunami" on pärit jaapani keelest ja tähendab lainet või laineid sadamas (jaapani keeles ei ole mitmust).
Tsunamid on erakordselt ohtlikud, kuna nad tekivad meres ning seejärel liiguvad suurel kiirusel maismaa suunas, kus ilma eelhoiatuseta purustavad ja tapavad kõik oma teel. Meiji-Sanriku maavärin 1896 on üks paljudest sellistest näidetest ajaloos.
Ka asteroidid ja mereäärsete kaljude varingud võivad tekitada hiidlaineid.
Tsunamid jõuavad randa ja võivad tekitada suuri purustusi. Tsunami kõrgus võib ranna lähedal olla mitukümmend meetrit. Tsunami võib tungida kaugele (praktikas on ohtlik tsoon kuni 5km) sisemaale ja hävitada kõik ettejääva. Tsunami tekitab ka järsu lühiajalise üleujutuse.
Kõige sagedamini esinevad tsunamid Vaikse ookeani rannikul ja Jaapani saarestikus. Selle põhjuseks on Vaikse ookeani tektooniline ebastabiilsus.
Hiidlaine laieneb keskmest ringikujuliselt. Laine kiirus sõltub otseselt vee sügavusest. Avamerel võib tsunami kiirus olla isegi 700 km/h, kuid ta on ohutu, sest laine on üsna madal. Madalasse vette jõudes aga laine aeglustub ning avamerelt kiirelt järele tulevate veevoolude mõjul muutub üha kõrgemaks. Ranniku ääres madalas vees surutakse veemassid kokku ja lained võivad kerkida mitmekümne meetri kõrguseks.
Kuigi lained liiguvad kiiresti, ei ilmu nad tänapäeval nii ootamatult kui maavärinad, sest seismilised lained, mis annavad märku maavärina toimumisest, levivad tsunamist oluliselt kiiremini. Hawaiil Honolulus asub tsunamijaam, kus registreeritakse kõik Vaikse ookeani piirkonnas toimunud maavärinad. Kui märgatakse maavärinat, mis võiks tsunami vallandada, hoiatatakse ohustatud piirkondade inimesi. Sealt teatatakse ka hiidlaine saabumise arvatav aeg. Inimesed kuulevad hoiatust raadiost. Nii jõuavad nad oma rannikul asuvatest majadest kõrgematele aladele varjuda. See kõik peab siiski kiiresti toimuma. Vaikse ookeani põhjaosas tekkinud hiidlainel kulus kõigest viis tundi, et Vaikse ookeani keskel asuvale Hawaiile jõuda. Seal, 3200 km kaugusel maavärina epitsentrist, oli hiidlaine kõrgus ikka veel 15 meetrit.
Väidetakse, et tsunami võib Vaikse ookeani rannikute vahel pendeldada terve nädala. Jaapanis Hanasakis registreeriti laineid, mis tekkisid Alaska maavärina tagajärjel 1946. aastal ja põrkasid arvatavasti tagasi Põhja-Ameerika rannikult. Lained, mis hiljem Honolulusse jõudsid, põrkasid tagasi Aasia mandrinõlvalt.


Hollandi pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Hollandi pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
Meeskonna koosseis.
Evert-Jan 'T Hoen
Sharnol Adrana
Wladimir Balentien
Johnny Balentina
Patrick Beljaards
Maikel Benner
Ivanon Coffie
Rob Cordemans
Dave Draijer
Chairon Isenia
Eelco Jansen
Ferenc Jongejan
Eugene Kingsale
Raily Legito
Calvin Maduro
Diego Markwell
Ralph Milliard
Harvey Monte
Alexander Smit
Yurrendel de Caster
Sidney de Jong
Patrick de Lange
Dirk van 'T Klooster
Robin van Doornspeek


Itaalia pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Itaalia pesapalli meeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
Luca Bischeri
James Buccheri
Francesco Casolari
Mario Chiarni
Davide Dallospedle
David Francia
Daniele Frignani
Claudio Liverzini
William Lucena
Marcello Malagoli
Michael Marchesano
Anthony Massimino
Giuseppe Mazzanti
Fabio Milano
Peter Nyari
Kasey Olenberger
Giovanni Pantaleoni
Vincent Parisi
Jairo Ramos Gizzi
Carlo Richetti
David Rollandini
Igor Schiavetti
Riccardo de Santis
Seth la Fera
Vaata ka.
Pesapall 2004. aasta suveolümpiamängudel


Kreeka pesapallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Kreeka pesapalli meeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
Meeskonna koosseis.
Clayton Bellinger
Alexander Cremidans
Chris Demetral
Dimitrios Douros
Cory Antony Harris
Laurence Heisler
James Kavourias
Robert Kinsbury
Georgios Kottaras
Michael Koutsantonakis
Peter Maestrales
Nicholas Markakis
Meleti Ross Melehes
Erik Daniel Pappas
Peter Rasmusen
Christoforos Rompinson
Panagiotis Sikaras
Peter Soteropoulus
Vasili Spanos
Sean Spencer
Jared Theodorakos
Nicholas Theodorou
Clinton Zavaras


Sulgpall 2004. aasta suveolümpiamängudel.
2004. aasta suveolümpiamängude sulgpallivõistlused toimusid 14.–21. augustil.
Medalialad.
Ateenas sai omaniku viis medalikomplekti. Võisteldi mees- ja naisüksikmängus ning mees-, nais- ja segapaarismängus.
Võistliuspaik.
Kõik kohtumised peeti Goudi Olympic Complexi spordihallis, mis mahutas 4100 pealtvaatajat.


Sulgpall.
Sulgpall on kahe vastaspoole, enamjaolt kahe mängija vahel mängitav sportmäng. Sulgpall meenutab nii tennist, sest mängitakse reketitega, kui ka võrkpalli, sest mängijate vahel on võrk.
Sulgpalliks nimetatakse ka "palli", millega seda mängu mängitakse.
Ajalugu.
Sulgpallisarnaseid sportmänge on ajaloo vältel harrastatud Hiinas, Indias ja Kreekas. Tänapäeva sulgpall tekkis aga 1860. aastal Inglismaal. Esimest korda mängiti seda Beauforti hertsogi valdustes Gloucestershire's. Oma ingliskeelse nime 'badminton' sai ta hertsogi residentsi ("Badminton House") järgi.
Rahvusvahelise Sulgpalliföderatsiooni ("International Badminton Federation"; IBF) asutasid 1934. aastal 9 riiki. Tänapäeval on IBF-il 147 liiget.
3. mail 1977 peeti Malmös esimesed maailmameistrivõistlused sulgpallis.
Olümpiaalaks sai sulgpall Barcelonas 1992. See on kaasa aidanud ala populaarsuse tõusule nii Aasia maades kui ka Suurbritannias ja Skandinaavias.
Suur osa tänapäeva tippsulgpallureid pärineb Ida-Aasiast, näiteks Indoneesiast, Hiinast ja Malaisiast.
Sulgpalli ajalugu maailmas.
Sulgpalli ajalugu ulatub üle 3000 aasta tagasi, sellesarnast mängu harrastati juba Antiik-Kreekas ja Egiptuses. Hilisemal ajal Euroopas tunti sulgpalli laste hulgas nimede "battledore" ja "shuttlecock" all – selles mängus lõid kaks mängijat tillukeste reketitega sulgedega palli edasi-tagasi. Indias tunti sarnast mängu 18. sajandil "poona" nime all. Oma koloniaalvaldustest kojupöördunud Briti ohvitserid tõid sulgpalli India versiooni tagasi Euroopasse umbes 1860. Nad küll tutvustasid seda mängu oma sõpradele üsna usinalt, kuid tõsisemat huvi äratas sulgpall alles peale Beauforti hertsogi 1873. aastal oma Gloucestershire'is asuvas Badmintoni-nimelises maamajas korraldatud pidu. Tollal ei olnud sulgpallil veel oma nime, seda nimetati kui "Badmintoni mäng", millest hiljem kujuneski välja mängu ametlik ingliskeelne nimetus "badminton".
Kuni 1887. aastani mängiti Inglismaal sulgpalli Indiast pärit reeglite järgi. Need olid aga inglaste meelest vasturääkivad ja segadusseajavad. Kuna algselt väike sulgpallurite seltskond oli jõudsalt uusi liikmeid värvanud, jõuti 1887. aastal oma klubi ("Bath Badminton Club") moodustamiseni. Ühena oma esimestest tegemistest klubi standardiseeris reeglid, tehes need sobivaks inglaslikule mõtteviisile. See tollal väljatöötatud eeskiri on siiani sulgpalli aluseks. Aastal 1895 moodustati Inglise Sulgpalli Assotsiatsioon, mis pani end maksma üle klubide. Uus seltskond vaatas üle ka reeglid, mis peale täiendamist ja parandamist said aluseks üle maailma levimahakanud mängule nimega sulgpall.
Inglismaalt levis sulgpall kiiresti Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale ning tegi suuri edusamme Euroopas edasiliikudes. Algselt vaid meeste poolt harrastatud mäng võitis kiiresti poolehoidjaid ka naiste hulgas ja edaspidi olid sulgpallurite hulgas võrdselt esindatud nii naised kui ka mehed.
Esimesed üleinglismaalised meistrivõistlused meestele peeti 1899 ja naistest selgitati parim juba järgmisel, 1900. aastal. Need esimesed turniirid loeti siiski ebaametlikeks ja seetõttu tähistab aasta 1904 ametlike All-England-matside algust. Sulgpalli populaarsuse kasvu Briti saartel iseloomustab fakt, et 1920. aastal oli seal 300 sulgpalliklubi, 1930. aastal umbes 500 ja varsti peale II Maailmasõja lõppu juba üle 9000 klubi.
Esimene organiseeritud sulgpalliklubi Ameerika Ühendriikides asutati aastal 1878 New Yorgis ("Badminton Club of the City of New York"). See klubi on pidevalt tegutsenud tänapäevani ja on seega vanim tegutsev sulgpalliklubi maailmas.
Aastal 1934 moodustasid 9 maad – Kanada, Taani, Inglismaa, Prantsusmaa, Iirimaa, Holland, Uus-Meremaa, Šotimaa ja Wales, Rahvusvahelise Sulgpalli Föderatsiooni (IBF), mille liikmeskond kasvas pidevalt aasta-aasta järel. Märtsis 1939 otsustas IBF, et on aeg kutsuda ellu rahvusvahelised võistlused. Söör George A. Thomas, IBF-i president, pani võitjameeskonnale välja karika. Sõja- ja pärastsõjaaegse sulgpallipuuduse tõttu lükkusid esimesed Thomas Cup matshid aastatele 1948–49. Rahvusvaheliste naiskondadele mõeldud sulgpallimeistrivõistluste idee kerkis esile 1950, kuid võistluste organiseerimine jäi rahapuudusel katki. Mõtet ei maetud siiski maha ja viimaks otsustati alustada iga kolme aasta tagant läbiviidava turniiriga. Karika parimale naiskonnale pani välja Mrs. H. S. Uber Inglismaalt ja esimene turniir Uberi karikale (Uber Cup) toimus 1956/57. Sellest ajast on IBF-i korraldatavate maailmamastaabis turniiride arv tõusnud seitsmeni: lisaks Thomas ja Uber Cup-le (mees- ja naiskondadele) ka Maailma Meistrivõistlused, Sudirman Cup (segavõistkonnad), Juunioride MM, Maailma GP-finaal ja Maailma Karikavõistlused. Täieõiguslikuks olümpiaalaks sai sulgpall 1992. aastal Barcelonas, Hispaanias.
Tänapäeval eksisteerib justkui kahte sorti sulgpalli. Ühte neist mängitakse aedades ja piknikel, teist, võistluspordina tuntud sulgpalli, aga spetsiaalsetes sisehallides tehniliselt väga kõrgetasemelise varustusega.
Moodsad sulgpallireketid on carbon-grafiidi, keraamika, alumiiniumi ja terase erinevates proportsioonides sulamid, mis on väga kerged (<100 gr) ja keelestatavad väga tugevalt. Võistlusspordis kasutatavad sulgpallid on valmistatud mitte plastikust vaid korgist pallist ja selle lendu stabiliseerivatest sulgedest ning kaaluvad 4,74-5,5 grammi.
Sulgpall meenutab väheke nii tennist kui ka võrkpalli. Seda mängitakse üks ühe või kaks kahe vastu (üksik- või paarismäng) väljakul pikkusega 13,41 m ja laiusega 5,18 m (üksikmängus) või 6,1 m (paarismängus), mis on jagatud keskelt 1,55 m kõrguse võrguga kaheks.
Mängijad löövad reketitega sulgpalli edasi-tagasi üle võrgu ja püüavad sundida vastast eksima (lööma palli võrku, väljakupiiridest välja või laskma selle oma väljakupoolele maha kukkuda). Punkti võib võita vaid serviv pool (nagu võrkpallis enne selle viimaseid reeglimuudatusi) – kui servinud pool eksib, läheb servimisõigus üle vastaspoolele; kui eksib aga servi vastuvõttev pool, võidab servija punkti ja võib jätkata servimist.
Kuni 20. sajandi lõpuni mängiti sulgpalli valdavalt vaid süsteemis "kolmest parem", st. mängu võitmiseks pidi üks pool võitma kaks geimi. Üks geim mängiti 15 punktini, väljaarvatud naisüksikmängus, kus geim lõppes peale 11. punkti saamist. Geimi lõpus viigiseisul 14:14 (10:10) võis servi vastuvõttev pool valida, kas jätkatakse mängu veel ühe või kolme punkti võiduni, st. kas geim lõppes endiselt peale ühe poole 15. (11.) punkti saavutamist või jätkati mängu kuni üks pooltest oli võitnud 17 (13) punkti.
Juba 1999. aastal hakati katseliselt rakendama uut, eelkõige televisiooniülekannetele sobivamat, süsteemi – mängu võitmiseks on tarvis võita kolm geimi, kusjuures üks geim mängitakse 7 punktini (geimi lõpus viigiseisul 6:6 võib servi vastuvõttev pool valida, kas jätkatakse mängu veel ühe või kahe punkti võiduni). Maailmameistrivõistlustel peaks uus süsteem esmakordselt kasutust leidma 2002. aastal.
Sulgpalli ajalugu Eestis.
Esimese Eesti Vabariigi ajast on teada, et sulgpalli mängiti Tallinna Kommertskoolis, ilmselt siis kehalise kasvatuse tunnis. Mänguks vajalik varustus – reketid, pallid ja võrk – laenutati tolleaegsest Inglise saatkonnast.
Sulgpalli edasine levik Eestis (ENSV-s) on tihedalt seotud selle mängu levikuga NSVL-s. Aastal 1957 peeti Moskvas ülemaailmse noorsoo ja üliõpilaste festivali raames esimesed suuremad sulgpallivõistlused NSVL-s. Sellest alates võibki rääkida sulgpalli kui võistlusspordi levikust siinsel 1/6-l planeedist. 1962. aastal korraldati üleliidulised võistlused kosmonautide karikale, 1963. aastal asutati NSV Liidu Sulgpalli Föderatsioon ja peeti esimesed üleliidulised meistrivõistlused.
Eesti NSV-sse jõudis sulgpall sellel samal 1957. aastal, kui Moskvas kingiti Johan Lõssovile komplekt sulgpallivarustust (Aasia üliõpilaste poolt). Tuntud korvpallur ja treener töötas tollal TPI-s, kus ta kingiks saadut ka üliõpilastele kasutada andis. Võimalusest tegeleda uue sportmänguga haaras kinni TPI kehalise kasvatuse õppejõud Harri Erm, kes asus tudengitele läbi viima sulgpallitreeninguid.
Esimesed võistlused Eestis toimusid 1963. aastal TPI lahtiste võistlustena, mis muide toimuvad siiamaani.
Üleliidulistest võistlustest võtsid ENSV sulgpallurid esmakordselt osa 1964. aastal.
Samal, 1964. aastal, asutati ka Eesti NSV Sulgpalliföderatsioon (reorganiseeritud Eesti Sulgpalliföderatsiooniks 25.10.1989).
Aastal 1965 viis oma võistluse läbi ka Tallinna Lastestaadion (instruktori Villi Vainola juhtimisel), millest võtsid osa ka hiljem NSVL-s medaleid võitnud õed Reet ja Riina Valgmaa, kes mängisid noormeeste vastu.
Samal, 1965. aastal, toimusid Tallinnas Luise tänava võimlas ka esimesed Eesti Meistrivõistlused sulgpallis. Võitsid Jüri Tarto ja Helle-Mall Pajumägi (kõigi Eesti meistrite nimed läbi aegade leiad Eesti Meistrivõistluste lehelt).
1965. aastal toimus ka esimene Eesti-Läti-Leedu kolmikkohtumine sulgpallis (Balti matš). Esimesel kolmel aastal leppis Eesti seal kolmanda kohaga, esimene võit naabrite üle saavutati aastal 1968, kui koondisse kuulusid Skaidrite Nurges, Reet Valgmaa, Riina Valgmaa, Jüri Tarto, Raivo Kristjanson ja Jaak Nuuter
Esimesed Eesti Noorte Meistrivõistlused sulgpallis toimusid aastal 1968 Tallinnas, mängiti kolmes vanuseklassis.
Läbi aegade on Eesti täiskasvanute meistrivõistlustelt enim medaleid võitnud Mare Pedanik (Reinberg) – 39, sh. 21 kuld-, 12 hõbe- ja 6 pronksmedalit. Enim meistritiitleid on Reet Valgmaal – 30 (medaleid kokku 34). Meestest on enim medaleid võitnud juba meie juurest lahkunud Jaak Nuuter – 33, sh. 14 kuld-, 7 hõbe- ja 12 pronksmedalit.
NSV Liidu meistriks täiskasvanute seas on tulnud Reet Valgmaa naispaarismängus koos Liidia Markovaga (Leningrad). Paarismängus on medalile tulnud ka Riina Valgmaa. Üleliidulistel noorte meistrivõistlustel on Reet Valgmaa saavutanud kaks meistritiitlit nii üksik- kui ka paarismängus, Riina Valgmaal on kaks tiitlit paarismängust ja üks hõbemedal üksikmängus. Noormeestest on NSVL-i noortemeistriks tulnud Henry Aljand, paarismängus on korra medalile tulnud ka Tiit Vapper.
NSVL-i koondisse on kuulunud Reet Valgmaa (mängis Inglismaa vastu). Noortest on olnud NSV Liidu koondise kandidaadid Tiit Vapper, Mare Reinberg (Pedanik), Katrin Paeväli (Aru), Andres Ojamaa, Anneli Lambing (Parts), Terje Lall.
Sulgpalli olümpiadebüüdil 1992. aastal Barcelonas mängis USA võistkonnas väliseestlane Cris Jõgis, kes on mitmekordne USA sulgpallimeister.
Nii Rahvusvahelise Sulgpalliföderatsiooni (IBF) kui ka Euroopa Sulgpalli Liidu (EBU) liige on Eesti Sulgpalliföderatsioon aastast 1992.
Mängu olemus.
Sulgpalli mängitakse üks ühe või kaks kahe vastu (üksik- või paarismäng) väljakul pikkusega 13,41 m ja laiusega 5,18 m (üksikmängus) või 6,1 m (paarismängus), mis on jagatud keskelt 1,55 m kõrguse võrguga kaheks.
Mängijad löövad reketitega sulgpalli edasi-tagasi üle võrgu ja püüavad sundida vastast eksima (lööma palli võrku, väljakupiiridest välja või laskma selle oma väljakupoolele maha kukkuda). Punkti võivad võita mõlemad pooled(nagu võrkpallis peale selle viimaseid reeglimuudatusi). Kui servinud pool eksib, läheb servimisõigus üle vastaspoolele, kui eksib aga servi vastuvõttev pool, võib servija jätkata servimist.
Seega läbiti sulgpallis üle kahe ja poole korra lühema ajaga kaks korda pikem distants ja sooritati peaaegu kaks korda rohkem lööke. See võrdlus iseloomustab ilmekalt sulgpalli kui võistlusspordi olemust.
Baylori Ülikooli (USA) Kehakultuuriteaduskonnas (1990-ndatel) läbi viidud uuringute kohaselt kestab kolmegeimiline mäng keskmiselt 45 minutit, millest pall on mängus 20 minutit. Selle aja jooksul teeb üks mängija oma liikumises vähemalt 350 üle 90-kraadist suunamuutust ja lööb palli umbes 400 korda. Umbes 150 neist löökidest on sooritatud nn. täisõlaga (kogu kerega). Normaalses konditsioonis mängijal võib pulls tõusta 72-lt löögilt 125-le südamelöögile minutis.
Sulgpall Eestis.
Maailmasõdadevahelisel ajal mängiti sulgpalli Tallinna Kommertskoolis. Mänguks vajalik varustus – reketid, pallid ja võrk – laenutati Inglise saatkonnast.
1964. aastal asutati Eesti NSV Sulgpalliföderatsioon, mis reorganiseeriti Eesti Sulgpalliföderatsiooniks 25. oktoobril 1989.
Nii Rahvusvahelisse Sulgpalliföderatsiooni (IBF) kui ka Euroopa Sulgpalli Liitu (EBU) kuulub Eesti Sulgpalliföderatsioon aastast 1992.
Kuidas tehakse sulgpalle.
Sulgpalle valmistatakse valgete hanede (ja partide) tiibade alt saadavatest sulgedest. Et Aasiamaades aretatakse ja kasvatatakse hanesid ja parte toiduks, siis korjatakse sulgi valdavalt peale linnu tapmist. Kuigi kasvatatakse küllalt erinevaid tõuge, jagatakse suled tavaliselt vaid hane ja pardisulgedeks. Peale linnu sulgedest puhastamist jagatakse tema tiivaalused suled kahte hunnikusse – vasak- ja parempoolse tiiva suled. Vaid 6–7 sulge mõlema tiiva alt sobivad sulgpalli valmistamiseks. Kuna lindude erinevate tiibade suled on erinevad, võib ühe sulgpalli valmistamisel kasutada ainult kas vasaku või parema tiiva sulgi. Ühe sulgpalli tegemiseks kulub 16 sulge, seega on kahe sulgpalli tegemiseks vaja vähemalt 3 hane (kolm paremat tiiba ühe ja kolm vasakut tiiba teise sulgpalli valmistamiseks).
Seejärel suled pestakse, kuivatatakse ning sorteeritakse kuju ja värvuse järgi. Järgneb sulgede vajalikule kujule lõikamine. See on üks vastutusrikkamaid operatsioone ja usaldatakse seetõttu kõige vilunumatele töölistele, kes oskavad igast sulest eraldada selle parima osa. Samal ajal valmistatakse ette ka sulgpallide korgist nupud, need lõigatakse parajaks ja kaetakse nahaga. Sulgede kinnitamine korgist nupu külge käib tänapäeval masinatega – need on küllalt täpsed garanteerimaks valmis sulgpallide õiget lendu. Tööliste ülesandeks on vaid sulgpallide korgist otste täpne asetamine vastavatesse pesadesse.
Järgneb õmblemine, liimimine ja lõpuks ka testimine, mis koosneb kiiruse ja trajektoori testist rõhuasetusega sulgpalli vastupidavusele.
Valminud sulgpallidele hinnangu andmine ja neile selle alusel mingi kvaliteediklassi omistamine on iga kompanii siseasi ja seega võib ühe tootja 'Tournament Quality'-sulgpall erineda tunduvalt teise tootja sama kvaliteediklassi sulgpallist. Vaid mängimine mingi konkreetse firma konkreetsest klassist sulgpalliga saab anda hinnangu nende sulgpallide kvaliteedi-hinna suhtele.
Tänapäeval on ühe sulgpalli hind ~2,5$, mis polegi nii kallis arvestades kogu valmistamisprotsessi. Seejuures on see hind olnud samal tasemel juba paarkümmend viimast aastat hoolimata kogu muu elu kallinemisest.


Puducherry.
Puducherry (2006. aastani "Pondicherry") on linn Indias Bengali lahe rannikul. Ta on Puducherry liiduterritooriumi keskus.


Erosioonibaas.
Erosioonibaas ehk uuristusbaas on veekogu veetaseme kõrgus, millesse vooluveekogu voolab.
Erosioonibaasist madalamale ei saa vooluveekogu sängi uuristada.
Erosioonibaasiks on tavaliselt selle veekogu pind, millesse jõgi voolab. Näiteks Emajõe erosioonibaasiks on Peipsi järve veetase.
Erosioonibaasi ja jõe sängi absoluutkõrguse erinevusest sõltub, kas ülekaalus on põhja- või küljeerosioon. Ülemjooksul domineerib reeglina põhjaerosioon. See tähendab, et jõed on vähe looklevad ja tihti lõikunud sügavalt maapinda, moodustades sälk-, kanjon- ja kuristikorge. Alamjooksul on ülekaalus küljeerosioon, mis teeb jõed looklevaks ehk meandreerunuks. Jõeorud on tavaliselt, kas mold-, lamm- või sängorud.
Kohalikuks erosioonibaasiks võib olla ka väiksema languga jõelõik. Sellist erosioonibaasi nimetatakse suhteliseks erosioonibaasiks.
Teoreetiliselt võiks jõgedel välja kujuneda tasakaaluline pikiprofiil. See tähendab olukorda, kus jõe igas punktis on kuhjav tegevus kulutavaga tasakaalus. See saab juhtuda siis, kui erosioonibaas pole geoloogilises mõttes pika aja jooksul muutunud. Tegelikkuses sellist olukorda ei eksisteeri, sest erosioonibaasi kõrgused kõiguvad ja muutuvad pidevalt väga mitmesugustel põhjustel. Neotektoonilise maakerke tõttu langeb näiteks Põhja-Eesti jõgede erosioonibaas. Eesti suurima langusega Pihkva järve suubuva Piusa jõe erosioonibaas aga hoopis tõuseb, sest Peipsi järv valgub põhjaosa kiirema kerkimise tõttu aeglaselt lõunasse.
Eristatakse erosioonibaasi absoluutset ja suhtelist muutust. Absoluutne erosioonibaasi muutus on veekogu pinna, näiteks merepinna kõrguse muutus. Merepinna tase võib tõusta näiteks pooluste lähedal oleva mandrijää sulamisel. Erosioonibaasi suhtelise muutuse korral jääb erosioonibaasi absoluutne kõrgus samaks, kuid muutub jõe kesk- või ülemjooksu kõrgus ehk muutuvad kõrgussuhted suudme ja ülemjooksu vahel.


Softpall 2004. aasta suveolümpiamängudel.
2004. aasta suveolümpiamängude pehmepallivõistlused toimusid 14.–23. augustini.
Pehmepall oli üks kolmest spordialast 2004. aasta suveolümpiamängudel, kus võistlevad ainult naised. Kaheksa osalevat naiskonda mängisid kõigepealt omavahel läbi. Neli edukamat jätkasid poolfinaalides, millede kaotajad selgitasid pronksmedalisti ja võitjad olümpiakulla omaniku.
Võistluspaik.
Kõik kohtumised peeti Helliniko Olympic Softball Stadiumil, mis mahutas 4800 pealtvaatajat.
Poofinaalid.
22. august
Väike poolfinaal Jaapan - Hiina 1:0 (lisaaeg)
Suur poolfinaal USA - Austraalia 5:0
3. koha mäng.
23. august
Finaal.
23. august


Jõe pikiprofiil.
Jõe pikiprofiil (ka voolusängi pikiprofiil) on kõver, mis näitab voolusängi kallakust.
Jõe pikiprofiil on graafik, mille Y-teljel on vooluveekogu kõrgus suudmest ning X-teljel tema pikkus. Graafiku parempoolne ots on jõe erosioonibaasiks, sellest madalamale ei saa jõgi voolata ega sängi uuristada. Seega on jõe pikiprofiil alati pidevalt langev kõver. Lang on enamasti suurem ülemjooksul ja väiksem alamjooksul. Selline pikiprofiil on näiteks Piusa jõel. Esineb ka vastupidist olukorda. Näiteks paljud Põhja-Eesti jõed langevad Balti klindilt, mis muudab nende pikiprofiili ebatavaliseks, sest suurim lang on alamjooksul. Suhteliselt ühtlase langu ehk peaaegu vertikaalse pikiprofiiliga on Pärnu jõgi, peaaegu täiesti horisontaalne pikiprofiil on Emajõel.
Kõik jõed üritavad saavutada sellist pikiprofiili, kus igas punktis oleks kuhjav tegevus tasakaalus kulutavaga. Sellist profiili nimetatakse jõe tasakaaluprofiiliks. Ükski jõgi ei saavuta siiski kunagi sellist profiili, sest selleks peaks erosioonibaas püsima muutumatuna väga pika aja jooksul. Tasakaaluprofiil on sujuvalt väheneva languga kõver, mis suudme lähedal praktiliselt kaotab langu. Tasakaaluprofiili korral ei mõju jõeorule erosiooniprotsessid. Tasakaaluprofiili kujunemine toimub alamjooksult ülemjooksu suunas, seda nimetatakse regressiivseks erosiooniks. See tähendab seda, et jõeorg on alamjooksul jõudnud arengus palju kaugemale kui ülemjooksul.
Jõgede pikiprofiil kujuneb pika aja vältel ning paljude tegurite (ala geoloogiline ehitus, tektoonika, pinnamood, kliima, taimkate, hüdroloogiline režiim jt) koosmõjul.


Kosk.
Kosk on väga suure languga ja seetõttu kiire vooluga vooluveekogu lõik.
Kose lang on suurem kui kärestikul. Vesi siiski voolab kosest alla, mitte ei lange. Seega erineb kosk langeva veega joast.
Kuna veevool on väga kiire on peenem settematerjal ära kantud ning kosk voolab mööda kivist põhja.


Kärestik.
Kärestik on madal kivine käreda vooluga jõelõik. Kärestikku saab defineerida ka kui "naaberlõikudega võrreldes suurema kaldega jõe pikiprofiili osa".
Kärestiku lang on väiksem kui kosel.
Kiirema veevoolu tõttu on peenem settematerjal ära kantud ning kärestik voolab mööda kivist põhja.


Juga.
Juga on langeva veega vooluveekogu lõik.
Juga erineb kosest selle poolest, et kose vesi ei lange, vaid voolab mööda jõesängi.
Suurt ja võimast juga nimetatakse kataraktiks.
Eesti ja maailma joad.
Eesti kolm kõrgeimat juga (joastikku) on Valaste juga 30,5 m, Kivisilla juga 22,8 m-se ja Karjaoru juga 15,9 m-se langusega. Kõrgeim looduslik juga Eestis on Jägala juga. Maailma kõrgeim juga on Angeli juga Venezuelas. Eesti ja Euroopa veerohkeim juga oli varem Narva juga, praegu on Euroopa veerohkeim juga Rheinfall.
Joa geoloogia ja areng.
Joad tekivad harilikult kohale, kus kõva kivim asub pehme kivimi peal ja jõgi voolab kõvalt aluspõhjalt pehmele aluspõhjale. Jõgi kulutab pinnast, aga pehmet rohkem kui kõva. Niimoodi tekib pinnasepiirile koht, kus jõevool langeb kõva aluspõhja servalt allapoole, pehmele aluspõhjale. Suure hooga langev vesi uuristab pehmet aluspõhja veelgi innukamalt ja joa kõrgus järjest kasvab. Kui pehmet aluspõhja on kaua aega uuristatud ja ära uhutud, võib jõele tekkida isegi kanjon.
Kõva aluspõhi kulub samuti. Jõevool murrab joa servast lahti kivimitükke, mis alla joa põhja langevad. Kui see kaua aega toimub, on näha, et juga on nihkunud pisut ülesvoolu, lähte suunas. Joa liikumiskiirus ei ole konstantne. See sõltub kõige rohkem jõe vooluhulgast, aga teistestki teguritest. Sellepärast ei ole võimalik täpselt ennustada, millal juga jõuab mingi kindla kohani või missugusel ajal minevikus juga oli mingil kindlal kohal.
Joa ülaservast alla kukkuvad kivitükid on sageli nii suured, et jõevesi ei suuda neid minema kanda, küll aga rappuma panna. Niimoodi juhtub teinekord, et need suhteliselt kõvad kivid muutuvad nagu riivideks või puurideks, mis lõhuvad veelgi joa all olevat pinnast. Siis võib joa põhja tekkida auk, milles vee sügavus on märgatavalt suurem kui mujal jões.


Akantoodid.
Akantoodid ("Acanthodii") on rühm väljasurnud kalu, enamasti paigutatakse nad kõhrkalade klassi, kuid omavad ka ühisjooni luukaladega ning käsitletakse sageli omaette klassina.
Süstemaatika ja evolutsioon.
Ilmselt kuulusid ka luukalade eellased akantoodide hulka, või olid nendega lähedalt suguluses. Esimesed leiud on teada Siluri algusest (mageveevormid), hiljem levisid ka meredesse. Suurima mitmekesisuse saavutasid Karbonis, Permis surid välja.
Anatoomia.
Suhteliselt väikesed või keskmise suurusega kalad. Olid esimesed selgroogsete seas, kellel arenesid välja lõuad. Soomused meenutavad veidi luukalade ganoidsoomuseid. Mitmetel liikidel kõhuuimede ja rinnauimede vahel nn lisauimed, mis on jäänus paariliste uimede tekkele evolutsiooniliselt eelnenud nahakurrust. Kere uimede eesmises osas esines jäme oga. Vabasid ogasid esines ka mujal kehal, ilmselt oli neil muuhulgas kaitsefunktsioon. Silmad olid suured. Sabauimed erihõlmsed.
Paleontoloogiast.
Kõige rohkem akantoode on leitud Šotimaalt Devoni punase liivakivi lademetest, samuti on leide Põhja-Ameerikast ja Victoria osariigist Austraaliast.


Kahepaiksed.
Kahepaiksed ehk amfiibid ("Amphibia") on vee- ja/või maismaa-eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Kahepaiksed - konnad, vesilikud, salamandrid jne. - on esimesed maismaaselgroogsed. Üleminek veest maismaale oli selgroogsete evolutsioonis murranguliseks sündmuseks. Seda võimaldasid kalade uimjäsemete muutumine aegamisi varvasjäsemeteks ja lõpusehingamise asendumine kopsuhingamisega. Amfiibide maale tulekuga hakkas eristuma kael, nahk muutus kuivemaks, ent säilitas siiski näärmeterikkuse, kadusid neuromastid, kujunes keskkõrv ja eristus sisekõrv, südame koda jaotus kaheks ning tekkis kaks vereringet.
1) nad on kõigusoojased (poikilotermsed);
2) südamel on säilinud alamatele kaladele omane arteriooskuhik;
3) nende erituselundid on sama tüüpi nagu alamatel kaladel;
4) munarakud õhukese kestaga kaetud ja nende loodetel puuduvad lootekestad;
4) neuromastid e küljejooneelundid on olemas.
Zooloogia haru, mis uurib kahepaikseid, nimetatakse batrahholoogiaks'".
Süstemaatika ja evolutsioon.
Kahepaiksete otsesteks eellasteks peetakse teatud Devoni kopskalade hulka kuulunud kalu. Vanim kindlalt teadaolev kahepaikne oli labürinthambuliste hulka kuuluv ihtüosteega ("Ichthyostega"), kes tekkis vähemalt 360 miljonit aastat tagasi. Enamikku väljasurnud kahepaiksete seltse käsitleti nende pead katva kilbistest rüü tõttu varem ühtsesse katispealiste ("Stegocephalia") rühma kuuluvana. Tänapäeval on sellest loobutud, kuna nende omavaheline sugulus pole kinnitust leidnud. Suurima õitsengu saavutasid Karboni ajastul, alates keskaegkonnast on seoses kõrgemalt arenenud roomajate ilmumisega liigiline mitmekesisus pidevalt vähenenud. Tänapäeval elab umbes 5800 liiki kahepaikseid.
1Roomajalaadsete alamklassi kuulunud kahepaiksete järglased on ka roomajad, niisiis võiks teoreetiliselt sinna lugeda ka roomajad (ning neist põlvnevad linnud ja imetajad), kuid praktilistel põhjustel seda enamasti ei tehta. Seega on kahepaiksed tegelikult parafüleetiline klass.
Üldiseloomustus.
Tänapäeval elavad kahepaiksed on suhteliselt väikeste mõõtmetega, kuid väljsasurnud vormide hulgas oli ka mitmemeetriseid. Kahepaiksetel esineb veel palju tunnuseid, mis olid omased nende vee-eluviisiga eellastele. Võiks öelda, et nad on vaid osaliselt kohastunud eluks väljaspool vett. Kahepaiksete hingamine toimub veel osaliselt naha kaudu. Paarilistest rinnauimedest on tekkinud nelja- või viievarbalised jäsemed (mõnedel sekundaarselt redutseerunud kolme- või kahevarbalisteks).
Toes ja lihastik.
Kahepaiksete skeletis on, võrreldes nende eellastega, seoses maismaa-eluviisiga suuri muudatusi. Täielikult on eristunud õlavööde ja vaagnavööde, samuti on välja kujunenus jäsemete luud. Jäsemete luud jagunevad õlavarre luudeks (eesjäsemel- õlavarreluu, tagajäsemel reieluu), küünarvarre (ees- kodar- ja küünarluu, taga- sääre- ja pindluu, sageli kokku kasvanud), randmeluudeks (enamasti 9 tükki), kämblaluudeks (enamasti 5 tükki) ja varbaluudeks. Vaagnavöötmes asuvad kolm luud – paarilised niudeluud ja päraluud ning sülekõhr. Õlavöötme toes on suures osas kõhreline ja eri seltsidel erineva ehitusega. Roided on taandarenenud. Kolju on suhteliselt lame, suurte silmakoobastega, ühe või kahe kuklapõnda varal selgrooga ühendatud. Kolju ehituses on eri rühmadel samuti palju erinevisi. Olulisimad kolju osad on palatokvadraatkõhr, tiibluu, ees-ülalõualuu, ülalõualuu, nurgaluu, soomusluu, sahkluu, eeskõrvaluu, küljekuklaluu, kuklaluu ja laubaluu.
Kahepaiksete lihaskond sarnaneb juba üldjoontes kõrgemate maismaaselgroogsete omaga. Kadunud on lõpusekaarte juurde kuulunud lihased. Tekkinud on keeruline jäsemete lihastik (suurimad lihased on deltalihas, hüppelihased). Selja lihastiku moodustab alamatel kahepaiksetel üks suur kere-seljalihas, mis kõrgematel vormidel omakorda mitmeks jaguneb. Kõhu lihastik jaguneb kolmeks erisuunaliseks kihiks.
Närvisüsteem ja meeleelundid.
Kahepaiksete otsaju on muude aju osadega võrreldes suur ja jagunenud poolkeradeks, eesotsas läheb üle haistesagarateks, käitumise juhtimises otsaju olulist rolli ei mängi. Haistmiselundeid on kaks – ninaõõne limaskest ja ninaõõnes paiknev nn Jacobsoni elund. Vaheajus paiknevad käbinääre ja põhiline liigutusi suunav keskus taalamus. Puudub kaladel esinev soonkott. Keskaju peamise osa moodustavad nägemissagarad. Nägemine on suhteliselt hea. Silmadel on tekkinud laud ja pisaranäärmed. Tagaaju olulisim osa on üsna vähearenenud väikeaju. Väikeaju ja seljaaju vahel paikneb piklikaju, millest lähtub 10 paari kraniaalnärve. Seljaajus on tekkinud kaelapaisumus ja nimmepaisumus, kust saavad alguse jäsemetesse kulgevad närvid. Kahepaiksete kuulmiselundid on maismaaselgroogsete hulgas primitiivseimad. Heliretseptorid paiknevad sisekõrvas asuvas kuulmepapillis, sisekõrvale eelneb veel keskkõrv ja trummikile, väliskõrvad puuduvad. Kuuldav helide sagedusvahemik on üsna kitsas.
Seedeelundkond.
Kahepaiksete hambad võivad paikneda kõigil suuõõne luudel, kuid mitmel rühmal ka puuduvad üldse. Neelamises osalevad muuseas silmade lihased (silmad tõmbuvad seejuures koobastesse). Suuõõnele järgneb lai söögitoru ja suhteliselt pikk ning kitsas magu. Selge piir mao ja soole vahel puudub. Sooles võib eristada peenemat pikka peensoolt ja lühikest tagasoolt, mis lõpeb kloaagiga. Maks on suhteliselt suur, arenenud on ka kõhunääre.
Hingamiselundkond.
Vastsejärgus esinevad kahepaiksetel veel lõpused, mis mõnel juhul ka täiskasvanuna säilivad. Gaasivahetus toimub ka naha kaudu. Peamiseks hingamiselundiks väljaspool vett on siiski kopsud. Võrreldes muude maismaaselgroogsetega on need veel algelised, vähe sopistunud. Kopsude pinna suhe kogu keha pinnaga on ~2/3. Hingamisel tõmmatakse õhk kõigepealt suu põhja langetades suhu, ning surutakse sealt kopsudesse (seejuures ninasõõrmed sulguvad).
Vereringeelundkond.
Kahepaiksete vastsete vereringe ei erine veel palju kopskalade omast. Arengu käigus eraldub viimasest lõpusearterist kopsuarter. Südame koda jaguneb kaheks pooleks, vasakusse jõuab peamiselt arteriaalne veri, paremasse peamiselt venoosne. Vastsete arteriooskuhiku ühtne tüvi jaguneb kolmeks eraldi arteri-paariks. Peapoolseim neist muutub unearteriks, varustades verega pead. Teine muutub aordikaarteks, mis suunduvad üles ja ühinevad, andes seljaaordi. Kolmandast saab kopsu-nahaarter, mis viib venoosset verd kopsudesse ja nahakapillaaridesse, kus see hapnikuga küllastub (tekib väike vereringe). Veenide süsteem on eri seltsidel erinev, sabakonnalistel säilivad veel ühised kardinaalveenid, päriskonnalistel jäävad neist järgi eesmised õõnesveenid.
Vere punalibled on suhteliselt suured ja sisaldavad tuuma.
Erituselundkond.
Kahepaiksete vastsete erituselundiks on eelneer, mis arengu käigus asendub taganeeruga. Ka neerude ehituses ja talitluses on eri seltside vahel olulisi erinevusi. Kõigil asetseb piki neeru neerujuha, mis avaneb kloaaki. Sabakonnalistel on isaste neerud veel osaliselt seotud sugurakkude tootmisega, päriskonnalistel enam mitte.
Suguelundkond ja sigimine.
Tihti kasutavad amfiibid liigikaaslaste ligimeelitamiseks trummikilet
Kahepaiksete viljastumine võib olla nii kehaväline, kui ka (harvem) kehasisene. Isaste seemnerakketoodetakse kas eraldi raigades või neerude eesosas. Munarakke toodetakse emaste kõhus paiknevates munasarjades, valmiv munarakk väljub kõhuõõnde ja liigub sealt munajuhasse, kus ta lõplikult valmib ja kloaagi kaudu väljutatakse (kudemine). Koetavad munarakud lastakse reeglina kogumitena või üksikult vette (või kunstlikult loodud niiskesse keskkonda), täielikus kuivuses pole nad võimelised tänu koore puudumisele arenema. Sabakonnaliste vastsed sarnanevad üldiselt täiskasvanuile, päriskonnaliste omad teevad läbi moonde (vt. konna areng). Sigimisperioodil suureneb paljudel liikidel suguline dimorfism.
Füsioloogilised eripärad.
Kahepaiksete olulisemad füsioloogilised eripärad on seotud eluga nii vees kui maismaal. Nahk on õhuke, ja et kopsud on kahepaiksetel veel ebatäiuslikud, talitleb nahk lisa-hingamiselundina. Et efektiivselt gaasivahetuses osaleda, puudub nahal kaitsev sarvkiht, mistõttu tal on oht kuivada. Selle vastu tegutsevad limanäärmed nahas. Kaitsekihi puudumise tõttu tungib läbi naha mitte üksi hapnik, vaid ka vesi, mistõttu kahepaikseid ei saa viibida soolases vees.
Kuna venoosne ja arteriaalne vereringe ei ole täielikult eraldunud (südame vatsakesel puudub vahesein), on hapniku transport suhteliselt väheefektiivne. Sellest on tingitud ka ainevahetuse aeglus. Kõik kahepaiksed on kõigusoojased.
Eluviis.
Enamik kahepaikseid vajab eluks piisavalt niiskust ja (magedat) vett. Tänu suhteliselt madalalt arenenud närvitalitlusele ei esine tavaliselt seltsingutena, erandiks vaid paaritumine. Kuna kahepaiksetel puudub võime oma keha temperatuuri olulisel määral reguleerida, on nende aktiivsus tihedas seoses keskkonna temperatuuriga. Paljudele kahepaiksetele on omane võime ajutiselt ebasoodsate tingimuste üle elamiseks langeda letargiasse (suveuni, talveuni).
Elupaigad ja geograafiline levik.
Kahepaiksete liigiline mitmekesisus on suurim sooja kliimaga aladel, kuid nad peaaegu puuduvad kõrbetes ja ookeanisaartel. Eesti loomastik sisaldab 11 liiki kahepaikseid.
Toitumine.
Enamik tänapäeva kahepaikseid on loomtoidulised, samas olles ise toiduks suurematele röövloomadele.


1290. aastad.
1290. aastad on aastad 1290–1299 pKr.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand - 14. sajand
1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad - 1290. aastad - 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad
Aastad: 1290 1291 1292 1293 1294 1295 1296 1297 1298 1299


Cité.
Cité saar ("Île de la Cité") on Pariisi vanim osa, laevakujuline saar Seine'i jões.
Saarel elas parisiide hõim, kelle järgi Pariisi linn on nime saanud.
Jõe ületamiseks soodsat võimalust pakkunud saarest kujunes Kapetingide ajal (987–1328) praeguse Pariisi südamik. Vanimate ehitiste jäljed on näha Jumalaema kiriku (Notre-Dame) esisel platsil, kus asub ka nullpunkt ("point zéro"), millest alates arvestatakse Prantsusmaal kõiki vahemaid. Cité saarel on teinegi gooti sakraalkunsti suurteos – Püha kabel (Sainte-Chapelle).


Notre-Dame.
Pariisi Jumalaema kirik ("Notre-Dame de Paris") on kirik Pariisis Cité saarel.
Kiriku ehitamist alustati 1163 kuningas Louis VII valitsemise ajal kunagise Jupiteri templi kohale. Nurgakivi pani paavst Aleksander III. Tööd kestsid ligi 200 aastat. Kiriku valmides (umbes 1330–1345) olid tornid 69 m kõrged.
Louis XIV ja Louis XV ajal võeti kirikus ette suuremaid ümberkorraldusi.
Prantsuse revolutsiooni päevil hävitati paljud kirikus olnud aarded, kuid kellad pääsesid siiski ümbersulatamisest. Kirik pühendati Mõistuse ja Ülima Olendi kultusele, seda kasutati ka lihtsalt panipaigana.
19. sajandil lisati kirikule 90 m kõrgune nelitistorn (autor Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc).
Jumalaema kirikus on toimunud arvukalt olulisi sündmusi: aastal 1239 tõi Püha Louis kirikusse Kristuse okaskrooni; seal on kroonitud Inglise kuningas Henry VI (1430); aastal 1804 kroonis seal Napoleon ennast prantslaste keisriks ja oma abikaasa Joséphine'i keisrinnaks.
Pariisi Jumalaema kiriku esimese oreli ehitas Franςois-Henri Clicquot 1700. aastal. Hiljem, 19. sajandil ehitas Aristide Cavaille-Coll oreli ringi, suurendades seda.
Pariisis asub ka teine Jumalema kirik – "Notre-Dame des Lorettes".


Anjou dünastia.
Anjou dünastia oli keskaegne kuningadünastia mitmes riigis.
Anjou, Maine ja Touraine ühendati Prantsuse kuningriiki Philippe-Auguste’i võidu tulemusena Plantagenetite dünastiasse kuuluva John Maata üle. Nimetatud provintsid jagati kuningapere nooremate poegade vahel. Louis IX (Püha) andis Anjou ja Maine'i oma nooremale vennale Charles'ile, kellest sai Anjou krahv. Tema pani aluse dünastiale, mis järgneva kahe sajandi jooksul saadab laiendas oma valdusi Lõuna-Itaaliast (Napoli) ja Sitsiiliast kuni Kesk-Euroopani (Ungari ja Poola).


Reumatoloogia.
Reumatoloogia on meditsiini eriala, mis tegeleb sidekoe süsteemse ja lokaalse kahjustusega kulgevate haiguste ennetamise, diagnostika ja raviga.


Okeanograafia.
Okeanograafia ehk okeanoloogia on hüdroloogia haru, ühtlasi kompleksteadus, mis uurib maailmamere füüsikalisi, keemilisi, geoloogilisi ja bioloogilisi protsesse ning nähtusi.


Süda.
64-aastase mehe süda. Eemaldatud lahkamisel.
Süda on südame-veresoonkonna elund, mille töö tulemusel tagatakse pidev vere ning lümfi ringlemine.
Inimese süda.
1) tagumine alumine vahelihasmine pindmik
2) eesmine ülemine rinnak-roidmine pindmik.
Südant ümbritseb serooskelme, mida nimetatakse südamepaunaks ehk perikardiks ("pericardium"). Perikard koosneb kahest lestmest, mis suurte veresoonte algusosadel lähevad teineteiseks üle.
Südame vistseraalset ehk välimist lestet nimetatakse epikardiks ("epicardium"). Külgmistes osades külgneb südamepaun keskseinandmise kopsukelmega, all kasvab kokku vahelihase kõõluskeskmuga, ees kinnitub sidekoeliste kiudude varal rinnaku tagumisele pinnale.
Kodadede ja vatsakeste piiril asetseb võrujalt südame pärgvagu ("sulcus coronarius"); eesmisel ülemisel pindmikul kulgeb eesmine pikivagu ("sulcus interventricularis anterior" ehk "sulcus longitudinalis anterior"), tagumisel alumisel pindmikul tagumine pikivagu ("sulcus interventricularis posterior" ehk "sulcus longitudinalis posterior").


Biokeemia.
Biokeemia ehk bioloogiline keemia on teadus elava keemilisest koostisest, elusorganismi keemiliste komponentide muundumistest ja nende muundumiste seostest elusorganismide struktuuride spetsiifiliste funktsioonidega.
Biokeemia ajaloost.
Varasem biokeemia areng oli seotud orgaanilise keemia arenguga. Omaette uurimisvaldkonnaks hakkas ta kujunema 19. sajandi keskpaiku, kui hakkas tunnustust võitma seisukoht, et elusorganismide keemia ei ole põhimõtteliselt erinev eluta aine keemiast. Sellele eelnes mitu olulist avastust – 1828 sai Friedrich Wöhler kunstlikul teel karbamiidi, 1850-ndatel sünteesis Marcelin Berthelot rasvhappe. Uus kvaliteet saavutati sajandivahetusel, kui hakkas selguma ensüümide roll biokeemilistes reaktsioonides. 1894 pakkus Emil Fischer välja tänapäevase seletuse ensüümide toimemehhanismi kohta, 1897 tõestas Eduard Büchner, et ensüümide katalüüsitud reaktsioonid toimuvad ka väljaspool rakku (ja on seega katseklaasis uuritavad).
20. sajandi esimesel poolel algas biokeemia kiirem areng. Võeti kasutusele kaasaegsed analüüsimeetodid, tehti kindlaks peamised ainevahetusrajad (O. Warburg, O. F. Meyerhof, H. A. Krebs, M. Calvin jpt). 1944 tõestasid Oswald Avery ja Colin MacLeod lõplikult nukleiinhapete seose geenidega. Järgnev biokeemia areng on toimunud tihedas seoses molekulaarbioloogia arenguga, olulisemateks sündmusteks näiteks valkude struktuuri avastamine 1951 Linus Paulingi poolt ning DNA struktuuri avastamine 1953 James Watsoni ja Francis Cricki poolt.
Biokeemia valdkonnad.
Biokeemia võib jagada staatiliseks biokeemiaks ja dünaamiliseks biokeemiaks. Staatiline biokeemia omab palju ühist orgaanilise keemiaga, uurides organismis leiduvate ühendite struktuuri, koostist ja omadusi. Dünaamiline biokeemia tegeleb ainete muutumisega üksteiseks ja nende järjestikuste muutuste radade omavahelise seosega kogu organismi seisukohalt. Sisuliselt omaette valdkonnaks on kujunenud ka analüütiline biokeemia, mis tegeleb organismis leiduvate ainete üksteisest eraldamise ja kindlakstegemise probleemidega. Peale selle on veel olemas meditsiiniline biokeemia, mis uurib inimorganismi metabolismi ja inimese haiguste molekulaarseid aluseid.


Pehmepall.
Softpall (keelekorraldajate soovitusel pehmepall või "softball") on meeskonnamäng, mille leiutas George Hancock 1887. aastal Chicagos. Algselt oli tegemist siseruumides mängitava alaga, ent 19. sajandi lõpus muudeti veidike reegleid ja koliti välisväljakule. Ühtsed reeglid loodi 1926. aastal ning sealt algaski softpalli populaarsuse tõus. Praegu on sel spordialal üle maailma umbes 20 miljonit harrastajat ning seda võib kirjeldada naiste pesapallina.
Rahvusvaheline Softpalliföderatsioon (ISF) loodi 1952. aastal ning esimesed maailmameistrivõistlused naistele peeti 1965. aastal. ISF-il on praegu 122 liikmesmaad.
Olümpiamängudel oli softpall esmakordselt kavas 1996. aastal Atlantas ja viimast korda 2008. aastal Pekingis. 2005. aastal võeti vastu otsus, et alates 2012. aastast enam softpalli olümpiakavva ei võeta. Softpalli mängivad üksnes naised. Olümpiamängudel saavutas USA 3 kulda ja 1 hõbeda, Jaapan iga karva medalist ühe, Austraalia ühe hõbe- ja kolm pronksmedalit ning Hiina ühe hõbeda.
Softpallis on naiste maailmameistrivõistlusi peetud alates 1965. aastast. Alates 1970. aastast toimuvad maailmameistrivõistlused nendel paarisaastatel, mis ei ole olümpia-aastad. Seni peetud 11 MM-il on USA tulnud 11 korda võitjaks ja 2 korda teiseks. Euroopa naiskonnad ei ole kordagi esinelikusse tulnud ei maailmameistrivõistlustel ega olümpiamängudel.


Mali jalgpallikoondis 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Mali jalgpallikoondis 2004. aasta suveolümpiamängudel
Meeskonna koosseis.
Sedonoude Abouta
Cheick Bathily
Mamadi Berthe
Moussa Coulibaly
Drissa Diakite
Soumaila Diakite
Boucader Diallo
Mamadou Diallo
Abdoulaye Diawara
Mintou Doucoure
Mouhamed Fall
Jimmy Kebe
Boubacar Kone
Tenema Ndiaye
Rafan Sidibe
Momo Sissoko
Adama Tamboura
Fousseni Tangara
Abdou Traore
Alain Claude Traore
Dramane Traore
Oumar Traore


Kreeka jalgpallikoondis 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Kreeka jalgpallikoondis 2004. aasta suveolümpiamängudel
Meeskonna koosseis.
Anastasios Agritis
Georgios Amparis
Georgios Fotakis
Aristeidis Galanopoulos
Kleopas Giannou
Fanourios Goundoulakis
Christos Karypidis
Dimitrios Kontodimos
Panagiotis Lagos
Dimosthenis Manousakis
Nikolaos Mitrou
Evangelos Moras
Konstantinos Nempegleras
Dimítris Papadópoulos
Dimitrios Salpingidis
Miltiadis Sapanis
Michail Sifakis
Ieroklis Stoltidis
Ioannis Taralidis
Spyridon Vallas
Loukas Vyntra


Glükolüüs.
Glükolüüs (ka Embdeni-Meyerhofi rada) on üks organismi ainevahetusradadest, mille käigus toimub heksooside, eelkõige glükoosi oksüdatiivne lõhustamine püruvaadini. Hapniku defitsiidi korral toimub anaeroobne glükolüüs ja hapniku küllaldasel olemasolul aeroobne glükolüüs, need erinevad püruvaadile järgnevate reaktsiooniproduktide poolest.
Glükolüüsi raja reaktsioonid toimuvad eukarüootsetes rakkudes tsütosoolis.


Anaeroobne glükolüüs.
Anaeroobne glükolüüs on anaeroobses keskkonnas toimuv biokeemiliste reaktsioonide ahel, mille tulemusena tekib glükoosist laktaat.
Anaeroobne glükolüüs-ehk käärimine, hapniku puudusel rakkude tsütoplasmas toimuv glükoosi lagundamine, milleüheks lõpp-produktiks on kas piimhape võietanool.
Anaeroobse glükolüüsi reaktsioonid.
Anaeroobse glükolüüsi esimeseks reaktsiooniks on rakkutoodud glükoosi fosforülatsioon glükoos-6-fosfaadiks. Ensüümiks on heksoosi kinaas ja reaktsiooni käigus eraldatakse ATP molekulilt üks fosfaatrühm, mille tulemusena tekib ADP.
Järgnevalt konverteeritakse glükoos-6-fosfaat fruktoos-6-fosfaadiks. Seda reaktsiooni katalüüsib ensüüm fosfoglükoosi isomeraas.
Ensüümi fosfofruktoosi kinaas vahendusel tekib järgmise etapina fruktoos-1,6-bisfosfaat. Reaktsioonil kasutatakse ka ATP-d, millelt eraldatakse jällegi üks fosfaatrühm.
Fruktoos-1,6-bisfosfaadist võib tekkida kaks ühendit: dihüdroksüatsetoonfosfaat (ensüümiks fruktoos-1,6-bisfosfaadi aldolaas) ja glütseeraldehüüd-3-fosfaat. Kuna glükolüütiliselt on lõhustatav glütseeraldehüüd-3-fosfaat, siis seetõttu muudetakse dihüdroksüatsetoonfosfaat trioosfosfaadi isomeraasi vahendusel samuti glütseeraldehüüd-3-fosfaadiks.
Seejärel oksüdeerib glütseeraldehüüd-3-fosfaadi dehüdrogenaas glütseeraldehüüd-3-fosfaadi 1,3-bisfosfoglütseraadiks.
Pärast seda toimub fosfoglütseraadi kinaasi vahendusel fosfaatgrupi ülekanne ADP-le ning tekivad ATP ning 3-fosfoglütseraat.
Anaeroobse glükolüüsi 8.reaktsioonis viiakse fosfoglütseraadi mutaasi vahendusel fosfaatrühm 2.asendisse ja tekib 2-fosfoglütseraat.
2-fosfoglütseraat konverteeritaks enolaasi toimel fosfoenoolpüruvaadiks.
Püruvaadi kinaasi vahendusel muutub fosfoenüülpüruvaat püruvaadiks.
Anaeroobse glükolüüsi viimaseks etapiks on püruvaadi muutmine laktaadi dehüdrogenaasi vahendusel laktaadiks.
MÄRKUS: Eespool esitatud reaktsioonivõrrandites tähistab P fosforhappejääki.


Reumaatiliste haiguste klassifikatsioon.
Reumaatiliste haiguste klassifikatsioon (Ameerika Reumatoloogia Assotsiatsioon).
2.JUVENIILNE ARTRIIT
3.SÜSTEEMNE ERÜTEMATOOSNE LUUPUS
5.EOSINOFIILNE FASTSIIT
8.SJÖGRENI SÜNDROOM
IV.INFEKTSIOOSE AGENSIGA ASSOTSIEERUV ARTRIIT, TENOSÜNOVIIT JA BURSIIT
V.REUMAATILISE SEISUNDIGA SEOTUD METABOOLSED JA ENDOKRIINHAIGUSED
4.Ganglioni tsüst


Lõuna-Korea jalgpallikoondis 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Lõuna-Korea jalgpallikoondis 2004. aasta suveolümpiamängudel
Byung Kuk Cho
Jae Jin Cho
Sung Kuk Choi
Tae Uk Choi
Won Kwon Choi
Jae Woon Chun
Kyung Ho Chung
Chi Gon Kim
Do Heon Kim
Dong Hun Kim
Dong Jin Kim
Jee Hyuk Kim
Jung Woo Kim
Young Kwang Kim
Chun Soo Lee
Jung Youl Lee
You Hwan Lim
Do Namkung
Dong Suk Park
Kyu Seon Park
Yong Ho Park
Sang Chul Yoo
Vaata ka.
Jalgpall 2004. aasta suveolümpiamängudel


1643.
1643. aasta (MDCXLIII) oli 17. sajandi 43. aasta.


Teepõõsas.
Teepõõsas ("Camellia sinensis", vana nimetus "Thea sinensis") on liik teepõõsaliste sugukonda kameelia perekonda kuuluvaid igihaljaid puid ja põõsaid.
Mõlemad varieteedid jagunevad arvukateks sortideks. Varem on neid varieteete käsitletud ka eraldi liikidena.
Morfoloogia.
Tee on igihaljas põõsas, mis looduses kasvab 4,5–9 m kõrguseks, kuid istandustes ei lasta neil noppimise kergendamiseks kasvada kõrgemaks kui 1–1,5 m. Kuna taime õrnad lehed kärbuvad päikesepaistel kergesti, istutatakse need sageli valitud puude alla.
Tähtsus inimesele.
Teepõõsal on suur majanduslik tähtsus, kuna tema lehtedest toodetakse teed.


1300. aastad.
1300. aastad on aastad 1300–1309.
Sajandid: 12. sajand - 13. sajand / 14. sajand - 15. sajand
1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad - 1300. aastad - 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad
Aastad: 1300 1301 1302 1303 1304 1305 1306 1307 1308 1309


Juveniilne artriit.
Juveniilne artriit on alla 16 aastastel lastel esinev kliiniliselt heterogeenne, idiopaatiliste artriitide gruppi kuuluv haigus. Juveniilse artriidi patogeneesis on olulisel kohal geneetiline eelsoodumus ja keskkonnafaktorid.
Sellega kaasneb sageli kasvupeetus. Krooniline haigus võib viia amüloidoosi ja fataalsete komplikatsioonideni.
Juveniilse artriidi alatüübid.
Süsteemsele artriidile on iseloomulikud üle kahe nädala kestev kõrge hektiline palavik, lümfadenopaatia ning hepatosplenomegaalia. Haigestumise kõrgperiood on keskmiset kahe aasta vanuses. Üldjuhul süsteemsed nähud taanduvad mõne aasta jooksul ning kujuneb välja polüartriit.
Persisteeruv oligoartriit esineb enamasti tütarlastel. Kõrgaeg on kolme aasta vanuses. Selle haigusega kaasneb sageli uveiit. Peamised haiguskolded paiknevad põlvedes, õlaliigestes ja randmetes. Esinevad meeleolumuutused, rahutus ja söögiisu puudumine.Raskema kuluga haiged võivad jääda pimedaks.
Oligorartriidile on iseloomulik oligoartikulaarne algus, mis hiljem muutub krooniliseks polüartriidiks. Paari aasta jooksul kujuneb välja liigesepuudulikkus.
RF-positiivne polüartriit tekib üldjuhul teismeliseeas, esinevad ulatuslikud liigesedestruktsioonid. Tüdrukutel esineb see sagedamini kui poistel.
RF-negatiivse polüartriidi korral kujuneb liigesejäikus ja tekivad kontraktuurid.
Entesiitidega artriit esineb sagedamine poisslastel ning saab alguse teismeliseeas. Tüüpilisteks nähtudeks on entesiit, perifeerne artriit. Tulevikus kujuneb entesiitidega artriidihaigetel välja spondüliit.
Psoriaatilise artriidi eelduseks on psoriaasi olemasolu. Tüüpilteks nähuks on artriit sõrmeliigeste ja varvaste piirkonnas.


Ratsutamine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Ratsutamine 2004. aasta suveolümpiamängudel oli ratsutamisvõistlus 2004. aasta suveolümpiamängudel 15. – 27. augustil.
Medalialad.
Individuaalselt ja võistkondlikult võisteldi nii koolisõidus, takistussõidus kui ka kolmevõistluses.
Võistluspaik.
Ratsutamises selgitati medalivõitjad Markopoulo Olympic Equestrian Centre'i areenidel. Takistussõitu sai jälgida 10 000, koolisõitu 8100 ja kolmevõistluse maastikusõitu 15 000 pealtvaatajat.


Tõstmine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Tõstmine 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14. - 25. august
Medalialad.
Ateena mängudel võistlesid mehed kaheksas kaalukategoorias: -56 kg, -62 kg, -69 kg, -77 kg, -85 kg, -94 kg, -105 kg, +105 kg. Naistel oli kaalukategooriaid seitse: -48 kg, -53 kg, -58 kg, -63 kg, -69 kg, -75 kg, +75 kg. Medalivõitjad selgusid kahe tehnika - rebimine ja tõukamine - kogusummade liitmise järel.
Võistluspaik.
Tõstjad selgitasid olümpiavõitjad Nikaia Olympic Weightlifting Hall'is, kus võistlusi sai jälgida 5100 pealtvaatajat.
Mehed 56 kg.
Finaal: 15. august
Mehed 62 kg.
Finaal: 16. august
Mehed 69 kg.
Finaal: 18. august
Mehed 77 kg.
Finaal: 19. august
Mehed 85 kg.
Finaal: 21. august
Mehed 94 kg.
Finaal: 23. august
Mehed kuni 105 kg.
Finaal: 24. august
Mehed üle 105 kg.
Finaal: 25. august


Halil Mutlu.
Halil Mutlu (sündis 14. juulil 1973 Bulgaarias Postnikis) on Türgi tõstja.
Isiklikku.
Halil Mutlu on 150 cm pikk ja kaalub 56 kg. Tema nimi tähendab eesti keeles "õnnelik". Elukaaslane on endine Türgi koondise võimleja. Kodumaal kutsutakse teda Väikeseks Naimiks (Naim Süleymanoglu järgi), sest Mutlu peab teda oma eeskujuks nii spordis kui käitumises. Mõlemad mehed on sündinud ja sportimist alustanud Bulgaarias. Klubi Konya Kombassan Club. Treener Ibrahim Elmali. Räägib türgi, bulgaaria ja vene keelt. Bulgaarias oli tema nimi Huben Hubenov.
Mutlu, Halil
Mutlu, Halil


Vettehüpped 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Vettehüpped 2004. aasta suveolümpiamängudel toimusid 14. - 28. august
Medalialad.
Meestel ja naistel olid kavas täpselt samad neli võistlusala: tornihüpped (10 m) individuaalselt ja paaris ning hoolauahüpped (3 m) samuti individuaalselt ja paaris.
Võistluspaik.
Kõik medaliomanikud selgitati Olympic Aquatic Centre'i sisebasseinis, kus võistlusi sai jälgida 6200 pealtvaatajat.


1571.
1571. aasta (MDLXXI) oli 16. sajandi 71. aasta.


Võru-eesti sõnaraamat.
Võru-eesti sõnaraamat on võru kirjakeele ja eesti keele vaheline tõlkesõnaraamat.
Aastal 2002. ilmus Võru Instituudi väljaandel 15 000 märksõnaga ja grammatikalisadega esimene võru-eesti sõnaraamat, mille koostas Sulev Iva.
Sõnaraamatu internetiversioon on kõigile vabalt kasutatav ning sisaldab ka eesti-võru sõnaotsingu võimalust.


Võru kirjakeel.
Võru kirjakeel on peamiselt Kagu-Eestis pruugitava regionaalkeele, võru keele kirjalik, standardiseeritud vorm.
Ajalugu.
Vastukaaluks väikese kõnelejaskonnaga keelte hävimisele ja suurte võidukäigule on paljudes maailma maades tunnetatud väikekeelte säilitamise ja arendamise vajalikkust. Viimastel aastakümnetel on hoogustunud ka väikeste läänemeresoome keelte edendamine. Võru kirjakeele loomise mõte öeldi esimest korda avalikult välja 1988. aastal vastasutatud Võru Keele ja Kultuuri Fondi tegevusprogrammis. See idee kindlustus pärast esimest võrukeelset suveülikooli Kaikal 1989. aastal. Tõsisemalt hakati võru keelestandardi loomise ja korraldamisega tegelema pärast Võru Instituudi asutamist 1995. aastal. On avaldatud kirjaviisi ja keelestandardi põhimõtteid ja illustreeritud neid konkreetsete sõnaloenditega. Võru keele erinevaid tasandeid on kirjeldatud püramiidina, mille põhjaks on väga vanad lõunaeesti keele murded ja tipuks uus võru standardkeel. Nende vahele jäävad kohalikud kõnekeeled ning linnade ja sotsiaalsete rühmade kõnepruugid.
Kirjaviis ja õigekirjutus.
Võru keele standardiseerimise algetapil sai tõsiseks proovikiviks kirjaviisi küsimus. Esitati mitmeid kirjaviisiettepanekuid, millest esimesed ilmusid juba 1988. aastal. 1995. aastal loodud Võru Instituudi üheks esimeseks ülesandeks oli kirjaviisi küsimuses ühise keele leidmine. 1995. aasta 31. oktoobril kogunes Eesti Keele Instituuti Võru Instituudi poolt kokku kutsutud rahvusvaheline kirjaviisikomisjon (Paul Hagu, Toomas Help, Sulev Iva, Enn Kasak, Valdek Pall, Peeter Päll, Seppo Suhonen, Tõnu Tender, Jüri Viikberg, Tiit-Rein Viitso). Lepiti kokku võru ja setu keele ühine kirjaviis, mis on allpool esitatud koos võru tähestiku ja hiljem koostatud ning Võru Instituudi keele töörühma poolt heaks kiidetud õigekirjutusreeglitega.
Ladina alustähestikku ja eesti tähestikku võru keele vajadustele kohandades on saadud võru tähestik, mis on Võru-eesti sõnaraamatus esitatud järgmisel kujul
Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Qq
Rr Ss (Šš) Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) Yy (Zz) (Žž) ´
Sulgudes on antud tuntumad võõrtähed. Võõrtähti kasutatakse ainult võõrkeelsete sõnade ja võõrkeelsete või vanapärases kirjaviisis nimede kirjutamiseks. Tähte c pruugitakse kuigivõrd ka luules ja ilukirjanduses. Tähte f kasutatakse ainult võõrsõnades.
Võru standardkirjaviisis on ilmunud Võru Instituudi väljaanded ja suurem osa muudest võrukeelsetest väljaannetest. Võru keele õpetus koolides tugineb standardkirjaviisis materjalidele.
Võru keelestandard.
Keele ühtlustamist on peetud oluliseks eelkõige õppematerjalide, tõlgete ja saatetekstide, samuti ametlike tekstide puhul. Hoolikalt ühtlustatud on näiteks võrukeelse lugemiku, aabitsa ja enamasti ka teadustekstide või nende võrukeelsete tõlgete või kokkuvõtete keel.
Võru keelestandardi küsimuses on vastakaid arvamusi. Ühelt poolt tahetakse, et see põhineks võimalikult vanal, puhtal ja eesti kirjakeelest erineval võru keele variandil. On aga ka väljendatud vastupidist seisukohta ja soovitatud standardkeele loomisel lähtuda nivelleerunumast Lõuna-Eesti keskmisest keelekujust, mis oleks lähem kunagisele Tartu kirjakeelele või vähemalt arvestaks rohkem vanas lõunaeesti kirjakeeles välja kujunenud traditsioonidega.
Üksikute teravaid probleeme tekitavate keelejoonte vahel kompromissi leidmise kõrval on võru keele standardiseerimise peamiseks ülesandeks ja põhimõtteks olnud tasakaalu saavutamine maksimaalselt ennistatud kontsentreeritult võruliku ja n.ö Lõuna-Eesti keskmise vahel. Seda põhimõtet on enim järgitud Võru Instituudis välja antud õppematerjalide keele puhul, sest taotletakse küll, et lapsed õpiksid korralikku ja nivelleerumata võru keelt, kuid kuna õpetus toimub võru keeleala väga erinevatel murdealadel, siis on õppematerjalides proovitud väga teravaid murdeerinevusi siluda, et keel oleks kõigile piirkondadele võimalikult võrdselt vastuvõetav.
Võru kirjakeele moderniseerimine.
Võru kirjakeele moderniseerimiseks on proovitud luua uusi sõnu liitmise ja tuletamisega, nt "alossäädüs" ‘põhimõte’, "pääjuht´" ‘direktor’; "teedüstü" ‘fail’, "hüvvütämä" ‘rikastama’. Olemasolevatele sõnadele on antud uusi kõrvaltähendusi, nt "helü" ‘hääl’; uus tähendus – häälik; "kelmeq" ‘(looduslik) kile, kest; kelme’; uus tähendus: (polüetüleen- vm tehis)kile. On laenatud ka eesti ja soome keelest, kuid võru sõnavara omapära säilitamiseks on üle võetud võimalikult vähe selliseid sõnu, mille kohta on võru keeles oma sõna olemas. Võõrsõnade tarvitamise juures on peetud kõige tähtsamaks nende korralikku mugandamist ja võru keelesüsteemi sobitamist, mis peaks toimuma selgete, lihtsate reeglite järgi.


1190. aastad.
1190. aastad on aastad 1190–1199 pKr.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad - 1190. aastad - 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad 1250. aastad
Aastad: 1190 1191 1192 1193 1194 1195 1196 1197 1198 1199


1654.
1654. aasta (MDCLIV) oli 17. sajandi 54. aasta.


Värvus.
Värvus on valguse lainepikkusest ja intensiivsusest sõltuv suurus.
Kunstis peetakse värvuseks valguskiirguse omadust, mis avaldub eri kiirguste visuaalses eristatavuses.
Värvust samastatakse mõnikord värviga, mis on laiem mõiste ja võib enda alla haarata ka värvuse. Näiteks füsioloogiline värv ongi silmaga tajutav nägemisaisting, mida võib nimetada värvuseks.
Värvusest tuleb eristada värvsust, sest viimase määramisel on tähtis vaid kiirguse spektraaljaotus, kuid mitte intensiivsus.


Andres Õunmaa.
Andres Õunmaa (sündis 1974) on eesti taimekasvatusspetsialist.
Ta lõpetas 1992 Rakvere Gümnaasiumi ning 1996 Eesti Põllumajandusülikooli agronoomiateaduskonna aianduse erialal. Aastal 1998 kaitses ta samas tööga "Ploidsus Eestis kasvatatavatel ploomipuusortidel ja -aretistel" Hugo Remmelgi ja Heljo Jänese juhendamisel põllumajandusteaduste magistri kraadi taimegeneetika erialal. Alates 2004. aastast on ta agronoomiateaduskonna doktoriõppes mullateaduse erialal.
Ta on õppinud ka Viljandi Kultuurikolledžis ja Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuses.
Aastatel 1995–2000 töötas ta Eesti Põllumajandusülikooli Eksperimentaalbioloogia Instituudis algul agronoomina, alates 1998. aastast teadurina.
Alates 1997. aastast on ta olnud Eestirootslaste Kultuuriseltsi Paslepa Rahvaülikooli õpetaja, alates 1999. aastast OÜ Hansaplant meisteraednik.
Alates 23. aprillist 2001 oli ta Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi põllumajandusosakonna juhataja asetäitja (osakond nimetati 15. septembrist 2004 ümber põllumajandusturu korrakdamise osakonnaks). Alates 17. detsembrist 2004 kuni 2005. aastani oli ta taimetervise osakonna juhataja asetäitja.
Ta kuulus kuni 2006. aastani Põllumajanduskultuuride Geneetiliste Ressursside Nõukogusse, geenitehnoloogiakomisjoni ja Polli Aianduse Instituudi teadusnõukogusse.


Üldpatoloogia.
Üldpatoloogia on patoloogia haru, mis vaatleb haigusprotsesside mehhanisme, põhjuseid, kulgu ja lõpet üldistatult, jättes tahaplaaniline nende regionaalsed iseärasused.
Tuntumad patoloogid, kes on töötanud Tartu Ülikoolis: Johann Below, Jacob Friedrich Below, Olaus Oestenius, Sebastian Wirdigi ja Heinrich Friedrich Isenflamm.


Düstroofiad.
Düstroofia on ainevahetushäire (toitumishäire), mille on põhjustanud mõne koe, elundi või kogu organismi toitumise puudulikkus.
Nt rakkude ja vaheaine kahjustused on tingitud ainevahetuskomponentide (valgud, lipiidid, mineraalained, süsivesikud, pigmendid) kvantitatiivsetest ja kvalitatiivsetest muutustest. Düstroofiad tekivad ultrastruktuuri kahjustuste järel.
Kvantitatiivsest aspektist lähtudes võib esineda metaboliitide liigne kuhjumine või defitsiit.


Bermuda kolmnurk.
Tavaliselt kujutatakse Bermuda kolmnurka ligikaudu sellistes piirides.
Bermuda kolmnurk on mereala Bermuda saare, Puerto Rico loodetipu ja Florida poolsaare lõunatipu vahel, kus väidetavalt esinevad paranormaalsed nähtused.
Laialt on levinud arvamus, et Bermuda kolmnurk on ala, kus on seletamatutel asjaoludel kadunud ebanormaalselt palju laevu ja lennukeid. Bermuda kolmnurgast on kirjutatud raamatuid ja palju artikleid. Nagu ikka erutab miski näiliselt seletamatu inimesi ja teema on pälvinud laialdast tähelepanu. Paljud inimesed usuvad, et Bermuda kolmnurga laeva- ja lennuõnnetuste taga on mingi müstiline jõud. Tavalisimaks kahtlusaluseks on loomulikult UFO-d.
Mõistatuslikest laevahukkudest antud piirkonnas oli räägitud varemgi, kuid mõiste "Bermuda kolmnurk" võttis esimesena kasutusele Vincent H. Gaddis artiklis ajakirjale "Argosy" aastal 1964. Laia tuntuse saavutas Bermuda kolmnurk aastal 1974, kui ilmus Charles Berlitzi raamat "The Bermuda Triangle". Raamat sai bestselleriks ja sellest ajast on pakutud palju erinevaid hüpoteese, mis peaksid selgitama väidetavalt suurt hulka õnnetusi.
Lend 19.
Tuntuim Bermuda kolmnurgaga seotud õnnetus on viie Avenger pommitaja kadumine 1945. aastal. Kui asja analüüsida, siis selgub, et selles loos pole midagi müstilist. Pilootideks olid neli õpilast ja nende juhendaja leitnant Charles Taylor. Õnnetus tulenes tõenäoliselt juhendaja segadusse sattumisest, mille võis põhjustada kompassi mittetöötamine, millest Taylor teatas ka Fort Lauderdale'i õhujõudude baasi. Taylor arvas millegipärast, et ta on saarte kohal, mida tuntakse kui Florida Keys, ehkki ta tegelik asukoht oli ilmselt Bahama saarte kohal. Sellest tulenevalt võttis ta vastu vale otsuse lennata koju kirde mitte lääne suunas. Bahamast kirdes laiub aga avaookean. Tõenäoline hukkumise põhjus oli lihtsalt kütuse lõppemine, mida jätkus lennukeil kella kaheksani õhtul. Selles loos on mõndagi arusaamatut, kuid ilmselt siiski mitte müstilist. Müstiline oleks see, kui segadusse oleks sattunud kõik viis pilooti, kuid seda ei juhtunud. Baasi jõudis raadiosignaal, kus õpilased üritasid veenda oma juhendajat muutma kurssi. Üks neist ütles: "kui me lendaksime läände, jõuaksime koju". Tal oli muidugi õigus. Baasist üritati saada ühendust Tayloriga, et käskida tal anda juhtimine üle mõnele oma õpilastest, kuid seda ta millegipärast ei teinud.
Fort Lauderdale'i linna – mis oli selle lennu kodukoht – ajaleht The South Florida Sun-Sentinel avaldas oma 2005. aasta numbris artikli, milles võtsid sõna erinevad spetsialistid ja mille kokkuvõte kõlas järgmiselt "Lennu 19 ehk "LostPatrol" (KadunudPatrull) saatus on siiani müsteerium, vaatamata erinevatele seletustele selle saatuse kohta."


Tereki jõgi.
Terek (vene "Терек"; gruusia თერგი, "Tergi"; avaari "Терек") on jõgi Aasias Põhja-Kaukaasias. Algab Kaukasusest. Ülemjooksul voolab itta. Seejärel pöördub põhja ja murrab Dariali kuristikus läbi Kõrvalaheliku. Vladikavkazis laskub tasandikule ja pöördub loodesse, seejärel itta, alamjooksul aga kirdesse. Suubub Kaspia merre, moodustades delta.
Pikkus 623 km, valgla 43 200 km².


Sierra Nevada (USA).
Vaade Bear Creeki tipule Little Lakesi orust
Sierra Nevada (inglise keeles ka "The Sierra", "The Sierras"; hispaania keeles 'lumine mäestik') on ida-Californias ja osalt Nevadas asuv mäestik.
Sierra Nevada kulgeb põhja-lõuna sihis. Läänenõlv on lauge, idanõlv järsk.
Sierra Nevada kõrgeim punkt on Mount Whitney (4421 m). Mäestiku pindala on 489 km².
Geograafia.
Sierra Nevada kulgeb 650 kilomeetri pikkuselt Fredonyeri kurust põhjas
Tehachapi kuruni lõunas. Lääne poole jääb Keskorg ja ida poole Suur nõgu.
Lääne-idasuunalises ristlõikes on Sierra Nevada erikülgse kolmnurga kujuline: läänenõlv on laugjas, idanõlv moodustab järsu astangu. Nõnda jääb mäestiku hari selle idapoolsesse otsa.
Lääne suunas voolavad jõed jõuavad välja Vaiksesse ookeani. Itta voolavad jõed jäävad pidama Suurde nõkku, jõudmata ookeani. Mitmed väiksemad jõed ja Owensi jõgi suunatakse ümber Los Angelese linna (vaata Los Angelese veejuhe), mistõttu mõned idasse voolavad jõed jõuavad ka Vaikse ookeanini.
Lõuna suunas Sierra Nevada kõrgus kasvab. Seetõttu on mäestiku lõunaosa tuntud ka "High Sierra" nime all. Seda piirkonda iseloomustavad maalilised kontrastid. Kõrgeim koht Tahoe järve lähedal on umbes 2 700 meetrit, kuid Yosemite rahvuspargi juures Sierra Nevada lõunaosas tõuseb mäestiku kõrgus üle 4 000 meetri ja saavutab oma maksimaalse kõrguse Mount Whitney juures. Mount Whitneyst lõuna pool kahaneb mäestiku kõrgus kiiresti.
25 miljonit aastat tagasi hakkas Sierra Nevada kõrgenema ja lääne poole kalduma. Jõed hakkasid süvendama kanjoneid mõlemale mäestiku küljele. Maa kliima jahenes ja umbes 2,5 miljonit aastat tagasi algas jääaeg. Liustikud lõikasid omanäolisi U-kujulisi kanjoneid kõikjale kogu Sierra Nevadas. Jõgede ja liustike erosiooni kombinatsioon tõi nähtavale graniidist aluskihi, jättes settekivimitest ainult jäänukid mõnesse mäetippu.
Sierra Nevada kõrgenemine jätkub ka tänapäeval, eriti selle idaküljel. Kõrgenemine põhjustab suuri maavärinaid (näiteks Lone Pine'i maavärin 1872. aastal).


Valkdüstroofiad.
Valkdüstroofiad on ainevahetushäired, mis on tingitud liht- ja liitproteiinide muutustest. Eristatakse parenhüümseid ja mesenhüümseid valkdüstroofiaid.
Parenhüümsed valkdüstroofiad on ainevahetushäired, mis väljenduvad parenhüümirakkude paisumises, valkude kämpumises ja hüdratatsioonis.
Mesenhüümsed valkdüstroofiad on ainevahetushäired, mis väljenduvad sidekoekiudude muutustes ja valkude ladestumises põhiainesse.


Granulaarne düstroofia.
Granulaarne düstroofia on ainevahetushäire, mis avaldub valgulise päritoluga graanulite kogunemises maksa-, südamelihas- ja neerurakkudesse.
Granulaarse düstroofiaga kaasneb rakkude mahu suurenemine, sest moodustunud graanulid imavad endasse suurel hulgal vett (hüdrateeruvad). Rakkude paisumuse tulemusena suurenevad ka organite mõõtmed, konsistents pehmeneb ja koejoonis muutub ebaselgeks.
Granulaarne düstroofia on üldjuhul pöörduv kahjustus, kuid raskema kulu korral võib see üle minna vakuoolseks või hüaliintilgaliseks düstroofiaks. Lisaks sellele võib granulaarse düstroofiaga kaasneda ka lipiiddüstroofia.


Vladikavkaz.
Vladikavkaz (rööpnimi Dzäudžõkäu) on Põhja-Osseetia pealinn, Põhja-Kaukaasia suurimaid linnu. Asub Tereki ülemjooksul jõe mõlemal kaldal.
Elanikke 316 700 (2004), mis on 48% Põhja-Osseetia elanikkonnast. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Vladikavkazi elanikest osseete 59,51 %, venelasi 27,59 %, armeenlasi 3,89 % ja grusiine 2,32 %.
Rajatud 1784. aastal Venemaa kindlusena, linn aastast 1860. 1931—1944 ja 1954—1990 kandis nime Ordžonikidze, 1944—1954 Dzaudžikau (vene "Дзауджикау").
Oli 1924-1934 Inguši autonoomse oblasti ning samaaegselt ka Põhja-Osseedi autonoomse oblasti pealinn.
Vladikavkazist lähtub Gruusia sõjatee.


Bakuu.
Bakuu (aserbaidžaani keeles: Bakı) asub Kaspia mere läänerannikul Abşeroni poolsaare lõunakaldal.
Esmakordselt mainiti Bakuud kirjalikult aastal 885.
Rahvastik.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Bakuu elanikest asereid 90,3%, venelasi 5,3%, juute 0,6% ja muudest rahvustest inimesi 4,1%.
Kliima.
Bakuus on parasvöötme kliima. Suved on kuumad ja kuivad, talved jahedad ja mõnikord niisked. Lumi on piirkonnas haruldane (esineb keskmiselt kolmel päeval aasta jooksul). Lumi püsib talviti vähemalt paar päeva.
Bakuu aastane keskmine temperatuur on +15,1 °C, mis on üle 10 kraadi võrra kõrgem kui Eestis. Kuu keskmine temperatuur on kõige kõrgem juulis (+26,4 °C) ja augustis (+26,3 °C), kõige madalam veebruaris (+4,2 °C) ja jaanuaris (+4,4 °C). Siiski ei ole suved nii kuumad nagu lähistroopilises kliimas tavaliselt. Selle põhjuseks on suhteliselt kõrge laiuskraad ja asukoht Kaspia merre ulatuval poolsaarel, mis muudab kliima pisut merelisemaks.
Bakuu on Aserbaidžaani kõige kuivem paik: aastane keskmine sademete hulk on 210 mm. Kõige kuivemad kuud on juuli (2 mm) ja august (6 mm), kõige märjemad kuud on november (30 mm) ja detsember (26 mm). Aastas on keskmiselt 49 sajupäeva, nendest juulis 1 ja oktoobrist veebruarini igas kuus 6.
Aastas paistab päike keskmiselt 2207 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud on juuli (313 tundi) ja juuni (294 tundi), kõige vähem on päikest näha veebruaris (89 tundi) ja jaanuaris (90 tundi).
Bakuu on avatud tuulele ja sellepärast Aserbaidžaani üks kõige tuulisemaid paiku. Igal aastaajal võib puhuda nii külm põhjatuul hazri kui kuum lõunatuul gilavar. Talvel toob hazri endaga lund. Lund sajab igal talvel, aga püsivat lumikatet ei moodustu. Seevastu suvel toob hazri endaga mõnusat jahedust.


Gəncə.
Gəncə (eesti keeles on lubatud* kasutada ka nimekuju "Gäncä"; varasem venepärane nimekuju oli "Gjandža") on linn Aserbaidžaani idaosas. Riigi suuruselt teine linn pealinna Bakuu järel.
Aastail 1804–1918 kandis linn nime Jelizavetpol, ning aastail 1935–1989 Kirovabad.
Gäncä


1694.
1694. aasta (MDCXCIV) oli 17. sajandi 94. aasta.


Lənkəran.
Lənkəran (eesti keeles on lubatud kasutada ka nimekuju "Länkäran"; varasem venepärane nimekuju oli "Lenkoran") on linn Aserbaidžaani kaguosas Kaspia mere rannikul.
Lənkəran on talõššide asuala keskus Aserbaidžaanis.
Linnas tegutseb jalgpalliklubi Lənkərani Xəzər.


Mingəçevir.
Mingəçevir (eesti keeles on lubatud* kasutada ka nimekuju "Mingäçevir"; varasem venepärane nimekuju oli "Mingetšaur") on linn Aserbaidžaani idaosas Kura jõel. Temast ülesvoolu jääb Mingəçeviri veehoidla.
Mingäcevir


Võru kirjaviis.
Võru kirjaviisi ("vahtsõnõ kiräviiś" 'uus kirjaviis') kinnitas 1995 Võru Instituudi poolt kokku kutsutud komisjon (Paul Hagu, Toomas Help, Sulev Iva, Enn Kasak, Valdek Pall, Peeter Päll, Seppo Suhonen, Tõnu Tender, Jüri Viikberg, Tiit-Rein Viitso).
Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Qq Rr Ss (Šš) Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) Yy (Zz) (Žž) ´
Sulgudes on antud võõrtähed. Neid kasutatakse ainult võõrkeelsete sõnade ja võõrkeelsete või vanapärases kirjaviisis nimede kirjutamiseks. Tähte c pruugitakse mõnevõrra ka luules ja ilukirjanduses. Tähte f kasutatakse ainult võõrsõnades.
Uue kirjaviisi parandused.
Võru keele uue kirjaviisi parandused on läbi arutatud ja vastu võetud Võru Instituudi sõnaraamatu töörühma koosolekuil 12. septembril ja 7. novembril 2005.
Paranduste põhisisu on, et kõrisulghäälikut ("q") ja peenendust (') soovitatakse märkida senisest vähem, ainult kõige hädatarvilisemal puhul, eelkõige seal, kus need eristavad tähendust. Kõrget "õ"-häälikut ("y") märgitakse edaspidi tavalise "õ"-ga, sest see häälik ei erista kunagi tähendust.
Kirjaviisi kriitika.
Võru kirjaviisi on kritiseeritud põhiliselt tähtede q ja y võõrapärasuse tõttu Eesti kontekstis. Kriitikale on ammendavalt vastatud kõrisulghääliku märkimise vajalikkuse ning tähemärkide q ja y kirjaviisi valimise osas. Nõrgemalt on argumenteeritud see, milleks on üldse vajalik kõrge "y" eristamine madalast "õ"-st. Nimelt kui "q" on võru keeles vaieldamatult omaette foneem, millel on väga tähtis roll sõnavormide tähenduste eristamisel, siis kõrge "y" ja madal "õ" ei erista tähendust. Omaette tähemärgi kasutamist kõrge "y" märkimiseks on põhjendatud selle hääliku tähtsusega keele tervikliku struktuuri säili(ta)misel. Nimelt näib "y" olevat üks põhjus, miks võru keeles on vokaalharmoonia üldse nii tugevasti säilinud.
Kirjaviisi kriitika on viinud ühelt poolt ülaltoodud uue kirjaviisi parandusteni, teisalt aga ajalehe Uma Leht kirjaviisini, kus kõrisulghäälikut ei märgita üldse, kuid peenendust märgitakse. Mõnedes väljaannetes kasutatakse kõrisulghääliku märkimiseks ülakoma.
"Lugõja kai lehe üle. Imä pand' mar'a pangi."
"Lugõja' kai' lehe' üle. Imä pand' mar'a' pangi."
"Lugõjaq kaiq leheq üle. Imä pand' mar'aq pangi."


Gori.
Gori (gruusia keeles გორი) on linn Gruusias Kura jõel, Thbilisist 76 kilomeetrit lääne pool. Ta on Šida Kharthli piirkonna halduskeskus. Linn on suure strateegilise tähtsusega, sest asub peamisel Gruusia lääne- ja idaosa ühendaval teel.
Linna asutas Gruusia kuningas David Ehitaja 12. sajandi alguses.
Goris sündis Jossif Stalin.


Thelavi.
Thelavi on linn Gruusia idaosas. Ta on Kahhethi piirkonna halduskeskus. Eesti keeles kirjutati tema nime varem vene keele vahendusel kujul "Telavi".
Rajatud 8. sajandil.


Rusthavi.
Rusthavi on linn Gruusias Khvemo Kharthli piirkonnas Kura jõel Thbilisist allavoolu.
Elanike arvult on ta Thbilisi, Khuthaisi ja Bathumi järel Gruusia neljas linn. Linna staatuse sai 1948. aastal.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Rustavi elanikest grusiine 87,77 %, asereid 4,29 %, venelasi 3,06 %, armeenlasi 2,41 % osseete 1,21 % ja muudest rahvustest inimesi 1,26 %.
Ajalugu.
Linn oli tänase Rusthavi kohal juba 4.-3. sajandil eKr. 12.-13. sajandil oli ta Gruusia oluline poliitiline ja majanduskeskus. Hiljem purustati mongolite poolt.
Majandus.
Nõukogude ajal oli Rusthavi tänu 1941. rajatud metallurgiatehasele Gruusia üks suuremaid rasketööstuskeskusi.


Bathumi.
Bathumi ja põhja pool asuv Phothi on sisuliselt ainsad Gruusia meresadamad, sest Abhaasia sadamate üle pole Gruusia keskvõimul kontrolli.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Bathumi elanikest grusiine 85,64%, armeenlasi 6,17%, venelasi 5,17%, abhaase 0,66%, ukrainlasi 0,63%, kreeklasi 0,48% ja muudest rahvustest inimesi 1,25%.
Bathumi on Bakuu-Bathumi naftajuhtme lõpp-punkt, sealne sadam suudab vastu võtta kuni 80 000 tonniseid naftatankereid.


Poks 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Poks 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14.–29. august.
Val Barkeri karikas.
Val Barkeri karika parima tehnikaga poksijale sai II kergekeskkaalu (kuni 69 kg) kuldmedali- ja olümpiavõitja Baqtïyar Artayev (Kasahstan).
Medalialad.
Ateena olümpiamängudel võistlesid poksis vaid mehed ja kaalukategooriaid oli üksteist: 48 kg, 51 kg, 54 kg, 57 kg, 61 kg, 64 kg, 69 kg, 75 kg, 81 kg, kuni 91 kg ja üle 91 kg.
Võistluspaik.
Võistlused toimusid Peristeri Olympic Boxing Hall'is, kus poksilahinguid mahtus jälgima 8000 pealtvaatajat.
48 kg.
Kuld: Yan Bartelemí, Kuuba
Hõbe: Atagün Yalçınkaya, Türgi
Pronks: Shiming Zou, Hiina ja Sergei Kazakov, Venemaa
54 kg.
Kuld: Guillermo Rigondeaux, Kuuba
Hõbe: Worapoj Petchkoom, Tai
Pronks: Ağası Məmmədov, Aserbaidžaan ja Bahodirjon Sooltonov, Usbekistan


1604.
1604. aasta (MDCIV) oli 17. sajandi 4. aasta.


1606.
1606. aasta (MDCVI) oli 17. sajandi 6. aasta.


1607.
1607. aasta (MDCVII) oli 17. sajandi 7. aasta.


1608.
1608. aasta (MDCVIII) oli 17. sajandi 8. aasta.


1609.
1609. aasta (MDCIX) oli 17. sajandi 9. aasta.


1603.
1603. aasta (MDCIII) oli 17. sajandi 3. aasta.


1602.
1602. aasta (MDCII) oli 17. sajandi 2. aasta.


1601.
1601. aasta (MDCI) oli 17. sajandi 1. aasta.


Białystok.
Białystok (valgevene "Беласток", leedu "Balstogė") on Poola kirdeosa suurim linn. Ta on Podlaasia vojevoodkonna keskus.
Valgevene piiri lähedal asuv Białystok on Poola suurimaid õigeusu keskusi.
Samuti linn on regiooni tähtsaks turismikeskuseks, kus tihti peatuvad reisijad, kes plaanivad minna ka Ida-Euroopasse, kuna Białystok on transiitlinn. Białystoki turismi arengut soodustab ka UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Białowieża rahvuspargi ja teiste turismiobjektide lähedus.


Suwałki.
Suwałki (leedu "Suvalkai", saksa "Suwalken", 1941–1944 "Sudauen") on linn Poola kirdeosas Podlaasia vojevoodkonnas. Asub Via Baltical ning teda läbib kogu Baltimaadest Kesk-Euroopasse suunduv maantee- ja raudteetransport.
Ajalugu.
Asutatud 1690, linn aastast 1720. 19. sajand oli linna kiire arengu aeg: teda läbis Varssavi–Peterburi maantee.
Oli pikka aega vojevoodkonna- ja kubermangukeskus ning oluline garnisonilinn.


Latgali keel.
Latgali keel (latgali "latgalīšu volūda") on Ida-Läti katoliiklikus Latgale piirkonnas kõneldav regionaalkeel Lätis. Latgali keele kõnelejaid on hinnanguliselt 200 000 kuni pool miljonit.


Elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria.
Elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria on tänapäeval üldist tunnustust leidnud teooria, mille kohaselt iooniliste sidemetega ühendite lahustumise mehhanismiks polaarsetes lahustites on elektrolüütiline dissotsiatsioon.
Elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria alusepanijaks oli Rootsi keemik Svante August Arrhenius, kes sai selle eest 1903
aastal Nobeli keemiapreemia.


Vehklemine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Vehklemine 2004. aasta suveolümpiamängudel 14. - 22. august
Medalialad.
Nii mehed kui naised selgitasid individuaalarvestuse parimad epees, floretis ja espadronis. Võistkondlikus arvestuses heitlesid naised ainult epees; mehed kõigis kolmes relvaliigis.
Võistluspaik.
Kõik võitlused peeti Helliniko Olympic Complex'i vehklemishallis. Eelvõistluste ajal oli pealtvaatajatele 3800 kohta ning finaalide ajal 5000.


Tšuktši-kamtšadali keeled.
Tšuktši-kamtšadali keeled on paleoaasia keeled, mida räägitakse Aasia äärmises kirdeosas.
Tšuktši-kamtšadali keeled


Korjaki keel.
Korjaki keel (korjaki keeles "нымылан") on tšuktši-kamtšadali keelte hulka kuuluv paleoaasia keel, mida kõnelevad korjakid Kamtšatka poolsaare põhjaosas (Korjaki AR-s).
Kirjakeel aastast 1931, alguses ladina kirjas, alates 1936 kirillitsas.


Sportvõimlemine 2004. aasta suveolümpiamängudel.
2004. aasta suveolümpiamängude võistlusedsportvõimlemises toimusid 14.–23. augustil.
Medalialad.
Mehed võistlesid medaliomanikud seitsmel individuaalvõistlusalal (vabaharjutus, rõngad, toenghooglemine, rööbaspuud, kang, toenghüpe ja mitmevõistlus), naised viiel alal (vabaharjutus, rööbaspuud, kang, toenghüpe ja mitmevõistlus). Lisaks peeti mitmevõistluses ka võistkondlikud võistlused.
Võistluspaik.
Võistlused toimusid Ateena põhjapoolses eeslinnas Maroussis asuvas Ateena Olümpiaspordikompleksi sisehallis, mis mahutas 17 500 pealtvaatajat.


Korjakid.
Korjakid on rahvas Venemaal Kamtšatka poolsaare põhjaosas (peamiselt Korjaki AR-s). 1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli neid 9200, 2002. aasta rahvaloenduse andmeil 8743, kellest 60% oskab korjaki keelt. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 7953 korjakki.
Alates 18. sajandist on nad õigeusklikud. Lõunapoolsem osa neist on venestunud.
Tüüpilisteks tegevusaladeks on mereimetajate küttimine rannikul ning põhjapõdrakasvatus sisemaa tundraaladel. Traditsiooniliseks elamuks on "jarangad". Tegelevad ka luunikerduste valmistamisega.


Võrkpall 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Võrkpall 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14. - 29. august
Medalialad.
Nii naiskonndi ja meeskondi sõitis Ateenasse 12. Kahest kuue-liikmelisest alagrupist pääsesid neli võistkonda edasi medalimängudele.
Osalevad võistkonnad.
Meeskonnad: Argentina, Austraalia, Brasiilia, Holland, Itaalia, Kreeka, Poola, Prantsusmaa, Serbia ja Montenegro, Tuneesia, USA, Venemaa
Naiskonnad: Brasiilia, Dominikaani Vabariik, Hiina, Itaalia, Jaapan, Keenia, Kreeka, Kuuba, Lõuna-Korea, Saksamaa, USA, Venemaa
Võistluspaik.
Kõik võrkpallikohtumised peeti Faliro Coastal Zone Olympic Centre'is asuval Peace and Friendship Stadiumil, mille tribüünid mahutasid 14 000 pealtvaatajat.


Rannavõrkpall 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Rannavõrkpall 2004. aasta suveolümpiamängudel toimus 14. - 24. august
Medalialad.
Nii meeste kui ka naiste seas hakkas medalitele võistlema 24 paari.
Võistluspaik.
Rannavõrkpallis selgitati parimad Faliro Coastal Zone Olympic Complex'i rannavõrkpalli keskuses, kuhu kuulus peaväljak mahutavusega 10 000 pealtvaatajat ja kuus treening- ning kaks soojendusväljakut. Kuna keskuses oli olemas ka kunstvalgustus, toimus osa kohtumisi hilistel õhtutundidel.


1695.
1695. aasta (MDCXCV) oli 17. sajandi 95. aasta.


1693.
1693. aasta (MDCXCIII) oli 17. sajandi 93. aasta.


1692.
1692. aasta (MDCXCII) oli 17. sajandi 92. aasta.


1691.
1691. aasta (MDCXCI) oli 17. sajandi 91. aasta.


1690.
1690. aasta (MDCXC) oli 17. sajandi 90. aasta.


Koptid.
Koptid on peamiselt Egiptuse linnades elav rahvas, muistsete egiptlaste järeltulijad. Nende arvuks hinnatakse ligikaudu 6 miljonit (1992). Enne araablaste invasiooni Egiptusesse moodustasid sealse rahvastiku enamiku.
Igapäevaelus kasutavad araabia keelt, jumalateenistustel kopti keelt. Enamik neist on kopti kirikusse kuuluvad kristlased.


1615.
1615. aasta (MDCXV) oli 17. sajandi 15. aasta.


1614.
1614. aasta (MDCXIV) oli 17. sajandi 14. aasta.


1613.
1613. aasta (MDCXIII) oli 17. sajandi 13. aasta.


1612.
1612. aasta (MDCXII) oli 17. sajandi 12. aasta.


1611.
1611. aasta (MDCXI) oli 17. sajandi 11. aasta.


1610.
1610. aasta (MDCX) oli 17. sajandi 10. aasta.


1617.
1617. aasta (MDCXVII) oli 17. sajandi 17. aasta.


1618.
1618. aasta (MDCXVIII) oli 17. sajandi 18. aasta.


1619.
1619. aasta (MDCXIX) oli 17. sajandi 19. aasta.


Ə.
Ə (ə) on täht, mida kasutati ja kasutatakse 'ä' märkimiseks endise Nõukogude Liidu alal elavate turgi rahvaste kirillitsal põhinevates tähestikes. Lisas ka mõnes muus keeles, näiteks talõši keeles. Soomeugri rahvaste keelte jaoks teda ei kasutatud.
Aserbaidžaani keeles jäeti see täht alles ka pärast üleminekut kirillitsalt ladina kirjale.
'Ə' saate Vikipeedias tekitada, kasutades järgmisi sümbolite kombinatsioone: &#x0026;#399; või &#x0026;#601; (suur-, väiketäht ladina kirjas) või &#x0026;#1240; või &#x0026;#1241; (suur-, väiketäht kirillitsas).


Bessaraabia.
Bessaraabia (rumeenia keeles "Basarabia", ukraina keeles Бессарабія) on maa-ala Pruti ja Dnestri jõe vahel.
Bessaraabia nimetus on pärit Valahhia piirkonna valitsejadünastia Basarab I nimest.
Ajalugu.
Alates 3. kuni 11. sajandini puudus Bessaraabias riigivõim. Sealt käisid läbi paljud rändrahvad, kelle kontroll selle piirkonna üle kadus niipea, kui saabus järgmine rändrahvaste laine. Sealt käisid läbi goodid, hunnid, avaarid, bulgaarlased, idaslaavlased, ungarlased, petšeneegid, kumalased ja mongolid ning mõnedki neist mitu korda. Hiljem saavutasid püsivama, kuigi mitte täieliku kontrolli selle piirkonna üle Bulgaaria ja Valahhia valitsejad. Rändrahvaste liikumisega kaasnes sageli vägivald, eriti mongolite ja Kuldhordi vallutusretkedega. Mongolite viimane vallutusretk toimus 1343.
Seejärel hakkas 14. sajandi teisel poolel tugevnema Moldova vürstiriik. 1484 vallutas Bessaraabia Musta mere äärse ala Osmanite riik. 1538 laiendas Türgi oma valdusi juba Kesk-Bessaraabiale ja Põhja-Bessaraabia sai Türgi vasallriigiks.
Ajavahemikul 1711–1812 vallutas Venemaa Bessaraabia oma sõdades Türgi ja Austria vastu koguni 5 korral.
Bessaraabia läks Prantsusmaa keisri Napoleon I ja Venemaa keisri Aleksander I vahel sõlmitud mõjusfääride lepingu alusel 1812 Venemaa keisririigile.
1918. aastal pärast Venemaa keisririigi lagunemist läks Bessaraabia piirkond Rumeenia kuningriigi koosseisu.
1940. aastal Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti tulemusena nõudis NSV Liit (Saksamaa diplomaatilisel toel) piirkonna Rumeenialt Nõukogude Liidule, ähvardades nõudmiste mittetäitmisel sõjalise invasiooniga Rumeeniat.
Bessaraabia kesk- ja põhjaosas moodustati Moldaavia NSV, mille koosseisu liideti ka enne Ukraina NSV-sse Moldaavia ANSV-na kuulunud Transnistria. Bessaraabia lõunapoolne, mereäärne osa anti Ukraina NSV-le.
Rahvuslik koosseis.
Bessaraabia rahvuslik koosseis 1930. aastal
Venemaa 1817. aasta rahvaloenduse järgi elas Bessaraabias 96 526 perekonda 482 630 elanikuga. Rahvus määrati mitte isikhaaval, vaid perehaaval. Peredest olid 86% rumeenlased, 6,5% ruteenid (tänapäeva mõistes peamiselt ukrainlased), teisi rahvusi oli alla 2%.
Venemaa 1856. aasta rahvaloenduse järgi elas Bessaraabias 990 274 elanikku, kellest rumeenlasi oli 74%, ukrainlasi 12%, juute 8%, bulgaarlasi ja gagauuse kokku 5% ja sakslasi 2,4%, teisi vähem.
Venemaa 1897. aasta rahvaloenduse järgi elas Bessaraabias 1 935 412 elanikku, kellest rumeenlasi oli 47,6%, ukrainlasi 19,6%, juute 11,8%, venelasi 8%, bulgaarlasi 5,3%, sakslasi 3,1% ja gagauuse 2,9%.
Rumeenia 1930. aasta rahvaloenduse järgi elas Bessaraabias 2 864 662 elanikku, kellest rumeenlasi oli 56,2%, venelasi 12,3%, ukrainlasi 11,0%, juute 7,2%, bulgaarlasi 5,7%, gagauuse 3,4% ja sakslasi 2,8%. Maakondade lõikes olid elanikud väga ebaühtlaselt jaotunud: nii bulgaarlaste, ukrainlaste, sakslaste kui gagauuside jaoks leidus maakond, kus nad moodustasid absoluutse enamuse rahvastikust.


Chișinău.
Chișinău on Moldova Vabariigi pealinn.
Varem eesti keeles tuntud venekeelse nime "Kišinjov" all. Moldova keele kürillilises kirjaviisis oli nime kuju Кишинэу.
Ajalugu.
Linna on esimest korda ürikus mainitud 1436. aastal.
Rahvastik.
2007. aastal elas Chișinăus 592 900 inimest. Koos eeslinnadega oli rahvaarv 911 400.
2004. aasta rahvaloenduse andmetel oli Chișinău elanikest moldaavlasi 67,6 %, venelasi 13,9 %, ukrainlasi 8,3 %, rumeenlasi 4,5 %, bulgaarlasi 1,2 % ja gagauuse 0,9 %.
Transport.
Linnas asub Chişinău rahvusvaheline lennujaam.


Elektrolüütiline dissotsiatsioon.
Elektrolüütide lahustumisel vees jagunevad molekulid vastasnimeliselt laetud osakesteks – ioonideks. Et lahuses on liikuvad laenguga osakesed, juhivad sellised lahused elektrit, mistõttu tekib elektrivool. Seda ioonideks jagunemise protsessi nimetatakse elektrolüütiliseks dissotsiatsiooniks.
Elektrolüütiline dissotsiatsioon on lahustunud aine ja polaarse lahusti vastastiktoime tulemus.
Elektrolüütilise dissotsiatsiooni ulatust iseloomustab dissotsiatsiooniaste ehk ioonideks lagunenud (ioniseerunud) molekulide (valemühikute) arvu suhe lahuses olevate molekulide (valemühikute) üldarvusse.
Nõrgad happed jagunevad ainult osaliselt ioonideks elektrlüütilises dissotsiatsiooni lahuses.
Vähelahustuvate ainete puhul laguneb aine osaliselt ioonideks.
Tugevad elektrolüüdid – lahustuvad hästi, dissotsieeruvad täielikult ioonideks (KOH, KCl, NaNO³).
Nõrgad elektrolüüdid – lahustuvad halvasti, dissotsieeruvad vaid osaliselt ioonideks (CaCO³, Fe(OH)³).
Happe elektrolüütiline dissotsiatsioon on happe ja veemolekulide vaheline keemiline reaktsioon, milles tekivad hüdrooniumioonid ja (happe) anioonid.


1620.
1620. aasta (MDCXX) oli 17. sajandi 20. aasta.


1621.
1621. aasta (MDCXXI) oli 17. sajandi 21. aasta.


1622.
1622. aasta (MDCXXII) oli 17. sajandi 22. aasta.


1624.
1624. aasta (MDCXXIV) oli 17. sajandi 24. aasta.


1625.
1625. aasta (MDCXXV) oli 17. sajandi 25. aasta.


1626.
1626. aasta (MDCXXVI) oli 17. sajandi 26. aasta.


1627.
1627. aasta (MDCXXVII) oli 17. sajandi 27. aasta.


1628.
1628. aasta (MDCXXVIII) oli 17. sajandi 28. aasta.


1629.
1629. aasta (MDCXXIX) oli 17. sajandi 29. aasta.


William Kunstler.
William Moses Kunstler (7. juuli 1919 – 4. september 1995) oli USA advokaat ja kodanikuõiguste eest võitleja.
Ta sündis arsti pojana New Yorgis ning õppis Yale'i ja Columbia Ülikoolis.
Teise maailmasõja ajal teenis ta USA armees Vaikse ookeani rindel ning jõudis majori auastmeni. Teda autasustati Pronkstähe medaliga.
Aastal 1948 sai ta New Yorgis advokaadiks.
Ta oli õigusteaduse kaasprofessor "New York Law Schoolis (1950–1951) ja ülikoolis "Pace University" (1951–1963) ning õpetas ülikoolis "New School for Social Research" (1966–1971).
Aastatel 1964–1972 oli ta Ameerika Kodanikuvabaduste Liidu (ACLU) direktor. Aastal 1972 sai ta ACLU rahvusliku nõukogu liikmeks. Aastal 1969 oli ta Konstitutsiooniliste õiguste keskuse kaasasutaja.
Kunstler oli tuntud värvika radikaalina, kes kaitses vaidlusi tekitanud kliente. Ta kaitses ainult neid kliente, kelle poolel oli tema arvates õigus. Tema klientide seas olid Lenny Bruce, H. Rap Brown, Stokely Carmichael, Indiaanlaste Liikumise (AIM) juhid, Jack Ruby, Abbie Hoffman, Angela Davis, Jerry Rubin, Martin Luther King, El Sayyid Nosair, Siddig Ibrahim Siddig Ali, Ibrahim A. ElGabrowny, Qubilah Shabazz ja viimase isa Malcolm X.
Ta sai üleriigiliselt tuntuks, kui ta kaitses "Chicago seitset" (algselt "Chicago kaheksat") süüdistuste eest vandenõus rahutuste õhutamiseks Chicagos Demokraatliku Partei 1968. aasta kongressi ajal. Kohtuprotsessi ajal kutsuti Kunstler ja teine kostjate kaitsja Leonard Weinglass kohtusse kohtu solvamise eest (hiljem süüdimõistmine kummutati).
Kunstler suri 76-aastasena New Yorgis südameinfarkti.
Teosed.
Kunstler, William
Kunstler, William
Kunstler, William


Advokaatide loend.
Advokaatide loend loetleb tuntud isikuid, kes on või on olnud advokaadid.


Jaanuar 2005.
15. jaanuar.
Eesti Kultuurkapital andis üle kaheksa 100 000-kroonist aastapreemiat. Laureaatideks osutusid Ilmar Moss, Tõnu Kaljuste, Aleksander Eelmaa, Ene Lamp, Ants Teder, Krista Aru, Toomas Rank ning filmi "Frank ja Wendy" režissöörid.


Tokelau.
Tokelau (endine nimi "Unioni saared") on kolmest atollist koosnev Uus-Meremaa territoorium Vaikses ookeanis, umbes poolel teel Hawaii saartelt Uus-Meremaale. Õieti on tegemist kolme väikestest saarekestest koosneva saartegrupiga: Atafu (varasem nimi "Duke of York Island"), Nukunonu (varasem nimi "Duke of Clarence Island") ja Fakaofo (varem Bowditchi) saar.
Tokelau kuulus 29. detsembrini 2011 ajavööndisse maailmaaeg UTC–10. 29. detsembril 2011 läks Tokelau ajavööndisse UTC+14. Seetõttu jäi Tokelaus vahele 30. detsember 2011 ja 29. detsembrile järgnes 31. detsember.
Reljeef.
Kõrgeim punkt ulatub 5 meetrit üle merepinna.
Haldus.
Tokelau on Uus-Meremaa territoorium.
Ametlikud keeled on tokelau ja inglise keel.
Raha.
Rahaühikuna on käibel Uus-Meremaa dollar.


Arheograafia.
Arheograafia on kirjalike ajalooallikate trükis avaldamist uuriv ajaloo abiteadus.


Arhiivindus.
Arhiivindus on ajaloo abiteadus, mis käsitleb dokumentide (s.o. arhiivimaterjali) kogumist, korraldamist, säilitamist, kasutamist ja trükis avaldamist. Arhiivindus hõlmab arhiivinduse teooria ja praktika, arhiivinduse ajaloo, arhiivinduse organisatsiooni jm.
13.–18. sajand.
Arhiive hakati korraldama, s.o. dokumente süstematiseerima ja inventeerima 16. sajandil. Enamasti rühmitati dokumendid temaatiliselt, vahel järjestati need kronoloogiliselt või tähestikuliselt. 19. sajandil sai Prantsusmaal arhiivikorraldamise aluseks fondi austamise põhimõte, mille kohaselt suurte teemade piires järjestati dokumendid asutuste kaupa. Seda järgis ja täiendas Saksamaal rakendatud nn. provenientsipõhimõte: ühe asutuse või isiku tegevuse tulemusena tekkinud dokumentide kogum moodustab ühtse terviku, mida korrastamisel ei tohi lõhkuda. Hollandi arhivaarid arendasid selle põhimõtte äärmuseni: neid dokumente ei tohtinud ka terviku, s.t. fondi piires ümber süstematiseerida.
Rootsi Riigiarhiivi asutamine Stockholmis 1618. aastal avaldas kaudselt mõju Eesti arhiivikorraldusele. Tallinnas Eesti- ja Riias Liivimaa kindralkuberneri residentsi juures kujunesid välja kesksed arhiivid, mis talletasid keskvõimu ja provintsivõimude regulaarse kirjavahetuse. 17. sajandil hakati senisest järjekindlamalt pidama kirikuraamatuid. Ürikuid hakati üha enam kasutama ka ajalooallikatena.
1700. aastal alanud Põhjasõda tõi kaasa kaose: hulgaliselt arhiividokumente evakueeriti Rootsi, kust osa neist jõudis pärast Venemaa ja Rootsi rahulepingu sõlmimist Eestisse tagasi. Tänaseni on aga Rootsi Riigiarhiivis rikkalik Livonica kogu, kus on palju Eesti ajaloo seisukohast olulisi dokumente.
19. sajand.
19. sajandil hakati taas rohkem tähelepanu pöörama arhiivimaterjalide kasutamisele ajalooallikana. Seda soodustas eriti baltisakslaste huvi kasv oma kodumaa ajaloo vastu, kaasa aitas Tartu Ülikooli taasavamine 1802. aastal. Mitu kultuuriseltsi (nt. Õpetatud Eesti Selts ja Eestimaa Kirjanduse Ühing) seadsid eesmärgiks ka ajalooliste dokumentide kogumise. Alustati arhiividokumentide teaduslikku publitseerimist.
Eesti rahvusliku ärkamise aeg 19. sajandi teisel poolel ja paljude eesti seltside tekkimine andsid tõuke eesti rahvuskesksete dokumentide kogumiseks. Tähtsat osa etendasid selles Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Kirjanduse Selts. Vanim teaduslikult korraldatud arhiiv on Tallinna Linnaarhiiv.
1893. aastal asutati Pärnu ja 1900. aastal Tartu linnaarhiiv.
Esimene maailmasõda.
Esimene maailmasõda põhjustas Eesti arhiivindusele suurt kahju. Augustis 1915. aastal evakueeriti Tallinna Linnaarhiivi väärtuslikumad arhivaalid, hõbedakogu ja gobeläänid (87 kasti) Moskvasse. Vara evakueerimise kõrgpunkt oli 1917. Venemaale viidud vara paigutati mitu korda ühest kohast teise ümber, paljud arhiividokumendid läksid kaotsi või hävisid Venemaa kodusõjas ja 1917. aasta revolutsiooni sündmustes.
Eesti Vabariik 1918–1940.
24. veebruaril 1918 kuulutati Eesti iseseisvaks. Esialgu takistasid arhiivinduse korraldamist Saksa okupatsioon ja sellele järgnenud Vabadussõda. Tartu rahu nägi ette kogu Eestist väljaviidud vara Eestile tagastamise. Tallinna Linnaarhiivi vara jõudis selle alusel küll kadudeta tagasi, kuid paraku Venemaa endale võetud kohustusi lõpuni ei täitnud ja suur hulk vara on jäänud tagastamata. Haridusministeeriumi algatusel kutsuti 1920 kokku Arhiivikomisjon, mille esmaseks ülesandeks seati laialipillatud ja hävimisohus olevate arhiivide kogumine ja korraldamine. Riigikantseleile alluv Riigiarhiiv alustas Toompeal tööd 1. aprillil 1921. aastal eesmärgiga koguda sinna EV riigiasutuste dokumente.
4. novembril 1921 moodustati Arhiivikomisjoni asemele kõrgemaks arhiivialaseks juhtorganiks Riigikantselei juures tegutsev Arhiivinõukogu, mille otsused olid osalt soovituslikud, osalt kohustuslikud. Nõukogu esimeheks kinnitati Arno Rafael Cederberg. 18. jaanuaril 1922 võeti vastu EV valitsuse otsus, mis keelas kõigil ametiasutustel arhivaalide hävitamise või müümise ilma Arhiivinõukogu sellekohase loata. 19. juunil 1925 võeti vastu muinasvarade kaitse seadus, millega kaitsti ka arhivaale. 1920.-30. aastail asus Eesti arhiividesse tööle hulk TÜ-s ettevalmistuse saanud ajaloolasi, nagu nt. Otto Liiv, Arnold Soom, Evald Blumfeldt, Nigolas Treumuth-Loone, Erik Tender, Rudolf Kenkmaa ja Adolf Perandi; neist said nii juhtivad arhivaarid kui ka silmapaistvad ajaloolased. 1920. aastail alustas tegevust hulk uusi arhiive.
18. detsembril 1929 moodustas Arhiivinõukogu arhiiviseaduse koostamiseks erikomisjoni. Arhiiviseadus kehtestati riigivanema dekreediga 12. juulil 1935. Arhiiviseadust täiendati 1938. aastal.
Suur tähtsus riikliku arhiivinduse jaoks oli “Arhiivinduse käsiraamatul” (I osa 1933, II osa 1936), milles antakse ülevaade arhiivinduse arengust, arhivaalide hoiupaikadest ja arhiivialasest seadusandlusest, jagatakse juhtnööre arhivaalide kogumiseks, korraldamiseks ja kasutamiseks ning jooksvaks asjaajamiseks asutustes, lisatud on oskussõnastik ja bibliograafia. “Arhiivinduse käsiraamatus” ja arhiiviseaduses on nimetatud Eesti arhiivikorralduse aluseks provenientsiprintsiipi.
15.-16. oktoobril 1938 toimusid Tartus I Eesti arhivaaride päevad, kus otsustati asutada Eesti Arhivaaride Ühing (EAÜ), mille põhikirja kinnitas Siseministeerium 9. märtsil 1939. Ühingu kaasabil publitseeriti arhiivialaseid artikleid “Ajaloolises Ajakirjas” ning teistes kodu- ja välismaa väljaannetes. Rohkesti ilmus arhiiviallikaile tuginevaid uurimusi ja monograafiaid. Eesti arhiivinduse loomuliku arengu katkestas Nõukogude okupatsioon.
Kui NSV Liit oli Eesti okupeerinud, moodustati arhiivinduse juhtimiseks ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Arhiivide Talitus.
Nõukogude okupatsioon 1940–1941 / 1944–1991.
Nõukogude arhiivindusele oli alus pandud Vene SFNV RKN 1. juuni 1918. aasta dekreediga “Arhiivinduse reorganiseerimisest ja tsentraliseerimisest”.
4. septembri 1940. aasta määrusega “Arhiiviasjanduse organiseerimise kohta Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis” pandi alus Eesti arhiivinduse ümberkorraldamisele NSV Liidu eeskujude järgi. Kõik dokumentaalmaterjalid kuulutati riigi omandiks ja nendest moodustati ühtne riiklik arhiivifond. Jooksvate meetrite asemel hakati köidetud arhiivimaterjali arvestust pidama säilikutes ja lahtiste dokumentide puhul kilogrammides. Riigiarhiivist moodustati ENSV Riigi Keskarhiiv ja Riigi Keskarhiivist selle Tartu osakond. Arhiivinõukogu ja EAÜ kaotati.
Saksa okupatsiooni perioodil moodustati Eesti arhiivinduse juhtimiseks Haridusdirektooriumi juurde arhiivinduse voliniku koht. Rohkesti arhivaale hävis Tallinnas 1944. aasta märtsi Nõukogude õhurünnaku tagajärjel, tugevasti said kannatada ka arhiivihoidlad.
Pärast Eesti taaslangemist Nõukogude okupatsiooni alla jätkati uue hooga arhiivinduse ümberkujundamist Nõukogude maillide järgi. Arhiividest kujundati poolsuletud ideoloogilised propagandaasutused. Suur osa Eesti Vabariigi ja Saksa okupatsiooniaegseid dokumente, aga ka mõned 19. sajandist pärinevad tsaariaegsed materjalid asusid kinnistes erifondides, mille kasutamiseks oli vaja eriluba. Arhiivid minetasid teadusasutuse tähenduse ja nendes tegeldi repressiivorganite korraldusel inimeste kohta Nõukogude võimu silmis kompromiteerivate andmete otsimisega. Suur hulk dokumente viidi Eesti arhiividest NSV Liidu teistesse arhiividesse kui “mitteprofiilne” materjal. Makulatuurikogumise kampaania ajal hävitati suurel hulgal väärtuslikke ajalooallikaid. NSV Liidu arhiivisüsteemi eeskujul reorganiseeriti arhiivid. Seoses haldus-territoriaalsete muudatustega moodustati ja liideti mitmeid kordi rajoonide arhiive. Eesti arhiividel puudusid otsesidemed teiste riikide teadusasutustega, välissuhtlus käis Moskva keskasutuse kaudu.
1980. aastate II poolel algasid seoses ühiskonnas toimuvate vabanemisprotsessidega positiivsed muudatused ka arhiivinduses.
Alates 4. aprillist 1980. aastast alustas kehtivust NSV Liidu Riikliku Arhiivifondi uus põhimäärus.
1987. aastal hakati avama arhiivifonde. 1988. aastal avati juba suurem osa EV ja Saksa okupatsiooni aegsetest dokumentidest. 1989. aastaks oli jäänud kasutamispiirang üksnes suhteliselt väikesele osale uuematele arhiividokumentidele. Väljaspool riiklikku arhiivisüsteemi olevad hoiupaigad, nagu Parteiarhiiv, KGB ja Siseministeeriumi arhiiv, jäid endiselt kasutajatele suletuks.
1989. aastal ilmus ajalehtedes “Sirp ja Vasar” ning “Edasi” kümne Eesti ajaloolase ja arhivaari märgukiri, milles juhiti tähelepanu arhiivinduse katastroofilisele olukorrale ja tehti olukorra parandamiseks ettepanekuid. 14. märtsil 1989. aastal taasasutati EAÜ.
9. juulil 1990. aastal reorganiseeriti Arhiivide Peavalitsus riigiministri valitsemisalas tegutsevaks Riiklikuks Arhiiviametiks, mille halduses oli 22 riiklikku arhiivi. Sellega viidi lõpule Eesti arhiivide eraldamine Moskva keskvõimust.
Eesti Vabariik alates 1991. aastast.
Valitsuse seaduse põhjal reorganiseeriti Arhiiviamet 1996. aastal Riigikantselei arhiivide osakonnaks. 25. märtsil 1998 võttis Riigikogu vastu “Arhiiviseaduse”. Senistest riiklikest arhiividest moodustati 1999 Riigikantselei haldusalas tegutsev Rahvusarhiiv, mida juhib riigiarhivaar, kelle valib Arhiivinõukogu ja nimetab riigisekretäri ettepanekul viieks aastaks ametisse valitsus. Olulistes arhiivindusalastes küsimustes tegutseb riigisekretäri juhtimisel nõuandva organina kuni 15 liikmest koosnev Arhiivinõukogu, Rahvusarhiivis tegutsevad Teadusnõukogu ja Nõukoda.


Arhivist.
Nimetus arhivist on tuletus ingliskeelsest sõnast "archivist" ja tähendab sama, mis eesti keeles arhivaar. Võõrsõnade leksikon (ilm. 1983) Arhivaar – teadusliku ettevalmistusega arhiivitöötaja; arhiivitöötaja ametiasutuses.
Eesti Kirjakeele seletussõnaraamatus on kirjas (ilm 1988): arhivaar - arhiivitöötaja (ametikoha nimetus) arhivist - arhiivinduse spetsialist
Eesti keele sõnaraamatus (ilm. 2003) on: arhivaar - ametinimetus arhiivis arhivist - arhiivinduse eriteadlane Dictionary of Archival Terminology 1988: archivist - a person professionally occupied in the administration of archives and/or the management of archives.


Diplomaatika.
Diplomaatika ehk ürikuteadus on ajaloo abiteadus, mis uurib ürikuid nende ehtsuse aspektist.


Genealoogia.
Genealoogia on ajaloo abiteadus, mis uurib sugukondade, perekondade ja nende üksikliikmete põlvnemist ja sugupuid.
Genealoogia areng.
Genealoogia kui teadusharu kasvas välja 19. sajandil varasemast ükiksuguvõsade uurimisest.
Oma päritolu teadmine aitas keskajal ja hiliskeskajal reguleerida õigus-varanduslikke suhteid. Kuulumine teatud sugulusrühma andis teatud privileege (seisusi). Arhailises ühiskonnas oli oma päritolu tundmine otseses seoses usundilise maailmavaatega, eriti esivanemate kultusega. Alates pärisnimede panemisest levis genealoogiliste andmete kogumine ka lihtrahva hulgas.


Geoloogia mõisteid.
"Sellele leheküljele on koondatud lingid loenditele, milles loetletakse geoloogia mõisteid."


Ürik.
Ürik on õigusliku sisuga, eriõigusi andev või kinnitav dokument keskajast või uusaja algusest.


Kroonika.
Kroonika ehk ajaraamat on dateeritud sündmuste esitus ajalises järgnevuses.
Kuulsamad kroonikud Eesti ajaloos on olnud Läti Henrik ja Balthasar Russow.


Allikaõpetus.
Allikaõpetus on ajalooallikate kasutamist uuriv ajalooteaduse abiteadus.
Allikaõpetus tegeleb tekstikriitika ja tekstide võrdlusega, et selgitada välja nende usaldusväärsus, päritolu jms.


Regionaalkeel.
Regionaalkeel ehk piirkondlik keel on mitmeti mõistetav.


Birgit Fischer.
Birgit Fischer (sündis 25. veebruaril 1962 Brandenburgis) on Saksa DV ja Saksamaa aerutaja, 8-kordne olümpiavõitja ja 27-kordne maailmameister, niihästi kõigi aegade noorim kui vanim olümpiavõitja aerutamises vastavalt 18- ja 42-aastaselt.
Fischer on tulnud olümpiavõitjaks 6 olümpiamängudel. Naistest pole keegi seda rekordit korrata suutnud. Meestest on Ungari vehkleja Aladár Gerevich samuti 6 olümpiamängudel võitnud, aga Gerevichil on kokku 10 olümpiamedalit, neist 7 kulda, nii et vähem kui Fischeril.
Maailmameistrivõistlustel on Fischer kogunud 37 medalit, neist 27 kulda. Selle rekordi ületas 2011. aasta MM-il Ungari aerutaja Katalin Kovács, kellel seejärel oli 40 medalit, neist 31 kulda. Olümpiamängudelt on Kovács saanud 3 kulda ja 5 hõbedat.
Saavutused.
1978. aasta MM-il Belgradis saavutas Fischer esimese MM-tiitli naiste neljasüstal. Ta sõitis ainult eelsõidus, aga mitte finaalis. Kulla võitsid Marion Rösiger, Roswitha Eberl, Carsta Genauß ja Martina Fischer, sealjuures Eberl tuli maailmameistriks ühesüstal ning Rösiger ja Fischer kahesüstal.
1979. aasta MM-il Saksa FV-s Duisburgis kaitses Saksa DV neljasüstal maailmameistritiitlit ja seekord sõitis Fischer ka finaalis koos Rösigeri, Martina Fischeri (nüüd Bischof) ja Eberliga. Ühesüstal võitis Eberl, kahesüstal tulid Rösiger ja Bischof hõbedale.
1980. aasta suveolümpiamängudel Moskvas osales Fischer ühesüstal. 30. juulil peeti eelujumine, mille Fischer võitis 1.56,92-ga Vanja Geševa (Bulgaaria, 1.58,40) ja Antonina Melnikova (NSV Liit, 1.58,74) ees. Nemad kolmekesi pääsesid otse finaali. Finaal peeti 1. augustil ning taas võitis Fischer (1.57,96) Geševa (1.59,48) ja Melnikova (1.59,66) ees.
1981. aasta MM-il Suurbritannias Nottinghamis võitis Ficher kõik kolm ala: nii neljasüsta koos Carsta Genaußiga (nüüd Kühn), Kathrin Stolli ja Roswitha Eberliga, kahesüsta koos Kühniga kui ka ühesüsta.
1982. aasta maailmameistrivõistlused aerutamises toimusid taas Belgradis. Taas võitis Fischer kõik alad: neljasüsta koos Bettina Strusseli, Roswitha Eberli ja Kathrin Giesega, kahesüsta koos Streusseliga ja ühesüsta.
1983. aasta MM-il Soomes Tamperes võitis Fischer kolmandat aastat järjest kõik kolm ala: neljasüsta koos Carsta Kühni, Ramona Waltheri ja Kathrin Giesega, kahesüsta koos Kühniga ja ühesüsta (taas Geševa ees).
Järgnesid 1984. aasta suveolümpiamängud USA-s Los Angeleses ja eelnevate tulemuste põhjal oleks Fischerit arvatavasti saatnud seal suur edu, kuid Saksa DV otsustas neid mänge koos paljude teiste sotsialismimaadega boikoteerida.
1985. aasta MM-il Belgias Mechelenis võitis Fischer neljandat MM-i järjest kõik alad: neljasüsta koos Carsta Kühni, Heike Singeri ja Kathrin Giesega, kahesüsta koos Kühniga ja ühesüsta.
1986. aasta MM-il Kanadas Montréalis Fischer ei osalenud ja Saksa DV naised said üheainsa medali: ühesüstal oli Giese Geševa järel teine. Kahe- ja neljasüsta võitis Ungari NSV Liidu ees.
1987. aasta MM-il Duisburgis võitis Fischer juba viiendat korda kõik alad: neljasüstal koos Anke Nothnageli, Ramona Portwichi ja Ines Rudolphiga, kahesüstal koos Nothnageliga ja ühesüstal.
Järgnesid 1988. aasta suveolümpiamängud Söulis. 26. septembril toimusid kahesüsta eelsõidud, kus Schmidt ja Nothnagel tulid 1.45,53-ga Bulgaaria paari Vanja Geševa – Diana Paliiska (1.44,52) järel teiseks. Igast sõidust pääses 3 paremat poolfinaali. 27. septembril toimusid neljasüsta eelsõidud, kus Fischer, Nothnagel, Portwich ja Singer võitsid oma eelsõidu (1.36,84(, kuigi mitte päeva parima ajaga (selle sai teise eelsõidu võitja Ungari – 1.36,48). Kummagi sõidu 3 paremat pääses otse finaali. 28. septembril võitis Schmidt päeva parima ajaga nii oma poolfinaali kahesüstal (1.46,02) kui eelsõidu ühesüstal (1.55,94), kummastki läks iga sõidu 3 paremat finaali. 30. septembril peeti kahesüsta finaal, mille Fischer ja Nothnagel 1.43,46-ga võitsid Geševa ja Paliiska ees (1.44,06). Järgnes ühesüsta finaal, kus Fischer oli ülekaalukas favoriit, kuid lõpuspurdiga võitis ometi Geševa (1.55,19) Fischeri (1.55,31) ees. 1. oktoobril toimus neljasüsta finaal, mille Saksa DV võitis 1.40,78-ga Ungari (1.41,88), Bulgaaria ja NSV Liidu ees. Pärast olümpiamänge teatas Fischer loobumisest spordist.
1992. aasta suveolümpiamängudeks, mis toimusid Hispaanias Barcelonas, tuli Fischer sporti tagasi. Enam ei osalenud ta Saksa DV, vaid ühinenud Saksamaa võistkonnas. Ta pääses olümpiakoondisse ühe- ja neljasüstal, mille finaalid sõideti vastavalt 7. ja 8. augustil. Fischer lõpetas ühesüstal oma poolfinaali 1.52,13-ga teisena Josefa Idemi järel (Itaalia, 1.51,56) ja tema tulemus oli kahe poolfinaali peale kokku alles viies, kuid Fischer oli ainus, kes suutis oma aega finaalis parandada, ja tuli 1.51,80-ga olümpiavõitjaks. Hõbeda sai 1.51,86-ga Rita Kőbán (Ungari). Neljasüsta teises eelsõidus jäid Katrin Borchert, Ramona Portwich, Birgit Fischer ja Anke von Seck 1.34,13-ga Ungari ja Rootsi järel kolmandaks (see aeg oli kiirem esimese eelsõidu võitjast). Otse finaali pääses aga üksnes 2 paremat ja Saksamaa pidi osalema lohutussõidus. Saksamaa võitis esimese lohutussõidu SRÜ ees lohutussõitude parima ajaga 1.37,48 ja pääses finaali. Finaali võitis Ungari 1.36,32-ga Saksamaa (1.38,47) ja Rootsi (1.39,79) ees. Kahesüstal saavutasid Portwich ja von Seck nii eelsõitude, poolfinaalide kui finaali parima aja.
1993. aasta MM-il Kopenhaagenis võitsid neljasüstal Birgit Fischer, Ramona Portwich, Anett Schuck ja Daniela Gleue. See võistlus toimus 500 m distantsil, aga nii ühe- kui kahesüstal oli kavas kaks distantsi: 500 ja 5000 m. Ühesüstal võitis Fischer lühikese distantsi, aga pikal distantsil jäi Susanne Gunnarssoni (Rootsi) ja Rita Kőbáni järel kolmandaks. Kahesüstal said Portwich ja Schuck pikal distantsil kuldmedali ja lühikesel distantsil pronksmedali.
1994. aasta MM-il Méxicos pälvis Fischer koguni 5 medalit. Nii ühe-, kahe- kui neljasüstal oli kavas lühike ja pikk distants, aga lühike oli seekord 200 m ja pikk 500 m. Neljasüst (Fischer, Portwich, Schuck ja Gleue) võitsid pika distantsi Ungari ees, aga lühikesel distantsil jäid Ungari järel teiseks. Kahesüstal saavutasid Fischer ja Gleue lühikesel distantsil Ungari järel hõbemedali ning pikal distantsil Poola ja Ungari järel pronksmedali (Ungari koosseis oli neil aladel täiesti erinev, kusjuures Kőbán ei sõitnud kummaski koosseisus). Ühesüstal võitis Fischer pika distantsi Kőbáni ees, aga lühikesel distantsil ei tulnud medalile ja selle võitis Kőbán.
1995. aasta MM-il Duisburgis olid distantsid samasugused nagu Méxicos. Neljasüstal võitsid Manuela Mucke, Ramona Portwich, Birgit Fischer ja Anett Schuck pika distantsi ja lühikesel distantsil jäid Kanada järel teiseks. Kahesüstal võitsid pika distantsi Portwich ja Schuck. Ühesüstal võitis Kőbán mõlemad distantsid.
1996. aasta suveolümpiamängudel Atlantas oli kavas kolm traditsiooniliselt 500 m pikkust distantsi. Neljasüstade finaal toimus 3. augustil, kahe- ja ühesüstade finaal 4. augustil. Portwich, Fischer, Schuck ja Mucke saavutasid nii eelsõidus kui finaalis kindlalt parima aja. Fischer sai esimeseks naissportlaseks ükskõik mis alal, kes võitnud olümpiakulla 16-aastase vahega.
Kahesüstal võitsid Fischer ja Portwich esimese, kõige nõrgema eelsõidu, kust peale Saksamaa keegi finaali ei pääsenud, mitte kuigi suure vahega 1.45,50-ga. Esimeses, tugevamas poolfinaalis tulid nad 1.43,07-ga Ungari paari Rita Kőbán – Szilvia Mednynászki (1.42,78) järel teiseks ja jõudsid finaali. Seal olid ajad palju kiiremad ning Fischer ja Portwich sõitsid välja 1.39,69, mis andis hõbemedali. Kulla pälvis 1.39,33-ga Rootsi (Agneta Andersson – Susanne Gunnarsson), kellest Anderssonile oli see juba seitsmes olümpiamedal ja kolmas olümpiakuld, Fischerile kaheksas medal. Pronksi said varem Hollandit esindanud Anna Wood ja varem Fischerigagi ühes paadis sõitnud Katrin Borchert, kes nüüd esindasid Austraaliat.
Üksiksõidus pääses igast eelsõidust 3 paremat otse poolfinaali. Fischer oli teises, ka aegade poolest keskmises eelsõidus kolmas, kuid vahe neljanda kohaga oli väga suur. Teises, nõrgemas poolfinaalis oli Fischer jälle kolmas 1.51,86-ga, kaotades Josefa Idemile (Itaalia, 1.49,08) ja Caroline Brunet'le (Kanada, 1.49,58). Finaalis oli kolm sakslast: Fischer, Idem ja Borchert. 1.47,66-ga võitis Kőbán, järgnesid Brunet (1.47,89) ja Idem (1.48,73), Fischer jäi 1.49,83-ga neljandaks. Esimesed 8 kohta läksid kõik vähemalt 27-aastastele sportlastele.
1997. aasta maailmameistrivõistlused aerutamises toimusid Kanadas Dartmouthis. Naiste alasid oli juba kaheksa. Ühesüstal ja kahesüstal oli kolm distantsi: lühike (200 m), keskmine (500 m) ja pikk (1000 m), neljasüstal ainult lühike ja keskmine. Saksamaa ja Fischer võitsid kõik kahe- ja neljasüstaalad. Neljasüsta keskmise distantsi võitsid Birgit Fischer, Anett Schuck, Katrin Kiesler ja Katrin Wagner, neljasüsta lühikese distantsi Fischer, Schuck, Mucke ja Wagner, kahesüsta pika distantsi Fischer ja Marcela Bednar ning kahesüsta keskmise ja lühikese distantsi Fischer ja Schuck. Kahesüsta keskmisel ja pikal distantsil said hõbeda Wood ja Borchert. Ühesüstal Saksamaa medalit ei saanud, kõik kolm distantsi võitis Brunet Idemi ees.
1998. aasta maailmameistrivõistlused aerutamises toimusid Ungaris Szegedis ja distantsid olid samasugused kui Dartmouthis. Saksamaa sai seekord kolm naiste medalit, kõik Fischeri osavõtul. Neljasüsta keskmise distantsi võitsid Fischer, Schuck, Mucke ja Bednar. Kahesüsta keskmise distantsi võitsid Wood ja Borchert Fischeri ja Schucki ees (pronksi said Kinga Dékány ja Rita Kőbán Ungarist), kahesüsta pika distantsi Wood ja Borchert Fischeri ja Ute Plessmani ees (pronksi said Anna Karlsson ja Susanne Gunnarsson Rootsist). Individuaalselt võitis Brunet kaks lühemat distantsi ja jäi pikal distantsil hõbedale, Idem sai kulla, hõbeda ja pronksi, Borchert hõbeda ja pronksi.
1999. aasta maailmameistrivõistlused aerutamises toimusid Itaalias Milanos. Saksamaa sai kaks naiste medalit. Neljasüsta pikal distantsil said Fischer, Schuck, Mucke ja Wagner hõbeda Katalin Kovácsist ja Rita Kőbánist juhitud Ungari järel. Mucke ja Wagner said kahesüsta pikal distantsil hõbeda Woodi ja Borcherti järel. Kõik kolm ühesüstadistantsi võitis Brunet Idemi ees (need olid Itaalia ainsad medalid sellelt MM-ilt), Kőbán ja Kovács said kõik individuaalsed pronksid.
2000. aasta suveolümpiamängudel Sydneys oli naistel kavas kolm distantsi. Neljasüstal toimus peamine võitlus Saksamaa ja Ungari vahel. Kumbki võitis 26. septembril oma eelsõidu ja Ungari aeg oli pisut parem (1.33,31 ja 1.33,90). 30. septembril finaalis oli vastupidi: Saksamaa (Wagner, Fischer, Schuck, Mucke) võitis 1.34,53-ga Ungari ees (Rita Kőbán, Katalin Kovács, Szilvia Szabó, Erzsébet Viski, 1.34,95). Fischer sai esimeseks naiseks, kes võitnud olümpiamedali 20-aastase vahega, ja esimeseks, kes võitnud viitel olümpiamängudel. Ka Rita Kőbánile oli see 6. olümpiamedal, aga kuldasid oli tal vaid 2.
Kahesüstal kordus võitlus Saksamaa ja Ungari vahel. 27. septembril võitis kumbki oma eelsõidu, kusjuures Ungari (Kovács ja Szabó, 1.42,30) oli kröömivõrra parem kui Saksamaa (Fischer ja Wagner, 1.42,56). 1. oktoobril peetud finaalis oli vastupidi: Saksamaa võitis 1.57,00-ga Ungari ees (1.58,58). Fischer sai esimeseks naiseks, kes võitnud vähemalt 2 medalit neljadel olümpiamängudel, ja alles neljandaks naiseks, kes võitnud 7 kuldmedalit. Lisaks sai ta ainsaks mittevõimlejaks USA ujuja Jenny Thompsoni kõrval, kes võitnud 10 olümpiamedalit.
Ühesüstal esindas Saksamaad Manuela Mucke, kes ei jõudnud finaaligi. Idem võitis Brunet' ja Borcherti ees.
Pärast Sydney olümpiamänge loobus Fischer teist korda spordist, aga tuli teist korda tagasi ja pääses 2004. aasta suveolümpiamängudele Ateenasse. 23. augustil peeti neljasüsta eelsõidud. Saksamaa koosseisus Birgit Fischer, Maike Nollen, Katrin Wagner ja Carolin Leonhardt võitis 1.31,61-ga esimese, kiirema eelsõidu Ungari ees (1.32,30), kes esines peaaegu samas koosseisus kui Sydneys: Katalin Kovács, Szilvia Szabó, Erzsébet Viski ja Kinga Bóta. Finaal sõideti 27. augustil ja Saksamaa tuli taas olümpiavõitjaks Ungari ees (1.34,34 ja 1.34,54).
24. augustil peeti kahesüsta eelsõidud. Saksamaa (Fischer ja Leonhardt) ning Ungari (Kovács ja Nataša Janić) võitsid kumbki oma eelsõidu, kusjuures Ungari oli kiirem (1.38,61 ja 1.39,59). 28. augustil sõideti finaal, kus Ungari võitis taas ja veel suurema vahega (1.38,10 ja 1.39,53). Pronksi sai Poola.
Ühesüstal esindas Saksamaad Katrin Wagner, kes jäi neljandaks. Kulla võitis Nataša Janić, järgnesid Josefa Idem ja Caroline Brunet.
Sellel, 2004. aastal valiti Birgit Fischer Saksamaa aasta naissportlaseks.
2005. aasta maailmameistrivõistlused aerutamises toimusid Zagrebis ja seal oli naistel juba 9 distantsi: nii ühe-, kahe- kui neljasüstadel oli nii lühike, keskmine kui pikk distants. Neljasüsta pika distantsi võitis 3.20,70-ga Ungari (Timea Paksy, Szilvia Szabó, Erzsébet Viski ja Kinga Bóta). Hõbedavõitluses kaotas Saksamaa (Birgit Fischer, Maren Knebel, Judith Hörmann ja Carolin Leonhardt) kõige napimalt Rumeeniale (3.21,90 ja 3.21,89). Neljasüsta lühikesel ja keskmisel distantsil tuli Saksamaa maailmameistriks, kusjuures Leonhardt, Hörmann ja Katrin Wagner olid mõlemas naiskonnas. Teise pronksmedali sai Birgit Fischer kahesüsta lühikesel distantsil koos oma vennatütre Fanny Fischeriga (38,27), kaotades Ungari (37,10) ja Hispaania paarile (38,01). Kahesüsta pikal distantsil said hõbemedali Maike Nollen ja Nadine Opgen-Rhein, kõik kolm kahesüstadistantsi võitsid Katalin Kovács ja Nataša Janić. Ühesüstal sai Saksamaa kaks kulda: Nicole Reinhardt võitis keskmise ja Katrin Wagner pika distantsi.
Isiklikku.
Birgit Fischer on 173 cm pikk ja kaalub 68 kg.
Tema vanem vend Frank Fischer võitis aastatel 1981–86 aerutamise maailmameistrivõistlustelt 9 medalit. Ka Franki abikaasa Sarina Hülsenbeck tuli Moskvas olümpiavõitjaks ujumises ning nende tütar Fanny Fischer on olümpiavõitja ja 9-kordne MM-medalist aerutamises.
Birgit Fischer oli 1984–93 abielus aerutaja Jörg Schmidtiga, kes Söuli olümpiamängudel pälvis ühepaadil hõbemedali. Sel ajal kandis Birgit perekonnanime Schmidt. Neil on kaks last. Abielu lõppes lahutusega.
Fischer töötas Saksa DV sõjaväes, tõustes Saksamaa taasühendamise ajaks majoriks.
1999. aasta Europarlamendi valimistel kandideeris Fischer Vaba Demokraatliku Partei nimekirjas. Ta ei osutunud valituks.


Duisburg.
Duisburg on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus. Asub Reini jõe ääres Ruhri jõe suudmes.


1491.
1491. aasta (MCDXCI) oli 15. sajandi 91. aasta.


Koolisõit.
Koolisõit on ratsaspordiala, kus ratsanik näitab hobuse juhtimise ja tema üle valitsemise täiuslikkust, hobuse liikumise korrapärasust loomupärastes allüürides (samm, traav, galopp) ning talle õpetatud harjutuste ja spetsiaalse liikumisviisi täpsust. Koolisõit toimub maneežis või väljas tasasel väljakul.
Koolisõidu eesmärk on hobuse ja ratsaniku vahelise harmoonia arendamine ning hobuse keha ja võimete areng. Eesmärgiks on rahulik, nõtke ja vaba hobune, kes on samas ka usaldav, püüdlik ja tähelepanelik.
Koolisõidu aluseid läheb vaja ka teistel ratsaspordialadel – takistussõidus, krossisõidus jm. Seetõttu peetakse koolisõiduvõistlusi väga erinevates klassides – alates algajatest ratsanikest, kes oskavad hobust juhtida sammus, traavis ja galopis, kuni professionaalsete koolisõitjateni, kes suudavad panna oma hobuse „tantsima“ – sooritama koolisõidu keerulisemaid harjutusi (näiteks piafeed).
Koolisõit on üks vanemaid ratsaspordialasid ning kuulub ka olümpiamängude kavasse alates 1912. aastast.
Koolisõiduväljak.
Standardväljak, 20 × 60 meetrit
Võistlusväljak võib olla mõõtmetega 20x40m ja 20x60m. Samuti peab väljak olema lauge ja tasane. Võistlusi võib läbi viia muru-ja liivaväljakul, kuid tiitlivõistluste puhul on liivaväljaku kasutamine tungivalt soovitatav.
Koolisõiduväljak peab olema piiratud madala ja valge piirdeaiaga. Koolisõiduaed peab olema tähistatud tähtedega A-K-E-H-C-M-B-F. A asub sisenemiskohas ning tähed järgnevad üksteisele päripäeva. Maneežis ei ole piirdeaia kasutamine kohustuslik, kuid tähed peaksid olema kinnitatud maneeži seinale. Lubatud on dekoratsioonide, näiteks lillepottide, kasutamine, kuid nad peavad paiknema koolisõiduaiast vähemalt 0.5 meetri kaugusel.
Koolisõidu hindamine.
Koolisõiduvõistlusel hinnatakse harjutusi 10-punktilisel skaalal, kus 10 on kõrgeim ja 0 madalaim hinne.
Lisaks harjutustele hindamisele antakse ka üldhindeid, milles hinnatakse ratsaniku istakut ja juhtimisvõtteid, hobuse kuulekust, impulssi ja allüüre. Koolisõidu võistlusi on tavaliselt hindamas 3–5 kohtunikku, kuid madalamates, A- ja L- klassi skeemides, on lubatud kasutada ka kahte kohtunikku. Tiitlivõistlustel on alati nõutav vähemalt kolm kohtunikku.
Ratsaniku väljanägemine.
Võistlustel peab ratsanik kandma valgeid või valkjaid kindaid, pükse ja kaelasidet või lipsu. Ratsasaapad ja –pintsak peavad olema tumedad, värvuselt soovitatavalt mustad või tumesinised. Kõrgemates klassides peab ratsanik kandma frakki. Alaealised peavad kandma võistlustel ka turvakiivrit, kuid erandina on 17-18-aastastel lubatud kanda tiitlivõistlustel silinderkübarat. Sõjaväelased, politseinikud jt võivad võistelda vormirõivastuses. Kui ratsanikul on pikad juuksed, siis peavad need olema kinnitatud soengusse.
Kannused on kohustuslikud, välja arvatud laste, poniratsanike ja harrastajate arvestuses. Kannused peavad olema metallist.
Hobuse varustus.
Koolisõidus võib võistelda koolisõidu- või üldsadulaga. A- ja L-klassis kasutatakse ainult trenselvaljastust, M-klassi skeemides võib kasutada trensel- või kangvaljastust ning R-klassi skeemides on lubatud vaid kangvaljastus. Kangvaljastusega on lubatud kasutada ainult inglise kapslit või kombineeritud kapslit ilma alumise ninarihmata. Lubatud on pehmendused valjastel ja sadulavööl. Võistlussoorituse ajal on keelatud abiratsmete kasutamine, kui juhendis pole määratud teisiti. Tiitlivõistlustel on steki kasutamine keelatud, teistel koolisõiduvõistlustel aga üldjuhul lubatud.
Hobuse lakk peab olema punutud, tuka võib jätta punumata. Tavaliselt hobuse saba ei punuta, kuid see on lubatud. Igasugune üleliigne hobuse kaunistamine on rangelt keelatud.


Muusad.
Muusad olid kunstide, hiljem ka teaduste ja üldse vaimse tegevuse kaitsejumalannad. Nad olid Zeusi ja Mnemosyne ehk Mälu tütred. Esialgu arvati neid olevat kolm, Hesiodos rääkis esimesena üheksast muusast. Veel Hesiodos ei teinud muusadel vahet, pärastpoole spetsialiseerus iga muusa oma alale.
Muusad olid nagu kariididki Apolloni saatjad, keda selle järgi Musageteseks ehk muusade juhiks kutsuti. Apollon oli tõejumal, kuid muusad, nagu nad Hesiodose sõnul olevat talle kinnitanud, mõistavad ka nii valetada, et see tõena tundub. Pindarose sõnul oskasid nad lüürat mängida sama hästi kui Apollon. Laulmises polnud neile üldse võrdset.
Inimest, keda muusad inspireerisid, austati rohkem kui mistahes preestrit. "Odüsseias" viskusid poeet ja preester mõlemad põlvili Odysseuse ette ja palusid armu. Odysseus tappis kõhklemata preestri, kuid kinkis elu poeedile: Homerose sõnul ei saanud ta surmata inimest, kellele muusad on õpetanud taevalikku kunsti. Antiiksete kirjandusteoste sissejuhatused sisaldasid harilikult pöördumist muusade poole.
Muusade templit nimetati kreeka keeles "musaion"iks. Sellest tuleb sõna 'muuseum'.
Traakia laulik Thamyris (või Thamyras) kutsus muusad endaga võistlema laulmises ja kitaramängus, soovides võidu korral üht neist endale naiseks. Muusad võitsid ning karistuseks torkasid mehel silmad peast ning võtsid talt laulu- ja kitaramänguande. See on ainus teadaolev müüt, kus muusad on julmad.
Ainus teadaolev muusa laps oli Orpheus, kelle ema oli Kalliope. Orpheuse isaks nimetatakse nii Apollonit, jõejumalat Oiagrost kui ka tundmatut traakia ülikut. Orpheus kasvas üles Traakias.
Legendid muusadest on sageli seotud Traakiaga, kus asuvad muuhulgas Pieros ja Olümpos. Vanad kreeklased pidasid traaklasi kõige musikaalsemaks rahvaks maailmas.
Roomlased samastasid muusad kameenidega. Nende ladinakeelsed nimed olid Erato, Euterpe, Calliope, Clio, Melpomene, Polymnia, Terpsichore, Thalia ja Urania.


Sahtel (ajakiri).
Sahtel on eestikeelne ajakiri, mis kajastab rula, BMX ning "fixed-geariga seotud subkultuure. Ajakirja põhivaldkonnad on sport, muusika ja kunst.
Ajakirja esimene number ilmus 2004. aasta novembris. 2011. aasta jaanuaris ilmus ajakirja kümnes number.


Sahtel.
Sahtel on laua sisse lükatav kast.


D*Art.
D*Art on Eestis baseeruv kunstiline grupp, mis tegeleb loomeprojektidega erinevates kultuurivaldkondades.
Gruppi kuuluvad: Timo Toots, Pent Talvet, Risto Kalmre.


Timo Toots.
Timo Toots (Prix Ars Electronica 2012)
Timo Toots (sündinud 15. septembril 1982 Tartus) on eesti kunstnik.


Texas.
Texas on Ameerika Ühendriikide osariik 1845. aastast. Põhjas piirneb Oklahoma osariigiga, kirdes Arkansasega, idas Louisianaga, läänes New Mexicoga ning lõunas ja loodes mööda Rio Grande jõge Mehhiko Chihuahua, Coahuila, Nuevo Leóni ja Tamaulipase osariigiga.
Osariikide seas on ta California järel rahvaarvu ja Alaska järel pindala poolest teisel kohal.
2000. aastast on Texase kuberner Rick Perry.
Rahvastik.
Texases elab 2010. aasta seisuga 25 145 561 inimest.


Austin.
Austin on Texase osariigi pealinn. Austin asub Lõuna-Texases Colorado jõe ääres.
Linna hüüdlause on "Live Music Capital of the World®" (Maailma elava muusika pealinn).
Rahvastik.
2010. aastal elas Austinis 774 229 inimest.
Haridus.
Linnas asub Texase ülikool ("University of Texas at Austin").


Allen.
Allen on Dallase eeslinn Texase põhjaosas.


Dallas.
Dallas on linn Ameerika Ühendriikides Texases. See on suurim linn Dallas-Fort Worthi (DFW) linnastus.
Linn on kuulus USAs mitmekülgse toiduvaliku ja restoranide poolest.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli Dallase elanike arv 1 197 816. 2009. aastal elas Dallases arvestuslikult 1 299 542 inimest. See on Texase suuruselt kolmas ja USA üheksas linn.
Kultuur.
Dallas on tuntud kultuurikeskus oma ooperimaja, sümfooniahoone ja mitmete teatritega.
Haridus.
Dallases on 337 riigikooli, 89 erakooli, 38 kolledžit ja 32 raamatukogu.
Majandus.
Olulisemad Fortune 500 (2009) firmad Dallases: AT&T, Dean Foods, Texas Instruments, Southwest Airlines ja Energy Future Holdings Corporation.
Dallas on kolmas populaarsem sihtkoht ärireisideks USAs.


Dallas-Fort Worth.
Dallas-Fort Worth ehk Dallas-Fort Worth Metroplex (lühendina "DFW Metroplex") on linnastu Ameerika Ühendriikides Texase osariigis.
DFW Metroplex on suurim urbaniseerunud piirkond Texases, mis ümbritseb kahte USA suurlinna - Dallas ja Fort Worth. Dallase ja Fort Worthi elanikud kasutavad tihti nime "Metroplex" "Põhja-Texasega" samas tähenduses, kuigi Põhja-Texas tähistab suuremat maa-ala, kuhu kuuluvad ka vähem-asustatud maapiirkonnad. Urbaniseerunud DFW Metroplex koosneb 9-st maakonnast: Collin, Dallas, Denton, Ellis, Henderson, Hood, Hunt, Johnson, Kaufman, Parker, Rockwall ja Tarrant.


Kommunism.
"Kommunism" kui termin võib tähendada kas: (1) teatud sotsiaalset ja majanduslikku ühiskonnakorraldust, (2) ideoloogiat või teooriat, mis toetab, põhjendab ja arendab selle ühiskonna loomise ideed, või ka (3) poliitilist liikumist või režiimi, mis soovib seda ühiskonnakorraldust rakendada.
Kommunismi pooldajat või kommunismi pooldava partei liiget nimetatakse kommunistiks.
Teoorias.
Kommunism või kommunistlik ühiskonnakorraldus kui teoreetiline sotsiaalne ja majanduslik süsteem on egalitaarse ühiskonna tüüp, kus ei ole eraomandit ega sotsiaalseid klasse, riiki ega perekonda. Kommunismis on kõik varad ja tootmisvahendid ühiskondlikus omandis ja kõik inimesed on võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult. Kuulsaim kommunistliku ühiskonna põhimõte on: Igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele. Kommunistliku ühiskonna teoreetilised alused esinevad näiteks Friedrich Engelsi teoses "Perekonna, riigi ja eraomandi tekkimine".
Praktikas.
"Kommunism", "kommunistlik riik" ja "kommunistlik režiim" on läänemaailmas laialdaselt kasutatavad terminid kommunistliku partei võimu all olevate riikide ja neis valitseva korra kohta.
Oma korra nimetamisel kasutati "kommunismi" asemel väljendeid "sotsialism" ja "sotsialistlik riik", sest vastavalt teooriale pidi sotsialism olema alles üleminekuaste kommunismile.
Kommunistlik ideoloogia.
Kommunism kui ideoloogia või teooria on vaadete, seisukohtade, ideede süsteem või maailmavaade, mis toetab ja põhjendab kommunistiku ühiskonnakorralduse loomist ning arendab selle loomise ideid. Kommunist on inimene, kes toetab kommunismi ideoloogiat. Selles tähenduses kasutas seda mõistet näiteks Lenin, rõhutades "kommunismi õppimise" vajadust.
Kommunistlik liikumine.
Kommunism kui poliitiline liikumine on osa laiemast, sotsialistlikust liikumisest. Selles tähenduses kasutas seda mõistet näiteks Lenin oma teoses "Pahempoolsuse" lastehaigus kommunismis". Kommunistid erinevad sotsialistidest näiteks selle poolest, et nad pooldavad kapitalistlikult ühiskonnalt kommunistlikusse ideaalühiskonda üleminekut revolutsioonilisel teel. 21. sajandi sotsiaaldemokraatial ei ole enam kommunistidega kuigi palju ühiseid vaateid, ehkki Karl Marx, Friedrich Engels jt on mõlema liikumise jaoks autoriteedid.
Sõna ajalugu.
Sõnad "kommunism" ja "kommunist" tulid kasutusele Prantsusmaal pärast 1830. aasta revolutsiooni. Tavakeelde jõudsid nad 1840ndatel. Aastal 1840 korraldati Pariisis esimene "communist banquet". Terminit kasutati ka utoopilise sotsialisti Étienne Cabet' toetajate nimetamisel. Sõna 'kommunism' tuleb prantsuse keelest, kus seda võib tõlkida nii kommuun, omavalitsuslik küla ehk kogukond kui ka communauté, ühisomand. Hiljem marksistid kasutasid seda sõna nii, et selles sisaldusid mõlemad elemendid. Sõna 'kommunism' tuli kasutusele Inglismaal prantsuse kommunistidest maapagulaste kaudu ja sel oli võitluslik tähendus vastandina rahumeelsele mõistele 'sotsialism'. Seepärast kasutasid Karl Marx ja Friedrich Engels seda sõna 'kommunism' Kommunistliku partei manifestis.
Kommunismi kuriteod.
"Lähemalt artiklis Kommunismi kuriteod
Kõige tuntumaks on sõna 'kommunism' teinud Nõukogude Liidus 1917–1991 valitsenud režiim, mis hukutas kümneid miljoneid inimesi.
1917–1991 Nõukogude Liidus toimunu ja tema poolt naaberriikides kordasaadetu on 20. sajandi üks suurimaid inimsusevastaseid kuritegusid. Ka ükski teine kommunistlik režiim ei ole võimul püsinud ilma ulatuslike inimsusevastaste kuritegude, demokraatlike vabaduste ning opositsiooniliste poliitiliste organisatsioonide lämmatamiseta. Kommunism on üks totalitaarseid ideoloogiaid koos fašismi, äärmusteokraatia ja teistega. Prantsuse ajaloolaste "Kommunismi musta raamatu" andmeil on kommunistlikud režiimid hävitanud üle 100 miljoni inimese.
Kommunismi voolud.
Kommunism on aja jooksul omandanud mitmeid eri vorme, mis konkretiseerivad, sageli aga ka hälbivad teatud määral algsest õpetusest, näiteks on mitmelpool tekkinud rahvuskommunism, mis teoorias peaks olema kommunismi internatsionalistlikule põhimõttele risti vastupidine.


Eesmärk.
Eesmärk on tulevikuseisund, mille poole püüeldakse. Enamasti räägitakse eesmärkidest inimtegevuse kontekstis.
Nõuded eesmärkidele.
Iga ettevõte vajab nii strateegilisi kui finantseesmärke. Vahel eelistatakse siiski lühiajaliste finantsnäitajate parandamist sammudele, mis on vajalikud konkurentsipositsiooni parandamiseks.


Sõda.
Hetkel maailmas peetavad sõjad (mai 2009).
Sõda on riikide, rahvaste või muude rühmitiste vaheline relvastatud võitlus. Tavaliselt on sõja eesmärk geopoliitiline. Oma raamatus "Sõjast" on Preisi sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz öelnud, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega."
Sõna "sõda" kasutatakse metafoorina ka mittesõjalise konflikti või sõda jäljendava tegevuse kohta, näiteks sõnades "klassisõda" ja "padjasõda".
Algselt koosnesid sõjad tõenäoliselt väikestest rüüsteretkedest. 12 000 aasta vanusest Nuubia matmispaigast on leitud vägivalla ohvreid. Alates riikide loomisest Lähis-Idas umbes 5000 aastat tagasi on sõjategevust esinenud suuremas osas maailmast. Püssirohu kasutuselevõtmine ja tehnoloogiline areng on viinud moodsa sõjapidamiseni. Tänapäeval kasutatakse sõdades varasemast enamal määral ka majanduslikke, diplomaatilisi ja ideoloogilisi mõjutusvahendeid.
Kodusõda võivad pidada samas riigis asuvad erinevad osapooled (näiteks Inglise kodusõda) või mõnel juhul ka eri riigid, mis on olnud varem ühendatud (näiteks Ameerika Ühendriikide kodusõda).
Sõjapidamine ei ole omane ainult inimestele. Sipelglased osalevad ulatuslikes liikidevahelistes kokkupõrgetes, mida saab pidada sõjaks ning šimpansid peavad samuti hõimusõdu. Arvatud on ka, et sarnast käitumist esineb teistelgi liikidel, kuid andmeid selle kohta on vähe.


Iseseisvuspäev (täpsustus).
Iseseisvuspäev on riigi iseseisvumist tähistav püha.


Lembit Oll.
Lembit Oll (23. aprill 1966 Kohtla-Järve – 16. mai 1999 Tallinn) oli Eesti maletaja.


1560.
1560. aasta (MDLX) oli 16. sajandi 60. aasta.


1561.
1561. aasta (MDLXI) oli 16. sajandi 61. aasta.


1562.
1562. aasta (MDLXII) oli 16. sajandi 62. aasta.


1563.
1563. aasta (MDLXIII) oli 16. sajandi 63. aasta.


1566.
1566. aasta (MDLXVI) oli 16. sajandi 66. aasta.


1567.
1567. aasta (MDLXVII) oli 16. sajandi 67. aasta.


1568.
1568. aasta (MDLXVIII) oli 16. sajandi 68. aasta.


1569.
1569. aasta (MDLXIX) oli 16. sajandi 69. aasta.


1515.
1515. aasta (MDXV) oli 16. sajandi 15. aasta.


Skandinaavia mäestik.
Skandinaavia mäestik on mäestik Skandinaavia poolsaare lääneosas. Kulgeb edela-kirde suunas poolsaare lääne- ja loodeosas, hõlmab Norra ning osa Rootsist ja Põhja-Soomest.
Mäestiku pikkus on umbes 1700 km ja laius umbes 600 km (lõunas).
Kõrgeim osa on Jotunheimen. Suurim kõrgus on 2469 m üle merepinna (Galdhøpiggen); läheduses paikneb ka Skandinaavia kõrguselt teine tipp, mille kõrgus on 2465 m (Glittertind).
Skandinaavia mäestik on tekkinud kaledoonia kurrutuste ajal. Murrangute põhjustatud järsud tugevasti liigestatud läänenõlvad moodustavad fjordranniku, lauged idanõlvad laskuvad astanguina Norrlandi platoole.


1387.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad
Aastad: 1382 1383 1384 1385 1386 - 1387 - 1388 1389 1390 1391 1392


Vene-Türgi sõda.
Venemaa ja Türgi sõdisid eri pooltel ka Esimeses maailmasõjas 1914–1918.


Narva lahing (1700).
Narva lahing toimus Põhjasõja käigus 30. novembril (Juliuse kalendri järgi 19. novembril, Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700. aastal Narvas Rootsi kuningriigi ja Vene tsaaririigi vägede vahel. Rootsi väed saavutasid selles veenva võidu. See on üks suuremaid sõjalisi võite Rootsi ajaloos.
Vägesid juhatas Rootsi poolel Karl XII. Paremat tiiba juhatas kindral Carl Gustaf Rehnskiöld, vasakut tiiba Ingerimaa kindralkuberner ja Jõhvi mõisnik Otto Wellingk. rootsi vägedes osales palju prantsuse ohvitsere. Vene vägede poolel olid väejuhid feldmarssal hertsog Charles Eugène de Croy ning Venemaa tsaari sõjakomissar vürst Jakov Dolgorukov.
Rootsi vägede poolel võitles umbes 10 500 meest, Vene vägede koguarv oli eri andmetel 29 kuni 37 000. Vene vägede hulgas oli ka saksimaalasi. Rootslasi langes 667, vene vägede kaotused ulatusid tuhandetesse.
Eellugu.
Põhjasõda oli alanud Saksi-Rzeczpospolita vägede sissetungiga Liivimaale. Karl XII sundis Suurbritannia ja Madalmaade toetusel 18. augustil 1700. aastal Taani kuningriigilele peale Travendali rahu, millega lõpetas Rootsi-Taani sõja ja ning suundus vägedega Liivimaale.
30. (19.) augustil, kohe pärast seda, kui Peeter I sai teate Konstantinoopoli rahulepingu sõlmimisest Türgiga, kuulutas Venemaa Rootsile sõja. Septembri keskpaigas (või 3. oktoobril) 1700 jõudis Vene tsaaririigi eelvägi koos Peeter I-ga tugevalt kindlustatud Narva alla. 4. oktoobril 1700 hakkasid Vene tsaaririigi väed, kelle vägi oli vahepeal kasvanud 37 000 meheni, valli rajama ning alustasid linna piiramist. Rootsi kaasaegsetes allikates märgitakse vene vägede arvuks 80 kuni 100 tuhat. Arvatavasti olid kaasa arvatud sõjaväelaste perekonnad ja muud tsiviilisikud.
Teistel andmetel olid Vene tsaaririigi väed 29. oktoobriks lõpetanud vägede koondamise ja ettevalmistavad piiramistööd ning alustasid Narva kindluse tulistamist suurtükkidest. Suurtükke oli Vene tsaaririigi vägedel 284. 4. novembrist 14. novembrini 1700 pommitasid vene väed oma suurtükkidest edutult kindlust. Suurtükituli ei olnud tõhus, sest piiramise ettevalmistamisel oli tehtud vigu: relvad ja püssirohi oli halva kvaliteediga, kindluse seinu ei õnnestunud lõhkuda ja siis sai neil laskemoon otsa, suurtükid vaikisid ning nad pidid abi ootama.
Varem tugevdatud Rootsi garnison Narvas, mida juhtis kindralmajor Henning Rudolf Horn, koosnes 3000 jalaväelasest, 200 ratsaväelasest ja 400 relvastatud tsiviilisikust.
Vene kasakad laastasid vahepeal Virumaad.
Karl XII otsustas Rootsi vägede eesotsas Liivimaale suunduda. Koos 8140-mehelise sõjaväega ja 10 suurtükiga maabus ta 16. oktoobril Pärnus. Sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva suunas. Kuningat assisteeris vägede juhtimisel kindral Carl Gustav Rehnskiöld.
Vene vägedele saabus korraga kaks ärevat uudist: August II Tugev oli Liivimaalt lahkunud ning oma vägedega Kuramaale talvekorterisse läinud ning Pärnus maabunud Rootsi väliarmee oli teel Narva. Saanud teada rootsi vägede maabumisest Pärnus, saatis Peeter I luurele 5000 mehest koosneva ratsaväeüksuse Boriss Šeremetjevi juhatusel.
Karl XII juhatas Tallinnast teele asudes väge, kuhu kuulus kokku 10 537 meest. 13. novembril 1700 algas marss kindlustatud Tallinnast Narva. Rootsi väed pidid läbima vene vägede poolt lastatud maa. Kõikjal oli mahapõletatud talusid ja külasid. Kuskil polnud hobustele sööta ega sõduritele toitu. Külm novembrivihm tegi sõdurid läbimärjaks ning nad olid näljased. Öösel läks vihm üle lumeks. Sõdurid ja kuningas pidid magama lögasel maal.
Alles 30 km enne Narvat toimus Pühajõe juures esimene kokkupõrge rootsi ja vene vägede eelsalkade vahel (Pühajõe lahing). 19. novembril 1700 jõudsid läbimärjad ja mudased rootsi väed Narva.
Ööl vastu 18. novembrit (29. novembrit) 1700, kui oli saabunud sõnum kokkupõrkest Pühajõel, lahkus Peeter I ülepeakaela, et mitte öelda põgenedes, koos Aleksandr Menšikovi ja marssal Goloviniga lahinguväljalt Novgorodi. On ka arvatud, et ta oli ümberpiiratud Narva kindluse vallutamises kindel. Samuti arvatakse, et Peeter tahtis abiväe saabumist kiirendada. Vene vägede ülemjuhatajaks määras ta kiirustades hertsog Charles Eugène de Croy. Croy ei osanud vene keelt ega tundnud endale alluvaid Vene ohvitsere. Seetõttu oli tal raskusi käskluste andmisega. Pealegi polnud ta nõus Vene vägede asetusega. Samal päeval, 29. novembril, naasis laagrisse Šeremetjev, kes polnud söandanud rootsi vägedega võitlusse astuda.
Vene väed olid nädalaga rajanud kilomeetripikkuse kahekordse valli. Kindlustused olid kaitstud ida poolt ümberpiiratud Narva rootsi garnisoni vastu ning lääne poolt võimaliku vabastusväe vastu kraavide ja teravate puuvaiadega. Keskel olid valliga põigiti telgid.
Kogenud sõjamehe ja väejuhina sai Croy aru, et Vene vägede kaitseliinid olid teineteisest liiga kaugel. Seetõttu olid jõud liiga killustatud ja kraavid liiga hõredalt mehitatud. Ta sai aru, et kui rootsi väed koondavad rünnaku ühte punkti, siis murtakse vene vägede kindlustused läbi. Lisaks oli tarbis kaitsta ka ida poole jäävat piiramisrõngast ümber Narva, et takistada garnisoni võimaliku katset välja murda.
Vene vägede jõudude ümberstruktureerimiseks oli aga liiga hilja, sest rootsi väed olid juba lahinguväljale jõudnud.
Lahing.
Lahing leidis aset 30. (19.) novembril (Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700. Vene väge ründas 10 500 meheline Rootsi vägi (lahingus osales kokku 24 000 meest).
Enne päikesetõusu hakkasid rootsi väed liikuma ning jõudsid kella kümneks hommikul lahinguväljale. Karl XII ja kindral Rehnskjöld leidsid kohe nõrga koha vene vägede paigutuses. Nad otsustasid vene vägede liiga pikad kaitseliinid koondatud rünnakuga ühte punkti läbi murda. Pärast seda pidi Rootsi vägi jaotuma põhja ja lõunasse, et vene vägede liine seestpoolt rünnata.
Kella kahe paiku algas pärast kahe signaalraketi märguannet rootsi väeüksuste tormijooks vene vägede liinidele: 10 500 rootslast ründasid rohkem kui 40 000 kindlustunud venelast (lahingus osales 24 000 venelast).
Rünnaku alguses algas ka tihe lörtsine lumetorm. See puhus venelastele näkku, tehes nende nähtavuse praktiliselt olematuks (mitte üle 20 sammu), ning andis rootslastele taganttuule. Rootslaste rünnak oli venelastele ootamatu, sest vene väed olid sõdurite arvu poolest rootslastest kaugelt üle. Tänu lumesajule õnnestus rootslastel märkamatult läheneda Vene positsioonidele ning vallutada kindlustused koos suurtükkidega. Rootslaste kogupaugud tekitasid suuri kahjusi, kuid venelaste üksuste kogupaugud jäid vastutuule tõttu liiga lühikesteks.
Hertsog de Croy tahtis käsklusi anda, kuid vürst Jakov Dolgorukov ei tahtnud neid vastu võtta. Vene ohvitserid tõstsid saksa ohvitseride vastu mässu. Nad tapsid hertsogi sekretäri kolonel Lyoni ja palju teisi.
Hertsog de Croy, kindral vabahärra Ludwig Nicolaus von Allart ja saksa ohvitserid, kes kartsid nende vastu mässu tõstnud venelasi rohkem kui rootslasi, andsid end krahv Magnus Stenbockile vangi.
Veerand tunni pärast valitses vene vägede leeris kohutav kaos. Enamik polke oli laiali jooksnud. Kogu Vene armee oli segaduses ja paanikas. Distsiplineeritud rootslased ajasid kogenematuid Vene nekruteid kahte leeri, põhja ja lõunasse laiali. Osa Vene sõdureid heitis relvad maha ja laskus rootslaste ette põlvili. Õhtupimedas või isegi järgmisel päeval kapituleerusid viimased vene vägede vastupanukolded. Vene allikas nimetab võitluse jätkajatena Preobraženski, Semjonovi ja Lefortovi polku.
Hommikul pani rühm Vene kindraleid Karlile ette kapitulatsioonitingimused: rootslased lubavad Vene väed Narva jõe teisele kaldale relvade ja lippudega, kuid ilma suurtükkideta. Karl nõustus, kuid pärast kaardiväepolkude ja Avtonom Golovini diviisi üleminekut rikkus ta kapitulatsioonitingimusi ja võttis ülejäänud väed vangi. Et rootslastel vabu vägesid vangide valvamiseks ei olnud, lasti nad pärast relvade loovutamist tulema.
Et Vene väed oli väheste kogemuste ja halva varustusega, siis saavutasid rootslased Narva all hiilgava võidu.
Kaotused, vangid ja sõjasaak.
Lahingus langes 31 Rootsi ohvitseri ja 646 sõdurit, 1200 rootslast sai haavata.
Rootsi vägede kätte sattus vangi 10 kindralit, sealhulgas Vene ülemjuhataja Charles Eugène de Croy, tsaari kindralsõjakomissar vürst Jakov Dolgorukov, suurtükiväeülem Imerethi prints Alekhsandri, inseneride ülem kindralleitnant Ludwig Nicolaus von Allart, jalaväekindral Avtomon Golovin, Novgorodi asevalitseja kindral Ivan Jurjevitš Trubetskoi, haavatud jalaväekindral Adam van der Weyde, kindralmajor Ivan Ivanovitš Buturlin, Poola-Saksi Moskva saadik kindralmajor parun Langen; 10 polkovnikut, sealhulgas Preobraženski polgu komandör parun Blumberg, suurtükiväe Casimir de Kragen, šotlane Alexander Gordon, Jacques Gordon, Pierre le Fort, Wilhelm van Delden, Schnewentz, Goulitz, Westhoff, Pindegras ja Karl-Gustav Iwanicki ning veel 130 kõrget ohvitseri. Vangi langes ka tsaari ihuarst dr Carbonari. Ainsa kindralina pääses kinnivõtmisest Boriss Šeremetjev, kellest Peeter I tegi järgmisel aastal oma vägede kindralfeldmarssali Fjodor Golovini kõrvale. Vangide koguarvuna on nimetatud 12 000. Peale selle said rootslased sõjasaagiks üle 230 Vene lipu, kõik 180 suurtükki ja rohkesti laskemoona, üle 20 000 musketi ja tsaari sõjakassa, milles oli 32 000 kuldrubla.
Vene vägede kaotused ei ole täpselt teada, aga Narva all võidelnud vägedest jõudis Novgorodi vähem kui 23 000 meest. Vene vägede kogukaotused pidid seega olema 19 kuni 20 000 meest, sealhulgas nälja, haiguste, haavatasaamise ja deserteerimise läbi. Sõjaväelasi langes Vene vägede poolel lahingus ja eriti taganemisel seitse kuni kaheksa tuhat. On nimetatud arvu 15 000, vene andmetel langes vähemalt 6000 sõdurit. Peamiselt hukkusid kahe väeosa, Preobraženski polgu ja Šeremetjevi ratsaväe sõdurid. Boriss Šeremetjev lootis oma ratsaväe juhtida üle jõe läbi vee minekuga. Selleks valis ta madalapõhjalise jõeosa Narva koskedest ülalpool. Et veevool oli kiire ja jääkülm vesi kangestas hobuste jalad, viis jõgi ratsaväelased koos ratsudega kosest alla. Nõnda kaotati tuhat meest. Seejärel hakkasid taganema jalaväelased. Preobraženski polgu sõdurid koormasid taganemisel üle puusilla, mis nende all purunes, ja praktiliselt kõik sillal olijad uppusid.
1700. aasta lõpul koosnes kogu Vene armee veel ainult 34 000 sõdurist. Sealjuures puudusid neil suurtükid ja laskemoon, osalt ka püssid. Samuti puudus neil igasugune distsipliin ja võitlusmoraal.
Järellugu.
Pärast Narva lahingut siirdusid rootslased Tartusse ja selle ümbrusesse talvekorterisse. Kuningas ise talvitus endises Laiuse ordulinnuses.
Euroopas lakati pärast kaotust mõneks aastaks Vene sõjaväega arvestamast, Karl XII aga omandas suure väejuhi kuulsuse.
Peeter I moderniseeris sellest kaotusest õppust võttes oma armee mõne aastaga ning võitis lõpuks sõja. Ka Narva vallutati juba 1704 (Narva lahing). Karl XII andis talle selleks hingetõmbeaega, suunates oma jõupingutused vene vägede jälitamise asemel Poola kuninga August II Tugeva troonilt tõukamisele.
Lahingu jäädvustamine.
19. novembril 1900. aastal avati Narva Siivertsi-Peetri kalmistu ees jõe kaldal püramiidikujuline Põhjasõja mälestussammas Preobraženski ja Semjonovski polgu võitlejatele. Avamine toimus keiser Nikolai II juuresolekul. Teise maailmasõja Narva lahingus sai mälestusmärk vigastada ja see avati pärast taastamist uuesti 1. septembril 1956. aastal.
18. oktoobril 1936 avasid, Rootsi laevastiku hävitajaga "HMS Klas Horn" Eestit külastanud, Rootsi prints Gustaf Adolf ja krahv Folke Bernadotte Narva lahingu monumendi Narva linna sissesõidutee äärde Härmamäel. Stockholmi kuningalossi ees asuva Bernard Foucquet pronkslõvi koopiana, arhitekt Ragnar Österbergi kavandi järgi valmistatud monument koosnes kahest osast 8,5 m kõrgusest graniitalusest ja sellel seisvast 2 m kõrgusest lõvist, mida kohalik rahvas hakkas nimetama "Rootsi kutsikaks". Monumendi ühel küljel oli Karl XII monogramm ja selle all aastaarv MDCC, teisel küljel kiri "SVECIA MEMOR, MC M XXXVI". Teise maailmasõja ajal laaditi pronksist monument raudteevagunile ja ilmselt sulatati Saksamaal. "Rootsi lõvi mälestusmärk" taasavati 2000. aastal lahingu 300. aastapäeva puhul Rootsi asepeaminister Lena Hjelm-Walléni poolt ja see asub Joaorus Linnuse tänaval Narvas.


Oma Keel.
Oma Keel on keeleajakiri Eestis, mida annab välja Emakeele selts ning mis ilmub alates 2000. aasta sügisest.
Kui kõik teised enne 2000. aastat Eestis ilmunud keeleajakirjad olid filoloogide teadusajakirjad (Keel ja Kirjandus, Linguistica Uralica) või keskendunud murretele (Kodumurre), siis Oma Keel oli esimene kõigile keelehuvilistele mõeldud ajakiri.
Ajakiri levitab mõtteviisi, et eesti keel ei ole ainult kirjakeel ega ka ainult kohalikud murded, vaid paljude keelekujude keeruline süsteem. Propageeritakse suuremat sallivust teiste keelekujude – oma keelte – suhtes, kuid samas näidatakse, et igal keelekujul on oma normid ning ühiskonnas oma kindel koht ja aeg.
Kesksel kohal ajakirjas on kirjakeele hoole, sest kirjakeel on tänapäeva ühiskonnas kõige olulisem keelekuju. Tutvustatakse asutusi, kus tegeldakse eesti keelega, räägitakse tuntumatest keeleteadlastest ja sellest, millega nad tegelevad. Igas numbris tutvustatakse uusi keeleraamatuid ning esitatakse keelesündmuste kroonika.
Kirjutiste valikul ja ainestiku esitusviisil peetakse eriti oluliseks, et kõik see oleks huvitav, vajalik ja jõukohane ka gümnaasiumiõpilastele.
Oma Keel ilmub kaks korda aastas.


Liivi sõda.
Liivi sõda on koondnimetus tähistamaks neid Vana-Liivimaa aladel aastatel 1558–1583 aset leidnud relvakonflikte, mille üheks osapooleks oli Vana-Liivimaale sissetunginud Ivan IV valitsetav Moskva tsaaririik ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivi ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad, hiljem ka Poola-Leedu ühisriik – Rzeczpospolita, Rootsi ja Taani, hõlmates ka viimaste omavahelist sõjategevust.
"Liivi sõja" termin ja ajaline piiritlemine pärineb Vene ajalookäsitlusest, jättes kaasa arvamata ka pärast 1583. aastat Vana-Liivimaa aladel hiljem enamasti ilma Moskva tsaaririigi osaluseta väiksemate vaheaegadega kuni 1620-ndate aastateni jätkunud sõjategevuse. Teistes allikates kattub Liivi sõda osaliselt nn. Põhjamaade seitsmeaastase sõjaga (1563–1570), milles Rootsi sõdis Taani, Poola-Leedu ja Lübecki vastu ning nn. Kahekümneviieaastase sõjaga (1570–1595) Rootsi ja Venemaa vahel.
Eellugu.
15. sajandi lõpul oli Vana-Liivimaa formaalselt Saksa-Rooma keisri võimu all, sisuliselt kuulus võim Liivi ordule, osaliselt piiskoppidele, mõisnike-läänimeeste rüütelkondadele ja teatud määral ka linnriikidele. Kohalikud võimud olid tihti omavahel vastuolus.
Samal ajal hakkas killustatud ja nõrgale Vana-Liivimaale järjest tugevamat survet avaldama naabruses asuv Ivan III karmikäelise valitsuse all võimsust koguv Moskva suurvürstiriik, mis huvitus kaubandusõigustest Läänemere piirkonnas. 1480–81 ja 1501–1502 tegid venelased Liivimaale rüüsteretki, 1494 suleti jõuga Hansa kaubakontor Novgorodis.
Võimeka Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi juhtimisel tegid orduväed Liivimaa-Moskva sõjas 1502. aastal vasturünnaku ning saavutasid Smolino järve ääres venelaste üle võidu ("Smolino ime"), mis tõi mõneks ajaks maale rahu. 1503. aastal Moskva-Leedu sõja lõpetanud lepet pikendati 1509., 1521., 1531. ja 1554. aastal. Rahutusi tekitasid aga Liivimaale 1525. aastal jõudnud reformatsiooni-ideed, mida toetasid sõltumatud linnad, kuid mitte ordu ja piiskopkonnad, mis jäid katoliku usutunnistuse pooldajateks.
1554. aastal nõudis Ivan IV rahu pikendamise läbirääkimistel Tartu piiskopkonnalt lõivu üks mark aastas elaniku kohta ("Tartu maks"), väites, et tegu on põlise Vene maaga, mis peab oma tõelisele isandale taas hakkama tribuuti maksma. Siinsed võimud olidki algul sunnitud maksu rahu säilitamiseks lubama, kuid hiljem keeldusid maksmast, lootes keisri toetusel maksunõuet kõrvaldada. Samas ei suutnud ordu ega piiskopid maad kindlustada. Peagi (1557) laienes maksunõue kogu Liivimaale.
Ordu püüdis Vene ohu vastu leida kaitset, sõlmides esialgu liidu Rootsiga. Kuid 1554–1557 kestnud Rootsi-Vene sõjas jäi ordu erapooletuks ning pälvis nõnda Gustav Vasa silmis reeturi maine. Pealegi algas Liivimaal Riia peapiiskopi (kes oli Poola vasallist Preisimaa hertsogi Albrechti vend) ja ordumeistri vahel tüli, mis on tuntud koadjuutorivaenusena. Selle lõpetas Poola sekkumine 1557. aastal, misjärel Vana-Liivimaa oli sunnitud Zygmunt II Augusti nõudmisi Posvoli lepingu kohaselt tunnistama, taastades peapiiskop Wilhelmi õigused. Sõlmiti ka Vene-vastane Poola-Liivimaa liit, mis pidi ellu rakenduma aga alles 1562. aastal. Nii jäi Liivimaa Venemaa otsese rünnakuohu vastu kaitseta.
1557. aasta lõpus saadeti Liivimaa saatkond Moskvasse tsaari juurde. Esialgu tingiti maksu suuruse üle ja Ivan oli nõus teatud järeleandmisi tegema. Kui aga selgus, et saatkonnal raha Tartu maksu jaoks kaasas ei ole, lasi Ivan nad vangi heita. Sõjapidamise Liivimaa vastu oli ta otsustanud juba varem, sest asus kohe pärast saadikute vangistamist tegutsema. Saadikud jõudsid Liivimaale tagasi alles pärast sõja puhkemist.
Sõjategevus.
1558. aasta jaanuaris saatis Ivan IV oma väed, mida juhtis Аleksei Basmanov Liivimaad vallutama, kes kohtamata erilist vastupanu vallutasid pool Eestimaad, sh. Narva ja Tartu. Augustikuuks olid vallutatud ka Vastseliina, Toolse, Rakvere, Porkuni ja Laiuse. Need piirkonnad jäidki sõjategevuse ajaks Moskva suurvürstiriigi võimu alla järgneva sõjategvuse ajaks. Volmaris kogunes lõpuks Liivimaa kõrgemaid seisusi esindav maapäev, kes otsustas siiski lõivu ära maksta, tsaar lükkas aga pakkumise tagasi.
1559. aasta alguses alustasid vene väed uuesti sõjategevust ning jõudsid välja Tallinna ning Riia linna alla ning Kuramaale jõudes välja Ida-Preisimaa ja Leedu suurvürstiriigi piirile.
Kirjas Rooma keisrile Ferdinandile nimetas Ivan IV sõja põhjusena lisaks maksmata "Tartu maksule" ka asjaolu, et Liivimaa linnades ei olevat lastud vene kirikutel ja kaupmeestel vabalt tegutseda.
1559 valiti ordumeistriks Poola-sõbralik Gotthard Kettler, kes üritas leida raha ja sõjaväge, et venelastele vastu hakata. Ta ründas Vene vägesid Rõngu all ning piiras Tartut ja Laiust, kuid nagu kirjutab kroonik, "siis tüdinesid sõjamehed asja nurjamineku ja rahapuuduse pärast ja läksid laiali." Samal aasta (1559) märtsis sõlmiti Taani vahendusel lühike vaherahu. Kettler andis ordu valdused 1560. aastal Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kaitse alla. Saare-Lääne piiskop Johannes V seevastu müüs 1559 oma valdused Taani kuningale Frederik II-le, too andis need üle oma vennale hertsog Magnusele. 1560 algas taas sõjategevus. Vene väed vallutasid Preisimaal Saksa ordu keskuse Malborki, Eestis aga Härgmäe lahingus sai orduvägi suure kaotuse osaliseks, samal suvel alistus ka Viljandi ja langes ka venelaste kätte vangi endine ordumeister Wilhelm Fürstenberg. Vene vägedele osutas vastupanu Paide, andmaks aega Tallinnale rünnaku vastu valmistuda.
Samal ajal kasvas maarahva seas pahameel, kuna kohalikud võimukandjad ei suutnud neile venelaste rüüsteretkede eest mingit kaitset organiseerida. Rahutused kulmineerusid Harju- ja Läänemaal Koluvere lossi piiramisega.
1561. aastal Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes. Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi Kuningriigi; Liivi Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola kuningriigi võimu alla. Kuramaale taganenud viimase Liivimaa ordumeistri Gotthard Kettleri võimu alla jäi Kuramaa, kus ta moodustas ilmaliku valitsejana Kuramaa hertsogiriigi.
Sõjategevus jätkus vahelduva eduga, 1563–1570 sattusid omavahel sõjajalale ka Rootsi ning Taani ja Poola (Põhjamaade Seitsmeaastane sõda). 1570 puhkes sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada.
Moskva tsaaririigi peajõud olid suunatud Poola-Leedu vastu, kellelt ta vallutas 1563. aastal Polotski, kuid järgmisel aastal kaotas lahingu Orša all, edasine kohaliku tähtsusega sõjategevus toimus aga tänapäeva Valgevene aladel ning lõppes peale 1569. ühinesid Poola kuningriik ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik Rzeczpospolitaks.
Liivimaal üritas Moskva tsaaririik rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV kutsus troonile hertsog Magnuse, andes oma onupoja tütre Marija talle naiseks. Magnus, kes ei leidnud kohaliku rahva hulgas praktiliselt mingit toetust, piiras 1570–71 Vene väega Tallinna, kuid löödi tagasi. Vene-vastast ülestõusu üritati Tartus, kuid ebaõnnestunult, linna sakslastest kodanikud küüditati Venemaale.
1573 alustasid vene väed taas pealetungi ja vallutasid Paide, 1575 Pärnu, 1576 Haapsalu. Maa rüüstati, rootslaste kätte jäi vaid Tallinn. 1575 ühines aga Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu Poola, kus kuningaks oli tõusnud senine Transilvaania vürst Stefan Bátory. 1577 toimus suur Tallinna piiramine, kuid vene väed löödi tagasi. Tähtsat osa selles mängis Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Samal ajal vallutas Ivan IV kogu Poola-Leedu käes olnud ala ning pööras tülli "Liivimaa kuningaga", kes oli sunnitud põgenema Poola aladele.
Rzeczpospolita-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiskiMoskva tsaaririigist tugevamaks, 1578 toimus sõjategevuses pööre, 1580 purustati venelaste vägi Võnnu lähedal. Samal aastal vallutasid poola väed Pihkva ning rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.
Sõja lõpp.
1582 sõlmis Moskva tsaaririik Poolaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583 Rootsi kuningriigiga 3. aastase Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1648. aastani Taani koosseisu. Endine Kuramaa piiskopkond läks pärast hertsog Magnuse surma ja Poola-Taani konflikti selle üle esimesele. Tänutäheks Poolale alistatud Liivimaa olude korraldamisel läänistas Poola kuningas Zygmunt III suurkantslerile ja -hetmanile Jan Zamoyskile 1588. aastal Tartu staarostkonna.
1584. aastal suri Ivan IV ja järgnevatel kümnenditel puudusid Moskva tsaaririigil võimalused Liivimaa vallutamist uuesti üritada. Kõige enam oli sõjas kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 oli maad laastanud ka katkuepideemia.
Liivi sõja sündmusi kajastas põhjalikult Balthasar Russow oma "Liivimaa kroonikas" ("Chronica der Prouinz Lyfflandt..."), mis ilmus kolmes trükis: 1577. aastal kaks korda ning kolmandas, täiendatud trükis 1584. aastal.


Emakeele Seltsi aastaraamat.
Emakeele Seltsi aastaraamat (lühendatult ESA) on perioodiline väljaanne, mis ilmub Emakeele Seltsi väljaandel alates 1955. aastast.
Aastaraamatu peatoimetaja on Mati Erelt. Toimetuskolleegiumi kuuluvad Riho Grünthal (Helsingi), Cornelius Hasselblatt (Groningen), Tuomas Huumo (Turu/Tartu), Arvo Krikmann (Tartu). Helle Metslang (Helsingi), Karl Pajusalu (Tartu), Raimo Raag (Uppsala), Kristiina Ross (Tallinn), Urmas Sutrop (Tallinn), Lembit Vaba (Tampere), Jüri Viikberg (Tallinn), Tiit-Rein Viitso (Tartu), Eberhard Winkler (Göttingen).


Uurali jõgi.
thumb
Uural (varasem eestikeelne nimi "Uraal"; vene "Урал", van. "Яик", kasahhi "Жайық" (Žajõk)) on jõgi Venemaal ja Kasahstanis. Algab Uurali idanõlvult. Mägedest laskunud, voolab pikalt mööda Uurali idajalamit lõunasse. Orski lähedal pöördub läände ja voolab selles suunas umbes Oralini (end. Uralsk). Seejärel pöördub taas lõunasse ja suubub Atõraust (end. Gurjev) allavoolu Kaspia merre.
Uurali jõge peetakse kogu pikkuses või mingites lõikudes piiriks loodusgeograafilise Euroopa ja Aasia vahel.
Uurali jõel asuvad linnadest Magnitogorsk, Orsk, Novotroitsk, Orenburg (Venemaal), Oral ja Atõrau (Kasahstanis).
Jõe pikkus on 2428 km ja valgala 249 500 km².


Sudeedid.
Sudeedid (tšehhi ja poola "Sudety", saksa "Sudeten") on mäed Euroopas. Kulgevad Poola-Tšehhi piiril loode-kagu suunas Neissest Morava väravateni, eraldavad Čechyt (edelas) Sileesiast (kirdes). Kõrgus kuni 1603 meetrit.


Briti saared.
Briti saared on saarestik Atlandi ookeani põhjaosas. Koosneb Suurbritanniast, Iirimaast ja paljudest neid ümbritsevatest väiksematest saartest.


Horatius.
Horatiuse kuju tema sünnilinnas Venosas (antiikaja Venusia)
Horatius (Quintus Horatius Flaccus; 8. detsember 65 eKr Apuulia, Venusia – 27. november 8 eKr Rooma) oli Vana-Rooma tähtsamaid lüürilisi luuletajaid.


Louis XIV.
Louis XIV [lu'ii neljateistkümnes] (5. september 1638 – 1. september 1715) oli Prantsusmaa ja Navarra kuningas 1643–1715, Austria Anna ja Louis XIII poeg.
Tal oli ka noorem vend Philippe d'Orléans (21. september 1640 – 9. juuni 1701), kes sai hiljem tuntuks kui Monsieur, mis oli traditsiooniliselt suverääni teise poja tiitel.
Louis XIV on kõige kauem Prantsusmaal ja Euroopas valitsenud monarh (72 aastat), ühtlasi on ta kõige nooremalt Prantsusmaa troonile saanud kuningas.
Ta päris trooni 4aastase lapsena. Tegelikult valitses kuni oma surmani 1661 kardinal Jules Mazarin. Pärast Mazarini surma ei vali kuningas uut peaministrit, vaid valitseb absoluutse monarhina kuni oma surmani.
Louis XIV suurendas arvestatavalt Prantsusmaa territooriumi, riigi tähtsust ja mõju Euroopas. Ta on tuntud kaunite kunstide toetaja ja kaitsjana ning on teada, et ta proovis ka ise luua luulet ja kirjandust, õppis tantsima balletti jne.
Ühtlasi koondas ta enda teenistusse oma ajastu parimad prantsuse arhitektid ning laseb ehitada Versailles' lossi, lisaks mitmeid muid hooneid Pariisis.
Hoolimata sellest, et Louis XIV valitsusaja lõpp ei olnud talle just kõige roosilisem (riigivõlg kasvas, oli mitmeid näljahädasid, pikad ja kurnavad sõjakäigud, Ameerika koloniseerimine jne), oli ta oma elu jooksul suutnud siiski luua nii tugeva ja tsentraliseeritud riigi, et kellelgi ei tulnud isegi mõttesse teda kukutada ning ka tema järglase Louis XV valitsusaeg möödus suuremate probleemideta.
See on küll väga vaieldav, ent ilmselt on just Louis XIV see, kes paneb aluse monarhia hävingule ning "istutab" probleemid, millega Louis XVI enam toime tulla ei suuda.
Ta ei surnud küll rahva poolt armastatuna, ent ometi on ta tänaseks üks enim mäletatud ja austatud monarhe Prantsusmaal ning vahest koguni terves maailmas.
Päikesekuningas.
Louis XIV on tuntud ka Päikesekuningana. Selle nimetuse valis kuningas ise, kuna päike on teatud mõttes kõige elava aluseks ja eelduseks, teisalt sümboliseerib päike puhtust ja korda.
Samuti viitas tiitel ka kuninga ning Versailles' õukonna välisele hiilgusele.
Louis 14.
Louis 14.
Louis 14.


John Locke.
John Locke (29. august 1632 – 28. oktoober 1704) oli inglise filosoof, empirismi peamine põhjendaja, moodsa tunnetusteooria kritiseerija ja materialistliku sensualismi rajaja.
Elulugu.
John Locke sündis 29. augustil Wringtoni linnakeses Somerseti krahvkonnas Lääne-Inglismaal Bristoli lähedal Inglise kodusõja eel. Ta kasvas puritaanlikus perekonnas. tema isa, John Locke seenior, oli provintsiadvokaat ja kohtuametnik, kes teenis kodusõja ajal Henry Cromwelli parlamendivägede kaptenina ratsaväes. Noorusaastail pooldas ka Locke ise rahva suveräänsuse kaitsmist parlamendi kaudu. Revolutsioon avas Locke'ile tee haridusele. Oma isa komandöri kolonel Alexander Pophami soovitusel arvati ta 1646. aastal mainekasse Westminsteri kooli kus ta sai klassikalise (filoloogilise) hariduse. Peale seda õppis ta Oxfordi ülikooli Christ Chrurchi kolledžis muuhulgas filosoofiat ja loodusteadusi ning hiljem meditsiini. 1656. aastal omandas Locke Oxfordi ülikoolis bakalaureusekraadi, 1658. aastal magistrikraadi ning 1674. aastal meditsiinibakalaureuse kraadi.
Alates 1662. aastast oli ta filosoofia, retoorika ja kreeka keele õppejõud. Ta tegeles intensiivselt René Descartes'i moodsa filosoofiaga ning keemik Robert Boyle'i (1624–1691) ja arst Thomas Sydenhami (1624–1689) õhutusel ka uudse eksperimentaalse loodusteadusega.
Aastal 1667 kolis Locke Londonisse Exceter House'i ning töötas kaheksa aastat Anthony Ashley Cooperi, hilisema Shaftesbury krahvi (1621–1683) juures arsti ja sekretärina. Krahvi perekonnaga sidus teda lähedane sõprus. Tema mõjutusel ja oma isiklike kogemuste põhjal praktilises poliitikas loobus Locke oma algsest konservatiiv-rojalistlikust hoiakust ja temast sai konstitutsioonilise riigi eestvõitleja.
Aastatel 1675–1679 elas Locke Prantsusmaal, siis viibis järgnevad neli aastat taas Londonis, kuni ta järgnes Shaftesbury krahvile pärast tema Hollandisse eksiili minemist. Seal pühendus ta oma filosoofiliste teoste kirjutamisele. Alles 1689. aastal, pärast Kuulsat revolutsiooni (Glorious Revolution) ja Oranje printsi William III troonile tulekut, läks Locke Inglismaale tagasi. Kohe pärast seda ilmusid tema kolm tähtsamat teost, esimesena "Kiri sallivusest" (1689; "Epistola de tolerantia"), milles ta astus välja usuvabaduse eest, niivõrd kui see ei ohusta liberaalset riiki. Aastal 1690 avaldas ta oma neljaköitelise tunnetusteoreetilise põhiteose "Essee inimarust" ("Essay Concerning Human Understanding"), mille kallal ta oli vaheaegadega töötanud üle 15 aasta. Veel Locke'i eluajal ilmus sellest teosest mitmeid uusväljaandeid ning prantsuse- ja ladinakeelne tõlge. Samal aastal ilmus ka teos "Kaks traktaati valitsemisest" (Two Treatises of Government).
Aastal 1693 avaldas Locke teose "Mõned mõtted haridusest" ("Some Thoughts Concerning Education"), mis mõjutas Jean-Jacques Rousseau'd. Pärast Locke'i naasmist Inglismaale pakkus William III talle korduvalt kohta riigiteenistusse, millest Locke tervislikel põhjustel keeldus. Aastal 1696 võttis ta lõpuks vastu kõrge ametikoha kaubandusministeeriumis.
Locke suri 28. oktoobril 1704 ühes maamajas Londoni lähedal Oates'is, ta oli veetnud oma viimased eluaastad.
Ideed ja asjad.
Locke'i filosoofia võtmemõisteks, nagu enamikus tolleaegses filosoofias, on "idee." Ideed on need, millega mõistus "tegeleb mõtlemise ajal". Ideed moodustavad mõtlemise sisu, mida väljendatakse mitmesuguste nimi-, omadus- ja tegusõnadega, st sõnadega, mis võivad olla subjektiks või predikaadiks. Ühest küljest on "ideed" mõisted ehk asjade mõistmise viisid, kuid nad on ka mõtlemise objektid, "mõisted" selle sõna vanamoodsas tähenduses "asjad nagu neid mõistetakse" – ehk asjade aspektid, eritletud mõtlemistegevuse käigus. Locke'i peamine tunnetusõpetuslik tees on järgmine: viis, kuidas me mõistame maailma ja ennast sealhulgas, on ette määratud viisiga, kuidas me maailma kogeme. Ei ole olemas kaasasündinud ideid ja pole ka kaasasündinud mõistmist sellest, missugune see maailm lõppkokkuvõttes on.
Tees, et kõik meie ideed pärinevad lõppkokkuvõttes kogemusest, tähendab lahtiseletatult väidet, et iga idee on kas otseselt kogemuslik või kogemuslikest ideedest kuidagi kokku pandud. Siit Locke'i vahetegemine lihtsate ja liitideede vahel.
Meeleline tunnetus.
Locke jagas ideed liht- ja liitideedeks. Esimeste tekkimise korral inimese hinges on mõistus passiivne. Need tekivad iseenesest, kui me midagi tajume. Me saame lihtideesid ainult passiivselt tajuda, mitte kujutlusvõime abil luua. Lihtideedest moodustab mõistus liitideed ehk tuletatud ideed.
Liht- ja liitideede eristus meenutab teisigi barokiajastu käsitusi elementaaranalüüsist ja sünteesist. Lihtideed on sisemise või välise taju komponendid, mida omakorda enam osadeks jaotada ei saa. Näiteks keha tahkus on välise taju lihtidee, mis moodustub kompimisel, asja läbitungimatuse ja osutatud vastupanu kogemisel. Konkreetsed värvused ja helid on samuti elementaarsed. Neid ei saa tuletada teistest ideedest, rääkimata teiste valdkondade ideedest, ning seetõttu pole võimalik neid kirjeldada siis, kui nende kogemine on võimatu (antud juhul näiteks pimedatel ja kurtidel).
Füüsiliste objektide juures eristab Locke primaarseid ja sekundaarseid omadusi. Keha primaarsed omadused on näiteks tema matemaatilised omadused: kuju, suurus jne. Keha sekundaarsed omadused on näiteks tema värvus, lõhn jms. "Tule- või lumeosakeste suurus, kuju ja liikumine on reaalselt olemas – tajugu neid kellegi meeled või mitte; just sellepärast võibki neid reaalseteks omadusteks nimetada, sest nad eksisteerivad nendes kehades reaalselt, kuid valgust, kuumust, valendust ega külmust neis reaalselt pole, nii nagu mannas pole haigust ega valu."
Ainult esimesena mainitu – intuitiivne tunnetus – on absoluutselt kindel. Teine – demonstratiivne tunnetus – on niisama kindel kui matemaatiline tõestus. Kuigi ta on tõsikindel, ei ole ta siiski niivõrd ilmselge kui intuitiivne tunnetus. Meeleline tunnetus on problemaatiline, parimal juhul vaid oletuslik.
Vaim ja mateeria.
Mõte, et substants on midagi muud kui ulatus, kuju, tahkus, liikumine või mõtlemine, tähendab Locke`i jaoks seisukohta, et me ei tea, mis on nii ulatuse ja tahkuse kui mõtlemise mistahes kandja loomuseks või olemuseks.
Me eeldame, et lihtideed kuuluvad millelegi, neil on olemas oma kandja, mille toel nad eksisteerivad ning kust nad meie meeltesse jõuavad. Locke`i järgi nimetame me seda kandjat substantsiks. Substantsi idee ei ole lihtne, ehkki nii võib näida, sest see tekib ainult seoses mõne omaduste rühmaga. Omadused võivad pärineda kas sisemisest või välisest tajust ning vastavalt võib ka substants olla kas kehaline või vaimne.
Kuigi Locke võõrastab metafüüsikat, võtab ta oma tunnetusteoreetilises käsitluses märkamatult omaks Descartes'i metafüüsika. Vaimu ja mateeria dualism, mille Descartes nii jõuliselt formuleeris, on leidnud tee Locke`i empirismi. Vahendajana toimib vaatlus. Ideed põhinevad vaatlusel, mida Locke'i järgi on kahte liiki. Ühelt poolt on vaatlus, mille objektid on välised esemed ja asjad, teisalt on meie sisemine vaatlus, mille objekt on meie teadvuse olekud.


Thomas Jefferson.
Thomas Jefferson (13. aprill 1743 Virginia – 4. juuli 1826 Charlottesville, Virginia) oli kolmas USA president (1801–1809).
Jefferson oli üks olulisimaid Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni koostajaid.
Ta asutas Vabariikliku Partei (praegune Demokraatlik Partei).
Nooruspõlv.
Thomas Jefferson oli pere kümnest lapsest kolmas. Noor Jefferson oli eeskujulik koolipoiss, õppides muu hulgas kreeka ja ladina keelt. Kuuteistkümneselt läks ta Williamsburgis asunud Williami ja Mary Kolledžisse. Kolme aasta pärast lõpetas Jefferson kolledži ja asus õppima õigusteadust kohtunik George Wythe'i käe all. Aastatel 1767–1773 töötas ta Virginias advokaadina.
Ameerika Ühendriikide iseseisvusliikumine.
1760. aastatel hakkas Jefferson osalema kohalikus patriootlikus liikumises, mis võitles Briti Impeeriumi poolt kehtestatud range poliitikaga Ameerika kolooniate suhtes. 1769 astus Jefferson poliitikasse, osutudes valituks Virginia koloonia assambleesse. 1774 kutsuti Philadelphias kokku Esimene Kontinentaalkongress, mis ei suutnud leida lahendust Ameerika kolooniate probleemidele. 1775 kogunenud Teine Kontinentaalkongress, kuhu kuulus ka Jefferson, otsustas kolooniate iseseisvumise kasuks, mis tähendas lahkulöömist Briti Impeeriumist. Jefferson asus seejärel koostama USA iseseisvusdeklaratsiooni, mis lõi Ameerika Ühendriikidele poliitilise aluse ja kirjeldas, miks kolooniad emamaa hülgavad. 4. juulil 1776 võttis kongress vastu Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni, mis kuulutas 13 Ameerika kolooniat iseseisvaks.
J.L. Gerome Ferrise maal Jeffersonist (paremal) iseseisvusdeklaratsiooni kallal töötamas
Virginia seadusandja ja kuberner.
Pärast seda astus Jefferson Kontinentaalkongerssist tagasi, et naasta Virginia osariiki, kus ta tegeles kohaliku seadusandluse parandamisega, kaotades näiteks esmasünniõiguse ning võttes vastu religioonivabaduse. 1779. aastal valiti ta Virginia osariigi kuberneriks. Oma ametiaja jooksul arendas ta peamiselt kohalikku armeed käsil oleva Ameerika Iseseisvussõja tarbeks.
Välissaadik Prantsusmaal.
1785. aastal valiti Jefferson Ameerika Ühendriikide saadikuks Prantsusmaal, kus ta arendas kodumaa kaubandussuhteid Euroopa riikidega. Washingtoni naasis ta Prantsuse revolutsiooni ajal 1789. aastal. Oma Prantsusmaal viibimise ajal kiindus Jefferson prantsuse kultuuri ning inimestesse, suhtudes soojalt ka kohalikku revolutsioonilisse liikumisse.
Välisminister.
Tagasi Ameerikasse jõudes sai Jeffersonist USA esimese presidendi George Washingtoni kutsel riigi välisminister. Kuigi ametlikult oli Jefferson USA esidiplomaat, tegeles peamiste välispoliitiliste küsimustega president ise. Nii jäigi Jeffersoni hooleks näiteks postkontorite süsteemi arendamine ning ühtse mündi-, kaalu- ja mõõdusüsteemi loomine. Siiani on USA-s kasutusel tema loodud mündisüsteem: üks dollar koosneb sajast sendist.
Jeffersonil tekkisid vastuolud tollase rahandusminister Alexander Hamiltoniga. Jeffersonile ei meeldinud Hamiltoni ideele luua Ameerika Ühendriikide pank, sest see polnud tema arust kooskõlas USA konstitutsiooniga, kujutades ohtu ameeriklaste vabadusele. Lisaks soovis Jefferson abistada Prantsuse Vabariiki sõjas inglaste ja teiste Euroopa monarhiate vastu. Sellele ideele oli aga vastu minister Hamilton. President Washington kuulutaski USA neutraalseks, viidates faktile, et kõik Prantsusmaaga tehtud lepingud olid sõlmitud kukutatud kuningliku valitsusega. Jefferson muutus seepeale veelgi rahulolematumaks ning esitas lõpuks lahkumisavalduse, mis rahuldati 1793. aasta 31. detsembril.
Asepresident.
Jefferson naasis suurde poliitikase, et võidelda Briti Impeeriumi meelsete föderalistidega. 1796. aasta presidendivalimistel kaotas ta John Adamsile. Tolleaegse valimissüsteemi kohaselt anti aga teise koha saanud kandidaadile asepresidendi ametikoht. Siiski puudus Jeffersonil sellel positsioonil tõeline sõnaõigus ning föderalistidel õnnestus läbi suruda seadused, mis asepresidendile ei meeldinud: vähendati sõnavabadust(keelati presidendi ja valitsuse kritiseerimine) ning piirati kaubandust Prantsusmaaga.
Esimene ametiaeg.
1800. aastal kandideeris Jefferson uuesti presidendiks, osutudes seekord ka valituks. Kõigepealt vähendas ta USA jalaväe, mereväe ja diplomaatilise korpuse suurust. Tema üheks tähelepanuväärseimaks teoks sel perioodil oli Louisiana piirkonna ostmine Prantsusmaalt, mis kannatas tol ajal sõjaraskustes. Pea kahekordistunud pindalaga riigi uusi territooriumeid saadeti avastama Lewise ja Clarki ekspeditsioon.
Teine ametiaeg.
1804. aastal valiti Jefferson suure häälteenamusega uuesti presidendiks. Teise ametiaja põhiliseks eesmärgiks oli tagada USA väliskaubanduslik turvalisus. Vahemerel kiusasid Ameerika laevu piraadisalgad, mujal Euroopas takistasid sõjajalal olevad prantslased ja inglased neutraalsetel ameeriklastel oma vaenlasega kauplemist. Kahele Euroopa suurvõimule surve avaldamiseks lõpetas USA ekspordi Euroopasse. Kõige rohkem kaotasid aga ameeriklased ise: USA väliskaubanduse maht langes neli korda. Väsinud Jefferson uueks ametiajaks ei kandideerinud.
Viimased eluaastad.
Jeffersoni viimaste eluaastate suurimaks saavutuseks oli Virginia Ülikooli ülesehitamine Charlottesvilles. 1818. aastal halvenes mehe tervis ning raskete aegade tõttu põllumajanduses läks Jefferson pankrotti. Thomas Jefferson suri Ameerika Ühendriikide viiekümnendal aastapäeval, 4. juulil 1826. aastal.
Poliitilised vaated.
Jefferson pooldas sõnavabadust ja vähemuse arvamuse austamist. Paljud tema vaated kattusid Valgustusajastu põhimõtetega, näiteks pidi tema arust demokraatia väljendama rahva tahet, lastes neil ennast selle kaudu teostada. Peale selle pooldas ta hariduse andmist igale inimesele. Sellistest liberaalsetest vaadetest hoolimata arvas ta siiski, et riiki peaks juhtima väike kõrgeltharitud eliit, mille tõttu ei saa teda pidada liberaaldemokraatia esindajaks.


Jules Mazarin.
Jules Mazarin (sündinud kui Giulio Raimondo Mazzarino; enamasti nimetaud kui kardinal Mazarin 14. juuli 1602 – 9. märts 1661) oli itaalia päritolu Prantsuse riigimees ja kardinal.
Mazarin, Jules
Mazarin, Jules


Eutanaasia.
Eutanaasia ehk suremisabi ehk halastussurm ehk surmaabi on suremise muutmine valutumaks, ehk paranemislootusteta ja piinlevas seisundis viibiva haige teadlik elu lõpetamine või surma kiirendamine.


1661.
1661. aasta (MDCLXI) oli 17. sajandi 61. aasta.


1638.
1638. aasta (MDCXXXVIII) oli 17. sajandi 38. aasta.


1660. aastad.
1660. aastad on ajavahemik 1660. aasta algusest kuni 1669. aasta lõpuni.


1589.
1589. aasta (MDLXXXIX) oli 16. sajandi 89. aasta.


Ants Kiisa.
Ants Kiisa (sündinud 30. oktoober 1969) on eesti kuulitõukaja ja kuulitõuketreener.
Sportlasena jäi tema isiklikuks tippmargiks 1996. aastal tõugatud 19.39. Ta on mitmekordne eesti meister, rahvusvahelistest tulemustest väärib märkimist Euroopa meistrivõistluste 9. koht.
Ta kvalifitseerus ka Atlanta olümpiamängudele, kuid olümpiakülas treeningul saadud raske jalavigastus (reie nelipealihase täielik rebend) lõpetas Antsu karjääri sportlasena.
Praegu on ta kergejõustiku treener Audentese Spordikoolis ning treenis muuhulgas noort kuulitõukajat Taavi Peetret.
Kuulitõukes on ta tulnud ka Aserbaidžaani meistriks ning samuti on ta ka võistelnud Aserbaidžaani koondises.


898.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad - 890. aastad - 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad
Aastad: 893 894 895 896 897 - 898 - 899 900 901 902 903


1660.
1660. aasta (MDCLX) oli 17. sajandi 60. aasta.


1662.
1662. aasta (MDCLXII) oli 17. sajandi 62. aasta.


1663.
1663. aasta (MDCLXIII) oli 17. sajandi 63. aasta.


1664.
1664. aasta (MDCLXIV) oli 17. sajandi 64. aasta.


1665.
1665. aasta (MDCLXV) oli 17. sajandi 65. aasta.


1666.
1666. aasta (MDCLXVI) oli 17. sajandi 66. aasta.


379.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad
Aastad: 374 375 376 377 378 - 379 - 380 381 382 383 384


1667.
1667. aasta (MDCLXVII) oli 17. sajandi 67. aasta.


1668.
1668. aasta (MDCLXVIII) oli 17. sajandi 68. aasta.


1650. aastad.
1650. aastad on ajavahemik 1650. aasta algusest kuni 1659. aasta lõpuni.


1632.
1632. aasta (MDCXXXII) oli 17. sajandi 32. aasta.


Johan Laidoner.
Johan Laidoner 1 (12. veebruar 1884 Viiratsi vald (Viljandi kihelkond), Viljandimaa – 13. märts 1953 Vladimiri keskvangla, Vladimir, NSV Liit) oli Venemaa ja Eesti sõjaväelane ning Eesti poliitik.
Elulugu.
Johan Laidoner sündis Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (1854–1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni (1851–1938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem (1886), Peeter (1888) ja Oskar (1890). Johan Laidoner õppis aastatel 1892–1894 Viiratsi vallakoolis, 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse, seejärel õppis ta aastatel 1895–1897 Viljandi 1. algkoolis ja 1897–1900 Viljandi linnakoolis.
Teenistuskäik Venemaa Keisririigi sõjaväes.
1900. aastal üritas Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võtnud teda vastu –"rind ei andvat mõõtu välja" ja tal soovitati aasta pärast tagasi tulla. Pärast ebaõnnestunud katset sõjaväkke pääseda asus Laidoner elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. 1901. aastal tegi ta uue katse sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistas komisjon ta sõjaväekõlbulikuks ja 2. järgu vabatahtlikuks ja 1901. aastal astuski ta vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases.
1902. aasta septembris astus Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeejunkruks (vanemveebeliks) ning lõpetas sõjakooli 5. mail 1905. aastal oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks.
Aastatel 1905–1909 teenis J. Laidoner 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, mis asus Kaukaasias, Tbilisi lähedal olnud Manglisi linnakeses. 1908. aastal ülendati leitnandiks ja määrati sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks.
1909. aasta 17. oktoobril astus ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse Sankt-Peterburgis, mille lõpetas 1912. aasta maikuus 28-aastasena 1. järguga ja teda autasustati eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga ning suunati tagasi oma polku. 1913. aasta 7. jaanuaril ülendati ta staabikapteniks ning 21. märtsil arvati kindralstaabi.
Aastatel 1912–1913 teenis 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, 1913–1914 1. Kaukaasia kütipolgus rooduülemana.
1914. aastal teenis J. Laidoner Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis ning Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915. aasta märtsini. 17. (vkj 4.) 07.1915 autasustati teda Püha Georgi mõõgaga
26. novembril 1914 ülendati kindralstaabi kapteniks. 1915. aasta märtsis määrati J. Laidoner 21. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks.
1915. aasta novembris määrati J. Laidoner Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks ja 1916. aasta 15. augustil ülendati J. Laidoner kindralstaabi alampolkovnikuks.
1917. aasta 11. märtsil määrati ta Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülemaks, misjärel viidi sama aasta oktoobris üle 62. jalaväediviisi staabiülemaks.
Esimese maailmasõja ajal sõdis Galiitsias, Poolas ja Valgevenes Saksa Keisririigi ning Austria-Ungari Keisririigi vägede vastu.
Teenistus Eesti rahvuslikes väeosades.
1917. aasta 2. detsembril kutsuti kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt Eestisse formeeritava 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks. 1. jaanuaril 1918 saabus Johan Laidoner Tallinna ja võttis 5. jaanuaril 1. Eesti jalaväediviisi juhtimise üle. J. Laidoner juhtis Eesti rahvusvägesid kuni 19. veebruarini 1918, mil oli sunnitud Eestis võimu haaranud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee survel lahkuma diviisiülema kohalt.
Tegevus Saksa okupatsiooni ajal.
1918. aasta veebruaris Eestis alanud Saksa keisririigi vägede okupatsiooni tegutses Johan Laidoner Eesti Ajutise Valitsuse sõjalise esindajana Nõukogude Venemaal Petrogradis, kus korraldas eesti ohvitseride ja sõdurite saatmist Põhja-Venemaale, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide ekspeditsioonivägede juurde Murmanskisse, kos moodustati Eesti Leegion.
4. aprillil 1918 ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine Valitsus Johan Laidoneri polkovniku auastmesse.
Vabadussõda.
1918. aastal Vabadussõja aluses lahkus ta Petrogradist 30. novembril, ületas Soome piiri ja jõudis 5. detsembril Helsingisse ning saabus 8. detsembri hommikul Tallinna.
11. detsembril tegi Johan Laidoner visiidi Liepājas asunud Briti eskaadri admiral Edwyn Alexander Sinclairi juurde, keda veenis vaatamata eskaadri kergeristleja Cassandra uppumisele miiniplahvatusel saabuma Tallinna reidile, et toetada Eesti võitlust iseseisvuse eest ja 12. detsembri õhtupoolikul saabus Briti eskaader Tallinna reidile.
14. detsembril 1918. aastal nimetati kindralstaabi polkovnik Johan Laidoner Eesti rahvaväe Operatiivstaabi ülemaks. 1918. aasta 23. detsembrist nimetati ta Eesti Vabariigi Sõjavägede Ülemjuhatajaks ning moodustati sõjavägede sõjategevuse juhtimiseks Ülemjuhataja Staap. J. Laidoner rakendas sõjaväe juhtimisel ainujuhtimise pintsiipi, kus Eesti sõjavägede (kuhu kuulusid nii maavägi kui merevägi) ülemjuhataja tööorganiks oli Ülemjuhataja Staap ja vägede operatiivjuhtimise kõrgeimateks lülideks rindejuhatuse funtsioone täitvad 1., 2. ja 3. Diviisi staabid. Sõjaväe efektiivse juhtimisstruktuuri loomine oli Laidoneri üks suurimaid saavutusi Vabadussõja ajal. Erinevalt eelnevast Esimenesest maailmasõja positsioonisõjast kujunes Vabadussõja põhilisteks lahinguteks väiksemate väeüksuste pataljonide-roodude lahingud, mille toetamisel omasid suurt tähtsust mobiilsed soomusrongid ja soomusautod ning mobiilsed soomusrongide dessantosad.
Strateegilise plaanina sekkus Eesti sõjavägi aktiivselt naabermaade sõjalistesse sündmustesse ja arengutesse. Et säästa maad sõjapurustustest, kanti sõjategevus üle võõrale territooriumile: Eesti väed tungisid Vabadussõja ajal sügavale Läti aladele, võimaldades seega astuda tegevusse meile sõbralikul Läti Ajutisel Valitsusel. Tungides Loode-Venemaale, abistati võitluses Punaarmeega vähem ohtlikke vene valgete väekoondisi (Põhjakorpust ja Loodearmeed). Narva jõe taga olnud Ingerimaast loodi puhvertsoon (Viru Ingeri) Narva piirilõigu ette.
20. jaanuaril 1919. aastal ülendati J. Laidoner, Eesti Ajutise Valitsuse poolt pärast Narva ja Tartu tagasivallutamist kindralmajoriks. Pärast Vabadussõja edukat lõppu lahkus J. Laidoner 1920. aasta 26. märtsil omal soovil sõjavägede ülemjuhataja kohustest ning ülendati kindralleitnandiks. 8. jaanuaril 1921 vabastas Vabariigi Valitsus Johan Laidoneri Riigikogu liikmena tegelikust sõjaväeteenistusest ja arvas tagavaraväkke alates 4. jaanuarist 1921.
Poliitiline tegevus.
pisi
1921—1929 oli J. Laidoner Riigikogu 1., 2. ja 3. koosseisu liige, kuulus Põllumeestekogude rühma ning oli 1929. aastani Riigikogu väliskomisjoni esimees.
1925. aastal vahendas Johan Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid. Laidoneri soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile.
1929 lahkus J. Laidoner Põllumeestekogust ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistel, deklareerides lakooniliselt: "Ma ei armasta teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav." Tagasitõmbumine ei kestnud siiski kaua – seoses üha teravneva kriisiga ilmutas J. Laidoner 1933 soovi poliitikaareenile naasta ja samal sügisel esitati ta uue põhiseaduse alusel valitava riigivanema kandidaadiks.
Algselt tema kandidatuuri toetada lubanud Vabadussõjalased murdsid viimasel hetkel kokkuleppe. Ühe versiooni järgi olevat J. Laidoner selle peale kibestunud ning seda olevat süvendanud veelgi järgnevas valimiskampaanias vabadussõjalaste poolt avalikkuse ette toodud andmed, mis kujutasid J. Laidoneri saamatu majandusmehena (tõepoolest olid mitmed tema osalusel loodud ettevõtted 1920. aastatel pankrotistunud). Võimalik, et just need asjaolud viisid J. Laidoneri kokkulepe sõlmimiseni Konstantin Pätsiga, mis oli sihitud vabadussõjalaste vastu. Teise versiooni kohaselt mängis Laidoneri ja Pätsi kokkuleppes rolli eelkõige kartus, et vabadussõjalaste liikumise edasi tegutsema jäämine suurendab riigis sisepoliitilist ebastabiilsust kuni kodusõja ohuni välja. Samuti oli Laidoner tõenäoliselt nõus Pätsi seisukohaga, mis nägi ette senise poliitilise süsteemi reformi. 1934. aastal teostati tema juhtimisel 1934. aasta sõjaväereform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust – püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid.
1938. aastal sai Johan Laidoner Riiginõukogu liikmeks.
Igaveseks vaidlusküsimuseks jääb sügisel 1939 valitud tee – soostuda baasidelepinguga – otstarbekus. Perspektiivikas või mitte, aga vastupanu osutamise võimalus oli tol hetkel olemas ja otsuse langetamisel kuulus ülemjuhatajale kaalukas sõna.
Nõukogude okupatsioon, vahistamine ja surm.
Viiratsil paiknev mälestuskivi Johan Laidonerile, mis purustati 1940. aastal
Tehtud valiku eest pidi Laidoner maksma ühena esimestest. Juba 22. juunil 1940 tagandati ta ametist ja 19. juulil 1940 küüditati koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse. 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti. 28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse. Septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani.
7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile on RJMi Erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel mõistetud 25-aastane vanglakaristus.
Kriminaalasi nr. 5421 oli alustatud 26. juulil 1941, lõpetati 22. märtsil 1953, enne Erinõupidamise otsust hoiti teda vahi all 11 aastat. Talle esitatud süüdistuste kohta (Nõukogude võimu vastane relvastatud võitlus Vabadussõja ajal) vastas rahvusvahelise õiguse põhimõtetest lähtuv Laidoner, et
Vladimiri keskvanglas/RJM Vladimiri vangla nr 2 viibimise ajal varjati Laidoneri ja teiste Balti riikide riigitegelaste isikuid ja kinnipidamise ajal kasutati nimede asemel – vanginumbreid (Laidoner oli kinnipeetu nr. 11). Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. Maeti Vladimiri linna kalmistule.
Mälestuse jäädvustamine.
Viljandis on Johan Laidoneri ratsamonument (autor Terje Ojaver).
Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogus säilitatakse Amandus Adamsoni poolt 1924 valmistatud etüüdi Johan Laidoneri ratsamonumendile (plastiliin puust alusel).
Isiklikku.
Maria Kruszewskaga, kellest hiljem saab tema abikaasa sai Laidoner tuttavaks Vilnos teenides, kui Maria oli 15-aastane. Nikolai Kindralstaabi Akadeemias õppides kohtab ta tuttavat neidu Vilno sõjakooli päevilt – Maria Kruzewskat, kes nüüd oli Peterburi konservatooriumi üliõpilane. Samal, 1909 aastal abiellus 27-aastane Laidoner 22-aastase Mariaga.
Maria Skarbek-Kruszewska küüditati koos J. Laidoneriga 1940 aastal. Viibis Venemaal kinnipidamiskohtades kuni 1954. aastani, millal vabastati Vladimiri vanglast. Peale vabastamist keelati aga Eestisse naasmine ning oli sunnitud elama Vladimir oblasti Meleniki linnas, kus tegutses muusikakoolis klaveri- ja inglise keele õpetajana. Saabus Eestisse tagasi 1961. aastal, elas Haapsalus ja Viljandimaal. Suri 1978. aastal ning on maetud Tallinnas vene õigeusu kalmistule poeg Michaeli kõrvale.
Elukohad Viimsi mõis, (tänapäeval kindral Laidoneri muuseum) ja eramaja Õllepruuli tänav 6, Tallinnas.
Tsitaat.
"Kui meil praegune olukord kestab, siis pole meil hädaldamiseks mingit põhjust. Isiklikult aga kardan, et meil läheb raskemaks. Sõdivate riikide raskused mõjutavad ka meid. Elu ei saa olla nii lahe kui senini. Kui meil läheb aga nii edasi, siis peame saatust tänama. Läheb elu meil aga raskemaks, siis peavad kõik rahvakihid end piirama. Ka sel juhul, kui meil õnnestub jääda iseseisvaks riigiks. Selleks teeme meie Vabariigi Valitsus, Vabariigi President ja mina, Sõjavägede Ülemjuhataja, kõik, et Eesti jääks sõjast eemale."


Mississippi.
Mississippi (varem eesti keeles kasutatud nimekuju "Mississipi"; odžibvei keeles 'suur jõgi') on jõgi Ameerika Ühendriikide keskosas.
Jõe pikkus on 3950 km, koos Missouriga 6420 km, jõe valgla hõlmab umbes 3 268 000 km².
Algab Minnesotast, läbib ülemjooksul moreenkõrgustikke, soid ja järvi, Altonist alamal suubub suhteliselt selgeveelisse Mississippisse kollakaveeline setterikas Missouri (nende veed on eristatavad ühinemiskohast veel mitmesaja kilomeetri kaugusel). Cairos suubub Mississippisse suurim vasakpoolne lisajõgi Ohio. Sealt algab Mississippi alamjooks, kus jõe org on üle 25 km lai. Jõgi on enamasti kolmveerand kuni poolteist kilomeetrit lai, New Orleansi kohal 2,5 km, sügavus 15–30 m. Alamjooksul on jõgi väga looklev, on palju soote. Suurimad lisajõed on Arkansas ja Red River. Üleujutuste vältimiseks ääristavad jõe kaldaid tammid.
New Orleansi lähedal moodustab Mississippi linnujalakujulise delta. Jõgi kannab Mehhiko lahte aastas 360–450 miljonit tonni setteid, seetõttu suureneb delta pidevalt. Selle sadade jõeharude ja soiste saarte labürindist eristub viis suurt jõeharu: edela-, lõuna-, kagu-, kirde- ja põhjaharu. Veerikkaim on edelaharu, kuid laevaliiklus toimub peamiselt kanaliseeritud lõunaharul.
Mississippile on omane veetaseme suur kõikumine ja üleujutused. Suurvesi on kevadel ja suvel, suurim vooluhulk 50–80 000 m³/s, vähim 3–5000. Eriti katastroofiline üleujutus oli 1937, kui veetase tõusis Cairos 17 m ja 75 000 inimest jäi peavarjuta.
Mississippi on USA üks tähtsamaid siseveeteid. Ta läbib kogu riigi põhjast lõunasse, jõgikond hõlmab 31 osariiki, laevateede kogupikkus on üle 25 000 km. Kanalite ja jõgede kaudu on Mississippi ühenduses Suure järvistuga, Mississippi suudmest ülesvoolu on laevasõidu tarbeks rajatud 26 lüüsi. Merelaevadele on Mississippi laevatatav Baton Rouge'ini (üsna vähe).


Missouri.
Missouri on jõgi USA-s, Mississippi suurim lisajõgi. Jõe pikkus on 4720 km ja valgla umbes 1 370 000 km².
Missouri algab Kaljumäestikust. Ta on ülemjooksul kärestikuline mäestikujõgi, keskjooksul voolab Suurel tasandikul, läbib sügavas orus Missouri platoo, alamjooksul voolab Kesktasandikul. Peamised lisajõed suubuvad paremalt: Yellowstone, Platte, Kansas.
Missourile on iseloomulikud suur vooluhulga kõikumine ja setterohkus. Kevadel tõuseb veetase alamjooksul 8–12 m, suvel on madalvesi. Missouri on laevatatav kevadel Fort Bentonini (3660 km), suvel Yellowstone'i suudmeni (2550 km). Missouri vett kasutatakse ulatuslikult niisutamiseks, jõel on hüdroelektrijaamu.


Estuaar.
Estuaar ehk lehtersuue on jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud.
Estuaarides on jõe sissevoolu tõttu vee soolsus madalam kui meres. Estuaaridele on reeglina omased suhteliselt tugevad looded. Kui loodeid ei ole, võib estuaari asemele tekkida delta. Estuaarid on tekkinud kas maapinna vajumise või merepinna tõusu tagajärjel. Jääaegadel on merepinna tase madalam, sest suur osa mereveest on kogunenud pooluselähedastesse jääkilpidesse. Jääaja taandudes jää sulab ning tõstab merepinna taset, ujutades üle jõgede alamjooksud, millest saavadki estuaarid.
Estuaar on moodustunud näiteks Thamesi jõe suudmealale.


Henry David Thoreau.
Henry David Thoreau (sünninimi "David Henry Thoreau"; 12. juuli 1817 – 6. mai 1862) oli USA kirjanik ja filosoof, transtsendentalismi esindajaid, ökofilosoofia rajajaid. Tema kodanikuallumatuse kontseptsioon on mõjutanud hilisemaid kodanikuühiskonna ja kolmanda sektori tähtsust rõhutavaid ideoloogiaid, rahuliikumist (eriti Mahatma Gandhi kaudu) ja rohelist liikumist. Thoreau'd on peetud ka üheks 20. sajandi anarhismi eelkäijaks.


José Ortega y Gasset.
José Ortega y Gasset (9. mai 1883 – 18. oktoober 1955) oli hispaania filosoof.
Välislingid.
Ortega y Gasset, José
Ortega y Gasset, José
Ortega y Gasset, José


1655.
1655. aasta (MDCLV'") oli 17. sajandi 55. aasta.


1656.
1656. aasta (MDCLVI'") oli 17. sajandi 56. aasta.


1659.
1659. aasta (MDCLIX) oli 17. sajandi 59. aasta.


1658.
1658. aasta (MDCLVIII) oli 17. sajandi 58. aasta.


Kommentaarinõue.
Kommentaarinõue (inglise "Request for Comments", lüh RFC'") on interneti kohta käivate dokumentide nummerdatud sari, milledes avaldatakse kirjeldusi ja teavitusi. Kommentaarinõuet annab välja Internetiehituse töörühm (IETF). RFC nr 1 avaldati 7. aprillil 1969. 2009. aasta aprillikuu seisuga on välja antud 5540 dokumenti. Kord avaldatud kommentaarinõudeid enam ei muudeta.
Vähestest RFC dokumentidest saavad interneti standardid. Kommentaarinõude numbrites on kirjeldatud kõiki interneti standardeid.


1657.
1657. aasta (MDCLVII) oli 17. sajandi 57. aasta.


Pleokroism.
Mikroskoobi aluslaua pööramisel muutub biotiidi värvus sujuvalt helepruunist tumepruunini (vasakul ja paremal all nurgas).
Pleokroism on mõne anisotroopse mineraali omadus muuta värvust sõltuvalt kristallograafiliste telgede orientatsioonist ehk teisisõnu vaatenurgast.
Kivimit moodustavaist mineraalidest on tugev pleokroism näiteks biotiidil ja küünekivil. Pleokroeeruvaid mineraale nimetatakse värvilisteks mineraalideks.
Pleokroismi põhjustab valguse kaksikmurdumine mineraalis. Erineva polarisatsiooniga valgus murdub kristallis erineva nurga võrra ja sellepärast liigub läbi kristalli isesugust teed mööda. Jagunenud valguskiire osad liiguvad mineraalis erinevat teed mööda ja erineva kiirusega ning igal teel neelduvad ise värvi footonid. Kui mineraali vaadata kindla nurga alt, siis on näha valguskiired, mis on läbinud kindla teede kombinatsiooni, igale teele vastab kindel polarisatsioon ja kindlad neeldunud värvid. Kui vaadata sama mineraali teise nurga alt, on näha teistsugused teed läbinud valguskiired teistsuguse polarisatsiooni ja teistsuguste neeldunud värvidega. See tekitabki mulje, et mineraali värv sõltub sellest, missuguse nurga alt teda vaadata.
Trigonaalse, tetragonaalse ja heksagonaalse süngooniaga mineraalid saavad olla ainult kahevärvilised ning seda nimetatakse dikroismiks. Monokliinse, trikliinse ja rombilise süngooniaga mineraalid saavad olla kolmevärvilised ja seda nimetatakse trikroismiks. Isomeetrilistel mineraalidel pleokroismi ei esine.
Pleokroismi arvestatakse vääriskivide valmistamisel. Mõnda neist lõigatakse ja lihvitakse nii, et pleokroismi rõhutada, teist, vastupidi, nii, et seda varjata. See sõltub muu hulgas nende värvide meeldivusest.
Pleokroism on hea diagnostiline tunnus mineraali mikroskoopilisel määramisel, sest sageli on muus osas sarnastel mineraalidel erinev pleokroismi värvigamma. Sellisel juhul uuritakse mineraali õhikut polariseerunud valguses mikroskoobi abil.


1653.
1653. aasta (MDCLIII) oli 17. sajandi 53. aasta.


1652.
1652. aasta (MDCLII) oli 17. sajandi 52. aasta.


1651.
1651. aasta (MDCLI) oli 17. sajandi 51. aasta.


1650.
1650. aasta (MDCL) oli 17. sajandi 50. aasta.


Tatrad.
Tatrad (slovaki ja poola "Tatry") on Slovakkia ja Poola piiril asuv Karpaatide mäestikku kuuluv mäeahelik.
Tatrate ja ühtlasi Slovakkia kõrgeim tipp on Gerlachovský štít, mille kõrgus merepinnast on 2655 meetrit. Tatrates asub ka Poola kõrgeim tipp Rysy, mille kõrgus merepinnast on 2499 meetrit.
Lõunasse jäävast Madal-Tatra mäestikust lahutavad Tatraid Liptovi ja Popradi org.


Tüüringi mets.
Tüüringi mets (saksa "Thüringer Wald") on mäestik Euroopas Saksamaal. Kulgeb ida–lääne-suunalisena Tüüringi (põhjas) ja Baieri (lõunas) piiril. Kõrgus kuni 982 meetrit (Großer Beerberg).


Kagera.
Kagera (Akagera) on jõgi Ida-Aafrikas, pikkus Nyawarongo ja Ruvuvu jõe ühinemiskohast, mis asub 2700 meetrit üle merepinna, 420 km, Rukarara lähtest 792 km. Vooluhulk on umbes 1500 m³/s.
Kagera on Niiluse lähtejõgi. Ta algab Tanganjika järve idakalda mägedest ja voolab enamasti laias soostunud orus. Ülemjooksul voolab valdavalt põhja, alamjooksul itta. Suubub Victoria järve. Kagera voolab Burundis, Tansaanias, Rwandas ja Ugandas, neist kahes viimases piirijõena.


Vogeesid.
Vogeesid (prantsuse "Vosges") on mäed Euroopas. Kulgevad põhja-lõuna suunas, eraldavad Alsace'i (idas) Lorraine'ist (läänes). Läänenõlv on lauge, idanõlv järsk. Kõrgus kuni 1424 meetrit ("Grand Ballon").


Surnud 2005.
"Sellel leheküljel on loetletud 2005. aastal surnud tuntud isikuid.
Jaanuar.
17. jaanuar – Tanni Kents, jurist ja väliseesti seltskonnategelane (84)


Newark.
Newark on linn USA New Jersey osariigi kirdeosas Atlandi ookeani rannikul Passaici jõe suudme juures.
Ta asub 16 km New Yorgist lääne pool ja umbes 25 km Patersonist lõuna pool.
Linna elanike arv oli 2000. aasta rahvaloenduse andmetel 273 546. Tegemist on New Jersey osariigi suurima linnaga.
Newarki hüütakse ka "The Brick City" 'telliskivilinn'.
Linnas tegutsev korvpalliklubi New Jersey Nets mängib liigas NBA ja jäähokiklubi New Jersey Devils liigas NHL.


Harold Rothwax.
Harold J. Rothwax (28. august 1930 – 22. oktoober 1997) oli USA jurist.
Ta töötas kriminaalõigusjuristina umbes 1965. aastast. Ta oli Juriidilise Abi Seltsi ("Legal Aid Society") vaesteadvokaat ja Ameerika Kodanikuvabaduste Liidu liige.
Umbes 1971. aastal sai temast New Yorgi Osariigi Ülemkohtu (esimese astme kohus) kohtunik.
Rothwax on avaldanud raamatu "Guilty: The Collapse of Criminal Justice" (Süüdi: kriminaalõigusemõistmise kollaps, 1996). Seal esitab ta teesi, et Earl Warreni aegse USA Ülemkohtu otsused on tõlgendanud USA põhiseaduse neljandat, viiendat ja kuuendat parandust kahtlustatavate ja süüdistatavate kodanikuvabaduste kaitsmiseks nõnda, et tõhus kohtumõistmine raskete kuritegude puhul on tõsiselt häiritud. Kautsjoni vastu vabastatu võib mitte välja ilmuda ning tema süüasja uurimine lõpetatakse, sest ettenähtud aja jooksul ei ole saadud talle süüdistust esitada. Politsei poolt konfiskeeritud süütõendid jäetakse kohtus sageli arvestamata, sest leitakse, et need on konfiskeeritud ebaõigesti. Sealjuures puudub selgus, milline on süütõendite konfiskeerimise õige protseduur. Vabatahtlik ülestunnistus jäetakse sageli arvestamata, sest leitakse formaalne võimalus pidada ülestunnistust sunnituks.


New Yorgi Osariigi Ülemkohus.
New Yorgi Osariigi Ülemkohus (inglise keeles "Supreme Court of the State of New York") on üks USA New Yorgi osariigi esimese astme kohtuid, kus kohtuasjade arutamist alustatakse.
Erinevalt enamikust teistest USA osariikidest ja teistest riikidest ei ole New Yorgi Osariigi Ülemkohus osariigi kõrgeim kohtuinstants. Selle kohtu nimetus tekitab mõnikord segadust.
Kohus peab istungeid kõigis New Yorgi osariigi 62 maakonnas, kuigi mõnel väiksemal maakonnal on naabermaakondadega ühised kohtunikud.
New Yorgi Osariigi Ülemkohus arutab suuri tsiviilasju kogu New Yorgi osariigis ning samuti kriminaalasju raskete kuritegude ("felonies") puhul viies maakonnas, mis moodustavad New Yorgi linna. Väljaspool New Yorgi linna arutavaid raskete kuritegude puhul kriminaalasju maakonnakohtud.


Esimese astme kohus.
Esimese astme kohus ehk esimese instantsi kohus on kohtuinstants, milles kohtuasjade arutamine enamasti algab.
Eesti.
Eestis on esimese astme kohtuteks maakohtud ja halduskohtud. Tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju arutavad esimese astme kohtutena maakohtud, haldusasju halduskohtud.


National Review.
"National Review" (lühend NR) on USA konservatiivne poliitikaajakiri, mille asutas 1955 William F. Buckley juunior.
Seda peetakse üheks poliitiliselt mõjukamaks USA ajakirjaks.


William F. Buckley juunior.
William Frank Buckley juunior (24. november 1925 New York – 27. veebruar 2008) oli USA publitsist ja ajakirjanik.
Ta asutas 1955 ajakirja National Review ja 1966 telesaate "Firing Line".
Lapsepõlv.
Buckley sündis juristi ja naftamagnaadi William Frank Buckley seeniori ja Aloise Steiner Buckley pojana, nende 10 lapsest kuuendana.
Peagi kolis perekond Connecticuti Sharonisse. Seal kasvatasid Williamit mehhiklastest teenijad ning oma esimesed sõnad ütles ta hispaania keeles.
Varsti asus ta elama Pariisi, kus ta käis esimeses klassis ja õppis prantsuse keelt. Enne seitsmeaastaseks saamist oli ta ühes Londoni koolis õppinud inglise keeles.
Poisina õppis Buckley armastama hobuseid, muusikat, ujumist, jahti ja lugude jutustamist ning mõistis usu tähtsust. Kõik see kajastus tema hilisemas loomingus.


Sise-Hebriidid.
thumb
Sise-Hebriidid (inglise "Inner Hebrides"; gaeli "Na h-Eileanan a-staigh") on saared Šotimaa läänerannikul Skyest Kintyre poolsaareni.


Murray.
Murray on Austraalia suurim jõgi.
Pikkus 2570 km, koos Darlingiga 3490 km, valgla 1,06 miljonit km², keskmine vooluhulk 330 m³/s.
Murray algab Austraalia Alpide läänenõlvult Lumemägedest ("Snowy Mountains"), kesk- ja alamjooksul voolab tasandikul. Suubub Encounteri lahest liivakünnistega eraldatud Alexandrina järve. Peamiselt voolab ta Uus-Lõuna-Walesi osariigis, merre suubub Lõuna-Austraalias. Suurimad lisajõed on Murrumbidgee ja Darling (mõlemad paremalt).
Murray toitub lume- ja vihmaveest. Vooluhulk on väga ebaühtlane, talvel enamik lisajõgesid kuivab. Murray jõe org on Austraalia tähtsaim niisutusala; palju on paise, veehoidlaid ja hüdrosõlmi.


Murrumbidgee.
Murrumbidgee (kohalikus keeles 'suur jõgi') on jõgi Austraalias Uus-Lõuna-Walesis ja Austraalia pealinna alal. Ta on Murray jõe parempoolne lisajõgi.
Jõe pikkus on 2172 km, valgla pindala umbes 165 000 km² (Murrumbidgee valglasse kuulub suurem osa Uus-Lõuna-Walesist), keskmine vooluhulk 77 m³/s.
Murrumbidgee saab alguse Uus-Lõuna-Walesi kaguosast Suure Veelahkmeaheliku läänenõlvalt Austraalia Alpide põhjaosast Kościuszko mäe lähedalt 32 km Kiandrast põhja poolt. Ta voolab algul kagu suunas, kuid käändub siis põhja poole, läbides Austraalia pealinna ala. Yassi linna juures pöördub ta läände. Victoria osariigi piiril suubub ta lääne poolt Murray jõkke.
Ülemjooksul on Burrinjucki hüdroelektrijaam ja veehoidla.
Murrumbidgee orus asub Austraalia pealinn Canberra.
Jõe vett kasutatakse niisutuseks. Niisutatav ala ("Murrumbidgee Irrigation Area") on suur viljakas piirkond. Riverina põllumajanduspiirkond saab suurema osa oma niisutusveest Murrumbidgee veest. Murrumbidgee org moodustab Murray jõgikonna kõige tootlikuma taimekasvatuspiirkonna. Seal kasvatatakse puuvilja, riisi ja köögivilja.
Juuni ja novembri vahel on jõgi väikealustele 807 km ulatuses laevatatav (kuni Wagga Wagga linnani).
Murrumbidgee ülemjooksu avastas 1823 asunike seltskond eesotsas Mark Curriega.
Jõe kogu ulatus selgus 1829, kui Charles Sturt oma seltskonnaga sõudis allavoolu läbi kogu jõe kuni Murray jõrni ning edasi allavoolu mööda Murray jõge kuni mereni. Nad sõudsid ka ülesvoolu tagasi.
Murrumbidgee valgla avati asustamiseks 1930. Varsti sai sellest tähtis põllumajanduspiirkond.


2004. aasta India ookeani maavärin.
2004. aasta India ookeani maavärin ehk Suur Sumatra-Andamani maavärin‎ oli maavärin, mis leidis aset 26. detsembril 2004 kell 00:58:53 maailmaaja järgi (kell 7:58:53 kohaliku aja järgi).
Maavärina epitsenter oli India ookeanis Sumatra põhjaosast lääne pool. Maavärina põhjustas subduktsioon.
Maavärina võimsus oli 9,0 magnituudi Kanamori skaala järgi. See oli võimsaim maavärin pärast 9,2-magnituudist suure reede maavärinat 1964, mille kese oli Alaska lähedal, ning võimsuselt neljas alates 1900. aastast.
Maavärin tekitas tsunami, mida nimetatakse sageli Aasia tsunamiks. Tsunami laastas Indoneesia, Sri Lanka, India, Tai ja teiste maade randu. Lained jõudsid ka Somaaliasse, mis asub maavärina epitsentrist 4500 km kaugusel. Randu üleujutavate lainete kõrgus oli kuni 30 meetrit.
Tsunami tagajärjel hukkus üle 225 000 inimese.
Huvitavat.
Soome president Sauli Niinistö elas Tais lambiposti külge klammerdudes üle tsunami.
Välislink.
India ookeani maavärin, 2004


Eestis kaitstavate taimede loend.
Hävinud või tõenäoliselt hävinud.
Ångströmi turbasammal – kõrv-turbasammal – laiuv mütshellikuke – lubi-juuslehik – mugul-pungsammal – randi tupssammal – ripstanukas – saagjas kübesammal – väike ebaulmik – väike ehmik
Eriti ohustatud.
juus-kiilsirbik – kurruline tuhmik – meri-lõhistanukas – püstlehine jõhvsammal – tume kulbik
Ohualtid.
allika-vesitiivik – dalarna vesisammal – harilik valvik – kurdsammal – lainjas põikkupar – longus rippsammal – mustpeasammal – pintsel-vesisirbik – põhja-roodik – roheline kaksikhammas – süstjas skapaania – ulmik-vesisammal – vesi-kiilsirbik – ümaralehine tömptipp


Erosioon.
Erosioon ehk uuristus on voolava vee, liustike, tuule või lainete tekitatud kulutus, mille tagajärjel osa pinnasest ära kandub.
Mõnikord mõistetakse erosiooni all kitsalt protsessi, mille käigus voolav vesi kulutab ja kannab ära kivimeid, setteid ja mulda. On ka käsitlusi, mis jätavad kas murenemise või transpordi erosiooni mõiste alt välja.


Araali Karakum.
Araali Karakum on liivakõrb Aasias Kasahstanis.
Paikneb Araali merest kirdes. Pindala 35 000 km².


Atacama.
Atacama on kõrb Lõuna-Ameerikas Ameerika maailmajaos Vaikse ookeani ääres. Pika ribana katab see põhjast lõunasse peaaegu 966 km. Kõrbe lääneosas on madalad mäed, mis merekaldal panku moodustavad. Mäed langevad ida pool põhja-lõuna sihilisse orgu. Atacamast idas kerkivad Andid. Kõrb läbib Boliivia, Peruu ja Tšiili. Atacama pindala on umbes 400 000 km2. Pool kõrbest, orienteeruvalt 181 000 km2, asetseb Tšiilis.
Atacama on lössikõrb. Asukoht kahe mäestiku vahel tähendab ka suurt lössi hulka.
Kliima.
Atacama on maailma kõige kuivem kõrb, olles üle 50 korra kuivem kui California Surmaorg, mis on Ameerika kõige kuivem org. Mõnevõrra esineb udu, ent sademed peaaegu puuduvad – keskmiselt sajab aastas alla 1,5 cm, milline arv tuleneb sellest, et korra kümne aasta jooksul sajab natuke, seejärel aga on järgmised 10 aastat kuivust. On võimalik, et Atacama kõrbes ei ole olnud suuremat vihmasadu 1570. aastast 1971. aastani, see on üle 400 aasta.
Kuivuse põhjuseks on Lõuna-Ameerika lääneküljest mööduv külm Peruu hoovus, mis tekitab kõrgrõhuala.
Samuti takistab Atacama kõrbe asumine kahe mäestiku – Andide ja Tšiili rannikumäestiku - vahel niiskete õhumasside ligipääsu. Ka El Niño ei too Atacamasse niiskust. Atacama kõrbe läbib vaid Andidest lähtuv Loa jõgi, kõik teised Andidest algavad ojad kaovad soolakutesse, milles leidub suurel hulgal Tšiili salpeetrit
Taimestik ja loomastik.
Enamik loomi on öise eluviisiga, kuna päeval on õhutemperatuur liiga kõrge. Kõik loomad taluvad suurt kuumust, neil on kaitsevärvus, paljud suudavad pikalt ilma veeta olla. Tuntumad Atacama kõrbe loomad on nandu, eri liiki rebased, iguaanid, sisalikud jpt.
Taimed suudavad pikalt ilma veeta olla, neil on pikad okkad auramise vähendamiseks ja suur soolataluvus. Paljud taimed õitsevad pärast lühikest vihmaperioodi kiiresti. Atacama kõrbes on palju kaktuseid, eri liiki kõrbelilli ja palju muidki taimi.
Atacama kõrbes on väga soolane. Taimedel on seega raske toime tulla. On leitud ka taim, mis suudab kasvada soola peal.
Inimtegevus.
Kõrbe keskel, kus on oaas, paikneb vana San Pedro de Atacama küla, mille kiriku ehitasid 1577. aastal hispaanlased. 16.-18. sajandil ehitati rannikule mitmeid linnu seoses hõbeda ja muu väärtusliku Hispaaniasse vedamisega. 19. sajandil pärast Hispaania koloniaalimpeeriumi lagunemist ja Lõuna-Ameerika riikide iseseisvumist jagasid kõrbe omavahel Boliivia, Peruu ja Tšiili. Riigipiiride tõmbamine tekitas tülisid, kuna kõrbest leiti väärtuslikke mineraale.
Atacama kõrb on ideaalne koht astronoomiliste vaatluste sooritamiseks. Kuna seal on nii kuiv, siis puuduvad pilved ja taevas on kogu aeg selge. Atacama kõrb on ka suurematest linnadest eemal, seega ei ole ka segavaid raadiolaineid.
Atacama kõrbes on palju vanu kaevandusi, mis on tekkinud tänu 20. sajandi algul toimunud nitraadi kaevandamisele.
Enamik inimesi Atacama kõrbes elab kõrbe läänerannikul hispaanlaste asutatud linnades.
Atacama kõrbes filmiti ka viimast, 22. James Bondi filmi ("007: Quantum of Solace").


Suur-Jenissei.
Suur-Jenissei (vene "Большой Енисей") on jõgi Aasias. Algab Sajaanidest. Ülemjooksul voolab läände, laskub Todža nõkku. Alamjooksul pöördub lõunasse ja Tõva nõos Kõzõlis ühineb Väike-Jenisseiga, moodustades Jenissei.


Dasht-e Kavīr.
Dasht-e Kavīr (ka Suur Soolakõrb; pärsia دشت کوير) on kõrb Iraani kiltmaal.
Piirneb põhjast Alborzi ja edelast Z̄āgrose mägedega. Kõrbes on palju soolakuid.


Välis-Hebriidid.
Välis-Hebriidid (inglise "Outer Hebrides", gaeli "Na h-Eileanan Siar") on saarestik Šotimaal Suurbritannia saarest loodes, osa Hebriididest, mis moodustab haldusüksuse Eilean Siar. Eraldatud Sise-Hebriididest Minchi väinaga. Suurim saartest on saar, millel üldnime pole ja mille osasid nimetatakse Lewis ja Harris.


1431.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad - 1430. aastad - 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad
Aastad: 1426 1427 1428 1429 1430 - 1431 - 1432 1433 1434 1435 1436


Murray (täpsustus).
Murray on jõgi Austraalias.
Murray on Rootsi aadlisuguvõsa.
Murray oli ka ninasarvik Tallinna Loomaaias.


1449.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad - 1440. aastad - 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad
Aastad: 1444 1445 1446 1447 1448 - 1449 - 1450 1451 1452 1453 1454


1484.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad - 1480. aastad - 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad 1530. aastad
Aastad: 1479 1480 1481 1482 1483 - 1484 - 1485 1486 1487 1488 1489


Ulrich Zwingli.
Ulrich Zwingli (levinud on ka nimekuju Huldrych Zwingli; 1. jaanuar 1484 Šveits, Wildhaus – 11. oktoober 1531 Šveits, Kappel am Albis) oli šveitsi usu-uuendaja.
Tema teoloogiat kandsid teises põlvkonnas edasi Heinrich Bullinger ja Johann Calvin, kusjuures Calvin lähenes luterlusele.
Ta oli Martin Lutherist vähem populaarne, kuid andis reformatsiooni õpetusse siiski märkimisväärse panuse.
Nimi.
Zwingli ristiti Augsburgi püha Ulrichi järgi. See nimi tähendab algselt ligikaudu 'pärandilt rikas'. Zürichi rae protokollides nimetatakse teda "Meister Uolrich". Tema hüüdnimi oli arvatavasti "Ueli" või "Uoli". Üliõpilasena kasutas Zwingli selle nime ladinapärast kuju "Udalricus".
Hiljem hakkas Zwingli oma tõlgete ja kirjade all kasutama nimekuju "Huldrychus" (saksa sõnast, mis praeguses kirjaviisis kirjutatakse "huldreich" 'armurikas, armuline'. Tema eesnime kasutatakse praegu sageli kujudel "Huldrych" ja "Huldreich".
Perekond.
Ulrichi vanemad olid Johann Ulrich ja Maria Bruggmann. Ulrich oli nende 11 lapsest kolmas.
Haridus.
Zwingli kasvas üles oma onu, Konstanzi piiskopkonna preestri ja tolle konkubiini juures koos nende lastega. Ta õppis Bernis ja Viini ülikoolis seitset vaba kunsti ning sai suurepäraseks humanistiks. Aastal 1502 lõpetas ta Thomas Wyttenbachi õpilasena teoloogiaõpingud.
Glarus.
Aastal 1506 sai Zwinglist Glaruse kogudusepreester. Sellena osales ta glaruslaste sõjakäikudest paavsti eest prantslaste Lombardias 1512–1515, mille eest ta sai aastani 1517 paavstilt iga-aastast pensioni 50 kuldnat. Ta tegeles humanistlike uuringutega ning seejärel uuris hoolega Rotterdami Erasmuse poolt äsja välja antud kreekakeelset Uut Testamenti, jõudes järeldusele, et kiriku õpetus pole mõningates punktides Uue Testamendiga kooskõlas. Peale selle ühendas teda Erasmusega sõjavastasus.
Zwingli leidis, et igaüks peab Piiblit ise tõlgendama, ja kritiseeris katoliku kiriku kuritarvitusi.
Einsiedeln.
Aastal 1516 kutsus Diebold von Geroldseck ta jutlustajaks Einsiedelni kloostrisse, mis oli palverännakute sihtkohaks. Varsti hakkas ta jutlustama "palverännakute ja teiste kuritarvituste vastu", samuti aastal 1518 Šveitsi ilmunud paavstliku indulgentsidemüüja Bernardin Samsoni vastu. Ta kutsus koguni Sitteni piiskoppi ja Konstanzi piiskoppi üles kirikut jumalasõna juhatusel parandama. Samal ajal aga asus ta ka oma kogemuste põhjal Itaalia-sõjakäigust võitlusse šveitsi rahvast demoraliseeriva Prantsusmaa, Milano ja paavsti palgasõduritena kasutamise vastu. Lombardias toimunud sõjas osalemise järel võttis ta üle Erasmuse veendumuse: "Sõda tundub mittekogenutele magus." ("Dulce bellum inexpertis")
Zürich.
Et ka Zürichi valitsus oli palgasõdurluse vastu, tõi see hoiak talle Zürichi Grossmünsteri asepreestri ("Leutpriester") mõjuka ameti, millesse ta 1. jaanuaril 1519 astus. Oma lihtsates, selgetes, üldarusaadavates jutlustes jätkas ta evangeeliumide tõlgendamist. Kõikidele linna ja maa jutlustajatele anti 1520 korraldus jutlustada kooskõlas evangeeliumiga.
Aastal 1522 avaldas Zwingli oma esimese reformaatorliku kirjutise "Toitude valimisest ja vabadusest", mis oli suunatud paastumise vastu. Selle teose kirjutas ta ühe sõbra paasturikkumise ajendil. Zwingli ise oli "vorstisöömise" tunnistajaks, kuid ei osalenud selles. Ta õigustas seda tegevust, sest paastude pidamine olevat kristlusega vastuolus. Konstanzi piiskopile saatis ta tagasihoidliku, kuid kindlasõnalise palvekirja, milles ta koos kümne kaaslasega kuulutas, et nad on "teinud Jumalaga kindla otsuse evangeeliumi lakkamatult jutlustada" ja taotlesid tsölibaadiseaduste kaotamist. Siis püüdis paavst Hadrianus VI Zwinglit tema vabadust tunnustava kirjaga takistada astumast uusi samme katoliku kiriku vastu.
Kui nüüd dominiiklased Zürichis süüdistasid Zwinglit ketserluses, kutsus raad (Suur Nõukogu) kõiki teolooge, kes võiksid Zwinglit ümber veenda, Zürichisse 29. jaanuaril 1523 disputatsioonile (1. Zürichi disputatsioon) Zwingli poolt esitatud teeside üle. Disputatsioonil viibis ligi 600 vaimulikku ja ilmalikku inimest. Et piiskopi saadikutel, sealhulgas Johann Fabril, ei olnud Zwingli teeside vastu tuua midagi peale püha pärimuse ja kirikukogude autoriteedi, tunnistas Zürichi raad võitjaks Zwingli.
Teisel, 26.–29. oktoobril 1523 peetud disputatsioonil vaieldi peaaegu 900 Šveitsi eri kohtadest tulnud tunnistaja ees "pilditeenistuse ja missa" üle. 2. Zürichi disputatsiooni aluseks oli jutlus piltide austamise vastu ning sellest tulenevast pildirüüstest. Otsustati, et pildid eemaldatakse, ent see ei toimu kohe, vaid poole aasta jooksul, et rahvast saaks edasiste jutlustega selleks pöördeks ette valmistada. See pildirüüste tõi muuhulgas kaasa ittingeni pildirüüste ("Ittinger Sturm"). Kolmanda disputatsiooni (13. ja 14. jaanuar 1524) järel kõrvaldati ka missa.
Veel samal aastal, 19. aprillil 1524 abiellus Zwingli 33-aastase lesknaise Anna Meyeriga (sündinud Reinhard), kellega ta oli juba varem mitteametlikus abielus kokku elanud.
Reformatsioon Zürichis ei puudutanud üksnes religiooni: raad korraldas Zwingli nõuandel ümber, kooli, kiriku ja abielu ning andis välja komblusseadusi. Zwinglil ei olnud poliitilist ametit, kuid tal suur mõju, sest raad teadis, et rahvas võtab Zwingli jutlusi kuulda.
Aastal 1525 andis Zwingli välja oma usutunnistuse "Tõelisest ja võltsist religioonist", mille ta saatis Prantsusmaa kuningale François I-le. Olles paljudes punktides ühel nõul Martin Lutheri ja teiste saksa reformaatoritega, oli Zwingli liturgia suhtes siiski radikaalsem ja hülgas "Kristuse ihuliku kohalolu armulauas". Aastaks 1525 oli reformatsioon ja jumalateenistuse reform Zürichis lõpule viidud.
Armulauda pühitseti mõlemal kujul Jeesuse Kristuse mälestuseks. Pildid, missad ja tsölibaat kaotati. Seati sisse reguleeritud vaestehoolekanne. Seda finantseeriti sekulariseerimisel vabanenud rahast. Samuti asutati 1525 Grossmünsteri juures "Propstei", teoloogide õppeasutus. Seal õpiti Piibli-eksegeesi, et selle tulemusi saksakeelsetes jutlustes rahvale ette kanda. Eesmärgiks oli rahva lähendamine Piiblile. Zwingli oli Zürichi kiriku juht (eestseisja, "Antistes").
Zwingli nägi ette kiriku ja riigi tihedat koostööd ning nägi selles võimudele tõsist kohustust. Ta kuulutas, et võimud, kes ei taha võtta kriteeriumiks Kristuse juhtnööre, võib "Jumalaga tagandada".
Hesseni maakrahv Philipp Suuremeelne, kes jagas Zwingli kaugeleulatuvaid poliitilisi vaateid, korraldas oktoobris 1529 "Marburgi armulauatüli" lahendamiseks Marburgi lossis Marburgi religioonikõnelused, millel Luther Zwingli seisukohad järsult tagasi lükkas. Sellega nurjus teoloogilistel põhjustel keisri ja paavsti vastane protestantlik liit.
Ent üha julgemaks muutusid südamesõpradest maakrahvi ja Zwingli plaanid. Viimase õhutusel tegi Philipp 1530 peaaegu hulljulge plaani "liiduga Aadria merest Beldini ja ookeanini maailma päästmiseks Habsburgide haardest". Zwingli oli juba jaanuaris 1528 disputatsioonil Bernis ka Berni kantoni reformatsiooni poole võitnud. Aga pärast seda, kui esimese Kappeli maarahuga 1529 paistis, et ähvardav Zürichi kantoni ja viie vana kantoni vahelise ususõjaoht on kõrvaldatud (küll relvajõul evangeeliumi levitamist pooldava Zwingli soovide vastaselt), puhkes ometi 1531 teine Kappeli sõda Zürichi ning katoliiklike kantonite Luzerni, Uri, Schwyzi, Unterwaldeni ja Zugi vahel.
Ulrich Zwingli tõlkis tihedas koostöös Leo Judiga Piibli. See tõlge on tuntud Zürichi Piibli nime all.
11. oktoobril 1531 kaotasid zürichlased Kappeli all ja Zwingli ise sai lahinguväljal surma. Järgmisel päeval lohistati surnukeha tuleriidale ja tuhk puistati tuulde. Alles 1838 püstitati talle Kappelis ja 1885 Zürichis mälestussammas.
Zwingli oli tolerantne, vaga ja omakasupüüdmatu mees, kes paistis silma nii teadmiste kui ka praktikameele poolest, mis tegi ta võimeliseks mastaapseteks poliitilisteks kombinatsioonideks. Nõnda kaasas ta kirikutööle ka ilmikuid (prohvetlus). Tema tegevuse varjupoolele kuulub aga suhtumine anabaptistidesse. Alles 2004 toimus lepituskoosolek Zürichi reformeeritud kristlaste ja anabaptistide vahel.
Zwingli reformatsioon lähtus teistsugustest eeldustest kui Lutheri reformatsioon. Hoolimata paljudest ühisjoontest oli Zwingli ja Lutheri õpetuse vahel ka selgeid erinevusi. Kui Luther tahtis kõrvaldada kiriku pahesid, mis olid tema arusaamise järgi Piibliga vastuolus (näiteks kauplemine indulgentsidega), siis Zwingli aktsepteeris kirikus üksnes seda, mis on Piiblis sõnaselgelt kirjas. Seetõttu on reformeeritud kirikud veel tugevamalt sõnakirikud kui luteri kirikud: kirikus ei ole mingeid kaunistusi peale Piibli-tsitaatide, puuduvad usutunnistused, liturgia on ainult see, mis Piiblis kirjas on, mõnda aega loobuti isegi muusikast jumalateenistustel, kuigi Zwingli ise oli väga musikaalne.
Erinevalt Lutherist pooldas Zwingli talurahva ülestõusu.
Zwingli järglaseks Zürichis sai Heinrich Bullinger.


Takistussõit.
thumb
Takistussõit on ratsaspordiala, kus hobune ja ratsutaja (koos nimetatakse ratsanik) peavad ületama umbes 15 takistustest koosneva parkuuri ehk võistlusraja võimalikult kiiresti ja ilma vigadeta. Viga võib endaga kaasa tuua karistuspunkte, karistussekundeid või halvimal juhul ka rajalt kõrvaldamise. Vigadeks peetakse takistuste maha ajamist (4 karistuspunkti), hobuse tõrkumist ehk keeldumist hüppest (esimene kord 4 karistuspunkti, teine kord kõrvaldamine rajalt), ette määratud aja ületamist (1 karistuspunkt iga alanud 4 sekundi eest, ümberhüpetel 1 karistuspunkt iga sekundi või alanud sekundi murdosa eest), takistuste ületamist vales järjekorras ja kukkumist.
Spordiala on pärit Iirimaalt, kus ta on välja kasvanud rebasejahitraditsioonist.
Takistussõit on olümpiaala alates 1900. aasta Pariisi olümpiamängudest (järgmine kord oli 1912. aasta Stockholmis, sellest ajast jäänud tänapäevani).


Ratsasport.
Ratsasport on sport, kus sõidetakse hobustega võidu ratsa.
Ratsasport kuulus antiikolümpiamängude kavva esimest korda 680. aastal eKr, mil võisteldi kaarikusõidus ja võidujooksus. Tänapäeval on olümpiamängude kavas kolm ratsutamisala, mis kujunesid lõplikult välja 19. sajandil.
Ratsutamisalade kujunemises mängis suurt rolli sõjavägi, sest neil oli vaja, et hobused suudaksid läbida pikki vahemaid erinevates oludes (kolmevõistlus) ja et neid oleks võimalik kasutada paraadidel (koolisõit). Suurbritannias laialt levinud rebasejahist, kus hobuste seljas liikunud jahimeestel oli vaja hüpata üle hekkide, kiviaedade ja okste, kujunes välja kolmas olümpiala (takistussõit).
Esimest korda kuulus ratsutamine olümpiamängude kavva 1900. aastal Pariisis, kui võisteldi takistussõidus, sellele järgnes 12-aastane paus ent ootamine tasus ennast ära - 1912. aastal Stockholmis olid kavas juba kõik kolm ratsutamisala. Märkimisväärne on, et kuni 1952. aastani tohtisid olümpiamängudel osaleda vaid meestest ratsaväeohvitserid. Pärast seda see nõue tühistati ja nüüd võistlevad mehed ja naised ühises arvestuses, olümpiamedalistiks loetakse ka selle võitnud hobust.
Rahvusvaheline Ratsaspordi Föderatsioon (FEI) asutati 1921. aastal ja tänapäeval kuulub sinna 135 liikmesriiki.


Ajatolla.
Ajatolla (araabia keeles آية الله "āyat allāh" 'Jumala märk'; pärsia keeles آیت‌الله) on šiiitide kõrge vaimulik tiitel.
Kõrgem tiitel on üksnes suurajatolla.


Ratsutamine.
Ratsutamine on liikumine looma (tavaliselt hobuse, aga ka eesli jmt.) seljas istudes.
Hobusega sõidul eristatakse sammu kõndimist, traavi ja galoppi.
Ratsutamisega on seotud ka mitmeid spordi alasid. Ratsasport kuulub ka olümpiamängude kavasse.


'Alī Khāmene'ī.
Ajatolla Seyyed ‘Alī Khāmene'ī (pärsia keeles: آیت‌الله سید علی خامنه‌ای) (sündinud 15. juulil 1939 Mashhadis) on Iraani kõrgeim juht.
Ülemjuhi kohale valiti ta pärast ajatolla Khomeynī surma, kui ekspertide nõukogus olid läbi kukkunud ettepanek seada sisse kolmeliikmeline juhtnõukogu ja seejärel suurajatolla Golpaygani kandidatuur ülemjuhi kohale.
2012. aastal pidas ajakiri Forbes ajatolla Khāmene'ī maailmas mõjukuselt 21. inimeseks.


1640. aastad.
1640. aastad on ajavahemik 1640. aasta algusest kuni 1649. aasta lõpuni.


1630. aastad.
1630. aastad on ajavahemik 1630. aasta algusest kuni 1639. aasta lõpuni.


1620. aastad.
1620. aastad on ajavahemik 1620. aasta algusest kuni 1629. aasta lõpuni.


1610. aastad.
1610. aastad on ajavahemik 1610. aasta algusest kuni 1619. aasta lõpuni.


1557.
1557. aasta (MDLVII) oli 16. sajandi 57. aasta.


Lope de Vega.
Lope de Vega ehk Félix Lope de Vega y Carpio (25. november 1562 Madrid – 27. august 1635 Madrid) oli hispaania kirjanik. Ta oli hispaania draamakirjanduse suurkuju, kirjutades arvatavasti 1500–2500 näidendit, milledest on tänaseni säilinud umbes 425.
Näidendeid.
Eesti keeles on ilmunud Lope de Vega värssdraama "Sevilla täht" ("La estrella de Sevilla"; tõlkinud Ain Kaalep, Loomingu Raamatukogu 45, 1962).


1635.
1635. aasta (MDCXXXV) oli 17. sajandi 35. aasta.


Privaatkeele argument.
Privaatkeele argumendi eesmärgiks on näidata, et ei saa olla keelt, mida räägib ainult üks inimene, mis on oma olemuselt privaatne ja mida põhimõtteliselt mitte keegi peale kõneleja ei saa mõista. Privaatkeele argument on oluline aruteludes keelereeglite, keelelise tähenduse, biheiviorismi, solipsismi ja fenomenalismi üle.
Argument on tihedalt seotud Ludwig Wittgensteini "Filosoofiliste uurimustega", selle struktuur on vaieldav. Üldiselt arvatakse, et argumendi põhiosa on esitatud fragmentides 246–255, 256–258, 265, 281–282, 293, 296–299, 304–309 ja 315.
Wittgensteini järgi on privaatkeelel kaks olulist tunnust. Esiteks osutab see ainult kõneleja sisekogemusele ehk sellele, mida ainult kõneleja võib teada, tema privaatsetele aistingutele. See on keel, milles inimene võib kirja panna või kõnes väljendada oma sisekogemusi omaenda privaatseks kasutamiseks. Selle keele üksikud sõnad osutaksid sellele, mida ainult see inimene võib teada, tema vahetule privaatsele kogemusele. Seega ükski teine inimene ei mõista seda keelt.
Wittgensteini privaatkeele argumendi võib laias laastuks jagada kaheks küsimuseks: kas kogemus on privaatne, ja kas tähendus saab olla privaatne.
Kogemuse privaatsus.
Lause 'kogemus (aisting) on privaatne' võib tähendada kahte asja. Esiteks võib seda mõista nii, et ainult mina võin oma kogemusi teada. Teiseks võib sellest aru saada nii, et ainult minul võib minu kogemus olla. Seega kuulub kogemuse privaatsuse idee juurde kaks mõtet: kogemus on kommunikeerimatu ja kogemus on võõrandamatu. Wittgensteini seisukoht näib olevat see, et kogemus "ei ole" kommunikeerimatu; kogemus on küll võõrandamatu, kuid see pole kogemusele midagi eriomast. Seega võiks kogemuse privaatsus seisneda ainult selle mittekommunikeeritavuses.
Wittgensteini arvates on lause (1) mõttetu ja lause (2) on lihtsalt väär. Lause (1) ei ütle enamat, kui et 'mul on valus'. Teadmisest on mõttekas rääkida siis, kui on ruumi kahtlemiseks ja eksimiseks. Siin on terve hulk erineva loogikaga mõisteid: 'ma tean/arvan/oletan/usun/olen veendunud/püstitan hüpoteesi, et Maa on ümmargune.' Antud juhul on kõrvuti sõnaga 'teadmine' rakendatav hulk muid sõnu, mis erinevad arvamuse kindluse ja usaldusväärsuse poolest. Kui oma aistingu puhul on mõtet rääkida teadmisest, siis peab koos väitega 'ma tean, et mul on valus' olema võimalik näiteks väita, et 'ma arvan, et mul on valus', ma kahtlen, kas mul on valus', 'ma oletan, et mul on valus'. See aga näib olevat intuitsioonivastane ja mõttetu.
Lause (2) on Wittgensteini järgi väär, sest tavaelus inimesed sageli teavad, et mul on valus. Vähemalt lubab seda sõna 'teadma' kasutus. Kui näiteks inimene kukub leekidesse ja karjub, siis on igati loomulik öelda, et me teame, et tal on valus. Öelda, et teised ei või seda teada, on tavakasutusega põhimõtteliselt vastuolus.
Seega ei ole kogemus mingil erilisel viisil privaatne, meie tavakeeles olevad aistinguid tähistavad sõnad ei osuta teistele inimestele mõistetamatul moel meie sisemistele seisunditele. Meie aistinguid ja kogemusi puudutavad sõnad ei ole privaatkeele sõnad. Reaalne psühholoogiline keel ei ole privaatkeel.
Tähenduse privaatsus.
Küsimus tähenduse privaatsusest taandub sisuliselt küsimusele ostensiivse defineerimise võimalikusest. Puhtintuitiivselt tundub, et sõnad omandavad tähenduse ostensiivse defineerimise läbi. "Filosoofilised uurimused" kritiseerivad seda mõtet süstemaatiliselt. Sõnadel on väga erinevaid tähendusi, sõna tähenduse mõistmiseks on vaja seda jälgida erinevates kontekstides (keelemängudes) toimimas.
Wittgensteini järgi on privaatne sisemine ostensioon põhimõtteliselt võimatu. Oletame, et mingi isik peab päevikut mingi kindlat laadi aistingu "S" esinemise kohta. Kas säärasel viisil saab tekkida privaatsõna "S"? Kindlasti ei saa seda sõna defineerida avaliku keele sõnade abil, kuna sel juhul ei oleks "S" enam privaatne. Ainus võimalus on privaatne ostensioon: päevikupidaja osutab niiöelda sisemiselt, oma vaimus aistingule "S" ja paneb kirja, et "S". Kindla osutusseose tekkimiseks on vaja, et päevikupidaja tunneb ka tulevikus selle seose ära. Antud juhul aga puudub õigsuse kriteerium. Seose õigsust ei saa kuidagi kontrollida, kuna päevikupidaja ei saa konkreetset aistingut varajasemaga võrrelda, sest varajasem aisting on juba kadunud. Sellist kontrollimist saab teostada ainult mälu põhjal, mälestuse õigsus vajab aga täiendavat kontrollimist. Tõeline õigustus on aga see, kui mälestust võrrelda millegi mälestusest sõltumatuga, see on aga antud juhul võimatu. Seega ei saa päevikupidaja olla kindel, kas ta seostab sõna "S" õige aistinguga.


Alfred Hitchcock.
Sir Alfred Joseph Hitchcock (13. august 1899 London – 29. aprill 1980 Los Angeles) oli briti filmilavastaja. Alustanud filmi alal 1920 Inglismaal, siirdus ta 1939 Hollywoodi.
Loonud rea psühholoogiliselt sügavaid detektiivfilme ja freudistlike motiividega õudusfilme, millest ei puudunud kentsakas huumor.
Populaarsusest hoolimata ei hinnanud kaasaegsed ameerika filmikriitikud Hitchcocki kõrgelt, tema filmide kunstilise külje tõid esile hoopis prantsuse "uue laine" kriitikud.
Hitchcock ise pidas olulisimaks oma töödest filmi "Linnud", mis põhineb Daphne du Maurier' samanimelisel novellil.
Aastal 1972 anti talle Cecil B. DeMille'i nimeline elutööauhind.
Biograafia.
Alfred Hitchcock sündis 13. augustil 1899 Londonis Leytonstone'is. Teda kasvatati rangete katoliiklike põhimõtete järgi ning ta käis jesuiitide juhitud Saint Ignatius College'is. Hitchcocki isa suri, kui poeg oli ainult neljateistkümneaastane. Ta pidi lahkuma koolist, kuid jätkas õpinguid omal käel. Muuhulgas käis Hitchcock teatris ja kinos ning tutvus USA filmiajakirjadega.
1920. aastal avas Londonis oma stuudio USA filmistuudio Famous Players-Lasky, kuhu Hitchcock sai tööd. Oma töös oli ta nii järjekindel, et juba 1923. aastal oli ta režissööri abi. Kahjuks lõpetas stuudio õige pea oma töö Suurbritannias. Hitchcock võeti seejärel režissööri abina tööle hilisemasse Gainsborough Pictures stuudiosse. Tema karjäär režissöörina algas lõpuks briti-saksa koostööfilmiga "The Pleasure Garden" (1925)
1921. aastal oli Hitchcock tutvunud oma tulevase abikaasa Alma Reville'iga. Viis aastat hiljem nad abiellusid ning neil oli üks tütar, kes sündis 1928. aastal. Alma Reville oli Alfred Hitchcockiga abielus kuni viimase surmani 1980. aastal.
Hitchcocki filmid saavutasid väga kiiresti edu. Enamik tema esimestest filmidest võeti väga hästi vastu, kuigi paljud olid häiritud Hitchcocki ebatüüpilisest stiilist. Algusest peale oli tema filmide teemaks mõrvad, kahtlustused, isegi seksuaalne külgetõmme.
1929. aastaks, kui Hitchcock tegi oma esimese helifilmi, "Šantaaž" ("Blackmail"), oli ta teinud üheksa tummfilmi ning tunnustatud kui parimaid briti režissööre. Sellele järgnes kolmteist helifilmi, kuni Hitchcock 1939. aastal Ameerikasse siirdus, lootes leida seal rohkem loominguvabadust. Tema esimene Ameerikas tehtud film, "Rebecca", võitis Oscari parima filmi eest 1940. aastal.
1943. aastal valmis Hitchcockil film "Kahtluse vari" ("Shadow of a Doubt"). Film oli tema filmidest esimene, mille tegevus toimus Ameerikas. Filmi peetakse tänapäeval üheks parimaks tema töödest, ning see oli ka tema enda lemmik.
USAs valmis Hitchcockil kokku 22 filmi, kuni 1960. aastal ilmus "Psühho" ("Psycho"). See oli Hitchcocki kõige edukam film, mis tõi sisse 16 miljonit dollarit ning millega ka kriitikud rahul olid. Järgmine film, "Linnud" ("The Birds"), tuli 1963. aastal ning seda peetakse Hitchcocki väga edukatest töödest viimaseks, kuigi ta tegi pärast seda veel viis filmi. Neist viiest tõusevad esile "Marnie" (1964) ja "Meeletus" ("Frenzy") (1972).
Välislingid.
Hitchcock, Alfred
Hitchcock, Alfred
Hitchcock, Alfred


Ametiühing.
Ametiühing on isikute ühendus, mille eesmärgiks on töötajate õiguste ja huvide esindamine ja kaitsmine suhtluses tööandjaga või ka laiemate poliitiliste ja seadusandlike eesmärkide saavutamiseks.
Demokraatlikes riikides rajanevad ametiühingud enamasti demokraatlikel põhimõtetel, teisal (Nõukogude Liit, Hiina) kontrollib ja juhib neid riik.


Lumelauasõit.
pisi
Lumelauandus on talispordiala, mille harrastajad kinnitavad oma jalgade külge puust laua (lumelaua) ning sõidavad sellega mööda lumiseid mäekülgi alla.
Lumelauaga sõitmine on sarnane suusatamisele.
Lumelauduri varustuse hulka kuuluvad lumelaud, saapad, sidemed ning talveriietus. Alates 1998. aastast on lumelauasõit taliolümpiamängude kavas.
Sõidustiilid.
Sõitmine jagatakse alastiilideks, millest igaühele sobib veidi erinev laua disain.
"Freeride" ehk vabasõit.
Vabasõidu eesmärgiks on lihtsalt lõbu pärast mäest alla sõites lõbustada. Enamik lumelaudureid ongi jäänud selle stiili juurde. Vabasõidust on arenenud "Extreme Snowboarding" ehk Ekstreemlumelauandus.
"Freeride" on märkimisväärselt mõjutatud surfimisest, eesmärk on jätta lumme võimalikult puhtaid jooni.
"Freestyle" ehk vabastiil.
Vabastiili harrastajad eelistavad veeta suure osa ajast õhus, kasutades selleks kaldteid ja renne. Tavaliselt on vabastiilis kasutatavad lauad lühemad (130–170 cm) ning laiemad, valmistatud fiiberklaasist, mis annab soovitud paindlikuse takistuste äärel. Kasutatakse ka pehmemast materjalist saapaid, et sooritada järsemaid pöördeid.
Vabastiili on suuresti mõjutanud rulluisutamine. Mitmetes lumelauaparkides on platsid, mis imiteerivad just rulluisuparke koos vastavate hüppevõimalustega.
"Alpine" e. Alpisõit.
Võrreldes teiste stiilidega, tegelevad sellega väga vähesed. Alpilaudurid kasutavad pikemaid peenikesi laudu ning nende jäigad saapad meenutavad suusasaapaid. Nendega sõidetakse põhiliselt slaalomit.
Lauad.
Lumelaud on põhiline varustus lumelauasõidus. See on laud, mis on disainitud sõitja jalgade alla kinnitamiseks. Sellega sõidetakse mööda mäenõlvasid, keppe ei kasutata.
Erinevates stiilides kasutatavad lauad varieeruvad. Pikemad lauad pakuvad suuremat kiirust ja stabiilsust, lühematega on parem manööverdada ja hüpata. Painduva lauaga on hea järsemaid kurve võtta, ent suurtel kiirustel hakkab see võbisema.
Enamus lumelaudu valmistatakse puusüdamikust, mis kaetakse fiiberklaasiga. Laua esiots on kergelt üles keeratud, et see saaks lumel paremini libiseda. Ka tagumine ots võib olla üles keeratud, olenevalt sellest, kui palju selle laua omanik kavatseb tagurpidi sõita.
Põhi on kaetud spetsiaalse plastikuga ning mõnel juhul immutatud vahaga, et laud paremini libiseks. Laua äärtes on peenike terasriba. Lumelaua pealmisel osal on tavaliselt mitmesugune graafika, mille eesmärk on kliente ostma meelitada. Laual olevad pildid võivad olla ka äärmiselt isikupärased ning paljud lumelaudurid panevad selle disainile suurt rõhku.
Sidemed.
Lumelaua sidemed võivad olla kas kõvad või pehmed, olenevalt saapa tüübist, mida nende kandmiseks vaja läheb. Kõvade sidemete puhul on saapad ja sidemed sarnased suusaklambritele, pakkudes suuremat stabiilsust ja kontrolli laua üle. Pehmed saapad meenutavad pigem talvesaapaid ning annavad vajaliku mugavuse hüpeteks ja maandumisteks.
Erinevalt suusaklambritest ei avane lumelauasidemed kukkumisel automaatselt. See süsteem arendati suusatajatele, et vältida raskeid õnnetusi, kui kukkumisel tiritakse suusad mitmes suunas. Lumelauduritel seda aga vaja ei lähe, kuna jalad on kindlas asendis koos. Enamgi veel, niimoodi jääb ära juhita lumelaua sõit allamäge. Sidemed vabastatase käsitsi. Lumelaud võib olla lühikese rihmaga kinnitatud sõitja esijala külge, et laud rängematel sõitudel peremehest lahku ei läheks.
Sidemed ei ole rangelt lumelaua osa, ometigi on neid vaja selle kasutamiseks. Sidemed (klambrid) on laua külge kinnitatud ning saabastes jalad püsivad sidemetes mitme erineva süsteemiga. Kanna taga mööda sääremarja on jäik tugi "highback" ehk “kõrge selg”. Selle disainis Flite Snowboards 80-ndate keskel ning see aitab lauda paremini taha kallutada.
Ajalugu.
Konkreetset lumelaua leiutamise au kellelegi ei omistata. Kelgutaolise esemega mäest alla sõitmine on tegelikult asi, mille võis igaüks välja mõelda. Seepärast poleks aus mõnda üksikut inimest esile tõsta.
Siiski oli isikuid, kes mängisid lumelaua arengus olulist rolli.
Üks neist oli M.M. “Jack” Burchett. 1929 aastal lõikas ta endale vineerist lauatüki ja kinnitas oma jalad riidetükkide ja hobuseohjadega sinna külge. Tema tuligi lagedale ühe esimese “lumelauaga”. Enne järgmist sammu möödus vahepeal 30 aastat. Alles 1965 leiutas Sherman Poppen, keemiliste gaaside insener, kingituseks oma tütrele snurferi (nime leiutisele pani tema naine). Ta kinnitas kaks suuska kokku ning pani esiosa külge nööri, et sõitja saaks sealt kinni hoida.
Paljud tema tütre sõbrad tahtsid samuti snurferit ning peagi alustati selle masstootmist. 1966. aastal müüdi seda üle poole miljoni, ent seda võeti siiski kui lastele mõeldud mänguasja. Poppen korraldas selle uue lauaga võistlusi ning nedel osales ka Jake Burton, kes asjast tõsiselt huvitus. Tal ei olnud võimalust surfida (vanemad ei ostnud talle lauda) ja seepärast tegeles ta snurferiga.
Dimitrije Milovich hakkas 1969. aastal lumelaudu tegema. Talle tuli see idee, kui ta sõitis kolledžis kandikuga mäest alla. Tema lumelauad baseerusid snirferil ning töötasid suuskadega sarnaselt. 1972 asutas ta firma nimega “Winterstick” ning tema lumelauad kogusid tuntust. 1977. aastal hakkas Jake Burton, nüüd ülikooli lõpetanud, teenima raha, ehitades mitmesuguseid snurferi variatsioone. Tema esimesed lauad olid tehtud lamineeritud puust. Ta võitis snurferivõistluse, kasutades enda kujundatud lauda, millel oli esimese jala jaoks kinnitus. See võimaldas lauda paremini juhtida ning andis kaasvõistlejate ees eelise. Paralleelselt Burtoniga hakkas lumelaudu tegema ka Tom Sims. Ta oli huvitatud ruladest ning üritas sõita “lumelauaga”, mille ta oli valmistanud tööõpetuse tunnis. Sims liimis puutüki ühele poolele tüki vaipa ning teisele alumiiniumplaadi. Koos oma sõbra Chuck Barfoot'iga valmistasid nad garaažis rulasid ja lumelaudu.
Ametlikult oli Burton esimene, kes kombineeris lumelauale suuskade tehnoloogiat aastal 1980. Nende uus prototüüp oli tehtud materjalist P-Tex. Samal aastal sõlmis Sims lepingu firmaga Vision Sports, mis teda finantseeris. Barfoot jäi kõrvale ning ta üritas ebaedukalt oma firmat luua.
Aastal 1982 peeti USA's Woodstocki lähedal Suicide Six kuurordis esimene siseriigiline lumelauavõistlus. Võistlejate eesmärk paistis olevat “ellujäämine”, sest võisteldi jäisel ning järsul rajal “The Face”.
Aastal 1985 oli üksnes kolmekümne üheksas suusakuurordis (ligikaudu 600st) lumelauad lubatud. 80ndatel hakati välja andma ka lumelauaajakirju – “Snowboarder” 1981, “Absolutely Radical” 1985 (hiljem muutis oma nime “International Snowboarding Magazine”). 1986 mängis prantuse lumelaudur Regis Rolland filmis “Apocalypse Snow” ning see vallandas lumelauavaimustuse Euroopas. Korraldati mitmeid kohalikke üritusi nagu Šveitsi Meistrivõistlused St. Moritz'is. Lumelauandus muutub aina populaarsemaks.
1994 kuulutati lumelauasõit olümpiaspordiks. Nüüd sai sellest lõpuks tõeline võistlussport, mitte lihtsalt mööduv hullus. 1998 taliolümpial oli lumelaud esimest korda võistluskavas. Sellega kaasnes ka skandaal. Kanada lumelaudur Ross Rebagliati võitis slaalomi kuldmedali ning pidi andma uriiniproovi. Proov sisaldas 17.8 nanogrammi milliliitri kohta mariuhaanat. Rebagliati väitis, et ta pole juba kaua aega mariuhaanat kasutanud ning et see annus sattus tema vereringesse ilmselt peol suitsu sisse hingates. Kuldmedal võeti talt ära ent anti hiljem tagasi. Sel sündmusel olid halvad tagajärjed kõikidele lumelauduritele. Paljudel inimestel tekkisid eelarvamused, et lumelaudurid kasutavadki kogu aeg narkootikume.
Aastal 1996 lasi Mike Hatchett välja video “TB5”, milles näidati kuulsaid lumelaudureid nagu Noak Salasneck ja Johan Olofson. Film tehti Alaskal ning sõitjad tegid uskumatuid trikke.
Nüüdseks võtab lumelauandus enda alla väga suure osa talvesprodist, enamus suusakuurorte lubavad lumelaudadega sõita. See on muutunud kõigi poolt vastuvõetavaks spordialaks.


Extensible Messaging and Presence Protocol.
Extensible Messaging and Presence Protocol (XMPP) (varasema nimega Jabber) on avatud XML-põhine protokoll, mis on mõeldud sõnumite saatmiseks ja suhtlemiseks internetis.
Jabberil põhinev tarkvara jookseb tuhandetes serverites ning vastavalt Jabber Software Foundationi pressiteatele kasutavad seda kümned miljonid inimesed üle maailma.
Jeremie Miller alustas projekti 1998. aastal; selle esimene suurem väljalase toimus aastal 2000. Projekti põhiliseks tulemuseks on jabberd, server, millega kliendid saavad vestlemiseks ühendada. See server saab luua privaatse Jabber-võrgu (näiteks tulemüüri taga) või ühineda globaalse Jabberi võrguga.
Jabberis etendavad tähtsat osa lüüsid. Need lubavad kasutajal siseneda teisi protokolle kasutavatesse võrkudesse nagu AIM ja ICQ (kasutavad protokolli OSCAR), MSN ja Windows Messenger (kasutavad.NET-sõnumiteenust), SMS ning E-post. Erinevalt teistest mitut protokolli toetavatest klientidest (näiteks Trillian ja Gaim) tagatakse Jabberis selline ühilduvus serveri tasandil seal asuva spetsiaalse lüüsi abil. Iga Jabberi kasutaja saab end registreerida sellise lüüsi kasutajaks, andes vajalikud andmed vastavasse võrku ühendamiseks, ning seejärel suhelda kasutajatega selles võrgus, nagu nad oleksid Jabberi kasutajad. See tähendab, et iga klienti, mis toetab täielikult Jabber protokolli, saab koodi lisamata kasutada ühendamiseks võrkudesse, mille jaoks on serveris lüüs loodud.
Jabberi protokoll, mida nüüd hooldab Jabber Software Foundation, on IETF poolt aktsepteeritud standardprotokollide hulka XMPP nime all. Seda peetakse sõnumisaatmise standardprotokollide hulgas konkureerivaks SIMPLE-protokolliga. Siiski on XMPP orienteerunud rohkem laiahaardelisema keskkonna pakkumisele.
Jabberi protokolli kasutab ka Google Talk, mis on Google'i otsesuhtlusprogramm, kuid Google julgustab oma kasutajatel tarvitada ka teisi Jabberit toetavaid programme, nagu näiteks Gaim-i.


Pythagoras.
Pythagoras (Πυθαγόρας; umbes 580 eKr – 500 eKr) oli vanakreeka filosoof ja matemaatik, pütagoorlaste koolkonna rajaja.
Diogenes Laertios ja Cicero kinnitavad, et Pythagoras leiutas esimesena sõna "philosophia", et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks ("sophoi") kutsuda.
Talle on omistatud Pythagorase teoreemi tõestamine, kuid peetakse tõenäoliseks, et selle teoreemi tõestas tegelikult mõni hilisem pütaagorlane. Teoreem ise – täisnurkse kolmnurga kaatetitele ehitatud ruutude pindalade summa võrdub hüpotenuusile ehitatud ruudu pindalaga – oli tuntud juba ammu enne teda babüloonia ja egiptuse matemaatikas.
Ta ema oli Pythais Samoselt ja isa Mnesarchos, foiniikia kaupmees Tüürosest.
Ta oli arvatavasti Pherekydese õpilane ja sai mõjutusi Anaximandroselt. Ta lahkus Samoselt, sest talle oli vastuvõetamatu türann Polykratese valitsus, ning reisis tõenäoliselt Egiptuses ja Babüloonias. Püsivamalt elas ta Lõuna-Itaalias Krotonis, kus rajas usulis-eetilise ühingu taolise kooli. Ta oli esimene idealistlik kreeka filosoof.
Ühing tegutses Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Poliitikas pooldas see demokraatiavastast, aristokraatlikku suunda, kuid nõudis oma liikmeilt kommete ranget täitmist, askeesi ja varaühisust. Ühingusse olevat kuulunud ka naisi.
Juba eluajal austati Pythagorast pooljumalana. Pärast surma tekkis tema kohta palju legende. Nii näiteks omistasid pütagoorlased kõik oma avastused matemaatika vallas koolkonna rajajale, Pythagorasele.
Oma koolkonna kaudu on Pythagoras avaldanud järelpõlvedele tugevat mõju. Koolkond püsis uuspütagoreismi kujul seni, kuni kristlus ülejäänud maailmavaated põlustas.
Pythagoras määras helide arvsuhteid monokordi abil.
Pythagoras oli antiikolümpiamängude kahekordne rusikavõitluse võitja.


Dasht-e Lūt.
Dasht-e Lūt (pärsia دشت لوت) on kõrb Iraani kiltmaal Z̄āgrose mägedest kirdes. Osalt liivakõrb.


Vagula järv.
Vagula järv on järv Võru maakonnas Võru linnast 2 km lääne pool. Selle pindala on 518,7 hektarit.
Ta pikkus ida-lääne suunas on 4,6 km, laius ligi 1,7 km. Kõige sügavam (11,5 m) on järv keskosast kagu pool (keskmine sügavus 5,3 m). Järve veetaset alandati 1934 üle 1 m. Praegu on järve kõrgus merepinnast 69,2 m. Vagula kaldad on madalad, kohati lausad, põhja, ida ja lääne pool enamasti liivased, kohati kruusased või klibused, lõunas ja kirdenurgas lubimudased. Põhja pool leidub ka turbakallast. Suurem asula Vagula ääres on loodekaldal paiknev Järvere, seal on endise Võru metsamajandi keskus ja looduskaitse alla kuuluv park. Järve põhi on kalda lähedal enamasti liivane või kruusane, järve kaguosas on Liivapealseks nimetatav ulatuslik liivase põhjaga ala. Sügavamal on põhi kaetud mudaga, milles paiguti leidub limuste kodasid ja järve põhjaosas 3-6 m sügavusel järvemaaki. Järvest on leitud mammuti ja ürgveise luid.
Järv on suure valgala ja tugeva läbivooluga. Järve voolavad Võhandu e. Pühajõgi, Kondi oja, Kivioja, Üra oja, lisaks pisemad kraavid ja kaldaallikad. Järve kirdesopist lähtuv Võhandu jõgi viib (nn. Itaalia kanali kaudu) Vagula vee Peipsisse.
Järve vesi paistab vähe läbi. Olulist temperatuurikihistust ei ole, kuid põhjalähedane veekiht on väga hapnikuvaene.
Taimestik kattis 1952 viiendiku järvepinnast. Füto- ja zooplankton on rohke ja liigirikas. Viimaste hulgas leidub haruldusi. Põhjaloomastikku oli 1952. a. keskmiselt; on leitud haruldusi. 19. sajandi lõpul oli järv väga vähirikas; vähikatk jõudis siia 1898 ja hiljem vähistik ei taastunud.
Järve kalastik on liigirikas. Kõige ohtramad on latikas, ahven ja särg; leidub hauge, kohasid, säinaid, linaskeid, kiisku, viidikaid, rünte, hinke, vingerjaid, luukaritsaid, teibe, turbi, jõeforelle, vikerforelle, ojasilmu, lepamaime ja isegi peipsi siigu. Siit on saadud kuni 7 kg raskusi kohasid ja 14 kg raskusi hauge.
Veelinnustikult on Vagula vaesem kui Tamula järv. Siin pesitsevad tuttpütt, lauk, sinikael, piilpart, rootsiitsitaja ja teised linnud.
Vagula on Võru elanike armastatud ujumis- ja puhkekoht.
Kasutatud kirjandus.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977


Liiv.
a>me liivakivi koosneb kõige suurema kvartsisisaldusega liivast Eestis.
Liiv on purdsete, mille terasuurus on 0,0625...2 mm (Wentworthi lõimiseskaala).
Alternatiivsed definitsioonid.
On ka teisi liiva definitsioone. Varem Eestis kasutatud klassifikatsiooni järgi oli liiva terasuurus 0,1...1 mm. Briti klassifikatsiooni järgi jääb liiva terasuurus vahemikku 2...600 μm ehk 0,002...0,6 mm. Ka mullateaduses esineb geoloogilisest erinevaid liiva definitsioone. Rahvusvaheliselt levinuima definitsiooni kohaselt jääb liiva terasuurus vahemikku 0,02...2 mm. USDA ("United States Department of Agriculture") järgi on liiva terasuuruseks 0,5...2 mm.
Liigitus terasuuruse järgi.
Liivast jämedamat purdsetet nimetatakse kruusaks ning peenemat aleuriidiks. Sõltuvalt valdavast terasuurusest jagatakse liivad ülijämedateks (1...2 mm), jämedateks (0,5...1 mm), keskmiseteralisteks (0,25...0,5 mm) ja peeneteralisteks (0,0625...0,25 mm). Tihti jagatakse liivad lihtsalt jämeliivaks ja peenliivaks. Selle järgi on jämeliiv purdsete valdava terasuurusega 0,5...2 mm, milles võib peenemat ja/või jämedamat fraktsiooni leiduda alla 50% sette mahust. Peenliiv on purdsete valdava terasuurusega 0,0625...0,5 mm, milles võib peenemat ja/või jämedamat fraktsiooni leiduda alla 50% sette mahust.
Mineraalne koostis.
Mineraalse koostise alusel eristatakse monomineraalset ja polümiktset liiva. Monomineraalne liiv koosneb ühest, polümiktne aga mitmest mineraalist. Levinuim monomineraalne liiv on kvartsliiv. Kvarts ongi liivades enamasti valdavaks mineraaliks. Teised olulisemad liiva moodustavad mineraalid on päevakivid, vilgud, amfiboolid, pürokseenid, glaukoniit ja ka mitmesuguste kivimite purdosakesed.
Tsementeerunud liiva nimetatakse liivakiviks. Liivakivi värvus oleneb mineraalide, tsementeeriva aine ja ka liivakivi katva õhukese pigmendikihi värvusest. Päevakivirikast liivakivi tuntakse arkoosina. Kvartsliiv on valge ja seda kasutatakse näiteks klaasi tootmiseks. Liivakivi võib olla ka näiteks rohelist värvi. Põhja-Eesti paekaldas ehk Balti klindis on näha rohelise glaukoniitliivakivi kiht.
Settimine.
Liiv võib settida väga mitmesugustes tingimustes ning erinevais kohtades. Enamik Eesti liivast on settinud mandrijää sulamisveest. Peaaegu kogu Lõuna-Eesti aluspõhja ülemise osa ehk pealiskorra moodustab Devoni liivakivi. Liiv on ka oluline moreeni ehk liustikusette koostisosa.
Kasutamine.
Liiv on tähtis ehitusmaterjal ning tööstuslik toore. Liiva kasutatakse nii betooni kui ka krohvi valmistamisel.
Võimalikke kasutusi on muidugi veel, näiteks liivakotid tulvavete tõkestamiseks või sõjanduses kaitseks käsitulirelvade kuulide eest. Liiv leiab kasutamist ka pindade puhastamisel (liivapuhur).
Kui liiva niisutada, hoiab ta veemolekulide vahel tekkivate sidemete tõttu paremini vormi. Niiske liivaga meeldib mängida lastele. Ka algajatele Vikipeedias soovitatakse esimesed katsetused teha liivakastis.


Antiik.
Sõna "antiik" kasutatakse eesti keeles tihti lühivormina sõnade "antiikaeg" ja "antiikkultuur" asemel.
Antiik võib tähendada ka vanakraami.


Animism.
Animism (ladina keeles "animus" hing, vaim) on hingeusk, usk elusolendite ning elutute esemete (sealhulgas taeva ja maa) ja loodusnähtuste hingestatusesse.
Mõiste võttis kasutusele briti antropoloog Edward Burnett Tylor 1871 aastal ilmunud teoses "Primitiivne kultuur". Tylori väitel esineb teatud koguses animismi kõikides usundites.
Animismi peetakse üheks varaseimaks religiooni vormiks, mis esines juba paleoliitikumis.
Monoteismieelsetes usundites kasutati palju tõrje- ja kaitsemaagiat.


Kosmopolitism.
Kosmopolitism (kreeka keelest "kosmopolitēs" 'maailmakodanik') on mõtteviis, mille kohaselt ei ole tähtsust isiku rahvusel, usul ega päritolul.
Kosmopolitism ei ole kindlapiiriline ideoloogia ega usk, kuid toetab enamasti demokraatlikku globaliseerumist, ühist suhtlemiskeelt, ühisvaluutat, universaalset haridus- ja tervishoiusüsteemi, viisavabadust jne.
Antiikajal väljendas kosmopolitism rahulolematust polise piiratuse vastu; renessansi- ja valgustusajastul feodaalse killustatuse ning eraldatuse vastu. Kapitalismi ajal kajastub kosmopolitismis ka patsifism: sõdades nähakse natsionalismi avaldust või suurriikide ülemvõimutaotlusi.


Braunau Inni ääres.
Braunau Inni ääres on linn Ülem-Austria liidumaal, mis asub Austria loodeosas. Linn asetseb umbes 90 kilomeetrit Linzist läänes ja umbes 60 kilomeetrit Salzburgist põhjas, Braunau on väga lähedal Saksamaa piirile. Aastal 2001 elas seal 16 400 inimest.
Braunaud esmamainiti umbes 810. aastal ja linna staatuse sai juba 1260. aastal, seega on ta üks vanimatest linnadest Austrias. Ajalooliselt oli see linn sõjaliselt kindlustatud ja oli väga tähtis kaubanduslinn. Inni jõe tõttu oli seal tihe laevaliiklus ning peamiselt kaubeldi soolaga. Ajaloo vältel on Braunau kuulunud isegi Baierile - enne 1779. aastat ja aastail 1809-1816.
Braunaus asub ka kuulus 99 meetri kõrgune kirikutorn, mis ehitati sinna juba 15. sajandil.
Braunau on kurikuulus ka Adolf Hitleri sünnilinnana. Hitleri sünnikoha lähedale on rajatud ka mälestuskivi natsismiohvritele.
Tänapäeval on Braunaus palju koole, ametikoole ning kõrgkoole, tegeldakse elektroonikatööstusega ja metallurgiaga, ka on arenenud klaasitööstus.
Kohalik jalgpallivõistkond, "S.V. Braunau" jõudis pärast kahte edukat hooaega isegi Austria esimesse liigasse, kuid 2000. aastal tabas jalgpallivõistkonda pankrot. Võistkond taasasutati nimega "F.C. Braunau".


Gobi.
Gobi (hiina 戈壁(沙漠); mongoli Говь) on kõrb Aasias.
Piirneb lõunast Nan Shaniga, läänest Tian Shaniga, põhjast Hangaiga ja idast Suur-Hingani mägedega.
Hiina tasandikele iseloomulik lössist pinnas koosneb aleuriidist, mis tõenäoliselt on osaliselt pärit Gobi kõrbest.


Konvent.
Konvent (ladina sõnast "conventus", mille algne tähendus on 'kokkutulek') võib olla


Koluvere lahing.
Koluvere lahing toimus Liivi sõja ajal Koluvere linnuse all 23. jaanuaril 1573.
Clas Åkesson Totti juhitud Rootsi väed lõid lahingus suuremaarvulist vürsti Ivan Mstislavski ja Qasimi (Kasimovi) khaani Sain-Bulati juhtimisel olnud Vene väge ja sundisid nad Läänemaalt lahkuma. Rootslased said endale ka venelaste moonavoori.
Balthasar Russowi andmetel oli Rootsi väes kõigest 600 ratsanikku ja 100 jalameest, Vene väes aga 16 000 meest, kellest koguni 7000 surma sai. Tõenäoliselt on siin siiski tegemist tõsise liialdusega.


Purdsete.
Purdsete on pude kulutuse tagajärjel tekkinud mitmesuguse suuruse ja koostisega sete.
Tsementeerunud purdsetteid nimetatakse purdkivimiks. Purdsetted ja purdkivimid moodustavad purdsetendi. Purdsetteid jaotatakse täpsemalt purdosakeste mõõtmete alusel.
Purdsetteks on näiteks liiv, kruus, veerised, aleuriit ja rahnud.


Lahingute loend.
"Siin on loetletud lahinguid. Teise maailmasõja lahingud on loetletud ka Teise maailmasõja lahingute loendis.
__NOTOC__


Koosinus.
Koosinus ehk koosinusfunktsioon (sümbol: cos) on matemaatikas üks trigonomeetrilistest funktsioonidest.
Täisnurkse kolmnurga järgi defineeritakse koosinus nii: täisnurkse kolmnurga mittetäisnurkse nurga "α" koosinuseks nimetatakse selle nurga lähiskaateti "b" ning selle täisnurkse kolmnurga hüpotenuusi "c" pikkuse jagatist.
formula_1
Märkus arvutamise kohta.
Taskuarvutid arvutavad siinust, koosinust, tangensit ja teisi trigonomeetrilisi funktsioone reeglina kraadides antud argumendi järgi, tabelarvutuspaketid (Excel, OpenOffice.org ja teised) aga radiaanides antud argumendi järgi.


Tangens.
Tangens ehk tangensfunktsioon (sümbol: tan) on matemaatikas üks trigonomeetrilistest funktsioonidest.
Täisnurkse kolmnurga järgi defineeritakse tangens nii: täisnurkse kolmnurga mittetäisnurkse nurga "α" tangensiks nimetatakse selle nurga vastaskaateti "a" ning lähiskaateti "b" pikkuse jagatist.
formula_1
Seos teiste trigonomeetriliste funktsioonidega.
kusjuures viimast seost kasutatakse tihti tangensfunktsiooni defineerimiseks.
Monotoonsus.
monotoonselt kasvav.
Poolused.
Tangensfunktsiooni poolused on
Märkus arvutamise kohta.
Taskuarvutid arvutavad siinust, koosinust, tangensit ja teisi trigonomeetrilisi funktsioone reeglina kraadides antud argumendi järgi, tabelarvutuspaketid (Excel, OpenOffice.org ja teised) aga radiaanides antud argumendi järgi.


Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei.
Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (varasem tõlge "Rahvussotsialistlik Saksa Töölispartei"; saksa keeles: "Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei", lühendatult NSDAP) oli partei, mis tuli Saksamaal demokraatlike valimiste tulemusena võimule 1933. aastal. NSDAP oli valitsev poliitiline jõud, mille ideoloogia alusel ehitati pärast nn. Weimari vabariigi langemist üles NSDAP liidri Adolf Hitleri poolt juhitav totalitaarne riik, nõndanimetatud Kolmas Reich (1933–1945).
Pärast Teise maailmasõja lõppu kuulutati NSDAP Nürnbergi Tribunali otsusega, koos SD ja SS kuritegelikuks organisatsiooniks ning sellesse kuulumine karistatavaks. Enamik NSDAP tippjuhtidest arreteeriti (välja arvatud Adolf Hitler, kes sooritas enne Teise maailmasõja lõppu enesetapu) ja mõisteti süüdi inimsusevastastes kuritegudes.
Partei ajalugu.
1919. aasta sügisel sattus Hitler juhuslikult ühe vasttekkinud väiksema poliitilise partei, Saksa Tööliste Partei, koosolekule. Hitlerile hakkasid partei seisukohad meeldima, ta asus partei liikmeks ning 1921. aastal sai temast partei juht.
Partei juhina muutis ta erakonna nime, milleks sai Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. Sõna “natsionaal” abil soovis Hitler parteisse saada rahvuslikult meelestatud poliitilisi jõude, sõna “sotsialistlik” pidi liikmeskonda tooma aga sotsiaaldemokraatlike vaadetega inimesi, kes soovisid parandada töölisklassi olukorda.
Partei kasutas Hitleri juhtimisel tihti vägivalda, rünnates oma oponente ning asutati rünnakrühm SA- Sturmabteilung, mida rahvas hakkas vormiriietuse järgi pruunsärklasteks kutsuma.
1922. aastal halvenes riigi majanduslik olukord aga järsult ning 1923. aasta novembris toimus Münchenis “Õllekeldri riigipöördekatse” – esimene natside väljaastumine. See ebaõnnestus ning Hitler ja tema liitlased arreteeriti.
Vanglas viibis Hitler veidi alla aasta, mille jooksul kirjutas ta raamatu “Mein Kampf”. Samuti jõudis Hitler järeldusele, et võimule tuleb saada seaduslikult. Ta asus parteid tugevdama ja levitama oma seisukohti üle Saksamaa, milles sai tähtsa positsiooni tulevane propagandaminister Joseph Goebbels. Tuleb märkida, et natside ajalehe “Völkischer Beobachter’i” peatoimetaja oli Tallinnast pärit Alfred Rosenberg.
1929. aastal sattus USA sügavasse majanduskriisi, mis 1930. aastal jõudis ka vahepeal kosunud Saksamaale. Suurenes töötus ning see tõstis Hitleri partei populaarsust, kes lubas tööd ja turvalist elu. Natsipartei edule andis 30ndate alguses kaasa ka Hitleri võimas valimiskampaania – ta kasutas selle raames esimese poliitikuna lennukit, lennujaamades ootas teda Mercedes ning ühe päeva jooksul pidas ta erinevates asulates kokku kuni 10 kõnet.
Sõnavõttudes asus ta ründama juute, kes pidid riigi kehvas olukorras süüdi olema ning lubas, et natsid suudavad riigi majanduse taas korda saada.
1933. aasta 30. jaanuaril määraski Weimari Vabariigi viimane president Paul von Hindenburg (1848-1934) Hitleri Saksamaa valitsusjuhiks ehk kantsleriks. Et valitsuses oli natsidel vähe kohti, kuulutas ta kohe välja ennetähtaegsed valimised.
Partei kaitse- ja jõuorganid.
Hümn: "Horst Wessel Lied"
Partei ütlused, tunnuslaused.
Pärast NSDAP võimule saamist tervitati nii Hitlerit kui ka teisi tähtsaid isikuid ütlusega "HEIL HITLER".
Natsionaalsotsialistliku Saksamaa deviis on ("Ein Volk,ein Reich,ein Führer") üks rahvas,üks riik,üks juht.


Burromeeter.
Burromeeter (hispaania "burro" 'eesel' + kreeka "metreō" 'mõõdan') on multifunktsionaalne meteoroloogiline instrument.
Burromeetri põhiosaks on puust, metallist või mõnest muust materjalist eesel, millel peab kindlasti olema pikk nöörist saba. Saba on eriti oluline, sest selle järgi valitsevaid ilmastikutingimusi määrataksegi.
Burromeetri ehituse juures on tähtis, et teivas, mille otsa "eesel" kinnitatakse, oleks täpselt 71 cm sügavusele maa sisse löödud. Eesli kõrvad peavad olema 59,5 cm kaugusel teiba ülemisest otsast.
Ajalugu.
1948. aastal kirjastuselt Prentice-Hall ilmunud raamatus Neuberger, H.H. ja Stephens, F.B. "Weather and Man" kirjeldatakse burromeetrit kui hästi tuntud meteoroloogilist instrumenti.


Väike-Jenissei.
thumb
Väike-Jenissei (vene "Малый Енисей", tõva "Каа-Хем") on jõgi Aasias Siberis. Algab Sangileni mägedest. Ülemjooksul voolab itta, seejärel põhja, alamjooksul Tõva nõos läände. Kõzõlis ühineb Suur-Jenisseiga, moodustades Jenissei.


Juuda kõrb.
Juuda kõrb (heebrea יהודה מדבר (Midbar Yehuda), araabia اليهودية برية (Barrīyat al-Yahūdīyah)) on kõrb Aasias Lähis-Idas. Piirneb läänes Juuda mägismaa, idas Surnumerega ja lõunas Negeviga. Juuda kõrbes sajab vähe vihma (sedagi vaid talvel); sellest hoolimata on seal palju jõeorge, mis enamasti on kuivad.
Juuda kõrb piiblis.
Jeruusalemma läheduse tõttu on Juuda kõrbel suur ajalooline ja piiblilooline tähtsus. Juuda kõrbe kaudu põgenes Taavet Jeruusalemmast Absalomi mässu ajal. Kuningas Ussija kaevas kõrbesse kaeve ja ehitas torne. Kuningas Herodes rajas sinna kindlusi, sealhulgas ka Masada. Juuda kõrbes elasid esseenid. Samuti elas seal Ristija Johannes, kes sõi rohutirtse ja metsmett ning kuulutas. Peale ristimist ajas Püha Vaim Jeesuse kõrbesse, kus ta ei söönud 40 päeva; kui Jeesusel nälg kätte tuli, soovitas kurat talle öelda, et kivid leibadeks saaks.


Robert Watson-Watt.
Sir Robert Alexander Watson-Watt (13. aprill 1892 Brechin, Angus, Šotimaa – 5. detsember 1973 Inverness, Scottish Highlands, Šotimaa) oli šoti insener, radari leiutaja.


CMYK.
CMYK värvimudel on neelduv ehk subtraktiivne värvimudel, mida kasutatakse nelja värvi trükis ning trükiettevalmistuse kirjeldamiseks. CMYK on akronüüm, mis viitab kolmele põhivärvi rastrile: Cyan (eresinine); Magenta (purpurviolett); Yellow (kollane) ja kontrastset trükijoonist kandvale mustale juhtplaadile - Key plate.
Neelduva värvimudeli tööpõhimõte on järgmine. Valge paberileht on inimsilmale nähtav tänu väliselt valgusallikalt lähtuva kiirguse peegeldumisele paberilehelt. Sealjuures neeldub valguskiirgusest valikutta umbes 40%. Mustal lehel neelduks valikutta üle 90% algsest kiirgusest. Värvilisel paberilehel on neeldumine valikuline st. punasena näiv paber neelab sinise, rohelise ja kollase spektriga kiiri ning peegeldab punase spektri kiirgust.
CMYK trükiseadmed reeglina ei sega põhivärve omavahel. Trükiprotsessis kantakse alusmaterjalile eraldi, valgusvirvenduste (moire) vältimiseks üksteise suhtes pööratud, põhivärvide rastrid ja kontrastsust korrigeeriv must joonis või raster. Kontrastsete mustade objektide trükkimisel on oluline kvalitatiivne vahe kas musta pinna saamiseks kasutatakse põhivärvide liitmist (tulemus porimust), ainult musta (tavaliselt tekstid) või põhivärvi ja musta liitmist (tulemus süga- või säravmust). Raster võimaldab kasutada pooltoonimist (halftoning), mis lubab segada põhitooni küllastumata variatsioone kasutades alusmaterjali loomulikku tooni. Näiteks roosa kujutise trükkimiseks valgel paberil kasutatakse purpurvioletse tindi 20% pooltoonimist, milles tillukeste purpurvioletsete täppide vahele jääv valge pind vähendab purpuri küllastatust ja muudab kujutise heledamaks.
Kuvaseadmed (kuvarid, projektorid, kaamerad, skännerid) töötavad RGB värvimudeli põhimõttel ja see tõttu ei ole CMYK värvimudelit neil võimalik kasutada. CMYK värviruumi on pilditöötluses võimalik kasutada tinglikult. Selline tinglik CMYK värviruumi kasutamine on mõttekas vaid trükikojale trükiettevalmistuse tegemisel, kus trükkal nõuab kujutise kirjeldamist CMYK mudeli abil. Fotode ja värviliste trükiste ettevalmistamisel väljatrükiks tindi-, ja laserprinteritel või fotolaboris tuleks kasutada töötlust RGB värviruumis, mille mudelit kasutavad sisendina kõik kaasaegsed kodu ja kontori trükiseadmed.


Subtraktiivne värvisüsteem.
right
Subtraktiivne värvisüsteem on värvuste kirjeldamise viis, mis põhineb valguse neeldumisel.
Subtraktiivse mudeli korral tuleb värvusi ette kujutada kui trükitud põhivärvuste segunemisel tekkivat peegeldavat pinda. Kui valge valgus kohtab läbipaistvat trükivärvi, neeldub osa värvispektrist trükivärvikihis ja see osa, mis ei neeldu, peegeldub tagasi vaatajale.
Põhivärvusi on kolm: C (tsüaan, cyan), M (magenta, magenta) ja Y (kollane, yellow).
• C + M = sinine
• C + Y = roheline
• M + Y = punane
Et trükivärv ei ole kunagi absoluutselt puhas, annavad need värvid tegelikkuses teineteise peale trükituna tulemuseks määrdunud pruuni. Seetõttu on tõelise musta trükkimiseks ja pildi tumedate osade parandamiseks põhivärvuste komplektile K (must, key v. black). Subtraktiivne mudel on kasutusel trükitehnikas. Oluline on, et värvus tekitatakse passiivsel meetodil — (valgest) langevast valgusvihust sobiva osa tagasipeegeldamise teel.


RGB.
RGB-mudel on liitvärvimudel, milles erinevaid värvitoone saadakse kolme põhivärvuse – punane (R, "red"), roheline (G, "green") ja sinine (B, "blue") liitumisel. Aditiivse mudeli korral tuleb värvusi ette kujutada kui (prožektorite) valgusvihkusid.
Kõigi kolme värvuse liitmisel saadakse valge värvus (valgus). Näiteks saadakse valge värvus (valgus) kollase + sinise liitumisel.
Aditiivset mudelit kasutatakse valgustuses, videotehnikas, värvifilmiprinterites ja monitoride (kuvarite, TV-ekraanide) puhul. Oluline on, et värvus tekitatakse aktiivsel meetodil – ise kiirgamise teel.


Seriif.
Seriif on graafiline element, millega lõpevad tähtede põhielemendid.
Seriifid on enamasti horisontaalsed. Ilma seriifideta kirja nimetatatakse ka groteskkirjaks või sans-seriifiks.


Kýthira.
thumb
Kýthira (kreeka "Κύθηρα"; vanakreeka Kythera) on üks Joonia saartest, asub Lakooniast lõunas.
Pindala 281 km². Saar on künklik, kõrgus kuni 507 meetrit. Kuulub Kreekale.


Mandrilava.
Mandrilava on märgitud tähega "B".
Mandrilava ehk šelf on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üleujutatud.
Mandrilava on küll vee all, kuid tal on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist.
Mandrilava laius on keskmiselt 70 km, kuid võib varieeruda mõnekümnest meetrist 1500 kilomeetrini. Kõige laiem mandrilava on Põhja-Jäämeres Siberi rannikust põhja suunas. Enamasti on mandrilava tasandikulise pinnamoega. Hilises geoloogilises minevikus (jääajal) on suur osa mandrilavast olnud osa maismaast. Seda tõendavad üleujutatud jõeorud ja rannamoodustised. Ka lehtersuudmed ehk estuaarid on üleujutatud jõeorud. Kohtadel, kus ookeani suubuvad jõed, tekivad veealused kanjonid.
Mandrilava läheb üle tunduvalt suurema kallakusega mandrinõlvaks. Mandrilava keskmine kallakus mere suunas on umbes kümnendik kraadist. Üleminek mandrilavalt mandrinõlvale on keskmiselt 135 meetri sügavusel. Esineb siiski ka tunduvalt sügavamaid üleminekuid. Ümber Antarktise on mandrilava piir umbes 350 meetri sügavusel.
Mandrilaval asuvaid meresid nimetatakse šelfimeredeks. Šelfimereks on näiteks Kollane meri, Läänemeri ja Pärsia laht.


Honoré de Balzac.
Honoré de Balzac [onor'ee dö balz'ak,] (20. mai 1799 Tours – 18. august 1850 Pariis) oli prantsuse kirjanik.
Lapsepõlv ja noorusaastad.
Balzaci karm ema lasi lapsel kasvada endast eemal ning Balzac kannatas selle tõttu. Aastast 1807 kuni aastani 1813 ei käinud Balzac kolledžist kordagi kodus perekonna juures.
Balzac alustas juuraõpinguid, kuid olles veendunud oma kirjanduslikus andes, hakkas kahekümneaastaselt ka kirjutama. Õele tunnistas Balzac, et ei ihka muud, kui saada kuulsaks ning olla armastatud.
Balzac kui kirjanik.
Balzaci kujunemisel kirjanikuks mängis olulist osa Laure de Berny, Balzacist kakskümmend kaks aastat vanem sõbratar.
Balzac oli ühtaegu nii varane anne kui hiline debüteerija: esimene tema nime kandev teos ilmus alles 1829. aastal („Šuaanid”), kuid ta oli varjunimede all (näiteks "lord R'Hoone") avaldanud kergemaid romaane juba alates 1821. aastast.
Innukast majandustegevusest enne 1829. aastat jäi Balzacile terveks eluks kaela hulk võlgu.
Balzac kirjutas umbes 20 aasta jooksul üle 80 teose, millest suur osa koondub „Inimlikuks komöödiaks” (lõpliku kava esitas Balzac kirjastustele 1841. aastal; 137 planeeritud teosest sai kirjanik valmis 90). Teosed grupeeris Balzac vastavalt tegevuspaigale: stseenid maaelust, stseenid provintsielust, stseenid elust Pariisis, stseenid poliitikaelust. Kõik 3000 tegelast, kes erinevates romaanides esile kerkivad, tegutsevad restauratsiooni (1815–1830) ja Juulimonarhia (1830–1848) ajal.
Balzaci romaanid sisaldavad pikki kirjeldusi: hoolega meditsiini (pseudo)teooriaid jälgiv kirjanik oli veendunud, et inimest ümbritsev keskkond on tema mõtete materiaalne peegeldus. Inimesi paneb tegutsema raha- ja võimuiha. Palavikulise kirjutamise (1834. aastal ilmunud „Isa Goriot” olevat kirjutatud kolme ööpäevaga) kõrval jõudis ammendamatu energiaga mees elada ka seltskonnaelu, reisida ning edutult poliitikaga tegelda.
1829. aastal ilmus „Abielu füsioloogia”, mis pälvis naislugejate hulgas suure populaarsuse. Aastal 1830 avaldas Balzac kuuest jutustusest koosneva tsükli „Stseenid eraelust” (sisaldab muuhulgas „Gobsecki”, millest sai esimene teos hiiglaslikus „Inimlikus komöödias” ja mis tegi autori hoobilt kuulsaks).
Aastal 1831 ilmus „Šagräännahk”, kaasaegseid tavasid tähelepanelikult fikseeriv autobiograafilisi seiku sisaldav teos. See periood on Balzaci elus pillav dändiperiood kõige juurdekuuluvaga kuni livrees teenrite ja isikliku ooperiloožini välja.
Kirjaniku lõpuaastad.
Aastal 1847 Balzaci tervis halvenes, kuid ta võttis veel ette mitu reisi Ukrainasse.
Aastal 1849, kui tema tervis oli väga halb, reisis ta Poolasse, et külastada rikast Poola maaomanikku Ewelina Hanskat, kellega ta oli olnud kirjavahetuses juba 15 aastat. Nad abiellusid 1850. aastal Berdõtšivis, kolm kuud hiljem Balzac suri.
Balzaci elukäiku on võrreldud tema romaanikangelaste omaga: pikk ettevalmistusaeg, kiire tõus ja edu, mõõdutundetus ning allakäik ja hääbumine.
Välislingid.
Balzac, de, Honore
Balzac, de, Honore
Balzac, de, Honore


Joanna Lossow.
Joanna Lossow (sünninimi: Halina Lossow; nunnanimi: Joanna od Miłosierdzia Bożego "Jumala Halastuse Johanna"; (10. juuli 1908 Boruszyń Czarnkówi lähedal – 2. jaanuar 2005) oli poola katoliku nunn, kes propageeris Poolas oikumeenia ideid.
Aastal 1931 lõpetas ta Poznańi Ülikooli prantsuse filoloogia alal. Aastal 1933 sai ta frantsisklaseks. Ta õppis edasi Lublini Katoliiklikus Ülikoolis, mille ta 1949 lõpetas kristliku filosoofia erialal. Aastal 1959 sai ta samas teoloogialitsentsiaadiks.
Ta on avaldanud üle 60 kirjutise oikumeeniast ning teda on nimetatud poola oikumeenia emaks. Teda on hüütud ka Ühtsuse Johannaks ("Joanną od Jedności").


Masin.
Masinaks nimetatakse mehhanismi või mehhanismide kooslust, mis on ette nähtud inimese füüsilise või vaimse töö kergendamiseks ja töö tõhususe tõstmiseks.
Tänapäeva masinad kujutavad endast mehhatroonikasüsteeme, kus mehaanilised, elektroonilised ja infotehnoloogilised allsüsteemid tagavad tervikliku tööprotsessi.
Otstarve.
Masinate loomise eesmärk on olla inimesele abiks mingite operatsioonide sooritamisel. Tavaliselt masinad suurendavad tööviljakust ning kergendavad inimese füüsilist või vaimset tööd.
Liigitus.
Masinad jagunevad tehnoloogilisteks, transpordi-, jõu-, kontroll- ja juhtimismasinateks.
Töömasinad.
Tehnoloogilisi ja transpordimasinaid nimetatakse töömasinateks.
Tehnoloogilised masinad muudavad töödeldavate detailide või materjalide kuju, mõõtmeid ja omadusi.
Transpordimasinad teisaldavad mitmesuguseid laste.
Jõumasinad.
Jõumasinad muundavad üht liiki energiat teist liiki energiaks ning käivitavad töömasinaid.
Kontroll- ja juhtimismasinad.
Kontroll- ja juhtimismasinaid kasutatakse tootmise automatiseerimiseks ning kiiresti kulgevate ja pidevalt kontrollitavate tootmisprotsesside juhtimiseks.
Arengulugu.
Inimkonna vanemaid masinaid, kus esines töövõlli pöörlemisliikumine, paindelemendiga ja vibupingutusega hõõrdülekanne, kus puututi esmakordselt kokku laagrite, nende kulumise, elementide tugevuse, jäikuse jms. probleemidega, oli ligi 6000 aastat tagasi leiutatud vibupuur.
4000 aastat tagasi leiutati ratas- ning lohisti asemele tuli käru. Kaevupöör, potsepakeder, käsikivi, plokiratas näitasid, et inimene eelistas oma mehhanismides pöörlemisliikumist.
Vana-Kreeka filosoofid Platon ja Aristoteles kirjeldasid kolm ja pool sajandit eKr
metalltappe, hammasrattaid, vänti, võlle, liitplokke. Archimedes (287-212 e.k.r.) kirjeldas tigukonveierit, millega tõsteti vett. Vitruvius (1. saj e.k.r.)aga samaks otstarbeks kasutatavat koppkonteinerit.
Renessansiaja kirjanduses kohtab köis- ja rihmülekandeid, keermeid, sidureid. Leonardo da Vinci (1452-1519) joonistas ristuvate telgedega kruvihammasrattaid, veerelaagreid, kette jpm. Aurumasina leiutamine 18 sajandi lõpus viis masinate tootmisele masinate abil. Tööpinke käitati esialgu pikkade laealuste võllide ja lamerihmülekannete kaudu. Puitelemendid asendusid metalliga.
Kui vesiratta võis omal ajal ka silma järgi valmis teha siis masina ja selle elementide konstrueerimiskunst tekkis Boulton-Watti aurumasinate tehases, kus James Watt alustas täpsete jooniste tegemist 1788. aastal. Tehnoloogid eraldusid konstruktoritest ja joonised muutusid tootmise põhidokumentideks 19 sajandi teisel poolel. 19 sajandi 70ndail arendati jalgratta leiutamise käigus välja veerelaagrid ja kettülekanne. Eelmise sajandi alguskümnendeil alanud autode suurtootmine, eriti Henry Fordy konveiertootmine, rajas masstöö traditsioonid ja vastava konstrueerimisstiili. Mudelit T toodeti aastatel 1908 - 1927 lihtsatest töökindlatest detailidest üle 15 miljoni eksemplari. Seejuures värviti kered hulk aastaid ainult mustaks. Selle arvu ületas alles Volkswageni "põrnikas" 1972 aastal. Põrnika puhul jõuti osaliselt masinate koostamiseni masinate abil. Sajandivahetuse neetliide asendus enamasti keevisliitega ja näiteks autode puhul automatiseeritud punktkeevitusega.
Koostisosad.
Masinate koostisosadeks on mehhanismid, mis muudavad üht liiki liikumist teiseks.
Iga mehhanism või seadis koosneb detailidest, mis on ühendatud koostudeks.
Detail.
Detail on masina niisugune osa, mille valmistamine ei nõua koostamisoperatsioone.
Geomeetrilise konstruktsiooni poolest võivad detailid olla lihtsad (mutter, liist jne) või keerulised (väntvõll, tööpingi kere).
Koost.
Koost ehk sõlm on toode, mille elemendid on omavahel ühendatud neetliite, keevisliite, keermesliite, liimliite vms. teel.


Kolm isamaa kõnet.
Kolm isamaakõnet on Carl Robert Jakobsoni kolm propagandakõnet, mis toimusid 1868. ja 1870. aastal "Vanemuise" seltsis. Need kõned ilmusid ka 1870. aastal raamatuna.
Esimene kõne.
Esimeses kõnes "Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg. Vana aearaamatutest ülespandud" (peetud 6/18. oktoobril 1868) idealiseeris Jakobson eestlaste muistset priiust kui valguse aega, kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi ning kujutas oma kaasaega kui algavat koiduaega Vene tsaarikotka rahuliste tiibade varjus.
Jakobsoni järgi oli "vana Eestirahva" usk, seadused, eluviisid, kunstid ja teadused äraarvamata kõrgel tasemel, olles võrreldavad Vana-Kreeka omadega. Kui vanad aearaamatud neist ei kirjuta, siis seepärast, "et naad tast, et head ei tahtnud, paha ei teadnud tunnistada
". Seevastu kristlike sakslaste juures toimunud ebausk ja nõidade tagakiusamine ajab jälestuse peale. Eestlaste jumalad olid, Faehlmanni järgi, Jumal (ehk Vanaisa või Vanataat), Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne, Viboane, ja teised, kes elasid Kaljoves ehk Kaljovallas. "Mis nüüd see vana Eestlaste usk meile avaldab? Ta näitab meile Eestirahvast ühes nii kõrges vaimu olekus, nagu meie seda üksi kõige rohkem haritud vana-aegse rahva juures leiame. Õiguse pärast teenisid meie esivanemad jo üht ainust elavat vägevat Jumalat...". Paganlike sakslaste omast oli see igatahes palju ülem ja vaimu harimises kõrgema järje peal.
Eestirahva vanemad ehk kuningad elasid kindlais kantsides ja neist ei või muud arvata, kui et naad ühe kaunis kõrge vaimuharimise järje peal seisid. Eestlased sõdisid vahvasti maa ja mere peal, nii et rootslaste suus liiguvad praegu (1868) veel kõiksugused juttud Sigtuna ärarikkumisest ja iseäranis Eestlaste vahvusest seal juures.Üks auväärt ja tähtjas asi on veel, et meie eesvanemad sõdades millaski naisi ja lapsi ära ei tapnud, mis näitab kui haritud nad südame poolest olid.
12. sajandil, kui sakslased ja saksa keel (kuna kõik tehti ladina keele) veel harimata olid, käisid vana Eestlased vabalt Araabia, Persia, Kreeka ja Itaalia rahvastega, kes sel aeal kõige kõrgema vaimu järje peal seisid, ammust aeast läbi.
"Mis meie teame, on siis lühidalt see, et vanad Eestlased kui üks prii rahvas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja vahva sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid. Naad pidasid tõiste kuulsa rahvaga sõbrust, ja nende saadikud käisid kunni Itaalia maale. Neil oli üks korraline valitsus, sest nende vanemad käisid iga aasta koos nõuu pidamas, kell al naad ka sõdisid. Neil ei olnud aga mite üksi seadusi sõa- ja rahu-aea kohta, vaid ka peenemaid eluviisisi ja harjutusi, kes kõrgema vaimuharimise korrast tunnistust annavad. Naad mõistsid võeraid keelesi, sest Theodoriku kirjas seisab, et ta neile ka veel suusõnaga sõnumeid koju kaasa annud. Neil oli ehk ka jo oma kiri, sest üks imeliku runni-kirjadega kirjutud vana-aegne eesti kalender on veel alles. Nad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kividega ehitud. Seda leiame kõik oma rahva juurest ligi tuhat aastat tagasi, kus veel palju Eüroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Eüroopas rahvast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud. Kui meie nüüd sellepeale mõtleme, ja meele tuletame, mis pärast tuli, siis peame hüüdma: tõeste, see aeg oli Eestirahva valguse aeg!"
1186. aastal algas pime aeg, kus esimene "ristiusu apostel" Meinhard meie maale jõudis. "Kes neid taplusi ja verevalamisi jõuab ära nimetada ja rääkida, mis nüüd algasid! Vaba eestlased tehti kõik pärisorjadeks ja raiuti neil üks jalg otsast ära, et naad põgeneda ei saaks. "Et see aeg Eestirahva pimeduse aeg olnud, kes tahaks seda valeks teha?"
"Aga pimedus ei kesta igaveste, jo tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust: Meie Keisri herra arm oli see koit, "kelle ees pimeduse teudel enam pidamist ei ole". Seepärast, nii mittu kui kastetilkasi hommikuse koidule vastu säravad, nii mittu rõõmu-silmapisarat läigivad eesti silma laudel meie Keisri auuks, nii mittu eesti veretilka on valmis ennast tema eest ära valama!"
Teine kõne.
Teises kõnes "Võitlemised eesti vaimupõllul" (24. juunil/6. juulil 1870), mille Jakobson pidas "Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. "Andkem sellepärast vaimus ka sel tunnil tõine tõisele, selle südamest voolava toutusega, et meie ühel meelel ja hukkamatas kindmauses oma kalli Keisri herra kaitsmise al sellel pealehakkatud teel edasi tahame astuda ja tast mitte jätta, olgu ta meile ka nii raske kui ta on, "tõusku meie vaenlaste leerid ehk ka veel sadakord suuremaks, kui naad jo on!
Kolmas kõne.
Kolmandas kõnes "Nõia usk ja nõia-protsessid. Aearaamatutest ja kohtu prottukollidest ülespandud" (26. augustil/7. septembril 1870) kirjeldas ta nõiaprotsesse ja nõiausku, kasutades tavapärast "pimeda keskaja" retoorikat.
Nõiausku on olnud igal ajal ja igal pool("Seesuguseid juttusi nimetame nimetame nüüd ennemuistese juttudeks, ja meil Eestlastel on neid väga ilusaid."), aga nõiaprotsessid suuremalt jaolt algatas katoliku kiri oma jesuiitidega, mis on kõike muud, üksi mitte üks kristlik kirik. "Kõiki piinamise viisisi, nööri otsas üles ripputamisest kunni küünte ärakiskumiseni seppa tangidega, ei ole mul siin võimalik nimetada, naad on liiga hirmsad."
Eestis on suhteliselt harva nõiaprotsesse ette tulnud, kuna meie maa saksa-rüütlid ja linna-kodanikud lühikese ajaga lutheruse usku läksid.
"Eestlastel oli kül ka jo enne Sakste tulemist ebausku, aga see ebausk ei olnud nii rop ja inetu, kui Sakste juures. Eestlased uskusivad vägevaid mehi ja tarkasi, ja nende ebausk seisis rohkem looduse salauste ja sügavuste põhja peal. Seda avaldavad iseäranis meie ennemuistesed juttud, kellest meie kohe äratunneme, mis Eestlaste oma pärandus, ehk mis võera annetega segatud. Meie ennemustesed juttud avaldavad üht looduse ilu ja sügavat luuletuse ja laulmise vaimu, et seda imeks peame panema. Seesuguseid hirmsaid asju, nagu saksa nõidade teenistuse juures Saadana pidudel, ei tule seal kuskilgi ete. Need asjad ajavad ühe rikkumata Eestlase meele pööritama."
Võõramaalt toodud nõiausku ja nende kasvatajaid ei ole meie maal enam nii rohkeste, kui seda möödanikus leiame, sest kloostrid oma mungade ja nõiapaatritega on siit jo kadunud. Peale selle, kui meie rahvas Meie Keisrite armu läbi priiuse kätte sai, on oma vaimu valgustamise eest suure hoolega muret hakanud pidama. Nüüd on ebausku Sakste hulgas hoopis rohkem leida, milline järelejäänud risu tuleks ka meie rahva seast välja pühkida.
Vastukajad.
Jakobsonile üritas vastu vaielda Wilhelm Friedrich Eichhorn oma brošüüris Rahu kosutab, vaen kaotab (Tallinn 1873), kuid ta ei mõjunud veenvalt ja on praegu unustatud.


Karakum (Türkmenistan).
Karakum (türkmeeni "Garagum", 'must liiv') on kõrb Aasias Türkmenistanis.
Piirneb edelas Köpetdagi ja Väikeste Balhaanidega, kagus Paropamizi eelmägedega, kirdes Amudarjaga, põhjas Darjalõkiga ja Sarõkamõši nõoga, loodes Uzboiga. Valdavalt liivakõrb.
Karakum hõlmab umbes 70% Türkmenistani territooriumist.


Leonardo da Vinci.
pisi
Leonardo da Vinci (Leonardo di ser Piero da Vinci) (15. aprill 1452 Itaalia, Anchiano – 2. mai 1519 Prantsusmaa, Cloux) oli Itaalia paljuõppinud teadlane, matemaatik, insener, leiutaja, anatoom, maalikunstnik, skulptor, arhitekt, botaanik, muusik ja kirjanik, renessansiajastu mitmekülgseim geenius.
Leonardot on tihti kirjeldatud renessanssinimese arhetüübina, mehena kelle vaigistamatu uudishimu oli võrreldav vaid tema võimetega leiutajana. Teda on peetud parimaks maalikunstnikuks läbi aegade ning mitmekülgseimaks isikuks, kes on kunagi elanud. Kunstiajaloolase Helen Gardneri sõnade järgi olid tema huvide ulatus ja sügavus pretsedenditud ning "ta mõistus ja iseloom paistavad meile üliinimlikud, mees ise salapärane ja kauge".
Leonardo oli ja on peamiselt tuntud maalikunstnikuna. Kaks tema tööd, "Mona Lisa" ja "Püha õhtusöömaaeg" on kõige kuulsamad, reprodutseeritumad ning parodeeritumad portree ning religioosne maal läbi aegade, nende kuulsusega on võrreldav vaid Michelangelo "Aadama loomine". Leonardo joonistus Vitruviuse mehestki on kultuuriikoon, olles jäljendatud kõigel alates eurost, lõpetades raamatute ja T-särkidega. Tema töödest on säilinud võib-olla 15, nõnda vähe tema pidevate, ja tihti hukatuslike, uute tehnikatega seotud eksperimentide ning kroonilise edasilükkamiste tõttu. Siiski on Leonardo tööd ja päevikud, mis sisaldavad joonistusi, teaduslikke diagramme ja kunstniku mõtteid maalimise loomuse kohta võrreldavad vaid tema kaasaaegse, Michelangelo töödega.
Leonardo on austatud oma tehnoloogilise innovatiivsuse poolest. Ta konstrueeris helikopteri, tanki, kalkulaatori ja kontsentreeris päikeseenergia. Enamus neist olid tema eluajal teostamatud, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja masin traadi tugevuse kontrollimiseks, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviiltehnikast, optikast ja hüdrodünaamikast.
Perekond.
Leonardo isa notar Ser Piero da Vinci oli poja sündides 25-aastane. Leonardo sündis väljaspool abielu Vincis Firenze piirkonnas. Leonardo ema nimi oli Caterina ning arvatavasti oli ta talunaine. Temast on peale eluaastate vähe teada.
Lapsepõlv ja noorusaastad.
Lapsepõlves elas Leonardo da Vinci viis aastat Anchianos. Aastal 1457 kolis Leonardo oma vanaisa juurde Vincisse, kus läks kooli. Õpetajaid hämmastasid väikese poisi küsimused ja argumendid. Koolis õppis Leonardo da Vinci kirjutama, lugema ja arvutama ning geomeetriat ja ladina keelt.
Leonardo elas Vincis 1466. aastani. 14 aastaselt sõitis ta Firenzesse, kus alustas õppimist Andrea del Verrocchio ateljees. Verrocchio, keda peeti tollal üheks andekamaks Firenze kunstnikuks, avaldas Leonardole suurt mõju. Ateljees töötas ka teisi kuulsaid kunstnikke, teiste hulgas Sandro Botticelli, Pietro Perugino ja Lorenzo di Credi. Noor õpilane alustas oma tööd värvide segamise ja lihtsate piltide joonistamisega, hiljem lisandus õlivärvidega maalimine. 1472. aasta juunis kanti Leonardo nimi Firenze kunstnike punasesse raamatusse ning sellega lõppes ka õppimine Andrea del Verrocchio juures, ehkki Leonardo ateljeest ei lahkunud.
Leonardo kui kunstnik.
Leonardo varajasim dateeritud töö on sulejoonistus 5. augustist 1473. See joonistus on ebatavaline vähemalt kahel põhjusel, esiteks selle poolest, et selline töö üldse dateeritud on (mis paneb paljud uurijad arvama, et tööle on hiljem lisatud varajasem kuupäev), aga ka selle poolest, et maastikku on joonistatud täiesti erinevalt tolle aja stiilist, kujutades nii valgust, vett kui rohelust liikuvana.
Verrocchio töökojas osales Leonardo ilmselt paljude maalide loomisel, kuid enamik nendest on hävinud või pole Leonardo käekiri neil tuntav. Esimeseks säilinud Leonardo maaliks peetakse "Maarja kuulutust" (1472–1475). Sageli loetakse esimeseks tööks, mis on suures osas Leonardo maalitud, Verrocchio "Kristuse ristimist", millel talle omistatakse nii maalil kujutatud maastikku kui ka vasakpoolset inglit. Varem on maali dateeritud 1470. aastate algusesse, aga viimasel ajal usutakse, et ingel on maalitud hiljem (u. 1480). Täpset dateerimist raskendab ka asjaolu, et mõlema maali loomine on toimunud pika perioodi vältel.
Selle perioodi olulisimaks teoseks peetakse "Kuningate kummardamist" (umbes 1481–1482), mille Leonardo pidi maalima San Donato kloostrile Scopetos, aga mis jäi lõpetamata. Lisaks maalile endale on säilinud maali ja selle detailide skitse. Just selle maaliga leidis Leonardo oma stiili, hüljates väliselt värvika "quattrocento" ning luues "sfumato", mida iseloomustab kontuuride ja värvide märkamatu ühtesulamine ning sellega tekitatud loomulik varjude ja valguse kujutamine.
1482 kutsus hertsog Lodovico Sforza Leonardo Milanosse, kuhu ta jäi 1499. aastani. Neil aastatel arendas Leonardo oma tegevust nii inseneri, skulptori, muusiku kui ka pidude korraldajana. Sellest ajavahemikust on järele jäänud väga vähe tema töid. 1483 telliti Leonardolt suurepärane maal "Madonna kaljukoopas", mis on praegu Louvre`i muuseumis Pariisis. Sellest teosest eksisteerib ka teine versioon, mis asub Londonis Rahvusgaleriis ning mille peamiseks autoriks peetakse Ambrogio da Predisi ning mis on võrreldes Pariisi versiooniga oluliselt kohmakamalt maalitud.
"Püha õhtusöömaaeg", üks kuulsaimaid Leonardo maale, valmis aastatel 1495–1498. See on maalitud Santa Maria delle Grazie kiriku söögisaali seinale. Kuna seda on sajandite jooksul korduvalt restaureeritud, on Leonardo originaalist säilinud vaid fresko kompositsioon ning mõned imepisikesed värvilaigukesed. Osaliselt on pildi halvas säilimises süüdi Leonardo kasutatud uuenduslik värv, osaliselt marodöörid ning 1945. aasta sõjapurustused, aga kindlasti ka varem kasutatud algelised restaureerimistehnikad. Originaalteose seisund halvenes pärast valmimist kiiresti, sest juba 1642. aasta ülestähendused märgivad, et pildist on alles ainult kontuurid, millest on väga raske aru saada.
1499 lahkus Leonardo Milanost ja veetis mõnda aega Mantovas ja Venezias, tegeledes peamiselt leiutamisega, ning asus siis tagasi Firenzesse, kuhu jäi 1506. aastani.
1503 sai Leonardo Firenze raelt tellimuse maalida Palazzo Vecchio saali seinale üks maal Firenze ajaloost. Leonardo valis teemaks Anghiari lahingu. Pärast kuudepikkust tööd tekkis maalimisse paus ning teos jäigi lõpetamata. Sellest hoolimata hindasid tolleaegsed kunstnikud, muuhulgas ka Raffael tehtut kõrgelt. 1560. aastatel maalis Giorgio Vasari, tuntuim Leonardo biograaf, poolelioleva töö üle ning teave sellest tugineb tööst tehtud koopiatel ning säilinud skitsidel.
1506 asus Leonardo taas Milanosse. Seal jätkas ta tööd oma vist maailma tuntuima maali "Mona Lisa" maalimisel, mis praegu asub Louvre'is Pariisis. Pildil kujutatud naisterahva isik pole teada, aga Giorgio Vasari järgi on see rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo naine Madonna (Itaalias ongi maal tuntud "La Gioconda" nime all). Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja porteedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ning mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid.
Teised tuntud tööd sellest perioodist on "Püha Anna ja Madonna lapsega", mis asub samuti Louvre'i muuseumis, ning "Leda luigega", millest küll tänapäevani on säilinud vaid koopiad (Raffael, Cesare da Sesto jt.).
1513 suundus Leonardo Rooma, kus ta tegeles peamiselt teaduse ja leiutamisega. 1516 lahkus ta kuningas François I kutsel Prantsusmaale ja asus elama Cloux'i lossi Amboise'i lähedale. Ilmselt just seal lõpetas ta ka oma viimase maali "Ristija Johannes", mis praegu asub Louvre'is ja mis on saanud kriitikat homoseksuaalse ja blasfeemse alatooni tõttu.
Päevikud.
Renessansiaja humanism ei näinud kaunite kunstide ja teaduse vahel erilist vahet ja ka Leonardo tööd teaduse ning tehnika vallas olid sama muljetavaldavad kui tema kunst. Tema päevikud, kus on kokku umbes 13 000 lehekülge märkmeid ning joonistusi, oli edasilükkavaks jõuks moodsale kunstile ning looduslikule filosoofiale (tänapäevase teaduse eelkäija). Need märkmed olid tehtud ja korrastatud igapäevaselt läbi kogu Leonardo elu ja reiside, ta vaatles pidevalt maailma enda ümber.
Päevikud on enamjaolt kirjutatud peegelkursiivis. Põhjuseks võis olla pigem praktika, kui saladuse pidamine, mida on tihti põhjuseks pakutud. Kuna Leonardo oli vasakukäeline, oli tal tõenäoliselt mugavam kirjutada paremalt vasakule. Tema joonistused ja märkmed näitavad huvide tohutut ulatust: alates poenimekirjadest ja inimestest, kes talle võlgu olid, lõpetades kavanditega tiibade ja vee peal käimise kingade jaoks. Seal on maalide kompositsioone, uuringuid detailide, nägude ja emotsioonide, loomade, laste, lahkamiste, taimede, kivide moodustumise, veekeeriste, sõjamasinate, helikopterite ja arhitektuuri kohta.
Need päevikud – alguses lihtsad erineva suuruse ja tüübiga lahtised paberid, mis pärast tema surma jäid ta sõprade kätte – on leidnud oma tee suurtesse kogudesse nagu Windsori lossi Kuninglik Raamatukogu, Louvre, Hispaania Rahvusraamatukogu, Victoria ja Alberti Muuseum, Biblioteca Ambrosiana Milanos, kus on kaheteistosaline "Codex Atlanticus" ja Briti Raamatukogu Londonis, mis on valiku „BL Arundel MS 263“-st pannud ka internetti. "Codex Leicester" on ainus Leonardo suur teadustöö, mis on erakätes. Selle omanik on Bill Gates ja see on kord aastas väljapanekul erinevates linnades üle maailma.
Teaduslikud uurimustööd.
Leonardo lähenemine teadusele oli vaatlemine. Ta püüdis asjadest aru saada neid ülitäpselt kirjeldades ega toonud esile eksperimente ega teoreetilist seletamist. Kuna tal jäi puudu korralikust haridusest matemaatikas ja ladina keeles, siis tema kaasaegsed teadlased ei tunnistanud Leonardot kui teadlast, kuigi ta ise õpetas ladina keelt. 1490-ndatel õppis ta matemaatikat Luca Pacioli käe all.
Päevikute sisust tuleb välja, et tal oli kavas välja anda hulk uurimustöid erinevatel teemadel. Tema töö anatoomia, valguse ja maastiku vaatlemise kohta kogus kokku tema õpilane Francesco Melzi. 1651. aastal avaldati need nime all "Kirjatöö Leonardo da Vinci maalide kohta" Prantsusmaal ja Itaalias ning 1724. aastal Saksamaal gravüüridega maalikunstnik Nicholas Poussini joonistuste põhjal.
Frtijof Capra hiljutine põhjalik analüüs Leonardost kui teadlasest väidab, et tegu oli Galileost, Isaac Newtonist ja talle järgnevatest hoopis erineva teadlasega. Leonardo eksperimendid järgisid kindlat teaduslikku meetodit ja ta teooriad ning hüpoteesid ühendasid endas kunsti, eriti maalimist. Need tema ühendatud teooriad ja terviklik lähenemisviis teevad temast tänapäevase süsteemiteooria eelkäija.
Anatoomia.
Leonardo ametlikud õpingud inimese keha alal algasid Andrea del Verrocchio käe all, kes nõudis, et kõik õpilased õpiksid anatoomiat. Kunstnikuna sai ta ruttu topograafilise anatoomia meistriks, joonistades üles palju uurimusi lihastest, kõõlustest ja teistest nähtavatest kehaosadest.
Eduka kunstnikuna anti talle luba lahata inimlaipu Santa Mari Nuova haiglas Firenzes ja hiljem ka haiglates Milanos ja Roomas.
Aastatel 1510 ja 1511 tegi ta koostööd doktor Marcantonio della Torrega. Koos kirjutasid nad teoreetilise töö anatoomiast, mille tarvis tegi Leonardo üle 200 joonise. See avaldati 1680. aastal (161 aastat peale tema surma) nime all "Uurimustöö maalimisest".
Leonardo joonistas palju uurimusi inimskeletist ja selle osadest: lihastest ja kõõlustest, südamest ja veresoonkonnast, suguorganitest ning teistest siseorganitest. Ta tegi ühe esimestest teaduslikest joonistest lootest emakas. Kunstnikuna vaatles ta põhjalikult ning jäädvustas vanuse ning emotsioonide mõju psühholoogiale, uurides eriti põhjalikult viha. Ta joonistas ka palju inimesi, kelle oli silmatorkavaid näolisi moonutusi või haigusilminguid.
Ta uuris ja joonistas ka paljude loomade anatoomiat: lahates lehmi, linde, ahve, karusid ja konni ning võrreldes oma joonistustel nende anatoomilist struktuuri inimese omaga. Ta viis läbi ka hulga uurimusi hobustest.
Inseneriteadus ja leiutised.
Oma elu ajal oli Leonardo hinnatud insener. Kirjas Ludovico il Morole väitis ta end olevat võimeline looma igasuguseid masinaid nii linna kaitseks kui piiramiseks. Kui ta 1499-ndal aastal Veneetsiasse põgenes, leidis ta tööd insenerina ja töötas välja liikuvate barrikaadide süsteemi kaitsmaks linna rünnakute eest. Tal oli ka plaan, kuidas muuta Arno jõe voolu, et Pisa üle ujutada. Tema päevikud sisaldavad suurel hulgal leiutisi, nii praktilisi kui mittepraktilisi. Nende hulgas on muusikariistu, veepumpasi, ümberpööratava vända mehhanisme ja aurukahur.
1502. aastal tegi Leonardo plaani ühe sildeavaga 240 meetri pikkusest sillast Osmanite Sultan Beyazid II-le Istanbulis. Sild pidi olema Bosporuse suudmes, Kuldsarve lahel. Beyazid ei järginud projekti, kuna arvati, et sellise silla ehitamine on võimatu. Leonardo nägemus taastati 2001. aastal, kui Norras ehitati tema planeeritud sild väiksemates mõõtmetes. 17. mail 2006. aastal otsustas Türgi valitsus ehitada Leonardo silla üle Kuldsarve lahe.
Pea kogu elu võlus Leonardot lend. Ta tegi palju uurimustöid lindude lennu kohta, kaasa arvatud "Lindude lennu kogumik" 1505. aasta paiku, nagu ka plaane arvukate lennumasinate, nagu helikopter ja deltaplaan, jaoks. Enamus neist, nagu kruvihelikopter, mis ei tõusnud õhku, olid ebapraktilised. Kuid deltaplaan on edukalt ehitatud ja demonstreeritud.


Esteetika.
Esteetika (vanakreeka keeles "aisthētikos" 'meelelise tajuga seotud') on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldprintsiipe, sealhulgas kunsti kui tegelikkuse esteetilise kajastamise spetsiifilise vormi arenemise seadusi. Esteetika nagu teistegi teaduste aine ei ole midagi igaveseks antut, tardunut. Koos ühiskondlik-ajaloolise praktika arenemisega ja inimteadmiste üldise progressiga laieneb esteetika aineks olevate esemete ja nähtuste ring, muutub ka arusaamine nendest.
Esteetika tekkis kauges minevikus (umbes 2500 aastat tagasi), orjandusliku korra perioodil Egiptuses, Babüloonias, Indias ja Hiinas.
Esteetikaprobleeme uuriti põhjalikult valgustusajastul (valgustusliikumine).
Esteetika kategooriad.
Kõige üldisemad loogilised mõisted, mis avavad esteetika kui teaduse sisu ja üldistavad teaduslikult ümbritseva tegelikkuse esteetilist omapära.
Esteetiline elamus.
Esteetiline elamus on emotsionaalne seisund, mis tekib inimesel ümbritseva tegelikkuse, inimese loodud esemete ja eelkõige kunstiteoste esteetilisel tajumisel.
Esteetiline ideaal.
Esteetiline ideaal on terviklik, konkreetselt meeleline kujund, mis kehastab inimeste kujutlusi täiuslikust elust ja täiuslikust inimestest. Näiteks Vana-Kreekas peeti ideaalseks inimeseks tarka filosoofi; feodaalse Euroopa aadel nägi ideaali vapras rüütlis ja vaguras mungas, rahvas aga käsitöölises.


Osseetia.
Osseetia on osseetide maa Põhja- ja Taga-Kaukaasias.
Poliitiliselt jaguneb ta Põhja-Osseetiaks, mis on Venemaa osa, ja Lõuna-Osseetiaks, mida rahvusvaheliselt tunnustatakse Gruusia osana.


Winston Churchill.
Sir Winston Leonard Spencer Churchill (30. november 1874 Blenheimi loss, Woodstock, Oxfordshire – 24. jaanuar 1965 London) oli Suurbritannia peaminister.
Churchill oli vabamüürlane, kuuludes loožidesse "Studholme Alliance" ja "Rosemary".
2002. aastal BBC korraldatud 100 parima briti valimisel sai Churchill esimese koha.
Lapsepõlv ja perekond.
Winstoni ema Leedi Randolph Churchill ehk Jennie Jerome (1854-1921) oli New Yorgi finantsmaakleri ja miljonäri Leonard Jerome'i tütar. Winstoni isa Lord Randolph Churchill (1849-1895) oli seitsmenda Marlborough' hertsogi poeg. Kuna Lord Randolph oli oma nooruses playboy ja temaga käisid kaasas mitmesugused skandaalid, siis tüli tõttu Walesi printsi – hilisema kuningas Edward VII-ga pagendati Churchillid Iirimaale, kus Winstoni isa oli Dublini asekuningas. Lord Randolph põdes süüfilist ning suri noorelt, 24. jaanuaril 1895 45-aastaselt.
Nagu kõrgklassi poisid enamasti, veetis ka Winston suurema osa oma lapsepõlvest internaatkoolides. Seitsmeaastasena viidi ta St. George'i kooli Ascotis. 1888. aasta kevadel võeti ta tänu perekonna mõjutustele vastu Harrow'sse, kus sai ta tihti karistada edenematuse eest õppetöös ning oma mässumeelse loomuse tõttu. Hästi läks Winstonil inglise keeles ja ajaloos. Ta oli ka kooli vehklemismeister.
Vahel harva tuli Winstoni ema Leedi Randolph talle internaatkooli külla. Winston armastas oma ema väga ning kirjutas talle kirju, milles soovis, et ema tuleks kas temale külla või annaks isa Winstonile loa mõneks ajaks koju minna. Täiskasvanuna oli Winstonil emaga väga lähedane suhe, isaga ta väga ei suhelnudki, kuid järgis pühendunult tema karjääri. Winston leidis oma üksildase lapsepõlve ajal tuge oma lapsehoidjalt Elizabeth Anne Everestilt.


Muusika ajalugu.
Muusika ajalugu (inglise keeles "history of music") on seotud inimkonna ajalooga. Tähendusrikaste helide tekitamine ja nendest märgisüsteemi loomine kujunes tõenäoliselt paralleelselt kõne ja keele kujunemisega. Võib oletada, et esimesed "muusikateosed" olid käteplaksudega saadetud hüüatused, vastu puutüve taotud rütmidest või tantsusammudest tekkivad helid. Näib olevat selge, et muusika ja rituaal on olnud lahutamatult seotud läbi kogu inimkonna ajaloo ja muusika ajalugu algab kõigil rahvastel rituaalist, kommetest ja tavadest.
Muusika ajaloo uurimisega tegelev teadusharu on muusikaajalugu (inglise keeles "music history").
Vanaaja muusika.
Noodinäidete najal saab muusika ajalugu jälgida alates 5.-4. sajandist eKr. Varasemast ajast on säilinud vaid üksikuid näited, mis ei anna võimalust üldistusi teha. Siiski on teada, et muusikakultuur oli kõrgelt arenenud juba muistses Egiptuses, Babüloonias, Assüürias, Hiinas, Indias, Süürias, Palestiinas jm. Muusikale omistati tihti jumalikku algupära - jumalate hääli võrreldi pillihäältega; pille - eriti neid, millel arvati jumalaid mängivat - peeti pühadeks. Muusikuid arvati jumalaga ühenduses olevaiks, mistõttu neid ümbritseti suure austusega.
Antiikajal kuulus muusika kokku luule ja tantsuga. Muusik oli üheaegselt nii laulja, pillimees, helilooja, luuletaja kui ka tantsija. Antiikaja muusika oli tavaliselt ühehäälne ning rajanes enamasti viie heli real - pentatoonikal. Egiptuses armastati suursugust, rõhutatult väärika rütmiga laulu, mida saatsid flöödid ja harfid; Süürias eelistati lärmakat muusikat, millele andsid erilise varjundi teravakõlalised kahe toruga šalmeid, löökpillid ja muud instrumendid.
Vana-Kreekas õppisid muusikat kõik vabad inimesed, mõnes linnriigis isegi kuni kolmekümnenda eluaastani. Enimkasutatud pillideks olid aulos, lüüra ja kitara. Oboetaolise kõlaga aulos oli seotud veinijumal Dionysose pidustustega ning tragöödiaetendustega. Vana-Kreeka tragöödiate tuntuimad autorid olid Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Vana-Roomas arenes Vana-Kreeka muusika edasi. Tekkisid uued kunstiliigid, millest üheks oli pantomiim. See oli balletitaoline etendus: tantsija kujutas liigutustega sündmuste käiku, millest laulis koor. Erinevalt Vana-Kreekast ei laulnud koor enam ainult aulose saatel, vaid teda saatis eri pillidest koosnev orkester, mida juhatati jalalöökidega. Orkester esines ka iseseisvalt. Hakati korraldama kontserte, kus laulu ja pillimängu esitati ka ilma tantsu ja näitlemiseta. Muusikainstrumentide mitmekesisus suurenes.
Keskaja muusika.
Introitus - Gaudeamus Omnes. "Graduale Aboense", 14.-15. saj.
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika, mis jumalateenistustel kõlas vaimulike koorilt "a cappella". Mitme sajandi vältel oli vaimulik koorilaul ühehäälne. Meloodiad olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. Paavst Gregorius I auks hakati neid nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn. "Gregoriuse antifonaarium", mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.
Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke - neumasid, millest ajapikku hakkas arenema noodikiri.
Pole täpselt teada millal vaimulikus muusikas võeti kasutusele polüfooniline mitmehäälsus. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik kui ka briti saarte mitmehäälne rahvamuusika.
Esimesi mitmehäälseid vaimulikke laule nimetati "organum"iteks. Kuni 12. sajandini olid need kahehäälsed laulud, mille ülemiseks hääleks oli Gregoriuse koraal. Lihtsamates variantides liikus alumine hääl sellesama koraali rütmis ning enamasti paralleelselt kvartides, kvintides või oktaavides. Ajuti võisid hääled ka ühtida. Keerulisemates organumites liikus alumine hääl oma teed, moodustades ülemisega erinevaid intervalle. Mõnikord pidas alumine hääl üht nooti kaua kinni, sel ajal kui ülemises hääles vahetus mitu nooti. Leidus ka "organum"e mille hääled olid pandud liikuma vastassuundades.
Umbes 12. - 13. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl ("cantus firmus"). Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada, lauldi teda koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised organumid hakkasid levima ka väljaspool kirikut ning need said nimetuse "motett". Peagi lisati motetile ka kolmas hääl, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mis ühe häälena sisaldasid koraali ning mida lauldi seltskonnalauludena. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 15. sajandil jääb vaimulikule motetile alles ainult Gregoriuse koraali ladinakeelne tekst. a>id. Saksa nimetu autor. XIV saj.Erinevate häälte arv kasvas 15. - 16. sajandil veelgi - loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad.
Ilmalik muusika keskajal esines peamiselt rahvalauluna ning oli tihedalt seotud rändmoosekantide loominguga. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid moosekandid samaaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad. 12. - 13. sajandi Prantsusmaal ja Saksamaal olid väga levinud rüütel-laulikud (trubaduurid, truväärid, minnesingerid), kes esinesid õukondades ning laulsid armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest.
Renessansi muusika.
a>mängija. "Cantigas de Santa Maria", umb 1300.
Piiri tõmbamine keskaja ja renessansi muusika vahele on keeruline ja seda on tehtud küllaltki erinevalt. Renessanssmuusika omaduste kujunemine oli järk-järguline protsess ning ajastu algusajaks muusikas on pakutud aega 14. sajandi algusest kuni 1470. aastateni. Mõned muusika-uurijad on öelnud, et renessanssmuusika mõistet tuleks üldse vältida või vähemalt kasutada äärmise ettevaatusega. Tunnustatud Eesti muusikaloolasi Toomas Siitan toob igatahes oma raamatus "Õhtumaade muusikalugu I" renessansi eraldi jaotisena välja ning ütleb seal: "Renessanss-stiil kujunes paralleelselt hilisgooti ilmingutega 14. sajandil prantsuse ja itaalia ilmalikus laulus ning 15. sajandi I poolel Madalmaade muusikas".
Erinevalt teistest kunstiliikidest sai renessanss muusikas alguse 14. sajandil Madalmaades, kust levis mujale Euroopas 15.–16. sajandil. Religioosse muusika kõrval muutus üldiseks ka ilmaliku muusika harrastus. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui ka rikkamate kodanike kodudes. Tekkis mitmeid uusi ilmaliku muusika žanre.
Populaarseimaks laululiigiks oli Itaalias 13. sajandil tekkinud madrigal. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Tekkis ka uusi vaimuliku laulu liike. Keeruka moteti kõrvale tekkisid lihtsad vaimulikud hümnid, mida laulsid oma koosviibimistel ketserlike usulahkude liikmed. 16. sajandil loodi Saksamaal protestantlik koraal, mis oli täiesti uut liiki laul.
Renessansile olid iseloomulikud katsetused uue helikeele leidmiseks. Katsetati uusi kõlakombinatsioone. Muuhulgas kerkisid keskaegsete, vähese pingega helilaadide hulgast esile pingelise juhttooniga mažoor ja minoor. Palju kasutati kontrapunkti ning imitatsiooni. Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul hakati laulu- ja tantsupalu esitama ka ainult pillidel. See viis olemasolevate pillide täiustamisele ning ka uute pillide leiutamisele. Olulisi täiustusi tehti orelile. Keelpillidest loodi 16. sajandil vioola, viiul, tšello ja kontrabass. Viiulimeistrite poolest oli eriti tuntud Cremona Itaalias, kust on pärit nii Amati kui Stradivari nime kandvad pillid.
Renessansiajastul tekkisid ka esimesed suurvormid: jumalateenistuseks loodud muusikat hakati esitama kontsertmuusikana. Nii sündisid esimesed mitmeosalised muusikateosed - missad, reekviemid ja passioonid. Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper, "Daphne", mis etendus Firenzes 1598. a. pole säilinud. Esimene säilinud ooper on mõni aasta hiljem loodud "Eurydike". Esimeste ooperite loomisel olid eeskujuks Vana-Kreeka tragöödiad.
Renessansiajastu tuntuimateks heliloojateks peetakse Orlando di Lassot, Pierluigi da Palestrinat ja Claudio Monteverdit. Olulised olid ka franko-flaami koolkonda kuulunud Guillaume Dufay, Johannes Ockeghem ja Josquin Desprez, franko-flaami ja Burgundia koolkonda kuulunud Gilles Binchois ning Venezia koolkonna esindajad Adrian Willaert ning Andrea ja Giovanni Gabrieli.
Renessansiajastu muusikakeskuseks sai Püha Markuse kirik Venezias. Selles kirikus oli 2 suurt orelit, koor ja orkester. Pidulikel jumalateenistustel kõlas nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusika.
Tantsumuusikas olid populaarsemateks tantsudeks aeglane ning väga pidulik pavaan 2/4 ja 4/4 taktimõõdus, kiire hüppetants galliard 3/4 taktimõõdus ning lõbus seltskonnatants braanl 4/4 taktimõõdus.


Sündinud 14. jaanuaril.
"Siin loetletakse 14. jaanuaril sündinud tuntud inimesi.
Jaanuar, 14.


Kvantgravitatsioon.
Neist kolme esimest käsitleb kvantväljateooria, gravitatsiooni aga üldrelatiivsusteooria.
Elektromagnetiline ja nõrk vastastikmõju ühendati elektronõrgaks vastastikmõjuks. See omakorda ühendati osakestefüüsika standardmudelis tugeva vastastikmõjuga. Gravitatsiooni puhul näib olevat probleemiks standardmudeli, mis on kvantteooria, ja üldrelatiivsusteooria, mis on klassikaline toeeria, põhimõtteline ühildamatus. Albert Einstein pühendas selle küsimuse lahendamisele suure osa oma elust, kuid tulemusteta. Vaatamata rohkem kui viiskümend aastat kestnud paljude teadlaste püüetele asetada kvantväljateooria ja üldrelatiivsusteooria ühtsele alusele pole siiani loodud ühtegi üldaktsepteeritavat teooriat, mis sellega hakkama saaks.
Kvantgravitatsiooni ja osakeste standardmudeli liitmisel loodetakse luua nn kõige teooria. Nüüdseks on esitatud mitmeid erinevaid teooriaid ja mudeleid, mis pretendeerivad kvantmehaanika ja gravitatsiooni ühendamisele - näiteks stringiteooria, millel on juba mitmeid eirnevaid harusid ja arengusuundi, ja supergravitatsioon.


Kõzõlkum.
Kõzõlkum (usbeki "Qizilqum", kasahhi "Қызылқұм" 'punane liiv') on kõrb Aasias. Piirneb põhjast, loodest ja idast Sõrdarjaga, lõunast Hissaari-Alai mäestikuga ja Zarafšoniga, edelast ja läänest Amudarjaga ja loodest Araali järvega.
Keskosas on madalad mäed ja kivikõrb. Ülejäänud osa Kõzõlkumist on liivakõrb.


Tuba jõgi.
Tuba (vene "Туба") on jõgi Aasias Siberis. Algab Minussinski nõos Kazõri ja Amõli jõe ühinedes. Voolab tasandikul, hargneb laias orus. Suubub paremalt Jenisseisse, täpsemalt sellel asuva Krasnojarski veehoidla Tuba lahte.
Pikkus 119 km, valgla 36 900 km². Toitub peamiselt lumesulamisveest. Keskmine vooluhulk 771 m³/s. Jääkate oktoobri lõpust - detsembri algusest aprillini - mai alguseni. Laevatatav 99 km ulatuses.


Liibüa kõrb.
Liibüa kõrb (araabia الصحراء الليبية) on kõrb Aafrikas, osa Saharast.
Pinnamood.
Liibüa kõrbes asuvad Uveinati mäed. Ülejäänud osas on ta tasandik, kus asub madalaid astanguid ja nõgusid. Esineb ulatuslike liivakõrbeid.
Sademed, niiskus.
Liibüa kõrbes sajab vähe vihma. Seal sajab 100 – 180 mm aastas talviste vihmadena. Talviseid vihmu esineb ka rannikust kaugemal, kuid harva. Ka esineb Liibüa kõrbes mõnikord mussoonvihmu suvel. Aga oaasides ja Niiluse orus, kus sademeid mõõdetakse, on keskmine sademete hulk reeglina 1 – 10 mm aastas.
Väheste sademete ning tasase reljeefi tõttu on Liibüa kõrbes vähe jõgesid. Erandiks on jällegi Vahemere rannik. Seal asub mõne kilomeetri kaugusel rannikust madal astang. Kuna seal sajab talvel 50 – 150 mm vihma, suures osas paduvihma, leidub seal jõgesid, kus vihma ajal ka vett voolab. Niiluse vasakkaldal leidub küll ka orge, näiteks Kuningate org, aga sademete vähesuse tõttu voolab seal harva vett.
Taimestik, oaasid.
Liibüa kõrbes on vähe taimi, peamiselt nõgudes. Ka loomi elab vähe, siiski jätavad nad liivale jälgi.
Liibüa kõrbes esineb põhjavett. Kohati imbub see allikate ja kaevude kaudu maapinnale. Nii asub kõrbes nõgude ahelik, kus paiknevad Kharjah, Dākhilah, Baḩarīyah ja Farāfirah oaas, ka asuvad kõrbes Sīwah’ oaas, Al-Kufrah oaas ja Wādī an-Naţrūn. Seevastu Qaţţārah nõos on vesi soolane, mistõttu seal on vaid soolakuid ja soid.
Varem on Liibüa kõrbes olnud niiskem kliima, kasvanud rohkem taimi ja elanud rohkem inimesi. Kuid rikkalikku vihma pole olnud ei holotseenis ega pleistotseenis. Näib, et varases holotseenis oli niiskem periood, mil kõrbes sadanud vihm moodustas järvi paljudes Liibüa kõrbe piirkondades, kuid sellest ei piisanud, et järved oleks üle ajanud ja jõgede kaudu Vahemerre või Niilusesse äravoolu omanud. Vanad jõesängid on liiva täis tuisanud ja seal pole miljoneid aastaid läbivoolu olnud. On oletatud, et varaholotseenis võis Liibüa kõrbes sadada 100 – 200 mm aastas. Igatahes Niiluse vasakpoolsetes lisajõgedes voolas vett hiljemalt Neljanda Dünastia ajal: see uhtus ära püramiidiehitajate hooneid. Ka kahjustas vihm tollal põletamata savist hooneid, neid läbi leotades, mida tänapäeva kliimas ei juhtu. Näib aga, et Keskmise Riigi ajast peale on Liibüa kõrbes olnud tänapäevasega sarnane kliima. Vaid oaasides on vett vähemaks jäänud, kuna põhjavesi on ära voolanud ja ära kulunud.


Hierro.
Hierro (hispaania "El Hierro"; eesti keeles on kasutatud ka nimekuju "Ferro") on saar Kanaaride saarestikus.
Pindala 278 km². Saar on mägine, kõrgem tipp on Pico de Malpaso 1501 meetrit. Kuulub Hispaaniale.
Et Hierro on Kanaaride läänepoolseim saar, on Hierro meridiaan leidnud kasutamist algmeridiaanina. Hierro on ka Kanaaride lõunapoolseim saar. Oktoobris 2011 purskas tema lõunatipust 3 km kaugusel veealune vulkaan, mis lühikest aega ulatus ka üle merepinna.


Mojave kõrb.
Mojave kõrb ([moh´aave]; inglise "Mojave Desert") on kõrb Põhja-Ameerikas.
Piirneb läänes Sierra Nevadaga, põhjas Suure nõoga, idas ja lõunas Sonora kõrbega. Mojave kõrbes asub rohkesti mägesid ja orge, sealhulgas Surmaorg.


Mõistatus (rahvaluule).
Mõistatus on rahvaluule lühivorm, mis koosneb küsimusest (ülesandest) ja vastusest (lahendusest).
Mõistatus võib oma lahendusele viidata mingite omaduste või tunnuste, võrdkujude kaudu jne, sageli üllataval või erilisel viisil. Mõistatused ja nende lahendamine on tuntud paljudes kultuurides ja traditsioonides.
Budistlik mõistatuse vorm on koan.
Näiteid.
Pikk vits pihlakane, üle mere toomingane? — "Vikerkaar"
Linnamees paneb tasku, maamees viskab maha? — "Tatt"
Sulane annab peremehele, mis tal omalgi ei ole? — "Johannes ristib Jeesust"
Kurat katusel, kuldkingad jalas? — "Korsten"


Muusikainstrument.
Muusikainstrument ehk muusikariist ehk pill on muusikalise heli tekitamise vahend.
Esimeseks "muusikariistaks" oli hääl ja rituaalset leelotamist saatis käteplaksutamine või jalgade trampimine. See omakorda võis viia mõne käepärase eseme - puunoti või kivi tagumiseni, millega sai tekitada valjemat heli. Algelisi muusikariistu, mida valmistati looduslikest kõlavatest materjalidest nimetatakse idiofonideks. Varaseimate muusikariistade hulka kuuluvad ka aerofonid: õõnsad torud (pilliroog või torukujulised luud) ja merikarbid, mida kasutati signaliseerimiseks. Esimesed kordofonid tekkisid siis, kui kaardus kepi külge kinnitati soolikas, mille vibreerimine pani õhu võnkuma ning sellest tekkis heli.
Sõltuvalt heli tekitajast (heliallikast) jaotatakse muusikainstrumendid keelpillideks (kordofonid), puhkpillideks (aerofonid) ja löökpillideks (membranofonid ja idiofonid). Klahvpillideks nimetatakse instrumente, kus helide tekitamist juhitakse klaviatuurilt. 19. sajandi teisel poolel võeti kasutusele muusikainstrumendid, mille helisid tekitatakse elektrooniliselt.


1689.
1689. aasta (MDCLXXXIX) oli 17. sajandi 89. aasta.
Sündmused maailmas.
Inglismaal võttis parlament vastu Õiguste billi (Bill of Rights).
Inglismaa parlament kuulutas Oranje Willemi William III nime all Inglismaa kuningaks.


1688.
1688. aasta (MDCLXXXVIII) oli 17. sajandi 88. aasta.


1687.
1687. aasta (MDCLXXXVII) oli 17. sajandi 87. aasta.


1686.
1686. aasta (MDCLXXXVI) oli 17. sajandi 86. aasta.


1685.
1685. aasta (MDCLXXXV) oli 17. sajandi 85. aasta.


1684.
1684. aasta (MDCLXXXIV) oli 17. sajandi 84. aasta.


1683.
1683. aasta (MDCLXXXIII) oli 17. sajandi 83. aasta.


1682.
1682. aasta (MDCLXXXII) oli 17. sajandi 82. aasta.


1681.
1681. aasta (MDCLXXXI) oli 17. sajandi 81. aasta.


1680.
1680. aasta (MDCLXXX) oli 17. sajandi 80. aasta.


1679.
1679. aasta (MDCLXXIX) oli 17. sajandi 79. aasta.


1678.
1678. aasta (MDCLXXVIII) oli 17. sajandi 78. aasta.


1677.
1677. aasta (MDCLXXVII) oli 17. sajandi 77. aasta.


1676.
1676. aasta (MDCLXXVI) oli 17. sajandi 76. aasta.


1675.
1675. aasta (MDCLXXV) oli 17. sajandi 75. aasta.


1674.
1674. aasta (MDCLXXIV) oli 17. sajandi 74. aasta.


1673.
1673. aasta (MDCLXXIII) oli 17. sajandi 73. aasta.


1672.
1672. aasta (MDCLXXII) oli 17. sajandi 72. aasta.


1671.
1671. aasta (MDCLXXI) oli 17. sajandi 71. aasta.


1670.
1670. aasta (MDCLXX) oli 17. sajandi 70. aasta.


Ostensiivne definitsioon.
Ostensiivne definitsioon on definitsioon, mis põhineb ostensioonil ehk defineeritava näitamisel või sellele osutamisel. Näiteks "punane on "see" värv", koos sõnaga "see" osutatakse teatud omadustega õunale.
Otsese ostensiooni korral osutatakse silmaspeetud objektile või omadusele, kaudse ostensiooni korral näidatakse üht asja selleks, et juhtida tähelepanu teisele asjale, näiteks inimesele viitamiseks osutatakse tema fotole.


Daodejing.
"Daodejing" (hiina keeles traditsioonilises hiina kirjas 道德經; lihtsustatud hiina kirjas 道德经 ("Dàodéjīng"); Wade'i-Gilesi transkriptsioonis "Tao Te Ching"; eesti keelde tõlgitud mitmeti, sealhulgas "Raamat teest ja väest" või "Kulgemise väe raamat") on taoismi alustekst, mille autorlus on traditsiooniliselt omistatud Laozile.
Laozi eluajaks peetakse traditsiooniliselt umbes 6. sajandit eKr; "Daodejing"i teksti dateeritakse (peamiselt filoloogiliste kriteeriumide alusel) 8. ja 3. sajandi vahele eKr; hilisemaks kui 3. sajand eKr seda enamasti ei peeta.
Tekst koosneb umbes 6000 märgist ja jaguneb 81 lühikeseks peatükiks, mis mõnikord jagatakse kahte ossa: "Dao" ("Tao") (peatükid 1–37) ja "De" (Wade'i-Gilesi transkriptsioonis "Te" (peatükid 38–81). Võimalik, et on olnud traditsioone, kus nende osade järjestus on olnud vastupidine.
Tekst on peaaegu muutumatuna püsinud rohkem kui kahe aastatuhande jooksul, ehkki ta on loodud ammu enne taoistliku kaanoni koostamist.
Tekst on mõeldud pigem mediteerimiseks kui kiireks läbilugemiseks. Taoistlikus praktikas on tavaline, et ühel päeval tegeldakse ainult ühe peatükiga. See õpitakse pähe, seda korratakse, sellel lastakse endasse toimida erinevates meeleseisundites, seda kirjutatakse ümber jne.
"Daodejingi" keskseid ideid on loobumine võistlemisest selle kõigis vormides - vastavalt ka vägivallast, võimutaotlusest, kuulsusetaotlusest jne.
"Daodejingi" tõlgitsemine ja tõlkimine on toimunud pidevalt. Ka hiina kultuuris antakse sellele tekstile tihtipeale erinevaid tõlgitsusi. Osalt tuleneb see Laozi arhailisest keelest, ent suuresti ka teose lakoonilisest ja aforistlikust stiilist, mis sageli vaid vihjab, jättes arusaamiseks mitmeid võimalusi. Teksti näiline lihtsus ja väike maht on kahtlemata üks põhjusi, miks seda teost nii palju on teistesse keeltesse tõlgitud. Ingliskeelseid "Daodejingi" tõlkeid loendatakse juba sadades.
Raamatu kirjutamisaeg.
Raamatu kirjutamisajaks peetakse praegu 4. sajandi lõppu või 3. algust eKr. Seda järgnevatel põhjustel
Esimene ajaloolase Sima Qian’i (u 145–86 eKr) poolt "Shiji" äratoodud Laozi “elulugu” sisaldab vaid üksikuid fakte ja ei tugine mingitele ajaloolistele dokumentidele. (Teose liigendus 81 osaks (92) vastab sai toimuda alles 2-1 sajandil, sest Mawangdui käsikirjas on see liigendatud teisiti.) Viimati 1990te keskel Guodian’i linna läheduses Jingmen’is leitud vanimat käsikirja (Goudiani käsikiri) dateeritakse aastaga u 300 eKr. Selle tekstis puudub kanoonilisele Daodejingile omane varjamatu konfutsianismi kriitika ja selle asemel on arutlused kaemuse, loobumuslikkuse ja kiretuse üle.
Laozi sidumise üheks põhjuseks "Daodejingiga" arvatakse olevat ta nimes peituv tõlgendamiste küllus. Lao kui “austatud, lugupeetud” ja isegi “iidne, igavene” ja zi kui “tark” või ka otsesemas tähenduses “laps” annavad tulemuseks: Igavene Laps, Iidne Laps, Igavene Tark...
Vaateid raamatule.
"Daodejing"'i 81-st peatükist puudutavad sügavalt filosoofiliselt ja otseselt vähemalt 20 sõjalisi küsimusi ning paljudes ülejäänutes kohtab taktika ja strateegiaga seotud olulistest kogemustest tulenevaid mõtteid. Seetõttu on raamatut alates Tangi dünastiast (618 — 907) kuni praeguse ajani peetud ka traktaadiks sõjakunstist. Sinoloog V.Maljavin tsiteerib Shanghai 1977. "Daodejingi" väljaandest: “See on sõjaline traktaat, mis ühendab endas Kevadete ja Sügisete ajastu sõjalisi kogemusi… Teos kannab sõjalise filosoofia üle kõikidele loodus- ja ühiskonnanähtustele.”
Selline käsitlus tundub Hiina sõjakunsti mittetundvatele inimestele võimatu. Ometigi juba esimene ja peamine sõjakaanoni teos "Sunzi" rõhutab, et parim väejuht võidab sõja võitlemata ja lahinguteta (3.), seda nii loomulikult et see jääb märkamatuks. Parim sõjapidamisviis on jätta vaenlase vägi terveks (3.). Kõige halvem viis on see purustada. Parim on võita vaenlase mõtted juba eos, halvim rünnata ja piirata ta kindlusi. Hiina ja Lääne sõjakunsti erinevust on võrreldud go ja male erinevusega. Go's pannakse ühelaadseid nuppe suurele lauale juurde, males võtakse väikesel laual erinevaid nuppe maha.
Hiina mõned praegusaegsed uurijad arvavad, et Laozi vahendas või pani ka mingil määral kirja shamanistlikku religioosusse (nende termin) kuulunud suuliselt edastatava teksti (õpetuse). Viidates seejuures ajaloolasele Wu Sõmyang'i (?) (arvatavasti ajaloolase Dongfang Li (1901 -) teine nimi) teose “Xian-qin shi” osale “Zhu zi”: “… see raamat pole loodud üldse mitte Ida Zhou ajal elanud Lao Dani poolt, kuna seda anti edasi juba iidsest ajast ning jõudnult Lao Danini pandi see kirja bambusel ja siidil.” Üks esimesi taoismi nimesid "gui dao" (vaimude tee) tähistas algselt ka shamanistlikku praktikat.
Teksti kuuluvusest.
Taoistlike "filosoofiliste" tekstide taga oli küllaltki kinnise esoteerilise traditsiooni edasiandmine õpetaja õpilase liini pidi, kusjuures tähelepanu keskmes oli eriliste tehnikate või kunstide (shu) õppimine ja praktika. Ajapikku said need nimeks "dao shu". Seetõttu ongi "Dao-de jing'i" ja "Zhuang-zi" peamiseks sisuks "tee kunstid" ("Zhuang-zi’s" sageli "kaose isanda kunstid" "hun-dun zhi shu"). Nii nagu "Yi Jing" oli valitseva kihi valduses, nii olid seda alguses ka elu toitmise viisid (kehalis-vaimsete enesearendus meetodite koondnimi "yang-sheng-fa" – elu (ehk tekke) toitmise meetodid).
"Dao-de Jing" on oma toonilt teos valitsevale kihile oma ja teiste elu selliseks korraldamiseks, mis tagaks elu toitmise-kasvu. See on teos valitsejale, kes püüdleb läbi enesetäiustamise rahusse, et ühineda kogu elava kuluga. Selles on seetarvis kirja pandud üldised elulaadilised alused, praktilise teostamise põhiprintsiibid ja meditatiivse protsessi sisuline kirjeldus. Ent samas puuduvad konkreetsed tehnikad – neid peeti tõelisteks saladusteks.
Seotusest praktikaga.
Taoistlikke praktilis-filosoofilisi (Laozi ja Zhuangzi) tekste ei saa vaadelda nagu kreeka puhtalt spekulatiiv-filosoofilisi tekste. Muu kas tagab nende (praktikate) tingimused ja eeldused, viib nendeni või järeldub neist. Seda kinnitab Laozi ja Zhuangzi tekstide vaatlus ka neile lähedaste selleaegsete tekstide "Guan-zi", osa Mawangdui tekstide, "Huang-di nei jing’i", "Lüshi chunqiu’i" ja "Huainan-zi’i" kontekstis. Loogiliselt selge diskursiivse analüüsi asemel on praktikutele omaselt asetatud teadlikult suundus “udusele ja ähmasele”, "logose" korra asemel on suundus kaosele. Tõde on olemas vaid tegevuses ja tegevuse tarvis. Tõelise tegevuse sisuks on aga mitte-tegevus – omapoolne toimimatus ja iseeneslikkus. Kaos on ka üks võtmesõnadest taoismi olemuse mõistmiseks. Ta ideaal on seotud “kaootilise korra ja hüvelise kaosega”. “Kaose vana kunstidega.”


Laozi.
Laozi (ka Lao-zi) on umbes 6. sajandil eKr (teistel andmetel 4. sajandil) Hiinas elanud poollegendaarne õpetaja, taoismi rajaja.
Traditsiooniliselt peetakse teda "Daodejingi" algseks autoriks. "Laozi" on sageli kasutusel ka "Daodejingi" sünonüümina.


Magass.
Magass on Inguššia pealinn Venemaal. Rajatud eelmisest pealinnast Nazranist 4 km kaugusele lõunasse Põhja-Osseetia piiri lähedale. Linna rajamist alustati 1995 ning linnaõigused sai 2000. aastal.
2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli elanike arv 2505.


Muusikažanr.
Muusikažanrid ehk muusikalised žanrid on muusika liigitamise kategooriad, mis põhinevad muusika esitusviisil (esituskoosseisul) ja funktsioonil (esitamise kohal, ajal ja/või otstarbel). Igal žanril on temale iseloomulikud muusikaliste väljendusvahenditega määratud tunnused.
Sageli on nad seotud muusikavormidega. Mitmed žanrid kasutavad žanriga samanimelist muusikavormi.
Popmuusikas nimetatakse mõnikord žanriks muusikastiili või -suunda.
Ajalugu.
Kuni 18. sajandini määrasid žanri eelkõige muusikateose funktsioon (nt ilmalik, vaimulik), teksti sisu (nt motett, missa) ning kompositsioonitehnika (nt fuuga). Seejärel tõusid tugevamini esile koosseis (nt keelpillikvartett), vorm (nt sonaat), esteetika ja sisu (nt "opera seria", "opera buffa", sümfooniline pilt, sümfooniline poeem). Muusikateoste kasvava individualiseerumisega kunstmuusikas kaotavad žanrid mõjujõu. Wolfgang Marxi arvates mõjutab žanripealkirjade kasutamine kaasaegses muusikas otsustavalt teose retseptsiooni ja seepärast antakse see tihti andeks.


Trappist.
Assotsiatsiooni kuulub ka Mariawaldi klooster Saksamaal, Põhja-Rein-Vestfaalis, kuid Trappisti õlut seal ei pruulita.
Trappist on pinnakääritusel valmistatud õlu, mis tavaliselt laagerdatakse pudelites. Kanguse järgi eristatakse "single", "double" ja "triple"-tüüpi (hollandi keeles vastavalt Enkel, Dubbel ja Tripel), mille alkoholisisaldus kõigub 3,5-11,3 mahuprotsendi vahel. "Single" ja "double" on tumedad, "triple" hele, aga kange õlu.
Välislink.
http://perso.wanadoo.fr/trappistenbier/trappist_portalEN.htm


Muusikavorm.
Muusikavorm ehk muusikaline vorm on heliteose ülesehitus. Muusikavormi ülesehitust ei saa korraga tajuda, sest see kujuneb erinevate osade järgnevustest.
Muusikaline vorm areneb ajas ja kujutab endast protsessi ehk arengut. Muusikavormi arendusvõtted on kordus, varieeritud kordus, töötlus, tuletatud kontrast ja kõrvutatud kontrast.
Erilist tähelepanu pöörati muusikavormidele ja nende järgimisele 18. sajandi klassikalises muusikas, kuid teatud vorminõuete järgmist võib täheldada kõigi aegade muusikas.
Lihtvormid.
Lihtvormid on vormid, kus muusikateos pannakse kokku väikestest selgepiirilistest üksustest. Neid üksusi tähistatakse kas kirjatähtede või eriliste nimetustega (sissejuhatus, ekspositsioon, refrään, repriis, kooda jne)
Arenduslikud vormid.
Arenduslikes vormides on teos vormitud väikestest motiividest, mida on erinevatel viisidel kombineeritud ja töödeldud. Tavaliselt toetub kogu arendus sümmeetrilisele, kaaretaolisele struktuurile.


Tuba.
Tuba on selgelt eristuv hooneosa. Tavaliselt on tuba eraldatud teistest ruumidest või vahekäikudest sise- ja hoonevälisest alast välisseintega, milles võib olla aknaid ja uksi. Vanemas eesti keeles nimetati toaks ka elumaja.
Ajaloolisi tube on leitud juba minoilisest kultuurist Akrotiris Santorini saarel Kreekas, kus "ca" 2200 eKr rajatud hoonetes on selgelt eristuvad toad.


Edmund Valtman.
Edmund Sigfried Valtman (ka Edmond Sigfried Valtman, enne eestistamist Valdman; 31. mai 1914, Tallinn – 12. jaanuar 2005, Ameerika Ühendriigid) oli eesti karikaturist, ainuke eesti päritolu Pulitzeri auhinna võitja.
Sündis pagari perekonnas, tegutses enne Teist maailmasõda erinevate Eesti ajalehtede juures karikaturistina. Lahkus enne teist Nõukogude okupatsiooni Eestist Saksamaale, kust emigreerus Ameerika Ühendriikidesse. Jätkas tegevust karikaturistina, võitis esimese eestlasena Pulitzeri auhinna.


Vokaalmuusika.
Vokaalmuusika on muusika liik, kus heliteos esitatakse lauldes.


Soololaul.
Soololaul on vokaalmuusika alla kuuluv muusikažanr, kus heliteos esitatakse ühe laulja (solisti) poolt, tavaliselt klaveri või muu instrumendi saatel. Suure populaarsusega oli see žanr romantismi ajal, 19. sajandil paljude saksa, itaalia, vene jt heliloojate loomingus.


Vokaalansambel.
Vokaalansambel on väike muusikute rühm (ansambel), mis esitab vokaalmuusikat.
Eesti popmuusikas pälvis 1960. aastatel suure populaarsuse oktett "Laine".


Duett.
Duett on kahest lauljast koosnev vokaalansambel. Duett võib esineda ka koos instrumentaalsaatega.


Tertsett.
Tertsett on kolmest lauljast koosnev vokaalansambel.


Kvartett.
Kvartett on neljast esinejast (lauljast või pillimängijast) koosnev ansambel.
Üks populaarsemaid koosseise 18. ja 19. sajandi muusikas oli keelpillikvartett.


Keelpillikvartett.
Keelpillikvartett on instrumentaalansamblikoosseis, mis koosneb neljast keelpillist.
Alates 18. sajandist on selline koosseis olnud üsna populaarne.
Keelpillikvartett on ka muusikažanri ja ühtlasi ka muusikavormi nimetus, mille puhul sonaaditsükkel esitatakse keelpillikvarteti poolt.


Kvintett.
Kvintett on viiest esinejast (lauljast või pillimängijast) koosnev ansambel.
Ajalooliselt välja kujunenud kindla koosseisuga on keelpillikvintett, klaverikvintett, puhkpillikvintett (flööt, oboe, klarnet, fagott, metsasarv), vaskpillikvintett (2 trompetit, metsasarv, tromboon, tuuba).


Sekstett.
Sekstett on kuuest esinejast (lauljast või pillimängijast) koosnev ansambel.


Septett.
Septett on seitsmest esinejast (lauljast või pillimängijast) koosnev ansambel.


Koorilaul.
Koorilaul on muusikažanr, mida esitatakse lauljate koori poolt.
Alates ärkamisajast on koorilaul olnud Eestis suure populaarsusega.


Instrumentaalmuusika.
Instrumentaalmuusika on muusika liik, milles heliteos esitatakse muusikainstrumentidega.


Kammermuusika.
Kammermuusika on muusika ühele instrumendile, vokaalansamblile või väikesele (sageli ilma dirigendita) orkestrile. Kammermuusika erineb orkestrimuusikast selle poolest, et iga partiid esitab harilikult ainult üks instrument (orkestris mängivad partiisid pillirühmad).
Kammermuusika (itaalia keeles "musica da camera") tähendas algselt õukonna tubades (salongides) esitamiseks mõeldud muusikat.
Kõige sagedamini moodustatakse duo mõnest orkestripillist (viiul, flööt vm) ja klaverist. Üks enamlevinud instrumentaalansambleid on keelpillikvartett. Ansamblimuusikat on kirjutatud ka kahele esitajale ühel instrumendil: "klaveripalad neljale käele".


Dievs, svētī Latviju.
"Dievs, svētī Latviju" on Läti riigihümn.
Sõnade ja muusika autor on Kārlis Baumanis.


Arthur Conan Doyle.
Sir Arthur Ignatius Conan Doyle (22. mai 1859 Edinburgh, Šotimaa – 7. juuli 1930 Crowborough, Ida-Sussex, Inglismaa) oli Šoti kirjanik, luuletaja ja arst. Ta on tuntud ennekõike Sherlock Holmesi ja Professor Challengeri lugude autorina. Viljaka kirjanikuna kirjutas lisaks veel luulet, ulmet, ajaloolisi romaane ja artikleid.


Rootsi kirjandus.
Rootsi kirjandus on rootsi keeles kirjutatud kirjandus.


Astrid Lindgren.
Astrid Lindgren (sünninimi Astrid Anna Emilia Ericsson; 14. november 1907 Vimmerby – 28. jaanuar 2002 Stockholm) oli rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.
2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.
Elukäik.
Astrid Lindgren sündis taluniku Samuel August Ericssoni (1875–1969) ja tema abikaasa Hanna Ericssoni tütrena Smålandi maakonnas Vimmerby väikelinna lähedal Näsis. Ta oli neljalapselise pere teine laps ja kõige vanem tütar. Perekonda ja lapsepõlveseiklusi kajastab tema autobiograafia "Silmapiirilt kadunud maa".
Pärast kooli lõpetamist 1924. aastal oli ta veidike aega praktikandiks ajalehe Vimmerby Tidningen juures. Seal töötades jäi ta 18-aastaselt ja vallalisena rasedaks ning keeldudes lapse isaga, ajalehe peatoimetajaga, abiellumast ja siirdus 19-aastaselt Stockholmi, et sekretäriks õppida.
4. detsembril 1926. aastal sündis tal poeg Lars, kes oma esimesed eluaastad elas kasuvanemate juures Kopenhaagenis.
1928. aastal asus ta sekretärina tööle Kuninglikus Autoklubis, kus tutvus oma tulevase abikaasa Sture Lindgreniga, kellega ta 1931. aastal abiellus. Seejärel sai ta lõpuks poja Larsi enda kasvatada.
Aastal 1934 sündis perre tütar Karin. Just Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Astrid Lindgreni tütar mõtles ka Segasumma suvila välja. Ta ütles emale, et raamat võiks olla üksikust tüdrukust kes on tugev ja leiab endale kaks parimat sõpra, ning et raamatu alguses igav poleks, mõtles tütar, et tal võiks olla kaks looma (ahv ja hobune). Tütar tahtis ka, et Pipi oleks rikas.
Astrid Lindgren suri Stockholmis 8. märtsil 2002. Matuserongkäiku olid tänavatele vaatama tulnud tuhanded inimesed. Toomkirikus toimunud tseremoonial osalesid peale pereliikmete ja sugulaste ka Rootsi kuningakoja ning valitsuse esindajad, samuti välisajakirjanikud. Astrid Lindgreni põrm maeti tema kodukohta Vimmerbysse, perekonna hauaplatsile.
Karjäär.
1944. aastal tuli Lindgren vastloodud kirjastuse Rabén & Sjögren konkursil looga "Britt-Mari puistab südant" teisele kohale. Aasta hiljem võitis ta sama konkursi raamatuga "Pipi Pikksukk", mille avaldamisest kirjastus Bonniers oli varem loobunud. Nüüdseks on "Pipi Pikksukast" saanud maailma armastatumaid lasteraamatuid. Ehkki Lindgrenist oli sellega hinnatud kirjanik saanud, on ta tegelastele omane üleolev suhtumine täiskasvanute autoriteeti siiski aeg-ajalt ühiskonna pahameele osaliseks saanud.
1948. aastal saatis naisteajakiri "Damernas Värld" Lindgreni Ameerika Ühendriikidesse väljaandele lühikesi kirjatükke kirjutama. Ühendriikidesse jõudes ütles Lindgren, et on häiritud afroameeriklaste diskrimineerimisest. Paar aastat hiljem avaldas ta reisist innustatud lühijuttude kogu "Kati Ameerikas".
1958. aastal sai tast Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia teine laureaat. Lindgreni 90. sünnipäeval kuulutati ta aasta rootslaseks.


Bram Stoker.
Bram Stoker (õieti Abraham Stoker; 8. november 1847 Clontarf Dublini lähedal – 20. aprill 1912 London) oli iiri kirjanik.
Bram Stoker kirjutas 18 romaani, millest 5 jutustavad üleloomulikest nähtustest.


Mojõnkumi kõrb.
Mujõnkum (kasahhi "Мойынқұм") on mitme kõrbe nimi Aasias Kasahstanis.


Bernardo Bertolucci.
Bernardo Bertolucci [bern'ardo bertol'utši] (sündinud 16. märtsil 1941 Parmas) on Itaalia filmirežissöör ja kirjanik.
Bertolucci alustas kirjutamist 15-aastaselt ning pälvis poeedina ka mitmeid kirjandusauhindu. Oma filmikarjääri alustas ta režissööri assistendina Pier Paolo Pasolini filmis "Accatone". Kui ta oli 21-aastane, valmis tema enda esimene film "La commare secca" ("Vikatimees").
Rahvusvaheline tunnustus saabus filmiga "Il Conformista" ("Konformist"), millega ta kandideeris stsenaristina ka Oscarile. Film ise tugineb Alberto Moravia samanimelisel romaanile ning kritiseerib fašistlikku ideoloogiat.
Väga vastuolulise filmiga "Ultimo tango a Parigi" kandideeris Bertolucci taas Oscarile nagu ka filmi peaosaline Marlon Brando. Ka ta järgmised filmid "1900" ja "La Luna" põhjustasid suurt poleemikat.
Film "L'Ultimo Imperatore" ("Viimane keiser") pälvis 1987. aastal 9 Ameerika Filmiakadeemia auhinda, ka Bertolucci ise pälvis Oscarid parima režissööri ja parima adapteeritud stsenaariumi kategooriates. Film räägib Hiina viimase keisri Pu Yi elust läbi kuue aastakümne. Selle filmi tegemiseks sai ta eriloa filmida Pekingis Keelatud linnas.
2007. sai ta Venezia filmifestivalil elutöö eest filmifestivali 75. aastapäeva Kuldse Lõvi ("Leone d'oro del 75°"), see oli eriauhind (elutöö Kuldse Lõvi "Leone d'oro alla Carriera" sel aastal sai Tim Burton).


Kaanon (muusika).
Kaanon on heliteos või selle osa, milles sama meloodia on erinevates häältes ajaliselt nihutatud.
Tuletatud hääl võib etteantud meloodiat kindlate reeglite järgi "töödelda" – pöörata tagurpidi (vähikaanon - viimasest noodist esimeseni), "pea peale" (peegelkaanon - kõik käigud ja hüpped vahetavad oma suuna) või pöörata teda mõlemal moel korraga (vähipeegelkaanon).
Kaanoni algne nimetus oli "Fuga ad canonem" - reegleid järgiv fuuga.
Tuntuim kaanon on "Vennas Jakob", Eestis tuntud "Sepapoisid" ("Frère Jacques").


Robert De Niro.
Robert De Niro (sündinud 17. augustil 1943) on Ameerika Ühendriikide filminäitleja, režissöör ja produtsent. Ta on 6 korda "Oscari" kandidaadiks nimetatud. Parima näitleja "Oscari" sai ta filmiga "Raevunud härg" ja parima kõrvalosatäitja "Oscari" noore Vito Corleone rolli eest filmis "Ristiisa 2".
De Niro sündis kunstnike perekonnas. Isa Robert De Niro vanem oli itaalia-iiri päritolu abstraktne ekspressionistlik maalikunstnik ja skulptor, ema Virginia Holton Admiral oli inglise-saksa-prantsuse-hollandi päritolu maalikunstnik ja luuletaja. Vanemad lahutasid, kui Robert oli 3-aastane. Robert kasvas koos emaga Manhattanil Väikese Itaalia nimelises linnaosas, aga ka isa elas kõigest jalutuskäigu kaugusel ja Robert käis tal sageli külas.
De Niro lõpetas riikliku põhikooli ja käis kahes humanitaarkallakuga erakeskkoolis, aga ei lõpetanud. 16-aastasena lahkus ta koolist, et hakata näitlejaks. Näitlemist õppis ta Stella Adleri konservatooriumis ja Lee Strasbergi näitestuudios.
Filmikarjäär.
De Niro tegi oma esimesed osatäitmised Brian De Palma väikese eelarvega filmides. De Palma tutvustas De Nirot Martin Scorsesele ja Scorsese filmiga "Agulitänavad" tuli ka tunnustus. De Niro on mänginud veel seitsmes Scorsese filmis: "Taksojuht", "New York, New York", "Raevunud härg", "Komöödiakuningas", "Omad poisid", "Hirmu neem" ja "Kasiino". Nendes mängis De Niro peamiselt võluvat, emotsionaalselt ebastabiilset, psühhopaatiliste kalduvustega tegelaskuju.
1980. aastate keskel hakkas De Niro mängima ka komöödiates. Neist tuntuimad on "Saba liputab koera", "Ka gängster on inimene" ja "Kohtumine äiaga". Suurima honorari 20 miljonit dollarit teenis ta filmi "Gängster on ikka veel inimene" eest.
1989. aastal asutas De Niro koos Jane Rosenthaliga produktsioonifirma, mis sai ta kodukoha järgi nimeks TriBeCa Productions. 2002. aastal sai temast Tribeca filmifestivali üks algatajaid.
Filmi "Ristiisa 2" tarvis õppis ta 4 kuud Sitsiilia murrakut ja kasutas seda pea kõikjal filmis. Filmi "New York, New York" jaoks õppis ta saksofoni mängima. "Raevunud härja" tarvis õppis ta poksima ja võttis ligi 30 kg kaalus juurde. Filmi "Taksojuht" tarvis enese ettevalmistamiseks töötas ta taksojuhina.
1998. aastal süüdistati teda Pariisis prostitutsiooni levitamises. Ta eitas kõiki süüdistusi ja lubas enam mitte iial Prantsusmaale oma jalga tõsta.
Sageli on teda võrreldud Al Pacinoga. Koos mängisid nad kahes filmis: "Ristiisa 2" ja "Pinge". Samas ei ole kummaski filmis ühtegi kaadrit, kus nad mõlemad oleksid ekraanil.
Tunnustused.
Los Angelese filmikriitikute parima meesnäitleja auhind
Venezia filmifestivali auhind
Cecil B. DeMille'i nimeline elutööauhind (2011)


Duo.
Duo on kahest instrumentalistist koosnev instrumentaalansambel.


Trio.
Trio on kolmest pillimängijast koosnev instrumentaalansambel.
Ajalooliselt välja kujunenud kindla koosseisuga on keelpillitrio ja klaveritrio.


Soolo.
Sooloartist on muusik, kes töötab üksi ilma ansamblita.
Sooloalbum on ühe esineja poolt välja antud helisalvestus.


Liit (poliitika).
Liit ehk sõjaline liit on salajane või avalik ametlik kokkulepe kahe või enama riigi vahel, mille puhul sõjalist ja julgeolekupoliitikat koordineeritakse ühise diplomaatiaga.


Eestlased.
Eestlased (varasem omanimetus "maarahvas") on läänemeresoome rahvas, Eesti põlisrahvas.
Valdava enamiku eestlaste emakeel on eesti keel.
1857. aastal võttis Johann Voldemar Jannsen senise "maarahva" asemel omanimetusena kasutusele tüvest "est" (saksa "Ehsten" ja "Esten", rootsi "ester" jt) tuleneva nime "eestlased", mis peagi ka rahva seas omaks võeti.
Eestlaste etnilised allrühmad on võrokesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setod.
Rahvuse tõlgendamisel kasutatakse Eestis nn "Kulturnationi põhimõtteid: ühist keelt ning kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest suurriikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kus rahvuse liikmeks loetakse kõiki sellel territooriumil elavaid isikuid.
Kuna eestlastel on tavaks määratleda end keele- ja kultuuripõhiselt ning eesti keel kuulub soomeugri keelte hulka, liigitavad eestlased end sageli ka rahvusena soomeugrilaste sekka. Samas on see enesemääratlus vaieldav, kuna kultuuriliselt ja geneetiliselt sarnanevad eestlased pigem naaberrahvastele (nagu lätlased, venelased ja sakslased) kui kaugematele soomeugri või uurali keeli kõnelevatele rahvastele (nagu ungarlased, handid, laplased või sölkupid). Siiski on soomeugri keelesugulusel oluline osa eestlaste identiteedis.
Eestlaste rahvaarv.
Eestlaste arvu võis suuremal määral langeda pärast muistset vabadusvõitlust, Liivi sõda ja Põhjasõda. Viimase lõppedes olevat isegi kirikuõpetajad soosinud kahenaisepidamist kui abinõu rahvavähesuse lahendamiseks. Pärast rahvaarvu kolmekordistumist ühe sajandi jooksul eestlaste arvu kasv stabiliseerus.
Eestlaste rahvaarv jõudis 1900. aastaks ühe miljonini ja on sestpeale püsinud (kõikumisega 10%). Eestlasi on veidi üle 1 miljoni ja see arv väheneb aeglaselt negatiivse loomuliku iibe tõttu. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 930 219 eestlast, 2011. aasta 1. jaanuari seisuga elas Eestis arvestuslikult 924 100 eestlast.
Väljaspool Eestit elab umbes 160 000 väliseestlast või eesti päritolu inimest. Suuremal hulgal elab eestlasi Venemaal, Soomes, Rootsis, USAs ja Kanadas.
"Enne Teist maailmasõda oli Eesti rahvastiku poolest homogeenne riik nii nagu Taani või Soome," ütles Eesti president Lennart Meri 1993. aastal. "Eestlasi oli 89 protsenti, 11 protsenti oli kohalikke vähemusrahvusi: sakslasi, venelasi, rootslasi, soomlasi. 1993. aastal moodustasid eestlased veel vaid 59 protsenti oma riigi elanikkonnast. See on etnilise puhastuse tulemus".
Eestlased vanades ürikutes.
Eestlastega seostuvad Läänemere rahvaste kohta käivad etnonüümid "Ostiatoi" (Pytheas, 320 eKr), "Aestyi" (Diodoros, 20 eKr), "Aestiorum gentes" (Tacitus, 1. sajand), samuti "Aistorum" (Jordanes, 6. sajand), "Haestii" (Cassiodorus, 6. sajand), "Aestii" (poeem Widsith, 9. sajand), "Estonum" (Saxo Grammaticus, 12. sajand), "Estones" (Henriku Liivimaa kroonika, 13. sajand) ja "Eisten" (Liivimaa vanem riimkroonika, 13. sajandi lõpp).
Vene ürikutes kasutatakse eestlaste ja vadjalaste kohta nimetust "чудь". Tšuude on mainitud Nestori kroonikas varjaagide maksualustena 859. aastal, Rjuriku ühe kutsujana Novgorodi vürstiks 862. aastal, vürst Olegi (Helge) Smolenski sõjaretke kaaslastena 882. aastal, Jaroslav Targa vastastena 1030. aasta sõjaretkel jne. Setod on tuntud Vene kroonikais Pihkva tšuudidena.
Henriku Liivimaa kroonikas on eestlased ("Estones") selgelt eristatavad liivlastest ("Lyvones"), semgalitest ("Semigallis"), leedulastest ("Letones"), lätlastest ("Letthi"), latgalitest ("Letigallis"), kuralastest ("Curones") jt.
Samas ka eestlased ise jagunevad ugalasteks ("Ugaunensis"), sakalasteks ("Saccalensis"), saarlasteks ("Osiliensis"), revalasteks ("Revelenses"), harjulasteks ("Harionenses"), järvalasteks ("Gerwanenses"), virulasteks ("Virones") ja läänlasteks-ridalasteks ("Rotalienses"), kokku kaheksa suurimat.
Ugalased, sakalased, saarlased, revalased, harjulased, järvalased, virulased ja ridalased on tõenäoliselt hõimud, kellele kuulus suurem mitme kihelkonnaga (kiligunda) maa (provincia). Taoline etnilis-territoriaalne jaotus säilis põhijoontes sajandeid. Suhteliselt ühtseks rahvuseks hakkasid eestlased kujunema 19. sajandil rahvusliku ärkamise ajel.
Eestlaste kujunemine.
Eestlased on Eestisse eri aegadel tulnud inimrühmade tänaseni ebaühtlane sulam.
Vanimad ja esimestena pärast jää taandumist tulnud inimesed (Kunda 9000-5000 eKr, hiljem Narva kultuur, 5000-4000 eKr, kütid, kalamehed ja korilased) olid kahte tüüpi.
Ühed olid pikapealised, pika, kitsa ja kõrge ajukoljuga, kõrge ninajuurega, tugevasti etteulatuva ninaga, kõrge ja mõõdukalt laia näoga pikapealised europiidid. Tunnused osutavad edelapoolsele päritolule, tänase Taani piirkonnast.
Teine europiidne tüüp (leiud dateeritud V aastatuhande lõppu-V aastatuhande algusesse eKr) oli lühema peaga, madalama ja laiema näoga ja vähem etteulatuva ninaga, mis viitab mitte eriti tugevale mongoliidsele lisandile.
Nende järel ilmusid Eesti ja naaberaladele uued asukad (kammkerammika kultuur, 4000-1800 eKr, taas kütid, kalamehed ja korilased). Need inimesed kuulusid protolaponoidsesse tüüpi, millele on iseloomulik vahepealne asend europiidide ja mongoliidide vahel. Neil olid lamedad näod, kesk- või lühipealisus, madalavõitu ninajuur, suhteliselt vähe etteulatuv, võrdlemisi lai ja madal nina. Antropoloogiliste näitajate tõttu on oletatud nende tulekut ida poolt, Karjala järvede tagant, kuigi 21. sajandi alguses on hakatud selles tõsiselt kahtlema (Wiik, Julku, 2002). Ühised matmispaigad viitavad rahulikule läbisaamisele ja järk-järgulisele segunemisele.
Peagi tuli Baltimaile uus sisserändajate laine. Tulnukad (venekirve- ehk nöörkeraamika kultuur, 3000-1800 eKr, loomakasvatajad, algelised põllupidajad) olid massiivset protoeuropiidset tüüpi, väga pikapealised, kõrge ajukoljuga, kõrge ja keskmise laiusega näoga. Antropoloogia andmed lubavad oletada nende lõunapoolset päritolu, kas Ida-Preisist või Volga ülemjooksult. Tulnukad käitusid kohalike vastu sõjakalt, hoidusid esialgu eraldi.
Läti antropoloogide arvates järgnes 1300. aasta paiku eKr venekirvekultuuri hõimude sisserändele veel ühe rahva sisseränne. Nad olid pisikesed peene kondiga (mehed olid kohalike naiste mõõtu) ja auklike hammastega (kohalikud kaariest ei tundnud) lõunapoolse Euroopa elanikele sarnased europiidid. Sisserändajad erinesid märgatavalt siia varem tulnud venekirveskultuuri inimestest ning tegelesid peamiselt maaviljelusega.
I aastatuhandet eKr iseloomustas saarlaste ja randlaste tihe läbikäimine Kesk-Rootsiga, millega kaasnes skandinaavlaste asumine saartele ja Eesti rannikule. Põhjarassi kuuluvad tulnukad olid suhteliselt pikapealised,kitsa ja kõrge näoga suurekasvulised inimesed. Levisid läänepärased kivikirstkalmed, hiljem tarandkalmed. Skandinaavia tüüpi inimeste osatähtsust suurendas hiljem viikingiaeg ja rannarootslaste asumine Eesti rannikualadele.
Läänemeresoomlasi ja germaanlasi eristavaks tunnuseks on koljukõrgus, mis on läänemeresoomlastel keskmisest kõrgem, germaanlastel aga madalam. Kolju madal indeks on iseloomulik muhulastele, paiguti ka saarlastele ja läänerandlastele. Seda seostatakse asukatega Skandinaaviast.
Kivikirstkalmetest leitud äärmiselt massiivsed, pikapealised, kõrge ja väga laia näoga europiidsed koljud meenutavad Skandinaavia ja Taani vanimate kiviaja asukate koljusid ning erinevad venekirvekultuuri kandjate koljudest.
I aastatuhande teisel poolel ja II aastatuhande alguses suurenes Kirde- ja Kagu-Eestis Narva jõe ja Pihkva Emajõe tagant sisserännanud tšuudide (vadjalaste ja setode) osakaal. Surnuid matsid nad kääbaskalmetesse. Nad olid valgemere-balti rassitüüpi keskmist kasvu inimesed, lühipealised, laiema ja madalama näoga, nina paljudel lühike ja nõgusa seljaga. Suuri Peipsitaguseid maid asustanud vadjalasi ja Pihkva Emajõe (Velikaja) basseinis elanud setode esivanemaid sundis läände kolima Lavrenti kroonikas märgitud sloveenide sissetung nende maile.
Antropoloogiliste tüüpide pikaajalise, kuid ebaühtlase segunemise tulemusel jagunes Eesti rahvastik kaheks enam-vähem võrdseks osaks. Idapoolseid iseloomustavad lühipealisus, madalam ja laiem nägu ja ka lühem kasv, samuti rida tunnuseid hammaste ehituses ja veres. Need tunnused on iseloomulikud eelkõige idabalti rassitüübile.
Saarlastel ja läänlastel kujunes teine, läänebalti rassitüüp. Nad kujunesid pikkadeks, suhteliselt pikapealisteks ja kõrgenäolisteks, mis oli iseloomulik nii Kunda kultuuri algasukaile kui venekirvekultuuri kandjatele ja skandinaavlastele.
II aastatuhande alguseks oli eestlaste antropoloogiline pilt enam-vähem välja kujunenud. Hilisemate rahvarännete, nälgade, taudide, sõdade ja esimese öö õiguse mõju sellele oli väike. Rahvas püsis kuni XX sajandi alguseni oma vanade kihelkondade ("kiligunda") piires, kust võeti ka naisi. Abielud peamiselt oma rassitüübi esindajatega säilitasid kohalike eripärasid ja eristasid neid kaugemaist naabreist. Alles linnastumine ja suurenenud liikumine lasid vabaks rahvasisese rassilise segunemise.
Antropoloogiline iseloomustus.
Praegu jagunevad mitme sisserännu tulemusena kujunenud eestlased peamiselt läänepoolse heleda, pika, sihvaka, pika peaga ja kitsa näoga (lääne-balti, 24,4%) ning idapoolse heleda, lühema, jässakama, lühema ja laiema näoga (ida-balti, 32,6%) rassitüübi vahel, nende vahele jääb ulatuslik segavöönd (20,4%).
Eestlased Karl Ernst von Baeri pilgu läbi.
Eestlaste keha on pigem mahlakas kui kuiv ja lihased, arvestades kliima laadi, oleksid neil kindlasti lõdvemad, kui raske töö ja kõikide ärahellitamist võimaldavate asjaolude puudumine neid karastanud ei oleks.
Enamik eestlasi on keskmist kasvu; nägu on enamasti üsna turd, loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta ja kahvatu; üksnes siis, kui nad palava päikese käes töötavad, ilmub näole puna. Juuksed on kõige sagedamini blondid, lapseeas tihti valged; tuleb ette ka musti juukseid koos tõmmuka näojumega. Kehaline jõud on üsna keskpärane, temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolsesse. Sellest olenebki, et nende keha pole haiguste suhtes eriti vastuvõtlik ja et nende vaim üksnes harva minetab oma tavalise laadi. Kõnnak on vankuv ja kõik liigutused aeglased.
- Päris täpses mõttes melanhoolikud on ainult väga vähesed eestlased - need, kelle kohta ma äsja märkisin, et nad oma mustade juustega silma paistavad. Nad on muide väikest kasvu, kuid kindlama ja tugevama kehaehitusega. Nad on ka tõsisemad, kangekaelsemad ja kinnisemad kui flegmaatikutest koosnev enamik. Kui viimaste nägu nürimeelset tuimust väljendab, siis laseb melanhoolikute ilme paista varjatud nördimust.
Suur erinevus on muide maa põhjaosas ja Tartu ümbruses elavate eestlaste vahel. Viimased on esimestest kehakasvult üle ja neil on aval välimus näojoonte tõttu, mis on kergemini mõistetavad kui nende Tallinna-maal elavatel kaasmaalastel; nad pole ka nii turdja näoga, on veidi tegutsemishimulisemad, vähem aeglased ja teistest seisustest inimeste vastu sõbralikumad.
- Kumbki sugupool erineb aga teineteisest palju enam. Eestimaa tütarlapsele võib vaevalt omistada eespool kirjeldatud rahvuslikku eripära. Ta on elavam, hoogsam, tööd tehes rõõmsam ja armastab seejuures laulda, mida meessugu just eriti ei tee. Juuksed on neil kollakamad kui meestel ja nende hulgas ei leidu ühtki mustajuukselist. Kui me tahaksime selle üle kanda Tartu ümbruse naistele, siis tuleks üht-teist maha tõmmata. Ma pole muide siin ühtegi leidnud, kes võiks end ilusaks pidada.
Füsioloog ja psühholoog leiavad kergesti kummagi soo vahel esineva erinevuse põhjused. Kuna naine, eriti enne, kui teda abielus pereema mured rõhuma hakkavad, sangviinilise temperamendi poole kaldub, on ta mitmesuguste raskuste suhtes ka vähem vastuvõtlik; alluvustunne, mis mehelt kogu ta jõu ja väärikuse võtab, ei maksa peaaegu midagi naiste hinge juures, arvestades nende konstitutsiooni.
Tahan lisada mõned sõnad eestlaste moraalse laadi kohta. Liiga paljud kirjamehed on püüdnud sellele rahvale külge luuletada kõiki vigu, mis inimesel üldse võivad olla; nii arvab Paul Einhorn, et see rahvas on voorusest hoopis ilma jäetud, sest ta keeles puuduvat sõna "voorus"! Oh kiduväärt argumentatsioon! Vigadest, mida siiski eitada ei saa, loendaksin ma siin: laiskus, mustus, liigne alandlikkus vägevamate ees ning julmus ja metsikus alamate vastu. Nende kalduvust armunaudinguteks on liiga sageli ülemäära suureks puhutud, ka Hupel, suurepärane mees, näib olevat selles suhtes ülekohtuselt talitanud.
Geneetiline sugulus.
2012.a. eestlaste teadaolev jaotus on orienteeruv ning edastab ligikaudseid vahekordi.
Meesliini pidi jagunevad eestlased Y-kromosoomi järgi haplogruppidesse
Eupedia kokkuvõtte järgi on esiisade jaotus mõnevõrra erinev
N1c1 34%, R1a1 32%, I1 18%, R1b 8% jne.
Eestlastele lähedane Y-DNA haplogruppide jaotus esineb Läti, Leedu, Karjala ja Põhja-Vene meestel. Eestlasel esineb mõne protsendiga ka Y-haplogruppe E1b1b, J, T(+L), Q.
Naisliini pidi jagunevad eestlased mtDNA Eupedia järgi haplogruppidesse
Teise kokkuvõtte järgi on esiemade jagunemine
49,5%, U 26,9% (sh U5 14,2%), J 10,3%, T 7,8% jne.
Eestlastel esineb ka mõne protsendiga mtDNA-haplogruppe V, K, I, W, X2.
Märkus: haplogruppide järgi jagunemise all on mõeldud XXI sajandi alguse seisu, pidades silmis läbilõiget kõigist eestlastest tervikuna, regionaalsed jaotused võivad keskmisest erineda. Üksikisikul võivad esivanemad jaguneda haplogruppide järgi hoopis teistmoodi. Kui üksikisikul on isaliin näiteks N1c1, siis tema teiste esiisade seas (emaisa, vanaemade isad jne) võivad olla ka R1a1, I1 ja teiste liinide esindajad.
Eelnevail sajandeil võis jaotus olla mõnevõrra teistsugune, sõltuvalt ühe või teise haplogrupi esinduse vastupidavusest ja viljakusest: suurema suremuse või madalama viljakuse puhul võis haplogrupi osakaal olla tänasest kõrgem, väiksema suremuse või kõrgema viljakuse aga madalam.
Mõned spekulatsioonid: isaliini haplogruppi I1 seostatakse Balkani refuugiumist Lõuna-Skandinaaviasse ja Läänemere randadele tulnud algasukatega (meil Kunda, soomlastel Suomusjärvi kultuur). Haplogruppi N1c1 seostatakse Põhja-Skandinaaviat ja Kirde-Euroopat asustastanud soomeugrilastega. Haplogruppi R1a1 seostatakse venekirve- ja selle sõsarkultuuridega. Naisliinid U4 ja U5 on aga Põhja-Euroopa vanimaid. Märkus: eelnimetatud seostesse tuleb ettevaatusega suhtuda.
Kirjaoskuse ja hariduse tase.
19. sajandi algul oskas lugeda ja kirjutada 45–50 protsenti eestlasi.
1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 77,7 protsenti.
1934. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 96,1 protsenti, neist osalise kõrgharidusega 1,1 protsenti ja täieliku kõrgharidusega 0,8 protsenti.
1959. aastal tuli 1000 elaniku kohta 21 kõrgharitut ehk 2,1 protsenti kõigist.
1990. aastal oli Eestis (eestlased ja teised elanikud kokku) 333 teadusdoktorit ja 2467 teaduskandidaati.
1999. aastal oli Eestis 3912 teadlast ja inseneri.
2002. aastal oli eestlaste keskmine intelligentsuskvoot (IQ) 97 ning 2006. aastal 99.
Maailma lõikes jääb eestlaste keskmine IQ maha Hongkongi, Singapuri, Lõuna-Korea, Põhja-Korea, Jaapani, Taiwani, Hiina ja Mongoolia elanike keskmistest, Euroopas itaallaste, islandlaste, šveitslaste, austerlaste, bosnialaste, Luksemburgi elanike, hollandlaste, norralaste ja Suurbritannia elanike keskmisest.
Eestlaste keskmine IQ on ühel tasemel sakslaste, belglaste, kanadalaste, uusmeremaalaste, poolakate, rootslaste ja soomlaste keskmise IQ-ga. Kokkuvõttes on eestlaste ja teiste 99 punktini küündiva keskmise IQ-ga rahvaste keskmine IQ maailmas 18. kohal ja 10. kohal Euroopas.
Väga kõrge IQ (üle 140) esindajaid on eestlaste seas 4 inimest 1000 kohta ehk peaaegu 4000 isikut.


Poryŏng.
Poryŏng (Lõuna-Korea omaladinas Boryeong) on linn Lõuna-Koreas Lõuna-Ch'ungch'ŏngi provintsis.


Ch'ŏnan.
Ch'ŏnan (Lõuna-Korea omaladinas Cheonan) on linn Lõuna-Koreas Lõuna-Ch'ungch'ŏngi provintsis.


Lausanne.
Lausanne on linn ja vald Šveitsi prantsuskeelses osas. Linn asub Genfi järve põhjakaldal umbes 60 kilomeetrit Genfi linnast kirdes. Lausanne on Vaud' kantoni pealinn.
2003. aasta seisuga elas seal 126 800 elanikku.
Ajalugu.
Roomlased rajasid keltide asula kohale sõjaväetugipunkti nimega Lousanna. 6. sajandil sai Lausanne'ist piiskopkonna keskus.
Majandus.
Soodsa kliima tõttu on linnalähistel aladel levinud viinamarjakasvatus.
Haridus.
Linnas tegutseb Lausanne'i Ülikool.
Kultuur.
1989. aastal toimus linnas Eurovisiooni lauluvõistlus.


Viie elemendi õpetus.
Viie elemendi õpetus (五行 "wǔxíng") on Vana-Hiina filosoofias ja kultuuris kasutatav mõtlemisviis.
Need viis faasi ei ole materjalid, nagu neist mõistetest võiks aru saada, vaid pigem metafoorid, kirjeldamaks, kuidas teatud nähtused omavahel on suhestatud.
Viie elemendi kasutuse erivormid.
Seejuures on elementide vahekorrad omavahel toodud enamasti välja erinevate seaduspärasustega.
Üldiselt enamkasutatavas viie elemendises tsüklis kirjeldatakse nende faaside järgnevusi nii loovas (生 "shēng") kui hävitavas (克 "kè") ringis. Loovas ringis: puu loob tule, tuli loob mulla (maa), muld loob kulla (metalli), kuld loob vee ning vesi loob puu. Hävitavas (ületavas) ringis: puu hävitab mulla, muld hävitab vee, vesi hävitab tule, tuli hävitab kulla, kuld hävitab puu.
Viie elemendi õpetus on olnud kasutusel paljudel vana hiina mõttealadel, meditsiinis, muusikas, sõjanduses jpm.


Suured lootused (film 1998).
"Suured lootused'" (originaalpealkiri "Great Expectations") on Charles Dickensi samanimelise romaani ainetel 1998. aastal USAs valminud romantiline draamafilm.


Kan.
"See artikkel räägib Siberi jõest: maajade jumala kohta vaata artiklit Kan (jumal)"
Kan (vene "Кан") on jõgi Aasias Siberis. Algab Sajaanidest. Ülemjooksul voolab põhja. Tasandikule laskunud, voolab keskjooksul laias orus, algul põhja, siis läänesse. Alamjooksul suundub loodesse, moodustab kärestikke ja suubub paremalt Jenisseisse.


An-Nafūd.
An-Nafūd (araabia "النفود") on kõrb Aasias Araabia poolsaarel. Piirneb põhjas Süüria kõrbega ja lõunas Nedždiga. Valdavalt liivakõrb.


Delos.
Delos (kreeka "Δήλος" (Dílos)) on Kreekale kuuluv saar Egeuse meres Küklaadide saarestikus. Delos kuulub Lõuna-Egeuse prefektuuri.
Delosest kirdesse jääb Mýkonos, kagusse Náxos, lõunasse Páros, läände Sýros ja põhja Tínos.
Saare pindala on 40 km². Saare kõrgeim koht on Kýnthose mägi, mis ulatub 112 meetrit üle merepinna.
2001. aasta seisuga elas Delosel 14 inimest.
Ajalugu.
Legendi järgi oli Delos varem ujuv saar. Titaan Leto, kes oli Zeusist rase, otsis sünnituseks sobivat kohta, kuid Zeusi armukade naine Hera oli kõigil maadel keelanud Letole varjupaika anda. Lõpuks jõudis Leto Delosele, mis Letole halastas, ja Leto sünnitas seal palmi all kaksikud, poja Apolloni ja tütre Artemise. Tänutäheks andis Zeus Delosele kindla asukoha.
Apollon ja Artemis kuulusid 12 tähtsaima olümposlase hulka ja sellepärast oli antiikajal Delos religioosses mõttes tähtis koht. Delos oli Delfi järel tähtsaim Apolloni kultuse paik ja juba varasest ajast usulis-poliitilise liidu amfiktüoonia keskus.
491 eKr alistus Delos Pärsiale ja sai pärast vabanemist 478/477 eKr Ateena Mereliidu keskuseks. Kuni 454 eKr asus Delose Apolloni templis liidu kassa. Alates 425 eKr peeti Ateena algatusel iga 4 aasta järel Delose pidustusi ehk deeliaid. Samast ajast alates ei tohtinud saarel keegi sündida ega surra. Kõik hauad viidi naabersaarele Rheneiale ja see tekitas arheoloogidele tähtsa kronoloogilise pidepunkti, niinimetatud Rheneia piiri. Ateena võim kestis Delosel 314. aastani eKr, seejärel sai temast Makedoonia mõjualune saarekreeklaste liidu keskus.
Pärast Pydna lahingut 168 eKr sai Delos Ateenale alluvaks vabasadamaks. Delosest kujunes Vahemere idaosa suurim kaubanduskeskus, sealhulgas orjaturg, ning kultuurikeskus. 88 eKr ja 69 eKr laastas Delost Mithridates VI ja sellest ajast on saar enamjaolt asustamata olnud.
Alates 1873 korraldas Ateenas asuv prantsuse kool Delosel väljakaevamisi. Tänapäeval on kogu saare muistised välja kaevatud. Paljud majad on hästi säilinud.
Apolloni pühamus paiknevad kolme dooria templi ümber neli dooria stiilis aardekambrit. Pühamus on sammaskäike ja väikesi templeid. Templeist suurim, peripteer, püstitati 6. sajandi lõpus ja uuendati 3. sajandil eKr.
Väljaspool pühamut kaevati välja turuplatse, templeid ja teater. Leto templit ühendas püha järvega rongkäigutee, mille ääres seisid võimsad 6. sajandist eKr pärit lõvikujud. Hellenismiaja paljudest hästi säilinud, enamasti rikkalike mosaiikidega kaunistatud elamutest on kõige tähelepanuväärsem Delfiinide maja, mis pärineb 2. sajandist eKr.


Buss.
Buss ehk autobuss on teedel ja tänavatel liikuv, suurema hulga inimeste veoks mõeldud transpordisõiduk, milles on vähemalt 10 istekohta (juhiiste kaasa arvatud).
Bussid jagunevad liinibussideks, pikamaabussideks ja turismibussideks.
Pikamaabusside varustuses sisalduvad üldiselt konditsioneer, televiisorid, külmik, videomakk ja käimla. Mõningates pikamaabussides on reisijatele ka magamiskohad.
Elektriga sõitvaid busse nimetatakse trollibussideks.


Dao.
Dao (hiina keeles 道, pinyinis "dào", Wade-Giles: "tao", jaapani keeles 道 "dō", korea keeles 도 "do"), eesti keeles "tee" (ka tegevusena), on hiina kultuuri ja selle mõjupiirkonna kultuurides levinud filosoofiline üldmõiste.
Hieroglüüf kuulub taoismi (daojia; daojiao) ja neokonfutsianismi (daoxue) nimedesse. "Mozis" on dao-õpetuseks (daojiao) ja "Zhuangzis" dao-kunstiks (tehnikaks) (daoshu) kutsutud varajast konfutsionismi.
Hieroglüüfi erinevates koolides erinevate määratluste ja piiritluste tõttu on Han Yu (768–824) nimetanud seda da’ks (tühjaks kohaks (positsiooniks)), mis ei oma täpselt kinnistatud tähendust.
Filosoofilises tähenduses (tõeline tee, kõrgeim printsiip, täius) on sõna mõtestatud nii idas kui läänes väga erinevalt. Dao ekvivalendiks on sageli peetud kreeka logost ja india Brahmaani.
Vaimset pühendumist nõudvate kunstide ja oskuste terminoloogias on "dao" (道) kasutusel järelliitena (Jaapani teetseremoonia "sadō" (茶道), lilleseadekunst "kadō" (華道), võitluskunstid "aikidō" (合気道), judo (柔道), "kendō" (剣道), taekwondo (태권도, 跆拳道) jne).
Hieroglüüfi tähendusest.
Hieroglüüfi olulisemateks otsesteks tähendusteks on 'tee', 'viis, vahend, meetod', 'tehnika, kunst' ja harvemini 'mõte, õpetus, põhitõde'.
Piktograafiliselt kujutab hieroglüüf (kiirelt) liikuvat pead. Mida võib mõista ka peamise liikumisena ja peamises liikumisena. Mõnedes Hiina linnades (näiteks Tianjingis) on dao tänavasiltidel üldkeele standardse tänavanimetuse asemel. ("Tänava tänasena.")
Kreeka sõna μέθοδος (methodos; meetod) koosneb eesliitest μεθ- (erivorm μετα-) ja tüvest ‘οδός. Esimene väljendab järgimise mõtet ("eel-", "järgima mööda (läbi)", "mööda (läbi)"), teine tähendab aga omaette sõnana ”teed”. Koondtähenduseks on "järgima teed", "järgimise tee".
Taoismis.
Hiinaliku praktilise filosoofia mõistena on Dao olnud kasutusel alates 6. sajandist eKr Laozi Daodejingis. Selle raamatu eestikeelses tõlkes on Linnart Mäll kasutanud Dao vasteks sõnu "kulg", "kulgema", "kulgemine", "kulgeja" jmt.
Hiinalik analoog lääne väljendile „tõeotsing” on „tee (dao) otsing”.
See on ka nii tõeni (tee) viiv meetod (tee), kui selle otsimise meetod (tee).
Seejuures ei taodelda niivõrd teadmist (elust), kuivõrd oskust (elada).
Tegu pole teoreetilisuse vaid praktilisusega. Seetõttu pole dao teadmine, vaid juba teoks saanud oskus (osavus). Dao on taoistidele teatud määral sünonüümne sõnadega fang (meetod, kunst) ja fa (seadus).
Või "teel" (õpetus, meetod) "kulgemine " (teel liikumine või kulgemise väljendamine sõnades) "pole püsiv-igavene" (absoluutne) "Kulg" (elav tõde). Selline võimalus tekkib seetõttu, et hiina keeles omandab sõna oma liiksuse ja sellega seotud tähenduse alles lauseliikmena. "Rikkudes" kogu lääneliku mõtte aluseks olevat mõistelise loogika esimest - samasuse ehk mõiste (väite) identeedi püsivuse - seadust, pole selline mõiste samasuse muut(u)mine kooskõlas idealismist võrsunud ideede vahekordi käsitleva loogikaga ja on sellest seisukohast vasturääkivusi toov. Hiinalikus mõtteviisis ei kasutata sõna (märki) nimetatava idee (idealiseeritud) väljendusena vaid viidatava reaali väljendusena. Seetõttu on kõne all nimetatava idee samasuse asemel viidatava reaali taolisus (sellasus, Aristotelesel sarnasus). Selline naturalism on erinev läänelikust karakterismist, milles tuuakse läbi idealiseerimise välja asjale (objektile) omane karakteerne ehk iseloomulik omaduslikkus. Piirates sellise tingimusliku määratlemise kaudu objekti vahetut terviklikkust ja eemaldudes selle reaalsest (naturaalsest) kulust.
Daod ja taoismi on seletatud ja kirjeldatud mitmeti. Taoismi eesmärk, nagu ka paljudel muudel idamaistel vooludel, võib olla mõtlemise vabastamine mürast, mõistelisest mõtlemisest, pettekujutlustest ja klammerduvast rabelemisest, kompleksidest ja enesepildi ehitamisest/edastamisest, säilitades vaid tegevuse/tegevusetuse, mis põhineb n-ö puhta teadvuse taolisusel (sellasusel). Sellise tegevuse/tegevusetuse või seisundi allikat nimetatakse taoks. Kuna puhast teadvust peetakse kõigega kokkusobivaks ja kõigele avatuks, siis märgib "dao" tihti ka tegevuse/tegevusetuse, seisundi või protsessi tulemuslikkust või eetilisust. Kuna selline olek või olemisviis lähtub erinevate uskumuste või traditsioonide kohaselt Jumalast, ühendväljast või muust analoogsest, siis seostub sõna "dao" tihti ka mõnega neist. Dao on ka teatavate asjade läte või allikas.
Laozi taost.
Õppida on päevast päeva täita, taoga tegelda on päevast päeva kahaneda.


Religioonifilosoofia.
Religioonifilosoofia ehk usundifilosoofia tegeleb filosoofia meetodite abil religiooni teemadega.
Näiteks jumala omadustega (igavene, iseenesest olev, isikuline, hea, armastav, looja), kurjuse probleemiga, nende omavaheliste vastuolude leidmise ja lahendamisega, jumalasse uskumise mõistuspärase põhjendatusega (jumalatõestused), põhjendamatusega (kurjuse probleem), usu mõistuspärase põhjendatuse võimalikkusega. Samuti näiteks tõeteooriatega ja religioonist rääkides kasutatava keele erinevusega teaduse ja filosoofia keelest.


Esko Tasa.
Esko Tasa (28. detsember 1929 Tartu – 1. detsember 2004) oli eesti ajakirjanik.
Esimestel eluaastatel elas ta Kodijärvel, tema vanemad töötasid sealses koolis. Kui Nõos valmis uus koolimaja, kolis pere sinna. Hiljem mindi Kambjasse. 1941. aastal süüdistati Esko isa kommunismi pooldamises ning lasti juulis Tartu koonduslaagris maha. Ema jäi nelja lapsega üksi. Ta sai küll töökoha Puurmani kooli, kuid sissetulek oli kasin ning Esko ei saanud kooliharidust rohkem kui 9 klassi. 1949. aastal läks ta ajateenistusse, mis kestis kolm aastat ja kolm kuud.
1963. aastal alustas ta tööd raadios. Ta oli saate "Tere hommikust, põllumehed!" idee autor ja juht. Ta juhtis ka "Mnemoturniiri".
Moskva kõrgemas mittestatsionaarses parteikoolis õppis ta ajakirjandust.


Siiam.
Siiam (tai สยาม (Sayam)) on Tai vana nimi, mida maa kandis 24. juunini 1939 ja 1945. aastast 11. maini 1949.


Kahepaiksete loend.
Selles nimekirjas on kahepaiksete liigid ja teised -taksonid. Muud zooloogia mõisted on loetletud loendites zooloogia mõisteid ja anatoomia mõisteid. Kogu bioloogias käibel olevad mõisted on loetletud loendis Bioloogia mõisteid.
__NOTOC__


Roomajate loend.
Selles nimekirjas on roomajate liigid ja teised -taksonid. Muud zooloogia mõisted on loetletud loendites zooloogia mõisteid ja anatoomia mõisteid. Kogu bioloogias käibel olevad mõisted on loetletud loendis Bioloogia mõisteid.
__NOTOC__


Samblike loend.
Selles nimekirjas on samblikuliigid ja teised -taksonid. Muud lihhenoloogia mõisted on loetletud loendites Botaanika mõisteid ja Bioloogia mõisteid. Kogu bioloogias käibel olevad mõisted on samuti loetletud loendis Bioloogia mõisteid. Eesti samblikest vt. Eesti samblikud.
Kui taksonil on eestikeelne nimetus, siis see on paigutatud loendisse vastavalt oma kohale tähestikus. Taksoninimetuse järel on sulgudes ladinakeelne nimetus kursiivis.
__NOTOC__


Gérard Depardieu.
Gérard Depardieu (sündinud 27. detsembril 1948 Chateauroux's) on prantsuse filminäitleja.
Tunnustused.
Depardieu on nimetatud Prantsusmaa filmiauhinna "César" kandidaadiks meespeaosatäitja kategoorias 15 korda ja võitnud neist kaks, 1981 filmiga "Le Dernier Métro" ("Viimane rong") ja 1991 filmiga "Cyrano de Bergerac". Neist viimasega nimetati ta 1990 "Oscari" kandidaadiks meespeaosatäitja kategoorias, mis on mitteingliskeelse filmi kohta väga ebaharilik.
1985 tunnistati ta Veneetsia filmifestivali parimaks näitlejaks peaosa eest filmis "Police" ("Politsei").
1990 tunnistati ta Cannes'i filmifestivali parimaks näitlejaks peaosa eest filmis "Cyrano de Bergerac".
1991 pälvis ta "Kuldgloobuse" filmiga "Green Card" ("Roheline kaart").
1985 pälvis ta Prantsusmaa Riikliku Teeneteordeni ja 1996 sai Auleegioni rüütliks.
2006 pälvis ta Moskva filmifestivalil välja antava Stanislavski auhinna elutöö eest.
Eraelu.
1970 abiellus Depardieu näitleja Élisabeth Guignot'ga. Neil sündis kaks last, poeg Guillaume (1971–2008) ja tütar Julie (sündis 1973). Mõlemad lapsed said näitlejateks ja võitsid "Césari". Gérard ja Élisabeth lahutasid 1996.
28. jaanuaril 1992, kui Gérard oli juba oma naisest lahku kolinud, sai ta modelli Karine Syllaga tütre Roxanne'i. Roxanne oli filmi "Cyrano de Bergerac" naispeategelase nimi.
Depardieu elas Chaneli modelli ja samuti "Césari" saanud näitleja Carole Bouquet'ga koos 1997–2005.
Alates 2005 elab Depardieu koos Harvardi ülikooli lõpetanud romaanikirjaniku Clémentine Igouga.
Depardieu on tuntud anglofiilina. Ta on oma kodumaad kritiseerinud ja isegi solvanud. Näiteks kui Šveitsi televisioon intervjueeris teda 2012. aasta märtsis seoses uue filmiga, kus ta mängib Rahvusvahelise Valuutafondi häbistatud juhti Dominique Strauss-Kahni, teatas ta: "Ma arvan, et ta on natuke nagu kõik prantslased, pisut ülbe. Muide, ma ei armasta prantslasi eriti."


Hoorn.
Hoorn on linn Hollandi loodeosas ning kuulub Põhja-Hollandi maakonda. Hoorn'i linna pindala on 52,24 km², millest maismaa moodustab 19,31 km² ja vesi 32,93 km².
Hoorni linnas on ajalooline raudtee Hoorn'i ja Medemblik'i vahel ("Steamtrain Hoorn Medemblik").
Hoorn sai linnaõigused aastal 1357. Linnas elab 68 068 elanikku (2005).


Rannak.
Rannak ehk rannanõlv on randla veealune osa.
Rannaku maismaa poolseks piiriks on keskmine rannajoon. Merepoolseks piiriks on ala, kus lõpeb lainetuse mõju merepõhjale. Rannaku osa, mis paguvee korral kuivaks jääb, nimetatakse paguveerandiks.


Namibi kõrb.
Namibi kõrb on kõrb Aafrikas. Piirneb läänes Atlandi ookeaniga, idas Suure astanguga, lõunas Oranje ja põhjas Cunene jõega. Laius 50–130 km.
Kõrb tõuseb Suure astangu jalamil lavamaadeks, kohati on mägesid.
Rannikul esineb mõnevõrra udu, Suure astangu jalami lähedal sajab suviti mõnevõrra vihma, Oranje jõe lähedal sajab väikeses koguses vihma talviti. Namibi kõrbe keskosas on aga väga kuiv kliima ja vähe taimi.
Suurelt astangult laskub Namibi kõrbe jõgesid, mis suviti mõnikord voolavad. Namibi kõrbe lõunaosa on liivakõrb. Kõik jõed kaovad liiva. Namibi keskosa läbib Kuisebi jõgi, mis voolab piisavalt tihti, et tuiskliiva ära uhtuda ja Atlandi ookeani suubuda. Väikesi jõgesid on ka Namibi kõrbe põhjaosas, mis on valdavalt kivikõrb, kuigi kohati on sealgi liivakõrbe.


Randla.
Randla ehk rannavöönd on mere või suurjärve põhja ja maismaad hõlmav vöönd, mida kujundab peamiselt lainetus.
Randla jaguneb veealuseks rannakuks ehk rannanõlvaks ja maismaaliseks rannaks.
Rannavööndi ehitust ja kujunemist uurivat teadusharu nimetatakse rannageoloogiaks.
Eesti looduslikud rannavööndid ja alltüübid.
Kaarel Orviku (1974) on Eestis eristanud kulutus- ja kuhjerannavööndeid. Neil vöönditel on mõlemal 4 alltüüpi.


Rand.
Rand on randla maismaaline osa.
Ranna merepoolseks piiriks on keskmine rannajoon. Maapoolse piiri määrab ajuveeaegse tugevaima tormilaine


Rannik.
Rannik on randlat ja sellega piirnevat mere või suurjärve põhja ja maismaad hõlmav vöönd. Ranniku maapoolne piir on lahepärasid, merepoolne aga poolsaarte tippe ühendav joon. Kui rannikumeres leidub saari, moodustub ranniku piir mööda kõige merepoolsemate saarte merepoolseid külgi.
Rannik jaguneb üldjuhul järskrannikuks ja laugrannikuks. Viimane jaotatakse järsakrannikuks ja lauskrannikuks. Eesti rannik, kaasa arvatud pankrannik, on täies ulatuses laugrannik. Järskrannik on näiteks fjordrannik.
Rannikutüübid.
Rannikul on erinevaid vorme. Et rannajoonel kohtuvad maa, vesi ja õhk, siis on tegemist keerulise süsteemiga, mida mõjutab suur hulk tegureid. Peamine tegur on lainetus ja sellega kaasnev energia ning setete liikumine. Rannikute klassifitseerimisel võetakse arvesse nende dünaamikat ja arengut ning neid mõjutavaid tegureid. Sageli on raske esile tuua üht kindlat mõjurit.
A. I. Jonin, P. A. Kaplin ja V. S. Medvedjev on välja töötanud järgmise rannikutüpoloogia, mille aluseks on rannikut kujundanud jõud.
Erinevaid rannikute liigitusi ja nimetusi on väga palju. Jonini ja Kaplini tüpoloogia on ainult üks paljudest. Näiteks järgnevad nimetused on pärit teistest liigitustest.


Teiste vaimude probleem.
Teiste vaimude probleem seisneb küsimuses, miks me usume, et teistel inimestel ja võib-olla et ka muudel kõrgemalt arenenud loomadel on meiega sarnane teadvus ja vaim. Iga isik on teadvusel olemise tõttu oma teadvuse seisunditest teadlik ja seeläbi teab, et tal on vaim. Kuid teiste isikute vaimuseisundid ei ole talle samal viisil ligipääsetavad.
Tavaliselt põhjendatakse vaimu olemasolu teistel olenditel lähtudes analoogiast meie käitumise ja sellega seotud vaimuseisundite ning teiste olendite käitumise vahel, seda eriti sarnase käitumise puhul. Samas on mõningad kliinilised seisundid, nagu näiteks kooma, väga tülikad interpreteerida, kuna sel juhul ei sarnane käitumine enam meie omaga.
Mõjuka katse seda probleemi lahendada tegid biheivioristid. Gilbert Ryle järgi ei ole vaim mitte kummitus füüsilises masinas, vaid kogum dispositsioone käituda arukalt ja tajuimpulssidele reageerida. Sellistest dispositsioonidest lähtuv käitumine on teiste inimolendite juures hõlpsasti jälgitav ja seega on teiste vaimude probleem kergesti lahendatav. See tekkis tänu segadusele vaimu kontseptsiooni ümber.
Teiste vaimude probleem on muutunud uuesti oluliseks seoses arvutite ja tehisintellekti arenguga.


Tsirkusorg.
Tsirkusorg on liustikutekkeline orulaiend mägedes, millesse kogunenud jääst toituvad liustikud.
Aktiivsed ehk ka tänapäeva klimaatilistes oludes liustikke toitvad tsirkusorud asuvad kionosfääris ehk ülalpool lumepiiri. Tsirkusorgudes toimub lume kuhjumine. Lisanduvate lumekihtide surve all muutub lumi sõmerlumeks ehk firniks ning edasi juba liustikujääks. Kui jää saavutab piisava paksuse, muutub ta plastsemaks ja hakkab piki ruhiorge ehk trooge allapoole voolama. Tsirkusorud on seega liustike toitumis- ehk akumulatsioonialaks.


Ernest Hemingway.
Ernest Miller Hemingway (21. juuli 1899 Oak Park Illinois – 2. juuli 1961 Ketchum, Idaho) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, üks kahekümnenda sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Lisaks tema kuulsatele raamatutele on kuulus ka tema eluviis ja seigad eluloost.
Ta oli nn "kadunud põlvkonna" (maailmasõdade ajal elanud põlvkonna) üks juhtivaid kirjanikke. Hemingway töid mõjutasid esimese maailmasõja läbi elanud inimesed, kes olid muutunud tõrjuvateks ja küünilisteks, kuid nõudlikeks emotsioonide alal ning neile vastukaaluks tavalised inimesed, kes leidsid rahuldust lihtsatest tegevustest nagu kalapüük.
Surm ja vägivald oli Hemingway loomingus pidevad teemad. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi.
Tema lemmikhobiks oli jahtimine. Samuti oli ta kurikuulus oma seikleva eluviisi tõttu.
17-aastaselt avaldas noor Hemingway oma esimese kirjandusliku teose.
Hemingway lõi endast järjepidevalt müüte, mida paljud varmalt uskusid. Näiteks kuulutas ta ennast olevat Mata Hari salaarmuke.
Maailmakuulus 20. sajandi ameerika kirjanik Ernest Hemingway (21.VII 1899 – 2.VII 1961) oli Nõukogude Liidu julgeoleku agent, teatas 13. juulil 2009 Slovakkia uudisteagentuur SITA.
Esitatud on tõendeid, et Hemingway tegi koostööd KGB-ga. Sellest annavad tunnistust Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse sellealased dokumendid. Hemingway toimiku kohaselt oli kirjaniku agendinimeks Argo ja oma abi pakkus mees KGB-le ise. "Ta avaldas korduvalt soovi meid aidata," öeldakse Hemingway toimikus. Julgeolekuteenistuse kaastööliseks värvati Hemingway 1941. aastal, enne oma Hiina-reisi. 1940-ndate lõpul teatasid venelased aga, et ei vaja ta teeneid enam. "Ta ei pakkunud mingit poliitilist informatsiooni," põhjendatakse kirjaniku toimikus koostöö lõpetamist.
Oma elu lõpetas ta enesetapuga, mille põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes üha süvenevast alkoholismist.
Elulugu.
Ernest Miller Hemingway sündis 21. juulil 1899 Chicagos, Oak Pargi eeslinnas oma vanaisa majas. Ta oli kuuest lapsest teine. Tema isa Clarance Edmonds Hemingway oli arst ja tulihingeline kirikukoguduse liige ning ema Grace Hall laulis kirikukooris.
Kui Hemingway oli kuuene, suri tema vanaisa ning pere kolis uude majja. See oli kaheksa magamistoaga kolmekorruseline maja, kus oli ka kabinet isa töö jaoks. Kodus valitses range kord, pühapäeviti oli keelatud igasugune lõbutsemine, selle asemel käidi kirikus. Sõnakuulmatust karistati karmilt.
Ernesti ema õpetas lastele muusikat ja loovust ning viis neid kontsertidele, kunstimuuseumitesse ja ooperisse. Ernesti isa õpetas lastele armastust looduse vastu. Talved veetis Hemingway Chicagos ja suved Beari järve ääres.
Juba kaheteistkümnendaks sünnipäevaks kingiti talle tulirelv.
Haridust omandas Oak Park'i ja River Forest'i keskkoolis. Ta oli väga tugev inglise keeles, aga huvitus ka teistest õppeainetest. Ta õppis poksima, talle meeldis teisi kiusata. Hemingway kirjutas ka artikleid kooli nädalalehele.
Hemingway keskkooli aastaraamatus oli tema kohta kirjutatud nõnda: "Ei leidu kedagi, kes oleks nutikam kui Ernie."
Peale kooli lõpetamist ei läinud Heminway aga kolledžisse, ta tahtis hoopis kas kirjutada või siis minna sõjaväkke. Isa aga ei lubanud tal sõjaväkke minna ja nii otsustas Hemingway hakata töötama reporterina lehe "Kansas City Star" juures. Tema tööks oli kirjutada kõigest, mis toimus politseijaoskonnas, rongijaamas ja haiglas. (Õe Marcelline’i järgi oli tema ülesandeks kirjutada "tulekahjudest, kaklustest, matustest ja kõigest muust tähtsusetust teistele, kogenumatele reporteritele.")
Hemingway tahtis siiski väga Esimesest maailmasõjast osa võtta. Vigase vasema silma tõttu oli armeesse võtmine aga suuresti ebatõenäoline. Kuid Punane Rist võttis ta kiirabi autojuhiks Itaalia-rindele.
Niipea kui Hemingway jõudis Milanosse, plahvatas terve laskemoona vabrik. Tema šokeerival algatusel korjati kokku surnukehad ja kanti surnukambrisse.
8. juulil 1918, veidi peale südaööd ja kuus päeva enne tema üheksateistkümnendat sünnipäeva, tabas neid Austria suurtükiväe rünnak. Vigastatute seas oli ka Hemingway, kes oli võimeline karkudel liikuma alles kahe kuu pärast, pärast mitmeid operatsioone. Tema vigastatud jalal oli 227 armi.
Ta armus ühte meditsiiniõesse – Agnes von Kurowsky’sse, kes jättis ta peagi maha nende liiga suure vanusevahe tõttu.
Hemingway ülendati Esimeseks Leitnandiks ja autasustati hõbemedaliga vapruse eest.
1919. aasta jaanuaris oli ta tagasi Ameerikas. Töötas reporterina erinevate lehtede juures.
1920. aasta sügis oli olulise tähtsusega. Ta kohtas noort neidu Hadley Richardson'i, kellega hiljem abiellus, ja kirjanikku Sherwood Anderson'i, kes veenis teda minema Pariisi oma kirjanduslikke püüdlusi teostama.
1921. aasta sügisel sõitiski Hemingway oma naisega Pariisi. Seal tutvus ta mõjuka seltskonnaga, kelle seas olid Ezra Pound, Gertrude Stein, Francis Scott Fitzgerald. Seda aega kajastab teos "Pidu sinus eneses". Pariisi-perioodil ilmusid Hemingway esimesed ilukirjanduslikud teosed. Tuntuse tõi romaan "Ja päike tõuseb".
Lahutab Hadley’st ja abiellub rikka Arkansase maaomaniku tütre Pauline Pfeifferiga.
1928. aastal pöördus Hemingway kodumaale tagasi. Elab Key Westis, Floridas. Kirjutab, kalastab, peab jahti Aafrikas, võtab osa härjavõitlustest Hispaanias, tarbib rohkelt alkoholi ja kannatab depressiooni all. Lahutab Pauline’st.
Hemingway elu oli tõeliselt kirev. Abiellub ühtekokku neli korda.
Võtab osa Hispaania kodusõjast. Peale selle lõppu asub Hemingway elama Kuubasse Havanna lähedale. Sealse olustiku põhjal kirjutatud jutustus "Vanamees ja meri" sai otseseks tõukeks Nobeli kirjandusauhinna määramisel.
Looming.
Ernest Hemingway oma jahi pardal, 1950


Geomorfoloogia mõisteid.
"Siin on loetletud geomorfoloogiaga seotud mõisteid."


Negev.
Negev on kõrb Aasias Iisraeli territooriumil. Piirneb põhjas Juuda mägismaaga, kirdes Juuda kõrbega, idas Al-‘Arabah' oruga, kagus Al-‘Aqabah' lahega ja edelas Siinai poolsaarega.
Tegu on valdavalt madala mägismaaga.
Sademeid esineb talviti, sageli uputusi põhjustava paduvihmana.


Nuubia kõrb.
Nuubia kõrb on kõrb Aafrikas Sudaanis. Piirneb läänes ja lõunas Niilusega, idas Punase merega ja põhjas Araabia kõrbega.
Nuubia kõrbe idaosa on mägine. Valdavalt on tegu kivikõrbega.


Kureika jõgi.
Kureika (vene "Курейка", paralleelnimed: "Нума", "Люма") on jõgi Aasias Siberis. Algab Putorana lavamaa lõunanõlvult. Lookleb sügavas, kohati kuristik- ja kanjonorus valdavalt läände. Suubub paremalt Jenisseisse.
Pikkus 888 km. Jõel on rohkesti kärestikke ning 13 m kõrgune Suur Kureika juga.
Kureika voolab läbi kahest järvest - 280 meetri sügavusest ja 133 km pikast kitsast Djupkuni järvest ("Дюпкун") ja Anama järvest ("Анама").
Svetlogorski linna lähedal asub jõel Kureika HEJ (ehitatud 1975–2002, võimsus 600 MW).


Jaapani saarestik.
Jaapani saarestik ehk Jaapani saared on saarestik Vaikse ookeani loodeosas. Suuremad saared on Honshū (231000 km²), Hokkaidō (83500 km²), Kyūshū (42000 km²) ja Shikoku (19000 km²).


Kureika.
Kureika (vene "Курейка") on küla Venemaal Krasnojarski krais Igarka linna lähistel.
Aastatel 1913–1917 asus külas asumisel Jossif Stalin. Aastal 1934 rajati külla tema muuseum. 1952. aastal valmis uus suurejooneline muuseumihoone, mis Hruštšovi ajal suleti. 1996. aastal põles hoone maha. 2000. aastate alguses otsustati muuseum taas turismiobjektina üles ehitada, 2006. aastal püstitatud 3,5 meetrine Stalini kuju rüüstati mõne päeva jooksul.


Manhattan.
Manhattan [mänh´ätən] on saar Hudsoni jõe suudmes jõe vasakkaldal. Samanimelise linnaosana (haldusüksusena inglise keeles "New York County") on ta New Yorgi südameks. 2007. aasta andmete järgi elas Manhattanil 1 620 867 inimest., 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 1 585 873 inimest.


Stratigraafia mõisteid.
"Siin on loetletud stratigraafia, geokronoloogia ning dateerimisega seotud mõisteid."


Uusaeg.
Uusaeg on ajalooperiood umbes 1500 kuni umbes 1914/1918, seega suurtest maadeavastustest ja renessansist Esimese maailmasõjani.
Marksistlikus ajalookäsitluses on uusaeg seostatud kapitalistliku ühiskondlik-majandusliku formatsiooniga. Selle kontseptsiooni kohaselt algas uusaeg siis, kui kapitalism saavutas võidu feodalismi üle. Uusaja algust dateeritakse marksismis Inglise revolutsiooniga (1640–1660).
Uusaja lõpuks loetakse Esimese maailmasõja algust või lõppu (1914/1918). Marksistlikus ajalookirjutuses peetakse selleks Vene Oktoobrirevolutsiooni (1917).
Sama perioodi on jaotatud ka varauusajaks ja "päris" uusajaks, mille piir on umbkaudu 1800. aastal (sageli tõmmatakse piir 1789., Prantsuse revolutsiooni algusaastaga).
Eestis on uusaja alguseks (keskaja lõpuks) peetud kas 1520-30ndatel aastatel siiamaile jõudnud reformatsiooni või siis 1558–83 kestnud Liivi sõda, enam küll viimast. Uusaja lõpuks on pakutud kas ärkamisaja, 20. sajandi või Esimese maailmasõja algust.


NASA.
Riiklik Aeronautika- ja Kosmosevalitsus (inglise "National Aeronautics and Space Administration", NASA'") on 1958. aastal loodud Ameerika Ühendriikide riiklik organisatsioon, mille ülesandeks on tsiviil- ja sõjaväelise otstarbega atmosfääri- ja kosmoselennundusuuringute tegemine.
Visioon ja missioon.
NASA tulevikunägemus kätkeb maapealse elu paranemist ja selle levimist kosmosesse ning kaugemalt elu leidmist. Oma ülesandeks on NASA seadnud meie koduplaneedi mõistmise ja kaitsmise, universumi uurimise, mujalt elu leidmise ja uue kosmoseuurijate põlvkonna innustamise.
Juhid ja organisatsioon.
Alates 17. juulist 2009 on NASA juht Charles Bolden.
2009. aasta seisuga oli NASA organisatsiooni aluseks 10 regionaalset keskust ("Regional Field Center") ja 4 konkreetsete ülesannete lahendamisele suunatud Direktoraati ("Mission Directorates").


Leo Luks.
Leo Luks (sündinud 13. novembril 1976 Tallinnas) on eesti filosoof, Tõnu Luige õpilane.
Leo Luks õppis Tartu Ülikooli doktoriõppes ning kirjutas Ülo Matjuse juhendamisel doktoritööd teemal "Euroopa nihilismi piiritlemise katse filosoofia ja luule dialoogi abil". Hiljem asus ta õppima Tallinna Ülikooli doktoriõppesse Tõnu Viigi juhendamisel. Töö kaasjuhendaja oli Arne Merilai. 1. oktoobril 2010 kaitses ta Tallinna Ülikoolis doktoritöö "Ei" kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel". Oponendid olid Roomet Jakapi ja Daniele Monticelli.
Ta on Eesti Maaülikooli filosoofia lektor ning on õpetanud ka EHI-s. Ta on Eesti Filosoofiaõpetajate Seltsi asutajaliige ja esimees.
Avaldanud artikleid peamiselt Eesti Ekspressis, Keeles ja Kirjanduses, Sirbis ja Akadeemias. Alustas tegevust kultuurilehe Sitatorn väljaandmisega.
Tartu Noorte Autorite Koondise endine tegevliige.
Aastast 2004 on kas enda üüripindadel või kodus organiseerinud mitteformaalset "Pornograafilist seminari", mis on mõeldud täiendama koolkondlikke seminare (Analüütilise filosoofia seminar, "Fenomenoloogiline seminar") ja feministlike ürituste rida, mis leiavad Margit Sutropi eestvedamisel aset Tartu Ülikooli Eetikakeskuses.
Rahvusvahelises plaanis on kogunud tuntust bridžimängijana.
Ta mängib poolprofessionaalsel tasemel amatöörliigas korvpalli. Endisest tsentrist on ta taandunud ääremängijaks, kelle relvaks on hea külgvise (~35% tabavusega)


2005. aasta autoralli maailmameistrivõistlused.
2005. aasta autoralli maailmameistrivõistlused
Muutused.
1995. aastal võeti autoralli MM-võistlustel kasutusele niinimetatud Superally-süsteem. See tähendab, et esimesel või teisel ringil katkestanud ekipaaž võib järgnevatel päevadel võistlemist jätkata. Igalt vahele jäänud katselt saavad nad aja, mis on viis minutit kehvem, kui parimal sama prioriteediga sõitjal.
Kiiruskatsete kogupikkus muutus senise 400 kilomeetri asemel vahemikku 340 kuni 360 kilomeetrit.
Autode maksimaalset laiust lubati suurendada 300 mm võrra, jäädes 1800 mm-ni.
Sõitjad.
1. Monte Carlo ralli, 2. Rootsi ralli, 3. Mehhiko ralli, 4. Uus-Meremaa ralli, 5. Sardiinia ralli, 6. Küprose ralli, 7. Türgi ralli, 8. Kreeka ralli, 9. Argentina ralli, 10. Soome ralli, 11. Saksamaa ralli, 12. Walesi ralli, 13. Jaapani ralli, 14. Korsika ralli, 15. Kataloonia ralli, 16. Austraalia ralli
Etapid.
Vaata artiklit autoralli maailmameistrivõistluste etappide loend
73. Monte Carlo ralli.
Ralli peeti 20. – 23. jaanuarini 2005. Ralli kogupikkuseks oli 1356,83 km, sellest 15 lisakatset kogupikkusega 353,07 km.
8 – Loeb 1, 3, 4, 5, 6**, 7*, 9, 14, 15
3 – Solberg 7*, 10, 11
2 – Grönholm 2, 7*, 13
7. kiiruskatsel anti võrdse ajaga esikoht viiele sõitjale
54. Rootsi ralli.
Ralli peeti 10. – 13. veebruarini 2005. Ralli kogupikkuseks oli 1748,12 km, sellest 20 lisakatset kogupikkusega 359,87 km.
20. Mehhiko ralli.
Ralli toimus 10. – 13. märtsini 2005. Ralli kogupikkus oli 929.64 km, kavas oli 14 kiiruskatset kogupikkusega 355.97 km.
35. Uus-Meremaa ralli.
Ralli toimus 7. – 10. aprillini 2005. Ralli kogupikkus oli 1128,48 km, kavas oli 20 kiiruskatset kogupukkusega 356,0 km.
Sardiinia ralli.
Ralli toimus 29. aprillist – 1. maini 2005. Ralli kogupikkus oli 1192,28 km, kavas oli 17 kiiruskatset kogupikkusega 350,03 km. Tee pinnas oli kruus.
8 – Sébastien Loeb 2, 3, 5, 6, 7, 10, 11, 12
4 – Petter Solberg 8, 14, 15, 17
3 – Marcus Grönholm 1, 4, 13
1 – Gigi Galli 9
1 – Chris Atkinson 16
33. Küprose ralli.
Ralli toimus 13. mai|13. – 15. maini 2005. Ralli kogupikkus oli 1063,92 km, kavas oli 18 kiiruskatset kogupikkusega 326,68 km. Tee pinnas oli kruus.
14 – Sébastien Loeb 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15
3 – Toni Gardemeister 11, 16, 18
1 – Petter Solberg 1
1 – Gilles Panizzi 12
1 – Markko Märtin 17
6. Türgi ralli.
Ralli toimus 3. – 5. juunini 2005. Ralli kogupikkus oli 1183,54 km, kavas oli 17 kiiruskatset kogupikkusega 384,43 km. Tee pinnas oli kruus.
10 – Sébastien Loeb 2, 3, 5, 6, 7, 8, 9, 11, 15, 16
4 – Petter Solberg 10, 12, 13, 17
2 – Gianluigi Galli 4, 14
1 – Marcus Grönholm 18
52. Akropolise ralli.
Ralli toimus 23. – 26. juunini 2005. Ralli kogupikkus oli 1065,67 km, kavas oli 19 kiiruskatset kogupikkusega 349,57 km. Tee pinnas oli kruus.
12 – Sébastien Loeb 1, 4, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 17
3 – Mikko Hirvonen 3, 18, 19
2 – Marcus Grönholm 2, 5
1 – Toni Gardemeister 16
1 – Carlos Sainz 6
25. Argentina ralli.
Ralli toimus 15. – 17. juulini 2005. Ralli kogupikkus oli 1216,94 km, kavas oli 22 kiiruskatset kogupikkusega 340,82 km. Tee pinnas oli kruus.
9 – Sébastien Loeb 4, 5, 6, 8, 9, 10, 15, 16, 18
6 – Marcus Grönholm 1, 7, 12, 13, 14, 17
5 – Petter Solberg 2, 3, 11, 20, 22
1 – Toni Gardemeister 19
1 – Harri Rovanperä 21
55. Soome ralli.
Ralli toimus 4. – 7. augustini 2005. Ralli kogupikkus oli 1363,40 km, kavas oli 21 kiiruskatset kogupikkusega 355,04 km. Tee pinnas oli kruus.
11 – Marcus Grönholm 3, 4, 5, 7, 9, 11, 12, 13, 14, 15, 16
4 – Sébastien Loeb 2, 8, 10, 19
3 – Petter Solberg 1, 6, 21
2 – Toni Gardemeister 17, 18
1 – Mikko Hirvonen 20
24. Saksamaa ralli.
Ralli toimus 26. – 28. augustini 2005. Ralli kogupikkus oli 1298,25 km, kavas oli 19 kiiruskatset kogupikkusega 355,40 km. Tee pinnas oli kruus.
13 – Sébastien Loeb 1, 2, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 11,13, 14, 15, 19
3 – Francois Duval 3, 10, 12
1 – Markko Märtin 16
1 – Gigi Galli 17
1 – Petter Solberg 18
61. Walesi ralli.
Ralli toimus 26. – 18. septembrini 2005. Ralli kogupikkus oli 1254,25 km, kavas oli 17 kiiruskatset kogupikkusega 357,64 km. Tee pinnas oli kruus.
8 – Sébastien Loeb 3, 4, 7, 8, 9, 10, 11, 12
4 – Marcus Grönholm 1, 5, 6, 14
1 – Harri Rovanperä2
1 – Mark Higgins 13
1 – Manfred Stohl 15
16. ja 17. katse jäeti pärast Markko Märtini avariid ja Michael Parki hukkumist ära.
Kolmanda päeva teisel 15. kiiruskatse alguses sõitsid Markko Märtin – Michael Park rajalt välja. Markko auto libises kaardilugeja poolse uksega vastu puud, murdunud puu tungis auto salongi ja inglane hukkus kohapeal. Markko Märtin traagilises õnnetuses oluliselt vigastada ei saanud, kuid oli tugevas šokis.
Võistluste korraldajad otsustasid, et kahte viimast kiiruskatset ei sõideta. Auhindade jagamise tseremoonia ja pidustused jäid ära.
Kokkuvõttes oleks Sébastien Loeb traagiliselt lõppenud rallil saanud oma selle hooaja üheksanda esikoha ning kindlustanud endale ka teist aastat järjest MM-tiitli, sest enne nelja viimast etappi oli prantslasel koos 103 punkti ehk 40 rohkem kui norralasel Petter Solbergil (Subaru). Loeb otsustas aga teisiti – ta hilines tahtlikult ralli tehnilisse finišisse Cardiffis, teenis selle eest kaks minutit ja kümme sekundit trahviaega ning langes Solbergi ja tiimikaaslase Francois Duvali järel kolmandale kohale. "Ma ei taha sellisel moel maailmameistriks tulla," sõnas prantslane France Presse'ile.
2. Jaapani ralli.
Ralli toimus 30. – 2. oktoobrini 2005. Ralli kogupikkus oli 1614,84 km, kavas oli 26 kiiruskatset kogupikkusega 350,18 km. Tee pinnas oli kruus.
8 – Petter Solberg 4, 8, 13, 14, 16, 18, 19, 20
7 – Marcus Grönholm 6, 11, 15, 17, 22, 25, 26
5 – Harri Rovanperä 9, 10, 12, 21, 24
3 – Chris Atkinson 1, 3, 23
2 – Sébastien Loeb 2, 7
1 – Gianluigi Galli 5
Korsika ralli.
Ralli toimus 21. – 23. oktoobrini 2005. Ralli kogupikkus oli 1023,82 km, kavas oli 12 kiiruskatset kogupikkusega 341,68 km. Tee pinnas oli asfalt.
12 – Sébastien Loeb võitis kõik 12 etappi
Kataloonia ralli.
Ralli toimus 28. – 30. oktoobrini 2005. Ralli kogupikkus oli 1321,20 km, kavas oli 15 kiiruskatset kogupikkusega 358,10 km. Tee pinnas oli asfalt.
9 – Sébastien Loeb1, 2, 4, 5, 6, 9, 10, 11, 13
2 – Mikko Hirvonen12, 15
1 – Daniel Sola 3
1 – Gianluigi Galli8
1 – Petter Solberg 14
Austraalia ralli.
Ralli toimus 10. – 13. novembrini 2005. Ralli kogupikkus oli 1345,41 km, kavas oli 26 kiiruskatset kogupikkusega 355,39 km. Tee pinnas oli kruus.
8 – Chris Atkinson 3, 4, 9, 10, 17, 18, 21, 25
5 – Harri Rovanperä 11, 13, 14, 19, 23
4 – Petter Solberg 1, 5, 6, 12
4 – Francois Duval 15, 16, 20, 22
2 – Sébastien Loeb 7, 8
1 – Marcus Grönholm 2
1 – Toni Gardemeister 24
1 – Roman Kresta 26
Maailmameistrivõistlused, 2005 autoralli


Toni Gardemeister.
Toni Gardemeister Küprose rallil 2005. aastal
Toni Gardemeister [ga:rdemaister] (sündinud 31. märtsil 1975 Kouvolas) on Soome rallisõitja.
Rallidebüüdi tegi aastal 1993, esimest korda startis maailmameistrivõistlustel 1996 aasta Tuhande järve rallill. Aastatel 1998–2000 esindas maailmameistrivõistlustel Seati, kuid firma loobumine rallist jättis ta 2001. aastaks sisuliselt tööta (osales üksnes 4 mm-rallil). Aastail 2002–2004 oli Škoda tehasesõitja, aastast 2005 kuulub Fordi tiimi. Vahetus ka kaardilugeja – Paavo Lukanderi asemel annab juhiseid Jakke Honkanen.


Hansapank.
Hansapank (ka Hansapanga Grupp; asutatud Tartu Kommertspanga filiaalina 3. aprillil 1991; iseseisvaid operatsioone alustas 10. jaanuaril 1992) on suurim pank Balti riikides, osutab finantsteenuseid ligikaudu kliendile Eestis, Lätis ja Leedus. Hansapank Grupi varad on ligikaudu eurot ja ta kontrollib 1/3 Balti pangandusturust. 2002 laiendas grupp oma tegevust Venemaale, kus ta keskendub korporatiivsete klientide rahastamisele. Hansapank Grupp annab tööd töötajale.
Alates 2005. aastast kuulub AS Hansapank 100-protsendiliselt Rootsi firmale FöreningsSparbanken AB (Swedbank).
e-teenused.
Nagu enamik Eesti pankasid, võttis ka Hansapank üsna varakult kasutusele elektroonilised sidekanalid kliendiga suhtlemisel. Alguses oli see vormistatud BBS sissehelistamisteenusena, hiljem ainult eraldi tarkvarana Telehansa ning lõpuks Internetipangana.
Hansanet, hanzanet ning hanza.net.
Hansapank on kasutanud oma nimega haakuvaid, kuid mitte päris identseid domeeninimesid Internetipanga jaoks. Sellest on tekkinud ka mitmeid segadusi. Näiteks OÜ HansaNet võttis kasutusele domeeni hansanet.ee,
NPNK.
2005. aastal teostas Hansapank reklaamikampaania, mille käigus soditi värviga ära mitmed objektid ning Tallinn ja Tartu oli täis kleebitud lipendavaid pabereid. See aktsioon põhjustas üldist pahameelt selle autorite vastu. Alguses Hansapank valetas läbi ametlike kanalite, et nemad selle taga ei ole.
Hiljem korraldati Hansapanga vastu aktsioone kus nõuti panga vabandamist ja NPNK kaubamärgi kasutamisest loobumist. Hansapank lükkas ettepaneku tagasi.
NPNK reklaamikampaaniat tunnustati auhinnaga "Aasta Turundustegu 2005", mis omakorda kutsus esile proteste.
Hoiupanga ülevõtmine.
Hansapanga ajaloos vajab eraldi äramärkimist Hoiupanga ülevõtmine. Lühiajaliselt oli Eesti Ühispank kasvanud suuremaks kui Hansapank ning Hoiupangaga liitumine tõotas Hansapangale sellest rumalast PR olukorrast väljatulekut. Siis aga juhtus piinlik skandaal seoses Daiwa Panga laenuga, mis oli välja antud Hoiupanga Töötajate AS-le ning tagatud Hoiupanga poolt. Hiigelnõue Daiwa panga poolt aga kippus muutma Hoiupanga ostmise majanduslikult kahjulikuks ning rikkuda kogu protsessi. Sellega seotult toimus mitmeid kohtuprotsesse ühe võtmeisiku Marcel Vichmanni vastu.


Islami viis sammast.
Islami viis sammast ("usul ad-dīn") on islami viis alustala. Viit sammast peavad sunniidid obligatoorseks.
"Sahahdaht esimese sambana võiks nimetada islami kõige olulisemaks alustalaks. Ülejäänud nelja sammast kutsutakse üheskoos "ibadah".
Usutunnistus (shahādah või shahāda).
"Shahāda" tuum on kokkuvõtlikult: "La ilaha illa Allah; Muhammad rasul Allah". Ehk siis "Ei ole teist jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema prohvet".
Palvetamine ("salah").
Võimaluse korral tuleks palveid lugeda mošees; kohustuslik on see aga vaid reede keskpäeval. Muul ajal võib moslem palvetada ka omaette. Palvetamise koht peab olema puhas – tavaliselt kasutatakse selleks spetsiaalset vaibakest ("musalla"). Näoga peab palvetamisel olema suunatud Meka poole ("qibla").
Palvetamine määrab ära moslemite päevarütmi. Kutse palvele ("adhan") hüüab "muezzin" mošee kõrgeimast paigast, milleks on tavaliselt minarett. Mošees viib palvet läbi imaam või selle puudumisel keegi autoriteetne meessoost moslem.
Palvetamisele peaks eelnema pesemistseremoonia "wuḑū'". Palvetamisega kaasneb kindel asendite tsükkel ehk "ra'kah" – iga palvekord koosneb kahest kuni neljast "ra'kah"st. Palvetamise ajal retsiteeritakse koraani esimest suurat: Al-Fatiha´t.
Paastumine ("saum" või "sawm").
Paast on tänapäeval kõige rangemal viisil järgitav usurituaal, ehkki ta on üks raskemaid. Islami kalendri 354-päevase kuuaasta 9. kuu ramadaani vältel, alates hommikuhämarusest, kui on juba võimalik eristada valget lõnga mustast, kuni õhtupimeduseni ei tohi süüa, juua, suitsetada, tarvitada lõhnaaineid ja suguliselt läbi käia. Paastu pidamise mõte tuleb teadvustada uuesti igal hommikul enne päikesetõusu. Ramadaani ajal pole kohustatud paastuma reisijad, raugad, menstrueerivad naised, rasedad ja imetavad naised ning haiged. Nad võivad seda teha mõnel muul sobival ajal või hüvitavad selle lepitusohvriga (näiteks vaeste toitmisega).
Annetamine ("zakah").
Kohustus anda 2,5% oma sissetulekust vaestele. Araabiakeelne sõna "zakah" tähendab "kasvamist" või "puhastumist".
Hadž ehk palverännak Mekasse ("hajj").
Iga muslim peab vähemalt korra elus sooritama palverännaku Mekasse ehk "Hadži".


Hadž.
Hadž on palverännak Mekasse'", mida nõuab viies islami sammas igalt täiskasvanud muslimilt, nii mehelt kui naiselt. Peamiselt tänu oma kulukusele jääb hadž paljude muslimite jaoks vaid kord elus ettevõetavaks sündmuseks.
Hadži toimumise aeg.
Hadž toimub islami kalendri kuuaasta viimasel kuul ("Dhu Al-Hijjah"), 7.-12. päeval. Palverännakut Mekasse saab teha ka muul ajal, kuid tõelisena läheb arvesse vaid "Dhu Al-Hijjah", nn suur hadž - vaid selle sooritanu saab endale lisanime hadži.
Hadži on kohus sooritada ainult tervel inimesel, kes selleks füüsiliselt võimeline on. Samuti ei tohi palverännakul käimise kulude katmiseks võtta võlgu. Hadži jaoks kogutakse raha tihti kogu elu. Kellel töö ei võimalda palverännakut ette võtta, võib selleks volitada oma sugulasi või sõpru. Samuti võib muslim tasuda mošeele hadžiks tehtavate kulutustega sarnase summa.
Mekasse võivad siseneda vaid muslimid, teiste uskude järgijatele on see islami püha linn suletud. Teel Mekasse ei tohi kanda riietes sõlmi ega sõrmedes sõrmuseid. Mekast teatavale kaugusele jõudnud, peab palverännakul olev muslim panema selga "ihrami", kahest valgest kokkuõmblemata riidetükist rituaalselt puhta rõiva, mis näitab kõigi palverändurite võrdsust Allahi ees.
Väike ja suur hadž.
Pärast "umrah"i sooritamist võib palverändur heita endalt "ihram"i ning riietuda oma tavarõivastesse. Samuti, ehkki see ei ole rituaali osa, joob enamus palverändureid peale väikse hadži lõpulejõudmist vett Zamzami kaevust.
Hadži lõpetamine.
Hadži lõpetuseks toimub suur "Eid-ul-Adha" ohverdamispidu. "Eid-ul-Adha" käigus ohverdatakse loomi - enamasti lambaid, kuid ka kaameleid, kitsi ja veiseid. Ohverdamine meenutab seda, et Jumal eelistas lammast Aabrahamilt algselt nõutud inimohvrile.
Peale hadži lõpetamist võib palverändur siirduda rituaalse puhtuse seisundist, milles oli keelatud juukseid lõigata, võidelda, tülitseda ja suguliselt läbi käia, tavaseisundisse. Paljud palverändurid ajavad endal pea kiilaks. Ka võib siis taas "ihrami tavariiete vastu vahetada.
Hadži aunimetus.
Suure hadži läbinud mees saab endale aunimetuse "hadži", naine "hadža". Hadži saab õiguse maalida oma koduukse kohale sümboolse palmioksa kujutise.
Palverännakul käinu maetakse kombekohaselt maha "ihram"is.


Eesti Vabadussõda.
Vabadussõda oli Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 1918. aasta 28. novembrist 1920. aasta 3. jaanuarini Nõukogude Venemaaga ning 1919. aasta juunis ja juulis Landeswehri vastu peetud sõda.
Vabadussõja algus.
11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest Saksa keisririigi armeega. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri Narvas.
Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid, 20. novembril avaldas Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi.
Eesti rahvaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata umbes 2200 meest, lisaks 14000 kaitseliitlast, vähem kui pooled neist püsside ja varustusega ning ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti, sealhulgas Tartu.
12. detsembril saabus Tallinna reidile Suurbitannia sõjalaevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga.
23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Korraldati mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 13 500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid Esimeses maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud.
Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud Soome vabatahtlikud ning Eesti vabatahtlikest – koolipoistest moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon Konstantin Weissi juhtimisel ja Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene valgekaartlaste Põhjakorpus.
1918. aasta taganemislahingud.
1919. aasta jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. Eesti väed ja Martin Ekströmi ning Hans Kalmi Soome vabatahtlike pataljon asusid 7. jaanuaril vastupealetungile. Tapa vabastati 9., Rakvere 12., Jõhvi 17. jaanuaril, Narva vabastamiseks tehti 17. jaanuaril Utria dessant.
1919. aasta vastupealetungiperiood.
Soomusrongide nr 1 ja 2 eduka pealetungi tulemusel kanti sõjategevus üle Lõuna-Eestisse: 6. jaanuaril vabastati Öötla, Kärstna ja Taagepera mõisa; 7. asusid Eesti väed üldpealetungile Viru rindel - 9. vabastati Tapa ja Lõunasuunal vabastati Jõgeva ja Ruhja.
11. jaanuaril vabastati Viru rindel Kunda, 12. jaanuaril Rakvere, 13. jaanuaril Lõuna-Eestis Kaarepere raudteejaama ja 14. jaanuaril vabastasid soomusrongid ja Tartumaa kaitsepataljon Tartu linna.
15. jaanuaril, Eesti väed vallutasid Vasknarva ja Jõhvi, 16. jaanuaril peatus soomusrongide pealetung lõhutud Elva silla juures, kuid 17. jaanuaril jõudsid Eesti väed Vaivara raudteejaamani ja lahingutes Lõuna-Eestis, Võru suunal vabastati Rõula mõis ja hõivati Elva raudteejaam.
17.–18. jaanuaril toimus Viru rindel toimus Utria dessant ja 18. jaanuaril Laagna lahing, vabastati Mereküla, Narva-Jõesuu ja Riigi küla.
19. jaanuaril vallutasid Viru rindel soome vabatahtlikud tagasi Narva, 21. jaanuaril Lõuna-Eestis vallutasid Eesti väed Ruhja suunalt Valga suunas, Lätimaal Pikksaare ja Pikksaare raudteejaama
25. jaanuaril vabastati Lõuna-Eestis Rõngu ja Puka, 28. jaanuaril Sangaste raudteejaam ja 29. jaanuaril Räpina, Kanepi, Kurni.
30. jaanuaril lõikasid Eesti väed lõikasid läbi Võru ja Petseri vahelise Valga-Võru-Pihkva raudtee, lõigates ära Valga poolt taanduvate enamlaste taganemistee, vallutati Helme mõis ja Tõrva, Tüleoru lahing; Valga suunal vabastati Rooba mõis ja Pikksaare raudteejaam.
31. jaanuaril toimus Paju lahing ja 1. veebruaril hõivasid Eesti väed Valga ja Võru.
4. veebruaril vallutasid Eesti väed Lõunarindel Petseri.
Eesti territooriumi vabastamine.
24. veebruaril 1919. aastal kandis kindral J. Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Lahingutegevus Põhja-Lätis ja Pihkvamaal.
Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. aasta jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armee väeosad okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga, kus moodustati Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik ja suure osa Leedust koos Vilniusega, kus moodustati Leedu-Valgevene NSV. 16. veebruaril alustas Punaarmee Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Samal päeval algas Saaremaa mäss.
Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu Punaarmee Nõukogude Läti armee 80 000 eliitvõitlejat – läti punast kütti. Märtsist kuni maini 1919 püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisega 75 000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil Poola vägedele ja Riia 22. mail.
1919. aasta maipealetung Petrogradile.
1919. aasta maikuus osalesid Eesti väed ajutise strateegilise liitlasena Vene valgekaartlaste Loodearmee sõjalises operatsioonis Valge Mõõk, Viru Ingeris ja Petrogradi lähistel Petrogradi kubermangus. 12. mail läks Eesti armee üldpealetungile Kagu-Eestis ja vallutas 25. mail Pihkva, mille kaitse anti üle vene Põhjakorpusele.
Landesveeri sõda.
Eesti aitas Lätil luua sõjaväge pärast Kārlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud läti sõjaväelastest (Põhja-Läti brigaad). 1919. aasta suvel tegutses kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armeest (Marienburg-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juunini).
Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes olles vabastanud Lääne- ja Kesk-Läti Punaarmeest, püüdis allutada Lätit oma võimule ning kehtestada Balti hertsogiriiki, Võnnu lahingus 23. juunil purustasid Eesti 3. Diviis Landeswehri väed Põhja-Lätis. See päev on Eestis Võidupüha. Järgnevate lahingute käigus jõudis 3. diviis Riiani ning Esimese maailmasõja võitnud Antanti riikide sõjalised esindajad taastasid Läti iseseisvuse.
1919. aasta sügispealetung Petrogradile.
Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa ja Läti pinnal. Osalt toimus see koostöös Judenitši juhitud Loodearmeega.
Rahuläbirääkimised ja kaitselahingud Narva all.
Novembriks 1919 oli Eesti sõjaväes toidul 100 000 mõõka ja tääki. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele ja novembris ja detsembris toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu 2 armeed kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning 1919. aasta lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.
Rahu sõlmimine.
2. veebruaril 1920 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa Tartu rahu. Selle sõnul loobus Venemaa "igaveseks ajaks" kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus maksma välja Eesti osa Venemaa kullatagavarast. Samuti määrati kindlaks Eesti ja Nõukogude Vene piir.
Viited.
Eesti Vabadussõda


Desoksüribonukleiinhape.
Desoksüribonukleiinhape ehk DNA (inglise keeles "deoxyribonucleic acid"; varem kasutati ka lühendit DNH) on enamikus elusorganismides pärilikku informatsiooni säilitav aine, keemiliselt desoksüriboosist, lämmastikalustest ja fosforhappejääkidest koosnev polümeer. Puhas DNA on happeline, toatemperatuuril tahke, suhteliselt pehme, värvitu või õrnalt violetja varjundiga, vees hästi lahustuv aine.
DNA üldstruktuur.
DNA on polümeer, mille elementaarlülideks on desoksüribonukleotiidid (lühidalt ka lihtsalt nukleotiidid). Harilikult koosneb DNA adeniinist (A), guaniinist (G), tsütosiinist (C) ja tümiinist (T). Polümeer on moodustunud sidemetega nukleotiidi fosforhappejääkide ja desoksüribooside 3' süsinikuaatomite vahel. Seega moodustavad fosforhappejäägid ja desoksüriboosid DNA ahela nn. "suhkur-fosfaat selgroo", mille küljes paiknevad glükosiidsidemetega erinevad lämmastikalused (vastavalt adeniin, guaniin, tsütosiin ja tümiin).
Lämmastikaluste vabad hüdroksüülrühmad, aminorühmad ja hapniku aatomid moodustavad kergesti omavahelisi vesiniksidemeid. Konkreetsete nukleotiidide järjestust üksikus DNA ahelas nimetatakse "DNA primaarstruktuuriks".
Enamasti esineb DNA elusorganismides kahe antiparalleelse omavahel komplementaarse ahela kujul (st kohakuti paiknevad ahelate A ja T ning G ja C nukleotiidid). Sellisel juhul moodustuvad vastavate lämmastikaluste vahele kõige stabiilsemad vesiniksidemete rühmad (toimub Watson-Cricki paardumine), ja DNA ahelad pöörduvad nende vahelise pikitelje ümber kaksikheeliksiks, nii et lämmastikaluste paarid jäävad heeliksi sisemusse (seda nimetatakse "DNA sekundaarstruktuuriks"). Kaksikheeliksit stabiliseerivad omavahel komplanaarselt paiknevate lämmastikaluste vahelised elektrostaatilised jõud (nn "stacking" efekt) ja fosfaatrühmadega ioonilisi sidemeid moodustavad katioonid (nt Mg2+). Kuna igas nukleotiidis on kuus üksiksidet, mille ümber võib toimuda molekuli osade pöörlemine, esineb DNA (olenevalt keskkonnatingimustest ja nukleotiidsest koostisest) mitme strukturaalse isomeerina.
DNA struktuuri bioloogiline tähtsus.
Elusorganismides esineval DNA struktuuril on suur bioloogiline tähtsus. Kuna DNA primaarstruktuuris võivad nukleotiidid paikneda suvalises järjestuses, võimaldab DNA nende järjestuste kaudu talletada bioloogilist informatsiooni (seda võimaldab ka RNA, kuid DNA on oma suurema keemilise stabiilsuse tõttu pikaajalisemaks info säilitamiseks märksa sobivam ühend). Kuna DNA koosneb peamiselt nelja sorti nukleotiididest (A,T,C,G), võib n nukleotiidi pikkune DNA molekul esineda 4n erinevas järjestuses (põhjalikumalt vt geneetiline kood). Väga oluline on ka DNA komplementaarne kaksikahelalisus. See võimaldab DNA replikatsioonil sünteesida mõlemale ahelale uue, teise ahelaga identse ahela (semikonservatiivne replikatsioon). Ka on kaksikahelalises DNAs kogu info säilitatud "kahe eksemplarina", mis võimaldab avastada ning parandada ühes ahelas esinevaid vigu (vt DNA reparatsioon).
DNA strukturaalsed isomeerid.
DNA struktuursed isomeerid erinevad üksteisest nii mitmikahela mõõtmete, ahelate arvu, heeliksi pöördumise suuna, kui ka osade täpsema asetuse poolest. Ka ühe ja sama isomeerse vormi puhul esineb erinevusi tulenevalt nukleotiidse järjestuse erinevustest. Peamised erinevused on suhkur-fosfaat-selgroo kujus, aluspaaride nurgas DNA pikitelje suhtes ja lämmastikalust desoksüriboosiga ühendava glükosiidsideme asendis (anti-isomeer või sün-isomeer). Vastavalt erinevad ka DNA heeliksi ahelate vahel paiknevate suure vao ja väikese vao suurus ja kuju.
B-DNA.
DNA B-struktuur on looduses levinuim, esinedes valdavana madala katioonide kontsentratsiooniga või puhastes vesilahustes (sh elusrakkudes). B-DNA on kaksikahelaline, paremakäeline heeliks. Iga nukleotiid on talle järgneva nukleotiidi suhtes keskmiselt 35° pööratud (varieerub sõltuvalt nukleotiidsest järjestusest 28°- 42°), mistõttu ahel teeb täispöörde ligikaudu iga 10 nukleotiidi järel. Suhkur-fosfaat selgroog on suhteliselt sirge (ilma teravate nurkadeta) ja kaksikahela läbimõõt on ~19 Å. Aluspaarid heeliksi keskel on ahela pikiteljega peaaegu risti (89° nurga all), neid hoidvad glükosiidsidemed on anti-asendis. Suur vagu on lai ja lame, mistõttu ahela keskel paiknevad aluspaarid on sealt väliskeskkonnale eksponeeritud. Suure vao kaudu toimub DNA interaktsioon mitmesuguste järjestus-spetsiifiliste ensüümide ja transkriptsioonifaktoritega. Väike vagu on kitsas ja sügav.
DNA B-vormile on väga lähedane ka nn DNA C-vorm (9,5 nukleotiidi täispöörde kohta; mitte segi ajada c-DNAga!).
A-DNA.
DNA A-vorm esineb DNA suhteliselt kontsentreeritud lahustes (70% ja enam), samuti oletatakse tema esinemist teatud (sageli bioloogiliselt oluliste) DNA järjestuste juures (vt nt TATA-box). Ka A-struktuur on parempoolne kaheahelaline heeliks, kuid aluspaarid on ahelate kesktelje suhtes kaldu 71° nurga all, ahel on veidi laiem (pöörang aluspaari kohta ~36°, 11 nukleotiidi täispöörde kohta, ahela läbimõõt 23 Å). A-struktuuri omapärad on tingitud veemolekulide väiksemast mõjust, mis tingib desoksüriboosi 2' süsiniku kalde furanoosrõngast väljaspoole (endo-vorm). Väike vagu on suhteliselt lai ning suur vagu suhteliselt kitsas ja sügav (meenutades seega RNA tavalist struktuuri; A-vormis on ka ühest DNA ja ühest RNA ahelast koosnev "hübriidheeliks"). Sellises vormis DNAs on lämmastikalused sügavamal heeliksi sisemuses, ning seega paremini kaitstud, kuid ka kättesaamatumad ensüümidele.
Z-DNA.
DNA A, B, Z struktuurid; vasakult paremale
Z-DNA esineb nagu B-DNA'gi madalakontsentratsioonilistes lahustes, ka rakkudes. Talle on iseloomulik lämmastikaluseid hoidva glükosiidsideme vahelduv sün-asend ja anti-asend ning suhkur-fosfaat-selgroo nurgeline kuju, mis tingivad vasakukäelise heeliksi tekke. Kahe vao asemel esineb kaksikahela pinnal vaid üks korrapäratu väga lai vagu, mis seal paiknevate fosfaatrühmade tõttu on negatiivse laenguga. Heeliksi sisemuses paiknevad aluspaarid on väga tugevasti kaldes (61°). Pööre aluspaari kohta on ~30°, mistõttu täispööre toimub iga ~12 nukleotiidi järel. DNA Z-vorm esineb teatud iseloomulike nukleotiidijärjestuste juures, kus ühes ahelas paiknevad vaheldumisi puriin- ja pürimidiinalused. Samuti soodustavad Z-vormi teket C5' metüül-tsütosiinide esinemine ahelas. Eukarüootsetes kromosoomides leidub Z-DNAd peamiselt otstes. Kaksikheeliksi läbimõõt ~18 Å.
Üksikahelaline DNA.
Üksikahelaline DNA (kasutatakse ka lühendit ssDNA, inglise keeles "single-stranded DNA") esineb looduslikult mitmetes viirustes, samuti paljude molekulaarbioloogiliste protsesside (transkriptsioon, replikatsioon) käigus. Ka igasugune kaksikahelaline DNA denatureerub temperatuuri tõustes üksikahelalisteks DNA-deks, konkreetne temperatuur, millal see toimub oleneb GC – AT paaride sageduste suhtest (G-C paari hoiab koos kolm vesiniksidet, mistõttu ta on stabiilsem, A-T paar kahe sidemega labiilsem) (seda nimetatakse ka DNA sulamiseks, vastavat temperatuuri DNA sulamistemperatuuriks Tm). Üksikahelaline DNA tekib ka teatud vesiniksidemeid moodustavate ainete (näiteks karbamiid) lahustes. Puhtas vees moodustab üksikahelaline DNA iseenda komplementaarsete piirkondadega nn juuksenõelastruktuure, kuid juba lahjas katioone sisaldavas lahuses (0,01M) need kaovad.
Kolmikahelaline DNA.
Kolmikahelaline DNA on haruldane ja looduslikult peaaegu ei esine. Kolmikahel moodustub tavalisest kaksikahelalise (enamasti B-vormis) DNAst, mis koosneb peaaegu ainult puriin-nukleotiididest või ainult pürimidiin-nukleotiididest, kolmanda komplementaarse üksikahela lisamisel. Kolmas ahel siseneb DNA suurde vakku ning moodustab seal kaksikahelalise DNA lämmastikalustega Hoogsteen-paare (õigem oleks küll öelda triplette). Kolmikahela teket kasutatakse ära geeniteraapias.
DNA topoloogia.
DNA molekul (nii üksik, kui mitmikahelaline) võib esineda "lineaarsel kujul" (vabade otstega), või "tsirkulaarsel kujul" (otsad on omavahel ühendatud ja molekul on rõngakujuline). Replikatsiooni vigade korral esineb olukordi, kus kaks DNA tsirkulaarset molekuli üksteist läbivad (nagu keti lülid, selliseid nimetatakse "konkatemeerunud molekulideks"). Nagu igasugust kahest üksteise ümberpõimunud ahelast struktuuri, võib ka tsirkulaarset DNAd "üle keerates" (st loomulikust keerdude arvust ahelale rohkem keerde andes, ning seejärel ahela otsi ühendades) viia "superhelikaalsesse" olekusse (st heeliks keerdub omakorda heeliksisse). Viimane olukord on loodudes laialt levinud (näiteks plasmiidide puhul, vt ka metafaasi kromosoomid). Omapärane DNA struktuur, kus ühe kaksikheeliksi üksikahel läheb üle teise kaksikheeliksi ahelaks esineb meioosi käigus (vt ristsiire).
Ebatavalised nukleosiidid DNAs.
Kuigi suur osa DNAst koosneb klassikalisest neljast nukleosiidist tsütidiinist, guanosiinist, adenosiinist ja tümidiinist, esineb kõikides organismides ka ebatavalisi nukleosiide. Mõnede bakteriofaagide DNA sisaldab tsütosiini asemel 5-hüdroksümetüültsütosiini. Muudes organismides on tavalised veel 5-metüültsütosiin, 1-metüüluratsiil, 2-metüüladeniin, N-6-metüüladeniin, 3-metüülguaniin, N-2-metüülguaniin jt; enamasti on neil ka mingi bioloogiline funktsioon. Looduslikus DNAs esineb väike osa (~0,1%) lämmastikaluseid iminovormis aminorühmadega või enoolvormis ketorühmadega (vt keto-enoolne tasakaal). See tingib mitte-Watson-Crick paardumise esinemise (nt A*-C), mis on üheks mutatsioonide allikaks.
Keemilised omadused.
DNA on vesilahustes enamasti dissotseerunud fosforhappejääkidega, ning moodustab katioonidega kergesti sooli. Madalamatel temperatuuridel on DNA suhteliselt stabiilne, kõrgematel temperatuuridel laguneb (täpne lagunemistemperatuur oleneb näiteks keskkonna pH-st, happelises keskkonnas hüdrolüüsuvad lämmastikaluste ja desoksüribooside vahelised glükosiidsidemed). DNA lämmastikalused on reaktsioonivõimelised mitmesuguste elektrofiilsete reagentidega (see on samuti oluline mutatsioonide allikas).
DNA biokeemiast.
Tulenevalt DNA kesksest bioloogilisest tähtsusest, esinevad elusorganismides keerulised DNA säilitamise, muutmise ja tootmisega seotud mehhanismid. DNA koostisosade biokeemia kohta vt nukleotiidide ainevahetus. DNA süntees toimub tavaliselt replikatsiooni teel (vt DNA polümeraas, replikatsioon, DNA reparatsioon). DNA lagundamine toimub nukleaaside abil (vt endonukleaas, eksonukleaas, restriktaas, apoptoos). DNA keemilise muutmise kohta vt DNA modifitseerimine. DNA sekundaarstruktuuri muutvad ensüümid on DNA ligaasid, helikaasid, güraasid.


Kaaba.
Kaaba (araabia الكعبة ("al-Ka‘abah")) on ehitis Mekas Suure mošee õuel ja on islami tähtsaim pühamu. Kuubikujuline ehitis on kaetud musta kangaga, mida vahetatakse igal aastal. Kaaba edelaosas hõberaamis asub nn Must kivi ("al-Hajar al-Aswad"), mis arvatakse olevat meteoriitset päritolu.
Kaaba on 12 m pikk, 10 m lai ja 15 m kõrge ning asub madalal platvormil. Hallidest kiviplokkidest ja marmorist ehitise nurgad on suunatud nelja põhi-ilmakaare poole.
Seitse korda vastupäeva ümber Kaaba käimine ja Musta kivi suudlemine on muslimite palverännaku hadži üks peamisi rituaale.
Pärimuse järgi ehitas Kaaba Aabraham koos oma poja Ismaeliga.
"Qibla" ja Kaaba poole palvetamine.
"Qibla" tähistab suunda, kuhu poole kõik muslimid, ükskõik kus nad ka ei asuks, viis korda päevas palvetavad. Alates 624. aastast on "qibla" suunatud Kaaba poole (selle geograafilisteks koordinaatideks on.


Qaidam.
Qaidam [tšaid'am] (sisemongoli; tiibeti ཚྭ་འདམ (Candam)) on nõgu Aasias Hiina RV-s. Piirneb edelas Kunluni, loodes Altun Shani ja kirdes Nan Shaniga. Nõos on valdavalt kõrb, leidub soolasoid.


Palverännak.
Palverännak on usulistel põhjustel kindlatesse pühapaikadesse sooritatav rännak.
Sümboolselt kordab palverännak hinge Jumala poole püüdlemist.
Kristlaste palverännakud.
Maarja kabeli varemed Viru-Nigulas on tänini palverännupaik. Suvi 2011.
Kristlastel on palverännaku paikadeks näiteks Jeesus Kristuse eluga seotud paigad, eriti aga Jeruusalemm, apostlite, märtrite ja pühakutega seotud kohad ning Jumalaema ilmumise paigad.
Õigeusklike tuntumateks palverännaku kohtadeks Issanda Hauakiriku ja Issanda Sünnikiriku kõrval Pühal Maal on püha Sabbase koobasklooster Kidroni orus, püha Athose mäe kloostrid Kreekas, püha Katariina klooster Siinai mäe jalamil ja paljud kohaliku tähtsusega pühakohad õigeusu maades, nt David Garedža koobasklooster Gruusias, Valamo klooster Venemaal jt.
Katoliiklastel on Jerusalemma kõrval traditsioonilisteks sihtkohtadeks ka Rooma, Fátima Portugalis, Lourdes Prantsusmaal ja Hispaanias asuv Santiago de Compostela.
Katoliiklikul ajal olid Eestis tuntud palverännakute paikadena Tallinna toomkirik, Padise klooster, Vastseliina linnusekabel ja Viru-Nigula Maarja kabel. Neist viimasesse korraldatakse palverännakuid tänapäevalgi.
Protestantidel palverännakute tava ei ole.
Muslimite palverännakud.
Muslimitel on palverännak Mekasse ehk hadž üks nn islami viiest sambast, mille iga islamiusuline oma elu jooksul on kohustatud sooritama, kui see on majanduslikult võimalik.
Muslimitel on neli püha linna, kuhu palverännakuid sooritatakse: Meka kõrval veel Mediina, Jeruusalemm ning Kairouan. Seitsmekordne palverännak Kairouani võrdub ühe palverännakuga Mekasse.
Budistide palverännakud.
Budistid külastavad palverännakutel õpetajate tegevuse ja nende säilmete asukohta (stuupa).
Hinduistide palverännakud.
Hinduistid sooritavad palverännakuid seitsmesse pühasse linna, milleks on Ayodhya, Dvarka, Hadwar, Kanchipuram, Mathura, Ujjain ja Varanasi.


Abakani jõgi.
Abakan (vene "Абакан") on jõgi Aasias. Algab Altaist. Voolab valdavalt kirdesse. Ülemjooksul mägijõgi, alamjooksul voolab laias orus Minussinski nõos. Suubub vasakult Jenisseisse. Pikkus 514 km.


Ar-Rub‘ al-Khālī.
thumb
Ar-Rub‘ al-Khālī (araabia الربع الخالي) on kõrb Aasias Araabia poolsaarel. Piirneb põhjas Najdiga, ulatub kirdes Pärsia lahe, idas Omaani mägismaa, lõunas Jeemeni mägismaa, läänes Asiri mägismaani. Valdavalt liivakõrb.
Pindala umbes 650000 km². On üks maailma suurimatest kõrbetest, siiani oma keskmises osas veel läbiuurimata.


Riimvesi.
Riimvesi ehk soolakas vesi on vesi, mille soolsus jääb vahemikku 0,5...18‰ (mõningail andmeil 0,5...30‰).
Riimveelised on tavaliselt mere- ja jõevee segunemisalad, näiteks lehtersuudmed ehk estuaarid. Ka maailmamere osad, mis ookeanidest eraldatud kitsaste väinadega, võivad olla riimveelised. Selliseks riimveeliseks sisemereks on näiteks Läänemeri.
Soolsuse alusel jagatakse riimvesi oligohaliinseks (0,5...5‰) ja mesohaliinseks (5...18‰).
Riimvee-elustik.
Riimveelised veekogud on harilikult liigivaesed, sest riimveega kohastunud organisme on suhteliselt vähe.


Mediina.
Mediina on (araabia مدينة رسول الله või المدينه (vastavalt Madinat Rasul Allah ning Al-Madīnah); ka Jasrib või Jathrib) on linn Saudi Araabia lääneosas, Mediina oaasis.
Pikem araabiakeelne nimi "Madinat Rasul Allah" tähendab “Allahi prohveti linna”, samas kui lühem nimi "al-Madina" tähendab lihtsalt “linn”.
Elanikke 824 000 (2004). Elanike arvult Saudi Araabia neljas linn.
Islami püha linn.
Mediina on Meka kõrval teine Islami püha linn, palverännakute sihtkoht. Religioosset tähtsust omab ta tänu seal asuvale Masjid an-Nabawi ehk Prohveti mošeele. Mošee on ehitatud Islami prohveti Muhamedi matmispaiga kohale.
Just Mediinasse põgenes Muhamed koos oma poolehoidjate ehk hidžratega 622. aastal, rajades siia esimese islami koguduse.


Vaarao.
Vaarao (egiptuse "per-aa" 'suur maja') tähistas algselt kuninga paleed. Egiptlased hakkasid oma kuningaid vaaraoks nimetama alates 18. dünastiast. Esimene kuningas, keda on teadaolevalt nõnda nimetatud, oli Thutmosis III.
Tänapäeval nimetatakse sageli vaaraodeks kõiki Vana-Egiptuse kuningaid.
Vaarao viis nime.
Alates 11. dünastiast oli "vaarao" üks kuninga viiest tiitlist.
Esimene nimedest sai vaarao sündimisel, teised sai ta troonile asumisel. 4. dünastiani oli vaarao tuntud oma Horuse-nime järgi. Kuigi viis nime olid vaaraole kohustulikud, tarvitati neid kõiki harva koos. Viiest nimest kasutati kõige sagedamini esimest, Horose-nime ja viiendat, sünninime.


Algarv.
Algarvuks nimetatakse ühest suuremat naturaalarvu, mis jagub vaid arvuga 1 ja iseendaga. Algarvude hulk on lõpmatu, nagu tõestati juba antiikajal (vaata Eukleidese teoreem algarvudest). Naturaalarvust "n" mitte suuremate algarvude arvu tähistatakse sümboliga π(n).
Sajast väiksemad algarvud (π(100) = 25) on 2, 3, 5, 7, 11, 13, 17, 19, 23, 29, 31, 37, 41, 43, 47, 53, 59, 61, 67, 71, 73, 79, 83, 89 ja 97.
Kaksikuteks nimetatakse selliseid algarve, mille vahe on 2, näiteks 101 ja 103 või 1 000 000 007 ja 1 000 000 009. Ei ole teada, kas kaksikuid on lõpmata palju.
On teada, et algarvulisuse kontroll on polünomiaalses ajas lahenduv.
Parimad teadaolevad suurte arvude faktoriseerimise algoritmid on eksponentsiaalse keerukusega arvu pikkuse suhtes kahendsüsteemis.
Arvatakse, et polünomiaalset algoritmi ei leidu, ja sellel lootusel rajaneb enamik tänapäeval kasutatavaid avalikul võtmel põhinevaid krüpteerimisalgoritme.


Betoon.
Korrodeerunud betoonist piketipost Vasalemma-Keila raudteelõigul.
Betoon (prantsuse keeles "béton" ladina keeles "bitumen" 'maapigi') on tehislik kivimaterjal, üks põhilisi ehitusmaterjale.
Betoon koosneb sideainest (tsement, lubi vms) ja täitematerjalist (liiv, kruus, killustik), harilikult ka veest ja mõnikord erilistest lisanditest. Betooni saadakse betoonisegu vormimise ja kivistuda laskmise teel.
Betoon, mille sideaineks on tsement, saavutab tavatingimustes 28 päevaga oma tugevusklassile vastava kõvaduse.
Eristatakse anorgaanilist betooni (tsementbetoon, kipsbetoon, silikaatbetoon, kuumuskindel betoon) ja orgaanilise sideainega betooni (asfaltbetoon, polümeerbetoon).
Betoon võimaldab valada väga keerulise kujuga ehitusdetaile või terveid ehitisi.
Raudbetooni puhul on tugevduseks lisatud sarrused või armatuurvõrk.
Betooni tähtsaim omadus on tugevus, mis võib olla väga erineva suurusega ja sõltub peamiselt tihedusest. Betooni tugevust iseloomustab tema mark, mis määrab ärabetooni survetugevuse ja tõmbetugevuse telgtõmbe või painde korral.


Ibrahim.
Ibrahim (5. november 1615 – 18. august 1648) oli Türgi sultan, kes valitses 1640–1648.
Ta oli hull ja tal käisid sageli märatsushood peal. Ta on tuntud selle poolest, et lasi kõik oma haaremi naised kottidesse toppida ja Bosporuse väina uputada.
Ta kukutati ja mõisteti elu lõpuni vanglasse. Vanglas kaotas ta viimasegi mõistuse ja kümme päeva pärast vangistamist kägistati.


Arafati mägi.
Arafati mägi (70 m) asub Saudi Araabias Meka lähedal.
Aadam ja Eeva Arafati mäel.
Muslimi pärimus kirjeldab, et prohvet Aadam ja Eeva ("Hawa" - naine) taaskohtusid siin peale pagendust ning said Allahi poolt andestatud.
Muhamedi viimane jutluspaik.
Väidetavalt pidas prohvet Muhamed Arafati mäel 632. aastal enne oma surma viimase jutluse.
Arafati mägi hadži rituaalis.
Arafati mägi on tähtsal koha muslimite palverännakul Mekasse – hadžil.
Palverändurid veedavad siin hadži ühe osana terve päeva keskpäevast kuni ööni. Palvetatakse ja mõtiskletakse, kandes vaid lihtsat valget ihrami ning sandaale. Ööseks liigutakse edasi Muzdalifa väljakule, kus oodatakse päikesetõusu. Sel ööl palverändurid ei maga.
Mitte ajada segamini Ararati mäega.
Yasser Arafat on saanud nime just selle koha järgi.


Alicia Keys.
Alicia Keys (sünninimi Alicia Augello-Cook; sündinud 25. jaanuaril 1981 New Yorgis Manhattanil) on ameerika populaarne R&B vokalist ja klaverimängija.
Ta sündis valgenahalise ema Terri Augello ja afroameeriklasest isa Craig Cooki tütrena ning kasvas üles New Yorgis.
Ta hakkas klaverit mängima seitsmeaastaselt. Ta õppis klassikalist klaverit, mängis Beethovenit, Mozartit ja Chopini, kes oli ka tema lemmikhelilooja.
Oma esimese laulu "Butterflyz" kirjutas ta 14-aastaselt; selle loo võib leida ka tema debüütplaadilt.
Keysi debüütalbum "Songs in A Minor" oli kaubanduslikult edukas. Selle plaadiga võitis ta 2002. aastal 5 Grammy auhinda.
2003. aastal ilmus tema teine kauamängiv heliplaat "The Diary of Alicia Keys". 2007. aastal ilmus tema kolmas stuudioalbum "As I Am"


Pianistide loend.
"Siin on loetletud klaverimängijaid nii süvamuusika kui ka levimuusika vallas.


Evald Saag.
Evald Saag (24. november 1912 Krabi vald, Rõuge kihelkond, Võrumaa – 20. oktoober 2004 Tallinn) oli eesti teoloog ja usutegelane.
Biograafia.
Õppis Krabi algkoolis ning peale Võru haridusseltsi gümnaasiumi lõpetamist astus ta Tondi sõjakooli. Pärast selle lõpetamist jätkas 1935 õpinguid Tartu Ülikoolis teoloogia teaduskonnas, mille ta 1940. aastal "magister theologia" kraadiga (Vana Testamendi ja semi filoloogia alal) lõpetas. Valminud doktoritöö hävis 1944. aastal Tallinna pommitamisel tules.
14. detsembril 1941 ordineeris piiskop Johan Kõpp Evald Saagi Tallinna Toomkirikus vikaarõpetajaks.
Ta nimetati 1956. aastal Rapla koguduse õpetajana EELK Lauluraamatukomisjoni koosseisu.
Lühemat aega on ta teeninud järgmisi kogudusi.
Aastatel 1953–1962 oli ta Ida-Harju praosti kohusetäitja.
Evald Saag oli üks Usuteaduse Instituudi asutajaid, kus ta töötas dekaanina ning Vana Testamendi õppetooli juhatajana. 1980. aastal sai ta Usuteaduse Instituudi audoktoriks. 1996. a andis EELK konsistoorium talle praosti aunimetuse, 1998. a. sai ta esimese Rapla kihelkonna auhinna — Maarja Magdaleena pronksskulptuuri. 2001. a veebruaris autasustas president Lennart Meri teda Valgetähe III järgu teenetemärgiga. Iisraelis kasvab temale pühendatud puu.
Evald Saag on maetud Rapla kalmistule.
Keelealased vaated.
Saag soovitas kasutada võõrsõnade asemel omasõnu või siis võimalikult algkeele lähedasi sõnu. Näiteks soovitas ta kasutada sõna "jünger" asemel sõna "õpilane" ning nimede "Egiptus" ja "Babülon" asemel nimekujusid "Kopti" ja "Paabel". Nime "Sumer" asemel soovitas ta nimekuju "Sinear" ning sõna "tsikuraat" asemel sõna "zikkur".
Samuti soovitas ta eesti keeles kasutada lühivorme, näiteks sõna "šariaat" asemel sõna šaria, mis on ühtlasi ka algselähedane.
Teoloogilised vaated.
Jeesuse kohta kasutatava lunastaja (luna-tasu) asemel pidas õigemaks eelistada "päästjat".
Isiklikku.
Tema isa oli Jaan Saag ja ema Anna Saag (sündinud Perakond).
4. juulil 1942 abiellus ta Uku Masingu õe Agnes Masinguga; pärast abikaasa surma (1981. aastal) abiellus 1983. aastal teistkordselt – Emilie Karjusega.
Kersti Uibo tegi temast 1994. aastal filmi "Evaldimaa".
Teoseid.
"Madude osa soome-ugri usundeis" (magistritöö, Tartu Ülikool, Tartu, 1938)


Mohsi astmik.
Mohsi astmik ehk Mohsi skaala on etalonmineraalide kõvadusel põhinev mineraalide suhtelise kõvaduse määramise skaala.
Astmiku koostas aastal 1812 Austria mineraloog Friedrich Mohs.
Kõvaduse all peetakse silmas mineraali vastupanu kriimustamisele. Pehmema mineraaliga ei ole võimalik kriimustada kõvemat mineraali.
Mohsi astmik on siiani kõige laiemalt kasutatav mineraalide suhtelise kõvaduse määramise skaala. Mineraali suhteline kõvadus tähendab kõvadust teiste mineraalide suhtes. Astmikul on kümme astet, millele vastavad kümne tuntud mineraali absoluutsed kõvadused. Iga astmiku mineraaliga on võimalik astmiku pehmemaid mineraale kriimustada. Kui etalonmineraalide absoluutsed kõvadused panna graafikule, oleks sirge peaaegu lineaarne kuni korundini, kuid tõuseb seejärel järsult, sest teemant on korundist umbes viis korda kõvem mineraal.
Mineraali kõvaduse määramiseks tuleb valida võimalikult sile mineraali pind ja proovida seda kriimustada mõne Mohsi astmikku kuuluva mineraali terava servaga. Kui tekib kriimustus, tuleb valida pehmem mineraal ning korrata protseduuri kuni enam kriimustust ei teki. Seejärel tuleb proovida uuritava mineraaliga kriimustada etalonmineraali pinda. Kui tekib kriimustus, on uuritava mineraali kõvadus kokkuleppeliselt etalonmineraali kõvadus n+0,5. Kui aga kriimustust ei teki, loetakse uuritava mineraali ja etalonmineraali kõvadused ligikaudu võrdseks.
Ülalkirjeldatud meetodit ei saa edukalt rakendada peeneteraliste mineraalide korral, sest keemilised sidemed terade vahel on alati nõrgemad sidemetest terade sees. Seega tuleb alati hoolikalt jälgida kas kriimustatakse tõesti mineraali pinda või kraabitakse lahti üksikuid terakesi.
Etalonmineraalide asemel kasutatakse tihti ka muid käepäraseid esemeid, näiteks sõrmeküünt (kõvadus 2...2,5), vaskmünti (kõvadus 3...4), raudnaela (kõvadus 4), noatera (kõvadus 6).
Mineraalide absoluutse kõvaduse määramiseks kasutatakse skleromeetreid.


E (arv).
e (Euleri arv) on transtsendentne arv, naturaallogaritmi alus. e avaldub e = 2,718281828...
e on irratsionaalarv, selle väärtust ei saa täpselt esitada.
Seda nimetatakse Euleri arvuks Šveitsi matemaatiku Leonhard Euleri auks, või siis Napier'i konstandiks Šoti matemaatiku John Napier'i auks, kes tutvustas logaritme.


Ongström.
Ongström on pikkusühik, mis võrdub ühe kümnendikuga nanomeetrist ehk 1/10 000 000 000 meetriga ehk 1 ongström = 10-10m.
Ongström on nime saanud rootsi füüsiku ja astronoomi Anders Jonas Ångströmi järgi.
Kuigi ongström on mittesüsteemne ühik, kasutatakse seda aatomite suuruse ning keemiliste sidemete pikkuse mõõtühikuna ja spektroskoopias.


Desoksüriboos.
Desoksüriboos (vanem nimetus ka tüminoos) on pentooside hulka kuuluv süsivesik (monosahhariid). Desoksüriboos erineb riboosist selle poolest, et ühe hüdroksüülrühma asemel on vesinikuaatom.
Biokeemias tähtsaim ja tuntuim on 2-desoksüriboos (hüdroksüülrühm on asendunud vesinikuaatomiga teise süsinikuaatomi juures). 2-desoksüriboos kuulub nukleotiidide ja DNA koostisesse.
Füüsikalised omadused.
Desoksüriboos on valge, vees hästi lahustuv, toatemperatuuril tahke aine. Molekulmass on 134.
2-desoksüriboos on optiliselt aktiivne aine, pöörates valgust –23,7°. Sulamistemperatuur on 84 °C.
Keemilised omadused.
Desoksüriboosil on vaba aldehüüdrühm ning ta annab aldehüüdidele iseloomulikke reaktsioone. Seega kuulub ta aldooside hulka.
Biokeemia.
Desoksüriboos on eluslooduses laialt levinud, kuuludes desoksüribonukleotiidide koostisesse.
Tavaliselt tekib ta organismis nukleotiidide lagundamisel.
Desoksüriboos satub nukleotiidide koosseisu ribonukleotiidide redutseerimisel (hüdroksüülrühmast hapniku eraldamisel) tioredoksiini abil.


Sahara.
Sahara on kõrb Aafrika põhjaosas.
Läänes ulatub kõrb Atlandi ookeani rannikuni, lõunas Sahelini. Idas ulatub Sahara Niiluse või Punase mereni. Loodes ulatub Sahara Atlaseni. Põhjas asuvat Kürenaikat ei peeta tavaliselt Sahara osaks; Tripolitaania kuulumine Saharasse on vaieldav.
Saharas valitseb kuiv troopiline kliima. Eriti põhjaosas sajab vähesel määral talvel vihma; kesk- ja lõunaosas esineb vähesel määral suvist vihma.
Sahara lääneosas on valdavaks tasane pinnamood. Taimestik on karjakasvatuseks piisav, mistõttu seal hulgub maure; kuid põhjavesi tuleb harva pinnale ja oaase on vähe. Sahara keskosas kõrguvad Ahaggari ja Tibesti mäed. Seal, eriti Ahaggaris, on sademeid ja taimi rohkem, mägedest algavates jõgedes esineb voolamist. Paljudes paikades Sahara keskosas on allikaid ja oaase – nende vahel rändlevad tuareege.
Sahara idaosas asub Liibüa kõrbe tasandik, mis on kliima poolest palju kuivem. Ehkki Liibüa kõrbes leidub nii allikaid kui ka oaase, on see vee ja taimede vähesuses tõttu erinevalt teistest Sahara kõrbe osadest karjakasvatuseks sobimatu.
Sahara on maailma suurim kuum kõrb ja kõrbetest teisel kohal, Antarktika järel.


Edwin Flack.
Edwin Harold Flack (5. november 1873 London – 10. jaanuar 1935) oli Austraalia kergejõustiklane, 1896. aasta suveolümpiamängude kahekordne olümpiavõitja ja olümpiapronks.
1879 emigreerusid tema vanemad Austraaliasse. Ta õppis Melbourne'is kreeka ajalugu ja töötas isa äris raamatupidajana. 1895 sõitis ta end Inglismaale täiendama ja asus tööle Price, Waterhouse & Co arveametnikuna. Ta esindas klubisid Melbourne LTC ja London AC ning Oxfordi Ülikooli.
1892 ja 1893 oli Flack Australaasia meister miilijooksus, 1894 ja 1895 Uus-Lõuna-Walesi ja Victoria osariigi meister 2 miili jooksus.
Ta võitis Ateena olümpiamängudel 1896 800 m jooksu (2.11,0) ja 1500 m jooksu (4.33,2). Kehvad ajad on tingitud jooksuraja halvast kvaliteedist ja järskudest kurvidest. 880 jardi jooksu (804,5 m) maailmarekord oli Charles Kilpatricku nimel (1.53,4), 1 miili jooksu (1609 m) maailmarekord Walter George'i nimel (4.12,8).
Flack osales ka maratonijooksus, kus jooksis enamiku distantsist teisena Albin Lermusiaux' järel, tõusis 32. kilomeetril liidriks, kuid 33. kilomeetril möödus temast Spyrídon Loúis ja 37. kilomeetril Flack katkestas.
Samuti osales Flack tennises. Üksikmängus kaotas ta avaringis Aristidis Akratopoulosele Kreekast. Paarismängus koos George Robertsoniga Suurbritanniast võitsid nad avaringis inglased Frank ja George Marshalli, kuid kaotasid poolfinaalis kreeklastele Dionysios Kasdaglisele ja Demetrios Petrokokkinosele.
Pärast olümpiat Flack loobus spordist, naasis 1898 Austraaliasse perefirmasse ja kasvatas friisi tõugu veiseid.
Flack, Edwin
Flack, Edwin
Flack, Edwin
Flack, Edwin


Robert Garrett.
Robert S. Garrett (24. juuni 1875 Baltimore'i maakond Maryland – 25. aprill 1961 Baltimore) oli USA kergejõustiklane, 1896. aasta suveolümpiamängude kahekordne olümpiavõitja ja kahekordne olümpiahõbe ning 1900. aasta suveolümpiamängude kahekordne olümpiapronks.
Ta õppis Princetoni ülikoolis. Ateenas otsustas ta võistelda ka kettaheites, katsus välja uurida, kuidas ketas välja näeb, ja laskis sepal endale ühe teha. See kaalus üle nelja kilo ja seda oli halb heita. Seepeale Garrett loobus kettaheitest. Ateenas nägi ta võistlusketast, mis kaalus kaks kilo, ja otsustas siiski osaleda. Igaühel oli 3 katset. Tema peakonkurendid olid Kreekast, kes heitsid Myroni "Diskobolose" skulptuuri jäljendava, kuid ebapraktilise stiiliga. Garrett mõtles käigu pealt välja oma stiili, mis oli inetu, aga ökonoomsem: ta tõusis sügavast küürus asendist üles ja lasi ketta lahti järsu tsentrifugaalse liikumise lõpus. Kaks esimest katset ei olnud head, ent kolmandaga võitis ta olümpiahõbeda (esimestel olümpiamängudel kuldmedaleid ei antud).
Ta võitis Ateena olümpiamängudel 1896 kettaheite (29.15) ja kuulitõuke (11.22). Ellery Clarki järel oli ta teine kaugushüppes (6.00) ja kõrgushüppes (1.65, jagas kohta James Connollyga).
1897 tuli Garrett IC4A kuulitõukemeistriks, 1900 olümpiamängudel Pariisis pronksile kuulitõukes ja paigalt kolmikhüppes. Kettaheites ta ei osalenud, sest võistlus toimus pühapäeval.
Pärastpoole sai Robert Garrettist pankur, kelle hobiks oli keskaegsete käsikirjade kogumine. Ta aitas organiseerida ja rahastada arheoloogilisi väljakaevamisi Süürias. 1942 annetas Garrett Princetoni ülikoolile 10 000 käsikirja.


Toatemperatuur.
Toatemperatuuriks (lühend RT) nimetatakse loodusteaduslike katsete kirjeldamisel katse läbiviimise temperatuuri, kui see jääb ligikaudu vahemikku 21-23°C (=294–296 K). Toatemperatuuri mõistet on mugav kasutada katsete juures, kus katse tulemus temperatuurist oletatavalt eriti ei sõltu, mistõttu täpne temperatuuri määramine pole otstarbekas. Samuti langeb antud temperatuurivahemik kokku katsete läbiviimiseks tavaliselt kasutatavate ruumide temperatuuriga, ja on ühtlasi lähedane temperatuurile, mille järgi on sageli kirjanduses antud füüsikalisi suurusi iseloomustavad näitajad (25°C).


IPA.
IPA ("International Phonetic Alphabet") on rahvusvaheline foneetiline tähestik, märgendusstandard, mis peab tegema võimalikuks kõikide maailma keelte foneetilise transkriptsiooni.
IPA korraldusega tegeleb Rahvusvaheline Foneetika Assotsiatsioon – ta võib kasutatavaid märke lisada, vähendada või muuta.
IPA sisaldab (2008. aasta seisuga) 107 tähte, 52 diakriitilist märki ja 4 prosoodilist märki.


Kultuur.
Kultuur on kõige üldisemas mõttes inimtegevus ja selle tulemus. Kultuuri mõistet on paljukordselt defineeritud ja erinevalt käsitletud.
Mõnikord seostatakse kultuuri tsivilisatsiooni mõistega ning räägitakse kultuurist kui kultuuripärandist.
Kultuuri võib kõige laiemalt jaotada aineliseks ja vaimseks.
Kultuur kui inimtegevus üldse.
Kultuur on inimühiskonda iseloomustav tegevus, inimtegevus, inimese loodu, mis eristub kogu loodusest kui sellest, mis pole inimeste loodud. Kultuur hõlmab selliseid valdkondi nagu keel, teadmised, oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal, kombed, õigus jne.
Inimese kui ühiskondliku olendi kultuurilised omadused antakse talle selle ühiskonna poolt, kus ta kasvab ja areneb. Inimühiskonnast isoleeritud inimolendil pole võimalik omandada kultuuri, ehkki veel 20. sajandil usuti selle võimalikkusse (Tarzan, Mowgly jt ilukirjanduslikud kujud). Individuaalselt omandatakse kultuur teistelt ühiskonnaliikmetelt läbi kasvatuse ja õppimise; harjutamise, jäljendamise ja kordamise abil.
Inimese kui bioloogilise organismi omadused on kaasa sündinud, st antakse edasi pärilikkuse teel geenidega. Inimese kui ühiskondliku olendi areng toimub sünnijärgsel perioodil.
Kuivõrd kultuuriline informatsioon antakse edasi ühiskonna kaudu ja mitte pärilikult, siis on aimekirjanduses kasutatud terminit "meem", analoogiliselt pärilikkuse teel edasiantava informatsiooniühikule, "geen".
Kultuur kui kultuuride erinevused.
Erinevatel rahvastel, erinevates piirkondades ja erinevatel ajastutel on kultuuril erinev sisu, mistõttu räägitakse erinevatest kultuuridest ning kultuuride erinevustest. Enamasti on kultuuride erinevused määratletavad keele kaudu (näiteks eesti kultuuri puhul), kuid sellest on ka erandeid.
Näiteid: hiina kultuur, antiikkultuur, ameerika tänapäevakultuur jne.
Kultuurid reeglina tekivad, arenevad ja kaovad. On kultuure, mis on kestnud ainult mõne sajandi ning on ka kultuure, mis on kestnud läbi aastatuhandete. Pikemate perioodide puhul võidakse eristada kultuuriepohhe.
Kultuuride omavaheliste mõjudena ehk kultuurimõjudena mõistetakse tavaliselt kultuurilaene (teisest kultuurist õppimist, teise kultuuri elementide kasutusele võtmist). Ulatuslikud kultuurimõjud võivad viia kultuurilise assimilatsioonini (teise kultuuri sisse sulandumiseni) või akulturatsioonini (oma kultuuri kaotamiseni). Kultuuriline ekspansioon on vägivaldne kultuuri pealesurumine. Kultuurimõjud võivad osaleda ka uue kultuuri tekkimisel ja kujunemisel.
Kultuurilaen on näiteks Jaapanis kasutatav hiina kiri, kartuli kasvatamine Euroopas jmt. Kultuuriline assimilatsioon toimus näiteks liivlaste sulandumisel lätlaste hulka. Akulturatsiooni näitena tuuakse tavaliselt Ameerika indiaanlaste kultuuride hävingut. Kultuuriline ekspansioon toimus paljudes koloniaalmaades 17. – 20. saj.
Kultuure on varasematel aegadal jagatud "kõrgemateks" ja "madalamateks". Kaasajal püütakse hoiduda sellistest (rassismini viivatest) väärtushinnangutest ning lähtutakse kõigi kultuuride võrdsuse printsiibist.
Paralleelmõiste kultuurile on tsivilisatsioon. Enamasti tähistatakse sellega linnalikku või arenenud põllumajandusega või ulatuslikult tehnikat kasutavat kultuuri, mõnikord kasutatakse ka mõistet kõrgkultuur.
Arheoloogilised kultuurid on need kultuurid, mille kohta on olemas üksnes arheoloogilised andmed ning mida ei ole võimalik alati kindlalt seostada mõne rahva või hõimuga. Eesti aladel on arheoloogiliste kultuuride näiteiks Kunda kultuur, kammkeraamika kultuur, venekirveste kultuur jne.
Kultuur kui subkultuurid.
Kultuur on inimtegevus, mis iseloomustab teatud inimgruppi. Erilaadse käitumise ja tõekspidamistega inimeste gruppi, mis eksisteerib suuremas kultuuris (dominantkultuuris) nimetatakse subkultuuriks. Sellisena on mõiste kasutusel mingite üldisest kultuurilisest taustast erinevate või piirkondlike või mõnele sotsiaalsele rühmale omaste nähtuste või kommete kohta. Näiteid: klubikultuur, hip-hop kultuur, ärikultuur, saunakultuur, tarbimiskultuur jne.
Kultuur kui kaunid kunstid.
Mõistet kultuur võidakse kasutada ka kitsamas tähenduses kultuuri selle osa kohta, mis taotleb vaimu, maitsete ja kommete erilist treenitust ja rafineeritust. Räägitakse rohkem ja vähem kultuursest või kultuursest ja ebakultuursest käitumisest. Tihti kitseneb kultuuri mõiste vaimsele loomingule ja/või kaunitele kunstidele (kujutav kunst, muusika, teater, kino, arhitektuur, muuseumid jm). Kultuuriga selles tähenduses seonduvad tihedalt haridus ja meedia.
Kultuurivallas võidakse eristada kõrgkultuuri, massikultuuri ja rahvakultuuri. Esimene on enamasti elukutseliste kunstilooming, mis tihti eeldab ka vastuvõtjalt erilisi teadmisi või vaimset pingutust. Kõrgkultuur on rahvusriikides kõrgelt väärtustatud kui rahvusliku identiteedi ja rahvusvahelise prestiiži kandja ning saab tavaliselt avalikult sektorilt majanduslikku tuge. Massikultuur on laiatarbekunst, mida tavaliselt luuakse kommertslikel alustel ning mis seetõttu püüab vastu tulla võimalikult laia publiku maitsele ja ootustele. Suures osas tegeleb massikultuuri produtseerimisega meelelahutustööstus. Rahvakultuur tähendab laiade ühiskonnakihtide osalemist kunstiloomingus meelelahutuse ja/või eneseteostuse eesmärgil ilma, et taotletaks majanduslikku kasu, tehnilist täiuslikkust või sügavat kunstilist efekti. Tihti ammutab rahvakultuur ainestikku pärimuskultuurist.


Karl Haushofer.
Karl Ernst Haushofer (27. august 1869 München – 13. märts 1946 Hartschimmelhof) oli Saksa sõjaväelane, filosoof ja geopoliitik.
Haushoferi järgi on geopoliitika riigi geograafiline teadvus.
Haushofer propageeris Berliini–Moskva–Tōkyō telge ja pidas valeks Venemaa ründamist.
Ta oli Adolf Hitleri asetäitja Rudolf Heßi õpetaja ja sõber, kuid ei pidanud ennast vaadetelt natsionaalsotsialistiks. Pärast Heßi lendu Inglismaale kaotas Haushofer 1941 oma poliitilise mõju.
Mitu autorit on rõhutanud Haushoferi ja NSDAP liidrite vahelisi sidemeid. Samuti on Haushoferi sidemeid Hitleriga nimetatud lähedaseks koostööks ajal, kui Hitler kirjutas raamatut "Mein Kampf". Haushofer väitis igasugust Hitleri abistamist raamatu kirjutamise ajal: ta saanud raamatu olemasolust teada alles siis, kui see trükki läinud oli. Kuid selles raamatus esineb hulgaliselt Haushoferi ideid, mis puudusid Hitleri varasemates kõnedes: eluruum, apelleerimine rahvuse eluala loomulikele piiridele, maa- ja merejõu tasakaalustamine ning sõjalise strateegia geograafiline analüüs.
Haushofer oli Hitlerile lojaalne ja tegi aeg-ajalt juudivastaseid märkusi, kuid tema juudivastasus polnud kuigi tugev: tema enese abikaasa oli pooleldi juut. Rassilisest ettemääratusest rohkem uskus ta sotsiaaldarvinismi. Haushofer ei astunud kunagi NSDAP liikmeks ja ütles välja oma lahkarvamusi parteiliiniga.
Haushofer oli lühikest aega Georgi Gurdžijevi õpilane, kelle juures ta õppis zen-budismi.
Haushoferi poeg oli segatud 20. juuli mässukatsesse ja hukati selle eest. Haushofer saadeti Dachau koonduslaagrisse, kus ta viibis 8 kuud, kuni kõik koonduslaagri vangid vabastati. Tema teine poeg ja pojapoeg vangistati kaheks ja pooleks kuuks.
Kui 1946 ilmusid välisajakirjanduses süüdistused, mille kohaselt oli Haushofer vastutav natsionaalsotsialistide ekspansioonipoliitika eest, sooritas 76-aastane teadlane koos oma naisega enesetapu.


Ellery Clark.
Ellery Harding Clark (13. märts 1874 Massachusetts – 17. veebruar 1949) oli USA meeskergejõustiklane, 1896. aasta suveolümpiamängude kahekordne olümpiavõitja.
Ta võitis Ateena olümpiamängudel 1896 kaugushüppe (6,35 m) ja kõrgushüppe (1,81 m) ning osales kuulitõukes. Ta on ainus, kes on võitnud olümpiamängudel nii kaugus- kui kõrgushüppe, kui mitte arvestada Ray Ewryt, kes 1900. aasta Pariisi ja 1904. aasta Saint Louisi olümpial võitis hoota kõrgus-, kolmik- ja kaugushüppes kokku kuus kulda.
1897 ja 1903 tuli Clark USA mitmevõistlusmeistriks, sealhulgas aastal 1897 tulemustega, millega Ateenas võitnuks kõrgushüppe, kaugushüppe ja kuulitõuke, tõenäoliselt ka 110 m tõkkejooksu ja 100 m jooksu. 1904 olümpiamängudel Saint Louisis katkestas ta mitmevõistluse bronhiidi tõttu pärast 5. ala, kuid sai ikkagi 6. koha. Ta jätkas aktiivset sportimist 1906. aastani, kuid osales käimisvõistlustel veel 56-aastaselt.
Clark kirjutas 19 ilukirjanduslikku ja mälestusteraamatut, töötas juristi, kergejõustikutreeneri, õpetaja ja linnaametnikuna Bostonis. Clark on käinud Harvardi Ülikoolis.


Hawaii saared.
Hawaii saarte asend Vaikses ookeanis.
Hawaii saared (eesti keeles ka "Havai", varem "Havai saarestik", "Havaii"; inglise; havai "Hawai‘i" või ka "Kō Hawai‘i Pae ‘Āina") on saarestik Polüneesias. Saared kuuluvad Ameerika Ühendriikidele, moodustades Hawaii osariigi.
Loodus.
Hawaii saared moodustavad pika loode-kagusuunalise saarteaheliku. Vulkaanilise tekkega saarte kogupindala 16 600 km2. Kagupoolsemad saared on nooremad. Saarestiku kõrgeim mägi on Hawaii saarel asuv 4207 meetri kõrgune Mauna Kea.
Hawaii saar kunstis.
Kuulsat kirjanikku Mark Twaini lummas Hawaii loodus sedavõrd, et ta võrdles neid saari maailma kõige hiilgavama laevastikuga, mis eales kusagil ookeanis ankrusse on heitnud.
Hawaii saarte lähedal on filmitud "Veemaailm" peaosas Kevin Costneriga.


Algoritmiline keerukus.
Algoritmiline keerukus näitab, kuidas muutub programmi kiirus ja kasutatav mälumaht programmi sisendandmete kasvades. Algoritmiline keerukus pole seotud sellega, kui raske on algoritmi seletada, mõista või programmeerida.
Keerukuse tähis on O, millele järgneb sulgudes keerukusfunktsioon.
Eristatakse head ehk polünomiaalset keerukust, mida väljendab polünoom, ja halba ehk mittepolünomiaalset keerukust, mida polünoomiga ei saa väljendada. Piltlikult öeldes on headel keerukustel astendaja konstantne, aga halbadel keerukustel läheb n astendajasse. Heade keerukuste kohta võib öelda, et kui algoritmi keerukus on O(f(n)), siis ülesande mõõdu suurenemisel n korda ei suurene tööaeg rohkem kui f(n) korda.
Polünomiaalseid keerukusi nimetatakse sellepärast headeks, et kui ülesande maht on liiga suur, siis on kasu kiiremast raalist. Mittepolünomiaalseid keerukusi nimetatakse halbadeks, sest siis kiirem raal praktiliselt ei suurenda tööjõudlust. Ainus, mis aitab, on algoritmi asendamine kiiremaga, kuid see ei ole alati võimalik.


Sarõjesikatõrau kõrb.
Sarõjesikatõrau kõrb (kasahhi "Сарыесікатырау құмы" ja "Сарыесік Атырау") on kõrb Aasias Kasahstani kaguosas.
Piirneb loodes Balkaši järve, edelas Ile jõe, kagus Džungaaria Alatau ja kirdes Karatali jõega. Tema kirdeosa kannab Bestasi ja idaosa Žamankumi nime. Valdavalt liivakõrb.


Carl Schuhmann.
thumb
Carl Schuhmann (12. mai 1869 Münster – 24. märts 1946 Berliin) oli saksa sportlane, 1896. aasta suveolümpiamängude neljakordne olümpiavõitja ja olümpiapronks, Saksamaa esimene olümpiavõitja. 158 cm pikk. Elukutselt peenmehaanik.
Ta võitis Ateena olümpiamängudel 9. aprillil 1896 võimlemises individuaalselt toenghüpped ning võistkondlikult rööbaspuud ja kangi. Teistel individuaalaladel (kang, toenghooglemine ja rõngad ning 10. aprillil rööbaspuud) ta esikolmikusse ei tulnud.
Kergejõustikus nii hästi ei läinud. 6. aprillil oli Schuhmann kolmikhüppes 5., 7. aprillil jäi kuulitõukes 7 võistleja seas 3 viimase hulka ning kaugushüppes 9 võistleja seas 2 viimase hulka. Kõrgus- ja teivashüppes ning kettaheites ta registreerus, kuid ei osalenud.
Samal õhtul jagas Schuhmann 3. kohta kahe käega tõstmises (90 kg), jäädes küll võitjatele 21,5 kiloga alla.
10. aprillil peetud kreeka-rooma maadlusturniiril sai Schuhmann neljanda olümpiavõidu. 5 mehe konkurentsis seljatas ta avakohtumises mõne minutiga endast pikema ja raskema inglase Launceston Ellioti ja jõudis finaali kreeklase Giorgios Tsitase vastu. Pärast nelikümmend minutit kestnud maadlust katkestasid kohtunikud matši pimeduse tõttu, kuigi Schumann tahtis jätkata. Järgmisel päeval seljatas Schuhmann Tsitase kahekümne minutiga.
Ateena olümpial oli ta populaarseim välisvõistleja. Kreeka kuningas Geórgios I olevat talle öelnud: «Te olete kõige populaarsem mees Kreekas. Te olete populaarsem kui mina.»
Alates 1898 oli Schuhmann võimlemisõpetaja Londonis. 1906 Ateena vaheolümpial oli ta aukülaline ja referent, 1908 atašee, 1936 aukülaline. Esimese maailmasõja ajal interneeriti ta sakslasena Mani saarele, pärast sõda kolis Berliini.


Sõmeri.
Sõmeri on asustamata laid Väinameres. Asub Matsalu rahvuspargi Väinamere saarte sihtkaitsevööndis ja jääb Ridala valla Põgari-Sassi küla territooriumile.
Sõmeri pindala on 41,3 hektarit. Suurim kõrgus ulatub üle 5 meetri merepinnast.
Asukoht.
Saare geograafilised koordinaadid on.
Kagus asuvad teised suuremad ümbruskonna laiud, Liialaid ja Tauksi. Põhja pool on Kuivarahu, idas Podurahu, lõunas Hanemaa ja läänes Väike-Härjamaa ning Suur-Härjamaa.
Ajalugu.
Sõmerit on esimest korda mainitud 1591 ("Semmernholm"). Kaartidel on kasutatud ka nimekujusid "Sommerö" ja "Sjémalbacken".


Liialaid.
Liialaid ehk Liia saar on laid Väinameres Sõmeri ja Tauksi vahel. Asub Matsalu rahvuspargi Väinamere saarte sihtkaitsevööndis ja jääb Põgari-Sassi küla territooriumile.
Saare pindala on 52,3 hektarit. Ulatub kuni 3 meetrit üle merepinna. Kerkis merest umbes aastal 1300.
Asukoht.
Saare geograafilised koordinaadid on.
Liialaiust 0,1 km loodes asub Sõmeri ning 1,6 km kagus Tauksi. 1,1 km edelas asub Hanemaa koos ümbritsevate rahudega. 0,2 km põhja pool on Podurahu. Liialaiu ja Tauksi vahel on Suurrahu, Roograhu, Kuivarahu ja teised väiksemad rahud.
Loodus.
Liialaiul leidub rannaniite. Mõnel varem niidetud alal kasvab tänapäeval tihe kadastik. Kasvab ka väike männimets.
Ajalugu.
Esimest korda mainiti Liialaidu 1526 ("Lyszar").
1944. aasta 29. septembri varahommikul põgenes Liialaiult Hiiumaa laidudele ja hiljem Rootsisse riigisekretär Helmut Maandi. Liialaiule oli ta tulnud jalgsi Tauksi kaudu. Sel ajal oli saarel vähemalt kaks ehitist, majake ja heinaküün.


Matsalu rahvuspark.
Matsalu rahvuspark on rahvuspark Lääne-Eestis, mis on loodud pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks. Rahvuspark jääb Hanila, Lihula, Martna ja Ridala valla territooriumile. Matsalu rahvuspargi keskus asub Penijõel 3 km kaugusel Lihulast.
Kaitseala pindala on 486,07 km², sellest on maismaad 224,29 km² ja vett 261,78 km². Matsalu rahvuspark hõlmab Matsalu lahte, selle suudme ümber olevat Väinamere osa, Kasari jõe alamjooksu alates Risti-Virtsu maanteesillast, lahe ja jõe kaldaroostikke, üleujutatavat Kasari jõe luhta, rannakarjamaid, puisniite ja umbes 50 meresaart, millest suurimad on Tauksi, Liia, Sõmeri, Kumari ja Papilaid. Teised tuntud laiud on Sipelgarahu ja Tondirahu.
Matsalu looduskaitseala loodi 1957. aastal. 1976 kanti see rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja. Alates 2004 kannab ta nime Matsalu rahvuspark ning haldab ka Puhtu-Laelatu ja Nehatu looduskaitseala ning Lihula ja Tuhu maastikukaitseala. Matsalu rahvuspark kattub ka Natura-alade Väinamere linnuala ja Väinamere loodusalaga. Matsalu rahvuspark on ka HELCOMi kaitseala.
Matsalu rahvuspargis on registreeritud 275 linnu-, 49 kala- ja 47 imetajaliiki ning 772 liiki soontaimi. Lindudest on arvukaimad pesitsejad kormoran, hahk ja hõbekajakas.
Turismi tarbeks on loodud seitse linnuvaatlustorni: Penijõel, Kloostril, Haeskas, Suitsul, Jugasaarel, Küdeval ja Keemus, ning kolm matkarada Penijõel (5 km), Salevere Salumäel (1,5 km) ja Suitsul.
Matsalu rahvuspargi keskkonnaregistri kood on KLO1000300.
Kaitsealused pesitsevad liigid.
väike-konnakotkas "Aquila pomarina", laanepüü "Bonasa bonasia", hüüp "Botaurus stellaris", mustviires "Chlidonias niger", valge-toonekurg "Ciconia ciconia", roo-loorkull "Circus aeruginosus", välja-loorkull "Circus cyaneus", soo-loorkull "Circus pygargus", rukkirääk "Crex crex", valgeselg-kirjurähn "Dendrocopos leucotos", väikepistrik "Falco columbarius", rohunepp "Gallinago media", sookurg "Grus grus", merikotkas "Haliaeetus albicilla", punaselg-õgija "Lanius collurio", herilaseviu "Pernis apivorus", väikehuik "Porzana parva", täpikhuik "Porzana porzana", väiketiir "Sterna albifrons", jõgitiir "Sterna hirundo", randtiir "Sterna paradisaea", vööt-põõsalind "Sylvia nisoria", teder "Tetrao tetrix"
Kaitsealused läbirändajad.
väike-laukhani "Anser erythropus", valgepõsk-lagle "Branta leucopsis", väikeluik "Cygnus columbianus", laululuik "Cygnus cygnus", rabapistrik "Falco peregrinus", sookurg "Grus grus", järvekaur "Gavia arctica", punakurk-kaur "Gavia stellata", veetallaja "Phalaropus lobatus", põldrüüt "Pluvialis apricaria", naaskelnokk "Recurvirostra avosetta", mudatilder "Tringa glareola"
Teised kaitsealused loomaliigid.
saarmas "Lutra lutra", juttselg-kärnkonn "Bufo calamita", rabakonn "Rana arvalis"
Kaitsealused taimeliigid.
Kaunis kuldking "Cypripedium calceolus", "Ostericum palustre"


Loodusevaatlusi.
"Loodusevaatlusi" on Matsalu rahvuspargi poolt alates 1970. aastast välja antav kogumik (aastaraamat), mis kajastab kaitsealadel tehtavaid teadusuuringuid ja seiret. Aastani 1978 kandis nime "Loodusvaatlusi".
See seeriaväljaanne on ilmunud kord aastas, tavapäraselt igal aastal kahes köites (vihus) – esimeses teadusartiklid, teises rändevaatluste ülevaated. Selle väljaande eestvedaja ja kauaaegne toimetaja oli Valdur Paakspuu, pärast tema surma on toimetajaks olnud Eve Mägi.


Dalai-laama.
Dalai-laama on Tiibeti budismi gelugi koolkonna juhi nimetus.
Nimetus Dalai-laama võeti kasutusele aastal 1578.
Tiibeti budismis peetakse dalai-laamat Avalokitešvara (tiibeti keeles "Chenrezig"), kaastundejumala (bodhisatva), ümbersündivaks kehastuseks. Usutakse, et kui dalai-laama sureb, sünnib ta 45 päeva pärast uuesti. Arvutatakse välja umbkaudne koht ja minnakse otsima. Kolme aasta vanuses tehakse võimalikele dalai-laamadele rida teste, millest enamikus on vaja ära tunda dalai-laamale kuulunud esemeid (eristada teiste analoogsete hulgast). Samasugused katsed on kõigi kõrgemate laamade valikul. Mõneaastaselt hakkab dalai-laama saama koolitust, teatavas vanuses otsustatakse tulemuste järgi, kes võimalikest jääb.


Jossif Stalin (reisilaev).
Jossif Stalin (vene keeles: "Иосиф Сталин") oli turbo-elektrimootoriga reisilaev, mis oli nimetatud Jossif Stalini järgi. Laev tehasenumbriga 275 ehitati Nõukogude Liidu tellimusel Hollandis 1940. aastal kruiisideks Nõukogude Kaug-Idast.
3. detsembril 1941 umbes kell 1.15–1.30 sõitis pardanumbriga VT-521 (vene keeles ВТ- военный транспорт 521) laev Läänemerel teel Hankost Leningradi miiniväljas järjest 4 miini otsa. Laev kuulus konvoisse, millega evakueeriti Nõukogude vägesid Hanko mereväebaasist. Pardal oli umbes 5600 sõdurit, nende hulgas ka Eestist ehituspataljoni mobiliseeritud, kes olid Hankosse viidud Osmussaarelt. Peale sõdurite vedas laev ka toiduaineid, sõjatehnikat ning muud varustust. Lisaks vigastustele miinidest saadud vigastustele avati konvoi pihta tuli Soome Mäkiluoto saare suurtükipatareist. Mürsutabamusest plahvatanud lastiks olnud laskemoon põhjustas suuri inimkaotusi ning vigastas laeva, tehes selle pukseerimise võimatuks.
Päästetöid raskendas öine aeg ja halb ilm ning konvoi jättis laeva triivima, kuigi kõiki pardalolnuid ei suudetud teistesse laevadesse üle viia. Laev ei uppunud, vaid triivis 5. detsembriks Lohusalu lähedal Eesti randa. Sellel olnud tuhatkond ellujäänut langesid sakslaste kätte vangi. Nende hulgas oli ka umbes 100 Eestis mobiliseeritut.
Pärast sõda tõsteti laeva keskmine osa üles ja lammutati. Osa vraki ahtrist ja vöörist asub Lohusalu lähedal 12–14 meetri sügavuses veel praegugi.


Islami kalender.
Islami kalender on moslemite ajaarvamist kajastav kalender. Selle alguseks loetakse meie ehk kristliku ajaarvamise 16. juulit 622, ehk siis Muhamedi põgenemise (hidžra) aega Mekast Mediinasse.
Arvatavasti kehtestas islami kalendri kaliif Omar II.
Islami kalender on ametlik kalender mõnedes Pärsia lahe äärsetes riikides, sh Saudi Araabias. Teised moslemiriigid kasutavad ametlikult Gregoriuse kalendrit ning pöörduvad islami kalendri poole religioossetel eesmärkidel.
Erinevalt läänes kasutatavast päikesekalendrist on islami kalender kuukalender. See põhineb kuu liikumisel sisaldades 12 kuud; islami kalendri aasta on 11 päeva võrra meie aastast lühem. Kuu keskmine pikkus islami kalendris võrdub ligikaudu sünoodilise kuuga.


Tabivere.
Tabivere on alevik Jõgeva maakonnas Piibe maantee ääres, enam-vähem võrdsel kaugusel Tartust ja Jõgevast. Tabivere paikneb Vooremaal, Saadjärve ääres.
Tabivere alevikus elab umbes tuhat inimest, Tabivere vallas 2500.
Seal asuvad kool – Tabivere Gümnaasium, kaks kauplust, kultuurimaja, tööstusettevõtetest Flora tsehh, Same (põllutöömasinad), Baltic Connection (puutööd) ja mitmed teised pisiettevõtted. Alevikus tegutseb ka jalgpalliklubi FC Tabivere.
Tabiveres on sündinud Ülo Luht.


Tartu Hiie Kool.
Tartu Hiie Kool asub Tartus Tähtvere linnaosas Hiie tänavas.
Kool on mõeldud kuulmis- ja kõnepuuetega õpilastele kogu Eestist. Aastal 2005 õppis koolis üle 300 õpilase. Koolil on oma õpilaskodu.


Miina Härma Gümnaasium.
Miina Härma Gümnaasium on 1906. aastal esimese eestikeelse keskkoolina asutatud gümnaasium Tartus. Kool on nime saanud eesti esimese naishelilooja Miina Härma järgi, kes 1917–1941 koolis muusikaõpetajana töötas.
Kool asub Tartus Tõnissoni tänaval.
Traditsioonid.
Igal aastal tähistatakse Miina Härma sünniaastapäeva koolikontserdiga või etendusega.
Igal aastal käivad 10. klassi lõpetajad suve algul õppereisil Suurbritannias.
Ajalugu.
Miina Härma Gümnaasiumi ajalugu ulatub aastasse 1906, mil Jaan Tõnissoni, Oskar Kalda ja Peeter Põllu asutatud Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi I järgu Tütarlaste Kool esimese eestikeelse keskkoolina õppetööd alustas. Esimene koolijuht oli Oskar Kallas ja teine Peeter Põld. Õppetöö toimus üüritud ruumides Jaani tänav 24. Oma maja ehitus algas Georg Hellati projekti järgi 1. juunil 1914 ning maja sai katuse alla aprilliks 1915. Esimese maailmasõja ajal kastuati poolvalmis maja haiglana. Oma majja koliti sisse 1920. aasta lõpus. 1944. aastal nimetati kool Tartu Linna 2. Keskkooliks. 1954. aastal reorganiseeriti kool segakooliks. Seoses Miina Härma 100. sünnipäevaga anti koolile 1964. aastal Miina Härma nimi.
1961. aastal hakati koolis süvendatult õpetama inglise keelt. Koolis on lisaks humanitaarkallakule võimalus süvendatult õppida ka loodusteadusi.


Rām Allāh.
Rām Allāh on linn Jordani Läänekaldal, Jeruusalemmast 15 km loodes.
Rām Allāhis asub Palestiina omavalitsuse halduskeskus.


Eesti linnud.
Eesti linnud ehk Eesti linnustiku (Eesti avifauna) moodustavad Eestis pidevalt elavad, Eestist läbi rändavad, Eestis pesitsevad või siia eksikülalisena sattuvad linnud. Kodulinde käesolev artikkel ei käsitle.
Eestis on kohatud 375 loodusliku päritoluga ja meil või naabermaades püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud linnuliiki ning 5 teadmata päritoluga linnuliiki (18.08.2010 seisuga). Need jaotuvad 20 erineva seltsi 63 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud värvuliste selts.
Eestis pesitseb 225 liiki linde, neist 210 regulaarselt.
222 linnuliiki on Eestis looduskaitse all.
Eesti rahvuslind on suitsupääsuke.
Meie kõige arvukamad haudelinnud on metsvint ja salu-lehelind, mittevärvulistest piirpääsuke, suur-kirjurähn ja kodutuvi. Röövlindudest võib kõige sagedamini kohata hiireviusid.
Välislingid.
Eesti linnud


Merevaik.
Merevaik on taimse päritolu ja polümeerse ehitusega amorfne mineraloid.
Olenevalt leiukohast kannab merevaik erinevaid nimetusi, näiteks birmiit (Myanmar), retiniit (Hiina), sedariit (Kanada), sfauriit (Gröönimaa), "ajkaiit" (Ungari) ja rumeniit (Rumeenia). Merevaiku on leitud ka Eesti rannikult, kuid need leiud on väga haruldased.
Merevaik on mitmesuguste Paleogeeni ja Neogeeni okaspuude kõvastunud vaik. Vahel on merevaigu sees taimede ja putukate fossiile, need merevaigutükid on eriti väärtuslikud.
Merevaik koosneb peamiselt süsinikust (79%), vesinikust (11%) ja hapnikust (10%). Lisandina esineb väävlit ja rauda.
Maailma kõige rikkalikumad merevaiguleiukohad asuvad Kaliningradi oblastis. Suhteliselt palju on merevaiku ka Leedu rannikul. Sinna toovad merevaiku tormilained, mis merevaigu tükke meresetetest välja toovad. Enamik maailma merevaigust on Läänemere ja Dnepri jõe vahelises ligikaudu 2000 km pikkuses ja 500 km laiuses vööndis. Läänemere merevaiku nimetatakse ka suktsiniidiks helmesmänni ("Pinus succinifera") järgi.
Merevaik on tundlik hapete ja kõrge temperatuuri suhtes. Teda tuleb kaitsta higi ja päikesevalguse eest.
Merevaiku on lihtne ära tunda, sest teisi sarnaseid mineraale ei ole.
Omadused.
Merevaik on tavaliselt meekollane, oranž, kollakasvalge, kollakaspunane, harva sinine, rohekas või must. Enamasti on ta läbipaistev või läbikumav. Ta läigib matilt või rasvaselt, mõnikord öeldakse selle kohta ka: vaiguläige.
Merevaigu kõvadus on Mohsi skaalal 2–2,5, tihedus 1050–1100 kg/m³. Merevaik pehmeneb 150 °C ja sulab 350–375 °C juures.
Murdepind on karpjas või tasane. Lõhenevus puudub. Kriipsu värvus on valge. Murdumisnäitaja on 1,537–1,545. Kaksikmurdumine puudub.
Iseloomulik on elektriseerumine näiteks villase riidega hõõrumisel. Merevaik on andnud nime elektronile ja elektrile.
Kasutus.
Inimesed tundsid merevaiku juba paleoliitikumis. Teda kasutati ehtekivina ja isegi rahana. Merevaik oli väga hinnatud Vana-Kreekas. Talle omistati raviomadusi ja kasutati lõhnasegude koostisosana, sest põletamisel eraldab merevaik meeldivat lõhna.
Tuntud on Peterburi lähedal Tsarskoje Selos asunud merevaigutuba, mis valmistati 1701–1709 Preisimaal, Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I jaoks ning kingiti Venemaa keiser Peeter I-sele. Peeter I lasi paigutada merevaigutoa alguses 1717. aastal Talvepaleesse, 1755. aastal viidi merevaigutuba üle Tsarskoje Selosse Venemaa keisrikoja suveresidentsi, kust see Teise maailmasõja käigus Saksa vägede poolt hõivati ja demonteeriti, merevaigutoa originaal läks sõja lõpus kaduma ja seda pole siiani leitud. Sakslased viisid selle pärast Tsarskoje Selo vallutamist Königsbergi ja kui Punaarmee sellele lähenes, evakueerisid selle edasi. Oletatavasti läks merevaigutuba vedanud laev Läänemerel põhja. Tänapäeval saab näha merevaigutoa koopiat, mis on samuti merevaigust.
Merevaik on merevaikhappe, merevaiguõli, kampoli jms tooraineks.


Opisthokonta.
"Opisthokonta" (kreeka keeles οπίσθω- (opisthō-) = "taga-" + κοντός (kontos) = "vibur") on suur eukarüootide rühm, kuhu kuuluvad loomariik, seeneriik ja mõningad protistid (kaelusflagellaadid, korallohütriidid, ihtüospoorid ja nukleariidid, kollektiivselt nimetatud "Choanozoa"). Eesti keeles on kasutatud terminit tagaviburilised. Molekulaargeneetiliste uuringute põhjal moodustavad nad ühe monofüleetilise grupi – klaadi.
Nende üks ühistunnus on, et nende ujuvatel rakkudel (näiteks loomade spermid ja hütriidide eosed) paikneb liikumist võimaldav vibur raku tagaosas (posterioorselt). Teiste eukarüootide viburrakkudel on tõmbav(ad) vibur(id) raku eesotsas.
Termini "opisthokont" võttis 1956 kasutusele Copeland, tähistamaks hütriide. 1987 püstitas Thomas Cavalier-Smith loomade ja seente lähedase suguluse hüpoteesi; seda kinnitasid hilisemad uuringud ja "opisthokonta" tuli kasutusele loomade ja seente klaadi ühisnimetusena. Varem liigitati nad lähedasteks taimede ja teiste rühmadega, millel on lamedate kristadega mitokondrid, kuid see tunnus ei ole ühene.
Cavalier-Smithi ja Stechmanni järgi üheviburilised eukarüoodid ehk unikondid (opisthokondid ja "Amoebozoa") eraldusid kaheviburilistest eukarüootidest (bikontidest) evolutsiooni varases etapis.
Ilmselt on tagaviburilised (arvatavasti ka amööbid ("Amoebozoa")) eukarüootide seas ühed kõige primitiivsemad, sest nende rakud paistavad tsütoloogiliselt olevat kõige sarnasemad esimesele eukarüoodile. Näiteks on neil reeglina ainult üks vibur ja puuduvad kloroplastid. Paljudel teistel eukarüootidel on seevastu keeruline rakustruktuur, paljudel on peale mitokondrite veel kloroplastid (mõnedel on need lausa sekundaarsed või tertsiaarsed; vt. artiklit eukarüootidest), vähemalt kaks viburit (mõnedel neli ja rohkem). Loomarakkudest on tagaviburiliste ühisele eellasele kõige sarnasem sperm. Seente hulgast on tüüpilised tagaviburilised tagaviburseened ("Chytridiomycetes"), keda vahel siiski protistide hulka arvatakse.
Tagaviburiliste ("Opisthokonta") mitmekesisus.
Tegemist on kõige liigirikkama eukarüootide rühmaga. Teadaolev liikide arv võib küündida 1,5 miljonini (suurem osa nendest putukad), kuid see on tõenäoliselt 5–20% tegelikust liikide arvust.
a> on kõige algelisema ehitusega loomad.


Plantae.
Plantae Haeckel, 1866 e. taimed laias mõistes ("sensu lato") on primaarsete plastiididega eukarüoodid.
Liitvetikad on haruldased ja vähearvukad magevee elanikud, liike teada u. 13. Punavetikad, kelle seas ka hulkrakseid, elavad nii mage- kui merevees ja neid on teada 6000 liiki. Viridiplantae hulka kuuluvad rohevetikad, mändvetikad ja maismaataimed, liike teada u. 258 000 (enamus neist õistaimed).
Ülaltoodud koostisega taimeriigi võttis Cavalier-Smith (vt. Cavalier-Smith, 1998) kasutusele 1981. aastal ja see on osutunud põhjendatuks (nt. Baldauf, 2003).
Kirjandus.
Cavalier-Smith, T. 1998. "A Revised Six-Kingdom System of Life. Biological Reviews" 73: 203-266.
Baldauf, S. L. 2003. The Deep Roots of Eukaryotes. Science 300: 1703-1706.


Patt.
Patt on religioosses tähenduses üleastumine või vastuhakk Jumalale.
Teoloogias uurib pattu distsipliin nimetusega hamartioloogia.
Vanas Testamendis tähendab patt enamasti sõnakuulmatust (heebrea keeles "peša" 'vastuhakk, mäss'); teised sõnad, mida selles tähenduses tarvitatakse on "het" 'eksimine, ekslemine' ja "avon" 'üleastumine'. Kunagi ei seostata pattu Jumala armastamisega.
Uues Testamendis on kõige tavalisem sõna patu kohta ἁμαρτία "hamartia" (kreeka keeles tähendusega eksitus või viltuminek, ka iseloomuviga). Jeesus ei räägi kunagi patust üldiselt, vaid üksnes konkreetsetest asjadest. Paulusel hakkab kujunema üldine seisukoht: patt on Jumala seadustele vastandumine. Paulus kasutab sõnu "parakoe" 'sõnakuulmatus', aga ka "epithymia" 'himutsemine'. Pauluse järgi on patt süü ja saatus, inimese vastutav tegevus ja saatuslik olemine ühtlasi.
Varakristlik kirik ei määratlenud pattu nii äärmuslikult. Athanasiose järgi on paljud pühakud patust puhtad. Aleksandria Kyrillose järgi inimesed sünnivad patuta. Kuid juba Tertullianus edendab pärispatu õpetust mõistega "vitium originis". Augustinus väitis, et enne algpattu ("peccatum originale") võis inimene mitte patustada, kuid pärast seda ei saanud ta enam jätta patustamata. Esimest korda kiriku ajaloos toob Augustinus patu mõiste sisse himu ("concupiscentia") mõiste, mis seostub seksuaalsusega ning on algpatu ("peccatum originale") kaudu pärandus Aadamalt. Väärib märkimist, et, kus räägitakse pattulangemisest, ei ole seksuaalsusest juttu.
Augustinusest ja teistest kirikuisadest lähtunud kristliku teoloogia kohaselt on inimene Aadama algpatu tõttu patune juba sündides. Kristus lunastas inimesed sellest oma kannatuste ja ristisurmaga, andes võimaluse sellest vabaneda. Ristimise ja teiste sakramentide abil võidakse sellest pärispatust vabaneda, kuigi ka see ei pruugi kunagi olla lõplik ega täielik. Seetõttu on iga inimene (kristlane) alati patune ja süüdlane. Palvetes tunnistatakse end süüdi ("mea culpa") ning palutakse halastust ("Kyrie eleison, Christe eleison"). Meieisa palves: anna meile andeks meie võlad. Ave Maria palves: "ora pro nobis peccatoribus" (palveta meie pattude pärast). Enesealandamised ja rituaalsed enesepiitsutamised on iseloomulikud paljudele kristlikele suundadele.
Katoliikluses loendatakse seitset surmapattu: 1. uhkus "(superbia)" 2. omandihimu, ahnus "(avaritia)" 3. kiim, iha, lõbu "(luxuria)" 4. kadedus "(invidia)" 5. aplus, õgardlikkus "(gula)" 6. viha, raev "(ira)" 7. laiskus "(socordia)". Igaühele neist vastab teatud kindel deemon. Kaks pattu - tüdimus, loidus, mõttelaiskus "(acedia)" ning edevus, tühisus "(vanagloria)" - ei käi seitsme surmapatu alla ning neid määratletakse kui "ajaloolisi" patte. Kasutusel on veel loendid "neli taevanikisendavat pattu" ja "kuus pattu Püha Vaimu vastu".
Patt kõnekeelses tähenduses on sagedasti seostatud seksuaalsusega, kuid on kasutusel ka paljudes muudes tähendustes (vale või eksimus, seaduserikkumine vms).


Positsiooniline arvusüsteem.
Positsiooniline arvusüsteem on arvusüsteem, mis esitab arve järjestikku kirjutatud numbritena, kusjuures numbrile omistatav väärtus sõltub tema asukohast ehk numbrikohast selles järjestuses.
Positsioonilise arvusüsteemi aluseks nimetatakse naturaalarvu "k", mis tähistab, mitut numbrit (null kaasa arvatud) arvusüsteem kasutab. Näiteks kümnendsüsteemi alus on kümme: see kasutab numbreid 0 kuni 9. Igas arvusüsteemis (va juhul kui alus on 1) on aluse tähis 10, sest see on esimene arv, mida ei saa tähistada "k" numbri abil. Iga number arvus korrutatakse läbi aluse mõne astmega, mis sõltub numbrikohast. Täpsemalt tähistab kirjutusviis
kus nj on "k"-ndsüsteemi number ja koma eraldab täisosa murdosast.
Tuntumad arvusüsteemid.
Mittepositsioonilised süsteemid on näiteks Rooma numbrid ja morsekood.


Vastuväiteline tõestus.
Vastuväiteline tõestus ehk absurdsusele taandamine (ladina "reductio ad absurdum") on kaudse tõestamise meetod, mis seisneb järgnevas: mingi väite tõestamiseks oletatakse, et väide on väär, ning tehakse sellest oletusest järeldusi. Tõestus on edukas, kui jõuame vastuoluni, mis näitab, et meie vastuväiteline oletus ei saa olla tõene.


Al-Hijra.
Al-Hijra on moslemite püha; uue aasta algus islami kalendri järgi.
"Al-Hijra" on muharram'i kuu esimene päev. Märgistab aega 622. aastal (nn hidžra ehk "hijra"), mil prohvet Muhamed suundus Mekast Mediinasse ja lõi esimese islamiriigi.
Uusaastapüha ei ole islamiseaduse järgi ette kirjutatud püha ja sellega ei kaasne religioosseid rituaale. See on aeg, mil mõeldakse hidžra tähenduse üle ja tehakse plaane ning antakse lubadusi uueks aastaks. Koraan kasutab sõna "hijra", tähistamaks olukorda, kust suundutakse halva asjade seisu juurest parema poole; seega on moslemitel al-hijra ajal hea mõtiskleda selle üle, kuidas usk aitab neil jätta maha halvad kombed ja püüelda parema elu poole.
Al-Hijra tähistab ühtlasi ka islami kogukonna algust, kus inimesi seob omavahel nende usk ja jäägitu lojaalsus Jumalale. Jättes maha omaenda hõimlased, näitas Muhamed, et perekonnasidemed on tähtsusetud võrreldes kohustustega Allahi ees.


Umma.
Umma (araabia أمة‎) on usklike kogukond. Tavapäraselt nimetatakse nõnda islamikogukonda. Sellel sõnal on moslemite jaoks eriline tähendus, kuna see esineb korduvalt Koraanis.
Islami umma rajaneb religioossete seaduste ja normide kogumil, mis kannab üldnimetust šariaat.


Šariaat.
Šariaat ehk šaria on islamiseaduste süsteem, mis on kasvanud välja Koraanist, sunnast ja hadithist. Tihti nimetatakse seda ka "pühaks seaduseks".
Šariaat, mida nimetatakse ka islamiseaduseks, tähendab enamat kui vaid palveid ja usku jumalasse; see määrab ka igapäevast elu, kogukonna asjaajamist, kuidas kogukonna liikmed oma elu elavad. Šariaat ei näe erinevust igapäevaelu ja usuelu vahel.
Šarias peitub peamine vastuolu islami ja kristliku Euroopa vahel - Euroopas jõuti riigi ja religiooni lahutamiseni, traditsioonilises islamis seda pole.


Qiblah.
Qibla ehk kibla on suund, kuhupoole moslemid palve ("şalāh") ajal vaatavad.
Islami algaegadel (aastast 622) oli "qibla" suunatud Jeruusalemma poole. 11. veebruaril 624 pKr, 16 kuud pärast hidžrat, asendas Muhamed ilmutuse põhjal selle orientiiri Mekaga. Selle kohta öeldakse Koraanis (2:142–144) Muhammadile: "Narrid inimeste seas ütlevad: "Mis on neid ära pööranud kiblast, millega nad olid harjunud?" Ütle: Allahile kuuluvad nii ida kui ka lääs: tema juhatab sirgele teele, keda tahab. Nõnda oleme teist teinud tasakaalus umma, et te oleksite tunnistajaks rahvastele ja Saadik [Muhammad] tunnistajaks teile endile; ja me määrasime kibla, millega sa olid harjunud, ainult selleks, et eristada Saadiku järgijaid neist, kes teevad kannapöörde [usust]. See oli tõesti raske, ainult mitte neile, keda keda Allah juhtis. Ja iial ei tee Allah teie usku tühjaks. Sest Allah on kõikide inimeste vastu Ülilahke, Üliarmuline. Me näeme sinu näo pöördumist taeva poole. Nüüd me pöörame sind kibla poole, mis on sulle meele järele. Pööra siis oma nägu Püha Mošee poole. Kus te ka ei oleks, pöörake oma näod selles suunas. Raamaturahvas teab hästi, et see on tõde nende Issandalt. Ja Allah ei unusta, mida nad teevad."
Mõned uurijad, sealhulgas Montgomery Watt ja John Christopher, leiavad, et "qibla" muutmise põhjuseks oli see, et Muhammad kaotas lootuse pöörata juute ning orienteerus araablastele.
"Qibla" on suund koha poole, mille täpsed koordinaadid (21°25'24" N, 39°49'24" E) on määratud Kaaba asukohaga. Kaabas olles palvetatakse näoga välismüüride suunas.
Tapetava looma pea pööratakse "qibla" suunas. Inimesed maetakse näoga "qibla" suunas.
Reisijate peatuskohtades on "qibla" tähistatud rohelise noolega põrandal või laes.


Imaam.
Imaam on moslemite kogukonna juht, eespalvetaja ja usuõpetaja.
Imaam sunniitidel.
Sunniitidel määrab imaami kogudus, teda ei valita pärilikkuse alusel.
Imaam šiiitidel.
Šia moslemid ehk šiiidid kasutavad terminit "imaam", tähistamaks prohvet Muhamedi järglasi tema tütre Fatima ja selle abikaasa ‘Alī ibn Abī Tālibi kaudu, keda šiidid peavad moslemite õigeks valitsejateks - nii poliitilisteks kui usulisteks juhtideks.


‘Alī ibn Abī Ţālib.
‘Alī ibn Abī Ţālib (علي بن أبي طالب) (umbes 600 – 661) oli prohvet Muhammadi nõbu ja väimees. Pärast Muhammadi surma oli ‘Alī tema lähim elus meessugulane.
Aastal 656. sai ‘Alīst neljas kaliif. Aastal 661. aastal hukkus ta haridžiidist ekstremisti käe läbi.
Šiiidid usuvad, et ‘Alī oleks pidanud saama Abū Bakri asemel Muhammadi järglaseks ja esimeseks kaliifiks ning austavad teda kui islamiühiskonna esimest imaami.
Iraagis An-Najafi linnas asuv ‘Alī pühamu on šiiitide palverännakute peamine sihtkoht.


Hidžra.
Hidžra on islamis mõiste, millega tähistatakse 622. aastal toimunud prohvet Muhamedi väljarändu koos 70 moslemi perekonnaga Mekast Mediinasse.
Hidžra tähistab moslemi ajaarvamise ehk islami kalendri algust; seetõttu kasutatakse islami kalendris tähistust "anno Hegirae" (hidžra aasta) ehk AH.


Abū Bakr.
Abū Bakr (umbes 573 – 634) oli üks esimestest islamiusku pöördunutest, saadik Muhammadi lähedane sõber, kes sai pärast Muhammadi surma esimeseks kaliifiks (632–634).
Enne islamisse pöördumist oli ta olnud Meka kaupmees.
Abū Bakri rivaal Muhammadi mantlipärijana oli ‘Alī ibn Abī Tālib.


Anahita.
Anahita (vanapärsia 'rikkumatu, patuta'; ka "Anāhiti", "Anāhitā"; uus-pärsia "Nahid", kreeka "Anaitis") oli iraani mütoloogias jumalanna, keda eri allikad seostavad kas maa, vee ja taimestiku või siis kuningavõimu, sõja ja viljakusega.
Eelkõige Lääne-Iraanis tuntud Anahita võis algselt olla Mesopotaamia päritolu; tema kultuses on sarnaseid jooni Ištariga. Anahita puudub Avesta vanematest kihistustest. Tema kultus ei oleks sobinud Gathades ilmneva Zarathustra henoteistliku vaimuga. Hiljem võeti ta siiski omaks. Viies Yašt, "Vetehymn", nimetab Anahitat "Ardvī Sūrā Anāhitā" ('Rõske, Tugev, Rikkumatu'), mis võib anda tunnistust kahe algupäraselt erineva jumaluse kokkusulandumisest, ning ülistab teda, "kes vihkab Devasid ja kuuletub Ahura seadustele". Astroloogilistest planeetidest olid temaga seotud Kuu ja Veenus, uus-pärsia nimi "Nahid" tähistabki Veenust. Anahita kultus kasvas Artaxerxes II ajal, mil tema auks püstitati kujusid ja templeid üle kogu Pärsia impeeriumi. Nii levis Anahita kummardamine mitmete impeeriumi rahvaste seas ning jäi Väike-Aasias püsima kauaks pärast Pärsia langust. Kreeklased samastasid Anahitat Aphrodite, Athena ja Artemisega. Hiljemalt hellenismi ajal seostus Anahita kultus tihedalt mithraismiga. Umbes aastast 200 eKr pärinev raidkiri ühel Seleukiidide riigi templil Lääne-Iraanis pühendab selle "Anahitale, Issand Mithra Patuta Neitsilikule Emale".


Hadidža.
Hadidža (ka Khadidža) oli prohvet Muhamedi esimene naine ja kõigi tema ellujäänud laste ema. Just tänu abielule jõuka kaupmehelese Hadidžaga, kes muide oli mehest tunduvalt vanem, sai Muhamedist Meka kaupmeeskonna tunnustatud liige.
Hadidža oli esimene islamiusku pöördunu, kes veenis Muhamedi Allahi sõnumi tõelisuses, kui mees ise peale ilmutuse saamist oma vaimses tervises kahtles.
Hadidža suri moslemite tagakiusamise ajal Mekas (616-619), arvatavasti äärmisest vaesusest tingitud kurnatuse tagajärjel.


Anakronism.
Anakronism (kreeka "an(a)" 'tagasi' + "kronos" 'aeg') on nähtus või vaade, mis ei sobi oma ajaloolisse konteksti; samuti sellise nähtuse kujutamine.
Tüüpiline näide tavakeelsest kasutusest on vananenud kombestik või tehnilised võtted muutunud ühiskonnas. Näiteks võib anakronismiks pidada gooti kirja kasutamist mõnedes Eestis välja antud trükistes kuni 1940. aastani, samuti on anakronismiks nimetatud ratsaväe kasutamist Nõukogude armees II maailmasõja esimesel poolel.
Ilukirjanduslikus kontekstis nimetatakse anakronismiks kujutatavasse ajastusse tegelikkuses mitte kuulunud (või tulevikukujutuse puhul ulmekirjanduses sellesse selgelt sobimatute) nähtuste kirjeldamist. Selles kasutuses võib anakronism tähendada nii ajastu jaoks liiga varaseid kui liiga hiliseid anomaaliaid. Näiteks: telegramm 12. sajandit kirjeldavas rüütliromaanis, viikingilaev Põhjasõjas, kassettmagnetofon tähtedevahelisel kosmoselaeval. Tuntud näidete sekka kuuluvad Wittenbergi ülikooli mainimine Shakespeare'i näidendis "Hamlet" ja kappkell "Julius Caesar"is. Levinud on anakronismide kasutamine koomilise efekti saavutamiseks. Ulmežanridest põhineb olemuslikult anakronistlikul ajalookäsitusel aurupunk.
Oma olemuselt eeldab anakronism teatud tahtlikkust; nii oleks filmis "Hundiseaduse aegu" näitleja jalgade vahelt paistnud radiaator olnud anakronism, kui see oleks olnud osa dekoratsioonidest, mitte sattunud filmi kogemata.
Anakronism on ka populaarteaduslikus (harvem ka tõsiteaduslikus) ajalookäsitluses esinev komme tõlgendada varasematel ajalooetappidel kirjutatud kaasaegse mõtteviisi kohaselt või konkreetsete (tihti teaduslike) kontseptsioonide eelkäijana. Näiteks: vanakreeka filosoofias kujutatud nelja elemendi süsteemi (maa, vesi, õhk, tuli) tõlgendamine aine olekutena (vastavalt tahke, vedel, gaasiline, plasma); vanahiina mõtteloost pärinevate mõistete "yin" ja "yang" tõlgendamine negatiivse ja positiivse elektrilaenguna; Raimundus Lulluse ehitatud jumalatõestusmasina käsitlemine meieaegsete arvutite eelkäijana.
Ajalooliseks anakronismiks nimetatakse tavaliselt selliste esemete, nähtuste või vaadete dateerimist mingisse ajalooperioodi, mille esinemine ei sobi meie arusaamadega sellest perioodist. Selles tähenduses võib esineda ka esemelisi anakronisme, kui meie arusaamadega ei sobi faktiline ajalooline või arheoloogiline materjal. Sellistel puhkudel tuleb kontrollida võltsinguvõimalust ja selle välistamisel revideerida arusaamu. Taoliste näidete hulka on loetud Antikythera mehhanismi ja Bagdadi patareid. Ajalooliste anakronismidega kaasnevaid probleeme on käsitlenud ka ajarändude-teemaline ulmekirjandus.
Sarnaselt ajalooliste anakronismidega kõneldakse ka geoloogilistest anakronismidest.
Kõneleja seisukohalt iganenud kombeid, valitsusvorme, keeli, poliitilisi või usulisi traditsioone on nimetatud sotsiaalseteks anakronismideks. Et selline sõnakasutus on tihti subjektiivne, on sel sageli ka pejoratiivne varjund.
Viimastel aastakümnetel on levinud ka sõna 'anakronism' kasutamine huumorivarjundiga (eneseiroonilises) tähenduses, märkimaks ajaloohuviliste ühendusi, mis tegelevad (pseudo)ajaloolise olustiku taasesitamisega (näiteks Society for Creative Anachronism). Osa sellistest huvilistest tegeleb eelkõige sõjaajalooga, sealhulgas ajalooliste lahingute etendamisega. Levinumate lemmikperioodide hulgas on keskaeg ja Ameerika Ühendriikide kodusõda. Tihti kasutatakse ka selliste ühenduste nimedes väljendit "ajalooline anakronism".


Õigeusu kirik.
Õigeusu kirik ehk ortodoksi kirik (mõnikord kasutatakse ka nimetust "kreekakatoliku kirik") on 1054. aastal suure kirikulõhe tagajärjel tekkinud iseseisvate õigeusu kirikute kogum, mis vastandab ennast roomakatoliku kirikule ja paavstile. Juba palju varem, 5. sajandil, olid eraldunud vanad oriendikirikud, kes tunnistasid üksnes kolme esimese oikumeenilise kirikukogu otsuseid, ning Assüüria Idakirik (Assüüria Õigeusu kirik).
Suure kirikulõhe kaks peamist põhjust olid eriarvamused paavsti rolli üle ning "filioque" küsimus. Mõlemad suure kirikulõhe tagajärjel kujunenud kirikud panevad suurt rõhku apostlikule suktsessioonile (järjepidevusele), pretendeerivad õigusele kanda vanima kiriku nime ning peavad teist kirikut kõrvalekaldunuks "õigest usust". Õigeusu kirik kasutab enamasti enda kohta nimetust "õigeusklik" ehk "ortodoksne" (sõnast "ortodoksia" 'õige austamine') ning roomakatoliku kirik kasutab enda kohta nimetust "katoliiklik" ehk "katoolne", mis tähendab 'universaalset'. Mõistet 'ortodoksia' kasutatakse vahel ka mõlema suuna kohta.
Pärast suurt kirikulõhet 1054. aastal kujunes Konstantinoopoli patriarhist õigeusu kiriku pea ning Konstantinoopolit hakati sageli nimetama teiseks Roomaks. Aastal 1453 langes Konstantinoopol Türgi (Osmanite riigi) alla. Juba 988. aastal oli Kiievi vürst Vladimir I võtnud vastu ristiusu ja teinud sellest Vene riigis riigiusu, millest sai alguse Vene Õigeusu Kirik. Pärast Konstantinoopoli langemist sai õigeusu uueks keskuseks Moskva, mida seetõttu on nimetatud ka "kolmandaks Roomaks".
Tänapäeval jaguneb õigeusu kirik paljudeks iseseisvateks (autokefaalseteks) kirikuteks eesotsas patriarhide või metropoliitidega. Nende hulgas on Konstantinoopoli Õigeusu Kirik, Vene Õigeusu Kirik ja paljud teised. Kõiki neid kirikud nimetatakse kanoonilisteks kirikuteks. Lisaks eksisteerib hulgaliselt nendest eraldunud eri suuruse ja uskumustega õigeusu traditsiooniga kirikuid, mida nende emakirikud ei ole tunnustanud. Selliseid õigeusu kirikuid nimetatakse tunnustamata või mittekanoonilisteks kirikuteks.
Pärast Vene keisririigi lagunemist andis Moskva patriarh Tihhon 1920. aastal Eesti õigeusu kogudustele autonoomia. Eesti õigeusklikud moodustasid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku, mis siirdus 1923. aastal Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni alla. Pärast Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu muutsid Moskva võimud Eesti Õigeusu Kiriku Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik säilitas Nõukogude võimu perioodil ajaloolise ja juriidilise järjepidevuse eksiilis. Aastal 1993 taastas see kirik oma tegevuse Eestis Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni all. Enamik tänase Eesti õigeusu kogudustest kuulub sellesse kirikusse, kuigi usklike arvult on umbes kümme korda suurem Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. Viimase haldusalas asub Eestis muuhulgas Aleksander Nevski katedraal ja Pühtitsa klooster, mis kirikuõiguslikult allub küll otse Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.


Mastogloiameri.
Mastogloiameri oli umbes 7500...7000 aastat tagasi Läänemere nõos eksisteerinud riimveeline veekogu.
Mastogloiameri on tänapäevase Läänemere eelkäija, tema üks arengustaadiumeist. Nime sai meri ränivetikate perekonna "Mastogloya" järgi.
Tänapäeval ei peeta põhjendatuks Mastogloiamere eraldi väljatoomist. Mastogloiameri on üleminekufaasiks Antsülusjärve ja Litoriinamere vahel. Teda peetakse Litoriinamere kõige varasemaks staadiumiks.
Mastogloiameri tekkis seetõttu, et ookeani taseme tõustes ujutati Dana jõgi üle, moodustades Suure Beldi ja Kadetrinneni väinad, kustkaudu soolane vesi pääses Läänemerre.


Vanad oriendikirikud.
Vanaida kirikud (ka orientaalsed kirikud) on 5. sajandil eraldunud kirik(ud), kes tunnistas(id) üksnes kolme esimese oikumeenilise kontsiili otsuseid ning ei nõustunud Halkedoni kontsiili (kirikukogu) otsusega 451 aastal Kristuse kahese (inimliku ja jumaliku) olemuse kohta (kirikukogude kaheloomuse õpetus Kristusest). Kirikukogu otsusele olid vastu monofüsiidid ehk üheloomuse õpetuse pooldajad.
Kristlus levis esimeset aastatuhandel idamaadel nestoriaanide kaasabil üle Pärsia Hiinasse.


Maailmameri.
Maailmameri on katkematu kihina 70,8% Maa pinda kattev hüdrosfääri osa.
Maailmamere hulka ei kuulu järved. Näiteks Kaspia meri, hoolimata nimest, ei ole maailmamere osa. Küll on aga maailmamere osaks riimveeline Läänemeri.
Maailmamere häirimatu pind ühtib geoidi pinnaga. Seega häirimatu maailmamere pinna puutuja on igas punktis risti Maa raskuskiirendusvektoriga. See on nii siiski teoreetiliselt. Tegelikult mõjutavad merepinda lained, hoovused, looded jne.
Maailmamerd jaotatakse kokkuleppeliselt neljaks (harvem viieks) ookeaniks. Kindlalt on ookeanideks Atlandi, India, Vaikne ookean ja Põhja-Jäämeri, mõnikord loetakse ookeaniks ka Lõuna-Jäämerd ehk Lõunaookeani.


Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (kõnekeeles Eesti Õigeusu Kirik, lühend EAÕK) on 1923. aastast Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi vaimse kaitse all olev autonoomne kirik.
EAÕK ajalooline ja kanooniline ülevaade.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik on autonoomne kirik Oikumeenilise Patriarhaadi vastavasisulise patriarhliku ja sinodaalse tomosega alates 7. juulist 1923. EAÕK on kanoonilises ühenduses Oikumeenilise Patriarhaadiga ning selle kaudu kiriklikus osaduses kõigi õigeusukirikutega üle maailma.
Kuni 16. sajandi lõpuni kuulusid Eesti aladel elavad õigeusklikud Konstantinoopoli Patriarhaadi alluvusse. 18.-20. sajandi alguseni, mil Eesti alad olid vallutatud Vene tsaaririigi poolt, allusid siinsed kogudused Vene Õigeusu Kirikule. Pärast Eesti riigi iseseisvumist pöördusid eesti õigeusklikud Oikumeenilise Patriarhaadi poole. 1923. aastal andis Oikumeeniline Patrarh Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule autonoomse staatuse.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku nimelühend on EAÕK. Kiriku nimi on inglise keeles Orthodox Church of Estonia, prantsuse keeles Eglise Orthodoxe d`Estonie ning vene keeles Православная Церковь Эстонии.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku pea.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku peaks on Tallinna ja kogu Eesti ülipühitsetud metropoliit Stefanus, kes on ühtlasi ka Tallinna piiskopkonna peapiiskop.
EAÕK piiskopkonnad.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kanooniline territoorium on kaasajal jaotatud kolmeks piiskopkonnaks: Tallinna peapiiskopkond, Tartu piiskopkond ning Pärnu ja Saare piiskopkond, millesse 2009. aasta lõpul kuulus 64 kogudust hinnanguliselt 27 000 liikmega.
Tallinna peapiiskopkonda juhib alates märtsist 2000 metropoliit Stefanus. Jaanuarist 2009 on Tartu piiskopiks Eelija (Ojaperv) ning Pärnu ja Saare piiskopiks Aleksander (Hopjorski).
Kogudused ja kirikud.
Tallinna peapiiskopkond
Tartu piiskopkond
Pärnu ja Saare piiskopkond
Kloostrid.
Enne teist maailmasõda kuulus Eesti Vabariigis Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule kaks suurt kloostrit – Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster ja Petseri Jumalaema Uinumise Meesklooster. Petseri kloostri juures tegutses aastatel 1933–1940 ka Eesti Apostliku Õigeusu Vaimulik Seminar.
Esimene neist kloostritest jäi pärast kiriku tegevuse taastamist Eestis Moskva ja kogu Venemaa patriarhi alluvusse ja teine paikneb alates 1945. aastast Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Seetõttu on alates 1990. aastate lõpust olnud kõne all nii uue nunna- kui ka mungakloostri rajamine Eestisse.
Nunnaklooster kavatseti avada jõuludeks 2008 Saaremaal Öörikul, kus selleks võeti kasutusele eraannetuste ja laenu abil taastatud 19. sajandist pärinev köstrimaja. Jõuludeks ehitustöid siiski lõpetada ei õnnestunud ja kloostri uue valmimistähtajana mainiti veebruari 2009. Tegelikult pühitseti klooster sisse 13. juunil 2009. Vähem kui aasta hiljem võttis aga EAÕK Sinod praeguse asukohaga seotud omandivaidluse ja arendustegevuse piirangute tõttu vastu otsuse kolida klooster Pihtla valda Reo külla.
Mungakloostri asukohana on kõige sagedamini mainitud Plaani küla Võrumaal, kuid Plaani kirikukompleksi taastamisega seotud suurte kulude tõttu ei ole see projekt käivitunud..
Ajalugu.
Õigeusu preestrid ja kogudused tegutsesid Eesti aladel juba eestlaste ristiusustamise algaegadest alates. Suur osa Kagu-Eesti elanikest (setud) on traditsiooniliselt Vene õigeusu kirikute liikmed. Mujal Eestis jäi õigeusu kiriku mõju väheseks. Alles 19. sajandil algas eestlaste suurem õigeusku astumine. Usuvahetuse peamiseks põhjuseks oli õigeusklikele maade jagamine: suur osa eestlastest lootis koos "tsaari usuga" maad ja muid kergendusi saada. Usuvahetuses mängis olulist rolli ka talupoegade vaen mõisnikke toetavate luteriusu pastorite vastu.
Eesti territooriumil asuvad apostliku õigeusu kogudused allusid aastatel 1721–1917 Vene Õigeusu Kiriku kõrgeimale valitsusorganile Pühimale Valitsevale Sinodile.
Vene Õigeusu Kirik Eestimaal.
Aastatel 1725–1736 kuulusid Vene Õigeusu Kiriku kogudused Eestimaal Peterburi piiskopkonda, mille piiskopil oli ka Tallinna piiskopi nimetus; Liivimaa kubermangu (Lõuna-Eesti) õigeusu kogudused aga Pihkva piiskopkonda, mille piiskopil oli ka Riia piiskopi nimetus. Koguduste paremaks valitsemiseks asutati Riias 1727. aastal vaimulik kontor, mis 1739. aastal nimetati ümber vaimulikuks valitsuseks ja 1750. aastal Liivimaa vaimulikuks valitsuseks.
14. juunil 1764. aasta ukaasiga liideti Eestimaa kubermangu õigeusu kogudused Peterburi piiskopkonnaga. Kohapealsete koguduste administratiiv- ja vaimulike asjadega tegeles Narva vaimulik valitsus ja Eestimaa vaimulik valitsus (1798–1817).
5. augustil 1817. aastal moodustati Peterburi piiskopkonna Tallinna vikaar- ehk abipiiskopkond eesotsas vikaar- ehk abipiiskopiga, kes allus Peterburi metropoliidile.
1836. aasta 14. septembri ukaasiga moodustati Riia vikaarpiiskopkond eesotsas Riia vikaarpiiskopiga, kes allus Pihkva piiskopile. Vikaarpiiskopi kõrval jätkas tegevust Liivimaa vaimulik valitsus.
25. veebruaril 1850 aastal kinnitas keiser Nikolai I Pühima Sinodi ettepaneku Riia vikaarpiiskopkonna muutmisest iseseisvaks piiskopkonnaks, mille jurisdiktsiooni alla kuulusid Kura- ja Liivimaa õigeusu kogudused. Liivimaa vaimulik valitsus suleti ja tema asemele asutati Riia vaimulik konsistoorium. 1865. aastal ühendati Riia piiskopkonnaga Eestimaa kubermangu õigeusu kogudused. Sinodi 9. aprilli 1866. aasta ukaasiga asutati piiskopkonnas Tallinna vikaarpiiskopkond eesotsas Tallinna vikaarpiiskopiga. Narva kogudused jäid kuni Eesti iseseisvumiseni Peterburi piiskopkonda.
Venemaa keisririigi ajal allusid Vene Õigeusu Kiriku Riia piiskopile haldusalas olnud Riia piiskopkonna Tallinna vikaarpiiskopkond Eestis praostkondadeks ja piirkondlikeks kogudusteks.
30. märtsil 1917 ühendati Põhja-Liivimaa Eestimaa kubermanguga. Riia konsistoorium lõpetas oma tegevuse Venemaa Ajutise Valitsuse 30. märtsi 1917 määruse alusel ning eestlastest õigeusu vaimulikud alustasid oma rahvusliku kiriku organiseerimist.
8. augustil 1917 tegid koguduste esindajad Tartus ettepaneku Riia piiskopkonna Tallinna vikaarpiiskopkonna moodustamiseks, kuhu oleksid kuulunud kõik Eesti territooriumil asuvad õigeusu kogudused. Riia piiskopkonna nõupidamine valis Tallinna vikaarpiiskopi kohale eestlase Paul Kulbuschi, Peterburi Püha Issidori eesti kiriku esipreestri, kes pühitseti ametisse 31. detsembril 1917. aastal. 25. veebruaril 1919 tõid Eesti saadikud piiskopkonna nõukogu Tartust Tallinnasse Pikale tänavale majja nr 64.
Iseseisvumine Vene õigeusu kirikust.
Peale Venemaa keisririigi lagunemist andis Moskva ja kogu Venemaa patriarh Tihhon 1920. aastal Eesti õigeusu kogudustele autonoomia. Eesti õigeusklikud moodustasid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku, mis siirdus 1923. aastal Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku järel suurima liikmete arvuga usuühing Eestis. Kiriku metropoliit oli ameti poolest Riiginõukogu liige.
Tegevus Nõukogude võimu kontrolli all.
Peale Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu muutsid Moskva võimud 24. veebruaril 1941 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku siinsete vaimulike tegevuse paremaks kontrollimiseks Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks, alluvusega Baltimaade eksarh Sergiusele (1897–1944).
Moskva Patriarhaadi ukaasiga nr. 10, 25. veebruarist 1941 määrati ülipühitsetud arhipiiskop Sergii (Voskressenski) Leedu ja Vilniuse metropoliidiks ning Eesti ja Läti eksarhiks.
Taasiseseisvumine 1941. aastal.
3. septembril 1941 kuulutas Eesti AÕK juht Aleksander ennast Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni all oleva EAÕK peaks. Mille järel metropoliit Sergi andis Aleksandri kirikukohtu alla ning see keelas 5. novembril 1942 tal toimetada kirikuteenistusi. Seejärel toimus lahknemine ka kogudustes: venekeeelsed koguduste liikmed tunnistasid juhina Narva piiskoppi Pavelit, eestikeelsed koguduste liikmed aga Aleksandrit.
Tegevus eksiilis ja pärast 1991. aastat.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik säilitas Nõukogude võimu perioodil ajaloolise ja juriidilise järjepidevuse eksiilis.
1993. aastal taastas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik restitutsiooni korras oma tegevuse järjepidevuse Eestis: enamik tänase Eesti õigeusu kogudustest kuulub sellesse kirikusse. Teenistusi peetakse eesti ja kirikuslaavi keeles.


‘Īd al-Aḑḩā.
‘Īd al-Aḑḩā on islami püha (Dhul-Hijja kuu 10. päeval), millega märgistatakse püha palverännaku hadži lõppu. Tähistatakse vaid nende moslemite poolt, kes hadžist osa võtsid.
Eid ul Adha käigus ohverdavad palverändurid lambaid, aga ka kaameleid ja kitsi, mälestades aega, mil prohvet Ibrahim (kristliku traditsiooni Aabraham) asus Jumala nõudel kuulekalt ohverdama oma poega, kuid Jumal asendas selle altaril lambaga.


Giga-aasta.
Giga-aasta on ajavahemik üks miljard (109) aastat.
Mega-aasta lühendiks on "Ga" (10 Ga = 10 000 000 000 aastat). Inglise keeles "Gy". Mõistet kasutatakse geoloogias ja kosmoloogias. "G" on kümnendeesliite "giga" lühendiks.


Mega-aasta.
Mega-aasta on ajavahemik üks miljon (106) aastat.
Mega-aasta lühendiks on "Ma" (10 Ma = 10 000 000 aastat). Inglise keeles "My". Mõistet kasutatakse geoloogias, paleontoloogias ja taevamehhaanikas. "M" on kümnendeesliite "mega" lühendiks.
Veel kasutatakse akronüüme MAT (miljon aastat tagasi). Näiteks 20 MAT = 20 000 000 aastat tagasi.


Vene Õigeusu Kirik.
Vene Õigeusu Kirik (vene "Русская Православная Церковь") ehk Moskva patriarhaat on õigeusu kirikute hulka kuuluv kirik, mis allub Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.
Ajalugu.
988. aastal võttis Kiievi-Vene vürst Vladimir I vastu ristiusu Bütsantsist ja tegi sellest Vene riigis riigiusu, millest sai alguse Vene Õigeusu kirik. Venemaale lähetati usu levitamiseks peamiselt kreeklastest munki ja õpetajaid. Venemaal segunes nende õpetus kohalike paganlike kommetega.
Algselt oli kultuse raskuskese liturgial (avalik jumalateenistus) sh. valjuhäälsel palvete esitamisel ja armulaual, ka piht oli selle osa. Usuti, et inimese edasist saatust (pärast surma) ei määra mitte üksnes tolle eluajal tehtud teod, vaid ka elavate palved nende eest. Nende palvete lugemiseks tekkisid n.ö matmata surnud – need on mungad, kes loevad eestpalveid surnute ja üldse kõigi vastavasse raamatusse kantute eest. Kloostris või kirikus asuvasse raamatusse kandmise eest võeti materiaalset hüvitust. Algselt arvati ka, et iga kloostrisse maetud inimene saavutab lunastuse, hoolimata tehtud pattudest.
Pühakuks saamise tingimuseks oli algselt ka surnud isiku säilmete kõdunematus, hiljem see põhimõte muudeti.
Algselt olid paikkonniti erinevad pühakud (nt. seal elanud munkadest imetegijad), hiljem püüti nende arvu vähendada ja koosseisu ühtlustada. Mõned peamised – Boriss, Gleb, Dmitri, Georgi, Antonius, Theodosios, Nikita, Vassili, Pjotr, Aleksei, Sofia, Vsevolod, Moissei, Leonti, Jona, Sergi, Jossif.
Bütsantsi pikkade tseremooniate lühendamiseks hakkas varsti palveid ja psalme lugema mitu pappi samaaegselt. Iseloomulik on ikoonide kummardamine. Algsele kirikule (vanausulisele) omased kellade pidev kasutamine, halleluuja lausumine 2 korda, ristimärgi tegemine 2 sõrmega, habemekandmine, kasutusel oli võidmine mürriga. 1370. aastatel algasid nõiaprotsessid. Iseseisvumine Bütsantsist toimus 1448. aastal.
Suured muudatused kombetalitustes ja tekstides toimusid 1654. a kirikukogu parandustega. Kaheksast ristiharust sai 4, risti pidi lööma 2 sõrme asemel kolme sõrmega, palved lühenesid ja neid hakati taas lugema ükshaaval. Uues usus tauniti ka habemekandmist, vanaaegse lõikega rõivaid, kehtestati kahekordne maks vanast usust kinnipidajatele (vanausulistele). Samas olid vanausulised vabad muudest koormistest ja maksudest äärealadel (need käisid vaid õigeusklike kohta). Vanausulised tunnistati mitteõigeusklikeks ja pandi 1667 vande alla. Vanausulised said ohtralt tunda tagakiusamist. Aastat 1666 (maailmalõpu ootuses) hakkasid paljud vanausulised, nii protestiks kui tagakiusamise vältimiseks, end põletama. Sihiks oli muidugi ka pääsemine kurjast, lunastus ja hinge puhastus. 17. sajandi lõpuks oli end põletanud umbkaudu 9000 inimest.
18. sajandil tsaaririigi võim kiriku üle tugevnes veelgi, kiriku maad sekulariseeriti, kirikule jäi vaid usu- ja kombetalituste täitmise funktsioon. Tsaari (keisrit) hakati üha ülistama, seostades tema isikut jumalaga. Seda nii oma koha säilitamiseks, tagakiusamise vältimiseks, kõrgemasse ametisse pääsemiseks. Sellest perioodist hakati ka pühapiltidel kujutama tsaari ja tema soosikud.
Vanausulistele pandud kirikuvanne eemaldati alles 1929, seda eemaldamist kinnitati ka 1971. Siiski on lõhe siiani säilinud.
Iseloomulikud jooned ja sektid.
Vene õigeusule iseloomulikud jooned tulenevad suurel määral tema Bütsantsi (Konstantinoopoli) päritolust ning on paljuski ühised kõigile Ida õigeusu kirikutele. Kirikute arhitektuuris on kasutusel sibulakujulised kuplid, ristil on üks või kaks lisapõikpuud, ikoonide ees kummardatakse, iseendale lüüakse risti ette jne.
Tugevasti on vene õigeusk olnud seotud vene rahva enesemääratlusega ja tähendusotsingutega. Vene õigeusku on peetud venelaste poolt ainsaks õigeks ristiusuks, Moskvat „kolmandaks Roomaks” ning vene rahvast ainsaks „jumalakandjaks” rahvaks maailmas. Uskumus, nagu oleks vene rahvale määratud eriline missioon maailma lunastamisel, seostus 19. sajandil paljude revolutsiooniliste liikumistega ning kandus antiklerikaalsel ja ateistlikul kujul edasi 20. sajandil valitsenud kommunistliku rezhiimi ekspansionistlikku poliitikasse.
Vene õigeusust on välja kasvanud paljud erinevad usulised liikumised. Kirik on neid mõnikord tauninud, pannud kirikuvande alla ja isegi jälitanud, kuid samal ajal on kirik ka paljusid sallinud ja tunnustanud (pühakuks kanoniseerimisega jm).
Üks omapärasemaid nähtusi on vene õigeusus olnud läbi sajandite „jurodivõi” kultus. Jurodivõi on pühaks peetav lollike või värdjas, sisuliselt rändjutlustaja või munk, kelle vaimupuuet peetakse jumalikuks tunnuseks. Seetõttu on jurodivõi püha ja puutumatu ning võib jutlustada mida iganes. Tuntuim on Grigori Rasputin Nikolai II õukonnas.
Strigolnikud olid 14.-15. sajandil Novgorodi, Pihkva ja Tveri kubermangus levinud ketserlikust liikumisest osavõtjad, käsitöölised ja alamvaimulikud. Eitasid kiriku hierarhiat, munklust ja mõningaid usudogmasid, protesteerisid kirikumaksude vastu, propageerisid sotsiaalset võrdsust.
Juuditsemine (juuditsejad) oli Novgorodi-Moskva ketserlus Vene õigeusu kirikus. Algus u. 1476 Novgorodis. Ilmus ühes eshatoloogiliste ootuste elavnemisega, kuid arvestades kalendrilist aja erinevust juudi Piibli ja selle Aleksandria tõlke vahel ei pooldanud seda. Rajanes põhjalikumal piiblitundmisel, samuti oldi kursis kabala, astroloogia ja astronoomiaga. Kritiseerisid ikoonikummardamist. Kristust pidasid lihtsalt prohvetiks, mitte jumalinimeseks. Jumal on vaid üks ja ainus. Armulaua atribuute pidasid lihtsalt sümboliteks. Ei uskunud hauatagusesse ellu. Kiriku hierarhiat pidasid valeks, kuna see oli paika pandud raha eest ("kasu eest").
Suur hulk liikumisi ja rahutusi tekkis 17. sajandil seoses ulatuslike kirikureformidega. Vanadele kommetele truuks jäänud õigeusklikke nimetatakse vanausulisteks.
Hlõstid (jumalainimesed, iisraellased) on 17. saj teisel poolel tekkinud liikumine. Õpetuses peamine sisu on vahetu suhtlemine Püha Vaimuga. Ekstaatilise kultusetalituse ajal läheb Püha Vaim väljavalitusse („õigeisse”), neis kehastub Kristus. Kaalukad on ka sektijuhtide kultus ja prohvetlus. Kultuses sisaldub ringiskäimine, märatsemine, enesepiitsutamine jms. Pole lubatud asutada perekonda, omada lapsi, süüa liha ja veretoite, tarbida alkoholi, suitsetada.
Võglased (võgid) on Võgi vanausulised Pomorjes (pomoorid). Algselt eralduti täiesti muust maailmast, seati sisse poolkommunistlik kord, kogu vara oli ühine. Range tööjaotus. Lugesid ülejäänud maailma antikristlikuks. Õpetajad ja papid puudusid. Põhimõte oli - kõik püsib ainuüksi usul, samas elasid ka maailmalõpu ootuses. Jumalateenistus sisaldas ühist palvet, laulu ja lugemist valitud juhataja all (mitte tavapärased maagilised tseremooniad) kabelites ja kodustes palvelates. Kontingent enamasti talupoeglik. Soovisid ise endale preestriks olla (papitud). Hiljem taastasid sideme maailmaga (1702), leppisid riigiga.
Filipplased on Võglastest kujunenud sekt, kes ei läinud kompromissile riigiga (antikristusega). Juhataja - Filipp. Panid võglaste peale needuse ja keeldusid Võgile allumast. Ei palvetanud tsaari eest, keeldusid kahekordse (usu?)maksu tasumisest. Elasid Põhjas, põlistaigas. Tagaajajate ilmudes päästsid end enesepõletamisega. Püsisid leppimatud kuni 19. saj. II pooleni.
Fedossejevlased on Poolast 1715.a paiku alguse saanud liikumine. Rajaja: Feodossi Vassiljev. Kogukonnad olid kinnised, valitses abielukeeld. Liikumine laienes Moskva Preobrazenski kogudusele u. 1771. Suhtlemine muuusulistega oli äärmiselt piiratud. Sisaldas variserluse (silmakirjalikkuse) elemente. Omas palju sidemeid üle Venemaa. Vahepeal liikumine taandus, taaselustumine toimus 1820-ndatel. Hääbumine 1840-ndatel.
Jooksikud on sekt, mille juhiks oli Jeftim, endine fedossejevlane. Liikumine sai alguse u. 1715 a. Liikmeteks ülekohtu eest pagevad talupojad, soldatid, sunnitöölised, kerjused. Väikekodanlased osutasid jooksikutele abi varjamise teel, kasutades osalejaid samas odava tööjõuna. Pelgupaigad peamiselt jõgede ümbruses, põhja aladel jms (keskus Jaroslavlis, seal olevat olnud 464 pelgupaigapidajat). Ideoloogia - riik ja selle esindajad on kurjuse kehastuseks, selle ja vastavate ilmingute eest peab pidevalt põgenema. Seega ei tohi omada vara, olla lahkususliste nimekirjades, omada passi jms. Eitasid ka raha kui antikristuse sünnitist, riigivappi sellel pidasid antikristuse pitseriks. Liikuva eluviisi tõttu ka abielu eitasid. Vältisid seaduste täitmist. Samuti eshatoloogilised motiivid. Pärast vahepealset langust uus laine 1820-ndatel.
Artamonovlased oli fedossejevlastest lahkulöönud liikumine, kus kompromissina on lubatud laulatus õigeusu preestri poolt.
Jehovism (jehovistid e. Jiniinlased) oli Siberis tegutsenud Vene lahkusk, järgijateks olid 1840-ndail aastail Uraalides N.Iljini rajatud usulahu "Desnoje Bradstvo" (e. "Sionskaja vest") liikmed. XIX sajandi keskpaiku tekkinud, kirikule ja valitsevale korrale vaenulik Vene sekt, mille Johannese Ilmutusraamatule toetuvas õpetuses leidub ka judaismi, materialismi ja sotsialismi elemente.
Tolstoilased oli 19. ja 20. saj. vahetusel tekkinud usuline liikumine, mille algataja oli Lev Tolstoi. Mõistes hukka oma varasema kirjandusliku loomingu („Sõda ja rahu”, „Anna Karenina” jt) hakkas Tolstoi propageerima lihtsat eluviisi, heategevust jne. Andis välja hulga usulist kirjandust, eitas kirikuvõimu ja kiriku dogmasid. Liikumisel oli palju poolehoidjaid. Tuntuim järgija: Ilja Repin.
Veel liikumisi: duhhoboorid, molokaanid, skopetslus, jpt.
Paljud sektantlikud rühmad ja liikumised Vene õigeusu kiriku sees ja selle kõrval püsisid elujõulistena veel kuni 1917. aastani. Kommunistlik terror hävitas nad enamasti jäägitult.


Pattulangemine.
Pattulangemine on aabrahamlike religioonide mütoloogias esinev sündmus, mille käigus inimene eraldub Jumalast. Mütoloogilises keeles saab inimaailma osaks seks ja surm.
Allikas.
"Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud mitte. Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?" Ja naine vastas maole: "Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!" Ja madu ütles naisele: "Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!" Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlemate silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled. Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?" Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!" Siis ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?" Ja Aadam vastas: "Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!" Ja Issand Jumal küsis naiselt: "Miks sa seda tegid?" Ja naine vastas: "Madu pettis mind, ja ma sõin!" Siis Issand Jumal ütles maole: "Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi lojuste ja kõigi väljaloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja! Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema Seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!" Naisele ta ütles: "Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa käima peal oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!" Aga Aadamale ta ütles: "Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina sind keelasin, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!" Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta sai kõigi elavate emaks. Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga. Ja Issand Jumal ütles: "Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja! Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ja ei sööks ega elaks igavesti", siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud. Ja Ta ajas Aadama välja ja pani hommiku poole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed."


Monofüsitism.
Monofüsiidid (kreeka k. "monos" 'üks' ja "physis" 'olemus, loomus') on Kristuse ühe loomuse õpetuse pooldajad.
Monofüsitismi kohaselt on Kristusel ainult üks olemus, erinevalt Halkedoni kirikukogu poolt 451. aastal vastu võetud seisukohast, et Kristusel on kaks olemust: jumalik ja inimlik.
Monofüsitismis on tegelikult kolm peamist õpetust.
Eutühhianismi kohaselt on jumalikkus Kristuses "lahustunud nagu tilk mett meres". Õpetuse rajajaks on Eutychos (u 380 – 456), Konstantinoopoli arhimandriit, kes Efesose kirikukogul 431. aastal oponeeris nestoriaanlikele doktriinidele.
Apollinarism (apollinarianism) on seisukohal, et Kristusel oli inimlik keha, kuid jumalik meel. See seisukoht kuulutati ketserluseks juba 361. a. Konstantinoopolis toimunud esimesel kirikukogu, kuna Kristus oli ametlikult määratletud täielikult inimlikuks ja täielikult jumalikuks.
Monofüsitism on seisukohal, et Kristuses on jumalik ja inimlik olemus saanud üheks olemuseks.
Monofüsitism tekkis Egiptuses vastuseisust nestoriaanlusele. Monofüsiitlikud vaated lükati tagasi Halkedoni kirikukogul 451. a.
Vanaida kirikuid, kes Halkedoni kirikukogu otsustega ei nõustunud, hakati seetõttu nimetama monofüsiitlikeks kirikuteks, ehkki nad ise on seda nimetusega pole nõustunud, eelistades nime "mitte-halkedoni" või "miafüsiidi" kirikud. Samuti on Vanaida kirikud eitanud Eutychose monofüsiitset õpetust.


Léon Flameng.
Léon Flameng (1877–1917) oli prantsuse jalgrattasportlane, kes võitis 1896. aasta suveolümpiamängudel esimese, teise ja kolmanda koha. Klubi: Association Vélocipédique Internationale.
8. aprillil võitis ta 100 km trekisõidu (300 ringi ajaga 3:08.19,2). Ilm oli üsna vilets, mistõttu 22 registreerunust ainult 9 startis. Neist lõpetas kaks. Kuigi Flameng vahepeal kukkus, jätkas ta sõitu kiiresti ja edestas lõpuks Giorgios Kolettist 11 ringiga.
11. aprillil sai ta 2000 m trekisprindis kolmanda koha ajaga üle 5 minuti ja teise koha 10 000 m trekisõidus (17.54,8). Samal päeval toimunud 1 ringi (333,33 m) trekisprindiks ei jõudnud ta end enam koguda ja jagas 5.–7. kohta (27,0). Kõik need kolm ala võitis tema kaasmaalane Paul Masson.
Vaata ka.
Flameng, Léon
Flameng, Léon
Flameng, Léon


Alfréd Hajós.
Alfréd Hajós, 1896. aasta suveolümpiamängud
Alfréd Hajós (1. veebruar 1878 Budapest – 12. november 1955 Budapest) oli ungari sportlane, 1896. aasta suveolümpiamängude kahekordne olümpiavõitja ujumises, Ungari esimene olümpiavõitja, rahvuselt juut. Klubi: Budapesti Torna Cup.
Ta sündis Arnold Guttmannina ja hakkas ujuma 13-aastaselt, kui tema isa Doonausse uppus. 1896 tähistati Ungari riigi 1000. sünnipäeva ja seetõttu oli Ungaris võõrapäraste nimede madjariseerimislaine. Guttmann muutis oma nime Alfréd Hajósiks ('meremees').
Enne olümpiat oli ta juba tulnud Ungari meistriks ning Viinis 1895 ka 100 m vabaujumise Euroopa meistriks ning oli olümpial peafavoriit.
11. aprillil võitis Alfréd Hajós Ateena olümpial 100 m vabalt ujumise (1.22,2) ja 1200 m vabalt ujumise (18.22,2, edu järgmise ees üle 2.40). Vahepeal peetud 500 m vabalt ujumises ta ei osalenud, sest kogu olümpiamängude ujumisprogramm kestis ainult paar tundi. Kui ta oleks ujunud 500 m samas tempos kui 1200 m, oleks tema aeg olnud 7.40. Tegelikult võideti 500 m ajaga üle 8.10.
Uuendused ujumisstiilis.
Nii nagu Thomas Burke ei leiutanud madalstarti, ei leiutanud ka Alfréd Hajós uudset riietust ega ujumisstiili: ta lihtsalt näitas olümpial nende eeliseid vanade ees.
Enamik sportlasi ujus tollal külili: keha oli kogu aeg ühel küljel, selle külje poolne käsi tõmmati madala kaarega keha vastu läbi vee, teine käsi liikus üle vee ette ja vee alt taha. Jalad tegid käärlöögi.
Hajós ujus mõlemat kätt vaheldumisi veest välja tõstes, mida hakati selle ujumisviisi leiutaja James Trudgeni järgi nimetama "trudgen". Sellest arenes välja krool.
Uuendused riietuses.
Nii mehed kui naised kandsid tollal tugevast materjalist kostüümi, mis jättis vabaks vaid pea ja käsivarred ning ulatus põlvedeni. Inglise Amatööride Ujumisseltsi reeglite järgi tohtis see lõppeda 3 tolli (7,6 cm) ülalpool põlvi. See oli tihti villane ja imes end vett täis. Kostüümi peale tuli tõmmata veel ujumispüksid spordiklubi embleemiga, kusjuures reeglid olid ka lubatud värvide kohta. Ujumismütsil pidi olema korgist nööp, et peast äratulekul jääks müts vee peale ujuma.
Alfréd Hajós kandis õhukesest riidest kostüümi, mis ei imanud vett, kuid milles jahedas vees külmetas rohkem. Sarnast trikood kandis ka ameeriklane Gardner Williams, kes ei olnud aga nii külma veega (13°C) harjunud ega tulnud ühelgi alal esikolmikusse. Kas Williams mõne ala üldse lõpetaski, selles suhtes on arvamused vastukäivad.
Pärast olümpiat.
Pärast olümpiat kaitses Hajós 1896 Euroopa meistri tiitlit 100 m vabaujumises, läks siis üle kergejõustikusse, tulles Ungari meistriks 1898 100 m jooksus, 400 m tõkkejooksus ja kettaheites, ning siis jalgpalli, olles 1901–1903 Ungari rahvuskoondise ründaja. Oma sportlaskarjäärist kirjutas ta raamatu "Nii sai minust olümpiavõitja". Tema vend Henrik Hajós võitis 1906. aasta vaheolümpial Ateenas 4x250 m vabaujumise.
Hajós õppis Budapesti Tehnikaülikoolis arhitektiks. Ta osales 1924, 1928 ja 1932 olümpiamängude kunstikonkursil ja saavutas 1924 Pariisis koos Dezsö Lauberiga staadioni kavandi eest teise koha, kusjuures esimest ei antud välja: prantslased ei tahtnud anda esikohta mitteprantslastele. Hajósi tuntuim ehitis on Budapestis Margiti saarel asuv ujula, mis valmis 1930 ja kus peeti 1958 Euroopa meistrivõistlused ujumises.


Hugo-Johannes Möldre.
Hugo-Johannes Möldre (Mölder) (26. mai 1896 Kriimani mõis, Haaslava vald, Tartumaa – 16. detsember 1983 Göteborg Rootsi kuningriik) oli Eesti sõjaväelane, jurist ja politseiametnik.
Elulugu.
Hugo-Johannes Möldre omandas üldhariduse Tartu gümnaasiumis ja kõrghariduse Tartu ülikoolis, oli Korp! Fraternitas Estica liige.
Esimeses maailmasõjas.
1915. aastal lõpetas ta Peterburi Pauli sõjakooli, mille järel teenis leitnandi auastmes 7. Läti (Bauska) kütipolgus võttes roodukomandörina osa Esimesest maailmasõjast, Riia rindel.
Vabadussõjas.
1918. aasta algul teenis leitnant Möldre lühikest aega 3. Eesti jalaväepolgus ja Tartu tagavarapataljonis. Võttis osa Vabadussõjast, teenis H-J. Möldre soomusrongidiviisi juhina ja kahurväes.
Eesti Vabariigi riigiteenistuses.
Peale Vabadussõda oli H-J. Möldre kohtupalati prokuröri abi; vandeadvokaat; Riigikogu asjaajaja.
1923. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja 16. juunist 1924. aastal määrati ta Eesti Politsei Peavalitsuse ülema kohusetäitjaks ja oli üks Tallinna Politseikooli loojatest. Tema ajal ühendati Kaitsepolitsei ja Kriminaalpolitsei Politsei Peavalitsuse alluvusse. Ta lahkus Politsei Peavalitsuse ülema kohusetäitja kohalt pärast 1. detsembri riigipöördekatset, 1925. aasta 1. märtsil.
Teises maailmasõjas.
Teises maailmasõjas võttis osa soomepoiste tegevusest, teostades Soomes, Munkkiniemis eestlastest sõduritele väljaõpet. Hiljem oli "Erna" I grupi üks juhtidest. 1944. aastal siirdus Rootsi.
Pere.
Tema tütar oli Ellen-Vivian Orgmets.


Dokumentaalfilm.
Dokumentaalfilm (lühemalt ka dokfilm) on film, mis dokumenteerib mõnd tegelikkuse tahku.


Sügis Ida-Euroopas.
"Vennaskond. Sügis Ida-Euroopas" on Tõnu Trubetsky kolmas film.
See sisaldab 33 videot ansamblilt Vennaskond ajavahemikust 1982–2003. Filmi kestus on 185 minutit. Film on värviline, stereoheliga ning on salvestatud kahele DVD-le.
Film ilmus 2004. aasta jaanuaris. Filmi esitluskontserdid toimusid 16. jaanuaril 2004 Hiiu pubis, 21. jaanuaril klubis Woodstock, 22. jaanuaril Kuku Klubis, 27. jaanuarl Pärnu Kuursaalis, 30. jaanuaril Tartus Sadamateatris, 31. jaanuaril Lemsalus Limbaži Kultuurimajas (Rigas 9), 5., 6. ja 10. veebruaril, ning 23./24. aprillil Riias Depos (Vaļņu 32), Saksofonsis (Stabu 43), Austrumu Robežas (R. Vāgnera 8) ja Cita Operas (Raiņa bulvāris 21), 7. veebruaril Jelgavas Četri Balti Kreklis (Lielā 19A) ja 20. veebruaril 2004 Jõhvi lähedal Valge Hobu trahteris Edise külas. Filmi näidati 7. märtsil 2004 Tallinnas Kinomajas ja 30. märtsil Eesti Filmi Päevade raames Pärnu Uue Kunsti Muuseumis.
Filmi režissöör on Tõnu Trubetsky, monteerijad Margus Jõemägi ja Andrus Kasesalu. Väljaandja on Trubetsky Pictures.
Filmis esinevad ja osalevad Tõnu Trubetsky, Allan Vainola, Anti Pathique, Jüri Klyszejko, Kaspar Jancis, Maret Pärnamets, Teet Tibar, Camille Camille, Mait Vaik, Hindrek Heibre, Rainis Kingu, Jüri Antsmaa, Ülari Ollik (Mätas), Andrus Lomp, Tom Kinkar, Freddy Grenzmann, Sven Tarto (Street), Villu Tamme, Kojamees, Hardi Volmer, Juq-Kalle Raid, Andres Raid, Mait Jõgela, Leon Czolgosz, Tõnu Lepp ja teised.


Patt (male).
Patt on olukord males, kus käiguloleval poolel ei ole ühtki reeglitepärast käiku, kuid tema kuningas ei ole tules.
Patiga partii lõpeb. Selline partii loetakse viigiliseks. Sellega erineb male enamikust mängudest: tavaliselt mängija, kes ei saa teha määrustepärast käiku, on kaotanud.
Keskajal, kui malereeglid polnud veel välja kujunenud, loeti patti sageli kaotuseks, kuid mõnel pool isegi võiduks.
Olukorda, kus käiguloleval poolel ei ole ühtki reeglitepärast käiku ja tema kuningas on tules, nimetatakse matiks ja käigulolev mängija on kaotanud.


Road movie.
"Road movie" ehk teekonnafilm on üks filmikunsti liike, mille peamine tegevus toimub ajas ja ruumis piiritletud teekonna läbimise ajal.
Sellise žanri eelkäijaks loetakse eepost "Odüsseia".


Ma armastan Ameerikat.
"Ma armastan Ameerikat" on 2001. aasta film.
Filmi režissöör, stsenarist ja toimetaja oli Tõnu Trubetsky.
Filmis esinesid Tõnu Trubetsky, Allan Vainola, Catherine Matveus, Kaspar Jancis, Rainis Kingu, Lauri Leis, Anti Pathique. Osalesid veel Alar Aigro, Kristjan Mäeots, Camille Camille, Teet Tibar, Tõnu Kerge, Kristian Müller, Ülari Ollik, Mait Vaik, Tamur Marjasoo, Marie Myrk, Maret Pärnamets, Meelis Tauk, Linda Pakri, Marta Vaarik, Andrus Vaarik, Karl Martin Sinijärv, Urve Hannus
Maria Kalm, Priit Perv, Marko Tamjärv, Kirsi Pihlaja, Tõnu Lepp, Nestor Makhno.
Operaatorid olid Veiko Taluste, Tõnu Kerge, Andres Suurevälja, Vladimir Voronov, Catherine Matveus, Kristo Männik, Tõnu Trubetsky ja teised.
Monteeris Margus Jõemägi.
Lisaks muusikavideotele on filmitud materjali 28. märtsil 1999 Tallinna Sadama D terminalis, 30. märtsil Stockholmis (Frihamnen, City Terminal, Arlanda lennujaama 5. terminal), Iceland Air’i lennukis, New Yorgis (JFK lennujaam, Eesti Maja), 2. ja 5. aprillil New Yorgis (Brooklyni sild, Battery Park), 10. aprillil Stockholmis ja 11. aprillil 1999 Tallinnas.


Maario Essa.
Maario Essa (sündinud 1987 Valgas) on eesti luuletaja.
Ta kasvas üles Tõrvas ja selle lähistel. Noorena tegeles ta joonistamisega, pälvides diplomeid ja auhindu.
Hiljem hakkas ta huvi tundma luuletuste ja jutukeste kirjutamise vastu ning osales Põhjamaade luulekonkursil. Aastal 2003 sai ta Eesti isateemalisel kirjandusvõistlusel omasuguste seas esimese koha. See kirjand ilmus 2004 Maalehes.
Maario on õppinud Patküla Põhikoolis ja õpib praegu Tõrva Gümnaasiumis.
2004 ilmus kirjastuse SE & JS väljaandel luulekogu "Kellegi teise muru" (64 lk). Raamatule on eessõna kirjutanud Tõnu Trubetsky, kujundaja on Raoul Kurvitz. Luuletused on teemade ja meeleolude poolest sageli lähedased Trubetsky luulele. Nad on kirjutatud 15-aastaselt ühe aasta jooksul. Raamatut esitleti 1. augustil 2004 Tõrva kirik-kammersaalis loodusfestivali "Las jääda ükski mets!" avapäeval.
Veiko Märka peab selles kogus avaldatud luulet isegi kooliõpilase kohta keskpäraseks, kuid tõstab ette esile autori "madalat sotsiaalset valuläve". Livia Viitol seevastu leiab raamatus igavikulise luule välgatusi. Jürgen Rooste peab autorit lootustandvaks, kuid arvab, et kogu avaldamisega on kiirustatud. Umbes samasugune suhtumine on ka Karl Martin Sinijärvel.
Välislingid.
Essa, Maario


Alfred Flatow.
Alfred Flatow (3. oktoober 1869 Gdańsk – 28. detsember 1942 Theresienstadti koonduslaager) oli juudi päritolu Saksamaa võimleja, 1896. aasta suveolümpiamängude kolmekordne olümpiavõitja ja olümpiahõbe, Saksamaa esimene olümpiavõitja.
1887 asus ta elama Berliini, kus ta samal aastal astus võimlemisühingusse Turnerschaft Korporation 1863. Alates 1888 osales ta võimlemisvõistlustel ning võitis lugematuid kordi nii kodu- kui ka välismaal. Ta oli üks parimaid Saksamaa võimlejaid enne sajandivahetust. Aastal 1890 sai temast Saksamaa noorim võimlemisõpetaja.
9. aprillil 1896 võitis Alfred Flatow Ateena olümpial individuaalselt ja võistkondlikult rööbaspuud ning võistkondlikult kangi. Järgmisel päeval võitis ta kangil individuaalse teise koha. Toenghüpetes, toenghooglemises ja rõngastel ta esikolmikusse ei tulnud, köielronimises ta registreerus, kuid ei osalenud.
Flatow registreerus ka kergejõustikuvõistlustele (100 m jooks, kaugushüpe, kõrgushüpe, teivashüpe ja kuulitõuge) ning mõlemale tõstmise alale, kuid ei osalenud.
Pärast olümpiat.
Flatowil oli Berliinis väike jalgrattapood, mida ta pidas paralleelselt spordiametniku- ja ajakirjanikutegevusega.
Aastal 1903 aitas Flatow luua juudi võimlemisorganisatsiooni Jüdische Turnerschaft. Flatow võitis Saksamaal mitu võimlemisfestivali, töötas võimlemisõpetajana ja kirjutas mitu raamatut võimlemise metoodikast.
Kui 1933 võeti Saksa Võimlemisliidu ("Deutsche Turnerschaft") määrustesse nn aariaparagrahvid, nõuti Flatowilt lahkumist liidust. Berliner Turnerschafti juht Rupert Naumann nõudis 8./9. aprillil 60 juudist ühinguliikme väljaastumist. Sama aasta 11. septembril küsis Naumann Deutsche Turnerschafti esimehelt Edmund Neuendorffilt nõu, sest Alfred Flatowi ja teiste teenekate liikmete eemaldamise katse oli ühingu sees kutsunud esile rahulolematust. 18. oktoobril 1933 nõudis Naumann jälle Flatowi ja teiste tagasiastumist. 20. oktoobriga dateeritud kirjas teatab Alfred Flatow pärast 46-aastast liikmeksolekut esimehele oma väljaastumisest: ”Teie isiklike tunnete väljendamise eest tänan ma kõige siiramalt. Oma isiklikest mõtetest ja tunnetest palun ma luba vaikida."
Alates oktoobrist 1933 elas Flatow tagasitõmbunult Berliinis, algul Schönebergis Landshuter Straßel, hiljem Kreuzbergis Alexandrinenstraßel. Berliini olümpiamängudele 1936 kutsuti ta veel aukülaliseks. Ta ei võtnud kutset vastu, nagu mõned teisedki tema saatusekaaslased.
Aastal 1942 kuulutati Flatow riigivaenlaseks ("Reichsfeind"). Kuigi mitu tuntud sporditegelast, sealhulgas Carl Schuhmann, pöördus tema kaitseks "Reichssportführer"i Hans von Tschammer und Osteni poole, saadeti Alfred Flatow 3. oktoobril 1942 Theresienstadti koonduslaagrisse, kus ta samal aastal suri nälga. Enne seda oli ta püüdnud põgeneda Hollandisse.
Mälestuse jäädvustamine.
Wingate'i Instituut Iisraelis võttis Flatowi oma rahvusvahelisse juudi sportlaste kuulsuste halli. Saksa DV-s võisteldi Flatowi karikale.
Pärast pikka vastuseisu ja survet oli Saksa Võimlemisliit ("Deutscher Turner-Bund") 1986. aasta märtsis nõus Flatowite-nimelise medali loomisega (ka tema nõo Gustav Felix Flatowi mälestuseks). (Mõned allikad eitavad seda sugulust.) Seda medalit antakse sportlastele, kes on tegelenud mõnel Saksa Võimlemisliidu aladest. Kriteeriumiks on sportlikud saavutused pika aja jooksul ja eeskujulik isiksus. Medalisaajad otsustab Võimlemisliidu presiidium ja see antakse üle mõnel Saksa Võimlemispeol ("Deutsches Turnfest").
Alfred ja Gustav Flatowi auks on nimetatud keskkool "Flatow-Oberschule" Köpenicks ja 21. veebruarist 1997 Flatowallee Charlottenburgis. See on tänav, mis viib Berliini olümpiastaadioni juurde. Selle tänava nimi oli 1914–1936 Rennbahnstraße ning 1936–1997 Reichssportfeldstraße 'Riigispordiväljaku tänav'. Et viimane nimi oli pandud natsionaalsotsialistide poolt, siis diskuteeriti alates 1980. aastatest selle ümbernimetamise üle. Otsus tehti Charlottenburgi halduskogus ("Bezirksverordnetenversammlung") hoolimata kristlike demokraatide ja vabariiklaste vastuhäältest 1994 ja pidi jõustuma 1. juunil 1995, kuid ümbernimetamise jõustumine võttis elanike protestide ja kaebuste tõttu veel 21 kuud aega. Proteste organiseerisid Kristlik-Demokraatlik Liit ja üks parempoolne kodanikeühendus. Levitati lendlehti. Viidati sellele, et nime ei seostata natsionaalsotsialismiga ja tänavanime vahetus on nagu ümberkolimine. Ümbernimetamise eestvõitleja oli Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei. Grupp "Initiative Flatowallee" asutati 1993 Gottfried Arendi ja Otto Eigeni eestvõttel. Asi läks välja ülemhalduskohtusse ("Oberverwaltungsgericht").
Berliinis Kreuzbergis spordihallis "Flatow-Sporthalle" on talle mälestustahvel. Ka Stuttgartis avati 16. oktoobril 1992 "(Alfred-)Flatow-Sporthalle".
Filateelia.
13. juunil 1996 anti Saksamaal välja Alfred ja Gustav Flatowi portreega postmark heategevuslikust margiseeriast "Für den Sport" 'spordi heaks' kaasaegsete olümpiamängude 100. aastapäevaks. Sportlased on võimlemisriietuses. Lisaks on margil kujutatud olümpiarõngad. Margi nimiväärtus on 200+80 penni. Margi mõõtmed on 35×35 mm. Kavandi autor on Margit Zauner. Margil on kammhammastus, hammastuse number on 13,5. Mark on trükitud fotografüürina fluorestseeruvale paberile Berliini trükikojas Bundesdruckerei GmbH.


Gustav Flatow.
Gustav Felix Flatow (7. jaanuar 1875 – 29. jaanuar 1945) oli saksa võimleja, 1896. aasta suveolümpiamängude kahekordne olümpiavõitja, Saksamaa esimene olümpiavõitja, rahvuselt juut. Klubi: Berliner Turn-Verein. Elukutselt vabrikant.
9. aprillil 1896 võitis Gustav Flatow Ateena olümpial riistvõimlemises võistkondlikult rööbaspuud ja kangi. Viiel individuaalalal: toenghüpetes, toenghooglemises, rõngastel, kangil ja rööbaspuudel ta esikolmikusse ei tulnud. Ta pani end kirja ka kergejõustikusse kõrgus- ja teivashüppesse, kuid ei osalenud seal.
Võimlemises osales Gustav Flatow ka 1900. aasta suveolümpiamängudel. Samuti tegeles ta jalgrattaspordi ja kergejõustikuga.
Juudina emigreerus ta 1933 Rotterdami. Aastavahetusel 1943/44 saadi ta kätte ja viidi Theresienstadti koonduslaagrisse, kus ta suri.
Saksa DV-s võisteldi Flatowi karikale. Pärast pikka vastuseisu ja survet oli Saksa Võimlemisliit märtsis 1986 nõus Flatowi-nimelise medali loomisega (ka tema nõo Alfred Flatowi mälestuseks). Esimene medal anti Gustav Flatowi pojale Stefanile.


Fritz Hofmann.
Fritz Hofmann (19. juuni 1871 – 14. juuli 1927) oli saksa kergejõustiklane ja võimleja, 1896. aasta suveolümpiamängude kahekordne olümpiavõitja, olümpiahõbe ja olümpiapronks, Saksamaa esimene olümpiavõitja. Klubi: Berlin Turngemeinde. Elukutselt kaupmees, spordiäri omanik Berliinis.
6. aprillil 1896 sai Fritz Hofmann Ateena olümpial kolmikhüppes viimase, 7. koha, kuid pääses finaali 100 meetris (12,6) ja 400 meetris (58,6).
7. aprillil jäi Hofmann 110 m tõkkejooksus oma eeljooksus viimaseks, 3.-ks ega pääsenud finaali. 400 m jooksu finaalis jäi ta viimaseks, 4.-ks, kuigi kaotas võitjale alla poolteise sekundi (55,6). Kuulitõukevõistlustel jäi ta 7 võistleja seas 3 viimase hulka. Kaugushüppes ta registreerus, kuid ei osalenud.
9. aprillil võitis Hofmann riistvõimlemises meeskonnaga rööbaspuud ja kangi, olles rühmavanem. Neljal individuaalalal: toenghüpetes, toenghooglemises, kangil ja rööbaspuudel, nagu ka kergejõustikus 800 m jooksus ta registreerus, kuid ei osalenud.
10. aprillil köielronimises ei suutnud ta nõutava 14 meetri kõrgusele ronida, kuid 12,5 meetrit andis siiski 5 võistleja seas 3. koha. 100 m jooksus jäi ta Thomas Burke'i järel hõbedale (Burke'ile oli ta kaotanud ka eeljooksus). Kõrgushüppevõistlustel jäi ta 1.55-ga viimaseks, 5.-ks. Teivashüppes ta registreerus, kuid ei osalenud.
Hofmann oli 1900. ja 1904. a. olümpiamängudel ja 1906. a. vaheolümpiamängudel Saksamaa võimlemisvõistkonna juht ja kuni surmani Saksamaa Olümpiakomitee liige. Ta rajas 1901 koos taimetoitlase Karl Manniga Valguse-Õhu-Spordikuurordi Berliinis ("Licht-Luft-Sportbad") ning andis pikka aega välja ajakirja "Kraft und Schönheit".


Mitokondri kristad.
Kristad ehk mitokondri harjad on mitokondri sisemembraani sissesopistised, kus toimuvad hingamisprotsessid (kus paiknevad elektronide transpordiahela ensüümid).


Pühak.
Pühak on püha isik; legendaarne inimene või ajalooline isik, keda religioosselt austatakse, kelle usklikkus ja vagadus avalduvad erilisel viisil ning kelle kaudu Jumal maailmas toimib. Ristiusus vanades kirikutes on pühakud (ka kaitsepühakud ehk patroonid) inimeste eestkostjaks Jumala ees.
Erinevates religioonides on pühakutel erinevaid tähendusi.
Kristlus.
Katoliikluses, õigeusu kogudustes on läbi pühakute piltide Jumala poole palvetamine laialdaselt levinud. Iga pühakoda on enamasti pühendatud mõnele pühakule. Igal pühakul on oma mälestuspäev kalendris. Ristimisel ristitakse laps pühaku(te) nime(de) järgi, et pühak(ud) teda edaspidises elus kaitseks(id). Kaitsepühakud on paljudel linnadel, asulatel, tegevusaladel jpm. 1999. aastal nimetas paavst Johannes Paulus II Euroopa kaitsepühakuks Püha Birgitta.
Kiriku kontekstis nimetatakse pühakuteks (ladina keeles "Sancta", lühendatult "St", vene keeles "Святый", lühendatult "Св") enamasti neid isikuid, keda kirik on pühakuks kuulutanud (kanoniseerinud). Kanoniseeritud pühakute arv ulatub tuhandeteni.
Vrd ka apostel, märter.
Eesti kirjakeeles.
Eesti keeles oli pühaku varasem nimetus "sant" (<"Sancta, Santa, Saint"), kasutusel ilmselt ka kerjusmunga kohta.
Pühakute nimed on eesti keeles kasutusel kahes versioonis. Vanem, katoliikluse ajast pärinev versioon on kasutusel eesnimede, kalendriliste tähtpäevade ja pühakodade nimedes (Jaan, Peeter, Kadri jne). Uuem, reformatsiooniajast pärinev versioon lähtub piiblitõlgetest (Johannes, Peetrus, Katariina jne). Õigeusklikel setudel on katoliikluse aegsed pühakute nimed kasutusel kalendriliste tähtpäevade nimetustes (Piitrepäiv, Jaanipäiv jne) ja osaliselt ka pühakodade nimedes; eesnimedena on kasutusel vene õigeusklikud pühakute nimed: Petra (< Петр < Peetrus), Ivvo (< Иван < Johannes) jne.
Budismis ja hinduismis.
Budismis ja hinduismis on väga suur hulk erinevaid pühakuid. Avataara on (hinduismis) inimeseks kehastunud jumal. Bodhisatva on (budismis) isik, kes on loobunud vabanemisest ning pühendunud kõigi olendite vabastamisele. Üldnimetus pühaku kohta on budismis arhat. Traditsiooni kohaselt on pühad ka kõik austusväärsed õpetajad (gurud).
Eesti soost budistlik pühak on Vend Vahindra.


Kose kirik.
Kose Püha Nikolause kirik on kindluskirik Harju maakonnas Kose vallas aadressil Jõe 2 Kosel. Ajalooliselt on tegu Harjumaa Kose kihelkonna kirikuga.
Kiriku juures tegutseb EELK Kose Püha Nikolause kogudus.
Ajalugu.
Kose Püha Nikolause kirik ja Kose kirikumõis olid olemas juba siis, kui 1241. aastal Kose küla Taani hindamisraamatus esimest korda kirjalikult mainiti.
Kose puukirik oli üks Eesti vanemaid kirikuid, mis ehitati varsti peale Lindanise (Tallinna) vallutamist taanlaste poolt, umbes 1230. aastal.
Hiljemalt 1370. aastal valmis kivikirik. Esialgsest kirikust on säilinud vaid müürid.
Katolikuaegne kirik hävis 1482. aasta venelaste süüdatud tulekahjus. Kirik oli pärast tulekahju pikka aega varemeis. Ülesehitamisel on kiriku põhiplaan jäänud üldiselt samaks, välja arvatud kiriku põhjapoolne juurdeehitus (1858).
Liivi sõjas 1560 kannatas kirik suurte purustuste all.
Kiriku ulatusliku ümberehitused olid aastatel 1856–1858, siis sündis nn "Uus kirik". Pärast nimetatud ümberehitusi pühitseti kirik 16. novembril 1858. aastal uuesti.
Aastal 1873 ehitati kirikule uus torn, mis pühitseti sisse 16. augustil.
Järgmine suurem remont oli 1890. aastal, kui kirik sai uue 2 manuaali ja 15 registriga oreli, mille valmistas orelimeister Gustav Normann.
Läänetorni, teine teisele poole portaali on sissemüüritud kaks 16. sajandi lõpust või 17. sajandi esimesest veerandist pärit ratasristi. Arvata võib, et ristid müüriti torni 19. sajandil, võib-olla 1873, mil läänetorn sai juurde kaks lisakorrust ning neogooti stiilis kiivri.
Kunstimälestised.
Kose kirik on arhitektuurimälestisena kaitse all.
Pastoraat.
1776. aastal ehitati kiriku juurde pastoraat.
Nõukogude ajal oli pastoraadis kultuurimaja ja keldris varjend. Kaheksakümnendate lõpus sai kirik ehitise tagasi, kui hoone taastamine kiriku vajadusteks hakkas venima. Maja rüüstati põhjalikult, kuid suudeti siiski restaureerida. Praegu asuvad seal kirikuõpetaja eluruumid ning tegutseb talvekirik ja muu kiriku jaoks vajalik.
Kirikuaed.
Kirikuaias on 2 kabelit ja 4 rõngasristi. Rõngasristid on müüritud ka kahele poole Kose kiriku portaali.
Kose kirikuaeda on maetud kuulus meresõitja-maadeuurija Otto von Kotzebue, kes tegi esimese ümbermaailmareisi aastail 1803–1806, 15-aastaselt koos Adam Johann von Krusensterniga. Hiljem juhatas ta ise kaht ümbermaailmareisi.
Kiriku lähiümbruse loodus.
Kose kiriku lähedal avanevad Kose Kirikuallikad.


Guy de Maupassant.
Guy de Maupassant [gi dö mopass'a(n),] (5. august 1850 – 7. juuli 1893) oli prantsuse kirjanik, maailmakirjanduse tuntuimaid novelliste.
Pärines vaesunud aadlist. Osales Saksa-Prantsuse sõjas (1870–1871), pärast seda töötas ametnikuna. Aastal 1891 jäi vaimuhaigeks.


Anarhism.
Anarhism (kreeka keeles " αναρχία", valitsuse või juhi puudumine; ajalooliselt: periood Ateena linnriigis, kui arhonte ei suudetud valida) on sotsiaal-filosoofiline õpetus anarhiast. Anarhia on vabadest isikutest koosnev võimuvaba ühiskond, kus sundus puudub üldse ja kus ühiskonnaliikmete vahelised suhted korraldatakse vabatahtlike tehingute abil.
Anarhism on teooria, mis näeb anarhias ühiskondlikku ideaali. Anarhia eitab mitte üksnes riiki, vaid ühes sellega ka igasugust enamuse valitsemist vähemuse üle, s.o. üldse igasugust kollektiivset võimu, igasugust ühiskondlikku normingut ja vähematki kõrgemalt poolt tulevat distsipliini. Anarhia on niiviisi täiesti praeguse kapitalistliku ühiskonna vastane, sest viimases valitseb sundus seaduste, kohtute, türmide, politsei ja sõjaväe näol.
Anarhismi filosoofiline alus on üksikisiku piiramatu vabaduse printsiip (François Rabelais: “Tee seda, mida tahad,”), sellest lähtuvalt individuaalkollektivism ja kosmism (termin pärineb Abba ja V. Gordinilt). Peaeesmärk on anarhia loomine, milleni oletatavasti viib – ning ajaloos varem on mõnikord ka viinud (Vasakkalda Ukrainas 1919-1921; Kataloonias 1936-1939) – otsene tegevus ("action directe"), mille teostajateks on anarhistid.
Anarhistlikud tendentsid on esinenud mitmes revolutsioonilises liikumises, nagu Wat Tyleri mässus 1381, anabaptistidel Saksamaal 16. sajandil jne.
Esimesi tähtsamaid a-i teoreetikuid oli William Godwin, kellele järgnesid Pierre-Joseph Proudhon, Max Stirner, Mihhail Bakunin, vürst Pjotr Kropotkin, Johann Joseph Most, Elisée Reclus, Benjamin Ricketson Tucker jt.
Teopropagandat pooldavad anarhistid on korraldanud rea atentaate (Prantsuse presidendi Sadi Carnot’ surmamine 24. juunil 1894; Hispaania peaministri Antonio Cánovas del Castillo tapmine 8. augustil 1897, Austria-Ungari keisrinna Elisabethi tapmine 10. septembril 1898, Itaalia kuninga Umberto I tapmine 29. juulil 1900, Ühendriikide presidendi William McKinley tapmine 6. septembril 1901 jne.).
Anarhismi liigitus.
Tuntakse individualistlikku, kommunistlikku ja sündikalistlikku a.-i.


Vennaskond (ansambel).
pisi
Vennaskond on eesti furieristlik uusromantiline punk-bänd.
Koosseis.
Vennaskonna koosseis on muutunud pidevalt, sageli pole sama koosseis mänginud järjest isegi kaht kontserti. Ainult Tõnu Trubetsky on olnud ansambli koosseisus alates esimesest kontserdist 1984. aastal.
1984–1989.
Ansambli asutasid 1984. aastal Mustamäel laulja Tõnu Trubetsky ja kitarrist Teet Tibar. Grupi tõi lavale Irwin Art, kes oli pool aastat olnud ansambli Metallist mänedžer. Esimene kontsert toimus 23. oktoobril 1984 tollases Tallinna 49. Keskkoolis koosseisus Tõnu Trubetsky (laul), Teet Tibar (kitarr), Marco Rüütel (kitarr), Tarmo Kruusimäe (basskitarr), Andrus Lomp (trummid). Samal kontserdil esinesid veel näiteks Velikije Luki ja Metallist. Selles koosseisus jäi see ainsaks kontserdiks. Teisel kontserdil detsembris Tartus mängis basskitarri Reet Nõgisto ja trumme Richard Nool. Need olid Vennaskonna ainsad kontserdid 1984. aastal.
Enne kolmandat kontserti 18. aprillil 1985 võeti teiseks kitarristiks Kalle Käo. Koosseis muutus sel ajal igal kontserdil. Juulis 1985 Türil toimunud kontserdil mängis esimest korda trumme Mait Re. Vennaskonnas mängis ta kuni 1988. aasta lõpuni, mõnel kontserdil ka kitarri. 1985. aasta sügisel võeti Teet Tibar Nõukogude sõjaväkke. Pärast seda ei tegutsenud Vennaskond mõnda aega aktiivselt. Trubetsky tegi koos Moses Herzogi (Rainer Jancisega) bändi Felis Ultramarinus ja laulis 1986–1988 J.M.K.E.s, mis tegutses nime all Vürst Trubetsky & J.M.K.E. Vennaskond andis 1986. aastal ainult ühe kontserdi, augustis Hagudi lähedal EÕMi Rebase rühmas koosseisus Trubetsky (laul), Mait Re (kitarr), Andres Aru (trummid).
7. aprillil 1987 tegi Vennaskond "come back"i. 15. aprillist 5. novembrini oli bändi nimi Vennaskond D. Selle nime all anti kokku neli kontserti koosseisus Trubetsky (laul), Anti Pathique (kitarr), Re (trummid). Basskitarri mängisid kontsertidel Martin Süvari (15. aprillil), Mati Pors (22. mail) ja Tom Kinkar (12. juulil ja 5. novembril). Hilissügisel mängiti ka mõned kontserdid taas Vennaskonna nime all, kus viiulit mängis Koidu Jürisoo (Koidu Tani-Jürisoo).
Vennaskonna 20. kontsert toimus 16. aprillil 1988 Tartus noortemajas "Sõprus". Peale Vennaskonna esinesid veel näiteks Uus Selektsioon ja Ave Luna. Priidu Beier ja Matti Moguči esitasid oma poeesiat. Vennaskonna koosseis oli sel kontserdil Trubetsky (laul), Jüri Klyszejko (kitarr), Kinkar (basskitarr), Lomp (trummid). Andrus Lomp mängis Vennaskonnas trumme kuni 14. oktoobrini.
20. veebruarist 26. veebruarini 1989 käis Vennaskond koos ansambliga Jim Arrow & The Anachrones Soomes tuuril "Heimoveli '89", kus esineti viie kontserdiga Turus, Helsingis, Seinäjokis, Vaasas ja Helsingis. Peale Vennaskonna ja Jim Arrow & The Anachronesi esinesid kohalikud punkbändid. Trumme mängis sel tuuril Ivo Schenkenberg noorem. 10. märtsil Tallinnas "Valguse" baaris toimunud kontserdil mängis esimest korda Vennaskonnas trumme Kristjan Mäeots (Kotkas). 2. mail toimus kinos Sõprus Vennaskonna 50. kontsert. 6. augustil esines Vennaskond Soomes Turu lähedal aset leidnud rahvusvahelisel punkfestivalil, millest võttis osa umbes poolsada bändi. 1989. aastal mängis Vennaskonnas ka mitu viiuldajat, 1. aprillist 15. aprillini Ira Vatsel, 20. maist 14. juulini Ruth Saulski ja septembrist 1989 kuni 6. juunini 1990 Maarja Ora. 14. detsembril 1989 koos Metro Luminaliga Tallinnas antud kontserdil mängis esimest korda basskitarri Mait Vaik ja trumme Hindrek Heibre.
1990–1999.
23. märtsist 6. juunini 1990 toimus kümnest kontserdist koosnenud Onu Bella ja Vennaskonna tuur, mida omavahel hakati nimetama "Kuldhamba ajastuks", kuna turnee mänedžeril Jaan Vaagil olid kõik hambad kullast. Kontserdid toimusid Kohtla-Nõmmel, Koerus, Rakveres, Jänedal, Järvakandis, Nõmmel, Haapsalus, Lihulas, Emmastes ja Tallinnas. Peale Onu Bella ja Vennaskonna kuulus truppi veel striptiisitar Maria, kes ennast igal kontserdil alasti võttis. 6. aprillil Haapsalu ja 7. aprillil Lihula kontsertidel esines koos Kuldhamba trupiga ka Aleksander Müller, kes oli kogu aeg purjus. Enamik "Kuldhamba ajastu" kontserte anti koosseisus Trubetsky (laul), Pathique (kitarr), Vaik (basskitarr), Heibre (trummid), mõnel kontserdil mängis viiulit Maarja Ora. Rakvere kontserdil liitus bändiga turneel "security"-mehena kaasas olnud Ülari Ollik (Mätas) akordionil. 18. detsembril toimus Tallinna 32. Keskkoolis Vennaskonna 80. kontsert, kus mängis esimest korda kitarri Allan Vainola.
1991. aasta algul läks kogu bänd mõneks ajaks Soome. Suvel ilmus Eestis Vennaskonna esimene album, kassett "Ltn. Schmidt'i pojad" ja detsembris Soomes 7-tolline singel "Riga My Love". Teine täispikk album, Helsingis ja Kopenhaagenis lindistatud "Rockipiraadid" ilmus 2. septembril 1992. Ansambel naasis Eestisse 1993. aasta alguses. Aasta algul tegutses Vennaskond kontserte andmata koosseisus Trubetsky (laul), Vainola (kitarr), Pathique (kitarr), Max Sinister (basskitarr), Heibre (trummid). 20. veebruariks oli viimane välismaale jäänud liige – Mait Vaik – Eestis tagasi ja algas hoogne tegevus. Vahetunud oli trummar, trumme mängis nüüd Rainis Kingu, kes oli enne olnud ansamblites Punk T, Velikije Luki ja Audience. 20. märtsil lisandus koosseisu ka akordionimängija Ülari Ollik (Mätas). Kevadel ilmus Vennaskonna kolmas album, "Usk. Lootus. Armastus." Koos kassetiga anti
esmakordselt välja ka CD. Albumi pealt said väga populaarseteks laulud "Insener Garini hüperboloid" ja "Lili Marleen". 15. oktoobril toimus Tallinnas kinos Sõprus Vennaskonna 100. kontsert. Hilissügisel ilmus veel teinegi album "Vaenlane ei maga", mille sissemängimise ajaks leidis Trubetsky bändi viiuldaja, kelle nimeks sai Camille Camille. Camille esines koos Vennaskonnaga esimest korda 27. novembril. 4. detsembril Antsla kultuurimajas toimunud kontserdil mängis Vennaskonnas esimest korda Kaspar Jancis.
1994. aasta suvel ilmus Vennaskonna viies album, "Võluri tagasitulek". Albumil oli ka hitt "Pille-Riin". 10. oktoobril toimus Helsingis Kaivohuones Vennaskonna 125. kontsert parvlaeva Estonia katastroofis hukkunute mälestuseks. Samal kontserdil esinesid ka Kauko Röyhkä & Narttu jt. 23. oktoobril sai Vennaskond 10-aastaseks. Novembris käis bänd koos The Tuberkuloitediga tuuril "Eesti Tuur '94". 24. aprillil 1995 ilmus kuues album, "Inglid ja kangelased". CD-versiooni peal oli üks lugu, mida kassetil polnud: "Täna jälle me joome bensiini". 1. juulil toimus Haapsalu lossivaremetes üritusel "Treffpunkt" Vennaskonna 150. kontsert.
14. novembril 1996 hukkus autoõnnetuses Vennaskonna akordionist Ülari Ollik (Mätas).
3.–7. aprillil 1999 tegi Vennaskond turnee New Yorki, andes sealhulgas kontserdid rockiklubides Continental, Arlene Grocery ja CBGBs.
Alates 2000.
24.–27. juunil 2004 oli Vennaskond Pariisi-turneel Tournée du Chat Noir, kaasa arvatud kontsert klubis À La Goguette. 16. juuni–27. august 2005 andis Vennaskond 19 kontserti Eestis toimunud turneel Linnusetuur 2005 väga erinevates Eesti linnustes, lossides ja linnades. Külalisteks olid sellel turneel Les Diamants ning The Tuberkuloited. The Belka ning Alfonsis osalesid samuti, kuid ainult kahel kontserdil, mis toimusid 30. juunil Pärnus ning 5 juunil Viljandis. 19. mai-15. juuli 2006 oli Vennaskonnal kavas teinegi linnuseturnee millel oli nimeks Linnusetuur 2006 ning millel oli kokku 12 kontserti. Koos Vennaskonnaga astusid lavale Ultramelanhool ja Mosquitos Ejaculadas. Veel oli laval ka moešõu mille kollektsiooni oli valmis nikerdanud Liisa Soolepp.


Levimuusikaansamblite loend.
"Siin on loetletud levimuusikaansambleid. Süvamuusikaansamblid on loetletud süvamuusikaansamblite loendis. Eesti ansamblid on loetletud ka Eesti ansamblite loendis."


Tõnu Trubetsky.
Tõnu Trubetsky (esinejanimi ka Tony Blackplait; sündinud 24. aprillil 1963 Tallinnas) on eesti muusik, kirjanik ja filmilavastaja.
1980. aastatel oli Trubetsky üks Eesti punkliikumise eestvedajaid. Ta on olnud Punkbändide The Flowers of Romance, Vennaskond, Vürst Trubetsky & J. M. K. E., The Un Concern, Felis Ultramarinus jne. vokalist ja Operatsioon Õ kitarrist.
Kirjandusse tuli Trubetsky aastal 1989 luulekoguga "Pogo", mis ilmus luulekassetis "Kassett '88" koos Karl Martin Sinijärve, Ringo Ringvee ja Märt Väljatagaga. hiljem on ta avaldanud peamiselt proosat, samuti ülevaatlikke aimeteoseid anarhismi ja pungi ajaloost.
Tõnu Trubetsky on Trubetskoide vürstisuguvõsa järeltulija.
Poliitiline tegevus.
Poliitilistelt vaadetelt on Trubetsky individualistlik anarhist.
Ta kandideeris Erakonna Eestimaa Rohelised nimekirjas 2007. aasta Riigikogu valimistel ja sama erakonna nimekirjas 2009. aasta Euroopa parlamendi valimistel. Ta oli erakonna liige 2010. aasta alguseni.
3. augustil 2010 astus Trubetsky Eesti Keskerakonda. 20. novembril 2010 teatati, et Trubetsky astus erakonnast välja, tuues põhjenduseks liitumisele järgnenud tagakiusamise ja vaimse terrori.
Isiklikku.
Tema tütar Reginleif Trubetsky on fotograaf.


Juhan Habicht.
Juhan Habicht (sündis 24. jaanuaril 1954 Tallinnas) on eesti kirjanik ja tõlkija.
Töökohad.
Ta on töötanud programmeerijana (peamiselt Tallinna Polütehnilise Instituudi juurde kuuluvas Turbiinidetailide Automaatprojekteerimise Tööstusharu Laboratooriumis) ja tehnikaajakirjanikuna.
Praegu on ta vabakutseline kirjanik ja tõlkija.
Habicht on olnud Tallinna NAK-i liige 1977 ja esimees ning on Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1993.
Aastast 2002 on võrgu-ulmeajakirja Algernon toimetuse liige.
Ta oli 2005. aasta märtsis lõppenud romaanivõistluse žürii esimees.
Isiklikku.
Tema poeg Jarno Habicht on Maailma Terviseorganisatsiooni WHO esindaja Eestis.
Looming.
Tema loomingut on avaldatud tõlkes vene keelde, sealhulgas Iževski ajakirjas Lutš.


John Boland.
John Pius Boland (16. september 1870 Dublin – 17. märts 1958) oli iiri poliitik ja tennisist, 1896. aasta suveolümpiamängude kahekordne olümpiavõitja, esindas Suurbritanniat. Klubi: Oxford University AC.
Tema isa oli Iirimaa suurima pagariettevõtte Boland Ltd. omanik. Johnil oli 6 õde-venda. Varakult orvuks jäänud poisi kasvatas üles ema poolvend piiskop Nicholas Donelly. John õppis Dublini Katoliku Ülikooli koolis, kardinal Newmani rajatud kõnekunstikoolis Birminghamis, Londoni ülikoolis, Bonni ülikoolis ning Oxfordis Christ Church College'is, kus sai juristiks.
Ateena olümpiamängudel 1896 osales Boland tennises. Üksikmängus alistas ta avaringis Friedrich Trauni Saksamaalt kolmes setis, teises ringis Evangelos Rallise Kreekast kahes setis, poolfinaalis Konstantinos Paspatise Kreekast kahes setis ja finaalis Dionysios Kasdaglise 6:3, 6:1. Kasdaglis oli kreeklane, kuid et ta pärines Aleksandriast, on teda vahel peetud Egiptuse sportlaseks.
Tema kõige tugevam vastane oli Traun; kahjuks ei kohtunud nad finaalis, vaid avaringis. Nähes vastase tugevust, pakkus Boland talle mängida koos paarismängu. Neid saatiski edu. Avaringis loositi nad vabaks, poolfinaalis võitsid nad Aristides ja Konstantinos Akratopoulose ja finaalis 5:7, 6:4, 6:1 Kasdaglise ja Dimitrios Petrokokkinose. Kui autasustamisel taheti heisata Suurbritannia lippu, siis Boland protesteeris ja nõudis Iiri lipu heiskamist. Korraldajad olidki nõus Iiri lipu välja otsima.
Iiri Rahvuspartei esindajana oli Boland 1900–1918 Suurbritannia parlamendisaadik, kus pälvis oma teravmeelsete argumentidega hüüdnime "Malta rahvasaadik". Ta oli Iirimaa Rahvusliku Ülikooli üks rajajaid Dublinis 1908 ja võeti 1926 Paavsti Ordu Gregorius Suure rüütlina katoliku usuühingu peasekretariaati. Ta oli abielus austraallannaga ja 6 lapse isa. Tema tütar Bridget oli tuntud kirjanik ja teine tütar Honor Iiri parlamendisadik. John Boland suri Iirimaa rahvuspühal, püha Patricku päeval.
Vaata ka.
Tennis 1896. aasta suveolümpiamängudel
Boland, John
Boland, John


Litviinid.
Litviinid - valgevene rahvuse ajalooline nimetus. Litviinid on Leedu Suurvürstiriigi tiitelrahvus, nende keel (nn vanavalgevene keel) oli seal ainsaks riigikeeleks.
Leedu Suurvürstiriik ("Вялікае княства Літоўскае, Рускае, Жамойцкае") koosnes enne Poolaga liitumist (1569) 3 põhilistest alast: "Litwa", kus elasid "litviinid" (valgevenelased), Žemaitija, kus elasid "žmudziinid" (leedulased) ja Rus või Ruthenia, kus elasid "rusiinid" (ukrainlased). Kogu vürstiriigi kultuurikeskuseks oli alguses Navahrudak, seejärel Wilna (Vilnius).
Rus, "Ruthenia, Русь" on läbi aegade olnud õigeusu keskus. Hiljem, kuulutades ennast Ida-Rooma keisririigi pärijaks ja jätkajaks, hakkas Moskva vürstiriik nimetama ennast ukraina nimetusega "Rus,Русь", et koondada Moskva alluvusse kõik õigeusu jõud. Rus´ile aga mõeldi asemele välja uus nimetus - "Malorossija". Sellest ajast alates nimetatakse rusiine "malorossid´eks".
Termin Valgevene ja valgevenelane ("Белоруссия, белорусец") oli loodud ja võetud kasutusse Vene okupatsioonirežiimi poolt XIX sajandi keskel eesmärgiga demonstreerida "Litwa" alade ja kultuuri nn lähedust Venemaale, üldeesmärgiks oli litviinide täielik venestamine. Paljud arvavad, et Litwa oli ainus venemaa koloonia, kus venestamine õnnestus täielikult. Tulemusena on hetkel valgevenes valitsev rahvuslik nihilism.
Nimetuste, usu ja keele sunniviisiline vahetamine pidi eemaldama litviine oma uhkest ajaloost; nende sõjalised võidud, kõrge kultuur ja kuulsus läksid üle litviinide vendadele: žmudziinidele ja poolakatele. XX saj. alguses Venemaal otsustati, et sõnaga Lithuania ("Litwa") hakatakse tähistama ainult Žematija´t.
I maailmasõja ajal oli litviinide ja žmudziinide seas populaarne mõte luua venemaast sõltumatut föderatsiooni LITBEL. Ühe levinud versiooni kohaselt tegid nõukogude võimud oma režiimi esimestel aastatel žmudziinidele ettepaneku loobuda LITBEL´i loomisest, vastutasuks tunnistas nõukogude venemaa valgevene- ja poolakeelse Wilna (Vilnius) kuuluvust žmudziinidele. Seega said žmudziinid lisaks nimetusele ka "Lithuania" pealinna, kogu selle ajaloo, kultuuri ja kuulsuse.
Mõned ajaloolised näited.
Так літвіны сьмела з крыкамі нясуцца
А пад імі коні бакамі б’юцца
Сьмела зь літвай Вітаўт рэй вядзе-трымае
Твар да твару сеча йдзе, немцы нас змагаюць
А ж літва з татарамі з лукаў іх накрываюць
Нашы моцна, сьмела гуф нямецкі білі
Як ваўкі пад кустам, кнехты галасілі.
Suurvürst Kazimierz IV Jagiellończyk kirjutas 1440 aastal Venemaale: "...А што моих людзей, или Литвин, или Витблянин, или Полочанин, или Смолнянин, или с иных наших Руских земль, тым путь чыст изо всее моее отчыны (...) А мне великому князю Казимиру, королевичю, блюсти Новгородца, как и своего Литвина; також и Новгородцом блюсти Литвина, как и своего Новгородца..."
Valgevene Vürst Radziwill´i vägede sõjahüüd: "«Гэй, ліцьвіны! Бог нам раіць!»"
Üks kuulsamatest Valgevene vabadusvõitlejatest Tadeusz Kościuszka, pöördus 1794 a. ülestõusu ajal oma rahva poole: «"Хіба я не ліцьвін, Ваш зямляк, Вамі абраны? Каму павінен дзякаваць, калі ня Вам? Каго павінен абараняць, калі ня Вас і сябе самога?"»
Litwo! Ojczyzno moja! ty jesteś jak zdrowie.
Ile cię trzeba cenić, ten tylko się dowie,
Kto cię stracił. Dziś piękność twą w całej ozdobie
Widzę i opisuję, bo tęsknię po tobie.


Viggo Jensen.
Alexander Viggo Jensen (22. juuni 1874 – 2. november 1930) oli Taani esimene olümpiavõitja, 1896. aasta suveolümpiamängude olümpiakuld, -hõbe ja -pronks.
Kirjelduste põhjal oli Viggo Jensen hämmastavalt siniste silmade, lühikese harjassoengu ja nii paksu kaelaga, et kõik pidasid vajalikuks seda nimetada.
Ateena olümpiamängudel 1896 ei tulnud Jensen 6. aprillil kettaheites 9 võistleja seas esikolmikusse. Järgmisel päeval saavutas ta kuulitõukes 7 osavõtja seas 4. koha.
7. aprillil võitis Viggo Jensen kahe käega tõstmise (111,5 kg). Sama palju tõstis ka Launceston Elliot Suurbritanniast. Ühe käega tõstmises jäi Jensen (57 kg) Ellioti (71 kg) järel teiseks, sest oli eelmisel alal kätt kergelt vigastanud, püüdes üles saada 112,5 kg. 57 kg tõstis ka Alexandros Nikolopoulos Kreekast, kuid mõlemal alal eelistasid kohtunikud Jensenit tema parema stiili tõttu. Alles 1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis hakati võrdse tulemuse korral võistlejaid kaaluma.
Laskmises läks Jensenil samuti üsna hästi, kui arvestada suurt osalejate arvu. Vabapüssis 200 m distantsil tuli ta 9. aprillil 42 osaleja seas 6.-ks (1640 silma). 300 m distantsil tuli ta 12. aprillil 20 osaleja seas koguni kolmandaks (1305 silma). Sealjuures jäi kuld kaugele (1583), aga hõbe käeulatusse (1312). Vahepeal toimunud võimlemisvõistlustele registreerus Jensen kõigile 6 individuaalalale, ent osales ainult 10. aprillil köielronimises, kus 5 osavõtja seas sai 4. koha.
1900. aasta suveolümpiamängudel Pariisis osales Jensen ainult vabapüssist 300 m kauguselt laskmises, kuid edutult. Taani meeskond tuli küll 4.-ks, ent individuaalselt oli Jensen lamades 10., püsti 11., põlvelt laskmises 13. ja kolmevõistluses 15.
Vaata ka.
Jensen, Viggo
Jensen, Viggo
Jensen, Viggo


Lindsay Lohan.
Lindsay Morgan Lohan (tegelikult Lindsay Dee Lohan'"; sündinud 2. juulil 1986 New Yorgis) on USA näitleja ja laulja.
Lapsepõlv.
Lohan sündis 2. juulil 1986 New Yorgis ja kasvas üles Cold Spring Harboris.
Lindsay on Donata (hüüdnimi Dina; sündinud Sullivan) ja Michael Lohani vanim laps. Tal on kolm nooremat õde ja venda, kes on kõik olnud kas modellid või näitlejad: Michael Jr. (kes mängis ka filmis "Nagu kaks tilka vett"), Aliana (hüüdnimi Ali) ja Dakota (hüüdnimi Cody).
Lohan on iiri-itaalia päritoluga ning ta sai katoliikliku kasvatuse. Ta käis kuni 11. klassini Cold Spring Harbori keskkoolis, kus tal läks väga hästi matemaatikas ja loodusteaduses. Seejärel oli ta koduõppes.
Lindsay vanemad abiellusid 1985, kolisid lahku, kui tüdruk oli kolmeaastane, ja hakkasid hiljem jälle koos elama. Aastal 2005 kolisid nad taas lahku. Kuna nende keerlistele suhtele otsustasid nad oma suhtele lõplikult lõpu teha aastal 2007.Lindsay isa, Michael, on endine Wall Streeti börsi maakler ja ärimees. Lindsay ema aga oli tantsija, ning laulja.
Lapsnäitleja.
Lohan alustas modellina kolmeaastaselt telereklaamides. Ta osales rohkem kui kuuekümnes reklaamklipis.
Mõne aja pärast märgati ka ta näitlejavõimeid ning 1996. aastal sai ta osa teleseriaalis "Another World".
Filminäitleja.
1998. aastal mängis ta filmis Disney-stuudio filmis "The Parent Trap" ("Nagu kaks tilka vett"), mis oli uustöötlus samanimelisest 1961. aasta filmist. Filmis mängis ta kaksikõdesid, kes pidasid salanõu oma lahku läinud vanemate taas kokkuliitmiseks.
Järgmine kinofilm valmis alles 2003. Seegi oli uustöötlus, seekord 1976. aasta filmist "Freaky Friday". Vahepeal oli ta mänginud kahes Disney telekanali filmis "Life-Size" ja "Get a Clue". "Freaky Friday" kujunes tema läbimurdeks suurele ekraanile.
Lauljakarjäär.
2002. aastal sõlmis Lohan lepingu firmaga "Estefan Enterprises" viie albumi väljandmiseks. Filmis "Freaky Friday" esitas ta ühe loo "Ultimate". Samuti esines ta järgmistes filmides "Confessions of a Teenage Drama Queen" ja "Mean Girls".
Tema debüütplaat "Speak" ilmus 2004. aasta detsembris.
Välislingid.
Lohan, Lindsay
Lohan, Lindsay
Lohan, Lindsay


Another World.
"Another World" (AW) oli 15 Daytime Emmy auhinda võitnud ameerika seebiooper, mis jooksis NBC televõrgus 4. maist 1964 kuni 25. juunini 1999. Seriaali autoriteks olid Irna Phillips ja William J. Bell.
"Another Worldi" toodeti kokku 8891 episoodi. Sellest seebist kasvas välja veel kaks seebiooperit: "Somerset" (1970–1976) ja "Texas" (1980–1982). Showd tootis Procter and Gamble Productions, mis oli 1950.–1960. aastatel enamike ameerika seebiooperite tootjafirma.


Launceston Elliot.
Launceston Elliot (9. juuni 1874 India – 8. august 1930 Austraalia) oli Suurbritannia sportlane, 1896. aasta suveolümpiamängude olümpiavõitja ja -hõbe, Suurbritannia esimene olümpiavõitja. Klubi: Londoni AWLC.
Tema vanemad olid aadlikud, kes töötasid Indias ja naasid 1887 Inglismaale.
Elliotist sai Eugen Sandow' õpilane ja ta osales juba 1891 Suurbritannia esimestel meistrivõistlustel tõstmises. Aastal 1894 tuli ta juba Suurbritannia meistriks.
Ta oli suurt kasvu, blond, ilusa ja harmoonilise kehaehitusega ning seetõttu üks publiku lemmikuid. Ateena ajakirjanduses nimetati teda liikluse reguleerijaks, sest inimesed jäid tänaval teda nähes vaimustusest seisma. Olümpiamängude ametlik aruanne teatas: "See noor härrasmees kutsus oma ebatavalise välimusega esile üldist imetlust. Ta oli imposantne, heade proportsioonidega, pikk ning tema jume ja juuksed olid üllatavalt heledad."
Elliot saavutas olümpiamängudel 7. aprillil 1896 kahe käega tõstmises hõbeda (111,5 kg), saades võrdse tulemuse taanlase Viggo Jenseniga. Kohtunikud eelistasid häältega 3:2 taanlast parema stiili tõttu. Ent kohe järgnenud ühe käega tõstmises saavutas Elliott 71 kg Jenseni 57 kg vastu ja tuli vaieldamatult võitjaks.
Teistel aladel nii hästi ei läinud. Eelmisel päeval, 6. aprillil jäi Elliott 100 m jooksu eeljooksus kolmandaks ega pääsenud finaali. 400 m jooksus ta registreerus, ent ei osalenud. 10. aprillil peetud kreeka-rooma maadluse turniiril sai ta endast lühema ja kergema Carl Schuhmanni vastu mõne minutiga seljakaotuse ning langes välja, jagades 5 võistleja seas 4.–5. kohta. Samal päeval peetud köielronimises jäi ta 5 võistleja seas viimaseks.
Tõstjana tuli ta edaspidi veel mitu korda Briti meistriks ja ületas Suurbritannia rekordeid.
Aastal 1905 hakkas ta elukutseliseks.
Aastal 1923 kolis Elliott Austraaliasse Melbourne'i.
Vaata ka.
Elliot, Launceston
Elliot, Launceston
Elliot, Launceston


Meditatsioon.
Meditatsioon (mõtisklus, mõlgutus mõtlus; ladina keeles "meditatio") on vaimne praktika, mis on kasutusel peamiselt idamaistes religioonides (hinduismis, budismis, taoismis, sikhismis jm). Samasisuline praktika ja selle teisendid on vähemal määral kasutusel ka kristluses, judaismis ja islamis ning väljaspool religioosset konteksti.
Erinevalt palvest ei ole meditatsioon enamasti sõnaline pöördumine kellegi või millegi poole, vaid pigem sisekaemus. Välised asjaolud (mediteerimise aeg ja koht, mediteerija asend, riietus ja abivahendid) võivad olla enam või vähem tähtsustatud või ka hoopis tähtsusetud. Ida religioonides on siiski olnud kauaaegseks traditsiooniks, et mediteeritakse istudes. Eksisteerib väga palju koolkondi, mis täpsustavad soovitatavaid asendeid („lootose asend” jpt).
Olenevalt tehnikast ja kontekstist võivad meditatsiooni tehnikad olla väga erinevad. Eristatakse kontsentratsioonile (keskendumisele) suunatud koolkondi ja vaibumisele (vabanemisele) suunatud koolkondi, kuid see pole ainus võimalik jaotus. Kaugelearenenud tehnikate puhul kasutatakse erinevatel meditatsiooni astmetel erinevaid tehnikaid.
Ida usundites enamasti järgitakse traditsiooni või õpetaja juhiseid. Kloostrites toimuvad ühismeditatsioonid enamasti õpetaja või kellegi teise järelvalve all. Tema ülesandeks on jälgida mediteerijate seisundit ja vajaduse korral olla abiks. Samuti on olnud kombeks minna metsa erakuks ja seal üksi mediteerida (ilma õpetajata) – näiteks võib tuua Buddha.
Meditatsiooni abivahendid võivad ida usundites olla väga mitmesugused. Mantra võib võib olla silp või sõna või lause või heli, mida korratakse kas mõttes või häälega või mida kuulatakse või mida tekitatakse. Sügavamates meditatsiooniseisundites kasutatavaid mantraid nimetatakse hinduismi traditsioonides ka suutrateks. Mandala võib olla joonis või pilt või kuju, mida vaadatakse, mida vaadeldakse kindlaksmääratud viisil, millesse süvenetakse, millele keskendutakse. Paljud hinduistlikud ja budistlikud pühapildid on kasutusel mandalatena. Abivahenditena kasutatakse ka erilisi hingamistehnikaid ("pranayama" jt), kehaasendeid ("asana") jpm.
Meditatsiooni eesmärgiks võib olla rahunenud meelega millegi parem mõistmine või arusaamine, aga ka lihtsalt lõõgastumine, rahunemine, puhkus. Erinevates usundites ja traditsioonides võivad meditatsiooni eesmärgid olla aga hoopis teistsugused (selgeltnägemine, hinge rännakud, suhtlemine vaimsete jõududega või teiste samal tasemel viibivate inimestega, levitatsioon, metamorfoos, teleportatsioon jne). Paljud pühendumust nõudvad tegevusalad (võitluskunstid, kalligraafia, lilleseadekunst, poeesia, maalikunst, teetseremoonia jt) eeldavad meditatsiooni abil saavutatavat teadvusseisundit.
Meditatsiooni abil saavutatava teadvusseisundi (sanskriti k "samadhi", paali k "samatha") kohta on palju selgitusi ja kirjeldusi. Uuringute kohaselt (näiteks EEG võrdlustes) erineb see nii ärkvelolekuteadvusest kui ka unenägemise ja sügava une ajal esinevast teadvusseisundist. Erinevad traditsioonid ja koolkonnad loendavad paljusid samadhi astmeid. Buddha olevat näiteks tõusnud kaheksandale astmele, siis laskunud tagasi esimesele, tõusnud uuesti neljandale ning sealt läinud nirvaanasse.
Eestis muutus 1990ndatel aastatel populaarseks transtsendentaalne meditatsioon (TM).
Meditatsioonideks on pealkirjastatud ka usulisi või filosoofilisi kirjutisi, kirjapandud mõtisklusi mingil teemal (Descartes'i "Meditatsioonid esimesest filosoofiast"), muusika- ja kunstiteoseid jpm. – ehk siis meditatsiooni tulemusel või käigus loodud asju.


Thomas Curtis.
Thomas Pelham Curtis (7. september 1870 – 23. mai 1944) oli USA kergejõustiklane, 1896. aasta suveolümpiamängude olümpiavõitja.
Ta mängis klubis Boston Athletic Association. Elukutselt elektriinsener.
Ateena olümpiamängudele saabus Thomas Curtis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi üliõpilasena. Esimesel päeval, 6. aprillil võitis ta 100 m jooksus oma eeljooksu 12,2-ga. See aeg andis sakslasele Fritz Hofmannile olümpiahõbeda, kuid Curtis loobus finaalist, sest see oli vahetult enne tema põhiala 110 m tõkkejooksu finaali. 7. aprillil võitis Curtis oma tõkkejooksu eeljooksu (18,0) ja 10. aprillil ka finaali (17,6). Tema peakonkurent inglane Grantley Goulding kaotas finaalis ainult 5 sentimeetriga. Ülejäänud finalistid loobusid võistlusest.
Amatöörfotograafina tegi Curtis Ateena olümpiamängudel palju väärtuslikke pilte. Pärastpoole tegi ta Massachusettsi rahvuskaardis sõjalist karjääri ja oli I Maailmasõja ajal Massachusettsi kuberneri Calvin Coolidge'i sõjaline nõunik. Insenerina osales ta röstri leiutamises. Olümpiamängudest kirjutas ta humoristliku mälestusteraamatu 'High Hurdles and White Gloves' (1932).
Vaata ka:.
Kergejõustik 1896. aasta suveolümpiamängudel


Baha'i usk.
Baha'i usk on religioon, mille rajas Baha'u'llah (1817–1892) 19. sajandil Iraanis. Baha'u'llaht peavad bahá'íd kõige viimaseks Jumala Ilmutajate reas, mis ulatub tagasi eelajalukku ja kuhu kuuluvad Aabraham, Mooses, Buddha, Zarathustra, Kristus ja Muhamed.
Bahá’í usk on iseseisev monoteistlik religioon, mille kogudusse kuulub ligikaudu 5 miljonit inimest kogu maailmas. Nad on pärit enam kui 2000 rassilisest ja etnilisest rühmast ning elavad 235 riigis ja territooriumil. Britannica Aastaraamat (1992) viitas bahá’í usule kui kristluse järel teisele geograafiliselt kõige laiemalt levinud religioonile maailmas. See usk sai alguse Iraanis 1844 ning sellel on oma pühakirjad, seadused, kalender ja pühad.
Bahá’í usk õpetab, et maailma peamiste religioonide rajajad, sh Krišna, Buddha, Zarathustra, Aabraham, Mooses, Jeesus Kristus ja Muhamed, on ühe ja sama Jumala poolt saadetud jumalikud õpetajad, et harida inimkonda selle arengutasemele vastavate õpetuste ja seadustega. Bahá’í usk tunnistab veel kaht selle ajastu õpetajat: Bábi ja Bahá’u’lláh’d. Bahá’íd usuvad, et religioossed ilmutused jätkuvad tulevikus, et juhendada “igavesti arenevat tsivilisatsiooni”.
1844. aastal rajas Báb (“Värav”) bábi usu. Tema põhieesmärk oli valmistada inimkonda ette teise jumaliku õpetaja peatseks ilmumiseks, kes juhataks inimkonna ülemaailmse rahu ajastusse. Aastal 1863 teatas Bahá’u’lláh (“Jumala Auhiilgus”), et tema on isik, kellest Báb rääkis, ja nii sündis bahá’í usk. Usu ühtsus on säilitatud kirjalikus “lepingus” antud korralduste tõttu, mis pani paika usu õigusjärgluse ja institutsionaalse võimu põhimõtted. Bahá’í usus ei ole vaimulikkonda. Bahá’í kogudust valitsevad kohalikul, rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil rajatud valitavad nõukogud ning ainult bahá’íd võivad annetada oma usu fondidesse. Iraani bahá’íd on pidanud kannatama tagakiusamist oma uskumuste tõttu usu algusest peale.
Bahá’u’lláh’ ilmutuse põhiteema on ühtsus. Ta õpetas, et “maailm on üks riik ja inimkond selle kodanikud”. Tema kirjutised sisaldavad põhimõtteid, seadusi ja institutsioone maailma tsivilisatsioonile, sh igasuguste eelarvamuse kõrvaldamist, sugupoolte võrdõiguslikkust, maailma suurte religioonide ühise lätte ja olemusliku ühtsuse tunnistamist, äärmusliku vaesuse ja rikkuse kaotamist, ülemaailmset kohustuslikku haridust, iga isiku vastutust iseseisvalt tõde otsida, kollektiivse julgeoleku põhimõtetele toetuva föderaalsüsteemi loomist maailmas ning tunnistamist, et religioon on kooskõlas mõistuse ja teadusega. Nendest ideaalidest kinnipidamise tõttu on bahá’í kogudus aktiivselt toetanud rahvusvahelisi organisatsioone, näiteks ÜROd. Inimkonna teenimine on bahá’í usu teine keskne õpetus, millega seoses on bahá’íd algatanud tuhandeid ühiskondliku ja majandusliku arengu projekte, suurem osa neist tagasihoidlikud, nagu koolid, tervishoiukampaaniad külades ja keskkonnaalased projektid kogu maailmas.
Bahá’í maailmakeskus Akko ja Haifa linnade piirkonnas Iisraelis on olnud nii vaimne kui ka administratiivne bahá’í usu keskus alates sellest, kui Bahá’u’lláh saabus sinna pagulusse 1868. Bábi pühamu (matmispaik) Karmeli mäel Haifas ja Bahá’u’lláh’ pühamu Akko lähedal on bahá’íde jaoks kaks kõige pühamat paika.
Põhimõtted.
Baha'u'llah õpetas, et on üksainus Jumal ja et inimkonna põhiliseks tsiviliseerivaks jõuks on olnud Tema tahte järkjärguline ilmutamine. Selle protsessi vahendajateks on olnud Jumalikud Ilmutajad, keda inimesed on näinud peamiselt omaette religioossete süsteemide rajajatena, kuid kelle ühiseks eesmärgiks on olnud inimkonna arenemine vaimsele ja moraalsele küpsusele.
Elustiil.
Baha'u'llah õpetas, et iga inimolend on "kalliskividest rikas kaevandus", tundmatu isegi selle omanikule, teistest rääkimata, ja oma jõukuses ammendamatu.
Elu eesmärk on nende omaduste arendamine nii oma elu jaoks kui ka inimkonna teenimiseks. Elu selles maailmas, nii nagu Baha'u'llah seda esitab, on nagu lapse elu ema üsas: moraalsed, intellektuaalsed ja vaimsed võimud, mida inimolend siin Jumala abiga arendab, on "jäsemed" ja "organid", mida hing vajab edasiliikumiseks maisele ilmale järgnevates maailmades.
Seepärast on elustiil, mida Baha'id püüavad viljeleda, selline, mis innustab isiksuse arengut. Igapäevane palve ja meditatsioon vabastavad hinge traditsioonilistest mudelitest ja avavad selle uutele võimalustele. Eri päritoluga inimeste osalemine projektides murrab traditsioonilised eelarvamused. Alkoholi ja narkootiliste ainete kasutamisest hoidutakse, välja arvatud meditsiinilistel põhjustel, kuna need ained lõpptulemusena suretavad mõistust. Viimane kehtib ka keelepeksu kohta, mis nõrgendab inimestevahelist usaldust ja kahjustab ühtsuse vaimu, millest sõltub inimkonna areng.
Baha'u'llah' kirjutised omistavad suurt tähtsust perekonnale kui inimkonna alustoele. Eriti rõhutakse abielu pühadust, mehe ja naise võrdõiguslikkuse tunnistamist ning konsulteerimise vajalikkust.
Palve ja meditatsioon.
Bahá’idele on elu eesmärgiks tunda ja armastada Jumalat ning areneda vaimselt. Nagu enamikes teisteski religioonides on palve ja meditatsioon vaimse arengu peamisteks vahenditeks.
Bahá’u’lláh ise kirjutas sadu palveid. Palveid on üldiseks kasutamiseks, tervenemiseks, vaimseks arenguks, raskuste ületamiseks, abielu, koguduse elu ja inimkonna enese eest.
"Tunnistan, oo mu Jumal, et Sa oled mind loonud Sind tundma ja Sind palveldama. Sel hetkel tõendan ma enda jõuetust ja Sinu vägevust, enda vaesust ja Sinu rikkust. Pole muud jumalat kui Sina, Abi Hädas, Iseolev."
Nende palvete kohta kasutatud termin "kohustuslik" tähendab bahá’ide jaoks arusaamist, et inimesel on Jumala ees vaimseid kohustusi. Bahá’u’lláh soovitas oma järgijatel ka iga päev mediteerida. Konkreetsemalt innustab ta meid iga päeva lõpus oma tegude ja nende väärtuste üle mõtisklema.
Peale selle ei täpsustanud Bahá’u’lláh mingit konkreetset meditatsioonivormi, nagu ristijalu istumine või kindla hingamistehnika kasutamine. Selle asemel võib iga inimene vabalt valida endale sobiva mediteerimise vormi.
Elu pärast surma.
Nagu teisteski maailma religioonides, on bahá’i kontseptsioon elust pärast surma sügavalt seotud õpetustega hinge olemusest ja selle maise elu eesmärgist. Bahá’u’lláh kinnitas, et iga inimese jaoks eksisteerib eraldi olev mõistuspärane hing. Selles elus, ütles ta, on hing seotud füüsilise kehaga. See on keha peamine elustaja ja meie tegelik mina.
Kuigi hing on füüsiliste vahenditega avastamatu, näitab see end iseloomu läbi, mida me iga inimesega seostame. Hing on armastuse ja kaastunde, usu ja julguse ning muude selliste inimlike omaduste keskpunktiks, mida me ei saa selgitada, mõeldes inimesest kui loomast või kui keerulisest orgaanilisest masinast.
Hing ei sure, ta kestab igavesti. Kui inimese keha sureb, vabaneb hing seostest füüsilise keha ja ümbritseva maailmaga ning alustab teekonda läbi vaimse maailma. Bahá’id mõistavad vaimset maailma kui meie oma universumi ajatut ja kohatut ulatust, mitte mõnd füüsiliselt kauget või võõrast paika.
Järgmisesse ellu astumine võib tuua suurt rõõmu. Bahá’u’lláh samastas surma sünniprotsessiga. Ta selgitab: "Kõrgem maailm on sellest maailmast sama erinev kui see maailm erineb emaüsas oleva lapse omast."
Üsa analoogia võtab mitmeti kokku bahá’i seisukoha maisest eksistentsist. Just nagu üsk on tähtis koht inimese esmases füüsilises arengus, nii on füüsiline maailm emakaks üksiku hinge arengule. Sellele vastavalt vaatlevad bahá’id maailma töökojana, kus saab arendada ja täiustada tulevases elus vajalikke omadusi.
"Teadke tõde, et kui inimese hing on käinud Jumala teedel, pöördub see kindlasti tagasi ning võetakse vastu Armastatu hiilgusse," kirjutas Bahá’u’lláh. "Jumala õigluse nimel! Ta jõuab sellise seisuseni, mida ükski sulg ei suuda kujutada ega ükski keel kirjeldada."
Lõppkokkuvõttes võib taevast osaliselt vaadelda Jumala lähedusena, põrgu on Jumalast kaugel olemise seisund. Iga seisund on loomulik tulemus isiklikele pingutustele vaimselt areneda. Vaimse arengu võtmeks on järgida Jumala Sõnumitoojate poolt kujundatud rada.
Pärastise elu täpne olemus jääb saladuseks.
Nõupidamine.
Bahá’i usu administratiivorganid kasutavad kõigil tasanditel otsuste vastuoludeta tegemise meetodit, mis kannab nimetust ”konsultatsioon”.
Konsultatsiooni põhimõtted on esitatud Bahá’u’lláh' kirjutistes ning konsensusele jõudmise ja tõeavastamise protseduurina on neil potentsiaali laialdaseks kasutamiseks. Tõesti, bahá’id on leidnud, et need on kasulikud praktiliselt igal alal, kus on vaja grupiotsuste tegemist ja koostööd. Neid põhimõtteid ei kasutata ainult usu institutsioonides, vaid ka bahá’ide omavates ettevõtetes, bahá’i koolides ja igapäevaste otsuste tegemisel bahá’i perekondades.
”Tõesti, ma ütlen, see on see Päev, mil inimkond näeb Tõotatu Nägu ja kuuleb Tema Häält.” - Bahá’u’lláh
Oma olemuselt püüab konsultatsioon jõuda konsensusele eri valimisgruppe ühendades, mitte neid üksteisest eraldades. See innustab arvamuste mitmekesisust ja kontrollib võimuvõitlust, mis on tavalistes otsustussüsteemides nii levinud.
Informatsiooni tuleb koguda võimalikult ulatuslikest allikatest, otsida mitmekesiseid seisukohti. See võib tähendada lisapingutusi spetsialistide, näiteks arstide, juristide või teadlaste arvamuste teadasaamiseks. See võib tähendada ka rohkemat kui traditsiooniliste spetsialistide arvamuste otsimist või püüdlusi eri päritoluga koguduseliikmete seisukohtade arvestamiseks.
Diskussiooni ajal peavad selles osalejad püüdma olla nii avameelsed ja siirad kui võimalik, säilitades südamliku huvi teiste seisukohtade vastu. Isiklikke rünnakuid, üldisi ultimaatumeid ja eelarvamuslikke väiteid tuleb vältida.
Kui esitatakse mõni idee, saab see kohe rühma omandiks. Kuigi see kõlab lihtsalt, on see võib-olla kõige sügavam konsultatsiooni põhimõte, kuna selle reegli kohaselt lakkavad kõik ideed olemast mõne indiviidi, alamrühma või valimisrühma omand. Seda põhimõtet järgides innustatakse neid ideid, mis tekivad siirast soovist teenida, vastandina ideedele, mis ilmuvad isikliku ülendamise või valimisrühma moodustamise soovist.
Rühm püüdleb üksmeelele, kuid järeldusi teha ja otsusele jõuda võib enamuse häälega. Selle põhimõtte tähtis aspekt on mõistmine, et kui otsus on kord tehtud, on tervele rühmale kohustuslik üksmeelselt selle järgi toimida, vaatamata sellele, kui paljud otsust toetasid.
Selles mõttes ei ole konsultatsiooni puhul ”vähemuse” arvamust ega ”opositsiooni positsiooni”. Bahá’id usuvad pigem, et kui otsus on vale, saab see ilmseks selle rakendamisel, kuid ainult siis, kui otsustav rühm ja tegelikult kogukond tervikuna seda kogu südamest toetavad.
Selline pühendumine ühtsusele kindlustab, et kui otsus või projekt ebaõnnestub, seisneb probleem idees eneses, mitte kogukonna ebapiisavas toetuses või oponentide kangekaelses tegutsemises.
”Tema, Kes on teie Issand, Kõige-Halastavam, hellitab oma südames soovi näha kogu inimkonda kui ühte hinge ja keha.” - Bahá’u’lláh
See põhimõte tuleb jälle tagasi ühtsuse jõu mõistmise juurde. Bahá’u’lláh poeg, ‘Abdu’l-Bahá, ütles, et bahá’id peavad alati püudlema üksmeelele igas küsimuses: ”Kui nad mõnes küsimuses kokkuleppele jõuavad, isegi kui see on vale, on see parem kui mitte nõustuda ja olla õige, kuna see erinevus viib jumaliku alusmüüri lagunemiseni. Kuigi ühel poolel võib olla õigus ja nad ei nõustu, saab see tuhandete eksimuste põhjuseks, aga kui nad nõustuvad ja mõlemad pooled eksivad, ilmub ühtsuses tõde ja vale muudetakse õigeks.”
Baha'i jumalakojad.
Bahá’i pühakojad, kogunemispaigad palvetamiseks ja mediteerimiseks, on religioossed ehitised, mis on kõige lähedasemad kiriku, templi või mošee rollile. Kuid need on siiski midagi enamat.
Bahá’u’lláh' plaani järgi saavad kohalikud pühakojad ühel päeval koguduse vaimse elu keskpunktiks ja väljenduseks selle inimkonna pärast tuntavale murele.
Praeguseni on ehitatud seitse pühakoda, vähemalt üks igal kontinendil, märgiks usu globaalsest haardest. Usu praegusel arengutasemel on bahá’id keskendunud pigem koguduse elu sotsiaalsete ja vaimsete institutsioonide loomisele ja arendamisele kui füüsiliste hoonete rajamisele igas koguduses. Siiski seisavad juba ehitatud bahá’i pühakojad tuletornidena, kutsudes maailma uuele religioossele väärikusele ja elule.
Igal tempel näeb välja isemoodi ja siiski vastab iga tempel arhitektuuriliste nõuete kogumile. Kõigil bahá’i pühakodadel peab olema 9 külge ja keskel kuppel.
Esimene pühakoda ehitati Venemaa Keisririigis Aşgabadis 1908 ja teenis piirkonna bahá’i kogudust kuni 1938, mil Nõukogude valitsus hoone omastas. Ehitis lammutati 1962 pärast maavärinas kannatada saamist.
Aşgabadi pühakoda oli mitmeti oma ajast ees. Lisaks jõudsasti kasvava bahá’i koguduse teenimisele vaimse keskusena, väljendas see praktikas koguduse inimarmastuslikke ideid. Sellele lisandus arvukalt allasutusi, sealhulgas haigla, kool ja võõrastemaja reisijatele.
Esimene pühakoda läänes valmis 1953 USA-s Illinoisis Wilmette’is Michigani järve kaldal. Selle filigraankuplis ja ebatavalistes ornamentides ühinevad ida ja lääne arhitektuuristiilid ja aastate jooksul on see köitnud miljonite külastajate meeli. Teised bahá’i pühakojad ehitati Ugandas Kampalas, Austraalias Sydney lähedal, Saksamaal Frankfurdi külje all, Panamas ja Lääne-Samoal Apias.
Uusim pühakoda valmis 1986 New Delhis. See ehitis on võitnud arhitektuuriauhindu ning seda on kirjeldatud ajalehtede ja ajakirjade sadades artiklites.
Inspireerituna lootoslillest, koosneb see 27 marmorist kroonlehest, mis seisavad kolmeste rühmadena, moodustamaks 9 külge. Peasaali, mis mahutab 2500 inimest, viib 9 ust. Pisut üle 40 meetri kõrge helendava pealispinnaga tempel tundub mõnikord hõljuvat oma 5 hektari suuruse asukoha kohal India pealinna äärealal.
Paari aastaga on New Dehli tempel muutunud üheks maailma peamiseks vaatamisväärsuseks, võttes aastas vastu üle 2,5 miljoni külastaja. Hindude pühadel päevadel on külastajaid olnud 100 000.
Kõik pühakojad on avatud kõigist religioonidest inimestele. Seal pole jutlusi, rituaale ega vaimulikke.
Kogu maailmas on siiani valitud üle 120 koha tulevasteks pühakodadeks. Lõpuks saab iga kohalik bahá’i kogudus oma pühakoja. Igaüks nendest saab koguduse elu keskpunktiks, samuti ühiskondlike, teaduslike, hariduslike ja humanitaarsete teenuste keskuseks.
Ühiskondlik ja majanduslik areng.
Ühiskondliku ja majandusliku arengu seisukohalt on Baha'i kogukonna elu kõige huvitavam omadus selle konsultatiivne süsteem. Baha'u'llah õpetas grupiotsuse tegemise mudelit, mis põhineb konsensusele püüdlemisel. Enamik Baha'i usu liikmeid õpib mingil määral tundma konsultatiivset protsessi. Sellise süsteemi sotsiaalse ja majandusliku arengu võimalused said esmalt ilmsiks 20. sajandi alguses Iraanis, kus Baha'id rajasid oma koole, kliinikuid ning teisi ühiskondlikke asutusi, sealhulgas Iraani esimese tütarlaste kooli.
Tänapäeval edenevad arendusprojektid kiiresti, eriti Kolmandas Maailmas. Need hõlmavad konsultatiivkoole, kohalikke kliinikuid, tervishoiu, põllumajanduse, metsauuenduse ja alkoholismialaseid konsultatsiooni tunde ning laste öömaju. Baha'i raadiojaamade programmid ei hõlma üksnes neid praktilisi valdkondi, vaid ka rahvuskultuuri tunnustamist.
Baha'i arendusprojektid saavad alguse kohalikest vajadustest kohalikult valitud Baha'i nõukogude poolt ja sellepärast eelkõige rohujuuretasandi ettevõtmised. See fakt seletab sellise tööhulga isemajandavat olemust.
Administratiivkord.
Idee, et on olemas jumalik mudel bahá’i usu jätkuvaks korraldamiseks, on bahá’i uskumustes ja tegevuses sama tähtis kui Bahá’u’lláh' vaimsed ja sotsiaalsed doktriinid. Sellist valitsemise süsteemi nimetatakse administratiivkorraks. Seda peetakse nii Bahá’i usu enda asjade korraldamise süsteemiks kui paljutõotavaks mudeliks, mida teised administratiiv- ja valitsusasutused saavad hõlpsasti omaks võtta.
”Igas riigis, kus keegi nendest inimestest elab, peavad nad käituma selle riigi valitsuse suhtes lojaalselt, ausalt ja usaldusväärselt.” - Bahá’u’lláh
Rajatuna ühisele valimise ja otsuste vastuvõtmise põhimõtete kogumile, on süsteem korraldatud vabalt valitavate valitsusnõukogude ümber, mis toimivad kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. See hierarhia kandub üle otsuste tegemise madalaimale rakendatavale tasandile, pakkudes seeläbi kõiki inimesi hõlmava demokraatia vahendi, ning koordineerimise ja võimu tasandit, mis teeb võimalikuks koostöö globaalses ulatuses.
Bahá’i õpetused rõhutavad kuulekust tsiviilvalitsusele ja seadustele. Bahá’id tohivad vastu võtta mitteerakondlikke ametikohti valitsuses, kuid mitte sekkuda erakondlikku tegevusse, sealhulgas üksikute poliitikute või parteide aruteludesse. Üksikisikutena on bahá’idel siiski vabadus hääletada kodanike valimistel vastavalt oma südametunnistusele.
Baha'i maailma keskus.
Nagu kolme teistki maailmareligiooni (judaismi, kristlust ja islamit), seob baha'i usku Püha Maaga ajalugu.
Baha'u'llah' ja 'Abdul-Baha pagendusega seotud majad ja teised kohad on baha'i kogukonna poolt suure armastusega taastatud. Igal aastal külastavad Haifat ja Akkot palveränduritena tuhanded baha'id ning neil on eesõigus külastada neid kohti koos oma usukaaslastega kõigist maailma paigust.
Viieaastaste vaheaegadega kogunevad Haifasse Baha'i riiklike kogukondade valitud esindajad, et valida liikmeid Ülemaailmsesse Õigluse Kotta, mis oma asukohast Karmeli mäel korraldab usu rahvusvahelisi asju. Ülemaailmse Õigluse Koja personal koosneb paljude maade Baha'i vabatahtlikest. Elades Haifa/Akko piirkonnas, teenivad personaliliikmed vastavalt kutsele.


Anarhia.
Anarhia (kr αναρχία 'võimuta, võimuvaba, ilma valitsemiseta') on vabadest isikutest koosnev võimuta ühiskond; ühiskonna selline seisund, mille puhul pole valitsust, pole ühe inimese sunduslikku võimu teise inimese üle, pole riiki, üleüldse kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni. Täielikult on elimineeritud poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ja õiguslik ideoloogia.
Anarhia on olnud reaalselt toimiv ühiskonnakorraldus.
Anarhia (ülekantud tähenduses) on korralagedus, metsik eluviis.
Anarhism on poliitilise filosoofia teooria (õpetus) anarhiast. Ühiskonna seisund, kus puudub ühe inimese sunduslik võim teiste üle.


Anti Pathique.
Anti Pathique (kodanikunimi Anti Nõmmsalu; sündis 21. augustil 1966) on kirjanik, muusik ja arvutidisainer. Sündis Moskvas geoloogide perekonnas. Töötas 1985–1987 filmistuudios “Tallinnfilm”, viimati kunstnik-multiplikaatorina. Alates 1985 mängis ta mitmes punk- ja rockbändis, kõige pikemalt ansamblis "Vennaskond". 1991–1992 elas ja tegutses muusikuna Soomes, 1992–1993 USA-s. Ta on osalenud rahvusvahelises anarhistlikus liikumises.
Pathique on mitme punk-, rock- ja ulmeromaani kaasautor. Neid iseloomustavad spontaanselt hargnev faabula, absurdihuumor, seiklus- ja ulmekirjanduse elementide põimumine rockerite subkultuuri argipäeva kujutamisega. Ta on esinenud muusikafilmides “Vennaskond. Millennium” (1998), “Vennaskond. Ma armastan Ameerikat” (2001) ja “Vennaskond. Sügis Ida-Euroopas” (2004).
Teosed.
Pathique, Anti
Pathique, Anti
Pathique, Anti
Pathique, Anti


Dāykondī provints.
Dāykondī on provints Afganistanis. See moodustati 2004. aastal.
Provintsi elanikud on valdavalt hazarad.


Panjshēri provints.
Panjshēr ('viis tiigrit') on provints Afganistanis. Provints loodi 13. aprill 2004.


Sündinud 3. oktoobril.
"Siin artiklis loetletakse 3. oktoobril sündinud tuntud inimesi.
Oktoober, 03.


Louis Zutter.
Louis Zutter (2. detsember 1856 Neuchâtel – 10. november 1946) oli Šveitsi võimleja, kes tuli 1896. aasta suveolümpiamängudel Ateenas 9. aprillil olümpiavõitjaks toenghooglemises ja teiseks toenghüpetes ning 10. aprillil rööbaspuudel. Kangil ta esikolmikusse ei tulnud. Ta oli Šveitsi esimene olümpiavõitja.
Ta registreerus veel kreeka-rooma maadluses ja mõlemal tõstmise alal, kuid ei võistelnud.
Ei vasta tõele, et Zutter olevat olnud ainus Šveitsi sportlane Ateenas. Laskja Albert Baumann oli 200 m vabapüssist laskmises kaheksas. Šveitslane Charles Champaud esines olümpial Bulgaaria sportlasena Charles Champoffi nime all ja esindas Sofia klubi Junak. Zutter ise saabus mängudele omal käel ega esindanud ühtki klubi ega spordiliitu.


Kolmas Moosese raamat.
Kolmas Moosese raamat ehk 3. Moosese raamat (kreeka keeles "Λευιτικός", ladina keeles "Leviticus") on raamat Piiblis, milles on ära toodud Jumala poolt Iisraeli rahvale edasiandmiseks Moosesele antud õpetussõnad.


Neljas Moosese raamat.
Neljas Moosese raamat ehk 4. Moosese raamat (ladina keeles "Numeri") on raamat Piiblis, mis kirjeldab Iisraeli rahva rännakut läbi kõrbe Siinai mäe juurest Tõotatud Maale.


Ortodoksia.
"See artikkel räägib ortodoksiast kõige üldisemas mõttes; kristliku õigeusu kohta vaata artiklit Õigeusk"
Ortodoksia ehk ortodokssus ehk õigeusklikkus (kreeka keeles "orthodoxía" sõnadest "orthós" 'õige' ja "dóxa" ('õpetus', 'austamine')) on kõige üldisemas mõttes mingist traditsioonilisest õpetusest, ideoloogiast või teguviisist kinnipidamine ning vastandub heterodoksiale. Ortodoksia kandjaid nimetatakse ortodoksideks.
Kristliku kiriku ortodokssus.
Kristlik kirik on pidanud endale tunnuslikuks ortodokssust – ketserluste õpetuste hülgamist ja õigest õpetusest kinnipidamist. Kristluse algaegade ühtset kirikut nimetati ortodoksseks ja katoolseks. Pärast suurt kirikulõhet on esimene nimetus tavakasutuses kinnistunud õigeusu kirikule ehk ortodoksi kirikule, teine katoliku kirikule, kuigi mõlemad pretendeerivad nii ortodokssusele kui ka katoolsusele. Sõna "ortodoksne" kuulub peale õigeusu kirikute ka mitme muu idakiriku ametliku nime koosseisu.
Luterlik ortodoksia.
Üht luterluse konservatiivset suunda nimetatakse luterlikuks ortodoksiaks.
Ortodoksne judaism.
Üht tänapäeva judaismi suunda nimetatakse ortodoksseks judaismiks.


Viies Moosese raamat.
Viies Moosese raamat ehk 5. Moosese raamat (ladina keeles "Deuteronomium") on raamat Piiblis. Olles viiest Moosese raamatust (Toora) viimane, võtab ta eelmised kokku ja annab edasi kogu nn Seaduse.


Joosua raamat.
Joosua on raamat Piiblis, Vanas Testamendis.


Kohtumõistjate raamat.
Kohtumõistjate raamat Vanas Testamendis hõlmab nn kohtumõistjate aega, mis kestis ligikaudu 200 aastat alates Joosua surmast kuni esimeste Iisraeli kuningate esilekerkimiseni.


Aa park.
Aa park on Ida-Virumaal Lüganuse vallas Aa külas asuv Aa mõisa park.
Pargi pindala on 12,2 (teistel andmetel 6,5) hektarit.
Puuliikide rohke park on alates 24. novembrist 1965 kaitsealana looduskaitse all. Ta asub piiranguvööndis. Parki valitseb vastavalt keskkonnaministri 2004. aasta 19. mai määrusele nr. 52 Ida-Virumaa keskkonnateenistus.
Aa Hooldekodu hoolealused ja töötajad on parki korrastanud.


Aa männik.
Aa männik on looduskaitsealune põline männik ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas Aa külas Aa pargist kirde pool.
Männiku pindala on 8 hektarit.
Aa männik võeti looduskaitse alla 24. novembril 1965. Ta moodustab piiranguvööndi.
Männikut valitseb vastavalt keskkonnaministri 2004. aasta 19. mai määrusele nr 52 Ida-Virumaa keskkonnateenistus.
Varem oli Aa männikus Männiku küla.


Aa rand.
Aa rannale on iseloomulikud liivarannal paiknevad kivirahnud
Aa rand on liivane supelrand Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas Aa külas 1,5 km Aa mõisa härrastemajast kirde pool.
See on populaarne rand eriti Kohtla-Järve inimeste seas (Kohtla-Järve jääb 11 km kaugusele). Aastal 2007 ei ole rand ametlikult avatud, kuid seda kasutatakse endiselt rohkesti. Lüganuse vallavalitsus kavatseb ranna korda seada Euroopa Liidu tõukefondide ja Kohtla-Järve linnavalitsuse abiga. Aastast 2007 hooldab randa firma Akmar Arendus.
2006. aastal võetud proovide järgi on merevee organoleptilised omadused väga head.
Alates 1946. aastast oli Aa rannas Aa pioneerilaager, kus igal suvel veetis aega sadu lapsi. Praeguseks on seal 15 hoonet, mis võivad mahutada kuni 400 inimest. Nüüd on seal Eesti Metodisti Kiriku laager Giideon.


Ruti raamat.
Ruti raamat Vanas Testamendis on lühike jutustus Moabimaa lesest Rutist, kellest sai Taaveti esiema.
Jutustuse põhiideeks on näidata, kuidas Jumala tahe määrab ära inimese elukäigu ja kuidas iga ebaõnnestumine võib olla oluliseks kogemuseks.


Aabits.
"E. Petersoni "Eesti laste aabits" (20. sajandi esimene veerand)"
Aabits ehk aabitsaraamat on õpik, mille järgi õpitakse lugema. Seda kasutatavad koolieelikud või kooliõpilased.
Teised tähendused.
Aabitsaks nimetatakse ülekantud tähenduses ka mingi valdkonna algteadmisi või neid käsitlevat raamatut.
Aabitsa ülesehitus.
Aabitsas on sageli iga tähe kohta eraldi lehekülg.
Et aabitsad on tavaliselt mõeldud lastele, sisaldavad nad tänapäeval ohtralt illustratsioone. Vanades aabitsateski kasutati illustratsioone (algul puu- ja vaselõikeid, hiljem litograafiaid).
Varasemad aabitsad sisaldasid materjali ka muu hariduse omandamiseks. Et lugemaõppimise eesmärk oli protestantlikes maades eriti Piibli lugemise võimaldamine, sisaldas aabitsa tekst tavaliselt põhiliselt Piibli kirjakohti.
Eesti.
Esimesed eestikeelsed aabitsad ilmusid 16. sajandi lõpul. Kaudsete andmete põhjal on teada, et esimene neist ilmus aastal 1575, aga sellest pole säilinud ühtki eksemplari. Teadaolevalt pole ka säilinud ühtegi 1684. aastal Riias trükitud Bengt Gottfried Forseliuse eestikeelse aabitsa eksemplari. Vanimad säilinud eestikeelsed aabitsad pärinevad 17. sajandi lõpust ja 18. sajandi algusest. Nende hulgast on teada viis eksemplari, millest kaks asuvad Lundi Ülikooli raamatukogus, kaks Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus ja üks Riias erakogus. Vanim Eestis säilinud aabits on trükitud aastal 1777 Tallinnas.
Esimene koostaja nime ning tiitellehega aabits on aastal 1795 Otto Wilhelm Masingu poolt avaldatud "ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele, kes tahawad luggema öppida". Esmakordselt sisaldas raamat ka juhendit, kuidas lugemist õpetada. Hilisemas, 1823. aastal ilmunud "Täielises ABD-Ramatus" on Masing esmakordselt aabitsasse lisanud õ-tähe. Esimene aabits, mille pealkirjas sisaldub sõna "aabits", oli Carl Gottlieb Reinthali "Tarto maa-keele Abits", mis ilmus aastal 1845. See on ühtlasi ka esimene aabits, mis kasutab uut kirjaviisi ning mis on varajasemates raamatutes viimasel lehel paiknenud kuke pildi toonud tiitellehele.
Aastatel 1575–1850 ilmus 47 erinevat eestikeelset aabitsat.
Oluliseks tuleb pidada 1867. aastal Carl Robert Jakobsoni koostatud aabitsat "Uus aabitsaraamat, kust viiekümne päävaga lugema ja kirjutama võib õppida", mis võttis kasutusele moodsama häälikumeetodi ehk nn heliveerimise. 1880ndatel ilmusid ka Lõuna-Eesti murrete aabitsad. 19. sajandi lõpul hoogustus aabitsate avaldamine oluliselt.
Eesti aabitsaid on loetletud eestikeelsete aabitsate loendis.
Rootsi.
Rootsis on põlvkondade jooksul kasutatud Lennart Hellsingi aabitsat, kus iga tähe juures on värsid.
Soome.
Esimene soomekeelne aabits ja ühtlasi üldse esimene soomekeelne raamat oli Mikael Agricola koostatud 1538. aastal trükist ilmunud 24-leheküljeline "ABC-kiria", mis sisaldas ka katekismuse.
Taani.
Taani tuntumate aabitsate seas on "Ole Bole ABC" ja "Søren og Mette".
Venemaa.
Aabits võeti Venemaal kasutusele 16. sajandil. Esimene trükitud slaavi-vene aabits anti välja 1596 Vilniuses. Moskvas anti 1634 välja esimene vene aabits.


Eeva.
Eeva on Piibli järgi üks esimestest inimestest, Aadama naine, kelle Jumal tegi ühest Aadama küljeluust (1 Mo 2:21–23).
Eeva lapsed olid Kain, Aabel ja Sett.


Kain.
Kain on Vanas Testamendis Aadama ja Eeva esimene poeg. Kain tappis oma venna Aabeli. Jahve pagendas ta selle kuritöö eest, kuid pani temale märgi, mis teda kaitses, ning lubas Kaini tapjale seitsmekordset kättemaksu (1 Ms 4).
Kain abiellus (apokrüüfide järgi oma õe Awaniga) ja sai poja Hanoki. Ta ehitas maailma esimese linna ja nimetas selle oma poja järgi. Kain sai surma õnnetusjuhtumil, jäädes kokkuvariseva maja alla, samal aastal kui Aadam (930 pärast maailma loomist).
Gnostitsistlik kainiitide usulahk mälestas Kaini kui demiurgi esimest ohvrit.


Sett.
Sett oli Vana Testamendi järgi Aadama ja Eeva kolmas poeg, kes sündis pärast Aabeli tapmist. Sett oli Noa esivanemaks.


Aacheni rahu.
Aacheni rahu nime kannab kaks rahulepingut.


Muusikastiil.
Muusikastiil on muusikaliste väljendusvahendite kogum, mis on iseloomulik teatavale ajastule, traditsioonile, koolkonnale või heliloojale.


Atonaalne muusika.
Atonaalne muusika on muusika, millele on iseloomulik atonaalsus.


Dodekafoonia.
Dodekafoonia ehk kaksteisttoontehnika ehk kaksteisthelitehnika ehk helikõrguste serialism on muusika kompositsioonimeetod, mille põhiliseks omaduseks on kaheteistkümne võrdtempereeritud häälestuses heli võrdne kasutamine. Dodekafoonia üks rajajaid oli Arnold Schönberg ning dodekafoonia tekkimisele aitas kaasa tonaalsuse lagunemine ja atonaalsuse tekkimine 20. sajandi alguse muusikas.
Rea helid võivad kõlada nii üksteise järel kui ka üheaegselt.
Rida võib läbi viia kaanonis, pikendatuna (augmentatsioon) või lühendatuna (diminutsioon).
Rida võib segmenteerida: tuntud on näiteks Arnold Schönbergi meetod jaotada rida kaheks heksakordiks või Anton Weberni meetod kasutada reakujude invariantseid tri- ja tetrakorde.
Tonaalsete kesete tekkimise vältimiseks järgiti põhimõtet, et rea järgmine läbiviimine võib alata alles siis, kui eelmine on lõpule jõudnud.
Eesti heliloojatest on 1960-70. aastatel dodekafoonilist muusikat kirjutanud näiteks Arvo Pärt, Jaan Rääts, Jaan Koha ja Veljo Tormis.


Aaron.
Aaron kujutatuna tundmatuks jäänud keskaegse maalija poolt
Aaron oli Vanas Testamendis Moosese vanem vend ja Iisraeli esimene preester. Tema peamiseks ülesandeks oli Moosese abistamine.
Aaroniga on seotud mitmed vastuolud nagu näiteks kuldvasika valmistamine ja kummardamine (2 Mo 32) ning avalik vastuseis Moosesele (4 Mo 12).


Aleatooriline muusika.
Aleatooriline muusika on 20. sajandil tekkinud muusikaliik, mida iseloomustab helide, motiivide jt heliteose osade juhuslik paigutus ja/või järjekord.


Härgmäe lahing.
Härgmäe lahing ehk Oomuli lahing oli lahing Vene-Liivi sõjas, mis peeti 2. augustil 1560 Õhne jõe keskjooksu alal Liivi ordu ja Moskva tsaaririigi vägede vahel. See oli Liivi ordu viimane välilahing.
Lahingu eel avastasid väljale hobuseid söötma läinud sakslased väikese vene väe, kes põgenes. Ordu väerühm, umbes 500 ratsanikku, maamarssal Philipp Schall von Belli juhtimisel, arvates, et venelasi on kõigest kuni 500, tungis keskpäeval, kui vaenlane parajasti puhkas, neile peale. Rünnati vahtkonda, kes põgenes laagrisse. Selgus aga, et see oli Viljandi poole liikvel olnud suurem sõjavägi, umbes 12 000 meest. Hõlpsa vaevaga piirasid venelased otse laagri varitsusse tormanud ründajad ümber ja purustasid nad täielikult. Vähestel läks korda põgeneda. Sakslasi langes või võeti vangi 261. Venelasi sai surma 14 vankritäie jagu. See oli raske löök Liivi ordule, sest siin sai surma ja langes vangi palju kõrgemaid väepealikuid.
Härgmäe lahing tegi ordu ja kogu Liivimaa seisundi väga raskeks. Siitpeale ei suutnud orduvägi enam välivõitlusi pidada. Ta kaitses end veel ainult linnustes.


Sid Vicious.
Sid Vicious (sünninimi Simon John Ritchie, kasutusel on olnud ka perekonnanimi Beverly ta kasuisa järgi; 10. mai 1957 London – 2. veebruar 1979 New York, Ameerika Ühendriigid) oli inglise muusik ja laulja, ansambli Sex Pistols basskitarrist. Koos Johnny Rotteniga (John Lydon) oli ta tihedalt seotud Suurbritannia "punk rocki tekkimisega 1970. aastate teisel poolel.
Raamatud Sid Viciousest.
Vicious, Sid
Vicious, Sid
Vicious, Sid
Vicious, Sid


Lüganuse.
Lüganuse on alevik Ida-Viru maakonnas, Lüganuse valla ja kihelkonna keskus. Asub Püssi linnast vahetult põhjas.
Elanike arv oli 2000. aastal 470, 31. detsembril 2005 506 elanikku.
Lüganuset mainitakse esmakordselt 13. sajandil "Taani hindamisraamatus" ("Lygenus"). Tegemist oli Virumaa ühe suurema külaga.


Spyrídon Loúis.
Spýros Loúis (Σπύρος Λούης, õieti Spyrídon Loúis Σπυρίδων Λούης; 12. jaanuar 1873 Maroúsi küla Ateena külje all – 23. märts 1940) oli Kreeka kergejõustiklane, 1896. aasta suveolümpiamängude olümpiavõitja maratonijooksus. Elukutselt talupoeg.
Louisi päritolu.
Teda nimetatakse ka Spiroseks, mis on Spiridoni hellitusnimi. Tema allkirju dešifreerides on saadud ka teisi nimesid, kuid see tuleb sellest, et Louis ei osanud hästi kirjutada.
Tema vanemad Athanasios ja Kalomira olid vaesed talupojad Amarusioni (Maroussi) külas, mis tänapäeval kuulub Ateena alla. Koolis jäi ta mitu korda istuma ja oskas kooli lõpetades vaevalt lugeda ja kirjutada. 1893 astus ta Ateena I jalaväerügementi ning sai komandör Papadiamantopoulose tentsikuks. Anekdoodid räägivad, et ta ilmutas sellel ametikohal silmapaistvaid jooksjavõimeid, kuid Louis ise eitas seda.
Louis olümpial.
Ametlikel katsevõistlustel 22. märtsil Louis ei osalenud. Ükski sportlane ei ületanud ajalimiiti 3:18.00. Täpselt see oligi võitja Charilaos Vasilakose aeg. Olümpiale lasti 6 paremat (viimane ajaga 3:37.07). 5. aprillil peetud lisakatsevõistluste ajad olid palju paremad. Louis oli 5. ajaga 3:18.27. Võitis Ioannis Lavrentis (3:11.27). Siitki sai olümpiale 6 paremat (viimane ajaga 3:19.15). Lisandus 2 omal käel saabunud väliskreeklast ja 7 välismaalast. Registreerunutest loobus ainult 2 välismaalast pluss itaallane Carlo Airoldi, kes oli Milanost jala kohale tulnud, ent kellel polnud amatöörimandaati.
Niisiis startis 18 sportlast. Algul juhtisid jooksu välismaalased: Albin Lermusiaux jooksis esimesena, Arthur Blake teisena ja Edwin Flack kolmandana. Ent nad katkestasid vastavalt 32., 23. ja 37. kilomeetril. 24. kilomeetril katkestas ka kreeklaste eelvõistluste kiireim Lavrentis. Louis tõusis 33. kilomeetril liidriks. Selleks ajaks oli talle järele jõudnud Charilaos Vasilakos, kes aga rohkem ei jaksanud ja jäi uuesti maha. Louis edestas teise koha saanud Vasilakost 7.13-ga, mis on olümpiaajaloos maratoni võitja suurim vahe järgnevatega.
Kuulujutud.
Ei vasta tõele, et kõik välismaalased olid pikamaajooksus täiesti kogenematud. Vastupidi, kõik nad olid kogenud pikamaajooksjad, kuigi päris maratoni polnud nad läbinud.
Pierre de Coubertin kinnitas, et Louis olevat enne starti paastunud ja kogu öö pühapiltide ees palvetanud. Louis seevastu rääkis, et viimasel õhtul enne starti kostitas neid Maratoni linnapea veiniga ja kreeklased hoopis pidutsesid. Väideti, et koidu eel olevat end Louisele ilmutanud Neitsi Maarja ning ennustanud talle võitu.
On spekuleeritud, nagu oleks Louis jooksu ajal hobusest kinni hoidnud või koguni poolelt teelt alustanud. Viimane on siiski ilmne vale: stardis kontrolliti kõiki võistlejaid.
Räägiti, et Louis olevat oma jooksuga taotlenud kuninglikku armuandmist vanglas vaevlevale vennale. Louis pidi avalikult teatama, et ükski tema vend ei ole vangis. Tema sõber Papasymeon küll istus võlavanglas ega saanud lahti.
Enne jooksu räägiti, et võitja ei saa ühtki autasu vastu võtta, sest muidu muutuks ta elukutseliseks ega saaks järgmistel mängudel tiitlit kaitsta. Selles lootuses pakutigi palju auhindu, kuid Louis võttis nad kõik vastu.
Louis olevat saanud 100-drahmise päevasissetuleku kogu eluks. Selline lubadus küll oli, kuid lubaja taganes sellest, kui taipas, et peab hakkama seda täitma.
Louisi auhinnad.
Prantsuse Instituudi liige Michel Bréal pani võitjale välja hõbekarika. Ka kuningas andis talle karika ja Ioannis Lambros antiikse liua. Üks pankur kinkis 20 000 drahmi, mille eest Louis ostis maatüki. Vene suursaadik kinkis konjakiserviisi, "sest kreeklased korraldasid jooksu türklastevastases vaimus". Üks daam annetas kuldkella, mida ta oli südame kohal kandnud. Üks habemeajaja lubas tal aasta aega tasuta habet ajada. Ühes kõrtsis tohtis ta aasta aega tasuta süüa ja juua (sisuliselt küll mitmel pool mujalgi). Atika Raudtee kinkis talle eluaegse rongipileti. Et Atika pole eriti suur, võrdub see umbkaudu priipiletiga Eestis elektriraudteel. Louisi medal, Bréali karikas ja diplom on säilinud.
Kõige väärtuslikum auhind oli naine. Louis armastas Heleni Kontoid, kelle vanemad olid Amarusionis talupidajad. Enne jooksu olid nad abielu vastu, kuid pärast jäid nõusse. Kaasavara oli 4400 drahmi. Nad abiellusid 18. aprillil 1897. (Samuti on naise auhinnaks saanud hollandi kabetaja Benedictus Springer).
Elu rahvuskangelasena.
Louisil oli kolm poega: Panagyotis, Giorgios ja Nikos. Heleni jäi peagi haiglaseks, ta põdes suhkruhaigust ja suri 1935. Majanduslikult oli pere viletsal järjel. Louis oli sunnitud müüma oma maad ja tegema juhutöid kivimurdjana ja väljavahina. 1915 rääkis isegi ajakirjandus tema vaesusest. Mais 1925 Louis vahistati süüdistatuna dokumentide võltsimises ja oli vangis kuni jaanuarini 1926, kui mõisteti süütõendite puudumisel õigeks.
1936 osales Louis aukülalisena Berliini olümpiamängudel, kus saavutas suurt publikumenu. Teda pildistati nii eestlaste kui ka Adolf Hitleri kõrval, kuid rahalises mõttes see tulu ei toonud. Oma elu lõpuaastatel sai ta küll tagasihoidlikku toetust riigilt, kuid suri ikkagi vaesuses. Tema matused 27. märtsil 1940 kujunesid riikliku tähtsusega sündmuseks.
Tema nime kannab Ateena olümpiamängude peaaareen O.A.K.A. "Spiros Louis", mis asub just Maroúsi's.
Vaata ka.
Kergejõustik 1896. aasta suveolümpiamängudel


Saamueli raamatud.
Saamueli raamatud ehk Esimene Saamueli raamat ja Teine Saamueli raamat kuuluvad Vana Testamendi nn Ajalooraamatute hulka. Raamatud hõlmavad aega, mil Iisrael muutus laialipillutud hõimude asualadest kindlapiirliseks monarhiaks.
Olulisemateks isikuteks on Saamuel ise ning kaks Iisraeli kuningat - Saul ja Taavet.


Tõotatud Maa.
Tõotatud Maa (terminina ka kujul tõotatud maa) on nimetus, mille all Piiblis viidatakse Kaananimaale või Palestiinale kui maale, mille Jumal tõotas anda Aabrahami järeltulijatele (1 Mo 12:1).
Kuigi teoreetiliselt ulatus Tõotatud Maa Eufrati jõest kuni Egiptuse piirideni (1 Mo 15:18), valitsesid iisraellased niivõrd suurt ala vaid väga põgusa perioodi jooksul (1 Ku 5:1).
Väljend "maa, mis piima ja mett voolab" (2 Mo 33:3) annab edasi Tõotatud Maa viljakust ja ihaldatavust.


Taavet.
Taavet (heebrea דָּוִד "David") (u 1004-965 eKr) oli Juuda hõimust pärit Iisraeli kuningas. Taavetit peetakse Iisraeli kuningatest suurimaks ja Jeesuse otseseks esiisaks. Tema suurus põhineb esiteks tema sõjalistel vallutustel, mille tulemuseks oli Iisraeli ainuke suurriik ja teiseks Jumala lubadusel kinnitada Taaveti soo ja kuningriigi aujärg igaveseks ajaks.
Taaveti vallutused ja monarhia kindlustamine.
Taavet valitses pärast kuningas Sauli surma Juudamaa üle ja sai pärast põhjapoolseid hõime valitsenud Iiboseti surma kogu Iisraeli kuningaks. Ta kindlustas oma kuningavõimu ning riigi, mis hõlmas kogu Palestiinat ning ulatus Lõuna-Süüriasse.
Ta allutas vilistid, alistas Jordanitaguse Ammoni, Moabi ja Edomi. Muutis oma pealinnaks Jeruusalemma ja määras asevalitseja Damaskusesse.
Taavet Vanas Testamendis.
Taavet on Vanas Testamendis üks kesksemaid kujusid.


Siinai mägi.
Siinai mägi on Vana Testamendi järgi paik, kus Issand tegi Iisraeli rahvaga lepingu ja andis neile Moosese vahendusel oma seadused (vt Moosese seadused) (2 Mo 24:16-18).
Selle sündmuse täpseks toimumiskohaks peetakse Jabal Sīnā’ mäge (rööpnimi "Jabal Mūsá" 'Moosese mägi') Siinai poolsaare lõunaosas.
See mägi on 2285 meetrit kõrge ja asub Siinai poolsaare kõrgeima, 2629 m kõrguse Katherina mäe lähedal. Lähedal on teisigi Siinai mäest kõrgemaid tippe.
Selleks, et jõuda mäe tippu, tuleb üldjuhul lähtuda Katherina mäe jalamil olevast Katherina kloostrist. Klooster asub Katherina mäe jalamil umbes 1260 m kõrgusel merepinnast.
Siinai mäe tippu viib kaks põhilist teed, mis algavad Katherina kloostrist. Pikema ja tasasema tee "Siket El Bashait" läbimiseks kulub jalgsi 2,5 tundi ning seda saab läbida ka kaameliga. Järsem ja otsesem tee "Siket Sayidna Musa" koosneb niinimetatud 3750 patukahetsuse sammust ning algab kloostri taga jäärakus.
Siinai mäe tipu lähedal on mošee ja kreeka õigeusu Püha Kolmainsuse kabel, mis 1934 püstitati 16. sajandist pärit kiriku varemetele. Kabelis asub väidetavalt kivi, millest Issand tegi Moosese käsulauad. Tipu lähedal asub ka niinimetatud Moosese koobas, kus Mooses olevat oodanud, kuni Jumal talle käsulauad andis.


Michał Vituška.
Michał Vituška (valgevene "Міхал Вітушка"; 5. november 1907 Niaśviž – 27. aprill 2006 München) oli valgevene poliitik ja sõjaväelane (kindral).
Gümnaasiumihariduse sai Vilniuses, hiljem õppis Prahas Karli Ülikoolis ja Varssavi polütehnilises instituudis. 1930-ndatel osales aktiivselt valgevene rahvuslike organisatsioonide töös Varssavis.
Aastatel 1939–1940 oli Niaśviži miilitsaülem. Augustis 1941 võitles Valgevene Omakaitse üksusekomandörina Polesjes bolševike vastu. Seejärel organiseeris Minskis valgevene politseid. Aastatel 1942–1943 osales partisanide-vastastes operatsioonides Brjanski- ning Smolenskimaal ja Mahiloŭ ümbruses.
Kuulus illegaalse Valgevene Sõltumatuse Partei ja Valgevene Rahva Omaabi juhtide hulka. Juunis 1944 võttis osa Teise Valgevene Kongressi tööst, oli osaline sakslastevastase ülestõusu kavandamises eesmärgiga taasluua Valgevene Rahvavabariik.
Alates 1944. aastast alates juhtis Nõukogude-vastast sissisõda nn Valgevene Vabastusarmee eesotsas peamiselt Valgevene kesk- ja lääneosas, kuid ka mujal. Pärast aktiivse vastupanu lõppemist 1956. aastal lahkus osa tema sissidest ära Läände või legaliseerus Valgevenes. Ka Vituška lahkus Nõukogude Liidust 1956. aastal. Tal õnnestus ennast Lääne-Euroopas varjata Nõukogude luure eest ja elas kõrge vanuseni Saksamaal.


Teddyboyd.
"Teddyboy"d ilmusid tänavatele varajastel 1950-ndatel Suurbritannia linnades ning olid sotsiaalselt määratletud kui kutseoskuseta linnatöölispoisid. Liikumine algas Inglismaal, kui sõjajärgne range lihtsus ennast ammendas. Pärast Teist maailmasõda ärkas Inglismaa kassiahastusega. 1950-ndate Ameerika tarbijabuum ei ulatunud Britanniasse kuni 1960-ndateni, kuid sellele vaatamata, kui sõja tagajärjel tabas majanduslik õitseng Britanniat, võisid töölisklassi teismelised endale esmakordselt lubada jalgratast või mootorratast, meelelahutust ja häid riideid, ehkki enamik poode pakkus ainult “off the peg” (“pesulõksust võetud”) konventsionaalseid stiile ja paljud rättsepad keeldusid neid niinimetatud uusi moode täiendamast.
Teddyboy univorm oli algselt jäljendatud elegantselt edwardiaanlikult gentlemanilt – tema sotsiaalselt superiorilt. Keskklass, kes oli kunagi olnud stiili pioneeriks, nägi, et nende garderoob on nüüd saanud igihaljaks. Neid, kes nüüd stiili esindasid, kirjeldati kui cosh boys (kumminuiapoisid), delinquents (õigusrikkujad), zoot-suiters ja spivs (tööpõlgurid). Ajakirjandus vajas uut oskussõna, et kirjeldada neid kampasid, mis arvult iga päevaga kasvasid. Eelistatumad väljendid olid Teddyboys (mängukarupoisid) ja Teddygirls (mängukarutüdrukud). Esimene ajaleht, mis seda terminit kasutas, oli Daily Express 23. septembril 1953.
Rõivastus, mida teddyboyd kandsid, oli ette kavatsetud ehmatama oma vanemate põlvkonda. Seda kroonis kuningas Edwardi ajastu lõikes avatud kaelusega mõnikord sametist või sametiga kaunistatud krae ja mansettidega pikk draperii-pintsak, mis oli vooderdatud lillelise või eredavärvilise satiiniga. Mõnikord olid pintsakukääniste siseküljele õmmeldud žiletiterad – juhuks kui keegi peaks kakluse käigus revääridest kinni haarama. Kuube kanti koos brokaatvesti, elegantse tiibkraega kahevärvilise keeglisärgi (bowling shirt), mille seljapeale võis lasta trükkida näiteks lemmikorkestri embleemi, saapapaela- või Maverick-tüüpi kaelasideme või kriiskavalt ereda Slim Jim (Sihvakas Jim) lipsu, mansettidega kitsaste “vihmaveetoru” (“drainpipe”) pükste, eredate sokkide ja erivärviliste seemisnahksete paksu caoutchouc-tallaga Gibsoni kingadega, mis algupäraselt olid paika pandud kui “nancy boy shoes”, Eestis “batad”, tänapäeval “stompers” (väga paksu tallaga [~ 3 tolli] ja seemisnahast, kuid mitte ainult) ja “creepers” (mitte nii paksu tallaga [~ 1 toll], tavaliselt mitte seemisnahast, tavaliselt must-valged, ja terava ninaga). Oma suurepäraste edwardiaanlike rõivaste all kandsid teddyboyd mõnikord enesekaitseks flick-nuge, jalgrattakette või kumminuiasid.
Teddyboyd katsetasid arvukaid eksperimentaalseid soenguid, millest kõige favoriitsem oli DA – otsaesisele kammitud juuksesalk koos “pardisabaga” (“ducktail”) kuklal. DA oli peamine soengutüüp, ehkki sellel oli palju variatsioone nagu The Bop, The Tony Curtis, The Be-Bop, The Tevee, The Panama, Back Sweep And Crest (Taha Lükkamine Ja Tutt) või The Duckbill (Pardinokk). Soeng oli vahatatud ja harilikult täiendatud bakenbardidega. Kõik teddyboyd nägid suurt vaeva, et hoida oma soengud korras. Kaklus paiskas soengu segi – järelikult oli alati kaasas metallkamm.
Teddygirlid võtsid omaks ameerika moed, niisugused nagu toreadooripüksid ja ringseelikud ning kandsid juukseid “hobusesabas”.
Kuidas iganes, olid teddyboyd hämarad kujud boppimas tänavatel tantsusaalides ja luuramas ümber baaride. Osad teddyboyd olid anarhistid ning ründasid noorukite kampu, kes kiusasid taga lääne-hindusid, kes emigreerusid Britanniasse kesk-50-ndatel. Seos teddyboyde, nende rõivastuse, nende tantsumuusika ja kuritegevuse vahel sai tähtsama asitõendi juba enne 1954. aasta 1. jaanuari, kui kamp teddyboysid tappis Clapham Common’il Briti Rahvusrinde (British National Front) poolehoidja.
Teddyboyd kuulasid ameerika rock’n’rolli, mille ristiisaks oli anarhist Alan Freed varjunimega Moondog. Elvis Presley, Buddy Holly, Jerry Lee Lewis, Little Richard, Chuck Berry, Bo Diddley ja briti artistid nagu Tommy Steele, Billy Fury (Billy Raev), Marty Wilde, The Shadows (Varjud), Bill Haley, kes sisuliselt leiutas rock’n’roll-muusika, millele Alan Freed pani nime, ja paljud, paljud teised said teismeliste iidoleiks. See oli justkui vabaduse orkaan. Septembris 1956 oli Bill Haleyl Britannias 5 plaati Top 20-s ja filmi Rock Around The Clock (Rock Kellaringselt) näidati 300-s kinos. Nii oligi Bill Haley kontserdil alati mürglit karta. 1957. aastal peksid teddyboyd Lääne-Berliinis, Hamburgis, Essenis ja Stuttgartis kontserdisaalid segi ja tekitasid ainuüksi Berliini Spordipalees 50 000 marga eest kahju.
Bändid nagu Wild Angels (Metsinglid), Houseshakers (Majaraputajad), Rock’n’Roll Gang (Prantsusmaal), Shakin’ Stevens & the Sunsets (Rappuv Stevens & Päikeseloojangud) ja Rock’n’Roll Allstars lõid taas rock’n’rolli tõelise hinge; nad esitasid 50-ndate suurt menu: Johnny B. Goode, Little Queenie (Väike kuninganna), Tutti Frutti, Peggy Sue, Be Bop A Lula, C’mon Everybody (Tulge igaüks), Summertime Blues (Suveaja blues), Great Balls of Fire (Suured tulekerad)… Seda traditsioonilise rock’n’rolli tagasitulekut nimetati Rock’n’Roll Revival (rock’n’rolli uuestisünd).
1970-ndatel ostsid paljud teismelised endale second-hand-draperii-pintsakud, peitsid koiaugud märkidega ja said teddyboyde ja -girlide uueks põlvkonnaks. Üks niisugustest noormeestest oli ka Sex Pistolsi laulja Johnny Rotten, kes kuulus samuti mingi ajavahemiku teddyboyde ridadesse kandes oranži DA-soengut ja helesinist draperii-pintsakut. Helepunast draperii-pintsakut kandis ka Sex Pistolsi bassgitarrist, hiljem sooloartist Sid Vicious, kes esitas mitmeid rock’n’rolli klassikasse kuuluvaid palu nagu C’mon Everybody ja Something Else.
Tänapäeval kuulub teddyboyde subkultuuri ka 70-ndatel ilmunud Rockabilly koos 50-ndate rock’n’rolli, varajaste 60-ndate instrumentaalide ja jumpin’ jive’iga (hüpleva swingiga). Ehkki teddyd ei hoolinud tollal rockabillyst, tõi see kaasa huvi taaselustumise rock’n’rolli vastu ja ilmusid uued kohtumispaigad. Baseerides oma väljanägemise vaesetel valgetel poistel Ameerika Lõunast, võtsid rockabillyd – mõnes mõttes vastupidiselt oma vaadetele – üle Konföderatsiooni lipu (Confederate Flag) kui oma embleemi. Rock’n’roll disc jockeyd peatasid muusika mängimise, mis rockabillydele ei meeldinud ja teddyboyd realiseerisid, et neile olid tekkinud uued rivaalid nende rock’n’roll kohtumispaikade suhtes. Seal puhkes palju kaklusi ja paljud rock’n’rolli kokkusaamiskohad suleti. Briti rock’n’roll-bändid arendasid nende oma stiili, kasutades gitarribluesi ja rockabillyt, et anda oma muusikale teravamad hambad. Rock’n’rolli kõrtsid hakkasid peale võtma seda tüüpi bände ning ühtlasi mängima ka algupäraseid 1950-ndate plaate. Rockabilly oli tantsisklev ja veinist ülendatud unikaalne meelelahutus. Artistid nagu Charlie Rich, George Jones, Carl Mann, Hayden Thomson, Janis Martin, Wanda Jackson, Sleepy Labeef ja paljud, paljud teised said kuulsaks Inglismaal, siis ülejäänud Euroopas. Samal ajal plaadistas suur märk Rollin’ Rock briljantseid artiste nagu Ray Campi, Mac Curtis…
Rockabilly peamised asjatundjad asutasid uue liikumise, mida nimetati Rockabilly Rebels (rockabilly mässajad). Osad nendest toetasid anarhiste ja protesteerisid Briti Rahvusrinde poliitika ja rassilise segregatsiooni vastu, ehkki kandsid anarhistide musta surnupealuulipu kõrval ka Konföderatsiooni lippu. Seda liikumist toetab ka teddyboyde ajakiri Teds News. Artistid nagu Matchbox (Tikutoos), Ray Campi ja eriti Stray Cats (Hulkuvad Kassid) – Rockabilly Rebelsi muusikalised juhid – olid samuti antirassistid.
Rockabilly tulek langes kokku teddyboyde traditsiooni internatsionalisatsiooniga. Uued bändid nagu Crazy Cavan & the Rhythm Rockers (Hull Cavan & Rütmi Lõngused), The Flying Saucers (Lendavad Taldrikud), Riot Rockers (Mässurockerid), Teddy & The Tigers (Teddy & Tiigrid), Hurriganes (Orgaanid) jt. eksportisid üle kogu Euroopa nende omi laule, nende oma muusikat. Nad lõid uue helipildi, mida nimetatakse Teddyboy Rock’n’Roll. Osad teddyboyd eelistasid kasutada terminit Revival (uuestisünd). Sellel euroopa helipildil, millel oli palju pooldajaid 70-ndatel ja mis veel praegugi omab palju fane Euroopas, isegi kui osa (pseudo) puriste (puhtusetaotlejaid) vihkavad seda stiili, mis ei ole nende jaoks küllalt 50-ndad. Teddyboy rock’n’rolli võib mängida ka elektribassiga, instrumendiga, mida puristid, kes eelistavad topeltbassi (“slap bass” [“laks-bass”]), jälestavad.
Oleks vale oletada, et modernsed 2000. aastate rock’n’rolli kohtumispaigad on ainult klanitud tantsuklubid. Tantsides rock’n’rolli võib saada palju nalja ning muusika on parem kui varem. Endale nime on teinud The Flying Saucers, Crazy Cavan & the Rhythm Rockers, Lucas & the Dynamos, Jive Street (Swingi Tänav) ja Pollytone Records, mis korraldab Teddyboy Nädalalõppe (Teddyboy Weekenders).
Maavallas on kõige kuulsamad teddyboyd Ülari Kirsipuu, Andrus Kasesalu ja Sven Lesberg ehk Less Sääsest. Kõige märkimisväärsemad teddyboy ja rock’n’rolli bändid on Jolly Roger, Rock’n’Roll Band, The Tramps, Nine Lives, Wild Cats, The Rockin’ Guys ja Boogie Company.
Crazy Cavan & The Rhytm Rockers


Charles Champaud.
thumb
Charles Champaud oli šveitsi päritolu Bulgaaria võimlemisõpetaja ja riistvõimleja.
Tulles kümmekonna Šveitsist 1893. ja 1894. aastal Bulgaariasse siirdunud sportlase seas Sofiasse Esimese poeglaste gümnaasiumi võimlemisõpetajaks, võttis ta kaasa ka jalgpallipalli ning hakkas 1893 bulgaarlastele jalgpalli õpetama. Huvi oli väga suur. Õppused toimusid väljakul, mille kohale on nüüd rajatud Ohridi püha Klimenti nimelise ülikooli hoone. Räägitakse, et sellel väljakul lambaid karjatanud mees olevat tahtnud palli 10 lamba eest ära osta. Champaud olevat vastanud: "Kahju küll, kuid meeskonna moodustamiseks on tarvis 11 mängijat."
Aastal 1896 sõitis Champaud Bulgaaria delegatsiooni koosseisus Ateena olümpiamängudele. Delegatsiooni juhtis Todor Jončev ning sinna kuulusid veel Panajot Penev, Dimitar Iliev ja Ilija Penčev. Neist ainukesena võttis võistlustest osa Champaud, nimelt riistvõimlemises. Ta registreerus Charles Champoffi nime all spordiklubi Junak esindajana.
Champaud osales toenghooglemises, rööbaspuudel ja toenghüpetes, kuid ühelgi alal paremate hulka ei jõudnud.
Ta registreerus ka teivashüppes ja kreeka-rooma maadluses, kuid ei osalenud.
Sofias Triadica rajoonis on Charles Champaud' tänav (улица "Шарл Шампо").


Conrad Böcker.
Conrad Böcker (1870–1936) oli saksa võimleja, 1896. aasta suveolümpiamängude kahekordne olümpiavõitja, Saksamaa esimene olümpiavõitja. Klubi: Berlin Turngemeinde.
1896. aasta suveolümpiamängudel Ateenas kuulus ta rööbaspuude meeskonnavõistlustel ja kangi meeskonnavõistlustel võitjaks tulnud Saksamaa võistkonna koosseisu ning jagas rööbaspuude individuaalvõistlusel Hermann Weingärtneriga 3.–4. kohta. Kangi individuaalvõistlustel jäi ta võitjatele alla ning jagas 3.–15. kohta, sanghobusel hooglemises jagas ta 3.–14. kohta, rõngastel jagas ta 5.–8. kohta, toenghüpetes jagas ta 4.–15. kohta. Viimatinimetatud aladel ta kedagi ei edestanud.
Böcker registreerus ka kuulitõuke- ja kõrgushüppevõistlustele, kuid ei osalenud.


Viirused.
Viirused ("Vira"; ladina sõnast "virus" 'mürk') on nukleiinhappest ja valkudest koosnevad bioloogilised objektid, millel puudub rakuline ehitus ning mis paljunevad nakatades elusorganismide rakke. Üksikut viiruse rakuvälist vormi nimetatakse virioniks.
Viirusi uurivat teadusharu nimetatakse viroloogiaks.
Viiruse mõiste.
Viirused kujutavad endast üht või mitut DNA või RNA molekuli, mida ümbritseb valkudest kapsiid, mõnel juhul sisaldavad ka lipiide. Seega erinevad nad "klassikalistest" elusorganismidest suuresti, ja nende elusolendiks pidamine või mittepidamine sõltub sellest, kuidas elu defineerida. Üks võimalikest definitsioonidest väidab, et elusorganismid on objektid, mis suudavad toota endasarnaseid järglasi, neile endas sisalduvat pärilikku informatsiooni edasi andes. Sel juhul tuleks ka viirusi elusolenditeks pidada. Selle definitsiooni järgi kuuluks elusolendite hulka ka ainult valgu molekulist koosnevad priionid ja ainult nukleiinhappe molekulist koosnevad viroidid, mistõttu selline elu definitsioon on vastuolus enamiku inimeste intuitiivse arusaamaga elust.
Viirusteks ei loeta tavaliselt ka üksikorganismi genoomi piires paljunevaid DNA järjestusi - transposoneid, kuigi selget piiri nende vahele tõmmata on raske.
Viiruste algne definitsioon oli seotud nende väiksusega (enamasti alla 0,1 μm), mistõttu nad olid valgusmikroskoobis nähtamatud ja läbisid väikeste avadega filtreid (mis pidasid kinni ka väikseimaid tuntud baktereid); sellest tuletati ka nende algne nimetus "filtreeruv mürk" ("virus filtrans").
Viiruste tekkimine.
Viiruste tekke kohta puudub ühtne seisukoht, ning on tõenäoline, et erinevad viiruste rühmad pole ka ühesuguse päritoluga. Et paljud viiruste osad meenutavad elusorganismide rakkude osi, on levinud oletus, et viirused on tekkinud mingi DNA või RNA "iseseisvumisel" ja järgneval evolutsioonil peremeesrakust sõltumatult, kasutades ära peremeesraku "molekulaarset masinavärki". Bakterite puhul on vaadeldud analoogset nähtust, kus kromosoomi mingi osa eraldudes moodustab plasmiidi, mis võib ühelt rakult teisele üle kanduda.
Viiruste põhimõtteline (ja mõnikord ka struktuuriline) sarnasus transposonitega viib mõttele, et mõned viirused on end genoomist "lahti rebinud" transposonid. Samas võib olla asi ka vastupidi, ning transposonid tekkinud hoopis viirustest.
On avaldatud ka arvamust, nagu võiks mõned viirused endast parasiitse eluviisi tõttu äärmuslikult lihtsustunud baktereid, või oleks ürgookeanis tekkinud paralleelselt rakulise eluga. Tõendid nende teooriate kinnituseks aga seni puuduvad..
Viiruste süstemaatika.
Kuna viirused pole ilmselt ühisest "alg-viirusest" põlvnevad olendid, samuti mitte suguluses teiste elusolenditega, on kaheldud viiruste jaoks klassikalise bioloogilise taksonoomia reeglite kasutamise võimalikkuses ja mõttekuses. Mitmesugused vähem- või rohkem kunstlikud viiruste süsteemid (klassifitseerimine virioni kujujärgi, peremeesorganismi järgi, tekitatava haiguse väliste tunnuste järgi jm) valitsesid kuni 1966 aastani, mil Rahvusvaheline Viiruste Nomenklatuuri Komitee (ICNV) määras kindlaks viiruste taksonoomia soovituslikud põhimõtted.
Tänapäevase viiruste nomenklatuuri järgi jaotatakse viirused neis sisalduva nukleiinhappe tüübi järgi RNA-viirusteks ja DNA-viirusteks. Need suured rühmad jagunevad omakorda seltsideks, sugukondadeks, perekondadeks, liikideks ja tüvedeks, kusjuures nende taksonite definitsioonid ei lange kokku mujal bioloogias kasutatavatega. Peamiseks erinevuseks on vastava taksoni monofüleetilisuse nõude puudumine, välja arvatud tüvede puhul.
Sugukonna tasandini määramisel kasutatakse laialdaselt Baltimore'i klassifikatsiooni.
Viiruste taksonitele omistatakse ladinakeelsed nimetused, kusjuures seltside nimed saavad lõpu "-virales", sugukondade nimed lõpu "-viridae", ja perekonnad lõpu "-virus". Liikide puhul ei rakendata ladinakeelset binaarset nomenklatuuri (liigi nime, mis koosneb perekonna nimest ja liigiepiteedist), nimedes võib kasutada ka kreeka tähti ja numbreid (nt λ faag, SV40).
Viiruste ehitus.
Viiruste osakesed - virionid - omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude või polüsahhariidide ülesandeks on seonduda peremeesraku pinnaretseptoritega (vt retseptor-vahendatud endotsütoos). On ka viirusi, mis omavad virionis paljunemiseks või rakku tungimiseks vajallikke ensüüme, isegi ribosoome (nt Ebola viirus).
Põhjalikumalt virionide ehituse kohta vt virion.
Viiruste ökoloogiast.
Kõik viirused on elusorganismide siseparasiidid. Nad sisenevad peremeesorganismi rakku, või sisestavad sinna oma nukleiinhappe. Viiruslik nukleiinhape (DNA) integreerub peremeesraku kromosoomi, või ka transleeritakse otse, mõnede RNA-viiruste RNA põhjal valmistatakse rakus sellele vastav DNA, mis kromosoomi integreerub (pöördtranskriptsioon; vt retroviirused).
Nakatumise esimest staadiumit, kus viirus end nö. rakus "sisse seab" ja oluliselt viimase normaalset talitlust ei mõjuta, nimetatakse lüsogeenseks faasiks. See võib sõltuvalt tingimustest ja viirusest kesta mõnest minutist paljude aastateni. Nakatumise teine staadium kannab nime lüütiline faas, mille käigus raku normaalne elutegevus katkestatakse, ning kujundatakse ümber uute viirusosakeste tootmiseks. Uued virionid väljuvad rakust (sellega võib kaasneda raku surm) ning üritavad nakatada uusi rakke. Selline viiruste paljunemine ja organismi normaalse talitluse häirimine kutsub enamasti esile vähem- või rohkem tõsise viirushaiguse. Viiruste sisenemine peremeesraku genoomi võib esile kutsuda ka muid raku talitluse häireid, millest tähtsaimaks võib pidada raku muutumist kasvajarakuks (vt tuumorviirused). Raku talitluse häirimine ja raku või peremeesorganismi tapmine pole viirusele tegelikult enamasti kasulikud, kuna võtavad viiruselt võimaluse edasi paljuneda. Nii ongi levinuimad ja ökoloogiliselt edukaimad need viirused, mis peremeesorganismi normaalset elutegevust vähe mõjutavad.
Viirused ja meditsiin.
Viirushaigusi ehk viroose esineb kõikidel rakulise ehitusega olenditel. Inimesel tuntakse umbes viissada levinumat viirushaigust, kuid nende arv on tegelikult arvatavasti märksa suurem (inimeselt isoleeritud viiruste liike on kokku üle tuhande). Kõige tõhusamaks viirushaigusi tõrjuvaks vahendiks on seni organismi enda immuunsüsteem, mille võimet viirustega võidelda suurendatakse vaktsineerimise abil. Viimasel ajal on teatud edu saavutatud ka viiruste kemoteraapias, kuid ravimite väljatöötamine viiruste vastu on raske (selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et viirused kasutavad oma elutegevusel raku enda vahendeid).
Lisaks viiruste kahjulikkusele haiguste tekitajana on viirused oluliseks tööriistaks geeniteraapias, kuna võimaldavad rakkudesse viia ka kasulikke geene, mis rakus muidu puuduvad või on kahjustatud (vt viirusvektor).


Kuningate raamatud.
Kuningate raamatud ehk Esimene Kuningate raamat ja Teine Kuningate raamat on raamatud Vanas Testamendis, milles on ära toodud peaaegu kogu Iisraeli monarhia ajalugu, kattes ligikaudu 350 aastat alates Saalomoni valitsemisajast kuni Iisraeli rahva ümberasustamiseni (vt Paabeli vangipõli).


Iisraeli kuningate loend.
Iisraeli kuningate ja kuningannade loend loetleb Iisraeli kuningriigi kuningad ja kuningannad. Nad on ära toodud Vana Testamendi kahes Kuningate raamatus.


Biograafiad (B).
Biograafiad (B) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab B-tähega.
Ba.
"Vaata Biograafiad (Ba)"
Be.
"Vaata Biograafiad (Be)"
By.
B, Biograafiad


Punk.
Punk on individualistliku anarhismi alaliik, subkultuur, mis väljendub muusika, filmikunsti, kirjanduse ja kujutava kunsti kaudu. Muusikas on ta tihedalt seotud punk-rockiga. Punki kui subkultuuri juured on avangardkunsti püüdes maailma šokeerida. Mõistest "punk rock" tarvitati esimest korda 1960. aastate keskpaigas USAs, tähistamaks briti rocki invasiooni tulemusel ja tuules tekkinud bände, milliseid tekkis suuremates keskustes nagu seeni pärast vihma. Tihtipeale olid just need bändid oma rohmakavõitu pillikäsitlusega suunanäitajad uutele radadele, nagu psühhedeelne rock. Üleriigilist kommertsedu nad ei saavutanud, kuid seda enam jäädvustasid nad end kohaliku muusikaelu annaalidesse.
Päris punkliikumise alguseks võib pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubis CBGB hakkasid korrapäraselt esinema "Ramones", "Television", "Blondie" ja teised bändid, kelle musitseerimisoskus oli reeglina vilets; põhirõhk oli pandud laulusõnadele.
Mõiste "punk" kinnistasid ajakirjanik Legs McNiel ja kunstnik John Holmstrom oma DIY-ajakirjaga "Punk Magazine". Värske meediaväljaande reklaamimiseks kleepisid nad New Yorgi tänavanurkadele flaiereid kirjaga "Vaata ette, punk on tulekul!". Umbes samal ajal hakkasid trenditeadlikumad väikeplaadifirmad CBGB bände ja artiste "üles korjama". Patti Smith oli esimene, järgmine oli "The Ramones".
Pungi eetiline tuum oli Mark Sinkeri sõnul järgmine: “soov šokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need žestid ei tohiks šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina – või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, sõda, ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte soengutele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise.“
4. jaanuaril 1977 ilmus kommunistide ajalehes “Morning Star” Gene Chandleri usutlus “Pungi protest”, kus "Sex Pistolsi" liikmed kinnitasid: “Rock on samasugune reageering arenenud kapitalismile, nagu bluus oli orjusele ja ekspluateerimisele,” kui neid paluti õigustada bändi ilmselt ründavat palet ja lavapoosi. Ja et muu hulgas väljendavad nad pettumus- ja solvumistunnet suureneva viletsuse ja reaktsiooniliste hoiakute tingimustes nende Lääne tsivilisatsiooni tahkude vastu. Pungile on iseloomulik protest isikukultuse, võõrandumise, jäljendamise, paigaltammumise ja kodanliku mõttelaadi vastu, püüd suhelda noortega (vanemaid välistamata) viisil, mis arvestab tegelikku elu haiges kapitalistlikus riigis. “Selle žanri kurb, vastuvõetamatu külg on see, et ta ei suuda pakkuda muud alternatiivi kui anarhiat,” kirjutas Chandler kommunistide ajalehes “Morning Star”.


Biograafiad (D).
Biograafiad (D) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab D-tähega.


Natsi-skinheadid.
Natsi-skinheadid (inglise keeles: "Nazi skinheads") on natsionaalsotsialismil baseeruv subkultuur, mille esindajate tüüpilised välised tunnused on paljaksaetud pea ("skinhead") ning Kolmanda Riigi ja natsionaalsotsialismiga seonduvate sümbolite kasutamine.
Ajalugu.
Suurbritannias tekkis 1980. aastate esimesel poolel pungi teise laine ajal subkultuur nimega "White Power". Tegemist oli 1972. aastal väljasurnud skinheadide subkultuuri uue lainega, mis vastustas pungi kommertsialiseerumist. "White Poweri ideoloogia oli rassistlik, konservatiivne ja antisemiitlik.
Eesti.
Mõnedes allikates on sellesse subkultuuri kuuluvaiks liigitatud mitmeid ühingu "Jalgpallihaigla" liikmeid ja selle juhti Tarmo Kruusimäed.
2003. aasta juunis said kolm natsi-skinhead'i tingimisi karistuse tegevuse eest, mis õhutas avalikult juudi rahvuse vihkamist, sealhulgas majaseintele haakristide joonistamine ja antisemitistlike hüüdlausete kirjutamine.


Anarho-skinheadid.
Anarho-skinheadid on punkaritele lähedane subkultuur; neid eristab peamiselt väljanägemine.
Muus osas, ka muusikaeelistuse (oi!, ska) poolest, sarnanevad punkidele.


Gilles Deleuze.
Gilles Deleuze [žill delööz] (18. jaanuar 1925 – 4. november 1995) oli prantsuse filosoof, kes on tuntud oma empiristliku immanentsuse filosoofia poolest.
Oma tuntumad raamatud – "Anti-Oidipus" ja "Tuhat platood", ühise alapealkirjaga "Kapitalism ja skisofreenia" – kirjutas ta kahasse Félix Guattariga, lisaks veel mitmed mõjukad tööd filosoofia, kirjanduse, filmi, arhitektuuri, poliitika ja kunsti teemadel.
Elulugu.
Deleuze sündis Pariisis. Tema isa oli insener. Suurema osa oma elust veetis ta Pariisis, lahkudes sealt nooruses vaid paaril korral. Teise maailmasõja ajal elas ta Normandias, kus luges õpetaja soovitusel Gide'i ja Baudelaire'i. Hiljem viitas ta oma tollasele õpetajale kui esimesele positiivsele kogemusele akadeemilises vallas. Pärast aastat Normandias jätkas ta õpinguid Pariisis Lycée Carnot's ning prestiižikas Henri IV koolis aastasel ettevalmistuskursusel. 1944-48 õppis Sorbonne'is filosoofiat, käies tihedalt läbi teiste seas Michel Butori, Michel Tournier' ja François Châtelet'ga. Tema õpetajate seas olid Ferdinand Alquié (Descartes'i ja sürrealismi filosoofia ekspert), Georges Canguilhem (Michel Foucault' üks juhendajaist) ning Jean Hyppolite (Hegeli filosoofia ekspert). Sarnaselt teiste sõjajärgsete üliõpilastega köitsid teda Hyppolite'i hegelianismi asemel hoopis Jean-Paul Sartre'i jmt autorite tööd.
Järgnes tüüpiline akadeemiline karjäär. 1957. aastani õpetas Deleuze erinevates lütseumides, seejärel siirdus ta Sorbonne'i. 1953 avaldas esimese teose "Empirism ja subjektiivsus", mis käsitles David Hume'i filosoofiat. Nagu enamik tema ajastu filosoofe, eriti aga tema õpetaja Canguilhem, oli Deleuze huvitatud ratsionalismi ja essentsialismi kriitikast. Siit ka tema lähtetööde teatav sarnasus Michel Serres'i ja Gaston Bachelard'i töödega. Siiski ei liitunud Deleuze paljude prantsuse sõjajärgseid intellektuaale haaranud trendidega – ta ei flirtinud kunagi kommunismi, fenomenoloogia ega strukturalismiga.
1956 abiellus Gilles Deleuze Denise Paul 'Fanny' Grandjouan'iga, D.H. Lawrence'ile keskendunud tõlkijaga.
1960ndail toimus suur muutus. 1960-64 töötas ta Centre National de Recherche Scientifique'is. 1962 avaldas "Nietzsche ja filosoofia". Samal ajal sai alguse tema pikaajaline sõprus Michel Foucault'ga. 1964-69 töötas Deleuze professorina Lyoni Ülikoolis, seejärel võttis Foucault' soovitusel vastu professori ametikoha Vincennes'is, Pariisi VIII Ülikoolis. Saatuslikul 1968. aastal esitas ta oma doktoritöö „Différence et répétition“ ("Erinevus ja kordus") ning uurimuse „Spinoza ja väljenduse probleemid“ („Spinoza et le problems de l'expression“). Deleuze'i töö osutus väga viljakaks 1968. aasta mais toimunud tudengimässusude seletamisel. Tema töödest sai esimesi katseid mõista tollaseid proteste ja nende tähendust filosoofia tasandil.
1969. aastast kuni pensionile minekuni 1987 töötas Deleuze Vincennes'is, eksperimentaalses koolis, mis kutsuti ellu haridusreformi katselavana. See tõmbas ligi arvukalt andekaid õpetlasi, teiste seas õpetas seal korraks ka Michel Foucault. Siin sai alguse tema tutvus Félix Guattariga, kellega koostöös valmisid äärmiselt mõjuka „Kapitalism ja Skisofreenia“ kaks köidet.
Juba kuuekümnendate lõpul alanud tuberkuloos süvenes ja 4. novembril 1995 võttis Deleuze endalt elu, hüpates alla oma Pariisi korteri aknast.
"Ce sont les organismes qui meurent, pas la vie" - "Surevad organismid, mitte elu"
Filosoofia.
Deleuze kasvas välja pikast kontinentaalfilosoofide liinist, kelle eesmärgiks oli viia essentsialism (Baruch Spinoza, Friedrich Nietzsche) välja tasakaalust. Igaühel neist oli pakkuda oma asendus sellele. Deleuze'i jaoks oli selleks "Kõik-üks", ehk totaalsus. See totaalsus laieneb meie füüsilise universumi ja selle võimalikkuse tingimuste piirideni. Selline põhieeldus tundub pärinevat Platonilt – tema ideede maailma teooriast ning mõistetava ja tajutava eristusest. Deleuze tegeleb platonismi ümberpööramisega. Seda tehes püüab ta anda eesõigust füüsilisele maailmale, kõigutades ideaalide 'ideed'. Platoni järgi on need ideaalid tegelikud ning muutumatud. Enamgi veel. Kui need laskuvad füüsilisse tegelikkusse, on nende füüsiline väljendus alati ebatäiuslik. Deleuze nägi selles halvasti sõnastatud tegelikku virtuaalset maailma (tema ideede maailma). Deleuze'ile on mistahes aktualiseerumine (tegelikuks füüsiliseks ja vaadeldavaks saamine) virtuaalsuste võrgustik, mille vastasmõjud on loomuldasa ebatäiuslikud. See ebatäiuslikkus tekitab probleeme ehk alasid, milles järgmine aktualiseerumine lubab veel ühel virtuaalsusel lõikuda eelmistega.
Moraalsel ja poliitilisel tasandil lubab see mõte (ning hulk teisi) Deleuze'il tõrjuda fašismi selle makro- (natsionaalsotsialism) ja mikrovormides (sisemine kapitalism). Deleuze uskus, et me peame sallima ja ülistama füüsilise maailma ebapüsivust ja kulgema läbi virtuaalse aktualiseerumiste selmet neid piirata. Neid piirates ja reguleerides piirame ja reguleerime ka elu ja protsesse. See arendus on andnud alust siduda tema filosoofiat anarhismiga.
Sellelt aluselt arendab Deleuze oma karjääri jooksul välja algupärase filosoofia, mille põhialuseks on immanentne erinevus. Oma töödes loob ta „mittehegelianismi“ otsides ontoloogilise muutuse põhjusi immanentsest erinevusest. Selle asemel, et toetuda terviklikele olevustele, kes mõjutavad üksteist oma tahtega ning luua reaktsiooni abil sidusust (nagu Deleuze võiks arvata, et Hegel teeb oma dialektikaga, näiteks peremees-ori suhtes), otsib Deleuze filosoofilisilt eelkäijailt kontsepte, mis eristavad sisemist ja välist kausaalsust (põhjuslikkust) ning eelistavad sisemist, või siis võimu, selle rakendusest (implementatsioonist) lahutamata. Nii innustas teda nt. Henri Bergsoni kestuse (durée) kontsept – keha elamise ja eneseeristuse aeg, ilma viiteta välistele mõjutajatele.
Deleuze'i käsitlust võimu ja selle tegevuse vahelisest ühtsusest võib näha tema poliitilistes kommentaarides. „Tuhandes Platoos“ arendavad Deleuze ja Guattari kuningliku teaduse kontsepti (vs. nomaadliku teaduse kontsept). Kuninglik teadus lahutab võimu ja tegevuse ning olemuslikult intellektuaalse töö ja käsitöö. Nomaadlikul teadusel on omad tööjaotused, kuid intellektuaalne ja käsitöö jäävad lõimituks. Siin näeme Marxi varajaste kapitalismi ja eraomandi võõrandumist tekitavate omaduste kriitikate järelkajasid.
Tema tööd on täis ootamatuid viiteid, sageli tsiteerides vähetuntud autoreid. Ta kirjutas raamatuid filmist („Liikumine-pilt“ (1983) „Aeg-pilt“ (1985)), maalist (Francis Baconist (1981)), rohkelt kirjandusest – Marcel Proustist (1964), Leopold von Sacher-Masochist (1969), Franz Kafkast (1975). Lühemaid tekste on ta avaldanud selliseist autoreist, nagu F. Scott Fitzgerald, Herman Melville, Samuel Beckett, Antonin Artaud, Heinrich von Kleist ja Fjodor Dostojevski. Nendega ei ehita ta üles kunstifilosoofiat, vaid esitab filosoofilisi probleeme, luues nende abil uusi filosoofilisi kontsepte. Raamatus "Mis on filosoofia" ütlevad Deleuze ja Guattari: "(Filosoofid) ei tohi enam võtta kontsepte vastu kingitustena, et neid pelgalt puhastada ja poleerida. Nad peavad need esmalt looma, esitama ja muutma need veenvaiks." Kontseptid on aktiivsed ning mõjutavad, mitte ei ole ideede sisu tähistajaiks.
Siin peegeldub Deleuze'i arusaamist mõttest. Selle asemel, et võtta 'idee', kui elatud aktiivsuse võõrandumine või transtsendents, võtab Deleuze "kontsepti", kui määramatuse antud asjade vahel – katkestused olemiste vahel, mis teevad võimalikuks nende muutumise ja põhjusliku vastastikuse lõikumise. Deleuze nõuab, et filosoofia, selle asemel, et püstitada transtsendentseid ideid, peab lähenema mõelda üritava immanentsetele tingimustele. Mõte peab looma liikumist ja tagajärgi. Kontsept toodab asjade vahele uusi sidemeid, ületades nendevahelisi virtuaalseid määramatusi. Seega võime Deleuze'i ja tema eelkäijate Spinoza ja Nietzsche filosoofiat nimetada puhta jaatuse filosoofiateks: mitte mingil juhul ei esine Hegeli mõttes „eitust“, mitte mingil juhul ei esine maailmas mingit tõelist negatiivset transtsendentsust või transtsendentsust läbi „abstraktsiooni“. Isegi mitte inimeste mõtteis.
Muu.
Claire Parnet intervjuud Gilles Deleuze'iga "L'abécédaire de Gilles Deleuze" / "Gilles Deleuze'i tähestik", esmakordselt eetris sügisel 1995 kanalil ARTE.
Välislingid.
Deleuze, Gilles
Deleuze, Gilles
Deleuze, Gilles


Skolastika.
Skolastika on keskaja filosoofiliste õpetuste kogum, milles usulist maailmavaadet põhjendati Aristotelese loogika abil.
Skolastika olulisimaks saavutuseks oli formaalloogika arendamine, skolastilise filosoofia suhteline iseseisvus teoloogiast ilmneb eelkõige nominalismi ja realismi vahelises vaidluses üldmõistete ehk universaalide üle, mille sisuks on üksiku ja üldise erinev käsitlus. Nn universaalidetülis vaieldi, kuidas sõnad ja nende vasted reaalsuses omavahel seotud on.


Viciebsk.
Viciebsk (ka Vitsebsk) on linn ja Viciebski oblasti keskus Valgevenes.
Nõukogude ajal oli kasutusel venekeelne nimekuju Vitebsk.
Viciebsk sattus Venemaa keisririigi koosseisu Esimese Poola jagamise tagajärjel 1772. aastal.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Viciebski elanikest valgevenelasi 80,47 %, venelasi 12,67 %, ukrainlasi 1,3 %, juute 0,38 % ja poolakaid 0,25 %. Valdav suhtlemiskeel linnas on vene keel, valgevene keelt räägitakse vähe.


Põhja suusaalad 1984. aasta taliolümpiamängudel.
Põhja suusaalade 1984. aasta taliolümpiamängude võistlused toimusid 9.–19. veebruarini Igmanis: murdmaasuusatamine Veliko Poljes ja suusahüpped Malo Poljes.
15 km.
Kuupäev: 13. veebruar
30 km.
Kuupäev: 10. veebruar
50 km.
Kuupäev: 19. veebruar
4×10 km teatesõit.
Kuupäev: 16. veebruar
5 km.
Kuupäev: 12. veebruar
10 km.
Kuupäev: 9. veebruar
20 km.
Kuupäev: 18. veebruar
4×5 km.
Kuupäev: 15. veebruar
Normaalmägi (70 m).
12. veebruar, 58 võistlejat
Suur mägi (90 m).
18. veebruar, 53 võistlejat
Individuaalvõistlus.
11. ja 12. veebruar, 28 võistlejat


Radiohead.
Radiohead on Inglismaa bänd, mis oli 1990ndatel üks tugevamaid tegijaid alternatiivbändide seas. Thom Yorke'i piina ja kannatust väljendavad sõnad ning kolme kitarri poolt tekitatud enneolematud soundid tegid Talking Headsi, Elvis Costello, Pink Floydi, R.E.M-i, U2, The Beatlesi, The Smithsi mõjutustega muusikast midagi sellist, mida polnud enne kuuldud. Kõiki albumeid on müüdud alternatiivbändile mitteomaselt miljoneid ja kriitikute arvamused ning kommentaarid on enamjaolt ülistavad.
Thom Yorke (laul, kitarr), Ed O'Brien (kitarr, laul), Jonny Greenwood (kitarr), Colin Greenwood (bass) ja Phil Selway (trummid) moodustasid Radioheadi 1988. aastal Oxfordi Ülikooli õpilastena. Algselt oli bändi nimeks "On a Friday", mis tulenes asjaolust, et reede oli ainuke päev, mil kõik bändi liikmed said koos harjutada. Algselt viis mehed kokku aga punk-bänd TNT, mille moodustajaks oli Thom Yorke, kes 1982. aastal 14-aastasena bändi kokku ajas.
Esmakordselt sattusid nad rahvusvahelise tähelepanu alla 1992. aasta sügisel kui nad avaldasid singli "Creep", millest sai kohe "indierocki" hümn. Fännide kurvastuseks bändile endale lugu aga ei meeldinud ja alles hiljuti nõustusid nad seda uuesti live'is mängima. Liikvel on ka legend, et Jonny räiged kidrasoundid enne refrääni olid tehtud meelega, kuna mees vihkas seda lugu. Bändi esimene album "Pablo Honey" sai sooja vastuvõtu osaliseks, seda eelkõige nende võibolla siiamaani kõige tuntuma ja teatuma singli "Creep" tõttu. Kuigi Radiohead oli peale oma esimese albumi avaldamist ülemaailma kuulus, olid paljud vaatlejad arvamusel, et tegemist on jälle ühe tavalise niiöelda ühe-hiti bändiga aga tegelikkus siiski sääraseks ei osutunud.
Nende järgmist albumit "The Bends" loetakse üheks parimaks 90-st aastatest. Album tuli välja 1995. aasta kevadel ja singel "Street Spirit (fade out)" oli edetabelite top 10-s. Kuna bänd tahtis teha täiuslikku plaati, tehti ettevalmistustes väikesed muudatused, lõpetati mingiks ajaks stuudios mängimine ning mindi Aasiasse tuurile. Reisides kadus pinge ning töö sujus edukamalt kui varem. Lood "Planet Telex", "Fake Plastic Trees", "Black Star" näitasid bändi arengulist edasiminekut ja muusikasse sügavamalt sisseelamist.
"OK Computeri" tegemist alustasid nad 1996. aastal Oxfordis Inglismaal. Nagu "The Bendsiga", otsustasid nad ka oma uue materjaliga anda kontserte enne kui albumi lõpetavad. Müügile saabus "OK Computer" 1997. aasta juunis ja saavutas kohe kriitikute seas menu. Album võitis Grammy parima alternatiivalbumi eest. See album tõstis Radioheadi tõeliste superstaaride seisusesse, nendest räägiti kui ühest suurimast bändist läbi aegade.
Väsinud sellest suurest edust ja kuulsusest mis saatis "OK Computer" tuuri, võtsid nad mõneks ajaks aja maha. Jätkasid nad oma loomingut eksperimentaalsemalt kui varem. 2000. aasta oktoobris tuli välja "Kid A", mis oli üdini eksperimentaalne ja koosnes nende eelnevast tööst kuid palju minimalistlikumas variandis. Kuigi lood levisid 3 kuud enne ametlikku väljatulekut interneti ja paljud arvasid, et album on määratud läbikukkumisele, oli kõik vastupidine. Plaati saatis taas tohutu edu, nädalaks oldi isegi US Top 20 esikohal. "Kid A" sai ka Grammy, parima alternatiiv albumi eest. Fännid ja kriitikud loevad "Kid A" parimaks elektroonika albumiks, mille on teinud rockbänd.
"Amnesiac'i", mis avaldati järgmise aasta juunis, võib lugeda järjeks "Kid A"'le. Jätkati sama rada, kuid mindi veel sügavamale ja veel segasemaks. Kuigi Radioheadi mitte fännavale tundub see album võibolla igav ja arusaamatu, on tegemist väga hea jätkuga pöörasele Kid A-le, seda näitas ka pea võrdne müüginumber.
Siiamaani nende viimase albumi "Hail to the Thief" valmimise protsess oli aga märkimisväärselt erinev viimasest kolmest. Kuude pikkuste stuudiosistumiste ja pidevalt asja kallal töötamise asemel läksid nad 2002 aasta suvel Portugali-Hispaania ringreisile, kus uue materjaliga rahulikult tegeleti. Lindistamise protsess kestis vaid kolm nädalat. Kaks kuud enne ilmumistähtaega lõpetamata salvestised aga varastati ja pandi interneti üles. Sama juhtus aga ka originaalalbumiga mõned nädalad enne poelettidele jõudmist. Siiski oli aga "Hail to the Thiefi" läbimüük tohutult suur, ületades kaht viimast albumit. "Hail to the Thiefi" võiks kirjeldada kui kolme eelneva albumi sulamit; veidi elektroonikat, ambientit, uusi eksperimentaalseid saunde. Albumile järgnes pea aasta pikkune tuur, külastati uuesti ka Austraaliat ja Jaapanit, seda peale 6 aastast vaheaega. Tuuri lõpus avaldati ka EP "COM LAG (2plus2isfive)" mis sisaldas nii live, remixe ning erinevaid verisoone lugudest "Hail to the Thiefi" pealt. Uut albumit hakkab Radiohead praeguste plaanide kohaselt lindistama arvatavasti 2005 aastal.


Universaalid.
Universaalid on filosoofias üldised ideed.
Kõrvuti mõistetega üksikesemetest ehk indiviididest või partikulaaridest on inimestel ka üldmõisted, mis käivad indiviidide tüüpide (näiteks koerasus, mille üksikjuhtumiteks on üksikud koerad), omaduste (näiteks punasus või räpasus või kandilisus) ja suhete (näiteks vahelolemine) kohta.
Erinevalt partikulaaridest on üldmõistete prototüübid ehk universaalid üldise iseloomuga abstraktsed entiteedid, mille üksikjuhtumiteks partikulaarid ühel või teisel viisil on.
Skolastilises filosoofias leidis aset universaalide olemasolu või selle viisi puudutav universaalidetüli.
Realism.
Filosoofilist seisukohta, mille kohaselt universaalid on reaalselt olemas, nimetatakse mõisterealismiks ehk lihtsalt realismiks.
Äärmusliku realismi kohaselt on universaalid reaalsemad kui üksikesemed ning nad on olemas olnud juba enne üksikesemeid, näiteks Jumala mõistuses.
Realism võimaldab anda lihtsa seletuse predikatsioonile (abstraktsete predikaatide omistamisele konkreetsetele indiviididele) ja abstraktsele osutamisele. Näiteks kui öeldakse, et see õun on punane, võib seda tõlgendada väitena, et sellel õunal on teatud suhe punasusega, mis on reaalselt eksisteeriv universaal. Sõna "punane" lihtsalt osutab sellele universaalile.
Nominalism.
Nominalismi järgi universaale reaalselt ei eksisteeri, on vaid üksikesemed, millel on partikulaarsed omadused. Üldmõisted on lihtsalt nimedel (näiteks "punane"), mis üksikesemetega seostatakse. Äärmusliku nominalismi järgi on universaalid vaid tühi häälekõla ("flatus vocis").


Mart Raukas.
Mart Raukas (sündinud 7. juulil 1960) on eesti filosoof ning esseist.
Töökohad.
Ta on Mauritiuse Instituudi rajaja ja juht.


Viiruste loend.
Viiruste loend loetleb viirusi. Arvutiviiruste kohta vaata Arvutiviiruste loend.
Siia nimekirja palume kanda viiruste liike, perekondi jne. Bioloogia üldmõisted palume kanda bioloogia mõistete loendisse, viroloogia mõisted mikrobioloogia mõistete loendisse.
__NOTOC__


DNA-viirused.
DNA-viirusteks ("Deoxyvira") nimetatakse viirusi, mis sisaldavad pärilikku informatsiooni kandva ainena DNAd.
DNA-viiruste ehitus ja elutegevus.
DNA-viirused on suurim ja mitmekesiseim viiruste rühm. Kõik nad sisaldavad valgulises kapsiidis paiknevat ühte või mitut DNA molekuli. Need võivad koosneda üksikust DNA ahelast, või olla kaksikahelalised, nagu enamikul elusorganismidest. Peremeesorganismi rakku siseneb kas viirus tervikuna või ainult tema DNA (sageli bakterite viiruste puhul). Levinuimateks DNA viiruste virionide kujudeks on filamentsed, ikosaeedrilised, spiraalsed kui ka faagi kujulised viirused.
Mõnikord loetakse DNA viiruste hulka ka retroviirused, kes küll algselt DNAd ei sisalda, kuid kelles sisalduva RNA järgi rakus DNA sünteesitakse.
DNA-viiruste hulka kuuluvad nii väikseimad viirused parvoviirused, kui ka suurimad mimiviirused.
DNA-viiruste süstemaatika.
DNA-viirused klassifitseeritakse enamasti neis sisalduva DNA koostise järgi üksikahelalisteks DNA-viirusteks ja kaksikahelalisteks DNA-viirusteks. Neid kahte rühma on käsitletakse mõnikord DNA-viiruste kahe seltsina.
DNA-viiruste põhjustatud haigused.
Enamik bakterite viirusi (nn bakteriofaagid) kuuluvad DNA-viiruste hulka. Sugukonnad geminiviirused ja fükodnaviirused on taimehaiguste tekitajad. Iridoviirused ja bakuloviirused nakatavad peamiselt lülijalgseid. Inimeste haiguste tekitajatest on olulised herpesviirused (nt herpes), papovaviirused (vähkkasvajad, soolatüükad) ja poksviirused (rõuged).
DNA-viiruste väiksema muteerumise kiiruse tõttu on nende põhjustatud epideemiad ja epizootiad suhteliselt väiksema levikuga ja lühiajalisemad kui RNA-viiruste puhul.


1648.
1648. aasta (MDCXLVIII) oli 17. sajandi 48. aasta.


1478.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad - 1470. aastad - 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad
Aastad: 1473 1474 1475 1476 1477 - 1478 - 1479 1480 1481 1482 1483


Patristika.
Patristika on kirikuisade ajajärk kristlikus teoloogias ja filosoofias.
Patristikaks nimetatakse ka teadust, mis uurib kirikuisade aega, laiemas mõttes varajast kirikut 1. sajandist kuni skolastika alguseni 7.–8. sajandil.
Patristikateadus.
Erinevalt patroloogiast, mis tegeleb kirikuisade õpetustega, mis on katoolse usu seisukohast olulised, on patristika aineks kõik tolleaegsed teoloogilised kirjutised, sealhulgas hereetikute omad.
Patristika kasutab keeleteaduse ja kirjandusteaduse meetodeid, sisaldades omamoodi varakristlikku kirjanduslugu.
Patristika on osa kirikuloost ning töötab käsikäes dogmadelooga.
Patristika areng.
2. ja 3. sajandi apologeedid, näiteks Justinus Usukannataja ja Tertullianus, kirjeldasid kristlust antiikfilosoofia vahenditega, kasutades Platoni, Philoni, stoitsismi ja uusplatonismi mõistestikku, et kristlust domineerivale kultuurile arusaadavamaks teha.
Kirikuisad vaidlesid kristlike õpetustega, mis ei olnud vastavuses kiriku konsensusega, ning sõnastasid kristliku õpetuse täpsemalt, et seda konsensust teiste õpetuste suhtes piiritleda. Irenaeus vaidles 2. sajandil gnostitsismiga, Athanasios Aleksandriast ja Basileios Kaisareast 4. sajandil arianismiga, Augustinus 5. sajandil pelagianismi ja donatismiga.
Nendest vaidlustest kujunesid 1.–4. sajandil välja usutunnistused ja kristliku õpetuse alused. Neist omakorda arendati 4.–8. sajandil välja kristlik dogmaatika, mis on tänini kõikide suurte kristlike konfessioonide dogmaatiliseks aluseks.
Kirikuisad viitasid argumenteerimisel peamiselt Piiblile, nii Vanale kui ka Uuele Testamendile. Kiriku õpetuse olemuslikuks aluseks pidasid nad Pühakirja, nii nagu apostlite traditsioon seda tõlgitses. Kujunesid erinevad hermeneutikad, seahulgas Aleksandria allegooriline tõlgitsus, mida esindas Origenes, ja Antiookia sõnasõnaline ja grammatiline tõlgitsus, mida esindas Johannes Kuldsuu. Paljudelt kirikuisadelt on säilinud ulatuslikud Piibli-tõlgitsused.
Filosoofia.
Paljud varased kristlikud teoloogid olid ühtlasi filosoofid.


Maavald.
Maavald on Eesti ajalooline maakeelne nimi, mis hääbus laiemast kasutusest 19. sajandil, asendudes alamsaksa laenuga "Eesti".
Sõna "maa" tähendab selles seoses eelõige kohalikku, maarahvale kuuluvat. Sarnaselt tähendavad maarahva või kohalikke asju: maalinn, maatõug, maausk, maakeel jpm. Maavald on siis maarahva vald ehk maarahva maa. Mõningate uurijate seisukohtade kohaselt hõlmab Maavald suuremat maa-ala kui Eesti, st sinna loetakse tihti kuuluvaks ka seto ja vadja maarahva maad.
Sõnad "Maavald", "maakeel" ja "maarahvas" olid kuni 19. sajandini üldiselt kasutusel. Näiteks Tallinnas ilmus 1856-1889 Eestimaa kubermanguvalitsuse ajaleht Ma-walla Kulutaja (Maa Walla Kuulutaja; tänapäevasesse keelde tõlgituna "Eesti Kuulutaja"), mis sisaldas ametlikke teadaandeid, määrusi jms.
Tänapäeval kasutavad seda nime taara- ja maausulised.
Nime on kasutanud Ain Kaalep artiklikogu "Maavallast ja maailmakirjandusest" (1984) pealkirjas ning Priidu Beier luulekogu "Maavalla keiser ehk Kurb klounaad" (2000) pealkirjas.
Lisaks Maavallale on maarahva asuala nimena kasutatud ka selliseid maakeelseid nimesid nagu: Maa, Maamaa ja Maapoole. Sõna "Maapoole" on pärit Vaivarast või Ingerist, sõnaga Narva jõe lähedalt, tähendades seda maad, kus maakeelt räägitakse ja maarahvas elab.
, milles ta maarahva, maakeele ja ka Maavalla nime propageeris, on võrgus olemas. Suulises pärimuses väidetakse, et Maavalla nimi on leitud ka Oskar Kallase ühe Läti keelesaare ekspeditsiooni materjalide raamatust (keelesaari eesti filoloogide käsitluses on kolm: Leivu (Lei), Lutsi (Lut) ja Kraasna (Kra), viidatakse nagu eesti kihelkondi; Kraasna oli Pihkvamaal), kas (Helsingi, Soome Kirjanduse Selts 1894) või siis. Riho Grünthal oma raamatus räägib teiste läänemeresoome etnonüümide seas ka "maa-" tüvest.
Maamaa kohta: "Andrus Saareste on näiteks Leivu väljarändajatelt oma mõistelises sõnaraamatus kirja pannud alljärgneva Eesti kohta käiva mõttearenduse: "Ta sõitis Lätimaa läbi ja läks Maamaa peale" (2. köide, 272. veerg)."
on võrgus ja teatab meile järgmist: "maarahvas" koos näidetega on esitatud artiklis, samuti kui "maainimesed", "maalased", "maamehed", "maapoole rahvas".
Vaata ka.
Maavald on ka maal asuv vald.


1600.
1600. aasta (MDC) oli 16. sajandi 100. aasta.


Schickid.
Schickid olid Lääne-Euroopa subkultuur (ka sõdadevahelises Eesti Vabariigis), mille nimetus räägib enda eest. Nende nimetus on muutunud näiteks saksa, eesti (šikk) ja vene keeles (šikarnõi) üldnimeks.


1630.
1630. aasta (MDCXXX) oli 17. sajandi 30. aasta.


1631.
1631. aasta (MDCXXXI) oli 17. sajandi 31. aasta.


1633.
1633. aasta (MDCXXXIII) oli 17. sajandi 33. aasta.


1634.
1634. aasta (MDCXXXIV) oli 17. sajandi 34. aasta.


Mandžukuo.
Mandžukuo (hiina 满洲国 (lihtsustatud), 滿洲國 (traditsiooniline) "Mǎnzhōuguó" 'Mandžu Riik') oli Jaapanist sõltuv marionettriik Mandžuurias ja Sise-Mongoolia idaosas.
Mandžukuo iseseisvus kuulutati välja Jaapani toetusel 1932.
Rahvasteliit keeldus Mandžukuod tunnustamast ning seetõttu astus Jaapan 1933. aastal sellest organisatsioonist välja.
Mandžukuo koosnes Mandžuuriast (hiina "Dongbei") ja endisest Hiina Jeholi maakonnast.
Mandžukuo hõlmas umbes 1 300 000 km², seal elas 34 200 000 inimest, peamiselt hiinlased, ka korealased, mandžud, jaapanlased (umbes 870 000) jt. Mandžukuo valitsejaks sai viimane Qingi ehk Mandžu dünastia keiser Pu Yi.
Pealinn Changchun. Suuremaid linnu: Harbin, Shenyang (Mukden). Rahaühik: jüan.
Mandžukuol oli punakaskollane lipp, mille ülemine vasakpoolne neljandik oli jagatud horisontaalselt neljaks värviks: punane, sinine, valge ja must.
Tänapäeval pooldab osa mandžusid Mandžuuria vabanemist Hiina võimu alt.


1636.
1636. aasta (MDCXXXVI) oli 17. sajandi 36. aasta.


1637.
1637. aasta (MDCXXXVII) oli 17. sajandi 37. aasta.


1639.
1639. aasta (MDCXXXIX) oli 17. sajandi 39. aasta.


Danzigi vabalinn.
Danzigi vabalinn oli riik, mis eksisteeris aastatel 1807–1813 ja aastatel 1920–1939.
Mõlemal korral hõlmas ta Wisła suudmes asuva Gdański linna (saksa keeles "Danzig") ja selle lähialad, kokku 1966 km².
Napoleoni-aegne Danzigi vabalinn.
Danzigi Vabalinn (prantsuse "Ville Libre de Dantzig") oli iseseisev riik, mille rajas Napoleon I Napoleoni sõdade ajal, ja mis kestis 9. septembrist 1807 22. jaanuarini 1813.
Pärast Viini Kongressi (1815) annekteeris Danzigi Preisi Kuningriik ja tegi Danzigi linna Lääne-Preisimaa distrikti ja provintsi pealinnaks.
Danzigi Vabalinn 1920–1939.
Danzigi Vabalinn (saksa "Freie Stadt Danzig"; poola "Wolne Miasto Gdańsk") oli umbes 356 000 elanikuga riik, mis loodi Versailles' rahulepingu põhjal 10. jaanuaril 1920 ja mis koos ümbruskonnaga hõlmas 1888 km².
2. septembril 1939 annekteeris Saksamaa Danzigi Vabalinna.
17. juunil 1947 moodustati Hamburgis Danzigi Vabalinna eksiilvalitsus.


1640.
1640. aasta (MDCXL) oli 17. sajandi 40. aasta.


1644.
1644. aasta (MDCXLIV) oli 17. sajandi 44. aasta.


1645.
1645. aasta (MDCXLV) oli 17. sajandi 45. aasta.


1646.
1646. aasta (MDCXLVI) oli 17. sajandi 46. aasta.


1647.
1647. aasta (MDCXLVII) oli 17. sajandi 47. aasta.


1649.
1649. aasta (MDCXLIX) oli 17. sajandi 49. aasta.


1590. aastad.
1590. aastad on ajavahemik 1590. aasta algusest kuni 1599. aasta lõpuni.


1587.
1587. aasta (MDLXXXVII) oli 16. sajandi 87. aasta.


Leedu suurvürstiriik.
"Kui ei ole teisiti öeldud, mõistetakse selles artiklis Leedu all kogu suurvürstiriigi alasid, mitte ainult praeguse Leedu Vabariigi maa-ala."
Leedu suurvürstiriik, ametlikult Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik (leedu keeles "Lietuvos Didžioji Kunigaikštystė", valgevene keeles Вялікае княства Літоўскае, Рускае, Жамойцкае, lühivormid Вялікая Літва, Вялікалітва, poola keeles "Wielkie Księstwo Litewskie", ukraina keeles Велике Князівство Литовське, ladina keeles "Magnus Ducatus Litvania") oli Ida-Euroopas 13. sajandi keskpaigast 16. sajandini eksisteerinud riik. Suurvürstiriik säilis formaalselt Rzeczpospolita (Poola-Leedu) koosseisus kuni likvideerimiseni 18. sajandi lõpus Poola jagamiste käigus.
15. sajandil oli Leedu pindalalt Euroopa suurim riik, kui talle kuulusid kogu tänapäeva Valgevene, valdav osa tänapäeva Leedust ja Ukrainast ning osaliselt ka Poola, Moldova ja Venemaa. Leedulased moodustasid riigis vähemuse, enamuses olid idaslaavlased. Leedu suurvürstiriiki peetakse mitte ainult tänapäeva Leedu, vaid ka Valgevene riigi eelkäijaks.
Leedu moodustamine.
Leedut mainiti ajalooallikais esimest korda 1009 Quedlinburgi kroonikas nimega Litua.
Kiievi-Vene feodaalsel killustumisel eraldusid temast pärast 1021. aastat Polotski vürstiriik, 12. sajandil Smolenski ja Turovi-Pinski vürstiriik, mis hiljem omakorda jagunesid.
Esialgu maksid leedulased Polotskile andamit, aga Kiievi-Vene nõrgenedes hakkas olukord muutuma vastupidiseks. Pöördepunkt oli 1180. aastatel, mil leedulased lakkasid maksmast andamit ja hoopis ise korraldama rüüsteretki Polotski ja Pihkva vürstiriigi vastu, ähvardades isegi Novgorodi. Järelikult pidid leedulased sel ajal hakkama paremini organiseeruma ja omavahel tihedat koostööd tegema.
12. sajandi lõpust on teada umbes 700 maalinna. Feodaalsuhted muutusid valitsevaiks 13. sajandil. 13. sajandi algusest on teada 8 maakonda (Ceklis, Dainava, Deltuva, Karšuva, Lietuva, Medininkai, Nalšia ja Upyte), mille eesotsas olid vürstid. Aastal 1219 on nimetatud 22 vürsti.
Põhjala ristisõdade tulemusena jäi Leedu ainukeseks paganlikuks riigiks Läänemere ääres, mis jäi vallutamata ja ristiusustamata.
Leedu tekkimist kiirendas Saksa ordu agressiooni ähvardus. Aukštaitija vürst Mindaugas (Leedu kuningas 1253–1263, teistel andmetel 1254–1258) ühendas 1230. aastail Aukštaitija, Žemaitija ja teisi maid ning osa jatvingide ja kurelaste alu. Ta ühendas sajandi keskpaiku maa-ala, mida on nimetatud Must-Veneks. Edu saavutati ka võitluses saksa ordurüütlitega Saule (1236) ja Durbe lahingus (1260). Pärast Mindaugase tapmist 1263 jagunes Leedu vürstiriikideks, Leedu suurvürsti võim säilis ainult nimeliselt.
Suurvürstid Traidenis (1270–1282), Vytenis (1293–1316) ja Gediminas (1316–1341) taastasid ühtse riigi. Gediminas tugevdas päriliku suurvürsti võimu. Leedu lõi 13. ja 14. sajandil korduvalt tagasi tatarlaste rünnakuid. 14. sajandi I poolel ühendati Leeduga Valge-Vene.
Gediminase ajal muutus Leedu suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni). 1320. aastate algul lõi Gediminas Kiievi-Vene riiki Irpeni lahingus, misjärel vallutas Kiievi ja pagendas viimase Rjurikute dünastiast Kiievi suurvürsti. Gediminas lõi riigile ka alalise pealinna, milleks 1321 sai Vilnius, aga juba 1323 Trakai. 1362 lõi Leedu otsustavalt Kuldhordi Siniste Vete lahingus, misjärel Kuldhord lakkas endast Leedule ohtu kujutamast.
16. sajandil hakati rääkima, justkui oleks Leedu esimene pealinn olnud Novogorodok. Varasematest sajanditest pole selle kohta siiski mingeid andmeid. Leedu koosseisu sattus Novogorodok 13. sajandi keskel, kui Mindaugas selle vallutas.
Leedu ja Poola unioon.
Alistanud preislaste maa Preisimaa, sooritas Saksa ordu 1340–1410 sadakond sõjaretke Leetu. Võitluseks ordu vastu sõlmisid paganast suurvürst Jogaila (1377–1392) ja katoliku usku Poola kuninganna Jadwiga 1385 Krevo uniooni. Need riigid moodustasid ühise monarhi kaudu Leedu ja Poola personaaluniooni. 1387. aastal ristiusustas Jogaila Aukštaitija ja Žemaitija.
Suurvürstid Algirdas (1345–1377), Kęstutis (1381–1382) ja Vytautas (1392–1430) laiendasid riiki Valge-Vene, Puna-Vene ja vene vürstiriikide arvel. 1392. aastal taastas Vytautas uniooni raames Leedu iseseisvuse. 1410. aastal purustasid Poola, Leedu ja ida-slaavlaste väed Grünwaldi lahingus saksa orduväed ja vabastasid Žemaitija, mis kuulus 1398–1410 ordule.
Käsitöö ja kaubanduse arenedes kasvas linnade majanduslik tähtsus, suuremad neist said Magdeburgi õiguse alusel omavalitsuse (Brest 1390, Polotsk 1498, Minsk 1499). 16. sajandi keskpaigaks said 13 Žemaitija ja Aukštaitija asulat linnaks (Klaipėda 1253, Vilnius 1387, Kaunas 1408).
1561. aastal alistus Liivi ordu Poola kuningale ja Leedu suurvürstile Zygmunt II Augustile, sellega kaasnes Leedu sekkumine Liivi sõtta.
16. sajandil arenesid feodaalsuhted: II Leedu statuut 1566 võrdsustas benefiitsid ja alloodid. 1447–1492 ja 1501–1569 olid Leedu ja Poola personaalunioonis. Lublini uniooniga (1569) liitusid Leedu ja Poola üheks riigiks Rzeczpospolitaks, kus võim kuulus Poola-Leedu ühisele seimile, kuid Leedu säilitas esialgu omaette haldus- ja kohtuorganid, sõjaväe ning riigikassa.
1561–1569 hõlmas Leedu ka Liivimaa hertsogkonna (Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti).
Alates Lublini unioonist 1569 oli Leedu Rzeczpospolita osa. Suurvürstiriigil oli liitriigis oma seadusandlus, omaette seim, sõjavägi ja riigikassa. Liitriigi kuningas valiti Poola ja Leedu ühisel seimil, mille moodustasid Leedu ja Poola aadlikud (šlahta).
Poola kolmanda jagamisega 1795 läks Leedu Venemaa koosseisu ja Leedu suurvürsti tiitel sai üheks Vene keisri tiitlitest.
Demograafia.
1260. aastal hõlmas suurvürstiriik enam-vähem tänapäeva Leedu maa-ala. Sel elas 0,4 miljonit inimest, kellest kaks kolmandikku olid leedulased. Sedamööda, kuidas vallutati järjest uusi slaavlastega asustatud alasid, leedulaste osakaal vähenes järjest. 1340. aastal oli neid umbes 30%. Suurima ulatuse ajal oli Leedu pindala 800–930 tuhat km², kellest leedulasi oli 10–14%.
1493. aastal elas Leedus ja Poolas ühtekokku hinnanguliselt 7,5 miljonit inimest, kelles laias laastus pooled ehk 3,75 miljonit olid idaslaavlased (valgevenelaste ja ukrainlaste eellased), 3,5 miljonit poolakad ja kõigest 0,5 miljonit leedulased.
17. sajandil Leedu vähenes. Hinnanguliselt elas Leedus 1770. aasta paiku 4,84 miljonit inimest, kellest 1,39 miljonit ehk 29% olid leedulased. Leedu pindala oli sel ajal 320 tuhat km².
Keeled.
13. sajandil oli Leedu asustatud põhiliselt leedulastega, aga leedu keel ei olnud kuni 16. sajandini kirjakeel. Idaslaavlastega asustatud aladel kasutasid nii ülem- kui alamkiht vanavalgevene keelt, mis veel polnud lahknenud ukraina ja valgevene keeleks. Leedulased, kes asusid elama riigi slaavlastega asustatud ossa, võtsid paari põlvkonna jooksul üle nende keele ja kultuuri.
Vanavalgevene keel oli kirjakeel juba enne Leedu võimu alla sattumist. Kirjakeelt nimetatakse kirikuslaavi keeleks. See, kui palju seda kasutati, sõltus ajast ja kohast. Esialgu pandi seadusi kirja peamiselt ladina ja saksa keeles, aga hiljem tõrjus kirikuslaavi keel nad sellelt positsioonilt välja.
16. sajandil algas Leedu poloniseerimine ehk poolapärastamine, leedu ja kirikuslaavi keele asemel hakati keskvalitsuse survel leedu ja kirikuslaavi keele asemel kasutama poola keelt, mis sai 1697 Rzeczpospolita ametlikuks asjaajamise keeleks.
Kolm põhiliselt leedulastega asustatud vojevoodkonda, nimelt Vilniuse, Trakai ja Žemaitija vojevoodkond, jäid peaaegu täielikult leedukeelseteks nii alam- kui ülemkihi seas. Trakai vojevoodkonna lõunaosas ja Vilniuse vojevoodkonna kaguosas elas ka idaslaavlaste kogukondi.
Vilnius hakkas kujunema paljurahvuseliseks linnaks. Riigi lõpuperioodil räägiti seal lisaks leedu, poola ja valgevene keelele veel jidišit ning saksa, tatari ja karaiimi keelt.


Septuaginta.
Septuaginta (ladina keeles 'seitsekümmend') on heebreakeelse Vana Testamendi vanim teadaolev täielik tõlge kreeka keelde. Selle sümbol on LXX.
Traditsiooni järgi tõlgiti Septuaginta Aleksandrias Ptolemaios II Philadelphose ajal (285–247 eKr). Väidetavalt oli tõlkijaid 70 või 72, mis ongi andnud tõlkele nime. Legendi andmeil töötas iga tõlkija suletud ruumis, isoleeritult kõigist teistest, kuid kui nad kõik olid valmis saanud ja tekste võrdlema asuti, olid need viimse kui kirjamärgini samad (millest järeldatakse tõlkijate jumalikku inspiratsiooni).
Lisaks juutidele oli Septuaginta laialt käibel ka varakristlaste seas. Uues Testamendiski tsiteeritud kirjakohad Vanast Testamendist toetuvad enamasti Septuagintale. Septuaginta oli ühtlasi Pentateuhi (Toora) esimene tõlge; selle raamatute järjekord ühtib Tanahiga kuni Teise Kuningate raamatuni.


Kaksikmurdumine.
Islandi paole on omane tugev kaksikmurdumine.
Kaksikmurdumine on valguskiire murdumise käigus kaheks erineva kiirusega liikuvaks osaks jaotumine.
Kaksikmurdumine esineb siis, kui valgus läbib anisotroopset kristalli. Erandina ei toimu kaksikmurdumist siis, kui valgus tungib anisotroopsesse kristalli selle optilise peatelje ehk isotroopsuskoridori sihis. Isotroopsete ainete ja kuubilise süngooniaga kristallide läbimisel valgus küll murdub (kui kristalli ja seda ümbritseva keskkonna murdumisnäitaja on erinev), kuid ei jagune kaheks.
Tugev kaksikmurdumine on kaltsiidil, kahe kiire vaheline nurk on 6°16'. Hästi on see jälgitav näiteks läbi Islandi pao (hästi läbipaistev kaltsiit) kristalli kahestunud teksti või kujundeid vaadeldes. Enamiku teiste anisotroopsete kristallide kaksikmurdumisel tekkiv nurk kahe kiire vahel on alla 1°.
Kaksikmurdumise arvuline väärtus näitab valguse kiirema ja aeglasema komponendi murdumisnäitajate erinevust. Näiteks kvartsi kristallis on hariliku (nω) ja ebahariliku laine (nε) murdumisnäitajad vastavalt 1,544 ja 1,553 ning kaksikmurdumine seega 1,553–1,544 ehk umbes 0,009. Kaksikmurdumise väärtus esitatakse peaaegu alati positiivse arvuna ehk suuremast arvust lahutatakse väiksem. Sõltuvalt sellest, kas suurem murdumisnäitaja on harilikul või ebaharilikul lainel, on mineraal optiliselt negatiivne või positiivne. Seega on kvarts optiliselt positiivne ehk hariliku laine levikukiirus temas on suurem (murdumisnäitaja on väiksem). Alternatiivne ja tõenäoliselt lihtsamini meeldejääv võimalus optilise märgi määramiseks on lahutada alati hariliku laine murdumisnäitaja ebahariliku laine murdumisnäitajast (nε–nω). Vastavalt sellele, kas tulemuseks on positiivne või negatiivne arv, on ka vastav mineraal optiliselt positiivne või negatiivne.


Trofim Lõssenko.
Trofim Denissovitš Lõssenko (29. september 1898 Poltava kubermang, Karlovka – 20. november 1976 Moskva) oli ukraina päritolu nõukogude põllumajandusteadlane ja bioloog, lõssenkismi rajaja.
Lõssenko sai 1934 Ukraina NSV Teaduste Akadeemia ja 1939 NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemikuks. NLKP-sse ta ei kuulunud. Aastal 1935 sai ta Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia akadeemikuks. Aastatel 1938–1956 ja 1961–1962 oli ta selle akadeemia president.
Olles ideoloogiline liider bioloogias ja põllumajandusteaduses, vastandas ta enese toetatava Ivan Mitšurini vaadetele toetuva mitšuurinliku bioloogia "reaktsioonilisele idealistlikule" "veismannismile-mendelismile-morganismile", mida esindasid August Weismann, Gregor Mendel ja Thomas Hunt Morgan.
Agronoomina pakkus Lõssenko välja ja propageeris uusi agrotehnilisi võtteid: jaroviseerimise ehk taimede harjutamise külmaga, puuvillapõõsaste kärpimise ning suvise ja ruutpesiti kartulipaneku.
Suuremat osa tema leiutatud meetodeid kritiseerisid Pjotr Konstantinov, Aleksandr Ljubištšev, Pjotr Lissitsõn jt veel enne nende laialdast juurutamist nõukogude põllumajandusse. Näidates Lõssenko teooria ja metoodika üldisi puudujääke, süüdistasid tema teaduslikud oponendid teda irdumises ülemaailmsest teadusest ja põllumajanduslikust praktikast.
Lõssenko pooldas Olga Lepešinskaja teooriat rakkude moodustumise kohta struktuuritust "elusainest", mis hiljem tunnistati ebateaduslikuks.
Lõssenkoga seostatakse kampaaniat, millega kiusati taga geneetikuid, samuti tema oponente, kes ei tunnustanud mitšuurinlikku bioloogiat.
Lõssenko pälvis 8 Lenini ordenit, 3 Stalini preemiat (1941, 1943 ja 1949) ning Tööpunalipu ordeni. Ta oli sotsialistliku töö kangelane.
Pärast Nikita Hruštšovi tagandamist NSV Liidu juhi kohalt 1965 vabastati ka Lõssenko NSV Liidu Teaduste Akadeemia Geneetika Instituudi direktori kohalt. Alates 1966. aastast kuni surmani töötas ta NSV Liidu Teaduste Akadeemia teadusliku uurimise katsebaasi "Gorki Leninskije" laborijuhatajana.


Must-Vene.
Must-Vene (ka "Must-Ruteenia"; valgevene "Чорная Русь") on nimetus ajaloolisele piirkonnale praeguse Valgevene territooriumil Niomani (Nemunase) ülemjooksul keskusega Navahrudakis (vanem nimekuju Novaharodak).
Muud olulised linnad: Słonim, Vaŭkavysk, Niasviž.
Kuni 1239. aastani kuulus Hrodna vürstiriigile. Aastatel 1239–1441 eksisteeris siin omaette Navahradaki vürstiriik, mis seejärel sai jälle osaks Hrodna vürstiriigist.
Kus asub Must-Vene?
Nimi "Must-Vene" kinnistus praeguse Valgevene loodealadele alles alates 18. sajandist. See on piirkond, mis kuulus Leedu Suurvürstiriigi koosseisu juba 13. sajandi keskpaigast, st varem kui ülejäänud Valgevene piirkonnad.
Ajalooliselt sellise nimega piirkonda ei eksisteerinud. Seega oleks õigem piirkonna ajaloolise nimena kasutada nime "Leedu" ("Літва"; mitte tänapäevases tähenduses!) või "Niomanimaa" ("Панямоньне").
Nimi "Must-Vene" tekkis lääneeuroopa kirjandusallikais ning ta polnud 14.-17. sajandi jooksul kindlalt lokaliseeritud. Nime teket seostatakse omalaadse vastukaalu vajadusega "Valge-Venele". Et viimane oli olemas, siis pidi "tekkima" ka "Must-Vene".
Vene maid jagati "Ülem-Veneks" (slaavi-soomeugri maad keskusega varjaagide Novgorodis) ja "Alam-Veneks" (slaavlaste alad Dnepri keskjooksul keskusega Kiievis). Neist Venedest esimest on nimetatud 'valgeks' ja teist 'mustaks'. Aastal 1668 kirjutas ajaloolane Georg Horn, et Vene jaguneb "Mustaks" ja "Valgeks". Esimese keskuseks oli Kiievi vürstiriik ja teise keskuseks Vladimiri vürstiriik.
Must-Venet on paigutatud Oka paremkaldale, Pihkvast itta, Tšernigivi lähistele ja Lviv ümbrusse. Veel 17. sajandi keskel nimetavad Poola (!) allikad "Must-Venena" Moskva riiki.


Rabakivi.
Rabakivi ehk rabakivigraniit on A-tüüpi graniit, mida iseloomustab rabakivistruktuuri esinemine (vähemalt suuremates batoliitides).
Rabakivide tüüpala ehk nn "locus classicus", kus neid esmakordselt teaduslikult kirjeldati, on Kagu-Soome, kus paljandub Viiburi rabakiviplutoon. Rabakivid ei ole siiski ainult Soomele omane nähtus. Neid esineb USA-s, Brasiilias, Antarktises, Austraalias, Hiinas, Venemaal, Sudaanis jne ehk kõigil mandreil. Ka Eesti aluskorras on mitmeid rabakiviintrusioone (Neeme, Riia, Ereda, Märjamaa, Naissaare ja Taebla intrusioonid).
Rabakivi (soome "rapakivi") nimetus tuleneb kivimi rabedusest ja tavalise graniidiga võrreldes suhteliselt kergest murendatavusest.
Tüüpiline Viiburi plutooni rabakivi sisaldab roosakaid ortoklassi ovoide, mis on ümbritsetud plagioklassist äärisega. Sellist rabakivi nimetatakse ka viiburgiidiks. Kõik rabakivid sellist struktuuri ei oma, kuid definitsiooni järgselt peaksid vähemalt suuremad rabakiviintrusioonid sellise struktuuriga kivimeid sisaldama.
Termini "rabakivi" tõi geoloogilisse kirjandusse soome geoloog Jakob J. Sederholm.
Rabakivi erimit, mis sisaldab ortoklassi ovoide, mis ei ole ümbritsetud plagioklassist äärisega, nimetatakse piiterliidiks (Piiterlahti järgi).
Peale aluskorras paiknevate rabakiviintrusioonide leidub rabakive Eestis veel rändkividena. Rabakivi ongi Eesti rändrahnude seas levinuimaks kivimtüübiks.
Läänemere rabakiviformatsioon.
Murenenud rabakivi. Kivimi nimetus tulenebki tavalise graniidiga võrreldes suhteliselt kergest murendatavusest.
Läänemere ümbruse rabakiviintrusioonid on tekkinud 1,47...1,67 miljardit aastat tagasi ehk Proterosoikumis. Tekkelt on nad anorogeensed (A-tüüpi) graniidid ehk ei ole seotud mäetekkeprotsessidega, vaid pigem riftistumise ja maakoores valitsenud venituspingetega. Läänemere ümbruse rabakiviintrusioone ja nendega seotud samaaegselt tekkinud kivimeid nimetatakse rabakivi- või rabakivi-anortosiitseks formatsiooniks. Peale rabakivide sisaldab see formatsioon veel aluselisi kivimeid – gabrot, basalti, anortosiiti jms. Rabakiviintrusioonide ehk vedelate magmakehade aeglane ülespoole liikumine tekitas maakoores venituspingeid, mille tagajärjel moodustusid rebendlõhed, kuhu tungis basaltne magma, mis daikidena tardus. Näiteks Häme daikiparv Soomes, mis on seotud Ahvenisto plutooniga. Et rabakiviformatsioon koosneb peamiselt kahest erinevast magmatüübist – happelisest ja aluselisest (keskmise koostisega kivimid on harvad), siis nimetatakse vastavat formatsiooni bimodaalseks. Valdavalt on teada süvakivimeid või soonkivimeid. Rabakiviformatsiooni vulkaanilised kivimeid esinevad näiteks Suursaarel ning Undva aluskorras.


Punkfilmide loend.
"Siin on loetletud filme ja seriaale, mille teemaks on punkliikumine või mis on oma suunitluselt lähedased punkliikumisele.


Ptigmatiit.
Ptigmatiit (kreeka sõnast "ptigma" 'kurd') on migmatiidi kurrutatud erim.
Ptigmatiit koosneb leukokraatsest ehk heledast graniitse koostisega usjalt vonklevaist soontest, mis on ümbritsetud melanokraatsest ehk tumedamast moondekivimist. Heledaid graniitseid sooni nimetatakse leukosoomideks, tumedamat osa tuntakse melanosoomina.
Ptigmatiidid on tekkinud sügaval maapõues kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes. Heledamad sooned on tekkinud tõenäoliselt magma aeglasel tardumisel ja kivimite kurrutusel pärast selle sissetungi moondekivimitesse. Sooned võisid tekkida ka ilma magma sissetungita ehk kivimi osalise ülessulamise käigus.
Ptigmatiite leidub Eestis rändkividena ja aluskorras.


Seiklusjutte maalt ja merelt.
Sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" raamatuid
"Seiklusjutte maalt ja merelt" on Eesti Riikliku Kirjastuse aastatel 1955–1962 avaldatud seiklus- ja fantastikaromaanide sari nooremale ja keskmisele koolieale.
Aastatel 1955–1962 ilmus sarjas kokku 55 välisautorite teost. Paljud ilmunud raamatutest olid eestikeelsed esmatrükid ning on hiljem korduvalt taasavaldatud. Raamatud trükiti peamiselt trükikojas "Ühiselu", mõned teosed ka trükikodades "Kommunist" (6 teost), "Punane Täht" (2 teost) ning Hans Heidemanni nimelises trükikojas Tartus (1 teos).
Trükiarvud olid üsna suured, harilikult 30 000–40 000. Väikseimate trükiarvudega on raamatud "Oikumeeni äärel" (15 000), "Saladuslik saar", "Maadeuurija ning meresõitja kaptenleitnant Golovnini elu ja ebatavalised seiklused", "Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused" (20 000) ning "Sannikovi maa" (25 000).
2004. aastal alustas Eesti Ekspressi Kirjastus sarja raamatute originaalkujundusega kordustrükkide avaldamist.
Mõjutused.
1996. aastal avaldati romaanisarja kujundust matkides Tõnu Trubetsky raamat "Mina ja George".
Tallinnas aadressil Tartu maantee 44 asub pubi nimega Seiklusjutte Maalt ja Merelt.


Sint Maarten.
Sint Maarteni asukoht Harenkarspeli vallas.
Sint Maarten on küla Hollandis Põhja-Hollandi provintsis Harenkarspeli vallas.
2001 oli Sint Maartenis 796 elanikku. Hoonestatud ala oli 0,20 km² ja see hõlmas 315 ehitist. Statistilise ala "Sint Maarten", mis hõlmab ka küla perifeersed osad ja ümbritseva maapiirkonna, elanike arv on umbes 940.


Saint-Martin.
Saint-Martini territoriaalühendus (prantsuse keeles: "Collectivité de Saint-Martin") on Prantsusmaa meretagune territoriaalühendus, mis asub Saint-Martini saare põhjaosas. Saare lõunapool kuulub Madalmaade Kuningriigile.
Haldus.
Prantsusmaa ja Holland sõlmisid kokkuleppe jagada omavahel saar 11. novembril 1648.
2003. aastal eraldus Saint-Martin Guadeloupe'ist, moodustades eraldi Prantsusmaa territoriaalühenduse. Prantsusmaa parlament kinnitas selle 2007. aastal.
Saint-Martin kuulub Euroopa Liitu ja on selle läänepoolseim ala.


Juulirevolutsioon.
a>' Juulirevolutsioonile pühendatud maal "Vabadus juhib inimesi" ("La Liberté guidant le peuple")
Juulirevolutsioon ehk 1830. aasta Prantsuse revolutsioon oli keskklassi ülestõus kuningas Charles X vastu, kukutas Bourboni dünastia ning asendas selle Orleansi hertsogi Louis-Philippe'iga.
Revolutsiooni ajendiks olid kuninga poolt 25. juulil 1830. aastal välja antud juuliordonnantsid, millega saadeti laiali Saadikutekoda, kitsendati valimisõigust ning ajakirjandusvabadust.
27. juulil algas Pariisis tööliste, käsitööliste ja üliõpilaste ülestõus, mis lõppes 29. juulil võiduga. Võimule tuli ajutine valitsus eesotsas J. Laffitte´i ja M.J. de La Fayette´ga. Charles X loobus 2. augustil troonist ja Orleansi hertsog Louis-Philippe kuulutati 31. juulil asevalitsejaks ja 7. augustil kuningaks.
9. augustil kehtestati uus, 1814. aasta omast liberaalsem põhiseadus. Algas juulimonarhia.
Juulirevolutsioon inspireeris Eugène Delacroix'd looma tuntud maali "Vabadus viib rahva barrikaadidele" (teise nimega "Vabariik barrikaadidel").


Kommuun.
1. Keskajal Lääne-Euroopas omavalitsusega linna- või külakogukond. Itaalia, Prantsusmaa ja Madalmaade linnades tekkisid kommuunid 11.-12. sajandil võitluses linnaisandate (senjööride) ülemvõimu vastu. Kommuunid valisid endale magistraadi, linnaisanda esindaja säilitas mõnel pool kohtuvõimu. 12.-13. sajandil tekkisid kommuunid ka Itaalia ja Prantsusmaa külades, kuid külakommuunid ei saavutanud sellist sõltumatust nagu linnades. Keskvõimu tugevnedes 13.-14. sajandil sattus ka enamik linnakommuune sõltuvusse riigivalitsejatest. Ainult mõned tugevamad linnad nagu Veneetsia, Genova ja Firenze kujunesid iseseisvateks linnvabariikideks.
2. Prantsuse revolutsiooni ajal Pariisi ja teiste Prantsusmaa linnade omavalitsus.
Praegusel ajal on kommuun ehk vald Prantsusmaal, Belgias, Rootsis ja mõnedes teistes riikides kohaliku omavalitsuse vähim territoriaalne üksus.
Pariisi Kommuun.
Tööliste poolt moodustatud Pariisi ja selle ümbruskonna revolutsiooniline valitsus 18. märtsist kuni 28. maini 1871, Prantsuse-Preisi sõja lõpul..
Põllumajanduslik kommuun.
Põllumajanduslik ühismajand, kus on ühistatud kõik tootmisvahendid, inventar, loomad jne. Liikmeil ei ole oma isiklikku abimajandit, nende tarbed rahuldab ühismajand.


Sint-Eustatius.
Sint-Eustatius on saar Kariibi meres, Väikeste-Antillide saarestiku põhja osas. Saar oli 2010. aastani osa Hollandi Antillidest. Laiemalt kasutatakse St. Eustatius nimevormi ja mitteametlikus kõne pruugis kutsutakse saart Statia [s'tašia] nimega.
Saare pindala on 21 km² ja elanikke 2900 (2010).
Saarel on alates 1. jaanuarist 2011 käibel USA dollar.
Läheduses paiknevaid saari: St. Kitts, Saba, Saint-Martini saar, Saint-Barthélemy.
Saare reljeef on sadula kujuline. Ühelt poolt kustunud vulkaan The Quill (kõrgeim tipp, Mazinga 602 meetrit), kagus ja madalamad paarismäed Signal Hill ja Boven ("jäänused" kunagisest vulkaanist) loodes. Nende vahel on tasandik kus elab enamik saare elanikest. Suurem osa neist elab saare ainukeses linnas, Oranjestadis


Meieisapalve.
Meieisapalve, Meie Isa palve ehk meieisa on kristluses üks tuntumaid palveid. Katoliku kirikus loetakse seda ladinakeelsena, millest on tulnud ka eestikeelne sõna "paternoster". Eesti vanemas kirjakeeles kasutati nime Issameie.
Uue Testamendi järgi andis selle palve Jeesus Kristus vastuseks oma õpilaste (apostlite) küsimusele, kuidas tuleb palvetada.
Palve tekst leidub Matteuse evangeeliumis (6:9–13), kus see on osa mäejutlusest. Analoogia Luuka evangeeliumis 11:2–4.
Kreekakeelne tekst (Matteuse evangeeliumis).
Pater hêmôn ho en tois ouranois; hagiasthêtô to onoma sou; elthetô hê basileia sou; genêthêtô to thelêma sou, hôs en ouranô, kai epi tês gês. ton arton hêmôn ton epiousion dos hêmin sêmeron; kai afes hêmin ta ofeilêmata hêmôn, hôs kai hêmeis afêkamen tois ofeiletais hêmôn; kai mê eisenenkês hêmas eis peirasmon, alla rhysai hêmas apo tou ponerou. (hoti sou estin hê basileia kai hê dynamis kai hê doxa eis tous aiônas;) amên.
Ladinakeelne tekst.
Pater noster, qui es in caelis, sanctificetur nomen tuum: adveniat regnum tuum: fiat voluntas tua, sicut in caelo, et in terra. Panem nostrum quotidianum da nobis hodie: et dimitte nobis debita nostra, sicut et nos dimittimus debitoribus nostris. Et ne nos inducas in tentationem: sed libera nos a malo. Amen.
Palve koosseis.
Ülistust (doksoloogiat) "Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti." palve algvariandis arvatavasti ei olnud, vaid see lisati evangeeliumidesse põhjusel, et see oli juba kasutusel liturgias. Õigeusu kirikus loeb selle osa preester, muidu jäetakse see ära. Õigeusu kirikus lisatakse sõna "sinu" järele "Isa ja Poja ja Püha Vaimu".
Kasutamine kristluses.
Meieisapalvet kasutatakse peaaegu kõikide kristlike konfessioonide jumalateenistuses ning paljud kristlased palvetavad seda ka väljaspool jumalateenistust üksinda või koos teistega.
Kas Jeesus palvetas seda palvet?
Enamik kristlikke teolooge väidab, et Jeesus ei oleks seda palvet iialgi ise kasutanud, sest selles palutakse konkreetselt andeks pattude eest (sõna-sõnalt võttes võlgade andeksandmist ehk tühistamist), kuid enamiku kristlike mõttetraditsioonide kohaselt Kristus kunagi pattu ei teinud. Ent on ka arvamus, et Kristus võis niimoodi palvetada, samastades end inimkonnaga ning paludes andeks oma õpilaste pattude eest.
Meieisapalve kui keelenäide.
Traditsiooniks on olnud kasutada keelenäitena eri keelte võrdlemisel meieisapalvet. Põhjuseks on muuhulgas see, et enamik kristlasi ja ka paljud mittekristlased teavad seda peast ning see on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Muusika.
Rahvalike viisistuste seast on populaarsed muuhulgas Albert Hay Malotte'i ja Gotthilf Fischeri omad.


Usutunnistus.
Usutunnistus (ladina keeles "confessio" ("fidei") '(usu)tunnistus') ehk kreedo (ladina sõnast "credo" 'usun') on kokkuvõtlik uskumuste loetelu, mida iga usklik peab antud religioonis uskuma.
Judaism.
Ainujumala põhivormel on š´ma (šema): Viies Moosese raamat (5Ms) 6:4(-9) "Jahve, meie Jumal Jahve, on ainus".
Kristlus.
Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse. Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud, Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa. Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast, keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse; kes on rääkinud prohvetite kaudu. Meie usume ühtainust püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu.
Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse. Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva,
istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel, sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.
Islam.
لا إلاه إلا الله ومحمد رسول الله
Ei ole jumalat peale Allahi ja Muḩammad on tema prohvet.


Laskesuusatamine 1984. aasta taliolümpiamängudel.
Laskesuusatamisvõistlused 1984. aasta taliolümpiamängudel toimusid 11. kuni 17. veebruaril Igmanis Veliko Poljes. Need olid viimased olümpiamängud, kus laskesuusatamises osalesid ainult mehed.
10 km.
14. veebruar, 64 võistlejat
20 km.
11. veebruar, 63 võistlejat
4 x 7,5 km.
17. veebruar, 17 meeskonda


Ave Maria.
Ave Maria on kristluses traditsiooniline palve Neitsi Maarja poole.
Tekst ladina keeles.
et benedictus fructus ventris tui Iesus.
ora pro nobis peccatoribus, nunc, et in hora mortis nostrae.
Tekst eesti keeles.
ja õnnistatud on sinu ihu vili Jeesus.
palu meie patuste eest nüüd ja meie surma tunnil.
Muusikalised seaded.
Ave Maria ladinakeelsele tekstile on palju kordi muusikat loodud. Kõige tuntumaid seadeid on Charles Gounod oma aastast 1859, mis lisas Johann Sebastian Bachi esimesele prelüüdile "Hästitempereeritud klaviiri" I osast sõnad ja meloodia. Antonín Dvořáki versioon pärineb aastast 1877. Veel ühe seade kirjutas Giuseppe Verdi oma 1887. aasta ooperile "Othello". 1949. aastal kirjutas seade taani helilooja Hugo Gyldmark.
Vanavene keelsele tekstile "Bogoroditse djevo" (otsetõlkes "Jumalaema neitsi") on loonud muusika näiteks Rahmaninov, Stravinski, Bortnianski ja Pärt.


Ime.
Ime on üleloomulik ja ebaharilik sündmus.
Paljudes religioonides tõlgendatakse imet mõne jumala, pühaku või muu üleloomuliku olendi tegevusena, mis võib kinnitada palvete kuuldavõtmist vms kontakti kõrgemate vaimsete jõududega.
Imedeks nimetatakse kõnekeeles tihtipeale ka nähtusi, mis on vastuolus meie (füüsikalise) maailmapildiga (nt. levitatsioon) või äärmiselt ebatõenäolised, kuid soodsad (nt. loteriivõit).


Turuhhan.
Turuhhan (vene "Турухан") on jõgi Aasias Siberis. Voolab Lääne-Siberi tasandikul, ülemjooksul lõunasse, alamjooksul itta. Suubub vasakult Jenisseisse. Jõe pikkus on 639 km. Oktoobrist maini on jääs. Laevatatav 270 kilomeetrini suudmest.


Suur Liivakõrb.
Suur Liivakõrb (inglise "Great Sandy Desert") on kõrb Austraalias. Piirneb lõunas Gibsoni kõrbega, loodes India ookeaniga ja kirdes Kimberley lavamaaga.


Hawaii saar.
Hawaii (varasem eestikeelne nimi "Havai"; ingl ja havai "Hawaiʻi", inglise kõnekeeles "Big Island") on kagupoolseim ja suurim saar Hawaii saarestikus. Saar kuulub Ameerika Ühendriikidele.
Saare pindala on 10 400 km2, mis moodustab 63% Hawaii osariigi territooriumist. Saare enda pikkus põhjast lõunasse on peaaegu 153 km ning laius läänest itta 128 km. Hawaii rannajoon on 428 kilomeetrit pikk.
Saare idapoolseim punkt on Kumukahi neem. Saare lõunapoolseim punkt Ka Lae on ühtlasi USA lõunapoolseim ning seda kutsutakse seetõttu ka South Pointiks. Põhjas tipneb saar Upolu neemega ja läänes Keahole'i neemega.
Vulkaanid.
Hawaii saar on teistest Hawaii saarestiku saarest noorem. Mägine saar on kujunenud viie kilpvulkaani liitumisel. Neist kirdepoolseim ja vanim Kohala on kustunud. Mauna Kea, Hualālai ja Mauna Loa on uinunud vulkaanid. Viiest vulkaanist noorim Kīlauea on tegevvulkaan.
Enamik saarest koosneb kahe saare keskossa jääva vulkaanihiiglase Mauna Kea ja Mauna Loa laavaväljadest. Mauna Loa laavavool ähvardas veel 1984. aastal saare idarannikult pühkida rohelusse uppuva väikelinna Hilo.
Pinnamood ja jõed.
Suurest kõrgusest hoolimata on saare pinnamood vähe liigestatud ja valdavad on lauged nõlvad. Põhjuseks on see, et vedel basaltlaava voolas mööda laugeid nõlvu alla ja moodustas tardudes laugete nõlvadega kilpvulkaani. Ka on tardunud basalt praguline, mistõttu vihmavesi ei moodusta suurtel aladel jõgesid ega uurista orge, vaid voolab kaljupragudesse. Erandiks on Kohala vulkaani idanõlv, mis on liigestatud orgudega ja ranniku lähedal pankadega. Saare tuntuim kosk on Akaka kosk.
Kona rannik vajub ühe sentimeetri võrra kümne aasta jooksul. Siiani aktiivse vulkaanilise tegevusega Kīlauea vulkaanist voolab pidevalt laavat välja ning sellest tekib maismaad juurde. Hawaii on ainus USA osariikidest, kus tekib territooriumi juurde.
Taimkate.
Hawaiil asub USA ainus ja viimane troopilise madalmaa vihmamets Wao Kele 'O Puna.
Majandus.
Hawaii on ainus USA osariik, kus kasvatatakse kohvi. Maailmakuulsat Kona kohvi kasvatatakse Hualālai edelanõlval.


Lovi.
Lovi (Uku Masingul "lõvi") on šamanistlikes praktikates kasutatav muutunud teadvusseisund. Šamanistliku kirjelduse järgi on loves olija hing kehast lahkunud, mis võimaldab sel liikuda tavaseisundis ligipääsmatute maailmaosade vahel ning suhelda vaimude jts. üleloomulike olenditega. Lovesse langemisel kasutatakse keskendumise abivahenditena tihti aromaatseid ja joovastavaid aineid ja taimi, tantsu ning (tugevarütmilist) muusikat.


1580. aastad.
1580. aastad on ajavahemik 1580. aasta algusest kuni 1589. aasta lõpuni.


Prantsuse revolutsioon.
Prantsuse revolutsioon (prantsuse keeles "Révolution française"; vanemas ja nõukogulikus keelepruugis Suur Prantsuse revolutsioon ja Prantsuse kodanlik revolutsioon) on rida revolutsioonilisi sündmusi Prantsusmaal aastail 1789–1799. Selle käigus kukutati Prantsusmaal kuningavõim ning feodaalkord. Tegemist on maailma tuntuima revolutsiooniga, millest võtsid eeskuju nii 19. sajandi revolutsionäärid kui ka 20. sajandi totalitaarsed režiimid.
Feodaalkord oli laostunud, vastuolud ühelt poolt eesõigustatud vaimulike ning aadlike ja teiselt poolt jõuka kodanluse vahel olid teravad. Kolmas seisus – kodanlus, talupojad ja töölised – moodustas rahvastikust 97%. Ebaõnnestunud sõjad, toretsevalt elav ja ebapopulaarne kuningavõim ning valgustusajastu ideed põhjustasid riigis üha suuremat rahulolematust.
Kriisi põhjused.
Revolutsiooni tekkimise peamisi põhjuseid ja eelduseid võikski leida kolm: esiteks valgustusest tingitud despootia ja riigi juhtimisega halvasti hakkama saava absoluutse monarhia kriitika, mis sai veelgi enam innustust Ameerika iseseisvussõjast, kus teatavasti osalesid ka Prantsuse väed; teiseks sõjaline ebaedu ning sellega kaasnevad kaotused ja kulutused ning kolmandaks majanduskriisi, mis oli tingitud nii iganenud majanduspoliitikast, sõdadest kui ka toretsevast õukonnaelust. Prantsusmaa ja eriti selle eliit elas 18. sajandi teisel poolel kahtlemata üle oma võimete, sest ta polnud enam Euroopa suurvõim, nagu Louis XIV ajal, mil polnud ei kriitikat Jumala armust valitseva absoluutse monarhi kohta ega ka niivõrd suurt nappust sissetulekute osas. Kuid Louis XIV aegsed edukad ajad olid möödas ning järgmised kaks kuningat, Louis XV ja Louis XVI, ei hoolinud kuigivõrd riigivalitsemisest ega suutnud reaalselt sellega ka toime tulla.
Ühe põhjusena, miks revolutsioon radikaliseerus ning valitsev kiht üha ebapopulaarsemaks muutus, võib välja tuua just valitseva kuningapaari saamatust riigi ja enese maine kujundamisel ning nende täielikku ükskõiksust selles suhtes. Kuningas Louis XVI oli lihtsalt valitsemiseks sobimatu, huvitudes vaid puusepatööst ning hobiarhitekti ametist, kuninganna Marie Antoinette'i süüdistati aga priiskamises ning armukeste pidamises. Suurt kahju tõi kuningannale eriti kaelakee afäär, milles ta oli tegelikult süütu, kuid millest jäi mulje, nagu oleks tema raisanud riigi raha ülimalt kalli kaelakee peale ning püüdnud seda siis kinni mätsida.
Majanduskriis ja selle likvideerimise katsed.
Otsesemateks ajenditeks revolutsiooni puhkemisele olid kahtlemata Louis XVI ajal läbi viidud ebaõnnestunud majandusreformid. Esimesena püüdis neid läbi viia füsiokraat Anne Robert Jacques Turgot, kes oli Prantsusmaa rahanduse juht 1774–1776. Tema reformide eesmärkideks olid sisetollide ja väljaveopiirangute kaotamine, üleminek reguleeritud majanduselt vabaturumajandusele (mis praktikas tähendas eestkätt hindade vabakslaskmist), feodaalsete piirangute kaotamist, et motiveerida talupoegi rohkem tootma ning ka aadli ja vaimulike kui peamiste maaomanike maksustamist. Seega tahtis Turgot kehtestada tolle aja kohta moodsat turumajanduslikku süsteemi, mis oli juba võitnud Inglismaal. Kuid tema muudatustele seisid vastu suuraadlikud, kes nägid selles oma võimupositsioonide hävitamist ning "jumalast antud" eesõiguste kitsendamist. Kuninga soosingul suutis Turgot siiski osa oma reformidest läbi suruda, kuid et 1775. aastal oli viljaikaldus ning leiva hind tõusis, siis oli selles mugav süüdistada Turgot'd ning enamik tema reformidest tühistati. Peagi saadeti ta ka erru ning riigi uueks tegelikuks majandusjuhiks sai Šveitsi päritolu pankur Jacques Necker. Temagi püüdis läbi viia reforme, kuid tunduvalt tagasihoidlikumas ulatuses ning pidas ennekõike oluliseks kokkuhoidu. Kui seda ei õnnestunud saavutada, hoidis ta riigi majandust vee peal pikaajaliste laenudega, mida ta tänu oma laialdasele tutvusringkonnale hõlpsalt ka sai. Ent sellega lükkas ta vaid kriisi edasi, kuna riigieelarve jäi endiselt miinustesse.
1781. aastal avaldas ta riigieelarve trükis, lootes, et see paneb valitsevaid ringkondi mõtlema, kuidas olukorda parandada, kuid selle asemel tekitas see skandaali, mille järel Necker sunniti lahkuma. Varsti sai uueks majandusjuhiks Charles Alexandre de Calonne, kes püüdis majandust stimuleerida suurte riigipoolsete kulutuste tegemisega, mis tema lootuse järgi pidid motiveerima tootmist ning seega suurendama ka sissetulekuid. Kuid et kulutuste suurenemine tõstis tunduvalt maksukoormust ning rahvas muutus üha rahulolematumaks, pidi Calonne peagi otsima uusi võimalusi. Selleks otsustas ta viia läbi Turgot' poolt üritatud reformid. Kuid taas põrkuti aadelkonna vastuseisule. 22. veebruaril 1787 kutsuti kokku Notaablite Kogu, kuhu kuulusid riigi silmapaistvaimad ülikud.
Calonne püüdis neid veenda, et majandusreformid on möödapääsmatud ning pehmendada nende maksustamist sellega, et nimetas selle "annetuseks", kuid ülikud polnud sellest endiselt vaimustuses ning nõudsid kriisi lahendamist teiste vahenditega. Calonne, püüdes näidata, et teisi võimalusi pole, avaldas neile riigieelarve tegeliku seisu, mis oli tunduvalt hullem Neckeri-aegsest. Seepeale süüdistati teda raiskamises ning saadeti erru. Uueks riigi finantside juhiks sai piiskop Etienne Charles Loménie de Brienne, kes püüdis nüüd omakorda reforme läbi suruda, samuti tõsta makse. Notaablid olid nendele ikka vastu, kuid lahenduse pakkus välja markii La Fayette, kes pakkus, et uute muudatuste ja maksude kinnitamiseks tuleks kokku kutsuda generaalstaadid, kes polnud koos käinud alates 1614. aastast. Ehkki otsiti veel ka teisi teid (muudatusi, ka maksude tõstmist, püüti läbi suruda kohalike parlamentide kaudu, kuid edutult, puhkesid ka esimesed rahva vastuhakud, kui parlamente püüti laiali saata, et absolutsimi tugevdada), pidi kuningas 1788. aastal tunnistama, et teist teed ei ole ning kuulutas välja, et generaalstaadid tulevad kokku 1789. aasta mais.
Generaalstaatide valimised.
1788. aasta lõpus ning 1789. aasta alguses pandi paika generaalstaatide valimiste põhimõtted ning otsustati, et aadlike ja vaimulike seisuste esindajaid tuleb kumbagi 300 ning kolmanda seisuse esindajaid sama palju kui neid kokku- 600. Samas jäi selgusetuks, kas hääletatakse seisuste kaupa, nagu vanasti, või on igal saadikul oma individuaalne hääl. Seda viimast taotlesid mõistagi peamiselt kolmanda seisuse esindajad.
Valimiste ajal tekitas skandaali "abbé" Emmanuel-Joseph Sieyès, kes avaldas oma kuulsa brošüüri "Mis on kolmas seisus?"
Mai alguseks olid generaalstaadid valitud ning ühtekokku oli saadikuid umbes 1150 ehk veidi vähem kui algselt plaanitud. Enamik kolmanda seisuse esindajaist, kelle hulgas oli ka vaimulikke ja aadlikke, ning suur osa vaimulikest pooldas reforme, liberaalseid aadlikke oli aga vähem kui kolmandik. Nii oli reformide läbiviimiseks vajalik, et igal saadikul oleks oma isiklik hääl.
Generaalstaatidest Asutava Rahvuskoguni.
Maikuus kogunenud generaalstaatidel oli seisuste vahel algusest peale suuri lahkhelisid ning kolmas seisus otsustas selleks, et vältida reformide läbikukkumist ning murda vana kord ("ancién regime"), end ainsaks rahva esinduseks kuulutada. See otsus sündis peale seda, kui kuningas ja teised seisused olid üpris selgelt mõista andnud, et mingeid suuri muudatusi ei tohiks tulla ning põhiline oleks ikkagi vaid maksude kinnitamine. Seetõttu otsustas kolmas seisus end 17. juunil kuulutada Rahvuskoguks ("Assemblée nationale") ning kutsuda teisi seisuseid enesega ühinema. Puhkes võitlus senise korra säilitamist taotleva vanameelse aadelkonna osa ja uuendusmeelsete jõudude vahel. Et rahva sümpaatia oli täielikult reformaatorite poolel, enamik saadikuist toetas uuendusi (sealhulgas ka pooled vaimulikest ning kolmandik aadlikest) ning kuningas ei tahtnud delegaatide suhtes vägivalda rakendada, oli ta sunnitud viimaks kolmanda seisuse saadikutele järele andma. 27. juunil käskis ta kõigil seisustel ühineda Rahvuskoguga ning 9. juulil kuulutas see end Asutavaks Rahvuskoguks ("Assemblée nationale constitutuante") ehk Asutavaks Koguks, põhieesmärgiks sai aga kehtestada konstitutsioon, millega Prantsusmaa näis astuvat Inglismaa eeskujul parlamentaarse monarhia radadele. Asutava Kogu liidriteks said "abbé" Sieyés ja krahv Honoré de Mirabeau, liberaalsete reformide toetajad. Oluliseks tegelaseks oli Asutava Kogu alguspäevil ka Jean-Silvayn Bailly, kellest sai peagi Pariisi linnapea.
Bastille' vallutamine.
Prantsusmaa rahva seas tekitas esialgu suurt rahulolu arusaam, et kuningas on otsustanud toetada liberaalsete reformide teed. Kuid peagi tekkis nende seas viha, kui Louis XVI vallandas 1789. aasta juuli alguses eelmisel aastal taas majandusjuhiks saanud Neckeri ning püüdis luua tagurlikuks peetavat valitsust. 12. juulil algasid nii Pariisis kui ka mitmel pool mujal rahvarahutused ning selle kulminatsiooniks kujunes Bastille' kindlusvangla vallutamine kaks päeva hiljem. Seda peeti despootia sümboliks, ehkki reaalselt oli vangla juba ammu oma tähtsuse minetanud ning seal hoiti selle vallutmise ajal vaid seitset vangi. Ka vangla ülem oli suhteliselt rahumeelne ning heatahtlik mees, kuid rahvamasside stiihiline viha pöördus just tema kui vihatud vägivallavõimu esindaja vastu. Rahvamass suutis vangla värava avada ning peagi pidi kindlus alistuma. Vanglaülem tapeti kohapeal ning tema pea aeti teiba otsa, rahvahulk marssis sellega aga mööda Pariisi tänavaid. Oli alanud stiihilise rahvaterrori ajastu, ühtlasi aga ka Prantsuse revolutsioon. Bastille lammutati ning selle asemele tekkinud tühi plats muudeti tantsimiskohaks. Bastille'st alguse ja hoo saanud rahvavägivald levis üle maa, kõikjal põletati losse, lõhuti maju ja kauplusi ning tapeti ka inimesi. See vägivald avas aga ka tee reformidele, sest ärahirmutatud kuningavõim andis end nüüd Asutava Kogu ja selle vastmoodustatud relvajõu, Rahvuskaardi voli alla. Rahvuskaardi juhiks sai markii La Fayette. Järgnevalt hakati läbi viima mitmeid reforme ning koostama põhiseadust, mis pidi kuninga võimu oluliselt piirama.
Prantsusmaa kuni 1791. aasta suveni.
„Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon“
4. augustil 1789 otsustati kaotada kõik feodaalkoormised ja kirikumaksud, sealhulgas ka kümnise, ning vastu võtta inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon. Kuningas oli esimestele kategooriliselt vastu, lootes senist aadlile toetuvat süsteemi veel säilitada. Kuid järgneva kahe aasta jooksul toimunud sündmuste tõttu osutus see võimatuks. 26. augustil võeti vastu ka "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon", millest sai kodanikuvabaduste etalon.
1789. aasta sügisest sai tuntuks ka endine arst Jean Paul Marat, kellest sai mõjuka lihtrahvale suunatud ajalehe "Rahva sõber" ("l'Ami du peuple"). Marat sai rahva seas väga populaarseks, kasutades lihtsat, rahvalähedast väljendusviisi, kuid paraku kutsus ta ka üles kõike hävitama ja purustama ning mida radikaalsemaks muudatused läksid, seda verejanulisemaks muutus ka Marat, kutsudes juba 1791. aastal rahvast üles tapma kuningat ja tuhandeid teisi eliidi esindajaid.
Oktoobris 1789 toimus toidupuuduse kuulujutust ajendatud Pariisi pesunaiste ja muu lihtrahva retk Versailles' lossi, mille tagajärjel sunniti kuningas kolima Pariisi kesklinna, Tuileries' lossi. Kuninga kaitseüksusteks pidid järgnevalt olema Rahvuskaardi väeosad. Samal ajal tegi piiskop Talleyrand ettepaneku riigi finantsseisu parandamiseks riigistada kirikumaad. Novembris kiideti tema ettepanek ka heaks. Oli alanud ilmaliku ja kapitalistliku majanduskorraga riigi ajastu. 1790. aasta alguses viidi läbi ka haldusreform, senine haldussüsteem asendati regioonide, departemangude ja kommuunide omaga, mis on sisuliselt muutumatuna jäänud püsima tänapäevani.
14. juunil 1791 võttis Asutav Kogu vastu nn. Le Chapelier' seaduse (selle algataja Isaac René Guy Le Chapellier järgi), mis keelustas igasugused erialatööliste ühingud ning oli üldiselt suunatud tsunftikorra vastu, ent samas tegi võimatuks ka ametiühingute tekke ning keelustas ka igasugused streigid. Seadus võeti vastu ühehäälselt ning jäi kehtima kuni 1864. aastani.
Kuninga põgenemine ja tulistamine Marsi väljakul.
Kuningas Louis XVI, vaatamata oma huvipuudusele ja suutmatusele valitseda, ei soovinud taanduda pelgalt konstitutsiooniliseks monarhiks, riigi esindusfiguuriks. Ta lootis aja jooksul üha enam emigrantidele, kes kogunesid Koblenzis ning koondasid seal oma vägesid. Samuti ärgitasid nad austerlasi ja preislasi sõtta astuma. Kuid nad ei soovinud alustada sõda revolutsioonilise Prantsusmaaga enne, kui kuninga turvalisus oli tagatud. Seetõttu otsustasid nad mõjutada kuningat salaja Pariisist põgenema ning emigreeruma. 20. juunil algaski kuninga põgenemiskatse, mis on tuntud Varennes'i kriisi nime all. Kuningas jõudis peaaegu Austria Madalmaade piirini, kuid tunti siis ühe postiametniku poolt ära ja toodi Pariisi tagasi. Tuileries' loss võeti tunduvalt rangema järelevalve alla, seda osaliselt ka sellepärast, et kuninga tegevusest nördinud rahvas võis korraldada tema kallal omakohtu.
Asutav Kogu oli samuti kuninga käitumisest solvunud, kuid sellele vaatamata ei soovinud keegi veel toona otseselt vabariigi väljakuulutamist. Arvati, et piisab sellest, kui võtta kuningalt kogu reaalne poliitiline võim ning hoida teda lossis sisuliselt vangina. Nõnda ka tehti.
Kuid radikaalid läksid tunduvalt kaugemale, nõudes kohtuprotsessi kuninga kui riigireeturi üle ning seejärel tema hukkamist. Kuninga tagandamiseks hakati Pariisis Marsi väljakul koguma ka allkirju, kuid ootamatult puhkes seal segadus, rahvahulk võttis kinni kaks noorukit, süüdistades neid vandenõus lasta õhku allkirjade kogumiskoht, nn. "Vabaduse altar", ning hukkas nad ilmselt süütuina. Sellest jahmunud Asutav Kogu ja Pariisi linnavalitsus lasid Marsi väljakule tuua Rahvuskaardi väeosad, kuid tapjad olid selleks ajaks sealt juba lahkunud. Ülejäänud rahvahulka ärritas aga sõdurite ilmumine ning peagi puhkes rüselus, mis päädis tulistamise ning ilmselt kümnete inimeste hukkumisega. Valitsevad ringkonnad mõistsid toimunu hukka, kuid pigem rahva poolt korraldatud mässu, mitte enda vägede tegevuse. See sündmus tekitas palju paksu verd lihtrahva (ja Marat' verejanuliste pooldajate) ning Asutava Kogu vahel.
1791. aasta põhiseaduse vastuvõtmine.
1791. aasta 3. septembril võttis Asutav Kogu vastu Prantsusmaa esimese konstitutsiooni, mis määras täidesaatva võimu peaks endiselt kuninga, seda ilmselt seetõttu, et oli enamjaolt koostatud enne kuninga põgenemist. Seadused pidid olema kuningast aga ülimuslikumad ning seadusandlikuks võimuks pidi järgnevalt saama Seadusandlik Kogu ehk Legislatiiv ("Assemblée nationale législative"), mille valimistel ei pidanud aga osalema mitte kõik Prantsusmaa kodanikud, vaid ainult need, kellel oli vastav varanduslik tsensus ning kes ei töötanud kellegi teenistuses. Nii jagati kodanikkond "aktiivseteks" ja "passiivseteks". Konstitutsiooni põhialuseks oli Inimese ja Kodaniku õiguste deklaratsioon, mis sätestas inimeste põhivabadused (usu-, sõna-, koosolekute- ja muud vabadused) ning võrdsuse seaduste ees. Lõplikult kadusid seisused ning feodaalsüsteem. 30. septembril 1791 kuulutas Asutav Kogu enese laialisaadetuks ning delegeeris oma õigused edasi Seadusandlikule Kogule, mis astus kokku juba järgmisel päeval. Kuningas deklareeris aga, et revolutsioon on lõppenud.
Konstitutsiooniline monarhia ja selleaegsed sisevõitlused.
Seadusandlik Kogu oli valitud juba 1791. aasta suvel ning asus 1. oktoobril kohe tegutsema. Seal moodustusid kolm selget poliitilist gruppi: föjaanid ehk parempoolsed, žirondiinid ehk mõõdukad vasakpoolsed ja Mäe rühmitus ehk montanjaarid, kes olid radikaalsed vasakpoolsed. Lisaks neile olid veel ka sõltumatud saadikud ehk Soo, mis moodustas Kogu liikmetest enamiku. Seega oli igal rühmitusel vajalik enese poole võita just nende, ideoloogiliselt mitte kuigi põhimõttekindlate saadikute toetus. Esialgu oli tugevaim positsioon föjaanidel, kes toetasid senise riigikorralduse säilitamist ning igasuguste muudatuste täielikku lõpetamist. Nende eesotsas seisid vennad Lamethid ja Antoine Barnave. Föjaane toetas ka markii La Fayette. Kuid jõukam kodanlus, mis tänu valimisseadusele oli toona Prantsusmaa juhtiv jõud, kaldus pikapeale toetama pigem žirondiine, kuna nende revolutsiooni saavutuste süvendamist ja kindlustamist nõudev poliitika oli neile vastuvõetavam föjaanide omast, kes kohati näisid kalduvat taotlustesse kuningavõimu taas tugevdada. Nii saavutasid žirondiinid kõigepealt edu väljaspool Seadusandlikku Kogu, saades enda kätte Pariisi linnavalitsuse (linnapeaks sai Jerome Petion de Villeneuve) ning mitmete provintside omavalitsused. Seejärel hakkasid nende poole langema ka "Soo" ning nii saavutasidki žirondiinid seal oma põhimõtete läbisurumise. Nende juhiks oli Jacques Pierre Brissot, mõjukad liikmed aga veel ka Pierre Victurnien Vergniaud, Maximin Isnard, Jean-Marie Roland de la Platiere, tema naine Madame Roland, Armand Gensonne, Marguerite-Elie Guadet ja mitmed teised.
1792. aastal oli teovõimetuks muutunud ka senine monarhistlik valitsus ning nii pidi kuningas kokku kutsuma Prantsusmaa esimese kodanliku. Selle juhiks sai Jean-Marie Roland, kes polnud Seadusandliku Kogu liige (võimude lahususe printsiibist lähtuti sel ajal rangelt), sõjaministriks sai aga kindral Charles François Dumouriez, üks ägedamaid sõjapooldajaid. Samal ajal suri ka Saksa-Rooma keiser Leopold II ning troonile saanud Franz II otsustas revolutsioonilise Prantsusmaa vastu sõda alustada. Aprillis 1792 sõda algaski ning prantslased tungisid Belgiasse. Kuid et vägede eesotsas olid aristokraatlikud kindralid, sealhulgas ka La Fayette, siis otsustasid nad peagi pealetungi lõpetada ning alustasid austerlastega läbirääkimisi. Samas tugevnesid Pariisis kuulujutud austerlannast kuninganna Marie Antoinette'i reetmisest ning kuningavastane meelsus üha kasvas. Et armee osutus võimetuks sõdima (seda ka varustuse viletsuse ja kaootilise korraldatuse tõttu), alustasid austerlased ja nende liitlased peagi juba Prantsusmaa territooriumil pealetungi. Samas puhkes ka sisevõitlus, kui kuningas keeldus mõningaid abinõusid sissetungi peatamiseks kasutusele võtmast. Ta vallandas ka žirondiinidest ministrid ning pani asemele föjaanid. Markii La Fayette püüdis läbi viia riigipööret, kuid et tal puudus nii rahva kui ka kuninga toetus, siis pidi ta sellest plaanist peagi loobuma. Vasakpoolsemad jõud koondasid aga omakorda jõude, et kriitilises situatsioonis kuningast vabaneda ning luua uus võimuorgan, Rahvuskonvent, mis asjad oma kätte võtaks. Esialgu polnud aga ikka veel selge, kas Prantsusmaa jääb kuningriigiks või saab tast vabariik.
Kuninga kukutamine, Valmy lahing ja vabariigi väljakuulutamine.
10. augustil puhkes Pariisis ülestõus, mis kukutas kuninga. Rahulolematu lihtrahvas, kes oli veendunud monarhi täielikus reeturlikkuses, tungis taas Tuileries' lossi ning püüdis kuningat vangistada, võimalik, et ka tappa. Kuningas viidi kiiresti Seadusandliku Kogu kaitse alla, see lasi monarhi peagi aga sisuliselt vangistusse viia. Võimule tõusid taas žirondiinid. Seega kõrvaldati kuningas reaalselt võimult ning sellest peale hakkas Prantsusmaa liikuma vabariikliku riigikorra suunas. Kasutusele võeti ka giljotiin ning peagi tekkis poliitilise kurjategija mõiste. Esialgu laialdasi hukkamisi siiski ei korraldatud, pigem püüti päästa revolutsiooni puhtalt sõjalisel teel, mis ka õnnestus. 20. septembril suutis kindral Kellermann Valmy lahingus peatada Braunschweigi hertsogi pealetungi ning sundida teda pärast lahingut lahkuma. Võit oli küll kaheldava väärtusega (prantslasi hukkus rohkem kui nende vastaseid), kuid seda loetakse siiski revolutsioonilise Prantsusmaa saatuse pöördepunktiks, kuna esimest korda saavutati välilahingus võit vastaste üle.
Samal päeval algas Pariisis aga ka vabariigi väljakuulutamise protsess, kuningas kuulutati troonilt kukutatuks ning hakkas kandma nime kodanik Louis Capet, 21. septmebril tuli kokku uus rahvaesinduskogu Konvent, kus žirondiinid ja montanjaarid olid tugevaimateks jõududeks. Seal otsustati lõplikult vabariigi kasuks ning 22. septembrist algas ka uus, vabariiklik ajaarvamine. Samas puhkes aga võimuvõitlus žirondiinide ja montanjaaride vahel, esimesed pooldasid laialdast demokraatiat (mis poleks küll laienenud naistele ega vaeseimatele, aga toonastele ühiskonna kandvatele jõududele), äärmusvasakpoolsed montanjaaride seast nõudsid aga koguni diktatuuri.
Kuninga hukkamine.
1792. aasta lõpul muutus Konvendi meelsus üha vasakpoolsemaks ning kuningavaenulikumaks. Endist monarhi vaadati üha enam kui kurjategijat ning lõpuks otsustati tema üle kohut mõista. Louis Capet ilmselt ei suutnud uskuda, et tema endised ustavad alamad võiksid ta surma mõista, seetõttu ei pööranud ta oma kaitsmisele erilist tähelepanu ning käitus Konvendiga isegi üleolevalt. Selle ning montanjaaride ässitustöö tulemusena mõistetigi kuningas 1793. aastal kui türann ja riigireetur surma. 21. jaanuaril ta hukati ning nüüdsest oli kogu monarhistlik Euroopa Prantsusmaaga vaenujalal. Riigil säilisid diplomaatilised suhted vaid kolme riigi: USA, Taani ja Šveitsiga. Monarhistide jaoks sai uueks Prantsusmaa kuningaks aga Louis XVI poeg, keda hakati nimetama Louis XVII-ks. 1795. aastal suri ka tema, juba 1793. aasta oktoobris oli diktatuuri ajal hukatud tema ema Marie Antoinette.
Prantsusmaa 1793. aastal kuni Jakobiinide diktatuurini.
Kuninga tapmine oli niivõrd ekstremistlik ja vapustav tegu, et põhjustas väga tõsiseid poliitilisi muudatusi Prantsusmaal. Revolutsionäärid muutusid senisest veelgi ekstremistlikemaks, sest teadsid, et enam neil tagasiteed ei ole, nad peavad revolutsiooni jätkama või vastasel juhul ootab neid rojalistide kättemaks, seetõttu suurenes tunduvalt ka vasakpoolsete toetus. Samas aga põhjustas see mõõdukamate jõudude pettumise revolutsioonis, näiteks läks austerlaste poole üle kindral Dumouriez. Ning Vendées algas suur talupoegade mäss, mis peagi muutus laialdaseks rojalistlikuks rahvaülestõusuks. Selle mässu lõpliku mahasurumisega pidi ootama kuni Napoleoni võimuletulekuni. Ka Lõuna-Prantsusmaal tekkisid mitmed mässukolded, näiteks Toulonis ja ka mitmel pool mujalgi. Inglismaa saatis ülestõusnutele oma abivägesid ning kohati liitusid mässuga ka žirondiinidest provintsijuhid.
Kõik see sundis aktiivsemalt tegutsema keskvalitsust. Et seal olid esilagu ülekaalus žirondiinid, siis ei soovinud nad midagi väga otsustavat mässulise lõuna vastu ette võtta. Nüüd aga hakkas Marat süüdistama kõiki žirondiine reetmises ning Pariisi kommuun haaras pealinnas sisuliselt võimu. 2. juuniks olid žirondiinid sunnitud kapituleeruma ning reaalne võim Prantsusmaal läks montanjaaride ehk jakobiinide (Jakobiinide Klubi oli "puhastatud", nii et sinna jäid vaid montanjaarid) diktaatorivõimu kätte.
Jakobiinide režiimi olemusest.
Jakobiinide diktatuur on ilmselt üks Prantsuse revolutsiooni kõige vastuolulisemaid osasid. Ühelt poolt on tegu "revolutsiooni tipuga", selle radikaalseima osaga, mil viidi läbi kõige äärmuslikemaid reforme ning riigivalitsemine muudeti efektiivsemaks. Samas aga on see ka revolutsiooni veriseim, julmeim periood, mil elu kaotas mitukümmend tuhat inimest, seda peamiselt poliitilistel motiividel. Vanglatesse suleti sadu tuhandeid "kahtlaseid", kelle ainsaks süüks võis olla see, et nad olid kas "valesti" riides või tundusid kuidagi teisiti olevat "revolutsiooni vaenlased". Just jakobiinide terrorit ongi hilisemad revolutsionäärid-radikaalid ning ka terrorirühmitused imetlenud. Terror tagas jakobiinidele esialgu suhteliselt stabiilse võimutäiuse, kuid kui hirmuvalitsuspoliitikat hakati liialt venitama ning ka parteisiseselt laiaulatuslikult rakendama, siis oli terroriharrastajate hukk paratamatu, kuna neil ei olnud kujunenud Stalini stiilis tsentraliseeritud parteiaparaati, millesiseselt üks juht võinuks kitsa kildkonna toel enam-vähem kõike määrata.
Jakobiinide võimu algus ja Jean-Paul Marat' tapmine.
Peale žirondiinide väljaheitmist Konvendis ei saavutanud jakobiinid tegelikult selles enamust, kuid Pariisi kommuuni brutaalsest käitumisest ehmunud "Soo" kaldus enamuses siiski neid kui revolutsiooni ainsat pääsemisvõimalust toetama. Olukord rindel oli toone üpris ärev, kuna kindral Dumouriez oli rojalistide poole üle läinud ning armee kaotas ühe lahingu teise järel. Ka riigisiseselt olid asjad väga pinevad: Vendée oli täielikult rojalistlike jõudude käes ning Lõuna-Prantsusmaal valitsesid kümned kohalikud võimukeskused. Jakobiinid pidid nüüd kõik need probleemid võimalikult ruttu lahendama, et oma ainuvõimu õigustada.
Esialgu koostasid jakobiinid uue põhiseaduse, mis võeti vastu 24. juunil 1793. See oli tunduvalt liberaalsem kui varasem, kuna kaotas varanduslikud tsensused, lastes kõigil Prantsusmaa meessoost kodanikel hääletada, talupoegadele jagati väikese tasu eest maad ning tehti ka muid lihtrahvast soosivaid muudatusi. Siiski ei mindud nendega nii kaugele, kui seda nõudsid "Pöörased" Jacques Roux' juhtimisel või jakobiinide enda vasakpoolne tiib Herbét' eestvedamisel. Kuid need halvendasid mõnevõrra keskklassi olukorda, mistõttu sellisele poliitikale seisid vastu ka partei parempoolsed eesotsas Dantoniga. Robespierre püüdiski kahe tiiva vahel laveerida, et saavutada vähemalt kummagi poole passiivsus. Esialgu see tal õnnestuski. Põhiseadust ennast ei rakendatud täies mahus aga kunagi, sest rasketele oludele viidates lükkasid jakobiinid selle edasi sõja lõpuni. Niikaua pidi kehtima jakobiinide ainuvõim.
Konkreetseid samme astuti peagi ka siseriikliku olukorra parandamiseks, kriisikolletesse saadeti erakorraliste volitustega komissare, kes enamjaolt äärmuslikke meetmeid (ka massihukkamisi) kasutades suutsid ka Lõuna-Prantsusmaal valitsusvastased mässud maha suruda. Seal torkas esmakordselt silma ka Napoleon Bonaparte, kes vallutas mässulise Touloni linna. Vendée ülestõusu aga lämmatada ei suudetud.
13. juulil 1793 tapeti aga üks jakobiinide peaideolooge ning terroripoliitika tuliseid toetajaid Jean-Paul Marat. Tapjaks oli noor žirondiinineiu Charlotte Corday, kes uskus, et ta tappis koletise. Selle eest läks ta mõistagi giljotiini alla ning peagi hakkasid žirondiinide massihukkamised. Just peale Marat' surma sai terror õige hoo, justkui püüdes iga hinna eest kätte maksta ühe oma peamise looja surma eest.
Jakobiinide poliitika terrori ajal.
Et terrorit efektiivistada, loodi 1793. aasta teisel poolel mitmeid uusi institutsioone, neist olulisemad olid Üldise Julgeoleku Komitee, mis muutus julgeoleku(ehk repressiiv)organiks, ning Rahvapäästekomitee, millest sai tegelik valitsus. Robespierre sai viimase etteotsa, esimeses tegi aga veriseid kangelastegusid Joseph Fouché, hilisem Napoleoni siseminister.
Alates 1793. aasta lõpust muutus terror juba päris valimatuks, tapeti enam-vähem kõiki, kes olid silma paistnud enne jakobiinide võimuletulekut: kuninganna Marie Antoinette, Pariisi endine linnapea Bailly, 1794. aastal ka keemik Lavoisier ja paljud teised. Märtsis-aprillis otsustas Robespierre õiendada arved ka partei siseopositsiooniga: kõigepealt hukati "Pöörased", siis nende aatekaaslased hebertistid. Aprillis oli kord aga ka terrori lõpetamist pooldavate dantonistide käes. Giljotineeriti ka Robespierre'i endine sõber Danton.
1793–1794 suudeti aga saavutada ka suurt sõjalist edu: okupeeriti kogu Belgia ning Preisi ja Austria väed pidid taganema Reini taha. Rahva seas suurenes nõnda küll toetus valitsusele, kuid samas sugenes ka üha enam protesti üha mõttetumaks muutuva terrori vastu.
Ususpoliitikas olid jakobiinid kõigepealt katsunud rakendada ateismi, kuid Robespierre leidis peagi, et see pole õige tee ning rajas Kõrgema Olendi kultuse. See oli veider segu ratsionaalsest maailmatunnetusest, kristlusest ja antiikaegsetest sümpoosionidest, mis enamikule inimestest tundus suhteliselt naeruväärne. Kuid Robespierre võttis seda tõsiselt, lastes end koguni kultuse ülempreestriks kinnitada. Paralleelselt sellega eksisteeris ka "Mõistuse kultus", kummardati Mõistuse, Tarkuse ja teiste analoogsete nähtuste ja omaduste personifikatsioone, Notre Dame'i (Püha Jumalaema) kirik kuulutati Mõistuse Templiks.
Jakobiinide kukutamine.
1794. aasta juuliks oli rahulolematus terrori ning ka muu senise poliitikaga tunginud ka Robespierre'i lähikonda, üha intensiivsemalt protesteeris tema süsteemi vastu ka Konvent. Vastuseks sellele plaanis Robespierre uusi hukkamisi, et oma lähikonda ja ka parlamenti "puhastada". Nii ei jäänudki meeleheites saadikutel muud üle, kui 27. juulil Konventi kõnet pidama tulnud Robespierre avalikult türanniks kuulutada ning ta arreteerida. Arreteeriti ka tema mitmed lähikondlased, kuid sellega polnud riigipööre veel siiski lõppenud, kuna Robespierre'ile jäi ustavaks Pariisi Kommuun. Ka paljud sõjaväeosad asusid tegutsema tema vabastamise nimel. Kuid Konvendi toetuse kaotanud Robespierre mõistis ilmselt, et võitlus on juba kaotatud ning keeldus parlamendi vastu relvajõudu kasutamast. Nii võeti ta sama päeva õhtul uuesti kinni ning hukati järgmisel, 28. juulil 1794. Jakobiinide diktatuur oli lõppenud.
Termidoorlaste poliitika kuni Direktooriumi loomiseni.
27. või 28. juulit 1794 on mõnikord peetud ka revolutsiooni lõpuks, ent kui üldse vaadelda Prantsuse revolutsiooni kui terviklikku sündmust, oleks loogilisem selle lõppdaatumiks siiski pidada 1799. aasta 18. brumääri riigipööret, mil võimule sai revolutsiooni ajal kiiret karjääri teinud kindral Napoleon Bonaparte, kes järk-järgult revolutsioonilisuse valitsusorganeist ja suures osas ka valitsusprintsiipidest kaotas. 1794. aastal aga ei püüdnud võimule tulnud nn. termidoorlased ehk mõõdukamad jakobiinid ja "Soo" liikmed revolutsiooni otseselt lõpetada, vaid anda sellele teine eesmärk ning kehtestada teised valitsemisprintsiibid. Konventi kutsuti tagasi ellujäänud žirondiinid ja püüti moodustada laiapõhjalisemat valitsust. Parlamendi juurde loodi palju komisjone, mis pidid administreerimisega paremini toime tulema ning samas välistama ka selle, et ükski neist liialt mõjukakas saaks. Ka Pariisi Kommuun kui ohtlik võimuorgan kaotati, linn jagati 21-ks regiooniks, kusjuures igaühel neist oli oma linnapea (meer) ja valitsus. Esialgu toimusid jakobiinide ja teiste Maximilien Robespierre'i toetajate hukkamised, kuid peagi terror rauges, eelistama hakati kolooniatesse sunnitööle saatmist.
Et "rahvavõim" oli kukutatud ja mitmed selle ideoloogid põlu alla sattunud, tekkis Pariisi lihtrahva seas, keda enam ei eelistatud, tõsine rahulolematus ning toimus ka kaks katset termidoorlasi kukutada. Esimene neist toimus 1795. aasta 1. aprillil (12. žerminaalil), kui rahvahulk saabus Konvendi hoone ette demonstratsioonile. Selle rahutuse surus maha kindral Jean-Charles Pichegru. Teine toimus 20. mail (1. preriaalil), kui Pariisis levis kuuldus, et linnas pole leiba. Seepeale algas stiihiline rahvamäss, nõuti leiba ja 1793. aasta konstitutsiooni. Lõpuks õnnestus Konvendil rahvas lubaduste andmisega maha rahustada, kuid peale mässuliste laialiminekut hakati rahutuste juhte arreteerima ja osad neist ka hukati.
Pööre riigivalitsemises tekitas põhjendamatuid ootusi emigrantides ja teistes rojalistides, kes arvasid, et on soodus hetk restauratsiooniks. 1795. aastal toimuski mitu katset taastada Bourbonide võim, kuid kõik need lõppesid läbikukkumisega, kuna uus valitsus oli veelgi leppimatumalt monarhismi vastane kui ta oli jakobiine vihkav. Ka enamik Prantsusmaa rahvast ei soovinud Bourbonide võimu taastamist ning sõjavägi koos selle andekate juhtidega seisis kindlalt revolutsiooni poolel. Küll aga tekitas valitsuse üha enam iseenese egoistlikke huve silmas pidav valitsemisstiil vastuseisu lihtrahva seas, keda jakobiinid olid vähemalt sõnades eelistanud. Tõusiklikud uusrikkad koondasid eneste kätte üha suuremaid rikkuseid ning võimu ning Pariisi rahvahulgad otsustasid sellele vastu hakata. 1795. aastal toimusid kaks olulist ülestõusu, žerminaalil (aprillis) ja preriaalil (juunis), kuid reaalseid muudatusi need kaasa ei toonud. Üha olulisemaks muutus aga sõjaväe roll, kuna riik oli jätkuvalt sõjas ning armee juhtkond ja valitsus pidid teineteise toetamiseks tegema üha tihedamat koostööd. Esialgu oli esiplaanil kindral Pichegru, kes oli vaadetelt parempoolne ning lõpuks monarhismi toetav, hiljem aga kindralid Pierre François Charles Augereau ja Napoleon Bonaparte.
1795. aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis oli sarnanes pigem 1791. aasta kui 1793. omaga (viimast poldud aga kunagi rakendatud): taastati varanduslik tsensus ning vabaturumajandus. See oli ka esimene vabariiklik põhiseadus, mis Prantsusmaal reaalselt kehtima hakkas. Selle kohaselt muudeti ka valitsusasutuste struktuuri: Konvendi asemel loodi Seadusandlik Korpus, mis koosnes alam- ja ülemkojast: Viiesaja Nõukogust ja Vanemate Nõukogust. Valitsevaks organiks sai Direktoorium, kus oli viis võrdse võimuga direktorit. Lisaks olid ka ministrid, kuid need ei valitsenud, vaid administreerisid, täidesaatev võim koondus aga Direktooriumi kätte. See astus ametisse 2. novembril 1795.
1795. aasta oktoobris tekkis aga uus oht valitsusele: Pariisis puhkes rojalistide ülestõus. Esialgu olid nad lootnud, et saavad võimule seaduslikul teel: avalik arvamus oli viimasel ajal kaldunud paremale ning rikkamaid kihte soosiv valimisseadus võis neile tagada edu. Kuid seejärel kuulutasid termidoorlased, et 2/3 Konvendi liikmetest saavad automaatselt ka Viiesaja Nõukokku, mis tegi rojalistide võimulepääsu võimatuks. Nii otsustasid nad valitsuse kukutada ning seejärel amigrandid appi kutsuda. Kuid valitsus suutis nende mässu Napoleon Bonaparte'i abil siiski maha suruda.
Prantsusmaa valitsemine fruktidoori riigipöördeni 1797.
Et sõda Inglismaa ja Austriaga üha venis (Preisimaaga õnnestus 1795 sõlmida separaatrahu), otsustas valitsus 1796. aastal Austria purustada. Selleks koondati kolm suurt armeed, kusjuures viimasel ajal silma paistnud noorele kindralile Bonaparte'ile anti neist kõige viletsam, samuti peeti tema tegevusvälja, Põhja-Itaaliat, strateegiliselt kõige vähemtähtsamaks. Põhiedu loodeti saavutada Reini rindel.
Kuid Napoleon suutis oma vägedega kuue päeva jooksul võita kuus lahingut ning vallutada Milano, samas kui teised Prantsuse väed olid Reinil suhteliselt edutud. Järgnevalt võitis Bonaparte ka austerlaste väljapaistvaimat väejuhti Dagobert Sigismund von Wurmserit ning vallutas Mantua. 1797. aasta alguses oli Austria sunnitud rahu paluma ning prantslaste kontolli alla langes kogu Põhja-Itaalia peale Veneetsia, mis läks kompensatsiooniks Belgia eest Austriale.
Poliitilised olud olid võitudele vaatamata ikkagi ebastabiilsed ning Direktooriumi süsteem osutus üpris võimetuks maad juhtima. 1797. aasta septembris tekkis taas oht, et võimule tulevad rojalistid, sedakorda juba kindral Pichegru abil ja võimalikul juhtimisel, kindral oli varem revolutsiooni toetanud, nüüd aga selle reetnud. Kuid Napoleoni abil ja Augereau otsesel osalusel Pichegru vandenõu paljastati ning selle juhid arreteeriti. Rojalistid eemaldati Viiesaja Nõukogust ning valitsusaparaat muutus tunduvalt vasakpoolsemaks.
Egiptuse sõjakäik ja Direktooriumi süsteemi läbikukkumine.
1798. aastal otsustas Direktoorium koos välisminister Talleyrandiga saata Napoleoni Egiptusesse, et saada seeläbi endale oluline positsioon idamaades ning kontrollida teatud määral ka Indiasse viivaid kaubateid ning tekitada meelehärmi inglastele. Seda sõjaretke toetas aktiivselt ka Napoleon ise. Toona kuulus Egiptus Türgile, kuid oli reaalselt pigem keskvõimust sõltumatute ülikute, mamelukkide kontrolli all. Prantslased väitsidki, et nad lähevad vaeseid Egiptuse araablasi mamelukkide türanniast vabastama.
Inglased püüdsid prantslaste maabumist Egiptuses mõistagi ära hoida ning viimastel oli ka tõsiseid probleeme, kuna briti laevastik admiral Horatio Nelsoni juhtimisel oli tunduvalt kaaaegsem ja parema väljaõppega madrustega. Kuid prantslased suutsid inglasi siiski petta, jättes mulje, justkui liiguks nad Konstantinoopoli (Istanbuli) peale. Napoleoni väed maabusid Aleksandria lähistel 1. juunil, 48 tundi peale seda, kui inglise laevastik oli sealt lahkunud. Egiptuses saavutas Napoleon mitu silmapaistvat võitu ning tungis ka Süüriasse. Seal saadeti tema vastu aga juba Türgi väed, mis suutsid teda sundida Akko piiramisest loobuma. Napoleon taandus Egiptusesse, kus purustas Abukiri lahingus maabunud türklaste väed. Egiptus oli kindlalt prantslaste käes, kuid Napoleoni armee oli seal ka vangis, kuna inglased olid varem merelahingus Prantsuse laevastiku hävitanud.
Samal ajal olid Prantsusmaa väed Euroopas saavutanud mõningaid uusi võite: hõivatud oli Šveits ja loodud Helveetsia vabariik ning samuti oli tagasi löödud Napoli väed, mis ajutiselt olid prantslastelt vallutanud Rooma. Kuid 1799. aastal said prantslased mitme lüüasaamise osaliseks, kui Vene väejuht Aleksandr Suvorov koos austerlastega taas sõda alustas ning Itaalia tagasi vallutas. Prantslaste enesekindlus lõi tugevalt kõikuma, kuid siiski suutsid kindralid Jean Victor Marie Moreau ja André Masséna Suvorovi lõpuks tagasi lüüa. Kuid oht välississetungi osas jäi püsima.
Vahepeal oli Direktooriumi võim taas destabiliseerunud, kui 1798. aastavalimistel saavutasid edu vasakpoolsed. Kartes "jakobiinide vandenõud", tühistati paljude vasakpoolsete saadikute volitused. Üha ilmsemaks sai, et kitsas ja korrumpeerunud oligarhia ei suuda Prantsusmaa valitsemisega hakkama saada. Senise süsteemi muutmise vajadust tajusid ka võimukandjad ning üks silmapaistvamaid revolutsioonitegelasi ning toonane direktor Emmanuel Joseph Sieyés otsustas asja lahendada. Ta kavatses sõjaväe abil võimu enda kätte haarata ning luua Rooma traditsioone järgiva konsulaadi, kus temal kui esimesel konsulil oleks tegelik võim. Seega hakkas Prantsusmaa taas liikuma diktatuuri suunas.
18. brümääri riigipööre.
1799. aastal oli ka Napoleon Egiptuses teada saanud, et Prantsusmaa olukord on pinev ning otsustas asjadesse otsustavalt sekkuda. Ta lahkus salaja koos väikese hulga meestega Egiptusest ning maabus peagi Prantsusmaal. Sieyés otsustas just teda ära kasutada, et uus valitsussüsteem kehtestada. Vandenõusse kaasati mitmed olulised riigitegelased, veel enamad olid aga sellest teadlikud. Toonane kõige mõjukam direktor Paul François Jean Nicolas Barras uskus aga, et riigipööret ei viida läbi ilma tema nõusolekuta.
Novembri alguses otsustati Direktoorium laiali saata ning Konsulaat kehtestada. 9. novembril 1799 sisenes Napoleon Vanemate Nõukokku ning pidas kõne, kus viitas jakobiinide vandenõule ning nõudis Seadusandliku Korpuse väljaviimist Pariisist, et vähendada võimalust rahva sekkumiseks asjade käiku. Siiski ei avaldanud tema tegevus erilist muljet ning saadikud uskusid, et suudavad selle riigipöördekatsega toime tulla. Kuigi Direktooriumis toetasid Napoleonit ainult kaks meest: Sieyés ja Roger Ducos, oli riigipööre tegelikult juba õnnestumas. Sama päeva õhtul saadeti Direktoorium laiali, Sieyés ja Ducos loobusid direktorikohast vabatahtlikult, Barras'd pidi veidi veenma, kaks ülejäänud direktorit aga keeldusid sellest, üks neist vangistati, teine pääses põgenema.
Järgmisel päeval, 10. novembril (19. brümääril) 1799, läks Napoleon koos kaaslastega Viiesaja Nõukokku, et sundida seda tema riigipööret tunnustama ja rahumeelselt laiali minema. Kuid saadikud keeldusid ning püüdsid Napoleonit koguni vangistada. Seepeale ajas Napoleoni alluv, tulevane marssal Joachim Murat saadikud laiali. Hiljem koguti mõned neist kokku, et nad tunnistaksid eneste laialisaatmist ning Napoleoni isikuvõimu algust. Oli viidud läbi sõjaline riigipööre ning selle peamisel korraldajal Napoleonil polnud mingit kavatsust saadud võimu enam kellelegi loovutada. Kehtestus Konsulaat, kus tegelik võim kuulus esimesele konsulile Napoleon Bonaparte'ile. Brümääri riigipööret loetakse enamasti ka Prantsuse revolutsiooni lõpuks.
Nimest ja olemusest.
Prantsuse revolutsiooni nime ja olemusega on tänapäeva uurijate arvates tõsiseid probleeme. Tihti polemiseeritakse selle üle, kas seda saab võtta ühtse sündmusena või puudus selle "osade" vahel üldse seos, veelgi enam aga algus- ja lõpudaatumite üle. Enamik Euroopa ajaloolasi on käsitlenud Prantsuse revolutsiooni kestusena aja Bastille'i vallutamisest 14. juulil 1789 kuni Napoleon Bonaparte'i võimuletulekuni 1799. aasta 9. novembril, üksikud ka keisririigi kehtestamiseni 1804. aastal. Kuid enamikus nõukogude ja seetõttu ka Ida-Euroopa ajalookäsitlustes tähistab revolutsiooni lõppu hoopis jakobiinide diktatuuri kukutamine 27. juulil 1794. Mõned lääne ajaloolased on ka välja pakkunud, et revolutsioon algas juba 1787. aastal notaablite kogu kokkukutsumisega, teised, et alles siis, kui kuningas kukutati. Siiski on jätkuvalt enimtunnustatavad piirdaatumid 1789–1799.
Nimetuse 'Suur Prantsuse revolutsioon' võttis kasutusele tuntud vene anarhist ja ajaloolane Pjotr Kropotkin oma selleteemalises käsitluses. Sealt kandus see nimi edasi ka Nõukogude ajalookirjutusse, kuigi nimetuse "isa" jäeti mõistagi paljastamata, kuna tolle positsioon ja ideoloogia ei sobinud valitseva korraga.
Küsitavusi on tekitanud ka, millise iseloomuga revolutsioon see ikkagi oli. Nagu lähtub selle sündmustest, käis pidev võimuvõitlus ning esile tõusid erinevad poliitilised suunad, maailmavaated ja isiksused. Seetõttu ei saa selle iseloomu ilmselt üheselt hinnata; kõige üldistavamalt võib öelda, et 1789. kuni 1794. aastani liikus revolutsioon pidevalt radikaliseeruvas ning 1794–1799 üha mõõdukamaks muutuvas suunas. Egon Friedell on koguni väitnud, et 1799.-ks või hiljemalt 1804. aastaks jõudsid prantslased samasse seisu, kus nad olid olnud enne 1789. aastat: absolutismi. Siiski ei olnud revolutsioon mingil juhul tähtsusetu, sest Napoleoni absolutism erines kardinaalselt Louis XVI omast ning revolutsiooni ajal tehtud muudatused jäid suurelt osalt püsima ka Louis XVIII restauratsiooni järel. Kahtlemata oli tegu sündmusega, mille olulisust Euroopa ajaloos on raske üle hinnata, kuigi selle kaalukus võib olla teatud määral hilisemate ajaloolaste töödes fabritseeritud. Märgina on Prantsuse revolutsioon Euroopa varauusaja lõpetajaks ning tõelise uusaja alguseks.


1593.
1593. aasta (MDXCIII) oli 16. sajandi 93. aasta.


1592.
1592. aasta (MDXCII) oli 16. sajandi 92. aasta.


1591.
1591. aasta (MDXCI) oli 16. sajandi 91. aasta.


1590.
1590. aasta (MDXC) oli 16. sajandi 90. aasta.


1595.
1595. aasta (MDXCV) oli 16. sajandi 95. aasta.


1596.
1596. aasta (MDXCVI) oli 16. sajandi 96. aasta.


1597.
1597. aasta (MDXCVII) oli 16. sajandi 97. aasta.


1598.
1598. aasta (MDXCVIII) oli 16. sajandi 98. aasta.


1599.
1599. aasta (MDXCIX) oli 16. sajandi 99. aasta.


Credo.
"Credo" ("usun") on ladinakeelse kristliku usutunnistuse esimene sõna ("Credo in unum Deum..."). Seepärast kasutatakse seda tihti ka usutunnistuse sünonüümina. Sageli on see sõna kasutusel ka usu või veendumuse kohta üldisemalt, millest on tulenenud eestikeelne võõrsõna "kreedo".
Tulenevalt "credo" kasutusest usutunnistuse alguses nimetatakse "Credoks missa osa. Seetõttu on see ka paljude heliteoste või nende osade nimeks.
Ajalugu.
Pärast Nikaia usutunnistuse sõnastamist kasutati seda liturgiliselt algselt ristimisel, mistõttu algab ainsuses: "mina usun," mitte "me usume." Järk-järgult inkorporeeriti tekst liturgiatesse, esialgu idas ja Hispaanias, hiljem ka põhja pool, kuuendast üheksanda sajandini. 1014. aastal tunnistas Rooma kirik seda teenistuse täieõigusliku osana.
Ilmselt seetõttu, et see võeti hilja vastu, samuti ka teksti pikkuse tõttu (ordinaariumi pikim), on sellele võrdlemisi vähe retsitatiivseid seadeid. Seda, millele Liber Usualis viitab kui "Credo I", peeti ilmselt laialt ainsaks autentseks "credo"ks ning on see ordinaariumi osa, mida kõige tugevamalt seoti kindla meloodiaga. Liber Usualis sisaldab vaid kaks muud seadet, millele viidatakse kui "Credo V" ja "Credo VI," mida on palju vähem kui teisi ordinaariumi seadeid.
"Credo" muusikalistes seadetes, sarnaselt "Gloria"le, laulab esimese rea ("Credo in unum Deum") kas preester ise või solist ning koor või kogudus ühineb alates teisest reast. See traditsioon kujunes keskaja ja renessansi jooksul, ning seda järgitakse ka uuemates seadetes, näiteks Stravinsky missas. Klassikalise ja romantilise perioodi missades on esimene rida eneamasti tervele koorile seatud.
Credo I meloodia ilmub esmalt 11. sajandi käsikirjades, kuid arvatakse, et see on palju vanem ning võimalik, et kreeka päritolu. See on peaaegu täielikult süllaabiline, arvatavasti teksti pikkuse tõttu ning koosneb suurel määral meloodiliste vormelite kordamisest.


Oktoobrirevolutsioon.
Oktoobrirevolutsioon ehk oktoobripööre ehk Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon oli Tallinnas ja Petrogradis 5. - 8. novembril (vkj 23.–26. oktoobril) 1917 toimunud revolutsioon, millega bolševikud kukutasid Ajutise Valitsuse.
Oktoobrirevolutsioon laiemas mõttes hõlmab bolševike võimu kehtestamise kogu Venemaal.
Sellest sündmusest sai alguse Nõukogude Venemaa ning hilisem Nõukogude Liit. Alates 1927 hakati kasutama nimetust "Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon". Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistati Nõukogude Liidus 7. novembril riigipühana.
Historiograafia.
Oktoobrirevolutsiooni sündmuste käsitsemisel ei pääse mööda historiograafilistest probleemidest. Nõukogude Liidus käsitleti neid sündmusi vastavalt ametlikule ideoloogiale. NLKP Ajaloo Instituut ja teisedki asutused hävitasid ja fabritseerisid oktoobrirevolutsiooniga seotud dokumente ja muid materjale. Paljud nõukogude allikad on kaheldava väärtusega, ehkki Lääne ajaloolased ja teatmeteosed sageli tuginevad ka nendele.
Taust.
Veebruarirevolutsiooniga oli 1917. aasta alguses Venemaal kukutatud keiser Nikolai II. Seadusandlik võim kuulus Riigiduumale ja eelparlamendile ning täidesaatev võim allus Ajutisele valitsusele. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli valitsuse eesotsas esseer Aleksandr Kerenski. Eelparlament valmistas ette Asutava Kogu tööd, mis pidi valitama 25. (12.) novembril ja võtma vastu põhiseaduse.
Paralleelsete võimuorganitena tegutsesid ka mitme erakonna esindajatest moodustatud, kuid sageli bolševike mõju all olevad esinduskogud (nõukogud) ja nende täitevkomiteed.
Venemaa osales jätkuvalt 1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas. Sõda oli riigi välja kurnanud ning süvendanud sotsiaalseid probleeme. Ajutine Valitsus ei soovinud alustada rahuläbirääkimisi Saksamaa ja tema liitlastega. Paljude väeosade sõdurite ja madruste hulgas valitsesid allumatuse meeleolud.
Revolutsiooni ettevalmistamine.
Idee alguseks on loetud Vladimir Lenini poolt 16. (3). aprillil 1917 avaldatud Aprilliteese. Alates septembri lõpust rõhutas Lenin, kes varjas end Soomes ning hiljem Petrogradis põranda all, üha rohkem võimuhaaramise vajadust. Teda toetas Petrogradis tegutsev Lev Trotski. Asi oli selles, et oli selge, et Asutava Kogu valimistel bolševikud enamust ei saavuta, kuid nende soov oli saada võim täielikult endi kätte.
25. (12.) oktoobril asutati Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Lev Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine. Sisuliselt sai sellest 6.–8. novembril toimepandud riigipöörde juhtimise staap.
4. novembril (22. oktoobril) asutati Eestis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. See oli VSDTP Tallinna Komitee juurde moodustatud konspiratiivne revolutsioonikomitee. Selle esimees oli Ivan Rabtšinski ja aseesimees Viktor Kingissepp.
Revolutsiooni käik Eestis.
Revolutsioon algas esmaspäeval, 5. novembril (23. oktoobril) 1917 Tallinnas. Seda juhtis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. Komitee koostas üksikasjaliku tegevuskava ning kinnitas oma esimesel koosolekul juhised raudtee-, posti- ja telegraafikomissaridele. Otsustati määrata revolutsioonikomitee komissarid Tallinna raudteejaamadesse ja saata tegutsemisjuhised kõigile Eestimaa nõukogudele. Kell 21 hõivasid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel bolševike salgad Tallinnas raudteejaamad ja sideasutused, kaasa arvatud merekindluse staabi telegraafi. Sideaparaatide juurde pandi valvesse soldatid ja madrused. Merekindluse juhtkond ei jõudnud osutada mingit vastupanu. Võimu haaras Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille esimees oli bolševik Jaan Anvelt.
Järgmistel päevadel saadi võim ka mujal Eestis (Tartus 7. novembril, Narvas 8. novembril).
Revolutsiooni käik Petrogradis.
6. novembril (24. oktoobril vkj) kell 9 hommikul Petrogradis saadeti kõigile polgukomiteedele ja komissaridele korraldus nr. 1, millega kästi polgud lahinguvalmis seada. Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee käsu kohaselt seati kontroll Neeva sildade üle. Kindlustamaks ühendust linnaosade vahel, lasid Lev Trotski ja Vladimir Lenin sillavahtidele palka maksta.
Samal päeval käskis Aleksandr Kerenski tuua Tallinnast Petrogradi 13. ja 15. kasakapolgu ning ühe brigaadi 44. jalaväediviisist. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee keelas Petrogradi vägesid saata. Merekindluse komandant sai range käsu mehed paigale jätta. Kindlusest anti siiski Kerenski telegrammi ärakiri salaja kasakapolkude juhatusele edasi.
7. novembri (25. oktoobril vkj)ööl võtsid bolševikele alluvad väed endi kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents, Talvepalee, piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid enam-vähem rahulikult ja märkamatult.
7. novembri hommikul aeti laiali eelparlament Maria palees palee komandandi, endise Balti laevastiku madruse Anatoli Železnjaki (1895-1919) poolt. Pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule juba Venemaa Ajutise Valitsuse langemisest. Vastav teade edastati telegraafi teel üle riigi.
Ööl vastu 8. novembrit (26. oktoobril vkj) hõivati praktiliselt ilma vastupanuta Talvepalee. Operatsiooni märguandeks oli ristleja "Aurora" kogupauk. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti. Peaminister Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.
Alates 7. novembri õhtust oli Petrogradis Smolnõis koos II ülevenemaaline nõukogude kongress. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba oktoobri alguses 2. novembriks, kuid lükati siis edasi 7. novembrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed esseerid, kes samuti toetasid valitsuse kukutamist. Menševikud ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongessi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse koalitsioonivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.
8. novembril kuulutas kongress Venemaa nõukogude vabariigiks ning võttis vastu rahudekreedi ja maadekreedi. Kaks päeva varem oli eelparlament samasisulised otsused juba vastu võtnud, kuid bolševike kontrolli all olev Venemaa Telegraafiagentuur seda ei edastanud. Kongress moodustas ka uue ajutise valitsuse, Rahvakomissaride Nõukogu, mille eesotsas oli Vladimir Lenin ja mis pidi valitsema Asutava Kogu kokkutulekuni.
Asutav Kogu.
25. novembril toimunud Asutava Kogu valimistel kogusid Sotsialistliku Revolutsioonipartei (esseeride) kandidaadid 40% häältest ja absoluutse enamuse Asutavas Kogus. Teisele kohale jäid bolševikud 24 protsendiga. Bolševikud võitsid tööstuskeskustes ja pealinnas, Eestis said nad 40% häältest ja läänerinde sõdurite seas koguni kaks kolmandikku, aga valimisvõidu tagas esseeridele laialdane toetus talurahva seas.
18. jaanuaril 1918 kokku tulnud Asutava Kogu istungil tegi Jakov Sverdlov ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protesti märgiks ja organiseerisid nõukogude III kongressi, mis pidi olema õige rahvaesinduskogu.
Sündmused Venemaal ja mujal maailmas.
Riigipööre andis bolševikele võimaluse kindlustada võimu põhiliselt Petrogradis. Moskvas oli vastupanu bolševikele suur ning nad saavutasid täieliku kontrolli linna üle alles märtsis 1918.
Ükski välisriik bolševike võimu esialgu ei tunnistanud. Oma võimu maksmapanekuks rakendasid bolševikud äärmuslikke meetodeid. Vastuhakkajad kuulutati rahvavaenlasteks, kontrrevolutsionäärideks ja sabotöörideks. Vastupanu mahasurumiseks loodi 20. detsembril 1917. Erakorraline Komisjon (Tšekaa). Ajutiselt kaasati koalitsiooni vasakpoolsed esseerid, samal ajal arreteeriti parempoolseid esseere, menševikke, kadette jt. Saksa armee oli selleks ajaks jõudnud hõivata suure osa Venemaast, sest Vene sõdurid deserteerusid massiliselt. Valitsesid kaos, anarhia ja meelevaldne punane terror. Puhkes Venemaa kodusõda, algas välisriikide interventsioon Venemaale. Bolševike võim stabiliseerus 1920. a. paiku.
Sündmused riigipöörde järel Eestis.
Nõukogude võim püsis Eestis kuni 1918. aasta 24. veebruarini, mil Saksamaa okupeeris Eesti. Samal päeval kuulutati välja ka Eesti Vabariik.
28. novembril 1918, mil Saksamaa oli Esimese Maailmasõja kaotanud ning Saksamaal puhkes samuti revolutsioon, viis Saksamaa oma väed Eestist välja. Eestisse tungisid suured Nõukogude Vene väeüksused. Algas Vabadussõda, mis lõppes 2. veebruaril 1920 Tartu rahu sõlmimisega. Eesti Vabariik sai esimeseks riigiks, kes tunnustas bolševike võimu ja Nõukogude Venemaad, samuti sai Nõukogude Venemaa esimeseks riigiks, mis "de jure" Eesti Vabariiki tunnustas.


Materialism.
Materialism on filosoofiasuund, mis peab esmaseks ainet. Tegelik maailm, objektiivne reaalsus (aine ehk mateeria) on põhiline ja teadvus tuleneb ainest. Materialistlikud õpetused peavad maailma olemuselt aineliseks.
Materialismile vastandlik filosoofiasuund on idealism, mis peab esmaseks teadvust. Marksistliku käsitluse kohaselt on materialismi ja idealismi vastuolu olnud põhiline kogu filosoofia ajaloo vältel.
Materialism on vastuolus idealismiga, sest materialism eitab maailma loomist ja hinge surematust. Materialismi üks tänapäeval levinumaid vorme on dialektiline ja ajalooline materialism, mille lõid Karl Marx ja Friedrich Engels. Dialektiline ja ajalooline materialism seletab looduse ja ühiskonna nähtusi teaduse saavutuste alusel.
Materialismi ja idealismi vastandamine on levinud ka vaimufilosoofias, kus üks olulisemaid küsimusi on vaimse ja materiaalse vaheline seos ning nende ontoloogiline staatus.


Feodalism.
Feodalism on Euroopale omane olnud feoodidele (läänid) tuginev aadlist sõjameeste elukorraldus. Selle viimane kapitalismi võiduletuleku aegne hääbuv varivorm ilmutas end suursõdade kütkeis olnud absolutistlikus Lääne-Euroopas. Laiemas mõttes on see võimulolevale aadlile (sõjamehed) omane elukorraldus.
Feodalismi mõistest.
Feodalism on suhteliselt vastuoluline mõiste, millega tavaliselt iseloomustatakse keskaegse Euroopa ühiskondlikku ja majanduslikku korraldust. Selle definitsioone on äärmiselt suurel hulgal ning nood võivad üksteisest vägagi oluliselt erineda.
Üldiselt on feodalismile omaseks peetud siiski teatud kindlaid tunnuseid nagu: isiklike suhete suur tähtsus isandate (senjööride) ja nende sõltlaste (vasallide) vahel, maa kui peamine sotsiaalmajandusliku kindluse alus ning sõjameestest aadelkonna juhtiv roll ühiskonnaelus.
Feodalismi mõiste tekkis ja kujunes Euroopas ning oli algusest peale mõeldud selgitama vaid Euroopa kultuuri, ühiskonda ja majandust puudutavaid tegureid ning muutujaid. Tänapäeval konstateeritakse üldiselt, et väljaspool Euroopat feodalismi kui sellist ei eksisteerinud, see oli Euroopale spetsiifiline nähtus ning ehkki kohati võivad mingid sama perioodi mitte-Euroopa maade ühiskondlik-majanduslikud struktuurid evida teatud analoogiat feodalismiga, on selle mõiste kasutamine väljaspool Vana Maailma suhteliselt problemaatiline. Teine lugu on feodalismi mõistega siis, kui kasutada selle defineerimiseks kindlat ideoloogiat, mis on välja töötanud konkreetsed teesid kogu ajaloo kohta ning usub selle järgnevusse sama kindlasti kui keskaja inimene jumalikkesse ajatsüklitesse, mis pidid lõppema Viimse Kohtupäevaga. Sellise äärmiselt konkreetse ja universaalse, kuid paraku ka jäigalt ideoloogilise feodalismi käsitluse annab näiteks marksism.
Feodalismi vahekord kristlusega..
Feodalismiperioodil oli kahtlemata suur roll ka kristlikul religioonil, kuid seda otseselt feodalismiga seostada ei saa. Kiriklikud vürstid kuulusid küll sageli ilmalike valitsejate vasallide hulka või/ja olid ise läänihärradeks, kuid kristluse ja feodalismi üheaegse dominatsiooni liiga ühekülgne seostamine katoliikluse sõltuvusena toonasest ühiskonnakorrast pole ilmselt õigustatud, ehkki mõistagi peegeldas ka toonane religioosne mentaliteet feodalismi, näiteks nimetades Jumalat kõrgeimaks senjööriks. Kuid klassikalise feodalismi lõppajaks (13. sajandiks) olid kiriku sees väärtushinnangud juba muutunud, näiteks Kristust ei kujutatud enam mitte kuningliku valitseja ja kohtumõistjana, vaid lihtsa inimliku kannatajana. Samuti hakati üha enam hindama lihtsat tööd ja vaesust, mis ei sobinud kokku ei feodalismi ega ka tuleva uue ühiskonnakorraludega, millest pikapeale arenes välja kapitalism.
Feodalismi kujunemine.
Feodalism hakkas kujunema Frangi riigis juba Merovingide ajal, kui valitsejad hakkasid oma sõjaväelastele selleks, et nad üha kallinevat varustust jõuaks muretseda ja säilitada, maavaldusi, millelt saadav tulu läks sõjamehe relvastuse soetamiseks ning äraelamiseks. Seda valdust hakati nimetama benefiitsiks. See anti kuninga sõjamehele eluaegseks kasutamiseks, pärandamist poldud esialgu ette nähtud. Karl Suure ajal ning osaliselt varemgi muutus olukord tunduvalt, kui armeesse oli vaja põhiliselt ratsaväelasi. Sõjaratsude pidamine ja nendega kaasaskäiv relvastus, eriti soomussärgid, olid aga väga kallid. Nii oli vaja hakata veelgi laiemalt sõdalastele välja jagama valduseid. Kujunes feodaalsüsteem, kus sõdur andis ennast valitseja alluvusse, olles kohustatud saadud maa eest isandat truult teenima. Pikapeale muutusid saadud maad pärandatavaks ning nendest kujunesid läänid ehk feoodid. Kuid kas lääniisanda või vasalli surma korral tuli üksteisevahelist truudusvannet alati uuendada. Vasall võis kuningalt saadud maad ka omakorda edasi läänistada, tema vasallid olid truudusevandega seotud aga ainult temaga ja mitte kuningaga, kuid kui kuningas oma vasalli väeteenistusse kutsus, siis pidid sinna minema (kuninga vasalli juhtimisel ja kutsumisel) ka vasalli vasallid.
Feodaalne killustumine.
Aegamööda delegeeris kuningas üha enam võimu vasallide kätte ning need muutusid temast üha sõltumatumaks. Lisaks sellele leidus palju ka alloodi omanikke, kes polnud maaga vasallivandega seotud ning need, vaid tõotusega kuningaga seotud vasallid, hakkasid üha enam omatahtsi tegutsema. Tekkis feodaalne killustatus, esmalt Prantsusmaal, seejärel üha sügavamalt ka Saksamaal. Inglismaal suudeti seda vältida, kuna üheaegselt nii Inglise kuningas kui ka Normandia hertsogina Prantsuse vasallina olev valitseja teadis, kuidas seda vältida, nimelt pidid kõik Inglise vasallid, sõltumata, kas nad olid otseselt kuninga või mitte, andma truudusvande kuningale. Peale selle hakkas Inglismaal juba 11. sajandil kujunema tsentraliseeritud riigiaparaat, milleni jõudmine oli küll vaevarikas, ent kahtlemata oli Inglismaa kõrgkeskaja algul kõige tugevama kuningavõimuga riik (eriti Henry II ajal).
Marksistlik käsitlus.
Feodalism on ühiskonnakord, mis rajaneb suurmaaomandusel ja maaomanikest (mõisnikest, kirikust, riigist) sõltuvate talupoegade ekspluateerimisel. Termin 'feodalism' tuleb sõnast 'feood' (ka 'lään', millest tuleneb mõiste 'läänisüsteem'), mis tähendabki maavaldust. Feodalism hakkas tekkima Hiinas umbes 3. sajandil, Lääne-Euroopas 5. sajandil, Venemaal 9. sajandil, Eestis 10. sajandil; see arenes kas orjanduslikust või ürgkogukondlikust korrast. Üldiselt seostatakse feodalismi keskajaga.
Feodalism soodustas tootlike jõudude arengut võrreldes orjandusliku korraga, sest talupoegade ja käsitööliste isiklikud väikemajapidamised ning õigus mõningaid tootmisvahendeid omada tekitasid neis kui tegelikes tootjais huvi oma töö tulemuste vastu. Talupoegade isiklik sõltuvus mõisnikest oli eri maadel ja ajastutel erinev (teoorjus, pärisorjus). Talupojad pidid maksma renti (teo-, loonus- ja raharenti). Kõige raskem oli talupoegade olukord Poolas ja Hispaanias (esimese öö õigus, surnud käe õigus). Sellega võrreldes oli Põhja-Euroopas talupoegade olukord parem.
Maaomandussuhteis kujunes feodaalne hierarhia: senjöörid läänistasid maad vasallidele, need omakorda allvasallidele. Eesõigustatud seisused olid vaimulikud ja aadel. Lääne-Euroopa keskaja suurim maaomanik ja feodaalkorra tugi oli kirik.
Feodalismi varasem järk lõppes käsitöö eraldumisega põllumajandusest ning linnade kui käsitöö- ja kaubanduskeskuste tekkimisega. Majanduslikult tugevnevais linnades sugenes vastuolu suurkaupmeeste ning liigkasuvõtjate ja tsunftidesse (gildidesse) koondunud käsitööliste vahel. Hiljem teravnesid tsunftides endis meistrite ja sellide ning õpipoiste suhted. Peeti suuri talurahvasõdu: Prantsusmaal ja Inglismaal 14. sajandil (Jacquerie, Wat Tyleri ülestõus), Saksamaal 16. sajandil, Venemaal 17.-18. sajandil.
Eesti suurim feodalismivastane väljaastumine oli 1343-1345 toimunud Jüriöö ülestõus. Talurahvas sunnismaistati siin 14.-15. sajandil, pärisorjus oli raskeim 18. sajandil ja 19. sajandi alguses (Roseni deklaratsioon).
Juba 14. sajandil hakkasid feodaalkorra rüpes tekkima kapitalistlikud tootmissuhted. Asutati manufaktuure, 16. sajandi oli neid juba kogu Lääne-Euroopas. Kaubandusse kogunenud kapital liikus tööstusse, liigkasuvõtjaist said pankurid, hakkas tekkima maakodanlus. Koos majanduse arenguga hoogustus klassivõitlus. Feodaalkord kaotati kodanlike revolutsioonide tulemusena Inglismaal 17. sajandil, Prantsusmaal 18. sajandil, Saksamaal ja Venemaal 19. sajandil, Hiinas 20. sajandil, kuid feodalismi sugemeid säilis paljudel maadel kauem, mitmel mahajäänud maal on neid tänapäevalgi.


Kongregatsioon.
Katoliku kiriku kanoonilise õiguse kohaselt on kongregatsioon vaimulike ühendus, mille liikmed (preestrid, vennad, õed) annavad nii-nimetatud lihtsad tõotused. Tegu on lihtsustatud variandiga orduliikmete poolt antavatest pühalikest tõotustest vaesusele, kasinusele ja kuulekusele.
Enamus pärast 16. sajandit katoliku kirikus asutatud vaimulike ühendusi on kanoonilise õiguse järgi just kongregatsioonid, mitte ordud.
Katoliiklikus kontekstis võib kongregatsioon tähendada ka kloostrite liitu. Sellises tähenduses on see sõna näiteks kasutusel Püha Benedictuse Ordus, mis koosneb peamiselt geograafilistel põhimõtetel välja kujunenud kongregatsioonidest ehk kloostriliitudest.
Samuti nimetatakse kongregatsioonideks Rooma kuuria allüksusi. Kaasajal eksisteerib üheksa kongregatsiooni: usudoktriini, idakirikute, jumalateenistuse, piiskoppide, katoliikliku hariduse, pühakuks kuulutamise, vaimulikkonna, evangelisatsiooni ning pühitsetud elu institutsioonide kongregatsioonid.


Õnnistus.
Õnnistus (õnnistamine) on tavatähenduses kellelegi või millelegi õnne soovimine, millegi heaks kiitmine.
Õnnistamine kristlikus tähenduses erineb tavakasutusest. Üldiselt õnnistatakse asju, kive, mälestusmärke, hooneid, maad, jne. Sõna kasutamine inimese kohta tähistab lootust Jumala väe edasikandumiseks õnnistajalt õnnistatule. See on õnnistamisel seotud sisetundega ja on erinev pühitsusest, mille käigus muutub inimese amet ja staatus ühiskonnas. Õnnistuse saab ära võtta, tühistada; pühitsus on jääv.


Mäesuusatamine 1984. aasta taliolümpiamängudel.
Mäesuusatamisvõistlused 1984. aasta taliolümpiamängudel peeti 14. – 19. veebruaril. Mehed sõitsid Bjelašnicas ja naised Jahorinas.
Kiirlaskumine.
16. veebruar, 61 võistlejat
Suurslaalom.
14. veebruar, 108 võistlejat
Slaalom.
19. veebruar, 101 võistlejat
Kiirlaskumine.
16. veebruar, 32 võistlejat
Suurslaalom.
17. veebruar, 54 võistlejat
Slaalom.
17. veebruar, 45 võistlejat


Louis VII.
Louis VII Noorem (prantsuse keeles "Louis VII le Jeune"; 1120 – 18. september 1180 Pariis) oli Kapetingide dünastiasse kuuluv Prantsusmaa kuningas 1137. aastast surmani.
Louis' ja Champagne'i Adèle'i lapsed.
Louis 07.
Louis 07.
Louis 07.


Nicholas Liverpool.
Nicholas Joseph Orville Liverpool (sündinud 9. septembril 1934) oli Dominica president 2. oktoobrist 2003 17. septembrini 2012.
Ta on pidanud pikka aega kohtuniku- ja advokaadiameteid. Aastatel 1993–1995 oli ta Ida-Kariibi Kohtu ülemkohtunik.


Muḩammad Najīb.
thumb
Kindral Muḩammad Najīb [mu'hammad nadž'iib] (kohalik hääldus [nag'iib]) (محمد نجيب; levinud nimekuju Muhammad Naguib; 20. veebruar 1901 Hartum, Sudaan – 28. august 1984 Kairo, Egiptus) oli Egiptuse esimene president.
Najīb kuulus alates 1949. aastast vabade ohvitseride liikumisse, mis viis läbi 1952. aasta Egiptuse revolutsiooni. Pärast kuningas Fārūq I kukutamist 23. juulil 1952 sai temast Juhtiva Revolutsiooninõukogu esimees. 17. septembril 1952 nimetati ta ka peaministriks.
18. juunil 1953 kuulutas Najīb monarhia likvideerituks – troonilt tõugati pärast isa Fārūq I kukutamist nominaalselt kuningaks kroonitud sülelaps Fu'ād II ja välja kuulutati Egiptuse Vabariik. Kindral Najībist sai selle esimene president. Peatselt puhkes võimuvõitlus tema ja revolutsiooni teise liidri, noore koloneli Jamāl ‘Abd an-Nāşiri vahel, mis viis Najībi tagandamiseni veebruaris 1954. Rahva survel ennistati Najīb küll kaks päeva hiljem ametisse, kuid tema roll riigipeana oli üha tseremoniaalsem ja novembris 1954 astus ta ametist tagasi, loovutades nii tegeliku kui tseremoniaalse võimu kolonel an-Nāşirile.


Kiiruisutamine 1984. aasta taliolümpiamängudel.
Kiiruisutamisvõistlused 1984. aasta taliolümpiamängudel peeti 9. - 18. veebruaril Zetra jäähallis.
500 m.
10. veebruar, 42 võistlejat
1000 m.
14. veebruar, 43 võistlejat
1500 m.
16. veebruar, 40 võistlejat
5000 m.
12. veebruar, 42 võistlejat
10 000 m.
18. veebruar, 32 võistlejat
500 m.
10. veebruar, 33 võistlejat
1000 m.
13. veebruar, 38 võistlejat
1500 m.
9. veebruar, 32 võistlejat
3000 m.
15. veebruar, 26 võistlejat


1570. aastad.
1570. aastad on ajavahemik 1570. aasta algusest kuni 1579. aasta lõpuni.


1570.
1570. aasta (MDLXX) oli 16. sajandi 70. aasta.


1572.
1572. aasta (MDLXXII) oli 16. sajandi 72. aasta.


1573.
1573. aasta (MDLXXIII) oli 16. sajandi 73. aasta.


1574.
1574. aasta (MDLXXIV) oli 16. sajandi 74. aasta.


1575.
1575. aasta (MDLXXV) oli 16. sajandi 75. aasta.


1576.
1576. aasta (MDLXXVI) oli 16. sajandi 76. aasta.


1578.
1578. aasta (MDLXXVIII) oli 16. sajandi 78. aasta.


1579.
1579. aasta (MDLXXIX) oli 16. sajandi 79. aasta.


1580.
1580. aasta (MDLXXX) oli 16. sajandi 80. aasta.


1581.
1581. aasta (MDLXXXI) oli 16. sajandi 81. aasta.


1582.
1582. aasta (MDLXXXII) oli 16. sajandi 82. aasta.


1584.
1584. aasta (MDLXXXIV) oli 16. sajandi 84. aasta.


1586.
1586. aasta (MDLXXXVI) oli 16. sajandi 86. aasta.


1588.
1588. aasta (MDLXXXVIII) oli 16. sajandi 88. aasta.


Tuff.
Osaliselt murenenud tufi paljand Prantsusmaal (Keskmassiiv).
Tuff on püroklastiline kivim, mille koostisest üle 90% moodustavad püroklastilised osakesed.
Tuff tekib vulkaanipursete käigus vulkaanist väljapaisatud purdse ehk püroklastilise materjali kivistumisel.
Tuff võib olla mitmesuguse värvusega. Näiteks punakas, hall, kollakas, rohekas või pruun. Tuffi moodustavad püroklastilised osakesed on üldiselt teravanurksed. Purdosakeste suurus varieerub millimeetri murdosadest kuni mitme millimeetrini.
Tuff koosneb laava purustatud ja pihustatud tükkidest, milleks on vulkaanilise klaasi (obsidiaan), mineraalide või purskekivimite tükid, mis võivad esineda ka ühes kivimis koos. Püroklastilise materjali koostis sõltub teda moodustanud magma koostisest. Eristatakse lipariitseid, andesiitseid, basaltseid jne tuffe.
Oluliseks koostisosaks on tsement, milleks on tavaliselt peeneteralisem püroklastiline materjal või isegi laava, näiteks tufflaavas.
Teised püroklastilised kivimid on tufiidid, mille purdmaterjali sisaldus on 30...90% ja tufogeensed kivimid 10...30% purdmaterjali sisaldusega. Kivimeid, mis sisaldavad püroklastilist materjali alla 10%, loetakse settekivimeiks.
Tuffi porsumisel tekib bentoniit. Ka Eesti maapõues on kaaliumbentoniidi kihte, mis on tekkinud vulkaanilisest tuhast.
Tuff ei oma väga suurt majanduslikku väärtust, ehkki teda on kasutatud ehitusmaterjalina


Intervall (muusika).
Intervall (ladina keeles "intervallum" 'vahemik, kaugus') on muusikas suurus, mille väärtused iseloomustavad kahe muusikalise heli helikõrguste vahemikke. Intervalle mõõdetakse toonides, tsentides või võnkesageduste suhtena. Intervalle liigitatakse
Intervallid suuruse järgi.
Intervallide suurus on kahesugune - astmeline ja tooniline.
Astmelise suuruse ehk astmemahu määrab diatooniliste astmete arv noodijoonestikul (erinevate astmete arv).
Astmelise suuruse nimetused pärinevad ladinakeelsetest järgarvudest.
Intervalli tooniline suurus ehk tooniline maht on helikõrguste vahemik toonides või pooltoonides.
Intervalle priimist oktavini nimetatakse lihtintervallideks (nende astmeline suurus ei ületa oktavit). Liitintervallideks nimetatakse oktavist suuremaid intervalle.
Altereeritud intervallid.
Altereeritud intervallid tekivad diatooniliste astmete altereerimise teel.
Konsoneerivad ja dissoneerivad intervallid.
Konsoneerivad intervallid on kõlalt rahulikud. Intervallide helid on omavahelises tasakaalus ja nagu sulaksid ühte. Dissoneerivad intervallid aga jätavad rahutu mulje. Intervallide helid nagu poleks tasakaalus, tekitades ebakõla ja tingides edasiliikumist (lahendust). Konsonantsi moodustavad helid on omavahel lähemas suguluses, dissonantside puhul on helid teineteisele võõramad, kaugemad. See on tingitud kahe heli osahelide enamast või kaugemast kokkulangemisest. Intervallide konsoneerivus sõltub seega kokkulangevate ülemhelide arvust, nende lähedusest põhihelile ja nende suhtelisest tugevusest.
Konsoneerivad intervallid on: puhas priim, puhas kvart, puhas kvint, puhas oktav, väike terts, suur terts, väike sekst ja suur sekst.
Kui hinnata intervalli laadilist (helirealist) nähtust, siis tunduvad puhas priim, puhas kvint ja puhas oktav helirea püsivate astmetena (priim - I + I aste, oktav - I + VIII (I) aste, kvint - I + V aste). Kuna nad ei määra helirea mažoorsust (mažoorne helirida) ega minoorsust (minoorne helirida), võib neid nimetatada naturaalseteks konsonantsideks. Traditsiooniline muusikateooria nimetab neid täielikeks konsonantsideks, kuna ülemhelide reas tekivad need intervallid keele niisuguste osade võnkumisest, mis on omavahel lihtsamates arvulistes suhetes (puhas priim = 1:1, puhas oktav = 1:2, puhas kvint = 2:3, puhas kvart = 3:4).
Puhtaiks on hakatud neid nimetama sellepärast, et nenede suurus ei ole varieeritav. Kui võrrelda osahelide reas tekkinud suhteid vastavate suhetega tempereeritud häälestuses, siis ei ole erinevust 1. ja 2. osahelil, mis tekitavad priimi ja oktavi. Erinevus on minimaalne 3. osahelil, mis võimaldab kvindi ja kvardi tekkimist.
Puhaste intervallide paralleelliikumine klassikalises mitmehäälsuses (harmoonias ja polüfoonias) ei ole võimalik. Puhas kvart mõjub täieliku konsonantsina ainult akordis ülemiste häälte vahel (e - g - c), kuna kahehäälsuses ja akordi madalamast helist moodustatuna mõjub ta tunglevalt ja vajab lahendamist (harmoonias K64).
Dissoneerivad intervallid on: väike septim, suur sekund,suur septim, väike sekund, vähendatud kvint, suurendatud kvart ning teised suurendatud ja vähendatud intervallid. Harmoonilistes järgnevustes nõuavad nad lahendust.
Püsivad ja kulgevad intervallid.
Nii nagu üksikud helirea astmed, võivad ka intervallid helireas olla püsivad või kulgevad ehk püsimatud. Mažooris ja minooris on püsivad intervallid need, mis moodustuvad ainult püsivaist astmeist s.o. toonikakolmkõla helidest. Konsonantsid, mis koosnevad kahest kulgevast või ühest püsivast ja ühest kulgevast astmest on kulgevad intervallid. Kulgevad intervallid on tunglevad ja liiguvad püsivaisse intervallidesse (lahenevad helirea astmete kulgevuse printsiibil). Intervalli kulgevust või püsivust võib määrata vaid kindlas helireas või helistikus. Nii võib üks ja sama intervall olla ühes või mitmes helistikus püsiv, teistes aga kulgev. Dissoneerivad intervallid on alati kulgevad ja nõuavad igal juhul lahendust.
Intervallide pöörded.
Intervalli pöördeks nimetatakse intervalli helide ümberasetust üksteise suhtes.
Intervalli pööre (pöördintervall) tekib tema ühe heli viimisest oktavi võrra üles või alla.
Kõik konsoneerivad intervallid pöörduvad konsoneerivateks, kõik dissoneerivad intervallid pöörduvad dissoneeruvateks. Suured intervallid pöörduvad väikesteks ja väikesed intervallid pöörduvad suurteks. Vähendatud intervallid pöörduvad suurendatud intervallideks ja vastupidi.
Altereerimine muudab iga intervalli kas suurendatuks või vähendatuks. Kahekordne alteratsioon muudab iga intervalli kas kahekordselt suurendatuks või kahekordselt vähendatuks.
Intervalli tähistus.
Intervalle tähistatakse numbritega. Olenevalt noodist (eesti või võõrkeelne kirjandus) on tähistus erinev. Eestis kasutatase tähe ees tähte v (väike), s (suur), > (vähendatud), nootides lisatakse numbri ette (bemoll) või (diees).
Muud intervallid.
Peale diatooniliste intervallide on veel terve rida intervalle, mis võivad tuleneda helide füüsikalistest omadustest, häälestussüsteemide eripäradest, muusikakultuuri või traditsiooni eripäradest jmt.


Madisepäeva lahing.
Madisepäeva lahing (ka Pala või Paala lahing ehk Pa(a)la jõe lahing) peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal madisepäeval, 21. septembril 1217. aastal Sakalas (Viljandist umbes 10–12 kilomeetri kaugusel), oletatavasti Vanamõisa küla väljal.
1217. aasta kevadel olid eestlased (sakalased, järvalased, Kesk-Eesti maakondade sõjamehed) koos venelastega saavutanud võidu Otepääl ristisõdijate ja ugalaste üle. Ilmselt lootsid eestlased koostööd venelastega jätkata ning asusid sama aasta sügiseks Sakalasse koguma suurt malevat. Henriku kroonika järgi kogusid eestlased kokku 6000 meest, mis oli pretsedenditult suur arv. Sõjamehi tuli pea kõikjalt Mandri-Eestist, kõrvale jäid aga saarlased, kellelt võidi aga ehk oodata sakslastevastast tegevust mere poolt. Henriku teatel oli väe kokkukutsujaks ja juhiks Lembitu. Sulev Vahtre ja teiste eesti ajaloolaste arvates kogunesid eestlased Navesti (Pala ehk Paala) jõe lõunakaldale Tepu talu juurde, kus oli sobiv jõeületuskoht.
Eestlased kogusid väe kokku ja jäid ootama venelaste abijõude. Kuid Novgorodis oli samal ajal vahetunud vürst ning seetõttu olid seal sisesegadused. Ilmselt polnud ka Pihkva kohati sakslastega sõbrustanud vürst Vladimir nõus eestlasi aitama. Vahepeal olid sakslased aga eestlaste väe kogumisest teada saanud ja koondasid Henriku teateil kokku umbes 3000-mehelise valikväe, mis tungis Sakalasse.
Eestlased said sakslaste tulekust peagi teada ja liikusid neile vastu. Ristisõdijate väge kohates liikusid nad Viljandist kõrvale, ajaloolaste oletuste kohaselt praeguse Pärsti ja Vanamõisa kanti, kus oli eestlastele sobivam metsane maastik ja saksa rüütlite sõjaline edemus polnud niivõrd määrav.
Verine taplus kestis kaua aega vahelduva eduga, kuid siis õnnestus rüütlitel eestlaste rinde keskosas läbi murda. Eestlased püüdsid oma vägesid ümber paigutada, aga edutult. Sellise keerulises olukorras tabas eestlasi raske kaotus – mitme teise Sakala vanema hulgas langes ka väe arvatav üldjuht Lembitu. Vastaspool saavutas ülekaalu, ehkki kandis samuti suuri kaotusi: teiste hulgas langes liivlaste "kuningas" Kaupo, ja eestlased hakkasid taanduma ümberkaudsetesse metsadesse ja soodesse. Muistse vabadusvõitluse suurim lahing lõppes eestlaste kaotusega. Henriku teateil kaotasid eestlased ligi tuhat meest, Liivimaa vanemas riimkroonikas on arvuks 1400 meest. Ristisõdijate poolel hukkunute arv oli ilmselt väiksem, sest suurem osa eestlastest tapeti taandumisel.
Tsitaat.
"Ja eestlased said rõõmsaks ning saatsid sõna üle kogu Eestimaa ja kogusid sõjaväe, väga suure ning tugeva. Nad asusid Sakalas Pala jõe (praegu Navesti jõgi) äärde. Nende juht ning vanem Lembitu kutsus kokku kõik mehed kõigist maakondadest. Ja tulid nende juurde niihästi läänemaalased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ja sakalased. Neid oli kuus tuhat..." (Läti Henriku Liivimaa kroonika)


Pontus De la Gardie.
Vabahärra Pontus De la Gardie (1520 – 5. november 1585) oli Rootsi väejuht, Jakob De la Gardie ja Johan De la Gardie isa.
Pontus De la Gardie oli pärit Prantsusmaalt Languedocist. Noorena kandis ta nime Ponce Scorperier. Ta õppis kloostris, kuid loobus vaimuliku elukutsest ja astus Prantsuse armeesse, teenis Piemontes krahv Brissaci juhitud Prantsuse ratsaväes ja võttis nimeks Pontus De la Gardie'". Aastast 1559 teenis ta Taani sõjaväes, kuid astus Rootsi teenistusse pärast seda, kui Nils Boije juhitud Rootsi väed 1565 Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal (1563–1570) Varbergi vallutasid. 1568 sai temast kuningas Johan III õuemarssal ning 1569 koos Gyllenstierna, Bjelke, Flemingi ja Stenbockiga Rootsi kuninga asutatud Jumala talle ordu ("Guds Lambs Orden") rüütel.
1571. aastal sai ta Ekholmi vabahärratiitli. Ta oli ka Kjulaholmi, Sundby ja Toresta härra Uppsala piiskopkonnas ning Kolga mõisa omanik Kuusalu kihelkonnas.
Ta oli aastast 1574 Liivimaa asehaldur ja aastast 1581 kuberner, juhatas 1580–1583 Liivi sõjas Rootsi väge, vallutas 1580 Schlossburgi (Käkisalmi, praegu Priozjorsk), 1581 Rakvere, Toolse, Narva, Ivangorodi ja Jama (Jamburg, praegu Kingissepp). Eestisse saabus ta 1581. aasta talvel Soomest, juhtides oma väe üle külmunud Soome lahe. Narva piiramise ajal võttis ta kasutusele siksakikujulised piiramiskraavid, mis sel ajal oli veel uus nähtus.
Rahuläbirääkimiste ajal Venemaaga uppus Pontus De la Gardie koos Määri mõisniku Brun Dückeriga Narva jõkke. Ta maeti Tallinna Toomkirikusse. Tema hauamonumendi valmistas Arend Passer.
Perekond.
Pontus De la Gardie abiellus Vadstena lossis 14. jaanuaril 1580 Johan III vallastütre Sofia Gyllenhielmiga. Laulatuse ajal kukkus kiriku rõdu alla ja üks inimene sai surma – seda peeti halvaks endeks ja tunnusmärgiks, et jumalale on see abielu vastumeelne.
Välislingid.
Pontus


Ümera lahing.
Ümera lahing peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal 1210 nüüdse Läti alal Gauja (Koiva) lisajõe Jumara (Ümera) suudme lähedal, praegusest Valmiera (Volmari) linnast lõunas.
1210. aasta hilissuvel olid eestlased Ugandist ja Sakalast järjekordsel sõjakäigul, mis oli hästi ette valmistatud ning eesmärgiks seati Võnnu (läti keeles Cēsis) vallutamine. Võnnust oli selleks ajaks saanud Mõõgavendade ordu tähtis tugipunkt ja peamine lähtekoht ordu rünnakutel Eestisse.
Võnnut piirati kolm päeva. Neljandal kui linnus oli juba peaaegu langemas, saadi teada, et Riiast tuleb abiväge. Võnnu alla jäämine sellises olukorras oleks olnud ohtlik. Eestlased liikusid põhja poole üle Koiva jõe ja jäid peatuma Beverini tee ääres asuva järve kaldal.Sakslastele jäi aga mulje, et eestlased põgenevad ning sakslaste, liivlaste ja latgalite vägi ruttas eestlastele järele. Ümera juures mõlemal pool metsas, seadsid eestlased end võitlusvalmis. Nii jooksid vastased otse eestlaste peidus olnud väe keskele ning eestlased ründasid neid ootamatult kõikidest külgedest. Väikese väega saavutatud võit õhutas eestlaste võitlusvaimu ja usku oma võimetesse.
Ümera lahingust tagasi tulnud ugalased ja sakalased levitasid juttu võidukast lahingust üle kogu Eesti ja kutsusid kõiki üles ühisele tegevusele vallutajate vastu. Ümera lahingu tähtsus eestlastele seisneski maakondade vaheliste sidemete tugevdamises.
Eesti kirjanduses kajastab Ümera lahingu sündmusi Mait Metsanurga romaan "Ümera jõel".


Ilmutus.
Ilmutus religioonis kasutuseloleva mõistena tähendab transtsendentse Jumala vahetut tahteavaldust nähtavakssaamise, sõna või teo kaudu ja temast lähtunud sõnumit (teavet). Ilmutuse korral jõuab Jumala tahteavaldus või sõnum inimeseni vahendajate (prohvetite) kaudu. Ilmutus säilib ja levib suulise pärimusena või kirjalikul kujul, pühakirjana (Piibel, Tanah, Koraan). Ilmutusega seostub mütoloogiline arusaam pühakirja tekkest. Ilmutus on teistlike usundite lähtealus. Ka loomisakt on üks jumaliku ilmutuse vorme. Ristiusus on ilmutuseks ka isik, Jeesus Kristus, ilmutuse allikaks peetakse monoteismis Jumalat.
Teoloogias eristatakse universaalilmutust (soovitus kõigile) ja individuaalilmutust (e privaatilmutus, üksikisikule; nt: unenägu).
Uku Masing samastab ilmutuse ja avastuse protsessid. Keskaja inimene ütles, et sai ilmutuse, teadlane ütleb, et tegi avastuse.


Merkantilism.
Merkantilism (ladina keeles "mercantia" 'kaubandus') on 15. sajandil Euroopas (Holland, Inglismaa, Prantsusmaa) tekkinud majandusteaduse suund. Merkantilismi peetakse esimeseks rahvusvahelist majandust käsitlevaks teooriaks ning merkantilismi domineerimine rahvusvahelistes suhetes kestis Lääne-Euroopas kuni 18-sajandi viimaste kümnenditeni, kuid ta hakkas oma mõjuvõimu kaotama 17.sajandi keskel, mil hakkas levima füsiokratism.
Merkantilistide põhiargument on, et riigile on majanduslikult kasulik võimalik suur eksport ja minimaalne import ning seega tuleb eksportida rohkem kui imporditakse. Merkantilismi pooldajad samastasid rikkuse rahaga ja väitsid, et riigi heaolu sõltub võimalikult suurtest kulla- ja hõbedatagavaradest. Nad taotlesid ekspordi soodustamist ning impordi piiramist kõrgete kaitsetollide abil (protektsionism). Merkantilism peab oluliseks riigi sekkumist majandusse, sest turu isereguleeruv olemus ei ole piisavalt usaldusväärne.
Varajased merkantilistid olid näiteks J. Hades (1584–1656), W. Stafford (1554–1612). Hilismerkantilistid, sealhulgas Thomas Mun (1571–1641) ja A. Serra, soovisid soodustada käsitööndusliku tootmise, eriti ekspordi tarbeks toodetava manufaktuuritööstuse arendamist. Peamised merkantilismi täideviijad olid Jean-Baptiste Colbert Prantsusmaal, Elizabeth I Inglismaal ja Peeter I Venemaal.
Merkantilismi periood oli aeg, mil rahvusriikide vahel oli rohkem sõjalisi konflikte kui ühegi teise perioodi ajal ajaloos on olnud. Iga riigi esmane majanduslik eesmärk oli omada piisavalt valuutat, et pidada ülal tugevat sõjaväge, mis kaitseks teiste riikide rünnakute eest ja samal ajal ka vallutaks riigile uusi valdusi.
Merkantilismi teke.
Kõige tähtsam otsene merkantilismi tekkepõhjus oli see, et feodaalvaldused asendusid rahvusriikidega.
Lisaks põhjustas merkantilismi koloniseerimine. Kolooniad andsid riikidele võimaluse oma varanduse suurendamiseks, sest nende kaudu said riigid juurdepääsu eksklusiivsetele kaupadele (isegi näiteks väärismetallidele), mida oli väga kasulik eksportida.
Kui merkantilism 15-sajandi keskel tekkis, määras riigi rikkuse see, kui palju kulda ja hõbedat ta omas. Kuld ja hõbe olid ka valuutad, mida riigid omavahelisel kauplemisel kasutasid. Kui riik tahtis oma kulla ja hõbeda varusid suurendada, pidi ta kaupu eksportima. Importimine aga tähendas seda, et kulla ja hõbeda varud vähenesid. Sellise seisukorra tulemusena tekkiski merkantilism. Riigid tahtsid imporida nii vähe kui võimalik ja selleks määrati imporditavale kaubale tollimaksud ja kvoodid, eksporti aga propageeriti..
Merkantilismi kriitika.
Paljud majandusteadlased on hiljem väitnud, et isegi edukas merkantilistlik poliitika ei saa tuua lõppkokkuvõttes kasu, kuna tekitab inflatsiooni.
Merkantilismi teooriat on teiste seas kritiseerinud nii Adam Smith, David Hume, John Locke ja David Ricardo.
Adam Smith näiteks väidab oma raamatus "Rahvaste rikkus" ("The Wealth of Nations"), et riigi jõukus ei kasva mitte selle kaudu kui palju kulda ja hõbedat riik omab, vaid selle kaudu kui palju on riigil kapitali ja kui palju kaupu on tal võimalik osta. Sellega pani Adam Smith aluse laissez faire printsiibile.
Merkantilism tänapäeval.
Merkantilism on säilinud kuni tänapäevani neo-merkantilismi kujul. Seega võrdsustab neo-merkantilism poliitilise võimu majandusliku võimuga ning majandusliku võimu kaubavahetuse saldo ülejäägiga. Kriitikude kohaselt käituvad ka tänapäeval mitmed riigid merkantilistlike põhimõtete järgi, näiteks on selles süüdistatud Hiinat - väidetavalt hoiab Hiina oma valuutakursi kunstlikult madala võrreldes Ameerika Ühendriikide dollariga, et niiviisi müüa Ameerikasse rohkem kaupu kui ta sealt impordib ning koguda suuri välisvaaluta varusid.


Usureegel.
Kristlus.
Tähtsaim on usutunnistus, mille aluse moodustab arusaam, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg.
Islami.
لا إلاه إلا الله ومحمد رسول الله
Ei ole jumalat peale Allahhi ja Muhamed on tema prohvet.


Oktav.
Oktav ehk oktaav (< ladina k "octavus" "kaheksas") on
400px(a) puhas oktav (b) vähendatud oktav (c) suurendatud oktav"


Nunn.
Nunn on vaimsele elule pühendunud (nais)isik, kes üldreeglina on saanud pühitsuse, andnud vastava tõotuse ning on seeläbi vaimuliku ordu (organisatsiooni) liige.
Analoogselt pühendunud meesterahvast nimetatakse mungaks.


Anarhosündikalism.
Anarhosündikalism on vasakpoolne sotsiaal-poliitiline ideoloogia.
1906. aastal võttis Üldine Töökonföderatsioon vastu Amiens’i Harta (Amiens Charta), milles esitati täielikul ja süstematiseeritud kujul anarhosündikalismi programm. Juba 1890. aastate lõpul Üldises Töökonföderatsioonis kodunenud anarhistlikud elemendid töötasid aegapidi välja oma teoreetiliste vaadete ja praktiliste meetodite süsteemi, mis sai nimetuseks anarhosündikalism. Anarhosündikalistlik doktriin kujutab endast peamiselt bakuninlaste ja prodhonistide ideede segu. Anarhosündikalismi liidrid ja teoreetikud olid Hubert Lagardelle, Émile Pouget ja Bertile, kellele avaldas mõju ka sotsioloog Georges Sorel. Anarhosündikalism eitab riiki kõigis tema esinemisvormides. Eitades igasugust poliitilist võitlust parlamentlikust tegevusest kuni sotsialistliku revolutsioonini, vastandab anarhosündikalism sellele otsese tegevuse (action directe). Anarhosündikalistid soovitavad järgmisi otsese mõjutamise vahendeid: streik, boikott ja sabotaaž. Otsese mõjutamise kõrgemaks vormiks on nende arvates üldstreik, millega nad asendavad revolutsiooni ja relvastatud mässu. Anarhosündikalistid eitavad proletariaadi võitluse tsentraliseeritud juhtimise vajadust proletariaadi poliitilise partei poolt, partei ideed ennast peavad nad aga kodanluselt ülevõetuks ja töölisklassile võõraks. Peamiseks töölisklassi organisatsiooniks on anarhosündikalistliku doktriini järgi sündikaat. Vastavalt anarhosündikalistlikule doktriinile on sündikaadid töö võitlusorganiteks kapitali vastu, tulevikus aga, kollektivistliku anarhia tingimustes, peavad neist saama tootmise organiseerijad. Anarhosündikalismi edusammud olid seletatavad ka Prantsusmaa Sotsialistliku Partei kitsalt parlamentliku, üha oportunistlikumaks muutuva praktikaga. Töölisi pööras anarhosündikalismi poole täiesti õigustatud viha II Internatsionaali parteide oportunismi vastu. Paljud revolutsiooniliselt meelestatud töölised, kes ei olnud rahul Prantsusmaa Sotsialistliku Partei halvakspaneva suhtumisega parlamendivälistesse võitlusmeetoditesse, astusid anarhosündikalistliku liikumise ridadesse.
Gustave Hervé asutas samal aastal anarhosündikalistliku ajalehe La Guerre sociale (“Sotsiaalne Sõda”). Ajalehe veergudel ja rohkearvulistel esinemistel propageeris Hervé oma antimilitaristlikku programmi. Ta kutsus töölisi üles vastama igasugusele sõjale üldstreigi ja kutsealuste deserteerimisega.
Georges Sorel oma teostes Mõtisklused vägivallast (Réflexions sur la violence, 1908) ja Progressi illusioonid (Les illusions du progrès, 1908) seostas Henri Bergsoni ja Friedrich Nietzsche filosoofilisi vaateid, Pierre-Joseph Proudhoni anarhismi ja Eduard Bernsteini revisionismi ning lõi vastukaaluks enamikus sotsialistlikes parteides tugevnevale reformismile anarhosündikalismi teooria. See eitab poliitilise võitluse, parteide ja proletariaadi diktatuuri vajadust ning peab töölisklassi kõrgeimaks organisatsioonivormiks sündikaate. Poliitilisele võitlusele vastandab anarhosündikalism otsese tegevuse (action directe) taktika (sabotaaž, boikott, streik) ja kõrgeima võitlusvormina üldstreigi. Liikumise peaeesmärk on ametiühingute organiseeritud ühiskondlik pööre, mis kaotab riigi ja poliitilise võimu ning rajab anarhia. Anarhosündikalism mõjutas tugevasti Prantsusmaa töölisliikumist ja tungis ka sotsialistlikesse parteidesse.
25. detsembril 1922 algas Berliinis Internatsionaali XI (anarhosündikalistlik) kongress, mis taastas 1864. aasta 28. septembril Londonis St. Martin’s Hallis 58 aastat tagasi asutatud Rahvusvahelise Töötavate Inimeste Assotsiatsiooni ehk I Internatsionaali, mille I kongress oli toimunud 1866. aasta 3. – 8. septembrini Genfis, kus organiseeriti Internatsionaali Šveitsi sektsioon, mis oli õige suurel määral Michael Bakunini mõju all. Internatsionaali viimane, bakuninlik, X, kongress oli toimunud 45 aastat tagasi 1877. aasta 6. – 8. septembrini Verviers’is.
Revolutsioonilise sündikalismi põhimõtted.
Vastu võetud detsembris 1922 rahvusvahelise töötavate inimeste assotsiatsiooni Berliini kongressi poolt (väljavõtted)
I. Revolutsiooniline sündikalism, iseenesest baseeruv klassivõitlusel, püüab rajada kõigi manuaalsete ja intellektuaalsete tööliste ühtsust ja solidaarsust majanduslikes organisatsioonides, mis võitlevad nii palgasüsteemi kui ka Riigi ärakaotamise eest. Ei Riik ega poliitilised parteid suuda saavutada majanduslikku organisatsiooni ja töö vabastamist.
II. Revolutsiooniline Sündikalism toetab seda, et majanduslikud ja ühiskondlikud monopolid peavad olema asendatud vabade, nõukogude süsteemis ühinenud põllumajandus- ja tööstustööliste isejuhitavate föderatsioonidega.
III. Revolutsioonilise Sündikalismi kaheosaline kohustus on viia läbi igapäevast võitlust sotsiaalse ja intellektuaalse täiustumise eest eksisteerivas ühiskonnas ja saavutada sõltumatu, isejuhitav tootmine ning jaotamine võttes enda valdusse maa ning tootmisvahendid. Riigi ja poliitiliste parteide asemel töölisklassi majanduslik organisatsioon. Inimeste üle valitsemise asemel valitsemine asjade üle.
IV. Revolutsiooniline Sündikalism on baseerunud föderalismi, vaba kokkuleppe ja rohujuurte organisatsiooni põhimõtetel oma baasilt ülespoole kohalikeks, ringkondlikeks, maakondlikeks ja rahvusvahelisteks föderatsioonideks, mis on ühinenud jagatud taotluste ning ühiste huvide pinnal. Föderalismi all on igal ühikul oma sfääris täielik omavalitsus ja sõltumatus, samal ajal nautides kõiki ühinemise eeliseid.
V. Revolutsiooniline Sündikalism lükkab tagasi natsionalismi, Riigi religiooni ja kõik meelevaldsed piirangud, tunnustades ainult nende oma eluviisi vabalt viljelevate loomulike kogukondade omavalitsust, mis on pidevalt rikastatud teiste föderatsiooniks ühinenud kogukondadega vaba läbikäimise kasudest.
VI. Revolutsiooniline Sündikalism, mis iseenesest baseerub majanduslikul otsesel tegevusel, toetab kõiki võitlusi, mis pole vastuolus selle põhimõtetega - majandusliku monopoli ja Riigi dominatsiooni ärakaotamisega. Otsese tegevuse vahendid on streik, boikott, seesistumine (sit-in) ja muud otsese tegevuse viisid, mis on väljaarendatud tööliste poolt nende võitluste käigus, mis viivad töölisklassi kõige tõhusama relva, Üldstreigini, mis on sotsiaalse revolutsiooni prelüüd.


Sekund (muusika).
Sekund (ladina k "secundus" "teine") on
400px"(a) suur sekund (b) väike sekund (c) suurendatud sekund (d) vähendatud sekund"
Sekund on dissoneeriv intervall, mis harmoonilistes järgnevustes nõuab lahendamist.


Terts.
Terts (ladina k "tertius" "kolmas") on
400px"(a) suur terts (b) väike terts (c) suurendatud terts (d) vähendatud terts"
Klassikalises harmoonias on terts konsoneeriv intervall. Range stiili polüfoonias käsitleti tertsi dissonantsina.


Kvart.
Kvart (ladina k "quartus" "neljas") on
400px"(a) puhas kvart, (b) suurendatud kvart (c) vähendatud kvart"
Lüüdia mažoor (mažoorne helirida) erineb joonia mažoorist kõrge IV astme poolest, mida nimetatakse lüüdia kvardiks (suurendatud kvart)
Kvarti peetakse klassikalises harmoonias dissoneerivaks intervalliks. Suurendatud kvarti nimetatakse ka tritooniks ning seda on keskajal peetud kas äärmiselt dissoneerivaks või siis lausa lubamatuks intervalliks ("Kurat muusikas", "Diabolus in musica"). Klassikalises harmoonias laheneb IV ja VII astme vahel asuv diatooniline suurendatud kvart vastavalt III ja I astme vahel asuvasse seksti.


Kvint.
Kvint (ladina k "quintus" "viies") on
400px"(a)puhas kvint (b) vähendatud kvint (c) suurendatud kvint"
Kvint on konsoneeriv intervall. Oktaavi ja kvindi kaugusel olevate helide sagedused suhtuvad teineteisesse nagu 1: 3. Igast helist oktavi ja kvindi võrra kõrgemalt kõlav heli on tema teine ülemheli. Viiuli, vioola (altviiuli) ja tšello keeled häälestatakse üksteisest kvintide kaugusele.


Unisoon.
Unisoon (ladina sõnast "unisonus" – hilisladina keeles 'monotoonne', keskaja ladina keeles 'unisoonis') on ühehäälne kooskõla, mitme sama kõrgusega heli üheaegne kõlamine (mitme laulja või instrumendi ühehäälne laul või mäng).
Keskajal enne mitmehäälsuse laialdasemat kasutuselevõttu lauldi liturgiatel üksnes unisoonis (gregoriaani koraali). Paljude rahvaste rahvalaulud on unisoonsed (ühehäälsed).
"Unisoonis" öeldakse ka ühtmoodi mõtlemise või tegutsemise kohta.


Positiivne pinnavorm.
Positiivne pinnavorm on pinnavorm, mis on ümbritsevast alast kõrgem.
Positiivsed pinnavormid on näiteks mäed, kõrgendikud.
Positiivne pinnavorm võib olla suurema negatiivse pinnavormi osa, näiteks keskkõrgendik komplekskraatris või vulkaanikoonus kaldeeras.


Inglise punkansamblite loend.
"Siin on loetletud Inglismaa punkansambleid.


Negatiivne pinnavorm.
Negatiivne pinnavorm on pinnavorm, mis on ümbritsevast alast madalam.
Negatiivsed pinnavormid on näiteks orud, nõod, lohud, vannid. Negatiivne pinnavorm võib olla suurema positiivse pinnavormi osa. Näiteks kraater kihtvulkaani tipus.


Trapistide ordu.
Trapistide ordu on 17. sajandil reformitud Tsistertslaste ordu haru.
Seda peetakse rangeima sisekorraga kloostriteühenduseks (näiteks ei räägi nad võõrastega).


Eesti punkansamblite loend.
Eesti punkansamblite loend loetleb eesti punk-ansamblid.


Kaitsevall.
Kaitsevall on kaitse eesmärgil rajatud vall.
Kunstlik vall kaitse eesmärgil rajati kindluste, losside kaitsemüüride ette. Liiva- või muldvall palkseintega või ilma ja vallikraav on olnud ajaloos üks olulisi kaitserajatisi sõjaajal vaenlaste rünnakute eest või rüüstajate eest rahuajal. Rajati ka kivivalle mis olid vastupidavamad.
Vanimad sidumata paeplaatidest kaitsevallid rajati eestis 10.-5. sajandil eKr Selliseis kaitsevalle leidus Asva, Kaali ja Ridala kindlustatud asulate ümber.
Viikingite ajast (9.-11. sajand) pärineb Lohu vanema kindluse kaitsevall. Varbola linnuse 580 m pikkune kaitsevall, millesse on laotud kümneid tuhandeid kantmeetreid paekive, kuulub juba 12. sajandisse.
Lõhavere linnamägi rajati 12. sajandi lõpus. Lõhavere linnus ümbritses 2,5 meetri kõrgune liivavall. Liivavall sise ja väliskülge kattis tugipostidega palksein. Valli harjale olid püstitatud puust kaitseehitised. Lõhavere linnamägi on Eestis üks paremini ja põhjalikumalt läbiuuritud linnuseid.
Tallinnas rajati esimesed muldkindlused 16. sajandi keskel. Esimese suurem rajati ehitati Tallinnas 16. sajandi alguses linna edelaküljele, Kiek in de Köki ette 15-18 meetri kõrgune Kõrge Rondeel, mis ümbritseti vallikraaviga.


Meteoriidikraatri vall.
Meteoriidikraatri vall on ümara kujuga positiivne pinnavorm, mis ümbritseb meteoriidikraatrit.
Kaali meteoriidikraatri ümber on 3-7 m kõrgune vall, mis koosneb plahvatusel ülespaiskunud pinnasest. Ilumetsa meteoriidikraatri vall on kuni 4 meetri kõrgune.


Luide.
Luide on tuuletekkeline positiivne pinnavorm.
Luiteid esineb tihti liivastel rannikutel ja kõrbetes.
Luited koosnevad teralistest setetest, mida tuul jõuab ühest kohast teise kanda. Kui tuul kohtab oma teel takistust, siis tema jõud väheneb ja tuule kantud liivaterad pudenevad maha – tekib eelluide. Takistuseks võib olla kasvõi põõsas. Luide kasvab ja matab takistuse enda alla. Luitel on iseloomulik kuju, mis ei olene suurusest: tuulealune serv on lauge ja tuulepealne serv järsk. Luited võivad liiva asemel moodustuda ka näiteks vulkaanilisest tuhast.
Kui eelluide on küllalt suureks kasvanud, hakkab ta tuule mõjul liikuma. Tuulealusel serval olevaid osakesi puhub tuul mööda luidet edasi, kuni nad jõuavad üle luite tipu ja kukuvad oma raskuse mõjul maha, nende peale aga ladestuvad üha uued ja uued üle luiteserva puhutud osakesed.
Eestis esineb luiteid näiteks Peipsi järve rannikul. Kuid Eesti luited on sageli kinnistunud, kasvanud täis taimestikku, isegi puid.


Sekst.
Sekst (ladina k "sextus" "kuues") on
400px"(a) suur sekst (b) väike sekst (c) suurendatud sekst (d) vähendatud sekst"
Dooria minoor (minoorne helirida) erineb eoolia minoorist kõrge VI astme poolest, mida nimetatakse dooria sekstiks (suur sekst)


Klibuvall.
Klibuvall on rannavall, mis koosneb valdavalt klibust.
Klibuvallid on sarnaselt ülejäänud rannavallidele tekitatud võimsate tormide poolt. Tormilained on heitnud klibu rannajoonest eemale, kuhu see kuhjudes moodustas valli. Vall jääb püsima, sest tagasivalguval veel ei ole niipalju jõudu, et klibu merre tagasi viia. Samas on peenem materjal valdavalt tagasi merre voolanud, mistõttu koosnevad klibuvallid peamiselt just klibust ja mitte liivast vms. Tormide poolt tekitatuna ei ole klibuvallide moodustumine mitte pikaajaline geoloogiline protsess, vaid toimub sarnaselt randade arengule üldse, reeglina hüppeliselt.
Klibuvallidel tavaliselt taimed ei kasva, kuid nende sisemaapoolses kõrgemas osas võib mõnikord esineda mitmesuguseid taimekooslusi. Kinnistunud vanadel kliburannikutel võib rohumaakoosluste seas esineda nõmme- ja võserikekooslusi. Kõige vanematel aladel mõnikord isegi samblike või sammaltaimede valitsemisega kooslusi.


Septim.
Septim (ladina k "septimus" "seitsmes") on
400px"(a) suur septim (b) väike septim (c) suurendatud septim (d) vähendatud septim"
Septim on dissoneeriv intervall, mis harmoonilistes järgnevustes nõuab lahendamist.


Aragatsotni maakond.
Aragatsotni maakond on 1. järgu haldusüksus Armeenias.


Ararati maakond.
Ararati maakond on 1. järgu haldusüksus Armeenias.


Cheese (ansambel).
Cheese oli Eesti/USA punkansambel, mis alustas 1970. aastate lõpul, eesti punki esilekerkimise aegadel, Tallinnas Sääse linnaosas.
Trummarina tegutses ambitsioonikas Andrus Lomp, kes jõudnud veendumusele, et edukat "rock"-staari temast ei saa, liitus punklainega, asutas koos Veiko Tammeriga bändi ja saavutaski ihaldatud kuulsuse. Nimetus "Chees" pärines Sex Pistolsi laulureast: "An imitation from New York. You're made in Japan from cheese and chalk". Kähmakas ise oli päris hea poiss, kes ühines kunagi punkaritega ning asutas bändi Cheese. Pärast punklaine äravajumist siirdus aga New Yorki, kus ilmus Cheese'i esimene singel, mõne aja pärast suutis aga organiseerida küllaltki eduka soolokarjääri.
Cheese oli üsna hoogne, sisaldas palju noortepärast sexi; anarhiast seal nii palju juttu ei olnudki. Malcolm McLarenile või Tõnis Kahule oleks Cheese kindlasti meeldinud.


Armaviri maakond.
Armaviri maakond on 1. järgu haldusüksus Armeenias.
Suuremad linnad on Armavir, Vagharšapat ja Hoktember.


The Rebels.
The Rebels oli Tallinna (Sikupilli) punk-bänd, mis tegutses aastatel 1978–1980. Esineti viiel kontserdil.
Välislink.
Rebels, The


Sex Telegramm.
Sex Telegramm oli Eesti punk-bänd. 1979. aastal Tallinnas alguse saanud Sex Telegramm oli Tallinna 10. Keskkooli bänd ja tegutses koos Generator M-iga.


Noon.
Noon (ladina k "nonus" "üheksas") on
400px"(a) suur noon, (b) väike noon (c) noonakord"
Nooni käsitletakse tavaliselt kui sekundit, sest tegemist on liitintervalliga (oktav + sekund).
Noon on noonakordi põhikuju viies (ülemine) heli (noot).


Pära Trust.
Pära Trust, ka Päratrust, oli Tallinna punk-bänd. Tegutses selle nime all 1981. aastani, seejärel muudeti koosseisu (Hardi Volmer hakkas laulma) ja nime: Pära Trustist sai Turist.


Deetsim.
Deetsim (ladina k "decimus" "kümnes") on
400px"(a) suur deetsim, (b) väike deetsim"
Deetsimit käsitletakse tavaliselt kui tertsi, sest tegemist on liitintervalliga (oktaav + terts).


Undeetsim.
Undeetsim (ladina k "undecimus" "üheteistkümnes") on
Undeetsimit käsitletakse tavaliselt kui kvarti, sest tegemist on liitintervalliga (oktav + kvart).


Revisionism.
Revisionism ehk revideerimispoliitika on poliitika, mille idee on ümber kujundada või muuta olemasolevaid põhimõtteid või -mõisteid.
Ajalooline revisionism on ajaloolaste termin kirjeldamaks seda, kuidas ajaloo interpreteerimisel on asendatud mõned faktid, kuna on ilmnenud uusi andmeid.
Territoriaalne revisionism – seda mõistet on kasutatud Euroopas pärast külma sõja aega nende etniliste vähemuste kohta, kes lootsid muuta riigipiire pärast Teist maailmasõda
Revisionistlik sionism ehk Revisionistlik liikumine oli 1920. aastatel Vladimir (Ze'ev) Žabotinski poolt rajatud parempoolne sionistlik poliitiline liikumine, mis vaidlustas Suurbritannia volitused ja nõudis Palestiinasse Juudi riigi rajamist. Likudi partei on tänapäeval selle liikumise järetulija.
Kõige tihedamalt on revisionismi kasutatud seoses sotsialismiga. Seda erinevatel aegadel ja erinevas tähenduses.


Duodeetsim.
Duodeetsim (ladina k "duodecimus" "kaheteistkümnes") on
Duodeetsimit käsitletakse tavaliselt kui kvinti, sest tegemist on liitintervalliga (oktav + kvint).


Saudi-Araabia (ansambel).
Saudi-Araabia oli Tallinna (Kopli) punk-bänd.


Generator M.
Generator M oli Tallinna (Nõmme) punk-bänd 1980. aastate alguses.


Isemajandav Eesti.
Isemajandav Eesti ehk IME oli 26. septembril 1987 ajalehes Edasi ilmunud Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma artiklis välja pakutud majandusprogrammi idee Eesti NSV iseseisvaks majandamiseks ja majanduslikuks iseseisvuseks Nõukogude Liidu koosseisus.
Selle põhimõtted said aluseks Rahvarinde majandusprogrammile.


Nominalism.
Nominalism on keskajal tekkinud filosoofiasuund, mis pidas üldmõisteid vaid üksikesemete nimedeks.
Üldmõisted, mis meie mõtlemine asjadest loob, ei eksisteeri nominalismi järgi asjadest sõltumatult. Mõisted isegi ei peegelda asjade omadusi ja kvaliteete. Asjad on mõistete alused.
Keskaegse nominalismi vastand oli realism.
Tänapäeval nimetatakse nominalismiks muu hulgas vaadet, mille kohaselt abstraktseid objekte pole olemas.


Adam Smith.
Adam Smith (ristitud 5. juuni 1723 Kircaldy – 17. juuli 1790) oli šoti filosoof, ühiskonna- ja majandusteadlane. Kuigi ta oli filosoofiaprofessor Edinburghi ülikoolis, pani just tema aluse tänapäevasele majandusteadusele ning liberaalsele turumajandusele.
Elulugu.
Adam Smith sündis väikeses sadamalinnas saja miili kaugusel Edinburghist. Smithi isa oli Šotimaa tolliametnik ja ema suurmaaomaniku tütar.
Andeka õpilasena astus Smith juba 14-aastasena Glasgow' ülikooli ja sai hiljem Oxfordi Balliol College'ist stipendiumi. Smith õppis teoloogiat ja tahtis saada vaimulikuks. Tolle aja seadused lubasid küll lugeda kreeka ja ladina klassikuid, kuid keelasid selle aja ühe silmapaistvaima mõtleja David Hume'i "Inimloomuse teooria". Hoolimata akadeemilisest keelust avaldas Hume'i skeptitsism Smithile mõju ja ta loobus vaimulikuks valmistumisest. Selle asemel läks ta tagasi Kirkaldysse, kus ta sai kuulsaks retoorika ja seadusandluse lektorina.
1748 kutsuti Smith tagasi Glasgow' ülikooli loogikat õpetama. Aastal 1749 täitis ta samas ülikoolis moraalifilosoofia õppetooli. Kiiresti sai ta tuntuks osava kõneleja ja radikaalina; viimane fakt tundub küll vastuolus olevana tänapäeva arusaamadega Smithist kui konservatiivist.
Smith suri 1790, tegeldes 15 aastat enne oma surma valitsuses majandusküsimustega.
Smith kui filosoof.
Juba enne "Rahvaste rikkuse" avaldamist sai Smith kuulsaks oma 1759 avaldatud teosega eetilisest käitumisest, milles ta esitas moraali põhimõtete teooria. Smith arutles, kuidas inimene, keda huvitab ainult tema ise, saab kujundada selliseid moraalipõhimõtteid, mis arvestaksid ühiskonnaga, ehk kas on võimalik, et inimene, kes nagu päike on oma süsteemi keskpunkt, laseb ennast mõjutada sellest, mida väikesed planeedid tema ümber mõtlevad.
Pärast oma esikteose avaldamist levis kuuldus uuest suurest mõtlejast kohe ka mandrile. Uut õpetlast tulid kuulama üliõpilased mitte ainult prantsuse ja saksa ülikoolidest, vaid isegi Venemaalt.
1764 oli Smith oma radikaalsete vaadete tõttu sunnitud professoriametist loobuma ja hakkama Buccleuchi hertsogi poja koduõpetajaks. Et hertsogi pere planeeritud kuuajane külastus Prantsusmaale venis poolteise aasta pikkuseks, siis alustas Smith, nagu ta ise väitis, raamatu kirjutamist puhtalt ajaviiteks.
1776 see raamat ilmuski. "Rahvaste rikkus" tutvustas filosoofia-, poliitika- ja ärimaailma. Raamatu tegelik pealkiri on "Uurimus rahvaste rikkuse olemusest ja põhjustest". Seega oli Smithi eesmärk näidata põhjuslikke seadusi, kuidas rahva rikkus suureneb. Ta seletas, kuidas vaba turg töötab, spetsialiseerumist, majanduspoliitikat jne.
1981 tuli koos Ronald Reaganiga teist korda võimule ka Adam Smith koos väikese valitsuse, väikeste sotsiaalabiprogrammide ja valitsuse vähese hinnamääramise ideedega. Reagani majandusabi tavatses märkida: «Kui sa midagi ei reguleeri, on hea, veel parem on, kui sa midagi dereguleerid.» Kakssada aastat pärast "Rahvaste rikkuse" avaldamist oli Smith igati aktuaalne.
"Rahvaste rikkus" ("The Wealth of Nations").
Smithi raamatu "Rahvaste rikkus" ilmumisega sündis uus teadusharu: majandusteadus. Selles raamatus visandas Smith turumajandusel rajaneva ühiskonna majandussüsteemi. Mehhanitsistlikust maailmavaatest lähtudes püüdis ta leida vastuse küsimusele, mis hoiab koos ühiskonda, milles iga inimene ajab taga isiklikku kasu. Seejuures süveneb ühiskondlik tööjaotus ja inimestevahelised suhted muutuvad keerulisemaks. Vajadused sunnivad üha rohkem tootma, suurendama ühiskonna rikkust. Ent mil viisil?
Smithi mõttekäik oli järgmine. Maa ja rahva kogutoodang võib suureneda kas töö tõhustumise või tööhulga suurenemise teel. Tööd muudavad tõhusamaks töölise oskuste ja vilumuste kasv ning täiustatud masinad ja seadmed. Pole oluline, kas toodang suureneb põllumajanduses või tööstuses. Oluline on see, et ühiskonna rikkus kasvaks. Selles mõttes ta parandas füsiokraatide vaateid, kes pidasid põllumajandust ainsaks rikkuse loojaks.
Edasi rõhutas Smith: tootmise ainsaks eesmärgiks on tarbimine, seepärast tuleb tootjate huvisid arvestada ainult niivõrd, kuivõrd seda nõuavad tarbijate huvid. Sageli, märkis ta, ohverdatakse tarbijate huvid tootjate omadele. Kui näiteks riik rakendab protektsionistlikke meetodeid ega luba neid kaupu sisse vedada, mida kohapeal toodetakse, võidavad sellise majanduspoliitika puhul tootjad, sest puudub või on piiratud siseriiklik konkurents. Tarbijate huvide arvestamisel peavad tootjad lähtuma olemasolevatest piiratud ressurssidest. Viimaste kulutamisel tuleb toota ainult neid kaupu, mida tarbijad ostavad. Igal ühiskonnal peaks olema mehhanism, mis muudaks olemasolevad ressursid (vaatamata nende rohkusele) tarbijatele vajalikeks kaupadeks ja teenusteks. Niisugune mehhanism on turg kui isereguleeruv süsteem.
Kapitalistliku majandussüsteemi uurimist alustas Smith inimesest kui indiviidist. Ta leidis, et individualism on ühiskonnakorra alus, mis loob omanike sotsiaalse koosluse. Riigi kogu vara peaks olema omanikustatud, ainult siis pole karta, et individualism põhjustaks ühiskonnas kaose.
Oma filosoofilises teoses "Kõlbeliste tundmuste teooria" jõudis ta järeldusele, et kõik inimesed tahavad elada paremini kui seni: «Soov parandada oma elujärge, see iha, mis on küll üldiselt rahulik ja vaikne, tuleb meiega kaasa hällist ega jäta meid hetkekski kuni hauani.»
Inimesed ei ole üldiselt oma elujärjega rahul. See rahulolematus ongi inimese sisemine tõukejõud, mis paneb tegutsema kasu saamise eesmärgil. Kasu jõud on ühiskondlik jõud, mis sunnib inimesi ennast arendama, täiustama, elus läbi lööma. Smith väidab, et inimesed oleksid rumalad ja rahvad vaesed, kui nad ootaksid heategevust nii majanduses kui ka elukorralduses. Tavaliselt ei toeta inimesed üksteist mitte niivõrd kaastundest, kuivõrd omaenda kasust lähtudes. Ühiskonnaliikmed ei ole üksmeelsed, mistõttu peavad toimima väga tugevad tegutsemismõjurid, ajendid. Mis siis hoiab ühiskonda koos?
"Nähtamatu käsi".
Ühiskondlik tööjaotus süveneb, üksiktootjad ja tarbijad sõltuvad üha enam üksteisest. Mis hoiab neid koos ja viib ühiskonna arengut edasi? Smith väitis, et kui kõik ajavad taga omakasu, siis on ka ühiskondlik heaolu kõrge.
"Ta... ei kavatse töötada üldise heaolu hüvanguks ja ta ei teagi,
kui palju ta sellele üldisele hüvangule kaasa aitab...
Ta taotleb ainult omakasu ja tema tegevust juhib "nähtamatu käsi",
mis paneb ta töötama eesmärgi nimel, mis ei lange kokku tema kavatsustega."
Tööjaotus ja spetsialiseerumine võimaldavad ka inimeste andeid paremini kasutada.
Tööjaotust ülistades ei tohi siiski selle negatiivseid tagajärgi nagu töö rutiinsus, inimese ühekülgne areng jms., kahe silma vahele jätta.
Tööjaotuse arengu taustal selgitas Smith ka raha tekkimist. Raha vajalikkuse põhjustas regulaarne vahetus, kus polnud võimalik kaupu vahetada üksteise vastu naturaalsel kujul. Raha oli ja on üheaegselt vahetusvahend ja eriline kaup.
Tööväärtusteooriast.
Tööjaotusega ühiskonnas, kus toodetakse turu jaoks, eelnevalt kokku leppimata tarbijaga, ei saa mööda minna pakkumise kooskõlastamise vajadusest nõudlusega. Viimane võib Smithi käsitluse järgi esineda absoluutse ja efektiivse nõudlusena. Absoluutne nõudlus väljendub nendes kaupades, mida inimesed vajavad, ent nad pole suutelised neid ostma loomuliku hinna eest.
Loomuliku hinna moodustavad Smithi käsituse järgi rent, kapitalikasum ja töötasu. Materiaalseid kulutusi ta tootmiskulude osistena ette ei näinud.
Kuna turumajanduses midagi tasuta ei jaotata, siis sõnastas ta efektiivse nõudluse. Nõudlus on efektiivne siis, kui tarbijad on suudavad tasuda ostetavate kaupade eest nende tootmiskuludele vastavat loomulikku hinda. Tänu niisugusele nõudlusele ei hakka keegi midagi huupi tootma, vaid arvestatakse konjunktuuri. Ent see eeldab hinnateooria tundmist.
Smith seob hinnakujunemise väärtusteooriaga, mille aluseks on töö. Tema käsituses on kaks väärtusteooriat: filosoofiline väärtusteooria ja empiiriline väärtusteooria.
Filosoofiliselt on töö kõikide väärtuste, kogu rahva heaolu ja hüvangu looja. Töö määrab ära iga kauba, iga toote väärtuse. Selle alusel vahetatakse kaupu. Nii avaldub väärtus alati vahetusväärtusena, seega töö on iga kauba vahetusväärtuse mõõt. Smith rõhutas, et esialgset väärtust ei loodud kulla ega hõbedaga, vaid ainult tööga. Kuigi majanduses ringleb raha, ei muuda see esitatud seisukohta, sest ka raha on seotud tööga. Rahas peitub teatud hulk tööd ja vastavalt sellele väärtust, millega mõõdetakse teiste kaupade väärtust. Kaupade hindade suhe on võrdne nendes kaupades sisalduvate tööhulkade suhtega. Selle vahetusteooria järgi jõudis Smith järelduseni, et töö on ainuke üldine ning täpne väärtuse mõõdupuu, ainuke vahend erinevate hüvede väärtuste võrdlemiseks kõikidel aegadel ja maades. Ent seda teooriat arendades jõudis Smith iseendaga vastuollu. Võrreldes väärtust vahetusväärtusega, avastas ta, et vahetusväärtus (hind) ei olene ainult tööst, mis on kulutatud vahetatava kauba loomiseks, vaid seda mõjutavad veel paljud asjaolud. Ummikust väljapääsu leidmiseks pöördus ta empiirilise väärtusteooria poole. See toetub kogemustele ning lähtub sellest, et kapitalismis pole tasuline mitte ainult töö, vaid ka maa ja kapital. Väärtus, mis lisatakse materiaalsetele kuludele, jaguneb kahte ossa: töötasu tööliste ülalpidamiseks ja intress, mis on tasu kapitali kasutamise eest. Põllusaaduste hinna kujunemisel tuleb arvesse veel maa rent. Seega väärtust ei kujunda ainult töö, vaid ka kapitali ja maa kasutamine, s.t. kõik tootmistegurid.
Tarbimine ja rahvastik.
Klassikaline majandusteadus osutas tootmisele suuremat tähelepanu kui tarbimisele. Smith püüdis oma töös "Rahvaste rikkus" kirjeldada rahvastiku arvukust seoses tarbimise muutustega. Tema arutlus oli järgmine.
Alamklassi peredel on tavaliselt palju lapsi. Kui töölistel on madalad palgad, siis on perekonna tarbimine väga piiratud ning paljud lapsed surevad vaesuse ja viletsuse tõttu. Ühiskonnas väheneb tööjõu pakkumine ja kasvab nõudlus tööjõu järele. Selle tagajärjel palgad tõusevad, töölisperekondade elamistingimused paranevad ja rohkem lapsi jõuab täisikka. Kui tööjõu pakkumine ületab nõudluse, siis palgatase langeb ning perekondade sissetulekud vähenevad, elamistingimused halvenevad ja rahvastiku juurdekasv aeglustub. Nõnda reguleerib nõudlus tööjõu kui kauba järele rahvastiku taastootmist. Rahvastiku juurdekasv kiireneb siis, kui nõudlus ületab pakkumise, ning aeglustub siis, kui tööjõu pakkumine ületab nõudluse. Niisugune üldistus väärib tähelepanu ka tänapäeval, kaks ja pool sajandit hiljem.
Maksustamispoliitika.
Majandustegevus ja -areng on seotud maksupoliitikaga. Kui palju ettevõtluse tuludest eraldada riigile ja kui palju jätta ettevõtjate käsutusse, sellest sõltub maksebilanss ja ettevõtluse tõhusus. Maksupoliitikaga võib riik tootmist ergutada, aga ka pidurdada. Maksupoliitikast sõltub ka riigi sise- ja välispoliitika.
Smithi käsitluse järgi võib isiklikel tuludel olla kolm allikat: maarent, kapitalikasum ja töötasu.
Kapital.
Smith lähtus kapitali käsitlemisel tootmise järjepidevusest ja kasvust. Ta leidis, et inimestele kuuluvast varast tarbitakse osa jooksvalt, osa aga kasutatakse tootmise jätkamiseks. Viimane moodustabki tema arvates kapitali. Ent ta lähenes ka klassikalisele määratlusele, mille kohaselt kasum on kapitali allikaks. 0sa kasumist akumuleeritakse tootmise arendamiseks, sellest kujuneb füüsiline ehk reaalkapital.
Kapitali jagas Smith kahte ossa: põhikapitaliks ja käibekapitaliks. Nende eristamise kriteeriumiks on kasum. Tema arvates loob kasumi käibekapital, mitte aga põhikapital. Põhikapital, s.o. masinad, seadmed, hooned jt., iseenesest ei käibi. Põhikapital lülitub majandustegevusse käibekapitali, s.o. materjalide, tooraine ja tööjõu vahendusel.
Smith määratles ka kapitali struktuuri. Tema järgi koosneb põhikapital masinatest, seadmetest jms., rajatistest ja ehitustest isiklikuks kasutamiseks ja kaubandustegevuseks ning maa kasutamise kuludest.
Käibekapital koosneb infrastruktuurist, mis teenindab ettevõtet, toiduainete tagavarast, tooraine ja pooltoodete tagavarast ning valmistoodete tagavarast kauplustes ja ladudes.
Kapitali rakendamisvormid olenevad rahvamajandusharust. Nii võib kapitali liigitada põllumajanduskapitaliks, tööstuskapitaliks, kaubanduskapitaliks, rahakapitaliks.
Üldiselt on Smithi majandusteaduslik käsitlus idealistlik ja optimistlik. Ta uskus inimkonna tulevikku ja oli veendunud, et majanduse areng on lõputu. Kuna tema teooria oli positivistlik ega andnud majandusnähtustele hinnanguid, siis ei pööranud ta tähelepanu majanduse arengu sotsiaalsetele tagajärgedele.
Austused.
13.märtsil 2007 ilmus Bank of Englandi poolt 20-naelane pangatäht, mille peal on Adam Smithi portree. Juba varem on Adam Smithi portree ilmunud ühel Šotimaa 50-naelasel rahatähel.


Iluuisutamine 1984. aasta taliolümpiamängudel.
Iluuisutamine 1984. aasta taliolümpiamängudel
Iluuisutamisvõistlused peeti 12. - 18. veebruaril Zetra jäähallis.
Meeste üksiksõit.
18. veebruar, 24 võistlejat
Naiste üksiksõit.
13. veebruar, 23 võistlejat
Paarissõit.
12. veebruar, 15 paari
Jäätants.
14. veebruar, 19 paari


Soome punkansamblite loend.
"Siin on loetletud Soome punkansambleid.
Sulgudes olev arv näitab, mitu kontserti on ansambel andnud 2005. aasta 1. jaanuari seisuga.
Y.
Punkansamblid


Mineraloogia.
"See artikkel annab lühiülevaate mineraloogiast; mineraloogiaga seotud üldmõisted leiad artiklist Mineraloogia mõisteid."
Mineraloogia on teadusharu, mille uurimisobjektiks on mineraalid.
Mineraloogia uurib mineraalide kuju, füüsikalisi omadusi, keemilist koostist, teket ehk geneesi jne.
Mineraloogia on tihedais seoseis kristallograafia, keemia, füüsika ja geoloogiaga. Teda loetakse geoloogia alldistsipliiniks.


Petroloogia.
Petroloogia on teadusharu, mis uurib kivimeid.
Petroloogia uurib kivimite koostist, ehitust, levikut, lasuvusvorme, teket, moonet jne. Petroloogiat ja petrograafiat peetakse tihti sünonüümideks. Petrograafia on siiski pisut kitsam distsipliin, mis piirdub reeglina kivimite makro- ja mikroskoopilise kirjeldamisega.
Petroloogia kitsamas tähenduses ehk nn kristalsete kivimite petroloogia on teadusharu, mis uurib moonde- ja tardkivimeid, kuid mitte settekivimeid, mille uurimisega tegeleb litoloogia. Laiemas tähenduses mõistetakse petroloogiat kivimiteteadusena, mis hõlmab kõiki kivimtüüpe.
Petroloogid uurivad kivimeid, sest neisse on salvestatud geoloogilises ajas toimunud sündmused. Kivimid on seega andmekandjaiks, nagu papüürusrullid ajaloolastele.
Petroloogia on tihedais seoseis mineraloogia, keemia, füüsika ja geoloogiaga. Ta on geoloogia alldistsipliin. Kivimite füüsikalisi ja keemilisi omadusi uurivaid petrofüüsika ja petrokeemia.


Kristallograafia.
"See artikkel annab lühiülevaate kristallograafiast; kristallograafiaga seotud üldmõisted leiad artiklist Kristallograafia mõisteid."
Kristallograafia on teadusharu, mille uurimisobjektiks on kristallid.
Kristallograafia uurib mineraale ja kivimeid moodustavate kristallide ehitust, sümmeetriat, teket ja keemilisi ning füüsikalisi omadusi.
Kristallograafia on tihedais seoseis keemia ja füüsikaga. Kristallograafial põhineb mineraloogia.


Geórgios I.
Geórgios I (sünninimega Christian Wilhelm Ferdinand Adolf Georg; 24. detsember 1845 Kopenhaagen – 18. märts 1913 Thessaloníki) oli hellenite kuningas (Kreeka kuningas) 1863–1913.
Ta sündis Taani kuninga Christian IX teise pojana. Tema õde Dagmar sai Venemaa keisrinnaks, teine õde Alexandra Suurbritannia kuningannaks, vend Frederik VIII sai Taani kuningaks.
Ta alustas karjääri Taani mereväes, kuid valiti 30. märtsil 1863 pärast Kreeka kuninga Otto troonilttõukamist hellenite kuningaks. Ottol polnud lapsi, mistõttu uus kuningas tuli saada välismaalt.
Geórgios õppis kiiresti ära kreeka keele. Reisi ajal Venemaale õde vaatama kohtus ta suurvürstinna Olga Konstantinovnaga, kes oli temast 6 aastat noorem. Nad armusid ja abiellusid 1867, kui pruut oli 16-aastane. Neil oli 8 last, kellest 7 said täiskasvanuks. Oma naisega rääkis ta harilikult saksa keelt, oma lastega inglise keelt.
Geórgios ja kogu kuningapere tegi väga palju ära esimeste kaasaegsete olümpiamängude, 1896. aasta suveolümpiamängude korraldamiseks. Ta avas olümpiamängud, osales paljudel võistlustel pealtvaatajana ja autasustas kõiki medalivõitjaid. Tema vanim poeg, kroonprints Konstantínos I oli mängude korralduskomitee esimees ja Kreeka Olümpiakomitee esimene president. Ka teised kuningapere liikmed vaatasid paljusid võistlusi pealt ja näiteks kuninganna Olga avas mängude laskmisvõistlused, tulistades väikeste lillevanikutega kaunistatud püstolist.
Ka välispoliitika kulges Geórgiosele õnnelikult: tema ajal liidendas Kreeka Tessaalia ja Epeirose ning ka 1895 puhkenud Kreeta ülestõus lõppes 1898 türklaste minemaajamisega. Samuti võitis Kreeka mõlemad Balkani sõjad.
Kreeka majanduspoliitika kulges seevastu õnnetult. Kreeka riik läks pankrotti ja tema rahandus anti rahvusvahelise komisjoni kontrolli alla.
Geórgiose laskis maha hullumeelne Alexandros Schinas.


Edwin Austin Abbey.
a>i pliiatsijoonistus Edwin Austin Abbeyst (1808)
Edwin Austin Abbey (1. aprill 1852 Philadelphia – 1. august 1911) oli USA maalikunstnik.
Ta veetis oma produktiivsemad aastad Inglismaal. Teda peetakse üheks oma aja parimaks illustraatoriks.
Elulugu.
Edwin alustas kunstiõpinguid portretisti ja maastikumaalija Isaac Williamsi juures, kes oli õppinud John Neagle'i ja saksa päritolu ajaloomaalija Christian Schussele juures.
Neljateistaastasena läks ta New Yorki. Ta töötas sealse kirjastuse Harper & Brothers illustraatorina. Seal sõbrunes ta oma kolleegide Francis Davis Milleti, Edwin Blashfieldi ja Alfred Parsonsi, Lawrence Alma-Tadema ja Frederick Barnardiga.
Ta saadeti 1878 Inglismaale koguma materjali Robert Herricki luuletuste illustreerimiseks. Aastal 1882 jäi ta Londonisse elama. Kui Millet kolis Broadwayle, läks Abbey temaga kaasa, moodustades kunstnike koloonia, kuhu kuulus ka John Singer Sargent.
Looming.
Algul töötas Abbey põhiliselt sule ja tindiga, mida ta käsitses väga osavalt, kuid hiljem hakkas ta maalima.
Ta illustreeris Oliver Goldsmithi ja William Shakespeare'i teoseid. Ta oli ka poliitikaajakirja Harper's Weekly illustraator.
Pidev töö võimeka ja menuka illustraatorina ei mõjunud hästi tõsisele tema võimalustele ja mainele tõsise kunstnikuna. Teda köitis keskaegne ja inglise kirjandus, mille illustratsioonid jõudsid tänu Harpersi suurtele tiraažidele laiade hulkadeni.
Pärast abiellumist asus Abbey elama Bostonisse Morgan Halli, kuhu ta rajas stuudio oma kuulsaima töö ettevalmistamiseks. Tegemist oli seinamaaliga "The Quest of the Holy Grail" ("Püha Graali otsimine") Bostoni Avalikus Raamatukogus, mis temalt, Sargentilt ja Augustus Saint-Gaudensilt 1890 telliti. Töö valmis 1902 ning selles avaldub talle iseloomulik ajaloolise ja pseudoajaloolise ainese käsitus. Varem olid Abbey ja tema kirjastusekolleegid menuga orienteerunud rohkem prerafaeliitlikele žanrimaalidele, seinamaal oli aga teatraalsemat laadu. Seda joont jätkas ta ka 1890. aastate lõpus Shakespeare'i illustreerides.
Aastatel 1902–1904 valmis tal Buckinghami palee jaoks ametlik maal Edward VII kroonimisest.
Hilisemate tööde seas on ühiskondlikele hoonete sisekujundusi, sealhulgas seinamaalid Pennsylvania osariigi kapitooliumile Harrisburgis. See jäi temast lõpetamata, töö viis lõpule Sargent.
Abbey õlimaalidest olid tähtsamad "May Day Morning" (1890, Yale University Art Gallery),ja "Richard, Duke of Gloucester, and the Lady Anne" (1896), mis kujutas stseeni Shakespeare'i näidendist "Richard III".
Ta on teinud ka palju lavakujundusi.
Ta valiti 1883 Suurbritannia ühingusse Royal Institute of Painters in Water-Colours (Kuninglik Akvarellimaalijate Instituut) ning 1902 USA ühingusse National Academy of Design (Rahvuslik Disainiakadeemia).
Tänapäeva maitse peab tema töid melodramaatilisteks.


Edward Abraham.
"See artikkel räägib biokeemikust; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Edward Abraham (täpsustus)"
Sir Edward Penley Abraham (10. juuni 1913 Inglismaa, Southampton – 8. mai 1999) oli inglise biokeemik. Abraham on tuntud eelkõige antibiootikumide alaste tööde poolest, eriti penitsilliini puhastamise poolest.
Ta õppis kuningas Edward VI koolis ning seejärel Oxfordi Ülikoolis "Queen's Collegeis keemiat. Pärast doktorikraadi saamist 1938 töötas ta mõne aja Dyson Perrinsi laboratooriumis Oxfordis ning sai siis õppejõukoha õppeasutuses "Sir William Dunn School of Pathology".
Ta sai stipendiumi "Rockefeller Foundation Traveling Scholarship" Stockholmis õppimiseks 1938– 1939. Aastal 1939 läks ta Oxfordi tagasi ning hakkas koos Ernst Chaini ja Howard Floreyga viimase juhitvas uurimisrühmas, mis tegeles penitsilliini rakendamisega, uurima penitsilliini keemiat.
Kuigi Florey ja teised varajased uurijad olid aimanud penitsilliini võimalusi haiguste ravis ja nakkusega võitlemisel, osutus penitsilliinimolekul raskesti mõistetavaks ja penitsilliiniravim raskesti testitavaks. Osalt oli asi selles, et kasutati ebapuhast penitsilliini. Kui (ebapuhast) penitsilliini esmakordselt inimese peal katsetsati, lõppes asi kõrge palavikuga ja mitme muu tõvega. Penitsilliini puhastades loodeti saada positiivne efekt, mis ilmnes katsetes hiirtega. Abraham töötas penitsilliini puhastamiseks välja kromatograafilise meetodi. Nii jõuti 1941. aasta algul edukama antibiootikumikatsetuseni ja mõisteti paremini selle molekuli ehitust.
Abrahamil ja Chainil oli tuline vaidlus Sir Robert Robinsoniga: nad väitsid, et penitsilliini molekuli struktuuris leidub β-laktaami ring. Dorothy Hodgkini röntgenanalüüs kinnitas β-laktaami ringi olemasolu. Hiljem tunnistati see paljude antibiootikumide tähtsaks koostisosaks. Aastal 1948 nimetas Florey Abrahami üheks esimesest kolmest "Lincoln Collegei penitsilliinile pühendunud uurijaliikmest ("research fellow").
Aastal 1953 isoleeris Abraham koos Guy Newtoniga Floreyle kingitud hallitusest, mis oli saadud Sardiinia lähedalt reovett sisaldavast mereveest veel ühe antibiootikumi kefalosporiin C puhta vormi. Ka see sisaldas β-laktaami ringi. Seda ja teisi kefalosporiini vorme kasutatakse difteeria- ja kõhutüüfusebakterite vastu ning ta on eriti kasulik juhul, kui patsient on penitsilliini suhtes allergiline. Samuti toimib see penitsilliini suhtes resistentsete bakterite vasatu. Siiski võib sel ravimil endal olla ohtlikke kõrvaltoimeid. Kefalosporiin avas tee looduslike ainete sünteetilisele modifitseerimisele kahjulike bakteritega võitlemisel. Aastal 1964 laskis ravimifirma Glaxo selle müügile Ceporini nime all. Seda kasutatakse muuhulgas difteeria ja jkõhutüüfuse vastu.
Abraham võttis kefalosporiinile patendi, mis tagas talle regulaarse sissetuleku, mille ta peaaegu täielikult annetas heategevale Edward Abrahami fondile biomeditsiiniliste uuringute toetuseks. Sellest sai alguse "Cephalosporin Trust", mis toetas "Lincoln Collegeit. Sellest maksti noorteadlastele stupendiume ning ehitati "Edward Abraham Building", mis valmis sügisel 2000. Seal on biomeditsioonilisteks uuringuteks, eriti immuunsuse ja nakkushaiguste uurimiseks.
Abraham sai 1964 Oxfordi kliinilise patoloogia professoriks ning jäi sellele ametikohale 1980. aastani.
Abbey poolt väljatöötatud ravimeid kasutatakse praegu laialdaselt nakkushaiguste, sealhulgas kopsupõletiku, bronhiidi, veremürgituste ja nakkust saanud operatsioonihaavade raviks.


1560. aastad.
1560. aastad on ajavahemik 1560. aasta algusest kuni 1569. aasta lõpuni.


1550. aastad.
1550. aastad on ajavahemik 1550. aasta algusest kuni 1559. aasta lõpuni.


1556.
1556. aasta (MDLVI) oli 16. sajandi 56. aasta.


1555.
1555. aasta (MDLV) oli 16. sajandi 55. aasta.


1554.
1554. aasta (MDLIV) oli 16. sajandi 54. aasta.


1553.
1553. aasta (MDLIII) oli 16. sajandi 53. aasta.


1552.
1552. aasta (MDLII) oli 16. sajandi 52. aasta.


1551.
1551. aasta (MDLI) oli 16. sajandi 51. aasta.


1550.
1550. aasta (MDL) oli 16. sajandi 50. aasta.


1549.
1549. aasta (MDXLIX) oli 16. sajandi 49. aasta.


1548.
1548. aasta (MDXLVIII) oli 16. sajandi 48. aasta.


1547.
1547. aasta (MDXLVII) oli 16. sajandi 47. aasta.


1545.
1545. aasta (MDXLV) oli 16. sajandi 45. aasta.


1544.
1544. aasta (MDXLIV) oli 16. sajandi 44. aasta.


1543.
1543. aasta (MDXLIII) oli 16. sajandi 43. aasta.


1541.
1541. aasta (MDXLI) oli 16. sajandi 41. aasta.


1540.
1540. aasta (MDXL) oli 16. sajandi 40. aasta.


Helirida.
Helirida on muusikas muusikaliste helide helikõrguslik järjestus helisüsteemi piires.
Erinevates keeltes ja erinevate autorite poolt on helirea tähenduses kasutatud mõisteid moodus (i.k "mode" pr.k "mode", it.k "modo", ld.k "modus" – kooskõla, korrastus, ehitus, kuju), helilaad ehk laad (v.k "лад". Vene muusikateoorias tähendab mõiste 'laad' eelkõige helirea helide suhetevõrgustikku ("Лад в музыке — система взаимоотношений звуков", vt)), heliastmik, heliskaala, heliredel, gamma, skaala, kõrgusastmik ("kõrgusastmiku ehitust väljendab astmikuvormel, mis esitleb naaberhelide kõrguskaugusi ehk intervalle toonides, pooltoonides või poolteisttoonides. Kõrgusastmiku alumist (esimest) heli nim. põhi- ehk esiheliks.")
Heliridade puhul tuleb teha sisulist vahet helirea ja helilaadi mõistel, kuna helilaad kujutab enesest erinevat funktsiooni omavate helikõrgusastmete abstraktset süsteemi ning helirida on selle süsteemi konkreetne avaldumisvorm. Nii näiteks loomuliku mažoorse laadi (mille struktuur on [1,1,1/2,1,1,1,1/2] ning astmete funktsioonid on I – toonika, II – ülemine juhttoon, III – ülemine mediant, IV – subdominant, V – dominant, VI – alumine mediant, VII – alumine juhttoon) põhjal c-noodist üles ehitatud helireaks on Do-mažoor.
Heliread võivad olla näiteks pentatoonilised, diatoonilised, kromaatilised, dodekafoonilised, mikrotoonilised.
Helirida muusika ajaloos.
Muusika ajalugu tunneb paljusid erinevaid heliridu erinevates muusikatraditsioonides.
Helirida arhailises rahvamuusikas.
Vanimad rahvaviisid koosnevad 2-st, 3-st või 4-st helist. Helirea kitsas ulatus on omane paljudele rahvaviisidele. Selliseid viise ei saa alati kohandada hilisemate heliridadega, vaid nad moodustavad heliridade arengus omaette arhailise perioodi.
Helirida euroopalikus muusikas.
Alates Vana-Kreekast kasutatakse euroopalikus muusikas diatoonilisi heliridu (vastavad klahvpillide klaviatuuri valgete klahvidega (oktaavis on seitse astet)).
Keskaegse heliridade teooria aluseks on Boëthiuse viies raamatus "De institutione musica" kirjeldatud Vana-Kreeka heliridade süsteem ja Ptolemaiose transpositsiooniskaalad.
Tervetooniline helirida, naaberhelide intervallidega 1 (üks) toon, on olnud sporaadiliselt kasutusel heliteoste sees. Tervetoonilise helirea oktaav koosneb kahest tritoonist, mida keskajal on peetud saatana intervalliks. Paljud heliloojad on tervetoonilist helirida kasutanud ooperites jm viitamaks deemonlikele jõududele vms.
Helirida euroopavälistes kultuurides.
India muusikas on heliridade üldnimetus sanskriti keeles "raga"; hiina jpt rahvaste muusikas kasutatakse pentatoonilist helirida (koosneb viiest helist, mis on vastavuses näiteks klahvpillide klaviatuuri mustade klahvidega) jne.
Helirida nüüdismuusikas.
Kahekümnendal sajandil võeti kasutusele kõigile võrdtempereeritud kromaatilise helirea helidele põhinev 12-heliline (dodekafooniline) helirida.
Duur ja moll.
Loomulik mažoor ehk mažoorne helirida ehk duurhelirida vastab joonia helilaadile, loomulik minoor minoorne helirida ehk mollhelirida eoolia helilaadile.
Diatooniliste ja duur-moll-süsteemi heliridade astmed.
Diatooniliste ja duur-moll-süsteemi heliridade helid paiknevad astmetel, mida tähistatakse järjekorranumbritega arvates põhihelist ehk I astmest (teatud kontekstis toonika).
Helirea astmete suhteid nimetatakse funktsioonideks.
Funktsioonidele põhinev funktsionaalharmoonia liigitab heptatooniliste heliridade astmed helirea põhi- ja kõrvalastmeteks. Selle kohaselt on toonikakolmkõla kui ainsana püsiva kolmkõla priim, terts ja kvint s.o. I, III ja V aste helirea püsivad astmed. Ülejäänud II, IV, VI ja VII aste helirea kulgevad astmed.
Kirjandus.
Ross-Maimets 2004: Jaan Ross ja Kaire Maimets (toim.), "Mõeldes muusikast. Sissevaateid muusikateadusesse". Varrak, Tallinn. helirida: 15,19,24–31,88–95,183,184,347,348,355,453,457,463–465. ISBN 9985-3-0958-8


Priim.
Priim (ladina k "primus" "esimene") on


Karl Marx.
Karl Heinrich Marx (5. mai 1818 Trier, Saksamaa – 14. märts 1883 London) oli juudi päritolu Saksa filosoof, majandusteadlane ja revolutsionäär. Marx ei olnud ainult sotsioloog ja politoloog vaid ka aktiivne revolutsiooni organiseerija.
Kuigi enamik tänapäeva majandusteadlasi end marksistideks ei pea, teevad seda ikkagi tuhanded inimesed kogu maailmas. Tema suurt panust majandusteaduse arengusse üldiselt ei vaidlustata. Koos Charles Darwini ja Sigmund Freudiga on Marx suurimaid maailmapildi muutjaid kahekümnendal sajandil. 1999 valisid inglased Marxi lõppeva aastatuhande maailma kõige enam mõjutanud inimeseks. Tunnustus on tulnud suuresti tagantjärele, näiteks John Stuart Mill ei olnud sellisest mehest oma eluajal isegi kuulnud.
Marx sündis 1818 Saksamaal Trieri linnas. Ta oli päritolult juut, kuid Karl oli esimene oma perekonnas, kes oma rahvust eitas. Teda mõjutasid nii William Shakespeare'i romantilised lood kui ka Newtoni, Locke'i ja Leibnizi ratsionaalne mõtteviis.
Bonni ülikoolis, kus Marx õigusteadust õppis, vaevas teda kõige enam alkoholism, mis sundis teda siirduma Berliini ülikooli, kus ta hakkas õppima filosoofiat. Berliini ülikooli jäigad protseduurireeglid ja Marxi boheemlaslik elu ei sobinud kokku, lisaks sellele jäid oma ametikohtadest ülikoolis ilma Marxi toonased hegellastest mõttekaaslased ning doktorikraadi filosoofia alal sai Marx lõpuks hoopiski Jena Ülikoolist. Pärast seda töötas Marx ajakirjanikuna ajalehe "Rheinische Zeitung" juures, kust ta peagi pidi poliitilistel põhjustel lahkuma.
Seejärel kolis Marx Pariisi, kus ta tutvus paljude teiste noorte sotsialistide seas ka Friedrich Engelsiga.
Materialistist ajaloolane.
Marxi filosoofia kasutas Hegeli sõnu teises järjekorras. Kui Hegeli meelest oli Jumal see, kes meid kapitalismi juhtis, siis Marx väitis: "Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks". Marxi kuulus väljend on: "Religioon on oopium rahvale." Marx väitis, et inimkonna areng kulgeb ürgkogukondlikust korrast läbi orjandusliku korra feodaalaega, sealt kapitalismi ja edasi sotsialismi. Areng toimub tootmissuhete ehk toodangu ja inimeste vaheliste suhete arenedes. Kes Vanas Roomas omas orja, omas ka orja toodangut. Seega elas omanike klass tööliste töö arvel. Kas see ei anna töölistele suurt eelist oma õigusi nõuda? Samas väitis Marx, et tundub, nagu ei vajaks omanikud töölisi niipalju kui töölised omanikke. Siinkohal väitis Hegel, et omanike klass tagab kultuuri, teaduse, usu, moraali jne.
Tänapäeval peetakse tööajast mittekinnipidamist ebamoraalseks, ebakultuurseks jne. Marx küsis, miks peaksime kinni pidama omanike poolt respekteeritud moraalist ja seadusandlusest? Marxi arvates on eraomandust soodustavatel seadustel hullutav mõju massidele. Kui omanike klass ise ei ole valmis muudatusi omandisuhetesse viima, siis peab seda tegema revolutsioon. Kuna kapitalism kui klassisüsteem ei ole võimeline arenema, oli tööliste võit ja klassivaba ühiskonna loomine ilmne. Kapitalism on sotsialismi tekkeks vajalik eeltingimus, kuna sotsialismi kehtestamiseks on vajalik materiaal-tehniline baas. Marxil ei tulnud Venemaa meeldegi, ta pidas oma eluajal isegi revolutsiooni Saksamaal ennatlikuks, kuna ainult 4% meestest töötas tootmissfääris. Revolutsioon pidi alguse saama Inglismaalt, levima Prantsusmaale ja alles sealt Saksamaale.
Marx inimese ja ühiskonna olemusest.
Karl Marx leidis, et inimene on hea, koostööaldis ja mugav ning et ühiskonnavormi määrab majandus kui ühiskonna domineeriv institutsioon. Marxi käsitlus inimesest rõhutab heatahtlikkust ja koostöövalmidust. Põhjus, miks inimesed pahatihti teisiti käituvad, tuleneb ühiskonnast.
Selleks, et sotsiaalseid probleeme lahendada, on vaja muuta sotsiaalset keskkonda: ühiskondlikke struktuure ja institutsioone.
Ühiskonnas kujuneb keskseks institutsiooniks see sotsiaalsete suhete kogum, mis kõige enam mõjutab inimeste elutegevust (sotsiaalseid suhteid, väärtushinnanguid, norme jne.). Sellisteks institutsioonideks võivad olla perekond, poliitiline kord, haridus, religioon või majandus.
Just ebaloomulikud ja ebaõiglased majandussuhted on tekitanud inimeste ja sotsiaalsete gruppide konfliktid ja vastuolud. Ebavõrdsed majandussuhted on tekkinud dialektiliste muutuste protsessis. Igas sotsiaalses situatsioonis toob ühe jõu (tees) olemasolu kaasa vastandjõu (antitees). Vastandlikud jõud tekitavad konflikti, mille lahendamisel tekib kolmas komponent – süntees, mis lahendab varasema vastuolu. Marxi ühiskonnakäsitluse tunnusjooneks on arusaam, et sotsioloogia kui ühiskonnateaduse eesmärk on ühiskonna paremaks muutmine. Ühiskonna uurimisel pole mõtet, kui tegelikkuses midagi ei muutu. Selleks, et ühiskonda oleks võimalik paremaks muuta, on vaja selgitada sotsiaalsete probleemide põhjused ning need kõrvaldada. Ühiskonda tuleb uurida kriitilisest perspektiivist lähtudes.
Kapital ja kapitalismi hukk.
Pärast kahte aastat majandusalaste materjalide läbitöötamist Briti Muuseumis ilmus lõpuks 1867 esimene osa "Kapitalist".
Tuletades meelde, et Marx oli hegeliaan, üritab ta näidata, et kapitalism kui ühiskonnakord on määratud hukkumisele. Seega kasutab Marx klassikalise ökonoomika vahendeid. Nagu Smith ja Ricardo, nii ka Marx näitas, et toote väärtus on määratud tööjõuga, mis selle tootmiseks on kulunud. Kuna töölised ei teeni oma töö eest võrdselt toote müügihinnaga, siis kapitalist teenib kasumit tööliste arvelt ja seega ekspluateerib töölisi. Kasutades Marxi termineid: konstantse kapitali ehk masinate ja sisseseadele kulunud raha ning muutuvkapitali ehk töölistele makstava palga summa peab olema võrdne toote hinnaga. Kuna see nii ei ole, on tegemist lisaväärtusega. Lisaväärtuse võtab kapitalist endale. Seda nimetatakse töötajate ekspluateerimiseks. Lisaväärtuse ja palga suhe näitab ekspluateerimise suhtarvu. Kapitalistik kord ei lase õiglasel jaotusel tekkida, kuna ta loob tööpuuduse ja seega tööliste reservväe, kes ootavad võimalust kelleltki töökoht ära võtta, juhul kui saadava palgaga ei olda rahul.
Marxi teesid.
Nagu Smith, nii ka Marx väidab, et tootja peab arvestama konkurentsiga. Mida suurem firma, seda efektiivsemalt saab ta toota, seega kui üks innovaatiline firma laiendab oma tegevust, siis paneb ta ka konkurendid seda tegema. Laienemisega seoses vajatakse rohkem töölisi, kuid firmal on kasulikum töölised masinatega asendada. Samas peab firma maksma masinate eest nende tegelikule väärtusele vastavalt, seega hakkavad kasumid vähenema. Ja nii on kapitalistid dilemma ees: kas osta masinaid ja teenida väiksemat kasumit või keelduda masinate ostmisest ja riskida turu kaotamisega. Kuna kasumid vähenevad, hakkavad firmad töölisi veelgi enam ekspluateerima.
Kuna suured firmad toodavad kaupu odavamalt, siis on loomulik väikefirmade väljasuremine. Rahvuslik turg tõrjub välja kohaliku turu, aga rahvusvaheline rahvusliku turu.
"Lapse lalin, jama, seebimull." Selliseid sõnu kasutas Marx Say teooria kohta stabiilsest kapitalismist. Kes ostavad kaupu, kui firmaomanikud otsustavad tootmist suurendada? Keegi ei osta, oli Marxi vastus. Järgnevad pankrotid, tekib paanika, investeerimine lõpetatakse.
Asendamiste ja depressiooni tõttu visatakse järjest enam töölisi tänavale. Esialgu tundub, et see armee ei saa olla militaarsem kui inglite armee. Tööliste rohkus aitab kapitalistidel võimul olla, vähemasti esialgu.
Marx klassivõitlusest.
Marx keskendus majanduskeskkonna arengu uurimisele. Teda huvitas sotsiaalse ebavõrdsuse põhjuste ja olemuse väljaselgitamine. Ta on andnud erilise panuse ühiskonna sotsiaalse kihistumise uurimisse (Max Weberi kõrval).
Marx töötas välja teooria, mille kohaselt ühiskond on jaotatud vastandlikeks klassideks – tootmisvahendite omajateks ja mitteomajateks (erinevates formatsioonides on nendeks orjad ja orjapidajad; talupojad ja feodaalid; töölised ja kapitalistid).
Klassidel on vastandlikud majanduslikud ja sotsiaalsed huvid, mis tekitavad klassikonflikti (klassid on peamine side tootmissuhete ja ülejäänud ühiskonna pealisehituse vahel). Ühiskond tugineb valitsevate klasside majanduslikele huvidele. Ebaõiglast ühiskonnakorraldust on võimalik muuta klassivõitluse teel. Klassivõitlus on edukas üksnes siis, kui rõhutud klassidel on välja kujunenud klassiteadvus, mida iseloomustab ühine arusaam klassivõitluse eesmärkidest ja ülesannetest. Klassisuhted on peamine telg, mille ümber jaotub poliitiline võim ja millest sõltub poliitiline organisatsioon. Poliitiline ja majanduslik võim on omavahel lähedalt seotud.
Marx dialektilistest muutustest.
Just ebaloomulikud ja ebaõiglased majandussuhted on tekitanud inimeste ja sotsiaalsete gruppide vahelised vastuolud. Ebavõrdsed majandussuhted on tekkinud dialektiliste muutuste tulemusena. Igas olukorras toob ühe jõu (tees) olemasolu kaasa vastandjõu (antitees). Vastandlikud jõud tekitavad konflikti, mille lahendamisel tekib kolmas komponent – süntees, mis lahendab varasema vastuolu. Marxi ühiskonnakäsitluse tunnusjooneks on arusaam, et sotsioloogia kui ühiskonnateaduse eesmärk on ühiskonna paremaks muutmine. Ühiskonna uurimisel pole mõtet, kui tegelikkuses midagi ei muutu. Selleks, et ühiskonda oleks võimalik paremaks muuta, on vaja selgitada sotsiaalsete probleemide põhjused ning need kõrvaldada. Ühiskonda tuleb uurida kriitiliselt.


Abbeville.
Abbeville on linn Põhja-Prantsusmaal Picardie's Somme'i jõe ääres 19 km selle suudmest La Manche'i ääres põhja pool ning Amiens'ist 45 km edela pool.
Abbeville asub viljakas orus ning on osalt ehitatud saarele ning osalt kummalegi poole jõge, mis alates linnast kuni suudmeni on kanaliseeritud.
Linna peetakse Picardie mereäärse osa keskuseks.
Elanike arv on 24 325 (2009).
Haldus.
Abbeville oli endise Ponthieu provintsi halduskeskus. Praegu on ta üks kolmest Somme'i departemangu allprefektuurist.
Ajalugu.
Abbeville on üks vanemaid asulaid Prantsusmaa alal. Meie ajaarvamise esimestel sajanditel oli seal vanarooma koloonia Abbatis Villa.
Keskajal oli linn La Manche'i-äärne sadam. Rannaäärne ala on liiva tõttu Somme'i lahe arvel laienenud ning nüüd jääb meri 12 km kaugusele.
9. sajandil, mil Abbeville'i nime esmakordselt mainitakse, kuulus Abbeville Saint Riquier' abtkonnale, hiljem valitsesid seda Ponthieu krahvid.
Koos selle krahvkonnaga läks ta Alençoni ja teiste prantsuse suguvõsade valdusse ning hiljem Kastiiliale, kellelt ta abielu teel läks üle Inglismaa kuningale Edward I-le.
Prantslased ja inglased valitsesid Abbeville'is kordamööda kuni 1435, mil see Arrasi rahuga loovutati Burgundia hertsogile.
Aastal 1477 liidendas Abbeville'i Prantsusmaa kuningas Louis XI. 16. ja 17. sajandil oli ta kuninga suguvõsa kahe kõrvalharu käes, kuni see 1696 taasühendati krooniga.
Abbeville oli üsna tähtis 18. sajandil, mil Van Robais' kuninglik manufaktuur (üks esimesi suuremaid manufaktuure Prantsusmaal) tõi linna suure õitsengu, kuigi ka mõningased klassivastuolud. Sellest on kirjutanud teiste seas Voltaire. Ta kirjutas ka suurest sallimatusejuhtumist: seal hukati vaesunud aadlik Jean-François de la Barre jumalakartmatuse eest, kes olevat lihtsalt jätnud tervitamata protsessiooni Kristuse ihu ja vere püha puhul (tegelikult on asi keerulisem: mängus oli ka teotatud krutsifiks).
Elanike arv oli 1901. aastal 18 519, 1906. aastal 18 971 ja 1999. aastal 25 400.
20. sajandi alguses oli Abbeville tähtis tööstuskeskus. Peale vana rõivatööstuse tegeldi kanepiketruse, suhkrutööstuse, lsevaehituse ja lukksepatööga. Elavalt kaubeldi viljaga, kuid sadam ei olnud suure käibega.
Saksa väed vallutasid linna 12. mail 1940, sundides liitlasi evakueerima suure osa vägedest Dunkerque'i lähedale.
Sakslased pommitasid linna ühe ööga peaaegu maatasa.
Nüüd on linn uuesti üles ehitatud ning põhiliselt modernne. Linna pommitasid ka inglased.
Vaatamisväärsused.
Kuni Teise maailmasõjani oli linn väga maaliline. Tänavad olid kitsad, majad puust, veidrate viilkatustega ja pimedate võlvkäikudega.
On siiski säilinud mõned mälestised, sealhulgas Püha Vulfrani kirik, mis ehitati 15.–17. sajandil (ehitamise aastana nimetatakse aastat 1488) ning oli varemgi tähtsaim kirik. Algset projekti lõpuni ellu ei viidud. Löövil on ainult kaks võlvikut ja koor on väga väike. Fassaad on uhkes gooti stiilis, äärtes on kaks gooti torni.
Abbeville'is oli teisigi vanu kirikuid ning raekoda 13. sajandist pärit kellatorniga. Vanadest majadest oli kõige tähelepanuväärsem François I maja 16. sajandist. Peaväljakul oli Alexandre Falguière'i loodud admiral Courbet' mälestussammas.
1752. aastal ehitati Bagatelle'i loss.
Linnas tegutses esiaja uurija Jacques Boucher de Perthes.
Majandus.
Praegu on linna majanduse aluseks rõivatööstus ja suhkru töötlemine. Pruulitakse õlut, toodetakse vaipu.
Jõesadamal ei ole suurt tähtsust. Linn on taudteesõlm.
Sõpruslinnad.
Abbeville'i sõpruslinnad on Árgos Kreekas ja Burgess Hill Suurbritannias.


Abbeville (täpsustus).
Lõuna-Carolinas on ka Abbeville'i maakond.


Rõngu vald.
Rõngu vald on vald Tartu maakonnas.
Rõngu vallas elas 2009. aasta 2. aprilli seisuga 2898 inimest.
Külad.
Lapetukme - Valguta - Koruste - Teedla - Kirepi - Tammiste - Lossimäe - Tilga - Raigaste - Kalme - Kõduküla - Uderna - Rannaküla - Käo - Piigandi
Majandus.
Vallas asuvad muuhulgas ettevõtted Rõngu Pagar, Rõngu Aed AS,Rõngu Mahl, plastiktoodete valmistaja Promens AS, Waide motell ja palkmajade valmistaja RPM.


Peipsiääre vald.
Peipsiääre vald on vald Tartu maakonnas.
Alevikud.
Kolkja - Kasepää - Varnja
Külad.
Enne külade liitmist 1976. aastal olid eraldi külad ka Sohvia, Suur-Kolkja, Uus-Kasepää, Vana-Kasepää ning Väike-Kolkja.


Mäksa vald.
Mäksa vald on vald Tartu maakonnas.
Külad.
Aruaia - Kaagvere - Kaarlimõisa - Kastre - Melliste - Mäksa - Mäletjärve - Poka - Sarakuste - Sudaste - Tammevaldma - Tigase - Vana-Kastre - Veskimäe - Võruküla - Võõpste


Viktor Kingissepp.
Viktor Kingissepp (12./ukj 24. märts 1888 Kaarma-Suure vald Anseküla kihelkond Saaremaa Liivimaa kubermang, Venemaa keisririik – 3. mai 1922 Tallinn) oli Eestimaa Kommunistliku Partei rajaja ja juht.
Elulugu.
Viktor Eduard Kingissepp sündis 12. märtsil (ukj 24. märtsil) 1888 Saaremaal Kaarma-Suure vallas sepp Eduard Kingissepa ja Elise Kingissepa 5-lapselise pere teise lapsena. Viktori vanem õde Helmi Melita (1886-1890) ja noorem vend August Voldemar(1892-1893) surid lapsena, täiskasvanuks elasid vend Oskar Theodor (1890-1943) ja õde Metha Melita (1895-1976). Alghariduse sai Viktor kodus ja kolmeklassilises erakoolis. 1889. aastal kolis pere Kuresaarde ja aastatel 1898–1906 õppis Viktor Kingissepp Kuressaare Poeglastegümnaasiumis. Kingissepp oli edukas õpilane. Tema lemmikained olid matemaatika ja keeled.
Koolis kuulus ta põrandaalusesse revolutsioonilisse õpilaste ringi, kus loeti marksistlikku kirjandust. Seal olid enamasti Leedust, Poolast ja Venemaalt pärit õpilased, kes oma koolidest olid poliitilise tegevuse tõttu välja visatud. Kingissepp oli 1906. aasta õpilasstreigi üks algatajatest. Gümnaasium suleti mitmeks nädalaks.
1906. aastal astus ta Peterburi ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna loodusteaduse osakonda. Kingissepp kuulus Venemaa Sotsiaaldemokraatlikusse Tööliste partei (VSDTP) Peterburi Eesti osakonda, mille ülesandel käis 1907–1908 Tallinnas. 1907. aastal osales ta VSDTP Eesti organisatsioonide Terijoki konverentsil. 1908. aastal heideti poliitilise tegevuse tõttu ülikoolist välja ja aastatel 1908–1909 elas ja õppis ta Moskvas, 1910 jätkas õpinguid Peterburi Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna romaani-germaani keelte osakonnas, 1911–1917 õppis ja lõpetas sama ülikooli õigusteaduskonna.
1912–1914 oli ta Narvas Jaan Anvelti poolt väljaantava VSDTP enamliku suunitlusega ajalehe "Kiir" aktiivne kaastööline. 1914–1916 mõisteti ta 3 aastaks administratiivkorras asumisele Tveris ja Kaasanis.
Pärast asumiselt vabanemist 1916. aastal mobiliseeriti Kingissepp Esimeses maailmasõjas sõjaväeteenistusse ning kuni 1917. aastani teenis ta sanitaarrongi ülemana Taga-Kaukaasia rindel.
Viktor Kingissepa tegevus Eestis 1917.
Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni lahkus Viktor Kingissepp sanitaarrongilt ja suundus Petrogradi, kus sai ülikoolist õigusteaduskonna lõpetamise diplomi ning seejärel suundus Eestisse. Juunis 1917. aastal jõudis Kingissepp Tallinna ning oli juulist septembrini parteitööl Narvas, kus organiseeris Narva Punakaardi ja kuulus ka Eesti Punakaardi moodustamise kolleegiumi.
1917. aasta septembris Kornilovi mässu ajal organiseeris V. Kingissepp raudteetranspordi blokeerimise, millega kavatsesid Petrogradi suunduda Lavr Kornilovi kavatsusi toetavad ja Petrogradis võimu haaravate bolševike vastased Rakvere piirkonnas asunud 49. korpuse väed.
25. oktoober (12. oktoober vkj) kukutati Venemaa Ajutine Valitsus ja kehtestati Petrogradis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu võim.
Eestimaal võttis Petrogradi Nõukogu eeskujul Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee 26./27. oktoobri 1917 võimu ja asjaajamise üle Venemaa Ajutise Valitsuse poolt ametisse määratud Eestimaa kubermangukomissar Jaan Poskalt kubermangu Sõja-Revolutsioonikomitee esindaja Viktor Kingissep
Oktoobrirevolutsiooni ajal asutati 4. novembril 1917 ülestõusu juhtimiseks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, selle esimeheks valiti Ivan Rabtšinski ja aseesimeheks Viktor Kingissepp.
8. novembril 1917 valiti Eestimaa Nõukogude II Kongressil Eesti bolševike võimuorgani Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmeks ka Viktor Kingissepp. Kingisepp valiti ka EN Täitevkomitee Sõjakomitee ja Toitlustuskomitee liikmeks ning osales aktiivselt pankade, maa ja tööstusttevõtete natsionaliseerimisel.
Kingissepp korraldas nii Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu laialiajamist kui ka iseseisvusliikumise mahasurumist Eestis.
Viktor Kingissepa tegevus Nõukogude Venemaal.
Sakslaste Eestisse saabumise järel 24. veebruaril 1918 läks Kingissepp Balti laevastiku evakueerimise käigus ristlejal "Rjurik" läbi kodussõjas oleva Soome ja Helsingi tagasi Venemaale, kus osales IV Erakorralisel tööliste, soldatite, talupoegade ja kasakate nõukogude kongressil Eesti delegaadina. Seal valiti ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks ning määrati ka sõjaväeringkondade moodustamise inspektsiooni komissariks.
Viktor Kingissepp oli 1918. aasta () juunist augustini Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonnas ja augustist novembrini Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurijana, kus ta oli Tšekaa asutaja ja juhataja Feliks Dzeržinski lähedane kaastööline.
Vabadussõda ja Eesti Töörahva Kommuunis.
1918. aasta oktoobris saadeti V. Kingissepp VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee poolt veel Saksa vägede poolt okupeeritud Eestisse illegaalsele parteitööle, kuhu ta jõudis 17. oktoobril.
1918. aasta detsembris määrati Viktor Kingissepp Narvas välja kuulutatud nn Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu siseasjade komisjoni komissariks (tegelikult viibis ta sel ajal illegaalselt Tallinnas).
ETK, Nõukogude Venemaa Punaarmee ja Eesti Vabariigi Eesti sõjaväe vahel 28. novembril 1918. alanud Eesti Vabadussõja ajal tegutses V. Kingissepp illegaalselt Eestis nõukogude agitatsiooniga. V. Kingissepp osales ka 1919. aasta septembris Tallinnas toimunud Eestimaa ametiühingute I kongressil, kus peetud avalikus kõnes agiteeris ta kiire vaherahu poolt Nõukogude Venemaaga.
Pärast Eesti Vabadussõja lõppu lahkus V. Kingissepp Eestist ja tegutses Venemaal Kominternis suunates Eestis läbiviidava kommunistliku agitatsioonitegevuse ja kommunistide suunatavat ametiühingutegevuse finantseerimist.
Viktor Kingissepp valiti 1920. aastal toimunud I Kongressi ja 1921. aastal toimununud Eestimaa Kommunistliku Partei EKP II Kongressil, EKP Keskkomitee ja EKP KK Poliitbüroo liikmeks.
Viktor Kingissepa hukkamine.
1. mail 1922. aastal tööliste rongkäigu ajal õnnestus Kaitsepolitseil kinni võtta põrandaalune kommunist Johannes Linkhorst (parteiline hüüdnimi Malm), kes teadis, kus varjab end Viktor Kingissepp. Kuid ei andnud KAPO-le kedagi üles, andis Kapo asja üle Sõjaväe välikohtule, kes mõistis mehe mõne tunniga surma.
Hukkamise eel kuulas Tallinna komandant 2. mai hilisõhtul Linkhorsti veel kord üle lubades Kingissepa varjupaiga väljaandmise eest tühistada Linkhorsti surmaotsuse. Linkhorst teatas ülekuulajale, et Kingissepp varjab ennast Karu tänava salakorteris. Vastavalt konspiratsioonireeglitele oleks V. Kingissepp pärast sidemehe kinnipidamist lahkuma konspiratiivkorterist lahkuma, kuid ei teinud seda.
Kingissepa konspiratiivkorterit rünnati 3. mail kell 1 öösel. Toimunust on olemas 2 vasturääkivat raportit, sõjaväelaste ja kaitsepolitseinike oma. Neist esimese järgi tungisid ohvitserid majja ühes Kapo Tallinna osakonna ülema abi Julius Palmiga. Kingissepa tuppa viiva salaukse lõi veltveebel Tamm püssipäraga lahti ja tormas koos kahe ohvitseri ja kaitse Palmiga sisse. Alamleitnant Kitvell ja veltveebel Tamm lõid Kingissepa voodisse pikali, nii et ta ei saanud vastu hakata. Sõjaväelaste raporti järgi Kingissepp ei jõudnud mingit vastupanu osutada.
Kaitsepolitsei versioon oli teistsugune. Selle järgi leiti Kingissepa peidupaik seinu kombates, millega salauks leiti. Ukse taga seisis laskevalmis revolvriga aluspesu väel mees. Järgnevat kirjeldas kaitsepolitseinik Julius Palm nii: "Mina kargasin selle isiku juurde ja lõin oma revolvriga temale vastu kätt, nii et temal revolver maha kukkus ja teise käega haarasin tema rinna eest kinni ja tõmbasin ta sealt salajasest ruumist välja tuppa."
Mõlemast raportist on selge, et Kingissepa vahistamine toimus ilma ohvriteta.
Läbiotsimisel leiti Kingissepa elukohast ja selle lähedusest kolm kirjutit, kaks telefoni, propagandakirjandust, lendlehti, kuulipilduja Maksim, dünamiiti jm.
Viktor Kingissepp kuulati Kaitsepolitseis üle ja anti seejärel sõjavälikohtu alla, kes ta veel samal päeval surma mõistis. Välikohtu otsuses on kirjas ka see, et Kingissepp hakkas kaitsepolitseinik Palmile revolvriga vastu, eesmärgiga ta surmata.
Kingissepa surmaotsuse kinnitas 3. mail kell 9 õhtul sõjaminister Jaan Soots. Riigikukutaja lasti seejärel Ülemiste metsas maha, tema laip heideti hiljem Läänemerre.
Pärast 1940. aasta riigipööret saabus koos NKVD-ga Eestisse Kingissepa poeg Sergei Kingissepp, kes määrati NKVD eriosakonna ülemaks Eestis, et ta saaks isa surma eest kätte tasuda. Kuigi Linkhorst elas nüüd Johan Nõmmiku nime all, ei päästnud see teda. Mõnedel andmetel hukkas Kingissepp Linkhorsti oma käega Scheeli villa krundil 1941. Samas hukati veel teinegi osaline, poliitilise politsei töötaja Hans Pipar, kes oli 1922. aastal üks Kingissepa arreteerijatest.
Isiklikku.
Aastal 1909 abiellus Kingissepp Peterburis Berta (sünd Ringsmann), Kingissepaga. Abielust sündis kaks poega: Anatol Kingissepp (1907–1942) ja Sergei Voldemar Kingissepp (1909 – 29. august 1941). Abielu lahutati 1910.
1910. aastal abiellus Viktor Kingissepp teist korda, teistel andmetel abiellus Kingissepp teistkordselt aastal 1918 Petrogradis Elsa Lellega.
Elu kahel viimasel aastal Tallinnas ja selle ümbruses põrandaalusena elades sai Viktor Kingissepp lähedaseks tema abilise, sekretäri ja käskjalana tegutsenud Alise Stein-Anvelti alias Alise Leevaldiga.
Kingissepa pärandi propaganda.
NSVL postmark Viktor Kingissepa 100. sünnipäeva auks oli ilmunud 1988. aastal
Kingissepa järgi nimetati 1922 Jamburg Ingerimaal ümber Kingissepaks (vene Кингисепп); aastatel 1952–1988 kandis ka Kuressaare linn nime Kingissepa.
Viljandi kesklinnas oli Viktor Kingissepa tänav (praegu Lossi tänav ja A. Maramaa puiestee) ja Tartus Kingissepa tänav (praegu Jakobi tänav). Tallinnas kandis Kingissepa nime Liivalaia tänav koos Juhkentali tänavaga. Vaata lähemalt artiklist Viktor Kingissepa tänav.
Viktor Kingissepa saatusele ja eluseikadele on Eestis pühendatud hulk raamatuid, tõsielufilme ja 2 mängufilmi ("Kaks päeva Viktor Kingissepa elust", "Saja aasta pärast mais")
Eesti NSV ajal kasutati aforismi, "Eesti ulatub läänest-itta, Kingissepast-Kingissepani". Eesti NSV läänepoolseim linn oli V. Kingissepa nime kandev Kuressaare ja idapoolseim piirilinn Kingisepa järgi ümber nimetatud Jamburgi linn.


Georges Braque.
Georges Braque (13. mai 1882 Argenteuil-sur-Seine, Prantsusmaa – 31. august 1963 Pariis) oli prantsuse kunstnik, kubismi esindaja.
Georges Braque kasvas üles Pariisi lähedal Le Harves. Mõnda aega töötas maalrina, õhtuti õppis "École des Beaux-Arts" kunstikoolis (1897–1899). Aastatel 1902–1904 õppis Pariisis Academie Humbert'is.
Georges Braque teenis Esimese maailmasõjas Prantsuse sõjaväes ja sai raskelt haavata.
Ta kasutas maalis esimesena kirjatähti, imiteeris puu ja marmori faktuuri ning leiutas kollaažitehnika.
Välislingid.
Braque, Georges
Braque, Georges
Braque, Georges


Kelgutamine 1984. aasta taliolümpiamängudel.
Kelgutamisvõistlused 1984. aasta taliolümpiamängudel peeti 12. - 15. veebruaril Trebevičis.
Meeste ühekelk.
12. veebruar, 32 võistlejat
Naiste ühekelk.
12. veebruar, 27 võistlejat
Meeste kahekelk.
15. veebruar, 15 võistkonda


Motiiv (muusika).
Muusikaline motiiv on väikseim muusikalist sisu kandev struktuuriüksus. Klassikalises muusikas on motiiv enamasti 3...8 helist (noodist) koosnev meloodialõik, iseloomulik osa teemast või fraasist. Motiivist suurem struktuuriüksus on fraas.


Fraas (muusika).
Muusikaline fraas on motiividest koosnev struktuuriüksus muusikas. Tavaliselt mõeldakse fraasi all tsesuuridega ("hingamiskohtadega") eraldatud motiivist pikemat meloodialõiku. Fraasi pikkus võib olla väga erinev, mõnikord räägitakse pika fraasi liigendumisest mitmeks lühemaks fraasiks. Fraasidest moodustuvad muusikalised laused.


Lause (muusika).
Muusikaline lause on väikseim lõpetatud struktuuriüksus muusikas, koosneb fraasidest. Lausetest moodustub muusikaline periood.


Periood (muusika).
Muusikaline periood on väikseim terviklik struktuuriüksus muusikas.
Periood koosneb lausetest. Klassikaline periood koosneb kahest lausest: esimene lause lõpeb ebapüsival astmel (tüüpiliselt dominandil), teine lause (vastuslause), mis sageli on esimese lause (varieeritud) kordus, lõpeb toonikal.
Periood on ühtlasi ka väikseim struktuuriüksus, millest võib koosneda kogu muusikateos.


Homileetika.
Homileetika on praktilises teoloogias jutlustamisõpetus.


Katehheetika.
Katehheetika ehk kateheetika on praktilises teoloogias õpetus kiriklikust kasvatusest.


Liturgika.
Liturgika on praktilises teoloogias õpetus jumalateenistusest.


Poimeenika.
Poimeenika on praktilises teoloogias õpetus hingehoiust.


Misjoniteadus.
Misjoniteadus (misjoniteoloogia, ka missioloogia; inglise "missiology") on praktilises teoloogias õpetus sotsiaalsest tööst koguduses.
Misjoniteadus on defineeritud ka kui valdkonda, mis uurib kiriku läkitatust maailmas Jumala misjoni perspektiivis.
Misjoniteaduse õppetoolid ülikoolides on XIX sajandi nähtus, motiveeritud sündmustest, mis kaasnesid a) Suure misjonisajandiga ning b) koloniaalmaailma hõivamisega.
Friedrich Schleiemacher (1768-1834) paigutas teoloogiliste teaduste süsteemis misjoniteaduse praktilise usuteaduse alla.
Rõhuasetused on muutunud viimase sajandiga kardinaalselt. Kuni XX saj alguseni oli misjoni subjektiks kirik ja kirikliku tegevuse kaudu mittekristlike rahvaste või sotsiaalsete gruppide hõlvamine; ent kiriku avardumisega üle lääne tsivilisatsiooni piiride on esile tõusnud uued teemad: 1) kirik ja maailm mõlemad on osapooled Jumala misjonis; 2) misjoniteaduse tähelepanu all on lisaks evangeeliumi kuulutusele ka kiriku sotsiaalne vastutus ning dialoog teiste religioonidega.
Misjoniteaduse valdkondadeks on misjoniteoloogia, misjoniajalugu, misjoniteooria, misjonipraktika jne, mõnikord on eraldi käsitletud evangelisatsiooniteoloogiat ja -strateegiat; samuti lähedalseisvad teadusalad nagu kultuurikommunikatsioon, kultuuriantropoloogia, religiooniteadus või -sotsioloogia jm.


Tardkivim.
Levinud süva- ja purskekivimite happelisuse ja terasuuruse diagramm.
Tardkivim ehk magmakivim on magma tardumisel (enamasti kristalliseerumisel) tekkinud kivim.
Tardkivimid on üks kolmest suurest kivimite rühmast. Teised kaks on moondekivimid ja settekivimid.
Tardkivimid on kivimid, mis tekivad magma tardumisel maakoores või maapinnal. Eristatakse jämedateralisi süvakivimeid, mis tarduvad sügaval maapõues, näiteks graniit, ja peeneteralisi, peitkristalseid või ka amorfseid purskekivimeid, mis tarduvad maapinnal. See on tardkivimite eristamine nende struktuuri järgi.
Teine tardkivimite klassifitseerimisviis on jaotamine koostise ehk ränidioksiidi sisalduse alusel. Happelisteks nimetatakse tardkivimeid, mille ränioksiidisisaldus on suurem ja vastupidi. Eristatakse ka leelismetallidest rikastunud leeliselisi tardkivimeid, mis ei sisalda kunagi kvartsi.
Struktuur.
Kivimi struktuuri moodustavad mineraalide, kivimitükkide, vulkaanilise klaasi ja muude koostisosade suurus, kuju ja omavahelised suhted. Struktuur võib olla näiteks eriteraline ehk porfüüriline, peitkristalne ehk afaniitne, amorfne ehk klaasjas jne.
Tekstuur.
Gaaside eraldumisest tekkinud poorid laavas.
Tekstuuri all mõistetakse kivimit moodustavate koostisosade ruumilist paigutust ja orienteeritust. Tekstuur võib olla massiivne, poorne, kihiline, kildaline jne.
Süvakivimeis on kõige laiemalt levinud massiivne tekstuur, mis väljendub selles, et kivimi koostisosad on jaotunud ühtlaselt üle kogu kivimi. Poorne tekstuur on omane purskekivimeile. Väga poorne ja seega väikse tihedusega on näiteks pimss. Poorid tekivad gaaside eraldumisel magmast. Gaaside teke on seletatav rõhu vähenemisega, kui magma purskub välja vulkaanilõõrist või tõuseb piki lõõri ülespoole (teatavasti on gaaside lahustuvus vedelikes seda halvem, mida väiksema rõhu all vedelik on). Poorsed on peamiselt happelised kivimid, sest neid moodustav magma on suurema ränioksiidisisalduse tõttu viskoossem, mis takistab gaaside eraldumist.
Mineraalide ebaühtlane jaotus kivimis loob taksiidilise ehk orienteeritud tekstuuri. Taksiidilise tekstuuriga kivimeis moodustavad erinevate omadustega koostisosad kogumikke. Orienteeritud tekstuuri korral on kristallid paigutunud paralleelselt, mis ilmneb näiteks leheliste ja plaatjate kristallide puhul. Orienteerituse põhjustab kas ühesuunaline rõhk kristallide kasvamise ajal või magma liikumine.
Voolutekstuur ehk fluidaalne tekstuur on omane näiteks laavavooludes aeglaselt liikudes tardunud kivimeile. Selline on näiteks pahoehoe- ehk köislaava tekstuur, mis kõige ilmekamalt esineb Hawaii saarel.
Tardkivimite koostis.
Magma, millest tardkivimid moodustuvad, on mitmesuguse mineraalse ja keemilise koostise ning suurtes piirides muutuva viskoossusega kõrgetemperatuuriline vedelik. Maapinnale tunginud magmat nimetatakse laavaks.
Kõik enamlevinud tardkivimid sisaldavad alati nii räni kui ka hapnikku, seega on tardkivimeid moodustavaiks mineraalideks silikaadid. Ülejäänud peamised tardkivimeis esinevad elemendid on alumiinium, raud, kaltsium, magneesium, naatrium ja kaalium. Levinuimad ühendid on vesi, süsinikdioksiid ja divesiniksulfiid. Mida suurem on räni ja hapniku ehk ränioksiidi sisaldus, seda happelisem on kivim.
Ingliskeelses kirjanduses kohtab ka termineid "felsic" ("feldspar+silica" 'päevakivi+ränioksiid') happeliste ja "mafic" ("magnesium+ferric" 'magneesiumi- ja rauarikas') aluseliste tardkivimite kohta. Kivimite värvuse iseloomustamiseks kasutatakse mõisteid melanokraatne tumedate ja leukokraatne heledate kivimite kohta. Et happelised kivimid on enamasti heledamad (peamiselt kaaliumpäevakivi ja kvartsi sisalduse tõttu), kasutatakse sõnu 'leukokraatne' ja 'happeline' ning 'melanokraatne' ja 'aluseline' mõnikord sünonüümidena. Sellega tuleb siiski olla ettevaatlik, sest värvus on küll hea diagnostiline tunnus kivimite ja mineraalide määramisel, kuid reeglist esineb erandeid. Näiteks happeline obsidiaan on enamasti tumedat värvi.
Happelised tardkivimid koosnevad peamiselt kvartsist, kaaliumpäevakivist, plagioklassist ja muskoviidist. Aluseliste tardkivimite koostises domineerivad biotiit, amfiboolid, pürokseenid ja oliviin.
Aluselised mineraalid kristalliseeruvad kõrgemal temperatuuril ehk magma jahtudes hakkab esimesena kristalliseeruma oliviin ja tema järel kõik teised eespool nimetatud mineraalid tagurpidises järjekorras.
Leeliskivimeiks kutsutakse selliseid tardkivimeid, mis ränioksiidi sisalduse poolest kuuluks keskmiste või aluseliste hulka, kuid sisaldavad üle 20% leelisoksiide (süeniit, nefeliniit jne.)
Alljärgnevas tabelis on esitatud levinumate tardkivimite keemiline koostis oksiidsel kujul. Analüüsitud kivimite arvu tähistab "n".
Tardkivimite levik.
Tardkivimid on laialt levinud kõikjal maakoores, ehkki nad on enamasti kaetud setenditega. Ookeaniline maakoor on peamiselt aluselise ehk basaltse koostisega. Mandriline maakoor aga koosneb keskmisena keskmise koostisega kivimeist. Mandriline maakoor ei koosne siiski peamiselt mitte tardkivimeist, vaid nende moondekivimeist analoogidest. Et keskmise koostisega kivimite tihedus on pisut väiksem kui basaldil, on mandriline maakoor nö ujuvam ja ajas märksa püsivam, ookeanipõhi on aga pidevalt konveierilaadselt uuenemas. Uus ookeaniline maakoor tekib vulkaanipursete käigus ookeanide keskahelikel ning sukeldub subduktsioonivööndites. Tardkivimid võivad paljanduda maapinnal näiteks kilpidel, kus setendite kiht on intensiivse kulutuse tõttu hävinud. Meile lähim kilp on Balti ehk Fennoskandia kilp, millel asub näiteks Soome. Tardkivimid paljanduvad ka vulkaanide ümbruses. Lähimad tegutsevad vulkaanid asuvad Islandil ja Itaalias. Sõltuvalt vulkanismitüübist erineb ka tardkivimite koostis.
Tardkivimid Eestis.
Eesti maapinnal on tardkivimid levinud vaid rändkividena, mis on siia toodud peamiselt Soomest mandrijää poolt. Eestis, eriti Põhja-Eestis, esineb suhteliselt rohkelt ka suuri rändrahne. Enamik Eesti maapinnal leiduvaist tardkivimeist on graniidid, mille seast võib eraldi välja tuua omapärase struktuuriga rabakivid. Esineb ka gabrot, dioriiti ning aluselisi purskekivimeid.
Pudedate kvaternaarisetete ehk pinnakatte ning settekivimeist koosneva pealiskorra all on 100...700 meetri sügavuses mitmesugustest moonde- ja tardkivimeist koosnev aluskord.


Aravete sipelgaala.
Eevakivi metsa sipelgaala asub Aravete Järva-Madise teest lõuna pool asuvas metsas. Siin elab kaksteist sipelgaliiki, kellest kuus on kuklased. Pesade arvukus on madal ja pered võrreldes Kangrumäel asuvatega väiksed.
Kangrumäe sipelgaala asub Aravete alevikus Kangrumäe lauluväljakut ümbritsevas parkmetsas, kus elab kaheksateist sipelgaliiki, millest kuklaseid kaheksa. Produktiivne mets kindlustab sipelgatele rikkaliku toidubaasi. Seetõttu on pered elujõulised ning pesakuhilad kuni 120 cm kõrged. Enamik kuklasepesi asuvad terviseradade ääres. Kuhilad on hästi jälgitavad koos pesast väljuvate sipelgaradade, ristmike ja lehetäipuudega radadel. Kuklaste elu detailide ja kolooniasiseste suhete tundmaõppimiseks on kõige kättesaadavam laululava tagusel voorel asuv palukuklase koloonia. Kogu ala on kergesti juurdepääsetav.


Roosna-Alliku vald.
Roosna-Alliku vald asub Järva maakonnas.


Imavere vald.
Imavere vald asub Järva maakonnas.
Asustus.
Eistvere, Imavere, Jalametsa, Järavere, Kiigevere, Käsukonna, Laimetsa, Puiatu, Pällastvere, Taadikvere, Tammeküla ja Võrevere.
Majandus.
Valla suurim tööstusettevõte ja tööandja on Imavere saeveski (320 töötajat).


Kabala vald.
Kabala vald oli vald Järva maakonnas. Alates oktoobrist 2005 on Kabala valla alad Türi valla koosseisus.


Kareda vald.
Kareda vald asub Järva maakonnas.
Valla halduskeskus on Peetri.
Asustus.
Ammuta, Ataste, Esna, Kareda, Köisi, Küti, Müüsleri, Vodja, Õle, Ämbra ja Öötla.


Oisu vald.
Oisu vald oli vald Järva maakonnas. Alates oktoobrist 2005 on Oisu valla alad Türi valla koosseisus.


Väätsa vald.
Väätsa vald on kohalik omavalitsusüksus Järva maakonnas.
Asustus.
Väätsa vallas on 1 alevik (Väätsa) ja 10 küla: Aasuvälja, Lõõla, Piiumetsa, Reopalu, Roovere, Röa, Saueaugu, Vissuvere, Väljataguse ja Ülejõe.


Lehtse vald.
Lehtse vald oli vald Järva maakonnas. Alates 21. oktoobrist 2005 on tema alad osa Lehtse valla, Saksi valla ja Tapa linna liitmisel moodustatud Tapa vallast ja kuuluvad Järva maakonna asemel Lääne-Viru maakonda.


Türi vald.
Türi vald on vald Järva maakonnas.
16. oktoobril 2005 liideti senise Türi vallaga Kabala ja Oisu vald ning Türi linn.
Asustus.
Türi vallas on 1 linn (Türi), 2 alevikku (Oisu ja Särevere) ja 35 küla.
Külad.
Kabala,
Kahala,
Karjaküla,
Kirna,
Kolu,
Kärevere,
Lokuta,
Metsaküla,
Mäeküla,
Pala,
Tori,
Tännassilma,
Väljaotsa,


Mesilane.
Mesilane ("Apis") on kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonda kuuluv putukate perekond.
Mesilasi on neli liiki.
Meemesilane on üks vähestest kodustatud putukatest. Mesilaste kasvatamist nimetatakse mesinduseks. Kodustatuna peetakse meemesilast ja india mesilast. Neid kasvatatakse mee saamiseks. Mesilastelt saadakse ka mesilasvaha ja mesilasmürki.
Mesilased on kõige olulisemad õistaimede tolmeldajad. Nad toituvad nektarist ja õietolmust ning ronivad neid otsides õitesse, kus õietolm neile külge jääb. Selle õietolmu kannavad nad üle järgmistesse õitesse, teostades sel viisil risttolmlemist.
Ühismesilastest on tuntuim kodumesilane, keda kasvatatakse tarudes. Mesilased ehitavad sinna kärjed. Kärjekannudesse varuvad nad mett ja töödeldud õietolmu suira. Seal kasvab ka haue: munad, vastsed ja nukud. Peres on harilikult üks mesilasema, 15–17 tuhat töömesilast ja ajuti 200–2000 isamesilast ehk leske.
Lesed arenevad viljastamata munadest, muud mesilased viljastatud munadest. Vastseid toidavad töömesilased peanäärmenõrega, mida nimetatakse mesilaspiimaks, ning mee, vee ja suira seguga. Mesilasema vastne saab piima kogu vastsejärgu kestel, isa- ja töömesilasevastsed ainult 3 esimesel päeval.
Töömesilane kasvab valmikuks 21 päevaga. Töömesilased teevad kõiki peres vajalikke töid: ühed söödavad vastseid ja ema, teised eritavad vaha ja ehitavad sellest kärgi, kolmandad puhastavad, valvavad ja tuulutavad pesa, teevad taruvaiguga kärjekannud pisikuvabaks ja sulevad sellega seinalõhesid, neljandad koguvad õietolmu ja nektarit ning paigutavad need suira ja meena kärgedesse. Töömesilane elab suvel keskmiselt 4–5 nädalat, talvel kauem.
Minevikus arvati, et mesilased teevad pärast nukust väljumist kogu valmikuperioodi jooksul kindlat tööd, kuid see osutus vääraks. Mesilasi märgistades selgus, et mesilastel esineb ealine polüetism. Valmikuelu esimestel päevadel puhastab mesilane vanu kärjekanne ja silub neid läikima. 4 päeva vanuselt hakkab ta suiraga toitma täiskasvanud vastseid. 8 päeva vanuselt on tal arenenud toitepiima eritavad näärmed ja ta hakkab toitma ema, noori vastseid või emavastseid. Hiljem hakkab ta sööda vastuvõtjaks. Ühed võtavad toitu vastu korjemesilastelt lendla juures, teised kannavad seda kärjekannudesse hoiule. Vastuvõtjana töötab mesilane nädal aega. Pärast seda hakkab ta prahikoristajaks või teiste mesilaste puhastajaks. 12–18 päeva vanuselt saavutavad tööliste vahanäärmed suurima arengu ja sel ajal tegelevad nad kärgede ehitamisega sedamööda, kuidas neil vaha eritub ja koguneb. Pärast seda, kui neil arenevad mürginäärmed, hakkavad nad lendla juures valvuriteks. Ja alles elu lõpul hakkavad nad lendama. Siiski algab ettevalmistus selleks varem. Noored mesilased lendavad aeg-ajalt taru lähedale ja püsivad õhus paigal, hoides alati pead taru suunas. Korjemesilasena töötab mesilane üksnes väikese osa oma elust: suvistel meemesilastel on see 6 nädalast vaid mõnikümmend tundi. Liigiti on mesilaste eluperioodide kestus pisut erinev, aga üldine seaduspära ja tööülesannete täitmise järjestus on neil kõigil ühesugune.
Mesilasema paaritub kord elus, pulmalennu ajal, ja muneb seejärel 4–5 aastat pesast lahkumata. Tööst ema osa ei võta. Leskede ainus ülesanne on emaga paarituda. Nad elavad lühikest aega, sügisel töömesilased hävitavad nad.


Eshatoloogia.
Eshatoloogia ehk eskatoloogia (kreeka sõnadest "eskhatos" 'äärmine, viimne' ja "logos" 'mõiste, õpetus') on teoloogia valdkonda kuuluv õpetus viimsestpäevast.


Viimnepäev.
Viimnepäev (viimane päev, maailmalõpp) on meile tuntud maailma(korra) või olemise (eksistentsi) lõpp. Viimnepäev individuaalses mõttes on surm. Viimsepäevaga seotud uskumuste, tähenduste, mõistete, traditsioonide jmt uurimisega tegelev teoloogia haru on eskatoloogia.
Kristlus.
Kristliku usutunnistuses kohaselt toimub viimsel päeval kõigi surnute ülestõusmine, Kristuse taastulek ja viimne kohtumõistmine ning algab igavene elu.
Viimsele päevale on pühendatud palju kunsti-, kirjandus- ja muusikateoseid. Reekviemis (leinamissas) sisaldub kohustusliku osana Dies irae, keskaegne luuleline nägemus viimsestpäevast. Johannese Ilmutusraamat sisaldab üksikasjalikku kirjeldust viimsestpäevast, samuti leidub eskatoloogilisi sugemeid Vana Testamendi prohvetiraamatutes jm.
Teised religioonid.
Paljudele religioonidele (sealhulgas kristlusele, zoroastrismile, islamile, judaismile jt) on omane uskumus, mille kohaselt saabub kunagi maailmalõpp. Eestis tegutsevate konfessioonide hulgas on traditsiooniliselt eskatoloogilised hoiakud omased adventistidele. Viimsepäeva õpetuse uurimisega tegeleb teoloogia valdkonda kuuluv eskatoloogia.
Kultuuris üldiselt.
Eshatoloogiliste ja sotsiaalpsühholoogiliste uuringute kohaselt on maailmalõpp, surm ja nendega seotud uskumused ning hoiakud tähendusrikkad eelkõige eetilises aspektis. Paljudes religioonides liitub viimsepäeva kujutelmadega ka lõpliku kohtumõistmise ja karistuse aspekt. Kuivõrd viimsepäeva saabumine pole ette teada (võib saabuda igal hetkel), siis selleks valmistumine (valmisolek) loob pinna eetiliseks (moraalselt heakskiidetavaks) käitumiseks.
Viimsepäevakujutelmad pole omased üksnes religioonidele. Tuntud on eshatoloogiliste ootuste kasv sajandi- ja aastatuhandete lõppudel ning paljudel teistel mingis mõttes tähendusrikastel aastatel (näiteks 1666). Külma sõja aegadel valmistuti tuumasõjaks (mida käsitleti analoogiliselt viimsepäevana) nii ida- kui läänemaailmas. 21. sajandil on levinumad viimsepäevaootused seotud ökoloogiliste ja klimaatiliste katastroofide ennustamisega.


Dies irae.
"Dies irae" [d'i-ees 'iirää] (ladina keeles 'viha päev') on 13. sajandist pärinev poeem viimsestpäevast. See on osa katoliiklikus leinamissas (reekviemis).
Traditsioonilise gregoriaani laulu "Dies irae" muusikat on eesti heliloojatest kasutanud Cyrillus Kreek oma "Reekviemis".
Reaalune tõlge.
mille pärast maailma üle kohut mõistetakse.
tuleb nähtavale kõik, mis on varjatud;
Sina, kes Sa Maarja õigeks mõistsid,
et ma ei põleks igaveses tules.


Reekviem.
Reekviem (ladina k "requiem") on katoliiklik leinamissa, jumalateenistus surnu(te) mälestuseks. Algselt reekviemi osade meloodiate aluseks olid gregoriaani koraalid ja tekstid ladinakeelsed. See oli ja ka on praegu katoliku kiriku leinamissa aluseks. Esimese reekviemi iseseisva teosena kirjutas Johannes Ockeghem(1410-1497). See oli esimene mitmehäälselt polüfooniliselt komponeeritud teos, erinevalt gregoriaani koraali põhjal reekviemist, mis on ühehäälne.
Reekviemi osad.
Kyrie eleisson, Christe eleison, Kyrie eleison.
1.Dies irae! Dies illa. 2.Tuba mirum, 3.Rex tremendae, 4.Recordare, 5.Ingemisco, 6.Confutatis,
Sanctus, sanctus, sanctus Domine, Deus Sabaoth
Agnus Dei, qui tollis peccata mundi, dona eis requiem


Kiletiivalised.
Kehaehitus.
Suurim kiletiivaline on 6 cm pikk Jaava saarel elav odaherilane "Scolia capitata", kõige väiksem on munakireslane "Alaptus magnanimus" pikkusega 0,21 mm. Viimane on üldse kõige pisem putukas.
Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub.
Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad.
Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad.
Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks – nn. kabetamissälk.
Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks.
Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või ühiselulistel kiletiivalistel ka töölisisendid.
Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid.
Sageli esineb kiletiivaliste juures polümorfism, mille puhul esineb emaste mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel (mesilased, herilased, sipelgad) on viljatute emaste – tööliste vorm. Enim on polümorfism arenenud sipelgatel, kelle töölised on alati tiivutud. Mõningatel sipelgaliikidel on töölised veelgi enam jagunenud – nt. sõduriteks, ammedeks jt. Selliseid alamkaste võib olla koguni kuus - kõik kastid täidavad sipelgapesas erinevaid ülesandeid.
Eluviis.
Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine, paljud elavad puidus, mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid. Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded. Selliseid putukaid nimetatakse ühiselulisteks. Pered ehitavad endale pesad. Järglasi kasvatatakse pesakambrites või kärjekannudes. Pesa hoitakse puhtana, seda kaitstakse vaenlaste eest. Vastsetele tuuakse toitu ning kogutakse toiduvaru.
Süstemaatika.
Kehaehituse alusel, eriti selle järgi, kuidas on rindmik ühendatud tagakehaga, jagatakse kiletiivaliste selts mitmesse rühma (alamseltsi).


Sipelglased.
Sipelglased ("Formicidae") on ühiseluliste putukate sugukond kiletiivaliste seltsist.
Maailmas on üle 20 000 liigi (teistel andmetel 7600), Eestis 54 liiki (teistel andmetel 38).
Maailma teadaolevalt kiireima liigutuse teeb lõkslõugne sipelgas "Odontomachus bauri" – nimelt oma lõugadega. Ta suudab lõuad kokku laksatada 2000 korda silmapilgutusest kiiremini: kiirusega 35 kuni 64 meetrit sekundis. Ta avab oma lõuad kahe suure peas asuva lihasega ja hoiab neid lahti vedrulukustuse taolise elundi abil.
Enamik sipelgaid elab troopikas. Eesti sipelgaist on tuntuimad punakaspruunid metsasipelgad kuklased ("Formica"- 15 liiki), väikesed mustad, pruunid või kollased murelased ja punakad raudsikud. Eesti suurimad sipelgad on hobusipelgad, kes rajavad oma käike haigete või surnud puude tüvedesse. Aedades, niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi.
Enamik sipelgaid ehitab pesa pinnasesse, kuklased teevad okastest ja muudest taimeosadest suuri kuhilpesi. Mõnd liiki sipelgad elavad parasiitidena teiste pesades.
Emasid on peres sipelgaliigist olenevalt üks kuni mõnisada, nad elavad ja munevad sügaval pesas. Paljude sipelgate vastsed nukkuvad kookonis. Vähemalt kord aastas kasvatatakse põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid. Pärast lendlust ehk pulmalendu isased hukkuvad, emased murravad oma tiivad ja lähevad pessa tagasi või asutavad uue pere.
Põhiline osa perest on töölised ehk töösipelgad, neil on tööjaotus. Pesa kaitsevad siiski kõik töölised, kasutades tugevaid lõugu ja sipelgamürki.
Amatsoonsipelgatel pole peres üldse töölisi. Nendel sipelgatel esineb "orjapidamine", kus vajalikke töid teevad teiste sipelgaliikide pesadest röövitud vastsetest ja nukkudest arenenud sipelgad. "Orjapidamist" esineb mitmetel teistelgi sipelgaliikidel.
Sipelgad suhtlevad omavahel lõhnade abil. Nad toituvad peamiselt teistest putukatest, lehetäide magusast eritisest ja taimemahlast, osa sööb ka seemneid või kasvatab pesas toiduks seeni. Kuklaste seas on mitu väga kasulikku liiki. Et kuklased söövad ka kahjurputukaid, on nad Eestis looduskaitse all.
Sipelgapesa.
Kuklaste pesa (vasakul) ja "Homo sapiens"
Sipelgapesad koosnevad suurest hulgast käikudega ühendatud kambritest. Mõned sipelgaliigid on elama asunud erilistesse taimedesse, mis ongi kohastunud sipelgatele eluaseme pakkumiseks, andes neile oma õõnsa kambrilise ehitusega nii peavarju kui ka toitu.
Lisaks sipelgatele elab nende pesades rohkesti muidki putukaid. Enamik neist toitub vaid kõdunevast pesamaterjalist ja sipelgate jäätmetest. Mõned aga nuruvad toitu sipelgatelt endilt. Vastutasuks pakuvad nad sipelgatele spetsiaalsetest näärmetest eritatavat nõret, mida sipelgad meelsasti lakuvad. Selliseid "kaasüürnikke" võtavad sipelgad kaasa ka uude kohta kolides. Mõned sipelgapesade asukad võivad olla ka perele kahjulikud. Nii näiteks eritavad mitmed lühitiiblased sipelgaid purjupanevaid aineid ning toituvad ise sipelgate munadest ja vastsetest, põhjustades vahel tervete perede hukkumist.
Külmade ilmade saabudes lähevad sipelgad sügavamale pesa maa-alustesse käikudesse ja jäävad seal tardeseisundis kevadet ootama. Oma pesa temperatuuri nad oluliselt tõsta ei suuda.
Rahvameditsiin.
Sipelgavannid on rahvameditsiinis üldtuntud ravivahend närvipõletike ja reumaatiliste valude puhul.
Kasutatud on ka sipelgapiiritust: Sipelgapiiritust tehti pealemäärimiseks. Suhkur pandi pudelisse. Pudel läks sipelgaid täis. Valati piiritust peale. Kui leiba tehti, pandi pudeliga leiva sisse. Küpses seal. Pärast pidi veel seisma (Väike-Maarja, 1978).
Kevadise iluravi juurde kuulus kuklasepesa kohale kummardamine, et need näole oma hapet saaksid pritsida. See pidi kaotama tedretähnid ning hoidma liigse päevituse eest.
Aedniksipelgad.
Need kasvatavad seeni oma pesades ja toidavad neid süljega läbisegatud taimemassiga. Süsivesikuid hangivad sipelgad peamiselt lehetäidelt. Tasuks magusa mesikaste eest kaitsevad sipelgad lehetäisid vaenlaste eest, kannavad emaseid talveks oma pesadesse varjule ning viivad lehetäisid kõige mahlakamatele noortele võrsetele.
Rändsipelgad.
Troopilistel aladel elavad rändsipelgad ei ehita pesi, vaid rändavad pidevalt suurte kolonnidena. Oma teel võivad nad hävitada kõik elava. Troopilise Ameerika elanikud jätavad nende ilmumisel maha terved külad ning põgenevad koos koduloomadega. Kui sipelgad on lahkunud, pole külas alles jäänud ühtegi lutikat, tarakani ega rotti.
Vaaraosipelgad.
Inimelamutes on kohati suureks nuhtluseks pisikesed kollakad vaaraosipelgad. Nendest paari millimeetri pikkustest putukatest on väga raske lahti saada. Nad tungivad kõikjale ja rikuvad toiduaineid. Pärit on vaaraosipelgad Kagu-Aasiast või Indiast. Praeguseks on nad laevadega levinud üle kogu maakera.
Murelased "Lasius".
Eestis seitse liiki, väikesed mustad pruunid või kollased sipelgad
Raudsikud "Myrmica".
Eestis seitse liiki, väikesed punakspruunid valusasti torkavad sipelgad, rahvapärane nimi – kusiraudsikud.
Kuidas suudavad sipelgad endast suuremaid asju kanda?
Sipelgad kannavad endast suuremaid asju, sest need asjad on sipelgatest kergemad. Ja sellepärast, et sipelgahape kuivatab ära nii putukad (kui ka taimed) ja, siis need muutuvad kergemaks ja nad suudavad neid kanda.
Seitsmekümne ühesuguse pudeli põhja puistati ühesugusel hulgal ühesugust niisket liiva. Pärast seda võeti pesast ja asetati igasse pudelisse üks töösipelgas. Sipelgad käitusid erinevalt. Ühed hakkasid kohe kaevama, teised aga mitte. Nelja tunni pärast kaevasid pooled sipelgad ja kolmandal ööpäeval kõik seitsekümmend. Seejuures tegutsesid kõik erinevalt.
Mõned sipelgad kaevasid valgemas küljes teised, aga varjulises. Mõned sipelgad kaevasid algul esimeses, siis teises ja lõpuks ka kolmandas kohas. Ühed töötasid süstemaatiliselt ja katkestamatult, teised üsna korrapäratult.
Ilmnes, et kõik sipelgad seni, kuni neid hoiti ühekaupa, tõid kuue tunniga pinnale kaks kümnendikku grammi liiva, aga kui nad asetati kahe ja kolmekesi, jõudsid nad sama ajaga heita välja liivateri igaühe kohta sadu kordi rohkem.
Teedel pesade juurde esineb üsna palju "rikša sipelgaid," kes kannavad teisi sipelgaid. Mitmesuguste materjalidega pesa poole koonduvate kandjate ahelikus esineb küllaltki palju tühjade lõugadega sipelgaid. Kui mingil sipelgate rajal märgistada kandjaid, kes kannavad lõugade vahel ehitusmaterjali ja mõne päeva pärast uuesti tulla sinna, siis sageli võib leida eest enamiku sipelgaid, kuigi, siis nad ei kanna ainult okkaid, taimekiude või vaigutükikesi, vaid ka surnud putukaid, terakesi ja pesakaaslasi.
Sipelgad sümboolikas.
Sipelgas on kujutatud Ahja valla vapil. Tema kujutis sümboliseerib, et Ahja valla metsades asuvad Eesti ühed suuremad laanekuklaste kolooniad. Samuti ta on töökuse sümboliks.


Realism (filosoofia).
Realism on filosoofiline positsioon, mille kohaselt mingit liiki asjad või asjadeseisud on reaalselt ning tunnetajast sõltumatult olemas.
Näiteks võib olla realist universaalide, teiste olendite vaimu, matemaatiliste objektide, võimalike maailmade ja moraaliväärtuste suhtes.
Filosoofiline positsioon võib olla nii komplitseeritud, et pole võimalik üheselt öelda, kas mingi kindla valdkonna suhtes on tegu realismiga või mitte.
Teatud laadi objektide olemasolu eitamise tõttu realismiga vastuolus olevate positsioonide hulka kuuluvad näiteks veateooria, nominalism, instrumentalism ja eliminativism.
Realism ja konstruktivism.
Realismi eri variandid mõistavad tunnetajast sõltumatust erinevalt. Siiski tähendab realism enamasti, et mingit asjade ja nende omaduste kogumit peetakse objektiivset reaalsuseks, mis eksisteerib tunnetavast subjektist sõltumatult. Realistid peavad enamasti ka objektiivset tõde tunnetuse sihiks, mille poole tunnetus pikas perspektiivis liigub.
Sõltumatus subjektist tähendab sõltumatust näiteks uskumustest, keelest ja kontseptuaalsetest skeemidest. Realismist võib rääkida ka Vaimunähtuste suhtes; näiteks uskumuste olemasolu muidugi sõltub uskumustest, kuid realism uskumiste suhtes väidab, et see sõltuvus on ainult "triviaalne".
Positsiooni, mis peab objekte tunnetajast sõltuvateks, nimetatakse konstruktivismiks. Selle vormide hulka kuuluvad idealism, subjektivism ja antirealism.
Realism laias mõttes.
Kõige laiemas mõttes võib realismiks nimetada seisukohta, et
Seda seisukohta jagavad tavalised inimesed, teadused ja enamik filosoofe.
Skolastiline realism.
"Lähemalt artiklis Realism (skolastika)
Skolastikas on realismi all mõistetud seisukohta, et universaalid on tõeliselt olemas.
Realism teadusfilosoofias.
"Lähemalt artiklis Realism (teadus)
Teadusfilosoofias mõistetakse realismi all tavaliselt seisukohta, mille kohaselt teoreetilised objektid on tõeliselt olemas ja teaduslikud teooriad on ligilähedaselt tõesed. Realismi eitavaid positsioone nimetatakse antirealismiks.
Realism matemaatikas.
Seisukohta, et matemaatilised objektid (näiteks arvud) tegeliikuses tunnetajast sõltumatult eksisteerivad, nimetatakse platonismiks. Platonistide järgi on matemaatilised objektid abstraktsed objektid: nad ei ole ruumis ega ajas lokaliseeritud ning nad ei osale põhjuslikkuse ahelates.
Sellise positsiooni korral tekib küsimus, kuidas on võimalik matemaatilisi objekte tunnetada: tunnetus eeldab ju nende kausaalset toimet tunnetajale. Kui aga pidada matemaatiliste objektide seost tunnetajaga mittekausaalseks, näiteks loogikal või keelel põhinevaks, siis satub kahtluse alla nende objektide eksistentsi sõltumatus.


Liblikalised.
Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid ("Lepidoptera") on lülijalgsete selts putukate klassist, umbes 150 000 liiki.
Pea.
Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel "Macrosila morgani" ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini.
Tundlad.
Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised (tundla tipp on paksenenud), hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism: isaste tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad.
Rindmik.
Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutseerunud.
Tiivad.
Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikud ja tupslased, paljud emased märslased). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Tiivad võivad olla ka sagarateks jaotunud, näiteks liblikatel sugukondadest "Alucitidae" ja "Pterophoridae". Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked: siilakud. Tuntuim selline liik on pääsusaba. Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud kitsasteks, lantsetjateks ning ääristatud pikkade narmastega. Lennu ajal ühendatakse tiivapaarid tagatiival paikneva vastava oga, kidaharjase abil, et tagada nende sünkroonne töö. Lõugadega liblikatel, samasoonelistel ning päevaliblikatel kidaharjast pole.
Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju.
Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibade võime teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirata. Lisaks neile kahele tüübile esineb veel ka androkoniaalseid ehk lõhnasoomuseid, mis sisaldavad lõhnaaineid vastassoost liigikaaslaste ligimeelitamiseks. Harva esineb tiibadel soomusteta alasid, kuid ka selliseid liblikaid tuntakse - näiteks lottsurud ja klaastiiblased.
Tagakeha.
Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist.
Imilont.
Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Leidub siiski hulk liblikaid, kelle valmikud üldse ei toitu ning elavad vaid röövikuna kogutud energiavarude arvel.
Liblikaid võib sageli näha õitel toitumas. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega.
Arengutsükkel.
Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Vahetult pärast nukukestast väljaronimist meenutavad liblika tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutumine ja kõvenemine võtab aega.
Talvitumine.
Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena. Vaid väga vähesed liigid talvituvad röövikute või valmikutena, need aga on siis kevadel ka esimesed lendajad. Valmikutena talvituvad Eestis väike-koerliblikas, lapsuliblikas, päevapaabusilm, leinaliblikas, keldriöölane, satelliitöölane.
Suur- ja pisiliblikad.
Maailmas on liblikaliike teada umbes 150 000, Eestis ligikaudu 2000. Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad.
Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Õunamähkuri ja hernemähkuri väikesi röövikuid võib sageli leida vastavalt õuntest ja hernekaunadest ("õunaussid" ja "herneussid").
Jahuleedik elab peamiselt veskites ning toitub seal nisujahust ja jahusaadustest. Suvel saab puudel märgata võrgendikoilaste röövikute poolt valmistatud valgeid võrgendpesasid, milles nad hulgakaupa elavad. Mõnikord on terve puu mähitud ämblikuvõrgusarnasesse valgesse võrgendisse.
Vahaleedik elab mesitarudes ning toitub puhtast vahast. Massilise esinemise korral võivad nad põhjustada mesilasperede hukkumise. Üks Ameerikas elava leedikuliigi röövikud parasiteerivad laiskloomade karvastikus.
Suurliblikad on enamuses pisiliblikatest märksa suuremate kehamõõtmetega. Eluviisi alusel jaotatakse nad omakorda kahte rühma.
Enamus päeval ringi lendavaid suurliblikaid kuulub päevaliblikate hulka. Neid iseloomustavad laiad tiivad ja otsast paksenenud nuiakujulised tundlad. Ka päevaliblikate röövikuid võib sageli päevasel ajal kohata avalikult taimedel toitumas.


Põualibliklased.
Põualibliklased on päevaliblikate sugukond. Neid umbes 500 liiki, kellest Eestis elab 11. Põualibliklased elavad stepis ja mäestikualal. Nad on valkjad, kollased või oranžid, mustakirjalised (troopikas on ka värvilisemaid variante).
Põualibliklaste hulgas on mitmeid tuntud aia- ja põllukahjureid. Köögiviljaaedades lendavad sageli ringi valgete tiibadega suur-kapsaliblikad, kelle röövikud toituvad mitmetel ristõielistel taimedel ("kapsaussid"). Köidisnukk, mis kinnitub tagakeha tipu ja võrgendniidi abil aluse külge.
Väga tavalised on Eestis väike-kapsaliblikas ja naeriliblikas. Kevadel on üks esimesi välja ilmuvaid päevaliblikaid kollasetiivaline lapsuliblikas. Eestis talvituvad põualibliklased nukkudena.


Lapsuliblikas.
Lapsuliblikas ("Gonepteryx rhamni") on põualibliklaste sugukonda lapsuliblika perekonda kuuluv liblikas.
Lapsuliblikas on oma perekonna ainus liik.
Ta on levinud mitmel pool Euroopas, lõuna poole kuni Põhja-Aafrikani ja ida poole kuni Baikali ja Mongooliani. Ta elab Inglismaal ja Iirimaal, kuid mitte Šotimaal, kus ei kasva talle toiduks sobivaid taimi türnpuud ja paakspuud. Nende otsinguil võib lapsuliblikas pikki maid maha lennata. Levila hõlmab ainult piirkondi, kus kasvab türnpuu või paakspuu, ja ulatub Skandinaavias polaarjooneni. Kreetal lapsuliblikas puudub. Mägedes elab kuni 2 km kõrguseni merepinnast.
Lapsuliblikas on Eestis tavaline päevaliblikas. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Neid saab kohata ka linnades, kuigi lapsuliblikas on tegelikult metsaliik ja lagedat avamaastikku ei armasta. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Siiski on lapsuliblikas veidi hilisem kui koerliblikas, sest metsaaluse soojendab päike üles veidi hiljem. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Talvituvad mõlemad sood.
Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekasvalged. Altpoolt on neid raskem eristada, kuid emane on ikka heledam. Eestiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel on heledad sooned. Igal tiival on punakas laik. Tiibade siruulatus on 5–6 cm. Tiibade värvid on sillerdavad ja eredad soomustest koosneva katte tõttu. Maandudes panevad nad alati tiivad kokku.
Lapsuliblika valmiku elueaks on mõõdetud 13 kuud, mis teeb temast ühe kõige pikema elueaga liblika. Selleks, et nii pikale elule vastu pidada, puhkab liblikas suvel sageli: mitmepäevased aktiivse tegutsemise ja toitumise tsüklid vahelduvad mitmenädalaste puhkuse tsüklite ehk diapausidega. Talveks koguneb tema kehasse glütseriini, sorbitooli ehk heksan-1,2,3,4,5,6-heksaooli ja valke, mis kaitsevad külma eest, nii et liblikas elab isegi 20-kraadise külma rahulikult üle. Kevadel soojendab päike ta jälle üles.
Paaritumine toimub kevadel. Lapsuliblikatel esineb pulmalend: emane lendab ees, isane tema taga, hoides ühtlast vahet. Pärast paaritumist muneb emane aprillis toidutaimele (türnpuule või paakspuule) munad 1-2, harvem 4-5-kaupa, kattes need kleepuva massiga.
Röövik kasvab kiiresti, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Röövikud ja nukud on mõlemad rohelised ja väga hästi maskeerunud. Röövikustaadium algab juunis ja kestab 4 nädalat, kuid see sõltub ilmast: sombuse, külma ja niiske ilmaga rööviku areng aeglustub, kuiva ja päikesepaistelise ilmaga kiireneb.


Bobisõit 1984. aasta taliolümpiamängudel.
Bobisõiduvõistlused 1984. aasta taliolümpiamängudel peeti 11.-18. veebruaril Trebevićis. Osalesid ainult mehed.
Kahebobi.
11. veebruar, 28 võistkonda
Bobi kaal koos võistlejatega kuni 365 kg.
Neljabobi.
12. veebruar, 27 võistlejat
Bobi kaal koos võistlejatega kuni 630 kg.


Trebević.
Trebević (serbia "Требевић") on mägi ja küla Bosnia ja Hertsegoviinas, 10 km Sarajevost idas.
1984. aasta taliolümpiamängudeks ehitati Trebeviči bobirada. Sellel peeti 11.–18. veebruaril 1984 olümpiamängude kelgutamis- ja bobisõiduvõistlused.
Bobiraja ehitus maksis 10 miljonit dollarit, veidi alla kümnendiku kogu olümpia maksumusest. 13 kurviga bobiraja pikkus oli 1243 m, mõnes lõigus tõusis kiirus kuni 140 km/h. Pärast olümpiat ei suudetud bobirajale enam kasutust leida, sest Jugoslaavias kelgutamist ega bobisõitu ei harrastatud.
Jugoslaavia lagunemise järel tekkinud kodusõjas kasutati bobirada kaevikuna.


Putukad.
Putukad ("Insecta") on liigi- ja vormirikas loomade klass lülijalgsete hõimkonnast.
Kogu maailmas on teada üle miljoni liigi putukaid, mis moodustab rohkem kui 68% teadaolevatest loomaliikidest.
Pea.
Pea eesosas asub paar tundlaid ehk antenne (välja arvatud tõukjalalistel).
Pea alaosas asub putukatel suu. Suu ümber paiknevad suised – ülalõuad ehk mandiibulad ("mandibulae"), alalõuad ehk maksillid ("maxillae") ja alahuul ("labium"), – mille abil putukad toituvad. Ala- ja ülalõugadele kinnituvad sageli ka erilised jätked, mida nimetatakse lõug- ja huulkobijateks.
Rindmik.
Peale järgneb rindmik. Putukate rindmik koosneb kolmest lülist, mis tavaliselt on üksteisega liikumatult ühendatud. Rindmiku esimesele lülile ehk eesrindmikule kinnituvad esijalad, teisele lülile ehk keskrindmikule keskjalad, kolmandale lülile ehk tagarindmikule tagajalad.
Tiivulistel putukatel kinnitub rindmikule (2. ja/või 3. lülile) valmikueas tavaliselt ka kaks paari tiibu (või üks paar, kui näiteks kolmandal lülil on need redutseerunud; näiteks kahetiivalised ja töösipelgad). Osadel väljasurnud putukatel kinnitus ka rindmiku esimesele lülile paar tiibu.
Putukatel on reeglina kolm paari jalgu: ees-, kesk- ja tagajalad. Jalad kinnituvad rindmikule puusa abil, millele järgneb pöörel (tavaliselt ühelüliline, kiletiivalistel aga sageli kahelüliline). Pöörlale kinnitub reis, sellele omakorda säär ning käpp. Viimane koosneb 1–5 lülist. Käpa viimasel lülil on tavaliselt küünised.
Tagakeha.
Tagakeha koosneb 9–11 lülist (Greenhalgh & Ovenden, 2007), mis osaliselt võivad olla evolutsiooni käigus kadunud. Tagakehal asuvad putukatel suguelundid. Erinevalt teistest lülijalgsetest on putukatel jalad tagakehalülidel taandarenenud, vaid kõige ürgsemates putukarühmades võib täheldada rudimentaarseid jalgu, kuid need on oma liikumisülesande suures osas kaotanud.
Enamik putukaid läbib elutsükli jooksul moonde. Täismoone koosneb järgmistest staadiumitest: muna, vastne, nukk ja valmik. Osalise moonde ehk vaegmoonde puhul võib mõni staadium vahele jääda (näiteks võib valmik kooruda vastsest, jättes nukustaadiumi vahele). Lennu- ja sigimisvõimelised on üksnes valmikud, keda tavakeeles nimetataksegi putukateks. Sageli on valmikustaadium kõige lühiajalisem, võib kesta vaid mõne päeva (näiteks paljud ühepäevikulised) või vaid mõned tunnid.
Süstemaatika.
Pea enamasti silmadeta. Mälumisaparaat piste-mälumistüüpi, pikenenud, varjatud (sissetõmmatav). Selline omapärane lõuaaparaadi ehitus andis alust paigutada nad omaette klassi. Paljud tunnused viitavad siiski sugulusele putukatega (keha jagunenud selgelt kolmeks osaks, rindmikul 3 paari jäsemeid).


Koraan.
Koraan (araabia keeles: أَلْقُرآن ("al-qur'ān")) on islami püha raamat. Koraan sisaldab endas Allahi ilmutusi Muhammadile ajavahemikul 610-632. Sõna "koraan" täpne tähendus pole teada. Kõige sagedamini loetakse selleks "(ette)lugema", aga esineb ka allikaid, mis tõlgivad seda "koguma", või "kokku siduma".
"See on Raamat, milles ei ole midagi kahtlemisväärset ja mis on teejuhiks jumalakartlikele,
"neile, kes usuvad seda, mis on salajas, peavad palvust ja jagavad almust sellest, mis me neile osaks oleme andnud;
"neile, kes usuvad seda, mis on ilmutatud sulle ja mis läkitatud enne sind, ning on veendunud, et on olemas tulevane elu." (2. suura.)
Koraan pandi kirja araabia keeles Muhammadi lähikondlaste poolt. Peale Muhammadi surma 632. aastal koguti ülestähendused paarikümne aasta vältel kokku. Hiljem täiendati neid punktuatsiooni ning täishäälikutega, mida algne araabia kiri ei sisaldanud.
Koraan jaguneb 114 peatükiks ehk suuraks. Kõik suurad algavad märkega ilmutuse saamise asukoha kohta (Meka või Mediina). Suurade pikkus on väga erinev. Alguses on peatükid pikemad, lõpu poole lühemad. Pikim, teine peatükk, sisaldab 286 värssi "(âya)". Lühimad, 103., 106. ja 108. ainult 3 värssi.
Koraani struktuur ei ole kronoloogiline nagu näiteks piiblil. Peamiselt sisaldab koraan käske ja hoiatusi, lugusid on vähem.
Kuna koraanis sisalduvad vihjed on tavainimesele sageli mõistetamatud, on koraani lugemisel vajalikud selle sisu tõlgendused. Peamiselt loodi tõlgendused islami esimestel sajanditel, aga mõned õpetlased tegelevad sellega ka tänapäeval. Eksisteerib mitmeid erinevaid tõlgendusi, aga neid kõiki loetakse võrdselt õigeiks. Koraaniteaduslikust vaatenurgast esineb tänapäeval seitse erinevat koraani tõlgendust, millest igaühte on võimalik lugeda kahte moodi. See annab muslimeile võimaluse koraani mõista 14 eri moel.
Koraani ettelugemine on kujunenud omaette kunstiks. Tavaline asend selleks on istudes lootoseasendis, kummardununa üle sülle või spetsiaalsele madalale lauakesele asetatud raamatu. Loetakse rütmiliselt, kerega väikesi ringe tehes. Koraani lugemine on muslimeile meditatiivne tegevus, mida ei saa teha suvalisel ajal suvalises kohas.
Islamimaailmas valitseb seisukoht, et koraani ei ole võimalik täiesti õigesti tõlkida - ainult araabiakeelne originaal on õige ning usklikule sobiv. Seetõttu loevad ka araabia keelt mitteoskavad muslimid koraani tavaliselt araabia keeles.
Esimese võõrkeelena tõlgiti koraan ladina keelde 1143. aastal. Tänapäeval on koraan tõlgitud kõigisse suurematesse keeltesse. Eestikeelne tõlge ilmus kirjastuselt Avita 2007. aasta detsembris, tõlkis Haljand Udam. Esialgne tiraaž oli 2000 eksemplari; esimesed 1000 eksemplari müüdi läbi mõne tunniga.
2012 valmis Afganistanis maailma suurim koraan. Selle lehekülgede suurus on 2,28 korda 1,55 meetrit ja see kaalub 500 kilogrammi. Kalligraaf Mohammad Sabir Khedri kulus raamatu valmistamiseks koos üheksa õpilasega viis aastat.


Aacheni rahu (1668).
Aacheni rahu ehk Esimene Aacheni rahu oli rahuleping, mis sõlmiti 2. mail 1668 Aacheni kongressi tulemusena Prantsusmaa ja Hispaania vahel ning mis lõpetas Devolutsioonisõja.
Prantsusmaa sai vallutatud alad Flandrias ja Hainaut's (Lille, Tournai, Douai) Hispaanialt oma valdusse ning tagastas Hispaaniale Franche-Comté.
Rahu auks korraldati Harelbekes ilutulestik.


Rahulepingute loend.
A.
Aacheni rahu (1668)
– Aacheni rahu (1748)
– Altmargi vaherahu
- Amiens'i rahu
– Andrussovo vaherahu
B.
Breda rahu – Bresti rahu (Brest-Litovski rahu) – Brömsebro rahu
D.
Deulino vaherahu
J.
Jam-Zapolski vaherahu
K.
Konstantinopoli rahu – Krakówi leping - Kärde rahu
O.
Oliwa rahu
P.
Passarowitzi rahu
- Passau leping
- Perthi leping
- Pljussa vaherahu
- Posvoli leping
R.
Riia rahu
S.
Stolbovo rahu
Z.
Zapolje rahu
T.
Tartu rahu - Tartu rahu (Soome ja Nõukogude Venemaa) – Tilsiti rahu - Trianoni rahu - Travendali rahu – Täyssinä rahu
U.
Uusikaupunki rahu
V.
Vallisaare vaherahu – Versailles' rahu – Vestfaali rahu


Devolutsioonisõda.
Devolutsioonisõda (24. mai 1667 – 2. mai 1668) oli sõda Louis XIV aegse Prantsusmaa ja Habsburgide Hispaania vahel, mis leidis aset Hispaania Hollandis. See lõpetati Aacheni rahuga.


Pentatoonika.
Pentatoonika (kreeka k viis heli) on viieastmeline diatoonika. Pentatoonikas puuduvad pooltoonid. Pentatoonika akustiliseks aluseks on viis puhast kvinti (intervall), millest moodustub astmik struktuuriga
Pooltoonide puudumise tõttu puudub ka tunglev juhtheli ja seepärast võib olla pentatoonika kõige püsivamaks tugiheliks ehk toonikaks iga aste.
Pentatoonikal põhineb hiina, korea, šoti, tatari, mari jt. rahvamusika. samuti professionaalsete heliloojate loomingus. Eesti pentatooniline rahvaviis on näiteks "Rebane hanekarjas".


Helilaad.
Helilaad, ka laad (vene keeles "лад"), ka mõiste moodus üks tähendusi, on muusikas erinevat funktsiooni omavate helikõrgusastmete abstraktne süsteem, mille konkreetseks avaldumisvormiks on helirida.
Näiteks tervetoonide struktuuriga [1,1,1/2,1,1,1,1/2] (loomulik mažoor) laadi astmete funktsioonid on
Näiteks c-noodist üles ehitatud loomuliku mažoori struktuuriga laadi konkreetseks vasteks on helirida Do-mažoor.
Sõna 'laad' on eesti keelde tõlgitud vene muusikateooriast, kus see tähendab helirea helide suhetevõrgustikku ("Лад в музыке — система взаимоотношений звуков", vt artikkel venekeelses Vikipeedias).


Õiglus.
Õiglus on sotsiaalne vahekord, mida peetakse õigeks.
Küsimus õiglusest kerkib kahtlemata mitmetes valdkondades - eetikas, poliitikas, õiguses ning ka igapäevaelus. Ent igaühes neist otsitakse vastust pisut erinevast vaatenurgast.
2500 aastat tagasi esitas Sokrates Platoni teoses "Riik" küsimuse "mis on õiglus?" ning täna kõlab see just niisama aktuaalselt.
Antiigist pärit klassikaline lähenemine seostab õiglust inimese õiguste ja kohustustega. Sealt ka nõue "suum cuiqe" - õiglaselt toimima tähendab anda igale inimesele "oma" ehk millele tal õigus. Sel ajal ei seostatud õiglust inimese (või ühiskonna) heaoluga. Õiglus kujutas endast eelkõige negatiivset väärtust, mis ei lubanud ligimesele kurja teha s.o. "tema osa" ehk tema sotsiaalsest staatusest tulenevaid õigusi keelata. Selle üle, kas need staatused ja õigused ka ise õiglased on, ei vaieldud aga pea kunagi, see jaotus oli lihtsalt "antud".
Õigluse sidusid heaolu mõistega utilitaristid, eriti Jeremy Bentham (1748-1832), kelle järgi moraaliväärtustest saabki rääkida üksnes seoses üldise heaoluga. Utilitarismi puhul on individuaalsed nõuded õiglusele igal juhul allutatud sotsiaalsele kasule.
Sõna "õiglus" kuulub teatud mõistete perekonda, mille liikmed on omavahel seotud. Kõige sagedamini kasutatakse õiglusega samas kontekstis mõistet "võrdsus". Ilmselgelt on olukordi, kus õigluse nõue seotakse tõesti võrdsusega - näiteks "Kõik on seaduse ees võrdsed" (Eesti Vabariigi Põhiseadus § 12), mille puhul ebavõrdsus on meelevaldne ja ebaõiglane. Ent tavaliselt ei kõla nad sugugi nii üheselt kokku. Parasjagu drastilise näite on toonud William K. $Frankena: "Kui valitseja pistab oma alamad katlasse keema ja seejärel hüppab ise järele, saab teda küll süüdistada ebaõigluses, kuid mitte ebavõrdses kohtlemises".
20. sajandil leiti aina enam, et õiglane on pigem see, kui inimesed saavad võimalikult täiuslikult realiseerida just oma isiklikke ja kahtlemata väga erinevaid eelistusi. Kuid laialdast heakskiitu leidis ka näiteks skandinaavia realistliku koolkonna esindaja Alf Rossi (1899-1979) väide, et "õiglusele viitamine on sama, mis rusikaga lauale tagumine - emotsionaalne väljendus, mis muudab kellegi nõude absoluutseks postulaadiks".
Õigusfilosoofias ja poliitilises filosoofias määratletakse pöördemomendina siiski 1971. aastat, mil John Rawls avaldas oma "Õigluse teooria" ("A Theory of Justice") esitades süsteemse õiglusteooria. Nimelt võib tema arvates õigluse jälile jõuda küsides, millised printsiibid valiksid sotsiaalse elu juhtimiseks inimesed täieliku erapooletuse tingimustes. J. Rawls seadis omale eesmärgiks luua süsteemne alternatiiv utilitarismile ja teistele teleoloogilistele teooriatele, mis allutavad "õige" ("right") mõiste "hea" ("good") mõistele, kusjuures viimane võrdsustatakse "hea tagajärje põhjusega" ("the cause of a good result"). Seega utilitaristlikust vaatenurgast on mingi tegu õige, kui see aitab kaasa "hea" (näit. õnne) suurendamisele. Rawlsi arvates muudab aga selline käsitlus adekvaatse õigluse teooria võimatuks.
1974. aastal avaldas aga Robert Nozick oma teoses "Anarhia, riik ja utoopia" nn üliliberalistliku õiglusteooria. Nimelt Nozick taaselustas J.Locke'i lähenemise õiglusele ja eelkõige omandiõigustele kaude nn. loomulike õiguste ning kuulutas kõige aluseks ajaloolised õigused omandile. Nozicki järgi on ühiskonnas ülimaks hüveks vabadus, mis väljendub piiramatus omandiõiguses ning õiglase riigi ülesandeks on seda kaitsta. Õigluse printsiibid ühiskonnas ei saa seega lähtuda mingitest vajadustest või ebavõrdsusest.
1970ndatel tõusis õiglusteooriates korraks esile tugev egalitarismi laine. Ülima sotsiaalse väärtusena rõhutati võrdsust ("egalitaire") ning kõik ebavõrdsused kuulutati lubamatuks (52, 335-405). Paljuski toetusid autorid - Allen Wood, G.A.Cohen jt - Karl Marxi vaadetele ning nõudsid õigluse nimel eraomandi kaotamist.
1980ndate algusest pärineb aga Rawlsi ja Nozicki kõrval kolmas tähtsam suund - nn kommuunikeskne õiglusteooria. Selle suuna esindajad - Michael Walzer, Charles Taylor, Michael Sandel - rõhutavad universaalsete õiglusprintsiipide ohtlikkust ning otsivad õigluse alust iga ühiskonna sisemistest väärtustest. Autoriteetidena kasutavad nad seejuures Aristotelese ja Hegeli vaateid õiglusele.
1980ndate keskpaigast saab rääkida ka feministlikust lähenemisest õiglusele. Paraku on selle suuna pooldajad - Catherine MacKinnon, Anne Bottomley jt - esialgu tegelenud peamiselt eksisteerivate õigluskontseptsioonide kritiseerimisega nende seksistliku sisu pärast. Ent vähemalt siiani pole nad esitanud omapoolset terviklikku õiglusteooriat.
Omapärase erandina ilmus 1986 aastal David Gauthieri mänguteooriast mõjutatud teos "Kokkuleppeline moraal" ("Morals By Agreement"), mis lähtub Thomas Hobbesi ühiskondliku lepingu versioonist ning püüab õigustada teooriat õiglusest kui vastastikusest kasust.


Muusikalaad.
Muusikalaad on muusika loomisel kasutatav struktuur või meetod.
Muusikalaadi all võidakse mõista selle helilaadi: mažoorset või minoorset; tavapärases tähenduses: "rõõmsa-" või "kurvalaadiline" muusika.
Teises tähenduses võidakse muusikalaadi all mõista ka muusika faktuuri: polüfoonilist, homofoonilist, monoodilist vms.


Mažoor.
Mažoor (ladina k "major" "suur") ehk duur (ladina k "dūrus" "karm, kõva") on mažoorne helirida.
Loomuliku mažoori kõrgusastmik on toonide vahekaugustega
1 - 1 - ½ - 1 - 1 - 1 - ½
loomulik mažoor C-st c d e f g a h c
1 2 3 4 5 6 7 8
T – T – P – T – T – T – P
Mažoori võib nimetada ka rõõmsakõlaliseks helireaks. Traditsiooniliselt kirjutatakse mažoorsed helistikud suure algustähega (Do mažoor, C-duur jne).
Mažoor võeti kasutusele 17. sajandist.


Minoor.
Minoor ehk moll (ladina k "minor" "väike") on minoorne helirida.
Loomuliku minoori kõrgusastmik on toonide vahekaugustega
1 - ½ - 1 - 1 - ½ - 1 - 1
loomulik minoor c-st (c-moll) c d es f g as b c
loomulik minoor a-st (a-moll) a h c d e f g a
1 2 3 4 5 6 7 8
T – P – T – T – P – T – T
Minoori võib nimetada ka kurvakõlaliseks helireaks. Traditsiooniliselt kirjutatakse minoorsed helistikud (erinevalt mažoorsetest) väikese algustähega (do-minoor, c-moll jne).
Minoor võeti kasutusele 17. sajandist.


Munklus.
Munklus on usueluvorm, mis põhineb askeetlikul ilmalikust elust eraldumisel, abielutusel ja võimalikult intensiivsel kultusetoiminguis osalemisel. Mõni usuline traditsioon peab munklust muudest eluvormidest täiuslikumaks ja pühamaks.
Kristlik munklus.
Teatud tunnuste põhjal võiks ka Jeesust pidada askeediks. Jeesus elas täielikus vaesuses, ilma mingi maise omandita, ning nõudis sellest loobumist ka oma järgijatelt. Samuti hoiatas ta teisi enesele maise vara kokkukuhjamise eest (Mt 6:19; Lk12:6-21). Mk 2:18-29 viitab, et Jeesuse jüngrid võtsid hiljem omaks paastumistava, kuid Jeesusel vaatamata 40-päevasest kõrbes elamist ja nälgimist korrapärast paastumistava polnud. Samuti käitus Jeesus võrreldes Ristija Johannesega pigem „tavainimese” moodi.
Kristliku munkluse juured peituvad varakatoolses askeesis. Tihti peetakse munkluse idee kodumaaks Egiptust või Süüriat. Ristiusu munklus sugenes 3.-4. sajandil.
Traditsiooniliselt nimetatakse munkluse „isaks” egiptlane Antoniust (251-355/ 356), kellest lähtub eremiitlus.
Munkluse arenguloos järgneb Antoniusele Pachomius, kes ca 320 Tabennisi juures esimese kloostri rajas ja seal koinobiitlikule munklusele alguse pani.
Juured Süürias.
Teateid munkluse kohta on mitmetest allikatest, näiteks Theodoretase Historia Religiosa, mis annab ajaloolise ülevaate. Tema kirjutisest on teada Nisibise Jakob – munk, kes elas mägedes ja loobudes riietest, kandis kitsekarva mantlit. 308 sai ta Nisibise piiskopiks. Samuti tuntud oli Julian Saba (surnud 367), kes koos õpilastega viis läbi askeetlikke harjutusi. Lisaks kirjutab Hieronymus askeedist nimega Malchus. Nende näidete ja aastaarvude varal võib järeldada, et Süüria munklus saab alguse 4. sajandi I poolel eKr.
Hieronymuse järgi on Süürias munkluse rajajaks Hilarion, kellelt pärit esimesed mõjutused munkliku askeesi suunas. Hilarion elas Palestiinas, kui oli laiemalt askeedi ja prohvetina tuntud, mis talle muuhulgas ka Süüriast järgijaid tõi.
Süüria munklus tundis vormide ja keskuste mitmekesisust – headeks näideteks on sambaprohvet Symeon, kes aastast 429 30 aastat samba otsas palvetades ja paastudes veetis; või nn. „sissemüüritud” Nisibise küngastel, kes lasid end teatud ajaks koopa sisse müürida, et olla kogu maailmast ära lõigatud.
Juured Pärsias.
Pärsia piirkonnas on raskem munkluse algeid jälgida, ajalooline materjal on suures osas läbi põimitud legendidega. Organiseeritud munkluse isaks Mesopotaamias ja Pärsias tuleks pidada Mar Augenit, kes kandis munkluse ideid Egiptuse pinnalt üle Mesopotaamiasse. Tema kohta säilinud materjali kohta on aga võimatu öelda, kas see on ajalooliselt pädev või mitte. Ühed ajaloolased asetavad teda V, teised hoopis XI sajandisse. Kloostreid Pärsias on esmakordselt mainitud aastatel 326. ja 328.
Antonius ja eremiitlus.
Ei saa kindlalt öelda, et Antonius oleks esimene eremiit olnud, Egiptuse anahoreetidest on ta aga tuntuim, kuna Athanasius kirjutas temast Vita Antonii.
Antoniusest lähtub eremiitluse traditsioon. Tema elu kirjeldus on üsnagi tüüpiline – askeet põgeneb kõrbesse, et seal edukalt võidelda kiusatuste ja deemonite vastu. Mõiste „eremiit” tuleb sõnast eremos (kr k ἔρημος „kõrb”, "üksildane paik").
Antoniuse kuulsus tõmbab ligi õpilasi, nii tekib tema ümber eremiitide kolooniad.
Pachomius.
Vanakristliku munkluse teiseks põhivormiks eremiitluse kõrval oli klooster, mida ühise elu (kr k κοινός βίος „koinos bios”) tõttu ühe katuse all nimetatakse ka koinobiitluseks. Oma esimese kloostri rajas ta 320 Ülem-Egiptusesse, Tabennisi külla. Mõne aja pärast olid tema käsutuses üheksa munga- ja kaks nunnakloostrit. Esimese nunnakloostri juhatajaks oli Pachomiuse lihane õde.
Pachomius kirjutas kloostriseaduse, mis jättis suure jälje kloostrielu ajalukku – näiteks Benedictusele Nursiast avaldas see suurt mõju. Põhilised ideed olid kolmest aspektist vaadatuna kooselu kloostris – jumalateenistus, elamine ja elatise teenimine üheskoos. Kui eremiidid elasid vaesuses, ei tohtinud koinobiitidel olla mingit omandit – kõik vajaliku andis neile klooster.
Munkluse algus õhtumaal ja levik.
Üleminek eelkristlikust askeesist kristlikule toimus ladina kirikus 4. sajandi teises pooles ja levis suhteliselt kiiresti kogu kiriku alal. Kuna rändasketism igal pool tunnustust ei leidnud, tegeleti läänes hoolega selle vormi „kodustamisega” ja paiksemaks muutmisega.
Lääne eripärade hulka kuulus aristokraatia suur huvi munkluse toetamise vastu, mis mungaelule teatud mõttes aristokraatse hõngu andis. Siinkohal olgu täheldatud, et kloostrite elanikke oli siiski ka madalamast soost. Teine eripära oli piiskoppide suur aktiivsus.
Põhjuste hulka munkluse kiireks levikuks ja soojaks vastuvõtuks läänes võiksid kuuluda askeesi ideaali pooldamine aristokraatlikes ringkondades, kloostri ja piiskopi lähedased suhted ning munkluse idee ja ideaali nägemine kristluse lahutamatu osana. Sellest lähtuvalt toimus 4.-6. sajandil üldine munkluse võidukäik, millele suuresti aitas kaasa munkade endi entusiasm. 5. sajandil toimus suurem kloostrite organiseerumine.
Benedictuse seaduse valitsus.
Tähtsaimaks kloostriseadustikuks võib pidada Nursia Benedictuse reeglistikku, mille ta kirjutas oma munkade kogukonnale Monte Cassinos. See levis 7. sajandi lõpuks Inglismaale välja ja sinodid nõudsid tungivalt selle kasutuselevõttu kõigis kloostrites. Karl Suure ajal võeti see kasutusele ka Karolingi impeeriumis ja 10./11. sajandi vahetuseni toimus kõigis kloostrites elu Benedictuse reegli järgi.
Karolingide impeeriumis asutati tol ajal mitmeid uusi kloostreid, tähtsamatest Fulda kloostri asutamine Bonifatiuse poolt 744. Samuti lasi Karl Suur kloostrite juurde asutada koole, mispeale sai munkade põhitegevuseks kirja- ja raamatukogutöö. Karolingide aja lõpul sai lõpu ka karolingi renessanss ja toimus munkluse allakäik, mida sümboolselt võiks märkida Monte Cassino kloostri hävitamine saratseenide poolt 883/884.
Benediktiini munkluse uuendamine algas 10. sajandi algul 910 Cluny kloostri asutamisega Akvitaania hertsog Wilhelmi toetusel. Clunyst kujunes Euroopa suurim klooster – ta ei sõltunud kellestki teisest peale paavsti ja sealt asutatud kloostrid allusid otse emakirikule. Cluny kloostris tuldi tagasi rangema Benedictuse reegli juurde.
Uued ordud 11. ja 12. sajandil.
Benediktlaste kloostrid olid küll valdavad, kuid sellele lisaks oli ka teisi munkluse vorme – kuhugi polnud kadunud näiteks eremiitlus. 11. sajandi jooksul tekkis tõsine eremiitlik liikumine, tol ajal räägitakse „koinobiitluse kriisist”; n-ö „tagasi kõrbesse”-liikumisest. Eremiitluse mõju võib märgata mitmete isikute ja nende asutatud kloostrite juures, nt Johannes Gualbertus, Kölni Bruno jt.
Tsistertslased.
Tsistertslased eraldusid benediktiini ordust 11. sajandil, ordu asutamise põhipõhjustajaks võib pidada Mosleme’i Robertit, kes 1098 asutas 21 mungaga uue kloostri. Nende eesmärgiks oli pöörduda tagasi rangemate reeglite juurde, nagu benediktlased olid neid algusaegadel järginud.
12.-13. sajandiks olid nii benediktlased kui tsistertslased niivõrd laienenud, et „koloniseerimisruum” ordudele oli täidetud. Majanduslikult olid nad edukal järjel ja ei elanud enam vaesuses. Tsistertslastest lähtuvad väiksemad ordud nagu 1119 templirüütlid, kelle ülesandeks Palestiinasse palverändajaid kaitsta ja johanniidid 1070, kes ravisid haigestunud palverändajaid.
12. sajandi lõpuks aga oli tsistertslaste laienemine ja edu jõudnud oma tippu ning algas vaikne stagnatsioon.
Premonstraatlased.
Ordu sai alguse üldisest kirikureformist, mille algatas paavst Gregorius VII (1073-1085) kristluse uuendamiseks. Selle reformi ideaalidest haaratuna elas Norbert Xantenist (u. 1080-1134) koos mõne kleeriku ja ilmikuga alates 1120. aastast Prémontrés, Põhja-Prantsusmaal. Elati evangeeliumi eeskujul, püha Augustinuse eeskuju järgi. Nende eeskuju järgisid ka naised. Kõik nad elatusid oma kätetööst ja kogunesid ühisele jumalateenistusele. Norberti initsiatiivist arenes tema järglase, abt Hugo (surnud 1161/1164) ajal välja organiseeritud ordu. Rajaja järgi hakati premonstraatlasi nimetama ka norbertiinlasteks. Oma suurima leviku ajal 1200. aasta paiku oli ordul üle 500 kloostri kogu Euroopas ja Pühal Maal, neist u 150 Saksamaal.
Dominiiklased.
Ordu rajas püha Dominicus, kes sündis pärast 1170. aastat Calerugas, Hispaanias. Ta õppis Palencias vabu kunste ja teoloogiat, tegeles misjoniga koos piiskop Diegoga (surnud 1207). 1215 asutas ta Toulouse’is esimese apostliku ordu. Vaesuse- ja eluaegse õppimiskohustusega koos toimus ka uuendus – jutlustusõigus kandus piiskopilt üle kõigile preestritele. Dominicus viis läbi kaks generaalkapiitlit, et ordule põhikord anda, saatis seejärel oma vennad misjonitööd tegema – ise ta selleks ajaks seda enam ei suutnud. Dominicus suri 1221 Bolognas ja kuulutati pühakuks 3. juulil 1234.
Karmeliidid.
Karmeliitide ordu ehk Õndsaima Karmeli Mäe Neitsi Maarja Vendade ordu (Ordo Fratrum Beatae Mariae Virginis de Monte Carmelo) nagu kõlab tema algne nimetus, tekkis 12. sajandil, kui ristisõdijad või palverändurid asusis elama Pühal Maal Karmeli mäe lähedal asuva võlvkoobastiku juurde, valides enesele erakuelu eeskujuks prohvet Eelija. Algselt elati küll ranges vaesuses ja askeesis eremiitidena, kuid esialgu kohustava reeglita lõdva kogukonnana. 13. sajandil pidid nad muhameedlaste edasitungi tõttu Euroopasse siirduma, kus Innocentius IV nad kerjusmunkade orduks muutis. Nad püüdsid end taas eremiidiorduks muuta, kuid katsed nurjusid. Juba 13. sajandil leidus naisi, kes ordu ideaalide järgi elasid, naisteordud asutati aga alles 1452. aastal paavst Nicolaus V bullaga.
Munkluse hääbumine.
13. sajandil olid ülikoolide teaduskondade ja kerjusordude vahel tihedad isiklikud sidemed. Munki kohustati õppima. Kerjusordude kloostrites loodi lisaks suurele hulgale kirjandusele palju kujutava kunsti teoseid.
Vaatamata uutele hiliskeskaegsetele vooludele, mis olid munkluse maastiku paremaks kohandamiseks desakraliseeritud ühiskonnaga rikastanud seda poolreligioossusega, ja paljudele reformipüüdlustele, kaotas kloosterlik eluvorm alates 14. sajandist rahva seas oma kütkestavuse ja külgetõmbejõu. Kõigi ordude liikmete arv kahanes märgatavalt; paljudest kloostritest – näiteks Fuldast – said sisuliselt aadlike hooldekodud. Kuigi mõned kloostriskriptooriumid arendasid edaspidigi olulist tegevust, kandus raamatutootmine üle linnadesse ja vürstiõukondadesse – sellest kujunes üha enam ilmikute tööala.
Hinduism.
Hinduismis nimetatakse munkasid Sadhu („hea”) ja neid kõnetades öeldakse kas Swami („iseenda omanik”) või Baba („isa”).
Sadhud, India pühad mehed, elavad tihti rändkerjusmunkadena pidevas askeesis, neil ei ole kodu. Mõned mungad elavad ka kogukondades Ashramis või templis.
Erinevate hindu ordude hulgas on vaišnavaarad – Višnu kummardajad, kes oma päid pügavad ja vaid väikest juuksetutti kuklas kannavad; või šaivad – Šiva järgijad, kes oma juukseid ei lõika.
Pärast otsust mungaks hakata läheb Sadhu gutu juurde, kes teda õpetusest ja askeesi tehnikatest teadlikuks teeb, näiteks meditatsioon ja jooga. Ta teenib guru. Selliseid askeete nimetatakse ka munideks (vrd sks k „munk”).
Sadhu annab isikliku tõotuse, mis seab talle teatud kohustused. Need võivad olla kodutus, vaesus, kasinus, taastumine või täielik isiklike vajaduste puudumine. Mõnedele sadhudele on keelatud suhtlemine teiste inimestega, kauaks ühte paika püsimajäämine. Nad elavad vaid sellest, mida teistelt inimestelt annetustena saavad.
Alates 8. sajandist on hinduismis kloostrid (matha, math või mutt), mis enamasti rajatud templite juurde. Mõnedesse ordudesse kuuluvad ka nunnad.
Džainism.
Džainismi ajaloo varases järgus lõhenes usund kaheks peamiseks vooluks: Lõuna-Indias on valdav digambara džainism, Edela-Indias švetāmbara džainism.
Digambara džainistid (sanskriti k. „õhku riietatud”) on enamikus mungad, range elukorraldusega askeedid ja iga eksisteeriva elusolendi elamisõiguse kaitsjad. Nad võtavad iga päev kasutusele erilisi meetmeid, et mitte enese ümber olevatele elusolenditele haiget teha. Näiteks kannavad nad suukaitset, et mitte kogemata putukaid neelata. Neil ei ole materiaalset omandit ja nimetus tuleneb sellest, et nad elavad kas osaliselt või täiesti alasti. Digambara džainistide elukorraldus on tunduvalt rangem kui švetāmbara džainistidel. Švetāmbara džainistid on enamuses ilmikud.
Kaks voolu lahknesid pärast Saurāstras 5. sajandil pKr koos olnud Valabhī mungakogu, mil ilma ühegi digambara džainisti osaluseta pandi paika švetambāra tekstikaanon.
Tänapäeval on palju džainistlikke sekte, enamik neist on seotud kas digambara või švetambāra koolkonnaga.
Legendi järgi sündisid maailma 24 džinat, kes jutlustasid iga kosmilise ajastu. Neist viimane oli Mahāvīra. Paljud usundiloolased seovad džainismi alguse Mahāvīra sünniga. Tekstide kohaselt oli Mahāvīra Buddha kaasaegne, ajalooline isik. Ta elas veedade ajastu lõpul, elas ja jutlustas Bihari osariigis Patna lähistel. Suri 72 aasta vanuselt, 5.-6. saj eKr. Mahāvīra elu ja õpetused on tähendatud üles džainistlikes pühakirjades.
Usutakse, et Mahāvīra pani oma eluajal aluse džainistlikule kogudusele, kuhu kuulus 36 000 nunna ja 14 000 munka ning 318 000 naissoost ja 159 000 meessoost ilmikjärgijat. Peagi pärast Mahāvīra surma koondusid džainistidest erakud kogudusteks. Andnud vande loobuda omandist, sõltusid mungad nendega samu, vägivallatuse ja taimetoitluse väärtusi jagavate ilmikute almustest ning seetõttu tekisid tõenäoliselt džainismi ajaloo üsna varases faasis ka ilmikute kogudused. 5. sajandiks olid annetused sedavõrd suurenenud, et saadi ehitada uhkeid kloostriruume. 11. sajandil oli ilmikute ülalpidamisel hulk mungakogudusi. Iga kogudust juhtis ātšārja ehk õpetaja.
Peagi rändasid džainistid India kirdealadelt ka teistesse piirkondadesse, sel moel järgisid erakud vannet elada kodutuna, kaupmeestest ilmikud aga taotlesid majanduslikku kasu. Ühed neist liikusid läände, teised lõunasse. Suurt kasu lõikas džainism kuningakodade toetusest – džainistlikud askeedid sõlmisid sidemeid kuninglike eestkostjatega, kes pakkusid džainistlikele kogukondadele kaitset ning aitasid kaasa džainismi edule.
Kuningliku eestkoste all omandas džainism Põhja- ja Lõuna-Indias rikkusi ja poliitilist mõjujõudu. 13. sajandil aga hakkas džainismi mõju kasvava muslimivõimu ja hinduistliku bhakti liikumise survel hääbuma.
Budism.
Buddha nägemuses edasisest arenguteest oli kesksel kohal kerjusmunkade ja nunnade organisatsioon, mis oma olemasoluga pidi väljendama kõigi inimeste jaoks põhjaliku muutumise vajadust. Seda organisatsiooni nimetatakse sanghaks. Juba Buddha eluajal asutati kloostreid ning pandi alus kloostrikorrale (seega olid kloostrid olemas ca. 500 eKr), et edendada sangha olemuseks ja Buddha teed mööda kulgemiseks vajalikku rahu ja harmooniat. Buddha ei määranud endale järeltulijat, ta kuulutas palju kordi, et tema järeltulijaks on õpetus ise, dharma. Kuid pärast Buddha surma algasid lahkhelid, mis esialgu keskendusid kloostrikorra ümber. Need vaidlused olid väga ägedad. Kui vaidlevad pooled ei leidnud lepitust, tuli vähemusse jäänud munkadel kloostrist lahkuda. Nad moodustasid uusi rühmi, mis pooldasid erinevaid kloostrikorra variante. Nii tekkisid erisugused kloostritraditsioonid.
Tuntuim ja ainus varasest India kloostritraditsioonist tänaseni elanud vool on theravada („vanemate õpetus”), mis tänapäeval on omaks võetud peamiselt Sri Lankal, Tais, Kambodžas ja Myanmaris (Birmas).
Lõhe (sanghabheda) on budismis tekkinud ainult kloostritraditsiooni, mitte õpetuse enda alusel. Õpetuse küsimustes puhkenud vaidlused ei ole kuigi tõsised. Ometigi on aegade jooksul tekkinud ka erinevaid õpetuslike seisukohti, millest mõned on eraldunud omaette koolkondadeks.
Algselt olla munki pühitsenud vaid Buddha ise, seejärel olla ta aga selle õiguse oma jüngritele edasi andnud.
Suur austus, mis buddha munkadele osaks saab, pole mitte isiku austamine, vaid dharma ehk Seaduse, mida munk esindab või kehastab.
Sikhism.
Sikhismis on munklus keelatud. Seetõttu ei ole olemas sikhide mungakogudusi ega vennaskondi.
Sikhid ei usu ühiskonnast loobumisse ja sihituisse jumalaotsinguisse metsade eraldatuses, hüljates oma kohustused kogukonna ees. Kõik sikhide kümme guru (välja-arvatud 8-aastasena surnud Har Krišnani) olid abielus, näidates isikliku eeskujuga, kuidas elada majaperemehena.
Islam ja judaism.
Nendes religioonides ei ole kujunenud munkluse traditsiooni. Üks põhjustest on, et nendes religioonides on esikohal pere rajamine ja uskliku kogukonna paljunemise tagamine. Islamiusus on aga üksikisikuid, kes mungasarnast elu elavad.


Surnud 1999.
See nimekiri loetleb 1999. aastal surnud tuntud isikuid.


Helistik.
Helistik on muusikas kindla ulatusega piiritletud diatooniline heliastmik, harilikult duur- või moll-heliastmik, mis saab oma nimetuse põhiheli (toonika) järgi.
Helistiku olemasolu on seotud helirea astmete funktsionaalsusega.
Helistik on põhihelist või -akordist lähtuv tonaalne helirida, mille nimetus tuleneb esimese astme ehk toonika ja helirea (mažoor ehk duur või minoor ehk moll) nimetusest, nt C-duur ehk do-mažoor, a-moll ehk la-minoor jne. Helistikku märgivad noodikirjas võtmemärgid, mis kirjutatakse noodivõtme järele kindlas järjekorras.
Sugulashelistikud erinevad omavahel ühe või nelja võtmemärgi võrra ning on vastava helistiku dominant- või subdominanthelistikud.
Dieesidega helistikud.
c - d - e - f - g - a - h - c
1 - 1 -1/2- 1 - 1 - 1 -1/2
g - a - h - c - d - e - fis - g
d - e - fis - g - a - h - cis - d
Dieesidega helistikud mažooris.
C-duurist kvindiringi mööda liikudes on mažooride järjestus järgmine.
Bemollidega helistikud mažooris.
C-duurist kvindiringi mööda liikudes on mažooride järjestus järgmine.
Iga mažoori VI aste on tema (samade võtmemärkidega) paralleelminoori toonika (I aste).
Dieesidega helistikud minooris.
Minooride nimed tulevad nende esimese astme (toonika) noodinimest: a-moll, e-moll, h-moll jne. Igal minooril on oma kindel arv võtmemärke (dieese või bemolle) ning samade võtmemärkidega paralleelmažoor.
A-mollist kvindiringi mööda liikudes on minooride järjestus järgmine.
Bemollidega helistikud minooris.
A-mollist kvindiringi mööda bemollide suunas liikudes on minooride järjestus järgmine.
Ringi paigutatud helistikke koos paralleelhelistikega nimetatakse paralleelhelistikeks.
Iga minoori III aste on tema (samade võtmemärkidega) paralleelmažoori toonika (I aste).
Tonaalses muusikas on üldiselt tavaks, et heliteos algab ja lõpeb samas helistikus ehk, nagu öeldakse, on selles helistikus. Ehkki helistikud erinevad omavahel teoreetiliselt vaid helikõrguste poolest, peetakse siiski helistike omadusi erinevateks. Ühelt poolt tuleneb see interpretatsiooni iseärasustest muusikainstrumentidel: igal instrumendil on erinevates helistikes mängimine alati tehniliste võtete poolest erinev ning vastavalt sellele on erinev ka muusikaline tunnetus. Teiselt poolt võib see tuleneda ka tempereeritud häälestuse iseärasustest: kooskõlad erinevates helistikes võivadki objektiivselt olla erineva kvaliteediga. Kolmandaks, absoluutne kuulmine võib latentselt olla olemas igal inimesel ning helikõrguste erinevus võib mõjuda psühholoogiliselt. Ning lõpuks mõjub suhtelisena ka see, missuguses helistikus oli mitmeosalise heliteose eelmine osa.
Seetõttu on iga muusikateos kirjutatud teatud kindlas helistikus, mis sageli kajastub ka teose nimes (Sümfoonia nr 5, c-moll; Klaverisonaat nr 1, C-duur jne). On välja kujunenud, et heliteose helistik valitakse teatud seaduspärade järgi. Kindlaid reegleid selles ei ole, kui mitte arvestada tehnilisi võimalusi instrumentidel ning väheste võtmemärkidega helistike eelistamist naturaalse häälestuse puhul. Nii on C-duuri peetud helgeks, rõõmsaks, puhtaks, "valgeks"; aga ka pisut lamedaks ja igavaks helistikuks. F-duuri on iseloomustatud kui "rohelist", looduslähedast. Selles helistikus on kirjutatud näiteks Beethoveni Pastoraalne sümfoonia (nr 6). Paljud leinamarsid on kirjutatud c-mollis, mida peetakse mehisuse, kurbuse või ka võitluse helistikuks. Selles helistikus on kirjutatud Chopini "Revolutsiooniline etüüd". Dieesidega helistikke tunnetatakse sageli "heledamatena" ning bemollidega helistikke "tumedamatena". Mitmed heliloojad ja muusikateoreetikud on püüdnud helisid ja helistikke seostada värvidega ning loonud vastavalt sellele ka helide ja värvidega kooskõlas olevat muusikat (tuntuim on vene helilooja Aleksandr Skrjabini "Prometheus: tule poeem").


Joonia helilaad.
Joonia (muinaskreeklaste hõimu joonlaste järgi) on diatooniline helilaad, mille kõrgusastmik on
1 - 1 - ½ - 1 - 1 - 1 - ½
joonia c-st c d e f g a h c
Joonia langeb oma struktuurilt kokku tänapäeval tuntud loomuliku mažooriga. Erinevus joonia ja loomuliku mažoori vahel on selles, et joonia on modaalne laad, loomulik mažoor tonaalne laad.
Joonia pentatoonika (kus puuduvad pooltoonid) on c, d, e, g, a ja fis-noodist üles ehitades saame fis, gis, ais, cis, dis. Need on klaveri mustad klahvid fis-st ja võime laulda Põdrakasvataja laulu (Minu vend on põdrakasvataja kaugel põhjas...).


Dooria helilaad.
Dooria (Vana-Kreeka Dorise maakonna või doorlaste järgi) on diatooniline helilaad, mille kõrgusastmik on
1 - ½ - 1 - 1 - 1 - ½ - 1
dooria c-st c d es f g a b c
dooria a-st a h c d e fis g a
dooria d-st d e f g a h c d
Vastab kõrgendatud VI astmega minoorile.


Früügia helilaad.
Früügia (Väike-Aasias asunud maakonna ja riigi Früügia järgi) on diatooniline helilaad, mille kõrgusastmik on
½ - 1 - 1 - 1 - ½ - 1 - 1
früügia c-st c des es f g as b c
früügia e-st e f g a h c d e
Vastab madaldatud II astmega minoorile.


Lüüdia helilaad.
Lüüdia (nimetatud Anatoolias asunud maakonna ja riigi Lüüdia järgi) on diatooniline helilaad, mille kõrgusastmik on
1 - 1 - 1 - ½ - 1 - 1 - ½
lüüdia c-st c d e fis g a h c
lüüdia f-st f g a h c d e f
Vastab kõrgendatud IV astmega mažoorile.
400px


Miksolüüdia helilaad.
Miksolüüdia on diatooniline helilaad, mille kõrgusastmik on
1 - 1 - ½ - 1 - 1 - ½ - 1
miksolüüdia c-st c d e f g a b c
miksolüüdia f-st f g a b c d es f
miksolüüdia g-st g a h c d e f g
Vastab madaldatud VII astmega mažoorile.
300px
Sõna tuleneb kreeka sõnast "mixolydios" ('pool-lüüdia').


Admiral.
Admiral (araabia väljendist امير البحر ("Amīr-al-baḩr") ~merede emiir(ka merede vürst, merede valitseja)) on paljudes riikides kehtiv sõjaväeline auaste ning kõrgeim võimalik auaste Eesti mereväes.
Eestis ei ole olnud ühtegi admirali auastmega ohvitseri.
Maaväes vastab admiralile kindral.


Lokria helilaad.
Lokria (Vana-Kreeka maakonna Lokrise järgi) ehk hüpofrüügia on diatooniline helilaad, mille kõrgusastmik on
½ - 1 - 1 - ½ - 1 - 1 - 1
lokria c-st c des es f ges as b c
lokria a-st a b c d es f g a
lokria h-st h c d e f g a h
Lokria helilaadi kasutati klassitsismiajastu muusikas harva, kuna tema I astme (toonika) kolmkõla äärmised noodid moodustavad vähendatud kvindi, mis on dissoneeriv intervall. Hilisemas muusikas on aga lokria helilaad taas populaarsemaks saanud, sest ta tekitab muusikalist pinget.


Eugène Ionesco.
Eugène Ionesco (26. november 1912 Slatina, Rumeenia – 28. märts 1994 Pariis) oli näitekirjanik.
Elukäik.
Eugène Ionesco sündis rumeenia-prantsuse segaperekonnas. Lapsepõlve veetis ta Prantsusmaal, 1925-1938 elas Rumeenias, kus õppis ära rumeenia keele. Ta õppis Bukarestis ja Pariisis romanistikat. Et ta ei tahtnud ei “surra natsismi eest” ega “võidelda Stalini eest”, asus ta 1938 elama oma “emamaale” Prantsusmaale.
Looming.
Eugène Ionesco kirjutas kriitikat, autobiograafiaid (1967 “Märkmekilde”, 1968 “Minev olevik olev minevik”), romaane, lastejutte jne. (“Valge ja must” 1981). Ainus, mida ta ei kirjutanud, oli luule.
Kuid eelkõige oli ta viljakas näitekirjanik: peaaegu igal aastal tuli välja uus näidend. Eugène Ionesco on üks olulisemaid absurditeatri autoreid. Teda mõjutasid Alfred Jarry ja Antonin Artaud. Ta poetas näidendeisse osavalt ka farsi ja nukuteatri elemente. Näidendeid kirjutama olevat Eugène Ionesco hakanud inglise keele õpikut lugedes saadud tuju ajel.
Esimesed näidendid “Õppetund”, “Kiilaspäine lauljatar” (1953) ja “Toolid” (1954) olid mäss traditsioonilise teatri vastu. “Õppetundi” mängiti Pariisis ühes ja samas teatris kolmkümmend aastat järjest. Loogilise tegevuse ja seotud dialoogi asemel toimivad akommunikatiivsed segiaetavad tegelaskujud, sürrealistlik seguneb realistlikuga ja kõik näitab võimendatult maailma nihestatust. 1950. aastate lõpust alates nihkuvad eksistentsiaalsed probleemid Eugène Ionesco loomingus aina enam esiplaanile ja tegelaskujud muutuvad konkreetsemaks. Näiteks seob naivistist humanist Bérenger rea näidendeid (“Mõrvar kutsumusest” 1957, “Ninasarvik” 1958). Eugène Ionesco kasutas oma näidendite määratlemiseks mõisteid ‘antiteater’ ja ‘traagiline farss’.
1989 kutsus Eugène Ionesco riike toetama Rumeenias käimas olnud muudatusi ning tunnistas: “Ma olen kultuurilt prantslane, kuid ma tunnen end taas saamas rumeenlaseks”.


Admiral (liblikas).
Admiral ("Vanessa atalanta") on liblikas koerlibliklaste sugukonnast.
Välimus.
Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured musta-ruugekirjud tiivad.
Admiral paneb istudes oma tiivad kokku nii, et eestiivad jäävad tagatiibade vahele. Eestiivad on tagatiibadest pikemad ja sellepärast jäävad nende otsad nähtavale. Selletõttu on tema tiibade alaküljel kahesugust mustrit. See osa eestiibadest, mis puhkeasendis jääb varjatuks, on eredalt värvunud, aga näha on seda üksnes lennu ajal. Eestiibade otsad ja tagatiivad on seevastu varjevärvusega.
Admirali tiibade siruulatus on 65–70 mm.
Elupaik ja -viis.
Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel ja niitudel mitmesuguste taimede õitel.
Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini sisse lõuna poolt, seepärast kutsutakse admirali mõnikord ka rändliblikaks. Sama on ka Põhja-Ameerikas: admiral talvitub Lõuna-Texases ja igal kevadel rändavad liblikad sealt põhja poole.
Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela – neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Kuid Lõuna-Euroopas võib teda kohata talv otsa lendamas. Admiralid on maiad liblikad – lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel.
Röövikud toituvad peamiselt kõrvenõgesel, lõuna pool ka juudinõgese lehtedel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all.


Konsonants.
Konsonants (ladina keeles "kooskõla") on kahe või enama ühise osaheliga sonants (kõlasobivus), mis tunnetuslikult mõjub pingevabana, rahulikuna.
Konsonantsideks on diatoonilised intervallid puhas priim (p1), väike terts (v3), suur terts (s3), puhas kvint (p5), väike sekst (v6), suur sekst (s6).


Dissonants.
Dissonants (ladina k "ebakõla") on kahe või enama heli kooskõla, mis tunnetuslikult mõjub pingestatuna, rahutuna. Klassikalises harmoonias nõuab dissonants lahendust.
Vaata ka intervall.


Harmoonia (muusika).
Harmoonia on õpetus homofoonilise muusika funktsionaalsetest järgnevustest.


Poti.
pisi
Poti ehk pada on kaardimast.
Poti Unicode-sümboli ♠ kood on U+2660.


Setend.
Setend on ühisnimetus nii settetele kui ka settekivimitele.
Setendiks nimetatakse settekompleksi, mis sisaldab nii pudedaid setteid kui ka juba litifitseerunud setteid ehk settekivimeid. Setendi mõistet on vaja ka seepärast, et kivistumine on pikaldane ning sujuv protsess, mistõttu on tihti väga raske öelda, kas tegemist on settekivimi või settega.


Liustikujõesete.
Liustikujõesete ehk glatsiofluviaalne sete ehk fluvioglatsiaalne sete on liustiku sulamisel tekkinud vooluvete poolt kantud ja setitatud sete.
Liustikujõeline tähendab nii liustiku peal, all, sees kui ka liustiku ees voolavat vett, mis on liustiku sulamise tulemuseks. Seetõttu võivad ka liustikujõelised setted moodustuda kõigis neis keskkondades.
Tüüpilisim liustikujõesetteist koosnev pinnavorm on oos, mis formeerub enamasti liustikualustes tingimustes.


Aste (muusika).
Aste on muusikas helirea heli, millel on järjekorranumber alates esimesest astmest ehk helirea põhihelist.
Helirea üksikuid helisid nimetatakse astmeteks, mida märgitakse tavaliselt rooma numbritega I, II, III, IV, V, VI ja VII.
Helirea I, IV ja V astet nimetatakse põhiastmeteks ja II, VI ja VII astet kõrvalastmeteks.


Vend Vahindra.
Vend Vahindra, kodanikunimega Karl Tõnisson, Lätis Kārlis Tennisons; hüüdnimi paljasjalgne Tõnisson (20. august ukj 1873 Umbusi – 5. mai 1962 Myanmar (Birma), Yangon (Ranguun)) oli esimene budistlik munk, kes tegutses Eestis.
Karl Tõnisson sündis Põltsamaa lähedal Odratsi talus. Põltsamaa luteri koguduse kirikuraamatusse on ta märgitud Ka(a)rel August Mihkli poeg Tõnissonina. Teistel andmetel sündis Tõnisson Lätimaal (Liivimaal) Paala jõe kaldal. Samal aastal kui Odratsi talus sündis Karl Tõnisson, kes hiljem täiskasvanuna asus Eestis budismi propageerima, toimus Panaduras ajalooline dispuut, kus hinajaana munk Mohottivatte Gunananda võitis filosoofilises dispuudis kristliku misjonäri David de Silva ja taastas ametlikult hinajaana budistliku traditsiooni Sri Lankal. Pärast surma Rangoonis kuulutati Karl Tõnisson bodhisatvaks hinajaana kloostris nimelt hinajanistide poolt.
1892 asus Tõnisson õppima Peterburi ülikooli filosoofiateaduskonda. Ülikooli ajal elas ta E.E. Uhtomski pool, kes oli budist ning Karli isa sõber juba noorusest. Tõnissoni isa Mihkel (Mihhail) ja Uhtomski tundsid mõlemad huvi etnograafia vastu; Mihhail oli isiklik tuttav Nikolai II ga. Uhtomskite majas puutus Tõnisson kokku ka õpingute ajal Peterburis öppiva parun Roman Ungern von Sternbergiga, kes käis Uhtomskite pool korduvalt koos Tundutoviga; seda mainivad enda mälestustes Roman Ungern von Sternbergi kooli- ja sõjakaaslased.
1893 reisis Tõnisson esimest korda Burjaatiasse budismi uurima. Aastal 1897 oli Peterburi linnas juba ametlikult kirjas 75 budalast. 1900 käis Karl Tõnisson Kamtšatkal, Burjaatias, Mongoolias ja Hiinas. 1903 aprillist augustini viibis Tõnisson Kamtšatkal Petropavloskis, 1. septembril sõitis ta Vladivostokki. 1905. aasta suveni tegustes Tõnisson Gobi kõrbe piirkonnas, käis Sise-Mongoolias, Karakorumi kõrbes ja Urgaas. Samal aastal tutvustas Agvan Dorzijev teda XIII Dalai-laamaga. 1906. aasta võttis Tõnisson vastu Mongoolias Erdenedzuu hijdis ehk kloostris, kus ta kohtus Dža-laamaga. Erdenedzuu hijdis elas üle 3000 munga, enamus neist elas jurtades. Mongoolias oli tollal 750 kloostrit ja 1800 templit. Urgaas peatus Tõnisson tema pühaduse Djebtsung Damba hutukhta pool. 1907. aasta veebruaris sõitis Tõnisson Tuvast Orenburgi linna, kus ta märtsis luges terve sarja budismialaseid loenguid. Lustigi mälestuste järgi esitasid kuulajad palju küsimusi ja ilmutasid huvi Siddharta õpetuse vastu. Orenburgist rändas Tõnisson Samaarasse, kus püüdis samuti Buddha õpetuse vastu huvi äratada, kuid suurema eduta. Samaras ja ta elanikes pettunud, suundus Tõnisson Saraatovisse, kus tudengid tundsid huvi budismi ja Tiibeti vastu. Kuus üliõpilast olevat olnud taimetoitlased ja linnas tegutsenud koguni taimetoitlaste restoran. Saraatovis kohtas tulevane Baltimaade budausu peapiiskop paljusid väljarändajaid Eestist ja Lätist, kes olid põgenenud Volga äärde Baltikumis valitseva vaesuse ja rõhumise eest. Edasi liikus ta Astrahani, mille ümbruses oli arvukalt kalmõkkide budausu kloostreid ja templeid. Kohalik pealaama võttis rändaja sõbralikult vastu. Tõnissoni mainis hiljem sõbralikult ka Agvan Doržijev, kes väljendas Potala poolt rahulolu Karli tegevusega Tiibeti asjade ajamisel.
1909 andis Tõnisson Riias välja oma esimese venekeelse raamatu "Öpetus sellest, kuidas inimene saab surematuks". Trükkijaks oli G.Budbergi trükikoda. 1912 ilmus Tartus tema värsikogumik. 1914 kutsuti Tõnisson sõjaväkke; ta teenis Neljandas Kaukaasia polgus ning osales lahingutes Ida-Preisimaal. 1915 osales Tõnisson budausu vaimulikuna sõjaväes Przemysli kindluse piiramisel ja vallutamisel. Lahingus osalemise eest autasustati teda Georgi Ristiga.
1915 märtsis Karl Tõnisson lahkus armeest ja suundus Burjaatiasse, sealt Urgaasse Mongoolias ning edasi Bogdoo lähetusega Tiibetisse. 1920 määras Dorzijev oma käskkirjaga Tiibetist tagasi saabunud Vend Vahindra Peterburi datsani eestseisjaks ja sõitis Bakuusse, kus toimuval Ida rahvaste kongressil otsustati taotleda autonoomiat kalmõkkidele, burjaatidele ja mongolitele. Peterburi templi ajalooga tegelenud A. Kozlovi muuseumi direktor A. Andrejev mainib Karl Tõnissoni oma uurimuses, rääkides juhtumist, kus too saabub aastal 1920 Burjaatiast revolutsioonilisse Petrogradi ja leiab eest bolševike poolt rüüstatud templi ja kohtub ka akadeemik Štšerbatskoiga, kes vaatas tol ajal templi hoonete ja varanduse järgi.
1922 keeldus Eesti esindus Karl Tõnissonile väljastamast viisat Eestisse tulekuks. Põhjenduseks toodi, et Tõnisson kavatses Eestimaal hakata kuulutama "budismi" ehk buda usku, mida peeti luterliku taustaga riigis kohatuks. Küll aga nõustus Tõnissonile sissesõiduluba ja kodakondsust andma Läti saatkond - Karl Tõnissonist sai Kārlis Tennisons. 1923 lahkus Tennisons Petrogradist, kus viibimie Doržijevi sõnul kogukonna.
1926 osales Tennisons Tartus spordiselts "Kalevi" korraldatud maratonil ja saavutas kolmanda koha. 1927 külastas ta viimast korda Leningradi ja kohtus viimast korda Agvan Dorzijeviga. Samal aastal kohtus Tennisons isiklikult Läti presidendi Gustavs Zemgalsiga. 1928 ilmus Vend Vahindra sulest raamat "Tulevane ilmariik Pan-Baltoonia". 1930 andis ta Tartus välja raamatu "Mina ja minu jüngrid usume nõnda" (Tartu Eduard Bergmanni trükikoda). 1930. aasta suvel pidas Tennisons budismialaseid loenguid Narvas, kus kohtas ka esimest korda hilisemat teist Eesti budismi suurkuju Friedrich Voldemar Lustigit, kellest sama aasta novembris sai juba budalane ja munk.
1931. aastal rändasid Tennissons ja Lustig, kerjakott õlal, läbi Euroopa teele Aasiasse, lootusega jõuda välja Tiibetisse. 1935-1936 viibisid nad poolteist aastat Hiinas. 1941. aastal kritiseerisid Tennisons ja Lustig kohalikus ajakirjanduses avalikult Tai valitsuse Jaapani-meelset poliitikat ja maa ümber nimetamist Siiamist Taiks, milles nad nägid taganemist budistlikust kultuuripärandist. 1949. aastal saatis Tai valitsus tülikaks muutunud Eestist pärit mungad maalt välja, toimetades nad Birma piirile. 1956. aastal käisid nad Nepali kuningriigis Kathmandus IV ülemaailmsel budistlikul konverentsil, kus puutusid kokku ja suhtlesid ka Burjaatia laamadega, kes olid esimest korda väljaspool Burjaatiat pärast Venemaa oktoobri revolutsiooni, mis hävitas kõik kloostrid ja enamiku laamadest.
Tennisons suri 9. mail 1962 ja kuulutati bodhisatvaks hinajaana traditsiooni järgi.
Vend Vahindra oli üks esimesi budismi propageerijaid Ida-Euroopas ning üldse üks esimesi läänlasi, kes valis budistliku munga eluviisi.
1917–1923 rändas Vend Vahindra Aasias. Ise väitis ta, et käis Burjaatias ja Tiibetis, kuid mõlemas on põhjust kahelda. 1923 Baltimaadesse naastes võttis ta Läti kodakondsuse ja tegi end sealjuures 10 aastat vanemaks, mistõttu aeg-ajalt on tema sünniaastaks ekslikult kirjutatud 1873. Eestis elas ta 1927–1930 ja lahkus siit siis lõplikult, sõites laevaga Ranguuni.
Ta avaldas kolm eestikeelset ja ühe lätikeelse raamatu, milles tutvustas oma vaateid. Baltimaades viibitud aja jooksul ilmnes teatud, lähenemine uuspaganlusele ja ägeantikristlus. Selles osas väitis ta end juhinduvat teaduslikest alustest ja tunnustas evolutsiooniteooriat, mis kirikuringkondades tollal üldine ei olnud. Ta otsis kajastusi balti ja soome-ugri rahvakultuuri kokkupuuteid budismiga, sealhulgas meie rahvuseepostest, mis on kunsteeposed.
XIII dalai-laama nimetas ta Esimeseks Läti, Eesti ja Leedu Budistlikuks Peapiiskopiks. Vend Vahindra suri 1962. aastal Birmas pühakuna.
Välislingid.
Tõnisson, Karl
Tõnisson, Karl
Tõnisson, Karl


Ristilöömine.
Ristilöömine on iidne hukkamismeetod, mille puhul ohver seotakse või naelutatakse suure puust risti, õigemini T- kujulise põikpuuga posti külge ning jäetakse sinna rippuma, kuni ta sureb. See oli tavaline hukkamismeetod 6. sajandist eKr kuni 4. sajandini pKr, eriti Pärsias, Egiptuses, Kartaagos ja Roomas. Risti külge sidumist on nimetatud ka "risti poomiseks".
Ristilöömine omandas suure tähenduse kristluses, kuna seda meetodit kasutasid roomlased Jeesuse hukkamiseks. Rist on tähtsaim kristluse sümbol, mis on andnud sellele ka rahvapärase nime "ristiusk".
Vähemal määral on ristilöömist kasutatud ka kristlikes maades, näiteks kajastab seda iiri folkloor. Ristilöömise analoogiat on nähtud skandinaavia mütoloogia kirjelduses sellest, kuidas Odin ennast ilmapuu Yggdrasilli otsa poos, et omandada teadmisi maagilistest ruunidest.
Kristlus.
Kristlikel ikoonidel on ristilöödu naelutatud risti külge peopesadest läbi löödud naelte abil. Ajalooliselt ja tehniliselt ei saanud selline variant olla reaalne, kuna peopesadest läbi löödud naelad ei saa rippuvat keha üleval hoida, sest kämbaluude vaheline sidekude lihtsalt rebeneks ja ristilöödu kukuks alla.
Reaalne ristilöömine toimus naelte abil, mis olid löödud randme tagant, küünarluu ja kodarluu vahelt.
Sellest hoolimata on kristlikus ikonograafias kujutatud ristilöödut nii, et naelad on löödud läbi peopesade. Väga paljud kristlikud pühakud on endale Kristuse kannatusi ette kujutades saanud endale samasugused haavaarmid (stigmad) nagu Kristus need legendide kohaselt sai. Kätel olevad armid asuvad sellisel puhul alati peopesades, vastavalt kristlikule ikonograafiale.


Eesti punk.
Eesti punk on punkliikumine Eestis, osa rahvusvahelisest pungi subkultuurist.
Eestis kujunes punk 1970. aastatel. Esimeste punkarite seas on nimetatud Aleksander Müllerit, Irwin Arti, Mihkel Pilve ja Richard Noolt. Kuna punk kui subkultuur on ideoloogiliselt ühiskondlike normide, võimu ja massikultuuri vastu, oli Eesti pungi kriitika peamiseks sihtmärgiks nõukogude kord. Ehkki tavaliselt piirdus noorte mässulisus väljakutsuva käitumise ja gräfititega, leidus punkarite hulgas ka veendunud anarhiste ja vabadusvõitlejaid, näiteks Hillar Mardo, hüüdnimega Rumbold. Toonased punkarid olid enamasti ühest põlvkonnast, sünniaastatega 1960–1965.
Tõekspidamiste avaldamise tõttu tuli punkareil hulganisti probleeme. Samas oli punk väljapääsuks noortele, kes olid kas seaduse või vanematega pahuksisse sattunud. Põhiliselt võis punkareid ära tunda kaugelt silmatorkava rõivastuse järgi.
Punk oli vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile. Pungi edasiviivaks jõuks oli anarhism, mille levimisel oligi takistuseks riik ja selle kehtestatud seadused kui vabadust piiravad tegurid.
Pungikultuuri oluline osa on muusika. Eestis levis eelkõige punkrokk – rock'n'rollist välja kasvanud muusikastiil, mis jaguneb mitmeks alastiiliks. Läänes eksisteerisid selle kõrval ka punkdžäss ja "punkabilly". Punkmuusikale on omane lihtsus. Selle tunnusteks olid kiire tempo (vähemalt 140 lööki minutis), stabiilselt tugev helivõimendus, rõhutatult agressiivne mängulaad ning teravad ja sirgjoonelised tekstid.
Ehkki paljud punkarid üksnes kuulasid seda muusikat, sündis Eesti pungiliikumises ka terve rida bände. Suurem osa punkbände piirdus maksimaalselt ühe kontserdiga oma kodulinnas ning kadus siis jäädavalt, üksikud tegutsesid kauem. Kuna Tallinn oli ENSV pealinn ja kõige suurem linn ning enamik punkareid tegutses seal, pärines ka suurem osa punkbände just Tallinnast.
1979.
1979. aasta detsembris kujunes välja Tallinna punkbändi The Rebels koosseis: Artur Poola (16) – vokaal, kitarr; Ahto Mooses – trummid; Urmas Tangsoo – bass.
Tallinnas tekkisid ka ansambel Cheese ja Tallinna 10. Keskkooli bänd Sex Telegramm, kus mängisid Toomas Pertelov, Jaak Männil jt.
Samal aastal ilmunud Pära Trust – Jaak "Jekabs" Arro, Veljo "Vink" Vingissaar, Jüri Kermik ja Hardi Volmer –, sellest hiljem arenenud bändid Kaseke ja Singer Vinger on pälvinud vastandlikke hinnanguid. Vahel on neid peetud Eesti pungi olulisteks mõjutajateks. Teiste allikate väitel ei olnud Pära Trust, Kaseke ega Singer Vinger ise punkansamblid, kuid inspireerisid punkbände nagu Cheese.
1980. aastad.
Koos perestroikaga aktiviseerusid ka alternatiivliikumised. Punkarid kogunesid Tallinnas kohvikute Varblane ja Moskva ette. Nõukogude kodanikule sobimatuks peetud riietuse eest võis miilits kuni 1988. aastani vahi alla võtta, samuti oli oht peksa saada.
Hiljem koguneti kampadesse ja veedeti tänaval ühiselt aega. Tuli ette kaklusi diskomuusika pooldajate või teiste vastanduvate kampadega. Korra käisid Eestis ka ljuberid, Moskva eeslinna Ljubertsõ järgi nime saanud ja vägivaldse mainega noored, aga kaklus jäi ära. Nõukogude sõjaväest kõrvalehoidmiseks lasid punkarid end vahel hullumajja panna, teeseldes vaimuhäireid. Levisid mitmesugused vaated: seksuaalne vabadus, patsifism ja anarhism. Tollase punkarluse poolusteks olid anarhistlikud filosofeerijad ja lumpenproletariaat.
Eesti punkareid: Richard Nool, Mikk Pilv, Mätas, Villu, Vürst (Trubetsky), Anti Pathique, Kont, Lont, Munk (Ivo Uukivi), Kalev Lehola (Kombits), Ilona, Merca, Rita, Siiri Sisask, Soku, Turu Anneli.
1990. aastad.
1990. aastail saabus esinemis- ja tegutsemisvabadus. Endised keldribändid J. M. K. E. ja Vennaskond käisid välisturneedel esinemas. 1993.-1994 aasta majandussurutise aegu ja sellel järgnenud ajal kohvikukultuur hääbus. Noorte seas levisid uued subkultuurid.
2001. aastal peksid Tallinna Lõuna Politsei patrullpolitseinikud Oleg Adamtšuk ja Marek Lipand surnuks anarhist Sven Tarto, hüüdnimega Striit. Surma põhjustanud Adamtšuk põgenes Suurbritanniasse ning kohus mõistis talle tagaselja neli aastat vangistust; Lipand pääses tingimisi karistusega. Põgenik tabati, kuna ta kasutas Suurbritannias Briti kodaniku võltsitud passi. Pärast kahte aastat ja kolme kuud rahuldas president Arnold Rüütel ennetähtaegse vabastamise taotluse; presidendi kantselei väitel oli aluseks Tartu vangla taotlus, mida vangla juhtkond aga eitas.
21. sajand.
Vana põlvkonna punkarid kohtuvad peamiselt muusikaüritustel, peale on kasvanud uus pungipõlvkond. Tänapäeval vastanduvad punkarid muuhulgas kapitalismile, natsismile (Antifa liikumine) ja natsi-skinheadidele.
2000. aastatest on Eestis muutunud populaarseks punkmuusika suurüritused, nii näiteks on Rakveres korraldatud punklaulupidu. Eesti vanim ja suurim pungi-, "ska"- ja "hardcore"-festival on 1998. aastast toimuv Punk'n'Roll.


Jacques Villeneuve.
Jacques Joseph Charles Villeneuve (sündinud 9. aprill 1971 Saint-Jean-sur-Richelieu, Québec) on Kanada Vormel 1 sõitja.
Perekond.
Jacques'i isa Gilles Villeneuve oli samuti vormelisõitja, kes kogu oma 1977–1982 kestnud karjääri, välja arvatud esimese vormelietapi, sõitis Ferraris. Ta võitis kokku 6 F1-etappi ja tema parimaks tulemuseks jäi 1979 oma meeskonnakaaslase Jody Scheckteri järel saadud teine koht. Ta hukkus 1982. aasta Belgia Grand Prix' viimasel kvalifikatsioonisõidul Jochen Massiga toimunud kokkupõrke tagajärjel.
Jacques'i onu Jacques Villeneuve vanem osales 1981–1983 kolmel Vormel 1 etapil, kus ta küll kordagi ei suutnud kvalifikatsioonist edasi pääseda. 1982–1992 sõitis ta CART-sarjas ja võitis küll ainult 1 etapi, kuid sai ometi 1985 läbi aegade esimeseks kanadalaseks, kes võitnud CART-sarja etapi. Parimaks kohaks hooaja kokkuvõttes jäi sama aasta 8.
Kuigi Jacques sündis Kanadas, kasvas ta üles Monacos. Tal on õde Melanie ja poolõde Jessica.
Enne Vormel 1.
1984 palus Jacques emalt luba hakaya kardiga sõitma. Ema lubas tingimusel, et poiss parandab oma hindeid matemaatikas, mis oli tema kõige nõrgem õppeaine. Jacques võttis end kätte ja sai järgmisel aastal Imola ringrajal hakata kardiga sõitma.
1988 soovis ta hakata vormeliga sõitma, aga ta polnud selleks piisavalt vana, et Kanadast või Itaaliast vormelilitsentsi saada. Sellepärast hankis ta selle litsentsi Andorrast.
1989–1991 sõitis ta Itaalia Vormel 3 sarjas. Esimesel aastal osales ta 6 sõidus ega saanud punkte. Teisel aastal sõitis ta 12 etappi, võitmata küll ühtki kvalifikatsiooni ega etappi. Kokku oli ta 10 punktiga 13. Kolmandal aastal osales ta 11 etapil ja võitis 3 kvalifikatsiooni, aga etappi ta võita ei suutnud. Ta kogus 20 punkti, millega oli 6.
1992 sõitis ta Jaapani Vormel 3 sarjas 11 etappi, võites 2 kvalifikatsiooni ja 3 etappi ning lõpetades 45 punkti ja 2. kohaga.
1993 osales ta Toyota Atlandi meistrivõistlustel, mille kõik etapid toimusid USA-s ja Kanadas ning enamik osavõtjaid olid kanadalased ja ameeriklased. Sealjuures kanadalased võitsid kõik etapid peale hooaja avaetapi ja said individuaalse kolmikvõidu. Villeneuve võitis 7 kvalifikatsiooni ja 5 etappi, kuid sarja võitja David Empringham võitis üksnes 1 kvalifikatsiooni ja 1 etapi.
Jacques Villeneuve'i auto, millega ta IndyCari sarja võitis
1994–95: IndyCar.
1994 sõitis Villeneuve IndyCari sarjas. 16 etapist saavutas ta 1 võidu, 1 teise ja 1 kolmanda koha. Kokku saavutas ta 94 punktiga 6. koha, kuid sai kindlalt sarja parimaks uustulnukaks, sest selles arvestuses teine sportlane kogus ainult 14 punkti. Emerson Fittipaldi saavutas 2., Michael Andretti 4. ja Nigel Mansell 8. koha.
1995 võitis Villeneuve 17 etapist 4, lisaks 6 kvalifikatsiooni. 2 etapil sõitis ta välja kiireima ringi. Ta võitis kogu sarja ja kogus 172 punkti eelmise aasta võitja, samuti 4 etappi võitnud Al Unser, Jr. ees. Andretti saavutas 4. ja Fittipaldi 11. koha.
1996–98: Williams.
Jacques Villeneuve'i kiiver Williamsi ajast
Eelmisel aastal olid WilliamsF1 sõitjad Damon Hill ja David Coulthard saavutanud individuaalselt 2. ja 3. koha ning meeskondlikult olid nad Bennettoni järel teised. Sellegipoolest lahkus Coulthard Mika Häkkise kõrvale McLarenisse ja Villeneuve pidi teda asendama.
1996. aastal olid Williamsi autod väga võimsad, võites kõik etapid peale nelja. Hill võitis 8 ja Villeneuve 4 etappi, Hill 9 ja Villeneuve 3 kvalifikatsiooni ning Hill saavutas 5 ja Villeneuve 6 kiireimat ringi. Kokku võitis Hill 97 punktiga Villeneuve'i (78) ja Michael Schumacheri (59) ees. Meeskondlikult sai Williams ülikindla võidu 175 punktiga Schumacheri juhitud Ferrari ees (70 punkti).
1997. aastal lahkus Hill üllatuslikult äsjamoodustatud Arrowsisse ja tuli seal 12. kohale. Tema asemele palgati Heinz-Harald Frentzen. Villeneuve võitis 17 etapist 10 kvalifikatsiooni, sõitis 3 kiireimat ringi ja võitis 7 etappi ning tuli 81 punktiga maailmameistriks. Kuid ometi oli ta veel enne viimast etappi punktiga taga 5 etappi võitnud Schumacherist. Viimasel etapil püüdis Villeneuve Schumacherist mööda sõita, mispeale Schumacher põhjustas nendevahelise kokkupõrke, lootes, et kui mõlemad katkestavad, tuleb ta maailmameistriks. Kuid katkestama pidi üksnes Schumacher, Villeneuve jätkas ja saavutas 3. koha. Schumacheri hooaja tulemus tühistati karistuseks üldse ja teiseks kuulutati 42 punkti kogunud Frentzen. Meeskondlikult võitis Williams (123 punkti) Ferrari (102) ees.
1998. aasta läks Williamsil hoopis halvemini. Mõlema sõitja parimaks kohaks jäi kolmas. Villeneuve saavutas 21 punktiga 5. ja Frentzen 17 punktiga 7. koha. Meeskondlikult oli Williams 38 punktiga McLareni (156) ja Ferrari (133) järel kolmas.
1999–2003: BAR.
Jacques Villeneuve katkestas 1999 Kanadas 6. etapil järjest.
1999. aastaks tegi Williams muudatusi. Villeneuve'i ja Frentzeni asemele võeti Alessandro Zanardi ja Jordanist Ralf Schumacher. Frentzen läks ise Schumacheri asemele Jordanisse, Villeneuve äsjamoodustatud BARi, kus tema partner oli Ricardo Zonta. Nendest vahetustest sai kasu eeskätt Frentzen, kes saavutas 3. koha, pisut ka Ralf Schumacher, kes tuli 6. kohale. Kuid Zanardi, Villeneuve ja Zonta ei saanud ainsatki punkti. Sealjuures katkestas Villeneuve hooaja 11 esimest etappi. BAR jäi meeskondlikult viimaseks.
2000. aastal sõitis BAR märksa paremini. Juba hooaja avaetapil Austraalia Grand Prix'l sõitsid mõlemad punktikohale: Villeneuve oli 4. ja Zonta 6. Kuid see jäigi nende parimaks tulemuseks, kuigi mõlemad suutsid seda kohta veel mitu korda korrata, USA Grand Prix'l isegi korraga. Kokkuvõttes saavutas Villeneuve 17 punktiga 7. ja Zonta 3 punktiga 14. koha. Meeskondlikult oli BAR 20 punktiga 5.
2001. aastaks ei pikendanud BAR Zontaga lepingut ning see sai koha Jordanisse testisõitjana, sai ka ise 2 etapil kaasa lüüa ja lõpetas hooaja 19. kohaga. Villeneuve'i kõrvale palgati Olivier Panis. BAR nägi meeskonna liidrina kogenud Panis'd, aga läks teistpidi: Panis sai 5 punktiga 14. koha, Villeneuve sai 2 kolmandat kohta ja oli kokkuvõttes 12 punktiga 7. Meeskondlikult oli BAR 17 punktiga 6.
2002. aastaks sai Villeneuve BARi esisõitja koha tagasi. Seda ta ka kinnitas, kuigi napilt: ta saavutas 4 punktiga 12. koha, Panis 3 punktiga 14. koha. Panis oli ka ebastabiilsem, katkestades enam kui pooled etapid, sealjuures hooaja 7 esimest etappi. Meeskondlikult oli BAR 11 meeskonna seas 7 punktiga 8.
2003. aastaks palgati Panis' asemele Jenson Button. Panis läks Toyota F1 esisõitjaks, kuigi jäi oma meeskonnakaaslase Cristiano da Matta varju. Villeneuve oli mõeldud BARi liidriks, kuid ta ei saanud kaugeltki nii palju punkte kui loodeti. Ta kogus kõigest 6 punkti Buttoni 17 vastu. Enne viimast etappi katkestati Villeneuve'i leping ja viimasel etapil sõitiski tema asemel senine testisõitja Takuma Sato, kes koguski 3 punkti. Hooaja kokkuvõttes oli Button 9., Villeneuve 16. ja Sato 18., võrdluseks da Matta 13. ja Panis 15. Meeskondlikult saavutas BAR 26 punktiga 5. koha.
2004: Renault.
2004. aastal sõitsid BARis Button ja Sato, kes saavutasid vastavalt 3. ja 8. koha. Villeneuve sai koos Franck Montagnyga koha Renault' testisõitjaks. Põhisõitjad olid Jarno Trulli ja Fernando Alonso, kes said vastavalt 6. ja 4. koha. Trulli suhted meeskonna pealiku Flavio Briatorega jahenesid pärast seda, kui Breatore oli Trullile selgeks teinud, et uuel hooajal talle Renault's kohta ei ole. Trulli otsustas kohe, 3 etappi enne hooaja lõppu meeskonnast lahkuda ja sõitis 2 viimast etappi Toyota eest. Nii sai Villeneuve'gi hooaja 3 viimast etappi sõita, kuid 10. kohast ta paremat ei saanud, mis tähendas, et Trulli asendajaks pole tal lootust saada. Villeneuve sai hooaja kokkuvõttes 21. koha.
Jacques Villeneuve lõpetas 2005. aasta Kanada Grand Prix' 9. kohaga.
Villeneuve katkestas 2006. aasta Saksa Grand Prix'.
2005–2006: Sauber.
2005. aastaks sai Renault'sse Alonso kõrvale koha Giancarlo Fisichella, kes tuli Sauberist. Alonso tuli maailmameistriks, Fisichella 5. kohale, Renault võitis ka meeskondlikult. Seevastu Villeneuve suutis Sauberis Fisichella koha endale saada. Tema meeskonnakaaslane oli Felipe Massa. Kummagi parimaks kohaks hooajal jäi 4. Kokkuvõttes saavutas Massa 11 punktiga 13. koha ja Villeneuve 9 punktiga 14. koha. Meeskondlikult oli Sauber 10 meeskonna seas 20 punktiga 8.
2006. aastaks palgati Massa Michael Schumacheri kõrvale Ferrarisse Rubens Barrichello asemele. Tema asemele palgati Sauberisse Tiago Monteiro, kes aga ei saanud ainsatki punkti. Meeskonna testisõitjad olid Robert Kubica ja Sebastian Vettel. Villeneuve'i parimaks kohaks jäi 6. ja hooaja kokkuvõttes saavutas ta 7 punktiga 15. koha. Kuid Saksamaa Grand Prix'l Villeneuve katkestas avarii tõttu ja kuigi ta õnnetuspaigalt ise ära kõndis, olid vigastused raskemad kui esialgu paistsid. Järgmisel etapil, Ungari Grand Prix'l sõitis tema asemel Kubica ja lõpetas 7. kohaga. Kuigi Kubica pärast sõitu diskvalifitseeriti auto alakaalu tõttu, palus Villeneuve järgmisel päeval oma lepingu viivitamatult katkestada. Hiljem tunnistas ta, et kartis, et ei saa oma kohta sõitjana tagasi, kui terveks saab. Samal hooajal saavutaski Kubica Itaalia Grand Prix'l 3. koha. Meeskondlikult sai Sauber 36 punktiga 5. koha.
Eraelu.
1990. aastate lõpul oli Villeneuve kihlatud Dannii Minogue'iga ja seejärel ameerika baleriini Ellen Greeniga. 29. mail 2006 abiellus ta Pariisist pärit Johanna Martineziga. Abielust sündis kaks last: 14. novembril 2006 poeg Jules ja 23. detsembril 2007 poeg Jonas. Abielu lahutati 2009. aasta juulis.
Villeneuve'ile kuulus kuni 2009. aastani Montréalis ööklubi ja restoran Newtown. Restorani nimi on tema enese perenimi tõlgituna prantsuse keelest inglise keelde.
Välislingid.
Villeneuve, Jacques
Villeneuve, Jacques
Villeneuve, Jacques


Eelkambrium.
Eelkambrium on geoloogilise ajaarvamise ajavahemik, mis hõlmab Arhaikumi ja Proterosoikumi eooni.
Eelkambrium moodustab umbes 88% Maa ajaloost.
Nimetus tuleneb sellest, et see ajavahemik eelneb Kambriumi ajastule. Eelkambrium algas Maa tekkega umbes 4,55 miljardit aastat tagasi ja lõppes Fanerosoikumi algusega umbes 542 miljonit aastat tagasi.
Kambriumi ajastul tekkisid toesega organismid. Seetõttu on eelkambriumist teada suhteliselt vähe kivistisi, sest pehme kehaga organismide fossiliseerumisvõimalused on väga väiksed. Termin "eelkambrium" on kasutusel siiski mitte ainult paleontoloogias, vaid ka teistes geoloogia harudes.
Eelkambriumi jooksul tekkinud kivimid on enamasti moondunud ja neis on säilinud väga vähe kivistisi. Eelkambriumi kivimid paljanduvad näiteks Põhja-Kanadas ja Skandinaavias ehk Balti kilbil.
Eelkambrium ei ole geokronoloogilise skaala ametlik ühik.


Martin Heidegger.
Martin Heidegger (26. september 1889 Meßkirch – 26. mai 1976 Freiburg) oli saksa filosoof, üks 20. sajandi mõjukamaid filosoofe.
Heidegger kritiseeris traditsioonilist metafüüsikat, tõlgendades ja kritiseerides seda fenomenoloogia, hermeneutika ja ontoloogia vaatekohast. Samuti rajas ta fundamentaalontoloogia.
Tema mõtted avaldasid suurt otsest ning õpilaste kaudu ka kaudset mõju filosoofiale nii Saksamaal kui ka mujal ning humanitaarteadustele.
Martin Heideggeri suhe natsionaalsotsialismiga on tänini ägedate vaidluste teema.
Lapsepõlv, noorpõlv ja õpingud.
Martin Heidegger sündis 26. septembril 1889 Friedrich ja Johanna Heideggeri esimese lapsena Badenis Meßkirchi linnas. Aastal 1892 sündis Martini õde Maria, aastal 1894 vend Friedrich (Fritz). Isa oli tündersepp ning kohaliku katoliku kiriku köster. Perekond elas vaeselt, kuid korralikult. Sügavalt usklikud vanemad püüdsid hoolimata rahanappusest anda lastele võimalikult hea hariduse. Pojad saatis ta varakult altariteenriteks. Aastal 1903 märkas koguduse preester Martini annet ning võimaldas talle stipendiumi Konstanzis asuvasse Konradihausi, kus õpetati tulevasi vaimulikke.
Aastast 1906 elas Heidegger Freiburgis piiskopliku seminari juures. Ta lõpetas gümnaasiumi. Pärast seda, septembris 1909 astus ta noviitsina jesuiitide ordusse, kuid lahkus sealt kuu aja pärast haige südame tõttu. Selle asemel hakkas ta seminaristina Freiburgi ülikoolis teoloogiat ja filosooofiat õppima. Ta avaldas esimesed artiklid ja kommentaarid. Aastal 1911 katkestas ta teoloogiaõpingud ning hakkas filosoofia kõrval õppima matemaatikat, ajalugu ja loodusteadusi. Et filosoofiaseminarides olid tollal valdavad uuskantiaanlus ning sellest tulenev Kanti-eelse ontoloogia eitus, oli Heideggeri eelnev katoliiklik haridus ebatüüpiline.
Sel ajal mõjutasid Heideggeri kaks teksti – Franz Brentano "Von der mannigfachen Bedeutung des Seienden nach Aristoteles" ning Freiburgi dogmaatiku Carl Braigi "Vom Sein. Abriß der Ontologie". Heidegger käis ka viimase loenguid kuulamas. Nõnda tekkis tal viljakas pinge skolastilise traditsioonita. Hiljem on Heidegger öelnud, et ilma teoloogilise hariduseta ei oleks ta oma mõtlemise teele jõudnud.
Varajane loominguperiood.
Aastal 1913 promoveeriti Heidegger filosoofiadoktoriks doktoritööga "Die Lehre vom Urteil im Psychologismus". Kuni sõjaväkke kutsumiseni oli ta väga aktiivne katoliikliku üliõpilasorganisatsiooni Kartellverband katholischer deutscher Studentenvereine Freiburgi harus ning osales regulaarselt selle iganädalastel kokkusaamistel. Aastal 1915 tegi ta seal ettekande tõemõistest moodsas filosoofias.
Juba 1915 valmis tal Heinrich Rickerti juures habilitatsioonitöö "Die Bedeutungs- und Kategorienlehre des Duns Scotus". Ta kasutas tööd "Grammatica Speculativa", mis hiljem atribueeriti hoopis Erfurti Thomasele. See oli traktaat keeleliste väljendusviiside ja neile vastavate ontoloogiliste kategooriate tüüpidest. Seal avaldub Heideggeri varajane huvi olemise ja keele suhte vastu.
Esimene maailmasõda katkestas Heideggeri akadeemilise karjääri. Aastal 1915 kutsuti ta sõjaväkke ning määrati posti- ja ilmavaatlusteenistusse. Riviteenistuseks ei olnud ta kõlblik.
Aaastal 1917 abiellus ta luterlasest Elfriede Petriga. Aastal 1918 ta demobiliseeriti. Tema poeg Jörg sündis jaanuaris 1919, ja varsti pärast seda kuulutas ta oma vahekorra "katoliikluse süsteemiga" katkestatuks.
Aastal 1916 tuli Freiburgi ülikooli juhtiv fenomenoloog Edmund Husserl. Temast sai Rickeri ametijärglane. Heideggerist, kes oli assistendi ja eradotsendi ametikohal, sai Husserli lähedasim usaldusalune.
1. mail 1933 astus Heidegger Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei liikmeks.
1950. aastal ilmunud artiklitekogu "Holzwege" peegeldab ka kõige otsesemalt Heideggeri aastakümnete-pikkust tutvust Ernst Jüngeriga.
Heideggeri elulugu iseloomustab ka seik, et kui temalt ükskord küsiti, mida ta arvab Aristotelesest kui filosoofist, siis vastas ta: "Aristoteles sündis, mõtles ja suri. Muul pole mingit tähtsust."
Filosoofia.
Heideggeri filosoofia peamiseks kandjaks võib pidada olemisküsimust ("die Seinsfrage"), mille üha taas küsimine tema mõtlemise põhiosa moodustab.
Oma varajases filosoofias püüab Heidegger viia ellu ontoloogiat läbi fenomenoloogia printsiipide rakendamise olemisküsimusele. Küsides "Olemises ja ajas" olemise mõtte järele leiab ta, et olemise järgi küsimise tarvis tuleb kõigepealt määratleda see olev, kes küsib -- mis on aga inimene ise kui olemasolev ("das Dasein"). Olemise järgi küsimise esimene etapp on seega inimese kui olemasoleva faktilisuse hermeneutika ehk fundamentaalontoloogia, mille eesmärk on kirjeldada fenomenoloogiliselt "Daseini" olemasolemist nii, et see võimaldaks edeneda olemise enda mõtte järele küsimisele. "Daseini" eksistentsiaalne analüüs päädib nelja eksistentsiaali määratlemisega: leidumus ("die Befindlichkeit"), mõistmine ("das Verstehen"), kõne ("die Rede"), langemus ("das Verfallen").
Kuna inimese kui olemasoleva olemist, millesse ta suhestub, nimetab Heidegger eksistentsiks, siis on "Olemine ja aeg" inspireerinud otsustavalt eksistentsifilosoofiat, mis on üle võtnud osa Heideggeri kaalutlustest, kuid mida Heidegger ise tema mõtlemist valesti mõistvaks ära-kasutamiseks peab.
1930. aastate algusse paigutatakse Heideggeri mõtlemise teekonnas kääne ("die Kehre"), millega seoses kerkivad kesksena esile olemise ajalugu ("die Seinsgeschichte") ja püüd mõtelda olemist kui sellist või olemist ennast. Sellega seoses pöördub Heidegger eelsokraatikute mõtlemise poole, kelle fragmente (eelkõige Parmenidese, Herakleitose, Anaximandrose) tõlgitseb ta kui tunnistusi algupärasest olemise mõistmisest ning kellele järgnevat filosoofia ajalugu tunnusmärgitseb ta kui olemise unustuse ajalugu, sest juba Platoni ja Aristotelese filosoofias jääb mõtlemata olemise ja oleva erisus (ontoloogiline diferents) ning kogu järgnev metafüüsika tegeleb oleva olemise mõtlemisega ning jätab mõtlemata olemise enda. Käände-järgsesse aega kuuluvad ka Heideggeri luule-tõlgitsustel põhinevad kirjutised, kus mõtlevas dialoogis Rainer Maria Rilke, Georg Trakli, Stefan George ja eelkõige Friedrich Hölderlini luulega saab asu käsitlus keelest kui olemise kojast.


Rootsi ralli.
Rootsi ralli on autoralli võistlus, mida korraldatakse Rootsis Värmlandis alates 1950. aastast. 1973. aastast kuulub WRC sarja.
Ralli võitjad.
"jrk.nr, aasta, piloot/kaassõitja – automark (juhul kui riiki pole eraldi märgitud on tegu Rootsi esindajatega)"
Märkus: aastal 1974 jäi ralli ära naftakriisi tõttu ning 1990. aastal halbade ilmastikuolude tõttu.


Kimalane.
Kimalane ("Bombus") on kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonda kuuluv putukate perekond.
Kimalast kutsutakse rahva seas veel ka: kumalane, maamesilane, metsmesilane'". Kõige tuntumad on mustad, erekollaste või punaste triipudega kimalased, aga palju on ka vesihalle ja pruune. Kimalasi on umbes kakssada liiki, kellest Kesk- ja Põhja-Euroopa maades elab 25–30, Eestis siiski alla 25. Sagedamini võib neist kohata viitteist liiki, alati ja igal pool üheksat. Teised on haruldasemad.
Talukimalane ("B. hypnorum") erineb põldkimalasest vaid tagakeha valge tipu poolest.
Mürgiastel.
Nii nagu meemesilastel ja herilastel on ka kimalastel mürgiastel ning ohu korral ründavad nad häirijat raevukalt. Erinevalt meemesilasest kimalased pärast nõelamist ei sure ja võivad end teinegi kord kaitsta. Astlaga on varustatud siiski ainult ema- ja töökimalased, kes moodustavad suurema osa perest. Ka töölised on emasloomad. Isakimalased on täiesti relvitud ja ohutud. Tavaliselt ilmuvad nad suve lõpul ja elavad üpris lühikest aega. Sellest hoolimata kaitseb kirev rüü ka neid võimalike vaenlaste eest.
Pere elutsükkel.
Emakimalane erineb töökimalastest ainult suuruse poolest. Sagedased on vahevormid, millest tõuseb peres palju pahandust. Suuremad ja tugevamad töökimalased kipuvad võimu haarama, nemadki tahavad muneda. Kahjuks ei suuda nad asendada emakimalast, sest nende munetud viljastamata munadest arenevad vaid isakimalased. Aga alati leidub ka nooremaid emasid, kes võtavad pesa jõuga üle, sundides pesarajaja lahkuma. Vaatamata ägedale konkurentsile elavad just emakimalased teistest pereliikmetest kõige kauem. Kuid järglaste üleskasvatamine on nii raske töö, et võtab emakimalase kogu energia ja ka ilu. Sügiseks on ta sametine rüü muutunud hõredaks või hoopis ära kulunud ja tiibadest on järel vaid räbalad. Talve elavad üle vaid noored viljastatud emakimalased. Pere elutsükkel on seega ainult aastane.
Kägukimalane.
Kimalast on kerge segi ajada kägukimalasega ("Psithyrus sp".), kes on kimalastega äravahetamiseni sarnane. Kägukimalased on parasiidid, kes ise oma järglasi ei kasvata. Nad tungivad kimalaste pessa, hävitavad peremeeste haudme ning töökimalased kasvatavad üles kägukimalaste järglased.


David Hume.
David Hume (7. mai 1711 Edinburgh – 25. august 1776 Edinburgh) oli Šoti filosoof, ajaloolane ja esseist. Ta oli koos Adam Smithi ja Thomas Reidiga üks Šoti valgustusliikumise juhtkujudest. Ka peetakse teda üheks kõige olulisemaks inglise keeles kirjutanud filosoofiks ja viimaseks kolmest suurest briti empiirikust.
Elulugu.
David Hume oli šoti maa-aadliku poeg. Lapsepõlve veetis ta perekonna maavaldustes Ninewellsis, Whitadder River'i ääres Berwicki lähedal. 2-aastaselt kaotas ta isa, 1722 asus ta koos vanema vennaga õppima Edinburghi ülikooli, kus tegeles matemaatikaga ning luges ajaloo-, kirjandus- ja filosoofiaalaseid teoseid.
1737 naasis Hume Inglismaale ja hakkas oma "Traktaati" trükkiandmiseks ette valmistama. See andis talle ateisti ja skeptiku maine.
Järgnevalt pühendus Hume esseede kirjutamisele. Tema "Moraalsed ja poliitilised esseed" ("Essays, Moral and Political", esimene köide 1741, teine 1742) osutusid mõnevõrra populaarsemaks kui "Traktaat".
Aastal 1745 kandideeris ta Edinburghi ülikooli professori kohale, kuid tema kandidatuur tekitas teravat protesti ja kandideerimine ebaõnnestus. Samuti ebaõnnestus 1751 kandideerimine Glasgow' ülikooli loogikaprofessori kohale.
Pärast edutut kandideerimist Edinburghi ülikooli professoriks sai Hume'ist Annandale'i markii koduõpetaja. Peagi avastas Hume, et noor markii oli hullumeelne ja tema mõisavalitseja ebaaus. Hume'il õnnestus ebameeldivast olukorrast pääseda ja ta võttis vastu oma nõo, kindralleitnandi James St. Claire'i juures sekretäri koha. Ta saatis kindralit sõjalisel missioonil Quebecis ja diplomaatilistel missioonidel Viinis ja Torinos. Aastal 1748 ilmus Hume'i "Uurimus inimarust" ("Philosophical Essays Concerning Human Understanding", hilisema pealkirjaga "An Enquiry Concerning Human Understanding"), mis oli katse esitada "Traktaadi" esimese köite ideid arusaadavamas vormis. 1751 ilmus "Uurimus moraaliprintsiipidest" ("An Enquiry Concerning the Principles of Morals"), mis põhines osalt "Traktaadi" kolmandal osal.
Aastal 1752 ilmunud "Poliitilised esseed" ("Political Discourses") ja 6-köiteline "Inglismaa ajalugu" ("History of England", 1754–1762) tõid talle tuntuse ja majandusliku iseseisvuse. 1766 pöördus Hume koos Jean-Jacques Rousseau'ga tagasi Inglismaale. Nende sõprus lõppes aga peagi, sest kõiki kahtlustav Rousseau jõudis veendumusele, et Hume juhib tema vastu suunatud rahvusvahelist vandenõud.


Alar Kotli.
Alar Kotli (27. august 1904 Väike-Maarja – 4. oktoober 1963 Tallinn) oli eesti arhitekt, kes lisaks proovinud kätt ka mööblidisainerina.
Elulugu.
Alar Kotli sündis köstri Johan Kotli perekonnas. Alghariduse sai kodus. Aastatel 1915–1922 õppis Rakveres Viru maakonna reaalgümnaasiumis (millele 1935. aastal projekteeris uue hoone), seejärel lühikest aega Pallases skulptuuri ja Tartu ülikoolis matemaatikat. Arhitektikutse omandas õppides aastatel 1923–1927 Danzigi Tehnikaülikoolis arhitektuuriteaduskonnas, 1927–1928 oli sealsamas assistent.
Muud.
Alar Kotli on Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1947). Aastast 1930 Eesti Arhitektide Ühingu ja Rakenduskunstnike Ühingu ning aastast 1934 Insenerikoja liige, osales 1945 Eesti Nõukogude Arhitektide Liidu asutamises ning oli 1945–1950 esimees ja 1955–1963 aseesimees.
Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt valitud Riiginõukogu liikme valijamees.
Looming.
Loomingu moodustab suur hulk eramuid ja ühiskondlikke hooneid, ka monumente (ja nende kavandeid).


Arvi Siig.
Arvi Siig (8. november 1938 Tallinn – 23. november 1999 Tallinn) oli eesti luuletaja.
Arvi Siig õppis 1957–1963 TPedI-s ja TRÜ-s, töötas aastast 1961 ajakirja "Noorus" toimetuses. Arvi Siig oli NLKP liige aastal 1976–1989. Ta on olnud ENSV Ülemnõukogu saadik..
1970. aastate keskel käis Arvi Siig USA-s ja kirjutas sellest luuletsükli.
Siia reaalidest rikas luule väljendab muuhulgas linnaromantikat.
Kujunes 1950.–1960. aastatel rockerite, nüüdisajal punkide kultuspoeediks.
Elu.
Arvi Siig on 1950. – 1960. põlvkonna suurte nimede seast paljude arvates esimene. E. K. L.: "Samas on ta sellest plejaadist enam kui keegi teine rockerite põlvkonna keskne poeet. Ta tuli 1958. aastal kirjandusse kui nooruk õhtuselt tänavalt, vihmast ja neoontulede peegelduste vahelt. Mõnedki tema esimestesse poeesiakogudesse ("Trompetisoolo", 1962; "Reporter värsikaameraga", 1966 jt.) koondatud värsid said kultuslikeks. Nende selge sõnastus ja meeldesööbiv värsivorm oli mõistetav väga laiale lugejaskonnale."
Andres Langemets: "Arvi Siig debüteeris esimeses luulekassetis 1962, aga 1966 ilmunud "Reporter värsikaameraga" oli raamat, mis pani tema rolli ja asendi luules pikaks ajaks paika. Seal oli ajakirjanduslikku luulet mitmetel teemadel, aga silma torkasid tolleaegse tänava- ja kõrtsielu pildid. Tollal öeldi selle kohta "töölisnoorte elu". Arvi Siiast võinuks kõigi eelduste kohaselt saada biitnik, kui ta tegutsenuks teises ühiskonnas. Kadunud Arvi Siia luuletusi teadsid peast poisid ja tüdrukud, kes muidu luulet üldse ei lugenud." Ilmselt märgistavad tulevikus selle taandunud rockerite ajastu värve ja lõhnu kindlasti ka mõned tema kirkamad värsiread.
Rein Veidemann: "Siig oli autoriteet. Tal oli luulenärvi. Aga selle kõrval oli tal ka sotsiaalset tundlikkust. Mis tegi temast sõjajärgse eesti luule ühe publitsistlikuma ja väljakutsuvama luuletaja. Ja mõneski mõttes selle põlvkonna lauliku, kelle noorus möödus 1950.–60. aastate Eesti linnades."
Ajakirjas Noorus töötades tegi Siig palju uute annete avastamiseks ja toetamiseks. Ilmselt on see panus palju suurem kui praeguses pealiskaudses ajas välja võib paista. Langemets: "1961. aastast kuni 1976. aastani töötas Arvi Siig noorteajakirjas Noorus luuletoimetajana ning tal oli väga oluline positsioon tolleaegsete noorte kirjandushuviliste mõjutajana. Avaldamisvõimalusi oli noorte jaoks napilt ning Noorusest ei pääsenud keegi mööda. Ning Noorus oligi väga sõbralik toimetus. Olime Arvi Siiaga pikka aega tuttavad. Nimetasin teda ühes arvustuses nooruse veteraniks, kelle jaoks noorus muutus lahingumemuaarideks. Tundmatuks jäi Arvi Siig aga paljudele, tuli leppida värssidega."
1970. aastate keskel käis Arvi Siig Majakovski jälgedes USA-s ja kirjutas sellest poeesiatsükli. E. K. L.: "Hilisem Siig jääb kirjanduslukku aga ennekõike oma rõhutatult sotsiaalse ja maailma asjade pärast mureliku hoiakuga." Arvi Siia sotsiaalne aktiivsus säilitas kogu aeg aga tõrksa tänavapoisi ilme. E. K. L.: "Viimaseks jäänud kogu "Valguse nimi" (1993) on aga täidetud juba eksistentsiaalsetest puhasnukratest toonidest. Siig eestindas mitmeid tähelepanuväärseid poeete Majakovskist Jevtušenkoni. Viimasega näis teda siduvat tõsine hingesugulus." Arvi Siia poeesiat on helindanud ulatuslikult Vennaskond (ansambel). Hüvastijätt Arvi Siiaga toimus 27. novembril 1999 Aleksander Nevski katedraalis, matused Tallinna Aleksander Nevski kalmistul.


Bodhisattva.
Bodhisattva (sanskriti 'virgumisele püüdlev olend'), on budismis olend, kes kaastunde tõttu on otsustanud mitte vaibuda nirvaanasse enne, kui on juhtinud sinna kõik kannatavad olendid, kes ekslevad sansaaras.
Hinajaanas.
Hinajaana koolkondade õpetustes on bodhisattvad ainult endised buddhad; käesoleva ajastu buddha Shakjamuni ning tulevane buddha Maitreja; kõik teised inimesed võivad jõuda vaid arhati tasemele.
Mahajaanas.
Mahajaanat nimetatakse ka bodhisattvajaanaks ehk bodhisattva teeks või sõidukiks, sest bodhisatva teele võivad asuda kõik. Mütoloogilisi bodhisattvaid on mahajaanas teoreetiliselt lõpmatu hulk.
Bodhisattva tee algab "virgumismeele äratamisega" (bodhicittotpada), pärast seda annab bodhisattva (enamasti mõne buda või teise bodhisattva juuresolekul) tõotuse vabastada kõik olendid sansaara piinadest. Rakendades oma teel kuut paramitad ehk "ületavust" (heldust, kõlblust, kannatlikkust, tarmukust, mõtlust, mõistmist), jõuab bodhisattva "teisele kaldale", s.t. nirvaanasse; paramitade abil jõuab bodhisattva ülima mõistmiseni ja hakkab kõigile olenditele kaasa tundma, mida peetaksegi bodhisattva ideaalseks seisundiks. Kuna buddhad pärast täielikku nirvaanasse jõudmist ei saa enam olendeid aidata, eelistavad suurimad bodhisattvad (mahasattvad - "suured olendid") jääda sansaarasse, alludes vabatahtlikult karma mõjudele, kuni kõik olendid on päästetud.
Bodhisattva tee jaotatakse tasemeteks (bhumi). Varajastes mahajaana suutrates on neid seitse, kuid umbes III sajandist m.a.j suureneb nende arv kümneni. Bodhisattva tee kestuseks peetakse umbkaudu kolme "loendamatut kalpat" (neist igaüks kestab miljardeid aastaid), kusjuures esimese jooksul jõutakse ainult esimesele tasemele, teise jooksul seitsmendale ning kolmanda jooksul kümnendale. Oma teel sünnib bodhisattva palju kordi, sealjuures mitte üksnes inimese, vaid mistahes sansaaraolendi kujul. Kümnendale tasemele jõudnud bodhisattva võib ise valida oma olemiskuju, tal võib samaaegselt olla isegi mitu kehastust.
Bodhisattvatena on mahajaana panteoni võetud ka tegelikult elanud inimesi, kellele hiljem (mõnikord ka juba nende eluajal) on omistatud üleloomulike jooni. Nende seas on India budistlikud õpetajad ja joogid (Nagardzhuna, Shantideva, Asanga jt), Tiibeti budismi koolkondade rajajad (Tsongkhapa, Marpa jt).
Olulisem osa mahajaanas on aga puhtmütoloogilistel bodhisattvatel. Neid esineb juba kõige varajasemates mahajaana suutrates. Mahajaana kirjanduses esineb sageli kaheksast "bodhisattvast" koosnev loend: Samantabhadra, Vadzhrapani, Avalokiteshvara, Mandzhushri, Maitreja, Akashagarbha,Kshitigarbha, Sarvanivaranavishkambhin; nendele lisatakse mõnikord veel kaks: Mahasthamaprapta ja Trailokjavidzhaja. Indias olid kõige populaarsemad Mandzhushri, Avalokiteshvara,Mahasthamaprapta ja Maitreja; Hiinas ja Jaapanis Avalokiteshvara (Guanyin, Kannon)ja Kshitigarbha (Dizang-wang, Jizo); Tiibet is ja Mongoolias Avalokiteshvara, Vadzhrapani ja Mandzhushri.
Mütoloogilised "bodhisattvad" kuuluvad kindlate buddhade juurde (nt.Avalokiteshvara esineb Amitabha emanatsioonina) ja kujutavad endast antud buddha aktiivset aspekti. Vadžrajaana mütoloogias vastab kõigile viiele dhjaanibudale konkreetne "bodhisattva". Sellisena ei ole mütoloogilised "bodhisattva"d pidanud tingimata käima "bodhisattva" teed, mõnikord on nad lihtsalt budade emanatsioonid. Mütoloogilistest" bodhisattvatest" võivad emaneeruda teised "bodhisattvad" ja idamid (nt. Jamantaka Mandzhushrist).
Tiibetis peetakse kõrgemaid vaimseid juhte mütoloogiliste "bodhisattvate" kehastusteks (nt. Dalai-laamad ja karmapad peetakse Avalokiteshvara kehastusteks).


Maateadus.
Maateadused uurivad peamiselt planeeti Maa.
Maateadus ehk maateadused ehk geoteadus ehk geoteadused on Maad uurivate teadusharude kompleks.
Maateadus jagatakse erinevateks teadusharudeks, mis uurivad erinevaid geosfääre.
Mõnikord samastatakse maateadust geoloogia või geograafiaga, mis aga pole päris korrektne. Maateadus hõlmab ka näiteks meteoroloogiat, mis geoloogia alla ei kuulu. Geograafia on aga maateadustega võrreldes hoopis teistsuguse lähenemisega teadus, kus põhitähelepanu on inimestel ja nende vastastikmõjul ümbritsevaga.
Maateadused kuuluvad nn eluta loodust uurivate loodusteaduste hulka, erinedes seega bioloogilistest teadustest. Tuleb märkida, et eluta on maateaduste uurimisobjektid küll vaid bioloogilises mõttes. Geoloogias peetakse Maad oma tegutsevate vulkaanide, liikuvate laamade, voolavate jõgede jms vägagi elavaks planeediks.
Maateadlaste ülesanne on mõista Maad kogu tema mitmekülgsuses, saada aru talle mõjuvaist protsessidest ning tunda Maa ajalugu. Saadud teadmisi kasutatakse inimkonna hüvanguks, kas siis maavarade otsimise, ilmaennustamise vms näol. Maateadlased mõõdavad, kirjeldavad ning klassifitseerivad kõiki Maaga seotud nähtusi ning püstitavad selle alusel hüpoteese, mis vaatlustulemusi võimalikult hästi seletaksid. Vastandlike hüpoteeside võitluses jääb lõpuks peale hüpotees, mis pidevalt lisanduvate andmete tulvas parimat seletusjõudu omab.
Kõigi teaduste väga kiire areng viimase paarisaja aasta jooksul on viinud kõrge spetsialiseerumisastmeni ka maateadlaste seas. Selle tulemiks on see, et keskmine maateadlane on küll hea spetsialist oma kitsal erialal, kuid omab piiratud ülevaadet maateadusest kui tervikust. Maateadused on siiski üksteisega tihedalt põimunud, mis on pannud aluse Maa-süsteemi teaduse tekkele, mis üritab erinevate teadusharude tulemusi sünteesida ning ühtseks tervikuks siduda.
Maateadusele on omane see, et uuritav objekt on tihti ligipääsmatu. Näiteks vahevöö kivimid, pilved atmosfääris jne. Raskemaks teeb asja ka see, et uuritavad objektid ei asu meist eemal mitte ainult kolmemõõtmelises ruumis, vaid ka ajas. Maateadlasi huvitab näiteks, missugune oli Maa atmosfääri koostis 4 miljardit aastat tagasi, kuidas tekkis Kuu, kuidas ja kus tekkis elu jne.
Sellest loetelust ilmneb, et maateadus on väga laia haardega teadusharude rühm, mis tegeleb nii fundamentaalsete kui ka rakenduslike küsimustega. Maateaduslikud teadusharud toetuvad füüsikale, keemiale, matemaatikale ning on kohati tihedalt põimunud bioloogiaga.


Võrsumissõlmkond.
Võrsumissõlmkond koosneb varre alumisel osal väga lähestikku asetsevatest võrsumissõlmedest.


Koloonia (bioloogia).
Koloonia (tuleneb ladina sõnast "colonia") on laiemas tähenduses samast liigist isendite kooselu vorm. Enamasti saadakse sellisest eluviisist kasu, näiteks tugevama kaitse näol.
Lähedased või lähedasse ökoloogilisse gruppi kuuluvad liigid võivad moodustada segakolooniaid.
Mõnikord võidakse kolooniast rääkides pidada silmas ka ühiseluliste putukate (sipelgate ja termiitide) emaperest pereheitmise tagajärjel moodustunud "suhtlevaid" peresid.


Miikael.
Miikael (heebrea keeles "otsekui (Jumal) El", kreeka keeles Michaél, araabia keeles Mikal ja Mika´il) on piibli järgi Iisraeli ning kristliku koguduse taevane kaitsja, taevavägede juht, õiguse ja kohtumõistmise, ent ka armu ja halastuse ingel. Ta on inimeste eestkostja Jumala juures, toetab surijaid ja juhib nende hinged taevasse.
Eestis on Miikaelile pühendatud Keila, Juuru, Jõhvi, Kodavere, Kihelkonna, Räpina, Häädemeeste, Rõngu, Läänemaa Mihkli kihelkonna, Tallinna Mihkli kirik. Hävinud on Narva Mihkli kirik. Rakvere Kolmainu kirikut nimetati varem samuti Mihkli kirikuks.
Eesti rahvakalendris tähistatakse Miikaeli nimepäeva ehk mihklipäeva 29. septembril.
Judaism.
Ingel ja Jahve-Elohim sõnumitooja, Jumala Trooniingel ja jumaliku loomiskorra hoidja.
Kristlus.
Ingel ja Kyriose sõnumitooja.
Islam.
Ingel ja Allahi sõnumitooja


MRP-AEG.
Hirvepargi miitingu mälestustahvel Lindamäe müüril Hirvepargis, 2011.
MRP-AEG (Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp) oli aastatel 1987–1988 Eestis tegutsenud organisatsioon, mille eesmärgiks oli Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamine ning tagajärgede likvideerimine.
Ajalugu.
MRP-AEG moodustati 15. augustil 1987 Lagle Pareki, Erik Udami, Tiit Madissoni jt poolt. Aasta hiljem oli organisatsioonis - koos auliikmeteks valitud vangistuses viibivate Mart Nikluse ja Enn Tartoga - 19 liiget.
23. augustil 1987 korraldas MRP-AEG Tallinnas Hirvepargis rahvakoosoleku (nn Hirvepargi miitingu), kus avalikult nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle lisaprotokollide avalikustamist ning tagajärgede likvideerimist. Pakti "tagajärg" oli Eesti okupeerimine ja annekteerimine Nõukogude Liidu poolt ning "tagajärgede likvideerimine" oli Eesti Vabariigi taastamine.
MRP-AEG andis välja infobülletääni "MRP-AEG Infobülletään", mis levis kirjutusmasina trükis omakirjastuslikul teel.
MRP-AEG oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei eelkäija.


Revolutsioon.
Revolutsioon on kvalitatiivne muutus kultuuris ja ühiskondlikus elus, eeskätt poliitikas, plahvatuslik üleminek ühelt kvaliteedilt teisele.
Poliitilised revolutsioonid.
Poliitiline revolutsioon on murranguline, pöördeline periood ühiskonna ja riigi ajaloos, plahvatuslik üleminek ühelt ühiskondlik-poliitiliselt korralt teisele. Sellega kaasneb riigipööre või selle katse.
Liberaalsed revolutsioonid.
"(Marksistidele tuntud kui kodanlikud või kodanlik-demokraatlikud revolutsioonid)"


Herilane.
Herilane on kiletiivaliste ("Hymenoptera") seltsi kuuluv astlaliste ("Aculeata") ja rippkehaliste ("Apocrita") alamseltsist lendav putukas, kes pole ei mesilane ega sipelgas.
Herilaste sugukonnad.
Peamiselt kuuluvad Eestis tuntumad herilased ühisherilaste sugukonda või alamsugukonda ("Vespidae, Vespinae"), olenevalt süstemaatilisest käsitlusest.
Suur osa herilasi on üksikelulised näiteks erakherilased ("Eumenidae"), keda on Eestis arvatavalt 30 liiki. Nad tassivad oma vastsetele urgu halvatud putukaid nagu kaevurherilasedki.
Ühiselulistest liikidest on meil üks suuremaid vapsik ("Vespa crabro"). Neid kuni kolme sentimeetri pikkusi valusalt nõelavaid putukaid on kohanud ilmselt igaüks.
Herilase pesad.
Paberisarnasest materjalist pesi ehitavaid herilasi elab Eestis üheksa liiki, peale nende veel kolm liiki pesaehitajatega väliselt väga sarnaseid ja lähedalt suguluses olevaid pesades parasiteerijaid. Ühiselu elavad kõik pesaehitajad liigid. Pere liikmed kuuluvad kolme kasti: üks ema, hulk temast väiksemaid töölisi ja isased. Töölised on arenemata suguorganitega emased, kes suve lõpuks kasvatavad üles uue emade ja isaherilaste põlvkonna. Ühiselulised on ka pesaparasiidid, kuigi neil puudub tööliste kast. Peale ühisherilaste elab Eestis veel vähemalt 300 mitmesugustesse süstemaatilistesse rühmadesse kuuluvat erakherilast.
Pesapaiga valikult jagunevad meie herilased kahte rühma. Ühed teevad pesa maapinnast kõrgemale mitmesugustesse õõnsustesse, kasutades seejuures ka inimese loodud varjualuseid: lakapealseid, kuure, pesakaste, isegi kummuli ämbreid jm. Kõige levinum on sellistest liikidest saksi-metsaherilane.
Maapinna kohal pesitsevate liikide hulka kuuluvad need, kelle pesad on tavaliselt põõsastes või puude võrades, kuid kes tulevad ka inimese juurde. Nimetatud rühma (perekonna) eestikeelne nimetus on metsaherilased ja neid on neli liiki.
Viies maapinna kohal pesitsev liik on Eestis väga haruldaseks peetud kärjeherilane, kes on viimastel aastatel oma levilat siin laiendanud. Möödunud sajandi kaheksakümnendatest aastatest on teada selle liigi esimene leid Eestis: ühelt väikeselt Kagu-Eesti rabalt. Nüüd on see soojalembene lõunapoolne putukas jõudnud juba Tartu lähistele Kärevere kanti, aga võib-olla ka mujale.
Teine rühm herilasi ehitab oma pesad maa õõnsustesse, näiteks väikese närilise urgu. Sedamööda, kuidas paberist pesa mõõtmed suurenevad, laiendatakse tühemikku sealt pinnast välja kaevates, nii et suve lõpul võib pesa ise olla priske kapsa suurune ja paikneda sellele vastava suurusega koopas. Seda rühma nimetame maaherilasteks, siia kuuluvad kaks väga tavalist ja suve lõpul tihti tüütut liiki: liht-maaherilane ja täpik-maaherilane. Kolmas – ruske maaherilane – teeb tagasihoidlikke väikesi pesi ning inimesi tavaliselt ei tüüta.
Mõlemas rühmas, maa kohal ja all elavate liikide hulgas, tuleb ette ka erandeid. Vapsikut on nähtud pesitsemas kompostihunnikus ja tõenäoliselt mingis maa-aluses õõnsuses rannavallis. Täpik-maaherilase pesa on nähtud viie meetri kõrgusel tellisseinal, kinnitatuna katuse-eendi alla. Ka moondunud pesakuju tuleb sageli ette, näiteks siis, kui pesa ruumipuudusel enam loomulikult laieneda ei saa.
Kõige paremini on tuntud aga metsaherilaste ("Dolichovespula") pallikujulised pesad. Herilased ehitavad pesi vee ja süljega niisutatud ja hästi läbimälutud kõdupuidust, mis on sarnane sellega, mida inimene rakendab paberivabrikutes. Tugevate suiste abil pureb herilane puukiud hästi peeneks ja immutab selle oma rinnanäärme nõrega ja valmistab saadud massist nii kärjekannud kui ka pesakatted.
Müüriherilased valmistavad savistesse järsakutesse kaevatud uru suudmele pikenduseks savitükikestest toru.
Käguherilased ("Sapygidae") munevad teiste herilaste urgu või pessa.
Maaherilane ("Paravespula") ehitab pesa pinnasesse.
Kevadel poeb ületalve elanud emaherilane nagu kimalanegi talvituspaigast välja ning otsib endale sobiva pesapaiga, kuhu ehitab kõigepealt mõned kellukesekujulised kärjekannud mis hiljem kõrvalolevate kärjekannude survel muutuvad kuuetahulisteks,kinnitades need kuhugi oksa külge või mõne hoone katuse alla. Need kannud on madalad nagu kausikesed. Igasse kannu paigutab emaherilane ise ühe muna, millest koorunud vastseid emaherilane ise toidab suus peeneks puretud putukatega. Noored töölised jätkavad pesa ehitamist ja edasi kasvab pesa kiiresti. Valmistatakse üha uusi kanne, need ehitatakse vanade alla uue korrustena. Kõige uuem on alumine korrus, kuhu ema muneb.
Kärjekannudest koosnevad kärjed paiknevad pesas rõhtsalt, nii, et kannude avad vaatavad allapoole. Seetõttu on ka vastsetel pead allapoole. Nukkumise eel katavad vastsed ise kannu suudmed pärgamendi taolise kaanega.
Elutsükkel.
Herilaste nukkumine vältab umbes kuu aega. Niipea, kui nukkudest kooruvad valmikud - töölised, loobub herilasema toiduhankimisest vastsetele, samuti pesa ja kannude ehitamisest, andudes ainuüksi munemisele.
Suve jooksul võib herilaspere kasvada mitmesajaliikmeliseks. Noored töölised toovad vastsetele, samuti ka emale toitu: algul magusat taimemahla, hiljem kärbseid, mesilasi, liblikate röövikuid - kõiki putukaid, kellest jõud üle käib. Mürginõela pistega või lihtsalt tugevate suiste abil surmab herilane oma ohvri, närib samas ta küljest tükikesi, mälub peeneks ja toidab sellega kannudes olevaid vastseid. Ka raibete küljest puretakse selleks tükikesi. Ise aga toituvad herilased õite nektarist, lehetäide väljaheidetest ning varastavad mesilastelt mett. Viljapuuaias imevad herilased ploomide, õunte, pirnide ja marjade mahla.
Sügise saabudes ei välju nukkudest enam töölised, vaid uus põlvkond ema - ja isaherilasi. Nad lendavad pesast välja ja paarituvad. Pärast pulmalendu isased surevad, viljastatud emaherilased aga poevad puu- ja koorepragudesse või sügavale pinnasesse ning langevad talveunne, pere sügisel hukkub.


Balti apell.
Balti apell oli 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSVL, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos oma salaprotokollidega, kuulutada pakt kehtetuks selle allakirjutamise momendist peale ja taastada Balti riikide iseseisvus.
Märgukiri avalikustati 23. augustil 1979. aastal. Eesti poolt olid sellele alla kirjutanud Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam.
Balti apell avaldati välisajakirjanduses ning levis laialdaselt omakirjastuslikul teel.
Balti apellile tugineb Euroopa Parlamendi otsus 13. jaanuarist 1983, milles toetatakse märgukirja nõudmisi.


Michel Sittow.
Michel Sittow (arvatavasti 1469 Tallinn – 1525 Tallinn) oli Madalmaade päritolu Tallinna maalikunstnik.
Elulugu.
Rataskaevu 22, maja, kus elas Michel Sittow.
Michel Sittow oli Madalmaade päritolu puunikerdaja ja maalikunstniku Clawes van der Sittowi ning soomerootslasest Margarethe Molneri poeg. Algul õppis ta Tallinnas oma isa, aastast 1484 Brugges Hans Memlingi juures.
Aastatel 1492–1504 on Sittowi tegevus jälgitav Kastiilia kuninganna Isabel I õukonnas ja Flandrias Madalmaade asehalduri, Burgundia hertsog Philipp Ilusa teenistuses. 1505. aasta paiku maalis ta tõenäoliselt Inglismaa kuningas Henry VII portree.
Aastal 1506 tuli seoses ema surma ja pärandusasjadega Tallinna. Töötas algul sellina (ehkki oli Lääne-Euroopas vabameister), esitas 1507. aastal nõutava meistritöö ja sai Kanuti gildi liikmeks.
Aastal 1514 kutsuti Michel Sittow Kopenhaagenisse portreteerima Taani kuningas Christian II-t.
Aastast 1515 töötas erinevate õukondade juures: Mechelnis Madalmaade asehalduri Austria Margarete juures, lühikest aega oli Valladolidis Aragóni ja Kastiilia kuninga Fernando II ja 1516 Carlos I (hilisem Saksa Rooma keiser Karl V nime all) õukonnas.
Aastal 1517 või 1518 tuli lõplikult Tallinna, ning sai 1523 Kanuti Gildi vanemaks.
1525. aastal suri Sittow katku. Ta maeti Pühavaimu seegi kalmistule.
Looming.
Eestis on Michel Sittowile omistatud Püha Jüri värviline puuskupltuur ja Antoniuse altari väliskülje ülemaaling; Püha Adrian ja Püha Antonius (arvatavasti portreelised) ning Maarja ja Püha Jaakobus vanem (umbes 1517–1518).
Tema kavandi järgi on raiutud renessanslik dr. J. Ballivi hauaplaat (umbes aastal 1520), mis asub Niguliste kirikus.
Paljud ürikuis mainitud teosed (Niguliste kiriku ajanäitaja kujud, Pirita kloostri altarimaal, Oleviste kiriku Maarja kabeli kaunistused ning Soome Siuntio kiriku puuskulptuurid) on hävinud.
Michel Sittowile omistatakse umbes 30 teost, kuid üksnes kolm neist on saanud dokumentaalse kinnituse. Tema maalidest moodustavad enamiku portreed või portreelise lahendusega madonnapildid, on ka figuurkompositsioone. Nende väikesemõõtmeliste teoste juures on Sittow järginud 15. sajandi Madalmaade maalikunsti tavasid, märgatav on Hans Memlingi mõju. Portreedele on iseloomulikud modelli jahe reserveeritud hoiak ning täpne tabav karakteriseering, peen tehniline teostus ja varjundirikas koloriit.
Maalid ja nende asukohad.
Teoseid on ka Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kogudes.


Jäähoki 1984. aasta taliolümpiamängudel.
1984. aasta taliolümpiamängudel toimusid jäähoki võistlused 7. – 19. veebruarini, osales 12 riiki. Tähtsamad matšid peeti Zetra jäähallis (8500 kohta), ülejäänud Skenderija jäähallis (4500 kohta).
Kohamängud.
5. koha mäng: Saksamaa LV – Soome 7:4
7. koha mäng: USA – Poola 7:4
Paremusjärjestus.
1984


Sarajevo.
Sarajevo on Bosnia ja Hertsegoviina pealinn.
Ta asub Miljacka jõe orus. Geograafilised koordinaadid on 43°52' N, 18°26' E.
Ajalugu.
Sarajevo oli asustatud juba neoliitikumis. Sealsed asukad kuulusid Butmiri kultuuri. Esimesed arheoloogilised leiud sellest tulid päevavalgele 1893 põllumajanduskooli ehitamise käigus Sarajevo eeslinnas Ilidžas. Piirkond oli rikas tulekivi poolest ja see tõmbas ürginimesi ligi. Butmiri kultuur paistis silma omapärase keraamika ja anumate disainiga. Selle kultuuri avastamine oli peapõhjus, miks 1894 korraldati Sarajevos arheoloogide ja antropoloogide kongress.
Hiljem elasid Sarajevo kohal illüürid, kelle asuala hõlmas suurema osa Lääne-Balkanist. Sarajevo kandi illüürid oli sõjakad ja panid roomlastele, keda juhtis Tiberius, vastu seni, kuni kõik ümbruskaudsed hõimud olid juba alistunud.
Pärast Illüüria vallutamist 9. aastal pKr rajasid roomlased nüüdse Sarajevo kohale asula, kuid kuigi palju nad ei ehitanud. Pärast roomlasi asustasid piirkonna goodid, kellele järgnesid 7. sajandil slaavlased.
Keskajal kuulus Sarajevo Vrhbosna provintsi. Missugused asulad sel ajal Sarajevo kohal paiknesid, pole täpselt teada. Nii näiteks on kõrgkeskajal mitmesugustes dokumentides mainitud selles piirkonnas olevat Torniku-nimelist kohta. Arvatavasti oli Tornik väike turuplats, mida ümbritses väike küla, mida Ragusa kaupmehed kuigi tähtsaks ei pidanud.
Vrhbosnasse rajasid Kyrillose ja Methodiose järgijad kiriku. Vatikani dokumentide järgi rajati 1238 Vrhbosnasse Püha Pauluse katedraal. Vrhbosna asula juurde rajati 1263 kindlus. Kindlus püsis seni, kuni Osmanite riik selle 1429 vallutas. Kindlasti oli Vrhbosna Sarajevo ümbruse kõige tähtsam asula, kuid pole teada, kas Vrhbosna asus tänapäeva Sarajevo kohal.
Selle piirkonna vallutas Osmanite impeerium 1450-ndatel ja Sarajevo linna asutamisena märgitakse harilikult aastat 1461. Sel ajal oli linna kohal mitu lähestikku paiknevat küla. Ottomani impeeriumi Bosnia provintsi esimene kuberner Isa-Beg Išaković ühendas külad sellega, et laskis nende vahele ehitada hulga olulisi ehitisi: mošee, suletud turuplatsi, avaliku sauna, võõrastemaja ja muidugi kuberneri lossi. Loss on türgi keeles "sarai" ja sellest tulebki linna nimi. "Sarai ovasi" tähendab türgi keeles 'väli lossi ümber'. Mošee nimi oli "Carova Džamija" ehk Sultani loss sultani Mehmet III auks.
Ka teine kuberner Gazi Husrev-beg tegi palju Sarajevo ülesehitamiseks. Tema ajal ehitati suurem osa Sarajevo vanalinnast. Sarajevo sai tuntuks suure turu ja arvukate mošeede poolest: neid oli juba 16. sajandi keskel üle saja.
17. ja 18. sajandil oli Sarajevo 80 tuhande elanikuga rahvaarvult Balkani teine linn İstanbuli järel. Võrdluseks Belgradis oli 1838 12 963 elanikku ja Zagrebis oli 1851 14 000 elanikku.
1699 rüüstas linna prints Eugen Savoiast. Tema vägi rüüstas nii palju kui suutis ja kui rohkem ei suutnud, pani ülejäänud linna põlema. Ühe päevaga hävis peaaegu kogu linn. Pääsesid vaid mõned eeslinnad, mõned mošeed ja õigeusu kirik. Järgmisel sajandil oli linnas teisigi suuri tulekahjusid ning ometi oli 1809 linnas 60 tuhat elanikku.
Osmanite impeeriumi kuulus Sarajevo 1878. aastani, mil Türgi sai Vene-Türgi sõjas rängalt lüüa ja pidi suuri valdusi loovutama. Bosnia läks Austria-Ungari kontrolli alla.
28. juunil 1914 mõrvati Sarajevos Austria ertshertsog Franz Ferdinand koos naisega, mis sai Esimese maailmasõja puhkemise ajendiks. Pärast sõja lõppu ühendati Sarajevo Jugoslaaviaga.
1984 toimusid Sarajevos taliolümpiamängud.
Jugoslaavia kodusõjas 1992–1995 sai linn tugevasti kannatada, kuid on tänapäevaks ilusasti üles ehitatud.


Immanentne.
Immanentne – religiooni ja filosoofiaga seotud kontsept. Tuleneb ladinakeelsetest sõnadest "in" ja "manere". Algne tähendus – "sisemuses olev". Üldiselt: esemele või nähtusele seesmiselt omane, loomusest tulenev.
""
Selle maailma osa.
Enim levinud religioosses kasutuses tähistab jumaliku jõu või jumaliku olevuse omadust viibida kõiges, mis on olemas (panteism). Selles tähenduses eristub immanentne maailmast eraldiseisva jumala kontseptist (transtsendentsest).
Hinduismis kasutatakse seda tähendust brahmaani (jumaliku jõu) ja maailma vahelise suhte kirjeldamisel. Sellise religiooni näiteks on ka monistlik theism. Keskaegse Euroopa filosoofid jagunesid Jumala immanentsuse või transtsendentsuse küsimuses neoplatonistideks (Aurelius Augustinus) ja aristoteliaanideks (Albert Suur ja Aquino Thomas).
Ometi ei vastanda see kontsept ennast täielikult transtsendentse kontseptile. Religioonis võib Jumal olla inimeses immanentne ilma, et see läheks vastuollu oma transtsendentsusega.
Prantsuse 20. sajandi filosoofi Gilles Deleuze'i järgi on igasuguse tegevuse ja tagajärje põhjus "immanentne", erinevalt essentsialistliku filosoofia ettekujutusele välisest "transtsendentsest" ideede maailmast. Metafüüsiliselt immanentne on printsiip, mille toime on lahutamatu sellest, milles ta toimib. Oma viimasele tööle pani Deleuze pealkirjaks „Immanentsus: elu...“ („L'immanence: une vie...“)
Sisalduv.
Immanentsus võib tähendada ka, et miski sisaldub milleski või jääb ühe isiku, maailma vmt sisse.
See tähendus on enam levinud kristluses ja teistes monoteistlikes teoloogiates, milles Jumalat peetakse ülimuslikuks oma loomingu suhtes.
Immanentne vs. transtsendentne.
Öeldes, et „Jumal on surnud“ kuulutab Nietzsche, et meid on jäetud omapead ning me ei peaks enam püüdma avastada "transtsendentset" ja varjatud tõde ega leiutama "maailma lõpu" jaoks "transtsendentset" ja lõplikku tõde.
Midagi sarnast kohtame ka Wittgensteinil: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“ Wittgenstein uskus, et oli formaalselt määratlenud universaalse "tõe" kontsepti – formaalselt, seega sõltumatuna mis tahes vaatlejast (subjektist). Kas selline tõde on immanentne või transtsendentne? See ei ole oluline: seda eristust ennast ei tohi formaliseerida ning seega „ei ole selle kohta midagi öelda.“
Jean-Paul Sartre tõdeb sedasama, kasutades oma „Dialektilise mõistuse kriitikas“ (1960) liitvormi "immanentsus-transtsendentsus".


James Frazer.
Sir James George Frazer (1. jaanuar 1854 Glasgow – 7. mai 1941 Cambridge) oli mütoloogia uurija, keda on peetud ka üheks moodsa antropoloogia isaks.
James Frazeri tähtsaim teos on "Kuldne oks" ("The Golden Bough"), mis ilmus 1890 (kolmas väljaanne kaheteistkümnes köites 1906–1915) ja millest ta hiljem tegi lühendatud variandi (ilmus 1922). "Kuldne oks" sisaldab rikkalikult etnograafilist ja mütoloogilist materjali paljude rahvaste uskumustest ja kommetest (viljakusriitused, inimohverdused, sureva jumala müüt). "Kuldne oks" on tugevasti mõjutanud teaduse arengut ning ka 20. sajandi kirjandust (D. H. Lawrence, Ezra Pound, T. S. Eliot jt).
Välislingid.
Frazer, James
Frazer, James
Frazer, James


Arhetüüp.
Arhetüüp (ladina keeles "archetypum" kreeka keeles "arkhetypon": "arkhe-"´"esimene, algne" + "typos" "tüüp, mudel") on sarnaste isikute, objektide või kontseptsioonide algkuju, millest nad kõik on tõenäoliselt välja kujunenud, kopeerunud, pärinenud või arenenud.
Mütoloogias on arhetüüp müüdi algsele või varasemale tüübile iseloomulik tuumikmüüt, hüpoteetiline algmüüt, mis võib erinevates hilisemates müütides olla mitmeti varieerunud ja edasi arenenud.


Allilm.
Allilm (allmaailm, alumine maailm) on mütoloogiline arhetüüp, mis on seotud maailma kujutamisega mitmekihilisena (sageli kolmekihilisena: allilm, siinne maailm ehk pealmaailm ja ülailm).
Allilma arhetüüp on omane paljudele mütoloogiatele, usunditele ja religioonidele (sealhulgas šamanismile, eesti usundile jpt).
Allilm kõnekeelses tähenduses on ebaseaduslike või alternatiivsete grupeeringute ja/või tegevuste maailm. Selle hulka kuuluvad sellised nähtused nagu maffia, organiseeritud kuritegevus, kurjategijate maailm üldiselt, aga ka lihtsalt tunnustamata või muule maailmale vastanduv (alternatiivne) tegevus.


Maaema.
Maaema on mütoloogiline arhetüüp, mis on seotud maa jumalikustamisega või pühaks pidamisega. Maa valvajaks või valitsejaks peetakse jumalust (eesti usundis maaema, kreeka mütoloogias Gaia jne), sageli seotud viljakusriitustega jmt.
Maaema arhetüüp on omane paljudele mütoloogiatele, usunditele ja religioonidele (sealhulgas šamanismile, eesti usundile jpt).


Taevaisa.
Taevaisa on mütoloogiline arhetüüp, mis on seotud taeva ja meteoroloogiliste nähtuste jumalikustamisega või pühaks pidamisega. Taeva ja loodusnähtuste valvajaks või valitsejaks peetakse jumalust (eesti usundis taevaisa, kreeka mütoloogias Zeus jne), kellele sagedasti omistatakse pikse (äikese) tekitamine vms.
Taevaisa arhetüüp on omane paljudele mütoloogiatele, usunditele ja religioonidele (sealhulgas kristlusele, eesti usundile jpt).


Vaino Väljas.
Vaino Väljas (sündinud 28. märtsil 1931 Külakülas (Emmaste vallas)) on endine Eesti NSV ja Eesti Vabariigi poliitik ning Nõukogude Liidu diplomaat.
Elukäik ja töö.
Vaino Väljas lõpetas 1955. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna.
Komsomoli- ja parteikarjäär.
Vaino Väljas töötas aastatel 1951-1980 erinevatel ELKNÜ ja EKP juhtivatel kohtadel.
Aastatel 1963-1967 oli Vaino Väljas Eesti NSV Ülemnõukogu juhataja; aastail 1956–1980 oli ta EKP KK liige; 1961–1980 EKP KK büroo liige. V. Väljas oli ka NSV Liidu Ülemnõukogu VII–IX koosseisu saadik.
1980. aastal kui seoses Johannes Käbini lahkumisega aktualiseerus küsimus, kellest tehakse EKP Keskkomitee I sekretär, oli NLKP Keskkomitee valiku ees: kas "internatsionalist Vaino või rahvuskommunist Väljas". Sobivaks peeti Karl Vainot. "Natsionalistlike" vaadete tõttu suunati Vaino Väljas diplomaatilisele tööle NSV Liidu välisesindustesse, kus ta viibis aastatel 1980–1986 NSV Liidu suursaadikuna Venezuelas ja aastatel 1986–1988 suursaadikuna Nicaraguas.
EKP KK I sekretärina.
10. juunil 1988. aastal kutsuti Väljas välktelegrammiga Ladina-Ameerikast Moskvasse, kus NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov teatas talle, et tal tuleb asuda EKP Keskkomitee I sekretäri ametikohale, Karl Vaino aga kutsutakse Moskvasse NLKP Keskkomitee käsutusse.
Pärast Karl Vaino tagandamist 16. juunil 1988 asuski V.Väljas EKP Keskkomitee X pleenumi otsusel tema asemele. Väljas juhtis aastatel 1988–1990 EKP reformimist ja osales oskuslikult ja aktiivselt Eesti iseseisvusliikumises.
Iseseisvusdeklaratsioon.
16. november 1988. aastal võttis ENSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda hakati hiljem pidama NSV Liidu lagunemise alguseks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. (26. novembril tühistas Moskva Eesti suveräänsusdeklaratsiooni.)
23. märtsil - 25. märtsil 1990. aastal toimus EKP XX kongress, kus nähti tähtsaima ülesandena Eesti iseseisvuse saavutamist.
Poliitiline tegevus pärast Eesti iseseisvuse taastamist.
Pärast EKP lõhenemist juhtis Väljas aastail 1990–1992 selle eestimeelset tiiba, 1992-1995 oli ta Eesti Demokraatliku Tööpartei esimees.
Seisukohavõtt Eesti välispoliitika kohta.
Vaino Väljas pidas 15. jaanuaril 1990 Helsingis Juho-Kusti Paasikivi Seltsis kõne "Eesti - sild Ida ja Lääne vahel". Neljanda teemana selles kõnes püstitas Vaino Väljas küsimuse "Kas Eestil on oma välispoliitika?" ja vastas sellele jaatavalt. Seejuures arvas ta Eesti välispoliitikast, et see peab vastama kolmele põhinõudele: Eesti rahvuslikele huvidele; Nõukogude Liidu rahvuslikele (riiklikele?) huvidele; Lääne-Euroopa koostöö, julgeoleku ja rahu huvidele.
"Nende koordinaatide piires saame käsitleda taassündiva Eesti välispoliitikat," sõnas Väljas. Meenutanud, et Euroopa Nõukogus oli hetkel esindatud 23 riiki, küsis ta retooriliselt "Miks ei võiks see arv kasvada hoopis suuremaks ükskõik missugustel alustel?". "Eesti välispoliitika uueks sisuks" nimetas ta kõikide võimaluste kaasamist, et taotleda Eesti taassündi rahvusvahelises elus nii de "facto" kui "de jure". "Toetudes... traditsioonilistele väärtustele, võiks Eesti leida ka oma tulevase funktsiooni Euroopa ühiskodus ja konkreetse ülesande: kujundada silda Lääne ja Ida vahel," nentis ta. "Mitte kusagilt Euroopast ei leia te nii head Venemaa tundmist nagu Baltikumis; ja mitte kusagil Venemaal ei leia te nii head Euroopa tundmist nagu Baltikumis."
Isiklikku.
Vaino Väljas on abielus: abikaasa: Mai (sündinud Goetz, 1935. aastal), tütar: Tiina (sünd. 1960), poeg: Peeter (sünd. 1963).


Süsteemne erütematoosne luupus.
Süsteemne erütematoosne luupus (SEL) on põletikuline autoimmuunne multisüsteemne haigus, mis võib kahjustada kõiki kudesid. Autoantikehade ülemäärasel produktsioonil pöördub kogu immuunsüsteem organismi enda vastu ja ründab oma kudesid.
Etioloogia ja patogenees.
Etioloogia on ebaselge. Arvatakse, et oma rolli omab siin organismis latentselt persisteeriv viirusinfektsioon.
Süsteemne erütematoosne luupus kuulub mitteelundispetsiifiliste autoimmuunsete haiguste hulka, mille puhul esineb lai tsirkuleerivate antikehade spekter. Esinevad antinukleaarsed antikehad, DNA-vastased antikehad jt. DNA-vastased antikehad moodustavad immuunkomplekse, mille koostisesse kuuluvad natiivne DNA, anti-DNA ja komplement. Nad ladestuvad kapillaaride basaalmembraanis, neerudes, nahas jt organites.
Kliiniline pilt.
SEL esmasteks ilminguteks on esmaskrooniliselt reumaatilist artriiti meenutava artriidi liigesevorm, nõrkus, kõhnumine, lümfadenopaatia, nahalööve.
Liigesekahjustus avaldub sünoviidina või migreeruva artalgiaga. Tüüpiliselt on haaratud labakäe väikesed liigesed, küünar-, randme – ja hüppeliigesed. Harvematel juhtudel kujuneb aastate jooksul välja Jaccoud´ artriit.
Nahakahjustuse kõige tüüpilisem sümptom on liblikakujuline erüteem ninaseljal ja põskede piirkonnas. Mõnikord esineb ka liblikakujuline lööbeelementideta nahapunetus, mis intensiivistub välisfaktorite toimel. SEL korral on sagedaseks sümptomiks ka alopeetsia (juuste väljalangemine).
Diskoidne erütematoosne luupus on haiguse nahavorm, mis avaldub hüperkeratoosi, artroofia ja erüteemi näol. Haiguse progresseerumisel kujunevad välja armid ja pigmentatsioonid.
Polüserosiidid on samuti SEL klassikalised sümptomid. Peamiselt esineb pleuriiti ja perikardiiti. Kliiniliselt avalduvad need perikardi ja pleura hõõrdumiskahina ja valuna.
Umbes pooltel haigetel tekivad südame – ja veresoonkonnakahjustused. Üldiselt kujuneb välja perikardiit, müokardiit ning endarteriidid ja flebiidid.
Kopsukahjustus avaldub ägeda või kroonilise pneumoniidina, mille aluseks on vaskuliit. Kliiniliselt esineb diafragma kõrgseis ja liikuvuse piiratus, auskultatsioonil on hingamiskahin nõrgenenud.
Neerukahjustus avaldub klassikalise glomerulonefriidina, mis tekib pooltel haigetel. Isoleeritud uriini sündroom väljendub vähese proteinuuriaga ja erütrotsüütide ning silindrite leiuga uriini sademes. Mitteaktiivse membranoosse luupusnefriidi korral areneb nefrootiline sündroom.
Seedetrakti kahjustus avaldub enamasti isutuse, kõhuvalude ja seedehäiretena. Võib tekkida ägeda kõhu sündroom. Maksakahjustuse korral on tüüpiliseks ilminguks maksa lipoiddüstroofia.
Haiguse kulg.
Ägeda kulu korral kujuneb 3 – 6 kuu jooksul välja neerude ja kesknärvisüsteemi kahjustus. Haigus lõpeb 1 – 2 aasta pärast letaalselt.
Alaägeda kulu korral esinevad alguses üldised sümptomid, nahakahjustus. Järgnevatel ägenemistel tabab patoloogiline protsess uusi elundkondi.
Kroonilise kulu korral algab haigus esmaskrooniliselt ja kulgeb 5 – 10 aasta jooksul suhteliselt healoomuliselt üksikute sündroomidega.
Süsteemse erütematoosse luupuse ravi.
Üldistest nõuetest tuleks mainida eelkõige rahu ja puhkust, hoiduda ülemäärasest palavusest ja päikesekiirgusest. Olulisel kohal on ka rasvavaene dieet ning hoiduda keskmise ja kõrge östrogeenisisaldusega kontraseptiivsetest pillidest.
Medikamentoosses ravis kasutatakse metüülprednisonooli, tsüklofosfamiidi, hüdroksüklorokiini ja asatiopriini.


Ürglind.
Ürglind ("Archaeopteryx litographica") on roomajale iseloomulike tunnustega väljasurnud lind.
Saksamaalt Solnhofenist 1860. aastal leitud ürglinnu kivistis on tõenäolisemalt maailma kuulsaim fossiil. Sakslasest paleontoloog Hermann von Meyer uuris jäänuseid ning andis leiule selle praegu kasutusel oleva nime. Ürglind rabas paleontolooge sellega, et peale roomajatele iseloomuliku skeleti olid tal ka suled. See leid pani aluse arvamusele, et linnud on arenenud roomajaist, ühtlasi tõendab see lindude ja dinosauruste vahelist sugulust. Viimasel ajal on palju arutletud teemal, kas see olevus elas maa peal või puu otsas ning kas ta suutis üldse lennata. Osa teadlasi arvab, et varese suurune "Archaeopteryx" oli kehv lendaja, teiste meelest aga vastupidi.


Vandenõuteooria.
Vandenõuteooria on hüpotees, mis keeldub tunnustamast ajalooliste sündmuste või asjaolude üldtuntud käsitlusi, väites, et sellise käsitlemise põhjus või siis sündmused ise on (omakasu või pahatahtlikul eesmärgil) toimunud vandenõu ja manipuleerimise tulemus.
Erinevalt teaduslikest teooriatest on paljud levinud vandenõuteooriad vähe põhjendatud, irratsionaalsed ja seetõttu harva tõsiseltvõetavad. Eelduselt järeldusele liikumise asemel on vandenõuteooriatele omane korrastamata faktide kuhjamine. Tüüpiliselt viitavad vandenõuteooriate autorid ainult või peamiselt üksteisele. Neist puudustest hoolimata võivad vandenõuteooriad olla väga püsivad ning laialdaselt tunnustatud.
Klassifikatsioon.
Vandenõuteooriaid klassifitseeritakse tihti kaasaegse mütoloogia või folkloori alla.
Neid võib käsitleda ka uskumuste, müütide, eelarvamuste või tõsiseltvõetavate teooriatena.
Vandenõuteooriate tekkimise ja levimise põhjused ning ajendid.
Vandenõuteooriate tekke- ja levimismehhanisme on käsitletud mitmeti ja eri valdkondade vaatepunktidest.
Psühholoogilised põhjused.
Vandenõuteooriate teke ja levik on sage järskude sotsiaalsete muutuste (riigipöörded, sõjad jmt) ja kriiside (näljahädad epideemiad jmt) ajal. Stabiilses ühiskonnas on neil väiksem osatähtsus. Seda võib selgitada sooviga leida isikliku elukvaliteedi
languse taga mõnda vaenlast, keda oleks lootust ka rünnata ja mitte panna seda loodusnähtuste ja loomulike protsesside arvele.
Stabiilses olukorras, kus on rohkem, mida kaotada, paigutatakse oht pigem tulevikku, mis erinevate oletuste kohaselt võib olla vajadus stressi järele või loomulik tegevus stabiilsuse tagamiseks.
Vandenõuteooriad võivad tekkida ja areneda ka siis, kui mõni negatiivne sündmus tundub liiga oluline või mastaapne, et pidada seda pimedaks juhuseks või hooletuseks.
Teooria tasakaalustab siis mastaapsed sündmused mastaapsete (sh. ettevalmistatud ja läbi töötatud) põhjustega.
Sotsiaalsed põhjused.
Tuntud on vandenõuteooriate levik totalitaarsetes ühiskondades, milles ilmselge propaganda ja teabe kättesaadavuse piiratus äratab ohutunde, mis võib kasvada paranoiaks.
Vandenõuteooriate tekke sotsiaalsete põhjuste hulgas on ka võimalik ühiskondliku positsiooni paranemine, mis tuleneb sellest, et teooria pooldajad võivad tunduda endale ja teistele paremini informeeritutena, elitaarsematena.
Ajendid.
Konkreetseteks ajenditeks vandenõuteooriate tekkimiseks on enamasti konkreetsed sündmused. Klassikaliselt ajendavad teooriate teket kõikvõimalikud atentaadid (John F. Kennedy, Robert Kennedy, Martin Luther King, Olaf Palme jpt.) ning tuntud tegelaste surm (Napoleon I, Vladimir Lenin, Adolf Hitler, Jossif Stalin jne.), aga ka igasugused pöördelised ja ootamatud sündmused.
Püsivalt ajendavad vandenõuteooriaid institutsioonid ja organisatsioonid, mis oma tegevust varjavad või salastavad või mille kohta on raske usaldusväärset teavet saada. Nende hulgas on näiteks katoliku kirik, vabamüürlased ning sõjalised ja luureorganisatsioonid (CIA, FBI, Mossad, KGB).
Tüpoloogia.
Vandenõuteooriaid on liigitatud ja grupeeritud mitmete tunnuste järgi. Sisu järgi (religioossed, rahvuslikud, poliitilised jne); suunitluse järgi (heatahtlikud, neutraalsed, pahatahtlikud); valdkonniti (ajalugu, poliitika, meditsiin, popkultuur jne).
On tüüpvandenõuteooriaid, milliste puhul variandid erinevad vaid detailide poolest. Sellised on näiteks paljud teooriad selle kohta, et tegelikult juhitakse maailma hoopis mujalt (variandid: seda teevad juudid, vabamüürlased, templirüütlid, UFO-d jne).
Vandenõuteooriate rühmi moodustavad ka teooriad, mis on ajendatud kellegi surmast. Tüüpilised on teooriad, mille kohaselt isik ei olegi surnud, vaid elab edasi (teise nime all, koomas vmt.): Aleksander I, John Kennedy, Elvis Presley, Sid Vicious jpt. Tuntud inimeste surma puhul tekivad sageli alternatiivsed teooriad surma põhjuste kohta.
Areng.
Vandenõuteooriad muutuvad ja arenevad. Mida elujõulisem ja kauakestvam mingi teooria on, seda komplitseeritumaks ta võib muutuda. Tekib kirjandus nii teooria poolt kui vastu, kujunevad allteooriad, mis omakorda võivad omandada vandenõuteooria tunnuseid jne. Vandenõuteooriad kaovad ringlusest siis, kui nende tekkimise objektiivsed põhjused kaovad või muutuvad vähetähtsaks.
Vandenõud maailma valitsemiseks.
"Nende kohta vaata lähemalt artiklit Vandenõud maailma valitsemiseks."
Hulk teooriaid, mille kohaselt eksisteerivad salaorganisatsioonid, kes tegelikult valitsevad maailma või tahavad haarata võimu.
Inimeste ohverdamine.
Satanistid, juudid, kristlased vms. (üldiselt antud kultuuris tavapärasest erinevad inimesed, teiseusulised) pidavat salaja ohverdama inimesi, eriti väikseid lapsi. Satanistide kohta. Sellised teoooriad on tüüpiliselt levinud religioossete vastuolude ja konfliktide piirkondades. Teooria erikuju on usk tulnukate samasugusesse tegevusse.
Kiriku vandenõud.
"Lähemalt artiklis Kiriku vandenõud."
Kirik (eriti katoliku kirik) olevat segatud paljudesse vandenõudesse. Muuhulgas varjavat kirik olulist informatsiooni Jeesuse kohta.
Raamatute saladused.
"Lähemalt artiklis Raamatute saladused."
Vandenõud Stalini vastu.
Peamiselt Nõukogude Liidus olid levinud mitmesugused teooriad Stalini tegevuse selgitamiseks. Ühe teooria kohaselt ei olevat Stalin teadnudki midagi repressioonidest, mis tema selja taga (vandenõulaste poolt) toime pannakse. (Variant: kui ta sellest kuulis, siis olevat ta kulmu kortsutanud ja ütelnud: «Прекратить.» — «Lõpetada.»)
UFO-de saladuse varjamine.
"Lähemalt artiklis UFO-de saladuse varjamine."
Paul McCartney surma varjamine.
"Lähemalt artiklis Paul McCartney surma varjamine"
Ansambli The Beatles liige Paul McCartney olevat surnud ja asendatud teise isikuga.
Arstide ja farmaatsiatööstuse vandenõu.
"Lähemalt artiklis Arstide ja farmaatsiatööstuse vandenõu"
Rahvusvaheline farmaatsiatööstus olevat arstid kinni maksnud.
Antipsühhiaatria.
Psühhiaatrid pidavat meelega inimesi vaimselt haigeks tegema.
Apollo vandenõu.
"Lähemalt artiklis Apollo vandenõu"
USA mehitatud kosmoselaevad Apollo 11 ja järgnevad polevat kunagi Kuu peale laskunud.
11. septembri vandenõu.
Väidetakse, et 11. septembril 2001 sooritatud terrorirünnak USA vastu oli tegelikult kellegi teise poolt organiseeritud. Variante on kümneid. Ühe kohaselt olid terroriakti taga tegelikult juudid ning väidetakse, et WTC pilvelõhkujatest olid juudi rahvusest töötajad selleks ajaks eemaldunud. Selle kohta Teisi variante: ja (inglise keeles).
Tsunami korraldamise vandenõu.
Usutakse, et 26. detsembril 2004 India ookeanis toimunud maavärina ja sellele järgneva tsunami põhjustasid USA ja India salajased relvakatsetused. Teooria on levinud peamiselt araabiamaades.
"Estonia" huku vandenõu.
28. septembril 1994 Läänemeres uppunud parvlaevas Estonia olevat tegelikult olnud midagi väga väärtuslikku või ülisalajast. Kartuses saladuse ilmsikstuleku pärast olevatki laev uputatud. Teooria pooldajad on teinud sel teemal filmi ning avaldanud mitu raamatut. 2006. aasta alguseks oli selgunud, et Rootsi valitsuse teadmisel veeti "Estonial" Venemaalt kokku ostetud elektroonilisi sõjapidamisvahendeid. Relvaveo seotus hukkumisega on aga lahtine.
Jannseni ja baltisakslaste vandenõu.
19. sajandi teisel poolel levinud teooria, mille kohaselt Johann Voldemar Jannsen oli tegelikult sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes "Eesti Postimees" kirjutaks ainult sakslastele meelepärast juttu. See on üks vandenõuteooriaid, mis on ka hiljem kinnitust leidnud: Rudolf Põldmäe leidis Balti aadli arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta "Eesti Postimehele".
Naftavarude lõppemine.
Nafta haripunkti teooria on väljamõeldis, kuna Naftatootmisgigandid ja -riigid teavad hiiglaslikke senini puutumatuna seisvaid naftareserve, mida aga varjatakse, et naftahind tõuseks.
Globaalne soojenemine.
Globaalse soojenemishüsteeria levitamine on kasulik teadlastele, riigijuhtidele ja rohelistele, kellele see annab aluse organiseerimiseks, propagandaks ja poliitilise mõjuvõimu kehtestamiseks.
AIDS.
AIDS on inimeste loodud – AIDSi lõid teadlased laboris. Tõenäoline, et isegi CIA palvel. Surmatõve mõte oli luua vahend, millega viia täida genotsiide ja kontrollida rahvastiku kasvu.
NSV Liidu lagundamine.
Pärast 2000. aastat levib Venemaal vandenõuteooria, et NSV Liidu lagunemise taga oli välismaised vandelased. Teooriat esindab kõige ehedamal ja äärmuslikumal kujul KGB erukindralmajor Vjatšeslav Šironin, keda koetab ka viimane NSV Liidu KGB esimees Vladimir Krjutškov. Vandenõuteooria aluseks tees, et on Nõukogude Liit lagunes kapitalistliku välismaailma mõjul, keda kohapeal toetas n-ö viies kolonn, mis tegutses CIA näpunäidete järgi. vandenõu vaimseks isaks peab Šironin Poola päritolu ameerika politoloogi ning riigitegelast Zbigniew Brzezinskit, kelle käe all õppisid Columbia ülikoolis Aleksandr Jakovlev ja Oleg Kalugin.
Nõukogude Liidu likvideerimises olevat vandenõu teeooria kohaselt süüdi: Ronald Reagan, Mihhail Gorbatšov, Eduard Ševardnadze, paavst Johannes Paulus II, endine KGB kindral Oleg Kalugin; demokraadid (Jelena Bonner, Juri Afanasjev, Aleksandr Sobtšak, Gavriil Popov, Gennadi Burbulis, Galina Starovoitova, Valerija Novodvorskaja ja lääne mõjuagendid Venemaal (kellest tähtsaim olevat olnud NLKP KK Poliitbüroo liige ja KK ideoloogiasekretär Aleksandr Jakovlev); geopoliitilised atlantistid ja mondialistid. Lääneriigid, esmajoones aga USA ja tema NATO liitlased, arendas Nõukogude Liidus hoolikalt ettevalmistatud destruktiivset tegevust läbi mitmesuguste programmide, nagu Phare, Tasis, Sorose fond, Partnerlus Rahu Nimel, mille tulemusel NSV Liit lagunes seespoolt ja kaotas oma superriigi positsiooni maailmapoliitikas.


Metafüüsika.
Metafüüsikaks (kr "meta" 'üle', "physis" 'loodus') nimetatakse filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Kui füüsika uurib reaalsust vaatluste, mõõtmiste ja katsete abil, siis metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni.
Metafüüsikaks nimetatakse ka füüsikalise reaalsuse ja teadusliku maailmapildi raamest väljapoole jäävate usu ja ilmutusega seonduvate üleloomulike nähtuste sfääri.
Metafüüsika poolt käsitletavate probleemide hulka arvatakse tavaliselt näiteks Jumala olemasolu, hinge surematus, keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe jms.
Aristotelese "Metafüüsika".
Kui Andronikos Rhodoselt 1. sajandil eKr Aristotelesest säilinud käsikirjad välja andis, paigutas ta "Füüsika" järele "Metafüüsika" ("ta meta ta physika" 'füüsika[raamatutele] järgnevad [raamatud]'. Sellest ongi metafüüsika nime saanud.
"Metafüüsikas" määratles Aristoteles muuhulgas esimese filosoofia: see uurib olevat kui olevat. Hiljem on "esimene filosoofia" ja "metafüüsika" olnud kasutusel ka sünonüümidena. Esimest filosoofiat on nimetatud ka ontoloogiaks. Sellesse valdkonda võib ehk arvata ka olemise põhiprintsiipide ja olemise viiside ning põhjuste ja substantside uurimise. Ent "Metafüüsikas" on juttu ka muust, sealhulgas Jumalast, kes jääb loodusest väljapoole. Sõna "metafüüsika" ongi hakatud tõlgendama ka kui looduse suhtes teispoolse uurimist.
Metafüüsika valdkonnad Hegeli järgi.
Hegel, kes näeb senises metafüüsikas naiivset mõtteviisi, mis peab võimalikuks lõpmatute esemete (hing, maailm, loodus, vaim, Jumal) tunnetamist nendele predikaatide omistamise teel, loetleb "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedias" (§-d 33–36) metafüüsika valdkonnad ja küsimused järgmiselt.
Ontoloogia oli õpetus olemuse abstraktsetest määratlustest. Neid loetleti empiirilisel ja juhuslikul moel ning nende sisu võeti kujutlusest (sõna tarvitusest või etümoloogiast).
Ratsionaalne psühholoogia ehk pneumatoloogia tegeles hinge metafüüsilise loomusega, nimelt vaimuga kui asjaga seoses liitsuse, aja, kvalitatiivse muutumise ning kvantitatiivse kasvamise ja kahanemisega. Püüti põhjendada hinge surematust. Sealjuures tugineti sageli hinge lihtsusele.
Kosmoloogia uuris maailma, selle juhuslikkust, paratamatust, igavesust, ruumilist ja ajalist piiratust, maailmas aset leidvate muutuste formaalseid seadusi, inimese vabadust ja kurjuse päritolu.


Peaaju.
Peaaju on koljuõõnes paiknev närvisüsteemi keskne organ.
Üldist.
a> pilt. Selles animatsioonis on näidatud järjestikused pildid ülalt alla
Ta on ellipsikujuline, ventraalne pind on lame ja dorsaalne kumer. Mehe aju kaalub keskmiselt 1380 g, naisel 1280 g. Peaaju pikkus on ligikaudu 16–18 cm, läbimõõt kuni 14 cm. Mehe peaaju on naise omast veidi pikem.
Peaaju vaatlemisel dorsaalsest küljest on näha suuraju poolkerad ("hemisphaeria cerebri"), mis on teineteisest eraldatud aju pikilõhega ("fissura longitudinalis cerebri"). Suuraju pindmine osa moodustab ajukoore.
Peaaju ventraalne pind, ajupõhimik, on keeruka ehitusega ja vastab üldjoontes koljupõhimiku sisepinna reljeefile.
Peaajust.
Inimese peaaju kaalub umbes 1,3-1,4 kg.Peaajus on miljardeid närvirakke.Inimese vananedes närvirakkude arv väheneb.Õppimise käigus tekib närvirakkude vahel pidevalt uusi seoseid ning inimene saab targemaks.
Seljaaju jätkuks on piklikaju ("medulla oblongata"). Kummalgi pool keskpidist lõhet on kaks püramiidide ("pyramis") pikimõigast, neist lateraalsemalt oliivideks ("oliva") nimetatavad väljed.
Sillast ees– ja ülalpool paiknevad külgedele lahknedes kaks ajusäärt ("pendunculi cerebri"), keskaju osad. Tähtsaimad vaheaju osad on ajuripats ehk hüpofüüs ("hypophysis cerebri"), tuhkurköber ("tuber cinereum") ja sellest eespool nägemisnärvide ristmik ("chiasma opticum").
Sügav külgmine suurajulõhe ("sulcus s. fissura cerebri lateralis Sylvii") ja Sylviuse auk ("fossa Sylvii") eraldavad poolkera oimusagarat.
Piklikaju.
Piklikaju ("medulla oblongata") on seljaaju vahetu jätk. Piklikaju valgeaine sisaldab samu juhteteid, mis leiduvad seljaajus. Ainult piklikaju eesmine ja külgmised seinad muutuvad paksemaks kui ajutorus, kanal laieneb järsult, moodustades IV vatsakese.
Pikliku aju ventraalses osas asetsevad motoorsed juhteteed, keskses osas peamiselt sensoorsed juhteteed, dorsaalses osas kraniaal- ehk peaajunärvide XII, XI, X, IX ja VIII paari tuumad. Reljeefilt sarnaneb piklikaju teataval määral seljaajuga. Ülemises osas jaguneb piklikaju kolmeks (paariliseks) osaks: püramiidideks, oliivideks ja väätkehadeks. Püramiidid asetsevad kahe pikimõikana ventraalselt kummalgi pool eesmist keskpidist lõhet. Püramiididest ulatuvad lateraalselt esile oliivid. Dorsolateraalselt asetsevad väätkehad ("pedunculi cerebellares inferiores") kujutavad endast sääri ajukese ja pikliku aju vahel.
Püramiidi ja oliivi vahel väljuvad peaajunärvide XII paari juured, tagapool oliivi aga IX, X ja XI paari juured. Pikliku aju ja silla vahel külgedel väljuvad VII ja VIII paari juured.
Tagaaju.
Tagaaju ("metencephalon") juurde kuuluvad (Varoliuse) sild ja väikeaju. Varoliuse sild ("pons cerebri Varolii") on ventraalse pinna poolt vaadatuna lai valge ristiasetsev mõigas, mis on tagantpoolt piiristatud piklikajuga, eestpoolt ajusäärtega. Dorsaalsel küljel võtab sild koos piklikajuga osa rombaugu moodustamisest. Silla külgosad lähevad üle ajukese silla säärteks. Sillast väljuvad peaajunärvide VI ja V paari juured. Nende närvide tuumad leiduvad silla dorsaalses osas.
Rombauk asetseb silla ja piklikaju ülemise osa dorsaalsel pinnal ning on piiratud ajukese säärtega. Rombauk on neljanda vatsakese põhjaks. Selles augus paiknevad peaajunärvide V–XII paari tuumad.
Väikeaju.
Väikeaju ("cerebellum") on üks tähtsaimaid närvisüsteemi osi. Tal on kaks poolkera, mis on ühendatud nn ussi ("vermis") varal. Poolkerad ja uss on kaetud arvukate paralleelsete vagudega. Väikeaju katab koor, mis koosneb hallainest. Sügavamal paikneva valgeolluse keskkohas leidub mitu tuuma. Kolme paari säärte kaudu on väikeaju ühendatud piklikaju, silla ja nelikküngastikuga. Väikeaju all asub IV ajuvatsake. Selle vatsakese õõs meenutab telki, mille aluseks on rombauk, laeks eesmine ja tagumine puri. Keskpidise avause ("apertura mediana ventriculari quarti") ja kahe külgmise avause ("aperturae lateralses ventriculari quartii") kaudu on ämblikuvõrkkelmealune ruum ehk subarahnoidaalne ruum ühenduses IV vatsakesega.
Keskaju.
Keskaju ("mesencephalon") koosneb kahest ajusäärest ("pedunculi cerebri"), mis paiknevad Sylviuse juhast ventraalselt, ja sellest dorsaalselt paiknevast nelikküngastiku lestmest ("lamina quadrigemina s. tectum mesencephali"). Sylviuse juha kulgeb läbi keskaju ja ühendab IV vatsakest III vatsakesega.
Ajusääred on kaks tugevat vääti, mis väljuvad sillast. Ristisuunas läbib ajusäärt mustollus ("substantia nigra"). Sellest ventraalselt asetseb ajusääre põhimik ("crus cerebri s. basis"), dorsaalselt kate – ("tegentum"). Kattes paikneb punane tuum ("nucleus ruber"), kust algab rubrospinaaltrakt e. punatuuma-seljaaju kulgla e. Monakovi kulgla ("tractus rubrospinalis").
Nelikküngas koosneb kahest paarist väikestest kühmudest. Eesmises paaris on vahepealsed nägemiskeskused, tagumises vahepealsed kuulmiskeskused. III paari juured väljuvad ajusäärest ilmudes esile selle ventraalsel pinnal. IV närv väljub ajutüve dorsaalsel pinnal.
Vaheaju.
Keskajust eespool asetseb vaheaju ("diencephalon"), mille põhiliseks osaks on nägemiskühm ("thalamus"). See koosneb peaaegu täielikult hallollusest. Nägemiskühmu ventraalne pind on kokku kasvanud hüpotaalamuse ("hypothalamus") nägemiskühmualuse piirkonnaga.
Nägemiskühmust antakse impulsse edasi ajukoorde. Nägemiskühmualusesse piirkondade kuuluvatest moodustistest oluliseimad on hüpofüüs ("hypophysis cerebri"), tuhkurköber ("tuber cinereum") ja nägemisnärvide ristmik ("chiasma opticum"). Nägemisnärvide ristmik paikneb türgi sadula ("cella turcica") ees. Siit suundub ette peaajunärvide II paar.
Käbikeha ("epiphysis cerebri") asetseb III vatsakese tagumise seina piirkonnas nelikküngastiku lestme kohal mõhnkehamõika all.
III vatsakese külgseinteks on nägemiskühmud, alumiseks nägemiskühmualune piirkond. III vatsakese tagumises seinas paikneb aju-veejuha suue.
Otsaju.
Mantli perifeerses osas on ajukoor, mis on ühtlasi närvisüsteemi kõrgeim osa. Ajukoore pinda suurendavad suured ja väikesed vaod, mis jaotavad mantli sagarateks ja need omakorda jaotuvad käärudeks.
Poolkerad jaotavad neljaks sagaraks tsentraalvagu ("sulcus centralis Rolandi"), Sylviuse lõhe ("sulcus cerebri lateralis Sylvii") ja kiiru-kuklalõhe ("sulcus s. fissura parietooccipitalis").
Otsmikusagar asetseb tsentraalvaost eespool. Eesmine tsentraalvagu ja kaks otsmikuvagu jaotavad otsmikusagara neljaks kääruks (eesmine tsentraalkäär, ülemine, keskne ja alumine otsmikukäär).
Kiirusagar on eestpoolt piiristatud tsentraalvaoga, tagantpoolt kiiru-kuklalõhega ja lateraalselt altpoolt Sylviuse lõhega. Tagumine tsentraalvagu kulgeb paralleelselt tsentraalvaoga. Nende vahel asetseb tagumine tsentraalkäär ("gyrus postcentralis"). Kiirusagar jaotub ülemiseks ja alumiseks kiirusagarikuks ("lobulus parietalis superior et lobulus parietalis inferior").
Vahel loetakse eraldiseisvaks ka suuraju poolkera viiendat sagarat, saart ("insula"), mis asetseb Sylviuse lõhe sügavuses. Teda katavad teised sagarad.
Külgmised vatsakesed.
Külgmine vatsake on kummagi ajupoolkera pilujas õõs, mis jaguneb neljaks osaks. Eesmine sarv asetseb poolkera otsmikusagaras, keskosa kiirusagaras, tagumine sarv kuklasagaras ja alumine sarv oimusagaras. Kumbki külgmine vatsake ühendub III vatsakesega vatsakestevahelise mulgu vahendusel ("foramen interventriculare").


David Ricardo.
David Ricardo (18. aprill 1772 — 11. september 1823), tuntud Inglise majandusteadlane. Tuntud kui klassikalise majandusteaduse rajaja.
Elulugu.
Ricardo sündis Londonis kolmanda lapsena seitsmeteistlapselisest portugali juudi perest, kes oli just enne tema sündi emigreerunud Hollandist.
David Ricardo ei käinud kunagi "college"s, kuid ta orienteerus majandusteoorias paremini, kui nii mõnigi akadeemik. Ta ei õppinud kunagi finantsturge, kuid ta teenis aktsiaturul miljoneid naelu. Tema praktilised oskused ja võimed lubasid tal võimutseda igasugustes akadeemilistes ringkondades, kus ta kummutas oma vestluskaaslase argumendid lihtsa lausega: "Vaid ülikooli professor võib olla niivõrd rumal, et uskuda"…". Üks ülikooli õppejõud oli piisavalt "rumal" ja julges Ricardole vastu vaielda. Malthuse ja Ricardo vaheline tutvus algas 1811 aastal, kui mõlemad mehed avaldasid esseed kaubavahetusest ja rahast, kritiseerides üksteist. Sellest sai alguse pikk sõprussuhe.
Ricardo läks juba neljateistkümne aastaselt oma isa juurde Londoni Börsile tööle, et õppida finantsturge. Olgugi, et Ricardot ümbritses alati rikkus, juhtus ta alles 27 aastaselt juhuslikult lugema Rahvaste rikkust.
Suhtelise eelise seadus.
Isegi tänapäeval on Ricardo Suhtelise eelise seadus paljudele poliitikutele arusaamatu.
Probleem on just selline, mida Ricardo ja teised vabakaubanduse pooldajad püüavad meile selgitada. Paljud eelistavad siin valitsuse sekkumist, seega valitsus peaks olema see, kes Rudolfi hävitab. Põhiline argument vabakaubanduse vastu on järgmine, "töökohtade arv oleneb sellest, kui palju me endale ise kooke küpsetame."
Selliste probleemidega võitles Ricardo Parlamendis ja jäi selles võitluses alla, teravilja seadused kehtisid kuni 1846 aastani. David Ricardo väitis, et Inglismaa oleks õnnelikem riik, kui ta vabaneks kahest pahest: riigivõlast ja teravilja seadustest.
Peale David Ricardo surma kuni tänase päevani on tema teooriaid ja õpetusi jagatud üle maailma.
1990 aastal proovisid Ricardo teooriate paikapidavust Euroopa Ühenduse maad. Võib öelda, et Ricardo saavutas vähemasti pooliku võidu, sest 1992. aastal kaotati peaaegu kõik kaubavahetusbarjäärid nende riikide vahel.


Hirundo.
Hirundo (ladina 'pääsuke') on Eesti Ornitoloogiaühingu ajakiri. Selles avaldatakse ornitoloogilisi artikleid ja kommentaare, juhendeid, ornitoloogiaühingu kroonikat ning teateid. Ajakirjas ilmuvad eelkõige originaalsed uurimistulemused ja käsitlused Eesti lindude arvukusest, levikust ja bioloogiast ning linnukaitse probleemidest.
Ajakiri alustas ilmumist 1988, selle eelkäijaks oli ebaregulaarne väljaanne "ELUS-i ornitoloogiasektsiooni infoleht".
Hirundo ilmub kaks korda aastas. Lisaks antakse aperioodiliselt välja lisanumbreid ("Hirundo Supplementum"), milles avaldatakse tavalise artikli mahtu ületavaid ornitoloogilisi artikleid ja kokkuvõtteid.


Märt Laur.
Märt Laur (sündinud 1980) on eesti kirjanik ja ajakirjanik.
Laur debüteeris võrguajakirja "Algernon" esimeses numbris 1998. Aastatel 1998–2004 viljeles ta teadusulmet ja õudusfantaasiaid, mängides religiooni ja müstikaga; ka on ta avaldanud arvutialaseid artikleid.
2011. aastal saavutas Laur kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel II koha. 2012 ilmus koostöös sama kirjastusega ning Eesti Kultuurkapitali toetusel Märt Lauri debüütromaan "Appassionata".


Aluskord.
Aluskorra paiknemist pealiskorra, pinnakatte ja aluspõhja suhtes illustreeriv skeem.
Aluskord (inglise "basement") on tard- ja moondekivimeist koosnev pealiskorra alune kivimkeha.
Aluskorda katab setendeist koosnev pealiskord.
Eesti aluskorra moodustavad peamiselt Proterosoikumi moondekivimid, mille sees on kohati nooremaid tardkivimite intrusiive.
Suurem osa Eesti aluskorrast on tekkinud Paleoproterosoikumi jooksul. Eesti ala oli sel ajal ilmselt saarkaar, midagi sarnast tänasele Jaapanile. Sellele järgnes kompressioonistaadium ehk intensiivne mäetekkeprotsess (analoogia Himaalajaga) ja kivimite sügavamale vajumine ning moondumine. Seejärel aga väga pikk, ligi 800 miljoni aastane ajavahemik, mil valdavaks olid kulutusprotsessid, mis tekkinud mäed tasandasid ja valmistasid ette pinnast aeglaseks šelfimereliseks settimiseks, mille käigus Ediacara ajastu ja Vanaaegkonna jooksul moodustusid pealiskorra settekivimid. Nii kaugetest aegadest on siiski väga vähe teada ja olemasolevad teadmised on enamasti oletuslikku laadi.
Eestis aluskord ei paljandu. Lähim aluskorrakivimite paljand on Soome lahe idaosas asuval Suursaarel. Põhja-Eestis on aluskorra sügavus maapinnast pisut üle 100 meetri. Lõuna suunas see suureneb aeglaselt ulatudes Võru all 600 meetrini, Ruhnu saare all isegi 800 meetrini. Lõuna-Eestit lõikab vallitaoline kõrgem aluskorra osa, Valmiera-Lokno kerge, mille Eesti piiresse jäävat osa nimetatakse Mõniste kerkeks. Aluskord on seal umbes 300 meetri sügavuses.
Hiiumaal on aluskord kohati ainult 15...20 meetri sügavuses. Tegemist pole intrusiivi, vaid rõngasstruktuuriga ehk astrobleemiga, mis tekkis meteoriidiplahvatuse tagajärjel.
Lõuna-Eesti aluskorra kivimid on tugevamini moondunud kui Põhja-Eesti aluskorrakivimid, kuuludes granuliidifaatsiese kivimite hulka. Ilmselt on Lõuna-Eesti aluskorrakivimid moondunud sügavamal ja tektooniliste liikumiste käigus hiljem kõrgemale tõusnud. Tõusu puhul ei räägi me mitte mõnest või mõnekümnest meetrist, vaid tõenäoliselt kilomeetreist.
Jõhvi ümbruse kvartsiidist koosnevais aluskorrakivimeis sisaldub rauamaaki (Rauasisaldus keskmiselt 31%), milleks on peamiselt hematiit ja magnetiit. See põhjustab Jõhvi magnetilise anomaalia, mis tekitab probleeme näiteks kompassi kasutamisel. Suure sügavuse tõttu ei ole rauamaagi kasutamine maavarana esialgu otstarbekas. Küll aga võivad maavarana kasutusele tulla tardkivimite intrusiivid. Enim on räägitud Neeme inrusiivist, mis on Tallinnast vaid mõnikümmend kilomeetrit ida pool asuv, ligi saja meetri sügavuselt algav rabakivimassiiv.


Thomas Robert Malthus.
Thomas Robert Malthus (13. veebruar 1766 – 23. detsember 1834) (eelistas, et teda kutsutakse Robert Malthuseks) oli Inglise demograaf ja majandusteadlane, tuntud oma pessimistlike, kuid mõjukate vaadate poolest, mis tõi talle hüüdnime "Dismal Science" (sünge teadus).
Malthus sündis Inglismaal Rookerys. Tema isa oli David Hume'i sõber ja Jean-Jacques Rousseau tuttav. Noort Thomast õpetati kodus kuni 1784. aastani, mil ta astus Jesus College'isse Cambridge'is, kus ta nagu Adam Smithki õppis teoloogiat ja luges huviga "Philisophias Naturalis Principia Mathematicat". Pärast lõpetamist 1788, hoolimata kiitusest kreeka ja ladina keeles, ei saanud Malthus oodatud tööd kirikuõpetajana, kuna tema kõne oli defektne. Ta pöördus 1793 Jesus College'isse tagasi.
1798 avaldas Malthus uurimuse "Essee rahvastiku alustest", milles kaitses maa-aristokraatia kui valitseva klassi huve ja väitis, et valitsus ei vastuta rahva vaesuse eest. Ta sõnastas rahvastusseaduse: elanikkond kasvab geomeetrilises, elatusvahendite hulk aga aritmeetilises progressioonis. 1803 avaldati selle essee teine, täiendatud trükk.
1804 Malthus abiellus Harriet Eckersall'iga ja nad said kolm last. Kuna abielu ei olnud Jesus College'i seadustega kooskõlas, lahkus ta kolledžist. 1805. aastal võttis Malthus vastu Haleybury kolledži üldise ajaloo, poliitika, äri ja finantside professori ametikoha. Malthusest sai esimene Inglismaa poliitilise ökonoomia professor. Hoolimata tema ennustuste kaheldavusest, võib teda pidada esimeseks elukutseliseks majandusteadlaseks. Ta pani aluse paljudele valdkondadele majanduses, mis said populaarseks alles 1960-ndatel ja 1970-ndatel aastatel. Hoolimata Malthuse enamike ennustuste ebatäpsusest (vaesed võisid jääda vaesemaks mitte Malthuse ennustatud, vaid muudel põhjustel), hakkas ikkagi tema esimesena statistikat ja matemaatikat analüüsimisel kasutama.
Oma viimased kolmkümmend eluaastat jagas Malthus Londoni ja Haleybury vahel. 1820 avaldas ta uuringu "Poliitilise ökonoomia alused", kus kaitses maa-aristokraatia huve ega pooldanud David Ricardo renditeooriat, küll aga arendas edasi tema tööväärtusteooriat.
Tema töid arendas hiljem edasi John Maynard Keynes.
Rahvastiku essee.
Kasutades Ameerika andmeid, näitas Malthus, et rahvastik kahekordistub iga 25, võib olla isegi vähema aasta tagant, millest ta järeldas, et kui rahvastik kasvab geomeetriliselt, siis toidu tootmine kasvab aritmeetiliselt. Seega kui praegune rahvastiku arv on 1 miljon, siis kasvab rahvastik 1, 2, 4, 8, 16, 32, 64, 128, 256, aga toiduainete tootmine 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9. Seega kui igal inimesel on alguses üks ostukorv, siis kahesaja aasta pärast peavad 256 inimest 9 sellist ostukorvi omavahel ära jaotama.
Oma essees tahtis Malthus näidata, et rahvaarv ei ole heaolu määraja, pigem näitab rahvaarv möödunud perioodi heaolu.
Kuidas sellisest hirmutavast tulevikust hoiduda? Malthus nägi kahte võimalust: positiivne kontroll ja tõkestav kontroll. Positiivse all ei mõelnud Malthus midagi optimistlikku, vaid sõdu, näljahädasid, katku, kõrgemat laste suremust jne. Tõkestava kontrolli vahendid olid vähem tõsised: hilisemad abielud, madalam miinimumpalk, mis ei laseks vaestel soetada arvukalt järeltulijaid, ning moraalne kontroll enda üle.
Malthusi ongi nähtud kohati kui moraliseerivat ökonomisti.
Poliitilise ökonoomia alused.
Malthuse järgi on töö küll väärtuse mõõt, kuid mitte kauba tootmiseks kulutatud töö, vaid selle ostmiseks vajaliku töö. Seetõttu moodustavad kauba hinna tootmiskulud, mille hulka ta arvas ka kasumi. Seega kasum on väärtust moodustav tegur. Selline seisukoht on ka tänapäeval arvestatav. Kui kapitalist investeerib tootmisse kapitali, siis on tal õigus ja vajadus saada selle arvel kasumina teatud tulu. Viimane on akumulatsiooniallikaks, mis võimaldab tootmist laiendada ja täiustada.
Malthuse väidete kohaselt ei sega kasum ja kauba tootmiseks kulutatud töö teineteist. Nad on võrdtähenduslikud majanduskategooriad. Küsimus on vaid selles, kes maksab kinni kapitalisti kasumi. Kui ühiskond koosneks ainult kapitalistidest ja töölistest, siis jääks kasum realiseerimata ning ületootmine ja kriisid oleksid paratamatud. Malthus leidis lahenduse: kasumi maksab kinni nn. kolmas klass, kuhu kuuluvad maaomanikud, vaimulikud, ametnikud, sõdurid jt., kes ainult ostavad, kuid ei müü midagi. Nemad võimaldavad kapitalistidel saada kasumit. Selleks peab kolmas klass olema ostujõuline, mille tagaks kõrge maarent, üha suurenevad kulutused sõjaväele, riigiaparaadi ülalpidamiseks jne. Malthuse teoorial on tähtsus ka Jean-Baptiste Say tasakaaluteooria kriitika osas.
Välislingid.
Malthus, Thomas Robert
Malthus, Thomas Robert


Maks.
Inimese maks.
Maks (lad. "hepar") on punakaspruun, pehme konsistentsiga elund, mis paikneb kõhuõõne ülaosas diafragma kupli all. Täiskasvanuil moodustab maks ligikaudu 1/50 kehamassist.
Maksa välisehitus.
Maksal on parem ja vasak sagar, diafragmaal- ja vistseraalpind ning alumine ja tagumine serv.
Parem maksasagar ("lobus hepatis dexter") külgneb parema roidekaarega. Vasak maksasagar ("lobus hepatis sinister") on paremast maksasagarast väiksem ja õhem ning lõpeb maksafibroosripikuga ("appendix fibrosa hepatis").
Maksa diafragmaalpind ("facies diafragmatica") paikneb vastu diafragma kuplit ja on kallutunud veidi ettepoole. Kõõlustsentrumi kohal on lame südamejäljend ("impressio cardiaca"). Maksa jagab sagarateks maksasirpside ("lig. falciforme hepatis").
Maksa vistseraalpind ("facies visceralis") on pöördunud allapoole ja kujult veidi nõgus. Sellel esinev vagude süsteem koosneb kahest sagitaalvaost ja neid ühendavast ristivaost. Vasak sagitaalvagu on lõhekujuline ja paikneb maksa sirpsidemega ühes tasapinnas. Vasak sagitaalvagu jaotub ühtlasi ka maksaväratiga ümarsidemelõheks ("fissura lig. teretis") ja venoossidemelõheks ("fissura lig. venosi"). Ümarsidemelõhes asub maksaümarside ("lig. teres hepatis"). Maksa alumisel serval lõikub ta sügavale maksakoesse, tekitades ümarsidemesälgu ("incisura lig. teretis"). Venoossidemelõhes paikneb venoosside ("lig. venosum").
Parem sagitaalvagu on maksakoe sillaga jaotatud eesmiseks sapipõieauguks ("fossa vesicae felleae") ja tagumiseks õõnesveenivaoks ("sulcus venae cavae"). Sapipõieaugus paikneb sapipõis ("vesica fellae"). Õõnesveenivaos kulgeb õõnesveen.
Mõlemaid sagitaalvagusid ühendab omavahel sügav ristilõhe, mida nimetatakse maksaväratiks ("porta hepatis"). Selle kaudu suubuvad maksa pärismaksaarter ("a. hepatica propria") ja värativeen ("vena portae") ning väljuvad ühine maksajuha ("ductus hepaticus communis") ja lümfisooned.
Parem sagitaalvagu koos maksaväratiga eraldab maksa vistseraalpinnal paremast maksasagarast kaks lisasagarat. Ettepoole jääb ruutsagar ("lobus quadratus") ja tahapoole sabasagar ("lobus caudatus"). Sabasagaral on maksavärati juures näsajätke ("processus papillaris") ja selle taga sabajätke ("processus caudatus").
Maksa alumine serv ("margo inferior") on terava kujuga. Ta paikneb parema roidekaare kõrgusel. Maksa tagumine serv ("pars posterior") asub XII rinnalüli kõrgusel ristisuunas kõhuõõne tagaseinal.
Maksa fiksatsioon.
Maksa väliskatteks on serooskest ("tunica serosa"). Serooskestata piirkond (area nuda) on sidekoeliselt kokku kasvanud kõhuõõne tagaseinaga. Peale sidemete on maksa fiksatsioonis olulised veel sidekude, mis seostab teda diafragmaga, veresooned ja kõhupress.
Maksa siseehitus.
Maksa serooskesta alla jääb fibrooskest ("tunica s. capsula fibrosa"), mis ümbritseb ka maksaväratis asuvaid veresooni ja sapijuhasid ("capsula fibrosa perivascularis"). Maksa parenhüüm on jagatud maksasagarikeks. Maksasagarikud ("lobuli hepatis") koosnevad retikulaarsidekoelisest toestikust ja epiteliaalseist maksarakkudest. Maksarakud paiknevad sagarikus tsentraalveeni ümber ja on vahetus kontaktis kapillaaristikuga. Maksarakkudest moodustunud väätide sisemuses moodustub sekretoorne sapikapillaaride võrgustik.
Maksa verevarustus.
Maksa verevarustus pärineb kahest erinevast allikast. Pärismaksaarter ("a. hepatica propria") varustab maksa arteriaalse verega. Tugev värativeen ("v. portae") toob maksa paaritutest kõhuõõneelundeist imendunud toitaineterikast ja jääkaineid sisaldavat venoosset verd. Mõlemad veresooned hargnevad maksas sagarikevahelisteks arteriteks ja veenideks ning lähevad üle sinusoidideks, kus toimub ainevahetus maksarakkude ja vere vahel. Sagariku keskel on tsentraalveen ("v. centralis"), millega algab maksast väljuv vereringe. See suubub sagarikualusesse veeni ("v. sublobularis"). Sublobulaarveenid koonduvad kolmeks maksaveeniks ("vv. hepaticae"), mis suubub omakorda alumisse õõnesveeni.
Maksa sagarikusisesed sapikapillaarid algavad sagariku keskmest ning kulgevad radiaalselt sagariku pinna suunas. Sagariku pinnale suubudes koonduvad nad sagarikevahejuhakesteks ("ductuli interlobulares"), mis on vooderdatud mittesekretoorsete kuubiliste valkudega.


Põhjapoolkera.
Põhjapoolkera on ekvaatori tasapinnast põhja pool asuv osa Maast.
Põhjapoolkera keskmistel ja kõrgematel laiustel asuvatel aladel on talve keskpunkt detsembris-jaanuaris. Lähistroopilise kliimavöötme kuivaperiood on samuti talvekuudel, vihmaperiood aga suvekuudel. Maa on periheelis ehk lähimas punktis Päikesele jaanuaris ehk põhjapoolkera talvel, seega on põhjapoolkera talved pisut soojemad kui lõunapoolkera talved samal laiusel. Seda reeglit siiski pimesi järgida ei saa, sest kliimale avaldab märksa suuremat mõju näiteks kaugus meredest ja ookeanidest.
Põhja pool ekvaatorit elab valdav osa maailma rahvastikust. Selle põhjuseks on mandrite asend. Põhjapoolkera on mandrite ja merede suhe peaaegu võrdne, lõunapoolkeral on aga maismaa pindala väike võrreldes merede pindalaga.
Põhjapoolkeral paistab Päike keskpäeval lõuna suunast.
Mandritest asuvad täielikult põhjapoolkeral Euraasia ja Põhja-Ameerika ning osaliselt Aafrika ja Lõuna-Ameerika.


Lõunapoolkera.
Lõunapoolkera on ekvaatorist lõuna pool asuv osa Maast.
Lõunapoolkera keskmistel ja kõrgematel laiustel asuvatel aladel on talve keskpunkt juunis-juulis. Ka lähistroopilise kliimavöötme kuivaperiood on sel ajal. Vihmaperiood on aga meie mõistes talvel. Maa on periheelis ehk lähimas punktis Päikesele jaanuaris ehk põhjapoolkera talvel, seega on lõunapoolkera talved karmimad kui põhjapoolkera talved samal laiusel. Seda reeglit siiski pimesi järgida ei saa, sest kliimale avaldab märksa suuremat mõju näiteks kaugus meredest ja ookeanidest.
Lõuna pool ekvaatorit elab tunduvalt vähem inimesi kui põhjapoolkeral. Selle põhjuseks on mandrite asend. Põhjapoolkera on mandrite ja merede suhe peaaegu võrdne, lõunapoolkeral on aga maismaa pindala väike võrreldes merede pindalaga.
Lõunapoolkeral paistab Päike keskpäeval põhja suunast.
Mandritest asuvad täielikult lõunapoolkeral Austraalia ja Antarktis ning osaliselt Lõuna-Ameerika ja Aafrika.


2005. aasta Vormel 1 hooaeg.
2005. aasta Vormel 1 hooaeg.
Rehvid.
Sõitjatel tuleb kvalifikatsioon ja kogu võistlusdistants läbida samadel rehvidel. Rehvi võib vahetada ainult siis, kui see on saanud kahjustada. Sõitjatel tuleb rehvid valida peale reedest treeningut. Kui rehvivalik on tehtud, võimaldatakse sõitjatel vajadusel kasutada veel kolme rehvikomplekti - üks komplekt laupäevahommikuseks treeninguks, üks kvalifikatsiooniks ja võidusõiduks ning lisakomplekt juhuks, kui rehv laguneb või saab vigastada avariis.
Aerodünaamika.
FIA uued reeglid näevad ette ligi 25% aerodünaamilise survejõu vähenemist. Eelkõige paistab see välja esi- ja tagatiibade juures. Esitiib peab olema 50 mm kõrgemal, kui seda varem oli. Tagatiiva elemendid aga peavad olema autol 150 mm võrra edasi nihutatud. Difuusori kõrguseks on nüüd määratud 125 mm.
Mootor.
Mootorid peavad nüüd vastu pidama kaks täispikka GP nädalavahetust. Kui autol vahetatakse jõuallikas enne kvalifikatsiooni, kukub sõitja kümme kohta kvalifikatsioonis väljasõidetud tulemusest tahapoole. Kui mootor vahetatakse kvalifikatsiooni ja võidusõidu vahel, saadetakse see auto rivi lõppu. Kui mootor on vahetatud, peab sõitja kasutama seda käesoleva GP nädalavahetusel ning järgmise võistluse ajal. Kui aga sõitja katkestab mootori rikke tõttu, ei karistada teda järgmisel võistlusel.
Austraalia Grand Prix.
Kiireim ring: Fernando Alonso (24 ring)1.25,683 - 222.807 km/h
Malaisia Grand Prix.
Kiireim ring: Fernando Alonso (24 ring)1.25,683 - 232.891 km/h
Bahreini Grand Prix.
Kiireim ring: Pedro de la Rosa (43. ring) 1.31,447 - 213.251km/h
San Marino Grand Prix.
Kiireim ring: Michael Schumacher (48. ring) 1.21,858 (216.946 km/h)
Esialgu kaheksandana lõpetanud Ralf Schumacheri ajale lisati 25 sekundit, sest Toyota meeskond rikkus boksipeatuses ohutusreegleid. Schumacher langes paremusjärjestuses 11. kohale, tema asemel hõivas viimase punktikoha Nick Heidfeld (Williams).
Esialgu kolmandana lõpetanud Jenson Buttoni ja viienda koha saanud Takuma Sato (mõlemad BAR-Honda) tulemused tühistati, kuna Buttoni auto oli pärast võistlust lubatust kergem.
Hispaania Grand Prix.
Kiireim ring: Gianfranco Fisichella (66. ring) 1.15,641 - 220.214 km/h
Monaco Grand Prix.
Kiireim ring: Michael Schumacher (40. ring) 1.15,842 - 158.540 km/h
Euroopa Grand Prix.
Kiireim ring: Fernando Alonso (44. ring) 1.30,711 - 204.306 km/h
Kanada Grand Prix.
Kiireim ring: Kimi Räikkönen(23. ring) 1.14,384 - 211.062 km/h
USA Grand Prix.
Kiireim ring: Michael Schumacher (48. ring) 1:11.497 - 211,074 km/h
Vormel 1 autode USA GP-d Indianapolise rajal alustas 20 autost vaid 6 - mõlemad Ferrarid (Michael Schumacher ja Rubens Barrichello), Jordan-Toyotad (Tiago Monteiro ja Narain Karthikeyan) ja Minardi-Cosworthid (Christijan Albers ja Patrick Friesacher). Kõik kuus autot kasutasid Bridgestone'i rehve. Ülejäänud seitsme meeskonna 14 autot läbisid vaid soojendusringi ning sõitsid sellelt tulles otse boksi. Nii avaldati protesti FIA otsuse vastu mitte lubada paigaldada turvakaalutlustel raja kõige kiiremasse lõiku, viimasesse kurvi šikaan, kuna Michelini kliendid olid reedel ja laupäeval just selles kohas avariidesse sattunud. Neist raskeimas sai Ralf Schumacher (Toyota F1) reedel nii palju viga, et arstid teda laupäeval ja pühapäeval starti ei lubanud. Michelini esindajad tegid avalduse FIA-le, et antud rajaformaadi juures ei võimalda selleks nädalavahetuseks välja valitud rehvid ohutult võistelda ning ainsaks lahenduseks on lisakurvi paigutamine rajale.
Prantsusmaa Grand Prix.
Kiireim ring: Kimi Räikkönen (25. ring) 1.16,423 - 207,785 km/h
Suurbritannia Grand Prix.
Kiireim ring: Kimi Räikkönen (60. ring) 1.20,502 - 229.902 km/h
Saksamaa Grand Prix.
Kiireim ring: Kimi Räikkönen (24 ring)1.14,873 - 219.924 km/h
Ungari Grand Prix.
Kiireim ring: Kimi Räikkönen (40 ring) 1.21,219 - 194.186 km/h
Türgi Grand Prix.
Kiireim ring: Juan Pablo Montoya (39 ring) 1.24,770 - 226.778 km/h
Itaalia Grand Prix.
Kiireim ring: Kimi Räikkönen (51 ring) 1.21,504 - 255.875km/h
Belgia Grand Prix.
Kiireim ring: Ralf Schumacher (43 ring) 1.51,453 - 225.329 km/h
Brasiilia Grand Prix.
Kiireim ring: Kimi Räikkönen (29 ring) 1.12,268 - 214.651 km/h
Jaapani Grand Prix.
Kiireim ring: Kimi Räikkönen (44 ring) 1.31,540 - 228.372 km/h
Hiina Grand Prix.
Kiireim ring: Kimi Räikkönen (56 ring) 1.33,242 - 210.459 km/h
Sõitjate MM-võistluste järjestus.
1 - Austraalia, 2 - Malaisia, 3 - Bahrein, 4 - San Marino, 5 - Hispaania, 6 - Monaco, 7 - Euroopa, 8 - Kanada, 9 - USA, 10 - Prantsusmaa, 11 - Suurbritannia, 12 - Saksamaa, 13 - Ungari, 14 - Türgi, 15 - Itaalia, 16 - Belgia, 17 - Brasiilia, 18 - Jaapan, 19 - Hiina
Konstruktorite karikas.
*


Biosemiootika.
Biosemiootika on semiootika haru, mis tegeleb märgiprotsessidega elussüsteemides. Biosemiootika on ühtlasi interdistsiplinaarne valdkond, kus semiootikud, bioloogid ja filosoofid püüavad arendada semiootilist lähenemist ning rakendada semiootika mudeleid eluslooduse mõistmiseks.
Eelkäijad.
Biosemiootika üheks rajajaks peetakse bioloog Jakob von Uexkülli, kelle tööd tähenduse mehhanismidest ("Bedeutungslehre", 1940) ja organismi kui subjekti ehitusest ja käitumisest ("Umwelt und Innenwelt der Tiere", 1909, 1921) panid aluse semiootilisele lähenemisele bioloogias ("Theoretische Biologie", 1920, 1928).
Teiste eelkäijate seas on Charles Peirce, Charles Morris, Heini Hediger, Giorgio Prodi ja Gregory Bateson.
Termini ajalugu.
Terminit "biosemiootika" kasutasid esimesena psühhiaater ja bioloog Friedrich S. Rothschild aastal 1962 ja semiootik Juri Stepanov aastal 1971, kuid laiemalt sai see tuntuks Thomas Sebeoki tööde kaudu alates 1970. aastate lõpust.
Biosemiootika kujunemine.
Biosemiootika kujunemisel semiootika oluliseks osaks on Thomas Sebeoki töödel suur roll. Tema ideid toetasid John Deely, Martin Krampen, Joseph Ransdell, Thure von Uexküll, Myrdene Anderson jt.
Biosemiootilise lähenemise kirjeldus.
Biosemiootika uurib elunähtusi kui märgisüsteeme ning märkide (sealhulgas molekulide) kasutamist elusate märkide poolt, mitte lihtsalt kui molekulide kogumit ja keemilisi reaktsioone. Ta püüab koondada bioloogia eri harude, sealhulgas evolutsioonibioloogia tulemused uueks, ühtsemaks vaateks kesksetele elunähtustele, sealhulgas funktsiooni ja tähistamise kujunemisele biosüsteemidest alates ribosoomist kuni ökosüsteemini ning alates biogeneesist kuni elu tähenduseni.
Biosemiootika püüab uute mõistete, teooriate ja juhtumiuuringute abil valgust heita mõnele semiootika lahendamata küsimusele, näiteks küsimusele tähistamise päritolust universumis.
Biosemiootika käsitab märgiprotsesse reaalsetena ning eeldab, et neil on seaduspärasused (harjumused, loomulikud reeglid), mida saab uurida ja seletada. Need on eluslooduse seesmised seaduspärasused, mis ei ole ligipääsetavad otseselt, küll aga kaudselt teiste märgiprotsesside (näiteks kvalitatiivsete eristusmeetodite) abil. Inimeste arusaamine neist protsessidest rajaneb teaduslikul märgisüsteemil, mis erineb organismide endi märgiprotsessidest.
Biosüsteemidele on omane neis asetleidvate füüsikaliste ja keemiliste protsesside väga kõrge organiseerituse aste, mis osalt rajaneb informatsioonilistel ja molekulaarsetel omadustel, mis 1960ndatel said tuntuks genoomi nime all. Ernst Mayr ja teised väljapaistvad bioloogid on näinud nendes informatsioonilistes aspektides üht eluprotsessi emergentset omadust, mis on elule eriomane. Erandiks võivad osutuda arvutid, ent erinevalt arvutiprogrammide informatsioonilisest teleoloogilisusest, mis on inimeste poolt konkreetsetel eesmärkidel kavandatud, on organismide teleoloogia informatsioonilised karakteristikud seesmised: nad on välja kujunenud loodusliku evolutsiooni käigus kohastumisprotsesside tulemusena.
Traditsiooniline bioloogia ja bioloogiafilosoofia on neid protsesse käsitanud puhtfüüsikalistena ning mõistavad füüsikalisust reduktsionistliku ja mehhanitsistliku traditsiooni mõjul väga kitsalt, seostades seda ainult toimivpõhjustega. Biosemiootika on katse kasutada Charles Sanders Peirce'i vaimus inimestel ja mujal looduses esineva märkide dünaamilise aktiivsuse avara loogilise ja teadusliku uurimisena mõistetud semiootika mõisteid, et vastata küsimustele tähenduse, intentsionaalsuse ja psüühika bioloogilise emergentse ilmumise kohta. Neile küsimustele on mehhanitsistlikus ja füsikalistlikus raamistikus väga raske vastata.
Biosemiootika vaatekohast on elu evolutsioon ja semiootiliste süsteemide evolutsioon ühe ja sama protsessi aspektid. Loodusteaduslik lähenemine elu päritolule ja evolutsioonile on osalt tänu molekulaarbioloogia edusammudele arusaamist selle protsessi välistest aspektidest tublisti rohkendanud, kuid on ignoreerinud märkide aktiivsuse sisemisi kvalitatiivseid aspekte, mistõttu arusaam põhjuslikkusest on jäänud ühekülgseks. Keerukates iseorganiseeruvates biosüsteemides on oma osa ka vormpõhjustel ja eesmärkpõhjustel: vormpõhjused esinevad nn laskuva põhjuslikkusena, mis on suunatud tervikstruktuurilt (näiteks organismilt) üksikutele molekulidele, kitsendades nende toimimist, kuid ühtlasi andes neile funktsionaalse tähenduse kogu metabolismi suhtes; eesmärkpõhjused esinevad kalduvusena omandada harjumusi ning kujundada praeguste märgiaktide tulevasi tõlgendeid. Siinkohal on biosemiootika lähedane süsteemiteooria, teoreetilise bioloogia ning keerukate iseorganiseeruvate süsteemide uurimise ideedele.
Molekulaarbioloogia, kognitiivne etoloogia, tunnetusteadus, robootika, neurobioloogia jt teadusharud tegelevad erinevate tasandite informatsiooniprotsessidega, aidates stiihiliselt biosemioosi (biosüsteemides esineva märkide aktiivsuse) tundmaõppimisele. Biosemiootika ise aga ei ole veel konkreetne distsiplinaarne uurimisprogramm, vaid üldine arusaam vajadusest uurida märgi rolli eluprotsessides ja katsed tulemusi koondada, et rajada bioloogiale semiootiline alus. Ta võib aidata jagu saada vaimufilosoofias ikka veel kummitava Descartesi dualismi mõnest vormist. Kirjeldades keha ja vaimu vahelist järjepidevust, võib biosemiootika ka aidata mõista, kuidas inimese "vaim" võib naturalistlikus mõttes emergentselt ilmuda algelisematest loomse "teadmise" protsessides.
Biosemiootilised küsimused.
Nagu igale bioloogiatraditsioonile, on ka biosemiootikale iseloomulik, milliseid küsimusi selles peetakse bioloogia alusküsimusteks. Biosemiootika lisab mittesemiootilistele küsimustele semiootilised küsimused, et mõlemat lähenemist kasutades elu täielikumalt mõista. Biosemiootilised küsimused eristavad semiootilist bioloogiat mittesemiootilisest (reduktsionistlikust ja füsikalistlikust) bioloogiast; ühtlasi on need küsimused, mida biosemiootik oma juhtumiuuringutes peaks esitama, ning küsimused, mis on biosemiootikas alles vastamata.
Semiootiline ja mittesemiootiline eluteadus.
Semioos (tõeline märkide aktiivsus, märgiprotsessid) leiab aset iseorganiseerumise kaudu iseorganiseeruvates süsteemides. Märgiprotsessid ilmuvad emergentsete tähistamise ja tõlgendamise protsessidena, mis koordineerivad elussüsteemide bioloogilist iseorganiseerumist. Semioos on füüsikaliste komponentide bioloogilisteks subjektideks organiseerumise keskmes.
Biosemiootikud.
Juhtivate biosemiootikute seas on Jesper Hoffmeyer, Claus Emmeche, Kalevi Kull (Kopenhaageni–Tartu koolkond) ja Terrence Deacon.
Biosemiootikute hulka arvatakse teiste seas Luis Bruni, Aleksei Šarov, Søren Brier, Marcello Barbieri, Anton Markoš, Howard Pattee, Ya'ir Neuman, Timo Maran, Martin Krampen, Frederik Stjernfelt, Floyd Merrell, John Deely, Myrdene Anderson, Lucia Santaella, Marcel Danesi, Winfried Nöth, John Collier, Donald Favareau, Tommi Vehkavaara ja Günther Witzany.
Organisatsioonid.
Rahvusvaheline Biosemiootika Ühing ("International Society for Biosemiotic Studies") loodi 2005. Selle president on Jesper Hoffmeyer ning asepresident Donald Favareau (alates 2012. aastast Timo Maran).
Ajakirjad.
Aastal 2005 andis Nova Science Publishers Marcello Barbieri, Claus Emmeche, Jesper Hoffmeyeri, Kalevi Kulli ja Anton Markoši toimetamisel välja kaks numbrit rahvusvahelist ajakirja Journal of Biosemiotics.
Aastast 2008 ilmub kirjastuse Springer väljaandel rahvusvaheline ajakiri Biosemiotics, mille toimetajad on Marcello Barbieri, Claus Emmeche, Donald Favareau, Jesper Hoffmeyer, Kalevi Kull ja Anton Markoš.
Konverentsid.
Biosemiootikud kogunevad alates 2001. aastast igal aastal konverentsile "Gatherings in Biosemiotics".
Biosemiootika õpetamine.
Tartu Ülikoolis loetakse biosemiootika kursust ning sel alal on kaitstud magistritöid (Timo Maran, Riin Magnus) ja doktoritöid (Timo Maran).


Ferrari.
Ferrari on Itaalia luksuslikke sportautosid tootev firma, mille asutas Enzo Ferrari 1929. aastal.
Esmalt sponsoreeris Scuderia Ferrari võidusõitjaid ja tootis võidusõiduautosid. 1946 alustas firma iseseisvat autotootmist. Praeguseks on ettevõte osa Fiati grupist. Firma asub Maranellos, Modena lähedal.


Phaidon.
"Phaidon" [f'aidon] on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis kirjutatud filosoofiline teos, mis kuulub Platoni keskmise perioodi dialoogide hulka.
Selles jutustab Phaidon Elisest Echekratesele Sokratese viimasest elupäevast. Phaidon veetis Sokratese surmapäeva koos mitmete teiste tema õpilastega oma õpetaja seltsis ning annab nüüd edasi sel päeval Sokratesega toimunu ning õpilastega peetud jutuajamiste sisu.
Dialoogi filosoofilise arutelu peateema on hinge surematus. Sokrates esitab neli argumenti hinge surematuse kasuks. Samuti demonstreerib ta oma filosoofilist suhtumist surmasse.
Sokrates annab ka ülevaate oma intellektuaalsest arengust, mille alguses uuris ta taevaste ja maiste asjade aluseid nagu eelnevad filosoofid, kuid kuna sel viisil ei antud asjade tõelisi põhjusi ("aitia"), siis väidab Sokrates end pöördunut arutluste ("logos") poole, lootnuna sel viisil olevat rangemalt käsitleda.
Arutluse lõpul esitab Sokrates hinge saatuse selgitamiseks müüdi kujul oma geoloogilise arusaama ehk veendumuse, "milline maa ("gaia") idee on ja millised on tema paigad" (108e).
Uurijad väidavad, et selles dialoogis esitab Platon esmakordselt oma õpetust ideedest (nt 100c).
Teksti tõlge.
Echekrates: Kas sa, Phaidon, olid ise Sokratesega koos tol päeval, mil ta vanglas mürki jõi, või kuulsid sa sellest kellegi teise käest?
Echekrates: Mida see mees siis ütles, enne kui ta suri? Ja milline oli tema elu lõpp? Ma kuulaksin heameelega. Ja praegu ei käi keegi phleiuslastest enam Ateenas, ja sealt pole ammu käinud ükski võõras,
kes oleks osanud selle asja kohta midagi kindlat teatada peale selle, et ta jõi mürki ja suri; midagi muud pole neil öelda olnud.
Phaidon: Kas te pole kuulnud isegi kohtuistungist ja sellest, kuidas see toimus?
Echekrates: Sellest on meile räägitud, ja me imestasime, miks ta suri nii palju hiljem, kuigi istung toimus palju varem. Milles siis asi oli, Phaidon?


Der er et yndigt land.
"Der er et yndigt land" on Taani riigihümn, mida kasutatakse siis, kui kuningliku perekonna liikmed ei viibi kohal. (Kuningliku perekonna liikmete juuresolekul kasutatakse kuningahümni "Kong Christian stod ved højen mast".)
Hümni sõnade aluseks oleva luuletuse kirjutas 1819 Adam Gottlob Oehlenschläger. Luuletusel oli moto Horatiuselt: "Ille terrarum mihi praeter omnes Angulus ridet".
Hümni viisi kirjutas 1835 Hans Ernst Krøyer. Hiljem on seade teinud Th. Laub ja Carl Nielsen.
Taanikeelsed sõnad.
Det bugter sig i bakke, dal,
Så drog de frem til fjenders mén,
Sõnasõnaline tõlge eesti keelde.
See maa on ikka veel ilus,


Nigel Mansell.
Nigel Ernest Mansell (sündis 8. augustil 1953 Upton-upon-Severnis Worcestershire'is) on Suurbritannia Vormel 1 (F1) sõitja. F1 maailmameister1992.
Nigel debüteeris F1 1980 Austria GP, esimese võidu sai 1985 Euroopa GP. Viimane GP sõit toimus 1995 Hispaanias
Saavutused.
GP osalemine: 1980 - 1992, 1994 - 1995
Meeskonnad.
Lotus 61 (1980 - 1984)
Williams 97 (1985 - 1988, 1991 - 1992, 1994)
Ferrari 31 (1989 - 1990)


WilliamsF1.
Ralf Schumacher WilliamsF1 roolis (2003)
WilliamsF1 (ametlik nimi Williams Grand Prix Engineering Ltd) on Vormel 1 meeskond.
WilliamsF1 asutas Frank Williams. Varem oli Williams vormelitiimi Frank Williams Racing Cars omanik, kuid see ei ole WilliamsF1 õiguseellane. Williams müüs oma eelmise meeskonna rahahäda tõttu Walter Wolfile, lootes jääda tehniliseks direktoriks, kuid Wolf otsustas paigutada Williamsi vähem tähtsale positsioonile ja nimetas meeskonna ümber Walter Wolf Racinguks. Williams lahkus seepeale meeskonnast, võttes kaasa hulga kolleege, ja asutas uue meeskonna. Pärast kolme hooaega müüs Wolf oma meeskonna edasi, kuid selle meeskonna õigusjärglast tänapäeval ei eksisteeri.
WilliamsF1 debüteeris vormelisarjas 1977. aasta avaetapil. Esimese etapivõidu tõi talle Clay Regazzoni 1979. Esimest korda tuli WilliamsF1 autoga maailmameistriks Alan Jones 1980. Kokku on WilliamsF1 tulnud maailmameistriks 9 korda meeskondlikult ja 7 korda individuaalselt, mõlemat viimast korda 1997. Viimastel aastatel pole WilliamsF1 tugevamate meeskondade seas olnud.
Williamsi peakorter asub Suurbritannias Oxfordshires Grove'is.
Meeskonna direktorid on Frank Williams ja Patrick Head ning tehniline direktor on Sam Michael.
2009. aastal sõitsid Williamsi meeskonnas Nico Rosberg (number 7) ja Kazuki Nakajima (8). WilliamsF1 oli meeskondlikult 34,5 punktiga 7. (kõik punktid tõi Rosberg).
2010. aastal sõitsid meeskonnas Rubens Barrichello (9) ja Nico Hülkenberg (10).
2011. aastal jätkab Rubens Barrichello (11) ja uueks sõitjaks sai Venezuela päritolu Pastor Maldonado (12).


Jumalus.
Jumaluse mõistet on kasutatud ka ateistlikus kirjanduses, pooleufemistliku asendusena sõnale jumal. Tihti kasutatakse jumaluse mõistet siiski ka sünonüümsena jumalaga, nii polüteistlike jumalate kui monoteistliku ainujumala kohta.
Jumaluseks võib olla astronoomiline (Päike, Kuu) või geograafiline (mäed Jaapani ja Korea usundis) objekt, aga ka psüühiline jõud või abstraktne kujutlus (nt budismis). Keeruliseks võib osutuda lihtsalt pühaks peetavate ja jumalusena austavate objektide eristamine. Pole selge, mil määral võib erinevaid haldjaid, vaime, vaimolendeid, iidoleid, deemoneid, džinne jts jumalusteks nimetada.


Alternatiivkulu.
Alternatiivkulu on majandusteaduse (mikroökonoomika) mõiste, mis näitab asjade tegelikku hinda ehk teise parima valiku väärtust. Tehes ühe valiku, tuleb loobuda millestki muust, sellest alternatiivist loobumise tõttu saamata jäänud tulu loetaksegi majandusteaduses alternatiivkuluks.
Mõiste on oluline, et leida tõelist kasu, mida konkreetse valiku lisandumine pakub.


Emanatsioon.
Emanatsioon (ladina sõnast "emanatio" 'väljavoolamine') on teatud usundite ja filosoofiate järgi madalama iseeneslik tekkimine kõrgemast, mis jätab kõrgema puutumata. See tekkimine ei pruugi omada ajalist iseloomu. Maailma tekkimine emanatsiooni teel on alternatiivne maailma loomisele.
Tuntuima emanatsiooniõpetuse on esitanud Plotinos, kelle järgi Ühest emaneerub Nus, sellest omakorda maailmahing koos üksikhingedega ning viimasest meeleline füüsiline maailm.


Jean-Baptiste Say.
Jean Baptiste Say (5. jaanuar 1767 — 15. november 1832) oli prantsuse majandusteadlane ja ärimees. Oli tuntud oma liberaalsete vaadete poolest ning pooldas vabakaubandust, mida reguleerib konkurents.
Say seadus.
Uusklassikalise majandusteaduse keskmes on tuntud Say turu tasakaalu seadus: "Pakkumine kujundab omaenda nõudluse". Selle õpetuse järgi peaks majandusuuringute objektiks olema tootmiskulud, mille hulka kuulub ka tööliste palk.
Ressursiomanikele makstav tulu (rent, kapitalikasum, palk) on alati võrdne kulutatud ressursside abil toodetud kaupade koguväärtusega.
Say eeldas, et kogu tulu, mida elanikkond saab oma käsutusse, kulutatakse täies ulatuses kaupade ostmiseks. Tulude säästmist ta ette ei näinud. Malthus aga vaidles sellele arvamusele vastu. Say pooldajad leidsid, et säästmise korral on pakkumine ja nõudlus tasakaalus, sest igal ajahetkel on säästude ja investeeringute mahud võrdsed. Kui teatud osa sissetulekutest säästetakse, siis ikkagi finantsturu vahendusel säästud lülituvad uuesti majanduslikku käibesse. Kaubaturul ei teki üldist nõudluse puudujääki ega kaupade üleküllust.
Say seadust kritiseeris hiljem John Maynard Keynes ja teised keinesistid.
Say, Jean-Baptiste
Say, Jean-Baptiste
Say, Jean-Baptiste


AB0-süsteem.
AB0-süsteem on veregruppide jaotamise süsteem, milles võetakse aluseks erütrotsüütide pinnal leiduvad aglutinogeenid A, B ja nende puudumine. A-veregrupi esindajatel on aglutinogeen A, B-grupi korral aglutinogeen B, AB- grupiga inimestel aglutinogeenid A ja B ning 0-grupi esindajatel mitte ühtegi.
1. eluaasta jooksul tekivad inimestel vereseerumisse aglutiinid nende antigeenide vastu, mis erütrotsüütide pinnalt puuduvad. A-grupi korral on aglutiin A, B-grupi omanikel aglutiin B, AB-grupiga indiviididel mitte ühtegi ja 0-grupiga inimestel nii aglutiin A kui B.
Veregrupi omaduste pärilikkus.
Oma veregrupi pärivad lapsed vanematelt. AB0 – süsteemis eksisteerivad 6 genotüüpi ja 4 fenotüüpi. Veregrupi omadused A ja B on dominantsed, mistõttu 0-grupi veri saab olla vaid homosügootsuse korral. AB-grupi korral on tegemist kodominantsusega.


Investeering.
Investeering on kasu saamise eesmärgil tehtud pikaajaline kapitalimahutus.
Investeeritavaks kapitaliks on enamasti raha. Raha saab investeerida väärtpaberitesse, väärismetallidesse, kinnisvarasse, eluskarja, seadmetesse jne.
Investeeringu kasulikkuse arvestamisel tuleb arvestada ka raha ajaväärtust.
Laiemas tähenduses võidakse investeeringu all silmas pidada ka näiteks hariduse omandamisega seotud kulutusi.


Rahvusreligioon.
Rahvusreligioon ehk rahvuslik religioon ehk rahvususund (mõnikord ka "rahvausundiks" nimetatud) on ühele rahvale, kultuurile või keelele omane usund (religioon).
Erinevate rahvaste usundid erinevad omavahel suuresti. On rahvusreligioone oma väljakujunenud pühakirjadega, liturgikaga ja vaimulikkonnaga; kuid on ka selliseid usundeid, mis eksisteerivad üksnes suulises pärimuses ega ole rangelt organiseeritud ega hierarhiseeritud. Rahvausundiks nimetatakse seetõttu mõnikord ka organiseerimata uskumuste kogumit, mis on antud kultuuris omaks võetud, mida usutakse, kuid mis pole sanktsioneeritud ühegi organisatsiooni poolt.
Erinevalt maailmareligioonidest ei ole rahvusreligioonid omaks võetud laiemalt, küll aga on neist välja arenenud ka maailmareligioone (kristlus, islam, budism).
Rahvusreligioon võib olla maailmareligiooniga segunenud või selle poolt alla surutud, aga nad võivad eksisteerida ka kõrvuti; samuti võib rahvusreligioon avaldada tugevat mõju maailmareligioonile ning seda omamoodi ümber kujundada. See toimus näiteks Tiibeti rahvausreligiooni böni ja budismi kokkupuutel. Kõrvuti eksisteerivad mõlemad näiteks Jaapanis (šintoism) ja (budism), sama on ka Hiinas taoismi ja budismiga. Islami poolt allasurutud seisundis on zoroastrism Iraanis ning paljud rahvusreligioonid kristluse mõjupiirkonnas.
Religioossete vastuolude ja konfliktide piirkonnas on rahvusreligioone mõnikord iseloomustatud kui väheväärtuslikke, küündimatuid ja primitiivseid (ebausk, väärusk, ebajumalate kummardamine, paganlus jmt).


Rahvausund.
Rahvausund on usund, mis eksisteerib üksnes suulises pärimuses, ega ole rangelt organiseeritud ega hierarhiseeritud. Rahvausund on organiseerimata uskumuste kogum, mis on antud kultuuris omaks võetud, mida usutakse, kuid mis pole sanktsioneeritud ühegi organisatsiooni poolt.
Mõnikord nimetatakse rahvausundiks ka rahvusreligiooni.


Rokkmuusika.
"Rock"-muusika on laialdane ja varieeruv levimuusika suund, milles enamasti meloodilist vokaali saadab kitarr, trummid ja tihti ka basskitarr. Instrumendid on erinevates "rock"-muusika žanrites tihtipeale erinevad. Ka klahvpillid nagu klaver ja süntesaator on laialdases kasutuses.
Eesti keeles võib "rock"-muusikale kirjapildis viidata mitmel erineval moel. Kuigi enamasti tarvitatakse inglise keelest pärit lühendatud versiooni "rock", on korrektne kasutada kirjutamisel ka selliseid võimalusi nagu rokk, rokkmuusika ja "rock"-muusika.
"Rock"-muusika juured peituvad 1950. aastate "rock'n'rollis, "rockabillys ja "rhythm and bluess. 1960. aastatel tekkisid sulamžanrid folgi ja džässiga. 1970. aastatel järgnes veel suurem "rocki piiride avardamine, mille tagajärjel tekkis juurde mitmeid "rocki alažanreid nagu "soft rock", "blues rock", "synth rock", "progressive rock", "psychedelic rock", "garage rock", "punk rock" ja ka "heavy metal".
Tänapäeval on "rock"-muusikal väga suur hulk edasiarendusi ja alastiile, mille kategoriseerimiseks on erinevaid lahendusi.


Heavy metal.
"Heavy metal" ehk "metal" on 1960. aastate lõpul ning 1970. aastate algul bluesist ja rockist tekkinud muusikasuund, mida algusaastatel iseloomustasid sünged, sageli okultsete mõjutustega, laulutekstid, depressiivsete meloodiate kasutamine ning mille mängimisel omasid muusikainstrumentidest suuremat rõhku elektrikitarrid ja trummid. Üheks esimeseks metalit viljelevaks ansambliks loetakse sageli briti gruppi Black Sabbath. Samuti ka Led Zeppelin ja Deep Purple. Heavy metal stiili tegi kuulsaks bänd Metallica, mida peetakse praegugi kuulsaimaks metal-bändiks.
Aastate jooksul on stiil pidevalt arenenud ja laienenud ning hõlmab tänapäeval väga erinevaid alamstiile, mis muusikaliselt võivad üksteisest olla üsna erinevad. Esimesed žanrid olid hard rock, shock rock, progressiivne metal, glam metal,pop metal ja briti heavy metali uus laine (tihti tuntud akronüümina NWOBHM, "new wave of British heavy metal"). Hard rocki tuntumad ansamblid on DC, Aerosmith, Blue Öyster Cult. Progressiivse metali tuntumad on Rush, Uriah Heep, Queensrÿche ning tänapäeval Dream Theater. Glamist on tuntumad Twisted Sister, Mötley Crüe, Skid Row, Poison ja Cinderella; shock rockist Alice Cooper, W.A.S.P ja Kiss; pop metalist Guns N' Roses, Def Leppard, Van Halen, Whitesnake ja Europe. NWOBHM-i algatajad olid Motörhead, Iron Maiden, Saxon ja Angel Witch. Hard-n-heavy tuntumad on Scorpions, Ozzy Osbourne, Dio, Accept, Judas Priest, Rainbow.
Hard rock, varajane metal, progressiivne metal, shock rock, glam metal ja varajane punk (kuhu kuulusid Ramones, The Damned, Sex Pistols ja The Clash) olid stiilid, millest hakkasid arenema muud alamžanrid.


Aerutamine 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Aerutamine 1952. aasta suveolümpiamängudel


Levila.
Levila ehk levikuala ehk areaal on mingi liigi isendite esinemisala. Sõltuvalt elupaikade olemasolust võib liigi esinemistihedus levila piires olla erinev. Mõned organismid kasutavad erinevatel aastaaegadel või eluperioodidel erinevaid piirkondi, näiteks eristuvad rändlindudel levila piires enamasti pesitsus- ja talvitusalad. Levila koosseisu ei arvata eksikülaliste kohtamispaiku.
Teadusharu, mis uurib levilaid, nimetatakse arealoogiaks.


Natsionaalsotsialistlik black metal.
Natsionaalsotsialistlik black metal (NSBM), on muusikaliselt black metalil ja grindcorel põhinev muusikastiil, mille laulutekstid kajastavad esitajate ning nende toetajate natsismil, rassismil, usulisel sallimatusel ning vihkamisel põhinevat maailmavaadet. Erinevalt tavapärasest rassistlikust muusikast on stiili juured satanistlikus-paganlikus maailmavaates, millesse on hiljem sulandatud natsionalismi, natsismi ja rassismi ideoloogia elemente.
Tuntumaid bände: Burzum, Graveland, Infester, Kataxu, Legion of Doom, Veles, Wolfenhords.


Vendium.
Vendium ehk Vend ehk Vendi kompleks on vananenud kronostratigraafilise üksuse nimetus, mille asemel kasutatakse mõistet Ediacara.
Vendi kompleksiks nimetati kivimikihti, mis tekkis Proterosoikumi lõpus, vahetult enne Kambriumi ajastut. Vend ja Ediacara ei ole siiski täiesti identsed mõisted, sest Vendi algus on varasem. Eestis ei tekita see probleeme, sest Vendi algusajast ehk Krüogeeni ajastust Eesti pealiskorras setteid ei ole. Suur vastuseis on uuele nimele ülemineku suhtes Venemaal, kust nimetus "Vend" pärit ongi.
Nimetus Ediacara on ametlikult kasutusel aastast 2004. Vendi kompleks ei ole kunagi olnud ametlik Rahvusvahelise Geoloogiaühingu poolt tunnustatud kronostratigraafiline üksus, seetõttu ei ole õige öelda "Vendi ajastu" ka mitte ajaloolises kontekstis.
Vendi ladestu.
Vendi ladestu on vanimaid pealiskorra üksus, mis kuhjus Balti klindile 600-570 miljonit aastat tagasi, Põhja- ja Kirde-Eesti oli magedaveelise veekogu all. Esindatud on nii jämedateralisi liivakivisid kui ka peeneteralisi savisid. Kuna vesi tungis sisse idast, väheneb vendi lademe paksus lääne suunas, Lääne- ja Edela-Eestis need aga puuduvad. Eestis pole vendi setetest loomastiku jäänuseid leitud, kuid Gdovi kihistust on avastatud üksikuid akritarhe. Vendi setted Eestis ei paljandu, sest nad on kaetud kambriumi setetega. Vendi ladestu praktiline tähtsus seisneb veel reostamata kambriumi-vendi põhjaveekompleksis.


Kareem Abdul-Jabbar.
Kareem Abdul-Jabbar (sünninimi Ferdinand Lewis Alcindor; sündinud 16. aprillil 1947 New Yorgis) oli USA elukutseline korvpallur.
Ülikoolis pöördus ta islamisse ja 1971 võttis endale araabia nime. Tegevsportlase karjääri ajal oli ta 218,5 cm pikk ja kaalus 121 kg.
Korvpall ei pruugi enam iial näha nii domineerivat mängijat nagu Abdul-Jabbar. Ta lõpetas NBA-karjääri kõigi aegade liidrina üheksas kategoorias: enim punkte (38 387 – 24,6 mängus), enim hooaegu (20, 1969–1989), enim punkte "play-off"is (5762 – 24,3 mängus), enim väärtuslikema mängija auhindu (kuus: 1971, 1972, 1974, 1976, 1977 ja 1980), enim mängitud minuteid (57 446), enim mänge (1560), enim tabatud ja proovitud viskeid (15 837 28 307-st) ja enim blokeeritud viskeid (3189 – 2,57 mängus).
Ta võitis kuus NBA meistritiitlit (1971, 1980, 1982, 1985, 1987 ja 1988). Neist esimese tõi ta Milwaukee Bucksile, kus mängis 1969–1975, järgmised Los Angeles Lakersile, kus ta mängis 1975–1989.
18 korda mängis ta NBA tähtede mängus. Seegi on NBA rekord. 1970 valiti ta aasta uustulnukaks, kümme korda NBA sümboolsesse koondisse (1971–1974, 1976, 1977, 1980, 1981, 1984 ja 1986), viis korda kaitsemängijate sümboolsesse koondisse (1974, 1975, 1979–1981) ning kaks korda NBA finaalide väärtuslikemaks mängijaks (1971 ja 1985). Oma 20 aasta pikkuse karjääri jooksul ei mänginud Abdul-Jabbar ühelgi hooajal alla 62 mängu.
Kaks korda oli ta NBA resultatiivseim mängija (1971 – 31,7 punkti mängus ja 1972 – 34,8). 1976 oli ta edukaim lauapallide võtja (16,9 mängus). Neljal aastal oli ta NBA parim visete blokeerija: 1975, 1976, 1979 ja 1980.
Keskkool.
Lew Alcindor õppis 1962–1965 New Yorgis Power Memoriali keskkoolis. Ta juhtis kooli korvpallimeeskonna võitude-kaotuste vaheni 95:6, sealhulgas saadi 71 järjestikust võitu. Ta valiti 1963–1965 USA keskkooliõpilaste sümboolsesse koondisse. Samuti valiti ta linna koondisse.
Ülikool.
Ta mängis UCLA-s 1965–1969, võitis kolm NCAA meistritiitlit, oli kolm korda kõige väärtuslikum mängija ja kolm korda USA üliõpilaskorvpalli sümboolses koondises (1967–1969). Kahel korral, 1967 ja 1969 valiti ta USA parimaks üliõpilaskorvpalluriks ja spordiajakirjanike lemmikuks. Neil aastail (vastavalt 66,7% ja 63,5%-ga) juhtis ta NCAA-d visete tabavusprotsendi osas. Ta viis UCLA 88:2 võiduseeriani ja sai 1969 John Naismithi auhinna.
Ta oli staar juba enne NBA-sse astumist. Ta lõpetas UCLA paremuselt 6. korvpallurina läbi aegade, visates 2325 punkti (keskmiselt 26,4 punkti mängus).
Kindlasti oleks ta väärinud kohta USA amatöörkorvpallurite koondises, mis võitis 1968. aasta olümpiamängud Méxicos. Ent treener Henry Iba oli koondise juba aasta varem paika panud ega teinud sellesse enam muudatusi, ehkki paljud ajakirjanikudki uskusid, et Alcindor võetakse viimasel hetkel koondisse.
NBA.
1969. aasta "draft"is valis Milwaukee Bucks Alcindori esimesena. Bucksi viimene hooaeg polnud hea; saadi 27 võitu 55 kaotuse vastu. Juba enne hooaega ennustati Alcindorile head tulevikku, kuna Bill Russell oli just lahkunud Boston Celticsist ja Wilt Chamberlain mängis oma viimaseid hooaegu, olles juba 35 aastat vana.
Juba esimesel hooajal võitis Milwaukee 56 mängu 26 kaotuse vastu. Alcindor valiti aasta uustulnukaks, sest viskas keskmiselt 28,8 punkti (kokku 2361), võttis maha 14,5 lauapalli (kokku 1190) ja andis 4,1 resultatiivset söötu (kokku 337).
Pärast hooaega otsustati värvata Oscar Robertson klubist Cincinnati Royals. Koos tugeva põhikoosseisuga, kuhu kuulusid Bob Dandridge, Joe McGlocklin ja Greg Smith, saadi hooajal 1970–71 66 võitu, sealhulgas 20 järjest. Alcindor valiti esimest korda väärtuslikemaks mängijaks, sest viskas 31,7 punkti ja sai 16,0 lauapalli mängust. Milwaukee Bucks võitis enda ainsa NBA meistritiitli.
Abdul-Jabbar oli tsentri kohta äärmiselt jõuline ja väga kiire mängija. Temasugust mängijat polnud varem nähtud. Ta viskas Milwaukees keskmiselt üle 30 punkti 4 hooajal 6-st ja ta nimetati sel ajal 3 korda väärtuslikemaks mängijaks: 1971, 1972, 1974.
1975 vahetati ta Los Angelesse, kus aitas võita 5 NBA meistitiitlit. Hooajal 1975–76 viskas ta keskmiselt 27,7 punkti (kokku 2275), sai kätte 16,9 lauapalli (kokku 1383), andis 5,0 söötu ja blokeeris 4,1 viset. Los Angeleses mängides oli ta kolm korda väärtuslikem mängija: 1976, 1977 ja 1980.
Vaatamata Kareemi enda suurele populaarsusele ja kuulsusele, oli ta endassetõmbunud pikka kasvu üliheade viskekätega haakija. Talle ei meeldinud anda kommentaare pressile. Miami Heati treener Pat Riley on öelnud, et vaatamata oma tagasihoidlikkusele on ta läbi aegade suurim NBA legend.
Statistika.
Abdul-Jabbar, Kareem
Abdul-Jabbar, Kareem


Bao.
Bao on Ida-Aafrikas levinud lauamäng.
Bao kuulub mancala-mängude hulka, seda mängitakse neljarealisel laual, igas reas on kaheksa pesa. Baol on omakorda kaks peamist variatsiooni, neist keerulisem, Sansibari bao, on tõenäoliselt kõige keerukamate reeglitega mancala-variatsioon. Sansibari bao on samuti võistluslik mõttemäng, milles peetakse turniire ning mida mängivad Ida-Aafrikas professionaalsed mängijad.


Meeste ühesüst 1000 m.
Meeste ühesüsta 1000 m on aerutamise distants.


Veebruarirevolutsioon.
Veebruarirevolutsioon oli esimene 1917. aasta revolutsioonidest Venemaal. Selle tulemusena loobus troonist keiser Nikolai II ja moodustati Venemaa Ajutine Valitsus eesotsas vürst Lvoviga.
Veebruarirevolutsioon Petrogradis ja Venemaal.
Veebruarirevolutsioon Venemaal algas pealinnast Petrogradist sotsiaalsete probleemide süvenemise tulemusena.
(18. veebruar vkj)il streikisid sõjaväe tarvis militaartoodangut andva Putilovi tehase töölised, nõudes palgatõusu.
(23. veebruaril vkj)/ (8. märtsil ukj) 1917 alanud demonstratsioonil nõuti kohalike sõjatehaste tööliste toiduainetega varustamise ja elamistingimuste parandamist. Toimuva maailmasõja tõttu oli tööstuse rõhk pandud sõja toetamisele, suur osa põllumajanduses töötavatest meestest oli mobiliseeritud sõjaväkke ja seetõttu oli halvenenud linnade varustamine toiduainetega. Demonstrandid hakkasid juba järgmisel päeval esitama poliitilisi nõudmisi sõja lõpetamiseks.
(25. veebruar vkj)il/ (10. märtsil ukj) toimus juba kogu Petrogradi hõlmav streik. Keiser Nikolai II, kes viibis ise sõjavägede ülemjuhatuse staabis Mogiljovis, nõudis, et Petrogradi sõjaväeringkonna ülem S. Habanov suruks rahutused sõjaväe abil maha.
(26. veebruar vkj)il/ (11. märtsil ukj) kasutasid politsei ja sõjavägi meeleavaldajate vastu relvi.
(27. veebruar vkj)il/ (12. märtsil ukj) aga keeldus suurem osa sõjaväelasi elanike vastu jõudu kasutamast ning ühines demonstrantidega, vallutas linna relvalao ja vabastasid Krestõ vanglast poliitvangid. Nikolai II käsul suundusid Põhja-, Lääne- ja Kagurinde väeosad mööda raudteed Petrogradi, kuid streikivad raudteelased Gattšinas ei lasknud Põhjarinde väeosi Petrogradi. Nähes olukorra lootusetust, lõpetas ka Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov vastupanu ja võim linnas läks nõukogudele ja Riigiduumas moodustatud Ajutisele Komiteele, mille ülesanne oli pealinnas korra tagamine, boolševikud ja vasakesseerid koodustasid Petrogradis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu.
Esimese maailmasõja Venemaa keisririigi sõjaväe kõrgema ülemjuhatuse staabis Ukrainas, Mogiljovis asunud keiser Nikolai II, asus erirongiga läbi Tsarskoje Selo Petrogradi suunas teele, kuid ööl vastu 1. märtsi peatasid mässulised sõdurid keiserliku rongi 170 kilomeetri kaugusel Petrogradist, Malaja Višera jaamas. Keiser koos kaaskonnaga suundus edasi Pihkvasse Põhjarinde staapi.
(2. märts vkj)il/ (14. märtsil ukj) andis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee õiguse Riigiduuma Ajutisele Komisjonile moodustada Ajutine Valitsus. Petrogradi Tauria palees, Ajutise Valitsuse, mille justiitsministriks sai 36-aastane Aleksandr Kerenski. Ajutine Valitsus laskis vahistada endised ministrid.
Sõjavägede Ülemjuhataja Staabis viibinud ülemjuhataja Nikolai II saatis viimase variandina toetuse otsimiseks telegrammid sõjalaevastiku ja rinde juhatajatele, kuid need loobusid tema toetamisest.
Monarhistlikult meelestatud Riigiduuma saadikud Pavel Miljukov, Aleksandr Gutškov ning Vassili Šulgin proovisid veel päästa isevalitsust ning suundusid Pihkvasse, et veenda keisrit loobuma troonist oma poja Aleksei Nikolajevitši kasuks. Tekkinud olukorras otsustas keiser sõja võiduka lõpetamise nimel ning rahva ja sõjaväe tahtele vastu tulles troonist loobuda. Mogiljovis viibiva kindral Mihhail Aleksejevi juhatusel koostati troonist loobumise akt, mille allkirjastas Venemaa viimane kroonitud keiser Pihkvas 2. märtsil 1917. aastal, kell kolm päeval. Selle aktiga andis Nikolai II keisrivõimu üle oma vennale Mihhailile.
Sündmused Eestis.
Eestlased koos teiste vähemusrahvustega kasutasid võimalust saada iseseisvaks. Sooviti kahe kubermangu – Eestimaa ja Liivimaa – ühendamist. Rahvusautonoomia loosung oli kõlanud 1905. aasta sündmuste aegu, maailmasõja ajal 1916. aasta mais oli selle taas sõnastanud tollal 27-aastane tööerakondlane Jüri Vilms.
Ühtlasi ühendati senine Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa üheks Eestimaa kubermanguks. Komisjon, mis tõmbas piiri läbi Liivimaa, alustas tööd augustis. Omavalitsuse seaduse alusel loodi Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, nõnda kõlas ametlik nimetus; rahvasuus ja hiljem ametlikes ajalugudeski on käibel Maanõukogu, Maapäev, Eesti Maapäev. (Eesti Entsüklopeedias Ajutine Maanõukogu), mille etteotsa sai Konstantin Päts. Ametlikuks asjaajamiskeeleks sai eesti keel.
Veebruarirevolutsioon tõi kaasa uute institutsioonide tekkimise üle terve endise tsaaririigi. Vabaduseideest kantuna likvideeriti senised riigi- ja valitsusasutused: saadeti laiali politsei ja vangimajadest vabastati vangid.
Eesti rahvusväeosade loomiseks moodustati poliitikutest ja sõjameestest Eesti Sõjaväelaste Büroo lipnik Konstantin Pätsi juhtimisel. Ootamata Vene võimude kinnitust tegi büroo juba 23. aprillil polkovnik Siegfried Pindingule ülesandeks moodustada Eesti polk. 1.–5. juulil toimus Tallinnas Eesti sõjaväelaste I kongress, kus 50 000 eestlastest sõduri ja ohvitseride esindajad valisid Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas Konstantin Pätsiga.


Islandi pagu.
Islandi paole on omane tugev kaksikmurdumine.
Islandi pagu on hea läbipaistvusega kaltsiit.
Koostiselt ja ehituselt on Islandi pagu täiesti tavaline kaltsiit. Eriliseks teeb ta selgus ja läbipaistvus, mistõttu on teda laialt kasutatud polarisatsioonimikroskoopides Nicoli prismadena. Tänapäeval on ta mikroskoopides asendatud polaroididega.
Islandi pao, seega ka kaltsiidi iseloomulikuks tunnuseks on tugev kaksikmurdumine.
Parimad Islandi pao leiukohad on ajalooliselt olnud Islandil, sellest ka nimi.


Lev Trotski.
Lev Davidovitš Trotski ("Лев Давидович Троцкий"; sünnipärane nimi Leiba Davidovitš Bronštein ("Лев Давидович Бронштейн"); 7. november (26. oktoober vkj) 1879 Hersoni kubermang Venemaa keisririik – 21. august 1940 Mehhiko) oli juudi päritolu Vene bolševistlik revolutsionäär ja marksismi teoreetik. Pseudonüümi "Trotski" võttis ta endale 1902. aastal, ajal kui ta kasutas reisimiseks leitud või varastatud passi Trotski nimele.
Sissejuhatus.
Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu algusaegadel oli Trotski mõjukas poliitik. Ta oli välisasjade rahvakomissar, sõjaasjade rahvakomissar, Punaarmee rajaja. Pärast Lenini surma (1924) alanud võimuvõitluses tõrjus Stalin Trotski partei juhtkonnast välja. Trotski pagendati Nõukogude Liidust ning hiljem tapeti Nõukogude julgeolekuorganite agendi poolt Mehhikos, kus ta organiseeris poliitilist võitlust Stalini vastu, kuid kommunistliku riigikorralduse poolt, soovides ise juhtida NSV Liitu ja kommunistlikku liikumist.
"Trotski oli ilmselgelt marksist, tema nõudis puhtakujulist marksistlikku sotsialismi, st kasarmusotsialismi. Trotski nõudis, et toimitaks nõnda, nagu on kirjas Marxi "Kommunistliku partei manifestis": tuleb luua tööarmeed. Trotski nõudis töö militariseerimist. Töö peab muutuma sunniviisiliseks, selle peamisteks hoobadeks ja stiimuliteks on käsud ja karistused. Marksismi keskseks nõudeks oli: jaotada inimesed klassidesse – käskijateks, keda mitte keegi ei vali, ja rõhututeks. Trotski soovis just nimelt seda, ta nõudis avalikku orjust: teie hakate tööle, mina aga juhin."
Lapsepõlv ja noorpõlv.
Lev Trotski sündis rikka juudist maavaldaja-kolonisti perekonnas Janovka külas Jelizavetgradi maakonnas Hersoni kubermangus tänapäeva Ukraina lõunaosas. Tema lapsepõlve keelteks olid ukraina ja vene keel, juutide kõneldavat jidišit ta selgeks ei saanudki. Samast kubermangust oli pärit ka hilisem Kominterni juht Grigori Zinovjev.
Õppis reaalkoolis Odessas ja Mõkolaivis. Koolis jõudis väga hästi edasi kõigis õppeainetes, tegeles lisaks joonistamise, kirjanduse (sh tõlkimisega vene keelest ukraina keelde) ning koolialmanahhi väljaandmisega.
1890. aastate lõpus puutus ta kokku marksistlike ideedega ning astus ka Venemaa Sotsiaaldemokraatlikusse Tööparteisse. Ta taasasutas ka Lõuna-Vene Töölisühingu ning püüdis korraldada tööliste ja talupoegade ideoloogilist valgustamist. Järgnesid vahistamised ning Trotski istus mitu korda vangis ja asumisel. 1902. aastal põgenes ta asumiselt Siberist, kuhu jättis maha esimese naise Aleksandra Sokolovskaja, koos kahe tütrega. Venemaalt põgenedes kasutas Bronstein võltsdokumentides esmakordselt varjunime Nikolai "Trotski", kasutades selleks Odessa vangivalvuri nime.
Tegevus emigratsioonis.
Välismaale jõudes liitus Trotski poliitilise tegevusega Suurbritannias, Londonis, kus osales sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajalehe "Iskra" toimetuses, kus tegutsesid ka Georgi Plehhanov, Veera Zassulitš, Juli Martov, Vladimir Lenin. Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei sisemises fraktsioonidevahelises võitluses toetas ta algselt menševikke (Plehhanovit), olles vastu Lenini ja bolševike poolt pakutavale "demokraatlikule tsentralismile", mille eesmärk, oli parteiliikmete iseseisvuse vähendamine ja parti juhtorgani poolt määratud suundade vastuvaidlematut järgimist. 1903. aastal lõhenes VSDTP kaheks tiivaks: Lenini juhitud äärmuslikeks bolševikeks ning mõõdukamateks ja demokraatlikumateks menševikeks. Trotski oli vahepeal jõudnud toetada mõningaid Lenini ideid, kuid üldiselt olid need talle siiski vastumeelt, ent samas ei leidnud ta ka menševike mõtted eriti atraktiivsed olevat. Nii eraldus ta sisuliselt mõlemast vaenutsevast parteirühmitusest ning püüdis hiljem korduvalt nende lepitaja olla.
Aastail 1903–1905 elas Trotski Lääne-Euroopas ning tegeles paljude erinevate asjadega, olles näiteks ka ajalehetoimetaja. Ilmsiks tulid tema suurepärased organisaatorivõimed, geniaalsus mitmetel aladel, aga ka tema auahnus.
Revolutsiooniline tegevus 1905. aasta revolutsiooni ajal.
Trotskit on nimetatud revolutsiooni vabakunstnikuks, sest ta tegutses väga erinevates ringkondades, jäädes alati truuks oma isiklikele põhimõtetele. Seetõttu liikus ta pidevalt ühest ringkonnast teise, mis parajasti tema arust paremini tema vaadetega sobis. Nii oli ta alates Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei lagunemisest pigem menševike seas, 1905. aasta revolutsiooni ajal tegutses aga sisuliselt omapead, nõudes marksistidepoolset vägivaldset võimuhaaramist. Seejärel laveeris ta sageli bolševike ja menševike vahel.
1905. aastal tuli Trotski Venemaale tagasi ning oli detsembris moodustatud revolutsioonilise Petrogradi Nõukogu juht. Ta püüdis viia revolutsiooni masside sekka, et juba siis, kui isegi Lenin oli veel proletaarse revolutsiooni vastu, viia ellu oma permanentse maailmarevolutsiooni ideed (mida hakati ellu viima hiljem Kominterni kaudu). See tal aga siiski ebaõnnestus ning ta saadeti 1907. aastal Põhja-Siberisse eluaegsele asumisele. Sealt põgenes ta aga peagi. kasutades juba uue abikaasa Natalja Sedova perekonnanime "Sedov" ning asus elama Austria-Ungari pealinna Viini, kuhu ta jäi kuni Esimese maailmasõjani.
1908. aastal alustas Lev Trostki esimesena bolševistliku ajalehe "Pravda" ("Tõde") väljaandmist, mis ilmus aastatel 1908–1912. Ajalehe "Pravda" väljaandmist Lenini juhtimisel alustati alles 1912. aastast.
Pärast ajalehetoimetamise lõppu oli Trotski Balkanimaades Ukraina ajalehe "«Киевская мысль»" sõjakorrespondent Balkani sõdades.
Tegevus enne Oktoobrirevolutsiooni.
Viinis andis Trotski välja ajalehte "Pravda", mis sai revolutsionääride seas väga populaarseks ning Trotski pälvis üle-Euroopalise kuulsuse. Ta haris end ka Viini kunstimuuseumeid külastades ning luges palju erinevat kirjandust. Tol perioodil kujunes temast üks marksismi juhtivaid teoreetikuid. Suhted Leniniga jäid pinevaks, kuid alates sõja puhkemisest olid nad üksteise suhtes leplikumad. Trotski elas lühikest aega ka Pariisis ning Lenin käis tal seal ilmselt ka külas.
Enne maailmasõda tegutses Trotski Balkanil ka sõjareporterina, saades oma reportaažidega suhteliselt tuntuks. Seal omandas ta ka oma esimesed sõjakogemused ning arusaama armee ülesehitusest ja toimimisest.
1916. aasta lõpul lahkus Trotski Ameerikasse, kus sai aga teada Veebruarirevolutsioonist ning asus Jacob Schiff kaasabil kohe tagasiteele Venemaale. Sinna jõudis ta tuntud revolutsionääridest viimasena, kuid pälvis ikkagi sooja vastuvõtu. Ta asus nüüd bolševikega tihedat koostööd tegema, lootuses oma ideed nüüd reaalsuses ellu rakendada ehk läbi viia edukas revolutsioon, algatamaks doominoefekti, mis viiks kogu maailma riike hõlmava maailmarevolutsioonini. Trotskile kui hiilgavale organisaatorile usaldati bolševike paramilitaarsete üksuste loomine. Nii tema kui ka Lenin leidsid, et parim idee on vägivaldselt teiste kõhklevate ja otsustusvõimetute parteide eest võim haarata ning üheparteidiktatuur kehtestada.
Suvel 1917 oli Trotski lühikest aega 1917. aasta juuliülestõusu ettevalmistamises osalemise tõttu vangistatud, kuid vabastati Kornilovi mässu ajal, et ta bolševike relvarühmitusi juhiks.
Trotski, Oktoobrirevolutsioonis ning Kodusõjas.
Trotski määrati (12.) 25. oktoobril 1917. Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde asutatud Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee juhiks, mille ülesandeks oli nõukogude võimu kaitsmine, kuid muutus vastavalt bolševike partei kavade kohaselt hoopis salajaseks bolševike võimuhaaramise staabiks. Lenin varjas ennast sel ajal Petrogradis konspiratiivkorteris. Võimuhaaramise käiku 6.-7. novembril (vkj 24. -25. oktoobril), oma sünnipäeval juhtis Trotski.
Pärast Ajutise Valitsuse arreteerimist moodustatud Rahvakomissaride Nõukogus sai Trotski Välisasjade Rahvakomissari (st välisministri) koha. Järgnevate kuude jooksul ehitas Trotski oma liitlastega sisuliselt üles Punaarmee. Märtsis sai ta ka ametlikult Punaarmee juhiks ning hakkas selle tegevust suhteliselt edukalt koordineerima.
Trotski juhatas Nõukogude Venemaa delegatsiooni Brest-Litovski rahulepingu sõlmimisel. Tema poliitika oli äärmiselt originaalne: ta esitas oma kuulsa fraasi: ning püüdis Saksamaa Keisririigi ja Austia-Ungari keisririigi delegatsiooni esindajaid segadusse ajada ning aega võita. 11. veebruaril teatasid Saksa Keisririigi väed vaherahu lõpetamisest ja 18. veebruaril 1918 alustasid uuesti sõjategevust, mille käigus vallutasid Baltikumi, Valgevene ja Ukraina. Võimu säilitamiseks pidid bolševikud suurte territoriaalkaotustega leppima, et mitte võimu bolševike valitsuse käest anda. Pärast venitamistaktika läbikukkumist ning suurte maaalade kaotust saksa nõrkadele vägedele, sõlmiti 3. märtsil 1918 Bresti rahu, mis andis bolševikele Saksamaa poolt "de facto" tunnustuse.
Järgneva aasta jooksul muutus oht bolševike Venemaale üha suuremaks, kuna Siberis tegutsesid nõukogudevastase Tšehhoslovakkia korpuse väeosad ja valgekaartlikud kindralid ning Antante riigid paiskasid Venemaale oma väed. Kuid Trotski kutsus Punaarmeesse tsaariaegsed ohvitserid, näiteks Mihhail Tuhhatševski ja Semjon Budjonnõi, ning pidas, tihti rinnetel oma elu ohtu seades, sütitavaid kõnesid. Nii suutiski Punaarmee valgeid ja teisi vastaseid võita, ehkki enam tänu nende ühise koostöö puudumisele ja lihtrahvavaenulikule poliitikale kui Trotski "ületamatule geeniusele". Talle endale meeldis aga asju mõistagi just nii tõlgendada ning kahtlemata oli tema osa Punaarmee võidus väga suur.
Uus tõsine oht tekkis aga 1920. aastal, kui Poola ja Ukraina Rahvavabariigi väed sisenesid Ukrainasse ning ka nõukogude valitsus Kiievis langes. Trotski juhtimisel läks Punaarmee pealetungile ning paistis isegi, et Poola vallutataksegi ja seejärel unistasid bolševikud revolutsiooniliikumise kandumisest Lääne-Euroopasse ja Berliini ning Pariisi jõudmisest. Trotski maailmarevolutsiooni unistus näis tõeks saavat. Kuid Visla lahingus suutis marssal Pilsudski kommunistide väed tagasi lüüa, kuna Stalini auahnus oli Punaarmee plaanid sassi ajanud – nimelt oli tema juhitud väegrupp liikunud Varssavi asemel Lvivi peale ja nii jäi Mihhail Tuhhatševski Pilsudski poolt juhitavate vägede vastu vähemusse. Nii sõlmiti rahu, millega suur osa Valgevenest ja Ukrainast läks kuni Teise maailmasõjani Poola riigi koosseisu.
Poola-sõjakäiguga olid olulisemad Vene kodusõja sündmused ka läbi ning Trotski keskendus enam tsiviilasjadele. Ta jäi ka edasi isepäiseks vabamõtlejaks, mis Lenini ja ta kolleegide jaoks tundus väga ohtlik, sest kardeti, et ta võib võimuvõitluse käigus bolševike partei lõhestada.
Trotski, punases terroris ja sõjasündmustes.
Ehkki hiljem, emigratsioonis kritiseeris Trotski Jossif Stalini tegevust, oli ka tema tegevus nõukogude võimu algusaastatel suunatud kõigi meetodite ja võimalustega võimu säilitamisele ning vastaste hävitamisele. Punaarmee ülemana andis ta korralduse hävitada rindepiirkonnas asuvad kontrrevolutsioonilised valged ohvitserid, andis käsu nr. 31, esimesed koonduslaagrid Nõukogude Venemaal ja paigaldada kõhklevate Punaarmee üksuste tagalasse nn tõkkeüksused, kes hukkasid taganevaid sõjaväelasi ning korraldas ka taganenud sõjaväelaste seas avalikke hukkamisi, valides ülesrivistatud sõjaväelaste seast iga kümnenda isiku, kes hukati teistele hoiatuseks taganemise eest rindelt.
Võimuvõitlus Staliniga.
Nõukogude Liidu algusperioodil oli Trotski üks populaarsemaid bolševike liidreid, tuntud väga hea kõnemehena. Stalin oli suhteliselt vähemtuntud tegelane, kes juhtis partei administratiivset tööd. Pärast Lenini surma 1924. aastal kujunes parteis kaks gruppi, millest üht juhtis Trotski, teist Stalin. Aastast 1925 ühinesid Trotskiga ka Grigori Zinovjev ja Lev Kamenev.
Stalini poolel oli enamik VK(b)P Keskkomitee liikmetest, sealhulgas ka suur NEP-i toetaja Nikolai Buhharin jpt. Kujunenud vastasseisus süüdistasid mõlemad pooled teineteist marksismi-leninismi õigelt teelt kõrvalekaldumises.
Trotskile ja tema pooldajaile hakati sulgema ligipääsu massimeediavahenditele ning taga kiusama. 1926. aasta 23. oktoobril toimunud ÜK(b)P KK ja PKK ühisel Pleenumil vabastati Lev Trotski ÜK(b)P Keskkomiteest ja ka KK Poliitbüroo liikme kohustustest koos L. Kamenevi ja G. Zinovjeviga, 1927. aastal heideti ta ka kommunistlikust parteist välja. Zinovjev ja Kamenev tunnistasid Stalini vaated õigeks ning nad võeti parteisse tagasi, Trotski jäi aga ikka oma seisukohtadele ning ta isoleeriti täielikult.
14. novembril 1927 tõsteti Trotski välja tema ametikorterist Kremlis. 18. jaanuaril 1928 viidi Trotski jõuga Jaroslavli vaksalisse ja saadeti asumisele Alma-Atasse.
1929. aasta veebruaris saadeti Trotski maalt välja Türgisse, Istanbuli lähedale Büyükada saarele. 1933. aastal asus ta elama Prantsusmaale, kuid oli 1935. aastal sunnitud sealt lahkuma Norrasse. 1936. aastal asus ta elama Mehhikosse.
Eksiil ja surm.
Eksiilis jätkas Trotski oma vaadete esitamist kirjasõnas ning tema ümber kogunes suhteliselt palju toetajaid, trotskism levis populaarse vasakpoolse liikumisena paljudes riikides (on säilitanud oma toetuse mõningates akadeemilis-teoreetilistes ringkondades tänini, ent paraku on lõhestunud suureks hulgaks erinevateks grupeeringuteks). Trotski kavandas ka IV Internatsionaali kokkukutsumist väljaspool NSV Liitu kommunistidest. Trotski jätkuv populaarsus ning Trotski poolt pidevalt avaldatavad materjalid, milles ta kajastas ajakirjanduses Stalini poolt Euroopa vallutamise plaane, kasutades ära Saksamaa ja Hitleri poolt algatatud Teise maailmasõda oli ilmselt pinnuks silmas ka Stalinile.
24. augustil 1936 mõisteti Trotski Moskvas toimunud kohtuprotsessil tagaselja surma.
1940. aasta mais püüti Trotskit tappa teda tulistades, kuid atentaat ebaõnnestus.
1940. aasta 20. augustil pääses Trotski eramajja hispaania päritolu NKVD agent Ramón Mercader, kes teeskles Trotski veendud pooldajat. Mercader lõi Trotskit jääkirkaga pähe, mille tagajärjel Lev Trotski järgmisel päeval haiglas suri.
Isiklikku.
Lev Bronstein abielus oli 2 korda, esimene kord Akeksandra Lvovna Sokolovskajaga, kellega neil oli kaks tütart: Zinaida Volkova (sündis 1901) ja Niina Nevelson (sündis 1902); teisest abielust Natalja Sedovaga oli Lev Trotskil poeg Lev Sedov (−1938), kes suri 1938. aastal Pariisis pärast tavapärast pimesooleoperatsiooni salapärastele asjaoludel.


Štše ne vmerla Ukraina.
"Štše ne vmerla Ukraina" ("Ще не вмерла Україна" - "Ukraina ei ole veel surnud") on Ukraina riigihümn.
Muusika autor on Mihhailo Verbitski (1863) ja sõnade autor Pavlo Tšubinski (1862).
1917. aastal sai sellest Ukraina Rahvavabariigi hümn ja 1992. aastal Nõukogude Liidu lagunedes iseseisvunud Ukraina hümn.
6. märtsil 2003 muutis Ukraina parlament natuke hümni sõnu.
Ukrainakeelsed sõnad.
Ще не вмерла України ні слава, ні воля.
Ще нам, браття молодії, усміхнеться доля.
Згинуть наші воріженьки, як роса на сонці,
Запануєм і ми, браття, у своїй сторонці.
Станем, браття, в бій кривавий від Сяну до Дону,
В ріднім краю панувати не дамо нікому;
Чорне море ще всміхнеться, дід Дніпро зрадіє,
Ще у нашій Україні доленька наспіє.
А завзяття, праця щира свого ще докаже,
Ще ся волі в Україні піснь гучна розляже,
Sõnad enne 2003. aastat.
Ще не вмерла Україна, ні слава, ні воля,
Згинуть наші воріженьки, як роса на сонці,
"Заживемо" і ми, браття, у своїй сторонці.
Станем браття, "всі за волю", від Сяну до Дону
В ріднім краю панувати не дамо ні кому.
Чорне море ще всміхнеця, дід Дніпро зрадіє,
Ще на нашій Україні доленька "доспіє".
А завзятта праця щира свого ще докаже,
Ще ся "вомі" в Україні піснь гучна розляже.


Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.
Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (teised, mitteametlikud nimetused: (Ajutine) Maanõukogu, Eesti Maanõukogu, (Eesti) Maapäev) oli esimene Eesti rahvaesindajate omavalitsusorgan aastatel 1917–1919.
Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska
Maanõukogu loomine.
12. aprillil 1917. aastal kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, mille alusel kavandati Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu eestikeelse elanikkonnaga põhjaosa (Tartumaa, Võrumaa, Pärnumaa ja Saaremaa) liitmine ning loodi kubermangu komissari (Jaan Poska) juurde nõuandva organina "Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu".
Märtsist-oktoobrini 1917. aastal oli Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska.
Maanõukogu oli esimene üle-Eestiline omavalitsusorgan, kus olid esindatud kohalike omavalitsuste esindajad linnadest ja maakondadest-valdadest. Maanõukogu valimised olid üldised, kuid kaudsed: linnade esindajad valiti linnavolikogudes, maakondade omad maakonna valimiskoosolekutel, viimaste liikmed aga eelnevalt vallakoosolekutel. Iga 20 000 elaniku kohta oli üks mandaat, seega koosnes Maanõukogu 62 liikmest. Maanõukogu valiti 5. juunil 1917.
7. juunil 1917. aastal valiti maakondades ja Paide linnas maa(linna)nõukogud, teistes linnades toimusid valimised hiljem, kuni septembrini. Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917. aastal ning jagunes demokraatlikuks, sotsialistlikuks ja tööerakonna rühmaks.
Maanõukogu koosseis.
Maanõukogu esimene koosolek peeti 1917. aasta 1.vkj/(14.) juulil Toompea lossi Valges saalis. Esialgu jagunesid saadikud kaheks arvuliselt üsna võrdseks blokiks – demokraatlikuks ja sotsialistlikuks – kuid oktoobri alguseks kujunesid välja erakondlikud fraktsioonid. Maanõukogusse kuulus 13 maaliitlast, 11 radikaalsotsialisti, 9 vähemlast, 8 esseeri, 7 demokraati, 5 enamlast, 4 radikaaldemokraati, 1 baltisakslane, 1 rootslane ning 3 parteitut.
Maanõukogu tegevus.
Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917. aastal ja oli - vaheaegadega - koos kuni aprillini 1919, ajutiseks esimeheks valiti Artur Vallner, keda hiljem asendasid Otto Strandman, Ado Birk ja Kaarel Parts.
Maanõukogu valis oma istungjärkude vahel tegutsevaks täidesaatvaks organiks Maanõukogu Vanematekogu, mille eesotsas oli aastatel 1917–1918 Konstantin Päts.
Maanõukogu tegevorganiks oli Eesti Maavalitsus, mis koosnes komisjonidest: Üleüldis-administratiivne osakond (Nikolai Köstner), Tööosakond (Villem Maasik); Haridusosakond (Peeter Põld); Põllutööosakond (Jaan Raamot); Tervishoiuosakond (Konstantin Konik) jt.
7. november 1917 toimus Peterburis Oktoobrirevolutsioon ning VSDTP ja esseeride koalitsioonivalitsus kuulutas end riigipöörde tulemusena Venemaa kõrgemaks võimuks. Sotsialistilike parteide esinduseks Eestis oli Eestimaa Nõukogude Kongress, nii tekkis kaksikvõim- Venemaa Ajutise valitsuse poolt Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ja Nõukogude Vabariigi poolt Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja selle Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee.
28. novembril 1917. aastal kuulutas Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis, kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali ja tema tegevus katkes aastaks, kuid Maanõukogu Vanematekogu ja Maavalitsus jätkasid tegevust põranda all.
Kaksikvõim Eestis 1917. aastal.
Ajajärku 1917. aasta märtsist oktoobrini on ka kutsutud kaksikvõimuks, millal kumbki osapool(rahvusriigi pooldajad ja ühise nõukogude vabariikide liidu pooldajad) ei omanud otsustavat ülekaalu ning ei suutnud kindlustada ainuvõimu. Eestis oli kaks peavoolu – Eesti autonoomiat ja järgnevalt iseseisvust toetavad rahvuslikud poliitilised erakonnadja Eesti sotsialistid ning Venemaa bolševikkude loodava ühise sotsialistliku riigi pooldajad eesti kommunistid. Algetapil toetasid Nõukogude Venemaa suunitlusega poliitikat ka vasakesseerid: Hans Kruusi, veel Gustav Suits, Johannes Semper, Jaan Kärner, Villem Ernits, Hugo Reiman, Erich Joonas, Hugo Raudsepp, Karl Freiberg, Erast Meister.
Rahvuslikud poliitilised erakonnad jagunesid omavahel mitmesse voolu või parteisse nagu kodanlise, kesk- ja põllumeeste parteid, kus eestvedajateks olid Poska, Päts, Piip, Strandman ja sotsialistide partei Martna ja Reiga eesotsas. Lisaks sellele oli Tartu või Lõuna Eesti grupp Tõnissoniga eesotsas. Eesti iseseisvuse ja välispoliitilises tegevuses töötasid aga kõik rahvuslikud poliitilised erakonnad käsikäes.
Ka eesti kommunistid/sotsialistid jagunesid kahte omavahel riius olevasse gruppi, mõlemal grupil olid oma häälekandjad. Ühe grupi juhtivaid tegelasi olid Kingissepp, Anvelt, Pöögelmann, Rästas, Klein, Rimm, Vakman, neil oli ajakiri "Klassivõitlus". Teise gruppi kuulusid Palvadre, Vöölmann ja Peterson, nende ajakiri oli "Edasi".
Iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksa okupatsioon.
Pärast Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel Bresti rahulepingu läbirääkimiste esimese vooru lõppemist alustasid Saksa keisririigi sõjavägi sõjategevust Petrogradi suunal läbi Läti ja Eesti.
19. veebruaril 1918. aastal moodustas Maanõukogu Vanematekogu Eesti Päästekomitee, millele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms). Samal päeval võttis Vanematekogu vastu otsuse avaldada Eesti iseseisvuse manifest.
24. veebruaril 1918 avaldas Maanõukogu Vanematekogu Manifesti Kõigile Eestimaa Rahvastele, millega kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik.
Samal päeval nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga, välisministri kohuseid täitis Jaan Poska.
Ajavahemikul 3. mai - 29. mai tunnustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia Eesti Maanõukogu valitsust "de facto" iseseisva valitsusena Eestis.
Iseseisvuse taastamine 1918. aasta novembris.
19. november 1918. aastal võttis Eesti Ajutine Valitsus Saksa valitsuse peavolinikult August Winnigult Eesti valitsemise ametlikult üle.
20. novembril 1918. aastal alanud Maanõukogu istungjärgul moodustati järgmised fraktsioonid – Eesti Maarahva Liidu, Eesti Demokraatliku Erakonna, Eestimaa Radikaal-demokraatliku Erakonna, Eesti Tööerakonna, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei ning Eesti Sotsialistide–Revolutsionääride Partei fraktsioon.
10. detsembril 1918. aastal sai Eesti esimese välislaenu 10 miljonit Soome marka.
5. - 7. aprillil 1919 toimusid Eesti Asutava Kogu valimised ning Maanõukogu lõpetas oma tegevuse seoses Asutava Kogu kokkutulemisega 23. aprillil 1919. aastal.
Maanõukogu koosolekute protokollid avaldati trükituna 1935. aastal ja need olid kättesaadavad teaduslike raamatukogude üldfondides ka nõukogude ajal.


EKr.
eKr (varem "e. Kr.") ehk e.m.a (varem "e. m. a.") on tähis, mida kasutatakse kristliku ajaarvamise aastaarvude juures selleks, et märkida nende kuulumist selle ajaarvamise alla ning ajastusse enne selle ajaarvamise alguspunkti. Sel juhul näitab aastaarv, mitmenda aastaga enne aastat 1 pKr ("pärast Kristust") on tegemist.
"eKr" loetakse "enne Kristust" või "enne Kristuse sündi" ja "e.m.a" loetakse "enne meie ajaarvamist" (inglise keeles "Before Common Era").
"eKr" ja "e.m.a" paigutatakse aastaarvu järele.
"e.m.a" on kasutusel peamiselt juhul, kui tahetakse vältida ajaarvamise seostamist kristlusega või Kristuse sündimisega. See kehtib muu hulgas nõukogudeaegse kirjanduse kohta, mis vältis seostamist kristlusega, ning usuteadusliku kirjanduse kohta, mis väldib võimalikku segiajamist Jeesuse tegeliku sünniajaga, eriti kui on juttu Jeesuse sünniajale lähedasest ajast.
Aastale 1 pKr eelneb aasta 1 eKr, sellele omakorda aasta 2 eKr ja nii tagasi. 0. aastat ei ole.
Selleks et teada saada, mitu aastat on möödunud mõnest aastast enne Kristust kuni mõne aastani pärast Kristust, tuleb liita aastaarvud ning lahutada üks aasta (see kehtib, kui kuupäev on sama).


Valetaja paradoks.
Valetaja paradoks on paradoks, mis tekib, kui mingi propositsiooni kohta jõutakse järeldusele, et ta on tõene parajasti siis, kui ta ei ole tõene.
Üldarusaadav näide.
Kui ma ütlen: "Praegu ma ei räägi tõtt," pidades silmas hetke, mil ma seda ütlen, siis võib küsida, kas ma seda öeldes räägin tõtt. Uurime seda arutledes. Oletame, et ma räägin tõtt. Siis peab olema tõsi, et ma ei räägi tõtt, seega ma ei räägi tõtt. Kui aga oletada, et ma ei räägi tõtt, siis pole tõsi, et ma ei räägi tõtt, seega ma räägin tõtt. Niisiis tuleb välja, et kui ma räägin tõtt, siis ma ei räägi tõtt, ja kui ma ei räägi tõtt, siis ma räägin tõtt. See on paradoks.
Variandid.
Valetaja paradoksi kõige lihtsamad kujud on
Vaatleme lauset (1). Kui propositsioon, mida lause väljendab, on tõene, siis ütleb see lause, et ta on väär, ehk teiste sõnadega, väljendab väära propositsiooni. Väär propositsioon ei ole tõene. Kui aga
propositsioon, mida lause (1) väljendab, ei ole tõene, siis ütleb see lause, et ta ei ole väär, ehk teiste sõnadega, ei väljenda väära propositsiooni. Siis on propositsioon, mida see lause väljendab, tõene. Seega on propositsioon, mida lause (1) väljendab, tõene parajasti siis, kui ta ei ole tõene.
Kui lauset (2) mõista nii, et selle lausuja väidab, et propositsioon, mida ta oma lausungiga väljendab, on väär, siis ilmneb analoogiliselt lausega (1), et see propositsioon on tõene parajasti siis, kui ta ei ole tõene.
Ajalugu.
Selle paradoksi vanim variant omistatakse vanakreeka filosoofile Eubulidesele Mileetosest (4. sajand eKr), kes kuulus Megara koolkonda, olles Megara Eukleidese õpilane. Eubulides olevat öelnud: "Inimene ütleb, et ta parajasti valetab. Kas see, mida ta ütleb, on tõene või väär?"


Edmund Husserl.
Edmund Husserl (8. aprill 1859 Prossnitz – 26. aprill 1938 Freiburg) oli fenomenoloogilise filosoofia rajaja.
Ta sündis Austria-Ungari impeeriumis Määrimaal Prossnitzis. Tema vanemad olid juudid. Isa tegeles riideäriga. 10-aastaselt alustas Edmund õpinguid Viini Reaalgümnaasiumis. Aasta hiljem hakkas ta käima Olmützi Riigigümnaasiumis. Ta oli keskpärane õpilane, kes eelistas matemaatikat ja loodusteadusi. Lõpetanud 1876. aastal gümnaasiumi jätkas Edmund õpinguid Leipzigi ülikoolis, kus õppis loodusteadusi. Kaks aastat hiljem jätkas ta juba Berliinis matemaatikaõpinguid ja doktoriteesid kaitses ta 1883. aastal Viinis. 1884. aastal kuulas ta Franz Brentano loenguid filosoofiast. 1886. aastal õppis ta Halles ja habilitatsioonitöö kirjutas arvu mõistest. Sel perioodil vahetas ta religiooni: temast sai kristlane. 1887. aastal sai temast Halle ülikooli eradotsent. Ta abiellus juudi kogukonnast pärineva uskuvahetanud Malvine Charlotte Steinschneideriga. Neid laulatati kristliku kombe kohaselt. Neil oli kolm last.
Husserlid jäid Hallesse 1901. aastani. Sel perioodil kirjutas ta oma "Aritmeetika filosoofia" ("Philosophie der Arithmetik") ja ladus aluse fenomenoloogiale kui eraldiseisvale filosoofilisele meetodile. 1901.aastal kutsuti Husserl Göttingeni, kuhu ta jäi järgnevaks 16 aastaks. Göttingeni perioodil formuleeris Husserl uue fenomenoloogilise teaduse piirjooned, mis esitati raamatus "Ideen zu einer reinen Phänomenologie und phänomenologischen Philosophie". "Ideede" esimene köide ilmus 1913. aastal Husserli aastaraamatus "Jahrbuch für Philosophie und phänomenologische Forschung".
1916. aastal võttis Edmund Husserl vastu professorikoha Freiburgis Breisgaus.
Kuigi ta emeriteerus 1928. aastal, jätkas ta tööd fenomenoloogiliste projektide kallal kuni surmani 1938. aastal. Kui Heidegger sai 1933. aastal Freiburgi ülikooli rektoriks, ei liitunud ta ainuüksi parteiga, ja mitte ainult ei rääkinud kaasa "natsionaalsotsialistlikus revolutsioonis", vaid ka keelas oma endisel õpetajal sisenemise ülikooli õppehoonetesse ja raamatukokku. Husserl oli sellest väga kibestunud.
Isiklikku.
Edmund Husserlil oli poeg Gerhard Husserl, kes abiellus eesti või baltisaksa päritolu Dodo Tammanniga.
Tõlked eesti keelde.
"Pariisi ettekanded", tõlkinud Ülo Matjus – Akadeemia 1993, nr 7, lk 1389–1424


Suryavarman II.
Suryavarman II Paramavisnuloka (enne 1113 – umbes 1150) oli Angkori Kuningriigi (praegune Kambodža) kuningas 1113–1145 või 1150.


Nūr Moḩammad Tarakī.
Nūr Moḩammad Tarakī ehk Shabikhel Taraki Ghilzay Pashtun (15. juuli 1917 Sur Kelay küla Nāwah's Ghaznī provintsis - 9. oktoober? 1979 Kabul) oli Afganistani riigipea ja valitsusjuht 1978–1979.
Taraki, Nur Mohammad


Scuderia Ferrari.
"See artikkel on Ferrari Vormel 1 meeskonnast; autofirma kohta vaata artiklit Ferrari"
Scuderia Ferrari on Ferrari autofirma osa, mis tegeleb võidusõiduautode, põhiliselt Vormel 1-ga.
Debüüt Vormel 1-s toimus 1950. aastal Monaco tänavarajal. Ferrari on ainuke tänapäevani tegutsev meeskond, kes osalenud Vormel 1 sarjas selle algusaastatest peale.
Praegu on meeskonna pealik Stefano Domenicali ja tehniline direktor Pat Fry. Pikka aega olid vastavates ametites Jean Todt ja Ross Brawn.
Saavutused.
Esimene GP vōit: 1951 Suurbritannia
Meeskondlikke MM tiitleid: 15 (1961, 1964, 1975, 1976, 1977, 1979, 1982, 1983, 1999 2000, 2001, 2002,2003, 2004, 2007)
Individuaalseid MM tiitleid: 15 (1952, 1953, 1956, 1958, 1961, 1964, 1975, 1977, 1979, 2000, 2001, 2002, 2003, 2004, 2007)
GP vōite järjest: 10 (2002 Kanada - 2002 Jaapan)
Sōitjad.
Sõitja järel sulgudes võistluste arv ja võistkonnas olemise aastad.
Michael Schumacher (144/ 1996–2006)
Gerhard Berger (96/ 1987–1989, 1993–1995)
Rubens Barrichello (85/ 2000–2004)
Michele Alboreto (80/ 1984–1988)
Jean Alesi (79/ 1991–1995)
Clay Regazzoni (75/ 1970–1972, 1974–1976)
Gilles Villeneuve (68/ 1977–1982)
Eddie Irvine (65/ 1996–1999)
Niki Lauda (58/ 1974–1977)
Jacky Ickx (57/ 1968, 1970–1973)
Mike Hawthorn (37/ 1953–1955, 1957–1958)
Lorenzo Bandini (35/ 1962–1967)
Carlos Reutemann (34/ 1976–1978)
René Arnoux (32/ 1983–1985)
Phil Hill (31/ 1958–1962)
Stefan Johansson (31/ 1985–1986)
Nigel Mansell (31/ 1989–1990)
Alain Prost (31/ 1990–1991)
Alberto Ascari (30/ 1950–1954)
John Surtees (30/ 1963–1966)
Felipe Massa(25/ 2006–...)
Kimi Räikkönen (9/ 2007–2009)
Välislingid.
Ferrari


Trần Đức Lương.
Trần Đức Lương ([trən dõk lõööŋ]; sündis 5. mail 1937) oli Vietnami president 1997–2006.
"Märkus: Vähenõudlikus tekstis võib kasutada toonimärkideta nimekuju" Trân Đưc Lương.


Khalīfah bin Zāyid Āl Nahayān.
Khalīfah bin Zāyid Āl Nahayān (1997)
Šeik Khalīfah bin Zāyid bin Sulţān Āl Nahayān (araabia keeles خليفة بن زايد بن سلطان آل نهيان, sündinud 25. jaanuaril 1948) on Araabia Ühendemiraatide president aastast 2004. Ta on samast ajast ka Abu Dhabi emiraadi emiir.
Ta sündis emiiri Zāyid bin Sulţān Āl Nahayāni vanima pojana. Ta määrati aastateks 1966–1967 valitseja esindajaks Abu Dhabi idapiirkonnas ehk teisisõnu linnapeaks. 1. veebruaril 1969 nimetati Khalīfah bin Zāyid Āl Nahayān Abu Dhabi kroonprintsiks. Järgmisel päeval sai temast Abu Dhabi kaitseminister. Ta ehitas üles hilisema AÜE sõjaväe.
Aastal 1971 said Araabia Ühendemiraadid iseseisvaks. Khalīfah bin Zāyid Āl Nahayān sai Abu Dhabi pea-, kaitse- ja rahandusministriks, tema isa Araabia Ühendemiraatide presidendiks. Aastatel 1973–1977 oli ta Araabia Ühendemiraatide asepeaminister. Aastal 1976 sai ta AÜE relvajõudude asejuhatajaks (tema isa oli juhataja).
3. novembril 2004, üks päev pärast oma isa surma, sai ta Abu Dhabi emiiriks ja AÜE presidendiks. Juba varem oli ta oma isa haiguse ajal nendes ametites kohusetäitjana.
Khalīfah bin Zāyid Āl Nahayāni peetakse meheks, kes soovib oma riiki lääne eeskujul moderniseerida. Üsna oma valitsusaja algul, 2005. aasta aprillis käskis ta kõigi Araabia Ühendemiraatide töötajate palku tõsta 100%.
1. detsembril 2005 teatas ta, et 40-liikmelise Föderaalse Riikliku Nõukogu (see on AÜE-s parlamendile kõige lähedasem organ) pooled liikmed edaspidi valitakse. Enne määras president kõik liikmed ainuisikuliselt. Valimised määrati 2006. aasta detsembriks.
Tema järgi on nimetatud Burj Khalīfah, läbi aegade kõige kõrgem inimeste valmistatud ehitis.
Ta armastab Araabia Ühendemiraatide traditsioonilisi spordialasid, hobuste ja kaamelite võiduajamisi.


Georgi Pǎrvanov.
Georgi Pǎrvanov (bulgaaria "Георги Първанов"; sündis 28. juunil 1957) on Bulgaaria poliitik.
Ta oli 22. jaanuarist 2002 kuni 22. jaanuarini 2012 Bulgaaria president.
19. juulil 2007 teatas Bulgaaria lähiajaloo uurimisega tegelev komisjon, et Georgi Pǎrvanov oli kommunistliku režiimi ajal julgeolekuteenistuse agent. President ise oli kuni komisjoni vastava avalduseni kõiki taolisi süüdistusi eitanud. Bulgaarias puudub seadus, mis keelaks endistel julgeolekuagentidel kõrgetes riigiametites töötada.


Luiz Inácio Lula da Silva.
Luiz Inácio Lula da Silva (hüüdnimi Lula; sündinud 6. oktoobril 1945) on Brasiilia poliitik.
Ta oli Brasiilia president 1. jaanuarist 2003 kuni 1. jaanuarini 2011.
Lulal on vähe ametlikku haridust. Ta õppis lugema alles 10-aastaselt ja lahkus koolist pärast 4. klassi, et minna tööle ja niimoodi oma peret aidata. Ta alustas 12-aastaselt saapaviksija ja tänavamüüjana. 14-aastaselt sai ta oma esimese ametliku töö kivisütt töötleva ettevõtte treipingi taga.
19-aastaselt kaotas ta vasaku käe väikese sõrme tööõnnetuses, kui ta töötas autoosade tootmise ettevõttes pressiga. Ta pidi seejärel jooksma käbi mitu haiglat, enne kui talle arstiabi anti.
See kogemus suurendas tema huvi ametiühingute töös osalemise vastu. Ametiühingutes pidas ta mitut tähtsat ametikohta. 1975 valiti ta São Bernardo do Campo ja Diadema terasetööliste liidu presidendiks ning 1978 valiti ta sellele kohale tagasi. Ametiühingute seisukohad ei sobinud Brasiilias võimul olevale huntale ja seetõttu omandas Lula vasakpoolsed vaated. 1970. aastate lõpus aitas ta organiseerida streike, mille töövaidluskohus tunnistas ebaseaduslikeks, ja Lula mõisteti kuuks ajaks vangi. Sel põhjusel autasustati Lulat nagu kõiki teisigi, kes hunta võimu ajal poliitilise tegevuse eest vangis istusid, eluaegse pensioniga.
10. veebruaril 1980 oli Lula nende ametiühingujuhtide, akadeemikute ja teiste intellektuaalide hulgas, kes asutasid Töölispartei. 28. augustil 1983 aitas ta asutada alternatiivset ametiühingute keskliitu "Central Única dos Trabalhadores", millest sai tänapäeva Brasiilia suurim ametiühingute keskliit.
Esimest korda kandideeris Lula valitavasse riigiametisse 1982. Ta kandideeris São Paolo osariigi parlamenti ega osutunud valituks. 1986 valiti ta Brasiilia Rahvuskongressi, kusjuures ta kogus kõige rohkem hääli kogu Brasiilias. Pärast hunta võimu lõppu aitas Töölispartei koostada Brasiilia uut põhiseadust ja suutis sinna saada töötajate tugevad põhiseaduslikud õigused, kuid ta ei suutnud sinna saada punkte, mille põhjal korraldada Brasiilias maareform.
Esimest korda kandideeris Lula Brasiilia presidendiks 1989. Lulat peeti kandidaatidest kõige vasakpoolsemaks. Ta jõudis valimistel teise vooru, aga kaotas seal parempoolsele Fernando Collor de Mellole, kes rõhus oma kampaanias võitlusele korruptsiooni vastu. Kuid 1992 pidi Collor de Mello tagasi astuma süüdistuste tõttu riigi vara omastamises.
Lula kandideeris ka 1994 ja 1998 presidendiks. Mõlemal juhul tuli ta teiseks, kaotades Fernando Henrique Cardosole, kes mõlemal juhul võitis esimeses voorus.
2002. aasta presidendivalimistel võitis Lula esimese vooru, kogudes 46,4% häältest. Tema peamine vastaskandidaat José Serra kogus 23,2%. Nende vahel korraldati teine valimisvoor, mille Lula võitis, kogudes 61,3% häältest.
Aastal 2006 valiti ta tagasi uueks ametiajaks, mis kestis 1. jaanuarini 2011. Kui tavaliselt toetus võimumeestele nende ametiajal langeb, siis Lulaga oli vastupidi. Ametiaja lõpul oli tema toetus rahva seas 87%.
Tema järglaseks sai Dilma Rousseff.
Ajaleht The Washington Post kirjutas 4. oktoobril 2010: "Lula võimu all sai Brasiilia maailma suuruselt kaheksandaks majanduseks, rohkem kui 20 miljonit inimest pääses püsivast vaesusest ja Rio de Janeirole anti 2016. aasta suveolümpiamängude korraldamise õigus: see on esimene kord, mil olümpiamängud peetakse Lõuna-Ameerikas."
Lula toetab Tobini maksu kehtestamist.
Aastal 2008 sai ta UNESCO rahupreemia.
Viited.
Lula da Silva, Luiz Inacio
Lula da Silva, Luiz Inacio


Tommy Remengesau.
thumb
Thomas Esang Remengesau "jr." (sündis 28. veebruaril 1956) on Belau poliitik, alates 17. jaanuarist 2013 Belau president.
Tommy Remengesau oli president ka 1. jaanuarist 2001 kuni 15. jaanuarini 2009.


Mary McAleese.
Mary Patricia McAleese (iiri Máire Mhic Ghiolla Íosa; neiupõlvenimi Mary Patricia Leneghan; sündinud 27. juunil 1951 Belfastis) on Iirimaa poliitik.
11. novembrist 1997 kuni 11. novembrini 2011 oli ta Iirimaa president. Ta valiti esimest korda sellesse ametisse 1997. aastal ja taasvaliti 2004. aastal.


Hans Adam II.
thumb
Hans Adam II (sündis 14. veebruaril 1945 Zürichis) on Liechtensteini vürst aastast 1989. Tema täielik nimi ja tiitlid on vürst Johannes Adam II Ferdinand Alois Josef Maria Marko d'Aviano Pius von und zu Liechtenstein, Troppau ja Jägerndorfi hertsog, Riertbergi krahv ("Johannes Adam II Ferdinand Alois Josef Maria Marko d'Aviano Pius Fürst von und zu Liechtenstein, Herzog zu Troppau und Jägerndorf, Graf zu Rietberg").
Ta on Liechtensteini vürsti Franz Josef II ja tema abikaasa, vürstinna Gina (Georgine von Wilczeki) poeg.
Hans Adam kasvas üles oma vanemate juures Vaduzis. Ta lõpetas seal rahvakooli ning läks siis õppima Viini "Schottengymnasiumisse. Aastal 1960 läks ta Zuozi gümnaasiumi, kust sai Šveitsi ja Saksamaa küpsustunnistuse ("Matura" ja "Abitur").
Seejärel töötas ta ühes Londoni pangas. Aastal 1969 lõpetas ta Sankt Galleni ülikooli mikro- ja makroökonoomika ("Betriebs- und Volkswirtschaft") litsentsiaadina.
Aastal 1984 sai ta oma isa asetäitjaks. Pärast isa surma võttis Hans Adam II valitsemise üle. Tema juhtimisel astus Liechtenstein ÜRO-sse ja Euroopa Majandusruumi.
Vürstikoja varandus, mille hulka kuulub ka "LGT Bank in Liechtenstein", haldab Liechtensteini Vürsti Fond ("Stiftung Fürst Liechtenstein"). Varanduse suurust hinnatakse miljarditele Šveitsi frankidele.
Aastal 2003 tegi vürst ettepaneku muuta Liechtensteini põhiseadust. Paljud kriitikud pidasid seda ettepanekut sammuks tagasi absolutismi suunas. Siiski kiideti see rahvahääletusel 64,3% häältega heaks. Hans Adam ütles rahvahääletuskampaania ajal, et kui ta selle hääletuse peaks kaotama, siis ta läheb eksiili. Oma troonikõnes parlamendi avaistungil võrdles ta ettepaneku kriitikuid Kolmanda Riigi poolehoidjatega. Need ütlused äratasid rahvusvahelist tähelepanu.
15. augustil 2004 määras ta oma poja prints Aloisi oma asetäitjaks ning andis riigiasjad talle üle. Formaalselt täidab riigipea kohustusi siiski Hans Adam.
Perekond.
30. juulil 1967 abiellus Hans Adam Vaduzis oma nõo Marie Kinsky, Wchinitzi ja Tettau krahvinnaga ("Gräfin Marie Kinsky von Wchinitz und Tettau").


Sotsialistide-Revolutsionääride Partei.
Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (lühend SR; vene "Партия социалистов-революционеров") oli 20. sajandi algupoolel tegutsenud partei Venemaa keisririigis. Partei liikmeid nimetati sotsialistideks-revolutsionäärideks ehk esseerideks (partei nime lühendist SR). SR Partei tegevus oli keelatud ning kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini tegutses partei illegaalselt.
Partei loomine.
Partei asutati 1901 paljude narodnikute gruppide ühinemise tulemusena. Partei 1906. aastal vastu võetud parteiprogramm nägi ette demokraatliku vabariigi moodustamine, klassivaba ühiskonna loomise, kodanikuõiguste andmine kõigile, enesemääramisõiguse rahvusvähemustele ning maa natsionaliseerimise ja ühisomandusse andmine.
Partei põhimõtted.
Põhiteesideks olid sotsialism ja ühiskonnnamudel, mille kohaselt oli kogu elanikkond jaotatud töötavateks ja mittetööd tegevateks. Erinevalt sotsiaaldemokraatidest kuulutasid nad proletariaadiks mitte ainult tööstustöölised, vaid ka põlluharijad ning peatähelepanu oligi talurahvaprobleemidel. Sotsiaalsete nõudmiste aluseks oli maa kuulutamine ühisomandiks.
Partei juhtkond ja organisatsioon.
Partei kõrgemaks juhtorganiks oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee, mille esimees oli Viktor Tšernov ning juhtkonda kuulusid veel Jekaterina Breškovskaja, Grigori Geršuni, Nikolai Avksentjev, Aleksandr Kerenski ja "SR Võitlusorganisatsioon" esindaja Keskkomitees Mihhail Gotz.
Pavel Kraft (1870-1907); Mihhail Gotz (1866-1906);
Partei trükiväljaanded olid "Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik".
Partei "SR Võitlusorganisatsioon" ja terror.
Partei juurde kuulus salajane võitlusrühm "SR Võitlusorganisatsioon", mis korraldas atentaate ja mille eesotsas olid vaheldumisi Grigori Geršuni ja Evno Azef/Jevno Azef (1903-1908) ning Boriss Savinkov (1909-), SR võitlusorganisatsiooni liikmed tapsid enne veebruarirevolutsiooni ligi 200 kõrgemat tsaaririigi ametnikku:, pärast 1905. aastal toimunud revolutsiooni, ajavahemikul 1906-1907 2 ministrit, 33 kuberneri ja 7 kindralit
"SR võitlusorganisatsioonist" eraldusid 1906. aastal veelgi radikaalsema terrori pooldajad Esseeride-maksimalistide Võitlusorganisatsiooniga ("Боевая организация эсеров-максималистов"), kes lõhkas peaminister Pjotr Stolõpini elukoha-suvila, koos selles viibinud elanikega, Stolõpinile tehtud ebaõnnestunud atentaadi käigus. Hiljem organisatsiooni liikmed liitusid uuesti Boriss Savinkovi juhitud "SR võitlusorganisatsiooniga".
Partei 1905. aasta revolutsioonis.
1905. aasta rahutustes mängisid esseerid otsustavat rolli, sest innustasid talurahvast aktiivse tegevusega muutusi saavutama, kasutades selleks vägivalda ning terrorit, samuti organiseerisid 1906. aastal ülestõuse riigi sõjalistes keskustes.
1906. aastal eraldus Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist ning tegutser erinevalt illegaalsest SRP - legaalse parteina Rahvalik-Sotsialistlik Tööpartei ("Трудовая народно-социалистическая партия") ja samuti ka esseerid maksimalistid.
Partei tegevus Venemaa Riigiduumas.
Peale II Riigiduuma valikut, kuhu valiti ka SR esindajad loobusid nad avalikust terrorist ning muutusid nn. parlamendiparteiks.
Partei 1917. aasta Veebruarirevolutsioonis.
1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga tõusis esseeride partei roll ja populaarsus. Parteiga taasliitunud Aleksandr Kerenski osales Venemaa Ajutine Valitsuse koosseisus justiitsministrina ning alates juulist sai temast peaminister; Viktor Tšernov oli põllutööminister, Boriss Savinkov sõjaministeeriumis ministri abi.
Koostöö nõukogude võimuorganites teiste sotsialistlike parteidega.
I Nõukogude kongressil juunis 1917, kus osales 1090 delegaati rohkem kui 400 nõukogust, oli esseeridel 285 kohta, menševikel 248 ning bolševikel 105 kohta.
Partei lõhenemine.
Samal ajal esseerid lõhenesid kaheks tiivaks. Ajutist Valitsust toetas parempoolne tiib (paremesseerid) ning valitsusevastane vasak tiib (vasakesseerid) hakkasid koostööd tegema bolševikega. Vasakesseerid osalesid koos bolševikega pärast Oktoobrirevolutsiooni moodustatud Rahvakomissaride Nõukogus (valitsuses).
Paremesseerid.
Asutava Kogu valimistel osutus Sotsialistide-Revolutsionääride Partei suurima toetajaskonnaga parteiks Venemaal (58%), bolševikud kogusid 25%. Edu saatis neid eeskätt toetuse tõttu talurahva seas.
II Nõukogude kongressil juunis 1917
Vasakesseerid - "ПЛСР".
Pärast vasakesseeride kõrvaldamist nõukogude valitsusorganitest hakkasid esseerid taas korraldama individuaalterrorit ja atentaate. 30. augustil 1918 tulistas Fanny Kaplan Leninit, seejärel korraldas esseeride toetaja atentaadi Põhja Oblasti Kommuunide Liidu siseasjade rahvakomissarile Moissei Uritskile. 1920. aastal esseeride partei keelustati Nõukogude Venemaal.


God zij met ons Suriname.
God zij met ons Suriname on Suriname riigihümn.


Meeste ühekanuu 1000 m.
Meeste ühekanuu 1000 m on meeste aerutamise distants.


Ujumine 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Ujumine 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis toimus 27. juulist-2. augustini
100 m vabalt.
Finaal: 27. juuli
Maailmarekord: 55,4 (1948) Alan Ford, USA
Olümpiarekord: 57,3 (1948) Wally Ris, USA
Olümpiavõitja 1948: 57,3 Wally Ris, USA
Clarke Scholes ujus poolfinaalis uue olümpiarekordi 57,1
Endel Edasi (NSV Liit) oli poolfinaalis 7. (59,8). See andis 18.-19. koha. Tema isiklik rekord oli 57,5. Ebaõnnestumise põhjustasid nähtavasti lõputud katsevõistlused (hooajal 48 starti). Ometi oli Edasi NSV Liidu paremuselt 4. meesujuja olümpial, sest toodud põhjusel ebaõnnestus kogu koondis täielikult.
1500 m vabalt.
Endel Press (NSV Liit) oli ajaga 20.11,7 eelujumises 4., mis andis 27. koha.
100 m vabalt.
Eelujumises püstitas Judit Temes olümpiarekordi 1.05,5.
100 m selili.
Eelujumises püstitas Geertje Wielema olümpiarekordi 1.13,8.


Avamusala.
Kihi või mõne muu geoloogilise struktuuri avamusala on ala, millel pinnakatte puudumisel paljanduks vastav struktuur.
Avamusala ei tähenda seda, et vastavad kihid peaksid paljanduma maapinnal. Eestis on nad enamasti kaetud pealiskorra ülemise osa ehk pinnakattega.
Avamusala eristatakse kihi levialast, mis on ala, kus vastavad kihid levivad, olenemata sellest, kui sügaval nad lasuvad ja mitme kihi poolt on kaetud. Näiteks Kambriumi ladestu setendid on levinud suuremal osal Eestist, kuid avamusala hõlmab vaid kitsast riba Põhja-Eestis.


Aleksandr Kerenski.
Aleksandr Fjodorovitš Kerenski (vene "Алекса́ндр Фёдорович Ке́ренский"; 4. mai (vkj 22. aprill) 1881 Simbirsk Venemaal – 11. juuni 1970 New York USA-s) oli Venemaa riigitegelane ja poliitik.
Aleksandr Kerenski sündis Simbirskis. Samast linnast pärines ka bolševike juht Vladimir Uljanov. Aleksandri isa Fjodor Kerenski oli Simbirski poeglaste gümnaasiumi ja tütarlaste kooli direktor ning Vladimir Uljanovi isa Ilja Nikolajevitš Uljanovi hea tuttav, kes oli koolide inspektor Simbiskis. Fjodor Kerenski toetuse tulemusel anti Vladimir Uljanovile kooli lõpetamisel kuldmedal heade tulemuste eest.
Peale gümnaasiumi lõpetamist asus Aleksandr Kerenski õppima Peterburi Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1904. aastal. 1905. aastal ühines Sotsialistide-Revolutsionääride Parteiga (esseerid) ning andis välja ajalehte "Burevestnik". Esitas ka taotluse, et astuda Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Võitlusorganisatsiooni, kuid ei võetud vastu. Pärast arreteerimist Võitlusorganisatsiooni kuulumise kahtluse tõttu ja 5-kuust vahi all viibimist naasis Peterburgi 1906. aastal ja töötas advokaadina, pälvides tunnustust poliitilistel protsessidel kohtualuste kaitsmisega. Kaitses 1906. aastal 1905. aasta rahutustes osalenud Tallinna ümbruses mõisu rüüstanud eesti talupoegi, armeenia rahvusliku dašnakidide partei liikmeid, lõuna-Uraali bolševike partei liikmeid, kes 1909. aastal röövisid partei rahastamiseks postirongi ja IV Riigiduuma bolševike fraktsiooni liikmeid, keda süüdistati Esimese maailmasõja ajal riigireetmises.
Oma tegevusega kogus ta suure poliitlise kõlapinna, mida ta suurendas veelgi 1912. aastal Leena kullamaardlas toiminud tööliste rahutuste mahasurumise asjaolusid uurinud komisjoni koosseisus. Kerenski liitus Vene Tööparteiga ja valiti 1912. aastal Riigiduumasse. Sotsialistina pööras ta suurt tähelepanu töölisklassile. Samuti mängis Kerenski olulist rolli Roman Malinovski paljastamisel, kes oli üks bolševike liidreid ning salajane Ohranka agent.
1917. aasta veebruaris liitus Kerenski taas Sotsialistliku Revolutsiooni Parteiga (esseeridega), nõudes keiser Nikolai II tagasiastumist. Kerenski valiti Petrogradi Nõukogu aseesimeheks.
13. märtsil moodustati Ajutine Valitsus eesotsas vürst Georgi Lvoviga. Kerenski määrati valitsusse kohtuministriks. Ta töötas välja rida seadusandlikke reforme, muuhulgas surmanuhtluse tühistamise, ajakirjanduse vabaduse, etnilise ja religioosse diskrimineerimise keelustamise jne.
1917. aasta mais määrati Kerenski sõjaministriks. Ta nimetas Vene armee ülemjuhatajaks kindral Aleksei Brusilovi, kelle juhtimisel oli toimunud 1916. aasta suvel suur Vene armee rünnak Saksa armee vastu. Edu oli siiski lühiajaline ning sõda muutus rahva hulgas ebapopulaarsemaks.
21. juulil (8. juulil vkj) 1917 astus vürst Lvov peaministri kohalt tagasi ning Kerenski sai uueks peaministriks.
Pärast uue rünnaku läbikukkumist nimetas Kerenski uueks ülemjuhatajks kindral Lavr Kornilovi. Kornilovi vaated erinesid järsult Kerenski omadest. Kornilov soovis surmanuhtluse taastamist sõduritele ning tehaste militariseerimist, sõjategevuse edukaks lõpuleviimiseks ning sõja võiduks Saksamaa Keisririigi vastu.
7. septembril nõudis Kornilov Ajutise Valitsuse tagasiastumist ning kogu võimu endale. Kerenski tagandas Kornilovi. Seepeale saatis Kornilov väed kindral Krõmovi juhtimisel Petrogradi ründama. Kerenski pöördus abi saamiseks Petrogradi Nõukogu ja Punakaardi poole. Mõne päevaga õnnestus bolševikel koondada 25000 meest Petrogradi kaitseks. Samal ajal saadeti ründavale poolele vastu sõdurite delegatsioone, et veenda neid rünnakust loobuma. Kornilovi väed keeldusidki lõpuks Petrogradi ründamisest. Kindral Krõmov sooritas enesetapu, Kornilov arreteeriti ja paigutati koduaresti. Kerenski sai Vene Armee ülemjuhatajaks.
8. oktoobril 1917 kujundas Kerenski valitsuskabineti ümber, liites sinna vasakpoolseid menševikke ja esseere.
7. novembril (26. oktoober vkj) 1917 oli Kerenski informeeritud bolševike riigipöörde kavatsusest. Ta lahkus Petrogradist ja püüdis leida vägesid ohtude tõrjumiseks. Samal ööl tungisid bolševike kontrolli all olevad väed valitsuse residentsi Talvepalees ning arreteerisid valitsuse liikmed.
Kerenskil õnnestus koguda lojaalseid vägesid Põhjarindelt, kuid Pulkovo lähedal toimunud kokkupõrkel need alistusid bolševike vägedele.
Kerenski varjas ennast alguses Soomes ning 1918. aasta mais asus Suurbritanniasse. Hiljem elas Prantsusmaal, kust ta juhtis meediakampaaniat kommunismi vastu Venemaal ning andis välja venekeelset ajalehte "Dni".
Kuigi Kerenski põgenes välismaale jäi tema pere naine Olga Lvovna Kerenskaja (1886–1975), koos poegade Olegi ja Glebiga Venemaale ning proovis põgeneda Petrogradist oma sünnikohta Ust-Sõssolskisse. Kuid peale kolme kuud 19. augustil 1918 nõudis Kotlase kindlustatud rajooni tribunal nende arreteerimist ja Kotlasesse saatmist. 23. augustil O. Kerenskaja arreteerit, kuulati üle tema nõukogudevastase tegevuse kohta ning saadeti Kotlasesse.
1939. aastal nõudis Kerenski lääneriikidelt sekkumist nii kommunismi vastu Nõukogude Liidus kui fašismi vastu Saksamaal.
II maailmasõja ajal asus Kerenski elama USA-sse, kus töötas Stanfordi Ülikooli juures Hoover Institutionis Californias. Ta toetas instituudi juures asuvat mahukat Vene ajaloo arhiivi ning pidas loengukursusi. 1967. aastal avaldas autobiograafia "The Kerensky Memoirs: Russia and History's Turning Point".
Aleksandr Kerenski suri 11. juunil 1970 New Yorgis. Vene õigeusu kirikud New Yorgis keeldusid teda matmast, pidades teda vabamüürlaseks ja vastutavaks Venemaa langemise eest bolševike kätte. Kerenski on maetud Londonisse.
Kirjandus.
Kerenski, Aleksandr
Kerenski, Aleksandr
Kerenski, Aleksandr


Pealiskord.
Pealiskorra paiknemist aluskorra, pinnakatte ja aluspõhja suhtes illustreeriv skeem.
Pealiskord on setendeist koosnev maakoore ülemine osa, mis lasub aluskorral.
Pealiskord hõlmab peale kristalseist kivimeist koosneval aluskorral lasuvate settekivimite ka pudedaid kvaternaarisetteid ehk pinnakatet.
Eesti pealiskord koosneb Ediacara, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri, Devoni ja Kvaternaari ajastu setendeist.


Aluspõhi.
Aluspõhja paiknemist pealiskorra, pinnakatte ja aluskorra suhtes illustreeriv skeem.
Aluspõhi on pealiskorra settekivimeist ja aluskorra kristalseist kivimeist koosnev kiht, millel lasub pinnakate.
Pealiskord hõlmab ka pudedaist kvaternaarisetetest koosnevat pinnakatet, kuid aluspõhi, mille ülemiseks korruseks on pealiskord, pinnakatet ei sisalda. Seega, aluspõhi koosneb aluskorrast ja pealiskorrast ilma pinnakatteta.
Eesti aluspõhi koosneb Proterosoikumi tard- ja moondekivimeist ning Ediacara, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajastu settekivimeist.


Marmor.
Marmor (kreeka "marmaros" 'särav kivi') on karbonaatkivimite moondel tekkinud moondekivim.
Marmor on laialt levinud moondekivim. Olenevalt sellest kas marmor on tekkinud lubjakivist või dolokivist, koosnevad marmorid, kas kaltsiidist või dolomiidist. Lisandina võib marmor sisaldada kvartsi, küünekivi, granaate, pürokseene, diopsiidi, serpentiini jne.
Marmorite värvus on väga varieeruv – helevalgest mustani. Erikaal on 2,65...2,80. Marmorile on sageli omane voolutekstuur, mis tekib moonde käigus osaliselt ülessulanud kivimite liikumisest üksteise suhtes.
Pealiskaudsel vaatlusel võib marmorit mõnikord kvartsiidiga segi ajada, kuid neil on lihtne vahet teha näiteks kõvaduse järgi. Et kvartsiit koosneb kvartsist, mille kõvadus on 7, ei saa teda nõelaga kriimustada. Marmor koosneb aga valdavalt kaltsiidist, mille kõvadus on 3, seetõttu saab marmorit nõelaga hõlpsasti kriimustada. Erinevalt kvartsiidist reageerib marmor ka hapetega, näiteks soolhappega, mille tilgutamisel marmorile järgneb reaktsioon, mille käigus eraldub kihisedes süsinikdioksiid.
Mitmeid Eesti settekivimeid on nimetatud marmoriks. Näiteks "Kalana marmor" või "Vasalemma marmor". Isegi Saaremaa dolomiiti on nimetatud "Saaremaa marmoriks". Et tegemist ei ole moondekivimitega, ei ole nende marmoriks nimetamine korrektne. Äärmisel juhul võib seda teha siis, kui sõna "marmor" panna jutumärkidesse. Eesti moondunud aluskorrakivimeis siiski leidub väheses koguses marmorit.
Marmorit kasutatakse ehitusmaterjali ja dekoratiivkivina. Kohati leidub marmorit maakoores suurtes kogustes. Kõige kuulsam on Carrara piirkond Itaalias, kust juba etruskid marmorit murdsid.


Uljanovsk.
Uljanovsk (vene "Ульяновск") on linn Venemaal Volga jõe mõlemal kaldal. Ta on Uljanovski oblasti keskus.
Asutatud aastal 1648. Linnaõigused aastal 1796. Kuni 1924. aastani kandis nime Simbirsk ("Симбирск"), kuid nimetati siis Lenini kodanikunime 'Uljanov' järgi ümber. Tatari keeles on linna nimi Сембер, tšuvaši keeles Чĕмпĕр, ersa keeles Ульянонь ош.
Uljanovskis toodetakse UAZ autosid ja seal on Aviastari lennukitehas, kus toodetakse muu hulgas Tu-204 lennukeid.
Uljanovskis elas 623 100 (2005) ja 611 700 (2007) inimest.


Raudkvartsiit.
Raudkvartsiit on vöödilise tekstuuriga moondekivim.
Raudkvartsiit on tähtsaim rauamaak. Raud ei esine ehedalt, vaid magnetiidi või hematiidikihtidena, mis vahelduvad kvartsiidikihtidega. Ehedat rauda on Maal võimalik saada vaid raudmeteoriitidest.
Raudkvartsiit tekkis mitme miljardi aasta jooksul Arhaikumis ja Proterosoikumis. Ürgookeani vesi oli suhteliselt rauarikas. Tõenäoliselt hakkasid raualasundid tekkima siis, kui tekkisid esimesed fotosünteesivad organismid, kes elutegevuse jääkproduktina eraldasid hapnikku, mis oksüdeeris vees olevat rauda. Tekkinud ühend sadestus mere põhja, pannes aluse muuhulgas ka meie tsivilisatsioonile, mida ilma raua olemasoluta ette ei kujuta. Rauakoguse vähenedes ookeanivees hakkas tekkima vaba hapnikku sisaldav atmosfäär. Seega on justnimelt rauamaagi moodustumine selleks põhjuseks, miks Maa atmosfäär püsis nii kaua anoksilise ehk vaba hapnikku mitte sisaldavana.
Ka Eesti aluskorras leidub magnetiiti sisaldavat rauamaaki (Jõhvi magnetiline anomaalia). Magnetiidi kogus Eesti maapõues on ligikaudu 500 miljonit tonni. Peamiselt suure lasumussügavuse tõttu Eesti magnetiitkvartsiit maavarana esialgu kasutamist ei leia.


2005. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
2005. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused olid 45. suusaalade maailmameistrivõistlused, mis toimusid 17.–27. veebruarini Oberstdorfis Saksamaal.
Klassikasprint 1,2 km.
Kuupäev: 22. veebruar
1.–4. kohal on antud A-finaali aeg, 5.–8. kohal B-finaali aeg, 9.–16. kohal veerandfinaali aeg, järgmistel kvalifikatsiooni aeg.
Sprindi kvalifikatsiooni lõpetasid Anti Saarepuu 10. ja Priit Narusk 15. kohaga. Erkki Jallai kukkus, loobus seejärel pingutamast ja sai 80. koha.
Anti Saarepuu ja Priit Narusk olid samas veerandfinaalis koos rootslaste, tiitlikaitsja Thobias Fredrikssoni ja Björn Lindiga, kes ka edasi pääsesid, kuigi Saarepuu oli veel lõpusirge alguses teine.
Sprinditeade 6×1,2 km vabastiilis.
Kuupäev: 25. veebruar
Kummastki poolfinaalist läks finaali 5 paremat. Priit Narusk ja Erkki Jallai jäid 1. poolfinaalis 6.-ks, kaotades poolfinaali 14.44,0-ga võitnud Kasahastanile 43,6 sekundiga.
15 km (vaba).
Kuupäev: 17. veebruar
30 km suusavahetusega sõit (15 klassika + 15 vaba).
Kuupäev: 20. veebruar
Kaspar Kokk oli ka stardiprotokollis, kuid ei startinud.
50 km ühisstart (klassika).
Kuupäev: 27. veebruar
4×10 km teatesõit (2x10 klassika+2x10 vaba).
Kuupäev: 24. veebruar
Klassikasprint 0,9 km.
Kuupäev: 22. veebruar
1.–4. kohal on antud A-finaali aeg, 5.–8. kohal B-finaali aeg, 9.–16. kohal veerandfinaali aeg, järgmistel kvalifikatsiooni aeg.
Sprinditeade 6×0,9 km vabastiilis.
Kuupäev: 25. veebruar
10 km (vaba).
17. veebruar
15 km suusavahetusega sõit (7,5 klassika + 7,5 vaba).
19. veebruar
30 km ühisstart (klassika).
26. veebruar
4. koha saanud Justyna Kowalczyk (Poola, 1.27.18,6) diskvalifitseeriti dopingu tõttu.
4x5 km teatesõit (2x5 klassika + 2x5 vaba).
19. veebruar
Sprint (1 hüpe + 7,5 km suusatamist).
27. veebruar
Tavavõistlus (2 hüpet + 15 km suusatamist).
18. veebruar
Esimeses voorus hüppas Tambet Pikkor 80 meetrit ning teenis 91,5 punkti. See ei andnud enamat 49. kohast.
Avavooru järel kontrolliti tema hüppekombinesooni. Mõõtudele mittevastava kombinesooni tõttu tühistati tema tulemus ning võistlus tuli pooleli jätta.
Meeskonnavõistlus.
23. veebruar
Normaalmägi.
19. veebruar
Jens Salumäe sai esimeses hüppevoorus kirja 88,5 m. Teise vooru ehk 30 parema hulka pääsemiseks jäi sellest siiski vajaka.
Suur mägi.
25. veebruar
Suure mäe valikvõistlusel hüppas Jens Salumäe 113 meetrit, kus ta oli paremuselt 49. ja kogus 97,9 punkti. 50 lõppvõistlusele pääseja sekka selline punktisumma siiski ei viinud, sest lisaks pääsesid edasi MK-sarja 15 paremat tulemusele vaatamata. Viimasena pääses edasi itaallane Stefano Chiapolino, kes hüppas 115,5 meetrit ja kogus 100,9 punkti.
Meeskonnavõistlus normaalmäel.
20. veebruar
Meeskonnavõistlus suurel mäel.
26. veebruar
Välislingid.
Maailmameistrivõistlused, 2005. aasta põhja suusaalade


Absoluut.
Absoluut on filosoofias see, mille olemasolu ei sõltu millestki muust ning mis seetõttu on kõigest muust sõltumatu ja eneseküllane.
Absoluudiks peetakse sageli maailmatervikut või Jumalat. Absoluut on määramatu ja täiuslik.
Absoluut on kõige olema viimne alus (nagu Platonil hüve idee) või iseenese põhjus "causa sui").
Absoluut on absoluutne, kuivõrd tema olemasolu ei vaja suhet millegi muuga. Näiteks on kõik Jumala loodud relatiivsed, Jumal aga absoluutne.
Ka inimese unnetus Jumalast saab olla ainult relatiivne ega anna absoluutset tõde. Absoluutne tõde ei tohiks sõltuda selle avastamise ja sõnastamise tingimustest; teaduslik tõde aga on sõltuv vähemalt inimese võimetest.
Ajalugu.
Juba Aquino Thomas nimetas Jumalat absoluutseks.
Nicolaus Cusanus nimetas Jumalat absoluudiks ("absolutum").
Ka Gottfried Wilhelm Leibniz nimetas Jumalat absoluutseks. Christian Wolfi järgi on absoluut "see asi, mille tegelikkuse alus on temas endas ning mis on seega säärane, et pole võimalik, et teda poleks"; ta on iseseisev olend, mis on kõikidest asjadest sõltumatu.
Hegelil on absoluudiks iseendale tegelikkust andev idee (mõistus). Absoluut (absoluutne idee) on täielikult realiseerunud idee. "Absoluut on üldine ja üks idee, mis otsustusi tehes" erilisestab end määrsatletud süsteemiks määratletud ideedest, mis aga on ainult ühte ideesse, oma tõesse tagasiminemine." ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 213) Absoluut on ühest küljest ontoloogiline lähtekoht, mis iseennast teisendab, ja teisest küljest, vaimu isearengu lõpp-punkt. Läbi kunsti, religiooni ja filosoofia realiseeruv absoluutne vaim lepitab teadvuse pärast selle mateeriasse võõrandumist iseendaga.
Schopenhaueril on absoluudiks tahe, kuna ilma tahteta ei eksisteerigi maailma.
Marksismis-leninismis on absoluudiks mateeria.


Korvpallurite loend.
A.
Kristo Aab
- Villu Aabne
- Peep Aaviksoo
- Kareem Abdul-Jabbar
- Rašid Abeljanov
- Todd Abernethy
- Svetlana Abrossimova
- Alvan Adams
- Mark Aguirre
- Karmo Allikas
- Ray Allen
- Vallo Allingu
- Richard Andreson
- Carmelo Anthony
- Joel Anthony
- Gregor Arbet
- Nate Archibald
- Paul Arizin
B.
Andrea Bargnani
- Charles Barkley
- Rick Barry
- Elgin Baylor
- Tanoka Beard
- Walt Bellamy
- Mike Bibby
- Chauncey Billups
- Dave Bing
- Larry Bird
- Rolando Blackman
- Mookie Blaylock
- Chris Bosh
- Earl Boykins
- Bill Bradley
- Elton Brand
- Kobe Bryant
C.
Vince Carter
- Mario Chalmers
- Wilt Chamberlain
- Tyson Chandler
- Maurice Cheeks
- Archie Clark
- Bob Cousy
- Dave Cowens
- Billy Cunningham
- Brian Cusworth
D.
Drazen Dalipagic
- Adrian Dantley
- Brad Daugherty
- Glen Davis
- Walter "Buddy" Davis
- Walter Paul Davis
- Dave Debusschere
- Luol Deng
- Vlade Divac
- Marek Doronin
- Clyde Drexler
- Joe Dumars
- Tim Duncan
- Kevin Durant
E.
Heino Enden
- Alex English
- Julius Erving
- Callistus Eziukwu
- Patrick Ewing
F.
Bamba Fall
- Vern Fleming
- Nate Fox
- Walt Frazier
- Howard Frier
G.
Harry Gallatin
- Kevin Garnett
- Pau Gasol
- George Gervin
- Artis Gilmore
- Emanuel Ginobili
- Gail Goodrich
- Ben Gordon
- Hal Greer
- Blake Griffin
H.
Cliff Hagan
- Richard Hamilton
- Tim Hardaway
- John Havlicek
- Connie Hawkins
- Elvin Hayes
- Tom Heinsohn
- Grant Hill
- Jon Robert Holden
- Gunnar Hololei
- Dwight Howard
- Bailey Howell
- Viktor Hrjapa
- Lindsey Hunter
I.
Andre Iguodala
- Aleksander Illi
- Taavi Ilmjärv
- Justin Ingram
- Dan Issel
- Allen Iverson
J.
Mark Jackson
- LeBron James
- Šarūnas Jasikevičius
- Dennis Johnson
- Gus Johnson
- Ken Johnson
- Kevin Johnson
- Magic Johnson
- K.C Jones
- Sam Jones
- DeAndre Jordan
- Michael Jordan
- Veiko Jurkatamm
- Peep Jõgi
K.
Rein Kaljula
- Toomas Kandimaa
- Kristjan Kangur
- Aleksandr Karavajev
- Rait Keerles
- Shawn Kemp
- Kert Kesküla
- Jason Kidd
- Tarmo Kikerpill
- Gerd Kiili
- Bernard King
- Ene-Lille Kitsing-Jaanson
- Erki Kivinukk
- Radivoje Korać
- Aime Kraus-Tobi
- Valmo Kriisa
- Anatoli Krikun
- Nenad Krstić
- Heino Kruus
- Sven Kukemelk
- Ilmar Kullam
- Valentina Kullam-Nazarenko
- Gert Kullamäe
- Aivar Kuusmaa
- Rait Käbin
- Rain Kärner
L.
Mart Laga
- Bill Laimbeer
- Bob Lanier
- Kai Lass
- Tõnno Lepmets
- Silver Leppik
- Fat Lever
- Charlotte Lewis
- Li Nan
- Andres Liinat
- Jaanus Liivak
- Toomas Liivak
- Jeremy Lin
- Jaak Lipso
- Priit Lokutšievski
- Kevin Love
- Clyde Lovellette
- Jerry Lucas
- Angelo Luisetti
- Joann Lõssov
- Valve Lüütsepp-Kaasik
- Kevin Lyde
M.
Karl Malone
- Moses Malone
- Priit Mann
- Pete Maravich
- Śarunas Marćiulionis
- Aleksander Margiste
- Shawn Marion
- Bob McAdoo
- Antonio McDyess
- Tracy McGrady
- Kevin McHale
- Nate McMillan
- Ingrid Mesila
- George Mikan
- Vern Mikkelsen
- Reggie Miller
- Earl Monroe
- Alonzo Mourning
- Chris Mullin
- Karin Murd
- Calvin Murphy
- Dikembe Mutombo
- Hanno Möttölä
- Martin Müürsepp
N.
Margit Naerimäe
- Larry Nance
- Steve Nash
- Juan Carlos Navarro
- Heiko Niidas
- Herbert Niiler
- Norm Nixon
- Joakim Noah
- Dirk Nowitzki
- Reigo Nõmm
O.
Charles Oakley
- Lamar Odom
- Hakeem Olajuwon
- Ömer Onan
- Jermaine O'Neal
- Shaquille O'Neal
- Mai-Maret Otsa-Višnjova
- Kevin Owens
P.
Asko Paade
- Josh Pace
- Robert Parish
- Tony Parker
- Chris Paul
- Gary Payton
- Rauno Pehka
- Drazen Petrović
- Bob Pettit
- Paul Pierce
- Scottie Pippen
- Joosep Pokla
- Jim Pollard
- Tayshaun Prince
- Jaan Puidet
- Kristjan Puusild
- Andre Pärn
R.
Rain Raadik
- Heiko Rannula
- Travis Reed
- Willis Reed
- Taavi Reigam
- Mitch Richmond
- Alvin Robertson
- Oscar Robertson
- David Robinson
- Guy Rodgers
- Dennis Rodman
- Rajon Rondo
- Raido Roos
- Derrick Rose
- Ricky Rubio
- Indrek Rumma
- Bill Russell
S.
Arvydas Sabonis
- Jaak Salumets
- Dolph Schayes
- Detlef Schrempf
- Bill Sharman
- Jack Sikma
- Rik Smits
- Sten-Timmu Sokk
- Tanel Sokk
- Tiit Sokk
- Latrell Sprewell
- Wally Szczerbiak
- John Stockton
- Maurice Stokes
- Amar'e Stoudemire
- Rod Strickland
- Valdu Suurkask
- Andres Sõber
Š.
Mark Šein
Z.
Irja Zilmer
T.
Ando Tagamets
- Janar Talts
- Aleksei Tammiste
- Tanel Tein
- Tair Tenno
- Reggie Theus
- Isiah Thomas
- David Thompson
- Otis Thorpe
- Nate Thurmond
- Priit Tomson
- Joosep Toome
- Jack Twyman
U.
Wes Unseld
V.
Rainer Vakra
- Mikk Valtna
- Veljo Vares
- Ülo Varul
- Rain Veideman
- Siim-Sander Vene
- Martin Viiask
- Aino Värk-Hein
W.
Ben Wallace
- Rasheed Wallace
- Bill Walton
- Chris Webber
- Delonte West
- Jerry West
- Russell Westbrook
- Lenny Wilkens
- Jamaal Wilkes
- Dominique Wilkins
- Gus Williams
- Mo Williams
- Jojo White
- James Worthy
Ä.
Ardo Ärmpalu
Ö.
Artur Ööpik
Y.
Yao Ming
- George Yardley


Eelparlament.
Eelparlament (Vabariigi Eelparlament) oli Venemaal Petrogradis 5. oktoobrist kuni 7. novembrini (vkj. 22. septembrist 25. oktoobrini) 1917 tegutsenud esinduskogu, mille ülesandeks oli Asutava Kogu töö ettevalmistamine.
Eelparlamendi valis 27. septembrist kuni 5. oktoobrini (vkj. 14.–22. septembrini) 1917 toimunud Ülevenemaaline Demokraatlik Konverents, kus olid esindatud kõik suuremad parteid, tööliste ja talupoegade nõukogud, ametiühingud, maa-omavalitsused, äri- ja tööstusringkonnad ning väeüksused.
Bolševikud eelparlamenti ei toetanud, ehkki näiteks Lev Kamenev, Aleksei Rõkov ja Rjazanov soovitasid ka bolševikel selle tööst osa võtta.
7. novembril, oktoobrirevolutsiooni käigus ajasid bolševike väeüksused eelparlamendi laiali.


Petseri.
Petseri on linn Venemaa Pihkva oblastis Eesti kagupiiril.
Petseri kuulub de iure Eesti Vabariigi ja de facto Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajooni koosseisu.
Petseri on Setumaa ajalooline keskus. Asulana kujunes ta 1473. aastal rajatud kloostri ümber. Enne kloostri rajamist oli piirkond arvatavasti asutatud setudega; kloostri ja linna rajamine tõi sinna aga märgatavalt venelasi.
Petseri linn ja maakond asutati 7. juunil 1782. Maakonnalinnas olid maakonnakohus, rentei, aadli hoolekanne, raad kahe raehärra ja nelja ratmaniga, alammaakohus, alamkorrakohus, politseiülem, maakonna maamõõtja, prokuröri abi ja maakonnaarst. 29. detsembril 1782 kinnitati linna vapp. 1789. aastal oli Petseris 196 eramaja ja umbes 1100 elanikku.
12. detsembril 1796 Petseri maakond likvideeriti. Petseri jäi koosseisuväliseks linnaks. Linnavalitsusse kuulus linnavanem, raehärra ja kaks ratmanit. 1866. aastal Petseri raad kaotati ja asutati lihtsustatud kogukonnavalitsus.16. juunil 1917 valiti linnavanemaks Oskar Varik ja tema abiks Fjodor Bogdanov.
26. veebruaril 1918 vallutasid Petseri Saksa väed. Eesti vallutas Petseri Nõukogude Venemaalt Vabadussõja käigus. Tartu rahulepinguga 1920. aastal jäi Petseri Eesti Vabariigi territooriumile. Aastatel 1920–1940 oli Eesti Vabariigi maakonnalinn (Petseri maakonna keskusena). 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petseri elanikest eestlasi 54,42 %, venelasi 40,64 %, lätlasi 2,17 % ja sakslasi 0,77 %. Linna mõjutas kuulumine Eesti koosseisu sõdadevahelisel ajal. Nii jäi Petseri klooster bolševike poolt sulgemata ja oli ainus pidevalt tegutsenud õigeusu mungaklooster Nõukogude Liidu alal. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal oli Eesti NSV maakonnalinn Petseri maakonna keskusena. Viidi jaanuaris 1945 üle Vene NFSV Pihkva oblasti koosseisu. Praegu on ta Petseri rajooni keskus Venemaa Föderatsiooni Pihkva oblasti koosseisus. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petseri elanike arv 13 056, neist venelasi 89,14 %, ukrainlasi 2,59 %, valgevenelasi 1,69 %, eestlasi 1,36 % ja teistest rahvustest inimesi 5,22 %.
Välislink.
Linnad


Oudova.
Oudova (venepäraselt Gdov'") on linn Venemaa Pihkva oblastis. Ta on Oudova rajooni (Гдовский район) keskus. Asub Peipsi järve suubuva Gdovka jõe suudmest 2 km ülesvoolu.
Oudova linnus ("Augdow") on rajatud 1431 varasema, 14. sajandi alguses seal paiknenud kindlustuse kohale. Ingeri sõjas vallutasid linnuse rootslased ja sealseks asehalduriks oli Wolmar von Ungern.
Linnaõigused sai 1780. aastal. Teises maailmasõjas linn praktiliselt hävitati.
Oudova asub Pihkva-Slantsõ-Kingissepa-Peterburi maantee ääres, seal on lennuväli ja Kingissepast lähtuva raudtee lõppjaam. Oudovas on sündinud laulja Voldemar Kuslap.


Johann Köler.
Johann Köler – autoportree (1859)
Cēsise Jaani kiriku altarimaal – Johann Köler (1858)
Johann Köler (8. märts 1826 Vastemõisa (Ivaski) – 22. aprill 1899 Peterburi) oli esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. Pani aluse Eesti portree- ja maastikumaalile, osalt ka eestiainelisele olustikumaalile.
Tegevus Eestimaa hüvanguks.
Johann Köler oli koos Eesti lihtrahvast pärit nn Peterburi patriootide Philipp Karell, Friedrich Nikolai Russow, Johann Rudolph Berendhoffiga esimesed, kes hakkasid tõstatama küsimust vajadusest Eestimaa ajaloo eestlastepoolse tõlgendamise kohta, mis oleks erinenud 19. sajandi teise pooleni kehtinud baltisaksa ajaloolaste tõlgendusest Eesti- ja Liivimaa vallutamisel 13. sajandil. Köleri poolt Jakob Hurdale saadetud kirjas tõstatatud teema oli aluseks Carl Robert Jakobsoni “esimeses isamaakõnes” 1868. aasta oktoobris Tartus toodud teesidele, mis tegid Eesti ajaloo hindamises põhimõttelise muudatuse, muutes senise baltisaksa ajalookajastuse: kui varasemas käsitluses valitses Eestis enne sakslaste tulekut 13. sajandi alguses metsik ja barbaarne aeg, siis Jakobsoni järgi oli Eestis kuni sakslasteni “valguseaeg”, millele pärast vallutust järgnes mitme sajandi pikkune “pimeduseaeg”, mis alles ärkamisajal on muutumas “koiduajaks” – uue vabaduse perioodiks.
Köler võttis osa eestlaste rahvusliku liikumise algatustest, olles vahendajaks eesti rahvuslaste ja Venemaa võimuorganite vahel. Pooldas Eesti Aleksandrikooli asutamist ning oli alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.


Gregor von Bochmann.
Alexander Heinrich Gregor von Bochmann (1. juuni 1850 Nehatu mõis, Läänemaa – 2. veebruar 1930 Düsseldorf) oli baltisaksa maalikunstnik.
Elulugu.
Bochmann sündis Läänemaal Nehatu mõisas riigimaade revidendi perekonnas.
Aastatel 1862–1868 õppis ta Tallinna kubermangugümnaasiumis. Kunstialase algõpetuse sai W. Jordanilt, hiljem gümnaasiumi joonistusõpetajalt Albert Sprengelilt.
Aastal 1868 sai ta Eestimaa Kirjanduse Ühingu Friedrich von Schilleri stipendiumi ning jätkas kunstiõpinguid Düsseldorfi Kunstiakadeemias Oswald Achenbachi maastikumaaliklassis. Seal õppis aastani 1871 ning asutas siis oma ateljee ja töötas vabakunstnikuna. Tegi õpireise Belgiasse ja Hollandisse, viibis korduvalt Eestis.
Aastast 1893 Berliini Kunstiakadeemia liige.
Aastani 1895 oli Gregor von Bochmann Düsseldorfi Kunstiakadeemia professor.
Looming.
Bochmann oli põhiliselt olustikumaalija, kujutas eesti talupoegade ja randlaste, ka hollandlaste ja teiste rahvaste igapäevaelu. Pruunides galeriitoonides paljufiguurilised kompositsioonid on realistlikud, ilma ühiskonnakriitilise hoiakuta ja etnograafilise eksootika huvita.
20. sajandi alguses muutus tema värvikäsitlus impressionismilähedasemaks ("Hobused sepikoja ees", tempera; Eesti Kunstimuuseum).
Tööde asukohad.
Gregor von Bachmanni teosed on Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, Berliini Rahvusgaleriis ja vaselõikekabinetis, Münchenis Uues Pinakoteegis, Kölnis "Wallraf-Richartz-Museumis ning Aacheni, Bautzeni, Düsseldorfi, Hamburgi, Riia ja Stuttgarti muuseumides.


Knut Hamsun.
Knut Hamsun (4. august 1859 – 19. veebruar 1952) oli norra romaani- ja näitekirjanik.
Elulugu.
Knut Hamsun (kodanikunimi Knud Pedersen) sündis Kesk-Norras Vågå vallas (ekslikult mainitakse tema sünnikohana Lomi valda) vaeses peres Peder ja Tora Peterseni neljanda pojana. Üles kasvas ta Põhja-Norras Hamarøys, saamata peaaegu mingisugust haridust. Oma esimese teose kirjutas Hamsun pseudonüümi Knut Pedersen Hamsund all kaheksateistaastasena. 1878. aastal kolis Hamsun Kristianiasse (praegune Oslo), kus ta elas mõnda aega vaesuses, kirjanduslik edu jäi tulemata. Aastail 1882–1888 käis ta USAs ja töötas seal juhutöölisena.
Läbimurre kirjanduses tuli aastal 1890 romaaniga "Nälg". Hamsunist sai kiiresti tunnustatud kirjanik. Ta abiellus Bergljot Gopfertiniga, mis inspireeris teda kirjutama ainsat helgeloomulist teost "Victoria". Aastal 1906 Hamsun lahutas ning abiellus 1909 näitlejanna Marie Anderseniga. Aastal 1911 lahkus Hamsun Oslost ja kolis maale elama.
Aastal 1917 ilmus kirjaniku kuulsaim teos "Maa õnnistus", mille eest Hamsun pälvis 1920. aastal Nobeli auhinna.
Kahe maailmasõja vahel elas Hamsun eraklikku elu. Teises maailmasõjas toetas Hamsun Saksamaad ja Vidkun Quislingi valitsust. Põhjuse selleks leidis ta pärast Esimest maailmasõda Norras valitsenud liigses Suurbritannia ja Prantsusmaa soosimises ja ta oli ka kursis NSV Liidu kuritegudega. Aastal 1943 kohtus Hamsun Adolf Hitleri ja Joseph Goebbelsiga. Pärast seda saatis ta viimasele oma Nobeli auhinna medali. Adolf Hitleri surma puhul avaldas ta ajalehes "Aftenposten" artikli, kus oli muuhulgas öeldud: "Ta oli sõjamees, inimkonna eestvõitleja ja kõikide rahvaste õiguste evangeeliumi kuulutaja. Ta oli üks suurimaid reformaatoreid, ja tema ajalooliseks saatuseks kujunes tegutseda kõige ennekuulmatuma julmuse ajastul, julmuse, mis ta viimaks hukutas. Sellisena peaks lihtne lääneeurooplane nägema Adolf Hitlerit, ja meie, tema lähedased poolehoidjad, langetame nüüd pea tema surma puhul."
Pärast sõda oli Hamsun mõne kuu vangis. Temalt mõisteti välja 325 000 krooni Nasjonal Samlingisse kuulumise eest, kuid vabastati muudest süüdistustest, sest valitsuse korraldusel diagnoosisid psühhiaatrid tal vaimsete võimete püsiva kahjustuse. Aastal 1945 viidi ta Oslo psühhiaatriakliinikusse ning sealt Landviki vanadekodusse. Nii tema kuulumises Nasjonal Samlingisse kui ka vaimsete võimete languses on pärastpoole kaheldud.


Maurice Stokes.
Maurice Stokes (17. juunil 1933 Rankini – 6. aprillil 1970) oli USA elukutseline korvpallur. Tegevsportlase karjääri ajal oli ta 201 cm pikk ja kaalus 106,5 kg.
Elulugu.
Stokes alustas oma korvpallikarjääri Westinghouse'i keskkoolis, kus ta juhtis oma võistkonna Pittsburghi meistritiitlini. Noormees jätkas St. Francise ülikoolis, kus viskas keskmiselt 22 punkti ja hankis 24 lauapalli. Sellega juhtis ta oma meeskonna NCAA (1952) ja NITi meistritiitlini (1953 ja 1954). Stokes valiti kõige väärtuslikumaks mängijaks ka rahvuslikul kutseturniiril. 1955 sai ta ainsaks mängijaks NITi ajaloos, kes valiti kõige väärtuslikumaks mängijaks, kuigi tema meeskond ei võitnud (oli alles 4.)
Vaatamata imepärasele ülikoolikarjäärile, oli Stokes 1955. aasta NBA draftis alles teine valik. Ta oli juba esimesel aastal oma meeskonna parim visatud punktide (16,8), lauapallide (16,3) ja resultatiivsete söötude osas (4,9). See avaldas muljet ja Stokes valtiti 1956 NBA aasta uustulnukaks. Juba teisel aastal suutis ta lüüa hooaja jooksul võetud lauapallide rekordi: uus rekord oli 1256. Stokes oli väga populaarne korvpallur ja valiti igal aastal tähtede mängu.
Kolmanda aasta viimasel põhihooaja mängul kukkus ta väga õnnetult põrandale ja lõi nii tugevalt pea ära, et langes koomasse. Ta jäi elu lõpuni invaliidiks. Vaatamata sellele jälgis ta NBA mänge edasi ning jagas noortele talentidele õpetusi oma elupäevade lõpuni.
Statistika.
Stokes, Maurice
Stokes, Maurice
Stokes, Maurice


Eesti kunstnike loend.
"Siin on loetletud Eestist pärit, Eestis elanud, Eesti kodakondsusega ja eesti rahvusest kunstnikke. Keraamikud on loetletud ka Eesti keraamikute loendis. Disainerid on loetletud ka Eesti disainerite loendis.
"Artiklitele Eesti ja eesti kunstnike kohta lisatakse kategooria Eesti kunstnikud.
__NOTOC__
A.
Mari Aakre • Anne Aare • Reio Aare • Liis Aarne • Heinrich Aasamaa • Käty Aasmäe • Edgar Aavik • Priidu Aavik • Virve Aben • Natalja Abramova • Christian Ackermann "vanem" • Amandus Adamson • Ida Emilie Adamson • Jaak Adamson • Mari Adamson • Adamson-Eric • Ingrid Agur • Eduard Ahas • Ellinor Aiki • Arnold Akberg • Hans von Aken • Johann Aken • Erik Alalooga • Aino Alamaa • Arnold Alas • Valdek Alber • Viktor Aleksejev • Enn Allik • Enno Allik • Ingrid Allik • Paul Allik • Peeter Allik • Tiiu Allikvee • Raimund Alling • Efraim Allsalu • Vano Allsalu • Toomas Altnurme • Tiina Alver • Ene Ammer • Katrin Amos • Anders • Aet Andresma-Tamm • Linda Andreste • Siim-Tanel Annus • Ida Anton-Agu • Malle Atson • Karin Elle Aren • Peet Aren • Linda Arike • Joachim Armbrust • Lea Armväärt • Arno Arrak • Erich Arrak • Henno Arrak • Jüri Arrak • Melanie Arrak • Urve Arrak • Jaak Arro • Sofi Aršas • Rael Artel • Inga Aru • Tiiu Aru • Vello Asi • Ada Aspe • Epp Asper • Ann Audova • Arvo Aun • Anton Aunma • Virve Aunre
B.
Aino Bach • Igor Balašov • Irina Baleva • Matz Balk • Nikolai von Baranoff • Franz von Bazan • Gert Bavendamp • Hans Becker • Anžela Beljakova • Bert Bennicker • Johann Rudolph Berendhoff • Heinrich von Bergen • Nikolai James Bergholz • Endel Bergmann • Piret Bergmann • Werner Birkenfeldt • Pilvi Blankin-Salmin • Blum • Lilja Blumenfeld • Edmond Arnold Blumenfeldt • Gregor Alexander Heinrich von Bochmann • Georg Bogatkin • Ludwig Bohnstedt • Magda Bormeister • Marju Bormeister • Märt Bormeister • Märt Bormeister noorem • Andreas Bornemann • Johann Brauer • Ülle Braun • Erna von Brinckmann • Irina Bržeska • Carl Friedrich Christian Buddeus • Tatjana Buhhenskaja • Karl Burman "noorem" • Karl Burman "vanem" • Kristi Burman • Paul Burman • Gottfried Böhme
C.
Jan van der Capelle • Merike Christensen • Michael Ludwig Claus • Engelhard Corjus
D.
Jakob Dam • Erna Josephine von Deeters • Tamara Ditman • Nelly Drell • Juri Dubov • Jüri Dubov • Franz Burchard Dörbeck • Arved Erich Dörwald • Eugen Gustav Dücker
E.
Anthony Eckmeyer • Herald Eelma • Kaarel Eelma • Sirje Eelma • Õnne Eelma • Kertu Ehala • Mihkel Ehala • Ole Ehelaid • Kaisa Eiche • Tiia Eikholm • Mai Einer • Eduard Einmann • Johannes Einsild • Jaan Elken • Liidia Elken • Aleksander Eller • Valli Eller • Voldemar Eller • Herlet Elvisto • Ülo Emmus • Aivar Dominiq Ennet • Leopold Ennosaar • Leesi Erm • Eike Eplik • Marje Ernits • Albert Eskel • Juta Eskel • Osvald Eslon • Nigul Espe • Kadi Estland • Merike Estna • Made Evalo • Tönnies Evers "noorem" • Erki Evestus • Johann Gottfried Exner • Ainikki Eiskop
F.
Ene Falkenberg • Dénes Farkas • Vadim Fomitšev • Margarethe Fuks
G.
Johannes Leopold Gahlnbäck • Helle Gans • Taevo Gans • Eduard Karl Franz von Gebhardt • Theodor Gehlhaar • Berent Geistman • Julius Gentalen • Aleksander Otto Gern • Anna Gerretz • Gerd Ghercke • Lambert Glandorf • Gori • Johann Michael Graff • Johannes Greenberg • Tõnis Grenzstein • Aleksander Grinev • August Grünberg • Jaan Grünberg • Maile Grünberg • Elsa Grünverk • Nikolai Guli • Albert Gulk • Elisabeth Gurjeva • Toomas Rudolf Gutmann • Faina Gutmann-Kuma
H.
Ulvi Haagensen • Eerik Haamer • Voldemar Haas • Margus Haavamägi • Roman Haavamägi • Lygia Habicht • Hedda Hacker • August Matthias Hagen • Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz • Erika Haggi • Enno Hallek • Eve Hallenberg • Ehalill Halliste • Herman Halliste • Ernst Hallop • Hans "de meler" • Albert Hansen • Ellen Hansen • Hermann Eduard Hartmann • Marquard Hasse • Jean Francois Xavier Hattenberger • Eduard Hau • Johannes Hau • Woldemar Hau • Lehti Heapost • Luule Heapost • Henning van der Heide • Ruth Heidok • Herman Heinla • Tobias Heintze "vanem" • Lüdert Heissman • Maie Helm • Albrecht von Hembsen • Eha Henning • Helmi Herman • Karl-August Herman • Johannes Georg Heroldt • Hugo Hiibus • Karl August Hermann Hindrey • Anu Hint • Gustav Adolf Hippius • Alfred Hirv • Helgi Hirv • Indrek Hirv • Johannes Hirv • Friedrich Voldemar Hist • Zinovi Hmelnitski • Alfred Hoffmann • Dolores Hoffmann • Oskar Georg Adolf Hoffmann • Alo Hoidre • Hilja Hollas • Edith Holm • Enno Holm • Franz Hoppenstätt • Paul Horma • Vello Hubel • Ruth Huimerind • Mare Hunt • Endel Härm • Lilian Härm • Louis Höflinger • Riho Hütt • Hynrik "byldensnyder"
I.
Otto Friedrich Ignatius • Leida Illend • Jarõna Ilo • Leida Ilo • Voldemar Ilus • Aapo Ilves • Indrek Ilves • Kadri Ilves • Piret Ilves • Aleksander Ipsberg • Raivo Ird • Anni Irs • Lagle Israel • Sergei Isupov • Anu Ivask • Udo Ivask • Udo Ivask • Ülle Ivask-Voosalu
J.
Silva Jaanberg
• Elmar Jaanimägi
• Hillar Jaanus
• Kirsti Jahilo
• Géza Jakó
• Ilona Jakó
• Eduard Magnus Jakobson
• Vaike Jakobsoo
• Aleksander Jakovlev
• Kaspar Jancis
• Valve Janov
• August Jansen
• Amanda Jasmiin
• Aleksei Jastrebov
• Andrei Jegorov
• Jüri Jegorov
• Gennadi Jeltsov
• Jaan Jensen
• Karl Alfred Jentson
• Vjatšeslav Jeršov
• Annelie Joandi
• Andrus Johani
• Enn Johannes
• Elsie Johanson
• Andrus Joonas
• Vanda Juhansoo
• Maie Juhkam
• Osvald Jungberg
• Maila Juns-Veldre
• Ants Juske
• Anu Juurak
• Loit Jõekalda
• Virge Jõekalda
• Ann Jõers
• Helga Jõerüüt
• Ernst Jõesaar
• Valter Jõeste
• Silvia Jõgever
• Eha-Pilvi Jõgi
• Lydia Jõõts
• Eeva-Aet Jänes
• Pille Jänes
• Zoja Järg
• Villu Järmut
• Mai Järmut-Winnal
• Eduard Järv
• Elo-Reet Järv
• Monika Järvekülg
• Mai Reet Järve-Vomm
• Raivo Järvi
• Külliki Järvila
• Aldo Järvsoo
• Kadri Jäätma
• Leida Jürgen
• Hans Jürgens
• Eero Jürgenson
• Leo Jürisson
• Aime Jürjo
• Irene Jürna
• Reet Jürna
• Tiit Jürna
K.
Jüri Kaarma
• Mari Kaarma
• Melanie Kaarma
• Voldemar Kaarma
• Aleksander Kaasik
• Elna Kaasik
• Ivar Kaasik
• Kristiina Kaasik
• Tiiu Kadak
• Kiira-Marianne Kadarik
• Margus Kadarik
• Kelli Kagovere
• Anatoli Kaigorodov
• Krista Kajandu
• Kaie Kal
• Kristin Kalamees
• Silvi Kalda
• Kalli Kalde
• Inga Kalistru
• Kai Kaljo
• Richard Kaljo
• Stella Kalkun
• Mariann Kallas
• Olimar Kallas
• Oskar Kallis
• Bogdan Gottlieb Friedrich Kally
• Anu Kalm
• Helmi Kalm
• Karin Kalman-Erm
• Arnold Kalmus
• Marie Kalmus
• Toomas Kalve
• Andreas Kam
• Paul Kamm
• Hilda Kamron
• Esta Kamsen
• Mari Kanasaar
• Juhan Kangilaski
• Ott Kangilaski
• Kirke Kangro
• Tauno Kangro
• Voldemar Kangro-Pool
• Hans Kanklowe
• Aarne Kann
• Voldemar Kann
• Aino Kapsta
• Rene Kari
• Hille Karm
• Mati Karmin
• Viktor Karrus
• Mari Kartau
• Leontine Karu-Lind
• Jüri Kase
• Flo Kasearu
• Andrus Kasemaa
• Markus Kasemaa
• Saskia Kasemaa
• Erki Kasemets
• Alfred Kask
• Eugen Kask
• Eve Kask
• Ferdinand Adolf Kask
• Jüri Kask
• Kaido Kask
• Margot Kask
• Jüri Kass
• Erich Kattenberg
• Helen Kauksi
• Anne Keek
• Ida Keerdo
• Viivi-Ann Keerdo
• Avo Keerend
• Liina Keevallik
• Toomas Kelder
• Elmar Kell
• Raivo Kelomees
• Mare Kelpman
• Rein Kelpman
• Heli Kelt-Saarnak
• Tõnis Kenkmaa
• Jüri Kerem
• Marje Kerem
• Piret Kerem
• Jüri Kermik
• Riina Kermik
• Maret Kernumees
• Raoul Kernumees
• Aida Kersna
• Heino Kersna
• Kaija Kesa
• Ando Keskküla
• Kaja Kesler
• Albert Kesner
• Sirje Keva
• Kristiina Kibe
• Kaia Kiik
• Virve Kiil
• Eve Kiiler
• August Kilgas
• Miljard Kilk
• Ilmar Kimm
• Georg Ludwig Herman Kind
• Hans Kindler
• Mariliin Kindsiko
• Elfriede-Margarethe Kingo-Espenberg
• Edda Kingu
• Ernst Kirs
• Salme Kirsimäe
• Artur Kirsipu
• Tiiu Kirsipuu
• Elmar Kits
• Kaja Kits-Karm
• Linda Kits-Mägi
• Esti Kittus
• Alfred Kivi
• Signe Kivi
• Vello Kivi
• Heino Kivihall
• Pille Kivihall
• Aili Kivioja
• Riina Kivirüüt
• Richard Kivit
• Hallan Kivisaar
• Halja Klaar
• Concordia Klar
• August Philipp Klara
• Leida Klaus
• Julius Sergius von Klever
• Kairi Kliimand
• Jaan Klõšeiko
• Alexander Julius Klünder
• Matz Knop
• Ernö Koch
• Aleksander Koemets
• Eve Koha
• Raoul Koik
• Epp Maria Kokamägi
• Luulik Kokamägi
• Ellen Kolk
• Ernst Kollom
• Paul Kondas
• Heiki Kongi
• Alfred Kongo
• Gert Koningk
• Andres Koort
• Enn Koort
• Jaan Koort
• Friedrich Koppel
• Johanna Koppel
• Kai Koppel
• Liive Koppel
• Andrei Kormašov
• Nikolai Kormašov
• Orest Kormašov
• Luule Kormašova
• Raivo Korstnik
• Heinrich Johann Kosakowsky
• Katrin Koskaru
• Alma Mathilde Koskel
• Aino Kosk-Schmidt
• Mark Kalev Kostabi
• Hans Kotke
• Johann Wilhelm Krause
• Kreg A-Kristring
• Erna Kreischmann
• Rudolf Kriisa
• Sirje Kriisa
• Erik Krije
• Aleksander Richard Voldemar Krims
• Georg Krug
• Otto Krusten
• Õie Krusten
• Ilmar Kruusamäe
• Agur Kruusing
• Ludvig Kruusmaa
• Imbi Kruuv
• Woldemar Friedrich Krüger
• Inge Kudisiim
• Maret Kuke
• Melanie Kukk
• Viive Kuks
• Ilme Kuld
• Riho Kuld
• Leili Kuldkepp
• Aleksander Kulkoff
• Helle Kull
• Nikolai Kull
• Hilja Kulles
• Toivo Kulles
• Andreas Kulpesu
• Helene Kuma
• Nikolai Kummits
• Rein Kuresoo
• Kaarel Kurismaa
• Mari Kurismaa
• Elisabet Kurre
• Ede Kurrel
• Aivar Kurvits
• Raoul Kurvitz
• Eduard Kutsar
• Aime Kuulbusch
• Edgar Johan Kuusik
• Hans Kuusik
• Kai Kuusing
• Andres Kuusk
• Sirje Kuuskmann
• Peeter Kuutma
• Harri Kõiva
• Meeli Kõiva
• Endel Kõks
• Andrus Kõresaar
• Helga Kõrge
• Toomas Kõrvits
• Ülle Kõuts
• Mari Käbin
• Tiina Käesel
• Irja Kändler
• Henno Käo
• Uno Kärbis
• Enn Kärmas
• Ivika Kärmik
• Kaja Kärner
• Siim Kärner
• Johann Köler
• Kölni meister
• Ive-Maria Köögard-Ruus
• Endel Kübarsepp
• Gerhard Franz von Kügelgen
• Ferdinand von Kügelgen
• Konstantin von Kügelgen
• Sally von Kügelgen
• Wilhelm Georg Alexander von Kügelgen
• Ernst Gustav Kühnert
• Mari-Liis Küla
• Neeme Külm
• Ella Külv
• August Künnapuu
• Allex Kütt
• Mati Kütt
• Õie Kütt
• Urve Küttner
• Lembit Küüts
• Jan Kytz
L.
Ilmar Laaban • Ahto Laadoga • Tarrvi Laamann • Kirsti Laanemaa • Tõnis Laanemaa • Märt Laarman • Ivi Laas • Lydia Laas • Lia Laasberg • Diana Laev • Riho Lahi • Anita Laigo • Arkadio Laigo • Tõnu Laigu • Ants Laikmaa • Marco Laimre • Silja Lamp • Krista Laos • Leonhard Lapin • Heldur Laretei • Anders Larsson • Tiiu-Maret Lass • Arnold Laugus • Tõnu Lauk • Maia Laul • Rein Laur • Tiiu Laur • Peeter Laurits • Ilmi Laur-Paist • Mihhail Lebedev • Abel Lee • Kristel Leedjärv • Ilse Leetaru • Aino Lehis • Enno Lehis • Friedrich Leht • Jeguda Leiba • Katrin Leis • Malle Leis • Silvia Leitu • Alfred Leius • Juta Lember • Valli Lember-Bogatkina • Leo Leola • Mati Leon • Armand Lepik • Hugo Lepik • Rudolf Lepik • Ilse Lepikson • Raimond Lepiste • Esko Lepp • Elmar Leppik • Mati Leppik • Erich Leps • Pauline Elfriede Leps-Estam • Rudolf Lepvalts • Ly Lestberg • Elga Leškin • Liivia Leškin • Viktor Leškin • Galina Leškina • Silvia Liiberg • Kaarel Liimand • Elo Liiv • Ferdinand Liiv • Vello Liiv • Silvi Liiva • Nette Liivak • Paul Liivak • Lola Liivat • Ado Lill • Ivo Lill • Evelin Lill • Eva Limberg • Imbi Lind • Elise Lindsaar • Taivo Linna • Epp Linnaks • Lilian Linnaks • Peeter Linnap • Ilmar Linnat • Peeter Linzbach • Ernst Friedrich von Liphart • Lea-Tuti Livšits • Saima Loik • Valerian Loik • Artur Lokk • Eve Lokk • Signe Lomp • Ernst Wilhelm Londicer • Heiki Looman • Berent Lorentz • Paul Luhtein • Kai Luiga • Eve Luik • Jaan Luik • Kaie Luik • Boris Lukats • Maie Lukats • Herbert-Joachim Lukk • Regina Lukk • Ann Lumiste • Karin Luts • Ene-Mai Luur • Lembit Lõhmus • Tiina Lõhmus • Andres Lõo • Neeme Lüdimois • Ella Lüüs
M.
Luule Maar
• Ruuda Maarand
• Tõnu Maarand
• Eduard Maaser
• Maasike Maasik
• Mirjam Maasikas
• Karl Ludwig Maibach
• Endel Maisaar
• Maximilian Maksolly
• Ilmar Malin
• Inge Malin
• Jaan Malin
• Guido Mamberg
• Elfriide Maran
• Olav Maran
• Helga Maranik
• Aadu Mardi
• Keesi Mardisalu
• Eevi Mardna
• Epp Marguste
• Georgi Markelov
• Reda Marks
• Ülle Marks
• Karl Leopold Marley
• Jüri Marran
• Krista Matsu
• Fritz Matt
• Jutta Matvei
• Eveline Adelheid von Maydell
• Friedrich Ludwig von Maydell
• Raul Meel
• Kristine Mei
• Lydia Mei
• Natalie Mei
• Leonardo Meigas
• Lylian Meister
• Ülle Meister
• Voldemar Mellik
• Herkki-Erich Merila
• Aarne Mesikäpp
• Hillar Mets
• Mall Mets
• Rein Mets
• Tiia Mets
• Andreas Michaelson
• Aino Migul
• Konstantin Mihhailov
• Artur Mihkelsoo
• Aarne Miikmaa
• Reet Miitel
• Olev Mikiver
• Maanus Mikkel
• Hilda Mikkelsaar
• Lepo Mikko
• Mare Mikof
• Maie Mikof-Liivik
• Aleksander Mildeberg
• Jüri Mildeberg
• Piret Mildeberg
• Jaan Miljan
• Nicolaes Millich
• Hugo Mitt
• Marge Monko
• Eléonore de Montesquiou
• Reet Moor
• Peet Moorats
• Andreas Mor
• Maiu Mooses
• Gustav Mootse
• Maire Morgen-Hääl
• Rauno Thomas Moss
• Peeter Mudist
• Hando Mugasto
• Juhan Muks
• Ants Murakin
• Tanja Muravskaja
• Oskar Murdmaa
• Maarit Murka
• Urmas Muru
• Marju Mutsu
• Leili Muuga
• Aarne Mõttus
• Liili Mõtuste
• Märt Mõtuste
• Eino Mäelt
• Ulvi Mäesalu
• Marko Mäetamm
• Anni Mäger
• Berta Mäger
• Konrad Vilhelm Mägi
• Mai Mägi
• Taso Mähar
• Kadri Mälk
• Liidia Mälksoo
• Merike Männi
• Olav Männi
• Maire Männik
• Eduard Mässo
• Ella Mätik
• Ants Mölder
• Arseni Mölder
• Helene Mölder
• Krista Mölder
• Signe Mölder
• Voldemar Mölder
• Mirjam Mölder-Mikfelt
• Hans Möldermann
• Aleksander Möldroo
• Otto Friedrich Theodor von Möller
• Reinhold von Möller
• Rudolf Julius von zur Mühlen
• Aleksander Mülber
• Heino Müller
• Meiu Münt
• Tiiu Mürk
• Evelyn Müürsepp
N.
Winandt Nack
• Kalju Nagel
• Lemming Nagel
• Johann Naha
• Ave Nahkur
• Ilme-Anu Neemre
• Pille Neeve
• Carl Timoleon von Neff
• Naima Neidre
• Nerva
• Eevi Nerva
• Stanislav Netšvolodov
• Johann Dietrich Neuhausen
• Juho Nikkarinen
• Ivo Nikkolo
• Lydia Nirk-Soosaar
• Viive Noor
• Aleksander Normak
• Kristina Norman
• Monica del Norte
• Bernt Notke
• Mall Nukke
• Siiri-Merike Nummert
• Kaire Nurk
• Ain Nurmela
• Harry Nurmet
• Madis Nurms
• Henriete Nuusberg
• Ingrid Nõges
• Juhan Nõmmik
• Roman Nyman
O.
Jaan Oad
• Erik Obermann
• Valdur Ohakas
• Ilmar Ojalo
• Pilvi Ojamaa
• Jüri Ojaver
• Terje Ojaver
• Evald Okas
• Jüri Okas
• Anke Oks
• Anne Oks
• Kai-Mai Olbri
• Eduard Ole
• Eva Ole
• Kaido Ole
• Aet Ollisaar
• Mihkel Olt
• Maret Olvet
• Henrik Olvi
- Uno Ong
• Eino Ootsing
• Mart Org
• Urmas-Jüri Orgusaar
• Linda Ormesson
• Villem Aleksander Ormisson
• Ludvig Oskar
• Susanna Otema
• Boris Ottenberg
P.
Anu Paal
• Dagmar-Viive Paalamäe
• Jaan Paavle
• Juhan Paberit
• Tõnis Paberit
• Aulo Padar
• Tiiu Pai
• Avo Paistik
• Priit Pajos
• Otto Paju
• Miralda Pajumaa
• Veevi Pajupuu
• Rein Pakk
• Clemens Pale
• Richard Pallas
• Tiiu Pallo-Vaik
• Hille Palm
• Jüri Palm
• Lembit Palm
• Endel Palmiste
• Leida Palu
• Vello Paluoja
• Lembit Paluteder
• Adam Pampe
• Priit Pangsepp
• Rudolf Pangsepp
• Anne-Reet Paris
• Edith Paris
• Rudolf Johannes Paris
• Väino Paris
• Anne Parmasto
• Ene Pars
• Kaie Parts
• Arent Passer
• Minni Patune
• Illimar Paul
• Louis Pavel
• Erika Pedak
• Urmas Pedanik
• Ede Peebo
• Andrus Peegel
• Aleksander Peek
• Agu Peerna
• Erich Pehap
• Karl Pehme
• Voldemar Peil
• Katrin Pere
• Peeter Pere
• August Georg Wilhelm Pezold
• Leopold von Pezold
• Lorenz-Heinrich Petersen
• Agu Pihelga
• Helge Pihelga
• Liina Pihlak
• Vella Pihlak
• Evald Piho
• Juss Piho
• Ellinor Piipuu
• Juta Piirlaid
• Tiina Piisang
• Ene Pikk
• Aleksander Pilar
• Agu Pilt
• Varmo Pirk
• Tiiu Pirsko
• Axel Plath
• Maimu Plees
• Rihet-Urmas Ploomipuu
• Imbi Ploompuu
• Eduard Poland
• Helmut Polberg
• Liane Polberg
• Ellen Polli
• Heitti Polli
• Kaljo Polli
• Garibaldi Pommer
• Hans Pops
• Valter Pormeister
• Maria Posledova
• Marju Pottisep
• Herbert Felix Prees
• Saima Priks
• Aleksander Promet
• Sirje Protsin
• Leonhard-Florentin Pruul
• Heldur Pruuli
• Rait Prääts
• Harri Pudersell
• Urmas Puhkan
• Tuuli Puhvel
• Mart Pukits
• Aapo Pukk
• Kersti Pukk
• August Pulst
• Anu Purre
• Arville Puström-Uus
• Vello Puujalg
• Eeva Puustak
• Jutta Puustak
• Kaisa Puustak
• Anu Põder
• Helle Põld
• Aino Põldra
• Enn Põldroos
• Kaljo Põllu
• Made Põlluaas
• Anna Põllusaar
• Arvo Pärenson
• Matti Pärk
• Jaan Pärn
• Priit Pärn
• Milvi Pärnamägi
• Karl Pärsimägi
• Leila Pärtelpoeg
• Voldemar Päts
• Vida Pääbo-Juse
• Tiit Pääsuke
• Vaike Pääsuke
• Juhan Püttsepp
• Kustav-Agu Püüman
R.
Haivi Raadik • Ülle Raadik • Rein Raamat • Nora Raba • Anthony Rabe • Johann Valentin Rabe • Qirinus Rabe • Eha Raend • Riina Raheltšik • Mare Raidma • Toivo Raidmets • Svea Raidna • Mark Raidpere • Raul Rajangu • Ülle Rajasalu • Felix Randel • Saima Randjärv-Berlokko • Gunta Randla • Robert Rannast • Voldemar Rannus • Balthasar Raschky • Evi Rass • Haidi Ratas • Kersti Rattus • Mark Raidpere • Anu Raud • Gustav Raud • Kristjan Raud • Paul Raud • Piret Raud • Iivi Raudsepp • Juhan Raudsepp • Loomet Raudsepp • Õie Raudsepp • Päären Raudvee • Silvia Raudvee • Helve Raun • Ludvig Raun • Maie-Ann Raun • Ane Raunam • Oskar Raunam • Salme Raunam • Urmo Raus • Mati Rautso • Elmar Rebane • Elgi Reemets • Paul Reeveer • Friedrich-Valdemar Reigo • Helga Reimo • Adele Reindorff • Günther Reindorff • Kristina Reineller • Tiina Reinsalu • Alvar Reisner • Tiiu Reissar • Sirje-Mall Reitav • Eha Reitel • Kalju Reitel • Voldemar Reiter • Jane Remm • Joosep Remme • Eldor Renter • Maria Reppo • Reynken • Salme Rosalie Riig • Tõnu Riit • Aulin Rimm • Hermen Rode • Georg Rogožkin • Leo Rohlin • Esther Roode • Henn-Olavi Roode • Liina Roomet • Henn Rooneem • Enn Roos • Reet Roos • Lembit Roosa • Igor Roosaar • August Roosileht • Tarmo Roosimölder • Maks Roosma • Märt Roosma • Mari Roosvalt • Uno Roosvalt • Nikolai Root • Fideelia-Signe Roots • Linda Rosin • Rait Rosin • Axel Bernhard Rossman •Lembe Ruben • Piia Ruber • Peeter Rudaš • Sirje Runge • Friedrich Nikolai Russow • Hando Ruus • Artur Ruuser • Albert-Jaan Ruutsoo • Andrus Rõuk • Ilme Rätsep • Irina Rätsep • Mari Rääk • Eduard Rüga
S.
Tõnis Saadoja • Sven Saag • Johannes Saal • Aino Saan • Martin Saar • Astrid Saare • Mare Saare • Raimo Saare • Endel Saarepuu • Rudolf Saaring • Tiina Saarmann • Joann Voldemar Saarniit • Lembit Saarts • Richard Sagrits • Evald Sagur • Rudolf Sajor • Ivar Sakk • Martin Saks • Reti Saks • Alfred Saldre • Robert Johann Salemann • Aleksander Salmin • Tatjana Salmre • Eduard Salu • Britt Samoson • Heino Sampu • Ulla-Britta Sampu • Anne Sander • Georg Sander • Krista Sander • Ferdinand Sannamees • Carl Sarap • Henn Sarap • Lembit Sarapuu • Veera Sarapuu • Malle Sasi • Alexander Georg Schlater • Georg Friedrich Schlater • Ernst Hermann Schlichting • Erik Schmidt • Ivi-Els Schneider • Karl Friedrich Schnell • Hermann Friedrich von Schrenck • Franz Schrutek von Monte Selva • August Friedrich Schuch • Juri Sedõhh • Maie-Hele Segerkrantz • Valev Sein • Eve Selisaar • Ene-Liis Semper • Karl August Senff • Sven Senka • Paul Sepp • Rudolf Sepp • Ülo Sepp • Ahti Seppet • Herko-Rasmus Servet • Liina Siib • Aune Siim • Ludmilla Siim • Rein Siim • Karin Siim-Juse • Olev Siinmaa • Jaan Siirak • Merle Sild • Lauri Sillak • Aivar Simson • Arnold Simson • Krista Simson • Mari Simulson • Laine Sinivee • Viktor Sinjukajev • Lilia Sink • Peeter-Adolf Sink • Arvi Siplane • Külli-Kerttu Siplane • Clawes van der Sittow • Michel Sittow • Ardo Sivadi • Mirja-Mari Smidt • Tõnu Smidt • Valeri Smirnov • Vello Soa • Anu Soans • Jaak Soans • Katrin Soans • Olev Soans • Vitali Sobolev • Velda Soidla • Oksana Solovjova • Anne Sonne • Taimi Soo • Tõnu Soo • Martin Sookael • Leida Soom • Ilme Soonsein • Ülo Sooster • Mare Soovik-Lobjakas • Piia Sork • Theodor Albert Sprengel • Otto Magnus von Stackelberg • Vladimir Staniševski • Vladislav Staniševski - Elsa Starčenko • Anton Starkopf • Hannes Starkopf • Wilhelm Siegfried Stavenhagen • Alise Stein-Anvelt • Johannes Stenrat • Friedrich Sigismund Stern • Sándor Martin Stern • Eugen Sterpu • Viive Sterpu • Hugo Sturm • Olev Subbi • Juuli Suits • Vaida Suits • Killu Sukmit • Ella Summatavet • Mait Summatavet • Maksim Surin • Naima Suude • Aleksander Suuman • Imat Suumann • Henning Sweder • Linda Sõber • Bruno Sõmer • Saima Sõmer • Ants Säde • Oskar Sädek • Meeri Säre • Richard Sööt • Konstantin Süvalo • Symon "snitker, tafelmaker"
Š.
Boris Šestakov • Juri Šestakov • Jüri Illimar Šestakov • Heli Šestakova • Kaie Šestakova • Natalie Šišajeva • Siima Škop
Z.
Klara Zeidler • Magnus Zeller • Salomon Zeltrecht • Eduard Zentšik • Heikki Zoova
T.
Aune Taamal
• Martin Taevere
• Marget Tafel
• Ivi Tafel-Maasikamäe
• Vladimir Taiger
• Malle Taimre
• Andres Tali
• Erich Tali
• Kaire Tali
• Herman Talvik
• Ellen Tamm
• Hando Tamm
• Herbert Tamm
• Vello Tamm
• Väino Tamm
• Tea Tammelaan
• Otto Tammeraid
• Tiina Tammetalu
• Külli Tammik
• Rein Tammik
• Erika Tammpere
• Jaan Tammsaar
• Anne Tamverk
• Airike Taniloo-Bogatkin
• Endel Taniloo
• Woldemar Tank
• Ester Tartlan
• Linda Tartland
• Eduard Taska
• Aleksander Tassa
• Heljo Tassa
• Elve Tauts
• Roman Tavast
• Annika Teder
• Kristjan Teder
• Ülo Teder
• Gita Teearu
• Ave Teeäär
• Eva Teemant
• Enn Tegova
• Maiju Tehver
• Ülo Telgmaa
• Tiiu Tepandi
• Olga Terri
• Harry Tertsius
• Milvi Thalheim
• Elert Thiele
• Albert Thomson
• Evi Tihemets
• Ernst Tiido
• Mariina Tiidor
• Erika Tiisler
• Romulus Tiitus
• Elle Tikerpäe
• Kaie Tilk
• Eduard Timbermann
• Osvald Timmas
• Roman Timotheus
• Aurora Tippe
• Elin Tober
• Lembit Tolli
• Tuulikki Tolli
• Vive Tolli
• Andres Tolts
• Balder Tomasberg
• Voldemar Tomassov
• Bruno Tomberg
• Mall Tomberg
• Riina Tomberg
• Krista Tool
• Marili Toome
• Peet Toome
• Jaan Toomik
• Anne Tootmaa
• Villu Toots
• Ville Tops
• Milvi Torim
• Kersti Tormis
• Ilmar Torn
• Salome Trei
• Ruth Treimut
• Roman Treuman
• Hans Treumann
• Nikolai Triik
• Hans Tsirk
• Milvi Tšesnokov
• Vilma Tugi
• Katrin Tukmann
• Ruth Tulving
• Viktor Turp
• Hannele Turu
• Välko Tuul
• Aleksander Tuurand
• Endla Tuutma
• Küllike Tuvikene
• Aino Tõnisson
• Väino Tõnisson
• Allan Tõnissoo
• Ivar Tõnurist
• Rita Tänav
• Eduard Tüür
U.
Uno Uibo • Johannes Uiga • Sigrid Uiga • Maria-Kristiina Ulas • Peeter Ulas • Adele Ulm-Augustas • Ernst Markus Ulprecht • Udo Umberg • Maarja Undusk • Johann Carl Emanuel von Ungern-Sternberg • Aime Unt • Liina Unt • Riho Unt • Vilve Unt • Britt Urbla • Peeter Urtson • Teodor Ussisoo • Virve Uudre • Helge Uuetoa • Aleksander Uurits • Sirje Uusbek • Beatrice Daisy Uusmaa • Anu-Leenu Uustalu • Erik-Arne Uustalu • Naima Uustalu • Richard Uutmaa
V.
Kai Vaarandi • Ado Vabbe • Lydia Johanna Elisabeth Wademan-Jans • Emmi Vahelaid • Erik Vaher • Ingi Vaher • Ivo Vaher • Miramii Maarja Vaher • Priit Vaher • Roman Vaher • Helle-Reet Vahersalu • Kuulo Vahter • Jaan Vahtra • Sirja-Liisa Vahtra • Albert Vahtramäe • Juta Vahtramäe • Silver Vahtre • Argo Vaikla • Katrin Vaikla • Elina Vainik • Eugen Vaino • Urmas Vaino • Kersti Vaks • Tiiu Valdma • Eevi Valdov • Felix Valdvere • Heinz Valk • Mall Valk • Endel Valk-Falk • Lüüdia Vallimäe-Mark • Edgar Valter • Ene Valter • Lea Valter • Edmund S. Valtman • Helmut Valtman • Heljo Vanamõis • Karl Vanaveski • Riina Vanhanen • Maimu Vannas • Maarja Vannas-Raid • Kalev Vapper • Aleksander Vardi • Oivi Vare • Raivo Vare • Valentin Vare • Ain Vares • Jaan Vares • Eveli Varik • Matti Varik • Urve Varik • Annes Varjun • Valli Varjun • Jaana Varkki • Aarne Vasar • Richard Martin Vasard • Silvia Vasmuth • Benjamin Vasserman • Lev Vassiljev • Jaak Vaus • Agathe Veeber • Ferdinand Veeber • Kuno Bernhard Veeber • Renaldo Veeber • Maija Veelma • Tanel Veenre • Mati Veermets • Ivar Veermäe • Saima Veidenberg • Tõnu Veimer • Edgar Velbri • Teno Velbri • Oskar Veldemann • Tea Vellerind • Asta Vender • Einar Vene • Linda Vernik • Piret Veski • Eve Vetemaa • Helle Videvik • Arno Vihalemm • Arnold Peeter Vihvelin • Ants Viidalepp • Helve Viidalepp • Edgar Viies • Urmas Viik • Aleksei Viilup • Helga Viilup • Tiina Viirelaid • Heldur Viires • Erna Viitol • Tiiu Vijar • Tiia-Lena Vilde • Mart Viljus • Franz Karl Theodor von Villebois • Raili Vinn • Vello Vinn • Valeri Vinogradov • Aili Vint • Maara Vint • Mare Vint • Toomas Vint • Tõnis Vint • Krista Virkus • Tõnu Virve • Hendrik Vitsur • Vilja Volens • Enn Volmere • Ants Erik Vomm • August Vomm • Udo Vool • Ene Voore • Esta Voss • Johan Vowsack • Johannes Võerahansu • Reimo Võsa-Tangsoo • Everi Vähi • Ekke Väli • Leida Väli • Valdemar Väli • Silvi Väljal • Viive Väljaots
W.
Lydia Johanna Elisabeth Wademan-Jans • Carl Sigismund Walther • Lilly Walther • Tamara Waskoff • Johann Heinrich Wedekind • Friedrich Weiss • August Ludwig Weizenberg • Christian Gottlieb Welté • Georg Westenberg • Constance Elisabeth von Wetter-Rosenthal • Eduard Wiiralt • Ilon Wikland • Karl Alexander von Winkler • Andrew George Winter • Joachim Winter • Karl Wohlfahrt • Richard Constantin Aleksander Wunderlich • Hans Wyborch
Õ.
Aate-Heli Õun • Inara Õun • Mats Õun • Ülo Õun • Ervin Õunapuu • Matti Õunapuu • Piret Õunapuu
Ü.
Tiiu Übi • Aina Üksine • Marje Üksine • Meedi Ümar • Hilda Üprus
Y.
Aleksander Yaska
Vaata ka.
Eesti kunstnike loend
Kunstnikud


Bill Walton.
thumb
Bill Walton (sündinud 5. novembril 1952 San Diegos) on endine NBA korvpallur. Aktiivsportlase karjääri ajal oli ta 211 cm pikk ja kaalus 107 kg.
Keskkool.
Bill Walton mängis Helixi keskkoolis 1966–1970. Kahel viimasel aastal valiti ta nii osariigi kui ka konverentsi sümboolsesse meeskonda. Viimasel aastal valiti ta USA sümboolsesse keskkooliõpilaste meeskonda ja Helixi aasta sportlaseks.
Ülikool.
Bill Walton mängis NCAA liigas UCLA ülikoolis 1970–1974. Kolmel viimasel aastal valiti ta ülikooli aasta mängijaks, Naismithi auhinna võitjaks ja USA sümboolsesse üliõpilaskorvpallurite koondisse. 1972 ja 1973 valiti ta USA parimaks üliõpilaskorvpalluriks.
Bill Waltoni käes on NCAA rekord visketabavuses: 68,6%. Ta viskas karjääri jooksul keskmiselt 20,3 punkti ja hankis 15,7 lauapalli. Ta hoiab UCLA rekordit lauapallide osas nii karjääri (1370) kui ka hooaja jooksul (506 ehk 16,9 mängus), teist kohta visketabavuses (65,1%) ja kolmandat kohta mängus keskmiselt visatud punktide osas (20,3).
Ta juhtis UCLA 86 võiduni 90 mängust ja hiljem võitis UCLA 88 kohtumist järjest.
NBA.
Portlandi "Trail Blazers" valis Bill Waltoni "draftist" 1974 esimese valikuna ja tuli temaga 1977 NBA meistriks.
Walton mängis "Trail Blazersis" 1974–1979, kodulinna San Diego "Clippersis" 1979–1984, Los Angelese "Clippersis" 1984–1985 ja Bostoni "Celticsis" 1985–1987.
Bill Walton valiti aasta uustulnukaks, kui ta viskas 12,8 punkti, võttis maha 12,6 lauapalli, andis 4,8 resultatiivset söötu ja blokeeris 2,69 viset. Ta nimetati 1978 väärtuslikemaks mängijaks pärast seda, kui ta viskas 18,9 punkti, noppis 13,2 lauapalli, andis 5,0 resultatiivset söötu ja blokeeris 2,52 viset.
Ta valiti 1977 NBA sümboolsesse teise koondisse, kaitsemängijate koondisse ja NBA finaalide väärtuslikemaks mängijaks, 1978 NBA sümboolsesse esimesse koondisse ja kaitsemängijate koondisse. Ta osales kaks korda NBA tähtede mängus. Esimest korda valiti ta sinna juba 1977, ent ei saanud vigastuse tõttu osaleda. 1977 oli ta NBA parim visete blokeerija 3,25 viskega mängust.
Teist korda tuli ta NBA meistriks Bostoni eest 1986. Sel aastal valiti ta NBA parimaks vahetusmeheks.
Portlandi "Trail Blazersi" treener Jack Ramsay ütles, et kui vigastused poleks Bill Waltonit seganud, oleks temast ilmselt saanud parim keskmängija, keda iial nähtud. Walton oli meeskonna liider kaitses, suurepärane lauapallide noppija ja resultatiivsete söötude andja. Ta valdas väga hästi palli ja talle meeldis haaki visata kord parema, kord vasaku käega. Väljakul oli ta äratuntav punase habeme järgi.
Hoolimata põlvevigastustest, mängis Walton alati naudinguga. Tema head söödud, tabavad visked, jooksu- ja hüppevõime juhtisid tema ja Portlandi 1977 meistritiitlini.
Vasaku jala vigastused segasid Waltonil mängimast. Ta mängis NBAs 10 aastat, kuigi oleks pidanud mängima 13. Ta sai mängida vaid 44% mängudest.
Walton tegi imet juba esimestes NBA mängudes. Esimeses 7 mängus viskas ta keskmiselt 16 punkti, võttis maha 19 lauda, andis 4,4 resultatiivset söötu ja blokeeris 4,00 viset. Kuid siis algasid probleemid jalaga ja ta sai esimesel hooajal mängida vaid 35 mängu 82-st. Siiski suutis ta visata 12,8 punkti mängus.
Walton oli suurepärane mängija niikaua, kuni ta oli terve. Hooajal 1977–78 mängis ta 60 mängu, millest "Trail Blazers" võitis 50. Oma esimes tähtede mängus viskas ta 15 punkti ja hankis 10 lauda.
Walton, Bill
Walton, Bill


Atlas (kartograafia).
Atlas on kaartide kogumik.
Tavaliselt peetakse Atlase all silmas raamatut, kuid atlas võib olla kirjutatud ka muudele andmekandjatele.
Atlase mõiste võttis kasutusele Madalmaade kartograaf Gerardus Mercator. Ta kasutab seda terminit 1595. aastal postuumselt ilmunud teoses "Atlas sive cosmographicae meditationes de fabrica mundi et fabricati figura". See oli viieosaline maailmaatlas, mida võib nimetada Mercatori elutööks. Laialt on levinud eksiarvamus, et "Atlas" tähendab siin vanakreeka mütoloogia tegelaskuju. Tegelikult on tegemist hoopis mütoloogilise kuninga Atlasega, kelle kuningriik oli tänapäeva Liibüa aladel. Ta olevat olnud matemaatik, filosoof ja astronoom, kes väidetavalt valmistas esimese tähistaeva gloobuse. Just temale Mercator viitaski.


Atlas.
Atlas on kuunar.


Tšekaa.
Tšekaa (vene keeles чрезвычайная комиссия, lühend ЧК [tšek'aa]) ehk Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon (vene keeles Всероссийская чрезвычайная комиссия по борьбе с контрреволюцией и саботажем при Совете народных комиссаров РСФСР, lühend ВЧК СНК РСФСР ehk ВЧК [vetšek'aa]) oli Venemaa Nõukogude Vabariigi ja Vene SFNV riikliku julgeolekuasutuste üldnimetus aastail 1917–1922.
ÜEKi loomine.
((25. oktoobril vkj))/7. novembril 1917, bolševike ja parempoolsete esseeride võimuhaaramise ja Asutava Kogu laialiajamise vastase protesti märgiks alustasid endise Venemaa Ajutise Valitsuse ning Petrogradi linna– ja riigiametnikud streiki. Streigis osalesid Petrogradis asuvate ministeeriumide ja Riigipanga ametnikud, mille tulemusel olid maksmata palgad ligi 80 000 inimesele Petrogradis.
Erakorralisest Komisjonist sai nõukogude riigi ja bolševike partei proletariaadi diktatuuri, punase terrori ja luureorganisatsioon.
Ehkki Tšekaad reorganiseeriti ja nimetati korduvalt ümber, on selle organisatsiooni ja selle töötajate (tšekistide) esialgne nimetus rahvasuus säilinud tänapäevani.
Kindlustuskompanii Rossija hoone, enne 1917. aastat
Nõukogude Venemaad hõlmanud Erakorraliste Komisjonide keskasutuse looja ja selle esimene juht oli Feliks Dzeržinski.
Vladimir Lenini juhtitav Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu võttis 6. detsembril vastu otsuse ja 7. vkj/20. detsembril 1917 kogunes esmakordselt Erakorraline Komisjon, mille esimesse koosseisu kuulusid tolleaegsed bolševike partei esindajad ja osaliselt senised Petrogradi Sõja–Revolutsioonikomitee liikmed: Vassili Averin, Vladimir Vassiljevski, Dmitri Jevsejev, Nikolai Židelev, Ivan Ksenofontov, Georgi Ordžonikidze, Jēkabs Peterss, Kārlis Pētersons ja Valentin Trifonov. Erakorraliste volitustega komisjon allus Venemaa Nõukogude Vabariigi ja pärast Vene SFNV moodustamist Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogule ning kandis ametlikku nimetust Vene SFNV RKN juures asuv Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži (hiljem Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Ametialaste Kuritegude) Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon.
Enne Erakorralise Komisjoni moodustamist täitis Rahvakomissaride Nõukogu juures sunni ja täitevvõimu ülesandeid Petrogradi Sõja–Revolutsioonikomitee, mis pärast 29. oktoobril 1917. aastal 13 ÜVKTK liikme koopteerimist nimetati Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuvaks Sõja–Revolutsioonikomiteeks ("Военно–революционный комитет при ВЦИК"), kuid kuna SRK kuulusid ka Nõukogude Venemaa koalitsioonivalitsuse liikmed vasak–esseerid, siis otsustas boševistliku enamusega Rahvakomissaride Nõukogu moodustada ainult bolševikele alluva poliitilise politsei, mis oleks võinud ellu viia halastamatut proletariaadi diktatuuri ning kõigi teiste poliitiliste parteide vastu suunatud poliitilisi repressioone. 5. detsembril 1917 SRK likvideeriti ja ööl 6. vastu 7. detsembrit toimunud RKN istungil otsustati luua Erakorraline Komisjon.
Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon asus 20. detsembrist(ukj) 1917 kuni 1918. aasta märtsini Petrogradi linna– ja politseivalitsuse ruumides Admiraliteedi prospekt 6/2. Asutuses oli algselt 40 töötajat koos autojuhtide ja käskjalgadega, 1918. aasta märtsis juba 120 inimest ja see kolis koos teiste Nõukogude Venemaa riigiasutustega 11. märtsil 1918. aastal uude pealinna Moskvasse, Lubjanka tänavale.
ÜEKi ülesanded.
Komisjoni ülesandeks oli "Tõkestada kontrrevolutsioonilisi ja sabotaaži asju ning katseid kogu Venemaal, anda revolutsioonilise kohtu alla kontrrevolutsionääre ja sabotööre, välja töötada abinõud nendevastaseks võitluseks ja halastamatult neid ellu viia.
Mõjutusmeetoditena oli Tšekaa asutamiskäskkirjas ette nähtud profülaktilised meetmed – konfiskeerimised, toidukaartidest ilmajätmised ja rahvavaenlaste nimekirjade avaldamine.
ÜEK, 1917. aasta 20. detsembril.
Erakorralise Komisjoni esmane organisatsioon ja juhtkond 7.vkj/20. detsembril 1917
Tšekaa esimeseks aktsiooniks oli Petrogradi ametnikke ühendava streigi keskkomitee tegevuse uurimine, aktivistide vahistamine ja komitee liikmepaberite konfiskeerimine.
Esialgu loodi Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon Petrogradis, kuid peale Vene SFNV pealinna üleviimist Moskvasse märtsis 1918. aastal ja bolševike kontrolli all oleva territooriumi suurenemist laienes poliitilise lojaalsuse kontrolli aparaat kubermangude ning maakondade erakorraliste komisjonidega.
11.–14. juunil 1918 Moskvas toimunud Ülevenemaaline erakorraliste komisjonide I konverentsil, võeti vastu otsus moodustada nõukogude võimu kindlustamiseks ning võitluseks kontrrevolutsiooniga Erakorralised Komisjonid kõigis nõukogude võimu all olevates oblastites, kubermangudes ja maakondades, raudteesõlmjaamades, sadamates ning piiriäärsetes piirkondades. Piirkondlikud Tšekaa asutused allusid keskasutusele (ÜVEK–le) ning olid aruandekohuslased kohalikele nõukogudele ja nende täitevkomiteele.
Peale Vene SFNV riigiasutuste ümberasumist Moskvasse asus Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon Lubjanka piirkonda Moskvas.
ÜEK, 1921. aastal.
Ülevenemaalise EKi Kolleegiumisse kuulusid suuremate ning tähtsamate struktuurüksuste juhid. 1922. aastal Kolleegiumis: Vene SFNV SA rahvakomissar ja Tšekaa esimees F. Dzeržinski, esimehe asaetäitja J.Unszlicht, SOV ülem V. Menžinski, Eriosakonmna ülem G. Jagoda, Idamaade osakonna ülem J.Peterss, Spetsosakonna ülem G. Boki, Petrogradi kubermangu GPU ülem S. Messing, Moskva kubermangu GPU ülem F.Medved
ÜEKi tegevus.
Kubermangu EK esimehe valis välja VK(b)P kubermangukomitee.
Piiriäärsetes (Pihkva kubermangu ja Põhja Oblasti Kommuunide Liidu erakorraliste komisjonide koosseisus olid veel piiriosakonnad.
1918. aasta lõpuks oli Nõukogude Venemaa kontrolli all oleval territooriumil moodustatud 40 kubermangu erakorralist komisjoni ja 356 maakonna Erakorralist komisjoni.
Pärast nõukogude vägede kallaletungi Ukraina Rahvavabariigile moodustati 3. detsembril 1918. aastal, Üleukrainaline Erakorraline Komisjon ("Всеукраинская чрезвычайная комиссия (ВУЧК)"), mille ülemaks määrati Mārtiņš Lācis.
1. detsembril koostas ÜK(b)P KK sekretär Vladimir Uljanov ÜK(b)P KK Poliitbüroole määruse projekti, mille Keskkomitee ka samal päeval kinnitas ning määras komisjoni, kuhu kuulusid: Lev Kamenev (Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee), Dmitri Kurski(justiitsrahvakomissar) ja Feliks Dzeržinski(siseasjade rahvakomissar) seda teostama. Määruses vähendati Tšekaa eriõigusi ning vähendati volitusi vahistamiseks, piirates vahi all pidamiset tähtaega ühe kuuni ja nende läbivaatamisekohtute poolt, samuti komisjoni nimetuse muutuse.
Toimunud VK(b)P XI Kongress kinnitas Keskkomitee ettepaneku peale 1923. aasta jaanuaris VK(b)P Keskkomitee poolt kinnitamist Tšekaa likvideerimise projekti ja tegi Józef Unszlichtile ülesandeks GPU põhimääruse ettevalmistamise.
6. veebruaril võttis Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidium vastu otsuse Tšekaa likvideerimisest ning kohtuväliste repressioonide läbiviimiste volituste piiramisest («Об упразднении Всероссийской чрезвычайной комиссии и о правиле производства обысков, выемок и арестов») ja Vene NFSV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuva Riikliku Poliitvalitsuse ("Государственного политического управления (ГПУ) при НКВД РСФСР"), loomise kohta.
9. veebruaril kinnitas ÜK(b)P KK Poliitbüroo Vene NFSV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuva Riikliku Poliitvalitsuse põhimääruse ("Государственного политического управления (ГПУ) при НКВД РСФСР").
15. novembril kinnitas NSV Liidu Kesktäitevkomitee Presiidium (NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse põhimääruse ("Объединенное государственное политическое управление (ОГПУ) при СНК СССР").
GPU ülesandeks jäid võitlus spionaažiga, banditismiga, nõukogude võimu vastaste relvastatud väljaastumistega, transportliinide ja riigipiiri kaitse, riigivastaste väljaastumiste uurimine ("ГПУ поручалась борьба со шпионажем, бандитизмом, подавление вооружённых выступлений, охрана транспортных коммуникаций и границ республики, расследование всех противогосударственных выступлений").
ÜEKi erivolitused ja Punane Terror.
Kommunistlik Partei kasutas oma relvastatud kaitse organit – "Tšekaad" kommunistliku režiimi jaoks eriti ohtlikel ajahetkedel nõukogude võimu vastaste suhtes terrori ja ebaseaduslike hukkamiste läbiviimiseks, milleks vastavalt sõjalisele olukorrale Venemaa kodusõja ajal anti VK(b)P KK ja Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu poolt Tšekaale eriõigusi nõukogude võimu vastaste hukkamiseks väljaspool kohtulikku menetlust vastavalt "revolutsioonilisele südametunnistusele" ning operatiivolukorrale vastavas Tšekaa tegevuspiirkonnas.
Pärast saksa vägede pealetungi hoo vähenemist Tšekaa eriõigusi piirati juunis 1918. aastal, mahalaskmisõigusega kriminaalkurjategijate ja suurspekulantide suhtes, ajutiselt mitte kasutades seda erandlikku karistusviisi poliitiliste kirjategijate suhtes.
17. veebruaril 1919. aastal piiras Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Tšekaa erivolitusi ning võimaldas teostada ilma kohtumenetluseta hukkamisi ainult piirkondades, kus oli välja kuulutatud sõjaseisukord.
Punaarmee EKi eriosakonnad.
Nõukogude võimu kontrollaparatuur sõjaväe kontrolliks loodi Venemaa kodusõja ajal 1918. aasta sügisel, II Ülevenemaalise erakorraliste komisjonide konverentsi otsusega. Konverentsi otsusega otsustati moodustada kõigil kodusõja rinnetele ning tegevaarmeedes Tšekaa eriosakonnad õigusega määrata järelvalve teostamiseks komissare sõjaväeüksustesse. 9. detsember 1918. aastal moodustati Kolleegiumi otsusega Tšekaa kooseisus Tšekaa sõjaline osakond – sõjaväe kontrolli teostavate eriosakondade keskasutusena, mille juhiks määrati Mihhail Kedrov.
1919. aasta alguses liideti sõjaväele allunud Sõjaline kontroll ja Tšekaa sõjaline osakond ühiseks vabariiklikuks eriosakonnaks, mille juhiks määrati Mihhail Kedrov. 1. jaanuaril 1919 välja antud käskkirjaga käskis Kedrov moodustada ühised Eriosakonnad rinnete, armeede, sõjaringkondade ja kubermangude juures.


Antsla vald.
"See artikkel räägib praegusest vallast; 1939 moodustatud valla kohta vaata artiklit Antsla vald (1939)"
Antsla vald on vald Võru maakonnas. Antsla vald on pindalalt suurim Võrumaa vald.
Külad.
Antsla vallas on 24 küla: Anne, Antsu, Haabsaare, Jõepera, Kaika, Kikkaoja, Kollino, Kraavi, Litsmetsa, Luhametsa, Lusti, Madise, Mähkli, Oe, Piisi, Rimmi, Roosiku, Savilöövi, Soome, Säre, Taberlaane, Tsooru, Viirapalu ja Ähijärve küla.
Loodus.
Antsla vallast osa kuulub Karula rahvusparki.


Erikaal.
Erikaal on suhteline tihedus vee tiheduse suhtes.
Et vee tihedus on 1 g/cm³, ei ole numbriliselt vahet, kas kasutada tiheduse väljenduseks absoluutset tihedust või suhtelist tihedust ehk erikaalu. Erinevus on vaid selles, et erikaal on mõõtühikuta suurus.


Lasva vald.
Lasva vald on vald Võru maakonnas.
Külad.
Lasva vallas on 37 küla: Andsumäe, Hellekunnu, Husari, Kaku, Kannu, Kõrgessaare, Kääpa, Kühmamäe, Lasva, Lauga, Lehemetsa, Listaku, Madala, Mõrgi, Mäessaare, Noodasküla, Nõnova, Oleski, Otsa, Paidra, Peraküla, Pikakannu, Pikasilla, Pille, Pindi, Puusepa, Pässä, Rusima, Saaremaa, Sooküla, Tammsaare, Tiri, Tohkri, Tsolgo, Tüütsmäe, Villa ja Voki-Tamme küla.
Vaatamisväärsused.
EELK Pindi Jaani kirik ja kalmistu.


Meremäe vald.
Meremäe vald on vald Võru maakonnas.
Külad.
Meremäe vallas on 87 küla: Ala-Tsumba, Antkruva, Ermakova, Helbi, Hilana, Hilläkeste, Holdi, Härmä, Ignasõ, Jaanimäe, Juusa, Jõksi, Kalatsova, Kangavitsa, Karamsina, Kasakova, Kastamara, Keerba, Kiiova, Kiislova, Kiksova, Kitsõ, Klistina, Korski, Kuigõ, Kuksina, Kusnetsova, Kõõru, Küllätüvä, Lepä, Lindsi, Lutja, Maaslova, Marinova, Martsina, Masluva, Melso, Merekülä, Meremäe, Miikse, Miku, Navikõ, Obinitsa, Olehkova, Ostrova, Paklova, Palandõ, Palo, Paloveere, Pelsi, Pliia, Poksa, Polovina, Puista, Raotu, Rokina, Ruutsi, Seretsüvä, Serga, Sirgova, Sulbi, Talka, Tedre, Tepia, Tessova, Teterüvä, Tiirhanna, Tiklasõ, Tobrova, Treiali, Triginä, Tsergondõ, Tsirgu, Tsumba, Tuplova, Tuulova, Tääglova, Ulaskova, Uusvada, Vaaksaarõ, Vasla, Veretinä, Vinski, Viro, Võmmorski, Väiko-Härmä ja Väiko-Serga küla.
Ajalugu.
Meremäe vald on moodustatud 23. mail 1922. aastal. Kuulus Petserimaa koosseisu.


Misso vald.
Misso vald on vald Võru maakonnas. See on ainuke Eesti vald, millel on maismaapiir kahe välisriigi: Venemaa ja Lätiga.
Külad.
Misso vallas on 54 küla: Hindsa, Hino, Horosuu, Häärmäni, Hürsi, Kaubi, Kimalasõ, Kiviora, Koorla, Korgõssaarõ, Kossa, Kriiva, Kundsa, Kurõ, Käbli, Kärinä, Laisi, Leimani, Lütä, Mauri, Missokülä, Mokra, Muraski, Määsi, Möldre, Napi, Parmu, Pedejä, Pruntova, Pulli, Pupli, Põnni, Põrstõ, Pältre, Rammuka, Rebäse, Ritsiko, Saagri, Saagrimäe, Saika, Sakudi, Sandi, Sapi, Savimäe, Savioja, Siksälä, Suurõsuu, Tiastõ, Tiilige, Tika, Toodsi, Tserebi, Tsiistre ja Väiko-Tiilige küla.
Loodus.
Misso vallas on palju järvi, tuntumad on Hino järv, Kisejärv ja Pullijärv.
Vaatamisväärsused.
Missos asub palju järvi, mis juba omamoodi on vaatamisväärsused.


Rõuge vald.
Rõuge vald on vald Võru maakonnas.
Külad.
Rõuge vallas on 108 küla: Aabra, Ahitsa, Augli, Haabsilla, Haki, Hallimäe, Handimiku, Hansi, Hapsu, Heedu, Heibri, Hinu, Horsa, Hotõmäe, Hurda, Härämäe, Jaanipeebu, Jugu, Järvekülä, Järvepalu, Kadõni, Kahru, Kaku, Kaluka, Karaski, Karba, Kaugu, Kavõldi, Kellämäe, Kiidi, Kogrõ, Kokõ, Kokõjüri, Kokõmäe, Kolga, Kuklasõ, Kurgjärve, Kurvitsa, Kuuda, Kähri, Kängsepä, Laossaarõ, Lauri, Liivakupalu, Listaku, Lutika, Lükkä, Matsi, Mikita, Muduri, Muhkamõtsa, Muna, Murdõmäe, Mustahamba, Mõõlu, Märdi, Möldri, Nilbõ, Nogu, Nursi, Ortumäe, Paaburissa, Paeboja, Petrakuudi, Pugõstu, Pulli, Põdra, Põru, Pärlijõe, Püssä, Rasva, Raudsepä, Rebäse, Rebäsemõisa, Riitsilla, Ristemäe, Roobi, Ruuksu, Saarlasõ, Sadramõtsa, Saki, Sandisuu, Savioru, Sika, Sikalaanõ, Simmuli, Soekõrdsi, Soemõisa, Soomõoru, Suurõ-Ruuga, Sänna (Sännä), Tallima, Taudsa, Tialasõ, Tiidu, Tilgu, Tindi, Toodsi, Tsirgupalu, Tsutsu, Tüütsi, Udsali, Utessuu, Vadsa, Vanamõisa, Viitina, Viliksaarõ ja Väiku-Ruuga küla.


Sõmerpalu vald.
Sõmerpalu vald on vald Võru maakonnas.
Sõmerpalu vald paikneb Võru maakonna loodeosas Võru linna vahetus naabruses ja piirneb Võru maakonnast Urvaste, Antsla, Rõuge ja Võru valdadega ning Põlva maakonnast Kanepi ja Laheda vallaga.
Valla territooriumi suurus on 181,6 km² ja vald kujutab endast tervikut. Vallas on 31 väiksemat küla ja 4 suuremat keskust 2124 elanikuga. Suurema elanike arvuga on Sõmerpalu alevik, Osula, Järvere ja Sulbi küla.
Järvere külas asuva vallakeskuse kaugus linnade suhtes on järgmine: Võrust 10 km, Antslast 25 km ja Tartust 65 km.
Valda läbivad suhteliselt heas korras Võru-Tartu, Võru-Valga, Võru-Viljandi ja Võru-Pärnu maantee. Valda läbiv tihe teedevõrk on soodne valla arengule.
Külad.
Sõmerpalu vallas on 34 küla: Alakülä, Alapõdra, Haava, Haidaku, Haamaste, Hargi, Heeska, Horma, Hutita, Hänike, Järvere, Kahro, Keema, Kurenurme, Kärgula, Lakovitsa, Leiso, Liiva, Lilli-Anne, Linnamäe, Majala, Mustassaare, Mustja, Mäekülä, Osula, Pritsi, Pulli, Punakülä, Rauskapalu, Rummi, Sulbi, Sõmerpalu, Udsali ja Varese küla.
Välislingid.
Sõmerpalu vald


Urvaste vald.
Urvaste vald on vald Võru maakonnas.
Külad.
Urvaste vallas on 14 küla: Kassi, Kirikuküla, Koigu, Kuldre, Kõlbi, Lümatu, Pihleni, Ruhingu, Toku, Uhtjärve, Urvaste, Uue-Antsla, Vaabina ja Visela küla.
Ajalugu.
2002. aasta sügisel sai vallavanemaks Margus Klaar. Kolme nädala pärast tuli võimule Kurmet Müürsepp. 20. septembril 2006 avaldati Müürsepale umbusaldust ning vallavanemaks valiti Lembit Luts.


Varstu vald.
Varstu vald on vald Võru maakonnas.
Külad.
Varstu vallas on 18 küla: Hintsiko, Kangsti, Krabi, Kõrgepalu, Laurimäe, Liguri, Lüütsepa, Matsi, Metstaga, Mutemetsa, Paganamaa, Punsa, Pähni, Raudsepa, Soolätte, Tagakolga, Vana-Roosa ja Viru küla.
Vaatamisväärsused.
Varstu alevikus asub Mõniste-Ritsiku Ristija Johannese apostliku õigeusu kirik, ehitatud 1855.


Vastseliina vald.
Vastseliina vald asub Võru maakonnas. Valla pindala on 22 277,8 hektarit. Vastseliina valla naabervallad on Haanja, Lasva, Meremäe, Misso ja Võru vald. 30. detsembril 1991 sai Vastseliina külanõukogust taas Vastseliina vald.
Valda läbib Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee. Valla keskus Vastseliina asub Tallinnast 285 km, Võrust 24 km, Pihkvast 250 km ja Riiast 250 km kaugusel.
Külad.
Vastseliina vallas on 46 küla: Haava, Halla, Heinasoo, Hinniala, Hinsa, Holsta, Illi, Indra, Jeedasküla, Juraski, Kaagu, Kapera, Kerepäälse, Kirikumäe, Kornitsa, Kõo, Kõrve, Käpa, Külaoru, Kündja, Lindora, Loosi, Luhte, Mutsu, Mäe-Kõoküla, Möldri, Ortuma, Paloveere, Pari, Perametsa, Plessi, Puutli, Raadi, Saarde, Savioja, Sutte, Tabina, Tallikeste, Tellaste, Tsolli, Vaarkali, Vana-Saaluse, Vana-Vastseliina, Vatsa, Viitka ja Voki küla.
Rahvastik.
Vastseliina vallas elab 1. jaanuari 2012 seisuga 2125 inimest, neist Vastseliina alevikus 719 inimest. Asustustihedus Vastseliina vallas on 9,1 elanikku km² kohta.
Loodus.
Vastseliina vald asub kogu ulatuses Haanja kõrgustikul. Peamised pinnavormid on suurkuplid, seljandid ja orundid. Tasast maad on vallas väga vähe. Loodust kujundab ka Piusa jõgi, mis saab alguse Suure Munamäe lähedal asuvast Perajärvest. Piusa jõgi läbib Vastseliina alevi ja suubub Pihkva järve. Vana-Vastseliinast saab alguse Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala.
Valla teise maastikukaitseala moodustab Kirikumäe järv koos seda ümbritseva metsaga. Kirikumäe järve pindala on 61 hektarit, keskmine sügavus 2,8 meetrit ning järv on haruldast tüüpi, kihistumata poolhuumustoiteline järv. Järve vesi on happeline ning mineraal- ja orgaanilisi ühendeid sisaldab vesi väga vähe. 3 küljest ümbritseb Kirikumäe järve kõrgete metsaste mineraalmaasaartega Järvesuu raba. Nime on Kirikumäe järv ja küla saanud Liivi sõja ajal järve põhjakaldal asunud õigeusu kiriku järgi. Kirikumäe järve abil on välja selgitatud, et järvede kinnikasvamine algab valitsevate tuulte suhtes allatuuleküljelt.
Mõlema maastikukaitse ala juurde on rajatud matkarajad. Piusa ürgoru matkarada algab Vastseliina piiskopilinnuse juurest ja möödub Eesti kõige kõrgemast devoni liivakivi paljandist, kuni 45 meetri kõrguse Härma müüri juurest. Matkaraja üldpikkus on umbes 15 kilomeetrit.
Kultuur.
Vastseliina alevikus tegutseb aktiivselt Vastseliina rahvamaja. Rahvamajas toimetab 12 isetegevusringi ja kaks klubi. Ühel korral nädalas, tavaliselt teisipäeval, näidatakse rahvamajas kino. Aktiivse seltsielu poolest on Vastseliina tuntud kogu Võru maakonnas.
Igal aastal juunikuus toimuv Rahvusvaheline maarahva laat on Vastseliina valla suurüritus. Esimene laat toimus 16.–18. juunil 1995. Vastseliina vallas toimub igal aastal veel teinegi laat, Lindora laat. Laat toimub Lindora külas iga aasta simunapäeval, 28. oktoobril ning laadatraditsioon on vähemalt 100-aastane.
Endises kihelkonnakooli hoones asub Vastseliina koduloomuuseum. Koduloomuuseumi kogus on tarbeesemeid, vana käsitööd, majapidamis- ja põllutööriistu, dokumente ja fotosid.
Vastseliina alevikus asuvad veel apteek ja ambulaatoorium perearstipraksise ja hambaravikabinetiga.
Haridus.
Vastseliina vallas asub kaks kooli: Vastseliina gümnaasium ja Vastseliina internaatkool.
Gümnaasiumis õpib 9. novembri 2012 seisuga 227 õpilast. Klassikomplekte on kokku 12, nendest 3 gümnaasiumiastmes (78 õpilast) ja 9 põhikooli osas (153 õpilast). Gümnaasiumi värskelt remonditud hoones töötab ka muusikakool. Gümnaasium võtab aktiivselt osa Comeniuse projektidest.
Lisaks kahele koolile on Vastseliinas lasteaed.
Vastseliina vallas tegutseb kolm raamatukogu: Vastseliina raamatukogu, Vana-Vastseliina raamatukogu ja Loosi raamatukogu.
Ajalugu.
Vastseliina ajaloos on olnud kaks sama nimega asulat. Algul nimetati nii 1342 ehitatud piiskopilinnuse ümbrust. Praegune vallakeskus rajati linnuse hävitamise järel 18. sajandil. Vastseliina asula jääb linnusevaremetest 6 km kaugusele. Piiskopilinnuse ümbrus kannab praegu Vana-Vastseliina nime.
Eesti Vabariigi algul elas 601 km² suuruses Vastseliina kihelkonnas 10 668 inimest. Kihelkonda kuulus viis valda: Lasva, Loosi, Misso, Orava ja Vastseliina vald.
17. oktoobril 1993 toimunud esimestel taasiseseisvumise järgsetel valimistel valiti Vastseliina vallavanemaks Raul Tohv. Raul Tohv on 2012. aastal Vastseliina vallavanem.
Vaatamisväärsused.
Vastseliina piiskopilinnuse ehitamist alustati paastumaarjapäeval, 25. märtsil 1342. Topeltmüüride ja kõrgete tornidega piiskopilinnus rajati Vana–Liivimaa ja Pihkvamaa piirile Tartu piiskopi maadele. Kuigi linnus asus Tartu piiskopkonnas, oli selle ehitamise taga ilmselt Liivi ordu. Linnuse rajamist juhtis Liivimaa ordumeister Burchard von Dreileben. Täisvõimsuse saavutas Riia-Pihkva kaubatee ääres paiknev linnus 16. sajandil. Liivi sõjani oli linnus katoliku maailmas palverännakute sihtkoht. Lossikabelis asuva püha risti kummardamine andis palveränduritele 40 päeva pikkuse patukustutuse, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 1354. Linnusel on olnud mitmest rahvusest valitsejaid. Liivi sõja alguses 1558 osutus linnus jõuetuks Ivan Julma sõdalaste ees. Linnuse suurematest purustustest päästmiseks alistus garnison venelastele. 1582 õnnestus Poola kuningal venelased Vastseliinast välja lüüa. 1625 said rootslased Poola–Rootsi sõjas linnuse kätte ilma suuremate purustusteta ja linnus hakkas kuuluma Rootsi kuningriiki. Lõpliikult hävitasid linnuse Põhjasõja alguses Peeter Esimese väejuhi Boriss Šeremetjevi sõdurid. Mõned aastad enne Põhjasõda viibis linnuses külalisena ka Peeter I, kuid ta ei jäänud vastuvõtuga rahule. Tol ajal oli Eestimaal ja Liivimaal üks suurimaid näljahädasid ning viiendik rahvast suri nälga. Linnuse varemeid on kasutatud kivimurruna nii Vastseliina mõisa kui muudegi hoonete ehitamiseks. Pärast Eesti taasiseseisvumist alustasid kohalikud entusiastid linnuse korrastamist ja puhastamist võsast. Konserveeritud kirdetorn avati külastajatele 2007. Järjest enam võib kohata palverändureid, kes on tulnud kummardama Vastseliina valget risti. Traditsiooniks on saanud suviti Vastseliina Piiskopilinnuse SA poolt piiskopilinnuses korraldatavad üritused vana aja päev ja tulede öö.
Vastseliina alevikus asub vabadussõja mälestusmärk, mis kujutab haavatut sõdurit. Mälestusmärgi kujundas Pallase kunstikooli skulptor Martin Saks. Samba poleeritud raudkivist aluse esiküljel on Vabadusristi kujutis ja pühendus: "Eesti vabaduse eest langenud kangelastele ja vägivalla ohvritele. Vastseliina kihelkond." Mälestussamba avamisel 18. oktoobril 1931 osales ligikaudu 3000 inimest. Monument õhiti ühel 1948. aasta augustiööl. Sõdurid viisid pronkskuju Nursi lähistele ja tõukasid selle võssa. Seda nägi pealt võrulanna Anna Avara ja korraldas kuju päästmise. Rõuge valla Lauri küla talupidajad August Soe ja Rudolf Palu toimetasid pronkskuju hobusega öösel Lauri küla palu servale ja peitsid kartulihaua põhja. Vastseliina haavatud sõduri pronkskuju kaevasid välja 8. juulil 1988 Rõuge mehed, kes otsisid oma vabadussammast. Kuju toimetati Vastseliina 12. juulil ja mälestussammas taasavati 16. oktoobril 1988.
Piiri kõrts asub Vastseliina piiskopilinnuse kõrval endise tähtsa Riia-Pihkva kaubatee ääres. Kõrts ja hobupostijaam on ära märgitud juba 1695. aasta teedeatlases. Praegune kõrts on ehitatud 19. sajandi algul linnusevaremete tellistest. Kõrtsis oli võimalik osta kohaliku mõisa toodangut ja sai ka öömaja. Piiri kõrtsi tegevus hoogustus 19. sajandi teisel poolel, kui mõisates hakati suurtes kogustes viina tootma. Nõukogude võimu ajal kasutati hoonet mitmel otstarbel. Kõrts korrastati 1990-ndate algul ning taasavati söögi- ja ajaviitekohana. Tänapäeval asub kõrtsi hoones Vastseliina piiskopilinnuse külastuskeskus. See pakub tutvumiseks linnuse ajalooga haakuvaid väljapanekuid, kohalikel legendidel põhinevat näitust, käsitöö õpitubasid, kontserte ja etendusi vanas kõrtsitoas ning võimalust keskaja riietuses osa võtta linnuserahva pidusöögist.
Vastseliina kirik asub Külaoru külas. Esimene kirik Vastseliinas oli linnusekabel. 1702 hävis kirik koos Vastseliina linnusega. 1769 ehitati uus kivist kirik 6 km kaugusele Külaoru külla. Osa ehitusrahast kinkis kiriku patroon Karl von Liphart, osa saadi korjanduse käigus kihelkonna rahvalt. 1772 rajati kiriku lähedusse Saksa koguduse matmiskohana nn saksa surnuaed ja ehitati kabel. Surnuaeda on maetud rahva seas armastatud ja piirkonda omal ajal palju aidanud mõisahärra Gotthard Lionel von Liphart. Liphartid olid Liivimaa üks kõige rikkamaid aadlisuguvõsasid. Nende valduses oli kogu Vastseliina kihelkond Missost Oravani ja nad valitsesid Vastseliinas seitse põlve. Lisaks Vastseliina mõisale kuulus sellele perekonnale veel mitu mõisa, sealhulgas Raadi mõis. Vastseliina mõisa kabelit võib pidada väljapaistvamaks varaklassitsistlikuks maakabeliks.
Puutli külas asuv õigeusu kirik Puutli kirik ehitati 1935. aastal 9 pere poolt, kes asusid siia elama Venemaalt. See on puukirik. Algselt oli kirik laastukatusega. Kirik oli seest rikkalikult kaunistatud ornamentide ja ikoonidega. Puutli kirik tegutses aktiivselt Teise Maailmasõja alguaastateni. Papp on käinud jumalateenistusi korraldamas ka pärast seda.


Võru vald.
Võru vald on vald Võru maakonnas, mis ümbritseb Võru linna.
Alevikud.
Kose, Parksepa ja Väimela.
Külad.
Võru vallas on 35 küla: Hannuste, Juba, Kasaritsa, Kirumpää, Kolepi, Koloreino, Kusma, Kärnamäe, Käätso, Lapi, Lompka, Loosu, Meegomäe, Meeliku, Mõisamäe, Mõksi, Navi, Nooska, Palometsa, Puiga, Raiste, Raudsepa, Roosisaare, Räpo, Sika, Tagaküla, Tootsi, Umbsaare, Vagula, Vana-Nursi, Verijärve, Võlsi, Võrumõisa, Võrusoo ja Väiso küla.
Loodus.
Võru valda läbib Võru-Petseri ürgorund. Orundi lammil asuvad Tamula ning Vagula järved, samuti läbib seda Võhandu jõgi. Üksikute järvedega asub Võru valla põhjaosa Kagu-Eesti lavamaal, lõunaosa jääb aga järsult tõusvale (20-meetrine tõus Võru vallas) Haanja kõrgustiku servale, kus paikneb palju järvi ning kiirevoolulisi ojasid.
Väimela aleviku ja Loosu küla alal paikneb Väimela Mäejärv.
Ajalugu.
Keskajal kuulus suurem osa praegusest Võru vallast Kirumpää losskonda. Põhjasõja järel kujuneisd väiksemateks keskusteks Väimela, Võru, Vastse-Kasaritsa ja Vana-Kasaritsa mõisad. Tänapäeval on neist suuremaiks asulaks kujunenud Väimela.


Henri Poincaré.
Jules Henri Poincaré (29. aprill 1854 Nancy – 17. juuli 1912 Pariis) oli prantsuse matemaatik, astronoom, füüsik ja teadusfilosoof. Teaduste akadeemia liige, Pariisi ülikooli professor.
Poincaré ema oli Eugénie Launois, tema isa Léon Poincaré tegutses Nancy ülikooli meditsiiniprofessorina. Léoni venna, Antoine Poincaré pojast Raymond Poincarést sai tuntud riigitegelane. Henri Poincaré õde Aline oli abielus filosoof Emile Boutroux'ga.
Poincaré uurimisvaldkonnad olid mitmekesised, mistõttu teda tihti nimetatud matemaatika "viimaseks universalistiks". Poincaré on avaldanud olulisi töid arvuteooria, algebra, topoloogia, teoreetilise füüsika, matemaatilise füüsika, taevamehaanika ja teadusfilosoofia alalt. Kombinatoorse topoloogia ja diferentsiaalvõrrandite kvalitatiivse teooria aluste ning konventsionalismi rajaja. Sõnastas 1904–1905 Einsteinist sõltumatult relatiivsusteooria põhivõrrandid. Arendas kolme keha probleemi.
Poincaré järgi on nimetatud muuhulgas Poincaré kraater Kuul.


Matemaatikute loend.
__NOTOC__


Arvuteooria.
Arvuteooria on matemaatika haru, mis uurib (peamiselt) täisarvude omadusi. Tänapäeva arvuteooria tegeleb ka ratsionaalarvude, reaalarvude ja kompleksarvudega.


Geograaf.
Geograaf on aktiivselt geograafiaga tegelev inimene.
Geograafia on jagunenud mitmeks üksteisest suuresti eristuvaks haruks. Seetõttu ei ole geograafide seas üksmeelt selles, mis on geograafia ja kes on geograaf.
Geograafia on väga vana teadus ja seepärast on aja jooksul muutunud ka geograafi tööülesanded. Esimeseks geograafiks peetakse enamasti Eratosthenest.
Traditsiooniliselt on peetud geograafiks inimest kes valmistab kaarte. Tänapäeval tegelevad sellega geograafid, keda nimetatakse kartograafideks. Geograaf oli senitundmatute maade avastaja ja kirjeldaja – sellest ka nimetus. Praeguseks on geograafiast kujunemas midagi keskkonnateaduse laadset, mis uurib inimese ja looduse vastastikmõju. Kui geoloogias tegeldakse enamasti küsimustega, mille tekkimises inimesel pole mingit rolli (vulkaanipursked, maavarad), siis geograafias on asi risti vastupidine. Enamik geograafilisi probleeme, ka loodusgeograafias, on seotud inimese tegevusega. Sellisteks inimese poolt tugevasti mõjutatud küsimusteks loodusgeograafias on näiteks happevihmade levik või kliimamuutus.
Geograafia on sünteesiv teadus, mis uurib keskkonda läbi ruumikontseptsiooni. Seega on geograafil vaja laiapõhjalist haridust, milles oleks ühendatud nii reaal- kui ka humanitaarteadused. Et geograafia õppekava ülikoolides ei ole reeglina väga spetsiifiline, ei ole geograafiks olemiseks vaja alati vastavat haridust. Paljud geograafiaga produktiivselt tegelevad inimesed ongi majandusteaduse, geoloogia, keskkonnateaduse, bioloogia vms. taustaga.


Pöide vald.
Pöide vald asub Saare maakonnas.
Külad.
Ardla, Are, Iruste, Kahutsi, Kakuna, Kanissaare, Keskvere, Koigi, Kõrkvere, Kärneri, Kübassaare, Leisi, Levala, Metsara, Mui, Muraja, Neemi, Nenu, Oti, Puka, Pöide, Reina, Sundimetsa, Talila, Tornimäe, Ula, Unguma, Uuemõisa, Veere, Välta
Lahed.
Harju laht, Leetse laht, Muraja laht, Nenu laht, Nõudla laht, Udriku laht, Undu laht
Poolsaared.
Kübassaare poolsaar, Muraja poolsaar, Täkksaare poolsaar, Undu poolsaar
Laiud.
Aavilaid, Anulaid, Kalmelaid, Kõrgelaid, Lehmlaid, Loomalaid, Madallaid, Oitma laid, Pihlalaid, Pikklaid, Pisselaid, Rooglaid, Suuregilaid, Suutselaid, Tumalaid, Udriku laid, Villemi laid
Ajalugu.
Läbi aegade on valla nimi olnud Pöide külanõukogu, Uuemõisa vald, Gemeinde Neuenhof.
Vaatamisväärsused.
Pöide kirik, Tornimäe kirik, Oti mõis, Pöide kalmistu, Kõrkvere tuuleveski, Pöide- ehk Kahutsi maalinn, Mihkel Ranna dendraadium, Kübassaare mets, Aavakivi, Koigi raba õppe-matkarada.
Välislingid.
Pöide vald


Kaarma vald.
Kaarma vald asub Saare maakonnas. Valla pindala on 400 km², maismaapiiri pikkus on 87 km ja merepiiri pikkus 98 km.
Alevikud.
Aste, Kudjape, Nasva.
Külad.
Abruka, Anijala, Ansi, Aste, Asuküla, Aula-Vintri, Eikla, Endla, Haamse, Hakjala, Hübja, Irase, Jootme, Jõe, Kaarma, Kaarmise, Kaisvere, Kasti, Kaubi, Kellamäe, Keskranna, Keskvere, Kiratsi, Kirikuküla, Koidu, Koidula, Kuke, Kungla, Käku, Kärdu, Laadjala, Laheküla, Laoküla, Lilbi, Maleva, Meedla, Metsaküla, Mullutu, Muratsi, Mõisaküla, Mändjala, Nõmme, Paimala, Parila, Piila, Praakli, Põlluküla, Pähkla, Pärni, Randvere, Saia, Sepa, Sikassaare, Tahula, Tamsalu, Tõlli, Tõrise, Tõru, Uduvere, Unimäe, Upa, Vaivere, Vantri, Vatsküla, Vestla, Viira, Õha.
Kirikud ja kalmistud.
Kaarma kirik ja Piila kirik.
Kaarma kalmistu, Kaarma-Liiva kalmistu, Kudjape kalmistu, Saia kalmistu, Piila kalmistu ja Abruka kalmistu.
Loodus.
Elmereika, Loode tammik, Pootsareika
Järved.
Kaarmise järv, Mullutu-Suurlaht, Padura järv, Ärgessoo järv
Lahed.
Kasti laht, Kuressaare laht, Muratsi laht, Põlde lõugas, Sepamaa laht
Ojad.
Anepesa oja, Kaarma oja, Kortsisoo, Laiaselja, Luhaniidu
Poolsaared.
Kadakanina, Koplina säär, Limbinina, Loodenina, Muratsi poolsaar, Pitkanina, Suur-Tulpe poolsaar, Tagasäär, Tõugasäär, Vaherahu nukk
Saared.
Abruka, Iilaste laid, Kasselaid, Kabüse, Katlarahu, Kirjurahu, Laidu, Linnusitamaa, Läkumätas, Roolaid, Vahase, Väike-Tulpe.
Sood.
Allikasoo, Hübja soo, Kurgessoo
Välislingid.
Kaarma vald


Kihelkonna vald.
Kihelkonna vald asub Saare maakonnas.
Novembrist 2009 on Kihelkonna vallavanem Raimu Aardam.
Alates aprillist 2007 oli vallavanem Jüri Saar ja enne teda Marju Lõbus.
Külad.
Abaja, Abula, Kallaste, Kalmu, Karujärve, Kehila, Kiirassaare, Kotsma, Kuralase, Kuremetsa, Kurevere, Kuumi, Kuusiku, Kõruse, Kõõru, Liiva, Loona, Lätiniidi, Läägi, Metsaküla, Mäebe, Neeme, Odalätsi, Oju, Pajumõisa, Pidula, Rannaküla, Rootsiküla, Sepise, Tagamõisa, Tammese, Tohku, Undva, Vaigu, Varkja, Vedruka, Veere, Viki, Vilsandi, Virita, Üru.
Saared.
Aherahu, Allikarahu, Antsulaiud, Juksirahu, Kalarahu, Käkirahu, Laasirahu, Laiarahu, Liivarahu, Loonalaid, Maturahu, Mihklirahu, Mustarahu, Mustpank, Mustpank (Vaika), Noogimaa, Nootamaa, Ojurahu, Pihlalaid, Punasekivirahu, Rannasitik, Salava, Sepasitik, Telve kuivarahu, Telvemaa, Uus-Nootamaa, Vaika saared, Vasikalaid, Vesiloo, Vilsandi
Loodus.
Odalätsi allikad, Tagamõisa puisniit, Viidumäe looduskaitseala, Vilsandi rahvuspark
Lahed.
Abaja laht, Auksaare laht, Kihelkonna laht, Kiirassaare laht, Kiisa laht, Kuusnõmme laht, Laialepa laht, Laibu laht, Lehmalaht, Lülle laht, Meendrenina laht, Naale laht, Pautsaare laht, Pealmine laht, Pidula laht, Pitkanina laht, Postilaht, Roolaht, Säärelaht, Uudepanga laht, Varesemaa laht, Venedelaht
Pangad.
Kulli pank, Kuriku pank, Mustpank, Suuriku pank, Undva pank
Poolsaared.
Harilaid, Papissaare poolsaar, Tagamõisa poolsaar,
Sood.
Arasoo, Iiesoo, Lee soo, Meelusmaa soo, Paatse soo, Tähtsoo, Vannassoo,
Välislingid.
Kihelkonna vald


Kärla vald.
Kärla vald asub Saare maakonnas Saaremaa lääneosas.
Elanike arv on 1691, neist 308 on hooldekodu elanikud.
Asustus.
Kärla vallas asub Kärla alevik ja 22 küla.
Külad.
Anepesa, Arandi, Hirmuste, Jõempa, Kandla, Karida, Kirikuküla, Kogula, Kulli, Kuuse, Kõrkküla, Käesla, Mõnnuste, Mätasselja, Nõmpa, Paevere, Paiküla, Sauvere, Sõmera, Ulje, Vendise, Vennati
Kirikud ja kalmistud.
Kärla Maarja Magdaleena kirik
Loodus.
Anepesa oja, Jõempa järv, Kaalupi laht, Kaarmise-Jõempa karstiala, Kalja oja, Karujärv, Kestri oja, Kärla jõgi, Marisoo oja, Mullutu laht, Mullutu-Suurlaht, Oriküla veski tiik, Pühajõgi, Tirtsi jõgi, Vägara laht,
Välislingid.
Kärla vald


Laimjala vald.
Laimjala vald (ajalooliselt Laimjala külanõukogu ja "Gemeinde Laimjall") on Saare maakonnas üks väiksemaid valdu. Asub Saaremaa kaguosas. Siinne rannajoon on väga liigendatud ning rannikuvees on 99 saart ja laidu.
Vald on üks maakonna väiksemaid oma 116 km² pindalaga ja 932 elanikuga.
Vald on metsavaene, kuid palju on kadastikke. Haritav maa moodustab valla üldpinnast 28%.
Põhilised töökohad on kolmes põllumajanduslikus ühistus. Viimastel aastatel on vähemaks jäänud nii kalu meres kui ka mehi, kes kaluriametit peavad. Paljud noored mehed on läinud Tallinnasse ehitajateks.
Valla territooriumil on kolm järve - Ümmargune-, Pikk- ja Naistejärv. Samuti kaks oja - Kuke ja Vihu, kuhu kevadeti tuleb kudema särg, Kuke ojas on leidnud endale kodu ka vähk. Ojades õitsevad kollane vesikupp, võhumõõk, valge vesiroos, kollane vesikupp. Valla territooriumil on marjarikas Koigi raba ning Saarte Biosfääri kaitseala tuumala - Kahtla laid. Rannikuäärsetel loopealsetel kasvavad käpalised - kaunis kuldking, valge tolmpea, kaheleheline käokeel. Roolahtedest varutakse roogu. Vallas on metsa vähe, peamiselt lehtpuumetsad. Loomadest on esindatud põdrad, metssead, kitsed ja teised väiksemad ulukid. Lindudest pesitsevad luiged, haned, kevadeti ja sügisel rändavad läbi valgepõsklagled. Valla territooriumil on juba viis viimast aastat pesitsenud merikotkas.
Külad.
Aaviku, Asva, Audla, Jõe, Kahtla, Kapra, Kingli, Kõiguste, Käo, Laheküla, Laimjala, Mustla, Mägi-Kurdla, Nõmme, Pahavalla, Paju-Kurdla, Randvere, Rannaküla, Ridala, Ruhve, Saareküla, Saaremetsa, Viltina, Üüvere.
Ajalugu.
11. sajandist on pärit Viltina sadamakompleks.
Loodus.
Kuke jõgi, Maadevahe jõgi, Koigi raba, Pireti kivi
Järved.
Koigi järvestik, Naistejärv, Koigi järv, Pitkjärv, Koigi Ümmargune järv ja Saastna laht ehk Vaika järv.
Lahed.
Kolli laht, Kotkaabaja, Kunnati laht, Kõiguste laht, Massilaht, Mäenõmme laht, Oogilaht, Persulaht, Rangela laht, Roolaht, Saanalaht, Saareküla laht, Saastna laht, Soolaht, Tagulaht, Tepulaht, Tõrvalaht, Vaike laht, Ärmbu abaja,
Laiud.
Atja laid, Harklaid, Kahtla laid, Kadakanina laiud, Latikalaid, Lembrilaid, Nabralaid, Paelaid, Parevere laid, Pulgalaid, Rampsilaid, Rootsikare, Rusulaid, Suur Viirelaid, Töödilaid, Valkkare, Virmalaid, Võrgukare, Väike Viirelaid, Ämmulaid,
Poolsaared.
Ira nasv, Kaarnasäär, Laave säär, Laidunina, Luhina säär, Ninaots, Pennulaiu nina, Pihlatsi poolsaar, Rusulaiu nasv, Sääreotsa nasv, Sääretirp, Tõllakivi nasv, Täkunasv,
Välislingid.
Laimjala vald


Leisi vald.
Leisi vald asub Saare maakonnas Hiiu- ja Saaremaa vahelise Soela väina ääres. Leisi valla naabrid on Mustjala (läänes), Kaarma (lõunas), Pihtla (lõunas), Orissaare (idas) ja Valjala vald (lõunas). Leisi on maakonna põhjapoolseim vald.
Leisi vald hõlmab endise Karja kihelkonna maad.
Külad.
Angla, Aru, Aruste, Asuka, Hiievälja, Jõiste, Kaisa, Karja, Koiduvälja, Koikla, Kopli, Külma, Laugu, Liiva, Linnaka, Linnuse, Luulupe, Lõpi, Meiuste, Metsaääre, Metsküla, Moosi, Mujaste, Murika, Mätja, Nava, Nihatu, Nurme, Nõmme, Oitme, Paaste, Pamma, Pammana, Parasmetsa, Peederga, Poka, Purtsa, Pärsama, Pöitse, Ratla, Roobaka, Räägi, Selja, Soela, Tareste, Tiitsuotsa, Triigi, Tutku, Tõre, Täätsi, Veske, Viira, Õeste
Kirikud ja kalmistud.
Karja kirik, Leisi kirik, Metsküla õigeusu kirik, Pärsama kirik, Karja kalmistu, Karja vana kalmistu, Leisi kalmistu
Loodus.
Järveküla järved, Leisi jõgi, Lubjaoja, Oitme oja, Pikasoo oja, Punapea jõgi, Purtsa järv, Soela väin, Tuhkana järv, Virbi soo, Võlupe jõgi
Poolsaared.
Pammana nina, Pammana poolsaar, Patimaja poolsaar, Triigi nina
Laiud.
Pakulaid (Suurlaid), Pihlalaid, Raudrahu, Saaparahu, Suurkuiv, Võrkrahu, Väikekuiv
Lahed.
Parasmetsa laht ehk Upsu laht, Triigi laht
Välislingid.
Leisi vald


Lümanda vald.
Lümanda vald asub Saare maakonnas. Valla naabrid on Kihelkonna, Kärla ja Salme vald. Lümanda vallas on 820 elanikku. Valla rannajoon on 25 km pikkune. Siin on riigi madalaima boniteediga põllumaa.
Lümanda vallas Koovi külas on sündinud August Mälk, Kuusnõmme külas Aadu ja Johannes Hint.
1892. a ühendati kaheksa Kihelkonna kihelkonna kogukonda, Lümanda, Atla, Kotlandi, Karala, Kuusnõmme, Lahetaguse, Pilguse, ja Kulli et moodustada Lümanda vald.
Külad.
Atla, Austla, Eeriksaare, Himmiste, Jõgela, Karala, Kipi, Koimla, Koki, Koovi, Kotlandi, Kulli, Kuusnõmme, Kärdu, Leedri, Lümanda, Metsapere, Mõisaküla, Põlluküla, Riksu, Taritu, Vahva, Vana-Lahetaguse, Varpe, Viidu.
Kirikud ja kalmistud.
Lümanda Issanda Muutmise kirik
Pangad.
Elda pank – Laidupank - Leonapank - Loonapank - Roopa pank – Soeginina pank – Uuskuiv
Kaitsealad.
Viidumäe looduskaitseala – Vilsandi rahvuspark
Järved.
Adriska järv - Kaabna järv - Lahuksi järv - Nonni järv - Roobimaa järv - Salujärv - Suursilm - Tõri järv
Lahed.
Atla laht - Katri lõugas - Katri luht - Kiirassaare laht - Koovi laht - Koplimaa lõugas - Kuusnõmme laht - Kööbe lõugas - Nigu laht - Panga luht - Pilguse laht - Pussa laht - Riksu laht - Roja abajas - Roopa laht - Süaja laht - Süllalaht - Ülbaku laht
Saared.
Aherahu - Innarahu - Juksirahu - Kitselaid - Koerakuiv - Kolmekivirahud - Kurgurahu - Käkirahu - Käkisilm - Lambarahu - Laurisaar - Liivarahu - Loonalaid - Mihklirahu - Mõndelaid - Naistekivimaa - Nasvarahu - Nootamaa - Nosurahu - Ojurahu - Piskumadal - Punasekivirahu - Põtkemaa madalad - Püskeldi rahud - Rahuneem - Salava saar - Sepasitik - Sokulaid - Suurrahu - Suur-Urve - Umalakotid - Urverahu - Uus Nootamaa - Võrkrahu - Väike-Urve
Poolsaared.
Eeriksaare poolsaar - Elda poolsaar - Kahrunukk - Kuusnõmme poolsaar - Linarahu neem - Meelaiu nukk - Muhanina - Pangarahu - Pikanina - Rahumaa poolsaar - Roopa nukk - Soeginina
Välislingid.
Lümanda


Muhu vald.
Muhu vald asub Saare maakonnas ning hõlmab Muhu saare ja seda ümbritsevad laiud.
Külad.
Muhu vallas on 52 küla.
Tähtsamad külad on Hellamaa, Koguva, Kuivastu, Liiva, Nõmmküla ja Pädaste.
Aljava - Igaküla - Kallaste - Kantsi - Kapi - Kesse - Külasema - Laheküla - Lalli - Leeskopa - Lehtmetsa - Lepiku - Levalõpme - Linnuse - Lõetsa - Mõega - Mõisaküla - Mäla - Nautse - Nurme - Oina - Paenase - Pallasmaa - Piiri - Põitse - Päelda - Pärase - Raegma - Rannaküla - Raugi - Rebaski - Ridasi - Rinsi - Rootsivere - Rässa - Simisti - Soonda - Suuremõisa - Tamse - Tupenurme - Tusti - Vahtraste - Vanamõisa - Viira - Võiküla - Võlla
Kirikud ja kalmistud.
Muhu Katariina kirik, Muhu-Hellamaa Peetruse ja Pauluse kirik, Muhu-Rinsi Neitsi Maria Kaasani Pühakuju kirik
Lahed.
Aljava abajas, Hiiu laht, Lalli laht, Lõpemeri, Pädaste laht, Suuremõisa laht, Väike-Suuremõisa laht
Pangad.
Muhu vallas asuvad Kautliku pank, Kesselaiu pank, Kiigari pank, Panga pank, Peedu pank, Püssina pank, Rannaniidi pangad, Tupenurme pank ja Üügu pank
Poolsaared.
Adjanina, Ahenda, Ahenda nukk, Anenina, Hännasäär, Kaistu lõpp, Kalama nina, Kansi säär, Koeranina, Kompassi madal, Kuuralaid, Kuuralõpp, Laasikse laid, Laedemäealune, Lepanina, Luutsenukk, Nukasäär, Oosaare neem, Paljaslao nukk, Pikasääre ots, Rübjagi neem, Seanina, Suursäär, Sääreots, Tammiski nukk, Vanasillanukk, Villema nina, Üllissaare nina
Saared.
Muhu valla suuremad saared on Muhu, Kesselaid, Suurlaid, Viirelaid ja Võilaid
Väiksemad saared: Abluse Kare, Argi kare, Juudikse laid, Kesse madal, Kindakare, Leemetikare, Leenilaid, Litsu kare, Muhukare, Neolaid, Olevikare, Oolaid, Pühadekare, Rombikare, Sepakare, Silmkare, Sääri saar, Vahtnakare.
Madalad.
Valla territooriumile jäävad näiteks Raugi madal ja Viinakari.
Kultuur.
Muhu rahvarõivad eesotsas triibuliste seelikutega on mingil määral Eesti "esindusrahvariieteks" kujunenud. Muhus kasutatakse siiani rahvakultuurist pärinevat aidauste värvimisstiili.
Muu.
Vallaeelarve maht 2008. aastal oli 33 532 000 kr.
Välislingid.
Muhu vald


Orissaare vald.
Orissaare vald asub Saare maakonnas.
Asustus.
Vallas on Orissaare alevik ja 36 küla.
Külad.
Ariste, Arju, Haapsu, Hindu, Imavere, Jaani, Järveküla, Kalma küla, Kareda, Kavandi, Kuninguste, Kõinastu, Laheküla, Liigalaskma, Liiva, Maasi, Mehama, Mäeküla, Orinõmme, Pulli, Põripõllu, Randküla, Rannaküla, Raugu, Saikla, Salu, Suur-Pahila, Suur-Rahula, Taaliku, Tagavere, Tumala, Võhma, Väike-Pahila, Väike-Rahula, Väljaküla, Ööriku.
Lahed.
Hiiu laht, Leetse laht, Paramaja laht
Laiud.
Illiklaid, Kindalaid, Koigilaid, Kõinastu laid
Siseveekogud.
Järveküla järved, Sammelsoo, Tätsi allikad, Võlupe jõgi
Välislingid.
Orissaare vald


Mustjala vald.
Mustjala vald asub Saare maakonnas. Vallavanemaks on Kalle Kolter.
Külad.
Jauni, Järise, Kiruma, Kugalepa, Küdema, Liiküla, Liiva, Merise, Mustjala, Ninase, Ohtja, Paatsa, Pahapilli, Panga, Rahtla, Selgase, Silla, Tagaranna, Tuiu, Vanakubja, Võhma
Jõed.
Punapea jõgi, Tirtsi jõgi
Järved.
Jahajärv, Jauni järv, Järise järv, Kaanda, Kivijärv, Koese, Konati, Kooru, Lammaslaht, Liisangu järv, Lina järv, Lõuka laht, Ohtja järv, Purtsa järv, Ruusmetsa, Soobkand
Lahed.
Endu laht, Küdema laht, Panga laht
Ojad.
Kalja, Kestri, Mustoja, Paatsa oja, Paka, Rossa, Tuiu oja, Vanakubja oja
Pangad.
Merise pank, Ninase pank, Panga pank
Poolsaared.
Liiva neem, Merise nina, Ninase poolsaar
Saared.
Laidu saar
Välislingid.
Mustjala vald


Pihtla vald.
Pihtla vald asub Saare maakonna kaguosas, piirneb läänest Kaarma, põhjast Leisi ja kirdest Valjala vallaga, lõunast aga umbes 40 kilomeetri ulatuses Liivi lahega.
Külad.
Eiste, Ennu, Haeska, Hämmelepa, Iilaste, Ilpla, Kaali, Kailuka, Kangrusselja, Kiritu, Kuusiku, Kõljala, Kõnnu, Laheküla, Leina, Liiva, Liiva-Putla, Masa, Matsiranna, Metsaküla, Mustla, Nässuma, Pihtla, Püha, Rahniku, Rannaküla, Reeküla, Reo, Räimaste, Sagariste, Salavere, Sandla, Sauaru, Saue-Putla, Sepa, Sutu, Suure-Rootsi, Tõlluste, Vanamõisa, Väike-Rootsi, Väljaküla
Loodus.
Allirahu, Kaali kraater, Laidevahe looduskaitseala
Lahed.
Kase laht, Kasti laht, Laidevahe laht, Poka laht, Sutu laht
Poolsaared.
Kastilaid, Sandla poolsaar, Vätta poolsaar
Välislingid.
Pihtla vald


Ruhnu vald.
Ruhnu vald hõlmab Ruhnu saare Liivi lahe keskosas, administratiivselt kuulub vald Saare maakonda.
Vallas tegutsevad põhikool, ilmajaam, lennujaam, Ringsu sadam, metskond, muuseum, raamatukogu ja vallavalitsus. 2012. aasta 1. märtsist tegutseb saarel ka kiirabi.
Valla elu mõjutab tugevalt Ruhnu saare isoleeritus. Elektrikaableid saarele ei tule, elekter toodetakse kohapeal. Ruhnut ühendab mandriga suvel laeva- ja talvel lennuliiklus, haigeid transporditakse tihti kopteriga. Vallavalitsuse igapäevatöös kasutatakse ohtralt kaugsidevahendeid, näiteks Skype'i.
Saarel asub Ruhnu Püha Magdaleena kirik (1912).
Külad.
Ruhnu vallas asub ainult Ruhnu küla.
Ajalugu.
Ruhnu vald hõlmab endise Ruhnu kihelkonna piirid. Ajalooliselt on Ruhnu olnud üks eestirootslaste põliseid asualasid, kus kujunes välja omapärane kultuur. Teise maailmasõja aegu põgenesid eestirootslased aga Ruhnust suuremas osas Rootsi, Ruhnu neid peaaegu ei jäänudki. Siiski on Ruhnus tänini säilinud tugev kohalik omapära.
Loodusobjektid.
Saarel on kõrgendik nimega Håubjärre. Samuti on seal ohtralt randu, sh Limo rand, Överkirke rand, Kuunse rand.
Poolsaared.
Holma, Kunsudden, Pärs, Ringsudden ja Sjustackudden.
Saared.
Ruhnu lähistel asub Gretagrundi kare.


Salme vald.
Salme vald asub Saare maakonnas Saaremaa edelaosas ja hõlmab Sõrve poolsaare kaela.
Salme vald kandis aastani 1936 nime Abruka vald. Abruka vald moodustati aastal 1866. Anseküla kihelkonnas moodustati samal aastal veel Anseküla kirikuvald, Lõmala vald, Lõo vald, Tiinuse vald ja Tiirimetsa vald, mis aastal 1891 lõpetati ning Abruka vallaga liideti.
Alevikud.
Salme vallas on üks alevik - Salme (556).
Külad.
Anseküla (45), Easte (4), Hindu (5), Imara (27), Järve (18), Kaimri (9), Kaugatoma (9), Lahetaguse (49), Lassi (25), Lõmala (48), Lõu (0), Länga (13), Läätsa (142), Metsalõuka (15), Mõisaküla (11), Möldri (16), Rahuste (55), Suurna (37), Tehumardi (65), Tiirimetsa (55), Toomalõuka (17), Ula (2), Vintri (19), Üüdibe (7).
Kirikud ja kalmistud.
Tiirimetsa palvemaja
Kaitsealad.
Järve maastikukaitseala, Kaugatoma-Lõo maastikukaitseala, Rahuste looduskaitseala ja Viieristi looduskaitseala
Hoiualad.
Riksu ranniku hoiuala, Vana-Lahetaguse hoiuala, Pajumaa hoiuala, Laidunina hoiuala, Lindmetsa hoiuala, Tehumardi nõmme hoiuala, Kaugatoma-Lõu hoiuala, Ranna hoiuala, Kura kurgu hoiuala.
Mereosad.
Läänemeri, Liivi laht, Ariste laht, Kaugatuma - Lõu rand, Kaunispe rand, Kirjurahu madal, Kriimi-Möldri rand, Lahetaguse laht, Laidunina - Kaavi rand, Laidunina - Roomassaare rand, Leeltserahu, Lõu laht, Merise madal, Mõndelaiu rand (VEE3260000), Möldri laht (VEE3264000), Suur katel (laht), Veiserahu, Süvalõugas, Pärtli lõpe.
Vooluveekogud.
Salme jõgi, Sooba jõgi, Lõu oja, Möldri oja, Sopi oja, Tehumardi peakraav.
Järved.
Järve järv, Riksu laht (Riksu järv), Pädama järv, Raka järv, 4 nimetut järve (VEE2095430, VEE2095420, VEE2095450, VEE2095440), Tehumardi karjäär (tehisjärv).
Laiud, poolsaared, neemed, pangad.
Karjalaid (poolsaar), Kriimi laid (Krimmi laid), Laidunina, Istemaa (Hoostelaid, Ooslalaid, Ooslamaa), Separahu, Kivirahu, Sääremaa poolsaar, Hiriste nina, Möldri nina, Kalja nina, Pitsinina, Kaugatoma pank, Pärtli nina, Nurmeniidi nina, Teesu nina, Leeltse nina, Kotkanina, Pagila rand, Läätsa sadam
Sadamad, tuletornid.
Lõu tulepaak, Anseküla tuletorn, Läätsa sadam, Möldri paadisild, Salme paadisild
Välislingid.
Salme vald


Torgu vald.
Torgu vald on vald Saare maakonnas Sõrve poolsaare lõunaosas. Aastal 1989 toimunud rahvahääletusel osalenud soovisid Torgu eraldumist Salme külanõukogust. Aastal 1991 algatati Torgu valla taastamine. Aastal 1992 anti Salme vallale omavalitsuslik staatus, välja arvatud Torgu vald. Tekkinud olukorras loodi "Torgu Kuningriik" (kuningas Kirill I). Vald taastati vallavanema kohusetäitja Valdek Kausi eestvedamisel ja Riigikogu kuningriiklaste fraktsiooni jõupingutustega alles aastal 1993.
Vallavanem oli 11. augustist 2006 kuni 2008. aasta septembrini Laine Pärn. Septembris 2008 sai vallavanemaks Maile Aale. Detsembris 2009 sai vallavanemaks Tiit Põld, kes on 11. Torgu vallavanem.
Torgu vald moodustati esmakordselt aastal 1866. Samal aastal moodustati Jämaja kihelkonnas ka Jämaja kirikuvald ning Kargi, Kaunispe, Mõntu-Koltse ja Sääre vald, mis aastal 1891 lõpetati ning Torgu vallaga liideti.
Külad.
Hänga - Iide - Jämaja - Kaavi - Kargi - Karuste - Kaunispe - Laadla - Lindmetsa - Lõupõllu - Läbara - Lülle - Maantee - Mõisaküla - Mõntu - Mäebe - Mässa - Ohessaare - Soodevahe - Sääre - Tammuna - Türju
Maanteed.
Peamine maantee on Kuressaare–Sääre maantee, mis lõpeb Läbara külas. Teised tähtsamad teed on Läätsa–Jämaja–Sääre–Mäebe tee, Rahuste–Kaunispe tee, Kaunispe–Viieristi tee, Mäebe–Kargi tee, Jämaja–Hänga tee ja Sääre majaka tee.
Haridus.
Iide külas asub Torgu Lasteaed-Algkool, mis on praegu laste puudusel suletud.
Järved.
Joandi järv, Koltse järv (Koltsi järv), Loodevahe laht, 4 nimetut järve (keskkonnaregistri koodid VEE2159020, VEE2159010, VEE2159210, VEE2159220).
Vooluveekogud.
Jämaja oja, Sopi oja, Lülle kraav, Suurevare kraav, Mõntu kraav, Kaski jõgi.
Mereosad.
Läänemeri, Liivi laht, Irbe väin, Olavi madal, Pitkasääre madal, Sõrve madal, Mõntu rand, Laidunina–Kaavi rand, Tammuna rand, Ohessaare rand, Kaunispe rand, Türju lõpp (laht).
Mereosad, mida keskkonnaregistrisse pole kantud: Berezini madal, Kaavi madal, Kääramadal, Rabotniku madal, Sääre-Laimadal, Sääre laht.
Allikad.
Valla territooriumil on kokku loetud ja registrisse kantud 9 allikat.
Laiud, poolsaared, neemed, pangad.
Alliots, Vesitükimaa, Lombimaa, Sõrve säär, Suurrahu, Kaavi nina, Nigunina, Loodenina, Ohessaare pank, Pitsernina, Pitkanina, Tiidunina, Koplinina, Laitükk, Veiserahu, Siiasaar, Kuivasääre-maa (Pitkasääremaa), Suurrahu, Allinga nina, Sarina neem, Läbara nina.
Sadamad, tuletornid.
Kaavi sadam, Mõntu sadam, Kaunispe sadam, Sõrve tuletorn, Loode tuletorn, Kaavi tuletorn.
Välislingid.
Torgu vald


Valjala vald.
Valjala vald asub Saare maakonnas. Vallavanem oli aastatel 1996-2011 Kaido Kaasik. 2012. aastast on Valjala vallavanemaks Aare Martinson.
Valjala vald oli 2004. aasta koolitussõbralikem omavalitsus Eestis.
Valjala vallas Sakla külas asutati 1947. aastal Eesti NSV esimene, Viktor Kingissepa nimeline kolhoos.
Valla kõrgeim punkt on 10,5 m üle merepinna. Vallas ei ole ühtegi järve.
Asulad.
Ariste, Jursi, Jõelepa, Jööri, Kalju, Kallemäe, Kalli, Kogula, Koksi, Kuiste, Kungla, Kõnnu, Kõriska, Lööne, Männiku, Nurme, Oessaare, Põlluküla, Rahu, Rannaküla, Röösa, Sakla, Siiksaare, Turja, Tõnija, Undimäe, Vanalõve, Veeriku, Vilidu, Võrsna, Väkra ja Väljaküla.
Loodus.
Juhan Alase dendraarium, Laidevahe looduskaitseala, Kehassoo, Lepna tammik, Rääguoja, Tõnija soo, Väkra soo
Jõed.
Pahna ehk Lõve jõgi, Maadevahe ja Võhkse jõgi.
Lahed.
Aenga laht, Kunnati laht, Kõiguste laht, Laidevahe laht, Oessaare laht, Põldealune laht, Ääreperete laht
Laiud.
Allirahu, Kunnati laid, Munaderahu, Pihanasu, Puningalaid, Pikknasv, Põdvalaid, Vahelmisrahu
Poolsaared.
Aavalaiu säär, Mäetaguse säär, Purmesäär, Siiksaare nina, Turja laid, Õunsaare poolsaar
Välislingid.
Valjala vald


Promiskuiteet.
Promiskuiteet on millegagi tegelemine ilma valikuta, juhuslikult, süütult. Seda mõistet on enim kasutatud seksuaalse kõiklubatavuse tähenduses.
Kuni 19. sajandini oli etnoloogias, sotsioloogias, kultuurantropoloogias jt humanitaar- ja sotsiaalteadustes laialdaselt omaks võetud seisukoht, mille kohaselt ürgühiskonnas, enne abielu ja perekonna tekkimist, valitses promiskuiteet ehk seksuaalne kõiklubatavus. Arvati, et vastassugupooltest koosnev kogukond oli omavahel grupiabielus ning alles hiljem arenesid välja teistsugused abielutüübid (polügaamia, polüandria ja monogaamia).
Sellise seisukoha kujunemise põhjusi oli mitmeid. Enamik kultuurantropoloogilisi uuringuid nn. loodusrahvaste kohta tehti 19. sajandil "kabinetiteadlaste" poolt, kes ise polnud kunagi kohapeal käinud ning tuginesid üksnes reisijate, misjonäride jt. ülestähendustele. Ürgühiskonna või inimkonna algse oleku rekonstrueerimisel lähtuti progressi-ideest, mille kohaselt on kõigile kultuuridele omased täiustumise ja komplitseeritumaks muutumise astmed. Tundus loogiline oletada, et kunagi, enne perekonnatüüpide väljakujunemist neid lihtsalt ei olnudki ning ürgühiskonnas olid seksuaalsuhted ilma igasuguste piiride ja tabudeta. Seda seisukohta esindab muuhulgas ka Friedrich Engelsi teos "Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine", mis koos Karl Marxi teostega võeti kommunistliku ideoloogia teenistusse.
On juhitud tähelepanu ka sellele, et 19. sajandi viktoriaanliku moraali tingimustes võisid selliseid fantaasiaid tingida ka sügavalt psühholoogilised põhjused.
Kaasaegne kultuurantropoloogia ei ole kinnitanud täieliku promiskuiteedi olemasolu üheski teadaolevas ühiskonnas ega kultuuris.
Promiskuiteeti on praktiseeritud 60. aastatel hipide kommuunides jm alternatiivsetes subkultuurides.


Kombinatoorika.
Kombinatoorika on diskreetse matemaatika osa, mis uurib meetodeid niisuguste ülesannete lahendamiseks, mis seostuvad diskreetse hulga mingis mõttes eristatavate alamhulkade arvu leidmisega või elementide paigutustega sellistes hulkades.
Kombinatoorika tekkis 17. sajandil hasartmängudest tulenevate tõenäosusteoreetiliste ülesannete lahendamiseks. Aastal 1666 tegi Gottfried Leibniz esimese katse tulemusi üldistada. Lihtsamate ülesannete lahendamiseks vajalike meetodite põhiline osa kujundasid 18. sajandil Jakob Bernoulli, Leonhard Euler, James Stirling jt.


Käina vald.
Käina vald asub Hiiu maakonnas.
Asustus.
Aadma, Allika, Esiküla, Jõeküla, Kaasiku, Kaigutsi, Kassari, Kleemu, Kogri, Kolga, Kuriste, Laheküla, Lelu, Ligema, Luguse, Moka, Mäeküla, Mäeltse, Männamaa, Nasva, Niidiküla, Nõmme, Nõmmerga, Orjaku, Putkaste, Pärnselja, Ristivälja, Selja, Taguküla, Taterma, Utu, Vaemla, Villemi, Ühtri.
Viited.
Käina vald


Kõrgessaare vald.
Kõrgessaare vald asub Hiiu maakonnas.
Asustus.
Heigi, Heiste, Heistesoo, Hirmuste, Hüti, Isabella, Jõeranna, Jõesuu, Kalana, Kaleste, Kanapeeksi, Kauste, Kidaste, Kiduspe, Kiivera, Kodeste, Koidma, Kopa, Kurisu, Kõpu, Laasi, Lauka, Lehtma, Leigri, Lilbi, Luidja, Malvaste, Mangu, Mardihansu, Meelste, Metsaküla, Mudaste, Mägipe, Napi, Nõmme, Ogandi, Ojaküla, Otste, Palli, Paope, Pihla, Poama, Puski, Reigi, Risti, Rootsi, Sigala, Suurepsi, Suureranna, Sülluste, Tahkuna, Tammistu, Tiharu, Viita, Viitasoo, Vilima, Villamaa, Ülendi.
Viited.
Kõrgessaare vald


Emmaste vald.
Emmaste vald asub Hiiu maakonnas.
Asustus.
Emmaste, Haldi, Haldreka, Harju, Hindu, Härma, Jausa, Kabuna, Kaderna, Kitsa, Kurisu, Kuusiku, Kõmmusselja, Külaküla, Külama, Laartsa, Lassi, Leisu, Lepiku, Metsalauka, Metsapere, Muda, Mänspe, Nurste, Ole, Prassi, Prähnu, Pärna, Rannaküla, Reheselja, Riidaküla, Selja, Sepaste, Sinima, Sõru, Tilga, Tohvri, Tärkma, Ulja, Valgu, Vanamõisa, Viiri, Õngu.
Viited.
Emmaste vald


Määramispiirkond.
Funktsiooni määramispiirkond on funktsiooni argumendi nende väärtuste hulk, mille korral funktsiooni väärtus on defineeritud.
Funktsiooni "f" määramispiirkonda tähistakse kujul Dom("f") või "D"("f").
Näide.
Funktsiooni "f"("x") = 1/"x" määramispiirkond ei ole reaalarvude hulk formula_1, sest funktsioon ei ole kohal "x"=0 määratud. Selle funktsiooni määramispiirkond on formula_2 (reaalarvude hulk elemendita 0).


Analüütiline geomeetria.
Analüütiline geomeetria on matemaatika haru, mis uurib geomeetrilisi objekte algebra vahenditega koordinaatide meetodil.
Kitsamas tähenduses mõistetakse analüütilise geomeetria all esimest ja teist järku joonte ning pindade teooriat. Viimane asjaolu tingib tasapinnalise ning ruumilise analüütilise geomeetria eristuse.


Biograafiad (E).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab E-tähega.


Aleksis Kivi.
Aleksis Kivi (kodanikunimega Alexis Stenvall'"; 10. oktoober 1834, Uusimaa, Nurmijärvi kihelkond – 31. detsember 1872) oli soome kirjanik.
Elulugu.
Aleksis Kivi sündis külarätsepa peres neljanda pojana. Oma lapsepõlve veetis ta Nurmijärvel, kust 11-aastasena (1846) viis isa ta Helsingisse õppima, eesmärgiga koolitada temast kirikuõpetaja. Esmalt õppis Kivi rootsi keelt Ukko Granbergi ettevalmistavas erakoolis. (Koolid olid sel ajal rootsikeelsed ja üldiselt oli väga haruldane, et talurahva seast pärinevat last koolitati).
Järgmisel aastal alustas ta õpinguid Carl Stockuse koolis. Seal õppis ta aastatel 1847-1852 esmalt algkoolis ja edasi gümnaasiumini välja. Aastal 1852 pidi ta otsasaamise pärast õpingud lõpetama ja jätkas õpinguid iseseisvalt. Gümnaasiumi lõpetas ta 1857. aasta lõpuks. Samal aastal tuli Alexis otsusele, et temast ei saa mitte kirikuõpetaja, vaid soomekeelne kirjanik.
Kevadel 1859 astus ta ülikooli, kus õppis vahelduva eduga aastani 1865, mil ta katkestas õpingud ülikooli lõpetamata.
1870. aastatel langes Aleksis Kivi üha enam alkoholi mõju alla ning kasvasid ennasthävitavad sümptomid ja vaimuhäired. Aastal 1872, kui ta oli paar aastat vaimuhaiglas olnud, jõudsid arstid otsusele, et Aleksis Kivi on parandamatu, ning ta viidi venna juurde Tuusulasse. 1872. aasta viimasel päeval kell 4 hommikul Aleksis Kivi suri Tuusula Syvälahtis.
Kivi oli esimene märgatavat edu saavutanud soome keeles kirjutanud Soome kirjanik ja seetõttu peetakse teda soome kirjanduse isaks. 10. oktoober on Soomes kuulutatud Aleksis Kivi auks soome kirjanduse päevaks ja samal päeval peetakse ka Aleksis Kivi päeva.


Kataloonia hümn.
Kataloonia hümn (katalaani "Himne Nacional de Catalunya") on Kataloonia hümn.
Sõnad.
tornarà a ser rica i plena!
Bon cop de falç, defensors de la terra!
Per quan vingui un altre juny


Kannibalism.
Kannibalism on liigikaaslase söömine.
Kultuurantropoloogia.
Kultuurantropoloogias kasutatakse sõna "kannibalism" inimesesöömise tähenduses.
Inimese või tema osade (rituaalne) söömine teiste inimeste poolt on olnud ilmselt tavaks mõningatel hõimudel ja rahvastel, ehkki teated selle kohta on tihti olnud vastukäivad.
Tuntud on vandenõuteooriad, mis omistavad teistele rahvastele või teiseusulistele kannibalismi.


Kultuur (bioloogia).
Kultuur on kunstlik rakkude, kudede või organismide kogum või populatsioon.
Mõiste on kasutusel mikrobioloogias, histoloogias, põllumajanduses, aianduses, metsanduses.
Näiteid: bakterikultuur, koekultuur, kultuurkarjamaa, põllukultuurid, mustika kultuur, männi kultuur jne.


Alatskivi loss.
Alatskivi loss on Alatskivi mõisa uusgooti stiilis peahoone, endises Kodavere kihelkonnas Tartumaal.
Loss on ehitatud mõisnik Arved von Nolckeni projekti järgi aastatel 1880–1885. Lossi ehituste eeltööd algasid 1876. aastal, nurgakivi pandi 1880. aastal ja valmimist tähistati 1885. aastal. Nolckeni projekt meenutab Balmorali kuninglikku residentsi Šotimaal (1853–1855, arhitekt W. Smith). Sarnaseid kujunduselemente on mitmeid. Näiteks peasissepääsu kohal olev massiivne sakmikrinnatisega rõdu, nurgatornid ja eenduvad väikesed tornikesed koonusekujuliste tornikiivritega, alt neljakandiline, ülevalt kaheksakandiline kõrge torn. Erinev on aga plaanilahendus, Balmorali loss on ka tunduvalt suurem. Ka nende losside looduslik paiknemine on võrdlemisi sarnane, asudes jõeoru nõlval metsikus maastikus.
Lossi restaureerimine kestis kümmekond aastat. Hoone konstruktsioonid olid suhteliselt heas seisukorras, aga plekk-katuse tõsised läbijooksud tingisid esmatähtsaks tööks katuse vahetuse. 2003. aastal sai loss kiltkivikatuse nagu oli olnud esialgses projektis. 2005.a toimus oluliste ruumide - peasaali, söögisaali, salongi, vestibüüli, kabineti restaureerimine. Loss avati külastajatele 2011. aasta suvel.
Lossi interjöörid on ajastuomaselt ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessansslikus ja saal korintose orderiga uusklassitsistlikus stiilis. Nii palju kui võimalik, püüti taastada algseid interjöörilahendusi. Olulist teavet selleks saadi lossi algsete omanike Nolckenite järeltulijailt. Väärtuslikem osa lossi mööblist on tänaseni nende Saksamaa kodus, sealt saadud värvifotod on olnud mööblivaliku aluseks.
Lossipark.
Alatskivi lossi suures (130 ha) ja lopsakas parkmetsas (rajatud 18. sajandi lõpus) seisis suurel rändrahnul 1937. aastani Belvedere Apollo pronkskoopia, mille president Konstantin Päts, pärast külaskäiku Alatskivile, laskis Tallinna Kadrioru parki üle viia. Vanadelt fotodelt on näha, et lossi taga ja külgedel paiknesid väikesed parterid, kus muru sees kasvasid roosid, kaugemal laius vabakujuline inglise stiilis park. Koos lossi restaureerimisega rekonstrueeriti ka 2,2 ha lossi ümbritsevat pargiala. Ümber järve on rajatud matkarada, mis viib tutvuma mõisaaegsete pärandkultuuriobjektidega: Truuduse tamm, Punane allikas, Apollo kuju asukoht, Linnamägi. Alatskivi mõisapark kuulub 1964. aastal loodud Alatskivi maastikukaitseala (253,5 ha) koosseisu.


Slaavi keeled.
Slaavi keeled on rühm indoeuroopa keelkonna keeli, mida kõneleb umbes 265 miljonit inimest.
Slaavi ühiskeel oli olemas umbes 2000 aastat tagasi. Vanimad kirjalikud mälestised on vanaslaavikeelsed ja pärinevad 10. ning 11. sajandist.


Toompea loss.
Toompea linnus ehk Väike linnus on Tallinnas Toompeal, Balti klindi klindisaarel asuv ehitisekompleks, kus asub praegu Eesti Vabariigi parlament. Linnuses on erinevaist ajastuist pärit kogum eri-ilmelisi ja -otstarbelisi ehitisi.
Ordulinnus.
Muistsete eestlaste linnusekompleks hõlmas ilmselt kogu Toompea mäge ning pealinnus oli kagunurgas kõige kõrgemal mäel. See oli arvatavasti puit-, muld- ja kuivmüüritisega kivilinnus. Siia alustasid oma esimese kivilinnuse rajamist ka taanlased pärast 1219. aastat.
Orduaeg.
Tõsise ehitamisega tegi algust Mõõgavendade Ordu, kelle valduses oli Toompea 1227–1237. Sel ajal valmis Toompea järsaku edelaosas kastell, mille kagunurgas kõrgus vahitorn. Kastelli kaitses ülejäänud Toompea poolt kaitsekraav. Linnust nimatati "castrum minuseks (väikeseks linnuseks) erinevalt ülejäänud Toompeast, mis kandis nime "castrum magnus" (suur linnus).
Taani aeg.
Pärast 1238. aastat hakkasid linnust edasi ehitama taanlased, nüüd aga mitte enda vanas, vaid Mõõgavendade Ordu poolt alustatud kohas. Nad jagasid kastelli müüriga kaheks, jättes selle lõunapoolse osa eeshooviks ning rajades põhjapoolsesse hoovi asehalduri omakorda müüriga piiratud residentsi. Õuedevahelises müüris asuva värava kõrval kõrgus torn. 14. sajandi algul laiendati linnust eeshoovide ja müüridega ida suunas. Seal asus ka linnust all-linnaga ühendav värav (Lühikese jala värav).
II orduaeg.
Jüriöö ülestõusu järel müüsid taanlased oma valdused Eestis ära ja Toompea läks Liivi ordu valdusesse. Ordu rajas 1350–1360. aastatel kastelli keskmesse konvendihoone. Selle kõrgus ulatus 20 meetrini, seinte paksus oli kuni 2,6 m. 1370. aastatel täiendati linnust lõunapoolse eeshooviga, mille nurkades oli kaks torni: edelas sihvakas Pikk Hermann (1420–1430, nüüd 45,6 meetrit kõrge) ja kagus alt nelinurkne, ülevalt kaheksatahuline Stür den Kerl (alamsaksa "Tõrju vaenlast"). Linnuse kirdenurka ehitati ümar ešogett Pilsticker (Nooleteritaja) ja nüüdseks oma ülakorrused kaotanud, kuid algselt Pika Hermanniga ühekõrgune olnud suurtükitorn Landskrone (Maakroon). Täiustati ka ida- ja lõunasuunalisi kaitse-ehitisi. Kaevati vallikraav. Väikest ja suurt linnust ühendav värav varustati tõstesillaga.
Vastu kastelli läänemüüri paiknes sisehoovi ümbritsevate ristikäikudega konvendihoone, mille kompaktsest mahust eendus läänes dansker ning kagunurka kroonis võimas nelinurkne kaitsetorn - Püssirohutorn.
Algselt oli kastellil kolm väravat. Need on tänaseni nähtavad, kuid nüüd on suletud väljapääsud läänes (ühendus Toomaleviga), põhjas (ühendus Suure linnusega) ning hilisemates ümberehitustes lammutatud peavärav idamüüri lõunaosas. Kastelli piiras põhjast ja idast sügav, kuid kuiv vallikraav.
Rootsi aeg.
1561. aastal läks Toompea Rootsi valdusesse. Rootslased ehitasid Pika Hermanni kõrvale ja konvendihoone vahelisele alale läänemüüri äärde Riigisaalihoone. 25 meetrit pika ja 11 meetrit laia riigisaali rajamiseks saadeti 1583. aastal Tallinna ehitustöid juhtima Poola päritolu ehitusmeister Antonius Poliensis. Riigisaalihoone fassaadi keskel paiknes kuulidele toetuvate obeliskidega kahepoolne paraadtrepp, eeskuju võeti toonasest Stockholmi kuningalossist. Teisel korrusel asus suur palklaega saal ning selle lääneseina välisküljel lahtine fanfaaripuhujate rõdu. Saali valgustamiseks raiuti linnuse läänemüüri avad. Konvendihoonet kõrgendati korruse võrra ja muudeti selle ruumide planeeringut. Peale Riigisaali ja kuninglike eluruumide valmimist kohtusid siin 1589. aasta augustis-septembris Rootsi kuningas Johan III ja tema poeg Sigismund - Poola kuningas ja Rootsi troonipärija. Sellest suurejoonelisest riigisaalist on säilinud kolm kinnimüüritud aknaavaust lossi läänefassaadis, Pika Hermanni kõrval müüris.
17. sajandi vältel ümberehitustööd jätkusid, kuid linnus oli oma sõjalise tähtsuse kaotanud, seda enam, et uute kaitse-ehitistena ehitati 1696 Ingeri ja Rootsi bastion.
Vene aeg ja kubermanguvalitsus.
Põhjasõja järel seisis linnus tühjana, kuni Katariina II ajal 1767–1773 rekonstrueeriti selle idatiib kubermanguvalitsuse esindushooneks (Toompea loss kitsamas tähenduses; arhitekt Jenast pärit Johann Schultz). Hoone rajati linnuse idaossa, selle ehitamisel lammutati osa ringmüüri koos Stür den Kerli torniga ning Riigisaalihoone. Kubermanguvalitsuse peakorrusel asusid ka kubermanguvalitsus ja kuberneri eluruumid. Peakorruse ruumid moodustavad põhja–lõuna-suunalise anfilaadi Lossi platsi ääres. Kubermanguvalitsuse hoone meenutas elegantset aadlipaleed.
Ümberkujundused jätkusid ka 19. ja 20. sajandil. Kubermanguvalitsuse hoone põhjaossa ehitati arhiivihoone, Konvendihoonesse toodi vangla, mis põletati 1917. aastal märtsirevolutsiooni käigus maha. 1900-ndaks aastaks ehitati kubermanguvalituse vastu haljasalale Aleksander Nevski katedraal.
1920–1922 lammutati konvendihoone ja selle kohale ehitati Riigikogu hoone.
Riigisaal.
Riigisaal rajati 1583–1590 (arhitektid A. Poliensis, H. von Aken) vastu kastelli läänemüüri Pika Hermanni ning konvendihoone vahele. Suure saali valgustamiseks raiuti lääne kaitsemüüri kolm kõrget akent, mis alates 1999 on taas õhtuvalgusele avatud. Läänemüüri taha järsaku kohale eendub trompeetri rõdu. Kahekordne renessanss-stiilis esinduslik hoone oli hoovi poolt kolmeosaline: eenduvale saaliosale liitusid otstes kõrvalruumid. Kahepoolne paraadtrepp oli kaunistatud kuulidel seisvate püramiidjate obeliskidega. Juba varem hävinenud Riigisaali viimased jäänused lammutati pärast Riigikogu hoone valmimist.
Kubermanguvalitsuse hoone (Toompea loss).
Eestimaa kubermanguvalitsuse tarbeks rajati lammutatud idamüüri vundamendile uus hoone. Ruumi tegemiseks ning ehitusmaterjalide hankimiseks lammutati kastelli idamüüri lõik, Väikese linnuse peavärav, kagutorn Stür den Kerl ja Riigisaalihoone. Ühtlasi täideti kaitsekraav Väikese linnuse ja Toompea eeslinnuse vahel. Hilisbarokne paleelik fassaad on üldjoontes säilinud praeguseni. Plaanilahenduses domineerib põhikorrusel läbi hoone ulatuv Valge saal, millele avanevad väljakupoolsel küljel kummagi tiiva ruumide anfilaadid ja hoovi pool dubleeriv koridor. Algne vara-uusklassitsistlik sisekujundus hävines 1930ndate ümberehitustes.
Riigikogu hoone.
Riigikogu hoone (arhitektid Eugen Habermann ja Herbert Johanson) kerkis 1920–1922 endise konvendihoone varemeile. Lisaks kerkisid sel ajal lossi põhjamüüri veerde endiste hobusetallide asemele mõned vähem silmapaistvamad utilitaarsed hooned. Kuigi varemed lammutati, jälgib uue hoone põhiplaan konvendihoonet, sisaldades sisehoovi ja viiteid ristikäikudele.
Uusbarokses laadis ekspressionistlikku hoonet on viimasel ajal hakatud väärtustama sõdadevahelise aja Eesti arhitektuuri tippsaavutusena, aga kaasaegsetele oli see lihtsalt vastuvõetamatult arusaamatu ehitis.
Lõunatiib.
Lõunatiib rajati 1935 (arhitekt Alar Kotli) projekti järgi siseministeeriumi tarvis endise kameraalhoone (1793) kohale. Sellega seoses kujundati lossi lõunakülje rustikaalne paekivifassaad ümber samas võtmes lossi idakülje paleeliku stiiliga ning laiendati Kuberneri aeda lääne suunas kuni klindiastanguni. Lisaks kerkisid sel ajal lossi põhjamüüri veerde mõned vähem silmapaistvamad utilitaarsed hooned.


Rammu saar.
Rammu saar (saksa ja rootsi kaartidel Ramö) on Harju maakonnas Jõelähtme vallas asuv 1,0256 km² suurune väikesaar. Loodes asub Kudusäär, kirdes Ninaotsanukk, kagus Vesisäär, idas Allu saar. Saar on kuni 3,4 meetrit kõrge. Taimedest valdavad kadastik, männid, pihlakad, pajud, roostik.
Rammu pikkus on umbes 3,5 kilomeetrit. Rammu saart on võrreldud kapsarauaga, mis tähendab, et saar on S-kujuline ja keskel on varre kujuline jämedam koht.
Nagu teised sealkandis asuvad saared, on ka Rammu kivine: palju on rändrahne ja kivikuhjatisi. Rammul on järvikud, kohati on saar liivane.
Ajaloost.
Inimeste asumisest saarele täpsed andmed puuduvad. Pärimus räägib, et Rootsi kuninga käsul hukatud 1710. aastal üks soomerootslane ja ta naine koos pojapojaga põgenenud Pranglile. Ent sealgi ei saanud nad rahu, kuna kohalik rahvas põletanud nende hurtsiku. Ainukesena pääses pojapoeg, kes läinud asustamata Rammu saarele. Sinna kutsus ta ka ühe lapsepõlvekaaslase Soomest, mandrilt leidsid nad mõlemad naise ja nii saanudki alguse esimesed pered Rammul.
Käidi kalal ja hülgejahil ja nagu teistel saarekestel, veeti salakaupa.
1851. aasta aprillis muutus saare elu jõukamaks. Torm ajas Allu saare randa lõpnud küürvaala, mis kahe purjepaadi vahel Tallinna veeti ja mida raha eest rahvale näidati. Vaala ostis ära Peterburi Teaduste Akadeemia 850 rubla eest ja vaala luustik on seal siiani alles. See oli 9,68 meetri pikkune küürvaal, kelle kaaluks hinnati üle 10 tonni (25 tuhat naela).
1920. aastatel said rammulased ka 4-klassilise kooli ja kalmistu.
Rammu saarel oli 3 veskit.
Ligi 100 elanikku pagendati nõukogude võimude poolt 1952. aastal.
Tänapäev.
Kunagisest vilkast, tihedalt paiknenud 22 taluga kalurikülast saare lõunarannikul on praeguseks säilinud vaid varemed. Taastatud on kolm suvitustalu, samuti on taastatud alumine silindriline tuletorn, mille juurde on ehitatud ka saun.
Saarel on kaks silindrilist tuletorni (idapoolne 32 m kõrge), kumbki enam ei tööta.
Saarel on ka RMK poolt rajatud 2,5 km pikkune matkarada.


Kahetiivalised.
Kahetiivalised ("Diptera") on väga suur, kõigil mandritel levinud putukarühm. Praegu on teada üle 125 000 liigi, kuid pole kahtlust, et suur hulk liike on seni kirjeldamata. Eestist on leitud üle 2200 liigi kahetiivalisi, kuid tegelikult peaks neid siin elama arvatavasti vähemalt 4500 liiki.
Teadusharu, mis tegeleb kahetiivaliste uurimisega, nimetatakse dipteroloogiaks'".
Süstemaatika.
Varem jagati kahetiivalised kolmeks alamseltsiks: sääselised ("Nematocera"), sirgõmbelised ("Orhorrhapha") ja kaarõmbelised ("Cyclorrapha").
Sääselisi on Eestist teada üle 800, kärbselisi üle 1300 liigi.
Morfoloogia.
Kehakujult on kahetiivalised mitmekesised. Välimuse järgi saab kahetiivalisi jagada sääskedeks ja kärbesteks, kuid on teada sääski, kes esmapilgul meenutavad pigem kärbest, ja vastupidi. Parasiitsete loomade seas leidub ka selliseid, keda esimese pilgu põhjal ei julgekski kahetiivalisteks pidada.
Suuruse poolest on kahetiivalised väga varieeruvad. Väikseimate vormide kehapikkus on alla 1 mm, suurimate pikkus aga ületab 5 cm.
Kahetiivaliste pea on alati väga liikuv, peene kaelaga rindmiku külge kinnitunud, osal liikidel suur, teistel väga väike. Liitsilmad on suhteliselt suured. Täppsilmad (kaks või kolm) võivad, kuid ei pruugi esineda.
Tundlaid on kahesuguseid: harjasega 3 lülist koosnevad tundlad esinevad kärbselistel ja pikemad, vähemalt 7-lülilised mitmesuguse kujuga (niitjad, sulgjad jne) tundlad esinevad sääselistel. Tundlate ehituse uurimine ongi kõige kindlam meetod sääskede ja kärbeste eristamiseks. Suised on üsna mitmesugused, kohastunud pistmiseks ja vereimemiseks või lihtsalt vedela toidu vastuvõtuks.
Rindmik on kahetiivalistel suur, rindmikulülid on tugevasti kokku kasvanud. Jalad on enamasti peenikesed, mõnikord väga pikad, ületades isegi looma keha pikkuse. Parasiitsetel vormidel võivad jalad olla jämedad, varustatud võimsate küünistega, mis on kohastunud peremehe külge klammerdumiseks.
Tiibadest on kahetiivalistel normaalselt arenenud ainult eesmine tiivapaar, tagatiivad on muutunud sumistiteks, mis talitlevad lennu ajal stabilisaatoritena. Tiivad on enamasti paljad, kilejad, võivad olla nii mustriga kui värvitud. Tiivutuid vorme leidub mitmes sugukonnas.
Tagakeha koosneb sääselistel 7 või 8 lülist ja alamatel kärbselistel ning kõrgematel kärbselistel 4 lülist. Põhiliselt on olemas kaks ehitusplaani: pikk ja sale tagakeha (sääsed) ning jässakas tagakeha (kärbsed). Tagakeha võib olla paljas või kaetud mitmesuguste karvade või harjastega, kuid kunagi ei ole sabaniiti ega urujätkeid.


Parteide loend riikide kaupa.
Parteide loend riikide kaupa toob maailmas eksisteerivaid kui ka eksisteerimise lakanud parteide nimistu sorteerituna riikide järgi tähestikulises järjekorras.


Metafüüsika 1.
"Metafüüsika" 1. raamat ehk "Metafüüsika" raamat Α on Aristotelese teose "Metafüüsika" esimene raamat.
Raamat käsitleb tarkuse olemust ning vaatleb Aristotelesele eelnevat filosoofiat selle alusel, mis laadi põhjusi üks või teine filosoof otsis.
Esimene peatükk.
Kõik inimesed on loomu poolest teadmishimulised. [Selle] märgiks on meeltetajude ("aisthēseōn") armastamine: ka ilma kasuta armastatakse neid nende endi pärast, ja teistest rohkem seda, mida [saadakse] silmade kaudu. Sest mitte ainult selleks, et tegutseda, vaid ka mitte midagi teha tahtmata me üldjuhul eelistame nägemist kõigile teistele [meeltetajudele]. Põhjus on aga see, et meeltetajude seast kõige enam paneb ta meid tunnetama ("gnōrizein") ja ilmutab kõige rohkem erinevusi [asjades].
Elukad ("zōia") sünnivad loomu poolest meeltetaju omavatena, aga selle põhjal ühtedesse ei teki mälu, teistesse tekib.
Ja sellepärast on viimased arukamad ("phronimōtera") ja õppimisvõimelisemad nendest, kes ei ole võimelised mäletama, ja arukad ilma õppimiseta on need, kes ei suuda helisid kuulda, nagu on mesilane ja mõni muu seesugustest elukatest, õpivad aga need, kellel mälu kõrval on ka see meeltetaju.
Nii et teised [elukad] elavad kujutluste ("phantasiais") ja mälestustega, kogemusest aga saavad osa ("metechei") vähe; inimsugu aga [elab] ka kunsti ("technēi") ja arutlustega ("logismois"). Inimestel tekib kogemus mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu [("teine tõlgendus": ühe kogemise võime)] ("mias empeirias dynamin apotelousin").
Ja teaduse ("epistēmēi") ning kunstiga tundub olevat ligikaudu sarnane ka kogemus, aga teadus ja kunst tuleb ("apobainei") inimestele kogemuse läbi; kogemus ongi loonud kunsti, nagu ütleb Polos [Platoni "Gorgiases" 448c, 462bc], kogenematus ("apeiria") aga juhuse. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest ("ennoēmatōn") saab üks üldine arusaam ("hypolēpsis") sarnastest [asjadest]. Sest omada arusaama, et seda ja seda haigust põdevat Kalliast aitas see ja see, ning samuti Sokratest ja samamoodi paljusid üksikuid, on kogemuse [asi]; aga määratleda ("aphoristheisi"), et [see] aitas nii- ja niisuguseid üht laadi ("eidos") inimesi, kes põdesid seda ja seda haigust, nagu näiteks flegmaatikuid või koleerikuid sapise vahelduva palaviku korral, on kunsti [asi].
Tundub, et tegutsemise seisukohast kogemus kunstist sugugi ei erine, vaid kogenud on isegi edukamad kui need, kel on logos, seda sel põhjusel, et kogemus on üksiku teadmine ("gnōsis"), kunst aga üldise [teadmine], kõik tegevused ja kõik protsessid ("geneseis") puudutavad aga üksikut; sest arstija ei ravi inimest, kui just mitte sattumuslikult, vaid Kalliast või Sokratest või kedagi teist niiviisi nimetatavatest, kellele inimene-olemine on sattumuslik; nii et kui kellelgi on logos ilma kogemuseta, ja ta küll tunnetab ("gnōrizēi") üldist, aga üksikut selles ta ei tea ("agnoēi"), siis tal läheb ravi sageli luhta ("diamartēsetai"); sest ravitav on ju üksik; aga siiski me peame teadmist ("eidenai") ja asjatundlikkust ("epaïein") rohkem kunsti kui kogemuse juurde kuuluvaks, ja peame kunsti valdajaid kogenuist targemaks, nii et tarkus tuleneb kõikide puhul rohkem teadmisest; nimelt et ühed teavad põhjust, teised mitte. Sest kogenud teavad "et", kuid ei tea "miks"; teised aga tunnetavad ("gnōrizousin") "miks" ja põhjust. Sellepärast me ka peame igal alal töödejuhatajaid ("architektonas") käsitöölistest ("cheirotechnōn") auväärsemateks ja rohkem teadvateks ning targemateks,
sest nad teavad tehtava põhjusi (nii nagu ka mõned elutud asjad teevad, kuid teevad teadmata, mida nad teevad, nagu näiteks tuli põletab; ent elutuid asju [me peame] toimivateks igaüht mingi loomuse sunnil, käsitöölisi aga harjumuse tõttu), nii et mitte praktiliste [asjade] poolest ei [pea me neid] targemaks, vaid selle poolest, et neil on logos ja nad tunnetavad põhjusi.
Üldse on teadmise ja mitteteadmise märgiks võime õpetada, ja sellepärast me peame kunsti rohkem kui kogemust teadmiseks ("epistēmēn"): sest ühed suudavad õpetada, teised mitte.
Meeltetajudest me ei pea ühtki veel tarkuseks; ja need üksiku teadmised on küll kõige tähtsamad; aga nad ei ütle mitte millegi kohta, miks, nagu näiteks miks tuli on kuum, vaid ainult, et ta on kuum.
Tõenäoliselt sellepärast imetlevadki inimesed seda, kes esimesena leiutas tavaliste meeltetajude kõrval mingi kunsti, mitte ainult sellepärast, et leiutistest on mingit kasu, vaid sellepärast, et ta oli tark ja erines teistest; ja kui leiutati rohkem kunste, nii eluvajaduste pärast kui ka ajaviiteks, siis peeti alati targemaks viimaste [leiutajaid], sest nende teadmised ["epistēmas"] ei olnud kasu pärast. Seetõttu, kui kõik seesugused [kunstid] olid juba rajatud, siis leiutati teadmised, mis ei olnud ei naudingu pärast ega eluliste vajaduste pärast, ja esimesena neis paigus, kus esimesena oldi jõude; sellepärast mõeldi matemaatilised kunstid välja esimesena Egiptuse kandis, sest seal lasti preestrite seisusel jõude olla [(vrd Platon, "Phaidros" 274, Herodotos 2.109)].
"Eetikas" [("Nikomachose eetika" 1139b–1141b)] leidub, mis on erinevus kunsti ja teaduse ("epistēmēs") ja muu seesuguse vahel; meie praegune arutlus käib selle pärast, et tarkuseks nimetatavat peavad kõik käivaks esimeste põhjuste ja algete ("archas") kohta; nii et, nagu eelpool leidub, kogenu tundub targemana nendest, kel on mingi meeltetaju, kunsti valdaja kogenutest, käsitöölisest töödejuhataja, teoreetilised [teadmised] aga palju targemad poieetilistest.
Nõnda on selge, et tarkus on teadus ("epistēmē") mingitest põhjustest ja algetest.
Teine peatükk.
Et me otsime just seda teadust, siis tuleb vaadelda, teadus milliste põhjuste ja milliste algete kohta on tarkus. Kui nüüd võtta mingid arusaamad, mis meil on targa kohta, siis saab ehk sellest kohe rohkem selgust. Esiteks me arvame, et tark teab ("epistasthai") kõike, niivõrd kui see võimalik on, kuid üksikut teadmist tal ei ole; edasi me peame targaks seda, kes on suuteline tunnetama raskesti tunnetatavat ja inimesele mitte kergesti [taibatavat], sest tajumine on kõikidele ühine, sellepärast kerge ei ole tark; edasi, [me peame] igas teaduses põhjuste asjus täpsemat ja õpetamisvõimelisemat targemaks; ja teadustest on tarkus rohkem see, mis on eelistatav iseenda pärast ja teadmise pärast, kui see, mis on [eelistatav] selle pärast, mis temast saadakse, ja juhtivat [peetakse] abistavast rohkem tarkuseks; sest [me] ei [pea] targale kohaseks korralduste saamist, vaid korralduste andmist, ja mitte allumist teisele, vaid vähem targa allumist talle.
Vaat millised ja kui palju arusaamu meil on tarkuse ja targa kohta; sellest kuulub paratamatult kõige teadmine sellele, kellel kõige suuremal määral on üldine teadmine, sest tema teab kuidagi kõike [üldise] alla käivat, küllap seda, kõige üldisemat, ongi inimestel kõige raskem tunnetada, sest ta on meeltetajudest kõige kaugemal, aga kõige täpsemad teaduste seas on need, mis käivad kõige rohkem esimeste [algete] kohta, sest väiksemast arvust [eeldustest lähtuvaid] nimetatakse täpsemateks nendest, mis [saadakse eelduste] lisamisel, nagu näiteks aritmeetikat geomeetriast; aga ka õpetamisvõimelisem on põhjuste teoreetiline [teadus], sest õpetavad need, kes ütlevad iga [asja] põhjused, aga teadmine ja arusaamine ("episthasthai") nende eneste pärast kuulub kõige rohkem teadusele kõige teadmisväärsema kohta, sest see, kes eelistab teadmist teadmise enda pärast, eelistab kõige rohkem kõige teadusemat teadust,
aga see on teadus kõige teadmisväärsemast, kõige teadmisväärsemad on aga esimesed [alged] ja põhjused, sest nende läbi ja nendest tunnetatakse kõike muud, mitte aga neid neile alluva läbi, aga kõige juhtivam teadustest, ja juhtivam abistavast on see, mille pärast tuleb igal üksikjuhul tegutseda; see aga on iga kord hüve, kogu looduses üldse aga parim.
Kõigest leiduvast langeb niisiis otsitav nimi ühele ja sellelesamale teadusele; sest see peab olema see teoreetiline [teadus], mis käib esimeste algete ja põhjuste kohta; sest nii hüve kui ka see, mille pärast, on üks põhjustest. Aga et see ei ole poieetiline [kunst], on selge juba esimestelt filosofeerijatelt; sest nagu enne, nii ka nüüd ärgitab inimesi filosofeerima imestus, kusjuures alguses imestasid inimesed käepärast olevate kohatute asjade üle, siis aga vähehaaval edasi minnes tõstatasid nad küsimusi ka suuremate asjade kohta, nagu näiteks Kuuga toimuva kohta ning Päikese ja tähtedega toimuva kohta, samuti Kõiksuse päritolu kohta. Aga hämmelduja ja imestaja peab ennast mitteteadjaks, sellepärast on ka müüdiarmastaja kuidagi filosoof: sest müüt pannakse kokku imestusväärsetest asjadest; nii et kui filosofeerima hakati mitteteadmise vältimiseks, siis on ilmne, et püüeldi teadmise ja arusaamise, mitte mingi kasu poole. Sellest annab tunnistust juhtunu ise: sest kui peaaegu kõik eluks hädavajalik hakkas olemas olema, nagu ka kergendus ja meelelahutus, siis hakati otsima sedasama arusaamist ("phronēsis"). Nõnda on selge, et me ei otsi seda mitte mingi muu kasu pärast, nii nagu me nimetame vabaks inimest, kes on iseenda, mitte teise [inimese] pärast, nõnda me ka nimetame seda ainsana vabaks teaduste seas: sest ainult tema on iseenese pärast.
Sellepärast oleks ka õiglane pidada tema omandamist mitteinimlikuks: sest inimeste loomus on mitmes suhtes orjalik, nii et Simonidese sõnul "jumalal üksi võiks olla see and", mees ei ole aga vääriline otsima teadmist, mis ei ole tema mõõtu. Nii et kui luuletajad räägivad tõtt ja jumalad on loomult kadedad,
siis on vast kõige kohasem, et õnnetud oleksid kõik, kes ületavad mõõdu. Aga jumalus ei saa olla kade, ja vanasõna järgi "palju valetavad laulikud", ja ühtki teist [teadust] ei saa pidada väärtuslikumaks. Sest kõige jumalikum on ka kõige väärtuslikum; aga niisugune võib kahel moel olla ainult üks: ja nimelt, see, mis kõige rohkem jumalal oleks, on teadustest jumalik, või kui ta oleks teadus jumalikust. Ainult sellele ühele sobivad mõlemad: sest jumal tundub kõigile olevat üks põhjustest ja mingi alge, ja selline teadus oleks kas ainult või kõige rohkem jumalal. Kõik teised [teadused] on seega paratamatumad, kuid parem pole ükski.
Selle [teaduse] omandamine peab ka kuidagi viima vastupidiseni sellele, mida me alguses otsimine. Sest nagu ütlesime, alustavad kõik sellest, et imestavad, et asi on nõnda, olgu siis iseliikuvate marionettide üle, kui põhjust ei ole veel nähtud, või päikese pöörete üle või diagonaali ühismõõdutuse üle, sest kõigile, kes põhjust ei ole näinud, tundub hämmastav, kui miski ei ole mõõdetav kõige väiksema mõõduga; aga vanasõna järgi tuleb jõuda vastupidise ja paremani, nagu ka vaadeldud juhtumitel: sest geomeeter ei imestaks millegi üle niipalju, kui selle üle, et diagonaal mõõtuks. Nii et leidub, mis on otsitava teaduse loomus ja mis on siht ("skopos"), milleni peab jõudma otsing ja kogu uurimine.
Üheksas peatükk.
Pütaagorlaste kohta sellest praegu aga aitab; sellest, mida me nende kohta puudutasime, on küllalt.
Need aga, kes postuleerisid põhjusteks ideed ja kõigepealt püüdsid nende [siinpoolsete] olevate põhjusteks võtta teised [olevad], tõid sisse nendega arvult ühepalju [olevaid], just nagu keegi, kes tahab loendada, arvaks, et väheseid olevaid ta [loendada] ei suuda, küll aga loendaks neid, kui neid on lisatud; sest eidoseid on enam-vähem sama palju või mitte vähem kui neid [siinpoolseid olevaid], mille põhjusi otsides nad jõudsid neilt nonde [teispoolseteni], sest iga [oleva] jaoks on miski samanimeline peale substantside ka muu puhul, üks paljude kohal, nii nende kui ka igaveste [olevate] kohal;
aga ükski teedest, millega me näitame, et eidosed on olemas, ei too neid päevavalgele; mõnest neist ei sünni paratamatut järeldust, ja mõnest sünnib, et eidosed on [olevatel], millel me ei mõtle eidoseid olevat;
sest teadmistel põhinevate arutluste ["logous"] järgi on eidosed kõigel, mille kohta on olemas teadmised, ja "ühe paljude kohal" järgi ka eitustel, ja hävinud [olevatest] mõtlemise järgi hävivatel [olevatel], sest on olemas kujutlus ["phantasma"] nendest. Edasi, täpsematest arutlustest mõned kehtestavad ["poiousin"] ideed suhtes olevatel ["pros ti"], [Phaidon 74a–77a, Riik 479a–480a] mida me ei ütle olevat eraldi sugu, teised lausuvad "kolmandat inimest".
Ja üldse hävitavad arutlused selle, mida [eidoste lausujad] soovivad rohkem kui eidoste olemasolu; sest tuleb välja, et mitte kaks [(düaad)] ei ole esmane, vaid arv, ja suhtes olev [eelneb] iseenesest olevale ["kath' hauto"], ja kõik muu, milles mõned arvamusi ideede kohta järginud on rääkinud vastu printsiipidele ["archais"].
Aga oletuse järgi, millega me ütleme, et ideed on olemas, ei ole olemas mitte ainult substantside, vaid ka palju muu eidosed, sest mõte ei ole üks mitte ainult substantside puhul, vaid ka muu puhul; ja teadmised ei ole mitte ainult substantsist, vaid ka muust, ja tuleb välja kümme tuhat muud sarnast [järeldust]; ent nii paratamatuse järgi kui ka arvamuste järgi nende kohta [on nii, et] kui on võimalik eidostest osasaamine, siis on paramatu, et on olemas ainult substantside ideed. Sest nendest ei osasaamine ei ole sattumuslik, vaid igast [eidosest] peab osa saama [seal,] kus teda ei öelda substraadi kohta, pean silmas näiteks, et kui miski saab osa ise-kahekordsest ["autodiplasiou", kahekordse eidosest], siis ta saab osa ka igavesest, kuid sattumuslikult, sest on sattumuslik, et kahekordne on igavene, nii et eidosed on substants; aga üks ja seesama [nimi] tähistab substantsi nii siin[poolsuses] kui ka seal[poolsuses];
või milleks siis [muidu oleks] nende [siinpoolsete] kõrval üks paljude kohal? Ja kui ideedel ja nendest osasaavatel on liik ["eidos"] sama, siis on [neil] midagi ühist, sest miks peaks hävivate kahtede ja paljude igaveste [kahtede] puhul kaks olema rohkem üks ja see sama kui [kahe idee] enda ja mingi kahe puhul; aga kui liik ei ole sama, siis nad on lihtsalt ühenimelised ["homōnuma"], ja samamoodi nagu kui keegi hüüaks inimeseks nii Kalliast kui ka puutükki, täheldamata neil mingit ühisust.
Eelkõige on täbar, kuidas aitavad eidosed kaasa igavestele meeltega tajutavate seas või tekkivatele ja hävivatele: nad ei ole ju neil mingi liikumise ega muutumise põhjus. Aga nad ei aita ka teisi teada, sest nad pole nende substants; muidu nad oleksid nendes, ega [aita] neil olla, sest nad ei ole kohalgi neis, mis neist osa saavad; sest muidu arvataks, et nad on põhjus, nagu [sisse]segunenud valge on valgesuse põhjus, aga see seisukoht ["logos"] on väga kõikuv, mida laususid algul Anaxagoras ja hiljem Eudoxos ja mõned teised, sest selle arvamuse juures on kerge näidata palju võimatutki;
aga eidostest teised [olevad] ühelgi tavalisel teel ei tulene. Aga öelda, et nad on eeskujud ja teised olevad saavad neist osa, on tühi jutt ja poeetiliste metafooride lausumine. Sest mis see on, mis ideid eeskujuks võttes valmistab? Ja võib olla mille tahes sarnane või selle sarnaseks saada, ka olemata selle jäljendus ["eikazomenon"], nii et olgu Sokrates või ärgu teda olgu, võib saada Sokratese-suguseks; ja samamoodi oleks ilmselt ka siis, kui Sokrates oleks igavene. Ja samal [oleval] oleks mitu eeskuju, ja seega eidost, nagu inimesel elukas ["zōion"] ja kahejalgne, ning ühtlasi ise-inimene ["autoanthrōpos", inimese eidos]. Edasi, eidosed ei ole ainult meeltega tajutavate [olevate] eeskujud, vaid ka iseenda omad, nagu sugu kui eidoste ["eidōn", liikide] sugu; nii on seesama nii eeskuju kui ka kujutis ["eikōn"].
Edasi tundub võimatu, et eraldi oleksid substants ja see, mille substants ta on; nii et kuidas saavad ideed, asjade substantsid, olla eraldi? Aga "Phaidonis" [100c–e] öeldakse nii, et nii olemise kui ka tekkimise põhjus on eidosed. Ja ometi, kui ideed ka on, siis ei teki neist osa saavad [olevad], kui ei ole liikumapanevat, ja tekib palju teisi asju, nagu maja ja sõrmus, millel me ei ütle eidoseid olevat. Nii et on ilmne, et ka teised [olevad] võivad nii olla kui ka tekkida samadel põhjustel nagu äsja mainitud asjad.
Edasi, kui arvud ongi eidosed, kuidas nad siis küll on põhjused? Kas sellepärast, et olevad on teised arvud, näiteks see ja see arv on inimene, see ja see on Sokrates, see ja see on Kallias? Miks siis nood [arvud] on nende põhjused? Sest isegi kui ühed on igavesed ja teised mitte, pole mingit vahet. Kui sellepärast, et siin[poolsuses] on arvude proportsioonid ("logoi"), nagu helide kooskõla, siis on ilmne, et on vähemalt üks, mille proportsioonid nad on. Kui nüüd on see miski, mateeria, siis on selge, et arvud ise on mingid omavahelised proportsioonid. Ma pean silmas, et kui näiteks Kallias on tule, maa, vee ja õhu arvuline proportsioon, siis ka idee on mingite teiste substraatide arv; ja ise-inimene ["autoanthrōpos", inimese eidos], on ta siis mingi arv või mitte, on ikkagi mingite [olevate] arvuline proportsioon ja mitte arv, ja seetõttu ei ole ükski [idee] arv.
Edasi, paljudest arvudest tekib üks arv, aga paljudest eidostest üks eidos kuidas? Kui [arv ei teki] mitte [arvudest] enestest, vaid arvus olevatest, nagu näiteks kümnes tuhandes, kuidas siis need ühikud ["monades"] omavahel suhtuvad? Sest kui nad on samaliigilised, tekib palju absurdsusi, nagu ka siis, kui nad ei ole samaliigilised, kas nad ise vastastikku [ühes arvus] või teised kõik üksteisega [eri arvudes]; sest mille poolest nad erinevad, kui neil pole seisundeid ["apatheis"]? Sest see ei ole mõistlik ega vastavuses [meie] arusaamaga [ühikutest].
Edasi, on tarvis konstrueerida teine arvu sugu, mille kohta käib aritmeetika, ja kõik see, mida mõned nimetavad vahepealseks, aga kuidas või millest see alguse saab? Või miks see oleks vahepealne siin[pool]sete [olevate] ja nende [idee-arvude] vahel?
Edasi, kumbki ühik kahes on mõnest eelnevast kahest; ja see on võimatu.
Edasi, miks on kokkupandud arv [(kordarv)] üks?
Edasi, peale mainitu, kui ühikud ongi erinevad, tuleb öelda nii nagu need, kes ütlevad, et on kaks või neli elementi; sest ükski neist ei ütle elemendiks ühist, näiteks keha, vaid tuld ja maad, olgu siis ühist, keha, või mitte. Praegu räägitakse nii, nagu üks oleks ühtlane ["homoiomerous" sarnaste osadega] nagu tuli ja vesi; kui nii, siis arvud ei ole substantsid, vaid on ilmne, et kui ongi mõni üks ise ja see on alge, siis ühte öeldakse mitmes mõttes; sest muidu on see võimatu.
Kui me tahame viia substantsid tagasi algeteni, siis me võtame pikkused lühikesest ja pikast, teatud väikesest ja suurest, tasapinna laiast ja kitsast ning keha sügavast ja madalast. Aga kuidas siis on tasapinnal joon ning ruumilisel joon ja tasapind? Sest lai ja kitsas ning sügav ja madal on erinevat sugu; nii nagu ka arv ei kuulu neisse, sest palju ja vähe on neist [algetest] erinev, on ilmne, et ükski teine kõrgematest [sugudest] ei kuulu madalamasse. Aga lai ei ole kindlasti mitte sügava sugu; sest muidu oleks tasapind mingi keha. Edasi, kust kuuluvad [nendesse] punktid? Ja selle [punktide] sooga Platon võitles kui geomeetrilise arvamusega ["dogmati"], aga joone alguseks ta hüüdis sageli jagamatuid jooni. Aga neil peab olema mingi piir; nii et sama arutluse põhjal, mille põhjal on joon, on ka punkt.
Üldse, kuna tarkus käib nähtavate olevate põhjuse kohta, me jätsime selle kõrvale, sest me ei räägi mitte midagi põhjuse kohta, kust on muutumise algus, ja arvates, et ütleme nende substantsi, lausume teiste substantside olemist, aga kuidas nood on nende substantsid, selle kohta räägime tühja; sest osasaamine, nagu me ka enne oleme öelnud, on eimiski.
Ja sellega, mida me näeme olevat teadmiste jaoks põhjus, ja tänu millele igasugune aru ja igasugune loomus toimib, selle põhjusega, mida me ütleme olevat üks algetest, ei ole eidostel mingit pistmist; nüüdsetel [tarkadel] on filosoofiast saanud matemaatika, kuigi nad ütlevad, et sellega [(matemaatikaga)] tuleb tegelda [millegi] muu pärast.
Edasi, substraatset substantsi kui mateeriat võib pidada liiga matemaatiliseks ja pigem predikaadiks ["katēgoreisthai"] ning substantsi või mateeria erisuseks kui mateeriaks, nimelt suurt ja väikest, nii nagu füsioloogid räägivad hõredast ja tihedast, väites neid olevat substraadi algsed erisused; sest need on mingi liig ja puudujääk. Mis puutub liikumisse, siis kui need [(suur ja väike)] on liikumine, siis on ilmne, et
eidosed liiguvad; kui mitte, kust need siis tulid? Sest kogu looduse uurimine langeb ära.
Ja see, mis tundub olevat kerge, nimelt näidata, et kõik on üks, ei järeldu ["gignetai"]; sest ekteesist ["ekthesis"], ei järeldu, et kõik on üks, vaid et on mingi üks ise, isegi kui möönda kõiki [eeldusi]; ja isegi mitte seda, kui mitte möönda, et üldine on sugu; aga see on mõnel juhul võimatu.
Ei ole ka mingit seletust pärast arve tulevatele pikkustele ([joontele]), tasapindadele ja ruumilistele ([kehadele]), kuidas nad on või saavad olla või mis tähtsus ["dunamin"] neil on; sest nad ei saa olla ei eidosed (sest nad ei ole arvud) ega vahepealsed (sest need matemaatilised) ega hävivad; vaid ilmneb, et see on hoopis mingi neljas sugu.
Üldse, kui otsida oleva elemente, eristamata eri tähendusi, milles asju öeldakse, siis on neid võimatu leida, eriti kui uurida, millistest elementidest see koosneb. Sest millest [koosneb] tegevus ["poiein"] või kannatamine ["paschein"] või sirge ["euthu"], ei ole küll arusaadav, aga kui ongi, siis ainult substantside puhul; nii et otsida kõigi olevate elemente ega arvata, et nad on, ei ole õige.
Ja kuidas olekski võimalik teada saada kõige elemente? Sest on ilmne, et ei saa olla mitte mingit eelnevat tunnetust. Sest nii nagu võib geomeetria õppija enne teada küll muud, aga sellest, mida see teadus uurib ja mida ta õppima hakkab, ei tea ta ette mitte midagi, nii ka muu puhul, nii et kui on mingi teadus kõigest, nagu mõned ütlevad, siis [selle õppija] ei tea ette mitte midagi. Ja edasi, igasugune õppimine käib kõige või mõnede asjade etteteadmise kaudu, nii õppimine tõestuse kaudu kui ka õppimine definitsioonide kaudu, sest need, millest definitsioon koosneb, peavad olema ette teada ja tuttav; sama lugu on ka õppimisega induktsiooni kaudu. Aga kui see [teadmine] juhtub olema kaasasündinud,
siis on hämmastav, kuidas see võimsaim teadmine on meil märkamatuna.
Edasi, kuidas välja selgitada, millest [olev koosneb], ja millest see saab ilmseks? Ka selles on raskus; sest see on vaieldav, nagu mõnede silpide puhul: sest mõned ütlevad, et "za" koosneb s-ist, d-st ja a-st, mõned ütlevad, et see on muu häälik, mitte ükski teadaolevatest.
Edasi, kuidas seda, mida tajutakse, teada ilma selle tajuta? Ja ometi on see paratamatu, kui need kõige elemendid on nendest[samadest], nii nagu liithelid koosnevad [helile] omastest elementidest.


Jeremy Bentham.
Jeremy Bentham (15. veebruar 1748 – 6. juuni 1832) oli inglise õigusteadlane ja filosoof, kes kasutas terminit kasulikkus ("utility") kui kõikjal toimivat põhimõtet. Benthami peetakse utilitarismi rajajaks.
Bentham sündis Londonis jõukas perekonnas ning tema vanemad arvasid, et ta on imelaps, kui leidsid põngerja istumas isa kirjutuslaual ning lugemas Inglismaa ajalooraamatut. Väike Jeremy alustas ladina keele õpinguid juba kolme aastaselt.
1760. aastal läks ta õppima Oxfordi ja sai seal 1763 aastal bakalaureusee ning 1766 magistrikraadi õigusteaduses.
Õige pea pettus lootustandev advokaat Inglise keerukas õigussüsteemis ja hakkas kehtivat seadusandlust avalikult kritiseerima.
Bentham ja utilitarism.
Jeremy Benthami õpetus oli kummaline, mis algas nagu vanade kreeklaste filosoofilised heietused ja sai omamoodi lõpu. Bentham ise väidab, et ta jätkab oma arutlustes joont, mille alguses on vanakreeka filosoof Epikuros (341–270 e.m.a).
Bentham moodustas Filosoofiliste radikaalide klubi, kuhu kuulusid ka mõned nimekad Parlamendiliikmed ja kunstitegelased. Radikaalid võitlesid kõnevabaduse ja demokraatia eest. Peagi ühines Benthami radikaalidega ka John Stuart Mill. Radikaalidest kasvas hiljem välja Utilitaristide ühing, kelle põhilisteks oponentideks olid romantikud, utopistid ja sotsialistid, kes asusid Milli arvates liiga kõrgel pilvedes.
Mingit rumalat seadust muuta sooviv filosoof ei jutlusta mässust selle seaduse vastu. Hoopis teine on anarhisti iseloom. Anarhist eitab seaduse olemasolu ennast, ei tunnista seaduse õigust meid käskida, kutsub inimesi üles mitte tunnistama kohustuslikku allumist seadusele ja kutsub seaduse täitmise vastu mässama.


Liberalism.
Liberalism (ladina sõnast "liberalis") ehk "vabameelsus" on suund majanduses, poliitikas ja filosoofias, mis lähtub kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik.
Liberalismi on läbi aegade, samuti eri riikides tõlgitsetud erinevalt. Kui Ameerika Ühendriikides seondub liberalism põhiliselt inimõigustega ehk kõige liberaalsemad on need parteid, kes taotlevad võrdseid õigusi kõikidele inimestele, siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadustest lähtudes ning liberaalseks peetakse poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses (maksud ettevõtlusele, tollipiirangud, piirangud vabale konkurentsile).
Termini ajaloost.
14.–15. sajandil tähendas "liberaal" Prantsusmaal ja Itaalias vaba inimest, kellel pole senjööri. 18. sajandil tähendas liberalism ennekõike uuenduste eest võitlemist, nii seostati see revolutsioonide ja mässudega. 18. sajandi lõpul hakkas mõiste omama oma klassikalist (tänapäevast) tähendust.
Klassikaline liberalism.
Klassikaline liberalism põhineb 17.–18. sajandil levinud loomuõiguse teoorial. Inimestel on loomuõiguse teooriate järgi võõrandamatud õigused. Inimesel on need õigused sünniga kaasa saadud. Tuntumateks loomuõiguse teoreetikuteks, kelle ideid on kasutanud liberalistid, on John Locke ja Thomas Jefferson. Locke’i arvates on loomuõigusteks elu, vabadus ja varandus. Jeffersonil on aga elu ja vabaduse kõrval püüdlus õnne poole.
Teiseks klassikalise liberalismi aluseks on utilitarism. Teoreetikud James Mill ja Jeremy Bentham arvasid, et loomuõigustest on vähe, et mõista inimest. Inimese juures pidasid nad oluliseks inimese püüdlust saavutada rahuldust.
Klassikaline liberalism, nagu nimigi ütleb, on liberalismi varaseim suund. Klassikalist liberalismi on nimetatud ka 19. sajandi liberalismiks. Niisamuti on 19. sajandit nimetatud ka liberaalseks sajandiks. Industrialiseerimine ja kapitalismi kiire areng soosis liberaalsete ideede levikut. Klassikalise liberalismi ideed levisid eriti anglosaksi maades.
Klassikalise liberalismi esimeseks oluliseks tunnuseks on usk negatiivsesse vabadusse. Iga inimene peab olema vaba vahelesegamisest ja tal peab olema võimalus tegutseda nii, kuidas ta iganes soovib. Inimesel puuduvad igasugused välised piirangud.
Inimese täieliku vabaduse rakendumise üks tingimusi on võimalikult vähe riiki. Samas ei tähenda see riigi täielikku puudumist. Riik peab olema, tagamaks korda ja kontrollimaks kokkulepete — seaduste täitmist. Klassikaliste liberalistide arvates peab riik olema kui öövaht, kelle roll on piiratud indiviidide kaitsega teiste indiviidide eest. Kõik teised vastutusvaldkonnad tuleb anda suveräänsete indiviidide kätte.
Klassikalisel liberalismil on ka oma majanduslik külg — majanduslik liberalism (vaba turg ja vaba kaubandus). Majanduslikule liberalismile (mida majanduses on nimetatud klassikaliseks koolkonnaks) panid aluse 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse majandusteadlased Adam Smith ja David Ricardo.
Adam Smith pidas majandust turuks. Turg aga toimib vastavalt vabade inimeste soovidele ja otsustele. Valitsus ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nähtamatu käe reeglile — toimub iseregulatsioon. Sellise süsteemi korral ei saa olla raiskamist ega ebaefektiivsust.
Vaba turu ideede kõrgpunktiks on "laissez–faire" (eesti keeles "lase minna" või "lase olla") doktriin. Selle järgi ei tohi riigil olla mitte mingisugust majanduslikku rolli.
Varaste liberaalide usk vabasse turgu ei olnud seotud ainult rahvuslike majandustega, vaid laienes ka riikidevahelisele suhtlusele. Põhimõtteks sai vabakaubandus — idee, et kõik riigid peavad kauplema omavahel ilma tollide ja muude takistusteta.
Veel üheks klassikalise liberalismi omapäraks on sotsiaaldarvinism — suhtumine vaesusse ja sotsiaalsesse võrdsusse. Selle järgi garanteerib sotsiaalse õigluse vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii nagu ta soovib. Niisugust lähenemist võiks nimetada — igaühele tema võimete järgi. Samuel Smiles on lausunud: "Heaven helps those who help themselves"." (Eesti keeles öeldakse: "Aita ennast ise ja siis aitab sind ka jumal.") Inimesed on ise vastutavad oma heaolu eest. Kõige olulisem sotsiaaldarvinist oli Herbert Spencer. Ta võttis aluseks Charles Darwini evolutsiooniteooria ning rakendas seda inimühiskonnale. Ühiskonnas võitlevad inimesed omavahel ellujäämise nimel. Seega ei hoolinud liberaalid kuigivõrd ka sotsiaalhoolekandest ega kõigi ühiskonnaliikmete toimetulekust, olulisimaks pidasid nad tagada riigis inimestele õiguslikult võrdsed võimalused, et igaüks võiks jõuda võimalikult suure heaoluni. Kes aga eluvõitluses alla jäid, olid nõrgemad, kes pididki paratamatult kaotama.
Kuigi klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil, pole need põhimõtted täiesti kadunud. Just 20. sajandi teisel poolel on klassikalise liberalismi ideed, eriti majanduses, populaarsust võitnud (liberaalse majanduspoliitika võtsid üle neokonservatiivid).
Sotsiaalliberalism.
Sotsiaalliberalismi on nimetatud ka 20. sajandi liberalismiks. Sotsiaalliberalismi tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Aja jooksul muutus järjest raskemaks ignoreerida kasvava töölisklassi rasket olukorda.
Sotsialliberalismi esimene oluline erinevus klassikalisest liberalismist on vabaduse käsitlus. Vabadust ei vaadelda enam negatiivse vabadusena, vaid positiivse vabadusena. T.H. Green oli esimesi, kes selle ideega välja tuli. Green’i järgi inimesed on võimelised olema altruistlikud. Inimestel on ka sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Positiivse vabaduse mõistet arendas edasi Isiah Berlin. Positiivne vabadus — inimesel on võime end arendada, realiseerida oma võimed.
Erineva vabaduse käsitlusega seostub ka erinev arusaam riigi rollist. Kui klassikalised liberalistid rääkisid minimaalsest riigist, siis sotsiaalliberalistid peavad riiki olulisemaks. Riik on nende jaoks positiivne — riik kui midagi võimaldav, mitte ainult piirav nagu klassikalistel liberalistidel.
Selline arusaam on viinud heaolu teooria väljakujunemisele. See lähendab sotsiaalliberalismi sotsiaaldemokraatiale. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused ning riik peab pakkuma abi inimestele, kelle sotsiaalsed võimalused on väikesed. Inimestel peab olema õigus tööle, haridusele, tervishoiule. Heaolu õigused on positiivsed õigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riigi tegevus. Riigi laienemine ei ole vähendanud seega inimese vabadust, vaid hoopis laiendanud seda.
Sotsiaalliberalistide jaoks ei piirdu riigi sekkumine ainult sotsiaalse heaolu ideedega. Nende arvates peab riik ka juhtima majandust. See on otseselt vastuolus laissez–faire’i põhimõttega. John Maynard Keynes'i järgi nimetatakse seda arusaama keinsismiks. Tema arvates ei suuda turg kõike reguleerida ning majanduse stabiliseerimiseks on vajalik riigi aktiivne sekkumine mõjutamaks kogunõudlust.
Tänapäeval on liberalismi sees valitsevaks sotsiaalliberalistlikud ideed. Ometigi ei ole klassikalise liberalismi ideid ajaloounustussse vajunud.


Niccolò Machiavelli.
Niccolò Machiavelli [nikol'o makjav'elli] (; 3. mai 1469 Firenze – 21. või 22. juuni 1527 Firenze) oli renessansiaegse Itaalia poliitiline mõtleja ja üks kaasaegse poliitikateaduse ("political science") rajajaist; kirjanik ja dramaturg, sõjateoreetik ja Firenze linnvabariigi teenistuja; itaalia kirjakeele arendaja ja luuletaja.
Elu.
Niccolò Machiavelli sündis Firenzes, Itaalias, isa Bernardo (1432–1500) ja ema, Bartolomea Nelli (1441–1496), kolmanda lapsena, õdede Primavera (1465) ja Margherita (1468) järel ning enne vend Tottot (1475–1522). Suguvõsa hõbedasel vapil oleva sinist värvi risti igas nurgas on nael; "chiavello" tähendab itaalia keeles naela ja "malchiavello" (resp "machiavello") "kurja naela", s.t naela, mis suudab enda eest seista. Aegade jooksul on nime edastatud erinevas kirjapildis, nt "Malclavellus", "Maclavellus", "Macchiavelli". Autori teoste keelustamisega katoliku kiriku poolt tekkis olukord, kus tema nime ei võinud mainida ja kasutusele võeti pseudonüümid, nt "Firenze sekretär", Inglismaal "Old Nick" jne.
Võrreldes teiste kuulsate kaasaegsetega (Leonardo da Vinci, Michelangelo) on andmeid Niccolò esimesest 29 eluaastast meieni jõudnud märksa kasinamalt. Teada on, et 1476. aastal hakkas ta õppima ladina keele grammatikat. Aasta hiljem panid vanemad Niccolò õppima linnakooli. Veel kaks aastat hiljem (1480) hakkas Machiavelli õppima arvutamist. Järgmisel aastal hakkas ta õppima ladina stilistikat ning kirjutas oma esimesed ladinakeelsed kirjandid. Ladina keele oskus ja isa raamatukogu tegid Niccolòle kättesaadavaks eelkõige teosed sellistelt autoritelt, nagu Titus Livius, Tacitus, Cicero, Caesar, Vergilius, Suetonius, Ovidius, Tibullus ja Catullus. Ladinakeelses tõlkes luges ta Herodotost, Plutarchost, Xenophoni, Aristotelest, Thukydidest ja teisi. Arvatavasti olid Niccolò praktiseerivast juristist isa kasinad majanduslikud võimalused põhjuseks, miks pojal jäi ülikoolitee jalge alla võtmata.
Machiavelli lapsepõlv ja noorusaeg langeb Medicite valitsusaega. 1492. aasta kevadeni oli Firenze faktiliseks valitsejaks kirjamehe ja metseenina tuntuks saanud Lorenzo de' Medici. Lorenzo Toredaks ("Lorenzo il Magnifico") kutsutu võimulolekuaega peetakse renessansiaegse Firenze kultuurilise ja majandusliku õitsengu kõrgajaks. Lorenzo poeg Piero suutis Medicite seekordset võimulolekuaega pikendada 1494. aasta sügiseni. 1498. aastal oli Niccolò koos kaaslinlastega tunnistajaks fanaatikust dominikaani munga Savonarola elutee lõpetamisele.
1498. aasta 28. mail kandideeris Machiavelli edukalt kodulinna valitsuse teenistusse. Paari aasta pärast "...sidus Machiavellit Firenzega veel üks asjaolu: tema kurameerimine Marietta Corsiniga, kellega ta 1501. aasta sügisel abiellus. Marietta jääb Machiavelli loos hämaraks kujuks, kuid Machiavelli kirjadest võib järeldada, et ta ei kaotanud kunagi kiindumust oma naisesse; Marietta omakorda sünnitas talle kuus last, talus kannatlikult tema truudusetust ja lõpuks elas oma abikaasast veerand sajandit kauem."
Medicite naasmisel võimule 1512. aastal oli Machiavelli sunnitud taanduma aktiivsest poliitilisest elust ja veetis enamuse ülejäänud elust suguvõsa valdustes Firenze lähistel. Vaba aega aitasid sisustada antiikautorite teosed ja kirjutamine.
Pärast seda, kui firenzelased olid 1527. a 16. mail Medicid linnast taas kord välja ajanud naasis Machiavelli Firenze vabariigi teenistusse, ent haigestus ning tema teine ametisolekuaeg oma "patria", Firenze, teenistuses katkes kuulsa firenzelase surmaga 21. või 22. juunil. Machiavelli ksenotaafil Firenze "Santa Croce" (Püha risti) basiilikas, mida tuntakse ka "Tempio dell'Itale Glorie" ("umbes": Itaalia kuulsus(t)e tempel) nime all, on ladina keeles read: TANTO NOMINI NULLUM PAR ELOGIUM ("Nii suure nime ülistuseks puuduvad sõnad"). Samas basiilikas on teiste seas leidnud viimse puhkepaiga Leonardo Da Vinci, Michelangelo Buonarroti, Galileo Galilei, Rossini, Florence Nightingale jpt.
Taust.
Ajavahemikku Lodi rahust (1454) Charles VIII sõjakäiguni (1494/95) iseloomustas suhteline poliitiline stabiilsus. "Enne Prantsuse kuninga Charles'i tungimist Itaaliasse oli provints paavsti, veneetslaste, Napoli kuninga, Milano hertsogi ja firenzelaste võimu all. Noil valitsustel ja valitsejail pidi olema kaks peamist hoolt: et Itaaliasse ei siseneks relva jõul mõni võõras valitseja ja et keegi neist endist ei haaraks suuremat võimu" ("Il Principe", XI). Kuigi maa oli suuremal või vähemal määral killustatud, ei tähendanud see siiski tema eri osade isoleeritust; tihedad kultuuri- ja majandussidemed ühendasid nii üksikuid regioone kui ka kogu Itaaliat. Rahvusvahelise kaubanduse ning finantsoperatsioonide mahult ja ulatuselt ning tööstuse arengutasemelt oli Itaalia XV sajandil kindlalt Euroopa esirinnas. Kuigi Itaalia sõjad (1494–1559) ja teiste Euroopa riikide tugevnev konkurents põhjustasid Itaalias raskusi, ei vasta siiski tõele 18. sajandi valgustushistoriograafiast pärinev arvamus, nagu oleks Itaalia 16. sajandil elanud läbi suurt langust. Kogu "Cinquecento" (it. k viiesajandad) vältel näitas sajandi teisel poolel uut tõusu läbi elanud Itaalia üles suurt kohanemisvõimet muutunud tingimustega ja säilitas suhtelised eelised võrreldes teiste riikidega, ehkki kaotas absoluutse ülekaalu.
a> ("Palazzo Vecchio") Firenze keskväljakulFirenze poliitiline korraldus demokratiseerus märgatavalt pärast seda, kui linlased olid 1494. aastal Medicid linnast välja kihutanud. Aastatel 1494–1512 oli Firenze linnvabariigi "hingeks" Suur Nõukogu. Tähtsaimaks täidesaatva võimu organiks oli 9-liikmeline Sinjoriia, mille eesotsas oli Õigluse "Gonfaloniere" ("Gonfaloniere di Giustizia") ehk Firenze ametlik pea ("peaminister"). Aegade jooksul oli sel ametikohal olnud 12 või 13 võimalik et aristokraatlikku päritolu Machiavellit. Kaheksat ülejäänud liiget nimetati "Priori di Libertádeks (umbes: "vabaduse kaitsjad") ja sel ametikohal oli olnud 54 Machiavellit. Niccolò ametikohta Firenze poliitilises süsteemis võib pidada üheks tähiseks Machiavellide perekonna mõju langusredelil linnriigi poliitilises hierarhias.
Machiavelli esimene teenistusaeg Firenze linnvabariigi ametis algas 1498. aastal ja kestis kuni Medicite naasmiseni 1512. aastal. Maikuus määrati Machiavelli Sinjoriia dekreediga sisepoliitiliste küsimustega tegeleva II kantselei sekretäriks. Kuu aega hiljem järgnes määramine välispoliitiliste ja sõjaliste küsimustega tegeleva "Rahu ja vabaduse kümne" ("Dieci di libertà e di pace") komisjoni sekretäriks. Neliteist aastat kestnud teenistuse jooksul võttis Machiavelli, peamiselt vaatlejana, osa kolmeteistkümnest diplomaatilisest missioonist, sh neli korda Prantsuse kuninga õukonda. Ainuüksi tema enda käega kirjutatud teenistusalaseid kirju on Firenze linnaarhiivis tallel üle nelja tuhande. Sealhulgas ka nn memorandumid - diplomaatiliste missioonide aruanded. Kuigi seda ametikohta ei saa vabariikliku meelsuse poolest tuntud suguvõsa varasemat käekäiku arvestades pidada väljapaistvaks, pigem vastupidi, andis energiline tegevus Firenze vabariigi teenistuses, osalemine diplomaatilistel missioonidel ja lähedane kokkupuude kaasaegse poliitilise eluga, Niccolòle rikkalikku ainet hilisemateks mõtisklusteks ja järeldusteks. Machiavelli tegevus Firenze vabariigi teenistuses katkes Medicite restauratsiooniga 1512. a. Järgmise aasta veebruaris kahtlustati teda osavõtus Medicite-vastasest vandenõust, tal tuli veeta mõned nädalad vangistuses ning võtta vastu pigem sümboolset laadi karistus (kuus nuudihoopi). Machiavelli vabanes vangistusest amnestiaga pärast Giovanni de' Medici valimist paavstiks 1513. aasta märtsis (Leo X).
Looming.
"l'Albergaccio" – Machiavelli kodu Firenze lähistel, kus valmisid ta peamised teosed
Võimalik, et Niccolò astus esimesed sammud kirjanduspõllul juba Lorenzo Toreda eluajal. 1506. aasta veebruaris esmaavaldatud "Kümmeaastak" ("Decennale") kujutab endast riimjutustust aastail 1494–1504 Firenze välispoliitilises huviorbiidis olnud sündmustest. Huvi poliitika vastu võib täheldada ka teisest meie päevini säilinud kirjast (9. III 1498) Firenze saadikule Roomas, mis sisaldas muu hulgas kriitikat Savonarola aadressil. Kaaslinlastele oli ta siiski esmajoones tuntud tänu oma elurõõmsatele komöödiatele ("La mandragola", 1513), millest mitmed jõudsid lavalaudadele juba autori eluajal, luuletustele jms.
1513. aasta 10. detsembril teatas Machiavelli kirjas sõbrale teose "De Principatibus" valmimisest. Arvatavasti pidas ta silmas "Il Principe" (Valitseja) esimest ühteteistkümmet peatükki, milles ta esitas oma originaalse nägemuse eri teid pidi ja erinevates tingimustes realiseeruva valitsejavõimu ("pro" printsipaadi) saavutamisest. Eeldatavasti valmisid nimetatud peatükid pärast seda, kui ta oli lõpetanud töö "Arutlusi Titus Liviuse esimesest dekaadist" ("Discorsi sopra la prima deca di Tito Livio", "edaspidi": "Arutlusi...") esimese XVIII peatüki kirjutamisel. "Il Principe" pühendus on kirjutatud mingil ajal vahemikus 1515. a kuni 1516. a oktoober. Traktaadi XV-XIX peatükki võib pidada loogiliseks ja mõneti satiiriliseks vastuseks esmalt humanistide kirjutistes ilmunud vaidlusele: kas valitseja voorused ja iseloomujooned peaksid erinema lihtkodaniku omadest või mitte (nn "valitsejate peegel").
Linnalähedastes suguvõsa valdustes veedetud ajal valmis enamik tema teoseid. Alates hiljemalt 1516. või 1517. aastast sagenes Machiavelli läbikäimine Cosimo Rucellai sponsorlusel aedades kooskäivate linna juhtivate haritlaste ja poliitikategelastega ("Orti Oricellari"). Võimalik et Machiavelli "Arutlusi..." sai viimase lihvi just sealsetes jutuajamistes ja arutlustes. Aastail 1519–1520 valmis teos "Sõjakunstist" ("Dell'Arte della Guerra").
Elu lõpu poole hakkasid firenzelase arvukad palved sõpradele, aidata kaasa enda rehabiliteerimisele, tasapisi vilja kandma ning mõjukate sõprade eestkostel õnnestus tal oma mainet Medicite silmis mõneti parendada. 1520. aastal tegi kardinal Giulio de'Medici (oli sel ajal Firenze ülikooli eesotsas) talle ülesandeks kirjutada Firenze ajalugu ("Istorie fiorentine"). 1523. aastal valiti kardinal paavstiks (Clemens VII) nii et 1525. aastal valminud teose andis Machiavelli üle juba Tema Pühadusele.
Vaated.
Machiavelli kestev kuulsus põhineb tema konkreetsest kultuuri- ja ajalookontekstist (renessanss, humanism, reformatsioon) lähtuvatel poliitikakäsitlustel, milles kajastub kogu teda ümbritsenud sotsiaal-majandusliku struktuuri vastuoluline mitmepalgelisus. Machiavelli vabastas oma teostes kõrgema poliitilise võimu jumalikust oreoolist, kõrgemalt poolt väljavalitu seisusest, taandas indiviidi (gruppide) poliitilise edukuse isiklikele võimetele ("virtù") ja saatusele ("fortuna") ning tunnistas avalikult jõu osa poliitikas. Machiavelli käsitles religiooni ("resp" ideoloogiat, demagoogiat) ja moraali riigivõimu atribuutide rollis, lähtudes utilitaristlikelt positsioonidelt. Kõrgema poliitilise võimu vabastamisega kõrgemalt poolt väljavalitu seisusest teenis Machiavelli ära nii kõrgema poole esindajate kui "väljavalitute" kustumatu vaenu.
1513. a sõprade ringis esitatud küsimusele, mida arvab Machiavelli Itaalia valitsejate sõjalise alliansi võimalikkusest, vastas Machiavelli: "Ärge ajage mind naerma!"
Järelkaja.
Teos "Sõjakunstist" inglise keeles, 1573"Il Principe" ("Valitseja") hakkas käsikirjalistes variantides levima juba Machiavelli eluajal. Kuigi teose autor otsis enne oma surma taga "Il Principe" käsikirjalisi eksemplare, eesmärgiga need hävitada, ei läinud see tal korda ning viis aastat pärast "Firenze sekretäri" surma nägi traktaat esmakordselt trükivalgust (1532). Järgneva 20 aasta jooksul ilmus teos vähemalt 25 korda. 1553. a tõlgiti "Il Principe" prantsuse keelde, 1560. a ladina keelde. 17. sajandist on teada kaks "Il Principe" tõlget inglise keelde. Trieri toomkiriku vaimulike seas levitati 1546. aastal memoriaali, milles kinnitati, et "Il Principe" on kirjutatud "Saatana enese käega". Teemaarendusena leidis Poola kardinal, et kogu Machiavelli looming on kirjutatud eelnimetatud persooni poolt. Nii "Il Principe" kui ka "Arutlusi..." kanti "Index librorum prohibitorum"'isse. 1564. a Trento kirikukogu kinnitas Inkvisitsiooni 1559. a edikti, millega Niccolò Machiavelli tööd määrati hävitamisele; see aga ei takistanud nende edasist suhteliselt laia levikut väljaspool Itaaliat. Formaalselt pandi Inkvisitsiooni poolt Machiavellile süüks seda, et "Arutlustes..." (II, 2) lubas ta enesele solvavat võrdlust kristluse ja paganluse vahel ning seda, et "Il Principe"’s (VI) käsitles ta Moosest kui tühipaljast ajaloost pärit riigimeest.
Kiriku tekitatud saladuskate Machiavelli ümber osutas karuteene kujutlusele Machiavellist ja makjavellismist. Oli (ja on) lihtne omistada "Firenze sekretärile" ideid ja vaateid, mille seos tema loominguga on nõrk või puudub hoopis. XVI ja XVII sajandil ei teatud katoliiklikes maades "Firenze sekretärist" endast suurt midagi ja arvamus temast kujunes peamiselt "antimakjavellistide" väljaastumiste najal. XVII sajandil tekkis "Firenze sekretärile" ka kaitsjaid, peamiselt nende hulgast, kes olid tema töödega tutvunud. "Arutluste..." laiema levikuga hakkas Machiavelli omandama kahenäolise Januse jooni. Laialt on tuntud Francis Baconi sõnad: "Me oleme palju tänu võlgu Machiavellile ja teistele temasarnastele kirjanikele, kes kuulutavad või kirjeldavad avameelselt ja siiralt seda, mida inimesed teevad, ja mitte seda, mida nad peaksid tegema." Hume'i silmis oli Machiavelli "suur geenius". Diderot iseloomustas makjavellismi kui vägivallakunsti ("l'art de tyranniser") ja avaldas arvamust, et "Il Principe" eesmärgiks oli despotismi koleduste kujutamine. Nietzsche pidas "Il Principe" põhjal Cesare Borgiat kaasaja inimese prototüübiks. "Firenze sekretäri" kohta on lugupidavalt sõna võtnud sellised küllaltki erineva orientatsiooniga tegelased, nagu Marx ja Mussolini, Engels ja Hitler. Bertrand Russell on väljendanud Machiavelli suhtes arvamust, et "selline intellektuaalne ausus küsimustes, mis puutuvad poliitilisse autusse, oleks vaevalt teisel ajal ja teisel maal võimalik olnud...".
Ameerika avastamise aegu oma teoseid kirjutanud renessansiaja mõtleja (ja tema looming) on läbi sajandite pälvinud küllaltki vastakaid hinnanguid. XVI sajandil inkarneeriti ta Kiriku ja võimuolijate poolt Saatanaks (tänini täielikult rehabiliteerimata); samal sajandil süüdistasid protestandid ja katoliiklased omavahelistes vaidlustes üksteist vastastikku käitumises vastavalt Machiavelli õpetusele. XVII sajandil "avastati" Inglismaal Machiavelli-vabariiklane, demokraatia pooldaja (tuginedes Machiavelli "Arutlustele..."). XVIII sajandi mõtlejatele oli ta amoraalse egoismi esindajaks, XIX sajandil peeti teda (Itaalia) rahvusriigi ettekuulutajaks (tuginedes peamiselt "Il Principe" viimasele peatükile). Machiavellile makjavellismi kui õpetuse omistamise ekslikkusele oli eesti keeles viidatud vaid Richard Kleisi toimetatud entsüklopeediates. Tuleb siiski tõdeda, et makjavellism kui nähtus eksisteeris ammu enne Machiavellit ja seda võib pidada niisama vanaks kui poliitikat. Juba Cicero ja Tacitus väitsid, et ühiskonna heaolu ("utilitas rei publicae") nimel on moraaliseaduste rikkumine lubatav.
Peamised teosed.
Alltoodu järjestamisel on tuginetud itaaliakeelse Wikipedia
Eesti Makjavelli (1920–1993).
Möödunud sajandi viimase kümnendini peeti Machiavelli (Makjavelli) elu ja tegevust eesti keeles trükimusta vääriliseks (üle 400 tähemärgi) ligi kahekümnel korral. Mahuliselt on ülekaalus tõlkeartiklid, mida arvuliselt on umbes pool. Valdavas enamuses on õpikutes ja teatmeteostes sisalduvad artiklid.
Kuna eelmise sajandi viimase kümnendini Eesti keeles Machiavelli teosed puudusid, siis oli näiteks ainult eesti keelt valdav huviline sunnitud Machiavellist info saamiseks pöörduma teiste allikate poole. Oletagem, et huvilise ette sattus kaks teost: "Antiigileksikon" ning "Filosoofia ajaloo lühiülevaade". Viimatinimetatust sai lugeja teada, et "üks esimesi kodanluse poliitilisi ideolooge oli Niccolò Machiavelli (1469–1572)". Kui nimetatud artikkel kannustas lugejat otsima ka muud teavet 103 aastaseks elanud XVI sajandi alguse "Firenze sotsioloogi" kohta, siis "Antiigileksikonist" sai tärganud huvi muuhulgas toitu järgmisest teabest: "Machiavelli juhatas 1498. aastast Firenze vabariigi sõja- ja välisasjade kantseleid […]. Pärast Medicite naasmist (1512) suleti ta vanglasse, kus kirjutas […] teoseid", milles antiikaja kirjanike tundmine oli ühendatud pragmaatilise, oma tegevuses vahendeid mittevaliva poliitiku kogemustega. Ammutatud teadmise (teoste kirjutamine kuus aastakümmet kestnud vangistuses) najal huviline vaevalt et millegi Machiavelliga seonduva üle enam imestanud oleks – kuuskümmend aastat "pimeda keskaja" vangistust sunniks kirjutama ehk hullemaidki asju kui Saatan selleks suuteline olnuks (kirjaoskuse olemasolul).
Kontekstis "Machiavelli – Itaalia ühendaja" on valdav Machiavellile omistatavate vaadete esitamine skeemi järgi "tugeva valitseja kaudu tugeva riigini". Tugeva riigi all peetakse silmas kas siis ühendatud rahvusriiki, tsentraliseeritud monarhiat või midagi ühendatud vabariikide konföderatsiooni taolist. Mis puutub Niccolò Machiavelli vabariiklikesse ideedesse ("resp" ideaalidesse), siis neid tal küll esineb, kuid kõrvuti Makjavelli kui tugeva Itaalia (XX sajandi piirides) nimel oma vabariiklikest ideaalidest loobunud monarhistiga, domineerib Makjavelli kui avalik monarhia ja diktatuuri pooldaja. Eesti keeles puudus selline Makjavelli, kes ei soovinud XVI sajandi Itaaliat ühendada. (Eks ikka XX saj piiridesse).
Modernismi näiteks sobiks 1941. a Makjavelli, kes "oli valmis monarhistliku korraga leppima, kui ainult ühes sellega algaks Itaalias rahunemine ja Itaalia saaks niisama tugevaks, nagu Prantsusmaa või Inglismaa." See Makjavelli tõestab kaaskodanikele tungivalt, et Itaalia allub kiskjalike naabrite röövkäikudele seni, kuni ta pole saanud ühtseks riigiks.
Sotsiaalse tellimuse täitmist sobiks ehk illustreerima 1944. a väljalase, kes mõistis, et "päratu suurt hulka väikevõimumehi suudab hävitada vaid vürst, kes kõhklematult ka ise on teesklev, toores ja sõnamurdja ning sammub hoolimatu karmusega lõppsihi poole", ehk siis kogu Itaalia alistamise poole (?).
1934. a Makjavelli ent oli "õigustarmastav mees, hea kodanik ja suur isamaalane, kes tundis tõsiselt kaasa oma kodumaa muredele ja hädadele" ning "kes näitas, kuidas tuleb luua tugev valitsus, et Itaalia saaks tugevaks ja vägevaks."
Ainsatena on Machiavellile makjavellismi kui õpetuse omistamise ekslikkusele viidatud R. Kleisi poolt toimetatud entsüklopeediates. Mõnes käsitluses väidetakse, et makjavellism oli Machiavelli enese poolt välja mõeldud õpetus, mis pidi teenima vaid üht eesmärki, Itaalia ühendamist ja mida hiljem ekslikkult omistati kogu tema teooriale. Valdav on siiski makjavellismi samastamine Makjavelli, tema ideedega.
1977/1978 aastavahetusel ilmus "Sirp ja Vasaras" neljaks nädalaks 1920. a Friedrich Suure "Anti-Machiavelli" tutvustuse kõrvale märksa kaasaegsem Makjavelli, kes "istudes peldikus ja mõeldes järele, kui kummaline on teda ümbritsev maailm", […] "on üldse palju lähemal kõrgrenessansi ülevale ja monumentaalsele skulptuurile, kui seda arvatakse". Ajalehe lugeja sai muuhulgas teada ka seda, et firenzelase teosed ei näinud tema eluajal trükivalgust ning et tegemist oli kaasaegsetele tundmatu kirjanikuga. Kestvat hämmastust tekitab loetud väide, et "ajalugu on naine, kes armastab karmi kätt".
Makjavelli oli mõneti vasturääkiv. Kui 1920. a persoon pääses vaevalt vangistusest, siis aastal 1985 oli ta taas sunnitud trellide taha minema, et seal oma teoseid luua. Sagedased olid jooned, mida tinglikult võiks iseloomustada kui moderniseeritud varianti XVI sajandi Machiavellist–Saatana kehastusest. Esines modernismi, kuid näiteks John Plamenatz'i tasemeni, kelle Makjavelli teadis, et tulevik on suurriikide päralt ja püüdis seepärast Itaaliat ühendada, siinne Makjavelli siiski ei jõudnud.


Aberdeen.
Aberdeen on linn Suurbritannias Põhja-Šotimaal, Põhjamere rannikul, Doni jõe (põhjas) ja Dee jõe vahel.
Doni ja Dee jõe suudme vahemaa on umbes 3 kilomeetrit.
Haldus.
Aberdeen on Aberdeen City omavalitsuse ja Aberdeenshire'i omavalitsuse halduskeskus. Varem kuulus ta ringkonnana Grampiani piirkonda.
Rahvastik.
Aberdeen on Kirde-Šotimaa suurim linn. Ta on suuruselt kolmas Šotimaa linn Glasgow' ja Edinburghi järel.
Erinevalt teistest Põhja-Šotimaa linnadest on Aberdeeni elanike arv pärast 1960ndaid kasvanud, sest linn teenindab nafta- ja gaasipuurimist Põhjamere põhjaosas.
Aberdeen on anglikaani kiriku ja katoliku kiriku Aberdeeni piiskopkonna keskus.
Majandus.
Aberdeen on Šotimaa tähtsaim kalasadamalinn ja Põhja-Šotimaa tähtsaim kaubasadamalinn, Šotimaa kirdeosa kaubanduskeskus ning Suurbritannia Põhjamere naftatööstuse finants- ja halduskeskus.
Alates 1970. aastate naftabuumist sai Aberdeenist Põhjamere naftatööstuse keskpunkt ja suur varustus- ja nõustamiskeskus Põhjamere nafta- ja gaasiplatvormidele. Äribuum rahastas elamute, büroode ja koolide ehitust. Aberdeeni sadama tulud kasvasid buumi jooksul 15-kordselt. Suur osa linna tööstusest on Põhjamere naftaga seotud. Aberdeeni algset ja peasadamat on pidevalt täiustatud, laiendatud ja moderniseeritud.
Peale kalapüügi on linnas keemia-, väetise-, paberi- ja parkimistööstus, masina- ja laevaehitus, murtakse ja lihvitakse graniiti ning konserveeritakse rikkalikku kalasaaki. Tekstiilitööstuses on tähtsaim villatööstus.
Haridus.
Aberdeeni Ülikool koosneb King's College'ist (selle rajas 1494–1495 Aberdeeni piiskop paavsti bullale toetudes) ja Marischal College'ist (rajati 1593). Ülikoolil on humanitaarteaduste ja teoloogia, bioloogiateaduste, kliinilise meditsiini, majandus- ja sotsiaalteaduste, inseneri-, matemaatika- ja füüsikateaduste ning õigusteaduskond. Ülikooli juures töötab mullaökoloogia instituut ja mitu põllumajanduslikku uurimisinstituuti.
Aastast 1992 on linnas teine ülikool – Robert Gordoni Ülikool.
Ajalugu.
Linn kasvas välja vanarooma kolooniast nimega Devana.
Old Aberdeeni vanim säilinud harta, mille annetas William Lõvi, pärineb 1179. aastast, mida loetakse linna õiguste saamise aastaks. Kuninglikud hartad 1489. ja 1498. aastast lõid vaba linna, mida haldas kirik.
Juba 14. sajandil oli Aberdeen oluline sadam Inglismaa ja Madamaadega kauplemisel.
Aastal 1336 põletasid inglased linna maha.
17. sajandi ususõdade ajal oli Aberdeen rojalistide ja episkopaalide kants. Septembris 1644 toimus Aberdeeni lahing. Pärast Tippermuiri lahingut ründas linna James Graham, esimene Montrose'i markii vähem kui 2000 mehega ülekaaluka väe vastu. 13. septembril toimunud ägeda lahingu järel sisenesid piirajad linna. Läbääkimiste ajal mõrvati trummipoiss, mis ajendas linna rüüstamise.
18. sajandi teisest poolest kujunes linn oluliseks sadamalinnaks ja mitmekesiseks tööstuslinnaks (lina-, puuvilla- ja villatööstus, paberitööstus, kalatööstus, graniiditööstus).
Praegune Aberdeeni linn tekkis kahe keskaegse asula Old Aberdeeni ja New Aberdeeni liitmisel 1891.
20. sajandil arenes teenindussektor. 1970ndatel sai Aberdeenist Briti merealuse naftapuurimise keskus (Fortiese naftaväli läks käiku 1975).
Vaatamisväärsused ja arhitektuur.
Aberdeeni hüütakse Graniitlinnaks ("The Granite City"), sest peaaegu kõik selle hooned on tehtud hallist graniidist, mida lähedusest murtakse. New Citys asuva Union Streeti äärsed nelinurksed soliidsed värvilisest poleeritud graniidist fassaadidega hooned pärinevad põhiliselt 19. sajandist. Marischal College'i hoonet, mis on võib-olla maailma suurim graniithoone, hakati ehitama 1844. Sellel on palju torne.
Ka gooti stiilis Saint Machari katedraal (1336 – 1522 või 1530; samasse rajati 1131 normannide katedraal, mille Edward III 1336 maha põletas) on graniidist. Esialgse kiriku rajas umbes 580 üks püha Columba õpilastest. Praegune kirik rajati kaitseehitisena inglaste või mägilaste võimaliku rünnaku vastu. 15. sajandil laoti korrapärane graniitkividest fassaad. Kirikul on 48 vapikilbiga tammepuust lagi (1520). Kesktorn, mille materjali oli Oliver Cromwelli ajal osalt kasutatud ehituseks, kukkus 1688 tormi käes kokku. Aastal 1560–1690 oli kirik kord presbüterlaste, kord episkopaalide käes ning jäi seejärel presbüterlikuks.
Saint Nicholase kirik pärineb praegusel kujul arhitektidelt James Gibbsilt (1751–1755) ja A. Simpsonilt (1834–1840); 1830 rajati graniitsammastik.
Episkopaalide katedraal, algselt Saint Andrew' kabel, rajati 1816–1817. Ameerika episkopaalide esimene piiskop Samuel Seabury pühitseti seal 1784.
Vanem linnaosa on uuemast põhja pool.
Doni jõge ületab 14. sajandist pärinev Balgownie sild (Auld Brig o' Don) ja Dee jõge 16. sajandist pärinev "Old Bridge€ of Dee".


Latorpi lade.
Latorpi lade on vananenud kronostratigraafilise üksuse nimetus.
Latorpi lade oli Alam-Ordoviitsiumi lade, mis on asendatud kahe uue lademega, milleks on Hunnebergi ja Billingeni lademed. Latorpi lademe stratotüüp, nagu ka teda asendavate lademete stratotüübid, asuvad Rootsis. Lademe silmatorkavaks kivimiks on roheline glaukoniitliivakivi, mis paljandub ka Põhja-Eesti paekaldas.


Jõhvi lade.
Jõhvi lade on vananenud kronostratigraafilise üksuse nimetus.
Jõhvi lade oli Ülem-Ordoviitsiumi lade (vana klassifikatsiooni järgi Kesk-Ordoviitsiumi lade), mis koos endise Idavere lademega on liidetud uueks lademeks, mille nimi on Haljala lade.
Lademe stratotüüp paikneb Tartu-Jõhvi maantee ääres, Jõhvist 2 kilomeetrit lõuna pool asuvas Kämbemäe paemurrus, kus 3,9 meetri ulatuses paljandub endine Jõhvi lade, kaasaarvatud selle alumine piir.


Idavere lade.
Idavere lade on vananenud kronostratigraafilise üksuse nimetus.
Idavere lade oli Ülem-Ordoviitsiumi lade (vana klassifikatsiooni järgi Kesk-Ordoviitsiumi lade), mis koos endise Jõhvi lademega on liidetud uueks lademeks, mille nimi on Haljala lade.
Idavere lademe stratotüüp oli väike paemurd Idavere külas Haljala lähedal, kus paljandusid lademe alumised kihid. Paemurd oli juba 19. sajandi lõpul kinnikasvanud ja selle täpne asukohtki ei ole teada.


James Mill.
James Mill (6. aprill 1773 – 23. juuni 1836) oli šoti ajaloolane, filosoof, psühholoog ning haridus- ja majandusteadlane.
Elulugu.
James Mill sündis Northwater Bridgei Logie-Perti vallas Forfarshires kingsepp James Milne pojana. Tema ema, Isabel Fenton, otsustas, et tema esmasündinud poeg James peab minema laia maailma. Selleks vahetas ta nende šotipärase perekonnanime „Milne“ inglisepärasema „Milli“ vastu. Ema pani poja vallakooli ning eraldas ta oma teistest lastest, et too saaks pühenduda õppimisele. Juba enne seitsmeaastaseks saamist oli Mill näidanud annet kõnekunstis, aritmeetikas, komponeerimises ning ladina ja kreeka keeles. Kümneaastaselt saadeti ta Montrose Akadeemiasse, millele järgnevalt otsustas ta minna ema ja kohaliku kirikuõpetaja veenmisel teoloogiat õppima. Sellise otsusega pälvis ta Sir John Stuarti abikaasa ja kohaliku heategevusorganisatsiooni juhi Lady Jane Stuarti tähelepanu. Viimane otsustas toetada Milli õpinguid ning pakkuda talle tööd oma neljateistaastase tütre Wilhelmina koduõpetajana. 1790 aastal kolis Mill koos Stuartite perekonnaga Edinburghi ning asus õppima sealsesse kohalikku Edinburghi Ülikooli.
Õpetaja ja õpilase suhtest Wilhelmina Stuartiga sai peagi armastus. Samas, ajastule kohaselt, ei olnud erinevatest sotsiaalsetest klassidest pärit noorte armastusel tulevikku. Wilhelmina abiellus 1797 aastal teise aristokraadiga ning suri hiljem sünnitusel. Oma viimasel hingetõmbel olevat ta hüüdnud Milli nime. Mill ei unustanud Wilhelminat kunagi ning nimetas oma esmasündinud tütre tema järgi.
Pärast oma esimese kraadi saamist 1874 aastal alustas Mill teoloogia õppimist. Neli aastat kestnud õpingute jooksul elatas ta ennast aadelkonna noorte koduõpetajana töötades. Viimane tõi kaasa probleeme. Liikudes kõrgklassi seltskonnas langes ta pidevalt tema sotsiaalse staatuse kohta tehtavate solvangute ohvriks.
1878. aastal lõpetas Mill ülikooli jutlustaja diplomiga. Nähes, et Šotimaal pole tal erilist perspektiivi, läks ta 1802 aastal Londonisse ning süvenes kirjandustöösse. Aastatel 1803-1806 oli ta ajakirja "Literary Journal" toimetaja. Aastatel 1806-1818 kirjutas ta erinevatele ajakirjadele, teiste seas "the Anti-Jacobin Review", "the British Review", "Electric Review" ning "Edinburgh Review", kus tema esimene tuntuks saanud artikkel kandis pealkirja "Money and Exchange". Aastal 1818 ilmus James Milli "History of British India" (London, 1818–1819), mis koosnes kolmest osast ning mida ta oli kirjutanud kokku ligi 12 aastat. Teos sai suure edu osaliseks. 1805 aastal abiellus Mill Harriet Burrowga ning aasta pärast sündis neil esimene poeg, John Stuart Mill, kellest sai tuntud filosoof.
Koostöö Jeremy Benthamiga.
Aastal 1808 tutvus James Mill Jeremy Benthamiga, kellest sai tema sõber ja mõttekaaslane paljudeks aastateks. Bentham oli jõukas vaikse loomuga "varjatud" filosoof. Mill oli seevastu vaene, töökas ja praktiline inimene. Ta oli hea suhtleja, sõnameister ning propagandist (kuid mitte nii hea kirjutaja). Olenemata oma küllaltki erinevatest taustadest ja iseloomudest olid nende poliitilised vaated sarnased. Mõlemad pooldasid usulise tolerantsuse tekkimist ning õigussüsteemi reformi, samuti sõna ja trükivabadust. Mõlemad kartsid, et Briti poliitilise süsteemi reformi ebaõnnestumine võib viia rahutuste tekkimise ning revolutsioonini.
Bentham kui utilitarismi looja uskus, et inimese tegevust juhivad kaks (instinktiivset) eesmärki. Nendeks on õnnetunde maksimeerimine ning valu minimeerimine. Seda nii üksikindiviidi kui ühiskonna tasandil. Poliitika ning õigussüsteemi eesmärgiks on anda võimalikult suur õnnetunne võimalikult suurele hulgale inimestele. Mill nõustus Benthami teooriaga seda samal ajal mõjutades. Näiteks muutus tänu Millile Benthami aristokraatliku „top-down“ reformi plaan demokraatlikumaks ning sellega ka populaarsemaks. Milli järgi teab iga inimene kõige paremini, mis teda õnnelikuks teeb. See aga tähendab, et igaüks töötab võimalusel eelkõige enda huvides. Mill leidis, et valitsuse eesmärgiks peab üldjoontes olema ühiskonnaliikmete kohustuste reguleerimine. Valitsus peab tagama, et osad ühiskonnaliikmed ei saaks üksnes teiste raske töö arvelt õnnelikuks. Milli ja Benthami koostöö oli viljakas ning nii mõnedki nende poolt soovitatud muutused viidi sisse 1832 aastal toimunud reformi ("Reform Act 1832") käigus.
Psühholoogia.
Mill oli radikaalne individualist. Oma "Essay and Government" alguses leiab ta, et poliitikateaduse oluliseks aluseks on inimloomuse tundmaõppimine. Ta ütleb: „Selleks, et mõista milles seisneb õnn suurimale inimhulgale, peame me mõistma, milles seisneb õnn indiviididele, kellest see hulk koosneb.“ Põhjalikumalt tegeleb Mill psühholoogia-alaste küsimustega 1829. aastal ilmunud teoses "Analysis of the Phenomena of the Human Mind". Viimases on ta käsitlenud suurt osa tänapäevalgi aktuaalseid psühholoogia ja vaimufilosoofia probleeme nagu näiteks aistingud, mälu, keeleteooriad ja uskumused. Psühholoogias on enim tähelepanu pälvinud tema assotsatsioonikäsitlus. Ta jagab aistingute vahel toimivad assotsatsioonid kaheks: paralleelsed ning järgnevusele toetuvad. Esimesed esinevad ühel ja samal ajahetkel ilmnevate aistingute ning teised üksteisele ajas järgnevate vahel. Ideedevahelised assotsatsioonid tulenevad nendest, mis eksisteerisid aistingute vahel. Mill sõnastab selle järgi Ideede Assotsatsiooni Seaduse. Kui aistingute vahel eksisteerivad assotsatsioonid paralleelselt (nt mälesus viiuli kujutisest ja selle helist), siis esinevad need nõnda ka ideede vahel. Kui aistingutevahelised assotsatsioonid esinevad üksteisele järgnevalt, eksisteerivad need ka ideede vahel järgnevuses. Eelnev kutsub esile järgneva. Antud mudeli puhul võivad uued ideed esile tulla nii eelnevast ideest kui mõnest aistingust. Mill kõrvutab oma lähenemist Hume assotsatsioonide mudeliga. Kui viimase järgi liiguvad ideed vabalt kasutades kolme printsiipi: (1) lähedus ruumis ja ajas, (2) põhjuslikkus ja (3) sarnasus, siis Milli järgi juhivad ideede kulgemist utilistrikust (motivatsiooni) käsitlusest tulenevad valu ja nauding. Valu paneb meid kontrasti printsiibi alusel mõtlema selle vastandseisundile ehk naudingule, mis tekib valu lõppemisel. Nauding omakorda juhib meie mõtted sarnasuse printsiibi alusel uuele naudingule. Thomas H. Leahey on kirjeldanud Milli assotsatsiooniteooria tulemust järgnevalt: „[Assotsatsiooni reeglid], kombineerituna utilitaristliku hedonismiga, viisid täielikult mehaanilise vaimukirjelduse tekkimiseni, kus idee järgneb ideele automaatselt, jätmata ruumi tahtlikule kontrollile. Mill väitis, et tahteakt on illusioon. /.../ Vaim ei juhi tähelepanu, tähelepanu on kasu printsiibi ("principle of utiltiy") poolt mehaaniliselt juhitud.“
Haridusteooria.
Mill oli väga huvitatud haridusteooriast. Valdav enamus kogu tema õpetusest oli rohkemal või vähemal määral haridustemaatikaga seotud. Milli järgi on hariduse eesmärgiks kasvatada häid kodanikke ning sellega vormida ühiskonda. Hariduse alla kuuluvad nii koolitarkused, poliitika-alased teadmised kui ka üldine haritus. Mill leidis, et kriminaalsuse põhjuseks on halb või vähene haridus. Vanglakaristus see-eest võimaldab halvast haridusest tulenevat probleemset isiksust ümber vormida ning muuta endised kriminaalid õiglasteks ja aktiivseteks ühiskonnaliikmeteks. Tõsidust, millega ta suhtus oma haridusteooriasse, illustreerib ilmekalt see, kuidas ta kasvatas oma esmasündinud poega Jonh Stuart Milli. Viimasele õpetas ta juba varases lapsepõlves kreeka, ladina ja prantsuse keelt. Samuti ajalugu, filosoofiat ja poliitilist majandusteooriat. Haridusteooria teemal ilmus James Millil 1828 aastal "Essay on Education". Samuti käsitles ta haridustemaatikat oma esimeses teoses "History of British India", kus kirjeldab Hindude kultuuri tahumatu, ignorantse ja ebausule vastuvõtlikuna. Viimase põhjuseks on tema arvates piisava hariduse puudumine.
Kirjandus.
Mill, James
Mill, James
Mill, James


Diofantiline võrrand.
Diofantiline võrrand e. Diophantose võrrand on mitme tundmatuga (e. määramata) täisarvuliste kordajatega algebraline võrrand, millele otsitakse täisarvulisi lahendeid.
Lineaarsete ja teist järku diofantiliste võrrandite teooria on põhjalikult välja töötatud. Kõrgemat järku diofantiliste võrrandite lahendamiseks teooria puudub, teada on vaid erivõtteid üksikute võrrandite lahendamiseks.
Diofantiline võrrandisüsteem on süsteem, kus tundmatute arv on võrrandite arvust suurem ja otsitakse täisarvulisi lahendeid.


Korrutamisreegel.
formula_2


Kommutatiivsus.
Kommutatiivsus ehk vahetuvus ehk vahetatavus on binaarse tehte, sealhulgas binaarse algebralise tehte omadus: hulgal "S" defineeritud tehe * on kommutatiivne, kui iga x ja y korral hulgast "S" kehtib: x * y = y * x. Teiste sõnadega, operandide järjekord ei mõjuta tehte tulemit.
Näiteid elementaarmatemaatikast.
Näiteks elementaarmatemaatikast tuntud arvude (naturaalarvude, täisarvude, reaalarvude, kompleksarvude) liitmine ja korrutamine on kommutatiivsed tehted. Teiste sõnadega, summa ei sõltu liidetavate järjekorrast ja korrutis ei sõltu tegurite järjekorrast (näiteks 2 + 3 =3 + 2 = 5 ja 2 • 3 = 3 • 2 = 6).
Seevastu näiteks täisarvude lahutamine ei ole kommutatiivne (näiteks 5 – 3 = 2, aga 3 – 5 = –2).


The Stranglers.
The Stranglers on inglise punk-bänd.
The Stranglers registreeriti UK äriregistris 1974. aastal. Algkoosseisu kuulusid Hugh Cornwell (kitarr, laul), Jean-Jacques Burnell (basskitarr, laul), Dave Greenfield (klahvpillid) ja Jet Black (löökpillid, laul). Viimane oli ka ansambli bussijuht, kuna ta omas tehnika transpordiks sobivat mikrobussi, mis on tuntud nime all "Ice Cream Van". Koosseisust on tänaseks lahkunud ainult Hugh (1990), kes teeb edukalt soolokarjääri, kuid ka tema asendajad pole ansambli nimele häbi teinud.
Kaks aastat esineti peamiselt kahtlase kuulsusega pubides ning salvestati hoolsalt demolinte, mis järjekindlalt plaadifirmade prügikaste täitsid. Ukse maailma avas esinemine 1976. aastal Patti Smithi (tuntud oma tolerantsuse poolest uute nägude suhtes) soojendusbändina tolle daami kontsertturneel. Kohe järgnes plaadileping ja esimene singel "(Get A) Grip (On Yourself)", mis käis UK tabelis 4. kohal ära. Kuna vindumise aega oli olnud pikalt ja materjali kogunenud piisavalt, salvestati esimese stuudiosessiooni jooksul koguni kaks albumit, "Rattus Norvegicus" ja "No More Heroes", mis ilmusid väikeste vahedega 1977. aastal. Kahe plaadi vahel tuli välja ka singel "Peaches", mille UK raadiojaamad panid nende arust haige tagamõtte pärast boikoti alla. Lugu pääses eetrisse peale nn. 'radio edit' versiooni tegemist, kus sõna 'clitoris' oli asendatud sõnaga 'bikini'. Muud jamad polnud ka kitsid tulema, tõsise põntsu plaadifirmade silmis pani ansambli renomeele esinemine Nizza ülikoolis, peale mida loomastunud tudengid üritasid ülikooli hooneid maha põletada. Mõni aeg tuli pundi liikmetel veeta Prantsusmaal vanglas ja esinemised selles riigis keelati neil edaspidiseks.
Välislingid.
Stranglers, The
Stranglers, The


Suurpea.
Suurpea on küla Harju maakonnas Kuusalu vallas Pärispea poolsaare läänerannikul Hara lahe ääres, Pärispea külast lõunas.
Külavanem on Margus Karin, abi Sulev Kivi.
Küla läbivad bussiliinid 151, 152 ja 155.


Eno Raud.
Eno Raud (15. veebruar 1928 Tartu – 9. juuli 1996 Haapsalu) oli eesti lastekirjanik.
Looming.
Kirjandusse tuli ta 1930ndate lõpul ajakirjas "Laste Rõõm" varjunime Eno Sammalhabe all.
Aastal 1974 kanti Eno Raud Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) aunimekirja.
Kogumikud.
Eno Raud on kirjutanud nuku- ja lastenäidendeid ning multifilmide käsikirju. Tema loomingule on omane romantika ja seikluslikkus, luules sõnamängulisus, naljameelne sõnakoomika.
Eno Raua teoseid on rohkelt tõlgitud ning ka ta ise on tõlkinud eesti keelde mitmeid teoseid.
Isiklikku.
Eno Raud oli Mart Raua ja Lea Raua (hiljem Lea Nurkse) poeg.
Ta oli abielus Aino Pervikuga. Nende lapsed on Rein Raud, Piret Raud ja Mihkel Raud.


GUAM.
22.–23. mail 2006 Kiievis toimuva GUAMi tippkohtumise puhul ilmunud Ukraina postmark
GUAM (venekeelse lühendina "ГУАМ") on rahvusvaheline organisatsioon, millesse kuuluvad Gruusia, Ukraina, Aserbaidžaan ja Moldova (nad kõik on SRÜ liikmesriigid). 2005. aastani kuulus organisatsiooni ka Usbekistan.
GUAM loodi 10. oktoobril 1997. aastal Euroopa Nõukogu tippkohtumisel Strasbourg'is toimunud Gruusia, Ukraina, Aserbaidžaani ja Moldova presidentide kohtumisel poliitilis-konsultatiivse foorumina, mis kandis nime GUAM. Selle foorumi loomist peeti seotuks Venemaa ja Valgevene vahel mõni kuu varem liitriigi moodustamisele suunatud lepingu allkirjastamisega.
24. aprillil 1999 liitus NATO tippkohtumisel Washingtonis GUAM-iga Usbekistan. Samal ajal, kui Venemaa ja NATO suhted olid NATO-poolse Serbia pommitamise tõttu madalseisus, teatas GUUAM-i viisik oma maksimaalsest koostööst NATO-ga.
GUUAM-i rahvusvaheliseks organisatsiooniks muutmisest teatati ÜRO Peaassamblee ajal 2000. aastal New Yorgis.
2001. aastal kinnitati organisatsiooni struktuur. GUUAM-i kõrgeimaks organiks on riigipeade iga-aastane kohtumine, täitevorganiks välisministritest koosnev nõukogu ning tööorganiks rahvuslike koordinaatorite komitee. GUUAM-i alusdokumendina võeti vastu nn Jalta harta.
GUAM-i riigid moodustavad omalaadse vastukaalu Venemaa domineerimisele SRÜ-s.
Mais 2005 teatas Usbekistan oma soovist GUUAM-ist lahkuda, misjärel GUUAM muutus taas GUAM-iks.


Setumaa.
Setumaa (setu keeles "Setomaa") on ajalooline piirkond ning setude asuala Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni poolt illegaalselt annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil Pihkva järvest edelas-lõunas. Setumaa hõlmab Põlvamaast Mikitamäe ja Värska valda, Võrumaast Meremäe valda, osa Misso vallast ning nendega piirnevatest Venemaa Föderatsiooni Pihkva oblasti Petseri rajooni küladest. Traditsioonilise jaotuse järgi jaguneb Setumaa nulkadeks.
Setumaa ajalooliseks keskuseks on Petseri. Praeguseks Setumaa keskuseks peetakse Värska alevikku.
Loodus.
Setumaa loodusolud on mitmekesised. Edela-Setumaale jääb Haanja kõrgustiku idajalam. Põhjaosas asub Palumaa. Ida- ja kirdeosas laiub Peipsi madalik. Setumaale jäävad ka Mustoja Maastikukaitseala, Lutepää liivikud, Piusa jõe ürgorg (liivakivipaljandid), Tonja-Värska kaitseala ja Tonja-Karisilla-Värska looduspark.
Ajalugu.
Arheoloogiliste leidude põhjal on Setumaa inimasustus ligi 8400 aastat vana. Teadaolev kõige vanem kiviaja asulakoht on leitud Meremäe külast.
Alates 862. aastast kuulus suurem osa setode alast vene valitsejatele (Pihkva Vürstiriik, Novgorodi Vabariik, Pihkva Vabariik, Moskva Suurvürstiriik, Moskva tsaaririik, Venemaa Keisririik ja Nõukogude Venemaa). Sel ajal valitses Irboskas väidetavalt varjaag Rjuriku kaaskondlane Truvor, ent on võimalik, et tegelikult oli ta hoopis Pihkvas. Pole päris selge, kas ja kui palju setusid toona Setumaal elas ja kas see ala ka pidevalt Vene vürstiriikide koosseisu kuulus. Piir fikseeriti kindlamalt alles 13. sajandil, ajaloolase Anti Selarti arvates toimus see 1224. aastal, kui moodustati Tartu piiskopkond ning fikseeriti selle piir Pihkva vürstiriigiga.
Ristiusk jõudis õigeusu näol Setumaale 10.–13. sajandil, sellest ajast on säilinud ka mitmeid ristikive. Ristiusu mõju oluline kasv toimus seoses Petseri kloostri rajamisega 15. sajandil. Sellele vaatamata on kuni tänaseni setude kombestikus säilinud palju paganluseaegseid jooni.
Alates 14. sajandist asusid Pihkva Vürstiriik ühelt poolt ning Tartu piiskopkond teiselt poolt täpsemalt paika panema oma mõjupiire. Pihkva vürstid kindlustasid 1330. aastatel Irboska linnust, Tartu piiskop ehitas 1342. aastal (koostöös Liivi orduga) Vastseliina linnuse. Piirijoon konkretiseerus aga alles 16. sajandil, kui oluliseks piirikindluseks muutus 1473. aastal rajatud Petseri klooster. See võis kaasa tuua ka Petseri ümbruse venestumise.
Liivi sõja ajal kasutas Venemaa Setumaad baasina Vana-Liivimaa ründamiseks, Petseri kloostri kindlustamist jätkati. Suur tähtsus on Setumaa kultuuriloos tolleaegsel Petseri kloostri üleam, abt Korneliusel (abt 1529–1570), kelle ajal ehitati klooster võimsaks kindluseks, rajati koole ning käis ka aktiivne misjonitöö talupoegade õigeusku pööramiseks. Kornelius hukkus Ivan Julma repressioonide ohvrina, sellest on setude rahvaluules mitmeid legende.
1581. aastal piiras Stephan Bathory Pihkvat ning laastas ühtlasi ka Setumaad. Tema kätte langes Irboska, kuid Petseri pidas Jürgen Fahrensbachi juhitud poola vägede piiramisele vastu. 1595. aastal õnnestus rootslastel Petseri klooster ajutiselt vallutada. 1615. aastal püüdis Pihkvat omakorda vallutada Gustav II Adolf, kuid ka temal see ei õnnestunud, lisaks ebaõnnestusid ka Irboska ja Petseri vallutamine. Stolbovo rahuga jäi Setumaa endiselt Venemaaga liidetuks. Järgnevalt kaotati lõplikult ka Pihkvamaa autonoomia ning Setumaa majandus allutati selgelt keskvõimu vajadustele. Selle poliitika vastu puhkes 1650. aastal mäss, mis haaras ka Irboskat ja Petserit, kuid see suruti peagi keskvõimu poolt maha.
1656. aastal ründasid venelased Setumaalt Tartut ning vallutasid selle. Rootslased teostasid Setumaale mitmeid rüüsteretki, kuid kindluseid ei vallutanud. 1661. aastal taastati sõjaeelsed piirid.
Põhjasõja alguses rüüstasid Setumaad rootslased, hiljem tõrjusid venelased nad sealt eemale, 1704. aastast rootslaste ohtu Setumaale enam polnud. Kuid 1708. aastal kartis Peeter I, et Karl XII ründab Liivimaa kaudu Venemaad ning hävitas Tartu ja Narva. Setumaal kindlustas ta aga Petseri kloostrit uute bastionitega.
1861–1866 vabastati setud pärisorjusest. Nende majanduslik areng oli siiski aeglane, külakogukond säilis kuni Eesti Vabariigini. Suurt mõju omas õigeusu kirik ning et hariduspoliitika arenes väga aeglaselt ja oli suunatud vaid venelastele, siis oli rõhuv enamus setudest kirjaoskamatud.
"/-/Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega - Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõplik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel'", kui praegune ilmasõda lõppenud./-/"
Algas Vabadussõda, mille tulemusel sõlmiti 2.02.1920. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi oli Eesti Vabariigi osaks ka Setumaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse jäi Petseri ning veel mõned suuremad asulad, sealhulgas Irboska ja Laura. Liidetud alast moodustati Petseri maakond.
Tollase Petseri maakonna idapoolsed alad olid aga praktiliselt sajaprotsendiliselt venekeelsed ning neil ei olnud setudega olulisemat seost – Eesti vajas neid oma territooriumina peamiselt vaid selleks, et hoida etnilised Eesti alad eemal tollaste kaugelaskesuurtükkide laskeulatusest, samuti olid Irboska läheduses olevad künkad heaks kaitsepositsiooniks.
1940. aastal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi ja ühes sellega ka Setumaa. Setumaa etniline ühtsus lõhuti, kui 15. augustil 1944. aastal 75% Petseri maakonnast illegaalselt eraldati Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblastisse Petseri rajoon.
Kommunistid väitsid jagamisel, et lähtuti enamjaolt etnilisest piirist - need alad, kus olid ülekaalus setud, püüti jätta Eesti NSVle, need alad aga, kus ülekaalus olid venelased, püüti jätta Vene NFSVle. Siiski jäi selle käigus suuri setu külasid Vene poolele.
23. augustil 1944 eraldati Leningradi oblastist ligikaudne endise Pihkva kubermangu ala, millest moodustati Pihkva oblast. Viimase koosseisu jäi ka Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võrumaaga (hiljem peamiselt Võru ja Põlva rajoonid).
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel 1991. aastal tunnustas Nõukogude Liit "de jure" Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel moodustati ajutine kontrolljoon, mis järgis endiste Eesti NSV ja Vene NFSV piire. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Vene Föderatsiooni. Mitmed suured setude külad ja Eesti kodanike omandid jäid Vene Föderatsiooni territooriumile.
Nõukogude Liidu õigusjärglane Vene Föderatsioon ei ole tunnustanud Tartu rahu ega sellejärgset Eesti-Vene piiri. 1990-ndatel alustati piiriläbirääkimisi, mis katkesid. 1993. aastal alustas Venemaa ühepoolselt Eesti-Vene kontrolljoonel riigipiiri mahamärkimist.
2004. aastal jätkasid osapooled piiriläbirääkimisi. Eesti loobus sisuliselt territoriaalsetest nõudmistest Venemaa vastu ja loobus ühes sellega õigusest Setumaa idapoolsetele aladele ning Tartu rahulepingu järgsetest aladest. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Eesti–Vene riigipiiri leping kirjutati alla 2005. aasta 18. mail Moskvas.
"/-/Lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nii nagu see on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti otsusest "Eesti riiklikust iseseisvusest" ja Riigikogu 1992. aasta 7. oktoobri deklaratsioonist "Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest" ning silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist,/-/ "
Viidates vastumeelsusele selle preambuli vastu jättis Venemaa lepingu ratifitseerimata ning kuulutas lepingu kehtetuks.
Kaasajal on enamik Vene Föderatsiooni aladele jäänud setu külasid juba paljus hääbunud, nõnda on elujõus setu perekondi sinna alles jäänud väga vähe ning paljud Venemaa noored setud on venestunud. Piiriküsimus on setutele loonud takistavad probleemid: koguduste jagatus, sugulaste või omandi asumine ühel või teisel pool piiri.
Praegune olukord.
Setomaa piiritähis Piusa külas Piusa jõel Orava ja Meremäe valla piiril.
Praegu jäävad Setumaale neli Eesti valda: Meremäe, Värska, Mikitamäe ja Misso. Setumaa vallad on moodustanud ainulaadse maakonna piire ületava omavalitsuste ühenduse – Setomaa Valdade Liidu.


Makjavellism.
Makjavellism on halvustav nimetus poliitikale, mis on riuklik, kõlblusetu, kokkuleppeline ja eelkõige manipuleeriv.
Kõrvuti tavakasutusega (salakaval, vahendeid mittevaliv poliitika) on sõnal makjavellism ka teisi, kitsamaid tähendusi. Psühholoogid, näiteks, tähistavad sellega "amoraalset, salakavalat suhtumist kaasinimestesse, millega kaasneb küüniline arvamus nende iseloomust ja tegusid juhtivatest motiividest" või siis "1) usku, et inimesi saab juhtida meelituste, ähvarduste ja tüssamiste abil; 2) püüdu sellist juhtimist ellu rakendada"


Ühend.
Hulkade "A" ja "B" ühendiks ehk summaks nimetatakse matemaatikas hulka "A" ∪ "B", mille elementideks on parajasti kõik hulga "A" ja kõik hulga "B" elemendid.


Mersenne'i arvud.
Mersenne'i arvud on naturaalarvud kujul 2"n"–1, kus "n" on naturaalarv. Näiteks kuuluvad nende hulka arvud 1, 3, 7, 15, 31, 127 ja 255. Mersenne'i arvud said nime Prantsuse munga Marin Mersenne'i järgi, kes uuris, millised sellistest arvudest on algarvud. 2006. aasta 1. augusti seisuga oli teada 43 Mersenne'i algarvu. Ei ole teada, kas Mersenne'i arvude hulgas leidub lõpmata palju algarve.


‘Āţif Şidqī.
"Dr." ‘Āţif Şidqī (29. august 1930 – 25. veebruar 2005) oli Egiptuse poliitik, peaminister aastatel 1986–1996.
Ta vahetas 10. novembril 1986 sellel ametipostil välja ‘Alī Luţfī.
‘Āţif Şidqī elas üle novembris 1993 Kairos tehtud atentaadi, mille sooritas islamistlik grupp.
Ta astus koos oma kabinetiga ametist tagasi 2. jaanuaril 1996 ja asendati mõne päeva pärast Kamāl al-Janzūrīga.


Jõuluülestõus.
Jõuluülestõus oli tšernogoorlaste 7. jaanuaril 1919 alanud ülestõus Serbia okupatsiooni vastu.
Jaanuaris 1916 okupeerisid Tšernogooria Austria-Ungari väed, pärast maailmasõja lõppu Serbia väed. Serbia süüdistas kuningas Nikola I Petrovići vaenlasega separaatrahu sõlmimises ning laskis kokku kutsuda Suure Rahvuskogu. Rahvuskogu oli Serbia politsei poolt kontrollitud, ta oli vastuolus ikka veel kehtiva Tšernogooria põhiseadusega. Rahvuskogu tõukas Nikola I troonilt ja keelas tal riiki naasta. 29. novembril 1918 kuulutati välja Tšernogooria liitumine Serbiaga. Tšernogooria sümbolid keelustati, sealhulgas rahvusliku mütsi kandmine. Isegi Tšernogooria nimi keelustati: tema ametlikuks nimeks sai Zeta piirkond.
7. jaanuaril, mis juuliuse kalendri järgi oli jõulupüha, algas ülestõus. Suurriikide nõudmisel käskis Itaaliasse põgenenud Nikola juba jaanuaris vastupanu lõpetada ja relvad maha panna. Vastutasuks lubasid suurriigid Nikolale taastada Tšernogooria riik diplomaatiliste vahenditega, kuid seda lubadust nad ei täitnud.
1920 keelustati Tšernogooria Autokefaalne Õigeusu Kirik mittekanoonilisel ja ebaseaduslikul viisil ja selle varad anti üle Serbia Õigeusu Kirikule.
Ülestõusnud ei suutnud võimu riigis enda kätte võtta ja see jäi pikalt vinduma. Alles 1922 alanud sõjaliste operatsioonidega taastas Jugoslaavia kontrolli kogu Tšernogooria üle. Mägipiirkondades jätkus vastupanu 1926. aastani.
Pisut imelik, kuid tšernogoorlaste kaotused ei olnud väga suured: 3 tuhat hukkunut ja 3 tuhat haavatut. Näiteks 1915 Austria vastu võidetud Mojkovaći lahingus kaotas Tšernogooria hukkunutena 6 tuhat ja 1913 Türgi vastu võidetud Shkodëri lahingus 10 tuhat meest.
Jõuluülestõus on Jugoslaavia ajaloo üks kõige paremini hoitud saladusi. Ametlikult seda eitati. Enne 1990-ndaid polnud võimalik Jõuluülestõusu käsitlevaid originaaldokumente avaldada. See oleks näidanud, et Tšernogooria ei liitunud Serbiaga vabatahtlikult, vaid et riik annekteeriti täpselt nagu Baltimaad 1940. aastal.


Zurab Nogaideli.
thumb
Zurab Nogaideli (gruusia ზურაბ ნოღაიდელი; sündis 22. oktoobril 1964 Khobulethis Gruusias) on Gruusia poliitik, Gruusia peaminister 17. veebruarist 2005 kuni 16. novembrini 2007.
Lõpetanud Moskva Riikliku Ülikooli füüsikateaduskonna pooljuhtide optika erialal. Töötas aastatel 1988–1992(?) Gruusia Teaduste Akadeemia Geograafia Instituudi vanemlaborandina Bathumis ja aastatel 1989–1990 Eesti Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis stažöörina.
1990–1991 töötas Bathumi arheoloogiainstituudis, kus tegeles arheoloogiliste leidude spektraalanalüüsiga. Tõusis laborijuhataja ametikohale.
Poliitikaga hakkas tegelema 1980. aastate lõpus. 1988. aastal asutas koos hea sõbra Zurab Žvaniaga Gruusia Rohelise Partei. 1992. aastal asus partei täitevdirektori ametisse ja valiti Ülemnõukogu liikmeks. Juhtis Ülemnõukogu keskkonna ja loodusressursside komisjoni.
1995. aastal valiti Gruusia parlamendi liikmeks. Juhtis maksude ja lõivude komisjoni ning parlamendi esimehe Zurab Žvanie sekretariaati. Ühtlasi pidas aastatel 1995–1996 Gruusia Kodanike Liidu (Eduard Ševardnadze partei) välissekretäri ametit. 1996. aastal valiti Adžaaria Autonoomse Vabariigi ülemnõukogusse.
1999. aastal valiti Gruusia parlamenti Gruusia Kodanike Liidu nimekirjas ja liitus samanimelise fraksiooniga. Juhtis maksude ja tulude komisjoni.
Aastatel 2001–2002 ning 2003–2005 oli Nogaideli Gruusia rahandusminister. 2002. aastal vabastati sellest ametist kas Riikliku Julgeolekunõukogu otsusega või teistel andmetel omal soovil, seoses lahkarvamustega valituse poliitika suhtes. Aastatel 2002 kuni 2003 töötas juhtivkonsultandina Ühendriikide ettevõttes PI Consulting Group, mis tegeles Gruusia energeetikaobjektide erastamisega.
2003. aastal osales aktiivselt Roosirevolutsioonis ning määrati Ševardnadze tagasiastumise järel presidendi kohusetäitjaks saanud Nino Burdžanadze volinikuks finantsküsimustes, 27. novembril aga taas rahandusministriks.
Nimetati peaministriks 2005. aastal pärast seda, kui senine peaminister Zurab Žvania segastel asjaoludel suri. Nogaidelit nähti tehnokraadina, kes võitleb agarasti korruptsiooniga.
Nogaideli astus valitsusjuhi kohalt tagasi pärast president Mihheil Saakašvili vastaste tänavarahutusi 2007. aasta sügisel, viidates tervislikele põhjustele. 2007. aasta kevadel oli talle Ameerikas tehtud südameoperatsioon.
Pärast 2008. aasta augustisõda kritiseeris Nogaideli teravalt Saakašvilit sõtta astumise pärast, nimetades seda kuriteoks, leidis, et Venemaaga tuleks suhted viivitamatult taastada ning lubas asutada uue opositsioonijõu. Detsembris asutas Nogaideli ühenduse nimega Liikumine Õiglase Gruusia Eest, millest hiljem kujunes partei. Muuhulgas on opositsiooni läinud Nogaideli avaldanud arvamust, et Gruusia tuleb muuta parlamentaarseks vabariigiks.
2010. aasta 9. veebruaril kirjutas Nogaideli alla koostöölepingule Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa. Selle sammuga langes ta nii Gruusia võimude kui mitme suurema opositsioonijõu terava kriitika alla. Märtsis lasi telekanal Imedi eetrisse paanikat külvanud libareportaaži Venemaa rünnakust Gruusiale, kujutades Nogaidelit ja Nino Burdžanadzet kollaborantidena.


Korallid.
Korallid on mereorganismid, kes kuuluvad ainuõõssete hõimkonna õisloomade klassi. Nad on koloonialised polüübid.
Süstemaatika.
Vana- ja keskaegkonna piiril muutus täielikult korallide koosseis. Vanaaegkonna põhik- ja sarvkorallid ehk tabulaadid ja rugoosid asendusid kuudikkorallidega. Kuid veelgi olulisemaks sai asjaolu, et korallidel arenes välja sümbioos nende kudedes peituvate ainuraksete taimorganismide – zooksantellidega, kes varustasid koralle hapniku ja toitainetega, saades ise vastu süsihappegaasi.
Koralle on umbes 6500 erinevat liiki.
Ehitus.
Ühe koralli suurus on mõnest millimeetrist 2 meetrini.
Harilikult on korallidel lubi- või sarvtoes, mis koosneb osadest (skleriitidest) või moodustab massiivse, kogu kolooniat siduva korallisarra. Sarraga osalevad õisloomad korallrahude moodustamises.
Korallidel ei ole magu ega sooli. Teadlased nimetavad neid ainuõõsseteks, see tähendab loomadeks, kellel soolte asemel on õõs.
Elupaik.
Korallid elutsevad ekvaatori ligiduses, kuna seal on nende eluks kõige paremad tingimused. Nimelt vajavad nad sooja (20–30 °C) ja suhteliselt soolast vett (27–45‰), kus on piisavalt hapnikku ja toitaineid. Sobivaks veesügavuseks loetakse umbes 50 meetrit, kuid kasvu kiirus on suurim paari meetri sügavuses vees, vahetult allpool mõõnavee taset. Oluline on ka, et vesi oleks puhas ja selge. Mõistagi on uute kasvualade koloniseerimise seisukohast oluline kaljune põhi, kuhu oleks võimalik kinnituda, kuid rifid (ja eriti suured rifisüsteemid) arenevad pikka aega samal kohal ja seal arenevad uued kolooniad eelkäijate toestele.
Kuigi korallrahud ei kata maakera pindalast isegi 1%, on nad koduks 25%-le merekaladest.
Korallrifid.
Kui üks põlvkond koralle sureb, kasvab surnud korallide skelettide peale uus põlvkond. Nii tekivadki korallrifid. Korallide kolooniad kasvavad väga aeglaselt, harva rohkem kui paar sentimeetrit aastas. Kuna korallid on olemas olnud juba miljoneid aastaid, siis on mõnede riffide laiuseks isegi paar kilomeetrit.
Paari viimase aastakümnega on saastatus, liiga suur kalapüük, kiire rannaalade areng ja mitmed muud tegurid hävitanud kümnendiku kõigist maailma korallriffidest. Ja samasuguse tempo jätkudes on tõenäoliselt kolmveerand korallriffidest hävinud juba viiekümne aastaga.
Üleilmse kliimamuutuse uurimisega tegeleva Pew keskuse teatel hävineb 2100. aastaks üle poole maailma korallrahudest juhul, kui nende kaitseks kiiresti midagi ette ei võeta. Pew keskuse aruande kohaselt ohustavad korallrahusid kõrge temperatuur, saastumine, ülekalastamine, haigused ja maalt vette uhutav pinnas.
Kõige hullem on praegu korallide olukord India ookeanis ja Kariibi meres. Kuid ka maailma teistes meredes pole korallide seisund oluliselt parem.
Kõige suurem korallriff on Austraalia rannikul asuv Suur Vallrahu mis on enam kui 2000 km pikkune.
Ökosüsteem.
Korallrifid on elupaigaks veerandile kogu maailma ookeaniliikidest ning kõrgeima bioproduktsiooniga alad meredes-ookeanides. Seega on korallrifid koos nende juures elavate loomadega vihmametsade järel suuruselt teine ökosüsteem maailmas. Ja kui hävivad korallrifid, satub ka kogu ülejäänud süsteem ohtu.
Paljud looma- ja taimeliigid elavad korallriffidel või teiste liikide pojad veedavad oma elu alguse koralriffide kaitsvas varjus.
a>) fragmenti. Pildil kujutatu laius on 32 mm.
Vajalikkus inimesele.
Inimesed kasutavad koralle meditsiinis ja kosmeetikas. Teadlased on leidnud ühelt korallidel elavalt teolt aine, mis on sadu kordi efektiivsem valuvaigisti kui morfiin. Korallid ise toodavad ultraviolettkiirguse kaitseks ainet, mida kasutatakse päevituskreemide tootmises.
Korallrifid on paljude riikide jaoks tulutoovateks turismiobjektideks.


Uusromantism (levimuusika).
Uusromantism levimuusikas on 1980. aastatel pungile järgnenud romantilisem suund.


Uusromantism.
"See artikkel räägib 20. sajandi alguses kujunenud kunstivoolust; samanimelise stiili kohta levimuusikas vaata artiklit Uusromantism (levimuusika)"
Uusromantism, ka "neoromantism", on kunstivool ja ideoloogia, mis taaselustab ning arendab romantismi põhimõtteid, eitab naturalismi ja realismi. Uusromantism rõhutab subjektiivset maailmanägemist ning tundeelu primaarsust, peab ideaale, soove, võimalusi jms. olemasolevast tähtsamaks, seisab vastu valgustusajastu ühekülgsele ratsionalismile ja isiksust tasalülitava kapitalismi argisusele, protestib inimest piiravate reeglite vastu. Osa uusromantikuist pöördus vastumeelsest olevikust keskaja, religiooni ja eksootiliste maade poole.
Muusikas nimetatakse uusromantismiks hilisromantismi ning neoklassitsismi kõrval kujunenud romantilist suunda 20. sajandi algupoolel.
Eesti kirjanduses mõjutas uusromantism eelkõige Noor-Eesti ja Siuru loomingut.


Otsene tegevus.
Otsene tegevus tuntud ingliskeelse nimetuse järgi kui Direct Action on tegevus, mida ei määra ükski võim, ükski riik, mida tehakse mitte teatava kohustuse täitmiseks, mitte õiguse saamiseks teatud saadustele, vaid vabatahtlik tegevus, tegevus väljaspool normi, tegevus, mida tehakse tasule lootmata. Kuna otsese tegevuse esemeline tulemus ja ühiskondlikud tagajärjed on ühtlasi isiksuse rikkuseks ja eneseteostuse vahendiks, esineb otsene tegevus ise ka kõrgeima hüvitusena.


ABC (ansambel).
ABC oli inglise 1980. aastate uusromantiline bänd.
Ansambli rajasid 1980 Sheffieldis Martin Fry, Mark White ja Stephen Singleton.
Ansambli eelkäija oli post-punk-ansambel Vice Versa. ABC sai mõjutusi punkmuusikast ja 1970ndate toretsevat popmuusikast.
Ansambel paistis silma jaheda ülesastumisega. ABC katsetas väga erinevate stiilidega New Wave'i aja poliitpopist disco funki, electro ja house'ini. Iseloomulikud olid rikkalikult orkestreeritud süntesaatorikõlad ja Martin Fry kirglik croonerlik laul.
Debüütalbumi "The Lexicon of Love" produtsent oli Trevor Horn. Selle singlid "The Look of Love" ja "Poison Arrow" jõudsid Briti singlite edetabeli etteotsa ning USA-s 24. kohale. See jäi nende menukaimaks albumiks.
Hiljem olid menukad singlid "Be Near Me" albumilt "How To Be A...Zillionaire!" (1985 ning "When Smokey Sings" (soulilaul albumilt "Alphabet City".
Originaalkoosseis.
ABC läks laiali 1990, kuigi Martin Fry teeb siiani soolokarjääri.


Elfikelder.
Elfikelder on Eesti internetiportaal, millel on nende veebilehe andmetel sadakond liiget. Sellel on avalik osa ja eraldi suletud osa liikmetele.
Elfikelder loodi Delfi ja Mega portaalides ("megadelfis") kommenteerinuid ühendava eliitkommentaariumina, mis toimib klubiliste printsiipide alusel ja selle liikmeks saab kutse alusel. Tegemist on kommentaatorite endi n-ö "puhta" kommentaariumiga, kus pearõhk pole mitte artiklite avaldamisel vms, vaid just kommenteerimisel, sj kõikvõimalike internetiväljaannete kommenteerimisel. Tavalisest internetifoorumist erineb Elfikelder eelkõige oma suunitluse ja tehnilise lahenduse poolest, mis kasutab ära kõikvõimalikke virtuaalse identiteedi võimalusi. Elfikelder oli avamise ajal oletatavasti üks ainulaadseid maailmas (nt 4chan avati alles 2003. aastal) ning on märgiks Eesti kommenteerimiskultuuri tasemest, Elfikeldri loomise üks eesmärke oli vaba ja sõltumatu kommenteerimisruumi ning ja kommenteeride säilimise tagamine kommentaatoritele.
Elfikelder esitab silmapaistvatele kommentaatoritele kutseid klubisse. Elfikeldri üheks pritsiibiks on reaalse ja virtuaalse identiteedi eraldamine, liikmeteks on pigem virtuaalsed isikud kui reaalsed füüsilised isikud. Taunitakse virtuaalse isiku identiteedi seostamist reaalse isikuga ilma virtuaalse isiku loata. Enamikule Elfikeldri liikmetele ehk elfidele on või on olnud kommenteerimine sõltuvuseks ja nad on pidanud oma kommenteerimist piirama.
Nimi "Elfikelder" viitab kommentaariumi seosele Delfi portaaliga, olles selle "keldriks", so paiknedes selle vundamendis, ning seosele elfide aruka haldjarassiga nii nagu tuntud Tolkieni teostest.


Kellerkoor.
Kellerkoor oli Eestis tegutsev ühiskondlik segakoor. Koor sai alguse internetikeskkonnast Elfikelder, kuid liikmeskond ei piirdunud vaid sealsete liikmetega. Kellerkoor laulis paljude rahvaste laule, enamasti originaalkeeltes.
Koor on selle nime all esinemise lõpetanud, kuna reorganiseeriti ansambliks Catena.


Gorgod.
Gorgod olid vanakreeka mütoloogias koletised, Phorkyse ja Keto tütred Euryale, Sthenno ja Medusa. Kaks esimest neist olid surematud, ainult Medusa oli surelik. Nad elasid Okeanose taga kaugel läänes.
Gorgode tunnusteks peeti lõustaks virildunud näojooni, madusid juuste asemel ja õudset möirgamist. Igaüks, kes neid vaatas, muutus otsekohe kiviks. Kunstnikud kujutasid neid sageli, keel suust väljas.
Perseus lubas Polydektesele tuua Medusa pea. Jumalate abiga ta seda suutiski. Hermes andis talle erilise mõõga, millega oli võimalik Medusa nahka läbi raiuda, Athena kilbi, mis peegeldas nagu peegel. Hüperborealased andsid Perseusele tiivulised sandaalid nagu Hermesel, koti, mis iga asja jaoks paraja suurusega oli, ja nähtamatuks tegeva mütsi, et gorgod ei näeks Perseust taga ajada. Gorgode peegelpildi vaatamine kiviks ei muutnud; niisiis jälgis Perseus gorgosid kilbi kaudu. Athena näitas, milline kolmest gorgost on Medusa, ja juhtis Perseuse kätt löögi ajal. Tasuks võttis Athena hiljem Medusa pea ja kilbi tagasi ja kinnitas Medusa pea amuletiks oma aigisele.
Medusa peata kehast kargas välja Pegasos.
Perseuse ainus tütar kandis nime Gorgophone ehk 'gorgohäälne'.
Odysseus kohtas Medusat oma reisil allmaailma: nagu teised surelikud, läks Medusagi pärast surma manalasse. Allmaailmas ei muutnud Medusa nägemine kedagi kiviks.
Gorgod kunstis.
Gorgosid, eriti Medusat kujutati juba antiikajal reljeefidel ja seinamaalidel, sealhulgas Pompejis. Neid kujutati ustel, seintel, müntidel, kilpidel, rinnaplaatidel ja hauakividel ohutistena, kaitseks kurja vastu ja vaenlaste hirmutamiseks. Gorgo pea kujutist nimetatakse gorgoneioniks.
Maalil on gorgot kujutanud Michelangelo da Caravaggio ja Arnold Böcklin, skulptuuris Pheidias, Antonio Canova, Benvenuto Cellini ja Salvador Dalí. Kahe viimase skulptuurid Perseusest Medusa peaga on püstitatud vastavalt Firenzes ja Marbellas.


Mari keel.
Mari keel (niidumari "марий йылме"; mäemari "мары йӹлмӹ") on maride kõneldav soome-ugri keelte hulka kuuluv volga-soome keel. 2002. aastal oli kõnelejaid 488 000.
Mari keeles on neli suuremat murret
Mõlemad kirjakeeled on Marimaal ametikeelteks.
Mari keele kujunemisala arvatakse asuvat tänasest Marimaast lääne pool.
Esimesed kirjakeele mälestised 18. sajandist. Mõlemad mari kirjakeeled kasutavad praegu kohandatud kirillitsat. Niidumari tähestikus on lisaks vene tähestiku tähtedele tähed Ҥ, Ӧ ja Ӱ. Mäemari tähestikus on Ӓ, Ӧ, Ӱ ja Ӹ.
Küsisõnad.
Niidumari küsisõnad: мо "mis", кӧ "kes", кузе "kuidas", мочол(о), мыняр(е) "kui palju", кушто "kus", кушко "kuhu", кунам "millal", могай "milline", молан "miks".
Mäemari küsisõnad: ма "mis", кӱ "kes", кыце "kuidas", маняр "kui palju", кышты "kus", кышкы "kuhu", кынам "millal", махань "milline", малын "miks".


Ismene.
Ismene oli müütilise Teeba kuninga Oidipuse ja tema ema Iokaste tütar, Antigone, Polyneikese ja Eteoklese õde.
Ismene esineb tegelasena Sophoklese tragöödias "Antigone". Kui Antigone tahab kuningas Kreoni käsu vastaselt matta oma venda Polyneikest, teatab ta sellest ka Ismenele. Ismene vaidleb õele vastu ja arvab, et seadusele ja kuningale ei sobi vastu hakata. Kui Antigone lõpuks venna matab ja kuningas ta selle eest elusalt müürib, siis teatab Ismene, et ta aitas oma õde ja nõuab ka endale sarnast saatust.


Arkady Fiedler.
Arkady Fiedler (28. november 1894 Poznań – 7. märts 1985) oli poola rändur ja kirjanik.
Elukäik ja looming.
Tema isa oli Poznańi kirjastaja Antoni Fiedler, kes äratas temas huvi looduse vastu ning õpetas armastama "selliseid asju, millesse teised inimesed suhtuvad ükskõiksusega", nagu Arkady hiljem meenutas.
Pärast reaalgümnaasiumi lõpetamist Poznańis õppis ta Krakówis Jagiełło ülikoolis filosoofiat ja loodusteadusi. Esimese maailmasõja tõttu jäi õppimine pooleli. Aastatel 1918–1920 osales ta Poznańi ülestõusus ja "Polska Organizacja Wojskowa" loomises. Pärast sõda lõpetas ta Jagiełło ülikooli filosoofiateaduskonna. Seejärel õppis ta Berliini ja Poznańi ülikoolis loodusteadusi. Ta lõpetas Lipskis Graafiliste Kunstide Akadeemia, saades kemigraafiameistri kutse.
Aastal 1917 debüteeris ta luuletsükliga "Czerwone światło ogniska" (Punane koldevalgus) ajakirja Zdrój veergudel.
Aastal 1926 ilmus tema esimene raamat, reisikiri "Przez wiry i porohy Dniestru", mille ta trükkis isalt päranduseks saadud trükikojas.
Aastal 1928 suundus ta oma esimesele suurele reisile Lõuna-Brasiiliasse. Sealt tõi ta kaasa rikkalikud zooloogilised ja botaanilised kogud ning andis need tasuta Poznańi loodusmuuseumi ja teiste linna teadusasutuste käsutuste. Reisimuljed avaldas ta raamatutes "Bichos, moi brazylijscy przyjaciele" ja "Wśród Indian Koroadów".
Aastal 1933 tegi ta teoks oma suurima unistuse ning suundus Amazonase lisajõe Ucayali äärsetesse ürgmetsadesse. Sellest reisist sündis raamat "Kalad laulavad Ucayalis" ("Ryby śpiewają w Ukajali"), mis tõi autorile suure populaarsuse ja lugejate tunnustuse.
Aastal 1936 ilmus raamat "Vaigust lõhnav Kanada" ("Kanada pachnąca żywicą"). Samal aastal sai ta Poznańi linna kirjandusauhinna ja Poola Kirjandusakadeemia hõbedase loorberipärja.
Teise maailmasõja puhkemise ajal oli Arkady Tahiti saarel. Ta lahkus sealt ning oli 1942. aastani poola vägede (Polskie Siły Zbrojne) koosseisus läänes. Prantsusmaa kaudu jõudis ta Suurbritanniasse ning ühines poola lenduritega, kes võitlesid Suurbritannia eest. Sellest kirjutas ta raamatu "Dywizjon 303". Seda levitati okupeeritud Poolas põranda all, kus ta kinnitas poolakate vastupanuvaimu. Samuti sõitis ta kaasa poola meremeestega kaubalaevadel. Poola meremeestest sõja ajal kirjutas ta raamatus "Dziękuję ci, kapitanie". Aastal 1946 naasis Fiedler kodumaale.


Kaart (kartograafia).
Kaart on maapinna (või üldisemas tähenduses ka mõne muu taevakeha pinna) üldistatud, vähendatud ja leppemärkidega seletatud mõõtkavaline kujutis, mis näitab, kuidas objektid üksteise suhtes paiknevad.
Kuna Maa pind on kumer tuleb tasapinnalise kaardi valmistamisel kasutada kaardiprojektsioone.
Kaardistatava ala ja kaardi suuruserinevusi iseloomustab mõõtkava, mis näitab, mitu korda on reaalset maastikku kaardil kujutamiseks vähendatud.
Kaardid jagunevad sisu poolest üldgeograafilisteks, temaatilisteks, erikaartideks ja turismikaartideks. Üldgeograafilisel kaardil on enamasti kujutatud objekte ja nähtusi, mis on maastikul viibijale ka reaalselt jälgitavad (näiteks veekogud, asulad, reljeef, teed jm). Üksikasjalikke üldgeograafilisi kaarte nimetatakse topograafilisteks kaartideks. Temaatilistel kaartidel kujutatakse mingit kindlat objektide klassi või nähtust ja enamasti ei ole need maastikul viibides reaalselt jälgitavad (näiteks klimatoloogia-, kultuuri- või rahvastiku teemalised). Erikaardid on näiteks merekaart ja orienteerumiskaart
Kaarte saab jaotada ka otstarbe või ülesande järgi: teaduslikud, katastri-, propaganda-, teatme-, õppe-, mere-, lennu-, teede-, turismi- jm. kaardid.
Kaardile esitatavad nõuded: ajalis-ruumilisus, abstraktsus, sisu vastavus tegelikkusele, valikulisus, sünteetilisus, ühemõttelisus, katkematus, piltlikkus, ülevaatlikkus, täielikkus.
Objektide tähistamiseks kaardil kasutatakse leppemärke, kusjuures püütakse lähtuda kas väljakujunenud tavadest või loogilisest seosest leppemärgi ja tegeliku objekti vahel. Leppemärkide selgitused on keerulisemate kaartide puhul antud legendis.
Mõõtkava järgi jaotatakse kaardid: suure, keskmise ja väikesemõõtkavalisteks.
Tänapäeval kasutatakse oma asukoha määramiseks lisaks kaardile ka GPS-i ehk globaalset asukohamääramise süsteemi.
Kaartidega tegelevat teadusharu nimetatakse kartograafiaks.


Suur Victoria kõrb.
Suur Victoria kõrb (inglise "Great Victoria Desert") on kõrb Austraalias. Piirneb põhjas Gibsoni kõrbega, lõunas Nullarbori tasandikuga. Valdavalt liivakõrb.


Süüria kõrb.
Süüria kõrb (araabia البادية الشام ("al-Bādiyat ash-Shām")) on kõrb Edela-Aasias. Ta piirneb läänest Antiliibanoni mägedega ja Jordani jõe ning Surnumere idakalda kõrgustikega, kirdest Eufratiga ja lõunast Araabia poolsaarega.


Sunda saared.
Sunda saared (indoneesia "Kepulauan Sunda", malai "Pulau-Pulau Sunda") on saarestik Kagu-Aasias, osa Malai saarestikust.
Saared jagunevad poliitiliselt Indoneesia, Brunei, Ida-Timori ja Malaisia vahel.


Marksism.
Marksism on sotsiaalne teooria, poliitiline praktika ja ideoloogia, mille lähteks on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi kirjatööd.
Marksism on avaldanud tugevat mõju 19. ja 20. sajandi sotsioloogiale, poliitikale ja kogu maailmale tervikuna. Marksismile tuginevad paljud ideoloogiad, parteid, grupeeringud, liikumised ja teooriad, ehkki nad omavahel võivad olla äärmiselt erinevad ja vastandlikud.
Marksismi rakendamine reaalses poliitikas avaldas tohutut mõju 20. sajandi maailmale.
Taust.
Marksism kujunes välja 1850.–1880. aastatel koos paljude teiste uute sotsiaalsete ja poliitiliste teooriatega. 1789–1793 toimunud Prantsuse revolutsiooni ning teiste mõjurite tulemusena oli kuni 18. sajandini valitsenud seisuslik ühiskonnakorraldus Euroopas asendumas kõigi kodanike võrdsust ja vabadust tunnustava demokraatliku korraldusega. Prantsuse revolutsioon ja tema järelmõjud andsid palju ainet teoretiseerimisteks ja tõlgendusteks.
Samal ajal oli toimunud suur areng loodusteadustes, mille üheks olulisemaks kokkuvõtteks oli 1858. aastal ilmunud Charles Darwini "Liikide tekkimine". Idee, et evolutsiooni põhjuseks võib olla olelusvõitlus, esines juba Thomas Malthuse 1798. aastal avaldatud töös ning selle tugines nii Darwin kui ka Herbert Spencer, keda on peetud sotsiaaldarvinismi rajajaks.
Georg Hegeli filosoofias käsitletud vastuolude kaudu uuele kvaliteedile jõudmise õpetus (dialektika) avaldas samuti suurt mõju. Idee, et ka ühiskonnas toimuvaid protsesse võib käsitleda sellisel viisil; et riikide ja ühiskondade liikumapanevateks jõududeks ei pruugigi olla valitsejate tahe, vaid ühiskonna enda sees toimuvad seaduspärasused, konfliktid ja vastuolud, oli 19. sajandi üldise mõtteviisiga hästi kooskõlas. Marxi ja Engelsi töödest sõltumatult jõudis dialektilise materialismi sõnastamiseni näiteks Joseph Dietzgen.
Koos evolutsiooni mõiste laialdase kasutamisega arenes ka idee revolutsioonist kui järsust ja äkilisest muudatusest ühiskonnas, mis viib ühiskonna kvalitatiivselt uuele arengujärgule. Taas suuresti Prantsuse revolutsiooni näitel. Vana, seisuslikku ühiskonda käsitleti kui seisvat, stagneerunut ning uut, kodanikest koosnevat ühiskonda, kui dünaamilist ja edasipürgivat. Revolutsioonides hakati nägema seda uut ja edasiviivat impulssi, mida varasematel aegadel kõikvõimalike mässude, ülestõusude jm puhul eitati.
19. sajandi etnoloogia (kultuurantropoloogia) oli samal ajal kogunud suurel hulgal materjale erinevate ühiskondade, rahvaste ja hõimude kohta üle terve maailma. Üritati luua süsteemi ja terviklikku nägemust inimkonna arengust. Evolutsiooniliselt käsitleti teistsuguseid kultuure ja ühiskondi enamasti kui primitiivseid ja vähearenenuid. Usuti, et kõik ühiskonnad läbivad oma arengus paratamatult samasuguseid arengujärke ning jõuavad sama teed läbides lõpuks kõrgeimale tasemele. Postuleerides inimkonna algset olekut, ürgühiskonda, oletati, et mingil ajal oli inimühiskond vaba sellistest fenomenidest nagu riik, raha, eraomand, perekond jne.
Koos bioloogia, etnoloogia ja sotsioloogiaga arenes ka majandusteadus. 1776. aastal ilmunud Adam Smithi töös käsitleti majandust juba kui isereguleeruvat süsteemi. Tugevasti Thomas Malthuse tööst mõjustatuna ennustasid paljud teoreetikud selle süsteemi paratamatut kokkuvarisemist, katastroofe ja kriise. Arenev kapitalistlik tööstus oli loonud juba suurearvulise tööliste kihi, kelles mitmed nägid ähvardavat ja käsiteldamatut jõudu.
Polnud sugugi kindel, kas ja kuidas suudab kodanlik ühiskond ja majandus üldse püsida ja areneda. 1840. aastal ilmunud Pierre-Joseph Proudhoni teoses "Mis on eraomand?" seati kahtluse alla isegi juba eraomandi õiguspärasus. („Eraomand on vargus!” väitis Proudhon.) Sellest poleemilisest raamatust sai lähtealus paljudele anarhistlikele ja nihilistlikele liikumistele.
Ebamäärane ootus, ärevus, dramaatiline ebakindlus, ülepaisutatud tunded olid iseloomulikud 19. sajandi kirjandusele, kunstile ja muusikale. Romantismile oli sageli omane kaasajast eemale pöördumine: kaugesse minevikku või helgesse tulevikku. Sellises õhkkonnas olid väga teretulnud mitmesugused radikaalse sisuga sotsiaalsed teooriad. Marksism oli üks nendest.
Marksistlikud liikumised, suunad, režiimid, ideoloogiad ja poliitikad.
Marksismist otseselt või kaudselt lähtuvate liikumiste, suundade, režiimide ja ideoloogiate loetelu on väga pikk. Paljud nimetused on ajaloolised või taktikalistel kaalutlustel kasutusele võetud ning seetõttu lühiajaliselt käibel olnud; mitmed on teiste liikumiste poolt antud nimed, mida ideoloogia(d) ise ei kasuta(nud) ning ka vastupidi, on nimetusi, mida teised liikumised ei tunnusta; palju on ka omavahel kattuvaid mõisteid ja grupimõisteid, mis hõlmavad mitmeid erinevaid ideoloogiaid. Loetelusse ei ole võetud lugematute sisside, geriljade, terroristide jmt väiksemate grupeeringute nimetusi Peruus, Filipiinidel, Nepaalis, Kagu-Aasias jm, kes samuti tegutsevad või tegutsesid marksismi (maoismi, kommunismi) ideede põhjal.
Marksismi edasiarendusi.
Marksism andis paljudele rahulolematutele ja midagi teha üritavatele gruppidele ja üksikisikutele võimaluse oma tegevust teoreetiliselt põhjendada ja edasi arendada. Kuna marksismi põhisisu oli suhteliselt lihtsalt edastatav, siis hakati seda paljukordselt ümber jutustama vestlustel, kitsamates ringkondades, koosolekutel, lendlehtedes, ajalehtedes jm. Paljudele tundus, et kõige tähtsam on proletariaat üles äratada ja tegutsema panna. Polnud ju raske tööliste koosolekul kihutuskõnega esineda ja teha neile selgeks, et paadunud kapitalist varastab nende tööjõudu ja –aega ning nemad, proletariaat, on see uus klass, kes peab selle süsteemi hävitama.
Õige pea kujunes marksismi edasiarendustest omamoodi usu küsimus. Marksismi ideid võis selgitada kui rahulikku, evolutsioonilist teed, aga ka kui vägivaldset, revolutsioonilist. Mõisteid "sotsialism" ja "kommunism" võis tõlgendada erinevalt. Algasid vaidlused ja võitlused selle nimel, milline liikumine esindab kõige "õigemat" ja "puhtamat" marksismi.
Juba 1863. aastal loodi esimene marksismi ideoloogiale tuginev partei Saksamaal ("Allgemeiner Deutscher Arbeiterverein"), mille rajamisest loeb oma algust praegune Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei. Järgnevate aastakümnete jooksul tekkisid ja kujunesid üle terve Euroopa kümned ja sajad liikumised, grupeeringud, organisatsioonid ja parteid, kes kõik ühel või teisel määral olid innustust saanud marksismist.
Taust.
Hoolimata Peeter I reformidest 17. – 18. sajandil oli Venemaa kuni 19. sajandi alguseni küllaltki eemalseisev ja kauge Euroopa mõttevoolude ja arengute suhtes. Värsked ideed tulvasid Venemaale aga pärast 1812. sõda Napoleoni Prantsusmaaga, mille käigus Vene armee jõudis Euroopasse ning koges seal vahetult revolutsiooni hingust.
Nooremate aadlike ja ohvitseride hulgas kujunesid pool-salajased sõpruskonnad, kus arutati ja loeti revolutsioonilisi materjale. Oldi üksmeelel, et ka Venemaa vajab revolutsiooni või vähemalt uut konstitutsiooni. 1825. aastal, pärast Aleksander I ootamatut surma, tekkis korraks troonijärgnevuse küsimuses segadus. Õigusjärgne troonipärija, Konstantin, loobus troonist ning uueks keisriks krooniti Nikolai I. Oma rahulolematust väljendades keeldusid mõned ohvitserid sama aasta detsembris truudusvande andmisest uuele keisrile. Järgnesid degradeerimised, asumiselesaatmised jm repressioonid ning neid ohvitsere hakati nimetama dekabristideks.
Ehkki tegemist ei olnud ülestõusu või revolutsiooniga, tekitasid need sündmused tugevat vastukaja paljudes ringkondades. Mõte revolutsioonist Venemaal kandus edasi ja laienes. "Revolutsioon" sai käibefraasiks kõigile rahulolematutele liikumistele ja üksikisikutele läbi terve 19. sajandi. Kellelgi neist polnud kahtlust, et üksnes revolutsioon võib Venemaad ja vene rahvast päästa.
Iseloomulikult Venemaale seostusid revolutsioonilised ideed sageli usuga vene rahva erilisse missiooni jmt. Sõnad „revolutsioon” ja „rahvas” seostusid mõistetega „püha”, „paratamatu”, tekitades aastakümneteks religioosse ootuse seisundi paljudes ühiskonnakihtides. Paljud marksistlikud grupeeringud hakkasid revolutsiooni mõistma kui omamoodi lunastust, mis vabastab moraali, pühitseb vägivalla jm
Lugematute salajaste revolutsiooniliste organisatsioonide tekkimine ja nende tegevus 19. sajandi teisel poolel tekitas probleeme ja muret nii Vene salapolitseile (ohrankale) kui ka paljudele teistele. Üks tähelepanuväärsemaid teosed selles aspektis on Fjodor Dostojevski 1872. a ilmunud romaan "Бесы", (eesti keeles "Sortsid" või "Kurjad vaimud").
Põrandaalused organisatsioonid.
Sellises õhkkonnas oli Venemaa marksistlike ideede vastuvõtmiseks äärmiselt sobiv keskkond.
Üks tuntumaid marksismist mõjustatud liikumisi oli narodnikute organisatsioon
"Земля и воля" ("Maa ja vabadus"), asutatud 1876. a. Tol ajal tundus paljudele, et marksistlikke ideid ei saa Venemaa oludes otseselt rakendada, kuna proletariaadi osatähtsus oli vähene. Usuti, et Venemaa saab feodaalsest formatsioonist kohe edasi minna sotsialismi, kapitalismi etappi vahele jättes. Selle eesmärgi nimel läksid paljud intellektuaalid talurahva hulka selgitus- ja kihutustööd tegema. Neid hakatigi nimetama narodnikuteks, "народники" (rahvamehed).
Teine tuntud liikumine oli organisatsioon nimega "Народная воля" ("Rahva tahe" või "Rahva vabadus" — vene keeles tähendab "воля" nii "tahet" kui "vabadust"; kirjanduses enam tuntud nimetusega "narodnovooletsid"), kes soovisid revolutsiooni esile kutsuda terroriaktide ja atentaatidega. Narodnovooletsite mõjukaim saavutus oli keiser Aleksander II tapmine aastal 1881.
Need organisatsioonid olid vaid mõned üksikud kümnete teiste samalaadsete hulgas.
Bolševikud.
Bolševikud "(большевики)" olid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tõõlispartei ("Российская социал-демократическая рабочая партия)" vasakpoolne tiib, mis eraldus parteist 1903. aastal ning hakkas kasutama nimetust "Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (bolševike) Partei" — VSDT(b)P. Ülejäänud osa VSDTP-st pälvis nimetuse "menševikud". Eraldumise põhjustas peamiselt bolševike idee kujundada parteist uut tüüpi, kinnine, üksnes professionaalsetest revolutsionääridest koosnev salaorganisatsioon.
Bolševism (hiljem leninism, marksism-leninism, stalinism) oli teooria, ideoloogia ja praktika, millega põhjendati oktoobrirevolutsiooni ja Nõukogude Venemaa ning Nõukogude Liidu poliitikat. Selle teooria kohaselt oli bolševike partei ainus tööliste huve esindav organisatsioon Venemaal ning oktoobrirevolutsiooniga toime pandud võimuhaaramine oli marksistliku ajalookäsitlusega kooskõlas olev ja seaduspärane revolutsioon. Praktikas oli ka maoism peaaegu identne stalinismile – kuna Mao vallutas Hiina paljuski Stalini punavägede toetusel, olid ka tema praktilised tegevused Stalini omadega sisuliselt identsed kerge ajalise nihkega.
Marksismi poliitiline praktika.
Marksismi kui praktikat, ideoloogiat ja filosoofiat hakati rakendama juba 19. sajandi teisel poolel mitmesugustes marksismile tuginevates ringides, sõpruskondades, liikumistes ja organisatsioonides. Praktiseeriti ateismi, promiskuiteeti, anarhismi, nihilismi, internatsionalismi jmt.
Konventsionaalses poliitikas on kõige suurema eduga olnud sotsiaaldemokraatlike parteide tegevus paljudes riikides. Ehkki sotsiaaldemokraatlikud parteid Saksamaal, Inglismaal, Rootsis jm hoiavad distantsi marksismi radikaalsematest vooludest ja kommunistidest, seostavad nad end ometi marksistliku ideoloogia ja praktikaga. Sotsiaaldemokraatiale on iseloomulik suurem tähelepanu sotsiaalprobleemidele, ametiühingutele jne. Sotsiaaldemokraadid toetavad tasuta hariduse, arstiabi jpt sotsiaalprogrammide elluviimist ja arendamist, olles opositsioonis konservatiividega ning ajuti koalitsioonides liberaalidega.
Kõige suurema mõjuga oli marksismi vägivaldne rakendamine Nõukogude Liidus ja tema satelliitriikides aastatel 1917 — 1992.
Marksismi poliitiline praktika Nõukogude Liidus.
On palju arutatud, kuivõrd olid bolševike tegevuse ajenditeks ideelised kaalutlused ja kuivõrd võimuiha. Teine küsimus on olnud, kuivõrd saab Nõukogude Liidus rakendatud süsteemi nimetada "marksistlikuks". Ametliku ideoloogia nimetuseks oli kasutusel "marksism-leninism", mis pidi viitama sellele, et tegemist on marksismi edasiarendusega.
Marksismi praktilise rakendamisega riiklikus süsteemis ilmnes terve rida iseärasusi.
Otseseid rakendusi.
Marksismi rakendamisel Nõukogude Liidus võeti kasutusele suurel hulgal otseselt marksismist tulenevaid ideid.
Kaudseid rakendusi.
Nõukogude liidus võeti kasutusele rida täiendavaid abinõusid, mida põhjendati marksistliku ideoloogiaga, retoorika ja demagoogiaga.
Uusi ilminguid.
Marksismi rakendamisel tekkis terve rida uusi ilmingud, mida ei põhjendatud, mis vaikiti maha või salastati.
Marksismi poliitiline praktika mujal maailmas.
Marksistliku maailmarevolutsiooni ideoloogiale tuginedes korraldati, relvastati, finantseeriti, nõustati või aidati kaasa riigipööretele ja revolutsioonidele üle terve maailma. Enamikel juhtumitel oli tegemist Nõukogude Liidu relvajõudude või luureorganisatsioonide otsese sekkumisega; Aafrikas jm kasutati ka Kuuba vastavate jõudude aktiivset tegevust; Aasias toimusid sündmused sageli Hiina kaasabil.
Enamikel juhtumitel ilmnesid samasugused aspektid nagu Nõukogude Liidus marksismi rakendamisel: ühe partei võim ja priviligeeritud nomenklatuur, terror, orjus, majanduslangus jne.
Teooriaid.
Marksismi rakendamisel Nõukogude Liidus ja mujal maailmas tekkisid uued teooriad, mis erinevatel viisidel selgitasid ja analüüsisid kujunenud olukordi.
Nõukogude Liidus rakendati taolised tööd ideoloogia ja propaganda teenistusse. Nende eesmärgiks oli õigustada ja põhjendada riigi poliitikat Marxi, Engelsi ja Lenini tööde abil.
Lääne ajaloolaste ja sotsioloogide töödest on üks tuntumaid R. N. Coudenhove-Kalergi teos "Totaalne riik – totaalne inimene". Autor käsitleb oktoobrirevolutsiooni kui "võrdsuse revolutsioon"i, mis pidigi paratamatult järgnema "vabaduse revolutsioonile". Coudenhove-Kalergi oletab, et sellele järgneb veel "vendluse revolutsioon", mis tasandab eelmiste revolutsioonidega tekitatud ebakõlad ühiskonnas.
Vene ajaloolaste ja filosoofide hulgast on märkimisväärsemaid Nikolai Berdjajevi tööd. Autor võrdleb marksismi ja kristlust ning arendab teooriat nende sarnaste põhiprintsiipide alustel.


Batkeni oblast.
Batkeni oblast on 1. järgu haldusüksus Kõrgõzstanis. Ta on riigi oblastitest edelapoolseim. Piirneb välisriikidest Usbekistani ja Tadžikistaniga.
Oblasti põhjaosa asub Fergana orus, lõunaosa ulatub Alai ja Turkestani ahelikku.


Džalalabati oblast.
Džalalabati oblast on 1. järgu haldusüksus Kõrgõzstanis.


Narõni oblast.
Narõni oblast on 1. järgu haldusüksus Kõrgõzstanis.
Nõukogude ajal tunti teda Tjan-Šani oblasti nime all.


Oši oblast.
Oši oblast on 1. järgu haldusüksus Kõrgõzstanis.


Talasi oblast.
Talasi oblast on 1. järgu haldusüksus Kõrgõzstanis.


Tšüj oblast.
Tšüj oblast on 1. järgu haldusüksus Kõrgõzstanis.


Õsõkköli oblast.
Õsõkköli oblast on 1. järgu haldusüksus Kõrgõzstanis. Oblast on nime saanud Õsõkköli järve järgi.
Varem meil tuntud venekeelse nimekujuga Issõk-Kuli oblast. Oblastikeskuse vana nimi oli Prževalsk.


Phorkys ja Keto.
Phorkys ja Keto olid Pontose ja Gaia ehk Mere ja Maa lapsed. Neil oli 7 last, kõik tütred, ja mitte ühtki lapselast: 3 graiat ehk halli naist, kes olid sündimisest saadik vanad ning kellel oli kolme peale üks silm ja üks hammas, kolm gorgot ja Skylla. Nende lasteks on teisigi koletisi peetud.
Nende vend Nereus ja õde Doris olid samuti omavahel abielus, aga sellest abielust ei sündinud koletisi, vaid hoopis 50 nereiidi.


Graiad.
Graiad ehk hallid naised (kreeka keeles vanaeided) olid Phorkyse ja Keto tütred. Nende nimed olid Deino, Enyo ja Pemphredo. Neil oli kolme peale üks silm ja üks hammas ning nad olid sündimisest peale vanad, kuigi punapõsised. Silma kandsid nad keset otsaesist nagu kükloobid. Nad elasid Okeanose kaljupangal.
Perseus varastas nende silma ega andnud enne tagasi, kui oli neilt saanud abi võitlemiseks Medusa vastu.


Elementaarne arvuteooria.
Elementaarne arvuteooria on arvuteooria haru, mis koondab elementaarmatemaatika vahenditega lahendatavaid arvuteooria probleeme. See ei tähenda, et elementaarse arvuteooria meetodid ja tulemused ise oleksid lihtsad.


Blaise Pascal.
Blaise Pascal (19. juuni 1623 Prantsusmaa, Auvergne'i provints, Clermont-Ferrand – 19. august 1662 Pariis) oli prantsuse matemaatik, füüsik ja filosoof.
Tee teaduseni.
Blaise Pascal sündis Clermont'is, kus tema isa Étienne Pascal pidas Auvergne'i maksuringkonna valitava kuningliku nõuniku ametit. Ema Antoinette Bégon suri, kui Blaise oli kolmeaastane, vanem õde Gilberte kuuene ja noorem õde Jacqueline mõnekuune.
Étienne Pascal uuesti ei abiellunud. 1631 kolis perekond Pariisi, muuhulgas selleks, et lastele korralikku haridust anda. Haridus oli kodune ja Blaise'i puhul suunatud esialgu keeltele. Igasugune matemaatika pidi ootama. Poiss näitas üles erakordset andekust, kuid tema tervis oli küllaltki nõrk. Isa pidas vajalikuks raamatukappi lukus hoida, et Blaise ennast lugemisega liialt ei kurnaks.
Juba 10-aastasena pani Pascal kirja "Traktaadi helidest", sest täiskasvanute vastused teda ei rahuldanud, ja ta pidas vajalikuks nähtust iseseisvalt uurida.
Kui Pascal 12-aastaselt raamatute abita geomeetriaalaseid saavutusi üles näitas (jõudes väidetavalt iseseisvalt Eukleidese 32. teoreemini, mille kohaselt kolmnurga nurkade summa võrdub kahe täisnurgaga), andis isa, kes ka ise matemaatikaga tegeles, talle lugemiseks Eukleidese "Elemendid". Blaise luges selle läbi raskusteta, Eukleidese arutlusi isegi täiendades.
Neljateistkümnendast eluaastast hakkas Blaise Pascal koos isaga osalema Marin Mersenne'i kogunemistel, millest võtsid osa mitmed prantsuse geomeetrid (Roberval, Mydorge, Desargues) ja millest hiljem kasvas välja Prantsuse Teaduste Akadeemia.
16-aastasena pani Pascal Desargues'ist lähtudes kirja 53-realise töö pealkirjaga "Essee koonuslõikelistest tasapindadest", tõestades Pascali teoreemina tuntuks saanud väite, mis on projektiivse geomeetria üks põhiteoreem. See saavutus tegi Pascali teadlaste hulgas tuntuks.
Tegevus füüsikuna.
1639 sundis kardinal Richelieu rantjeede vastuhakus osalenud Pascali isa armuandmise järel Roueni generaliteedi intendandi kõrgele ametikohale. Äsja oli generaliteedis veriselt maha surutud vaeste ülestõus, Roueni tulud ja varad olid konfiskeeritud, linnale oli määratud lisaks veel miljoniliivrine kontributsioon. Blaise Pascalil oli olnud kavas kirjutada uurimus matemaatikast, kuid isa vajas abi pikkade arvutulpade kokkulöömisel. Blaise otsis abi arvutuste automatiseerimisest ja leiutas 1642 esimese mehaanilise arvutusmasina, millele kulutas viis aastat (1640–1645).
Aastal 1646 asus Pascal tegelema vaakumieksperimentidega ja pani järgnevate aastate tööga aluse hüdrostaatikale. Tühjust uurides sattus ta vastuollu keskaegse dogmaga looduse tühjusekartusest ja pahandas sellega jesuiite. Umbes samal ajal omandas Pascal jansenistlikud vaated.
Arstide soovitusi järgides püüdis Pascal 1647. aasta paiku viletsa tervise huvides uurimistöödes vahet pidada ning harrastada "eakohasemaid" eluviise Pariisis. Järjekindlast puhkusest midagi välja ei tulnud, kuid mitmesugused hasartmängud, millega Pascal sel perioodil tegeleda olevat proovinud, äratasid temas huvi tõenäosusteooria vastu. Teistel andmetel süstis Pascali huvi hasartmängude teooria vastu alles Roannez' hertsogi majas kohatud "praktik" "chevalier" de Méré.
1650 jättis Pascal katki oma matemaatika- ja füüsikauuringud, mis selleks ajaks olid andnud mõnegi nimetamisväärse tulemuse, ja pühendus religioonile. 1651 suri Pascali isa, 1652 asus Blaise'ga väga lähedane õde Jacqueline Port-Royali kloostrisse, kus ta peagi nunnaks pühitseti.
1653 pidi Pascal üle võtma oma isa majapidamise ja leidis ühtlasi jälle aega füüsika ning matemaatika jaoks. Samal perioodil tutvus ta hertsog de Roannez' ning viimase õe Charlotte'iga. Esimesest sai Pascali hea sõber ning eluaegne järgija, teisega seoses peetakse võimalikuks armulugu, mida segasid seisuslikud eelarvamused. Kuna Pascali kirjad Charlotte'ile viimase hilisema abikaasa nõudel pärast Charlotte'i surma põletati, pole selles küsimuses selgust saada võimalik.
Teada on, et sel perioodil oli Pascalil kavatsus osta amet ning abielluda, kuid pääsenud 1653. aasta lõpul hädavaevalt eluga neljahobusetõlla õnnetusest, pidas Pascal seda märgiks maailmast tagasi tõmbuda. Pascal kirjutas tõotuse pühenduda Jumalale, õmbles selle oma riiete voodri vahele ega lahkunud sellest enam kunagi. Pärgamenditükk avastati pärast Pascali surma.
Elust tagasi tõmbumine.
1655. aastast surmani elas Pascal askeetlikult jansenistide keskuses Port Royali nunnakloostris, astumata küll mungaseisusesse. Arvatavasti ei mõjunud range askees tema niigi nõrgale tervisele kõige paremini. Pascal kogus jansenistina kuulsust oma kirjatööga "Kirjad provintsiaalile" (avaldati 1656–1657 Louis de Montalte'i pseudonüümi all), milles kaitses Sorbonne'ist minemakihutatud juhtivat jansenisti Antoine Arnauld'd jesuiitide rünnakute eest. Seda teost peetakse jesuiitidevastase ühiskondliku liikumise käivitajaks.
Port-Royali kloostri päästis jesuiitide repressioonidest mõneks ajaks nõndanimetatud püha astla ime, mis sündis Pascali õe Gilberte'i tütre Marguerite'iga. Tütarlapse silmanurgas juba kolm aastat paisunud ohtlik mädauuris olevat paranenud pärast haava puudutamist metallastlaga, mida peeti Jeesuse okaskroonist pärinevaks. Ime kohta käis tunnistusi andmas ka Blaise Pascal, kes nägi sündmuses jumalikku sekkumist ja sai sest usulist indu.
Pärast tsükloidi ja lõpmata väikeste suuruste intensiivset uurimist jäi Pascal 1659 haigeks. Haigenagi ei olnud ta nõus äärmisest askeesist loobuma ja kandis enese karistamiseks ogalist vööd.
Surm.
1661 suri kardinal Mazarin ning Louis XIV iseseisev valitsejapõlv tõi jansenistidele kaasa uued raskused. Pascal ja tema lähemad liitlased keeldusid alla kirjutamast jansenismi hukkamõistvale formularile. Pascali õde Jacqueline'i sunniti alla kirjutama, mispeale ta kaks kuud hiljem (4. oktoobril 1661) moraalsetes piinades suri. Õe surm oli haigusest nõrgale Pascalile suureks löögiks. Enese surma lähedust tundes pühendus Pascal heategevusele, jõudes veel korraldada odavate tõldade liikluse Pariisi vaeste olukorra kergendamiseks.
Pascali tervis oli vilets sünnist saadik, lisaks oli ta noorpõlves põdenud unetust ja kannatanud tõsiste seedehäirete all. Füüsiliselt otsalõppenuna suri Pascal 1662, arvatavasti tuberkuloosi ja maovähi koosmõjul.
Pascali kavatsetud "Kristliku religiooni apoloogia" jäi kirja panemata, valik tema märkmetest avaldati pärast surma pealkirja all "Hr. Pascali mõtted religioonist ja mõnest muust ainest". Pascali "Mõtetest" ilmus aegade jooksul arvukalt moonutatud versioone, algne tekst taastati alles 20. sajandil.
Matemaatika.
Pascali kokkupuude hasartmängudega ning kirjavahetus Pierre de Fermat'ga (1954) pani aluse klassikalisele tõenäosusteooriale. Samuti on tal olulisi teeneid arvuteoorias ja geomeetrias. Pascal esitas binoomkordajate (Pascali kolmnurk) ja kombinatsioonide arvu leidmise eeskirjad. Tema tööd tsükloidi pindalast (1661) peetakse diferentsiaalarvutuse eelkäijaks.
Pascali tegi teadlaste seas tuntuks "Essee koonuslõikelistest tasapindadest", milles ta tõestas Pascali teoreemi. Mersenne'i järgi tuletas ta sellest hiljem nelisada järeldust ja teoreemi, kuid Pascali "Täielik traktaat koonuslõikelistest tasapindadest", mis olnud matemaatika arengust sadakond aastat ees, on kaotsi läinud. Säilinud on vaid mõned Gottfried Leibnizi ümberkirjutused.
Hasartmänguhuvilise seltskonnategelase rüütel de Méré poolt Pascalile esitatud ülesanded: mitu korda tuleb visata täringut maksimaalse punktiarvu saamiseks ja kuidas jagada panused, kui mäng jääb lõpuni mängimata, suunasid Pascali tegelema tõenäosusteooria alustega. "Traktaadis aritmeetilisest kolmnurgast" (Pascali kolmnurk) uuris ta binoomkordajate omadusi, kasutades matemaatika ajaloos esmakordselt matemaatilist induktsiooni. Pascal kirjutas veel mitu tööd lähedastel teemadel, kuid pühendumine religioonile katkestas selle.
Ühel hambavalu tõttu unetult veedetud 1658. aasta ööl olevat Pascal lahendanud hulga kõverjooneliste pindalade ning ruumaladega seotud ülesandeid. Väidetavasti ei kavatsenud ta tulemusi kirja panna, kuid hertsog de Roannez ja teised kloostriasukad suutsid ta ümber veenda. Pascal kutsus Euroopa parimaid matemaatikuid Amos Dettonville'i pseudonüümi all võistlema teatavate tsükloidi puudutavate ülesannete lahendamises. Jansenistid olid kindlad Pascali võidus, mida taheti kasutada kloostri positsioonide kindlustamiseks. Pascali lahendused tunnistatigi parimaiks, kõik ülesanded lahendas ära ka John Wallis. Christiaan Huygens lahendas neli ülesannet ja leiutas selle käigus tsükloidilise pendli.
Tema töö lõpmata väikeste suuruste analüüsimisel annab alust pidada teda Newtoni ja Leibnizi vahetuimaks eelkäijaks diferentsiaal- ja integraalarvutuse loomisel.
Füüsika.
Blaise Pascal on üks hüdrostaatika rajajaid.
1646 kordas ja laiendas Pascal Evangelista Torricelli katseid, uurides vedelikutaseme muutumise põhjuseid kolvis. Tulemused läksid vastuollu keskaegse dogmaga looduse tühjusekartusest ("horror vacui"), millega nähtust seni põhjendati. Õigupoolest pidas Pascal tühjusekartust algul mõõdetavaks suuruseks, kuid vaidlustes Descartes'i õpetaja, Clermont'i jesuiidikollegiumi rektori Etienne Noëliga, jõudis ta 1648 katseteni, mis kinnitasid Torricelli hüpoteesi sellest, et nivoo muutumise ainsaks põhjuseks on õhurõhk. Pascali kurvastuseks leidis Descartes end olevat eksperimendi idee autori.
Torricelli hüpoteesi tõestamiseks lasi ta oma sugulasel Florin Périer'l ronida elavhõbedatorudega Puy-de-Dôme mäe otsa, eeldades, et õhusamba muutumine peaks kaasta tooma vedelikusamba nivoo muutumise torus. Sama aasta lõpus avaldatud kirjutises lükkas ta lõplikult ümber keskaegse dogma looduse tühjusekartusest, mida seni peeti põhjuseks, miks vedelik pumbas tõuseb.
Vaakumieksperimente jätkates sõnastas Pascal Pascali seaduse ehk hüdrostaatika põhiseaduse, mille kohaselt kandub rõhk vedelikus edasi igas suunas ühtlaselt.
Pascal arvutas esimesena välja atmosfääri ligikaudse massi.
Pascali teos "Traktaat tühjusest", mille ta lõpetas 1651, ei jõudnud trükki ja säilinud on vaid selle eessõna.
SI-süsteemi rõhu- ja pingeühik on Blaise Pascali auks nimetatud paskaliks.
Filosoofia.
Pascal pidas teaduslikku maailmakäsitlust piiratuks ja võimetuks lahendama inimese olemasolu põhiküsimusi. Teadus peaks küll kasutama matemaatilist meetodit, kuid see ei haara absoluutsust. Teadus viib välja skeptitsismini, mille ületamine on võimalik vaid usu ja kaemuse abil. Religioon ja selle vaated ei põhine ratsionaalsetel argumentidel, mistõttu pole neid viimaste abil võimalik ümber lükata. Jumala defineerimine inimlike mõistetega ei ole võimalik, Jumalat võib mõista otsese üleratsionaalse kindlustundega.
Pascali kihlvedu.
Pascali järgi annavad kaks viimast, st mitte-uskumise valikud inimese elu jaoks kas neutraalse (4: ei avalda mõju) või negatiivse tulemuse (3: põrgu), seevastu mõlemad uskumise valikud annavad positiivse tulemuse; kui uskuda ja Jumal eksisteeribki (1), siis tagatakse paradiis, kui uskuda ja Jumalat pole (2), teeb usk inimese elu lihtsalt paremaks ja harmoonilisemaks. Seega on Jumalasse usk igal juhul kasulik.
Leiutised.
1642. aastal leiutas Pascal mehaanilise ratasarvutusmasina, millel oli kaheksa liikuvat ketast. Selle abil oli võimalik arvutada kuni 8-kohalisi summasid kümnendsüsteemis. Kui üheliste ketas liikus kümne sälgu võrra, liikus kümneliste oma edasi ühe võrra jne. Esimese eksperimentaalse arvutusmasina oli loonud Tübingeni ülikooli professor Schickard Pascali sünniaastal, see aga hävis tulekahjus. Enne rahuldava variandini jõudmist ehitas Pascal meistrite abiga üle viiekümne mudeli. Arvutusmasin olevat ära teinud kuue arvepidaja töö, kuid edukaks müügiartikliks see ei kujunenud.
Pascali "küberneetilisi" teeneid hinnanud hinnanud Nicklaus Wirth nimetas tema auks programmeerimiskeele Pascal.
Pascal täiustas Torricelli baromeetrit, esitas kõrgusemõõtja (altimeetri) idee, leiutas hüdraulilise pressi ja esimese primitiivse ruletimasina.
Lisaks olevat Pascal olnud esimene käekella kandja, kinnitades oma taskukella nööriga randme külge.


Assotsiatiivsus.
Assotsiatiivsus ehk ühenduvus on binaarse tehte omadus. Tehet * loeme assotsiatiivseks, kui iga x, y ja z korral (x * y) * z = x * (y * z). Mõiste on üldistatav ka n-aarse tehte juhule.


Victor Fleming.
Victor Fleming (23. veebruar 1883 La Canada, California – 6. jaanuar 1949 Cottonwood, Arizona) oli USA filmirežissöör.
Filme.
Fleming, Victor
Fleming, Victor
Fleming, Victor


Värska vald.
Värska vald asub Põlva maakonnas.
Asustus.
Värska vallas on 1 alevik (Värska) ja 34 küla.
Külad.
Koidula, Kolodavitsa, Kolossova, Korela, Kostkova, Kremessova, Kundruse, Litvina, Lobotka, Lutepää, Matsuri, Määsovitsa, Nedsaja, Pattina, Perdaku, Podmotsa, Popovitsa, Rääptsova, Saabolda, Saatse, Samarina, Sesniki, Säpina, Tonja, Treski, Ulitina, Vaartsi, Vedernika, Velna, Verhulitsa, Voropi, Võpolsova, Väike-Rõsna, Õrsava.


Veriora vald.
Veriora vald on asub Põlva maakonnas.
Vald paikneb endiste Räpina, Põlva ning Rõuge kihelkondade maa-alal.
Asustus.
Veriora vallas on 1 alevik (Veriora) ja külad.
Külad.
Haavapää, Himmiste, Jõevaara, Jõeveere, Kikka, Kirmsi, Koolma, Koolmajärve, Kullamäe, Kunksilla, Laho, Leevi, Lihtensteini, Mõtsavaara, Männisalu, Nohipalo, Pahtpää, Sarvemäe, Soohara, Süvahavva, Timo, Vareste, Verioramõisa, Viira, Viluste, Vinso, Võika, Väike-Veerksu, Vändra.
Vaata ka.
Veriora vald


Kanepi vald.
Kanepi vald on vald Põlva maakonnas.
Asustus.
Vallas on 1 alevik (Kanepi) ja 21 küla.
Külad.
Erastvere, Heisri, Hino, Hurmi, Jõgehara, Jõksi, Kaagna, Kaagvere, Karste, Koigera, Kooraste, Lauri, Magari, Närapää, Peetrimõisa, Piigandi, Põlgaste, Rebaste, Soodoma, Sõreste, Varbuse.


Kõlleste vald.
Kõlleste vald on vald Põlva maakonnas.
Asustus.
Kõlleste valla territooriumil on 12 küla: Häätaru, Ihamaru, Karaski, Karilatsi, Krootuse, Palutaja, Piigaste, Prangli, Tuulemäe, Tõdu, Veski ja Voorepalu


Laheda vald.
Laheda vald on vald Põlva maakonnas.
Asustus.
Vallas on 11 küla: Himma, Joosu, Lahe, Mustajõe, Naruski, Pragi, Roosi, Suurküla, Tilsi, Vardja ja Vana-Koiola.


Mikitamäe vald.
Mikitamäe vald asub Põlva maakonnas Setumaal.
Külad.
Vallas on 18 küla: Audjassaare, Beresje, Igrise, Järvepää, Kahkva, Karisilla, Laossina, Lüübnitsa, Mikitamäe, Niitsiku, Puugnitsa, Rõsna, Rääsolaane, Selise, Toomasmäe, Usinitsa, Varesmäe, Võõpsu.


Mooste vald.
Mooste vald on vald Põlva maakonna põhja osas, jagades piiri Ahja, Põlva ja Räpina valdadega ning Tartu maakonnaga.
Vald loodi 1820. aastal pärast pärisorjuse kaotamist, kandes tollal nime Moisekatsi-Mooste. Alates 1931. aastast kannab vald praegust, Mooste, nime.
Asustus.
Mooste vallas on 1 alevik (Mooste) ja 14 küla.
Külad.
Jaanimõisa, Kaaru, Kadaja, Kanassaare, Kastmekoja, Kauksi, Laho, Rasina, Savimäe, Suurmetsa, Säkna, Säässaare, Terepi, Viisli.


Orava vald.
Orava vald asub Põlva maakonnas.
Vallavanem on Ülo Plakso.
Asustus.
Orava vallas on 30 küla: Hanikase, Jantra, Kahkva, Kakusuu, Kamnitsa, Kliima, Korgõmõisa, Kõivsaare, Kõliküla, Kõvera, Lepassaare, Liinamäe, Luuska, Madi, Marga, Orava, Oro, Piusa, Praakmani, Päka, Pääväkese, Rebasmäe, Riihora, Rõssa, Soe, Soena, Suuremetsa, Tamme, Tuderna ja Vivva.


Põlva vald.
Põlva vald on vald Põlva maakonnas, ümbritsedes Põlva linna.
Külad.
Aarna - Adiste - Andre - Eoste - Himmaste - Holvandi - Kiuma - Kähri - Lutsu - Mammaste - Meemaste - Metste - Miiaste - Nooritsmetsa - Orajõe - Partsi - Peri - Puskaru - Puuri - Rosma - Soesaare - Taevaskoja - Tromsi - Tännassilma - Uibujärve - Valgesoo - Vanaküla
Välislingid.
Põlva vald


Räpina vald.
Räpina vald on vald Põlva maakonnas.
Asustus.
Räpina vallas on Räpina linn, Võõpsu alevik ja 26 küla.
Külad.
Jaanikeste, Kassilaane, Kõnnu, Köstrimäe, Leevaku, Linte, Mägiotsa, Meelva, Naha, Nulga, Pindi, Pääsna, Raadama, Rahumäe, Raigla, Ristipalo, Ruusa, Saareküla, Sillapää, Sülgoja, Suure-Veerksu, Toolamaa, Tooste, Tsirksi, Võiardi, Võuküla.


Valgjärve vald.
Valgjärve vald on vald Põlva maakonnas.
Asustus.
Vallas on 16 küla: Abissaare, Aiaste, Hauka, Kooli, Krüüdneri, Maaritsa, Mügra, Pikajärve, Pikareinu, Puugi, Saverna, Sirvaste, Sulaoja, Tiido, Valgjärve, Vissi.
Välislingid.
Valgjärve vald


Vastse-Kuuste vald.
Vastse-Kuuste vald on asub Põlva maakonnas.
Asustus.
Vallas on Vastse-Kuuste alevik ja 10 küla: Karilatsi, Kiidjärve, Koorvere, Leevijõe, Logina, Lootvina, Padari, Popsiküla, Valgemetsa, Vooreküla.
Vastse-Kuuste vald


Herbert Marcuse.
Herbert Marcuse (19. juuli 1898 Berliin – 29. juuli 1979 Starnberg) oli saksa juudi päritolu filosoof, uue vasakpoolsuse ideolooge, Frankfurdi koolkonna väljapaistvamaid esindajaid.
Marcuse järgi on stiihiline ja spontaanne noorsooliikumine nüüdisajal kaalukaim revolutsiooniline jõud. Marcuse omandas uute vasakpoolsete ringkondades populaarsuse nüüdisaegse ühiskonna kui äärmuseni tehniseeritud, bürokratiseerunud ühiskonna kriitikaga. Massikultuuril ja -tarbimisel ning inimteadvuse manipuleerimisel rajanev kaasaegne ühiskond on Marcuse järgi irratsionaalne ja isiksust represseeriv. “Väärvajaduste” abil on see ühiskond Marcuse arvates integreerinud endasse ka töölisklassi. Sotsiaalse revolutsiooni vallandamises pole peaosa mitte töölisklassil, vaid vasakpoolsel intelligentsil ja deklasseerunud kihtidel. Neis tingimustes saavad sotsiaalsete ümberkujunduste liikumapanevaks jõuks radikaalsed intelligendid, üliõpilaskond ning autsaiderid: töötud, lumpenid jne. Üheks sellise protesti vormiks on “uue meelelisuse” arendamisele suunatud kultuurirevolutsioon, mille üks vahend on sürrealistlike kunstiteoste loomine. Uutele vasakpoolsetele võlgnes Marcuse oma populaarsuse 1960. aastatel.
Välislinke.
Marcuse, Herbert
Marcuse, Herbert
Marcuse, Herbert


Boris Karloff.
thumb
Boris Karloff (kodanikunimega William Henry Pratt, tuntud ka kui Karloff ja Karloff the Uncanny; 23. november 1887 – 2. veebruar 1969) oli briti filminäitleja, kes sai tuntuks oma rollidega õudusfilmides, enim tuntud Frankensteini monstrumi osatäitjana filmides "Frankenstein" (1931), "Frankensteini pruut" (1935) ja "Frankensteini poeg" (1939).
Filmograafia.
Karloff, Boris
Karloff, Boris
Karloff, Boris
Karloff, Boris


Uusvasakpoolsus.
Uusvasakpoolsus ("New Left"), on radikaalne noorsooliikumine arenenud kapitalistlikes riikides, mis lähtub anarhistide, Lev Trotski ja Herbert Marcuse vaateist ning mõnedest Che Guevara ja Mao Zedongi seisukohtadest. Tekkinud 1960. aastate algul, haaras uusvasakpoolsus laiu noorsoo- ja intelligentsikihte. Suuremale osale uute vasakpoolsete esindajatest oli iseloomulik kehtivate institutsioonide, autoriteetide ja eluväärtuste “totaalse eitamise” filosoofia. Nihilism, anarhism, stiihilisus, püüd minema heita kodanliku ühiskonna “mängureeglid” ning “välja astuda” tema sotsiaalmajanduslikust, poliitilisest ja kultuuristruktuurist – sellised olid uue vasakpoolsuse põhiseisukohad, mida liikumine ammutas Herbert Marcuse, Jean-Paul Sartre'i, R. Debret', Franz Omar Fanoni jt. vasakradikaalsete ideoloogide filosoofilistest töödest.
Eitades kapitalistliku tarbimisühiskonna poliitilist ja väärtussüsteemi, vastandus uusvasakpoolsus ühtlasi traditsioonilistele sotsialistlikele ja kommunistlikele parteidele kui “vanale vasakpoolsusele”, taunis parlamentaarseid ja demokraatlikke võitlusvahendeid, kasutas spontaanseid ja vägivallaaktsioone. Uusvasakpoolsuse järgi ei ole sotsialistlikus revolutsioonis peaosa tarbimisühiskonda integreeritud töölisklassil, vaid noortel ja ühiskonna outsaidereil: üliõpilased, töötud, humanitaarharitlaskond, rõhutud vähemikud; ning arengumaade vaestel.
Uusvasakpoolsuse ideoloogid John ja Margaret Rowntree väitsid, et noorsugu on omaette eksisteeriv ekspluateeritav klass, kelle kutsumuseks on radikaalne protest ja kodanliku võimu vastased aktsioonid. Uusvasakpoolsus oli Lääne üliõpilaskonna ning haritlaste teatava osa protestiliikumine kodanliku ühiskonna vastu, tema sotsiaalmajanduslike ja poliitiliste institutsioonide, elulaadi, kõlbeliste väärtuste ja ideaalide vastu. Koosnedes erinevatest, kireva poliitilise orientatsiooniga salkadest ja organisatsioonidest, sisaldas uusvasakpoolsus stiihilist ja spontaanset mässuvaimu, väljendas rahulolematust sotsiaalse tegelikkusega ning üritas tegelikkust praktiliselt muuta.
Koolkondadest peab kindlasti nimetama nn Frankfurdi koolkonda – grupp õpetlasi, kes enne II maailmasõda ühinesid Frankfurdis nn “Sotsiaalsete uuringute Instituudi” ("Institut für Sozialforschung") nime all. Vanemasse põlvkonda kuuluvad siin Max Horkheimer (selle koolkonna tegelik rajaja), Theodor Adorno ja Herbert Marcuse.
Mees, kes astub koos teiste uute vasakpoolsetega kehtiva teadusidee – teadus on vaid üks ühiskonna funktsioone – vastu, on Marcuse. Uusvasakpoolsete arvamuse kohaselt pole teadus kunagi neutraalne, ta on alati kas konservatiivne või kritiseeriv. Tõeline teadus aga ei lähtu eeldusteta faktidest (selline käsitlus vaid tugevdab olemasolevat ühiskonda).
Marcuse viis populaarsuseni ilmselt ühiskonnakriitika. Ta kritiseeris teravalt bürokraatiat ning ühiskonna tehniseerimist. Marcuse sõnade kohaselt manipuleerib massikultuur ja –tarbimine inimteadvust, olles seega irratsionaalne ning isiksust represseeriv. “Väärvajaduste” abil on see ühiskond Marcuse arvates integreerinud endasse ka töölisklassi. Sotsiaalse revolutsiooni vallandamises pole peaosa mitte töölisklassil, vaid vasakpoolsel intelligentsil ja deklasseerunud kihtidel. Seesugustes tingimustes saavad sotsiaalsete ümberkujunduste liikumapanevaks jõuks radikaalsed intelligendid, üliõpilaskond ning autsaiderid: töötud jne. Üheks sellise protesti vormiks on “uue meelelisuse” arendamisele suunatud kultuurirevolutsioon, mille üks vahend on sürrealistlike kunstiteoste loomine.


Pierre de Fermat.
Pierre de Fermat [pjɛːʀ dəfɛʀˈma] (17. august 1601, Beaumont-de-Lomagne – 12. jaanuar 1665, Castres) oli prantsuse matemaatik. Elukutse poolest oli Fermat jurist.
Fermat oli üks arvuteooria, analüütilise geomeetria ning (koos Blaise Pascaliga) tõenäosusteooria rajajaid. Enamik tema töid avaldati postuumselt.
Elulugu.
Fermat sündis jõuka nahakaupmehe pojana, tema noorpõlvest pole palju teada. Hariduse sai ta Toulouse'i ning Orléans'i ülikoolides. 1631. aastal ostis Fermat enesele Toulouse'i parlamendi nõuniku ametikoha.
Matemaatikaga tegeles Fermat juristitööst vabal ajal. Fermat ei ajanud taga kuulsust ning tema eluajal avaldati temalt vaid üks oluline käsikiri, seegi initsiaalide M.P.E.A.S., mitte Fermat' nime all. Fermat pidas kirjavahetust paljude silmapaistvate matemaatikutega. Tal oli tavaks esitada oma tulemusi tükkhaaval või tõestusteta, teatades näiteks, et tõestust ta ei saada, kuna see on liiga pikk. Fermat' kuulsaim selline avaldus, kritseldatud Diophantose teose äärele, puudutas nõndanimetatud Fermat' suurt teoreemi, mis suudeti tõestada alles kolm ja pool sajandit hiljem. Mitmed tulemused leiti alles pärast Fermat' surma juhuslikelt paberilehtedelt, enamasti tõestuseta.
Vaata ka.
Fermat, Pierre de
Fermat, Pierre de
Fermat, Pierre de


Ruvuvu.
Ruvuvu kohas, kus ta moodustab Kagera. Ruvuvu on pildi vasak pool ja ülemosas.
Ruvuvu (keskjooksul Burundis Ruvubu, ülemjooksul Ruvironza) on jõgi Aafrikas. Algab Tanganjika järve idakalda mägedest. Voolab ülemjooksul itta, alamjooksul põhja. Ühinedes Nyabarongoga, moodustab Kagera. Jõe pikkus on 300 km.


Taklimakan.
a> Taklimakanis kosmosest 25. juunil 2005.
Taklimakan (uiguuri ته‌كلىماكان) on kõrb Sise-Aasias Hiina RV idaosas Tarimi nõos.
Piirneb põhjast Tarimi jõega, loodest ja läänest Yarkandi jõega, edelast, lõunast ja kagust Kunluniga. Valdavalt liivakõrb.


Laskmine 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Laskmine 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis
Vabapüss.
Maailmarekord: Elmar Kivistik (Eesti) 1124 (1937).
Olümpiarekord: Emil Grünig (Šveits) 1120 (1948).
Vabapüstol.
Maailma- ja olümpiarekord: Torsten Ullmann (Rootsi) 559.
Olümpiakiirlaskmine.
Maailma- ja olümpiarekord: Károly Takács (Ungari) 580 (1948).
Hirvelaskmine.
Maailmarekord: Rolf Bergersen 398.


Maadlus 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Maadlus 1952. aasta suveolümpiamängudel toimus Helsingis Messuhallis.


Poks 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Poks 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis.
Val Barkeri karikas.
Val Barkeri karika parima tehnikaga poksijale sai poolraskekaalu (kuni 81 kg) kuldmedali- ja olümpiavõitja Norvel Lee (USA).


Jens Fink-Jensen.
Jens Fink-Jensen (sündis 19. detsembril 1956 Kopenhaagenis) on taani kirjanik, fotograaf ja helilooja.
Jens Fink-Jensen lõpetas 1976 võõrkeeltekallakuga Herlufsholmi, seejärel läbis sõjaväeteenistuse ning ohvitseriväljaõppe Taani Kuninglikus Vahtkonnas. Aastal 1986 lõpetas ta Kopenhaageni Kunstiakadeemia Arhitektide kooli arhitekti kvalifikatsiooniga (MAA, "cand.arch.") ja 1997 sama akadeemia multimeediadisainerina.
Fink-Jensen debüteeris ilukirjanduses novelliga "Juuni 1995", mis avaldati päevalehes Dagladet Information 1975, ning luuletajana mais 1976, kui ilmusid neli luuletust ajalehes Hvedekorn.
Esimese luulekogu avaldas Jens Fink-Jensen 1981. aastal pealkirjaga "Verden i et øje" ("Maailm silmas"). Proosaraamatudebüüt oli aastal 1986, kui ilmus novellikogu "Bæsterne" ("Elajad"). Aastal 1994 ilmus tema esikteos lastekirjanikuna "Jonas og konkylien" ("Joonas ja merekarp").
Kaheksakümnendatel pani Jens Fink-Jensen koos teistega aluse postmodernistlikule luuleliikumisele "firserdigtere", mis kogunes väljaande Hvedekorn toimetaja Poul Borumi ümber, ning organiseeris Kopenhaagenis teiste hulgas koos luuletaja Michael Strungega põlvkonnamanifesti "NÅ!!80" (Noo!!80).
Fink-Jensen esineb poeetiliste multimeedia"show'"de ja luuleõhtutega, näitab oma diapositiive ja esitab oma süntesaatorikompositsioone keskkoolides ja festivalidel, sealhulgas koostöös klahvpillimängija Fredrik Mellqvisti ja saksofonist Jens Severiniga.
Fink-Jensen on esinenud fotonäitustega "Sydens Skibe" ("Lõunamaa laevad") ja "Beijing Ansigt" ("Pekingi nägu"), luule-fotonäitusega "OrdBilleder" ("Sõnapildid") ja heli-diapositiivide "show'"ga "Øje på verden – om bøgernes råstof" ("Pilk maailmal – raamatute toormaterjalist").
1999. aastal ilmus araabiakeelne tõlge Jens Fink-Jenseni luulekogumikust "Nær afstanden (Kauguse lähedal)". Tõlkija oli Jamal Jumas (Alwah kirjastus, Madriid). Üksikud luuletused olid varem ilmunud päevalehes Al-Quds Al-Arabi (London 1996) ja ajalehes Nizwa (Omaani Sultanaat 1999).
Välislingid.
Fink-Jensen, Jens
Fink-Jensen, Jens
Fink-Jensen, Jens


Polarisatsioonimikroskoop.
Polarisatsioonimikroskoop ehk petrograafiline mikroskoop on valgusmikroskoop, mida kasutatakse valgust polariseerivate objektide mikroskoopiliseks uurimiseks. Polarisatsioonimikroskoopi kasutatakse peamiselt kivimite ja mineraalide uurimiseks, kuid tal on rakedusi ka bioloogias ja keemias.
Polarisatsioonimikroskoop geoloogias.
Polarisatsioonimikroskoopi kasutatakse kivimitest ja mineraalidest valmistatud õhikute uurimiseks polariseeritud valguses. Polarisatsioonimikroskoopi kasutatakse mineraloogias ja petrograafias. Võrreldes laiemalt levinud ja peamiselt bioloogias kasutatavate valgusmikroskoopidega on polarisatsioonimikroskoobil mõned olulised erinevused. Esiteks saab polarisatsioonimikroskoobiga, nagu nimigi ütleb, valgust polariseerida. Selleks on mikroskoobil kaks polaroidi või niikolit ehk Nicoli läätse, mida nimetatakse polarisaatoriks ja analüsaatoriks. Polarisaator asub õhiku all, analüsaator aga selle kohal. Teiseks erinevuseks on see, et mikroskoobi aluslauda peab saama vabalt pöörata kogu täisringi ulatuses. See on vajalik selleks, et määrata pleokroismi, kustumisnurka jms. Polarisaator ja analüsaator peavad vaatluste teostamiseks asuma üksteise suhtes risti. Analüsaator on tuubusest kergelt eemaldatav, et vaadata õhikut ühe polaroidi poolt polariseeritud valguses. Seda tehakse näiteks selleks, et määrata mineraali pleokroismi või murdumisnäitaja rühma.
Ortoskoopiliste vaatlustega määratavad mineraalide tunnused.
Mõistagi saab nende tunnuste alusel määrata ka mineraali ennast. Selleks polarisatsioonimikroskoopi kasutataksegi, et oleks võimalik üheselt määrata kivimeid ja mineraale, mis käsipalades tihti võimatuks osutub.


Radikalism.
Radikalism ehk "käremeelsus" on ühiskondlik-poliitiline ideoloogia suund, mis nõuab põhjalikke ümberkorraldusi. Tekkis 18. sajandil Lääne-Euroopas ning oli seoses valgustusajastu ja Prantsuse revolutsiooni ideedega. 18. ja 19. sajandil peegeldas kodanluse suhtumist feodaal-absolutistlikusse ühiskonnakorda.
Radikaalideks nimetasid end ka Inglismaal parlamenti valitud Briti kaubandusametiühingute liikmed aastatel 1874 kuni 1892. Inglise radikaalid said oma ideed põhiliselt filosoofiliste radikaalide nagu John Stuart Milli töödest, kus tegude õigsust mõõdeti suurima heolu mõõduga suuremale hulgale rahvale.
Mandri-Euroopas nagu Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias arenes radikaalsus ideoloogiana 19. sajandil vabariiklaste toetuseks. 20. sajandil kandus radikaalsus seoses sotsialismi populaarsuse tõusuga üle vasakpoolsesse poliitikasse. 20. sajandi radikaalsed parteid kaitsesid tööliste, väikekodanluse ja osaliselt haritlaskonna huve. Mõjukaim on olnud Prantsusmaal tegutsev Vabariiklik Radikaalide ja Radikaalsotsialistide Partei (asutatud 1869).


Montmartre.
pisi
Montmartre on Pariisi linnaosa, mis oli kaua lihtsalt linnaäärne küla. 1860. aastal lisati see Pariisile 18. "arrondissement'ina" ja ka veel siis oli tegu täieliku aguliga. Eriti künka põhjakülg oli täiesti söötis ja metsik maa, nii et seda kutsuti "maquis" – makja (läbipääsmatuid tihnikuid moodustav taimestik). Künka lõunanõlvale ehitati samal ajal Sacre-Coeur'i kirikut, mistõttu seal olid lood pisut paremad.
Kohalikud elanikud olid vaesed, naised töötasid peamiselt näiteks pesunaiste, õmblejannade või pärlite niidi otsa ajajatena. Tänaval ei olnud mingi haruldus kohata kitsi, kanu ja lehmi, kes põõsaid närisid ning ülejäänud pariislased pidasid kohta nii ekstsentriliseks, et jõukad kodanlased käisid õhtuti salkadena (ja isegi perekondadega) vaatamas – lihtsalt selleks, et saaks pead raputada ja põlastada.
Kurikuulsust teenis Montmartre Pariisi kommuuniga – too kindlustas end just nimelt sellel künkal. Ülestõusnuid oli umbes 20 000, kusjuures neile vastu astusid 130 000 Versailles' valitsuse pooldajat. Järgnenud nädalat kutsutakse tihti veriseks nädalaks, sest ülestõusnutest tapeti karistusaktsioonides tuhandeid, 4586 inimest küüditati ja 4606 said vanglakaristuse.
Kohvikuid ja kabareesid hakkas Montmartre'ile koonduma eeskätt peale 1881. aastat. Sellel aastal avas oma kabaree "Le Chat Noir" Rodolphe Salis ning kuna see muutus nii populaarseks, avati seejärel arvukalt sarnaseid asutusi. Suurt vahet tuleks teha kabaree ja tavalise kohviku vahel. Kabaree lisanimi oli "artistique" – ehk siis eesti keeli panduna "kunstnike kabaree" – kus oli eeskava, konferansjee ja toimus ühesõnaga kultuurne jooming. Kohvik oli korralikum asutus – seeõttu kolisidki näiteks kunstnikud kohvikutest kabareedesse üle (varemalt käisid kunstnikud – eriti impressionistid – koos kohvikutes): nad leidsid, et kohvikuaura on liiga intelligentne ja haritud, aga kabarees saab ka mõnu tunda ja vabam olla.
Meelelahutuskeskuseks oli Montmartre I maailmasõjani, siis nihkus kese Montparnasse'ile vasakkaldal.
Tänapäeval on Montmartre aga siiski populaarne külastuskoht – lisaks Sacre-Coeuri kaunile kirikule näeb mitmeid ajaloolisi kohvikuid/kabareesid, Tertre'i väljakul siiani töötavaid kunstnikke, ilusat vaadet Pariisile (eriti nostalgiline on tuledes Pariis). Ja siis on muidugi veel loendamatu hulk sekspoode, pornokinosid jms, mis kokkuvõttes annabki linnaosale oma näo.


Otsedemokraatia.
Otsedemokraatia on politoloogia mõiste, mis tähistab sellist riigi valitsemisvormi, kus rahvas saab otsustada riiki puudutavaid küsimusi otse, vahepealsete esindajateta. Otsedemokraatia on demokraatia alaliik.
Parim näide otsedemokraatlikust riigist on Šveits, kus viimase 120 aasta jooksul on 240 korral korraldatud rahvahääletusi seadusandlikes küsimustes.
Otsedemokraatia Eestis.
Eestimaa Roheliste 2007. aasta Riigikogu valimiste programmis oli ühe nende kolme põhiteema hulgas otsedemokraatia, mis tähendas lubadust seadustada rahvaalgatuslikud referendumid riigi ja omavalitsuste tasemel.


Akrisios.
Akrisios oli vanakreeka mütoloogias Peloponnesosel asuva Argose kuningas, Perseuse vanaisa. Tema isa oli Abas, Lynkeuse ja Hypermnestra poeg.
Akrisios oli pettunud, et tal polnud poegi, vaid ainult tütar Danae, ning küsis oraaklilt, kas ta neid saab. Oraakel ütles, et ei, ning lisas, et Akrisiose tapab tema oma tütre poeg. Danael lapsi ei olnud. Et asi nii jääkski, pani Akrisios ta luku taha pronksist või vasest keldrisse. Ent Zeus tuli tema juurde katuseaugu kaudu kuldse vihmana ning varsti sündis Perseus.
Akrisios ei tahtnud oma järeltulijate tapmisega enda peale jumalate viha tõmmata, vaid saatis nad kirstus merele. Zeusi palvel vaigistas Poseidon mere ning ema ja laps jäid ellu.
Kui Perseus hiljem tappis Medusa ja päästis Andromeda, läks oraakli ennustus tõeks. Rahvas kihutas Akrisiose Argosest minema ja ta leidis pelgupaiga Põhja-Kreekas Larissas. Juba Argose kuningaks saanud Perseus osales seal spordivõistlusel kettaheites, kui tema käsi vääratas ning ta heitis kiviketta publikusse. Akrisios sai silmapilkselt surma.


Polydektes.
Polydektes oli vanakreeka mütoloogias Seriphose saare valitseja.
Tema saarele uhtus laine kirstu Danae ja väikese Perseusega. Polydektese vend kalur Diktys kasvatas Perseuse suureks. Millegipärast Diktys ei abiellunud Danaega, kuigi oli lesk.
Kui Perseus oli juba suur, avastas Polydektes, et Danae on ikka veel väga ilus naine, tahtis temaga abielluda ja ahvatles Perseust Medusa pead tooma minema, lootes sedasi noormehe jalust ära saada. Medusa nägemine muutis kõik kiviks. Kuid Danae ei tahtnud kuningannaks saada, sest Polydektes oli julm mees, ja läks templisse varjule. Polydektes ei julgenud teda vägisi välja tirida, sest templis oli igaüks jumalate kaitse all.
Perseus tuli tagasi Medusa pea ja pruudi Andromedaga ning kuulis, et ema varjab end kuninga eest. Samal ajal Polydektes pidutses. Perseus läks peole ja teatas, et täitis kuninga soovi. Pidulised olid juba purjus ega uskunud. Polydektes hakkas teda pilkama: «Jumalad teavad, kellel sa pea maha lõikasid, vahest mõnel lehmal või lambal.» Perseus vihastas ja näitas Medusa pead. Peale Perseuse enese, kes kõrvale vaatas, ei jäänud seltskonnast keegi ellu.
Kuna ka Polydektese lapsed kivistusid Medusa pead nähes, sai uueks kuningaks tema vend Diktys. Perseus ise lahkus koos ema ja pruudiga oma sünnilinna Argosesse, mida valitsema hakkas.


Halliste vald.
Halliste vald asub Viljandi maakonnas.
Asustus.
Ereste, Hõbemäe, Kaarli, Kalvre, Kulla, Maru, Mulgi, Mõõnaste, Naistevalla, Niguli, Pornuse, Päidre, Päigiste, Raja, Rimmu, Saksaküla, Sammaste, Tilla, Toosi, Uue-Kariste, Vabamatsi, Vana-Kariste ja Ülemõisa.


Viiratsi vald.
Viiratsi vald asub Viljandi maakonnas.
Asustus.
Viiratsi vallas on 1 alevik (Viiratsi) ja 21 küla.
Jõeküla, Kibeküla, Kuudeküla, Loime, Mäeltküla, Mähma, Rebaste, Ridaküla, Ruudiküla, Saareküla, Surva, Tusti, Tõnuküla, Tänassilma, Uusna, Valma, Vana-Võidu, Vanavälja, Vardja, Vasara, Verilaske.


Vastemõisa vald.
Vastemõisa vald asus Viljandi maakonnas.
Valla keskus oli Vastemõisa. Valda kuulus veel 8 küla: Ilbaku, Ivaski, Kildu, Kobruvere, Lemmakõnnu, Metsküla, Paelama ja Sandra.
Alates oktoobrist 2005 on ta Suure-Jaani valla koosseisus.


Tarvastu vald.
Tarvastu vald asub Viljandi maakonnas, Võrtsjärve läänekaldal.
Veekogud.
Valda läbivad Tarvastu ja Õhne jõgi. Vallast saab alguse Ärma jõgi.
Haldusjaotus.
Vallas on üks alevik ja 37 küla.
Külad.
Anikatsi, Arakumäe, Jakobimõisa, Järveküla, Kalbuse, Kannuküla, Kivilõppe, Koidu, Kuressaare, Kärstna, Maltsa, Marjamäe, Metsla, Muksi, Mõnnaste, Pahuvere, Pikru, Porsa, Põrga, Raassilla, Riuma, Roosilla, Soe, Sooviku, Suislepa, Tagamõisa, Tarvastu, Tinnikuru, Unametsa, Vanausse, Veisjärve, Vilimeeste, Villa, Vooru, Väluste, Ämmuste, Ülensi.
Ajalugu.
On oletatud, et Tarvastu moodustas koos Helmega muinaskihelkonna, mille keskused olid Tarvastu ja Vooru (Arakumägi) linnamägedel.
1225 on kroonikas mainitud Võrtsjärve äärset kirikukihelkonda (oletatavasti Tarvastut).
13.–16. sajandil kuulus Tarvastu Viljandi komtuurkonda ning siia rajati ordulinnus. Linnuse ja kiriku vahelisele alale tekkis alevik, mis hävis Liivi sõjas.
Poola ajal moodustas Tarvastu staarostkonna. Tarvastu oli Viljandimaa tihedaima asustusega ja jõukaimaid piirkondi (tänu linakasvatusele).
19. ja 20. sajandi vahetusel sai kihelkonna keskuseks Mustla.
Haridus.
Vallas asub Kärstna Kool koos lasteaia rühmaga, Suislepa Lasteaed-Algkool, Tarvastu Muusika- ja Kunstikool, Tarvastu Gümnaasium, Ämmuste Kool ning mõned lasteaiad.


Suure-Jaani vald.
Suure-Jaani vald asub Viljandi maakonnas.
22. oktoobril 2005 liitusid Suure-Jaani linn, Suure-Jaani vald, Olustvere vald ja Vastemõisa vald ning moodustasid Suure-Jaani valla. Valla territoorium kattub suurelt osalt ajaloolise Suure-Jaani kirikukihelkonna maadega.
Asulad.
Suure-Jaani vallas on üks linn (Suure-Jaani), üks alevik (Olustvere) ja 46 küla.
Külad.
Aimla, Arjadi, Epra, Ilbaku, Ivaski, Jaska, Jälevere, Kabila, Karjasoo, Kerita, Kibaru, Kildu, Kobruvere, Kootsi, Kuhjavere, Kuiavere, Kurnuvere, Kõidama, Kärevere, Lahmuse, Lemmakõnnu, Lõhavere, Metsküla, Mudiste, Munsi, Mäeküla, Navesti, Nuutre, Paelama, Põhjaka, Päraküla, Reegoldi, Riiassaare, Rääka, Sandra, Sürgavere, Taevere, Tällevere, Tääksi, Vastemõisa, Vihi, Võhmassaare, Võivaku, Võlli, Ängi, Ülde.


Saarepeedi vald.
Saarepeedi vald asub Viljandi maakonnas. Vald sai oma nime Saare-Peedi talu järgi, mille maadele ehitati 1902. aastal vallamaja.
Ajalugu.
Arheoloogiamälestisena on tuntud Saarepeedil asuv Naanu linnamägi, mida kasutati 12.-13. sajandil. Rahvasuus teatakse seda Tantsimäe nime all. Dokumentides mainiti esmakordselt OIAWA nime all 1583. aastal.
Vald kui haldusüksus tekkis 19. sajandi lõpul Välgita ja Karula valla ühinedes, 1939. aasta haldusreformis liideti see Viljandi vallaga. 1945. aastal loodi Saarepeedi külanõukogu. Saarepeedi vald sai vallaõigused 19. detsembril 1991. aastal.
Asustus.
Vallas on 12 küla: Aindu, Auksi, Karula, Kokaviidika, Moori, Peetrimõisa, Saarepeedi, Taari, Tobraselja, Tõnissaare, Võistre ja Välgita. Tänu maakonnakeskuse lähedusele on valda kerkinud uuselamurajoone.
Loodus.
Saarepeedis on vaheldusrikas loodus, tuntuim loodusobjekt on Varesemäed. Vallas asuvad ka Auksi järv, Karula järv, Uueveski oja ja Võistre järv.
Kultuur ja sport.
Vallas ilmub ajaleht Saarepeedi Sõnumid. Saarepeedil toimub iga-aastane valla külade päeva ning korraldatakse võrkpalliturniire.
1835. aastal rajati Peedi Vennaste Koguduse palvemajas kool, kus koolmeistrina töötasid Ado Peet (1835-1845) ja Jüri Peet (1845-1849). Tänapäeval töötab Saarepeedi kunagises vallamajas kool-lasteaed, milles on 9-klassiline põhikool ja 2 rühmaga lasteaed.
Samuti tegutseb vallas kaks raamatukogu, kus paiknevad ka avalikud internetipunktid. Karula raamatukogu asub Karula külas Karula kaupluselamus, Saarepeedi raamatukogu aga Saarepeedi rahvamajas, kus on ka vallavalitsuse ja noortetoa ruumid.
Majandus.
Valla ettevõtted tegelevad peamiselt põllumajanduse ja puidutööstusega. Lisaks valmistab AS Oskar LT lihatooteid, AS Rootsi Mööbel puitdetaile, OÜ Tammepakk laastukatuseid. Karula teeristis müüb Toyota autosid ASi Valoor Viljandi esindus.
Saarepeedi vallas on kaks toidupoodi: rahvamajas tegutseb Minimarket ja Aindu külas OÜ Kullis kauplus. Kolmapäeviti külastab valda kauplusauto, samuti on Aindu külas avatud OÜ Jalari teemaja.


Sérifos.
pisi
Sérifos (antiikaja kontekstis Seriphos; kreeka Σέριφος) on Kreekale kuuluv Joonia saar Egeuse meres, Küklaadide saarestiku üks läänepoolsemaid saari.
Sérifos asub Kýthnosest lõunas ja Sífnosest loodes.
Sérifose pindala on umbes 70 km² ja seal elab 1200 inimest.
Saarel on Sérifose küla ja teisi asulaid.
Antiikajal austati Seriphosel kultuslikult Perseust.


Pärsti vald.
Pärsti vald on vald Viljandi maakonnas.
Asustus.
Alustre, Heimtali, Jämejala, Kiini, Kiisa, Kingu, Kookla, Laanekuru, Leemeti, Marna, Matapera, Mustivere, Pinska, Puiatu, Päri, Pärsti, Raudna, Rihkama, Savikoti, Sinialliku, Tohvri, Turva, Tõrreküla, Vanamõisa, Vardi ja Väike-Kõpu.


Paistu vald.
Paistu vald asub Viljandi maakonnas.
Paistu vallas on 16 küla: Aidu, Hendrikumõisa, Holstre, Intsu, Kassi, Lolu, Loodi, Luiga, Mustapali, Paistu, Pirmastu, Pulleritsu, Rebase, Sultsi, Tömbi ja Viisuküla.


Olustvere vald.
Olustvere vald oli vald Viljandi maakonna põhjaosas.
Selle naabervallad olid Suure-Jaani, Saarepeedi, Kolga-Jaani ning Kõo vald.
Valda kuulus Olustvere alevik ja 12 küla: Aimla, Jaska, Kuhjavere, Kuiavere, Kurnuvere, Kärevere, Mudiste, Mäeküla, Riiassaare, Tääksi, Võivaku ja Ülde.
Alates oktoobrist 2005 on Olustvere valla alad Suure-Jaani valla koosseisus.


Kõpu vald.
Kõpu vald asub Viljandi maakonnas.
Üldinfo.
Kõpu vald on Viljandimaa üks läänepoolsemaid omavalitsusi. Valla pindala on 258,78 km². Kõput ümbritsevad Pärsti vald, Suure-Jaani vald, Halliste vald, Saarde vald ning Tori vald. Riigimetsa haldamisega tegeleb vallas kaks metskonda - Kõpu ja Soomaa.
Ajalugu.
Kõpu nime päritolu ei ole täpselt teada. Friedrich Kuhlbars on kirjutanud, et Kõpu nimi tähendab aiaga ümberpiiratud kohta. 1481. aastal on Viljandist Kõppu viivat teed nimetatud "Koppesche Weg" (saksa keeles on "Koppe" tipp, latv või hari). Mõisa kohta on teateid aastast 1593 (Kepa; hiljem Gross-Kõppo ehk Suure-Kõpu)
Asustus.
Vallas on 1 alevik (Kõpu) ja 9 küla: Iia, Kuninga, Laane, Punaküla, Supsi, Seruküla, Tipu, Uia ja Vanaveski.
Asukoht.
Kõpu vald asub Viljandimaa lääneosas. Põhjast piiravad seda Suure-Jaani, idast Pärsti, lõunast Halliste ja Saarde vald, läänes on ühine piir Surju, Paikuse ja Tori vallaga. Vald ulatab põhjast lõunasse 18 km ja idast läände 30 km pindalaga 258,7 km². Kõpu valla keskus, Kõpu alevik, asub Viljandi - Kilingi-Nõmme maantee ääres 20 km kaugusel Viljandist. Pärnusse on Kõpust 70 km, Tallinna 185 km, Tartusse 100 km.
Kõpu vald paikneb Sakala kõrgustiku lääneserval ja Pärnu tasandikul. Valla idaosa hõlmab põhiliselt vooreline ala, mida Kõpu ürgorg eraldab kõrgustikust. Läänealad on niisked ja metsarikkad, asustus levib seal vaid jõgede kallastel. Seal on palju säilinud inimeste poolt rikkumata loodust.
Peamiseks tegevusalaks on Kõpus põllumajandus, metsamajandus ning puidutööstus.
Rahvastik.
Rahva arvu poolest on Kõpu vald maakonna väikseim. 22. augusti 2007 seisuga elas vallas 778 inimest, neist mehi 389 ja naisi 389; 2009. aasta jaanuari seisuga oli elanikke 763. Asustustihedus on 3,5 inimest ruutkilomeetri kohta.
Loodus.
Kõpu valla pindalast 94,9 km² hõlmab Soomaa rahvuspark, mis on ka valla põhiline turismiobjekt. Valla territooriumile jäävad Öördi (7154 ha) ja Kikerpera sookaitsealad. Muudest vaatamisväärtustest võib esile tõsta Laiakivi, Kullese künnapuu, Ristimänni, Upsi tamme, Torga männi ning Halliste puisniidu botaanilise kaitseala. Turistidele pakuvad huvi ka Soomaal eelkõige kevadeti toimuvad ulatuslikud üleujutused.
Soomaa rahvuspark.
Valla territooriumile jääb Soomaa rahvuspargi külastuskeskus Tipu külas Kõrtsi-Tõramaal, mis on avatud alates 6. augustist 1998. Külastuskeskus tutvustab külastajatele Soomaa rahvusparki ja korraldab ekskursioone. Hoones saab korraldada konverentse ja seminare.
Kõpu mõis.
pisi


Kõo vald.
Kõo vald asub Viljandi maakonna põhjaosas. Valda läbib Navesti jõgi. Asustus on koondunud Põltsamaa–Võhma maantee äärde.
Vallas tegutsevad Pilistvere Rahvamaja, Koksvere maanaiste selts, Kõo külaselts, Eakate klubi "Ajaratas" ja Kõo jahiselts. Valla ainuke kool on Kirivere põhikool. Raamatukogud asuvad Pilistveres ja Kõos. Pilistveres asub hooldekodu.
Ajalugu.
Kõo vald kuulus Pilistvere kihelkonda. 1897. aastal liideti Kõo valllaga Loopre, Pilistvere ja Arussaare vald. 1934. aastal elas vallas 3523 inimest. Valda kuulus ka Võhma alevik. 1941. aastal küüditati vallast 64 inimest ja 1949. aastal 168 inimest. 1950 loodi valla territooriumil Mõisaküla, Venevere ja Soomevere külanõukogud, mis 1950–1958 kuulusid Suure-Jaani rajooni. Mõisaküla külanõukogu nimetati 1960 Kõo külanõukoguks. 1959–1962 kuulus see Põltsamaa rajooni ja 1963–1987 Viljandi rajooni. Valla staatus ennistati 7. mail 1992.
Haldusjaotus.
Kõo vallas on 15 küla: Arjassaare, Arussaare, Kangrussaare, Kirivere, Koksvere, Kõo, Loopre, Maalasti, Paaksima, Paenasti, Pilistvere, Saviaugu, Soomevere, Unakvere ja Venevere.


Karksi vald.
Karksi vald asub Viljandi maakonnas.
Asustus.
Ainja, Allaste, Hirmuküla, Karksi, Kõvaküla, Leeli, Lilli, Metsaküla, Morna, Muri, Mäeküla, Oti, Polli, Pärsi, Pöögle, Sudiste, Suuga, Tuhalaane, Univere, Äriküla.
Välislingid.
Karksi vald


Kolga-Jaani vald.
Kolga-Jaani vald asub Viljandi maakonnas.
Kolga-Jaani nimi pärineb Katariina II haldusreformi ajast, kui ühe maakonna alla jäid kaks Jaani-nimelist paika. Üks neist nimetati Suure-Jaaniks ja teine Väike-Jaaniks. Ajapikku muutus soode ja rabade taguse Väike-Jaani nimi Kolga-Jaaniks.
Asustus.
Vallas on 1 alevik (Kolga-Jaani) ja 15 küla: Eesnurga, Järtsaare, Kaavere, Lalsi, Leie, Lätkalu, Meleski, Oiu, Otiküla, Odiste, Oorgu, Parika, Taganurga, Vaibla ja Vissuvere.
Valla elanike arv oli 1. jaanuaril 2010. aastal 1599, 1. jaanuaril 2009. aastal 1626, 1. jaanuaril 2008. aastal 1681 (neist 863 meest ja 818 naist), 1. jaanuaril 2007. aastal 1701, 1. jaanuaril 2006. aastal 1734. Asustustihedus oli 2006. aastal 5,7 in/km2.
Ajalugu.
Liivi ordu valitsusajal kuulus praegune Kolga-Jaani ala Põltsamaa komtuurkonda. Kihelkonda mainiti esimest korda 1559. aastal, toona oli selle nimi Kõrve (Corpes).
Kolga-Jaani kirikukihelkond sai alguse 1639, kui Põltsamaa lossihärra Hermann Wrangel tõstis kohaliku kiriku abikiriku seisusest iseseisvaks ja määras sinna esimese luteri õpetaja. Koolihariduse andmist alustati nüüdse Kolga-Jaani alal 1686, kui Bengt Gottfried Forseliuse algatusel asutati Eestis mitmel pool talurahvakoole.
18. sajandil rajas Põltsamaa lossiomanik sinnakanti mitu ettevõtet. Muuhulgas loodi Võisiku mõisa maadel Meleskis klaasivabrik, selle tooteist oluline osa läks ekspordiks. Vabrikuasulaks jäi Meleski kuni klaasitootmise lõpuni 1992. aastal.
1840ndail aastail astus 25,5% praeguse Kolga-Jaani valla alade asukaist õigeusku, paljud neist rändasid 1860-70ndail Venemaale. 1872 püstitati Lalsi külla õigeusu kirik.
19. sajandi II poolel arenes Kolga-Jaanis põllumajandus, muuhulgas edenes piimakarjandus. Nõukogude ajal oli vallas kaks kolhoosi: Kolga-Jaani ja Leie. Kohalik ettevõtlus tegeleb tänini suuresti põllumajandusega.
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul tegutses Kolga-Jaanis pastorina eesti rahvusliku liikumise tegelane Villem Reiman. Tema juhatusel sai hoo sisse ka kohalik karskusselts "Eesmärk", mis rajas 1901. aastal mahapõlenud kõrtsi kohale rahvamaja.
Kolga-Jaani vald taastati 19. detsembril 1991. aastal. Kohaliku luteri koguduse juhatuse esimehe, endise agronoomi ja raamatukogutöötaja Hovard Nurme eestvedamisel ehitati koguduse aidast uus pastoraat, mis pühitseti 6. juunil 1999, ning taastati 1902. aastal ehitatud, nüüd Villem Reimani nimeline rahvamaja, mis avati 22. septembril 2007.
Majandus.
Valda läbib kaks riigimaanteed: Tartu – Viljandi – Kilingi-Nõmme ja Viljandi–Põltsamaa.
Kolga-Jaani vald asub suuresti sooaladel. Seepärast on turvas tähtsaim kohalik maavara, seda kaevandatakse Tässi, Soosaare ja Parika rabas. Taganurga ja Järtsaare külas on ka kruusakarjäärid.
Suur osa valla töötavast elanikkonnast on hõivatud põllumajanduses, tegeldakse ka puidutöötlemise ja kaubandusega. Suurim tööandja on vallavalitsus koos allaasutustega. Vallas asub üks Eesti vähestest kohalikest krediidiasutustest, Leie Hoiu-Laenuühistu.
Kultuur.
Haridust annab vallas kaks kooli: Kolga-Jaani Põhikool ja Leie Põhikool. 1995 valmis Leie koolihoone, 1996 Kolga-Jaani kooli spordihoone. Lasteaedu on samuti kaks: Leie ja Kolga-Jaani. Kohalikest kultuuritraditsioonidest paistavad silma Villem Reimani mälestuspäevad ja 2007. aastal algatatud Kolga-Jaani valla külade päevad. Tegutsevad Kolga-Jaani Maanaiste Selts, Lions-klubi Kolga-Jaani, V. Reimani kolleegium, Leie Spordiklubi ning Meleski Klaasiajaloo seltsing.
Vaatamisväärsused.
Kolga-Jaani turismiobjektidest üks silmapaistvamaid on 14.-15. sajandil ehitatud Kolga-Jaani Johannese kirik. Kiriku kaitsepühak ei ole päris kindel, eri allikad mainivad nii Ristija Johannest kui ka 20. märtsil 1393 märtrina Vltava jõkke uputatud Johannes Nepomuki (Jan Nepomucký). Pastoraadis on avatud Villem Reimani mälestustuba, kiriku juures on 1988. aastal püstitatud Reimani mälestussammas (pronks, autor V. Jaanisoo) ja Vabadussõja mälestusmärk.
Sooalad on ka kohaliku loodusturismi peamine siht. 12 000 hektari suurusest Soosaare raba põhjaosast 1550 hektarit kuulub 2006. aastast Alam-Pedja looduskaitseala koosseisu, samas kaevandatakse raba lõunaosas turvast.
Valla Tartumaa-poolsele piirile jääb Jõesuu, kus Võrtsjärvest voolab välja Emajõgi, mida ääristab Jõesuu-Pede luht. Emajõe luhal on terve rida haruldasi puid ja rohttaimi, näiteks künnapuu, madal kask, siberi võhumõõk ja mitmed käpalised, samas elutseb ka rohunepp.
Jõesuu puhkealale püstitati 2008. aastal 15meetrine puust vaatetorn. Samuti asuvad seal 2008. aastal valminud maanteesild, vanast maanteesillast ehitatud kergliiklussild, kaks paadisilda ning lõkke- ja telkimisplats. Et aeglase voolu ja tuulte tõttu kogunev liiv ei ummistaks jõe lähet, kaitseb seda kummalgi kaldal poolekilomeetrine raudkividest muul.
Turiste meelitavad ka Võrtsjärve põhjakallast palistavad liivarannad.


Kassiopeia.
Kassiopeia oli Aithiopia kuninga Kepheuse naine. Aithiopiat ei tohi segi ajada tänapäeva Etioopiaga, mida antiikajal kutsuti Aksumiks.
Kassiopeia olevat uhkustanud korduvalt, et on ilusam kui merenümfid nereiidid. Nereiidid kaebasid merejumalale Poseidonile ja too maksis solvangu eest kätte, saates riiki laastama uputuse ning merekoletise Ketose. Täieliku hävingu ärahoidmiseks otsustati kuningatütar Andromeda oraakli käsul Ketosele ohverdada ja seoti kettidega kalju jalami külge kinni. (Pärimuse kohaselt asub see kalju Tel Avivi sadamas.)
Õnnekombel sattus parajal ajal sinna Perseus, kes armus neiusse otsekohe. Ta jäi kaldale koletist ootama ja kui see tuli, lõi tal pea maha. Perseus viis Andromeda vanemate juurde ja palus neilt tütre kätt, mida need talle ka rõõmsalt lubasid, kuigi Andromeda oli juba lubatud Phineusele.
Perseusest sai Argose kuningas ja Andromedast tema naine.
Pärast surma tõsteti Andromeda, Perseus, Kassiopeia, Kepheus ja Ketos taevasse tähtkujudeks (Andromeeda, Perseus, Kassiopeia, Kepheus ja Lohe).


Libertiin.
Libertiin (ladina "libertinus") oli Vana-Roomas orjusest vabakslastu.
Libertiiniks on uusajal hakatud ka nimetama inimest, kes peab end ühiskonna, religiooni ja moraali normidest vabaks.
Et libertiinid eiravad ka seksuaalmoraali, siis nimetatakse tavakeeles libertiiniks väga liiderlikku meest.


Lõbumaja.
Lõbumaja on seksuaalteenuseid pakkuv ettevõte.
Teisi nimetusi: bordell, avalik maja, hooramaja, litsimaja jne.
Seksuaalteenuseid võidakse pakkuda paljudes erinevates ettevõtetes: hotellides, baarides, restoranides, kohvikutes, diskoteekides, kabareedes, kasiinodes, saunades, massaažisalongides, juuksurisalongides jm. Lõbumajaks nimetatakse enamasti siiski sellist ettevõtet, kus peamine käive tuleb seksuaalteenustelt, ehkki täpne määratlus on paljudel juhtudel vaieldav.
Lõbumaju on mitmeid tüüpe ning mõnede puhul on täpne nimetus samuti raskesti määratletav.
Eestis on seksuaalteenuste vahendamine ehk kupeldamine ehk lõbumaja pidamine seadusega karistatav kriminaalkuritegu. Rootsis on kriminaalselt karistatav ka seksuaalteenuste ostmine. Soome kaalub samasuguse seaduse vastuvõtmist lähiajal. Eestis on toimunud selleteemaline arutelu, kuid tulemusteni ei ole siiani jõutud. Maades, kus seksuaalteenuste pakkumine ja/või kasutamine on keelatud, võivad lõbumajad sageli olla seotud kriminaalsete grupeeringute tegevusaladega, inimkaubanduse ja narkootikumide müümise ja ostmisega jmt.
Tallinnas on politsei andmetel 17 eramajas tegutsevat lõbumaja, lisaks töötab prostituute veel umbes poolesajas pealinna korteris. Kokku on Eestis arvatavalt ligi 2000 prostituuti.


Kokott.
Kokott (prantsuse sõnast "cocotte") on kergete elukommetega naine, lõbunaine.


Koketeerimine.
Koketeerimine on edvistav käitumine meeldimise eesmärgil.


Konkubiin.
Konkubiin ehk liignaine on mehe mitteabieluline naine.
Konkubiin ei ole tavaliselt oma mehega seaduslikus abielus (ajaloos mehe teenija või orjatar). Konkubiin ei ole faktiliselt ega juriidiliselt peanaisega võrdne, tema lapsed ei päri oma isa varandust samadel alustel peanaise lastega. Ka tema sotsiaalne staatus oli madalam.
Vanas Testamendis esineb mitmeid konkubiine. Need olid näiteks Aabrahamil, Jaakobil, Saalomonil jt.
Tänapäeval ei ole enamikus riikides mitme naise pidamine seaduslikult reguleeritud.


Aksioloogia.
Aksioloogia ehk väärtusõpetus ehk väärtusfilosoofia on filosoofia valdkond, mille raames uuritakse väärtusi. Enamasti peetakse aksioloogia alla kuuluvateks eetikat ja esteetikat. Laiemas mõttes mahub aksioloogia alla kõik, mis on seotud inimeste või inimgruppide ning nende poolt pooldatavate või taunitavate väärtustega, nt kultuuriväärtused, kunstiväärtused, ühiskondlikud väärtused, rahvuslikud väärtused, kristlikud väärtused, põhiseaduslikud väärtused jne.
Aksioloogia on filosoofia valdkondadest kõige praktilisem ning vahetumalt inimese tegevusse puutuvam.


Saint-Sulpice.
Saint-Sulpice on kirik Prantsusmaal Pariisis.
Saint-Sulpice'i kirik on üks Pariisi kummalisema ajalooga ehitis. Egiptuse jumalanna Isise iidse templi varemetele püstitatud kiriku arhitektuur sarnanes tollipealt Notre-Dame'i omaga. Selles pühamus on ristitud markii de Sade ja Charles Baudelaire ning abiellunud Victor Hugo. Kiriku juurde kuuluvas seminaris valitses mitteortodoksne vaim, nagu ürikud kindlalt tõestasid, ja see oli kunagi olnud nii mõnegi salaühingu varjatud kohtumispaik.
Poolviltu üle kirikupõranda libiseb kuldne kitsas poleeritud vaskriba, millel on märgid nagu joonlaual. See on tunnipakk, päiksekellaga sarnanev paganlik astronoomiline vahend – Roosijoon. See on kiriku sümmeetriaga täielikus vastuolus ja libiseb üle peaaltari, lõikab kaheks armulauavõre ja läbib siis kogu kiriku, jõudes lõpuks Egiptuse obeliski jalamile, kus pöördus 90-kraadise nurga all üles ja tõusis mööda obeliski tahku püramiidja tipuni, kus lõpuks katkes. See oli omamoodi säile vanast templist, mis kunagi oli samas paigas seisnud. Lõunamüüris olevast ümaraknast sisse paistvad päikesekiired liikusid iga päev piki seda triipu, osutades aja möödumist ühest pööripäevast teise.
Roosi sümbolit oli seostatud kaartidega ja pidi juhtima hingi õiges suunas, algselt nimetati tuulteroosiks (kompass roosi kujutisega) ehk kompassiroosi 32 tuule suunda, nüüdseni on oluline navigatsioonivahend kompassiroos, kus põhjasuunda osutab nooleots – fleur-de-lis (Prantsuse monarhia sümbol).
Maakera roosijoon on meridiaan – mis tahes läbi põhja ja lõunapooluse tõmmatud kujuteldav joon. Algsed navigaatorid otsustasid, et nulljoon on see, mis oli Pariisis ja läbis Saint-Sulpice'i kirikut, kuigi 1888 röövis Prantsusmaa pealinnalt selle au Greenwich. Nii et Sulpice'i roosijoon St-Sulpice'i kirikus on ka omamoodi mälestusmärk maailma esimesele algmeridiaanile.


Tõstmine 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Tõstmine 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis Messuhallis
Kärbeskaal (kuni 56 kg).
MR Mahmud Namdjou 315


Akmola oblast.
Akmola oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis.
Aastatel 1960–1992 kandis oblast nime Tselinogradi oblast.
Oblasti keskel asub Kasahstani pealinn Astana (varem Akmola), mis ei kuulu oblastisse.


Aktöbe oblast.
Aktöbe oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis. Piirneb põhjas Venemaaga ja lõunas Usbekistaniga.
Oblasti keskosas asub Mugodžaaride mäestik.
Nõukogude ajal kasutati oblasti venepärast nime Aktjubinski oblast.


Atõrau oblast.
Atõrau oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis.
Nõukogude ajal kandis oblast nime Gurjevi oblast.


Internatsionalism.
Internatsionalism on ideoloogia, mis peab tähtsaks rahvusvahelist (rahvaste vahelist) tegevust.
Internatsionaalid on reeglina vasakpoolsete erakondade ja organisatsioonide ühendused; nende vastukaaluks on moodustatud näiteks ka Antikommunistlik Internatsionaal.
"Internatsionaal" kui laul sai sotsialistide, kommunistide ning anarhistide hümniks.
Internatsionaalne on tänepäevases tähenduses 'rahvusvaheline', "ülemaailmne" või "paljusid riike ja rahvusi ühendav".


Ida-Kasahstani oblast.
Ida-Kasahstani oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis. Piirneb põhjas Venemaaga ja lõunas Hiina Xinjiangiga.
Nõukogude ajal oli ta Ust-Kamenogorski oblast.
Oblasti rahvaarv on 1 417 600 (2009). 56,0% elanikest on kasahhid, 40,2% venelased.


Karagandõ oblast.
Karagandõ oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis.
Karagandõ oblastis on 11 linna, millest suuremad on Karagandõ, Temirtau, Šahtinsk, Sätbajev, Žezkazgan, Saran ja Balkaš.
2010. aastal oli oblasti 1 352 000 elanikust 44,68 % kasahhid, 39,17 % venelased ja 4,56 % ukrainlased.


Kostanaj oblast.
Kostanaj oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis.
Oblasti rahvaarv on 886 300 (2010). 40,7% elanikest on venelased, 35,9% kasahhid, 11,5% ukrainlased ja 3,8% sakslased.


Kõzõlorda oblast.
Kõzõlorda oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis.


Lõuna-Kasahstani oblast.
Lõuna-Kasahstani oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis. Piirneb lõunas Usbekistaniga.
Nõukogude ajal oli ta Tšimkendi oblast.


Almatõ oblast.
Almatõ oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis. Piirneb lõunas Kõrgõzstaniga ja idas Hiina Xinjiangiga.
64,2 % elanikest on kasahhid, 17,7 % venelased, 9,2 % uiguurid ja 1,9% türklased.


Lääne-Kasahstani oblast.
Lääne-Kasahstani oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis. Piirneb põhjas ja läänes Venemaaga.
Nõukogude ajal kandis nime Uralski oblast.


Pavlodari oblast.
Pavlodari oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis.
47,6% elanikest on kasahhid, 38,8% on venelased, 5,4% on ukrainlased, 2,8% on sakslased, 1,9% on tatarlased ja 0,7% on valgevenelased.


Põhja-Kasahstani oblast.
Põhja-Kasahstani oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis. Piirneb põhjas Venemaaga.
Elanikest on 48,3% venelased, 33,7% kasahhid, 5,7% ukrainlased, 3,7% sakslased, 2,4% poolakad ja 2,3% tatarlased.


Žambõli oblast.
Žambõli oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis. Piirneb lõunas Kõrgõzstaniga.


Manggõstau oblast.
Manggõstau oblast on 1. järgu haldusüksus Kasahstanis. Piirneb idas Usbekistani ja lõunas Türkmenistaniga. Läänes piirneb Kaspia merega.
Moodustati 1973. aastal Gurjevi oblasti lõunaosast. Nõukogude ajal tunti nime all Mangõšlaki oblast.
Halduslikult jaguneb 5 rajooniks ja 2 oblastilise alluvusega linnaks (Aktau ja Žangaözen).
Oblastis toodetakse 25% Kasahstani naftast.
2011. aasta mais puhkesid oblastis Kasahstani ajaloo kõige ulatuslikumad streigid, mis augusti lõpuks pole vaibunud. Nafta- ja gaasiettevõtete töölised nõuavad paremaid töötingimusi, suuremat palka ja õigust sõltumatu ametiühingu loomiseks.


John Paul Jones.
John Paul Jones (õieti John Baldwin; sündis 3. jaanuaril 1946) on briti muusik, kunagine ansambli Led Zeppelin basskitarrist ja klahvpillimängija bändi laialeminekuni 1980 pärast John Bonhami surma. John oskab mängida kitarri, kotot, autoharfi, mandoliini, ukulelet, orelit ja teisi pille.
Noorusaastad.
John sündis Sidcupis Kenti maakonnas. Esinejanime John Paul Jones soovitas kasutusele võtta sõber Andrew Loog Oldham, kes oli Prantsusmaal näinud sellenimelist filmiplakatit.
Jones õppis klahvpille oma isalt Joe Baldwinilt, kes oli pianist ja bigbändide arranžeerija 1940ndatel ja 1950ndatel. Muuhulgas tegutses ta "Ambrose Orchestra" juures. Samuti tegutses muusikuna tema ema, mistõttu pere sai sageli üleinglismaalistel turneedel koos esineda.
John Paul Jonesi on mõjutanud muuhulgas Big Bill Broonzy bluusis, Charles Mingus džässis ja Sergei Rahmaninov. Jones õppis Kentis "Christ Collegei internaatkoolis muusikat. 14-aastaselt sai ta kohaliku kiriku koormeistriks ja organistiks. Samal ajal ostis oma esimese basskitarri Dallas. Hiljem ostis ta Chicago muusiku Phil Upchurchi muusika mõjutusel Fenderi džäss-basskitarri, mida ta kasutas 1975. aastani.
Jonesi esimene bänd oli The Deltas, kus ta hakkas mängima 15-aastaselt. Hiljem oli ta basskitarrist Londoni džässrokkbändis Jett Blacks. Läbimurre tuli 1962. aastal, kui ta sai tuttavaks bändist The Shadows hiljuti lahkunud Jet Harrise ja Tony Meehaniga. Nende bändis mängis ta kaks aastat bassi. Jet ja Tony olid äsja koos Jimmy Page'iga teinud edetabeli tippu tõusnud hiti "Diamonds". Aastal 1964 alustas Jones Tony Meehani soovitusel koostööd Decca Recordsiga. Aastatel 1964–1968 oli ta nõutud arranžeerija, klahvpilli- ja bassimängija sellistele poptähtedele nagu Rolling Stones, Herman's Hermits, Donovan, Jeff Beck, Cat Stevens, Rod Stewart, Shirley Bassey ja Lulu. Samuti mängis ta 1968 bassi Dusty Springfieldi kontserdiseeria "Talk Of The Town" BBC'le ning osales Donovani plaadi "Sunshine Superman" tegemisel, mille tulemusel produtsent Mickie Most kasutas teda oma projektides koos Tom Jonesi, Nico ja Wayne Fontanaga, ansambliga The Walker Brothers ja paljude teistega.
Jonesil avanes ka võimalus osaleda lindistustel Meehani ja Harrise endise bändiga – Cliff Richardi ning ansambliga The Shadows.
Enne neid salvestusi kutsusid Cliff Richard ja Shadows Jonesi asendama oma endist bassisti Brian Lockingit, kuid valisid basskitarristiks hiljem siiski John Rostilli. Kui Jones oleks The Shadowsisse jäänud, oleks Led Zeppelin hiljem moodustamata jäänud.
Led Zeppelin.
Donovani singli "Hurdy Gurdy Man" lindistusel kohtas Jones Jimmy Page'i, kellega koos tehti Yardbirdsi "Little Games" album, mille lindistusel Jones juhendas orkestrit ning mängis tšellot albumi nimilool „"Little Games"“. Kuigi album ei olnud edukas otsustasid Jones ja Jimmy Page teha ka edaspidi koostööd. Aasta hiljem kutsus Page Jonesi mängima bassi New Yardbirdsi, hilisemasse Led Zeppelini, kui sealt lahkus Chris Dreja (kes otsustades fotograafia kasuks). Jones otsustas bändi kasuks, sest soovis lõpetada töö projektidega ja pühendada end oma loovuse väljendamisele. Kogu au said endale aga hoopis Robert Plant ja Jimmy Page. Sellele vaatamata olid Jonesi temperament, musikaalsus ja kogemused Led Zeppelini edu aluseks.
Jones vähendas klahvpille ja tõi juurde klassikalist bassi loos „"Dazed and Confused"“ (albumil "Led Zeppelin"), funkist mõjutatud "riff" ja džäss ning nende segu lugudes „"The Lemon Song"“ ja „"What Is and What Should Never Be"“ ("Led Zeppelin II"), viimane otsustav muutus sellesse toimus „"Black Dog"“is ("Led Zeppelin IV"). 1975 vahetas ta välja oma Fender Jazz kitarri välja eritellimusel Alembicuga. Tema pillimänguoskus lisas eklektilise dimensiooni, mis näitas Led Zeppelini rohkemana kui lihtsalt tavalise heavy metal bändina, parim näide sellest on „"The Rain Song"“ ("Houses of the Holy"). Jones tegi bluusiliku tantsuloo „"Trampled Under Foot"“ ("Physical Graffit") ja idamaise laulu „"Kashmir"“ (sama album) mängides need sisse Mellatronil. "Live"-kontsertidel oli Jonesi leivanumbriks tihti kuni pool tundi kestev, „"No Quarter"“, milles oli palu „"Amazing Grace"“'ist ja erinevaid variatsioone heliloojatelt nagu näiteks Sergei Rahmaninov. Ta mitmekesistas bändi lisaks mitmete pillidega, näiteks harva esinevate kahe- ja kolmekaelaliste mandoliinidega.
Jones paistis silma kui Led Zeppelini ainus professionaalne muusik, kelle esinemisi ei takistanud miski, erinevalt ülejäänud liikmetest, kes olid tuntud peoloomadena. Hiljem on Jones väitnud, et erinevalt teistest liikmetest hoiti tema tegemisi kõigi eest salajas.
Laul „"Royal Orleans"“ albumil "Presence" põhineb Jones'i läbielatul. Lugu räägib mehest, kes hotellitoas jääb magama mariuhaana suits käes ning süütab sellega seoses toa põlema. „Royal Orleans“ oli hotelli nimi, kus Led Zeppelin peatus New Orleansis, et päääseda autogrammiküttide käest.
Kuigi Jones oli järjest rohkem seotud Led Zeppeliniga ei lõpetanud ta osalemist erinevates projektides. 1969 mängis ta stuudios basskitarri Family Dogg'i albumile "Way of Life" ja 1970 klahve kitarrist Peter Green'i sooloalbumile "The End of the Game" ning tegi koostööd paljude teistele bändidele.
Soolokarjäär.
Alates aastast 1980 on ta koostööd teinud selliste artistidega nagu: R.E.M., Heart, Ben E. King, The Mission, La Fura Baus, Brian Eno ja The Butthole Surfers. Samuti tegi ta mitmel korral koostööd Paul McCartney'ga ja oli osaline filmi "Give My Regards to Broad Street" tunnusmuusikas. 1986 palus rezisöör Michael Winner tunnusmuusikat filmile „"Scream for Help"“, milles Jones esines koos Jimmy Page'ga. 1994 tegi ta albumi „"The Sporting Life"“ ja käis ringreisil koos Diamanda Calasega. Hiljem asutas Jones oma plaadistuudio Sunday School, mis aitas lauljakarjääri teha tema enda tütrel Jacinda Jonesil.
Jonesi esimene debüüt sooloalbum "Zooma" nägi ilmavalgust septembris 1999 ja sai järje 2001 "Thunderthiefiga", kus Jones tegi debüüdi lauljana.
Aastal 2004 käis ta kontsert turneel koos Glen Phillipsi ja Nickel Creeki liikmetega.
Led Zeppelinist oli vaimustuses Dave Grohl, kes meelitas bassimeest Johesi mängima Foo Fightersi albumil In Your Honor, mängides seal mandoliinot ja klaverit ja tegi 2009.aastal koos temaga(ja Josh Hommeiga ansamblist Queens of the Stone Age) ansambli Them Crooked Vultures.,Eelkõige," ütles ta,,kõlas Led Zeppelin kartmatuna."


John Stuart Mill.
John Stuart Mill (20. mai 1806 London – 8. mai 1873) oli inglise filosoof ja majandusteadlane, üks mõjukamaid 19. sajandi liberaalsetest mõtlejatest.
Milli vaatepunktide kohta sotsialismile ja elitarismile on vastuolulisi vaateid. Mill ise pidas end sotsialistiks ja mida vanemaks ta sai, seda enam on ka tema töödes näha kaldumist sotsialismi poole. Näiteks ei pidanud Mill eraomandit lõplikult puutumatuks ja pühaks, vaid pidas sotsiaalse heaolu suurendamise nimel täiesti mõeldavaks selle asendamist mingi muu süsteemiga. Milli ei saa siiski pidada tavapärases mõttes sotsialistiks, vaid "sotsialismi" all tuleb eelkõige näha tema kriitikat kapitalistliku süsteemi pihta ja tema nägemust endast kui reformaatorist, mida paljuski mõjutas 19. sajandi Inglismaa romantism ja utoopiline sotsialism.
Ta tegeles ka teadusfilosoofilise küsimusega falsifikatsiooni tingimustest.
Elulugu.
John Stuart Mill sündis Londonis Pentonville'is James Milli vanema pojana. Juba 3-aastaselt hakkas isa talle kreeka keelt õpetama. Kaheksaselt oli Mill juba lugenud Platonit, Diogenest ja Xenophoni originaalis. 12-aastaselt õpetas John Aristotelese ja Aristophanese lugemise, aritmeetika ja geomeetria harrastamise vahepeal oma õdedele-vendadele ladina keelt. Kuni 1822. aastani oli Mill vaid väga haritud, üksildane ja kinnine nooruk, kuni ta avastas Jeremy Benthami ja utilitarismi.
1818 kohtus ta esmakordselt oma isa sõprade David Ricardo, Joseph Hume'i ja Jeremy Benthamiga. Järgmisel aastal, olles läbinud poliitökonoomia täies mahus, reisis ta Prantsusmaale, kus kohtus ka Jean-Baptiste Sayga. 1823 asus Mill tööle Ida-India Kompaniisse ja avaldas kolm kirja Wickliffe'i nime all, pärast seda jätkas korrapärast avaldamist tuntud väljaannetes.
1826. aastal elas Mill läbi kriisi, mille tagajärjel ta pöördus seni isa ja Benthami tallatud rajalt kõrvale, huvitus hoopis luulest ja kujutlusvõimest. 1830 kirjutas ta 5 esseed teemal "Some Unsettled Questions of Political Economy". 1843 kirjastati tema "System of Logic" ja 1845 kirjutas ta müügiedu ja hulga kordustrükke saavutanud "Poliitilise ökonoomika alused". 1851. aastal abiellus ta Harriet Tayloriga, aga abielu kestis vaid 6 aastat. Pärast Harrieti surma avaldas ta nende koostöös valminud "Vabadusest", selle talle pühendades. 1863 avaldati "Utilitarianism". 1865 valiti Mill parlamenti. Kuni oma surmani aastal 1873 jätkas ta tegutsemist sotsiaalse reformaatorina, avaldades mõtteid surmanuhtlusest, naiste õigustest (1869 "The Subjection of Women"), valitsuse reformist, Iirimaast, orjusest ja representatiivset demokraatiast (1861 "Considerations on Representative Government").
"Vabadusest".
Teos ilmus esmakordselt trükis 1859. aasta alguses.
"Vabadusest" (inglise keeles "On Liberty") muutus peagi pärast ilmumist klassikaks. Milli ajal oli tema nägemus vabaduse piiridest uus ja radikaalne poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik doktriin. Essees "Vabadusest" sõnastaski Mill vabaduse piiride põhiprintsiibi – üksikisiku või isikute vabadust piiraku ainult võimalik kahju, mis selle vabaduse kasutamisest võib teis(t)ele inimes(t)ele sündida – ja kirjeldas selle printsiibi konkreetseid rakendusi.
Mill tunnistas, et kooseksisteerimiseks on vaja reegleid ja seadusi, kuid samas arvas, et ühiskond ei tohiks sekkuda asjadesse, mis puudutavad ainult inimest ennast. Vabadus on Milli jaoks üheaegselt hüve iseeneses ja teiste hüvede algallikas. Vabaduse paariline, peaaegu sama tähtis kui vabadus ise, on inimese individuaalsus. Need kaks on Milli arvates nii aineliste kui vaimsete väärtuste algallikad.
"Ainus eesmärk, mille saavutamiseks on lubatud piirata teiste ühiskonna liikmete vabadusi
vastupidiselt nende endi tahtmisele, on teiste suhtes kahjuliku tegevuse ärahoidmine,
kusjuures inimese enda heaolu, olgu ta siis moraalne või füüsiline, ei ole sellisel juhul
piisavaks õigustuseks. Oma tegudes vastutab igaüks ühiskonna ees, juhul kui need teod
"Poliitilise ökonoomia alused".
Milli kuulsaim töö oli "Poliitilise ökonoomia alused" ("The Principles of Political Economy"). Mill rajas selles oma teooriad inimeste omakasule. Mill väitis, et
majandusteadus nagu iga ühiskonnateadus ei saa olla päris täpne ja deduktiivne,
sest inimesed seda alati ei ole.
Mill uuendas arusaamu majandusest, samas on tema tulemused väga laialiulatuvad. Teda peetakse viimaseks, kes suutis haarata majandusteaduse kõiki valdkondi, kaasates ka filosoofilised tagamaad.


Eriline kaup.
Eriline kaup on majandusteaduse mõiste kaupadele või teenustele, millel on majandusliku väärtuse (hind) kõrval ka sotsiaalne väärtus. Selliseid hüvesid (tervishoiu- ja haridusteenus, eluase) püüavad mõistliku elukorraldusega rahvused vähemalt minimaalses mahus oma kaaskodanikele kindlustada.
Samuti nimetatakse eriliseks kaubaks raha, mis on vahetusväärtuseks teistele kaupadele.


Kergejõustik 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Kergejõustik 1952. aasta suveolümpiamängudel
Kergejõustikuvõistlused peeti 20. – 27. juulini Helsingi olümpiastaadionil.
100 m.
Finaal: 21. juuli
Maailmarekord: 10,2 Jesse Owens, USA (20. juuni 1936, Chicago)
10,2 Harold Davis, USA (6. juuni 1941, Compton)
10,2 Lloyd LaBeach, Panama (15. mai 1948, Fresno)
10,2 Barney Ewell, USA (9. juuli 1948, Evanston)
10,2 McDonald Bailey, Suurbritannia (25. august 1951, Belgrad)
Olümpiarekord: 10,3 Eddie Tolan, USA (1. august 1932, Los Angeles)
10,3 Jesse Owens, USA, (3. august 1936 Berliin)
10,3 Harrison Dillard, USA(31. juuli 1948, London)
Olümpiavõitja 1948: 10,3 Harrison Dillard USA (31. juuli 1948, London)
200 m.
Finaal: 23. juuli
Maailmarekord: 20,6 (1926) Roland Locke USA, (1948) James Carlton USA, (1952) Andrew Standfield USA
Olümpiarekord: 20,7 (1936) Jesse Owens USA
Olümpiavõitja 1948: 21,1 Melvin Patton USA
400 m.
Finaal: 25. juuli
Maailmarekord: 45,8 (1950) George Rhoden, Jamaica
Olümpiarekord: 46,2 (1932) Arthur Wint, USA
46,2 (1948) Arthur Wint, Jamaica
Olümpiavõitja 1948: 46,2 Arthur Wint, Jamaica
800 m.
Finaal: 22. juuli
Maailmarekord: 1.46,6 (1939) Rudolf Harbig, Saksamaa
Olümpiarekord: 1.49,2 (1948) Malvin Whitfield, USA
Olümpiavõitja 1948: 1.49,2 Mal Whitfield, USA
1500 m.
Finaal: 26. juuli
Maailmarekord: 3.43,0 (1944) Guder Hägg, Rootsi
3.43,0 (1947) Lennart Stand,Rootsi
3.43,0 (1952) Werner Lueg, Saksamaa
Olümpiarekord: 3.47,8 (1936) John Lovelock, Uus-Meremaa
Olümpiavõitja 1948: 3.49,8 Hanry Eriksson, Rootsi
Mihhail Velsvebel (NSV Liit, Eesti) oli 2. eeljooksus 4. (3.52,6) ja pääses poolfinaali. 1. poolfinaalis oli Velsvebel täpselt sama ajaga 11.
5000 m.
Finaal: 24. juuli
Maailmarekord: 13.58,2 (1942) Gunder Hägg, Rootsi
Olümpiarekord: 14.17,6 (1948) Gaston Reiff, Belgia
Olümpiavõitja 1948: 14.17,6 Gaston Reiff, Belgia
10 000 m.
Finaal: 20. juuli
Maailmarekord: 29.02,6 (1950) Emil Zátopek, Tšehhoslovakkia
Olümpiarekord: 29.59,6 (1948) Emil Zátopek, Tšehhoslovakkia
Olümpiavõitja 1948: 29.59,6 Emil Zátopek, Tšehhoslovakkia
Maraton.
Finaal: 27. juuli
Maailmarekord: 2:20.43 (1952) James Peters, Suurbritannia
Olümpiarekord: 2:29.19 (1936) Sohn Kee-chung, Lõuna-Korea
Olümpiavõitja 1948: 2:34.51 Delfo Cabrera, Argentina
110 m tõkkejooks.
Finaal: 24. juuli
Maailmarekord: 13,6 (1950) Richard Attlesey, USA
Olümpiarekord: 13,9 (1948) William Potter, USA
Olümpiavõitja 1948: 13,9 William Porter, USA
400 m tõkkejooks.
Finaal: 21. juuli
Maailmarekord: 50,6 (1934) Glenn Hardin, USA
Olümpiarekord: 51,1 (1948) Roy Cochran, USA
Olümpiavõitja 1948: 51,1 Roy Cochran, USA
3000 m takistusjooks.
Finaal: 25. juuli
Maailmarekord: 8.48,6 (1952) Vladimir Kazantsev, NSV Liit
Olümpiarekord: 9.03,8 (1936) Wolmari Iso-Hollo, Soome
Olümpiavõitja 1948: 9.04,6 Tore Sjöstrand, Rootsi
4×100 m.
Finaal: 27. juuli
Maailmarekord: 39,8 (1936) USA
Olümpiarekord: 39,8 (1936) USA
Olümpiavõitja 1948: 40,6 USA
4×400 m.
Finaal: 27. juuli
Maailmarekord: 3.08,2 (1932) USA
Olümpiarekord: 3.08,2 (1932) USA
Olümpiavõitja 1948: 3.10,4 USA
10 km käimine.
Finaal: 27. juuli
Maailmarekord: 42.39,6 (1945) Verner Hardmo, Rootsi
Olümpiarekord: 45.13,2 (1948) John Mikaelsson
Olümpiavõitja 1948: 45.13,2 John Mikaelsson, Rootsi
50 km käimine.
Finaal: 21. juuli
Maailmarekord: 4:31.21,6 (1952) Antal Róka, Ungari
Olümpiarekord: 4:30.41,4 (1936) Harold Whitlock, Suurbritannia
Olümpiavõitja 1948: 4:41.52 John Ljunggren, Rootsi
Kõrgushüpe.
Finaal: 20. juuli
Maailmarekord: 2.11 (1941) Lester Steers, USA
Olümpiarekord: 2.03 (1936) Cornelius Johnson, USA
Olümpiavõitja 1948: 1.98 John Winter, Austraalia
Teivashüpe.
Finaal: 22. juuli
Maailmarekord: 4.77 (1942) Cornelius Warmerdam, USA
Olümpiarekord: 4.35 (1936) Earle Meadows, USA
Olümpiavõitja 1948: 4.30 Guinn Smith, USA
Kaugushüpe.
Finaal: 21. juuli
Maailmarekord: 8.13 (1935) Jesse Owens, USA
Olümpiarekord: 8.06 (1936) Jesse Owens, USA
Olümpiavõitja 1948: 7.82 Willie Steele, USA
Kolmikhüpe.
Finaal: 23. juuli
Maailmarekord: 16.00 (1936) Naoko Tajima, Jaapan
Olümpiarekord: 16.00 (1936) Naoko Tajima, Jaapan
Olümpiavõitja 1948: 15.40 Arne Åhman, Rootsi
Kuulitõuge.
Finaal: 21. juuli
Maailmarekord: 17.95 (1950) James Fuchs, USA
Olümpiarekord: 17.12 (1948) Wilbur Thompson, USA
Olümpiavõitja 1948: 17.12 Wilbur Thompson, USA
Kettaheide.
Finaal: 22. juuli
Maailmarekord: 56.97 (1949) Fortune Gordien, USA
Olümpiarekord: 52.78 (1948) Adolfo Consolini, Itaalia
Olümpiavõitja 1948: 52.78 Adolfo Consolini, Itaalia
Vasaraheide.
Finaal: 24. juuli
Maailmarekord: 59.88 (1950) Imre Németh, Ungari
Olümpiarekord: 56.49 (1936) Karl Hein, Saksamaa
Olümpiavõitja 1948: 56.06 Imre Németh, Ungari
Odavise.
Finaal: 23. juuli
Maailmarekord: 78.70 () Yrjö Nikkanen, Soome
Olümpiarekord: 72.71 (1932) Matti Järvinen, Soome
Olümpiavõitja 1948: 69.76 Tapio Rautavaara, Soome
Kümnevõistlus.
Finaal: 26. juuli
Maailmarekord: 7825 (1950) Robert Mathias, USA
Olümpiarekord: 7900 (1936) Glenn Morris, USA
Olümpiavõitja 1948: 7139 Robert Mathias, USA
100 m.
Finaal: 22. juuli
Maailmarekord: 11,5 Lulu Mae Hymes, USA (6. mai 1939, Tuskegee)
11,5 Rowena Harrison USA (6. mai 1939, Tuskegee)
11,5 Francina Blankers-Koen, Holland (5. september 1943, Amsterdam)
11,5 Francina Blankers-Koen, Holland (13. juuni 1948, Amsterdam)
Olümpiarekord: 11,9 Fanny Blankers-Koen, Holland (2. august 1948, London)
Olümpiavõitja 1948: 11,9 Fanny Blankers-Koen, Holland (2. august 1948, London)
200 m.
Finaal: 26. juuli
Maailmarekord: 23,6 Stanislawa Walasiewicz, Poola (4. august 1935, Warsaw)
Olümpiarekord: 24,3 Francina Blankers-Koen, Holland (5. august 1948, London)
Olümpiavõitja 1948: 24,4 Francina Blankers-Koen, Holland (6. august 1948, London)
80 m tõkkejooks.
Finaal: 24. juuli
Maailmarekord: 11,0 Francina Blankers-Koen, Holland (19)
Olümpiarekord: 11,2 Fanny Blankers-Koen, Holland (4. august 1948, London)
11,2 Maureen Gardner, Suurbritannia (4. august 1948, London)
Olümpiavõitja 1948: 11,2 Fanny Blankers-Koen, Holland (4. august 1948, London)
4×100 m.
Finaal: 27. juuli
Maailmarekord: 46,4 Saksamaa (8. august 1936, Berliin)
Emmy Albus, Käthe Krauß, Marie Dollinger, Ilse Dörffeldt
Olümpiarekord: 46,4 Saksamaa (8. august 1936, Berliin)
Emmy Albus, Käthe Krauß, Marie Dollinger, Ilse Dörffeldt
Olümpiavõitja 1948: 47,5 Holland, (4. august 1948, London)
Xenia Stad-de Jong, Nettie Witziers-Timmer, Gerda van der Kade-Koudijs, Fanny Blankers-Koen
Kaugushüpe.
Finaal: 24. juuli
Maailmarekord: 6.25 Francina Blankers-Koen, Holland (19. september 1943, Leiden)
Olümpiarekord: 5.69 Olga Gyarmati, Ungari (4. august 1948, London)
Olümpiavõitja 1948: 5.69 Olga Gyarmati, Ungari (4. august 1948, London)
Kõrgushüpe.
Finaal: 27. juuli
Maailmarekord: 1.72 Sheila Lerwill, Suurbritannia (7. juuli 1951, London)
Olümpiarekord: 1.68 Alice Coachman, USA (7. august 1948, London)
1.68 Dorothy Tyler, Suurbritannia (7. august 1948, London)
Olümpiavõitja 1948: 1.68 Alice Coachman, USA (7. august 1948, London)
Kuulitõuge.
Finaal: 26. juuli
Maailmarekord: 15.19 Galina Zõbina, NSV Liit (30. juuni 1952, Viipuri)
Olümpiarekord: 13.75 Micheline Östermeyer, Prantsusmaa (4. august 1948 London)
Olümpiavõitja 1948: 13.75 Micheline Östermeyer, Prantsusmaa (4. august 1948 London)
Kettaheide.
Finaal: 20. juuli
Maailmarekord: 53.37 Nina Dumbadze, NSV Liit (25. mai 1952, Gori)
Olümpiarekord: 47.63 Gisela Mauermayer, Saksamaa (4. august 1936, Los Angeles)
Olümpiavõitja 1948: 41.92 Micheline Östermeyer, Prantsusmaa (30. juuli 1948, London)
Odavise.
Finaal: 24. juuli
Maailmarekord: 53.41 Natalja Smirnitskaja, NSV Liit (5. august 1949, Moskva)
Olümpiarekord: 45.57 Herma Bauma, Austria (31. juuli 1948 London)
Olümpiavõitja 1948: 45.57 Herma Bauma, Austria (31. juuli 1948 London)


Kingsepp.
"See artikkel on ametimehest; jõulumängu kohta vaata artiklit Kingsepamäng; poliitiku kohta Sirje Kingsepp."
Puidust kingaliistud on kingsepa tähtsamaid töövahendeid.
Kingsepp on ametimees, kes valmistab ja parandab jalanõusid.
Traditsiooniliselt oli kingsepp käsitööline, kes valdas jalatsite valmistamise ja parandamise kunsti, kasutades nahka, puitu, kummi jt. materjale. Et tänapäeval valmistatakse enamik jalanõusid tööstuslikul teel, on kingsepaameti pidajaid järjest vähem. Siiski ei tööta kingsepad praegu ainult kingaparanduses, vaid veel näiteks teatrites, kus näidendites on vaja erinevate ajastute moodi jäljendada.
Kingsepa amet esineb mitmes kõnekäänus: "Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde" (ladina keeles "ne sutor supra crepidam") ning "kingsepa tütrel pole saapaid".


Max Born.
thumb
Max Born (11. detsember 1882 Breslau – 5. jaanuar 1970 Göttingen) oli juudi päritolu saksa matemaatik ja füüsik, Nobeli füüsikaauhinna laureaat 1954. Ta oli üks moodsale kvantmehhaanikale alusepanijatest.


Evald Iljenkov.
Evald Vassiljevitš Iljenkov [ev'ald ilj'enkov] (Эвальд Васильевич Ильенков; 18. veebruar 1924 Smolensk – 21. märts 1979 Moskva) oli vene filosoof.
Ta oli marksistlik filosoof, kelle põhilised filosoofilised huvialad olid dialektiline loogika ja tunnetusteooria. Tema tähtsamad mõjutajad olid Karl Marxi kõrval Platon, Spinoza, Kant, Hegel ja Lev Võgotski.
Lapsepõlv ja noorpõlv.
Evald Iljenkovi isa oli kirjanik Vassili Iljenkov. Perekond kolis varsti pärast Evaldi sündi Smolenskist Moskvasse.
Teises maailmasõjas oli Evald Iljenkov Punaarmee suurtükiväe rühmakomandör. Ta jõudis Berliinini välja.
Õpingud.
Aastal 1950 lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna ning jäi marksistlik-leninliku filosoofia ajaloo kateedri juurde aspirantuuri. Aastal 1953 kaitses ta kandidaadiväitekirja "Некоторые вопросы материалистической диалектики в работе К. Маркса "К критике политической экономии" ("Mõned materialistliku dialektika küsimused K. Marxi töös "Poliitilise ökonoomia kriitikast". Sellest sai alguse dialektilise loogika uurimine marksistlik-leninlikus filosoofias.
Teesid filosoofia ainest.
Pärast väitekirja kaitsmist oli Iljenkov umbes kaks aastat Moskva ülikooli õppejõud. Aastal 1955 tulid Iljenkov ja tema sõber Valentin Korovikov välja ühiste teesidega filosoofia ainest. Nad väitsid, et filosoofia on teadus mõtlemisest ning selle seadustest ja kategooriatest. Reaalset maailma uurib filosoofia ainult niivõrd, kui ta on mõistuslikult mõistetud, see tähendab, on juba leidnud oma ideaalse väljenduse inimmõtte ajaloos. Filosoofia teostab mõtlemise refleksiooni iseendasse, võimaldades mõtlemisel mõista omaenda aktide loogikat.
Sellises Kantist ja Hegelist lähtuvas arusaamas nägid võimud ohtu stalinlikult tõlgendatud marksistlik-leninlikule ideoloogiale. NLKP Keskkomitee komisjon kontrollis asjade seisu Moskva ülikooli filosoofiateaduskonnas ning mõistis Iljenkovi vaated hukka kui marksismi moonutuse. Iljemkov ja Korovikov olid sunnitud ülikoolist lahkuma, kuid tal õnnestus asuda tööle NSVL Teaduste Akadeemia Filosoofia Instituuti, kus ta töötas elu lõpuni.
Vaimu kosmoloogia ja abstraktselt konkreetsele liikumine.
Alla 30 aasta vanusena lõpetas Iljenkov käsikirja "Космология духа" ("Vaimu kosmoloogia"), milles ta andis vastuse küsmusele, mõistusega olendite eksisteerimise mõttest ja eesmärgist Universumis. Iljenkovi hüpoteesi kohaselt on emake loodus näinud ette, et mõistusega olendid peavad entroopiale vastu astuma ning teostama surevate maailmade naasmise "tuletaolisse" algseisundisse.
1950ndate keskel lõpetas Iljenkov ka suure raamatu abstraktselt konkreetsele liikumise kohta. Mõlemad raamatud ilmusid alles aastaid pärast autori surma. Raamat abstraktselt konkreetsele liikumise kohta ilmus siiski rohkem kui poole võrra kärbitud kujul 1960 muudetud pealkirja all "Диалектика абстрактного и конкретного в "Капитале" К. Маркса" ("Abstraktse ja konkreetse dialektika K. Marxi "Kapitalis"). Aastal 1961 ilmus see täies mahus itaalia keeles ning hiljem ka paljudes teistes keeltes.
Iljenkov arendas loogilist meetodit, mille kohaselt teoreetiline mõtlemine teeb läbi oma eseme kujunemise protsessi alates tema olemise kõige lihtsamast ja kõige abstraktsemast vormist ning lõpetades tema kõige arenenumate ja konkreetsemate vormidega. Sellele ajaloolise protsessi energiaallikas on alati vastuolu, mis peitub antud eseme substantsis. Ja igasugune uus konkreetne vorm, mille ese võtab, tekib selle vastuolu lahendamise vahendina, vahetult tema substantsi vastandlike külgede ehk momentide kokkupõrkepunktis. Tõde ei ole midagi muud kui (mitte ainult mõttes, vaid ka reaalsuses — asja enese poolt tema arengu käigus lahendatud vastuolu, ja dialektiline loogika on õpetus reaalsete vastuolude konkreetsest lahendamisest.
Ideaalne.
Alates 1950ndate lõpust osales Iljenkov "Filosoofiaentsüklopeedia" väljaandmise projektis. Teise köite ettevalmistamise ajal kureeris ta dialektilise materialismi osa. Selles köites ilmus seitse tema artiklit, srealhulgas kuulus artikkel "Идеальное" ("Ideaalne"), mis vallandas elava poleemika, mis kestab seniajani. Ideaalse kategooriat oma eri kujudel (väärtusvormina, isiksuse ja andena, ühiskondlike ideaalidena ning ideaalse enda loogilises vormis) uuris Iljenkov kogu elu.
Iljenkov peab ideaalse all silmas suhet vähemalt kahe eri asja vahel, millest üks kujutab adekvaatselt teise olemust. Et asja olemuse väljendus oleks ideaalselt puhas, peab selle väljenduse materjaliks saama mingi teise asja looduslik keha. Asi otsekui annab oma "hinge" üle teisele asjale, ning viimasest saab esimese sümbol. Nii esindab diplomaat sümboolselt oma riiki, raha esindab väärtust ja sõnad esindavad eri asjade tähendust kultuuris. Ideaalne on esindamine teises ja teise läbi, kusjuures see on alati adekvaatne esindamine, ja just asjade olemuse, mitte mingite väliste joonte esindamine.
Iljenkovi järgi ei peitu ideaane inimese peas. Ideaalse kehaks ei ole üksnes peaaju, vaid ka mis tahes asi, mille inimene on loonud. Üksiku inimese aju genereerib midagi ideaalset üksnes siis, kui ta hakkab teenindama inimkonna "mitteorgaanilise keha" (kultuuri) vajadusi.
Teadvus ja tahe tekkivad kultuuri ainelises maailmas orienteerumise vormidena, nii nagu lihtsa meelelisuse (ruumilised kujundid, helid, lõhnad ja maitsed) otstarve on elusolendi orienteerumine looduslikus välismaailmas.
Oma uurimused võttis Iljemkov kokku mahukas käsikirjas "Диалектика идеального" ("Ideaalse dialektika"). Ka see käsikiri autori eluajal vene keeles ei ilmunud. Veidi enne Iljenkovi surma ilmus peaaegu poole võrra lühendatud ja toimetaja poolt "parandatud" ingliskeelne variant.
Surm.
Aastal 1979 sooritas Iljenkov pärast järjekordset tagakiusamiskampaaniat ja pikaajalist depressiooni enesetapu.
Pärand.
Alates 1991. aastast korraldatakse iga-aastasi Iljenkovi lugemisi.
Iljenkov on mõjutanud muuhulgas Vassili Davõdovi filosoofiat.
Hinnangud.
Iljenkovi on üsna üksmeelselt peetud üheks väljapaistvamaks, kui mitte kõige väljapaistvamaks Nõukogude Liidu filosoofiks. Mõningate hinnangute kohaselt on ta 20. sajandi väljapaistvaim marksistlik filosoof, samuti suurim vene filosoof üldse.
"Iljenkov oli tähtis vene marksistliku filosoofia taassünni seisukohast pärast stalinismi pimedat ajastut. 1960ndate alguses avaldas ta olulisi teoseid kahes põhilises valdkonnas. Esiteks kirjutas ta üksikasjalikult Marxi dialektilisest meetodist ("abstraktselt konkreetsele liikumise meetod"). Kuigi see teos tundub praegu tähtsusetuna ("obscure"), on tal tähtis poliitiline alltekst: empirismi kriitika selles on suunatud positivismi ja saientismi vastu, mis Iljenkovi meelest Nõukogude poliitilises ja intellektuaalses kultuuris domineeris.
Teiseks töötas Iljenkov välja selge ("distinct") lahenduse probleemile, mida ta nimetas ideaalse probleemiks – probleemile, milline on mittemateriaalse koht looduslikus maailmas. See lahendus sisaldab ideaalsete nähtuste objektiivsuse otsustavat kaitsmist: need nähtused eksisteerivad Iljemkovi järgi meie vaimse kultuuri, mis on kehastunud meie keskkonnas, aspektidena. (...)... on olemas tähtis järjepidevus Iljenkovi ideede ning 1920ndate ja 1930ndate Nõukogude filosoofia ja psühholoogia ideede ja vaidluste, (...) eriti Võgotski sotsiaal-ajaloolise psühholoogia (...) vahel. Pärast 1960ndate alguse ideederikkaid kirjutisi tema inspiratsioon kahanes poliitilise kliima rõhuvamaks muutudes. (...) Ta suri 1979 omaenda käe läbi."
Peter Jones Sheffield Hallami Ülikoolist on kirjutanud saidi kaastöölisele: "Poliitilisest vaatenurgast on kolleegid maininud raskeid olusid, milles Iljenkov ja tema kolleegid töötasid. Iljenkov kannatas tõesti mitmel puhul ja mitmel moel režiimi abiandmise ("ministrations"), tsensuuri ja repressioonide all (kuigi tema loomingut ka ülistati). Kuid Iljenkov oli absoluutselt siiras marksist ja kommunist (mitte parteilise kuuluvuse mõttes). Tema poliitika ja majanduse alased tööd (minu teada ei ole seni ükski neist inglise keeles ilmunud), mis avaldati postuumselt kogutud teostes 1991, näitavad teda ametliku Nõukogude ideoloogia ja "sotsialistliku majandusteaduse" salvava marksistliku kriitikuna, ja pole ime, et neid asju tema eluajal ei avaldatud (või ehk isegi ei esitatud avaldamiseks)."


Leonid Brežnev.
Leonid Iljitš Brežnev (ukraina Леонід Ілліч Брежнєв; vene Леонид Ильич Брежнев; 19. detsember 1906 Kamjanske (praegu Dniprodzeržõnsk) Katerõnoslavi (Jekaterinoslavi) kubermangus (tänapäeval Dnipropetrovski oblastis) Ukrainas Venemaa keisririik – 10. november 1982 Moskva NSV Liit) oli Nõukogude poliitik ja riigijuht.
Brežnev oli NLKP Keskkomitee esimene sekretär 1964–1966, peasekretär 1966–1982 ning NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1960–1964 ning 1977–1982.
Sisepoliitikas oli ta konservatiiv. Välismaailmas kinnistus NSV Liit Brežnevi ajastul sõjalise ja poliitilise üliriigina, kes laiendas oma mõjuvõimu Aafrikas ja Aasias.
Elulugu.
Ta sündis Jekaterinoslavi kubermangus Kamenskojes (praegu Dniprodzeržõnsk) Ilja Jakovlevitš Brežnevi (1874—1930) ja Natalja Denissovna Mazalova (1886—1975) perekonnas. Tema isa ja ema sündisid ning enne Kamenskojesse elama asumist elasid Brežnevo külas praeguses Kurski oblasti Kurski rajoonis.
Aastal 1915 võeti Leonid vastu klassikalisse gümnaasiumi, hiljem õppis ta töökoolis, mille ta lõpetas 1921. Alates 1921. aastast töötas ta Kurski võitehases. Aastal 1923 astus ta komsomoli.
Ta lõpetas Kurski Maamõõtmis-Maaparandustehnikumi (sisseastumise ajal kandis see maakorraldustehnikumi nime), kus ta õppis 1923—1927, ning sai III järgu maamõõtja klassifikatsiooni. Ta töötas maakorraldajana mõne kuu ühes Kurski oblasti maakonnas, see järel Valgevene NSV Oršanski ringkonna Kohhanovo rajoonis (praegu Viciebski oblasti Tałačyni rajoon).
Aastal 1928 ta abiellus Viktoria Denissovaga. Märtsis 1928 saadeti ta Uuralisse, kus ta töötas maakorraldajana, rajooni maaosakonna juhatajana, Sverdlovski oblasti Bisserski Rajooni TSN Täitevkomitee esimehe asetäitjana (1929—1930), Uurali ringkonna maavalitsuse ülema asetäitjana.
Septembris 1930 ta lahkus Uuralist ning astus Kalinini-nimelisse Moskva Masinaehitusinstituuti, kevadel 1931 aga läks üle Dneprodzeržinski Metallurgiaosakonna õhtusesse teaduskonda ning töötas samal ajal õpingutega tehases treialina.
1935. aastal lõpetas ta Dneprodzeržinski Metallurgiainstituudi.
ÜK(b)P-sse astus ta 24. oktoobril 1931.
1930ndatel alustas ta parteikarjääri Dnepropetrovskis, olles enne sõda ÜK(b)P Dnepropetrovski oblastikomitee KK sekretär. Sõja läbis ta poliittöötajana, lõpetades 4. Ukraina rinde poliitvalitsuse ülema kohal kindralmajori auastmes. Seejärel oli ta NLKP Zaporožje ja Dnepropetrovski oblastikomitee KK esimene sekretär.
Buklett Iraani postmarkidega, mis on pühendatud NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe L. I. Brežnevi visiidile Iraani novembris 1963. Piiratud kinketiraaž Nõukogude delegatsiooni liikmetele. Maailma esimene Brežnevi kujutis postmarkidel.
Aastatel 1950–1952 Moldaavia KP KK I sekretär. NLKP XIX kongressil 1952 valiti ta Jossif Stalini ettepanekul NLKP Keskkomitee sekretäriks ja NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmeks. Pärast Stalini surma eemaldati ta 1953 nendelt ametikohtadelt.
Aastatel 1953—1954 oli ta Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Peapoliitvalitsuse ülema asetäitja. Pavel Sudoplatovi ja Kirill Moskalenko andmetel oli umbes 10 relvastatud kindrali seas, kes 26. juunil 1953 Kremlisse kutsuti ja kes ei teadnud Lavrenti Beria kavandatavast arreteerimisest, ka Brežnev.
Aastal 1954 viidi Brežnev Nikita Hruštšovi ettepanekul üle Kasahhi NSV-sse, kus ta töötas Kasahstani KP KK II sekretärina ning 7. maist 1955 kuni 6. märtsini 1956 esimese sekretärina.
Nikita Hruštšovi toetusel tuli ta 1956 tagasi Moskvasse ning töötas 1960. aastani NLKP KK sekretärina (aastatel 1956–1957 oli ta NLKP KK Presiidiumi liikmekandidaat ning 1957. aastast liige). Aastast 1960 oli Brežnev tseremoniaalsel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohal.
Aastal 1963 naasis ta sekretariaati. Ta osales Hruštšovi kukutamises ning valiti 1964 Hruštšovi asemele NLKP KK peasekretäriks ja järk-järgult hakkas ta valitsema konservatiivset ja konsensuslikku koalitsiooni.
Välispoliitikas oli see aeg Nõukogude Liidule suhteliselt edukas, kui mainida 1968. aasta Praha kevade mahasurumist, 1975. aasta Helsingi protokolli allakirjutamist ja sõjavägede viimine Afganistani 1979 algas Nõukogude Liidule edukalt. 1980 korraldas Nõukogude Liit XXII olümpiamängud. Seevastu Nõukogude Liidu majandus muutus järjest vähem konkurentsivõimeliseks.
Autasud.
Brežnev armastas väga autasusid. Paljude riikide medaleid ja ordeneid anti talle kokku 114. Sealhulgas laskis ta endale annetada neli Nõukogude Liidu kangelase aunimetust (keegi teine peale Georgi Žukovi neid nii palju ei saanud) ja 1973. aastal Lenini rahupreemia.
1975. aastal anti talle Frédéric Joliot-Curie nimeline Rahu Kuldmedal ning 1977. aastal NSV Liidu Teaduste Akadeemia kõrgeim autasu ühiskonnateaduste vallas – Karl Marxi nimeline Kuldmedal.
20. veebruaril 1978 anti talle Nõukogude Liidu kõrgeim sõjaline autasu Võidu orden, mida senini oli antud üksnes edukalt juhitud sõjaliste operatsioonide eest. Võidu orden võeti Brežnevilt ära postuumselt 21. septembril 1989.
Kangelasenimetused.
Sotsialistliku töö kangelase aunimetuse sai ta "teenete eest raketitehnika arendamisel ja kosmoselaev-tehiskaaslasel Vostok sooritatud nõukogude inimese eduka kosmoselennu tagamisel".
Nõukogude Liidu kangelase aunimetused sai ta sünnipäevade puhul.
1966. aasta Nõukogude Liidu kangelase aunimetus oli motiveeritud nii: "väljapaistvate teenete eest Kommunistliku Partei ja Nõukogude riigi ees kommunismi ehitamisel, riigi kaitsevõime kindlustamisel ja suurte teenete eest võitluses saksa fašistlike vallutajate vastu rindel Suure Isamaasõja aastatel seoses 60. sünnipäevaga".
Brežnev oli muuhulgas Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi kolmekordne kangelane, Bulgaaria Rahvavabariigi kolmekordne kangelane, Saksa Demokraatliku Vabariigi kolmekordne kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi töökangelane, Kuuba kangelane, Laose Rahvademokraatliku Vabariigi kangelane ja Vietnami Sotsialistluku Vabariigi töökangelane.
Sõjaväelised auastmed.
Aprillis 1975 omistati Brežnevile Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 30. aastapäeva puhul armeekindrali auaste. 7. mail 1976 sai ta Nõukogude Liidu marssali auaste. Kõrgemad sõjaväelased pidasid seda ebaõiglaseks.
Haiguseperiood.
Märtsis-aprillis 1976 elas Brežnev üle haiguse (võib-olla infarkti), mis mõjutas ta mõtlemis- ja kõnevõimet nii suurel määral, et ta oli töövõimeline vaid kümmekond minutit päevas. Otsused tegi tema lähikond (kes saatis ka väed Afganistani). Brežnevi ajastu oli otsustusvõimetuse ja stagnatsiooni aeg, ehkki väliselt imperialistlik.
Tal diagnoositi asteenia ning ajuveresoonte skleroos. Lisaks tarvitas ta ülemäära uinuteid. Viimased kaks-kolm aastat enne surma oli ta sisuliselt töövõimetu. Ta läks mõneks tunniks küll Kremli kabinetti, kuid tekkinud küsimusi arutada ei suutnud, tegi üksnes paar telefonikõnet.
Märtsis 2006 avalikustas Itaalia parlamendi komisjon, et Brežnev oli käskinud korraldada atentaadi Johannes Paulus II-le. Komisjoni juhtinud senaatori Paolo Guzzanti sõnul on see "väljaspool mõistlikku kahtlust". Tõendid leiti hiljuti avanenud Saksa DV ja Bulgaaria salateenistuse arhiividest.
Teosed.
1978. aastal ilmus ajakirjas Novõi Mir ("Новый мир") 15-miljonilises tiraažis Brežnevi mälestusteraamatud ehk nn "Brežnevi triloogia", mille eest Leonid Iljitš pälvis 1979. aastal NSV Liidu kõrgeima kirjandusauhinna Lenini preemia. Sellesse kuulusid raamatud "Väike maa" ("Малая земля"), "Taassünd" ("Возрождение") ja "Uudismaa" ("Целина"). Hiljem on küll selgeks saanud, et raamatute autoriks ei olnud mitte Brežnev ise, vaid hoopiski grupp professionaalseid ajakirjanikke: Anatoli Agranovski, Aleksandr Murzin,Vladimir Gubarev ja kirjanik Arkadi Sahnin. Hiljem ilmusid samas ajakirjas veel täiendavad mälestuste peatükid: 1981. aastal "Kui elu käis tehasevile järgi" ("По заводскому гудку") ja "Kodumaatunne" ("Чувство Родины") ning 1983. aastal "Moldaavia kevad" ("Молдавская весна"), "Kosmiline Oktoober" ("Космический Октябрь") ja "Kommunistidest" ("Слово о коммунистах")
Lisaks nendele on avaldatud mitmeid Brežnevi kõnede ja artiklite kogumikke, muu hulgas üheksaköiteline "Leninlikul kursil".
Mälestuse jäädvustamine.
Brežnevile püstitati mälestussammas Novorossiiskisse ja pronksbüst Dniprodzeržinskisse.
Brežnevi surma järel nimetati Naberežnõje Tšelnõ linn Brežneviks ning Moskvas nimetati Tšerjomuški rajoon Brežnevi rajooniks. Moskva ja veel neljas Nõukogude Liidu linnas said viis väljakut nimeks Leonid Iljitš Brežnevi nimeline väljak. Perestroika aastatel võeti linnadelt ja tänavatelt Brežnevi nimi ära.
Brežnev eesti teatrilaval.
Aastal 1989 lavastas Ago-Endrik Kerge Vanemuises Tauno Yliruusi näidendi „Magamistoad“ (esietendus 30. aprillil), mis kujutas Brežnevit aastal 1968, Praha kevade mahasurumise päevil. Brežnevit kehastas Lembit Eelmäe, tema abikaasat Herta Elviste..


Vene Föderatsioon.
Vene Föderatsioon on Vene NFSV lühendnimetus.
Ekslikult kasutatakse seda nimetust mõnikord ka praeguse riigi Venemaa Föderatsiooni kohta. Naaberriigi nime eesti kirjakeele normi eirav nimekuju on väga levinud Eesti välislepingutes: detsembrist 1991 oktoobrini 2006 sõlmitud välislepingutest on õiget nimekuju kasutatud ainult ühes. Ka mais 2005 sõlmitud uues piirilepingus on kasutusel nime eesti kirjakeele normi eirav nimekuju.


Ratsutamine 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Ratsutamine 1952. aasta suveolümpiamängudel


Valimised.
Valimisteks kutsutakse tavaliselt rahva hääletamist, mille tulemusel jagatakse ametikohti või positsioone. Valimisi kasutatakse esindusdemokraatia riikides rahvaesindajate ametissemääramisel.
Valimise teostavad valijad, kes on tavaliselt riigi hääletusõigusega kodanikud, valides vastavate positsioonide kandidaatide vahel.


Rahvaesindaja.
Rahvaesindaja on esindusdemokraatia riigi kodanik, kellele rahvas on valimistel andnud õiguse teostada riigivõimu.


Hääleõigus.
Hääleõigus on õigus osaleda hääletusel. Erinevatel hääletustel on hääleõigus eri inimestel/gruppidel. Eri isikud/grupid, kellel on hääleõigus, võivad siiski omada erinevat hulka hääli.
Hääleõigus võib olla: kodanikul riigis, riigikogu liikmel riigikogus, riigil riikide ühenduses jne...
Demokraatias võimaldab hääleõigus osaleda rahvahääletustel, sealhulgas valimistel. Esindusdemokraatia riikides on hääleõiguse näideteks valimisõigus ja rahvahääletamisõigus -- esimene on õigus osaleda valimistel, teine on õigus osaleda muudel rahvahääletustel.
Hääleõigus kindlas riigis on tavaliselt selle riigi täisealistel ja otsustusvõimelistel kodanikel.
Hääleõiguslike kodanike arv Eestis.
Rahvastikuregistri andmetel oli 1. jaanuari 2006. aasta seisuga hääleõiguslike kodanike arv
2003. aasta Riigikogu valimistel oli Eestis 859 714 hääleõiguslikku kodanikku.


Vene SFNV.
Vene Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik (vene keeles "Российская Социалистическая Федеративная Советская Республика") (Vene SFNV) oli Nõukogude Venemaa ametlik nimetus 31. jaanuarist 1918 kuni uue 1937. aasta Konstitutsiooni vastuvõtmiseni, mille kohaselt riigi nimetus muudeti Venemaa Nõukogude Föderatiivseks Sotsialistlikuks Vabariigiks (Vene NFSV).
Vene SFNV moodustati 1918. aasta jaanuaris III Ülevenemaalise Nõukogude kongressi poolt. Venemaa SFNV pealinn oli 1918. aasta jaanuarikuust kuni 11. märtsini, kui Rahvakomissaride Nõukogu, nõukogude valitsusasutused evakueeriti Petrogradist Moskvasse, mis jäigi Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu pealinnaks.
Vene SFNV riigihaldus.
V Ülevenemaalise Nõukogude kongressi poolt 10. juulist 1918.aastal vastu võetud I Vene SFNV Konstitutsioonile oli Vene SFNV kõrgeimaks esindus- ja seadusandlik võimuks Ülevenemaaline Nõukogude Kongress, kuhu valiti esindajad erinevatest nõukogudest ja ametiliitudest.
Nõukogude kongresside vahelisel ajal oli alaliseks kõrgemaks esindusorganiks Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee ja selle Presiidium. Ülevenemaalise Kesktäitevkomiteel oli õigus vastu võtta dekreete(seadusi), muuta või keelata Vene SFNV Rahvasaadikute Nõukogu dekreete või määrusi, ametisse nimetada või kõrvaldada Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu tervikuna või üksikuid rahvakomissare.
, "VK(b)P Keskkomitee", "VK(b)P KK Poliitbüroo", "VK(b)P KK Orgbüroo", "VK(b)P KK Sekretariaat"
Täidesaatvateks võimuorganiteks olid: Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu, määratud rahvakomissarid ja nende poolt juhitavad Vene SFNV rahvakomissariaadid.
Vene SFNV riigikaitse.
Vene SFNV relvajõudude Punaarmee juhtorganiks oli ÜK(b)P poliitilise juhtkonna poolt 8. mail 1918. aastal, moodustatud Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Ülevenemaaline Peastaap, sõjalise tegevuse planeerimise asutusena ja sellest 1919. aastal eraldatud Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaap sõjategevuse operatiivse keskasutusena. Ülevenemaalist Peastaapi juhtis Sõjanõukogu, kuhu kuulusid staabiülem ja poliitilised komissarid. Sõjanõukogu teostatas kontrolli ÜP tegevuse üle ning allus otse Nõukogude Venemaa sõjaasjade rahvakomissarile ja alates 6. septembrist 1918 Vabariigi Revolutsioonilisele Sõjanõukogule, mille juhiks oli sõjaasjade rahvakomissar Lev Trotski.
, "Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Ülevenemaaline Peastaap"
Vene SFNV sisejulgeolek.
, "GPU", "OGPU", "NKVD"


Kodanik.
Riigi kodanik on inimene, kellel on vastava riigi kodakondsus. Mõningatel juhtudel peetakse antud riigi kodanikeks ka selles riigis registreeritud juriidilisi isikuid. Linnriikide ajasul nimetati vabu inimesi(st mitte orje) linnakodanikeks.
Kodanikualgatusest, kodaniku(kodanike-)ühiskonnast, kodanikuühendustest jne rääkides ei kasutata sõna kodanik selle riigiõiguslikus tähenduses, vaid mõeldakse ühiskonna liiget. Ta võib juriidiliselt olla ka mõne teise riigi kodanik või ilma kodakondsuseta (Allikas: Kodanikuühiskonna lühisõnastik, Mikko Lagerspetz 2004)


Johannes Semper.
Johannes Semper (22. märts 1892 Pahuvere küla, Viljandimaa – 21. veebruar 1970 Tallinn) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist, poliitik (üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest) ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses.
Elukäik.
1914. aastal peale Esimese maailmasõja algust mobiliseeriti ning lõpetas Moskvas lipnikukooli, 1917. aastal liitus 1. Eesti Polguga ja oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige. Oli üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest ning ka Asutava Kogu liige.
Vabadussõjas teenis Suurtükiväe Tagavara Divisjonis, ülendati 12. veebruaril 1920.a. Sõjavägede Ülemjuhataja kindralstaabi kindralmajor Laidoneri käsuga Sõjavägedele nr. 387 leitnandiks, vanusega 28. augustist 1919.a.
1930. aastatel töötas J. Semper Tartu ülikoolis üldesteetika ja stilistika õppejõuna, oli "Loomingu" toimetajaks (1930–1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928–1940). Johannes Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas "Kahwi" (1910), esimesed värsid avaldati "Noor-Eesti" väljaandeis (1911). Osales ka aktiivselt "Tarapita" tegevuses.
1940. aastal liitus ta Eestimaa Kommunistliku Parteiga ja kuulus ka Johannes Varese valitsusse haridusministri ametikohal. Oli üks aktiivsemaid kirjanike kaasajaid nõukogude võimuga koostöötegijate sekka. Hariduse rahvakomissarina algatas augustis 1940 nn. kahjulike raamatute nimekirjade koostamist, luues selleks spetsiaalse komsjoni.
Semper kirjutas 1944. aastal sõnad Eesti NSV hümnile, mille meloodia autor oli Gustav Ernesaks.
Oli aastail 1940-1948 Eesti NSV Hariduse Rahvakomissar ja minister, aastail 1941-1948 Eesti NSV Kunstide Valitsuse (sisuliselt kultuuriministeeriumi) juhataja, aastail 1946-1950 Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees.
Kirjutas ENSV ajal ka teisi teoseid, aga langes 1950. aastal EKP Keskkomitee 8. pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem tema maine suures osas taastati ning alates 1962. aastast alustati tema kogutud teoste (12 köidet) väljaandmist.
1965 kirjutatud mälestustes möönab, et 1940. aasta riigipööre oli juriidiliselt ebaseaduslik, kuid õigustab seda väidetava rahva tahtega.
Looming.
Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm, (nt. kogumikud "Näokatted", 1919 ja "Meie kirjanduse teed", 1927). Johannes Semperi “Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. Tõlketöö suursaavutusteks peetakse Dante Alighieri “Uus elu" (1924) ja Victor Hugo “Jumalaema kirik Pariisis" (1924) eestindusi.


Artur Adson.
Karl Arthur Adson (Tartu – 5. jaanuar 1977 Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist. Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures Võrumaal.
Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis, Pihkva maamõõdukoolis ning oli lühemat aega Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötas Venemaal ja Tallinnas maamõõtjana, Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetusis, teatridramaturgina, vabakirjanikuna, aastail 1935–1940 siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna.
Adson tuli eesti kirjandusse võrumurdeliste luuletustega ning oli aktiivselt tegev Siuru ja Tarapita kirjanikeühingus.
Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.
1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.
1944. aasta septembris põgenes Adson Rootsi. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.
Artur Adson on maetud Skogskyrkogårdeni kalmistule.
Tsitaat.
Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905. a. revolutsioonist peale ja mõningal määral vene pahempoolse kirjanduse mõjul ägedasti halvustatud. Ometi ei ole see väikekodanlus, kõigile ta vigadele vaatamata, iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid, nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.


Henrik Visnapuu.
Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 Helme kihelkond – 3. aprill 1951 Long Island, New York) oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Henrik Visnapuu oli Korp! Sakala liige.
Elulugu.
Ta õppis Reola vallakoolis ja Rokka ministeeriumikoolis.
Aastal 1907 läbis ta Narva Gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami ja hakkas vallakooli õpetajaks.
Aastal 1912 suundus ta Tartusse, kus esialgu õpetas tütarlaste gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust. Tartu ülikoolis tudeeris klassikalist filosoofiat.
Aastal 1944 põgenes Saksamaale, sealt 1949. aastal USA-sse.
Looming.
Tema luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses 1908. aastast. Osales kirjanduslikes koguteostes "Moment Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming" I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Henrik Visnapuu oli Marie Underi kõrval rühmituse "Siuru" kesksemaid luuletajaid.


Osalusdemokraatia.
Osalusdemokraatia (inglise keeles "participatory democracy") on demokraatia vorm, mille puhul rahvast kaasatakse otsustusprotsessi. Osalusdemokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu seaduseloomes ja muudes küsimustes, mis esindusdemokraatias on riigikogu ja valitsuse pädevuses, on otsedemokraatia.
Osalusdemokraatia on üks kodanikuühiskonna toimimise aluseid. Osalusdemokraatia peamine ülesanne on tagada kogukonna juhtimise täielik läbipaistvus.
Poliitikateaduses tähistab see termin esindusdemokraatia alternatiivi või selle täiendamise katseid. Esindusdemokraatia tähendab seda, et rahvas (või kodanikuühenduse puhul selle liikmeskond) kasutab võimu enda valitud esindajate kaudu, osalusdemokraatia aga tähendab teisi mõju avaldamise kanaleid. Osalusdemokraatia üldiseks lähtekohaks on see, et ka demokraatlikult valitud esindajate tehtud otsuste aluseks peab olema nende inimeste kuulamine, keda kõnealune otsus puudutab; paljusid (nt. kohaliku tasandi) otsuseid on võimalik langetada esinduskogudest sõltumatult või nende poolt antud volitusega.
Osalusdemokraatia huvides on iga olulise poliitilise küsimuse üle arutlemine selliselt, et kaasatud on võimalikult paljud need ühiskonna (või kõnealuse ühenduse) liikmed, keda see puudutab; ideaalis peaks taoline arutlus võimaldama kõigi seisukohtade esitamist ning selle tulemus ei tohiks olla mõjutatud nende esitaja võimupositsioonist või tema muudest ressurssidest. Osalusdemokraatia kanaleid on näiteks avaliku võimuga loodud koostöökogud ja teised partnerluse vormid, avalikud diskussioonid, demonstratsioonid, kodanikualgatus, survegrupid, muud kodanikuühendused ja sotsiaalsed liikumised, äärmuslikul juhul ka kodanikuallumatus. (Kodanikuühiskonna lühisõnastik, Mikko Lagerspetz 2004)


Hääletus.
Hääletus on üks viisidest, mille abil grupp saab langetada otsuseid nii, et enamik grupi liikmetest otsust pooldavad.
Tavaliselt kasutatakse hääletust, mille puhul kõik annavad hääle ühele etteantud valikutest, hääletuse tulemuseks on inimeste arv iga variandi kohta, kes on selle poolt hääletanud. Selle hääletuse sagedasti kasutatav erijuht on kujul, kus variantideks on "jah", "ei" ja võib-olla erapooletu.
Kui valikuid on mitu, siis võib saada valida kas valikute hulgast ühe, valikute pingerea või vastavalt pingereale kindla arvu teostatud valikuid, mis on saanud hääli kõige rohkem. Mitme valikuga hääletuse sagedasti kasutatav erijuht on, kus iga inimene saab anda hääle ainult ühele valikule. Selliselt toimuvad tihti rahvahääletused -- ent sama rahvahääletus võib sisaldada mitut hääletust (valikute komplekti) ehk olla nende koondhääletus.
Valimisvõimaluste laienduseks võib anda juurde võimalusi, mida saab iga valiku puhul valida. Näiteks võib lisanduda erapooletu -- sellisel juhul hääletatakse igal valiku poolt, erapooletu või vastu. See muudab hääletuse tulemused täpsemaks (ehk annab suurema võimaluse saavutada konsensust). Võib ka anda võimaluse iga valiku kohta kirjutada määratud vahemikus arv, näiteks kümnepallisüsteemis üks kuni kümme. Kõikide valikute puhul võib siis võtta näiteks keskmised. Selliselt toimuvad tihti spordivõistluste kohtunike hääletused (kus hääleõigus hääletuses, kellele anda auhinnad, on kohtunike käes ja valitakse pingerea esimesed, nummerdades nende kohad vastavalt järjestusele pingereas. Igal kohtunikul on ka vetoõigus, vetot peab kaitsma vastavalt võistluse reeglitele).
Et saada hääletuse tulemused võimalikult lähedale konsensusele või sellega võrdseks, peab hääletusele eelnema võimalikult paljusid hääletatava küsitluse aspekte hõlmavad väitlused. Kui tegu on riigiga, siis ei pea konsensusega leppima kehtiva karistusega kriminaalkurjategijad. Samas tuleb võimalikult hea ühisotsuse saavutamiseks arvestada ka nende põhjendatud arvamustega. Hea hääletustulemus on selline, mis katab ära ka võimalikult paljude võimalike inimeste võimalikud huvid.


Väitlus.
Väitlus on diskussiooni ja vaidluse vorm, mille puhul soovitakse saavutada vastust määratletud küsimustele, mis ei sisaldaks ühtegi kummagi väitleja poolt nähtavat viga.
Mõlemad väitlejad püüavad leida vigu, ebatäpsusi ja puudulikkusi vastase väidetes ning argumentides ning nende leidmise korral esitavad vastuväiteid. Väitlejad proovivad leida ka kolmandate isikute seisukohti, tihti kaasates neid väitlusse. Väitluse taotletav lõpp on, et väitlejad teaksid vastava küsimuse õiget vastust ehk vastust. Samuti lõpeb väitlus kahe poole vahelise konsensusega.
Et väitluse eesmärk on selgitada välja õige vastus, ei saa väitlejad tõde väänata ja peavad olema arutlusvõimelised, vastasel korral on tõenäone, et väitlus ei lõpe (sest väitlus saab lõppeda ainult sellega, et jäävad need väited võimalikest vastustest, millega mõlemad väitluse osapooled nõustuvad).


Konsensus.
Konsensus ehk üksmeel on grupi inimeste arvamuse ühisosa või ühine arvamus. Konsensuse leidmise protsessiks on väitlus, arvamuste vahetus, mille kaudu võidakse jõuda arvamuste kokkulangemisele vaadeldavas küsimuses. Konsensuse liigiks on ka kompromiss, mida võib pidada osaliseks konsensuseks.
Konsensuslik otsustamine on grupiviisilise otsustamise meetod, mis taotleb kõigi osalejate nõusolekut ning vastuväidete lahendamist. Konsensuslik otsus erineb ühehäälsest otsustamisest ja solidaarsusest.
Konsensusliku otsustamise protsessis püütakse saavutada nii grupi kui kõigi selle liikmete huvide parimal viisil rahuldamist, mitte võistlevate seisukohtade seast eduka välja valimist. Grupi liikmetelt eeldatakse võimalikult võrdsel määral panustamist otsuse kujundamise protsessi, kõigil on võimalus ettepanekuid teha, arvamust avaldada ja vetoõigust kasutada. Kaasata püütakse võimalikult laia asjasse puutuvate isikute ringi.
Konsensuslik otsustamine on alternatiiviks otsuste langetamisele häälteenamusega või ülalt alla suunatud otsustamisega. Vahevormina praktiseeritakse kaasamist, kus otsustajad konsulteerivad huvigruppidega, kellel on arvamuse avaldamise õigus, kuid mitte otsustamises osalemise õigus. Konsensuslikku protsessi kasutatakse ka häälteenamusega vastu võetavate otsuste ette valmistamisel.
Konsensusliku otsustamise käigus võidakse taotleda kõigi grupi liikmete nõusolekut või seada reeglid, mitme mittenõustuja korral loetakse üksmeel saavutatuks.
Konsensusliku otsustamise plussiks peetakse parema kvaliteediga otsuseid, kuna arvesse võetakse paljude isikute huvisid, samuti kaasnevaid paremaid grupisuhteid. Miinuseks peetakse otsustamise ajakulukust. Samuti eeldab konsensusliku otsustamise eetika osalejatelt, et nad seaksid üldjuhul grupi huvid isiklikest huvidest ettepoole ning kasutaksid vetoõigust vastutustundlikult.


Väär.
Seda tähistatakse sageli tähega F, eestikeelses kirjanduses tähega V. Matemaatilises loogikas samastatakse seda sageli arvuga 0 ning tähistatakse numbriga 0.
Kahendsüsteemis tähistab sõna "väär" tihti ka numbrit 0.


Süntaks.
Süntaks (kreeka sõnast "syntaxis" 'ühendus, liit, kokkupanek') ehk lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib lausete struktuuri ning püüab formuleerida reegleid, mille alusel sõnad moodustavad fraase ning fraasid omakorda lauseid.
Süntaks uurib lause üksuste (fraaside) sisemist struktuuri, nende üksuste omavahelisi suhteid ning seda, kuidas need fraaside sisestruktuur ning fraasidevahelised suhted määravad lause kui terviku tähenduse.
Süntaks kuulub koos fonoloogia ja morfoloogiaga grammatikasse, mis tegeleb keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega.
Süntaksiteooriad püüavad välja selgitada reegleid või algoritme, millest võiks tuletada kõik grammatikaliselt õiged laused antud keeles. Et otsustada lausete "õigsuse" või "valesuse" üle, on esmalt tarvis keelevaistu. Seepärast põhineb suur osa süntaksi uurijate informatsioonist introspektsioonil (kui uuritakse oma emakeelt) ja koostööl inimestega, kelle jaoks uuritav keel on emakeel.
Kui on olemas teatud hulk õigeid ning valesid laused, on võimalik formuleerida hüpoteetilisi reegleid, millele kõik "õiged" laused peaksid vastama. Seejärel tuleb hüpoteesi kontrollida, otsides uusi empiirilisi andmeid, st uusi lauseid, mis eelnevalt tehtud oletusi kas ümber lükkaksid või kinnitaksid.
Süntaksi eesmärgiks pole ette kirjutada abstraktseid reegleid, mida kõik korrektsed keelekasutajad peavad järgima. Süntaksi peamine allikas on keele reaalne kasutamine, millest lähtudes püütakse püstitada teooriad, mis konkreetse keele lauseehitust võimalikult adekvaatselt kirjeldaksid. Tegemist pole niisiis preskriptiivse, vaid deskriptiivse grammatikaga.
Tänapäeva süntaktiliste teooriate üks eesmärke on leida universaalseid lausete struktuuri määravaid põhimõtteid, st üldisi reegleid, mille abil oleks võimalik kirjeldada kõikide inimkeelte lauseehitust.
Eesti keele süntaksi uurimisel on silmapaistvaid tulemusi saavutanud Huno Rätsep, Ellen Uuspõld, Mati Erelt, Henno Rajandi, Helle Metslang, Valter Tauli.


Assemblerkeel.
Assemblerkeel on teise põlvkonna madaltaseme programmeerimiskeel, mille käsud vastavad üksüheselt sihtprotsessori masinkoodi käskudele. Assemblerkeel asendab masinakäskude kahendkoodid (nt. 11110111xx100xxx, kus x-id tähistavad operandide asukohta arvuti mälus) mnemoonilise sümboliga (tavaliselt kahe, kolme või neljatäheline inglise keelest tulenev lühend). Assemblerkeel loodi masinkoodi kirjutamise lihtsustamiseks.
Igapäevaselt kasutatakse assemblerkeele kohta ka sõna assembler, kuigi nii nimetatakse ka assemblerkeele kompilaatorit (vt. assembler).
Masinkoodi puhul on kood binaarkujul. Assembleri puhul on tegu lühikeste käskude ja nende parameetritega, kusjuures iga assembleri käsk on tõlgitav üheks või mitmeks sama funktsiooniga masinkoodi käsuks. Kui sama assembleri käsk on tõlgitav mitmeks masinkoodi käsuks, siis on seda tihti võimalik kirjutada erikujul, kus osutatakse, millist käsku parasjagu kasutatakse – sellele erikujule tõlgivad koodi ka disassemblerid.
Igal erineval protsessoril on oma masinkeel ja sellele vastav assemblerkeel. Ühele protsessorile arusaadavad käsud moodustavad käsustiku. Kõrgtaseme programmeerimiskeeled vähendavad sõltuvust protsessori eripäradest ja nendes kirjutatud kood kompileeritakse kinda protsessori käsustikule vastavateks masinakäskudeks.
Assemblerkeele laused.
UMRK EQU VMRK+10; Anname nimele UMRK väärtuse mis on kümne võrra suurem nime VMRK väärtusest
ARV DB 100; Anname muutujale või konstandile ARV algväärtuse 100 ja eraldame muutujale või konstandile mälu
MASS DS 125; Eraldame massiivile MASS 125 mälupesa
ORG 4000h; Alustada aadressiloenduriga aadressist 4000h
Kus tähised UMRK, ARV ja MASS on programmeerija poolt valitud andmeobjektide või konstantide nimed.
Lausete näide Inteli protsessori assemblerkeeles.
Näites on toodud kaks assemblerkeelset lauset Intel protsessori käsustiku mnemokoodis masinakäskudega. Märgendiväli mis algab alati teksti vasakust äärest (antud näites märgend puudub) ja kommentaariväli lause lõpus on tühjad.
Makroassembler.
Makroassembler on assembler, millele on lisatud makrodest koosnev metakeel, mis võimaldab opereerida tervete assembleri plokkide ja ehitusreeglitega korraga.


Mati Alaver.
Mati Alaver (sündinud 21. veebruaril 1954 Võrus) on eesti suusatreener. Tema edukamad õpilased on Andrus Veerpalu ja Jaak Mae.
Mati Alaver lõpetas 1972. aastal Võru 1. Keskkooli ning 1976. aastal Tartu Ülikooli kehakultuuri erialal.
Aastatel 1976–1980 oli ta Tartu Ülikooli suusakateedri õppejõud, alates 1980. aastast Eesti meeste suusakoondise peatreener. 31. oktoobril 2011 peatas Eesti Suusaliidu juhatus Mati Alaveri volitused koondise peatreenerina kuni Andrus Veerpalu dopingujuhtumi asjaolude selgumiseni.


Diskussioon.
Diskussioon ehk vestlus on kahe või enama, mõnikord ka ühe, inimese omavaheline suhtlus, tavaliselt selline, mille käigus arutatakse kindlat teemat. Kui need kaks inimest on eriarvamusel, siis on tegemist vaidlusega; kui nad on valmis oma erimeelsust lahendama, siis on tegemist väitluse ehk debatiga.


Vaidlus.
Vaidlus on diskussiooni vorm, mille puhul osalejate vahel on erimeelsus ja mille puhul ei pruugita järgida väitlusreegleid.
Vaidluses on muuhulgas võimalik otsene emotsionaalne mõjutamine, näiteks sõimamine ja solvumise väljanäitamine kindla eesmärgi saavutamiseks.
Samuti on vaidluses võimalik, et üks või mitu osalist tahab jõuda ettemääratud tulemini sõltumata selle õigsusest (kasutab demagoogiat).


Kompromiss.
Kompromiss on konsensus, mille puhul osapooled nõustuvad ühisseisukohaga ainult osaliselt, ent lepivad kokku, et käituvad, nagu nad nõustuksid sellega täielikult. Kompromissi analoog füüsikas, keemias, mehhaanikas on tasakaal.
Kompromissi on vaja juhul, kui osapooled, kes ei suuda jõuda mõnes küsimuses täieliku konsensuseni, soovivad selle küsimuse valdkonnas siiski koostööd teha sest ka osaline koostöö on üldiselt kõigile osalistele kasulikum kui koostööst loobuda.
Demokraatlikus ühiskonnas on enamik kokkuleppeid kompromiss poolte vahel.
Et eristada kompromissi sellisest konsensusest, mille puhul ühisseisukohaga täielikult nõustutatakse, nimetatakse kompromissi mõnikord ka osaliseks konsensuseks, kuid tegelikult on ka kompromiss sisuliselt täielik konsensus, sest selle puhul nõustuvad kõik osapooled kõigega, mida kompromiss sisaldab.
Kompromissi ei vajata teaduses, filosoofias ega väitluses, sest seal saab küsimusi lihtsalt lahtiseks jätta (asjad võivad sisaldada määramatust), ent kompromiss on vajalik konkreetset tegevust puudutavate otsuste tegemisel.
Kompromissi võib pidada äriks ebamugavustega: iga osapool nõustub tingimustega, mis põhjustavad talle koos kasuga teatud ebamugavusi, selleks et teised osapooled nõustuksid tingimustega, mis põhjustavad neile samamoodi ebamugavusi koos kasuga.
Kompromissi leidmisele eelneb tavaliselt väitlus kus kõik osapooled üritavad kokkuleppe tingimusi mõjutada omale kasulikus suunas. Täieliku konsensust (leida selline tegevuse viis, mida keegi muuta ei soovi) võib kehtestada ainult diktaator käsu korras ja karistuse hirmuga.


Määramatus.
Määramatus on loogikas või matemaatikas küsimuse teadaolev vastus, mille tegelikku vastust ei suudeta leida. Määramatuse kaotamine on arutlus, mille tulemusel on võimalik määratleda küsimuse vastus.
Küsimus: Kui on ruut nurgakoordinaatidega (15, 4) ja (20, 9), ning selle ruudu alal on punkt, siis millised on selle punkti koordinaadid?
Vastus: Punkti X koordinaat on vahemikus 15 kuni 20; punkti Y koordinaat on vahemikus 4 kuni 9.
Määramatus on seega näiteks see, et milline arv täpselt on X koordinaat vahemikus 15 kuni 20. Seega vastus ei ole määramatus, aga sisaldab määramatust.
Küsimus: Kui on tasand ja sellel tasandil on punkt, siis millised on selle punkti koordinaadid?
Vastus: Määramatus. Oskame öelda ainult seda, et tegu on X ja Y koordinaatidega ja et need on arvud.
Küsimus (lähteinformatsioon): Asdf läks kuuenda aprilli 2001 hommikul kella viie ja kuue vahel uksest välja, et jõuda tööle. Tööpäevad kestavad Asdf'il tavaliselt seitse-kaheksa tundi. Asdf'il plaanis peale tööpäeva lõppu kohe koju tulla. Sõltuvalt liiklusest sõidab ta tööle kolmekümne minuti kuni tunni ajaga. Millal Asdf koju jõudis?
Teame, et väljumise aeg on vahemikus 5..6.
Tööpäev on [tavaliselt] 7..8 tundi -- ei saa öelda, kas ka täna.
Asdf [plaanis] peale tööpäeva lõppu kohe koju tulla.
Töölesõit, samuti kojusõit, võtab aega vahemikus 0.5..1 tund.
5.5±0.5 + 7.5±0.5 + 0.75±0.25 * 2 = (5.5+7.5+0.75*2)±(0.5+0.5+0.25*2) = 14.5±1.5 ehk siis kellaajana 13:00 ja 16:00 vahel.
Kindlasti jõudis Asdf koju peale kuuenda aprilli 2001 hommikul kella viit, isegi kui ta kohe värava taga leidis, et on haige ja tuli tagasi -- selline vastus sisaldab väga palju määramatust.
Kui kõik kulges plaanipäraselt ja tavaliselt, jõudis ta koju kuuenda aprilli 2001 päeval ühe ja nelja vahel. -- vastus sisaldab määramatust ja kehtib ainult erijuhtudel; tavaelus siiski arvestaksime umbes nii.
Kõige täpsem vastus, mis sisaldab ka tõenäosusi, mida selle põhjal anda saame, sisaldab mõlemat võimalust ja ka seda, et ta ei tulnud koju otse töölt ega isegi samal päeval (me ei tea, kui plaanipäraselt ta elu kulgeb ega seda, kas tal on kombeks ööseks kodust ära jääda peale tööpäevi): Asdf tuli koju peale kella viite kuuenda aprilli 2001 hommikul, väga tõenäoliselt samal päeval ühe ja nelja vahel, aga siiski on ka üsna tõenäoline, et ka mõni päev hiljem; sellest hoolimata ei saa välistada, et ta tuli koju veel hiljem või ei tulnud koju. -- vastus sisaldab suures koguses määramatust, ent on parim, mida lähteinfost saab tuletada.


Triton.
"See artikkel räägib Tritonist mütoloogias. Neptuuni kaaslase kohta vaata Triton (kuu), kahepaikse kohta vaata triitonid."
Triton on Vana-Kreeka alam merejumal, Poseidoni ja Amphritite poeg. Puusadest alates oli tal kala alakeha. Tritonile iseloomulikeks tunnusteks on ka kolmhark ja merekarbist pasun.


Puhkpillid.
Puhkpillid ehk aerofonid on laiemas tähenduses muusikainstrumendid, mille heli tekib õhusamba võnkumisel. Kitsamas tähenduses nimetatakse puhkpillideks ("pärispuhkpillid", saksa keeles "eigentliche Blasinstrumente") muusikainstrumente, mille heli tekib pillimängija hingamiselunditest lähtuva pilli sisse puhutud õhu võnkumisel.
"Pärispuhkpillid" jagatakse algse valmistamise materjali järgi tavaliselt puupuhkpillideks ehk puupillideks ja vaskpuhkpillideks ehk vaskpillideks.
Puhkpillid laiemas tähenduses moodustavad Hornbosteli-Sachsi muusikainstrumentide liigituses 4. kategooria "aerofonid" ('õhkhelisejad').


Uisutamine.
Uisutamine on uiskudega jääl liikumine.
Uiske kasutati juba vanaajal, et jääl paremini liikuda. Need olid algselt loomade luudest valmistatud ning uiskudel liikudes anti kepitõuketega hoogu. Raudteraga puu-uiske hakati valmistama Hollandis 13. sajandi keskel. Varaseimad teatel olevat uisutamisvõistlusi peetud 16. sajandil Friisimaal. Võistlusspordina hakati kiiruisutamist harrastama 18. sajandil Inglismaal ning 19. sajandil Hollandis, Skandinaaviamaades, Saksamaal, Venemaal ja Põhja-Ameerikas.
Kronoloogia.
Aastast 1997 on kasutuses niinimetatud klapp-uisud. Uisutera on kinnitatud uisusaapa külge ainult ühest punktist. Klapp-uisuga on jala liikumisulatus palju suurem ja uisutamine dünaamilisem.
Võisteldakse paarikaupa ja võistlejad vahetavad radasid.
Iluuisutamine on spordiala, kus sportlane peab oskama muusika saatel esitada füüsilisi oskusi uiskudel. Oluline esinemisel on muusika, mille järgi oma kava esitatakse. Iluuisutamine koosneb kohustuslikust lühikavast ja vabakavast.
Üldse võisteldakse iluuisutamises neljas kategoorias. Meestel ja naistel on kavas eraldi üksiksõidud ja paarissõit ning jäätants mehe ja naise koostööna.
Kesk-Euroopas levis 1800-te aastate alguses mood, kus koguneti uisuväljakutele kenasti riietatuna harrastama uisutamist kas üksi, paariti või rühmadena. Muusika tuli kasutusele 1870-tel aastatel ja uisutamisele lisandusid erilised hüpped, pöörded ja piruetid.
Iluuisutamine Eestis.
Eesti meistrivõistlused toimuvad aastast 1915. Uisuliit asutati 28. novembril 1921 Eesti Talvespordi Liiduna. Peale Teist Maailmasõda toimus tegevus Eesti NSV Iluuisutamisföderatsioonina. Eesti Uisuliidu tegevus taastati Eesti NSV Iluuisutamisföderatsiooni õigusjärglasena.


Leping.
Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupoole) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik ("pacta sunt servanda"). Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mistahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
Lepingu sisu peab olema vastavuses kehtiva seadusandluse, heade kommete ning isiku põhiõigustega.


Koomiks.
Koomiks on lühikese tekstiga joonistuste sari, mis moodustab seotud narratiivi.
Tekst võib esineda jutu- ja mõttemullidena või pildipealkirjadena. Kõige sagedasemad koomiksi tüübid on ajalehekoomiks, koomiksiajakiri ja koomiksiraamat. Ajalehekoomiks koosneb enamasti kolmest-neljast pildist, see on sagedasti mustvalge ja joonistusstiililt lihtne. Mitmed ajalehekoomiksid põhinevad lühikesel naljakal sündmusel, kuid need võivad kujutada ka pikka järjejuttu. Koomiksiajakirjad sisaldavad mitut paari lehekülje pikkust lugu. Koomiksiraamatud jutustavad tavaliselt ühe pika loo. Koomikseid avaldatakse ka veebis.
Pikemaid, teemalt tõsisemaid ja keerulisema joonistusstiiliga koomikseid on nimetatud ka graafilisteks novellideks või koomiksromaanideks.
Ajalugu.
Koomiksilaadse narratiivikujutamise sündi on raske ajaliselt kindlaks määrata. Keskajast pärinev Bayeux' vaip esitab ajaloolisi sündmusi piltjutustustena. Ka jutumulli tunti juba keskajal, nii et koomiksi jutustusvõtted on mingil kujul olnud olemas juba ammu. Koomiksialgeid võib leida ka religioossest kirjandusest. Nimelt hakati juba 17. sajandil kujutama Piibli-stseene pilt-juttudena.
19. sajandi Euroopa piltjutustusi, millest tuntuim näide on ilmselt sakslase Wilhelm Buschi aastal 1865 avaldatud "Max ja Moritz", võib pidada praeguste koomiksite otsesteks eelkäijateks. Nendes jutustatakse lugu järjestikuste piltidega, mida toetab sageli riimiline tekst.
Koomiks oma praegusel kujul, mille tunnusteks on muu hulgas järjepidevus ja püsivad tegelased, sündis siiski alles 1890. aastatel Ameerika ajakirjanduses. Selle esimeseks esindajaks peetakse Richard Felton Outcaulti joonistatud koomiksit "The Yellow Kid", mis ilmus esimest korda 1895. aastal. Sarja peategelane oli kiilaspäine poiss kollase öösärgiga, kuhu poisi repliike kirjutati.
Varaseimad kõige kauem ilmunud ajalehekoomiksid olid muu hulgas "The Katzenjammer Kids" (1897, jätkub tänapäevani), mis oli koomiksi "Max ja Moritz" imitatsioon, ning "Mutt and Jeff" (1907–1982).
Aastal 1929 alustasid kangelaskarakterid Buck Rogers ja Tarzan. See tähendas murrangut koomiksiajaloos. Seniajani olid koomiksid peaaegu eranditult olnud koomilised karikatuurid, uued sangarilood püüdsid koomika asemel rõhuda põnevusele ja realistlikumale joonistusviisile. Superman sündis 1938. ja Batman 1940. aastal. Teine maailmasõda suurendas koomiksite edu: see oli populaarne ajaviide Ameerika sõdurite seas.
Pärast Teist maailmasõda arenes Jaapanis Ameerika mõjutusel manga. USA-s kogusid populaarsust kriminaal-, ulme- ja õuduskoomiksid. Eriti viimased põhjustasid 1950ndate Ameerika Ühendriikides muret koomiksi kõrvaltoimetest lastele ja noortele.
Mingis mõttes koomiksirevolutsioon toimus 1960ndate Ameerikas underground-liikumise kaudu. Rohkem hakati käsitlema sotsiaalseid tabusid ning vähem kergeid ja meelelahutuslikke teemasid. See viis koomiksi eemale "laste meelelahutusest", tehes sellest eraldi kunstistiili traditsioonilisemate kõrvale.
Euroopa koomiks oli pikka aega Ameerika varjus, kuid hakkas tõusma pärast sõda. Euroopa koomiksid olid vabad Ameerikas väljakujunenud tavast hoida huumor ja põnevus eraldi ja kasutada naljakates koomiksites peamiselt minimalistliku väljendusviisi.
Eesti koomiksile pani aluse Karl August Hindrey oma piltvärsslugudega ("Jaunart Jauram", "Seene Mikk", "Piripilli-Liisu") 20. sajandi algul. Olulisemad eesti koomiksikunstnikud on Olimar Kallas, Edgar Valter, Romulus Tiitus, Madis Ots jt.


Assembler.
Assembler on kompilaator, mis tõlgib assemblerkeeles programmi masinkoodiks. Enamik assemblereid oskavad teha seda ka objekti- või käivitusfailiks. Objektifailid ja teegid saab üheks tervikuks ühendada linkuri abil. Assembler ei optimeeri koodi, kuna tõlkimine assemblerkeelest masinkoodi käib "sõna-sõnalt" (üksüheselt).
Igapäevaselt kasutatakse sõna assembler tihti ka assemblerkeele kohta.


Venni diagramm.
Venni diagramm (briti loogiku John Venni järgi) on vahend hulgateoreetiliste operatsioonide ning lausearvutuse valemite illustreerimiseks. Venni diagrammidel kujutatakse hulkasid ning nende omavahelisi suhteid tasandile joonistatud piirkondadena.
Venni diagramme saab kasutada muuhulgas hulkadevaheliste võrduste mittekehtivuse demonstreerimiseks.
Hulkade puhul kehtivate universaalsete võrduste tõestamiseks neid aga kasutada ei saa, sest suvalise hulga esitamine punktihulgana tasandil ei ole õigustatud.
Päritolu.
Venni diagrammid võttis 19. sajandi teisel poolel kasutusele Briti loogik John Venn, võimalik et varasematele eeskujudele tuginedes.


Kunstmuinasjutt.
Kunstmuinasjutt on teadaoleva autori poolt kirjutatud muinasjutt. Kunstmuinasjutud on enamasti kirjutatud rahvamuinasjutu baasil. Spetsiifilise kunstmuinasjutu kui žanri algus on seotud Anderseniga.
Kunstmuinasjutt toetub vähemalt algjärgus rahvamuinasjutule, kasutab rahvamuinasjutu süžeesid, teemasid, struktuure ja väljendusvahendeid. Põimib neid ja arendab edasi. Kunstmuinasjutt ei allu rahvamuinasjutu seadustele.


Marcel Duchamp.
Marcel Duchamp (sünninimega Henri-Robert-Marcel Duchamp; 28. juuli 1887 Blainville-Crevon – 2. oktoober 1968 Neuilly-sur-Seine) oli prantsuse-ameerika kunstnik.
Duchamp sündis Ülem-Normandias kultuurihuvilises peres. Tema emaisa Emile Nicolle oli maalikunstnik ja graveerija ning kodu oli tema töid täis. Pere 7 lapsest suri üks noorelt, aga neli said kunstnikuks: lisaks Marcelile veel maalikunstnik Jacques Villon (1875–1963), skulptor Raymond Duchamp-Villon (1876–1918) ja maalikunstnik Suzanne Duchamp-Crotti (1889–1963).
Marcel lahkus kodust 10-aastaselt ja õppis oma vanemate vendade eeskujul järgmised 7 aastat Rouenis Corneille' lütseumis. Ta polnud väljapaistev õpilane, välja arvatud matemaatikas ja joonistamises.
Tema varased tööd on postimpressionistlikus, kubistlikus ja fovistlikus stiilis. Koolis õppis ta ka klassikalist joonistamist ja katsetas selleski stiilis. Tema kõige mõjukam õpetaja oli siiski tema vanem vend Jacques.
Duchampilt pärineb mõiste "ready-made", mis tähendab, et tehases valmistatud asjad oma kasutamiskeskkonnast eraldatuna on kunst. Duchampi 1917 loodud tööd "Purskkaev" loetakse sageli esimeseks postmodernistlikuks kunstitööks.
Ta kasutas pseudonüümi Rrose Sélavy. See nimi tekkis 1921, kui Man Ray tegi hulga fotosid, millel Duchamp kandis naiserõivaid.
Duchamp oskas hästi malet mängida. 1925 kogus ta Prantsusmaa meistrivõistlustel males pooled punktid (+3 -3 =2) ja teenis sellega meistersportlase tiitli. Ta jätkas võistlusspordis kuni 1933. aastani, mil taipas, et päris tippu ta males ei jõua, ning hiljem tegeles malega vähem, eelistades kirimalet ja tegutsedes maleajakirjanikuna. Maletajana eelistas ta hüpermodernseid avanguid, näiteks nimzoindia kaitset.
Juunis 1927 abiellus ta autotöösturi tütre Lydie Sarazin-Lavassoriga. Jaanuaris 1928 abielu lahutati, sest Duchampi sõnul ei suutnud ta rohkem kanda abieluga kaasnevaid kohustusi ja piiranguid. 1954 abiellus ta Alexina Sattleriga ja see abielu jäi püsima kuni Duchampi surmani. Duchamp sai 1955 USA kodanikuks.


Imažism.
Imažism (inglise "image" 'pilt, kujund') on kirjandussuund Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal (1909–1917), mis taotles teemade ja luulevormide valiku täielikku vabadust ja pidas eriti tähtsaks eredat luulekujundit.
Imažism sündis samaaegselt futurismi ja kubismiga ameerika ja inglise luuleringkondades tuntud koolkonnana, millele pani aluse Ezra Pound.
Imažistid taotlesid luule täpset ja ilustamata keelt ning täielikku teema- ja vormivabadust (eelistati vabavärssi). Eriti tähtsaks pidasid nad eredat, lakoonilist ja sugestiivset kujundit, paljud luuletused koosnevadki üksnes kaemuspiltide reast. Eeskuju võeti prantsuse sümbolistlikust, jaapani, hiina ja antiikluulest. Imažism nõudis luulekeeles kasutamiseks täpseid sõnu, uusi rütme uute meeleolude avaldamiseks, piltide kasutamist üldiste, olgugi mõjuvate sõnade asemel ja sõnastuse keskendumist olulisema väljendamiseks.
Luuletajana oli märkimisväärseim Ezra Pound. Ära märkimist vajavad ka Hilda Doolittle ja Amy Lowell.


Tartumaa.
Tartumaa on ajalooline maakond Eesti idaosas.
Arheoloogide arvates asusid inimesed praeguse Tartumaa territooriumile elama vähemalt 5000 aastat tagasi. Meie ajaarvamise alguses sai siinsete asukate peamiseks elatusallikaks põlluharimine, tihenesid sidemed naaberhõimude ja -rahvastega.
Muinasaeg.
Ajaloolise Tartumaa eelkäijaks tuleb lugeda Ugandi muinasmaakonda. 13. sajandi algul hõlmas Ugandi kogu Emajõest lõuna poole jääva maa-ala kuni latgalite asualani ja Pihkva vürstiriigini, läänes piirnes Sakala maakonnaga. Põhja pool Emajõge paiknes muinasajal hulk väikemaakondi ehk muinaskihelkondi: Vaiga, Jogentagana ja Soopoolitse. On arvatud, et Ugandi võis koosneda umbes viiest muinaskihelkonnast, suuremad keskused olid Tartu ja Otepää. Erinevalt Põhja-Eestist ei ole muistse Tartumaa (Ugandimaa) kihelkondade arv ja paiknemine aga täpselt teada.
Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused on tähistatud punasega
Tartumaa keskajal.
13. sajandi algul siinmail toimunud põhjala ristisõdade (eestlaste muistse vabadusvõitluse) järel moodustati Ugandi aladel Tartu piiskopkond. 13.-15. sajandil hakkasid tekkima hilisema ajaloolise Tartumaa kirikukihelkonnad: Kodavere, Laiuse, Otepää, Palamuse, Puhja, Rannu, Sangaste, Tartu (Tartu-Maarja), Torma, Võnnu, Kursi (tekkis arvatavasti 14. sajandil Kursi ordulinnuse ja sellega seotud komtuurkonna baasil), Rõngu (tekkis arvatavasti 14. sajandil koos vasallilinnuse ehitamisega), Kambja (moodustati 15. sajandi keskpaigas Otepää, Tartu ja Võnnu kihelkonna osadest), Nõo (eraldati 15. sajandil Tartu kihelkonna lõunapoolsed alad), Maarja-Magdaleena ja Äksi.
13. sajandi kujunes Tartu linn piirkonna tähtsaimaks keskuseks, astus Hansa Liitu ja Tartu kaudu toimus suur osa läänepoolsete kaupmeeste kaubavahetusest Pihkvaga. Maismaateede kõrval omandas üha suurema tähtsuse veetee piki Emajõge ja Lämmi- ning Pihkva järve Pihkvasse ja sealt Novgorodi. Novgorodi kulges talvel ka otsetee Želtša suudmest. Piiskopkonna ja Novgorodi vahel sõlmitud rahulepingutes ja kaubandusprivileegides nähti ette vaba kaubaliiklus Peipsi järvel.
Poola aeg.
16. sajandi keskel toimunud Liivi sõja lõpetanud 1582 Venemaa ja Poolaga vahel sõlmitud Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583 Rootsiga sõlmitud 3. aastase Pljussa vaherahu tulemusel läksid Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1648. aastani Taani koosseisu. Tänutäheks Poolale alistatud Liivimaa olude korraldamisel läänistas Poola kuningas Zygmunt III Poola suurkantslerile ja -hetmanile Jan Zamoyskile (1542–1605) 1588. aastal Tartu staarostkonna ning Tartu piiskopkonna alad läksid Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkonna alluvusse.
Poola ajast kujuneski välja ajalooline Põhja- ja Lõuna-Eestimaa eraldatus, kus Poola võimu alla jäänud maaalad liideti Liivimaa kubermanguga, Põhja-Eesti alad aga Eestimaa kubermanguks, Rootsi võimu alla. Tartumaa ala teatakse omaette haldusüksusena aastast 1582. Tollane Tartumaa hõlmas ka enamiku praegusest Jõgeva maakonnast, osa Valga, Põlva ja Ida-Viru maakonnast. Avinurme (Ida-Viru maakonnas), Torma, Laiuse ja Palamuse (Jõgeva maakonnas) kihelkond kuulusid kas täies ulatuses või osaliselt Tartumaa koosseisu. Tollal kinnistunud põhjapiir - Liivi sõja järgne Poola ja Rootsi piir - jäi Tartumaal kehtima kuni 20. sajandi alguseni.
Rootsi aeg.
Aastatel 1600–1611. toimunud Poola-Rootsi sõja tulemusel liideti aga alates 1620. aastatest olid Tartumaa alad Rootsi kuningriigi alluvusse Idamereprovintsidena.
Tartumaa pärast Põhjasõda.
Põhjasõja tulemusena läks Tartumaa koos ülejäänud Eesti aladega Venemaa keisririigi koosseisu.
Tartumaast moodustati Tartumaa ("Дерптский уезд"), mis kuulus aastatel 1704-1713 Peterburi kubermangu Narva provintsi; Tartumaa, mis kuulus aastatel 1713-1722 Eestimaa kubermangu; 1722. aastast liideti uuesti Tartumaa Riia kubermangu. Aastail 1714–1722 oli maakonnal oma maapäev ja maamarssal.
Seoses kreiside loomisega 1780. aastatel eraldati suure Tartumaa lõunaosa iseseisvaks Võru kreisiks. Tekkinud Liivimaa kubermangu Tartu kreisi (saksa keeles "Kreis Dorpat") piir jäi ajaloolisel Tartumaal kehtima Esimese maailmasõjani. 1920. aastate algul eraldati Tartumaa koosseisust Sangaste kihelkond, mis sai osakeseks loodavast Valgamaast.
Tartumaa Eesti Vabariigis.
Teise maailmasõja eel oli Tartumaa üks suurematest Eesti maakondadest maismaapindalaga 5834 km². Aastal 1949, kui moodustati Jõgeva maakond, liideti sellega Tartumaa põhjapoolsed vallad Avinurme ja Lohusuu vald (praegu Ida-Viru maakonnas) ning Sadala, Vaimastvere, Laiuse, Jõgeva, Torma, Kasepää, Pala, Saare, Voore, Kuremaa, Kudina, Kaarepere, Kursi ja Saadjärve vald (praegu Jõgeva maakonnas). Aastatel 1939–1950 kuulusid Tartu maakonda lisaks praegustele ka Ahja, Kiidjärve ja Veski vald (1939) (praegu Põlva maakonnas) ning Otepää, Pühajärve ja Aakre vald (praegu Valga maakonnas).
Tartumaa Eesti NSV-s.
Aastal 1950 kaotati Eestis maakondlik jaotus ning Tartumaast moodustati Elva, Kallaste, Otepää ja Tartu rajoon. Tartu linn oli vabariikliku alluvusega linn. Osa Tartumaast liideti ka Jõgeva, Põlva ja Räpina rajooniga. Otepää rajooniga liideti alasid Võrumaast. Aastal 1959 liideti Tartu rajooniga Kallaste rajoon, aastal 1961 liideti Räpina rajooni põhjaosa ja aastal 1962 liideti Elva rajooni kesk- ja põhjaosa. Samas läks Tartu rajooni kirdenurk Jõgeva rajooni koosseisu. Väike osa Jõgeva rajoonist ühendati Tartu rajooniga aastal 1972.
Tartumaa Eesti Vabariigis.
Tartu rajoon nimetati 1990. aastal ümber Tartu maakonnaks ja kolm aastat hiljem arvati sellesse ka Tartu linn, mis nõukogude võimu ajal oli omaette haldusüksus. Kaasaegne Tartu maakond on ajaloolisest Tartumaast palju väiksem, hõlmates vaid selle keskosa (ääreosad on jaotatud kaasaegse Jõgevamaa, Põlvamaa, ja Valgamaa vahel).
Ajaloolisel Tartumaal on Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse andmeil 210 ajaloolist looduslikku pühakohta, sealhulgas 43 hiit, 58 kivi, 56 allikat, 20 pühapuud, 23 ohvrikohta ja kümme muud pühapaika (näiteks ohvriaeda).
Tartumaa majandus ja kultuur.
Tartumaa ajaloos on oluline osa Hansa Liidul, mille koosseisus Tartust sai Läänemere piirkonnas oluline kaubanduskeskus, ning 19. sajandi teisel poolel rajatud Tartu raudteeühendus Tallinna, Riia ja Peterburiga, eriti aga 1632 asutatud Tartu Ülikool, tänu millele Tartumaa on olnud Eesti hariduselu keskus.
15. sajandil tekkinud kihelkonnad.
Aastal 1920 moodustati Avinurme kirikukihelkond.


Hüpotees.
Kitsamas mõttes mõistetakse hüpoteesi all teaduslikku oletust, mille tõesus ei ole kindlaks tehtud.
Matemaatika.
Matemaatikas kujutab hüpotees endast tavaliselt matemaatilist propositsiooni, mis ei ole tõestatud. Kui see propositsioon tõestatakse, siis selgub, et tegemist on teoreemiga. Ühtlasi lakkab ta olemast hüpotees.
Empiirilised teadused.
Loodusteaduses ja teistes empiirilistes teadustes nimetatakse hüpoteesiks tavaliselt teoreetilist oletust, mille tõesuse või vääruse kohta on kas või põhimõtteliselt võimalik leida tõendmaterjali, mis põhineb kogemusel.
Induktsionistliku arusaama kohaselt on kogemuse abil võimalik hüpoteesi sellisel määral õigustada, et selle tõesust võiks pidada kindlakstehtuks. Mõnikord öeldakse sellisel puhul, et hüpoteesist on saanud teooria.
Karl Popper väitis, et teooria saabki olla ainult hüpotees. Kogemuse abil ei ole võimalik hüpoteesi tõesust kindlaks teha, küll aga ümber lükata.
Hüpoteesi ja teooria eristamine on küll seotud arusaamaga, et teooria on hüpoteesist usaldusväärsem, kuid sageli põhineb sõnavalik lihtsalt traditsioonil. Hüpoteesi nimetamine teooriaks võib tuleneda ka selle piisavast tunnustatuse astmest.


Katse-eksituse meetod.
Katse-eksituse meetod on statistiline meetod, mida kasutatakse peamiselt loodusseaduste uurimisel.
Katse-eksituse meetod eeldab, et on olemas hüpotees, mille kontrollimiseks või tõestamiseks tehakse katseseeria. Selline katseseeria koosneb reast katsetest, mille tulemusi on hüpoteesi põhjal võimalik ennustada, kui hüpotees peab paika. Eelistatavalt on need katsed sellised, mille tulemused hüpoteesi järgi on vastuolus olemasoleva sama valdkonna teooriaga. Kui katsete hulk on piisav ja kõikide katsete tulemused on vastavuses hüpoteesiga, siis loetakse hüpotees teooriaks. Vastasel korral see kas visatakse kõrvale või tehakse sinna parandusi.
Katse-eksituse meetodil tõestatud hüpoteesid ei ole tõestatud loogika mõistes, sest isegi miljon valget varest ei tõesta, et ei oleks ühtegi musta varest, isegi kui me neid ei leia.
Ehkki katse-eksituse meetodiga ei saa midagi kindlalt tõestada, saab sellega hüpoteese kindlalt ümber lükata, leides kas või ühe katse, mis sellele ei vasta.


Teooria.
Teooriaks ehk teaduslikuks teooriaks nimetatakse empiirilistes teadustes seletus- ja ennustusjõuga väidete ja argumentide süsteemi, mis hõlmab väiteid mittevaadeldavate objektide kohta.


Mudel.
Mudel on mingi objekti struktuurselt sarnane esitus, tunnetatava objekti analoog, mis asendab (tavaliselt keerukamat) objekti tunnetusprotsessis.
Mudel võib olla abstraktne (nt matemaatiline või sõnaline või kirjeldus arvutis) või aineline.
Mudel võib olla hüpoteesi või teooria komponent, samuti võib see olla hüpotees või teooria, kui see pretendeerib sellele, et vastab mõnele objektile reaalsuses. Mudel võib olla sõna, väide, mõttekonstruktsioon, asi, ese, teooria, hüpotees, formaliseeritud keel vms.


David Herbert Lawrence.
pisi
David Herbert Lawrence (11. september 1885 Eastwood Nottinghamshire's – 2. märts 1930 Vence Kagu-Prantsusmaal) oli inglise kirjanik, kes kirjutas romaane, luulet, lühiproosat, näidendeid ja esseesid. Lawrence on peamiselt realistlik, kirjutab industriaalühiskonnast ja moderniseerumise halbadest mõjudest inimese psühholoogiale.
Elulugu.
D. H. Lawrence sündis Eastwoodis, Inglismaa söekaevanduslinnas. Tema isa oli söekaevur Arthur John Lawrence, ema oli endine õpetaja. 1898. aastal astus noor D. H. Lawrence Notthinghami keskkooli. 1901. aastal ta lahkus koolist ning läks tööle Haywoody vabrikusse, kust pärast ägedat kopsupõletikku pidi lahkuma.
1914. aastal abiellus ta Frieda Weekleyga. Tormiline abielu kestis kuni D. H. Lawrence'i surmani. Kirjanik maeti Prantsusmaale Vence'i, kuid tuhk viidi hiljem Taosesse Mehhikos.
Välislingid.
Lawrence, David Herbert
Lawrence, David Herbert
Lawrence, David Herbert


Statistiline meetod.
Statistiline meetod on uurimismeetod, mis kasutab asjade uurimiseks nende esinemissageduse loendamist erinevates olukordades. Statistiline meetod on tihedalt seotud tõenäosusteooriaga.
Üks tuntumaid statistilisi meetodeid on katse-eksituse meetod.


Eeldus.
Eeldus on propositsioon (väide), mille tõesus võetakse arutlemisel aluseks, olgugi et selle tõesus pole kindel. Propositsiooni (väite) tõesuse sellist aluseks võtmist nimetatakse propositsiooni (väite) eeldamiseks.
Eeldamine võib olla teadlik või ebateadlik. Eeldus, mis pole sõnastatud, on varjatud eeldus.
Matemaatika.
Kui tõestataval teoreemil on kuju "Kui "p", siis "q"," siis "p" on teoreemi eeldus. Kui "p" on esitatav mitme propositsiooni konjunktsioonina, siis ka neid propositsioone võib nimetada teoreemi eeldusteks.
Loogika.
Arutlus on defineeritud eelduste ja järelduse kaudu. Arutluse kehtivuse puhul on tagatud, et juhul kui eeldused on tõesed, on järeldus tõene.
Filosoofia.
Filosoofilistes arutlustes ei ole enamasti võimalik propositsioonide tõesuses kindel olla. Arutlus lähtub seetõttu enamasti usutavatest propositsioonidest. Mõnikord eeldatakse midagi ka lihtsalt selleks, et näha, mis sellest järeldub.


Erik Erikson.
Erik Erikson (15. juuni 1902 Frankfurt Saksamaa – 12. mai 1994) on psühhosotsiaalse arenguteooria looja.
Elukäik.
Tema isa oli salapärane taanlane, kes ta ema enne sünnitust maha jättis. Ta ema, Karla Abrahamsen, oli noor juudi tüdruk, kes Erikut esimesed kolm aastat üksi üles kasvatas. Seejärel abiellus ta dr Theodor Hombergeriga, kes oli Eriksoni lastearst ja kolis Lõuna-Saksamaale Karlsruhesse.
Teooria.
Erikson on Freudi koolkonna Ego psühholoog. See tähendab, et ta aktsepteeris Freudi ideid, ka väheke vähem aktsepteeritud nagu Oidipuse kompleks, ja ka teiste Freudi koolkonna inimeste, nagu Heinz Hartmani, omi. Sellele vaatamata oli Erikson tunduvalt rohkem ühiskonnale ja kultuurile orienteeritud. Nagu antropoloogile kohane, eiras ta tihti alateadvust ja instinkte täielikult. Võibolla seetõttu saigi ta populaarseks nii Freudi pooldajate kui ka vastaste seas.
On seisukohal, et areng toimub astmete kaupa. Laps peab lahendama igal etapil mingi sotsiaalse konflikti, siis saab edasi järgmisse etappi jõuda. Tähtsustas kolmest isiksusekomponendist koosnevat egot. Ego põhineb sellel, et laps peab mõistma kuidas asjad tegelikult on. Mõtted ja tunded on ego poolt kontrollitud. Erikson rõhutab sotsiaalset ja kultuuri mõju. Keskkond määrab palju. Ta väidab, et inimene on ühiskonna produkt.
Progress läbi iga faasi sõltub osaliselt sellest kui hästi meil eelmistes faasides läinud on. Umbes nagu punguv õis, mille õitsmise etapid on looduse poolt paika pandud, samas kui me aga loodusega vastuollu läheme, näiteks punga enneaegselt avades, rikume me kogu lille arengu.
Iga tasemega käivad kaasa sotsiaalsed ülesanded. Kuigi Erikson nimetab neid Freudi järgi kriisideks, on nad ta teoorias tunduvalt rohkem laialivalguvad kui sellisest terminist järeldada võiks. Näiteks tuleb lapsel koolis töökaks õppida. Usinus õpitakse läbi keeruliste sotsiaalsete seoste oma perekonna ja kooliga.
Erinevaid ülesandeid saab jagada kaheks. Imikute ülesannet kutsutakse näiteks usaldus- umbusaldus. Alguses võibolla tundub tundub enesestmõistetav et õppida tuleb nii usaldust kui umbusaldust, kuid Erikson rõhutas eriti et selgeks tuleb õppida tasakaal nende kahe vahel. Kindlasti peame õppima usaldama, samas tuleb natuke ka umbusaldada, muidu kasvame ühiskonna naerualusteks.
Igal tasemel on optimaalne aeg. Pole kasulik lapsi liiga kiirelt noorukiikka suruda, nagu paljud kuulsuse kinnisideega lapsevanemad seda teevad. Samuti pole võimalik last ka välismaailma eest kaitsta ja tema arengut aeglustada. Iga ülesande jaoks kulub oma õige aeg.
Kui tase saab ilusti läbitud, muutub inimene vooruslikumaks, ehk psühholoogiliselt tugevamaks ja tal on elus kergem läbi lüüa. Samas kui meil ei lähe kõige paremini, võivad tekkida kohanemisraskused ja õelus. Õelus on hullem ja tekib kui meis on liiga palju halba ja veidi head.


Ezra Pound.
Ezra Weston Loomis Pound (30. oktoober 1885 Hailey Idahos – 1. november 1972 Venezia) oli ameerika luuletaja, muusik ja kriitik.
Elukäik.
Ezra Pound õppis Pennsylvanias, kus ta sai väga põhjaliku filoloogilise hariduse, mida ta hiljem täiendas provanssaali, itaalia, hiina, jaapani ja teiste vanade kultuurrahvaste kirjanduse uurimisega.
Tähtsus.
Ezra Pound oli angloameerika moodsa luule üks kõige mõjukamaid esindajaid. Ta oli imažismi looja ja üks esimesi, kes vabavärssi õnnestunult pikkades luuleteostes kasutas.
Kriitiku ja toimetajana on ta palju kaasa aidanud William Butler Yeatsi, Thomas Elioti, Robert Frosti, Ernest Hemingway, James Joyce'i, David Herbert Lawrence'i ning paljude teiste kirjanike edule. Tugevalt on ta mõjutanud Allen Ginsbergi ja kogu biitnike põlvkonna luulet ning objektiviste. On arvatud, et tema mõjusid on kõikide 20. sajandi eksperimentaalsete luuletajate loomingus.
Ta tegi tõlkijana väga palju provanssaali ja hiina kirjanduse tutvustamiseks Euroopas, ehkki ta neid keeli arvatavasti väga hästi ei vallanud. Ta elustas huvi Kong Fuzi loomingu vastu ning tutvustas Läänes jaapani klassikalist draamat ja luulet. Samuti tõlkis ta inglise keelde kreeka, ladina ja anglosaksi klassikuid ajal, mil klassikalisele haridusele järjest vähem tähelepanu pöörati.
Muusikakriitikuna oli ta üks esimesi, kes hakkas 1920. aastatel Antonio Vivaldi loomingut ülistama (varem ei pööratud Vivaldile tähelepanu).
Pound äratas suurt tähelepanu oma fašistlike ja juudivaenulike vaadetega ning toetusega Benito Mussolinile. Sageli jäetakse tähele panemata, et umbes samavõrd kui antisemitismi leidub tema loomingus kiriku- ja budismivastasust.
Välislingid.
Pound, Ezra
Pound, Ezra
Pound, Ezra


Eepika.
Eepika (kreeka sõnast "epos") on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika žanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid).
Eepiline teos kujutab tavaliselt üksikasjalikult, rahulikult ja objektiivselt tõepäraseid või tinglikult tõepäraseid sündmusi, olukordi ja tegelasi. Autor sekkub harva teostesse või on ise tegelane. On proosa- ja värsskõnes eepilisi teoseid. Neis on esikohal jutustav element, mis seondub kirjeldava või dialoogilise esitusega.


Lüürika.
Lüürika (kreeka sõnast "lyrikos" 'lüüra saatel lauldav') on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes.
Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Kausaalsust ja loogikat asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed. Kujundi ja kõlaseoste loomisel on väga oluline sõnavalik.
Mitmed läänemaised lüürikažanrid pärinevad antiikkirjandusest (ood, hümn, eleegia) ja Itaaliast (sonett, kantsoon, sekstiin).
Koorilüürika klassik on Pindaros, kelle looming oli 16.–18. sajandil eeskujuks paljudele Euroopa luuletajatele.


Christiaan Huygens.
Christiaan Huygens [h'öihens] (hollandikeelne hääldus) (14. aprill 1629, Haag – 8. juuli 1695, Haag) oli Madalmaade füüsik, astronoom ja matemaatik. Huygens huvitus eriti loodusteaduste rakenduslikest külgedest ning sai hakkama mitmesuguste leiutistega.
Huygens ise kirjutas oma nime enamasti kujul 'Hugens'.
Elulugu.
Christiaan Huygens pärines mõjukast Hollandi perekonnast. Tema isa Constantin oli riigimees ja diplomaat, keda peeti ka arvestatavaks heliloojaks ning luuletajaks. Constantin pidas sidet kaasaegsete mõjukate teadusringkondadega, olles kirjavahetuses nende tollaseks keskpunktiks olnud Marin Mersenne'iga. Huygensi ema suri sünnitusel, kui Christiaan oli 8-aastane.
Christiaan Huygens sai koduse hariduse. Tema matemaatiline ja tehniline taibukus tulid varakult ilmsiks ja vaimustasid ka Huygensite perekonnasõpra René Descartes'i, kes Huygensi varast hariduskäiku tublisti mõjutas.
Aastatel 1645–1647 õppis Huygens Leideni ülikoolis õigusteadust ning matemaatikat. Tema õpetajaks sai siin Frans van Schooten. Huygens jätkas õpinguid samadel erialadel 1647–1649 Bredas, kus teda matemaatika alal juhendas John Pell. Umbes samal ajal algas Huygensi iseseisev kirjavahetus Mersenne'iga.
1649 võttis Huygens osa diplomaatilisest ringreisist Euroopas, alustades Taanist ja lõpetades Roomas.
Pärast esimeste matemaatiliste tööde avaldamist 1650-ndate aastate esimesel poolel, pöördus Huygensi tähelepanu optikale. Ta leidis uusi viise läätsede valmistamiseks ning konstrueeris teleskoope. Omaenese valmistatud teleskoobi abil Saturni vaadeldes avastas ta 1655 Saturni rõngad ning suurima kaaslase Titani.
Samal aastal Pariisi külastades tutvustas Huygens oma avastust sealsetele matemaatikutele, kes omakorda tutvustasid talle Blaise Pascali ja Pierre de Fermat kirjavahetust tõenäosusest. Hollandisse naasnud Huygens pani kirja töö pealkirjaga "Arvutusest hasartmängudes", mis 1657 esimese tõenäosusteooriat puudutava teosena trükiti.
Saturni vaatluste tulemused avaldas Huygens 1659 raamatus "Systema Saturnium". Tema tulemusi ja uuringuid ründasid algul teiste hulgas jesuiidid, kuid 1665 olid nad sunnitud Huygensi avastused tõeks tunnistama.
Astronoomiaalased vaatlused nõudsid täpset ajaarvestust, mis tõukas Huygensi nimetatud küsimusega tegelema. 1656 patenteeris ta pendelkella, mis võimaldas aega senisest tunduvalt täpsemini mõõta. Pascali 1658. aasta tsükloidiülesannete võistlus viis Huygensi ideeni tsükloidilisest pendlist. Huygens arvas, et kaarte vahel kõikuv pendel oleks merel kasutuskõlblikum tavalisest. Oma uut leiutist kasutas ta pikkuskraadi määramiseks merel.
1661 külastas Huygens Inglismaad, luues sidemeid Londoni Kuningliku Seltsiga, mille liikmeks ta 1663 valiti.
1666 kolis Huygens Haagist Jean Baptiste Colbert'i kutsel Pariisi, kus asus Kuningliku Teaduste Akadeemia esimeseks presidendiks, resideerudes kuninglikus raamatukogus.
Haigestunud tõsiselt, ravis Huygens end 1670–1671 Hollandis ja pöördus siis tagasi Pariisi, kuhu jäi pidama ka puhkenud Prantsusmaa–Hollandi sõja ajaks. Uus haigestumine 1676 ajas ta jällegi Hollandisse, kuid 1678 oli Huygens jälle Pariisis. Pärast Haagi naasmist 1681 ja oma patrooni Colbert'i surma 1683 ei pidanud Huygens enam Pariisi minekut võimalikuks.
1689–1690 viibis Huygens Inglismaal, kus tutvus Isaac Newtoni ja tema teooriatega. Hollandisse tagasipöördunult pani ta kirja oma valguse laineteooria.
Füüsika.
Optikas rajas Huygens valguse laineteooria (Huygensi printsiip), uuris kaksikmurdumist, täiustas läätsteleskoopi liitokulaari ehk Huygensi okulaariga.
Mehaanikas uuris ta elastsete kehade põrget, tsentripetaaljõudu ning pendli võnkumist.
Astronoomia.
Huygensit loetakse Saturni rõngaste (täpsemalt A- ja B-rõnga) avastajaks, sest rõngaid varem vaadelnud Galileo Galilei ei mõistnud, mida ta näeb. Rõngaste olemust seletas Huygens teoses "Systema Saturnium". Sealsamas käsitleb Huygens teisigi selle perioodi avastusi: Saturni kuud Titani ning Orioni udukogu (M42, avastatud 1656).
Peale nimetatute kuuluvad Huygensi astronoomiaalaste avastuste hulka mõned tähtedevahelised udukogud ning kaksiktähed, Marsi polaarmütsid ning tume pinnavorm Marsil, mida nüüd tuntakse Suure Syrti nime all.
Huygens üritas planeete otsida ka teiste tähtede juurest ning teda peetakse esimeseks, kes avaldas arvamust, et Marsil ning muudel planeetidel võiks leiduda arukaid olendeid.
Matemaatika.
Huygens oli esimene, kes nägi tõenäosusteooriat tõsise matemaatikavaldkonnana. Blaise Pascali innustusel pani ta oma tulemused kirja teoses "Arvutusest hasartmängudes" (1657). Huygensil on teeneid ka matemaatilises analüüsis.
Leiutised.
Huygens leiutas 1657 pendelkella (samale aule pretendeeris Vincenzo Viviani) ja võttis 1675 kasutusele balansi.
Koos vanema venna Constantijn Huygensiga (1628–1697) valmistas Christiaan arvukalt oma aja parimaid teleskoobiläätsesid. Huygens konstrueeris terve rea suuremõõtmelisi teleskoope ja täiustas läätsteleskoopi liitokulaari ning mikromeetriga.


Imažinism.
Imažinism on imažismile vastav suund vene kirjanduses.
Imažinismile pani alguse Sergei Jessenin 1919. aastal, kui ta tahtis end distantseerida futuristidest. Ta oli kuulnud sõna "imažism" ja otsustas oma grupile sama nime panna, kogemata valesti kirjutades.


Teadvuse voolu tehnika.
Teadvuse voolu tehnika (inglise "stream of consciousness") - ei kirjeldata tegelikkust, reaalseid sündmusi, vaid inimese teadvust, mõtteid ja tundeid - teadvuse vool. Kirjanik tungib tegelase hinge ja vaatab maailma tema pilguga. Tulemuseks on terved romaanid või tsüklid, mis on kirjutatud ühe isiku monoloogina (sisemonoloog). Ühte ja sedasama sündmust on kujutatud läbi mitme tegelase teadvuse. Erinev on ka aja käsitlus. Teadvuse voolu romaanides on ajalised plaanid - eri ajal toimunud minevikusündmused, olevik, kujutlus tulevikust - segipaisatud. Juhuslikuks muutub tegelaste ilmumine ja kadumine, aja voolamise kiirus on erinev. Tekib romaani aeg, mis erineb sellest ajast, milles inimesed elavad. Romaanid, mille tegevuse reaalses ajas kestab vaid mõni tund või päev, võivad kujutada tervet inimelu.


Valm.
Valm on õpetliku või pilkava sisuga eepiline lühiteos, kas värssides või proosas.
Valmi tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad erinevaid inimtüüpe (näiteks rebane-kaval, jänes-arg inimene, hunt-kuri jne). Valmides naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid.
Valm koosneb kahest osast: esimeses osas esitatakse tavaliselt sündmus, teises antakse õpetlik järeldus ehk moraal.


Jutustus.
Jutustus on novelli ja romaani vahepealne eepika žanr. Jutustusel on novellist laialdasem sündmustik, mis ei ole keskendunud ühe peamise sündmuse ümber, ja vabam vorm. Romaanist on jutustus lühem ja ülesehituselt lihtsam.
Jutustuse kolm põhikomponenti on süžee, tegelased ja miljöö.
Jutustus esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline.


Novell.
Novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, lõpus on puänt.
Novelližanri looja on itaalia kirjanik Giovanni Boccaccio.
Friedebert Tuglase sõnul on novell nagu sonett proosas.


Friedrich Nietzsche.
Friedrich Wilhelm Nietzsche (15. oktoober 1844 Röcken – 25. august 1900 Weimar) oli saksa filosoof. Teda seostatakse anarhismi, nihilismi, voluntarismi ja irratsionalismiga.
Nietzsche, “Ecce homo”: "Ja ometi olid minu esivanemad poola ülikud. /---/ Mõeldes sellele, kui sageli mind reisidel ja seejuures poolakate eneste poolt poolakana on võetud, kui harva mind aga sakslaseks peetakse, võiks arvata, et minus on sakslast vaid pritsmete jagu."
Nietzsche sündis Röckeni külas Lützeni lähedal kirikuõpetaja pojana. 1849 suri isa peaajupõrutuse tagajärjel. Ema oma poja Friedrichi ja tütre Elisabethiga kolis varsti pärast seda Naumburgi. Seal käis ta läbi peamiselt konservatiivsete ja kristlike ametnikega, seal sai ka poiss oma esimese koolihariduse.
1866 siirdus Nietzsche pärast paari semestrit Bonni Ülikooli filosoofiateaduskonnas Leipzigi ülikooli õppima keeleteadust professor Ritschli juures. Seal haigestus Nietzsche samal aastal süüfilisse.
Mais 1869 pidas Nietzsche Baselis oma avakõne "Homerose ja klassikaline keeleteadus". Baselis tutvus ta Richard Wagneriga, kes oli Dresdeni mässu ajal 1849. aasta mais olnud Mihhail Bakunini võitluskaaslane. Wagner asus tol ajal oma abikaasaga, Ferenc Liszti tütre Cosimaga, Tribschenis Vierwaldtstätteri järve kaldal ilusas ümbruses, kuhu Nietzsche väga sageli pärast tutvuse sõlmimist tavatses sõita nädalalõppu veetma. Nietzsche, “Ecce homo”: "Mõned tõeliselt kõrge harituse näited, mida ma Saksamaal olen kohanud, olid kõik prantsuse päritolu, esmajoones proua Cosima Wagner, kõigi minuni kostnute seas kaugelt kandvaim hääl maitseküsimustes. /---/ Olles oma süvainstinktidelt nii võõras kõigele saksapärasele, et isegi sakslase lähedus minu seedimistegevust pärsib, kujunes mu esimene kokkupuude Wagneriga ka esimeseks vabaks hingetõmbeks minu elus: ma tajusin, ma austasin temas välismaad, kehastunud protesti kõigi “saksa vooruste” vastu, nende vastandit. Meie, viiekümnendate aastate sumbunud õhustiku lapsed, oleme paratamatud pessimistid kõige selle suhtes, mida seob sõna 'saksa'; me ei oska olla midagi muud kui revolutsionäärid – me ei tunnista ühtegi olukorda, kus pinnale ujub pugeja. Mulle on täiesti ükskõik, kas ta täna teistes värvides mängib, kas ta nüüd sarlakpunast kannab ja enesele husaarivormi selga ajab… Hüva! Wagner oli revolutsionäär – ta jooksis ära sakslaste juurest. Artistil ei ole Euroopas teist kodumaad peale Pariisi: kõige viie kunstimeele délicatesse’i, mida Wagneri kunst eeldab, head nina nüansside peale, psühholoogilist morbiidsust kohtab ainult Pariisis. /---/ Veel mõni sõna eriti valitud kõrvadele: mida ma muusikast tegelikult otsin. Et ta oleks hele ja sügav kui oktoobripärastlõuna. Et ta oleks iseäralik, ülekeev, õrn, et ta oleks väike kena alatu ja sulnis naine… Mitte eales ei nõustu ma sellega, et sakslane üldse võiks teada, mis on muusika. Need, keda saksa helikunstnikeks hüütakse, on eesotsas suurimatega välismaalased, slaavlased, horvaadid, itaallased, hollandlased – või juudid: vastasel korral tugevat, väljasurnud tõugu sakslased, nagu Heinrich Scütz, Bach ja Händel. Mina ise olen ikka veel piisavalt poolakas, et Chopini vastu kogu ülejäänud muusika ära anda; kolmel põhjusel teeksin ma erandi Wagneri Siegfriedi-idüllile, võib-olla ka mingile osale Lisztist, kes oma õilsate orkestri-aktsentidega teistele heliloojatele silmad ette annab; viimaks veel kõigele, mis sündinud sealpool Alpe – siinpool…"
1870 nimetati Nietzche Baseli ülikooli korraliseks professoriks. Ta luges ülikoolis antiikset kirjandust ja klassikalist keeleteadust ning õpetas peale selle veel ühes kohalikus gümnaasiumis. Ent puhkev sõda katkestas ajutiselt Nietzsche õppetegevuse, kuna ta sõitis sellest osa võtma haigeravitsejana. Ta haigestus aga ise raskelt difteeriasse ja kõhutõppe, tuli rindelt jäädavalt tagasi ning jäi kauemaks põdema.
Nietzsche teadusliku tegevuse kuulsus oli nähtavasti ulatunud Liivimaalegi. Ka Tartu Ülikool oli teda professoriks kutsunud, nagu Raoul Richter oma Nietzsche-biograafias mainis, arvatavasti 1875. aasta ümber.
1876 sai Nietzsche sisemiselt tugevnedes selgeks, et tema ja Wagneri ideed üksteisest järjest kaugenevad, ja sellal kui Wagner Bayreuthis süvendas oma usulis-askeetlikke meeleolusid ja kristlust taides, nagu see “Parsifalis” kristalliseerus, jõudis Nietzsche risti vastupidisele seisukohale, eitas askeesi, kristlust ja harrast andumust, ülistades elu ennast. Nietzsche kadus Bayreuthis äkki proovidelt ja linnast, kui valmistati ette Wagneri esimest suurt “pidumängu”, tuli küll jälle tagasi etenduste ajaks, aga läks ka siis minema enne peo lõppu, et mitte kunagi enam sinna ilmuda. Nietzsche, “Ecce homo”: "Mida ma Wagnerile eales ei andestanud? Seda, et ta saksluseni laskus, et ta riigisakslaseks hakkas… Niikaugele kui laotub Saksa, laostub ka kultuur. /---/ See, mis meid lähendab, nimelt kannatuste, ka teineteisele valmistatud kannatuste säärane sügavus, milleks selle sajandi inimesed ei ole suutelised olnud, hoiab meie nimed ikka ja igavesti koos; ja niisama kindlalt kui Wagner olen ka mina sakslaste jaoks vaid arusaamatus ning jään seda alati olema. /---/ Mis oli juhtunud? – Wagner oli saksa keelde tõlgitud! Wagneriaan oli Wagnerist jagu saanud! – Saksa kunst! Saksa meister! Saksa õlu! Meie teised, kes me liigagi hästi teadsime, ükspäinis millistele rafineeritud artistidele, ükspäinis millisele maitsekosmopolitismile Wagneri kunst kõneleb, olime endast väljas, leides nüüd eest saksa “voorustega” ehitud Wagneri. /---/ Tõepoolest, ihukarvu püsti ajav seltskond! Nohl, Pohl, Kohl [kapsas, jama], kaale ja kapsaid ja graatsiat in infinitum [lõpmatuseni]! Kõik värdjad üheskoos, isegi antisemiit ei puudu. – Vaene Wagner! Kuhu ta oli sattunud! – Oleks veel, et sigade, aga ei, sakslaste sekka! Järelpõlvedele õpetuseks peaks nüüd ühest ehtsast bayreuthlasest topise tegema, veel parem, ta piiritusse pistma, sest spiritus’t [hing, vaim, piiritus] siin napib –, ja alla kirjutama: nii nägi välja “vaim”, millele rajati “Riik”."
22. mail 1888 oleks 5 aastat varem surnud Richard Wagner saanud 75-aastaseks. Selle aastapäeva puhul avaldas Nietzsche raamatu nimega “Wagneri juhtum. Muusikuprobleem”.
21. jaanuaril 1889 koostati Jena vaimuhaigete ravimisasutuses Nietzsche kohta protokoll, kus üliinimese loojast anti üksikasjalik füsioloogiline kirjeldus kuni tema hambakiristuse laadini. See algas järgmiselt: "Suur mees (1 m 71), muskulatuur ja rasvakord keskmine. 132 naela. Pruunid juuksed, mittetihedad. Värvkile pruunikasroheline. Parema kõrva pikkus – 5,8, pahema – 5,6. Kolba ümbermõõt – 57 cm…"
Nietzsche, “Ecce homo”: "Ilmaasjata ei kutsuta poolakaid prantslasiks slaavide seas. Šarmantne venelanna ei kõhkle hetkekski minu kuuluvuses. Pidulikuks muutuda mul ei õnnestu, parimal juhul lõpeb kõik kimbatusega… Saksikult mõelda, saksikult tunda – olgu muuga, kuidas on, kuid see käib mul üle jõu…"
1901 ilmus Nietzsche “Võimutahe” (“Der Wille zur Macht”), raamat, mida ta tegelikult ei kirjutanud, vaid mille konstrueerisid nn. järelejäänud paberitest, ääremärkustest, visanditest ja katkenditest tema natsionalistist õde Elisabeth Förster-Nietzsche ja Peter Gast alias Heinrich Köselitz.
1908 oleks Nietzsche saanud 64-aastaseks. Samal aastal ilmus tema autobiograafia “Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse”.
Tsitaate.
"Inimene on miski, mida peab ületama!"
"Ma kaotasin sinu ja leidsin enda."
"Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks."


Bernard Williams.
Bernard Williams (sündis 19. jaanuaril 1978 Baltimore'is) on USA kergejõustiklane (sprinter).
Olümpiamängud.
2000 Sydneys olümpiavõitja 4x100 m (37,61)
2004 Ateenas hõbemedal 200 m (20,01)
Maailmameistrivõistlused.
2001 Edmontonis maailmameister 4x100 m (37,96) ja pronksmedal 100 m (9,94)
2003 Pariisis maailmameister 4x100 m 38,06
Isiklikud rekordid.
100 m jooks - 9,94 (2001)
200 m jooks - 20,01 (2003)
Isiklikku.
Bernard Williams on 182 cm pikk ja kaalub 83 kg.


Kirjandusajalugu.
Kirjandusajalugu ehk kirjanduslugu on kirjandusteaduse haru, mis uurib kirjanduse ajaloolist arenemisprotsessi.
Üksikteoseid vaadeldakse kui kirjanduse arenguprotsessi osi.


Kirjanduskriitika.
Kirjanduskriitika (kriitika; kreeka keeles "κριτική, kritikē") on vahend kirjanduse kirjeldamiseks ja hindamiseks. Eesti traditsioonis selle sõnale eelistähenduseks raamatuarvustamine, mis aga ei ava selle kogu sisu. Analüüsides, üldistades ja väärtustades kujundab kirjanduskriitika avalikkuse hoiakuid autorite, teoste ja kirjanduse suundumuste suhtes. Nii mõjutab ja suunab kirjanduskriitika kirjanduse arengut. Kirjanduskriitika kriitilisuse all mõeldakse teose puudujääkide esiletoomist kriitiku enda või mingi muu ideaali seisukohalt, kuid sellel võib olla ka laiem ühiskondlik, kultuuriline ja esteetiline tähendus.
Funktsioneerimine.
Kirjanduskriitikas nähtuvad kriitiku esteetilised ja ühiskondlikud kogemused, tema suhtumine kultuuritraditsiooni, teaduse saavutustesse ja valitsevasse kunstisituatsiooni. Oma aja arusaamade ja tõekspidamiste väljendajana on kirjanduskriitika paljus aluseks ja eelmaterjaliks kirjandusteaduslikule uurimistööle, kuid ka ühiskondliku mõtte arengule laiemalt.
Oma vaatlustes võib kirjanduskriitika olla suunatud teosele (näiteks arvustus) või ka kirjandusprotsessile (näiteks aastaülevaade). Enamasti reageerib kirjanduskriitika teoste ilmumisele kiiresti ja on värskelt ilmunud kirjanduse (uudisteoste) esmatõlgendaja (nn päevakriitika). Kirjanduskriitika on traditsiooniliselt suunatud oma kaasajale. kuid leidub ka selliseid kirjanduskriitilisi kirjutisi, mis vaatlevad minevikus ilmunud teoseid (nn retroretsensioond).
Kirjanduskriitika võib olla teadusliku või esseistliku kallakuga, tihtipeale leidub kirjanduskriitilistes kirjutistes üheaegselt nii kunsti kui ka teaduse elemente. Oma arvamustele võidakse põhjendusi otsida väljastpoolt teost (sageli teadusest või avalikust arvamusest), kuid ka piirduda teose enda lähema vaatlusega ("close reading") või lähtuda muljest (impressionistlik kriitika).
Kriitik.
Kirjanduskriitikaga tegelejaid nimetakse kirjanduskriitikuteks või ka lihtsalt kriitikuteks. Vana-Kreekas mõisteti kriitiku all hea eristus- ja otsustusvõimega inimest. Tänapäeval kuuluvad kirjanduskriitikaga tegelejate ringi nii vastava haridusega spetsialistid kui ka kirjanikud, ajakirjanikud, teadlased (kirjandusteadlased, sotsioloogid) jt. Arvamusi kirjanduse kohta avaldab ka lugejate lai ring (arutelud raamatukogudes, netikommentaarid).
Žanrid ja vormid.
Kirjanduskriitika levinud žanrid on arvustus e. retsensioon, essee, artikkel, ülevaade; vahel loetakse nende hulka ka hinnangutega täiendatud annotatsiooni. Kirjanduskriitilist arvamust võidakse väljendada ka humoreski, följetoni, paroodia jm. vormis. Kirjutised koondatakse tihtipeale kriitikakogumikeks või isegi kriitikakogumike sarjadeks, mis sisaldavad eeskätt arvustusi ja aastaülevaateid, kuid leidub ka kirjanduskriitilisi monograafiaid. Kirjanduskriitikat publitseeritakse enamasti kirjalikul kujul, kuid see võib olla ka suuline (raadio, televisoon, arutelud, esinemised, loengud).


Stéphane Buckland.
Stéphane Buckland (sündis 20. juunil 1977) on Mauritiuse kergejõustiklane (100 m ja 200 m).
Kuldliiga võistlus.
2003 3. koht 200 m 20.48 Rooma
Grand Prix võistlus.
2001 2. koht 200 m 20.60 Doha
Isiklikku.
Stéphane Buckland on 175 cm pikk ja kaalub 70 kg.


Koidupuna (Nietzsche).
"Koidupuna. Mõtteid moraalist kui eelarvamusest" (sks "Morgenröte. Gedanken über die moralischen Vorurteile", 1881) on Friedrich Nietzsche teos.
Nietzsche: "Selle raamatuga algab minu sõjakäik moraali vastu. /---/ Pole just kergete killast see kunst pisutki kauem kinni pidada neid lihtsalt ja käratult möödalibisevaid asju, silmapilkude jumalikke sisalikke, nagu ma neid kutsun /---/ “On palju koidikuid, mis pole veel loitma löönud” – india kiri seisab selle raamatu uksel. Kust otsib tema looja seda uut hommikut, seda siiamaani üles leidmata õrna puna, mille saatel algab jälle päev – ah, terve trobikond, terve maailm uusi päevi? Kõigi väärtuste ümbervääristamises, kõigist moraaliväärtustest lahtiütlemises, kõige siiani keelatu, põlatu, neetu jaatamises ja usaldamises. See jaatusest laetud raamat valab oma valguse, oma armastuse, oma õrnusega üle kõik halvad asjad, andes neile jälle tagasi “hinge”, puhta südametunnistuse, üleva õiguse ja eesõiguse olemas olla. Moraali ei rünnata, moraal ei tule enam lihtsalt arvesse…"


Lõbus teadus.
"Lõbus teadus" ("Die fröhliche Wissenschaft", 1882) on Friedrich Nietzsche teos.
Nietzsche "Lõbusast teadusest": "Prints Lindprii laulud, millest parim osa pärineb Sitsiilia-päevilt, meenutavad oma laadilt ilmselgesti provanssaali "gaya scienzat", seda lauliku, rüütli ja vabamõtleja ühtsust, millega too imeline provanssaali varakultuur kõigi kahekeelsete kultuuride taustal silma torkab; täiuslik provanssalism on iseäranis viimane luuletus, "Mistraalile", keevaline tantsulaul, mille jalakeerutus kandub, kui lubate! kaugemale igast moraalist."


Jeremy Wariner.
Jeremy Wariner (sündis 31. jaanuaril 1984 Texases Irvingis) on USA kergejõustiklane, mitmekordne olümpiavõitja ja maailmameister 400 m ja 4×400 m teatejooksus.
Wariner käis keskkoolis Texases Arlingtonis ja paistis juba siis silma kiirusega. 2002 tuli ta Texase meistriks 200 ja 400 m jooksus, ületades 20,41 ja 45,57-ga keskkoolide rekordi (neist esimene ei läinud lubatust tugevama taganttuule tõttu kinnitamisele).
Ta jätkas õpinguid Baylori ülikoolis ja sportimist Michael Johnsoni endise treeneri Clyde Harti käe all, kuid 2003. aasta läks vigastuste nahka.
2004 tuli Wariner nii USA ülikoolide sise- kui välismeistriks 400 m jooksus ning pääses USA meistrivõistlustele. Ta tuli kohe USA meistriks isikliku rekordiga 44,37 ja pääses 2004. aasta suveolümpiamängudele. Ta võitis kohe kaks kulda, esimese 400 m jooksus isikliku rekordiga 44,00, mis oli 21. sajandi parim aeg, ja teise 4×400 m teatejooksus, kus ta jooksis kolmandat vahetust. Sealjuures 400 m finaalis oli ta ainus valge jooksja. Pärast olümpiat hakkas Wariner elukutseliseks sportlaseks ja loobus õpingutest ülikoolis, ehkki jätkas treenimist Harti juures.
2005 tuli Wariner 44,20-ga taas USA meistriks ja pääses maailmameistrivõistlustele Helsingisse, kus ta võitis finaali külmal ja vihmasel päeval ajaga 43,93. Teise kulla sai ta teatemeeskonnas, kus jooksis viimast vahetust.
2006. aasta algul parandas ta oma isiklikku rekordit 200 m jooksus (20,19) ja 400 m jooksus (43,62). Koos Asafa Powelli (100 m, Jamaika) ja Sanya Richardsiga (naiste 400 m, Jamaika) võitis ta 6 IAAF-i Kuldliiga etappi ja selle eest teenis igaüks neist veerand miljonit USA dollarit.
2007 võitis Wariner kaks kulda maailmameistrivõistlustel Osakas, joostes 400 m finaalis 43,45, mis on kõigi aegade kolmas tulemus Michael Johnsoni ja Butch Reynoldsi järel. Teine kuld tuli teatemeeskonnas.
2008 kaotas ta USA meistrivõistlustel LaShawn Merrittile, kuid pääses ikkagi olümpiale. Poolfinaalis jooksis Wariner 44,15, kusjuures viimasel 50 meetril sisuliselt lonkis, nii et hakati rääkima temast kui maailmarekordi ründajast. Ometi lõpetas ta finaali kõigest 44,74-ga ja tuli napilt teiseks, kaotades Merrittile (43,75) sekundiga. Teatejooksus sai USA jälle kuldmedali, Wariner jooksis viimast vahetust.
2009 finišeeris Wariner maailmameistrivõistlustel jälle Merritti järel teisena, kaotades jälle suurelt (ajad 44,60 ja 44,06). Teatejooksus sai USA jälle kuldmedali, Wariner jooksis teist vahetust.
Isiklikku.
Jeremy Wariner on 185 cm pikk ja kaalub 71 kg.


Wagneri juhtum.
"Wagneri juhtum. Muusikuprobleem" ("Der Fall Wagner – Ein Musikanten-Problem", 1888) on Friedrich Nietzsche teos, mis ilmus 5 aastat varem surnud Richard Wagneri 75. sünniaastapäeva puhul.
Nietzsche "Wagneri juhtumi" kohta: "Lõppude-lõpuks tingib minu ülesande siht ja mõte kallaletungi ühele palju peenemale “tundmatule”, keda kõrvalseisja nii kergesti ära ei arva – oo, avastada on mul veel hoopis teistsuguseidki “tundmatuid” kui üks muusikaline Cagliostro –, veelgi enam aga muidugi kallaletungi vaimsetes asjades üha loiumaks ja instinktivaesemaks, üha "ausamaks" muutuvale saksa rahvale, kes kadestamisväärse isuga laseb end jätkuvalt toita vastuoludest ja kugistab seedimisraskusteta kõrist alla niihästi “usu” kui ka teaduslikkuse, niihästi “kristliku armastuse” kui ka antisemitismi, niihästi võimu- (“Riigi-”) tahte kui ka "évangile des humbles"’i [alandlike evangeeliumi]… /---/ Mitte ainult sellest, et saksa ajaloolased on täielikult minetanud "avara pilgu" kultuuri käigule ja väärtustele, et nad kõik üheskoos on poliitilised (või kiriklikud) tolad: see avar pilk on nende poolt koguni "põlu alla pandud". /---/ On olemas riigisaksa ajalookirjutus, ma kardan, et on olemas isegi antisemiitlik, – on olemas õue-ajalookirjutus ja härra von Treitschke ei tunne häbi… /---/ "Nende südametunnistusel on kõik nelja sajandi suured kultuuriroimad!" /---/ Sakslased röövisid Euroopalt tema viimase "suure" ajastu, renessansiajastu mõtte ja lõikuse just sel silmapilgul, mil väärtuste kõrgem järgukava, mil õilsad, elujaatavad, tulevikkutagavad väärtused neile vastupidiste, "allakäigu-väärtuste" pesas võidu olid saavutanud – "ning koguni seal pesitsejate instinktides endis! " /---/ ja ühes sellega on nende südametunnistusel kõik, mis pärast seda tuli, mis täna päral on, too üleüldse kultuurivaenulikem haigus ja mõistusepuudus, natsionalism, too "névrose nationale" [rahvusneuroos], mida Euroopa põeb, too Euroopa väikeriikluse, väikese poliitika igavikustamine: nad on võtnud Euroopalt isegi ta mõtte, ta "mõistuse" – nad on ta umbtänavasse ajanud. – Kas tunneb keegi peale minu teed sellest tänavast välja?… Ülesannet, mis piisavalt suur, kuidas taas "liita" rahvaid?… /---/ Minu loomuomased lugejad ja kuulajad on juba nüüdki venelased, skandinaavlased ja prantslased – kas saavad nad seda üha enam olema? /---/ “Saksa vaim” on "mulle" kui rikutud õhk: minu hingamine läheb raskeks, kui läheduses on seda instinktiks muutunud ebapuhtust "in psychologicis" [psühholoogilises mõttes (ladina keeles)], mida sakslase iga sõna, iga ilme reedab. /---/ See kuulub isegi minu auahnuse juurde, kui mind peetakse saksapõlgajaks "par excellence". Oma "umbusku" saksa karakteri suhtes olen ma väljendanud juba kahekümne kuue aastaselt (kolmandad Ajakohatud, ptk 6) – sakslased on mulle talumatud. Kui ma manan oma silme ette inimese, kes kogu minu instinktielule on vastunäidustatud, siis saab tulemuseks olla ikka vaid sakslane. /---/ Kui maha arvata läbikäimine mõnede kunstnike, esmajoones Richard Wagneriga, siis ei ole ma sakslaste seltsis veetnud mitte ainsatki meeldivat tundi… /---/ Sakslastel pole pisimatki arusaamist sellest, kui labased nad on, kuid see on labasus ülivõrdes – nad isegi ei "häbene" seda, et nad vaid sakslased on… /---/ Asjatult otsin ma sellest minu suhtes üles näidatud taktitunde, "délicatesse"’i märki. Juutidelt, seda küll, aga ei iial sakslastelt."


Otis Harris.
Otis Harris (sündis 30. juunil 1982 Edwardsis Mississippi osariigis) on USA kergejõustiklane (400 m). Olümpiavõitja (2004) 4×400 m teatejooksus.
27px Olümpiamängudel.
olümpiavõitja 4x400 m 2.55,91
hõbemedal 400 m 44,16 (isiklik rekord)
Isiklikku.
Otis Harris on 185 cm pikk ja kaalub 83 kg.


Võimutahe (Nietzsche).
"Võimutahe" ("Der Wille zur Macht", 1901) on Friedrich Nietzsche teos, raamat, mida ta tegelikult ei kirjutanud, vaid mille konstrueerisid nn. järelejäänud paberitest, ääremärkustest, visanditest ja katkenditest tema õde Elisabeth Förster-Nietzsche ja Peter Gast "alias" Heinrich Köselitz.


Ecce homo (Nietzsche).
"Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse" (sks "Ecce Homo. Wie man wird, was man ist", 1908) on Friedrich Nietzsche autobiograafia.
Teos algab järgmiselt: “Aimates, et üsna varsti pean inimkonna ette astuma kõige rängemaga talle seni esitatud nõudmiste seast, näib mulle hädavajalik kõnelda sellest, "kes ma olen".” Järgnevates peatükkides püüabki Nietzsche sellele küsimusele vastata: “Ma ei tunne ateismi hoopiski mitte kui millegi saadust, veel vähem kui sündmust: ta on mulle instinktiivselt omane. /---/ Niikaugele kui laotub Saksa, "laostub" ka kultuur. /---/ Võibolla olen ma Stendhali peale isegi kade? Ta on minu eest napsanud parima ateisti-nalja, just minu jaoks kohase: “Jumala ainus vabandus seisneb selles, et teda ei ole olemas”… /---/ Lüürilise luuletaja ülima eeskuju olen ma leidnud Heinrich Heines. /---/ Ka mina ise ei ole veel ajakohane, mõned sünnivad postuumselt. /---/ Ja ma tunnistan ausalt, et veelgi enam rõõmustavad mind minu mitte-lugejad, nood, kes pole eales kuulnud ei minu nime ega sõna filosoofia; ent ükskõik, kus ma ka välja ei ilmuks, olgu või siinsamas Torinos, pilk minule elevustab ja heastab iga näo.”


Derrick Brew.
Derrick Brew (sündis 28. detsembril 1977 Houstonis) on USA kergejõustiklane (200 m ja 400 m). Olümpiavõitja (2004) ja kahekordne maailmameister 4×400 m teatejooksus.
27px Olümpiamängudel.
olümpiavõitja 4x400 m 2.55,91
pronksmedal 400 m 44,42


Nõnda kõneles Zarathustra.
"Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi" ("Also sprach Zarathustra – Ein Buch für Alle und Keinen", 1892) on Friedrich Nietzsche teos.
Raamat ilmus eesti keeles Tartus Johannes Palla tõlkes (redigeerinud ja järelsõna kirjutanud Johannes Semper; Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus) 1932, kui Nietzsche oleks saanud 88-aastaseks.
Kordustrükid on ilmunud kirjastuse Olion väljaandel aastatel 1993 (ISBN 5-460-00192-7) ja 2006.
"Nõnda kõneles Zarathustra" ("Also sprach Zarathustra") on ka Richard Straussi sümfooniline poeem.
Tekstinäide.
[Lehekülg 49:] Riik? Mis on riik? Hää küll! Avage siis kõrvad, sest nüüd ütlen teile oma sõna rahvaste surmast.
Riigiks hüütakse külmemat kõigist külmadest koletistest. Külmalt ta valetabki; ja see vale roomab ta suust: “Mina, riik, olen rahvas.”
Vale on see! Loojad olid need, kes rajasid rahvad ja panid nende üle ühe usu ja ühe armastuse: nõnda nad teenisid elu.
Hävitajad on need, kes seavad püüniseid paljudele, hüüdes neid riigiks: nad riputavad mõõga inimeste üle ja sada himustust.
Kus on veel rahvas, sääl ta ei mõista riiki ja vihkab teda kui kurja silma ning pattu kommete ja õiguste vastu.
Selle märgi ma annan teile: iga rahvas kõneleb oma hää ja kurja keelt: naaber seda ei mõista. Oma keele ta leiutas endale kombeis ja õigustes.
Riik aga valetab igal hää ja kurja keelel; mida ta iganes kõneleb, seda ta valetab – ja mis tal iganes on, see on tal varastatud.
Võlts on temas kõik; varastatud hammastega ta pureb, purelik. Võlts on isegi ta sisikond.
Keeltesegu hääst ja kurjast: selle tunnuse annan teile riigi tunnusena. Tõesti, surma tahet tähendab see tunnus! Tõesti, see viipab surma jutlustajaile!
Liiga palju sünnib inimesi: ülearuste jaoks on leiutatud riik!
Vaadake ometi, kuidas ta enda poole meelitab neid liigpaljusid! Kuidas ta neid neelab ja närib ja mäletseb!
“Maa pääl pole midagi suuremat kui mina: jumala korraldav sõrm olen mina” – nii möirgab see koletis. Ja mitte üksnes pikakõrvalised ja lühisilmalised ei kuku põlvili!
Ah, ka teile, te suured hinged, ta sosistab oma süngeid valesid! Ah, ta aimab ära rikkad südamed, kes meelsasti end pillavad!
Jah, teidki ta aimab ära, teie vana jumala võitjad! Te väsisite võitluses, ja nüüd teie väsimus teenib veel uutki ebajumalat!
Kangelasi ja aulisi tahaks koguda enda ümber see uus ebajumal! Meeleldi ta soendab end puhta südametunnistuse päikesepaistel, – see külm koletis!
Kõik tõotab anda t e i l e see uus ebajumal, kui t e i e teda kummardate: nõnda ostab ta endale teie vooruste hiilguse ja teie uhkete silmade pilgu.
Söödana ta tahab teid tarvitada liigpaljude ligimeelitamiseks! Jah, põrguvigur leiutati selleks – surma hobu, kellel tilisevad jumaliku austuse ehted!
Jah, leiutati surm paljudele, surm, kes ise end ülistab eluks: tõesti, südamlik teene kõigile surma jutlustajaile!
Riigiks ma nimetan seda: kus kõik joovad mürki, nii hääd kui pahad; kus kõik kaotavad iseenese, nii hääd kui pahad; kus kõigi pikaldast enesetapmist hüütakse – “eluks”.
Vaadake ometi neid ülearuseid! Nad varastavad endile leidurite teosed ja tarkade aarded: hariduseks nad nimetavad oma vargust – ja kõik tuleb neile tõveks ja halbuseks!
Vaadake ometi neid ülearuseid! Haiged nad on alati, nad sülitavad iseoma sappi ja nimetavad seda ajaleheks. Nad õgivad üksteist, aga ära seedidagi ei suuda nad kuidagi.
Vaadake ometi neid ülearuseid! Varandusi nad omandavad, aga jäävad seega veel vaesemaks. Võimu nad tahavad ja enne kõike võimu kangi – palju raha, – need jõuetud!
Vaadake, kuidas nad ronivad, need kärmed ahvid! Nad ronivad üksteisest üle, tõugates teineteist mutta ja kuristikku.
Trooni juurde nad kipuvad kõik: see on nende hullus, – justkui õnn ise istuks troonil! Tihti aga on muda troonil – tihti ka troon ise on mudal.
Hullud nad on minule kõik, ronijad ahvid ja palavikus jampsijad. Pahasti haiseb nende ebajumal, külm koletis: pahasti haisevad kõik nad koos, need ebajumala-teenijad.
Mu vennad, kas tahate siis lämbuda nende lõugade ja himude leitsakus? Pigemini purustage aknad ja hüpake vabasse õhku.
Põgenege ometi halva haisu eest! Hoiduge eemale ülearuste ebajumala-teenistusest!
Põgenege ometi halva haisu eest! Hoiduge eemale sest inimohvri tossust!
Valla on suurtele hingedele maa veel praegugi. Vaba on üksiklasile ja kaksiklasile veel palju kohti, kus heljub vaiksete merede hääd lõhna.
Valla on veel suurtele hingedele vaba elu. Tõesti, kes vähe valdab, see on ise vallatud veelgi vähem: kiidetud olgu väike vaesus!
Sääl, kus lõpeb riik, sääl alles algab inimene, kes pole ülearune: sääl algab paratamatuma laul, see kordumatu ja korvamatu lauluviis.
Sääl, kus riik l õ p e b, – vaadake ometi sinna, mu vennad! Kas te ei näe sääl vikerkaart ja sildu üliinimese poole? –


Tragöödia sünd muusika vaimust.
"Tragöödia sünd muusika vaimust" ("Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik", 1872) on Friedrich Nietzsche teos.
Nietzsche "Tragöödia sünni" kohta: "Heitkem pilk sajandi võrra ettepoole [aastasse 1972], oletagem, et minu atentaat kahele aastatuhandele täis loomuvastasust ja inimeseteotust korda läheb. Too uus elupartei, mis võtab enese peale kõigist ülesandeist suurima, inimkonna ülesaretamise koos kõige mandunu ja parasiitliku halastamatu hävitamisega, teeb taas võimalikuks selle maise elu liiasuse, millest ka dionüüslik seisund taas välja kasvab."
Tegemist on Nietzche varajaste teoste hulka (Nietzsche: "aritistimetafüüsika perioodi") kuuluva kuuluva võitlusliku kirjutisega (Nietzsche: "die Kampfscrift"), mille sisuliseks teeneks on vast eelkõige klassikalise filoloogia uurimistavade kritiseerimine. Nietzsche oli teose kirjutamise ajal klassikalise filoloogia professor Baseli ülikoolis, olles seejuures kõigest 28 aastat vana, ning tema ametitegevus tekitas pahameelt paljude tema kolleegide seas (välja arvatud Erwin Rohde), kes olevat akadeemilisi lahkarvamusi lahendada suutmata veennud tudengeid mitte osa võtma Nietzsche loengutest.
Kuna toona valdas komme vaadata Antiik-Kreeka vaimsuse arengut naiivselt ja optimistlikult kui üleminekut halvalt ja segaselt müütiliselt maailmavaatelt Arhailisel ajastul paremale ja ratsionaalsele maailmavaatele Klassikalisel ajastul, siis Nietzsche veenab, et see üleminek on teiselt poolt vaadates ühtlasi allakäik ja inimese ning maailma mõistmise üheplaanistumine.
Nietzsche vastandab enda käsitluslaadi eelkõige modernsele, romantilisele ja küsimata väärtustavale antiigikäsitlusele (nt Goethe leidis, et arhailised kreeklased kehastavad Õhtumaa kultuurilist ja vaimset lapsepõlve), mis vaatleb kreeka autoreid enda arusaamade algeliste kujude esitajatena. Nietzsche aga leiab antiikautorite juurest tähelepanuväärsena täpselt vastandliku hoiaku, mida ülalmainitud tavatsesid möönva ninakirtsutusega kõrvale jätta, ning tõstab selle vähemalt samavõrd tähtsana muu kõrvale. Romantilisele ja optimistlikule ratsionalismile, mille huviobjektiks on ainult kõik apollooniline, st. Apolloni ja tema muusadega seotu, vastandab Nietzsche dionüüsilise, st. Dionysosega seotud hoidumised arhailises perioodis. Kui Apollon seisab jumalana teaduse, käsitöö ja loova kunsti eest, siis Dionysos on seotud joovastuse, hävitamise ja traagilisusega. Filosoofia väljakujunemine Platoni ja Sokratese ajal on traagilise eluhoiaku väljasuretamine ja selle asendamine vaimselt kirka apollonismiga.
Traagilist hoiakut, mis väljendub eelkõige Aischylose ja Sophoklese teostes, iseloomustab Nietzsche: "Parim on tervenisti saavutamatu: olla mitte sündinud... Parimuselt teine -- peagi surra!" See on hoiak, mis on mootoriks kõigile traagilistele kunstnikunatuuridele. Eelklassikalisel perioodil on kreeka autorite puhul näha dionüüsilise ja apolloonilise pidevat võitlust, kusjuures kord on peal üks ja siis teine; klassikalise perioodi raames aga soperdavad traagilise eluhoiaku lõppeks ära eelkõige Euripides oma moraalitsevate tragöödiatega ja Sokrates oma moraalitseva heategevus-filosoofiaga.
Traagiline eluhoiak, mis ületab Nietzsche käsitluses pessimismi, pole mitte mingil juhul allaheitlik, nukrutsev, vaid on dionüüsiline joovastus ("der Rausch") inimese vastandumisest saatusele, loodusjõududele ja muudele ta poolt mitte hõlmatavatele nähtustele -- nagu seda joovastust kreeka mütoloogias saatürid, paanid, menaadid ja muud veinijumal Dionysose kaaskondsed iseloomustavad. Selles tähenduses vastandub traagiline eluhoiak kristlikult vagatsevale lootusele Jumala armuliku palge ees lõpuks lunastus saavutada.
Traagilisuse esiletõstmine ratsionalistliku optimismi kõrval annab hoopis uue perspektiivi arhailise kunsti käsitlemisele, lisaks loodab Nietzsche selle vahendusel ka oma aja kunstimõistmist avardada. Nietzsche peab muusikat, mille vaimust tragöödia tema käsitluse järgi sünnib, puhtalt meeleliseks joovastuse väljenduseks, samasse klassi mahub ka tants. "Tragöödia sünd" on muuseas pühendatud omaaegsele sõbrale Richard Wagnerile, kellest lootis Nietzsche toona mõttekaaslast oma aja kunsti kujundamisel, kuid kelles ta hiljem sügavalt pettus, väites, et Wagner on saanud kristlaseks, müstikuks ja pangermanistiks ning pole mitte midagi saanud aru sellest, mida Nietzsche traagilisuse all silmas pidas.
Sellest teosest kuni vaimuhaiguse võimusse jäämiseni aga jääbki Nietzschet saatma Dionysos, kes erinevatel kujudel tema kõigis teostes kohal on. Saates vahetult hulluksminemise eel veel oma kirjasaajatele viimaseid telegramme, kirjutab ta neile alla: Dionysos.
Eessõna tõlge.
Mis ka sellele küsiväärsele raamatule aluseks asetatud oleks: see pidi olema esmast järku ja [esmast] võlu küsimus, peale selle veel sügavalt isiklik küsimus, – tunnistus sellele on aeg, mil ta valla kerkis, "hoolimata" millest see valla kerkis, 1870./71. aasta Saksa-Prantsuse sõja ärritav aeg. Sellal kui Wörthi lahingu kõu üle Euroopa käis, istus juurdleja ja mõistatuste sõber, kellele sai osaks selle raamatu isaks olemine, kuskil Alpide nurgakeses, väga juurelevalt ja mõistatelevalt, järelikult väga hooldelevalt ja hooletult ühtaegu ja kirjutas üles oma mõtteid "kreeklasi" kohta, – selle imelise ja halvasti ligipääsetava raamatu südant, mille [raamatu] kasutusse see hiline eeskõne (või järelkõne) ka saama peab. Sellest mõned nädalad: ja ta leidis iseend Metzi müüride all, üha veel lahti saamata küsimärkidest, mille ta kreeklasi ja kreeklaste kunsti üteldava "selguse" juurde pannud oli; kuni ta lõpuks, tolle kuu sügavaimas pingulduses, kui Versailles's rahu üle nõu peeti, ka isendaga rahu peale sai, pikaldaselt ühest sõjaväljadelt koju toodud haigusest parandedes, "Tragöödia sünni "muusika" vaimust" viimaks enda juures kindlaks tegi. – Muusikast? Muusika ja tragöödia? Kreeklased ja tragöödiate-muusika? Kreeklased ja pessimismuse kunstiteos? Õnnestunuim, ilusaim, enimkadestet, elu manu ahvatlevaim seniste inimeste liik, kreeklased – kuidas? just neil oli tragöödia hädavajalik? Veel enam – kunst? Milleks – kreeka kunst?...
Mõistatatakse, millisesse paika siinjuures olemasolu väärtuse suured küsimärgid pandaud olid. On pessimismus hädavajalikult allalangemise, varisemise, nurjunudolemise, äraväsitatud ja nõrgestatud instikntide märk? -- nagu see indiaanide man oli, nagu ta kõige näivuse järgi meie,,modernsei" inimesi ja eurooplasi man on? Ons t u g e v u s e pessimismust? Intellektuaalne kadedus heaolust, ülevoolavast tervisusest, olemasolu t ä i u s e s t olemasolu kange, hirmuäratava, kurja, problemaatilise vastu. Ons võib-olla ülitäiuses endas kannatamine? Teravaima pilgu meelitav vaprus, mis i g a t s e b hirmuäravatva järgi, vaenlase järgi, väärilise vaenlase järgi, mille man ta oma väge saaks järele proovida? mille man ta õppida tahab, mis,hirm" on? Mida tähendab just kreeklasi man parima, tugevama, vapraima aja t r a a g i l i n e müütus? Ja dionüüsilise määratu fenomen? Mida, temast sündinu, tragöödia? -- Ja vastupidi: see, millesse tragöödia suri, moraali, dialektika sokratismus, teoreetilise inimese küllastatus ja selgus -- kuidas? ega saanud siis just see sokratismus olla allakäigu, äraväsitatuse, haigestumise, isend anarhiliselt lahustavate instinktide märgiks? Ja hiliskreekluse,kreekaline selgus" vaid ehapuhaks? Epikuuriline tahe pessimismuse v a s t u vaid kannatava ettevaatuseks. Ja teadus ise, meie teadus -- jaa, mida tähendab elu sümptomina nähtuna ülepea kogu teadus? Milleks, veelgi halvem, k u h u -- kogu teadus? Kuidas? On teaduslikkus võib- olla vaid üks hirmutundmine ja pagemine pessimismuse ees? Üks peen hädakaitse [selle] vastu -- t õ d e? Jaa, moraaliliselt kõnelduna, midagi nagu arg- või valelikkus? Mittemoraaliliselt kõneldes üks kavalus? Oo Sokrates, Sokrates, oli see võib-olla s i n u saladus? Oo saladusi täis iroonik, oli ehk see sinu -- iroonia? -- --
(See), mille ma tookord haaramiseks sain, midagi hirmuäralist ja ohtlikku, sarvedega probleemi, mitte hädapärast just s6nn, igaljuhul üks uus probleem: täna ma ütleksin, et see oli teaduse probleem ise - Teadus esimest korda problemaatiliselt, küsimisväärselt haaratuna. Aga see raamat, milles mu nooruslik julgus ja kahtlus end tookord väljendasid - missugune v6imatu raamat pidi ühest nii noorusvaenulikust ülseandest sugenema. üles ehitatud (lausa) enneaegsetest ülirohelistest eneseelamustest, mis lebasid täie visadusega/k6vadusega/rangusega kaasava lävel, kunsti pinnale asetatuna - sest Teaduse probleemi ei saa teaduse pinnal ära tunda - raamat ehk kunstnikele, kel k6rvalkalduvusena analüütilised ja retrospektiivsed v6imed (see tähendab erilaadi kunstnikele, keda otsima peab ja mitte üldse otsida ei tahaks...), kogu psühholoogilised uudsused ja artistisaladuslikkused, artistimetafüüsikaga tagaplaanil. noorteteos täis noorusjulgust ja noorusraskemeelsust, s6ltumatu, trotsiv-iseseisev ka veel, kus ta näib end painutuvat autotiteedile ja iseenese austusele, lühidalt esikteos ka s6na igas halvas tähenduses, vaatamata oma raugalikule probleemile iga nooruseveaga küljes, eelk6ige tema "liiga pika", tema "tormi ja tungiga": teisestküljest, arvestades edu, mis tal oli (eriti suurte kunstnike puhul, kelle juures see kahek6neks pöördus, Richard Wagneri juures) üks t6endatud raamat, ma m6tlen säärane, mis "oma aja parimale" küllalt on teinud. Seega peaks seda käsitlema teatud arvessev6tmise ja vaikivusega; sellegipoolest ei taha ma täielikult alla kriipsutada, kui ebameeldiv see mulle nüüd paistub, kui v66ralt see nüüd pärast kuutteist aastat minu ees seisab, - ühe vanema, sada korda hellitatuma, aga ei mingil juhul külmemaks muutunud silma ees, mis ((edaspidine ?)) sellele ülesandele v66ramaks ei muutunud, millele too kohkumatu raamat esimest korda kallale asuda julges, - Teadust kunstniku optika all näha, kunsti aga elu oma all...
Öeldes korra veel, täna on see mulle võimatu raamat, -- ma kutsun selle halvasti kirjutatuks, raskepäraseks, piinlikuks, pildisõgedaks ja pildisegaseks, tundeliseks, siin ja seal suhkurdatud feminiinseni, ebaühtlane tempos, ilma loogilise puhtuse tahmiseta, väga veenev ning seetõttu tõestust endast kõrgemale kergitades, ise umbusalduslik tõestamise s ü n d s u s e vastu, raamatuna sissepühitsetule,,muusikana" sellisele, kes muusikale ristitud [geatauft], kes asjade algusest peale üldiste ja harvade kunsti-kogemuste külge kinni seotud on, veresugulaste tunnusmärkidena in artibus, -- upsakas ja unistav raamat, mis ennast,haritlaste" profanum vulgus'e ja algusest pääle veelgi enam,rahva" vastu sätib, mis aga, nagu tema toime tõestas ja tõestab, küllalt hästi ka seda mõistma peab, et endale kaasunistajaid otsida ja neid uusile kõrvalteedele ja tanstuplatsidele ahvatleda.


Ajakohatud vaatlused.
"Ajakohatud vaatlused" (1873–1875) on Friedrich Nietzsche teos.
Nietzsche: "Kolmandas ja neljandas" Ajakohatus seevastu tuuakse otsekui viiped "kõrgema" kultuuriarusaama ja “kultuuri” mõiste ennistamise suunas avalikkuse ette kaks "isekuse" ja "enesearetuse" rangeimat näidet, kaks ajakohatut tüüpi "par excellence", täis suveräänset põlgust kõige selle vastu, mida nende ümber “riigiks”, “hariduseks”, “kristluseks”, “Bismarckiks”, “eduks” hüüti – Schopenhauer ja Wagner "ehk", kasutades "ühtainsat" sõna, Nietzsche…”


Üliinimene.
Üliinimese (prantsuse keeles "homme supérieur", saksa keeles "Übermensch") all mõeldakse täiuslikku inimest, erakordsete võimetega inimest või inimesest kõrgemale arenenud olendit (ehk üleinimest).
Ülevaade mõiste ajaloost.
Filosoofias on üliinimese all mõistetud "ideaalinimest", kes on "normaalse" (enamasti negatiivses mõttes) elust kõrgemale kasvanud.
Erinevate tähendusvarjunditega on üliinimesest rääkinud teiste seas Claude Adrien Helvétius, Johann Gottfried von Herder, Johann Wolfgang von Goethe, Friedrich Nietzsche ja Sri Aurobindo.
Nietzsche.
Nietzsche kasutab sõna "üliinimene" (ehk "üleinimene", saksa "Übermensch") esimest korda raamatus "Nõnda kõneles Zarathustra" (1883–1885), kuigi seda mõistet on osalt arendatud juba teoses "Inimlik, liiginimlik". Sõna on võetud prantsuse filosoofilt Claude Adrien Helvétiusilt ("homme supérieur").
Nietzsche järgi on inimese eesmärk tekitada tüüp, kes on temast endast kõrgemalt arenenud. Seda inimesest üle olevat inimest nimetabki Nietzsche üliinimeseks.
Nietzsche üliinimesemõiste väljendab radikaalset elujaatust, mis vastandub nihilismile. Üliinimene on seega nihilismi ületaja. Ta nihilismi poolt hävitatud või eitatud väärtuste (Jumal, religioon, igavesed ja kaheldamatud moraali ja tunnetusteooria dogmad) asemele uusi, elukõlbulikke väärtusi, mida ta võtab iseendast.
Nietzsche ütleb, et inimene peab seda üliinimese arengut teadlikult jaatama ja tahtma.
Nietzsche hindas inimeste juures ainult seda, et nad hääbuvad, tekitades enne seda midagi uut, nimelt üliinimese. Nietzsche "Zarathustra" soovib inimesi, kes rajavad teed üliinimesele, kuigi nad teavad, et üliinimene võib osutuda inimese hukuks. Inimkonna eesmärk ei seisne Nietzsche järgi mitte tulevikus ega üldises heaolus, vaid ikka ja jälle esinevates inimkonna "kõrgeimates eksemplarides", nimelt üliinimestes. Inimene on vaheaste, "sild", looma ja üliinimese vahel.
Nietzsche üliinimese tõlgendusi.
Nietzsche aforistlikus ja poeetilises stiilis kirjutatud "Nõnda kõneles Zarathustra" ja teised teosed on võimaldanud tema üliinimese kontseptsioonile hulgaliselt tõlgendusi.
On esitatud arvamusi, et Nietzsche üliinimene ei ole uus liik pärast inimest, vaid tekib üksikinimesest. Nietzsche lootis küll, et tulevikus on neid üliinimesi mitu, kuid seda ei tulevat nii mõista, et areneb välja üliinimeste rass. Seega ei ole tegemist uue rassiga, mis inimese välja vahetab nagu inimene on looma välja vahetanud, vaid üksikisikuga, kes ennast ületades teostab end üliinimesena.
Natsionaalsotsialistlikul Saksamaal tõlgendati, vastupidi, Nietzsche üliinimest kui uut rassi, mille kujunemine algavat aaria rassi võiduga alamate rasside üle.
Nietzsche uurijad tõlgendavad üliinimest ka katsetajana, püüdlejana, eneseületajana, kes väljendab inimese juurde algselt kuuluvat igatsust ja oma faktilisuse ebapiisavust.
Sri Aurobindo.
Oma ajakirjas Arya avaldas Aurobindo 1920 artikli pealkirjaga "Üliinimene". Nietzsche üliinimese kõrvale asetab Aurobindo "integraalse enesetranstsendentsiga" inimese, kes "elab ühtsuses kogu maailmaga ning aktsepteerib kõiki asju, et neid muuta". Seejuures on tähtis ületada oma egoistlikud instinktid. Kui see õnnestub, tunnetab transtsendentne inimene seaduspärasust teiste elusolendite tegutsemises ning mõistaks neid seestpoolt. Sellest mõistmisest tekib siis kaastunne, sest ta tunneb neis ära ka osa iseendast. Lahtiseks jääb, kuidas peaks toimima "üliinimeste" ja teiste inimeste vaheline kooselu.


Juri Borzakovski.
thumb
Juri Borzakovski ("Юрий Михайлович Борзаковский"; sündinud 12. aprillil 1981 Žukovskis) on Venemaa kergejõustiklane (800 m). Olümpiavõitja (2004).
Olümpiamängud.
2004 olümpiavõitja 800 m 1.44,45
Maailmameistrivõistlused.
2001 sisemaailmameister 800 m 1:44,49 Lissabon
2003 hõbemedal 800 m 1:44,4 Saint-Denis's
Kuldliiga võistlus.
2001 1. koht 800 m 1:42,47 Brüssel
2001 2. koht 800 m 1:44,02 Rooma
2001 2. koht 800 m 1:43,76 Saint-Denis
2001 2. koht 800 m 1:43,17 Monaco
2003 1. koht 800 m 1:43,94 Saint-Denis
2004 1. koht 800 m 1:44,41 Bergen
2004 3. koht 800 m 1:44,19 Rooma
Grand Prix võistlus.
2001 1. kpht 800 m 1:44,80 Stockholm
2003 2. koht 800 m 1:43,93 Sevilla
2004 2. koht 800 m 1:44,79 Sevilla
Super Grand Prix võistlus.
2003 1. koht 800 m 1:43,97 Trkala
2003 2. koht 800 m 1:44,36 Ostrava
2003 2. koht 800 m 1:45,89 Stockholm
2004 1. koht 800 m 1:43,92 Irákleio
Isiklikud rekordid.
200 m 22,56
400 m 45,84 Tula 24. juuli 2000
800 m 1:42.47 (Brüssel 24. august 2001)
1000 m 2:17,40 (2000)
1500 m 3:43,36 (Moskva 11. veebruar 2003)
Isiklikku.
Juri Borzakovski on 180 cm pikk ja kaalub 62 kg. 1997. aastal kohtus Juri oma tulevase naise Irinaga, kellega abiellus 17. novembril 2000. 2002. aastal sündis nende perre poeg Jaroslav.


Sündinud 15. märtsil.
"Siin on loetletud 15. märtsil sündinud tuntud inimesi.
Märts, 15.


Andid.
Andid (inglise "Andes") on mäestik Lõuna-Ameerikas. Mäestiku ahelikud kulgevad piki mandri läänerannikut ligikaudu 7000 km pikkuselt, läbides Panamat, Ecuadori, Kolumbiat, Boliiviat, Peruud, Tšiilit ja Argentiinat.
Andide kõrgeim tipp on Aconcagua – 6959 m.
Andid on maailma pikim mäestik. Andide kõrgeim tipp on Aconcagua ning seal on veel palju tippe, mille kõrgus on üle 6000 m (nt. Ojos del Salado, Illampu, Jerupaja). Andid on noor alpikurrutusse kuuluv mäestik, kus on palju tegutsevaid vulkaane ning seal toimub sagedasti maavärinaid. See koosneb mitmest lõuna-põhja suunalisest mäeahelikust. Selle järgi jagatakse Andid Põhja, Kesk-, Lõuna- ja Patagoonia Andideks, mida eraldavad kiltmaad või orud. Enamikku Andide nõlvu katab mets, kiltmaadel laiuvad pool- ja mägikõrb, orgudes on kultuurmaistu. Colombias jagunevad Andid nelja ahelikku. Sierra Nevada de Santa Marta asub maa põhjaservas, kus asuvad ka Colombia kõrgemad mäed. Lõunapool asuvad Ida-, Kesk-, ja Lääneahelik, mis on paralleelsed põhja-lõuna suunaga ahelikud. Selle piirkonna ahelike kõrgemad mäed asuvad Keskahelikus, kompaktses mägedegrupis, mida kutsutakse Sierra Nevada del Cocuy. Paljud Colombia tipud on eraldatud vulkaanid ja seega ka kergesti ligipääsetavad
Kesk-Andid - Peruus on kõrged, astanguliste graniittippudega mäed, mis kerkivad jäiste ribide ja segipaisatud liustike kohale. Lumi ja jää ribidel on sageli ilusaks "kujundatud", moodustades suuri ja keerulisi garniise.
Peruu Andid on jagunenud mitmeteks ahelikeks nendest populaarsemad on (mägironijate hulgas) Cordillera lanca ja Cordillera Huayhuash.
Tšiili pikk ookeani kallas on ääristatud üpriski madalate rannikumägedega. Paljud seal olevatest mägedest on vulkaanid ja vähemalt viiskümmend neist on aktiivsed.
Pinnavormi teke.
Andid on tekkinud ookeanilise laama sukeldumisel mandrilise laama alla.
Pinnavormi mõju inimtegevusele.
Andides leidub hulganisti maavarasid (nt. vaske, tina, hõbedat, kulda). Andide orgudes on võimalik kasvatada põhimõtteliselt kõike (nt. sealt on pärit kartul).
Kuna Andid on väga suure ulatusega pinnavorm, siis on seal kliima eri kohtades erinev. Andide lääneosa on väga kuiv, seal asub üks maailma kuivemaid kohti - Atacama kõrb. Vaikse ookeani pool asuvates nõlvades sajab hulganisti. Andides elasid enne eurooplaste Ameerikasse saabumist olid Andid kodupaigaks inkadele.
Transport on raskendatud eriti lõuna pool, kus ulatuvad mäed rannikuni ja muudavad maismaad mööda edasiliikumise võimatuks. Päris lõunasse minemiseks tuleb kasutada meretransporti või põigata korraks Argentiinasse. Hulk asulaid paikneb kõrgemal kui 3000 m. Üldiselt on asutus koondunud orgudesse ja kiltmaadele. Andid on meelepärane koht mägironijatele.


Hartum.
Hartumis ühinevad Sinine ja Valge Niilus.


Moodne viievõistlus 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Moodne viievõistlus 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis


Oscar Niemeyer.
pisi
Oscar Ribeiro de Almeida Niemeyer Soares Filho (15. detsember 1907 Rio de Janeiro – 5. detsember 2012) oli Brasiilia funktsionalistlik arhitekt.
Oscari isale kuulus trükikoda, kus ka Oscar noorena töötas. Aastal 1928 lõpetas ta keskkooli, abiellus ja astus ülikooli.
Aastal 1934 lõpetas ta õppeasutuse Escola Nacional de Belas Artes insener-arhitektina. Ta asus tööle Lúcio Costa ja Carlos Leão arhitektibüroosse, mis 1937 sai pakkumise Brasiilia haridusministeeriumi hoone projekteerimiseks. Projektil oli tähtis ideoloogiline ülesanne: see pidi näitama Brasiilia arengut kohvi eksportivast riigist industriaalühiskonda. Le Corbusier oli projekti kunsultant. 1943 valminud maja oli üks esimesi nii mastaapseid rangelt modernistlikke ehitisi. Hoone toetub ainult betoontaladele ja maja alla jääb jalakäijate ala. Maja oli esimene riigi rahastatud modernistlik pilvelõhkuja maailmas ja suurem seni Le Corbusier'l valminud hoonetest. Aastal 1985 nimetati see Niemeyeri soovil ümber Edifício Gustavo Capanemaks (Capanema oli haridusminister, kes selle hoone tellis).
Aastal 1939 projekteeris Niemeyer koos Costaga Brasiilia paviljoni New Yorgis toimunud maailmanäitusel. Paviljon valmis koostöös USA arhitekti Paul Lester Wieneriga. Paviljonist vaimustunud New Yorgi linnapea Fiorello La Guardia autasustas Niemeyerit linna võtmetega.
Aastal 1940 alustas Niemeyer oma esimese iseseisva projektiga. Minas Geraisi osariigi kuberner Benedito Valadares ja Minas Geraisi keskuse Belo Horizonte linnapea Juscelino Kubitchek soovisid rajada Pampulha linnast põhja poole uue eeslinna ning tellisid Niemeyerilt mitu hoonet, mida tänapäeval nimetatakse Pampulha kompleksiks, muu hulgas kasiino, tantsusaal, restoran, jahtklubi ja golfiklubi, mis asusid tehisjärve kaldal. Kompleks valmis 1943 ja sinna kuulus Pampulha Püha Franciscuse kabel, kuid katoliku kirik keeldus seda õnnistamast mittekirikliku välimuse tõttu. Vastuseisu tekitas Candido Portinari abstraktne fresko, millel oli kujutatud Püha Franciscust haigete, vaeste ja eelkõige patuste päästjana, ning Niemeyeri kasutatud raudbetoon ja looklevad jooned. Kabel õnnistati sisse alles 1959. Pampulhast alates hakkas Niemeyeril kujunema kindel stiil: jooned peavad olema loomulikud, nagu käega tõmmatud. Hoonete esteetiline nauditavus on tal tähtsam kui funktsioon.
Aastal 1947 kutsuti Niemeyer USA-sse, kus ta osales rahvusvahelise meeskonna koosseisus New Yorgis asuva ÜRO peahoone projekteerimises. Projekteerimiskomitee kiitis tema esitatud projekti heaks, aga lõpuks ühendati see Le Corbusier' projektiga: Niemeyeri projekt võeti aluseks ja sellele lisati Le Corbusier' projekti elemente.
Aastal 1946 kutsuti ta Yale'i ülikooli professoriks, kuid sotsialistlike vaadete tõttu ei antud talle viisat. Aastal 1953 valiti ta Harvardi disainikooli dekaaniks, aga kuna ta kuulus kommunistlikku parteisse, keelduti talle jälle viisa andmisest.
Aastal 1951 projekteeris Niemeyer São Paolo 400. aastapäevaks linna Ibirapuera pargi. Samal aastal valmis Belo Horizontes tema projekteeritud Edifício JK, mis on Belo Horizonte kõrgeim hoone. JK selle nimes tähendab Belo Horizonte kauaaegset linnapead Juscelino Kubitscheki. 1952–1953 valmis tal Rio de Janeiros oma kodumaja ja 1954–1960 Belo Horizontes luksuskorterelamu.
1956 sai Brasiilia presidendiks Kubitschek, kes oli Niemeyerilt tellinud Pampulha kabeli projekti. Nüüd olid tal palju ambitsioonikam plaan: Niemeyer pandi juhtima Novacapi projekti, mille eesmärk oli rajada uus pealinn Brasília riigi keskossa. Linnaplaani koostas Niemeyeri vana tuttav Lúcio Costa ja Niemeyeri õlule jäi majade plaanimine. Mõne kuuga projekteeris ta presidendipalee, Rahvuskongressi hoone, Brasília katedraali, ministeeriume ja elumaju. Projekt oli tugevalt sotsialistlik: puudusid rikaste elurajoonid. Pärast seda sai Niemeyerist Brasília ülikooli arhitektuuriosakonna juhataja, samal aastal austas Nõukogude Liit teda Lenini rahupreemiaga.
Aastal 1945 astus Niemeyer Brasiilia Kommunistlikku Parteisse. Kui Brasiilias toimus 1964 sõjaväeline diktatuur, otsiti tema kontor läbi, kliendid kadusid. Järgmisel aastal pani ta maha oma ameti ülikoolis ja suundus eksiili Prantsusmaale, kus alustas uut etappi oma elus.
Ta sai tellimusi paljudest riikidest, eriti Alžeeriast (Constantine'i ülikool, välisministeerium). Prantsusmaal projekteeris ta kommunistliku partei peahoone ning Le Havre'i kultuurikeskuse. Euroopas külastas ta paljusid riike, tutvus paljude sotsialistlike riigipeadega ja sai mitmega neist lähedaseks. Väidetavalt olla Fidel Castro öelnud: "Niemeyer ja mina oleme selle planeedi kaks viimast kommunisti."
1980. aastatel naasis Niemeyer kodumaale. 1988 sai ta Pritzkeri arhitektuuriauhinna.
Pärast sotsialistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemist lõhenes ka Brasiilia Kommunistlik Partei. Erakond vajas karismaatilist liidrit ja Niemeyer selleks sobis. Kuigi ta polnud erakonna juhtimises väga aktiivne, aitas ta parteil siiski kriisist üle saada ja osalt tänu temale Brasiilia KP ei hääbunud, vaid jäi erakonnana püsima. Aastal 1996 sai Niemeyeri asemel erakonna juhiks Zuleide Faria de Mello.
1996 projekteeris ta Niterói moodsa kunsti muuseumi hoone, mis on paljude arvates tema parim töö. Hoone kujutab endast ühe sambaga kaljule toetuvat kausikujulist ehitist.
Aastal 1998 sai ta Kuningliku kuldmedali.
Tema 100. sünnipäeval (2007) andis Vladimir Putin talle Sõpruse Ordeni.
Oscar Niemeyer tegutses arhitektina ka üle saja aasta vanusena. 2010. aasta märtsis avati Belo Horizontes tema projekteeritud 80 ha suuruse üldpinnaga kohaliku omavalitsuse hoone.
Isiklikku.
Ta abiellus 1928 Annita Baldoga, kes oli itaalia immigrantide tütar. Neil sündis tütar Ana Maria. Niemeyeril on 5 lapselast, 13 lapselapselast ja 4 lapselapselapselast.


Friedrich Traun.
Friedrich Adolf Traun (29. märts 1876–11. juuli 1908) oli Saksa kergejõustiklane ja tennisist, 1896. aasta suveolümpiamängude olümpiavõitja. Klubid: SC Germania Hamburg, Hamburger Golf-Club.
Friedrich Trauni isa Heinrich Traun oli Hamburgi senaator ja kummitööstusettevõtte Dr. Heinrich Traun ja Pojad omanik. Friedrich õppis Dresdenis, Heidelbergis ja Sorbonne'is keemiat, pidades silmas oma tulevikku isa ettevõttes. Ta sai keemiadoktoriks ja Saksi kuningliku ratsakaardiväe rügemendis Dresdenis ohvitseriks.
Traun oli mitmekülgne sportlane. Tema peamised alad olid kergejõustik (keskmaajooksud ja kaugushüpe) ja tennis (paarismäng). Samuti proovis ta bobisõitu, autosporti ja golfi. Ta oli silmapaistev klaverimängija ja seltskonnainimene, valdas eeskujulikult inglise keelt, tegutses amatöörfotograafi ja ajakirjanikuna.
Ateena olümpiamängudel 1896 võistles Traun tennises. Üksikmängus kaotas ta avaringis John Bolandile. See võinuks olla finaalkohtumine, sest keegi teine ei suutnud Bolandilt setti võita. Seda nähes soovis Boland Brauniga paaris mängida. Paarismängu avaringis olid nad vabad, poolfinaalis võitsid kahes setis Akratopoulosed ning finaalis teise Kreeka paari Kasdaglis/Petrokokkinos 5:7, 6:4, 6:1.
Traun osales ka kergejõustikus, kuid edutult. 6. aprillil jäi ta nii 100 kui ka 800 m jooksu eeljooksus (2.14) 3.-ks ega pääsenud finaali. 400 m jooksus, kaugushüppes, kolmikhüppes, kõrgushüppes ja teivashüppes ta registreerus, aga ei osalenud.
1902 haigestus Traun Ameerikas tuberkuloosi ja ravis end aasta otsa Šveitsis Davosis. Seetõttu pidi ta võistlemisest loobuma, kuid jäi spordi juurde organisaatorina.
Varsti pärast seda, kui ta oli abiellunud Hamburgi mööblitööstuse juhtiva ettevõtja tütrega, laskis Traun 1908 segastel asjaoludel endale Hamburgis Elbchaussee Parkhotellis kuuli pähe. Selgus, et ta oli kahenaisepidaja.
Vaata ka:.
Kergejõustik 1896. aasta suveolümpiamängudel
Tennis 1896. aasta suveolümpiamängudel
Traun, Friedrich
Traun, Friedrich
Traun, Friedrich
Traun, Friedrich


Vandenõu.
Vandenõu on kindla grupi ühise suunitlusega tegevus, mille aluseks on vanne. Igapäevases kasutuses mõistetakse vandenõu all tavaliselt salajast või osaliselt salajast kellegi vastu suunatud vandenõud.
Vandenõu tuleneb sõnadest "vanne" ja "nõu". Vanne on kindel lubadus, nõu on tegevusviis, kavatsus või vahetult kasutatav teadmine.


Uni.
Uni on ajukoorele ja selle alumisele osale levinud üldine pidurdus, mille funktsioon on kesknärvisüsteemi, lihaskonna ja meeleelundite töövõime taastamine. Organism kasutab uneaega ka kasvuhormoonide eritamiseks, sellega on seletatav noorte inimeste suurem unevajadus.
Keskmise eluaega inimene veedab magades ligi 200 000 tundi. Uni on vajalik selleks, et organism saaks puhkust. Unepuudust kannatavad inimesed ja loomad palju vähem kui toidupuudust. Näiteks oli inimese ärkvel hoidmine üks piinamisvahendeid vanas Hiinas.
Unel on kaks põhifaasi: NREM ("non rapid eye movement") ehk rahulik, aeglane, ilma silmaliigutusteta uni ja REM ("rapid eye movement") ehk kiirete silmaliigutustega uni.
Rahulik ja kiire uni.
REM uni tekib tavaliselt 70–90 minutit pärast uinumist esimese unetsükli lõpus. EGG näitab aju elektrilisuse aktiivsuse tõusu ja kohati võib see sarnaneda ärkvelolekule. See näitab, et magava inimese aju ei lülita ennast välja, vaid töötab vägagi aktiivselt, kohati isegi aktiivsemalt kui ärkvel olles.
Kiire ja rahulik uni vahelduvad inimestel umbes pooleteise tunniste vahedega ja see vaheldumine toimub viis-kuus korda öö jooksul.
Une ja ärkveloleku tsüklit mõjutab käbinääre.
Unepuuduse tõttu ilmnevad inimesel tõsised psüühikahäired.


Tartumaa vapp.
Tartumaa vapp on Eestis asuva Tartu maakonna vapp.
Tartumaa vapp kinnitati Riigivanem Konstantin Pätsi otsusega 5. veebruaril 1937.
Vapp on registreeritud 25. septembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Kaldjaotusega vasakult poolitatud sini-rohelisel kilbil (sinine PMS 285 C, roheline 355 C) hõbedane laineline tala, milles kaks sinist lainelist varrast. Saatetunnusena ülemisel, sinisel väljal kuueharuline kuldne täht ja alumisel, rohelisel väljal kolme lehe ja kahe tõruga kuldne tammeoks.
Vapi praegune kujundus pärineb aastast 1937, kui maakondade vappe ühtlustati, ja selle joonistas Günther Reindorff.
Endine vapp.
Kuni 1937 oli Tartu maakonnal erinev vapp, kuigi sarnaste kujunduselementidega. Vapi kujunduselemendid pärinevad 1920. aastatest, mil Eesti maakondade liidu moodustatud nõukogu hakkas maakondade vappide kavandeid välja töötama. Kavandite autoriks peetakse ajaloolast Paul Johanseni. Detsembriks 1926 valmis Tartumaa vapi kavand: "pool põiki üle kilbi laineline pael, üleval täht, all tamm. Värvid: põhi kollane, pael sinine, täht hõbedane, tamm roheline. Pael kilbil tähendab Emajõge, mis maakonna poolitab, täht tuletab Tartu ülikooli meele, mis kultuuri ja hariduse Eestis laiali laotab, kuna tamm rahvalauludes Emajõega ühteviisi tuttawat Taara tammikut kujutab. Et ülikool rootslaste poolt asutatud, on põhivärvideks Rootsi sinine-kollane võetud." ("Postimees" 19. detsember 1926) Kujunduse kinnitas 14. juulil 1930 Tartu maavolikogu ja oktoobris 1930 ka Vabariigi Valitsus.


Emakeelepäev.
Emakeelepäeva hakati Eestis tähistama kooliõpetaja ja keelemehe Meinhard Laksi eestvedamisel 1996. aastal luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil.
1995. aastal alustas Sondas elav emakeeleõpetaja Meinhard Laks allkirjade kogumist emakeele kaitseks, 7. märtsil esitas ta riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku keelepäeva riiklikuks tähtpäevaks muutmiseks. Ettepaneku lisas oli 185 lk toetuskirju ja -allkirju. 22. detsembril 1998 toetas valitsus esitatud ettepanekut ja 11. veebruaril 1999 kinnitas riigikogu ühehäälselt emakeele päeva riiklikuks tähtpäevaks. 1999. aastal tähistati emakeelepäeva esmakordselt riikliku tähtpäevana.
Emakeelepäeva jaoks valiti Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev, kuna Peterson oli üks esimesi eestikeelseid kirjanikke. Ka pööras ta oma oodis "Kuu" tähelepanu just eesti keelele kui kirjanduskeelele.
Emakeelepäeva puhul korraldatakse mitmesuguseid üritusi, näiteks toimub Vikerraadios 2008. aastast saati e-etteütlus. Samuti antakse sel päeval Haapsalus Wiedemanni Gümnaasiumis välja aasta keeleteo auhinda eelmisel aastal eesti keelele enim kasu toonud teo eest. Aastast 2004 toimub Tallinnas Estonia Talveaias koolieelikute etlemiskonkursi "Eesti keele kaunis kõla" lõppvoor.


Bruno O'Ya.
Bruno O'Ya (sünninimi Bruno Oja; 12. veebruar 1933 Tallinn – 9. oktoober 2002 Tartu) oli eesti-poola filminäitleja ning laulja, vaadetelt anarhist. Alustas 1959 Riias estraadilauljana, filmis esines alates samast aastast. Alates 1960. aastate lõpust elas ja töötas peamiselt Poolas (Wrocławis). NSV Liidu riiklik preemia rolli eest filmis "Keegi ei tahtnud surra" 1967. aastal.
Välislingid.
O'Ya, Bruno
O'Ya, Bruno


Kommunistliku partei manifest.
"Kommunistliku partei manifest" on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi teos, mis ilmus esmakordselt 21. veebruaril 1848 Londonis saksa keeles.
Manifest valmis 1847 Kommunistide Liidu II kongressi ülesandel Kommunistide Liidu programmina, mis andis tegevusjuhised kapitalismi kukutamiseks ning klassideta ühiskonna loomiseks.
Manifesti sisu.
Manifest on tegevusjuhis kommunistidele ja sotsialistidele, kuidas muuta riik ideaalühiskonnaks - kommunismiks, milles puuduvad nii klassid kui riik. Manifesti on kommunistlikes parteides läbi aegade erinevalt ja tihtipeale vaid omakasu silmas pidades tõlgitsetud (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei).
Manifestis on kirjeldatud meetmeid, mida ka praegused demokraatlikud riigid kasutavad, näiteks
I peatükis "Kodanlased ja proletaarlased" põhjendatakse ühiskondlik-majanduslike formatsioonide vahetumise seaduspärasust, kapitalismi vastuolude teravnemist ning kapitalistliku ühiskonna kadumist. Lähtudes seisukohast, et ühiskonna ajalugu pärast ürgkogukondlikku korda on klassivõitluse ajalugu, selgitatakse, et proletariaat on revolutsiooniline klass.
II peatükis "Proletaarlased ja kommunistid" Kommunistide lähim eesmärk on proletariaadi kujundamine klassiks, kodanluse võimu kukutamine ja poliitilise võimu siirdumine laiemale grupile inimestele ehk rahvale. Selles peatükis on ka proletariaadi diktatuuri idee, kavandatakse majanduslikke abinõusid, mida proletariaat peab pärast võimuletulekut rakendama, ning selgitatakse suhtumist perekonda, omandisse ja isamaasse.
III peatükis "Sotsialistlik ja kommunistlik kirjandus" käsitletakse ideoloogilist võitlust, kritiseeritakse sotsialistlikena esinevaid kodanlikke ja väikekodanlikke voole ning määratakse kindlaks suhtumine utopistlikku sotsialismi, väikekondanlikku sotsialismi ja muudesse ideoloogiliselt lähedal seisvatesse poliitilistesse rühmitustesse.
IV peatükis "Kommunistide suhtumine opositsioonilistesse parteidesse" esitatakse teiste parteide suhtes rakendatava taktika põhimõtted. Programm lõpeb hüüdlausega "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!".
Eesti keeles avaldati "Kommunistliku partei manifest" esimest korda 1917 Hans Pöögelmanni tõlkes.


Demagoog.
Demagoog (kreeka keelest "rahva juht" sõnadest "demos" - rahvas ja "agogos" - juht) tähistas algselt populaarset juhti, ent hakkas aja jooksul tähistama inimest, kes mängib emotsioonidele ja eelarvamustele, kasutab demagoogiat (Vt. semantiline areng).
"See, kes esitab väiteid, mida teab olevat valed, neile, keda teab olevat idioodid."


Strauss.
Strauss tähendab saksakeeles jaanalindu ning on väga levinud perekonnanimena. Saksakeelsetes maades kirjutatakse nime enamasti Strauß. Esineb ka varianti Straus.


Staar.
Staar ehk täht ehk popstaar on tänapäeval meelelahutusega tegelev inimene, kes on tuntud rohkem kui ühes riigis ja tal on palju fänne.
Täht on vanemas tähenduses keegi, kes on "valgustatud" ehk siis erakordselt võimekas või tark. See on metafoorne lähenemine, mis tuleneb valguse kasutamisest teadmise mõistes -- sellisel juhul täht kui inimene kiirgab metafoorset valgust, mis on üldiselt taevatähtede omadus.


Erakordsus.
Erakordsus on statistikas väga madal esinemissagedus.


Võimekus.
Võimekus on võimete omamise määr.


Võime.
Võime on kõrge sobivus mõne kasuliku omaduse arendamiseks või arenenud omadus.
Filosoofilises tähenduses räägitakse võimest kui potentsiaalist, mis võib aktualiseeruda, kuid ei pruugi seda teha. Selles tähenduses saab olla võime ka looduslikel objektidel, nt. kivil kukkuda alla, tõrul kasvada tammeks, inimsilmal näha, päikesel soojendada jne.


Klassivõitlus.
Klassivõitlus on peamiselt marksismis kasutatav mõiste ühiskonnas pidevalt aset leidva konflikti kohta kahe (antagonistliku) või ka enama sotsiaalse klassi vahel.
Karl Marxi idee kohaselt on klassivõitlus tingitud tootmissuhetest: kogu ajaloo vältel on ühiskonnas olnud kaks peamist klassi.
Nõukogude Liidus ja teistes sotsialistlikes riikides kasutati klasside ja klassivõitluse mõisteid laialdaselt selleks, et õigustada ja põhjendada võimuambitsioone ja inimsusvastaseid kuritegusid.


Pagan.
Pagan (ladina keeles "paganus" 'maamees, talupoeg' ristiusku ja jäid vanade traditsiooniliste kohalike usundite juurde. Keskajal laienes pagana mõiste kõigile mittekristlastele, kuid kohati tehti erand teiste aabrahamlike religioonide esindajatele (judaism, islam). Paganateks võidakse nimetada ka mittejuute judaismi ning mittemoslemeid islami seisukohast vaadatuna.
Kristlikus maailmas omandas pagana mõiste halvustava varjundi, seondudes "ebausu" ja kultuurilise mahajäämusega. Uuemal ajal on mõned vanade mittekristlike usundite taaselustajad ja mitte ühtki usku tunnistajad etableerunud kristlusele vastandudes end ise paganateks nimetanud, kasutades seda sõna neutraalses või positiivses tähenduses.
Eesti tavakeeles kasutatakse sõna 'pagan' kirumissõnana tähenduses 'kurat', 'kurivaim'.
Eesti folklooris on vanapagan tegelane, kelles on kokku sulanud hiiu ja kuradi jooned.


Pärismaalased.
Brasiilia pärismaalaste Kayapo inimeste juhid
Põliselanikud ehk pärismaalased ehk aborigeenid on etnos või etnosed, kes on mingil maal elanud teadaolevalt kauem ja varem kui teised, hiljem sisserännanud etnosed või etnoste esindajad.
Sõna "pärismaalane" ja "aborigeen" (harvemini "põliselanik") on euroopalikus (ajaloo)kirjanduses varem kasutatud halvustavas võtmes, demonstreerimaks kristliku euroopa tsivilisatsiooni üleolekut teistest kultuuridest-tsivilisatsioonidest. Tänapäevaste seisukohtade järgi on kõik tsivilisatsioonid ja kultuurid võrdselt väärtuslikud.


Tark.
Tark (ka: teadja, teadmamees) on vanemates kultuurides inimene, kelle juures käiakse nõu küsimas.
Ülesanne.
Targa ülesanne on vahemehe osa inimese ja vaimuriigi vahel esitada, vaimudega heas vahekorras olla, neid meelitada, lepitada ohvritega. Tark püüab kõigepealt pahade vaimude-vaenulike vägede algust, loomust ja sündi ära mõista. Nende alguse, loomuse ja sünni ära-mõistmistatamisega satuvad nad targa meelevalla alla; tark võib neid niisugusel puhul ära võita, taltsutada, nende halvale tegevusele piiri panna. Tark omandab endale sureliku, maa-pealse jumala väe.
Võim looduse üle.
Kogu loodus, looduse väed, haldjad peavad targa sõna kuulama. Tark sunnib oma tahtmise järgi tuuli puhuma, pilvi paisuma, päikest paistma, vihma sadama, vilja võrsuma, taudi taganema, tervist tulema, valu vähenema, haldjaid inimestest eemale minema, varandust maapõuest kerkima jne.
Lühidalt: targa võimuse all on kogu loodus oma vägedega. Ainult surm võib targa võimuse võita; tark ei suuda ennast ega kaasinimesi surma käest päästa.
Nõiduse vastu.
Targad tunnevad ka abinõusid iga nõiduse vastu, oskavad nõidu nuheldagi. Teateid saavad targad hankida ka unenägudest ja arbumise ehk kaalumise teel. Targad võisid ka tulevikku näha.
Ühendus vaimuriigiga.
Et haldjatega (Vaimuriigiga) ühendusse asuda, pidi targa hing (inimesehaldjas) kehast lahkuma. Hing poeb inimese magama heitmisel liblika, kärpse vm. tiivulise pisikesena inimese suust välja. Lendamisel pääseb ta kõikjale, näeb vaimuilma tegevust, ammutab ümbrusest kõiksugu teadmisi, tarkusi ning võib veelgi oma kuju muuta. Soomlased kutsuvad niisugust olukorda "loves magamiseks".


Jalgrattasport 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Jalgrattasport 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingi tänavail ja Mäkelänkatu velodroomil.
1000 m paigaltstardist.
MR Marino Morettini 1.10,6
4000 m meeskonnasõit.
Poolfinaalis alistas Itaalia Suurbritannia ning Lõuna-Aafrika tiitlikaitsja Prantsusmaa. Sealjuures püstitasid lõuna-aafriklased maailmarekordi 4.42,3, kuid ei suutnud finaalis enam ligilähedaseltki sama korrata.
NSV Liidu võistkond koosseisus Viktor Meškov, Vassili Fedin, eestlane Nikolai Matvejev ja Valentin Mihhailov saavutas 14. aja 5.00,1 ega pääsenud 8 parema hulka, kes olümpiasüsteemis jätkasid.


Mbulaeni Mulaudzi.
thumb
Mbulaeni Mulaudzi (sündinud 8. septembril 1980) on Lõuna-Aafrika Vabariigi kergejõustiklane (800 m).
Isiklik rekord.
800 m 1.42,89 (5. september 2003 Brüssel)
Isiklikku.
Mbulaeni Mulaudzi on 176 cm pikk ja kaalub 65 kg.


Geokeemia.
Geokeemia on teadusharu, mis uurib keemiliste elementide ja nende isotoopide sisaldust ja jaotumust mineraalides, maakides, kivimites, mullas, vees ja atmosfääris ning nende ringlust looduses.
Geokeemia peamine ülesanne on keemiliste elementide sisalduse hindamine ja ennustamine erinevais maakoore osades ja maakoort moodustavais kivimites ning mineraalides.
Geokeemia on geoloogia ja keemia piirteadus, kuid teda loetakse eelkõige geoloogia alldistsipliiniks.


Wilson Kipketer.
Wilson Kosgei Kipketer (sündis 12. detsembril 1972 Kapsabetas, Kenyas) on Taani kergejõustiklane (800 m). Neljakordne maailmameister ja endine maailmarekordiomanik (1.41,11).
Olümpiamängud.
2000 hõbemdal 800 m 1:45.14 Sydney
2004 pronksmedal 800 m 1:44.65 Ateena
Maailmameistrivõistlused.
1995 maailmameister 800 m 1:45.08 Göteborg
1997 sisemaailmameister 800 m 1:42.67 Pariis
1997 maailmameister 800 m 1:43.38 Ateena
1999 2. koht (sise-MM) 800 m 1:45.49 Maebashi
1999 maailmameister 800 m 1:43.30 Sevilla
2003 2. koht (sise-MM) 800 m 1:45.87 Birmingham
Kuldliiga.
2002 1. koht 800 m 1:42.74 Brüssel
2002 1. koht 800 m 1:43.76 Monaco
2002 2. koht 800 m 1:43.59 Zürich
2003 3. koht 800 m 1:44.36 Zürich
2004 1. koht 800 m 1:43.88 Rooma
Maailmarekordid.
1.41,73 7. juuni 1997 Stockholm
1.41,24 13. juuli 1997 Zürich
1.41,11 24. juuli 1997 Köln
10 paremat tulemust.
1:41,11 24. juuli 1997 Köln
1:41,24 13. juuli 1997 Zürich
1:41,73 7. juuni 1997 Stockholm
1:41,83 1. september 1996 Rieti
1:42,17 16. september 1996 Tōkyō
1:42,20 22. juuli 1997 Brüssel
1:42,27 3. september 1999 Brüssel
1:42,32 8. september 2002 Rieti
1:42,51 10. juuni 1996 Nice
1:42,57 4. juuli 1999 Monaco
Isiklikku.
Wilson Kipketer on 182 cm pikk ja kaalub 62 kg.


Anarhokapitalism.
Anarhokapitalism on libertaarse anarhismi vorm, mis nõuab riigi kaotamist ja eraisikute ning firmade kontrolli kõigi ühiskondlike ja majanduslike asutiste üle. Anarhokapitalismi loojaks võib pidada Murray N. Rothbardit, kes jõudis selleni, ühendades omavahel klassikalise liberalismi, individualistliku anarhismi ja austria majanduskoolkonna vaated.
Murray Rothbard leiab, et eraettevõtjad võiksid enda kanda võtta kõik riigi funktsioonid, mille järele on tegelik vajadus. Robert Nozicki minimaalriiklik ühiskond erineb vaid üksikasjades Rothbardi skeemist ning selle toetuseks loob ta eraomandust õigustava õiglusteooria. Nende kitsendusteta kapitalismi väljendavate arutluste tuumaks on inimvabaduse põhialusena vaadeldav absoluutne õigus omandile. Samas vaimus on kirjutatud Blocki "Defending the Undefendable" ("Kaitstes kaitsmatut"), milles nõutakse näiteks prostitutsiooni seaduslikustamist, kui see on vabatahtlik tehing – millesse riigil pole mingit õigust sekkuda.


Kalevipoeg (eepos).
"Kalevipoeg" on Kalevipoja-muistendeil põhinev Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud regivärsiline suurteos, mida peetakse eesti rahvuseeposeks.
Algatus.
19. sajandi alguse rahvusliku liikumise tõusulainel leidsid rahvavalgustajad, et Eesti maarahva rahvuslikku eneseteadvust aitaks turgutada teiste rahvastega võrdväärne kangelaseepos. 1839 tegi Friedrich Robert Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis ettekande Kalevipoja-muistenditest. Rahvasuust pärinevad proosavormis hiiumuistendid pidid saama kangelasloo peamiseks aineks. Faehlmanni töö jäi pooleli suure töökoormuse ja kehva tervise tõttu.
Vormi kujunemine.
Pärast Faehlmanni surma 1850 jätkas Õpetatud Eesti Seltsi palvel tööd eeposega Virumaalt pärit ja Tartu Ülikoolis õppinud Võru linnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes tundis hästi rahvaluulet, sealhulgas regivärssi. Kreutzwald kogus lisamaterjali ja asus "Kalevipoja" lugusid esialgu proosavormis kirja panema. Pärast soomlaste "Kalevala" saksakeelse tõlkega tutvumist otsustas ta aga regivärsilise vormi kasuks. Ülesanne polnud kerge, sest sisu ja vorm olid väga erilaadilised. Eesti vanem rahvalaul on loomult pigem lüüriline kui eepiline. Muistendid olid aga üksikud pudemed, mis ei moodustanud terviklikku faabulat. Kreutzwald püüdis põimida nad üheks tervikuks, kasutades selleks regivärssi meenutavaid värsse.
Ilmumine.
"Kalevipoja" 12 loost koosnev algredaktsioon (tuntud ka kui "Alg-Kalevipoeg") valmis 1853 ja seltsis esitatud parandus- ja täiendusettepanekute põhjal muudeti käsikirja. Kreutzwald kirjutas juurde kaheksa lugu ja muutis eepose algusosa. Õpetatud Eesti Selts avaldas selle oma toimetistes teadusliku väljaandena koos saksakeelse tekstiga. Esimene rahvaväljaanne ilmus tsensuurist pääsemise kaalutlustel Soomes Kuopios 1862 1000 eksemplaris ja levis esialgu tagasihoidlikult. Eepose populaarsus kasvas rahvusliku liikumise hoogustudes. Järgnesid kordustrükid, lühendatud väljaanded ja ümberjutustused. Kokku on eeposest ilmunud 18 trükki.
"Kalevipoja" illustreerimise mõte sai Eestis tuule tiibadesse pärast "Kalevala" ilmumise 75. aastapäeva pidustusi 1910, ent juba varem, 1903. aastal avaldas Gustav Suits ajakirjas "Linda" artikli "Kujutavast kunstis Eestis ja Kalevipoja piltidest", kus kutsus üles koguma raha illustreeritud rahvuseepose väljaandmiseks. Küsimus aktualiseerus uuesti Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekuil aastail 1911–1913, mil korraldati võistlus parima illustraatori leidmiseks ning võistluse luhtudes otsustati anda tellimus Kristjan Rauale, kes lubas töö teostada nelja aasta jooksul. Poliitilised sündmused ning rahapuudus aga venitasid illustratsioonide valmimist. 1929. aastal ilmus August Roosilehe illustratsioonidega tagasihoidlik kooliväljaanne. 1933. pöördus Eesti Kirjanduse Selts uuesti sama palvega Raua poole ning aastatel 1933–1935 valmis enamus 21 illustratsioonist. Väljaande vinjetid, lehekülgede päisliistud ja initsiaalid telliti puugravüürimeistrilt Hando Mugastolt. Kristjan Raua illustratsioonidega "Kalevipoeg" ilmus 1935 Eesti raamatuaastal.
Sisukokkuvõte.
Eepos koosneb 2 sissejuhatusest ja 20 loost, kokku on värsse rohkem kui 19 000. Eepos algab Kalevipoja (Sohni) päritolu ja vanemate kirjeldusega, järgnevad tema kangelasteod. Kalevipoeg käib Soomes oma ema Linda röövijat otsimas ja talle kätte maksmas, külastab Soome seppa, kus mõtlematusega tõmbab enda peale veresüü ja needuse. Koju naastes saab Kalevipoeg vendadega peetud kiviviskevõistlusega maa kuningaks. Ta künnab maad ja võitleb korduvalt sissetungivate vaenlastega. Kangelane võtab ette ka kaks käiku allmaailma, kus võitleb Sarviktaadi ja tema põrgulistega, ning avastusreisi maailma otsa. Kestvatest sõdadest väsinuna annab ta lõpuks valitsuse üle Olevipojale ning vanast needusest märgitud saatus viib ta Kääpa jõe äärde, kus kunagi vette pillatud mõõk tal jalad alt lõikab. Kalevipoeg sureb ning Vanaisa otsustab anda talle tööks põrgu väravate valvamise. Hiid lööb rusika kaljusse: "Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel' õnne tooma, Eesti põlve uueks looma."
Tõlked.
"Kalevipoeg" on tõlgitud saksa, vene, ungari, läti, soome, leedu, rumeenia, ukraina, inglise, rootsi (Alex Milits), prantsuse ja hindi keelde (Vishnu Khare), lühendatud tõlked on taani, tšehhi, juudi, itaalia ja esperanto keelde.
Mõju ja kriitika.
Eepose motiive on kasutatud kunstis ja kirjanduses, seda on ka parodeeritud. Paljud kriitikud on hiljem tähelepanu juhtinud "Kalevipoja" kunstlikkusele, küündimatusele ja vigadele (Johannes Aavik, Friedebert Tuglas jt). Helilooja Eugen Kapp on kirjutanud balleti "Kalevipoeg", Veljo Tormis samanimelise kantaadi. Lembit Vimb on kirjutanud eeposele järje "Kalevipoja tagasitulek". Enn Vetemaa on kirjutanud "Kalevipoja mälestused".
Ülesehitus.
Esimene luguKalevi tulek. Salme ja Linda. Pulmad.
Teine luguVana Kalevi haigus ja surm. Kalevipoja lapsepõlv.
Kolmas luguKalevi poegade jahilkäik. Linda röövimine. Kalevi poegade kojutulek.
Neljas luguKalevipoja ujumisreis. Saare piiga. Laul merest.
Viies luguKalevipoeg Soomes. Suur tamm. Kättemaks tuuslarile.
Kuues luguMõõga ostmine. Liigud ja taplus. Tamme raiumine.
Seitsmes luguTagasisõit. Varjude laul. Vendade reisilood. Isa haual.
Kaheksas luguViskevõistlus ja kuningaks saamine. Künd ja hobuse surm.
Üheksas luguKättemaks huntidele. Sõjasõnumid. Öine nõuandja. Sõjakulleri sõit.
Kümnes luguKikerpära soo. Veevaimu kuld. Jõukatsujad. Võla tasumine Soome. Ilmaneitsi sõrmus.
Üheteistkümnes luguLauatoomine üle Peipsi. Mõõk varastatakse. Mõõga needmine. Väikemehe seiklus.
Kaheteistkümnes luguLauavõitlus ja siil. Pikk magamine. Unenägu. Vaeslapse tall. Sillaehitus.
Kolmeteistkümnes luguRännak laudadega. Minek allmaailma. Põrgupiigad.
Neljateistkümnes luguAllmaailma vaatlus. Esimene võitlus sarvik-taadiga. Lahkumine.
Viieteistkümnes luguTagaajajad. Olevipoeg ja linnaehitus. Piigade saatus.
Kuueteistkümnes luguLaevaehitus ja sõidu algus. Teekond maailma otsa. Lapumaa ja Varrak.
Seitsmeteistkümnes luguSõjaratsu sõit. Assamalla lahing. Juhtumised põrgukatla juures. Muruneidude tants.
Kaheksateistkümnes luguTeine teekond allmaailma. Lahing põrgulistega. Kahevõitlus sarvikuga.
Üheksateistkümnes lugu Sarvik-taadi aheldamine. Õnne-aeg. Pidu ja tarkuseraamat. Sõjateated.
Kahekümnes lugu Sõttavalmistus. Lahingud. Raudmeeste saadikud. Kalevipoja surm. Põrgu väravas.
Kalevi tulek; Salme ja Linda.
Põhja piiril Tara tammemetsa ääres elasid kolm venda. Suureks saades rändas üks Venemaale ja hakkas kaupmeheks, teine läks Turjamaale ja sai seal vapraks sõjameheks. Kolmas istus põhjakotka selga ja lendas Viru randa. Sinna rajas ta riigi ja sai maa esimeseks valitsejaks.
Läänemaal aga elas noor lesknaine. Ühel hommikul karja ajades leidis ta metsast kana,mille põue pistis, tedremuna, mille pani põue ja varesepoja, kelle pani põlle sisse. Kodus pani ta muna kana alla villavakka, varesepoja viskas aga kirstu taha. Hulga aja pärast läks perenaine vaatama ja nägi et kanast oli kasvanud ilus naine Salme ja tedremunast teine tütar Linda. Varesepojast aga orjatüdruk.
Salme kosilased; Linda kosilased; pulmad.
Aeg läks ja Salmel hakkasid käima kosilased. Kosjas käis kahvatu kuu ja põlevsilmne päike, kuid Salme saatis nad koju tagasi. Siis tuli kosja täht ja Salme võttis kosjad vastu. Mõrsja pandi piduriidesse ja rahvas tuli lustima. Peotralli peale tulid päike ja kuu teist korda, kuid ka neile ütles Linda ära. Kuu läks koju nukralt ja päike vihast puhkides. Sealt tuli ka kolmas kosilane vesi. Salme lausus, et vood on kurjad ja lained teinekord pahad ning nii pidi vesi kurvalt koju minema. Polnud paremat õnne ka tuulel ja Kungla kuningal. Kui aga Linda Kalevit nägi, teadis ta, et see mees on talle meelepärast. Kalev kutsuti sisse ja pandi laua taha istuma. Linda aga läks peoriideid selga panema. Kui ta tagasi tuli, oli ta nii ilus, et isegi lesk ei tundnud teda ära. Siis hakkasid Linda ja Kalev pulmi pidama. Kaua kestis tants ja trall. Siis hakkas täht koju minema. Ta viis Salme endaga kaasa-sinna, kus ainult tuulehoog tõi tervisi ja vihmapisar vihmavett. Kalev ja Linda pidasid pulmi kaua, kuid ka nemad pidid lõpuks lahkuma. Nad jätsid lesknaisega hüvasti, istusid saani ja sõitsid Kalevi koju.
Kalevite pärandus.
Kaua elas Kalev Lindaga õnnelikult ja valitsesid rahvast. Viimaks tundis ta,et surmatund on lähedal. Ta kutsus Linda ja ütles: pärast minu surma sünnib sulle viimane poeg.Mina seda enam ei näe. Ometi saab temast minuväärne mees. Kui noorem poeg suureks on sirgunud, tuleb tal vendadega liisku heita, kes neist saab rahva kaitsjaks ja valitsejaks. Riik peab jääma jagamata, ühele pojale. Siis on ta tugev ja kindel.
Pärast seda heitis vana Kalev voodisse ja enam ta ei tõusnud. Seitse päeva leinas Linda teda. Nii kaevas Linda ise haua, sängitas mehe muru alla. Sinna peale kandis hulga kive, et kalm tulevastele põlvedele silma paistaks. See on praegune Toompea. Üht rasket kivirahnu kandes väsis lesk ära ja kivi libises käes. Linda istus kivile ja valas kaua pisaraid. Nii tekkis ta pisaratest Ülemiste järv.
Kalevipoja sünd.
Kurvastuse kergenduseks sündis aga Lindale poeg ning kohe hakkas ta vägevuse märke näitama. Kaks kuud ta ainult kisas, siis rebis katki mähkmed, lõhkus voodi ja ronis põrandale roomama. Kolmekuiselt kõndis ta juba ringi.
Nii kasvas Kalevi noorem poeg. Suureks sirgunult mängis ta kaljupankadega kurni ja viskas paepankadega mere ääres lutsu. Mõnikord aga mängides kiskus ta üles noori kuuski. Tundus et Kalevipojast kasvab igati isa vääriline vägilane.
Pärast kalevi surma käis Lindal palju kosilasi, kuid Linda saatis kõik kosilased koju tagasi. Teiste hulgas käis ka tuuslar, soome tuuletark. Tuuslar ähvardas Lindat kättemaksuga.


Kalevala.
"Kalevala" on Elias Lönnroti poolt soome, ingeri ja karjala runolaulude põhjal koostatud soome rahvuseepos. See koosneb umbes 22 000 värsist. Esmatrükk ilmus 1835, täiendatud versioon 1849.
Tegelased: Ilmatar, Väinämöinen, Ilmarinen, Joukahainen, Lemminkäinen, Louhi jt. Tegevustiku keskmeks on võitlus Ilmarise sepistatud rikkust ja õnne tootva imeveski Sampo pärast.
"Kalevala" on lisaks hilisemale soome kirjandusele tugevasti mõjutanud ka eesti rahvusromantilist pseudomütoloogiat ja eepost "Kalevipoeg". Eesti keelde on meisterliku tõlke teinud August Annist (1939; 2., redigeeritud trükk 1959, 3. trükk 1985).
Kalle Holmberg on "Kalevala" ainetel lavastanud 4-osalise telefilmi "Rauta-aika" (1982).


Proletariaat.
Proletariaadiks (ladina keeles "proles" 'järeltulijad') nimetatakse madala sissetulekutega sotsiaalset klassi.
Algselt tähistati selle sõnaga inimesi, kes on nii vaesed, et nende ainus vara on nende lapsed. Sellest algselt halvustavast sõnast tegi Karl Marx positiivse termini, mis tähendas töölisi, kel pole muud sissetulekuallikat kui palk.


Friedrich Engels.
Friedrich Engels (28. november 1820 Barmeni linn (nüüd Wuppertali linnaosa) – 5. august 1895 London) oli saksa filosoof, kes on tuntud kui Kommunistliku partei manifesti kaasautor, samuti Karl Marxi "Kapitali" teise ja kolmanda osa kirjutaja.
Engels sündis tekstiilivabrikandi perekonnas. Ta õppis 1834–1837 Elberfeldi gümnaasiumis, lahkus isa nõudmisel gümnaasiumi viimasest klassist, hakkas tööle tema kaubakontoris Breemenis ning täiendas haridust iseseisvalt. Ta oli 1841–1842 sõjaväeteenistuses Berliinis, kuulas vabal ajal ülikoolis loenguid, astus noorhegeliaanide ringi ja kirjutas Schellingi vaadete vastast teost. Ta töötas 1842—1844 Inglismaal Manchesteris, kus tutvus utopistlike sotsialistide ja inglise majandusteadlaste teostega.
Engels avaldas teoseid poliitilisest ökonoomiast ("Visandid poliitilise ökonoomia kriitikaks", 1844). 1845 ilmus teos "Töölisklassi olukord Inglismaal" 1844. Saksamaale tagasi sõites kohtus Engels Pariisis Karl Marxiga. Sellest algas nende sõprus ja peaaegu 40 aasta pikkune koostöö. Saksamaal osales Engels poliitikas, kuid ähvardav vangistus ja tüli isaga sundisid teda sealt lahkuma. 1845–1847 elas ta Brüsselis ja Pariisis. Neil aastail koos Marxiga kirjutatud teostes ("Püha perekond", "Saksa ideoloogia") on sõnastatud mitu dialektilise ja ajaloolise materialismi põhiprintsiipi. 1847 asutasid Marx ja Engels Kommunistide Liidu ja kirjutasid selle programmi – Kommunistliku partei manifesti. Aprillis 1848 sõitsid nad Saksamaale, kus osalesid 1848. aasta revolutsioonis ja asutasid Kölnis ajalehe "Neue Rheinische Zeitung" (1848–1849). 1849 võitles Engels valitsusvägede vastu. Pärast lüüasaamist siirdus ta Londonisse. Sinna oli asunud elama ka Marx. Novembris 1850 naasis ta Manchesteri, kus oli algul ametnik, hiljem kaubakontori kaasosanik, pidas Marxiga tihedat kirjavahetust ja aitas teda majanduslikult.
1870 asus Engels lõplikult Londoni. Ta võttis koos Marxiga osa I Internatsionaali asutamisest ja juhtimisest. Pärast Marxi surma (1883) viimistles ja avaldas Engels "Kapitali" II (1885) ja III köite (1894). Lõpetamata töös "Looduse dialektika" (1873–1883, ilmus 1925, eesti keeles 1962) käsitles ta filosoofia seisukohast loodusteaduste ajalugu ja probleeme, lõi loodusteaduste klassifitseerimise põhimõtted ja esitas loodusteaduste klassifikatsiooni. Teoses "Ludwig Feuerbach ja klassikalise saksa filosoofia lõpp" (1886) sõnastas ta filosoofia põhiküsimuse ning selgitas idealismi ja materialismi ning metafüüsika ja dialektika olemust. Engels taunis katseid käsitada filosoofiat teaduste teadusena ja rõhutas dialektilise materialismi metodoloogilist tähtsust.
Engels, Friedrich
Engels, Friedrich
Engels, Friedrich
Engels, Friedrich


Panathinaikó staadion.
Panathinaikó staadion on kunagise Panathenaikoni staadioni kohale ehitatud staadion Ateenas.
Staadioni taastamine.
1869–1878 maksis noor Kreeka kuningas Geórgios I ise kinni Panathenaikoni staadionil. Leiti V sajandi stiilis skulptuuride tükke, sealhulgas kaks ilusat Hermese pead, mis olid olnud vana areeni pööramispostid. Ootamatult kaevati välja ka suur hulk marmorplaate, mis olid mulla all ja seetõttu türklaste eest varjatud. Need olid osa põrandast, seintest ja pinkidest ning nende põhjal võis aimata vana staadioni mõõtmeid ja asetust.
Pärast olümpiamängude määramist Ateenale 1894 otsustati kohe staadion taastada. Riigil polnud aga raha; täpsemalt öeldes oli Kreeka sisuliselt pankrotis. Korralduskomitee esimees kroonprints Konstantin esitas kreeklastele (konsulaatide kaudu kogu maailmas) üleskutse annetusteks. Eeskätt väliskreeklased Londonis, Prantsusmaal ja Egiptuses annetasidki palju raha.
Maailma tolle aja rikkaim kreeklane ja filantroop Georgios Averoff lubas tasuda kogu staadioni rekonstrueerimise kulud, mida hinnati 585 tuhandele drahmile, aga seoses drahmi kursi langusega maksis töö lõpuks peaaegu miljoni ja Averoff maksis veelgi rohkem kui esialgu lubas. See võimaldas esialgu staadioni jaoks mõeldud raha muuks kasutada.
Arhitekt ja insener Anastasios Metaxas ei projekteerinud staadioni puidust, vaid sellesama Pentelikoni mäe marmorist, mida kasutas ka Herodes Atticus. Staadioni sissekäigu ette paigutati leitud Hermese pead ning Averoffi, keda tervitati kui Herodes Atticuse 1700 aasta tagust kehastust, elusuurune marmorkuju XIX sajandi lõpu riietuses. Marmorpinke ei jõutud siiski piisavalt palju teha: staadioni otsas oli marmorist areenile lähem pool istmeid, aga mõnel pool kõigest neli lähimat rida. Enamik rahvast istus puupinkidel. Töö lõpetati pärast olümpiat.
Panathinaikó staadion oli 1896. aasta suveolümpiamängude peaareen. Seal toimusid kergejõustik, maadlus, tõstmine, riistvõimlemine, ava- ja lõputseremoonia.
Sportlaste rajatised olid suhteliselt head. Hullem oli lugu staadioniovaaliga. Seda oli küll laiendatud, ent jäi siiski ainult 35 meetrit laiaks. Jooksuraja pöörde raadius oli vaid 9 meetrit. Antiikajal aega ei mõõdetud ja tollal poldudki huvitatud kiirest jooksust, vaid põnevast võistlusest. Järsud kurvid võimaldasid pealtvaatajatel võistlejatele lähemal istuda ja seega rohkem kaasa elada. Järskude kurvide tõttu jäigi ära klassikaline sprindidistants 200 m jooks. Staadioniringi pikkus oli 333,33 meetrit. Söerada, mille rajamiseks kutsuti Inglismaalt asjatundja, jäi rullimisele vaatamata pehmeks, sest rajal polnud aega vajuda. Kõigele lisaks oli staadion tervelt 190 cm kaldu.
Ometigi tunnistasid asjatundjad staadioni maailma kauneimaks ja esimestele kaasaegsetele olümpiamängudele täiesti sobilikuks.
Tänapäeval.
Tänapäeval kasutatakse Panathinaikó staadioni sageli võidukate Kreeka atleetide austamiseks, näiteks Kreeka jalgpallikoondis 2004.
Staadionil toimus 1997 kergejõustiku maailmameistrivõistluste avatseremoonia.
2004. aasta suveolümpiamängudel olid staadionil vibulaskmisvõistlused ning meeste ja naiste maratonijooksu finiš.


Lykurgos (Ateena).
Lykurgos (umbes 390 eKr – 324 eKr) oli Ateena aristokraat, oraator ja poliitik.
Lykurgos oli Platoni ja Isokratese õpilane, Demosthenese poolehoidja. Aastast 338 juhtis ta edukalt Ateena rahandust.
338 said Chaironeia lahingus Ateena ja Teeba väed Makedoonialt hävitavalt lüüa. Põhja-Kreeka läks Makedoonia võimu alla. Mitu aastat läka nii-öelda haavade lakkumiseks: taastati Ateena linnamüürid, rajati Pireuse kuivdokid, tugevdati laevastikku. Ateena rahaline olukord paranes samuti.
Lykurgosele olid võrdselt olulised nii sõja- kui rahuotstarbelised ehitised. Nähes linna kaitsevõime tugevnemist ja kodanike eneseteadvuse tõusu, otsustas ta, et on aeg mõelda rahumeelsemalt, ja hakkas linna kaunistama. Sellega tahtis ta näidata, et Ateena on tagasi saanud endise jõukuse. Tema käsul rajati linna esimene kivist teater, Dionysose teater, ja ehitati Ilissose jõe kaldale mäekurusse panatenaiade pidamiseks Panathenaikoni staadion. Töö toimus Lykurgose isiklikul järelevaatamisel ja sai Ateena uhkuse märgiks.
Lykurgose korraldusel valmistati ametlikult käsikirju kolme suure tragöödiakirjaniku teostest.
On säilinud Lykurgose süüdistuskõne Leokratese vastu.


Hüpnoos.
Hüpnoos ("hypnos" - uni kreeka k) on kunstlikult esile kutsutud osalise une taoline teadvuseseisund, mida iseloomustab kõrge vastuvõtlikkus sisendusele. Hüpnoosi kutsub esile hüpnotiseerija, kasutades erilist metoodikat, näiteks väga monotoonset sõnalist ärritust. Hüpnoos võib olla erineva sügavusastmega, sõltuvalt sellest, millised ajukoore osad säilitavad aktiivsuse. Kontakt hüpnotiseerijaga säilib hüpnoosis viibijal ka siis, kui ta muid väliseid ärritusi ei taju.
Hüpnootilisi ja transiseisundeid on osatud esile kutsuda mitmetes traditsioonilistes kultuurides. Hüpnoosiga tänapäeva mõistes hakkas esimesena tegelema 18. sajandi Austria ravitseja Franz Mesmer, kelle teooria järgi põhines nähtus inimeses peituvatel magnetjõududel ehk nn animaalsel magnetismil. Terminit "hüpnoos" hakkas kasutama šoti arst James Braid (1795–1860). Hilisemal ajal hüpnoosiga tegelnud meedikutest on tuntuim psühhiaater dr Milton H. Erickson (1901–1980).
Hüpnoosi on rohkema või vähema eduga kasutatud erinevate, eriti psüühiliste, haiguste ravimiseks, hüpnoosi abil on üritatud õppida ja saada kontakti teispoolsusega, seda on kasutatud ka puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel.


Hans Pöögelmann.
Hans Pöögelmann (vene keeles "Пегельман Ханс Густавович"; 30. detsember 1875 Aidu (Paistu) Paistu kihelkond Liivimaa kubermang — 27. jaanuar 1938 NSV Liit), eesti poliitik, luuletaja ja tõlkija.
Hans Pöögelmann oli üks Kominterni rajajatest VK(b)P Eestimaa organisatsioonide KK esindajana Kominterni I kongressil Moskvas 2.-6. märtsil 1919. aastal.
Elulugu.
Hans Pöögelmann sündis Viljandimaal Aidu mõisa Puiste talus, ta lõpetas 1888. aastal Paistu kihelkonnakooli ja 1892. aastal Eesti Aleksandrikooli, kus õpetajaks oli ka Jakob Tamm.
Aastatel 1892–1896 töötas Hans Pöögelmann Vitsjärvel õpetajana ja pärast seda postiametnikuna.
Juba 1898. aastal nägi ta oma luuletuses "Sonetid Viljandi lossivaremetel" ette uute aegade saabumist Eestimaale.
Aastatel 1899–1901 töötas Hans Pöögelmann "Postimehe" ja 1901–1903 Konstantin Pätsi asutatud "Teataja" toimetuses.
Õppis aastatel 1902–1905 Leipzigi kaubandusülikoolis, kus tutvus põhjalikult marksismiga. Astus 1905 VSDTP-sse ja osales sama aasta sügisel Tallinnas revolutsioonilises liikumises, seejärel varjas end ja viibis mõne aja välismaal maapaos.
1907. aastal osales VSDTP Eesti organisatsioonide Terijoki konverentsil Soomes, kus valiti konverentsi juhatajaks. Arreteeriti 1909. aastal Tallinnas ja saadeti neljaks aastaks Siberisse Tomski kubermangu asumisele.
1911. aastal põgenes sealt Ameerika Ühendriikidesse New Yorki. Ameerika Ühendriikides asus ta tööle ajalehe "Uus Ilm" juurde, mille toimetaja oli aastani 1917.
Tegevus 1917. aastal Eestis.
1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni pöördus tagasi Eestisse, kus alates juunikuust töötas H. Pöögelmann taas Tallinnas, esialgu Kiire, siis "Töölise" toimetuses ja "Maatamehe" toimetajana. 1917. aasta augustis valiti H. Pöögelmann Maatameeste Keskbüroo liikmeks.
H. Pöögelmann oli 1917. aastal Tallinna linnavolikogu ja Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liige.
Pärast bolševiku poolt võimuhaaramist oli H. Pöögelmann Eesti Töörahva Saadikute Nõukogude Täitevkomitee liige ning maaosakonna juht. H. Pöögelmann juhtis maade natsionaliseerimist.
Tegevus nõukogude organisatsioonides.
Aastatel 1918–1919, kui Eesti oli okupeeritud Saksa keisririigi vägede poolt oli H. Pöögelmann 1918. aasta veebruarist kuni 1919. aastani Nõukogude Venemaal Vene SFNV Rahvusasjade Rahvakomissariaadis Eesti osakonna juhataja/Eesti asjade komissar; ÜK(b)P Keskkomitee okupeeritud oblastite Keskbüroo liige; EKP Keskkomitee liige 1920. aastast.
1918. aasta novembrist pärast Eesti Vabadussõja algust ja Narva vallutamist Punaarmee poolt ning Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutamist oli H. Pöögelmann Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Rahvamajanduse Valitsuse juht ning toimis 1918. aastast Nõukogude Vene Eesti kommunistliku partei ühe juhtiva jõuna ja majandustegelasena.
Tegutses aastatel 1923–1938 NSV Liidus: töötas Põhja Oblasti Kommuunide Liidu Loodeoblasti Kaubanduspalatis, ekspordi-impordiosakonna juhatajana ja Kaubanduspalati juhataja asetäitjana ning ajakirja "Torgovo-Promõšlennõi Kurjer" toimetajana.
1925. aastast oli H. Pöögelmann J. Marchlewski nimelise Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli Leningradi osakonna eesti sektoris Eestimaa Kommunistliku Partei ja Eesti töölisliikumise ajaloo õppejõud, hiljem professorina Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogilise Instituudis õppejõud.
H. Pöögelmann toimetas aastatel 1923–1927 ajakirja "Oras" ja 1924–1936 ajalehte "Kommunismi Teel" ning osales Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimises, olles EKP Keskkomitee liige.
Esindusorganites.
H. Pöögelmann oli Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige alates 1920. aastast kuni surmani 1938. aastal.
H. Pöögelmann oli III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee liige ja Kominterni I–VI kongressi saadik.
H. Pöögelmann hukati NSV Liidu võimude poolt 1938. aastal, ta on maetud Peterburis.
Mälestuse jäädvustamine.
Kaupmehe tänav Tallinnas kandis aastatel 1959–1990 ja Tallinnas asuv Elektrotehnika Tehas kandis Hans Pöögelmanni nime.
Looming.
Hans Pöögelmann avaldas rohkesti poliitika- ja majandusalast publitsistikat ning Hans Rooskaja varjunime all luuletusi.
Valitud teosed.
"Valitud teosed" 5 köites koostas Ellen Plotnik.
Isiklikku.
Hans Pöögelmanni õde Ella Karo (Karu)-Pöögelmann, osales samuti poliitilises tegevuses ja oli 1918. aastal Viljandimaal tribunali esimees, lahkus Eestist 1918. aasta kevadel saksa okupatsiooni eel ja pidas seejärel Venemaal kooliõpetajanna ametit.


Saamid.
Saami perekond eelmise sajandi alguses
Saamid (ka laplased; endanimetus "sabme", "saami", põhjasaami keeles ainsuses "sápmelaš", mitmuses "sápmelaččat"; varasem eestikeelne nimi "laplased") on rahvas Euroopas Fennoskandia põhjaosas Norras, Rootsis, Soomes ja Venemaal (Murmanski oblastis). Saamid kõnelevad saami keeli.
Kokku on maailmas 80 000–100 000 saami ja seega on nad arvukaim põlisrahvas Põhja-Euroopas. Praegune asuala jaguneb nelja riigi vahel, jäädes Norra, Rootsi ja Soome põhjaossa ja Koola poolsaarele Venemaal. Arvatavasti elab Soome Lapimaal ligikaudu 7000 saami. Ühtse asuala puudumise tõttu on nende täpset koguarvu maailmas raske öelda. Näiteks Norras loetakse saamiks igaüht, kelle vähemalt üks vanavanematest on rääkinud koduse keelena saami keelt. Paraku ei ole Norras kunagi tehtud ega tehta praegugi mingit koduse keele loendust. Ometi elab ligi pool saamidest just Norras.
Saami rahva huve esindab kõigi nelja saami põlisasustusega riigi saami organisatsioone koondav Saami Nõukogu.
Nii Soomes, Norras kui ka Rootsis on saami parlament. Kolm saami parlamenti teevad omavahel koostööd Saami Parlamentaarse Assamblee kaudu.
Ajalugu.
Saamid kuuluvad Euroopa aborigeenide hulka. Arvatavasti olid nad esimeste seas, kes jõudsid Fennoskandiasse pärast selle vabanemist jääaegse jääkatte alt umbes 10 000 aastat tagasi. Umbes 2000 aastat e.m.a toimus saami etnilise rahvuse areng, kui saami keel lahknes saami-soome ürgkeelest. Sellegipoolest on nende geneetiline päritolu veel teadmata.
Arheoloogiliste tõendite alusel jõudsid inimesed, kes varem elasid Äänisjärve lõunakaldal ja Laadoga ümbruses, Põhja-Soomes Lapimaal olevale Utsjoele enne 8100 eKr. Hiljem saamid taandusid pealetungiva uusasustuse survel (või segunesid teiste rahvastega) ning nad olid sunnitud minema aina põhjapoolsematele aladele, kuhu olid läinud ka metsikute põhjapõtrade karjad.
Kuid saami keeled ei ole nii vanad. Saami algkeel kujunes välja Lõuna-Soomes ja Karjalas 2000–2500 aastat tagasi. Igal juhul on saamid esimene rahvas, kes saamide tänapäevasele asualale jõudis.
Kirjalike märkeid on saamide kohta juba varajases ajaloos. Näiteks kõige vanemaks osutub tekst Rooma ajaloolaselt Tacituselt, kes 98 aastal pKr (kus ta räägib fennidest ehk siis Fennoskaania põhjaosas elavatest inimestest. Jälgi saamidest võib ka leida 550 aastast kreeklase Prokpoiuse kirjutistest ning ka 13. sajandil Taani ajaloolase Saxo Grammaticuse teosest „Gesta Danorum“. Antud autorid kirjutavad mõlemad suusatavatest inimestest.
Keskaeg.
Elu kesk- ja uusajal polnud saamidele kerge. Naaberrahvad (karjalased, rootslased, norralased ja venelased) korraldasid Saamimaale röövretki ning kuna saamid polnud sõjakas rahvas, osutus nende vara kergeks saagiks.
Ei pääsenud saamid ka mitmekordsetest maksudest, mis olid just oma ajale väga populaarsed rõhumismeetodid suurvõimude poolt, kellele need olid kasulikud uusi territooriumeid hallates.
Kuid olenemata mitmekordsetele maksustamistele ja röövretkedele suutsid saamid siiski jääda iseseisvaks suhteliselt pikaks ajaks (paar sajandit) ning üheks oluliseks faktoriks selle juures olid karmid looduslikud tingimused. Karmi kliima ja loodusega ei suutnud võõrrahvad nii hästi kohaneda kui olid seda suutnud saamid juba mitmeid sajandeid tagasi.
Enne musta surma saabumist Põhja-Euroopasse 1349 elasid saamid ja norralased väga erinevates majanduslikes niššides. Saamid elasid sisemaal, jahtisid põhjapõtru ja kalastasid jõgedes. Norralased elasid rannikul, kalastasid meredes, harisid vähesel määral põldu ja kauplesid Hansa Liiduga. Katku kandsid täid "Xenopsylla cheopsis", mis levisid lõunast näiteks tünnidega, milles hoiti nisu, rukist ja villa. Neis tünnides suutsid täid mitu kuud elada ja isegi paljuneda. Norralastele mõjus katk hävitavalt: 60%–75% taludest jäeti maha. Seevastu saamid, kes ei söönud teravilja, ei kaubelnud meritsi ega puutunud teiste rahvastega eriti kokku, pääsesid palju väiksemate inimkaotustega. Osa saame asus elama norralastest tühjaks jäänud taludesse mere äärde: nii tekkisid meresaamid.
1326. aastal jaotasid Norra ja Novgorod (siis veel linnriik, 1478. aastal liideti Novgorodi vabariik Moskva suurvürstiriigi koosseisu) omavahelise lepinguga maksustatud alad, millega kehtestati maksude kogumine ühiselt maa-alalt 300 aastaks. See näitas, et kumbki riik ei suutnud üheselt allutada Saamimaad.
Allutamine Põhjamaade võimudele.
17. ja 18. sajandil tõi suurriikide, Rootsi, Venemaa, Taani-Norra teke ja vallutuspoliitika kaasa riikide omavahelised sõjad ning rahulepingud: Kalmari sõja lõppedes 1613. aastal loobus Rootsi nõudmisest rannikualadele ja Norra lõpetas maksude kogumise Koola poolsaarel. Kahjuks pole andmeid inimkahjude kohta Saamimaa aladel, kuna saame lihtsalt ei loendatud ning samuti ei hoitud tagasi ka sõjategevusest sellel alal. Väga oluline on ka naabermaade eitav vastus saamide iseseisvusele, kuna see oleks tähendanud riigikassa vähenemist saamide arvelt ning territoriaalset kadu.
Piiripoliitika on saamidele olnud väga raske, kuna saamid on siiski rändrahvas koos rändpõdrakarjaga. Enamjaolt on saamide ajaloos siiski suletud piirid riikide vahel, mis on toonud kaasa elumuutvaid tagajärgi, kuid 1751.aastal sõlmiti Taani (sh Norra) ja Rootsi (sh Soome) vahel Strömstrandi leping, kus arvestati ka saamide õigust liikuda vabalt üle piiri. Peale Soome liitumist Venemaaga 1810. aastal jäid piirid algselt lahtisteks, kuid suleti 1849.aastal. Venemaa ja Norra vaheline piir suleti 1826. aastal (selle kindel määramine kestab veel siiani) ning Soome ja Rootsi piir suleti 1889. aastal. Kuna piirid suleti, ei saanud põhjapõdrad enam vabalt rännata suve- ja talvekarjamaade vahel, mis oli saamidele rängaks löögiks, kuna paljudel tuli uute karjamaade jaoks ümber asuda ja karja tugevalt vähendada.
Teiseks raskeks etapiks saamidel on olnud nende kultuuri vähene austamine naaberrahvaste poolt ning nende tõrjumine ja mitte omaksvõtmine. Assimilatsioonipoliitika sai Põhjamaades alguse juba 17. sajandil, kus Rootsi eesmärk oli ideaalriik, kus on üks religioon, seadus, ja üht keelt kõnelev rahvas. Assimilatsioonipoliitika kulminatsiooniks on peetud 1902. aastat, mil võeti Taani-Norras vastu seadus, mille järgi tohtisid maad omada ainult Taani-Norra kodanikud ja norra keelt kõnelevad ja seda igapäevases elus kasutavad inimesed. Kolm aastat hiljem lõpetati Norras ka saamikeelse koolihariduse andmine umbes 20 aastaks.
20. sajand ja rahvuslik ärkamine.
Pärast Teist maailmasõda toimusid muutused ühiskondlikus kui kultuurilises osas, toimus rahvuslik ärkamine: Põhjamaades muutus arusaam saamidest, enam ei üritatud neid ühiskonnast välja lõigata või assimilireerida ning hakati toetama saami kultuuri ja rahvust. Hakati aina enam hindama põlisrahvaid ja nende suhet loodusega. 1953. aastal toimus Rootsis Jokkmokis esimene Põhjamaade saami konverents, mille tulemusena asutati 1956. aastal Põhjamaade Saami Nõukogu.
Saami lipp pühitseti sisse Åres Rootsis 15. augustil 1986. Lipul on kujutatud päikest (punane osa) ja kuud (sinine osa). Lipp kasutab šamaanitrummide motiive.
Venemaa saame on nõukogude võimu ajal Koola poolsaarel ümber asustatud. Saamid kuuluvad riiklikult tunnustatud Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste hulka.
Keel.
Soome-ugri keelte hulka kuuluvad saami keeled on läänemeresoome keelte kõige lähemad sugulaskeeled. Saami keeli on kümme ning need jagunevad lõuna-, põhja- ja idarühmaks ning pole kõik vastastikku arusaadavad. Näiteks naaberkeeled põhjasaami keel ja inarisaami keel on üldiselt vastastikku arusaadavad, kuid kildinisaami keel ega lõunasaami keel enam kummagi kõnelejatele mitte.
1978. aastal kehtestati ühtne põhjasaami kirjakeel. Varem on tarvitatud põhjasaami keele kirjutamisel Soomes, Norras ja Rootsis eri ortograafiaid. Ühtne ortograafia hõlbustas eri riikides elavate saamide omavahelist suhtlemist ja elavdas kultuurielu. 1970. aastatel jõudis saami keel uuesti ka koolidesse. Praegu õpetatakse saami keelt Soome, Rootsi ja Norra saamikeelse ala üldhariduskoolides, samuti on saami keel kasutusel õpetuskeelena. Saamikeelset õpet pakuvad ka Soome, Rootsi ja Norra ülikoolid saami keele ja kultuuriga seotud erialadel.
Kultuur.
Traditsiooniliselt on saamid tegelenud kalapüügiga nii merelt kui siseveekogudest, karusloomade jahtimine ja lammaste karjatamisega, ent enim tuntud on põhjapõtrade kasvatamine ja karjatamine.
Nüüdisajal on enamik saame asunud elama moodsat elu nii põlistel saami aladel kui ka väljaspool seda. Vaid umbes 10 protsenti saame tegeleb traditsiooniliste aladega nagu põhjapõdrakasvatus, mida säilitatakse võimalusena hoida sidet rahvakultuuri ja rahvakommetega.
Saami rahvas on rikas oma traditsioonide ja ajaloo ning kultuuri poolest. Nii käsitöö, laulud, tantsud kui ka rõivastus on tugevalt säilinud. Viimastel aastakümnetel on aga levinud saamide kultuuri üle maailma ja kogunud kuulsust.
Guovdageaidnus tegutseb saami rahvuslik teater Beaivváš Sámi Teáhter.
Joigamine.
Saami rahvamuusika iseloomulik traditsioon on joigude laulmine ehk joigamine. Joiatakse tavaliselt saateta. Tavaliselt lauldakse aeglaselt, kõripõhjast, samuti markeeritakse joigudes tihti meeleolu ja aimatakse järgi loodus- või kunsthelisid. Joiud võivad iseloomustada või kujutada inimesi, loomi, maastikke, paiku. Samuti on pikemaid jutustavaid joige. Koltasaami joiusarnast laulutraditsiooni nimetatakse "leuddiks, põhjasaami keeles tähistab joigu sõna "luohti", lõunasaami traditsioonis on levinud joiusarnane jutustav laulužanr "vuelie".
Tänapäeval on lisaks traditsioonilisele saateta joigamisele levinud ka muusikalise saatega uued joiud või vanade töötlused, mis kuuluvad popmuusika eri žanritesse. Rahvusvaheliselt tuntud saami joigajate hulka kuulus Nils-Aslak Valkeapää ja kuulub tänini Wimme Saari.
Kirjandus.
Algupärase saami proosakirjanduse rajajaks peetakse Johan Turit, kelle traditsiooniliselt suulistel jutužanritel põhinev raamat "Muitalus sámiid birra" ("Jutustus saamide kohta") ilmus aastal 1910.
Meedia.
Põhjasaami keeles ilmuv suurim ajaleht on Guovdageaidnus ja Kárášjohkas toimetatav Ávvir.
Nii Norra, Soome kui ka Rootsi rahvusringhäälingul on põhjasaamikeelne raadioprogramm. Kolme rahvusringhäälingu koostöös toodetakse argipäeviti põhjasaamikeelseid teleuudiseid.


Aa-laava.
Aa-laava ['a'a] on teravaservaline ja ebaühtlase pinnaga laavavool.
Nimi "aa" tuleb havai keele sõnast "ʻaʻā" ja tähendab valuväljendust, eestikeelne tõlge oleks "aiai". Nimi tuleneb ilmselt sellest, et laava peal on tema teravuse tõttu paljajalu väga valus käia. Aa-laava tekib, kui voolava ja siledapinnalise pahoehoe pind jahtudes puruneb laava sisemuses liikuva vedelama osa kiiremini voolamise tõttu. Seetõttu on võimalik, et samas laavavoolus esineb nii aa-laavat (näiteks laavavoolu esiosas) kui ka pahoehoed (näiteks laavavoolu tagaosas).
Aa-laava on üks kolmest laava põhivormist pahoehoe- ja padilaava kõrval. Selle termini võttis kasutusele USA geoloog Clarence Dutton (1841–1912).
Aa-laava on keskmise või väikese viskoossusega basaltne laava. Sellel on kare või prügine pind, mis koosneb räbuks nimetatavatest purunenud laavaplokkidest. Aa-laava võib sisaldada kuni 3 m suurusi tardunud laavast koosnevaid palle.
Aa-laava tekib tavaliselt siis, kui vulkaan purskab laavat, mille temperatuur on 1000–1100 °C. See tähendab, et aa-laava moodustub kergemini jahedamast laavast, sest pahoehoe-laava tekib tavaliselt siis, kui vulkaan purskab laavat, mille temperatuur on 1100–1200 °C.
Aa-laava pealmine osa puutub kokku välisõhuga, mille temperatuur on palju jahedam laavast enesest. Seetõttu laavavoolu pealmine kiht jahtub rutem ja tardub. Kuid tardudes tema tihedus suureneb ja ta langeb alla, laavavoolu põhja, kus tagant tulev tardumata laava temast üle voolab. Seetõttu on aa-laaval jahedamad, tardunud kihid nii peal- kui allpool, aga nende vahel voolab kõige kuumem ja vedelam laava.
Aa-laavast koosneva laavavoolu ületamine on väga vaevaline ettevõtmine. Igal sammul kipub tasakaal kaduma, libisemine tekitab sisselõikeid saabastes ning kukkumine lõpeb katkilõigatud käte ja põlvedega.
Aa-laava teravad nurgelised servad peegeldavad hästi radari kiiri. Seetõttu on aa-laava voolusid võimalik avastada satelliidilt.


Väide.
Väide on propositsioon, mida väidetakse.


Maksusüsteemid.
Maksusüsteemid on maksude kogumiseks loodud õigusaktide kogumid.
Maksusüsteemid võivad olla üles ehitatud erinevate põhimõtete kohaselt. Vastavalt sellele, kuidas maksumäär sõltub maksustatavast summast, liigitatakse maksusüsteeme proportsionaalseteks, progressiivseteks või regressiivseteks. On ka teisi liigitusi.
Proportsionaalne maksusüsteem.
Proportsionaalse maksusüsteemi puhul peab inimene, kes teenib aastas 10 000 eurot, maksma samasuguse protsendi tuludest kui see, kes teenib 2500 eurot aastas. Proportsionaalne 22-protsendiline maksumäär võtab madalama sissetulekuga inimeselt 550 eurot (0,22 × 2500 = 550) ja 2200 eurot kõrgema sissetulekuga inimeselt (0,22 × 10 000 = 2200). Eestis on liht-astmega tulumaksusüsteem, mis tuleneb tulumaksuvabast miinimumist, mis 2011. aastal on 144 eurot kuus ehk 1728 eurot aastas.
Progressiivne maksusüsteem.
Proportsionaalse kontrastina võtab progresseeruv tulumaks suurema tuluga inimestelt ka suhteliselt suurema maksu.
Oletame, et tulumaksu süsteem on progressiivne ja 2 astmega(tulumaksuvaba miinimumi loetakse küll lihtastmeks, aga selle üle ka vaieldakse): tulumaksuvaba miinimum on 400 eurot kuus (4800 eurot aastas), esimene aste 20%, mis kehtib summani kuni 4000 eurot kuus (48 000 eurot aastas) ja viimane aste 400,01 eurot kuus ja rohkem (üle 48 000 eurot aastas), millelt makstakse 30%. Tulumaksumäära arvutamiseks: maksu kogusumma: kogupalk (netopalk) ehk ka (brutopalk - netopalk): brutopalk × 100(et saada %) = mingi %
Kui inimene saab 1200 eurot kuus palka (bruto - ilma makse maha arvestamata), siis sellest lahutatakse tulumaksuvaba miinimum (400) ja maksu makstakse 800 euro pealt 20% (800×0.2) ehk 200 eurot ja inimesele, siis inimene saab kätte 400 + 600 = 1000 eurot (neto - palk, millest on maks maha arvestatud). Sellele inimesele jääb siis kätte 400 + (800 - 200) = 1000 eurot(neto). Tegelikuks tulumaksumääraks siis (1200 - 1000): 1200 × 100 = 16.67%
Kui inimene saab 5000 eurot kuus palka (bruto), siis sellest lahutatakse tulumaksuvaba miinimum 400 ja saadakse 4600. Teine aste on kuni 4000 eurot, 4000 eurolt võetav maksuprotsent on 20. 4000 × 0.2 = 800 eurot. Kolmas määr on 4000 eurost üle jääv suumma ja seega 4600 - 4000 (2. aste) = 600, millelt makstakse tulumaksu 30%. 600 × 0.3 = 180. Sellele inimesele jääb siis kätte 400 + (4000 - 800) + (600 - 180) = 4200 eurot (neto). Tegelikuks tulumaksumääraks jääks sellel juhul siis (800 + 180): 5000 × 100 = 19.6%
Kui inimene saab palka 10 000 eurot palka (bruto), siis sellest lahutatakse tulumaksuvaba miinimum 400 ja saadakse 9600 eurot. Teises astmes võetakse tulumaksu kuni 4000 eurolt 20%, seega 4000 × 0.2 = 800 eurot. Kolmandas astmes võetakse maksu 30% ja seda 4000 eurost üle jäävalt summalt ehk 9600 - 4000 = 5600 eurot. 5600 × 0.3 = 1680. Sellele inimesele jääb siis kätte 400 + (4000 - 800) + (5600 - 1680) = 7520 eurot(neto). Tegelikuks tulumaksumääraks siis (10 000 - 7520): 10 000 × 100 = 24.80%
Kui sissetulek suureneb, suureneb vastavalt ka maksumäär, aga ei saavuta kunagi kõrgeima maksuastme suurimat maksumäära ehk antud juhul 30%. Selline maksusüsteem on üsna keeruline lihtinimesele mõista, õnneks maksavad Eestis tulu ja sotsiaalmaksu inimese eest ettevõtted ja inimesed ei pea sellega ise tegelema (välja arvatud FIE-d - füüsilisest isikust ettevõtjad, kes tegelevad sellega ise).
Progressiivset maksusüsteemi kutsutakse ka progresseeruvaks maksusüsteemiks ja Eestis astmeliseks tulumaksuks.
Regressiivne maksusüsteem.
Lisaks proportsionaalsele ja progresseeruvale maksasüsteemile on olemas ka regressiivne maks. Sel puhul võetakse madala sissetulekuga inimestelt suurem protsent kui kõrge sissetulekuga. Näiteks käibemaks on regressiivne. Oletame, et madala sissetulekuga perekond ja kõrge sissetulekuga perekond ostavad mõlemad 500 eurose külmutuskapi, mille käibemaks on 18 protsenti. Nad mõlemad maksavad 90 eurot käibemaksu. Aga 90 eurot moodustab 2500 eurose sissetulekuga perekonna jaoks 3,6% ja 10 000 sissetulekuga pere jaoks vaid 0,9%. Seega maksab väiksema sissetulekuga pere oma sissetulekust proportsionaalselt rohkem kui suurema sissetulekuga pere, seega on tegemist regressiivse maksuga.
Kas jõukam inimene ohverdab maksumaksmisega vähem või rohkem kui vaesem?
Majandusteadlased ei oska selle üle otsustada, kuna nad ei saa mõõta iga inimese subjektiivset euro piirväärtust ehk seda, kui palju annab ühele inimesele 1 euro väärtuses kaupade tarbimine. Ometi viivad arutlused progresseeruva ja proportsionaalse tulumaksu osas inimesed erimeelsustele. Lisaks sellele ei leita üksmeelt küsimuses, milline maks aitaks paremini kaasa majanduskasvu saavutamisele.
Maksusüsteem on neutraalne siis kui iga tööjõutundi maksustatakse ühesuguse maksumääraga. Tegelik majanduselu tunduvalt keerulisem, — isegi kui maksusüsteem on proportsionaalne ehk kõikidele kehtib ühesugune maksumäär, rakendatakse tavaliselt tulumaksuvabastusi (see osa palgast, mille pealt tulumaksu ei maksta ehk maksuvaba miinimum). Seega on väikese sissetulekuga inimestel maksumäär madalam kui suure sissetulekuga.
Oletame, et tulumaksumäär on kõikidele 26% ja rakendatakse tulumaksuvabastust 50 eurot kuus.
Sellisel juhul maksab 100 eurose sissetulekuga inimene maksudeks vaid 13% ja 1000 eurose sissetulekuga inimene 24,7% oma sissetulekust.
Järelikult on iga järgmise euro maksumäär ehk piirmaksumäär erinev.
Erinev piirmaksumäär võib kaotada indiviidi ajendi enam teenida, kuna iga järgmise euro eest tuleb maksta järjest enam. Veelgi sügavam on probleem siis, kui lisaks maksudele võib suurem sissetulek endaga kaasa tuua ka toetuste kaotuse.
Oletame jällegi, et maksumäär on 26% ja 50 eurot kuus on maksuvaba tulu, lisaks saavad kõik kuni 100 euro suuruse sissetulekuga indiviidid toetuseks 50 eurot. Sellisel juhul maksab töötaja, teenides 100,10 eurot, maksudeks 62,96%, kuna ta kaotab lisaks 13,03 euro suurustele maksudele veel ka 50 eurot toetusi.
Sellisel juhul kaob töötajal igasugune mõte teenida enam kui 100 eurot.


Progressiivne tulumaks.
Progressiivne tulumaks (ka progresseeruv tulumaks või progressiivtulumaks) on kas ettevõtte kasumi või üksikisiku sissetuleku maksustamise süsteem,
kus suuremale brutotulule kehtib suurem maksumäär (protsent).
Astmeline tulumaks on progressiivse maksusüsteemi üks võimalik rakendus üksikisiku tulult tulumaksu arvestamisel, mida Eesti Keskerakond esitles enne 2003. aasta Riigikogu valimisi, olles sellest rääkinud ka juba enne 1999. aasta Riigikogu valimisi.
Eestis kehtis progressiivne tulumaks palkadele ja ettevõttete kasumitele kuni 1993. aastani.
Progressiivse tulumaksu rakendamine.
Giacomo Corneo tutvustab 2002. aastal uurimust, kus maksupoliitika teooriad väidavad, et tulu ümberjaotamise määr peab kasvama vastavalt maksueelse tulu ebavõrdsusele. Samas soovitavad mitmed tulumaksu käsitlevad uurimused tulu suuremat ümberjaotamist just riikides, kus maksueelne sissetulek jaotub suhteliselt ühtlaselt ja eelduseks on, et inimesed on peale tarbimise ja vaba aja veetmise huvitatud oma positsioonist ühiskonnas ning et inimese sotsiaalse edu näitajaks on tema paiknemine tulude astmestikus. Uurides maksu piirmäärade varieerumist sissetuleku erinevatel tasemetel ja analüüsides seoseid maksu optimaalse progresseerumise ning tulude ebavõrdsuse näitaja – Gini koefitsiendi vahel selgub, et progressiivne tulumaks toetab nn Pareto efektiivsust, kui maksueelne sissetulek on jaotatud suhteliselt ühtlaselt. Progressiivsuse optimaalne määr kasvab, kui maksueelsete tulude põhjal arvestatud Gini koefitsient on allpool kriitilist taset, ning kahaneb, kui maksueelse sissetuleku ebavõrdsus suureneb. Eksisteerib minimaalne Gini koefitsient, mille juures optimaalselt progresseeruva maksu graafik jõuab nullini.
Seda nähtust saab seletada sellega, et kui vaba aeg on tavaline kaup, siis suure teenimispotentsiaaliga inimestel on tugev motivatsioon tõusta sotsiaalsel tasandil. Progressiivne tulumaks tooks inimestele kasu, suurendades nende vähest vaba aja hulka kellegi staatust muutmata. Rohkem võrdsust teenimispotentsiaali jaotuses teeks tuluhierarhias tõusmise suhteliselt lihtsamaks. Ka tarbimise seisukohast on progressiivne tulumaks seda efektiivsem, mida egalitaarsem ehk võrdsusele suunatum on majandus. Efektiivsus kaoks, kui staatus ei huvitaks inimesi või vaba aega ei hinnataks või staatuse tõstmise ajend oleks liialt tugev. Lisanduvat vaba aega ei väärtustata, kui kõrge positsiooniga kaasneks automaatselt ka palju vaba aega. Sellisel juhul ei too progressiivne tulumaks rikastele mingit kasu.
Konkurents suhteliselt kõrgema tarbimistaseme saavutamise pärast tekitab tööjõu ülejääki. Et progressiivne tulumaks vähendab inimeste tööaega traditsiooniliste ergutuskanalite kaudu, siis leevendab progressiivne tulumaks pisut karmi konkurentsi. Vähesel määral progresseeruv tulumaks toodab Pareto efektiivsust seni, kuni vaesed saavad kasu raha ümberjaotamisest ja rikkad saavad kasu madalamate hindade arvel tarbimiskonkurentsis. Rikastele oleks soodne, kui progressiivse tulumaksu korral oleks rahalise ümberjaotuse koormus piisavalt väike, et säiliks maksueelse tulu hierarhia.
Heaoluriik on viimastel aastatel sattunud paljudes maades kriitika objektiks. Oluliselt on kärbitud maksude piirmäärasid suure sissetulekuga maksumaksjate kasuks ja piiratud tulu ümberpaigutamise kavasid. See, et progressiivne tulumaks võib tuua eelkõige kõrge produktiivsusega inimestele leevendust konkurentsis staatuse pärast, on tavaliselt tähelepanuta jäetud.


Botulism.
Botulism on väga raske, lihashalvatusega kulgev haigus, mida põhjustab anaeroobse bakteri "Clostridium botulinum" eritatav mürkaine - botuliin.
Botuliin blokeerib taaspöördumatult atsetüülkoliini vabanemise närvisünapsites. Selle tagajärjel tekib lihaste paralüüs. Surm saabub hingamis- ja südamelihaste halvatuse tagajärjel.
Kõik botulismi vormid võivad olla surmavad (suremus ilma ravita üle 70%, intensiivraviga alla 10%)
Eriti ohtlik on toiduainete kaudu saadav botulism, sest üks nakatunud allikas võib mürgitada väga paljusid inimesi.
Botulismitekitaja hävib, kui toitu kuumutada 15 minuti jooksul üle 100 °C.
Botuliini kasutatakse meditsiinis teatud tüüpi lihastõmbluste raviks ja kosmeetilistel eesmärkidel kortsude vähendamiseks.


Otto Wilhelm Masing.
Otto Wilhelm Masing (8. november 1763 Lohusuu vald (Torma kihelkond) – 15. märts 1832 Äksi vald) oli eesti pastor ja keelemees, õ-tähe tooja eesti kirjakeelde.
Elulugu.
O. W. Masing sündis Põhja-Tartumaal Lohusuus köster Kristian Masicku peres. Tema isa oli eestlane, kes oli abielus aadlisoost sakslanna Anna Ludovica von Hildebrandtiga.
Töökäik.
Viru-Nigula muuseum, endine Otto Wilhelm Masingu pastoraat, suvi 2011.
Otto Wilhelm Masingu mälestustahvel Viru-Nigula muuseumi seinal, suvi 2011.


Seksuoloogia mõisteid.
"See on seksuoloogia mõistete loend, mis hõlmab ka seksuaalanatoomia, paljunemisbioloogia, androloogia, günekoloogia, sünnitusabi jm mõisteid. Loendisse on meelega paigutatud palju sünonüüme: eestikeelseid ja ladinakeelseid nimetusi, slängisõnu jne."
A.
aadamaõun – abiellumisiga - abielu – abielurikkumine - "Abielutehnika" - abieluväline suhe - abikaasa - abort - abstinents - adolestsentilism - afrodisiaakum – afrodisiasm - Aphrodite – afäär - agaamia - agalmatofiilia - agonofiilia - agorafiilia – agreksofiilia - ahistamine - AIDS – AIDS-i Ennetuskeskus - AIDSi test - akomoklesism - akrofiilia - akromotofiilia - aktseleratsioon - akrotomofiilia – aksillism - ailurofiilia – akt - akupressuur - akustikofiilia - alastiolek - algofiilia - algolagnia - allogüünia - allorgasm - aluspesu – amatsoon - amaurofiilia - ammofiilia – Amor – "amour fou" - amoraalsus - anaalne kontraktsioon - anaalne masturbatsioon - anaalne vahekord - anaalseks - anaboolne steroid - anaklitism - "analictus" - "analingus" - analism - "Ananga Ranga" - anastemofiilia - androgeen - androfiilia - androfoobia - androgünofiilia - androgüün - androgüünia - androloogia - andromaania - andromimetofiilia - anejakulatsioon - anisonogamist - "annilinguus" - anoreksia - anorgasmia - antafrodidisiakum - amfetamiin - apodüsofiilia - apotemnofiilia - arahnofiilia - armastus - armastuskolmnurk - armuhaigus – armukadedus - armuke - armukunst - armumine -armunud olek - "Ars Amatoria" - aseksuaalsus - asend nr 69 - asendid - asketism – aspermia - atraktiivsus - autoagonistofiilia - autoerotism - autofaagia - "autofellatio" - autofiilia - autogünefiilia - automasohhism - automonoseksualism - autopederastia - autosadism – "Avameelselt abielust" - avisodoomia
B.
Bakchos - bakteriaalne vaginoos - BDSM - "belami" - belonefiilia - biastofiilia - bidee - bigaamia - biseksuaalsus – blastula - "bondage" - "bonvivant" - brahhioprokteetiline erotitsism - brahhiovaginaalne erotitsism - buliimia - "burusera" - "butterfly"
C.
"call girl" – "cherchez la femme" - Cialis - "clitorilingus" - "coitus interruptus" -- "coitus reservatus" - "corona glandis" - "corpus cavernosum" -- "cryptomenorrhea" - "cunnilictus" -- "cunnilinguus" - Cupido
D.
daam – dakini - de Clérambault' sündroom - defloratsioon - dendrofiilia - devadasi - deviantsus - dildo -- Dionysos – dippoldism - disko - DNA -- DNA test - "dogging" - Don Giovanni - Don Juan - donžuan - alistumine - "drag queen" - dändi
E.
eelmäng - eesmine mokkadenide - eesnahk -- eesnääre - eesnäärme kasvaja - eesnäärme nõre - eesnäärmepõletik - Eesti Akadeemiline Seksuoloogia Selts - Eesti Assotsiatsioon Anti-Aids - Eesti Gayliit – Eesti Lesbide ja Binaiste Ühing - Eesti Lesbiliit – Eesti Nahkmeeste Klubi – Eesti Naistearstide Selts - Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus - Eesti Naturistide Ühing – Eesti Nudistide Selts - Eesti Pereplaneerimise Liit – Eesti Pereteraapia Ühing - efebofiilia – ehalkäimine - "ejaculatio praecox" -- ejakulatsioon – ekshibitsionism - eksogaamia - ekstaas - Elektra kompleks – emakakael – emakas – emakasuu – emakook – emasloom - embrüo – embrüoloogia - endogaamia - endokriinsed näärmed -- endokrinoloogia – "enjo kōsai" - enneaegne seemnepurse - erektsioon - erektsioonihäired - erogeensed tsoonid - erootika - erootikatelefon - erootiline fotograafia - erootiline kirjandus - erootiline kunst - erootiline massaaž - erootiline muusika – erootiline tants - Eros - erotofonofiilia - erotofoobia - erotomaania – esimese öö õigus - eskortteenus - eugeenika - eunuhh
F.
fallokraat - fallokraatia - fallos – fallosekultus - fantaasia – "femme fatale" - fekaal – "fellatio" - feminism - feromoonid - fertiilsus - fetiš - fetišism – fimoos - flirt – folliikul – "frenulum" – frigiidsus - frotörism - "fuck" - füsioloogiline meetod
G.
galantsus - gameet – gastrula - Gay ja Lesbi Infokeskus - gei - geiša - genitaalid - genitaalne herpes - genitaalne vahekord - genotüüp - gerontofiilia - gerontoloogia - "gigolo" - "glans clitoris" – "glans penis" – go-go baar - gonaad - gonokokk – gonorröa - G-punkt - "groupie" - grupiabielu - grupiseks - günekoloogia
H.
haarem – hamba peale võtmine – hammastega vitt - HIV – HIV-epideemia – HIV test - hebefiilia – hemofiilia – hentai - hepatiit – hermafrodiit - hermafroditism – herpes - heteroseksuaal - heteroseksuaalsus – hetäär – hieroduul - hierogaamia - hijra – hilisküpsus - himu - hipid – hirsutism – hirvepark – hispaania kärbes - homitsidofiilia – homoerotitsism – homofiilia - homofoobia - homoparaad - homoseksuaal – homoseksuaalsus – hormonaaltsükkel - hormoon – hormoonpuudulikkus – hormoonravi – hormoonteraapia - Hustler - häbe - häbemekarvad – häbemekink - häbememokad – häbemepiirkond - häbi – hängimine - härg - hügieen - hüperorgasmia – hüperseksuaal - hüperseksuaalsus – hüpotaalamus - hüpotüroidism -- hüsteeria - hüsteeriline rasedus -
I.
"Id" - iha - "incubus" - infantilism – infantofiilia – infertiilsus - inkubus - internetiporno - intravaginaalne vahekord - "immissio penis" - impotents – internetiseks - intsest – intsestikeeld – isadus – isaduse tuvastamine - isasloom – "ius primae noctis"
J.
jalafetišism - jalatsifetišism - "Jalgpall on parem kui seks" - juvenilism – jänku - järelmäng – jäär
K.
kaama - kabi – kabistamine – kallike – kallim - kallistamine - kallistus - "Kamašastra" - "Kamasuutra" - karaoke - karikakramäng - karistamine - karneval - karvad - kasanoova - kastraat - kastreerimine – kasvuhormoon – kavaler - keegel - keelatud ajad – keelatud asendid - keelekas - kehamaalingud - keisrilõige - kihlus – kiim – kiimakott - kiisu - Kinsey skaala - kiremõrv - kirg -- klaustrofiilia - kliimaks - klimakteerium - kliitor - kliitoriorgasm – klubi - koeraasend - "kogal" - kohtamine - kohting – koketeerimine - kokott - kolmiksuhe - kommionu - kommuun – kompleks – kompleksivaba - kondoom - konkubiin - kontratseptiiv - koprofaagia - koprofiilia - kopulatsioon - kromosoom - kronofiilia – kubemekarvad - kuldne vihm – kuldne dušš – kult – kumm – kummifetišism - kunstlik seemendamine – kunstlik vagiina - kupeldaja - kurameerimine - kurtisaan - kusejuha - kusepõis - kusi – kusiti - kõdisti – kõhutants – kõlbeline puhtus - kõrisõlm - kõrvafetišism - kõrvalehüpe – kõrvaltnaine - kõvaksajamine – kõvastumine – kägistamine – kähkukas - käimine – käsikiimlus - küberseks – külgelöömine – kürvaluu
L.
"ladyboy" – "ladykiller" - lahkliha - lahtiriietumine - lapse seksuaalne kuritarvitamine - lapsprostituut - laste ahistamine - laste prostitutsioon - laste seksuaalsus – laulatus - lateksifetišism - lembeluul - leviraat - libestusvahend – "liblikas" - lihasuretamine - liiderlikkus - "lingam" - lesbi – lesbism - libertiin - libiido - libu – liiderdamine - liiderlikkus - lilled – liputaja – liputamine – lita - Lolita – loode – loomulik sünnitus - lordoos – LSD – lubrikant - lõbumaja – läbitõmbamine
M.
"Maaja" – "mama-san" - maskiball – maskeraad – maskuliinsus -- masohhism – "massage parlour" - masturbeerimine - matriarhaat – MeaCulpa - meeldimine - meelelisus - meelitamine – meesprostituut - meessugu – meessuguhormoonid - mehhanofiilia - "ménage à trois" - menstruaatsükkel – menstruatsioon – menstruatsioonihügieen - menopaus - mesallianss - mesinädalad - metroseksuaalsus - MILF - misantroopia - misjonäriasend – misogüünia – monogaamia – moosimine -- morganaatiline abielu - munad – munajuha - munakott - munandid - munandimanus – munarakk - munasari – munasarjapõletik - munninahk – mära – märatsemine – märjad unenäod - märjaksajamine – müsofiilia
N.
nabanöör – nahafetišism – nahkmehed - naturism – naissugu – naissuguhormoonid – nartsissism - neitsi - neitsilikkus - neitsinahk – nekrofaagia – nekrofiilia – nekrozoofiilia - nikupidu - norm – normaalne seksuaalsus - nudism – nudistide rand - näpukas - nümf – nümfett - nümfomaan – nümfomaania
O.
obstsöönsus – odalisk - ohtlik aeg – ohtlikud mängud - ohtlikud suhted – Oidipuse kompleks - oinas – omasooiha - onanism - oraalseks - orgasm - orgia – "os penis" - ovulatsioon
P.
paanika - pahad päevad – parafiilia – parafimoos – partenogenees – patoloogia - patriarhaat - patt – patustamine - pauk - pederast - pederastia - pedofiilia – peenise pikendamine – peenise suurendamine - peeniseehted - peenisepump - peeniserõngas - peenisekuulid - pehmeksrääkimine – pehme šanker – peigmees – peika – penetratsioon - perekond - perekonna planeerimine – perekonnaseis - perse - perse lakkumine - perseauk – persenikk - persenuss – perverssus – pervert – pessaar - "petting" - pihkulöömine - piiluja – piilumine – piinamine - piinlikkus – piimanäärmed – piitsutamine – pimekohting - pipardaja – pipardamine - pissimine – platoofaas – platooniline armastus - platooniline suhe - platsenta -- Playboy – "Playgirl" – pleiboi - poiss – pollutsioon - polüamooria - polüandria – polügaamia – polügüünia - pornograafia – pornograafiline ajakiri - pornograafiline film – pornograafiline koomiks - pornograafilised mängukaardid -- pornograafiline postkaart – pornograafiline romaan – pornokunn - pornostaar – pornotäht - pornotööstur - pornotööstus - potents - prantsuse suudlus -- preservatiiv – priapism - Priapos – primaarsed sootunnused - Prints Albert - privaatsus – profülaktika - promiskuiteet - prostitutsioon - prostituut – pruta - pruut - psühhoanalüüs - pubekas - puberteet - puberteetik – pulmad – pulmakombed - pulmaöö - pull - puts - pähesittumine – pärak – päraku sulgurlihas – pärasool –pärasoole kontraktsioon – pärispatt – püha prostitutsioon - pürofiilia
R.
rahuldamatus – rahuldus - rajalt mahavõtmine - randevuu - rannaelu - rasedus – raseduse katkemine – raseduse katkestamine – rasedusest hoidumine – rasedustest - rasedusvastased vahendid - rasestamine - rasestumine - ratsaasend - religioosne prostitutsioon - religioosne seks - rinnad - rinnahoidja – rinnanibu - rinnaprotees - rinnavähk – rollimängud - romaan - ropendamine - roppus – ropud anekdoodid - ruun – ruunamine – rüütel – rüütellikkus --
S.
saatuslik naine – sadism – sadomasohhism - sallimatus – sallivus - salongilõvi – samasooliste abielu - saunapidu – seebitamine - seelikukütt - seeme - seemendamine – seemnejuha – seemnepõieke - seemnepurse – seemnerakk - seemnevedelik - seks – seksapiil – seksikuriteod - seksikus – seksikuulutused – seksilelu - seksimängud - seksinukk - seksiori – seksiostja - seksisõltuvus - seksiteenused - seksitööstus - Sekspeditsioon - sekspesu – seksturism - seksuaalelu - seksuaalelu käsiraamatud - seksuaalfantaasia – seksuaalfetišism - seksuaalfunktsiooni häire - seksuaalharidus – seksuaalhormoonid - seksuaalhügieen - seksuaalkultuur - seksuaalkäitumine – seksuaalmaagia - seksuaalmeditsiin – seksuaalmoraal - seksuaalne eelistus - seksuaalne erutus - seksuaalne huvi - seksuaalne orientatsioon - seksuaalne rahuldamatus - seksuaalne rahuldus - seksuaalrevolutsioon – seksuaalvähemused - seksuaalsuhe - seksuaalsus – seksuaalteenused - seksuaalteraapia - Seksuaaltervise Kliinik - seksuoloog - seksuoloogia - sekundaarsed sootunnused – serenaad - "shemale" - sidumine - silmade kinnisidumine – sittumine – skrootum – smeegma - sodoomia - soorollid - sootunnused - sperma – spermadoonor – spermakoer – spermapank - spermatogenees - spermatosoid – spermitsiid - spermuuria – "STD" - steroidid – stripipokker - strippar - striptiis – sublimatsioon - "succubus" - sugu – suguelu – suguelu imetajatel - suguelu kaladel – suguelu lindudel – suguelu putukatel – suguelu ämblikel – suguelundid - suguhaigused – sugunääre - sugupool - sugutamine - suguti – sugutijuur – sugutilukk – sugutivars – suguühe - suhe - suhupanemine - suhuvõtmine – sukubus – surmaerektsioon - surmapatt - sutenöör - suudlemine - suudlus – suured häbememokad - "swinging" - sõltuvus - sõrmuste vahetamine – "sändvitš" – sügoot - sünnitus – sünnitusabi - süü – süüfilis - süütus – süütuse võtmine
T.
tabu - tagauks - tagumik – tagumine mokkadenide - tahapanemine - tantra – tantristlik seks – tampoon - taoistlik seks - tatuu - teisesed sootunnused – telefoniseks – templiprostitutsioon – testiiklid - "tête-à-tête" - tilu – tolerantsus – transseksuaal – transseksuaalsus - transvestiit - transvestism - tribadism - trihhomonoos – tripper – truudus – truudusemurdmine - truudusetus – truudusevanne - tsölibaat - tupelihased – tupe kontraktsioon - tupenõre - tupekramp - tupeorgasm - tupp – turvaseks - täkk
U.
ureetra - uriin - urineerimine – uroloogia - usaldus
V.
vabameelsus - "vagina" - "vagina dentata" - vaginaalne kontraktsioon - vaginaalne orgasm - vaginism - vahekord – vallasema – vallaslaps - varaküpsus - "Vatikani rulett" - veenusekink - veneerilised haigused – Venus – Viagra – vibraator - viljakus - viljakushäired - viljastamine - vitt – vitu lakkumine – voorus – voorusevöö - vuajerism – "vulva" - võrgutamine – vägistamine - vägivald - väikesed häbememokad - välgutamine - väljatõmbamine
W.
Wassermanni test
Ü.
üle aisa löömine - Ülemlaul - ümberlõikamine - ümberriietumine
Y.
Y-kromosoom – "ylang-ylang" - "yoni"


Maksud.
Maks on rahaline kohustis, mida füüsiline isik või juriidiline isik maksab riigile või omavalitsusele vastavalt seadusele. Mõnikord loetakse maksude hulka ka riigilõivud.
Tavakeeles nimetatakse maksudeks ka mitmesuguseid makseid: liikmemaks, kiirteemaks vms. Samuti võidakse maksudeks nimetada ebaseaduslikke makseid: altkäemaks, "katusemaks" maffiale vms.
Maksude funktsioonid.
Viimane funktsioon on oluline majanduspoliitika aspektist, sest maksumäärade muutmisega ja maksusoodustuste kehtestamisega saab mõjutada majandusprotsesse vajalikus suunas.
Maksusüsteemi printsiibid.
Horisontaalne võrdsus tähendab kõige üldisemalt seda, et ühesuguse jõukusastmega indiviide koheldakse maksustamise seisukohalt ühtmoodi. See ei pea alati tähendama, et nad maksaksid täpselt ühepalju. Näiteks võib riik suitsetajaid rohkem maksustada (aktsiisimaks tubakatoodetele),
Vertikaalne võrdsus tähendab seda, et erineva sissetulekuga subjektid peaksid maksma erineva suurusega makse. Mida suurem on sissetulek, seda suuremad peaksid olema ka maksud. Seda printsiipi järgibki enamikus riikides kasutusel olev progresseeruv tulumaks. Üheks võrdsuse väljenduseks on ka maksudest kasusaamise põhimõte. See tähendab, et eeldatavalt peaksid mingi konkreetse ühishüve eest maksma rohkem need, kes seda hüve tarbivad. Näiteks maanteede kasutajad peaksid maksma teede ja sildade remondi eest rohkem kui need, kellel autot ei ole. Sellepärast ongi mootorikütusele kehtestatud aktsiisimaks, mille arvelt finantseeritakse maanteede korrashoidu.
Fiskaalpoliitilised otsused.
Otsustused mis tehakse riigis maksude küsimuses kuuluvad fiskaalpoliitika alla.
Kirjeldatud tulemust võib loota siis kui muud tingimused majanduses ei muutu. Aga nii ei ole kunagi - näiteks majanduse edendamiseks makse alandades peab valitsus oma kulutusi vähendama (mis mõjub majanduskasvu aeglustavalt) või rohkem laenama, mis vähendab raha pakkumist (seegi mõjub majanduskasvu aeglustavalt). Sündmusi, mis riigi majanduskasvu võivad mõjutada, toimub samal ajal maailmas muidki. Peale selle ei ilmne majanduspoliitiliste sammude mõju kohe. See võtab aega, kusjuures keegi ei tea, kui palju täpselt. Võib-olla kasvab majandus selle aja peale kui maksude alandamine mõju hakkab avaldama, muude tegurite mõjul juba liigagi kiiresti.
Otsesed ja kaudsed maksud.
Majandusteoreetiliselt jaotatakse maksud kaheks: otsesed- ja kaudsed maksud.
Otsesed maksud on need mida võetakse otse isiku sissetulekutelt.
Kaudsed maksud mõjutavad sissetulekut kaudselt, kuna nendega maksustatakse tarbimist.
Kes peaksid makse maksma?
Kasumiprintsiip ütleb, et need, kes saavad valitsuse programmist tulu, peaksid selle eest ka maksma. "Näiteks" mõelge maantee või silla ehitusele — kes peaks selle eest maksma? Kasumiprintsiibi kohaselt peaksid nende eest maksma need, kes neid ka kasutavad ehk sõidukijuhid.
Maksuvõimelisuse printsiip ütleb, et makse tuleks koguda proportsionaalses vastavuses sellega, kui palju inimesed on võimelised maksma. "Näiteks" see, kes teenib aastas 100 000 krooni, on võimeline enam makse maksma kui see, kes teenib 25 000 krooni. Aga kui palju enam peaks makse maksma suurema sissetulekuga inimene? Kas tema maksevõime on neli, kümme või ainult kaks korda suurem? Majandusteadlased ei oska sellele vastata — eeldatakse vaid, et kuna üks kroon rikkale annab tundavalt vähem kui vaesele, siis peaks ka jõukam inimene olema valmis enam raha protsentuaalselt maksudeks loovutama ehk tema maksevõime on suurem.
Seega pole üllatav, et inimesed jõuavad erinevatele järeldustele maksu suuruse osas, mis kõige paremini nende maksevõimele vastab. Mõned inimesed väidavad, et maksuprotsent peaks olema erineva sissetulekuga inimeste jaoks ühesugune, sest see on nende oma tarkus ja püüdlikus, mille tõttu nad enam teenivad. Samas kui teised leiavad, et jõukamad peaksid suurema protsendi tuludest maksudeks maksma. Vaidlused keskenduvad erinevatele proportsionaalse ja progressiivse maksusüsteemi vahel.


Erand kinnitab reeglit.
"Erand kinnitab reeglit" on kõnekäänd, mis pärineb ladinakeelsest vormelist "Exceptio probat regulam" ["in casibus non exceptis"]".
Lühendatud vormist saadakse tihti valesti aru; selle õige lähtetähendus on järgmine: erandi olemasolu kinnitab reeglit erandiga mitte kaetud juhtudel. Näiteks, pühapäeval auto parkimise keeld tähendab lubatud parkimist ülejäänud kuuel nädalapäeval.
Selle fraasi kasutas esimesena Cicero oma Lucius Cornelius Balbuse kaitsmiskõnes.


Panatenaiad.
Panatenaiad (kreeka keeles 'üleateenaline') olid antiikaja Ateena tähtsaimad pidustused.
Algselt peeti neid igal aastal linna kaitsejumalanna Athena auks. 566 e.m.a. Peisistratos reformis pidustused ning neid hakati korraldama iga 4 aasta tagant südasuvel (augustis).
Kõigepealt toimus öine eelpidustus: tõrvikurongkäik ning muusika- ja tantsuettekanded. Panatenaiade haripunkt oli suur rongkäik Erechtheionis asuva Athena kuju juurde. Sinna viidi ohvriloomi ja Ateena tütarlaste kootud hinnaline rüü (rongkäiku on kujutatud Parthenoni friisil). Pärast toimusid ohvritalitused, muusika- ja spordivõistlused. Võitjad said autasuks õlipuuokstest pärja ja õliga täidetud hinnalise amfora.
Panatenaiade auhinnaamforad olid eritüüpi kitsa kaelaga stereotüüpse mustafiguurilise maalinguga amforad. Vanim säilinud selline amfora, Burgose vaas, pärineb aastast 566 või 562 e.m.a. Dateerimise seisukohast on eriti väärtuslikud arhontide nimedega amforad (373–312 e.m.a.).


Ruum (arhitektuur).
Ruum on seintega piiratud ala hoones, näiteks tuba.


Ruum (matemaatika).
Ruum on geomeetrias tavaliselt kolmemõõtmeline ruum, laiemalt ka tasapinnaline, hüperruum või muu n-mõõtmeline ruum. Vähem kui kolmemõõtmelist ruumi kutsutakse harva ruumiks.
Üldisem on topoloogilise ruumi mõiste.


Hüperruum.
"Hüperruum" on sõna, mida kasutatakse mitmes tähenduses.


Tasapinnaline ruum.
Tasapinnaline ruum ehk kahemõõtmeline ruum on ruum tasandil või ruum, milles koordinaatide määramiseks on vaja kahte koordinaati. Tavaliselt kasutatakse koordinaatide nimedena tähti X ja Y, vastavate telgede nimedena X-telg ja Y-telg.


Kolmemõõtmeline ruum.
Kolmemõõtmeline ruum ehk kolmedimensionaalne ruum on matemaatikas mis tahes topoloogiline ruum, mille mõõde on 3.
Sageli peetakse kolmemõõtmelise ruumi all silmas ruumi, mida vaadeldakse stereomeetrias, või kolmemõõtmelist eukleidilist ruumi.
Kolmemõõtmelise ruumi all võidakse mõista ka füüsikalist ruumi eeldusel, et ta on modelleeritav kolmemõõtmelise matemaatilise ruumiga.


Eepos.
Eepos tähendas algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes. Nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast "εποποιΐα" ("epopoiia", "epos" –kõne, "poiein" –teha), mis tähistas üldiselt heksameetris kirjutatud luuleteost.
Värsseeposi on üldiselt liigitatud rahvaeeposteks ja kunsteeposteks. Jaotus põhineb 18. sajandi lõpul Euroopa kirjanduses valitsevaks tõusnud romantilisel nägemusel, mille järgi on rahvaeeposed sündinud rikkumatu rahva vaimust kollektiivse loomistöö tulemusena, loojad on sageli nime poolest tundmatud. Kunsteeposed on seevastu teadaolevate üksikautorite looming (nt Homerose "Ilias").
Evolutsionistliku ehk arenguloolide eeposte päritoluteooria vaatenurk on pärit loodusteadustest, kuid sai omaseks ka rahvaluuleteaduses. Folkloristikas nn. soome koolkonna ehk võrdlev-ajaloolise uurimismeetodi eelkäija Julius Krohn arvas, et rahvalaulud arenevad nagu kasvavad sulaga lumepallid: pisematest laulukildudest põimub vähehaaval ühe pikemaid ja seikaderohkemaid laulutervikuid. Kui areng saab kesta häirimatult, ongi tulemuseks eepos.
Kirjandus- ja rahvaluuleteadlaste ringides seoti üsna pikka aega eeposte sündi kirjaoskuse tekkimisega. Sellest vaatenurgast pole mingit põhimõttelist vahet rahva- ja kunsteepose vahel. Kõik eeposed on raamatusse raiutud luule, mis eeldavad kindlat autorit, andekat ja professionaalset värsiseppa, kuigi tema taga on pikaaegne omakeelne laulupärimus.
Peale sünniviisi erinevad eeposed üksteisest ka sisu ja vormi poolest. Sisu alusel on neid liigitatud näiteks sangarieeposteks, ajaloolisteks, usundlikeks, idüllilisteks ja koomilisteks eeposteks, hõimu- ja loomaeeposteks jne.
Oma vormilt erinevad kirjalikud ja suulised eeposed märgatavalt. Kirjalikud eeposed on kinnistunud teatud vormi, kuid suulised on jätkuvalt muutuvad.
Eepilist loomingut on olnud peaaegu kõigil maailma rahvastel, aga vaid vähestel nende hulgast on leidunud kirja valdav laulik/poeet või toimetaja, kes oleks kogunud suulises traditsioonis elavad ained ühtseks suurteoseks. Oma tõelise eeposeta on Euroopas näiteks jäänud slaavi rahvad, enamik soome-ugrilasi ja keldid.


Ilisós.
Ilisós (kreeka "Ίλισός") on väike jõgi Kreekas, Atika piirkonnas, mis algab Ymittóse mäeahelikust, voolab Ateenast läbi (antiikajal möödus linnast lõuna poolt) ja suubub Kifisóse jõkke (antiikajal suubus võib-olla Fálirou (Phaleroni) lahte).
Ilissose ääres seisis Platoni "Phaidroses" mainitud plaatan.


Ymittós.
Ymittós (kreeka "Υμηττός"; vanakreeka "῾Υμηττός" (Hymettos)) on mäeahelik Atikas, mis piirab Atika tasandikku kagust. Ymittós kerkib üle 1000 m.
Antiikajal saadi Ymittósest metsa, mett ning valget ja sinist marmorit.


Tasapinnalisus.
Tasapinnaline on ühemõõtmeline või kahemõõtmeline kujund, samuti punkt.


Kahemõõtmelisus.
Kahemõõtmeline kujund on kujund, mille punktid on ühel tasapinnal, aga mis ei ole ühemõõtmeline.
Kahemõõtmeline ruum on ruum, millel punkti asukoha märkimiseks on vaja kahte arvu ehk kahe põhiteljega ruum.
Kahemõõtmeline kujund on alati tasapinnaline kujund.
Graafikud on tavaliselt kahemõõtmelised, samuti maalid, pildid, fotod.


Kolmemõõtmelisus.
Kolmemõõtmeline objekt on objekt, mis mahub kolmemõõtmelisse ruumi, ent ei ole tasapinnaline kujund.
Kolmemõõtmeline eukleidiline ruum on ruum, millel punkti asukoha märkimiseks on vaja kolme arvu ehk kolme põhiteljega ruum. Mitteeukleidiliselt ruumid, mille kirjeldamiseks on vaja kolme mõõdet.
3D-modellatsioonid, skulptuurid, arhitektuur jms. kasutavad kolmemõõtmelist geomeetriat.


Neljamõõtmelisus.
Neljamõõtmelisus on matemaatikas ruumi omadus, mis seisneb selles, et tema mõõde on 4.
Relatiivsusteoorias räägitakse näiteks neljamõõtmelisest aegruumist.


Paul Neumann.
Paul Neumann (13. juuni 1875 – 9. veebruar 1932) oli Austria ujuja, Austria esimene olümpiavõitja. Klubi: I. Wiener Amateur-Schwimm-Club.
Neumann tuli 1893 Austria meistriks läbi Viini ujumises (umbes 5 km), 1894 kaitses tiitlit (distants oli seekord üle 510 m). 11. aprillil 1896 tuli ta Ateenas olümpiavõitjaks 500 m ujumises.
Kogu olümpiamängude ujumisprogramm kestis ainult paar tundi. Alfréd Hajós võitis 100 m vabalt (1.22,2) ja 1200 m vabalt ujumise (18.22,2). Vahepeal peetud 500 m vabalt jättis ta vahele. Kui Hajós ujunuks 500 m samas tempos kui 1200 m, olnuks tema aeg 7.40. Neumanni võiduaeg oli 8.12,6. Neumann osales edutult ka 1200 m distantsil.
Neumann õppis Viinis ja Ameerika Ühendriikides meditsiini ning tuli 1897/1898 kolm korda USA meistriks 440 jardi, 880 jardi ja 1 miili ujumises. 1898 sai ta ajakirja "Sport im Bild" korrespondendiks USA-s. Esimese maailmasõja ajal, kui ta oli sõjaväearst, tekkis tal probleeme USA-st saadud diplomi tõttu. Pärast sõda oli ta kooliarst Viinis.
Vaata ka.
Neumann, Paul
Neumann, Paul
Neumann, Paul


Aithiopia.
Aithiopia (tuleb kreeka sõnast "aithiopes" – 'päikesepruunid'; ladinapäraselt "Aethiopia") oli Homerose järgi müütilise rahva kodumaa, mis paiknes oikumeeni äärel Okeanose kaldal idas või kagus. Pärast samastati seda rahvast indialastega. Hilisemates kosmoloogilistes aruteludes on arvatud, et Aithiopia on hoopis edelas. Herodotos rääkis peale Aasia etiooplaste ka Lõuna-Egiptuse omadest. Sageli neid idealiseeriti nagu põhjapoolseid sküütegi.
Hiljem hakati Aithiopiaks nimetama seda Aafrika osa, mis vastandus Liibüale ja kus elasid neegrid. Tänapäeva Loode-Etioopias tekkis 1. sajandil m.a.j. Aksumi riik. Pärast selle mandumist kinnistus termin 'Etioopia' enam-vähem praegusele Etioopia-Sudaani piirkonnale.


Sonett.
Sonett (itaalia sõnast "sonetto" 'lauluke') on luulevorm, mis pärineb keskaegsest itaalia kirjandusest. Seda võib pidada Euroopa luule levinuimaks kinnisvormiks. Sonetil on 14 värsirida.
Sonetivormil on ranged reeglid. Värsiread paigutuvad stroofidesse. Algselt olid nendeks oktett ja sekstett (8+6 värssi), hiljem lagunesid need katräänideks (nelikvärsid, 4+4) ja tertsettideks (kolmikvärsid, 3+3) või distihhonideks (kaksikvärssideks, 2+2+2+2) ja tertsettideks (3+3).
Klassikalistes itaalia sonettides kasutati värsimõõduna traditsiooniliselt 11-silbikut. Rõhulis-silbilistes värsisüsteemides (sealhulgas eesti luules) kasutatakse selle vastena tavaliselt viisikjambi, kuid levinud on ka muud värsimõõdud.
Peale värsside ja stroofide arvu on klassikalises sonetis nõutav ka kindel riimiskeem, sisuline struktuur jpm. Soneti ülesehitus pidi olema ühtne. Traditsiooniliselt pidi soneti keel olema kõlav, puhas, selge ja sünonüümirikas. Tänapäeval peetakse kõigist nõuetest siiski harva kinni, enam harrastatakse vabamaid ja vähem nõudlikke sonetivorme.
Soneti liigid.
Soneti liike eristatakse värsside arvu ja riimiskeemide alusel. Neist tuntumad on itaalia sonett ehk Petrarca sonett, inglise sonett ehk Shakespeare'i sonett, prantsuse sonett ehk Ronsardi sonett. Klassikaliselt sonetilt eeldati sisemist ühtlust ja terviklikku mõtet; soneti keel pidi olema puhas, selge ja sünonüümiderikas.
Arhailine sonett koosnes oktetist ja sekstetist ehk kaheksa- ja kuuerealisest salmist. Soneti vormiga mängides on loodud mitmesuguseid variatsioone, näiteks peata sonett (4+3+3), poolsonett (4+3), pöördsonett (3+3+4+4), sülisonett (4+3+3+4), sabaga sonett (lisareaga). Inglise luuleuuendajatest on sonetiga eksperimenteerinud näiteks Gerard Manley Hopkins.
Itaalia sonett.
Itaalia ehk Petrarca sonett koosneb kahest katräänist ja kahest tertsetist (4+4+3+3). Katräänide riimiskeem oli algselt a-b-a-b, a-b-a-b (ristriim), hiljem sai valitsevaks a-b-b-a, a-b-b-a (süliriim). Tertsettide riimiskeemidena kasutati "c-d-e-c-d-e" ja "c-d-c-c-d-c", vahel ka "c-d-c-d-c-d". Värsimõõduks kujunes 11-silbik ("endecasillabo").
Sisus vastanduvad kirjeldavad katräänid eneseväljenduslikele tertsettidele, 9. reas toimub pööre ehk "volta". Tihti püstitab soneti esimene pool probleemi, millele teine pool vastab.
Itaalia soneti loojaks peetakse Giacomo da Lentinit. Selle tuntuimad harrastajad olid 13.-14. sajandi poeedid Dante Alighieri, Guido Cavalcanti ja Francesco Petrarca.
Prantsuse sonett.
Prantsuse ehk Ronsardi sonett jaotub itaalia sonetiga sarnaselt katräänideks ja tertsettideks (4+4+3+3), kuid selle riimiskeem on "a-b-b-a, a-b-b-a, c-c-d, e-d-e" või isegi "a-b-b-a, a-b-b-a, c-c, d-e-d-e" ("c-c-d, e-d-e"). Sonetis vahelduvad nais- ja meesriimid. Levinud värsimõõt on aleksandriin.
Prantsuse soneti kuulsaimate autorite sekka kuulub Pierre Ronsard; hilisemal ajal on seda uuendanud Victor Hugo ja Charles Baudelaire.
Inglise sonett.
16. sajandist pärinev inglise ehk Shakespeare'i sonett koosneb kolmest katräänist ja distihhonist (4+4+4+2). Tavapärane riimiskeem on "a-b-a-b, c-d-c-d, e-f-e-f, g-g". Kolmandas katräänis toimub temaatiline või kujundlik pööre ehk "volta". Shakespeare'i sonettides sarnaneb distihhon funktsioonilt novelli puändile, tehes eelnenust kokkuvõtte või kasutades teema käsitlemisel uut vaatenurka. Levinuim värsimõõt on jambiline pentameeter ehk viisikjamb.
Inglise soneti tuntumate autorite seas on William Shakespeare, Edmund Spenser, John Donne ja John Milton. 17. sajandi lõpus läks sonett inglise kirjanduses moest, naastes alles Prantsuse revolutsiooni aastail. Hiljem on inglise sonetti kasutanud paljud autorid, teiste seas näiteks William Wordsworth, John Keats, Percy Bysshe Shelley, Dante Gabriel Rossetti, Robert Frost, E. E. Cummings, Wilfred Owen ja Seamus Heaney.
Inglise soneti üht varianti nimetatakse Edmund Spenseri järgi Spenseri sonetiks. Selle riimiskeem on "a-b-a-b, b-c-b-c, c-d-c-d, e-e".
Onegini stroof ehk Puškini sonett.
Ka Onegini stroofi, milles Aleksandr Puškin kirjutas värssromaani "Jevgeni Onegin", kutsutakse ingliskeelses kirjandusteaduses sageli Puškini sonetiks. Onegini stroofi värsimõõt on jambiline tetrameeter ehk nelikjamb. Riimiskeem on "a-B-a-B-c-c-D-D-e-F-F-e-G-G", kus väiketähed tähistavad naisriime ja suurtähed meesriime. Onegini stroof on teiste sonetivormidega võrreldes haruldane, ent selles on kirjutanud poeeme näiteks Mihhail Lermontov, värssromaane aga Vikram Seth ja H. R. F. Keating.
Sonett eesti kirjanduses.
Eesti kirjanduse esimesed (saksakeelsed) sonetid pärinevad 17. sajandist Reiner Brockmannilt. Ka Kristjan Jaak Peterson avaldas Leipzigis saksakeelse soneti, samuti kirjutas neid Friedrich Reinhold Kreutzwald. Esimese teadaoleva eestikeelne sonett oli Bernard Kangro andmetel Matthias Johann Eiseni "Õnnesoov isamaale" 1881.
Eestikeelsete sonettide loojatest on kirjandusteadlane Arne Merilai esile tõstnud Marie Underit, Henrik Visnapuud, Johannes Semperit, Jaan Kärnerit, Juhan Sütistet, Betti Alverit, Bernard Kangrot ja Indrek Hirve. Sonett on eesti kirjanduses populaarne, ilmunud on terveid sonetivormis luulekogusid (Kalju Kangur, Marie Under jt).
Eesti luules on sonetikäsitus klassikaliste vormidega võrreldes küllaltki vaba. Kasutatakse nii mees- kui ka naisriime, samuti daktül- ja peoonriime. Eksperimenteeritud on keerukate sonetivormidega, muuhulgas ees- ja siseriimidega. Bernard Kangro märgib monograafias "Eesti soneti ajalugu" (1938), et jambiga sarnanevate värsimõõtude kõrval on sonetis laialt tarvitatud ka trohheust ja daktüli; 1885–1900 oli neid eesti sonetis vastavalt 11% ja 1%.
2000. aastal esitles Märt Väljataga Tallinna Linnagaleriis sonetimasinat, mis kombineeris ridu tema kirjutatud kümnest Shakespeare'i stiilis sonetist ning lõi sel viisil uusi sonette. Idee pärineb prantsuse kirjanduseksperimentaatorilt Raymond Queneau'lt. Väljataga algsonetid ilmusid ribaraamatus "Sada tuhat miljardit millenniumisonetti".
Sonetipärg.
Sonetipärjaks nimetatakse 15 sonetist koosnevat läbiva teemaga seeriat, milles 14 soneti puhul iga soneti viimane rida on ühtlasi järgmise soneti esimene rida. Pärja 1. või 15. luuletus – magistraal ehk juhtsonett – koosneb teisi sonette siduvatest värssidest.


Sotsiaalne klass.
Sotsiaalne klass on sotsioloogia mõiste inimgrupile, mis eristub mingi tunnuse alusel ja tekib sotsiaalse kihistumise tulemusel.
Ning need jagunevad ebavõrdselt, siis see põhjustabki sotsiaalset kihistumist ja inimesed moodustavad sotsiaalse hierarhia, mis on rombi kujuline ja mille astmeid nimetatakse stratumiks.
Mida kõrgemal stratumil paikneb inimene, seda rohkem on tal ressursse.
Funktsionalistide analüüs põhjendab ressursside jaotumist sellega kuidas olemasolev ühiskond hindab inimese võimeid – kui konkreetsel ajahetkel vajatakse rohkem kas kunstnikumeelega või tarku inimesi, siis neid hinnatakse ja tasustatakse ka kõrgemalt ehk moodustub talentide hierarhia. Seda olukorda nimetatakse meritokraatiaks.
Konfliktiteooria põhjal tekib hierarhia võitluses väheste ressursside pärast, kus võimul olijatel on juba eelised ja võimul olijate ideed on sarnased ühiskonna ideedega (Karl Marx).
Sotsiaalse staatuse mõõtmine.
Eestis on viimasel ajal kasutusel tegijanimena ka sõna "guru", mis viitab eriti sügavatele ja respekteeritud teadmistele antud vallas. Samuti väljendavad prestiiži aumärgid ja autasud. Edukust saab mõõta omandi suurusega või lihtsamalt sissetuleku suurusega.
Sotsiaalse staatuse mõõtmiseks kasutatakse sotsioökonoomilise staatuse indeksit (SES) -
See kõik määrab ka klassikuuluvuse pluss veel haridus ja sissetulek.
Kuid ka abikaasa prestiiž (eriti mehe) mõjutab klassikuuluvust. Elu jooksul on võimalik ka staatust parandada, kui on võimalik õppida ja elukutseid valida, või liikuda ka allapoole. Kuid enim sõltub see liikumise võimalus ühiskonna majanduslikust struktuurist.
Klassi immobiilsusseks nimetatakse tendentsi, et konkreetsesse klassi kuulujad taastoodavad selle klassi liikmeid põlvkonnast põlvkonda. See tähendab, et oluline on perekondlik taust, aga alati võib mängus olla ka õnn olla õigel ajal õiges kohas.
Samuti väljendub see ka elulaadis ja kulutustes igapäeva elu tarbeesemetele.


Eukleidese geomeetria.
Eukleidese geomeetria ehk eukleidiline geomeetria on geomeetria haru, milles lähtutakse Eukleidese teoses "Elemendid" kirjeldatud alustest.
Eukleidese ruumimudel on ruumi mudel, kus on rahuldatud Eukleidese aksioomid.


Kirjeldus.
Kirjeldus ehk deskriptsioon on kõige üldisemas mõttes millegi kujutamine. Enamasti kirjeldatakse asjasid sellega, et neile omistatakse omadusi.
Kirjeldamise puhul peetakse üldiselt tähtsaks, et see oleks neutraalne. Kirjeldus ei tohiks asja kujutada erapoolikult ega olla normatiivne.
Kirjeldus võib olla ka luuleline, metafoorne või muid stiilivõtteid kasutav. Sel juhul pole enam otseselt tegemist asjadele omaduste omistamisega, kirjeldus põhineb siis keele abil kujutatu vahetul mõistmisel.


Stilistika.
Stilistika on õpetus keele stiilidest. Sai alguse antiikajal, mil ta oli retoorika ehk kõnekunsti osa.
Stiiliõpetus tähendas kõnevõtete ja reeglite omandamist, isiklikku omapära ei peetud vooruseks. Stiilireegleid arvati sama kehtivateks kui grammatikareegleid. Stiiliväärtuseks loeti keele puhtust, selgust, tihedust, kaunidust, sisendusjõudu ja elavust.


Arkoos.
Arkoos on suure päevakivisisaldusega liivakivi.
Arkoos, nagu ka tavaline liivakivi, koosneb põhiliselt kvartsist, kuid selle päevakivisisaldus peab olema vähemalt 25%. Arkoos on enamasti jämedateraline, punakat või roosakat värvi ja nõrgalt tsementeerunud. Arkoos tekib graniidi või graniitse koostisega kivimite murenemissaaduste kivistumisel. Tsementeeriva materjali (kaltsiit, ränioksiid, savimineraalid, rauaoksiidid, vilgud jmt.) osatähtsus on üldiselt väike (enamasti alla 15%).
Termin "arkoos" tuleb prantsuse keelest ja selle võttis kasutusele Alexandre Brongniart aastal 1823.


Morfoloogia.
Morfoloogia ehk vormiõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib sõnavorme – nende moodustamist, nende sisemist struktuuri ning nende omavahelisi suhteid.
Morfeem.
Allomorfideks nimetatakse ühe ja sama morfeemi erinevaid variante. Ühe morfeemi allomorfid kannavad kõik seega sama tähendust, erinevad üksteisest aga näiteks häälikulise koosseisu poolest.
Eesti keeles viitavad peale "-ad" morfeemi mitmusele ka veel näiteks "-ud" (käpikud) ning "-id" (kassid) morfeemid. "-ad", "-id" ning "-ud" on seega ühe morfeemi allomorfid.
Vabad ja seotud morfeemid.
Vabadeks morfeemideks nimetatakse morfeeme, mis võivad fraasis esineda iseseisva sõnana, nagu näiteks sõna "koer" lauses "koer hammustas poissi".
Seotud morfeemid seevastu ei saa esineda iseseisvalt, vaid peavad olema alati seotud mõne teise morfeemiga. Mitmust tähistavad morfeemid ning "-lik" morfeem peavad näiteks alati olema seotud nimisõnaga, nagu eelpooltoodud näidetes.
Seotud morfeemide hulka kuuluvad afiksid ehk liited.
Afikseid nimetatakse prefiksiteks ehk eesliideteks, kui nad liituvad teise morfeemi etteotsa,
ning sufiksiteks ehk tagaliideteks, kui nad lisanduvad morfeemi lõppu. Peale prefiksite ning sufiksite on olemas veel infiksid, mis liituvad morfeemi keskele.
Sõnaliigid.
"-des" sufiksit ei ole aga võimalik lisada näiteks omadus- või nimisõnadele- "kollane"des" ning "päike"des" (sõnadest kollane ja päike) ei ole normaalsed eesti keele sõnad.
Samas on olemas morfeemid, mida on võimalik lisada üksnes omadus-ning nimisõnadele; näitena võib tuua käändelõppu markeerivad sufiksid eesti keeles: kollase"le" päikese"le", kollase"st" päikese"st", kollase"sse" päikese"sse"
Seega on olemas morfoloogiline tõendusmaterjal eristamaks sõnaliike: morfeemid kombineeruvad üksteisega sõnaliikide alusel.
Sõnaliigid ei ole universaalsed, st mõnedes keeltes esineb sõnaliike, mida teistes keeltes ei esine. Erinevalt eesti keelest on inglise ning saksa keeles näiteks artikkel (inglise keeles "a" ning "the", saksa keeles "der", "die" "das", ein ning "eine").
Suletud ning avatud sõnaliigid.
Sõnadest rääkides eristatakse mõnikord suletud ning avatud sõnaliike, või ka vastavalt sisusõnu ning funktsioonisõnu.
"Avatud sõnaliikide" hulka kuuluvad näiteks tegusõnad, omadussõnad ning nimisõnad, ning nende "avatus" seisneb asjaolus, et teoreetiliselt ei ole nende sõnade arv piiratud, st nendesse liikidesse on väga kerge lisada uusi sõnu.
"Suletud sõnaliikide" hulka kuuluvad sõnad, mis täidavad mingisugust grammatikalist funktsiooni (näiteks eessõnad, sidesõnad, asesõnad); need liigid on aja jooksul küllaltki muutumatud, ning sisaldavad üksnes piiratud arvul sõnu.
Morfoloogia uurimise alal on silmapaistvaid tulemusi saavutanud Mati Hint, Ülle Viks, Toomas Help.


Vasakpoolne kommunism.
Vasakpoolne kommunism on antistalinistlik sotsiaal-poliitiline vool, lähedane trotskismile. Oma tekkimise ajal 1918. aastal moodustasid vasakpoolsed kommunistid vasakpoolse fraktsiooni VSDTP-s; keskus oli VSDTP Moskva piirkonnabüroo. Vasakpoolsed kommunistid nõudsid Saksamaaga peetava sõja jätkamist, revolutsioonisõda kogu maailma kodanluse vastu ja maailmarevolutsiooni. Fraktsiooni juhtis Nikolai Buhharin. Vasakpoolsed kommunistid tunnistasid vaid Kominterni I ja II kongressi otsuseid. Paljud vasakpoolsed kommunistid hukati stalinismi võimutsemise ajal.


Sõnavorm.
Sõnavormideks nimetatakse ühe ja sama sõna eri kujusid, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab. Sõnavormid erinevad üksteisest oma grammatilise tähenduse poolest.
Sõnavormidest pannakse omakorda kokku kõrgema astme üksused – lause moodustajad, s.o fraasid, lauselühendid, osalaused ja laused.


Plagioklassi number.
Plagioklassi number on plagioklassi kaltsiumisisaldust näitav suhtarv.
Pl40 tähendab, et 40% naatriumist on asendunud kaltsiumiga ja vastav plagioklassi erim kannab nime andesiin. Vahest kirjutatakse ka Al40, mis tähendab seda, et plagioklass koosneb 40 protsendiliselt albiitsest komponendist. An40 tähistab 40 protsendilist anortiitse komponendi osakaalu ja seda plagioklassi erimit tuntakse labradoriidina.
Plagioklassi numbrit saab määrata näiteks polarisatsioonimikroskoobiga Becke-Bekkeri või Michel-Lévy meetodit kasutades.


Sex Pistols.
Sex Pistols oli inglise punk-ansambel, mis alustas tegevust Londonis 1975. aastal. Kuigi nad tegutsesid vaid kolm aastat ja andsid põhikoosseisus välja vaid ühe albumi ja neli singlit, peetakse neid üheks mõjukamaks ja olulisemaks inglise punkbändiks.
Ajalugu.
Sex Pistols kasvas välja ansamblist The Strand, mis tegutses 1972–1975 ja mille põhilised liikmed olid Steve Jones (laul), Paul Cook (trummid) ja Wally Nightingale (kitarr). 1975. aastal sai endisest New York Dollsi mänedžerist Malcolm McLarenist ansambli mänedžer. Sel ajal tekkisid Jonesi ja Nightingale'i vahel tülid bändi muusikalise suuna üle ja Nightingale lahkus bändist 1975. aasta suvel. Steve Jones hakkas mängima kitarri ja leiti bassist, Glen Matlock.
Augustis 1975 tutvus Jones McLareni ja Vivienne Westwoodi poes SEX John Lydoniga. Tal paluti pärast esinemisproovi, kus ta laulis poe "jukebox"i taustal Alice Cooperi "I'm Eighteeni", bändiga ühineda. Lydoni lavanimeks sai Johnny Rotten. McLaren nimetas bändi ümber ja esimene kontsert Sex Pistolsi nime all toimus 6. novembril 1975 Saint Martinsi kolledžis. Sellele järgnesid teisedki kontserdid Londoni kolledžites ja kunstikoolides.
Pärast Londoni esimest punkfestivali klubis 100 Club, mis toimus 20. ja 21. septembril 1976, kirjutas Sex Pistols alla plaadilepingule EMIga. 26. novembril ilmus nende esimene singel, "Anarchy in the U.K.", mis oli üks esimesi punk-singleid Suurbritannias (pärast The Damnedi "New Rose'i"). 1. detsembril esines bänd Thames Televisioni saates "Today", milles nad vestluses saatejuht Bill Grundyga roppuseid "shit" ja "fuck" kasutasid. See intsident tõi kaasa palju negatiivset tähelepanu. Pärast Suurbritannia tuuri detsembris, millest paljud kontserdid ära jäid, vallandati bänd EMI poolt jaanuaris 1977.
Veebruaris 1977 lahkus ansamblist bassist Glen Matlock. Väidetavalt olid põhjusteks suurenevad lahkhelid Rotteniga. Uueks bassistiks sai Rotteni sõber Simon John Ritchie, kelle lavanimeks sai Sid Vicious. Kuigi ta oli äärmiselt vilets muusik, toetas McLaren tema kandidatuuri, sest tema väljanägemine sobis McLareni arusaamadega punk-moest. Sid Vicious mängis esimese kontserdi Sex Pistolsis 3. aprillil 1977.
10. märtsil kirjutas bänd Buckinghami palee juures toimunud pressitseremoonial alla plaadilepingule A&M Recordsiga. Surve tõttu omaenda töötajailt, esinejatelt ja levitajatelt ütles plaadifirma lepingu kuus päeva hiljem üles. Mais kirjutas bänd Virgin Recordsiga alla oma kolmandale ja viimasele plaadilepingule.
Ansambli teine singel, "God Save the Queen" ilmus 27. mail 1977. Kuigi seda nähti otsese rünnakuna kuninganna Elizabeth II pihta, väitis Rotten hiljem, et lugu oli üldine monarhia pihta suunatud kriitika. BBC keelas loo eetris mängimise. NME edetabelis jõudis lugu 1. kohale, ametlikus Suurbritannia edetabelis aga 2. kohale. Oletati, et lugu oli tegelikult jõudnud esimesele kohale, aga seda infot ei lubatud edetabelis avaldada. Suvel 1977 tuuritas bänd Skandinaavias ja Suurbritannias, viimases valenime SPOTS ("Sex Pistols Secrety on Tour"; Sex Pistols salaja tuuril) all, et vältida kontsertide ärajätmist.
Album "Never Mind the Bollocks Here's the Sex Pistols" lindistati märtsist juunini Londonis produtsent Chris Thomasega (Roxy Music). Sid Vicious ei mänginud bassi ühelgi lool, selle asemel mängisid need sisse Steve Jones ja sessioonimuusikuna Glen Matlock. Album ilmus 28. oktoobril 1977. Kriitikute vastuvõtt oli erinev. Paljud poed keeldusid albumit müümast ja rahulolematust tekitas ka sõna "bollocks" kasutamine albumi nimes.
Sex Pistolsi viimane Suurbritannia kontsert toimus jõululaupäeval 1977. Jaanuaris 1978 alustas bänd oma esimest Ameerika Ühendriikide tuuri. Paljude probleemide, bändisiseste rahulolematustega ja kehva organiseerimisega, oli tuur täielik ebaõnnestumine. Sid Vicious, selleks ajaks heroiinist sõltuvuses, põhjustas palju probleeme, kakeldes ja publikut sõimates ja narkootikume otsides. Kontserdil San Franciscos 14. jaanuaril küsis Rotten pärast viimast lugu rahva käest: "Kas olete kunagi tundnud, et teid on petetud?". Kolm päeva hiljem teatas ta oma lahkumisest ansamblist.
Pärast Sex Pistolsist lahkumist vahetas Rotten oma nime tagasi John Lydoniks ja asutas koos koolisõbra Jah Wobble'iga ja endise The Clashi kitarristi Keith Levene'iga ansambli Public Image Ltd. Bänd lindistas Suurbritannia top 10-sse jõudnud loo, "Public Image" ja salvestas "post-punk"i klassikaks peetava albumi "Metal Box" (1979). 1978. aastal kaebas Lydon Malcolm McLareni kohtusse, süüdistades teda muuhulgas rahade mittetasumises ja nõudes kontrolli nime Sex Pistols üle.
Sid Vicious kolis New Yorki ja hakkas esinema sooloesinejana. 12. oktoobril 1978 leiti tema kauaaegne tüdruksõber Nancy Spungen hotellist Chelsea Hotel surnuna. Mõrvas süüdistati Vicioust, kes 2. veebruaril 1979 narkootikumide üledoosi tõttu suri.
McLarenil oli juba mõnda aega olnud plaan teha film Sex Pistolsi osavõtul. 1977. aastal palkas ta Russ Meyeri lavastama stsenaariumit, "Who Killed Bambi?", mille ta koos Roger Ebertiga kirjutanud oli. Võtted peatati aga juba teisel päeval, kui filmimeeskonna liikmed, kellele McLaren raha võlgnes, töölt lahkusid. Teine katse tehti 1978. aasta keskel, kui Cook ja Jones osalesid McLareni poolt kirjutatud filmis "The Great Rock 'n' Roll Swindle", mille lavastas Julien Temple. Film kujutas endast McLareni versiooni Sex Pistolsi ajaloost, milles ta väitis, et ta lõi bändi ise ja manipuleeris sellega enda soovide kohaselt. "Soundtrack"il esinesid Jones, Cook ja Vicious, kes laulsid erinevatel lugudel vaheldumisi (kaht laulu laulis Edward Tudor-Pole ja läksid kaasa McLareni välja mõeldud trikkidega, nagu näiteks kolme laulu lindistamine koos tuntud kurjategija Ronnie Biggsiga.
Pärast pikka ja ägedat kohtulahingut said Sex Pistolsi neli liiget ja Sid Viciouse pärijad jaanuaris 1986 kontrolli bändi loomingu üle ja ainuõiguse kasutada nime "Sex Pistols". Tänu sellele oli võimalik lavastada 2000. aasta dokumentaal "The Filth and the Fury", mille lavastas samuti Julien Temple ja mis kujutas endast bändiliikmete versioni Sex Pistolsi ajaloost.
Sex Pistolsi originaalne koosseis tuli 1996. aastal kokku kuus kuud kestnud tuuriks Filthy Lucre Tour, mille raames esineti Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja Jaapanis. Samuti esineti 2002. aastal Londonis ja 2003. aastal kolmenädalasel Põhja-Ameerika tuuril Piss Off Tour. Novembris 2007 andis bänd seitse kontserti Inglismaal, et tähistada Never Mind the Bollocksi kolmekümnendat aastapäeva. Neid on oodata ka Isle Of Wight Festivalile 2008 aastal.


Ettevõte.
Ettevõte on organisatsiooniliselt iseseisev, eraldatud varaga iseseisva isikuna tegutsev majandusüksus.
Varasemas eesti keeles on ettevõtte sünonüümina kasutatud ka terminit "käitis", alates 1950ndatest on terminist "käitis" ettevõtte tähenduses loobutud, kuid ka uuemas kirjanduses seda siin-seal leidub.
Ettevõtte vara on eraldatud teiste majandusorganisatsioonide varast, ettevõtte hetke varanduslik seis kajastatakse bilansis. Organisatsioonilist iseseisvust märgib oma raamatupidamine, juhtimine jne. Ettevõte on juriidiselt iseseisev ehk omab omaette isikuna õigusi ja kohustusi.
Ettevõtja on füüsiline isik, kes kannab ettevõttesse tehtud isiklike investeeringute kaotamise finantsilist riski ning kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid.
Ärinimi ehk firmanimi on äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevõtja tegutseb.


Firma.
Firma all võidakse mõelda ettevõtet.


Paradigma.
Paradigma (kreeka sõnast ("παράδειγμα" 'musternäide') on algses tähenduses õpetlik näide, eeskuju, musternäide või näidis.
Sõna on mitmes valdkonnas kasutusel terminina.


Purjetamine 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Purjetamine 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis


Maahoki 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Maahoki 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis
1. India: Ranganandhan Francis, Dharam Singh, Radhir Singh Gentle, Leslie Claudius, Keshava Datt, Govind Perumal, Raghbir Lal, Kunwar Digvijai Singh, Balbir Singh, Udham Singh, Muniswami Rajgopal, Meldrich Daluz, Chinadorai Deshmutu
2. Holland: Laurenz Mulder, Henri Derckx, Johan Drijver, Julius Ancion, Hermanus Loggere, Edouard Tiel, Willem van Heel, Rius Esser, Jan Kruize, Andries Boerstra, Leonard Wery
3. Suurbritannia: Graham Dadds, Derek Day, Roger Midgley, Denys Carnill, John Cockett, Dennis Eagan, Anthony Robinson, Anthony Nunn, Robin Fletcher, Richard Norris, Neil Nugent, John Conroy, John Taylor
4. Pakistan: Abdoul Waheed Qazi, Mohammed Niaz Khan, Asghar Ali Khan, Jack Britto, Mansur Hussain Atif, Habib Ali Kiddi, Mahmudul Hassan, Abdul Hamid, Abdul Mallick, Habibur Rehman, Latifur Rehman, Abdul Latif Mir


Veepall 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Veepall 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis
Algul taheti võistlused korraldada avamereujulas, kus oli aga FINA arvates liiga külm. Nii peeti võistlused olümpiaujulas, kus ajapuuduse tõttu tuli võistelda varahommikuti, isegi kell 6 hommikul.


Jalgpall 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Jalgpall 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis
1. Ungari: Gyula Grosics, Jenö Buzánszky, Mihály Lantos, József Bozsik, Gyula Lóránt, József Zakariás, Nándor Hidegkuti, Sándor Kocsis, Péter Palotás, Ferenc Puskás, Zoltán Czibor, László Budai, Lajos Csordás, Jenö Dalnoki, Imre Kovács
2. Jugoslaavia: Vladimir Beara, Branislav Stanković, Tomislav Crnković, Zlatko Čajkovski, Ivan Horvat, Vujadin Boškov, Tihomir Ognjanov, Rajko Mitić, Bernard Vukas, Stjepan Bobek, Branco Zebec
3. Rootsi: Karl Svensson, Lennart Samuelsson, Erik Nilsson, Olof Åhlund, Bengt Gustavsson, Gösta Lindh, Sylve Bengtsson, Gösta Löfgren, Ingvar Rydell, Yngve Brodd, Gösta Sandberg, Holger Hansson
4. Saksamaa: Rudolf Schönbeck, Hans Eberle, Herbert Jäger, Kurt Sommerlan, Herbert Schäfer, Alfred Post, Ludwig Hinterstocker, Georg Stollenwerk, Johann Zeitler, Willi Schröder, Kurt Ehrmann, Erich Gleixner, Karl Klug, Matthias Mauritz
Finaal: Ungari – Jugoslaavia 2:0 (0:0)
Pronksimäng: Rootsi – Saksamaa 2:0 (1:0)
Poolfinaalid: Ungari – Rootsi 6:0 (3:0)


Tõlliste vald.
Tõlliste vald on Valga maakonna haldusüksus. Piirneb põhjas Hummuli, Õru ja Sangaste vallaga, lõunas Valga linna ja Karula vallaga, idas Võru maakonna Antsla vallaga, edelas Läti Vabariigi Valka piirkonna Valka vallaga.
Alevikud.
Tsirguliina (502 elanikku) ja Laatre (242 elanikku)
Külad.
Sooru - Tagula - Iigaste - Jaanikese - Korijärve - Muhkva - Paju - Rampe - Supa - Tinu - Tõlliste - Vilaski - Väljaküla.
Loodus.
Tõlliste valla iseloomulikuks maastikuks on lainjad metsased tasandikud. Valda läbib Väikse Emajõe org, millesse suubub Pedeli ürgorg. Jõeoru madalaimas osas asub Korva luht, endine Sangaste mõisa kuivendatud katseheinamaa, kus kasvab haruldane kobarpea. Maad on valdavalt savised, valla idaosas on kohaliku tähtsusega liivavarusid.


Raha.
Raha on üldine seaduslik maksevahend, mille vastu saab vahetada teisi kaupu suhtega, mille määravad raha ostujõud ja kaupade hinnad.
Raha olemasolu aluseks on ühiskondlik kokkulepe millegi kasutamiseks vahetusvahendina. See kokkulepe võib olla kas otsene või kaudne, vabatahtlik või sunduslik. Raha väärtus võib muutuda inflatsiooni ja deflatsiooni tõttu.
Raha ajalugu.
Rahana on aegade jooksul kasutatud mitmesuguseid asju, näiteks 17. sajandil kasutasid Massachusettsi kolonistid edukalt kohalike indiaanlaste raha, mis kujutas endast musti ja valgeid teokarpe. Asteegid kasutasid rahana kakaoube, Hiinas ja Põhja-Aafrikas kasutati rahana soola, Nigeerias jalaraudu jne. Isegi inimesed on olnud kasutusel. Vanal Iirimaal olid selleks tütarlapsed, orjad.
Esialgu hakati kõige laiemalt rahana kasutama kulda ja hõbedat. Et kulla- ja hõbedatükikesi poleks vaja iga kord üle kaaluda, hakati vermima kindla kulla-, hõbeda- või muu metalli sisaldusega münte. Raha vermimise õigus oli tavaliselt valitsejal ja riigivõimul. Kaubanduse arenedes muutusid sularahaoperatsioonid müntidega tülikaks. Seepärast võeti kasutusele pankade ja pandimajade tšekid ning võlakirjad, seejärel ilmus paberraha (Hiinas 11. sajandil eKr, Euroopas 17. sajandil). Metallmündid on tänapäeval käibel vaid peenrahana.
19. sajandil kehtestati rahanduses raharingluse stabiliseerimiseks kullastandard. See tähendab, et rahvuslik valuuta oli seotud kullavarude ja kulla hinnaga. Rahal oli siis ametlikult kehtestatud kullasisaldus ja riigipankades sai paberraha enam-vähem vabalt kullaks vahetada. See süsteem eeldas inflatsiooni puudumist ja usku sellesse, et nii see ka jääb.
Kullastandardi süsteem hakkas lagunema Esimese maailmasõja ajal, mil trükiti suurte väljaminekute katteks palju kullakatteta raha. Sellega kaasnes raha ostujõu langus (inflatsioon) ja hindade tõus.
Kui hinnad tõusevad, siis raha väärtus langeb. Hindade tõusu perioodi nimetatakse inflatsiooniks. Hindade alanemist nimetatakse deflatsiooniks. Enamiku ajast toimub inflatsioon ja vaid lühikestel perioodidel esineb deflatsioon.
Pärast inflatsiooni pidurdamist (1922–1928) üritati kullastandardit taastada, kuid 1929–1933 toimunud majanduskriisi ajal enamik riike sellest loobus. Pärast seda muutus raha kurss "ujuvaks" ning hakkas sõltuma rahaturgudel valitsevast nõudmise ja pakkumise vahekorrast.
Pärast Teist maailmasõda otsustati uuesti luua kindel rahvusvaheline rahakursside süsteem. 1944 Bretton Woodsis (USA) toimunud rahanduskonverentsil lepiti kokku Bretton Woodsi süsteem, mis toetub kahele alusele: kullale ja dollarile. Nii sai USA dollar maailmarahaks. Ameerika Ühendriigid kohustusid omakorda esimesel nõudmisel dollarite vastu kulda andma. Süsteemi tagamiseks asutati Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank. 1960. aastail lõi see süsteem kõikuma, sest kulla turuhind tõusis üle ametliku kursi ja maailma kaubanduskäive kasvas pidevalt. 1971 laskis USA dollari kursi "ujuvaks". Siiski jätkusid katsed rahaturu stabiilsust hoida.
1979 panid Ühisturu maad aluse Euroopa valuutasüsteemile. Kõigi liikmesriikide valuutakursi põhjal loodi arvestuslik koondühik ECU (European Currency Unit). Määrati kindlaks liikmesvaluutade kursid ja kõikumised ECU suhtes. Seda süsteemi nimetati "madu tunnelis". Suuremate kõikumiste ärahoidmine ja kursside säilitamine sai nendes maades keskpankade ülesandeks. Juba 1991 sõlmitud Maastrichti lepingus nähti ette euroraha kasutuselevõttu. 2002 võetigi enamikus Euroopa Liidu maades kasutusele euro.
Eestis.
Eesti rahasüsteem korrastus 1928. aastaks, kui marga asemel võeti kasutusele kroon, mille tagamiseks võeti Rahvasteliidu vahendusel erilaen Inglise naeltes. Et Suurbritannia 1931 kullastandardist loobus, siis põhjustas see 1933 Eesti krooni devalveerumise. Seejärel lõpetas Eesti Pank kuldvaluuta vaba ostu-müügi.
Eurole üleminek Eestis toimus 2011. aasta 1. jaanuaril. Alates 15. jaanuarist saab Eestis maksta ainult eurodes.


Tsirguliina.
Tsirguliina on alevik Valga maakonnas Tõlliste vallas ajaloolise Tartumaa Sangaste kihelkonnas.
Alevikus on Tsirguliina Keskkool, lasteaed, rahvamaja, Tsirguliina Raamatukogu, sidejaoskond ja perearstikeskus; eraettevõtetest kaks kauplust, autoremonditöökoda ja saekaater. Aastani 1993 töötas siin Tõlliste vallavalitsus, mis nüüd asub Laatres.
Tsirguliina alevik tekkis 19. sajandi teisel poolel pärast Tartu-Valga raudteelõigu valmimist Sangaste raudteejaama juurde Laatre ja Tõlliste mõisa piirimaile.
20. sajandi algusest kuni 1970. aastateni andis aleviku elus tooni tellisetööstus, mille rajasid 1909. aastal vennad Kahrod. 1922 asutas konkureeriva vabriku Bruno Gross. Pärast Teist maailmasõda jätkasid natsionaliseeritud ja ühendatud tehased tööd Tartu ehitusmaterjalide tehase Sangaste tsehhi nime all, tellisetootmine lõppes 1974 kvaliteetse kohaliku tooraine ammendumise tõttu. Kuni 1980. aastate lõpuni toodeti vabrikus klaasist ravimiampulle, lühikest aega ka vahtplastist detaile.


Tellis.
Tellis on päikese käes kuivatatud või ahjus põletatud, tavaliselt risttahukakujuline savist ehituskivi.
Telliseid hakati ehituses kasutama arvatavasti 3.-2. aastatuhandel e Kr. Egiptuses ja Mesopotaamias. Eestis hakati telliseid valmistama 13. sajandil, eeskätt Lõuna-Eestis, kus puudus kättesaadav paekivi. Siinse tellisgootika huvitavateks näideteks on 14. sajandi esimesest veerandist pärinev Tartu Jaani kirik ja veidi vanema Tartu toomkiriku varemed.
Esimene teade Eestis tegutsevast telliselöövist pärineb 1365. aastast. Tallinnast. Traditsiooniliselt vormiti telliseid käsitsi. 18. sajandil võeti kasutusele press, mis surus valtside vahelt läbi savilindi, millest lõigati vajaliku suurusega plonnid. Plonnid kuivatati ning põletati ringi- või siksakikujulises puudega köetavas ahjus. 1870. aastatest alates töötasid tellisepressid auru jõul. 20. sajandi alguseks tegutses Eestis üle 100 tellisetööstuse ja aastas toodeti 50 miljonit tellist. Suurim praegu tegutsev tellisetööstus asub Aseris.
Ehitustellise tavalised mõõdud on 65x120x250 mm.
Lisaks savitellistele tuntakse silikaattelliseid, mille valmistamisel pressitakse kokku lubja ja liiva segu ning kuumutatakse seda autoklaavis veeaurus, nii et moodustub hüdrosilikaatidest sideainekivi. Tehnoloogia pärineb 1880. aastatest, Eestis valmistatakse silikaattelliseid 1910. aastast.


Tellisgootika.
Tellisgootika on Prantsusmaalt ja Madalmaadest pärinev, 13.–16. sajandil eeskätt Kesk- ja Põhja-Euroopas levinud ehitusstiil, mida iseloomustas punase savitellise meisterlik kasutus keeruliste arhitektuursete vormide ja ornamentide loomisel, eriti sakraalehitiste juures.


Oru vald.
Oru vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Lääne maakonnas.
Oru valda ümbritsevad Noarootsi, Risti, Taebla ja Ridala vald. Edelas ulatub mereni.
Asustus.
Auaste, Ingküla, Jalukse, Keedika, Kärbla, Linnamäe, Niibi, Oru, Mõisaküla, Salajõe, Saunja, Seljaküla, Soolu, Uugla ja Vedra.


Eesti Kongress.
Eesti Kongress oli Eesti rahva poolt rahvaalgatuse korras valitud esinduskogu, mis valiti 24. veebruaril 1990. Algkoosseisu kuulus 499 hääleõiguslikku liiget ja 43 Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate seast valitud sõnaõiguslikku liiget. Eesti Kongress moodustas täidesaatva organi, Eesti Komitee. Selle esimeheks sai Tunne Kelam. Eesti Kongressi eesmärgiks oli Eesti Vabariigi taastamine tema seadusliku kodanikkonna poolt õigusliku järjepidevuse alusel.
Kronoloogia.
24. veebruar 1989Eesti Muinsuskaitse Selts, ERSP ja Eesti Kristlik Liit avaldasid üleskutse korraldada Eesti Vabariigi kodanike üldine registreerumine ja vabad valimised Eesti kodanike esinduskogusse, Eesti Kongressi.
Asutati Eesti kodanike komiteede liikumise Ajutine Sidetoimkond (AST).
24. veebruar 1990. Eesti Kongressi valimised. Valimas käis 557613 Eesti kodanikku ja 34345 kodakondsuse taotlejat.
11.–12. märts 1990. Eesti Kongressi esimene istungjärk "Estonia" kontserdisaalis otsustas taastada Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Heinrich Marga tervituse Eesti Kongressile luges ette Mihkel Mathiesen.
Kokku peeti kümme Eesti Kongressi istungjärku.


Maateaduste mõisteid (A).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad A-tähega."
A


Leedu-Valgevene NSV.
Leedu-Valgevene NSV (Litbel) oli veebruarist augustini 1919 eksisteerinud riik.
Moodustati Leedu ja Valgevene bolševike poolt 27. veebruaril 1919. Mõnedel andmetel lõpetas eksisteerimise 6. juunil 1920. Vabariigi likvideerimise akti ei ole.
Pealinn oli 27. veebruarist Vilnius, 20. aprillist Minsk ja 8. augustist 1919 6. juunini 1920 Smolensk.
Valitsemine.
27. veebruarist 1919 kuni 19. aprillini 1919 oli riigipeaks Kesktäitevkomitee esimees Kazimierz Cichowski (Kazimir Tsihhovski) ja valitsusjuhiks Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vincas Mickevičius-Kapsukas
19. aprillil 1919 läks nii sõjaväeline kui ka täitevvõim üle Leedu-Valgevene NSV Kaitsenõukogule, mille esimeheks sai senine valitsusjuht Vincas Mickevičius-Kapsukas.


Seksuoloogia.
Seksuoloogia on interdistsiplinaarne uurimisvaldkond, mis tegeleb inimese seksuaalsuse ja sellega seotud meditsiiniliste, psühholoogiliste, kultuuriliste jm aspektidega.
Eestis tegeleb seksuoloogia uurimisvaldkonnaga teiste seas Eesti Akadeemiline Seksuoloogia Selts.


Langenud ingel.
Langenud ingel on kristlikus traditsioonis taevast pagendatud ingel, kes hakkas vastu Jumalale. Paljudest langenud inglitest olevat saanud deemonid.
Kristlikus demonoloogias tuntakse suurt hulka langenud ingleid. Neid loetleb näiteks 5. sajandist pärinev koguteos "Corpus Areopagiticum".
Langenud inglite loend kristlikus demonoloogias.
"(Märkus: paljud nimed esinevad erinevates väljaannetes erineval kujul.)"
Abaddon - Adirael - Agares - Amy - Ananael - Arakiba - Araqiel - Araxiel - Ariel - Arioch - Armans - Armaros - Asael - Asbeel - Asmodeus - Astaroth - Astoreth - Azael - Azaradel - Azazel - Azibeel - Azkeel - Azza - Atarculph
Badariel - Balam - Balberith - Baraqel - Barbatos - Barbiel - Basasael - Batarel - Batarjal - Beelzebub - Beleth - Beliar - Belphegor - Busasejal
Caim - Carnivean - Carreau - Chobaliel
Ertrael - Ezeqeel - Exael
Flauros - Focalor - Forneas
Gadreel - Goap - Gressil - Gurson
Imamiah - Iomuel - Iuvart
Jeqon - Jetrel - Junier
Kasbeel - Kasdaye - Kokabel
Lauviah - Leviathan - Lucifer
Mammon - Marchosias - Marou - Mephistopheles - Moloch - Mulciber - Murmur
Nelchael - Nilaihah - Nisroch - Nithael
Oeillet - Omiel - Orus
Paimon - Penemue - Phenex - Procell - Pruflas - Pusron
Raum - Regent - Rimmon - Rosier - Rugziel - Rumjal
Salikotal - Sameveel - Sammael - Samsapeel - Samsawiel - Saraknyal - Sarfael - Sariel - Sealiah - Semyazza - Senciner - Seriel - Shaftiel - Shamsiel - Simapesiel - Sonneillon
Tabaet - Tamiel - Thammuz - Thausael - Tiril - Tumael - Turael
Verrier - Verrine - Vual


Mumbai.
Mumbai (marathi ja hindi मबई (Muṁbaī); varem tuntud nimega Bombay) on linn Indias. Ta asub India läänerannikul ja on Mahārāṣhṭra osariigi pealinn.
See on oma umbes 14 miljoni elanikuga India kõige rahvarohkem linn ja rahvaarvult teine linn maailmas. Koos ümbritsevate linnaaladega (linnad Navi Mumbai ja Thane) on see üks rahvarohkeim linnastu maailmas.
Linna nimed.
Mumbai on eponüüm. Nimi on etümoloogiliselt tuletatud hindu jumalanna Mumbadevi kohalikust nimest "Mumba" ja sõnast "Aai", mis tähendab marathi keeles "ema". 16. sajandil andsid portugaallased alale nime "Bom Bahia", mis tähendab "hea laht". Hiljem see lühenes "Bomaím"iks, ja pärast Briti Impeeriumi kätte minekut omandas inglispärase kuju Bombay. Linna ametlikuks nimeks sai 1995. aastast Mumbai, kuid endist nime (Bombay) kasutatakse lääneriikides tänini, samuti kasutavad seda endiselt paljud linna elanikud ja ka ametiasutused.
Majandus.
Mumbai on India tähtsaim finantskeskus, seal asub India suurim väärtpaberibörs. Mumbai sadama kaudu käib enam kui pool India merekaubandusest. Mumbai on India rikkaim linn ja sellel on suurem SKT kui ühelgi teisel linnal Lõuna-, Lääne- või Kesk-Aasias, moodustades 5% kogu India SKT-st.
Sündmused.
26. novembril 2008 toimusid mitmes Mumbai hotellis relvastatud terrorirünnakud, mille eest võttis vastutuse islamirühmitus Deccan Mujāhidīn. Surma sai vähemalt 200 inimest, neist paljud pantvangi võetud välisturistid.


Demonoloogia.
Kristlik demonoloogia tunneb suurt hulka mitmesuguseid deemoneid ja langenud ingleid, kes võivad inimesi eksitada, neid pattudele juhtida jne. Usutakse, et deemoneid on võimalik välja kutsuda, nendega lepinguid sõlmida ja nendega koostööd teha. Keskaegne inkvisitsioon süüdistas nõidu deemonitega suhtlemises. Tänapäeval suheldakse deemonitega satanismis, voodoos, nõiakunstis, maagias, uuspaganluses jpm alternatiivsetes religioossetes liikumistes.
Deemonite loend kristlikus demonoloogias.
"Märkus: paljud nimed on esitatud mitmes erinevas kirjapildis."
Aamon - Abalam - Abalim - Abigor - Adramelech - Agares - Aim - Allocer - Amaymon - Amdukias - Amduscias - Amoymon - Amy - Andras - Andrealphus - Andromalius - Ashtoroth - Astaroth - Ayperos - Ayporos - Aym
Baal - Balam - Barbas - Barbatos - Bathin - Bathym - Beal - Beale - Beall - Beball - Beelzebub - Behemoth - Belial - Beleth - Belphegor - Berith - Betryal - Bifrons - Botis - Buer - Bune
Caacrinolaas - Caassimolar - Caim - Camio - Carabia - Cerbere - Chax - Cimeies - Classyalabolas - Corson - Crocell - Curson
Flavros - Flauros - Focalor - Foraii - Foras - Forcas - Forneus - Forras - Furcas - Furfur
Gaap - Gamigin - Glassia-labolis - Glasya-Labolas - Gomory - Gremory - Gusion - Gusoin - Gusoyn
Haborym - Haagenti - Halphas - Havres - Hauras - Haures
Incubus - Ipes - Ipos
Labal - Lamia - Leraje - Leraie - Leviathan - Lucifer - Malaphar - Malephar - Malphas - Malthus - Mammon - Marax - Marbas - Marchosias - Marthim - Mathim - Mephistopheles - Merihem - Molech / Moloch / Moolok - Morax - Murmur
Naberius - Naberus - Naphula
Oray - Orias - Oriax - Orobas - Orobos - Ose - Oso - Otis
Paimon - Paimonia - Paymon - Phenex - Pithius - Procell - Pruflas - Pruslas - Purson
Raim - Raum - Ronove - Ronwe
Sabnock - Saleos - Satan - Scox - Seir - Shax - Sidragasum - Sitri - Stolas - Succubus - Surgat
Zagan - Zepar - Ziminiar
Valac - Valefar - Vapula - Vassago - Vepar - Vephar - Vine


Deemon.
Deemon on folklooris, mütoloogias ja religioonis esinev üleloomulik olend, keda enamasti peetakse kurjaks vaimuks. Sõna "deemon" pärineb kreekakeelsest sõnast "daimon", mis algselt tähendas jumalust või üleloomulikku vaimolendit, kes oli vahendajaks jumalate ja inimeste vahel – inimese kaitsehaldjat või tema saatust suunavat vaimu. Alles ristiusk samastas deemonid kurjade vaimudega.
Vanas Testamendis ja juudi mütoloogias nimetati deemoneid "se'irim" 'karvased olendid'. Nende juhiks oli Asaseli ("Azazel") nimeline kõrbedeemon, kellele lepituspäeval saadeti kõrbesse sokk peale seda kui inimeste patud talle üle olid kantud. Deemonite koduks peeti metsikut loodust ning nende põhjustatuks loeti mitmesuguseid õnnetusi. Usuti, et nad võivad esile kutsuda haigusi ja hullumeelsust. Eriti ohtlikud olid deemonid öösiti – enne hommikust kukelaulu kardeti väljas viibida ning võõraid kõnetada. Eriti kriitiliseks ajaks peeti neljapäeva ja laupäeva (sabati) ööd aga ka suvist keskpäeva.
Kuju.
Paljude deemonite kirjeldused on üsna fantastilised. Näiteks oli juudi uskumuste kohaselt "Keteb Meriri" nimelisel deemonil vasika pea, pealael üks pöörlev sarv, rinnal silm, keha kaetud soomuste, karvade ja silmadega. Ainuüksi tema nägemisest piisas, et nägija sureks. Vaid vaksapikkusel "Bedargonil usuti olevat 50 pead ja 65 silma ning tema keha olevat kirjatud heebrea tähestiku tähtedega. Mõnikord esinesid deemonid ka inimestena, keda sai tavalistest eristada vaid varju puudumise teel, sageli ka sokusarnaste olendite või seitsmepealiste lohedena. Kristlikus teoloogias on deemonid sageli nähtamatud ning mõjutavad inimesi ning ümbritsevat oma "mürgise hingusega".
Päritolu.
Deemonite päritolu kohta on erinevaid teooriaid. Üldtunnustatud on, et nad tekkisid inglite Jumalale vastuhaku ning nende taevast pagendamise tagajärjel. Selles kontekstis on vastuhakkajate juhiks ingel Lucifer, kellest peale langust saab Saatan. Judaistlikus teoloogias esineb ka käsitlusi, mille kohaselt deemonid on poolinimlikud olendid, kes sündisid Aadama ning Eeva patuelust vaimudega paradiisist välja heitmise järel. Teise teooria kohaselt lõi jumal Aadamale enne Eevat Lilithi nimelise naise kelle ühendusest Aadamaga deemonid alguse said. Esineb ka teooria, mille kohaselt on deemonid veeuputuses hukkunud inimeste hinged. Varakristlikud autorid on deemonitena käsitlenud ka Vana-Rooma paganlikke jumalaid.
Võimed.
Kristlik demonoloogia omistas deemonitele üleloomulikke võimeid, mis jäid Jumala omadele siiski alla. Deemonid omasid nii üleloomulikke füüsilisi kui ka vaimseid võimeid. Näiteks on nad äärmiselt väledad ja väsimatud, igavese mäluga ning kõiketeadvad, kes võivad näha isegi tulevikku. Neile omistati esmaklassilisi teadmisi kõigis tolle aja teadustes ja keeltes (muuhulgas ka lindude ja loomade keeles). Vaidlusaluseks oli see, kas deemonid suudavad inimese mõtteid lugeda või mitte. Deemoneid tunti ka oskuslike valetajatena.
Deemonite arv.
Deemonite arvu üle on kristlikus traditsioonis palju vaieldud. Varakeskajal hinnati deemonite arvuks vahemikku kümnendikust kolmandikuni inglite koguarvust. Hiljem, demonoloogia arenedes jõuti ka täpsema arvuni. Näiteks kinnitas saksa arst ja õpetlane Johannes Weyer, et on olemas 1111 leegioni 6666 deemoniga. Teiste spetsialistide kohaselt oli see inglite koguarv, ning deemonite arv oli sellest vaid kolmandik. Pakuti välja ka oluliselt suuremaid numbreid isegi kuni kümme tuhat miljardit (10.000.000.000.000.000).
Jaotus.
Traditsiooniliselt jaotati deemonid, sarnaselt inglitega üheksasse järku. Esines ka jaotust vastavalt pahedele – seitsme surmapatu järgi. Selle kohaselt seostati Lucifer uhkusega, Mammon ahnusega, Asmodeus liiderlikkusega, Saatan vihkamisega, Beelzebub liigsöömisega, Leviathan kadedusega ja Belphegor laiskusega. Renessansiperioodil hakati deemoneid jaotama ka antiikmütoloogia põhjal saatüriteks, faunideks, nümfideks jne. Esineb ka riigil põhinevat jaotust, kus Saatan on vürst ja ülejäänud deemonid moodustavad tema valitsusaparaadi.


De facto.
"De facto" on ladinakeelne väljend, mis tähendab "faktiliselt", "tegelikult", "tõsiasjadele vastavalt".
"De facto" on enamasti kasutusel siis, kui peale faktide on vajadus arvestada veel teistsuguste (juriidiliste, näiliste vms) aspektidega. Samas võib see tähendada ka "praktiliselt, kuid mitte seaduse kohaselt"


Valka vald.
Valka vald on Läti Valka piirkonda kuuluv vald (2. järgu haldusüksus). 2009. aastani kuulus Valka rajooni.
Valla suuremateks asulateks on Lugaži, Sēļi, Pedele, Zīle, Saule, Ķeizarpurvs, Žuldiņas, Kalnstaldoti, Tomēni, Alieši, Bērzezers
Vald ümbritseb Eesti-Läti piiril asuvat Valka linna. Pindalalt on tegemist Valka rajooni suurima vallaga.
Vald tekkis 1909. aastal. Tänased piirid on vallal juba 1954. aasta haldusreformist alates. Ajalooliselt on valla majanduskeskuseks olnud 1334. aastast teada olev Lugaži mõis. Suurema osa vallast võtavad enda alla metsad, mistõttu peamisteks tegevusaladeks on kujunenud metsamajandus ja puidutööstus.


Vikerkaar (ajakiri).
Vikerkaar on 1986. aastast ilmuv eesti kultuuriajakiri, mis avaldab ilukirjandust, esseesid ja arvustusi. Ajakirja asutas EKP Keskkomitee seoses perestroikaga kahe rööpväljaandena, millest teine oli venekeelne Raduga, mille viimane topeltnumber ilmus 2006. aasta mais.
Ajakirja Vikerkaar esimene peatoimetaja kinnitati Moskvas Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitees R. Veidemanni järgi juba 1985. aastal, seega veel enne seda, kui ajakiri tegelikult asutati. EKP Keskkomitee büroo määras esimese peatoimetaja kohale veebruaris 1986. Esimene number ilmus 1986. aasta juulis. "Sellele aitas kaasa mitme õnneliku asjaolu kokkusattumine. Kõigepealt muidugi aeg, mis partei XXVII kongressiga oli teinud täispöörde ja nõudis seda ka ajakirjanduselt. – Õige pea sai toimetus imeilusa "korteri" Gagarini pst. 30, uhiuue mööbli, kõik muu vajaliku tööks autorite ja käsikirjadega."
Ajakirja esiknumbri saatesõnas ütleb esimene peatoimetaja Rein Veidemann: "Meie ajakiri alustab ilmumist Tuglase 100. sünniaastal. Meie tulek leiab aset ajal, mil kogu Nõukogudemaa on alustanud aastatuhande vahetuseni ulatuvate sihtide püüdlemist tõsisemalt kui kunagi varem. Meie tee algab partei XXVII kongressi aastal, kongressi, mille pöördelisuse tunnistajaks äsja olime, mille pöördelisust tunnistavad meie sõbrad ja mille pöördelisust on sunnitud tunnistama ka meie oponendid. Me alustame ülemaailmsel rahuaastal. "Vikerkaare" esimene number jõuab lugejani päevil, mil sotsialistlikku Eestit saab nelikümmend kuus aastat. Kõik see ajakirja ilmumistausta juurde kuuluv lisab meie etteastele erilisust."
Rein Veidemann on öelnud: “Vikerkaare ja tema venekeelse sõsara Raduga – taga oli NLKP Keskkomitee otsus asutada «internatsionaalset kasvatust» silmas pidades kõigis toonastes liiduvabariikides niisugune kakskeelne noorte väljaanne. Aga kui asi 1985. aasta lõpus tegelikuks muutus, oli 1982 Brežneviga alanud nõukogude parteijuhtide «surmaseriaal» lõpu korral ja Gorbatšov lootusetuks muutuvat süsteemi päästma määratud.” – Vikerkaare sünnile andis “erilise hoo see, et sündmus sattus perestroika ja üldise ühiskondlik-vaimse vabanemise ja pulbitsemise aegadesse.” Marek Tamm: “Nagu olen hiljem kuulnud, tegutses Vikerkaare toimetus üksaegu kui Rahvarinde staap.”
Märt Väljataga sõnul muutus ajakirja ilme kiiresti. Veel 1988. aasta 3. detsembri Pravdas kirjutas Eesti Kommunisti peatoimetaja Lembit Annus, et ajakirjad Looming ja Vikerkaar viljelevad nõukogudevastast bakhanaali.. Aga juba 15. juunil 1989 vabanes Vikerkaar Glavliti tsensuuri alt.. Uutmisprobleemid vahetusid kiiresti kultuuriteemade vastu. "1990ndate keskpaigast hakkas Vikerkaar süstemaatiliselt avaldama teemanumbreid ning ilmumistsükliks kujunes neli üksik- ja neli topeltnumbrit aastas."


Eesti Akadeemiline Seksuoloogia Selts.
Eesti Akadeemiline Seksuoloogia Selts on mittetulundusühing, mille eesmärgiks on seksuoloogia kui teaduse edendamine Eestis; seksuaalsusega seonduvate teadmiste taseme tõstmine; inimeste seksuaalse ja reproduktiivse tervise edendamine; seksuoloogia-alase uurimistöö edendamine; inimeste seksuaalsete ja reproduktiivsete õiguste esindamine ning seksuoloogia erialastandardite väljakujundamine, kontroll ja kaitse.
Eesti Akadeemilise Seksuoloogia Selts ühendab endas inimsuhete seksuaaltemaatikaga seonduva kõrgharidusega inimesi - meedikuid, psühholooge, õpetajaid, filosoofe, kirjanikke, ajakirjanikke - kes seltsi ühinenult aitavad kaasa seksuoloogia kui teaduse arengule ja inimeste seksuaalalaste teadmiste rikastamisele.
Eesti Akadeemiline Seksuoloogia Selts loodi 1998. aasta sügisel.


Eesti Pereplaneerimise Liit.
Eesti Pereplaneerimise Liit (lühendina EPPL) on mittetulundusühing, mille tegevuse eesmärk on kõigi Eestis elavate inimeste reproduktiiv- ja seksuaaltervise parandamine.
EPPL asutati 18. novembril 1994. aastal.


Seksuaaltervise Kliinik.
Seksuaaltervise Kliinik on Tallinnas asuv raviasutus, mis pakub abi erinevates seksuaalsuse ja seksuaaltervise valdkondades.
Kliinik on asutatud 2002. aastal ja selle asutamist toetas Euroopa Liidu PHARE-programm.


Theodoor Hendrik van de Velde.
Theodoor Hendrik van de Velde (12. veebruar 1873 – 27. aprill 1937) oli Hollandi günekoloog, Haarlemi Günekoloogiainstituudi direktor.
Van de Velde tuntuim teos on "Het volkomen huwelijk" ('Täiuslik abielu'; eesti keeles "Abielutehnika").


Abielutehnika.
"Abielutehnika" "(Het volkomen huwelijk)", alapealkirjaga "uurimus täiusliku abielu füsioloogiast ja tehnikast" on Theodoor Hendrik van de Velde koostatud seksuaalelu käsiraamat, mis ilmus 1926. a.
Katoliku kirik paigutas selle raamatu oma keelatud raamatute nimekirja "(Index librorum prohibitorum)".
Eesti keeles ilmus "Abielutehnika" 1930. aastatel. Avaldamisraskuste tõttu trükiti raamat Läti Valkas.
"Abielutehnika" teine trükk ilmus kahes köites aastatel 1990 ja 1992 kirjastuse "Perona" väljaandel.


Index Librorum Prohibitorum.
Index Librorum Prohibitorum, 1564 "Index Librorum Prohibitorum" ("Keelatud raamatute nimekiri") on Rooma katoliku kiriku poolt keelatud raamatute nimekiri. Nimekirjas loetletud raamatud olid katoliiklastele lugemiseks keelatud, kuna nad olid kas ebamoraalsed, sisaldasid teoloogilisi vigu või olid usu suhtes eksitavad.
"Index Librorum Prohibitorum" kehtestati 1559. aastal Paulus IV poolt ning seda täiendati regulaarselt kuni 32. väljaandeni, mis ilmus 1948. aastal ja mis sisaldas selleks ajaks üle 4000 nimetuse.
Nimekirjas sisalduvate raamatute autorite hulgas olid näiteks Laurence Sterne, Voltaire, Daniel Defoe, Kopernik, Honoré de Balzac, Jean-Paul Sartre, aga ka Hollandi seksuoloog Theodoor Hendrik van de Velde, "Abielutehnika" autor.
Nimekirja ei kuulunud Karl Marx ega Charles Darwin.
"Index Librorum Prohibitorum"i kaotas oma moraalse kohustuslikkuse Paulus VI korraldusel 14. juunil 1966.


Riistvõimlemine 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Riistvõimlemine 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis Messuhallis


Pühapaik.
Sõna "püha" kasutatakse mitmes tähenduses, nagu "puutumatu", "õige" või "tõene" (aluslike tõdede puhul).
Pühapaik võib tähendada kohta, kus inimesed ei tohi viibida, välja arvatud üksikutel juhtudel (näiteks, kui on tegu pühameestega).
Pühapaik võib tähendada kohta, kus toimuvad eriti olulised üritused.
Pühapaik võib tähendada kohta, kus sõja ajal sõjategevust ei toimu (kus on võimalik näiteks varjuda). Klassikaline aadlike aukoodeks muutis selles tähenduses pühapaikadeks ka nende kodud (sõja ajal oli aadlikel võimalik üksteisele puutumatult külla minna -- see tuleneb aadlike aukoodeksist, mis lahutab poliitika eraelust ja jätab võimaluse, et omavahel sõjas olevad aadlikud käivad koos jahil, pidutsevad, mängivad malet ja teevad muid asju, mis ei ole seotud nende poliitiliste eesmärkidega).


Aukoodeks.
Aukoodeks on reeglistik, mille abil hinnatakse kellegi ausust tema tegevusalal.
Aadlike Aukoodeks oli aadlike üldine käitumisreeglistik, mis määratles piirangud, mida aadlik pidi täitma. Aukoodeksi järgija oli auväärne, samuti perekond, mis oli seda kaua aega täitnud. Aadlik pidi aukoodeksit täitma ka eraelus.
Aukoodeksi täitmine lisas tiitleid / kõrgendas seisust, selle rikkumine mõjus vastupidiselt. Perekondadest, mille mõni liige aukoodeksit rikkus, visati vastav liige välja (ristisõdade ajal lendasid paljudest vanematest perekondadest välja kõik, kes lasid endale mõjuda kristlikul propagandal ja läksid sõtta). Selline süsteem oli ülemaailmne ja ka enamik koodeksi aluseid -- indiaanlastel näitasid seisust tootemipostidel olevad sümbolid jm. Sellise põhimõtte kõrval oli vanimates kultuurides ka teine tiitliteomandamise viis -- karu tapmisel tehti endale karukihvadest kee jms., mis põhimõtteliselt näitas sama.
Aadliaja lõpus, uusaadli tekkides omas aukoodeks järjest väiksemat mõju ja asendus järk-järgult etiketiga, samuti järjest kindlama tiitlite päritavusega, millele hiljem lisandus ka tiitlite ostmise võimalus -- seda seetõttu, et määratleti kindel seadustik, millele allus selgelt sõnastatud hierarhiline struktuur ja aukoodeksti täitmist hakkasid asendama mingid "teened kuningale" jms. Samas perioodis tekkis maksusüsteem (varem rakendati mõnikord ajutisi maksusid sõjaperioodil).
Kuna autunnet peeti paljuski kaasasündinud omaduseks, võis reaalne aus tegutsemine erineda suvalise kirjutatud aukoodeksi sisust, olla sellega vastuolus.


Erni Hiir.
Erni Hiir (29. märts (16. märts Juliuse kalendri järgi) 1900 – 27. oktoober 1989) oli eesti luuletaja ja tõlkija.
Elulugu.
Sündis Valgamaal Helme kihelkonnas Taagepera vallas Karjatnurme külas renditaluniku pojana. Õppis Taagepera vallakoolis Alal. 1911–1918 Tartu reaalkoolis, 1920–1921 A. Nieländeri muusikakooli teatriklassis Tartus ja 1921–1922 vabakuulajana Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas. Seejärel tegutses Tartus kutselise kirjanikuna. 1940. aasta juulist töötas Postimehe toimetuses.
Erni Hiir oli NLKP liige 1944. aastast kuni surmani.
13. augustil 2009 avati Tõrvas Erni Hiire mälestustahvel.
Looming.
Erni Hiir on tõlkinud Lev Tolstoi romaani "Ülestõusmine", Ivan Krõlovi valme ja peamiselt vene nõukogude luulet.
Isiklikku.
Erni Hiir oli abielus bibliograaf Aimi Hiirega.
Ta oli Randar Hiire isa ning Riivo Sinijärve abikaasa Lili-Anni isa.


Poeetika.
Poeetika on õpetus sellest, kuidas kunstiteost tehakse, millistele reeglitele tekstid alluvad. Eripärane teksti koostamise võtete süsteem.
Poeetika kitsamas mõttes tähendab vaid luulekunsti teooriat. Laiemas mõttes on kirjandusteooria, õpetus kirjanduse olemusest, vormidest ja vahenditest.
Aristoteles "Poeetika".Horatius "Ars poetica"
Kaasaegse poeetika põhiülesanneteks on kunstiteose seesmise struktuuri kirjeldamine, kunsti tüpoloogiline analüüs ja kunsti funktsioneerimise uurimine üldises kultuurimehhanismis.


Michael Curtiz.
Michael Curtiz (sündinud kui Manó Kertész Kaminer, kasutusel on olnud ka nimekujud Mihály Kertész, Michael Kertész, Michael Kertes, Michael Courtice, 24. detsember 1886 Budapest, Austria-Ungari – 10. aprill 1962 Hollywood, California, USA) oli ungari (juudi) päritolu USA filmirežissöör.
17-aastaselt jooksis ta kodust ära ning liitus tsirkusega. Seejärel õppis ta näitlemist ning temast sai Ungari teatri üks juhtfiguure. Oma filminäitleja- ja lavastajakarjääri alustas ta 1912. aastal filmiga "Az Utolsó Bohém", mis oli üldse esimene Ungari täispikk film. Ungaris jõudis linale 43 tema filmi, nii näiteks 1917. aastal lavastas ta vähemalt 17(!) filmi. Pärast I maailmasõda 1919. aastal natsionaliseeriti Ungari filmitööstus, mille järel ta pakkis oma asjad ning jätkas lavastamist Viinis ja ka Saksamaal. Viinis valmis muuhulgas ka monumentaalne tummfilm "Sodom und Gomorrha" (1922). 1926. aastal emigreerus Curtiz USAsse. Inglise keelt ta aga korralikult selgeks ei saanudki. See andis põhjust lugematuteks anekdootideks: David Niveni mälestusteraamatu tõttu sai tuntuks ta lause "Bring on the Empty Horses", millega ta nõudis ilma ratsaniketa hobuseid.
Tema Hollywoodi perioodi tuntuimateks filmideks olid "The Adventures of Robin Hood" (1938, eestikeelne pealkiri "Robin Hoodi seiklused"), "Casablanca" (1942) ja "White Christmas" (1954).
"Casablanca" eest pälvis Curtiz ka parima lavastaja Oscari. Lisaks sellele pälvis ta ka veel neli Oscari nominatsiooni, seda filmide "Captain Blood" (1935, mitteametlik nominatsioon), "Four Daughters" (1938), "Angels with Dirty Faces" (1938, eestikeelne pealkiri "Räpased inglid") ja "Yankee Doodle Dandy" (1942).
Curtiz on ilmselt kõige produktiivsemaid filmirežissööre üldse - neljakümne üheksa aasta jooksul valmis tal vähemalt 172 filmi.
Curtiz, Michael
Curtiz, Michael
Curtiz, Michael
Curtiz, Michael


Eesti Rahva Muuseum.
Eesti Rahva Muuseum on kaasaegne teadus-, haridus- ja huvikeskus, mille eesmärgiks on pakkuda mitmekülgset infot Eesti kultuuri ja ajaloo kohta. Lai valik erinevaid näitusi ning hariduslikke ja meelelahutuslikke programme pakuvad erinevatele vanuse- ja huvigruppidele võimaluse süveneda Eestis elanud ja elavate rahvaste ja teiste soome-ugri rahvaste kultuurilukku. Muuseumis toimub aastaringselt erinevaid kontserte, filmiõhtuid, näitusi, töötubasid, konverentse, loenguid ja palju muud.
Muuseum loodi 1909. aastal Tartus eesti esemelise ja vaimse kultuuripärandi säilitamise, eksponeerimise ja uurimise tarbeks. Üks muuseumi rajajatest oli Oskar Kallas. Muuseumi kogudes on üle miljoni säiliku, sealhulgas esemed, fotod, joonised, arhiivimaterjalid ja filmid. Muuseumis on esinduslik kogu eesti rahvarõivaid.
Pärast asutamist ajutiselt Gildi tänaval asunud Eesti Rahva Muuseum kolis 1922. aastal Raadile, endise Liphartide mõisahoone peahoonesse. 1923. aastal avati seal muuseumi esimene püsinäitus. 1944. aastal sai Raadi mõisahoone tulekahjus kannatada ja ala jäi Eesti iseseisvuse taastamiseni Nõukogude Liidu sõjaväe käsutusse.
Muuseum kolis endisesse kohtumajja Veski tänaval. Muuseumi juurde loodi ka arhiivraamatukogu, mis 1940. aastast läks Riikliku Kirjandusmuuseumi (praegu Eesti Kirjandusmuuseum) koosseisu. Eesti Rahva Muuseum nimetati ümber Eesti NSV Riiklikuks Etnograafiamuuseumiks.
Muuseumi kogud asusid erinevates hoonetes Tartu linnas, muuseumi hoidlateks olid näiteks Pauluse kirik Riia tänaval ja Püha Aleksandri kirik Sõbra tänaval. Aastal 2000 alustati Raadile hoidlakomplekside väljaehitamisega, mis valmisid 2004. aastal.
Eesti Rahva Muuseumi nimi taastati 1988. aastal. 1993. aastal toimus esimene Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekti konkurss, mille asukohaks oli krunt Tartu kesklinnas, võidutööks valiti Ra Luhse ja Tanel Tuhali ideekavand "Põhja Konn". Projekt ei teostunud.
1994. aastal avati ERMi näitusemaja ja teine püsiekspositsioon "Eesti. Maa, rahvas, kultuur". Asutati ka Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts, milles on tänaseks üle 1000 liikme nii Eestist kui ka välismaalt.
2003. aastal otsustati rajada Raadile ERMi uus peahoone. 2005. aastal kuulutati välja rahvusvaheline arhitektuurikonkurss ERMi uue peahoone ehitamiseks. 2006. aasta jaanuaris valiti konkursi võitjaks töö märgusõnaga "Mäluväli" ehk "Memory Field" arhitektuuribüroolt SARL d` Architecture Dorell Ghotmeh Tane. Uue hoone ehitustööd Raadil pidid algama 2009. aastal ja hoone valmima 2011. aastal. Hoone ehitamise rahastamiseks taotleti toetust Euroopa Komisjonilt. Aastatepikkune taotlusprotsess lõppes 2012. aastal komisjoni soovitusega rahastamistaotlus tagasi võtta, et ei peaks hakkama ette valmistama eitavat otsust. Peaminister Andrus Ansip kinnitas 13. veebruaril 2012, et Eesti riik ehitab muuseumi igal juhul selle projekti järgi valmis, rahastades seda kultuurkapitali kaudu.
2004. aastal toimus esimene antropoloogilistele ja dokumentaalfilmidele pühendatud Tartu visuaalse kultuuri festival "Maailmafilm".
2009. aastal tähistas Eesti Rahva Muuseum oma 100. juubeliaastat. Selle raames andis Eesti Pank välja kodarraha ja Eesti Post juubelimargi. Avati juubelinäitus "Rahva muuseum. ERM 100", toimus rahvusvaheline aastakonverents.
14. aprillil 2009 märgistati esimene kihelkonnapiir Tartu-Maarja ja Võnnu vahel. Toimus suuraktsioon "Kingi muuseumile päev oma elust!"


Bilanss.
Bilanss on raamatupidamisaruanne, mis kajastab antud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase vara, kohustusi ja omakapitali.
Bilanss iseloomustab ettevõtte majanduslikku seisukorda, mis on kujunenud eelmiste perioodide tegevuse tulemusena. Seetõttu on firma bilanss ühtlasi tema töö aruanne, mis sisaldab informatsiooni varade liikide ja nende allikate kohta. Bilansi võib koostada ükskõik millise ajahetke seisuga, eeldades, et kõik tehingud on eelnevalt arvesse võetud. Tavaliselt koostatakse bilanss aastalõpu ehk 31. detsembri seisuga ning võrdluseks jäetakse kõrvale eelmise majandusaasta lõpu seis.
Bilanss iseloomustab ettevõtte varasid kahelt seisukohalt. Seetõttu kujutab bilanss endast kahe poolega tabelit, mille üht poolt nimetatakse bilansi aktivaks ja teist bilansi passivaks. Bilansi aktiva ning passiva kontod moodustavad bilansiskeemi, mille struktuur vastavalt kehtivale raamatupidamiseseadusele (2002) on muutuv ning toodud ära raamatupidamise seaduse lisades.
Bilansi aktiva kirjete üldsumma peab võrduma bilansi passivakirjete üldsummaga, sest nii aktivas kui ka passivas iseloomustatakse samu varasid erinevates aspektides. Võrdsus tuleneb sellest, et bilansipooled kajastavad ühtesid ja samu tehinguid, ainult erinevalt seisukohalt.
Bilansi aktivas näidatakse ettevõtte varade koosseis ja nende paigutus (kassa ja pangajäägid, põhivara, varaliste nõudmiste, materiaalse ja immateriaalse vara kontode seisud jne.), passivas aga tuuakse varade rahastamise allikad (laenud, hankijatele maksmata arved, aktsionäride investeeringud antud ettevõttesse,kohustuste (võlgade) ja omakapitali seis jne.).
Bilansi aktiva ja passiva üksikuid positsioone nimetatakse bilansikirjeteks, sõltuvalt bilansi poolest on tegemist kas aktiva- või passivakirjetega.
Ettevõttes toimuvad majandusoperatsioonid toovad kaasa muutusi bilansikirjetes. Neid muutusi arvestatakse kontodel. Kontodel toimub firma varade, nende allikate ja majandusoperatsioonide kohta registreeritud andmete rühmitamine, jooksev arvestus ja kontroll.
Igale bilansikirjele avatakse eraldi konto: aktivakirjetele aktivakontod ja passivakirjetele passivakontod. Igal kontol on kaks poolt - deebet ja kreedit, mille tähendus on aga aktiva ja passivakontodel erinev. Aktivakontodel tähistab deebet konto suurenemist ja kreedit vähenemist, passivakontodel vastupidi.


Taukum.
Taukum (kasahhi "Тауқұм") on kõrb Aasias Kasahstani Almatõ oblastis.
Piirneb edelast Ajtau aheliku, kirdest Ile jõe ja loodest Balkaši järvega. Pikkus 240 km, laius 40 kuni 60 km.


Litosfäär.
Litosfäär (kreeka keeles λίθος 'kivi' + σφαῖρα 'kera') on Maa väline tahke kivimkest.
Litosfäär ja maakoor ei ole sünonüümid, sest litosfäär hõlmab ka ülemist osa vahevööst kuni astenosfäärini. Litosfäär koosneb suurtest laamadest, mis liiguvad üksteise suhtes väga aeglaselt, moodustades või hävitades maakoort. Litosfääri all asub astenosfäär, ülemise vahevöö vedelam, kuumem ja alumine osa. Litosfääri ja astenosfääri piiri määrab käitumine suurel rõhul: litosfäär jääb jäigaks väga pika geoloogilise aja jooksul, mille jooksul ta deformeerub elastselt ja üksnes aeg-ajalt tekivad hapramatesse kohtadesse rikked, aga astenosfäär deformeerub plastselt ja sel moel annab ülemiste kihtide survele järele. Astenosfäär ei jagune laamadeks.
Litosfääri ülemist osa, milles kokkupuutel atmosfääri, hüdrosfääri ja biosfääriga toimuvad keemilised protsessid, mille tulemusena tekib muld, nimetatakse pedosfääriks.
Litosfääri mõiste töötas välja USA geoloog Joseph Barrell, kes suri 1919. See kontseptsioon põhines suurte gravitatsioonianomaaliate olemasolul mandrilises maakoores, millest ta järeldas, et maakoores peab olema kõva ülemine kiht, mis saab voolata mööda pehmemat alumist kihti. Tema võttis kasutusele ka terminid "litosfäär" ja "astenosfäär". Kui 1960. aastatel töötati välja laamtektoonikateooria, olid kõva litosfäär ja pehmem astenosfäär selles kesksel kohal.
Nagu maakoort, nii ka litosfääri on kaht liiki: ookeaniline litosfäär, mis on seotud ookeanilise maakoorega, ja mandriline litosfäär, mis on seotud mandrilise maakoorega.
Litosfääri paksus määratakse harilikult isotermiga 1000 °C. Sellel temperatuuril hakkab oliviin, mida peetakse vahevöö kõige nõrgemaks mineraaliks, viskoosselt deformeeruma. Ookeaniline litosfäär on tavaliselt 50–100 km paks, aga ookeani keskahelike all ei ole ta maakoorest paksem. Mandrilise litosfääri paksus on umbes 40–200 km, millest ülemised 30–50 km on maakoor. Maakoore ja vahevöö piiri, milleks on Mohorovičići eralduspind, määrab muutus kivimite keemilises koostises.


Vahevöö.
Vahevöö (ka vahekest) on kiht Maa sisemuses, mis asub allpool maakoort ja ülalpool tuuma.
Vahevöö ülemiseks piiriks, mis lahutab teda maakoorest, on Mohorovičići eralduspind. Alumiseks piiriks aga vedel välistuum. Vahevöö kõige ülemiseks osaks on litosfääri alumine osa. Litosfääri all paikneb osaliselt ülessulanud kiht ehk astenosfäär.
Vahevöö ulatub ligikaudu 2900 km sügavusele.
Vahevöö jagatakse ülavahevööks ning alavahevööks. Esimene ulatub 660 kilomeetri sügavuseni, kus toimub oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses.
1) Ülemine vahevöö - astenosfäär ehk ülamantel
2) alumine vahevöö - süvavahevöö ehk alusmantel


Maa tuum.
Maa tuum on Maa sisemine, peamiselt rauast ja niklist koosnev osa.
Maa tuum paikneb umbes 2900–6378 km sügavusel. Tuuma ümbritseb vahevöö. Vahevöö ja tuuma piiri nimetatakse Gutenbergi eralduspinnaks. Tuum jaguneb vedelaks välistuumaks ja tahkeks sisetuumaks. Vedela välistuuma liikuv, peamiselt rauast koosnev materjal genereerib Maa magnetvälja. Tahke sisetuuma raadius on umbes 1300 km.


Antiklinaal.
Antiklinaal on stratigraafiliste kihtide kurd, milles kihid on kõige kõrgemal kurru keskosas.
Antiklinaali keskosa koosneb seega vanematest kihtidest kui ääreosad. Antiklinaal ei pruugi moodustada positiivset pinnavormi, sest keskosa võib olla ära kulutatud. Sellisel juhul on antiklinaali keskel vanemate ja ääreosades nooremate kivimite avamusalad.


Sünklinaal.
Sünklinaal on stratigraafiliste kihtide kurd, milles kihid on kõige kõrgemal kurru ääreosas.
Sünklinaali keskosa koosneb seega noorematest kihtidest kui ääreosad. Juhul kui maapinnani ulatuva sünklinaali keskosas olevad kihid on ära kulutatud, võib sünklinaal moodustada negatiivse pinnavormi. Tekkinud vagumus võib aga olla ka setteid täiskantud ning sünklinaalist võib moodustuda ka positiivne pinnavorm, kui sünklinaali ääreosade kihid on pehmemad ehk alluvad paremini kulutusele.
Eristatakse sümmeetrilisi ja mittesümmeetrilisi sünklinaale, kastikujulisi (tasase alusega) ja kiilukujulisi sünklinaale. Oluline eristamise alus on veel see, kas kihid kujunesid sünklinaalina algusest peale või muutus nende asend kaldseks alles pärast kujunemist.
Sünklinaal esineb sageli kõrvuti antiklinaaliga, kus kihid on kõige kõrgemal kurru keskosas.


Noor-Eesti.
pisi
"Noor-Eesti" oli kirjanduslik rühmitus Eestis. Esindab 20. sajandi alguse kultuurimurrangut ja tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena.
Rühmitus "Noor-Eesti" sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. 1903. aastal loodi Tartu õpilaste kirjanduslik-poliitiline ring "Eesti Ühisus", mille nimi muudeti "Kiirte" neljanda albumi "Noor-Eesti" väljaandmisel.
Aastal 1905 ilmus koguteos "Noor-Eesti" ning selle ümber kogunenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Tähtsamatest ja tuntumatest kuulusid sellesse rühmitusse Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Bernhard Linde ja Villem Grünthal-Ridala. Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare. Kaastöid tegid kunstnikud Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Konrad Mägi, kelle kujundused illustreerivad väljaandeid.
Noor-Eesti rühmitus taunis vene ja saksa kirjanduse mõju. Soome, rootsi ja norra kirjandusest võttis üle uusi jooni.
Nooreestlased tõid unustuse hõlmast välja Kristjan Jaak Petersoni luule ja hoolitsesid majanduslikult haiglase luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Liivi eest.
Rühmituse "Noor-Eesti" tegevus vaibus kantult Esimese maailmasõja tunnetest, edasi tegutses vaid kirjastus "Noor-Eesti"


Jõesete.
Jõesete ehk uhtsete ehk alluviaalsete ehk alluuvium (ld "alluvium" 'uhe') on purdsetteist koosnev, võrdlemisi hiljuti (geoloogilises ajaskaalas) vooluvee poolt setitatud sete.
Et alluuvium on setitatud vooluvee poolt, on ta reeglina terasuuruse järgi hästi sorteeritud, erinedes seega oluliselt liustikust settinud moreenist. Samuti on purdosakesed reeglina ümardunud.
Jõesetete lõimis ja mineraalne koostis sõltuvad eelkõige jõe langust, aluspõhjakivimitest ja kvaternaarisetteist
Alluuviumi põhilised koostisosad on savi, aleuriit, liiv ja kruus. Jõesetted settivad kas jõe sängis, lammil või deltas. Mägedes on vooluvete poolt moodustatud uhtekuhikuid.
Järve- ja meresetteid, isegi kui nad on transporditud jõgede poolt, ei nimetata jõesetteiks.


Karl Ristikivi.
Karl Ristikivi (ristitud eesnimega Karp, samuti on kasutanud eesnime Karl Konstantin, 16. oktoober 1912 Saulepi vald, Varbla kihelkond, Läänemaa – 19. juuli 1977 Solna, Stockholm) oli eesti kirjanik.
Ühiskondlik tegevus.
Karl Ristikivi oli Eesti Rahvusfondi juhatuse liige.
Karl Ristikivi valiti 1966. aastal, 1968. aastal ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.
Ta kuulus Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse eksiilis ja samuti Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Kultuurifondi juhtkonda.
Looming.
Triloogiate vahel ilmusid samasse sarja kuuluvad antiutoopia "Imede saar" (1964, Eestis avaldatud Loomingu Raamatukogu sarjas, 1966 nr. 27-30) ja novellikogu "Sigtuna väravad" (1968).
Ristikivi viimaseks romaaniks jäi "Rooma päevik" (1976), mis lõpetab ajaloofilosoofilise sarja.
Postuumselt avaldati lühiproosa kogu "Klaassilmadega Kristus" (1980). Rootsi-perioodil esines Ristikivi ka viljaka kriitikuna, ta on "Eesti kirjanduse loo" (1954) ja lühimonograafia "Bernard Kangro" (1967) autor. Postuumselt avaldatud kogu "Viimne vabadus" koondab esseid ja artikleid kirjandusest, geograafiast ning poliitikast (7. raamat sarjast "Eesti mõttelugu", Ilmamaa, 1996).
Ristikivi ainus luulekogu "Inimese teekond" ilmus 1972. aastal.
2008. aastal avaldati Ristikivi "Päevaraamat (1957–1968)".
Mälestusmärgid.
Karl Ristikivile püstitati 1987. aastal mälestusmärk Varblas. Tartus tegutses Karl Ristikivi muuseum Tähtvere linnaosas aadressil Hermanni 18.


1520.
1520. aasta (MDXLII) oli 16. sajandi 20. aasta.


Eksistentsialistlik kirjandus.
Eksistentsialistlik kirjandus käsitleb inimese maailmas olemise põhiküsimusi: väärtushinnangud, vabadus, vastutus, suhe Jumalaga, armastus, surm jms.
Eksistentsialistlikke ideid on kirjanduses arendanud Jean-Paul Sartre, Albert Camus, eelkäijana Franz Kafka.
Eesti kirjanduses võib eksistentsialistlikke vihjeid leida Eessaare Aadu 1923. aastal poolelijäänud romaanis "Linnupriid".


Realism (kirjandus).
Realism (ladina "realis" 'tõeline, asine') kirjanduses tähendab nii reaalsusele lähedast kujutusviisi kui ka kirjandusvoolu, milles kirjanduse lähedus tõsielule seatakse omaette eesmärgiks. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust.
Realism kui kunstiline võte või lähenemisviis on vanem kui kirjandusvool. See oli levinud juba antiikkirjanduses ning jätkus järgnenud ajastuil: renessanssis (Giovanni Boccaccio, William Shakespeare), romantikute teostes (Victor Hugo) ja klassitsistlikus kirjanduses (Molière).
Realism kui kirjandusvool.
Realism kui kirjandusvool (ka kriitiline realism) kujunes 1830. aastatel, mil kirjanikud võtsid sihiks loobuda väljamõeldistest ja kujutada oma kaasaegset ümbritsevat tegelikkust.
Kriitilise realismi otseseks eelkäijaks võib pidada 18. sajandi valgustuslikku realismi (Johann Wolfgang von Goethe, Voltaire). Kirjanduses kinnistus realism 19. sajandi romaanis seoses kodanliku elulaadi levimisega. Läbimurdeni jõudis see Stendhali romaaniga "Punane ja must" (1831).
19. sajandi lõpul levinud naturalismi, mida iseloomustasid robustne, madaldav tegelikkusekujutus ning terav ühiskonnakriitika, peetakse kas realismi äärmuslikuks vormiks või sellega lähedalt seotud vooluks.
Nõukogude Liidus kuulutati marksistliku ideoloogia toel nõukogude kirjanduse ainsaks ametlikuks ja lubatud vooluks sotsialistlik realism. Praktikas tähendas see tihti nõukogude elu ilustamist (eriti stalinismi ajal, näiteks Hans Leberechti "Valgus Koordis") või vähemalt selle varjukülgede mahavaikimist ja probleemide pisendamist (nõukogude aja lõpupoole).
Kirjanduslik realism on seotud ka realismiga teistel kunstialadel, näiteks maalikunstis, skulptuuris ja filmis.


Rahva Üksmeele Partei.
Rahva Üksmeele Partei (läti "Tautas Saskaņas partija" ehk "TSP") oli Läti poliitiline partei. Määratles end sotsiaaldemokraatliku parteina. 2010. aastal liitus Sotsiaaldemokraatliku Parteiga "Harmoonia".
Rahva Üksmeele Parteil oli Läti Seimis 9 kohta 100-st. Kuulus Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Parteisse.
Euroopa Parlamendis omas kuni 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimisteni 1 kohta. Eurovalimistel mandaate ei saadud.
Partei liider oli Jānis Urbanovičs.


Gorgophone.
Gorgophone oli Perseuse ja Andromeda ainus tütar, üks perseiididest, Argolise printsess. Tema nimi tähendab tõlkes 'gorgohäälne'.
Ta abiellus Aiolose poja Perieresega ning sai temalt pojad Leukippose (kelle tütred Hilaeira ja Phoibe rööviti Kastori ja Polydeukese poolt) ja Aphareuse (Idase ja Lynkeuse isa). Pärast mehe surma abiellus ta uuesti Sparta kuninga Oibalosega, kelle isa oli Kynortas, ning sai temalt pojad Tyndareose (Kastori, Polydeukese, Ilusa Helena ja Klytaimnestra isa), Hippokooni ja Ikariose.


Sthenelos.
Sthenelos oli Perseuse ja Andromeda poeg, üks perseiididest, Argolise prints. Kui tema venna Alkaiose poeg Amphitryon tappis Sthenelose teise venna, Mükeene kuninga Elektryoni, haaras Sthenelos võimu. Ta pagendas Amphitryoni, kuid ei lubanud ka Elektryoni alaealisel pojal Likymniosel kuningaks saada.
Sthenelose poeg ja troonipärija oli Eurystheus, kes andis Amphitryoni pojale Heraklesele kaksteist vägitööd teha.
Heraklese üheksanda vägitöö, Hippolyte vöö äratoomise juures saatis Heraklest teiste hulgas Sthenelos. Pole teada, kas Eurystheuse isa oli sama mees või on tegu nimekaimudega.


Alkaios (perseiid).
Alkaios oli Perseuse ja Andromeda poeg, üks perseiididest, Argolise prints ja pärast isa surma kuningas selle pealinnas Tirynsis. Ta oli abielus Kreoni ja Iokaste õega ning neil oli poeg Amphitryon, Heraklese isa. Amphitryon ise sai hoopis Teeba kuningaks.


Elektryon.
Elektryon (vanakreeka keeles Ἠλεκτρύων) oli vanakreeka mütoloogias Perseuse ja Andromeda poeg, üks perseiididest, Argolise prints, Mükeene kuningas. Tal oli tütar Alkmene, Heraklese ema, ja hulk poegi (kõik peale noorima, Likymniose, said sõjas surma).
Elektryoni tappis tema venna Alkaiose poeg Amphitryon, kes Alkmenega abiellus ning sai Heraklese ja Iphiklese isaks. Alaealise Likymniose asemel sai uueks kuningaks Elektryoni vend Sthenelos, kes pagendas Amphitryoni. Kuigi Likymnios ja Herakles olid head sõbrad, ei andnud ka Herakles Likymniosele Mükeene trooni tagasi.


Perseiidid (mütoloogia).
"See artikkel räägib vanakreeka mütoloogia tegelastest; meteoorivoolu kohta vaata lehekülge perseiidid"
Perseiidid on Perseuse järeltulijad, Argolise printsid ja printsess selle pealinnast Tirynsist.


Ümbersünd.
Ümbersünd on mitmetes usundites ja filosoofilistes õpetustes uuesti sündimine. Usutakse, et kui keegi sureb, sünnib ta uuesti.
Ümbersünd võõrsõnana on reinkarnatsioon (ladina "re" 'taas'+ "incarnatio" 'kehastumine') on taassünd ehk ümbersünd, eestipäraselt "hingede rändamine" (metempsühhoos) - kontseptsioon, mille järgi inimese hing keha surma järel sünnib (pärast võimalikku vahepausi ja kohtumõistmist) uude kehasse. Budismi aluseks on püüdlus vabanemiseks taaskehastumiste ringist ehk sansaarast. Reinkarnatsiooni tunnistab ka hinduism, vähemal määral on seda aegade jooksul aktsepteerinud nt konfutsianism ja taoism. Hingede ümbersünd on keskne teema, mille ümber on struktureeritud Platoni õpetus ideededest ehk ideaalsetest vormidest.
Reinkarnatsiooniga on seotud ka inkarnatsiooni (kehastumise ehk lihakssaamise) mõiste. Näiteks on kristluses arusaam, et transtsendentne Jumal inkarneerus inimesena Jeesuses. Traditsioonilised monoteistlikud doktriinid (judaism, katoliiklus, õigeusk, protestantism, islam) siiski reinkarnatsiooni ei tunnista, ehkki 20. sajandi algusest peale on uuemad usuliikumised (nt teosoofia ja New Age) avaldanud sellesuunalist survet.
Budism.
See, kelleks ümber sünnitakse, sõltub karmast ehk harjumustest. Harjumused jäävad pärast ümbersündi samaks. Budismi põhialus on harjumustest vabanemine (mõnikord kutsutud ka tsükliteks). Ümbersündimine on harjumus, millest vabanetakse viimasena. Siiski võib seda pärast harjumusest vabanemist teadlikult jätkata, mispuhul on tegu bodhisatvaga.
Tiibeti budismis usutakse, et kui laama (dalai-laama, pantšen-laama vm) sureb, siis sünnib ta 45 päeva pärast uuesti. Arvutatakse välja umbkaudne koht ja minnakse otsima. Kahe-kolme aasta vanuses tehakse võimalikele umbersündinud laamadele rida katseid, millest enamikus on vaja ära tunda endisele laamale kuulunud esemeid jmt. Kui katsed on edukalt läbitud, tunnistatakse ta taassündinuks, ta saab uue nime ja hakkab saama vastavat koolitust.


Petank.
Petank ehk "petanque" on Prantsusmaalt pärit kuulimäng.
Mänguvahenditeks on rauast kuulid ja puust märkekuul snadi.
Petanki mängitakse kahe 1-3-liikmelise võistkonna vahel. Neid mänguviise nimetatakse vastavalt üksik- ja paarismänguks ning trioks. Üksik- ja paarismängus on igal mängijal 3 kuuli, trios 2 kuuli.
Metallkuulide läbimõõt on 70,5-80 mm ja kaal 650-800 g. Puust snadi läbimõõt on 30 ±1 mm. Parema nähtavuse tagamiseks võib snadi olla värvitud.
Mänguväljak võib olla milline tahes. Soovitatav on tasane kruusaväljak. Ametlikel võistlustel mängitakse üldiselt märgistatud väljakutel mõõtmetega 15×4 m. Väljakute märgistamiseks kasutatakse tavaliselt nööri vms.
Mängu alustav võistkond loositakse. Seejärel valib loosi võitnud võistkonna liige alustuspunkti ja joonistab maha 35-50 cm läbimõõduga viskeringi.
Alustava võistkonna üks liige viskab snadi viskeringist 6-10 m kaugusele. Snadi peab jääma vähemalt 1 m kaugusele kõigist takistustest (puu, suur kivi, sein jne), vastasel juhul tuleb teha uus vise. Kui alustaja võistkond ei suuda kolmel korral snadi reeglipäraselt välja visata, läheb viskeõigus vastasvõistkonnale, kes võib omakorda kolm korda üritada. Samal ajal säilitab alustaja võistkond esimese kuuli viskamise õiguse.
Seejärel viskab alustaja võistkond esimese kuuli, üritades asetada see võimalikult snadi lähedale. Kuul võib snadit liigutada. Viskaja peab seisma viskeringis mõlemad jalad maas, kuni kuul on maad puudutanud.
Seejärel viskab vastasvõistkonna liige, püüdes oma kuuli esimese võistkonna väljakul olevast kuulist snadile lähemale asetada. Kuulid võivad üksteist puudutada, nii et viskaja võib vastaspoole kuuli kaugemale lüüa.
Kui teisena visanud võistkonna kuul ei osutu snadile lähemaks kui alustaja võistkonna kuul, viskab selle võistkonna mõni liige järgmise kuuli. Viskekord siirdub alustaja võistkonnale alles siis, kui teisena visanud võistkond on asetanud ühe kuuli alustaja võistkonna kuulist snadile lähemale või kui teine võistkond on kõik oma kuulid ära kasutanud. Teiste sõnadega, viskekord on alati sellel võistkonnal, kelle parim kuul on snadist kaugemal kui vastasvõistkonna parim kuul.
Kui mõlemad võistkonnad on kõik oma kuulid ära väljakule visanud, loetakse punkte. See võistkond, kelle ükski kuul on snadile lähemal kui vastasvõistkonna parim kuul, on viskevooru võitja. Võistkond saab nii mitu punkti, kui mitu kuuli on neil snadile lähemal kui vastasvõistkonna parim kuul. Viskevoor võib lõppeda varem, kui snadi läheb kaduma, siirdub üle 20 m kaugusele, märgistatud alalt välja või sellisesse kohta, kus see ei ole viskeringist nähtav. Sellisel juhul saab punkte see võistkond kellel jäid viskamata kuulid kätte (üks punkt iga kuuli kohta). Juhul, kui kuule jäi kätte mõlemale võiskonnale või ei jäänud kummalegi, siis antud viskevoorust punkte ei arvestata.
Viskevooru võitja võistkond alustab järgmist vooru kohast, kus eelmine voor lõppes. Mäng jätkub kuni üks võistkondadest on saavutanud 13 punkti ja seega mängu võitnud.


Palk.
Palk on rahaline või aineline tasu, mida töö andja maksab töö tegijale töö eest vastavalt töölepingule, samuti muudel seadusega või pooltevahelise lepinguga kokku lepitud juhtudel.
Palka võib arvestada ja välja maksta mingi perioodi (tund, päev, kuu, aasta) tasuna. Palgamäär ja selle arvestamise alused määratakse kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel.
Vastavalt kehtivale seadusandlusele arvestatakse palgast maha tulumaks, mis laekub riigile. Tulumaksu maksmise kohustus võib olla kas palga maksjal või palga saajal. Palga suuruse määramisel ja maksude arvestamisel, samuti töö tingimusi reguleerib riik tööseadusandlusega. Eestis reguleerib palga arvestamist palgaseadus ja tulumaksu arvestamist tulumaksuseadus.
Miinimumpalk (ka alampalk) on rahasumma, millest vähem on töötajale seadusega keelatud maksta. Samuti kasutatakse riigist kehtestatud miinimumpalga summat erinevate trahvide ja lõivude arvestamisel
Lisatasu on rahasumma, mida tööandja maksab töötajale täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest.


Hierarhia.
Hierarhia (kreeka keeles "hieros" püha + "archē" valitsus, võim) on astmeline allumise süsteem erinevate asjade organiseerimiseks ja hindamiseks. Hierarhililine süsteem on tavaliselt püramiidse kujuga, kus alamatel astmetel on vähem tähtsad või enam levinud või ka täpsemalt määratletud objektid ning mida kõrgemale seda olulisem või vähem levinud või üldisem on sel positsioonil asetseja.
Inimeste seas on tuntuim hierarhiline süsteem ametikohtade süsteem. Hierarhilise ametikohtade süsteemi puhul alluvad alumisel astmel asetsejad ülemistel astmetel asetsejatele.
Bioloogias on tuntud taksonoomiline hierarhia – riik, hõimkond, klass, sugukond, perekond, liik
Sotsioloogias on tuntud mõiste meritokraatia ehk talentide hierarhia samuti sotsiaalne hierarhia, mis tekib sotsiaalse kihistumise tulemusel.


Arved Viirlaid.
Arved Viirlaid (sündis 11. aprillil 1922 Harjumaal Padise vallas) on eesti kirjanik.
Elulugu.
Arved Viirlaid sündis 1922. aastal Harjumaal taluniku pojana. Ta õppis 1937–1941 Tallinna Riigi Rakenduskoolis. Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana. 1941. aastal liitus ta metsavendadega ja osales Suvesõjas. Aastatel 1943–1944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse (jalaväerügemendi JR 200) koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti Relva-SS diviisis. Pärast sõda elas lühikest aega Rootsis, 1945–1953 Inglismaal, kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude tagalas ning aastast 1953 Kanadas. Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Välismaise EKL-i liige aastal 1950.
1954. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu fondi auhinna.
1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus.
Looming.
Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme.


Satanism.
Satanism on religioosne või filosoofiline liikumine, mille keskseks kujuks on Saatan või mõni muu Saatanaga samastuv identiteet või siis inimese tõeline olemus, mida esindab Saatan kui arhetüüp. Erinevalt paljudest religioonidest ja filosoofiatest on satanismis põhirõhk inimese Mina väärtustamisel, mitte allumisel mõnele jumalusele või juhtfiguurile või moraalireeglitele.
Tänapäeval väldivad paljud satanistid kõike seda, mida võib kutsuda traditsiooniliseks usuks, suhtumiseks ja jumaldamiseks, ning selle asemel eelistavad egoistlikumaid maailmavaateid ja praktikaid, nagu näiteks maagiat. Samas eksisteerib ühiskonnas satanismi vorme, mida oleks õigem nimetada muude nimetustega, mida aga siiski satanismiks kutsutakse ja mis seetõttu segast vett veelgi segasemaks teevad. Selle näide on kristlik satanism, mida kannavad endas peamiselt kristlikust kultuuriruumist ja sootsiumist võrsunud noored, kes teavad Saatanat sellisena, nagu ta esineb kristlikus kontekstis, ning vastavalt oma noorusele ja mässumeelsusele teevad valiku Jumala ja Saatana vahel viimase kasuks, neelates meediast ja ühiskonnast endasse kõike seda, mida nood satanismiks nimetavad.
LaVey satanism,
Sethi satanism,
religioosne satanism,
Sat-Tan satanism,
Luciferiaanlik satanism või lutsiferianism ning
traditsiooniline satanism
Muusikuid ja ansambleid.
Satanistliku sõnumi levitamises on süüdistatud paljusid ansambleid, eeskätt rockigruppe, näiteks: The Beatles, DC, Judas Priest, Iron Maiden, Rolling Stones, The Doors. Enamikul juhtudest pole väidetel siiski alust, sest süüdistused on reeglina põhinenud süüdistajate eelarvamustel ning satanistlikuks on peetud ansamblite müstilisi laulusõnu või kristliku maailmapildiga mitte kokkulangevaid põhimõtteid, käitumist ning sümboolikat. Sageli on satanistlikku sõnumit otsitud isegi ansamblite muusikat tagurpidi kuulates.
Siiski on ka hulk ansambleid ja muusikuid, kes kas laulutekstides või eraelus satanismi põhimõtteid ülistavad ja järgivad. Neist kõige selgemini on oma põhimõtteid väljendanud paljud black- ja death metali ansamblid, nagu näiteks Bathory, Deicide, Emperor, Mayhem, Merciful Fate, Venom.
Sellest hoolimata on sageli keeruline eristada, kas tegemist on satanistliku või antikristliku (paganliku) sõnumiga ning kui tõsiselt esitajad ise seda võtavad.


Demonoloogia mõisteid.
"See on demonoloogiaga seotud mõistete loend, mis hõlmab ka satanismi, maagia, paganluse jmt mõisteid, isikuid ja organisatsioone."
#.
1. mai – 13 - 666 -
A.
Abaddon - Ahriman - alkeemia - alkohol - allilm – alraun - "al-Shaitaan" - amulett - anarhia - anarhism - antikristus - apokalüpsis - armulaualeib - armulauavein - "Ásatrú" - Asmodai - Astaroth - Astarte - astroloogia - asura - Azazel –
B.
Baal - Ba'al - Baphomet - Beelzebub - Bel - Belial - Belphegor - Berith - Bifrons – blasfeemia -
C.
Camal - Chronos -
D.
"death metal" - deemon - demiurg - demonoloogia - "Devil" - "Diablo" - "Diabolos" - "Diabolos in music" –"discordianism" - diskordianism - draakon –
E.
ebajumal – ebajumala teenimine - eksoteeria - esoteeria –
G.
Ghob – gnostitsism - Gob - Goblin – ’’gothic rock’’ - Gresil – "grimoire"
H.
haakrist - Hades - haldjas - hauarituaalid - hauarüüstamine - haud - hereesia - heresioloogia – hermetitsism - hommikutäht – hõbekuul –
I.
Iblis - ikoon - "incubus" - inimeste ohverdamine - initsiatsioon - inkubus - inkvisitsioon - invokatsioon - Ištar –
J.
jeekim - jeziidid - Jinn – Jouvart – jumalateotus - jumalavallatus -
K.
kabala - "Kabbalah" - kabjad - kannibalism - kaos - Karo - karistamine - karistus - kass – keerub - Kerberos - ketser - ketserlus - kiusaja - kiusatus - Kobold - kolmhark - kolmpii - koolja - kooljaluu - koolnu - koolnu hammas - koolnuluu - kratt - kristlik demonoloogia - kristuse ihu - kristuse veri - Kronos – krüptograafia - kuradi armuke - kuradid – kuraditosin - kurat - kurivaim - kurjad vaimud - kurjus –
L.
Lamia - langenud ingel - "left-hand path" - Leviathan – lex talionis - libahunt - lihasöömine - liiderdamine - laste ohverdamine – laste söömine - lindude ohverdamine - loits - loitsimine - Loksberg - loomade ohverdamine - Lucifer - lutsiferiaanlus - luud - luupainaja –
M.
maag - maagia - maagiline ese - maagiline ring - madu - Mammon - manihheism – Mefisto - Mefistofeles – Mephistopheles - Merihem - metsaline - metsik - metslane - Moolok - Mudada - must - Must Isand - must küünal - Must Leek - must maagia - must missa - must prints - mõnuained –
N.
nahkhiir - needmine - needus - needuse mahavõtmine - needuse pealepanemine – nekromantia - neosatanism – "New Age" - nõiakepp - nõiakunst - nõiamoor - nõiaraamat - nõiaring - nõiarohi - nõiasõnad - nõiatants - nõiatemp - nõiavägi - nõid - nõidade põletamine – nõidade tantsimine – nõidade vihtlemine - nõidumine - nõidus –
O.
Oeillet - ohatis - okultism - Olivier - orgia –
P.
pagan - paganlus - paharet - patt - patu palk - patutegu - Peltsebul - pentagramm - Phenix - pimedusevürst - pisuhänd - Pithius - promiskuiteet - puhastustuli - põrgu - põrguauk - põrguhark - põrguinglid - põrgukatel - põrgukoer - põrgupiinad - põrgutuli - põrguväravad – põrguvürst - püha vesi - pühaduse rüvetamine - pühitsemine –
R.
rist - risti ümberpööramine - ristimisvee mahapesemine - ristimisvesi – rituaal – rituaalne enesetapp - rituaalne mõrv – rituaalne seks – rituaalne vägistamine – roosiristlased - Rosier - rõhuja – rüvetamine –
S.
saatan - saatana ball - Saatana kirik – Saatana number - Saatana teenimine - saba - sabat – sadism - sarved - Sat - Tan - Satan – "satanic rock" - satanism - satanism Eestis - satanism USA-s - satanistlikud sektid - Satya - "Satya Yuga" – seitse surmapattu - seks - seksiriitused - seksuaalsed rituaalid - Set - setianism - Set-satanism - seerav - sodoomia - Sonnilon - sorts - Soufflet – "succubus" - sukkubus - surm - surmajumal - svastika –
Z.
zoroastrianism - zoroastrism –
T.
tagurpidi rist - tagurpidi viisnurk - talisman - Tan - tantra - tarot – templirüütlid – transtsendentaalne maagia - "Trita Yuga" – tritoon - "tritonus" - tuleohver – tulekandja - tuli –
V.
vabameelsus - vabamüürlus - vaenlane - vaimud - vaimude väljaajamine - vaimude väljakutsumine - vamp - vampiir - vampirism - vanakurat - Vanapagan - vanatühi - vandenõu - vandenõuteooria - vandumine - vandesõnad - vasak tee - Veenus – veri – vere joomine - vereohver - vererituaalid - Verrin – viimnepäev - viimne kohtupäev - voodoo - võlur - vägistamine – väärjumal - võllapuu - võllas –
W.
Walpurgi öö - "Wicca" – "wizard" - "witch" - "witchcraft" - Woland –
Y.
Yam - Yao - Yaw
Isikuid.
Hezekiah Ben Aaron - Marc Almond - Kenneth Anger - Mainyu Angra - Michael Aquino -
Thammuz Belphegor - David Berkowitz - Helena Blavatskaya – Helena Blavatsky -
Aleister Crowley –
Sammy Davis, Jr – King Diamond –
Stephen Flowers
Peter Gilmore -
Johannes Trithemius -
Anton LaVey – Anton Long - Lucifer Calaritanus -
Niccolò Machiavelli - Jayne Mansfield - Marilyn Manson - Sebastian Michaelis -
Friedrich Nietzsche -
Ayn Rand – Ragnar Redbeard – Boyd Rice -
Zeena Schreck -
Don Webb - John Westbrook – John Wier -
Organisatsioone.
"Church of Satan"
"Hell's Angels"
’’Hermetic Order of the Golden Dawn’’
"Imperial Satanic Order" -
"Le Dragon Rouge"
Musta Veenuse Ordu (Eesti satanistide organisatsioon)
"Order of Mars" - "Order of Nine Angles" - "Order of the Left Hand Path" – "Ordo Draconis et Atri Adamantis" -
"Process Church"
"Satanic Witch" - Seti tempel
"Temple of Set" - "The Storm" - "Typhonian Ordo Templi Orientis" -


Yukio Mishima.
Yukio Mishima (三島由紀夫), kodanikunimega Kimitake Hiraoka (平岡公威), (14. jaanuar 1925 - 25. november 1970), oli üks Jaapani 20. sajandi silmapaistvamaid kirjanikke. Mishima kirjutas oma karjääri kestel 40 romaani, luulet, esseistikat ning kaasaegseid kabuki- ja no-näidendeid. Ta oli kolmel korral esitatud Nobeli preemia laureaadiks.
Mishima sündis Tokyos, valitsusametniku perekonnas ning ta lapsepõlv möödus ülimalt domineeriva vanaema käe all. Teise Maailmasõja puhkedes hoidus Mishima mobilisatsioonist ning töötas lennukitehases. Kuigi sõjast kõrvalejäämine oli esialgu suur kergendus, muutus see hiljem Mishima jaoks koormavaks süütundeks.
Peale sõda õppis Mishima juurat Tokyo Ülikoolis ning töötas seejärel rahandusministeeriumi ametnikuna. Sellel kohal töötas Mishima aasta, misjärel otsustas loobuda ametnikukarjäärist ning pühenduda täielikult kirjutamisele.
Mishima esimene avalikkuse tähelepanu pälvinud teos, "Kamen no Kokuhaku", ilmus trükist 1949 ning tegi 24-aastasest kirjanikust Jaapanis kuulsuse. Suuresti autobiograafiline romaan räägib noorest homoseksuaalsest mehest, kes peab varjuma maski taha, et sobida ühiskonda.
1955. aastal hakkas Mishima tegelema atleetvõimlemise, kendo ja karatega, püüdes kombineerida antiik-kreeka kehalist iluideaali samuraide moraalikoodeksiga.
1967. aastal läbis Mishima vabatahtlikuna Jaapani Kaitsevägede aastase treeningkursuse ning asutas seejärel koos ca. 100 kaasmõtlejaga sõjaväelise ühenduse Tatenokai (盾の会), mille ideoloogiaks oli traditsiooniliste Jaapani väärtuste austamine ja keisri teenimine.
25. novembril 1970 vallutas Mishima koos nelja järgijaga Jaapani sõjaväe peakorteri hoone Tokyos ja esines selle rõdult kõnega, milles ründas Jaapani Teise Maailmasõja järgset konstitutsiooni ning kutsus Jaapani kaitsevägede sõdureid ülestõusule, et päästa traditsiooniline Jaapani kultuur. Kõne lõppedes sooritas Mishima rituaalse enesetapu, seppuku.


Kuusalu.
Kuusalu alevik, mis on Kuusalu valla keskuseks, asub Ida-Harjumaal ning paikneb Tallinn-Narva maantee ääres 39 km kaugusel Tallinnast.
Paikkond tekkis 13.–14. sajandil kirikukihelkonna keskusena.
Kuusalu alevikus elas 2007. aasta 1. jaanuari seisuga 1246 ja 2008. aasta 1. jaanuari seisuga 1216 inimest.


Rasestumisvastased vahendid.
Rasedusvastane vahend ehk kontratseptiiv (ka rasestumisvastane vahend, eostumisvastane vahend) on rasestumist ära hoidev vahend seksuaalvahekorra puhul.
Rasestumisvastaste vahendite efektiivsuse võrdlus.
Tabeli on toodud rasestumisvastaste vahendite efektiivsuse võrdlus.


Kuusalu vald.
Kuusalu vald on kohalik omavalitsusüksus Eestis Harju maakonnas. Ta asub Harju maakonna idaosas Tallinn–Narva maantee ääres. Pindalalt on Kuusalu vald suurim Harju maakonnas. 20. oktoobril 2005 liitus Kuusalu vallaga Loksa vald.
Demograafilised näitajad.
Kuusalu vallas elas seisuga 1. juuli 2006 6844 inimest, kellest mehi on 3410 ja naisi 3434. Alla 18 aastaseid elab vallas 1420 inimest ja üle 65 aastaseid 1014. Seisuga 1. jaanuar 2008 elas vallas 6831 inimest, neist mehi 3414 ja naisi 3417; 1. jaanuari 2010 seisuga elas vallas 6810 inimest.
Eesti statistikaameti andmetel elas 1. jaanuaril 2008 vallas 6368 inimest, 2010. aasta 1. jaanuaril 6371 inimest.
Asustus.
Kuusalu vallas on 3 alevikku ja 64 küla.
Alevikud.
Kuusalu - Kiiu - Kolga
Külad.
Allika - Andineeme - Aru - Haavakannu - Hara - Hirvli - Ilmastalu - Joaveski - Juminda - Kaberla - Kahala - Kalme - Kasispea - Kemba - Kiiu-Aabla - Kodasoo - Koitjärve - Kolga-Aabla - Kolgaküla - Kolgu - Kosu - Kotka - Kupu - Kursi - Kuusalu küla - Kõnnu - Külmaallika - Leesi - Liiapeksi - Loksa - Murksi - Mustametsa - Muuksi - Mäepea - Nõmmeveski - Pala - Parksi - Pedaspea - Pudisoo - Põhja - Pärispea - Rehatse - Rummu - Salmistu - Saunja - Sigula - Soorinna - Suru - Suurpea - Sõitme - Tammispea - Tammistu - Tapurla - Tsitre - Turbuneeme - Tõreska - Uuri - Vahastu - Valgejõe - Valkla - Vanaküla - Vihasoo - Viinistu - Virve
Välislingid.
Kuusalu vald


Kuusalu kirik.
Kuusalu Püha Laurentsiuse kirik on 13. sajandi lõpus tsistertslaste ehitatud kirik Kuusalus Harjumaal. Tsistertslaste mõju avaldub juba hoone asukoha valikus: tsistertslased eelistasid hooneid rajada suurtest teedest veidi eemale, sageli just orgudes voolava vee naabrusse.
Legendi järgi oli Kuusalu kiriku ehitajaks munk Laurentsius, kelle paganad elusalt põletasid. Munga piinarikast hukkamist meenutab kahe lohuga ohvrikivi, tuntud kui Raja- ja ka Lauritsakivi. Põletamise tähistamiseks on kivisse raiutud kahe ristuva piiskopisaua ja praadimisresti kujutis.
Ajalugu.
Kuusalu kirik arvatakse olevat Põhja-Eesti üks vanimaid kivist pühakodasid. Patronaadiõigus kiriku üle kuulus Gotlandi Rooma kloostri Kolgal asuvale majandusmõisale. Seda kinnitab kiriku pühitsemine Pühale Laurentsiusele. Roma kloostri Kolgas paiknenud abikloostri tsistertslastest mungad Gotlandilt võisid 13. sajandi lõpul asuda ehitama jumalakoda pühade allikate äärde. See kahe haritorniga alguses madal võlvimata kirik oli sama suur kui praegused koor, pikihoone ja vana käärkamber.
Tõenäoliselt 15. sajandi 2. veerandil kutsuti Tallinnast kohale ehitusmeistrid pühakoda võlvima. Mõnevõrra kõrgendati seinamüüre, ühtlasi kindlustati need varem puudunud tugipiilaritega.
Liivi sõja ajal (1564) purustati nii võlvid kui ka haritornid. Kirik kannatas ka Põhjasõjas, mil viidi ära kirikukellad.
Barokne kirikutorn ehitati 1760. aastal ja parandati aastail 1823 ja 1867. Kiriku tornikell, mis arvatakse olevat Kolga mõisniku krahv Stenbocki kingitus, valati 1759. aastal Tallinnas Gottwerth Koerneri poolt.
Aastail 1889–1890 toimusid kiriku ümberehitustööd. Ümberehituse projekteeris Friedrich Axel von Howen. Hoonele pandi nurgakivi 1889. Ehitustööga ei muudetud torni ilmet ja säilitati keskaegse kiriku müürid, kuid neogootistati võlvid ning lisati pikihoonele põikitiivad ja koori idaküljele lõpmiku avara uue käärkambri-ristimiskabeli näol. Põhiplaan muutus kreeka risti kujuliseks. Uuendatud Kuusalu kirik pühitseti 16. septembril 1890.
Vanema kunstipärandi hulka kuuluvad Kuusalu kirikus renessanss-stiilis kantsel, altar, tornikell, kroonlühtrid, küünlajalad ja kohrutatud messingbraa 17. sajandist, tinast armulauanõud, paest ristimiskivi jalg, nikerdatud vappepitaaf, baroksed nikerduskujud Mooses ja Ristija Johannes (Elert Thiele), Martin Lutheri ja Philipp Melanchthoni portreed klaasimaalidena ning Carl Sigismund Waltheri maal "Kristus ristil".
27-aastasena Saksamaal surnud Kolga mõisnik krahv Erich Friedrich Magnus Dietrich Stenbock (1834–1861) soovis, et ta süda leiaks viimse rahupaiga kodukirikus. Krahvi süda müüritigi koori lõunaseina.
Kirik on arhitektuurimälestis ja kuulub Eesti kultuurimälestiste riiklikku registrisse.


Džalalabat.
Džalalabat (varem "Džalal-Abad") on linn Kõrgõzstanis, Džalalabati oblasti keskus.


Valgejõgi.
Valgejõgi on Lahemaa suurim ja pikim jõgi. Pikkus 85 km, valgla 453 km².
Ta saab alguse Pandivere kõrgustikult Porkuni järvest, voolab läbi Põhja-Kõrvemaa ning suubub Loksal Hara lahte.
Suudmest 19 km kaugusel asub jõel Nõmmeveski juga ja pais. 1924. aastal sinna rajatud hüdroelektrijaam hävis tulekahjus 1964. aastal ning on praegu varemeis. Samuti on varem hüdroelektrijaam töötanud Kotkal (9 km suudmest).


Kiiev.
Kiiev asub Dnepri jõe ääres.
Kiiev moodustab omaette 1. järgu haldusüksuse (місто Київ) ja on samaaegselt Kiievi oblasti keskus.
Kliima.
Kiievi aastane keskmine temperatuur on +7,9 °C. Kõige kõrgem on see juulis (19,5 °C) ja augustis (18,9 °C), kõige madalam jaanuaris (−4,3 °C) ja veebruaris (−3,3 °C). Kuu absoluutne maksimum on kõige kõrgem augustis (39,9 °C) ja juulis (39,4 °C). Kõige madalam absoluutne maksimum on jaanuaris (11,1 °C) ja detsembris (14,7 °C). Kuu absoluutne miinimum on kõige madalam veebruaris (−32,2 °C) ja jaanuaris (−31,1 °C). Kõige kõrgem absoluutne miinimum on juulis (+5,8 °C) ja augustis (+3,3 °C). Ka juunis pole iialgi öökülma esinenud.
Aastane keskmine sademete hulk on 621 mm. Kõige märjemad kuud on juuli (85 mm) ja juuni (75 mm), kõige kuivemad on märts (36 mm), veebruar ja oktoober (37 mm).
Keskmine tuule kiirus on 2,4 m/s ja keskmine õhuniiskus on 75%.
Ajalugu.
Kiiev on üks vanimaid linnu Ida-Euroopas. Tal on olnud pöördeline osa nii Vana-Vene riigi kui ukraina rahvuse kujunemisel.
Legendi järgi asutasid linna aastal 482 vennad Kii, Štšek ja Horiv ning nende õde Lõbed. Seetõttu tähistati 1982. aastal Kiievi 1500. sünnipäeva. Linn nimetati vanima venna järgi. Kiievis asuvad ka Štšekavitsa ja Horevitsa mägi ning Lõbedi jõgi.
Nimi "kii" tähendas vanavene keeles suurt keppi (võrdle näiteks piljardikiiga). See on seotud linna asukohaga varjaagide juurest Bütsantsi mineva kaubatee ääres. Laevnikele olid linna asukoha määramisel väga olulised kiid – suured jõepõhja rammitud postid, mille külge oma veesõidukid siduda sai, et nad sel ajal ära ei ujuks, kui laevnikud maal käivad.
Ajaloolased pole kindlad, millal tegelikult Kiiev linnalise asulana avastati. Kõige entusiastlikumad osutavad juba Ptolemaiose teostes leiduvale asulale Metropolity ja väidavad, et see olevatki Kiiev. Hajusad slaavlaste asulad asusid selles piirkonnas alates 6. sajandist, kuid pole teada, millal mõni neist linnaliseks asulaks arenes. 8. sajandil rajati Kiievisse kindlustused kohale, mis oli võib-olla mitukümmend aastat varem maha jäetud. Pole teada, kas need kindlustused rajasid slaavlased või kasaarid. Nestori kroonika märgib, et kiievi slaavlased rääkisid Askoldile ja Dirile, et neil ei ole valitsejat ja nad maksavad kasaaridele andamit. Kuid vähemalt 8. ja 9. sajandil toimis Kiiev Kasaari kaganaadi eelposti ja piirikindlusena. Mõned ajaloolased lükkavadki linna asutamise alles 8. või koguni 9. sajandisse.
9. sajandi teisel poolel (kuid mõnedel hinnangutel alles 920. aastatel) vabanes Kiiev kasaaride võimu alt ja sai Kiievi-Vene riigi keskuseks. Riigi kuldaeg oli 11. sajandil ja 12. sajandi algul. Pärast Mstislav Suure surma 1132 muutus Kiiev pigem kõige võimsama vürsti autasuks ja nende vahel algas võitlus Kiievi pärast. Esimesena suutis Kiievi vallutada Vladimiri vürst Andrei Bogoljubski 1169, hiljem 1203 Rjurik Rostislavitš. 1240 vallutas Kiievi Batu-khaan, kes vallutamise käigus linna 50 tuhandest elanikust üksnes 2 tuhat ellu jättis. Linn rüüstati ja põletati maha.
Rahvastik.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kiievi elanikkonnast ukrainlasi 82,2 %, venelasi 13,1 %, juute 0,7 %, valgevenelasi 0,6 % ja poolakaid 0,3 %.


Madrid.
Madrid on Hispaania pealinn, Madridi autonoomse piirkonna ja Madridi provintsi keskus.
Linna pindala halduspiires on 605,77 km².
Rahvastik.
Elanike arv oli 2009. aastal 3 255 950. Aastal 2005 oli elanikke samadel andmetel ümardatult 3 155 400.
Madridi linnastus elas 2009. aastal 6,5 miljonit inimest.
Sport.
Linnas tegutseb spordiklubi Madridi Real.
Madridis tegutseb kolm kõrgliiga jalgpalliklubi: Madridi Real, Madridi Atlético ja Rayo Vallecano.


Poliitiline liikumine.
Poliitiliseks liikumiseks võib lugeda igat inimeste organiseeritud gruppi, kes tegeleb mingil määral poliitikaga ja osaleb ise poliitikas.
Poliitiline sotsialiseerumine on protsess, mille läbi inimene omandab oma orientatsioonid (kognitiivsed, affektiivsed, hinnangulised) poliitilise maailma suhtes.
*


Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster.
Pühtitsa Jumalaema Uinumise (Uspenski) peakirik kloostris
Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster ehk Kuremäe klooster on õigeusu nunnaklooster, mis asub Illuka vallas Kuremäe külas. Klooster on rajatud aastatel 1892–1895.
Õigeusuliste legendi järgi nähti 16. sajandil Kuremäel karjaste poolt jumalaema ilmutust ning leiti hiljem iidse tamme alt õigeusu ikoon. Peeter Kaldur on avaldanud arvamust, et tegu oli vadjalaste järglaste metsakabeli jäänustega. Sest ajast hakati mäge kutsuma teise nimega: Pühitsa ehk pühitsetud koht.
1608. aastast on teada, et Kuremäel oli õigeusu kabel.
1888 saatis õigeusu kirik Kostroma Ipatjevi kloostrist nunn Varvara (Blohhina) kolme õe saatel Virumaale haigeid ravitsema. Aastal 1891 anti luba Pühtitsasse nunnaklooster rajada, mille esimeseks eestseisjaks saigi ema Varvara. Ehituse patroon oli Eestimaa kindralkuberner vürst Sergei Šahhovskoi. Kloostri peakirik ehitati kohta, kus varem oli ehitusjärgus luteri Illuka kirik. Uue kiriku rajamisel kasutati osaliselt Illuka kiriku materjali. See oli esimene Eestisse rajatud õigeusu klooster.
Kloostri hooned on püstitatud tervikut silmas pidades: nunnade elumajad, talvekirik-söögimaja, haigla, Jumalaema Uinumise peakirik, kellatorn, Pühad Väravad, kool ja võõrastemaja. Koostriaias kasvab tamm tüveümbermõõduga 4,3 meetrit. See on usklike hulgas püha puu.
Kloostri tähtsaim ehitis on Moskva-Jaroslavli koolkonna sakraalehitisi jäljendav viiekupliline Jumalaema Uinumise (Uspenski) peakirik, mis ehitati aastatel 1908–1910. Selle arhitekt oli Mihhail Preobraženski. Kolmelöövilises kirikus on kolm altarit, rikkalik männipuust nikerdatud ikonostaas ja haruldasi seinamaalinguid. Seal on ruumi 1200 inimesele.
Aastail 1917–1923 oli klooster evakueeritud Rostovisse Jaroslavli kubermangus, Vabadussõja ajal oli kloostri hoonetes tüüfusehaigla. Pärast Eesti iseseisvumist konfiskeeris Eesti valitsus 1919 enamiku kloostri maadest ja allutas selle Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule, mis ei allunud alates 1923. aastast Moskvale.
Teise maailmasõja ajal möödus rindejoon kirikust kõigest mõne kilomeetri kauguselt ja sakslased asutasid kloostrisse koonduslaagri.
Kloostris elab üle saja nunna ja noviitsi.


Egalitarism.
Egalitarism on filosoofiline teooria, mis üritab leida vastuseid võrdsuse ja võrdsustamisega seotud küsimustele.
Egalitaarne on prantsuse keeles "égalitaire", mis tähendab võrdsustav, võrdsusele suunatud.
Egalitaarne ühiskond eksisteeris inimeste seas alates paleoliitikumist algusega 2,6 miljonit aastat tagasi ja lõppes umbes noorema kiviaja algusega. Seega 99,77% inimühiskondadest on olnud just egalitaristlikud. Näiteks oli mõnedel indiaanlastel egalitaarne ühiskonna mudel. Kui Kolumbus avastas Ameerika, kirjutas ta oma päevikutes imelikust nähtusest, et Uue Maa asukad ei tundnud omandit ja jagasid kõike kõigiga.


Abstinents.
Abstinents (ladina sõnast "abstinentia" 'karskus; paastumine; omakasupüüdmatus') on teadlik hoidumine mingist ahvatlusest, näiteks alkoholi või teatud toiduainete tarvitamisest või söömisest üldse või seksist. Enamasti tarvitatakse seda sõna karskuse või seksuaalse kasinuse tähenduses.
Narkoloogia.
Narkoloogias mõistetakse abstinentsi ehk abstinentsisündroomi all sõltlase seisundit sõltuvusaine kasutamise lõpetamisel teatava aja jooksul - võõrutusseisund.
Seksuoloogia.
Seksuoloogias on abstinents suguelu puudumine. Pidev abstinents on seksuoloogilises mõttes tsölibaat.
Majandus.
Majanduses tähendab abstinents tarbimisest loobumist.


Disassembler.
Disassembleri abil tõlgitakse masinkood assemblerkeelde. Kuna masinkood ja assemblerkeel on üks-ühele seotud, siis on sellisel juhul kindel, et assembler, mille keel on vastava disassembleri poolt genereeritava koodiga ühilduv, viib programmi peale muudatusi jälle esialgsele kujule tagasi.


Spermitsiid.
Spermitsiid on spermatosoide hävitav kemikaal, kasutusel rasedusvastase vahendina.
Tänapäeval on spermitsiidina enamasti kasutusel nonoksünaal-9.
Spermitsiidina mõjub ka happeline keskkond. Rahvameditsiinis on rasedusvastase vahendina kasutusel ka nõrgad happed (lahjendatud äädikhape, sidrunimahl jmt).


Narain Karthikeyan.
Narain Karthikeyan (sündis 14. jaanuaril 1977 Tamil Nadu osariigis Coimbatores) on India Vormel 1 sõitja.
Enne Vormel 1.
Karthikeyani isa oli rallisõitja, kes oli Lõuna-Insia ralli võitnud 7 korda. Ka Narain ilmutas juba noorelt huvi motospordi vastu.
Vormeliga hakkas ta sõitma 1992, algul Indias, aga juba samal aastal ka Euroopas, peamiselt Suurbritannias. 1994 võitis ta Briti Vormel Ford talvesarja, 1996 Vormel Aasia sarja. 1997 oli ta Briti Vormel Vauxhall sarjas 8.
Järgmisel kolmel hooajal sõitis Karthikeyan Briti Vormel 3 sarjas. 1998 saavutas ta 12., 1999 6. ja 2000 4. koha.
2001 sõitis ta Vormel Nippon sarjas. 10 etapil jäi tema parimaks kaks 6. kohta, mis andsid hooaja kokkuvõttes 15. koha. Alex Yoong sõitis välja kaks 7. kohta ja oli 16.
2002–2004: Vormel Nissan.
2002 sõitis ta Vormel Nissan sarjas, mille 18 etapist 10 toimusid Hispaanias ja 4 viimast Brasiilias. Karhikeyan võitis 1 etapi ja oli 2 korda teine. Kokkuvõttes sai ta 51 punktiga 8. koha. Kindlalt võitis Ricardo Zonta (270 punkti) Franck Montagny (204) ees, Justin Wilson oli 4.
2003 toimus Vormel Nissani 18 etapist taas 10 Hispaanias, Brasiilias seevastu mitte ühtki. Karthikeyan ei võitnud ühtki etappi, oli korra teine ja 3 korda kolmas. Kokkuvõttes võitis Montagny (241 punkti) Heikki Kovalaise (131) ees, Karthikeyan oli 121 punktiga 4. ja Enrique Bernoldi 112 punktiga 6.
2004 peetud 18 etapist toimus jällegi 10 Hispaanias. Sarja võitis Kovalainen (191) Tiago Monteiro (162) ees, Bernoldi oli 121 punktiga 4. ja Karthikeyan 100 punktiga 6. Karthikeyan saavutas 2 võitu, 1 teise ja 1 kolmanda koha ning võitis 1 kvalifikatsiooni.
Vormel 1.
a>'l oma elu kõrgeima, 4. koha Vormel 1-s.
2005. aastal sõitsid Jordan Grand Prix eest kaks debütanti, Karthikeyan ja Monteiro. Jordan oli ainult vari sellest, mis ta oli kunagi olnud, ja pärast seda hooaega lakkas meeskond olemast. Rahaga oli suuri raskusi, alles vahetult hooaja eel suudeti välja kaubelda mootorid. 2005. aasta USA Grand Prix'lt, kus osales üksnes 6 sportlast, võttis Monteiro 3. ja Karthikeyan 4. koha, ülejäänud etappidel oli Monteiro parim koht 8. ja Karthikeyani parim koht 11. Meeskondlikult oli Jordan 12 punktiga eelviimane, 9.
2006. aastaks sai Monteiro koha Spykerisse, mis ei saavutanud küll ühtki punkti. Karthikeyan sattus Williamsi testsõitjaks. Põhisõitjad olid Mark Webber ja Nico Rosberg, kolmas sõitja Alexander Wurz. Nad ei tulnud kordagi esikolmikusse ja Williams oli hooaja kokkuvõttes 11 punktiga 8.
2007. aastal olid Williamsi põhisõitjad Rosberg ja Wurz, testsõitjad Karthikeyan ja Kazuki Nakajima. Wurz tuli korra esikolmikussegi, aga punkte sai Rosberg rohkem. Meeskond oli 33 punktiga 11 meeskonna seas 4.
2007–2010.
Juba 2007 sõitis Karthikeyan A1 Grand Prix sarjas, kus iga riiki esindab üks sportlane. Karthikeyan ei olnud India ainus sõitja, kuid tõi kõik India punktid. India oli 24 riigi seas 22 etapilt saadud 13 punktiga 16. Parim tulemus oli viimasel etapil saadud 4. koht.
2008 oli A1 sarjas 20 etappi. Neist võitis Karthikeyan 2, sealhulgas viimasel etapil nii kvalifikatsiooni kui põhisõidu, aga paremuselt kolmas tulemus oli alles 5. koht ja see andis Indiale 22 riigi konkurentsis alles 10. koha.
2009 oli A1 sarjas etappe 14. Karthikeyan oli eelviimasel etapil 2., aga paremuselt järgmine tulemus oli 6. koht ja see andis Indiale 21 riigi konkurentsis 12. koha.
2010 sõidab Karthikeyan Vormel Superliiga sarja, kus kõik meeskonnad kannavad jalgpalliklubide nime. Karthikeyan sõidab PSV Eindhoveni eest ja tal ei ole paarilist. Pärast 6 esimest etappi on PSV Eindhoven viimasel, 18. kohal ning Karthikeyani parim koht on olnud 9.
2011.
Aastal 2011 sõidab Narain Karthikeyan taas Vormel 1 sarjas Hispania Racingu meeskonnas.
Isiklikku.
Narain Karthikeyan on 168 cm pikk ja kaalub 64 kg.


Tarkvaraarendus.
Tarkvaraarendus (inglise "software development") on tarkvara loomeprotsess. Üldjuhul peetakse tarkvaraarenduse all silmas tarkvara loomist inimgrupi poolt, kokkulepitud reeglite alusel. Informaalset tarkvara loomist üksikisiku poolt nimetatakse sageli lihtsalt programmeerimiseks (kuigi ka see võib sisaldada kõiki protsessi samme).
Nende tegevuste tegemise ulatus, järjekord ja täpne sisu olenevad suuresti arendaja poolt kasutatavast tarkvaraprotsessist. Näiteks viiakse nn. kosemudeli kohaselt eelnimetatud sammud läbi üksteise järel. Iteratiivse mudeli kohaselt seevastu koosneb kogu protsess mitmest järjestikusest tsüklist (iteratsioonist), mis kõik sisaldavad analüüsi, disaini, programmeerimist ja testimist kuid erinevates tsüklites on rõhk erinevatel sammudel. Tarkvara protsessimudelid arenevad pidevalt edasi.


Tarkvarapakett.
Tarkvarapakett on tarkvaralahenduste komplekt, mis on pandud kokku üheks paketiks. Tihti saab kõiki neid lahendusi kergesti installida ühe installeerijaga, samuti on palju muid tarkvarapaketi osi tihti ühtsele standardile allutatud – seega koosneb tarkvarapakett paljudest lahendustest, mis kõik koos siiski võimaluste piires ühtseks lahenduseks kokku on pandud.


Tarkvaralahendus.
Tarkvaralahendus või on arvutiprogramm, millele on juurde pandud vajalikud tööriistad selle kasutamiseks.
Lahendus spetsiifilises, tarkvaraarendajate keeles on suvaline programmijupp, mis on loodud mõne tööülesande lahendusena.


Tiago Monteiro.
Tiago Monteiro (sündis 24. juulil 1976 Portos) on Portugali Vormel 1 sõitja.
Tiago Monteiro debüüt Vormel 1 toimus 2005 Austraalia GP etapil.


Saatan.
Saatan (heebrea keeles שָׂטָן Satan 'kiusaja, ahvatleja') on ingel või deemon monoteistlikes religioonides.
Judaistlikus müstikas on Saatan Jahve püha viha kehastus. Kabala kohaselt hõlmab jumalik täius ka kurjuse jõude ning seda kajastab õpetus Jumala ühest avaldumisvormist Saatana või Samaeli märgi all. Vanas testamendis (Hiiobi raamat) on Saatan Jahve laps - ingel tema lähikonnas. Ta esineb inimsoo vastase ja süüdistajana, kes püüab paljastada inimloomuse pahelisust. Vana testamendi kohaselt lõi jumal maailma täiuslikuna ning seega ei saanud ka Saatan loomupäraselt kuri olla - kurjus on hilisema nn. langemise tagajärg. Saatana ja tema pooldajate languse põhjuste kohta on erinevates, peamiselt apokrüüfilistes, evangeeliumites erinevaid selgitusi. Ühtede järgi oli selleks uhkus ja kadedus ning vastuhakk Jumala tahtele, teiste kohaselt on langemine tingitud inglite loomuvastasest ihast inimesete vastu.
Kristluses on Saatan enamasti olend, kelles kehastub kurjus. Tuntud ka nimetustega Kurat, Pimeduse vürst, Peltsebul, Mefisto või Lucifer. Demonoloogias ja angeloloogias tehakse neil nimetustel vahet, liigitades neid ja teisi olendeid kas langenud inglite või deemonite hulka ning täpsustatakse nende kurjuse olemust.
Keskaegse arusaama kohaselt võis kurat võtta ükskõik millist kuju. Siiski oli tunnuseid, mida sageli Saatanaga seostati. Üheks selliseks oli must värv - kuradit kujutati musta värvi või mustanahalisena. Teine iseloomulik värv oli punane, mis ilmselt sümboliseeris verd ja (põrgu)tuld. Välimuses andsid tooni koletislikud, looma- ning inimlike tunnuste kombinatsioonid. Sageli kujutati Saatanat ebatavalist kasvu - kas hiiglase või kääbusena. Levinud oli ka kujund kolmepealisest Saatanast. Usuti, et sageli püüab Saatan oma tegelikku kuju varjata ning ilmub eesmärgist sõltuvalt mõne (sageli ahvatleva või austusväärse) inimese või loomana. Loomadest, keda kuradiga seostati olid kõige tüüpilisemad madu, koer, sokk, nahkhiir ja kaaren. Saatan võis esineda ka elutu objektina (karikas, kivi jne).
Ülo Valgu raamatu kohaselt vastandub Saatan kristluses pigem peaingel Miikaelile. Samas märgib ta, et selline vastandumine on keskaegsete kirikutegelaste "kõva töö vili", sest tol ajal levis arusaam Jahvest kui heast ning Saatanast kui halvast poolusest, mis läks aga vastuollu monoteismi põhimõttega).
Islamis on Saatan Iblis (araabia keeles إبليس) või Shaitan (شيطان), kes oli peaingel, kuni Allah ta pagendas. Koraanis esineb kurat ka Aadama ja Eeva pattulangemise õhutajana Piibli mao asemel.
Saatan kristlikus tähenduses võib olla olevus, kes kehastab kurjust, või olla ka maailma kurjuse kogusumma. Saatan kurjuse kogusummana on abstraktsioon, mis võtab kokku kõik tegelikkuses eksisteeriva kurja – näiteks suvaline valitud kurjategija on sellisel juhul osa Saatanast, sellisel juhul vastandub Saatan abstraktsele Kristusele.


Autoriteet.
Autoriteet on mõjuvõim, mis inimesel või mõni muul elusolendil on teiste samasuguste üle; seda sõna kasutatakse ka isikute puhul, kes tekitavad lugupidamist, aukartust või keda jumaldatakse.
Ladina keeles on "auctoritas" väärikus, mõjuvõim.
Inimeste kohta kasutatakse ka väljendit lugupeetud, kuigi see sõna omab Eestis ka üldisemat tähendust. Samuti on selliste inimeste kohta kasutusel positiivne väljend karisma. Negatiivne on väljend isikukultus, mis tähendab põhjendamatut inimese jumaldamist.
Autoriteet võib olla ka mõiste või nähtus, mis asetseb paljude inimeste arvates teistest samalaadsetest kõrgemal tasemel ning seeläbi mõjutab ka teisi nähtusi või mõisteid.
Mõjuvõim on inimese võime veenda teisi tema tahet järgima.
Prestiiž sõltub teiste inimeste austusest, mis omakorda sõltub sellest, mida antud ühiskonnas austatakse (tagasihoidlikkus versus hooplemine).


Kehastus.
Millegi kehastus on vastav asi, mis on omandanud kehalise kuju.
Tavakeeles on mõne omaduse kehastus miski või keegi, kelles see omadus väga selgelt esile tõuseb - näiteks kurjuse kehastus on keegi, kes on väga kuri. Selliselt on võimalik tõlgendada ka enamikku kehastuse tähendusi erinevates religioonides.
Ümbersündide terminoloogia järgi ei sõltu elusolendi olemasolu otseselt tema kehast, ehkki keha ja vaim on otseseoses ja ilma kehata on elusolend oluliselt nõrgem (viimane käsitlus on omane paljudele religioonidele). Sellisel juhul on kellegi kehastus tema üks ümbersünd - näiteks tiibeti budistide arvates on üks dalai-laama, kes on sündinud palju kordi - vastavaid kordi kutsutakse tema kehastusteks.
Kristlikus religioonis, samuti paljudes paljujumalareligioonides, on kehastused ka teatavate "ruumiväliselt" eksisteerivate olendite "tulemised" või "materialiseerumised".
Platonistliku filosoofia järgi on kõik eksisteerivad asjad teatavate ajatute ideede kehastused.


Sealand.
Sealand on Põhjameres Suurbritannia ranniku lähedal mahajäetud rannakaitseplatvormil asuv vürstiriigiks nimetatav institutsioon, mis ei ole ühegi riigi poolt tunnustatud.
Sealand asub Fort Roughsi nimelisel rannakaitseplatvormil, mille Teise maailmasõja ajal rajas Suurbritannia umbes 6 miili kaugusele Põhjamerre Ipswichi lähedale. Nimelt kardeti, et Saksamaa võib sealkandis lennukitelt või laevadelt paigaldada meremiine, mis muudaksid ohtlikuks Ipswichi sadamasse sõitmise. Platvorm koosnes pontoonidest alusest, millel oli kaks omavahel platvormiga ühendatud torni. See valmistati 1942, pukseeriti 11. veebruaril 1943 oma praegusele asukohale ja uputati seejärel samal päeval. Kuna meri on sealkandis madal, jäid enamik tornidest ja neid ühendav platvorm veepinnast kõrgemale.
Kogu maailmasõja ajal oli Fort Roughsis 150–300 mehest koosnev sõjaväeüksus. Sõjaväeüksus viidi sealt ära alles tükk aega pärast sõda: viimane sõdur lahkus 1956. Seejärel jäi platvorm kasutuseta maha.
1960. aastatel hakkasid Euroopas levima piraatraadiojaamad, mis ei tahtnud alluda ühegi maa seadustele. Selleks, et vältida karistusi maksude maksmatajätmise eest, tuli paljudel raadiojaamadel mõte anda saateid eetrisse rahvusvahelistes vetes olevatelt platvormidelt. Arusaadavalt ei tohtinud need Euroopast väga kaugel olla, sest siis poleks raadiosaated Euroopas hästi kuulda. Seetõttu muutus Fort Roughs väärtuslikuks.
1967 hõivas Roughs Toweri Suurbritannia armee erumajor Paddy Roy Bates, kes hakkas sealt eetrisse andma Radio Essexit. See oli esimene piraatjaam, mis andis ööpäevaringselt programmi eetrisse. Seda platvormi soovisid endale saada teisedki jaamad, mistõttu Bates endise sõjaväelasena võttis kasutusele ja seadis töökorda platvormile jäetud sõjatehnika.
14. augustil 1967 keelustas Suurbritannia raadiosaadete edastamise mitmesugustelt merre paigaldatud struktuuridelt, sealhulgas Fort Loughs kuulus seaduses nimeliselt loetletud paikade hulka. 19 päeva hiljem, 2. septembril 1967 kuulutas Bates Roughs Toweri iseseisvaks riigiks Sealandi nime all. Iseennast kuulutas ta Sealandi pärilikuks vürstiks ja oma abikaasa Joani kuulutas ta vürstinnaks.
1968 püüdis Radio Caroline'i omanik Ronan O'Rahilly koos väikese rühma meestega Sealandi vallutada. Bates ja tema töötajad kasutasid ründajate vastu bensiinipomme ja relvi ning ajasid rünnaku nurja. Pärast seda tuli Briti merevägi korda looma ja Paddy Batesi poeg Michael Bates tulistas ka nende suunas hoiatuslasu. Batesid väitsid, et Briti sõjalaev oli tunginud Sealandi territoriaalvetesse. Seejärel Batesid vahistati ja neid süüdistati relvade ebaseaduslikus kasutamises. Kuid kohus otsustas, et Sealand asub rahvusvahelistes vetes ja seal ei saa sellepärast nõuda Briti seaduste järgimist. Batsid võtsid seda Sealandi iseseisvuse "de facto" tunnustamisena.
Batesid avaldasid Sealandi põhiseaduse, lipu, vapi ja hümni. Nad hakkasid ka Sealandi passe välja andma. Esimesed passid väljastati 1975 ja 1997. aastaks oli neid väljastatud hinnanguliselt 150 tuhat. 1997 tühistas Sealand kõik väljastatud passid, sest nende võltsimine oli liiga lihtne ja enamus Sealandi passidest oli järeletehtud.
1978. aasta augustis vallutas sakslane Alexander Achenbach, kes nimetas end ise Sealandi peaministriks, koos rühma Saksamaalt ja Hollandist pärit palgasõduritega Sealandi ja võttis Michael Batesi pantvangi. Rünnakus kasutasid nad koptereid ja kiirkaatreid. Paddy Bates oli tollal koos oma abikaasaga Inglismaal. Siiski õnnestus tal Sealand tagasi vallutada ning Achenbach ja tema palgasõdurid vangistada. Palgasõdurid lasti vabaks, aga Achenbachi kuulutasid Batesid riigireeturiks, sest tal oli Sealandi pass, ja nad mõistsid ta vangi niikauaks, kuni ta maksab ära 75 000 Saksa marga suuruse trahvi. Saksamaa, Hollandi ja Austria valitsused palusid Suurbritannia valitsusel sekkuda, aga viimane viitas 1968. aasta kohtuotsusele ja keeldus midagi ette võtmast. Saksamaa saatis oma Londoni saatkonnast ühe diplomaadi läbirääkimisi pidama. Pärast mitu nädalat kestnud läbirääkimisi vabastasid Batesid Achenbachi ja väitsid, et need läbirääkimised tähendasid Sealandi "de facto" tunnustamist Saksamaa poolt.
Pärast Saksamaale saabumist moodustas Achenbach Sealandi eksiilvalitsuse, mille veebisait tegutseb tänapäevani ja mis peab iseennast Sealandi seaduslikuks võimuks.
Kuni 1987 ulatusid Suurbritannia territoriaalveed 3 miili kaugusele rannikust. Sama laiadele territoriaalvetele pretendeeris Sealand. Sellest ei tekkinud konflikti, sest Suurbritannia ja Sealandi territoriaalveed ei puurunud teineteisega kokku. 1987 laiendas Suurbritannia oma territoriaalvete laiust 12 miilile. Seega asuvad nii Sealand kui tema väidetavad territoriaalveed täielikult Suurbritannia territoriaalvetes.
1999 loobus Paddy Bates vanuse tõttu Sealandi sisulisest juhtimisest ja kolis oma abikaasaga Hispaaniasse vanaduspõlve veetma. Michael Batesi nimetasid nad printsregendiks. Michaeli poega Jamesi nimetatakse kuninglikuks printsiks. Paddy Bates suri 9. oktoobril 2012.
Sealandi deviis on "E mare libertas" (ladina keeles 'vabadus merest').
Sealandi riigihümni autor on Londonis elanud Basil Simonenko ja sellel ei ole sõnu.
Sealandi rahaühik on Sealandi dollar, mis on seotud USA dollariga.


Leukippos (mütoloogia).
Leukippos oli Messeenia kuningas, Perierese ja Gorgophone poeg. Ta lubas oma tütred Hilaeira ja Phoibe naiseks oma poolvenna Aphareuse poegadele Idasele ja Lynkeusele, kuid tema teise poolvenna Tyndareose pojad Kastor ja Polydeukes röövisid neiud. Peigmeeste kokkupõrkes said Kastor ja Lynkeus surma, Polydeukes loobus maapealsest elust vabatahtlikult ning ka Idas ei tahtnud enam Leukippose tütardega abielluda.
Leukippose tütarde röövimist on maalinud Peter Paul Rubens.


Tyndareos.
Tyndareos (kreeka Τυνδάρεως) oli müütiline Sparta kuningas, Oibalose ja Gorgophone poeg. Tal olid vanemad poolvennad Leukippos ja Aphareus (ema oli ühine) ning nooremad vennad Hippokoon ja Ikarios.
Pärast isa surma päris Tyndareos Sparta kuninga tiitli, kuid Hippokoon kukutas ta võimult. Herakles tappis Hippokooni ja tema pojad ning aitas Tyndareose troonile tagasi.
Tyndareos abiellus Ledaga. Zeus võrgutas Leda, tulles tema juurde luigena, ning Leda sünnitas Zeusile poja Polydeukese ja tütre Helena, maailma kõige ilusama naise. Mõne legendi järgi olevat Leda munenud kaks muna, millest olevat koorunud lapsed. Tyndareosega sai Leda poja Kastori ja tütre Klytaimnestra.
Kui saabus aeg tütred mehele panna, tuli kohale kosilasi üle kogu maa, ja nad kõik tõid hulgaliselt kinke. Kosilaste seas olid näiteks Aias, Idomeneus, Menestheus, Odysseus ja Patroklos. Tyndareos hakkas kartma, et paljud neist võivad vihastada, kui nad Helenat endale naiseks ei saa. Odysseus andis talle nõu tingimusel, et Tyndareos aitab Odysseusel kosida oma venna Ikariose tütart Penelopet, ja Tyndareos nõustuski. Odysseus soovitas Tyndareosele võtta kõigilt peigmeestelt pidulik tõotus võidelda Helena tulevase abikaasa poolel, saagu selleks kes tahes, kui tollele peaks keegi abiellumise pärast kallale kippuma. Kõik kosilased lootsid Helenat endale saada ja tõotasid. Siis andis Tyndareos Helena naiseks Mükeene kuningapojale Menelaosele ja Klytaimnestra tolle vennale Agamemnonile. Veider on see, et Menelaos ei tulnud isiklikult kohalegi, vaid teda esindas Agamemnon. Odysseus aga kosiski Penelope.
Kuna Tyndareose pojad Kastor ja Polydeukes ei elanud maa peal kaua, jättis Tyndareos Sparta trooni oma väimehele Menelaosele. "Iliase" III laulus kirjeldatakse, kuidas Helena otsib Trooja sõja 10. aastal oma vendi pilguga kreeklaste leerist ja on imestunud, et ei näe neid.
Kui Trooja prints Paris Helena Troojasse viis, tuletas Menelaos kõigile oma tollast vannet meelde ja kogu Kreeka ühines sõjaks troojalastega. Niimoodi algaski Trooja sõda.
Euripidese "Oresteses" on Tyndareos veel pärast Trooja sõda elus ja tahab oma tütrepoega Orestest surma mõista, kuna see tappis oma ema Klytaimnestra, kuid teistel andmetel suri Tyndareos juba enne Trooja sõda.


Ecce homo.
"Ecce homo" (ladina keeles "Ennäe inimest!"; kreekakeelses originaalis on Ἰδοὺ ὁ ἄνθρωπος) on Uue Testamendi järgi (Joh 19:5) sõnad, mis Pontius Pilaatus ütleb Jeesuse üle peetud kohtumõistmise ajal - pekstud, okaskrooniga kroonitud ja purpurkuube riietatud kohtualust juutidele näidates.
Neid sõnu on teoloogid tõlgendanud erinevalt. Näiteks ühe seletuse kohaselt Pilaatus lihtsalt väljendab oma kaastunnet ilmselt ohutule Jeesusele ja distantseerib ennast juutide süüdistustest. Teise versiooni kohaselt pidi nii algama kurjategija vabakslaskmisvormel, mille aga ülempreestrid ja sulased katkestasid hüüetega "Löö risti!" On leitud ka viidet sellele, et Jeesus on teatud mõttes täiuslik inimene või inimlikkuse kehastus või Inimese Poeg. Vähem levinud tõlgenduse kohaselt on tegu varjatud viitega Vanale Testamendile, kus (1 Sa 9:17) Issand samade sõnadega tutvustab Saamuelile Sauli kui Iisraeli uut kuningat. Pole aga selge, kas seda tuleb käsitleda kui kuningakspühitsemise mõnitavat paroodiat või tunnistust, et Jeesus tõepoolest ongi messias.
Samuti nimetatakse nii kunstiteost, mis kujutab piitsutatud ja okaskrooniga Jeesuse rahva ette toomist ristilöömise eel.
Neid sõnu kasutab ka Friedrich Nietzsche oma autobiograafia "Ecce homo" pealkirjas.


Mittetulundusühing.
Mittetulundusühing (lühend MTÜ) on Eesti õiguses isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine.
Mittetulundusühingu tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Mittetulundusühing ei või jaotada kasumit oma liikmete vahel.
Mittetulundusühingu võivad asutada vähemalt kaks isikut. Asutajateks võivad olla füüsilised ja juriidilised isikud.
Mittetulundusühingut ei saa ümberkujundada teist liiki juriidiliseks isikuks.
Mittetulundusühing on eraõiguslik juriidiline isik. Mittetulundusühingu õigusvõime tekib mittetulundusühingu kandmisega mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse ja lõpeb mittetulundusühingu kustutamisega registrist.
Õiguslikult on ka partei mittetulundusühing. Eestis on üle poole MTÜ-dest korteri-, garaaži- ja aiandusühistud.


Ishtari maa.
Ishtari maa on Veenuse põhjapoolkeral paiknev mägismaa. See on umbes Austraalia-suurune.
Kontinendi idaosas asub Veenuse kõrgeim tipp Maxwelli mägi (12 kilomeetrit). Seda ümbritsevad ahelikud on vaid 2...3 kilomeetrit kõrged.
Ishtari maa lääneosas asub Lakshmi platoo. Selle kõrgus ümbritseva tasandi suhtes on 3...4 kilomeetrit. Tolle pinnal on kaks suurt lehtrit, Colette ja Sacajawea, mis meenutavad vulkaanilisi kaldeerasid Marsilt. Neist kahest noorema, Colette'i juures on näha ka laavavoogusid. Lakshmi platood ümbritsevad Akna ning Freyja mägede paralleelsed harjad ja orud, Maxwelli mäed ja Vesta astang. Näib, et nad on tekkinud horisontaalse kokkusurumise tagajärjel, mis on tüüpiline Maale, kuid ei esine Kuul ega Marsil.
Lakshmi platoost ida suunas muutub reljeef. Paralleelsed harjad ja orud asenduvad lühemate, lõikuvate rõngakujuliselt või kaootiliselt paiknevate harjade ja orgude süsteemiga. Seda nimetatakse parketiks ja seda pole leitud mitte ühelgi teisel taevakehal. Tasandike keskel on kõrgendikud, mille pind meenutab tasandikke. Need on Beta, Bell'i, Ulfrun'i ja Metis'e piirkonnad kõrgusega 2-4 kilomeetrit. Ka nendel on astanguid ja kraatreid.
Kõige rohkem pakub huvi Beta piirkond, mis on eraldiseisev kõrgem ala. Seal on kaks suurt vulkaani: Theia ja Rhea. Suurema läbimõõt on 820 kilomeetrit ja ta on 5 kilomeetrit kõrge, tema kraatri läbimõõt on 60 kuni 90 kilomeetrit.
Marsi suurima vulkaani, Olympose mäe läbimõõt on 550 kilomeetrit ja kõrgus 20 kilomeetrit ning Maa suurim vulkaan Mauna Loa Havail on 200 kilomeetrit läbimõõdus ja oma jalamilt 9 kilomeetri kõrgune.
Pinnavormidelt on Veenus üsna sarnane Maaga. Veenus on üldiselt tasane, rohkem kui pool pindalast mahub poolekilomeetrilisse kõrgusvahemikku. Suurim kõrgustevahe on 12 kilomeetrit (Maal 20 kilomeetrit). Madalamad alad ("ookeanid") vahelduvad kõrgemate mägiste piirkondade (mandritega).
Muidugi on Veenusel ka suur hulk meteoriidikraatreid, kuid vähem kui vulkaanikraatreid.
Veenuse tasandikel on näha veel mõnekilomeetrilisi kuplitaolisi moodustisi, sageli kraatriga tipus, ning seljandike ja vagudega piirkondi pikkusega mõnituhat kilomeetrit ja laiusega kuni paarsada kilomeetrit. Ishtari maa lähedalt tasandikult leiti omapärased ringstruktuurid läbimõõduga 200...300 kilomeetrit, millele pole analooge teistel planeetidel. Nende, kroonideks või pärgadeks nimetatud pinnavormide keskel asuvad kaootilise reljeefiga piirkonnad. Arvatavasti tekkisid pärjad sinna, kus pinnale tikkus ümbruskaudsete piirkondade kuumem aine.
Planeedi pind sarnaneb kivikõrbega. Pinnaseproovid ja pinnafotod näitavad normaalse maise koostisega tardkivimite (graniit, basalt) olemasolu. Veenuse tasandikud koosnevad põhiliselt basalt-laavast. Oma osa võib olla ka tuule poolt kantud vulkaanilisel tuhal ja liival.
Pinna keskmine vanus on miljard aastat, vaid vulkaanilis-tektoonilistel kõrgendikel on näha nooremaid moodustisi, kuid need katavad tühise osa pinnast. Seevastu Maal on alla miljardi aasta vanused moodustised valitsevad.
Veenuse kõrgendikud on kaetud raskemetallikirmetisega. Veenusel on nii soe, et plii sulab, metallid aurustuvad ja kondenseeruvad jahedamatel kõrgematel kohtadel. See seletab, miks kosmoselaevade radarivaatlused on näidanud, et kõrgendikud peegelduvad.


Purdosake.
Purdosake on üksik tera või fragment murenenud kivimist.


Efusiivne kivim.
Efusiivne kivim (inglise "effusive rock") on efusiivse vulkaanipurske tagajärjel vulkaanist väljutatud laava tardumisel tekkinud tardkivim.
Efusiivse kivimi täpne tähendus on kitsam kui purskekivimil või vulkaanilisel kivimil. Kui purskekivimiks on nii vulkaanist väljunud laava kui ka püroklastiline materjal ja vulkaaniline kivim ei pea olema isegi mitte vulkaanist väljunud, siis efusiivne kivim on eranditult mitteplahvatusliku vulkaanipurske produkt. Valdavas enamuses on efusiivseks kivimiks basalt.
Hoiatusena tuleb mainida, et harva käsitletakse termineid "efusiivne kivim", "purskekivim" ja "vulkaaniline kivim" korrektselt. Enamasti peetakse neid sünonüümideks.


Sõudmine 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Sõudmine 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis Meilahel


Võidmine.
Vanas Testamendis Jumala poolt võiti või salviti kuningaks ja/või prohvetiks.
Võitu Tanahis.
Õliga võidmisel oli tähtis koht religioossetes tseremooniates, millega seati ametisse preestreid, kuningaid ja prohveteid. Mõningatel juhtudel võiti õliga ka tseremoonias kasutatavaid esemeid. Mõnikord rõhutatakse võidmise tähtsust, mainides seda isikule esitatava nõudena, näiteks: "Ja võitud preester viigu härjavärsi veri kogudusetelki!" (Kolmas Moosese raamat 4:16).
Uus Leping.
Uus Testament mainib võidmist haigete ravimisel, teenimiseks õnnistamisel, Jeesuse tänamisel ja matusteks valmistumisel. Nii nagu Kristus oli Võitu, nii eeldab ka apostellik suktsessioon preestrite võidmist. Õli kasutatakse mitmes kristlikus sakramendis. Reeglina võitakse iga katoliiklast ja õigeusulist vähemalt kord elus.


Kaagvere.
Kaagvere on küla Tartu maakonnas Mäksa vallas Emajõe alamjooksul, 14,5 km Tartust.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas Kaagveres 274 elanikku.
Esmateade mõisa kohta pärineb aastast 1544 (Fyfhusen, hiljem Kawershof). Viimasest tulenebki Kaagvere praegune nimi, mis pärineb 16. sajandist, mil mõisa omanikuks oli Kawer. Eesti Vabariigi ajal kuulus mõis Tartu linnale. 1930.–1940. aastail mõisahoones asunud lastekodus töötas kasvatajana kunstnik Agu Peerna (1904–1950).
Külas asub tütarlaste eriinternaatkool.
On olemas kauplus, paadisadam ja jalgpallistaadion.


Nagano.
thumb
Nagano (jaapani 長野; haldusüksusena 長野市 (Nagano-shi: 'Nagano linn')) on linn Jaapanis, 363; saarel, Chikuma ja Sai jõe suudmel. Nagano on ka Nagano prefektuuri keskus.
Elanikke 383 500 (2005). Pindala 731 km².
Naganos toimusid 1998. aasta taliolümpiamängud, senistest kõige lõunapoolsemad.
Linnas on 1949. aastal asutatud ülikool.


Mõnuaine.
Mõnuaine on aine, mille manustamine põhjustab inimese vaimses seisundis muutusi. Need muutused ei pruugi olla mõnusad, kuid esialgse tarvitamise põhjustab tavaliselt soov saada mõnus elamus.
Nende ainete mittevajalikule tarvitamisele on iseloomulik, et ei teki sõltuvust ega abstinentsisümptomeid, nagu on iseloomulik psühhoaktiivsetele ainetele. Sageli on tegu ravimitega, mida arst on kunagi soovitanud või määranud, kuid mille tarvitamine jätkub vajaduseta ja sageli ülemäärastes annustes. Sageli võib nende ainete kasutamine põhjustada või süvendada raskeid kehalisi kahjustusi.
Kanepitoodete mõju võib sarnaneda kõigi kolme eelpoolmainitud kategooriaga, sõltuvalt eelnevast psüühilisest seisundist, kogusest jms. teguritest. Ka amfeetamiin, kokaiin ja ecstasy võivad põhjustada hallutsinatsioone,
Samuti on kohati raske eristada uimasteid ja erguteid, sest paljud ained sisaldavad mõlemaid. Näiteks vähemkvaliteetne kanep sisaldab kõrvalaineid, mis viivad inimese suurte koguste puhul "kivisse", mis on omalaadne letargiaseisund -- seda seetõttu, et kanepis on väikses koguses uimastavaid aineid, mis hakkavad suurte koguste puhul mõjuma.
Erinevatest psühhoaktiivsetest ainetest tekkiv sõltuvus avaldub peamiselt kahel moel: psüühilise sõltuvuse korral on olulisel kohal aine tarvitamisega seonduv, rituaal, seltskonna omaksvõtt ja heakskiit, harjumus. Tekib tugev tung, lausa sundmõte tarvitada ainet, muud vaba aja veetmise võimalused ja huvid/hobid kaotavad oma tähtsuse. Aine tarvitamist ei suudeta lõpetada ka vaatamata ilmsetele tervist kahjustavatele tagajärgedele. Füüsilise sõltuvuse korral harjub organism aine olemasoluga ning aine mittetarvitamisel tekib võõrutusseisund, mille nähud kaotab uus annus. Selle iseloom ja täpne pilt sõltub suuresti tarvitatud ainest.
Uimastid ei põhjusta peale pikaajalist tarbimist enam mingit positiivset seisundit, sest inimese seisund on muutunud selliseks, et uimastamine ei vii enam hea enesetundeni, kuna mingi osa tundlikkusest jääb siiski alles ja väga haige inimene ei tunne ennast valuvaigisti mõju all ühestki vaatenurgast paremini, kui terve inimene tunneks ilma. Kuna uimastid vähendavad tundlikkust, teeb inimene nende mõju all tihti asju, mis on enesetundele ohtlikud ja põhjustavad pohmelli, samuti seetõttu, et organismi (immuunsüsteemi) reaktsioonid on uimasti mõju all ebaautentsed ja aeglased.
Ergutid ja hallutsinogeenid põhjustavad sõltuvust peamiselt selletõttu, et muudetud ja tihti vastuvõetavam, "sügavam" või "loomulikum" taju on erguti tarbija jaoks tihti miski, mida ta soovib saavutada, selle puudumine võib osutuda koormavaks. Tugevate hallutsinogeenide, nagu LSD puhul, võib selline sõltuvus mõnedel juhtudel osutuda sama ületamatuks, kui uimastisõltuvus, samuti on uuemate pikaajaliste uuringute käigus leitud ka kanepisõltlasi, kes ei suuda aine tarbimisest enam oma tahte abil loobuda. Samuti võivad ergutid, hallutsinogeenid ja muud lihtsad tajumuutjad vähendada tarbija võimet ise enda emotsionaalset seisundit sobivana hoida. Ergutid (kanep, LSD) olid hipikultuuri peamiseks motivaatoriks, samuti on neid paljudes vanades kultuurides rituaalsetel eesmärkidel kasutatud. Erguti üledoos mõjub analoogselt uimastile (närvisüsteemi liiga kõrge koormus vallandab pidurdusprotsessi), samuti võib erguti raisata inimese energiavarud ja viia ta nõrkuseseisundisse, mis sarnaneb uimastatusele. Kokaiinisõltuvus on kõige tugevam vahetult ja mõne päeva jooksul peale viimast tarbimist, mistõttu kokaiinitarbijad satuvad tsüklitesse, mille vahel võivad olla ka pikad pausid. Tugev amfetamiinisõltuvus tekib peamiselt süstijatel ja sellele järgneb teovõime kiire langus. Amfetamiin võeti kasutusele USA sõjaväe poolt sõdurite teovõime ajutiseks tõstmiseks, sest see vähendab unevajadust ja kiirendab reaktsiooni, samuti vähendab ebavajalikke emotsionaalseid ilminguid, nagu hirm -- pideva tarbimise puhul saavad jõuvarud siiski kiiresti otsa ja ei jõua enam kergesti normaalse lähedale. Amfetamiinid, näiteks "ecstasy", on klubikultuuri lahutamatuks koostisosaks.
Mõnuainetega seotud kultuuridest võiks mainida gangstakultuuri.


Narkoloogia mõisteid.
"Siin on mõnuainete valdkonna mõisted, samuti narkoloogia mõisted.
A.
aanispits - abstinents - ainekontsentratsioon - alfametüülfentanüül - alkohol - alkoholiaktsiis - alkoholi müügi piirangud - alkoholi müük - alkoholijoove - alkoholireklaam - alkoholism - alkoholismi ravi - alkoholi tarbimine - alkoholi tootmine - alkohoolik - alkohoolsed joogid - allaneelamine - allatõmbamine - amfetamiin - anaboolsteroid - analgeetikum - annus - asotsiaal - asotsiaalsus - asunik - asy - asy teisendid
B.
baar - baarmen - "bad trip" - badjaa - bajaan - bazooka' - bensodiazepiin - "bhang" - "bong" - brändi - buprenorfiin
C.
"Cannabis indica" - "Cannabis sativa" - "Catha edulis" - "chasing the tiger" - "china white" - Coca Cola - "crack"
D.
D-9-THC - "dawamesc" - deff - denaturaat - diatsetüülmorfiin - dimenhüdrinaat - dimetüültrüptamiin - dipsomaania - dispetšer - "Doors of Perception" - doos - doping - dopingaine - "doup" - "draakonipüük" - droog - "drug"
E.
ebakaine olek - "ecstasy" - eeter - efedriin - "ell" - erguti - erythroxylon coca - etanool - etkloorvünool - euforica - Euroopa Liidu narkostrateegia
F.
fantastica - fenatsetiin - fenmetrasiin - fentanüül - "fiiling" - "flashback" - frigo - füüsiline sõltuvus
G.
"G" - "gaif" - γ-butürolaktoon - "geto"
H.
haljas - hallutsinogeen - hallutsinogeenne aine - hallutsinogeenne kaktus - hallutsinogeenne seen - hallutsinogeensed seened - hansa - haúiú - "haš" - hašiš - hašišikook - hašišiõli - helin - heroiin - heroiinhüdrokloriid - "herokas" - hundijalavesi - huuletubakas - hypnotica - hõlova - hõõgvein
I.
illegaalsed uimastid - inebrantia - inti - intramuskulaarne manustamine - intravenoosne manustamine
J.
joint - joobeseisund - joogilaulud - jooming - joove - julguse võtmine - "junkie" - "junky" - junn - junnov - junts - järeljoove
K.
"K" - kaif - "kaifeetik" - "kaifunn" - kainus - kanep - kanepiekstrakt - kanepikook - kanepileht - kanepipiip - kanepipsühhoos - kanepitoode - kanepitooted - kanepivaik - kanepiõis - kanüül - karsklane - karsklus - karsklusliikumine - karskus - kasjakk - kasjatšokk - kassiahastus - kasvuhormoonid - kathipõõsas - "katus sõidab" - kauamängiv - "kaur" - keelekaste - keemik - "kellad" - kellukesed - kelner - kesknärvisüsteemi mõjutav aine - kesknärvisüsteemi vaigistav aine - "kest" - "ketakas" - ketamiin - ketobemidoon - "ketas" - "kiirus" - "kimuja" - "kimumine" - "kiur" - "klahv" - "klappimine" - "kleepekas" - "kleeps" - "klähv" - kodeiin - koduvein - kofeiin - kohanemus - kohv - kohvik - koka - kokaiin - kokaiinhüdrokloriid - kokainism - kokapasta - "koks" - kokteil - "komm" - "kommipidu" - koni - konjak - "konn" - kopsuhaigused - kopsuvähk - "Krambambuli" - kuivakas - kuldne kolmnurk - kummiliim - kurk kuivab - "kuul" - "kärakas" - kärbseseen - "kõhv" - kõnehäired - kõrts - kõrtsmik - "külmarohi"
L.
"L" - "laaberdamine" - "laev" - lahustuvus - "lakard" - "lake" - "lakkekrants" - "lapi all olemine" - "lapp" - "laulu õli" - legaalsed uimastid - "leht" - "lend" - "lennuk" - "Lepiku Linda" - lihasesse süstimine -
liigud - liim - liiminuusutamine - "liks" - liköör - "lint katki" - Liviko - "lomka" - LSA - LSD - "Lucy in the Sky with Diamonds" - lumi - "lällamine" - "lõhkamine" - lüsergiinhape
M.
mahv - majanduslik sõltuvus - "mant" - marihuaana - "maroko" - martini - "masin" - MDMA - mefedroon - meeleelund - meeleseisund - "ment" - meskaliin - metadoon - metadoonhüdrokloriid - metadoon-asendusravi - metakvaloon - metanool - "metsakohin" - metüülalkohol - mittepuhas heroiin - mokatubakas - "molnija" - monopol - moon - moonikupar - moonipuru - morfiin - morfinism - muskariin - mäluauk - mäluhäired - märjuke - mõju - mõjuaine - mõnu - mõnuaine - mürgitamisreaktsioon
N.
"naps" - "napsitamine" - "napsivend" - "nark" - narkar - narkodiiler - narkokontroll - narkoloog - narkoloogia - narkomaan - narkomaania - narkootikum - narkootikumide register - narkopolitsei - narkoravi - narkostrateegia - narkosõltuvus - narkotiin - "nastoika" - niiduk - nikotiin - nitrit - "nott" - "nui" - nuusktubakas - "nuusutaja" - nuusutamine - närimine - närvierguti - närvilõõgasti - nõel - nõela otsas istumine
O.
odekas - odekolonn - Ofelia - okse - oksendamine - oopium - oopiumiekstrakt - oopiumimagun - oopiumimoon - opiaat - opioid
P.
paadialune - "paat" - "paber" - pabeross - pakk - pakkimine - papaveriin - papaver somniferum - "parm" - pea haige - peaparandus - peatäis - peedivein - peet - "peyote" - "pidu panemine" - pidutsemine - piip - piiritus - "pillid" - "pilt taskus" - "Pilvealused" - "pilves olek" - "plaaster" - "plastiliin" - pläru - plörr - pohmell - pohmelus - "poolik" - "pops" - portvein - praak - prabirka - praht - preventsioon - prihood - pruun heroiin - "präska" - psilotsiin - psilotsübiin - psühhedeelne - psühhodeelikum - psühhoosiseisund - psühhostimulaator - psühhotroop - psühhotroopne aine - psüühikahäire - psüühiline funktsioon - psüühiline sõltuvus - "pudel" - puhas heroiin - "pullo" - pummeldamine - "pump" - punane kärbseseen - punn - purjus olek - purjutamine - "puru" - puskar - puskariajamine - puskariaparaat - puupiiritus - "pärm" - põletatud viin
R.
ravim - reis - reispass - restoran - "riba" - "riba mahapanemine" - riia palsam - riigivanem - "rohi" - roheline draakon - roolijoodik - "rops" - "ropsimine"
S.
"sada grammi" - salakaup - salaviin - "samagon" - "sang" - "savu" - seemned - seen - seksuaalne sõltuvus - sigar - sigaret - sigarillo - "sinine esmaspäev" - sissehingamine - "snus" - "soe pea" - "soru" - sotsiaalne sõltuvus - "speed" - "spiid" - "spirt" - stimulant - subkultuur - "subrovka" - suits - suitsetamine - suitsuots - sundsoov - surrogaat - surmav annus - sõltlane - sõltuvus - sõltuvusaine - sõltuvusravimid - sünteesuimasti - süstal
T.
"taarakas" - taarapunkt - "Taju uksed" - "taksot sõitma" - taksoviin - tasakaaluhäired - tebaiin - tee (jook) - tempimine - terviseks - terviseohtlik aine - tervist kahjustav aine - testosteroon - testosterooni derivaadid - "thai sticks" - THC - "tiigripiim" - "tiksumine" - "tinavile" - tinktuur - "tipsutamine" - toksikomaan - toksikomaania - "tolmuimeja" - "toobitõstmine" - "toop" - "toppimine" - "topsivend" - trahter - "trahvilöök" - "triibu tõmbamine" - "triip" - "tripp" - "tropid" - "tropp" - "tsiffir" - tubakaaktsiis - tubakareklaam - tubakas - tubakatoodete müügi piirangud - tubakatoodete müük - tubakatooted - tussuitamine - tähistamine - täisjootmine - täiskarsklane
U.
"uimar" - uimasti - uimastiharidus - uimastipoliitika - uimastiprobleem - uimastisõltuvus - uimastiturg - unimagun - unimaguna tee
V.
"valge" - "valge heroiin" - "valge hiinlane" - valge viin - "vanakas" - "vanake" - vanalinn - "Vana Tallinn" - vedel heroiin - vedel kanep - vedel lahusti - "vedel leib" - vein - "veints" - veresoonde süstimine - vermut - vesloo - vetšnõi kaif - viin (jook) - viina katk - viinakuu - viinaköök - viinamari - "viinanina" - viinapood - viinapõletamine - viinaraha - viinavabrik - "viinaviga" - "viinavoor" - "vikat" - "vines olek" - "vintis olek" - "virre" - "Viru valge" - viski - "viun" - "vitamiin K" - vodka - vzrõvaitamine - väljas käimine - väljategemine - väärkasutaja - väärkasutamine - võtmine - võõrdumisreaktsioon - võõrutusravi
W.
Wismari haigla
Õ.
õis - õli - õllemargid - õlu - õõnesnõel


2004. aasta suveolümpiamängude korvpallimeeskondade koosseisud.
Korvpalli 2004. aasta suveolümpiamängude meeskondade kooseisud


Argentina korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Argentina korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel


Leedu korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Leedu korvpalli meeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
1992 Barcelona pronksmedal
1996 Atlanta pronksmedal
2000 Sydney pronksmedal
Vaata ka.
Korvpallimeeskond


Rapla vald.
Rapla vald on Raplamaa haldusüksus. Valla keskus on Rapla linn.
Algne Rapla vald moodustati Rapla talurahvaasjade komissari otsusega 3. märtsil 1891. aastal.
11. juulist 2002 on Rapla linn Rapla valla koosseisus.
Asustus.
Rapla vallas on 38 küla, 3 alevikku ja 1 linn.
Alevikud.
Alu - Hagudi - Kuusiku
Külad.
Alu-Metsküla - Aranküla - Hagudi - Iira - Juula - Kalevi - Kelba - Kodila - Kodila-Metsküla - Koigi - Kuku - Kuusiku-Nõmme - Kõrgu - Lipstu - Mahlamäe - Mõisaaseme - Mällu - Nõmme - Oela - Ohulepa - Oola - Palamulla - Purila - Raka - Ridaküla - Röa - Seli - Seli-Nurme - Sikeldi - Sulupere - Tapupere - Tuti - Tõrma - Uusküla - Valtu - Väljataguse - Äherdi - Ülejõe
Välislingid.
Rapla vald


Apokrüüfid.
Apokrüüfid (ka apokriiva, apokriivaraamatud; kreeka keeles "apokryphos" 'salajane') on Piibli kaanonisse mittekuuluvad, kuid tekkeajalt ning sisult Piiblile lähedased judaistlikud ja varakristlikud teosed.
Katoliiklased kasutasid sõna apokrüüf asemel deuterokanoonilised ehk piiblivälised kirjad. Tänapäeval teoloogid enam ei rõhuta mõiste seotust konfessiooniga.


1540. aastad.
1540. aastad on ajavahemik 1540. aasta algusest kuni 1549. aasta lõpuni.


Antonín Dvořák.
Antonín Leopold Dvořák (8. september 1841 Nelahozeves Praha lähedal – 1. mai 1904 Praha) oli tšehhi helilooja.
Elukäik.
Sündis kõrtsmiku ja mõisateenija peres. Ta õppis muusikat külakooliõpetajate juures, hiljem Praha orelikoolis, mängis teatriorkestris vioolat. Heliloomingu kõrval teenis elatist muusikatundide andmisega ja orelimänguga kirikus.
Aastal 1891 oli Antonín Dvořák Praha konservatooriumi õppejõud, 1892–1895 New Yorgis Riikliku Konservatooriumi juhataja ja õppejõud.
Elu lõpuaastatel 1901–1904 juhtis taas Praha konservatooriumi.
Antonín Dvořák oli populaarne ja austatud helilooja nii kodu- kui välismaal; on tänini kõigi aegade tuntuim tšehhi helilooja. Sünnimaal on talle pühendatud mitu muuseumi ja mälestusmärki.
Looming.
Dvořáki looming on stiililt mõõdukas romantism märgatavate tšehhi jt slaavi rahvaste rahvamuusika mõjudega.
Antonín Dvořák loomingust peegeldub Beethoveni ja Schuberti, hiljem ka nt Wagneri ning helilooja enda lähedase sõbra ja toetaja Brahmsi eeskuju.
Huvitavaid mõjusid andis tema loomingule Ameerika-periood, mil helilooja huvitus nii mustade spirituaalidest kui ka Ameerika põliselanike muusikast.
Antonín Dvořák on kirjutanud 9 sümfooniat, 11 ooperit, sümfoonilisi poeeme, hulgaliselt vokaal- ja kammermuusikat, ühtekokku üle saja heliteose. Populaarsemad tema töödest on üheksas sümfoonia e-moll op. 95 "Uuest Maailmast" (1895) ning tšellokontsert, samuti "Slaavi tantsud".
Dvořák, Antonín
Dvořák, Antonín
Dvořák, Antonín


Idas ja Lynkeus.
Idas ja Lynkeus olid vanakreeka mütoloogias Aphareuse ja Arene pojad, Messeene kuningapojad.
Väidetavalt oli Lynkeusel nii terav nägemine, et ta isegi maa alla näha võis.
Idas ja Lynkeus olid kuulsad kangelased, kes osalesid Kalydoni metsseajahil ja argonautide retkel. Nad olid kihlatud oma onu Leukippose tütarde Hilaeira ja Phoibega. Kuid nende isa poolvenna Tyndareose pojad Kastor ja Polydeukes röövisid neiud. Idas ja Lynkeus läksid kätte maksma. Kokkupõrkes tappis Idas Kastori ja Polydeukes Lynkeuse. Pärast seda loobus Polydeukes vabatahtlikult maapealsest elust ning ka Idas ei tahtnud enam Leukippose tütardega abielluda.
Selle asemel sai Idas teada, et Aitoolia kuningal Evenosel on imekaunis tütar Marpessa, kelle Evenos lubas anda naiseks mehele, kes teda sõjavankrivõitluses võidab. Sõjavankrivõitlus lõppes tol ajal sageli kaotaja surmaga ning Evenos oligi kõik kosilased tapnud. Idas oli enda käsutusse saanud tiivulise hobuse Pegasose, kellel ratsutas läbi õhu lossi, tõstis Marpessa enda taha sadulasse ja lendas tagasi. Evenos hakkas teda taga ajama, kuid Lykormase jõe ületamisel uppus. Sellest ajast nimetatakse seda jõge Evenoseks.
Nad ei olnud veel pääsenud. Enne kui nad Messeenesse jõudsid, peatas nad Apollon, kes tahtis Marpessat naiseks. (See on ainus kord, kus Apollon abielluda tahtis.) Idas ei loovutanud neidu ja asus Apolloniga maadlema. Jumal ei saanud temast sugugi jagu. (Samamoodi võitles jumalaga Joosep Esimeses Moosese raamatus.) Võitlus oli nii äge, et nad peatusid alles siis, kui Zeus välgunoole nende vahele virutas. Kui Zeus oli kakluse põhjuse ära kuulanud, lubas ta Marpessal valida, kumba tahab. Marpessa valis sureliku Idase, kahtlustades (ja kindlasti põhjusega), et jumal ei jää talle truuks.
Idasel ja Marpessal oli üks tütar, kelle nimi oli Kleopatra. See nimi tähendab kreeka keeles 'isa järgi kuulus' ja sobis neiule, sest ta ei saanud kuidagi kuulsaks.


Marpessa.
Marpessa oli Aitoolia kuninga Evenose imekaunis tütar.
Evenos lubas Marpessa anda naiseks sellele, kes teda sõjavankrivõitluses võidab. Sõjavankrivõitlus lõppes tol ajal sageli kaotaja surmaga ning Evenos oligi kõik kosilased tapnud. Marpessa oli sellest masenduses ja lubas mitte abielluda; liiati ei tahtnud ta sugugi abielluda oma isa tapjaga. Seetõttu oli ta meeldivalt üllatunud, kui tema juurde ratsutas läbi õhu tuntud kangelane, Messeene kuningapoeg Idas Pegasosel. Marpessa nägi selles võimalust oma isa elu päästa ja nõustus põgenema. Ta istus Idase taha sadulasse ja nad lendasid ära. Evenos nägi seda ja hakkas neid taga ajama, kuid uppus Lykormase jõe ületamisel. Sellest ajast nimetatakse seda jõge Evenoseks.
Nad ei olnud veel pääsenud. Enne, kui nad Messeenesse jõudsid, peatas nad Apollon, kes tahtis Marpessaga abielluda. (See on ainus kord, kus Apollon abielluda tahtis.) Idas ei loovutanud neidu ja asus Apolloniga maadlema. Jumal ei saanud temast sugugi jagu. (Samamoodi võitles jumalaga Joosep Esimeses Moosese raamatus.) Võitlus oli nii äge, et nad peatusid alles siis, kui Zeus välgunoole nende vahele virutas. Kui Zeus oli kakluse põhjuse ära kuulanud, lubas ta Marpessal valida, kumba tahab. Marpessa valis sureliku Idase, kahtlustades (ja kindlasti põhjusega), et jumal ei jää talle truuks. Liiatigi oli Idas olnud niivõrd peenetundeline, et polnud Evenost tapnud.
Idasel ja Marpessal oli üks tütar, kelle nimi oli Kleopatra. See nimi tähendab kreeka keeles 'isa järgi kuulus' ja sobis neiule, sest ta ei saanud kuidagi kuulsaks.


Evenos.
Evenos ehk Lykormas on jõgi Kreekas, mis on saanud nime vanakreeka mütoloogia tegelase järgi.
Evenos oli Arese ja Demonike poeg. Tal olid vennad Thestios, Molos ja Pylos.
Evenosel oli üksainus laps: tütar Marpessa. Evenos lubas ta naiseks sellele, kes teda sõjavankrivõitluses võidab. Sõjavankrivõitlus lõppes tol ajal sageli kaotaja surmaga ning Evenos oligi kõik kosilased tapnud. Marpessa oli sellest masenduses ja lubas mitte abielluda; liiati ei tahtnud ta sugugi abielluda oma isa tapjaga. Seetõttu oli ta meeldivalt üllatunud, kui tema juurde ratsutas Pegasosel läbi õhu tuntud kangelane, Messeene kuningapoeg Idas. Marpessa nägi selles võimalust oma isa elu päästa ja nõustus põgenema. Ta istus Idase taha sadulasse ja nad lendasid ära. Evenos nägi seda ja hakkas neid taga ajama, kuid uppus Lykormase jõe ületamisel. Sellest ajast nimetatakse seda jõge Evenoseks.
Evenost on nimetatud Aitoolia kuningaks, ehkki ta ei kuulu Aitoolia kuningate nimestikku. Ta võis valitseda mõnd teist Aitoolia linna peale pealinna Kalydoni. Näiteks Pleuroni valitseja Thestios võis linna pärida oma vennalt Evenoselt.


Ühiskond.
Ühiskond on inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum.


USA korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
USA korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
1936 Berliin olümpiavõitja
1948 London olümpiavõitja
1952 Helsinki olümpiavõitja
1956 Melbourne olümpiavõitja
1960 Rooma olümpiavõitja
1964 Tokyo olümpiavõitja
1968 Mexico City olümpiavõitja
1972 München hõbemedal
1976 Montreal olümpiavõitja
1984 Los Angeles olümpiavõitja
1988 Seoul pronksmedal
1992 Barcelona olümpiavõitja
1996 Atlanta olümpiavõitja
2000 Sydney olümpiavõitja


Cantus firmus.
"Cantus firmus" (ladina keeles 'kindel laul') oli keskaja ja range stiili polüfoonias kasutatav meloodia.
"Cantus firmus" oli enamasti Gregoriuse koraal, mis liigub ühes hääles ning on kõige pikemate vältustega.


Noodikiri.
Noodikiri ehk muusika notatsioon on muusika ülesmärkimiseks kasutatav märgisüsteem, mis on muusika ajaloo jooksul muutunud seoses muusika sisuliste ja tehniliste omaduste muutumisega.
Enamasti on noodikirja ülesandeks muusika meeldejätmine taasesitamise puhuks konkreetses traditsioonis või konkreetsele muusikainstrumendile. Kasutatud on tähti, numbreid või erilisi märke, mis viitavad meloodia liikumissuunale ja helide vältustele; samuti piltlikke kujundeid konkreetse muusikainstrumendi jaoks.
Euroopaliku muusika ajaloos arenes noodikiri välja neumade süsteemist, mida kasutati Gregoriuse koraali ülesmärkimiseks. Neumad olid teksti kohale kirjutatud kriipsude või konksude kujulised märgid, mis viitasid meloodia liikumissuunale. Hiljem lisati neumade juurde horisontaalne joon, mis aitas meloodia kulgu täpsustada. Seejärel lisati veel teine, kolmas, neljas ja viies joon, millest tekkis tänepäeval tuntud viiejooneline noodijoonestik. Neumadest arenesid omakorda välja noodimärgid ehk noodid, mille kuju näitas ka vältust.
Tänapäeva euroopaliku muusika ülesmärkimiseks kasutatav noodikiri kasutab viiejoonelist noodijoonestikku koos abijoontega, noodivõtmeid, võtmemärke ja alteratsioonimärke, taktimõõtu ja taktijooni ning erinevate vältustega noote ja pause. Muusika esitamise täpsustamiseks lisatakse märke ja sõnu tempo, dünaamika, artikulatsiooni ja agoogika jaoks; samuti antud muusikainstrumendile spetsiifilisi märke (keelpillidel näiteks poogna liikumise suund; klaveril pedalisatsioon jne). Noodikirja mahu kokkuhoidmiseks kasutatakse mitmesuguseid kordamise märke.
Noodikirja käsikirjalise või trükitehnilise teostamise meetodeid ning selle tulemust nimetatakse noodigraafikaks.


Noodivõti.
Noodivõti on noodikirja märk, mis määrab teatud helikõrguse (noodi) noodijoonestikul.
Tänapäeval kasutatakse noodikirjas põhiliselt G-võtit, F-võtit ja C-võtit, mis määravad vastavalt esimese oktaavi G (sol), väikese oktaavi F (fa) ning esimese oktaavi C (do) asukoha noodijoonestikul.
JO-võti.
Zoltán Kodály poolt loodud relatiivses noodisüsteemis kasutatakse jo-võtit, mis määrab "jo" asukoha noodijoonestikul.
tenori-, prantsuse-, soprani-, löökpilli-, baritoni-, subbassi- ja mezzosopranivõti


Noot (muusika).
Noot (ladina "nota" 'tähis, märk') on muusika noodikirjas helikõrguse ja helivältuse ülesmärkimiseks kasutatav märk, mis kirjutatakse noodijoonestikule. Noodid tähistavad kindlaksmääratud kõrgusega helisid ainult siis, kui noodijoonestiku algusesse on kirjutatud noodivõti (näiteks viiulivõti, bassivõti jne). Noodid kirjutatakse noodijoontele ja noodijoonte vahedesse. Samuti kasutatakse lisaks noodijoontele abijooni, mis kirjutakse üksteisest noodijoonte kaugusele.
Noot kui noodikirja märk koosneb noodipeast, mis noodijoonestikul märgib heli kõrgust; noodivarrest ja noodilipust. Noodipea, noodivars ja noodilipp näitavad ühtlasi noodi vältust. Täisnoodil puudub noodivars; pool- ja veerandnoodil puudub noodilipp.
Noodipea.
Seest tühi või täis ovaal, mis noodijoonestikul, märgib kõrgust ja kestust (seest täis, seest tühi, mõlemad punktiga).
Noodivars.
Joon, mis tõmmatakse noodipea paremale küljele.
Noodivarre pikkus on umbes 2 1/2 kuni 3 noodijoonte vahet ehk antud noodist oktaav alla või üles. Kolmandast noodijoonest kõrgemal asuvatel nootidel märgitakse noodivars alla ja noodipeast vasakule.
Kui noodijoonestikule on kirjutatud kahehäälne muusikapala, kirjutatakse ülemise hääle varred üles ja alumise hääle varred alla.
Noodilipp.
Kirjutatakse noodivarrest paremale (üldiselt üle nelja lipu ei kirjutata (pole mugav lugeda)).
Noodinimetus.
"Ut" on "do" varasem nimetus. Inglise keelt kõnelevates maades on silpnimetuse "si" asemel kasutusel "ti" ning tähtnimetuse "h" asemel "b".
Altereerimine.
Nooti kõrgendatakse või madaldatakse altereerimise teel.
Noodi vältus.
Noodi vältused tähistavad kindlaksmääratud pikkusega helisid ja pause ainult siis, kui noodijoonestiku algusesse on kirjutatud tempo (näiteks 110 (lööki minutis), allegro, andante jne). Kui tempo on määramata, võib interpreet kasutada endavalitud tempot ja näiteks veerandnoot võib vastavalt valitud tempole kesta liialdatud näitena kas pool tundi või 0,1 sekundit.
Pausid.
Noodivältustele vastavad noodikirjas samade vältustega pausid.


1530. aastad.
1530. aastad on ajavahemik 1530. aasta algusest kuni 1539. aasta lõpuni.


1510. aastad.
1510. aastad on ajavahemik 1510. aasta algusest kuni 1519. aasta lõpuni.


Edward Elgar.
Sir Edward William Elgar, esimene baronet, (2. juuni 1857 – 23. veebruar 1934) oli hilise romantismiajastu briti helilooja.
Elukäik.
Edward Elgar sündis klaverihäälestaja ja muusikakaupmehe peres. Ta oli andekas iseõppija, kes õppis mängima paljusid pille. 16-aastaselt hakkas ta andma klaveri- ja viiulitunde ning mängis mitmes orkestris viiulit.
Pärast abiellumist kolis ta Londonisse, kus üritas peret heliloominguga elatada, kuid kuna Victoria-aegsel Inglismaal oli suhteliselt madalat päritolu iseõppijal raske läbi lüüa, pidi ta pöörduma tagasi Worcestershire'i ja töötama õpetajana.
Elgari tuntus suurenes 1890. aastatel. Tema esimese suure orkestriteose "Enigma variatsioonid" ettekanne Londonis aastal 1899 tegi temast ühe oma ajastu menukaima briti helilooja. Järgnenud aastatel sai ta oma tööde eest tiitleid ja autasusid.
Aastatel 1905–1908 oli Elgar Birminghami ülikooli muusikaprofessor.
Edward Elgari populaarsus kestis Esimese maailmasõjani. Pärast abikaasa surma 1920. aastal ta enam märkimisväärseid teoseid ei loonud. Elgari viimane, 3. sümfoonia jäi lõpetamata. Järelejäänud visandite põhjal kirjutas selle 1997. aastal lõpuni Anthony Payne.
Looming.
Kokku on Elgar kirjutanud umbes 90 helitööd. Neist tuntuimad on "Enigma variatsioonid", 1. sümfoonia ja tšellokontsert. Elgari marss, millele Arthur C. Benson kirjutas teksti pealkirjaga "Land of Hope and Glory", on saanud brittide mitteametlikuks teiseks hümniks.
Elgar armastas anagramme, mõistatusi ja koode. Neid on põimitud ka tema muusikasse. "Enigma variatsioonid" ("Variations on an Original Theme (Enigma)") on siiani omamoodi muusikaline mõistatus. See orkestrisüit koosneb põhiteemast ja selle 14 variatsioonist, millest igaüks portreteerib muusikaliselt mõnda helilooja sõpra või lähedast. Esimene variatsioon kujutab Elgari abikaasat Alice'it, üheksas ja ehk kõige populaarsem nimega "Nimrod" tema kirjastajat August Jaegerit (Nimrod - Piibli suur kütt, "Jäger" - saksa keeles jahimees). Viimane variatsioon kujutab heliloojat ennast. Peateema ise on ühe tuntud teema variatsioon ja Elgar ei avaldanud kuni surmani, millise nimelt. Ta nimetas vaid, et see on väga tuntud, ja andis ka üksikuid muid vihjeid, kuid uurijate hulgas pole seni lahenduse suhtes üksmeelt. Välja on pakutud nii "Auld Lang Syne" kui ka "Rule, Britannia".
Elgar oli andekas meloodiameister. Tema muusikas on leitud Saksa romantismi, eriti Brahmsi mõjusid, samuti Wagneri-järgset kromatismi ühendatuna inglisepärase mõõdukusega ja distsipliiniga.
Ülendamine.
Edward Elgar löödi 1904 rüütliks ja 1931 baronetiks, kuid kuna tal ei olnud poega, kustus see tiitel ühes temaga.


Hüperborea.
Hüperborea on kreeka mütoloogias maa kaugel põhjas Okeanose ääres. Kaartidel paigutati Hüperborea Kreekast ja Mustast merest otse põhja, seega enam-vähem Baltimaade ja Soome kohale ning ulatudes neist põhja poole ja kirdesse. Usuti, et Apollon elab seal talviti, aga muusad enam-vähem pidevalt. Samuti usuti, et Hüperboreasse ei saa jõuda laevaga ega jalgsi, vaid näiteks läbi õhu. Hüperboreas käis küll Perseus, keda saatis Hermes; neid kandis sinna põhjatuul Boreas.
Hüperborealased elasid igaveses õndsuses. Nad ei tundnud haigusi ega vanadust. Põhiliselt veetsid nad aega muusika, tantsu ja laulu saatel.


Uimasti.
Narkootikum ehk uimasti ehk mõnuaine on kesknärvisüsteemi mõjutav aine, mille peamine erisus teistest kesknärvisüsteemi toimivatest ainetest on see, et ta tekitab sõltuvust. Mõju omapärade järgi liigitatakse uimasteid depressantideks, stimulantideks ja hallutsinogeenideks.
Illegaalsete uimastite omamine on üldjuhul keelatud, ent lubatud mitmesugustele teadusasutustele ja muudele asutustele eriotstarbeliseks kasutuseks erilitsentside alusel (nagu näiteks botaanikaaias on lubatud kasvatada kanepit, et bioloogidel oleks võimalik selle taimega tutvuda ja seda ära tunda. Eriseadusega reguleeritud juhtudel võib narkootilisi aineid kasutada ravimites, eriti palju on selliseid ravimeid Hollandis, ent ka Euroopa Liit on heaks kiitnud mitmeid selliseid ravimeid.


Diatoonika.
Diatoonika (kr. "dia" + "tonos" - tuletatav tervetoonidest) on "helisüsteem, mis moodustub ainult alushelidest või mis tahes helistikus oleva helilaadi altereerimata astmetest".
Diatoonika mõiste algtähendus seostub vana-kreeka mõistega "diatoonilist liiki ("genus") tetrakord", mis sisaldas ühe pooltooni ja kaks tervetooni. Tetrakordi teisteks liikideks olid kromaatiline ja enharmooniline tetrakord.
Ka Arezzo Guido poolt defineeritud keskaja helisüsteemi aluseks olevad heksakordid sisaldasid täistoonide poolt ümbritsetud pooltooni (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning olid seetõttu vastavalt antiiksele definitsioonile diatoonilised. Kuna aga Guido helirida, mis põhines G, C ja F helist üles ehitatud kattuvate helidega heksakordidele, sisaldas tihti helisid B, mida lisati moduleerimise vältimiseks A-st algavate heliridade puhul, siis erineb Guido süsteem hilisemast diatoonilisest "musica ficta" süsteemist.
Diatoonilised on kõik seitsmehelilised heliread, mis on oktaavi ulatuses täidetud viie tervetooni ja kahe pooltooniga, kusjuures pooltoonid on teineteisest eraldatud tervetoonidega. Diatoonilised on näiteks duur-moll-süsteemi loomulik mažoorne helirida (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon), loomulik minoorne helirida (tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning kirikuheliread.


Diatooniline helirida.
a>idena üles ehitades saame diatoonilise helirea
Diatooniline helirida on muusikas helirida, mille kõik helid kuuluvad diatoonikasse. Diatoonilised heliread on näiteks kirikuheliread, loomulik mažoor ja loomulik minoor.
Diatoonilise helirea helid võivad olla põhi- või tulendnimetustega.
Diatoonilise helirea moodustavad näiteks klahvpillide klaviatuuri valged klahvid. Diatoonilise helirea oktaavis on seitse astet.
Nende kõrval hakati kasutama ka nende teisendeid ehk altereeritud helirida.


Diatooniline helilaad.
Diatooniline helilaad on diatoonilise helirea astmetest koosnev helilaad (joonia, dooria, früügia, lüüdia, miksolüüdia, eoolia või lokria).
Tänapäeval kasutatakse peamiselt jooniat (mažoor ehk duur) ja eooliat (minoor ehk moll).


Laulev revolutsioon.
Laulev revolutsioon on nimetus Eestis (laiemalt ka koos Läti ja Leeduga) aastail 1987–1988 toimunud sündmustele,
mille algne eesmärk oli inimeste elu-olu, NSVLi okupatsiooni tingimustes, paremaks muuta,
kuid kui igale muutuse taotlusele järgnes impeeriumi juhtkonna vastus jõunäitamisena,
siis seda rohkem olid tegevused Eestis suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele.
Laulev revolutsioon on kuulus kui revolutsioon ilma verevalamiseta.
Perestroika.
1980. aastate keskel algatas Mihhail Gorbatšov NSV Liidus uuenduspoliitika(perestroika) koos avalikustamisega ("glasnost"), mis saavutas Eestis oma haripunkti 1987. aastal ning kasvas 1988. aastal üle iseorganiseerunud laulvaks revolutsiooniks. Tähelepanuväärsel viisil algasid umbkaudu samal ajal analoogilised ühiskondlikud protsessid ka paljudes teistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides.
Fosforiit.
NSVL-i katse tekitada Eesti maa-alale fosforiidikaevandus, mis jõudis avalikkuse ette ja leidis laialdast vastuseisu põliselanike hulgas.
IME.
31. märtsil 1988 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse, millega Eesti NSV viidi üle täielikule isemajandamisele. Laulva revolutsiooni alguseks loetakse sellele järgnenud loomeliitude pleenumit Tallinnas 1.-2. aprillil 1988, kus Eesti loovintelligents nõudis poliitiliste õiguste laiendamist, kultuurilist ning majanduslikku iseseisvust, immigratsiooni tõkestamist ja valitsuse tagasiastumist.
Sinimustvalge lipp.
14. mai 1988l toimusid Tartu X levimuusikapäevad, kus Tähtvere laululaval toimunud vabaõhukontserdil lehvisid sinimustvalged lipud ja esimest korda kõlasid Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu, mille ajal esimeste ridade inimesed ühendasid käed ja õõtsutasid end muusika rütmis.
Sama pilt avanes Tallinna Lauluväljakul 1988 suvel, kui noored igal ööl 6. juunist 13. juunini koos laulmas käisid. Viimasel kahel ööl lauldi ansambel Rodeo saatel.
Dissidendid Lagle Parek, Erik Udam, Tiit Madisson jt asutasid 15. augustil 1987 MRP-AEG(Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp). 23. augustil 1987 korraldas MRP-AEG MRP sõlmimise aastapäeva puhul Tallinnas Hirvepargis rahvakoosoleku, mis tõi paljude teadvusse esmakordselt Molotovi-Ribbentropi pakti olemasolu. Ametlik ajakirjandus valas rahvakoosoleku korraldajad üle laimuga.
Öised laulupeod.
Juunis, Tallinna vanalinnapäevade ajal toimusid(algusega 06.06.1988) öised laulupeod, kus noorte inimeste massid kõndisid üksikute sinimustvalgete lippudega Raekoja platsilt Tallinna Lauluväljakule. Seal korraldas Mart Mikk koos ansambliga Rodeo öiseid rock-kontserte (täpsemalt ühe öise kontserdi. Eelnevalt oli see stiihiline rahvaalgatusel toimunud üritus.) Lisaks teistele ansamblitele. Esimesel ööl 1988 näiteks Justament. Kohale tulnud hoidsid üksteisel kaelast kinni ja laulsid üheskoos. 26.-28. augustini toimunud Rock Summeril esitati jälle Alo Mattiiseni isamaalisi laule.
Rein Veidemann on sidunud laulva revolutsiooni eestlaste laulutraditsiooniga, leides, et rasketel hetkedel lööb välja "mingi müstiline kokkuhoidmise vaim". Tema sõnul võttis nimetuse "laulev revolutsioon" kasutusele Heinz Valk oma öölaulupidude harjal "Sirbis ja Vasaras" kirjutatud artiklis (Heinz Valk, Laulev revolutsioon, Sirp ja Vasar, 17. juuni 1988). Marju Lauristini sõnul on Eestis tendents sotsiaalsete nähtuste mütologiseerimisele, "laulvaks revolutsiooniks" on Eestis toimunu ristitud väljaspool Eestit ja revolutsiooni mõiste kohaldamine toimunule küsimärgi all.
Eestimaa Laul.
11. septembri päeval kogunes Tallinna Lauluväljakule umbes 300 000 inimest üle kogu Eesti esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule üritusel nimega "Eestimaa Laul", kus Trivimi Velliste nõudis oma kõnes esmakordselt avalikult Eesti iseseisvuse taastamist.
16. novembril võttis ENSV Ülemnõukogu Vaino Väljase juhtimisel vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mille küll Moskva 26. novembril tühistas.
7. detsembril võttis ENSV Ülemnõukogu vastu konstitutsiooniparanduse, mis tunnistas riigikeeleks eesti keele.
24. detsembril 1988 heisati Tartu Tähetornis Eesti rahvuslipp.
Kodanike komiteede liikumine.
24. veebruar 1989 Eesti Muinsuskaitse Selts, ERSP ja Eesti Kristlik Liit avaldasid üleskutse korraldada Eesti Vabariigi kodanike üldine registreerumine ja vabad valimised Eesti kodanike esinduskogusse, Eesti Kongressi.
Balti kett.
23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval toimus kolme Balti riigi ühise protestiavaldusena rahumeelne demonstratsioon, kus inimesed seisid üksteise kõrval Tallinnast Vilniuseni, moodustades niinimetatud Balti keti. Soov üritusel osaleda oli nii suur, et paljud inimesed jäid liiklusummikutesse ega jõudnudki kohale. Õhtul kell 19.00 hakkas Eesti ja Läti piiril liikuma nii Tallinna kui Vilniuse poole märgusõna "Vabadus" ning kõlas kolmekeelne, spetsiaalselt selleks ürituseks komponeeritud laul, mis mõjus kui kolme Balti rahva ühishümn: "Ärgake, Baltimaad!". Kokku osales üritusel umbes kaks miljonit inimest ning inimrivi kogupikkus oli ligikaudu 620 kilomeetrit. 26. augustil võttis Moskvas NLKP Keskkomitee vastu teravatoonilise otsuse olukorrast Baltimaades, kus Balti kett tunnistati natsionalistlikuks hüsteeriaks.
Eesti Vabariigi kodanikkonna registreerimise alusel tuli 1990. aastal kokku Eesti Kongress.
19.-21. augustini 1991 toimus Moskvas riigipöördekatse totalitaarrežiimi taastamiseks.
20. augustil 1991 kell 23.03 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Järgmisel päeval püüdsid Vene dessantväelased hõivata Tallinna teletorni.
1994 viidi Vene sõjavägi Eestist välja.


Austraalia korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Austraalia korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel


Oš.
Oš on keskalluvusega linn Kõrgõzstanis, Oši oblasti halduskeskus. Asub Alai aheliku jalamil Fergana oru idaosas.
Linnas tegeldakse puuvilla töötlemise ja siidi tootmisega.
Rahvastik.
Oš on Kõrgõzstani suuruselt teine linn. Linna elanike arvuks 2009. aastal oli hinnanguliselt 243 200, koos eeslinnadega kuni 500 000.
2009. aasta andmetel oli elanike seas 66,5% kirgiise ja 24% usbekke. 80% elanikest valdas vene keelt.
Ajalugu.
Oš kuulub Kesk-Aasia vanimate linnade hulka. Kirjalikes allikates on teda mainitud 9. sajandil. 10. sajandil kuulus ta kolme suurema linna hulka Fergana orus ning teda läbisid kaubateed Kesk-Aasiast Indiasse ja Hiinasse.
Pärast Kokandi khaaniriigi vallutamist venelaste poolt 1876. aastal läks Oš Venemaa valdusesse. Samal aastal sai Ošist Fergana oblasti koosseisu kuuluv maakonnalinn.
Oši oblasti keskus on linn alates 1939. aastast.
Etnilised kokkupõrked 1990. aastal.
1990. aasta juunis kasvas etniline konflikt usbekkide ja kirgiiside vahel Ošis ja selle ümbruses verevalamiseks. Sündmuste otseseks vallandajaks olid tülid elamumaa pärast. Seni valdavalt usbekkidega asustatud Ošis nõudsid elamispinda maapiirkondadest linnadesse suunduvad kirgiisid. Pahameelt äratas ka Džalalabati oblasti usbeki vanemate poolt Nõukogude Liidu Ülemnõukogule edastatud autoonoomianõue Kõrgõzstani lõunaosa usbekkidele.
Ametlikel andmetel hukkus konfliktis 300 inimest, üle tuhande sai haavata, hävisid sajad hooned. Rahutuste peatamiseks toodi linna Nõukogude armeeüksused, piir Usbeki NSV-ga suleti.
Etnilised kokkupõrked 2010. aastal.
2010. aasta 11. juunil puhkesid Ošis tapatalgud kirgiiside ja usbekkide vahel, mis levisid ka teistesse Kõrgõzstani lõunaosa piirkondadesse. Mitu päeva väldanud vägivallalaines hukkus ametlikel andmetel 403.
Kõrgõzstani ajutise valitsuse väitel provotseerisid vägivalla kukutatud president Kurmanbek Bakijevi poolehoidjad.
Linnavalitsuse teatel süüdati rahutuste käigus põlema 70% linna hoonetest.


Patoloogiline füsioloogia.
Patoloogiline füsioloogia ehk patofüsioloogia on teadus patoloogiliste protsesside arengust ja nende kõrvaldamisest.
2) haiguste tekke – ja arengumehhanisme (patogenees);
3) patoloogiliste protsesside mõju organismi funktsioonidele (funktsionaalne patoloogia);
4) protsessid ja reaktsioonid raku, koe, organi ja organismi tasemel, mis on suunatud patoloogilise teguri ja selle poolt esilekutsutud patogeneesimehhanismide toime kõrvaldamisele (sanogenees).
Patofüsioloogia võib jagada üldiseks patofüsioloogiaks ja organsüsteemide patoloogiaks. Esimene käsitleb selliseid protsesse, mis toimuvad rakkudes, kudedes ja organismides ja on ühised paljudele või kõikidele haigustele. Organsüsteemide patofüsioloogia tegeleb organspetsiifiliste protsesside uurimisega.


Nõmmeveski juga.
Nõmmeveski juga on juga Harju maakonnas Kuusalu vallas 1,2 m kõrgune, kärestikune ja Lahemaa kõige veerikkam juga. Nõmmeveski juga asub Valgejõel.
Vee kulutaval toimel taganeb juga pidevalt, seda märgib ka kanjonorg peaastangust allpool.
Veejõu paremaks kasutamiseks ehitati 1920. aastate lõpul Nõmmeveskile varasema vesiveski asemele hüdroelektrijaam.


Neeru patofüsioloogia mõisteid.
Siia on koondatud alfabeetilises järjekorras neeru patofüsioloogia valdkonda käsitlevad artiklid.
__NOTOC__
E.
Essentsiaalne hüpertensioon
K.
Krooniline neerupuudulikkus
M.
Maliigne hüpertensioon -
Metaboolne alkaloos -
Metaboolne atsidoos
N.
Nefrootiline sündroom
O.
Ortostaatiline proteinuuria
R.
Respiratoorne alkaloos -
Respiratoorne atsidoos
S.
Sekundaarne hüpertensioon
Ä.
Äge neerupuudulikkus -
Äge nefriitiline sündroom


Padise valla lipp.
Padise valla lipp on Eesti haldusüksuse Padise valla lipp.
Lipp on kinnitatud 20. mail 1992.
Lipu kirjeldus.
Padise valla lipuks on täisnurkne sinine kangas, mille vardapoolses servas paiknevad kahes reas puna-valged maleruudud. Lipu sinise välja keskel on valge kolmeharuline kuuseoks.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ja normaalsuurus 105×165 cm.


Padise valla vapp.
Padise valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Padise valla vapp.
Vapp on kinnitatud 20. mail 1992.
Vapi kirjeldus.
Musta kilbi ülaosas kahes reas puna-hõbedased maleruudud. Selle all kolmeharuline kuuseoks ja lainelõikeline vapitüvi, mõlemad hõbedased.
Põhjendus.
Kilbi värv ja maleruudud on tsistertslaste vapilt, kusjuures punane ja hõbe on ühtlasi Harjumaa värvid. Kuuseoks ja lained tähistavad metsarikast mereäärset maakohta.


Hermann Hesse.
Hermann Karl Hesse (2. juuli 1877 Calw – 9. august 1962 Montagnola) oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik. Tegutses ka kujutava kunsti ja muusika vallas.
Elulugu.
Hermann Hesse sündis Calwi linnas Württembergis Saksamaal misjonäri perekonnas. Tema isa Johannes Hesse, kes sündis Eestis ja kasvas siin 11 aastat, oli baltisakslane. Isapoolne vanaisa Carl Hermann Hesse oli lõpetanud Tartu ülikooli ja töötanud Paides kreisiarstina, onu Benjamin Hermann Karl Hesse oli Rõngu Mihkli koguduse, Tallinna Toomkoguduse ja Tallinna Oleviste koguduse pastor ning Tallinna Linnamisjoni asutaja. Ema oli Württembergi indoloogi tütar. 1890. aastal alustas Hesse õpinguid teoloogia erialal Göppingeni Ladinakeelses Koolis. Järgneval aastal põgenes ta evangeelsest seminarist ja vahetas pidevalt töökohti (raamatukaupluse õpipoiss, mehhaaniku õpipoiss, antiigikaupmees, jne). 1904. aastal pühendas ta end kirjandusele Gaienhofeni külas (praegu asub seal üks paljudest Hessele pühendatud muuseumidest). Aastal 1905 abiellus Hesse Maria Bernoulliga, neil oli kolm poega. Aastatel 1910–1912 reisis ta palju: Austriasse, Itaaliasse, Šveitsi ja Indiasse. Aastal 1911, pärast reisi Indiasse, kolis ta koos perega Berni. Alates 1919. aastast elas Hermann Hesse peamiselt Montagnolas Tessini kantonis. Neli aastat hiljem sai temast Šveitsi kodanik. Väheke pärast seda lahutas ta end naisest, 1924. aastal abiellus uuesti, sel korral Ruth Wengeriga, siis järgnes abielu kunstiajaloolase Ninon Dobliniga. Hesse elas Montagnolas surmani, 9. augustil 1962. aastal.
Looming.
Kirjanduslikku tegevust alustas luulega ja impressionistliku proosaga. Varasemas loomingus huvitus ta peamiselt inimese eneseleidmisest (nt "Peter Camezind"). Hesse oli samaaegselt luuletaja, jutustaja, esseist (näiteks essseed Novalisest, Goethest, Hölderlinist), kriitik ja maalikunstnik, aga ta huvitus ka muusikast
Teosed.
Eesti keeles on ilmunud veel proosavalimikud "Eelkevad" (1929), "Unenäokingitus" (1970) ja "Lõputu unenägu: muinasjutte, autobiograafilist" (1990), esseevalimik "Fantaasiad" (1995), tsitaadivalimik "Võluri sõnad" (2000) ning kogumik "Muusika: tähelepanekud, luuletused, retsensioonid ja kirjad" (2005).


Anarhofuturism.
Anarhofuturism on kirjandus- ja kunstivool, mis organiseerus 1910 ("Võidusõiduauto on kaunim Samothrake Nikest"). Anarhofuturismile, millele avaldas mõju revolutsioonivõitlus, on iseloomulik anarhistlik mässuvaim, püüe epateerida kodanlast. Anarhofuturistide loomingut iseloomustab anarhistlik ideelis-esteetiline karakteristika. Anarhofuturismile on omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine; eesmärgiks seati uue, industriaalsele tsivilisatsioonile vastava kirjanduse loomine. Kõrvuti uue elutunde kajastamisega taotlevad anarhofuturistid poeesia väljendusvahendite rikastamist, kasutavad rohkesti varem ebapoeetiliseks peetud väljendeid ja kujundeid. Poeesias hülgasid anarhofuturistid loogilise mõttearenduse ja eiravad tihti keelereegleid. Seda iseloomustab traditsioonilise süntaksi eiramine ja julge, kõlaefektidele rajatud sõnajärjestus. Poeetilise elamuse saavutamiseks püüavad nad toetuda üksiku sõna vahetule mõjule. Värssidesse põimitakse märke, valemeid ja sümboleid. Proosale on iseloomulik katkendlik ja närviline telegrammstiil.
Ühisjooni anarhofuturismiga on ka küberpungil.


Hüpernatreemia.
Hüpernatreemia on organismi patoloogiline seisund, mille korral on Na+-ioonide kontsentratsioon kehavedelikes on võrreldes veesisaldusega liiga suur. Hüpernatreemia on tingitud neerude kontsentratsioonivõime häirumisest. Selle haigusega kaasnevad peapööritus, kooma, hallutsinatsioonid ja nõrkushood.
Etioloogia ja patogenees.
Hüpernatreemia võib olla tingitud mitmetest faktoritest (vee ebapiisav tarbimine, liigne vee kadu ja Na+ kuhjumine organismis).
Omandatud nefrogeense "diabetes insipidus"´e tekketeguriteks on kroonilise neeruhaiguse olemasolu ning samuti ka liitiumi tarvitamine (liitium takistab ADH toimet).


Elektronegatiivsus.
Elektronegatiivsus on dimensioonita suurus, mis iseloomustab aatomi suhtelist võimet siduda endaga molekulis või keemilises ühendis elektrone. Kõrge elektronegatiivsusega elementide aatomid seovad tekkinud molekulides elektrone tugevalt. Kokkuleppeliselt võetakse ühikuks liitiumi aatomi elektronegatiivsus XLi = 1. Teiste elementide elektronegatiivsused leitakse võrdluse teel. Alljärgnev tabel toob ära mõnede elementide elektronegatiivsused.
Tinglikult saab elektronegatiivsuse põhjal eristada metalle ja mittemetalle. Elemendid elektronegatiivsusega alla 1,7 on metallilised, elektronegatiivsusega üle 1,7 mittemetallilised. Elektronegatiivsuste vahe alusel saab ka kindlaks teha valdava sideme liitaine molekulides ning ühendeis. Elemendid, mille elektronegatiivsuste vahe on alla 1,7, moodustavad kovalentse sideme, teised ioonilise sideme.
Ühendites täiendavad suurema elektronegatiivsusega elemendid oma välist elektronkihti kuni oktetini (8 elektronini) nende valentselektronide arvel, mida loovutavad väiksema elektronegatiivsusega elementide aatomid. Erandiks on vesinik, mis täiendab elektronide arvu kuni kaheni.


Suhteline kõrgustähistus.
Suhteline kõrgustähistus ehk relatiivne noodisüsteem on muusika õpetamisel ja ettekandmisel kasutatav süsteem, kus noodi nimetus ei sõltu tema absoluutsest kõrgusest, vaid tema astmelisest väärtusest antud helistikus.
Algselt olid nootide silpnimetused (do, re, mi, fa, sol, la, si) kasutusel relatiivsetena ning nende tähtnimetused (c, d, e, f, g, a, h) absoluutsetena.
Inglise keelt kõnelevates maades on relatiivne noodisüsteem ("do-re-mi") väga levinud. Tänapäeval kasutatavad relatiivsed noodisüsteemid hakkasid levima Inglismaalt, kus nendele pani aluse muusikaõpetaja Sarah Ann Glover (1785–1867) ja arendas edasi vaimulik John Curwen (1816–1880). Relatiivset noodisüsteemi koos Curweni käemärkidega ning Aimé Paris' (1798–1866) ja Emile Chevé väljatöötatud rütmisilpidega kasutas Zoltán Kodály oma muusikaõpetuse meetodis. Eesti jaoks kohandas selle meetodi "jo-le-mi" süsteemina Heino Kaljuste ning seda õpetati Tallinna Konservatooriumi muusikapedagoogika osakonnas kõigile üldhariduskoolide muusikaõpetajatele. Eestis kasutatakse nootide silpnimetusi ("do-re-mi") ja tähtnimetusi ("c-d-e") sünonüümselt.
Jo-le-mi süsteem on Eesti üldhariduskoolide muusikaõpetuses tänapäeval valdav, kuid muusikakoolides peetakse üldiselt sobivamaks absoluutset noodisüsteemi.


Vulkaaniline pomm.
Umbes 10 cm läbimõõduga vulkaaniline pomm
Vulkaaniline pomm on vulkaanist väljapaiskunud ja tahke või peaaegu tahke kehana maapinnale langenud ümardunud kivi, mille läbimõõt ületab 64 mm.
Vulkaaniline pomm kuulub püroklastiliste setete hulka.
Vulkaanilise pommi tardumine on toimunud õhulennu jooksul, mistõttu ta on ümar. See eristab teda vulkaanilisest plokist, mis oli tahke juba enne vulkaanist väljalendamist ja seetõttu on kandiline. Vulkaanilised pommid võivad sisaldada tühemikke ehk kaverne.
Vulkaanilised pommid võivad lennata vulkaanist mitme kilomeetri kaugusele. Lennu käigus omandavad nad sageli voolujoonelise kuju. Vulkaanilised pommid võivad olla õige suured: 1935 toimunud Asama vulkaani purske käigus lendasid 5–6 meetri läbimõõduga pommid kuni 600 m kaugusele vulkaanist. On täheldatud juhtumeid, kus vulkaaniliste pommidega pihta saanud inimesed on hukkunud.
On juhtunud, et vulkaanilised pommid on oma sisemuses olevate gaaside surve tõttu jahtumise käigus plahvatanud. Seda on näidatud näiteks 1997. aasta filmis "Vulkaan", aga vastupidiselt filmis väidetule on see üsna haruldane nähtus. Ka vulkaaniliste pommide plahvatustest tekkiv kahju ei ole kuigi oluline võrreldes muu kahjuga, mida vulkaanilised pommid tekitavad.


Konfliktiteooria.
Konfliktiteooria on sotsioloogilise uurimise vaatenurk, mis põhineb eeldusel, et ühiskond on keeruline süsteem, mida iseloomustab ebavõrdsus ja konflikt, mis põhjustab ühiskondlikku muutust.
Konfliktiteooria vormid.
Frankfurdi koolkonda loetakse sotsioloogias neomarksismi konfliktiteoreetikuteks. Nende peamisteks huvideks oli ortodoksse marksismi majandusliku determinismi kriitika, freudistliku psühhoanalüüsi ja marksistliku ühiskonnakäsitluse ühendamine, kaasaegse kapitalismi kriitilise epistemoloogia väljatöötamine.
Konfliktiteooria puudused: ühiskondlike pingete ja vastuolude liigne rõhutamine, suutmatus selgitada majanduse ja võimu temaatikaga vähem seotud ühiskonnaelu valdkondi, alluvate gruppide mõjutamis- ja osalemisvõimaluste alahindamine.


Kasahhi ANSV.
Kasahhi ANSV oli autonoomne nõukogude sotsialistlik vabariik – kasahhide rahvusautonoomia Vene SFNV koosseisus.
Kasahstani nõukogude autonoomne vabariik moodustati Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee ja Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega 26. augustil 1920. aastal, kui "Kirgiisi" Autonoomne Nõukogude Sotsialistliku Vabariik". Kasahhi ANSV kandis 26. augustist 1920 kuni 1925. aasta 25. maini Kirgiisi ANSV nime. Venemaa keisririigis nimetati kasahhe kirgiisideks või kirgiiskaisakkideks ("киргизкайсак"), kirgiise aga karakirgiisideks ("кара-киргизами"). "Kasahhe" nimetati nõukogude võimu esindajate poolt "kirgiisideks" ka nõukogude võimu algusaastail, seetõttu nimetati vabariiki algselt Kirgiisi ANSV-ks, alles 1925. aasta V Kasahstani Nõukogude kongressil nimetati vabariigi nimetus ümber Kasahhi ANSV-ks.
Kirgiisi (Kasahhi) ANSV-ga liideti 22. septembril 1920. aastal Venemaa Kesktäitevkomitee dekreediga Kirgiisi ANSV koosseisu Orenburgi kubermang ning Orenburg määrati vabariigi pealinnaks. 1925. aastal viidi Kasahhi ANSV pealinn üle Kõzõlorda linna, 1929. aastal aga lõplikult Almatõsse.
5. detsembril 1936 võeti vastu Nõukogude Liidu uus konstitutsioon, nn stalinlik konstitutsioon, millega Kasahhi ANSV sai liiduvabariigi staatuse ja muudeti Kasahhi NSV-ks.
Vaata ka.
Asutatud algselt kui Kirgiisi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik RSFSR koosseisus 26. augustil 1920 pealinnaga Orenburg, nimetati ümber aprillis 1925 Kasahhi Nõukogude Sotsialistlik Vabariigiks. Veebruaris 1925 viidi Orenburgi piirkond Kirgiizi Autonoomsest Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist välja ja läks RSFSR koosseisu ning pealinn viidi Kyzyl-Orda’sse (1925) ja seejärel Alma-Ata’sse (1927). Selle tulemusena rahvuslikud asumalad piiristati Kesk-Aasias aastail 1924-1925. Kõik kasahhi maad olid ühendatud. Siis kirgiisi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik nimetati ümber Kasahhi ANSV. Märtsis 1930 eraldati Karakalpakkia ja viidi hiljem üle Usbeki NSV’sse. 5. detsember 1936 Kasahhi ANSV’le oli antud Liitvabariigi staatus nimega Kasahhi Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 10. detsember 1991 riigi nimi "Kasahstani Nõukogude Sotsialistlik Vabariik" oli ümbernimetatud "Kasahstani Vabariigiks." 16. detsember 1991 Kasahstan viimasena Nõukogude Liidu vabariikidest oli välja kuulutanud oma sõltumatuse. Aastal 1998 pealinn kolis linna Akmola’sse, mis sai uue nime - Astana.
Kasahhi Nõukogude Sotsialistlik Vabariik - suuruselt teine pärast RSFSR. Pindala 2717300 km ². Elanikkonnast 16536 tuhat inimest. (1989). Pealinn - Alma-Ata.


Itaalia korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Itaalia korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
1980 Moskva hõbemedal


Thar.
pisi
Thar (urdu تھار (Thār)) on kõrb Lõuna-Aasias. Piirneb läänes Indusega, loodes Panjnadi ja Sutlejiga, kagus Aravalli mägedega. Valdavalt liivakõrb.


Amboni saar.
Amboni saar on üks Maluku saartest. Asub Serami edelaranniku lähedal. Pindala 761 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 1038 meetrit (Mount Salhatu). Kuulub Indoneesiale.


Hispaania korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Hispaania korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
Hispaania varasemad saavutused olümpiamängudel
1984 Los Angeles hõbemedal


Julius Oengo.
Julius Oengo (1935. aastast Julius Õngo; pseudonüümid J. Oro ja Oro; 16. märts 1901 Hiiumaa, Suuremõisa vald, Harju küla – ametlik surmaaeg 25. august 1941, arvatavasti Paldiski) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.
Elukäik.
Julius Oengo õppis Haapsalu algkoolis, Tallinna kõrgemas algkoolis ja Tallinna õhtureaalkoolis.
Ta naasis Hiiumaale ja oli Ara algkoolis õpetaja, samal ajal sooritas eksternina kooliõpetaja kutseeksamid. Hiljem oli ta õpetaja Tartus ja astus õppima Kõrgemasse Kunstikooli Pallas, mis jäi lõpetamata kopsuhaiguse tõttu.
Julius Oro esimesed luuletused ilmusid ajakirjas Laste Rõõm, mille tegevtoimetaja ta 1923–1934 oli. Hiljem töötas ta Vasalemmas õpetajana.
Ta arreteeriti 23. augustil 1941 punaarmeelaste poolt ja ilmselt hukati mõne päeva pärast Paldiskis.
Vasalemma mõisa peahoone juures, kus asub kool, kus Julius Oengo õpetas, on tema mälestuskivi.
Looming.
Julius Oengo on kirjutanud üle 400 luuletuse, millest 40 on viisistatud, ja mitukümmend lasteraamatut. Temalt on ilmunud ka luuletuskogud täiskasvanutele.
Isiklikku.
Julius Oengol oli üheksa last, üks nendest oli tõlkija ja toimetaja Lembe Hiedel. Tema vend Hugo Oengo oli tehnikateadlane (ehitusinsener) ja Eesti Metodisti Kiriku vaimulik.
J. Oro nimeline lastekirjandusauhind.
Vasalemma vallavalitsus otsustas hakata välja andma J. Oro nimelist lastekirjandusauhinda. Esimese preemia sai 1999. aastal Jaan Rannap.


Mait Metsanurk.
Mait Metsanurk (kodanikunimega Eduard Hubel; 19. november 1879 Tartumaa – 21. august 1957 Tallinn) oli eesti kirjanik.
Elukäik.
Töötas kantseleiametnikuna, kooliõpetajana ja 1906. aastast ajakirjanikuna. Viimastel eluaastatel elas ta Tallinnas. Metsanurk on maetud Metsakalmistule.
8. märtsil 1938 valiti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali poolt Riiginõukogu liikme valijameheks.


Stan Laurel.
Stan Laurel (sünninimega Arthur Stanley Jefferson; 16. juuni 1890 Ulverston, Cumbria, Inglismaa – 23. veebruar 1965 Santa Monica, California osariik) oli inglise komöödianäitleja. Koos Oliver Hardy'ga moodustas filmiajaloo tuntud koomikutepaari Laurel ja Hardy.
Laurel, Stan
Laurel, Stan
Laurel, Stan


Kersti Merilaas.
Kersti Merilaas (7. detsember, vkj 24. november 1913 Narva – 8. märts 1986 Tallinn) (sündinud Eugenia Moorberg, kodanikunimi aastast 1936 Kersti Sang) oli eesti luuletaja, laste- ja näitekirjanik.
Elukäik.
Lapsepõlves elas Peterburis (kuni 1917) ja osa lapsepõlvest veetis Moora talus Väike-Maarja vallas Äntu Valgejärve ja Äntu Linaleojärve lähedal. Õppis Väike-Maarja koolides – 1921–1927 Kiltsi algkoolis, üks aasta Väike-Maarja gümnaasiumis ning kolm ja pool aastat Rakvere erakommertsgümnaasiumis, kust teda pärast 1932 välja heideti. Lõpetas Tapa keskkooli 1932. aastal. Hiljem elas Tartus. Töötas raamatukogus. Tema abikaasa oli August Sang ja poeg on Joel Sang.


Äge nefriitiline sündroom.
Äge nefriitiline sündroom on haigus, mille korral esinevad mõõdukas proteinuuria, äge hematuuria ja GFK vähenemine.
1.Etioloogia ja patogenees.
Normaalsel juhul ei suuda valgud neerupäsmakese membraani läbida, kuid ägeda nefriidiga kaasnevate patoloogiliste muutuste tõttu on membraan kahjustatud ning proteiinid on selleks võimelised. See toob endaga kaasa proteinuuria.
Täiskasvanutel esineb sageli ägeda nefriitilise sündroomi raskema kuluga vorm, mis võib lõpuks viia neerupuudulikkuse kujunemisele. Selle vormi korral kinnituvad monotsüüdid ja leukotsüüdid endoteelile. Seejärel nad läbivad kapillaarseina ja hävitavad selle struktuuri täielikult HVR ja ensüümide kaasaabil. Rakkudesse vabanev fibriin põhjustab proliferatsiooniprotsessi ning tekib põletikuline reaktsioon. Esmalt päsmakese rakud sidekoestuvad ja seejärel hävivad täielikult.


Oliver Hardy.
Oliver Hardy (pärisnimega Norvell Hardy; 18. jaanuar 1892 Harlem (Georgia), Georgia osariik – 7. august 1957 North Hollywood, California osariik) oli USA komöödianäitleja. Koos Stan Laureliga moodustas filmiajaloo tuntuima koomikutepaari Laurel ja Hardy.
Hardy, Oliver
Hardy, Oliver
Hardy, Oliver


Charles Middleton.
Charles Middleton (3. oktoober 1874 Elizabethtown, Kentucky – 22. aprill 1949 Los Angeles, California) oli USA filminäitleja.
Middletoni filminäitlejakarjäär algas 46-aastaselt ja kestis ligi 30 aastat. Ta osales peaaegu 200 filmis, lisaks arvukates näidendites.
Middleton töötas nooruses rändtsirkustes, vodevillides ja teatrites, enne kui ta hakkas 1920 mängima filmides.
Middletoni õige kuulsus puhkes õitsele helifilmi tulekuga. Tema pahaendeline bariton sobis hästi pahalaste rollidesse ning ta mängis sageli koos koomikute Harold Lloydi, Eddie Cantori, Bert Wheeleri ja Robert Woolsey ning Stan Laureli ja Oliver Hardyga.
Ta on tuntud eelkõige Flash Gordoni filmidest, kus ta mängis 1935–1947 peategelase Flash Gordoni peamist vaenlast Halastamatut Mingi. Ta mängis ka teistes seriaalides.
Middleton, Charles
Middleton, Charles
Middleton, Charles
Middleton, Charles


Kuldne Seitse.
Orkester mängis tõenäoliselt esimese kollektiivina Eestis originaalseadetes Count Basie ja Artie Shaw repertuaari.


Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite Džässorkester.
Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite Džässorkester oli teise maailmasõja-aegne (1942–1944) orkester, mis tegutses Nõukogude Liidu tagalas Jaroslavlis. Orkestri juht oli Rostislav Merkulov (1912–1978).


Naatriumfluoroatsetaat.
Naatriumfluoroatsetaat ehk naatriummonofluoroatsetaat (ka: fluoroatsetaat; 1080) on tugev mürk, mida kasutatakse tavaliselt imetajatest kahjurite vastu.
Füüsikalised omadused.
Kuumutamisel ta laguneb umbes 200 °C juures.
Temperatuuril 20°C lahustub ta vees väga hästi. Vähesel määral lahustub alkoholis.
Aine on saadaval puhtuseastmega umbes 95%.
Ajalugu.
Naatriumfluoroatsetaadi avastasid Saksamaa sõjaväekeemikud Teise maailmasõja ajal. See osutus väga tugeva mürgiks: teoreetiliselt piisab täiskasvanud inimese tapmiseks 0,1 grammist. Ent selle mürgi kasutamine osutus raskeks, sest seda tuleks sisse sööta või süstida (naha kaudu imendub halvasti). Seetõttu jäi see mürk enam-vähem unarusse, kuni selle taasavastasid pestitsiide uurivad USA keemikud. Mürk sai tuntuks nime "1080" all (katalooginumbri järgi).
Toimemehhanism.
Arvatakse, et naatriumfluoroatsetaat katkestab Krebsi tsükli. Organismis muundub ta fluorotsitraadiks, mis blokeerib tsitraadiiooni kasutamise Krebsi tsüklis. Seetõttu kuhjuvad tsitraadiioonid verre ning rakud jäävad energiast ilma. Järgneb pikaldane ja piinarikas surm "seesmisse lämbumisse".
Sümptoomid ja ravi.
Mürgistussümptoomid ilmnevad tavaliselt 30 minutit kuni neli tundi pärast mürgi manustamist. Sümptoomide seas on oksendamine, jäsemete tahtmatu väljasirutamine, kramp ning lõpuks südame ja kopsude kollaps.
Inimesel meenutavad naatriumfluoroatsetaadimürgistuse sümptoomid mõnevõrra ägeda südameinfarkti nähte.
Subletaalsed doosid võivad kahjustada suure energiavajadusega kudesid, sealhulgas sugunäärmeid, südant, kopse ja loodet.
Tavaliselt töödeldakse naatriumfluoroatsetaadi subletaalsed doosid organismis nelja ööpäeva jooksul täielikult ümber ja väljutatakse.
Looduslik leidumine.
Naatriumfluoroatsetaati leidub looduslikult vähemalt 40 Austraalia, Brasiilia ja Aafrika taimes. Arvatakse, et seda leidub väga vähesel määral isegi teepõõsa lehtedes.
Austraalias kasvavatel mürkkauntel leidub naatriumfluoroatsetaati leheotstes ja seemnetes. Seetõttu on Lääne-Austraalia loomakasvatajad sunnitud oma karjamaadelt mürkkaunad käsitsi välja noppima. Mõned Lääne-Austraalia rohusööjad on naatriumfluoroatsetaadi suhtes osaliselt immuunsed.
Turustamine.
Peibutiste valmistamiseks ettenähtud naatriumfluoroatsetaati on turustatud vesilahusena, mis sisaldab 0,5% nigrosiini (hoiatavat musta värvainet).
Suurbritannias on seda turustatud kontsentraadina.
Aine müük on range kontrolli all.
Kasutamine.
Mürki on kasutatud muuhulgas rottide, hiirte, oravate, rohtlahaukurite, koiottide, küülikute, vallabite ja künnivareste tõrjeks.
On uuritud ka võimalust kasutada naatriumfluoroatsetaati insektitsiidi, herbitsiidi ja repellandina, kuid sellest on loobutud.
Naatriumfluoroatsetaati kasutatakse Uus-Meremaal Austraaliast sissetoodud ja kahjuritena levima hakanud kuusude tõrjeks. Et "Trichosurus vulpecula" on pärit Ausraalia idaosast ning toitub põhiliselt puude otsas, puudub tal naatriumfluoroatsetaadi suhtes immuunsus.
Austraalia edelaosas on hiljuti käivitatud projekt "Project Western Shield" ohustatud imetajate populatsioonide suurendamiseks. Selleks visatakse kopteritelt või väikelennukitelt alla naatriumfluoroatsetaadiga mürgitatud liha, mida kaitstavaid liike ohustavad kiskjad (metsikud koerad ning rebased) meeleldi söövad. Kasse on sel kombel raske hävitada, sest neid huvitab ainult elussaak. Hiljuti aga paigutas üks piloot peibutiste sisse heligeneraatoreid. See andis tulemusi.
Tasmaanias on metsakasvatajad püüdnud kasutada naatriumfluoroatsetaati rohusööjate hävitamiseks metsaistandikes. Selise kasutamise vastu avaldati protesti ning Tasmaania võimud keelustasid selle mürgi kasutamise.


Serbia ja Montenegro korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Serbia ja Montenegro korvpalli meeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
Serbia ja Montenegro varasemad saavutused olümpiamängudel
1996 Atlanta hõbemedal


Metaboolne atsidoos.
Metaboolne atsidoos on häire, mis väljendub organismi vereplasmas oleva bikarbonaadi sisalduse vähenemises.
Metaboolse atsidoosi vormid.
Metaboolsel atsidoosil on kaks vormi. Ühel juhul anioonide vahe plasmas jääb normaalseks, teisel juhul see suureneb.
Metaboolne atsidoos normaalse anioonide vahega.
See vorm on põhjustatud bikarbonaadi gastrointestinaalsetest ja renaalsetest kadudest. Gastrointestinaalsete kadude hulka kuuluvad, nagu eelpool mainitud, oksendamine ja kõhulahtisus. Renaalsete kadude alla kuuluvad proksimaalne renaalne tubulaaratsidoos ja distaalne renaalne tubulaaratsidoos.
Organismi reaktsioonid metaboolse atsidoosi kõrvaldamiseks.
Organism vastab metaboolsele atsidoosile kolmel viisil. Esiteks püüab ta taastada vereplasma normalse pH, teiseks langetada kopsude vahendusel PaCO2 ja neerude kaudu takistada bikarbonaadi liigekskretsiooni.


Kreeka korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Kreeka korvpalli meeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel


Integriteetkond.
Integriteetkond on ühikelemendiga kommutatiivne assotsiatiivne ring, milles pole nullitegureid.
Näiteks moodustab integriteetkonna täisarvude ring.


Juhan Smuul.
Juhan Smuul (1954. aastani Johannes Schmuul; 18. veebruar 1922 Koguva küla, Muhumaa – 13. aprill 1971 Tallinn) oli eesti proosakirjanik ja luuletaja.
Elukäik.
Juhan Smuul õppis 1930–1936 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga Tartu kliinikusse. Sellega tema formaalne haridustee ka piirdus.
Aastal 1941 mobiliseeriti Juhan Smuul Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses.
Juhan Smuul oli kirjanduslik kaastööline Rahva Hääle toimetuses Leningradis. Lühikest aega töötas Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas.
Alates 1947. aastast oli Smuul vabakutseline kirjanik.
Aastatel 1951–1953 oli kirjanike liidu aseesimees ning esimees 1953–1971.
Juhan Smuul oli NSVL Ülemnõukogu viienda ja kuuenda koosseisu ja ENSV IV Ülemnõukogu koosseisu saadik. Aastail 1956–1958 oli ta EKP Keskkomitee liige.
Juhan Smuul on kaasa teinud ajalehekorrespondendina või kirjanikuna ekspeditsioonid heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktisesse 1957–1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959, Teravmägedele 1960.
Mälestuse jäädvustamine.
19. juulil 2006 taasavati Muhu saarel Koguva külas skulptor Tõnu Maarandi loodud Juhan Smuuli monument, mis aastaid angaaris varjus seisis. Skulptuur oli algselt Kadrioru pargis, kus ta 1990. aastatel maha võeti ja pärast seda oli Ars Monumentaali õues.
Juhan Smuuli järgi on nimetatud Juhan Smuuli tee Tallinnas Lasnamäel ja Juhan Smuuli tänav Kuressaares.
Isiklikku.
Juhan Smuul oli abielus tõlkija Ita Saksa, luuletaja Debora Vaarandi ning raadiosaadete toimetaja Ellen Noodaga. Tal ei olnud järeltulijaid.


Nakkushaiguste mõisteid.
__NOTOC__
B.
Bakteriostaatiline aine
P.
Puukborrelioos -
S.
Siberi katk
V.
Viirushepatiit A -
Viirushepatiit B -
Viirushepatiit C -
Viirushepatiit D -
Viirushepatiit E -


Lisa Gay Hamilton.
Lisa Gay Hamilton (kasutatud on ka nimekuju LisaGay Hamilton; sündis 25. märtsil 1964 Los Angeleses) on ameerika näitlejanna.
Välislingid.
Hamilton, Lisa Gay
Hamilton, Lisa Gay


Artur Alliksaar.
Artur Alliksaar (kuni 1936 Artur Alnek; 15. aprill 1923 Tartu – 12. august 1966 Tartu) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija.
Elukäik.
Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). 1941 astus vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi. 1943–1944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar ENSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti.
Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Luuletaja Andres Ehin on tituleerinud teda "Tartu boheemlaste kuningaks".
Looming.
Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut.


Osaline järjestus.
Osaline järjestus on matemaatikas binaarne seos, mis on refleksiivne, antisümmeetriline ja transitiivne. Sageli nimetatakse osalist järjestust ka lihtsalt järjestuseks ehk järjestusseoseks. Osalist järjestust tähistatakse tavaliselt sümboliga ≤.
Eelnevalt defineeritud seost nimetatakse ka mitterangeks osaliseks järjestuseks. Sellele vastandub siis range osaline järjestus (mida sageli nimetatakse ka lihtsalt rangeks järjestuseks), mis on defineeritud kui irrefleksiivne ning transitiivne binaarne seos. Ranget järjestust tähistatakse enamasti märgiga <.
Osutub, et kui X on mingi hulk ning ≤ on mitterange järjestus hulgal X, siis järgnevalt defineeritud seos üksühese vastavuse. Seetõttu peetakse sageli enesestmõistetavaks, et kui hulgal on defineeritud mitterange osaline järjestus ≤, siis on defineeritud seal ka sellele vastav mitterange järjestus < ning vastupidi.


Täielik järjestus.
Täielik järjestus hulgal "H" on selline lineaarne järjestus hulgal "H", mille puhul iga hulga "H" mittetühi alamhulk omab vähimat elementi selle järjestuse suhtes (elementi "a", mille puhul "a" ≤ "x" mis tahes elemendi "x" korral sellest alamhulgast).
Hulka "H" koos täieliku järjestusega nimetatakse täielikult järjestatud hulgaks.
Näited.
0 -1 1 -2 2 -3 3 -4 4...
Piisavad ja tarvilikud tingimused.
Lineaarselt järjestatud hulk on täielikult järjestatud siis ja ainult siis, kui ta ei sisalda alamhulka, mis on antiisomorfne naturaalarvude järjestatud hulgaga tavalise järjestuse järgi.
Ei eksisteeri lõpmatult pikka kahanevat ahelat.
Kui hulgal "H" on antud täielik järjestus, siis ei eksisteeri lõpmatult pikka kahanevat ahelat, st lõpmatut jadaformula_1 hulgas "H", mille korral iga formula_2 korral formula_3.
Elementide eellased ja järglased ning vähim ja suurim element.
Kui hulgal "H" on antud täielik järjestus, siis leidub hulgas "H" ilma eellaseta element, nimelt hulga "H" enda vähim element (seda nimetatakse nulliks ja tähistatakse 0). Eellaseta elemente võib olla rohkem, isegi lõpmata palju. Eellaseta elemente nimetatakse piirelementideks.
Elemendi järglane on üheselt määratletud või puudub. Kui element ei ole suurim element, siis tema järglane on määratletud kui temast suuremate elementide hulga vähim element. Suurim element võib leiduda või mitte; kui ta leidub, siis ta on ainus. Suurimal elemendil järglast ei ole.
Näited.
Ilmselt on tegu täieliku järjestusega. Tõepoolest, kui alamhulka kuulub mingeid paarituid arve, siis on vähim nende seas ka alamhulga "vähim" arv (kõik paarisarvud on "suuremad"); kui aga temasse kuuluvad ainult paarisarvud, siis on vähim nende seas ka "vähim" selle täieliku järjestuse suhtes, sest paarituid arve, mis oleksid "väiksemad", lihtsalt pole. Selle täieliku järjestuse ordinaalarvu tähistatakse tavaliselt formula_5. Siin ei ole suurimat elementi, küll aga kaks ilma eellaseta elementi: 1 ja 2.
Transfiniitne induktsion.
Kui hulk on täielikult järjestatud, siis saab kasutada transfiniitse induktsiooni tehnikat, et näidata, et antud väide kehtib selle hulga iga elemendi kohta. Matemaatiline induktsioon on transfiniitse induktsiooni erijuht.
Zermelo teoreem.
Valikuaksioomist järelduv Zermelo teoreem väidab, et mistahes mittetühja hulka on võimalik täielikult järjestada.
Kui eeldada ülejäänud aksioome Zermelo-Fraenkeli aksiomaatikas, siis see väide on valikuaksioomiga samaväärne.
Selle teoreemi järgi saab reaalarvude hulka täielikult järjestada, kuid pole teada, kuidas seda teha.
Täieliku järjestuse pärandumine.
Täielikult järjestatud hulga alamhulk on sama järjestuse järgi täielikult järjestatud.
Täielikult järjestatud hulkade otsekorrutis on leksikograafilise järjestuse järgi täielikult järjestatud.
Alglõik ja võrdlusteoreem.
Täielikult järjestatud hulga mingist elemendist väiksemate elementide hulka nimetatakse selle täielikult järjestatud hulga alglõiguks.
Võrdlusteoreem ütleb, et iga kahe täielikult järjestatud hulga "T1" ja "T2" korral kehtib täpselt üks kolmest: 1) "T1" on isomorfne "T2"-ga; 2) "T1" on isomorfne "T2" mõne alglõiguga; 3) "T2" on isomorfne "T1" mõne alglõiguga.
Ordinaalarvud.
Täielikult järjestatud hulkade järjestustüüpe nimetatakse ordinaalarvudeks.
Ajalugu.
Täieliku järjestuse ja täielikult järjestatud hulga mõiste võttis kasutusele Georg Cantor.


Ilmar Laaban.
Ilmar Laaban (11. detsember 1921– 29. november 2000) oli eesti luuletaja, tõlkija ja publitsist.
Elu ja looming.
Ilmar Laaban sündis Tallinnas, käis 1934–40 Tallinna Reaalkoolis ja hakkas juba enne selle lõpetamist õppima Tallinna Konservatooriumis klaverit. Varasemad luuletused ilmusid 1936-38 õpilasajakirjas "Realist".
1940. aasta sügisel läks Laaban Tartu ülikooli, kus ta õppis ühe aasta vältel romaani keeli. Järgmisel sügisel tuli Laaban tagasi Tallinna Konservatooriumi, et õppida Heino Elleri juures kompositsiooni. Peale klassikalise muusika huvitas teda džäss ja dodekafoonia.
Mais 1943 pages Laaban Soome kaudu Rootsi. Ta jätkas romaani keelte ja filosoofia õppimist Stockholmi ülikoolis.
Ilmar Laabani esimene luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus” ilmus 1946 Stockholmis (uustrükk 2008 kirjastuses Ilmamaa). Seda peetakse esimeseks taotluslikult sürrealistlikuks luulekoguks eesti kirjanduses. Pärast seda loobus Laaban järjekindlast luuletuste kirjutamisest, kuid avaldas 1957 väikese kogu keelemängulisi aforisme pealkirja all „Rroosi Selaviste”. Alul ilmusid mõlemad raamatud taastrükina valimikus „Oma luulet ja võõrast” 1990 kirjastuses Eesti Raamat, siis praktiliselt kogutud luuletusteks nimetatavas raamatus „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid” 2004 kirjastuses Ilmamaa.
Samal ajal hakkas Laabanit huvitama kõlaluule ("sound poetry"), milles tema tähtsamaks eeskujuks oli Kurt Schwitters. Laaban ise nimetas oma sedalaadi teoseid „häälutusteks”. Laabani häälutused tõukuvad enamasti prantsuse või rootsi keelest. 1998 anti Rootsis välja Laabani häälutustest koostatud CD "Ankarkättingens slut är sångens början" (Ankruketi lõpp on laulu algus). Koopia sellest plaadist ilmus Laabani luulest tehtud läti-keelse valimiku "Putnu mistiskais mugurkauls" lisana.
Ilmar Laaban kirjutas umbes 5000 palindroomi. Enamik neist on eestikeelsed, kuid märkimisväärne hulk on ka rootsi-, saksa- ja prantsuskeelseid. Rootsikeelsetest ilmus 2007 raamat „Palingarderomb” (sisaldab ka portreeanagramme ja nö pseudoverbaariumit), eestikeelsetest ilmus 2008 raamat Eludrooge ego-ordule.
Rootsis elades tõlkis Laaban rootsi keelde prantsuse, saksa ja eesti luulet. Rootsi kirjanduselus oli märkimisväärne koos Erik Lindegreniga tõlgitud ja koostatud valimik "19 kaasaegset prantsuse luuletajat" ("19 moderna franska poeter", 1948). Eesti keeles on Laabani tõlgetest ilmunud valmik „Magneetiline jõgi” 2001 kirjastuses Eesti Keele Sihtasutus. Raamatus on originaaltekstid + tõlked järgmistelt autoritelt: Charles Baudelaire, Arthur Rimbaud, Paul Éluard, Jean Cocteau, Gunnar Ekelöf, Ragnar Thoursie, Karl Vennberg, Erik Lindegren. Eesti luulet tõlkis Laaban veel saksa ja prantsuse keelde. Ühtlasi kirjutas ta kunsti-, muusika- ja kirjanduskriitikat rootsi, prantsuse, saksa ja eesti keeles ning esines loengutega Rootsi raadios. Rootsikeelsetest kirjutistest on ilmunud valimikud aastal 1988 - "Poesi", "Om litteratur", "Om konst" ja "Om musik"
Eesti keelde on Ilmar Laaban tõlkinud luulet prantsuse (Guillaume Apollinaire, Charles Baudelaire, René Char, Jean Cocteau, Paul Éluard, Pierre Emmanuel, Henri Michaux, Pierre Réverdy), rootsi (Gunnar Ekelöf, Elsa Grave, Erik Lindegren, Bertil Malmberg, Ragnar Thoursie), saksa (Hans Arp, Gottfried Benn, Paul Celan, Rainer Maria Rilke, Kurt Schwitters), inglise (William Blake, Lewis Carroll, Dylan Thomas) hispaania (Juan Ramón Jiménez, Federico García Lorca, Octavio Paz) itaalia (Giacomo Oreglia) ja vene (Mihhail Lermontov) keelest. Osa neist tõlgetest on avaldatud või taasavaldatud raamatutes "Oma luulet ja võõrast" (1990) ning "Magneetiline jõgi" (2001).
1975 valiti Ilmar Laaban Rahvusvahelise Kunstikriitikute Ühingu (AICA) liikemks.
Alates 1989. aastast oli Laaban Eesti Kirjanike Liidu välisliige.
Viimasel viiel eluaastal oli osaliselt halvatud ja kõnevõimetu. Ilmar Laaban suri Stockholmis 2000. aastal.
Varia.
Ilmar Laaban sai 1997 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistikapreemia raamatu "Marsyase nahk" eest
Ilmar Laaban sai 2000. aastal sihtasutuse Eesti Rahvakultuuri Fond tänuauhinna.


Puerto Rico korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Puerto Rico korvpalli meeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel


Angola korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Angola korvpalli meeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel


Hiina korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Hiina korvpalli meeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel


Ühikelement.
Ühikelement ehk neutraalne element mingi binaarse algebralise tehte * suhtes hulgal "H" on element "e", mille puhul hulga "H" mis tahes elemendi "a" korral kehtivad võrdused
Ühikelemendi ainsus.
"Teoreem". Kui ühikelement eksisteerib, siis ta on ainus.
"Tõestus". Olgu meil kaks ühikelementi "e" ja "E". Siis võrduse (1) põhjal
Termini päritolu ja tähistused.
Ühikelemendi prototüübiks on arv 1, mis on arvude korrutamise suhtes ühikelement.
Sellepärast on ühikelemendi tähiseks sageli 1. Vahel kasutatakse tähisena tähte "e" või "E" (saksa sõnast "Einheit" 'ühik').
Nullelement.
Arvude liitmise suhtes on ühikelemendiks arv 0.
Kui vaadeldavaks tehteks on liitmine või kui kasutusel on aditiivne tähistus, nimetatakse ühikelementi nullelemendiks ja tähistatakse sümboliga 0.
Ringi ühikelement.
Ringi ühikelemendiks nimetatakse ühikelemendi selle ringi korrutamistehte suhtes.
Võre ühikelement.
Võre ühikelemendiks nimetatakse võre suurimat elementi. Ta on ühikelement võre ühenditehte suhtes.


Kommutatiivne ring.
Kommutatiivne ring on kommutatiivse korrutustehtega ring.


Nullitegur.
Nullitegur on ringi nullelemendist ehk nullist erinev element "a", mille korral leidub selle ringi nullist erinev element "b", nii et "a" korrutamisel "b"-ga või "b" korrutamisel "a"-ga, saadakse tulemuseks null.
Nulliteguri saab defineerida ka (multiplikatiivse) nullelemendiga rühmoidi, eriti nullelemendiga poolrühma jaoks.


Nullelement.
Nullelemendiks nimetatakse algebras arvule 0 omadustelt sarnast elementi, kusjuures täpne tähendus oleneb kontekstist.
Nullelementi defineeritakse tavaliselt kui elementi, mis sarnaneb arvuga 0 selle poolest, et temaga liitmisel (või tehe, mis on liitmise üldistus) saadakse (olenemata liidetavate järjekorrast) summaks teine liidetav, või selle poolest, et temaga korrutamisel (või tehte puhul, mis on korrutamise üldistus) saadakse (olenemata tegurite järjekorrast) korrutiseks tema ise, või mõlema omaduse poolest. Kui nullelemendil on esimene omadus, nimetatakse teda aditiivseks nullelemendiks; kui tal on teine omadus, nimetatakse teda multiplikatiivseks nullelemendiks. Arv 0 on tavalise arvude (täisarvude, ratsionaalarvude, reaalarvude, kompleksarvude) liitmise ja korrutamise suhtes aditiivne ja multiplikatiivne nullelement.
Multiplikatiivne nullelement.
Olgu antud mingi binaarne tehe * hulgal "H". Siis nimetatakse (multiplikatiivseks) nullelemendiks hulga "H" elementi "n", mille puhul hulga "H" mis tahes elemendi "a" korral kehtivad võrdused
Nullelemendi ainsus.
"Teoreem". Kui nullelement eksisteerib, siis ta on ainus.
"Tõestus". Olgu meil kaks nullelementi "n" ja "N". Siis võrduse (1) põhjal
Näiteid.
Tavalise arvude (naturaalarvude, täisarvude, ratsionaalarvude, reaalarvude korrutamise suhtes on arv 0 nullelement.
Vektorite vektorkorrutise suhtes kolmemõõtmelises eukleidilises ruumis on nullvektor nullelement.
Hulkade ühisosa suhtes on tühi hulk nullelement.
Aditiivne nullelement.
Liitmise ning mis tahes aditiivselt tähistatud binaarse tehte puhul nimetatakse nullelemendiks ühikelementi ehk neutraalset elementi 0, st (ainsat) elementi, mille puhul hulga mis tahes elemendi "a" korral kehtivad võrdused
Tavaliselt eeldatakse sel puhul, et vaadeldav binaarne tehe on kommutatiivne.
Ringi nullelement.
Ringi nullelemendiks nimetatakse ringi liitmistehte ühikelementi ehk neutraalset elementi (aditiivset nullelementi).
Korpuse nullelement on korpuse kui ringi nullelement.
Et ringi elemendid moodustavad liitmise suhtes rühma, siis ringil alati eksisteerib (ainus) nullelement 0.
Multiplikatiivse ja aditiivse nullelemendi kokkulangemine ringis.
"Teoreem". Ringi nullelement 0 on ühtlasi multiplikatiivne nullelement korrutamise suhtes.
"Tõestus". On tarvis näidata, et ringi mis tahes elemendi "a" korral kehtivad võrdused
Et ringi elemendid moodustavad liitmise suhtes rühma, siis kehtib
Näiteid.
Arv 0 on nullelemendiks täisarvude ringis, ratsionaalarvude ringis, reaalarvude korpuse ja kompleksarvude korpuse nullelement.
Võre nullelement.
Võre nullelemendiks nimetatakse selle võre vähimat elementi. Vähim element
on võre ühenditehte multiplikatiivne nullelement.


Ring (algebra).
Ring on hulk "R" koos liitmise ja korrutamisega, mis on sellel hulgal defineeritud nii, et "R" moodustab liitmise suhtes Abeli rühma ning korrutamine on liitmise suhtes distributiivne. Et terminit "ring" kasutatakse sageli ka kitsamas tähenduses (nõutakse, et korrutamistehe oleks assotsiatiivne), siis nimetatakse ringe sageli (tinglikult) mitteassotsiatiivseteks ringideks (kasutatakse ka väljendit "mitte tingimata assotsiatiivsed ringid").
Rühma, mille ringi elemendid liitmise suhtes moodustavad, nimetatakse ringi aditiivseks rühmaks. Korrutamise suhtes moodustab ringi elemendid rühmoidi, mida nimetatakse ringi multiplikatiivseks rühmoidiks.
Definitsioon.
Üldjuhul ei ole korrutamine assotsiatiivne. Mõnel ringide klassil on assotsiatiivsuse asemel mõni muu tingimus, näiteks Lie ringidel Jacobi samasus ja Jordani ringidel Jordani samasus.
Sõna "ring" kasutamine kitsamas tähenduses.
Matemaatilises kirjanduses ei ole algebraterminil "ring" ühtset tähendust. Käesolevas artiklis kasutatakse seda sõna selle kõige üldisemas tähenduses. Kirjanduses esineb ringi definitsioone, milles esitatakse assotsiatiivse ringi või assotsiatiivse ühikelemendiga ringi mõiste.
Matemaatilises kirjanduses kasutatakse sõna "ring" sageli ka kokkuleppelise lühendina väljendite "assotsiatiivne ring", "assotsiatiivne ühikelemendiga ring" või "assotsiatiivne kommutatiivne ühikelemendiga ring" asemel.
Omadused.
Mitteassotsiatiivsetel ringidel puuduvad paljud assotsiatiivsete ringide omadused.
Alamringid.
Ringi "R" mittetühja alamhulka nimetatakse alamringiks, kui "A" ise on ringi "R" liitmise ja korrutamise suhtes ring. Selleks peab "A" olema ringi "R" aditiivse rühma alamrühm ja selle ringi multiplikatiivse rühmoidi alamrühmoid. Iga ringi alamringide seas on see ring ise ja nullalamring, mille ainus element on nullelement. Ringi alamringide ühisosa on selle ringi alamring. Ringi "R" alamringide "A'α" ühendiks nimetatakse kõikide selliste alamringide ühisosa, mis sisaldavad kõiki alamringe "A'α". Alamringide ühisosa ja ühendi võtmise suhtes moodustavad ringi "R" alamringid võre "S"("R"). Ringi "R" ideaalide hulk moodustab võre "S"("R") alamvõre.


Difteeria.
Patogenees.
Difteerial eristatakse 2 põhivormi: kurgudifteeria ja kõridifteeria. Haigusetekitaja tungib esmalt limaskesta sisse ja paljuneb seal. Mikroobi poolt produtseeritud endotoksiinid kutsuvad esile kudede nekrotiseerumise. Eelkõige on ohustatud neerud, süda ja närvisüsteem.
Profülaktika.
Profülaktiliselt on kõige lihtsam viis difteeriasse nakatumise vältimiseks lasta end vaktsineerida. Esimesene vaktsiin manustatakse 3 elukuul, teine ja kolmas vastavalt kuuenädalaste vahedega ning neljas 21 kuud hiljem esimest vaktsineerimisest. Seejärel tehakse 7-aastaselt ja 17-aastaselt ning nii iga 10 aasta tagant elu lõpuni.


Adenoviirusinfektsioon.
Adenoviirusinfektsioon on äge hingamisteede nakkus, mis kutsub inimesel esile palaviku, hingamisteede põletiku ja konjunktiviidi. Adenoviirusinfektsiooni kutsuvad esile adenoviirused. Nakkuskandjaks on inimene. Adenoviirusinfektsioon võib levida nii piisknakkuse teel kui ka sekreedi ja fekaalidega kokkupuutel.
Patogenees.
Adenoviirus tungib ülemiste hingamisteede Limaskesta ja hakkab epiteelkoerakkudes paljunema. Sealt võib ta edasi levida lümfaatilisse koesse. Teatud juhtudel haarab adenoviirusinfektsioon ka alumised hingamisteed. Haiguse peiteperiood on keskmiselt 5–7 päeva.
Ravi.
Adenoviirusinfektsiooni ravil on esmatähtsaks range voodirežiimi järgmine. Haige peab lisaks tarbima piisavas koguses vett ning vältima raskesti seeditavaid ja suure kalorsusega toite. Valuliku ärritusköha leevendamiseks võib tarvitada ka rögalahtisteid.


Brutselloos.
Brutselloos (varem kasutatud ka nimesid Bangi tõbi, Bangi infektsioon) on nakkushaigus, mida põhjustavad kepikujulised bakterid: "Brucella melitensis", "Brucella abortus", "Brucella suis" ja "Brucella canis".
Ajalugu.
Esimest korda puutusid selle haigusega kokku Briti põetajad 1850ndatel aastatel Krimmi sõjas Maltas.
Aastal 1887 tegi David Bruce selgeks haiguse põhjusliku seose organismiga.
Aastal 1897 eraldas taani veterinaar Bernhard Bang bakteri "Brucella abortus", mis põhjustas brutselloosi. Hiljem hakatigi haigust sageli nimetama Bangi tõveks.
Patogenees.
Haigusetekitaja tungib esmalt epiteelkoerakkudesse. Organismi vastureaktsiooni tulemusena püüavad leukotsüüdid bakterit seedida, kuid see ei õnnestu. Mikroob transporditakse seejärel maksa, põrna ja luuüdisse, kus nad liiguvad makrofaagidesse ja alustavad oma paljunemisprotsessi ja eritavad endotoksiine, mis kanduvad üle kogu organismi laiali. Brutselloosi inkubatsiooniperioodi pikkuseks on sõltuvalt raskusastmest keskmiselt 10 – 30 päeva. Eriti ohtlik on brutselloos rasedatele naistele, kutsudes sageli esile abordi.


Uus-Meremaa korvpallimeeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
Uus-Meremaa korvpalli meeskond 2004. aasta suveolümpiamängudel


2004. aasta suveolümpiamängude korvpallinaiskondade koosseisud.
2004. aasta suveolümpiamängude korvpallinaiskondade koosseisud


USA korvpallinaiskond 2004. aasta suveolümpiamängudel.
USA korvpalli naiskond 2004. aasta suveolümpiamängudel
1976 Montreal hõbemedal
1984 Los Angeles olümpiavõitja
1988 Seoul olümpiavõitja
1992 Barcelona pronksmedal
1996 Atlanta olümpiavõitja
2000 Sydney olümpiavõitja


Järjestus.
Järjestuseks ehk järjestusseoseks nimetatakse matemaatikas binaarset seost, mis on kas
Enamikes allikates nimetatakse järjestuseks ranget või mitteranget osalist järjestust, mõnes allikas aga lineaarset järjestust (osalise järjestuse erijuhtu).
Järjestuse mõiste on saadud reaalarvude loomuliku järjestuse ≤ üldistamisel mis tahes hulkadele.


Oro.
Oro on küla Põlva maakonna Orava vallas.


Doris Kareva.
Doris Kareva (sündinud 28. novembril 1958 Tallinnas) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.
Elulugu.
Doris Kareva sündis helilooja Hillar Kareva perekonnas. 1966–1977 õppis ta Tallinna 7. Keskkoolis, 1977. aastal astus Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda. Kareva lahkus Tartu Ülikoolist 1979 seoses süveneva survega dissidentlikele ringkondadele.
1979. aastal leidis Kareva tööd kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetuses korrektorina. 1982. aastast on ta Kirjanike Liidu liige. 1983. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli kaugõppes "cum laude" inglise filoloogina.
1992–2008 töötas Doris Kareva UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretärina. 1997-2002 oli ta Sirbi kirjandustoimetaja, 2009-2010 ajakirja Meie Pere peatoimetaja. Alates 2011. aastast on ta ajalehe Sirp kirjandustoimetaja.
Looming.
Doris Kareva esimene avaldatud luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis "Trükitähed". Laiema avalikkuse ette jõudsid tema luuletused ajakirjas Noorus 1974. aastal. Abituriendina osales Doris Kareva Kirjanike Liidu Tallinna noortesektsiooni ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetuse algatatud "Noorte kirjandussündmusel '76", valik tema luuletustest ilmus seejärel välja antud kogumikus "Viis tüdrukut ja kaheksa poissi". 1978. aastal avaldati ka esikkogu "Päevapildid".
Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Doris Kareva luulekogu "Aja kuju". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.
2007. aasta juunis sai Doris Kareva Eesti Kultuurkapitali stipendiumi "Ela ja sära". Kokku oli sel aastal stipendiaate 16.
Koostatud ja tõlgitud luulekogud ja antoloogiad.
Doris Kareva loomingut on ilmunud antoloogiates, ajakirjades ja kogumikes saksa, inglise, vene, prantsuse, hollandi, rootsi, norra, ungari, poola, tšehhi, sloveeni, läti, leedu, kõmri, kreeka, hindi ja heebrea keeles.
Kareva on tõlkinud luulet, esseid ja näidendeid (Anna Ahmatova, W. H. Auden, Samuel Beckett, Jossif Brodski, Emily Dickinson, Kahlil Gibran, Kabir, William Shakespeare jt), koostanud mitmeid antoloogiaid, kirjutanud esseid ja artikleid, saatesõnu raamatutele ning näitustele, tekste teatri- ja muusikateostele, pidanud ettekandeid hariduse, kultuuri ja eetika teemal. Stipendiaadina on ta töötanud Prantsusmaal, Rootsis, Taanis, USA-s, Kreekas, Itaalias, Flandrias ja Iirimaal.
Eesti kultuuris.
Doris Karevast inspireerituna on Priidu Beier kirjutanud luuletuse "Dostojevskilik Doris", mis ilmus Matti Moguči varjunime all.
Isiklikku.
Dramaturg ja luuletaja Maria Lee on Doris Kareva ja Lembit Liivaku tütar.


August Mälk.
August Mälk (4. oktoober 1900 Kipi-Koovi (praegu Koovi) küla, Lümanda vald, Saaremaa – 19. detsember 1987 Huddinge haigla, Flemingsberg, Huddinge vald, Stockholmi asula, Rootsi) oli eesti romaani- ja novellikirjanik.
Elulugu.
August Mälk õppis Lümanda ministeeriumikoolis ja Kuressaare linnakoolis. Ta töötas Torgu ja Mõntu koolis, hiljem Lümanda koolis õpetajana ja koolijuhatajana. Aastal 1944 pages Rootsi, kus elas elu lõpuni.
Aastal 1937 oli Rahvuskogu ja 1938–1940 I Riigivolikogu liige.
Isiklikku.
August Mälk abiellus aastal 1933 kooliõpetaja Pauline (kutsuti Pouli; eestistatult Leini) Triipaniga (Leini Mälk; 1904–1986). Ainsa lapsena sündis aastal 1936 tütar Elna-Halliki.


Lipariit.
Lipariit on happelise (ränirikka) koostisega purskekivim.
Lipariit on rüoliidi sünonüüm, vähemalt üldgeoloogias on see nii. Et rüoliit on eelistatavam termin tuleks hoiduda nimetuse "lipariit" kasutamisest. See termin on laiemalt kasutusel saksa- ja venekeelses geoloogias.
Petroloogias ehk kivimiteaduses siiski tehakse neil väikest vahet. Lipariit on nimelt pisut leeliselisema koostisega kui rüoliit.
Nimetus tuleneb vulkaaniliste Lipari saarte järgi, kus nimetatud purskekivimeid esineb.


Taani jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Taani jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Taani meeskond jõudis kolmandat korda MM-finaalturniirile. Võrreldes nelja aasta taguse koosseisuga olid koondisest lahkunud meeskonna säravaimad liikmed - vennad Michael ja Brian Laudrup ning väravavaht Peter Schmeichel, kelle nimede taga peitus suuresti taanlaste edukas esinemine 90-ndatel aastatel. 2002. aasta Taani koondis oli kindlasti ühtlasem ja see oli ka üks meeskonna trumpe sellel finaalturniiril. Valikturniiri kaotusteta läbinud Taani edestas oma alagrupis tugevat Tšehhi koondist.


Hispaania jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Hispaania jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Hispaanlased pääsesid 11. korda MM-le ja olid seni finaalturniiril peetud 40-st mängust võitnud vaid 16. Nelja parema hulka oli Hispaania MM-idel jõudnud vaid korra ja sellestki oli möödas juba üle poole sajandi.
Peatreener.
Jose Antonio Camacho


Prantsusmaa jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Prantsusmaa jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Valitsev maailma- ja Euroopa meister Prantsusmaa oli üks suurimaid tiitlipretendente jalgpalli MM-il. Neli aastat tagasi MM-kulla teeninud mängijatest sõitis enamik ka Lõuna-Koreas ja Jaapanis toimunud 2002. aasta finaalturniirile.


Senegali jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Senegali jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Senegali meeskonna esmakordne pääs MM-finaalturniirile üllatas maailma jalgpalliavalikkust juba alagrupiturniiril, tõrjudes välja sellised tuntud Aafrika vutiriigid nagu Maroko, Egiptus ja Alžeeria. Pikka aega mitte millegagi silma paistnud Senegal suutis ka MM-il üllatada võites alagrupis nii Prantsusmaad kui ka Uruguayd ja jõudis kaheksandikfinaali, kus õnnestus võita ka Rootsit. Veerandfinaalis tuli mängida Türgiga, kellele aga kaotati 0:1.
Peatreener.
Bruno Metsu


2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste võistluspaigad.
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste võistluspaigad
* 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste võistluspaigad


Randvere kirik.
Randvere Peetri kirik on kirik Harjumaal Viimsi vallas Randvere külas, valminud 1852. Seda kasutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Randvere kogudus. 1923. aastani oli kirik Jõelähtme koguduse abikirik, siis kogudus iseseisvus ning jäi Tallinna Jaani koguduse õpetaja teenida.
Juba enne kiriku ehitamist asus selles paigas kalmistu. Vanim teadaolev ristikivi on dateeritud aastaga 1803.
Randvere kirik


Randvere.
Randvere on eesti koha- ja perekonnanimi.


Proosa.
Proosa (ladina keeles: "prōsa") on levinuim keelekasutamise vorm. Proosavormi kasutatakse kirjanduses, ajakirjanduses, entsüklopeediates, filmides, filosoofias ja paljudes muudes kommunikatsioonivormides.
Eesti keeles kasutatakse sõna "proosa" tihtipeale ka ilukirjanduse tähenduses.


Sümbolism.
Sümbolism on kunstivool, mis sündis 1880. aastatel Prantsusmaal ja Belgias. Sümbolism sai alguse luulest ning levis maalikunsti, skulptuuri, proosasse, näitekirjandusse ja muusikasse.
Sümbolismi eelkäijad ja päritolu.
Prantsuse sümbolism oli suurelt jaolt reaktsioon naturalismile ja realismile, mis püüdsid haarata tegelikkus selle üksikasjades. Reaktsioonina hakati tähelepanu pöörama spirituaalsusele, kujutlusvõimele ja unenägudele. Sellest saigi sümbolism alguse. Mõned kirjanikud, nagu näiteks Joris-Karl Huysmans, alustasid naturalistidena, kuid hakkasid liikuma sümbolismi poole. Huysmansi puhul kaasnes see suundus huvi tekkimisega religiooni ja spirituaalsuse vastu.
Sümbolism kirjanduses sai tõuke Charles Baudelaire'i luulekogult "Kurja lilled" ("Les Fleurs du Mal"). Sümbolistlikku esteetikat kujundasid 1860. ja 1870. aastatel Stéphane Mallarmé ja Paul Verlaine. 1880. aastatel väljendas seda rida manifeste ning see tõmbas ligi tervet kirjanike põlvkonda.
Sümbolism kunstis oli mõjutatud ka gooti romaanist ja romantismi tumedates külgedest. Erinevalt hoogsast ja mässulisest romantismist oli sümbolism aga staatiline. Paljud sümbolismis kasutatud troobid ja kujundid on mõjutatud või pärinevad Baudelaire'i poolt prantsuse keelde tõlgitud Edgar Allan Poe teostest.
Sümbolismi manifest.
Sümbolistide arvates peab kunst püüdma tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt. Seetõttu kirjutasid nad väga metafoorselt ja sugestiivsed, omistades teatud kujunditele ja objektidele sümboolse tähenduse. Sümbolismi manifesti ("Le Symbolisme", "Le Figaro", 18. september 1886) avaldas 1886 Jean Moréas. Moréas kuulutas, et sümbolism on vaenulik "lihtsate tähenduste, deklamatsioonide, võltssentimentaalsuse ning tõsiasjade kirjeldamise vastu" ning selle eesmärk on hoopis "rüütada Ideaal tajutavasse vormi", mille "eesmärk ei ole mitte iseeneses, vaid mille ainuke otstarve on väljendada Ideaali": "Selles kunstis ei kirjeldata loodusestseene, inimtegevust ja kõiki muid reaalse maailma nähtusi nende eneste pärast; siin on nad tajutavad pinnad, mis on loodud selleks, et esitada nende esoteerilist vastavust Ürgideaalidele."


Eleegia.
Eleegia on itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses – kurb lugu, jutt.
Eleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist.
Eleegia eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss).
Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios, Archilochos ja Solon.
Eleegia on tänapäeval lüürikažanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust.
Eesti kirjanduses on parimad eleegiad Anna Haava "Ööbiku surm", Karl Eduard Söödi "Metsateel" ja Gustav Suitsu "Ühele lapsele".
Maailmakirjandusest üks kuulsamaid Rainer Maria Rilke "Duino eleegia".
Eleegia sõna laiemas tähenduses on kasutusel ka muusikateoste (eesti näited: Eduard Tubin – "Eleegia", Vennaskond – "Eleegia") ja kujutava kunsti teoste (Oskar Kallis – "Eleegia" (1915, pastell, Tartu Kunstimuuseum)) kohta.


Rüoliit.
Rüoliit (vanakreeka keeles ῥύαξ 'vool' + λίθος 'kivi') on tardkivim, happelise (ränirikka) koostisega purskekivim. Vastavalt TAS-diagrammile peab rüoliit sisaldama vähemalt 69% ränidioksiidi.
Keemiliselt koostiselt on rüoliit ja graniit sama koostisega kivimid. Erinevus on struktuuris: graniit süvakivimina on jämedakristalliline (faneriitne), rüoliit purskekivimina aga peenekristalliline. Rüoliidile sarnase koostisega on ka pimss ja obsidiaan.
Rüoliidi kõige levinumad lisamineraalid on biotiit ja küünekivi.
Rüoliidi pind võib olla igasugune: nii klaasjas, afaniitne kui porfüüriline, kuid ta on tihti vesikulaarse tekstuuriga ehk sisaldab palju väikseid tühikuid. See tuleneb sellest, et ränirikka koostisega kivimid on väga suure sisehõõrdega (viskoossed), mistõttu ei vabasta nad gaase kuigi hõlpsasti. Tühemikud ongi avad, mille sisse on kogunenud magmast vabanenud gaas. Tekstuuri tõttu on ka rüoliidi murdejälg ebaühtlane, krobeline.
Rüoliit koosneb peamiselt kvartsist, leelispäevakivist ja plagioklassist (vt QAPF-diagramm). Ta on suure kvartsi- ja kaaliumpäevakivisisalduse tõttu heledat värvi. Levinud on valged, punakad, hallid, rohekad ja pruunikad toonid. Porfüürilise rüoliidi korral esineb peenes põhimassis jämedamaid fenokristalle.
Kuna rüoliit sisaldab eriti palju räni ning vähe rauda ja magneesiumi, siis moodustab rüoliit sulades eriti viskoosseid ja väga polümeriseerunud laavasid. Rüoliiti võib sageli kohata bretšades, nekkides ja daikides.
Kui rüoliit jahtub nii kiiresti, et selles ei jõua kasvada kristallid, mis moodustaksid loodusliku klaasi, siis nimetatakse tekkinud mineraali obsidiaaniks ehk vulkaaniliseks klaasiks. Ehkki rüoliit on hele, on obsidiaan sageli tume, pruun või isegi must. Aeglasel jahtumisel tekivad laavas mikroskoopilised kristallid ja tulemuseks on niisugused struktuurid nagu suunatud tekstuur, sfäroliitne struktuur ja poorne struktuur.
Mõned rüoliidid on vesikulaarse struktuuriga pimsid. Need tekivad siis, kui purse toimub vee all.
Paljud rüoliidilademed on plahvatusohtlikud ning võivad sisaldada tefrat, tuffi või ignimbriiti.
Numbrid on keskmistatud 670 analüüsitud rüoliiditüki alusel.
Nimetuse "rüoliit" võttis kasutusele saksa rännumees ja geoloog Ferdinand von Richthofen pärast oma ekspeditsioone Kaljumäestikku 1860. aastatel.


Gert Helbemäe.
Gert Helbemäe (10. november 1913 Tallinn – 15. juuli 1974 London) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.
Elukäik.
Gert Helbemäe (Einborn) sündis 10. novembril 1913 Tallinnas. Ta õppis Tallinna Prantsuse Lütseumis, lõpetas selle 1933. Seejärel asus ta tööle Vaba Maa reporterina, kus kirjutas ka ilukirjanduslikke palasid. Töötas ka ajalehtede Roheline Post ja Uudisleht juures. Uudislehe juures kirjutas palju artikleid Tallinna ajaloost. Ajateenistuses viibides kirjutas kuuldemängu "Lumikellukeste sünd", mille saatis Eesti Ringhäälingule. Kuuldemäng võeti rõõmuga vastu ja paluti lisa.
Helbemäe on kirjutanud u 30 kuuldemängu. Riigi Ringhäälingu kuuldemängude võistlusel 1939.a saab Helbemäe kaks auhinda: "Maria viiul" saab esimese koha ja "Augusta Carolina" kolmanda.Helbemäe hakkab Eesti Ringhäälingu juures vabakutselisena tööle. Raadiotöö kõrvalt kirjutamiseks eriti aega ei jää.
1941. aastal abiellub G. Helbemäe Are Vanaveskiga
Nõukogude okupatsiooni ajal on ta ringhäälingus heliplaatide kontsertide koostaja. Kuuldemänge rohkem ei kirjuta. Saksa okupatsiooni ajal töötas raadio kirjandusosakonnas. Aastal 1944 põgenes perekonnaga Saksamaale, kust siirdus 1947. aastal Inglismaale. Oli alates aastast 1960 ajalehe Eesti Hääl toimetaja.
Looming.
Gert Helbemäe romaanide tegevuskoht on enamasti Eesti ja Tallinn, ajaline perspektiiv ulatub keskajast kaasajani. Kirjutusviisis domineerib psühholoogiline realism.


Šlakikoonus.
Šlakikoonus on vulkaanilise tekkega kooniline küngas või mägi, mis koosneb peamiselt šlakist ja muust püroklastilisest materjalist.
Püroklastiline materjal, millest šlakikoonused on moodustunud, on enamasti basaltse või andesiitse koostisega. Koonused on enamasti järsu kaldega (10...40°). Aluselise koostise ja sellele vastava mineraalide sisalduse tõttu on šlakikoonused tumedat värvi. Vulkaaniline materjal, millest koonused on moodustunud, on kiirest jahtumisest tulenevalt enamasti klaasja struktuuriga. Koonuste kõrgus ulatub enamasti mõnekümnest mõnesaja meetrini.
Šlakikoonused esinevad tihti kiht- või kilpvulkaanide jalamitel, moodustades nn parasiitkoonuseid, mis toituvad peavulkaaniga samast magmakambrist. Šlakikoonuse tipus on kausisarnane kraater.
Maailma kuulsaim šlakikoonus on ilmselt Parícutin, mis on nime saanud samanimelise küla järgi, mille ta hävitas. Ainsa hoonena jäi külas püsti kirik. Kuulus on ta seepärast, et selle moodustumist on geoloogidel õnnestunud jälgida peaaegu algusest peale. See Mehhiko keskosas asuv andesiitne koonus hakkas moodustuma 20. veebruaril 1943. aastal ühe kohaliku taluniku maadele. Esimese päevaga kasvas koonus 40 meetri kõrguseks ja viie päevaga ületas juba 100 meetri piiri. Kaheaastase tegevuse jooksul kasvas koonus üle 400 meetri kõrguseks. Nagu enamik teisi šlakikoonuseidki, ei hakka ta tõenäoliselt enam kunagi tegutsema ehk tegemist on monogeneetilise vulkaaniga.


Hugo Raudsepp.
Viktor Paul Hugo Raudsepp (varjunimi Milli Mallikas, 10. juuli 1883 Vaimastvere vald, Tartumaa – 15. september 1952 Ozjorlag, Irkutski oblast) oli eesti kirjanik.
Elukäik.
Hugo Raudsepp õppis küla- ja kihelkonnakoolis ning Tartu linnakoolis, mille lõpetas 1900. Töötas ajakirjanikuna Postimehes. Aastast 1925 oli vabakutseline kirjanik. Aastal 1951 Hugo Raudsepp arreteeriti. Suri Siberi vangilaagris.
Looming.
Kirjanikuteed alustas luuletajana, aga tuntuks sai vestekirjanikuna Milli Mallika varjunime all. Oli viljakas teatri- ja kirjanduskriitik. Kirjaniku loominguliseks pärisosaks kujunes dramaturgia, kus tema põhižanriks kujunes komöödia.
Hugo Raudsepa proosale on iseloomulik sündmuste satiiriline käsitlemine ja iroonia.


Viivi Luik.
Viivi Luik (sündinud 6. novembril 1946 Viljandimaal Tänassilmas) on eesti luuletaja ja proosakirjanik.
Elukäik.
Aastatel 1954–1965 õppis Viivi Luik Risti algkoolis, Kalmetu kaheksaklassilises koolis ja Tallinna Kaugõppekeskkoolis. 1965.–1967. aastani töötas ta Tallinnas arhivaarina ja raamatukoguhoidjana, seejärel sai temast kutseline kirjanik. Alates 1970. aastast on ta kirjanike liidu liige. Luik on elanud Helsingis (1993–1997), Berliinis (1996) ja Roomas (1998–2003). 1974. aastal abiellus eesti kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdaga.


Juhan Liivi luuleauhind.
Juhan Liivi luuleauhind antakse eelmisel kalendriaastal esmatrükis avaldatud silmapaistva eestikeelse luuletuse eest, mida kannab liivilik vaimsus. Auhinda annab välja Alatskivi vald koos Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja Liivi Muuseumiga.
Auhinda hakati välja andma 1965. aastal. Oli keelustatud Nõukogude võimu poolt. Taastati 1984. aastal.
Auhinna saajale ei anta raha, vaid kingitakse karjasemärss.


Tööleping.
Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused.
Eestis kehtiv tööleping.
Kui tekib vaidlus, millise lepingu vormiga on tegemist siis loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.
Kui töölepingu tähtaeg on märkimata,loetakse tööleping sõlmituks määramata ajaks. Määratud ajaks ei saa sõlmida töölepingut, kui selleks ei ole seadusega ette nähtud põhjust.
Kui töötajal ja tööandjal tekib arusaamatusi töölepingu tingimuste täitmisel, siis töötajal on õigus pöörduda kas ametiühingu või tööinspektsiooni poole.


Puhkepäev.
Puhkepäevadeks loetakse Eestis laupäeva ja pühapäeva. Laiemas tähenduses on puhkepäev tööst vaba päev ehk puhkamise päev. Samuti on puhkepäevad kehtivad riiklikud pühad.
Eestis kehtivad riiklikud pühad.
Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale vahetult eelnevat tööpäeva lühendatakse Eestis töölepingu seaduse järgi kolme tunni võrra.


Ivo Schenkenberg.
Ivo Schenkenberg (umbes 1550 – 1579) oli Tallinna käsitöölise poeg, kes Vene-Liivi sõjas juhtis Vene vägede vastu sõdinud eestlaste väesalka. Ivo isa müntmeister Christopher Schenkenberg oli 1535 saanud Tallinna kodanikuks ja Ivo Schenkenberg töötas tema sellina.
1576 hõivasid Liivimaale tunginud Vene väed Pärnust põhja pool olevad alad, kaasa arvatud Koluvere lossi ja Haapsalu. Rootslaste käes oli vaid Tallinn koos lähema ümbrusega. Juulis jõudsid Vene väed Tallinna lähistele, raad ja kohalikud Rootsi võimud kindlustasid linna ja varusid laskemoona. Ivo Schenkenberg moodustas Tallinna põgenenud talupoegadest linna kaitseks väesalga. Tema maameeste lipkond sai oma julge ja kavala tegutsemise tõttu kiiresti tuntuks, Ivo pälvis hüüdnime "Eestimaa Hannibal" ja tema salka kutsuti Hannibali rahvaks.
1577. aasta 23. jaanuaril saabusid Vene väed Tallinna alla. Pühavaimu kiriku pastori Balthasar Russowi Liivimaa kroonika (Chronica Der Prouintz Lyfflandt...) ilmselt liialdatud andmetel olnud seal kokku 50 000 meest. Piiramisvägi tõi endaga kaasa suurtükke, sealhulgas ka müüsreid. Piiramisväge juhtisid küllaltki tuntud väejuhid: ülemjuhataja oli vürst Fjodor Ivanovitš Mstislavski, tema abiline ja asetäitja Ivan Vassiljevitš Šeremetjev (vene: "Иван Васильевич Меньшой Шереметев"), suurtükiväge juhatas vürst Nikita Primakov-Rostovski. Tallinna kaitsjad hakkasid samal päeval lõhkuma küüne ja muid ehitisi, mis asusid väljaspool linnamüüri. Tallinna kaitsjatel oli Toompeal 1000 Rootsi sõdurit ja 400 muud võitlejat. All-linna kaitsejõud koosnesid 500 sõdurist ning 4 000 aadlikust, linlasest ja talupojast võitlejast. Selleks ajaks oli Ivo Schenkenbergi käsutada 400–500-meheline ratsasalk, mis oli harkpüssidega varustatud ja pealiku poolt korralikult välja õpetatud. Suurtükke ja relvi oli piisavalt, teatavat puudust tunti ainult laske- ja toidumoonast. Raad lasi kodanikel piiramise puhul mitmeid ettevaatusabinõusid rakendada: pööningud kästi puhastada kergesti süttivatest asjadest; sinna tuli valmis panna vett, liiva, külmunud sõnnikut ja värskeid härjanahku. Ööseks moodustati eriline tulekustutusvahtkond. Tuletõrjujatena kasutati ka Ivo Schenkenbergi mehi, kes etendasid tähtsat osa nii linnas, eriti venelaste poolt linna saadetavate tulekerade kustutamisel, kui ka linnast väljatungidel. Ühel niisugusel väljatungil 7. veebruaril sai haavata piiramisvägede juhataja abi Šeremetjev, ning suri 10. veebruaril. 9. märtsil võeti Tallinnast ette suurem väljatung, et piirajate laagrist vange saada. Algul õnnestuski saada mitu vangi, siis sattus aga osa väljatunginuist lõksu ja rohkem kui 30 neist, sealhulgas ka linnapealik Claus Holste, sai surma. Väljatungil ilmutas Schenkenberg suurt isiklikku vaprust.
13. märtsil taandusid Vene väed Tallinna alt. Põhjuseks oli tatarlaste sissetungi oht Venemaal, eelseisev teede lagunemine ja raskused sõjaväe varustamisega. Schenkenbergi salk röövis vaenlase tagalas Rakvere, Laiuse, Pärnu, Haapsalu, Koluvere ja Lihula all ning sisendas oma sissitegevusega vaenlasesse suurt hirmu.
Balthasar Russowi Liivimaa kroonika: "Moskoviitide äramineku järel aprillkuus anti Tallinnas kõigile sõjameestele, nimelt mõisameestele, tingisõduritele, linnakodanikele ja vabadikele vaba voli venelase alla kuuluvaid Liivimaa maid rüüstata. Siis läksid teistega koos välja ka tänavasandid, lombakad ja vigased, kes ei saanud käia ja kellel ei olnud jalgugi ja keda pidi hobustele kantama ja tõstetama, ja rüüstasid ning riisusid Läänemaad, Järvat, Virumaad, tervet Tartu piiskopkonda ja üldse kõiki eesti maid vahet pidamata /.../ Talupoegadel oli aga selle röövimise juures parem olukord kui saksa mõisameestel ja palgasõduritel, sest nad olid maal sündinud ja kasvanud ja teadsid kõiki maa ja talupoegade olukordi, peale selle kõiki salajasi radasid ja teid läbi heinamaade, tihnikute, võsastikkude ja soode. Ja paljud neist olid elanud ja teeninud venelaste all ja teadsid, kus venelased pidasid harilikult oma täkkusid ja loomi ja ka ise tavaliselt ümber liikusid, mispärast nad ka hea luure tõttu oma heade sõprade ja sugulaste kaudu pärisid sagedasti suurema võiduhinna koos saagi ja vangi võetud venelastega, nõnda et saagi pärast tekkis mõningane vihkamine ja kadedus saksa mõisameeste ja mittesaksa talupoegade vahel ja oli karta, et sakslastel tuleb nendesamaste talupoegadega talitada nagu šotlastega Wesenbergi all."
1577. aasta suvel suundus Vene tsaar Ivan IV Julm suure sõjaväega Pihkvast Väina suunas, et Rzeczpospolita Liivimaalt välja suruda ning sõda lõpule viia. Koos "Liivimaa kuninga" Magnuse vägedega liikusid tsaari väed Liivimaal kiiresti edasi, alistades ühe kindluse teise järel. Septembris oli Schenkenberg sunnitud vaenlase jõudude suurenemise tõttu sissisõjast ajutiseks loobuma. Sügiseks oli kogu Liivimaa mandriosa, välja arvatud Kuramaa, Riia ja Tallinn, Vene vägede võimu all.
1578. aastal Ivo Schenkenberg jätkas oma talupoegadega röövimist ja põletamist vaenlase maa-alal. 4. juunil rüüstas ja põletas Ivo Schenkenbergi lipkond koos Põltsamaa Rootsi sõjameestega põhja pool Emajõge asuva Tartu vene eeslinna.
Juulis 1579 varitsesid Schenkenbergi sissid tatarlasi, kes olid Harjumaal röövretkel käinud ning Rakvere linnusesse varjunud. Ivo plaanis vaenlased linnusest välja meelitada, kuid tema vend Christoffer Schenkenberg nimetas teda araks ning tormas koos mõne mehega hulljulgelt linnuse peale, sundides teisi endale järgnema. Rünnak ebaõnnestus, Christoffer langes ja Ivo koos 59 mehega võeti vangi. Osa vangivõetuist poodi, osadel õnnestus põgeneda ning Tallinna pääseda. Ivo Schenkenberg ühes 30 kaaslasega viidi Pihkvasse, kus ta sealviibivale tsaarile pakkus kolme vangistatud bojaari enda lunastushinnaks. Ettepanek lükati tagasi ja Ivo Schenkenberg hukati. Schenkenbergi surmaga ei hajunud siiski kohe tema salk, vaid tegutses omapead edasi, võttes veel oktoobris osa Haapsalu piiramisest.
Eesti laiem üldsus tunneb Ivo Schenkenbergi eeskätt Grigori Kromanovi poolt Eduard Bornhöhe jutustuse "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel ja Arvo Valtoni stsenaariumi järgi lavastatud filmist "Viimne reliikvia", kus tema osa täitis Peeter Jakobi. Mõlemas on Ivot aga kujutatud ebaajalooliselt venemeelsest seisukohast ja väga suure kunstilise vabadusega.


Lõngused.
Lõngused, ka motolõngused, olid 1960. aastate algupoolel Eestis kujunenud noorte subkultuur, õieti valitsevate või ametlike ringkondade poolhalvustav tõlkenimetus nii Eesti kui välismaa rockerite kohta. Samad või analoogilised subkultuurid Lääne-Euroopas ja USA-s kandsid nimetusi "rockerid", "teddyboyd", "Greasers" (USA) või "raggare" (Skandinaavia). Eestikeelne tõlkenimetus "lõngused" pärineb Juhan Smuulilt. (Sõna "rocker" tähendab inglise keeles 'rappuja' või 'kõikuja', aga seda võib tõlkida ka kui 'lõnkuja' või 'lõngus'. Eesti lõngused ise nimetasid ennast rockeriteks.
Lõngused olid üks esimesi noorte subkultuuri ilminguid Nõukogude Eestis ning see põhjustas ühiskonnas hulgaliselt kriitikat ja diskussioone. Maailmasõdade vahelisel ajal olid Eestis eksisteerinud juba graadepoisid, shimmypoisid ja schickid. Lõngustele järgnev subkultuur oli hipid.
Lõngustele oli iseloomulik eriline, lõnkuv kõnnak, kitsad püksid, batad (inglise keeles "nancy boy shoes", "stompers" või "creepers"), metallesemete kasutamine, agressiivne käitumine ja kalduvus tavakodanikke šokeerida. Kasutati erilist venitatud kõnemaneeri ja slängi. ("Šegens, krae, kuhu kursid?" - "Mul täna kärulükkamine.") jne. Muusikas eelistati rock'n'rolli.
Tähtsamad kogunemiskohad olid Tallinnas Viru tänava alguses ning Tartus Raekoja platsi ja Rüütli (tol ajal 21. juuni) tänava nurgal.
Lõnguste subkultuuri on kirjeldanud oma jutustustes Teet Kallas ja poeesias Arvi Siig.


Rummu Jüri.
Rummu Jüri ("Jüri Rummo"; sündinud 2. augustil (21. juulil) 1856) oli eesti seikleja, varas ja röövel. Ta sündis Kehtna vallas talurentniku Jaan Rummo ja tema naise Anne esimese lapsena.
Rummu Jüri oli noorukina toapoisiks Kehtna mõisas ("Kechtel"), kus ta õppis pisut saksa keelt. Kord varastas ta mõisast oma haige isa jaoks tüki liha (teiste andmete järgi pudeli veini), mille eest härra lasi talle tallis ihunuhtlust anda. Mõni aeg hiljem mõistis Harju maakohus talle 6 kuud vangistust kauba varguse eest vene rändkaupmehelt.
Vabanedes hakkas ta mõisaid röövima. Tema lähemad kaaslased röövretkedel olid Mats Salm ja Ado Antrep, kes aga peagi tabati. Korduvalt peeti ka Rummu Jüri peale ajujahti, mitu korda tabatigi, aga iga kord õnnestus tal põgeneda. Seda isegi Tallinna lossivanglast, kus ta ronis läbi lae ning lõpuks laskus lossitornist köit mööda alla. Selleaegsed saksa ja saksameelsed maakeelsed ajalehed ("Tallinna Sõber") kurtsid, et “mõistmata rahvas” hoidvat teda “läike pärast, mis tema kelmipea ümber hiilgab”, ja nimetasid teda sealjuures “Eestimaa Rinaldo Rinaldiniks”, “meie provintsi Fra Diavoloks” ja et “naesterahvad olla teda siin ja seal põgenemiste juures aidanud ehk teda peitnud ja kaitsnud”, siis ka “Eestimaa Don Juaniks”. Samad ajalehed tõid näiteid, kus ta “uhket meelt” üles näitas ning vaeseid abistas. Nii maksis ta vaesele lesele söögiks tapetud põrsa (teiste andmete järgi kana) eest 25 rubla jne. Teatati ka tema “isesugusest kirjavahetusest, kus ta kõik kirjad hoolega nummri alla paneb, nagu ametlikud kohtukirjad”. Eestimaa mõisnikekogu lubas tema tabajale autasuks 100 rubla, millele Tallinna linnavalitsus veel 75 rubla lisas.
27. detsembril (15. detsembril) 1879 tabati Jüri Rummo lõpuks oma koduvallas Kehtna vabadiku Jaan Seimanni juures. Jüri Rummo oli siis 23-aastane. Ka seekord oli ta kinnipidamisel haagikohtuniku juures oma rauad juba läbi viilinud ja ühe seinapalgigi läbi lõiganud. Selle eest ja “trotslikkuse pärast” lasi haagreht talle 30 hoopi anda. Tallinna toodi ta raudus, kahe kõrval istuva saatja vahel saani külge seotult. Tallinna lossivanglas kohandati tema jaoks eriline kamber kahekordse lae ja põrandaga ning rautatud uksega, mille võti oli vangla inspektori enda käes. Algul kinnitati Jüri raudus käed veel raudlati külge, nii et ta ise süüagi ei saanud, vaid valvurid söötsid teda “nagu väikest last” – nii teatas "Revalsche Zeitung" kahjurõõmsalt. Jüri kuulutas näljastreigi. Siis teatas vangla inspektor samas ajalehes, et latt olnud vaid seni, kuni kambrit viimistleti, nüüd olevat Rummol ainult käed raudus. Päevapiltniku juurde viidi raudus Jüri 9 valvuri saatel, nendest üks ratsa. Sellest käigust pärineski foto, mis trükitud ka Aarne Vinkeli “Eesti Rahvaraamatus” (1966). Näeme sellel sõbraliku, kuid tahtekindla ja pisut iroonilise vaatega noormeest. Harju maakohus mõistis Jürile 6 aastat sunnitööd vabrikutes, kuid Ülemmaakohus tõstis karistusmäära 15 aastale, arvestades eriti röövimist Sausti mõisas, kus ta oli ähvardanud kõik Eestimaa mõisad paljaks röövida.
Pärast Jüri Siberisse saatmist ilmus mõnes ajalehes sõnum tema põgenemise kohta teel, misjärel Eestimaa mõisates algas paanika. Sõnum osutus aga ekslikuks, nähtavasti valvati Rummot ka teel erilise hoolega. Tema käekäigust Siberis tõi oma mälestustes usaldatavaid andmeid vaid sunnitööliste laagrite ülevaataja krahv Alfred Keyserling. Tema kohanud Rummot Aleksandrovskoje vanglas (praeguses Irkutski oblastis), kus see teda vihelnud ja masseerinud. “Ma võtsin rikastelt ja andsin vaestele,” rääkinud vang. “Ma võisin minna kuhu tahes, kui vaid ütlesin, kes olen. Igal pool võeti mind vastu, pandi paremad söögid ja joogid ette, naised rippusid mul kaelas. Jüri Rummot Eestimaal ei unustata.”
1894 täitus Rummu Jüril karistusmäär 15 aastat. Ta oli siis 38-aastane.
Filmid.
Rummu Jürist on tehtud filmid "Jüri Rumm" (1929) ja "Jüri Rumm" (1994).


Modem.
Modem on seade, mis moduleerib analoogsignaali, et edastada kodeeritud digitaalset sõnumit üle sidekanali ning demoduleerib sellise analoogsignaali, et dekodeerida saadud sõnum. Seadme eesmärk on tekitada signaal, mida on lihtne edastada ja mida on võimalik dekodeerida, et taastada esialgne info.
Sõna 'modem' on tuletatud inglise keele sõnadest "mo'"dulate" ja "dem'"odulate", mis tähendavad vastavalt 'moduleerima' ja 'demoduleerima'.
Modemite tuntuim näide on kõnesagedusala modem, mis muudab personaalarvuti digitaalsed andmed modelleeritud elektrilisteks signaalideks. Modelleeritud elektrilised signaalid on häälsageduse piires telefoni kanalil. Neid signaale saab edastada telefoni liinide kaudu ja vastuvõtja modem saab demodelleerida saadud signaalid digitaalseteks andmeteks.
Üldjuhul liigitatakse modemid andmete edastamise mahu järgi, mida nad suudavad edastada kindlal ajaühikul. Tavaliselt mõõdetakse seda kiirust bitti sekundi jooksul (bit/s või bps). Modemeid saab liigitada ka sümboli määra järgi, mida mõõdetakse boodides, mitu korda modem suudab muuta oma signaali olekut sekundis. Näiteks ITU V.21 standard kasutab raadiosageduse tõstmist, et edastada 300 bit/s kasutades 300 boodi. Samas algne ITU V.22 standard lubab 1 200 bit/s edastada 600 boodiga kasutades faasi tõstmist.
Ajalugu.
Modemite kasutusele tulek tõi endaga kaasa uue ajastu kommunikatsioonis ning see mängis suurt rolli Interneti plahvatuslikus levikus.
USA õhujõud vajasid Teise maailmasõja ajal usaldusväärset vahendit, et edastada tuhandeid radari pilte juhtimise keskusesse. Lahenduse leidsid nad telefoni süsteemis.
Õnneks olid modemid juba 1920ndatel kasutusel teletaibis ning ideaalne vahend, et muuta digitaalsed radari pildid analoogsignaaliks ja vastupidi. Neid sai saata telefoni võrgusüsteemi kaudu.
Modemit, mida teatakse ka modulaator-demodulaatorina, täiustati Belli laborites, et parandada teletaibi edastuskiirust umbes 150 bps-ni.
See oli esimene kaubanduslik modem 1962. aastal, Bell 103, mis väljastati AT&T pool. Sealhulgas full-duplex edastus, mis lubab suhtlust mõlemat pidi ehk sünkroonselt, sageduse tõstmist ja 300 bps kiirust.
Selleks, et saada aimdust nende modemite tegelikust kiirusest, siis mõelge tähele, mis koosneb 8. bitist. 300 bitine kiirus tähendab seda, et modem suutis saata umbes 30 tähte sekundis.
1960ndatel töötas Paul Taylor koostöös James C. Marsteri ja Robert Weitbrechtiga välja maailma esimese telekommunikatsiooni vahendi, mis oli mõeldud kurtidele, kes kasutasid akustilist modemit.
Bulletin board system'i ehk arvutisüsteem, mis kasutas tarkvara, mis lubas kasutajatel ühenduda ja logida sisse sellesse süsteemi levik tähendas seda, et peagi hakkasid kasutajad nõudma suuremaid kiirusi, et edastada järjest suuremaid faile ja pilte. Turunõudlus viis selleni, et arendati välja V.22 ehk Bell 212 modem, mis kasutas 1200 boodi. See modem suutis edastada rohkem märke ja võimaldas väga lihtsate andmete kokku surumist, mis töötas hästi tekstidega, aga polnud eriti edukas piltidega.
Tagaplaanil kasutas AT&T meetmeid, et kasutajad ei saaks ühenduda teiste firmade telefoniliinide seadmetega. Siiski, peagi nägi Tom Carter, et AT&T-lt võetakse ära nende ebaõiglane eelis. Peagi oli turg avatud kõigile nagu näiteks General Electric'le, kes sisenes turule.
1977 aastal, Dale Heatherington ja Dennis Hayes „looma“ lõid maailma esimese arvuti modemi, milleks oli 80-103A. See oli modem, millel olid kõik õiged tunnused, täpselt õige hinnaga ja ühendus otse telefoniga.
Nende edu oli nii suur, et nad käivitasid DC Hayes Associate'i, mis on hiljem tuntud kui Hayes Microcomputer Products. Nad arendasid erinevaid tähtsaid tehnoloogiaid nagu näiteks Smartmodem ja Hayes Command seade. Smartmodem oli märkimisväärne, kuna suutis vahetada andme töörežiimist käsu režiimi.
Varsti pärast seda, kui turule olid jõudnud 2400 boodilised modemid, tõsteti andmeedastuskiirust topelt ja võeti kasutusele uus standard andmete kokkusurumisel. Peale seda tutvustati V.42-te, auto usaldusväärset protokolli. Kiirus oli märgatavalt kiirem ja edastamisel esines oluliselt vähem vigu.
Lühiajalisele 4800 boodilisele modemile järgnes 1990ndatel 9600 boodiline modem, mis sai kättesaadavaks 1991. Lisaks kaja tühistamine, mis oli modemite kiiruse läbimurre. Modemid olid nüüdseks võimelised kindlaks tegema, kas signaal, mis nad saavad on nende enda oma või mitte. Kui on, siis tühistavad signaali vältimaks segadust. Selleks läks 14 aastat, 1980 kuni 1994 aastani, et arendada modemite kiirus 14,4 Kpbs-t 28,9 Kbps-ni, Kaks aastat hiljem, 1996 aastal, tuli Brent Townshend tehnoloogiaga, mis võimaldas kiiruseks 56k.
Townshend selgitas Network World'le 1997. aastal, et nad alustasid väga spetsiifilise probleemiga, kuidas saada suuremat andmete kiirust digitaalses serveris, mida on viidatud paljudele analoogidele ja alustasid sellest vaatenurgast.
Paeluv on teadmine, et modemi areng pole olnud sama kiire nagu paljude kaasaegsete tehnoloogiate oma. Modem kuulutas uut ajastut kommunikatsioonis alates laialt levinud Interneti kasutamisega.
Analoogmodem.
Analoogmodem on "tavaline" modem, mis muundab arvutist väljuvad digitaalsignaalid toonideks, mida on võimalik edastada üle analoogtelefoniliinide. Analoogmodem tuleneb sõnast Analoogia, sest edastamisel tekitatakse toonid, mis on analoogsed edastatavale helile või pildile.
Digitaalmodem.
Erinevus analoogmodemist seisneb selles, et info teisendatakse binaarkoodi, mis koosneb kahest elemendist: 0 ja 1, positiivne ja negatiivne. Seega digitaalmodem edastab info kahe tooni abil, mida on lihtsam edastada ja vastu võtta, sest eristada tuleb vaid kaht tooni.
Carterfone.
Mitmeid aastaid säilitas AT&T monopoli seadmetele, kas lubada seadmeid elektriliselt ühenduda nende telefoni liinidega. AT&T lubas ainult Bell-tarnitud seadmeid ühendada nende võrgustikuga. See viis 103A modemini, mis ühendus mehaaniliselt telefoniga, läbi telefonitoru. Seda teatakse ka kui akustiliselt ühendatud modemeid. Kuid AT&T-l olid ranged reeglid elektrooniliselt ühenduvatele seadmetele telefoni liinidega, mis tegid elektrooniliselt ühenduvad modemid kalliks. Seetõttu jäid alles akustiliselt ühenduvad modemid kuni 1980ndate alguseni.
1972. aasta detsembris tutvustas Vadic VA3400. Enne full-duplex operatsiooniga varustamist oli see üks märkimisväärsemaid seadmeid. Kasutades sarnaseid meetmeid, mis oli 103A-l ja VA 3400-l, mille edastuskiirus oli 1200 bit/s üle helistamisvõrgu. VA3400 kasutas 103A-st erinevaid sagedusalasid, selleks et edastada ja vastu võtta. 1976.aasta novembris tutvustas AT&T 212A modemit, et pakkuda konkurentsi Vadicule. See oli sarnane Vadicu mudeliga, aga kasutas andmete edastamiseks madalamat sagedust. 1977. aastal vastas Vadic VA3467 kolmekordse modemiga, mis oli ainult vastamise modem, mida müüdi arvutikeskuste operaatoritele, mis toetasid Vadicu 1200 bit/s mudelit, AT&T 212A mudelit ja 103A operatsioone.
Smartmodem ja Bulletin board system (edaspidi BBS).
Järgmine suur saavutus modemite valdkonnas oli Smartmodem, mida tutvustati 1981. aastal Hayes Communications'i poolt. Smartmodem oli muidu 103A 300 bit/s modemi standardil põhinev, kuid oli lisaks ühele väikesele kontrollerile, mis viis arvuti saatmise käsud selleni, et võimaldas opereerida telefoni liinidel. Käsu seade hõlmas enda alla juhendit, et võtta vastu ja lõpetada kõne, valida numbreid ja vastata kõnedele. Hayes'i käsukomplekt jäi kaasaegsete modemite põhjaks.
Enne Hayes'i Smartmodemit vajasid modemid üldjuhul kahe sammulist protsessi, et aktiveerida ühendust. Esiteks pidi kasutaja manuaalselt valima numbri standardsel telefonil ning siis ühenduma telefonitoruga akustiliselt. Riistvara lisad, mida teatakse kui helistajad kasutavad erilist olukorda ning haldavad põhiliselt emuleerimist, et kellegagi ühendust saada.
Smartmodemiga saab arvuti otse ühenduda telefoniga, saates modemile käsu ning elimineerib telefoni instrumentidega seotuse vajaduse, et numbrit valida. Smartmodem ühendub otse telefoni liiniga. See lihtsustab häälestust ja operatsioone.
Smartmodem ja tema kloonid aitasid kaasa bulletin board system-i levikule. Bulletin board system on arvutisüsteem, mis kasutab tarkvara, et lubada kasutajatel ühenduda ja logida sisse sellesse süsteemi. Modemid olid varem tavaliselt ainult helistamiseks, akustiliselt ühenduvad mudelid, mida kasutasid kliendid või palju kallimad modemid ehk ainult vastamiseks mõeldud mudelid, mida kasutasid serverid. Smartmodem opereeris mõlemat pidi, olenevalt siis arvuti käsust. Nüüdseks oli siis olemas turul odav serveril põhine modem ja lisaks õitses BBS.
Peaaegu kõik kaasaegsed modemid suudavad talitleda koos faksidega. Digitaalsed faksid, mida tutvustati 1980ndatel, olid mõeldud põhiliselt pildiformaadis failide saatmiseks suurel kiirusel (tavaliselt 14,4 kbit/s, modemid). Tarkvara, mis jookseb peaarvutil, suudab muuta pildid faksiformaati, mida saab siis saata, kasutades modemit. Algselt oli selline tarkvara üksnes lisa, kuid nüüdseks on see suures osas universaalne.
Softmodem.
Winmodem või softmodem on siis minimaalse võimekusega riistvara, mis disainiti, et kasutada peaarvuti ressursse. Põhiliselt siis protsessori ja püsimälu kasutamine, mida täitis riistvara traditsioonilises modemis.
Softmodemit viidatakse ka kui Winmodemit, kuna esimesed müügil olevad modemid töötasid põhiliselt Microsoft Windowsi operatsioonisüsteemil. Siiski on nende kasutus laialt levinud ka paljudel teistel operatsioonisüsteemidel ja masinatel nagu näiteks Linux. Neid on keeruline kasutada teistel operatsioonisüsteemidel, mis pole Windows, kuna on puudulik tootjate poolne toetus ja standardliidesseadmed. Mõiste „Winmodem“ on U.S Roboticsi kaubamärk, kuid seda kasutatakse tihti, et iseloomustada teise sarnase tehnoloogiaga modemeid.
Kui üldkasutatavate telefonivõrkude modemite tehnoloogia arenes, siis modelleerimise ja kodeerimise kava muutus järjest keerulisemaks, mis tingis modemite riistvara keerukuse suurenemise.
Esimese generatsiooni modemid ja nende protokollid olid üldjuhul lihtsad modelleerimise tehnoloogiad nagu sageduse tõstmine, amplituudi tõstmine madalatel kiirustel ja telefoniliinide ebaefektiivne kasutamine. Nendel tingimustel olid modemid ehitatud analoogtehnoloogiat kasutades hilistel 70ndatel ja varajastel 80ndatel.
Kui töötati välja veelgi keerulisemad edastuskavad, siis skeem muutus veelgi keerulisemaks, analoog segunes digitaalsete osadega ja lõppude lõpuks sisaldasid mitmeid integraallülitusi nagu näiteks loogilised väravad, mikrokontrollerid ja lukustatud faasi tsükkel. Samas kasutati neid tehnoloogiaid kaasaegsetes v34, v90 ja v92 protokollides, mis olid nii keerulised, et modemite rakendamine osutus ebapraktiliseks ning selle asemel kasutati digitaalse signaali protsessorit ja rakenduspõhiseid integraallülitusi. See muutis modemid omamoodi varjatud süsteemiks.
Lisaks tutvustati suurenenud pakkimist ja vigade paranduskava uusimas protokollis, mis nõudis modemilt endalt töötlemist. See muutis analoogmodemite konstruktsiooni peaaegu võimatuks, eriti kui üritati saavutada ühilduvust vanemate protokollidega kasutades täiesti erinevaid modelleerimiskavasid.
Kui modemid hakkasid toetama neid standardeid, siis muutusid nad üha keerulisemateks ja kallimateks. Siinkohal ei või mainimata jätta mitmeid vastuolulisi standardeid, mis ei sobinud omavahel nagu näiteks mitmed 33.6K (v34) ja 56k protokollid.
Sama funktsionaalsust võimaldades nagu oli riistvara modemitel oli see murdosa hinnast ja piiramatu arenguvõimalus, mis oli tarkvara põhiliste modemite eelis. Selleks, et tarkvara põhilised modemid suudaksid konkureerida riistvara põhiste modemitega, vajasid tarkvara põhilised modemid eelnevalt koduarvuti protsessori jõudu, et tagada tulemuslikkus ja töökindlus.
Softmodemite suur eelis on ka see, et koostisosade hinna, arvu, suuruse, kaalu ja energia pealt sai tunduvalt enam kuludelt kokku hoida, kui võrrelda riistvara modemitega.
Narrow-band/phone-line dialup modem.
Tänapäeval omavad standardsed modemid kahte otstarvet: analoogosa, mis genereerib signaalid ja tegutsevad telefonid ning digitaalne osa, mis häälestab ja kontrollib. Tänapäeval on mõlemad funktsionaalsused ühendatud ühte kiipi, kuid jaotus säilib teoorias. Modemi töö saab olla üks kahest töörežiimist. "Data mode" ehk andmerežiim, kuhu andmed saadetakse ja "command mode" ehk käsurežiim, kus modemid kuulavad andmeid, mida saadakse arvutite käskudest ning teostab need käsud. Tüüpiline seanss koosneb modemi pingestamisest, mis automaatselt eeldab käsurežiimi ja siis saadab käsu, et valida number.
Peale seda, kui ühendus on loodud eemal asetseva modemiga, siis läheb modem automaatselt käsurežiimist üle andmerežiimi ning kasutaja saab saata ning vastu võtta andmeid. Kui kasutaja on lõpetanud, siis escape sequence ehk jada, mis kasutab seeria tähemärke, et muuta arvuti seisundit ja sellega ühendatud välisseadmeid, tähistatakse ka „+++“, sellele järgneb sekundiline paus, mis võidakse saata modemile, et see läheks uuesti tagasi käsurežiimi ja siis saadetakse käsk, et lõpetada ühendus telefoniga.
Üldjuhul käsud ise on Hayes käsu komplektist, kuid mõiste ise on omamoodi eksitav. Esialgu oli Hayes käsukomplekt kasulik 300 bit/s operatsioonide jaoks ning seejärel laiendati 1200 bit/s modemiteni. Suuremad kiirused nõudsid uusi käske, mis viis 1990ndatel käsukomplektide levikuni. Asjad muutusid üha standardsemaks 1990ndate teisel poolel, kus suurem osa modemeid ehitati väga väiksest arvust kiibistikust. Me kutsume seda siiani Hayes käsukomplektiks, kuigi praegu on sellel kolm või neli korda rohkem käske kui omas esialgne Hayes käsukomplekt.
Raadio modem.
Otseeetri satelliidid, WiFi ja mobiiltelefonid – kõik nad kasutavad modemeid, et olla ühenduses ja saata andmeid nagu paljud teisedki traadita ühendused. Kaasaegne telekommunikatsioon ja andmevõrgud kasutavad ära raadio modemeid, kus on vajalik pikamaa viidad. Sellistel süsteemidel on tähtis osa PSTN-s ehk "Public switched telephone network" ehk üldkasutatavad telefonivõrgud, kus kasutatakse siiani kiiret arvutivõrgu viita äärealadel, kus pole majanduslikult otstarbekas kasutada kiude.
Isegi seal, kus on kaabel installeeritud, on võimalik saavutada parem tulemus või muuta teisi süsteemi osi lihtsamaks, kasutades raadiosagedusi ja modelleerimistehnikat kaabli kaudu. Koaksiaalkaablitel on väga suur ülekandekiirus, et digitaalsignaale kasutades muutub suureks probleemiks signaali sumbumine suurtel andmeedastuskiirustel. Kui kasutada modemeid, siis suurem osa digitaalseid andmeid saab edastada üksiksaadetise traatide kaudu. Digitaalkaabel, televisioon ja kaabliga Internetiühendus kasutavad raadiosagedustega modemeid, et tagada suurenevat ülekandekiirust, mida vajavad kaasaegsed majapidamised. Modemi kasutamine lubab kasutada mitut sagedusjaotust, lubades kahepoolset digitaalsidet paljudele kasutajatele, üheaegselt kasutades ühte traati.
Traadita modemeid on eri tüüpi, eri ülekandekiirusega ja eri kiirusega. Traadita modemeid nimetatakse tihtipeale ka kui läbipaistvateks või tarkadeks. Nad edastavad informatsiooni, mis modelleeritakse kandesagedusele, mis lubab paljudel traadita ühendustel üheaegselt viidata, et töötada erinevatel sagedustel üheaegselt.
Läbipaistvad modemid töötavad sarnaselt telefoniliinide modemite sugulastega. Tüüpiliselt on nad ühepoolse edastusega ehk samaaegselt ei saa saata ja vastu võtta andmeid. Üldjuhul läbipaistvad modemid koguvad väikese koguse andmeid küsitledes neid andmeid hajutatud asukohtadest, millel pole lihtsat juurdepääsu traadiga infrastruktuurile.
Targad modemid tulid meediajuurdepääsu kontrolleriga, mis takistab juhuslike andmete kokkupõrkamist ja saadab andmed uuesti, mis pole korralikult kätte saadud. Targad modemid vajavad üldjuhul rohkem ülekandekiirust kui läbipaistvad modemid ning üldjuhul saavutavad kiirema andmeside. IEEE 802.11 standard defineerib lühikese ulatuse modulatsioonikava, mida kasutatakse suuremahuliselt kogu maailmas.
WiFi ja WiMax.
Traadita andmemodemid kasutavad WiFi ja WiMaxi standardeid, mis opereerivad mikrolaine sagedustel.
WiFit kasutatakse üldjuhul sülearvutites, et ühenduda Internetiga ja traadita rakenduste protokolliks.
Mobiilne modem ja ruuterid.
Modemid, mis kasutavad mobiiltelefoni süsteemi, teatakse kui traadita modemeid nagu näiteks GPRS, UMTS, HSPA, EVDO, WiMax jne. Traadita modemid saavad olla sülearvuti või seadme sisemuses või olla neile välisseadmena. Välised traadita modemid on ühenduskaardid, mobiili lairibaühenduse USB modemid ja üksikelementidest koosnevad ruuterid. Ühenduskaart on arvutikaart või ExpressCard, mis sisestatakse PCMCIA/PC kaardi pessa arvutis.
Huawei E220 HSDPA USB modem.
Tuntuim traadita modemite andmekaartide tegija on AirCard, mida tehakse Sierra Wireless'i poolt. USB traadita modemid kasutavad sülearvuti USB pesa, mis on arvutikaardi või ExpressCard'i pesa. Üksikelementidest koosnevad ruuterid võivad omada välist andmekaarti või USB modemit. Nad ise ei ole modemid, aga nende sees võib modem olla või on võimalik ühendada modemit ruuteriga. Üksikelementidest koosneva ruuteri ja traadita modemi vahe on selles, et ruuter lubab paljudel inimestel ühenduda sellega, kui modemid on tehtud ainult ühe ühenduse jaoks.
Suurem osa GSM traadita modemid omavad sisseehitatud SIM-kaardi hoidjat nagu näiteks Huawei E220, Sierra 881 jne. Osad mudelid on varustatud ka microSD mälupesaga või omavad lisaantenni võimalust nagu näiteks Huawei E1762 ja Sierra Wireless Compass 885. CDMA versioonid ei kasuta R-UIM kaarte, aga kasutavad selle asemel elektroonilist seerianumbrit (ESN).
Uuemate traadita modemite tehnoloogiatel on suuremad andmeedastuskiirused (UMTS, HSPA, EVDO, WiMax), mida kaalutletakse ka kui lairibaühendusega traadita modemeid ja konkureerivad teiste lairibaühendusega modemitega.
Erinevad ühenduskiirused.
Esitatud kiirused on maksimaalsed ja tavalistes olukordades võivad olla nad palju aeglasemad (näiteks nn "mürarohkete liinide korral")
Kodu Internet.
Modemit on võimalik kasutada ka kiire kodu interneti ühenduse loomiseks, eriti neile, kes kasutavad juba olemasolevat juhtmestikku. Üheks näiteks võib tuua G.hn standardi, mis on loodud ITU-T poolt. See võimaldab suure kiirusega kohtvõrgu ühendust, milles on kasutusel olemasolev juhtmestik (Voolu juhtmed, telefoni juhtmed ja koaksiaalkaablid), kus kiirus võib koguni ulatuda kuni 1 Gbit/sec. G.hn seadmed kasutavad ristisageduse keerukat jaotamist (OFDM), et luua digitaalse seadme edastamine läbi kaabli.
Väljend "Null modem" kasutatakse erilise kaabli kirjeldamiseks mida kasutatakse jadaportide ühendamiseks kahe erineva arvuti ühendamiseks. Sama tarkvara kasutavaid modemeid nagu procomm või minicom võib kasutada koos "Null modemiga".


Liustik.
Liustik on lume tihenemisel ja ümberkristalliseerumisel tekkinud jäämass, mis on moodustunud maismaal (vähemalt osaliselt), ei sula suvel täielikult ja liigub oma raskuse ja gravitatsioonijõu mõjul eemale akumulatsioonialast.
Liustikud katavad tänapäeval ligikaudu 10% maismaast. Geoloogilises minevikus on liustikud korduvalt hõlmanud vähemalt kolm korda suuremat ala. Viimane suurem jäätumine hakkas lõppema umbes 20 000 aastat tagasi. Ka Eesti oli siis veel täielikult kaetud paksu jääkilbiga. Liustikutekkelisi pinnavorme võib leida kõikjalt Eestist. Liustikud kujundavad reljeefi ka tänapäeval, kuid on taandunud poolusepoolsematele aladele. Lähim koht Eestile, kus võib näha liustikke, on Skandinaavia mäestik. Liustikud ei kujunda mitte ainult pinnamoodi, vaid ka mõjutavad kliimat ja on selle indikaatoriks, reguleerivad merepinna taset, mõjutavad maapinna isostaatilisi liikumisi jne.
Liustikud võivad paikneda ka lumepiirist allpool, kuid osa liustikust peab asuma siiski kionosfääris, kus lume akumulatsioon ületab selle sulamise ja aurustumise. Liustike kujunemiseks ei ole vaja väga külma kliimat, küll on aga vaja piisavalt sademeid, sest liustik saab kujuneda vaid siis, kui ablatsioon ehk jää sulamine ja aurustumine on väiksem lume kuhjumisest akumulatsioonialal ehk firnibasseinis.
Liustikke, nende liikumist, levikut, füüsikalisi omadusi jms uuriv teadusharu on glatsioloogia.
Liustiku liikumine.
Jää on küll tahke aine ja tavaarusaama järgi ei tohiks voolata, kuid suure rõhu all muutub ta siiski plastilisemaks ja hakkab käituma väga viskoosse vedelikuna. Rõhku avaldab jääle tema enda raskus. Peale rõhu (mis oleneb liustiku paksusest) avaldavad voolamise kiirusele olulist mõju ka liustiku temperatuur ja nõlva kaldenurk. Mida soojem on liustik, seda suurem on plastilisus. Arvatavasti avaldab liikumiskiirusele olulist mõju ka sulaveekiht, mis "sooja" liustiku alla võib tekkida. Liustik hakkab voolama siis, kui ta paksus ületab 50 meetrit. Erinevalt vooluveest võib liustik liikuda ka ülesmäge, samuti võib liustik uuristada maapinda ka allpool erosioonibaasi. Näiteks jõgedega ei juhtu seda kunagi. Sellega on seletatav väga sügavate fjordide, mis on liustikutekkelised pinnavormid, olemasolu näiteks Norra rannikul. Liustik ei liigu kogu ulatuses sama kiirusega. Näiteks oruliustiku servad, mis hõõrduvad vastu orunõlvi, liiguvad aeglasemalt kui jää liustiku keskosas. Liustiku ülaosas, kus jää on väiksema rõhu tõttu habras, esineb tihti lõhesid. Lõhed ei ulatu sügavamale kui poolsada meetrit, sest sellest piirist allpool on liustik plastiline. Lõhesid esineb kõige rohkem seal, kus liustiku pind on kumer.
Liustike liikumiskiirus on väga erinev. On liustikke, mis praktiliselt ei liigugi, ja on ka selliseid, mida (liustiku kohta) kiire voolamise tõttu nimetatakse sööstliustikeks. Osa liustike liikumiskiirus muutub perioodiliselt. Näiteks Hassanabadi liustik Kashmiris liikus kolme kuuga tervelt 10 kilomeetrit, mis teeb keskmiseks kiiruseks üle 100 meetri päevas. Selliste kiire liikumise perioodide põhjused ei ole selged. Arvatakse, et selle põhjuseks võib olla maapinna külge külmunud jää vabanemine või mingi takistuse taha kuhjunud jää äkiline vabanemine (analoogia paisu taha kogunenud veega). Enamiku liustike keskmine liikumiskiirus on umbes paar sentimeetrit ööpäevas.
See, kas liustikuserv tungib peale, taganeb või püsib statsionaarsena, sõltub sellest, kas lume akumulatsioon on ablatsioonist kiirem või mitte. Taganev oruliustik ei hakka loomulikult mööda mäge üles roomama, vaid ta sulamine on lihtsalt kiirem kui jää juurdevool. Liustike liikumises on palju erineva pikkusega tsükleid, mis rohkem või vähem perioodiliselt korduvad.
Liustike tüübid.
Eristatakse palju liustikutüüpe, kuid kõige üldisemalt võib nad jagada oruliustikeks ja mandriliustikeks.
Mandriliustikud on suured jääkehad, mis katavad laialdasi alasid. Sellisteks on näiteks jääkilbid, mis katavad suuremat osa Gröönimaast ja Antarktisest. Nende akumulatsiooniala on liustiku keskosas, millest kuhjuv jää radiaalselt igas suunas eemale voolab. Liustikualune pinnamood enamasti ei mõjuta oluliselt mandriliustike pinda, isegi teravad ebatasasused aluspinna reljeefis on tajutavad vaid väga sujuvate ebatasasustena liustiku pinnal. Mandriliustike paksus võib ulatuda mitme kilomeetrini.
Mandriliustikud jaotatakse jääkilpideks ja jäämütsideks, neist jääkilbid on tunduvalt suuremad. Jääkilbi staatus ongi ainult kahel liustikul. Need on Gröönimaa jääkilp ja Antarktise jääkilp. Antarktise jääkilbi suurim paksus ulatub ligikaudu 4300 meetrini. Jäämütsid on väikesed ja suhteliselt õhukesed jääkatted. Eristatakse kiltmaade ja madalike jäämütse. Jäämüts on näiteks Islandi suurim liustik Vatnajökull.
Eraldi tuleb esile tuua šelfiliustikke, mis toituvad maismaal asuvaist liustikest, kuid ujuvad ühe otsaga kalda külge kinnitunult vee (enamasti mere või ookeani) kohal. Hea näide on Rossi šelfiliustik Antarktikas. Jäämäed, mis ujuvad meres, on tavaliselt šelfiliustike küljest lahti murdunud suured jääkamakad.


Umberto Eco.
Umberto Eco (sündis 5. jaanuaril 1932) on itaalia semiootik, filosoof, kirjanik, kriitik, keskaegse esteetika spetsialist.
Umberto Eco on Bologna ülikooli emeriitprofessor.
5.–9. mail 2009 külastas ta Tartu Ülikooli semiootika osakonda, esines Tartus kahe loenguga ning osales Kultuuriteooria tippkeskuse seminaril Tallinnas.


Hando Runnel.
Hando Runnel (sündinud 24. novembril 1938 Järvamaal Võhmuta vallas Liutsalu külas Vainu talus Võrumaalt pärit vanemate peres) on eesti luuletaja ja kirjastaja.
Elulugu.
Hando Runnel omandas alghariduse Jalgsemal, Amblas ja Järva-Jaani, keskhariduse Tartu 1. Keskkoolis ja Paide Keskkoolis. Hiljem õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat, mis jäi lõpetamata.
Töötas Loomingu toimetuses. Aastal 1992 asutas kirjastuse Ilmamaa.
5. detsembril 2012 valis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu Hando Runneli akadeemikuks kirjanduse alal.
Oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige.
Hando Runneli lapsed on meedia antropoloogia uurija Pille Runnel, kirjanik ja ajaloolane Simo Runnel, programmeerija Klaus-Eduard Runnel, veebidisainer Tõnu Runnel, maastikuarhitekt Henn Runnel ja biotehnoloog Toomas Runnel.


Isaac Asimov.
Isaac Asimov (sünninimi "Исаак Озимов"; 2. jaanuar 1920 Venemaa – 6. aprill 1992 New York) oli juudi päritolu ameerika ulmekirjanik ja biokeemik.
Elulugu.
Isaac Asimov sündis Petrovitši külas Mogiljovi kubermangus, mis tänapäeval asub Smolenski oblastis.
Ta suri AIDSi, mille sai vereülekandega.
Teosed eesti keeles.
thumb


Lewis Carroll.
Lewis Carrolli foto Alice Liddellist
Lewis Carroll (õieti Charles Lutwidge Dodgson; 27. jaanuar 1832 – 14. jaanuar 1898) oli Briti kirjanik, matemaatik ja fotograaf.
Elulugu.
Charles Dodgson sündis Cheshire'i krahvkonnas Dareburys. Tema esiisad olid põlvkondi olnud sõjaväelased ja vaimulikud, mitmed neist tähtsatel kohtadel. Ta oli pastoripere 11 lapsest vanim poeg ja tal oli 2 vanemat õde. Aastal 1843 kolis pere elama Põhja-Yorkshire'i.
1846–1849 käis Dodgson koolis Rugbys. Aastal 1851 alustas ta õpinguid Oxfordi ülikooli Christ Church College'is, kus paistis silma matemaatikaalaste võimetega, saades aeg-ajalt isegi stipendiumi. Pärast õpingute lõpetamist 1855 jäi ta samasse kolledžisse tööle loogika ja matemaatika õppejõuna, kellena töötas aastani 1881. Hiljem pühendus ta kirjanduslikule tegevusele.
Ajal, mil Dodgson töötas kolledžis, oli selle asutuse dekaaniks Henry Liddell, kelle tütar Alice Liddell oli raamatu "Alice Imedemaal" nimitegelase prototüüp.
Juba noorena hakkas Dodgson kirjutama luulet ja lühijutte, mida saatis ajakirjadele, saavutades mõõdukat edu. Enamjaolt olid need teosed humoorikad või satiirilised. Tema enese hinnangul polnud nende kirjanduslik tase kuigi kõrge ja ka tänapäeval neid eriti ei teata.
Esimest korda kasutas Dodgson varjunime Lewis Carroll 1856, kui avaldas romantilise poeemi "Üksindus". Lewis on inglispärane vorm ema keskmisest nimest Lutwidge ja Carroll on inglispärane vorm eesnimest Charles. Juba samal aastal ilmus raamat "Alice Imedemaal".
Fotograafia.
Lewis Carrolli hobi oli fotograafia, millega ta alustas 1856. Tänapäeval peetakse teda üheks Victoria ajastu parimaks fotograafiks. Fotograafia aitas tal pääseda Inglismaa kõrgseltskonda. Oma elu jooksul tegi ta kolm tuhat fotot, millest säilinud on alla tuhande. Pildistamisest loobus ta 1880 ja selle põhjused on teadmata.
Ta pildistas lapsi (eriti väikeseid tüdrukuid). Säilinud fotodest üle poole kujutavad tüdrukuid. Ta pildistas ka täiskasvanuid, poisse, maastikke, samuti maale ja skulptuure, puid ja koeri, nukke ja muud. Hulgaliselt on ta pildistanud kaasaegseid suurkujusid, näiteks Michael Faradayd, Alfred Tennysoni, John Everett Millaisi ja Dante Gabriel Rossettit.
Alates 1920. aastatest kuni 1960. aastateni olid tema fotod suuresti unustatud.


John Maynard Keynes.
John Maynard Keynes (5. juuni 1883 – 21. aprill 1946) silmapaistev inglise majandusteadlane, ajakirjanik, Inglismaa rahandusministeeriumi nõustaja. Teda peetakse ka tänapäevase makroökonoomika rajajaks.
Elulugu.
Keynes sündis 1883. aastal puritaanlikus kodus. Keynesi koolitee läks läbi Etoni poistekooli King Kolledžisse. Keynes oli ülikooli üks silmapaistvamaid ja mitmekülgsemaid tudengeid. Ülikooliaega jäi kuulumine Apostlite ühingusse ja Bloombury gruppi, mille boheemlaslikud ja antipuritaanlikud ideed mõjutasid kogu Briti kultuuri. Keynes ei tahtnud õppida Cambridges ei matemaatikat ega majandusteadust, ometi sundisid tema töölemineku kavatsused temalt matemaatika eksami tulemust. Peale eksami edukat sooritamist hakkas Keynes ka majandusteaduse vastu huvi tundma. 1906 peale töötamist India Kontoris Londonis, tuli Keynes Kings Kolledžisse tagasi, kuna teda kutsuti majandusteaduse õppejõuks. Olles Cambridge' Ülikooli professor alates 1920. aastast, osales ta ka Inglise Panga Direktooriumi töös.
20. sajandi 30-ndate aastate Suure Depressiooni ajal leidis ta Suurbritannias väljapääsu majanduskriisist. Oma teoreetilise pärandi avaldas J. M. Keynes 1936. aastal teoses "Hõive, protsendi ja raha üldteooria" ("The General Theory of Employment, Interest and Money"), milles on antud esmakordselt makromajanduskategooriate süsteemne käsitlus. Tähtsat osa selles süsteemis etendab raha, millele Keynes pühendas suure osa oma uuringutest. Ta osales väga aktiivselt Rahvusvahelise Valuutafondi (International Monetary Fund – IMF) loomises ning Teise maailmasõja järgse rahvusvahelise rahasüsteemi korrastamisel.
1956. aastal, kui akadeemilistes ringkondades võimutsesid keinsislased, ilmus Friedmani raha koguse teooria, mis oli põhimõtteliselt keinsismi vastane. 1960. aastatel, kui Keynesi mõju hakkas juba vähenema, teatas Nixon, et kõiki poliitikud on keinsistid. Keynesi täht oli kõige briljantsem 1964. aastal, kui Kennedy-Johnsoni valitsus asus rakendama fiskaalpoliitilisi meetmeid.
Keinsismi põhimõtted.
1935. aasta Roosevelt – "New Deal"
Keynesi töödest.
Keynes kummutas klassikute tõestused majanduse iseregulatsiooni jõust ja pani uskuma majandustegevuse kiire languse võimalikkusest.
Oma põhiteoses "The General Theory of Employment, Interest and Money" ühendas Keynes rahvatulu (ehk kogutoodangu), säästlikkuse, kapitalimahutused ja tarbimise suletud süsteemiks, mis tema arvates pidi tagama majanduse tasakaalu. Kategooriaid siduvaks lüliks pidas Keynes raha. Ta võttis oma uurimise keskpunktiks tööpuuduse ja püüdis selgeks teha selle põhjused. Peamiseks vahendiks sellega võitlemisel nägi Keynes riigi majanduslikku sekkumist.
Tihti on ökonomistide ja poliitiliste filosoofide ideed, kas õiged või
valed, võimsamad kui seda tunnetatakse. Maailma viib edasi hoopis midagi muud.
Praktilised inimesed, kes arvavad, et igasugused intellektuaalsed
voolud neid ei mõjuta, on tavaliselt mõne iganenud ökonomisti orjad.
Mida raskemad on ajad, seda halvemini "laissez-faire" süsteem töötab
Mida tähendab olla keinsist?
Neokeinslased – majandus kaldub ebastabiilsusele ja valitsuse sekkumine on sageli vajalik. Enim häirib töötus. Usuvad siiski, et lõpuks suudab ka turumehhanism end ise langusperioodist välja korrigeerida. Majanduspoliitiliseks lahenduseks pakuvad ekspansiivset eelarve- ja finantspoliitikat.
Postkeinslased arvavad, et majandus on põhiliselt ebastabiilne ja tendents isekorrigeerumisele puudub. Nad leiavad, et tänapäeva majanduses domineerivad ametiühingud ja suured korporatsioonid ning pakuvad välja, et valitsus peab kasutama demokraatlikku planeerimist ja tulupoliitikat ning fiskaal- ja rahapoliitikat
Isiklikku.
Keynes oli abielus vene emigrandist baleriini Lidija Lopuhhovaga. Lapsi neil polnud.


Ain Kaalep.
Ain Kaalep (sündinud 4. juunil 1926 Tartus) on eesti luuletaja, näitekirjanik, kriitik ja tõlkija.
Elulugu.
Ain Kaalep sündis Tartus haritlase perekonnas. Ta õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis, lõpetas 1956. aastal soome-ugri keelte alal. Aastatel 1989–2001 oli Ain Kaalep ajakirja Akadeemia peatoimetaja.
Kaalep kuulus vabatahtlikuna Soome armee jalaväerügementi JR 200.
Oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige.
Looming.
Ain Kaalep on viljakas tõlkija. Tema huviorbiiti kuulub saksa-, hispaania- ja prantsuskeelne luule.


Jane Austen.
Jane Austen (16. detsember 1775 Hampshire – 18. juuli 1817) oli inglise romaanikirjanik ja novellist.
Elukäik.
Jane Austen sündis Hampshire'i krahvkonnas Steventonis pastoripere kaheksast lapsest seitsmendana. Jane alustas juttude kirjutamist 12-aastaselt, esitades neid perele.
Aastal 1801 kolis perekond elama Bathi. Jane, nagu ka tema vanem ja ainuke õde Cassandra, ei abiellunud kunagi. Mõlemad õed elasid vallalistena vanemate juures. Pärast isa surma 1805. aastal kolis perekond Southamptonisse. Hiljem koliti elama Chawtoni külla, rikaste sugulaste poolt lapsendatud venna mõisa.
Jane Austen suri tuberkuloosi Winchesteris, kuhu ta läks elama pärast tervise halvenemist (arvatavasti kannatas ta Addisoni tõve käes). Ta on maetud sealsesse katedraali.
Teosed.
Austen, Jane
Austen, Jane
Austen, Jane


Peeter Torop.
Peeter Torop Milanos, märts 2006.
Peeter Torop (sündinud 28. novembril 1950) on eesti kirjandusteadlane ja semiootik.
Peeter Torop on uurinud tõlketeaduse aluseid, eesti keelde tõlkimise ajalugu ja tekstide käitumise semiootikat. Ta on Fjodor Dostojevski tekstide tõlgetest kokku pannud raamatu "Inimene on saladus".
Ta on Eesti Semiootika Seltsi esimees ja Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor.


Brasiilia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Brasiilia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel oli Brasiilia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Valikturniiril esineti ootamatult nõrgalt. Alles valiksarja viimases kohtumises saadud 3:0 võit Venezuela üle andis brasiillastele alagrupis MM-ile pääsemiseks vajaliku kolmanda koha.


Saksamaa jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Saksamaa jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Kolmekordse maailmameistri Saksamaa eesmärgid olid MM finaalturniiril tagasihoidlikumad kui kunagi varem. Valusalt tunda andnud põlvkondade vahetuse läbi teinud Saksamaa koondis oli läbi aegade ühes suuremas kriisis. Lothar Matthäusi, Jürgen Klinsmanni ja tollase peatreeneri Rudi Völleri asemele ei olnud kasvanud väärilisi järeltulijaid ja sellest lähtuvalt oli meeskond Lõuna-Koreas ja Jaapanis seadnud endale sihiks pääsemise veerandfinaali.
Valikturniiril Inglismaa järel alagrupis teiseks jäänud sakslased pääsesid MM-ile läbi play-off ringi, kus nad suhteliselt kindlalt olid paremad Ukrainast.


Aleksander Lipschütz.
Aleksander Lipschütz (eesnime variandid: Alexander, Alejandro; Tšiilis ka kujul Alejandro Lipschutz; 28. august 1883 Riia – 10. jaanuar 1980) oli juudi päritolu füsioloog, endokrinoloog ja antropoloog.
Tema vanemad olid litograafiatehnik ja kunstireproduktsioone müüv kaupmees Aaron Lipschütz ning maalikunstnik Frida Friedmann. Aleksander oli seitsmest vennast kolmas.
Aastal 1901 lõpetas ta Riia Nikolai I gümnaasiumi. Teda huvitas antropoloogia, kuid isa soovitusel läks ta Berliini ülikooli meditsiini õppima. Ta õppis ka Zürichi ülikoolis.
Aastal 1905 astus ta VSDT(b)P-sse, katkestas märtsis õpingud ning tegutses Riias agitaatorina.
Aastal 1906 hakkas ta Göttingeni ülikoolis Max Verworni juhendamisel doktoritööd kirjutama. Aastal 1907 kaitses ta väitekirja "Idiopaatilisest osteoporoosist" ning sai üldarsti kvalifikatsiooni.
Aastast 1911 töötas ta Bernis August Pütteri laboratooriumis assistendina ning sai 1914 Berni ülikooli füsioloogiaprofessoriks.
Aastatel 1919-1926 oli ta Tartu Ülikooli professor (füsioloogia instituudi juhataja).
Tema tööd seksuaalse endokrinoloogia alal äratasid Tšiili Concepcióni ülikooli professori Ottmar Wilhelmi tähelepanu. Wilhelmi vahendusel sai Lipschütz samas ülikoolis füsioloogiaprofessori koha ning sõitis Liverpoolist Talcahuano sadamasse. Sellele ametikohale jäi ta 1937. aastani.
Aastal 1937 asutas ta Santiagos eksperimentaalmeditsiini-instituudi ning oli samast aastast selle juhataja.
Lipschütz tegi koostööd Sigmund Freudi, Albert Schweitzeri ja Carl Gustav Jungiga.
Lipschützi peamised tööd käsitlevad endokrinoloogia ja pahaloomuliste kasvajate teket.
Lipschütz on saanud tuntuks üldbioloogiaalaste ja populaarteaduslike teoste autorina.
Isiklikku.
14. mail 1914 abiellus ta Margarita Vogel-Leechiga.
16. aprillil sündis neil tütar Marion. Aastal 1925 sündis teine tütar Justine.


Ekspansioon.
Ekspansioon (ld sõnast "expānsio" 'lainemine, levimine') on paisumine, laiumine, levimine.


Puritaan.
Puritaanlik ehk puritaan oli ajalooliselt "puhtausuline" ehk range usulise elukorraldusega protestantliku usulahu liige Inglismaal 16. ja 17. sajandil.
Tänapäeval tähistab see pigem liialdatud usulist rangust ning silmakirjalikku kõlblust.
Ladina keeles tähendab "pūritas" - puhtus


Boheemlane.
Boheemlane on loomingulise ja/või intellektuaalse kalduvusega inimene, kes elab ja käitub väljaspool konventsionaalse käitumise kriteeriume.
Sõna boheemlane on algselt tulnud prantsuse keelsest sõnast, mis tähendas "mustlane". Algselt nimetati boheemlasteks vaba vaimuga rändavaid mustlashingi (eriti neid, kes olid pärit Böömimaalt (ladina "Bohemia")), autsaidereid, kes olid eraldunud konventsionaalsest ühiskonnast ja keda selle vastuvõtmatus nende suhtes üldse ei häirinud. Böömimaal võis tol ajal elada ja töötada odavalt ning käituda ebakonventsionaalselt, mis oli viljakas pinnas uute eluviiside vohamiseks. "Vabade hingede" kollektiiv väljaspool ühiskonda.
Tänapäeval kasutatakse seda väljendit kunstiga tegelevate või lihtsalt loominguliste inimeste kohta. Tavaarusaamades on selline inimene muretu ja ebakorrapärase eluviisiga, üldjuhul iseloomustab teda paindlikkus, tolerants, innovaatilisus ja romantika. Boheemlaslik välimus vihjab mugavale riietusstiilile näiteks kampsuni, salli ja baretiga.
Stiili viljelejaid jagatakse viide suuremasse gruppi: "nouveau", mustlas, biitnikud, zen (hipi) ja dändi.
Boheemluse manifesti on raske luua, kuna tänapäeva boheemlasi ei saa klassifitseerida. Erinevad boheemlaskultuurid segunevad individuaalse suva järgi.


Rahvusvaheline Valuutafond.
Rahvusvaheline Valuutafond (inglise keeles "International Monetary Fund", lühendina IMF) on rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamisega tegelev organisatsioon, mille loomises lepiti kokku 1944. IMF loodi 1945. aastal Bretton Woodsis toimunud rahvusvahelisel rahanduskonverentsil.
Kuni 1970. aastateni oli esiplaanil rahvusvahelise kullastandardi säilitamine. Praegu on Valuutafondi prioriteetideks jätkusuutlik ja stabiilne majanduskasv ning finantskriiside ärahoidmine. Valuutafondil on kokku 188 liikmesriiki. Eesti liitus fondiga 26. mail 1992.
Eesti osalus Rahvusvahelises Valuutafondis.
IMF kõrgemas otsustusorganis aktsionäride nõukogus esindavad Eestit Eesti Panga president ja tema asendusliikmena rahandusministeeriumi kantsler.
IMF regulaarses tegevuses osaleb Eesti Põhja- ja Baltimaade valijaskonna kaudu. Sellesse valijaskonda kuuluvad lisaks Eestile veel Island, Leedu, Läti, Norra, Rootsi, Soome ja Taani. Eesti riigi majanduspoliitilisi seisukohti IMF juhatuses esindab nimetatud kaheksa riigi poolt määratud direktor. 2004-2005 on valijaskonna riikide 'eesistuja' Norra, mis senise töökorralduse järgi tähendab nii direktori ametikohta direktorite nõukogus kui ka peakoordinaatori rolli valijaskonna ühisseisukohtade formuleerimisel. Valijaskonna direktori kontoris Washingtonis on ametis ka asedirektor ja nõunikud, kelle läbi on Washingtonis esindatud kõik valijaskonna riigid.
IMF liikmesriigina on Eesti Fondiga kuuel korral taasiseseisvumisjärgsete majandusreformide läbiviimise toetamiseks sõlminud tugilaenulepingu, alates 1995. aastast ei ole laenu tegelikult kasutatud. Laenulepingu sõlmimise eelselt koostati sel puhul iga kord Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga konkreetne majandusprogramm, kus formuleeriti programmiperioodi põhieesmärgid ning nende saavutamiseks vajalikud vahendid. IMF-iga sõlmitud laenulepingutega kaasnenud valitsuse ja Eesti Panga majandusprogrammides on kõige konkreetsemalt olnud formuleeritud taasiseseisvunud Eesti majanduspoliitilised suunad ja vahendid seatavate eesmärkide saavutamiseks.
IMFi ametlik hoiuraamatukogu Eestis on Eesti Rahvusraamatukogu.


Milton Friedman.
Milton Friedman (31. juulil 1912 – 16. november 2006) oli USA majandusteadlane, keda peetakse üheks oluliseimaks majandusteadlaseks 20-ndal sajandil. Põhjapanev oli tema töö rahateooria vallas – Friedmani töödest lähtub olulises osas tänapäevane arusaam inflatsioonist ja rahapoliitika sõltumatus valitsusest (ehk keskpankade sõltumatus, kuigi ta ise pooldas rahapakkumise määramist mehhaaniliselt ning keskpankade täielikku kaotamist). Friedman argumenteeris fikseeritud valuutakursside vastu ja (tänapäeval üldlevinud) turu poolt määratud vahetuskursside poolt (vaba kursi ainsa alternatiivina nägi ta valuutakomitee süsteemi). Lisaks sellele andis ta olulise panuse tarbijakäitumise uurimisse (püsiva tulu hüpotees), majandusajalukku, statistikasse (statistilised mudelid kvaliteedikontrollis) ning majanduse metodoloogiasse. Friedmani teadustöö, mida iseloomustab tugev keskendumine empiirikale, muutis tihti põhjalikult kaasaegset ettekujutust majandusest ja oli aluseks majanduspoliitikat valitsenud keinsismi langusele 1980-ndatel.
Sai 1976 aastal Nobeli majandusauhinna.
Ta oli Newsweeki kolumnist ning on olnud ka USA presidendi nõuandja.
Avaldatud mitteteadustöödest on tähelepanu köitnud "Kapitalism ja vabadus" ning "Valikuvabadus". Tööde avaldamisele on kaasa aidanud abikaasa Rosa.
Elulugu.
Friedman sündis Brooklynis (New York) Ungari juudi töölisklassiperekonnas. Friedman kasvas üles Rahways (New Jersey), käis Rutgersi Ülikoolis, mille lõpetas bakalaureuse kraadiga majanduses 1932, ja Chicago ülikoolis (lõpetas magistrikraadiga aastal 1933). Filosoofiadoktori kraadi sai ta aastal 1946 pärast töötamist föderaalvalitsuses ja Columbia Ülikoolis.
Hiljem töötas ta Chicago Ülikoolis majandusprofessorina 1946. kuni 1976. aastani. Aastal 1975 pidas Friedman loenguid ka Tšiilis militaarse diktaatori Augusto Pinocheti valitsuse ajal. Sel ajal Tšiili ülikoolis doktorikraadi saanuid kutsuti "Chicago poisteks". Kui Friedman sai 1976 aastal Nobeli preemia majanduses, protestisid just Tšiili valitsuse toetamise pärast paljud demonstrandid Friedmani vastu.
Alates 1977. aastast oli Friedman seotud "Hoover Institution'"iga Stanfordi ülikooli juures.
Aastal 1981 töötas ta ameerika presidendi Ronald Reagani juures majanduspoliitika nõustamise alal. 1988 sai ta Presidendi Vabaduse medali ja Rahvusliku Teaduse medali.
Ühiskondlik tegevus ja poliitilised seisukohad.
Friedman võttis aktiivselt osa ühiskondlikest debattidest. 60-ndatel asus ta kritiseerima kohustuslikku sõjaväeteenistust ning kaasati president Nixoni poolt moodustatud sõjaväeteenistuse tuleviku üle arutlevasse nõuandvasse komisjoni (Gates Commission), kus Friedman oli üks juhtivaid sõjaväeteenistuse vastaseid. Kohustuslik sõjaväeteenistus kaotati USAs 1973-ndal aastal (peamine põhjus oli siiski selgelt Vietnami sõjast tulenev ühiskondlik vastuseis, mis oli tinginud ka komisjoni loomise), selle protsessi mõjutamist on Friedman hiljem pidanud oma suurimaks saavutuseks.
Teema, mis oli Friedmanile südamelähedane kogu ta elu jooksul, oli koolisüsteemi reform, kus ta propageeris suuremat valikuvabadust vanematele läbi kooliosakute (vautšerite) kasutuselevõtu. Kooliosakud pidid tagama võimaluse valida koolide vahel, ning lõpetama nö elukohajärgse koolidesse suunamise, tekitades niimoodi koolide vahele konkurentsi (selline süsteem on ekvivalentne riigi poolt määratud pearahaga ning vanemate võimalusega vabalt kooli valida).
2005-ndal aastal kutsus Friedman ühes enam kui 500 majandusteadlasega üles diskussioonile marihuaana legaliseerimiseks, ta on väljendanud arvamust prostitutsiooni dekriminaliseerimise poolt. Ühes mitmete teiste tuntud majandusteadlastega võttis ta avalikult sõna autoriõiguste kehtivuse pikendamise vastu USAs
Friedman on tuntud kui vabaturumajanduse liberaalsete ideede propageerija. Friedman pooldab valitsuse vähest sekkumist majandusse. Valitsusel on küll kohustus pakkuda selliseid hüviseid, millega turg hakkama ei saa, kuid sekkumiskriteeriumitele vastav hüviste hulk on suhteliselt piiratud, ning tema hinnangul on riik võtnud enda kätte tegevusalasid, millega turg paremini hakkama saaks (näiteks postiveo riiklik monopol USAs).
Kriitikat.
Milton Friedmani majanduspoliitilised kriitikud (vasakpoolsed) heidavad talle ette monetarismi järginud Suurbritannia ja Tšiili majandusliku ebastabiilsust ja vaesust (ka suhtelist vaesust). Ja sellest tingitud tagajärgi. Nii tabas Suurbritanniat 1980ndatel suur tööpuudus (eriti noorte seas: 40%).
Milton Friedmani auhind.
Alates 2002. aastast annab Cato Instituut USA-s välja Milton Friedmani auhinda vabaduse edendamise eest. Seni on auhinna saanud Peter Bauer, Hernando de Soto, Mart Laar ja Yon Goicoechea.


William Blake.
William Blake (28. november 1757 London – 12. august 1827) oli inglise luuletaja, graafik ja maalija.
Looming.
William Blake oli kunstnikuna prerafaeliitide eelkäija. Tema poolt on loodud ekspessiivsed müstilisnägemuslikud illustratsioonid nii enda luuleteostele kui ka näiteks Dante Alighieri "Jumalikule komöödiale".
Kulus sada aastat enne kui Blake hakati pidama inglise kunsti üheks tähtsaimaks esindajaks.
Fantaasiamaalim.
Blake oli sügavalt usklik inimene, kes elas enda loodud fantaasiamaailmas.
Mõned pidasid teda nupust nikastanuks, teised suhtusid temasse kui süütusse veiderdajasse. Vaid vähesed tema kaasaegsed uskusid tema loomingusse ja ei lasknud tal nälga surra.
Blake tuntuim teos on "Muistsed ajad", mis illustreeris luuletust "Euroopa, prohvetlik ettekuulutus". Räägiti, et Blake oli seda sirkliga maakera mõõtvat vanameest näinud kord hõljumas oma pea kohal trepi ülemisel astmel majas Lambethis, kus ta elas. Sirkel vanamehe käes meenutab aga välgunoolt pimeduses.
Blake kujutluses oli jumal unenäoline ja fantastiline. Ta oli loonud oma mütoloogia, kus jumal Urizen oli kuri vaim, kes oli loonud pahelise maailma. Seetõttu kujutas ta ka selle fantaasiamaailma tegelasi hirmuäratavalt.
Selle mütoloogia kohaselt on Albion ürgne mees, kelle languse ja jagunemise põhjuseks on neli Zoad: Urizen, Tharmas, Luvah ja Los/Urthona. Nimi Albion on arvatavasti pärit Briti saarte ürgsest nimetusest.
Vaated.
Blake oli libertariaan. Ta vihkas türanniat ja absoluutset monarhiat. See kajastub tema "Süütuse lauludes" ja "Kogemuse lauludes", milles ta kujutab ülemklassi, selle institutsioone ja anglikaani kirikut korrumpeerunute ja ekspluataatorlikena. Ta unistas idüllilisest Inglismaast, mis oleks vaba korruptsioonist, oma poeemis "Kajav rohelus", kuid sealt on näha, et ta kahtles, kas Inglismaa saab kunagi tõeliselt vabaks.
Blake pooldas rasside ja sugude võrdõiguslikkust. Ta oli orjanduse äge vastane ja kujutas sageli piinatavaid orje, et näidata selle jõledust.


Inglismaa jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Inglismaa jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Jalgpalli sünnimaa Inglismaa siiani säravaim moment oli 1966. aastast, mil inglastel õnnestus oma kodumaa pinnal peetud MM-i finaalis alistada tollane Lääne-Saksamaa koondis tulemusega 4:2 ja võita ihaldatud trofee. 11. korda finaalturniiril osalev Inglismaa suutis valiksarjas edestada oma pidevat rivaali Saksamaad, võites alagrupis esikohta otsustavas kohtumises sakslasi võõrsil koguni 5:1.


Argentina jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Argentina jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Kahel korral maailma ihaldatuima trofee võitnud Argentina osales finaalturniiril 12 korda. Ülikindlalt Lõuna-Ameerika valikturniiril esikoha saanud argentiinlased võitsid valiksarjas peetud 18-st kohtumisest koguni 13 ja oma ainukese kaotuse said võõrsil neljakordse maailmameistri Brasiilia vastu.
Peatreener.
Marcelo Bielsa
Vaata ka.
Argentina jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Dante Alighieri.
Dante Alighieri (1265 Firenze – 14. september 1321 Ravenna) oli itaalia kirjanik ja poliitikategelane.
Dante Alighieri on Giovanni Boccaccio ning Francesco Petrarca kõrval üks kuulsaimaid itaalia renessansi poeete. Nagu nemadki, arendas temagi itaalia keelt ("De vulgari eloquentia" – "Rahvakeelest", umbes 1305).
Elukäik.
Dante pärines perest, mis oli lojaalne gvelfidele, kes pooldasid paavstivõimu. Ühtlasi võitlesid gvelfid gibelliinide vastu, kes toetasid Saksa-Rooma keisrit. Dante isa oli Alaghiero või Alighiero di Bellincione. Pärast seda, kui gvelfid olid 1260 kaotanud Montaperti lahingu, polnud isa tabanud mingid repressioonid ja seda on tõlgendatud kaheti: nii nõnda, et tal olid eriti tähtsad toetajad ja kõrge staatus, mis teda vaenamisest päästsid, kui ka nõnda, et ta oli nii tähtsusetu isik, et teda polnud põhjust Firenzest pagendada.
Dante ema Bella pärines tõenäoliselt Abatide perest ja suri siis, kui Dante veel 10-aastanegi polnud. Isa abiellus uuesti Lapa di Chiarissimo Cialuffiga. Pole kindel, kas nad juriidiliselt abiellusid, sest leskedele kehtisid neis asjades piirangud, kuid nad elasid koos ning neile sündis kaks last, Dante poolvend Francesco ja poolõde Tana (Gaetana).
Kui Dante oli 12-aastane, kihlati ta mõjukast Donatide perest pärit Manetto Donati tütre Gemma di Manetto Donatiga. Sel ajal oli tüüpiline, et perekonnad kihlasid üksteisega nii noori lapsi. Ei kihluse ega abiellumise täpne aeg ole teada. Kuid 1301. aastaks oli neile sündinud kolm last: pojad Pietro ja Jacopo ning tütar Antonia. Hiljem sündis neile veel poeg Giovanni.
Dante oli juba 9-aastaselt armunud Beatrice Portinarisse, keda ta nägi üksnes kahel korral elus. Beatrice oli Dantest aasta noorem, sündinud 1266, abiellus 1287 pankuri Simone dei Bardiga ja suri 1290.
Dante kirjutas hulga Beatricele pühendatud sonette, aga oma naist Gemmat ei maininud ta iialgi üheski oma teoses.
Dante võitles 11. juunil 1289 Campaldino lahingus gvelfide ratsaväes. Selles lahingus said gvelfid gibelliinide üle otsustava võidu. Pärast seda said gvelfid võimu Firenzes endale. Aga selleks, et osaleda avalikus elus, tuli kõigepealt astuda mõne gildi liikmeks. Gilde oli tollal linnas hulganisti, aga Dante valis arstide ja apteekrite gildi. Järgmiste aastate jooksul on Dante nime korduvalt üles märgitud Firenze nõukogude istungitel sõnavõtja ja hääletajana, aga kuna suur osa neist dokumentidest, eriti aastaid 1298–1300 käsitlev osa, on kaduma läinud, siis ei ole Dante osaluse tegelikku määra linna valitsemises enam võimalik kindlaks teha.
Gvelfid jagunesid kohe pärast võitu gibelliinide üle kaheks fraktsiooniks: mustadeks ja valgeteks gvelfideks. Mustad gvelfid soovisid paavsti otsest kontrolli linna üle, valged seevastu suuremat iseseisvust. Esialgu olid Firenzes võimul valged gvelfid ja nad pagendasid mustad gvelfid. 1301. aastal otsustas paavst Bonifatius VIII Firenze vallutada ja määras seda tegema Charles de Valois, kes oli Prantsusmaa kuninga Philippe IV vend. Firenzel oli häda käes ja nad saatsid delegatsiooni Rooma lepitust otsima. Esialgu kuulus delegatsiooni hulk liikmeid, aga Bonifatius saatis teised saadikud laiali ja pidas läbirääkimisi üksnes Dantega. Kuid juba 1. novembril 1301 vallutas Charles de Valois koos mustade gvelfidega Firenze ja hulk valgeid gvelfe tapeti. Dante jäi ellu, sest ta pidas parasjagu Roomas läbirääkimisi.
Mustad gvelfid pagendasid Dante kaheks aastaks ja käskisid tal maksta suure trahvi. Dante ei maksnud midagi, esiteks sellepärast, et ta pidas trahvi ebaõiglaseks, ja teiseks sellepärast, et mustad gvelfid olid nagunii kogu tema Firenzesse jäänud vara konfiskeerinud. Seetõttu asendasid mustad gvelfid tema karistuse igavese pagendusega.
Seejärel elas Dante Veronas ja konspireeris mustade gvelfide kukutamiseks, kuid kõik vandenõud kokkusid läbi reeturite tõttu, kes olid salaorganisatsiooni imbunud. Alles 1310 tungis Itaaliasse Saksa-Rooma keiser Heinrich VII, kes Firenze 1312 vallutas. Dante kirjutas talle, paludes tal mustad gvelfid hävitada. Dante nägi Heinrichis teist Karl Suurt, kes toob Põhja-Itaaliasse kindla võimu, aga Heinrich suri juba 1313 ja Dante ei jõudnudki Firenzesse tagasi.
1318 kutsus vürst Guido Novello da Polenta Dante Ravennasse, kus Dante elaski surmani.
Looming.
Loominguks valis ta ainet peamiselt oma kodumaa antiik- ja keskajast. Ta kasutas lisaks keskaja filosoofide ja müstikute ning selliste vanarooma autorite kui Vergiliuse, Horatiuse, Ovidiuse, Lucanuse ja Statiuse teostele ka vanakreeka autorite (Homerose ja Aristotelese) teoseid, kuigi kreekakeelsed teosed polnud talle alati algkujul kättesaadavad.
Dante peateos on "Jumalik komöödia" ("Divina Commedia", 1307–21). Lisaks on ta kirjutanud luulet ("La vita nuova" – "Uus elu") ja filosoofilisi teoseid ("Il convivio" – "Pidusöök").
Dante esindab valgustatud humanismi, mis püüdleb universaalsuse ja realismi poole.
22. oktoobril 1988 asutati Eesti Dante Selts.


Itaalia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Itaalia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Kolmekordne maailmameister Itaalia erilisi raskusi teel finaalturniirile ei kogenud, tulles kaotusteta läbitud valiksarjas Rumeenia ees oma alagrupi võitjaks.
Peatreener.
Giovanni Trapattoni
Vaata ka.
Itaalia jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Shaţţ al-‘Arab.
Shaţţ al-‘Arab on jõgi Aasias Iraagis.
Algab Eufrati ja Tigrise ühinedes. Voolab kagu suunas, suubub Pärsia lahte. Suures osas mõjutavad jõe veetaset mere tõus ja mõõn.
Ülesvoolu ehitatud tammid on vähendanud magevee hulka jões ja jõeveega segunev soolane merevesi ning põhjustab jõeäärsetes piirkondades keskkonnarobleeme. Samuti reostavad jõevett vesikonna tööstusettevõtted, märkimisväärselt näiteks Iraanis, Ābādānis paiknev naftarafineerimistehas.


Lembitu.
Lembitu (ka "Lambite", "Lambito", "Lembito", "Lembitus" või "Lembit"; langes Madisepäeva lahingus 21. septembril 1217 Sakalas) oli "Leole" (tõenäoliselt hilisem Lõhavere) vanem. Lembitut on mainitud ainult temasse vaenulikult suhtuva Henriku Liivimaa kroonikas, seal sisalduval infol põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta.
Nimest.
Lembitu on Leole vanema ajaloolises traditsioonis kinnistunud nimi, kuid tegelikkuses pole tema algne nimekuju teada. Henriku kroonikas on tema nime mainitud 14 kohas, kirja pandud viiel erineval viisil, kuid osad neist erinevad võib-olla ka ümberkirjutusvigade ja ladina keele käänete tõttu.
Juhan Luiga on Lembituga seostanud ka Henriku kroonikas ühel korral esinevat nime "Wytamas" või "Vytamas", mida ta tõlgendas kui Lembitule antud lisanime 'Võidumees', sarnaselt Valdemar II lisanimega "Sejr" (Võitja). Tema oletust toetab see, et Henrik ei maini Madisepäeva lahingu kirjelduse juures Vytamast tähtsamate langenud Sakala vanemate hulgas, kuid toob nimekuju välja kroonika lõpuosas kõige tähtsamate vastaste langenute hulgas kõrvuti Lembitu omaga ning osades kroonika ümberkirjutustes pole need kaks nime komaga eraldatud, moodustades ladina keele grammatika järgi ühtse nimekuju.
Siiski on teised uurijad, nagu Sulev Vahtre ja Enn Tarvel, on selle nimevariandi tagasi lükanud ja pidanud Vytamast eraldi Sakala vanemaks. Samal seisukohal on ka 2012. aastal ilmunud üldkäsitlus Eesti keskajast.
Tiitlitest, epiteetidest ja võimupositsioonist.
Kroonikas on Lembitut nimetatud tiitliga "senior" ja "princeps", neid on tavaliselt eesti keelde tõlgitud vanema ja pealikuna. Tiitlit "princeps" teiste eestlaste vanemate puhul ei kasutata, ka Lembitut on vanemaks nimetatud vaid ühel korral, enne Madisepäeva lahingut, tõenäoliselt seoses sellega, et ta oli ilmselt eestlaste maleva juht.
Henrik nimetab Lembitut veel ka epiteediga "perfidissimus", mis tähendab kõige truudusetum, salakavalam, nurjatum vms. Oma ülistuskõnes Neitsi Maarjale, kes Riia kiriku vastased hävitanud või alla oli heitnud, mainib Henrik Riia kiriku peamiste vastaste seas ka Lembitut.
Lõhavere linnust peetakse Lembitu võimukeskuseks, ehkki kroonikas esinevat nime "Leole" ei ole täiesti kindlalt selle kohaga seostatud. Võimalus, et Lembitu oli Lihula ("Leal") vanem, on aga äärmiselt väike, sest Henrik on teda mitmel korral nimetanud Sakalast pärinevaks vanemaks ("Lembito de Saccale", Lembitu Sakalast), Lihulat on aga sama kindlalt mainitud Mereäärsete kihelkondade ehk hilisema Läänemaa koosseisu kuuluvaks. Üldiselt on Leole ehk Lembitu linnust samastatud Lõhaverega. Kroonikas mainitud Lembitu mõis või küla ("villa Lembiti") asus tõenäoliselt selle lähistel, seda on peetud nii hilisema Lõhavere mõisa kui ka Olustvere kohal asunuks. Alates 1990. aastatest on laiemalt levinud arvamus, et Eestis oli seisusühiskond muinasaja lõpuks juba küllaltki välja arenenud. Vanem Lembitu juhtis mitu korda Sakala malevate sõjakäike, seega võib oletada, et ta sõja ajal võis ta olla Sakala maakonna valitseja, kellele kuuletusid kõik teised vanemad. Samas on Muinas-Eesti poliitilise korralduse osas eriti 2000. aastatel avaldatud mitmeid ümberhindavaid seisukohti, mistõttu pole sugugi kindel, et Sakalat kui poliitilist üksust, mida saanuks juhtida üks vanem, üldse eksisteeris.
On ka arvatud, et Lõhavere linnus, mis oli suurtest maalinnadest väiksem, oli ülikulinnus, mis kuulus Lembitu valdusse.
Elust.
Lembitu on Henriku poolt enim, kaheksal korral mainitud eestlaste vanem. Tänu sellele saab nii mõndagi tema elukäigu kohta taastada, ehkki ainult Lembitu kuue viimase eluaasta kohta.
Lembitu paistis kroonikas ennekõike silma sõjaretkedel eestlaste malevate juhina. Esimest korda mainitakse teda seoses Sakala väe tasuretkega üle Ümera jõe 1211. aastal, kui eestlased rüüstasid Rubene kanti, kus Henrik ise preestriks oli, kusjuures Henrik mainib eraldi kiriku süütamist ja preestri vara rüüstamist. Tal võis olla koguni isklik kokkupuude Lembituga, võib-olla pööras ta osaliselt ka seetõttu talle oma kroonikas rohkem tähelepanu kui teistele eestlaste vanematele.
1211. aasta on ka Lembitu oletatav ristimise aeg, sest on teada, et enne eelpool mainitud retke toimunud Viljandi vallutamise järel pidid Sakala vanemad andma pantvange ja laskma end ristida. Samas pole kindel, et Lembitu toona Viljandis oli, kuna ühtegi Viljandi vanemat pole nimeliselt mainitud.
1211. aasta sügisel korraldasid sakslased retke Põhja-Sakalasse ning nende vägede peatumispaik oli Lembitu küla juures, mida on seostatud, nagu ülalpool öeldud, hilisema Lõhavere mõisa asukoha, aga ka Olustverega. Lembitut seejuures otseselt mainitud ei ole, kuid kroonikas teateil pandi sealsele linnusele, tõenäoliselt seega Lõhavere omale, tuli otsa.
Järgmisel aastal korraldas Novgorodi vürst Mstislav Uljas rüüsteretke Eestisse, piirates Varbolat. Samal ajal oli Sakalasse saadetud saksa preestreid, et need hakkaks sakalasi ristiusku pöörama. Venelaste sõjaretke ajal asusid eestlased vägesid koguma ja preester Salomon otsustas Viljandist lahkuda. Kuid Lembitu ajas teda kroonika teateil väikese salgaga, võib-olla kaaskonnaga, taga ning tappis ta. Seejärel pöördus Lembitu tagasi oma vägede juurde ning juhtis sakalaste ja ugalaste sõjakäiku Pihkvasse, mis suures osas enne maha põletati, kui venelased Varbola alt tagasi jõudsid. Vene kroonikas on seda retke dateeritud 1215. aastaga ja linnapõletajateks peetud leedulasi, kuid sündmuste loogika osutab siiski eestlastele ja retke toimumisele kolm aastat varem.
1215. aastal, pärast eestlaste ja kristlaste vaherahu lõppu, rüüstasid sakslased Läänemaad ning tungisid seejärel ootamatult Lembitu (Leole) linnuse alla. Pärast mõnepäevast piiramist pidi linnus alistuma ja Lembitu koos teiste vanematega pidi vastu võtma ristiusu. Esialgu viidi vanemad vangidena kaasa, kuid pääsesid peagi koju tagasi, poegi pantvangideks saates.
1217. aasta alguses tabas ristisõdijaid Eestis suur tagasilöök, kui sakalased ja teised koostöös venelastega vallutasid sakslaste ja ugalaste kaitstud Otepää. Seejärel asusid eestlased Lembitu juhtimisel Sakalasse koondama suurt sõjaväge, mis kavatses kroonika teadete järgi koostöös venelastega Riiat piirama minna. Kuid sakslased jõudsid venelastest ette ning tungisid oma väega Sakalasse. Lembitu juhtimise alla oli tolleks ajaks koondunud umbes 6000 meest, kroonika teatel ridalased, harjulased, virulased, revalased, järvalased ja sakalased. Ristisõdijaid oli ligi 3000, kuid suur osa neist väljaõppinud sõjamehed, neid juhtisid Orlamünde krahv Albert, ordumeister Volquin, Daugavgrīva abt Bernhard Lippest ja praost Johannes.
Väed põrkasid kokku Madisepäeva lahingus, mille eestlased kaotasid (Henriku kroonika andmetel langes ligi 1000 eestlast, "Vanema riimkroonika" andmetel 1400). Henriku kroonika kirjelduse kohaselt pidid ka vapralt võidelnud sakalased taanduma ning taandumise ajal tundis latgal Veko Lembitu ära, ajas teda taga ning tappis ta. Lembitu pea olevat viidud võidu märgina Liivimaale, selle edasine saatus on täpselt teadmata, kuigi selle kohta on mitmeid legende ja kuulujutte.
Lembitu surma järel paistab olevat tema järglaseks saanud tema vend Unnepewe (tõlgendatud ka kui Õnnepäev, Õnnepäeva), kellega sakslased lahingu järel rahu sõlmisid, uuendades juba 1215. aastal sõlmitud rahu.
Et Lembitu kohta leiduv info on küllaltki napp, siis ei ole tema elu ja tegevust keegi teaduslikul tasemel eriti põhjalikult uurinud. Et Lembitu nime mainitakse sakslaste-eestlaste vaheliste lepingute juures ning ta on enim mainitud eestlaste vanem, siis on tema positsiooni kohta tehtud mitmeid oletusi, näiteks on teda peetud päritava võimuga valitsejaks ja kogu Muinas-Eesti välispoliitika suunajaks.
Lembitu rolli tõlgendamine Madisepäeva lahingus.
Henriku Liivimaa kroonika ülistuskõnes Neitsi Maarjale ja Riia kirikule esineb muuhulgas ka lause: "Numquid non Lembitus, Vytamas cum aliis senioribus suis perfidiis in Saccala a Rigensibus interfecti ceciderunt?", mida on 1982. aasta eestikeelses väljaandes tõlgitud kui: "Kas ei langenud riialaste tapetuina Lembit, Vytamas koos teiste oma truuduseta vanematega Sakalas?" 2005. aasta "Henriku Liivimaa kroonika" tõlkes esineb sama koha tõlge järgevalt: "Kas ei langenud Sakalas riialaste poolt tapetuna Lembit, Vytamas koos teiste oma truudusetute vanematega?" Julius Mägiste tõlge antud kirjakohast on järgmine: "Eps mitte saanud sakslaste käe läbi surma Lembitu, Viitamas ja teised ära-andlikud Sakala vanemad..."
Antud kirjakoha ja selle põhjal, et teda enne lahingut nimetati Sakala eestlaste juhiks või pealikuks ja vanemaks ("princeps ac senior"), võib oletada, et Lembitu oli Madisepäeva lahingus eestlaste olulisim vanem, tõenäoliselt ka koondmaleva juht.
Lembitu nimi ja tähendus Eesti kultuuris.
13.-16. sajandi allikais esineb rohkesti muistseid eesti mehenimesid (Lemme, Lembi ja liitnimesid Lembitõivu – Lembitoyue-, Lemmesaadu, Lemsattu, Lembepäe, Lemppe, jt.), mille tähenduseks on arvatud praeguses keeles armastatut. Lembitu nimi esineb näiteks aga ka W. Bormi "Ma-Rahva Kalendris" 1853. aastal.
Kuni 19. sajandini ei pööratud Lembitule erilist tähelepanu, ka Henriku kroonikat ei peetud 18. sajandini oluliseks allikaks. Alles eestlaste rahvuslikul ärkamisajal tõusis Lembitu kui toonase tõlgenduse järgi rahvusliku sõltumatuse eest võitleja eestlaste huviorbiiti. Teda mainis oma Kolmes isamaakõnes Carl Robert Jakobson, kuid seda siiski möödaminnes, enne teda oli "eestlaste vahvat vanemat Lembitut" maininud ka Garlieb Merkel.
Laiemalt sai Lembitu nimi tuntuks eriti pärast "Läti Hendriku Liivimaa kroonika ehk aja raamatu" avaldamist Jaan Jungi poolt 1880. aastatel. Tänu muistse vanema kuulsuse laiemale levikule oli Tallinnas 1900. aastal vähemalt üks poisslaps saanud nimeks Lembitu ja 20 aasta pärast juba 18 last 1000-st sünnist nimeks Lembit.
Lembitu kui eestlaste tuntuima vanema nimi kujunes ärkamisajal ja Vabadussõjas üheks rahvusliku uhkuse, vabadusvõitluse ja iseseisvuse sümboliks. Lembitu järgi nimetati näiteks suurtükipaat (endine "Bobr"), allveelaev ja soomusrong. Lembitu nimekuju oli ka üks populaarsemaid eesti nimesid, mida lastele pandi. Lembitu järgi on nimetatud ka mitmeid tänavaid linnades, seltse ja asutusi. Muuhulgas on väliseestlaste vanima skautüksuse nimi on "Lembitu malev".
Lembitule on Suure-Jaanis püstitatud monument, mis mälestab küll Vabadussõjas langenuid, ent seob semantiliselt ka kaotatud muistse ja võidetud tänapäevase vabadusvõitluse. Lõhavere linnamäel asub muistse vabadusvõitluse monument.
Tõeliseks eestlaste rahvuskangelaseks tõusis Lembitu aga ilukirjanduse kaudu. Spetsiaalselt tema elust räägivad Karl August Hindrey teos "Loojak 2.: Lembitu" ja Jaak Sarapuu "Kuningas Lembitu elu". Ka Jüri Kuum on kirjutanud raamatu "Lembitu vaim", mis Lembitust endast küll palju ei kõnele. Tegelaskujuna esineb ta aga palju laiemalt, sealhulgas Mait Metsanurga teoses "Ümera jõel" ja Juhan Sütiste näidendis "Ristikoerad". Enn Kippeli noorsoojutustuse "Meelis" nimitegelane on Lembitu poeg, kes leiab Venemaalt sakslaste vastu liitlaseks endise Koknese vürsti Vjatško (neile kahele on Tartus Kassitoomel püstitatud ka mälestusmärk).
Villem Kapp on kirjutanud ooperi "Lembitu", mis esietendus 23. augustil 1961, helilooja pidas seda teost väga oluliseks. Tartus etendus näitemäng "Lembitu", viimane kanti ette vabaõhunäidendina Tartus, Kassitoome orus (lavastajad Ants Viir, Uno Pant).
Lembitu isik on pälvinud tähelepanu ka 2000. aastatel, tema nime kannavad mitmed seltsid, asutused, klubid ja koolid ning Lõhavere linnamäel taasetendus 2008. aastal ooper "Lembitu". Andrus Kivirähki raamatus "Rehepapp" vaadatakse teda läbi huumoriprisma. 2005. aastal valminud filmis "Malev" kujutatakse Lembitut iroonilise huumoriga, teda mängib Ain Mäeots.


1321.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad
Aastad: 1316 1317 1318 1319 1320 - 1321 - 1322 1323 1324 1325 1326


Varangu (Haljala).
Varangu on küla Lääne-Virumaal Haljala vallas Selja jõe ääres, endise Haljala kihelkonna territooriumil, 80 elanikku (2003).
Küla kuulus aastani 1938 samanimelise valla koosseisu, pärast haldusreformi Haljala valda. 1977 liideti Jõeküla, Tõugu küla, Varangu küla ja Varangu-Raja küla Karulõpe külaks; Haljala vallavolikogu otsusega nimetati 1997. aastal Karulõpe küla taas Varanguks.
Inimasustus oli Selja jõe orus tõenäoliselt juba nooremal kiviajal. Varangu küla territooriumil asuvad kivikalmed (rahvasuus tuntud kui Kääpamäed), mitu kultusekivi ning Veskikantsi nime all tuntud 11-13. sajandist pärinev linnamägi. Veskikants asub Selja jõe kirdekaldal jõelooke sees. Viiekandiline linnuseõu hõlmab umbes 4500 ruutmeetrit, seda ümbritses arvatavasti kividest kuivmüür.
Esmakordselt on küla mainitud 1241 Taani hindamisraamatus nime all "Uvarangalae". Nimi võib tuleneda sõnast varang või võreng, mis tähendas sügavat hauakohta jões. Teise teooria järgi tähendas sõna varang paksu metsatihnikut. Vähem tõenäoliselt tuleneb küla nimi germaani sõnast "varang" või "vaering" (viikingilaeva) meeskonda. 13. sajandil oli Varangu küla suuruseks 32 adramaad, mis oli ligi kaks korda rohkem Virumaa keskmisest. Elanike arv võis tollal olla u 200.
Varangu järgi on nime saanud Wrangelite aadlisuguvõsa, kust on võrsunud näiteks arktikauurija Ferdinand von Wrangell (1796-1870) ning Venemaa kodusõja valgekaartlaste üks juhte Peter von Wrangell (1878-1928).
Wrangelite esiisale rüütel Eilardusele, kes pärines Lüneburgi kandist Löwenwolde (või Levenwalde) soost ning Taani hindamisraamatu andmeil langes 1241. aastal, läänistati selle kandi maad juba 13. sajandi algul. Eilardusele ja tema vennale Robertusele kuulusid Põhja-Eestis ulatuslikud maa-alad. Eilarduse järeltulijaks oli ilmselt Heinrich von Löwenwolde, kes hiljem esineb juba Varangu külalt saadud nime all Hinricus de Wrangele ja Heinrich von Frangen. 1277. aastal oli ta läänistamise tunnistajaks Riia peapiiskopi territooriumil ning muutus ka ise Riia peapiiskopi vasalliks muidu Taani valitsemise all olevas Põhja-Eestis. 1279. aasta märtsis langes ta lahingus leedulastega. Wrangellidele kuulus Varangu aastani 1402, pärast seda kuulus küla Liivi sõjani Rakvere foogtile.
Tõenäoliselt 16. sajandil tekkis Varangu rüütlimõis (sks k Wrangelshof), mille 1613 sai Rootsi kuningas Gustav Adolfilt Moritz Wrangel. 1652-1656 rajas kapten Fabian Moritz Wrangell mõisa esindusliku peahoone, osade teadete järgi valmis ehitus 1666. Mõis sai kannatada 1905. aasta rahutuste ajal ning on tänaseks varemetes; säilinud on maakividest viinaköök, kus asub raamatukogu, ning osaliselt tallihoone. Osaliselt on säilinud mõisa park. Külakeskusest ja mõisasüdamest veidi eemal asub omapärase arhitektuuriga kabel.
1930. aastal avati Varangul algkooli uus hoone. Kool suleti pärast Teist maailmasõda ning hoone on tugevasti lagunenud. Nõukogude aastail oli Varangu küla elus tooniandvaks jõuks "Õitsengu" kolhoos, mis 1990. aastate omandireformi käigus muutus osaühinguks.
1946. aastal alustati Varangul Selja jõele vana vesiveski asukohta hüdroelektrijaama ehitust. Ehitus käis lööktöö korras ning 70kW jaam andis voolu 1961. aastani, mil lõpetas töö seoses põlevkivienergeetika eelisarendamisega.


Jaapani jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Jaapani jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Üks MM-i korraldajatest Jaapan osales finaalturniiril üldse alles teist korda, debüteerides maailma eliitmeeskondade seas neli aastat tagasi Prantsusmaal. Tollal kõik oma kolm alagrupikohtumist kaotanud ja vaid ühe värava löönud Jaapan üritas koduseinte toetusel näidata kahtlemata paremat esitust, mis ka õnnestus. Omas alagrupis saadi esikoht ja jõuti kaheksandikfinaali, kus kohtuti Türgiga ja jäädi alla 0:1.


Jaapani jalgpallikoondis.
Jaapani jalgpallikoondis on Jaapani rahvuskoondis jalgpallis.


Bastille.
Bastille oli 14.–18. sajandil kindlusehitiste kompleks (fort) Pariisis.
Fort ehitati 14. sajandil Saja-aastase sõja tarbeks, kaitsmaks linnast piki Antoniuse tänavat (Rue Saint-Antoine) välja viivat Antoniuse väravat. Alates 16. sajandist kasutati fordi pea-ehitist poliitiliste vangide kinnipidamiskohana.
14. juulil 1789 vallutas (ja hiljem lammutas) rahvas Bastille' (kus sel ajal peeti kinni seitset kriminaalkurjategijat ja vaimuhaiget) kui despootia sümboli. Seda sündmust loetakse enamasti Prantsuse revolutsiooni algusena ja 14. juulit tähistatakse Prantsusmaal rahvuspühana.
Tänapäeval asub fordi kohal Bastille' väljak ("Place de la Bastille"). Fordi pea-ehitise kontuur on tähistatud tänavasillutises eri värvi sillutiskividega.
Ühe torni, Vabaduse torni (Tour de la Libertè) jäänused kaevati 19. sajandi lõpul ühe kortermaja ehitamise käigus välja ja laoti uuesti üles pool kilomeetrit edela poole Seine'i äärde ühte parki. Bastille' metroojaamas on maa all eksponeeritud fordi ühe vallikraavi kontreskarpmüüri.
Kuulsaid vange.
Vabaduse torni väljakaevatud ja teise kohta tõstetud jäänused tänapäeval


Paus (muusika).
Pausid ("pausis" kreeka keeles "katkestus") on muusikas vastavalt noodi vältusele esinevad vaikusehetked (heli puudumine) ja/või vaikimismärgid. Mitmehäälsuses ja ansambli-, koori- või orkestrimuusikas võib paus esineda vaid mõnes hääles või partiis, sõltumata samaaegselt teistes häältes või partiides toimuvast.
Generaalpaus on üheaegne paus kõikides häältes või partiides; kuuldeliselt vastab sellele täielik vaikus muusikateose ettekandel.
Noodikirjas on pauside märkimiseks kasutusel erinevate vältustega pausimärgid: täispaus (1), poolpaus (1/2), veerandpaus (1/4), kaheksandikpaus (1/8), kuueteistkümnendikpaus (1/16), kolmekümnekahendikpaus (1/32) jne.
Pauside vältustele vastavad noodikirjas samade vältustega noodid.
Pausi või noodi järel asuv punkt pikendab tema vältust poolteisekordselt ehk liidab pausi vältusele veel poole tema vältusest.


Rahvusvaheline kaubandus.
Rahvusvaheline kaubandus on kaubavahetus kahe või rohkema erinevast riigist pärit partneri (importija ja eksportija) vahel. Rahvusvaheline kaubandus on ka majandusteaduse haru.
Rahvusvahelise kaubandussüsteemi arengulugu.
Algselt toimus rahvusvaheline kaubandus põhiliselt bartertehingutena.
Üheks varaseimaks rahvusvahelist kaubandust selgitavaks käsitluseks on merkantilism. Kuna sel ajal olid kuld ja hõbe väga suure väärtusega, siis soovitasid merkantilistid sellist poliitikat, mis suurendaks riigi kulla ja hõbeda varusid. Riigi kaubandusbilanss peaks olema ülejäägiga, see tähendab eksporditud väärtus peaks ületama imporditud väärtust. Seega importi tuleb piirati tollimaksude ja sisseveokvootidega, samal ajal eksporti aga tuleb subsideerida.
Adam Smithilt pärineb nn. absoluutse eelise seadus. Ta väitis, et riigid erinevad oma võime poolest toota erinevaid kaupu efektiivselt ja peaksid spetsialiseeruma nende kaupade tootmisele, mida nad suudavad toota kõige efektiivsemalt.
Kuni 30ndate aastate majanduskriisini tegelesid enamik riike teatud ulatuses protektsionismiga. Suurbritannia kui üks juhtivaid kaubandusmaid oli vabakaubanduse tugevaim pooldaja.
Kuid maailmamajandus oli juba kriisis ning 30ndatel aastatel kehtestati USAs ulatuslikud impordimaksud välismaistele kaupadele. Muud riigid võtsid ette samalaadseid abinõusid, mis veelgi süvendas majanduslikku langust ja aitas kaasa rahvusvahelise kaubanduse vähenemisele.
Teise maailmasõja lõppedes jõudsid USA ja mitmed teised riigid vabama kaubanduse väärtuse äratundmisele ning moodustasid Üldise Tolli ja Kaubanduskokkuleppe ("General Agreement on Tariffs and Trade", lühend - GATT). GATTi ja tema õigusjärglase Maailma Kaubandusorganisatsiooni ("World Trade Organisation", lühend - WTO) põhimõtteks on kaubandusbarjääride järk-järguline kaotamine. Maailma Kaubandusorganisatsiooni kuulub üle 100 liikmesriigi, kes teevad pidevat koostööd maailmakaubanduse edasiseks liberaliseerimiseks.
Kaubanduspoliitika vahendid.
Kaubanduspoliitika vahenditest on vanimad ning lihtsaimini äratuntavad ja reguleeritavad vahendid tollimaksud. Kindlas suuruses tollimaksu puhul on kindlaksmääratud teatud maksusumma, mida nõutakse igalt imporditava kauba ühikult. "Ad valorem" ehk väärtuseline tollimaks saadakse protsendina imporditava kauba väärtusest. Tollimaksud suurendavad välismaiste kaupade hinda võrreldes kodumaiste kaupadega.
Impordikvoot on mingi kauba imporditava koguse otsene piirang. Vabatahtlik ekspordipiirang võib omada samalaadset mõju nagu impordikvoot. Selle puhul riik või riigid leppivad kokku mitte eksportida teatud kogusest suuremat hulka kaupa teise riiki või riikidesse. Seda kasutatakse harilikult vaid juhul, kui eksisteerib oht, et vabatahtliku ekspordipiirangu puudumisel kehtestataks uusi tollimakse või kvoote.
Kohaliku koostise nõuded määravad, et mingi osa tootest peab olema valmistatud sisemaiselt. Selle nõude eesmärgiks on harilikult kodumaise tööstuse loomisele kaasaaitamine või välismaistele hankijatele ümberlülitumise vältimine. Siin saavad kasu kodumaised hankijad ning kulud tuleb jällegi kanda tarbijail.
Võib kehtestada ka mitmesuguseid administratiivseid piiranguid. Näiteks inspekteerida kaupu kuni riknemiseni või kehtestada spetsiifilisi nõudeid toodetele, mida on väga kulukas täita.
Kaubanduspiirangute kehtestamise eesmärgid.
Rahvusliku julgeoleku seisukohalt oluliste tegevusharude säilitamine on kaubanduspiirangute kehtestamisel sageli oluliseks argumendiks. Kuigi see argument võib olla õigustatud näiteks lennuki ja elektroonikatööstuse puhul, siis seda väidet on kasutanud ka näiteks jalatsitööstus.
Valitsuse sekkumine kaubandusse võib olla tingitud ka soovist avada välismaiseid turge. Võttes ette või ähvardades ette võtta abinõusid teatud riigi suhtes võib see riik eemaldada teatud kaubandustõkked.
Tärkava tööstusharu kaitse argumendi kohaselt tuleb tööstusharu kaitsta seni kuni ta areneb ja muutub elujõuliseks ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.
Strateegiline kaubanduspoliitika tähendab seda, et kui harus võivad osutuda oluliseks esimese siseneja eelised, peaks valitsus aitama kodumaistel ettevõtetel neid eeliseid saavutada. Samuti saab valitsus aidata neid sisenemistõkete ületamisel harudes, kus välismaised ettevõtted juba omavad eelist.


Partii (muusika).
Partii, varem ka hääl, on ansambli-, koori- või orkestrimuusikas ühe hääle või häälerühma, ühe instrumendi või instrumentide rühma poolt esitatav muusikaline materjal või selle eraldi väljakirjutus. Kõigi partiide kirjapandud kogumit nimetatakse partituuriks.
Helitööst laulja partii esitamist nimetatakse laulmiseks.


Raimond Kolk.
Raimond Kolk (8. veebruar 1924 Saru vald (Hargla kihelkond), Võrumaa – 3. november 1992 Stockholm) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.
Elulugu.
Raimond Kolk sündis Võrumaal vallasekretäri pojana. Ta õppis Tartu Õpetajate Seminaris. Aastal 1944 põgenes Soome, kust siirdus Rootsi. Õppis Stockholmi Ülikoolis aastatel 1958–1963, kus omandas kõrghariduse riigiteaduse, rahvamajanduse ja statistika alal.
Kolk kuulus vabatahtlikuna Soome armee jalaväerügementi JR 200.
Raimond Kolk kuulus kirjandusrühmitusse "Tuulisui".


Tuulisui.
"Tuulisui" on kirjandusrühmitus, mis tekkis Eestis 1940. aastal. Oma tegutsemist jätkas rühmitus 1945. aastal Stockholmis.
Rühmituse manifestis, mis ilmus 1945 koguteoses "Kisendad, kodumaa!", nõuti kirjanduselt ja kunstilt rahvuslikkust, kunstikavatsuslikkust, realismi ja üldinimlike väärtuste kaitsmist.
Rühmitusse kuulusid Raimond Kolk, Kalju Lepik, Ilmar Talve. Rühmitusega olid lähedalt seotud Karl Ristikivi, Ilmar Laaban, Arvo Mägi.


Prostituut.
Prostituut on seksuaalteenuseid pakkuv isik.
Teisi nimetusi: lits, lirva, libu, lõbutüdruk, lõbunaine, hoor. Paljud neist nimetustest on slängis ja tavakeeles kasutusel ka teistes tähendustes.
Kohalikest seadustest olenevalt võib prostitutsioon olla reguleeritud, kontrollitud, sallitud või keelustatud. Enamikus maades, isegi nendes, kus prostitutsioon on seadustatud, häbimärgistatakse ja alavääristatakse prostituute. See takistab neil kaitset otsimast ja saamast diskrimineerimise (näiteks kui ööklubi omanik keeldub kedagi tööle võtmast tema rassi pärast), väljateenitud töötasu saamatajätmise, ründe või vägistamise korral.


Rootsi jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Rootsi jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Rootsi jõudis kümnendat korda jalgpalli MM-finaalturniirile, tulles valikturniiril kaotusekibedust tundmata Türgi ees oma alagrupi võitjaks. Rootslastel oli seejuures kahtlemata ka tublisti loosiõnne, mis võimaldas neil valiksarjas vältida Euroopa tippmeeskondi.
Peatreener.
Lars Lagerbäck ja Tommy Söderberg


Lõuna-Korea jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Lõuna-Korea jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
MM-i ühe korraldajana valiksarjast vabastatud Lõuna-Korea osaleb finaalturniiril
juba kuuendat korda (sealhulgas viiendat korda järjest) ja koduseinte toetusel esineva meeskonna ootused olid mõistagi kõrgemad kui kunagi varem. Kõik varasemad viis üritust on korealastel jäänud aga vägagi mannetuks, kuna võita pole suudetud ühtegi seni peetud kohtumist.
2000 aastal koondise etteotsa asunud Hiddink oli üldse Lõuna-Korea esimene välismaalasest peatreener. Varem PSV Eindhoveni, Real Madridi ja Hollandi rahvuskoondise treenerina töötanud Hiddink tegi finaalturniiril põhipanuse kodumaal esinevatele mängijatele, jättes koosseisust välja mitu Euroopa klubides leiba teenivat pallurit. Erandiks olid vaid korealaste suurlootus, Belgia klubis RSC Anderlecht esinenud 22-aastane ründetäht Seol Ki-Hyeon ja AC Perugia klubisse kuulunud poolkaitsja Ahn Jung-Hwan.
Peatreener.
Guus Hiddink
Vaata ka.
Lõuna-Korea jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Lõuna-Korea jalgpallikoondis.
Lõuna-Korea jalgpallikoondis on Lõuna-Korea rahvuskoondis jalgpallis.
President: Chung Mong-joon
Koondise põhivorm: punane särk, sinised püksid, punased põlvikud
Koondise varuvorm: valge särk, punased püksid, valged põlvikud


Venemaa jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Venemaa jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Pärast kuueaastast suurturniiridelt eemalolekut naasis taas maailma jalgpalliareenile Venemaa. Ühtlasi ka Moskva Spartaki peatreeneri ametit pidanud Oleg Romantsevi käe all suutis meeskond valiksarja edukalt läbida, võites oma alagrupi Sloveenia ja Jugoslaavia ees.
Peatreener.
Oleg Romantsev


Väärisgaasid.
Väärisgaasid (vananenud nimetusega inertgaasid) on keemilised elemendid, mis kuuluvad perioodilisussüsteemi 18. ehk VIIIA rühma. Nende elektronkatte väliskihis on 8 (heeliumil 2) elektroni. Väärisgaasid on väga madala keemistemperatuuriga värvitud gaasid, mis esinevad üheaatomilise lihtainena ning peaaegu kunagi ei astu keemilistesse reaktsioonidesse.
Väärisgaasid on heelium, neoon, argoon, krüptoon, ksenoon ja radoon.
Kõiki väärisgaase leidub vähesel määral Maa atmosfääris. Neist heelium on Universumis levikult teine element.


Mittemetallid.
Mittemetallid on suure elektronegatiivsusega elemendid, mis keemilistes reaktsioonides peamiselt liidavad elektrone.
Perioodilisustabelis asuvad nad pea-alarühmades ülal paremal, k.a. vesinik, mis asub tavaliselt kõige esimese elemendina ülal vasakul. Mittemetallide hulka kuuluvad ka väärisgaasid, kuigi need ei liida elektrone, sest nende väline elektronkiht on maksimaalselt täitunud.
Keemilistes reaktsioonides moodustavad nad teiste mittemetallidega tavaliselt kovalentse sideme, metallidega tavaliselt ioonilise sideme.


Leelismuldmetallid.
Leelismuldmetallid on klassikalises mõistes metallid, mille oksiidid ("leelismullad") sarnaselt leelismetallide oksiididega annavad veega reageerides tugevaid aluseid (leeliseid) ning mille oksiidide sulamistemperatuur on sarnaselt muldmetallide oksiidide ("muldade") sulamistemperatuuriga kõrge.
Leelismuldmetallide hulka arvati kaltsium, strontsium, baarium ning hiljem ka raadium. Et aga viimane ei ole stabiilne element, jäetakse ta mõnikord muldmetallide hulgast välja.
Kõik leelismuldmetallid kuuluvad perioodilisussüsteemi teise rühma pea-alarühma. Peale nimetatute kuuluvad sinna ka magneesium ja berüllium, mis on elektronkatte ehituselt leelismuldmetallidega sarnased, kuid aatomite väiksema raadiuse ning kõrgema ionisasioonipotentsiaali tõttu on nende omadused leelismuldmetallide omadest erinevad (nende hüdroksiidid ei lahustu vees ega ole leelised). Mõnikord arvatakse leelismuldmetallide hulka ka berüllium ja magneesium. Käesolevas artiklis berülliumi ja magneesiumi leelismuldmetallide hulka ei arvata, küll aga arvatakse nende hulka raadium.
Et leelismuldmetallide aatomitel on väliskihis ainult kaks elektroni, mis asuvad tuumast kaugel, loovutavad nad need elektronid kergesti, muutudes positiivse laenguga ioonideks. Elektronide väliskihi ja eelviimase kihi ühesugusest ehitusest on tingitud kõikide leelismuldmetallide omavaheline suur sarnasus, erinevused seisnevad peamiselt suurema järjenumbriga elementide oluliselt suuremas keemilises aktiivsuses. Keemiliste omaduste poolest kuuluvad leelismuldmetallid kõige aktiivsemate metallide hulka leelismetallide järel. Nad on väga tugevad redutseerijad.
Looduses esinevad leelismuldmetallid eranditult ühenditena. Kaltsiumkarbonaat on paekivi, lubjakivi ja paljude muude looduslike kivide peakoostisaine. Loomades on kaltsium tähtis luude koostisosa. Strontsium ja baarium on palju haruldasemad kui kaltsium ja raadium on oma radioaktiivsuse tõttu veelgi haruldasem.
Kõik leelismuldmetallid moodustavad hüdroksiide, mis lahustuvad hästi vees (v.a. kaltsiumhüdroksiid, mis on vähelahustuv) ja dissotsieeruvad, eraldades hüdroksiidiioone.


Lantanoidid.
Lantanoidid on 15 keemilist elementi järjenumbritega 57...71.
Nad on nime saanud neist esimese, lantaani järgi. Keemiliste omaduste poolest sarnanevad nad kõik lantaaniga.
Koos ütriumi ja skandiumiga loetakse lantanoidid haruldaste muldmetallide hulka.
Lantanoide leidub maakoores rohkem kui näiteks kulda, kuid nad ei esine puhtalt ega isegi hästi kättesaadava maagina.
Lantanoidid on f-elemendid, välja arvatud viimane lantanoid luteetsium.
Perioodilisussüsteemis paigutatakse nad koos aktinoididega enamasti eraldi peatabeli alla.


Aktinoidid.
Aktinoidid on 15 keemilist elementi järjenumbritega 89...103.
Nad on nime saanud neist esimese, aktiiniumi järgi. Keemiliste omaduste poolest sarnanevad kõik aktiiniumiga.
Aktinoidid on f-elemendid, välja arvatud viimane aktinoid lavrentsium.
Aktinoidid on kõik radioaktiivsed. Nende hulka kuuluvad tuumakütused uraan ja plutoonium.
Perioodilisussüsteemis paigutatakse nad sageli koos lantanoididega peatabeli alla.


Otto von Bismarck.
Otto Eduard Leopold von Bismarck (1. aprill 1815 – 30. juuli 1898) oli Saksa poliitik, esimene Saksamaa riigikantsler. Bismarcki suurimaks teeneks peetakse Saksamaa ühendamist.
Elulugu.
Bismarck sündis Schönhausenis Magdeburgi lähedal junkruperekonnas. Õppis 1832–1835 Göttingenis ja Berliinis õigusteadust. Oli aastatel 1851–1859 Preisi saadik Frankfurdi liidupäeval, 1859–1862 saadik Venemaal ja seejärel lühikest aega saadik Prantsusmaal.
1862–1890 oli Bismarck Preisi peaminister ja välisminister. Eirates konstitutsioonilisi norme ja ägedas konfliktis saadikutekojaga reformis ta sõjaväe ning asus ühendama Saksamaad ülalt "vere ja rauaga".
Saksamaa ühendamine.
1864 võttis Preisimaa liidus Austriaga Taanilt Schleswigi ning Holsteini ja purustas 1866 Austria-Preisi sõjas Austria. Pärast Viini kongressi asus tulevase Saksa impeeriumi piires 37 monarhiat ning neli vabalinna. Kõik see kokku andis Saksa Liidu eesotsas Austriaga.
Bismarck sai 1867 asutatud Põhja-Saksa Liidu kantsleriks.
1870. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Prantsuse sõja. Võidukad sõjad Taani, Austria ja Prantsusmaaga tipnesid Saksa Keisririigi väljakuulutamisega Versailles' lossi peeglisaalis 18. jaanuaril 1871 ja loodi Saksa Keisririik, Bismarck nimetati riigikantsleriks.. Pealtnäha kergete võitude taga seisis Bismarcki tohutu diplomaatiline talent ning Preisi armee moderniseerimisele kulutatud hiigelenergia. Riigipäeval tugines ta junkrute ja suurkodanluse blokile, 1872–1878 võitles "Kulturkampf"i raames Saksamaa lõuna- ja lääneosa opositsiooni vastu.
Uue suurriigi teke Kesk-Euroopas lammutas vana jõudude vahekorra ja tekitas umbusku naabrites. Saksamaa nõrk geopoliitiline asend nõudis tugevat poliitikat: omada jõudu selleks, et ei peaks seda kasutama, vältida konflikte niivõrd, kui riiklikud huvid seda võimaldavad.
Välispoliitika.
Välispoliitikas paljastas Otto von Bismarck Prantsusmaa revanšitaotlusi ning püüdis Prantsusmaa ja Venemaa lähenemist vältida Kolmekeisriliidu (1873) ning Edasikindlustamislepingu (1887) abil. Bismarck juhtis Kolmikliidu moodustamist ning toetas Saksamaa 1884–1885 alanud koloniaalekspansiooni. Töölispoliitika nurjumine ja välispoliitikaalased lahkhelid uue Saksamaa keisri Wilhelm IIga iga põhjustasid 1890. aastal Bismarcki errusaatmise.
Erus olles jälgis kunagine "raudne kantsler" teraselt välispoliitikat. Kuni surmani 1898 ilmusid "Hamburger Nachrichtenis" tema poliitilised analüüsid, kriitikad ja prognoosid.
Ilmselt väljamõeldud versiooni järgi olevat Bismarck mõni aeg enne surma meeltesegaduses hüüdnud: "Lähtudes üldriiklikest huvidest, see on võimatu!"
Suurbritanniat Bismarck ei usaldanud, Prantsusmaad vihkas: "Gallia kukk ei suuda kuidagi üle elada, kui keegi kireb Euroopa kanalas kõvemini."
Loomulikke liitlasi oli Bismarck sunnitud nägema Austria-Ungaris ja Venemaas, lõpupoole üha rohkem viimases: "Prantsusmaaga ei saa kunagi tulla rahu, Venemaaga kunagi vajadust sõjaks."
Ohtu kahe riigi suhetele nägi Bismarck ässitustöös: "Vene avalik arvamus on harukordselt loll ja ajakirjandus harukordselt valelik, üks uskudes ja teine väites, nagu oleks Saksa-Austria liidu taga esimese agressiivsed kavatsused."
Bismarcki välispoliitilisi võimeid hinnates ütles keiser Wilhelm I, et see on ainus mees, kes suudab viie palliga (loe: Euroopa suurriigiga) žongleerida nii, et kaks neist on kogu aeg õhus.
"Ettevaatust selle mehega. Ta ütleb nii, nagu mõtleb," olevat Ühendkuningriigi peaminister Disraeli hiljem öelnud oma sõbrale.
1888. aasta märtsis suri Saksa keiser Wilhelm I, juunis astus troonile Wilhelm II. Uus keiser tahtis ise olla suur. 29. märtsil 1890, kaks päeva enne oma 75. sünnipäeva lahkus Bismarck Berliinist. Saksa-Vene tagalalepingut pikendama saabunud krahv Šuvalovil oma ülesannet täita ei õnnestunud. Liit Venemaaga oli minetanud oma tähtsuse.
Oli alanud uus, Bismarcki-järgne ajastu Saksa välispoliitikas. 1893. aasta lõpus sai teoks Prantsuse-Vene sõjaline allianss. Oli juhtunud see, mida Bismarck kõige rohkem kartis: tekkis sõja oht kahel rindel.
Otto von Bismarck ja Eesti.
Otto von Bismarck on käinud ka Eestis. 27. juulil 1867 tuli ta laevaga Lübeckist Tallinna ja sealt edasi vahepeatustega Raikkülla oma vana sõbra ja poliitilise nõuniku vene küsimustesAlexander von Keyserlingi juurde. Räägitakse, et külaskäigu ajal olevat ta istutanud mõisaparki tamme ja katsunud talumeestega jõudu õllevaadi kergitamises. Samuti istutas ta 6 pärna Tuhisoo mõisa parki.
Tegevus ühingutes.
Otto von Bismarck on Corps Hannovera Göttingeni vilistlane.


Bismarck.
Bismarck on linn Ameerika Ühendriikides, Põhja-Dakota osariigi pealinn.
Elanike arv on 61 300 (2010).


Klassitsism.
Klassitsism on 16.–19. sajandi kunstisuund, mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas.
Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia, näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks (prantsuse sõnast "empire" 'impeerium').
Klassitsism arhitektuuris.
Arhitektuuris kasutati rohkesti sambaid, kupleid ja kolmnurkseid viile. Ehitati suuri harmoonilisi ansambleid (näiteks Peterburis). Eestis esindavad klassitsismi Tartu Ülikooli peahoone (1803–1809, arhitekt J. W. Krause), Toompea haldushooned ja hulk mõisaansambleid.
Perioodi ca 1770–90ndate aastateni võib Eestis pidada varaklassitsismiks, kus klassitsismi elemente kasutati enamjaolt käsikäes baroksetega. Parioodi ca 1800–30 (osalt ka 1840) võib pidada kõrgklassitsismi ajastuks, mil baroksed vormid olid enamikes osades juba hüljatud. Sellele järgneb nn järelklassitsismi periood, mil valitsenud historitsismis kasutati sageli veel endiselt klassitsismi elemente või (harvemini) ehitati endiselt klassitsismi reeglitest lähtuvalt. Alates 20. sajandi algusest räägitakse nn neo- ehk pseudoklassitsismist, mille kõrgaeg oli Eestis 1940–50ndatel aastatel (vahel nimetatud ka nn stalinistlikuks arhitektuuriks).
Klassitsism maali- ja raidkunstis.
Maali- ja raidkunstis eelistati mütoloogilist või ajaloolist ainestikku. Portreedele oli omane idealiseeriv laad. Kompositsioonis taotleti selgust ja rahulikkust.
Klassitsism kirjanduses.
Näidendite kohta käivaist reegleist on tuntuim aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõue. Peagi mandus klassitsism eelkäijate matkimiseks ehk epigoonluseks. Ainult Saksamaal suutsid 18. sajandi lõpus G. E. Lessing, J. W. von Goethe ja F. von Schiller antiikeeskujusid isikupäraselt mõtestades klassitsismi piiratusest vabaneda.
Klassitsism Eesti kirjanduses.
Eesti kirjanduses on klassitsismi mõju märgata K. J. Petersoni luules.
Klassitsism muusikas.
Klassikalise stiili kujunemine muusikas avaldus kõigepealt prantsuse ja itaalia oopereis ja ballettides (J. B. Lully, G. F. Händeli, Chr. W. von Glucki ja A. Scarlatti loomingus). Nende ainestik pärineb peamiselt mütoloogiast. 18. sajandi II poolel hakati klassitsismi põhimõtteil looma instrumentaalmuusikat. Armastati eriti suuri orkestriteoseid (sümfoonia, kontsert) ja kammerteoseid (sonaat, trio, kvartett, kvintett). Valdavaks sai ilmalik muusika ja homofoonia. Silmapaistvaimad heliloojad olid Viini klassikud Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven.
Klassitsism teatris.
Teatris muutus klassitsismi ajal üldiseks tänini püsiv karplava. Barokkteatriga võrreldes lavakujundus lihtsustus. Näitlemisstiil põhines deklameerimisel, liikumine ja žestid allusid värsirütmile. Pearõhk pandi ansamblimängule.


Peeter I.
Peeter I ajutine suveresidents Tallinnas.
Peeter I ehk Peeter Suur (vene Пётр I Алексеевич ("Pjotr I Aleksejevitš"), Пётр I ("Pjotr I") ehk Пётр Великий ("Pjotr Veliki"); 9. juuni (30. mai) 1672 Moskva Kreml – 8. veebruar (28. jaanuar) 1725 Peterburi) oli Vene tsaar 1682–1721 ja Venemaa Keisririigi keiser (Isamaa Isa ja Ülevenemaaline Keiser) 31. jaanuarist (20. jaanuarist) 1721. aastast kuni surmani. Peeter I oli tsaar ja keiser Romanovite dünastiast, mis valitses aastail 1613–1917.
Ta oli üks tähtsamaid Venemaa moderniseerijaid. Ta orienteerus tugevalt Lääne-Euroopale. Teda peetakse üheks Venemaa väljapaistvamaks poliitikuks üldse.
Aastani 1689 valitses regendina (monarhi asemikuna) Peetri poolõde Sofja Aleksejevna, aastatel 1682–1696 oli Peeter I troonil koos poolvenna Ivan V-ga (kuni viimase surmani).
Peeter I oli teadmishimuline, tahtejõuline ja juhtimisvõimekas, kuid ägeda loomuga inimene.
Oma peaeesmärgiks pidas ta Venemaa muutmist euroopalikuks suurriigiks. Selleks tuli jagu saada majanduse ja kultuuri mahajäämusest, milleks kasutas esimesena ajude äravoolu soodustamist arenenud Euroopa riikidest.
Nimi.
Peeter I kasutas saksapärast nime "Peter" (Пeтeрь).
Nimi "Peeter Suur" osutab lisaks valitseja suurele elutööle ka tema hiigelkasvule ja vägevale kogule (ta oli 6 jalga 7 tolli (197 cm kuni 204 cm pikk).
Lapsepõlv ja noorpõlv.
Peeter I vanemad olid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš ja tema teine abikaasa Natalja Narõškina.
Peetri sünnipäev langes Dalmaatsia Iisaku (Konstantinoopoli Iisaku, vaga kannataja Isaakiose) mälestuspäevale. Seetõttu on sellele pühakule pühitsetud Iisaku katedraal Peterburis.
Kui tsaar Aleksei Mihhailovitš 1676 suri ning 1682 suri ka Peetri vanem poolvend tsaar Fjodor Aleksejevitš, sattus Peeter tsaar Aleksei esimese abikaasa sugulaste Miloslavskite pooldajate ning tema ema sugulaste Narõškinite pooldajate vahelise võimuvõitluse keskpunkti.
Pärast tsaar Fjodori matuseid kuulutas Bojaaride Duuma patriarh Joakimi toetusel Peetri tsaariks, minnes möödas tema vanemast poolvennast Ivanist. Ent peagi algasid streletside rahutused hovanštšina), mille provotseerisid Miloslavskid Peetri vanema poolõe Sofja Aleksejevna juhtimisel. Streletside mässu ajal 1682. aastal tapeti alaealise Peetri silme all paljud tema sugulased (Narõškinid).
Nii kuulutati tsaarideks mõlemad vennad – Peeter ja Ivan, kusjuures Ivan kuulutati "vanemaks" tsaariks. Regendiks sai aga Sofja Aleksejevna, kes oli faktiliselt täie võimuga valitseja ning kõrvaldas Peetri ema Natalja Kirillovna täielikult riigi juhtimise juurest. Sofja Aleksejevna valitsemise ajal elas Peeter oma emaga Moskva-lähedastes külades Kolomenskojes ja Preobraženskojes. Hõõrumised Moskva ja Preobraženskoje "õukonna" vahel jätkusid.
Kui Peeter sai 17-aastaseks, abiellus ta ema pealekäimisel Jevdokija Fjodorovna Lopuhhinaga. Kuigi 1690 sündis neil poeg Aleksei Petrovitš, ei olnud nende abielu õnnelik. Peeter ignoreeris demonstratiivselt oma abikaasat.
Aastal 1689 hakkas Sofja Aleksejevna ette valmistama uut streletside ülestõusu, et kõrvaldada Peeter võimult ja kindlustada oma positsiooni ainuvalitsejana. Ent Peetril ja tema pooldajatel õnnestus Sofja Aleksejevna regendistaatusest ilma jätta. Ta vangistati Novo-Devitši kloostrisse. Ivan V, kes oli sünnist saadik haige ja peaaegu pime, jäi nominaalselt Peetri kaasvalitsejaks kuni oma surmani 1696.
Kuigi Peeter sai tegevusvabaduse, huvitus ta vähe riigiasjadest. Kuni ema surmani 1694 oli Peeter temast üpris sõltuv. Kuni 1695. aastani valitsesid riiki tema ema Natalja Kirillovna lähikondlased. Peaministriks (1689–1699) oli šveitslane Franz Lefort (François Jacques Le Fort), kes juhtis ka kõiki peamisi sõjaretki ja ka "Suurt Saatkonda".
Esimesed saavutused.
Noore tsaari esimene iseseisev samm oli 1695 ette võetud katse vallutada Azovi, mis asus Doni suudme lähedal. See kindlus oli tähtis, sest Peeter tahtis saavutada väljapääsu Mustale merele. Samuti oli tarvis kaitsta riigi lõunaosa krimmitatarlaste röövretkede eest.
Esimene Aasovi sõjakäik 1695 ebaõnnestus. Türgi garnisoni varustati merelt ja Peetri väed ei suutnud seda takistada, sest venelastel puudus sõjalaevastik.
Talvel ja kevadel 1696 organiseeris Peeter Voronežis jõelaevastiku. Nii sai ta enda käsutusse äsja ehitatud flotilli, kuhu kuulus 22 galeeri ja 4 branderit ning mille juhatajaks määras Franz Leforti. Ta reorganiseeris armee juhtimise ning kordas tormijooksu. 19. juulil 1696 Azovi garnison alistus. Mõni päev hiljem pandi Aasovi mere ääres alus Taganrogi linnale.
Edasiseks pealetungiks Türgi Osmanite riigi aladele aga oli takistuseks avamerelaevastiku puudus Venemaal, Peetri algatusel töötati välja suurt laevaehituse kava. Selle rahastamiseks viidi sisse uut liiki koormised: maavaldajad ühendati "kumpanstvotesse". Iga "kumpanstvo" pidi oma rahaga laeva ehitama.
Laevastikku ehitades ja armeed reorganiseerides kasutas Peeter välismaa asjatundjate abi. Pärast Azovi sõjakäike otsustas ta saata noori aadlikke (bojaare) välismaale õppima ning suundus ka ise Euroopa-reisile.
Umbes samal ajal ilmnesid esimesed märgid rahulolematusest Peetri poliitikaga. Aastal 1697 esitas munk Avrami tsaarile palvekirja, kus ta osutas tsaari tegude ebaõigsusele ning tema käitumise vastuolule traditsioonidega. Pisut hiljem avastati suureulatuslik vandenõu, mis tuntud "streletside ülestõusuna" (1698). Mõlemal korral said teisitimõtlejad ja vana aadlikorra esindajad range karistuse. Peeter I hävitav aadlimatrikliraamatud ning jagas aadlitiitlid oma uutele soosikutele.
Aastal 1697 läks Moskvast teele "Suur saatkond", mis sai nime oma rohkearvulisuse tõttu. Peeter I võim tundus siis küllal tugev et lahkuda aastaks riigist. Saatkonna koosseisus oli Pjotr Mihhailovi (tänapäeval kaheldakse selles) nime all ka tsaar ise. Poolteist aastat kestnud reisil käis Peeter Liivimaal (Riias), Kuramaal, Brandenburgis, Hollandis, Inglismaal, Saksimaal, Austrias ja Poolas, kus ta isiklikult teostas tööstusspionaaži ning õppis tundma eesrindlikke tööstustehnoloogiaid, et neid Venemaal üle võtta ning sõlmis poliitilisi leppeid. Kohtus ka Austria keisriga.
Juba lapsena oli Peeter suhelnud Moskvas Nemetskaja slobodas elavate "sakslastega" (st Euroopast pärit võõramaalastega).
"Hollandis õppis tsaar isiklikult laevaehitust ja õppis laevapuusepaks. Augustis 1697 tahtis ta Hollandis Zaandamis omandada kogemusi laevaehituse alal. Ta veetis mõned päevad sepp Gerrit Kisti väikeses puumajas. Suure tunglemise tõttu olevat ta aga majast vaevalt väljuda saanud. Paberivabrikut külastades valas ta pealtnägijate kinnitusel suurepärase paberilehe".
Inglismaal pühendas ta palju aega laevanduse teooria omandamisele ja omandas kellatootmise tehnoloogia.
Kuna Euroopa oli sõja ootel, siis oli võimalik organiseerida Rootsi-vastane liit. Rootsi oli Prantsusmaa liitlane ja siis veel sõjalises mõistes suurriik. Venemaa avalikeks liitlasteks said Taani ning Saksimaa kuurvürst ja Poola kuningas August II. Tagasi Moskvas, tegi Peeter palju jõupingutusi, et sõlmida Türgiga võimalikult kiiresti rahu, ning alustas ettevalmistusi sõjaks põhjas, sest ta nägi Läänemere potentsiaali Vene riigi arengu jaoks. Läänemeri oli aga Rootsi vallutuste järel 17. sajandil muudetud "Rootsi sisemereks" ning võimalus kasutada seda mereteed suhtluseks ja kaubanduseks arenenud Euroopa riikidega oli piiratud.
Samuti palkas ta Euroopa-reisil suurel hulgal sõjandus-, majandus- ja teadusspetsialiste, kelle kaasamine võimaldas teha Vene riigi arengus märkimisväärse hüppe feodaalriigist enam-vähem arenenud riikide hulka.
Sõidu lõppu tumestas sõnum streletside mässust. Peeter, kes viibis parajasti Viinis, pidi loobuma kavast külastada Veneziat ning kiirustas Moskvasse.
Mäss suruti maha juba enne tsaari naasmist. Juurdlus arvukate ülekuulamiste ja piinamistega lõppes streletside ning opositsioonis oleva aadli massiliste hukkamistega 1698. aasta lõpus ja 1699. aasta alguses. 1699. saadeti laiali ka enamus streletside väeosi ning alustati uue ainult Euroopa-tüüpi armee ülesehitamist, endise segatüüpi armee asemele.
Peetri vanem õde Sofja Aleksejevna ja ta õde Marfa Aleksejevna pöeti nunnadeks. Sama saatus tabas ka tsaari abikaasat Jevdokija Lopuhhinat, kes olevat olnud vandenõulastega kaudselt seotud.
Põhjasõda.
Põhjasõjaga püüdis Peeter I saavutada Venemaale väljapääsu Läänemerele ehk "raiuda akent Euroopasse".
17. sajandi alguses toimunud sõdade tulemusena sõlmitud Stolbovo rahulepingu tulemusena oli Rootsi vallutanud osa Venemaale kuulunud Läänemere-äärseid maa-alasid. Pärast Venemaale naasmist ja Türgiga rahulepingu sõlmimist kuulutas Peeter sõja Rootsile, millele järgnes Narva kindluse piiramine 1700. aastal.
Pärast lüüasaamist Narva lahingus 1700 uuendas ta relvajõud: moodustas alalise sõjaväe ja sõjalaevastiku, sealhulgas sulatas ta kirikukelli ümber suurtükkideks. Ta asutas 1703. aastal Ingerimaale Rootsi kaubalinna Nyeni (Nevanlinna) asemele Peterburi ja muutis selle 1712 Venemaa pealinnaks. Peterburi linna asutamisega ning selle ehitusega seostub ka Peetri poolt Balti laevastiku loomine Kroonlinna piirkonnas.
1704 jätkas ta Eesti- ja Liivimaa vallutamist, vallutades Tartu ja Narva. Peeter viibis isiklikult Tartu piiramisel ning suunas suurtükituld.
1708. aastal näisid olud Venemaa jaoks olevat suhteliselt halvad, sest rootslased tungisid Ukrainasse. Et Liivi- ja Eestimaa valduste tagasivallutamist raskendada, käskis Peeter Tartu ja Narva linnaelanikud küüditada. Lisaks sellele hävitati täielikult Tartu linn. Ent 1709. aasta suvel võitis Peeter Poltava lahingu, millega toimus sõjas otsustav murrang. 1710. aastaks alistas ta kogu Eesti- ja Liivimaa ning 1714. aastaks vallutas ka Soome.
Aastal 1711 ründas Peeter Türgit ja sai tõsise kaotuse osaliseks. Rahuleping kohustas teda ära andma Musta mere äärsed sadamad, mis ta 1697 oli vallutanud, sultan aga kohustus mitte liituma Põhjasõjas Karl XII-ga.
Põhjasõjas taotletud eesmärgi saavutas Venemaa Uusikaupunki rahuga (1721), Venemaaga liideti Eesti-, Liivi-, Ingerimaa ja Ida-Soome koos Viiburi linnaga. Seejärel vallutas Peeter I Kaspia mere lääneranniku.
Pärast Põhjasõda.
Aastal 1721 andis Venemaa Senat Peetrile ametlikult keisritiitli (Imperaator) (kuigi siseringis kasutati seda tiitlit Imperaator juba enne Põhjasõda) Peagi tunnistasid seda ka Poola, Preisimaa ja Rootsi valitsejad.
Peeter I reformid.
Senat koosnes 9 isikust, ning oli kõrgeim riigivalitsemisorgan, mis allus otse keisrile. 12 Prikaazi asemel moodustati 12 kolleegiumit. Asutati kuberneride institutsioon, Venemaa jaotati 8 kubermanguks, mis omakorda jaotati provintsideks. Kuberner oli keskvõimu esindaja kubermangus.
Isiklikku.
Aastal 1724 kroonis ta keisrinnaks oma teise abikaasa Katariina. Keiser oli temaga elanud alates 1703. aastast, mil ta kohtas teda oma parima sõbra Aleksandr Menšikovi juures.
Legend: "Kahekümneaastane endine leedu talutüdruk ja teenija, kelle nimi oli siis Marta Skawronska, oli Menšikovi armuke. Varsti sai temast Peetri armastatu." Abiellusid nad 1712 ning siis võttis naine ka nimeks Katariina (Jekaterina). Naine sünnitas keisrile mitu last, nii enne kui ka pärast abiellumist.
Võimupärilus.
Peeter I suri 1725. aastal ootamatult ilma troonipärijat määramata ning testamenti jätmata. Maeti prantsuse kombe kohaselt, kus leinati 40 päeva enne matmist.Troonijärglasteks olid pojapoeg Peeter Aleksejevitš ja enne abielu Katariinaga sündinud tütred.
Peale Peetri surma moodustus 2 võimutaotlejate gruppi, kus esimeses oli liidriks Aleksandr Menšikov ja Peetri võimuloleku ajal võimuletõusnud nn lihtrahvas ning troonipärijakandidaadiks Peetri abikaasa Katariina. Teise grupi liidriks oli vürst Dmitri Golitsõn, koos ajalooliste aadlisuguvõsaesindajatega ning troonikandidaadiks tollal veel 10 aastane Peeter I hukatud poja Aleksei poeg Peeter II.
Järgmise keisri valis/määras Kõrgeim Salanõukogu, milles oli juhtpositsioonil Peetri soosik ja Peterburi kuberner Aleksandr Menšikov- keisrinnaks sai 3 aastaks Katariina I nime all ja suri 1727.
Reformid.
Peeter laskis tõlkida raamatuid prantsuse, inglise, hollandi ja saksa keelest.
Peeter I ajal (aastatel 1710–1725) kirjutati palju varasemaid ajaloosündmusi ümber, mis hõlmas Venemaad 17.saj 2.poolel ning palju ürikuid hävitati. Seetõttu teame vaid keisrikoja ametlikku versiooni Peeter I elust ja sündmustest tema valitsemisajal.
Isiklikku.
Peeter I vanemad olid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš ja tema teine abikaasa Natalja Narõškina.
suri Peterburis 8. veebruar (28. jaanuar) 1725
Favoriidid: Anna Mons, Maria Hamilton
Välislingid.
Peeter 01.
Peeter 01.
Peeter 01.


Vene.
Vene (vanavene keeles "Рѹ́сь"; ladina keeles "Ruthenia") on 1. aastatuhande lõpus kujunenud idaslaavi riigi Vana-Vene ehk Kiievi-Vene tuumikala nimetus. "Vene" oli selle riigi endanimetus, "Kiievi-Vene" ja "Vana-Vene" aga sellele hiljem omistatud nimetused.
Nimi "Vene" kannab endas tugevat riikluse traditsiooni, mis seostub esimese idaslaavi ühisriigi Kiievi-Vene pärandiga.
Eesti keeles ei ole õige kasutada nime "Vene" meie idanaabri kohta. Riik, mille pealinn on Moskva, on Venemaa. Seda vahet teevad ka venelased ise, kelle jaoks Vene on Русь, kuid Venemaa Россия.
Sõna "vene" päritolu kohta eesti keeles pole ühtset seisukohta. Arvatavasti tuleneb see Läänemere lõunakaldal elanud lääneslaavi hõimu venetite ehk veneetide nimest. Venetite otsesed järeltulijad tänapäeval on sorbid.
Vene ladinakeelse nimetuse Ruteenia päritolu pole päris selge. Esimest korda kasutati seda teadaolevalt 12. sajandil Augsburgi aastaraamatutes. See võib olla seotud traditsiooniga, mille järgi barbarite hõime nimetati mõne antiikautorite mainitud nimega, nagu näiteks taanlasi nimetati daaklasteks ja sakslasi teutoonideks. Julius Caesar nimetas üht Gallia hõimu nimega "Ruteni", aga slaavlastega polnud sel hõimul pistmist. Kuid juba 12. sajandi lõpul oli nimi Ruteenia laialt levinud, sealhulgas paavsti koostatud dokumentides.
Leedu Suurvürstiriik koosnes enne Poolaga liitumist (1569) kolmest põhilisest alast: Litwa, kus elasid valgevenelased, Žemaitija, kus elasid leedukad, ja Russ või Ruteenia, kus elasid ukrainlased. Kogu vürstiriigi kultuurikeskuseks oli alguses Navahrudak (Novogorodok), seejärel Vilnius.
Vene oli Kiievi-Vene ajal õigeusu keskus. Hiljem, kuulutades ennast Ida-Rooma keisririigi pärijaks ja jätkajaks, hakkas Moskva suurvürstiriik ennastki Veneks nimetama, et koondada Moskvasse õigeusu jõud. Venele aga mõeldi asemele uus nimetus Väike-Vene. Sellest ajast alates nimetatakse ukrainlasi väikevenelasteks.
Tartus sündinud keemik Carl Claus avastas 1844 ruteeniumi Uuralites kaevandatud plaatinamaagist ja nimetas selle oma sünniriigi järgi.


Aleksander I.
Aleksander I (vene keeles Александр I ("Aleksandr I"), Александр Павлович ("Aleksandr Pavlovitš)"; 23. detsember (vkj 12. detsember) 1777 Sankt-Peterburg – 1. detsember (vkj 19. november) 1825 Taganrog) oli Venemaa keiser 1801–1825.
Tsareevitš Aleksander Pavlovitš oli Venemaa keisri Paul I ja keisrinna Maria Fjodorovna poeg ning saksa päritolu keisrinna Katariina II pojapoeg Venemaa valitsejate Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast.
Venemaa keisrina tegi ta mõõdukaid reforme. 1816–1819 kehtestas ta Eesti- ja Liivimaal uue talurahvaseaduse. Tema valitsemisajal taasavati Tartu Ülikool.
Noorpõlv.
Aleksander Pavlovitši haridustee korraldas Katariina II, kes määras tema koduõpetajaks Šveitsi päritolu liberaalsete vaadetega polkovniku Frédéric-César de La Harpe'i.
Katariina II üritas trooni edasi anda otse Aleksandrile, kuid pärast Katariina II surma 1796. aastal tõusis Venemaa troonile siiski Aleksandri isa Paul I.
Pärast Pauli trooniletõusu 1796 piirdus Aleksandri ettevalmistus riigi juhtimiseks sõjanduse õppimisega koduõpetaja ja tema jaoks moodustatud jäägripataljoniga, mida hiljem jätkasid sõjaväeharjutused isale alluvate Gattšina piirkonna sõjavägedega. Aleksander astus sõjaväeteenistusse 19-aastasena Semjonovi Ihukaitsepolku polkovniku auastmes ja kuulutati samal aastal troonipärijaks.
Pärast Paul I troonile asumist nimetati Aleksander Semjonovi Ihukaardiväepolgu aukomandöriks, tollel ajal kasutatud kõneviisis šefiks, Peterburi kindralkuberneriks, Peterburi ja Liivimaa jala- ja ratsaväediviiside inspektoriks. 1798. aastal määrati ta Sõjakolleegiumi esimeheks. 1799 alanud Prantsusmaa-vastaste sõdade ajal määrati ta riigipiire kaitsva 4. armee juhatajaks. Tõsi, Aleksander sõjategevuses ei osalenud.
1801. aastal tapsid vandenõulased Aleksandri teadmisel riigipöörde käigus Paul I. 15. septembril 1801 sai Aleksander Pavlovitš Aleksander I nime all Venemaa keisririigi keisriks.
Sisepoliitika.
27. oktoobri 1801 manifestiga keelustas Aleksander piinamise kuritegude uurimise meetodina. 8. septembril 1802 moodustas ta Peeter I aegsete kolleegiumide asemele 10 ministeeriumi. Selle reformi töötas välja Salajane komitee ("Негласный Комитет"): Adam Jerzy Czartoryski, Pavel Stroganov, Nikolai Novosiltsev, Viktor Kotšubei ja Mihhail Speranski (asekantsler, aastail 1807 – 1812). Loodi sõjaministeerium ja sõjavägede Peastaap. 27. detsembril 1803 andis Aleksander välja rahvakoolide rajamise määruse.
1. jaanuaril 1810 moodustas ta Venemaa Riiginõukogu.
Aleksander kehtestas aastail 1816–1819 erinevalt ülejäänud Venemaast Eesti- ja Liivimaal Eesti- ja Liivimaa talurahvaseaduse, mis andis isikliku vabaduse talupoegadele, kuid ilma elatusallikateta, ilma maata, mida tuli rentida mõisnikelt.
1822. aastal keelustas Aleksander Venemaal vabamüürlaste liikumise.
Sõjad Napoleoniga.
Pärast Prantsuse revolutsiooni kujunes Euroopas välja kaks vastasleeri, millest ühe moodustasid Prantsusmaa vabariikliku riigikorra pooldajad ning teise Euroopa monarhistlikud riigid (Suurbritannia, Venemaa, Saksa-Rooma riik, Preisi kuningriik ja teised).
Napoleoni sõdade käigus Euroopas vallutas Napoleon I Saksa-Rooma riigi, mis lakkas olemast. Prantsumaalt lähtuva ohu vastu sõlmisid seni veel puutumata monarhiad, Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III, Venemaa keiser Aleksander I ja Austria keiser Franz I, Napoleoni-vastase liidu.
Aleksandri juhtimisel sõdis Venemaa Pärsiaga (1804–1813)
Sõjategevus 1805–1807.
. Preisimaa ja Austria-Ungari toetuseks sõtta asunud said Aleksander I juhtimisel Venemaa väed 1805. aasta Austerlitzi lahingus lüüa. Pärast mida järgensid taganemislahingud – Pultuski lahing 1806, Tilsiti rahuleping 1807 ja Preusisch Eylau lahing, mis lõppes 1807. aasta Nemani jõel Tilsiti rahu ja mõjusfääride lepingu sõlmimisega Aleksander I ja Napoleon I vahel.
Aleksandri juhtimisel sõdis Venemaa Türgiga (1806–1812) ja Rootsiga (1808–1809).
Sõda Rootsiga.
Mõjusfääride lepingu alusel, alustas Venemaa 1809. aastal sõjategevust Rootsiga ning 29. märtsil 1809 lõi Aleksander I pärast kogu Soome vallutamist autonoomse Soome Suurvürstiriigi Venemaa Keisririigi koosseisus.
1810. aastal sõlmisid (Venemaa Stockholmi saadiku Pieter van Suchtelen ja Rootsi Peterburi saadiku Curt von Stedingki vahendusel) Aleksander ja Karl XIV Johani nime all Rootsi kuningaks valitud Jean-Baptiste Bernadotte omavahelise mõjusfääride lepingu, mille kohaselt Rootsi tunnistas Soomet Venemaa osana ning Venemaa kinnitas ning lubas toetust Rootsile seni Taanile kuulunud Norra liitmiseks Rootsi Kuningriigiga. Vastuteenena selliste järelandmiste eest loobus endine Napoeloni sõjaväe kindral ja sellel hetkel juba Rootsi Bernadotte dünastia looja kuningas Karl Napoleon I toetamist ning liitus koos Venemaaga ja Aleksanderiga VI Napoleoni vastasesse koalitsiooni.
1811. aastal liideti sellega Viiburi kubermang ja moodustati autonoomne Soome Suurvürstiriik Venemaa Keisririigi koosseisus.
Sõjategevus 1812–1815 ja 1816.
1812. aasta isamaasõja alguses oli Venemaa sõjaminister ning sõjavägede ülemjuhtaja baltisaksa päritolu Michael Andreas Barclay de Tolly, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksandr Vene vägede ülemjuhatajaks Mihhail Kutuzovi, kelle juhtimisel toimunud Borodino lahingus murti Prantsumaa sõjavägede võimsus. Kuid Vene sõjavägi jätkas ka Kutuzovi juhtimisel taktikalist taganemist ning taganemis käigus jäeti 1812. aasta talvel maha Moskva, mis ka põletatud maa taktikat kasutades süüdati, et mitte jätta Prantsuse vägedele provianti ning elamisvõimalusi. Pärast Borodino lahingus kantud kaotusi puudus aga Napoleonil sõjaline võimsus edasiseks sõjategevuseks ning ta asus Venemaalt taanduma. Pärast väeriismete naasmist Prantsusmaale ning uue armee moodustamist asus Napoleoni armee uuesti sõjategevusse, kuid 1813. aastal toimunud Leipzigi lahingus Saksimaal kaotas Napoleon Venemaa, Preisimaa ja Austria-Ungari ühisvägedele.
1813–1815 oli Aleksander I Prantsusmaa-vastases koalitsiooni Püha Liidu juht.
1814. aasta juunikuus sisenesid võidukad Venemaa väed Aleksander I juhtimisel Pariisi ning sundisid Napoleoni troonist loobuma ning ta saadeti asumisele Elba saarele Vahemeres.
Viini kongress.
Viini kongress 1815, kus võitjariigid jaotasid ümber Euroopa riigipiirid, osales Aleksander isiklikult. Sõja tulemusena toimunud Varssavi Hertsogiriigi jagamise tulemusena moodustati Venemaaga reaalunioonis olev Poola Kuningriik (nn. Kongressi-Poola), Preisimaa sai Suur-Poola (Poseni suurhertsogkond), Krakówist ja selle ümbruskonnast moodustati Krakówi Vabariik ("Rzeczpospolita Krakowska"), mis 1846 liideti Austriaga.
Pärast Napoleoni sõdade lõppu karmistas Aleksander I Venemaa Keisririigis elanikonna kontrolli, kartes Euroopas levima hakanud ideede sissetungi Venemaale ja kodanikuõigusteta elanikkonna reaktsiooni sellele. Ka tegelikkuses arenes nende mõjul dekabristide liikumine.
Venemaa Keisririigi laiendamine.
Aleksander I valitsemisajal ühendati Venemaaga Kartli-Kahhethi kuningriik (1801), Rootsilt saadi 1809 Soome suurvürstiriik, Osmanite impeeriumilt 1812 Bessaraabia ja Pärsialt 1813 Aserbaidžaan. Moodustati Varssavi hertsogiriik.
Surma vandenõuteooria.
Keisri surma kohta on jutte mitmesuguseid. Väidetavalt oli see lavastatud külaskäigul õe juurde Taganrogis. Legendi järgi elas ta hiljem aastakümneid mungana. Viimast näib kinnitavat ka 1918 bolševike poolt avatud Aleksander I sarkofaag Peterburi Peeter-Pauli kirikus, sest sarkofaag osutus tühjaks. Lev Tolstoi lõpetamata romaan "Erak Ivan Kuzmitši mälestused" lähtub samast teooriast.
Isiklikku.
1793. aasta oktoobris abiellus suurvürst Aleksandr Pavlovitš Badeni printsessi Luise Maria Augustaga (1779–1826), kes oli saabunud 13-aastasena Katariina II kutsel Venemaale, lasknud end ristida õigeusku ja võtnud endale nimeks Jelizaveta Aleksejevna.
Nende kaks tütart surid mõlemad lapseeas ja seetõttu päris trooni Aleksandri noorem vend Nikolai I.
Kontaktid Eestiga.
Aastal 1804 tegi Aleksander I pikema ringkäigu Eestis. Näiteks käis ta Haapsalus külas krahv Stenbockil. Ta peatus krahvi külalisena, olles inspekteerimas Haapsalus asuvaid vägesid. 1804. aasta mais külastas ta Tallinna, kuna vene kaupmeeskond esitas palvekirja vahendite eraldamiseks uue Tallinna Nikolai kiriku ehitamiseks. Keiser lubas palve rahuldada. Sama käigu tulemusel käskis ta Tallinnas taastada Peeter I maja Kadriorus. Veel samal aastal käis ta ka Kuressaares.
Aastal 1862 otsustasid ärksad Viljandimaa mehed jäädvustada tänuks pärisorjuse kaotamise eest keiser Aleksander I mälestuse. Suurejooneliseks ja elavaks mälestusmärgiks pidi saama keiser Aleksandri nimeline eestikeelne kõrgem kool, Aleksandrikool. Alustati üldrahvalikku annetuste kogumist ja kooli tarbeks osteti endine aadli pansionaadi hoone Põltsamaa külje all Kaarlimõisas. Kooli avamise ajaks 1888 oli aga venestamine saanud sellise hoo, et eestikeelset kooli avada ei lubatud, eesti keel oli vaid üks õppeainetest.
Aleksander I-ga olid usalduslikud suhted kirjanikul August von Kotzebuel, kes 1817. aastal läks Saksamaale tsaari isikliku referendina.
Aleksander I noorepõlvesõber oli Timotheus von Bock, keda Jaan Kross on kujutanud romaanis "Keisri hull".


Siuru.
Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas.
Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.
1919. aastal tekkis siurulaste vahel konflikt, mille tulemusena lahkusid avalikult Marie Under ja Artur Adson. Konflikti tekitas August Gailiti 1919. aasta sügisel läbi mitme Postimehe numbri ilmunud pamflett "Sinises tualetis daam". Paradoksid luulest ja Marie Underist", kus autor pilkas poetessi peenutsevat ja ilutsevat armastusluulet, kasutades teravaid isiklikke väljendeid. Sellisest pilkavast kirjutisest oleks kergemini üle saadud, kui see oleks tulnud väljastpoolt. Kuid kuna rünnati seestpoolt, siis rikuti sellega rühma distsipliini, vaimu ja hävitati ühingu olemasolu mõte. Et viga parandada, leiti vahendaja kaudu lahendus - välja astusid August Gailit ja Henrik Visnapuu ning seejärel tulid ühingusse tagasi Under ja Adson. Nii jäi rühma neli liiget - Under, Semper, Tuglas ja Adson. Järgnes ühingu taastamine kuuele liikmele - allesjäänutega liitusid August Alle ja Johannes Barbarus. Ent see ei päästnud ühingut - lapitud ja paigatud, ei võtnud ta enam hinge sisse. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele. Aeg oli muutunud, puhkenud Eesti Vabadussõda.
Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid.
Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile.


Paraguay jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Paraguay jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Lõuna-Ameerika väikeriik Paraguay pääses jalpalli MM-finaalturniirile teist korda järjest. Kokku on nad osalenud viiel MM turniiril. Neli aastat tagasi Prantsusmaal peetud turniiril mängisid paraguailased vägagi võitluslikult ja südilt, kaotades kaheksandikfinaalis alles lisaajal hilisemale maailmameistrile Prantsusmaale.
Peatreener.
Cesare Maldini
Vaata ka.
Paraguay jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Paraguay jalgpallikoondis.
Paraguay jalgpallikoondis on Paraguay rahvuskoondis jalgpallis.
Aadress: Estadio de Sajonia, Calles Mayor Martinez y Alejo Garcia - Asuncion
President: Oscar Harrison
Koht FIFA edetabelis: 30. koht (märts 2005)
Kõrgeim koht FIFA edetabelis: 8. koht (juuli 2001)
Koondise põhivorm: punavalgetriibuline särk, sinised püksid, sinised põlvikud
Koondise varuvorm: valge särk, valged püksid, valged põlvikud


Taktimõõt.
Taktimõõt on meetrilise rütmi tähistusviis
Noodikirjas kirjutatakse taktimõõt noodivõtme ja võtmemärkide järele.
Kahe- ja kolmeosalised taktimõõdud (2/4, 2/2, 3/4, 3/8 jne) on lihttaktimõõdud, nelja-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksaosalised jne on liittaktimõõdud (koosnevad lihttaktimõõdus taktidest).
Lihttaktimõõt.
Lihttaktimõõdud on 2- ja 3-osalised taktimõõdud, milles esineb vaid üks rõhuline osa.
‎Taktis ühendatakse noodid gruppidesse. Gruppe ühendavat joont nimetatakse sidejooneks. Nootide grupeerimisel tuleb taktiosad üksteisest selgelt eraldada. Seega on lihttaktis gruppe sama palju, kui on taktiosasid. Erandiks on taktimõõdud 3/8, 2/8 ja 3/16, kus kõik noodid ühendatakse ühte gruppi, kui taktis ei ole ühele taktiosale vastavast vältusest pikemaid noote.
Liittaktimõõt.
Liittaktimõõtudeks nimetatakse ühesugustest lihttaktidest moodustunud takte. Liittaktides on esimene taktiosa põhirõhuline, sellele järgnevate lihttaktide esimesed osad kõrvalrõhulised. Rõhkude arv liittaktis võrdub teda moodustavate lihttaktide arvuga.
Liittaktid jagunevad 2-, 3- ja 4-järgulisteks.
Vältuste grupeerimisel liittaktides tuleb lihttaktid selgelt üksteisest eraldada.
Segataktimõõt.
Takti struktuuri määrab veel selgitav tähistus sulgudes pärast taktimõõtu või noodijoonestiku kohale märgitud pidekaarega ühendatud noodid, millest segatakt koosneb.
Vahelduv taktimõõt.
Vahelduv taktimõõt on heliteose vältel korrapäraselt või mittekorrapäraselt muutuv meetrum. Kui muutus meloodias ei ole korrapärane, siis märgitakse igakordne muutus takti algul uue taktimõõduga. Vahelduv meetrum on mitme erineva meetrumi järjestikune esinemine. Korrapärase vahelduva meetrumi puhul kirjutatakse heliteose algusesse kõrvuti mitu taktimõõtu.
Polümeetria.
Polümeetriaks nimetatakse mitme taktimõõdu samaaegset esinemist mitmehäälses heliteoses. Polümeetria puhul võivad erinevate häälte meetrumi rõhud kokku langeda.


Mehhiko jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Mehhiko jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mehhiko on osalenud 11 MM-finaalturniiril ja seniseks parimaks saavutuseks finaalturniiride ajaloos on ette näidata siiski vaid pääs veerandfinaali, millega meeskond sai hakkama kahel (1970 ja 1986) korral kodusel pinnal toimunud turniiril. Valiksarja kesiselt alustanud ja kolme erineva peatreeneri käe all esinenud võistkond suutis MM-i pileti lunastada alles viimases kohtumises koduväljakul saadud 3:0 võiduga Hondurase üle.
Peatreener.
Javier Aguirre
Vaata ka.
Mehhiko jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Mehhiko jalgpallikoondis.
Mehhiko jalgpallikoondis on Mehhiko rahvuskoondis jalgpallis.
Kuulsamad mängijad.
Rafael Márquez - Javier Hernández - Omar Bravo - Carlos Vela - Guillermo Ochoa - Oswaldo Sánchez


Alai ahelik.
Alai ahelik (kirgiisi "Алай кырка тоосу" (Alaj kõrka toosu), tadžiki "қаторкӯҳи Олой" (katorkuhi Oloj)) on mäeahelik Aasias. Kulgeb Hissaari-Alai mäestiku idaosas ida-lääne sihis. Põhjanõlvad laskuvad laugelt Fergana orgu, lõunanõlvad aga järsult Alai orgu.


Kāmaśāstra.
"Kamašastra" on Vana-India seksuaalelu käsiraamat või traktaat. Selle täielik tekst ei ole säilinud või (teistel andmetel) on saladuses hoitud.
Pärimuse kohaselt koostas "Kamašastra" Mahadeva (Šiva) õpilane Nandi ning see koosnes 1000 peatükist. Järgnevalt oli Auddalaka Shvetaketu lühendanud seda 500 peatükiks ning seejärel Vabhravya veel omakorda kokku võtnud seitsmeks osaks ja 150 peatükiks. Hiljem olid paljud autorid kirjutanud eraldi raamatuid Vabhravya teose erinevate osade põhjal.
Vatsyayana kasutas neid raamatuid, koostades "Kama Suutra", mis koosneb 7 osast ja 36 peatükist. Lisaks seksuaalelule käsitleb Kama Suutra India ühiskonna paljusid aspekte, andes Vana-India ühiskonnast detailse pildi.
Kama Suutra oli populaarne teos üle kogu India ning sellest on lähtunud suurel arvul teisi samateemalisi traktaate. Nende hulgas näiteks Damodargupta "Kuttanimata" (8. sajandil), Kuchumara "Kuchopanisad" (10. sajandil), Padmashrijnana "Nagarsarvasva" (10./11. sajandil), Yashodhara "Jaymangala" ja Ksemendra "Vatsyayanasutrasara" (11. sajandil), Ksemendra "Samayamatrka" ja Kokkoki "Ratirahasya" (12. sajandil), Ananta "Kamasamuha" (15. sajandil).
"Ratirahasya" pälvis suure kuulsuse ning sellest lähtus omakorda palju traktaate. Nende hulgas näiteks Jyotirishvari "Panchashayaka" (14. sajandil), Immadi Paudhadevaray "Ratiratnapradipika" (15. sajandil) and Kalyanmalla "Anangaranga" (15./16. sajandil). Nende hulgas oli "Anangaranga", kirjutatud Jaunpuri valitseja Ahmad Khan Lodi pojale Lad Khanile, kõige tuntum. Sellel põhineb 17. sajandil Vyasajanardani koostatud "Kamapravodha", mis tõlgiti 19. sajandil pärsia keelde ning hiljem inglise, urdu, prantsuse ja saksa keelde.


Bernard Kangro.
Bernard Kangro (ka Bernhard) (18. september 1910 Oe küla, Võrumaa – 25. märts 1994 Lund, Rootsi) oli eesti luuletaja, kirjanik ja ajakirjanik.
Elulugu.
Bernard Kangro sündis Oe külas Vana-Antsla vallas Võrumaal taluomaniku Andres Kangro ja Minna (Kangro) perekonnas.
Ta õppis Kiltre algkoolis (1919–1922), Antsla kõrgemas algkoolis (1922–1924) ja Valga gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga "cum laude".
Aastatel 1943–1944 töötas ta Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes ta Soome kaudu Rootsi.
Aastatel 1950–1994 töötas ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega "Eesti sõna" (1942), "Puhkus ja elurõõm" (1943), "Kodukolle" (1945) ja "Stockholms-Tidningen" (1946).
Looming.
Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga. Tema proosas on kaks keskset teemat külaelu murrangulistel aastatel Eestis ja Tartu.
Tähelepanu väärivad ka Kangro kirjandusloolised raamatud "Arbujad" (1981) ning "Arbujate kaasaeg" (1983).
Pseudonüümid.
Bernard Kangro kasutas pseudonüüme Antsla Pännu, Herbert Viipilt, Joonas Taavet, Josef Tsaxtinis, Kroonik, O. J., Oskar Jooniste, Taavet Valler.


Kaamasuutra.
Kaamasuutra (sanskriti "Kāmasūtra") on Vana-Indias umbes 5. sajandil Vātsjājana koostatud seksuaalelu käsiraamat. Pärimuse kohaselt põhineb Kamasuutra varasemal mahukamal teosel nimega "Kaamašaastra".
Kaamasuutra koosneb umbes 1250 värsireast ning jaguneb 7 osaks, 36 peatükiks ja 64 lõiguks.
Autori kohta on vähe andmeid: oletatakse, et Vātsjājana on perekonnanimi; eesnimi oli kas Mallinaga või Mrillana. Samuti pole kindel Kaamasuutra koostamise aeg ning autori eluaeg; enamasti paigutatakse see 1. ja 6. sajandi vahele.
Armukunstile ja seksuaaltehnikale on Kaamasuutras pühendatud umbes viiendik traktaadi mahust. Ülejäänud osas kirjeldatakse üksikasjalikult "härrasmehe" eluviise, majapidamist, toitumist jpm, andes detailse ülevaate Vana-India elu-olust.
Kaamasuutra akadeemilised tõlked inglise keelde: Richard Burton (1883), Indra Sinha (1970-ndatel aastatel), Wendy Doninger ja Sudhir Kakar (2002). Kaamasuutra tõlkis sanskriti keelest eesti keelde Linnart Mäll ning see ilmus osade kaupa Akadeemilise Orientaalseltsi väljaandes "Sõnumitooja" (1989-1991)
"Kaamasuutra" võib olla ka mitmesuguste india armukunsti kajastavate raamatute üldnimetus.


Maarahvas.
Maarahvas on eestlaste varasem endanimetus, mille päritolu on kohta on eri hüpoteese.
Tänapäeval kasutavad nimetusi "maarahvas" ja "Maavald" peamiselt maausulised ja taarausulised. Tavakeeles tähendab "maarahvas" maal, väljaspool linna elavaid inimesi, vastandina linnarahvale ehk linlastele.
Etümoloogia.
Liitsõna osadest "maa" on eeldatavasti vana ning uurali keeltele ühine, "rahvas" on vanaskandinaavia ("þrawwas" - täiskasvanud inimesed) laen läänemeresoome keeltes.
Teisalt võib "maarahvas" tuleneda vanemas kirjasõnas tuntud mõistest "Eesti-maa rahvas", millest algus "Eesti" on välja jäänud ning "maa" ja "rahvas" liitunud.
Jürgen Beyeri järgi on tegu tõlkelaenuga keskaja saksa sõnast "Landvolk" (põlisrahvas).
Nimetused "Eesti", "eestlane" ja "eesti keel" on pärit saksa keelest (arvatavasti germaani tüvest, mis tähendas 'ida') ning muutusid eesti keeles üldkasutatavaks alles rahvusliku ärkamise käigus 19. sajandi keskpaiku.


Manchester United FC.
Manchester United Football Club (1902. aastani Newton Heath) on inglise jalgpalliklubi, mis asutati 1878. Manchester United mängib Inglismaa Premier League'is. Klubi kodustaadion on 1910. aastast Old Trafford.
1968. aastas sai esimeseks Inglismaa jalgpalliklubiks, mis võitis Euroopa karika.
Inglismaal on Manchester United edukaim klubi: klubi on võitnud 19 Inglismaa meistritiitlit, 11 Inglismaa karikavõistlused, 4 League Cupi ja 19 Community Shieldi.
Ajalugu.
1878. aastal moodustasid Lancashire'i ja Yorkshire'i raudteetöölised Newton Heath'i nimelise meeskonna. Esimene mäng esiliigas (1992. aastast Premier League) toimus 3. septembril 1892, kui kohtuti Mighty Blackburn Roversiga. Tulevase Manchester Unitedi esimese värava liigas lõi šotlane Robert Donaldson. Newton Heaths'i esimene hooaeg lõppes 16. koha ja 18 punktiga. "Playoff"-mängus saadud võit jättis nad edasi esiliigasse.
Teine hooaeg esiliigas kujunes aga veelgi hullemaks kui esimene, sest jäädi viimaseks, võites ainult 6 mängu 30-st. "Playoff"-mängu kaotasid nad 0:2 ainult 2 aastat tegutsenud Liverpoolile, kes oli teises divisionis võitnud kõik mängud. Järgmised hooajad erilisi muudatusi ei toonud. Newton Heath püsis 5 hooaega teise divisjoni eesotsas.
20. sajandi algus ei kulgenud klubile kuigi hästi ja oldi oma kõigi aegade madalamal tasemel. Alates 26. aprillist 1902 kannab klubi Manchester Unitedi nime.
Manchesteri United võitis UEFA Meistrite liiga viimati 2008, kui Moskvas peetud finaalis alistati Londoni Chelsea penaltites. Cristiano Ronaldo viis 26. minutil Manchester Unitedi juhtima, kuid 45. minutil viigistas seisu Frank Lampard. See oli ainult kolmas kord, kui finaalis kohtusid kaks ühest riigist meeskonda.
2004/2005 hooajal hangiti omale üks EM parimaid ründajaid: Wayne Rooney. Kohe oma esimeses mängus alistas Manchester United 6:2 Istanbuli Fenerbahçe, Rooney lõi 3 väravat. Selle aasta sees võideti veel Lyoni 2:1, Sparta Prahat 4:1 ja kaotati play-off esimeses roundis AC Milanile, nii kodus kui võõrsil 0–1, üldskooriga 0–2.
Hooajal 2006/2007 ollakse Inglise liigas teist ja esimest kohta jagamas Chelseaga. Elu hooaega teeb Cristiano Ronaldo, vähemalt hooaja algul on Wayne Rooney (Inglismaa) vägagi varjus, vigastustega kimpus Mikäel Silvestre (Prantsusmaa), Ji-Sung Park (Lõuna-Korea) ja Ryan Giggs (Wales).
Hooaeg algas Premier League'is suurepäraselt, alistati kodusel Old Traffordil koguni 5-1 Fulhami, seejärel Charltoni 3-0 ja Watfordi 2–1. Peale seda veel kodus alistati Tottenham 1–0, hiljem vigastada saanud Ryan Giggsi (Wales) väravates. Peale seda nii hästi küll mõnda aega ei läinud, kaotati 0–1 Arsenalile ja viigistati 1–1 Readinguga. Kodus alistati peale seda siiski veel 2–0 Newcastle.
Meistrite liigas on 2.st mängus punastel 2 võitu. Võitlusliku mängu järel alistati kodus Glasgow Celtic 3-2. Manchester Unitedi poolelt lõid väravad 2 korda prantslane Louis Saha ja ühe korra Ole Gunnar Solskjaer. Teises mängus oldi võõrsil parem mullu Manchester United juba alagrupi turniiri järel välja lülitanud SL Benfica, tulemusega 1–0. Värava lõi teisel poolajal Louis Saha.
Meistrite Liiga veerandfinaalis võideti Itaalia meistreid AS Romat Old Traffordil 7-1.
Hooaeg 2007/2008.
Hooaega alustati väga kehvalt. Esmalt jäädi viiki Readinguga seisuga 0–0 kus Wayne Rooney sai punase kaardi. Järgmine liigamäng jäi samuti viiki, aga seekord oli seis tablool 1–1 ja selles mängus sai punase kaardi Cristiano Ronaldo. Peale seda mängu Portsmouthiga tuli mäng linnarivaalidega, Manchester City'ga. Mäng kaotati 1–0, kuigi Manchester United raiskas palju häid võimalusi. Hiljem toimus kodus mäng Tottenham Hotspuriga, mille Manchester United võitis 1–0. Selles mängus lõi oma esimese värava noor portugaallane Luis Nani mis oli samas ka tema esimene FA Premier League värav. Peale seda mängu tuli liigas veel kaks 1–0 võitu. Esimene oli Sunderlandi vastu ja teine Evertoni vastu. Peale seda hakkas Manchester United julgust koguma ja alistati koduväljakul Londoni rivaalid Chelsea 2–0. Selles mängus lõi Carlos Tevez oma esimese värava Manchester United eest ning mängu lõpus realiseeris penalti prantslane Louis Saha. Peale võitu Chelsea üle võitis Manchester United järjest 3 mängu, milles löödi 9 väravat ja lubati endale lüüa 2 väravat. Esimene mäng oli võõrsil Birmingham City vastu, mille võitsid Punased Kuradid 1–0. Värava lõi selle hooaja väravakütt Cristiano Ronaldo. Peale võõrsil mängu tuli kodustaadionil, Old Traffordil võõrustada Wigan Athleticut. Mängu võitis koduvõiskond kindlalt 4-0. Järgmine mäng oli võõrsil Aston Villaga, mille Manchester United 4-1 võitis. Muuseas, selles mängus läks Aston Villa 1–0 juhtima, kuid Manchester United ei andnud alla ja võitles lõpuni ning sai kätte hea tulemuse.
Peale kaheksandat järjestikku võitu tuli Manchester Unitedil raske mäng Arsenaliga, mille seis jäi 2–2.
Peale viiki Arsenaliga võitis Manchester United 5 liigamängu järjest. Esimene mäng oli Fulhami vastu, kus Cristiano Ronaldo lõi kaks väravat ja mängu seisuks jäigi 2–0. Järgmises mängus võideti kindlalt Derby Countyt 4-1. Hiljem võideti võõrsil suurimaid rivaale Liverpooli 1–0. Carlos Tevez lõi tolles mängus võiduvärava hetk enne esimese poolaja lõppu. Peale võitu Anfieldil võideti kodus teist meeskonda Liverpoolis ehk Evertoni koduväljakul 2–1, kus 84. mänguminutil tegi penaltist skoori Cristiano Ronaldo, kui Steven Pienaar tõmbas penaltikastis maha Walesi vanaveterani Ryan Giggsi. Eelnevalt oli Cristiano Ronaldo selles mängus skoori avanud ilusa vasaku jala löögiga ja Tim Cahill terava pealöögiga. Peale võitu Everton FC üle võideti võõral väljakul Manchester Unitedi eks-kapteni Roy Keanei poolt juhitud Sunderlandi 4-0. Peale seda tuli võtta vastu 2–1 kaotus West Ham Unitedilt. Siis mängiti Birminghami vastu ja võideti liiga uustulnukaid 1–0. Järgmine mäng oli Newcastle Unitedi vastu, kus United hävitas Newcastle teisel poolajal lüües 6 väravat. Esimene poolaeg jäi 0–0, teine poolaeg 6-0. Selles mängus lõi Cristiano Ronaldo esimese kübaratriki oma elus. Peale seda võideti võõrsil Readingut 2–0 ja kodus Portsmouthi 2–0. Peale võite tuli võtta vastu viik Tottenham Hotspuriga. Seis jäi 1–1, kus Carlos Tevez lõi viimasel minutil dramaatilise viigivärava Manchester Unitedi eest. Kuid peale seda viiki, mängis Manchester City suurepärast jalgpalli linnarivaalide vastu ja nad võitsid Manchester Unitedit Old Traffordil 2–1 taaskord. Peale seda kaotust võitis Manchester United 6 mängu järjest.
Kõigepealt hävitati Newcastle teist korda, kuid seekord seisuks jäi 5-1. Peale seda tehti tuul alla Fulhamile, kus võideti 3-0. Peale võitu Londonis mindi Derbyshiresse ja võideti liigast väljalangenuid 1–0. Peale seda võitis Manchester United Boltonit 2–0. Mõlemad väravad tulid Cristiano Ronaldolt. Need väravad tähendasid ka seda, et Cristiano Ronaldo ületas George Besti rekordi olles resultatiivseim äärepoolkaitsja Manchester Unitedis. Hiljem võideti kodus Liverpooli 3-0. Seejärel Aston Villat 4-0 ning seejärel jäädi Middlesbrough FC-ga 2–2 viiki, kuigi eelmise mängu võitis Manchester United 4-1. Peale seda võideti kodus Arsenali 2–1 mis tähendas Arsenalile, et neil ei ole võimalik enam Inglise meistritiitlit võita. Peale seda jäädi viiki Blackburniga ning vahe Chelsea ja Manchester Unitedi vahel oli ainult 3 punkti. Ja järgmine mäng oli Chelsea ja Manchester Unitedi vahel mille Chelsea võitis 2–1 tänu Michael Ballacki kahele väravale. See tähendas seda, et mõlemal meeskonnal on võrdselt 81 punkti Inglise meistriliigas. Peale kaotust Londonis tuldi tagasi Manchesterri ja võideti Londoni klubi West Hami 4-1.
Viimases mängus võitis Manchester United Wigan Athleticut JJB staadionil 2–0, kus esimese värava lõi Cristiano Ronaldo Wayne Rooney teenitud penaltist ja teise värava lõi vahetusest sisse tulnud Ryan Giggs. Samal ajal jäi ka Chelsea Boltoniga 1–1 viiki mis tähendas, et meistritiitel jääb Old Traffordile.
Samal ajal jõuti ka UEFA Meistrite Liiga finaali koos Londoni Chelseaga.
Finaal peeti 21. mail Moskvas ning selle mängu võitis Manchester United. Normaalajal jäi mänguskoor 1–1; väravad lõid Cristiano Ronaldo ning Chelsea meeskonnast esimese poolaja viimasel minutil Frank Lampard. Lisaajal väravaid ei löödud ning mäng läks edasi penaltiseeriale. Manchester United'i meeskonnast eksis penaltiga Cristiano Ronaldo ning Chelsea meeskonnast lõi John Terry palli posti. Viimase värava lõi Ryan Giggs ning pärast seda tõrjus Edwin van der Sar Nicolas Anelka penalti ära, mis tähendas seda, et Manchester United võitis peale 9 aastat taaskord UEFA Meistrite Liiga.
Hooaeg 2008/09.
Hooajaeelses Community Shieldi karikamängus võideti penaltitega Portsmouthi.
Premier League hooaega alustas Manchester United 1:1 viigiga Newcastle United vastu Old Traffordil. Unitedi ainsa värava lõi Darren Fletcher. Unitedi teises mängus Portsmouthi vastu võttis United oma esimesed 3 punkti kui alistati Fratton Parkil Portsmouth 1:0. Värava lõi selles mängus taaskord Darren Fletcher. Seejärel läks United külla Liverpoolile, kus võeti kahjuks vastu 1:2 kaotus. Unitedi värava lõi Carlos Tevez. Peale Liverpooli mängu tuli kohe mäng Chelseaga. Selle mängu skooriks jäi 1:1. United läks küll 1:0 juhtima kui Petr Čech pillas Dimităr Berbatovi löögi ning Ji-Sung Park lõi lahtise palli tühja väravasse, aga Salomon Kalou lõi mängu lõpus peaga Chelsea viigivärava. Peale seda tuli mäng Bolton Wanderersiga Old Traffordil. Sellest mängust võeti 2:0 võit ning väravad lõid Cristiano Ronaldo penaltist ning Wayne Rooney mänguolukorrast. Peale seda võideti taaskord 2:0, kuid seekord oli vastaseks Blackburn Rovers ning mäng toimus võõral väljakul. Väravad lõid selles mängus kaitsja Wes Brown ja ründaja Wayne Rooney. 18. oktoobril kohtuti kodustaadionil West Bromwich Albioniga, ning saavuti 4:0 võit. Skoori tegid Wayne Rooney, Cristiano Ronaldo, Dimităr Berbatov ja Nani. Järgmine mäng toimus Evertoniga Goodison Parkil. Resultaadiks jäi 1:1, Manchester Unitedi poolt lõi värava hooaja alguses hoos olnud Darren Fletcher, kuid tema värava nullis Marouane Fellaini peaga löödud värav. Juba nelja päeva pärast kohtuti West Ham Unitediga kodusel Theatre of Dreamsil. United võitis 2:0, ning mõlema värava autoriks oli Cristiano Ronaldo. Tiheda mängugraafiku tõttu mindi palliplatsile taaskord juba kolme päeva pärast, ka seekord Old Traffordil. Vastaseks oli Hull City. Hooaega suurepäraselt alustanud Hull City oli tugev vastane, kuid dramaatilise mängu võitjateks osutusid siiski Punaste Kuradite esindajad, mängu lõpuks särasid tablool võidunumbrid 4:3. Võrku olid sahistanud Cristiano Ronaldo x2, Michael Carrick ja keskkaitsja Nemanja Vidic. Premier League nädalase pausi järel sõideti Emirates Stadiumile külla Arsenalile. Unitedil tuli võtta 1:2 kaotus, Arsenali poolelt lõi mõlemad väravad noor prantslane Samir Nasri, lõpuminutitel lõi ka Manchesteri klubi auvärava. Värava autoriks oli noor brasiilia paremkaitsja Rafael da Silva, kes lõi oma esimese värava Punaste Kuradite eest. 15. novembril võõrustati Stoke City meeskonda, kes põrmustati suureskooriliselt, mängu lõpuks oli seis 5:0. Cristiano Ronaldo avas ja lõpetas väravateparaadi. Juba 3. minutil lõi noor portugaallane karistuslöögist 30 meetrilt suurepärase õhus vinditava ja väreleva palli Thomas Sørenseni selja taha. See oli ka tema sajas värav Manchester Unitedi särgis. Lõpuminuteil lisas Ronaldo veel ühe värava karistuslöögist, keerutades palli karistusala joonelt ümber müüri ja täpselt värava alanurka. Veel skoorisid Michael Carrick, Dimităr Berbatov ja debütant Danny Welbeck, kes saatis suurepärase löögi 30 meetrilt otse ristnurka.
Hooajal 2008/09 võitis Man Utd Carling Cupi ja Premier League'i. Meistrite Liiga poolfinaalis sai Darren Fletcher punase kaardi Arsenali vastu ja finaalis kaotati Barcelonale 2–0.
Hooaeg 2011-2012.
Hooajal 2011-12 osaleb klubi UEFA Meistrite Liiga 2011-12 grupifaasis. Oma alagrupis tuli Manchester United kolmandana pärast 1:2 kaotust FC Baselile viimases vooruses. Seega, grupist edasi ei pääsenud ja hakkab ManU mängida UEFA Euroopa Liigas.


Koidupuna.
Koidupuna on päikeseketta, taeva (idataeva) ja pilvede punane värvus päikesetõusu ajal ning enne ja veidi pärast seda. Võimalikud on ka oranžid ja violetsed toonid.
Põhjus.
Koidupuna põhjuseks on see, et väiksema lainepikkusega (sinine ja violetne) valgus hajub atmosfääris Rayleigh' hajumise käigus kõige rohkem. Mida madalamal on päike, seda paksema õhukihi peab päikesevalgus läbima, nii et punane valgus, mille lainepikkus on suurim, jääb domineerima.
Aeg.
Koidupuna algab pool kuni kolmveerand tundi enne päikesetõusu.
Olenevalt pilvisusest, geograafilisest asendist ja õhu aerosoolisisaldusest võib koidupuna olla vaadeldav ka hiljem, kui päikeseseis ei ole liiga kõrge.
Kuutõus.
Analoogne nähtus on mõnikord vaadeldav täiskuu tõusu ajal.


Võimutahe.
"See artikkel räägib võimutahte mõistest; Nietsche käsikirjade alusel koostatud raamatu kohta vaata artiklit Võimutahe (Nietzsche)
Võimutahe on inimesele omane soov või tahtmine panna end maksma või valitsema; saavutada eneseteostus; realiseerida oma plaanid ja/või unistused.
Võimutahte kontseptsioon esineb 19. sajandi saksa filosoofias, Arthur Schopenhaueri, Friedrich Nietzsche jt töödes.
20. sajandil arendas võimutahte kontseptsiooni edasi Alfred Adler oma individuaalpsühholoogias. Adleri kohaselt on võimutahe alateadvuslikult omane kõigile inimestele ning pärit juba lapsepõlvest.


USA jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
USA jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
USA on osalenud 6 korda MM-finaalturniirdel ja neljandat korda järjest. Valikturniiri edukalt alustanud ameeriklased sattusid turniiri teisel poolel suurtesse raskustesse, suutes aga siiski lõpuks välja võidelda edasipääsu taganud kolmanda koha, tagapool Costa Ricast ja võrdse arvu punkte kogunud Mehhikost.


Vehklemine 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Vehklemine 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis


Costa Rica jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Costa Rica jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Kesk-Ameerika väikeriik Costa Rica pääses teist korda MM-finaalturniirile.
Peatreener.
Alexandre Guimaraes
Vaata ka.
Costa Rica jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Theodore Dreiser.
Theodore Dreiser (27. juuli 1871 USA, Indiana, Terre Haute – 28. detsember 1945 Los Angeles) oli ameerika kirjanik, naturalismi esindaja.
Teosed.
Dreiser, Theodore
Dreiser, Theodore
Dreiser, Theodore


John Fowles.
John Fowles (31. märts 1926 Londoni lähedal Essexis – 5. november 2005 Lyme Regis, Dorset) oli inglise kirjanik.
Elulugu.
Nooruse veetis koos ema ja nõo Peggyga. Õppis Bedfordi koolis ja tegeles spordiga.
Õppis Oxfordi ülikoolis prantsuse keelt.
Vihkas oma staatust - Briti noor edukas inimene - ja soovis tegelda pigem anarhismiga. Seetõttu alustas õpetajakarjääri 1951.a. Kreekas Spetsai saarel. Kreekas tutvus tulevase naise Elisabeth Christyga, kellega abiellus aastal 1954.
Looming.
Esimene romaan, mida ta planeeris kirjutada, oli “Maag”. Kuid enne “Maagi” kirjutamist ilmus “Liblikapüüdja”, mille eest teenis nii palju raha, et võis jätkata elukutselise kirjanikuna.
1968.a. kolis koos naisega elama Lyme Regisesse, mis sai tema järgmise romaani "Prantsuse leitnandi tüdruk" sündmuspaigaks
John Fowles suri aastal 2005. Lyme Regises.
Muud.
Teose "Prantsuse leitnandi tüdruk" põhjal tehtud samanimeline film kandideeris ka Oscarile. Filmis mängisid peaosi Meryl Streep ja Jeremy Irons.
Fowles, John
Fowles, John
Fowles, John


Costa Rica jalgpallikoondis.
Costa Rica jalgpallikoondis on Costa Rica rahvuskoondis jalgpallis.
Ajalugu.
Kaks korda finaalturniirile pääsenud Costa Rica üllatas jalgpalliavalikkust meeldivalt oma debüüdil 1990. aastal Itaalias, kui võitudega Rootsi ja Šotimaa üle tuli meeskond alagrupis teisele kohale ning lunastas pääsme kaheksandikfinaali. Hoolimata seal saadud 1:4 kaotusest Tšehhi vastu, asetas meeskond oma kodumaa maailma jalgpallikaardile.
2002. aasta MM-il ei jõutud alagrupist edasi. Saadi 2:0 võit Hiinalt ja mängiti viiki 1:1 tulevase pronksmedali võitja Türgiga.


Ameerika Ühendriikide jalgpallikoondis.
USA jalgpallikoondis on USA rahvuskoondis jalgpallis.
Ajalugu.
USA-l on jalgpallis pikk ja põnev minevik. 1862. aastal loodi Bostonis klubi Oneida, mis oli esimene väljaspool Inglismaad loodud klubi.
Rahvuskondis osales 1924 ja 1928 olümpiamängudel ning esimesel MM-il 1930. aastal Uruguays, kus jõuti poolfinaali. Neli aastat hiljem oldi jälle MM finaalturniiril ja kaotati esimeses voorus Itaaliale.
1950. aastal valmistas USA koondis MM-turniiri ajaloo suurima üllatuse, võites Inglismaad 1:0. Võiduvärava autor oli Joe Gaetjens.
Pärast seda möödus 40 aastat, enne kui USA jõudis jälle MM-i finaalturniirile.
1967. aastal asutati Põhja-Ameerika Jalgpalliliiga NACL, mis koosnes firmade juures tegutsevatest meeskondadest. See võimaldas maksta mängijatele head palka ja meelitas ligi välisriikide staare. Seal on mänginud Pelé, Franz Beckenbauer, Johan Cruijff, George Best ja paljud teised.
Suurim edu on pääs 2009. aasta konföderatsioonide karika finaali, kus tuli võtta vastu 2:3 (2:0) kaotus Brasiilialt.
Vorm.
Koondise põhivorm: valge särk, sinised püksid, valged põlvikud
Koondise varuvorm: sinine särk, valged püksid, sinised põlvikud
Kohtumised Eesti koondisega.
Eesti jalgpallikoondis on Ameerika Ühendriikidega kohtunud 2 korda. Ameerika Ühendriigid olid 7. FIFA liikmesriik, kellega Eesti koondis ametliku kohtumise pidas.


Rõuge Suurjärv.
Rõuge Suurjärv on järv Võrumaal Haanja kõrgustiku loodeserval Rõuge alevikus.
Rõuge Suurjärv on Eesti sügavaim järv (38 m).
Peamised kalad on ahven, särg, haug ja nurg.


Narva veehoidla.
Narva veehoidla on tehisveekogu Eesti ja Venemaa piiril Narva jõel Narvast lõunas.
Veehoidla pindala on 191 km², sellest 40 km² Eesti territooriumil.
Narva veehoidla suurim sügavus on 15 m, keskmine sügavus 1,8 m.
9,2 meetri kõrguse ja 206 meetri pikkuse tammiga veehoidla sai oma täismõõtmed 5. mail 1956.
Veehoidlasse suubuvad muu hulgas Narva, Pljussa ja Pjata jõgi. Väljavool Soome lahte toimub Narva jõe kaudu.
Peamised kalaliigid on haug, ahven, särg, nurg ja roosärg.
Veehoidla rajati 1950. aastate alguses ja saavutas täismõõtmed 5. mail 1956.


Prostitutsioon.
Prostitutsioon on seksuaalteenuste osutamine tasu eest.
Prostitutsioon kitsamas mõttes on elukutselise prostituudi tegevus: seksuaalteenuste müük raha eest. Prostitutsioon laiemas mõttes võib tähendada mistahes hüvitiste saamist seksuaalse suhtlemise eest: kingitusi, soosingut, karjääri jmt. Ülekantud tähenduses nimetatakse prostitutsiooniks või prostitueerimiseks ka igasugust kõlbeliselt ebaväärikat käitumist kasusaamise nimel.
Prostitutsiooni mõiste ei ole üheselt defineeritav. Mistahes hüvitiste või hüvede saamine võib, aga ei pruugi olla tingimuseks seksuaalsele suhtlemisele. Hüvede hulka võivad kuuluda ka toit, riietus, peavari jne. aga ka kaitse, turvatunne vms.
Elukutseline prostituut peaks definitsiooni kohaselt olema isik, kelle peamiseks sissetulekuallikaks on seksuaalteenuste müük. Kuid sissetulekuteks võib lugeda ka mitte-rahalisi tulusid ja hüvesid; isikul võib samal olla ka teisi ja suuremaid sissetulekuallikaid; prostitutsioonist saadavad tulud võivad olla ajutise iseloomuga jne.
Erinevates kultuurides võidakse prostitutsiooni mõista erinevalt. Protestantliku kultuuritaustaga maades ollakse selles suhtes märksa negatiivsemalt meelestatud kui katoliiklikes maades. Aasias, Aafrikas jm on mitmesuguseid kombeid ja traditsioone, mida euroopaliku taustaga inimesed peavad prostitutsiooniks, samal ajal nendes kultuurides võib taoline mõiste üldse puududa või tähendada hoopis midagi muud. Sama kehtib muidugi ka muude seksuaalkäitumise vormide kohta.
Lõbumajad.
Erinevat tüüpi lõbumajades pakutakse erinevat liiki seksuaalteenuseid. Selle kohta vaata lähemalt artiklit lõbumaja.
Eskortteenused.
Eskortteenused (call-girl teenused vms) on võimalus telefoni või interneti kaudu tellida prostituute soovitud kohta. Seda teenust pakuvad ka paljud lõbumajad.
Tänavaprostitutsioon.
Tänavaprostitutsioon on seksuaalteenuste pakkumine tänavatel, parkides, randades, baarides, restoranides, diskoteekides jm avalikes kohtades. Seksuaalteenuste osutamine toimub enamasti mujal (autos, korteris, hotellis vm). Tänavaprostituudid ei ole enamasti seotud mingi ettevõttega, mistõttu nende teenuste hinnad on reeglina odavamad kui lõbumajades. Tänavaprostituudid võivad tegutseda iseseisvalt, kuid võivad olla seotud ka vahendajaga või mõne seltskonna või grupeeringuga.
Püha prostitutsioon.
Püha prostitutsioon (templiprostitutsioon, religioosne prostitutsioon) on erinevates religioonides praktiseeritav (rituaalne) seksuaalteenuste osutamine palveränduritele või külastajatele. Selle kohta vaata lähemalt artiklit püha prostitutsioon.
Prostitutsiooni ajalugu.
Prostitutsiooni peetakse sageli sama vanaks kui inimühiskonda. Siiski on tähelepanekuid, et ka loomariigis esineb käitumist, mis teatud mõttes sarnaneb prostitutsiooniga. Üks sugupooltest, tavaliselt emane, võib keelduda kopulatsioonist, kuni teine sugupool, tavaliselt isane, pole talle toonud midagi väärtuslikku (toitu vms) või teinud muud kasulikku (pesa ehitamine vms). Taoline seksuaalne käitumine on loomariigis laialt levinud ning seda esineb lülijalgsetel, kaladel, lindudel, imetajatel jpt.
Üldiselt peetakse prostitutsiooni siiski üksnes inimkultuuri juurde kuuluvaks nähtuseks. Kirjalike allikate põhjal esines prostitutsiooni kõigis vana-aja kultuurides (Sumeris, Indias, Hiinas, Egiptuses jm). Enam on andmeid templiprostitutsiooni ehk mitmesugustes vormides religioosse prostitutsiooni kohta. Selle kohta vaata lähemalt artiklist püha prostitutsioon.
Piiblis on mitmeid lugusid prostitutsioonist: I Mo 38:15-18 (lugu Juudast ja tema prostituuti teesklevast minijast Taamarist), Jo 2:1 jj (lugu prostituudist nimega Raahab) jpm. Evangeeliumites esinevat Maarja Magdaleenat peetakse üldiselt samuti endiseks prostituudiks.
Vana-Kreeka ühiskonnas olid prostituudid sõltumatud ning sageli mõjukad naised. Eraldi kihi moodustasid hetäärid, keda on võrreldud jaapani geišadega. 6. sajandil eKr rajas Solon esimese lõbumaja Ateenas. 5. sajandist eKr on teada ka hinnad: üks obool ehk kuuendik drahmi, mis oli umbes lihttöötaja päevapalk. Vana-Roomas oli sarnane prostituutite süsteem nagu Kreekaski. Impeeriumi laienedes arenes välismaalt toodud orjade kasutamine prostituutidena.
Keskajal arenes prostitutsioon peamiselt linnades. Ehkki igasugune seksuaalne suhtlemine väljaspool abielu oli katoliku kiriku poolt hukka mõistetud, oli prostitutsioon lubatud. Linnade võimud piiritlesid sageli prostituutidele lubatavat ala: kohati tohtisid nad viibida vaid linnamüüridest väljaspool; kohati määrati nende jaoks kindlad tänavad ja piirkonnad. On teada ka palju keskaegseid lõbumaju nii Lõuna- kui Põhja-Euroopas. Eraldi kategooria moodustasid saunad, mis olid samuti prostitutsiooni teenistuses. 16. sajandi algusest muutus olukord järsult, seoses Ameerikast saabunud süüfilise kiire levikuga. Saunad ja lõbumajad suleti, üldine hügieen halvenes seetõttu tunduvalt.
Suhtumine prostitutsiooni.
Erinevatel aegadel ja erinevates ühiskondades on prostitutsiooni suhtutud erinevalt. Prostitutsiooni on nimetatud vanimaks elukutseks; seda on nii soositud, talutud kui ka hukka mõistetud.


Lämmijärv.
Lämmijärve paiknemine kaardil (punase joonega)
Lämmijärv ('soe järv'; võru "Lämmijärv́", vene "Тёплое озеро") on osa Peipsi-Pihkva järvest.
Ühendab Peipsi järve Pihkva järvega. Järve lääneosas asub Saksa laht.
Järve pindala on 236 km² ja suurim sügavus 15,3 meetrit.


Franz Beckenbauer.
Franz Anton Beckenbauer (sündis 11. septembril 1945 Münchenis) on Saksamaa jalgpallur ja treener. Ta on maailmameister mängijana (1974) ja treenerina (1990).
Koondisekarjäär.
Franz Beckenbauer mängis rahvuskoondises 103 mängu ja lõi 14 väravat. Kõik mängud, kus Beckenbauer on skoorinud, on Saksamaa võitnud.
Esimesed kaks väravat Saksa FV jalgpallikoondise kasuks lõi ta 23. märtsil 1966 sõprusmängus Hollandi jalgpallikoondise vastu. Ta lõi Saksamaa kaks viimast väravat 4:2 lõppenud mängus.
1966. aasta MM-il Inglismaal osales Beckenbauer igas kohtumises. Juba avamängus Šveitsi jalgpallikoondise vastu lõi Beckenbauer 2 väravat, 5:0 võidetud mängus 3:0 ja 4:0. Järgnesid 0:0 viik Argentiina jalgpallikoondisega ja 2:1 võit Hispaania jalgpallikoondise üle. Saksa FV ja Argentiina jagasid esikohta, aga Saksa FV tunnistati parema väravate vahe tõttu alagrupivõitjaks. Veerandfinaalis alistas Saksa FV Uruguai jalgpallikoondise 4:0 (Beckenbauer lõi 3:0), poolfinaalis NSV Liidu jalgpallikoondise 2:1 (Beckenbauer lõi 2:0) ja finaalis kaotas ta lisaajal Inglismaa jalgpallikoondisele 2:4.
1970. aasta MM-il Mehhikos võitis Saksa FV kõik alagrupimängud ja pääses veerandfinaali. Seal kohtuti taas Inglismaaga. Inglismaa läks 49. minutil 2:0 ette. 68. minutil lõi Beckenbauer seisuks 1:2 ja 76. minutil Uwe Seeler viigistas. Lisaajal lõi Gerd Müller võiduvärava ja Saksa FV edenes poolfinaali. Seal tuli Itaalia jalgpallikoondiselt lisaajal vastu võtta 3:4 kaotus. Pronksimängus võideti Uruguai jalgpallikoondis 1:0. Beckenbauer mängis need mängud algusest lõpuni kaasa, välja arvatud teine alagrupimäng, kus ta seisul 4:1 välja vahetati, ja pronksimäng, kus ta ei osalenud.
1972. aasta EM-il Belgias osales neli meeskonda. Poolfinaalides alistas Saksa FV Belgia jalgpallikoondise 2:1 ja NSV Liit Ungari jalgpallikoondise 1:0. Finaali võitis Saksa FV 3:0.
1974. aasta MM-il Saksa FV-s alistas kodumeeskond Tšiili jalgpallikoondise 1:0 ja Austraalia jalgpallikoondise 3:0, aga seejärel kaotas Saksa DV jalgpallikoondisele 0:1, pääsedes siiski alagrupist teisena edasi. Vahegrupis võitis Saksa FV kõik 3 kohtumist ja pääses finaali Hollandi vastu. Holland läks 2. minutil juhtima, aga Saksa FV viigistas 25. minutil ja lõi 43. minutil võiduvärava. Beckenbauer mängis kõik kohtumised kaasa ja oli koondise kapten.
1976. aasta EM-il Jugoslaavias osales neli meeskonda. Poolfinaalides alistas Tšehhoslovakkia jalgpallikoondis lisaajal 3:1 Hollandi ja Saksa FV lisaajal 4:2 Jugoslaavia jalgpallikoondise. Finaalis lõppesid normaal- ja lisaaeg 2:2 ja penaltiseerias võitis Tšehhoslovakkia.


Uhtjärv.
Uhtjärv (ka Uhtijärv) on järv Võru maakonnas Urvaste vallas, Otepää kõrgustiku kaguserval Urvaste ürgorus.
Uhtjärv on sügavuselt viies järv Eestis (28 meetrit). Järv on 43,5 ha suur ja asub 90,3 meetri kõrgusel merepinnast.
Järve voolab üks väike oja, samuti leidub allikaid, väljavool toimub Visula jõe kaudu Väike-Emajõkke


Pihkva järv.
Pihkva järv (võru "Pihkva järv́" ehk "Talaba järv́", vene "Псковское озеро") on Peipsi-Pihkva järve lõunapoolne osa mida ühendab Peipsi järvega kitsas Lämmijärv.
Järve pindala on 708 km² ja suurim sügavus 5,3 meetrit.
Pihkva järves asuvad Talaba saared ning Kolpino saar.


Charles Dickens.
Charles John Huffam Dickens (7. veebruar 1812 Inglismaa Portsmouth Landport – 9. juuni 1870 Gads Hill Place) oli inglise kirjanik, sotsiaalse romaani rajaja ja inglise kriitilise realismi silmapaistvam esindaja.
Elukäik.
Charles Dickens sündis 7. veebruaril 1812 sadamalinna Portsmouthi töölisagulis Landportis John Dickensi pojana. Tema ema oli Elizabeth Dickens (neiupõlvenimi Barrow). Ta oli seitsmelapselise pere vanim laps.
Aastal 1815, kui Charles oli kolmeaastane, kolis perekond elama Londonisse. Seal pandi tema isa võlavanglasse ning kümneaastane Charles asus tööle saapamäärdevabrikusse, kus ta pidi viksikarpidele silte kleepima. Hiljem töötas ta kirjutajana advokaadikontoris, ajalehekirjasaatjana ja parlamendireporterina.
2. aprillil 1836 abiellus ta ajalehe "Evening Chronicle" toimetaja George Hogarthi tütre Catherine Thomson Hogarthiga. Neil sündis kümme last: Charles, Mary, Kate, Walter, Francis, Alfred, Sydney, Henry, Dora Annie ja Edward. Aasta pärast abiellumist asus Dickens koos oma naisega elama Londoni Holborni linnaossa aadressile Doughty Street 48. Nendega koos elasid seal Charlesi noorem vend Frederick ja Catherine'i 17-aastane õde Mary. Biograafiates kirjutatakse, et Dickens armastas oma naise õde ning et viimane suri südamepuudulikkusesse 7. mail 1837 mehe kätel.
Praegusel ajal asub selles majas Charles Dickensi muuseum.
Aastal 1836 asus ta tööle ajakirjas Bentley's Miscellany.
Aastal 1842 käis ta esimest korda Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. Teist korda külastas ta USAd 1867. aastal. Aastail 1844–1846 reisis Itaaliasse, Šveitsi ja Pariisi.
Aastal 1858 lõppes Charles Dickensi ja Catherine'i kooselu, mille põhjuseks oli inglise näitlejanna Ellen Ternan.
Charles Dickens suri 9. juunil 1870 oma maakodus Kenti krahvkonnas Highamis Gads Hill Place'is. Ta on maetud Westminster Abbeysse.
Looming.
Kirjanikuna alustas tegevust pseudonüümi Boz all, kirjutades skitse ajalehtedele. Tema esimene raamat, "Bozi visandid", ilmus 1835 ning sisaldas aastail 1833–1835 ajalehtedele kirjutatuid jutte ja tähelepanekuid lihtsate inimeste igapäevaelust.
Aastal 1836 telliti Charles Dickensilt ühe kunstniku joonistuste juurde tekstid. Sellest kujunes välja tema esimene romaan "Picwick-klubi järelejäänud paberid", mis tegi ta maailmakuulsaks. Pärast seda ilmusid Dickensi sotsiaalsed romaanid "Oliver Twisti seiklused" (1837–1839) ja "Nicolas Nickleby elu ja seiklused" (1838–1839).
Pärast reisi USA-sse ilmusid temalt "Ameerika märkmed" ning Ameerika ühiskonda kajastav "Martin Chuzzlewit".
Oma raskeid lapsepõlve- ja nooruspõlveaastaid on Dickens kirjeldanud romaanides "David Copperfield" ja "Väike Dorrit".
Dickensi 1860ndate aastate tuntumad romaanid on "Suured lootused" (1860–1861) ja "Meie ühine sõber" (inglise "Our Mutual Friend"; 1864–1865).
Tema viimane teos, kriminaalromaan "Edwin Droodi mõistatus" (1870), jäi lõpetamata.


Romantism.
Romantism on kunsti (arhitektuur, kirjandus, kujutav kunst, muusika, teater, kino) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantismi tekkimise allikaks olid 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine, rahva võitlus feodalismi ja rahvusliku rõhumise vastu ning ühiskonna laiade kihtide pettumine 18. sajandi revolutsioonide tulemustes. Romantism oli reaktsiooniks kodanliku korra võidule. Romantikute huvi oma rahva muinsuse, ajaloo ja rahvaluule vastu pani aluse mitmele teadusharule. Paljud romantilised teosed kajastavad kirglikku tulevikuühiskonna unistust, on feodalismivastased, seoses oma ajastu vabadusliikumisega. Isiksuse vabastamise, võõrandumise ületamise jms. mõistetega opereerides on romantikud olnud esimesi kapitalismi kriitikuid. Kapitalismi kriitika oli enamasti ühekülgne, nähes ainult kapitalismi varjukülgi ja märkamata seda progressiivset, mida uue korra võit endaga kaasa tõi. Romantism otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest vastuoludest ideaalide loomises, mis kujutasid endast minevikku vajunud keskaja apoloogiat. Olevikupõlgus võis põhjustada ka feodaalse reaktsiooni, näiteks restauratsiooni, pooldamist. Siit tuleneb ka see, et romantikud armastavad erakordseid olukordi ja fantastilisi kujusid. Ühtlasi väljendas romantism üldsuse laiade ringkondade protesti nii kodanliku kui ka feodaalse sotsiaalse korralduse süsteemi vastu, poliitilise reaktsiooni vastu. Kuigi romantismi esteetilised ideaalid olid sageli utoopilise iseloomuga, romantikute tegelaskujud tihti kahestunud, sisemiselt traagilised, väljendas see siiski mingisugust huvi rahvahulkade elu vastu ning oli suunatud tulevikku.
Eelromantism.
"Eelromantism" (prantsuse keeles "préromantisme") on mõiste, mis hõlmab 18. ja 19. sajandi algul romantismi ettevalmistanud ideelis-kirjanduslikke suundumisi: uus loodustunne, tundeelu esiletõus, huvi tekkimine muinsuse, keskaja, rahvusliku omapära ning rahvaluule vastu. Olles vastuolus klassitsismi mõistusliku kainusega, omandas romantism palju sentimentalismilt. Romantilise elutunde juurdumisel etendasid olulist osa inglise poeedid James Thomson, Edward Young, James Macpherson (Ossiani laulud), prantslastest Jean Jacques Rousseau, samuti saksa Tormi ja Tungi kirjanikud, eriti Johann Wolfgang von Goethe oma Noore Wertheri kannatustega, Johann Gottfried von Herder jt. Mõnikord on terminiga 'eelromantism', ka 'vara-' või 'esiromantika' tähistatud nn. kõrgromantismile eelnenud perioodi - eesti kirjanduses umbes 1840–1860.
Romantism kirjanduses.
Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt sentimentalism ning mille teooria kujunes 18. ja 19. sajandi vahetuse Saksamaal, mõneti Friedrich von Schellingi filosoofia mõjul. Romantism mängis tähtsat osa 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Talle oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja žanride segunemine, fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristide loomingus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving.
Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli "romantiline koolkond", mis eksisteeris Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Selle õitsenguperioodiks olid aastad 1798–1800, kui Jenas tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schlegeli, poeetide Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel (Jena romantikud). Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.
Romantism kujutavas kunstis.
Kujutavas kunstis on romantism suund, mis tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Kunstis tugineb romantism samadele sotsiaalsetele ja esteetilistele alustele, millele teisteski kunstiliikides. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest, saagadest ja kirjandusteostest. Teoste tundeskaala ulatub hardusest heroilise paatoseni. Romantismis kui kunstivoolus on eredalt väljendatud kunstniku suhtumine kujutatavaisse nähtusisse, mis annab kunstiteostele erilise kõrgendatud emotsionaalse värvingu.
Arhitektuuris on romantismiajastule iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine.
Romantism muusikas.
Muusikas on romantism umbes 1820–1880 valitsenud suund. Romantism avardas märksa muusika sisulist ja tunnetuslikku külge. Väljendusvahendite otsingud mitmekesistasid harmooniat, orkestratsiooni ja teoste vormi. Huvi looduse, rahvuskultuuri, rahvamuusika ning ajaloo vastu andis mitmele žanrile uue ilme. Loodi muinasjutulisi ("Undine"), fantastilis-olustikulisi ("Nõidkütt"), rahvuslikku vabadusliikumist kajastavaid ("Wilhelm Tell"), heroilis-romantilisi ("Norma"), lüürilis-psühholoogilisi ja filosoofilisi oopereid ("Faust", "Tristan ja Isolde"). Sümfoonilistes ja vokaalsümfoonilistes suurvormides, lauludes ja klaveripalades said valitsevaks lüürika ja psühholoogilisus. Tekkisid vokaal- ja instrumentaaltsükkel. Suurt tähelepanu osutati programmilisele muusikale, rohkesti viljeldi ballaadi, variatsiooni, fantaasiat ja parafraasi. Interpretatsioonikunst muutus virtuoossemaks.
Romantism teatris.
Teatrikunstis oli romantismiajastu umbes 1810–1850. Näitekunstis väljendus romantism peamiselt näitleja tõepärases, kuid tugevate tundmustega mängus. Lavakõne muutus elulisemaks ja intonatsioonirikkamaks ning seostus hoogsama žesti ja liikumisega. Romantismi kõrgpunkt oli 1830. aastail, kui lavastustes hakati rõhutama dekoratsiooni, kostüümi ja massistseenide ajaloolist tõepära. Keskseks kangelaseks sai isiksus, kes unistab vabadusest ja õiglusest ning astub võitlusse reaktsiooniga.


Romaan.
Romaan on jutustava proosa suurvorm. Romaani iseloomustavad probleemiderohkus, mitmekülgsus elu kujutamisel, mitu süžeeliini ja suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajaline kulg.
Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste "romaan" võeti kasutusele keskajal. Valitsevaks žanriks kujunes see 19.–20. sajandil.


Abebe Bikila.
Abebe Bikila (oromopäraselt Abbabaa Biqilaa; 7. augustil 1932 Etioopia, Mout – 25. oktoober 1973 Addis Abeba) oli Etioopia kergejõustiklane (maratonijooksja) ja kahekordne olümpiavõitja.


Türgi jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Türgi jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Peatreener.
Senol Gunes


Türgi jalgpallikoondis.
Türgi jalgpallikoondis on Türgi jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Türgit rahvusvahelistel jalgapallivõistlustel.
__TOC__
Ajalugu.
1923. aastal asutatud Türgi jalgpalliliit astus veel samal aastal FIFA-sse.
Viimastel aastatel on türklased liginenud Euroopa tippjalpallurite tasemele. Esmakordselt võeti osa MM finaalturniirilt 1954. aastal ja järmist osalemist tuli oodata 48 aastat. Alles 1990. aastate keskpaigas hakkasid televisioon ja ärimaailm sporti toetama ja arendama. Kolm suuremat Istanbuli klubi (Galatasaray, Besiktas ja Fenerbahç e) hakkasid sisse ostma välisriikide staare. Nemad aga innustasid kohalikke tähti, nagu ründaja Hakan Sukar, parandama oma mäguoskusi ja kohaliku jalgpalli rahvuslikku profiili.
Rahvuskoondis jõudis EM-i finaalturniirile 1996 ja 2000, ning Galatasaray võitis esimese Türgi klubina UEFA karika. 2000. aasta EM-il jõuti veerandfinaali, kus jäädi alla 0:2 Portugalile.
2002. aasta MM-il olid türklased väga edukad. Alagrupis jäädi Brasiili järel teiseks. Kaheksandikfinaalis kohtuti Jaapaniga ja võideti 1:0. Veerandfinaalis saadi võit 1:0 Senegali üle. Poolfinaalis tuli jälle vastaseks Brasiilia, kellele kaotati 0:1. Pronksi mängus tuli vastaseks Lõuna-Korea ja saadi võit 3:2.
Välislingid.
Koondis


Mükeene.
Mükeene (vanakreeka "Mykēnai" [mük'eenai], uuskreeka Μυκήνες (Mykínes [mik'ines]), ladina "Mycenae") on arheoloogiline leiukoht Kreekas, umbes 90 km Ateenast edelas, Peloponnesose poolsaare kirdeosas.
Teisel aastatuhandel enne Kristust oli Mükeene Kreeka tsivilisatsiooni üks olulisemaid keskusi – sõjaline tugipunkt, mis domineeris terve Kreeka lõunaosa üle. Kreeka ajalooperiood 1600 eKr kuni umbes 1100 eKr on nimetatud Mükeene perioodiks, et näidata Mükeene juhtivat osa.
Akropolis ehk ülalinn arvatakse olevat Mükeenes kindlustatud vähemalt aastal 1500 eKr, kuna seal on sellest ajast pärinevad hauaehitised. Umbkaudu 1350 eKr rajatud kindlustused ülalinnas ja ümberkaudu ehitati stiilis, mida praegu tuntakse "kükloopilisena", sest ehituseks kasutatud kiviplokid olid nii suured, et hilisemad kreeklased ei uskunud, et inimesed olid võimelised neid tõstma. Seepärast arvasid hilisemad kreeklased, et need müürid olid kokku tassitud suurte ja väga tugevate, kuid ühe silmaga mütoloogiliste tegelaste – kükloopide poolt.
1200 eKr hakkas Mükeene tähtsus vähenema ja 12. sajandi jooksul mükeenelaste domineerimine lõppes. Seda on peetud doorlaste invasiooni tulemuseks. Järgnevate sajandite jooksul, mida ajaloos tuntakse tumeda ajajärguna, hääbusid teadmised mükeene tsivilisatsioonist, kuigi Homerose eeposed viitavad Mükeene õitseajale. Ka Iliase kangelane Agamemnon oli nende järgi Mükeene kuningas.
Kreeka klassikalise ajajärgu algul oli Mükeene taas asustatud, kuid tema tähtsus ei tõusnud enam iial varasemale tasemele. Mükeenelased võitlesid Termopüülides Pärsia sõdade ajal. 468 eKr vallutasid sõdurid Argosest Mükeene ja küüditasid elanikud minema. Hellenistlikul ja Rooma ajajärgul olid Mükeene müürid vaid turismiatraktsioon, nagu need on seda tänini.
Kreeka arheoloog Kyriakos Pittakis viis Mükeenes esimesed kaevamised läbi 1841. aastal. Ta leidis ja taastas Lõvivärava. 1874. aastal saabus Mükeenesse Heinrich Schliemann ja võttis ette kaevamised. Schliemann uskus, et Homerose lood on puhas tõde ja interpreteeris oma leide vastavalt. Ta leidis vanad kuningate hauad ja erakordsed hauapanused. Leides kuldse maski ühest hauast pidas ta seda Agamemnoni maskiks, kuigi tagantjärele on tõendatud, et see peab pärinema mitu sajandit varasemast ajast.


Iirimaa jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Iirimaa jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Kolmandatel MM-võistlustel finaalturniirile jõudnud Iirimaa koondis oli valikturniiril ühes alagrupis Eestiga. Kahes omavahelises kohtumises Eestiga jäi mõlemal korral 2:0 võit iirlaste poolele. Iirimaa suutis edestada Hollandit ja jäi otse finaalturniirile pääsenud Portugali järel teiseks vaid halvema väravatevahe tõttu. MM-il osalemise pääsu tõi Iirimaale seejärel play-off ringis saadud võit Iraani üle.
Peatreener.
Mick McCarthy
Vaata ka.
Iirimaa jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Noor-Poola.
Noor-Poola (poola keeles "Młoda Polska") oli poola pagulaste uusromantiline revolutsiooniline salaühing, mis taotles Poola taasühendamist. Asutati 1834 Bernis Szymon Konarski poolt. Ideoloogiline juht - Joachim Lelewel, kes kohtus Pariisis 1844 ka Mihhail Bakuniniga ja Belgias 1861 Lev Tolstoiga. Noor-Poola sulas 1836 ühte teiste revolutsiooniliste organisatsioonidega. Tegevus lakkas "ca" 1839 - kui suri Szymon Konarski - pärast pikaajalist vangistust ja piinamist Venemaa võimude poolt, kes tol ajal Poolat okupeerisid.


Sloveenia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Sloveenia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Kümme aastat tagasi iseseisva riiginaEesti vastu oma esimese maavõistluse pidanud Sloveenia jõudis esmakordselt MM-finaalturniirile. Alagrupis Venemaa järel teisena lõpetanud Sloveenia suutis play-off ringis üle mängida jalgpallimaailmas palju kardetavama Rumeenia koondise.
Peatreener.
Srecko Katanec


Missa (muusika).
Missa on liturgilise muusika vorm (missatsükkel) ja žanr, mille aluseks on katoliku kiriku missa ehk armulaua jumalateenistuse ordinaariumiosade tekstid "Kyrie", "Gloria", "Credo", "Sanctus" ja "Agnus Dei". Pikemad tekstid "Credo" ja "Gloria" võivad muusikas olla jagatud ka väiksemateks osadeks.
Missa ordinaariumiosade tekste hakati teadlikult komponeerima 14. sajandil "Ars nova" ajastul. Esimese muusikaliselt tervikliku heliteosena on säilinud Guillaume de Machaut erinevatel andmetel 1340ndatest 1360ndateni loodud missatsükkel Messe de Notre Dame. Alates 19. sajandist võib missa olla ka jumalateenistusest sõltumatu iseseisev muusikateos.
Kyrie.
"Kyrie eleison; Christe eleison; Kyrie eleison"
Issand, halasta; Kristus, halasta; Issand, halasta.
Gloria.
"Gloria in excelsis Deo et in terra pax hominibus bonae voluntatis. Laudamus te, benedicimus te, adoramus te, glorificamus te, gratias agimus tibi propter magnam gloriam tuam, Domine Deus, Rex caelestis, Deus Pater omnipotens."
"Domine Fili unigenite, Iesu Christe, Domine Deus, Agnus Dei, Filius Patris, qui tollis peccata mundi, miserere nobis; qui tollis peccata mundi, suscipe deprecationem nostram. Qui sedes ad dexteram Patris, miserere nobis."
"Quoniam tu solus Sanctus, tu solus Dominus, tu solus Altissimus, Iesu Christe, cum Sancto Spiritu in gloria Dei Patris. Amen."
Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal hea tahtega inimestele. Me kiidame sind, me õnnistame sind, me imetleme sind, me austame sind, me täname sind sinu suure auhiilguse eest, Issand Jumal, Taeva kuningas, kõikvõimas Jumal Isa.
Issanda ainusündinud poeg, Jeesus Kristus, Issand Jumal, Jumala tall, Isa poeg, kes sa viid ära maailma patud, halasta meie peale; kes sa viid ära maailma patud, kuula meie palveid; kes sa istud Isa paremal käel, halasta meie peale.
Kuna sina oled ainsana püha, ainus Issand, ainus Kõrgeim, Jeesus Kristus, koos Püha Vaimuga Jumala Isa auhiilguses, aamen.
Credo.
"Credo in unum Deum, Patrem omnipotentem, factorem caeli et terrae, visibilium omnium et invisibilium."
"Et in unum Dominum Iesum Christum, Filium Dei unigenitum, et ex Patre natum ante omnia saecula. Deum de Deo, Lumen de Lumine, Deum verum de Deo vero, genitum non factum, consubstantialem Patri; per quem omnia facta sunt. Qui propter nos homines et propter nostram salutem descendit de caelis. Et incarnatus est de Spiritu Sancto ex Maria Virgine, et homo factus est. Crucifixus etiam pro nobis sub Pontio Pilato, passus et sepultus est, et resurrexit tertia die, secundum Scripturas, et ascendit in caelum, sedet ad dexteram Patris. Et iterum venturus est cum gloria, iudicare vivos et mortuos, cuius regni non erit finis."
"Et in Spiritum Sanctum, Dominum et vivificantem, qui ex Patre (Filioque) procedit. Qui cum Patre et Filio simul adoratur et conglorificatur: qui locutus est per prophetas. Et unam, sanctam, catholicam et apostolicam Ecclesiam. Confiteor unum baptisma in remissionem peccatorum. Et expecto resurrectionem mortuorum, et vitam venturi saeculi. Amen."
Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.
Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud, Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa.
Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast (ja Pojast), keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse; kes on rääkinud prohvetite kaudu. Meie usume ühtainust püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen.
Sanctus.
"Sanctus, Sanctus, Sanctus, Domine Deus Sabaoth; pleni sunt coeli et terra gloria tua. Hosanna in excelsis."
Püha, püha, püha, Issand Jumal Seebaot; taevas ja maa on täis sinu auhiilgust. Hoosianna kõrges.
Benedictus.
"Benedictus qui venit in nomine Domini."
Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel.
Agnus Dei.
"Agnus Dei, qui tollis peccata mundi, miserere nobis. Dona nobis pacem."
Jumala tall, kes sa viid ära maailma patud, halasta meie peale. Anna meile rahu.
Keel.
Kuni II Vatikani kirikukoguni 1965. a olid missad ladinakeelsed. Pärast seda võis katoliiklikus jumalateenistuses hakata kasutama ka muid keeli. Paljud heliloojad on kirjutanud missasid ka teistes keeltes tekstidele.


Eestirand.
Eestirand oli 1910. aastal A. McMillan & Son Ltd.' laevatehases Dumbartonis Šotimaal ehitatud aurulaev Eestis. Aastail 1932–1939 oli see Eesti suurim laev.
Ajalugu.
Laev ehitati 1910. aastal Dumbartonis Šotimaal kui Strathardle.
1932. aastal ostis laeva 120 000 krooni eest samal aastal moodustatud heeringapüügi seltsi osaühisus "Kalandus", mille juhtivad tegelased olid Jakob Jürison, Kolumbus, Lambot, Kilu j.t. 1932. aastal saabus laev Tallinna, see kohandati heeringapüügiekspeditsiooni baaslaevaks. Heeringalaevastiku - sellesse kuulusid veel Põhjarand, Läänerand, Harjurand ja Virurand - emalaevana teenis Eestirand Islandi ümbruses Norra merel kuni 1936. aastani. Laeva kapteniks oli Jakob Lepni. Eestiranda kasutati ka kaubalaevana.
1941. aastal, transportides mobiliseerituid Tallinnast Kroonlinna sai Eestirand Saksa pommituslennukeilt raskeid tabamusi ning kapten juhtis laeva madalikule Prangli lähedal. Sõja käigus laev uputati.
1946. aastal tõsteti laev üles ja pukseeriti Tallinna Kopli lahte. 1948. aastal lõigati ta Paljassaares vanarauaks.
Hukkumine.
Eestirand kuulus konvoisse koos tankeriga nr.11, transpordilaevadega Aegna, A. Ždanov, hüdrograafialaevaga Gidrograf, jäämurdja Oktjabr ja vigastatud hävitajaga Engels 6 miinitraaleri saatel. Konvoi transportis Eestist 1941. aastal Nõukogude Armeesse mobiliseerituid Kroonlinna. Laeval oli ligikaudu 3500 meest (mõningate allikate kohaselt isegi umbes 5000 meest), nende hulgas ka ligi 40 Eesti kõrgemat ohvitseri, kes olid arreteerimislainest kõrvale jäänud.
24. augustil ründasid laeva Keri saare juures Saksa õhujõudude lennukid, misjärel kapten B. Nelke kahest pommitabamusest lekkiva laeva Prangli läheduses madalikule juhtis.
Pommitamise käigus hukkus 44 inimest, mitusada meest hüppas üle parda (enamik neist uppus). 2762 (teiste allikate kohaselt 2672) meest jõudis Pranglile, kus nad kolonel Arved Engmanni juhtimisel võimu enda kätte võtsid ning hiljem mandrile tagasi jõudsid. Sõja jooksul uputasid venelased laevavraki lõplikult.
Sündmust mälestuseks on Pranglile püstitatud suur puidust mälestusrist, seal on ka hukkunute kalme.
Kirjandus.
"Eestiranna" draama Prangli juures. Linna Teataja (Tallinn: 1941) lk 2, 9. september 1941 (nr 3).


Sümfoonia.
Sümfoonia on muusikaline suurvorm, sonaaditsükkel sümfooniaorkestrile.
Sümfoonia kujunes välja 18. sajandil Viini klassikalise koolkonna (Haydni, Mozarti ja Beethoveni) loomingus.
1. osa. Allegro (kiire), sonaat-allegro vormis.
2. osa. Andante (või Adagio vms aeglases tempos), tihti variatsioonivormis.
3. osa. Menuett (või Skertso, tantsulise iseloomuga, 3-osalises vormis)
4. osa. Finaal (Allegro, Allegretto, Presto vms kiires tempos, tavaliselt rondovormis.)


Horvaatia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Horvaatia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Horvaatia jõudis teist korda järjest MM finaalturniirile.
Peatreener.
Mirko Jozic


Mükeene kultuur.
Mükeene kultuur oli hilise pronksiaja Mandri-Kreekas levinud kultuur, osa Egeuse kultuurist, Hellase kultuuri hiline ajajärk (Hellase III). See kultuur sai alguse kreeklaste saabumisega Egeuse mere piirkonda 1600. aasta paiku eKr
Kultuur on nime saanud Mükeene linna järgi, mis asus Peloponnesose poolsaarel Argolise maakonna kirdeosas ja oli Mükeene kultuuri keskus. Teised tähtsamad Argolise linnad ja Mükeene kultuuri keskused olid Tiryns, Argos ja Pylos. Mükeene kultuur ulatus kaugelt väljapoole üht maakonda - ka oli Mükeene kultuuri pärane kindlustus Ateenas.
Sellele perioodile on iseloomulik Minose kultuuri ehk Kreeta kultuuri mõju mandri-Kreekale.
Mükeene kultuuris domineeris sõdalasaristokraatia. 1400. aasta paiku eKr, mükeenelased vallutasid Kreeta, Minose kultuuri keskuse, ühtlasi võtsid nad kasutusele oma vajadustele vastavalt muudetud minoilise kirja..
Mükeene kultuuri lõpetas kreeka rahvasterändamine, mille käigus doorlased Mükeene kultuuri linnad 1200. aasta paiku eKr või pisut hiljem vallutasid ja purustasid.
Mükeene keel.
Mükeene keeleks nimetatakse Kreetalt ja mandri-Kreekast leitud savitahvleile ja pitsatijäljendeile lineaarkirjas B jäädvustatud raidkirjade keelt 15. kuni 13. sajandist eKr. Mükeene keel on vanakreeka keele eellane. Lineaarkiri B on osaliselt dešifreeritud.
Keraamika.
Mükeene kultuuri keraamikat iseloomustab tumedafiguuriline maaling heledal taustal. Mükeene dekoreeritud keraamika juured viivad tagasi hilise pronksiaja algusesse (hiline Hellase I). Mükeene kreeka keraamika tüpoloogia tegi Rootsi arheoloog Arne Furumark kaevamiste põhjal Asine leiukohas. Ta lisas ka keraamiliste nõude vormide nimekirja (Furumark 1-333), mida kasutatakse rahvusvaheliselt Mükeene ja minoilise keraamika kirjeldamiseks.


Kapitalism.
Kapitalism on ühiskondlik-majanduslik süsteem, mis põhineb tootmisvahendite eraomandusel.
Kapitalism sai valitsevaks majandussüsteemiks 19. ja 20. sajandil tööstusrevolutsiooni tulemusel. Kapitalismis on rikkuste loomisel ja majanduse arengus olulisim osa vabal turumajandusel ja konkurentsil, riigi osa majanduse reguleerimisel on piiratud (Laissez-faire).
Täiesti puhast kapitalismi praegusel ajal maailmas ei eksiteeri, tavaliselt on tegemist segasüsteemidega, kus ka riigil on osa majandusest ja varadest.
Marksismi seisukohast põhineb kapitalism töölisklassi ekspluateerimisel ning tööga loodud lisaväärtuse omistamisel kapitalistide poolt ning on määratud hävingule klassivõitluse ja revolutsiooni tulemusena.
Oluline tegur kapitalismi arengus on globaliseerumine, mis annab võimaluse kaupade turustamiseks paljudes riikides, samuti tootmise organiseerimiseks riikides, kus tööjõu hind on madalam.


Mullutu laht.
Mullutu laht on läänepoolne osa Mullutu-Suurlahest, järvest Saaremaal Kuressaarest lääne pool.
Mullutu lahe pindala on 4,3 km². Sügavus on 1,7 m.


Programmiline muusika.
Programmiline muusika on instrumentaalmuusika, millele helilooja on lisanud sõnalise selgituse (pealkirja, kommentaari, pühenduse, viite kirjandusteosele vms) heliteose sisu paremaks mõistmiseks.
Programmilist muusikat hakati laialdasemalt viljelema romantismiajal. See oli reaktsiooniks klassitsismiaja elitaarsele, "puhtale" muusikale, kus instrumentaalteoste pealkirjad piirdusid vaid teose järjekorranumbri ja/või helistiku märkimisega. Programm ehk sõnaline selgitus pidi aitama lähendada kuulajat heliloojale, võimaldama kuulajatel paremini mõista helilooja mõtteid ja taotlusi.
Programmilist muusikat on loodud ka enne romantismiaega. Enamtuntud on Antonio Vivaldi "concerto grosso" "Neli aastaaega", Johann Sebastian Bachi "Kapritšo armsa venna lahkumise puhul" jt. Klassitsismiajast on programmilist muusikat vähe teada. Üks varasemaid (eelromantilisi) näiteid on Beethoveni Sümfoonia nr 6, F-duur, tuntud nimetusega ka "Pastoraalne sümfoonia"; samuti Beethoveni klaverisonaat Op. 81a, "Les Adieux" ("Hüvastijätt").
Romantismiajast alguse saanud programmilise muusika hästituntud näiteiks on Modest Mussorgski klaveripalade tsükkel "Pildid näituselt"; Hector Berliozi "Fantastiline sümfoonia"; Camille Saint-Saënsi "Loomade karneval"; Paul Dukas' "Nõia õpilane"; Richard Straussi sümfoomiline poeem "Also sprach Zarathustra" ("Nõnda kõneles Zarathustra") jpt.


Bach.
Bach (saksa keeles 'oja') on sageli esinev perekonna- ja kohanimi.
Kõige kuulsam Bach on Johann Sebastian Bach, helilooja ja orelimängija, kelle puhul sageli jäetakse eesnimed ära. Tema suguvõssa kuuluvad veel


Löökpillid.
Löökpillid on muusikainstrumendid, mille heli tekitatakse löögi abil. Heli tekitatakse lüües spetsiaalse nuia, pulga või muu vahendiga. Heli võib tekitada ka sõrmede, käe, rusika või jalaga lüües või koputades, kuid ka raputades, kõigutades, nöörist tõmmates, kraapides, hõõrudes, puhudes jne. Tehniliselt keerulisemate löökpillide puhul kasutatakse heli tekitamise juhtimiseks klaviatuuri.


Küberpunk.
Küberpunk on popkultuuri suund (ideoloogia, subkultuur, filmid, kirjandus, arvutimängud jms), mis ühendab pungile iseloomuliku äärmusliku sotsiaalse ja moraalse nonkonformismi ja nihilismi ning arenenud infotehnoloogia intensiivse kasutuse. Küberpunk on küberneetika ja pungi süntees.
Küberpunk sai alguse ulmekirjandusest, mis kujutas mustades värvides tulevikuühiskondi ülimalt arenenud tehnoloogia ja düsfunktsionaalsete või repressiivsete sotsiaalsete struktuuridega. Küberpunki on püütud rakendada ka muusikasse, ehkki muusikute nägemus küberpungist erineb tihti radikaalselt. (William Gibson on romaanis "Idoru" viidanud küberpunkmuusika põlvnemisele "canto-pop"ist, seevastu tugineb meieaegne küberpunkmuusika ennekõike rikkalikele elektroonilistele vahenditele.) Samuti on küberpunk populaarne arvuti- ja fantaasiarollimängude teema. Eriti populaarne on küberpunk animes.
Termin "küberpunk" pärineb Bruce Bethke lühijutust "Cyberpunk", mille ta kirjutas 1980. aastal, kuid mis avaldati alles novembris 1983 ajakirjas "Amazing Science Fiction Stories" (57. köide, number 4). Samas on Bethke ise jäänud küberpunkkirjanduses võrdlemisi marginaalseks kujuks. Vaieldamatult tuntuim küberpunkautor William Gibson on ka eesti keeles mitme teosega esindatud. Üks küberpungi põhilisi ideolooge on Bruce Sterling, termini suurimaks popularisaatoriks peetakse Gardner Dozois'd.
Eesti keeles käsitleb küberpunkkirjanduse problemaatikat Jaak Tombergi magistritöö "Ekstrapolatiivne kirjutamine: Tulevikukirjutuse poeetikast" (2004).


Johann Voldemar Jannsen.
Johann Voldemar Jannsen (sünninimi Jaan Jensen; 16. mai 1819 – 13. juuli 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte.
Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe Algkooli (vallakooli) juhataja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.
1857. aastal asutas Jannsen esimese korrapäraselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (algupäraselt "Perno Postimees ehk Näddalileht"), mis ilmus Pärnus aastatel 1857–1886. Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 – 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise "maarahva" asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas Perno Postimehes uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule.
Koos "eesti rahva" nimetuse kasutuselevõtuga õhutas Jannsen ühtlasi ka vanade rahvalaulude ja -kommete põlistamist.
1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse, kus hakkas välja andma uut ajalehte Eesti Postimees, mille sisu oli sarnane Perno Postimehega. Aja jooksul jäid tema seisukohad aga enamiku rahvuslaste arvates liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma leheveerud rahvusradikaalidele, eestkätt Carl Robert Jakobsonile, aga ka Jakob Hurdale.
Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. Esimese üldlaulupeo ajal nimetasid sakslased Jannsenit enda kõige kurjemaks vaenlaseks.
Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860. aastad ning 1870. aastate algus: 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi "Vanemuine", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869. aastal organiseeris esimese üldlaulupeo; 1870. aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile; 1869 andis välja Eesti Postimehe lisana esimese eestikeelse põllundusajakirja Eesti Põllomees, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula. Jannsen osales Eesti Aleksandrikooli liikumises, olles 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.
Perekond Jannseni kodu muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Carl Robert Jakobsonile ja Jakob Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist.
1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.
19. sajandi teisel poolel levinud teooria, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes Eesti Postimees kirjutaks sakslastele meelepärast juttu, leidis hiljem ka kinnitust: Voldemar Miller leidis Balti aadli arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta Eesti Postimehele. Jannsen püüdis rahvuslikku liikumist ja baltisakslasi lepitada, ent 1870. aastate Eestis polnud see ilmselt enam võimalik. Nii jäi talle külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud.
Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II maailmasõjas, kuid säilinud on nende aeda istutatud "Koidula tamm".


Prioonid.
Prioonid ehk priionid (mittesoovitav eestikeelne vorm "prion"; tuleneb ingliskeelsest "protein infectious (infection'") particles") on viirustest väiksemad, ainult valgust koosnevad nakkushaigusetekitajad.
Prioonid kui haigustekitajad avastas ameeriklane Stanley Prusiner, mille eest sai ta 1997. aasta Nobeli preemia.
Prioonid on normaalsete valkude nakkuslikud vormid, mis muudavad terveid valke endasarnasteks. Prioonid põhjustavad imetajatel mitmeid neurodegeneratiivseid haigusi: skreipi (inglise "scrapie") lammastel, veiste käsnjas ajuhaigus ehk hullulehmatõbi veistel ja Creutzfeldti-Jakobi tõbi inimestel.
Prioonid kahjustavad pea- ja seljaaju. Nende toimel tekivad tavalisest valgust spetsiifilised fibrillid. Ajukude muutub arvukate vakuoolide tõttu poorseks ja meenutab struktuurilt käsna. Sellest ka haiguse nimetus – spongioosne ehk käsnjas entsefalopaatia.
Prioonid on väga vastupidavad. Nad ei hävi tavalisel kuumutamisel, külmutamisel ega kuivatamisel.
Prioonhaigused.
Mõned uurijad peavad prioonhaiguseks ka Alpersi sündroomi – lastel esinevat degeneratiivset haigust, mille puhul aju käsnja degeneratsiooniga kaasneb sageli maksa tegevuse häireid.
Need haigused võivad olla kas pärilikud (dominantsed), sporaadilised (tundmata põhjusega üksikjuhud) või nakkuslikud.
Pärilikud prioonhaigused esinevad eri rahvarühmades erineva sagedusega, sporaadilised juhud aga kõikjal umbes 1 juht miljoni elaniku kohta aastas. Prioonhaiguste kindlalt tõestatud nakkusjuhud on inimesel olnud harvad (va. kurupuhang Uus-Guineal). Need nakkused on enamasti saadud silma sarvkesta siirdamisest, inimese hüpofüüsihormoonide manustamisest või ajju viidud EEG-elektroodide kaudu.
Nakatumine.
Prioonhaigused on nakkuslikud nakkushaigused, kuid on ka võimalik haigestumine ilma välise nakkuseta. Haigestunud organismis ei teki antikehi priooni vastu. Haiguse peiteaeg on väga pikk, olenevalt liigist ja nakatumise teest mitmest kuust 10 aastani.
Prioonhaigused võib üle kanda surnud (või haigestunud) indiviidi ajukudede või nende ekstraktide manustamisega suukaudselt, verre või ajju. Kõige infektsioossemad on pea- ja seljaaju, lümfoidsed organid (peamiselt põrn) ja soolestikukude. Eksperimentaalselt ei ole kinnitust leidnud haiguse levik lihaskoe, vere ja piima kaudu. Kõige kergemini toimub nakatumine priooniallika inokuleerimisel peaajju, raskem on haigustekitajat üle kanda intravenoosselt, subkutaanselt, intraperitoneaalselt või suu kaudu. Ka liikidevaheline ülekanne on võimalik, kuid raskem kui sama liigi piires. Liigibarjäär on seda suurem, mida erinevamad on vastavad liigid geneetiliselt ja mida erinevamad seega ka nende proteiinid on.
Seniste uurimiste alusel väidetakse, et emalt lapsele, loote- ega imikueas nakkus üle ei kandu. Vastuvaidlematuid tõendeid inimese nakatumisest haigete loomade toiduks tarvitamisest ei ole, kuigi on kaudseid (farmeritel esineb CJD sagedamini kui teistel elanikkonna gruppidel). Inimese kõigi prioonhaiguste, sealjuures nii nakkuslike, pärilike kui ka sporaadiliste juhtude puhul on saadud haiguse ülekandeid katseloomadele.


Austerlitzi lahing.
Austerlitzi lahing peeti 2. detsembril 1805 Austerlitzi linna juures Prantsuse ja Vene-Austria ühendvägede vahel.
Eellugu.
Eelnevalt oli Napoleon Bonaparte võitnud austerlasi Ulmi lahingus ning ettevaatlik Vene vägede ülemjuhataja Mihhail Kutuzov tõmbus oma vägedega tagasi itta, jättes Viini ja selle suured laskemoonalaod prantslastele. Samas kasutas Kutuzov nn.põletatud maa taktikat ning Napoleon püüdis läheneva talve ja Austria vägede uuesti koondumise kartuses astuda võimalikult kiiresti liitlasvägedega otsustavasse lahingusse. See võimalus saabus 110-ne kilomeetri kaugusel Viinist, Austerlitzi linna juures (praegune Slavkov u Brna Tšehhis Brno lähedal), kui Napoleon suutis jätkuvalt oma vägede liikumiskiirusega liitlasi üllatada ja jõudis Austria-Venemaa ühendvägedele järele.
Napoleoni strateegilistele oskustele tuli kõvasti kasuks see, et liitlasvägede juures olid nende riikide monarhid- Vene keiser Aleksander I ja Saksa-Rooma keiser Franz II (mistõttu seda lahingut nimetatakse ka Kolme keisri lahinguks), nimelt ei pääsenud liitlasvägede ülemjuhataja Kutuzovi sõna maksvusele ja see oli üks paljudest tähtsatest teguritest mis maksis liitlastele valusalt kätte. Liitlastele oli kahjuks ka nende omavaheline halb läbisaamine, kehv staabitöö ja nad ei suutnud ka keerukaid manöövreid vajaliku kiirusega ja kooskõlastatult sooritada. Prantslased olid aga kõrgelt motiveeritud, oma aja tipptasemel ohvitseride ja sõjaväeliste oskustega. Taktikalistelt oskustelt olid nad vaieldamatult parimad maailmas.
See oli ühtlasi ka Napoleoni esimene positsioonilahing.
Väed.
"Vägede ja kaotuste arv on teatmeteostes ja ajaloolistes ülevaadetes natuke erinev."
Prantslastel 65 - 75 000 (eri kirjanduse andmed ei ühti). Prantslased olid vähemuses 4:5 vastu.
Kaotused: "Prantslastel" 1300 langenut ja 7000 haavatut; "liitlastel" 16000 langenut või haavatut, 11500 vangivõetut.
Lahing.
Lahingu alguseks paigutas Napoleon oma väed nii, et tema "parem tiib" oli selgeltnähtavalt nõrk. Goldbachi oja äärde oli paigutatud ainult peaaegu sümboolne kaitseliin. Seega jättis ta ühendustee Viiniga vabaks. Samuti jättis ta mulje nagu asuks taanduma, viies väed minema lahinguvälja üle domineerivalt ja lahingu seisukohalt ülioluliselt Pratzeni kõrgendikult. Liitlastele jäi mulje nagu keskenduks Napoleon vasakule tiivale. See meelitas liitlasi tema vägede eest läbi marssima, paljastades tegelikult oma tiiva ja kahe väe vahelise ühenduse.
Võib olla üsna kindel, et kui väed oleksid olnud ainult Kutuzovi juhtida, siis poleks liitlased lõksu langenud. Kuid nüüd koostasid Vene ja Saksa-Rooma keisrid Kutuzovi soovitusi eirates rünnakuplaani, ihates kergena näivat võitu.
2. detsembri (vana kalendri järgi 20. novembril) koidikul liitlased ründasidki prantslaste paremat tiiba. Napoleon suunas sinna kaitsjatele appi oma ühe kuulsaimatest marssalitest - Louis Nicolaus Davout ja tema väed. Peale Davout vägede appituleku tuli ka soine pinnas, Goldbachi jõe ümbruses, kaitsjatele kasuks. Liitlaste rünnak takerdus ja nagu Napoleon oligi plaaninud, saatsid liitlased sinna oma tsentrist lisajõude, nõrgestades oma rinde keskosa tunduvalt. Nüüd oli aeg teha vastukäik. Selleks andis Napoleon kell 9 Soultile käsu viia oma korpus Pratzeni kõrgendikule. Udust kõrgendikule ilmunud prantslased olid liitlastele šokk. Kutuzov, kes olukorra tõsidust taipas, saatis keiserliku ratsakaardiväe tähtsaimat positsiooni tagasi vallutama. Napoleon vastas oma ratsakaardiväe kõrgendikule paiskamisega, mis sundis venelasi taganema. See jättis omakorda vabaks Goldbachi ääres ründavate liitlaste tiiva ning Soult saatis oma mehed, kes olid ületanud Pratzeni kõrgendiku ja sattunud rinde keskosas kahe väe vahele, kaarega rünnakule sealsete liitlaste tagalasse. Liitlaste vasaku tiiva väed olid nüüd tagalast Soulti ja eespoolt Davout`i haardes, kuid võit ei olnud siiski veel kerge tulema. Lõplik edu tuleb kanda kahtlemata Prantsuse veteranide taktikaliste oskuste ja selge üleoleku arvele. Liitlased põgenesid üle selja taga olevate jäätunud tiikide, osa neist vajus läbi ja kaotas elu uppudes.
Teisel tiival ei saatnud edu ka vene väejuhti Pjotr Bagrationit, ta loobus edaspidisest rünnakust ja asus taganema.
Baltisakslasest jalaväekindral krahv Friedrich von Buxhoeveden pidi lahingus juhatama Vene-Austria vägede vasakut tiiba, kuid oli lahingu ajal purjus, mis aitas Napoleonil lihtsamini võita.
Kokkuvõte.
Lahing demonstreeris liitlastele, karmi õppetunni näol, et nad olid Napoleoni sõjalist talenti kõvasti alahinnanud. Omas ajahetkes oli tegu vaieldamatult andeka väejuhiga, kelle ainukeseks vääriliseks vastaseks oli Mihhail Kutuzov, kes Austerlitzis end näidata ei saanud. Lahingu otseseks tagajärjeks oli Austria - Prantsuse rahuleping, venelased aga taandusid Poolasse. Koalitsioonil oli sellega lõpp.
Liitlased kaotasid siiski vaid umbes 30% oma väest, mis näitas, et vene väed ei ole kerge saak.


Varssavi Lepingu Organisatsioon.
Varssavi Lepingu Organisatsioon (lühend VLO) ehk Varssavi pakt oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon 20. sajandil.
Ajalugu.
Liit asutati 1955. aastal Varssavis vastukaaluks NATO-le, mis oli 1954. aastal hakanud Lääne-Saksamaad uuesti relvastama. Leping, mis oli kirjutatud Nikita Hruštšovi poolt, kirjutati alla 31. märtsil 1955 Poolas. Asutajamaade hulka kuulus ka Albaania, kes aga peatas organisatsiooni toetamise 1962. ning lahkus lõplikult 1968. aastal. Allianss lõpetas ametlikult tegevuse 1991. aasta juulis, koos NSV Liidu ja teiste Ida-Euroopa režiimide lagunemisega.
Organisatsiooni sõjaline juhtimine.
Varssavi Lepingu Organisatsiooni vägede ülemjuhtaja oli NSV Liidu Relvajõududest ning oli ka NSV Liidu kaitseministri asetäitja.
Ajalugu peale organisatsiooni tegevuse lõpetamist.
12. märtsil 1999 liitusid endiste VLO liikmete järeltulijad Ungari, Poola ja Tšehhi NATO-ga. Eesti, Läti, Leedu, Bulgaaria, Rumeenia ja Slovakkia liitusid NATO-ga märtsis 2004.
2005. aasta novembris avas Poola uurijatele oma VLO-ga seotud sõjalised arhiivimaterjalid. Dokumentidest selgus, et VLO plaanis 1980-ndate alguses tuumalööki lääneriikidele. Plaan sisaldas põhiliselt ründeplaane, kaitseplaane oli nende hulgas väga vähe.


2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste Euroopa valikturniir.
2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste Euroopa valikturniir oli 2006. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonivõistlus. Osales 51 meeskonda.


Õelad tüdrukud.
"Õelad tüdrukud" (eesti keeles ka "Julmad tüdrukud"; ingliskeelne pealkiri "Mean Girls"; algne tööpealkiri "Queen Bees and Wannabes") on USAs 2004 aastal Rosalind Wisemani teose "Queen Bees and Wannabes" põhjal valminud noortekomöödia.
Sisu.
Film on Aafrikas zooloogide peres kasvanud 15-aastasest tüdrukust Cady Heronist (Lindsay Lohan), kes kolis suurlinna ning läks seal esimest korda kooli. Seal saab ta sõbraks Damiani (Daniel Franzese) ja Janisega (Lizzy Caplan), kes on teiste poolt välja tõrjutud. Varsti kohtub ta "plastikutega", kelleks on kolm ilusat, populaarset ja julma tüdrukut Regina (Rachel McAdams), Gretchen (Lacey Chabert) ja Karen (Amanda Seyfried). Algab psühholoogiline sõda Cadys eneses.


Viroidid.
Viroidid on väikseimad teadaolevad taimehaiguste põhjustajad, mis kujutavad endast väikesi tsirkulaarseid RNA molekule, millel on selgelt väljendunud sekundaarstruktuur. Nad ei kodeeri valke ja replitseeruvad sõltumatult taimeviirustest.
Teada on üle 50 viroidi isolaadi nukleotiidse järjestuse, mille alusel on eristatud 16 erinevat viroidi, mis jagunevad viide gruppi.


Kastor ja Polydeukes.
Kastor ja Polydeukes (ladina keeles "Castor" ja "Pollux") olid Sparta kuninga Tyndareose ja Leda pojad.
Zeus võrgutas Leda, tulles tema juurde luigena, ning Leda sünnitas Zeusile poja Polydeukese ja tütre Helena, maailma kõige ilusama naise. Mõne legendi järgi olevat Leda munenud kaks muna, millest lapsed olevat koorunud. Tyndareosega sai Leda poja Kastori ja tütre Klytaimestra. Kastorit ja Polydeukest kutsutakse nii dioskuurideks (Zeusi võsudeks, kuigi neist ainult ühe isa oli Zeus) kui ka tündariidideks (Tyndareose poegadeks). Polydeukes Zeusi lapsena oli surematu, Kastor surelik.
Vendi kujutatakse alati valgete hobuste seljas, kuid Homeros nimetab Kastorit ratsutaltsutajaks ja Polydeukest rusikavõitlejaks, jättes viimase hobusest ilma. Vennad armastasid teineteist väga ja olid alati koos.
Vennad tõid Aphidnaist tagasi oma õe Helena, kelle Theseus oli röövinud, ja viisid Theseuse ema Aithra Spartasse saagiks. Nad osalesid argonautide retkel. Polydeukes tappis Amykose, kes sundis kõiki enda maale tulnuid endaga võitlema ja tappis võidetud.
Kastor ja Polydeukes röövisid oma onu Leukippose tütred Hilaeira ja Phoibe. Neidude kihlatud Idas ja Lynkeus tulid kätte maksma. Kokkupõrkes tappis Idas Kastori ja Polydeukes Lynkeuse. Polydeukes armastas oma venda niivõrd, et ei suutnud temast lahkuda ja loobus vabatahtlikult maapealsest elust. Nad veedavad vaheldumisi ühe päeva Olümposel ja teise allmaailmas.
Kuna Kastor ja Polydeukes ei elanud maa peal kaua, jättis Tyndareos Sparta trooni oma väimehele Menelaosele. Kuid "Iliase" III raamatus on kirjas, et Helena otsib Trooja sõja viimasel aastal oma vendi pilguga kreeklaste leerist ja on imestunud, et ei näe neid.
Kastorit ja Polydeukest austati paljudes kohtades, kuid eriti nende kodumaal Spartas. Neid peeti meremeeste kaitsjaiks ja merehädaliste päästjaiks. Nendega seostati Elmo tulesid.
Vanad roomlased austasid Kastorit rohkem kui Polydeukest. Nende mälestuspäev on 15. juulil. Roomas Kvirinaali künkal asus Dioskuuride skulptuur.
Pärast tõsteti nad taevasse Kaksikute tähtkujuks. Selle heledaimad tähed Kastor ja Polluks on nende järgi nimetatud.
Viited.
Allikas: Antiikileksikon, Valgus, Tallinn, 1995, lk 120


2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste Euroopa valikturniiri 3. alagrupp.
2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste Euroopa valikturniiri 3. alagrupp
2004. aasta mängud.
18. august 2004, Vaduz
4. september 2004, Tallinn
8. september 2004, Leiria
9. oktoober 2004, Vaduz
13. oktoober 2004, Riia
17. november 2004, Krasnodar
2005. aasta mängud.
26. märts 2005, Tallinn
Vaata ka.
Euroopa valikturniiri 3. alagrupp


Roy Strider.
Roy Strider esinemas semiootika kevadkoolis 2010
Roy Strider esitlemas raamatut "Punane ja must"
Roy Strider (kodanikunimega Raul Sillaste, sündinud 1974. aastal) on muusik, aktivist ja publitsist.
Tegevus Raul Sillastena.
1998. aastal kirjutas ta Jaanus Raidalist romaani "Jääda iseendaks. Jaanus Raidali lugu".
Ta oli erakonna Tuleviku Eesti Erakond liige, juhatuse liige ja peasekretär.
Ta on töötanud suhtekorraldusfirmas Otsa Konsultatsioonid. 2000. aastal asus tööle suhtekorraldusfirma Bridges & Partners tegevdirektorina. Ka oli ta sama firma projektijuht ja juhatuse liige.. Ta osales oma firmaga muuhulgas Arnold Rüütli valimiskampaanias 2001. aasta presidendivalimistel.
Ta on olnud jututoa OK Jutukas võrguadministraator kennedy nime all.
Ta on Mittetulundusühingu Independent Active juhatuse liige.
Tegevus muusikuna.
Strider on uusromantilise punkbändi Vennaskond ja "glam-punki bändi The Flowers of Romance kitarrist, samuti popansambli Ultramelanhool basskitarrist. Et ta elas 2007. aastast kuni 2008. aasta jaanipäevani Katmandus, oli tema seos nende ansamblitega sel ajal episoodiline.
Tegevus aktivistina.
Ta on Amnesty Internationali Eesti grupi liige ning keskkonnakaitseorganisatsiooni Greenpeace liige.
Publitsistlik tegevus.
Aastal 2007 on ta ajakirjanduses sõna võtnud globaliseerumise, geneetiliselt muundatud organismide, "ühiskonna pornostumise", ülemäärase tarbimise ja liikluskultuurituse vastu ning hoiatanud inflatsiooni tagajärgede ja Kaitsepolitsei eest. Ta on end nimetanud libertaarsotsialistiks.
Endla teatris on etendatud tema näidendit "Mässajad" Andres Noormetsa lavastuses.
2010. aastal ilmus "Punane ja must".
Tunnustused.
2008. aastal pälvis ta oma raamatuga "Himaalaja jutud" Eesti reisikirjanduse peaauhinna.
Isiklikku.
Pärast Nepalist naasmist juunis 2008 elab Roy Strider Lõuna-Eestis ja tegeleb talumajapidamise renoveerimisega.


Amykos.
Amykos oli müütilise bebrüükide hõimu kuningas Bitüünias, Poseidoni ja Melia poeg. Ta sundis kõiki võõramaalasi endaga võitlema ja tappis nad. Polydeukes võitis ja tappis ta.


Lillehammer.
Lillehammer on linn Kagu-Norras. Ta asub Opplandi läänis Gulbrandsdale orus 120 km pikkuse järve Mjøsa põhjaosas, merepinnast 180–620 m kõrgusel.
Lillehammer oli asustatud juba enne rauaaega. Esimest korda mainitakse seda kirjalikes allikais 1390. Lillehammerit läbib tee Oslost Trondheimi, mistõttu tee äärde Norra suurima järve kaldale tekkis kaubanduskeskus. Linnaks tunnistati ta 7. augustil 1827. Sel ajal elas linna piires ametlikult 50 elanikku.
Lillehammeri vaatamisväärsused on Euroopa suurim, Maihaugeni vabaõhumuuseum, kus on 142 vana hoonet ja üle 40 tuhande eseme; peatänav Storgata, mis 1993 sai rahvusvahelise kultuuripreemia hästi hoitud vana puumajamiljöö eest; kunstimuuseum; automuuseum, 1200. aastail ehitatud Ringebu puukirik ja maailma vanim töötav aurulaev Skibladner (1856. aastast).
Lillehammer on tuntud talispordikeskus. 1994 korraldati Lillehammeris taliolümpiamängud. Lillehammeri lähedal paikneb Hafjelli mäesuusakeskus.


Mulgi keel.
Mulgi keel ("mulgi kiil´") on lõunaeesti keelte hulka kuuluv Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalkeel. Teiste käsitluste järgi on mulkide keel lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma Mulgi murre.
Mulgi keelel on hinnanguliselt tuhatkond kõnelejat peamiselt Lõuna-Eestis Mulgimaal (Helme, Karksi, Halliste, Tarvastu ja Paistu kihelkond), mis jaguneb tänapäeval Viljandi ja Valga maakonna vahel.
Mulgi keele ja kultuuri arendamiseks on loodud Mulgi Kultuuri Instituut. Mulkide Seltsi (tegutsenud 1934-1940 ja alates 1989. aastast) toetusel ilmus 2004 mulgi keele lugemik "Mulgi keelen ja meelen", mille autorid on Silvi Väljal ja Lembit Eelmäe. Ilmunud on ka heliplaate mulgikeelsete laulude (nt Anu Tauli "Tähe tüdär" ja "Engi aig") ja luulega.
Mulgi keelt õpetati kooli sulgemiseni Lilli Algkoolis. Mulkide Selts annab igal aastal välja mahukat "Mulkide Almanakki". Kord kuus annab Vikerraadio eetrisse mulgikeelse saate. Ebaregulaarselt ilmub mulgikeelne ajaleht Mulke Sõna.
Mulgi keel on tuntud eelkõige luulekeelena. Rikkalikku mulgikeelset luuleloomingut on käsitletud eesti murdeluule või lõunaeesti kirjanduse kontekstis. Eeskätt romaanikirjanikuna tuntud Nikolai Baturin luuletab mulgi keeles.
Mulgi keelel pole seni ametlikku staatust. Aastal 2004 loodi küll lõunaeesti keelte staatusega tegelev valitsuskomisjon, kuid see pole siiani mulgi keele õigusliku määratlemise küsimust lahendanud.
Väga väikesearvulise ja ruttu vananeva kõnelejaskonna tõttu on mulgi keel koos tartu keelega hääbumas.


Tartu keel.
Tartu keel ("tartu" või "tarto kiil") on lõunaeesti keelte hulka kuuluv Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalkeel. Traditsioonilise käsitluse järgi on tegemist lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma Tartu murdega'".
Tartu keelel on hinnanguliselt tuhatkond kõnelejat põhiliselt Lõuna-Tartumaal (Sangaste, Otepää, Kambja, Võnnu, Rõngu, Rannu, Puhja, Nõo ja Tartu-Maarja kihelkond). See põline tartu keele ala on tänapäeval jaotunud Tartu, Valga ja Põlva maakonna vahel.
Peamiselt tuntakse tartu keelt siiski ajaloolise tartu ehk lõunaeesti kirjakeele kontekstis. Peamiselt tartu keelel põhinev lõunaeesti kirjakeel oli 17.–19. sajandi Tartu- ja Võrumaa kiriku-, kooli- ja kohtukeel. Lõunaeesti kirjakeele üks vanemaid ja tähtsamaid kirjalikke mälestusmärke on 1686. aastal ilmunud "Wastne Testament".
Nüüdisaja kirjanduses on tartu keelt kasutanud peamiselt Mats Traat. Jakob Hurda "Eesti mõtteloo" sarjas avaldatud kirjutiste kogu "Looja ees" (2006) sisaldab tema Rõngu murdes peetud tartukeelseid jutlusi.
Tänapäeval on tartu keel väikesearvulise ja kiiresti vananeva kõnelejaskonnaga. Uuema tartukeelse kirjasõna, meedia ja kooliõpetuse puudumise tõttu on ta hääbumas. Tartu keele kaitseks ja arendamiseks pole tekkinud sellist aktiivset ühiskondlikku liikumist nagu võru, setu ja mulgi keelel.


Kvindiring.
Kvindiring on muusikateoreetiline skeem, mis kirjeldab helide ja helistike omavahelisi suhteid. Kvindiring põhineb seaduspärasusel, et mistahes helist (noodist) puhta kvindi kaupa üles- või allapoole liikudes jõutakse pärast kõikide teiste nootide läbimist enharmooniliselt sama noodi (heli) juurde tagasi.
Ringi parempoolsel küljel suureneb helistiku dieeside arv; vasakpoolsel küljel suureneb bemollide arv. Kvindiring näitab ära ka uute võtmemärkide ilmumise ning nende paiknemise järjekorra noodikirjas noodivõtme järel: esimene diees (võtmemärk) on F, millele järgneb C, G, D jne. Bemollide poole liikudes: B, E, A, D jne.
Kõrvuti asuvad helistikud erinevad omavahel ühe võtmemärgi võrra ning on sugulashelistikud. Päripäeva (dieeside poole) liikudes on järgmine helistik eelmise helistiku dominant(helistik); vastupäeva (bemollide poole) liikudes on järgmine helistik eelmise helistiku subdominant(helistik).
Vastaskülgedel paiknevad helide (nootide) omavaheline intervall on suurendatud kvart (tritoon).


Uma Leht.
Uma Leht on kaks korda kuus ilmuv võrukeelne ajaleht.
Ajaleht ilmub alates 1. augustist 2000.


Põhja suusaalad 1994. aasta taliolümpiamängudel.
Põhja suusaalad 1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris
10 km klassikalises stiilis.
17. veebruar
15 km vabastiilis tagaajamisvõistlus.
19. veebruar
30 km vabastiilis.
14. veebruar
Gianfranco Polvara diskvalifitseeriti, sest tal oli suusamütsil otsaees reklaam.
50 km klassikalises stiilis.
27. veebruaril
4x10 km.
Esimesed vahetused on klassikalises ja tagumised vabastiilis
22. veebruar
5 km klassikalises stiilis.
15. veebruar
10 km vabastiilis tagaajamisvõistlus.
17. veebruar
15 km vabastiilis.
13. veebruar
30 km klassikalises stiilis.
24. veebruar
4x5 km.
Esimesed vahetused on klassikalises ja tagumised vabastiilis
21. veebruar
Väike mägi.
25. veebruar
Suur mägi.
20. veebruar
Meeskonnavõistlus.
22. veebruar
Individuaalne.
18. ja 19. veebruar
Meeskondlik.
23. ja 24. veebruar


Aleksander I (paavst).
Aleksander I (ladina "Alexander"; kreeka keeles Αλέξανδρος 'meeste kaitsja') oli kuues paavst.
Tema valitsemisaja kohta puuduvad kaasaegsed dokumendid. Varasemad allikad annavad tema valitsemisaja pikkuseks 7–10 aastat. Üldiselt tunnustatakse tema valitsemisaja pikkuseks 10 aastat.
Vatikani "Annuario Pontificio" (2003) väidab ta olevat olnud roomlase, kelle isa oli samuti Alexander. Ta oli Plutarchose ja Plinius noorema õpilane.
Traditsiooni järgi sai ta paavstiks 20 või 30 aastaselt. Aleksander I võttis missas kasutusele jutustava osa püha õhtusöömaaja pühitsemise juures ja õnnistas kodusid soolatud veega. Ta sätestas missakaanonis osa, mis algab sõnadega "Qui pridie". Talle kuulub ka nõue, et hostia peab olema tehtud hapnemata taignast.
Pärimuse järgi suri ta märtrina: tal olevat Via Nomentanal pea maha raiutud. Ajaloolisi tõendeid selle kohta ei ole.
Aleksander I austatakse katoliku ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 3. mail.


Simunapäev.
"Kristiina Ehina luulekogu kohta vaata artiklit Simunapäev (luulekogu)"
Simunapäev on 28. oktoobril apostlite Siimona ja Juuda Taddeuse mälestuspäev, neist esimese järgi on päev saanud ka oma nime.
Lõuna-Tartumaal, Viljandimaal ja Võrumaal märkis see päev jäätumise algust ning talveteede ootust.
Eestis on neile apostlitele pühendatud Simuna kirik.


Kolletamispäev.
Kolletamispäev on 14. oktoobril ja see on ristiusueelne tähtpäev, millele võib kirikukalendris leida vaste vaid oletamisi: sama päev on paavst Calixtus I mälestuspäev.
Kolletamispäev tähistab talve saabumist loodusesse. Selleks ajaks on lehed oma värvi muutnud ning puud valmistuvad talvisesse puhkeseisundisse jääma.


Bjørn Dæhlie.
Bjørn Erlend Dæhlie (sündis 19. juunil 1967) on Norra endine murdmaasuusataja. Ta on 8-kordne olümpiavõitja ja 9-kordne maailmameister.
Dæhlie on võitnud taliolümpiamängudelt (1992, 1994 ja 1998) kokku 12 medalit: 8 kuld- ja 4 hõbemedalit. Samuti oli ta üliedukas maailmameistrivõistlustel (1991, 1993, 1995, 1997 ja 1999), kus ta sai kokku 17 medalit, millest 9 olid kuldsed. Eriti edukas aasta oli 1997, kui ta sai maailmameistrivõistlustel medali kõigilt viielt alalt.
Maailmakarikavõistlustel võitis ta üldkarika 6 korda ja võitis 46 MK-etappi, mis on kõigi aegade parim tulemus.
1992 sai Bjørn Dæhlie koos Vegard Ulvangiga Peer Gynti auhinna, mis antakse kord aastas Norrat maailmas positiivselt tutvustanud isikule.
Praegu tegeleb Dæhlie spordirõivaste disainimise ja tootmisega.
Karikavõistluste etapivõidud.
Bjørn Dæhlie osales 117 maailma karikavõistluste etapil ja jõudis kolme parema hulka 81 korda, millest 46 ta võitis.


Karula vald.
Karula vald asub Lõuna-Eestis, Valga maakonna kagunurgas.
Läänes on vallal ühine piir Valga linnaga, loodes ja põhjas Valgamaa Tõlliste vallaga, idas Võru maakonna Antsla vallaga, lõunas ja kagus Valgamaa Taheva vallaga ning edelas on ühine piir Läti Vabariigiga.
Asustus.
Karula vallas on 14 küla: Kaagjärve, Karula, Kirbu, Koobassaare, Käärikmäe, Londi, Lusti, Lüllemäe, Pikkjärve, Pugritsa, Raavitsa, Rebasemõisa, Valtina ja Väheru.
Nimi.
Karula nimi on tekkinud ajaloo käigus esinenud saksakeelsete nimetuste - Karolle, Carroll, Carvele eestipäraseks muutmise teel.
Loodus.
Karula valla loodus on Lõuna-Eestile tüüpiline, lääneosas tasasem, idaosas on Karula kõrgustiku kuppelmaastik. Karula kõrgustiku kõrgeim tipp on Tornimägi (137,85 m üle merepinna).
Valla territooriumist poole katavad metsad, kus elab arvukalt metslinde, metssigu, põtru, metskitsi ja väiksemaid ulukeid. Looduse eripära tõttu harrastatakse siin meelsasti jahindust ja kalandust.
Aastal 1993 moodustati Karula rahvuspark, mis hõlmab 50 km² valla territooriumist. Rahvuspargi keskus asub Ähijärvel.


1528.
1528. aasta (MDXXVIII) oli 16. sajandi 28. aasta.


1529.
1529. aasta (MDXXIX) oli 16. sajandi 29. aasta.


1527.
1527. aasta (MDXXVII) oli 16. sajandi 27. aasta.


1526.
1526. aasta (MDXXVI) oli 16. sajandi 26. aasta.


1525.
1525. aasta (MDXXV) oli 16. sajandi 25. aasta.


1523.
1523. aasta (MDXXIII) oli 16. sajandi 23. aasta.


1522.
1522. aasta (MDXXII) oli 16. sajandi 22. aasta.


1521.
1521. aasta (MDXXI) oli 16. sajandi 21. aasta.


Lõunaeesti kirjakeel.
Lõunaeesti kirjakeel ehk Tartu keel on peamiselt tartu keelel ja võru keele põhjapoolseil murdeil põhinev kirjakeel, mida kasutati 17.-19. sajandi Tartu- ja Võrumaal kiriku-, kooli- ja kohtukeelena. Lõunaeesti kirjakeele üks vanemaid ja tähtsamaid kirjalikke mälestusmärke on 1686. aastal ilmunud "Wastne Testament". Tänapäeva kontekstis on lõunaeesti kirjakeelena viidatud ka võru kirjakeelele.


Emmeni vald.
Emmeni vald ("gemeente Emmen") on vald Hollandi Drenthe provintsi kagunurgas. Vald piirneb kirdest Groningeni provintsiga, loodest Borger-Odoorni vallaga, läänest Coevordeni vallaga ning lõunast ja idast Saksamaaga.
Valla pindala on 346,29 km² (sellest veekogusid 8,81 km²), millega ta on üks suuremaid Hollandis.
Seisuga 1. jaanuar 2004 oli vallas 108 354 elanikku, neist üle 54 700 Emmeni linnas. Rahvastiku tihedus on 321 inimest ruutkilomeetri kohta.
Ajalugu.
Piirkonnas on asustus teada pronksiajast
Emmeni küla tekkis Hondsrug kaguotsa. Seda mainiti esimest korda 1137 ning 12. sajandi lõpus moodustati sinna omaette kihelkond.
Emmeni lähedal asuvat suurt Boertangermoori raba kasutati algul tatra kasvatamiseks. Erica ja mõned teised külad tekkisid niinimetatud tatrakolooniatena. 19. sajandil ammutati rabast massiliselt turvast. Selleks kaevati palju kanaleid. Valla territooriumil asuvatest rabajäänustest tähtsaim on Bargerveeni kaitsealal.
Pärast Teist maailmasõda hakati Drenthe provintsi majanduslikult nõrka kaguosa arendama ning sinna rajati riiklike subsiidiumide toel tekstiili- ja metalliettevõtteid. See tingis uusehitiste rajoonide rajamise. Mõned neist ehitati olemasolevatest asulatest küllaltki kaugele, ja seda maastikuliselt väärtuslikele aladele, nagu näiteks Emmerdenneni mets.
Emmen muutus vaesest külast tähtsaks linnaks.
Vaatamisväärsusi.
Üks vähestest säilinud vanadest ehitistest Emmenis on reformeeritud kirik, mille romaani stiilis torn pärineb 12. sajandist, kui kirik oli veel Maarjale pühendatud.
Tähelepanuväärsed on ka sünagoog (ainuke töötav sünagoog Drenthes) ja ringkonnakohtu hoone.
Emmenis on üks Hollandi suuremaid ja ilusamaid loomaaedu "Noorder Dierenpark".
Veenoordi külas on vabaõhumuuseum "Nationaal Veenpark", mille teemaks on elu rabas.
Emmeni lähedal on kaheksa muistset hauaküngast.
Emmenis on suur jalakäijate sild Traverse, mis viib loomaaia uuest osast vanasse ossa.
Vallas on väikesi metsi ning nõmme- ja rabaalasid.
Majandus.
Emmeni linnas toodetakse kunstkiude. Linn on ümbruskonna kaubandus- ja majanduskeskus.
Linna lähedal ammutatakse maagaasi ning sada aastat tagasi on hakatud ammutama ka pisut naftat.
Transport.
Emmenil on raudteeühendus Zwollega mööda Emmeni–Meppeli–Hardenbergi–Ommeni–Zwolle raudteed. Rongid käivad kaks korda tunnis, kusjuures kord tunnis käib kiirrong, mis peatub ainult Coevordenis, Hardenbergis ja Ommenis. Valla territooriumil on veel raudteepeatused Emmen Zuid ja Nieuw-Amsterdam.
Suuri maanteid läheduses ei ole, kuid ühendus muuhulgas 25 km kaugusel asuva Meppeliga, Hoogeveeniga ja provintsikeskuse Asseniga on hea.


Terry Pratchett.
Sir Terry Pratchett [t'eri "või" t'erri pr'ätšet] (täisnimega Terence David John Pratchett; sündis 28. aprillil 1948 Beaconsfieldis) on inglise ulmekirjanik. Ta kirjutab peamiselt fantaasiaromaane.
Tema teosed on tuntud ohjeldamatu huumori ja kõige pilamise poolest. See on temast teinud Eesti viimaste aastate ühe enim müüdud autori. Üle poole tema senisest loomingust kuulub Kettamaailma sarja. Kettamaailma tuntuimad liinid on võlur Rincewindi, linnavahtide ja nõidade liinid. Samuti on Pratchett kirjutanud sarja raamatuid Noomidest.
Pratchett abiellus 1968 Lyniga ning elas temaga 1970–1993 Somersetis ja alates 1993 Wiltshire'is. Nende tütar Rhianna Pratchett, kes on samuti kirjanik, sündis 1976.
2001. aastal külastas Pratchett Eestit.
2007. aastal diagnoositi Pratchettil Alzheimeri tõbi, mille järel on temast saanud üks tuntumaid dementsusravi väljatöötamise eest võitlejaid ja eutanaasia legaliseerimise pooldajaid.
31. detsembril 2008 tõsteti Pratchett aadliseisusse.
Teosed.
Eesti keelde on tõlgitud enamik Pratchetti romaanidest, kahe erandiga ("Vaibarahvas" ja "Head ended") on need välja andnud kirjastus "Varrak". Neist enamik (välja arvatud "Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised", Tiffany Achingi lood ("Tillud vabamehed", "Kübaratäis taevast" ja "Talvesepp"), Johnny Maxwelli triloogia ning "Bromeliaadi" raamatud) on omakorda ilmunud raamatuseerias "F-sari".


Eduard Bernstein.
Eduard Bernstein (6. jaanuar 1850 - 18. detsember 1932) oli saksa sotsiaaldemokraatlik poliitikateoreetik ja poliitik, SPD liige ja evolutsioonilise sotsialismi ehk revisionismi rajaja.


Douglas Adams.
thumb
Douglas Noel Adams (11. märts 1952 Inglismaa, Cambridge – 11. mai 2001 California, Santa Barbara) oli inglise ulmekirjanik, kes sai maailmakuulsaks sarja "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas" autorina, mida ta ise nimetas viieosaliseks triloogiaks. Peamiselt kirjutas ta teadusulmet.
Ulmekirjanduse BAASis on 13 Douglas Adamsi teost. Neist eesti keelde on tõlgitud viis Pöidlaküüdi-sarja raamatut, mis ilmusid kirjastustes Olion ja Eesti Päevaleht.
Douglas Adamsi tõlkimata teostest on tähtsaim Dirk Gently detektiiviagentuuri sari.
Mõni aeg enne oma surma rääkis Adams, et Pöidlaküüdi-sarjast on puudu veel üks raamat kuid kahjuks see tema poolt kirjutamata jäigi. Küll aga valis Adamsi lesk välja kuuenda raamatu kirjutaja ning tähistamaks sarja esimese raamatu 30-aastast juubelit, ilmuski 12. oktoobril 2009. aastal Eoin Colferi sulest raamat "And Another Thing..."
Välislingid.
Adams, Douglas
Adams, Douglas
Adams, Douglas


Ray Bradbury.
Ray Douglas Bradbury (kodanikunimega Raymond Douglas Bradbury; 22. august 1920 Waukegan, Illinois – 5. juuni 2012 Los Angeles, California) oli USA kirjanik.
Esimesed professionaalsed tekstid avaldas Bradbury ulmeajakirjades ulme kõrgajal, 1940. aastate algul.
Ray Bradbury oli üks 20. sajandi tähtsamaid ulmeklassikuid, kes kirjutas peamiselt teaduslikku fantastikat nagu "Marsi kroonikad" (1950, "The Martian Chronicles") ja "451⁰ Fahrenheiti" (1953, "Fahrenheit 451"). Samas lõi ta ka imeulmesse kalduvaid - näiteks "Vist on kuri tulekul" (1962, "Something Wicked This Way Comes") - ja läbinisti realistliku koega lüürilisi teoseid nagu "Võilillevein" (1957, "Dandelion Wine"). Ta oli tuntud poeetilise, lüürilise proosa poolest.
Tema teoste järgi on valminud filme, esimesena Prantsuse lavastaja Francois Truffaut' versioon romaanist "451⁰ Fahrenheiti" 1966. aastal. Bradbury võitis ka arvukalt kirjandusauhindu.
Tõlked eesti keeles.
Eesti keeles avaldati esimene Ray Bradbury raamat 1959. aastal, see oli Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud antiutoopia "451⁰ Fahrenheiti" (tõlkinud Hans Luik). Esimesest tõlkest on ilmunud kordustrükid 1992 (kirjastus Kupar) ja 2005 (Tänapäev). Nõukogude ajal ilmus ka Marsi koloniseerimist kujutav jutukogu "Marsi kroonikad" (1974, Eesti Raamat; tõlkinud L. Ariva), mis muuhulgas peegeldab Ameerika Ühendriikide asustamise lugu.
1994. aastal jõudis eesti keelde kaks Bradbury-tõlget: Elmatari kirjastatud kogumikus "Kärbes" jutt "Kogu linn magab" ning Eesti Raamatus ilmunud autobiograafiliste sugemetega romaan "Võilillevein" (tõlkinud Laine Hone, värsitõlked Helve Võsamäe). 1999 avaldati romaan "Vist on kuri tulekul" (Elmatar; tõlkinud Jaana Peetersoo) ja 2000. aastal jutukogu "Kaleidoskoop" (Varrak, tõlkinud Mario Kivistik).
Bradbury teoseid on ilmunud ka kogumikes ning järjejuttudena ajakirjades.


Teadusulme.
Teadusulme ehk teaduslik fantastika (inglise keeles "science fiction", lühendina "sci-fi") on ulme alamžanr (varem on sõna "ulme" kasutatud 'teadusulme' tähenduses).
Nii nagu kõik ulmeteosed, käsitleb ka teadusulme maailma sellisena, nagu see tegelikkuses (veel) ei ole. Erinevalt imeulmest püütakse erinevust meile tuntud tegelikkusest selgitada kas teaduslikult või spekuleerides teaduse ja tehnika arengu teemadel. Erinevalt õudusulmest ei ole teadusulme eesmärgiks õuduse tekitamine.
Klassikaline teadusulme ("hard sf") lähtub reaalteaduste poolt tehtud avastustest, eelkõige nendest, mille puhul on ette kujutatav nende praktiline rakendamine mõnes valdkonnas. Enamasti erineb teadusulme käsitluslaad teaduslikust meetodist ning esitab teaduse poolt tehtud avastusi ja teooriad populaarses laadis, kirjeldab avastusi ja leiutisi, mida ei ole veel saavutatud, püüab neid teoreetiliselt põhjendada ja näidata, kuidas need võiksid inimkonda mõjutada.
Teadusulme haarab endasse seoseid nii bioloogia (senitundmatud eluvormid), psühholoogia (inimesed olukordades, mida tegelikkuses (veel) ei esine), ajaloo (alternatiivajalugu), tehnoloogia (küberpunk) jpt teaduse harude või rakendusvaldkondadega.
Tüüpiline teadusulmeteos.
On välja mõeldud keskkond, mis on kaasaegse loomulik või võimalik edasiarendus.
On võetud teaduse hetkeseis ja ekstrapoleeritud tulevikku. Näiteks kontrollitakse praegu stringiteooriat, seega võib kirjutada ühiskonnast, kus kõik, mida selle abil teha saaks, on olemas. Samuti võib käsitleda ühiskonda, kus kloonimine on igapäevane, sest kaasajal peetakse tõenäoliseks, et korralikult kloonida on tulevikus võimalik.
On võetud üksikute seadmete võimalik areng. Näiteks teame umbes, kui palju kiireneb arvutiprotsessor aastas, seega võib oletada, kui kiire see on 50 aasta pärast.
On võetud asjad, mis praegu on juba olemas, aga veel üldsusele kättesaamatud, ning eeldatud, et nende hind langeb ja kättesaadavus tõuseb. Näiteks teos, kus ei ole ühtegi olematut seadet, aga näiteks sõjalennukite võimsusega lennukid või superarvutid on üksikisikutele kättesaadavad.
See kõik on paigutatud tulevikku ja leitud, kuidas vastav tehnoloogia mõjutab inimeste igapäevaelu, millised on sellega seotud ohud ja võimalused nende ärahoidmiseks (selle põhjal koostatakse vastava ulmeühiskonna seadusandlus), ning millisteks muutuvad inimesed, kellele selline tehnika on kättesaadav.


J. R. R. Tolkien.
J. R. R. Tolkien aastal 1916
J. R. R. Tolkien, kodanikunimega John Ronald Reuel Tolkien (3. jaanuar 1892 – 2. september 1973) oli inglise kirjanik, filoloog, "Sõrmuste isanda" ja selle eelloo ("Kääbik, ehk sinna ja tagasi") autor, kes on põhjustanud teatava subkultuuri tekke, nagu mitmed populaarsed "fantasy"-kirjanikud.
Elulugu.
John Ronald Reuel Tolkien (3.01.1892 – 2.09.1973) oli inglise kirjamees, kelle teosed on kogunud maailmas tohutut populaarsust. Need raamatud on köitnud miljonite inimeste kujutlusvõimet ja muutnud nende mõtteviisi.
See Oxfordis kesk-inglise keele lääne-midlandi dialektile spetsialiseerunud mees elas suhteliselt tavapärast ja tähelepandamatut väikekodanlikku elu – pidas loenguid, kasvatas lapsi, elas Oxfordi äärelinnas, hoolitses aia eest ning suri vaikselt ja rahulikult 81-aasta vanusena. See elu oli kahtlemata täis akadeemilist sära, kuid seda vaid väga kitsal erialal, mis tavainimestele väga vähe (kui üldse) huvi pakub. Sellegipoolest sai ta hakkama millegi sellisega, mis muutis ta legendiks juba tema eluajal. Ja nagu maailmas tihti juhtub olema, oli selle millegi loomise aluseks just tema hobi – huvi keelte, nende kujunemise ja ajaloo vastu.
Tolkieni eriliseks huviobjektiks olid muistse Põhja–Euroopa ja vanad Anglosaksi pärimused. Päevast päeva vanade legendide keskel elamine viis ta ilmselt sellisesse seisundisse, kus ta küllap suutis tunda ja mõelda, nagu seda tehti sajandite eest. Koltunud ürikute kaudu jõudis Tolkienini nende kaugete sündmuste kaja aegade hämarusest ja kindlasti oli osa legende tuhandete aastate vanused. Nende materjalide keskel viibides ja töötades küpses temas juba tudengipäevil pead tõstnud iha: luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Sellele soovile võlgneme me tänu selliste kultusteoste nagu “Kääbik” ja “Sõrmuste isand” olemasolu eest. Mütoloogiline süsteem ise on kätketud raamatusse nimega “Silmarillion”.
J.R.R. Tolkien töötas eri rahvaste folkloorse materjaliga, muistendite ja müütidega ning kujundas seda folkloorset materjali vastavalt oma eesmärkidele. Tolkien “sulatas” pärimusliku materjali ümber ja valas uude vormi. Ta andis kangelastele näod ja nimed, tegutsemiseks ruumi. Veelgi enam – ta piiritles ka ajalised raamid. Seda hoolimata asjaolust, et võlujõududest tulvil maailmas on aja kulg mitmesuunaline ning täpselt määratletud ajal vaid dekoratiivne väärtus. Tolkien toob aastaarvud mängu ja muudab selle läbi oma kangelaste ajaloo “reaalsemaks”, kui seda suudavad tavapäraselt muinasjuttudes kasutatud terminid nagu “ammu”, “ennemuiste” või “vanasti”. Valmis salapärane, pisimate detailideni põhjalikult läbi mõeldud maailm mitmesuguste asukate, sugupuude, erinevate keelte, üksikasjalike kaartide ja isegi oma kalendritega.
Tolkieni fenomeni üks esilekerkivamaid põhjuseid ongi asjaolu, et ta muutis piiri fantaasiamaailma ja reaalsuse vahel õhemaks, kui seda enne ja pärast teda on suudetud. Ja see ongi üks tema üüratu populaarsuse põhjuseid – muinasjutumaailmast on saanud midagi käegakatsutavat. Midagi, mis eksisteeriks justkui siinsamas kõrval – pruugib vaid harjunud keskkonnast veidi eemalduda, minna loodusesse ja oledki Keskmaal.
Tolkienist sai alguse viljakas ja lugejamenukas ilukirjanduslik traditsioon. Ta on justkui kaasautoriks kõigile sama rada käivaile hilisematele tekstidele. Traditsiooni loov tekst peabki andma kõigile tulevastele kindla põhja – mängureeglid, kujundid, suhted, struktuurid, mida on alati võimalik uuesti kasutada. Tolkien lõi oma loominguga võimaluse sedalaadi fantaasiakirjanduseks.
Tolkieni loodu ja sellega haakuv nii sõnas, pildis kui ka helis on justkui muster, mida võib igas suunas edasi joonistada. See muster tundub kummaliselt tuttav ja omane. Sest need mustrid on kokku segatud paljude rahvaste kollektiivse mälu toitepinnasest.
1. Sirgumine.
J.R.R. Tolkien sündis Lõuna-Aafrikas Bloemfonteini linnakeses. Mõlemad tema vanemad pärinesid Birminghamist. Isa Arthur Tolkien pärines kuulsast klaveritootjate perekonnast, mis kahjuks oli laostunud. See oli peamiseks põhjuseks, miks Arthur Tolkien üritas leida õnne asumaalt. Bloemfontein asus sisemaal. Linna ümbrus kubises hüäänidest, huntidest ja metskoertest. Siinne kliima ei sobinud kõigile, nende hulka kuulus ka Ronaldi ema Mabel, kes igatses tagasi “vanale heale Inglismaale”.
Aastal 1895 tuli Mabel koos laste, Ronaldi ja tema vend Hilaryga Inglismaale puhkusele. Arthur pidi lõpetama oma töö ja perele järele sõitma, kuid haigestus reumaatilisse palavikku ning suri, olles 38-aastane. Mabel jäi lastega oma vanemate juurde Birminghami. Ronaldile meeldis vanavanemate juures ja täiskasvanuna tõdes ta, et kuigi tema nimi on Tolkien, pärinevad tema anded ja kasvatus emapoolsetelt vanavanematelt – Suffieldidelt.
Mabel kolis lastega Birminghami lähedale Sarehole’i külla. Seda aega oma elust on Ronald nimetanud õnneajaks, kuid see jäi kahjuks väga üürikeseks. Sealne vaikne maaolustik, rõõmsad inimesed, kaunid rohelised niidud ja aasad olid tõenäoliselt kääbikute ja Maakonna prototüübid.
Mabel hakkas peagi oma poegi õpetama. Ronald oli andekas laps: juba 4-aastaselt oskas ta lugeda ning varsti õppis ta ka korralikult kirjutama. Ronaldi lemmiktundideks olid keeled. Ema tutvustas teda juba varastel Sarehole`i päevadel ladina keele algtõdedega. Sõnade kõla ja kuju huvitas poissi samavõrd kui nende tähendus ning ema pani tähele, et pojal on keelte peale eriline anne.
Õpingutest vabal ajal luges Ronald palju. Tema lemmiklektüüri moodustasid Andrew Langi “Haldjaraamatud”, eriti “Punane haldjaraamat”, milles oli ka lugu Sigurdist, kes tappis lohe Fafniri – kummaline ja võimas lugu, mis leidis aset nimetus Põhjalas. Siit saab alguse Tolkieni eluaegne huvi muistse Põhja–Euroopa muistendite vastu.
Ronald armastas väga loodust ja looduses viibimist. Tal oli tugev tunnetuslik side loodusega – taime kuju ja selle puudutus pihus huvitasid teda rohkem kui botaanilised üksikasjad. Ta armastas väga puid joonistada, kuid üle kõige meeldis talle puude juures olla. Ta ronis nende otsa, toetus nende vastu ning isegi rääkis puudega.
Aasta 1900 on Tolkieni jaoks mitmes mõttes pöördelise tähendusega. Tema ema Mabel koos õe Mayga otsustasid astuda katoliku usku. Otsekohe langes nende peale tulihingelistest baptistidest sugulaste viha. Sellest olukorrast tulenev pinge koos rahalise kitsikusega mõjus halvendavalt Mabeli tervisele. Samal aastal astus Ronald Kuningas Edwardi kooli. Perekond kolis Moseleysse, mis asus Birminghamile lähemal.
1904. aasta aprillikuus diagnoositi Mabelil tollal ravimatu suhkruhaigus. Ta suri sama aasta 14. novembril 34 aasta vanuselt Rednalis, kuhu pere oli suveks puhkama sõitnud. Ronald ja Hilary olid jäänud orbudeks.
Peale ema surma võttis poisid oma hoole alla kohaliku katoliku koguduse preester Isa Francis Xavier Morgan. 1905. aastal leidsin Ronald ja Hilary peavarju tädi Beatrice Suffieldi juures. Viimase käest said poisid küll toitu ja ulualust, kuid mitte enamat. Tema suutmatus vanemateta jäänud laste hingemaailma tunnetada päädis Mabelist jäänud kõigi isiklike paberite ja kirjade põletamisega. 1908. aasta algul kolisid poisid Mrs. Faulkneri juurde.
Faulkneri juures elas kolmaski üüriline: 19-aastane Edith Bratt, kes oli oma ema kaotanud 14-aastaselt. Neiu oli silmatorkavalt ilus, väike ja sale. Edith oli muusikaliselt andekas, kuid kooliharidus puudus tal peaaegu täielikult. Poisid sõbrunesid peatselt Edithiga, eriti pidas tüdruk lugu Ronaldist. Nende romanss muutus tõsisemaks suvel, kui nad läksid koos jalgrattaretkele ja isegi suudlesid. Isa Francis, saanud noorte “vallatustest” haisu ninna, keelas neil kohtuda enne, kui Ronald saab 21-aastaseks, s.t. vabaneb hooldaja eestkoste alt. Oodata jäi veel 3 pikka aastat. Sellise keelu otseseks tagajärjeks oli süütu sõpruse muutumine traagiliseks armastuseks.
Samal ajal tugevnes ka Tolkieni keelehuvi. Ta hakkas uurima ladina, kreeka, prantsuse ja saksa keelte juuri ning nende kõigi ühisjooni: ühesõnaga, ta hakkas tegelema filoloogiaga. See huvi süvenes veelgi, kui ta tegi tutvust anglosaksi keelega. Ning lähtudes armastusest sõnade vastu, hakkas ta välja mõtlema omaenda keeli. Juba kreeka keele õpinguid alustades oli ta end lõbustanud, mõeldes välja kreeka keelega sarnanevaid sõnu. Tema hooldaja hispaaniakeelsete raamatute põhjal lõi ta väljamõeldud keele, millele pani nimeks naffari.
Seejärel aga juhtus Tolkieni kätte Joseph Wrighti “Gooti keele aabits”. Gooti keel kadus käibelt koos viimaste gootidega, kuid alles jäid kirjalikud fragmendid, mis tõmbasid Tolkieni nagu magnetiga. Temale omaselt ei leppinud ta üksnes gooti keele äraõppimisega, vaid asus leiutama uusi “gootikeelseid” sõnu, täitmaks lünki allesjäänud puudulikus sõnavaras. Samuti töötas ta väljamõeldud tähestike kallal; ühes tema kooliaegsest vihikust võib leida kõigi inglise keele tähtede koodsümboleid.
Loomu poolest oli Ronald rõõmsameelne ja isegi talitsematult elujanuline. Ta armastas väitlusi ja kehalist tegevust. Tal oli hea huumorimeel ja suurepärane oskus sõbruneda. Peale ema surma lisandus tema iseloomu ka süngem pool – pessimism. Teatavas meeleolus lõi temas välja kurbus ema kaotuse pärast ja teda valdas korvamatu kaotuse tunne. Kuid tõele au andes peab nentima, et sellised masendushood ei olnud just eriti sagedased.
Tolkieni seltsivast meelest annab tunnistust ka koolis tema ümber koondunud ebaametlik grupeering nimega Teeklubi, millesse kuulujaid ühendasid põhjalikud teadmised keeltest ja kirjandusest. Teeklubi kutsuti ka lühendiga TKBS.
2. Ülikool.
1911. aastal sai Ronaldist Oxfordi, Exeteri Kolledži õppur. Ta kohanes kiiresti uue miljööga ja süüvis ülepeakaela üliõpilasellu. Ta mängis ragbit, osales kolledži esseeklubis ja dialektikaseltsis. Samuti võttis ta osa Stapeldoni väitlusseltsi tegevusest – ja pealekauba asutas ta ka oma seltsi. Selle nimeks sai Apolaustikud ja seal esineti ettekannetega, diskusioonidega ja debattidega ning korraldati ka suuri ekstravagantseid õhtusööke. Tolkien oli kõige õnnelikum oma semude seltskonnas, kus hinnati head juttu ja ohtrat tubakat. Tolkien oli liiga seltsiv, et ühestki lõbusast sündmusest kõrvale jääda. Seetõttu kannatas ka õppetöö.
Kuid üks osa õppekavas ettenähtud programmist pakkus Tolkienile erilist huvi. Valikaine – võrdlev filoloogia – viis ta kokku silmapaistva õpetlase Joseph Wrightiga, kes andis Tolkienile edasi oma meeletu vaimustuse filoloogia vastu. Wrighti õhutusel süüvis Ronald kõmri keele saladustesse.
Tudengipõlves avastas Tolkien enda jaoks ka soome keele. Ta leidis Exeteri kolledži raamatukogust soome keele grammatika õpiku, mille abil ta hakkas ründama “Kalevala” originaalkeelt. Ta on öelnud:” Mul oli tunne, et olen leidnud veinikeldri, mis on täissenitundmatute maitsetega suurepäraseid veine.” Ta õppis soome keele ära vaid sedavõrd, et sai läbi töötada osa originaalsest “Kalevalast”, kuid selle mõju tema keeleloomele oli märkimisväärne. Ta hakkas looma tugevalt soome keelest mõjutatud keelt, mis hiljem ilmub tema raamatutes kui quenya, kõrghaldjate keel. Arvatavasti samal ajal tekkis Tolkienil esimest korda mõte luua Inglismaa jaoks oma mütoloogia.
1913. aasta 3. jaanuaril sai Tolkien täisealiseks. Kell kaksteist tõusis ta voodist ja kirjutas Edithile kirja, uuendades oma armutõotusi. Vastuses teatas Edith oma kihlumisest George Fieldiga – mehega, kelle nimi on üksnes selle fakti pärast ajalukku läinud. Tolkien ei tunnistanud end lööduks. Viie päeva pärast kohtus ta Cheltenhami perroonil Edithiga. Õhtuks oli asi niikaugel, et Edith tühistas kihluse ja lubas end Tolkienile.
“Ole tervitatud Earendel, säravaim ingel/ kohal keskmaa, inimestele saadetud.” “Tundsin kummalist ärevust,” kirjutas Tolkien kaua aega hiljem. “Miski oleks nagu minu sees liigutanud, pooleldi unest ärganud. Nende sõnade taga oli peidus midagi väga kauget, kummalist, kaunist ja kättesaamatut, mis jäi vanainglise keele piiridest väljapoole”.
Tolkieni eriaineks oli vanaskandinaavia keel, mis oli Islandile viidud norralaste poolt 9. sajandil. Ta süüvis norra saagadesse ja avastas enda jaoks Islandi müütide ja legendide iidse varaaida – poeetilise “Vanema Edda”. Selle originaalkäsikiri pärineb 13. sajandist, kuid paljud värsid on veel palju vanemad, pärinedes isegi Islandi asustamise eelsest ajast. “Vanema Edda” mütoloogilistest värssidest on kõige tähelepanuväärsem “Völuspa”, mis räägib Maailma ajaloost alates selle loomisest ning kuulutab ette selle hävingut. See on germaani mütoloogilistest lauludest kõige märkimisväärsem ning pärineb norra paganlusperioodi lõpust, kui kristlus hakkas vanu jumalaid asendama. Kuid paganlikust kosmosekirjeldusest õhkub veel elava müüdi hõngu, hardust ja salapära. Tolkieni kujutlusvõimele oli see suurepäraseks kütteks.
1914. aasta 8. jaanuaril võeti Edith vastu roomakatoliku kirikusse. Kohe pärast seda kihlati ta ametlikult Ronaldiga. 1914. aasta hilissuvel peatus Ronald oma tädi Jane ja venna Hilary juures talus. Just seal maa viljastavas õhustikus kirjutas Tolkien luuletuse, mille pealkiri oli “Ehatäht Earendeli teekond”. See luuletus pani aluse Tolkieni omaloodud mütoloogiale.
3. Kadunud lood.
Samal ajal, kui Ronald kirjutas „Earendeli teekonna“ oli Inglismaa juba Saksamaale sõja kuulutanud. Vaatamata üldise patriotismilaine survele otsustas Tolkien sõjaväkke astumisega viivitada ja soovis enne seda vähemasti kraadi ära kaitsta.
1914. aasta jõuluvaheaja algul sõitis Roland Londonisse, et osaleda TKBS-i kokkutulekul. Kohe peale seda kohtumist hakkas ta luuletusi kirjutama. Loomulikult polnud esimesed tulemused suuremat väärt, kuid algus oli tehtud ja käsi oli antud. 1915. aasta algul pöördus ta tagasi oma algsete Earendili värsside juurde ning asus nende teemast laiema tagapõhjaga lugu looma. Ta näitas Earendili luuletusi oma sõbrale, kes tahtis teada, millest need õigupoolest räägivad. Tolkien vastas: „Ma ei tea. Püüan välja uurida.“ Tõepoolest – ta ei pidanud end loo autoriks, vaid legendi avastajaks. Ja selline hoiak jääb teda saatma elu lõpuni.
Kuigi Tolkieni meeles mõlkusid tema mütoloogia alged, valmistus ta inglise keele ja kirjanduse lõpueksamiteks. Tolkien sooritas need loomulikult võidukalt, pälvides esimese klassi. Seetõttu võis ta olla kindel, et pärast sõja lõppu ootab teda akadeemiline ametikoht. Seni aga pidi ta asuma sõjaväeteenistusse Lancashire`i füsileerügemendi teise astme leitnandina.
Enne Prantsusmaale saatmist jõudis ta Edithiga abielluda. Tseremoonia toimetati 22. märtsil 1916.
14. juulil 1916 sammus Tolkien oma kompanii koosseisus lahingusse. Ta ei teadnud veel, et 1. juulil oli hukkunud Rob Gilson – üks TKBS-i liikmetest. 27. oktoobril haigestus Tolkien nn. „kaevikupalavikku“ ja 8. novembril pandi ta Inglismaale sõitvale laevale. Rohkem ta sõjategevusest osa ei võtnud.
Sõjas hukkus ka teine TKBS-i liige – G. B. Smith, kes oma viimases kirjas Tolkienile ütles järgmist: "Saagu nii, et sa suudad välja ütelda kõik asjad, mida ma olen püüdnud öelda, ka siis kui mind enam neid ütlemas pole.“ Need sõnad kutsusid Ronald Tolkieni alustama suurt tööd, mille peale ta oli juba mõnda aega mõelnud, võimsat ja hämmastavat ettevõtmist, millele kirjandusajaloos leidub vähe paralleele. Ta hakkas looma tervet uut mütoloogiat.
Idee juured peitusid tema keeleloomeharrastuses. Ta oli avastanud, et kui ta soovib oma loomingus saavutada komplekssust, peab ta keeltele looma ka „ajaloo“, mille põhjal nood saaksid areneda. Samuti ajendas teda soov luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Ta oli sellele vihjanud juba tudengipäevil, kirjutades „Kalevala“ kohta: „Sooviksin, et meil oleks sellest rohkem alles – midagi samalaadset, mis oli kord osaks inglastest“.
Ja Tolkien tegi eeposega algust. Ta kirjutas odava klade kaanele jämeda sinise pliiatsiga: “Kadunud lugude raamat“. Ning klades hakkas kuju võtma see, mida tänapäeval tuntakse „Silmarillioni“ nime all.
Peale sõjaväeteenistust naasis Tolkien Oxfordi, kus ta asus tööle abileksikograafina. Ta töötas grupi koosseisus, mis nägi päevast päeva vaeva, et kokku panna kõige laiahaardelisem sõnastik, mida inglise keeles iial koostatud. Kogu selle aja jätkas ta „Kadunud lugude“ kirjutamist. Ühel õhtul luges ta „Gondolini langemise“ ette Exeteri kolledži esseeklubis. Tudengitest publik võttis selle vaimustusega vastu.
1921. aastal asus Tolkienide pere elama Leedsi, kus Tolkien oli asunud tööle Leedsi ülikooli inglise keele lektorina. Peres oli selleks ajaks juba 2 poisslast.
Koos kaastöölise E.V.Gordoniga asutas Tolkien Leedsis tudengitele Viikingiklubi. Seal kohtuti selleks, et pruukida rohkesti õlut, lugeda saagasid ja laulda naljalaule. Pole üllatav, et Viikingiklubi tegi Tolkieni ja Gordoni õpetajatena menukaks.
Ka Leedsi aastate jooksul jätkas ta oma mütoloogia kirjutamist. 1923. aasta suveks oli „Kadunud lugude raamat“ peaaegu valmis. Oxfordis ja Leedsis oli Tolkien kokku pannud lood, mis rääkisid universumi loomisest, Silmarilide valmistamisest ja sellest, kuidas Morgoth need kaunist Valinori kuningriigist varastas. Töö lõpp oli niisiis käeulatuses, kuid sellest hoolimata ei püüelnud Tolkien lõppeesmärgi poole, vaid hakkas kogu teost hoopis ümber kirjutama. Näis nagu ei tahakski ta teost lõpetada.
1924. aastal sai Tolkien 32-aastaselt professoriks. Briti ülikoolide standardite järgi oli see märkimisväärselt varane iga. 1926. aasta algul pöördus Tolkien tagasi Oxfordi, kus asus tööle anglosaksi keele professorina.
4. „The Inklings“.
Kui Tolkien Oxfordi tagasi pöördus, puudus tema elust väga tähtis element. See oli kadunud TKBS-i purustamisega Somme`i lahingus – just sellest ajast peale puudus tema elus sama sügavalt emotsionaalne ja intellektuaalne side. Oxfordis õnnestus tal siiski üsna varsti koondada enda ümber mõttekaaslasi, kellega koos asutati Leedsi Viikingiklubile sarnanev „Söeõgijate“ nime kandev kirjandusklubi. Klubi eesmärk oli propageerida Islandi kirjanduse lähtekeeles lugemist. Lugemise elavdamiseks leiti abi viskist ja õllest. Sellised koosviibimised lõppesid pahatihti hilisööl.
Tolkieni sõprade hulgast väärib esiletoomist Clive Staples Lewis, keda sõbrad kutsusid Jackiks. Esialgu valitses nende kahe vahel mõningane võõristus, kuid õige pea õppisid mehed üksteist hindama ja juba 1927. aasta maikuuks oli Tolkien Lewise meelitanud „Söeõgijatesse“. Sellest sai alguse nende pikk ja keerukas sõprus.
1930. aastate alguses moodustus uus rühmitus, mille nimeks sai „The Inklings“. Rühmitus hakkas moodustuma umbes sellel ajal, kui „Söeõgijate“ kooskäimised lakkasid, sest nende eesmärk oli täidetud – tähtsamad Islandi saagad said läbi loetud ning lõpuks ka „Vanem Edda“. „The Inklingsi“ nime kandis esialgu kirjandusselts, kus loeti ette ja arvustati avaldamata teoseid. See klubi polnud enamat kui hulk sõpru, kes kõik olid meessoost ja ristiusku ning kellest enamus oli huvitatud kirjandusest. Rühmitus kohtus kas kõrtsis või Lewise suures elutoas Magdaleni kolledžis. Keedeti teed, süüdati piibud ja siis otsis keegi välja käsikirja ja hakkas seda valjusti lugema. Järgnesid arvustused. Vahel vaieldi. 30. aastate lõpuks oli „The Inklingsist“ saanud tähtis osa Tolkieni elust. Ta luges nendel koosviibimistel ette ka seni avaldamata „Kääbiku“ käsikirja.
5. „Maa all urus elas kääbik“.
Kõigi oma akadeemiliste tegemiste kõrval oli Tolkienil tähtis roll täita oma laste kasvatamisel. Selle juurde kuulus ka lugude vestmine oma järeltulijatele. Sel viisil kasutas Tolkien oma kujutlusvõimet, millega ta lõi keerukat „Silmarillioni“, märksa lihtsamate lookeste loomiseks.
Lühijutud, mis Tolkien 1920.–1930. aastail oma lastele mõeldes kirjutas, olid tulvil fantaasiat ja sügavaid tundeid. Samal ajal tegeles ta suurejoonelisemate teemadega, puudutades vahel Arthuri ja keldi legende, kuid reeglina jäädes siiski enda loodud legendide juurde. Kuid trükki ei jõudnud samas midagi, kui välja arvata üksikud „Oxford Magazine`is“ ilmunud luuletused, mis näitasid tema kolleegidele, et Tolkienile meeldivad loheaarded ja väikesed kummalised mehikesed; kahjutu ajaviide, leidsid nad – ehkki pisut lapsik.
Oli suvepäev. Tolkien istus oma kabinetis akna all ja parandas süvenenult riigieksami töid. Kuidas see nüüd täpselt juhtus või mis toimus on raske ütelda, kuid äkki leidis Tolkien, et on kirjutanud ühe töö servale lause“ Maa all urus elas kääbik“. Ja sellest sai kõik ülejäänu alguse.
Pikka aega ei juhtunud selle lausega midagi ning paari aasta jooksul sai sellele lisaks valmis Thróri kaart. Aga 1930. aastate jooksul sai sellest „Kääbik“. 1937. aastal, varsti pärast raamatu ilmumist, kirjeldas Christopher Tolkien kirjas jõuluvanale raamatu saamislugu: „Issi kirjutas selle hästi ammu ja luges seda Johnile, Michaelile ja mulle talvel õhtuti peale teejoomist ette, aga lõpp oli hästi kohmakalt kirjutatud ja polnud üldse trükitud. Ta lõpetas selle eelmine aasta ära.“
„Kääbik“ oli ja on lasteraamat. Hoolimata sellest, et raamat loodi mütoloogia ainetel, ei lasknud Tolkien sellel muutuda ülemäära tõsiseks või toonilt täiskasvanulikuks, vaid jäi oma esialgse eesmärgi juurde – valmistada rõõmu oma ja ehk ka teiste lastele.
Raamatut saatis edu, millist Tolkien ise vaevalt et loota oli julgenud. „Kääbik“ ilmus trükist 1937. aasta 21. septembril. Esimene väljaanne oli jõuludeks läbi müüdud. Paar kuud hiljem ilmunud Ameerika väljaanne pälvis New York Herald Tribune`i hooaja parima lasteraamatu auhinna. Tolkieni kirjastaja Stanley Unwin mõistis, et tema kirjastamisnimistus on lastekirjanduse bestseller. Ta kirjutas Tolkienile: „Laiad massid loodavad teilt järgmisel aastal kääbikute kohta uusi lugusid kuulda!“
Järgneva arutelu käigus vaeti nii „Silmarillioni“ kui ka lastele mõeldud lühijuttude avaldamist, kuid lõpptulemusena nõustus Tolkien „Kääbikule“ järje kirjutama.
Siis aga juhtus vältimatu. Tolkien ei tahtnud kirjutada edasi „Kääbiku“ laadis lugusid. Ta tahtis jätkata tõsise mütoloogia loomist. Ja nüüd saigi ta seda teha. Uus raamat sidus end kindlalt „Silmarillioniga“ ning pälvis tolle väärika eesmärgi ja lennuka stiili. Tulemuseks oli 16 aastat pühendumist nõudnud „Sõrmuste isand“, mille kohta Tolkieni kirjastaja poeg Rayner Unwin teatas oma isale, et tegemist on „kummalise raamatuga, kuid sellest hoolimata on see suurepärane ja haarav lugu“. Ta ei kahelnud hetkekski, et raamat väärib avaldamist tema isa firmas.
Tolkien laenas valmis masinakirjaeksemplari C.S.Lewisele, kes pärast selle läbilugemist talle kirjutas: „Ma olen rikkalikult täidetud karika põhjani joonud ja vaigistanud oma ammuse janu. Kui see ühtlaselt ülesmäge rühkiv hiilguse- ja hirmulugu kord hoo sisse saab, jõuab see kõrgustesse, mida mina narratiivses kunstis varem kohanud ei ole.“
Kõik järgnev on ajalugu. 1954. aasta augustis ilmus trükist esimene köide. „Ma kardan raamatu avaldamist“, kirjutas Tolkien oma sõbrale, „võimatu on mööda vaadata sellest mis seal kirjas on. Ma paljastasin oma südame püssitorude ees.“
Arvustused olid head. Peagi selgus, et esimese trüki kolmest ja poolest tuhandest eksemplarist nõudluse rahuldamiseks ei piisa. Poolteist kuud pärast väljaandmist telliti uus trükk. 20. oktoobril 1955 ilmus triloogia viimane osa „Kuninga tagasitulek“. Arvamusavaldajad jagunesid selgelt pooldajateks ja vaenlasteks. Müüginumbrid aga vaenlaste arvamusest ei hoolinud, vaid jätkasid kasvamist.
Suur muudatus müüginumbrites toimus aastal 1965, mil plahvatas skandaal USA turul avaldatud „Sõrmuste isanda“ piraatversiooni osas. Vallandunud dispuut pälvis laialdast huvi ning seetõttu oli Tolkieni nimi ja tema raamatute pealkirjad Ameerikas nüüdsest hästi tuntud. Ja nüüd algas „kultus ülikoolilinnakutes“. „Sõrmuste isand“ sai sadade tuhandete noorte ameeriklaste jaoks otsekui piibliks, mis ületas kõik müügirekordid. Ameeriklaste vaimustus levis kulutulena ka teistesse maadesse. Kasvas huvi Tolkieni raamatute vastu ka Suurbritannias. Nii Londonis kui ka mujal riigis hakkasid koos käima Tolkieni seltsid.
Tolkien ise nimetas laialdast entusiasmi oma teoste vastu „minu kahetsusväärseks kultuseks“. Kuulsus hämmastas teda. Ta kirjutas ühele lugejale: “Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu. Kuid isegi väga tagasihoidliku ebajumala nina ei jää viiruki magusast lõhnast päriselt puutumata.“
6. Lõpetuseks..
Aastate lisandudes muutusid Tolkieni teatavad isikuomadused üha märgatavamaks. Ta rutakas, viletsa artikulatsiooni ja põimuvate lausetega kõneviis üha süvenes. Teatud moel oli vanadus talle väga raske. Teda kurvastas arusaamine oma võimete kahanemisest. 1965. aastal kirjutas ta: „Mul on raske tööd teha – tunnen end vanana, tuli minu kolde ees on madalaks vajunud.“ Aeg-ajalt täitis see teda meeleheitega, viimastel eluaastatel oli ta iseäranis aldis laskuma süngusesse, mis oli alati ta elu ilmestanud. Samas jäi temas endiselt tugevaks loomuse tahk, mis oli võimeline rõõmustama ja sõprade seltskonnast mõnu tundma.
1969. aastal kolisid Edith ja Ronald Bournemouthi, kus möödusid Edithi viimased päevad. Peale naise surma 1971. aasta 22. novembril, pöördus Tolkien tagasi Oxfordi. Seal eraldas Mertoni kolledž talle kui oma kolleegiumi auliikmele korteri kolledži majas.
Elu aastatel 1972–1973 oli täiesti Tolkieni maitse järgi. Ta käis sageli Oxfordi lähedases külakeses, kus elas poeg Cristopher oma naise Bailliega. Nende väikeste laste seltsis unustas Tolkien oma tervisehädad ja mured.
Nende kahe aasta vältel tegid Tolkieni õnnelikuks talle osaks saanud auavaldused, mida tuli nii võõrsilt kui ka kodumaalt. 1973. aasta juunis külastas ta Edinburgi ja võttis vastu sealse ülikooli aunimetuse; teda liigutas sügavalt aasta enne seda toimunud külaskäik Buckinghami paleesse, kus kuninganna ta Briti Impeeriumi Ordu komandöriks nimetas.
1973. aasta suve vältel täheldasid mitmed Ronaldile lähedased inimesed, et ta on tavapärasest kurvameelsem ning näis kiiremini vananevat. Põhjuseks oli igatsus kadunud naise järgi, mida ei suutnud leevendada auavaldused ega pidev külalistevool.
John Ronald Reuel Tolkien, Beren, 1892–1973
Teosed.
Ulmekirjanduse BAASis on 13 Tolkieni teost. Peaaegu kõik nad on eesti keelde tõlgitud (kirjastus "Tiritamm").


Alteratsioon.
Alteratsiooniks nimetatakse laadi diatooniliste astmete muutmist ehk teisendamist (kõrgendamist või madaldamist).
Altereerimiseks nimetatakse diatoonilise heli muutmist (kõrgendamist või madaldamist), mida tähistatakse vastavate märkide (alteratsioonimärkide) kirjutamisega noodi ette.
Altereerimisel lisatakse noodi tähtnimetusele kõrgendamise puhul järelliide -is ning kahekordse kõrgendamise puhul -isis. Silpnimetusele lisatakse vastavalt sõna diees või dubldiees. Näiteks: F = Fis = fa-diees; C = Cisis = do-dubldiees jne.
Noodi madaldamise puhul lisatakse tähtnimetusele järelliide -es ning kahekordse madaldamise puhul -eses. Silpnimetusele lisatakse madaldamise puhul vastavalt sõna bemoll või dublbemoll. Näiteks: D = Des = re-bemoll jne. Erandiks on B, mis võrdub si-bemolliga (B).
Altereerimisel saadakse altereeritud heli.
Tuletatud helinimetus võib olla ka diatoonilisel helil (näiteks D-duuris, kus alusheliks on fis).
Laadiline alteratsioon.
Laadiline alteratsioon on laadi kulgevate astmete muutmine, teisendamine (altereerimine), mille tõttu teravneb nende astmete tunglevus laadi püsivatesse astmetesse antud helistikust väljumata. Altereerida on võimalik ainult neid astmeid, mis asuvad püsivast astmest vähemalt tooni kaugusel.
Võimalikud on veel VI astme kõrgendamine ja VII astme madaldamine.
Võimalikud on veel VI astme kõrgendamine ja VII astme madaldamine. Minoori IV astme madaldamine asendatakse sageli III astme kõrgendamisega ja VII astme madaldamine VI astme kõrgendamisega. See on tingitud kromaatastmiku õigekirja reeglitest.
Meloodiline alteratsioon.
Meloodiline alteratsioon on mitteakordihelide (tavaliselt abi- või läbiminevad helid) tunglevuse suundumine akordihelidesse ja kuulub enamasti harmoonia valdkonda.
Abiheliks ehk kõrvalheliks (kaunistusheliks) nimetatakse akordi tertsilisse struktuuri mittekuuluvat heli, mis ühendab akordihelisid nende kordumisel.
Läbiminevaks ehk täiteheliks nimetatakse heli, mis ühendab kaht akordiheli astmelisel liikumisel.
Modulatsiooniline alteratsioon.
Modulatsioonilise alteratsiooni puhul tekib altereeritud astme kulgemisel üleminek uue helistiku püsivasse astmesse.


Võtmemärk.
Kui alteratsioonimärgid asuvad heliteose algul noodivõtme järel helistiku tunnusena, siis nimetatakse neid võtmemärkideks.
Võtmemärgid asuvad noodirea alguses noodivõtme järel ning need altereerivad kõiki vastavaid noote kõigis oktaavides läbi kogu heliteose. Võtmemärkide (dieeside või bemollide) arv näitab ühtlasi ka heliteose helistikku või paralleelhelistikku. Võtmemärkide järjekord vastab kvindiringile.
Paralleelhelistikul on ühesugused võtmemärgid (A-duur - fis moll).


Diees.
Diees () on kõrgendusmärk, mis kõrgendab heli poole tooni võrra.
Diees kirjutatakse noodipea ette nii, et sama mõtteline horisontaalliin läbib nii noodipea kui ka diees keset.


Bemoll.
Bemoll () on madaldusmärk, mis madaldab heli pooltooni võrra.
Bemoll kirjutatakse noodipea ette, "paunaga" noodipea poole, nii et sama mõtteline horisontaalliin läbib nii noodipea kui ka bemolli "pauna" keset.


1483.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad - 1480. aastad - 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad 1530. aastad
Aastad: 1478 1479 1480 1481 1482 - 1483 - 1484 1485 1486 1487 1488


Toonika.
Toonika on muusikas helirea esimene aste.
Harmoonias on toonika üks funktsioonidest.


Dominant.
Dominant (ladina keelest, "valitseja") on helirea viies aste.
Harmoonias on dominant üks diatoonilistest funktsioonidest.


Subdominant.
Subdominant (ladina keelest, "alumine valitseja") on muusikas helilaadi neljas aste.
Harmoonias on subdominant üks diatoonilistest funktsioonidest.


Tonaalsus.
Tonaalsus on muusikas helistiku olemasolu, mis tähendab muusikalise struktuuri heliklasside funktsionaalset sõltuvust kesksest heliklassist, näiteks toonikast.
Tonaalsus on üks lääne muusikalise mõtlemise põhilisi kontseptuaalseid kategooriaid, mis tähistab enamasti meloodiate ja harmooniate orienteeritust referentsiaalsele (või toonika-) heliklassile. Kõige laiemas tähenduses viitab mõiste 'tonaalsus' heliklasside süstemaatilisele korraldusele ja heliklasside omavahelistele seostele.
Choron'i poolt aastal 1810 esimest korda kasutatud termin 'tonaalus' kirjeldab dominandi ja subdominandi asetust toonikast üleval- ja allpool ning eristab sellega oma aja modernse muusika harmoonilise organisatsiooni ("tonalité moderne") vana muusika harmoonilisest organisatsioonist ("tonalité antique").
Mõiste ajalooline määratlus.
Tonaalsus (i.k "tonality", it.k "tonalità", pr.k. "tonalité", sks.k "Tonalität") on Choron'i poolt aastal 1810 kunstlikult loodud termin prantsuskeelsest sõnast "ton" (helistiku (sks.k "Tonart") tähenduses viitena ladinakeelsele sõnale "tonus") tuletatud prantsuskeelsele omadussõnale "tonal" suffiksi "-ité" kui tüüpilise "nomen qualitatise lõpu lisamisega. Omadussõna 'tonaalne' (samuti alates aastast 1810), nimisõnavormiga 'tonaalsus' ("la science du Tonal Ecclesiastique") esineb ainukordse juhtumina aastal 1728 ("Mercure de France", kd 14, veebruar 1728, 236) ja seejärel uuesti alles 20.sajandi alguses (vrd A. Thiéry, "Le Tonal de la parole". "Psychologie expérimentale", Revue Néo-Scolastique VII, 1900-VIII, 1901). Itaalia keeles "tonalità" (alates aastast 1815), adjektiiv "t[u]onale" (kui epiteet sõnale "fuga", L. A. Sabbattinil alates aastast 1802). Inglise keeles "tonality" (hiljemalt 1824), adjektiiv "tonal" esineb J. Hawkinsi (aastal 1776) tuletatud mõistes „Tonal music“ ekvivalendina ladinakeelsele sõnale "tonale" [sc. libellum], mis on kaudselt seotud keskaja muusikas (näiteks "Tonale Sancti Bernardi" 12. sajandi esimesesl poolel) leiduva sünonüümiga "tonarius, tonarium" kirikuheliridadele põhineva gregooriuse koraalide süstemaatilise nimistu tähenduses. Erinevates keeltes võeti nimisõna 'tonaalsus' kasutusele muusikavälistes valdkondades. Näiteks juba aastal 1846 kasutas seda Georges Sand ("La mare au diable"), Frederic Chopini ajutine elukaaslane, kirjeldavalt tähenduses 'kõlavärving, kõlaomadus, värvikäsitlus, koloriit'. Sõna 'tonaalsus' kasutati ka erialase väljendina eelkõige maalikunstis (anglosaksi ja romaani keeleruumis alates 1866, vrd J. Murray jt, "A New Engl. Dictionary on Historical Principles" X, 1, Oxford 1926, 125 a), aga ka teistes distsipliinides nagu keemias (itaalia keeleruumis) või lingvistikas.
Oma algses tähenduses on prantsuskeelne "tonalité" "helirea helide seoste korraldusprintsiip". Algusest peale on selgesti ära tuntav mõistest 'tonaalus' tuletatud terve terminite perekond, näiteks koos terminitega helirida ("Tonleiter") või helistik ("Tonart"). Prantsusmaal on alates aastast 1810 täheldatav eelkõige ebaühtlane keelekasutus. Fr.-J. Fétis'l esineb "tonalité" mitmetahulise terminina, mis oma põhieesmärgina väljendab "simultaanselt või suktsessiivselt korraldatud helirea helide hädavajalike seoste kombinatsiooni". Peaaegu kõigile järgnevatele mõiste määratlustele, mis on rõhutatult seotud mõistetega helirida ("Tonleiter") ja helistik ("Tonart"), on omane tähendus eelkõige seoses duur-moll-süsteemiga. Mõnikord kujutab mõiste tonaalsus enesest lihtsalt helistiku sünonüümi. Eelkõige saksakeelsed teoreetikud seostavad mõistet 'tonaalsus' "toonika rõhutamisega".
Kaugeleulatuv uus interpretatsioon toimub alates 1870-ndatest aastatest seoses Hugo Riemanniga, kes mõistab sõna 'tonaalsus' all "akordide funktsioone seoses toonikaga". Oma järgnevas tänapäevani kehtivas põhitähenduses on tonaalsus mõistetav kui "helistiku mõiste laiendus, mille puhul rõhutatakse kõigi kooskõlade seost ühe keskse heliga". Laiendatud helistiku mõistena võib 'tonaalsus' tähendada eelkõige "muusikalõigu või tsükli sisese helistike seoste süsteemi ". Üldmõiste 'tonaalsus' asemel kasutatakse eelkõige saksa muusikateoorias alates 19.sajandi lõpust täpsustatud konstruktsioone "dominantne tonaalsus", "funktsionaalne tonaalsus", "harmooniline tonaalsus" ning "duur-moll tonaalsus". Toonika rõhutamise põhjal näeb R. Réti mõistet 'tonaalsus' "tonikaalsuse lühendina".
20.sajandi alguses kujundab arusaamist tonaalsuse mõisteperekonnast suhteseos mõistega 'atonaalsus'. Vastandmõistete 'tonaalsus' – 'atonaalsus' erinevuse põhiliseks kriteeriumiks on mõistete 'helistik' (või 'helirida') implikatsioonide erinev rõhutamine. Oma kiiresti tavakeelde läinud tähenduses määratleb J. M. Hauer alates 1920-ndatest aastatest tonaalsusena "olemuslikult tingitud ideaalse üksiku rütmiseeritud muusikaliselt heli" olemasolu. Mõiste "tonaalsus" sellise üldistamise tõttu on arusaadav ka omaaegne kriitika mõiste "atonaalsus" suhtes.
Tulenevalt ühest küljest mõiste riemannilikust rõhuasetusest ning teisest küljest spetsiifilisest kompositsiooniajaloolisest arengust on alates 19.sajandi lõpust toimunud tonaalsuse mõiste uus laienemine ja muutumine. Oma kõige üldisemas tähenduses saadakse eelkõige austria kultuuriruumis mõistest 'tonaalsus' aru kui "helidevahelisest seosest". Selle kõrval kohtab individuaalseid katseid muuta tonaalsuse mõiste muusikaliseks üldmõisteks. Järgmistes modifikatsioonides esineb mõiste 'tonaalsus' rõhuasetusena helide tsentreerimisele. Juhuslikult esineb mõistet 'tonaalsus' ja eriti selle inglise ja prantsuskeelseid vasteid tihedas mõistelises suhtes 'kõlavusega' ("Tonigkeit").
Nüüdismuusika heliloojate ja teoreetikute (eelkõige uus viini koolkond) poolt on mõiste 'tonaalsus' tihti nivelleeritud väljendiks, mis tähistab ühte muusika kompositsiooni- ja organisatsiooniprinstsiipidest.


Tonaalne muusika.
Tonaalne muusika on muusika, millele on iseloomulik tonaalsus.


Ulme.
Ulme (inglise keeles "speculative fiction", saksa keeles "die Fantastik") on kunstižanr, milles kujutatakse maailma teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole. Peamiselt esineb ulme kirjanduses ja filmikunstis. Ulme jaguneb kolmeks alamžanriks: teadusulme ("science fiction"), imeulme ("fantasy") ja õudusulme ("horror"). Eestikeelses pruugis on levinud ka tava nimetada ulmeks üldises mõttes just teadusulmet, imeulme kohta kasutatakse laialdaselt ingliskeelset toorlaenu "fantasy".
Teadusulme tegeleb tavaliselt tulevikuga, õudusulme tihtipeale minevikust pärit jõududega tänapäevas ning imeulme asetub meile tuntud ajast ja ruumist väljapoole. Teadusulme psühholoogiliseks leitmotiiviks on tavaliselt kohtumine tundmatuga kõige laiemas mõttes ning paljudel juhtudel ka sel pinnal tekkiv eetiline konflikt; õudusulme puhul seevastu lugejas jubedustunde tekitamine ning imeulme puhul tavapärasest maailmast hoopis eripärase kujutamine.
Alamžanre eristatakse selle järgi, kuidas autor fantastilisi sündmusi põhjendab (teadusulme vs. imeulme), kas autor püüab neile anda ratsionaalset seletust või seletub tegevus maagia ja müstikaga. Õudusžanri definitiivne tunnus on autori soov tekitada lugejas jubedust. Eksisteerivad üleminekuvormid kõigi žanride vahel, milles segatakse teadlikult erinevate alamžanride tunnuseid.
Žanri piiritlemine.
Ulmelisteks liigitatakse teoseid rea tunnuste alusel.
1) Sündmustiku fantastilisus. Meile tuntud reaalsuses, olevikus või minevikus toimuv sündmustik on meie praeguste teadmiste valguses välistatud või kirjeldatakse meile tundmatut reaalsust. Vaidlusi on põhjustanud teosed, mille tegevus pole küll otseselt fantastiline, kuid on siiski äärmiselt kummaline ("Kärbeste jumal").
Kirjandust, mis on loodud eesmärgiga lugejas jubedust tekitada, kuid milles ei toimu midagi fantastilist, nimetatakse hirmukirjanduseks (Johannes Aaviku termin) ja ei loeta ulme osaks (vastupidiselt õuduskirjandusele).
Fantastilisus võib seisneda muuhulgas ükskõik millises allpool loetletud elemendis.
Väga tihti esineb ühes teoses mitu fantastilist elementi.
2) Fantastilised sündmused toimuvad teose (mitte autori, lugejate või tegelaste!) seisukohalt objektiivses tegelikkuses. Hallutsinatsioonide kirjeldused ei ole ulme.
3) Fantastikal on teoses oluline osa ja see on taotluslik. Näiteks H. G. Wellsi "Tono Bungay" ei ole ulme hoolimata episoodist "quap"-iga. Loomulikke vaidlusi põhjustab see, kui suur osa on oluline. Mõne teose puhul on vaieldav ka see, kas fantastiline element oli taotluslik. Fantastilisena näivad sündmused võivad olla tingitud autori vähestest teadmistest või elukogemusest.
4) Teose aluseks olev narratiiv on ilukirjanduslik, st. ei ole religioosne, spekulatiivselt esseistlik ega suulise traditsiooni üleskirjutus.
Rida autoreid on avaldanud oma teoseid vältides viiteid ulmekirjandusele hoolimata teoste ilmsest fantastilisusest. Samuti on rida kirjastusi avaldanud ulme sildi all teoseid, milles tegelikult midagi fantastilist ei toimu. Teose sisust lähtumisele alternatiivne viis ulme defineerimiseks on lähtuda sellest, millises väljaandes teos ilmunud on.
Žanriulme on ulme mõne alaliigi tavasid täpselt järgiv ulmekirjandus. Sinna kuuluvad teosed on tavaliselt loodud vastava alamliigi traditsioone silmas pidades ning teadlikult ulmena. On kirjutatud ka fantastilise elemendita teoseid, milles esineb žanriulme tüüpvõtteid (näiteks hull teadlane).
Piiripealsete teoste žanrikuuluvus on vaieldav. Tüüpiliselt käsitlevad piiripealset ulmet ulmekirjandusena ulmekirjanduse spetsialistid, lähtudes sündmustiku ilmselgest fantastilisusest. Vastupidisel seisukohal on ulmevälised spetsialistid, kelle jaoks antud teostes fantastiline element ei ole piisavalt oluline või kes mõistavad ulmena ainult žanriulmet.
Kuuluvus ulmesse ei välista kuulumist mõnda teise kunsti alaliiki (klassikalise, filosoofilise, teadusliku vms kunsti alla).
Ajalugu.
Ulmežanri alamžanride ajalooline tagapõhi on erinev. Kui teadusulme tekke tingimuseks võib pidada uusaegset mõtlemist, siis imeulme juured on keskaegses kirjanduses, sh. haldjalugude ning faustlikus traditsioonis ning õuduse omad keskaegses folklooris. Ulmezhanri arenemist uusajal võib lihtsustatult kujutada järgmise skeemi abil.
Eesti teadusulme teadaolevalt esimene teos on Matthias Johann Eiseni tulevikupildike "Tallinn aastal 2000" (1903). Õuduskirjandust kirjutati juba 19. sajandil (näiteks Eduard Vildele omistatud gooti kirjandusele lähedane röövrüütlijutt "Hugo ja Tekla" 1893). 20. sajandi alguses oli tõlkemaastikul üheks olulisemaks rahvalikuks väljaandeks Johannes Aaviku tõlkeantoloogiate sari "Hirmu ja õuduse jutud". Esimene anne (1914) sisaldas Hanns Heins Ewersi ja A. J. Mordtmanni jutte.
Sõna "ulme" tõi eesti keelde väljendi "teaduslik fantastika" asemele ja 'teadusulme' tähenduses Henn-Kaarel Hellat kirjutises "Ilukirjanduse põnevad provintsid" (Sirp ja Vasar, 18. september 1970, nr 38). Ajalehes "Sirp ja Vasar" pakuti teadusliku fantastika tähenduses ka teisi uudissõnu, millest tuntuim on "ruja". Termin "imeulme" juurdus üheksakümnendatel.


Faktuur (muusika).
Faktuur (inglise keeleruumis ka tekstuur, saksa keeles pigem "Satz" või "Tonsatz") on muusikas üldmõiste, mida kasutatakse muusikalise struktuuri vertikaalse mõõtme tähenduses.
Faktuuri all võib pidada silmas näiteks partiide ehk häälte, tämbrite, rütmide, artikulatsioonide, dünaamika või muusika karakterite samal ajahetkel ühendamise üldist printsiipi.
Eraldatakse ühe- ja mitmehäälset faktuuri. Mitmehäälset faktuuri on kahte liiki: homofooniline ja polüfooniline.
Homofoonilises faktuuris on võimalik eraldada juhtivat häält (sageli on selleks meloodia) saatehäältest ehk saatest. Juhtiva hääle kõrval moodustavad homofoonilise faktuuri funktsionaalne bass ja vähem iseseisvad saatehääled. Homofoonilise faktuuri erikujuks on harmooniline faktuur, milles kõik hääled liiguvad ühesuguses rütmis akordidena.
Üheks tavalisemaks faktuuri mitmekesistamise võtteks on figuratsioon: rütmiline figuratsioon, harmooniline figuratsioon ja meloodiline figuratsioon.
Klassikalis-romantilises muusikatraditsioonis võrreldakse eelkõige polüfoonilist ehk kontrapunktilist (häältel on iseseisev liikumissuund, rütmika, karakter) ning homofoonilist (hääled on allutatud ühtsele rütmile ja rõhutavad esmajoones harmoonia kulgu) faktuuritüüpi ja nende kahe sümbioosi – nö "vaba mitmehäälsust" (sks.k "Freistimmigkeit"). Faktuuritüüpideks on ka näiteks monoodia ehk ühehäälsus, heterofoonia (kas ”laiendatud ühehäälsusena”, mille puhul sama meloodiat esitatakse mitme esitaja poolt nii põhikujul kui ka mõningate kõrvalekaldumistega või nö "lintliikumisena", mille puhul sama meloodiat esitatakse paralleelsetes intervallides) ja mikropolüfoonia.
Faktuuri kui kompleksset muusikalist parameetrit iseloomustavaks suuruseks on näiteks ’tihedus-hõredus’.
Faktuuriga tegelesid juba keskaja heliloojad ja muusikateoreetikud, kuid eriliselt hakati faktuurile tähelepanu pöörama 20.sajandi muusikas: tekkisid näiteks paljukihilised faktuurid (Charles Ivesi, György Ligeti, Bernd Alois Zimmermanni muusikas).
Sõnal faktuur on erinevates keeleruumides veidi erinev tähendus. Näiteks inglise keeles kasutatav sõna "tekstuur", mis on mõiste sisult identne eesti sõnale "faktuur", on etümoloogiliselt pärit itaalia sõnadest "testura" ja "tessitura", mis tähendavad eelkõige vokaalmuusikas üksiku hääle registriulatust. Saksa keeles kasutatakse sõna "faktuur" tähenduses pigem mõistet "Satz" ("Tonsatz"), mis teatud kontekstis viitab teose kontrapunktilisele ülesehitusele (näiteks "Dezimensatz" kui intervallide kontrapunktiring 10.sajandil) või mitmehääses vokaalfaktuuris häälte kirjutamise stiilile (näiteks 14.-15. sajandi vokaalstiil "Kantilenensatz", milles ülemine hääl on meloodia ning alumised hääled saate funktsioonis) ning mida tänapäeval mõistetakse kui kompositsioonitehnilist printsiipi, kuidas kirjutada näiteks kaanonit, fuugat, koraalivariatsiooni, klassikalist sonaat-allegrot, "Liedi jne.


Imeulme.
Imeulme (inglise keeles "fantasy") on ulme alamžanr.
Nagu ulme üldse, käsitleb ka imeulme maailma sellisena, nagu see ei ole (olnud). Erinevalt teadusulmest seletub fantastiline komponent selgelt teadusliku maailmapildi väliste nähtustega: maagia, nõiduse või muu imepärasega (nagu ka imemuinasjutus). Erinevalt õudusulmest ei ole teose eesmärgiks mõjuda õudselt.
Üldiselt peetakse imeulme oluliseks tunnuseks maagia kujutamist. Imeulme hulka paigutatakse tavaliselt teosed, kus esinevad pöialpoisid, lohed, ükssarvikud ja muud mütoloogilised olendid (välja arvatud juhul, kui nende anatoomiat ja füsioloogiat põhjalikult käsitletakse – see muudab teose teadusulmeks). Harilikult kuuluvad imeulme alla ka need teosed, mille tegelaste seas on Jumal, Kurat või Jõuluvana.
Imeulme tegevustik toimub keskajas märksa sagedamini kui teadusulme puhul ja peaaegu mitte kunagi tulevikus. Sageli toimub teadusulme kõrgtehnoloogilises keskkonnas ja imeulme madaltehnoloogilises keskkonnas, kuid see ei ole reegel, mille järgi neid eristada saaks.
Mitmed imeulmeautorid mõtlevad välja maailma, milles toimub terve romaani- või filmisari. Tuntud on Terry Pratchetti, Roger Zelazny ja J. R. R. Tolkieni maailmad.
Ajalugu.
Žanri tekkest võib hakata kõnelema seoses 19. ja 20. sajandi vahetusel ilmunud William Morrise ja Lord Dunsany raamatutega. Esialgu avaldati imeulmet samades ajakirjades kui ulmet ning seda kirjutasid ka samad autorid (nt Fritz Leiber ja L. Sprague de Camp). Žanri levikul oli teetähiseks J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste isanda" triloogia 1965. aasta pehmekaaneline väljaanne, mis saavutas USA ülikoolides kultusliku staatuse.
Piiritlemine.
Imeulme ja selle paljude alamžanride tunnused annavad austajatele aluse pikkadeks vaidlusteks imeulme piiritlemise üle.
Ühelt poolt on imeulme areng võrdlemisi selgelt ajalooliselt jälgitav. Valdav enamik autoreid järgib eelnevate autorite (eriti Tolkieni) kasutatud karaktereid, süžee-elemente ja faabulat. Siin on mõjukaks Joseph Campbelli monomüüdi käsitlus. Kirjastajad ja raamatukaupmehed kasutavad žanri suhtelist ühetaolisust ka oma toodete positsioneerimisel: imeulmeteosed on tavaliselt hõlpsasti tuvastatavad kaanekujunduse ja kaanemärgete kaudu, raamatupoodides paigutatakse imeulmeteosed ulmekirjanduse riiulitesse.
Teisalt tekitab just imeulmes kõige rohkem probleeme žanriulme formaalne piiritlemine piiripealsest ulmest, eriti maagilisest realismist. Maagiline realism sisaldab tugevat üleloomulikku komponenti, kuid selle eesmärk on tuua lugeja ajaloolis-mütoloogiliste kujundite maailma, mis võib olla tihedas seoses kindla reaalse paiga või piirkonnaga (tellurism) ja kokkuvõttes tekib ajaloolis-individuaalse ja materiaalselt konkreetse tihe põiming. Imeulme tegevuspaik on meie maailmaga üldjuhul kas seostamata (Ursula K. Le Guini "Meremaa") või seisneb seos vaid kommunikatsioonis ja põhilised sündmused toimuvad ikkagi alternatiivses, müütilis-muinasjutulises maailmas (C. S. Lewise "Narnia kroonikad").
Imeulme sarnaneb üleloomulike elementide esinemise poolest muinasjuttudega, kuid erinevalt folkloorist on imeulmel tuvastatav autor. Samuti on erinevalt rahvaloomingust imeulmel reprodutseeritav vorm, ennekõike kirjalik. Selletõttu ei ole muinasjutud, muistendid ja mütoloogia imeulme, küll aga kunstmuinasjutud. Kui imeulme folkloorseks vasteks võib pidada imemuinasjuttu, siis maagilise realismi puhul kinnismuistendit.


Gustav Adolfi Gümnaasium.
Gustav Adolfi Gümnaasium on üldhariduskool Tallinnas, Eesti vanim tegutsev kool, asutatud 16. veebruaril 1631. aastal. Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor on Hendrik Agur (2010).


Deukalion ja Pyrrha.
Deukalion oli Prometheuse ja Kelaino poeg. Tema abikaasa oli Pyrrha, Prometheuse venna Epimetheuse ja Pandora tütar.
Inimsoo nurjatused vihastasid Zeusi ja ta otsustas selle hävitada. Ta laskis sadada vihmal, mis kattis kogu maa peale Olümpose ja Parnassose. Kui sadanud oli juba 9 ööpäeva, triivis Parnassosele puust kirst või laev, mille Deukalion ja Pyrrha olid Prometheuse käsul ehitanud, sinna toitu varunud ja sinna varjule läinud. Teiste allikate järgi peatus nende paat Etna või Athose mäel või Tessaalias asuval Othryse mäel. Erinevalt teistest veeuputusmüütidest ei päästnud Deukalion ja Pyrrha loomi. Kuna Prometheus ja Pyrrha olid korralikud inimesed, halastas Zeus neile ja laskis veel alaneda.
Prometheus ja Pyrrha tulid mäe otsast alla ning nägid mudast ja pisut lagunenud templit. Nad tänasid seal jumalaid oma pääsemise eest, kuid kurtsid, et on nüüd ainsad inimesed maailmas. Selle peale käskis hääl (mõne allika järgi Zeus, mõne järgi Themis) neil oma ema luid üle õla selja taha visata. Deukalion ja Pyrrha pidasid seda kõlvatuks ja ega neil ema käepärast olnudki, kuid siis taipasid, et Maa on kõigi ühine ema ja tema kondid on kivid. Nad loopisid kive üle õla. Deukalioni visatutest said mehed ja Pyrrha visatutest naised.
Nii tekkis tugev ja vastupidav inimtõug, keda nimetati kivi-inimesteks. Kiviinimeste tõug valitses maa peal kuni Trooja sõjani, mil paljud neist hukkusid. Kiviinimeste järeltulijad on tänapäeva inimesed.
Deukalioni ja Pyrrha poeg oli Hellen, kõigi kreeklaste esiisa. Nende lasteks on nimetatud ka tütart Protogenead ja poega Amphiktyoni.


Heli.
Heli on elastses keskkonnas leviv elastsuslaine (gaasis või vedelikus - pikilaine, tahkes - ka ristlaine), mida on võimalik kuulda. Laiemas tähenduses mõistetakse heli all igasugust elastses keskkonnas levivat lainet.
Heli füüsikalised omadused.
Füüsikaliselt iseloomustab heli võnkesagedus, lainepikkus, võnkeamplituud, helirõhk ja kiirus.
Heli tajumine.
Bioloogiliselt suudavad helisid tajuda kõik selgroogsed, enamik lülijalgseist ning (sporaadiliselt) mitmed muud loomarühmad.
Füsioloogiliselt suudab normaalse kuulmisega inimene tajuda õhus levivaid helisid võnkesagedusega 16 kuni 20 000 Hz (väikelapsed isegi kuni 40 000 Hz). Tajupiiridest kõrgemad ja madalamad sagedused on vastavalt ultraheli ja infraheli. Kuuldelävi (vaikseim heli, mida tajutakse) sõltub sagedusest, aga on umbes 0 dB lähedal; valulävi (millest tugevam heli põhjustab kuuldeelundites valu) on umbes 130 dB lähedal.
Psüühika aspektist vaadatuna on heliaistingud ja -tajud inimese jaoks nägemisaistingute ja- tajude järel tähtsuselt teisel kohal. Inimese keele- ja kõnevõime on olulisel määral sõltuvuses helide tajumise ja mõistmise võimest ja seetõttu sünnipäraselt täieliku kuulmispuudega inimene (kurttumm) pole enamasti võimeline normaalselt kõnelema.
Helitaju omadused.
Kui heli läbib inimese kuulmiselundid, teiseneb füüsikaline heli füsioloogiliseks heliks ehk tekib kuulmine. Füsioloogiline heli muutub psüühiliseks ehk muusikaliseks heliks. Tekib helitaju. Heli muusikaliste omaduste peamine erinevus heli füüsikalistest omadustest seisneb selles, et inimkõrv pole võimeline tajuma väga väikeseid nihkeid heli füüsikalistes omadustes. Alles muutuste lähenemisel teatud piirini registreerib inimene selle muutusena ka muusikalises omaduses. See seaduspära on omane ka teistele aistinguliikidele ja on tuntud psühholoogias kui Weberi seadus: ärrituse suuruse lisa, mis on vajalik ärrituse suuruse muutumise märkamiseks, on kindlas suhtes ärrituse varasema suurusega. Seetõttu on erinevaid võnkesagedusi palju rohkem kui erinevaid heli kõrgusi. Erinevaid võnkeintensiivsusi palju rohkem kui heli tugevusi jne. Näiteks võnkeintensiivsuse kasvamise 10, 100, 1000 jne. korda registreerib kõrv selle muutusena heli tugevuses 1, 2, 3 jne. ühiku võrra. Muutusi võnkesagedustes 16 hertsilt 32 hertsile, 64 Hz-le, 128 Hz-le jne. kõrv tajub muutustena heli kõrguses 1, 2, 3 jne. oktaavi võrra. Seega tajub kõrv heli muutusi logaritmilise skaala järgi.
Heli muusikas.
Muusikas tehakse heli puhul sotsiaalkultuuriliselt tingitud ajaloolisest muusikapraktikast tulenevalt vahet muusikalisel helil ja müral. Erinevalt mürast iseloomustab muusikalist heli lisaks helivältusele (kestus), helitugevusele (helivaljus:heliintensiivsus, võnkeamplituud, helirõhk) ja tämbrile (osahelide vahekord) selgelt eristatav helikõrgus (helisagedus).
Helikõrguse määrab põhitooni sagedus, tämbri määrab sageduste spekter ning helitugevuse lainete intensiivsus.
Heliallika elastne keha on võimeline võnkuma üheaegselt nii tervikuna (põhisagedus) kui ka selle korrapäraste osadena (ülemhelidena).
Elastsest kehast pärinev võnkumine levib seda keha ümbritsevas elastses keskkonnas (näiteks õhus) helilainena.
Kuulmiselundis teiseneb heli kuulmisaistinguks, ehk füsioloogiliseks heliks.
Kirjandus.
Eiskop-Sillart 1988: Ilmar Eiskop ja Aleksander Sillart. "Akustika ja helitehnika". Tallinn "Valgus".


Akord.
Akordiks (itaalia k "accordo" "kooskõla") nimetatakse vähemalt kolme erineva kõrgusega heli kooskõla juhul, kui neid helisid on võimalik järjestada tertsidena.
Kui akord paikneb tertsidena, siis on tegemist akordi põhikujuga. Peale tertsilise struktuuri esineb veel kooskõlasid, mis koosnevad kvartidest, sekunditest (nn.kobarkooskõlad ehk klastrid) jne.
Osahelid akordides.
Akordi tertsilisele struktuurile on aluseks heli füüsikaline omadus tekitada kindlas süsteemis osahelisid.
Akordide liigitus helide arvu järgi.
Nimetused septakord, noonakord jt. on tuletatud akordi äärmistest helidest moodustunud intervallidest.
Akordi helide nimetused.
Ülemine akordi heli määrab akordi meloodilise seisu.
Akordi meloodiline seis.
Akordi meloodilise seisu määrab akordi ülemine heli.
Akordi kujud.
Akordi kuju oleneb ainult sellest, missugusel akordi helil ta põhineb. See on missugune akordi heli on bassis.
Akordi ulatus.
Akord võib esineda kitsas või laias ulatuses. Näiteks on 4-häälses seades akord kitsas ulatuses, kui kolme ülemise naaberhääle vahe ei ole laiem kui tritoon (3 tooni). See tähendab, et kolme ülemise hääle diapasoon on väiksem kui oktav.Teistel juhtudel on akord laias ulatuses. Võimalikult kitsas ulatuses esinevat akordi põhikuju või tuletatud kuju nimetatakse akordi taandvormiks.
Akordi tähistus.
Näiteks I6 on klassikalises harmoonias esimese astme sekstakord, džässharmoonias aga esimese astme sekstiga akord. Džässmuusikas esineb pöörete kohta mõisted "näiline pööre" ("apparent inversion") ja "valebassi akord" - akordi pööre, kus akordi põhiheli pole kõige madalam noot, vaid selleks on mingi muu akordi või hoopis akordiväline heli.
Klassikalises muusikas kasutatakse tähti ka helistiku märkimiseks (suur täht tähistab mažoori ja väike minoori). Džässmuusikas aga eranditult suuri tähti, mis märgivad ära vastava akordi põhiheli. Segamini ei tohiks ajada ka tähtnimetused H ja B. Džässmuusikas tähistab B si nooti (H) ja si-bemolli tähistab Bb.
Akordi muudetud helid (intervalli tähistus) kirjutatakse tavaliselt suurtähe järele paremale üles (C+5 või C 5), lisatud intervallid aga paremale alla (Cm9).
Mažoorsed akordid.
Kõige lihtsam akordi tähis on mažoorkolmkõlal (C) - meil kasutatakse tavaliselt ainult suurt tähte. Veel võib kohata, et tähele lisatakse ma. Näiteks Cma (mažoorkolmkõla) või Cma7 (suur mažoorseptakord). Ma tuleb sõnast, mis tähendab suurt, peamist või mažoori. Meil kasutatakse selle asemel sõna duur (dkk - duurkolmkõla).
Minoorsed akordid.
Minoorkolmkõla (Cm, Cmi, Cmin) tähistatakse suurtähe kõrval m, mi või min. Mi on tulnud sõnast, mis tähendab nii väikest kui minoori. Veel kasutatakse miinusmärki (C-). Mitte segi ajada, kui akordile lisatakse muudetud heli (C-6) miinus märgiga.
Vähendatud akordid.
Vähendatud akorde (vähendatud septakord) tähistatakse ° või dim (). Poolvähendatud septakordi ("half diminished") ehk väikest septakordi tähistatakse ø.
Suurendatud akordid.
Suurendatud akorde tähistatakse plussmärgiga (+) või sõnaga aug ().


Roswinkel.
Roswinkel on küla Hollandis Drenthe provintsis Emmeni valla kirdeosas Saksamaa piiri lähedal.
Ajalugu ja vaatamisväärsused.
Asustus tekkis Roswinkelis Westerwoldeni väljaulatuva liivaseljandiku tippu endisel rabaalal: tegemist on "rabasaarega". Enamik talusid jäi teest lääne poole (raba poole).
Et Roswinkelit keskajal uudismaamaksuga ei maksustatud, peab küla olema asutatud enne 10. sajandit. Vanimad leitud esemed on pärinevad Karolingide ajast, mis võib viidata küla olemasolule juba tol ajal. Raskesti ligipääsetavasse rabasse maeti tol ajal kott 145 mündiga.
Ühe versioni järgi rajati küla 1216.
Roswinkelit on esimest korda kirjalikult mainitud 1327 Roeswinkeli nime all. Tegemist oli dokumendiga, mis puudutas Schildwolde kloostri ja Weerdinge ümbruse vahelisi suhteid.
"Roswinkel" tähendab tõenäoliselt 'hobuste karjamaa' ("winkel" tähendab murdes karjamaad), teise versiooni järgi 'hobuste nurk' ("Roz-Winckel").
Aastal 1654 oli Roswinkelis 34 talu (lisaks veel väiketalud).
Roswinkel on alati olnud eraldi hoidev küla, millel on olnud rohkem sidemeid Westerwolde (Groningeni provintsi idaosa) kui Emmeniga. Sellest annavad tunnistust muuhulgas mõned murdesõnad. Kohalikud rahvarõivad olid erinevad teiste Drenthe külade omadest. Aastal 1836 leidis Drenthe provintsi valitsus, et Roswinkel peaks saama omaette vallavalitsuse, kuid asi jäi soiku.
Enne Teist maailmasõda oli Roswinkel metsane, seal kasvas palju leppi. Küla juurde pääses laevaga mööda Rundet. Üle Runde viisid valgete käsipuudega sillad. Nüüd on küla ajalooline välimus intensiivse põllumajanduse tõttu kadunud. On kaevatud palju kraave ja kanaleid. Alleed on välja juuritud.
Roswinkeli ümbruse rabadest ammutati 1970. aastateni intensiivselt turvast. Hiljem jäi maa tühjaks ja paljaks. On käimas Jeroen van der Westeni juhitav maastikukujundusprojekt.
Tatar.
17. sajandil kasvatati Roswinkeli ümbruses palju tatart. Nüüd on sellest peaaegu loobutud, sest tatar on õrn ja vähese saagikusega kultuur. Rakendati alepõllundust. Ühel põllul saadi tatart kasvatada kuus aastat järjest, pärast seda pidi see 20 aastaks sööti jääma. Tatart kasvatasid peamiselt väiketalupojad.
Tatrakasvatajad kaldusid eirama piirilepinguid, sest neil oli tarvis palju maad. Aastatel 1773 ja 1776 leidsid seetõttu aset Münsteri sõdurite reidid Roswinkelisse.
Salakaubavedu.
Roswinkelis olid soodsad tingimused salakaubaveoks. Rabade kaudu viidi üle piiri peamiselt soola.
Kants.
Veel 20. sajandi alguses võis Roswinkelist kagus (uue ja vana Runde (kuivanud rabaoja) vahel, täpne asukoht teadmata) näha kantsi jäänuseid (kraav ja vallid). Pole teada, kelle käsul see oli ehitatud. Arvatakse, et kants pärines 18. sajandist. Rahvapärimuse järgi rajasid selle talupojad kaitseks Oberlangeni talupoegade eest, kes Roswinkeli talupoegade karjamaadel oma veiseid karjatasid. Kantsi olevat maetud varandus. Otsijatel ei õnnestunud varandust leida, küll aga leiti skelett, kaev ja hulk väikesi lubjast piipe. Kantsi juurest leiti paksud rasked sillasambad.
"Fort voor het Water".
Jeroen van der Westeni juhitava maastikukujundusprojekti raames loodi maakunstiobjekt "Fort voor het Water" 'kindlus vee jaoks', mis on rajatud endise kantsi kohale. "Kindlus" on ehitatud raudplaatidest. Need moodustavad basseinid, mis on ühendatud vana rabajõe Rundega. Basseinides püüab kunstnik taastada rabasammalt. Plaatidel on sõnad, mis viitavad minevikule. Seal on loetletud kõik loomad ja taimed, mille jäänuseid tollasest rabast on leitud. On ka murdesõnu, näiteks "orre" 'maak'. Jutt on soorauamaagist, mida kaevandati raua sulatamiseks ja värvi valmistamiseks.
Objekt tahab portreteerida tühjaks ammutatud raba, kus umbes 1920. aastani oli Roswinkeli kants. See oli rajatud vaenlase ähvardusel. Vaenlast enam ei ole, kuid raba kuivatamisega toodi ohvriks vesi. Raba kadumise ja põllumajanduse tõttu on vee kvaliteet piirkonnas halvenenud. Vett ennast ei ole enam näha. Objektist voolab läbi kunstlik vooluvesi. Seal saab pidada pidusid, mängida etendusi ja etendada performansse.
Kirik.
Pole teada, millal Roswinkel oma kiriku sai. Oletatakse, et juba 1330 rajati Ter Apeli kloostrist väike kirik. Arvatakse, et klooster ka õpetas "Rosenwinckeli elanikke.
Praegune kirikukell pärineb 1362. aastast.
Arvatakse, et Roswinkel lõi Emmeni kihelkonnast lahku ja sai omaette kihelkonnaks 15. sajandiks. Ühendus Emmeniga oli tol ajal halb.
Aastal 1598 läks Roswinkel koos kogu Drenthega üle protestantismile.
Aastal 1599 hävis kirikutorn tulekahjus täielikult.
Praegune kirik pärineb aastast 1759.
Aastast 1845 pärineb tol ajal Drenthes elanud Jan van Ravenswaay joonistus kirikust. Joonistus on hoiul Leideni ülikooli raamatukogus. Sellel on näha, et kiriku küljes on puust kellahoone. Kellal puudub kellavärk.
Aastal 1852 kirik renoveeriti taas. Torni sissekäigu kohal on kiri, mis näitab, et see on ehitatud 1853. Teistsuguste kivide järgi on näha, et torn on hljem juurde ehitatud. Kella all on müüri sees päikesekell.
Aastal 1977 kirik restaureeriti küla 750. aastapäeva puhul.
Kiriku sees on kaitseks päikesevalguse eest ookerkollased eesriided.
Aastani 1923 olid Roswinkeli pastorid ühtlasi ka talupojad. Neil olid lehma- ja lambakarjad. Seitsmeteistkümnendast sajandist on säilinud dokumente, milles üks pastor kaebab, et ta ei saa oma pulle karjatada, sest rabatee Emmenisse on nii halb. Uus pastor sai niinimetatud "raudlehma" – rahasumma, millega sai oma talusse investeeringuid teha. Kui pastor jäi ametisse lühikeseks ajaks, pidi ta selle summa oma järglasele tagasi maksma. Pastor sai ka väljarenditud kirikumaadelt natuuras "rukki- ja munarenti". See rent säilis 1989. aastani, kuigi viimastel aastatel maksti seda rahas kirikufoogtkonnale.
Endiste tallide kohal on praegu kogudusehoone.


Karjalaskepäev.
Karjalaskepäev on 1. aprillil ja see on vana ristiusueelne karja väljalaskmise päev.
Tegelikuks karjalaskepäevaks on kujunenud siiski jüripäev, kuid loomad tuli karjalaskepäeval kas või korraks üle laudaukse ajada ning esimene karjasevits valmis lõigata.


Künnipäev.
Künnipäev on 14. aprillil ning see on muistne põllutööde alguse tähtpäev.
Künnipäev oli nagu karjalaskepäevgi, ennetava maagia päev, mil mitmesuguste maagiliste toimingutega püüti tagada head saaki. Üks niisugune töö oli sõnnikukoorma viimine põllule, põllutööriistade liigutamine ja üksiti korrastamine.


Jüripäev.
Jüripäev on 23. aprillil ning see on 303. aastal märtrina surnud ja hiljem pühakuks kuulutatud Püha Jüri surmapäev.
Eestis on jüripäev eeskätt maamehe tähtpäev. Meie esivanematele oli jüripäev looduse ärkamise püha ja igati sobilik aeg põllutööde alustamiseks, teenistuslepingute sõlmimiseks ja elukoha vahetamiseks.
Ühtlasi peetakse jüripäeva suvetoojaks, looduse ärkamise pühaks.


Anacletus I.
Anacletus (Anencletus, kreeka keeles "Ανάκλητος" "Anakletos"), kolmas paavst pärast Peetrust ja Linust, kuid varasem Rooma piiskoppide nimistu, mis lähtus Linusest, pidas teda teiseks paavstiks.
Tuginedes tema nimekujule ("Anencletus" - kreeka keeles 'patuta, süüta'), peetakse teda kreeklaseks ja sel juhul on ta esimene kreeklasest paavst. Nimekuju alusel arvatakse, et tegu oli orjaga või endise orjaga, kuna Rooma riigis kandsid sellist nime tavaliselt orjad. Ta võib olla sama isik kui Cletus, kuna Eusebios, Ireneus, Augustinus ja Optatus väidavad ta olevat sama isiku, samas kui "Liberiuse kataloog" ja "Liber Pontificalis" on aga seisukohal, et Anacletus ja Cletus on erinevad isikud ja seega erinevad paavstid.
Mõneti seostatakse teda apostel Pauluse kirjas Tiitusele 1. peatüki 7. salmis mainitud piiskopi prototüübiga. Tekst kõlab eesti keeles nii: "Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu..."
Traditsiooni järgi ristiti Anacletus Peetruse poolt. Ta pühitses Roomas 25 presbüterit ja püstitas Peetruse haua kohale mälestusmonumendi. Ta sätestas liturgilise rõivastuse kasutamist ja piiskoppide pühitsemise reeglid.
Traditsiooni kohaselt oli Anacletus kutsutud kiriku etteotsa Rooma kodanikuna, tema isa oli Emilianus. Ta püsis oma ametikohal 12 aastat (77–88). Kuna kirikuloolase Caesarea Eusebiose järgi suri ta keiser Domitianuse 12 valisemisaastal (seega kas 92 või 93), siis Vatikani "Annuario Pontificio" väidab tema valitsemisaastateks 80–92. Arvatavasti suri ta märtrisurma. Anacletuse säilmeid hoitakse Püha Linuse Kirikus Vatikanis.
Anacletust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna, tema mälestuspäev on 26. aprill (kehtestatud paavst Paulus VI ametisoleku ajal).


Markusepäev.
Markusepäev on 25. aprillil ning see on Püha Markuse mälestuspäev.
Eestis kutsuti markusepäeva ka äkksurmapäevaks. Usuti, et kui sellel päeval künda või muud põllutööd teha, siis surevad ootamatult loomad.


Püha Jüri.
Püha Jüri (Georgios; ka Georg; hukati 303) oli Kapadookiast pärit ohvitser ja kristlik märter.
Ta on sõjameeste, rüütlite ning talupoegade kaitsepühak. Veel on tema kaitse all talusulased, pütsepad, turvisevalmistajad ja sadulsepad. Püha Jürit kutsutakse appi maohammustuste, süüfilise, katku ja leepra puhul.
Georgios hukati, sest ta oli söandanud halvustada Olümpose jumalaid.
Eestis on Pühale Jürile pühendatud kirikud Jüris (Jüri kirik) ja Laiusel (Laiuse Püha Jüri kirik), samuti oli Tallinnas Püha Jüri ordu, Toomkirikus ja Nigulistes Püha Jüri kabelid.
Alates 23. aprillist 2001 on Pärnumaal Toril EELK Tori Püha Jüri kogudus ja Eesti Sõjameeste Mälestuskirik. Püha Jüri kaitseb ka Võru linna ja ta nime kannab Võru peatänav (tsaariajal Georgi tänav, nõukogude okupatsiooni ajal Lenini tänav). Lisaks Võru linnale kaitseb Püha Jüri Gruusia riiki, Inglismaad ja Moskva linna.
Püha Jüri päev ehk jüripäev on 23. aprillil. Hispaanias on kombeks sel päeval kinkida raamatuid. Samal päeval, 1616. aastal, surid Cervantes ja Shakespeare, mistõttu UNESCO kuulutas 23. aprilli Ülemaailmaseks Raamatute ja Autoriõiguste Päevaks.
Eesti rahvakalendris on jüripäev olnud põllutööde alustamise päev. Euroopa rahvaste usundites seondub jüripäev samuti põllutöödega ja mitmete kommetega (tuletegemine jne).
Püha Jüri sümbol on Püha Jüri rist, punane rist valgel taustal.
Legend.
a>. Metsamaastik Püha Jüri ja lohe võitlusega. (1510)
Püha Jüriga seostatakse tihti legendi, mille süžee langeb kokku imemuinasjututüübiga "Lohetapja".
Lohe mürgitas oma hingeõhuga kõik, kes talle lähenesid. Kapadookia sõdur Georg oli teel läbi Silene, Liibüas, ning nägi lohe terrorit kogukonnas. Esialgu nõudis lohe oma suure isu rahuldamiseks kaht lammast, hiljem aga juba inimliha. Lohe ohvreid valiti liisuga ning kui Georg linna jõudis, oli kuningatütre kord. Mõrsjarüüs printsess oli linna taga kalju külge aheldatud ja ootas oma saatust. Georg haaras oda ja astus koletisele vastu. Ta taltsustas lohe ja tõi selle printsessi vöö otsas linna, lubades eluka tappa, kui linnarahvas ristiusu vastu võtab. Seda 15 000 linlast kähku tegidki ning ainsa tasuna enesele palus Georg kuningat kirikuid ülal pidada, preestreid austada ja vaeseid aidata.


Markus.
Markus on Markuse evangeeliumi kirjutaja, kes hukati 67. aastal. Arvatakse, et oli Aleksandria kiriku rajaja ja selle esimene piiskop (Aleksandria paavst). Suri märtrina.
Markus on kirjutajate, notarite, müürseppade, ehitustööliste, korvi- ja vaibapunujate, klaasseppade ja klaasimaalijate kaitsepühak. Temalt palutakse abi sammaspoole, mitmesuguste valude ja äkilise surma vastu.
Ikonograafiliselt kujutatakse evangelist Markust lõviga või lõvina.
Eesti rahvakalendris on markusepäev 25. aprillil.
Markus on teise evangeeliumi autor. Algul elas Markus Jeruusalemmas ja oma ema majas oli tal võimalus kuulata Jeesuse esimesi jüngreid (on peetud võimalikuks, et sellessamas majas toimus ka Jeesuse püha õhtusöömaaeg). Hiljem läks Markus oma nõbu Barnabase ja Pauluse seltsis misjonireisile Küprosele. Markus hülgas Pauluse poolel teel ja naasis Jeruusalemma. Seetõttu keeldus Paulus teda uuele reisile kaasa võtmast. Koostöö Barnabasega aga laabus ning Markus tegutses misjonärina mõnda aega ka Küprosel.
Seejärel sai Markusest Püha Peetruse jünger ja ta töötas Roomas Peetruse sekretärina. Peetrus ütles tema kohta “mu poeg Markus”. Pärimuse järgi oli Peetrus see, kes rääkis Markusele suurema osa Jeesuse eluloost, tuletas meelde Jeesuse sõnu ja tegusid. Püha Peetruselt kuuldu põhjal olevatki Markus oma evangeeliumi kirja pannud. Peetakse võimalikuks, et Markus mainib evangeeliumis iseennastki. Nimelt räägib ta ainsa evangelistina noormehest, kes viibis Jeesuse vahistamise juures. Noormeest ei saadud kinni võtta, sest ta puges särgist välja ning põgenes. (Mk 14:51-52 j)
Pärast Roomast lahkumist jõudis Markus Egiptusesse. Väidetavalt sai temast Aleksandria kiriku rajaja ning Aleksandria esimene piiskop. Arvatakse, et Nero valitsemisajal, 67. aastal leidis Markus Aleksandrias märtrisurma. Markus olevat otse altari ees kinni võetud, teda köie otsas lohistatud ja lõpuks surnuks pekstud (või kägistatud). Pärast Markuse surma puhkenud äikesetorm, paganausulised põgenenud ja kohalikud kristlased saanud tema surnukeha maha matta.
Ühe legendi järgi jutlustanud Markus kord Aadria mere kallastel ja tema laev kandunud suure tormi tõttu laguunidesse. Seal ilmutanud end ingel, kes kuulutas: “Siia kerkib sinu auks kord suur linn (Veneetsia).” Mitu sajandit hiljem, aastal 828 viisid meremehed Markuse säilmed Veneetsiasse. Tema uuele matmispaigale püstitati kabel ja Markus kuulutati Veneetsia kaitsepühakuks.
Markuse kui sõnumitooja rollile osutab tiivuline lõvi, Markuse tähtsaim atribuut.
Markuse sümboliteks on raamat, pärgamendirull, kirjutussulg, piiskopirüü.
Markus on klaasikunstnike, notarite, vangide kaitsepühak. Martsipani peetakse Markuse leivaks.
Eesti rahvakalendris tähistatakse markusepäeva 25. aprillil.


Emadepäev.
Emadepäev on Eestis maikuu teisel pühapäeval.
Emadepäeva tähistati esmakordselt 10. mail 1908. aastal Ameerika Ühendriikides Lääne-Virginias Graftowi kirikus.
Eestis tähistati seda päeva esmakordselt 1922. aastal Uderna koolis piduliku koosviibimisega, mille organiseeris Naiste Karskusliit Helmi Mäelo algatusel. Üle-eestilisena tähistati seda päeva aasta hiljem, 3. juunil 1923. Emadepäeva tähistamine kogus populaarsust ja seda tähistati kuni 1940. aastani. Uuesti hakati Eestis emadepäeva tähistama 1988. aastal.
Ema(de)päev riigiti.
Ema(de)päeva tähistamine maailmas on riigiti ja kultuuriti erinev.


Korjusepäev.
Korjusepäev on 12. märtsil ning tegemist on 6.–7. sajandi Rooma paavsti Gregorius Suure surmakuupäevaga.


Töörahvapüha.
Töörahvapüha on iga-aastane (Euroopas 1. mail) tähistatav rahvusvaheline tähtpäev.
Töörahvapüha tähistamise traditsioon on alguse saanud 19. sajandil Ameerikast. Alates 1880. aastast tähistatakse USAs ja Kanadas töörahvapüha septembri esimesel pühapäeval. Austraalias on töörahvapüha oktoobri esimesel esmaspäeval. Uus-Meremaal on töörahvapüha neljandal oktoobri esmaspäeval.
Suurem osa maailmast tähistab töörahvapüha 1. mail. Saksamaal on 1. mai alates 1933. aastast riiklik püha.


Valev Uibopuu.
Valev Uibopuu (19. oktoober 1913 Võrumaa – 18. märts 1997 Lund) oli eesti kirjanik.
Elulugu.
Valev Uibopuu sündis Võrumaal Vana-Antsla vallas Õru metsavahi pojana. Õppis Otepää gümnaasiumis. Aastatel 1936–1943 töötas ajakirjanikuna Valgas ja Tallinnas.
Aastal 1943 siirdus sõjapõgenikuna Soome ja sealt 1944. aastal Rootsi. Stockholmis õppis ja lõpetas 1953. aastal Stockholmi Eesti Gümnaasiumi ning 1958. aastal Lundi ülikooli filosoofiateaduskonna. Aastal 1970 sai doktorikraadi soome-ugri keeleteaduse alal. Aastatel 1971–1980 töötas Lundi ülikoolis lektorina.
Isiklikku.
Tema ema vend oli kirjanik Richard Roht. Tema esimene abikaasa oli soome kirjanik ja tõlkija Tuuli Reijonen (nad lahutasid aastal 1961).


Tšetšeeni keel.
Tšetšeeni keel on nahhi-dagestani keelkonda kuuluv Kaukaasia keel. Lähemad sugulaskeeled on inguši ja batsi keel.
Sõnavara.
Tšetšeeni keeles on umbes 3000 omatüve. Palju on laensõnu vene, araabia, pärsia, osseedi ja gruusia keelest ning turgi keeltest.


Léopold I.
thumb
Léopold I [leop'ool esimene] (16. detsember 1790 Baieri, Coburg, Ehrenburgi loss – 10. detsember 1865 Brüssel, Laeken) oli esimene belglaste kuningas (Belgia kuningas; 1831 kuni surmani).
Tema täisnimi oli Leopold Georg Christian Friedrich (prantsuse keeles "Léopold-Georges-Chrétien-Frédéric", flaami keeles "Leopold Joris Christiaan Frederik"). Ta oli Saksi-Coburg-Saalfeldi hertsogi Franz Friedrichi (1750–1806) ja krahvinna Auguste Reuss-Ebersdorfi (1757–1831) noorim poeg.
1795, 5-aastaselt määrati Léopold I Venemaa Izmailovski keiserliku polgu polkovnikuks ja 1802 kindraliks. Kui Napoleon 1806 okupeeris Saksi-Coburgi hertsogiriigi, siis läks Léopold I Pariisi. Napoleon pakkus talle adjutandi kohta, kuid ta keeldus. Hiljem tegi ta kampaaniat Napoleoni vastu. 1815 määrati Léopold I armee ülemjuhatajaks.
2. mail 1816 abiellus ta printsess Charlotte Augustaga (1796–1817), kes oli Inglise printsregendi, hilisema kuninga George IV ainus seaduslik tütar ja seetõttu Inglise troonipärija. 5. novembril 1817 sünnitas printsess surnud poja ja suri ise järgmisel päeval.
2. juulil 1829 abiellus Léopold I näitlejanna Caroline Baueriga, kes oli Léopold I nõuniku nõbu ja kes määrati Montgomery krahvinnaks. Selle abielu kehtivus on kaheldav, sest see oli omavaheline abieluleping ilma religioosse või avaliku tseremooniata. Abielu lõppes kuuldavasti 1831. aastal.
Kui Kreekast sai 1830 kuningriik, pakuti valitsejakohta Léopold I-le, kuid ta loobus sellest. Kui Belgia kinnitas oma iseseisvust Hollandist 4. oktoobril 1830, palus Belgia Kongress hakata Léopold I äsja moodustatud riigi kuningaks. Ta astus ametisse Belgia Kuningapalees 21. juulil 1831. Sellest päevast sai Belgia iseseisuspäev.
Juba 12 päeva pärast, 2. augustil tungisid Hollandi väed Belgiasse. Rahutused kestsid 8 aastat, kuid 1839 sõlmisid 2 riiki lepingu, kus tunnustati Belgia iseseisvust.
Kuningal oli veel kaks poega oma armukese Arcadia Claret´ga: parun Georg Eppinghoven (1849–1904) ja Arthur Eppinghoven (1852–1940).
5. mail 1835 sai teoks üks Léopold I unistustest: avati esimene Euroopa raudteeliin Brüsseli ja Mecheleni vahel.
Léopold I suri 10. detsembril 1865 Laekenis. Ta maeti Jumalaema kiriku kuninglikku võlvkambrisse Laekeni surnuaias.


Ordoviitsium.
Ordoviitsium on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Ordoviitsium vastab ajavahemikule 488...443 miljonit aastat tagasi.
Ordoviitsiumile eelneb Kambrium ning järgneb Silur. Ordoviitsiumi ajastu kuulub Paleosoikumi aegkonda ja Fanerosoikumi eooni.
Ordoviitsium on ajavahemik Maa ajaloos, kuid samuti ka kivimkompleks, mis on selle ajastu jooksul moodustunud. Seepärast räägitaksegi Ordoviitsiumi ajastust ja ladestust. Nimi pärineb tänase Suurbritannia aladel elanud keldi hõimu ladinakeelsest nimest "ordovices".
Kuni 1879. aastani käsitleti Ordoviitsiumi Siluri ladestu osana.
Ordoviitsiumi ajastul jätkus Kambriumis alguse saanud Kaledoonia kurrutus, mille käigus tekkis näiteks Skandinaavia mäestik. Aktiivse vulkanismiga paistsid silma tänapäeva Austraalia idaosa ja Uurali mäestiku alad.
Kliima.
Suurt osa Ordoviitsiumi esimesest poolest iseloomustab ulatuslik transgressioon (mere pealetung), teist poolt aga vastupidi regressioon. See on seotud Ordoviitsiumi lõpu jäätumise ehk Gondwana jäätumisega, mille tekke põhjuseks või vähemalt soodustavaks asjaoluks oli mandri (tänapäeva Aafrika) asumine lõunapoolusel, mistõttu oli võimalik ulatusliku jääkilbi moodustumine. Suuremat osa Ordoviitsiumist, väljaarvatud Hilis-Ordoviitsium, võib võib nimetada kasvuhooneperioodiks, valitsesid tänasest tunduvalt soojemad klimaatilised olud.
Elustik.
Ordoviitsiumi käigus kujunes välja paleosoiline fauna, mille häving saabus Permi lõpu väljasuremisega, mis on läbi aegade suurim väljasuremissündmus Maal. Ka Gondwana jäätumisega on seotud väljasuremissündmus. Hukkus 70...80% liikidest ja 22% selgrootute sugukondadest. Tüüpiliselt väljasuremissündmustele asendusid provintsiaalsed ookeanilised faunad kosmopoliitsetega.
Eesti.
!|Ladestu!!|Ladestik!!|Lade!!|kivimiline koostis avamusel||paksus
Ordoviitsiumi ladestu avamusala hõlmab Põhja-Eestit, väljaarvatud klindiesine ala. Ladestu leviala hõlmab aga suuremat osa Eestist, väljaarvatud Mõniste kerke pealne osa ja klindiesine. Ordoviitsiumi setendite maksimaalne paksus Eesti alal on 180 meetrit (Kesk-Eestis). Eesti Ordoviitsiumi ladestu lasub Kambriumi setendeil. Ordoviitsiumil lasuvad aga Siluri, Devoni või Kvaternaari aegsed setendid.
Ordoviitsium jaotatakse kolmeks ladestikuks, mis omakorda jaotuvad kaheksateistkümneks lademeks. Enamiku Ordoviitsiumi regionaalsete lademete stratotüübid paiknevad Eestis. Eraldatakse ka hulk kihistuid, kihistikke ja kihte ehk litostratigraafilisi üksusi, mille piirid ei pea langema kokku kronostratigraafiliste üksuste piiridega. Ordoviitsiumi lademete väljaeraldajaiks või nimede autoriks on enamasti Friedrich Schmidt või Hendrik Bekker.
Eesti ordoviitsiumi ladestu koosneb peamiselt karbonaatseist kivimeist, millest tähtsamad on lubjakivid, aga peale nende on ka merglit, dolomiiti ja liivalubjakivi. Terrigeenseist setteist on liivakivi ja aleuroliiti. Ordoviitsiumi ladestus on ka fosforiiti, argilliiti ja savi. Ordoviitsiumi ladestu Kukruse lademes on Eesti tähtsaim maavara – kukersiit ehk põlevkivi. Peale kukersiidi on Ordoviitsiumi ladestu maavaradeks ka graptoliitargilliit (ebasoovitav, kuid laialt levinud on nimetus diktüoneemakilt), karbonaatkivimid ehk rahvapäraselt paekivi ning põhjavesi.
Karbonaatkivimite lahustumisega on seotud karstinähtused Kostiveres, Uhakul, Tuhalas ja mujal.
Eesti ala ehk Baltika ürgmanner oli Ordoviitsiumis Lõunapoolkera keskmistel ja madalatel laiustel. Ordoviitsiumi kivimid, eriti lubjakivid sisaldavad ohtralt kivistisi. Nendeks on korallid, käsijalgsed, trilobiidid, limused, mikrokivistised jne.


Isadepäev.
Isadepäev on püha, millega märgitakse ära meeste rolli laste kasvatamisel ning avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele. Eestis peetakse isadepäeva novembrikuu teisel pühapäeval.
Isadepäeva tähistati esmakordselt 1910. aastal Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Spokane'i linnas. Ametlikult kuulutati see päev Ameerikas riiklikuks pühaks 1966. aastal president Lyndon Johnsoni valitsemise ajal.
Traditsiooni algatas naine, kelle sõjaveteranist isa oli pärast abikaasa surma üksinda kuus last üles kasvatanud. Ameerika Ühendriikides on isadepäev juunikuu kolmandal pühapäeval.
Alates 1998. aastast annab Eesti Naisliit välja aasta isa tiitlit.


Arno Vihalemm.
Arno Vihalemm (sündinud Arnold Koch'"; 24. mai 1911, Pärnu – 21. juuni 1990 Ystad, Rootsi) oli eesti luuletaja, graafik ja raamatuillustraator.
Elulugu.
Arno Vihalemm sündis tolliametniku pojana Pärnus Rääma alevikus. Aastal 1931 lõpetas Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi. Aastatel 1935–1940 ja 1943 õppis kunstikoolis "Pallas", kus tema õpetajateks olid Nikolai Triik, Kaarel Liimand ja Aleksander Vardi. Aastal 1944 asus elama Rootsi, kus elas Ystadis, töötas kunstnikuna keraamikavabrikus ning maalimiskursuste juhataja, muuseumiametniku ja vabakunstnikuna.
Nime vahetas Vihalemm 1936. aastal, mil Eestis toimus riiklik nimede eestistamise kampaania. Nimevaliku ajendiks sai Karl August Hindrey kirjutis Eesti Päevalehes: Paidest pärit Ants Vihalem, toonase Arnold Kochi sõjaväekaaslane, oli vahetanud oma eestipärase perekonnanime tehisliku Kulguri vastu. Hiljem võttis Kulgur küll oma endise nime tagasi. 1961. aastal ilmunud luulekogus "Consolationes" pühendas Vihalemm talle luuletuse "Ants Kulgur".
Looming.
Arno Vihalemm oli luuletaja August Sanga koolivend, sõpradeks jäid nad kogu eluks. Sang mõjutas teda ka luules. Samuti olid Vihalemma luules 1930. aastail ja hiljemgi tuntavad teiste arbujate, Heiti Talviku ja Betti Alveri mõjud. "„Varsti läks ta aga oma teed, arendas välja selle isikupärase stiili, mis teda eraldab teistest arbujatest, stiili, mis on omane ainult Arno Vihalemmale," kirjutas kirjanik Karl Ristikivi. Vihalemm ise pidas siiski arbujate mõju pikaajalisemaks.
"Vihalemma vorm on meelega rustikaalne, rõhuga just sõnal "meelega", sest luuletaja on teadlik vormija," iseloomustas tema loomingut Ristikivi. "Nii siis – Vihalemma luule vormilist lihtsust ja "maalähedust" tuleb võtta suure ettevaatusega, et ennast mitte petta lasta. Tegelikult on siin tegemist täiesti teadliku ja üsnagi rafineeritud vormikultuuriga. /---/ ta valitseb meisterlikult kõiki vorme ja võib endale sellepärast lubada kõigi vormireeglite ignoreerimist." - "ei! ega ei valitse – aga ei taha ka "Valitsejaks" saada," vaidles Vihalemm vastu oma ääremärkuses Ristikivi ettekandele.
Andres Ehini hinnangul ei olnud Vihalemm väga viljakas luuletaja, kuid kujunes üsnagi kiiresti professionaalseks. Et Vihalemm ise kinnitab end "mitte teadvat, mida teeb", selgitab Ehin spontaansuse ja impulsiivsusega.
Esimesena arvustas Vihalemma arbujate sekka kuulunud Paul Viiding 1938. aastal Päevalehe lisas Kunst ja Kirjandus.
Väikeraamatuna on ilmunud Vihalemma essee "Kunstnik eesti kirjanduses" (1975). Aastal 2000 ilmus kaante vahel 1955–1959 toimunud Arvo Mägi ja Arno Vihalemma vaheline kirjavahetus "Kord Vihalemm elas Ystadis".
Vihalemm on rootsi keelest tõlkinud Nils Ferlini luulevalimiku "Laule ja luulet" (1984)
Eestis on Vihalemm tuntud rohkem graafikuna, kuid ta olid ka edukas maalija. Maastiku- ja olustikumaalid näitavad Vihalemma tundlikku looduskäsitlust. Tema maale osteti hästi, mis võimaldas tal rahamuredest vabana rohkem graafikale pühenduda.
Isiklikku.
1968. aastal külastas Arno Vihalemm esimest korda pärast lahkumist uuesti Eestit ning kohtus abikaasa ja poegadega. Tema pojad on (teadus)filosoof Rein Vihalemm ja meediaprofessor Peeter Vihalemm.


ARPANET.
ARPANET ("Advanced Research Projects Agency Network") (eesti k. Arenenud Teaduslike Projektide Agentuuride Võrk) on USA kaitseministeeriumi poolt loodud esimene pakette vahetav arvutivõrk. Põhiline kasutusala oli teaduse arendamine. ARPANET on interneti eelkäija.
ARPANET töötati välja 1970. aasta paiku kui eksperimentaalne laivõrk (WAN), mis suudaks üle elada tuumasõja. Ta ühendas omavahel USA ülikoolide arvutuskeskusi. 1971 oli sellesse ühendatud 15 asutust ja 23 arvutit ehk hosti. 1983 oli hoste juba 500. Samal aastal muudustati ARPANETi alamvõrk MILNET- ainult kaitseministeeriumi kasutamiseks.
1990 lõpetas ARPANET oma eksistentsi, sest oli aegunud.


Sotsialism.
Sotsialism on ühiskondlike liikumiste (peamiselt parteide) vasakpoolne ideoloogia. Sisuliselt on vasakpoolsus ja sotsialism kattuvad mõisted.
Termin tuleneb ladinakeelsest sõnast "socialis" ('ühiskondlik').
Sotsialismi alla kuulub palju ideoloogiaid: marksism, kommunism, sotsiaaldemokraatia jpt. Selle üle, kas sotsialismi alla kuulub ka natsionaalsotsialism, on palju vaieldud. 20. sajandil olid sotsialism ja fašism vastandlikud ideoloogiad.
Kommunistliku ideoloogia kohaselt on sotsialism vahe- või eelaste üleminekul kapitalismilt kommunismile.
Ajaloost.
Majanduse arengu tulemusena hakkas 19. sajandil linnaelanikkond järsult kasvama. Vabrikutööstuse levides kasvas tööliskond, kelle elu ja töötingimused olid rasked. Paljusid ähvardas tööpuuduse, haiguse, tööõnnetuse või vanaduse korral viletsus, sest hoolekande- ja sotsiaalkindlustussüsteemi polnud. Seevastu liberaalid jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse, ja konservatiivid olid arvamusel, et töötajate olukorra parandamine kahjustab riigi konkurentsivõimet. Sotsialistide arvates tuli protestida olemasoleva vaesuse vastu, pöörata suuremat tähelepanu ühiskondlikule heaolule ja usk inimeste võrdsusse, vendluse ja koostöö ideaali.
Vastandina liberaalidele ja konservatiividele, kes lähtusid majanduse ja ettevõtjate nõudmisest, seadsid sotsialistid esikohale tööinimese olukorra ja probleemide lahendamise.
1840ndail aastail algas sotsialistlikus liikumises marksistlik suund. 19. sajandi teisel poolel sai marksism sotsialistliku liikumise kõige mõjukamaks vooluks. Marksismi selle aja tuntuimad teoreetikud olid Karl Marx ja Friedrich Engels.
Praktilises tegevuses hakkasid Eduard Bernstein ja tema poolehoidjad nõudma Marxi õpetuse revideerimist (siit ka selle voolu nimetus revisionism) ning revolutsiooni asemel seati esikohale sotsiaalsed reformid. Neid taheti saavutada parlamentaarse võitluse ja demokraatlike valimiste teel. Sellest kujunes välja uus suund: sotsiaaldemokraatia.
Sotsiaaldemokraatia peamiseks toeks kujunesid tööstustööliste, ameti- ja kutseühingud. 20. sajandi esimesel poolel valitses sotsiaaldemokraatias seisukoht, et demokraatia ja sotsialism on lahutamatud ning et demokraatia viib lõpuks ise sotsialismile. Endiselt aga arvati, et sotsialism sisaldab "tootmis- ja vahetusvahendite ühiskondlikku omandit". Ent alates Teise maailmasõja lõpust on paljud sotsiaaldemokraadid hakanud majanduse laiaulatusliku natsionaliseerimise vajalikkust vaidlustama.
Munitsipaalne sotsialism.
19. sajandi viimasel veerandil hakkas Euroopas tekkima sotsialismi mitte teoorial, vaid praktikal põhinev süsteem, mis avaldus esmalt Joseph Chamberlaini reformides. Euroopa paljudes osades võimust võtnuna tegeles munitsipaalne sotsialism algul tänavate sillutamisega, hariduse, tervishoiu, parkide, raamatukogude, kunstigaleriide, muuseumide, trammide, haiglate, telegraafi, vee- ja gaasivarustusega. See praktilise sotsialismi vorm kasutab kohalikke omavalitsusi, et viia ellu avaliku omandivormiga seotud sotsiaalseid eesmärke, pidades silmas kõigi (linna)kodanike kasu.


Ajaveeb.
Ajaveeb (ehk veebipäevik, ka: "blogi", "kajam"; inglise "weblog" (lühendatult "blog")) on veebileht, mis sisaldab (tavaliselt ühe) autori päevikulaadseid perioodiliselt lisatavaid postitusi. Tavaliselt esitatakse postitusi ümberpööratud kronoloogilises järjestuses ja nad on üldjuhul kättesaadavad kõigile interneti kasutajatele. Paljud ajaveebid lubavad lugejal kirjutada ka avalikke kommentaare vastukajaks postitustele.
Ingliskeelne sõna "blog" on tulnud tarvitusele eelkõige seepärast, et sõna "weblog" hakati tihti segamini ajama väljendiga "web log", mis tähendab "server log'"i.
Ajaveebid said alguse isiklikest päevikulaadsetest kodulehtedest autori tegemistest ja mõtetest. Hiljem on lisandunud erinevaid ajaveebide vorme, näiteks rühmade või firma töötajate ühiseid ajaveebe, millesse võib postitada üks inimene või kogu firma töötajaskond. Samuti on tehnoloogia arenguga lisandunud audio- ja videoblogid, kus postitused on vastavalt audio- või videofailidena. Järjest enam koguvad populaarsust blogimootoritel töötavad raseduse päevikud.
Ajaveebi kasutatakse ka oma ajakirjanduslike võimete proovilepanekuks, kirjutades isiklikke arvamusi, selgitades oma arusaamu ja väljendades oma seisukohti.
Et viitamise probleem on ajaveebis suhteliselt tähtis, siis enamik ajaveebe loob staatilisi veebikülgi arhiivi koostamiseks ja hoidmiseks. Viimaseid postitusi ja teemasid esitatakse üldjuhul ka RSS-, XML- või ATOM-formaadis, et neid saaks lugeda selleks mõeldud uudistelugemisprogrammidega.
Ettevõtteblogid (ajaveebid).
Ajaveebid on muutunud väga populaarseks ja üheks arvestavaks töövahendiks ettevõttes. Blogimist peetakse kogu internetiturunduse üheks osaks, mis hõlmab lisaks blogile veel ka veebilehte, e-posti, otsimootori optimeerimist ("Search engine optimization"), klikimaksumust ("Pay per click") jne. Blogi kaudu saab laiendada ettevõtte toodet/brändi. Samuti on iga blogis avaldatud sõna otsimootorite kaudu leitav, mis tähendab potentsiaali jõuda ükskõik kelleni ükskõik millal.
Ettevõtte sise- ja välisblogid.
Ettevõtte Ford Monton sotsiaalmeediajuht Scott Monty räägib aga sisse- ja väljapoole suunatud blogidest.
Ettevõtteblogi strateegia.
Enne blogi loomist ning blogisse uudiste kirjutamist ja informatsiooni andmist oma ettevõtte kohta tuleks Joe Tertel'i sõnul kindlasti määratleda oma sihtrühm ning välja töötada blogimise strateegia.
Peale küsimustele vastamist ning sihtgrupi määratlemist, teades, mida blogist lugeda tahetakse ja strateegia välja töötamist, on vaja teavitada oma sihtgruppi blogist. Selleks on erinevaid võimalusi: panna link oma veebilehele, saata e-postkaart, tutvustada oma blogi sotsiaalsetes võrkudes. Samuti on kasulik julgustada oma töötajaid rääkima blogist ning lisades e-posti signatuuri (allkirja) juurde ka blogiaadress.
Uuringud ettevõtteblogidest.
Nii sise- kui ka välisblogid ei ole ärimaailmas uued. 2009. aasta 17. detsembri seisuga peab blogi 15,8 % Fortune 500 ettevõtetest.
2006. aasta juunis läbiviidud "JupiterResearch" turu-uuring näitas, et 34% suurtest äriühingutest on loonud blogid. 35% küsitlenutest vastasid, et plaanivad peatselt blogi luua. Seega "JupiterReasearch’i" arvates pidi 2006. aasta lõpuks blogi omama ligi 70% äriühingutest.
Vastavalt 2007. aasta jaanuaris läbiviidud "Forrester Research" uuringule kasutab 31% turundajaist ettevõtteblogisid oma mõtete teadvustamiseks, 19% kasutab blogisid teadetetahvlina, 14% sisemise arengu või sidepidamise jaoks ning 12% peab välisblogi kommenteerimiseks (tagasiside saamiseks).
"Vizu Answers and Advertising Age" hiljutine uuring näitab, et 65,7% küsitlustele vastanuist loeb blogisid meelelahutuslikul eesmärgil, 42,5 % soovib rohkem teada saada oma hobide ja huvide kohta, 32,5 % loeb hariduse ning 12,3 % töö eesmärgil.
Ettevõtteblogid Eestis.
Bloginduse alguseks Eestis võib kindlalt lugeda 2001. aasta lõppu, mil tele- ja raadiosaate „Tehnokratt” autorid Peeter Marvet ja Henn Sarv hakkasid oma saateid pöördkronoloogilisel kujul arhiveerima.
Hea ülevaate äriblogide rohkusest saab "Blog.Stasion'i" alajaotusest "organisatsiooni blogid", kust leiab erinevaid sotsiaalmeedia väljundeid nii ettevõtete, organisatsioonide kui ka riigiasutuste kohta. Blogs.Station on blogide jälgimissüsteem, mis koondab nii veebipäevikute kandeid kui ka muudatusi blogimaastikul tervikuna. Süsteem hoiab silma peal olemasolevatel blogidel, uutel alustajatel ning kasutajate aktiivsusel. Täna on jälgimisel rohkem kui 10 000 eesti veebipäevikut, mis on kordades enam kui ükski teine lahend.


Konservatism.
Konservatism ehk konservatiivsus ehk alalhoidlikkus on enamasti demokraatlik parempoolne ideoloogia või mõtteviis, mis tugineb eelkõige traditsioonilistele väärtustele.
Alalhoidliku riigijuhtimise mõtteviisina välditakse kergekäelisi ning vägivaldseid riigikorralduse muutusi.
Tihtipeale saab konservatiivide joont nimetada järjepidevaks liberalismiks.
Konservatismi teke.
Edmund Burke (1725 - 1797)
Konservatismi mõiste tähenduseks oli selle tekkides 18. sajandi lõpukümnendil eelkõige vastuseis Prantsuse revolutsioonile ja sellesarnastele liikumistele. Konservatismi loojaks peetakse ennekõike šoti poliitikut ja filosoofi Edmund Burke'i, kes sõnastas oma põhimõtted teoses "Reflections on the Revolution in France" ("Mõtteid Prantsuse revolutsioonist", 1790). Teoses rõhutas Burke, et muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Ta pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Tema arvates peaksid muudatused tulema ülevalt, valgustatud absolutismi või lihtsalt valitsuse initsiatiivi laadis, mitte aga valitsemisest mitte midagi teadva pööbli poolt. Burke leiab, et muudatused on küll paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida, revolutsioon seda aga ei suuda. Revolutsioon lõhub ka traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on aga tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali. Ta leiab, et just Inglismaal on kõik toimunud õigesti: on järk-järgult liigutud suuremate vabaduste poole, kuid samas on säilitatud monarhistlikud traditsioonid.
Juba alates Burke'ist on konservatismile mõnevõrra õigustamatult külge jäänud maine, et see on ideoloogia, mis on suunatud kõigi muutuste vastu. Seda ei tohiks segi ajada 19. sajandi tagurluse ehk reaktsiooniga, millel oli küll konservatiivseid elemente, kuid mis eitas täielikult muutuste vajalikkust. Pealegi ei osutunud konservatism ainsaks ideoloogiaks, mis oli pakiliste muudatuste vastu. Edaspidi ilmnes, et näiteks ka liberalism ja sotsialism astusid välja muudatuste vastu, kui olid endale võimu kindlustanud. Seega võib öelda, et muudatustevastasus on pigem omane võimulolijaile kui konkreetsele ideoloogiale.
Konservatism kuni Teise maailmasõjani.
19. sajandi algusest Teise maailmasõjani oli konservatism üldiselt meelestatud demokraatiavastaselt, sest leidis, et lihtinimesi ei tohi niivõrd vastutusrikka asja kui võimu juurde lasta. Seetõttu pooldasid nad valimistsensusi, mis pidanuks kindlustama, et vaid vastutusvõimeline osa ühiskonnast saab poliitika üle otsustada. Siiski polnud asi niivõrd selge või ühekülgne, kuna näiteks Inglismaal alandas just konservatiivide valitsus 1880. aastatel tunduvalt valimistsensust.
Üldine konservatiivide hoiak oli aga selline, et lihtrahvast ei tohi poliitikasse lasta, kuna nad lähtuvad kitsastest omahuvidest ega pööra tähelepanu kogu ühiskonna jaoks olulistele asjadele. Valitsema pääseksid siis vaid populistid ja aferistid ning tõeliselt kompetentne juhtkond tõrjutaks kõrvale. Konservatiivide jaoks ongi esmatähtis ühiskond, mitte niivõrd üksikindiviid nagu liberalismis. Erinevalt viimasest leiavad konservatiivid, et inimloomus on oma olemuselt suhteliselt halb ja seetõttu peab seda kontrollima ühiskond ehk riik. Selle idee laenasid nad Thomas Hobbesi raamatust "Leviaatan", kus oli kujutatud riigieelset seisundit 'kõikide sõjana kõigi vastu' ehk kaose ja vägivallana. Riik ongi konservatiivide arvates loodud selleks, et sellist olukorda ära hoida, surudes alla indiviidide egoismi ja püüdes luua ühishuvisid, mille olulisimaks väljenduseks ongi traditsioonid ehk põhiväärtused.
18.–19. sajandil olidki konservatiivide põhivastasteks liberaalid, seisti nende konservatiivide arvates liigsete reformide vastu. Kui aga klassikaline liberalism oli 19. sajandi lõpuks oma eesmärgid (inimese ja kodaniku põhivabadused) sisuliselt saavutanud, muutus ka too alahoidlikumaks ning nii lähenesid seniste peavastaste seisukohad tunduvalt. Konservatiivide uueks põhivastaseks sai sotsialism, mis tegelikult mitmeti konservatismiga sarnaneb: ka seal rõhutatakse riigi suurt tähtsust, eriti majanduses, ning peetakse ühiskonda indiviidist olulisemaks. Samas on aga ületamatuid vastuolusid: sotsialistid peavad inimloomust põhiolemuselt heaks ning usuvad, et riigi olulisim roll on tagada inimeste võimalikult suur võrdsus. Konservatiivid arvavad seevastu, et inimesed on paratamatult ebavõrdsed ning riigi kunstliku sekkumisega head ei saavutata. Lisaks kartsid nad seda, et sotsialistide võit toob kaasa revolutsioonid, seega kaose ja vägivalla. Ka konservatiivide ja liberaalide suhted jäid enamasti pingelisteks, kuna esimesed süüdistasid just teiste reformipoliitikat selles, et sotsialistid said üleüldse pead tõsta. Peagi kadusidki liberaalid poliitilise suurjõuna ning kahe maailmasõja vahelises Euroopas domineeris ennekõike konservatism.
Konservatism pärast Teist maailmasõda.
Pärast Teist maailmasõda võttis konservatism omaks demokraatia, kuid leiab, et selle laiendamisest tuleks loobuda. Mõned liberaalsed voolud taotlevad aga vähemuste ja huvigruppide õiguste laiendamist, olles suuresti muutunud nišiparteideks. Neid peavad konservatiivid jätkuvalt ohtlikeks, pidades põhieesmärgiks säilitada ühiskonnasisene stabiilsus, mis peaks olema inimestele parima elu tagatiseks. Samas asusid liberaalid ja konservatiivid koostööle, et ära hoida mõlema ühise vastase, sotsialismi võimulepääs. Konservatiivid võtsid üle ka liberaalide ideid, eriti majanduspoliitikas.
1980. aastatel kujunes välja neokonservatism ehk uusparempoolsus. Selle põhisõnumiks on majanduspoliitika ja valitsemisstruktuuri selge eristamine. Majanduses pooldatakse riigi võimalikult vähest sekkumist, lubades täielikku vabaturumajandust. Seega konservatiivid tunnistavad, et majanduses on inimeste konkureeriv egoism hea ning seda ei tule piirata. Ent muus ühiskonnaelus on konservatism jätkuvalt teistel seisukohtadel. Konservatiivid leiavad, et riigivõim peab olema tugev ja säilitama kontrolli muude ühiskonnaelu väljendusvormide üle. Et tugev riiklus on nende jaoks iseenesestmõistetav, siis peavad nad riigi kritiseerimist iseenesest rumalaks ja mõtlematuks tegevuseks, ükskõik millistel alustel seda ka tehakse.
21. sajandi alguses on konservatism, nagu enamik teisigi suuri ideoloogiaid, suuresti oma nägu kaotamas (nn. Ideoloogia lõpp). Toimub kõigi suundade sarnastumine, sageli ei saa erakondade programmide järgi enam otsustada, kas tegu on parem- või vasakpoolse jõuga, mõlemad suunad võtavad üle üksteise ideid, et rahvale enam meeldida. Suurelt osalt just ühtlustumise tõttu koguvad üha tugevamat toetust äärmuslikud voolud, millel on erinevalt suurtest politilistest jõududest konkreetne sõnum.
Konservatismi voolud.
Üldiselt jaguneb konservatism kaheks: autoritaarseks ja paternalistlikuks. Esimene on omane ebademokraatlikele, teine demokraatlikele riikidele. Autoritaarne konservatism oli levinum enne 20. sajandit, hiljem on see olnud mitme autoritaarse riigi ideoloogiaks (eriti Ladina-Ameerikas).
Konservatismiga lähemalt ja kaugemalt seotud konkreetsemaid poliitilisi voolusid on aga tunduvalt rohkem.
Kristlik demokraatia.
Katoliku kiriku ühiskonnafilosoofia oli pikka aega konservatiivne. Et vältida vasakpoolsete mõju suurenemist, otsustas katoliku kiriku juht Leo XIII 19. sajandi lõpul, et kirik peab tegelema ka kesk- ja alamklassi muredega. Selleks tuli pakkuda sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kristlikke ideid.
Konservatism Eestis.
Eestis on konservatiivse maailmavaate esindajaks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.


RSS.
RSS (ingliskeelne lühend sõnadest "Rich Site Summary" või "Really Simple Syndication") on XML-il põhinev andmevorming (uudistevoo vormingu standard) Internetis kasutamiseks, peamiselt veebilehtede sisukorra või uudiste kokkuvõtete tegemiseks.
RSSi levikule on kaasa aidanud ajaveebide suur populaarsus, sest RSS-vormingus kokkuvõtted on mugav vahend operatiivse info saamiseks huvipakkuva lehekülje muutmisest.
Viimasel ajal on RSSi üha rohkem hakatud kasutama ka meeskonnatöövahendites paljusid meeskonnaliikmeid puudutava info edastamiseks. Tavaliselt koostatakse uudisvoog (inglise keeles "RSS-feed") internetilehekülje või mõne muu seotud allika muutumisel automaatselt.
Ajalugu.
RSSi esimene versioon (versioon 0.90) võeti kasutusele märtsis 1999 Netscape'i portaalis "My Netscape Network". Muuhulgas sisaldas see juba 1997. aasta lõpul Dave Wineri (DW) poolt Userlandis loodud scriptingNews-vormingut.
1999. aasta jooksul arendas Netscape RSSi standardit edasi (versioon 0.91), kuid seoses vastava töögrupi kaotamisega Netscape'is jätkasid Winer ja Userland.
2000. aasta augustis avaldas sõltumatu töörühm O'Reillyst oma versiooni RSSst (nn versioon 1.0), mis on varasematest vormingutest üsna erinev.
Samaaegselt jätkas tööd ka Winer, kes lõi versioonid 0.92 ja 0.93. Hetkel viimane RSS-i versioon, 2.0, avaldati Harvardi ülikooli poolt juulis 2003.
Üks esimesi vabavaralisi RSS uudistelugemise programme, FeedReader, on loodud eestlaste poolt.
Tänapäeval saab RSSi näitamisega hakkama ka suur osa e-postiprogramme, vormindamata kujul (XMLna) iga XML-vormingut toetav veebilehitseja.
RSS Vikipeedias.
Ka Eesti Vikipeedial on uudisvoog – ja artiklitest (vajuta tabile "ajalugu").


Atom (standard).
Atom on XML-il baseeruv dokumendi formaat ja HTTP-l baseeruv protokoll veebilehtede, eelkõige ajaveebide tarbeks.


München.
Müncheni vaade Frauenkirche ja raekoja tornidega
München on Saksamaa Baieri liidumaa pealinn, mis asub Isari jõe ääres Alpide mäestikust põhjapool.
München on Saksamaal elanike arvult kolmas linn Berliini ja Hamburgi järel. Linnas endas elab umbes 1,35 miljonit inimest ning Suur-Münchenis (Müncheni planeerimispiirkonnas, mis hõlmab Münchenit, Dachau kreisi, Ebersbergi kreisi, Erdingi kreisi, Freisingi kreisi, Fürstenfeldbrucki kreisi, Landsberg am Lechi kreisi, Müncheni kreisi ja Starnbergi kreisi) kokku umbes 2,4 miljonit.
München on paljude finants- ja kirjastusfirmade keskuseks.
2010. aastal nimetas ajakiri Monocle Münchenit maailma kõige elamisväärsemaks linnaks.
Nimi.
Müncheni nime tõlgendatakse tavaliselt 'munkade juures', toetudes linna esmamainimisel kasutatud ladinakeelsele väljendile "apud Munichen". Sõna "Munichen" tuleneb nähtavasti vanaülemsaksa sõnast "munich". Ammu enne linna rajamist olevat Petersbergli nõlval olnud Schäftslarni kloostrist tulnud munkade asula.
Varem seostati munki Tegernsee kloostriga, kuid sellest on loobutud.
Vaieldavad uurimused on pidanud nime juurt palju vanemaks, pidades seda pärinevaks mõnest praeguse baski keele sugulaskeelest vaskooni keelest. Selle versiooni järgi oli linna nimi juba eelkristlikul ajal "Munica" ('asula jõeterrassil') ning seda kandis arvatavasti juba enne linna ametlikku rajamist asustatud Petersbergl (Sankt Peter). Sõna "mun" tähendab baski keeles 'kallas, nõlv, kürgendik'. Enamik kereleteadlasi siiski kahtleb vaskooni keele olemasolus või eitab seda.
Sümbolid ja tähised.
Linna deviisiks on "München mag Dich" ("München armastab Sind"). Kuni 2006. aastani reklaamis München end hüüdlausega "Weltstadt mit Herz" ("Südamega maailmalinn").
Rooma riigi värvid must ja kuldne on Müncheni ametlikeks värvideks alates Ludwig IV valitsusajast.
Müncheni vapp kujutab munka.
Münchenis registreeritud autode märk on M'".
Ajalugu.
Müncheni alad olid asustatud juba Rooma riigi aegadel, kaardile jõudis linna nimi siiski alles 8. sajandil tänu benediktiini munkadele, kes märkisid kaartidele "moniker Munichen", mis tõlkes võiks tähendada munkade asukohta. Linna ametlikuks asutamisajaks peetakse aastat 1158, mil Augsburgi maakogul määrati asula Heinrich Lõvi valitsemise alla.
Aastal 1240 läks võim linnas kuni 20. sajandini Wittelsbachide suguvõsa kätte.
Münchenist sai Baieri hertsogi residents 1255 ning juba järgmisel aastal kindlustati ja laiendati linna. Ühtlasi andis hertsog linnale soolamonopoli. Järgneva kahe sajandi jooksul elas linn läbi õitsengu ning temast sai Baieri pealinn 1503. Ainuke must periood oli kolm katkulainet 150 aasta jooksul alates 1349. Tänu katkule pöörati suuremat tähelepanu hügieenile ja linna kanalisatsioonisüsteemi väljaehitamisele. Aastaks 1505 oli linna elanikkond kasvanud 13 500 inimeseni.
Baieri hertsog Wilhelm IV oli reformatsiooni vastane ja seetõttu püsis ka München kindlalt katoliiklikuna, olles vastureformatsiooni pealinnaks Saksamaal.
Kolmekümneaastase sõja jooksul oli München korra rootslaste piiramisrõngas ja alistus neile, misjärel läks Habsburgide valitsuse alla (1705–1714). Napoleoni administratiivsete ümberkorralduste käigus omandas Baieri kuningriigi nimetuse ja suurenes pindalalt umbes kahekordseks. Aastal 1818 sai Baieri esimeseks Saksa liidumaaks, kel oli kirjalik põhiseadus. Kuurvürst Max Joseph krooniti esimeseks Baieri kuningaks ning just tema asutas Oktoberfesti, tähistamaks oma poja Baieri kroonprintsi Ludwigi naitumist 1810.
Linna areng kiirenes 19. sajandil, kui Münchenisse koliti ülikool ja ehitati Saksamaa esimene raudtee. Ludwig I viis ellu suurejoonelise ehitusprogrammi, et muuta München majandus- ja kultuurikeskuseks. Tema valitsusperioodi varjukülgede hulka kuulub ajakirjanduse tsenseerimine.
Münchenis toimusid aastal 1972 suveolümpiamängud. Mängude ajal tapeti Palestiina terroristide (rühmitus kandis nime Must September) poolt üksteist Iisraeli sportlast ja üks Saksa politseinik.
Geograafia.
München asub Ülem-Baieri tasandikul, umbes 50 km kaugusel Alpide põhjaservast.
Topograafia.
Müncheni kõige kõrgem punkt asub linna lõunapiiril Sollni linnaosas, kus pinna kõrgus ulatub 580,5 meetrini üle merepinna. Kõige madalam punkt asub linna põhjaservas Feldmochingi linnaosas, mis asub umbes 480 meetrit üle merepinna.
Isari jõgi läbib Münchenit 13,7 km pikkuselt suunaga edelast kirdesse. Isaris asuvad Museumsinsel (Muuseumisaar) ja Praterinsel (Prateri saar). Lääne-Münchenit läbib Würmi oja.
Kliima.
München on kontinentaalse kliimaga, mida mõjutab tugevalt Alpide mäestiku lähedus. Linna kõrgus merepinnast ja lähedus mägedele tingivad suure sademete hulga. Tormid saabuvad sageli ootamatult ning on tugevad. Temperatuurierinevused päeva ja öö ning suve ja talve vahel võivad olla väga suured. Soe Alpidest lähtuv tuul (föön) võib muuta temperatuuri oluliselt vaid mõne tunni jooksul ning seda isegi talvel.
Talved kestavad detsembrist märtsini. Talved on Münchenis külmad, kuid tugev vihmasadu on talviti haruldane. Kõige külmem kuu on jaanuar (keskmine temperatuur −1 °C). Lumi püsib talviti vähemalt paar nädalat. Suved, mis kestavad maist septembrini, on suhteliselt soojad ja kuumim kuu on juuli (keskmine temperatuur 23 °C).
Linnaplaneering.
Müncheni linna kogupindala on 31 014,91 hektarit. Sellest 44,1% on ehitiste ja nende juurde kuuluvate pindade all, 17,2% alast katavad liiklusteed, 15,5% on põllumajanduslik maa, 15,5% moodustavad puhkealad, 4,1% on kaetud metsaga, 1,3% veekogudega ning ülejäänud 2,2% on muu sihtotstarbega. Linna piiri pikkuseks on 118,9 km.
Sport.
Linnas asub spordiklubi Müncheni Bayern, mille jalgpallisektsioon on maailmakuulus.
München kandideeris koos Annecy ja Pyeongchangiga 2018. aasta taliolümpiamängude korraldajaks, kuid kaotas hääletusel Pyeongchangile.
Linnas asub Müncheni Olümpiastaadion.
Haridus.
Linnas on kaks suurt ülikooli: Ludwig Maximiliani Ülikool ("Ludwig-Maximilians-Universität") ja Müncheni Tehnikaülikool ("Technische Universität München").


Leninism.
Leninism (ka marksism-leninism) on Lenini poolt marksismi tõlgendamisel loodud ideoloogia, mida Lenin kasutas oma valitsemise ajal Nõukogude Venemaal (7. novembrist 1917 31. jaanuarini 1918) ja Vene SFNV-s (31. jaanuarist 1918 30. detsembrini 1922) ning mida järgisid ka teiste maade kommunistlikud parteid.
Lenin väitis, et imperialism on kapitalismi kõrgeim arengujärk, et kapitalismi saab kukutada ainult revolutsiooniga ning et kõik katsed kapitalismi reformida, nii et see viiks sotsialismi, on määratud läbikukkumisele. Lenin ei arvestanud Karl Marxi väidet, et revolutsioon peab toimuma kõigis riikides ühel ajal, vaid lootis, et revolutsioon ühes riigis kutsub selle esile ka kõigis teistes riikides. Nagu ajalugu näitas, oli Leninil õigus selles, et Oktoobrirevolutsioon kutsus tõesti esile revolutsioone teistes riikides, kuid ta eksis, arvates, et see kulutulena üle maailma uusi revolutsioone sütitab ning niiviisi maailmarevolutsioonini viib.
Leninism oli Nõukogude Liidus ja ka mujal maailmas levinud eponüüm paljudele liikumistele ja poliitikatele. Leninlikeks, leninistlikeks, leninlasteks jne nimetasid endid sajad erinevad isikud ja rühmitused.
Leninism oli ühtlasi ka Lenini kultus. Lenini nime kandsid Nõukogude Liidus mitmed linnad, kolhoosid ja sovhoosid, sõjaväeüksused, asutused, organisatsioonid, ehitised, riiklikud preemiad, ordenid ja muud autasud. Kõigis suuremais linnades asus Lenini monument, suurtes asutustes oli Lenini portree või büst. Suuremad rahatähed ja paljud postmargid kandsid Lenini portreed. Lenini surnukeha balsameeriti ning paigutati Moskvasse Punasele väljakule avalikuks vaatamiseks mausoleumi.


Paralleelhelistik.
Paralleelhelistik on antud helistikuga võrreldes teine, samasuguste võtmemärkidega helistik.
Igal mažooril on oma paralleelminoor ning igal minooril oma paralleelmažoor. Mažoori paralleelminoori toonika asub tema VI astmel ning minoori paralleelmažoori toonika asub tema III astmel.


XML.
XML ("Extensible Markup Language") on SGML-i rakendus ja W3C soovitatud üldotstarbeline markeerimise keel, mille eesmärgiks on struktureeritud info jagamine erinevate infosüsteemide vahel, eelkõige Interneti(intraneti) veebipõhistes rakendustes. XML on ja inim- ja masinloetav keel. XML on laiendatav mis tähendab, et alates ülesande püstitamisest, on võimalik defineerida oma elemente DTD-s.
XML-il baseeruvad mitmed muud keeled, näiteks: XHTML, RDF, RSS, MathML, GraphML, MusicXML, XSIL, SVG ja tuhanded muud.


Natsionaalbolševism.
Natsionaalbolševism on sünkretistlik ideoloogia, mis rajaneb bolševismil ja fašismil. Natsionaalbolševism tugineb vasakul tiival Karl Marxi ja Vladimir Lenini, paremal tiival Julius Evola ja Benito Mussolini ideedele. See ideoloogia üritab endas ühildada sotsiaalse võrdsuse, korporatiivse majandusmudeli, geopoliitika ja impeeriumi idee. Sageli peavad natsionaalbolševikud oma ideoloogiat kolmandaks teeks sotsialismi ja kapitalismi vahel (analoogselt sotsiaaldemokraatide ja fašistidega).
Natsionaalbolševismi ei tohi samastada natsionaalsotsialismiga, kuna kahe liikumise rõhuasetused ning rahvuse ja rassi kontseptsioonid on väga erinevad. Natsionaalbolševismi jaoks ei ole rahvuse või rassi geneetiline aspekt oluline, tähtsustatakse hoopis nende geopoliitilist ja kultuurilist mõõdet. Nii on näiteks Natsionaalbolševistlik Partei alati rõhutanud, et venelane on sõltumata oma päritolust iga inimene, kes tunnetab ennast ise venelasena ja samastub vene kultuuriga. Seega ei ole natsionaalbolševism kui ideoloogia rassistlik ega antisemiitlik, kuigi osa natsionaalbolševismi teoreetikuid on isiklikult selliseid seisukohti evinud.
Natsionaalbolševismi ühe juhtiva teoreetiku Aleksandr Dugini hinnangul on seda poliitilist suunda kõige lihtsam määratleda Karl Popperi avatud ja suletud ühiskonna teooriat kasutades. Natsionaalbolševism näeb ennast avatud ühiskonna vaenlasena. Lihtsustatult on Popperi teooria kohaselt avatud ühiskonna vaenlased need, kes esitavad üksikisikule ja tema kesksele rollile vastukaaluks erinevad Absoluudil põhinevad mudelid. Natsionaalbolševism juhindub idealismist, vastandades ennast materialismile, individualismile ja subjektivismile ning nendega seotud ideoloogiatele (liberalism, sotsialism, sotsiaaldemokraatia, jpt).
Natsionaalbolševismi teooria kujunes peaasjalikult välja 1920. aastatel Venemaal ja Saksamaal. Selle teoreetikute hulka loetakse Ernst Niekischit, Otto Strasserit, Nikolai Ustrjalovit, teatud määral ka Ernst Jüngerit tema konservatiivse revolutsiooni teooriaga. Kaasajal on silmapaistvaimad natsionaalbolševismi idee kandjad olnud Aleksandr Dugin, Eduard Limonov, Jean-Francois Thiriart ja Thomas Sutter.
Liikumise mõjutajateks filosoofias on Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Julius Evola, René Guénon ja Georges Sorel.
Paljud natsionaalbolševikud peavad natsionaalbolševistlikule riigimudelile kõige lähemale jõudnud riigiks Nõukogude Liitu Jossif Stalini valitsuse ajal. Natsionaalbolševistlikke jooni on nähtud ka Mu‘ammar al-Qadhdhāfī režiimis Liibüas.


Antifašism.
Antifašism on fašismi (sealhulgas natsionaalsotsialismi) vastane ühiskondlik liikumine, mis tekkis vastukaaluks fašismile. Pärast II maailmasõda on antifašistide püüdeks fašismi (natsionaalsotsialismi) ning antisemitismi taassünni vältimine, mis pole aga siiski õnnestunud. Rahvusvaheline antifašistlik liikumine ühendab paljusid erineva maailmavaatega inimesi.
Antifašistlik liikumine jaguneb traditsiooniliselt liberaalseks antifašismiks ja võitlevaks antifašismiks, mis aktsepteerib võitluse meetodina ka vägivalda ning teisi ebaseaduslikke meetodeid. Liberaalne antifašism kasutab võitluses ainult vägivallatuid ja seaduslikke meetodeid.
Mõlemaid on kritiseeritud oma meetodite tõttu - paljud peavad vägivaldseid meetodeid sobimatuteks, kuid samas kritiseeritakse liberaalse antifašismi liigset sõltuvust võimudest.


1485.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad - 1480. aastad - 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad 1530. aastad
Aastad: 1480 1481 1482 1483 1484 - 1485 - 1486 1487 1488 1489 1490


Antisemitism.
Antisemitism on termin, mida kasutatakse tähistamaks vaenulikkust juutide suhtes, mis tuleneb vastumeelsusest nende religioossele, kultuurilisele või etnilisele taustale.
Ajalooliselt on antisemitism avaldunud mitmel viisil.
Adolf Hitleri juhitud Saksamaal (1933 – 1945) oli antisemitism riigi ametlik poliitika, mille käigus toimus juutide massiline tagakiusamine ja füüsiline hävitamine (holokaust).
Tagakiusamine.
Antud loendis on riigid ja piirkonnad, kust on juute eri aegadel välja aetud või täielikult riigist minema aetud. Lahkujad kuulusid enamuses Sefaradi juutide (Lääne-Euroopa piirkonnas) hõimkonda, kes olid pärit Hispaaniast ja Portugalist. Venemaal oli enamikus tegemist aškenazi juutidega. Pärast 15.-17. sajandit jäid Euroopas ülekaalu idast, sealhulgas Venemaalt ja Leedu suurvürstiriigist välja rännanud aškenazi juudid.
2009. aastal Iisraeli diasporaaministeeriumi korraldatud küsitluse andmeil arvas 42 protsenti Saksamaal küsitletuist, et "juudid kasutavad minevikku ära raha väljapressimiseks". Väitega nõustujate protsent oli kõrgeim Poolas ja Hispaanias. Juudi agentuuri 2009. aasta raporti kohaselt oli 2009 suurem arv antisemiitlikke intsidente kui ühelgi senisel aastal pärast Teist maailmasõda. Agentuuri hinnangul kasvab antisemitism nii vasak- kui ka parempoolsete seas.


Uruguay jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Uruguay jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Kahekordne maailmameister Uruguay pääses maailma jalgpalliareenile taas pärast 12 aastast vaheaega, lunastades endale MM-i pääsme kõigist meeskondadest viimasena. Jäädes Lõuna-Ameerika valiksarjas viiendale kohale, tuli uruguailastel teel finaalturniirile alistada play-off mängudes ka Austraalia.
Peatreener.
Victor Pua
Vaata ka.
Uruguay jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Uruguay jalgpallikoondis.
Uruguay jalgpallikoondis on Uruguay rahvuskoondis jalgpallis.
Ajalugu.
Enne II maailmasõda oli Uruguay jalgpallikoondis maailma üks parimaid. Esimestele võitudele Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel järgnes edu Amsterdami olümpiamängudel 1924. aastal, kui tuldi olümpiavõitjaks. Rabanud oma oskustega Euroopat, kordas Uruguay sama tempu ka 1928. aasta OM-il ning võitis kaks aastat hiljem 1930. aastal oma kodumaal peetud esimesel MM-il. 1920. ja 1930. aastate meeskonda kuulusid Uruguay kuusamad mängijad: kapten José Nasazzi, keskväljamängijad José Andrade, Lorenzo Fernández ja Alvarez Gestido ning ründajad Héctor Castro, Petro Cea ja Héctor Scarone.
1950. aasta MM-i finaalis üllatas Uruguay publikut ajaloo suurima vapustusega, võites üheväravalisest kaotusseisust Brasiiliat 2:1 ja seda nende kodumaal. Tollal olid Uruguay koondises põhitegijad: ründajad Juan Schiaffino, Omar Míguez ja Víctor Andrade, väravavaht Roque Máspali ning kaitsja Obdulio Varela.
Pärast 4. koha 1970. aasta MM-il aga polnud Uruguay enam nii tugev meeskond. Uruguay osales ainult neljas jalgpalli maailmameistrivõistlustel üheksast aastatel 1974-2006.
Aastal 2010 sai Uruguay jalgpallikoondis 4. koha FIFA 2010 maailmameistrivõistlustel. 2011. aasta Copa América võistlustel tuli meeskond Lõuna-Ameerika meistriks.
25. märtsil 2011 kaotas Uruguay jalgpallikoondis sõprusmängus Tallinnas A. Le Coq Arenal Eestile 0:2. Teine sõprusmäng Eesti ja Uruguay koondiste vahel toimus 23. juunil 2011, Uruguay võitis 3:0.
Kuulsamad mängijad.
Héctor Scarone - Jose Andrade - Jose Nasazzi - Juan Schiaffino - Obdulio Varela - Oscar Miguez - Diego Forlán - Luis Suárez - Edinson Cavani


Lõuna-Aafrika Vabariigi jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Lõuna-Aafrika Vabariigi jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Lõuna-Aafrika Vabariik jõudis teist korda järjest jalgpalli MM-finaalturniirile.
Peatreener.
Jomo Sono


Poola jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Poola jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Poola osales peale 16 aastast vaheaega kuuendat korda MM-finaalturniiril.
Peatreener.
Jerzy Engel
Vaata ka.
Poola jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Stalinism.
Algselt tähendas stalinism 1920. aastatel Jossif Stalini poolt juhitud enamust Üleliidulises Kommunistlikus (bolševike) Parteis. Võitluses Lenini poliitilise ja teoreetilise pärandi tõlgendamise pärast vastandus see trotskismile. Stalini sõnul oli stalinism eriti energiline kaitsmine.
Stalini 55. sünnipäeva ajal 1934 tõstis Karl Radeki artikkel Stalini ideed ja poliitika iseseisvaks saavutuseks. Tekkis väljend "marksism-leninism-stalinism". Stalinismi teooria nurgakivid olid sotsialismi areng ühel eraldivõetud maal ning sellega kaasnev klassivõitluse teravnemine. Viimasega legitimeeriti repressioone ja stalinlikke puhastusi, mille ohvrid mõrvati või viidi Gulagi poolt juhitud Nõukogude sunnitöölaagritesse. Selle poliitika ohvrite arv arvatakse olevat vähemalt 20 miljonit.
Lev Trotski kriitika Nõukogude Liidu poliitiliste olude pihta ja dissidentlike kommunistide publikatsioonid muutsid sõna "stalinism" lääneriikides nii sotsiaalteadustes kui ka tavakeeles Nõukogude Liidu ning pärast Teist maailmasõda tekkinud reaalsotsialistlike riikide ideoloogilise dogmatismi ja totalitarismi ning Kominternis teostunud Stalini ja NLKP ülemvõimu sünonüümiks.
Trotski järgi tekkis Stalini ajal "uus privilegeeritud kiht (...) mis võimu järele janunedes, eluhüvede järele janunedes kardab oma positsioonide pärast, tunneb hirmu masside ees – ja vihkab kohutavalt igasugust opositsiooni."
Nõukogude Liidus ja teistes reaalsotsialistlikes riikides ja kommunistlikes parteides nimetati oma kriitikat stalinismi aadressil pärast NLKP 20. kongressi 1956 isikukultuse kriitikaks. 1970. aastatel ja pärast 1989. aastat räägiti stalinismist ka eurokomunistlikes ja postkommunistlikes parteides stalinismist, kuigi sellele mõistele ei antud selgepiirilist ajaloolist, teoreetilist ega poliitilist sisu.
Aleksandr Solženitsõni raamatu "Gulagi arhipelaag" (1974) hakati Lääne-Euroopas ja USA-s stalinismi mõistet seostama Gulagi vangilaagrite süsteemiga.
Stalinistlikeks nimetatakse sageli ka isikukultuse ja võimuteostamise vorme Hiina Rahvavabariigis (maoism) ja Põhja-Koreas, kuigi neid on tugevasti mõjutanud konfutsianism ja Kim Il-Sung vastandas oma ideoloogiat teiste kommunistlike parteide omale.
Stalinism on marksismist ja leninismist lähtunud ideoloogia ja poliitika ning (Jossif Stalini) terroristlik diktatuur.
Stalinismi iseloomustavad totalitaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine bolševistliku parteiga (VK(b)P ehk NLKP-ga), ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja salapolitseilik jälgimine (OGPU, NKVD), primitiivne üldkohustuslik bolševistlik–kommunistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas vene šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja klassivõitluse nimel korda saadetud massiterror, vaenulike (talupojad, aadelkond jt eraomandit valdavate) klasside, vähemusrahvuste (ksenofoobia, antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, spioonimaania ja hirmuõhkkonna tekitamine olematute rahvavaenlaste otsimise ja nende üle näidisprotsesside korraldamisega.
Mõistet "stalinism" kasutati esmakordselt trotskistide poolt.
Stalinlik "puhastus".
Stalinlik "puhastus" 1936-1937 oli suunatud menševikud, anarhistid, trudovikud jne.) veel ellujäänud liikmete vastu. Võimule saades kõrvaldas Stalin järk-järgult oma vastased.
Erinevad hinnangud.
Stalinismi käsitleti Nõukogude Liidus ja Kominternis kui marksismi, marksismi-leninismi või leninismi edasiarendust, kõige progressiivsemat ideoloogiat ja poliitikat.
Alates 1956. aastast loodi N Liidus stalinismi ja Jossif Stalini kohta uus, tema isiku kultust tauniv kontseptsioon: kollektiivse juhtimisprintsiibi ja sotsialistliku seaduslikkuse massilise rikkumise, st N Liidus sotsialismi ja kommunismi ehitamise nimel korda saadetud inimsusvastate kuritegude eest tehti vastutavaks Jossif Stalin. Sellega ei nõustunud selliste kommunistlike riikide juhid, nagu Hiina, kelle arvates oli stalinlikud meetodid marksismi ja leninismiga kooskõlas ja õigustatud, kuigi tegelikult see nii ei olnud.
Stalinistlik kultuur.
Stalinistlik kultuur lähtus sotsialistliku realismi põhimõtetest.
Arhitektuur.
Arhitektuuris kujutas stalinism endast neoklassitsismi erikuju. Monumentaalsus saavutati lihtsuse ja sümmeetria abil. Fassaadil kajastus ehitiste ruumijaotus, tema kujunduses vaheldusid suured krohvitud pinnad portikusemotiivi ja dekoratiivplastikaga, kusjuures fassaadi kujunduse ja ruumijaotuse vahel tekkis mõnikord vastuolu. Hauamonumentidena kasutati palju obeliske.


Vene rulett.
Vene rulett on mäng, mis seisneb selles, et revolvrisse pannakse üks padrun, lükatakse trummel pöörlema ning suletakse see oma pessa, kus selle pöörlemine peatub aja jooksul. Pärast seda on revolver laskevalmis (kui tegemist on automaatselt vinnastuva relvaga). Kuid ei ole teada, kas päästikule vajutades toimub lask, kuna padruni asend lööknõela suhtes ei ole teada. Mängija asetab revolvri enda meelekohale ja vajutab päästikule. Pärast päästikule vajutamist pöörab relv automaatselt trumlit ühe padrunipesa võrra edasi. Kui lasku ei toimu, annab mängija relva järjekorras temast järgmisele mängijale üle, kes kordab kirjeldatud tegevust. Revolver tiirleb käest kätte, kuni keegi on surnud või kuni järel on üks elus mängija.


Karja kirik.
__NOTOC__
Karja Katariina kirik asub Põhja-Saaremaal Leisi vallas Linnaka külas.
Ajalugu.
Kirik on rajatud 13. sajandi neljandal veerandil või 14. sajandi alguses Gotlandi (Ojamaa) meistrite poolt. Kirjalikke teateid kiriku ehitamise kohta pole. Veel enne kivikiriku ehitamist, juba aastal 1254, asus Karjas puukirik. Kirik on tegev kirik olnud läbi aegade. Kuni 1896. aastani olid koguduse vaimulikud baltisakslased. Esimeseks eestlasest vaimulikuks oli Karl Wöhrmann 1896–1926. Tema poeg on märterpastor Erik Vooremaa. Praegu kasutab seda Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Karja Katariina kogudus.
Arhitektuur.
Karja kirik on üldkujult ühelööviline ning säilitanud oma ehitusaegse ilme. Algselt on kirik täitnud ka kaitseehitise rolli, millele viitavad kõrgel asetsevad kitsad aknad ja ehitise paks müür. Märkimisvääne on Karja kiriku vormilahendus. Seinapinda on vähendatud miinimumini. Võimsate mõigasroietega võlvid algavad madalalt ja tõusevad siis kõrgusesse. Nõnda on saavutatud suhteliselt väikeses hoones avaruse mulje.
Portaalid, võlvitoed ja päiskivid on kaunistatud meisterliku kõrggooti vormides loomutruu naturalistliku taimedekooriga, milles on palju ühist Pöide ja Muhu kirikuga. Ilmselt on raiddekoor loodud samade Gotlandilt ja Saksamaalt pärit meistrite poolt. Kirikul on klaasvitraažaknad. Lõunaküljel asub seitsme mitmevärvilise kroonlehega roosaken.
Kooriruumi ja käärkambri võlvipealsetesse on ehitatud kaks kaminat. Kiriku lääneviilu nišis asub Stockholmis 1926. aastal valatud pronksist tornikell, mis annetati kirikule samal aastal seoses restaureerimistööde lõpetamisega. Karja kiriku ehedalt säilinud arhitektuur ja rikkalik kaunistus teeb temast ainulaadse kiriku Baltikumis ja kogu Põhja-Euroopas.
Kiriku pühakud on Aleksandria Katariina ja Püha Nikolaus.
Algselt kolme portaaliga kirik sai Jüriöö ülestõusu ajal kannatada. Lõhuti külgmine põhja- ja lõunaportaal. Põhjaportaal müüriti peale seda kinni, lõunaportaal varjati 16. (teiste andmete järgi 18.) sajandil eeskojaga. Kooriruumi kõrval asub kahe võlvikuga käärkamber. Peaportaal avaneb läände, 1887. aastal valminud altar jääb peaportaali vastu. Altari kavandas Peterburi arhitekt F. Giencken.
Neogooti stiilis kujundusega orel asub peaportaali kohal rõdul ja selle on 1882. aastal valmistanud Tallinna orelimeister Gustav Normann. Karja kiriku kantsel on heatasemeline puunikerduslik kunstiteos, mille on valmistanud 1638. aastal tolleaegne Kuressaare meister Balthasar Raschky. See taani ajast pärit hilisrenessansi stiiliperioodi kuuluv kõnetool on taas restaureeritud 1997. Kantsli tahkudele on paigaldatud kohaliku mõisnike kolm kaksikvappi.
Suure väärtusega on ka tänaseni säilinud tammepuust annetustepakk, kaetud raudvitstega ja mitme tabalukuga suletav. Kunstimälestisena hoitakse kirikus väikest puidust altari krutsifiksi 15. sajandist. Omapärane ja huvipakkuv on ka altaripiibli must sametkate, millele on kalasoomustest tehtud lambakujuline mosaiik.
Karja kirikuaias on kaks kaitsealust hauaplaati. Reljeefse malta ristiga trapetsikujuline plaat pärineb arvatavasti 14. sajandist, kolme süvistatud kreeka ristiga osaliselt säilinud plaat 15. sajandist.
Trapetsiaalsed hauaplaadid Karja kiriku aias
Reljeefid ja skulptuurid.
Karja kiriku suureks väärtuseks on realistlikult teostatud suured skulptuurigrupid võidukaare piilareil, mis on sarnased Gotlandi talupoeglikule kunstitraditsioonidele. Karja kiriku skulptuuride loojaks nimetab Rootsist pärit kunstiteadlane Tor Helge Kjellin, kes töötas Karja kirikus 1922.–1925. aastani, lihtsalt "Karja meistrit" keda arvatakse olevat pärit Gotlandilt. Professor Kjellini initsiatiivil lühendati kiriku rõdu, mis varem ulatus kuni esimeste pinkideni võidukaare ees, kuna see varjas seintel olevad kaunistused.
Lõunaeeskoja ukse kohal asub varem portaali kohal olnud raidreljeef "Kolgata". See kujutab stseeni piiblist: keskel ristilöödud Kristus, vasakul Neitsi Maarja, paremal on Ristija Johannes. Neitsi Maarjast vasakul on ristilöödud kurjategija, kes oma pattu kahetses. Tema hing lahkub kehast väikese lapse kujul, kelle võtab vastu ingel, kes viib selle taevasse. Kristuse pea on pööratud tema poole. Parempoolne kurjategija oma pattu ei kahetsenud. Tema hinge haarab endale irvitav sarviline kurat, kes viib selle kurjategija hinge põrgusse. Kõige selle kohal on stiilne kristlik sümbol – rist ja veel kõrgemal Neitsi Maarja täht.
Võidukaare põhjaküljel on Aleksandria Katariinat ja teisi legendikaaslasi kujutav skulptuurigrupp. Selle keskel seisab piibliraamatu ja palmioksaga Katariina, keda kroonivad taevased inglid. Põlvitavad keisrinna Faustina ja väepealik Porphyrius hoiavad kinni Katariina mantlist. Püha Katariina jalge all kägaras paganlik Rooma keiser Maxentius, kelle kukalt kratsib irvitav kurat. Vasakul näeme apostel Paulust mõõgaga ja paremal apostel Peetrust võtmega. Katariina skulptuurigrupp Karja kiriku võidukaare põhjaküljel
Võidukaare lõunaküljel on kujutatud kiriku teine pühak Püha Nikolaus, piiskopiriides, kõrge mitramütsiga. Nikolausest paremal on mungariides mees, kes hoiab käes paati, olles seega sümboolne laevapäästja. Lääneservas näeme kohtuteenrit nööriga kinniköidetud noormeest hoidmas, mis on meenutus kolmest süütust noorukist, keda ebaõiglaselt püüti kohtuotsusega süüdi mõista.
Püha Nikolause skulptuurigrupp võidukaare lõunaküljel, vaade idast
Püha Nikolause skulptuurigrupp, vaade läänest
Huvitav on pikihoone vöödekaart toetava seinapiilari kaunistus põhjakapiteelil. Keskel näeme klatšijuttu rääkivat naist, kelle haarab oma haardesse pikaküüneline kurat, viies naise hinge põrgusse. Paremal on vaikiv noormees pühakirja kuulamas. Tema kohal on vaikimise sümbol – roosiõis.
Laemaalingud.
Kjellini töö tulemusena on täna kõigile näha omapärased suure kunstiväärtusega maagilised laemaalingud, mis on maalitud kiriku kooriruumi lakke, roidekaarte vahele ümber päiskivi ja mis maaliti ilmselt juba kiriku valmimisel. Reformatsiooni järgne luterlik kirik ei soosinud paganlikke märke ja kõik maalingud kaeti lubjakihiga, mis eemaldati alles aastatel 1923–1925 toimunud restaureerimise käigus.
Lakke maalitud maagilistest märgid kannavad nii kurja peletamise kui sügavat süboolset tähendust. Päiskivist lõunas paiknev kolmjalg muistne aja liikumise sümbol, ka päikese võrdkuju ning viikingite jumal Odini märk, ristiusus kolmainsuse printsiibi tähistaja. Paganlik märk, säärkurat, pidi aitama tõrjuda kurja.
Maagiline paganlik märk on ka pentagramm. Ka see märk oli Idamaades pahade vaimude peletaja. Arvati, et sellele annab erilise jõu selle kujutise pidevjoonsus ja põiming. Lisaks pentagrammile on lakke maalitud 13 väikesest ruudust koosnev põiming, mis koosneb ühest suurest ruudust ja kahest risti asetatud ristkülikust. Suur ruut oli keskajal maailma sümbol ning kaks risti asetatud ristkülikut moodustavad sümboolse kreeka risti kujutise – kristliku sümboli.
Altari kohal näeme ka kristlikku õnnesümbolit – Neitsi Maarja tähte.
Orel.
Karja kiriku oreli ehitas ilmselt meister Gustav Normann 1882. aastal. Rippuval pedaalil registreid ei ole; kasutab neid seitset, mis manuaalis avatud on. Oreli traktuur on mehaaniline.


Vabadus.
Vabadus, ka "priius", kõige üldisemas mõttes on takistuste, piirangute või sunni puudumine.
Selle sõnaga tähistatakse erinevaid mõisteid vastavalt sellele, keda vaadeldakse vabaduse subjektina (kelle või mille vabadusest on jutt) ning milliste takistuste puudumist silmas peetakse. Vabadust tõlgendatakse erinevalt ka erinevuste tõttu filosoofilises või ideoloogilises positsioonis.
Negatiivne ja positiivne vabadus.
Vabadust liigitatakse negatiivseks ja positiivseks, vastav eristus omistatakse tavaliselt Isaiah Berlinile.
Negatiivne vabadus on määratletud läbi kõigi või mõnede teatud piirangute negatsiooni, st vabastust teatud piirangutest või kohustustest. See on vabadus kitsas mõttes ning ei määratle mingil viisil, mis sellest vabadusest positiivses mõttes tuleneb või kuidas seda peaks kasutatama. Seega võib ütelda, et negatiivne vabadus on vabadus "millestki", seevastu positiivne vabadus on vabadus "millekski", st sisuliselt on tegemist õigusega millelegi või millekski. Positiivne vabaduse määratlus märgitseb midagi väärtusena, mida on keegi või miski vaba taotlema ja sisaldab varjatult ka eeldust, et keegi või miski peaks tahtma seda taotleda.
Lihtsaimad näited negatiivsest vabadusest oleks nt vabadus mitte maksta maksu, vabadus mitte võtta osa sõjaväelisest ajateenistusest, vabadus mitte alluda käsule, kui see on vastuolus isiklike veendumustega, vabadus mitte võtta osa kehalise kasvatuse tunnist jne.
Näiteks inimene on kitsas mõttes vaba sel juhul, kui tema tegutsemisele ei tee keegi teine inimene takistusi või ei muuda tema tegutsemist mingil moel võimatuks. Samas ei ütle selline vabaduse määratlus mitte midagi selle kohta, mida inimene peaks oma vabadusega tegema, st on negatiivne määratlus. Termini negatiivne vabadus võttis kasutusele Jeremy Bentham, kes tähistas sellega sunduse puudumist. Negatiivset vabadust on muuhulgas propageerinud Thomas Hobbes, John Locke ja David Hume.
Negatiivse vabaduse piirjuhuks võib pidada anarhiat, kui selle sisuks on igasuguste piirangute puudumine, normaalsel juhul on aga negatiivne vabadus siiski määratletud mõnede kindlate piirangute puudumisega.
Positiivne vabaduse näideteks võiks olla vabadus valida elukohta, vabadus avaldada avalikult arvamust, vabadus uskuda oma veendumustesse, vabadus loometegevuseks ja elu eesmärkide määramiseks vms.
Kui määratleda positiivset vabadust kõige üldisemal tasemel, siis hõlmab see ala, kus inimene on autonoomne. Inimene on positiivses mõttes vaba siis, kui tal on kontroll oma elu üle või kui ta valitseb enda üle. Sellist autonoomiat piiravateks jõududeks peetakse tavaliselt inimese sees peituvaid jõude, nagu näiteks ihad ja tunded, mille suhtes inimene kunagi päris vaba pole. Ka on piiravate jõududena nähtud sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Selline vabaduse mõistmine oli üldlevinud antiigis ning selle teoreetiline käsitlus ulatub tagasi vähemalt Platonini, uusaegsete propageerijate hulka kuuluvad Immanuel Kant, Jean-Jacques Rousseau, Baruch Spinoza ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel.
Vabadus ja paratamatus.
Vabadus ja paratamatus on tavakeeles teineteist välistavad mõisted. Vabadus on enesemääramine, võimalus toimida vastavalt tahtele, mida ei determineeri välistingimused. Vabadus on teatud mõttes inimese eetika alus.
Baruch Benedictus Spinoza, Johann Gottlieb Fichte, Friedrich Engels jt on defineerinud vabadust kui "tunnetatud paratamatust".
Ajaloo algul, kui ei olnud veel ühe inimese seaduslikku võimu teise inimese üle, oli inimene vaba. Inimese vabaduse piiramine on tingitud sellest, et ühed inimesed sunnitakse alluma teistele inimestele (riigile), kes nende üle valitsevad. Hierarhiaks jagunenud riiklikus ühiskonnas seisavad ühiskondlikud suhted inimese vastas vaenuliku jõuna ja valitsevad tema üle.
Vabaduse (sotsiaalses mõttes) vastanditeks on orjus ja vangipõli.
Anarhistlik käsitlus.
Anarhistliku teooria kohaselt peaks anarhistlik revolutsioon või evolutsioon elimineerima riigi ja vabastama inimesed sotsiaalsest rõhumisest; ning inimeste elutingimused, mis seni nende üle valitsesid võõra, stiihilise jõuna, lähevad inimeste endi kontrolli alla. Toimub hüpe paratamatusest vabadusse. Anarhia annab inimestele võimaluse objektiivseid loodusseadusi oma praktilises tegevuses teadlikult kasutada, ühiskonna arenemist sihikindlalt suunata, luua kõik vajalikud ainelised ja vaimsed eeldused kogu ühiskonna ja iga üksikisiku igakülgseks arenemiseks, s. o. tõelise vabaduse saavutamiseks.


Muusika mõisteid.
"Siin on loetletud muusikaga seotud mõisteid. Nüüdismuusika mõisteid on loetletud ka leheküljel Nüüdismuusika mõisteid; elektroonilise muusika mõisteid on loetletud leheküljel Elektroonilise muusika mõisteid."
#.
.ac3 - .avi - .mp3 - .mpeg - .mpeg4 - .ogg - .rm - .rma - 0 - 1 - 10 - 11 - 12 - 16 - 8 - 2 - 2 - 4 - 8 - 3 - 16 - 2 - 4 - 8 - 4 - 2 - 4 - 8 - 5 - 4 - 6 - 16 - 4 - 8 - "604" - 7 - 8 - 8va - 9 - 4 - 8
A.
a - A - "a cappella" - "a prima vista" - "a vista" - "a tempo" - AAC - aafrika muusika - aaria - ABA - ABACA - ABACABA - ABBA - abiheli - abijoon - abinoot - abreviatuur - absoluutne kuulmine - "aburukuwa" - "accelerando" - "acid house" - "acid rock" - "acid techno" - "ad lib" - "ad libitum" - "adagietto" - "adagio" - "adagissimo" - Adobe Audition Ardour - ADSR - A-duur - aerofon - "affettuoso" - "affretando" - afrobeat - "afro-reggae" - "afro-soul" - "agitato" - agoogika - ais - ajaviitemuusika - Akai - akolaad - akord - akordi pööre - akordimärgid - akordion - akustika - akustiline kitarr - akustiline muusika - alamheli - album - aldivõti - aleatoorika - aleatooriline muusika - "alla breve" - "alla capriccio" - "alla marcia" - "allegretto" - "allegro" - "allemande" - alpisarv - alt - alteratsioon - alteratsioonimärk - altereeritud heli - alterheli - altereeritud helirida - altereeritud intervall - alternatiivne muusika - "alternative country" - "alternative hip hop" - "alternative metal" - "alternative rock" - altflööt - altsaksofon - altviiul – alusheli - Amati - "ambient" - "ambient groove" - "ambient house" - "ambient techno" - ambitus - ambroosiuse laul - ameerika muusika - ameerika popmuusika - ameetrilisus - a-moll - "amplifier" - analoogsalvestus - anarhofuturism - anarho-skinheadid - "andante" - "andantino" - "animato" - donna Anna - ansambel - antifoon - aoid - aplaus - aplikatsioon - aplikatuur - "appassionato" - araabia muusika - "arco" - ariett - ariooso - arpedžeeritud akord - arpedžo - "arpeggio" - arranžeerija - arranžeering - "ars nova" - "ars subtilior" - arvutimängumuusika - arvutimuusika - as - ases - As-duur - as-moll - assai - aste - astmeline suurus - ašuug - atonaalne helirida - atonaalne laad - atonaalne muusika - atonaalsus - "attacca" - "attacca al sequel" - Audacity - audiovisuaalne muusika - audiovisuaalne süsteem - augmentatsioon - aukhuulik - aulos - avalik kontserdielu - avamäng - avangardism - avangardmuusika - "Ave Maria"
B.
b - B - "back music" - "backround music" - bajaan - balalaika - ballaad - ballett - ballettsümfoonia - bandoonium - bandžo - barbiton - bariton - baritonivõti - baritonsaksofon - barkarool - barokkmuusika - barokktrio - barreevõti - bass - bass (pill) - bassettklarnet - bassflööt - bassivõti - basskitarr - bassklarnet - "basso continuo" - "basso ostinato" - bass-saksofon - basstromboon - basstrumm - basstrummi pedaal - B-duur - "beatbox" - Beatles - "bebop" - Bechstein - bekaar - bekarr - "bel canto" - "bepop" - "big band" - bigbänd - biitmuusika - "bis!" - bitonaalsus - "black metal" - "blue notes" - "bluegrass" - "blues" - "blues ballad" - "blues rock" - bluus - b-moll - "bocca chiusa" - Bolshoi - bongo - "boogie woogie" - bossanova - "brass" - brevis - "brillante" - "brio" - "brioso" - britpop - Bsplayer - bugi-vugi - burdoon - buzuki - buugivuugi - bänd
C.
c - C - "caccia" - "cadenza" - "cakewalk" - "calando" - "calypso" - "cambiare" – "campanelli" - "cantabile" - "cantus" - "cantus est!" - "cantus firmus" - "capo" - "capriccio" - "capricioso" - Carnegie Hall - Casio - CD - CD-mängija - CD-pleier - CD-ROM - CD-RW - C-duur - "celtic" - "celtic metal" - "cent" - ces - Ces-duur - "cha-cha" - Chamberlin - "chiuso" - "chorus" - Cimze seminar - cis - Cis-duur - cis-moll - "Cl." - "clarinetto" - clavinet - Clavivox - c-moll - "coda" (kooda) - "coda" (noodikirja märk) - "col arco" - "col legno" - "comodo" - "con amore" - "con arco" - "con brio" - "con forza" - "con fuoco" - "con motto" - "con sordino" - concerto grosso - "conductus" - "cool jazz" - "coperto" – corno - "country music" - "courante" - "Credo" - "crescendo" - Cubase - C-võti
D.
d - D - "d&b" - "d’n’b" - "da capo" - "da capo al fine" - "da capo al segno" - DAT - DCC - D-duur - "death metal" - "death rock" - "death techno" - "deciso" - "decrescendo" - deetsim - des - Des-duur - des-moll - "diabolus in musica" - diatoonika - diatooniline helilaad - diatooniline helirida - diatooniline laad - didžeriduu - digitaalklaver - digitaalsalvestus - Digital audio editor - diktaat - diktofon - "diminuendo" - diminutsioon - dirigeerimine - dirigent - Discman - "discotheque" - disko - diskomuusika - diskor - diskoteek - dispositsioon - dissonants - dissonantsi emantsipatsioon - ditüramb - divertisment - Divxplayer - DJ - d-moll - DNB - do - do-bemoll-mažoor - dodekafoonia - Do-mažoor - do-minoor - do-diees - Do-diees-mažoor - do-diees-minoor - "dolce" - "doloroso" - dombra - dominant - dominanthelistik - dominantkvintsekstakord - dominantsekundakord - dominantseptakord - dominanttertskvartakord - domra - Donaueschingeni muusikapäevad - "dramma giocoso" - "drum and bass" - "drum’n’bas" - džembe - džiig - džiiv - džässmuusika - dubldiees - duett - duett (žanr) - dultsimer - duo - duo - duodeetsim - duool - duurid - duur-moll-süsteem - DVD - DVD-A - dünaamika
E.
e - E - "easy listening" - edetabel - eDonkey - E-duur - eellöök - eelmäng - eeltakt - eeslaulja - eesti džässmuusika - eesti estraadimuusika - eesti folkmuusika - eesti kantrimuusika - eesti koorilaul - eesti lõõtspill - eesti muusika - Eesti Muusikaakadeemia - eesti ooper - eesti operett - eesti popmuusika - eesti punkmuusika - Eesti Raadio - eesti rahvamuusika - eesti räppmuusika - eesti rokkmuusika - Eesti Top 40 - effid - ekspositsioon - ekspressionism - eksprompt - elektrikitarr - elektriorel - elektripillid - elektriviiul - elektroakustiline muusika - elektrofon - elektrooniline muusika - elektrooniline muusikainstrument - elektrooniline rock - EMI - e-moll - enharmonism - enharmooniline heli - enharmooniline helistik - enharmooniline intervall - erhu - ERSO - es - Es-duur - esietendus - esiettekanne - esimene hääl - esimene viiul - esinemine - esinemispalavik - es-moll - ESP EX seeria - "espressivo" - estampii - Estonia (klaver) - Estonia (kontserdisaal) - Estonia (teater) - estraad - estraadiansambel - estraadimuusika - estraadiorkester - etniline jazz - etnodžäss - etnomusikoloogia - etteaste - ettevalmistatud klaver - etüüd - eufoonium - europop - Eurovisioon - Eurovisiooni lauluvõistlus
F.
f - F - fa - fa-mažoor - fa-minoor - fa-diees-mažoor - fa-diees-minoor - "fado" - fagotikontsert - fagott - failijagamissüsteem - Fairlight CMI - faktuur - falsett - "fan-club" - fanfaar - fantaasia (muusika) - Fantastiline sümfoonia - fashioncore - "faux bourdon" - F-duur - Fender Rhodes - fermaat - FF - fiidel - filharmoonia - filmimuusika - fis - Fis-duur - fis-moll - fl - FLAC - flamenko - flažolett - flauto - "flauto piccolo" - flötist - flöödikontsert - flöödisonaat - flööt - flüügelhorm - f-moll - foks - fokstrott - "folk metal" - "folk music" - "folk rock" - folkmuusika - fono - fonograaf - fonogramm - forminks - forte - forte fortissimo - fortissimo - fraas - "free jazz" - "freestyle" - frottola - fugaato - fugett - funk - "funk metal" - funktsionaalharmoonia - funktsionaalne harmoonia - "fuoco" - "furioso" - "fusion" - "fusion jazz" - futurism - fuuga - Fuugakunst - F-võti - fänn - fännamine - fänn-klubi
G.
g - G - gamelan - gamelani muusika - "gangsta rap" - garaažibänd - garaažimuusika - garage rock - gavott - G-duur - generaalbass - generaalpaus - Ges-duur - "gigue" - "giocoso" - "Giovane Scuola" - "giusto" - "glissando" - g-moll - "goa" - goljaar - gong - gospelmuusika - graafiline notatsioon - grammofon - grammofoniplaat - "grave" - "grazioso" - gregooriuse koraal - "groupie" - grunge – grupetto - "güiro" - gusli - G-võti
H.
h - H - haamerklaver - habaneera - "habanera" - hammondi orel - hanon - hardangeri viiul - "hard house" - "hard rock" - "hardcore hip hop" - "hardcore music" - "hardcore punk" - "hardcore techno" - harf - harfist - harjad - harmoniseerimine - harmoonia - harmooniline intervall - harmooniline mažoor - harmooniline minoor - harmoonium - havai kitarr - H-duur - "heavy"-mehed - "heavy metal" - hekelfon - heksahord - heksakord - heli - heliintensiivsus - heli põhinimetus - heliallikas - heliaste - helikaart - helikandja - helikestus - heliklass - helikon - helikõrguslik ulatus - helilaad - helilint - helilooja - heliloojate loend - helilooming - helioperaator - helipea - helipilt - heliplaat - helipult - heliredel - helirežissöör - helirea kulgevad astmed - helirida - helisagedus - helisalvestus - helispekter - helistik - helistike sugulus - helisüntees - helisüsteem - helitugevus - helivõimendus - helivõimendussüsteem - helivältus - hemiool - heliülesvõte (helisalvestus või fonogramm) - heptatoonika - Hermann - heterofoonia - "hi-hat" - hiina muusika - hiina popmuusika - hiiu kannel - "hip hop" - "hip house" - "hip-hop" -- His master’s voice - "hit" - hitt - h-moll - HMV - Hohner - homofoonia - Hornbostel-Sachsi muusikainstrumentide liigitus - "horror punk" - "hot" - "house" - "house music" - hullumisstseen - "hully-gully" - humoresk - hunt - huulik - hällilaul - hääl - häälekool - häälestus - häältejuhtimine - hümenaios - hümn - hümnoodia
I.
I aste - idiofon - IDM - II aste - III aste - imitatsioon - "impetuoso" - impressionism - imprompt - improvisatsioon - improviseerimine - "incalzando" - india muusika - india popmuusika - "indie pop" - "indie rock" - "industrial music" - "industrial rock" - inglise muusika - inglise popmuusika - inglissarv - inspiratsioon - instrument (muusika) - instrumentaalansambel - instrumentaalkontsert - instrumentaalmuusika - instrumentalist - internetiraadiod - interpretatsiooniteooria - intervall - intonatsioon - intoneerimine - inventsioon - inversioon - isorütmika - itk - IV aste
J.
jaapani muusika - jaapani popmuusika - "jazz" - "jazz blues" - "jazz fusion" - "jazz music" - "jazz rap" - jauram - jenka - "jive" - jo-le-mi - jo-võti - juhtseptakord - järellöök - järgnevus
K.
kaanon - kabaree - kabuki - kadents - kahekordne lesthuulik - kaheksandiknoot - kaheksandikpaus - kajamasin - kakofoonia - kaksikpedaalnui - kalüpso - kammeransambel - kammerkoor - kammermuusika - kammipill - kandleansambel - kannel - kantaat - kantri - kantrimuusika - kantrimuusika ansambel - kantsoon - kapell - kapellmeister - kapritšo – karaoke - karmoška - kassettmagnetofon - kassettmakk - kastanjetid - kastraat - kauamängiv plaat - kaunistused - kausshuulik - kavantiin - kaver - keel - keelpillikvartett - keelpillikvintett - keelpillitrio - keelpilliorkester - kellamäng - kerge muusika - keskendatud laad - kestus - kille - kinnor - kitara - kitarood- kitarr - kitarrist - klaasharmoonika - klahvakordion - klarnet - klarnetikontsert - klassikaline kitarr - klassikaline muusika - klassitsism - klaster - klaver - klaverikontsert - klaverikoondis - klaverikvartett - klaverikvintett - klaverisonaat - klaveriduo - klaveritrio - klavessiin - klaviatuur - klaviir - klavikord - klavissett - klubimuusika - kogumikalbum - kohvikumuusika - kolmas pedaal - kolmekümnekahendiknoot - kolmekümnekahendikpaus - kolmkõla - koloratuur - koloratuursopran - kompositsiooni eriala - kompositsioonimeetod - kompuutrimuusika - konkreetne muusika - konn - konservatoorium - konsonants - kontrabass - kontrabassist - kontrabassklarnet - kontrafagott - kontrapunkt - kontratenor - kontsert - kontsert - kontsert (muusikažanr) - kontsert kahele viiulile - kontsertiin - kontsertiina - kontsertmeister - kooda - koolimuusika - koomiline ooper - koor - koori vanem - koorijuht - koorimuusika - kopeerimiskaitse - koraal - koraaliprelüüd - kordofon - koreograafia - Korg - kornet – korpuspillid - koto - krihv - kromaatiline helirida - kromaatiline kannel - kromaatilisus - kromatism - krotala - krummhorn - ksülofon - kuiv signaal - kuljused - kunstmuusika - kuplee - kurant - "kurat muusikas" - kuueteistkümnendiknoot - kuueteistkümnendikpaus - kuularid - kuuldelävi - kuuldeline analüüs - kvart - kvartett - kvartett (žanr)- kvartool - kvartsekstakord - kvindiring - kvint - kvintool - kvintsekstakord - kvintett - kvintett (žanr) - kõlakast - kõlalaud - kõlapilt - kõlapulgad - kõlapulk - kõlarid - kõlavärvimeloodia - kõnelaul - kõrgusklass - kõrgustähistus - kõrvaklapid - käsikellad - käsitrumm
L.
la - La Scala - laad - labajalavalss - "label" - la-bemoll-mažoor - "lacrimosa" - ladina-ameerika muusika - ladina-ameerika tantsud - la-mažoor - lambada - "lamentoso" - la-minoor – "larghetto" - "largissimo" - "largo" - lastekoor - lastelaulud - lastemuusika - lastemuusikakool - "latin music" - laul - lauleldus - laulik - laulja - laulmine - lauluhääl - laulukaar - laululava - laulumäng - laulupidu - lauluväljak - lause - lauto - lavaline liikumine - legaatokaar - "legatissimo" - "legato" - lehest lugemine - lehmakell - leinamarss - leinamuusika - "lento" - lesthuulik - leviit - levimuusika - libreto - "lied" - "lieder" - "liedertaffel" - liftimuusika - lihtintervall - liikumine - liitheli - liitintervall - litaania - literatuur - liturgiline muusika - "live"-elektroonika - lokria - loomulik mažoor - loomulik minoor - "loop" - LP - luterikoraal - luukamber - lõõtspill - löök - lööklaul - löökpillid - löökpillimängija - löökpillinui - lühike arpedžo - lüüdia - lüüra
M.
"m.d." - "m.s." - "ma non troppo" - maailmaesiettekanne - maailmamuusika - maailmatuur - Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastu - madrigal - madrigalikomöödia - "maestoso" - "magister cantandi" - magnetofon - "magnificat" - magnifikaat - makk - malagassi muusika - mandoliin - mandoliiniorkester - mandoola - manuaal - marakas - marimba - marimbafon - marsimuusika - marss (muusika) - marsirütm - martellato - masurka - matusemuusika - mažoor - mažoorkolmkõla - mažoorne helirida - mazurka - MD - "media player" - meditatsiooniline muusika - meelelahutusmuusika - meeskoor - meeskoorilaul - meetrum - melism - Mellotron - meloodia - meloodiline intervall - meloodiline mažoor - meloodiline minoor - membraanpillid - membranofon - "meno mosso" - mensuraalnoodikiri - mensuur (noodikiri) - menuett - mess - "metal" - "metal rock" - metallofon - metronoom - Metropolitan Opera – metsasarv – metsasarvekontsert - metsoforte - metsopiano - metsosopran - metsosopranivõti - "mezza voce" - "mezzo forte" - "mezzo piano" - "mf" - mi - mi-bemoll - mi-bemoll-mažoor - mi-bemoll minoor - MIDI - mikrofon - mikrointervall - mikrointervallika - mikrokassett - mikropolüfoonia - mikrotonaalsus - miksimine - miksolüüdia - mi-mažoor - mi-minoor - miniatuur - minidisk - minimalism - minimalistlik muusika - minoor - minnesinger - missa - "Missa solemnis" - mitmehäälsus - modaalne laad - moderaator - "moderato" - modulatsioon - moment - monofoonia - monokord - monoodia - "moodswinger" - Moog - mordent - "morzando" - Moskva Konservatoorium - motett - motiiv - "mousikē" - mp - MP3 - MPEG - MTV - mudilaskoor - multivalentne muusikaanalüüs - MusE - "musical" - Musicmatch - mustad klahvid - mustlasmuusika - muusa - muusika ajalugu - muusika elementaarteooria - muusika kopeerimine - muusika näidendile - muusika õpetamine - muusika tõmbamine - muusikaakustika - muusikaalbum - muusikaelu - muusikaesteetika - muusikafilosoofia - muusikafolkloristika - muusikainstrument - muusikainstrumentide liigitus - muusikakeskus - muusikakool - muusikakriitika - muusikal - muusikalaad - muusikaline ootus - muusikaline parameeter - muusikaline pinge - muusikaline seade - muusikaline täringumäng - muusikaliteratuur - muusikapala - muusikapaleograafia - muusikapedagoogika - muusikaproduktsioon - muusikaprodutsent - muusikasemiootika - muusikastiil - muusikažanr - muusikateadlane - muusikateadus - muusikateooria - muusikatermin - muusikatööstus - muusikavorm - märg signaal - müra
N.
Napoli sekstakord - naiskoor - naturaalne häälestus - naturaalpillid - nelikõla - neljal käel mängimine - neobarokk - neoklassitsism - neoromantism - Nero - Nero showtime - neuma - "new age music" - nokturn - nomos - nonett - nonett (žanr) - noodigraafika - noodijoon - noodijoonestik - noodikiri - noodist laulmine - noodivõti - noon - noor koolkond - noot - notatsioon - "nu metal" - number - numbriooper - nummerdatud bass - nuppakordion - näppekeelpillid - näppepillid - nüüdismuusika - nüüdismuusikaansambel - "nyckelharpa"
O.
Oberheim - oboe - "oboe d'amore" - oboekontsert - oboesonaat - "octobass" - "off-beat" - ofikleid - okariin - oktaav - oktaavmandoliin - oktaavis mängimine - oktett - oktett (žanr) - "ondes Martenot" - ooper – ooperiteater - oopus - "opera buffa" - "opera seria" - operett - oratoorium - orel - oreli pedaal - oreli registrid - orelimängija - orelimuusika - orelivile - orelpunkt - organist - organum - originaal - orkester - orkestra - orkestratsioon - orkestreerimine - orkestrijuht - orkestrikellad - orkestriteos - orkestritrummid - ornament - osa - osaheli - "ossia" - "ostinato"
P.
paaniflööt - paaristants - padespann - paiaan - Paiste - pajupill - pala - Panasonic - paraad - parafoonia - parameeter - parmupill - paroodia - partii - partitsell - partituur - passacaglia - passakalja - passioon - pasun - paus - pavaan - pedaal - pedaalnoot - pedaalnui - pedalisatsioon - peegel - pentatoonika - performance - periood - Peterburi Konservatoorium - piaano - pianissimo - pianist - "piano" - "piano pianissimo" - pide - pidekaar - pikk arpedžo - pikoloflööt - pillid - pillikeel - pillimees - pillimängija - pillitundmine - pillivõimendi - pilt - piraat-CD - piraatlus - piraatmuusika - piraatplaat - pitsikaato - "pizzicato" - plaadi kirjutamine - plaadi põletamine - plaatinaplaat - "Play" - plektron - "plena" - plokkflööt - "poco a poco" - poistekoor - poistebänd - polka - polkarütm - polonees - polüfoonia - polütonaalsus - pommer - poodium - poogen - poogenkeelpillid - poogenpillid - poolnoot - poolpaus - popmuusika - pop-punk - portatiivorel - "portato" - positiivorel - positsioon - poster - "post-rock" - posttonaalne muusika - "power" - "power"-trio prantsuse muusika - prantsuse popmuusika - "precipitato" - prelüüd - "prestissimo" - "presto" - priim - primadonna - Pro Tools - "producer" - produtsent - programmiline muusika - progressiivne jazz - progressiivne muusika - "progressive house" - "progressive metal" - "progressive rock" - prožektor - protestantlik koraal - psalm - psalmoodia - psalteerium - psühhoakustika - psühhedeelne muusika - "psybient" - "psychedelic chillout" - "psychedelic folk" - "psychedelic music" - "psychedelic reggae" - "psychedelic rock" - "psychedelic soul" - "psychedelic trance" - "psytrance" - puhas kvart - puhas kvint - puhas oktav - puhas priim - puhkpill - puhkpillid - puhkpillikvintett - puhkpilliorkester - pulmalaulud - pulmamuusika - "punctum contra punctum" - "punk rock" - punktmuusika - puupill - puäntillistlik muusika - põikflööt - põispill - põsepill - pööre
R.
"r and b" - "r&b" - raga - "ragtime" - rahvalaul - rahvalauluansambel - rahvamuusika - rahvamuusikaansambel - rahvapilliorkester - rahvatants - "rallentando" - RAM - range stiili polüfoonia - "rap" - "rap metal" - "rap music" - rapsood - rapsoodia - rasta - rataslüüra - "rave" - re - re-mažoor - re-minoor - RealPlayer - REAPER - rebekk - re-bemoll-mažoor - re-bemoll-minoor - re-diees minoor - reekviem - refrään - "reggae" - regilaul - register - register (hääl) - register (pill) - reinlender - reiv - relatiivne noodisüsteem - remiksimine - re-minoor - renessanss - repriis - resonants - responsoorium - restoranimuusika - retrograad - retsitatiiv - revolutsioonilised laulud - "rhytm and blues" - "ricercar" - rida - "rinforzando" - "ritardando" - "ritenuto" - "rock and roll" - "rock music" - "rock'n'roll" - "rockabilly" - rockerid - "rock"-muusik - "rock-opera" – Rock summer - "rocksteady" - rõhk - rokabilli - rokkimine - rokkmuusika - rokk-ooper - rokokoo - Roland - romanss - romantiline muusika - romantism - rondo - rondoo - rondovorm - roop - Rosegarden - "rubato" - rumba - runolaul - RW - räpp - räppar - räppimine - räppmuusika - rühm - rütm - rütmifiguur - rütmimasin - rütmisilbid
S.
SACD - sadul - sakraalmuusika - saksa estraadimuusika - saksa muusika - saksa popmuusika - saksofon - saksofonist - salm - salmik - salongiorkester - samba - sampler - sankvaltap - saraband - sarangi - "satanic rock" - saund - Schenkeri analüüs- "scherzando" - "scherzo" - "scordatura" - "scratching" - seade - seeria - seeriamuusika - segakoor - "segno" - sekstett (žanr) - sekund - sekundakord - sekst - sekstakord - sekstett - sekstis mängimine - sekstool - sekulaarne muusika - sekvents - seltskonnatants - "semibrevis" - "senza sordino" - septakord - septett - septett (žanr) - septim - septool - serenaad - seriaalne meetod - serpent - setu kannel - setu rahvalaul - si - Si-mažoor - si-minoor - Sibelius - Si-bemoll-mažoor - si-bemoll-minoor - "silencium ad cantum!" - simbel - singel - singspiel - sitar - skertso - "slide" - "smorzando" - sol - Sol-bemoll-mažoor - sol-diees-minoor - Sol-mažoor - sol-minoor - solfedžeerimine - solfedžo - solist - solmiseerimine - Solresol - sonaaditsükkel - sonaadivorm - sonaat - sonaat-allegro vorm - sonaat-sümfooniline tsükkel - sonatiin - sonogramm - soolo - soololaul - soome tango - sopran - sopranivõti - sopransaksofon - sordiin - sordiini all - "sostenuto" - "sotto voce" - SoulSeek - "sound" - "sound track" - spatsialisatsioon - spinett - spirituaal - staar - "stabat mater" - "staccato" - standardtants - "star" - STC - Steinway - stepptants - stereo - stereofoonia - stradivaarius - strihh - "stringendo" - stseen - subdominant - "subito" - "sul ponticello" - "sul tasto" - "suomisaundi" - surf - suupill - suur sekst - suur sekund - suur septim - Suur Teater - suur terts - suur trumm - suure trummi pedaal - suured kolmkõlad - suurendatud kolmkõla - suurendatud kvart - suurendatud kvint - suurendatud priim - suurendatud sekst - suurendatud sekund - suurendatud septim - suurendatud terts - sving - sõrmistik - sõrmeseade - sõrmestus - Sweep - "swing" - sõjaväemuusika - sämpel - sämpler - sämplimine - süit - süldimuusika - süldimuusikabänd - sült - sümfoniettorkester - sümfoonia - sümfooniaorkester - sümfooniline muusika - sümfooniline poeem - sünkoop - sünkopeerimine - süntesaator - süvamuusika - süürinks - Synclavier
Š.
šalmei - šansoon - šlaager - šofar - šõu
T.
tabel - tabulatuur - takt - takti paus - taktijoon - taktilöömine - taktimõõt - taldrikud - "tambora" - tamburiin - tamtamm - tango - tantsuline žanr - tantsumuusika - tantsusüit - tapeedimuusika - tarantella - taust - taustalaul - taustalauljad - taustamuusika - tavandilaulud - teatri muusika-ala juhataja - teatrimuusika - "techno" - "techno music" - teddyboyd - teema - teema variatsioonidega - teismeliste pop - tehno - teine viiul - tekno - tempereeritud häälestus - tempo - tenorsaksofon - "tenuto" - teremin - terts - tertsdeetsim - tertskvartakord - tertsett - tertsett (žanr) - tertsis mängimine - tervepaus - tetrahord - tetrakord - ti - tibutants - "tiento" - tigu - tiibklaver - timpan - tintinnabuli - tokaata - tom-tom - tonaalne helirida - tonaalne laad - tonaalne muusika - tonaalsus - töölaulud - Toomas-koor - toon - toonika - tooniline suurus - töötlus - "top" - topelt-tertsid - torre - torukellad - torupill - "tour" - Traktaat harmooniast - "trance" - transkriptsioon - transponeerimine - transponeeriv muusikainstrument - "trecento" - "tre corde" - treen - tremolo - tremolo-kang - trend - trendimuusika - triangel - tribüün - triller - triloogia - trio - trio - triool - Tristani-akord - tritoon - trombonist - tromboon - trompet - trompetist - troop - trubaduur - trummar - trummikomplekt - trummimasin - trummimängija - trummipulgad - trummitüdrukud - truväär - tsent - tsesuur - tsirkusemuusika - tsitter - tsükkel - tša-tša - tšelesta - tšello - tšellokontsert - tšellosonaat - tugiheli - tuuba - tuulekannel - tuulepõhi - tuur - täisnoot - täistoonhelirida - tämber - tüdrukutebänd - "txalaparta"
U.
"u.c." - ukulele - ulatus - "una corda" - undeetsim - "underground music" - unisoon - "unplugged" - USB mälupulk - ut - Raadio Uuno - - uus Viini koolkond - uuskomplekssus - uusromantism - uusvokalism
V.
V aste - vaatus - vaba laad - vaba stiili polüfoonia - vagant - vaikus - vaimulik muusika - valged klahvid - valgusmuusika - "valiha" - valsirütm - valss - vanaaja muusika - vanamuusika - vanamuusikaansambel - Vanemuine - variatsioon - variatsioonid - variatsioonivorm - VCD - veerandnoot - veerandpaus - vene muusika - VI aste - vibraato - vibrafon - "vibrato" - vihuela - VII aste - Viini klassikaline koolkond - viiul - viiuldaja - viiuli perekond - viiulikontsert - viiulisonaat - viiulivõti - Vikerraadio - vilepill - villanella - vinüülplaat - vioola - "viola d'amore" - "viola da gamba" - "violino" - "violoncello" - vioola - viola da gamba - violoon - virbel - virbliplank - virelai - Virgin - virginaal - virtuoos - virtuoossus - "visual kei" - Viva - "vivace" - vokaalansambel - vokaalansambel (žanr) - vokaal-instrumentaalansambel - vokaalmuusika - vokaalpolüfoonia - vokaalsümfooniline muusika - vokaalteos - vokaliis - vokalist - "volti subito" - "voluntary" - vuvuzela - võimas rühm - võimendus - võrdtempereeritud häälestus - vähendatud juhtseptakord - vähendatud kolmkõla - vähendatud kvart - vähendatud kvint - vähendatud oktav - vähendatud sekst - vähendatud sekund - vähendatud septim - vähendatud terts - vähikäik - väike juhtseptakord - väikekannel - väike sekst - väike sekund - väike septim - väike terts - väike trumm - väikepala - väikesed kolmkõlad - väli - vältus
W.
wagneri tuuba - Walkman - WAV - Weltmeister - Winamp - Windows Media Player - Windvd - "wood" – Woodstocki festival
Ü.
ühehäälsus - ühtlaselt tempereeritud häälestus - üldlaulupidu - ülemheli - ülepuhumine


Ooperite loend heliloojate kaupa.
"See on loend ooperitest heliloojate kaupa. Sulgudes pealkiri originaalkeeles, esietenduse koht ja aeg."


Santa Maria.
Santa Maria oli Christoph Kolumbuse lipulaev, millel ta alustas oma esimest merereisi Ameerika avastamiseks. Tema teised laevad olid Niña ja Pinta.
Santa Maria hellitusnimi oli La Gallega, mis vanahispaania keeles tähendab laeva. Laev oli ehitatud kaubaveoks, töntsakas ja aeglane. Laeval oli kolm masti, millest kaks kandsid ühte suurt ruudukujulist purje, kolmandal oli kolmnurgakujuline puri.
Et ainult purjede jõul liikuva laeva kiirus sõltub peaasjalikult tuule kiirusest, siis on arvatud, et keskmine kiirus reisi vältel oli 4 sõlme ja maksimaalne kiirus 8 sõlme. Tüüpiline ööpäevane läbisõit oli 90–100 meremiili.
Kolmest laevast oli Santa Maria kõige aeglasem ja Pinta kiireim, ent erinevus kiiruses oli väike, oletatavasti vaid 0,1–0,2 sõlme.
5. detsembril 1492 jooksis Santa Maria Haiti lähedal karile ja läks järgmisel päeval põhja. Laevast järele jäänud osadest laskis Kolumbus ehitada väikese sadama, mille nimeks pandi La Navidad (jõulud).


Jääaeg.
Jääaeg on suhteliselt vabalt kasutatav mõiste, mis tähendab tänasest tunduvalt jahedamat kliimat, millega kaasnes ulatuslik liustike pealetung.
Jääaja mõiste osas ei ole selgust. Osa teadlasi peab isegi väikseid jääserva ostsillatsioone eraldi jääaegadeks, samas on teadlasi, kes eitavad jääaegade esinemist. Eestis on teada kolme Kvaternaari jäätumise setteid, kuid jääaegu on olnud kindlasti rohkem, sest uus jääaeg hävitab ehk kannab varasemad setted pea täielikult minema.
Jääaega tuleb eristada palju pikema kestusega külmhooneperioodist. Enamasti arvatakse, et Maa ajaloos on olnud seitse külmhooneperioodi, neist viimane kestab praegugi.


Millimeeter.
Millimeeter (lühend mm) on pikkusühik, mis võrdub 1/1000 meetriga.


Kohv.
Kohv (araabia قهوة "qahwah") on kohvipuu röstitud seemnetest ehk kohviubadest jahvatatud pulber ja sellest valmistatud aromaatne jook.
Ajalugu.
Kohvijoomine sai oletatavasti alguse Etioopiast. Sealse Kaffa nimelise küla järgi sai kohv ka oma nimetuse.
15. sajandil oli kohv levinud Araabias, 16. sajandil ka Türgis. Euroopasse jõudis kohvijoomise komme 17. sajandil, Eestisse 17. sajandi lõpuks.
Erinevatel rahvastel on kujunenud oma kohvi valmistamise ja serveerimise viisid. Tuntuimad on ehk türgi kohv ja itaallaste espresso.
Kohvisordid.
Levinuim kohviliik araabika ("Coffea Arabica") on pärit Etioopiast. Selle osakaal maailmas toodetud kohvist on umbes 75%. Teine tuntud kohviliik on robusta ("Coffea Robusta"), mis on maitselt araabika kohvist tugevam. On olemas ka kolmas kohvipuu liik libeerika ("Coffea Liberica"), kuid selle osatähtsus on kaduvväike.
Kohvisordid kannavad tavaliselt tootjamaaga seotud nimetust. Näiteks kolumbia kohv, kostariika kohv, santose kohv jne.
Kohvi all mõeldakse üldjuhul kohvipuu seemnetest valmistatud oakohvi. Oakohv sisaldab kofeiini, mis mõjub ergutavalt. Turustatakse toorest, röstitud, jahvatatud ning lahustuvat kohvi. Peale naturaalse kohvi toodetakse ka segusid, kus kohvile on lisatud näiteks teravilja, sigurit jms.
Kohvitootmise piirkonnad.
2009. aastal toodeti maailmas 8,26 miljonit tonni kohviubasid, istandike kogupindala oli 9,60 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on toodangu kogumaht tõusnud 2,44 korda.
Kohviasendajad.
Kohvi asendajatena kasutatakse näiteks viljakohvi, puuviljakohvi, võilille juurtest valmistatud "võilillekohvi" ja muid nn taimekohvi liike. Naturaalse oakohviga seob neid eeskätt valmistamisviis.
Kohvi töötlemine.
Kohvipõõsa marja sees on tavaliselt kaks uba. Ubade eraldamine marjas toimub kuiv- või märgmenetluse kaudu. Kuivmenetluses marjad kuivatatakse päikesepaistel ning kooritakse masinatega. Märgmenetlusega hoitakse marju veevannis 24–48 tundi, saades pestud kohvi, mis on kvaliteedilt parem kui kuivmenetluse teel saadud kohv.
Toorkohvinäidised röstitakse väikeste röstimismasinatega. Oad jahvatatakse ja valmistatakse kohvijook, mida asjatundjad maitsevad. Maitsmine toimub tugeva tõmbega lusikalt suhu. Sedasi tulevad väiksemadki maitsevääratused esile.
Toorkohvisegud röstitakse röstimismasinates kuumas õhuvoolus, mida valvavad asjatundjad.


Poola jalgpallikoondis.
Poola jalgpallikoondis on Poola jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Poolat rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.
Poola koondis võtab osa UEFA Euro 2012 finaalturniirist.
__TOC__
Ajalugu.
Poola riik taastati 1920. aastal ning jalgpallidebüüdi tegid poolakad 1921 Ungari vastu. Kuigi 1938. aastal jõuti MM-i finaalturniirile, polnud Poola saavutused ligi kolmekümne aasta jooksul märkimisväärsed. 1969. aastal jõudis Poola klubi Górnik Zabrze Euroopa karikavõitjate karikafinaali.
1970ndail hakkas Poola jalgpall jõudsalt arenema ja esimeseks suureks saavutuseks oli 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel võidetud kuldmedal. Tollasesse koondisse kuulusid enim väravaid löönud Włodzimerz Lubanski, 97 korda riigi koondisse kuulunud Kazimerz Deyna ja Robert Gadocha. 1974. aasta MM-i finaalturniiril oli koondisse lisandunud Poola pikima staažida mängija Gregorz Lato (100 korda) ja väravavaht Jan Tomaszewski. Poola sai MM-il kolmanda koha ning sama koondis püsis koos üle kümne aasta.
1976. aasta Montreali OM-il võideti hõbemedal. 1978. aastal jõuti MM-i finaalturniirile Argentinas, kus saadi omas alagrupis esikoht, kuid teisest ringist kaugemale ei jõutud. Paremini läks Poolal 1982. aasta MM-il Hispaanias, kui koondis pääses poolfinaali ja suuresti tänu Zbigniew Boniekile. Poolfinaalis mängiti maailmameistriks tulnud Itaaliaga ja kaotati 0:2.
1986. aasta MM-i finaalturniiril Mehhikos jõuti teise ringi, kuid kaotati Brasiilia meeskonnale 0:4.
1992. aasta olümpiamängudel Barcelonas saadi hõbemadal.
Kuusteist aastat jalgpallimaailmast isolatsioonis viibinud Poola tegi 2002. aastal eduka come-backi, võites Ukraina ees oma alagrupi ja lunastas esimese valiksarjas osalenud Euroopa riigina pileti MM finaalturniirile Lõuna-Koreasse ja Jaapanisse. MM-il aga ei läinud hästi, sest jäädi omas alagrupis viimaseks.
Mängijaid.
Robert Lewandowski - Wojciech Szczęsny - Jakub Błaszczykowski - Ludovic Obraniak - Łukasz Piszczek - Przemysław Tytoń - Artur Boruc - Bartosz Bosacki - Łukasz Fabiański - Tomasz Kuszczak -...
Kohtumised Eesti koondisega.
Eesti jalgpallikoondis on Poolaga kohtunud 9 korda. Poola oli 6. FIFA liikmesriik, kellega Eesti koondis ametliku kohtumise pidas.
Välislingid.
Koondis


Vastupanuliikumine.
Vastupanuliikumine on riigi või muu suurema maa-ala elanike organiseeritud (ja sealhulgas enamasti ka relvastatud) vastupanu mõne teise riigi poolt selle maa-ala üle kehtestatud sõjalisele kontrollile.
Vastupanuliikumised II maailmasõja perioodil.
Teise maailmasõja võitjariikide allikais kasutatakse koondterminit vastupanuliikumine (inglise keeles "resistance movement") sageli vaid kitsamas tähenduses, tähistamaks Saksa, Itaalia, Jaapani (harvem ka Nõukogude) okupantide ja nende käsilaste vastaseid liikumisi, mis tegutsesid ajavahemikul 1939–1945. See, kitsamas tähenduses vastupanuliikumine, jätkas sõjaeelset fašismi (natsionaalsotsialismi, falangismi, raudkaartlaste, tuliristlaste, reksistide, noolristlaste, ustašite, aga ka stalinismi) vastast võitlust. Rahvuslikest erijoontest hoolimata oli vastupanuliikumine rahvusvaheline, see väljendus ühises eesmärgis vabaneda okupantidest. Võitlusvormideks olid okupantide ja nende ideoloogia vastane propaganda (sealhulgas illegaalse kirjanduse väljaandmine ja levitamine), streik, sabotaaž, diversioon, okupantide ja nende käsilaste hävitamine, luureandmete kogumine liitlasvägede jaoks ja partisanisõda (osalesid ka koonduslaagreist põgenenud). Vastupanuliikumise kõrgeim faas oli üldrahvalik relvastatud ülestõus.
Esimesed relvastatud vastupanuüksused tekkisid Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Poolas (1939), Saksamaa poolt okupeeritud Jugoslaavias (1941) ning Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Leedus, Lätis ja Eestis (1941). Pärast Saksamaa sissetungi Nõukogude Liidu aladele puhkes laialdane partisaniliikumine okupeeritud Ukraina, Valgevene ja Venemaa aladel. Ulatuslikem oli Saksa okupatsiooni vastane vastupanuliikumine Prantsusmaal (Résistance), Itaalias, Jugoslaavias ja Kreekas. Enamikus riikides tegutsesid vasak- ja parempoolsed jõud koostöös. Paljudes riikides kasvas vastupanuliikumine üldrahvalikuks liikumiseks, loodi juhtivad organisatsioonid ja relvajõud. Eriti tugevad relvajõud olid Prantsusmaa (Forces Françaises de l'Intérieur), Itaalia, Jugoslaavia, Kreeka (EAM, ELAS) ja Poola (Krajowa Rada Narodowa) vastupanuliikumisel.
Aasias osutati edukat relvastatud vastupanu Jaapani okupatsiooni vastu Vietnamis, Malaisias ja Filipiinidel. Vastupanuliikumine soodustas fašismivastase koalitsiooni võitu II maailmasõjas.
Pärast Saksa okupatsiooni asendumist Nõukogude omaga aastail 1944–1945 jätkus mitmeid aastaid väldanud relvastatud vastupanuliikumine Nõukogude okupantide vastu Eestis (metsavennad), Lätis, Leedus ja Ukrainas (näiteks UPA).


Aatommass.
Aatommass ehk suhteline aatommass (varem ka aatomkaal'") on kas keemilise elemendi või selle isotoobi ühe aatomi mass aatommassiühikutes (amü).
Alates 1961. a kasutatakse aatommassiühikuna süsinikuühikut, mis on 1/12 süsiniku isotoobi 12C aatomi massist.
Aatomi mass moodustub peamiselt aatomituuma prootonite ja neutronite massist ehk tuuma massiarvust. Seega on elemendi erinevatel isotoopidel, mille tuumas on erinev arv neutroneid, erinev aatommass. Kuna enamik elemente esineb looduslikult isotoopide seguna on keemilise elemendi aatommass selle elemendi isotoopide aatommasside kaalutud keskmine. Kaaludeks on seejuures vastava isotoobi loodusliku esinemise sagedused.
Näiteks süsinik esineb looduslikult kahe isotoobina: 12C, mille aatommass on 12 amü ja mida esineb looduslikus süsinikus 98,89% ning 13C, mille aatommass on 13,00335 amü ja mida esineb 1,11%. Leides nende isotoopide aatommasside keskmise saame süsiniku (keskmiseks) aatommassiks 12,01115 amü.
Kuna isotoopide täpne esinemissagedus looduses pole teada tuuakse elementide aatommassid veaga (nt. 2001. a IUPAC-i andmeil oli molübdeeni aatommass 95,94 ± 0,02). Samuti täpsustatakse elementide aatommasse perioodiliselt.
Ajalooliselt võttis suhtelise aatommassi 19. sajandi alguses kasutusele inglise keemik John Dalton, kasutades võrdluseks vesiniku aatomi massi. Siiski ei võimaldanud tolle aja arusaamad aine ehitusest elementide aatommasse õigesti määrata. Läbimurdeni jõuti alles peale Amedeo Avogadro poolt 1811. a sõnastatud molekulaarse teooria hüpoteesi üldtunnustamist 1860. a. rahvusvahelisel keemikute kongressil Karlsruhes.
Kuna kahel erineval skaalal leitud elementide aatommassid erinesid teineteisest rohkem kui arvutusteks sobilik viga, otsustati 1961. aastal kasutusele võtta mõlemaid nõudmisi rahuldav süsinikuühik.


Portugali jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Portugali jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Valikturniiril oma alagrupi võitnud Portugal edestas viimastele südi konkurentsi pakkunud Iirimaad lõpuks vaid väravatevahega, jättes kolmandale kohale aga sellise tugeva jalgpalliriigi nagu Hollandi. Portugallastest palli valdamise kunsti sai valiksarjas omal nahal tunda ka Eesti koondis, kes jäi vastastele alla üldskooriga 1:8.
Peatreener.
Antonio Oliveira
Vaata ka.
Portugali jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Iirimaa jalgpallikoondis.
Iirimaa jalgpallikoondis on Iirimaa jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Iirimaad rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel. Koondise peamine kodustaadion on Aviva Stadium Dublinis.
Koondise põhivorm on roheline särk, valged püksid ja rohelised põlvikud ning varuvorm valge särk, rohelised püksid ja valged põlvikud.
Praegune meeskond.
Robbie Keane - Shay Given - Damien Duff - John O'Shea - Kevin Doyle - Richard Dunne - Stephen Hunt - Aiden McGeady - Glenn Whelan - Shane Long - Leon Best - Jonathan Walters - Keith Andrews - Stephen Ward
Endised mängijad.
Niall Quinn - Steve Staunton - Tony Cascarino


Belgia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Belgia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Belgia osales 11 korda MM-i finaalturniiril ja seda kuuendat korda järjest. Valiksarjas oma alagrupis Horvaatia järel teiseks jäänud Belgia pidi MM-pileti lunastamiseks läbima ka play-off ringi, kus suutis kahel korral 1:0 üle mängida Tšehhi koondise.
Peatreener.
Robert Waseige
Vaata ka.
Belgia jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Belgia jalgpallikoondis.
Belgia jalgpallikoondis on Belgia jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Belgiat rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.
Ajalugu.
Belgia jalgpalli areng on võtnud hea hulga aega. Alaliit rajati 1895. aastal ning kohalik liiga on Inglismaa järel vanuselt teine. Belgia oli üheks FIFA loomise liikuma panevaks jõuks ja üks neljast Euroopa koondisest, kes osales 1930. aastal esimesel MM-il Uruguays. Kuid jalgpalli äärmiselt madal tase oli edule suureks takistuseks.
1972. aastast hakkas Belgia rahvuskoondise mängutase edenema. 1972. aastast kuni1984. aastani jõudis Belgia neljal järjestikusel EM-il 16 parima meeskonna hulka ja pääses 1980. aastal finaali, kus kaotati Saksamaa LV. Neil aastatel tõusid esile mitmed head mängijad: väravavaht Jean-Marie Pfaff, keskkaitsija Eric Gerets ja 96 korda koondise eest mänginud Jen Geulemans.
Belglaste tähetund maailmameistrivõistlustel saabus 1986. aastal Mehhikos, kui jõuti poolfinaali kuid jäädi alla Argentinale, kusjuures tipptegijaks oli Enzo Scifo.
2000. aastal tegi Belgia ajalugu ja korraldas koos Hollandiga EM-i, kuid näitas ise kehva mängu. 2002. aasta MM-i finaalturniiril jõudis Belgia kaheksandikfinaali ja läks vastamisi tulevase maailmameistri Brasiiliaga ning pidi vastu võtma kaotuse 0:2.
Mängijaid.
Eden Hazard - Romelu Lukaku - Vincent Kompany - Thomas Vermaelen -...
Vaata ka.
Belgia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel


Mõtteline eksperiment.
Mõtteline eksperiment on hüpoteeside kontrollimise tehnika, mille käigus kujutatakse ette mõnd olukorda või sündmust ja seda, mida selle kohta võib öelda. Seda tehnikat kasutavad tihti filosoofid selleks, et argumenteerida mõne kontseptsiooni tähenduse ja kasutatavuse poolt või vastu. Näiteks kujutas Locke ette olukorda, mil prints ja kingsepp vahetavad ära vaimu. Sel moel argumenteeris ta seisukoha kasuks, et personaalne identiteet põhineb mälu pidevusel, mitte keha pidevusel.
Mõttelised eksperimendid on olnud olulised ka füüsika arengus. Näiteks arvatakse, et Galileo Galilei ei kukutanud ilmselt kunagi kaht erineva massiga kuuli viltusest Pisa tornist alla kummutamaks aristotellikku vaadet, et raskem keha langeb kiiremini kui kergem. Selle asemel kujutas ta vastavat eksperimenti lihtsalt ette.


2000. aasta Euroopa meistrivõistlused jalgpallis.
11. Euroopa meistrivõistluste jalgpalli finaalturniir peeti 10. juunist – 2. juulini 2000 ja esmakordselt jalgpalliajaloos korraldasid EM-i finaalturniiri kaks riiki ühiselt – Holland ja Belgia.
Keskmiselt väravaid.
2.74 väravat keskmiselt ühe mängu kotha
Euroopa meistrivõistlused, 2000. aasta jalgpallis


Maar.
Maar on suhteliselt madal, lamedapõhjaline ja lai vulkaaniline kraater, mis enamasti on täitunud veega, moodustades maarijärve.
Maarid on tekkinud vulkaaniliste plahvatuste tagajärjel. Plahvatuste põhjuseks on kuuma magma tungimine põhjaveekihti, mille tagajärjel osa põhjaveest aurustub ja põhjustab suure rõhu tõttu plahvatuse. Plahvatuse käigus väljapaiskunud materjal moodustab kraatrivalli. Kraatrisse aga koguneb vesi, mis moodustab järve.
Kuulsaimad maarijärved on Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal. Nende järgi on termin "maar" ka nime saanud ja see omakorda pärineb ladina sõnast "mare", mis tähendab 'meri'.
Maaride läbimõõt on 60–8000 m ja sügavus on 10–200 m. Kõige suuremad maarid asuvad Alaskal Sewardi poolsaarel, kus nende läbimõõt on 4–8 km ja sügavus kuni 300 m. Nad on suuremad sellepärast, et tekkisid suuremate plahvatuste tulemusena. Plahvatused on suuremad siis, kui tuline magma puutub kokku igikeltsaga.


Kipuka.
Kipuka (havai "kipuka" 'avanemine') on ala, mis on täielikult ümbritsetud nooremast laavavoolust.
Kipuka meenutab saart, mida ümbritseb laavameri. Laava ei pea olema väga värske, see tähendab vedel, kuid igal juhul koosneb kipuka vanemast laavast kui seda ümbritsev laavavool. Kipuka on enamasti ümbritsevast alast pisut kõrgem, mistõttu laava on voolanud selle ümbert. Tavaliselt on kipuka kaetud vanema ja rikkalikuma taimestikuga kui seda ümbritsevad alad. Kipuka võib moodustuda aluselise vulkanismi piirkondades, kus laava on voolamiseks piisavalt vedel.


Varangu (Väike-Maarja).
Varangu on küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, varasema haldusjaotuse järgi Järvamaa Koeru kihelkonnas. 29 elanikku (2005). Ajalooallikates mainiti Varangut esimest korda 1426.
Küla juures asub 105 hektari suurune Varangu looduskaitseala, kus kasvavad paljud ohustatud taimeliigid, näiteks lõhnav käoraamat, harilik käoraamat, vööthuul-sõrmkäpp, suur käopõll, kahkjaspunane sõrmkäpp, soojumikas, soo-neiuvaip, tumepunane neiuvaip ja laialehine neiuvaip. Kaitsealal paiknevad ka kaitsealused Varangu Siniallikad. Üle 30 allikaga allikaala pikkus on umbes 300 m ja laius kuni 100 m. Sellest saab alguse Põltsamaa jõe lisajõgi Preedi jõgi.
Allikate lähedal leidub allikalupja. Varangu maardla suuruseks on arvatud 280 ha, lubjalasundi paksus on 1,5–3 m.
Arhitektuurimälestisena kuuluvad kaitse alla Varangu mõisa hooned ja park.


Harlem (täpsustus).
Neist tuntuim on New Yorgi linnaosa Harlem.
Kõik need kohad on nime saanud Hollandi linna Haarlem järgi.
Harlem Yu on Taiwan laulja.


Samuel Loyd.
Samuel Loyd (ka Sam Loyd 31. jaanuar 1841 Philadelphia – 10. aprill 1911 New York) oli ameerika kuulsamaid mõistatusülesannete koostajaid. Eeskätt sai ta tuntuks oma maleülesannetega ning ka viieteistkümnemänguga.
Välislingid.
Loyd, Samuel
Loyd, Samuel
Loyd, Samuel


Hiina jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Hiina jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Hiina osales MM finaalturniiril esimest korda.


Tintinnabuli.
Tintinnabuli (ladina keeles genitiivivorm sõnast "tintinnabulum" 'kelluke') on helilooja Arvo Pärdi 1976. aasta paiku välja kujunenud isikupärane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – s.o meloodia- ja kolmkõla-hääle – üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli.


Fašism.
Fašism (itaalia keeles "fascismo") on poliitiline ideoloogia, mis taotleb rahvuslikele, kultuurilistele ja rassilistele tunnustele tugineva, ühe isiku juhtimise all olevat sõjaliselt tugeva riigi loomist.
Algses ja kitsamas tähenduses on see autoritaarne liikumine ja ideoloogia, mis valitses Itaalias 1922–1943 Benito Mussolini juhtimisel. Seda nimetust on erineval alusel laiendatud ka rahvussotsialismile ning teistele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks omane eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna Jossif Stalin ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja käskis seetõttu neid nimetada fašistideks.
Sõna päritolu.
Sõna "fascismo" tuleb sõnast "fascio" (mitmuses "fasci"), mis tähendab 'kimpu' poliitilise või relvastatud rühmituse ("Fascio di combattimento") või rahvuse mõttes. Samuti seostatakse seda ladina sõnaga "fasces", mis tähendab vitsakimpu sellest väljaulatuva kirvega – kõrgema võimu tähist, mida Vana-Roomas kandsid liktorid kõrgemate magistraatide ees.
Fašism kitsamas mõttes: Itaalia fašism.
Algselt tähendas "fašism" Benito Mussolini poolt 1919 rajatud Itaalia Võitlusliitudest" ("Fasci Italiani di Combattimento") lähtunud poliitilist liikumist, mis tuli 1922 Itaalias võimule.
Fašism polnud kabinetis välja töötatud doktriini kammitsas: ta sündis aktsiooni tarvilikkusest ja ta oli aktsioon, ta polnud erakond, kuid oli kahel esimesel aastal anti-partei ja liikumine.
Fašism on selgesti eraldatav mitte üksnes poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fašism, teostades kriitikat nii enda kui teiste suhtes, omab iseseisva lähtekoha ja suhtumismõõdupuu - ja järelikult ka teostamise lähtekoha - paljude probleemide ees. Fašism ei usu igavese rahu võimalust ega sellest tulevat kasu. Järelikult hülgab ta patsifismi, mis peidab endas loobumist võitlusest ning eelistab argust ohvrimeelsusele. Ainult sõda viib inimenergiad maksimaalse tõusuni. Järelikult doktriin, mis lähtub rahu eelpostulaadist, on võõras fašismile; samuti kui on võõrad fašistlikule vaimule (kuigi vastuvõetavad selle osalise hüve pärast, mis nad teatud poliitilistes situatsioonides võivad omada) kõik internatsionalistlikud ja sotsietaarsed konstruktsioonid.
Fašism tähendab samuti oma lähedaste hoidmist. Fašismi doktriini juurde kuulub oma perekonna ja vanemate austamine ning nõrgemate austamine.
Olemus.
Fašismi iseloomustasid autoritaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine fašistliku parteiga, ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja salapolitseilik jälgimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja patriotismi nimel korda saadetud massiterror, vähemusrahvuste (ksenofoobia, antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, vaenuõhkkonna tekitamine poliitiliste vaenlaste otsimise, avaliku hukkamõistu ja jälitamisega.
Ajalugu.
Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast I maailmasõda.
Kohalikest oludest sõltuvalt omandas fašism eri maades erisuguse kuju. Fašistlik liikumine tekkis 1919. aastal Itaalias, kus Mussolini moodustas Fascio di Combattimento (‘Võitlusliit’). 1921 kujunes sellest Rahvuslik Fašistlik Partei. Esmakordselt kehtestatigi fašistlik kord Itaalias (1922 – 1943), seejärel Saksamaal (1933 – 1945) ja teistes maades. Saksamaal esines fašism natsionaalsotsialismi nime all. Itaalia ja Saksamaa eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud organisatsioonid I ja II maailmasõja vahelisel ajal ka paljudes teistes riikides: Hispaanias Falang (tuli kindral Franco juhitud putši tulemusena võimule aastaks 1939) jt. Austrias kehtis 1934 – 1938 fašismist mõjustatud autoritaarne diktatuur, nn. klerikaalfašism. Samasugune oli Portugalis alates 1930. aastaist valitsev režiim. Fašismile iseloomulikke jooni esines Ungaris 1930. aastail, Bulgaarias 1935 – 1944, Kreekas 1936 – 1944, samuti Ladina-Ameerika diktatuuridele, Jaapani militaristlikus režiimis jm.
Ka tänapäeval eksisteerib maailma riikides neofašistlikke liikumisi, mille ideoloogia rajaneb rohkemal või vähemal määral traditsioonilisel fašismil.


Trooja skinheadid.
Trooja skinheadid on skal ja punk-rockil baseeruv antifašistlik subkultuur, mis on oma nime saanud Trojan Recordsi järgi.
Trooja skinheadid ei ole rassistlikud.


Reaalsus.
Reaalsus laiemas tähenduses on kõik, mis ei sõltu subjektiivsest arvamusest.
Reaalsus kitsamas tähenduses on asjad, mis ei muutu (on alati olnud ja jäävad alati olema samal kujul).


Taliharjapäev.
Taliharjapäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida tähistatakse 14. jaanuaril
Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo.
Taliharjapäeval peab pool loomatoitu alles olema ning sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamist.
Soomlased ja karjalased on väitnud, et karu pöörab siis teise külje ning hakkab teist käppa imema.


Andrus Ansip.
Andrus Ansip (sündinud 1. oktoobril 1956 Tartus) on Eesti poliitik, endine Tartu linnapea, peaminister alates 13. aprillist 2005.
2. aprillil 2007 astus Andrus Ansipi esimene valitsus tagasi; Andrus Ansipi teine valitsus astus ametisse 5. aprillil 2007. Andrus Ansipi kolmanda valitsuse nimetas president Toomas Hendrik Ilves ametisse 5. aprillil 2011.
Andrus Ansip on Eesti Reformierakonna asutajaliige.
Aastatel 1998–2004 oli ta Tartu linnapea, 2004–2005 majandus- ja kommunikatsiooniminister. Enne poliitikasse tulekut tegutses panganduses ja äris.
Noorpõlv ja karjäär.
Ansip töötas Tartu Riiklikus Ülikoolis, uuris ravimudade koostist, osales röntgenkontrastaine ja taimekaitsevahendite väljatöötamises. 1978 astus NLKPsse.
Ta töötas kaks aastat EKP Tartu Rajoonikomitee tööstusosakonnas, seejärel neli aastat Estkompeximis.
Ta on tegutsenud Rahvapanga ja Sotsiaalpanga juhatuses ning olnud Tartu Kommertspanga pankrotihaldur. Ta on olnud ka AS Tartu Raadio nõukogu esimees.
Töökäik.
Ta valiti XI ja XII Riigikogusse.
Tegevus komsomolis, EKP-s ja teistes ühiskondlikes organisatsioonides.
Aastal 1971 astus Ansip ELKNÜ-sse. Ta valiti Tartu 5. Keskkooli komsomolikomiteesse.
Õpingute ajal Tartu Ülikoolis valiti Ansip 1974 keemiaosakonna komsomolibüroo liikmeks ja ülikooli komsomolikomitee liikmeks, 1975 hiljem ülikooli komsomolikomitee organisatsioonilise töö sektori juhatajaks, 1977 keemiaosakonna komsomoli­büroo sekretäriks.
Ta oli EÜE Leevaku rühma komissar, Väimela rühma komissar ja Vigala rühma komandör ning EÕM-i Tartu piirkonna komissar ja Tartu piirkonna komandör.
Aastal 1978 astus EKP-sse.
Aastal 1979 valiti ta ülikooli töötajana keemia osakonna parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal.
Ajateenistuse ajal oli väeosa komsomolikomitee ja parteibüroo liige.
Aastal 1983 valiti ta Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal. Samuti oli ta instituudi rahvakontrolligrupi esimehe asetäitja.
Aastal 1984 oli ta EÜE Veszprémi rühma komandör.
Aastast 1985 oli ta palgaline parteifunktsionäär. Ta asus tööle EKP Tartu Rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna instruktorina. Samuti oli ta kultuuritöötajate ametiühingu Tartu rajoonikomitee esimehe asetäitja, Karskusühingu EKP Tartu Rajoonikomitee algorganisatsiooni esimees ja Tartu rajooni seltsimehelike kohtute ühiskondliku nõukogu liige. Aastatel 1987–1989 oli ta EKP Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja.
25. novembril 1988 toimus EKP Tartu rajooni kommunistide konverents, kus ta valiti rajoonikomitee liikmeks. Samal päeval toimus rajoonikomitee pleenum, kus oli esitatud tema kandidatuur rajoonikomitee II sekretäri (ideoloogiasekretäri) ametikohale. Tema kandidatuur ei läinud läbi.
Isiklikku.
Andrus Ansipi abikaasa Anu Ansip on naistearst. Peres on kolm tütart: Reet, Tiina ja Liisa.
Ansip teeb regulaarselt jalgrattatreeninguid. Ta on korduvalt läbinud Tartu rattamaratoni põhidistantsi.
Aprillis 1996 juhtus tal jalgrattaga sõites lauskokkupõrge sõiduautoga. Talle tehti 11 tundi kestnud operatsioon ja ta oli 3 kuud voodihaige. Taastumine võttis aega 14 kuud.
Ansip kuulub alates 2009. aasta 10. novembrist Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonda. Kaitseliitlase vandetõotuse andis ta 27. aprillil 2010 Tamme malevkonna asutamise 20. aastapäeva aktusel Tartus.


Reaalne.
"See artikkel on Jacques Lacani psühhoanalüüsi mõistest; laiemat tähendust vaata leheküljelt reaalsus"
Reaalne (prantsuse keeles "le réel") on Jacques Lacani psühhoanalüüsis inimese psüühika struktuuri moment.
Eesti keeles kirjutatakse Reaalne tihti suure algustähega, et rõhutada määravat artiklit sõna ees, mis esineb prantsuse keeles.
Lacani reaalne pigem vastandub meie tava- ja teaduslikule arusaamale reaalsusest, sest reaalne märgib tal inimpsüühikale saavutamatut totaalsust, tasakaalu, mida pole kunagi võimalik lõplikult saavutada. Reaalne on just nimelt see, mis on kättesaamatu, haaramatu, väljendamatu ja seega tungide allikaks, reaalse puudujääk sümboolses korras on samas kultuurilise loovuse allikaks. Reaalsega seostub täielik nauding, mis on Lacani järgi saavutamatu, kuna eeldab subjekti lahustumist, tungidest vabanemist, st sisuliselt surma.
Lacan kirjeldab reaalset läbi Immanuel Kanti väljendi — "Ein leerer Gegenstand ohne Begriff" — tõlgenduse ka saksa keele sõnaga "leer" ('tühi, tähenduseta'), mis sõnana ümberpööratult teeb välja "reaalse" prantsuse keeles ("réel").
Kogemus reaalsest kuulub psüühika sellesse faasi, mis on omane emaüsas viibivale lapsele, kes pole ümbritsevast maailmast kuidagi eristatud ning kellel pole mingit iseseisvust ega mina. Isiksuse arengu vaates muutub inimolendi pooleaastaseks saamise ajal reaalse asemel aktiivseks kujuteldav kord, mille järel — umbkaudu pooleteiseaastaselt — tõuseb esikohale sümboolne kord, millega alles inimene saab esiti ja kõige vähemal määral ühiskondlikuks, st isikuks.
Seejuures ei kao reaalne läbitud faasina kuskile, vaid jääb inimese psüühikat kujundama kogu eluks.


Austria koolkond.
Ludwig von Misese kriitika baseerub aga omandiõigusel, mis võimaldab indiviididel toimida ja käituda ratsionaalselt. Täpsemalt rääkides väitis ta juba 1920 aastal avaldatud
kirjutises (Economic Calculation in the Socialist Commonwealth), et sotsialism on teoreetiliselt teostamatu kuna olukorras, kus riik on samaaegselt nii tootmissisendite pakkuja kui ka tarbija, ei väljenda hinnad ressursside piiratust. Kuna aga ratsionaalse majandusliku kalkulatsiooni asemel saab antud tingimustes kasutada vaid poliitilisi eelistusi, siis ei saa von Mises’e arvates rääkida ratsionaalsest majandustegevusest sotsialismi tingimustes.
Friedrich von Hayek on seevastu öelnud, et isegi, kui sotsialism oleks teoreetiliselt võimalik, ei oleks seda võimalik praktiliste probleemide lahendamatuse tõttu rakendada. Selle väite selgitamiseks tõi ta esile teadmiste probleemi, mis lihtsustatult väljendatuna väidab, et kesksed planeerijad ei oma kunagi täiuslikku informatsiooni, mis oleks vaja tsentraalse planeerimise läbiviimiseks. Essees nimega "Teadmiste kasutamine ühiskonnas" väidab von Hayek, et teadmised (informatsioon) on ühiskonnas küll olemas, kuid jaotatud kõigi ühiskonna liikmete vahel nii, et neist igaühel on teiste ees eelis mingi spetsiifilise teadmise osas antud ajas ja ruumis. Ainus võimalus sellest laialipillutatud informatsiooni hulgast kasu saada on von Hayeki arvates detsentraliseeritud majandussüsteemi ehk turumajanduse kasutuselevõtt.
Oma teises essees nimega "Konkurents kui võti avastusteni" väidab von Hayek lisaks, et me vajame konkurentsi, kuna see on ainus viis, mis võimaldab meil vastuseid saada küsimusele, kes on muutunud majandustingimustes kõige leidlikum, suudab toota madalaimate kuludega ning tarbijat enim oma toodete ja teenustega rahuldada.
Ludwig von Mises’e kriitikat sotsialistliku majandussüsteemi aadressil ja Friedrich von Hayeki ideid teadmiste rollist ühiskonnas on edasi arendanud Israel Kirzner, kes on tuntuks saanud, kui Austria koolkonna esindaja, kes on erilist tähelepanu pööranud ebakindlusele ning ettevõtja rollile ühiskonnas. Nimelt väidab Kirzner, et odavaim tootmisviis ning tarbijate vajadused ei ole majanduses ette antud vaid ettevõtja on sunnitud neid aina uuesti ja uuesti leidma ja leiutama. Seega ei ole ettevõtja Austria koolkonna arvest mitte mittetöise tulu saaja vaid leiutaja ja riskija, kes kasumi teenimise eesmärgil püüab leida soodsamaid lahendusi või rahuldamata vajadusi. Ta on ühiskonnale vajalik, kuna ta võtab ebakindlas olukorras riski.


Abeli rühm.
Abeli rühmaks (Niels Henrik Abeli järgi) ehk kommutatiivseks rühmaks nimetatakse matemaatikas rühma formula_1, mille korrutamistehe (tähis formula_2) on kommutatiivne, st
Näiteks positiivsed reaalarvud moodustavad arvude korrutamise suhtes Abeli rühma. See rühm on isomorfne kõikide reaalarvude rühmaga, milles rühma korrutamistehteks on arvude liitmine.
Kommutatiivse rühma vastandmõiste on mittekommutatiivne rühm.
Aditiivne ja multiplikatiivne tähistus.
Tavaliselt kasutatakse Abeli rühmade puhul aditiivset tähistust: rühma korrutamistehe on +, ühikelement on 0 ja elemendi "a" pöördelement on –"a".
Näiteid.
Mis tahes tsükliline rühm "G" on Abeli rühm, sest kui "x" ja "y" on rühma "G" elemendid, siis "xy" = "a'm'a'n" = "a'm" + "n" = "a'n" + "m" = "a'n'a'm" = "yx". Seetõttu on ka rühm Z (täisarvude rühm liitmise suhtes) ja Z/"n"Z (jäägiklasside rühm " modulo" "n" liitmise suhtes) Abeli rühmad.
Reaalarvud moodustavad liitmise suhtes Abeli rühma; nullist erinevad reaalarvud moodustavad korrutamise suhtes Abeli rühma. Ühikelemendiga kommutatiivses assotsiatiivses ringis võib ka üldjuhul välja tuua kaks Abeli rühma: kõikide elementide aditiivne rühm ja pööratavate elementide multiplikatiivne rühm.
Kommutatiivsuse pärandumine.
Abeli rühmade alamrühmad, faktorrühmad, korrutised ja otsesummad on Abeli rühmad.
Perioodiline osa.
Abeli rühma kõik lõplikku järku elemendid moodustavad alamrühma, mida nimetatakse selle Abeli rühma perioodiliseks osaks ehk torsiooniks ehk torsioonalamrühmaks ehk maksimaalseks torsioonalamrühmaks ehk maksimaalseks perioodiliseks alamrühmaks.
Faktorrühmas perioodilise osa järgi ei ole lõplikku järku elemente peale 0.
Perioodiline Abeli rühm.
Perioodiline Abeli rühm on Abeli rühm, mis koosneb ainult lõplikku järku elementidest.
Abeli rühma perioodiline osa on tema maksimaalne alamrühm, mis on perioodiline Abeli rühm.
Torsioonivaba Abeli rühm.
Torsioonivaba Abeli rühm on Abeli rühm, mille perioodiline osa on; teiste sõnadega, Abeli rühm, mille ainuke lõplikku järku element on 0.
Segatud Abeli rühm.
Segatud Abeli rühm on Abeli rühm, mille perioodiline osa ei lange kokku ei selle rühma endaga ega nullalamrühmaga; teiste sõnadega, Abeli rühm, millel on nii lõplikku järku elemente kui ka lõpmatut järku elemente.
Alamrühmad on normaalsed.
Abeli rühmal on kõik alamrühmad normaalsed (normaaljagajad), nii et nende järgi saab moodustada faktorrühmi.
Perioodilise rühma laiend torsioonivaba rühma kaudu.
Igal segatud Abeli rühmal on alamrühm, mis on perioodiline Abeli rühm ja mille järgi võetud faktorrühm on torsioonivaba rühm. Teiste sõnadega, iga segatud Abeli rühm on perioodilise Abeli rühma laiend torsioonivaba rühma abil. Selliseks perioodiliseks alamrühmaks on selle Abeli rühma perioodiline osa.
Üldjuhul ei eraldu Abeli rühma perioodiline osa otsesumma komponendina.


Niels Henrik Abel.
Niels Henrik Abel (5. august 1802 Finnøy saar või Nedstrand (praegu Tysværi vald) – 6. aprill 1829 Froland Verk, Frolandi vald, Aust-Agder) oli norra matemaatik.
Niels Henrik Abel on Sophus Lie kõrval üks kõige tuntumatest norra matemaatikutest. Ta oli erakordselt andekas ning jõudis vaatamata lühikesele elule suurte saavutusteni. Tema tuntuim saavutus on tõestus, et viienda ja kõrgema astme algebralised võrrandid ei ole radikaalides lahenduvad. Samuti on ta üks elliptiliste funktsioonide teooria rajajaid.
Abelite suguvõsa.
Abelite suguvõsa on pärit Abildist Lõuna-Jüütimaal (sellest ka nimi).
Kaks venda, Mathias (umbes 1620 – 1774) ja Jacob, läksid sealt Trondheimi ning panid aluse Norra Abelite suguvõsale.
Vanavanemad.
Niels Henriku vanaisa Hans Mathias Abel oli alates 1785. aasta algusest kirikuõpetaja Gjerstadis Risøri lähedal.
Vanemad.
Niels Henriku isa Søren Georg Abel oli Gjerstadis kirikuõpetaja. Isa oli vaimulik ja poliitik, kes oli õppinud teoloogiat ja filosoofiat ning tegeles filoloogiaga; ta uskus inimese võimesse lahendada mõistuse abil kõik elu mõistatused. Ta valiti kaks korda parlamenti. Abeli ema oli Anne Marie Simonsen (1781–1846).
Lapsepõlv.
Abel sündis tõenäoliselt Nedstrandis (tema sünnikohana on tavaliselt nimetatud Finnøy saart Ryfylkes, sest tema isa oli tema sündimise ajal Finnøy pastor; kuid nähtavasti olid vanemad 1802. aasta augustis Nedstrandi kohtunikul külas). Ta olevat sündinud kolm kuud enneaegsena, nii et teda olevat pestud punases veinis ja mähitud paksude puuvillakihtide alla. Poiss ristiti emapoolse vanaisa Niels Henrik Saxild Simonseni järgi.
Pärast vanaisa surma 1803 määrati Gjerstadi pastoriks Niels Henriku isa. Suvel 1804 asus Niels Henrik koos vanemate ja vanema vennaga sinna elama. Vanematele oli see nagu kojutulek, sest see oli olnud isa kodu ja ema oli pärit läheduses asuvast Risøri linnast.
Seal kasvaski Niels Henrik koos ühe vanema venna, kolme noorema venna ja ühe õega. Mängiti ka teiste lastega. Lapsena oli ta kehva tervisega ning vajas ema pidevat hoolitsust. Ometi ujus ta teistest kiiremini ja laskis suuskadega mäest alla seal, kus teised ei julgenud.
Sel ajal kui Niels Henrik Gjerstadis elas, oli perekond majanduslikult heal järjel. Pastorina sai isa piisava sissetuleku ning tal oli hea maine. Pastoraadi naabertalus Lundes, mis oli ette nähtud pastorilesele, elas Niels Henriku vanaema Elisabeth Knuth Abel, keda gjerstadlased austasid ja armastasid ning kes oli Niels Henrikule toeks. Risøri linnas elasid poisi emapoolsed vanavanemad, kelle perekond oli linna rikkaim.
Niels Henrik Abel ja tema vennad said alghariduse kodus isalt ja teistelt perekonnaliikmetest, sealhulgas ühelt ema õdedest. Kui isa läks parlamenti, õpetas lapsi noor mees Lars Thorsen Vævestad, kes oli ka kihelkonnakirjutaja; temast sai küla õpetaja ja kirikulaulja. Laste esimene õpik oli nähtavasti isa välja antud katekismus. Peale selle oli isa koostanud käsikirjalise õpiku ajaloost, geograafiast, emakeelest ja matemaatikast. Peale tavaliste korrutus- ja jagamistabeli olid seal ka liitmis- ja lahutamistabel. Liitmistabel algas nii: 1+0=0.
Aastatel 1813–1814 kaotas vanaisa Niels Henrik Saxild Simonsen suurema osa oma varandusest. Isa tegeles liiga vähe Vegårshei kogudusega ja lõpuks see lahutati Gjerstadi pastoraadist, mistõttu isa sissetulek vähenes.
Õpingud Christianias.
Aastal 1815 otsustati saata Niels Henriku vanem vend, 15-aastane Hans Mathias, Christianias toomkooli. Isa oli tutvunud selle kooli õpetajatega ning nähtavasti ka sealsete stipendiumitingimustega, sest parlamendi istungid toimusid kooli saalis, mis oli pealinna esinduslikem ruum. Just enne kooli minekut jäi vanem poeg aga haigeks (tal oli kodunt lahkumise pärast depressioon) ning isa saatis tema asemel kooli Niels Henriku. Niels Henrik sooritas eksami esimesse klassi ning kirjutas varsti koju, et ta on koolis omas elemendis. Vend järgnes Nielsile aasta hiljem. Nad õppisid samas klassis ja elasid samas toas. Esialgu olid vanemal vennal paremad hinded. Et pere oli vaeseks jäänud, said nii Niels Henrik kui ka tema vanem vend Hans Mathias seal tasuta õppida.
Tunnid toomkoolis kestsid kuus päeva nädalas üheksast kuueni vaheajaga ühest kolmeni, õhtu jäi koduste ülesannete jaoks. Jõuluvaheaeg kestis kaheksa päeva ja suvevaheaeg kaks nädalat. Õpilased said vabapääsmeid teatrietenduste peaproovidele; seal said nad tutvuda poiste ja tüdrukutega väljaspool kooli. Need olid Draamaseltsi erateatri etendused. Igal sügisel ja kevadel toodi välja 8-10 lavastust. Teater oli linnas üldse väga populaarne, aga Niels Henrikust sai nähtavasti eriti suur teatrisõber.
Niels Henrik oli keskpäraste hinnetega õppija. Et õpikuid oli vähe, siis sõltus palju õpetajatest. Tol ajal oli koolis juba ette nähtud uute ladina keele kõrval ka saksa, prantsuse ja inglise keele ning loodusteaduste õpetamine erialaõpetajate poolt ning kehalise karistuse rakendamise asemel apelleerimine õpilaste autundele ja mõistusele ning huvi äratamine õppimise vastu. Kooli matemaatikaõpetaja oli siis Hans Peter Bader, kelle õpetamisviis oli vanamoodne (põhines tahvlilt mahakirjutamisel) ja kes rakendas iga üleastumise puhul füüsilist karistust. Novembris 1817 peksis ja tuuseldas üht õpilast nii rängalt, et see oli nädal haige voodihaige ja suri. Õpetajat ei võetud vastutusele, sest surma põhjuseks märgiti "närvipalavik" (tüüfus), aga õpilased keeldusid nüüd Baderi all edasi õppimast. See oli esimene õpilaste streik Norra ajaloos. Bader kõrvaldati õppetöölt. Rektor Jacob Rosted võttid tööle kooli vilistlase Bernt Michael Holmboe, kes oli olnud ülikoolis professor Christopher Hansteeni assistent ning oli väga erudeeritud ja tubli õpetaja. Ta asus koolis tööle 1818. Tema kasutas uusi õpetusmeetodeid; muu hulgas andis ta õpilastele iseseisva töö ülesandeid, mis polnud tol ajal tavaline. Tõenäoliselt saigi sellest alguse Abeli matemaatikahuvi. Varsti avastas Holmboe poisi erakordsed matemaatilised võimed ning julgustas teda matemaatikat edasi õppima. Holmboe andis Niels Henrikule eratunde ning juhtis ta matemaatilise kirjanduse juurde. Raamatukogu laenutuste arhiivist on näha, kuidas Niels Henriku huvi nihkus ilukirjanduselt füüsikale ja matemaatikale. Poiss sai Holmboelt laenata ülikooliõpikuid ning luges neid innukalt. Üks raamat, mis Abelit palju mõjutas, oli Leonhard Euleri matemaatilise analüüsi õpik. Abel hakkas ka iseseisvalt matemaatiliste probleemidega tegelema. Õpetajad olid hämmastunud Abeli matemaatilistest huvidest, kuid neid häiris tema huvide ja keskendumisvõime ühekülgsus, mis ei vastanud ideaalile. Abel ja Holmboe jäid eluaegseteks sõpradeks. Isa avalikule pilkamisele katekismuse pärast reageeris Niels Henrik esialgu liialdatud lõbususega.
Niels Henrik käis võimalust mööda, tavaliselt igal aastal, kodus (seda piirasid majanduslikud võimalused). Kui isa üha rohkem jõi, ametist lahti lasti ja 1820 suri, jäi perekond kitsikusse. Ema kolis koos lastega Lunde tallu, mis pastori lesele ette oli nähtud.
Et Abel saaks kooli edasi jääda, toetas Holmboe teda stipendiumiga ning kogus sõpradelt raha, et Abel saaks Kuninglikus Frederiki Ülikoolis edasi õppida. Abel lõpetas 1821 kooli keskmiste hinnetega kõigis õppeainetes peale matemaatika ja füüsika, milles tal olid kõrgeimad hinded. Holmboe on ühte klassipäevikusse Abeli kohta kirjutanud: "... et ta võib saada maailma suurimaks matemaatikuks, kui ta küllalt kaua elab."
Vanem vend Hans Mathias ei suutnud keskenduda ning langes nii sügavasse depressiooni, et rektor saatis ta koju, teades, et noormehel jääbki kool lõpetamata. Ta jõudis just isa surivoodile. Kogu ülejäänud elu (üle 20 aasta) elas ta poolhulluna ema juures. Niels Henrik pidi vastutuse perekonna eest enda peale võtma. Ta toetas ema ja vendi ning õde, kuni ta elas. Ka rikas vanaisa Simonsen suri 1820. Ta oli rasketel Napoleoni sõdade aegadel pankrotti läinud ning suri vaesuses.
Aastal 1821 astus Abel ülikooli. Ülikool ja õppejõud isiklikult aitasid tal üürida korterit ning tasuda kütte ja valgustuse eest, "et säilitada seda haruldast annet teadusele". Ta sai tasuta koha Regentseni ühiselamus, mis oli osa linnale kuuluvast Mariboegårdenist Prinsens gatel, kus toimusid ülikooli loengud.
Üliõpilasena oli Niels Henrik tõenäoliselt parimate matemaatikateadmistega inimene Norras. Kui Holmboe oli talle õpetanud kõik, mida ta ise teadis, oli Abel uurinud Newtoni, Euleri, Lagrange'i, d'Alamberti, Gaussi ning uusimaid Pariisi raamatuid ja ajakirju.
Abel uskus, et ta on leidnud üldise viienda astme algebralise võrrandi lahenduse, mida matemaatikud 250 aastat olid otsinud. Christiania matemaatikaprofessorid Søren Rasmussen ja Christopher Hansteen tema valemitest viga ei leidnud ning saatsid töö edasi Kopenhaagenisse Põhjamaade juhtivale matemaatikule professor Ferdinand Degenile. Ka tema ei leidnud viga, kuid avaldas kahtlust, kas tundmatu üliõpilane ikka võis probleemi lahendada. Samuti märkis Degen ära Abeli ebahariliku teravmeelsuse ning leidis, et sellisel andekal noormehel ei maksa tegelda säärase "steriilse ainega", vaid parem "elliptiliste transtsendentidega" (elliptiliste funktsioonide ja elliptiliste integraalidega), et "avastada magalhãeslikke läbipääse ühe ja sama tohutu analüütilise ookeani suurtes osades". Hiljem näitas Abel, et viienda astme võrrandit ei saa liitmise, lahutamise, korrutamise, jagamise ja juurimise abil lahendada, ning tegi teedrajavat tööd ka elliptiliste funktsioonide alal.
Christiania ülikoolis tol ajal matemaatikat ega reaalteadusi erialana õppida ei saanud ja matemaatikaprofessoritel Rasmussenil ja Hansteenil talle palju õpetada ei olnud, nii et kui Abel oli ettevalmistavad eksamid teinud, siis tal enam suurt midagi õppida ei olnud, kui ta ei tahtnud ette võtta tavalisi ametiõpinguid teoloogia, meditsiini jne alal. Nii pidi ta iseseisvalt õppima. Aastal 1822 ta lõpetas ülikooli (sooritas "teise eksami"). Tema hinded olid keskpärased, välja arvatud matemaatikas.
Mõned professorid toetasid Abelit majanduslikult omal kulul. Professor Hansteen avas talle oma kodu: proua Hansteeni hakkas Abel nimetama oma teiseks emaks. Ta laenutas ülikooli raamatukogust raamatuid ning õppis ülikooli hoone väikeses katusekambris iseseisvalt matemaatikat. Ta elas oma noorema venna Pederi juures, kellega ta magas ühes voodis ja kellel ta aitas keskkooli lõpueksamiks valmistuda. Ka õele Elisabethile aitas ta hiljem Christianias koha leida.
Talvel 1822/23 kirjutas Abel mahuka töö diferentsiaalvõrrandite integreerimisest, mille eest ta sai auhinnaks riikliku reisistipendiumi. Kevadel 1823 avaldas Abel oma esimese artikli ajakirjas Magazin for Naturvidenskaberne, Norra esimese teadusajakirja esimeses numbris. Järgmistes numbrites avaldati veel mõned Abeli lühikesed artiklid, millest üks sisaldab integraalvõrrandi lahendust (sel alal oli Abel teerajaja). Toimetus tema töid siiski eriti ei tahtnud, sest need ei sobinud üldhuvitavaks lugemismaterjaliks.
Kevadel 1823 kirjutas ta ka ühe pikema prantsuskeelse töö "kõikvõimalike diferentsiaalvalemite integreerimise võimalikkuse esitusest", millega ta tahtis välismaa matemaatikute tähelepanu köita. Ta taotles ülikoolilt toetust selle avaldamiseks. Matemaatikaprofessorid toetasid seda, akadeemiline kolleegium aga kõhkles. Eri instantside vahel liikudes kadus Abeli töö jäljetult ning jäigi kadunuks.
Keegi ülikooli professoritest sai aru, et Abel peab välismaal edasi õppima, kuid rahapuudusel pidi Abel Christianiasse jääma. Suvel 1823 avanes võimalus professor Rasmussenilt saadud väikese stipendiumiga Kopenhaagenisse sõita, et külastada Põhjamaade juhtivat matemaatikut Ferdinand Degenit. Ta kohtus ka teiste taani matemaatikutega ja sai uusi impulsse. Ta peatus oma emapoolse tädi Elisabethi ning tema abikaasa Peder Mandrup Tuxeni juures. Siis hakkaski Abel uurima elliptilisi funktsioone. Seal sai ta tuttavaks ka Christine Kempiga, kellega nad aasta pärast, juulis 1824, Sonis kihlusid. Abel oli seal kohaliku ülemtolliametniku poja Johan Fredrik Strømi eramatemaatikaõpetaja. Selle koha oli ta vastu võtnud selleks, et aidata oma sõpra, üliõpilast Morten Kjerulfit, kes õpetas samale õpilasele ladina ja kreeka keelt, kuid matemaatikat ei vallanud. Sonis sai Abel teada, et üks perekond vajab guvernanti, ja nii tegigi ta preili Kempile abieluettepaneku.
Abel, kes väga tahtis välismaale saada, taotles majanduslikku toetust Saksamaa ja Prantsusmaa juhtivate matemaatikute külastamiseks. Selle asemel sai ta 1824 stipendiumi kaheaastaseks viibimiseks Christianias, et reisiks valmistuda, õppides keeli ja muid aineid. Nende aastate jooksul õppis ta saksa ja prantsuse keelt. Ühtlasi avaldas ta 1824 oma esimese märkimisväärse töö "Mémoire sur les équations algébriques ou on démontre l'impossibilité de la résolution de l'équation générale du cinquième degré" ('Memuaar algebralistest võrranditest, kus tõestatakse üldise viienda astme võrrandi lahendi võimatus"). Ta tõestas viienda astme võrrandi radikaalides lahendamise võimatuse 1823 (praegu on see tuntud Abeli-Ruffini teoreemi nime all). See artikkel oli raskesti arusaadav, osalt sellepärast, et rahalistel kaalutlustel tuli lehekülgede pealt kokku hoida. (Üksikasjalikum tõestus ilmus 1826 ajakirja Journal für reine und angewandte Mathematik esimeses numbris.)
Abel kirjutas isiklikult kuningas Karl III Johanile ning saigi 1825 lõpuks oma reisiks valitsuse stipendiumi. Tal oli plaan sõita kõigepealt Göttingeni Gaussi juurde ning seejärel Pariisi. Ent Kopenhaagenisse jõudes mõtles ta ümber ning sõitis septembris 1825 oma sõpru saates hoopis Berliini, kuhu ta algul ei kavatsenud minna. Seal tutvus ta Altonast tulnud astronoomi Heinrich Christian Schumacheriga, kes oli kuuekuulisel külaskäigul Berliinis, ning matemaatikahuvilise inseneri August Leopold Crelle, kellest sai tema suur abistaja ning toetaja. Too oli alati tahtnud välja anda matemaatikaajakirja, mis võiks võistelda Prantsuse ajakirjadega. Kevadel 1826 ilmuski paljus tänu Abeli entusiasmile ajakirja Journal für die reine und angewandte Mathematik esimene number. Seal avaldaski Abel suurema osa oma artiklitest, ja just seetõttu (ning ka Jacobi, Steineri jt tööde tõttu) hakatigi seda ajakirja varsti arvama Euroopa juhtivate hulka. Sealsed artiklid puudutasid peamiselt elliptilisi funktsioone. Esimene artikkel, mille Abel Crelle ajakirjas avaldas, oli aga tõestus, et viienda astme võrrandit ei saa üldjuhul radikaalides avaldada.
Veebruaris 1826 sõitis Abel koos oma norra sõpradega, kelle eriala oli peamiselt geoloogia ja mäendus, Saksimaale Freibergi, kus ta jätkas tegelemist elliptiliste funktsioonidega. Juunis 1826 jõudis ta Pariisi. Abeli ajal oli see maailma matemaatikakeskus, mistõttu Pariis oli üks tema põhilisi reisisihte. Seal töötasid väljapaistvad matemaatikud Cauchy, Poisson, Legendre ja Fourier. Laplace ei olnud enam tegev, kuid Abel oli tema töid uurinud ning austas teda väga. Abel hakkas Pariisis kirjutama oma nn Pariisi-traktaati, mis keskendus elliptiliste integraalide liitmisteoreemile. Oktoobris 1826 esitas ta oma suure traktaadi teaduste akadeemiale; vastust ootas ta terve aasta, lootes, et see teeb ta kuulsaks. Cauchy ja Legendre pistsid selle teiste paberite alla, ning Abel arvas elu lõpuni, et see on kaduma läinud. (Seda loeti alles pärast tema surma ja alles 1841 avaldati see akadeemia toimetistes.) Vastus jäi tulemata, ja Abel tundis end Pariisis üha halvemini, seda enam, et ta oli kopsutuberkuloosi haigestunud. Ta oli Pariisis pettunud ja kannatas depressiooni all. Cauchy osutus tujukaks ja ülbeks ning Poisson, Fourier ja teised Pariisi matemaatikud tegelesid peamiselt füüsikaga. Pariisi matemaatikud ei tunnustanud teda, sest tema tööd polnud tuntud ning tagasihoidlik Abel ei hakanud neid pealetükkivalt tutvustama. Aastavahetusel 1826/1827 sõitis Abel, kelle raha hakkas otsa saama, Berliini tagasi. Talle tehti ettepanek hakata Crelle ajakirja toimetajaks, kuid koduigatsuse tõttu ütles ta ära. Crelle omalt poolt hakkas otsima Abelile kindlat töökohta Berliinis. Pooleteistaastase reisi jooksul ei õnnestunud Abelil kohtuda kõigi matemaatikutega, kellega ta tahtis, ja mitmed nendest, kellega ta kohtus, ei võtnud teda tõsiselt.
Mais 1827 naasis Abel Norrasse. Ta oli kogu reisi vältel lootnud, et talle vabaneb Christiania ülikoolis töökoht, kuid seda ta ei saanud. Ka uut stipendiumi ta ei saanud, ning ta elatus eratundidest, võlgadest ja sõprade eraviisilistest annetustest. Ta jätkas hoolimata rahanappusest ja halvenevast tervisest tööd: viimase pooleteise eluaasta jooksul kirjutas ta mitu suurt tööd, mis avaldati enamasti Crelle ajakirjas. Sügisel 1827 kirjutas ta põhiliselt oma suurt traktaati elliptilistest funktsioonidest. See ilmus Altonas ajakirjas Astronomische Nachrichten. Kui see oli valmis, hakkas ta jälle tegelema võrrandite teooriaga. Abeli publikatsioonid Crelle ajakirjas hakkasid Abelile tasapisi välismaal tuntust ja tunnustust tooma, kuid ta elas ikka majanduslikus kitsikuses. Septembris 1828 saatsid Legendre, Poisson, Lacroix ja parun de Maurice kuningas Karl Johanile Abeli olukorra kohta kirja, mille eesmärgiks oli saada Abelile töökoht Stockholmi. Samal ajal püüdis Crelle organiseerida Abelile professuuri Berliinis.
Abeli pruut Christine Kemp sai guvernandikoha Froland Verki, kuhu ta asus juulis 1828. Aastal 1828 sai Abel ülikoolis ajutise õppejõukoha: ta õpetas mõnda aega Christianias ülikooli ja insenerikooli dotsendina. See tegi tema olukorra kergemaks, kuid abielluda ta siiski veel ei söandanud. Püsivat ametikohta ta ei saanud, mistõttu ta hakkas jälle lootma Crelle peale. Christianias viibimise ajal kirjutas ta pidevalt uusi töid, mida avaldas Crelle ajakiri.
Abel sõitis jõuludeks 1828 saaniga pruudile külla. Tee peal jäi ta tõsiselt haigeks. Halvasti olid talle mõjunud ka suur töökoormus, halvad elamistingimused ja ebatervislik toit. Vahepeal ta toibus, nii et ta sai koos pruudiga rõõmsalt jõule veeta. Pärast jõule haigestus ta jälle ja hakkas verd köhima, ning oli selge, et Abel enam Christianiasse naasta ei suuda. Saades aru, et lõpp läheneb, pani Abel kirja praegu Abeli liitmisteoreemiks nimetava teoreemi tõestuse kokkuvõtte. See saadeti Crellele. 6. aprillil 1829 suri Abel Froland Verkis. 8. aprillil kirjutas Crelle, et on hankinud Abelile Berliini õppejõukoha.
Niels Henrik Abel on maetud Frolandi kalmistule.
Abeli pruut abiellus Abeli sõbra geoloog Keilhauga, kellega nad Saksamaal koos olid olnud.
Mälestuse jäädvustamine.
Niels Henrik Abeli nime kannab Abeløya, saar Svalbardis.
Kirjandus.
Artiklis on kasutatud inglis-, bulgaaria-, katalaani-, saksa- ja norrakeelse Vikipeedia artiklit seisuga 10.2.2009 ning norrakeelse Vikipeedia artiklit seisuga 12.2.2009.


Skinheadid.
Nimetus "skinheadid" võib tähendada ka Trooja skinhead-ide ehk algupäraseid skinhead-ide, kes jätkavad n.ö juurtelähedast vaadete ja muusika liini.


Haljala.
Haljala on alevik Lääne-Virumaal, Haljala valla keskus.
Haljala üheks vaatamisväärsuseks on võimsa torniga Haljala kirik koos seda ümbritseva kirikaia ja kabeliga.
Haljalas on sündinud Oskar Pihlak, Herbert Johanson ning Tanel ja Gerli Padar.


Doom.
"Doom" ehk "DOOM" ja selle järjed "Doom 2", ametlikud lisamissioonid "Ultimate Doom" ja "Final Doom" ning "Doom 3", on personaalarvutile mõeldud arvutimängud, mille esimesest ja kolmandast osast on saanud arvutimängude ajaloos märkimisväärsed fenomenid.
Mängijate vaimustus "Doomi" lihtsusest ja mängitavusest kestab tänaseni, hoolimata sellest, et 1993 avalikkuse ette ilmunud mäng jääb tänastele nn tulistamismängudele igas elemendis alla.
Omal ajal oli "Doom" vaieldamatult revolutsiooniline, rabades mängureid pilkupüüdvate keskkondade, pseudo-3D mõõdete ja üllatavalt kliendisõbraliku ülesehitusega: mängu tootja lubas igal fännil mängumootorit lahata ja oma soovi järgi "painutada". Võimalik, et just kombinatsioon innovatiivsest mängust ja tootjapoolsest julgustusest pani aluse mitte ainult "Doomi" pikale elueale, vaid ka tulevastele arvutimängudele. Nimelt said mõned tänapäevased mängude tootjad oma tuleristsed just "Doomile" tasemeid ehitades.
Ajalugu.
"Doom" valmis Ameerika Ühendriikides Texase osariigis, kus 1991 asutati Dallase lähedal asuvas Mesquite'i linnakeses arvutifirma. Asutajate seltskond, kuhu kuulusid näiteks John Romero (lahkus 1996 ja asutas firma ION Storm), John Carmack, Adrian Carmack ja Tom Hall, oli eelnevalt tegutsenud Louisiana väikese arvutifirma SoftDisk hüvanguks, andes välja mängukesi, mille SoftDisk pani oma kaks korda kuus ilmuvale plaadikogumikule "Gamer's Edge".
Varsti tillukeste toodete vorpimisest tüdinenud seltskond lahkus SoftDiski alluvusest ning alustas tööd uue mängu kallal, mille nimeks sai "Wolfenstein 3D". Kuigi see 1992 ilmunud mäng oli omal ajal uskumatult edukas, polnud firma loominguliseks hingeks peetav John Romero selle kvaliteediga rahul ning õhutas arvutimängude ajaloo üheks andekaimaks programmeerijaks peetavat John Carmacki looma paremat mängumootorit.
Tulemuseks olev "Doom" ilmus müüki 1993. aasta lõpus, sattudes mugavalt jõuluaegsesse ostubuumi. Mängurid olid rabatud selle revolutsiooniliselt ilusast keskkonnast, värvikatest koletistest ja tulevaste tulistamismängude dogmaatiliseks aluseks saanud relvade süsteemist. "Doom" oli ka üks esimesi mänge, mis kasutas täie võimsusega ära alles lapsekingades olevaid võrgumängu võimalusi ja pakkus sellega mängijate poolt suure populaarsuse võitnud võimalust mängida koos inimestega üle maailma.
Tõenäoliselt oli "Doomi" ülemaailmse edu alustalaks ka võimalus mängida tasuta selle lühiversiooni. Nii sai arvutimängude huviline enne ostmist mängu proovida ja ise selle kvaliteedis veenduda. Taoline käitumine tootja poolt oli tol ajal veel suhteliselt haruldane ja põhjustas tasuta lühiversiooni massilise tõmbamise mängurite arvutisse.
Kirjeldus.
"Doomi" väljatuleku pressiteadet tsiteerides on "Doom": "... reaalajas, kolmedimensiooniline, 256 värviga, täielikult kaardistatud pindadega" mäng.
"Doom" on kangelase silmade läbi mängitav kolmedimensiooniline põnevusmäng, kus põhirõhk on osavusel ja reaktsioonikiirusel, mitte intellektil või rollimängul. Kogu tegevust näeb mängur läbi peategelase silmade, tekitades tunde, et mängur ongi see, kes maailmas seikleb. "Kaameranurka" ei saa muuta, st peategelast ei saa kõrvalt vaadata. Mänguri vaateväljas on tema poolt kontrollitavast peategelasest ainult käsivarred.
"Doom" põhineb väga lihtsalt põhimõttel, mille kohaselt mängija mängib korraga ühel tasemel, mis on teistest täielikult isoleeritud. Ühelt tasemelt teisele liikumine nõuab taseme lõpetamist (kas siis vastava lüliti vajutamise või kindlasse ruumi astumisega), mis suunab mängija järgmisele tasemele. Eelmistele tasemetele naasemine on võimatu.
Kui hilisemates, "tõelistes" 3-D mängudes loovad mängu disainerid tasemeid nii, et vajalikud ruumid "tahutakse" välja tahkest lõpmatusest (st mänguruum on tegelikult piiratud auk lõpmatuses), siis "Doomi" tasemed on loodud piirete abil. Üks nelinurkne ruum koosneb neljast sirgjoonest, mis ühenduvad kahe koordinaadiga (X, Y) punktis. Mängu pseudoruumilisust ehk teeseldud ruumilisust reedab punkti Z-koordinaadi puudumine. See aga tähendab ka kahjuks mängumootori võimetust luua ruume üksteise kohale ja seepärast puuduvad nii "Doomis" kui kõigis sama mootorit kasutavates mängudes tõelised 3-D ruumid. Mitmekorruselisi maju saab mängus luua ainult kavalate trikkide ja visuaalse pettusega. Sellest hoolimata on andekad disainerid suutnud luua "Doomile" ilusaid ja realistlikke keskkondi.
Koletised.
Üks mängu võludest peitub selle omapärastes ja tol ajal üpris hirmutavates koletistes. "Doom" kasutab progressiivselt ohtlikemate vaenlaste süsteemi, kus skaala ühes otsas on vaevu mängija tegelase elu ohustav koletis ja teises otsas tegelasele üldiselt surmavalt ohtlik koletis. Tüüpilisest 1980-ndate platvormmängust, kus igal tasemel on kraadi võrra kangemad koletised ja iga taseme lõpus ootab taseme "boss", erineb "Doom" selle poolest, et ühel tasemel asuvad koletised moodustavad pigem komplekti, mille sisu läheb vastavalt tasemetele järjest raskemaks. Komplekti võib kuuluda näiteks nõrgemat sorti püssimees ja kuradike, kuid neid toetab järgmistel tasemetel juba võimas deemon.
Koletiste arv on otseses sõltuvuses mängu alguses valitud raskusastmest. 4 raskusastmest esimene on mõeldud päris algajatele, viimane kõige osavamatele mängijatele.
Kokku on "Doomi" seerias 17 koletist, kellest 10 on algses "Doomis" ja 7 ilmuvad esimest korda "Doom 2" tasemetes.
Kaks nõrgimat koletist (endised inimesed) pillavad surres oma relva (pumppüssi) või püstoli padruneid, ülejäänud koletiste relvi ei saa kasutada.
Erinevalt tasemeid pidevalt täitvast mängust nagu "Hexen" ei sünni "Doomis" tapetud koletiste asemele uusi. Taseme kõigi koletiste tapmine jätab järele elanikest tühjad ruumid.
Relvad.
"Doom" oli üks esimesi tulistamismängudes ülipopulaarseks saanud relvade süsteemi kasutajaid. Nimelt on mängus piiratud arv relvi (rusikas + 6 tehisrelva), millest alguses on kaasas vaid püstol. Kuna padrunite arv on piiratud, on tegelase viimaseks lootuseks ta oma rusikas, mis teeb vähe kahju, kuid on siiski relva eest. Seega alustab tegelane tehniliselt ikkagi kahe relvaga. Edasine relvade hankimine toimub nende leidmise teel: tegelane kohtab läbi tasemete liikudes maas vedelevaid relvi, mille leidmine järgib üldiselt järjest tugevamate relvade loogikat, st kõigepealt leiab mängur pumppüssi, seejärel kuulipilduja, siis raketiheitja jne. Loogikat rikuvad mõnes tasemes asuvad salaruumid, mille leidmise eest premeeritakse mängurit võimsama relvaga. Kord üles korjatud relv jääb tegelase omandisse kuni surmani. Seda sõna otseses mõttes - kui tegelane sureb, alustab ta viimati mängitud taseme algusest, varustuses ainult püstol ja oma rusikas. Leitud relvad jäävad tegelase omandisse ka taseme lõpetades ning uuele tasemele liikudes.
Kuigi fanaatilised mängurid on õppinud mängu läbi mängima ka ainult rusikat või püstolit kasutades, loodab enamus mängijaid siiski paremaid relvi leida. Relvad asuvad tasemetes suhteliselt juhuslikes kohtades (st nende asukoht ei sõltu mängu taustaloost) ning kõige kõvemad relvad saab kätte alles mängu hilisemas osas. "Doom 2" lisas relvade valikule veel ühe relva.
Ülesehitus.
"Doom" on lineaarne mäng, kus puudub igasugune rollimänguline suhtlus ümbritseva keskkonnaga. Põhimõtteliselt võib mängu struktuuri võrrelda labürindiga, mille läbija peab leidma tee algusruumist läbi koletistega täidetud koridoride kuni võiduka lõpuni. Sama skeem kordub igal tasemel, kuigi tugevate variatsioonidega ja loomulikult täiesti erineva keskkonna ehk taseme välimusega.
Tasemed järgivad taustalugu vabameelselt ega ürita jääda realismile truuks. Erinevalt tänapäevastest mängudest, kus näiteks tehas või linn meenutavad tugevalt reaalset elu, võib "Doomi" tehas sarnaneda päris tehasele ainult nime poolest. Tasemete pealkirjad on pigem üldise kirjelduse või meeleolu edasiandmiseks ning nende ehitus ei pruugi olla realistlik.
"Doom" koosneb kolmest episoodist, millele hiljem avaldatud "Ultimate Doom" lisab neljanda episoodi. Üks episood koosneb 9 tasemest ehk missioonist (8 tavalist taset + 1 salatase, millele juurdepääs tuleb ise üles otsida) ja moodustab omaette minimängu, millel on läbiv teema ja mille lõpetades tuleb mängijal uut episoodi ise alustada (eelmistes episoodides kogutud varustus ei kandu üle järgmisesse episoodi).
Koodid.
Mängu on võimalik sisestada ka nn salakoode, mis muudavad mängimist lihtsamaks. Koode saab sisestada ükskõik kus ja ükskõik millal. Koodisõna tuleb sisestada ühe sõnana ja väikeste tähtedega, liigse venitamise puhul ei taju mängumootor koodi õigesti ja eirab seda.
Mõju.
Vähesed arvutimängud on omanud sellist kuulsust ja mõju nii oma valdkonnas kui üleüldiselt. "Doom" oli üks esimesi mänge, mis kasutas edukalt "proovi enne tasuta!" põhimõtet, pakkudes potentsiaalsele ostjale mängu ühte episoodi tasuta. "Doom" oli samuti ka üks esimesi mänge, mis võimaldas ennast mitmekesi üle võrgu mängida. Tohutu kiirusega üle maailma tekkinud "Doomi" mängurite kollektiividest arenesid ajapikku välja hilisemate mängude "klannid", kes kogesid esimest korda teises maailma otsas istuvate mängurite võitlemise lõbu.
"Doom" oli vahest üldse esimene mäng, mis lubas mänguritel lahkelt oma mootorit uurida ja ise tasemeid luua. Selle tulemusena sündisid sajad tuhanded lisatasemed, mis kindlustasid Doomi mängitavuse ka aastaid hiljem. Isegi tänapäeval, ligi 12 aastat hiljem, teevad andunud fännid Doomile endiselt lisatasemeid. Taoliste küllalt lihtsate ja samas loomingulisust võimaldavate tasemetega said oma esimese disainikogemusi üsna mitmed hiljem mängufirmadesse tööle läinud disainerid, kelle käe all sündisid ja sünnivad tänaste tulistamismängude tasemed.
"Doomi" põrgulik temaatika, satanistlikud sümbolid ja oma aja kohta jõhker vägivalla kujutamine (koletised kippusid mängus küllalt veriselt surema, seinu katsid inimnahad, laes rippusid lõhkirebitud poodud jne.) tekitas aga avalikkuses kohati väga suurt pahameelt. Leidus inimesi, kes süüdistasid "Doomi" laste rikkumises ja vägivalla propageerimises ning olukorrale ei aidanud kuidagi kaasa see, et 1999. aastal Columbine'i keskkoolis 13 inimest mõrvanud Eric Harris ja Dylan Klebold osutusid mõlemad innukateks "Doomi" mängijateks. Hiljem on märksa jõhkramad ja realistlikumad mängud turmtule endale tõmmanud.
Arvutimängude maailmas peetakse "Doomi" ikooniks. 2004. aasta numbris nimetab "PC Gamer" "Doomi" kõigi aegade olulisimaks mänguks. Kokku on mängu ostetud umbes 1,5 miljonit koopiat, tasuta lühiversiooni arvatakse olevat tõmmanud 15-20 miljonit inimest.
id Software oli lahkelt jagama oma "Doomi" mootorit ka teiste mängutootjatega ja "Doomi" populaarsusele järgnes terve laine sarnaseid mänge ("Strife", "Heretic", "Hexen"), mis küll kõik mootorit mingil viisil täiendasid.
Tõenäoliselt pole ülekohtune öelda, et just "Doom" pani alguse kolmedimensiooniliste tulistamismängude kategooriale ja fännide omaloomingu lubamisele, kindlustades sellega endale auväärse koha arvutimängude ajaloos.


Thief.
"See artikkel räägib arvutimängust; Eesti ansambli kohta vaata artiklit Thief (ansambel); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Thief (täpsustus)
Thief on arvutimäng, mis üllatas 1998. aastal oma jõuluoste teinud arvutimängude sõpru sellega, et erines radikaalselt seni tuntud kolmedimensioonilistest mängudest.
Kuigi kõik tundus olevat tulistamismängudele sarnane: vaade läbi peategelase silmade, varustusse kuuluv mõõk ja vibu, ähvardavalt peategelase poole tormavad linnavalvurid, oli mäng siiski hoopis unikaalsem kui lihtne sihi-ja-tulista retk läbi lineaarsete tasemete.
Thief on peenetundeliselt filosoofilisel ja mõtlikul taustalool põhinev, üsnagi avatud võimaluste (ja seega korduvalt mängurõõmu pakkuva) ning nauditavalt keskaegse atmosfääriga mäng, mis võib esimest korda proovivat mängurit üpris korralikult ehmatada - sedavõrd reaalseks on tootja Looking Glass suutnud mängu viimistleda.
Peategelane Garrett on murdvaras, kuid mitte lihtne pikanäpumees. Tegemist on kahtlemata ülimalt andeka mehega, kes oleks võinud saada suurepäraseks õpetlaseks, kui tal oleks olnud püsivam iseloom. Selle asemel rakendab pisut südametu ja emotsioonitu Garrett oma fantastilisi oskusi keskaegse suurlinna rikaste ja vägevate röövimiseks ja nende varade riisumiseks. Garrett ei ole halb inimene, ta lihtsalt elab rikkamate kodanike kulul.
Antud mängus satub Garrett oma süüdimatutel retkedel pahuksisse kohalike kirikuga, linna tähtsaimate kodanike ja koguni elavate surnutega. Kuigi mängul on suhteliselt vähe tasemeid, kestab ühe taseme hoolikas mängimine tihti mitmeid tunde või koguni päevi. Seda sellepärast, et Garrett peab käituma nagu varas - hiilima ja varjuma oma potentsiaalsete vaenlaste eest. Ühe valvuri patrullimisteekonna ennustamiseks võib kuluda minuteid ja see muudabki mängu pikaks.
Tootjafirma Looking Glass suureks tunnustuseks on mäng sedavõrd üllatavalt põnev, et varjudes ootamine ja vaenlaste varitsemine muutub omaette naudinguks.
Tegelased.
Garrett on üksildane murdvaras, kes ei vaja abilisi ega sõpru. Ta on ainus mängija poolt kontrollitav tegelane.
Mäng toimub keskaegses suurlinnas ja selle ümbruses, mistõttu moodustavad suure osa tegelastest kas linnatänavatel patrullivad valvurid ja oma asju ajavad linnakodanikud või kindlate isoleeritud asukohtade spetsiifilised elanikud (hauakambris elavad surnud, looduses kohalikud loomad jne).
Linnavalvurid on üldiselt Garretti suhtes vaenulikult meelestatud, kuna ta on ilmselgelt kahtlase välimusega. Linnakodanikud võivad varast tänaval kohati ignoreerida, kuid majade elanikud tõstavad loomulikult kohe protesti, kui oma toast võõra mehe leiavad. Ükski linnakodanik pole siiski Garrettile ohtlik, sest nende esimeseks impulsiks on pigem põgeneda ja valvureid appi hüüda.
Elavad surnud on praktiliselt eranditult agressiivsed ja vaenulikud, osad loomad kipuvad samuti ründama nende alale sattunud võõrast olendit.
Interaktsiooni teiste tegelastega mängitakse läbi tasemete vahel näidatavates videotes, mängus endas ei saa Garrettit panna teiste tegelastega suhtlema.
Nõuded.
Lisaks tuleb mainida, et mängu on väga raske mängida ilma helikaardita, sest suur osa Garretti tegevustest sõltub teda ümbritseva keskkonna häältest. Häälte järgi saab mängur hinnata, kui kaugel on linnavalvur Garrettist ja kas keegi on varast märganud.
Varustus.
Garrett on professionaalne varas ja saab missioonide vahel osta endale vastavat varustust. Lisaks alati kaasasolevale nuiale (millega ohvreid uimaseks lüüa) ja mõõgale (mida Garrett küll ainult viimases hädas peaks kasutama) on vargal vibu, mis laseb eri tüüpi nooli ja mida mängur kasutab tõenäoliselt mängus kõige enam.
Muude kasutatavate asjade hulka kuuluvad maamiinid ja võlujoogid.
Tootja.
Firma Looking Glass, kes oli nii mängu System Shock kui ka Thiefi ja Thief II taga, läks 2000. aastal pankrotti ja see rikkus kauaks plaane anda välja sarja 3. osa. 2004. aastal ilmus Thief 3, mille tootjaks oli mängu DOOM taga olnud John Romero firma ION Storm. Kuigi tootjafirma on vahetunud, järgis ION Storm siiski üldiselt eelkäija stiili ja ideed.


Arvutimäng.
Arvutimäng on mäng, mida mängitakse arvuti poolt simuleeritud mänguuniversumis, kus mängija ülesanne on täita mingeid eesmärke.


Santiago de Compostela.
Santiago de Compostela on linn Hispaanias, Galicia autonoomse piirkonna pealinn.
Santiago de Compostela katedraal on üks olulisimaid palverännusihtpunkte kristlaste jaoks Jeruusalemma ja Rooma kõrval.
Elanikke on Santiagos 94 824 (2010).
Santiago de Compostela vanalinn kuulub 1985. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Kohanimi.
Santiago tähendab galeegi keeles Püha Jaakobust (ladina keeles "sanctu Iacobu", ing k "Saint James"), kes oli üks Jeesuse apostlitest. Sõna "compostela" tõlgendatakse erinevalt. Levinud on arvamus, et see tuleneb ladinakeelsest sõnapaarist "campus stellae" (eesti keeles "täheväli"). Tõenäolisemaks peetakse aga variante, kus sõna "compostela" tuleneb ladinakeelsest sõnast "compositum" või vulgaarladinakeelsest sõnast "composita tella" (eesti k "kalmistu").
Kliima.
Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi valitseb Santiagos niiske mereline kliima (Cfb). Atlandi ookeanilt puhuvad tuuled ja Santiagot ümbritsevad mäed teevad Santiagost ühe sademeterikkaima koha Hispaanias. Aastas sajab seal maha umbes 1545 mm sademeid. Talved on Santiagos mahedad, külmakraade võib esineda vaid perioodil detsembrist veebruarini (ning vaid keskmiselt 8 päeva aastas).
Rahvastik.
2010. aasta seisuga elab Santiago de Compostelas 94 824 inimest, koos eeslinnadega on see arv umbes 150 000. Välismaalased moodustavad Santiago elanikkonnast 4,3%. Peamised esindatud rahvused on brasiillased (11%), portugalased (8%) ja kolumbialased (7%).
2008. aasta seisuga räägib 21% Santiago elanikkonnast alati galeegi keeles, 15% räägib ainult hispaania ehk kastiilia keeles ning ülejäänud räägivad vaheldumisi nii galeegi kui hispaania keelt.
Ajalugu.
"Portico da Groria", romaani stiilis katedraali vana fassaad 12. sajandist
4. sajandil asus Santiago de Compostela piirkonnas Rooma kalmistu, mis läks 5. sajandi alguses germaani hõimu sueebide kätte, kes tulid Galiciasse ja Portugali suure rahvasterände algusperioodil. 6. sajandil liideti see ala Iria Flavia piiskopiriigiga. 585. aastal vallutas Santiago piirkonna ja ka ülejäänud Sueebi kuningriigi alad läänegootide kuningas Liuvigild.
750. aastal liideti Iria piiskopiriik Astuuria kuningriigiga. Astuuria kuninga Alfonso II ajal, umbes 818 või852 leidis Iria piiskop Theodemar Santiago de Compostela alalt väidetavalt Püha Jaakobuse säilmed. Säilmete leiukoha juurde tekkis asula, mida hakkasid külastama palverändurid, ning mis hakkas kandma (vähemalt alates 10. sajandist) nime Compostella.
Santiago omandas poliitilise tähtsse ning mitu Galicia ja Leóni kuningat krooniti seal asuvas katedraalis. Viimased Galicia ja Leóni kuningriigi valitsejad Fernando II ja Alfonso IX on maetud Santiago de Compostela katedraali hauakambritesse.
10. sajandil sai Santiago de Compostelast üleeuroopaliselt tähtis palverännusihtkoht Jeruusalemma ja Rooma järel. Samal sajandil tegid viikingid Galicia piirkondi mitmeid vallutusretki ning piiskop Sisenand II, kes lahingus viikingitega 968. a suri, käskis pühapaiga kaitsmiseks selle ümber kindluse ehitada. 997. a ründasid Santiagot Lõuna-Hispaanias kanda kinnitanud muslimid. Et rünnakute eest end kaitsta, lasi piiskop Cresconio linna 11. sajandil kindlustada, ehitades selle ümber müüri ja kaitsetornid. Legend Püha Jaakobusest aitas kindlustada katoliku kiriku mõjuvõimu Põhja-Hispaanias kristlaste ja moslemite sõdade ajal ning aitas ühtlasi kaasa Santiago de Compostela linna arengule.
Napoleoni sõdade ajal rüüstasid prantslased ka Santiago de Compostela linna ning apostel Jaakobuse säilmete asukoht jäi sajandiks teadmata. Hiljem leiti säilmed ühest katedraali hauakambrist.
19. ja 20. sajandil läbiviidud väljakaevamiste käigus avastati katedraali alt hauasammas ("cella memoriae") ning roomlaste ja sueebide ajal kasutusel olnud kalmistu. Hauasammas, mida arvatakse kuuluvat piiskop Priscillianile, tõendab, et see ala oli ammune kristlik pühapaik.
Majandus.
Santiago majandus sõltub mitmest olulisest haldusjuhtimise organist, mis seal asuvad (näiteks Galicia autonoomne valitsus). Olulist rolli Santiago majanduses mängib ka turism ja Santiago de Compostela Ülikool. Viimasel ajal on tõusnud mitmesuguste tööstuste osatähtsus majanduses, näiteks puidutöötlus (FINSA), autotööstus (UROVESA), telekommunikatsioon ja elektroonika (Blusens ja Televés). Novacaixagaliciale kuuluva panga Banco Gallego peakorter asub samuti Santiago de Compostelas.
Santiago de Compostela palverännutee (nn jaakobitee, hispaania keeles "Camino de Santiago") toob Santiagosse igal aastal tuhandeid turiste, eriti Pühadel Aastatel (siis kui Püha Jaakobuse sünnipäev 25. juulil langeb pühapäevale). Galicia valitsus ehk Xunta de Galicia alustas 1993. aastal laiahaardelist reklaamikampaaniat palverännutee tutvustamiseks ning sellest ajast alates on igaaastane palverändurite arv püsivalt tõusnud. Viimane püha aasta oli 2010. aastal ning järgmine on 11 aasta pärast (aastal 2021). 2010. aastal läbis palverännutee rohkem kui 272 000 palverändurit.
Legendid.
Legendi järgi, mida on mainitud juba 12. sajandi dokumendis Codex Calixtinuses, otsustas Püha Jaakobus pärast misjonitööd Galicias naasta Pühale Maale. Seal piinati ta aga juutide poolt surnuks. Jaakobuse järgijatel õnnestus tema surnukeha varastada ja laeva peale panna, mis viis nad tagasi Galiciasse. Püha Jaakobuse säilmed maeti salajasse kohta, kust need avastati alles mitu sajandit hiljem. Nende avastamise järel hakati seda kohta kutsuma Santiago de Compostelaks.
Püha Jaakobuse legendi on maininud ka Tšehhi rändur Jaroslav Lev Rožmitálist 15. sajandil
9. sajandil leidis Jaakobuse säilmed erak nimega Pelagius, kes nägi metsa kohal kummalisi tulesid. Ta teavitas sellest Iria Flavia piiskoppi Theodemari, kes juhindudes taevatähest jõudis Jaakobuse matmispaigani. Arvatakse, et sõna "compostela" tuleneb ladinakeelsest väljendist "campus stellae", mis tähendab tähevälja.
Keskajal oli levinud legend, kus Püha Jaakobus tuli valge rüütlina appi kristlastele võitluses moslemite vastu.
Palveränd.
Kammkarp, Püha Jaakobuse ja Santiago palverännutee sümbol
Püha Jaakobuse säilmete leidmise järel kujunes Santiago de Compostela katedraalist oluline kristlik palverännusihtpunkt (ing k "Way of St James", hisp k "Camino de Santiago"). Igal aastal rändab Santiagosse rohkem kui 100 000 palverändurit igalt poolt maailmast. Santiago palverännutee on andnud ainest mitme teose ja filmi jaoks (näiteks Paolo Coelho teos "Palverännak: Maagi päevik").


Sierra Nevada.
Sierra Nevada (hispaania keeles 'lumine mäeahelik') on mitme koha nimi.


1. järgu haldusüksus.
1. järgu haldusüksused on suurimad, vahetult riigile alluvad haldusüksused riigis.
Eesti.
Eesti haldusjaotuses on nendeks maakonnad.
Prantsusmaa.
1. järgu haldusüksused on piirkonnad.
Rootsi.
1. järgu haldusüksused on läänid.


Registertonn.
Registertonn on laevanduses kasutusel olev mahuühik mille maht on 2,831685 m3. Brutoregistertonnaaž (brt) on laeva kõikide ruumide maht. Aluse lastiruumide mahtu tähistab netoregistertonnaaž (nrt).
Maailma suurima laeva, naftatankeri "Knock Nevis", mahutavus on 564 763 brt. Võrdluseks, Eesti reisilaeva "Victoria I" kogumahutavus on 40 975 brt.


Pepakura.
Pepakura (inglise keeles "papercraft" või "paper-folding craft") on paberi modelleerimise meetod 3-dimensiooniliste objektide loomiseks ja on sarnane origamile. Origamiga võrreldes võib pepakura objekt koosneda mitmest paberi osast, mis lõigatakse välja, kleebitakse kokku ja moodustavad nii terviku.
Eestis on see tehnoloogia tuntud eelkõige läbi laste ajakirja Täheke, mis sisaldas erinevaid sõidukeid ja loomi.


Ferdinand von Wrangell.
Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von Wrangell (vkj 29. detsember 1796 9. jaanuar 1797 Pihkvavkj 25. mai - 6. juuni 1870 Tartu) oli baltisaksa päritolu Vene meresõitja ja arktikauurija.
Elulugu.
Ferdinand von Wrangell sündis Pihkvas, lapsepõlveaastad möödusid Võrumaa mõisates (Joosu, Võru, Nursi). Kaotas varakult vanemad ja kasvas sugulaste juures. Mereväeohvitserist sugulase eeskujul ja protektsioonil saadeti 1807. aastal õppima Peterburi Mereväe Kadetikorpusesse, mille lõpetamise järel teenis Tallinnas Balti laevastikus. 1815. aastal ülendati mitšmaniks.
Admiral Adam Johann von Krusensterni eestkostel osales 1817–1819 Vassili Mihhailovitš Golovnini juhitud ümbermaailmareisil sõjalaeval "Kamtšatka".
1820–1824 juhtis Kirde-Siberi rannikuekspeditsiooni (nn Kolõma ekspeditsioon), kus kogus andmeid Põhja-Jäämere jäärežiimi kohta, kirjeldas Siberi rannajoont ning tegi ilmastikuvaatlusi. Oletas saare olemasolu Põhja-Jäämeres; 1867. aastal avastatud saar nimetati tema järgi Wrangeli saareks.
1824. aastal saabus tagasi Peterburi ning teda autasustati tehtud töö eest 4. järgu Püha Vladimiri ordeniga.
1825–1827 juhtis ümbermaailmareisi prikil "Krotki" ülesandega teha eeltöid Kamtšatka muutmiseks Vene kolooniaks.
1827. aastast oli von Wrangell Keiserliku Teaduste Akadeemia korrespondentliige ja auliige (1855), üks Vene Geograafiaseltsi asutajatest.
1829. aastal abiellus Wrangell Elisabeth von Rossilloniga.
1829. aastal määrati Wrangell Venemaa Põhja-Ameerika kolooniate kindralkuberneriks Alaskal, kuhu ta jäi 5 aastaks, jätkates ka loodusteaduslikke ning etnograafia-alaseid uuringuid.
8. juulil 1836 ülendati kontradmiraliks ja augustis 1836. aastal määrati keisririigi Laevaehitusmetsade departemangu direktoriks. 1838. aastal valiti ta lisaks eelnevale ka Vene-Ameerika Kompanii kolooniaasjade juhatajaks ning 1840. aastast valiti ta Vene-Ameerika Kompanii peadirektoriks, kus teenis kuni 1849. aastani.
Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von Wrangell läks erru viitseadmirali auastmes ning kolis elama Virumaale Roela mõisa, mille ta oli oma perekonnale juba varem ostnud. Pärast abikaasa surma 1854. aastal töötas ta kuni 1864. aastani Venemaa keisririigi Mereministeeriumi Hüdrograafia departemangus, olles alates 18. maist 1855 kuni 1857. aastani mereministeeriumi direktor. 1856. aastal määrati ta kindraladjutandiks ja ülendati admiraliks.
Aprillist 1857. aastal suundus ta ravile välismaale ning juunist 1857. aastal vabastati Mereministeeriumi valitseja ametikohalt ja määrati keisririigi Riiginõukogusse.
Tervislikel põhjustel läks 1864. aastal lõplikult erru ja oma viimased eluaastad 1866–1870 veetis Wrangell Roela mõisas. Ta suri Tartus venna peret külastades ning on maetud Viru-Jaagupi kalmistule, mis asub Viru Jaagupi kirikust 1,2 km lõuna pool Simunasse suunduva maantee ääres, sellest läänes.
Lisaks Wrangeli saarele on Ferdinand von Wrangelli järgi nimetatud mäemassiiv, laht ja neem Alaskal.
Ferdinand von Wrangelli nime kannab 1999. aastast Roela põhikool Lääne-Virumaal.
Tema restaureerimist vajav papjeemašeest vappepitaaf asus Tallinna Toomkirikus.
Perekond.
Ta abiellus 1829. aastal Tallinnas paruness Elisabeth von Rossilloniga (1810 Roela –1854 Tallinn), kes oli Sõmeru mõisniku, riiginõuniku, parun Wilhelm de Rossilloni (1778–1855) ja Roela mõisnikutütre Natalie Friederike von Tolli (1786 Sompa –1846 Tallinn) tütar. Neile sündis kokku kaheksa last, kellest neli surid lapseeas.


Musta Veenuse Ordu.
Musta Veenuse Ordu (lühend: MVO) on Anton Szandor LaVey mõtteid järgivate eesti satanistide liit.
MVO asutati 30. aprillil 2001 kui Eesti Satanistlik Kogudus "Musta Veenuse Ordu".
Kuigi modernses satanismis on mitu suunda – ratsionaalne, okultistlik, lutsiferiaanlik (ajalooliselt on neid veelgi rohkem), leidis asutav kogu, et ei tohiks keskenduda ühele kindlale suunale, vaid tuleks luua organisatsioon, mis koondaks kõiki satanismi suundi, jättes seejuures välja kriminaalsusesse kalduvad elemendid nagu happeline satanism. Praegu kuulub MVO ridadesse nii ratsionaliste, okultiste kui ka lutsiferiaane.
Raskused registreerimisel.
MVO on püüdnud registreerida end juriidilise isikuna, kuid nelja aasta jooksul ei ole see õnnestunud. Algul toodi välja kõikvõimalikke pisivigu esitatud dokumentides, kuid kui need parandati, hakkasid ametnikud kasutama venitamistaktikat, vastates päris viimasel hetkel. Jätkuvat registreerimisest keeldumist põhjendatakse erinevate demagoogiliste ja otsitud väidetega. Peamiseks probleemiks mitteregistreerimisel näevad MVO esindajad seda, et hoolimata väidetavast (EV põhiseaduse kohaselt) usuvabadusest ja riigikiriku puudumisest Eesti Vabariigis lähtuvad ametnikud MVO'ga seotud võtmemõistete ("Saatan", "satanism") hindamisel kristlikust seisukohast ja terminoloogiast, jättes tähelepanuta asjaolu, et MVO on korduvalt rõhutanud oma mitteseotust "kristliku Saatanaga".


Vastutus.
Vastutus on tagajärgede kandmine oma tegude eest.
Vastutuse võtmine või andmine tähendab teadmist, et tegevust hinnatakse ja hinnagu tulemusel on moraalsed või materiaalsed tagajärjed (hüved, positsioon) inimesele või organistatsioonile, mida inimene esindab.
Vastutus on majanduses tavaliselt rahaline ja kokkuleppeline. Kohustuste puhul tähistab see tavaliselt trahvirahade protsentuaalset jaotumist vastutajate vahel, palgaarvutuses on see mitmete valemite järgi üks näitajatest, millega palganumber läbi korrutatakse (mõnikord on teisteks näitajateks tinglik tööks vajalik õppeaeg ja reaalne tööks kuluv aeg või aeg, mis kuluks samaks tööks keskmisel vastava ala töötajal). Investeerimise (nt. osaluse või aktsiate) puhul võib vastutus tähistada nii võlgade jaotumist pankroti korral, kasumi jaotumist kui hääleõiguse jaotumist.
Poliitilises, sõjaväelises ja usulises žargoonis võimaldatakse ka vastutuse tinglikku ülekandmist, et vähendada sõduri psühholoogilist kontrolli enda tegude üle ja muuta teda pimedaks käsutäitjaks. See ei tähenda, et vastutus ei kanduks ka tegelikult teatavates piirides üle, sest käsuandja vastutab kahtlemata sama palju, kui käsutäitja, samuti on näiteks samas ühiskonnas viibijatel üksteise tegude osas teatav vastutus (eriti, kui nad oleks saanud neid ära hoida) – ja globaliseeruvas maailmas muutub inimese vastutus järjest kõikehõlmavamaks tänu protsesside, mida ta muuta, soodustada või ära hoida saab, arvu suurenemisele.
Vastutustunne on tagajärgedega tegevuses arvestamine.
Vastutusvõime on suutlikkus tagajärgedega tegevuses arvestada. Kellegi vastutusvõime langedes proovivad paljud ühiskonnad või muud liidud vastutust mõistlikkuse piirides enda kanda võtta – peamiselt siis, kui vastutusvõime ei lange vastutaja enda teadliku tegevuse tagajärjel (vaimupuuded). Kohtus proovitakse enne otsuse langetamist kohtualuse vastutusvõime välja selgitada – vaimupuue on kergendav asjaolu, narkootikumide või alkoholi mõju all olemine raskendav.


Heaolu.
Heaolu on näitaja, mille abil väljendatakse kokkuvõtlikult inimeste vaimset, füüsilist ja sotsiaalset tervist või seda, kas tal on hea olla.
Heaolu võib saavutada vajaduste rahuldamise ja mittevajalike vajaduste kaotamise abil.
Heaolu lihtsustatud skeemideks on näiteks Maslow' või Lumarda vajaduste hierarhiad. Maslow järgi on inimesele vaja kõigepealt toitu/soojust ja muude füüsiliste vajaduste täitmist, seejärel hakkab ta otsima turvalisust, peale seda sotsiaalset positsiooni ja seejärel lugupidamist. Kui need on saavutatud, hakkab inimene tegelema eneseteostusega. Tegemist on statistiliste üldistustega, mis ei pruugi täies mahus kehtida üksikjuhtudel, ent tavaliselt siiski kehtib üldjoontes. Vajaduste püramiidi rakendatakse kaasaegses motivatsiooniteoorias. Maslow vajaduste püramiidist võib järeldada näiteks, et ühiskondades ja firmades, kus ei suudeta tagada vastastikust lugupidamist (mõistlikkuse piires), ei teki naljalt ka sisulist arengut ja elu piirdub toidu (raha), turvalisuse ja positsioonide pärast jagelemisega.


Origami.
Origami (jaapani 折り紙) on paberi voltimise kunst. Sõna pärineb jaapani keelest, kus "ori" tähendab voltimist ja "kami" paberit. Origamis kasutatakse väheseid voltimise viise, kuid neid kombineerides on võimalik valmistada mitmeid erinevaid kujundeid. Voltimist alustatakse tavaliselt ruudukujulisest paberist, mille pooled võivad olla eri värvi või mustriga.


Korporatsioon Revelia.
Korporatsioon Revelia (lühendatult Korp! Revelia, samuti C!Rev! ja K!Rev!) on vabatahtlikult liitunud akadeemiliste meestudengite organisatsioon.
Eesmärk.
Korp! Revelia on vabatahtlikult liitunud akadeemiliste meeste pere, kes tahab kasvatada oma liikmeist ausaid, kohusetundlikke ja rahvuslikult mõtlevaid eesti akadeemilisi noori.
Nimi.
Nimi 'Revelia' valiti ülikooli keeleteadlastest õppejõudude soovitusel ja see tähistas Eesti vanemas ajaloos Tallinna ümbruskonda.
Värvid.
Lipuvärvideks valiti kunstiteadlaste soovitusel must-valge Eesti lipust ja roheline ühest varasemast C. R. Jakobsoni poolt välja pakutud rahvuslipu projektist. Roheline väljendab lootust ja tööarmastust, must ausust ja õiglust, valge puhtust, omavahelist vendlust ja koostööd rahvaga.
Lipukiri.
Lipukirjaks sai 'Üks kõige, kõik ühe eest!', see pidi haarama laiemas mõttes tervet eesti rahvast.
Vapp.
Korporatsiooni vapp kinnitati konvendi koosolekul 27. veebruaril 1921. a. Selle rohelisel pinnal on Revelia asutamise kuupäev 3. XII 1920 kahe kuldse loorberioksa vahel, mis on seotud hõbedase lindiga. Mustal pinnal on Tallinna vapilt pärit kolm hõbeleopardi kullatud kroonidega ja valgel hõbedane Revelia sirkel - väänistäht.
Sirkel.
Sirkel koosneb tähtedest V, C, F ja R ning selle tähendus on Vivat, crescat et floreat Revelia - elagu, kasvagu ja õitsegu Revelia!
Asutajaliikmed.
Asutajaliikmed tulid valdavalt senistest korporatsioonidest: Sakalast 6, Ugalast 2, Fraternitas Academicast 1, peale nende kaks organiseerimatut.
Tuntumad liikmed.
Juhan Aavik, Leo Kalmet, Endel Taniloo, Harald Raudsepp, Jüri Variste
Välislink.
Revelia


Rahvuslus.
Rahvuslus on ideoloogia, maailmavaade, kultuurivorm ja sotsiaalne liikumine, mis keskendub rahvusele. Rahvuslus pooldab rahvusriiki kui rahvuslike huvide tagajat vastandina paljurahvuselistele riikidele. Enamik rahvuslastest usub, et riigi piirid peaksid üldiselt kattuma rahvuse asuala piiridega.
Rahvuslik eneseteadvus oleneb peamiselt päritolust, keele- ja kultuurikeskkonnast. Iga rahvus püüab oma kultuurikeskkonna kujundada võimalikult süsteemseks, luua oma sotsiaalsed institutsioonid ja ajada teadlikku rahvuspoliitikat. Täisväärtuslikult saab rahvus säilitada ja arendada oma ainulaadsust suhtelises endassesuletuses ja eraldatuses. Seepärast on rahvusliku iseolemise jaoks esmatähtsad niisugust eraldatust võimaldavad tegurid, nagu oma maa-ala ning halduslik ja poliitiline sõltumatus, selle täiuslikem vorm on omariiklus. Rahvustunne ei ole vastunäidustatud inimese ühegi põhivajadusega, vastupidi, rahvuse eneseteostus ja turvalisus on ka indiviidi turvalisus ja eneseteostus.
Rahvuslus on omane peamiselt rahvaile, kes enesemääramise ja omariikluse poole alles pürgivad või tunnevad ohtu selle kadumiseks. Riikliku iseseisvuse ammu saavutanud rahvas teadvustab oma identiteeti mõnevõrra teisiti, seades esikohale riigi huvid ja mõjukuse.
Rahvusluse äärmuslikud vormid – nagu näiteks need, mida 20. sajandil propageerisid fašistlikud liikumised – peavad rahvust inimese identiteedi kõige olulisemaks osaks ning üritavad defineerida seda rassi kaudu ja seostasid geneetikaga.
Enne Teist maailmasõda oli rahvusriigist saanud ühiskondliku korralduse domineeriv vorm.
Rahvusluse vastanditeks on kosmopolitism, mis väärtustab kõigi inimeste riikideülest ühtekuuluvust ja maailmakodaniku ideed, ning imperialism, mis toetab paljurahvuselisi riike. Rahvuslus välistab mõiste "maailmakodanik" ja vastandab sellele mõiste "kodanik".
Ajalugu.
Rahvusluse mõiste kujunemine on tihedalt seotud Johann Gottfried von Herderi tööde ning romantismiajastu ideedega. Mõjukaks poliitiliseks teguriks muutus see 18.–19. sajandil koos rahvusriigi (riik, mille eesmärk on tagada ühe rahvuse ja selle identiteedi järjepidev kestvus ning kindlustada territoorium, kus selle rahvuse keel, kultuur, traditsioonid ja väärtused oleksid domineerivad) idee kujunemisega. Rahvuslus ja ühiskonna kaasajastumine käisid käsikäes, olles tihedasti põimunud ja mõjutades üksteist vastastikku intensiivselt.
Lisaks moderniseerumisele ja elutingimuste parandamisele aitas rahvuslus väga paljudes maades suurel määral kaasa vabanemisele võõrvõimu ikkest ja/või kogu rahva ühendamisele ühtseks tugevaks riigiks, millel tänased rahvusriigid suures osas baseeruvadki. Rahvuslust ja sellest õhutatud rahvuslikku liikumist võib pidada üheks uusaja kõige pöördelisemaks tunnuseks tööstusliku revolutsiooni kõrval.
20. sajand on näinud nii rahvusluse kasvu ja uute rahvusriikide teket (impeeriumide lagunemine, endiste koloniaalvalduste iseseisvumine) kui ka rahvuslusele vastassuunalisi protsesse (näiteks Euroopa Liit, mis tähtsustab nimelt riigiülest ja regionaalset tasandit). Rahvuslased vastustavad valdavalt globaliseerumist, mida nad näevad rahvusliku pärandi ja identiteedi ohustajana. Rahvusluse teaduslikud uurijad arvavad üsna üksmeelselt, et tegemist on väga tugeva sotsiaalpsühholoogilise jõuga tänapäeva Euroopas, kui mitte kõige tugevamaga.
Ilmingud.
Erinevate rahvaste juures ja erinevatel ajalooperioodidel on rahvuslus avaldunud erinevates vormides. Impeeriumide ja suurriikide rüpes on sündinud natsionalistlikud vabastusliikumised (Mahatma Gandhi, šotlased, Quebec, baskid). Paljurahvuseliste riikide keskvõim on viljelenud allutatud rahvuste suhtes natsionalistlik-šovinistlikku ümberrahvustamispoliitikat (venestamine).
Poliitika.
Poliitilises diskursuses on rahvuslust vaadeldud väga erinevas valguses. Väga laialt üldistades on rahvuslus omane eeskätt parempoolsetele ja konservatiivsetele ideoloogiatele, pahempoolsed ja uuendusmeelsed on lähedasemad kosmopolitismile. Paljurahvuselised suurriigid ja nende enamusrahvused, kellele poliitiline rippumatus ja omariiklus on endastmõistetavad, vastustavad oma autonoomsete vähemusrahvaste rahvuslust kui oma riiklikku terviklikkust ja eelisseisundit ohustavat jõudu ning tõlgendavad seda kui separatismi ning sotsiaalsete ja poliitiliste kokkupõrgete allikat. Vähemusrahvuste enesemääramisõigust sallivad nad enamasti vaid territoriaalse või kultuurautonoomia vormis. Kommunistlik ideoloogia nägi rahvusluses kõige suuremat ohtu ja alternatiivi ploretariaadi klassiteadvusele ja ülemaailmsele solidaarsusele.
Rahvusluse seletused.
Rahvuslust püüavad seletada erinevad teooriad. Lihtsaima seletuse kohaselt on "meie" ja "mitte-meie" vastandus inimpsüühika fundamentaalne omadus. On ka teooriad, mille järgi nii rahvuslus kui ka rahvused on suhteliselt hiline (19. sajandi) sotsiaalne konstruktsioon, millele eelnesid muud laadi ühtsuse ja identiteedi alused (piirkond, ühine keel, usk vm).
Rahvuslus Eestis.
Eesti rahvuslus hakkas kujunema rahvusliku ärkamise perioodil 1860. aastail ning sellest kasvas välja omariikluse taotlus. Kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud, kasutati süüdistust kodanlikus natsionalismis omariikluse pooldajate ning teiste poliitilises ebasoosingus isikute represseerimise ettekäändena. Ka iseseisvuse taastamise pooldajaid süüdistasid 1980.–1990. aastatel nende vastased natsionalismis.
Gellneri seisukoht.
Modernismi esindaja Ernest Gellner vaatleb rahvuslust kui poliitililist põhimõtet, mille põhipostulaadiks on, et nii rahvuslik kui ka poliitiline üksus langeks ühte. Rahvuslus on poliitilise seaduspärasuse teooria, mis nõuab, et etnilised piirid ei erineks poliitilistest, riigisisesed etnilised piirid ei eraldaks valitsejaid põhirahvastikust.
Uuendused tekkisid, kuna vanade sotsiaalsete rollide struktuuri stabiilsus ei sobinud kokku enam kasvu ja innovatsioonidega.
Smithi seisukoht.
Erinevalt Gellnerist rõhutab perennialist Anthony D.Smith uusaja arenguprotsesside mõju varasematele rahvuse formatsioonidele - rahvused on alati eksisteerinud erineval kujul ja erinevas suuruses erinevate nimedega.
Gellner versus Smith.
Nii Gellneri kui ka Smithi lähenemisviisid on hea näide vastandlikest teoreetilistest paradigmadest rahvusluse uurimisel.


Harald Raudsepp.
Harald Raudsepp (15. november 1903 Puiatu – 3. aprill 1995 New York) oli Eesti ajakirjanik.


Soome-ugri keeled.
Soome-ugri keeled on Uurali keelkonna suurim haru, mille soome allharusse kuuluvaid (soome, eesti jt) keeli kõnelevad rahvad elavad Euroopa põhjaosas ning ugri haru keeli kõneldakse nii Doonau jõgikonnas (ungari) kui ka Lääne-Siberis (handi ja mansi keeled).
Ühe keeleteadlaste hulgas levinud, kuid otseselt tõestamata teooria kohaselt on kõik soome-ugri keeled tekkinud ühestainsast aastatuhandete eest räägitud soome-ugri algkeelest selle hilisema mitmekordse jagunemise tulemusena.
Erinevalt enamikust Euroopa keeltest ei kuulu soome-ugri keeled indoeuroopa keelte hulka.
Peale soomeugri keelte kuuluvad uurali keelte hulka ka samojeedi keeled.
Mõned keeleteadlased kasutavad termineid "soome-ugri keeled" ja "uurali keeled" sünonüümidena.
Hinnangud soome-ugri keelte omavahelistele sugulusseostele on püsinud enam-vähem muutusteta alates 1879. aastast. Soome-ugri keeled jagunevad saami, läänemeresoome, Volga, Permi ja ugri rühmaks. Uuemates liigitustes on Volga rühm kadunud, selle asemel esinevad sellesse kuulunud mordva keeled ja mari keeled otse soome-ugri rühma alarühmadena.
Saami, mansi ja handi põhimurdeid peetakse eri keelteks. Samuti räägitakse viimastel aastakümnetel ühe karjala keele asemel mitmest karjala keelest.


Olümpose jumalad.
Olümpose jumalad (nimetatud ka: kaksteist jumalat, nn Olümpose jumaluste ring) on kreeka mütoloogia tähtsamad jumalad, kes moodustasid taevase, Olümpose mäel elutseva perekonna.
Vendade Stephanideste "Iidsete aegade lugudes" ei loeta 12 olümplase hulka Hadest, kes suure osa ajast veetis allmaailmas, vaid põllumajandusejumalanna Demeter (rooma mütoloogias Ceres).
Olümposel elasid ka graatsiad ja muusad, samuti Aphrodite poeg Eros (rooma mütoloogias Amor), aga neid ei arvata Olümpose jumalate hulka.


The New York Times.
The New York Times (eesti keeles kasutatakse tavaliselt nimekuju New York Times) on rahvusvaheliselt tuntud ajaleht, mis asutati 1851. aastal. Seda antakse välja New Yorgis ja levitatakse kogu USA-s ning paljudes teistes riikides üle maailma.
Ajalehe omanik on The New York Times Company, millele kuulub ka teisi suuri ajalehti, teiste seas International Herald Tribune ja The Boston Globe. Ettevõtte juhatuse esimees on Arthur Ochs Sulzberger juunior, kelle perekonnale on leht kuulunud juba 1896. aastast.


Alaska ahelik.
Alaska ahelik (inglise "Alaska Range") on mäeahelik, mis piirab Alaska lahte loodest, põhjast ja kirdest.
Mäestiku on umbes 1000 km pikk ja kuni 6194 meetrit kõrge. Ta on Põhja-Ameerika kõrgeim mäestik.


Maateaduste mõisteid (B).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad B-tähega."
B


Maateaduste mõisteid (C).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad C-tähega."
C


Maateaduste mõisteid (D).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad D-tähega."
D


Maateaduste mõisteid (E).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad E-tähega."
E


Maateaduste mõisteid (F).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad F-tähega."
F


Maateaduste mõisteid (G).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad G-tähega."
G


Maateaduste mõisteid (H).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad H-tähega."
H


Maateaduste mõisteid (I).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad I-tähega."
I


Maateaduste mõisteid (J).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad J-tähega."
J


Maateaduste mõisteid (K).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad K-tähega."
K


Maateaduste mõisteid (L).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad L-tähega."
L


Maateaduste mõisteid (M).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad M-tähega."
M


Maateaduste mõisteid (N).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkiri algab N-tähega."
N


Maateaduste mõisteid (O).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad O-tähega."
O


Maateaduste mõisteid (P).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad P-tähega."
P


Maateaduste mõisteid (R).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad R-tähega."
R


Maateaduste mõisteid (S).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad S-tähega."
S


Maateaduste mõisteid (Š).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad Š-tähega."
Š


Maateaduste mõisteid (T).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad T-tähega."
T


Maateaduste mõisteid (U).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad U-tähega."
U


Maateaduste mõisteid (V).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad V-tähega."
V


Maateaduste mõisteid (W).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad W-tähega."
W


Maateaduste mõisteid (Õ).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad Õ-tähega."
Õ


Maateaduste mõisteid (Ä).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad Ä-tähega."
Ä


Maateaduste mõisteid (Ö).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad Ö-tähega."
Ö


Maateaduste mõisteid (Ü).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad Ü-tähega."
Ü


Hellen.
Hellen oli müütiline hellenite esiisa, keda peeti harilikult Deukalioni ja Pyrrha pojaks. Tema pojad Doros, Aiolos ja Xuthos (Ioni ja Achaiose isa) olevat kreeka hõimude doorlaste, aioollaste, joonlaste ja ahhailaste esivanemad.


Välismaa ajalehtede loend.
"Siin on loetletud välismaa ajalehti. Eesti ajalehed on loetletud Eesti ajalehtede loendis.
W.
Ajalehtede loend


Plagioklass.
Plagioklass (vanakreeka sõnadest "plagios" 'viltune, põik-' ja "klasis" 'murdumine') ehk naatrium-kaltsiumpäevakivi on päevakivide hulka kuuluv kivimit moodustav mineraal.
Plagioklassi keemiline valem ei ole kindel, vaid moodustab pideva rea naatriumirikkast kaltsiumirikkani, sest nende elementide aatomid võivad üksteist igas vahekorras asendada. Valemi võib välja kirjutada nii: (Na,Ca)[Al(Si,Al)Si2O8]. Valemist tuleb aru saada nii, et see, mis on sulgudes võib, aga ei pruugi sisalduda konkreetse plagioklassi koostises. Naatriumirikast plagioklassi tuntakse albiidi ja kaltsiumirikast plagioklassi anortiidina. Plagioklassi kristallid kuuluvad trikliinsesse süngooniasse.
Plagioklass on üks olulisemaid kivimit moodustavaid mineraale.
Plagioklassi on polarisatsioonimikroskoobis enamasti lihtne ära tunda, sest talle on omane polüsünteetiline kaksistumine, mistõttu näeb ta ristniikoleis välja triibuline nagu sebra. Makroskoopiliselt tunneb plagioklassi ära piklike valkjate või hallide kristallide järgi. Värvus võib olla ka rohekas-, sinakas- või punakasvalge. Plagioklassi esineb massiliselt andesiidi, dioriidi, diabaasi, gabro jne koostises. Orienteerumata plagioklassi kristallid moodustavad ofiidilise struktuuri, mis on eriti iseloomulik diabaasile.
Plagioklassi erikaal jääb, sõltuvalt koostisest, vahemikku 2,61...2,76. Keskmine erikaal on 2,68. Plagioklassil on hea lõhenevus. Kõvadus jääb vahemikku 6...6,5. Plagioklassil on klaasiläige. Maksimaalne murdumisnäitaja on 1,56. Plagioklass kuulub silikaatide hulka.


Peitkristalne struktuur.
Peitkristalne struktuur ehk afaniitne struktuur (inglise keeles "aphanitic texture") on kivimi struktuur, mille korral ei ole kivimit moodustavad mineraaliterad palja silmaga eristatavad.
Suuremaid peitkristallilise osa sees olevaid kristalle nimetatakse fenokristallideks, peitkristallilist osa ennast aga põhimassiks. Sellise struktuuriga kivimit nimetatakse porfüüriliseks.
Peitkristalliline struktuur on omane vulkaanilistele kivimitele, sest maapinnal kiirelt jahtudes pole kristallidel olnud aega kasvada. Tüüpiline näide on basalt. Samuti on peitkristallilisus omane mitmetele settekivimeile, näiteks argilliidile või lubjakivile.
Mõned litoloogid teevad peitkristallilisel ja afaniitsel struktuuril vahet, väites, et afaniitse struktuuriga kivimile on peale peitkristallilisuse omane ka karpjas murre. Seega oleks afaniitsus laiema tähendusega mõiste kui peitkristallilisus. Kristalsete kivimite petroloogias on tegemist siiski sünonüümidega.
Peitkristalsele struktuurile vastandub faneriitne struktuur, mille korral on kivimit moodustavad mineraaliterad palja silmaga eristatavad.


Uurak.
Uurak ehk balka on U-kujulise ristlõikega vooluveetekkeline negatiivne pinnavorm, mille veerud on kaetud taimkattega.
Uurakust väiksem vooluveeuuristus on jäärak ehk uhtorg, millest veelgi väiksemat pinnavormi nimetatakse vihmauurdeks.
Jäärak ja uurak erinevad selle poolest, et uuraku servades on pinnas kinnistunud, kaetud rohu ja vahel põõsastega ega erodeeru edasi, seevastu jäärakus on pinnas paljastunud ja ta on vastuvõtlik erosioonile.
Kui uurakud on lõikunud põhjaveehorisondini, siis kujuneb nende põhja püsiv vooluveekogu. Varasema arengu käigus on kogu orupõhi kaetud veega ja jõesängi ristlõige meenutab kaussi või moldi. Seetõttu nimetatakse sellist jõeorutüüpi moldoruks. Et voolav vesi uuristab orgu, hakkab uurak laienema, mis viib lõpuks iseseisva jõesängi ja lammoru tekkeni. Seega saame lineaarsete vooluveetekkeliste pinnavormide geneetilise rea: vihmauure – jäärak – uurak – moldorg – lammorg.
Uurakud on iseloomulikud metsastepile ja stepile.


Bütauniit.
Bütauniit on plagioklasside hulka kuuluv silikaatne mineraal.
Bütauniit on värvuselt sinakas kuni tumehall.
Keemiline valem: (Ca,Na)(Si,Al)4O8
Bütauniiti leidub tard- ja moondekivimeis. Esineb kivimeis idiomorfsete või hüpidiomorfsete piklike kristallidena. Lõhenevus on sõltuvalt suunast kas selge või täiuslik. Kõvadus on 7 ehk ligikaudu võrdne kvartsiga. Bütauniidile on iseloomulik klaasiläige. Pleokroismi ei esine.
Bütauniit on päevakivi, nagu ka ülejäänud plagioklasside hulka kuuluvad mineraalid albiit, oligoklass, andesiin, labrador ja anortiit.
Nimetus tuleb Kanada pealinna Ottawa varasemast nimest Bytown.


Biotiit.
Biotiit on ülitäiusliku lõhenevusega silikaatne monokliinne kivimit moodustav mineraal.
Biotiit on kõige tavalisem vilk. Vilke iseloomustab ülitäiuslik lõhenevus, mistõttu nad lõhenevad kergelt peenikesteks paralleelsete pindadega lehtedeks. Biotiit on väga laialt levinud mineraal, moodustab maakoorest ligikaudu 3%.
Keemiline valem: K(Mg,Fe2+)3(OH)2[(Al,Fe3+)Si3O10].
Biotiit on pruunika värvusega läbipaistev mineraal. Suurem mineraalipala paistab musta või tumepruunina.
Biotiit on kivimit moodustav mineraal. See tähendab seda, et osades kivimites on biotiiti rohkem kui 5% kivimi koostisest. Biotiit moodustub magma kristallisatsiooni käigus. Samuti tekib biotiiti savimineraalide moondel.
Biotiit lõheneb kergelt õhukesteks elastseteks lehtedeks. Biotiit lahustub kontsentreeritud väävelhappes.
Biotiit on sarnaselt teistele kaaliumit sisaldavaile mineraalidele väga nõrgalt radioaktiivne.
Polarisatsioonimikroskoobi all on biotiiti lihtne ära tunda selge lõhenevuse, otsekustumise ja tugeva pleokroismi järgi. Biotiidi pleokroismi abil kontrollitakse ka polarisaatori võnkeellipsi orientatsiooni. Kui biotiit on horisontaalasendis tumedam kui vertikaalasendis, laseb polarisaator läbi horisontaalselt võnkuva polariseeritud valguslaine ja vastupidi. Kui biotiit ei kustu otse, on kaks võimalust: tegemist kas ei ole biotiidiga või ei ole mikroskoop töökorras.
Biotiidile on sarnane flogopiit, mida enamasti peetakse biotiidi erimiks. Flogopiidile on omane tugev oranžides toonides pleokroism.
Nimi tuleb prantsuse füüsiku Jean Baptiste Biot' nimest.


Vilgud.
Vilgud on ülitäiusliku lõhenevusega silikaatse koostise ja monokliinse süngooniaga mineraalid.
Vilgud kuuluvad kihtsilikaatide hulka. Vilkude kõige iseloomulikumaks tunnuseks on lõhenemine paralleelsete pindadega õhukesteks elastseteks lehtedeks. Vilgud on suhteliselt pehmed, enamiku vilkude kõvadus jääb vahemikku 2...3 Mohsi astmikul. Vilgulehtedel on klaasi- või pärlmutriläige.
Vilgud on tähtsad kivimit moodustavad mineraalid. Nad tekivad magma kristalliseerumise või moondeprotsesside käigus.


Kivimit moodustavad mineraalid.
Kivimit moodustavad mineraalid on mineraalid, mis moodustavad kivimi koostisest suurema osa ja mida kasutatakse kivimi klassifitseerimiseks.
Mõnikord arvatakse kivimit moodustavate mineraalide hulka need mineraalid, mida on kivimis üle 5% selle koostisest. Kivimit moodustavaile mineraalidele vastanduvad aktsessoorsed mineraalid, mis esinevad kivimis juhuslikult või ei moodusta sellest märkimisväärset osa.


Kaljo Kiisk.
Kaljo Kiisk (3. detsember 1925 Voka vald, Vaivina küla – 20. september 2007 Tallinn) oli Eesti näitleja, filmilavastaja ning poliitik.
1944. aastal teenis ta Relva-SSi koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust.
1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli; õppis 1946–1947 Tallinna Polütehnilises Instituudis maavarade allmaakaevandamist. Asus 1947 õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva “kaitsvate müüride” vastu, asudes õppima Moskva teatri- ja kinokunstiinstituudi eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953. Pärast seda oli Kiisk Tallinna draamateatri näitleja ning aastatel 1955–1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks. 2001. aastal anti talle Valgetähe III klassi teenetemärk.
Aastatel 1962–1987 oli Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär.
Kaljo Kiisk oli EKP Keskkomitee liige. Aastatel 1980–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, alates 1985 aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989–1991 NSV Liidu rahvasaadik. 1995. ja 1999. aastal valiti Kaljo Kiisk Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda. 2003. aastal Riigikogust lahkudes oli ta vanim Riigikogu liige läbi aegade.
Isiklikku.
Kaljo Kiisal on abielust Zinaidaga tütar Riina. Riina abikaasa oli poeet ja näitleja Juhan Viiding. Kaljo Kiisa tütretütar on poetess Elo Viiding.


1074.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad - 1070. aastad - 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad
Aastad: 1069 1070 1071 1072 1073 - 1074 - 1075 1076 1077 1078 1079


Kontemplatsioon.
Kontemplatsioon (ladina keeles "contemplatio" 'vaatlus') on üldises tähenduses mõtisklus või mõtisklev vaatlus.
Lääne müstikatraditsioonis on kontemplatsioon eriline tajuseisund või avardunud teadvuseseisund, mida taotletakse kontemplatiivse eluviisiga. Kontemplatiivsele hoiakule on omane rahu ja passiivsus.
Kontemplatiivse eluviisi all mõeldakse näiteks mitmesuguste usundite munkade eluviisi. Kontemplatsioonist võidakse rääkida ka seoses looduse või kunstiteose kaemisega. Seejuures peetakse silmas vaimsele sisule keskendumist. Kõige sagedamini räägitakse kontemplatsioonist religioosses mõttes. Religioosne kontemplatsioon on suunatud Jumalale, mõnele jumalusele või jumalikule loomingule.
Kristlus.
Kristluses osutab kontemplatsioonile juba Jeesuse neljakümnepäevane paast kõrbes.
Kontemplatsioon on kristluses kuni viimase ajani jäänud perifeerseks. See ei ole olnud suure au sees, sest ta on osalt seotud dogmadest lahkneva Jumala-mõistega, mis samastab Jumalat maailmahinge või kõiksusega. Samuti eeldab kontemplatsioon, et Jumala vaim või pühadus on igas inimeses.
Sellist kontemplatsiooni on eriti mõjutanud Ávila püha Teresa, Juan de la Cruz, Angelus Silesius, Johannes Redelikirjutaja ja Hildegard Bingenist.
Tänapäeva kontemplatsiooniõpetajate seas on paater ja zenimeister Willigis Jäger OSB ja paater Anselm Grün.
Kaug-Ida müstika lääne variant.
Erinevalt klassikalisest meditatsioonist (mõtlusest), mille puhul õpilane ehk otsija püüab oma vaimu tühjendada, et Jumalaga üheks saada, lähtuvad zen, mõned "New Agei voolud ja lääne elustiilile kohandatud Eckankar sellest, et rohkem kui püüdest vaimu täielikult tühjendada on kasu kontempleerides kaeda näiteks armastavaid mõtteid, tarkusi või armastatud inimesi. See tehnika annab usklikule ühelt poolt võimaluse täita end universaalse armastusega, teiselt poolt võtab arvesse, et väga raske on saavutada ja veel raskem hoida täielikku meelevaikust. Seetõttu on mõned esoteerikakollkonnad võtnud kasutusele kontemplatsiooni kui hõlpsama ja elulähedasema tee valgustumisele.
Kontemplatsiooni praktiseerijate väitel on avadunud teadvuseseisund sügavas kontemplatsioonis samahästi võimalik nagu meditatsioonis.


Paast.
Paastumine ehk paast on põhiliselt tahtlik hoidumine toidust (söögist, joogist või mõlemast) mingiks ajaperioodiks. Paast võib olla täielik või osaline, olenevalt millest paastutakse. Erinevad paastumispraktikad võivad ette näha hoidumist ainult teatud tüüpi toitudest, näiteks lihast. Paastumine võib hõlmata ka hoidumist seksuaalsetest tegevustest. Traditsionaalselt mõistetakse täieliku paastu all hoidumist kõikidest toitudest ja jookidest, välja arvatud veest.
Paastumine on enamasti olnud seotud religioossete või spirituaalsete põhjustega. Paastumist on mainitud Piiblis (nii Vanas- kui ka Uues Testamendis), Koraanis ja paljudes teistes religioossetes tekstides.
Mõnikord paastutakse ka meditsiinilisel põhjustel, näiteks enne operatsioone, mis nõuavad anesteesiat. Paastumist on kasutatud ka mitte-vägivaldse mõjutusvahendina poliitilisel protestil (näljastreik).


Jumalate loend.
"See on jumalate loend, mis hõlmab ka jumalusi jm mütoloogilisi olendeid ja isikuid, nähtusi, abstraktsioone, personifikatsioone ning nende esindajaid, kehastunuid erinevates religioonides. Loendist on püütud välja jätta väiksemaid ja mõjuvaesemaid haldjaid, vaime ja deemoneid, ehkki paljudes usundites on nad jumalatest peaaegu eristamatud. Loodusobjekti, printsiibi või abstraktsiooni puhul on esitatud ka nende personifikatsioonid. Kohati esineb loendis jumalikustatud isikuid, kui nende kultus on märkimisväärne ja traditsiooniline. Loend on esitatud suuremate piirkondade ja/või kultuuride-mütoloogiate kaupa. Paljud nimed on esitatud mitmes kirjapildis.
Araabia.
Namrud – Namus – Nasnas – Nasr – Nur – Qada – Qalam – Qusur – Qutb – Qutrub – Rahim – Rahman – Ruhu'llah – Safura – Sahaba – Sa'ir – Sakina – Salsabil – Sanam – Saqar – Sarandib – Sayfu'llah – Sayhun – Sayyid – Shabah – Shafan – Shezbeth – Shihab – Shiq – Shu'ayb – Siddiq – Sidrat-Al-Muntaha – Sijil – Sijjin – Sirat al-Mustaqim – Sulayman – Sura – Sut – Suwa' – Tabut – Taghut – Taha – Talut – Tanjim – Tawrah – Th'uban – Tir – Tuwa – Uqba –
Asteegi.
Acolmiztli – Acolnahuacatl – Acuecucyoticihuati – Ahuiateteo – Ahuizotl – Amaranth – Atlatonan – Atlatonin – Ayauhteotl – Azcatl – Nahkhiir-mees – Centeocihuatl – Centeotl – Centzon-totochtin – Centzonuitznaua – Chalchihuitlicue – Chalchiuhcihuatl – Chalchiuhtecolotl – Chalchiuhtlicue – Chalchiuhtotolin – Chalmecatecuchtli – Chantico – Chicomeccatl – Chicomecoatl – Chicomexochtli – Chiconahuiehecatl – Chihucoatl – Chimalman – Cihuacoatl – Cihuateto – Cinteotl – Cipactli – Cipactonal – Citlatonac – Civatateo – Coatlicue – Coccochimetl – Cochimetl – Cocijo – Coyolxanuhqui – Coyolxauhqui – Cuaxolotl – Ehecatl – Huehuecoyotl – Huehueteotl – Huitzilopochtli – Huixtocihuatl – Ilamatecuhtli – Itzli – Itzpapalotl – Itztlacoliuhqui – Ixtlilton – Macuil-cozcacuahtli – Macuil-cuetzpalin – Macuil-malinalli – Macuil-tochtli – Macuil-tonaleque – Macuil-xochitl – Macuilcozcacuahtli – Macuilcuetzpalin – Macuilcuetzpalli – Macuilmalinalli – Macuiltochtli – Macuiltonaleque – Macuilxochitl – MacuilxÒchitl – Malinalxochi – Malinalxochitl – Maquiltonaleque – Matlalcueitl – Mayahual – Mayahuel – Mayouel – Metzli – Metztli – Mexitl – Mextli – Mictecacihuatl – Mictlan – Mictlancihuatl – Mictlantecuhtli – Mictlantecuhtzi – Mixcoatl – Moctezuma – Montezuma – Nahuaque – Nana – Nanahuatzin – Nanauatzin – Nanautzin – Nuhualpilli – Omacatl – Omecihuatl – Omeciuatl – Ometecuhtli – Ometecutli – Ometeoltloque – Ometotchtli – Opochtli – Oxomoco – Patecatl – Piquete-zina – Piquete-ziÑa – Popocatepetl – Pulque – Quetzacoatl – Quetzalcoatl – Tamoanchan – Tecciztecatl – Tecuciztecal – Tecuciztecatl – Telcalipoca – Temazcaltechi – Temazcalteci – Teotihuacan – Teoyaomiqui – Teoyaomqui – Tepeyollotl – Tepeyollotli – Tepoztecatl – Tezcalipoca – Tezcatlipoca – Tezcatzontecatl – Titlacauan – Tlaelquani – Tlahuixcalpantec – Tlahuixcalpantecuhtli – Tlahuizcalpantecuhtli – Tlahuizcalpantecutli – Tlaloc – Tlaltecuhtli – Tlaoque-nahuaque – Tlazolteotl – Tlazolteotli – TlazoltÉotl – Tloque – Tloquenahuaque – Tlaloc – Tomoanchan – Tonacatecuhtli – Tonatiuh – Tzitzimime – Tzitzmitl – Ueuecoyotl – Ueueteotl – Uitzilopochtli – Uixtochihuatl – Xilonen – Xipe – Xipe-totec – Xiuhcoatl – Xiuhtecuhtli – Xiutecuhtli – Xmulzencab – Xochipili – Xochipilli – Xochiquetzal – Xolotl – Xolotl – Yacatecuhtli – Yiacatecuhtli
Austraalia.
Adnoartina – Alchera – Almudj – Altjira – Bagadjimbiri – Baiame – Bamapana – Bellin-bellin – Biame – Bildjiwuaroju – Binbeal – Birrahgnooloo – Bobbi-bobbi – Bunbulama – Bunjil – Bunyip – Daramulum – Darana – Dhakhan – Dilga – Djanggawul – Eingana – Einganu – Erathipa – Gnowee – Goanna – Gunapipi – Gurumukas – Ipilya – Julana – Julunggul – Junkgowa – Jurawadbad – Kalseru – Karora – Kidili – Kidilli – Kultana – Kunapipi – Kurukadi – Kutjara – Lumaluma – Lungkata – Mamaragan – Mamu – Mangar-kunjer-kunja – Mar'rallang – Marrallang – Mimi – Minawara – Miralalou – Mita – Mokoi – Mokpoi – Mopaditis – Mudungkala – Multultu – Mumba – Nadubi – Namorodo – Ngalyod – Ngurunderi – Njirana – Nurundere – Papang – Pilirin – Tatji – Tjinimin – Ulanji – Uluru – Walaganda – Wallungunder – Wandjina – Wapiya – Waramurungundi – Waramurungundju – Wati-kutjara – Wawalag – Wawalug – Widjingara – Wondjina – Wuluwait – Wuraka – Wurugag – Yalungur – Yara-ma-yha-who – Yhi – Yingarna – Yrlunggur – Yurlungur
Baski.
Anbotoko Mari (Mari Urraca) – Majue – Mari (jumalanna) – Sugaar (Sugoi, Maju) – Urtzi (Ost, Ortzi)
Budistlikud jumalused.
daakinid – Dordže Legpa – Sarvabuddha-daakini – Ušnīša-vidžaja - Vadžra-joogini
Eesti.
Ahti – Hoidja – Ilmarine – Ilo – Kaitsja – Lemming – Maaema – Maajumalad – Mana – Peko – Pell – Penn – Peremees – Pikker – Pikne – Rongo – Rõugutaja – Taara – Taarapita – Taevataat – Tooni – Tooru – Tõnn – Uku – Vanaisa – Vanejumi – Vanemuine – Vanetooni – Äike – Äio
Egiptuse.
Aa – Aah – Aapep – Abtu – Ah – Ahemait – Ailuros – Aken – Aker – Amathaunta – Amaunet – Amemait – Amen – Amen-ra – Amen-re – Amenhotep – Ament – Amentet – Amentit – Ammam – Ammit – Ammon – Ammon-ra – Ammon-re – Ammut – Amn – Amon – Amon-ra – Amon-re – Amsit – Amun – Amun-ra – Amun-re – Anat – Andjety – Anedjti – Anet – Anezti – Anhur – Anit – Ankhet – Ankt – Anouke – Anpu – Anti – Anubis – Anuket – Apademak – Apedemak – Apep – Apepi – Apet – Apis – Apophis – Aptet – Arensnuphis – Ari-hes-nefer – Arsnuphis – Aset – Aten – Aten-ra – Aten-re – Aton – Aton-ra – Aton-re – Atum – Atum-ra – Atum-re – Ba – Ba-neb-tetet – Ba-pef – Bab – Babay – Babi – Baneb-djedet – Banebdedet – Banebdjedet – Banebdjetet – Banebtetet – Banephthysdjedet – Bast – Bastet – Bat – Bata – Benu – Bes – Beset – Buto – Chenti-cheti – Chenti-irti – Chepri – Cherti – Chnemu – Chnoumis – Chnum – Chnuphis – Chons – Chontamenti – Cneph – Dedun – Dedwen – Dua – Duamutef – Ehi – Ernutet – Geb – Ha – Haap – Hah – Hap – Hapi – Hapy – Har-nedj-hef – Har-pa-khered – Har-pa-khruti – Harensnuphis – Harmakhis – Harmatchis – Harpakhered – Harpakhruti – Harpocrates – Hat-mehit – Hathor – Hatmehit – Hatmehyt – Hauhet – Hedetet – Heget – Heh – Hehet – Hek – Heket – Hektet – Hemen – Hemsut – Hemuset – Henet – Hep – Hepi – Heqet – Heret – Herishep – Heru-behudti – Hesa – Hesat – Het-mehit – Hetmehit – Hez-ur – Hike – Hnum – Horos – Horus – Hu – Huh – Iat – Ibis – Ienpw – Ihu – Ihy – Imeut – Imhetep – Imhotep – Imiut – Imset – Imsety – Inher – Inmutef – Inpu – Ipet – Iptet – Ipy – Isis – Iunmutef – Joh – Kauket – Keb – Kebechet – Kebechsenef – Kehperi – Kek – Keket – Keku – Kemu – Kemur – Kemwer – Ken – Khem – Kheper – Khepera – Khepri – Kherty – Khnemu – Khnum – Khons – Khonsu – Kneph – Knouphis – Kuk – Lenpw – Ma'at – Maat – Mafdet – Maftet – Mahes – Mehen – Mehet-uret – Mehet-weret – Mehturt – Mehurt – Menchit – Mendes – Menhit – Menthu – Mentu – Meret – Meretseger – Mert – Mertseger – Meskhenet – Meskhent – Min – Mnevis – Mnewer – Month – Monto – Mut – Naunet – Neb-hut – Nebthet – Ned-er-tcher – Nef – Nefer-tem – Nefer-temu – Nefertem – Nefertum – Nehab – Nehebkau – Nehebkhau – Nehebu-kau – Neit – Neith – Nekhabed – Nekhbet – Neper – Nephthys – Nepit – Neteraantmwmw – Nu – Nuit – Nun – Nunet – Nut – Ogdoad – Opet – Osiris – Petbe – Ptah – Ptha – Qadesh – Qadeshet – Qeb – Qetesh – Qudshu – Ra – Re – Renenet – Renenutet – Renpet – Reret – Reret-weret – Reshef – Reshep – Reshpu – Sachmet – Sag – Sahu – Sahmet – Sal – Satet – Seb – Sebek – Seker – Sekhet – Sehmet – Selket – Selkit – Sep – Sepa – Septu – Serket – Serquet – Seshat – Sesmu – Set – Setekh – Setesh – Seth – Seti – Shai – Shait – Shay – Shed – Shenty – Sobek – Sochet – Sokar – Sokaris – Soker – Sopd – Sopdet – Sopdu – Sopedu – Sothis – Sphinx – Su – Suchos – Sutekh – Šu (Shu) – Tahuti – Tatenen – Taueret – Taurt – Taweret – Tefen – Tefenet – Tefnet – Tefnut – Tehuti – Tem – Temu – Thoeris – Thot – Thoth – Tphenis – Tum – Tutu – Uadjet – Ubastet – Un-nefer – Uneg – Unut – Usire – Wadjet – Waset – Wepawet – Wosret – Wosyet – Yinepu
Ersa.
Ineškipaz – Mastorava – Purginepaz – Ved-ava
Etruski.
Aita – Alpan – Ani – Aplu – Aritimi (Artume) – Artume – Atunis – Cath Cautha – Catha (Cautha) – Cautha – Culsans – Evan – Februus – Fufluns – Hercle – Horta – Laran – lasad – Losna – Manea – Mania – Mantus – Menrva – Nethuns – Nortia – Puphluns (Fufluns) – Semla (jumal) – Sethlans – Tages – Thalna – Thesan – Tinia – Tuchulcha (Tulchulcha?) – Turan – Turms – Uni – Veive – Voltumna
Haiti.
Adjassou-Linguetor – Adjinakou – Adya Houn'tò – Agassou – Agwe – Asagwe – Avalou – Ayida-Weddo – Ayizan – Azaka-Tonnerre – Bacalou – Badessy – Boli Shah – Bossou Ashadeh – Boum'ba Maza – Bugid Y Aiba – Clermeil – Cofrit – Conga – Congo – Damballa – Dan Petro – Dan Wédo – Diable Tonnere – Diejuste – Dinclinsin – Erzulie – Gangan – Ghede – Gran Maître – Grand Bois – Guinee – Kalfu – Lemba – Limba – L'inglesou – Loa – Loco – Lutin – Marassa – Marassa Jumeaux – Marinette – Marré – Mombu – Mounanchou – Nago Shango – Nambo-Nansi – Ogoun – Papa Legba – Petro – Pie – Simbi – Sobo – Sousson-Pannan – Ti Jean Quinto – Ti Malice – Ti-Jean Petro
Havai.
Kang
Hiina.
– Ha – Hai-chan – Han-hsiang-tzu – Han-hsien-tzu – Han-xiang-zi – Han-xiangi – Han-xiangzi – Hang – Hau-yi – He-bo – He-hsien-ku – He-po – He-xian-gu – He-xiangu – Heng-o – Ho-hsien-ku – Ho-po – Hou-chi – Hou-ji – Hou-yi – Hsi-he – Hsi-ho – Hsi-shih – Hsi-wang-mu – Hsiao-wu – Hsuan-tsang – Hsuan-wen-hua – Hu-jing-de – Hu-jing-te – Hu-jingde – Huai-nan-tzu – Huai-nan-zu – Huai-nanzu – Huang-di – Huang-du-shi – Huang-gun – Huang-kun – Huang-ti – Hun-dun – Hun-tun – Nefriit-keiser – Jiang-qin-guang – Jiang-yuan – Jin – Jou-wang – Ju-shou – Jun-di – K'uei-hsing – Kao-guojiu – Kao-yao – Ki-lin – Kou-mang – Kuan-kung – Kuan-ti – Kuan-yin – Kuan-yu – Kuei-hsien – Kui-xing – Kung-kung – Kung-te-tien – Kuo-tzu-i – Kuri-hsing – Kwan-yin – Ky-lin – Lan-cai-he – Lan-caihe – Lan-t'sai-ho – Lan-zaihe – Lao-chun – Lao-dan – Lao-jun – Lao-tan – Lao-tse – Lao-tzu – Lao-zi – Lei-chen-tzu – Lei-gong – Lei-jen-zu – Lei-kung – Lei-tsu – Lei-tzu – Lei-zhen-zi – Lei-zhenzi – Lei-zi – Lei-zu – Li-ba-bai – Li-babai – Li-ching – Li-chu-jiang – Li-er – Li-erh – Li-hai – Li-jing – Li-k'uan – Li-kuan – Li-ne-zha – Li-nezha – Li-no-cha – Li-no-zha – Li-nozha – Li-pa-pai – Li-si – Li-szu – Li-t'ieh-kuai – Li-tie-guai – Li-tieguai – Li-xuan – Lie-yu-kou – Lie-yukou – Lie-zi – Lieh – Lieh-tzu – Ling-bao-tian-song – Ling-pao-t'ien-tsun – Ling-zhi – Liu-an – Liu-bei – Liu-hai – Liu-har – Liu-pei – Liu-xuan-de – Liu-yuan-ying – Long-dong-bin – Long-wang – Lu-ban – Lu-dong-bin – Lu-dongbin – Lu-hsing – Lu-pan – Lu-ping-den – Lu-tung-pin – Lu-wu-guan – Lu-xing – Lu-yan – Luk-xing – Lung-wang – Meng-p'o – Meng-po – Meng-po-niang – Meng-po-niang-niang – Mi-hung-tang – Mi-lo-fo – Mong-po – Mu-gong – Mu-kung – Nan-ji-xian-weng – Niu-lang – Nu-gua – Nu-kua – Nu-kwa – Nu-wa – Nugua – P'an-ku – P'eng-lai-shan – P'ing-teng-wang – Pa-hsien – Pan-gu – Peng-lai-shan – Penglai-shan – Pi-disc – Pi-disk – Pi-ma-wen – Pien-ch'eng-wang – Ping-deng-wang – Ping-i – Qi-gu – Qi-lin – Qi-yu – Qin-guang-wang – Qin-shu-bao – Qin-shu-po – Qin-shubao – Qu-jiang-wang – Reishi – Roustem – Ru-shou – San-ch'ing – San-gu – San-guan – San-guan-dadi – San-hsing – San-huang – San-ku – San-qing – San-xing – San-yan-dadi – San-zang – Sandy – Sankuan – Sha-wu-ching – Sha-wu-jing – Sha-wujing – Shang-qing – Shen – Shen-nong – Shen-nong-shi – Shen-nung – Shen-yi – Sheng-nong – Sheng-nung – Sho-bao – Shou-hsing – Shou-lao – Shou-xing – Shun – Shun-di – Si-ling – Sien-tsang – Song-di-wang – Song-jiang – Ssu-ling – Su-ling – Sui-ren – Sui-ren-shi – Sun-bin – Sun-hou-tze – Sun-hou-zi – Sun-p'i – Sun-pi – Sun-pin – Sun-wu-k'ung – Sun-wu-kong – Sun-wukong – Sung-chiang – Sung-ti-wang – T'a-shan-wang – T'ao-t'ieh – T'ien – T'ien-ku – T'ien-ming – T'ien-mu – T'u-ti – T-ti-wang – Ta-ti – Tai-qing – Tai-shan-wang – Tai-sui-hsing – Tai-sui-xing – Tai-suixing – Tai-yi – Tao – Tao-te-t'ien-tsun – Tao-tie – Taotie – Taso-wang – Tcheou – Thao-thieh – Ti-k'ang-wang – Tian – Tian-bao-jun – Tian-gong – Tian-gu – Tian-ming – Tian-mu – Tian-shang-dao-jun – Tianming – Tien-kung – To-fu – Tripitaka – Ts'ai – Ts'ao-kuo-chiu – Ts'in-kwang-wang – Tsao-chun – Tu-di – Tzu-ku – Tzu-ku-shen – Wang – Wang-mu-niang-niang – We-jeng – Wei-ch'eng – Wei-cheng – Weiwobo – Wen – Wen-chang – Wu-di – Wu-guan-wang – Wu-kwan-wang – Wu-ti – Xi-he – Xi-shi – Xi-wang-mu – Xi-wangmu – Xiao-wu – Xuan-wen-hua – Xuan-wenhua – Xuan-zang – Xuande – Xue-zhuan-lun – Yan-di – Yan-luo-wang – Yang – Yanluo-wang – Yao – Yao-di – Yen-di – Yen-lo-wang – Yen-ti – Yeng-wang-yeh – Yi – Yi-di – Yi-ti – Yin – Yin-yang – Yu-ch'iang – Yu-di – Yu-huang – Yu-huang-shangdi – Yu-k'ou – Yu-qiang – Yu-qing – Yu-shun – Yu-song-di – Yu-ti – Yu-tsu – Yu-zu – Yuan-shi-tian-zong – Yuan-shih-t'ien-tsun – Yun-dun – Yun-tun – Zao-jun – Zhang-fei – Zhang-guo-lao – Zhang-guolao – Zhang-xian – Zhang-yun – Zhao-gongming – Zhao-xuantan – Zhi-nu – Zhi-songzi – Zhong-li-quan – Zhong-liquan – Zhou-wang – Zhu-ba-jie – Zhu-bajie – Zhu-rong – Zhu-yi – Zhuan-zhongli – Zhuang-lun-wang – Zi-gu
India.
Abarimon – Abhijit – Adhidevata – Adimurti – Aditya – Agastya – Aghora – Agni – Ahalya – Ahi – Airavata – Akshayapatra – Akshobhya – Akupara – Alakapuri – Amaravati – Ambika – Amitabha – Amitayus – Ammavaru – Amrita – Anala – Ananga – Ananta – Anantesa – Andhaka – Angiri – Anila – Annamurti – Annapurna – Ansa – Anumati – Anuradha – Apa – Apalala – Apam Napat – Apsaras – Aranyani – Ardhanari – Ardhanarisvara – Ardra – Arundhati – Aryman – Ashta-Dikpala – Aslesa – Astamatara – Astomi – Asura – Asvayujau – Aswins – Atharvan – Aticandika – Atman – Atri – Ayyappan – Badi Mata – Bagala – Bala – Balakrsna – Balarama – Bali – Balin – Banka-Mundi – Bhadra – Bhaga – Bharadwaja – Bharani – Bharat Mata – Bharati – Bhavani – Bhima – Bhrigus – Bhumidevi – Bhumiya – Bhutamata – Bhuta – Bhuvanesvari – Bombay Kamayan – Brahma – Brahmani – Brahmapura – Brahmastra – Brihaspati – Buddha – Buddhi – Budhi Pallien – Chaitanya – Chama – Chamunda – Chanda – Chandanayika – Chandarupa – Chandavati – Chandesvara – Chandi – Chandika – Chandogra – Chandra – Chandrasekhara – Chaturmurti – Chaya – Chinnamastaka – Chitra – Chitragupta – Daityas – Daksha – Dākšājani – Danu – Dasyus – Deo – Deva – Devaki – Devapurohita – Devasena – Devata – Devi – Dhanistha – Dhanvantari – Dhara – Dharani – Dharma – Dharti Mata – Dhatar – Dhatri – Dhisana – Dhruva – Dhumavati – Dhumorna – Dhumravati – Dhurjati – Diti – Draupadi – Drug – Dund – Durgha – Dyaus Pita – Dyaush – Dyavaprthivi – Gandharva – Ganesha – Ganeša – Ganga – Garuda – Gauri – Goloka – Govinda – Haimavati – Hanuman – Harihara – Himavat – Hiranyagarbha – Hiranyakashipu – Ida – Imra – Indra – Indrani – Isha – Jaganmatri – Jagganath – Jahnu – Jalamdhara – Jambu-dvipa – Kabir – Kaitabha – Kālī – Kalki – Kalpataru – Kama – Kapila – Kārtikeja – Kasyapa – Kimpurushas – Kinnaras – Krišna – Krittikas – Ksheera Sagara – Kubera – Kumari – Kurma – Lakshmana – Lakshmi – Lokaloka – Lokapalas – Mahadeva – Mahākāla – Mahisha – Maitreya – Maitreja – Makara – Manasa – Mangala – Manu – Marttanda – Maruts – Matarisvan – Matsya – Maya – Meru – Minaksi – Mitra – Moksa – Mutšalinda – Nagas – Nakshatras – Nala – Namuci – Nandi – Nandin – Nandini – Narada – Naryana – Nataraja – Nidra – Nilakantha – Nirriti – Nirrta – Nirrti – Parasurama – Parjanya – Parvati – Pishasha – Pitru-gana – Pradyumna – Prajapati – Prisni – Prthivi – Puchan – Purana – Purusha – Pushan – Putana – Rahu (asura) – Rahu (budistlik jumal) – Raksha – Raktavija – Ram – Rama – Ramachandra – Rati – Ratri – Ravana – Ravi – Rhibus – Rishi – Rudra – Rukmini – Sadhya – Sajigor – Sambara – Sani – Sarama – Saranyu – Sarasvati – Satī – Savitar – Savitr – Savitri – Savriti – Sesha – Shakti – Shasti – Shesanaga – Siddha – Sītā – Skambha – Skanda – Soma – Sri – Sudharma – Sugriva – Sukra – Sura – Surya – Svaha – Svarga – Šiva – Tapati – Tārā – Taraka – Trimurti – Trisiras – Tšakrasamvara – Tvashtri – Uma – Urvasi – Usha – Vach – Vamana – Vanadevata – Varaha – Varuna – Vasishtha – Vasudeva – Vasuki – Vasus – Vayu – Veda-vyasa – Veda – Vidyadhara – Virabhadra – Viraj – Višnu – Visvakarma – Visvapani – Vivasvat – Vritra – Yaksha – Yama – Yami – Yogini – Yoni – Yuga
Inka.
Accla – Acsumama – Ajomama – Apacatequil – Apacheta – Apaec – Apocatequil – Apotequil – Apu-illapu – Apu-punchau – Ataguchu – Axomamma – Ayar – Ayar-acar – Ayar-cachi – Ayar-colo – Ayar-manco – Bochica – Catequil – Cavillaca – Chas – Chasca – Chasca-coyllur – Chia – Cocamama – Cocomama – Con – Coniraya – Copacati – Ekkekko – Epunamun – Guachimines – Guamansuri – Huaca – Huanca – Huiracocha – Huitaca – Huitaca-chibch – Illapa – Ilyap'a – Ilyapa – Inti – Iyapa – Ka-ata-killa – Katoylla – Khuno – Kon – Mama-allpa – Mama-cocha – Mama-oello – Mama-oullo – Mama-pach – Mama-pacha – Mama-quilla – Manco-capac – Pacari – Pachacamac – Pachamama – Pariacaca – Paricia – Piguerao – Punchau – Quilla – Quinuama – Ramac – Si – Supay – Thonapa – Urcaguary – Urpihua-chac – Vichama – Viracocha – Zaramamma
Jaapani.
Aizen-Myoo – Ajari Joan – Aji-Shiki – Aji-Suki-Taka-Hi-Kone – Am-No-Tanabata-Hime – Ama-No-Minaka-Nushi – Ama-Tsu-Mara – Amaterasu – Amatsu Mikaboshi – Amatsu-Kami – Ame-No-Kagase-Wo – Ame-No-Mi-Kumari – Ame-No-Oshido-Mimi – Ame-No-Toko-Tachi – Ame-No-Wakahiko – Amida – Anan – Anshitsu – Ashuku-Nyorai – Awabi – Bakemono – Baku – Benkei – Benten – Benzai-Ten – Bimbogami – Bimbomushi – Binzuru-Sonja – Bishamon – Bosatsu – Butsu – Butsudan – Butsudo – Carp – Centipede – Chien-shin – Chimata-no-kami – Chujo Hime – Chup-Kamui – Daibosatsu – Daikoku – Dainichi – Dainichi-Nyorai – Dosojin – Dozoku-shin – Ebisu – Ekibiogami – Emma-o – Fudo – Fudo-Myoo – Fujin – Fuku-Nyorai – Fukurokuju – Funadama – Futsu-Nushi-no-Kami – Gaki – Gakido – Gama – Gama-Sennin – Gekka-o – Go-Shin Tai – Gohei – Gongen – Gozu-Tenno – Hachiman – Haniyasu-hiko – Haniyasu-hime – Hasu-Ko – Haya-Ji – Hidari – Hidesato – Hikohohodemi – Hiruko – Hisa-Me – Hoderi – Hoji – Hoori – Hoso-no-Kami – Hotei – Hotoke – Hototogisu – Ida-Ten – Idzumo – Iha-Naga – Ika-Zuchi-no-Kami – Iki-Ryo – Inari – Isora – Issunboshi – Ittan-momen – Izanagi – Izanami – Jigami – Jigoku – Jikininki – Jikoku – Jimmu Tenno – Jingo – Jingu – Jinushigami – Jizo – Juichimen – Jurojin – Kagutsuchi – Kamado-gami – Kamaitachi – Kami – Kami-kaze – Kami-Musubi – Kamidana – Kaminari – Kanayama-hiko – Kanayama-hime – Kappa – Kawa-no-Kami – Kawaya-no-kami – Kayanuhime-no-Kami – Kaze-no-Kami – Kenro-Ji-Jin – Kiji – Kijo – Kintaro – Kirin – Kishi-Bojin – Kishijoten – Kishimo-jin – Kitsune-Tsuki – Kiyo – Ko-no-Hana – Kodomo-no-Inari – Kojiki – Kojin – Kokutai-Shinto – Komoku – Kompera – Konaki Jiji – Kongo – Kongo-Kai – Koro-pok-guru – Koshin – Koya-no-Myoin – Koya-Shonin – Kukunochi-no-Kami – Kumo – Kuni-Toko-tachi – Kunitsu-Kami – Kura-Okami – Kuruma – Magatama – Maneki neko – Marisha-Ten – Miro – Misogi-Kyo – Miyazu-Hime – Mizuhame-no-Mikoto – Mochi – Momotaro – Momoye – Monju-Bosatsu – Mujinto – Musubi-no-Kami – Nai-no-Kami – Naka-Yama-Tsu-Mi – Nakatsu-Hime – Nakisawame – Nikko-Bosatsu – Nikobo – Ningyo – Ninigi-no-mikoto – Ninyo – Nioo – Nominosukune – Nurikabe – Nyorai – O-Ana-Mochi – Oanomochi – Oho-Kuninushi – Oho-Yama – Ohonamochi – Ojin Tenno – Okuni-Nushi – Omitsunu – Omokage-no-Ido – Onamuji – Otohime – Owatatsumi – Oya-Shima-Guni – Oyamatsumi – Raicho – Raiden – Raijin – Raiju – Raiko – Raitaro – Rakan – Reiko – Ryo-Wo – Ryugu – Ryujin – Sae-no-Kami – Sambo-kojin – Samebito – Sarudahiko – Sarutahiko Ohkami – Sengen – Sennin – Shaka – Shi Tenno – Shi-Ryo – Shichi Fujukin – Shiko-Me – Shinda – Shine-To-Be – Shine-Tsu-Hiko – Shitatera-Hime – Shiti Dama – Shoden – Shodo Shonin – Shojo – Shoki – Shotoku – Soku-no-Kumi – Suijin – Suitengu – Sukuna-Biko – Susanowa – Taishaku – Takamagahara – Takami-Musubi – Takara-Bune – Taki-Tsu-Hiko – Takimikazuchi-no-Mikoto – Tamon – Tanuki – Tatsuta-hime – Ten – Ten-gu – Tenjin – Tennin – Tenshi – Tokoyo-no-Kuni – Tokutaro-San – Toyo-Uke-Bime – Toyouke-Omikami – Tsuki-Yumi – Tsuyu – Uba – Uga-Jin – Uga-no-Mitama – Ujigami – Ukemochi – Urashima Taro – Uwibami – Uzume – Wakahiru-me – Wata-tsu-mi – Yabune – Yakushi-nyorai – Yama-no-kami – Yama-Uba – Yamato – Yamato Take – Yao-yorozu-no-kami – Yasha – Yeta – Yo – Yofune-Nushi – Yomi – Yomi-no-kuni – Yorimasa – Yosei – Yoshitsune – Yosho – Yuki-Onna – Zocho
Juudi.
Abalim – Abba Amona – Abbaye – Abracadabra – Abraxis – Abyss – Acha – Adam Beliyya'al' – Adam Kadmon – Adonai – Adonaiel – Afterlife – Agla – Ahduth – Akatriel-Yah – Alitha – Alukah – Amalek – Amemnar – Ammi – Anafiel – Asherah – Baal – Baal-Karmelos – Bar Channah – Bat Kol – Bé b'lia – Belial – Bethel – Birkat Cohanim – Chanameel – Chashmal – Chayyot – Dagon – Devekut – Dever – Dibbuk – Dove – Dumiel – Dwelling – Dybbuk – El – Elohim – Elom – Enoch – Gilgul – Golem – Ha-Shem – Habakkuk – Haggai – Ibbur – Jahve – Jehoova – JHWH – Kavvana – Kefitzat ha-Derekh – Lotan – Luz – Makon – Mastema – Matteh – Mazikeen – Mazzikin – Melchizedek – Memra – Methuselah – Moloch – Nadab – Nahum – Nechushtan – Nibhaz – Obed-Edom – Obizoth – Odel – Ofanim – Oniel – Ophites – Orpah – Ozhiya – Padkaras – Pargod – Piznai – Potah – Potipher – Ragshiel – Rahav – Re'em – Reishit Chochmah – Reshef – Satan – Shekhina – Sheol – Sophia – Tanin'iver – Tanna – Tannin – Tarshishim – Tefillin – Tevel – Tophet – Torat ha-Melachim – Tzadikiel – Tzakadhazy – Tzavua – Tzelanit – Tzeruf – Tzohar – Yahweh – Yeddeoni – Yekum – Zadkiel – Zamzummims – Zar – Zephaniah
Keldi.
Abandinus – Aine (Áine) – Airmed (Airmid) – Amaethon – Antenociticus (Anociticus) – Antenociticus – Anann (Anu, Ana, Anand) – Aengus (Aonghus, Mac Óg) – Arawn – Arianrhod – Arnemetia – Artio – Badb – Balor – Banba – Belatu-Cadros – Belenus – Beli Mawr – Belisama – Blodeuedd – Boann – Bodb – Borvo – Bran – Branwen – Bres – Brian – Brigid – Cailleach-beara – Camulus – Carldwen – Ceridwen – Cernunnos – Cian – Cliodhna – Clota – Cuchulainn – Dagda – Danu – Dechtire – Dian-cecht – Dôn – Donn – Eastre – Efnisien – Elatha – Epona – Eriu – Esus – Etain – Etheline – Fand – Fea – Findabair – Fionn mac Cumhaill – Fintan – Fir Bolg – Fomoire (fomoorid) – Fotla – Fraoch – Fuamnach – Goibhniu – Goibniu – Gwen-bach – Gwion-bach – Gwyddion – Lir – Lleu – Llwyd – Llyr – Lugh – Lugus – Mabon – Mac Cecht – Macha – Maeve – Maga – Manannan-maclir – Manawydan – Maponos – Matunus – Medb – Midir – Míl Espáine (Milesius) – Mongan – Morríghan – Nantosuelta (Nantosvelta) – Nechtan – Nemain – Nemglan – Niamh – Nuada – Ogma – Ogmious – Oisín – Pryderi – Pwyll – Rhiannon – Rosmerta – Ruadan – Sadb – Saule – Sheela-na-gig – Sirona – St-bridget – Sucellos – Tailtu – Taranis – Teutatis – Tuatha Dé Danann – Twrch-tryth – Wogan – Xulsigiae
Korea.
Alyeong – Aryong Jong – Chiha Yo Changgun – Chumong – Dalnim – Habaek – Haemosu – Haenim – Hananim – Hanlnim – Heo Hwangok – Hwanin – Hwanung – Kim Alji – Kim Suro – Koeulla – Kud – Kujiga – Kumiho – Mago – Oryonggeo – Pak Hyeokkeose – Palk – Pueulla – Sanshilyong – Seok T'alhae – Solmundae Halmang – Tangun – Tokebi – Tol-Harubang – Ungnyo – Yangeulla – Yondung Halmoni – Yongwang – Yuhwa
Kreeka.
Acheloos (Acheloios) – Adonis – Afrodite – Aigaion – Agdistis – Aglaia – Aiakos – Aiolos – Aither – Alkides – Alekto – Alkyone – Alpheios – Amphitrite – Amymone – Ananke – Anteros – Antikleia – Aphrodite – Apollon – Ares – Arethusa – Argos – Aristaios – Arkas – Artemis – Asklepios – Asopus – Astraia – Astraios – Ate – Athena – Atlas – Atropos – Auxo – Bakchos – Bia – Boreas – Briareos – Bromios – Chaos – Charon – Charybdis – Chloris – Daphne – Daphnis – Deimos – Demeter – Dike – Dione – Dionysos – Dioskuurid – Doris – drüaadid – Echo – Eileithyia – Eirene – Elektra – Empusa – Enyalius – Eos – Epaphos – Epimetheus – Erato – Erebos – Erinnüsed – Eris – Eros – Eumeniidid – Eunomia – Euphrosyne – Euros – Eurynome – Euterpe – Gaia – Ganymedes – Ge – Glaukos – Gyes – Hades – Hamadrüaadid – hariidid – Harmonia – Harpokrates – Hebe – Hekate – Hekatonheirid – Helena – Helios – Hephaistos – Hera – Herakles – Hermaphroditos – Hermes – Hestia – Himeros – Hoorid – Hüaadid – Hygieia – Hymenaios – Hyperion – Hypnos – Iakchos – Iapetos – Inachos – Io – Iris – Kalliope – Kallisto – Kalypso – kariidid – Karpo – Kastor – Kelaino – Kerberos – Keto – Kleio – Klotho – Koios – Kore – Kottos – Kotys = Kotyto – Kronos – Kybele – Kypris – Kyrene – Kythereia – Lachesis – Leto – Leukothea – Maia – Melissa – Melpomene – Menoitios – Merope – Metis – Minos – Mnemosyne – Moirad – Momos – Mormo – Morpheus – Muusad – Najaadid – Nemesis – Nereiidid – Nereus – Nike – Notos – Nümfid – Nyx – Oiagros – Oinone – Okeaniidid – Okeanos – Oreaadid – Paan – Pallas – Panakeia – Perses – Persephone – Perseus – Philyra – Phobos – Phoibe – Phorkys – Plejaadid – Plutos – Polydeukes – Polyhymnia – Pontos – Poseidon – Priapos – Prometheus – Proteus – Psyche – Rhadamanthys – Rhamnusia – Rhea – Sabazios – Seilenos – Selene – Semele – Serapis – Sfinks – Sileenid – Sireenid – Skamandros – Skylla – Sterope – Styx – Syrinx – Zagreus – Zephyros – Zeus – Tantalos – Taygete – Terpsichore – Tethys – Thaleia (muusa) – Thalia (kariid) - Theia – Themis – Theseus – Thetis – titaanid – Triton – Tyche – Typhoeus = Typhon – Urania – Uranos
Leedu.
Aitvaras – Algis – Andajus – Arklys – Ašvieniai – Audėja – Aukštejas Visagistis – Auska – Austėja – Austra – Austrinis – Aušautas – Aušlavis – Aušra – Aušrinė – Auštaras – Auštrinis – Autrimpas – Babaužis – Bangpūtys – Baubis – Beaukuris – Bentis – Beržulis – Bežlėją – Biržulis – Blizgulis – Bobas – Brėkštą – Bruzgulis – Bubas – Bubė – Bubilas – Bubis – Budintois – Butė – Dalia – Damavykas – Dangaus Dievas – Dangus – Deivės Valdytojos – Diedievaitė – Dievaitis – Dievas – Dievų Motė – Dieyo suneliai – Dimstipatis – Dirvolira – Dizikas – Diviriks – Divytis – Drugys – Dūdų senis – Dundulis – Dundutis – Dvargantis – Ėratinis – Ežerinis – Ežiagulis – Gabėta – Gabija – Gabjauja – Gadintoja – Gaila – Ganiklis – Gardaitis – Gausinėlis – Giltinė – Giraitis – Girstis – Gondas – Grumutis – Guda – Gulbis – Gyvatė – Indraja – Išskalbėja – Jagaubis – Javinė – Jėvulis – Jievaras – Jumis – Junda – Jūratė – Kalvelis – Kalvis – Karorius – Karta – Karvaitis – Katinas – Kaukas – Kaupolius – Kelio dievas – Keliukis – Kerpyčius – Kirnis – Kiškis – Koklikas – Kovas – Kriukis – Krugis – Krukis – Krūminė – Kupolė – Lada – Laima – Lapė – Lazdona – Laukpatis – Lauksargis – Laukų dvasios – Laumė – Lėta – Lietuvanis – Ligo – Lyginčius – Magyla – Maras – Marių Pana – Maro deivės – Maumas – Medeina – Medeinė – Mėletėlė – Mėnulis – Menuo – Meška – Metančioji – Milda – Milzinai – Nijolė – Nosolius – Nukirpėja – Numadievis – Nunadievis – Nuogalis – Okopirmas – Pagirnis – Papiokė – Paplėštakis – Patols – Patrimpas – Patulas – Pekols – Peleno Deivė – Pergrubrijus – Perkūnas – Perkūnija – Pietys – Pikuls – Pikuolis – Pilvytis – Pizius – Polengabija – Praamžius – Praurimė – Prokorimos – Pūkis – Puškaitis – Pykuolis – Pypalas – Pyzius – Ragainė – Ragana – Ragė – Ragutis – Raitininkas – Ramutė – Rasos – Ratainyčia – Raudongalvis – Raudongerklis – Raugų Žemėpatis – Raugupatis – Ruginis – Rungis – Rytmetėlė – Ryto Žvaigždelė – Rytys – Salys – Sambaris – Saulė – Saules dukte – Sėlija – Sergėtoja – Sielys – Skalsa – Slogutis – Smauglys – Sotvaros – Sparyžius – Spirukas – Sritis – Srutis – Sutvaras – Sviečpušynis – Šeimės dievas – Šiaurys – Šilinytis – Šventpaukštinis – Zvaigstiks – Žaliaakis – Žaltvikšas – Žaltys – Žebris – Žemė – Žemėpatis – Žemyna – Žemynas – Žiburinis – Žiezdrė – Žvaigždės – Žvėrūna – Žvorūna – Tarškulis – Tarškutis – Teliavelis – Ugnija – Ugnis – Upa – Upinė – Upinis – Upyna – Ūsinis – Užpelenė – Vaisgamta – Vaižgantas – Vaivora – Vakarinė – Vakaris – Valgina – Varūna – Veidievs – Veipons – Vėjas – Vėjopatis – Velinas – Veliuona – Velnias – Velnis – Vels – Verpiančioji – Vilkas – Vilktakis – Vjalnis
Läti.
Auseklis – Babina – Bangu māte – Cela māte – Cerklicing – Cuska – Darzamāte – Dēkla – Dieva dēli – Dievs – Gausu māte – Janis – Jod – Jumis – Juras māte – Kapu māte – Kārta – Kārta māte – Krumu māte – Laima – Lapu māte – Lazdu māte – Lauku māte – Lietus māte – Linu māte – Lopes māte – Mājas gars – Mājas kungs – Māra – Māre – Mēness – Meza Dievs – Meza māte – Meza Virs – Miglas māte – Mikelis – Perkonitis – Pērkons – Pirta māte – Pūķis – Ragana – Rijas māte – Ritaja – Saule – Saules meitas – Senu māte – Smilsu māte – Sniega māte – Svētās meitas – Zalksti – Zelta – Zemes māte – Ziedu māte – Ziemala mamulina – Zvaigzne – Zvaigzne – Tirgus māte – Udens māte – Upes māte – Ūsiņš – Vecais tevs – Veja māte – Velns – Velu māte
Maia.
Ac-yanto – Acan – Acat – Ah-bolom-tzacab – Ah-bolon-dz'acab – Ah-bolon-dzacab – Ah-chicum-ek – Ah-chicumek – Ah-ciliz – Ah-cuxtal – Ah-hoya – Ah-hulneb – Ah-kin – Ah-kinchil – Ah-mucen-cab – Ah-muzen-cab – Ah-muzencab – Ah-peku – Ah-puch – Ah-tzenul – Ah-tzul – Ah-uuk-yol-zip – Ahau-kin – Ahpuch – Akbul – Alaghom-naom – Alaghom-naom-tzentel – Bacabs – Backlum-chaam – Balams – Balanque – Becab – Belachina – Ben-elaba – Beydo – Bolon-dzacab – Bolon-tiku – Bolon-tzacab – Bolon-tzakab – Bolontiku – Bulkabil – Buluc-chabtan – Buluk-kab – Cabracan – Cabrakan – Cacoch – Cakulha – Cama-zotz – Camazotz – CamÉ – Caneques – Cauac – Chaak – Chac – Chac-chel – Chac-mol – Chac-mool – Chac-uayeb-xoc – Chac-xib-chac – Chacmool – Chak – Chaob – Chibilkin – Chicchan – Chuen – Cit-bolon-tum – Cizin – Cocijo – Colicha-cozee – Copijcha – Coqueelaa – Coquenexo – Coqui-bezelao – Coqui-huani – Coqui-xee – Coyopa – Cozaana – Dubdo – Ek-chuah – Ek-chuuah – Ek-zip – Ekchuah – Etz'nab – Etznab – Gi – Gii – Gucumatz – Gucup-cakix – Hacha-kyum – Hachakyum – Harakan – Hero-twins – Huechaana – Huichaana – Hun-ahau – Hun-ahaw – Hun-aphu – Hun-batz – Hun-came – Hun-choen – Hun-chowen – Hun-hunahpu – Hun-hunaphu – Hun-nal – Hun-nal-ye – Hun-nal-yeh – Hun-nik – Hun-pic-tok – Hunab-ku – Hunahau – Hunahpu – Hunaphu – Hunapu – Hunbatz – Hunchoen – Hunchouen – Hunhau – Huracan – Hurrican – Itzamna – Ix – Ix-balangue – Ix-balanque – Ix-chebel-yax – Ix-chel – Ix-chup – Ix-tub-tun – Ixbalanque – Ixchel – Ixpiyacoc – Ixtab – Kacoch – Kam – Kan – Kauil – Kawil – Ked – Kedo – Kimil – Kinich-ahau – Kinich-ahaw – Kinich-ajaw-pakal – Kinich-kakmo – Kisin – Kucumatz – Kuh – Kukulcan – Kulkuylkan – Lahun-pel – Mbaz – Mdi – Mitlan – Mitnal – Moan – Mse – Muan – Mulac – Nahual – Nal – Ndan – Ndo'yet – Ndoyet – Ndozin – Nik – Nohock-ek – One-hunahpu – Oxlahuntiku – Pauahtun – Pavahtun – Pichana-gobeche – Pichanto – Popol-buj – Popol-vuh – Quiabelagayo – Sak-nik – Sotz – Tepeu – Tohil – Uayeb – Voltan – Votan – Vucab-came – Vucab-hunahpu – Vucub – Vucub-caquix – Vucub-hunahpu – Vukub-bahpu – World-tree – Xaman-ek – Xamen-ek – Xbalanque – Xbaquiyalo – Xibalba – Xibalbay – Xmucane – Xpiyacoc – Xquic – Yaluk – Yax-balam – Yum-kaax – Yum-kax – Zipacna – Zotz
Maoori.
Ao – Io Matura Kore
Mesopotaamia.
Abgal – Adapa – Adrammelech – Aja – Akkad – Akkan – Alauwaimis – Allulu – Alu – Ama-arhus – Amurru – An (Anu) – Anatu – Anduruna – Antu – Anunitu – Anunna – Anunnaku – Anzu – Apkallu – Apsu (Abzu) – Arazu – Aruru – Asag – Asalluhi – Ašar – Ašiputu – Ašnan – Asnan – Assur – Aššur – Atrahasis – Aya – Baba – Babbar – Basmu – Bel – Belet-Ili – Beletseri – Belili – Belit-Šeri – Dagon – Damgalnunna – Damkina – Damu – Dilmun – Dumuzi – Dumuziabzu – Ea – Eabani – Ebeh – Ekur – Ellil – En – Enbilulu – Endukugga – Enki – Enkidu – Enkimdu – Enlil – Enmerkar – Enmesarra – Ennugi – Enuma Eliš – Enuširgal – Ereškigal – Eridan – Eridu – Erra – Etana – Etemmu – Etzemmu – Gallu – Gatumdu – Gestinanna – Gibil – Gilgameš – Girru – Gula – Haniš – Huluppu – Humbaba (Huwawa) – Igigi – Ili u'Mete – Inanna – Ininna – Irkalla – Isara – Isinu – Išetum – Išhara – Iškur – Ištar – Išullana – Išum – Kakka – Kaksisa – Ki – Kingu (Qingu) – Kiskill-lilla – Kulitta – Kulla – Kulullu – Kur – Kusag – Kusarikku – Labbu – Lahar – Lamastu – Lugulbanda – Magilum – Mahhu – Mama – Mami – Mamitu – Mammetu – Marduk – Martu – Meslamtaea – Mulitta – Mummu – Mylitta – Nabu – Nammu – Namtar – Nanaja – Nanna – Nannar – Nanše – Nergal – Neti – Nidaba – Nimuš – Nin – Ninagal – Ningišzida – Ninatta – Ninazu – Nindukugga – Ninedinna – Ningal – Ningirsu – Ningizzida – Ninhursag – Ninib – Nininsina – Ninkarrak – Ninkasi – Ninki – Ninlil – Ninmah – Ninšar – Ninsun – Nintu – Nintur – Ninurta – Nirah – Nisaba – Nisir – Nudimmud – Nusku – Pabilsag – Pakku – Papsukkel – Pazuzu – Puzur-Amurri – Raggimu – Ramman – Rim-Sin – Rimmon – Salbatanu – Samuqan – Sara – Sataran – Sedu – Sibzianna – Siduri – Silili – Sin – Zababa – Zakar (Zaqar) – Zappu – Zarpanitu – Ziusudra (Zisutra) – Zu – Šamaš – Šiptum – Šullat – Šulpae – Šumma Alu – Šutu – Tammuz – Tiamat – Tuppi Šimati – TupŠarru – Ubara-Tutu – Ummanu – Umunmutamkag (Umunmutamku) – Uršanabi – Uruk – Usma – Usurtu – UtnapiŠtim – Utu (Uttu) – Utukku
Muinaspõhja.
aasid – Aegir – Aesir – Amma – Andhrimnir – Andvari – Angerbda – Angrboda – Asegeir – Ask – Askr – Astrild – Audhumbia – Audhumla – Audumbla – Audumla – Aurgelmir – Aurvandil – Aurvandill – Baldr (ka Balder, Baldur) – Baudihillie – Bestla – Beyla – Bjort – Blid – Bor – Borr – Brage – Bragi – Brono – Brunhilde – Brunhilt – Brunnhilde – Brynhild – Buri – Byggvir – Bylgia – Dafn – Earendel – Einmyria – Eir – Eisa – Elli – Embla – Eostre – Fafnir – Fenric – Fenrir – Fenris – Fenrisulfr – Fjorgyn – Forseti – Frey – Freya – Freyja – Freyr – Fricco – Frig – Frigg – Frigga – Gangleri – Garm – Gefion – Gefjon – Geirrod – Geirskokul – Gerd – Gerda – Gerdhr – Gersemi – Gertrude – Gerutha – Gjalp – Glut – Goll – Gondul – Greip – Grid – Groa – Gudrun – Guinn – Gullintani – Gullveig – Gulveig – Gunn – Gunnlod – Guttorm – Har – Hardgrep – Harr – Hati – Heid – Heidrun – Heimdall – Heimdallr – Hel – Hela – Hell – Herfjoturr – Hermod – Hermoth – Hertha – Hild – Hladgunnr – Hlin – Hlock – Hlodyn – Hnoss – Hnossa – Hohnir – Holda – Holle – Holler – Honir – Hraesvelg – Hreidmar – Hrist – Hrungnir – Hrym – Huldra – Hödr (Höðr, Hod, Hodur, Hödur) – Hyldemoer – Hymir – Hyndla – Hyrokkin – Idun – Iduna – Idunn (Iðunn) – Jafenhar – Jafnharr – Jarnsaxa – Jeirolul – Jola – Jord – Jormungand – Judur – Kara – Kvasir – Laga – Laufey – Lif – Lifthrasir – Loder – Lofn – Loki (ka Loge, Loke ja Loker) – Lokkju – Lopter – Lopti – Magni – Mani – Mimir – Mist – Mjollnir – Modgud – Modi – Nanna – Narfi – Nari – Narvi – Nehalennia – Nerthus – Nibelungid – Nicor – Njördr (Njörðr, Njordr, Njordur, Njord) – Njoror – Norns – Nott – Odr (ka Od, Óðr, Odur) – Odin (ka Oden, Óðinn, Odinn, Othinn, Wodan, Woden, Wotan, Wodin, Ygg) – Ostara – Radgrid – Ran – Regin – Rig (Ríg) – Rind – Rindr – Saga – Sibilja – Sif – Sigyn – Sjofn – Skadi (ka Skade, Skaði ja Skaoi) – Skeggiold – Skirnir – Skogul – Skoll – Skuld – Snotra – Sol – Sunna (muinaspõhja) (ka Frau Sunne, Sunne ja Sol) – Surt – Suttung – Syn – Thialfi – Thiassi – Thor (ka Donar, Þórr, Þunor) – Thridi – Thrud – Tyr (Týr, Tyz, Ty, Ti, Tiw, Tiwal, Tiwaz, Tiu, Tio, Tig, Ziu, Zio, Teiw) – Ullr (ka Oller, Ull, Uller, Vuldr) – Urðr (ka Urdr, Urd) – Vaganhope – Vak – Valder – Vali – valküürid – Valkyrja – Valtam – Valthrudnir – Vanir – Vé – Verdandi – Vidar – Vili (jumal) – Ville – Volsungs – Wyrd – Ymir – Yngvi
Okeaania.
Abeguwo – Abere – Adaro – Adi-mailagu – Afekan – Agunua – Ahoeitu – Ai-tupuai – Aiaru – Aku-aku – Ala-muki – Alalahe – Alilmenehune – Aluelop – Aluluei – Ao-kahiwahiwa – Ao-kanapanapa – Ao-nue – Ao-pakarea – Ao-potano – Ao-pour – Ao-roa – Ao-takawe – Apu-hau – Apu-ko-hai – Apu-mantangi – Areop – Aroonoona – Arununa – Atanua – Atea – Au – Aumakua – Babamik – Dakuwanga – Darvi – Degei – Demas – Diwa-zib – Dudugera – Eitumatupua – Fa'ahotu – Fa-ahotu – Fardu – Fati – Faumea – Fe'e – Fe-e – Goga – Gogo – Gora-daileng – Ha'iaka – Haiaka – Hana – Haumea – Haumiatiketike – Haumietiketike – Hi'aka – Hikule'o – Hikule-o – Hina – Hina-ika – Hina-uri – Hine – Hine-keha – Hinenuitepo – Hoa-tapu – Honoyeta – Hukere – Ika-tere-maeri – Ilaheua – Ilaheva – Ira-waru – Jari – Jugumishanta – Kae – Kahausibware – Kahoali – Kai-n-tiku-aba – Kaitangata – Kakamora – Kamapua'a – Kamapuaa – Kamarong – Kanaloa – Kane – Kilyaki – Ku – Ku-ka-pua – Ku-kua-akahi – Kuku-lau – Kumu-honua – Kwolam – Laka – Lalo-honua – Latmikaik – Laufakanaa – Lejman – Lingadua – Lioumere – Lo'o – Lo-o – Loa – Loau – Longo – Lugeilan – Mahina – Mahu-fatu-rau – Mahuika – Make-make – Makea – Makemake – Marakihau – Marawa – Maru – Matabiri – Matagaigai – Maui – Menchune – Mesede – Milu – Miru – Moai – Moko – Mon-moko – Moro-funa – Morofuna – Motikitik – Murimuria – Na-atibu – Na-kaa – Na-kika – Nanganana – Naniumiap – Nareau – Ndauthina – Ndengi – Nei-tituaabine – Ngani-vatu – Ngarara – Ngaru – Ni – Nu'u – Nu-u – Oa-rove – Olifat – Olofat – Oma-rumufu – Oro – Pahuanuiapitaaitera – Paikea – Pak-a'a – Pak-a-a – Palulop – Papa – Papa-tu-anuku – Papatuanuku – Pele – Pere – Pouakai – Pu'uhele – Pu-uhele – Puarata – Pulotu – Qasavara – Qat – Raivuki – Rakim – Rangi – Ranginui – Ratu-mai-bulu – Rehua – Rigi – Ro'o – Ro-o – Rokola – Rongo – Rongo-mai – Rongomatane – Roua – Ruaumoko – Sina – Sisimatailaa – Soido – Solal – Sosom – Ta'arda – Ta'oroa – Ta-arda – Ta-oroa – Taburimai – Tagaro – Tahiri-ma-tea – Tama – Tane – Tanemahuta – Tangaloa – Tangaroa – Tangata-manu – Tangatamanu – Tangi'ia – Tangi-ia – Taonoui – Taonouit – Tautohito – Tawhiri – Tawhiri-ma-tea – Tawhirimatea – Te-ikawai – Te-nao – Te-reere – Teanoi – Tiki – Tiki-wananga – Timbehes – Tinandi-thambonga – Tintrau – Titua'abine – Titua-abine – To-kabinana – To-karvuvu – To-toropotaa – Toi-mata – Totoima – Tpereaki – Tu – Tu-matavenga – Tuli – Tumatauenga – Tumuitearetoka – Tunaroa – Turi-a-faumea – Turukawa – Uenuku – Ulupoka – Unihi-pili – Vari – Varima-te-takere – Vehine Hae – Wahini-hai – Waiora – Whaitiri – Whiro – Yalafath
Põhja-Ameerika põliselanikud.
A'akuluujjusi – Aakuluujjusi – Abaangui – Achi – Achiyalabopa – Adekagagwaa – Adlivun – Aguara – Ahayuta – Ahayuta-achi – Ahea – Ahe’a – Ahmeto-lela-okya – Aholi – Ahsonnutli – Airsekui – Akba-atatdia – Akna – Alignak – Allowat-sakima – Alowatsakima – Aluberi – Amala – Amitolane – Amotken – Anarkusuga – Anaye – Angak'-chin-mana – Angak-chin-mana – Angalkuq – Angokoq – Anguta – Aningan – Apikunni – Apotamkin – Apoyan-tachi – Arnakua'gsak – Arnakuagsak – Arnarquagsag – Asagaya-gigaei – Asgaya-gigagei – Ataensic – Ataentsic – Atahensic – Atius-tirawa – Awanawilonais – Awitelin-tsta – Awonawilona – Badger – Bakbakwalanooksiwae – Baxbakualanuchsiwae – Bikeh-hozho – Binaye-ahani – Bokwus – Bototo – Capa – Chacomat – Chacopa – Chakekenapok – Chibiabos – Chinigchinich – Chipiapoos – Chulyen – Copper-woman – Crow – Dajoji – Dayunsi – Dew-eagle – Dohkwibuhch – Doquebuth – Dzelarhons – Dzoavits – Eeyeekalduk – Ehlaumel – Eithinoha – Enumclaw – Eototo – Estanatlehi – Estasanatlehi – Estsanatlehi – Ewah – Ga'an – Ga-gaah – Ga-oh – Gaan – Gahe – Gaoh – Gendenwitha – Gendewitha – Glooscap – Glooskap – Gluscabe – Gluscabi – Gluskab – Gluskabe – Gluskap – Gudratrigakwitl – Guguyni – Gunnodayak – Gyhldeptis – Hahgwehdaetgah – Hahgwehdiyu – Haokah – Hastseoltoi – Hastshehogan – Hemaskas – Hino – Hinu – Hisagita-imisi – Hisagitaimisi – Hisakitaimisi – Huruing-wuhti – Ibofanga – Ictinike – Igaluk – Ignirtog – Ikto – Iktomi – Inktomi – Ioskeha – Irdlirvirisissong – Isitoq – Issitoq – Iya – Iyatiku – Kachinas – Kaiti – Kananeski-anayehi – Kanati – Kapoonis – Karwan – Kat'sinas – Kioskurber – Kitshi-manito – Kivati – Kloskurbeh – Koko – Kokopelli – Koshere – Koyangwuti – Koyemsi – Kulimina – Kumokum – Kumush – Kururumany – Kushapatshikan – Kutnahin – Kwa-kwakalanooksiwae – Kwatee – Kwatyat – Kwekwaxa'we – Kwekwaxawe – Kwikumat – Kwikwilyaqa – Logobola – Magician – Maheo – Malsum – Malsumis – Malsun – Mana – Manabozho – Manabozo – Manabush – Manibozho – Manitou – Marten – Michabo – Mising – Momo – Mudhead – Muskrat – Na'pi – Nagaitcho – Nanabozho – Nanabozo – Nankil'slas – Nanook – Napi – Nataska – Nayanezgani – Negafook – Nerivik – Nerrivik – Nipinoukhe – Nocoma – Nokomis – Nokomos – Nootaikok – Nukatem – Nuliajuk – Ocasta – Odzihozo – Olelbis – Ololowishkya – Onatah – Oshadagea – Otter – Owiot – Pah – Palhik-mana – Payatamu – Pipinoukhe – Poia – Poshaiyankayo – Pukkeenegak – Qamaits – Quaayayp – Raven – Rhpisunt – Sanopi – Sedna – Selu – Shakaru – Shakuru – Siarnaq – Sint-holo – Sisiutl – Skan – Skili – Snoqalm – Sosondowah – Sotuknang – Sussistanako – Szeukha – Tabaldak – Taiowa – Tarhuhyiawahku – Tawiskara – Tekkeitserktock – Theelgeth – Thelgeth – Tihtipihin – Tirawa – Tirawa-atius – Tobadzistsini – Tonenili – Tornarsuk – Torngarsak – Torngasak – Torngasoak – Totem-poles – Tsohanoai – Twin-brothers – Txamsem – Umai-hulhlya-wit – Umai-hulhya-wit – Uncegila – Unelanuki – Unktehi – Unktome – Utset – Wabasso – Wabosso – Wakan-tanka – Wakanda – Wakinyan – Wakonda – Waukheon – Wenabozho – Wheemeemeowah – Wheememeowah – White-she-buffalo – Winabozho – Wisaaka – Wishpoosh – Wonomi – Xelas
Pärsia.
Abathur – Agas – Ahriman – Ahura – Ahura Mazda – Ahurani – Airyaman – Allatum – Amashaspan – Ameretat – Anahita – Anjuman – Apam-natat – Apaosa – Aredvi – Arishtat – Armaiti – Asman – Asto Vidatu – Astvat-Ereta – Atar – Azi Dahaka – Baga – Bahram – Burijas – Bushyasta – Buyasta – Daena – Dahaka – Dahhak – Dena – Dev – Diwe – Drug – Drvaspa – Gandarewa – Gao-kerena – Gayomard – Gayomart – Geus-Tasan – Geus-Urvan – Haoma – Haurvatat – Humay – Hvar – Hvarekhshaeta – Indar – Indra – Izha – Jamshid – Jeh – Karshipta – Kavi – Khara – Kundrav – Mah – Manu – Manuchihir – Mao – Mashyane – Mashye – Menog – Mithra – Nairyosangha – Nanghaithya – Neriosang – Ormazd – Peris – Rapithwin – Rashnu – Rustam – Saurva – Simurgh – Sraosa – Srosh – Tawrich – Thunaupa – Tistrya – Tushnamatay – Vanant – Vata – Verethragna – Vohu Manah – Vouruskasha – Yam – Yasht – Yazata – Yezidi – Yima – Zal – Zam – Zarathustra – Zarich – Zurvan
Rooma.
– Auster – Bacchus – Bellona – Bona Dea – Bonus Eventus – Carmenta – Castor – Ceres – Cloacina – Clotho – Coeus – Concordia – Consus – Cotytto – Cypris = Cytherea – Dea Dia – Decima – Diana – Dis = Dis Pater – Disciplina – Egeria – Empusa – Eventus Bonus – Fama – Fames – Fauna – faunid – Faunus – Febris – Felicitas – Feronia – Fides – Flora – Fortuna – Fuuriad – graatsiad – Hercules – Honos – Ilithyia – Incubus – Isis – Janus – Juno – Jupiter – Justitia – Juventas = Juventus – Kaksikud – Kybele – Laarid – Larvid – Latona – Lavinia – leemurid – Liber – Libera – Libertas – Libitina – Lucina – Luna – Ma-Bellona – Magna Mater – Maia – Maanid – Mars – Mater Matuta – Mavors – Mens – Mercurius – Minerva – Mithra – Moneta – Morta – Mulciber – Neptunus – Nona – Nuumenid – Ops – Orcus – Palatua – Pales – Panthea = Pantheos – Parkad – Pax – Penaadid – Picus – Pietas – Pluto – Pollux – Pomona – Priapus – Proserpina – Providentia – Quirinus – Remus – Roma – Romulus – Salus – Saturnus – Securitas – Senua – Silenus – Silvanus – Sol = Sol invictus – Somnus – Spes – Tellus – Terminus – Terra Mater – Tiberinus – Trivia – Typhon – Venus – Veritas – Vertumnus – Vesta – Victoria – Virbius – Virtus – Vulcanus – Vulturnus


Agnostitsism.
Agnostitsism on seisukoht, mille järgi ei ole teatud metafüüsilist ja usulist laadi väidete tõesus või väärus teada ja selle teadmine ei ole vast isegi põhimõtteliselt võimalik. Seda terminit kasutatakse tihti teoloogiliste õpetuste puhul, eriti vastandades seda teismile.
Termini võttis 1869. aastal kasutusele Thomas Henry Huxley, kuid agnostikuid oli olemas varemgi, juba antiikajal.
Laiemalt on agnostitsismi all mõistetud ka seisukohta, mis peab võimatuks kas teadmist üldse või teadmist mingis valdkonnas.


BMW.
BMW AG (lühend saksa keelest: Bayerische Motoren Werke AG'") on Saksamaal Münchenis asuv autode ja mootorrataste tootja. BMW tütarfirmad on Mini ja Rolls-Royce, minevikus ka Rover. BMW logoks on stiliseeritud lennukipropeller: ring, mis on jagatud neljaks Baieri lipu värvides osaks.
Enne II maailmasõda.
BMW asutas Karl Friedrich Rapp oktoobris 1916 lennukimootorite tootjana ("Bayerische Flugzeug-Werke") Milbertshofeni linnaosas Münchenis. See kant asus "Gustav Otto Flugmachinenfabriku", Saksamaa lennukitootja lähedal.
Aastal 1916 sõlmis firma lepingu, et ehitada mootoreid V12 Austria-Ungarile. Kui Rapp vajas lisaraha, sai ta toetust Camillo Castiglionilt ja Max Frizilt ning firma sai praeguse nime. Suur laiendus põhjutas raskusi; Rapp lahkus ja firma võttis üle austria industrialist Franz Josef Popp 1917 ning võttis järgmisel aastal firma nimena kasutusele lühendi BMW AG.
Pärast Esimest maailmasõda keelati Versailles' rahulepinguga (1919) lennukite tootmine Saksamaal. Otto sulges oma tehase ja BMW hakkas tootma raudteepidureid.
Aastal 1927 alustati Eisenachis väikese Dixi tootmist, mis kujutas endast litsentsi all toodetud Austin Sevenit. BMW ostis firma järgmisel aastal ja sellest sai firma esimene auto, BMW 3/15. Aastaks 1933 tootis BMW autosid, mida võis juba täielikult nende omadeks pidada, pakkudes stabiilselt enam arenenud sport- ja salongiautosid. Ennesõjaaegsed autod tipnesid 327 saloon ja 328 roadster autodega. Need olid kiired 2-liitrised autod, mis olid mõlemad oma aja kohta väga arenenud.
II maailmasõda.
BMW oli Saksa õhujõudude ehk Luftwaffe mootorite põhitootja ning maaväe ehk Wehrmachti mootorite ja masinate, eriti mootorrataste tootja. Lennukimootorite hulgas oli ka 801, üks võimsaimaid, mis sel ajal olemas oli. Aastaks 1945 koostati neid üle 30 000. BMW uuris reaktiivmootoreid ja rakettrelvi ning tootis reaktiivmootorit BMW 003.
Sõja lõpupoole sai BMW tehas pommitamise käigus tugevalt kannatada. Idapoolsed tehased (Eisenach, Dürrerhof, Basdorf ja Zühlsdorf) võttis üle Nõukogude Liit. Müncheni tehas suuremas osas hävitati.
II maailmasõja tagajärjed.
Pärast sõda möödus palju aega, enne kui oli võimalik uuesti tootmist alustada. Liitlased keelasid 3 aastaks ära BMW-de tootmise, seetõttu ei tootnud BMW autosid aastani 1952.
Idas võttis firma tehase Eisenachis üle riigifirma Awtowelo grupp. See firma pakkus BMW autosid müügiks aastani 1951, millal Baieri firma keelas kaubamärkide kasutuse: nime, logo ja "topelt-neeru" radiaatori iluvõrel.
Nende autode uueks nimeks sai EMW (Eisenacher Motoren Werke), jätkates tootmist aastani 1955.
Läänes uuris tehast Bristol Aeroplane Company ja naasis Suurbritanniasse mudelite 326, 327 ja 328 joonistega. Need plaanid, mis said ametlikeks sõjahüvitusteks koos BMW inseneri Fritz Fliedleriga, lasid äsjaasutatud firmal Bristol Cars toota kvaliteetset sportsedaani 400 aastaks 1947, mis oli nii sarnane BMW 327-ga, et sellel oli isegi kuulus BMW iluvõre.
Sõjajärgne ajalugu.
Esimese auto pärast sõda tegi BMW aastal 1952, kuid majanduslik eduta. Näiteks BMW 507 oli liiga kallis ja seda tehti väikeses mahus. 1950. aastate lõpus tegi BMW mullautosid (Isetta). 1959. aastal oli BMW pankroti äärel ja juhtkond pakkus tervet kontserni Daimler-Benzile müüa. Peaaktsionär Herbert Quandt oli nõus, kuid tööjõu vastuolul ja ametiühingu esimehe soovitusel muutis ta viimasel hetkel meelt. Selle asemel ta suurendas pankurite soovitustest hoolimata oma osa firmas 50%-le.
Samal aastal tuli välja väike BMW 700 õhkjahutuse ja 676-kuupsentimeetrise taga asuva boksermootoriga, mis pärines R67 mootorrattalt, mille kere disainis Giovanni Michelotti. Selle 2+2 mudelil oli sportlik välimus. Samuti tehti ralliks mudel RS. BMW 700 osutus konkurentsivõimeliseks ja sellest algas BMW hea maine sportsedaanide tegemisel.
Frankfurti 1961. aasta autonäituseks lasi BMW välja 1500, võimsa kompaktsedaani, millel olid eesmised ketaspidurid ja neljarattaline sõltumatu vedrustus. See kaasaegne varustus tõstis veelgi BMW mainet sportautode hulgas. See oli esimene BMW, millel oli ametlikult "Hofmeister Kink", kõver taguakna joon, mis on tänini BMW iseloomulik tunnus.
Mudelitele 1800 ja 1600 lisaks tehti uus klass 1500. 1966 lasti välja 1600 kaheukseline variant koos kabrioletiga. Need mudelid nimetati 02-seeriaks, millest kuulsaim oli 2002.
Aastal 1968 lasi BMW välja suure "Uue kuue" sedaanid 2500, 2800 ja Ameerika Bavaria ning kupeed 2.5 CS ja 2800 CS.
BMW oli majanduslikult edukas ja 1971. aasta detsembris kolis Münchenis uude peakorterisse, mis on arhitektuuriliselt kujundatud 4 silindri järgi.
1972. aastal lasti välja 5. seeria, mille kere oli kujundanud Marcello Gandini ja mis asendas uue klassi sedaanid. Uue klassi kupeed asendati 3. seeriaga 1975 ja uuest kuuest sai 1977 7. seeria, millega moodustus kolmerealine sportsedaanide valik. BMW järgis seda 1990. aastateni. 6. seeria kupeed vahetasid välja CS ja M1. 6. seeria oli uuesti saadaval alates aastast 2003 nii kupee kui ka kabrioletina. 6. seeriast on kolm mudelit: baasmudel 630i, 645i (vahetati hiljem välja 650i vastu).
2006. aastal alustas BMW tegevdirektorina tööd Norbert Reithofer, olles eelnevalt vähendanud E90 tootmisaega kuuelt kuult vaid kolme kuuni. Ta on tõstnud paindlikust BMW tootmisel, ning lisanud mudelivariatsioone. 2007. aastal müüs BMW rekordilised 1,5 miljonit autot.
BMW suurim tehas asub Dingolfingis, teised tehased on Münchenis, Regensburgis, Landshutis ja Leipzigis. Mootorrattaid toodetakse Berliinis.
Rover.
1994. ja 2000. aasta vahel Bernd Pischetsriederi juhtimise all kuulus Rover Group BMW-le. BMW ostis selle British Aerospace'ilt. Sellega koos sai BMW ka Roveri, Mini, Land Roveri ja Triumphi kaubamärgid.
See ei tasunud ennast ära. Aastaid Rover rivaalitses BMW-ga. BMW-l tekkis raskusi Inglise toodangu enda oma kõrvale sobitamisega ja Roveri osakond seisis silmitsi lõputute turundusstrateegia muudatustega. Kuue aasta jooksul oli Rover kõrgekvaliteediline autotootja, masstootja, BMW osakond ja iseseisev üksus.
BMW-l läks edukamalt Mini ja Land Roveriga, millel ei olnud paralleele BMW toodanguga.
Aastal 2000, pärast aastaid kaotusi, hülgas BMW Roveri. Roveri autod läksid Phoenix Consortiumile sümboolse 10 naela eest ja Land Rover müüdi Ford Motor Companyle. Meedia süüdistas kaotustes põhiliselt Roveri liiga väikeseid investeeringuid enne BMW poolt üle võtmist, sest produktiivsus ja töösuhted olid sel ajal üldiselt head. Saksa meedia tituleeris Inglise firma "Inglise patsiendiks" samanimelise filmi järgi. BMW-d ise, keda kaitses tema toodangu maine, säästeti suuremas osas süüst, kuigi need olid tõsised turundusprobleemid, mis viisid Roveri alla. Isegi Briti meedia ei olnud eriti kaastundlik Roveri suhtes.
BMW jättis alles Mini ja Triumphi kaubamärgid. Mini on olnud vägagi edukas, kuid Triumphi nime pole kasutatud.
Uus disain.
21. sajandi algul kujundas BMW järjekordselt oma stiili ümber uue ameeriklasest peadisaineri Christopher Bangle'i käe all. Uus kujundus tekitas vastumeelsust: BMW fännid ja meedia üldiselt leidsid, et need ei sobi senise stiiliga kokku ega näe kenad välja. Kuigi Bangle ei ole kõikide viimase aja BMW-de kujunduse taga, on uus disain tõstatanud küsimuse, kuidas BMW fännide rahulolematus mõjutab müüki ja firma tulevikku pikema aja jooksul. Vaidlustest hoolimata on BMW müügitulemused aasta-aastalt paranenud, mis näitab, et publik on siiski uue disaini omaks võtnud.
Pole üldteada, et Bangle on paljude "konservatiivsete" BMW kujunduste taga ja on töötanud BMW-s peaaegu terve aastakümne. Esimesed X5 joonised, mis tugevalt sarnanesid tootmisesse jõudnud autoga, on tema kätetöö. Samuti seisab tema E46 taga.
Tootmine väljaspool Saksamaad.
Aastal 1994 alustas BMW tootmist Lõuna-Carolinas Spartanburgi tehases. Praegu toodetakse seal BMW X5 ja BMW Z4. Spartanburgi tehas on avatud kuus päeva nädalas, tootes autosid umbes 110 tundi nädalas. See annab tööd 4700 inimesele ja toodab päevas üle 500 auto.
Oma Lõuna-Aafrika tehasesse Rosslynis investeeris BMW 1990. aastate keskel miljard randi, et muuta Rosslyn maailmatasemel tehaseks. Seal toodetakse nüüd üle 50 000 3. klassi BMW aastas, millest 70% läheb ekspordiks, peamiselt Ameerika Ühendriikidesse, Jaapanisse, Austraaliasse, Aafrikasse ja Kesk-Aasiasse.
Alates oktoobrist 2003 toodetakse BMW-sid ka Hiinas Shenyangis. BMW on rajanud koos Hiina tootjaga Brilliance ühendatud riskantse ettevõtte, et ehitada 3. ja 5. seeria autosid kohalikule turule.
Rolls-Royce.
1990. aastate algul alustasid BMW ja Rolls Royce ühisettevõttega. Selle tulemusena said Rolls-Royce Silver Seraph ja Bentley Arnage BMW mootorid.
1998. aastal üritasid nii Volkswagen kui ka BMW osta Rolls-Royce'i. Volkswagen tegi suurema pakkumise ja ostis firma 430 miljoni naela eest, kuid BMW kavaldas oma rivaalid üle: kuigi Volkswagen sai õigused maskotile "Spirit of Ecstasy" ja esiradiaatorivõrele, ei saanud ta õigusi Rolls-Royce'i nimele. Rolls-Royce'i lennukimootorifirma säilitas õigused Rolls-Royce'i kaubamärgile ja soovis tugevdada oma ärisuhteid BMW-ga. Seetõttu sai BMW õigused võrele, maskotile ja logole 2003. aastal 40 miljoni naela eest. Volkswagenil lubati Rolls-Royce'e ehitada Crewe tehases 2003. aastani, kuid Volkswagen pööras kiiresti oma tähelepanu Bentleyle.
Vahepeal avas BMW uue tehase Goodwoodis ja töötas välja uue mudeli Rolls-Royce Phantom, mis avalikustati 2. jaanuaril 2003 ja ametlikult jõudis müüki Detroidi autonäitusel 5. jaanuaril 2003.
Firmakultuur.
BMW kultuuri üks suurimaid alustalasid pärineb 1959. aastast, kui firma oli pankroti äärel, lõpetades ülalt-alla juhtimisstiili, ning asendades selle töötajate suurema autonoomsusega. Tänapäevased BMW tehased on võimalikult avatud, et töötajad saaksid omavahel tihedalt suhelda ning mõtteid vahetada. Põhiline väärtus on innovatsioon, uued ideed tulevad töötajatelt ja liiguvad ülemusteni takistusteta.
Teine tähtis BMW kultuuri osa on kohusetundlikus töötajate ees. BMW võtab tööle vaid üksikud, tugevad kandidaadid, kes esialgu on keerulises olukorras ja peavad töö selgeks õppima kolleegidelt. Kuid töölt vallandamine on samuti haruldaselt erakordne nähtus ning teiste autotootjate hulgas levinud koondamised on BMW hulgas haruldus.
Popkultuur.
Üks BMW 750i oli kasutusel 1997. aastal Bondi-filmis "007 ja igavene homne".
Eestis levinud stereotüübi järgi seostatakse BMW sportlikke autosid rullnokkadega. BMW autosid nimetatakse näiteks bemmideks, buumeriteks, bemariteks ja bemudeks.
Turundus.
BMW on luksus- ja eliitbränd. Alates firma loomisest lennukimootorite tootjana 1916. aastal osutatakse tähelepanu toote töövõimele. Tooted on taskukohased vaid jõukatele. Tähelepanu on klientidel, kes tahavad ainult parimat, kasutades selleks tootepõhimõtet "Ülim sõidumasin". BMW kliendimääratlus on jõukas, adrenaliini otsiv, võistlev, tarmukas, ning ülimat kogemust sooviv autoostja.


Palm Springs (California).
"See artikkel on Palm Springsi linnast Californias. Muude samanimeliste kohtade kohta vaata Palm Springs."
Palm Springs on linn Riverside'i maakonnas California osariigis. See asub Coachella Valley's asuvas Colorado kõrbes ja on Coachella Valley suuruselt teine linn peale Indio linna.
Kliima.
Talvel külastab Palm Springsi suurel hulgal inimesi, kuna just siis on Palm Springsis paras temperatuur. Ka talvitavad Palm Springsis paljud rikkad ja kuulsad inimesed.
Suvel on Palm Springsis väga palav ilm - temperatuur võib ulatuda ligi 50C.
Majandus.
Kuigi kuulsused pagevad ka tänapäeval Palm Springsi, on linna majandus suunatud eelkõige turismile, kinnisvarale, tervishoiule (linnas on palju vanureid), jaemüügile ja hasartmängudele. Linnas toimub arvukalt festivale, konverentse ja rahvusvahelisi sündmuseid.
Palm Springs International Film Festival kujutab endast rahvusvahelist filmifestivali, kus nagu nimigi vihjab, on võimalik näha filme pärit asukohtadest üle kogu maailma. Muuhulgas esilinastus seal esmakordselt USAs ka Eesti teos "Klass". Palm Springs Follies on lavaetendus, mille tihti noorusliku väljanägemisega esinejad on vähemalt 55 aastat vanad. Iga neljapäev võtab Palm Springsi peatänaval aset Village Fest, kus on müügis kunstiteosed, käsitööd, põllumajandustooted, söögid, ning rahva meelt lahutavad mitmesugused esinejad.
Palm Springs Art Museum on kunstimuuseum, kus käivad rändnäitused ja mille Annenberg Theater pakub mitmesugust meelelahutust. Agua Caliente indiaanlaste hõim asetseb kesklinnas, ning nende maatükil asetseb Spa Resort Hotel and Casino (Californias on kasiinod keelatud, kuid indiaanlaste maal osariigi seadused ei kehti). Coachella Valleys on veel kasiinosid, eriti Rancho Mirage's, Indios, Coachellas ja Cabazonis.
Ühistransport.
Märkimisväärseim linna teenindav bussidega tegelev ettevõte on SunLine Transit Agency, mille liin 111 sõidab Indiose, liin 30 Cathedral Cityse, liin 14 Desert Hot Springsi, liin 30 Thousand Palmsi, ning liin 24 lennujaama.
Haridus.
Palm Springsi riikliku haridussüsteemi haldab Palm Springs Unified School District koolipiirkond.


Coachella org.
Coachella org ("Coachella Valley") on kõrbeorg USA-s California lõunaosas Los Angelesest idas.
Coachella Valley ulatub umbes 72 kilomeetrit Riverside'i maakonnas kagus San Bernardino mägedest kuni Saltoni mereni. See on umbes 24 kilomeetrit lai peaaegu kogu oma pikkuses, ümbritsetud läänes San Jacinto mägedega ja Santa Rosa mägedega, ning põhjas ja idas väikeste San Bernandino mägedega.
Oruga ristub San Andrease murrang, mis on hõlpsasti nähtav, sest ta moodustab paljaste mägede kõrval rohelise triibu.
Orus on niisutatud põllumajanduslik maa ning tegeldakse puhkemajandusega.


Grigori Kromanov.
Grigori Kromanov (8. märts 1926 Tallinn – 18. juuli 1984 Lahe küla, Lääne-Virumaa) oli eesti teatri- ja filmilavastaja.
1956. aastal hakkas ETV-s tegelema režissööritööga.


Kosmikud.
Kosmikud on musta huumoriga Eesti depressiivroki ja kosmopunkbänd. Samuti rockifestivali Rabarock asutajad, laulatajad ja hauakaevajad.
Ajalugu.
1999. aastal asutatud Kosmikud jõudsid tegutseda napi aasta, kui tegevus katkes laulja Taavi Pedriksi (1971–2000) surma tõttu. Grupi lühikest elu jäi meenutama maailmavaluline album "Ei roosid" (2000).
Kolm allesjäänud liiget, kitarrist Andres alias Aleksander Vana, trummar Kristo Rajasaare ja basskitarrist Kõmmari, võtsid aja maha, tegid proove ja katsetasid erinevaid lauljaid (nende seas Claire's Birthday kitarristi Jaan Pehki, kellega anti paar kontserti). Lõpuks jäi valik Eriti Kurva Muusika Ansambli liikmele Meelis Hainsoole ehk Hainzile, kes oli eelmise laulja sõber. Bändiga liitus ta 2003. aastal, seejärel salvestati ja avaldati ka teine album, "Kuidas tuli pimedus...".
Kosmikute loomingut on mõjutanud näiteks Joy Division, Nick Cave ja Kino.
Kosmikute päritolumaa on Eesti, Järvakandi, mingil määral ka Soome.
"Ei roosid".
Salvestatud Tallinna Linnahallis, Matrix stuudios 2000. a. sügisel
Produtseerinud Elmu Värk ja Kosmikud; heli: Elmu Värk


Kirenga.
Kirenga on jõgi Aasias.
Algab Baikali aheliku läänenõlvult. Kesk- ja alamjooksul voolab valdavalt põhja. Suubub paremalt Leenasse.


Alborz.
Alborz (varasem eestikeelne nimi: "Elburs") on mäestik Aasias, osa Iraani kiltmaast.
Piirab edelast, lõunast ja kagust Kaspia merd.
Loodes on ühenduses Talõši mägedega, kirdes Türkmeeni-Khorāsāni mäestikuga. Lõunast piirneb Dasht-e Kavīriga.
Suurim kõrgus 5604 meetrit (Damāvand) on ühtlasi Aasia kõrgeim vulkaan, kui lugeda Elbrus Euroopasse kuuluvaks.


Kýthnos.
Kýthnos (kreeka "Κύθνος") on saar Küklaadides.
Saar on künklik, kõrgus kuni 334 meetrit.


Maksimalism.
Maksimalism on vasakpoolne proletaarne proanarhistlik ideoloogia, mille esindajad (maksimalistid) eraldusid sotsialistidest-revolutsionääridest 1904.
Sotsialistide-Revolutsionääride Maksimalistide Liit oli Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist lahkulöönud vasakpoolne proletaarne proanarhistlik rühmitus Venemaal; organiseerus oktoobris 1906.
Maksimalistid nõudsid I Vene revolutsiooni ajal, et maa, vabrikud ja tehased kohe ühiskonnastataks. Sotsiaalse revolutsiooni liikumapanevaks jõuks pidasid nad töötavat talurahvast; olid seisukohal, et kapitalism tuleb hävitada terrori ja ekspropriatsiooni teel.
1908 lagunenud organisatsioon taastati pärast Veebruarirevolutsiooni. Pärast Oktoobrirevolutsiooni kuulus maksimaliste ka nõukogudesse ja Ülevenemaalisse Kesktäitevkomiteesse. III Vene revolutsiooni ajal 1918 rühmitus lõhenes: osa maksimaliste „tunnistas oma vigu“ ning hakkas bolševikega koostööd tegema, osa jätkas võitlust nende vastu. Maksimalismi likvideeris Tšekaa 1920.
Maksimalism on muutunud ka üldnimeks, tähendades nõuete või põhimõtete äärmuseni viimist.


1905. aasta revolutsioon.
1905. aasta revolutsioon algas 22. jaanuaril (9. jaanuaril) 1905 Sankt-Peterburgis Verise pühapäeva sündmustega. 22. jaanuariks oli tsaarivalitsus Sankt-Peterburgi koondanud üle 40 000 soldati ja politseiniku. Rüseluse käigus tulistati Talvepalee juurde suunduvat tööliste rongkäiku, mis tahtis esitada Nikolai II-le tööliste olukorra parandamist taotleva palvekirja. Osavõtjaid oli üle 140 000. Surma sai üle umbes 500 inimes, haavata mitu tuhat inimest. Verine pühapäev põhjustas kogu Venemaal streigilaine. Jaanuaris streigiti 66-s linnas. Streikijate peamiseks loosungiks oli "Maha isevalitsus!".
Ülestõus sõjalaeval "Pamjat Azova".
Vastuolude tõttu keiser Nikolai II ja II Riigiduuma vahel, saatis keiser Riigiduuma 9. juulil 1906 laiali. Vastuolude üheks põhjuseks oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei esindajate poolt Riigiduuma istungitel tehtav keisrivõimuvastane agitatsioon.
Protestiks Riigiduuma laialisaatmisele otsustas Soome suurvürstiriigis Terijokil asuv Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee organiseerida relvastatud ülestõusud sõjakindlustes ja garnisonides – Kroonlinnas, Sveaborgis, Tallinnas, Kiievis, Sevastoopolis ning sinna saadeti ka organisaatorid-agitaatorid. Sveaborgi Tšernov ja Jevno Azef, Kroonlinna Riigiduuma liige Onipko ja Tallinnasse saadeti Ilja Fondaminski (1880–1942) ("Илья Исидорович Фондаминский (Фундаминский)"), kes jäi aga hiljaks mässu organiseerimisele, kuid arreteeriti siiski koos teistega, kui ta läks koos kaaslastega mässulisele laevale.
17. juulil algas mäss Sveaborgis, kus see koheselt maha suruti, 19.–20. juulil Kroonlinnas, kus see samuti maha suruti.
20. juuli 1906 aga algas Tallinna lähedal Hara lahes ("бухта Папонвик") asunud Tallinna eskaadri õppe-suurtükiväe divisjoni ristlejal "Pamjat Azova" spontaanne mäss.
Vastuhaku põhjuseks oli ohvitseri poolt avastatud sõjalaeval agitatsioonitööd tegeva eraisiku – Tallinna VSDTP liikme agitaatori "Oskar"i (Arseni Kaptjuh) kinnipidamine. Madruste poolt Arseni Kaptjuhi vabastamise käigus tekkinud rahutuste käigus tapeti 2 laeva ohvitseri ning ülejäänud visati üle parda ja pääsesid kaldale.
Kaptjuhi juhtimisel organiseeriti madrustest juhtorgan laevakomitee kuhu kuulusid: Kaptjuhh, N. Lobadin, S. Gavrilov, A. Kolodon, G. Boldõrev jt. Kuna aga puudus selge tegevuskava edasiseks ning konkreetsed nõudmised siis laevalejäänud nooremohvitseride ja laevale saabunud sandarmisalga ja sõdurite abiga suruti ülestõus maha. See lõppes 35 ülestõusust osavõtnu vangistamisega ja viimisega sõjaväevanglasse Paks Margareeta.
Ülestõusust osavõtnute üle mõisteti kohut 4. augustil 1906 Sõjaväljakohtus ning 6. augustil 1906 hukati Tallinnas neist 17 madrust ja 1 agitaator. Lisaks mõisteti veel 12 madrust sunnitööle ja 28 karistati distsiplinaarkorras.


Genialistid.
"See artikkel räägib ansamblist; ansambli albumi kohta vaata artiklit Genialistid (album)
1993-1995 tegutses see nime all "Lõbus Trajektoor".


Peter von Wrangell.
Parun Peter von Wrangell (vene keeles " Пётр Николаевич фон Врангель", hüüdnimi Paiper (vene "Пайпер"); 27. august (vkj 15. august) 1878 Zarasai (Novoaleksandrovsk), Kovno kubermang – 25. aprill 1928 Brüssel, Belgia) oli baltisaksa päritolu Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralleitnant), üks valgekaartlaste juhte Vene kodusõjas.
Wrangelli lapsepõlv möödus pidevas kolimises, mis oli seotud tema tema isa Nikolai von Wrangell majandustegevusega, kes oli Amgunja kullatööstuskompanii ja Piiritusepuhastamistehaste ühistu juhatuse esimees ning Bakuus asuva Bibi-Heybati naftaühingu juhatuse liige ja saksa firma Siemens & Halske juhatuses, kus esindas Peterburi rahvusvahelise kommertspanga juhataja Adolf Rothsteini.
Peter von Wrangell asus (isa suunitlusel, kes oli tegev väärismetallide kaevandamisega) 1895. aastal õppima Peterburi Mäeinstituudis mäeinseneriks, ülikooli lõpetas ta 1901. aastal kuldmedaliga.
Sõjaväelasekarjäär.
1901. aasta septembris asus Peter von Wrangell astus vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse eliitsesse Ratsaväe ihukaardiväepolku ("Лейб-Гвардии Конный полк") ja sai peale väjaõppeaja läbimist märtsis 1902. aastal allohvitseriks. Juulikuus 1902. aastal, aga ülendati ta juba lipujunkruks. Pärast ohvitserieksami tegemist Nikolai Ratsaväekoolis, ülendati Peter von Wrangell 12. oktoobril 1902 kaardiväekornetiks.
Takistuseks sõjaväelasekarjääril sai Peter Wrangelli poolt polku vastuvõtmise eelõhtul toimunud pidustustele järgnenud polgukomandör vürst Trubetskoi maja ees olevate ilupuude uljas maharaiumine, mille tulemusena ohvitseride kogu keeldus teda vastu võtmast polku ning Wrangellil tuli mõneks ajaks asuda eraellu, Irkutski kubermangu kindralkuberneri Aleksandr Pantelejevi juurde erikäsundusohvitseriks Irkutskisse.
Pärast Vene-Jaapani sõja algust 1904. aasta jaanuaris astus Peter von Wrangell vabatahtlikult veebruarikuus sõjaväeteenistussse Tagabaikali kasakaväe 2. Verhneudinski polku horunži auastmes ning osales 1904. aasta märtsist 2. Arguni kasakapolgu koosseisus Paul Georg von Rennenkampffi ratsaväebrigaadis sõjategevuses Liaoyangi piirkonnas. 4. juulil 1904. aastal autasustati Peter von Wrangell 4. järgu Püha Anna ordeniga, millel kirje "Vapruse eest". 1904. aasta detsembris ülendati ta kasakasotnikuks.
1905. aast maikuus viidi ta üle 1. Mandžuuria armee luure üksikdivisjoni 2 sotnjasse, aga septembrikuus ülendati ta teenete eest alamjessauulik ja autasustati 3. järgu Püha Stanislavi ordeniga, millel mõõgad ja lint. Üksikdivisjonis teenis ta kuni sõja lõpuni, (23. augustil 1905).
6. jaanuaril 1906. aastal määrati ta 55. Soome tragunipolku staabirittmeistri auastmes. 26. märtsil 1907 viidi ta aga üle teenistust jätkama Ratsaväe ihukaardiväepolku, kuid porutšiku auastmes, sest eliitses kaardiväepolgus olid teenistusastmete tabeli järgi auastmed kahe astme võrra madalamad, kui tavasõjaväeosades.
Pärast 1905. aasta rahutuste järel loodi keiser Nikolai II korraldusel rahutuste mahasurumiseks Teme Keiserliku kõrguse keisri kaaskonna Põhjasalk ("Северной отряд Свиты Его Величества Государя Императора"), kuhu aga veel Mandžuuriast tagasi mittejõudnud Peter von Wrangell määrati 7. jaanuaril. Kuna aga maa-alad teekonnal läbi Siberi olid haaratud revolutsioonilistest rahutustest, siis osales ta teenistuskohta jõudmiseks Paul Georg von Rennenkampffi juhtimisel rahutuste mahasurumises Transsiberi raudtee äärsetes piirkondades.
Peter von Wrangell jõudis osaleda ka kindral V. A. Orlovi alluvuses 1905. aasta rahutuste järgsetes karistusoperatsioonides Liivimaa kubermangus.
1907. aasta sügisel astus Peter von Wrangell Venemaa keisririigi kindralstaabi juures asuvasse Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, kus õppis samal kursusel koos hilisema NSV Liidu marssali Boriss Šapošnikoviga, Akadeemia lõpetas ta 1909. aastal.
Peter von Wrangell lõpetas Kindralsstaabi akadeemia esimese astme 1908. aasta sügisel ning heade õpitulemusete alusels võimaldati tal asuda õppima ka Akadeemia teise (kaheksakuulise õppeajaga) astmesse, mis valmistas ette kindralstaabi ohvitsere. Saadud auaste oleks võimaldanud asuda staabitööle, kuid Wrangell läks omal soovil riviteenistusse ratsaväe ihukaardiväepolku eskadroni komandöriks, 1909. aasta detsembris ülendati ta kaardiväe staabirittmeistriks.
Pärast Akadeemia lõpetamist kaheaastaste kohustusliku riviteenistuse aja suunati von Wrangell 1910. aasta sügisel ratsaväe ohvitseridekooli, kus osales kuni oktoobrini 1911. aastal, pärast mida jätkas teenistust ratsaväe ihukaardiväepolgus. 1912. aastal oli Wrangellil ratsaväepolgus austav ülesanne olla keiser Nikolai II eskadroni komandör. Kuni 1914. aastani oli pidevas osalemises õukonna ja pidulike keisririigi üritustel, 12. augustil 1913. aastal ülendati ratsaväe ihukaardiväepolgu komandör von Wrangell kaardiväerittmeistriks, mis oli võrdne armeepolkovniku auastmega.
Esimene maailmasõda.
Esimeses maailmasõjas juhtis ta ratsaväepolku, hiljem brigaadi ja diviisi, Kaukaasia korpust.
Peter von Wrangell sai ühena esimestest sõjaliste teenete eest ohvitseride Püha Georgi risti, kui 6. augustil 1914. aastal viis Ida-Preisimaal Kraupiškeni lähedal oma 3. ratsaväeeskadroni rünnakule vaenlase suurtükipatarei positsioonidele, mille käigus hukkus tema all ta hobune suurtükitabamusest.
1914. aasta septembrikuus ülendati ta Ratsaväe koonddiviisi staabiülemaks, pärast seda Ratsapolgu ülema asetäitjaks rivialal. Oktoobris 1914. annetati talle vahvuse eest 4. järgu Püha Vladimiri orden lindiga, detsembris 1914. aastal hinnati keisri tiibadjutandi aunimetusega ning ülendati polkovnikuks.
1915. aasta oktoobrist määrati ta Taga-Kaukaasia kasakaväe Ussuuri diviisi 1. Nertšinski kasakapolgu komandöriks, mmille kooseisus ta osales Vene-Jaapani sõjas. Talle alluvas ka hilisem Vene valgekaartlik väejuht Roman Ungern von Sternberg.
1916. aasta augustikuus osales Wrangell oma kasakatega Karpaatide piirkonnas, lahnigutes näidatud vapruse es määrati nende polgu aušefiks troonipärija Aleksei Nikolajevitš, kellele esitlemise järel Petrogradis aga Peter von Wrangell määrati rindeteenistuse asemel keiser Nikolai II valvetiibadjutandiks.
1916. aasta detsembris viidi Ussuuri ratsadiviis Rumeenia rindele ning Wrangell liitus jälle sõjategevusega, polkovnik Wrangell määrati Ussuuri diviisi 2 brigaadi komandöriks, kuhu kuulusid Primordki trangunipolk ja Netšinski kasakapolk. 1917. aasta jaanuaris ülendati "lahinguliste teenete eest" kindralmajoriks ja Ussuri ratsadiviisi komandöriks, asendades sellela ametikohal kindral Lavr Kornilovit.
Veebruarirevolutsioon.
Enne 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni teenis ta Nartšinski kasakapolgu komandörina, mis kuulus Ussuri ratsadiviisi koosseisu ja mille šeff oli Venemaa keisririigi troonipärija Aleksei.
Pärast veebruarirevolutsiooni kutsuti Wrangell oma teenistuskohast Petrogradi uuele ametikohale määramiseks, kuid järgnevate sündmuste käigus jäi uus ametissemääramine teostamata ning koos teenistuskaaslastega püüdis ta luua uut sõjalist organisatsiooni võitluseks revolutsioonilise anarhiaga. Pärast oktoobrirevolutsiooni läks ta aga sõjaväest erru.
Venemaa kodusõda.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni keeldus Wrangell koostööst bolševikega, kolis Krimmi ning liitus 1918. aasta augustis Anton Denikini juhitava Vabatahtliku armee valgekaartlastega, kus ta määrati 1. Ratsaväediviisi ja pärast 1. Ratsaväekorpuse komandöriks. Kevadel 1919. aastal oli ta juba määratud juhtima Kaukaasia armeed, mille väeosad koosnesid põhiliselt Kubani kasakatest.
Juhtides erinevaid väeüksusi sattus Wrangell sõjanduslike ja poliitiliste eriarvamuste tõttu vastuollu kindral Anton Denikiniga ning 1920. aasta mais sai ta Krimmi kõrgema sõjanõukogu otsusel Denikini asemel Lõuna-Venemaa relvajõudude ülemjuhatajaks. 1920. aastaks oli Wrangelli alluvusse jäänud viimane valgekaartlaste sõjavägi ning Wrangell üritas karmide meetoditega Vabatahtliku armee ja Lõuna relvajõudude vägesid koondada ning reorganiseerida ühtseks Venemaa armeeks; tema plaaniks oli luua Doni ja Kubani kasakate toetusel Krimmis omaette riik nn Lõuna-Venemaa valitsuse all. Wrangelli armee eripära oli see, et see 40 000 armee, koosnes suuresti ohvitseridest ja allohvitseridest (ca 50% isikkoosseisust).
Wrangell püüdis ka saavutada talutahva poolehoidu, andes 25. mail 1920 välja Maaseaduse, mille kohaselt võis osa suurmaaomanike (mõisnike) maast olla väljaostetud 25 aastase järelmaksuga.
1920. aasta maikuus, samaaegselt Nõukogude-Poola sõja lahingutega alustas ka Wrangelli armee pealetungi Punaarmeele Krimmist Lõuna-Venemaalt, Põhja-Tauuria piirkonnas vallutades Melitopoli, kuid rohkemaks võimsust ei jätkunud ning Wrangelli Venemaa armee pidas vastu ainult kaheksa kuud, sh jõudis augustis 1920 Prantsusmaa seda "de facto" tunnustada.
1920. a sügisel (21. septembril) alustas Mihhail Frunze poolt juhitava Punaarmee Lõunarinne pealetungi ja pärast Nõukogude-Poola rahulepingu sõlmimist 12. oktoobril 1920), paisati Wrangelli vägede vastu ka Poola rindelt Punaarmee sõjaväeosad, kellega sõlmis Wrangelli-vastase liidu ka ukraina anarhokommunistlike Rohelise armee vägede juhataja Nestor Mahno, mille tulemusena Wrangelli väed olid sunnitud taganema.
Ööl vastu 8. novembrit 1920. viisid Punaarmee väeosad läbi Krimmi vallutamise läbi Sivaši lahe ning vallutasid 7- 14.oktoobrini kestnud lahingutes Wrangelli armee viimase tugipunkti Venemaal. Wrangelli armee kaitselahingute katte all õnnestus evakueerida Krimmist arvukalt sõjaväelasi ja tsiviilelanikke Konstantinoopolisse (126 laeva, 145 000 inimesega).
Krimmi vallutanud Punaarmee nõudis kõigi allesjäänud sõjaväelaste registreerumist, kes aga pärast seda nende nimekirjade alusel Punase terrori käigus hukati.
1921–1927 elas Wrangell Serbias, elu lõpul Belgias. 1924. aastal asutas ta emigratsioonis endiste Vene sõjaväelaste organisatsiooni Vene üldsõjaline liit ning kirjutas mälestusi, mis ilmusid 1928 Berliinis. Wrangell suri Brüsselis ja on maetud Belgradi, seal asuvasse õigeusu katedraali.
Wrangelli hüüdnimi sõprade ja polgukaaslaste ringis oli "Paiper" (vene "Пайпер"). Ta sai oma hüüdnime oma lemmikšampanja Piper-Heidsieck järgi.
Perekond.
Peter von Wrangell sündis Nikolai von Wrangelli (−1923) ja Maria Denmentjeva-Majkova (1858–1944) perekonnas, vanima pojana; nooremad vennad: sündisid 1880. aastal – Nikolai von Wrangell ja 1884. aastal Vsevolod von Wrangell, kelle eluaastad olid (1884–1895). Noorem vend Nikolai oli Esimeses maailmasõjas suurvürst Olga Nikolajevna poolt juhendatava sanitaarrongi volinik ning suri 1916. aasta juunikuus Varssavis kollatõppe.


Vasakpoolsete esseeride ülestõus.
Vasakpoolsete esseeride ülestõus (6. juuli 1918 – 30. detsember 1922; ka juulirevolutsioon 1918, juulimäss ja Kolmas Vene revolutsioon'") oli Nõukogude Venemaa sotsialistide koalitsioonivalitsuse ühe osa - esseeride partei võimuhaaramise katse, mis puhkes Moskvas V Ülevenemaalise Tööliste, Talupoegade, Punaarmeelaste ja Kasakate Saadikute Nõukogude Kongressi ajal.
ülestõus algus-signaaliks oli esseeride partei ja Tšekaa liikme Jakov Bljumkini poolt Saksa saadiku krahv Wilhelm von Mirbachi tapmine. Hõivanud Trjohsvjatitelski (Bolšoi Vuzovski) põiktänava ümbruse, arreteerisid revolutsionäärid Feliks Dzeržinski jt. bolševikke ning tulistasid Kremli. Sama päeva õhtul ilmusid Tšistõje Prudõ ja Jauza bulvari rajooni relvastatud anarhistlikud Musta mere laevastiku madrused, mustkaartlaste ja revolutsiooniliste punaarmeelaste salgad. Nad peatasid autosid, otsisid läbi, võtsid ära relvad ja raha ning viisid need endisse vabrikant Morozovi üksikelamusse Trjohsvjatitelski põiktänavas, revolutsioonivägede ülemjuhataja Dmitri Ivanovitš Popovi staapi. Revolutsionäärid moodustasid rinde Jauzast kuni Tšistõje Prudõni. Ülestõusu lämmatamisel Moskvas oli tähtis osa Läti kütivägedel.
Pärast ülestõusu mahasurumist Moskvas ja Volgal puhkes see ka maapiirkondades: Vologdas, Arzamassis, Muromis, Jaroslavlis, Veliki Ustjugis ja Rõbinskis, kus kukutati bolševike võim. Algas sõltumatute vabariikide ajastu, millest „mõne ümber võis ratsa sõites ühe päevaga ringi ära teha“.
Üle Iževski veeres üleüldine streigilaine, mille käigus formeeriti 30 000-line Iževski Rahvaarmee. Töölised esinesid nõudmistega lõpetada toiduandmise kohustus ja talupoegade vara konfiskeerimine. Punaarmee ebakindlus kasvas. Deserteerumine ja teenistusest kõrvalehoidmine ulatus 20 %, mõnes rajoonis isegi 90 %-ni. Ainuüksi Venemaa keskosa kubermangude metsades hulkus 250 000 relvastatud desertööri. Üks Tula talupoegadest koosnev jalaväebrigaad tõstis mässu Valgevenes, ühines kohalike ülestõusnud talupoegadega ja moodustas "Rahvavabariigi ilma kommunistide, mahalaskmiste ja röövideta".
26. juulil 1918 andis Lenin korralduse terrori laiendamiseks.
6. augustil algas Brjanskis Anarhistide Põhja Regionaalne Kongress. 11. augustil lõppes Anarhistide Põhja Regionaalne Kongress, mille resolutsioonid ilmusid Moskvas väljaandena “Brjanski linnas 6-st 11-nda augustini 1918. a. aset leidnud kongressi resolutsioonid” (“Rezoljucii s’’ezda imevšego mesto v gorode Brjanske s 6-go po 11-oe avgusta 1918 g.”).
25. augustil algas Moskvas Anarho-Sündikalistide I Ülevenemaaline Konverents, mille sihiks oli organiseerida jõud ja omandada ühine platvorm. Delegaadid ründasid bolševistlikku diktatuuri ja kiitsid heaks otsused, mis mõistsid hukka Lenini poliitilised ja majanduslikud programmid. Poliitilisest küljest nõudsid sündikalistid Sovnarkomi kohest kaotamist ning asendamist “vabade nõukogude” föderatsiooniga, mis oleks valitud otse vabrikutes ja külades, ilma et “poliitilistele tatraveskitele oleks tagatud sissepääs parteinimekirjade alusel ja [nõukogud] muutuksid jutu-poeks”. Konverents kiitis heaks sõjalise võitluse valgete vastu ning kutsus töölisi ja talupoegi üles relvastuma, et välja vahetada valitsev Punaarmee.
1920. aasta juulis tõstis komandör Sapožnikov oma väeosas mässu (2 700 punaarmeelast), mis haaras tohutud Volgamaa alad. Pärast Sapožnikovi hukkumist asus ülestõusu etteotsa Serov. Ülestõusnud tegutsesid aktiivselt 1922. aasta jaanuarini.
12. augustil 1920 algas SR Aleksandr Antonovi ülestõus, mis haaras kogu Tambovi kubermangu ja osa naaberpiirkondi. 40 000 töölist ja talupoega võttis relvad kätte. Tambovi ülestõusnute kongress kuulutas bolševike võimu kukutatuks ja nõudis Asutava Kogu uusi valimisi.
Detsembris 1920 tõstis teine punakomandör Vakulin mässu Donimaal. Pärast Vakulini surma oli tema järglasel Popovil 1921. aasta märtsiks võimas 6 000 mehest koosnev relvastatud ratsaväekoondis. 1921. aasta jaanuaris juhtis punane komandör Maslak oma Esimesest ratsaarmeest lahkulöönud brigaadi legendaarse talurahva juhi Nestor Mahno juurde.
1921. aasta jaanuaris puhkes ülestõus Lääne-Siberis, mis haaras 20 maakonda. 60 000 talumeest moodustas rahvaarmee, lõhkus kõik kommunikatsioonid ja vallutas mitmed linnad, kaasa arvatud Tobolski.
Ülestõus jõudis haripunktile 1921. aasta märtsis, kui üles tõusis Kroonlinna mereväebaas, pannes võimsalt mürisema sõjalaevade suurtükid. Lev Trotski märkis õigesti, et Kroonlinna madrus kasutas vestluses Leniniga ruupori asemel laevade raskekahurväge, et olla kuuldav. Lenin kuulis. Hirmu täis, tunnistas ta 1921. aasta märtsis: "Meil õnnestus vaevalt võimule püsima jääda." Hirm ja enesealalhoiuinstinkt ütlesid ette ainukese väljapääsu: uus majanduspoliitika (NEP).


Stroof.
Stroof (vanakreeka sõnast "strophē" 'pöörlemine') ehk salm on luuleteose osa, mis kujutab endast värsside rühma. Stroofi seob tervikuks värsside sarnane rütm, intonatsioon, riim või mõte. Kirjapildis on stroofid enamasti üksteisest graafiliselt eraldatud.
Stroofe eristatakse värsside arvu järgi: distihhon ehk kaksikvärss, tertsett ehk kolmikvärss (ka tristihhon), katrään ehk nelikvärss (ka kvaträän ehk kvart ehk kvartett), kvint ehk viisikvärss (ka kvintett ehk pentastihhon), sekstett ehk kuuikvärss (vahel ka sekstiiin ehk heksastihhon), septett ehk seitsmikvärss (ka septiim ehk heksastihhon), oktett (vahel ka oktaav) ehk kaheksavärsiline stroof. Pikemaid stroofe esineb harva; üheksarealisi stroofe nimetatakse noonideks ja kümnerealisi deetsimiteks, pikemaid Tiit-Rein Viitso soovitatud terminiga teismendstroofid. Teismendstroofide hulka kuulab ka Onegini stroof.
Luuletusi, mis seovad eri liiki stroofe, nimetatakse heterostroofilisteks. Esineb ka salmideta luuletusi, millest monostroofilistes esineb vaid üks stroof (pikkuse tingliku ülempiiriga 16 rida), pseudostroofilised koosnevad aga värsside arvult võrdseist gruppidest, mille seesmine ehitus siiski ei kordu.
Värsside grupeerimist stroofideks uurib värsiõpetuse osa, mida nimetatakse stroofikaks. Eesti stroofiterminoloogia pole lingvistiliselt süsteemne, vaid pärineb eri keeltest.


Sündinud 1795.
Selles loendis on loetletud 1795. aastal sündinud tuntud isikuid.


Ruja.
Ruja oli eesti "rock"-ansambel, mis tegutses 1970. ja 1980. aastatel. Ansambli nimeks võeti uudissõna "ruja", mis oli mõeldud asendama väljendit "teaduslik fantastika".


Peter MacNicol.
Peter MacNicol (sündis 10. aprillil 1954) on ameerika filminäitleja.
Filmid.
MacNicol, Peter


Nicolas Cage.
Nicolas Cage [n'ikolas keidž] (sündinud 7. jaanuaril 1964) on Ameerika Ühendriikide filminäitleja ja -produtsent.
Elukäik.
Nicolas Cage on August Coppola ja Joy Coppola kolmas poeg. Tema onu on filmilavastaja Francis Ford Coppola, kelle juurde Cage asus elama pärast vanemate lahutust.
Karjäär.
Näitlejakärjääri alguses vahetas Cage kuulsa onuga jagatud perekonnanime Coppola nime Cage vastu eesmärgiga endale ise nime teha.
Nicolas Cage on esitatud kahel korral Oscarile. Auhinnaga pärjatuks osutus ta ennasthävitava alkohooliku rolli eest filmis "Lahkudes Las Vegasest".
Enamik suure piletituluga menukeid, kus Cage mänginud on langevad seiklus- ja märulifilmi žanrisse. Tema edukamad filmid on olnud "Rahvuslik aare", "Kaljukindlus", "Kahevõitlus" ja "Maailma Kaubanduskeskus".
Tema debüüdiks ja siiani ainsaks tööks lavastusvallas on jäänud film "Sonny".
Auhinnad.
Ekraaninäitlejate Gildi auhind
Los Angelese filmikriitikute parima meesnäitleja auhind
Isiklikku.
Nicolas Cage'il on poeg Weston Coppola Cage kooselust modelli Kristina Fultoniga. Ta on olnud abielus Patricia Arquettega ja Lisa Marie Presleyga. Aastal 2004 abiellus ta Alice Kimiga.
Välislingid.
Cage, Nicolas
Cage, Nicolas


Sotsioonika.
Sotsioonika on õpetus, mis käsitleb psüühika infovahetust (metabolismi) välise maailmaga. Sotsioonika rajaja on leedu uurija Aušra Augustinavičiūtė (Augusta). Sotsioonika lähtub Carl Gustav Jungi isiksuse tüpoloogiast, Sigmund Freudi teadvustamatuse ideest ning Antoni Kępiński "infometabolismi" teooriast.
Sotsioonikas uuritakse inimese isiksusetüüpe ning tüüpidevahelisi suhteid.
Juba ammu märkasid filosoofid, et inimesed erinevad oma olemuselt ning need erinevused pole alati seletatavad kasvatuslikke teguritega. Šveitsi teadlane C.G.Jung ning tema teaduslikku pärandi edasiarendajad hakkasid psüühikat jaotama 16-ks tüübiks, et seletada inimeste individuaalseid psüühilisi erinevusi. Sotsioonikas peetakse psüühika aluseks indiviidi infovahetust välise maailmaga. Sotsioonika kasutab infotöötluse funktsioonide 8-elemendilist mudelit, kus iga element töötleb infovoo teatud osa. Sellega põhjendatakse 16 isiksusetüübi (sotsioonikas "infometabolismi tüüpide" ehk IMTde) eksisteerimist. Mudeli kohaselt erinevad IMT-d teineteisest seetõttu, et nad töötlevad välismaailma informatsiooni erinevalt. Sellest vaatevinklist iga on iga IMT 16-st võimalikust "spetsialiseerunud" informatsioonilise välja omas sektoris.
Tänapäeval eksisteerivad mitmed sotsioonika suunad (koolkonnad), mis erinevad teoreetiliste lähtekohtade poolest. Enamikule koolkondadele on siiski ühine keskne lähtekoht individuaalsetest erinevustest sõltuvalt psüühika infovahetust välise maailmaga ning A-mudel kui psüühika mudel.
A-mudel.
A-mudel on psüühika mõttekaemuslik asendaja, kui me vaatleme psüühika informatsioonilist vastastoimet välise maailmaga. A-mudel koosneb 8-st funktsioonist, millest igaüks teostab infovoo oma aspekti töötlust. Funktsiooni iseloomustavad karakteristikud on mõõdulisus (infotöötluse sügavuse parameeter:Kõige tugevam on neljamõõduline, kõige nõrgem ühemõõduline) ning märk (töötluse kvaliteet).
Funktsioonid ühinevad tinglikult nelja blokki, mis kannavad nimetusi EGO, Super-EGO, ID ning Super-ID. EGO ning Super-EGO ühinevad mentaalsesse superblokki, ID ning Super-ID vitaalsesse superblokki. Vitaalne superblokk vastutab informatsiooni automaatse töötluse eest, mentaalne uute ülesannete lahendamise eest. Kokku on sotsioonikas 16 A-mudelit, igaüks neist vastab psüühika Informatsioonilise metabolismi tüübile.
3 – normatiivne (e. rolliline), kahemõõduline;
1 ja 2 – blokk EGO
4 ja 3 – blokk SUPEREGO
6 ja 5 – blokk SUPERID
7 ja 8 – blokk ID
EGO ja SUPEREGO – mentaalne blokk
SUPERID ja ID – vitaalne blokk
Juhtivad blokid võtavad vastu otsuse: „minu või mitte minu“ ülesanne, „oskan või ei oska“ seda lahendada.
Täitvad blokid on vajalikud vastuvõetud otsuse täitmiseks. Neis on kindel reeglite kogum või ülesannete täitmise „tööprogramm“ või tööinstrument tulemuse realiseerimiseks.
Kogu infovoog "laskub" kogu struktuurile kohe tervenisti. Ning iga funktsioon töötleb informatsiooni vastavalt oma ettemääratlusele.
Kuid funktsioonide (blokkide) sisselülitus toimub teatud järjekorras.
Alguses lülituvad juhtivad blokid, seejärel nad edastavad juhtimist (mitte informatsiooni!) täitvatele blokkidele. Kogu mudeli sisselülitus toimub 5-s funktsioonis.
Infovoog psüühika vastastoime puhul välise maailmaga tinglikult jaotub kaheksaks teguriks (aspektideks).
Informatsioon süsteemsetest vastasseostest objektide vahel. See on info skeemidest, algoritmidest, reeglitest, korrast.
Informatsioon objektide omadustest ja kvaliteedist. See informatsioon on vajalik tööks objektidega, materjalidega.
Informatsioon energeetilistest suhetest. See on informatsioon sümpaatiatest, antipaatiatest, suhetest jne.
Informatsioon seesmistest seisunditest. See on informatsioon tunnetest, meeleoludest, seisunditest.
Informatsioon ruumilistest suhetest. Komfordist, mugavus, proportsioonid, väline esteetika.
Informatsioon ruumilistest omadustest. Jõulised omadused, tahtelised omadused, agressioon, surve, kaitse.
Informatsioon olemuslikest omadustest. Potentsiaal, võimalused, ideed.
Suhete tüübid.
Suhete mudelite operatsionaal-funktsionaalseid kirjeldusi on kokku 16, - see on täiesti arusaadav, kuna IMT-e on just nimelt 16. Iga IMT võib vastastikku toimida 16 IMT-ga (kaasaarvatud sama IMT-ga); sealjuures tekkib üks 16-st tüüpidevaheliste (isiksustevaheliste) suhetüüp. Neist 12 suhtetüüpi on sümmeetrilised, neli suhtetüüpi on asümmeetrilised.


Surnud 1795.
See loend loetleb 1795. aastal surnud tuntud isikuid.


Russell Crowe.
Russell Crowe (sündinud 7. aprillil 1964 Uus-Meremaal Wellingtonis) on Austraalia filminäitleja. 2001. aastal pärjati ta Oscariga rolli eest filmis "Gladiaator".


Michael Keaton.
Michael Keaton (sünninimega Michael John Douglas; sündinud 5. septembril 1951 Coraopolises Pennsylvania osariigis) on USA filminäitleja.
Välislingid.
Keaton, Michael
Keaton, Michael


Colin Firth.
Colin Firth [k'olin fööss] (sündinud 10. septembril 1960) on inglise näitleja.
Elukäik.
Colin Firth sündis Hampshire'i lähedal Grayshottis akadeemikute perekonnas. Tema isa oli Winchesteri ülikoolis ajalooprofessor ja ema võrdleva religiooniteaduse professor avatud ülikoolis.
Tal on õde Kate ja noorem vend Jonathan, kes on samuti näitleja.
Varajases lapsepõlves, kuni neljanda eluaastani, elas ta koos misjonäridest vanavanematega Nigeerias. Tema vanemad olid üles kasvanud Indias, sest nii ema- kui isapoolsed vanavanemad olid seal misjonärid olnud.
Firth elas koos vanematega USA-s Missouri osariigis St. Louisis, kuni sai 11-aastaseks.
Pärast Inglismaale naasmist (Colin oli siis viiene) asus pere elama Winchesteri. Koolis tahtis Firth õppida kitarri mängima, aga kooli juhtkond oli kitarri ja saksofoni mängimise ära keelanud, kuna need polevat tõsiseltvõetavad instrumendid. Selle asemel õppis Firth tenortuubat.
Näitlejakutse omandas ta Londoni Draamakeskuses.
Näitlejatöö kõrvalt on Firth aktivist. Ta on osalenud kampaaniates põlisrahvaste traditsioonilise elustiili säilitamise nimel, Kongost pärit asüülitaotlejate väljasaatmise vastu, õiglase kaubanduse kasuks, ökoloogilise jalajälje vähendamise poolt ning Suurbritannia muutmise poolt vabariigiks.
Poliitiliselt toetas ta algul Leiboristlikku Parteid, aga kuna ta ei olnud rahul nende seisukohaga varjupaiga taotlemise ja põgenike õiguste küsimuses, siis asus ta toetama Liberaaldemokraate. 2010. aasta lõpus kaotas ta usu ka liberaaldemokraatidesse, sest nad tegid kannapöörde suhtumises õppemaksu. Seejärel on ta poliitiliselt sõltumatu.
2011. aasta aprillis nimetas ajakiri "Time" Firthi maailma 100 kõige mõjukama inimese hulka.
Karjäär.
Firth debüteeris 1981 Julian Mitchelli draamas "Another Country", kehastades Guy Bennetit. 1984 ilmus "Another Country" kinoversioon, kus ta kehastas teist peategelast Tommy Juddi, Guy Benneti osas oli Rupert Everett.
Järgnesid filmid "Month in the Country" ja "Valmont". Neile järgnes peaosa Richard Eyre'i lavastatud ja palju kõmu tekitanud BBC telesarjas "Tumbledown". Film põhineb reaalsetel sündmustel ja räägib noorest ohvitserist Robert Lawrence'ist, kes võttis osa Falklandi sõjast.
Järgnesid kõrvalosad filmides "Out of the Blue" ja "Femme Fatale" (1991), "Hostages" ja "Siga süüpingis" (1993), "Playmaker", "The Master of the Moor" ja "Deep Blue Sea" (1994. 1995 mängis ta filmides "The Widowing of Mrs Holyrod" ja "Circle of Friends" ning "Nostromo" (1996).
Ülemaailmne tuntus tuli Jane Austeni romaani "Uhkus ja eelarvamus" põhjal BBC-s loodud minisarjaga "Uhkus ja eelarvamus", kus ta mängis Fitzwilliam Darcy osa. Tema mängitud rollist on inspireeritud ka Mark Darcy tegelaskuju Helen Fieldingi bestselleris "Bridget Jonesi päevik". Colin Firth mängis Darcy-nimelist tegelast ka selle raamatu põhjal valminud kahes Bridget Jonesi filmis "Bridget Jonesi päevik" ja ".
Järgnesid osatäitmised filmides "Fever Pitch", "Tuhat aakrit" (1997), "My Life So Far" (1998) ja Lord Wessexi roll filmis "Armunud Shakespeare".
Aastal 1999 mängis ta sellistes teisejärgulistes filmides, nagu "Secret Laughter of Women", ", "The Turn of the Screw" ja "Donovan Quick".
Aastal 2003 tuli Colin Firth kinolinale kolmel korral, filmides "Mida tüdruk tahab", "Armastus on see..." ja "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga". Viimane on valminud Tracy Chevalieri samanimelise romaani põhjal, mis räägib 17. sajandi maali "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" sünnist. Colin Firth mängis filmis maalikunstnikku Johannes Vermeeri.
Nanny McPhee" esilinastusel (2005)
Aastal 2005 jõudis kinolinale armeenia päritolu Kanada režissööri Atom Egoyani film "Kus on tõde?", mille peaosas oli Colin Firth koos Kevin Baconiga. Film linastus ka Eestis filmifestivali PÖFF raames. Samal aastal valmis film "Nanny McPhee – võlurist lapsehoidja", kus Firth kehastas hiljuti naise kaotanud pereisa, kes ei tule toime oma seitsme lapse kasvatamisega. Võlurist lapsehoidja osas oli Emma Thompson, kes oli ka filmi stsenarist.
Aastal 2006 valmisid film "Celebration" ja BBC telefilm "Born Equal".
2007. aastal esilinastusid filmid "Viimane leegion", mis räägib Rooma impeeriumist ning selle viimasest keisrist, vaid 12-aastasest Romulus Augustusest (Thomas Sangster) ja "Juhuslik kohtumine", kus peaosas oli Helen Hunt. Järgnesid filmid "And When Did You Last See Your Father?", mis kandideeris BIFA ehk Briti sõltumatule filmiauhinnale ning Colin Firth oma rolli eest parima taustanäitleja auhinnale ja "St. Trinian's".
Auhinnad.
Ekraaninäitlejate Gildi auhind
Euroopa filmiauhind
Briti Akadeemia auhind
Venezia filmifestivali auhind Volpi karikas
Londoni Kriitikute Ringi auhind
Austini filmikriitikute auhind
Briti Sõltumatu Filmiauhind
Chicago filmikriitikute auhind
Florida filmikriitikute auhind
Los Angelese filmikriitikute parima meesnäitleja auhind
San Diego filmikriitikute auhind
San Francisco filmikriitikute auhind
Santa Barbara rahvusvahelise filmifestivali auhind
Vancouveri filmikriitikute auhind
13. jaanuaril 2011 sai Firth omanimelise tähe Hollywoodi kuulsuse alleel. See oli 2429. täht.
Nominatsioonid.
Briti Akadeemia auhinna
Isiklikku.
Firth astus 1989 suhtesse Meg Tillyga, kellega ta mängis koos filmis "Valmont". Tilly oli varem abielus olnud ja sellest oli sündinud kaks last. 1990 sündis nende suhtest poeg William Joseph Firth. 1994 asusid nad lahku elama, aga Firth suhtleb Tilly lastega ikkagi.
Seejärel oli Firth sisse võetud Jennifer Ehlest, kellega ta mängis koos filmis "Uhkus ja eelarvamus". Nende suhe purunes 1997.
Colin Firth on abielus Livia Giuggioliga. Peres kasvavad pojad Luca (sündinud 29. märtsil 2001) ja Matteo (sündinud 25. augustil 2003). Giuggioli on itaallane ja sellepärast on ka Firth itaalia keele selgeks õppinud.


Michelle Pfeiffer.
Michelle Marie Pfeiffer (sündinud 29. aprillil 1958 Santa Anas Californias) on ameerika näitleja.
Michelle sündis Richard ja Donna (sündinud Taverna) Pfeifferi neljalapselises peres teise lapsena. Isa oli torumees, ta paigaldas küttesüsteeme ja kliimaseadmeid, ema oli koduperenaine. Tal oli vanem vend Rick (sündinud 1955) ning kaks nooremat õde: 1964 sündinud Dedee Pfeiffer, kellest sai samuti tele- ja silminäitleja, ning 1965 sündinud Lori.
1975 lõpetas Michelle keskkooli. 1978 võitis ta Orange'i maakonna iludusvõistlused ja osales samal aastal Miss California valimisel, tulles 6. kohale. Pärast neid konkursse võttis ta endale agendi ja hakkas näitlejaks.
Tunnustused.
1985 valmis film "Kullnaine". Pfeiffer mängis selles naispeaosatäitjat, äranõiutud neiut, kes on igal öösel inimene ja igal päeval kull. Selle rolli eest nimetati ta parima ulmefilmi auhinna "Saturn" kandidaadiks naisnäitleja kategoorias, aga ei võitnud seda.
1988 nimetati Pfeiffer osa eest filmis "Abielus maffiaga" "Kuldgloobuse" kandidaadiks muusikali- või komöödianäitleja kategoorias. Ta ei võitnud seda auhinda.
Samal aastal mängis ta filmis "Ohtlikud armusuhted" vooruslikku naist, kes laseb end võrgutada südametul seelikukütil ja sureb kurvastusse, kui see ta maha jätab. Selle rolli eest nimetati ta "Oscari" ning BAFTA auhinna kandidaadiks naiskõrvalosatäitja kategoorias, võites neist viimase.
1989 mängis ta filmis "The Fabulous Baker Boys" ekstsentrilist kõrtsilauljatari Susie Diamondi. Kuigi ta polnud professionaalselt laulmist õppinud, esitas ta filmis oma laulud ise. Selle rolli eest nimetati ta "Oscari", BAFTA auhinna ja "Kuldgloobuse" kandidaadiks naisnäitleja kategoorias, pälvides neist viimase.
1990 mängis ta filmis "Vene maja" Katja Orlovat ja nimetati selle rolli eest "Kuldgloobuse" kandidaadiks draamanäitleja kategoorias, aga ei võitnud seda.
1991 mängis ta filmis "Frankie ja Johnny" ettekandjat, kellel on armulugu endise vangiga. Kuigi kriitikud kirjutasid, et ta on selle rolli jaoks liiga ilus, nimetati ta ikkagi "Kuldgloobuse" kandidaadiks muusikali- või komöödianäitleja kategoorias, aga ei võitnud seda.
1992 mängis ta filmis "Love field" koduperenaist, kes jumaldab Jacqueline Kennedyt ja viibib Dallases päeval, mil John Kennedy mõrvati. Selle rolli eest nimetati ta "Oscari" ja "Kuldgloobuse" kandidaadiks, aga ei võitnud kumbagi. Küll pälvis ta Berliini filmifestivali parimale näitlejale mõeldud Hõbekaru.
1993 mängis ta filmis "Süütuse aeg" krahvinna Ellen Olenskat ja nimetati "Kuldgloobuse" kandidaadiks draamanäitleja kategoorias, aga ei võitnud seda. Küll võitis Winona Ryder naiskõrvalosa "Kuldgloobuse" ja nimetati "Oscari" kandidaadiks.
1994 mängis ta õudusfilmis "Hunt" ja nimetati "Saturni" kandidaadiks naisnäitleja kategoorias, aga ei võitnud seda.
2000 mängis ta paranormaalses filmis "Peidus pinna all" naist, kes avastab, et tema mees on mõrtsukas. Selle rolli eest nimetati ta "Saturni" kandidaadiks naisnäitleja kategoorias, kuid ei võitnud.
2007 mängis ta filmis "Tähetolm" ilusat nõida Lamiat. Sellegi rolli eest nimetati ta "Saturni" kandidaadiks naiskõrvalosa kategoorias, ent ei võitnud.
Eraelu.
Pfeiffer koos abikaasa David E. Kelleyga (1994)
Los Angeleses näitlemist õppides tutvus Pfeiffer abielupaariga, kes kaasas ta metafüüsikat ja taimetoitlust harrastavasse sekti. Kuigi nad aitasid Pfeifferil loobuda alkoholist, tubakast ja narkootikumidest, hakkasid nad kontrollima kogu tema elu ning Pfeiffer annetas neile suure summa raha. Pfeiffer kohtus teise algaja näitleja Peter Hortoniga, kes otsustas teda aidata. Hunt oli saanud sel ajal väikese osa filmis, mis räägib sektist ja sellest, kuidas selle küüsi langenud inimesi ümber programmeerida, ning viis Pfeifferi kokku inimestega, kes seda päriselus teevad. Nende ja Hortoni mõjul sai Pfeiffer piisavalt tugevaks, et sektist lahkuda. Nad abiellusid Santa Monicas 1981 ja mesinädalate ajal sai Pfeiffer teada, et on saanud peaosa filmis "Grease 2".
Nii kunstilises kui rahalises mõttes film äpardus, kuid Pfeiffer sai siiski kiita.
Pfeiffer ja Norton kolisid lahku 1988 ja lahutasid 1990. Nortoni sõnul lagunes abielu sellepärast, et mõlemad olid pühendunud rohkem oma tööle kui perele.
13. novembril 1993 abiellus ta teleprodutsendi David E. Kelleyga, kellega oli tutvunud sama aasta jaanuaris. 1993. aasta märtsis lapsendas Pfeiffer vastsündinud tüdruku, kes sai nimeks Claudia Rose. Laps ristiti Pfeifferi ja Kelley pulmapäeval. 1994. aasta augustis sünnitas Pfeiffer poja John Henry.
Välislingid.
Pfeiffer, Michelle
Pfeiffer, Michelle


Tim Allen.
Timothy Allen Dick (sündinud 13. juunil 1953 Denveris) on USA näitleja ja koomik.
Biograafia.
Tim Alleni isa, kinnisvaramaakler Gerald Dick, hukkus autoavariis purjus juhiga sõidutades oma peret koju Colorado Ülikooli jalgpallimängult, kui Tim oli 11-aastane. Ta ema, Martha Dick, abiellus kaks aastat pärast Geraldi surma oma kooliaegse kallima, episkopaalkiriku diakoniga. Timil on ka üheksa õde-venda. Pere kolis Birminghami, Michigani osariiki.
1975 lõpetas Tim Western Michigan University teleproduktsiooni erialal. 1978 sai ta uimastisüüdistuse eest 28-kuise vanglakaristuse.


Benedictus XVI.
Benedictus XVI (sünninimi Joseph Alois Ratzinger; sündinud 16. aprillil 1927) on paavst alates 19. aprillist 2005. Ta on 265. paavst ja tuntuim katoliiklik teoloog tänapäeval.
Joseph Alois Ratzinger sündis vaiksel laupäeval 16. aprillil 1927 kohaliku aja järgi kella 4.30 paiku varahommikul Saksamaal Baieris Inni äärses Marktlis (Marktl am Inn) praegusel aadressil Marktplatz 11 (varem Schulstrasse 11) politseinik Joseph Ratzingeri (1877–1959) ja koka Maria Peintneri (1884–1963) kolmelapselises peres noorimana ning ristiti samal päeval kella 8.30 paiku kohalikus Püha Oswaldi kirikus vikaar Josef Stangli poolt. Tal on vend Georg Ratzinger ja õde Maria Ratzinger. Tulevase paavsti vanaonu Georg Ratzinger oli preester ja Riigipäeva liige.
Isa kriitilise suhtumise tõttu natsionaalsotsialistlikusse parteisse pidi perekond 11. juulil 1929 kolima Tittmoningisse, mida 1932 külastas kardinal Michael von Faulhauber ja samal aastal kolisid nad sealt Inni äärsesse Auschausse (Auschau am Inn). 1937 kolisid Ratzingerid Traunsteini linna lähedal asuvasse Hufschlagi külla, kus isa läks samal aastal teenistusest erru. 9. juunil 1937 konfirmeeriti tulevane paavst kardinal Faulhaberi poolt.
1941 pidi Joseph Ratzinger astuma Hitlerjugendisse. Samal ajal hukati Saksamaa eutanaasiaprogrammi alusel üks tema Downi sündroomiga sugulane. 1943 teenis Ratzinger õhutõrje abiväes Müncheni lähedal Ludwigsfeldis asuvate BMW tehaste kaitsetöödel, sealt saadeti ta hiljem Unterföhringisse ja Innsbrucki, kust nende abiüksus saadeti edasi Gilchingisse. Gilchingis teenis Ratzinger hävituslennukite baasis sidetöödel. 10. septembrist 20. novembrini 1944 püstitas Ratzinger Ungari piiri ääres tankitõkkeid. Detsembris 1944 mobiliseeriti ta armeesse ja saadeti esmalt õppustele Traunsteini. Terviseprobleemide tõttu ei osalenud Ratzinger õppustel, teda ei saadetud ka rindele, vaid ta teenis mitmetes toimkondades. Aprillis või mais 1945 põgenes Ratzinger väeosast ja saabus koju, kust ta taheti taas armeesse mobiliseerida. Pärast Saksamaa okupeerimist vangistati ta liitlasvägede poolt ja ta viibis USA hallatavas sõjavangide laagris Ulmi lähedal, kust vabanes 19. juunil 1945. 120 kilomeetrise kodutee läbis Ratzinger hääletades.
Joseph Ratzinger asus 1945 õppima Freisingi vaimulikus seminaris. Ta sai 28. oktoobril 1950 alamdiakoniks, 29. oktoobril 1950 diakoniks ja ordineeriti 29. juunil 1951 preestriks kardinal Faulhaberi poolt Freisingi toomkirikus. Ratzinger asus 1947 õppima Müncheni vaimulikus seminaris ja seejärel Müncheni ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat. Ta oli mõjutatud Gertrud von le Forti, Ernst Wiecherti, Fjodor Dostojevski, Elisabeth Langgässeri, Theodor Steinbücheli, Martin Heideggeri ja Karl Jaspersi töödest. 11. juulil 1953 sai ta teoloogiadoktoriks väitekirjaga „Volk und Haus Gottes in Augustins Lehre von der Kirche.” 21. veebruaril 1957 sai ta Müncheni ülikooli professoriks väitekirjaga „Die Geschichtstheologie des heiligen Bonaventura.” 1962–1965 osales Ratzinger II Vatikani oikumeenilisel kirikukogul kardinal Joseph Fringsi nõunikuna. 1972 asutas ta koos Hans Urs von Balthasari ja Henri de Lubaciga teoloogiaajakirja “Communio”. Joseph Ratzinger oli kardinal 28 aastat, enne teda oli selles ametis paavstidest viimati veel kauem Benedictus XIII.
Kardinal Ratzinger oli üks Johannes Paulus II lähemaid kaastöölisi ning mõjukamaid isikuid Vatikanis. Ta osales 30. septembrist 29. oktoobrini 1977, 26. septembrist 25. oktoobrini 1980, 29. septembrist 28. oktoobrini 1983, 1. oktoobrist 30. oktoobrini 1987, 30. septembrist 28. oktoobrini 1990, 2. oktoobrist 29. oktoobrini 1994 ja 30. septembrist 27. oktoobrini 2001 maailma piiskoppide sinodil. Ta osales 24. novembrist 8. detsembrini 1985 erakorralisel maailma piiskoppide sinodil, 28. novembrist 14. detsembrini 1991 Euroopa piiskoppide assambleel, 10. aprillist 8. maini 1994 Aafrika piiskoppide assambleel, 16. novembrist 12. detsembrini 1997 Ameerika piiskoppide assambleel, 29. aprillist 14. maini 1998 Aasia piiskoppide assambleel, 22. novembrist 12. detsembrini 1998 Okeaania piiskoppide assambleel ja 1. oktoobrist 23. oktoobrini 1999 Euroopa piiskoppide assambleel. Kardinal Ratzinger osales 16. septembrist 24. septembrini 1978 Ecuadoris peetud III Neitsi Maarja kongressil. Tema soovitusel avaldati 26. juunil 2000 Fatima kolmas saladus. 3. jaanuaril 1999 oli kardinal Ratzinger paavsti saadik Paderbornis ja 6. oktoobril 2002 Regensburgis. 11. mail 2003 oli ta legaat Poolas, kus tähistati 750 aasta möödumist püha Stanisławi kanoniseerimisest. 27. märtsil 2004 oli Ratzinger paavsti esindaja Viinis kardinal Franz Königi matustel. Pärast Johannes Paulus II surma pidas Ratzinger oma eelkäija reekviemimissat. Kardinal Ratzinger osales 3 konklaavil 1978–2005. Viimane paavst, kes kardinalina osales 3 konklaavil, oli Clemens XII.
Kuna ta vajutas iPadile liiga kõvasti, ei läinud sõnum esimesel 2 katsel teele. Alles kui peapiiskop Claudio Maria Celli paavsti juhendas, saatis Benedictus sõnumi ära.
Ametid.
pisi
2005. aasta konklaav.
Benedictus XVI valiti paavstiks Leo IX mälestuspäeval 19. aprillil 2005 ja pühitseti ametisse 24. aprillil. Ta võttis nime Benedictus XV järgi. Ta oli 6 (või 7) sakslane, kes valiti paavstiks, enne teda valiti viimase sakslasena paavstiks Victor II (või Stephanus IX). Benedictus XVI sai paavstiks 78 aastaselt, viimati sai veel vanemalt paavstiks Clemens XII, kes valiti 1730. Ta on vanim sakslane ja vanim Benedictuse nimeline paavst, kes nii kõrges vanuses sai paavstiks. Enne Benedictust sai viimati kardinalpiiskopina paavstiks Pius VIII ja kardinalide kolleegiumi dekaanina Paulus IV. Benedictus XVI oli kolmas ja viimane Paulus VI pühitsetud kardinal, kes sai paavstiks.
18. aprillist 19. aprillini 2005 toimunud konklaavil osalesid 115 kardinali 52 riigist. Esimene hääletusvoor toimus 18. aprillil, mille järel anti umbes kell 20:05 (Eesti aja järgi 21:05) musta suitsuga teada vooru läbikukkumisest. 19. aprillil kell 7:30 hommikul toimus missa ja seejärel peeti 2 vooru, kuid kella 11:50 paiku anti musta suitsuga teada, et voorud lõppesid tulemusteta. Samal päeval toimus neljas hääletusvoor ja kell 17:50 ilmus Sixtuse kabeli korstnast hallikasvalge suits, mille järel hakkasid Püha Peetruse basiilika kellad lööma.
See oli suurima osavõtjate arvuga konklaav ajaloos. Kaks kardinali, Ratzinger ja William Wakefield Baum, olid pühitsetud Paulus VI poolt, ülejäänud Johannes Paulus II poolt. Hääleõigust omanud kardinalid Adolfo Antonio Suárez Rivera ja Jaime Lachica Sin ei saanud tervislikel põhjustel konklaavil osaleda.
Konklaavil osales Euroopast 58 kardinali 19 riigist, Ameerikast 34 kardinali 14 riigist, Aafrikast 11 kardinali 10 riigist, Aasiast 10 kardinali 7 riigist, Okeaaniast 2 kardinali 2 riigist. Erinevate religioossete institutsioonide liikmeid oli 22.
Vatileaksi skandaal.
Ajakirjanik Gianluigi Nuzzi avalikustas jaanuaris 2012 erinevates meediaväljaannetes mitmeid peapiiskop Carlo Maria Viganò dokumente, milles vaimulik taunis korruptsiooni Vatikanis. Kui avalikkusesse jõudis üha enam salastatud dokumente, määras Benedictus XVI 24. aprillil 2012 ametisse komisjoni, kuhu kuulusid kardinalid Julián Herranz Casado, Jozef Tomko ja Salvatore De Giorgi. Mais 2012 ilmus Nuzzi teos "Sua Santita", mille kirjutamisel toetus ta paavsti ülemteenri Paolo Gabriele antud salajaste dokumentide sisule. Nende alusel viitas Nuzzi mitmetele Vatikanis teostatud korruptiivsetele hangetele, millega soositi firmasid ja eraisikuid. Gabriele selgitas, et ta soovis paavsti erasekretäri dokumentidest koopiaid tehes „lõpetada katoliku kirikus levivat korruptsiooni“. Gabriele arreteeriti varguses süüdistatuna mais ja 23. juulil võeti ta koduaresti alla. Itaalia ajakirjandus on hiljem spekuleerinud, et mõni kardinal võis Gabrielet dokumentide lekitamisel oma huvides ära kasutada. 6. oktoobril 2012 mõisteti Gabriele 18 kuuks vangi. 10. novembril 2012 mõistis kohus Vatikani programmeerija Claudio Sciarpelletti tingimisi 2 kuuks vangi Gabriele abistamise eest.
Lisaks vallandas Vatikani panga järelvalvenõukogu mais 2012 ametist Vatikani panga juhi Ettore Gotti Tedeschi, keda süüdistati ebaprofessionaalses töös ja rahapesus. Tedeschi kinnitas, et soovis panga tööd muuta pädevamaks. Paavst nentis 30. mail 2012, et „kuulujutud heidavad Pühale Toolile halba varju“.
Benediktlased.
Paavst saatis 20. septembril 2008 läkituse benediktlastele, kutsudes munki tsivilisatsiooni päästma. Ta saatis 7. märtsil 2009 ja 23. septembril läkitusi benediktlastele. Ta saatis 13. märtsil 2009 läkituse benediktiini nunnadele. Ta külastas 24. mail 2009 benediktlaste Monte Cassino kloostrit.
Bosco salesiaanid.
Paavst saatis 31. märtsil 2008 läkituse Bosco salesiaanide üldkapiitlile.
Catholic Action.
Paavst tunnustas 8. detsembril 2009 Itaalia Azione Cattolica (Catholic Action) liikumise tegevust. Ta tunnustas 30. jaanuaril 2011 Rooma Catholic Actioni tegevust. Ta on kohtunud korduvalt Catholic Actioni liikmetega.
Focolare.
3. juuniks 2006 valmistasid Chiara Lubichi rajatud Focolare liikumise liikmed Roomas Santa Cuore Immacolato di Maria kirikut ette paavsti poolt läbi viidavaks nelipühi vigiiliaks, kus osalesid kümnekonna katoliku kirikusse kuuluva liikumise esindajad. Ta saatis 8. veebruaril 2007 Focolare liikumisega seotud piiskoppidele läkituse. Ta on tunnustanud entsüklikas "Caritas in Veritate" Focolare majandusmudelit.
Frantsisklased.
9. novembril 2005 avaldatud motu proprios "De basilicis" sätestas Benedictus XVI legaadiks määratud kardinali kohustused frantsisklastele kuuluvas Assisi Santa Maria degli Angeli ja San Francesco konventides ning basiilikates. Ta laiendas ühtlasi kohaliku piiskopi jurisdiktsiooni mõlema basiilika üle, põhjendades seda vajadusega kohustada frantsisklasi tegema tihedamat koostööd kohaliku kogudusega, millega ta tühistas Paulus VI poolt Assisi frantsisklastele omistatud eristaatuse. Benedictus XVI määras 19. novembril 2005 Assisi-Nocera Umbra – Gualdo – Tadino piiskopiks Domenico Sorrentino. 26. jaanuaril 2006 ja 18. aprillil 2009 kohtus Benedictus XVI minoriidi frantsiskaanide ordukindrali José Rodríguez Carballoga. 21. veebruaril 2006 määras Benedictus XVI legaadiks Assisisse kardinal Attilio Nicora. Ta saatis 18. aprillil 2009 frantsisklastele läkituse.
Jeruusalemma Püha Haua rüütliordu.
Ta määras 15. märtsil 2012 Jeruusalemma Püha Haua rüütliordu suurmeistriks kardinal Edwin Frederick O'Brieni.
Jesuiidid.
Benedictus XVI kohtus 17. veebruaril 2006 jesuiitide ülemkindrali Peter Hans Kolvenbachiga, kes oli teatanud, et loobub ülemkindrali ametist hiljemalt 2008. aastal. 22. aprillil 2006 peeti Vatikanis missa, millel osales ka Kolvenbach. Benedictus XVI on kuulutanud pühakuks ühe ja kardinaliks kaks jesuiiti. Ta määras Vatikani pressisekretäriks jesuiit Federico Lombardi.
Paavst kohtus jesuiitide ülemkindrali Adolfo Nicolásiga 26. jaanuaril 2008 ja 21. veebruaril 2008. Ta saatis 21. veebruaril 2008 läkituse jesuiitidele.
Malta ordu.
23. juunil 2006, 22. juunil 2007 ja 2. detsembril 2007 kohtus Benedictus XVI Malta ordu suurmeistri Andrew Bertiega. 23. juunil 2008, 25. juunil 2010 ja 25. juunil 2011 kohtus ta Malta ordu suurmeistri Matthew Festingiga.
Neokatehumenaalne Tee.
12. jaanuaril 2006 lähetas Benedictus XVI Vatikanis 200 neokatehumeenide misjoniperekonda jutlustama maailma eri piirkondadesse. Ta tunnustas neokatehumeenide tegevust misjoneerimisel, kuid ta kohustas Neokatehumenaalse Tee liikumist pidama kinni katoliku kiriku liturgilistest normidest, mis sisalduvad katoliku kiriku poolt tunnustatud liturgilistes raamatutes. Paavsti vastavasisuline avaldus oli ajendatud sellest, et kardinal Francis Arinze saatis 1. detsembril 2005 liikumise rajajatele kirja, milles rõhutati katoliku kirikus kasutatavate liturgiliste normide täitmise vajadust.
27. mail 2007 kohtus paavst liikumise rajaja Kiko Argüelloga. Ta tunnustas 12. jaanuaril 2009 neokatehumeenide tegevust ja kohtus 17. jaanuaril 2011 neokatehumeenidega.
Ta kohtus 20. jaanuaril 2012 Neokatehumenaalse Tee liikumise esindajatega, kui Ilmikute paavstlik komisjon oli liikumise muudatusi tunnustanud. Paavst nimetas liikumist „eriliseks anniks, mille Püha Vaim on meile andnud meie ajal“. Samas rõhutas paavst, et liikumises osalejad ei distantseeruks tavakoguduste liikmetest.
Opus Dei.
Benedictus XVI saatis 22. septembril 2005 kirja Opus Dei prelaadile piiskop Javier Echevarríale. 10. aprillil 2006 kinkisid Opus Dei üliõpilased paavstile sünnipäevaks klaverikujulise šokolaaditordi.
Püha Johannese vendade kommuun.
15. veebruaril 2006 kohtus Benedictus XVI Vatikanis dominikaani preestri Marie-Dominique Philippe’i eestvedamisel korraldatud palverännakul viibinud Püha Johannese vendade kommuuni ("La Communauté Saint Jean") liikmetega. Paavst rõhutas kohtumisel, et kommuun õpiks mineviku kogemustest ja oleks hoolikam uute liikmete vastuvõtmisel, vaagides eelnevalt hoolikalt liikmekandidaatide religioosset kutsumust.
Somaschi regulaarkanoonikud.
Ta saatis 20. juulil 2011 läkituse Somaschi regulaarkanoonikutele.
Vabastuse ja osaduse vennaskond.
26. augustil 2005 kohtus Benedictus XVI Vatikanis Hispaania preestri Julián Carróniga, kes on Vabastuse ja osaduse vennaskonna ("la Fraternidad de Comunión y Liberación, Fraternity of Communion and Liberation," C.L.) president. 21. veebruaril 2006 mälestas Benedictus XVI liikumise rajajat preester Luigi Giussanit.
Liturgilised otsused.
Benedictus XVI on eelistanud traditsioonilist liturgiarõivastust, nagu mozzetta, tabarro ja camauro, mida II Vatikani oikumeenilise kirikukogu järel pole paavstid tavaliselt kasutatud.
28. juunil 2005 avaldati paavsti heakskiidul katoliku kiriku katekismuse lühikokkuvõte Compendium.
22. augustil 2005 pühitses Tenerife piiskop paavsti loal preestriks abielus oleva David Gliwitzkle.
22. veebruaril 2007 koostatud dokumendis "Sacramentum Caritatis" käsitles ta jumalateenistuse olemust ja kristlikku eetikat. Ta kinnitas ka, et abielulahutuse järel taas abiellunud katoliiklased ei saa armulauda.
Ta kuulutas ajavahemiku juunist 2008 juunini 2009 "Pauluse aastaks".
Paavsti otsuse alusel eemaldati Trento missa liturgilisest tekstist 6. veebruaril 2008 juute solvavad palved.
Motu proprio 'Summorum Pontificum'.
Benedictus XVI kuulutas 7. juulil 2007 avaldatud ja 14. septembril 2007 jõustunud motu proprio 'Summorum Pontificum' alusel Pius V ja Johannes XXIII missaalid katoliku kiriku ladina riituse palveseaduse erakorraliseks väljenduseks, kuna palveseaduse tavapärane väljendus on Paulus VI missaal. Vaimulikud võivad kasutada ka Johannes XXIII breviaari.
Paavstliku ja piiskopliku õiguse alusel tegutsevad pühendatud elu instituutide ja apostelliku elu seltside kogukonnad võivad pühitseda missat Johannes XXIII missaali kohaselt.
Kogudustes, kus leidub varasematesse liturgilistesse traditsioonidesse kiindunud usklikke, peab kogudusepreester nende palvel missa pühitsemiseks kasutama Johannes XXIII missaali ja seda missaali kasutavad preestrid peavad olema võimelised selle järgi missat pidama. Lugemised võivad olla rahvakeeles, kuid kasutada tuleb Püha Tooli poolt heakskiidetud väljaandeid.
Johannes XXIII missaali pühitsemine võib aset leida argipäevadel. Pühapäevadel ja pühadel võib samuti toimuda üks selline pühitsemine. Kogudusepreester võib usklike palve korral lubada Johannes XXIII missaali kasutamist laulatustel, matustel ja palverännakutel. Kui ilmikud ei saa kogudusepreestrilt nõusolekut oma palvele, võivad nad sellest teatada vastava piiskopkonna piiskopile. Kui piiskop ei saa nende soovi täita, võib vastava palve esitada paavstlikule komisjonile Ecclesia Dei.
Kardinalide pühitsemised.
Benedictus XVI on pühitsenud 90 kardinali 5 konsistooriumil. 11. juunil 2007 tühistas Benedictus XVI Johannes Paulus II otsuse, et kui konklaavil ei saavutata 30 valimisvooru (12 valimispäeval) järel selgust, otsustab lõpliku tulemuse 31 voorus lihthäälte enamus eelmises voorus kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Benedictus XVI taastas varasema korralduse, mille alusel on konklaavil valituks osutumisel igas voorus nõutav 2/3 häälte arv. Ta ei pühitsenud 24. novembril 2012 toimunud konsistooriumil ühtki eurooplasest kardinali. See oli esimene konsistoorium pärast 1927, kui uute kardinalide seas polnud ainsatki itaallast ja esimene konsistoorium pärast 1924, kui määratute seas polnud ühtki eurooplast.
Benedictus XVI moodustas 24. novembril 2007 uued titulaarkirikud
Ta moodustas 20. novembril 2010 San Paolo alle Tre Fontane ja San Corbiniano titulaarkirikud.
18. veebruaril 2012 moodustatud titulaarkirikud
Puhkused.
Benedictus XVI on igal suvel augusti kuus puhanud Castel Gandolfos. 2005 ja 2006 suvel puhkas ta Les Combes d'Introdis. 2007 suvel puhkas ta Lorenzago di Cadores.
Juulis ja augustis 2008 viibis ta suurema osa ajast Castel Gandolfos. Austraalia visiidi ajal 13. – 17. juulil 2008 puhkas ta Opus Dei koguduses Sydney äärelinnas Kenthurstis. 28. juulist 11. augustini viibis ta puhkusel Bressanones.
Juuli-augustis 2009 viibis paavst Les Combes'is ja Castelgandolfos. Juulist augustini 2010 viibis paavst puhkusel Castel Gandolfos, käies korraks 4. augustil Roomas.
Ta asus 7. juulil 2011 Castel Gandolfosse, jäädes sinna 4. septembrini, käies vahepeal vaid Hispaanias korraldatud noortepäevadel. Ta puhkas Castel Gandolfos 3. juulist septembri alguseni 2012. Septembris 2012 puhkas ta Castel Gandolfos vaid nädalalõppudel.
Rünnakud paavsti vastu.
6. juunil 2007 hüppas 27-aastane sakslane Vatikanis Peetri väljakul üldaudientsi ajal üle turvatara ja püüdis pääseda paavsti sõidukini, kuid turvamehed pidasid korrarikkuja kinni.
24. detsembril 2009 hüppas Susanna Maiolo Rooma Peetri kirikus peetud missal protsessiooni ajal üle turvatara, pääses turvameestest mööda ja haaras paavsti palliumist. Vahejuhtumi käigus kukkusid paavst ja kardinal Roger Etchegaray pikali. Paavst pääses ehmatusega, kuid kardinal toimetati haiglasse. Paavst kohtus 13. jaanuaril 2010 Maiologa, kes avaldas juhtunu pärast kahetsust.
Paavsti Suurbritannia visiidi ajal 17. septembril 2010 pidas Briti politsei Londonis kinni 6 tänavakoristajat, keda kahtlustati terroriaktide tellimises, õhutamises ja ettevalmistamises. Mehed vabastati järgmiste päevade jooksul süüdistust esitamata.
Novembris 2011 Hiinat väisanud Palermo peapiiskopi Paolo Romero väitel kavandab mingi grupeering paavsti mõrvamist 12 kuu jooksul (plaan Mordkoplott).
Benedictus XVI kultuuriloos.
Kardinal Ratzinger on mitteametlikult tauninud Harry Potteri sarja raamatuid, kuid ta pole selle kohta kardinalina ega paavstina ametlikku avaldust teinud. Ta oli kardinalina vastu 1997 Bob Dylani esinemisele Roomas, kuid ta pole selle kohta paavstina ametlikku avaldust teinud.
Benedictus XVI pole ametlikku avaldust teinud Dan Browni “Da Vinci koodi” kohta.
12. veebruaril 2006 väljendas ta 2006. aasta taliolümpiamängude avamise puhul Torinos oma heameelt.
11. mail 2006 kohtus paavstiga Kanada lapstäht Jeremy Gabriel.
Benedictus XVI pole soostunud jätkama Vatikanis oma eelkäija poolt algatatud popkontsertide pidamist jõulude ajal.
Kreeka õigeusukiriku peapiiskop Christodoulos soovis paavstilt Parthenoni tüki tagastamist, mis asub Vatikanis.
25. jaanuaril 2007 kritiseeris paavst vägivalda õhutavaid videomänge.
21. aprillil 2007 kingiti paavstile Vigevanos 15 001 paari kingi, millest paavst soostus omale võtma ühe paari ja lubas ülejäänud anda vaestele almusteks.
15. juunil 2007 andis ta korralduse taasavada Noto katedraal.
Ta kohtus 28. septembril 2007 Regensburgi katoliikliku muusikakõrgkooli esindajatega.
Detsembris 2007 teatas lavastaja Franco Zeffirelli, et paavst vajab imidžikujundajat.
Kunstnik Natalia Tsarkova maalis paavstist 2007. aastal portree.
Ta õnnistas 22. veebruaril 2008 Vatikanis Gregorio l'Illuminatore hoovi.
Ta kohtus 5. juulil 2008 Regensburgi koori liikmetega ja õnnistas nende uut orelit.
7. augustil 2008 saatis paavst kirja Trentino Alto-Adige regionaalkontsiili eesistujale Franz Pahlile, milles taunis Martin Kippenbergeri tööd ristilöödud konnast.
Ta kohtus 13. augustil 2008 Baieri raadiojaama Bayerischer Rundfunk delegatsiooniga.
Ta kohtus 31. oktoobril 2008 Stephen Hawking’iga.
Ta sai 24. jaanuaril 2009 omanimelise YouTube’i veebilehe.
28. jaanuaril 2009 kohtusid paavstiga Circus Medrano tsirkuse lõvitaltsutajad.
Paavst taunis 21. märtsil 2009 nõidumist ja spiritismi.
Ta kohtus 1. augustil 2009 ujumise maailmameistrivõistlustel osalenud sportlastega.
Paavst kohtus 21. novembril 2009 Vatikanis Sixtuse kabelis 255 kunstiinimesega, sealhulgas ka helilooja Arvo Pärdi ja lavastaja Peter Greenawayga.
Paavst saatis 30. detsembril 2009 (avaldati 4. veebruaril 2010) läkituse Vancouveri peapiiskopile Jay Michael Miller'ile, milles ta õnnistas 2010 Vancouveris avatud taliolümpiamänge ja paraolümpiamänge.
Ta kutsus 26. jaanuaril 2010 preestreid kasutama internetti.
Ta kohtus 3. veebruaril 2010 Itaalia Ameerika tsirkuse (American Circus) akrobaatidega.
Ta märkis 14. veebruaril 2010 alanud hiina tiigriaasta puhul, et Aasia maade inimestel tuleks säilitada ja arendada oma kultuuri vaimset ja moraalset pärandit. Ta lisas, et uusaasta pidustused aitavad tugevdada perekondlikke ja põlvkondade vahelisi sidemeid.
Paavst hoiatas 13. septembril 2010, et biotehnoloogia edu võib endaga tuua kaasa inimväärikust kahjustavaid meetodeid. Ta kutsus uute teadusavastuste rakendamisel meditsiinis olema ettevaatlik.
16. septembril 2010 esines Glasgow's paavsti peetud missal lauljanna Susan Boyle.
Ta pühitses 7. novembril 2010 Barcelonas sisse Sagrada Família kiriku.
Ta taunis 13. novembril 2010 internetti, kuna internetis levivad suhtlusvormid soosivad üksildust.
Ta tunnustas 16. novembril 2010 mäesuusatajaid.
Ta kohtus 5. jaanuaril 2011 Helsingi Ülikooli õppejõududega.
Paavst Benedictus XVI rääkis 6. jaanuaril 2011 peetud jutluses ka universumi tekkest. Tema sõnul oli Suure Paugu taga Jumal.
Paavst andis 22. aprillil 2011 Itaalia telekanalile Rai 1 intervjuu.
Paavst saatis 21. mail 2011 videoläkituse Rahvusvahelise kosmosejaama astronautidele.
Paavst kirjutas 28. juunil 2011 Twitteris sõnumi.
Itaalia kunstnikud korraldasid juulis 2011 paavsti preestrikspühitsemise 60. aastapäeva puhul kunstinäituse.
Ta külastas 5. juulil 2011 ajalehe L'Osservatore Romano toimetust.
Paavsti külastas 30. juulil 2011 Castel Gandolfos Baieri rahvatantsutrupp Goaslschnalzer. Ta viibis 22. oktoobril 2011 Baieri riikliku orkestri kontserdil.
Benetton kujutas novembris 2011 paavsti ja Egiptuse imaami Aḥmad Muḥammad al- Ṭayyibi reklaamil, kuid Püha Tooli protesti tõttu pidi firma reklaami eemaldama.
Ta teatas 25. jaanuaril 2012, et internet pommitab inimesi infoga, kuid nentis, et sotsiaalvõrgustikud on kasulikud kommunikatsioonivormid.
4. aprillil 2012 kinkis kondiitriettevõte Tosca paavstile šokolaadist lihavõttemuna.
20. aprillil 2012 andis paavstile kontserdi Leipzigi Gewandhausi orkester Riccardo Chailly dirigeerimisel.
Ta tunnustas 22. juulil 2012 XXX suveolümpiamängude avamist Londonis. Ta kohtus 17. detsembril 2012 Itaalia sportlastega ja mõistis hukka dopingu kasutamise spordis.
Tervis.
17. juulil 2009 murdis paavst pärast kukkumist vannis parema käe randme, mis pandi kipsi.
Paavsti vanust arvestades toodi 24. detsembril 2009 Vatikanis Peetri kirikus peetud jõulumissa toimumisaeg varasemale ajale. Vatikani pressiesindaja Federico Lombardi sõnul on paavsti tervis normaalne.
Paavsti abide sõnul hakkas ta jaanuaris 2012 kasutama jalutuskeppi, avalikult ilmus paavst kepiga 23. märtsil 2012, kui siirdus visiidile Mehhikosse.
Tunnustused ja autasud.
12. novembril 2008 rajati Ratzingeri fond, mis otsustas 2010 hakata määrama Ratzingeri auhinda. Esimesed auhinnad jagati välja 2011.
Benedictus XVI ja Eesti.
23. juunil 2006 kohtus Vatikanis paavstiga piiskop Philippe Jourdan.
28. aprillil 2007 arutas paavst Vatikanis kohtumisel Leedu presidendi Valdas Adamkusega Eestis toimunud aprillirahutusi.
1. juunil 2007 andis paavstile oma volikirjad Eesti suursaadik Vatikanis Jüri Seilenthal.
19. mail 2008 andis paavst Eesti vaimulikule Vello Salole apostelliku protonotari tiitli. Salo ametissepühitsemine toimus 17. septembril Tallinnas.
21. novembril 2009 kohtus paavst helilooja Arvo Pärdiga.
Paavst käsitles kohtumisel ka Liivimaa ristiusustamist ja tema väitel nimetas Innocentius III Liivimaa 1205 Maarjamaaks.
Neeme Järvi juhatas 1. oktoobril 2010 Vatikanis sümfooniaorkestrit, kontserdil viibis ka paavst. Kontserdil tuli ettekandele ka Arvo Pärdi teos Cecilia, vergine romana.
Välisminister Urmas Paet kohtus 15. detsembril 2010 Vatikanis paavstiga, kes tunnustas Eestit eduka arengu eest ning õnnitles Eestit peatse taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul. Paavsti sõnul on Eesti selle aja jooksul palju saavutanud. Paet kutsus paavsti Eestit külastama.
4. juulil 2011 esinesid Arvo Pärt ja poiss-sopran Heldur Harry Põlda paavsti ees talle pühendatud teosega "Vater unser".
10. detsembril 2011 nimetas Benedictus XVI Arvo Pärdi oma kultuurinõukogu liikmeks.


John Cusack.
John Paul Cusack (sündinud 28. juunil 1966 Evanstonis Illinoisi osariigis) on USA näitleja.
John Cusack on pärit iiri katolikust perekonnast. Tema isa Richard Cusack on dokumentaalfilmide looja ning ema Nancy õpetaja. Kõik perekonna lapsed on näitlejad - õed Joan, Susan ja Anne ning vend Bill.
Välislingid.
Cusack, John
Cusack, John


Meg Ryan.
Meg Ryan (sünninimega Margaret Mary Emily Anne Hyra; sündinud 19. novembril 1961 Fairfieldis Connecticuti osariigis) on USA näitleja, kes on tuntud peamiselt romantilistest komöödiatest.
Elulugu.
Meg Ryan on õppinud New Yorgi ülikoolis ajakirjandust. Selleks et maksta kinni oma eraõpe, hakkas ta reklaaminäitlejaks. Aastal 1981 debüteeris filmis "Rich and Famous", pärast mida otsustaski jätta ajakirjanikukarjääri ning proovida kätt näitlemises. Pärast mitmeid väiksemaid kõrvalosi sai ta kuulsaks filmiga "Kui Harry kohtus Sallyga", kus ta mängis peaosas koos Billy Crystaliga.
Isiklikku.
Meg Ryan on olnud abielus näitleja Dennis Quaidiga. Neil on poeg Jack Henry.
Meg Ryanile kuulub kompanii Prufrock Pictures.
Välislingid.
Ryan, Meg
Ryan, Meg
Ryan, Meg


Pierre Curie.
Pierre Curie (15. mai 1859 Pariis – 19. aprill 1906 Pariis) oli prantsuse füüsik, Nobeli füüsikaauhinna laureaat 1903. Ta avastas koos abikaasa Marie Curie'ga raadiumi ja polooniumi.


Nali.
Nali on sündmus, jutt, pilt, olukord vms, mis ajab naerma, mis on naljakas, lõbus, koomiline; mentaalne stimulatsioon, mis piisava tugevuse korral kutsub esile naeru. Naljaks võib nimetada niihästi koomilise sündmuse, nähtuse, vms., talletust või edasiandmist sõnas, pildis või muul viisil kui ka neis peituvat koomilist iva. Naljal põhinevat meelelahutuse ja kommunikatsiooni vormi nimetatakse huumoriks.
Nalja ja naljaka olemuse seletamiseks on erinevaid teooriaid. Neid kõiki kokku võttes võib öelda, et naljakana tajutakse seda, kui miski on valesti või sobimatu, kuid see pole otseselt ohtlik ega eriti kahjulik (vähemalt mitte nalja adressadile endale); nalja mõju võivad suurendada selles peituv üllatuse ja ootamatuse element, võimalus tunda nalja objekti suhtes üleolekut ning otsene või vihjeline seotus näiteks seksi või agressiooniga. Naljas peaks kuulaja jaoks olema ka kerge äratundmismoment.
Nali kergendab suhtlemist, aidates raskematest küsimustest kergemalt üle saada. "Naljaga pooleks" võib esitada ka selliseid küsimusi või teha ettepanekuid, mis surmtõsiselt võetuna tunduksid ebakohased või isegi solvavad.
Tavaliselt peetakse füüsilist koomikat (keegi libastub banaanikoorel ja kukub; kellelegi lüüaks tort näkku) primitiivsemaks kui sõnalisel ja situatsioonilisel mitmetähenduslikkusel põhinevat koomikat. Mõnede teadlaste arvates töötlevad nn labaseid nalju ja teravmeelseid nalju aju erinevad osad. Ka nalja kognitiivse komonendi ehk naljast arusaamise ning nalja emotsionaalse komponendi ehk naljatundega tegelevad erinevad ajupiirkonnad.
On arvatud, et oma sümboolse keele ja arenenud abstraktse mõtlemise tõttu on inimene ainus liik, kes on võimeline nalja tajuma. Samas on aga tähelepanu juhitud sellele, et nali on sageli seoses mänguga ning ka paljud loomad ilmselgelt mängivad ja teevad nalja.
On märgatud, et erinevatel rahvastel ja erinevatel kultuuridel on igapäevases suhtlemises nalja vajadus erinev.
Nalja tegemine või ka mitte, puudutab otseselt piirkondlike ning ühikondlike suhtlustavasid. Üldiselt peetakse lõunapoolsemaid (ekvaatoripoolsemaid) rahvaid rõõmsamateks ja naljalembemateks ning põhjapoolsemaid (pooluste-lähedasi) rahvaid süngemateks ning naljavaesemateks. On arvatud, et jahedamates, klimaatiliselt külmemates piirkondades on inimestel rohkem muresid ellujäämiseks ja elatise hankimiseks, mistõttu jääb vähem vaba aega lõbutsemiseks, kuid see pole ainus võimalik seletus. Näiteks USA-s on kombeks tunduvalt rohkem nalja teha kui samadel laiuskraadidel mujal maailmas. Presidendivalimiste kampaania (jm poliitline aktiivsus) oleks seal mõeldamatu, kui kandidaadil puuduks huumorimeel ja naljatamise oskus.
Tähelepanuväärne on ka (instinktiivne või bioloogiline) fenomen, et väikeste laste (ja ka väikeste loomadega) suheldes hakatakse spontaanselt naljatama, mängima, lõbutsema, rõõmustama. On arvatud, et selline kohastumus on evolutsiooniliselt välja kujunenud ja seotud liigi säilimisega, kuid, taas, see pole ainus võimalik seletus.
I Teooriad, mis keskenduvad nalja füsioloogilisele ja/või sotsiaalsele funktsioonile
Huumor on evolutsioonis kujunenud kasulik kohastumus. Naer on inimesele üldomane ning sarnast käitumist esineb mitmel teisel liigil; huumor on seotud mänguga, kujunenud abstraktsete oskuste õppimisest (Darwin, Weisfield, Reese, Aldis, McGhee jt). Huumor arendab fantaasiat, loovust ja leidlikkust, murrab rutiini, loob uusi toimetulekustrateegiaid (Christie, Galloway, Belanger, Hampes, Suls, Humke, Schaefer jt). Naer katkestab valeks peetava käitumise mallid (Chafe). Naer katkestab loogilisse mõttetusse suubuva mõttelõnga (Minsky). Huumor on loomulik mehhanism ohuolukorraga toimetulekuks (Gopalaswami). Huumor hoiab ära talumatu emotsionaalse pinge, mida võiks põhjustada liigne empaatia (McDougall). Naer on füsioloogiliselt kasulik, tugevdab immuunsüsteemi, vähendab stressi kahjulikku toimet (Nilsen). Naer on signaal ohu puudumisest, sotsiaalsete sidemete tugevdaja, ühtsuse tekitaja, huumor on sotsiaalne lubrikant (Mindess, Hampes, Mayer, Hayworth jt).
Nali tuleneb kogunenud ja alla surutud psüühilise energia vallandumisest. Naer tekib allasurutud seksuaalsuse ja agressiooni energia vabanemisest. Mäss vaimsete ja loogiliste "tsensorite" vastu (Spencer, Freud, Redlich, Levine, Deleanu jt).
Nali on pingest või stressist vabastaja; huumor on tsivilisatsiooni loodud vältimatute pingete leevendaja (Grumet).
Nali on nalja tajuja vastandlike emotsioonide või ideede tagajärg. Nali tekib vastandlike emotsioonide samaaegsest tundmisest (Hazlitt, Koestler, Minsky jt). Nalja alus on sobiva ja sobimatu dihhotoomia (Beattie, Greig, Milner jt).
II Teooriad, mis keskenduvad koomika olemusele
Nali tekib omavahel sobimatute sündmuste või olukordade ühendusest. Nalja iseloomulik omadus on inkongruentsus, sobimatute asjae ühendamine (Wicker, Thorelli, Ponder, Decker, Winters, Nerhardt, Koehler jt).
Nali tekib ootamatusest ja selle mõju väheneb kordamisel. Naljas peab sisalduma ootamatu lahendus (Shultz, Maier, Bateson, Fry jt).
III Teooriad, mis keskenduvad nalja tajumisele
Inimesed naeravad nende üle, kellest nad tunnevad end üle olevat. Nali on jõuetute enesepettus (Platon). Nali on ligimese korralekutsumine tema alandamise teel (Bergson). Huumori varaseim arenguaste oli teiste üle naermine (Maslow). Inimesed eelistavad nalja, mis on suunatud rühma mittekuulujate pihta (La Fave, Zillmann, Bryant). Iga nali on seletuv üleolekutundega, igas naljas on võitja ja kaotaja (Gruner).
Naeru eelkäija on võidurõõmu füüsiline väljendus (Keith-Spiegel). Millegi üle naermine võimaldab ennast sellest kõrgemale seada. Naer tekib, kui lühiajalisele ärritusele järgneb ootamatu pööre, mis näitab, et ärritus oli asjatu. (Berlyne). Miski, mida me suudame mõttes kokku panna, pole tegelikult ühitamatu; naer viib organismi tagasi erutuse-eelsesse lõõgastatud olekusse (Latta).


Armastus.
Armastus on mitmetahuline nähtus ja armastuse mõiste on raskesti defineeritav. Tavakeeles mõistetakse armastuse all eelkõige sügavat kiindumust kahe inimese vahel või erakordset tunnet, mis maailma imelisena paista laseb.
Armastus on tundeline ja mõtteline side; positiivseid elamusi esile kutsuva isiku, eseme või abstraktse nähtuse kõrge väärtustamine ning püüdlemine selle poole. Armastus võib väljenduda tunnetes, mõtetes, hoiakutes ja käitumises ning põhineda näiteks vanemlikel instinktidel (ema armastus lapse vastu), harjumustel ja kasvatusel (kodumaa-armastus) või seksuaalsel külgetõmbel (erootilis-romantiline armastus).
Sõna "armastus" võidakse kasutada erineva intensiivsusega tundesideme tähistamiseks. Enamikus keeltes puuduvad erinevad väljendid, mis eristavad mehe armastust naise vastu, ema armastust lapse vastu, armastust kodumaa vastu, armastust raha vastu jne. Kui räägitakse lihtsalt armastusest, peetakse kõige sagedamini silmas armastust kahe inimese vahel, eeskätt mehe ja naise vahelist erootilis-romantilist armastust.
Inimestevaheline armastus.
Inimestevaheline armastus esineb eri vormides mitmesugustes inimsuhetes perekonnaliikmete, sõprade ja partnerite vahel. Inimestevahelise armastuse juurde kuuluvad emotsionaalne, vaimne ja füüsiline lähedus, altruism, abivalmidus ja pühendumus.
Seksuaalse püüdluse olemasolu eristab olulisel määral erinevaid armastusi. Mehe armastusel naise vastu ja naise armastusel mehe vastu (homoseksuaalse suhte puhul ka samast soost armastajatel) on seksuaalsusel väga oluline roll. Lapsevanema armastusel lapse vastu seksuaalsuse roll praktiliselt puudub.
Armastus võib olla vastastikune või ka vastamata.
Tihti käib armastusega kaasas ka armukadedus, soovimatus oma armastatu lähedust teistega jagada.
Armastuse erandlikud vormid võivad põimuda vihkamisega ning isegi ajendada armastuse objekti hävitama.
Romantiline armastus.
Üks inimesi kõige enam huvitanud ning kunstis enim käsitletud armastuse liike on erootilis-romantiline armastus. Kõige sagedamini mõistetaksegi armastuse all sügavat, füüsilist ja emotsionaalset kiindumust kahe inimese vahel. Psühholoogid on püüdnud selle komponente ja stiile kirjeldada.
Armastuse kolmnurgamudel.
Sternbergi kolmnurgamudeli järgi on armastuse kolm komponenti kirg, lähedus ja kohustus, mis võivad esineda üksi või mitmesugustes kombinatsioonides. Ainult lähedus on armastus sõprade vahel. Ainult kirg on pime armumine esimesest pilgust. Ainult kohustus ilma kire ja läheduseta on ärakulunud või tühi armastus. Romantiline armastus koosneb kirest ja lähedusest ilma kohustuseta. Vennalik armastus koosneb lähedusest ja kohustusest ilma kireta; selline suhe võib valitseda ka staažikate abielupaaride vahel. Mõtlematu armastus koosneb kirest ja kohustusest, kuid selles puudub ühendav ja stabiliseeriv lähedus. Ainult küps armastus koosneb kõigist kolmest komponendist ja selle alalhoidmine nõuab pidevat pingutust.
Armastuse stiilid.
Psühholoogide Clyde ja Susan Hendricki uuringute järgi on meestele omane pigem Ludus, naistele Storge ja Pragma. Püsivamaks pidasid nad sarnastele armastusstiilidele rajatud suhteid.
Armastuse kolm faasi.
Helen Fisher pakkus välja armastuse kolm faasi: iha, kiindumus ja seotus. Armastus algab ihaga, mille juures mängivad tähtsat rolli seksuaalinstinktid ning füüsilised signaalid. Kiindumuse staadiumis muutub oluliseks isiklik side ja truudus partnerile. Seotus asendab esialgset tugevat füüsilist kirge keskmiselt 2–3 aasta jooksul.
Bioloogilised ja psühholoogilised käsitlused.
Armastuse bioloogilised teooriad ja mudelid käsitlevad seda ihulise tungi ja vajadusena nagu nälg või janu. Armastuse peamisteks tõukejõududeks on peetud seksuaalset külgetõmmet ning kiindumust, mis kujuneb täiskasvanute vahel umbes samamoodi nagu ema ja väikelapse vahel. Äsja armunud inimeste ajuskaneeringud näitavad, et neil on aktiviseerunud sama ajupiirkond mis nälja, janu ja uimastinälja puhul. Aja jooksul see reaktsioon nõrgeneb ning aktiveeruvad ajupiirkonnad, mis vastutavad pikaajaliste sidemete eest.
Psühholoogilised käsitlused vaatlevad armastust ka kui sotsiaalset ja kultuurilist nähtust. Eristatakse kirglikku armastust ja kiindumusarmastust. Esimese juurde kuulub tihti füsioloogiline erutus (nt kiirenenud südamelöögid), teine on lähedustunne ilma füüsilise erutuseta. Tõenäoliselt mängivad armastuse kujunemise ja kogemise juures rolli nii hormoonid ja feromoonid kui ka kultuuritaust.
Sotsiaalsed ja kultuurilised käsitlused.
Mõned ajaloolased on väitnud, et romantilise armastuse mõiste ja traditsioon kujunesid alles keskajal seoses rüütlikultuuri tekkega ning piirdusid kaua aega ühiskonna ülemkihtidega.
Armastus religioonis.
Armastus on levinud ja oluline mõiste paljudes religioonides, kus nõutakse armastavat pühendumist mõnele jumalusele või usutakse, et jumal või jumalad armastavad oma palvlejaid. Paljudes usundites on mõni jumal või jumalanna armastuse kehastuseks või kaitselmuseks.
Kristlaste usuliste kohustuste hulka kuulub ligimesearmastus, mida on tõlgendatud mitte niivõrd emotsionaalse sidemena kuivõrd teadliku hoiaku ja valmisolekuna soovida inimestele head ja teha head.
Vedade filosoofia.
Rigveda loomislaulus (10.129.3–4) on "kāma" kõikide asjade allikas: "Alguses oli pimedus pimeduses peidus; algselt pimeduses varjus olles oli see kõik eristamatu kaos. Kõik, mis siis oli, oli tühi ja vormitu: suure kuumuse väest sündis see üks. Siis sündis alguses "kāma", mis oli vaimu esimene seeme."
"Kāma" on algtung, mis hoiab nähtuvat maailma alal, sansaara taga seisev jõud.
Empedokles.
Empedokles käsitles armastust ("philia", "philotēs", "storgē") ja vaenu ("neikos") muutusi tekitavate printsiipidena maailmas, mis panevad neli elementi omavahel seonduma ja lahknema. Armastus hoiab kõike koos, vaen lahutab ühe vastandite paljuseks. Armastus ja vaen on kordamööda valdavad. Lahutatuse seisundis toimib ainult vaen, armastuse seisundis puudub üksik.
"Pidusöök".
"Lähemalt artiklis Pidusöök
Armastusele on pühendatud Platoni dialoog "Pidusöök". Selles kirjeldatakse koosviibimist, kus iga osaline peab ette kandma kiidukõne armastusele. Eelviimasena, pärast viit eelnenud kõnet, esineb Sokrates oma filosoofilise armastusekontseptsiooniga ning lõpuks esineb hilinenud Alkibiades, kes esitab Sokratest armastaja ideaalina. Taustaks on mehe homoseksuaalne armastus nooruki vastu, millel oli oluline koht nooruki sotsialiseerimisel. Heteroseksuaalsete suhetega ei seostatud vaimset armastust.
Näitekirjanik Aristophanes räägib armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jalaga, nelja käega, kahe ühesuguse vastassuundadesse pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mis võis vastassuundadesse pöörduda. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohvrid neile saaksid jätkuda. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud – nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled said jälle kokku, siis nad embasid teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, nii et mõned inimesed said teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole.
Pärast Aristophanest kõneleb Agathon, kelle kõne on eelviimane ja pärast teda peaks kokkulepitud järjekorrale vastavalt kõnelema veel Sokrates. Kõik pidulised on Agathoni kõnest hirmus vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp.
Kõnelema peab hakkama Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Ent miks siis kõik inimesed kogu aeg ei armasta? Asi on selles, et armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis. Inimene peab jõudma taipamisele, mida ta tegelikult ihaldab ja armastab.
Ideaalne armastaja läbib viis staadiumi. Kõigepealt armub ta konkreetsesse inimesse, kelle välimus on eriti ligitõmbav. Edasi märkab ta, et füüsiline ilu ei piirdu tema armastatuga, ning hakkab armastama füüsilist ilu üldse. Järgmisena taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum, kui keha ilu. Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi, et nende välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltskonnas kiigub ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Ta hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllaste tegevuste ilu. See omakorda viib teda teaduse uurimisele ja tarkuse omandamisele. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsetesse kandjatesse, olgu siis keha, hinge või ühiskonna näol. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid ja hunnituid tundeid ja mõtteid, kuni ta lõpuks silmab ühtainust teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu ja absoluutne. Kõik muud kaunid asjad osalevad temas.


Wesley Snipes.
Wesley Trent Snipes (sündinud 31. juulil 1962 Florida osariigis Orlandos) on USA filminäitleja ja produtsent.


Mark Harmon.
Thomas Mark Harmon (sündis 2. septembril 1951 California osariigis Burbankis) on ameerika filminäitleja.
Tema isa oli ameerika jalgpallur, ema oli näitleja ja kunstnik. Ka Mark on mänginud ülikoolitasemel ameerika jalgpalli.
Markil on kaks vanemat õde, kes mõlemad on olnud abielus kuulsustega: näitleja ja kunstnik Kristin Nelson on laulja Ricky Nelsoni lesk, ja näitleja Kelly Harmon oli kunagi abielus autotöösturi John DeLoreaniga.
Mark Harmon on eelkõige tuntud teleseriaalidest "Chicago Hope", "Presidendi meeskond" ja ". Ta on mänginud ka hulgas muudes filmides ja teleseriaalides ning sageli korrakaitsjaid, kuid ka sarimõrvarit Ted Bundyt.
1970-ndatel kohtus Harmon laulja Karen Carpenteriga, kes suri 1983. Alates 21. märtsist 1987 on Harmon abielus näitleja Pam Dawberiga. Neil on kaks poega: Sean Thomas (sündinud 1988) ja Tyrone Christian (sündinud 1992). Tema vanem poeg on mänginud sarjas NCIS oma isa kehastatavat tegelast Jethro Gibbsi lapsena.
1996. aasta jaanuari esimestel päevadel päästis Harmon kaks teismelist poissi, kes olid sattunud autoõnnetusse. Harmon tõi oma garaažist sepavasara, lõi põleval autol akna katki ja tõmbas poisid leekidest välja. Hiljem püüdis ta igati oma osa poiste päästmisel vähendada.
1986 valis ajakiri "People" Harmoni kõige seksikamaks elusolevaks meheks.
Välislingid.
Harmon, Mark
Harmon, Mark


Ally McBeal.
"Ally McBeal" on aastatel 1997–2002 toodetud USA komöödiasari, mille autoriks David E. Kelley.
Seriaali nimikangelanna Ally on maineka Ameerika ülikooli lõpetanud jurist, kes läheb tööle oma koolivenna advokaadibüroosse. Seriaal keskendub Ally tööle, eraelule ja sisevõitlusele endaga.
Eestis näitas sarja TV3 aastatel 1999–2005
Osatäitjad.
Samuti on sarjas kaasa löönud Matthew Perry, Jon Bon Jovi, Christina Ricci ja Anne Heche


Calista Flockhart.
Calista Kay Flockhart (sündis 11. novembril 1964 Illinoisi osariigis Freeportis) on USA näitleja, kes on kuulsaks saanud eelkõige nimiosatäitjana seriaalis "Ally McBeal".
Välislingid.
Flockhart, Calista
Flockhart, Calista
Flockhart, Calista


Greg Germann.
Greg Germann (sündis 26. veebruaril 1962 Texase osariigis Houstonis) on ameerika näitleja, kes on tuntuks saanud Richard Fishina seriaalist "Ally McBeal".


Alateadvus.
Alateadvus ehk mitteteadvus ehk teadvustamatus (ka: "teadvusetu", "ebateadvus", "irdteadvus"; saksa keeles "das Unbewusste") on Sigmund Freudi järgi inimpsüühika komponent, mille sisu ei ole antud hetkel hoolimata tahtepingutusest võimalik teadvusesse tuua.
Freudi järgi koosneb alateadvus kõikidest psüühikasisudest, mida teadvusesse ei lasta. Eriti kuuluvad sinna lapselikud tung-soovid.
Hiljem asendas Freud psüühikamudeli, mis räägib teadvusest, eelteadvusest ja alateadvusest, teooriaga, mille järgi psüühika instantsideks on Miski (Es), Mina ("Ich") ja Ülimina ("Über-Ich"). Selle mudeli järgi on alateadvus enam-vähem sama mis Miski, kuid võib sisaldada ka Mina ja Ülimina teatud piirkondi.
Carl Gustav Jung võttis kasutusele kollektiivse alateadvuse mõiste. Igal inimesel on lisaks isiklikule ka kollektiivne alateadvus, mis sisaldab inimsoo minevikust pärit kogemuste jälgi ja mis on meil kõigil enam-vähem ühesugune. Selles leidub hulk emotsionaalse värvinguga mõttevorme, arhetüüpe.


Bangkok.
Bangkok on Tai pealinn. Asub Chao Phraya jõe kallastel, Tai lahe ääres.
Nimi.
กรุงเทพมหานคร อมรรัตนโกสินทร์ มหินทรายุธยามหาดิลก ภพนพรัตน์ ราชธานีบุรีรมย์ อุดมราชนิเวศน์ มหาสถาน อมรพิมาน อวตารสถิต สักกะทัตติยะ วิษณุกรรมประสิทธิ์
("Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya").
Rahvastik.
Linnas elas 2008-ndal aastal ametlikult 9 100 000 elanikku, kuigi tegelik arv võib ulatuda 12 miljonini. Suurimad rahvusenamused on tailased ja hiinlased. Linnas elab 250 000 mandri-hiinlast, 85 000 hindu, 44 114 jaapanlast (suurim jaapanlaste populatsioon Aasias väljaspool Jaapanit), 25 000 ameeriklast, 45 000 eurooplast, 15 000 taiwanlast, 20 000 lõunakorealast, 6000 nigeerlast, 7500 austraallast, 12 000 araabia keelt rääkivatest riikidest, 20 000 malaisialast, 4000 singapurlast, 5000 filipiinlast ja 800 uusmeremaalast. 92% elanikest on budistid.
Linnaosad.
Bangkok on jaotatud 50 linnaosaks ("khet"), need omakorda väiksemaks üksuseks ("kwaeng").
Järgneva tabeli rahvastikuandmed pärinevad 1. aprillist 2000.
Ajalugu.
Bangkok on suhteliselt noor linn. Kuni 18. sajandini asus samal kohal väike asula nimega Bang Makok. Aastal 1782 rajas kuningas Rama I sinna riigi uue pealinna, sest endine pealinn Ayutthaya oli sõdades Birmaga purustatud.
Linn rajati Chao Phraya jõe madalatele kallastele koos ulatusliku kanalite võrgustikuga, mistõttu Bangkokki on nimetatud ka Idamaade Veneziaks.


Altun Shan.
Altun Shan (uiguuri ئالتۇن تاغ (Altun Tag), hiina 阿尔金山 (Arjin Shan); meil kasutatud ka venekeelset nimekuju "Altõntag") on mäestik Aasias Hiina lääneosas.
Kulgeb edela-kirde suunas, edelas ühineb Kunluniga, kirdes Nan Shaniga.
Loodenõlvad laskuvad järsult Tarimi nõkku, kagunõlvad laugelt Qaidami nõkku.


Lisa Nicole Carson.
Lisa Nicole Carson (sündinud 12. juulil 1969 Brooklynis New Yorgi linnas New Yorgi osariigis) on USA filminäitleja.
Carson, Lisa Nicole
Carson, Lisa Nicole


Jane Krakowski.
Jane Krakowski (sündis 11. oktoobril 1968 New Jersey osariigis Parsippany's) on Tony auhinnaga pärjatud ameerika näitleja ja laulja.
Jane Krakowski on enim tuntud Ally sekretäri Elaine Vassalina seriaalist "Ally McBeal".
Alates 2006. aasta sügisest kehastab ta Jenna Maroney't USA komöödiasarjas "30 Rock".
Välislingid.
Krakowski, Jane


Brahma.
Brahma on brahmaismi peajumala nimi. Järgnevalt liituvad jumalused Višnu ja Šiva (purustamine) ja tekkib euroopa mõistes hinduism. Selles kolmsuses esindab Brahma loomise alget. (Višnuism, šivaism)
Vaata ka.
täpsusta š-i ? Kshatriya, Vaishya, Shudra, paaria, Šivaism, Pushkar


David E. Kelley.
David Edward Kelley (sündis 4. aprillil 1956 Maines Watervilles) on mitmete Emmy auhindadega pärjatud USA stsenarist ja filmiprodutsent. Tema loodud on populaarsed teleseriaalid "Chicago Hope", "The Practice", "Ally McBeal", "Boston Public" ja "Boston Legal".
Elulugu.
David E. Kelley õppis Princetoni ülikoolis ja Bostoni ülikoolis juurat. Töötas Bostonis juristina.
David E. Kelley on abielus näitlejanna Michelle Pfeifferiga, kellega tal on poeg ja adopteeritud tütar.
Teleseriaalid.
Kelley, David E.
Kelley, David E.
Kelley, David E.


Braahman.
"Mitte ära segada brahmaniga, brahmanaga ega Brahmaga."
Braahman (ka: brahmaan, brahmiin (sanskriti sõnast ब्राह्मण [br'aahmana] 'kes Brahmanit tunneb') on hinduismis preester või preestri õpilane; kuulub kõrgeimasse varnasse.


Višnuism.
Višnuism (ka "vaišnavism") on hinduismi arvukaima järgijaskonnaga haru, üks selle neljast suurimast harust šivaismi, šaktismi ja smartismi kõrval. Hinduistidest on umbes 78% ehk 580 miljonit višnuistid.
Višnuism on monoteistlik: ainujumalaks on Višnu ehk Nārāyaṇa, kes on maailma looja, valitseja, hoidja ja hävitaja, kõikvõimas ja kõiketeadja, lõppematu tarkuse ja armastusega, igavesti eksisteeriv Jumal. Kuivõrd Višnu avaldub kõikjal, kõigis olendites ja kogu universumis, siis on višnuismi peetud ka panenteistlikuks kultuseks.
Višnuismi kohaselt on Jumal kehastunud avataarana maa peal üheksa korda; viimased kolm kehastust ehk avataarat olid Rāma, Krišna ja Buddha. Kümnes ja viimane kehastus (Kalki) peab uskumuste kohaselt saabuma Kali Yuga ajastu lõpul.
Višnuismi teoloogia sisaldab hinduismi olulisemaid uskumusi nagu reinkarnatsioon, sansaara, karma ning mitmesuguseid jooga süsteeme, kuid suurem tähelepanu on pööratud pühendumuslikule praktikale, bhaktijoogale. Višnuismi praktika on suunatud igavese elu ja õndsuse ("ananda") saavutamisele, pühendudes Višnule või mõnele tema avataarale vaimses maailmas ("vaikuntha"), väljaspool siinse maailma illusoorsust ("maya").
Višnuismis on viis traditsioonilist koolkonda: Madhva višnuism, Šri višnuism, Rudra višnuism, Nimbarka višnuism ja Gaudiya višnuism (ehk Hare Krišna). Erinevused seisnevad peamiselt hinge ja Jumala vahekorra käsitlustes. Gaudiya višnuism ei peeta Krišnat Višnust lähtuvaks, vaid vastupidi.


Šaktism.
Šaktism on višnuismi ja šivaismi kõrval üks hinduismi põhiharusid. Selles austatakse emajumalanna Šaktit kõigis tema vormides (naisjumalustena), jätmata kõrvale ka mees- ja kesksoost jumalusi.
Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose ("tamas") eest. See on naiselik ürgjõud, millel on lunastuses (mokšas) ja maailmaprotsessis otsustav tähtsus, sest meesjumalus toimib ainult oma šakti ("energia") kaudu.
Naisjumaluste koht on eri vooludes ja kultustes erinev. Šakti võib olla keskne filosoofiline mõiste, meessoost Jumala atribuut või siis käskijannalik, heasüdamlik või julm emajumalanna, sealhulgas Šiva taevane õukondlane.
Šaktism on tihedalt läbi põimunud india tantrismiga.
Igas hinduistlikus kultuses on naisjumalusi. Šaktismi eripära seisneb selles, et šaktismis peetakse ühte või mitut jumalannat energia(te) ks, kes mokšat ja maailmasündmusi vahetult tingivad ja keda kultuslikult austatakse.
Šaktismis kasutatakse palju mantraid (võimsaid loitse).
Päritolu.
Šaktism tekkis pärast tantrismi, 4. ja 7. sajandi vahel. Šaktismi õitseaeg langeb 8.–10. sajandisse, mil pandi kirja paljud šaktistlikud tekstid (tantrad. Šaktismi algeid leidub juba veedadel ja draviididel.
Durga kultus.
Šaktismi vormide seas on näiteks Brahmaniga (absoluudiga üks oleva, maailma ja kõikide teiste jumalate emanda, jumalanna Durga austamine. Ka Šiva on Durgast sõltuv ja eksisteerib tema läbi. Durga kui Mahajogini maailma looja, hävitaja ja säilitaja, kes eksisteerib igavesti. Tema atribuudid on Šiva kolmpii, Višnu ketas ja Indra kõuetalb, mis ta on nendelt jumalatelt saanud. Durga on Indias kõige armastatum jumalanna, keda austatakse ka ideaalse abikaasa ja emana.
Lalita kultus.
Šakti esineb teistes kultustes ka punase jumalanna Lalitana, kes istub Šiva süles ning kelle sümbolid on suhkruroovibu (inimvaimu sümbol), lillenooled (meeltemaailm), võrk (armastuse ja iha sümbol) ning nui (viha ja vastumeelsuse sümbol).
Kālī kultus.
Mõningates šaktismi vooludes on Šakti ka Kālī, kes on julm ja ettearvamatu nagu loodus ning nõuab veriseid ohvreid. Kali kultuses võetakse sündi ja surma, elu ilu ja valu ühtsuses ning usklik austab ka Kālī tumedaid külgi, austab teda laibapõletuskohtades ning varem tõi talle isegi inimohvreid. Kalit peetakse siiski ka vabastajaks ja armastavaks kaitsjaks, kes võib inimest aidata võitluses meeltemaailma ahvatlustega, seotusega maailma külge ning surmaga.
Tantristlik šaktism.
Šakti austamisel pole haruldased ka tantristlikud rituaalid nagu pantšatattva (uimastava joogi (mada), kala (matsja), liha (mansa), teravilja (mudra) ja seksuaalse ühinemise (maithuna) nautimine), sest neid asju peetakse Šakti ilmingu juurde kuuluvateks, neid saab religioosse ritualiseerimise teel kõrgemale tasandile tõsta ning nõnda saab vajaduste rahuldamise kaudu kogeda muundumist jumalikeks protsessideks.
Maithuna teevad tegelikult teoks siiski vähesed šaktad, paljud keelduvad sellest või teostavad selle sümboolselt. Ometi on sakraalne prostitutsioon sageli olnud šaktismi kaasnähtus ning suguakti kogeti müstilise ühinemisena emajumalanna, elu-, armastuse- ja viljakusejumalannaga.
Teised vormid.
Mõningates šaktismi filosoofilistes suundades peetakse Šaktit Brahmani (ainsa tõeliselt oleva) kineetiliseks aspektiks, mis laseb kõike endast esile tulla, kannab endas kõike, võtab kõik jälle tagasi ning tekitab maajat (nähtuvat maailma ja selles kätkevaid polaarsusi) ja on ise maaja.
Satguru Sivaya Subramuniyaswami järgi rõhutatakse šaktismis naiselikkust, mille kaudu lõpuks jõutakse meheliku Parašivani. Emajumalanna on seega vahendaja ning annab advaita mõttes mokša nendele, kes teda austavad. Sellisena on šaktism õigupoolest šivaismi haru, sest Devit austatakse selleks, et jõuda ühendusse Šivaga, kes on ebaiskuline ilminguteta Absoluut.
Selle emajumalanna austajad, keda nimetatakse šaktadeks, on enamasti seotud ka šivaismiga, kuna aga višnuismis naisjumalus nii suurt osa ei etenda. On võimalik pudada end samal ajal šaktaks, šaivaks (Šiva austajaks) ja vaišnavaks (Višnu austajaks).
Teistes šaktismi vormides ei omistata Šaktile nii väljapaistvat kohta, vaid teda peetakse meesjumal Šiva immanentseks loomisjõuks ning viimse reaalsuse ilminguks. Meesjumal sümboliseerib absoluuti selle paigalseisvas aspektis, kuna aga Šakti lähtub temast ning on "energia", mis kõike loob, säilitab ja hävitab. Šakti on vabastava teadmise, tahte ja tegutsemise energia. Meesjumalat peetakse passiivseks algeks, jumalannat aktiivseks algeks (prakriti), mis sünnitab, toidab ja säilitab. Koos moodustavad nad metafüüsilise ühtsuse.
Šivaiitlikes vooludes on lahknevusi Šakti tähenduse osas. Need kajastuvad ka ikonograafias. Mõnikord seisab Šakti Šiva liikumatul, passiivsel ihul, mõnikord moodustavad nad androgüüni, mõnikord istub Šakti Šiva süles.


Šivaism.
Šivaism on hinduismi haru, milles on kesksel kohal neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumalus Šiva. Šivaistide tunnuseks kolm horisontaaljoont laubal.


Sikhism.
Sikhism (pandžabi keeles: ਸਿੱਖੀ) on usund, mis põhineb kümne Guru õpetusel, kes elasid Indias peamiselt 16. ja 17. sajandil. Sikhism on üks maailmareligioonidest, mida järgib üle 23 miljoni inimese. Religiooni nimi: "Se-ikh" tuleneb Sanskriti keelsest sõnast śiṣya (शिष्य) ja tähendab "järgijat", "õppijat" ja "otsimist"
Sikhismi rajaja oli Gurū Nānak (1469-1538).


Gil Bellows.
Gil Bellows (sündis 28. juunil 1967 Vancouveris) on kanada filminäitleja.
Gil Bellows on tuntuks saanud eelkõige Billy Thomasena sarjast "Ally McBeal".
Bellows, Gil


Portia de Rossi.
Portia de Rossi (sünninimi Amanda Lee Rogers, ametlik nimi alates 2010 Portia Lee James DeGeneres; sündinud 31. jaanuaril 1973 Melbourne'is) on Austraalia näitleja, kes on tuntud eelkõige seriaalidest "Ally McBeal" ja "Arrested Development".
Isiklikku.
Ta on alates 16. augustist 2008 abielus Ellen DeGeneresiga.


Courtney Thorne-Smith.
Courtney Thorne-Smith (sündinud 8. novembril 1967 California osariigis San Franciscos) on ameerika filminäitleja.


Lääne-Ukraina Rahvavabariik.
pisi
Lääne-Ukraina Rahvavabariik (ukraina "Західно Українська Народна Республіка") oli ukrainlaste riik Ukraina lääneosas peamiselt Austria-Ungarile kuulunud Galiitsia, Taga-Karpaatia ja Bukoviinia aladel. Eksisteeris novembrist 1918 jaanuarini 1919.
13. novembril 1918 moodustati Lvivis Jevgen Petruševitši poolt Lääne-Ukraina Rahvavabariigi Rahvakogu, mis vabariigi välja kuulutas.
Pealinn oli Lviv. 22. jaanuaril 1919 liituti ülejäänud Ukrainaga.
Pärast Nõukogude Venemaa poolt Ukraina vallutamist ning 1920. aasta Vene-Poola sõda, vallutas Poola need ukraina alad ning liitis Poola riigiga, mille koosseisus alad olid aastatel 1919–1939.


Tallinna Püha Siimeoni ja Hanna kirik.
pisi
Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirik pärast renoveerimist
thumb
Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirik on teine Põhjasõja järel Tallinna eeslinna kerkinud õigeusu kirik.
See asub sadama lähedal ning rajati aastatel 1752–1755 meremeeste algatusel. Kuna tollane rannajoon oli linnale märksa lähemal, asus kirik peaaegu veepiiril ning vundamendi jaoks tuli pinnast täita. Legendi kohaselt kasutati selleks laevarususid.
Ajalooline puithoone on 20. sajandil kannatada saanud, ent tänaseks põhjalikult renoveeritud. Nõukogude ajal oli üks kiriku tornidest lammutatud ning hoones asus spordisaal.
Kiriku kellatornis on õigeusu kirikutekstiilide muuseum.
Kiriku taastamisega tegeles aktiivselt ülempreester Meletios Ulm.
Koguduse eestseisja on ülempreester Mattias (Madis) Palli.
Koguduse teine preester on Markus Kooviste.
Kogudust teenib kolmanda preestrina Afrat (Ergo) Laas.
Kirjandus.
Oikonomidis, Georgios Ikonostaas: ajalooline ja kunstiline käsitlus. Tallinn, 2008. ISBN 9789985970355


Põhja-Küprose Türgi Vabariik.
Põhja-Küprose Türgi Vabariik (türgi keeles "Kuzey Kıbrıs Türk Cumhuriyeti") on rahvusvaheliselt tunnustamata "de facto" eksisteeriv Küprose türklaste riik Küprose saare põhjaosas.
Maailma riikidest tunnustab Põhja-Küprose Türgi Vabariiki ainult Türgi. Riiki tunnustab ka Aserbaidžaani osa Nahhitševani Autonoomne Vabariik. Islami Konverentsi Organisatsioon on andnud talle vaatlejastaatuse Türgi Küprose Riigi nime all.
Teised riigid ja ÜRO tunnustavad ainult Küprose Vabariiki, mis "de facto" on Küprose kreeklaste riik saare lõunaosas. Nad tunnustavad Küprose Vabariigi suveräänsust kogu saare territooriumil.
Türgi ja Põhja-Küprose Türgi Vabariik omakorda ei tunnusta Küprose Vabariigi võimu kogu saarel ning nimetavad Küprose Vabariiki Lõuna-Küprose Kreeka Võimuks.
Riik.
Põhja-Küprose pealinn on Nikosia (türgi keeles "Lefkoşa"), täpsemalt Nikosia Küprose türklaste valduses olev põhjaosa.
Riigi president on alates 23. aprillist 2010 Derviş Eroğlu, peaminister on İrsen Küçük.
1983–2005 oli president Rauf Denktaş, 2005–2010 Mehmet Ali Talat.
Riigi teke.
1960 vabanes Küprose saar Suurbritannia võimu alt tingimusel, et kumbki saare kogukond, ei kreeklased ega türklased ei taotle saare minekut mõne teise riigi võimu alla. Kumbki pool sai võrdse esinduse valitsuses ja muudes võimuinstitutsioonides. Presidendiks valiti kreeka õigeusu peapiiskop Makarios III, kes oli sel kohal kuni oma surmani 1977. Küprose iseseisvuse lubasid tagada Kreeka ja Türgi.
1963 puhkes Küprosel kreeklaste ja türklaste vahel konflikt ja valitsus langes. Uue valitsuse moodustasid kreeklased ja türklased jäid võimust ilma. Aeg-ajalt puhkesid kahe kogukonna vahel rahutused ja järgmised 11 aastat nii-öelda hõõgus tuli tuha all. 1967 ei jäänud palju puudu sõjast Kreeka ja Türgi vahel, kui kreeklased saare lõunaosas türklaste alasid ründasid.
1974 toimus saarel Kreeka hunta toetusel sõjaväeline riigipööre. Makarios III aeti ajutiselt riigist minema ja võimu haaras kreeklaste põrandaaluse organisatsiooni EOKA-B esindaja Nikos Sampson. See organisatsioon pooldas Küprose astumist Kreeka koosseisu. Vastumeetmena toodi saarele Türgi väed. Selle tulemusena jagati saar kaheks: türklastele kuuluvaks põhjaosaks, mida kaitsevad Türgi väed, ja kreeklastele kuuluvaks lõunaosaks. Ühtlasi langes Sampsoni valitsus ja Makarios III naasis võimule.
1975 sõlmiti rahuleping. Selle järgi sai Küpros liitriigiks, millest ühe osa moodustas Põhja-Küprose Türgi Föderatiivne Riik. Liitriik kuulutati välja tingimusel, et selle põhiseadus tuleb vastavusse viia väljakujunenud olukorraga riigis. See idee ei leidnud toetust Küprose lõunaosas ega välismaal. Läbirääkimised kestsid 8 aastat, kuni luhtusid lõplikult. Seejärel kuulutasid türklased 1983 välja Põhja-Küprose Türgi Vabariigi. Võeti vastu ka iseseisvusdeklaratsioon, aga ÜRO seda ei tunnustanud.
Rahvastik.
Valitsuse hinnangul oli 1998 riigis umbes 200 000 elanikku. 1993. aastal oli rahvaarv 177 120 ja 1978. aastal 146 740.
Elanikkond koosneb valdavalt türklastest. Küprose türklasi oli 1996. aastal umbes 140 000, kreeka poole hinnangul vaid 50 000 – 85 000. Ülejäänud osa moodustavad Anatooliast pärit türgi immigrandid. Kreeklasi oli 497, maroniite 234 ning muude rahvuste ja kogukondade esindajaid 1613.
Täpsed ja ametlikud andmed Põhja-Küprose Türgi Vabariigi elanikkonna arvukuse ja rahvusliku koosseisu kohta puuduvad.
Suurimad linnad on Nikosia ("Lefkoşa") (46 600 elanikku), Famagusta ("Gazi Mağusa") (36 400), Kyrenia ("Girne") (19 300) ja Morphou ("Güzelyurt") (14 800).


Tai vapp.
Tai vapp on Tai Kuningriigi riigivapp.
Sellel on kujutatud müütilist hiigellindu Garudat.


Tai keel.
Tai keel (tai keeles ภาษาไทย ("phasa Thai") 'tailaste keel') on Tai ametlik keel. Tai keelt räägib 60–65 miljonit inimest.
Keelesugulus.
Tai keel kuulub Hiina-Tiibeti keelkonna kami-tai rühma.
Tüpoloogia.
Tai keel on tonaalne ja analüütiline keel.


Jekaterinburg.
Jekaterinburg ('Kadrilinn') on linn Venemaal Uurali mägede idajalamil Lääne-Siberi tasandiku serval, Isseti jõe kaldal. Ta on Sverdlovski oblasti keskus.
Elanike arvult on Jekaterinburg Venemaa neljas linn.
Ajalugu.
Linn asutati Venemaa aknana Aasiasse 1723. aastal. 1918 hukati seal Venemaa keiser Nikolai II ja tema pere. 1924 anti linnale Jakov Sverdlovi järgi nimeks Sverdlovsk'". Vana nimi anti tagasi 1991.
Kliima.
Jekaterinburgis valitseb parasvöötme mõõdukalt mandriline kliima. Linnale on iseloomulikud järsud temperatuurikõikumised. Uurali mäed takistavad läänest saabuvate soojade õhuvoolude pääsu linna ning ilma Jekaterinburgis kujundavad külmad arktilised õhumassid ning Kaspia mere kohalt ja Kesk-Aasia kõrbetest saabuvad soojad õhuvoolud. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on −12,6°С (külmarekord −46,7°С (detsember 1978)). Juuli keskmine õhutemperatuur on +19,0°С (soojarekord +38,8°С (juuli 1911)). Aasta keskmine sademete hulk on 537 mm.
Majandus.
Tähtsamad tööstusharud on masina- ja metallurgiatööstus. Linn on ka suur kaubanduse keskus, olles jaekaubanduse mahult Venemaa linnadest Moskva ja Peterburi järel kolmandal kohal. Seal on suured MEGA, IKEA, Auchani jpt. kaubanduskeskused.
Transport.
Linnast viivad maanteed Permi, Tšeljabinskisse, Serovi, Irbitti, Tjumenisse ja Kurgani. Jekaterinburg on raudteede sõlmpunkt. Linna läbib Permi ja Tjumenit Transsiberi raudteega ühendavad haruteed.
1991. aastast töötab linnas metroo, millel on 1 liin 8 peatusega.
Haridus ja teadus.
Jekaterinburgis on üle 20 kõrgkooli. Vanimad on Uurali Riiklik Mäendusülikool ja Uurali Riiklik Ülikool. Riiklikes ülikoolides õppis 2002. aastal 149 400 tudengit, eraülikoolides 23 400 tudengit.
Jekaterinburgis on üle 20 Venemaa Teaduste Akadeemia Uurali osakonna instituudi.
Kultuur.
Linnas on ooperi- ja balletiteater, muusikalise komöödia teater, draamateater, noorsooteater, nukuteater ja palju teisi teatreid. Linnas tegutseb filharmooniaorkester. Jekaterinburgis on üle 30 muuseumi.
Üle 15 riigil on linnas diplomaatilised esindused, mitmetel on kavas oma esindused lähitulevikus avada.
Haldusjaotus.
Jekaterinburg jaguneb 7 linnarajooniks: Kirovski (4), Leninski (7), Oktjabrski (5), Ordžonikidzevski (3), Tškalovski (6), Verh-Issetski (1) ja Železnodorožnõi (2).
Linna haldusalasse kuulub ka 29 lähiümbruse alevit ja küla.


Kudumine.
Kudumine on lõngast kanga või silmkoeesemete valmistamine. Kudumise ajalooliseks eelkäijaks olid arvatavasti mitmesugused juba vanemal kiviajal tuntud punumistehnikad.
Kangakudumine.
Kangakudumisel põimitakse omavahel kokku kanga pikisuunas jooksvad lõimelõngad ning nendega ristuvad koelõngad. Selline tehnika on tuntud nooremast kiviajast. Kanga kudumiseks kasutati algselt püstkangaspuid - raami, kus lõimelõngad rippusid ülevalt alla ning nende vahele põimiti koelõngad. Keskajal tulid kasutusele rõhtsad kangasteljed, mis Eestis on olnud tuntud ilmselt muinasaja lõpust. Kangastelgedel on lõimelõngad keritud lõimepoolile, pingule tõmmatud ning kammitaolise soa abil üksteisest eraldatud. Niite abil tõstetakse ja langetatakse lõimelõngu, tekitades nende vahele vahe, kust süstiku abil koelõng läbi lükatakse. Soa abil surutakse koelõng vastu juba valmis kangast, mis keritakse kangapoomile.
Lõime- ja koelõngade ristumise erinevad mustrid annavad erineva siduse ja vastavalt erineva kangapinna; tavalisimad on labane sidus, toimne sidus, atlass-sidus ning satäänsidus. Lihtsaim ja tugevam on labane sidus, kus kõik lõime- ja koelõngad põimuvad, moodustades nagu maleruudustiku. Mõnevõrra lõdvemal, pehmemal ja soojemal toimse sidusega kangal läheb koelõng kahest lõimelõngast üle ja ühest alt, järgmise rea puhul ühe lõimelõnga võrra nihutatult, nii et kanga pinnale moodustuvad diagonaaljooned.
Sama tehnoloogia järgi on võimalik kududa ka vaipu.
Põhimõtteliselt sama tehnoloogiat on Eestis kasutatud ka kirivööde kudumiseks, kuid kangastelgede asemel on selleks kasutatud vöötihva ja teisi abivahendeid.
Alates 18. sajandi lõpust võeti kasutusele kudumismasinad. 1801. aastal leiutas Joseph Marie Jaquard mehaanilise kudumismasina, mis võimaldas kududa väga keerulisi mustreid. Selle nn žakaarkudumismasina täiustatud, automatiseeritud ja arvutiseeritud järeltulijad on kasutusel ka tänapäeva kudumistööstuses.
Silmuskudumine.
Silmuskudumise päritolu suhtes pole ajaloolased üksmeelel. Arvatavasti leiutati see varakeskajal Lähis-Idas või Vahemeremaades ning levis Euroopasse 14. sajandiks. Silmuskudumise eelkäijaks võis olla tänapäevaks praktiliselt unustatud ja kadunud nõelumistehnika, millest on välja kasvanud ka heegeldamine.
Silmuskudumisel moodustatakse kude omavahel ühenduvatest silmustest peente puidust, metallist või muust materjalist varraste (tavaliselt 2, ringsete kudumite puhul ka kuni 5) abil. Algul moodustatakse silmusterida või -ring, seejärel hakatakse ühel vardal olevatest silmustest järgemööda teise varda abil lõnga läbi tõmbama, kogudes uue tekkiva silmusterea teisele vardale. Olenevalt lõnga läbi silmuse tõmbamise viisist tekivad parempidised või pahempidised silmused. Veel saab tekitada keerdsilmuseid ja õhksilmuseid, saab silmuseid kudumi servadesse või keskele juurde kasvatada või neid kokku kahandada. Eri liiki silmuste kombineerimisest moodustuvad erinevad koekirjad.
Tänapäeval kasutatakse ka silmuskudumiseks masinaid. Käsitsi kudumine on levinud harrastusena ja unikaalsete kunstkäsitööesemete valmistamisel. Silmuskudumisel põhinevat tehnoloogiat kasutades valmistatakse masinate abil ka trikootooteid ehk trikotaaži.
Eestis on traditsiooniliselt levinud mitme eri värvi lõngaga kootud nn kirjatud esemed. Kirikinnastel oli oluline roll rituaalesemena.


Heegeldamine.
Heegeldamine on konksuga heegelnõela abil lõngast tekstiilesemete valmistamine.
Heegeldamise algupära ja ajaloo üle vaieldakse, Euroopas sai see käsitöötehnika levinuks 19. sajandil. Võimalik, et heegeldamise varases arengujärgus kasutati heegelnõela asemel konksus sõrme.
Materjalina kasutatakse puuvillast, villast, siidist, linast ja sünteetilisest kiust lõnga, aga ka eri laadi lõngu koos, samuti paelu, nööre jne.
Heegeldamisel hoitakse heegelnõela paremas käes sarnaselt pliiatsile kirjutamisel. Heegeldustööd alustades moodustatakse konksule üks algsilmus, siis tõmmatakse heegelnõela konksuga sellst lõng läbi, nii et tekib uus silmus. Sama korratakse, kuni tekib silmuste ahel. Valmis silmused jooksevad läbi vasaku peo, lõng üle vasaku käe esimese sõrme. Ahela võib ühendada ringiks või pöörata tagasi ning hakata mööda seda tagas liikuma, tõmmates lõnga läbi nii eelmise rea silmusest kui heegelnõelal olevast silmusest. Enne uue silmuse moodustamist võib heegelnõelale võtta ühe või mitu lõngakeerdu; nii saab teha poolsambaid, ühe- ja kahekordseid sambaid, keerdsambaid, ristsambaid ning nuppe. Kasutatud silmuste liigist sõltub valmiva heegelpinna tekstuur; heegeldustehnikas saab valmistada ka peeni ja õhulisi pitse.
Heegeldatud esemed on reeglina veidi vähem elastsed kui silmkoetooted.
Heegeldamisel on mitmeid alaliike ja suundasid. On olemas Iiri pits, hargipits ja fileeheegeldus.


San Marino kaptenregendid 1501–1700.
Selles loendis on toodud San Marino kaptenregendid ("Capitani reggenti") 1. aprillist 1501 kuni 1. aprillini 1701.
¹ Kui pole teisiti toodud, algas kaptenregendi kuuekuuline ametiaeg tulbas märgitud kuu esimesest kuupäevast (1. aprill või 1. oktoober).
Vaata ka.
Kaptenregendid 1501–1700


San Marino kaptenregendid 1243–1500.
Selles loendis on toodud San Marino kaptenregendid ("Capitani reggenti") 1. oktoobrist 1243 kuni 1. aprillini 1501.
¹ Kui pole teisiti toodud, algas kaptenregendi kuuekuuline ametiaeg tulbas märgitud kuu esimesest kuupäevast (1. aprill või 1. oktoober).
Vaata ka.
Kaptenregendid 1243–1500


Nõelumistehnika.
Nõelumistehnika on käsitöötehnika, mille puhul ühe luust või puust tömbi otsaga nõela abil valmistatakse lõngast silmuseid moodustades ning neid omavahel põimides tekstiilesemeid (eeskätt kindaid ja sukki, aga ka mütse, kampsuneid jm).
Nõelumistehnika on silmuskudumise ja heegeldamise arvatav eelkäija.
Nõelumistehnika võimaldab kasutada ka lühemaid lõngajuppe ning ei eelda seetõttu keerukaid ketrustehnoloogiaid.
Arvatavasti oli nõelumistehnika tuntud juba kiviajal. Eestis pärinevad esimesed arheoloogilised leiud nõelumistehnikas esemete jäänustega 12.-13. sajandist. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastega silmuskudumine ning nõelumistehnika vajus aja jooksul unustusse, kuid sel viisil valmistatud nõelkindad säilisid kohati pulmakombestikus rituaalesemena. Viimastel aastatel on ajaloo- ja käsitööhuvilised hakanud nõelumistehnikat taaselustama.


Kimberliit.
Kimberliidile on omane porfüüriline struktuur ja varieeruvad värvitoonid.
Kimberliit on ultraaluselise koostisega soonkivim.
Kimberliit võib olla sinakas, rohekas või must. Porsumise, näiteks limoniidistumise tõttu võib pind olla kollakas või pruun. Struktuurilt on kimberliit jämedateraline ja porfüüriline, sageli esineb ksenoliite. Levinuimad fenokristalle moodustavad mineraalid on oliviin, enstatiit, diopsiid, flogopiit, rombiline pürokseen ja ilmeniit serpentiinistunud oliviinist, flogopiidist, perovskiidist jne koosnevas põhimassis. Aktsessoorseteks mineraalideks on sageli kaltsiit, ilmeniit, kromiit ja mõnikord ka teemant. Just viimane ongi kimberliidi tuntuse põhjuseks, sest kimberliit on põhiline loodusliku teemanti allikas. Peale kimberliidi võib teemante leiduda ka lamproiidis.
Peale selle, et kimberliit on teemandisisalduse tõttu majanduslikult tähtis, on ta oluline ka geoloogidele, sest pakub vahetut infot vahevöö ülemise osa koostise kohta.
Kimberliit esineb enamasti vertikaalsete või järsu kaldega soontes, mida nimetatakse diatreemideks. Diatreemide aines, sealhulgas teemandid, pärinevad vahevöö ülaosast. Diatreemide läbimõõt on enamasti alla 100 meetri, nad on ristlõikes ümarad või ovaalsed. Mõnikord lõikavad ja ühendavad diatreeme peened daikid, mis võivad samuti koosneda kimberliidist.
Kimberliidi nimi tuleb Lõuna-Aafrikast Kimberly teemandikaevanduse järgi.
Olgugi, et kimberliidis esineb tihti teemante on nende kontsentratsioon siiski suhteliselt väike. Kimberly kaevandusest kaevandatud 24 miljonist tonnist kimberliidist saadi 3 tonni teemante, see teeb suhteks üks kaheksale miljonile.
Kimberliidid esinevad peale Lõuna-Aafrika ka Siberis, Lääne-Aafrikas, Indias, USA-s, Brasiilias, Kanadas ja mujal.


Anomeer.
Suhkrute keemias on anomeer epimeeri eriliik. Anomeerideks nimetatakse suhkrute vorme, kus suhkru 1'-süsiniku juures (hemiatsetaalse süsiniku juures) paiknevate –H- ja –OH-rühmade paigutus on erinev. Beeta-anomeeril on –OH-rühm pealpool tsükli tasandit ja alfa-anomeeril allpool.


Vesikulaarne tekstuur.
Vesikulaarne tekstuur on purskekivimeile omane tühikuline ehk poorne tekstuur.
Vesiikulid tekivad gaaside eraldumisel laavast, seetõttu on vesiikulid sileda pinnaga. Vesiikulite sile pind eristab vesikulaarset tekstuuri kavernoossest, mille korral on tühikud tekkinud näiteks mingi mineraali väljalahustumisest või muudel põhjustel. Kui vesiikulite pinnad on kattunud teise mineraali mikrodruusidega, nimetatakse sellist tekstuuri miarooliliseks. Mandelkivitekstuuri korral on aga tühikud täitunud mõne teise mineraaliga.


Bretša.
Bretša on ümardumata kivitükkidest ja neid liitvast tsemendist koosnev kivim.
Põhiline osa kivimist moodustub tavaliselt purustatud kivimite peentest tükkidest. Kivimi koostis ei ole selle kivimi puhul esmatähtis. Bretša võib koosneda nii sette-, moonde- kui ka tardkivimeist. Oluline on see, et bretša tekkeks on alati vaja kivimite liikumist, sest bretša tekib kivimite mehaanilise purustamise ja hilisema taaskokkuliitumise tulemusel. Vastavalt tekkeliigile nimetatakse bretšasid tektoonilisteks (Maa tektoonilised liikumised), moondelisteks (purustusmoone), vulkaanilisteks, impaktseteks (meteoriidiplahvatus) jne.
Eestis võib bretšasid leida Loode-Eestist, näiteks Osmussaarelt. Neid nimetatakse neugrundbretšadeks ja nad on tekkinud meteoriidiplahvatuse tagajärjel purustatud kivimeist. Bretšasid on nii Eesti aluskorras, settelises aluspõhjas kui ka rändkivide seas.


Mandelkivitekstuur.
Mandelkivitekstuur on kivimite tekstuur, mille korral tühikud (vesiikulid või kavernid) on täitunud mineraaliteradega.
Levinuimad mandelkivitekstuuri moodustavad mineraalid on tseoliit, kaltsiit ja kvarts. Neid nimetatakse sekundaarseteks mineraalideks, sest nad ei moodustunud kivimiga üheaegselt, vaid hiljem, tavaliselt hüdrotermaalsetes tingimustes.


Värvilised mineraalid.
Värvilised mineraalid (inglise "mafic minerals") on magneesiumi- ja rauarikkad kivimit moodustavad mineraalid.
Värvilise mineraali mõiste on geoloogias laialt kasutuses, kuid võib sellegipoolest olla raskesti mõistetav. Kvarts näiteks võib sõltuvalt lisandeist olla vägagi erinevais toonides värvunud, kuigi ta kuulub kindlalt värvitute mineraalide hulka. Sama kehtib ka enamasti punaka kaaliumpäevakivi kohta. Värvilist mineraali ei defineeritagi mitte tema värvuse, vaid keemilise koostise alusel. Nimetus tuleb sellest, et enam rauda ja magneesiumi sisaldavad mineraalid kipuvad olema tumedamad ja nö värvilisemad.
Osaliselt on värvilise mineraali mõiste seotud mikroskoopilise petrograafiaga, sest enamikele värvilistele mineraalidele on omane pleokroism, mida levinuimatel värvitutel mineraalidel ei ole. Kehtib seos, mida aluselisem kivim, seda enam sisaldab ta värvilisi mineraale. See on pannud aluse värviindeksi mõistele. Värviindeksiga hinnatakse kivimi värviliste mineraalide sisaldust. Kivim, mis sisaldab 40% värvilisi mineraale, on värviindeksiga 40. Värviliste mineraalide rikkamad kivimid on üldiselt tumedamad, näiteks basalt ja värvilisi mineraale vähe sisaldavad kivimid heledamad, näiteks graniit.
Levinuimad värvilised mineraalid on oliviin, pürokseen, amfibool ja biotiit. Levinuimad värvitud mineraalid on kvarts, leelispäevakivi, muskoviit ja plagioklass.


Rahvajutt.
Rahvajutt on rahvaloominguline jutustus, üks rahvaluule põhiliikidest.
Rahvajutt on üldmõiste muistendi, muinasjutu, pajatuse, naljandi ja anekdoodi kohta.


Anekdoot.
Anekdoot on lühike vaimukas üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa peamist tunnust: karakterid, süžee ning tegevuse aeg ja koht.
Anekdoodi tegelasteks on kas väljamõeldud tegelased (Juku, filmidest Petka ja Tšapajev, Stirlitz) või päriselust tuttavad inimesed (Nikita Hruštšov, Bill Gates, Edgar Savisaar).
Konkreetne isik võib ka puududa, selle asemel kasutatakse stereotüüpseid tegelaskujusid või rahvusi, kelle omadusi ja puudusi võimendatakse (ämm on väimehe vaenlane, blondiin madala intelligentsustasemega, eestlane on tuim ja pika taibuga, venelane armastab juua). Inimesi võivad anekdootides asendada ka loomad.
Anekdoodi aluseks on enamasti tõestisündinud lugu, mis pideva ümberjutustuse käigus on kaotanud ebaolulised detailid ning moondunud. Võivad muutuda tegelased, tegevuskoht ja ka puänt. Populaarsetest anekdootidest on palju erinevaid versioone.


Muistend.
Muistend on teatud liiki rahvajutt. Muistend kirjeldab kunagi toimunud üleloomulikku või pöördelist sündmust ning selle sisu on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega.
Muistendi (saksa k "die Sage") mõiste tuli käibele Saksamaal 19. sajandil vendade Grimmide algatusena.
Kujundiliselt on see muinasjutust vähem viimistletud, vabama vormiga, tavaliselt üheepisoodiline. Erinevalt muinasjutust, mida esitatakse kuulamiseks teadliku fiktsioonina, on muistend üldjuhul tõsielulisena võetav ja tavalisse kõnevoolu või vestlusse sulanduv jutustus. Kui muinasjututüübid ja -motiivid on rahvusvahelised, siis muistend peegeldab ja seletab pigem kohalikku kogemust.
Muistendeid on erinevalt liigitatud, kuid liikide piirid ei ole selged ega ranged, paljud muistendid võivad kuuluda mitmesse alamliiki.
On kirjutatud ka kunstmuistendeid (näiteks Friedrich Robert Faehlmanni "Emajõe sünd", "Koit ja Hämarik" jt.)
Alates 1960. aastatest on folkloristid uurinud ka nn tänapäeva muistendeid (UFO-jutud jms).
Näide.
Korra sattunud Sibula soo pärast kaks kurjavaimu tülli. Tülitsesid päeva, tülitsesid teise, aga kumbki vaim ei jõua ära võita teist. Igaüks tahab sood enesele, sellest tuli tüli. Viimaks juhtub nägema nende tülitsemist mees. Mees hakkas kohe vaatama, mida kurjadvaimud kaklevad. Kui nad nägid meest, jätsid kurjadvaimud tülitsemise järele, kohe kutsuvad selle kohtumõistjaks tüliasja seletama. Kohe ütleb esimene: "See soo olgu minu!" Teine vasta: "Ei, see soo on minu!" "Mis sa räägid? Soo on ikka minu olnud!" "Aga ta ju kuulub tõepoolest minule!" Uuesti kurjadvaimud kaklema. Mees vahele. Kohe lahutab tülitsejad teineteisest. Kohe laseb enesele asja põhjalikult seletada. Kurjadvaimud seletavad kohe. Mees otsustab: "Suurem saab suurema osa, väiksem vähema osa! Piir vahele!" Kurjadvaimud vasta: "Hea küll, lähme kohe siis piirivaiu maha taguma!" "See ei aita! Teine võib öösel vaiad teisale tõsta ja oma maad suurendada! Kindel piir vahele!" "Kas kaevame kraavi vahele?" "Kraavi võiks suur vesi ära rikkuda ehk enesele uue voolukoha teha. Mägi aga seisab kindlamalt!" Kurjadvaimud lepivad mehe otsusega. Üks-kaks-kolm ametisse, kohe piirimäge tegema. Palituhõlmad liiva täs, liiv kohe kantakse piirile. Veavad ühe nädala, veavad, veavad teise, ja veavad üle kuu. Juba hakab kerkima Sibula soo peale liivaküngas, piiriks kurjadevaimude soo vahele. Sellest ajast võivad kurjadvaimud rahus elada ega lähe enam kunagi riidu. Liivamägi näitab mõlemile kurjalevaimudele oma õige piiri kätte.
"ERA II 110, 545/6 (1) Kuusalu khk. � Lennart (1935)."


Eesti köök.
a> peavad eestlased üdini eestilikuks toiduks.
Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon.
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid.
Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted.
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud – puder, rokk, kört, leem jt.
Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia.
Eestile omane teraviljatoit on ka kama – keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).
Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder – kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus.
Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp.
Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa.
Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad.
Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima.
Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut.
Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga – sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluks verivorsti. Lihaga keedeti ka kapsasuppi, suitsuliha pandi herne- ja oasupisse.
Soolatult jõudis lauale silk, värske kala oli tavalisem rannas ja suurte järvede ääres. Eestile eripärane kalatoit on vürtsikilu, mille valmistamisviis pärineb paarisaja aasta tagant Tallinna ümbrusest.
19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad. Järk-järgult said tuntuks ja kättesaadavaks uued toiduained ja -valmistamisviisid. Peamised rahvusvahelised mõjud tulid linnade ja mõisate kaudu Saksamaalt ja Venemaalt. Vürtspoodidesse ilmusid müügile soolaheeringas, manna, riis, suhkur, kohv ja vürtsid. Naisseltsid hakkasid korraldama kokakursusi, levis hoidistamine.
1920.–30. aastateks kujunes välja nii-öelda eesti köögi teine kihistus. Sellest ajast on tuntud näiteks sellised Eestis hästi kodunenud ja omased toidud nagu kartulisalat, marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet, kotletid, kartulipuder, kapsarullid, kissell, mannavaht, plaadikoogid jms.
Pärast Teist maailmasõda, nõukogude okupatsiooni tingimustes, said Eesti toitumistavad ulatuslikke mõjutusi ida poolt; sööklatesse ja restoranidesse jõudsid borš, seljanka, rassolnik, hartšoo, pelmeenid jms. Tunda andis samas toiduainete ja eriti maitseainete piiratud valik.
1980.–90. aastatest on traditsiooniline eesti köök tähtsust kaotamas. Siiski eelistatakse paljudes peredes eriti pühade ja pidude ajal veel traditsioonilisi toite.
Kirjandus.
Eesti köök


Hiina Autonoomne Õigeusu Kirik.
Hiina Õigeusu kirik on autonoomne õigeusu kirik Hiinas Moskva Patriarhaadi jurisdiktsiooni all.
Enne kultuurirevolutsiooni oli kirikul umbes 20 000 liiget. Pole teada, kas sellest kirikust on midagi järele jäänud.


Vajarski marš.
"Vajarski marš" (valgevene keeles "Ваярскі марш") oli Valgevene Rahvavabariigi hümn.
Muusika kirjutas Uładzimier Teraŭski ("Уладзімер Тэраўскі"), sõnad Makar Kraŭcoŭ ("Макар Краўцоў")


Vladimir Žirinovski.
Vladimir Volfovitš Žirinovski (vene "Владимир Вольфович Жириновский"; sündinud 25. aprillil 1946 Almatõs Kasahhi NSV-s) on Venemaa poliitik.
Kuni 1964. aastani kandis ta isa perekonnanime Eidelstein ("Эйдельштейн").
Tema juudist isa Wolf hukkus Iisraelis autoavariis ja on maetud H̠oloni kalmistule.
Žirinovski õppis Moskva Riiklikus Ülikoolis keeli ja räägib vabalt ka türgi keelt. Ta on praegu Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei juht. Sai 1991. aasta Venemaa presidendivalimistel Boriss Jeltsini ja Nikolai Rõžkovi järel kolmanda tulemuse, kogudes 7,81% häältest.
2008. aasta presidendivalimistel lootis ta võita ning siis: "Presidendiks saades vaatan ma piiri üle. Praegu peate te rahul olema, et president on Putin, tema teid ei puutu. Tulevikus on Eestis vaid kaks linna – Tallinn ja Pärnu. Aga Tartust saab Jurjev."
Teiste julgete väljaütlemiste sekka kuulub lubadus pärast 2005. aasta septembris toimunud lennuõnnetust Vene hävitajaga, mis lendas illegaalselt Leedu territooriumi kohal, nõuda Leedult sisse kahjutasu 100 000 eurot ja piloodi mitte väljaandmise korral sooritada Leedu lähedal "sõjalisi manöövreid Balti mereväega".
2005. aastal kuulutas Kasahstan ta omaenda sünnimaal "persona non grataks" tema väljaütlemiste pärast, et Venemaa-Kasahstani piiri tuleb muuta.


Tardkivimite klassifikatsioon.
Tardkivimite klassifikatsioon on tardkivimite süstemaatiline gruppidesse jaotamine neile iseloomulike tunnuste või omaduste alusel.
Läbi aegade on teadlased proovinud loodust süstematiseerida ja klassifitseerida. Kivimite klassifitseerimine ei ole aga lihtne ülesanne. Erinevalt eluslooduse küllaltki kindla korraga süstemaatikast on kivimite klassifitseerimine segasema ülesehitusega ja nüanssiderikkam. See on nii seetõttu, et kivimid ei ole võrreldavad liigiga, mis on bioloogilise taksonoomia alusüksus. Liigiga võiks võrrelda mineraale, millest kivimid koosnevad. Kivimid sarnanevad pigem ökosüsteemidele, mida võib loomulikult kirjeldada väga mitmest aspektist lähtudes. Just see, et pole ühte ja kõikehõlmavat tunnustekomplekti teeb kivimite klassifitseerimise keeruliseks. Enamasti põhineb klassifikatsioon keemilisel koostisel või mineraloogilisel koostisel, kuid mõnikord ka näiteks tekstuuril ja struktuuril ehk kivimi väljanägemisel. Erinevate tardkivimite vahele tõmmatud piirid on kunstlikud, sest looduses ei esine selliseid järske piire. Näiteks basalt läheb üle andesiidiks täiesti sujuvalt. Seetõttu ei ole midagi imelikku selles kui kivimi nimeks on "andesiitne basalt" või "basaltne andesiit".
Tardkivimite klassifitseerimisel on võimalik lähtuda väga mitmetest erinevatest tunnustest. Tuntud on tardkivimite jaotus happelisteks ja aluselisteks, samuti jaotus leukokraatseteks ja melanokraatseteks. Võib jaotada purske-, soon- ja süvakivimeiks. Petroloogide seas on kõige levinum ilmselt IUGS-i ehk Streckeiseni klassifikatsioon, mis põhineb kivimi keemilisel koostisel, mistõttu on tema rakendamine näiteks välitingimustes suhteliselt keeruline. Sõltuvalt sellest, kus ja mis vahendeid kasutades on kivim määratud, võib sõltuda ka talle antud nimi. On selge, et vaadates käsipala palja silmaga, luubiga, mikroskoobiga, või uurides ta keemilist koostist, on meil vaatluse all erinevad asjad, mille täpsus ja usaldusväärsus erinevad suuresti, mistõttu võib ühe ja sama kivimi nimetus olla erinev.
Struktuuril põhinev klassifikatsioon.
Struktuuril põhinev klassifikatsioon näitab peamiselt kivimi moodustumise kohta. Struktuuri alusel eristatakse kolme suurt tardkivimite rühma. Need on süvakivimid ehk abüssaalsed kivimid, poolsüva- ehk soon- ehk hüpabüssaalsed kivimid ning purskekivimid ehk efusiivsed ehk vulkaanilised kivimid.
Süvakivimid on tardunud sügaval maapõues. Süvakivimeile on iseloomulik jämedateraline struktuur, mis väljendub palja silmaga selgesti nähtavates üksikutes mineraalides, millest kivim koosneb. Tuntud ja laia levikuga süvakivimiks on graniit.
Soonkivimid on vaheaste süva- ning purskekivimite vahel ning nagu nimigi ütleb on nad tardunud enamasti maapinnalähedastes soontes. Struktuurilt on nad küll enamasti faneriidilised ehk silmaga nähtavate kristallidega, kuid kristallide terasuurus jääb süvakivimite omale alla. Sellised on näiteks diabaas ja graniitporfüür.
Purskekivimid on tekkinud maapinnale purskunud vulkaaniliste produktide tardumisel või tsementeerumisel. Purskekivimid on jahtunud kiirelt ja seega pole kristallidel olnud aega, et kasvada, mistõttu võib purskekivimite struktuur olla ka klaasjas ehk amorfne. Tavaliselt on kristallid küll olemas, kuid nii väikestena, et palja silmaga neid ei näe. Sellist struktuuri nimetatakse peitkristalliliseks ehk afaniitseks. Levinuim purskekivim on basalt, kuid purskekivimiks on ka näiteks mahasadanud ja tsementeerunud vulkaaniline tuhk, millest moodustub kivistudes tuff.
Purskekivimeid jaotatakse kainotüüpseiks ja paleotüüpseiks. See jaotus ei põhine otseselt kivimite vanusel, vaid sellel, kas nad on muutunud või värsked. Värske ehk kainotüüpne basalt on enamasti musta värvi, kuid hüdrotermaalselt muutununa võib muutuda kloriidistumise tõttu roheliseks. Et aluseliste kivimite koostisse kuuluvad mineraalid, eelkõige pürokseenid sisaldavad rauda, võivad nad raua oksüdeerumise tulemusel omandada punaka, pruunika või kollaka värvitooni. Vulkaanilist klaasi ehk obsidiaani saavad sisaldada vaid kainotüüpsed ehk värsked kivimid, sest looduses soovib iga keha olla võimalikult madalal energiatasemel, kuna kristallstruktuuri omamine on sellest vaatekohast kasulikum, hakkab ka klaas ajapikku kristalliseeruma, moodustades mikroskoobis jälgitava sfäroliidilise struktuuri.
Ränioksiidisisaldusel põhinev klassifikatsioon.
Kõik tardkivimid sisaldavad räni ja hapnikku ehk teisitiöelduna koosnevad nad valdavalt silikaatseist mineraalidest. Erinevatel tardkivimitel on ränisisaldus erinev ja sellest tulenevad ka erinevad omadused, mis teeb vastava klassifikatsiooni loomise vajalikuks. Ränirikkaid kivimeid nimetatakse happelisteks ja kõige ränivaesemaid ultraaluselisteks. Nende vahele jäävad aluselised ja keskmised kivimid. Sellesse skeemi ei mahu hästi leeliskivimid, samuti ei erista selline klassifikatsioon süvakivimeid purskekivimitest, kuid ideaalset kivimite klassifikatsiooni ei olegi võimalik luua, sest muutuvaid omadusi on selleks lihtsalt liiga palju.
Vastavale grupile on omased teatud kindlad valdavad kivimit moodustavad mineraalid, mis teeb vastava klassifikatsiooni praktiliselt väärtuslikuks näiteks väligeoloogidele, kes peavad kivimeid määrama suurel määral mineraalse pildi alusel. Näiteks ultraaluseline kivim sisaldab peamiselt oliviini ja pürokseeni, aluseline pürokseeni ja plagioklassi, keskmised amfibooli, biotiiti ja päevakivi ning happelised kvartsi ja leelispäevakivi. Leeliskivimid sisaldavad leelis- ehk kaalium- ja naatriumoksiide, kuid ei sisalda kunagi kvartsi. See on raudne reegel, millest erandid on võimalikud vaid ksenoliitide näol ehk juhuslikult kivimi koostisse sattunud võõrkehadena. Põhjus, miks kvartsi ei ole leeliskivimites on suhteliselt lihtne. Ränioksiid reageerides leelisoksiididega moodustab albiidi ehk naatriumirikka plagioklassi. Kui ränioksiidi jääb üle, tekib ülejäägist kvarts, kui aga üle jääb leelisoksiide, moodustuvad leelismineraalid, näiteks nefeliin. Ränirikkam tardumata laava või magma on ränioksiidide struktuuri moodustumise tõttu suurema sisehõõrdega ehk viskoossem ja avaldab seega voolamisele suuremat vastupanu. See ongi põhjuseks, miks happeline vulkanism on enamasti plahvatuslik, aluseline aga voolava basaltse laavaga ja kulgeb enamasti ilma suuremate plahvatuste või maavärinateta.
Tuntumad happelised kivimid on graniit, rüoliit, pimss, obsidiaan jne. Leeliskivimite seast on tähtsamad süeniit ja trahhüüt. Keskmistest kivimitest dioriit ja andesiit, aluselistest basalt, gabro ja diabaas ning ultraaluselistest pürokseniit, pikriit ja kimberliit.
Mõnikord jaotatakse tardkivimid leukokraatseiks ehk heledaiks ja melanokraatseiks ehk tumedaiks. Siin kehtib selge seos, et kivim on seda heledam, mida ränirikkam ta on. Graniit ja rüoliit on enamasti punaka ja suhteliselt heleda tooniga, basalt ja kimberliit võivad aga olla süsimustad. See reegel ei ole jällegi ilma eranditeta, sest ränirikka koostisega vulkaaniline klaas kipub olema tumedat värvi.


Stomatoloogia.
Stomatoloogia on teadus või õpetus suuõõne haigustest.


Kanepbanaan.
Kanepbanaan ehk kiubanaan (ka "manillakanep"; ladinakeelne teaduslik nimetus "Musa textilis") on taimeliik banaani perekonnast. Ta meenutab pärisbanaani, kuid lehed on kitsamad ja sirgemad ning vili ei ole söödav.
Lehed.
Lehelabad on piklikud, tipu suunas kitsenevad, 1,5...2 m pikkused, 40...50 cm laiused, otsast kitsad ja tömbid, aluse juures ümarad. Lehe pooled on aluse juures ebavõrdsed. Keskrood on roheline nagu lehelaba. Leherootsud on 40...50 cm pikkused, tugevapoolsed ja kõvad.
Õied.
Õisikuraag on paljas või kergelt udemetes. Kandelehed on rohelised, kuni 50 cm pikkused, väga teravad. Alumised õied on emasõied, ülemised isasõied.
Emasõisi on kandelehe kohta umbes 10 kahes reas. Sigimik on 5 cm pikkune, roheline, paljas.
Ebavars.
Nagu teistelgi banaanidel, moodustavad üksteise sisse keerdunud lehetuped toruja ebavarre. Ebavarred on 2,5...4 m kõrgused. Nende läbimõõt on aluse juures 15...20 cm. Nad on rohelised või lillakad, alt võivad olla isegi mustad. Lehetuppedel ja leherootsudel puudub vaha.
Levik.
Kanepbanaan on pärit Filipiinidelt ja Kalimantanilt, kultuurtaimena kasvatatakse ka mujal troopikas, sealhulgas Malaisias, Austraalias, Aafrikas, Costa Ricas jm.
Kasutamine.
Kanepbanaani on kultuurtaimena hakatud kasvatama Filipiinidel 16. sajandil. Praegu on tal mõnel pool suur tähtsus, sest temast saadakse tugevat ja vastupidavat tekstiilikiudu manillat. Seda kiudu, mille pikkus ulatub 2 meetrini, saadakse alates taime kolmandast eluaastast ebavarrest ning leherootsude servadest. Kiud eemaldatakse mehhaaniliselt lehtede välispinnalt.


Franklin Delano Roosevelt.
Franklin Delano Roosevelt (kasutatakse ka nimekuju "FDR"; 30. jaanuar 1882 New York, Hyde Park – 12. aprill 1945 Warm Springs) oli Ameerika Ühendriikide 32. president (4. märts 1933 – 12. aprill 1945).
Haridus.
Franklinile meeldis ajalugu. Ta luges palju ning ema õpetas talle keeli. Ema õpetas teda kuni tema 14. eluaastani, siis saadeti ta Grotoni põhikooli Massachusettsis. Sellel oli riigi parima erakooli maine. Roosevelt oli eeskujulik õpilane, olles populaarne nii kaaslaste kui ka õppejõudude seas. Ta jätkas õppimist 1899 Harvardi Ülikoolis, kus ta oli üle keskmise õpilane. Seal hakkas teda huvitama poliitika ja sellepärast võttis ta eliitprofessoritelt eratunde. Sajandivahetusel astus ta Vabariiklikku Parteis. Pärast Harvardi Ülikoolis bakalaureuseks saamist liikus ta edasi Kolumbia Õigusteaduskonda.
Abielu.
Oluline osa tema elus oli tema naisel Anna Eleanor Rooseveldil. Ta abiellus oma kauge sugulasega aastal 1905. Nad said viis last: Anna, James, Elliott, Franklin Jr., John, Franklin Jr (I). Kuid viimane suri juba imikueas.
Esimesed sammud.
Olles vaimustuses enda sugulase Theodore Rooseveldi edust presidendina, otsustas ta ka ise poliitikasse astuda, kuid siiski demokraadina. Esimene samm oli selleks New Yorgi senaatori koht aastal 1910. Pärast seda valis president Wilson ta mereväe asesekretäriks. 1920. aastal esitati ta kandidatuur asepresidenti kohale.
1911. aastal sai Roosevelt vabamüürlaseks. Ta viibis ka oma poegade vabamüürlaseks saamise rituaalidel 1933. ja 1935. aastal.
Lastehalvatus.
1921. aasta suvel juhtus aga õnnetus, mis muutis teda elu lõpuni. Ta sai 39-aastaselt lastehalvatuse. Siiski ei lasknud ta end sellest häirida ega andnud haigusele alla. Ta jätkas jalgade kasutamist, põhiliselt ujudes. Ta sai 1928 New Yorgi osariigi kuberneriks.
1926. aastal avas Roosevelt Georgia osariigis Warm Springsis lastehalvatuse ravikeskuse.
Vaatamata haigusele ei näinud avalikkus Roosevelti peaaegu kunagi ratastoolis, sellest arvatakse eksisteerivat ainult kaks fotot. Rahva ees esinemisel toetas Roosevelti külje pealt tavaliselt üks tema poegadest.
Esimene ametiaeg.
1929. aastal toimus Wall Streetil börsikrahh. Kuna tema vastased keeldusid majandusse sekkumast, oli poolehoid temale suur ja 1932 valiti ta esimest korda USA presidendiks. Ta hakkas kiiresti tegutsema, kutsudes kokku kongresse ja istungeid. Kiire tegutsemise tõttu seati juba 1933 sisse uued õigusaktid koondnimega „New Deal“ (Uus Kurss). Tänu sellele taastus pangandus. Järgmine probleem oli suur töötus. Selle vastu alustas ta üleriiklikke töötalguid. See toetas ülivaeseid peresid ja andis lootust helgemale tulevikule. Järgmine samm oli riiklike laenude andmine olulistele firmadele (raudteed, majandusasutused, avalikud asutused).
Teine ametiaeg.
1936. aastal olnud valimised võitis Roosevelt ülekaalukalt, peaaegu kõikides osariikides.
Uue Korra reformidele hakkas tekkima vastupanu keskklassi seas. Demokraatlik Partei hakkas järjest enam tunduma töölisparteina, mis tahtis oluliselt riigi majandusse sekkuda. Vastupanu süvendas ka Rooseveldi ametiühingutevastane hoiak. Selle eredaim näide on see, et Tööstuskomitee hoidis töölisi tehastes streikide ajal kinni. 1937. aastal hakkas majandus langema. See upitati küll poole aastaga jälle püsti. 1938. aastal lõpetati Uue Korra reformid.
Kolmas ametiaeg.
1940. aasta presidendivalimistel Rooseveldi edu kahanes. Paljudes tööstusosariikides valiti tema asemel vabariiklane Wendell Willkie. Vabariiklased said kongressis rohkem kohti.
Neljas ametiaeg.
1944. aastal valiti ta neljandat korda presidendiks.
Välispoliitika.
Kuigi USA ei kuulunud Rahvasteliitu, polnud Roosevelt välispoliitikas passiivne. Ta oli vastu Jaapani Ida-Aasia vallutustele. Ta toetas „hea naabri poliitikat“, mis tähendas otsese sekkumise lõpetamise Ladina-Ameerika ellu. Sellepärast toodi 1934 Kuubalt väed välja.
USA siiski isoleerus Euroopast ja sealsetest probleemidest. Ta andis Neutraalsuse Akti 1937. aastal, mis keelas anda laene ja sõjavarustust sõjaohus riikidele, k.a. Prantsusmaale ja Suurbritanniale.
Kui puhkes Teine maailmasõda, hakkas ta siiski tegutsema ning sõlmis 1940 liidu Suurbritanniaga. Toimus kaks liitlaste konverentsi, Teheranis ja Jaltas. Jaltas lubas ta Nõukogude Liidul sõjaliselt kontrollida Ida-Euroopat ja Saksamaa poolitada.
Surm.
Pingutustest hoolimata ei jõudnud Roosevelt näha maailmasõja lõppu. Sel ajal ta ei olnud palju avalikkuse ees, isegi mitte neljanda presidendikampaania ajal. Siiski suutis ta need napilt võita. Järgmise aasta 12. aprillil suri ta Warm Springsis ajuverejooksu.


Abaka.
Abaka on manilla, kanepbanaanist ("Musa textilis") saadav kiud.
Abaka on mitme asula nimi maailmas.


Abakai.
Abakai on küla Leedus Klaipėda maakonnas
Kretinga rajoonis Kartena vallas, Kartenast 2 km edelas, Minija jõe vasakul kaldal.
Selle geograafilised koordinaadid on 55° 54' ja 21° 26' E.
Elanike arv oli 2001. aasta andmetel 28.
Abakais on tervisveeallikas, selle juures on Lurdase grott ("Kartenas Lurdo grota").
Abakai kabelis on kahe ingliteskulptuuriga altar, mis on kultuurimälestis.


Korallrahu.
Korallrahu ehk korallriff on lubjarikastest korallide (hermatüüpiliste (riffe moodustavate) ainuõõssete toeste) lademetest moodustunud suur, ümbrust füüsikaliselt ja ökoloogiliselt oluliselt mõjutav pinnavorm (kari) tavaliselt sooja ja madala mere põhjas (võib ulatuda osaliselt ka merepinnale).
Korallrahud on suurimad organismide loodud struktuurid Maal. Neid loovad põhiliselt kivikoralliliste ("Scleractinia") seltsi kuuluvad korallid. Oma panuse annavad ka tuhaturvad ("Millepora") ning troopilis-indopatsiifilises regioonis "Heliopora coerulea". Kivikorallilised elavad nii süvameres kui ka madalas vees kuni veepinnani välja. Nad rajavad rifid paljude sajandite jooksul oma lubitoestest.
Korallrahude kogupindala on 600 000 km². Malediivide juures ulatuvad korallrahud kuni 2200 m kõrgusele merepinnast.
Maailma suurim korallrahu – Suur Vallrahu – asub Austraalia kirde- ja idaranniku lähedal madalas vees. Selle pindala on 349 000 km².
Korallrahude ümbruse ökosüsteem on erakordselt liigirikas. Korallrahude veealune elustik on värvikirev. Leidub väga erinevaid elusolendeid, näiteks vetikaid, meriliiliaid, usse, limuseid, käsnu, okasnahkseid, vähilisi, kirjusid kalu, mureene ja haisid. Korallrahud on ka pelaagiliste kalade lastetuba.
Korallsaar tekib veetaseme pikaajaliste muutuste tagajärjel. Et korallrahu võib kasvada kuni veepinnani, moodustub pärast hilisemat veetaseme langust või maapinna tõusu saar või saarte rühm, sageli atollina. Veest välja ulatuv osa kattub mulla tekkides taimestikuga. Ajapikku kattuvad korallsaared maismaataimestikuga.
Korallrahusid kahjustavad turism, kalandus, suveniirikaubandus, merereostus, mudaga üleujutamine ning kliimamuutused.
Tüübid.
Korallrahud jagunevad troopilisteks korallrahudeks ja süvaveerahudeks.
Troopilised korallrahud.
Piirkonnad, kus veetemperatuur on püsivalt üle 20 °C.
Riffe moodustavad korallid troopilistest korallrahudest saavad elada ainult juhul, kui veetemperatuur on väga harva alla 20 °C. Sellepärast moodustuvad troopilised korallrahud ainult piirkonnas, mis jääb põhjalaiuse 30° ja lõunalaiuse 30° vahel.


Riik (bioloogia).
Riik on bioloogilises taksonoomias domeenist üks aste madalamal asetsev üksus. Üldiselt on riigist kõrgem olev üksus domeen ja madalam hõimkond.
Ajalooliselt on bioloogilises taksonoomias riik olnud kõrgeim üksus, kuid pärast kolme domeeni kontseptsiooni kasutuselevõttu 1990. aastal, ei ole see enam kõrgeim üksus.


Abaku.
Abaku on kolme asula nimi Nigeerias.
Leedus asuva Abakai küla nimi on omastavas käändes Abakų.


Laskesuusatamine 1994. aasta taliolümpiamängudel.
Laskesuusatamine 1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris
10 kilomeetrit.
23. veebruar
20 kilomeetrit.
20. veebruar
4×7,5 kilomeetri teatesõit.
26. veebruar
7,5 kilomeetrit.
23. veebruar
15 kilomeetrit.
18. veebruar
4×7,5 kilomeetri teatesõit.
25. veebruar


Mäesuusatamine 1994. aasta taliolümpiamängudel.
Mäesuusatamine 1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris
Slaalom.
27. veebruar
Teiste hulgas katkestasid Kjetil Andre Aamodt (Norra), Armin Bittner (Saksamaa) ja Thomas Sykora (avasõidus 1.02,03).
Suurslaalom.
23. veebruar
Teiste hulgas katkestasid šveitslased Marc Girardelli, Michael von Grünigen ja Steve Locher ning itaallane Alberto Tomba (avasõidus 1.29,53).
Ülisuurslaalom.
17. veebruar
Teiste hulgas katkestasid William Besse ja Daniel Mahrer (mõlemad Šveits), Edward Podivinsky (Kanada) ning Hannes Trinkl (Austria).
Kiirlaskumine.
13. veebruar
Connor Olev Martin O'Brien (Eesti) katkestas vahetult pärast starti, sest ta suusk tuli jalast ära.
Alpi kahevõistlus.
14. ja 25. veebruar
Teiste hulgas katkestasid Cary Mullen (1.37,33) ja Edward Podivinsky (mõlemad Kanada) (1.37,46) ning Kyle Rasmussen (USA) (1.36,96).
Slaalom.
26. veebruar
Teiste hulgas katkestasid Annelise Coberger (Uus-Meremaa), Alenka Dovžan (Sloveenia), Florence Masnada (Prantsusmaa), Miriam Vogt (Saksamaa) ja Anita Wachter (Austria).
Suurslaalom.
24. veebruar
Teiste hulgas katkestas Hilde Gerg (Saksamaa).
Ülisuurslaalom.
15. veebruar
Teiste hulgas katkestasid Bibiana Perez (Itaalia), Katja Seizinger (Saksamaa) ja Heidi Zurbriggen (Šveits).
Kiirlaskumine.
19. veebruar
Alpi kahevõistlus.
20. ja 21. veebruar
Katja Seizinger (Saksamaa) võitis kiirlaskumise (1.27,28), kuid katkestas slaalomi I sõidus. Isolde Kostner (Itaalia) oli kiirlaskumises 3. (1.28,52), kuid katkestas slaalomi II sõidus.


Coimbra.
Coimbra on linn Portugali keskosas Mondego jõe ääres, 200 km Lissabonist põhjas ja 120 km Portost lõunas.
Coimbra on Portugali suuruselt neljas linn ja riigi keskosa keskus ning samanimelise ringkonna halduskeskus.
Rooma impeeriumi päevil asus Coimbra kohal Aeminiumi-nimeline asula; mõned kilomeetrid eemal asus linnale nime andnud Conimbriga, mille asustus pärines 9. sajandist eKr. Conimbriga asula jäänused on tänapäeval arheoloogiliste kaevamiste järel huvilistele vaatamisväärusena nähtavaks tehtud.
Aastatel 1139–1256 oli Coimbra Portugali pealinn. Linnas asub 12. sajandist pärinev romaani stiilis Vana katedraal, 16. sajandist Uus katedraal ning Santa Cruzi klooster, kuhu on maetud kaks esimest Portugali kuningat.
Eeskätt on Coimbra tuntud oma 1290. aastal asutatud ülikooli poolest.
Coimbrast pärineb iseloomulik "fado"-stiil. Coimbra fadot laulavad meeshääled ning seda saadab ka eriline Coimbra kitarr, mille häälestus ja kuju veidi erinevad traditsioonilisest Portugali kitarrist.
Coimbra linnastaadionil toimusid 2004. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistluste mängud.
Coimbras asub Portugali vanim ülikool – Coimbra Ülikool.
Coimbra grupiks nimetatakse organisatsiooni, mis ühendab Euroopa 39 vanemat ülikooli, sh Tartu Ülikool.


Fado.
"Fado" [f'aadu] on Portugali rahvalik muusikastiil, nukker ballaaditaoline laul, mida saadetakse viiulil, kitarril või 12-keelsel Portugali kitarril.
Nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast "fatum" 'saatus'. Laulude teemadeks on tihti saatus, nostalgia ja õnnetu armastus.
"Fado" pärineb 19. sajandi esimesest poolest ning põlvneb tõenäoliselt erinevatest Brasiilia muusikastiilidest.
Esimene nimeliselt teadaolev "fado"-laulja ("fadista") oli mustlaspäritolu Maria Severa (1820? – 1846), kes pani aluse Lissaboni fadostiilile.
1920.–1930. aastatel kujunes välja Coimbra fado, mille meistrid olid Artur ja Carlos Paredes.
Üks tuntumaid "fado"-lauljaid läbi aegade oli Amália Rodrigues (1920–1999). Tänapäeval on populaarne "fadista" Mosambiigis sündinud ning Lissabonis kasvanud Mariza (sündis 1976).


Riikide loend pindala järgi.
Riikide loendisse pindala järgi on maailma riigid kantud pindala järjekorras.
Nummerdatud on ainult iseseisvad riigid, kuid võrdluseks on nimekirja kantud ka mõned sõltuvad territooriumid. Välja on jäetud Antarktika alad, millele mõned riigid pretendeerivad.
Allikas: CIA World Factbook 15. veebruari seisuga 2005
Pindala järgi


Aa (täpsustus).
Aa on mitme koha, asja ja isiku nimi.
Täheühendit aa kasutati rootsi, norra (1917. aastani) ja taani keeles (1947. aastani) praeguse å-tähe asemel.


Njuja.
Njuja (vene "Нюя", jakuudi "Ньүүйэ" (Njüüje)) on jõgi Aasias Venemaa Sahha Vabariigis (Jakuutias). Algab Kesk-Siberi kiltmaalt. Voolab valdavalt itta, suubub vasakult Leenasse.


Andi ahelik.
Andi ahelik (vene "Анди", "Андийский хребет", avaari "ГІанди", tšetšeeni "Іаьнди") on mäeahelik Euraasias, osa Suur-Kaukasusest.
Kulgeb edela-kirde sihis, risti Peaahelikuga. Eraldab Tereki (loodes) ja Sulaki (kagus) valgalasid, ühtlasi ka Tšetšeeniat (loodes) ja Dagestani (kagus). Kõrgus kuni 2736 m, pikkus umbes 60 km.


Sífnos.
Siphnos) on saar Küklaadide saarestikus. Pindala 73 ruutkilomeetrit. Saar on mägine, kõrgus kuni 694 meetrit.


Baikali ahelik.
Baikali ahelik (vene "Байкальский хребет") on mäeahelik Venemaal Baikali loodekaldal Burjaatias ja Irkutski oblastis. Kulgeb edela-kirde suunas ligi 300 km pikkuselt. Kõrgus kuni 2572 meetrit (Tšerski mägi). Ümbritsevatest aladest ulatub ahelik 1700-2000 m kõrgemale.


Kaarel Kilvet.
Kaarel Kilvet (13. juuli 1944 Pärnu – 30. aprill 2005) oli eesti näitleja, lavastaja ja laulja.
Elulugu.
Kilvet lõpetas Tallinna muusikakooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IV lennuga 1969 aastal.
Kilvet on lavastanud ka mitmetes teistes Eesti kutselistes ja rahvateatrites.
Kilvet tegid tihedat koostööd Eesti Raadio ja Eesti Televisiooniga. Raadios esines ta paljudes kuuldemängudes, avalikel üritusel ja oli aastaid "Meelejahutaja" lavastaja. Televisioonis sai väga populaarseks tema lastelavastuste sari "Mõmmi ja aabits".
Lavastused.
Kilvet tõi Eesti lavadele üle 80 lavastuse, neist 15 jaoks kirjutas ta muusika.
Tegevus muusikuna.
Kaarel Kilvet laulis ja mängis ansamblites Leegajus ja Kukerpillid, teatriansamblites Hampelmann ning Folcklassikhuliganbänd ja Vana-Juhan, samuti oli populaarne duett Kaarel Kilvet ja Tõnu Tamm.
Kilveti lauludest on tänaseni menukad "Rannalinna restoranis", "Istsõ maailma veerekõsõ pääle" ja "Pojad on mul õige naksid".
Tema 60. juubeliks 2004. aastal valmis muusikakogumik autori lauludega aastatest 1969–2000.
Tunnustused.
2005 Valgetähe V klassi teenetemärk
Isiklikku.
Aastatel 1970–1990 oli Kaarel Kilvet abielus Krista Kilvetiga.


Manilla.
Manilla ehk manillakanep ehk abaka ehk manilla kanep ehk maniila ehk maniila kanep on kerge, tugev ja vastupidav kiudaine, mida saadakse kanepbanaani ebavartest ja leherootsude äärtest. Ta on üks tähtsamatest lehekiududest.
Kiu saamine.
Seda kiudu, mille pikkus on 0,7...3,6 m, saadakse alates taime kolmandast eluaastast ebavarrest ning leherootsudest (väliskihist). Kiud eemaldatakse mehhaaniliselt lehtede välispinnalt 1 kuni 3 m pikkuses.
Nimetus.
Manilla on saanud nime oma peamise väljaveosadama, Filipiinide pealinna Manila järgi. Kuigi ka kanepist valmistatakse kiudu, ei ole manillal kanepikiuga mingit pistmist.
Omadused ja kasutusalad.
Kiu pikkus on 3...12 mm (keskmiselt 6 mm) ning paksus 0,016...0,032 mm (keskmiselt 0,024 mm). Otstest lähevad nad väga aeglaselt teravamaks.
Manilla on väga painduv ja soolasele veele vastupidav ning kõige tugevam ja vastupidavam looduslik kiud, mistõttu temast valmistatakse laevanduses kasutatavaid köisi (manillaköisi), mis ei vaja tõrvamist. See on maniila peamine kasutusala. Manillaköied võistlevad tänini sünteetilisest materjalist köitega.
Jämedamatest maniilakiududest valmistatakse ka sidumisnööri ja matte, samuti muid köisi peale laevaköite.
Filipiinidel valmistatakse peenemast manillast ka jämedat riiet ja kübaraid, kuigi viimasel ajal vähem.
Manillast tehakse ka näiteks sigaretifiltreid, teekotte ja viineriümbriseid. Samuti saab manillast tugevat niiti ja võrke.
Manillat kasutatakse ulatuslikult vastupidava paberi (manillapaberi) tootmiseks, näiteks paberraha jaoks, samuti tugevat pakkimispaberit. Manillapaberit tehakse peamiselt vanadest manillaköitest.
Ajalugu.
Manillat on valmistatud alates 16. sajandist.


Okeaania.
Okeaania on osa Austraalia ja Okeaania maailmajaost. See koosneb Vaikse ookeani saartest. Mõnikord vaadeldakse Okeaaniat ka eraldi maailmajaona.
Mõnikord samastatakse Okeaaniat Austraalia ja Okeaaniaga.


Hukkunute arv.
Hukkunute arv on mingi sõja, vägivallaakti, loodus- või muu õnnetuse või epideemia tõttu surnute arv.
Allpool olevas loendis on toodud tuntud katastroofide hukkunute arvud. Enamik arve on hinnangulised ning sageli vaieldavad. Katastroofid on järjestatud hukkunute arvu kahanemise järjekorras. Mõned katastroofid on paigutatud mitmesse rubriiki.
Sõjad ja sõjategevus.
Siia on arvatud nii lahingutegevuses kui ka nälja, haiguste jms tõttu hukkunud.


Sünkretism.
Sünkretism (kreeka keeles "synkretismos" 'ühinemine') on erinevate usundite, õpetuste või muude maailmavaadete segunemine.
Sünkretism ehk sünkreetiline kunst on erinevate kunstide või žanrite ühendamine; suulise loomingu seos teiste kunstide elementidega; rahvaloomingu (laulu, tantsu, jutu vms.) seos tavade ja kommetega vms.
Religioosne sünkretism tähendab religiooniloos eri religioonide lõimumist või ühendamist. Näiteid: teosoofia, antroposoofia, New Age.


Dresden.
Dresden (sorbi Drježdźany) on linn Saksamaal, Saksimaa liidumaa pealinn. Oma pindalalt on Dresden Saksamaa suuruselt neljas linn peale Berliini, Hamburgi ja Kölni.
Slaavlaste kaluriküla kohale rajatud linn on läbi elanud nii hiilgeaja kui ka suure tragöödia. 18. sajandil kujunes Dresden Euroopa kultuuri, poliitika ja majandusarengu keskuseks, et vaid kaks sajandit hiljem muutuda apokalüptilise hävitustöö sünonüümiks. Paar kuud enne Teise maailmasõja lõppu hävitati linn ameeriklaste ja brittide poolt õhurünnakutega täielikult.
Geograafia.
Dresden paikneb Saksimaa kaguosas piki Elbe jõe orgu ning on ümbritsetud maaliliste mäetippudega. Rohkete haljasalade poolest kuulub Dresden Euroopa rohelisemate suurlinnade hulka.
Aastate 1961 – 1990 keskmine õhutemperatuur oli jaanuaris oli −0,7 °C ja juulis 18 °C. Aasta keskmise temperatuuri poolest (9,9 °C) kuulub Dresden Saksamaa soojemate linnade hulka.
Suuremad linnad Dresdeni ümber on Chemnitz (80 km edelas), Leipzig (100 km loodes), Praha (150 km lõunas), Berliin (200 km põhjas) ja Wrocław (230 km idas).
Madalaim koht: 101 m (Niederwartha)
Kõrgeim koht: 383 m (Triebenberg)
Asustuse tekkimine ja keskaeg.
Esimesed asustuse märgid Dresdeni alal pärinevad 5. aastatuhandest eKr.
Kirjalikult mainiti Dresdenit esmakordselt 1206. aastal, linnana on Dresdenit esmakordselt mainitud 21. jaanuaril 1216. a. Siiamaani on teadmata, millal sai Dresden linnaõigused. Üle jõe paremal kaldal asunud Vana-Dresden sai linnaõigused Meißeni markkrahv Wilhelm I käest 21. detsembril 1403. a. (esmamainimine 1350). Alles 29. märtsil 1549. a. liitis kuurvürst Moritz jõe paremal ja vasakul kaldal asunud linnad üheks.
Varauusaeg.
1485. aastal sai Dresdenist Saksimaa hertsogi residents ja tõusis koos Wettinite eduga kuurvürstkonna ja kuningriigi keskuseks. Saksimaa kujunes oluliseks protestantlikuks riigiks Saksa-Rooma riigi koosseisus ning Dresden poliitiliseks ja kultuuriliseks keskuseks.
30-aastases sõjast jäi Dresden küll puutumata, kuid nälg ja katk pidurdasid siiski linna aregut. 1685. aastal põles Vana-Dresden täielikult maha. Alles 1732. aastaks valmis „uus kuninglik linn”, mis linnaosana kannab tänaseni nime Neustadt.
Kuurvürst Friedrich August I ajal omandas Dresden oma kultuurilise tähtsuse. Esimest korda vallutati Dresden preislaste poolt 1745. aastal Austria pärilussõjas, teist korda 1756. aastal seitsmeaastases sõjas. 1760. aastal piirasid preislased Dresdenit edutult ja pommitasid kesklinna. 1785. aastal kirjatas Friedrich Schiller siin ”Oodi rõõmule”.
19. sajand.
1813. aasta lahingutes osales Saksimaa Napoleoni poolel.
1849. aasta ülestõusu ajal sunniti kuningas Friedrich August II linnast lahkuma, kuid Preisimaa abiga tuli ta tagasi. Ülestõusus osalenud Richard Wagner ja Gottfried Semper pidid aga Saksimaaga hüvasti jätma.
Sajandi teises poolest jäi Dresden sõdadest puutumata ning kujunes ühendatud Saksamaa tugevaimaks kuningriigiks. Ka Esimeses maailmasõjas jäi Dresden puutumata.
Weimari vabariik ja natsionaalsotsialism.
Pärast Novembrirevolutsiooni 1918. aastal sai Dresdenist Saksimaa pealinn. 1925. aastal asutati juba olemasoleva kujutava kuntsi kõrgkooli kõrvale Dresdeni Palucca Kool. Saksi riigiooper oli oluline esietenduste paik. 1913. aastal valmis Dresdeni riigiteatri.
Kuigi 1872. aastal asutatud Dresdeni Pank viis oma peakorteri juba 19. sajandil Berliini, jäi Dresden kuni 1920ndate aastateni oluliseks panganduslinnaks. Sel ajal kujunes Dresden ka tööstuslinnaks.
Umbes 5000 juuti, kes veel 1933. aastal Dresdenis elasid, viidi koonduslaagritesse. Pärast Teist maailmasõda elas linnas vaid 41 juuti. Aastatel 1939–1945 töötasid Dresdeni relvatehastes ka Auschwitzi ja Flossenbürgi koonduslaagrite vangid.
Veidi enne Teise maailmasõja lõppu, 13.–15. veebruaril 1945 toimus Dresdeni pommitamine, mille käigus USA ja Suurbritannia lennukid hävitasid Dresdeni. Rahvusvahelise Punase Risti andmeil hukkus rünnakutes 275 000 inimest. Kuna ohvrite täpne arv on teadmata, peetakse selle üle tuliseid vaidlusi. 8. mail 1945 hõivas linna Punaarmee.
Saksa DV aeg.
Sotsialismi ajal õhiti ja lammutati palju ajalooliste hoonete varemeid (sh Sofia kirik). Südalinn ehitati 1960ndatel aastatel üles sotsialistlikus stiilis. Taastati näiteks Maapäeva hoone (1946), die Augustuse sild (1949), Ristikirik (1955), Zwingeri loss (1963), katoliiklik Õukonnakirik (1965), Semperooper (1985), Jaapani palee (1987) ja mõlemad suured raudteejaamad. Tulenevalt Saksa DV majandlikest oludest lükkusid mitmed taastamistööd aastakümneid edasi. Kuningaossi taastamistööd algasi alles 1986. aastal. Jumalaema kirik pidi sõja mälestuseks varemetesse jäämagi.
Kui teatri- ja lossiplats olid 1990. aastaks ajaloolise eeskuju järgi taastatud, siis Uusturg jäi taastamata. Seevastu Vanaturg ehitati üles sotsialistlikus laadis (nt. Kultuuripalee).
Aastatel 1955–1958 tagastas Nõukogude Liit röövitud kunstiväärtused, mistõttu avati 1960ndatel aastatel mitmeid muuseume. Osa kultuuriasutusi (näiteks raamatukogu) viidi kesklinnast välja.
Sõjas puutumata jäänud Välis-Uuslinn (Äußere Neustadt) säilis vaid tänu elanike protestile, kuna 1980ndatel aastatel ähvardas seda linnaosa lammutamine.
Prohlise ja Gorbitzi magalarajoonid kerkisid tühjale alale. Ka Johannstadt ja teised kesklinna piirkonnad täideti sotsialistliku tüüparhitektuuriga. Suuresti säilisid villade kvartalid Blasewitzis, Striesenis, Kleinzschachwitzis, Loschwitzis ja Weißen Hirschis.
Pärast 1945. aastat paiknesid Dresdenis ja selle ümber Nõukogude Liidu ja Saksa DV tankiüksused. Kunagi varem rahuajal pole siin nii palju sõjaväge asunud kui aastatel 1945 – 1990. Pärast Saksamaa taasühinemist on kõik need üksused ära viidud või likvideeritud.
8. oktoobril 1989. a. nõuti Dresdenis 20 000 osavõtjaga meeleavaldusel muuhulgas liikumis- ja sõnavabadust. Päev hiljem algasid Leipzigis Esmaspäevameeleavaldused, mis mõne nädalaga jõudsid ka Dresdenisse.
Alates 1990. aastast.
1990. aastal sai Dresdenist taas Saksimaa liidumaa (Freistaat Sachsen) pealinn. Lühikese aja jooksul on taastatud palju arhitektuurivääruslikke hooneid ja lammutatud ebaõnnestunud ehitisi.
2002. aasta augustis tabas linna „sajandi üleujutus”. Elbe jõgi tõusis läbi aegade kõige kõrgemale tasemele (eelmine rekord 1845. aastast). Märkimisväärseid kahjustusi said nii hooned kui taristu.
30. oktoobril 2005. a. pühitseti taastatud Jumalaema kirik. Kümme aastat kestnud ehitustöid rahastati suures osas annetustest (nn Dresdeni ime). 5. juunil 2009. a. külastas kirikut Ameerika Ühendriikide president Barack Obama. 1. – 5. juunil 2011. a. on Dresden rohkem kui 100 000 osavõtjaga Saksa Evangeelse Kirikupäeva toimumiskohaks.
Usk.
Reformatsioon viidi Dresdenis läbi 1539. aastal. Alates umbes 1571. aastast esindas linn ranget luterlust. Alates 1661. a. on linnas taas katoliiklikke jumalateenistusi peetud. Kuurvürst Friedrich August I siirdus 1697. a. koos õukonnaga katoliku usku eesmärgiga tõusta Poola kuningatroonile. Linnakodanike seas jäid katoliiklased siiski tagasihoilikku vähemusse.
Koos monarhia lõpuga pärast Esimest maailmasõda kadus ka riigikirik. Aastal 1922 valis vastmoodustatud Saksi maakirik oma esimese piiskopi. Saksa DV ajal langes luterliku kiriku liikmeskond 85%-lt (1949) 22%-le (1989). 1980. a. sai Dresden ka katoliku piiskopi asupaigaks ja katoliiklik Õukonnakirik Dresden-Meißeni piiskopkonna peakirikuks.
Tänapäeval on Dresdenis luterlasi umbes 75 000 ja katoliiklasi umbes 20 000 (15% ja 4% linna elanikest). Lisaks kuulub teistesse kogudustesse (sh kristlikud vabakogudused) umbes 5000 inimest.
Kultuur ja vaatamisväärsused.
Dresdenis asuvad hinnalised kunstikogud, tuntud ooperid ja silmapaistvad ehitised paljudest stiiliprioodidest.
Haridus ja teadus.
Dresdenis tegutseb Dresdeni tehnikaülikool.
Aukodanikud.
Tuntumaid aukodanikke: teadlane Manfred von Ardenne, tantsupedagoog Gret Palucca ja muusik Richard Strauss.
Adolf Hitler oli natsionaalsotsialismi ajal, nagu toona kombeks, ka Dresdeni aukodanik. Pärast 1945. aasta maikuud võeti temalt aukodaniku staatus ära.
Nimekaid Dresdeni elanikke.
Dresdenis on sündinud näiteks kunstnik Gerhard Richter, kirjanik Erich Kästner, jalgpallitreener Helmut Schön ja Poliitikud Herbert Wehner, Wolfgang Mischnick ning Christine Bergmann.
Dresdenis on elanud ja töötanud Carl Gustav Carus, Heinrich von Kleist, Daniel Pöppelmann, Richard Wagner, Karl Gutzkow, Berthold Auerbach, Felix Draeseke, Hans Erlwein, Otto Dix, Victor Klemperer, Carl Maria von Weber, Wilhelm Rudolph, Caspar David Friedrich ja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf.


Dresdeni pommitamine.
Dresdeni pommitamine toimus 13.-15. veebruaril 1945. Ohvrid olid peamiselt tsiviilisikud ja sõjapõgenikud, kellest enamiku moodustasid naised ja lapsed. Kahe päeva jooksul sooritatud õhurünnakute ohvrite arv on täpsustatud andmeil kuni 25 000. Dresden kui üks Euroopa ajaloolisi kultuurikeskusi ja kunstilinn oli üldise arvamuse kohaselt puutumatu, ka puudusid seal igasugused sõjalised objektid.
Dresden oli seni jäänud pommitamistest puutumata. “Dresdenis vilistasid aurukatlad ikka veel rõõmsalt. Trammid tilisesid. Telefonid helisesid ja neile vastati. Tuled süttisid ja kustusid, kui vajutati lülitile. Teatrid ja restoranid töötasid. Töötas ka loomaaed,” kirjeldab linna ise pommitamise ajal Dresdenis sõjavangina viibinud Ameerika kirjanik Kurt Vonnegut romaanis “Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda”. Arvati, et linna ei rünnatagi ning Dresdenist sai põgenike linn, kuhu kogunesid pommitamistest peavarjuta jäänud inimesed. Linn oli täis põgenikke, laatsarette, siin oli ka 26 000 sõjavangi. Puudusid sõjalised objektid, samuti õhukaitse.
Enne sõja lõppu aga sooritati Dresdenile viis suurrünnakut ja 13.-15. veebruaril 1945 hävitati totaalselt kogu linn. Leekides hukkus kuni 25 000 rahulikku elanikku, jällegi peamiselt naised ja lapsed.
13. veebruari hilisõhtul ründasid 244 Briti lennukit linna, kella ühe ja kahe vahel öösel tegid 529 Briti lennukit teise rünnaku. Heideti alla 400 000 süütepommi, mille tulemusel vallandus kohutav tulemöll ja tekkis kuumus, mis meeletu tulena keerles taevasse, põletades õhust hapniku. Tänavatel sulas asfalt. 14. veebruaril vastu keskpäeva pommitasid linna 311 Ameerika "lendavat kindlust", neile lisandus hiljem veel 210 lennukit.
“Ülevalt kostis otsekui hiiglase jalasamme. Need olid tugeva lõhkejõuga pommide sarjad. Hiiglased astusid ja astusid...” kirjeldab Vonnegut.
Suurrünnakus osalenud 1300 lennukilt heideti alla 650 000 süütepommi, 2978 tonni lõhkepomme ja 4500 fosforleegipommi. 2. märtsil ründasid 400 lennukit linna veelkord. Pommitajaid saatnud hävitajad tulistasid pardarelvadest põgenejaid ja tuletõrjujaid. Ka Vonnegut on seda kirjeldanud: “Suitsupilve all lendasid kohale Ameerika hävitajad, et vaadata, kas seal all keegi veel liigub. Nad nägid seal Billyt ja teisi ringi liikuvat. Nad puistasid ameeriklased kuulidega üle, kuid need ei tabanud. Siis nägid lennukid veel mõnd inimest jõe ääres liikumas. Nad tulistasid neid. Mõni sai pihta.”
Dresdeni pommitamiste tulemused olid kohutavad. Täielikult purustati 75 000 maja, hävitati 143 kooli, haiglat ja kultuurimälestist. Hukkunuist suudeti tuvastada vaid 35 000.
Vonnegut tsiteerib USA õhujõudude kindralleitnant Ira C. Eakeri sõnavõttu: “Mul on raske mõista neid inglasi või ameeriklasi, kes nutavad vaenlase surmasaanud tsiviilelanike pärast, kuid kes ei ole valanud ühtki pisarat meie vaprate lennumeeskondade pärast, keda me oleme kaotanud lahingus julma vaenlasega.”
Kokku heideti linnale 13168,8 tonni lõhke- ja süütepomme.
Dresdeni süütepommitamises hukkus osade ajaloolaste hinnangul kuni 500 000 inimest.


Allan Vainola.
Allan Vainola (varasema nimega Allan Annus (1965–1975); sündis 11. märtsil 1965 Tartus) on eesti kitarrist, laulja, helilooja ja anarhist.
Vainola on ka mitme menuka teatrilavastuse, sh. "Ronja", "Huck", "Daamide õnn" ja "Mort, surma õpilane", muusika autor. Vainola teatrimuusikaga on ilmunud album "Teatriõhtu" (2001). Allan Vainola kirjutatud on paljude teiste seas ka laulude "Riia mu arm", "Insener Garini hüperboloid", "Elagu Proudhon!", "Pille-Riin", "Subatlantiline kohtumine", "Eleegia", "1905" ja "Kaks meest" muusika.
2006 alustas Vainola kontserte eraldiseisva kavaga, mis kajastub ka novembris 2006 ilmunud akustilisel sooloalbumil "Unenäopüüdjad".
Allan Vainola on abielus eesti luuletaja Marie Myrgiga.


Sünonüüm.
Sünonüüm (vanakreeka sõnast "synōnymos" 'kaasnimeline') on häälikuliselt erinev, kuid tähenduselt sarnane või väga lähedane sõna.
Sünonüümid jagunevad leksikaalseteks ja grammatilisteks sünonüümideks.
Leksikaalsed sünonüümid on sünonüümid, mis on kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Näiteks "ämber" – "pang".
Grammatilised sünonüümid on sünonüümid, mis on leksikaalselt samasisulised, aga grammatiliselt vormistuselt erinevad keelendid. Näiteks "nahkjas" – "nahataoline".


Lew R. Berg.
Lew R. Berg (õieti Leho Raie; 17. veebruar 1968 – 27. aprill 2005 Tallinn) oli eesti ulmekirjanik.
Lew R. Berg debüteeris 1995 ajakirjas Mardus. Tema teosed räägivad harilikult sõjaväeüksuse või kosmoselaeva meeskonna võitlusest tundmatute või maaväliste eluvormidega ning on seega teadusulme või õudusulme. Suur osa tema loomingust kuulub Willardi sarja. (Willard on palgasõdurite eriüksuse juht.)
Tema teosed on kergelt loetavad ning võitlusstseenide ja lahingute kirjeldamises on ta asjatundja. Psühholoogiliselt on teosed vahel nõrgad, tema meestegelased on ühesugused, neid eristab ainult nimi. Naistegelasi on vähe.
1998 võitis Lew R. Berg Stalkeri aasta parima ulmejutustuse kategoorias lühiromaaniga "Vaimudejõe viirastused".
Välislingid.
Berg, Lew R.
Berg, Lew R.
Berg, Lew R.


Kameruni jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Kameruni jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Kamerunil õnnestus viiendat korda maailma eliitmeeskondade turniiril osaleda.
Peatreener.
Winfried Schäfer
Vaata ka.
Kameruni jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Saudi Araabia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Saudi Araabia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli mmailmameistrvõistlustel
Saudi Araabia pääses kolmandat korda järjest MM-finaali lõppvõistlusele.
Valikturniiril õnnestus saudidel MM-i pilet lunastada alles viimases voorus, kus suudeti kodus alistada Tai meeskond 4:1. Selle ajani alagrupiliidriks olnud Iraanile sai aga saatuslikuks 1:3 kaotus võõrsil Bahreinile.


Ecuadori jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Ecuadori jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
MM-finaalturniiril debüüti tähistanud Ecuador sai valikturniiril hakkama suurüllatusega, hõivates Argentina järel alagrupis teise koha. Veel hiljuti mitte millegagi silma paistnud Ecuador suutis lõpuks edestada ühe punktiga koguni neljakordset maailmameistrit Brasiiliat.
Peatreener.
Hernan Dario Gomez


Ebavars.
Ebavars on taimel püstist maapealset vart ja sellele kinnitunud lehti meenutav osa, mis anatoomiliselt koosneb alusele kinnitunud lehtede tuppedest ja rootsudest, mis on kokku pakitud või katavad üksteist.
Ebavars on näiteks banaanidel ja laukudel.


Sünonüümia.
Sünonüümia ehk samatähenduslikkus on sõnade, püsiühendite jms tähenduslik või funktsionaalne sarnasus või lähedus, sünonüümidevaheline suhe.
Eristatakse ideograafilisi sünonüüme ja stiilisünonüüme. Ideograafilised sünonüümid on sünonüümid mis erinevad üksteisest tähendusvarjundi poolest. Näiteks "jõuk" – "kamp". Stiilisünonüümid on sünonüümid mis erinevad üksteisest eri stiilidesse kuulumise poolest. Näiteks "ühikas" – "ühiselamu".


Lehetupp.
Lehetupp ehk tupp ("vagina") on rohttaimedel lehelaba või leherootsu alumine osa, mis täielikult või osaliselt ümbritseb vart. Võib püsida üle talve, näiteks tarnadel.


Leheroots.
Leheroots ("petiolus") on taime lehe varretaoline osa, mis ühendab lehelaba või -labasid varrega või oksaga.


1469.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad - 1460. aastad - 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad
Aastad: 1464 1465 1466 1467 1468 - 1469 - 1470 1471 1472 1473 1474


Nigeeria jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Nigeeria jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameisrivõistlustel
Aafrika rahvarohkeim riik Nigeeria osales MM-finaalturniiril juba kolmandat korda järjest.
Peatreener.
Adegboye Onigbinde
Vaata ka.
Nigeeria jalgpallikoondis
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Tuneesia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Tuneesia jalgpallikoondis 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Tuneesia osales maailmameistrivõistluste finaalturniiril kolmandat korda. Valikturniiril ei kaotanud meeskond ühtegi mängu ning saavutas alagrupis esikoha.
Meeskonna peatreener oli Ammar Souayah.


Tuneesia jalgpallikoondis.
Tuneesia jalgpallikoondis on Tuneesia rahvuskoondis jalgpallis. Tuneesia on jõudnud MM-ile kolm korda.
Tuneesia jalgpalliliit asutati 1956. aastal, see astus FIFA-sse 1960. aastal, liidu president on Ben M'Barek Tarek.
Koondise põhivorm on punane särk, valged püksid, punased põlvikud, varuvorm valge särk, valged püksid, valged põlvikud.
Ajalugu.
Tuneesia jõudis esimest korda MM-finaalturniirile 1978. aastal Argentinas, kus mängiti B-alagrupis koos Poola, Lääne-Saksamaa ja Mehhikoga.
Debüüt ei olnud sugugi halb, sest võideti Mehhikot 3:0 ja saadi viik 0:0 Lääne-Saksamaalt. Alagrupi võitnud Poolale kaotati 0:1.
Järgmine kord jõuti maailmameistrivõistlustele 1998. aastal Prantsusmaal. Seal suudeti alagrupi võitnud Rumeeniaga mängida viiki 1:1, kuid teised kaks kohtumist kaotati (Inglismaaga 0:2 ja Colombiaga 0:1.
Nelja aasta pärast 2002. aastal Lõuna-Koreas ja Jaapanis toimunud MM-il oldi jälle kohal. Ka nendel võistlustel suudeti alagrupis mängida üks mäng viiki ja kaks kaotati. Viigiga 1:1 lõppes mäng Belgia vastu. Kaotati aga 0:2 nii Venemaale kui Jaapanile.


Mikroökonoomika.
Mikroökonoomika on majandusteaduse osa, mis uurib ettevõtete ja tarbijate käitumist turgudel (näiteks tööjõuturg ja kaubaturg).
Mikroökonoomikas lähtutakse üksikust majandussubjektist. See teeb eeldatavasti hulgaliselt majandusotsustusi (majapidamine tarbimise ja säästmise, ettevõte tootmise ja investeerimise vallas). Mikroökonoomika kirjeldab nii neid otsustusi kui ka nende tulemusena kujunenud sündmuste ja protsesside kogumit.


Mikael Agricola.
Mikael Agricola (umbes 1510 Uusimaa, Torsby – 9. aprill 1557 Kyrönniemi) oli Soome vaimulik, soome kirjakeele rajaja, üks tähtsamaid reformatsiooni edendajaid Soomes.
Lapsepõlv.
Mikael Olavinpoika (Mikko Olavinpoika, Michael Olaui, Mikkel Olafsson) sündis umbes 1510 Uusimaal Pernå vallas Torsby külas. Ta ristiti Pernå kiriku kaitsepühaku järgi.
Ta pärines jõuka talupoja perekonnast. Tal oli kolm õde, kelle nimed pole teada.
Poiss oli väga teadmishimuline ja andekas. Tema õpetajad panid nähtavasti tähele tema keelteandi ning kirikuõpetaja Bartholomeus saatis ta Viiburisse, kus ta õppis Johannes Erasmi ladinakoolis ning sai mõningat ettevalmistust preestriametiks.
Õpiaastad.
Viiburis õppides võttis ta endale perekonnanimeks Agricola 'põlluharija'. Tolleaegsetel esimese põlvkonna haritlastel oli kombeks võtta perekonnanimi isa ameti järgi. Tõenäoliselt Viiburis puutus Agricola esimest korda kokku reformatsiooni ja humanismiga. Viiburi lossi valitseja oli saksa krahv Johann, kes oli olnud Rootsi kuninga Gustav I Vasa teenistuses. Krahv oli reformatsiooni toetaja ning tema lähikonnas peeti juba luterlikke jumalateenistusi. Agricola õppis Viiburis kaheksa aastat.
Aastal 1528 läks Agricola koos oma õpetajaga Turu linna, mis oli Rootsi võimu keskus Soomes ja piiskopkonna keskus, ning temast sai kirjutaja piiskop Martinus Skytte (Martin Skytte) juures. Turus tutvus Agricola Martin Lutheri esimese soome päritolu üliõpilase Petrus Särkilahtiga, kes levitas innukalt reformatsiooniideed. Kui Petrus Särkilahti 1529 suri, oli Agricola kord tema tööd jätkata. Ta pühitseti preestriks arvatavasti 1531. aastal. Umbes samal ajal algas Soomes reformatsioon.
Aastal 1536 saatis Turu piiskop ta Saksamaale Wittenbergi õppima. Ta keskendus kreeka keele eksperdi Philipp Melanchthoni loengutele. Wittenbergis tutvus ta ka Lutheriga. Ta sai mõlemalt reformaatorilt soovituskirja kuningas Gustav Vasale. Ta saatis kuningale kaks kirja, paludes kinnitust stipendiumile. Kui kinnitus saabus, ostis ta palju raamatuid (näiteks Aristotelese kogutud teosed). Aastal 1537 asus ta Uut Testamenti soome keelde tõlkima.
Hilisem elu.
Aastal 1539 naasis Agricola magistrikraadiga Turusse ning temast sai lõpuks Turu katedraalkooli rektor. Talle ei meeldinud see töö ning ta nimetas õpilasi taltsutamata elajateks. Selleks ajaks oli Gustav Vasa oma võimu kindlustades ja reformatsiooni edendades kiriku varad konfiskeerinud. Aastal 1544 sai Agricola kroonilt käsu saata mõned andekad noormehed Stockholmi maksuametnikeks. Agricola millegipärast ei allunud sellele korraldusele ning järgmisel aastal ta sai uuesti sama käsu, seekord ähvardavamas toonis. Tõenäoliselt ei mõjunud see vahejuhtum tema suhetele kuningaga hästi. Rektorina töötamise ajal kirjutas Agricola palju.
Aastal 1546 leidis aset Turu suur tulekahju, milles hävis Agricola kodu ja kool. 22. veebruaril 1548 käskis Gustav Vasa Agricolal rektoriametist tagasi astuda. Sel ajal oli ta juba abielus. Tema abikaasa oli Pirjo Olavintytär (Birgitta Olafsdotter, Brigida Olaui). Agricola ainus poeg Christian Agricola (Christianus Michaelis Agricola) sündis 11. detsembril 1550 ning oli 1583–1586 Tallinna piiskop.
Kui vana piiskop 1554 suri, laskis Gustav Vasa pühitseda Agricola Turu kihelkonna ordinaariuseks. See tähendas, et ta täitis praktiliselt Turu piiskopi ülesandeid ning oli seega "de facto" esimene luterlik Soome piiskop. Tema reformid ei olnud kuigi radikaalsed, kuigi ta kaotas ära missa. Soome kirik jaotati Turu piiskopkonnaks ja Viiburi piiskopkonnaks.
Aastal 1557 osales ta Venemaale saadetud delegatsioonis ning viibis 21. veebruarist 24. märtsini Moskvas piirikokkupõrgetele lõppu tegeva rahulepingu üle läbirääkimisi pidamas. 9. aprilll jäi ta haigeks ning suri Karjala maakitsusel Kuolemajärvi kihelkonnas Kyrönniemi külas. See on ka Elias Lönnroti sünnipäev ning seda päeva tähistatakse Soomes soome keele päevana. Ta maeti Viiburi kirikusse, kuid tema haua täpne asukoht pole teada.
"ABC-Kiria".
Agricola mõtles Uue testamendi tõlkimise peale juba varastel õpiaastatel. Tol ajal aga puudus ühtne soome kirjakeel, mis oleks olnud kõikjal Soome mõistetav. Agricola asus seda välja töötama. Tema esimene raamat "ABC-Kiria" oli aabits ja katekismus, mis trükiti 1538. Raamatu maht oli esmatrükis 16, teises trükis (1551) 24 lehekülge.
Raamatu esmatrükist ei ole säilinud ainsatki täielikku eksemplari.
Tiitellehe all on tervitus "Michael Agricola Christiano Salutem". See võib olla mõeldud kõigile kristlastele, võib-olla ka aga tema pojale Christian Agricolale, kes esmatrüki ilmumise ajal oli 9-aastane.
"Rucouskiria".
Agricola palveraamat "Rucouskiria" ilmus trükist märtsis 1544. Raamatu alguses kirjutas Agricola mitmetest üldist haridust puudutavatest asjadest ja reformatsiooni tulemustest Soomes. Raamatus on neli eessõna ja umbes 700 palvet. Mitmel teemal oli tavalise kahe-kolme asemel 12 eri palvet. See on tema kõige iseseisvam teos. Raamatu maht on umbes 900 lehekülge. Autor toetus muuhulgas Lutheri, Melanchthoni ja Rotterdami Erasmuse töödele. Samuti kasutas ta näiteks Otto Brunsfeldi Piibli palvete kogumikku aastast 1528.
Tolleaegse kombe kohaselt sisaldas palveraamat ka igavest kalendrit ja astroloogilisi juhtnööre tervise hoidmiseks.
Igavese kalendri peamine allikas oli Wittenbergi ülikooli matemaatikaprofessori Erasmus Reinholdi kalender 1543. aastaks. Iga kuu lõpus on kuus soomekeelset vemmalvärssi ning mõned laused proosas, kus antakse juhtnööre elu ning haiguste ja nende ravi kohta, sealhulgas toitumisest, saunaskäimisest, kuppude panekust, aadrilaskmisest ning ravimite tarvitamisest. Kalendris on tärniga ära märgitud "dies aegyptiacae", halva õnne päevad, mil ei tohtinud ühtegi ettevõtmist alustada.
Meditsiini puudutavas osas mainitakse al-Mansuri, Hippokratest, Galenost, Milano Johannest, Ibn Sīnāt, Ibn Rušdi, ar-Razid, Senecat, Isaac Judaeust, Johannes Mesuët, Platonit, Ptolemaiost, Marcus Maniliust ja Philipp Melanchthoni.
"Se Wsi Testamentti" (Uus Testament).
Agricola kõige väljapaistvam raamat on esimene soomekeelne Uue Testamendi tõlge. Käsikiri valmis 1543, kuid korrigeerimine võttis veel viis aastat aega. Töö võttis kokku 11 aastat. Uus Testament trükiti Stockholmis 1548. Keel põhineb Turu murdel. Raamatu maht on 718 lehekülge ning ta sisaldab palju illustratsioone. Ta sisaldab praktilise eessõna ja teoloogilise eessõna. Praktilises eessõnas põhjendab Agricola, miks ta kasutab turu murret, ning jutustab, kuidas kristlus Soome jõudis. Teoloogilises eessõnas ütleb Agricola, et tema tõlge põhineb kreeka algtekstil, Rotterdami Erasmuse ladinakeelsel kogumikul, Martin Lutheri saksa tõlkel ning Olaus Petri piiblitel. Ta selgitab ka, miks ta pidi looma palju uusi sõnu, ning ütleb, et loodab nende juurdumist (nüüd nad ongi juurdunud).
Kolm liturgilist raamatut.
Wittenbergis olles tõlkis Agricola soome keelde kolm väiksemat liturgilist raamatut, mis ilmusid 1549.
"Käsikirja Castesta ia muista Christikunnan Menoista" sisaldab ristimis-, laulatus- ja matusetalituse korra ning kõnesid haigetele, leinajatele ja surijatele. Ristimise ja abielu osa pärineb Lutherilt, suurem osa on aga tõlgitud Olaus Petri analoogilisest raamatust. On ka väiksemaid osi, mis on tõlgitud Caspar Huberinuse töödest.
"Messu eli Herran echtolinen" sisaldab jumalateenistuse korra. Ka see raamat põhineb Olaus Petri töödel ja mõningatel soomekeelsetel käsikirjadel. Agricola kuulutab seal välja ka Uue Testamendi tõlkimise kava.
"Se meiden Herran Jesusen Christusen Pina, ylesnousemus ia tauiaisen Astumus, niste Neliest Euangelisterist coghottuon" räägib Jeesuse Kristuse kannatusest. Raamat on kokku pandud nelja evangeeliumi tekstide põhjal. See raamat on tugevasti mõjutatud Wittenbergis õpetanud Johannes Bugenhagenist. Tõlge on tehtud põhiliselt saksa keelest, mõned osad on mõjutatud ka rootsikeelsest tõlkest ning muidugi on ta ka ise kreeka keelest tõlkinud.
Soome kirjakeel.
Agricola loodud soome kirjakeel põhineb Turu murdel, mida ta rikastas teiste soome murrete elementidega ning oma sõnaloominguga.


Christian Agricola.
Christian (Kristian) Agricola (Christianus Michaelis Agricola; 11. detsember 1550 – 19. veebruar 1586) oli Tallinna piiskop (Eestimaa piiskop) 1583–1586.
Ta oli Mikael Agricola ning tema abikaasa Pirjo Olavintytre (Birgitta Olafsdotter, Brigida Olaui) ainus poeg.
Christian õppis Turu katedraalkoolis ning Leipzigi ja Wittenbergi ülikoolis.
Aastatel 1578–1583 oli ta Turu katedraalkooli rektor.
Aastal 1583 määrati ta Tallinna piiskopiks. Seejuures nõuti temalt lisaks lojaalsusele kuninga kirikupoliitika elluviimist. Eestisse saabus ta suvel 1584. Tema ametlik tiitel oli "Tallinna piiskop ja Haapsalu administraator".
12. mail 1584 tõsteti ta aadliseisusse. Tema vapil oli kaks küünalt.
Christian Agricola pani aluse piiskopkonna administratiivsele juhtimisele, püüdes luua konsistooriumi, sooritas hulgaliselt visitatsioone ning määras mõned praostid.
Agricolal oli raske oma võimu Eestimaa aadli suhtes maksma panna, mistõttu ta 15. septembril kirjutas kuningas Johan III-le kirja abipalvega.
Rootsi kuninga komissarid Eestimaal Klas Åkesson Tott, Klas Bjelke, Gustaf Gabrielsson Oxenstierna, Ture Bjelke ja Karl Henriksson Horn töötasid välja instruktsioonid üldvisitatsiooniks, mida kuningavõim oleks toetanud, kuid see jäi nähtavasti Agricola surma tõttu ära.
Aastal 1586 kirjutatud instruktsioonides rõhutas ta kirikute juures tegutsevate koolide tähtsust ning pani kogudused vastutama laste õpetamise eest. Tänu sellele tõusis Eesti linnade kooliõpetuse tase 17. sajandi alguseks Lääne-Euroopa protestantlike maadega võrreldavale tasemele.
Christian Agricola suri 19. veebruaril 1586. Ta on maetud Tallinna.
Talle kuulus Eestimaal Liivi sõjas venelaste poolt mahapõletatud Kiviloo piiskopilinnuse maadest 1584. aastal läänistatud Kiviloo mõis (saksa keeles Fegefeuer, tõlkes puhastustuli).


Ecuadori jalgpallikoondis.
Ecuadori jalgpallikoondis on Ecuadori rahvuskoondis jalgpallis.


Jaan Kiivit seenior.
Jaan Kiivit seenior (27. veebruar 1906 Viljandimaa – 3. august 1971 Tallinn) oli eesti kirikutegelane, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop 1949–1967.
Lapsepõlv ja õpiaastad.
Jaan Kiivit sündis Viljandimaal Pahuvere vallas Soosaare talus. Tema isa Jaan ja ema Leena olid veskipidajad. Oma vanemaid iseloomustas Kiivit 1933. aastal koostatud elulookirjelduses väga töökate, ausate ja teiste poolt austatud inimestena.
Ta õppis Polli vallas Longi algkoolis, Karksi valla Ado algkoolis ja Karksi luteriusu kihelkonnakoolis, 1918–1925 Viljandi keskkooli reaalharus. Koolis andis ta välja klassi pilkelehte ning korraldas mitmesuguseid võistlusi.
Aastal 1924 käis ta Karksi koguduses leeris.
Sügisest 1925 detsembrini 1932 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Sugulased ja tuttavad laitsid tema valikut, leides, et ta ei sobi kirikuõpetajaks näiteks sellepärast, et ta pole kõnemees ega oska laulda. Õppimine venis, sest ta oli õpingute alguses kaks korda eluohtlikult haige. See rikkus ta tervise. Õpinguteperioodi alguses ei pööranud Kiivit õppimisele suurt tähelepanu, vaid elas lõbusat üliõpilaselu. Ta kuulus Akadeemilisse Usuteadlaste Seltsi (oli ka selle esimees) ja Akadeemilisse Filosoofia Seltsi. Elmar Salumaa meenutab sellest ajast tema nakatavat huumorimeelt ja osavõtlikkust.
Veebruaris 1933 algas tema kirikuõpetajaameti prooviaasta Jõhvi koguduse õpetaja Jaak Variku juures. Aprillis 1933 sooritas ta konsistooriumis õpetajaõiguse eksamid.
Usuline areng.
Oma usulist arengut kirjeldab Kiivit 1933 kirjeldatud elulookirjelduses. Vanematekodust sai Kiivit usuõpetuse alged. Koolis õppis ta usuõpetust selle mõttesse süvenemata. Keskkooliõpilasena nakatus ta üldistest vasakpoolsetest ja usuvastastest meeleoludest. Ta luges tõde otsides raamatuid Nietzsche, Schopenhaueri ja stoikute kohta ning usuvastast kirjandust. Et oma küsimustele vastust leida, hakkas ta lugema Piiblit, esialgu selleks, et sealt vastuolusid leida. Usuteaduskonda astuski Kiivit põhiliselt selleks, et endas selgusele jõuda. Haiguste ajal sugenes tal kindlus, et Jumal kutsub teda oma tööle.
Töö hingekarjasena.
16. juulil 1933 ta ordineeriti. Ta oli pool aastat vikaarõpetaja Emmaste ja Mänspe koguduses. 17. detsembril Viru-Jaakobi koguduse õpetajaks.
Aastal 1936 valiti ta kirikukogu liikmeks, kuid otsus tühistati vanusepiirangu tõttu.
Aastal 1940 valiti ta pärast praosti Gustav Beermanni Saksamaale lahkumist Viru praostkonna praostiks, kuid vanusepiirangu (35 aastat) tõttu kinnitati ta täieõiguslikuks praostiks alles 15. jaanuaril 1941.
26. jaanuaril 1946 koopteeriti ta konsistooriumi assessoriks.
6. juunil 1948 määrati ta piiskopi otsusega Tallinna Jaani koguduse õpetajaks ja Tallinna praostkonna praostiks.
Ta asendas mitmel korral piiskopi asetäitjat tolle äraolekul. 2. veebruaril 1949 määrati ta piiskopi asetäitja ettepanekul konsistooriumi otsusega vikaarpiiskopiks. 20. aprillil 1949 valiti ja kinnitati ta konsistooriumi täiskogu poolt piiskopi asetäitjaks. 23. oktoobril 1949 valis EELK XIII Kirikukogu Kiiviti EELK peapiiskopiks "eluks ajaks".
Ta nimetati 1956. aastal peapiiskopina EELK Lauluraamatukomisjoni esimeheks.
Töö NKVD agendina.
Arhiivimaterjalidest on selgunud, et Jaan Kiivit seenior tegutses 1940ndatest peale NKVD/KGB agendina. Kiiviti agendinimi oli Jüri I. Kiivit värvati 1948. aastal.
Isiklikku.
Jaan Kiivit oli abielus Jaak Variku tütre Gertrudiga. Neil oli viis last. Kolmas laps, poeg Jaan Kiivit juunior sündis 19. veebruaril 1940.
Käsikirjalised materjalid.
EELK Konsistooriumi Arhiivis on J. Kiiviti isiklik toimik, milles leiduvad omakäeline elulookirjeldus aastast 1933 ning Elmar Salumaa koostatud 15-leheküljeline elulookirjeldus "Jaan Kiivit: In memoriam. 26.09.1971".


Eesti rahvausund.
Eesti rahvausund on eesti rahva pärimuslike usuliste kujutelmade ja tavade kompleks.
Muinasusund.
Eesti hõimude ristiusustamise (13. saj) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.
Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi nn karupeiete rituaali näol.
Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; tänini on säilinud komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte.
Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed – targad ja nõiad – olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks on jahi- ja kalameeste komme mitte nimetada oma saakloomi nimepidi vaid kasutada erilisi asendusnimesid.
Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. Esivanematele hiide toiduohvri viimise viimane kajastus võib olla setude komme kirikupühadel surnuaiale toitu viia ja seal süüa. Ka on Eestis tänini tavaks surnuaedade kujundamine suurte puudega parkidena.
Üldiselt oli kultus tõenäoliselt perekeskne ja praktilise iseloomuga, kutselisi preestreid ja keerukat mütoloogiat polnud. Loomismüütidest võib jälgi leida rahvalauludest. Oletatavasti uskusid meie esivanemad, et maailm tekkis hiigellinnu munast ning keerles ümber ilmasamba, mille külge oli põhjanaelaga kinnitatud taevalaotus.
Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Arvatavasti sel perioodil tekkisid kujutelmad haldjatest kui kaitsevaimudest-jumalustest, kes mõnevõrra erinesid varasematest arusaamadest looduse hingestatusest. Tekkis usk kodu- või majahaldjaisse; Lääne-Eestist on teada hilisemal ajal kristliku pühaku Antoniusega "kokku sulanud" koduhaldjas Tõnn.
Maaviljelus tõi kaasa ilmastikunähtuste ja taeva jumaluste ja personifikatsioonide tähtsuse tõusu; metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Üheks taeva- ja äikesejumalaks võis olla Uku või Ukko, keda võidi kutsuda ka Vanaisaks või Taevataadiks vms. Vaevalt saab teda pidada otseselt ülijumalaks või teiste jumalate valitsejaks, kuid on võimalik, et sellise taevajumaluse olemasolu hõlbustas hiljem ristiusu vastuvõtmist. Taeva asukatest mainitakse rahvaluules veel Ilmaneitsit. Lahtine on küsimus saarlaste ülemjumalast Taarapitast, keda mainib Läti Henriku Liivimaa kroonika. Tema nimes on nähtud nii laenu Skandinaaviast (vrd. Thor) kui paralleeli teiste uurali rahvaste sarnase nimega jumalustega.
Samuti muutus oluliseks viljakusmaagia. Viljakuse ja sigivuse kaitsjatest on hilisemast ajast teada setude Peko ja Lääne-Eesti Metsik. Viljakust usuti peituvat ka lõikuse esimese või viimases vihus, mida kasutati maagilistes toimingutes.
Maa jõu kehastuseks ja taeva valitseja vastandiks-paariliseks oli arvatavasti Maaema. Mõneti ebaselge rolliga tegelane oli Murueit, kes võis olla Maaema analoog või siis teatud metshaldjas, aga võis ka olla seotud surmakujutelmadega.
Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama. On oletatud, kuid on kahtlane, kas eksisteeris ka mingi surnuteilma valitseja (Tooni, Mana). Manala nimetust on arvatud tulevat väljendist "maa(n) ala" ehk maa-alune, kuid seda seisukohta on ka vaidlustatud.
Kujunes välja rahvakalender, kuhu kuulusid tähtsamate pühadena päikese austamisele pühendatud suvehari ja talihari, samuti külvinädalad ja hingedeaeg. Rahvakalendri pühadega on hiljem tihedalt kokku sulanud kristliku kirikukalendri tähtpäevad.
Võimalik, et germaani mõjul kujunesid hiiumüüdid, mille kajastusena on meieni jõudnud Kalevipoja lood. Hiiukujutelmadega sulas hiljem kokku kristlik kurat, andes tegelase nimega Vanapagan. Levisid ka muud germaanipärased uskumused – kuri silm, libahunt, tuulispea, pisuhänd, näkk, puuk, haiguste personifikatsioonid (hall, katk). Aja jooksul süvenes veelgi kartus kurja surnu ees, kujunes välja keerukas tõrjemaagia. Need jooned süvenesid kontaktide mõjul ristiusuga ning teiste rahvaste rahvalikue uskumustega.
Veel 17. sajandil praktiseeriti vaatamata kiriku mõjuvõimule mitmel pool endiselt rahvausundit. Näiteks annavad sellest tunnistust Mõnistest leitud 17. sajandi põletusmatused.
Rahvausund 19. sajandil.
Eesti rahvausundiga on omapärasel viisil seotud romantismiajastu rahvavalgustajate poolt loodud ja populaarseks saanud Soome mõjudega pseudomütoloogia. Kirjasõna kaudu jõudis see rahva sekka ning kohati on keeruline eristada autentset rahvapärast materjali sekundaarsest.
Rahvausund tänapäeval.
Eri viisil tõlgendatud osiseid sellest paljust, mis eesti rahvausundist muuseumide varasalvedes talletatud on, kasutavad maausk ja taarausk.
2005. aastal läbi viidud Eurobaromeetri uurimuse kohaselt uskus 16 protsenti eestimaalastest Jumala olemasolu, 54 protsenti uskus «mingisuguse vaimu või elujõu» olemasolu.
Mõisteid.
aal - ahjad - ahjualune - ahjupealne - aiatar - aitaja - alapaljakas - Alevipoeg - allikas - allilm - alune - anik - arbumine - arm - armukakk - atetiimus - ebaasi - ebahunt - ebajalg - ebajumal - ehaema - eksitaja - elu - eluvaim - ema - emand - empli - haldjas - hall - hall maa - hauatagune elu - helvet - hiid - hiieallikas - hiiekivi - Hiiela - hiieneitsid - hiievihk - hiirkatt - hiis - hing - hingede aeg - hingede päevad - hingede püha - hingedeaeg - hingedepäev - hingeisand - hingeliblikas - hingeline - hingeloom - hingepäev - hingetuisk - hingeudu - Hint - hoidja - huntinimene - hõlvandus - hõng - hännamees - härjapõlvlane - härjakakk - hördulane - iiling - Ilmaneitsi - Ilmarine - Ilmasepp - ine - ingel - inimese muutsija - inimesehunt - Isa - Issand - jaguaeg - jaoaeg - Jeesus - Jeesus Kristus - jentsakas - jumal - Jumala Poeg - Jumala Tall - Jumalaema - jumalanna - jumalasus - jumalatar - jumalate päev - jumalde lävi - jumalus - juuda tütar - juudaline - juudas - juudasitt - jõmp - jõululeib - jälg - järvekull - järvevana - kaapjalg - kaaren - kaarnakivi - kaave - kade suu - kadu - kaetis - kaetus - kaevukoll - kahi - kahjamine - kaipjalg - kaitsja - kala silmatera - Kalevipoeg - kalkar - kalm - kalmukindad - kalmuneiu - kandja - kannuskõre - kapatjalg - kaputjalg - karjase kakk - karvakakk - karvakalt - karvakarask - keeraspea - keerub - kivisaks - koba - koduhunt - kodukäija - kodususi - koerakoonlane - Koit ja Hämarik - kojus - kojutus - koll - kolm - kolmteist - kolumats - komm - kommialune - konn - konnus - kool - kooljakuu - kooljaluu - kooljas - koolukindad - kooluking - korp - kotermann - kotu - kotumees - kratt - Kristus - kujatus - kuju - kujuline - kujutus - kuldsitikas - kummitus - kuningas - kuradi ema - kuradi tosin - kuramus - kurask - kurat - kuri - kuri pilk - kuri silm - kuriloom - kurit - kurivaim - kuu - kõdu - kõhn - kõhnrett - kõhnsilm - kõhurett - Kõigevägevam - kõigus - kõmbakas - kõrgem olend - kõrgem olevus - kõsu - kõu - kõue laast - käis - kärp - kääbakas - kääbas - kääp - kääpjalg - kümking - laastuleid - lambapähkel - Laurits - lebitimka - leelaps - Leiger - leil - leitsakas - leitse - lendva - lesetukk - liba - libahunt - libasusi - liigjumal - Linda - linnupete - loksbergi sõitja - Looja - lumm - lummutis - Lunastaja - luupainaja - luupatakas - luuvalupäev - läbilööja - lähuhunt - Lämmeküne - lätsakas - manalane - maa-alune rahvas - maa-alused - maadlane - maailma lõpp - maailma ots - maajumalad - maakuningad - maaljad - maaljas - Maarja - maavaim - madisepäev - madu - mailased - majauss - Mana - Manala - marras - marumemm - mehetukk - melk - mereinimesed - meretursas - mereveised - mets - metsaema - metsaline - metsapiiga - metsavana - metshallid - metsik - metsjessuke - miisu - moondus - moonutis - moorgli - mukerjaan - mumm - Murde Kai - murueide tütred - murueit - murutaat - muruvana - must kass - must maa - mustjomp - muutsija - mäherdus - müstrik - nahkhiir - neevel - neitsi - nelja silmaga koer - neljapäev - nigul - nook - nukk - nurmeisa - nõiahunt - nõiakera - nõiaraha - nõiasõnad - nõiavits - nõid - nõidis - nõidus - näkk - näks - nääbastus - nääri laupäev - nääri õhtu - nääri öö - ohvrikivi - ong - orahänd - paharett - painaja - Pakane - papu - paradiis - parem (maa)ilm - pardiajaja - partevanamees - pees - Peko - Pell - pell - pellivakk - peninukk - Penn - peremees - pergel - pergel - pihlakas - piilu - piire - piirits - Pikker - pikne - pilda - Piret - piru - pisuhänd - plakatspass - Poeg - potermann - puhastustuli - pukajalgne - Pukk-Mats - punane lõng - purask - pusa - puss - putus - puuk - puuslik - põmm - põrgu - põrgukonn - põrguline - põrguperemees - põõsakuningas - päike - päkapikk - päkapikkune mees - päkats - päär - Päästja - pöialpoiss - pöö - pöök - Püha Neitsi - Püha Vaim - pühane - püsa - rabandus - ragan - rahatäkk - raitkuju - raudsepp - reede - reo - reomägi - rist - ristipuu - risuhunnik - Rongo - ronk - rukiste pildumine lakke - rukkihunt - rukkipaljakas - Rõigutaja - Rõugutaja - saadan - saatan - saatus - sakermann - Salme - sarv - sarvik - saunaleil - sealpoolne elu - seamardus - seitse - siilipopi rohi - silmamoonutis - soend - soend - soendik - soiukont - soiulind - soonik - Sulevipoeg - sumpur - surikindad - surm - surmariik - surnupesu seep - surnuraha - surnuteriik - susiilves - suurpea - sõlg - sõnad - sõnajala õis - säkutaja - särgi sisse mähkimine - taar - Taara - Taevaisa - taevakirjad - Taevane Isa - taevariik - taevas - Taevataat - tagurpidi-taat - taig - Tall - tallaja - Tarapita - tark - tarvas - teadja - teeraha - teine (maa)ilm - tige - tigu - tikats - tiko - tiksutaja - tikutaja - tirt - tont - too ilm - toodapea - toonekindad - Toonela - tooneluu - toonesepp - toonetikk - Tooni - Toor - Tooru - tooru teeramise õhtu - tooru õhtu - toorumees - tooruteenistus - tooruusk - tosnak - toss - tuhale - tuhk - tuhkataat - Tulbigas - tulehaga - tulekera - tuli - tulihänd - tulik - tulioks - tulisaba - tulupoiss - tulutoobija - Turis - tuule-ema - tuuleisa - tuulekeerd - tuulekeere - tuulepööris - tuulispask - tuulispass - tuulispea - Tuuslar - tõetus - tõivepakk - Tõll - Tõnis - Tõnn - tõnnivakk - tähendus - täht - tölksaba - tönk - tühi - ukseraha - Uku - ukukivi - umbluu - uss - ussimatar - ussisõnad - va jõle - vaan - vabalants - vaenlane - vaenuköis - vaim - vaim - vaim - vaimu(de)tund - vaimude tee - vaimude tund - vainuköis - valge maa - valge mees - valgemees - vana - vana julge - vana kuu - vana pilvetaat - vanaeba - vanaema - vanahalb - vanaisa - vanajaak - vanajuudas - vanajuut - vanakurat - vanakuri - vanakõhn - vanamees - vanamust - vanapagan - vanapoiss - vanapurask - vanapuuk - vanapühis - vanasarvik - vanasitt - vanataat - vanatige - vanatont - vanatühi - vanaõelus - vanem - Vanemuine - varavedaja - varemägi - vari - varjaja - varjukuju - varjuline - varjumees - varjuriik - varn - varp - vastlapäev - vedaja - veekohutaja - verihammas - veripard - vetevana - vihelik - vihelik - viherik - vihur - vihur - viirastus - viirastus - viiskanda - viiskrajakas - viislapp - viisnurk - vilbus - vilbus - vilisuu - viljaneitsid - vilu - virakannus - virmalised - virp - virukõrikas - viruskikas - viruskundra - virvendus - viskrik - viskrik - võhl - võhm - võigastus - võrgitus - võtmeraha - vägi - vägimees - väärjumal - õnn - õnnekogu - õnneraha - õnnerubla - õnnetukk - õnnevakk - Õnnistegija - õudasi - äi - äiatar - äike - äiulane - ätt - ööema - öök - öökaaper - öökull - übijas - übilane - üheksa - ülekohus - Ülemiste vanake - ülimine Isa - üts


Neokonservatism.
Neokonservatism on USA "uute konservatiivide" ideoloogia. Eesliitega "neo" peetakse silmas kõnealuste vaadete uudsust USA konservatismile (sest need sisaldavad sotsialismi ja liberalismi elemente) või siis konservatismi taaselustumist "uue lainena".
Võrreldes teiste USA konservatiividega on neokonservatiividele omane agressiivne moralism välispoliitikas, väiksem sotsiaalne konservatiivsus, vähesem minimaalriigi pooldamine ja soosivam suhtumine heaoluriiki.
Sõna "neokonservatism" tähendus on vaidluse all. Terminit kasutavad rohkem selle ideoloogia vastased kui pooldajad. Paljud poliitikud, keda neokonservatiivideks nimetatakse, ei võta seda silti omaks. Mõnikord kasutatakse seda sõna halvustavalt, eriti paleokonservatiivide poolt, kes ründavad neokonservativismi paremalt. Selle sõna vastased väidavad, et sõna on ülepruugitud ning tal puudub sidus määratlus: neokonservatiivid vaidlevad omavahel mitmetes põhimõttelistes küsimustes.
Neokonservatiivideks nimetatakse pigem neid ajakirjanikke, arvamusliidreid, analüütikuid ja institutsioone, mis on seotud projektiga "Project for the New American Century" (PNAC) ning väljaannetega "Commentary" ja "The Weekly Standard", kui selliste traditsioonilisemalt konservativsete ajutrustidega nagu "Heritage Foundation" ja väljaannetega nagu "Policy Review" ja "National Review". Neokonservatiividele omistatakse USA välispoliitika mõjutamine eriti Ronald Reagani ja George W. Bushi ajal. Paljud näevad 2003. aasta sissetungi Iraaki neokonservatiivse algatusena.
Vaated.
Neokonservatiivid on vastustanud traditsioonilisi parempoolseid vabariiklasi ning endise vabariiklase Pat Buchanani "paleokonservatiivset" nativismi, protektsionismi ja isolatsionismi.
Sisepoliitikast lähtudes pole neokonsrvatismi võimalik määratleda. Selle liikumise olulised tunnusjooned on agressiivne lähenemine välispoliitikale, vabakaubandus, vastuseis kommunism külma sõja ajal, toetus ümberpiiratud liberaalse demokraatiaga riikidele (Iisrael, Taiwan) ning vastuseis Lähis-Ida ja muude piirkondade riikidele, mis paistavad toetavat terrorismi.


EENet.
Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk ehk EENet on loodud
haridus-, teadus- ja kultuuriasutuste andmesidevõrgu arendamiseks ja
sellealase tegevuse juhtimiseks ja koordineerimiseks Eestis.


Uruguay jalgpallikoondis 1930. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Uruguay jalgpallikoondis 1930. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Treener.
Alberto Suppici


Argentina jalgpallikoondis 1930. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Argentina jalgpallikoondis 1930. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Angel Bossio
Francisco Varallo
Manuel Ferreira
Alejandro Scopelli
Rodolfo Orlando Orlandini
Fernando Paternoster
Luis Monti
Alberto Chividini
Roberto Cherro
Edmundo Piaggio
Juan Evaristo
Adolfo Zumelzu
Ramon Muttis
Carlos Spadaro
Juan Botasso
Pedro Suarez
Carlos Peucelle
Jose Della Torre
Natalio Perinetti
Attilio De Maria
Guillermo Stabile
Mario Evaristo
Treener.
Francisco Olazar
Vaata ka.
Argentina jalgpallikoondis
1930. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Prantsusmaa jalgpallikoondis 1930. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Prantsusmaa jalgpallikoondis 1930. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Ernest Liberati
Marcel Pinel
Alex Villaplane
Emile Veinante
Marcel Langiller
Alex Thepot
Edmond Delfour
Marcel Capelle
Celestin Delmer
Lucien Laurent
Augustin Chantrel
Jean Laurent
Andre Tassin
Etienne Mattler
Nouma Andoire
Andre Maschinot
Treener.
Raoul Caudron


Brasiilia jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Brasiilia jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Dejalma Santos
Mario Zagallo
Nilton Santos
De Sordi
Orlando õieti Orlando Peçanha de Carvalho
Jose Altafini
Dida
Pepe õieti José Macia
Treener.
Vincente Feola


Rootsi jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Rootsi jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Karl Svensson
Orvar Bergmark
Sven Axbom
Nils Liedholm
Ake Johansson
Sigvard Parling
Kurt Hamrin
Gunnar Gren
Agne Simonsson
Arne Selmosson
Lennart Skoglund
Tore Svensson
Prawitz Öberg
Bengt Gustavsson
Reino Börjesson
Ingemar Haraldsson
Olle Håkansson
Gösta Löfgren
Henry Källgren
Bror Mellberg
Bengt Berndtsson
Ove Olsson
Treener.
Georges Raynor


Prantsusmaa jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Prantsusmaa jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Claude Abbes
Dominique Colonna
Francois Remetter
Raymond Kaelbel
Andre Lerond
Roger Marche
Robert Mouynet
Bernard Chiarelli
Kazimir Hnatow
Robert Jonquet
Maurice Laffont
Jean-jacques Marcel
Armand Penverne
Raymond Bellot
Stephan Bruey
Yvon Douis
Just Fontaine
Raymond Kopa
Celestin Oliver
Roger Piantoni
Jean Vincent
Maryan Wisniewski
Treener.
Albert Batteaux


Saksamaa LV jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Saksamaa LV jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Fritz Herkenrath
Herbert Erhardt
Erich Juskowiak
Horst Eckel
Heinz Wewers
Horst Szymaniak
Georg Stollenwerk
Helmut Rahn
Fritz Walter
Alfred Schmidt
Hans Schaefer
Uwe Seeler
Bernhard Klodt
Hans Ciesclarczyk
Alfred Kelbassa
Hans Sturm
Karl-Heinz Schnellinger
Rudi Hoffmann
Wolfgang Peters
Hermann Nuber
Gunter Sawitzki
Heinrich Kwiatkowski
Treener.
Sepp Herberger
Vaata ka.
Saksamaa jalgpallikoondis
1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Saksamaa LV jalgpallikoondis 1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Saksamaa LV jalgpallikoondis 1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Anton Turek
Fritz Laband
Werner Kohlmeyer
Hans Bauer
Herbert Erhardt
Horst Eckel
Josef Posipal
Karl Mai
Paul Mebus
Werner Liebrich
Karl-Heinz Metzner
Helmut Rahn
Max Morlock
Bernhard Klodt
Otmar Walter
Fritz Walter
Richard Herrmann
Ulrich Biesinger
Alfred Pfaff
Hans Schaefer
Heinz Kubsch
Heinrich Kwiatkowski
Treener.
Sepp Herberger
Vaata ka.
Saksamaa jalgpallikoondis
1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Ungari jalgpallikoondis 1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Ungari jalgpallikoondis 1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Gyula Grosics
Jeno Buzįnszky
Gyula Lorant
Mihaly Lantos
Jozsef Bozsik
Jozsef Zakarias
József Tóth
Sandor Kocsis
Nandor Hidegkuti
Ferenc Puskás
Zoltan Czibor
Bela Karpati
Pal Varhidy
Ferenc Szojka
Laszlo Budai
Ferenc Machos
Lajos Csordas
Peter Palotas
Mihaly Toth
Sandor Geller
Geza Gulyas
Treener.
Gusztav Sebes
Vaata ka.
Ungari jalgpallikoondis
1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Austria jalgpallikoondis 1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Austria jalgpallikoondis 1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Kurt Schmied
Gerhard Hanappi
Ernst Happel
Leopold Barschandt
Ernst Ocwirk
Karl Koller
Robert Koerner
Walter Schleger
Theodor Wagner
Erich Probst
Alfred Koerner
Karl Stotz
Walter Kollmann
Karl Giesser
Franz Pelikan
Walter Zeman
Alfred Teinitzer
Johann Riegler
Robert Dienst
Ernst Stojaspal
Walter Haumer
Treener.
Walter Nausch


Kõnekäänd.
Kõnekäänd on fraseologismiliik, piltlik ütlus mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustamiseks.
Kõnekäändudeks on püsivad sõnapaarid, metafoorsed ütlused, retoorilised hüüatused ja küsimused. Näiteks: Nael kummi! Kadus nagu tina tuhka. Sajab nagu oavarrest.
Kõnekäändusid kasutatakse kõne piltlikustamiseks ja ilmestamiseks.


Fraseologism.
Fraseologism on laialt käibiv püsiv sõnade ühend, mis kuulub keele sõnavarasse.
Enamik fraseologisme on ülekantud tähendusega - nende tähenduse aluseks on metafoorne, metonüümne vm tähendusülekanne.


Fraseoloogia.
Fraseoloogia all võidakse mõista ka fraseologismide kogumit.
Ülekantud tähenduses nimetatakse fraseoloogiaks sõnakõlkse või katteta sõnu.


Itaalia jalgpallikoondis 1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Itaalia jalgpallikoondis 1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Giuseppe Meazza
Mario Pizziolo
Attilio De Maria
Giovanni Ferrari
Luis Monti
Armando Castellazzi
Virginio Rosetta
Giampiero Combi
Luigi Bertolini
Angelo Schiavio
Umberto Caligaris
Felice Borel
Luigi Allemandi
Anfilogino Guarisi
Raimondo Orsi
Eraldo Monzeglio
Guiseppe Cavanna
Pietro Arcari
Enrico Guaita
Guido Masetti
Mario Varglien
Attilio Ferraris
Treener.
Vittorio Pozzo


Tšehhoslovakkia jalgpallikoondis 1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Tšehhoslovakkia jalgpallikoondis 1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Josef Ctyroky
Frantisek Junek
Jiri Sobotka
Rudolf Krcil
Ferdinand Daucik
Jaroslav Burgr
Oldrich Nejedly
Erich Srbek
Jaroslav Boucek
Ladislav Zenisek
Cestmir Patzel
Vlastimil Kopecky
Gejza Kalocsay
Josef Silny
Antonin Puc
Frantisek Svoboda
Josef Kostalek
Stefan Cambal
Frantisek Planicka
Treener.
Karel Petru
Vaata ka.
Tšehhi jalgpallikoondis
1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Saksamaa jalgpallikoondis 1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Saksamaa jalgpallikoondis 1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Josef Stroh
Paul Zielinski
Franz Wagner
Willy Busch
Josef Streb
Paul Janes
Franz Dienert
Stanislaus Kobierski
Jakob Bender
Otto Siffling
Ernst Albrecht
Sigmund Haringer
Hans Schwartz
Mathias Heidemann
Ernest Lehner
Rudolf Raftl
Hans Jakob
Klaus Gramlich
Edmund Conen
Rudolf Noack
Fritz Szepan
Karl Hohmann
Reinhold Muenzenberg
Fritz Buchloh
Willibald Kress
Treener.
Otto Nerz


Austria jalgpallikoondis 1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Austria jalgpallikoondis 1934. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Leopold Hofmann
Anton Schall
Rudolf Viertl
Johann Urbanek
Karl Zischek
Anton Janda
Rudolf Raftl
Johann Horvath
Karl Sesta
Peter Platzer
Georg Braun
Josef Stroh
Otto Walzhofer
Friederich Franzl
Josef Smistik
Matthias Sindelar
Franz Wagner
Josef Hassmann
Mathias Kaburek
Franz Cisar
Willi Schmaus
Josef Bican


Roheneemesaarte valitsusjuhtide loend.
Roheneemesaarte valitsusjuhtide loend loetleb riigi peaministrid alates riigi iseseisvumisest 1975. aastast.


1473.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad - 1470. aastad - 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad
Aastad: 1468 1469 1470 1471 1472 - 1473 - 1474 1475 1476 1477 1478


Must huumor.
Must huumor on huumori alaliik, milles naljana tajutakse agressiooni, sadismi vm vägivalda.
Psühhoanalüütiliste teooriate kohaselt tuleneb musta huumori naljana tajumine psüühikasse kogunenud ja seal alla surutud agressiivse energia vallandumisest, mis on omamoodi mäss vaimsete ja loogiliste "tsensorite" vastu (Spencer, Freud, Redlich, Levine, Deleanu jt). Samal põhjusel võivad naljakana tunduda ka vägivalla- ja õudusfilmid.


Plejaadid.
Plejaadid olid vanakreeka mütoloogias Atlase ja merenümfi Pleione seitse tütart. Nad olid nümfid, Artemise kaaslased ja õpetasid Bakchost, kui see veel pisike oli. Nende õed-vennad olid Hyas, hüaadid, hesperiidid ja Kalypso.
Orion jälitas neid lakkamatult, kuni Zeus halastas plejaadidele ja tõstis nad taevavõlvile tähtedeks. Kui Orion samuti tähtkujuks sai, jätkas ta taevaski plejaadide jälitamist.
Palja silmaga on näha ainult kuus tähte. Seitsmes paistab vaid neile, kellel on terav nägemine. Merope täht on nõrgem, sest ta vihastas taevaseid sellega, et abiellus surelikuga.
Nende järgi nimetati "Plejaadideks" 3. saj eKr Aleksandrias tegutsenud 7 tragöödiakirjanikku ja 16. sajandil Pierre de Ronsard'i ümber koondunud prantsuse luuletajate rühmitust.


Kelaino (plejaad).
Kelaino (Κελαινώ, ka Calaeno, Celeno või Celaeno) on vanakreeka mütoloogias üks plejaadidest.
Tal olid Poseidoniga pojad Lykos ja Nykteus ning Eurypylos (Eurytos) ja Lykaon. Prometheusele sünnitas ta Lykose ja Chimaireuse.


Markii de Sade.
Markii de Sade [dö saad] (prantsuse keeles "Marquis de Sade"; õieti Donatien Alphonse François de Sade; 2. juuni 1740 – 2. detsember 1814) oli prantsuse aristokraadist kirjanik ja filosoof, kes on tuntud kui libertiin oma seksuaalsuse ja eluviiside tõttu. Tema teosed sisaldavad ohtralt vägivalda ja pornograafiat, kuid kes on kirjutanud ka rangelt filosoofilisi teoseid. Markii de Sade'i nimest on tulnud sõna "sadism".
Markii de Sade'i looming on tugevalt mõjustanud 20. sajandi kultuuri ja kirjandust. Tema teoste põhjal on tehtud hulgaliselt filme, kirjutatud näidendeid, loodud kujutava kunsti teoseid jpm. Simone de Beauvoir on teda nimetanud eksistentsialismi eelkäijaks; Guillaume Apollinaire'i meelest oli ta "kõige vabam inimene, kes iial on elanud"; Salvador Dalí on illustreerinud tema teoseid jne. Pier Paolo Pasolini film "Salò o le 120 giornate di Sodoma" ("Salò ehk Soodoma 120 päeva"; 1976) kuulub maailma filmikunsti tippteoste hulka.


Leib.
Leib on rukki- või nisu- (harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit.
Eestis nimetatakse leivaks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks.
Ajalugu.
Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba nooremal kiviajal; taigna kergitamine hapendamise või mõne kergitusaine lisamise teel ning leivaahi on hilisemad leiutised. Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid (tortilla, lavašš, pita, naan, puri, matsa jt). Levinuim on nisuleib. Rukkileib on tuntud eeskätt Põhja-Euroopas.
Sõna "leib" on eesti keeles germaani laen ligikaudu meie ajaarvamise algusest, kuid traditsiooniline rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul. Enne seda oli tavalisim teravili oder. 19. sajandi lõpukümnenditeni lisati leivajahule aganaid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid nagu peenestatud tammetõrud, kase- ja sarapuu-urvad, kanarbik jms.
Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 6–10 pätsi, millest igaüks kaalus 2–5 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu.
Leiva valmistamine.
Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud leivaküna ehk leivaastjat. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus pärmseente ja piimhappebakterite poolt eritatav süsihappegaas muutis leivataigna kohevaks. Järgmisel päeval, kui tainas oli hästi kerkinud, lisati sellele ülejäänud jahu, sool ja köömned ning sõtkuti kiiresti, kuni sile ühtlane taigen nõu ja käte küljest lahti lõi. Leivaahi köeti kuusepuudega ühtlaselt kuumaks (250–300 °C) ning ahjupõrand pühiti sütest ja tuhast puhtaks. Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati leivalabidaga 1,5–2 tunniks ahju küpsema. Leiva alla pandi vahel suur kapsaleht. Leiva küpsust kontrolliti peale koputamisel tekkiva heli järgi. Ahjust tulnud leib kaeti puhta rätiga; tihti lasti sellel enne söömist kuni nädal seista, et leib oleks tahkem ja peaks kauem vastu. Leiba valmistati nii jämedamast kroovjahust kui peenemast ja puhtamast püülijahust. Rukkipüülist valmistati ka magushaput leiba. Selle puhul jahu puistati algul keeva vette, jahtunult lisati juuretis, lasti 2–3 päeva hapneda ning lõpuks küpsetati 2–3 tundi. Püülijahust magushapule peenleivale mõnel pool juuretist ei lisatudki, küll aga lisati taignale nisujahu.
Leib Eestis.
Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku.
Linnastumise ja tööstusühiskonna arengu käigus on kodune leivategu üldiselt unustusse jäänud. Tööstuslikult valmistatakse tänapäeval suures valikus erinevate lisanditega (linnasejahu, siirup, terad, seemned, erinevad maitseained) leibu. Tume rukkileib on eestlaste armastatumaid ja tüüpilisemaid toite, millest pikemat aega võõrsil elades tihti puudust tuntakse.


Plejaad.
Plejaad on üks plejaadidest, Atlase tütardest vanakreeka mütoloogias.
Plejaadide järgi on nime saanud "Plejaad", 3. sajandil eKr Aleksandrias tegutsenud seitset tragöödiakirjanikku.
Nende nime võttis endale "Plejaadiks", 16. sajandil Pierre de Ronsard'i ümber koondunud prantsuse luuletajate rühmitus.
Nende rühmituste järgi nimetatakse plejaadiks ka mis tahes rühma samal ajal või samal alal tegutsenud väljapaistvaid isikuid.


Sadism.
Sadism (prantsuse kirjaniku markii de Sade'i nimest) on lõbu või rõõmu tundmine kellegi piinamisest või kellelegi valu tekitamisest.
Sadism, millest saadakse seksuaalset naudingut, on seksuoloogiliselt üks parafiiliatest.


Merope (Messeenia).
"See jutt on Messeenia kuningannast. Teiste samanimeliste isikute kohta vaata artiklit Merope."
Merope oli Messeenia kuninganna. Tema abikaasa Kresphontes oli Heraklese poeg. Messeenias toimus mäss. Mässuliste juht Polyphontes tappis Kresphontese ja tema kaks poega. Kolmanda, Aipytose, suutis Merope maapakku saata. Siis Polyphontes abiellus Meropega.
Aastate möödudes saabus Aipytos Messeeniasse ja kuulutas, et on tapnud Aipytose. Polyphontes võttis noormehe rõõmuga vastu. Merope kavatses algul oma poja mõrtsuka tappa, aga sai lõpuks teada, kellega on tegemist. Nüüd tapsid ema ja poeg üheskoos Polyphontese. Aipytos sai Messeenia kuningaks.


Merope (Chios).
Merope oli Oinopioni tütar, kes elas Chiosel. Tema isa juures jahimehena töötanud Orion vägistas ta, kui isa teda Orionile naiseks ei andnud. Karistuseks jootis Oinopion Orioni purju ja torkas ta siis pimedaks.
Teiste selle nime kandjate kohta vaata artiklit Merope.


Periboia (Polybose naine).
Periboia ehk Merope oli Korintose kuninga Polybose naine, kes kasvatas heitlapse Oidipuse üles oma pojana.


Uruguay jalgpallikoondis 1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Uruguay jalgpallikoondis 1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
William Martinez
Juan Carlos Gonzįles
Obdulio Varela
Anibal Paz
Washington Ortuno
Juan Burgueno
Mathias Gonzales
Alcides Ghiggia
Victor Andrade
Hector Vilches
Luis Alberto Rijo
Schubert Gambetta
Gaston Maspoli
Julio Perez
Ruben Moran
Eusebio Tejera
Julio Cesar Britos
Rodolfo Pini
Ernesto Vidal
Juan Schiaffino
Oscar Miguez
Carlos Romero
Treener.
Ivan Lopez
Vaata ka.
Uruguay jalgpallikoondis
1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Brasiilia jalgpallikoondis 1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Brasiilia jalgpallikoondis 1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Paulo Barbosa
Francisco Rodrigues
Nilton Santos
Nena
Treener.
Flavio Costa


Hispaania jalgpallikoondis 1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Hispaania jalgpallikoondis 1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Francisco Antuńez
Jose Gonzalvo
Mariano Gonzalvo
Antonio Ramallets
Luis Molowny
Antonio Puchades
Vicente Asensi
Gabriel Alonso
Alfonso Silva
Telmo Zarra
Fernando Nando
Jose Parra
Silvestre Igoa
Estanislao Basora
Jose Panizo
Rosendo Hernandez
Jose Juncosa
Treener.
Guillermo Eizaguirre
Vaata ka.
Hispaania jalgpallikoondis
1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Rootsi jalgpallikoondis 1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Rootsi jalgpallikoondis 1950. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Torsten Lindberg
Ingvar Rydell
Lennart Skoglund
Boerje Tapper
Tore Svensson
Ingvar Gard
Lennart Samuelsson
Bengt Berndtsson
Sven Jonasson
Hans Jeppsson
Knut Nordahl
Sune Andersson
Gunnar Johansson
Karl Svensson
Stig Sundqvist
Erik Nilsson
Karl-Erik Palmer
Stellan Nilsson
Curt Svensson
Ivan Bodin
Olle Åhlund
Bror Mellberg
Treener.
Georges Raynor


Uruguay jalgpallikoondis 1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Uruguay jalgpallikoondis 1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Gaston Maspoli
Jose Santamaria
William Martinez
Victor Andrade
Obdulio Varela
Roberto Leopardi
Julio Abbadie
Juan Hochberg
Oscar Miguez
Juan Schiaffino
Carlos Borges
Mirto Davoine
Eusebio Tejera
Urbano Rivera
Nestor Carballo
Luis Cruz
Rafael Sauto
Javier Ambrois
Omar Mendez
Julio Perez
Luis Ernesto Castro
Treener.
Ivan Lopez


Raadius.
Raadius (ladina keeles "radius" - kiir) on matemaatiline lõik, mis ühendab ringjoone või sfääri punkti keskpunktiga. Tähistab ka selle lõigu pikkust.
Ringi raadius.
kus "c" on ringi ümbermõõt, "r" on ringi raadius ja "π" on pii.
kus "S" on pindala, "r" on raadius ja "π" on pii.


NSV Liidu jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Nõukogude Liidu jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Meeskonna treener oli Gavril Katchaline.


Inglismaa jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Inglismaa jalgpallikoondis 1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Colin Mc Donald
Don Howe
Thomas Banks
Edward Clamp
Billy Wright
William Slater
Bryan Douglas
Bobby Robson
Derek Kevan
John Haynes
Thomas Finney
Eddie Hopkinson
Alan Hodgkinson
Peter Sillett
Ronald Clayton
Maurice Norman
Peter Brabrook
Peter Broadbent
Robert Smith
Sir Bobby Charlton
Alan Court
Maurice Setters
Treener.
Walter Winterbottom
Vaata ka.
Inglismaa jalgpallikoondis
1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Parafiilia.
Parafiilia (kreeka keelest 'para' παρά = "kõrval" ja '-philia' φιλία = "armastus") on seksuoloogias normist kõrvale kalduv seksuaalne käitumine või eelistus.
Individuaalselt on parafiiliate puhul tegemist isiku seksuaalse eelistusega. Kultuuri poolt tingituna võivad aga paljud seksuaalsed eelistused osutuda paradoksaalseteks ehk ebanormaalseteks ehk normist erinevateks. Mis tahes parafiilia võib olla tunnustatud ühes kultuuris, kuid teises kultuuris, vastupidi, tunnustamata, keelatud või isegi karistatav.
Erinevate seksuaalsete eelistustega inimesed võivad moodustada omaette subkultuure.
Parafiiliaid.
Parafiiliad on seksuoloogias teoreetiliselt kirjeldatud hoiakute ja käitumiste kompleksid, mille esinemist tuvastatakse sümptomite kaudu. Inimesele, kes vastab sümptomaatikale, võib omistada vastavat parafiiliat. Inimene ei pruugi ise olla teadlik vastava parafiilia teoreetilisest kirjeldusest ega selle sümptomite esinemisest enda puhul.
agalmatofiilia – seksuaalne kiindumus kujudesse, mannekeenidese vm liikumatutesse objektidesse
agorafiilia – erilise seksuaalse erutuse saamine suguühtest avalikus kohas, kuid varjatud paigas
ailurofiilia – seksuaalne kiindumus kassidesse
akrotomofiilia – seksuaalne kiindumus amputeeritutesse
algolaania – seksuaalne nauding valust
amaurofiilia – seksuaalne nauding sellest, et partner ei näe midagi (silmad kinni seotud või täielikus pimeduses)
ammofiilia – seksuaalne erutuse saamine liivastes kohtades
apodüsofiilia – seksuaalne nauding lahtiriietumisest või alastiolekust
asfünksiofiilia – seksuaalne nauding kägistamisest
autogünefiilia – seksuaalne kiindumus iseendasse kui naisesse
biastofiilia – seksuaalne nauding vägistamisest
biseksuaalsus – mõlemasoosooiharus; seksuaalne suhtlemine mõlemast soost isiku(te)ga.
dendrofiilia – seksuaalne kiindumus puudesse
efebofiilia – seksuaalne kiindumus puberteedi-ealistesse
ekshibitsionism – seksuaalne nauding suguelundite näitamisest
emetofiilia – seksuaalse erutuse saamine oksest
eproktofiilia – seksuaalse erutuse saamine peeretustest.
fetišism – seksuaalne kiindumus mingisse objekti (jalats, aluspesu) või materjali (nahk, kummi vms)
fornifiilia – seksuaalne nauding kinniseotud inimese kasutamisest mööblina
frotörism – seksuaalne nauding enda hõõrumisest teise inimese vastu
galaktofiilia – seksuaalne kiindumus piimasse või imetavatesse naistesse
gerontofiilia – seksuaalne kiindumus vanadesse inimestesse
harpaksofiilia – seksuaalne nauding röövimise või vägistamise ohvrina olemisest
hematolaania – seksuaalne erutuse saamine verest
hipofiilia – seksuaalne kiindumus hobustesse
homofiilia – seksuaalne kiindumus omasoolistesse või omataolistesse
homoseksuaalsus – seksuaalne kiindumus omasoolistesse
hoplofiilia – seksuaalse erutuse saamine relvadest
hübristofiilia – seksuaalne kiindumus kurjategijasse
infantilism – seksuaalne nauding enda lapseks riietumisest või lapsena käitumisest
intsestofiilia – seksuaalne kiindumus perekonnaliikmesse
kanidefiilia – seksuaalne kiindumus koertesse
klaustrofiilia – seksuaalne erutuse saamine suletud kohtadest
klismafiilia – seksuaalne nauding klistiirist
koprofiilia – seksuaalne erutuse saamine väljaheidetest
krurofiilia – seksuaalne kiindumus jalgadesse
ksenofiilia – seksuaalne kiindumus võõrastesse, võõramaalastesse või tulnukatesse
küberseks – kujuteldav seksuaalvahekord, milles osalejad on omavahel audio-visuaalses ja/või tekstilises ühenduses interneti vahendusel. Telefoniseksis on osalejad omavahel telefoniühenduses.
küpripareuniafiilia – seksuaalne kiindumus prostituutidesse
lesbism – naistevaheline seksuaalne suhtlemine.
maiesiofiilia – seksuaalne kiindumus rasedatesse või sünnitavatesse naistesse
masohhism – seksuaalne nauding valust või enda piinata laskmisest
müsofiilia – seksuaalne erutuse saamine mustusest või räpasusest
nekrofiilia – seksuaalne kiindumus laipadesse
nekrozoofiilia – seksuaalne kiindumus surnud loomadesse või loomade tapmisse
pederastia – suguline läbikäimine kahe mehe vahel
pedofiilia – seksuaalne kiindumus lastesse
sadism – seksuaalne nauding piinamisest või valu tekitamisest
sadomasohhism – seksuaalse naudingu saamine piinamisest või enda piinata laskmisest
sitofiilia – seksuaalne kiindumus toidusse
skopofiilia – seksuaalne erutuse saamine "pilkude mängust", seoses enda või kellegi teise pilguga
skotofiilia – seksuaalne erutuse saamine pimedusest
zoofiilia – seksuaalne kiindumus loomadesse
urolaania – seksuaalne kiindumus uriinisse
vorarefiilia – seksuaalne nauding kellegi söömisest või kellegi poolt ärasöömisest
vuajerism – seksuaalne nauding seksuaalsuhte vaatamisest


Brasiilia jalgpallikoondis 1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Brasiilia jalgpallikoondis 1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Osvaldo Brandao
Zeze Procopio
Leónidas
Martim Silveira
Arthur Machado
Roberto Emilio de Cunha
Treener.
Ademar Pimenta


Alkyone.
Alkyone oli kahe vanakreeka mütoloogia tegelaskuju nimi.


Keyx ja Alkyone.
Keyx oli Koidutähe Luciferi poeg ja Trachise kuningas. Tema naine Alkyone oli tuultejumala Aiolose tütar. Nad armastasid teineteist andunult. Kord pidi Keyx minema merereisile. Puhkes maru ja laev läks juba esimesel ööl põhja. Alkyone ootas oma meest ja palvetas iga päev mitu korda tema eest, kõige rohkem Hera poole. Hera oli liigutatud ja saatis Irise unejumala Hypnose juurde, et see teataks Alkyonele, mis tema mehest saanud on. Hypnos võttis endale Keyxi näo, ilmus Alkyonele unes ja rääkis oma saatusest. Koidu ajal jooksis Alkyone rannikule ja nägi, kuidas lained tema mehe laiba kaldale uhuvad. Seepeale muutsid jumalad Alkyone ja Keyxi jäälindudeks.
Kreeklased uskusid, et kui jäälinnupaarist üks sureb, siis võtab teine endalt ise elu. Alkyone ja Keyx olid kreeklaste jaoks truu armastuse võrdkuju.
Jäälindude haudeajal valitseb merel pool kuud tuulevaikus. Seda nimetasid kreeklased Alkyone päevadeks ehk õnneliku rahu päevadeks.


Mäestik.
Mäestik on enamasti piklik ja enamasti laamade põrkepiirkonnas asuv positiivne pinnavorm.
Mäestikud tekivad kas kahe mandrilise laama kokkupõrkel, näiteks Himaalaja või ookeanilise laama sukeldumisel mandrilise alla, näiteks Andid. Mäestikud on enamasti pikliku kujuga, selle põhjuseks ongi, kas praeguse või kunagise laama serval asumine. Kõik mäestikud ei asu laamade servadel. Näiteks Uuralid märgivad kungist laamade põrkepiirkonda.
Mäestikud koosnevad enamasti moondekivimeist, kuid subduktsioonivööndite kohale kerkinud mäestikes esineb ka vulkanismi, mistõttu võivad ka tardkivimid olla laialt levinud.
Mõnikord jagatakse mäestikke vanadeks ning noorteks. Selle klassifikatsiooni aluseks on kurrutustsükkel, mis vastava mäestiku tekitas. Alpi (65...0 Ma) ning Kimmeri (250...65 Ma) orogeneesi ehk kurrutuse ajal tekkinud mäestikke loetakse noorteks, neist vanemate Hertsüünia (400...250 Ma) ja Kaledoonia (540...400 Ma) orogeneesi ajal tekkinud mäestikke aga vanadeks. Seega kehtib ligikaudselt seaduspärasus, et kui mäestik on tekkinud Meso- või Kainosoikumis, siis on ta noor. Varemtekkinud on aga vanad. Eelkambriumi orogeneeside käigus tekkinud mäestikud on tänaseks reeglina maha erodeeritud ja/või mattunud.


Itaalia jalgpallikoondis 1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Itaalia jalgpallikoondis 1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Pietro Ferraris
Alfredo Foni
Ugo Locatelli
Giovanni Ferrari
Piero Pasinati
Aldo Olivieri
Silvio Piola
Gino Colaussi
Aldo Donati
Sergio Bertoni
Eraldo Monzeglio
Michele Andreolo
Renato Olmi
Carlo Ceresoli
Mario Genta
Pietro Serantoni
Bruno Chizzo
Guido Masetti
Pietro Rava
Amedeo Biavati
Giuseppe Meazza
Treener.
Vittorio Pozzo
Vaata ka.
Itaalia jalgpallikoondis
1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Rootsi jalgpallikoondis 1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Rootsi jalgpallikoondis 1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Kurt Svanstroem
Curt Bergsten
Gustav Sjoberg
Knut Hansson
Arne Nyberg
Tore Keller
Folke Lind
Karl-Erik Grahn
Arne Linderholm
Sven Jonasson
Erik Persson
Ivar Eriksson
Ake Andersson
Sven Jacobsson
Erik Nilsson
Henock Abrahamsson
Sven Bergqvist
Erik Almgren
Harry Andersson
Olle Kallgren
Einar Karlsson
Gustav Wetterstroem
Treener.
Josef Nagy


Kvarts.
Kvarts (saksa keeles "quarz") on silikaatne kivimit moodustav mineraal.
Kvarts on päevakivide järel levinuim mineraal maakoores. Päevakivid moodustavad maakoorest 60%, kvarts 12%. Kvartsi esineb nii tard-, moonde- kui ka settekivimeis. Ta kuulub paljude kivimite koostisse. Suure kvartsisisaldusega on näiteks graniit, gneiss, kvartsiit ja liivakivi. Kvartsile on iseloomulik suur vastupidavus keemilisele murenemisele. Samuti on kvarts väga kõva mineraal, mis teeb ta ka kulumisele vastupidavaks. Neil põhjustel ongi liiv, mis koosneb peamiselt kvartsist, nii levinud sete. Kvarts moodustab tihti druuse. Läbipaistvad mäekristallidruusid on hinnatud vääriskivid. Rohkesti kvartsi sisaldav liiv on klaasi tooraine. Piusa koobaste liiva nimetataksegi klaasiliivaks.
Keemiline koostis.
Erinevalt teistest silikaatseist mineraalidest on kvartsi keemiline valem väga lihtne: SiO2. Ränioksiidi molaarmass on 60,08 grammi, sellest 46,74% langeb räni ja 53,26% hapniku arvele.
Kristallograafia.
Kristallide ehituse alusel eristatakse α- ja β-kvartsi. α-kvarts kuulub trigonaalsesse süngooniasse, tal on kolm teist järku ja üks kolmandat järku sümmeetriatelg. β-kvarts kuulub heksagonaalsesse süngooniasse, tal on üks kuuendat järku ja kuus teist järku sümmeetriatelge. Kummalgi erimil puuduvad inversioonikese ja sümmeetriatasand. β-kvarts tekib kõrgel temperatuuril, kuid magma edasisel aeglasel jahtumisel läheb üle α-kvartsiks. Kui jahtumine on väga kiire, siis β-kvarts α-kvartsiks ei muutu, sest struktuuri muutumiseks on vaja rohkem aega. Seetõttu esineb kvarts süvakivimeis, näiteks graniidis α-kvartsina, vulkaanilistes kivimeis, näiteks kvartsporfüüris aga β-kvartsina.
Morfoloogia.
Kvartsile on iseloomulikud kuuetehulised prismalised kristallid, millel on sageli näha kristalli pikendusega ristuvat viirutust. Kvartsil on palju erimeid. Kvartsi pere koondab mineraale või samade mineraalide erivärvilisi erimeid, mis kõik koosnevad ränioksiidist.
Füüsikalised omadused.
Kvarts on üks Mohsi kõvadusastmiku etalonmineraale, kvartsi kõvadus on 7. See tähendab, et kvartsiga saab kriimustada näiteks klaasi. Terasest noaga kvartsi kriimustada ei õnnestu.
Kvartsi tihedus on 2650 kg/m³. Tema murdepind on karpjas.
Kvartsil puudub lõhenevus. Tahupindadel on klaasi-, murdepindadel aga rasvaläige. Rasvaläige on tunnus, mille järgi kvartsi terasid näiteks kivimite koostises tuvastatakse. Kvarts võib olla värvunud väga mitmesugustes toonides, mistõttu värvus ei ole hea diagnostiline tunnus. Värvuse annavad kvartsile lisandid, puhas kvarts on värvitu ja läbipaistev.
Kvarts on dielektrik. Tema eritakistus temperatuuril +230 °C on 109 Ωm.
Kvartsi kristallist kindlas tasandis välja lõigatud plaadiga elektromehaanilisel võnkesüsteemil ehk kvartsresonaatoril on suur kasutegur ehk väike energiakadu resonantssagedusel ja suur sagedusstabiilsus. Kvartsresonaatorit kasutatakse aja mõõtmiseks (vastavat seadet nimetatakse kvartskellaks) ja sageduse etalonides.
Kristallooptilised omadused.
Kvartsil ei esine pleokroismi. Kvarts on optiliselt üheteljeline ja optiliselt positiivne mineraal. Kaksikmurdumine on 0,0090. Et kvarts on optiliselt üheteljeline, on tal üks isotroopsuskoridor ehk siht, milles valgus käitub, nagu ta läbiks isotroopset kristalli. See tähendab, et valguskiir ei jagune kaheks, harilikuks ja ebaharilikuks laineks. Kõigis ülejäänud sihtides on kvarts optiliselt anisotroopne. Kvarts on ebatavaline selle poolest, et tema kaksikmurdumine ei sõltu peaaegu üldse kristalli orientatsioonist, olles kogu aeg umbes 0,0090 (ka teistel mineraalidel antakse enamasti ainult üks kaksikmurdumise väärtus, kuid tuleb meeles pidada, et see on maksimaalne võimalik).
Petroloogia.
Tardkivimite koostises on kvarts enamasti ksenomorfne, mis tuleneb madalast sulamistemperatuurist. Madal sulamistempemperatuur tähendab seda, et kvarts kristalliseerub magmast viimasena tühikutesse, mis teiste, juba kristalliseerunud kristallide poolt on jäetud, mistõttu ei ole kvartsil ruumi, et kasvatada talle iseloomulike tahupindadega idiomorfseid kristalle.
Kivimeis ei esine kvarts kunagi koos feldšpatoididega, sest ränioksiidi ja leelisoksiidide vaheline keemiline reaktsioon ei ole tasakaaluline, vaid läheb alati lõpuni. Selle reaktsiooni tulemusena tekivad ränioksiidi defitsiidi korral feldšpatoidid ja plagioklass, ränist üleküllastatuse korral aga kvarts ja plagioklass. Seega välistab kvartsi esinemine selle, et tegemist võiks olla leeliskivimiga.
Kvartsi sümbol petroloogias on "Q".
Kvartsiit on peamiselt kvartsist koosnev kivim, liivakivi moonde saadus. Selle tihedus on 2600 kg/m³, ta on tulekindel ja tema sulamistemperatuur on 1750–1760 °C. Kvartsiit on tulekindel ja tema survetugevus on 100–140 MPa.
Kvarts mikroskoobi all.
Polarisatsioonimikroskoobis on kvarts äratuntav iseloomuliku lainelise kustumise ja sileda pinna järgi. Ristniikoleis on kvarts alati esimest järku hall või valge. Kui kvarts on ristniikoleis värvunud kollaseks, tähendab see, et õhik on paksem kui standardne 0,03 millimeetrit. See on õhiku valmistamisel üks tema paksuse kontrollimise meetodeid.
Kvartsil puuduvad lõhenevusjooned. Et kvarts on väga vastupidav porsumisele, on temas vähe suletisi. Ta sarnaneb leelispäevakivile, kuid on reeglina ksenomorfsem ja erineb päevakivist lõhenevuse täieliku puudumise poolest. Päevakivil on vähemalt mõni lõhenevusjoon reeglina näha.
Kvartsi pere mineraale.
Puhas kvarts on harilikult värvuseta, aga tema erimid värvilised. Mingit kindlat värvi, mille järgi kvartsi erimeid ära tunda, ei ole. Need võivad olla näiteks suitshallid kuni mustad (moorion), kollased (tsitriin) või lillad (ametüst).
Ilusat värvi läbipaistvaid erimeid tarvitatakse poolvääriskividena, väheläbipaistvaid dekoratiivkividena. Mäekristalli, mis on värvuseta läbipaistev kvarts, kasutatakse optikas ja raadiotehnikas.
Piesokvarts on niisugune kvarts, millest saab valmistada piesoelektrilisi detaile. Seda leidub ka looduses, näiteks pegmatiitides, aga tänapäeval valmistatakse seda põhiliselt tehislikult.


Erato.
Erato oli kreeka mütoloogias armastusluule muusa. Kunstis kujutati teda lüüraga.
Eratol oli Arkasega poeg Azan.


Ungari jalgpallikoondis 1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Ungari jalgpallikoondis 1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel
Mängijad.
Vilmos Kohut
Gyula Lazar
Jozsef Hada
Antal Szalay
Sandor Biro
Gyorgy Szuecs
Jeno Vincze
Antal Szabo
Pal Titkos
Gyorgy Sarosi
Janos Dudas
Geza Toldi
Istvan Balogh
Laszlo Cseh
Ferenc Sas
Gyula Zsengeller
Lajos Koranyi
Dani Biro
Gyula Polgar
Jozsef Turay
Bela Sarosi
Treener.
Alfred Schaffer
Vaata ka.
Ungari jalgpallikoondis
Jalgpalli maailmameistrivõistlused
1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused


Euterpe.
Euterpe (vanakreeka Eὐτέρπη) oli kreeka mütoloogias lüürika muusa.
Ta oli üks üheksast Mnemosyne tütrest.


Kalliope.
Kalliope (vanakreeka Καλλιόπη 'kaunihäälne', ladinapäraselt Calliope) oli kreeka mütoloogias eepilise luule muusa. Kunstis kujutatakse teda kirjutustahvliga, vahel ka papüüruserulliga.


Melpomene.
Melpomene (vanakreeka Μελπομένη) oli kreeka mütoloogias tragöödia muusa. Kunstis kujutatakse teda traagilise maskiga ning sageli koturne kandvana.


Polyhymnia.
Polyhymnia, ka Polymnia (vanakreeka Πολυύμνια, Πολύμνια) oli kreeka mütoloogias jumalaile suunatud laulu ja tantsu muusa. Kunstis kujutatakse teda tõsise ja mõtlikuna.


Kleio.
Kleio (vanakreeka Κλειώ, ladinapäraselt Clio) oli kreeka mütoloogias ajaloo muusa. Kunstis kujutatakse teda papüüruse- või pärgamendirulliga.


Terpsichore.
Terpsichore (vanakreeka Τερψιχόρη) oli kreeka mütoloogias tantsu muusa. Kunstis kujutatakse teda harilikult lüüra taga istuvana.


Urania.
Urania (vanakreeka Οὐρανία) oli kreeka mütoloogias astronoomia muusa. Kunstis kujutatakse teda harilikult gloobusega.


Kariidid.
Kariidid ehk hariidid (kreeka keeles "charites", ladina keeles "gratiae" ehk graatsiad) olid antiikmütoloogias ilujumalannad.
Kariidide nimed on Aglaia (Sära), Euphrosyne (Rõõmsameelsus) ja Thaleia (Õitseng). Nad olid Zeusi ja Eurynome lapsed. Nad viibisid jumalate, kõige sagedamini muusade, hooride, Aphrodite, Apolloni ja Dionysose saatjaskonnas.
Pausanias räägib, et Ateenas austati kaht kariidi, Auxot ja Hegemonet, ja et Spartas austati samuti kaht kariidi, Kletat ja Phaennat. Samuti räägib ta, et kariide on peetud nii Dionysose ja Aphrodite kui ka Heliose ja najaadi Aigle lasteks.
"Ilias" nimetab Aglaiat Hephaistose naiseks, kuid "Odüsseias" ja üldse sagedamini peetakse kariide vallalisteks ning Hephaistose naiseks nimetatakse Aphroditet.
Kariididele oli pühendatud Delfi lähedal Boiootias olev Kephissose jõgi.
Kariidid kunstis.
Kunstnikud kujutasid antiik- ja keskajal kariide sageli, sest tahtsid näidata ideaalset naist. Nendest teostest on näha, millist naist on läbi aegade ilusaks peetud.
Kariide on kujutanud Sandro Botticelli freskol, Jacques Blanchard, Antonio Canova, Raffael ja Peter Paul Rubens õlimaalil. Vahest tuntuim on Botticelli temperamaal "Primavera".


Hekatonheirid.
Hekatonheirid (kreeka keeles 'sajakäelised') olid Uranose ja Gaia pojad Briareos, Gyes ja Kottos, saja käe ja viiekümne peaga hiiglased.
Uranos aheldas nad ja saatis maa alla Tartarosse. Neid valvas seal skorpionisabaga naisdraakon Kampe. Zeus, kes otsis liitlasi võitluseks titaanidega, tappis Kampe ja vabastas hekatonheirid. Võitluses titaanidega said hekatonheirid sada kivi korraga visata. Pärast Zeusi võitu said neist vangistatud titaanide valvurid Tartaroses.


Rudolph Valentino.
Rudolph Valentino (tegelikult Rodolfo Alfonzo Raffaelo Pierre Filibert Guglielmi di Valentina d'Antonguolla; 6. mai 1895 Castellaneta, Itaalia – 23. august 1926 New York) oli tummfilmiajastu jumaldatumaid filmitähti.


Moirad.
Moirad määrasid igaühe, ka jumalate saatuse. See andis neile teatud võimu ja nad ei kartnud kedagi, vastupidi, isegi Zeus pelgas neid pisut. Kuigi nad teadsid laias laastus igaühe saatust, ei ennustanud nad üldjuhul tulevikku.
"Iliases" ei olnud moirade arv ega nimed veel välja kujunenud. Varasemais allikais väidetakse ka, et moirad olevat sündinud ühest vanemast: kaosest (Chaos), ööst (Nyx) või saatusest (Ananke).
Moirad esinevad müüditegelastena harva, ainult müütides Admetosest ja Meleagrosest.
Naised austasid moirasid rohkem. Pruudid ohverdasid neile Ateenas lokke ning naised vandusid nende nimel.
Kujutlus igaühe saatuse määramisest kuduvate jumalannade poolt oli indoeurooplaste seas üldine, näiteks roomlased nimetasid saatusejumalannasid parkadeks, skandinaavlased nornideks ja baltlastel oli selle jaoks jumal Laima.


Masohhism.
Masohhism (austria kirjaniku Leopold von Sacher-Masochi nimest) on naudingu saamine alandusest, piinatavaks olemisest vms kannatustest.
Masohhism, millest saadakse seksuaalset naudingut, on seksuoloogiliselt üks parafiiliatest.


Sadomasohhism.
Sadomasohhism (lühendatult S&M või S/M) on sadistlik-masohhistlik suhe: naudingu saamine kellegi piinamisest ja enda piinata laskmisest.
Sadomasohhism, millest saadakse seksuaalset naudingut, on seksuoloogiliselt üks parafiiliatest.


Jagatis.
Jagatis ehk suhe on matemaatikas jagamistehte tulem.
Näiteks jagamisülesande 6:3 puhul on jagatis 2 (6 on jagatav ja 3 on jagaja).
Jagatist saab tõlgendada ka arvuna, mitu korda jagaja mahub jagatavasse.
Jagatis jäägiga jagamisel.
Jagatiseks võidakse nimetada ka kahe täisarvu jagatise täisosa (jäägiga jagamine). Näiteks jagamisülesande 13:5 puhul on jagatis 2 ja jääk on 3.


Bassivõti.
Bassivõti on noodivõti, mis määrab väikese oktaavi F-noodi noodijoonestiku neljandale joonele.
Bassivõti ulatub noodijoonestikul teisest viienda jooneni, neljas joon, mis näitab F-noodi asukohta, jääb punktide vahele.
Noodikirjas kasutatakse bassivõtit kontrabassi, tšello, trombooni, tuuba, fagoti jt madala kõlaga instrumentide partiide; samuti klahvpillide vasaku käe partii jaoks.


Ungari jalgpallikoondis.
Ungari jalgpallikoondis on Ungari jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Ungarit rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.
Koondise põhivorm: punane särk, valged püksid, rohelised põlvikud
Koondise varuvorm: valge särk, valged püksid, valged põlvikud
Tuntumad mängijad.
Flórián Albert - Ferenc Bene - József Bozsik - Balázs Dzsudzsák - Nándor Hidegkuti - Sándor Kocsis - Tibor Nyilasi - Ferenc Puskás - György Sárosi - Imre Schlosser - Lajos Tichy - Gyula Zsengellér


Ferenc Puskás.
pisi
Ferenc Puskás (2. aprill 1927 Budapest – 17. november 2006) oli Ungari jalgpallur.
Puskás on Ungari kõigi aegade parim jalgpallur. Ta osales aastatel 1945–1956 84 korda Ungari rahvuskoondises ja lõi kokku 83 väravat.
6. detsembril 1943 tegi ta oma jalgpalluridebüüdi isa kunagises koduklubis Kispest. Juba 18-aastaselt 1945. aastal pidas Puskás esimese maavõistluse Ungari koondises Austria vastu. Tänu tema hiilgavale oskusele palli valitseda, moodustati Kispesti meeskonnast uus armeespordiklubi nimega Budapesti Honvéd, mis valmistas ühtlasi ette mängijaid rahvuskoondisele.
1952. aasta Helsingi olümpiamängudel viis Ferenc Puskás koondise kaptenina ungarlased olümpiavõidule. Finaalis oldi võidukad Jugoslaavia üle.
1962. aastal sai ta Hispaania kodakondsuse ning mängis 4 kohtumist ka Hispaania rahvuskoondise eest, muuhulgas ka 3 kohtumist maailmameistrivõistluste finaalturniiril.
2009. aasta oktoobris kuulutas FIFA välja FIFA Puskási auhinna – auhind, mida määratakse aasta jooksul kõige ilusama löödud värava eest. 21. detsembril 2009 sai FIFA aasta jalgpalluri valimise tseremoonial esimest Puskási auhinda Portugali jalgpallur Cristiano Ronaldo.


Karl Laanekask.
Karl Laanekask (sündinud 31. detsembril 1973 Tartus) on eesti kitarrist ja kitarriõpetaja.
Karl Laanekask on õppinud Tartus Miina Härma Gümnaasiumis (1981–1992), Tartu Ülikoolis norra keelt, slaavi keeli ja õigusteadust (1992–1999). Aastal 1986 lõpetas ta Tartu 2. lastemuusikakooli klarneti erialal ja aastal 2009 Viljandi Kultuuriakadeemia pop-jazzmuusika erialal.
Karl Laanekask on kaasa teinud põhiliselt kitarristi ja lauljana ansamblites Onu Bella ja Öörahu, The Claymakers, Luarvik Luarvik, Dahling, Gonzales ja Pojad, Genialistid, Bombillaz. Karl Laanekask on instrumentaalansambli Estraadiraadio liige.
Karl Laanekask õpetab jazzkitarri Tartu 1. lastemuusikakoolis.


Alexander Wurz.
Alexander Wurz (sündinud 15. veebruaril 1974 Waidhofen an der Thayas) on Austria Vormel 1 sõitja.
Wurz debüteeris Vormel 1 sarjas 1997. aasta Kanada GP etapil. Alexander Wurz osales oma karjääri jooksul 69 võistlusel ning kogus 45 punkti.
Aastatel 2001–2004 oli ta McLareni, 2006 Williamsi ja 2008 Honda F1 testisõitja. Aastal 2009 on ta Brawn GP testisõitja.
Isiklikku.
Alexander Wurz on 186 cm pikk ja kaalub 82,4 kg. Tema lemmikjook on mineraalveega õunamahl. Lemmikansamblid on Pink Floyd, Beatles, Rolling Stones. Vabal ajal meeldib talle suusatada ja jalgrattaga sõita. Ta on abielus Juliaga; neil on kolm poega.
Välislingid.
Wurz, Alexander
Wurz, Alexander
Wurz, Alexander


Pedro de la Rosa.
Pedro Martínez de la Rosa (sündinud 24. veebruaril 1971 Barcelonas) on Hispaania Vormel 1 sõitja.
Erinevalt enamikust vormelisportlastest alustas de la Rosa mudelisportlasena, ehitades raadio teel juhitavaid autosid. Aastatel 1983 ja 1987 tuli ta sel alal Euroopa meistriks. Alles 1988 osales ta Hispaania meistrivõistlustel kardispordis. Järgmisel aastal sõitis ta Hispaania Vormel Fiat Uno sarjas ja võitis selle. Aastal 1990 sõitis ta Hispaania Vormel Ford 1600 sarjas ja võitis ka selle. Aastal 1991 sõitis ta Hispaania Vormel Renault' sarjas ja tuli neljandaks. 1992 võitis ta nii Euroopa Vormel Renault' kui Briti Vormel Renault' sarja. 1995 võitis ta Jaapani Vormel 3 sarja. 1996 sai ta nii Jaapani Vormel F3000 sarjas kui Jaapani GT meistrivõistlustel kaheksanda koha, järgmisel aastal võitis mõlemad.
1998. aastal sõlmis de la Rosa lepingu Vormel 1 sarjas sõitva Jordaniga. Ta oli testisõitja.
1999–2000: Arrows.
1999. aastal sõitis ta Arrowsis. Ta debüteeris Vormel 1 sarjas hooaja avaetapil 1999. aasta Austraalia GP-l ja sai kohe kuuenda koha eest ühe punkti. See jäigi tema ainsaks punktiks, ent tema meeskonnakaaslane Turanosuke Takagi ei saanud sedagi ja pidi pärast seda hooaega lahkuma. Arrowsi auto ei olnud töökindel: nii sel kui ka järgmisel hooajal katkestasid mõlemad sõitjad üle poole sõitudest.
2000. aastal sõitis de la Rosa kõrval Jos Verstappen. De la Rosa sai kahe kuuenda koha eest kokku kaks punkti. Verstappen ei saanud oluliselt rohkem (viis punkti), kuid sellest hoolimata Pedro de la Rosa leping lõpetati. Tema asendaja Enrique Bernoldi sõitis veel kehvemini ega saanud kahe hooajaga punktigi.
2001–2002: Jaguar.
De la Rosa sai tööd Jaguaris. Jaguari sõitja Luciano Burti oli hooaega viletsalt alustanud ja tema leping lõpetati, de la Rosa asendas teda alates viiendast etapist. Tema kõrval sõitis Eddie Irvine, kellega de la Rosa hästi läbi ei saanud. Jällegi polnud auto töökindel: Irvine katkestas nii sel kui järgmisel hooajal ja de la Rosa 2002. aastal rohkem kui pooled sõidud.
2001. aastal tulid nii de la Rosa kui ka Irvine kaks korda punktidele, de la Rosa kogus kolm punkti ja parandas järjekordselt oma hooaja parimat punktisummat. Ent Irvine jõudis korra poodiumilegi. Siiski saavutati meeskondlik kaheksas koht, mis oli Jaguari parim läbi aegade, ja mõlema sõitja lepingut pikendati.
2002. aastal oli Jaguar meeskondlikult koguni seitsmes, ent kõik punktid oli toonud Irvine. Leping Pedro de la Rosaga lõpetati. Ka Irvine loobus sõitmisest pärast seda hooaega.
2003–2009: McLaren.
De la Rosa sai McLarenisse testsõitja koha. Kolmel esimesel aastal lasti teda võistlema ainult korra, kui Juan Pablo Montoya pidi 2005. aasta Bahreini GP õlavigastuse tõttu vahele jätma. De la Rosa sai viienda koha, sõites välja ka oma elu ainsa kiireima ringi. Viienda koha eest saadud nelja punktiga tegi ta uue hooaja punktide rekordi, mis sündis ühe sõiduga.
11. juulil 2006 loobus Montoya keset hooaega Vormel 1 sarjas osalemisest ja liitus NASCARiga. De la Rosa asendas teda hooaja lõpuni, kaheksal etapil. Tema parim saavutus oli 2006. aasta Ungari GP teine koht. Hooaja kokkuvõttes oli ta 19 punktiga 11.
Ehkki käisid jutud, et nüüd saab de la Rosa McLarenisse alalise koha, palkas McLaren Lewis Hamiltoni ja Fernando Alonso. De la Rosa oli 2009. aasta lõpuni McLareni testisõitja.
2010. aastal sõitis ta Sauberi meeskonnas ja sai kokkuvõttes kuue punktiga 17. koha.
Isiklikku.
Pedro de la Rosa on 178 cm pikk ja kaalub 73 kg.
Välislingid.
de la Rosa, Pedro
de la Rosa, Pedro
de la Rosa, Pedro


Vitantonio Liuzzi.
Vitantonio Liuzzi (sündis 6. augustil 1981 Apuulias Locorotondos) on Itaalia Vormel 1 sõitja.
Enne Vormel 1.
Liuzzi alustas 9-aastaselt kardisõitjana. 1993 tuli ta sel alal Itaalia meistriks, 1995 maailmameistrivõistlustel 2. ja Euroopa meistrivõistlustel 5. kohale.
2001. aasta kardispordi MM-il osales ka Michael Schumacher, kes saavutas teise koha. Liuzzi tuli maailmameistriks, edestades Schumacheri 56 sekundiga.
Samal aastal osales Liuzzi Vormel Renault' 2000 Saksamaa meistrivõistlustel. 8 etapist võitis ta 1, sõitis 3 korda välja kiireima ringi ja võitis 1 kvalifikatsiooni ning oli kokkuvõttes 2.
2002 sõitis Liuzzi Itaalia Vormel 3 meistrivõistlustel ainult ühe etapi ning võitis sellel nii kvalifikatsiooni kui etapi. Saadud punktid andsid talle hooaja kokkuvõttes 8. koha.
Samal aastal sõitis ta Saksamaa Vormel 3 meistrivõistlustel 18 etappi, 2 korda õnnestus tal võita kvalifikatsioon, aga ühtki etapivõitu ega kiireimat ringi ei tulnud, poodiumikohti ka üksnes 3 ning sarja kokkuvõttes oli Liuzzi 9.
a>. aastal võitis Liuzzi Ungaris oma ainsa kvalifikatsiooni.
2003. aasta Vormel 3000 maailmameistrivõistlustel sõitis Liuzzi Red Bulli meeskonnas. Ta osales kõigil 10 etapil, saavutas korra 2. ja korra 3. koha ning võitis korra kvalifikatsiooni. Sarja kokkuvõttes tuli ta 4. kohale. Teistest hilisematest vormelisõitjatest oli Giorgio Pantano 3., Patrick Friesacher 5. ja Zsolt Baumgartner 14. Meeskondlikult olid Liuzzi ja Friesacher Ardeni meeskonna järel teised. Omavahelises arvestuses jäi Liuzzi 39:36 peale, hoolimata sellest, et Friesacher saavutas ühe etapivõidu, 2 teist ja 1 kolmanda koha ning 1 kiireima ringi.
Samal aastal Nissani maailmasarjas sõitis Liuzzi kaasa 2 etappi, aga kokkuvõttes jäi 25. kohale. Võitis Franck Montagny Heikki Kovalaise ees, Narain Karthikeyan oli 4.
2004 sõitis Liuzzi Vormel 3000 sarjas tiitlit kaitsvas Ardenis ja tema kaaslane oli Richard Doombos. Liuzzi võitis sarja ülekaalukalt, võites 10 etapist 9 kvalifikatsiooni ja 7 etappi ning sõites välja 3 kiireimat ringi. Doombos sai samuti 1 etapivõidu ja 1 kiireima ringi ning oli 3. Friesacher oli 5. (võitis 1 etapi) ja José María López 6. (2 kiireimat ringi).
2005: Red Bull.
Nii vägeva esituse peale Vormel 3000 sarjas sai Liuzzi 2005. aastaks lepingu vormelimeeskonnaga Red Bull. See oli uus meeskond, mis oli rajatud Jaguari nii-öelda varemetele. Tiimi põhisõitja oli David Coulthard, teisi sõitjaid seevastu kaks: Christian Klien ja Liuzzi. Vastavalt lepingule võis kumbki osaleda vähemalt 3 etapil. Klien alustas ning sõitis välja 7. ja 8. koha. Neljandast seitsmenda etapini sõitis Liuzzi ning saavutas 8. ja 9. koha. Klieni esitusi peeti paremaks ja hooaja lõpuni sõitis Klien. Hooaja kokkuvõttes oli Liuzzi 24. ja eelviimane nendest, kes vähemalt ühe sõidu lõpetasid, oma läinudaastase meeskonnakaaslase Doombosi ees. Klien oli 9 punktiga 15., Coulthard 24 punktiga 12. Kumbki ei jõudnud esikolmikusse ja Red Bull oli meeskondlikult 7.
2006–2007: Toro Rosso.
2006. aastaks sai Liuzzi lepingu Toro Rosso meeskonnaga, mis oli Red Bulli duubelmeeskond. Seegi oli uus meeskond, mis oli rajatud Minardi asemele. Liuzzi meeskonnakaaslane oli Scott Speed. Testsõitja oli Neel Jani. Mõlemad sõitjad lõpetasid 18 sõidust 14, aga kokku saadi üksainuke punkt USA Grand Prix'lt. Sellega oligi Toro Rosso 11 meeskonna hulgas 9. Kõigi kolme sõitjaga pikendati lepingut.
2007. aasta hooaeg algas eelmisest veelgi hullemini. 10 etapi järel olid mõlemad sõitjad katkestanud enam kui pooled etapid, Speed oli saanud parimatena 9. ja 13. koha, Liuzzi 14. ja 16. koha. Sellegipoolest lasti lahti just Speed ja tema asemele tuli Sebastian Vettel. Järelejäänud 7 etapist 5 etapil sai Liuzzi parema tulemuse kui Vettel, ent eelviimasel etapil Hiinas saavutas Vettel 4. ja Liuzzi 6. koha. Need jäidki Toro Rosso ainsaiks punktideks hooajal ning 11 meeskonna hulgas andsid need koguni 7. koha.
2008: väljaspool Vormel 1.
2008. aastaks ei soovinud Toro Rosso Liuzzit oma meeskonnas näha. Lepingu said Vettel ja Sébastien Bourdais. Liuzzi ei suutnud ühtegi vormelitiimi isegi testsõitjaks saada. Ta pidi leppima Araabias sõidetava sarjaga Speedcar Series, kus lõid kaasa paljud endised vormeliässad. 9 etapist võitis Liuzzi 2 kvalifikatsiooni ja 3 etappi ning sõitis 4 korda kiireima ringi. Siiski andis see kõigest kolmanda koha Gianni Morbidelli ja Johnny Herberti järel. Järgnesid Heintz-Harald Frentzen ja Jean Alesi, eksmaailmameister Jacques Villeneuve oli 11. Tänu meeskonnakaaslase 7. kohale oli Liuzzi meeskond 2.
Sel aastal osales Liuzzi veel A1 Grand Prix' sarjas, kus iga riiki esindab igal etapil 1 sportlane. Liuzzi sõitis Itaalia eest 4 viimast etappi ning neist esimesel võitis kohe kvalifikatsiooni ja lõpetas 4. kohaga – eelmistel etappidel polnud Itaalia esikuuikussegi saanud. Järgnesid katkestamine, 10. ja 9. koht, kokkuvõttes oli Itaalia 21 riigi hulgas 16. kohal. Võitis Iirimaa (kõik etapid sõitis Adam Carroll) Šveitsi (kõik etapid sõitis Neel Jani) ja Portugali ees, Saksamaa jäi viimaseks.
2009–2010: Force India.
2009. aastaks sai Liuzzi koha Force India testsõitjaks. Põhisõitjad olid Adrian Sutil ja Giancarlo Fisichella. Kui Ferraris sõitnud Felipe Massa vigastada sai, võeti tema asemele Fisichella ja temast vabanenud kohal sõitis hooaja lõpuni Liuzzi. Fisichella sai Force India eest sõites kirja 2. koha ja Sutil kiireima ringi, Liuzzi parimaks kohaks jäi 11. Hooaja kokkuvõttes oli Fisichella 15., Sutil 5 punktiga 17. ja Liuzzi 0 punktiga 22. Meeskond oli eelviimane, 9. (Toro Rossost eespool).
Viletsatest kohtadest hoolimata jätkasid nii Sutil kui Liuzzi 2010. aastal Force Indias. Juba hooaja avaetapil Bahreinis sai Liuzzi 9. koha eest 2 punkti.
Välislingid.
Liuzzi, Vitantonio
Liuzzi, Vitantonio
Liuzzi, Vitantonio


Christijan Albers.
Christijan Albers (sündis 16. aprillil 1979 Eindhovenis) on Hollandi Vormel 1 sõitja.
Christijan Albers tegi Vormel 1 debüüdi 2005. aastal Austraalia GP etapil.
Välislingid.
Albers, Christijan
Albers, Christijan
Albers, Christijan


Patrick Friesacher.
Patrick Friesacher (sündis 26. septembril 1980 Wolfsbergis Kärntenis) on Austria Vormel 1 sõitja.
Patrick Friesacher tegi Vormel 1 debüüdi 2005. aastal Austraalia GP etapil.


Biograafiad (F).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab F-tähega.


Juhan Viiding.
Juhan Viiding (pseudonüüm Jüri Üdi; 1. juuni 1948 – 21. veebruar 1995) oli eesti poeet, näitleja ja lavastaja.
Elukäik.
Juhan Viiding sündis Tallinnas kirjanik Paul Viidingu pere neljanda lapsena. Pärast keskhariduse omandamist Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkoolis jätkas (1968–1972) õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal (lavakunstikateedris). Seejärel asus ta tööle Draamateatrisse.
Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.
Juhan Viiding lõpetas oma elu enesetapuga.
Looming.
Tema luule on avaldanud mõju paljudele üle mitme aastakümne. Oma esimesed luuletused avaldas ta Jüri Üdi nime all, mis ei olnud mitte ainult varjunimi kirjandusmaailmas, vaid ka luuletaja "alter ego". Tema luule oli mitmekülgne ja tihti muutuv. Ta võis keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Ta oli üks nendest poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust.
Ühiskogu "Närvitrükk" (koos Johnny B. Isotamme, Joel Sanga ja Toomas Liiviga) ilmus Loomingu Raamatukogus 1971. aastal. Aastal 1978 ilmunud kogu "Ma olin Jüri Üdi" oli viimane, mille ta avaldas Jüri Üdi pseudonüümi all ning sisaldab lõpuosana ka "Juhan Viidingu luulet". Aastal 1980 ilmus "Elulootus" juba Juhan Viidingu nime all. Samas oli seal säilmeid Jüri Üdi kirjandusstiilist, mida paljud lugejad tähele panid.
Juhan Viiding oli ka edukas näitleja Eesti Draamateatris. Ta mängis mitmes tähtsas rollis, nagu näiteks Hamlet ja Peer Gynt. Tema oskus luulet hingeliselt väljendada tegi temast legendi laval.
Juhan Viiding on kirjutanud näidendeid ("Olevused"), filmistsenaariume ("Nipernaadi") ning esinenud lauljana (ansamblis "Amor Trio" jm).
Aastal 1998 ilmus mahukas kogumik "Kogutud Luuletused". Aastal 2004 ilmus 5 CD kogumik ("Juhan Viiding") tema luule ja lauludega.


Eesti rahvakultuur.
Eesti rahvakultuur on eestlaste loodud traditsiooniline kultuur.
Eesti mütoloogia
Eesti rahvakalender
Eesti rahvakunst
Eesti taluarhitektuur
Eesti rahvaluule
Eesti rahvausund


Esivanematekultus.
Esivanematekultus (ka surnutekultus) on usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises. Selle aluseks oli on usk, et pärast surma jätkab inimese hing ka hauataguses maailmas oma elu. Esivanematekultust esineb paljude rahvaste usundites ja sellel on võib olla väga erinevaid rituaalseid väljendusi. Eriti olulise tähtsusega on surnud esivanemate austamine Hiinas (konfutsianism), Jaapanis (shinto), Aafrikas, Polüneesias jm.
Surnud esivanemaid peetakse hõimu kaitsevaimudeks või vahendajateks inimeste maailma ja jumalate või teispoolsuse vahel; on usutud, et nad võivad mingil viisil taassündida oma järglastes. Neile on toodud ohvreid ja pühendatud tseremooniaid; mõnede Aafrika hõimude juures kaevatakse mahamaetud surnuid pühade puhul üles, et neile austust avaldada.
Eesti rahvausundis usuti, et esivanemate hinged elavad väljaspool surnukeha ja esinevad putukaina (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena. Kujunes uskumus, et surnud esivanemad tulevad kodu külastama sügisesel hingedeajal või talvisel pööripäeval ning selleks puhuks kaeti neile ööseks toidulaud ja pererahvas magas maas õlgedel, jättes asemed "hingekestele". Võimalik, et kodu külastava esivanema hinge kujutelm sulas kokku hilisemate maja- ja koduhaldjatega.
Hingedepäev on Eestis tuntud tänaseni ja vanem põlvkond peab regulaarset surnuaial käimist, omaste haudade eest hoolitsemist ja sinna pühade puhul küünalde läitmist tähtsaks kohustuseks.


UEFA.
UEFA (prantsuse l´Union des Associations Européennes de Football 'Euroopa Jalgpalliliit'; lühend UEFA on akronüüm organisatsiooni ingliskeelsest nimest Union of European Football Associations) on Euroopa jalgpalli juhtiv ning kontrolliv organisatsioon.
UEFA asutati Šveitsis Baselis 15. juunil 1954. aastal.
UEFA korraldab mitmeid võistlusi nii riikide kui klubide võiskondadele. Neist tuntumed on Euroopa meistrivõistlused ja UEFA Meistrite Liiga. Organisatsiooni ametlikeks keelteks on inglise- ja prantsuse keel.
Alates 2007. aastast on UEFA president Michel Platini. Ta võitis hääletuses eelmist UEFA presidenti rootslast Lennart Johansson häältega 27-23. Johansson oli sellel ametipostil olnud alats 1990. aastast
Liikmed.
1:Suurbritannia Ühendkuningriigi osa, aga iseseisev UEFA ja FIFA liige
2: Endine AFC liige (AFC 1972–1994; UEFA liige alates 1994)
3: Endine AFC liige (UEFA liige alates 2002)
NB: Gibraltar Gibraltar oli UEFA ajutine liige 8. detsember 2006 kuni 26. jaanuar 2007, kuni Gibraltari Jalgpalli Assotsiatsiooni UEFA täisliikmeks saamise avaldus tagasi lükati.


Parkad.
Arvatavasti olid parkad algselt sünnitusjumalannad, nagu nähtub nende nimedest: Nona vastas algselt üheksandale raseduskuule, Decima kümnendale, see tähendab sünnitusele ja ajale vahetult pärast seda, ning Morta näitab uskumust, et igaühe saatus on juba sünnist saadik ette kirjutatud ning et seda ei saa muuta (fatalism).
Kujutlus igaühe saatuse määramisest kuduvate jumalannade poolt oli indoeurooplaste seas üldine, näiteks kreeklased nimetasid saatusejumalannasid moiradeks, skandinaavlased nornideks ja baltlastel oli selle jaoks jumal Laima.
Sünnitusjumalannadeks olid roomlastel Lucina ja kreeklastelt laenatud Ilithyia.


Morta (Leedu kuninganna).
Morta (ristitud umbes 1252 Kulmi piiskopi poolt) oli Leedu kuninganna 1254–1258 (või 1253–1262) ja Leedu suurvürstinna 1246–1254.
Abikaasa.
Mindaugas (ca 1203 – 12. september 1263; ristitud 1251), Leedu suurvürst 1246–1254, Leedu kuningas 1254–1258 (või 1253–1262).
Poeg.
Vaišvilkas (tapetud 9. detsembril 1268 Vladimiris), Novogorodoki vürst 1239–1254, Leedu suurvürst 1254, 1258–1263.
Tütar.
Mindowhowna (1201–1264), Galiitsia kuninganna 1255–1264


Tehisintellekt.
Tehisintellekt on masinate intelligentsus ja informaatika haru, mis üritab seda luua. Õpikud defineerivad valdkonna kui "õpetus intelligentsetest agentidest ning nende konstrueerimine", kus intelligentne agent on süsteem, mis tajub ümbritsevat keskkonda ja tegutseb nii, et maksimeerida oma edu. Termini võttis kasutusele John McCarthy aastal 1956, kes defineerib termini kui "teadus intelligentsete masinate loomisest".
Valdkond sai aluse väitest, et inimestele keskset omadust, intelligentsust, saab nii täpselt kirjeldada, et seda saab simuleerida masinaga. See tõstatab filosoofilisi küsimusi mõistuse olemusest ja teadusliku ülbuse piiridest, teemad, mida on käsitlenud nii müüdid, ilukirjandus kui ka filosoofia juba antiikajast. Tehisintellekti on saatnud optimism, kuid see on samuti talunud tagasilööke. Tänapäeval on see tehnoloogiatööstuse oluline osa, pakkudes jõudu paljude informaatika probleemide lahendamiseks.
Loogiline tehisintellekt.
Kõik, mida programm teab maailmast, konkreetsest olukorrast ja tingimustest ning oma eesmärkidest, on väljendatud matemaatilise loogika keele lausete abil. Programm otsustab, mida teha, järeldades, et teatud tegevused sobivad eesmärkide saavutamiseks.
Otsing.
Tehisintellekti programmid peavad tihti uurima väga suurt arvu võimalusi, näiteks käike males või järeldusi teoreemitõestamise programmis. Pidevalt tehakse avastusi, kuidas teha seda tõhusamalt eri valdkondades.
Mustrite avastamine.
Kui programm teeb vaatlusi, siis on ta sageli programmeeritud võrdlema seda mustriga. Näiteks nägemisvõimega programm võib üritada sobitada nina ja silmade mustrit vastuvõetava pildiga, et tuvastada nägu. Keerulisemad mustrid, näiteks naturaalkeele tekstis, maleseisus või mõne sündmuse ajaloos on samuti uurimisobjektid. Keerulised mustrid nõuavad teistsuguseid meetodeid kui lihtsad mustrid, mida on uuritud kõige rohkem.
Teadmiste esitus.
Fakte ümbritseva maailma kohta tuleb esitada mingil viisil. Tavaliselt on kasutusel matemaatilise loogika keeled. Vaja on esitada objekte, omadusi, kategooriaid, objektidevahelisi seoseid, sündmusi, olekut ja aega, põhjuseid ja tagajärgi, teadmisi teadmiste kohta (mida me teame selle kohta, mida teised inimesed teavad) ning palju muud.
Järeldamine.
Mõnest faktist saab järeldada teisi. Deduktsioon on piisav teatud eesmärkidel, kuid uusi, mittemonotoonse järeldamise meetodeid on lisatud loogikasse alates 1970-ndatest. Mittemonotoonse järeldamise lihtsaim näide on vaikimisi järeldamine, kus otsus tuleb vaikimisi järeldada, kuid otsuse võib tagasi võtta, kui ilmneb tõendeid, mis väidavad vastupidist. Kui me kuuleme lindu laulmas, siis me võime järeldada, et see oskab lennata, aga selle otsuse võib muuta vastupidiseks, kui me kuuleme, et tegu on pingviiniga.
Terve mõistuse teadmised ja arutlemine.
See on tehisintellekti valdkond, mis on kõige kaugemal inimtasemest, olenemata sellest, et see on olnud aktiivne uurimisvaldkond alates 1950-ndatest. Kuigi on tehtud märgatavaid edusamme, on siiski vaja uusi ideid.
Kogemusest õppimine.
On programme, mis õpivad kogemustest. Närvivõrkudel põhinevad lähenemised tehisintellektile spetsialiseeruvad kogemustest õppimisele. Samuti õpitakse loogikas väljendatud reegleid. Programmid suudavad õppida ainult seda, mida faktid või nende käitumiste formalismid suudavad esitada. Kahjuks on senistel õppivatel süsteemidel väga piiratud võimalused teadmiste esitamiseks..
Plaanimine.
Plaanimisprogrammid asuvad tööle üldiste faktidega maailmast (eriti tegevuste tagajärgedest), konkreetsest olukorrast ja eesmärgiga. Nende põhjal luuakse strateegia eesmärgi saavutamiseks. Üldjuhul on strateegia lihtsalt tegevuste järjekord.
Mängud.
Mõne tuhande krooni eest saab osta masina, mis suudab malet mängida meistri tasemel. Nende sees on veidi tehisintellekti, aga nad mängivad inimeste vastu hästi peamiselt toore jõuga: vaadatakse läbi mitusada tuhat käiku.
Kõnetuvastus.
1990-ndatel jõudis arvutite kõnetuvastus praktilise tasemeni. United Airlines vahetas oma lennuinfo klaviatuurisüsteemi süsteemiga, mis kasutab lennunumbrite ja linnanimede kõnetuvastust. Kuigi arvuteid on võimalik juhtida häälkäsklustega, on enamik kasutajaid läinud tagasi klaviatuuri ja hiire juurde, kuna need on siiani mugavamad.
Loomuliku keele mõistmine.
Sõnade vastuvõtt arvuti poolt ei ole piisav. Lausete läbi töötamine ei ole samuti piisav. Arvuti peaks mõistma valdkonda, mille kohta see tekst on. See on praegu võimalik väga vähestes valdkondades.
Masinnägemine.
Maailm koosneb kolmemõtmelistest objektidest, kuid sisend inimese silma ning arvutite kaameratesse on kahemõõtmeline. Mõned kasulikud programmid võivad töötada ainult kahemõõtmelise infoga, kuid täielik masinnägemine vajab osalist kolmemõõtmelist informatsiooni, mis ei ole lihtsalt kogum kahemõõtmelisi vaateid. Otseseid kolmemõõtmelise informatsiooni esitamise viise on vähe ning need ei ole nii head, kui inimeste kasutatav.
Ekspertsüsteemid.
Ekpertsüsteem on tarkvara, mis üritab leida lahenduse probleemile, mis muidu nõuaks ühe või mitme inimeksperdi tööd. Ekspertsüsteemid on kõige levinumad mingis kindlas probleemide valdkonnas ning on üks traditsioonilisemaid tehisintellekti rakendusi ning uurimisvaldkondi. Inimeksperdi töö simuleerimiseks on mitmeid meetodeid, levinuimad on teadmiste baasi loomine, mis formaliseerib valdkonna eksperdi teadmised, et teadmisi hoida rakendataval kujul. Ekspertsüsteem võib sisaldada ka iseõppivat komponenti.
Filosoofia.
Tehisintellekt, lubades pakkuda inimmõistusele omaseid võimeid, on filosoofidele nii katsumuseks kui ka inspiratsiooniks. Kas masinate intelligentsil on piire? Kas on olemuslikke erinevusi tehisintellekti ja inimintellekti vahel? Kas masin võib omada mõistust ja teadvust?
Turing'i "viisakas kokkulepe".
"Kui masin käitub sama intelligentselt, kui inimene, siis see on inimesega sama intelligentne." Alan Turing teoretiseeris, et me saame masina intelligentsuse üle otsustada vaid selle käitumise järgi. See teooria on Turingi testi põhialuseks.
Dartmouth'i ettepanek.
"Õppimise või mõne muu intelligentsi tunnuse igat aspekti on võimalik nii täpselt kirjeldada, et seda on võimalik masinal simuleerida." See väide trükiti esitisel Dartmouth'i konverentsile aastal 1956 ning esindab enamike tehisintellekti uurijate arvamust.
Searle'i tugeva tehisintellekti hüpotees.
"Sobivalt programmeeritud arvuti õigete sisendite ja väljunditega omaks mõistust täpselt samal viisil nagu inimestel on mõistus." John Searle vaidleb vastu sellele väitele oma hiina toa argumendis. Sellele argumendile on ka palju vastuväiteid.
Tehisaju.
Inimese aju tööd on võimalik simuleerida. Hans Moravec, Ray Kurzweil ja teisedki on väitnud, et tehnoloogiliselt on teostatav aju kopeerimine riist- ja tarkvarasse ning selline simulatsioon on oma olemuselt identne originaaliga.


Orion.
Orion oli vanakreeka mütoloogias jahimees. Tema päritolu on segane. Tema isaks ja emaks on peetud paljusid mütoloogilisi tegelasi. Homeros nimetas teda kõige ilusamaks meheks maa peal.
Alguses töötas Orion Chiosel Oinopioni juures jahimehena. Ta palus Oinopionilt tema tütre Merope kätt, ent Oinopion keeldus, sest Orion oli nii metsik. Selle peale Orion vägistas Merope. Karistuseks jootis Oinopios Orioni purju ja torkas ta siis pimedaks.
Hephaistosel ja Heliosel hakkas Orionist kahju. Hephaistos andis talle poisikese (või sepaselli) talutajaks, kes juhatas ta saare idakaldale. Kui tõusev päike Orioni näole paistis, sai too nägemise tagasi. Orion läks kohe Oinopionile kätte maksma, ent Hephaistos oli Oinopioni perele ehitanud maa-aluse varjendi ja Orion ei leidnud neid. Siis läks ta Delosele.
Delosel kohtus ta koidujumalanna Eosega, kellel oli nõrkus ilusate jahimeeste vastu. Eos sai paljude kenade jahimeestega lapsi. Ta röövis Orioni, kui see magas. Ent Orion ei vastanud jumalanna tunnetele ning too laskis mehe lahti. (Samuti andis Eosele korvi Kephalos.)
Siis kohtus Orion plejaadidega ning jälitas neid lakkamatult, kuni Zeus halastas plejaadidele ja tõstis nad taevavõlvile tähtedeks.
Järgmiseks valis Orion välja Artemise ning luuras teda, kuni nägi Artemist (võib-olla koos nümfidega) suplemas. Selle eest tappis Artemis Orioni kas skorpioni või noolega.
Pärast surma tõsteti Orion samuti tähtkujuks ning ta jätkas taevaski plejaadide jälitamist. Ka skorpionist sai tähtkuju.


Laima.
Laima (ka Laime) on balti rahvaste muinasusundis ja mütoloogias saatusejumalanna.
Läti rahvausundis oli Laima õnne- ja saatusejumalanna ning ühtlasi inimese elukäigu, raseduse, sünnituse, kodu, pere, abielu ja surma valitseja. Teda on kujutletud ka kui saatuse personifikatsiooni – ebaõnne all kannatav inimene võis näiteks kiruda "oma Laimat". Laima koos Kārta ja Dēklaga (keda on nimetatud ka tema õdedeks) moodustasid saatusejumalannade kolmiku, milletaolisi on teistegi indoeuroopa rahvaste usundites (võrdluseks nornid, parkad, moirad). Samuti indoeuroopa ühispärandile iseloomulikult oli Laima saatusekuduja ning talle ohverdati kootud esemeid, riideribasid jms.
Leedu muinasusundis Laime (ka Laimė) oli õnne- ja abielujumalanna, kodukolde kaitsja, ka valguse ja pimeduse jumalanna. Tema sümboliks oli pärnapuu ja sellel kukkuv kägu, ta võis ka ise esineda käo kujul. Laima/Laime kujuga olid ilmselt seotud ka linnuküünistega haldjad "laumed", kes esinesid tihti kolmekaupa, abistasid virku ja karistasid laisku naisi ning olid osavad kudujad. Rahvaluules esinevad kohati Laime õdedena Giltinė, Dekla, Karta ja Magyla. Tihti esines Laime Leedu mütoloogias sünnituse ja vastsündinute kaitsjana ning tema paariliseks ja ühtlasi vastandiks oli surmajumalanna Giltinė.
Läti keeles "laime" ja leedu keeles "laim" tähendab õnne. On oletatud, et balti algkeeles esines tüvi kujul "*lam-".


Kiiruisutamine 1994. aasta taliolümpiamängudel.
Kiiruisutamine 1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris
500 meetrit.
14. veebruar
Roger Ström (Norra) kukkus ja katkestas.
1000 meetrit.
18. veebruar
1500 meetrit.
16. veebruar
5000 meetrit.
16. veebruar
10 000 meetrit.
20. veebruar
500 meetrit.
19. veebruar
1000 meetrit.
23. veebruar
1500 meetrit.
21. veebruar
3000 meetrit.
17. veebruar
Gunda Niemann (Saksamaa) kukkus, sõitis küll lõpuni (5.10,28), kuid diskvalifitseeriti paarilise (Seiko Hashimoto) segamise tõttu. Hashimotol lubati viimases paaris uuesti sõita. Elena Belci (Itaalia) diskvalifitseeriti paarilise (Ljudmila Prokašova) segamise tõttu. See võis Prokašovale maksta kuldmedali.
5000 meetrit.
25. veebruar


Iluuisutamine 1994. aasta taliolümpiamängudel.
Iluuisutamine 1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris toimus 13.–25. veebruaril.
Meeste üksiksõit.
17. ja 19. veebruar
Margus Hernits katkestas, sest tema uisul tulid kruvid lahti. Need
polnud üldse tema uisud, millega ta sõitma läks.
Naiste üksiksõit.
23. ja 25. veebruar
Paarissõit.
13. ja 15. veebruar
Jäätants.
18. - 21. veebruar


Fundamentalism.
Fundamentalism on kindlatelt alustelt lähtuv maailmavaade, mis väljendub ka tegevuses. Fundamentalismi pooldaja (fundamentalist) tõlgendab mingi õpetuse alusdogmasid või liikumise juhti(de) ütlusi sõna-sõnalt ja täidab neid kõrvalekaldumatult.
Religioosne fundamentalism.
Enamasti kasutatakse mõistet religiooni kontekstis (näiteks piiblifundamentalism, islamifundamentalism), harvem muus seoses (näiteks turufundamentalism).
Kõige sagedamini mõistetakse fundamentalismi all traditsioonilisi ja modernismivastaseid usulisi liikumisi (usuline ekstremism). Enamasti tekivad need püüdest säilitada oma eristuvat identiteeti ja vältida sulandumist (võõrasse) keskkonda.
Termin ise pärineb protestantliku kiriku rüpes 20. sajandi algul kujunenud fundamentalistide ja modernistide debatist.
Religioosse fundamentalismi sisuks on uskumus, et teatavad usulised tekstid või dogmad on paikapidavad ja veatud, vaatamata nende vastuolule nüüdisaegse teadusliku maailmapildiga, või püüe pöörduda tagasi õigete ja rikkumata aluspõhimõtete juurde, millest suurem grupp on väidetavalt eemaldunud või kõrvale kaldunud.
Erinevate usundite fundamentaliste ühendab rahulolematus ühiskonna sekulariseerumisega, tihti on nad aktiivsed osalised poliitikas. Ameerika Ühendriikides on kristlikud fundamentalistid püüdnud avaldada mõju kooliprogrammide sisule, eriti seoses evolutsiooniteooria ja seksuaalküsimuste käsitlemisega.
Mitmed religioossed grupid, keda nimetatakse fundamentalistlikuks, vastustavad seda erinevatel põhjustel. Leitakse, et mõistele on kujunenud teatav negatiivne varjund. Mõned grupid võivad olla arvamusel, et eristavat terminit ei tule kasutada mitte nende kui algse õpetuse järgijate, vaid sellest kõrvale kalduva nn peavoolu kohta.


Matemaatika mõisteid.
"Siin on loetletud matemaatika mõisteid.
A.
aarsus – abakus – Abeli diferentsiaal – Abeli diferentsiaalvõrrand - Abeli idempotent – Abeli integraal - Abeli integraalvõrrand – Abeli kategooria - Abeli keskmised - Abeli koonduvustunnus - Abeli laiend - Abeli muutkond - Abeli potentsiaal - Abeli ruum - Abeli rühm – Abeli samasus - Abeli skeem - Abeli S-skeem - Abeli summeerimismenetlus - Abeli teisendus - Abeli teoreem Abeli integraalidest - Abeli teoreem algebralistest võrranditest (Abeli-Ruffini teoreem) – Abeli teoreem astmerea summa pidevusest - Abeli teoreem astmeridadest - Abeli teoreem diviisoritest - Abeli teoreem meromorfsetest funktsioonidest - Abeli tunnus - Abeli tuum - Abeli võrratus - Abeli-Gontšarovi interpolatsioonirida - Abeli-Gontšarovi problem - Abeli-Poissoni summeerimismeetod - abimuutuja - abiteoreem - abivalem - abnormaalne alamrühm - absoluut - absoluuthälve - absoluutmoment - absoluutmõõt - absoluutne baas - absoluutne invariant - absoluutne diferentseerimine - absoluutne ekstreemum - absoluutne ε-entroopia - absoluutne geomeetria - absoluutne integraalne invariant - absoluutne kinnisus - absoluutselt erapooletu jada - absoluutne kongruents - absoluutne koondumine - absoluutne maksimum - absoluutne miinimum - absoluutne mittestabiilsus - absoluutne mõõtumatus - absoluutne parallelism - absoluutne pidevus - absoluutne projektsioonikonstant - absoluutne retrakt - absoluutne rühm - absoluutne Schnirelmanni konstant - absoluutne stabiilsus - absoluutne summeerivus - absoluutne tasand - absoluutne torsioon - absoluutne topoloogiline omadus - absoluutne viga - absoluutne väärtus - absoluutse mineviku piirkond - absoluutse tuleviku piirkond - absoluutsed komponendid - absoluutsed koordinaadid - absoluutselt ekvivalentsed summeerimismeetodid - absoluutselt hargnematu ideaal - absoluutselt homogeenne funktsioon - absoluutselt homotoopne rühm - absoluutselt integreeruv funktsioon - absoluutselt kinnine ruum - absoluutselt koonduv integraal - absoluutselt koonduv kaksikrida - absoluutselt koonduv korrutis - absoluutselt koonduv päratu integraal - absoluutselt koonduv rida - absoluutselt kumer alamrühm - absoluutselt kumer hulk - absoluutselt lame ring - absoluutselt lineaarne kompakt - absoluutselt normaalne arv - absoluutselt optimaalne strateegia - absoluutselt pidev funktsioon - absoluutselt pidev jaotus - absoluutselt pidev spekter - absoluutselt poollihtne endomorfism - absoluutselt regulaarne summeerimismeetod - absoluutselt taandumatu polünoom - absoluutselt taandumatu rühm - absoluutselt vaba algebra - absoluutselt vähim jääk - absoluutviga - absoluutväärtus – abstraktne algebra - abstraktne algebraline geomeetria - abstraktne algebraline muutkond - abstraktne analüütiline pind - abstraktne arv - abstraktne arvuti - abstraktne funktsioon - abstraktne analüütiline funktsioon - abstraktne diferentsiaalvõrrand - abstraktne harmooniline analüüs - abstraktne hulk - abstraktne hulktahukas - abstraktne kompleks - abstraktne matemaatika - abstraktne paraboolvõrrand - abstraktne peaaegu perioodiline funktsioon - abstraktne potentsiaaliteooria - abstraktne Riemanni piirkond - abstraktne simplitsiaalkompleks - abstraktne triangulatsioon - abstraktne tuum - abstraktne Volterra operaator - abstraktsioon - abstsiss - abstsisstelg - absurdsusele taandamine - Adamsi meetod - Adamsi spektraaljada - Adamsi valemid - aditiivne arvuteooria - aditiivne aritmeetiline funktsioon - aditiivne funktsioon - aditiivne operaator - aditiivne optimaalne juhtimine - aditiivne piir - aditiivne rühm - aditiivsus - adjungeeritud maatriks - aegrida - afiinne geomeetria - afiinne kujutus - afiinne reeper - afiinne ruum - afiinne seostus - afiinne teisendus - afiinor - afiinsed koordinaadid - afiinsed ülesanded - afiks - Agnesi lokk - ahel - aheljoon - ahelmurd - ahelpind - ahelreegel – ahend - ahendamine - ahendav operaator - ainsus - ajakeskmine - ajastamismäng - aksiaalsümmeetria - aksiomaatika - aksiomaatika minimaalsus - aksiomaatiline meetod - aksioom - aksioomide süsteem - aksonomeetria - aktuaalne lõpmatus - aktuaalse lõpmatuse abstraktsioon - alajaotus - alamdeterminant - alamgraaf – alamhulk - alamjada - alamkate - alamklass - alamkorpus - alammaatriks - alampiir - alampiirkond - alampoolrühm - alamraja - alamring - alamruum - alamrühm - alamsüsteem - alamtõke - alamvektorruum - alef-null - d'Alembert-Euleri võrrandid – d'Alembert'i tunnus - d'Alembert'i võrrand - alfabeet - algandmed - algarv - algebra - algebra põhiteoreem - algebra üle korpuse - algebraline arv - algebraline automaatide teooria - algebraline avaldis - algebraline funktsioon - algebraline geomeetria - algebraline hulkliige - algebraline joon - algebraline kaasruum - algebraline kongurents - algebraline kuju - algebraline laiend - algebraline liitmine - algebraline murd - algebraline muutkond - algebraline muutuja - algebraline operatsioon - algebraline pind - algebraline struktuur - algebraline summa - algebraline süsteem - algebraline tehe algebraline topoloogia - algebralise muutkonna automorfism - algebralise pinna automorfism - algebralise süsteemi automorfism - algebraline täiend - algebraline täisarv - algebraline võrrand - algebraline ühik - algebralise joone klass - algebraliselt kinnine korpus - algfaas - algfunktsioon - alghaar - algjuur - algliige - alglähend - algmurd - algmurdudeks lahutamine - algmõiste - algordinaat – algoritm - algoritmkeel - algoritmiline lahendamatus - algoritmiprobleem - algoritmiteooria - algpolünoom - algrühm - algseis – algtegur – algteguriteks lahutamine - algtingimus - algtingimustega ülesanne - alguspunkt - algväärtus - algväärtusülesanne - alla kumer joon - allikas - alt poolpidev funktsioon - alt tõkestatud hulk - alternatiivnumber - alternatiivne ring - alternatiivsed kitsendused - alternatiivsus - alterneeruv maatriks - alternioon - alumine hind - alumine indeks - alumine piirväärtus - alumine raja - alumine tõke - alumine täisosa - alus - alusnurk - aluspunkt - alussirge - ammendamismeetod - amplituud - analoogia - analüüs - analüütiline arvuteooria - analüütiline geomeetria - analüütiline joon - analüütiline jätkamine - analüütiline muutkond - analüütilisuse piirkond - andmed - anharmooniline suhe - annulaator - antagonistlik mäng - antetsedent - antigradient - antihermiitiline maatriks - antikommutatiivsus - antilineaarne teisendus - antilogaritm - antinoomia - antiparalleelsed sirged - antiperioodiline funktsioon - antiprisma - antirefleksiivsus - antisümmeetria - antisümmeetriline seos - antisümmeetriline bilineaarvorm - antisümmeetriline funktsioon - antisümmeetriline tensor - antitoonne kujutus - aperioodiline automorfism - aplikaat - aplikaattelg - Apolloniose ülesanne - aposterioorne tõenäosus - apoteem - aprioorne tõenäosus - aproksimeerimine - araabia numbrid - Archimedese aksioom - Archimedese spiraal - Archimedese ülesanne - areaalkorrutis - areafunktsioonid - areakoosinus - areakootangens - areasiinus - areatangens - argument - arhimeediline absouutne väärtus - arhimeediline keha - arhimeediline korpus - arhimeediline rühm - aritmeetika – aritmeetika põhiteoreem - aritmeetikatehe - aritmeetiline funktsioon - aritmeetiline jada - aritmeetiline juur - aritmeetiline kaalutud keskmine - aritmeetiline keskmine - aritmeetiline kolmnurk - aritmeetiline kuupjuur - aritmeetiline operatsioon - aritmeetiline progressioon - aritmeetiline proportsioon - aritmeetiline ruutjuur - aritmeetiline täiend - aritmeetiline viga - aritmeetiline võrratus - aritmeetilis-geomeetriline jada - aritmeetilis-geomeetriline keskmine - aritmeetiliste keskmiste menetlus - aritmomeeter - arkusfunktsioonid - arkuskoosinus - arkuskootangens - arkussiinus - arkustangens - Arzelá teoreem – arv – arvavaldis – arvelaud - arvjada – arvjoonis – arvkiir – arvkond – arvmuutuja – arvsirge - arvtelg – arvu märk – arvu standardkuju – arvuhulk – arvujada – arvukorpus – arvuline muutuja – arvurida – arvusüsteem – arvusüsteemi alus – arvutamine – arvutamine üheksajääkides – arvutamise abivalemid – arvutamisülesanne – arvutatav funktsioon – arvutatav reaalarv – arvuteooria – arvuteoreetiline funktsioon – arvuti – arvuteadus – arvutus - arvutuslaud - arvutuslükati - arvutusmatemaatika - arvutusmeetodid - arvutusprotsess - arvutusseade - arvutusseadus- arvuvald - arvvõrratus - arvväärtus - asendusskeem - asendusvõte - asimuut - assotsiatiivne algebra - assotsiatiivne ring - assotsiatiivne ühikelemendiga ring - assotsiatiivne süsteem - assotsiatiivsus - assotseeritud maatriksid - astak - astakkorrelatsiooni kordaja - astakutingimus - aste - astendaja - astendamine - astendatav - asterisk - astme alus - astme-eksponentfunktsioon - astmefunktsioon - astmekeskmine - astmerida - astmesumma - astmikdiagramm - astroid - asümmeetria - asümptoot - asümptootiline ekvivalentsus - asümptootiline jada - asümptootiline jaotus - asümptootiline koonus - asümptootiline lähenemine - asümptootiline punkt - asümptootiline reaksarendus - asümptootiline rida - asümptootiline siht - asümptootiline valem - asümptootiline väärtus - asümptootjoon - asümptootkoonus - asünkroonne automaat - atlas - autoduaalne projektiivne tasand - autoinformatiivsuse mõõt - autokorrelatsioon - autokorrelogramm - autokovariatsioon - automaadi käitumine - automaadi käitumine juhuslikus keskkonnas - automaadi käitumine statsionaarses keskkonnas - automaadi optimaalne käitumine - automaaditeooria - automaat - automaat üle puude - automaat üle termide - automaatgrammatika - automaatide ekvivalentsus - automaatide homomorfism - automaatide kompositsioonid - automaatide minimiseeriine - automaatide teooria - automaatjuhtimise teooria - automaatne keel - automaatne kodeerimine - automaatne operaator - automaatne võrk - automaattõlge - automorfism - automorfismide rühm - automorfne vorm - automorfne funktsioon - automorfsuse tingimus - autonoomne automaat - autonoomne süsteem - autonüümia - autopolaarne kujund - autopolaarne kolmnurk - autoregressioon - autoregressiooni spektraalhinnang - autoregressiooniprotsess - autostabiilne mudel - avaldamine - avaldis - avost
B.
baas - baas (topoloogia) - baasilahend - baasiteisendus - baasivektor - Blaire'i funktsioon - Blaire'i klassid - Baire'i teoreem - Banachi algebra - Banachi indikatriss - Banachi ruum - Banachi-Tarski paradoks - Banachi teoreem - Banachi võre - Banach-Steinhausi teoreem - Bartels-Frenet' valemid - barütsenter - barütsentrilised koordinaadid - Batemani funktsioon - Bayesi printsiip - Bayesi teoreem - Bayesi valem - beetafunktsioon - beetajaotus - Beltrami interpretatsioon - Beltrami-Kleini interpretatsioon - Bernoulli arvud - Bernoulli automorfism - Bernoulli jaotus - Bernoulli lemniskaat - Bernoulli meetod - Bernoulli polünoomid - Bernoulli skeem - Bernoulli teoreem - Bernoulli valem - Bernoulli võrrand - Bernoulli võrratus - Bernsteini polünoomid - Bertrandi'i jooned - Bertrandi'i teoreem - Bertrandi'i tunnus - Besseli funktsioon - Besseli modifitseeritud funktsioonid - Besseli võrrand - Besseli võrratus - Besseli teoreem - B-hulk - biharmooniline funktsioon - biharmooniline võrrand - bijektsioon - bikompakt - bikompaktne ruum - bikromaatiline graaf - bikuupvõrrand - bilineaarne funktsionaal - bilineaarne funktsioon - bilineaarvorm - bilineaarvormi automorfism - biljon - bimaatriks - bimodaalne jaotus - binaarne algebraline tehe – binaarne operatsioon – binaarne relatsioon – binaarne seos – binaarne tehe – binaarne vorm – binoomiaalrida – binoom – binoomjaotus – binoomkongurents – binoomkordaja – binoomrida – binoomvalem – binoomvõrrand – binormaal – biomatemaatika– biomeetria - biortogonaalne süsteem - bipolaarsed koordinaadid – biratsionaalne automorfism - biruuttrinoom - biruutvõrrand - bisektor - bisektortasand - bisektriss - bistohhastiline maatriks - blokk - blokk-struktuur - blokk-diagonaalne maatriks - blokk-kolmnurkmaatriks - blokkmaatriks - Bohl-Brouweri teoreem - Bolzano-Cauchy teoreem - Bolzano-Weierstrassi teoreem - Boole'i algebra - Boole'i funktsioon - Boole'i muutuja - Boole'i ring - Boothi lemniskaat - Boreli hulk - Boreli mõõt - Boreli-Lebesgue'i teoreem - brahhistokroon - Brianchoni teoreem - Brouweri teoreem - B-ruum - Buffoni ülesanne - Bunjakovski võrratus
C.
C*-algebra - Cantori aksioom - Cantori diagonaaltõestus - Cantori hulk - Cantori teoreem - Capelli teoreem - Cardano valem - Carlemani võrratus - Cartesiuse koordinaadid - Cassini ovaal - "casus irreducibilis" - Catalani konstant - Catalani pind - Catalani trisektriss - Cauchy filter - Cauchy integraalvalem - Cauchy jada - Cauchy jaotus - Cauchy jääkliige - Cauchy keskväärtusteoreem - Cauchy korrutis - Cauchy peaväärtus - Cauchy teoreem - Cauchy tingimus - Cauchy tunnus - Cauchy tüüpi integraal - Cauchy valem - Cauchy võrratus - Cauchy ülesanne - Cauchy-Bunjakovski võrratus - Cauchy-Hadamardi valem - Cauchy-Riemanni võrrandid - Cauchy-Schwarzi võrratus - Cauchy teoreem - Cayley algebra - Cayley arv - Cayley-Hamiltoni teoreem - Cesaro summeerimismenetlus - Ceva teoreem - Clairaut' võrrand - Cliffordi algebra - Cliffordi paralleel - Carnu spiraal - Cotesi valem - Courani-Hilberti polünoomid - Crameri peajuht - Crameri valemid
D.
De Morgani seadused - determinant – determineerimata automaat - determineeritud automaat - diagonaalne maatriks - diameeter – diferentseerimine - diferentseerimisoperaator - diferentsiaal – diferentsiaalvõrrand – diferentsiaalvõrrandi erilahend – diferentsiaalvõrrandi järk – diferentsiaalvõrrandi üldlahend – diofantiline võrrand – diskreetne matemaatika - dispersioon – distributiivsus - divergents - dünaamikamudel
E.
e – eeldus – eeljärjestus - eestvaade - eksponent – eksponentfunktsioon – eksponentjaotus - eksponentrida – eksponentsiaalne kahanemine - eksponentsiaalne kasv - eksponentvõrrand - ekstensionaalsuse aksioom - ekstsentrilisus - ekvivalentsiseos – element – elementaarfunktsioon - elementaargeomeetria - elementaarne Abeli rühm - elementaarsündmus – elementaarsündmuste süsteem – ellips – ellipsograaf - empiiriline jaotus - endomorfism - epüür - eralduvate muutujatega esimest järku diferentsiaalvõrrand – eralduvusaksioomid - erikülgne kolmnurk - Eukleidese teoreem - Eukleidese teoreem algarvudest - eukleidiline ruum - Euleri arv - Euleri graaf - Euleri konstant - Euleri kõverus - Euleri nurgad - Euleri valem - Euleri valem (geomeetria) - evoluut - evolvent
F.
faktoranalüüs - faktoriaal - fabritseeritud lahendite meetod - Fibonacci jada - filter - forsseerimine - Fourier' teisendus - fraktal - Frobeniuse automorfism - fundamentaaljada - funktsionaalanalüüs - funktsioon - funktsiooni argument - funktsiooni üldavaldis
G.
gammafunktsioon - Gaussi jaotus - Gaussi koordinaadid - Gaussi kõverus - Gaussi meetod - Gaussi rida - Gaussi valem - generaator - genereeriv funktsioon - geodeetiline joon - geodeetiline kolmnurk - geodeetiline kõverus - geodeetiline normaal - geomeetria - geomeetriline jada - geomeetriline jaotus - geomeetriline keskmine - geomeetriline koht - geomeetriline progressioon - geomeetriline rida - geomeetriline tõenäosus - geomeetrilised konstruktsioonid - globaalne - globaalne ekstreemum - globaalne maksimum - globaalne maksimumpunkt - globaalne miinimum - globaalne miinimumpunkt - Goldbachi hüpotees - goniomeeter - googol - graaf - graafi automorfism - graafi invariant - graafi kanooniline esitus - graafi klikk ja vöö
- graafi lõige
- graafi orbiit
- graafi regulaarsus
- graafi serv
- graafi struktuur
- graafi sümmeetria - graafi tipp - graafide süsteem - graafik - graafiline lahendamine - graafiline võrdsus - graafilised meetodid - graafiteooria - gradient - Greeni valem - Gödeli teoreem
H.
haar - Hadamardi kompositsioon - Hadamardi konfiguratsioon - Hadamardi korrutis - Hadamardi kvaasianalüütiline funktsioonide klass - Hadamardi lakuun - Hadamardi maatriks - Hadamardi multiplikatsiooniteoreem - Hadamardi teoreem - Hadamardi teoreem determinantidest - Hadamardi teoreem iseärasuste korrutamisest - Hadamardi teoreem kolmest ringist - Hadamardi teoreem lakuunidest - Hadamardi teoreem täisfunktsioonidest - Hadamardi tingimus - Hadamardi valem - Hadamardi variatsioon - Hadamardi variatsioonivalem - Hadamardi võrratus - Hadamardi-Cartani teoreem kõverusest - Hadamardi-Cartani teoreem muutkondadest - Hahni-Banachi teoreem - hajumine nulliks - hajus hulk - hajuv integraal - hajuv jada - hajuv korrutis - hajuv rida - hajuvad sirged - hajuvate ridade teooria - Hameli baas - Hamiltoni ahel - Hamiltoni graaf - Hamiltoni operaator - Hamiltoni teoreem - Hamiltoni funktsioonid - harilik diferentsiaalvõrrand - harilik murd - harmooniline analüüs - harmooniline funktsioon - harmooniline jada - harmooniline keskmine - harmooniline nelik - harmooniline progressioon - harmooniline proportsioon - harmooniline rida - harmooniline võnkumine - harmoonilised paarid - Hausdorffi aksioom - Hausdorffi ruum - Heaviside'i funktsioon - helikoid - hermiitiline bilineaarvorm - hermiitiline maatriks - hermiitiline operaator - hermiitiline ruutvorm
- Hermite'i interpolatsioonivalem
- Hermite'i kaasmaatriks - Hermite'i polünoomid - Hermite'i võrrand - Heroni valem - Hilberti aksiomaatika - Hilberti parallelotoop - Hilberti polünoomid - Hilberti probleemid - Hilberti ruum - Hilberti teisendus - histogramm
- holomorfne funktsioon - homogeenne diferentsiaalvõrrand - homogeenne funktsioon - homogeenne lineaarne võrrandisüsteem - homogeenne operaator - homogeenne polünoom - homogeenne ruum - homogeenne võrrand - homogeensed koordinaadid - homogeensus - homoloogia - homomorfism - homöomorfism - Horneri skeem - l'Hospitali reegel - hulga baas - hulga diameeter - hulga karakteristlik funktsioon - hulga kate - hulga kategooria - hulga kuhjumispunkt - hulga kujutis - hulga loend - hulga originaal - hulga piirpunkt - hulga puutepunkt - hulga rajapunkt - hulga sisemus - hulga sisepunkt - hulga sulund - hulga täiend - hulga võimsus - hulga välispunkt - hulgaalgebra - hulgafunktsioon - hulgateooria - hulgateoreetiline operatsioon - hulgine korrelatsioonikordaja - hulk - hulkade kategooria - hulkade otsekorrutis - hulkade summa - hulkade süsteem - hulkade vahe - hulkkülik - hulkliige - hulknurgareegel - hulknurk - hulknurkarv - hulknurkne kujund - hulktahukas - hägus automaat - Hölderi tingimus - Hölderi võrratus - hüperboloid - hüperbool - hüperboolne geomeetria - hüperboolne koosinus - hüperboolne kruvijoon - hüperboolne paraboloid - hüperboolne punkt - hüperboolne siinus - hüperboolne silinder - hüperboolne spiraal - hüperboolne tangens - hüperboolne trigonomeetria - hüperboolsed funktsioonid - hüpergeomeetriline funktsioon - hüpergeomeetriline rida - hüpotees - hüpotenuus - hüpotrohhoid - hüpotsükloid
I.
I-automorfism - IC-automorfism - idempotent - idempotentsus - imaginaararv - imaginaarühik - imaginaartelg - informatsiooni kaotuseta automaat - informatsiooniteooria - injektsioon - integraal - integraalarvutus - integreerimine - integraalne automorfism - integraalvõrrand - integriteetkond - interpoleerimine - intervallmeetod - intransitiivsus - inversioon (permutatsioonis) - inversne involutiivne automorfism - involutsioon - irrefleksiivsus - isehäälestuv automaat - isetäienduv graaf - isevõnkumissüsteem - isoleeritud iseärane punkt - iteratsioonimeetod
J.
jada - jada piirväärtus - jagamine - jagamisega algebra - jagamisega ring - jagatav Abeli rühm - jagatis - jaotus - joonlaud - joonpind - Jordani kast - Jordani maatriks - Jordani normaalkuju - juhuslik graaf - juhuslik sündmus - juur - juurimine - juurvõrrand - jälg - järguautomorfismide rühm - järjend - järjestatud paar - järjestus - jäägiklass
K.
kaalutud keskmine - kaar - kaasmaatriks - kaatet - kahanev funktsioon - kahe muutuja funktsioon - kahendsüsteem - kahevalentne loogika - kaksliige - kaldkorpus - kaldsümmeetriline maatriks - kanooniline Abeli integraal - kanoonilised Abeli integraalid - kardinaalarv - Karnaugh' kaart - kasvav automaat - kasvav funktsioon - kategooria - katse - kaugus - K-automorfism - keel - kera - kesknurk - keskväärtus - kiir - kiivsed sirged - kindel sündmus - kinnine hulk - kinnine vahemik - klass - klassikaline tõenäosus - Kleini printsiip - kohavektor - kolme sigma reegel - kolmemõõtmeline eukleidiline ruum - kolmemõõtmeline ruum - kolmliige - kolmnurga võrratus - kolmnurk - kolmnurkmaatriks - kolmnurkne püstprisma - kommutatiivne ring - kommutatiivsus - kompaktsusteoreem - kompleksarvud - kompleksarvude hulk - kompleksmuutuja funktsioon - kompleksmuutuja funktsioonide teooria - komplekstasand - konfiguratsiooni automorfism - konformse struktuuri automorfism - kongruents - kongruentsus - konoid - konstant - kontiinumi hüpotees - kontragredientne automorfism - kontsentrilised objektid - konvolutsioon - koondumine - koondumine kauguse järgi - koondumine mõõdu järgi - koondumine normi järgi - koondumine tõenäosuse järgi - koondumisabstsiss - koonduv integraal - koonduv jada - koonduv korrutis - koonduv rida - koonduvus - koonduvusintervall - koonduvuspiirkond - koonduvusraadius - koonduvusring - koonduvust säilitav summeerimismenetlus - koonduvustunnus - koonduvusvahemik - kooniline pind - koonus - koonuselõige - koonuselõike polaarvõrrand - koonuselõike telg - koonuselõike tipp - koonuselõike tippvõrrand - koonuspind - koordinaadid - koordinaadistik - koordinaaditeisendus - koordinaat - koordinaatfunktsioonid - koordinaatide alguspunkt - koordinaatide meetod - koordinaatide süsteem - koordinaatide teisendus - koordinaatjooned - koordinaattasand - koordinaattelg - koosinus - koosinusteoreem - kootangens - kordaja - kordarv - kordne - kordne integraal - kordne jada - kordne juur - kordne lahend - kordne punkt - kordne rida - kordne serv - kordse nurga valemid - kordsus - korduv integraal - korduv piirväärtus - korpus - korrapärane hulknurk - korrapärane hulktahukas - korrapärane kolmnurk - korrapärane prisma - korrapärane püramiid - korrapärane tähthulknurk - korrapärane tüvipüramiid - korrelatsioon - korrelatsioonanalüüs - korrelatsioonifunktsioon - korrelatsioonikordaja - korrelatsioonimaatriks - korrelatsioonisuhe - korrelatsiooniväli - korrutamine - korrutamine skalaariga - korrutamisreegel - korrutamistabel - korrutis - korrutamismärk - korteež - kujund - kujutis - kujutus - kuldlõige - Kulikovi kriteerium - kumer funktsionaal - kumer funktsioon - kumer hulk - kumer hulknurk - kumer hulktahukas - kumer jada - kumer joon - kumer kate - kumer keha - kumer kombinatsioon - kumer murdjoon - kumer pind - kuubik - kuuekümnendsüsteem - kuueteistkümnendsüsteem - kuulumine - kuup - kuupjuur - kuupjääk - kuupparabool - kuuppolünoom - kuupsplain - kuupvorm - kuupvõrrand - kuusnurk - kuustahukas - kvantor - kvalitatiivne tunnus - kvantitatiivne tunnus - kvaternioon - kvaternioonistruktuuri automorfism - kõdunud Abeli funktsioon - kõdunud maatriks - kõdunud tuum - kõikjal tihe hulk - kõrgem algebra - kõrgem matemaatika - kõrgemat järku diferents - kõrgemat järku diferentsiaal - kõrgemat järku lõpmata väike suurus - kõrgemat järku osatuletis - kõrgemat järku tuletis - kõrgemat järku täisdiferentsiaal - kõrvaldiagonaal - kõrvalklass - kõrvunurgad - kõver - kõverjoonelised koordinaadid - kõverpind - kõvertrapets - kõverus - kõverusjoon - kõveruskeskpunkt - kõverusraadius - kõverusringjoon - kõverustensor - kõverusvektor - kõõl - käänupunkt - Königsbergi sildade probleem - külgpind - külgpindala - külgringjoon - külgserv - külgtahk - küljepoolitaja - kümnendarv - kümnendkoht - kümnendlogaritm - kümnendlähend - kümnendmurd - kümnendnumber - kümnendsüsteem
L.
Lagrange'i funktsioon - Lagrange'i keskväärtusteoreem - Lagrange'i samasus - lahtine hulk - lahtine kate - lahutamine - laiendustegur - laotuv pind - Laplace'i valem - Laplace'i operaator - Laplace'i võrrand - Laurent'i rida - lemma - liblikaefekt - Lie algebra - Lie rühm - lihtne teist järku diferentsiaalvõrrand - lihtsündmus - lihtmurd - liigmurd - liitfunktsioon - liitmine - liitmisreegel - liitsündmus - lineaaralgebra - lineaarfunktsioon - lineaarkujutus - lineaarne automaat - lineaarne diferentsiaalvõrrand - lineaarne järjestus - lineaarne korrelatsioonikordaja - lineaarse taktikaga automaat - lineaarvõrrand - lineaarvõrrandisüsteem - lineaarvõrratus - lineaarvõrratusesüsteem - Lobatševski geomeetria - loenduvalt aditiivne funktsioon - loenduv subaditiivsus - logaritm - logaritmiline diferentseerimine - logaritmiline skaala - Lorentzi rühm - lõik - lõikmik - lõplik ahelmurd - lõplik automaat - lõplik jada - lõplik rühm - lõplik "p"-rühm - lõpliku mäluga automaat - lõplikult moodustatud Abeli rühm - lõpmatu ahelmurd - lõpmatu automaat - lõpmatu hulk - lõpmatu jada - lõpmatus - lõpmatuse aksioom - lähismurd - lähisnurgad
M.
maatriks - maatriksi blokk - maatriksi järk - maatriksi mõõtmed - maatriksi transponeerimine - maatriksite korrutamine - maatriksite teooria - ‎Maclaurini rida - ‎magasiniautomaat - majandusmatemaatika - Markovi ahel - matemaatiline abstraktsioon - matemaatiline analüüs - matemaatiline bioloogia - Mealy automaat - mediaan (geomeetria) - mediaan (statistika) - meetrika - meetriline automorfism - meetriline ruum - Mersenne'i arvud - metakeel - metateooria - miinor - minimaalne automaat - minimaalpind - Minkowski ruum - mitme muutuja funktsioon - mitmene funktsioon - mitmevalentne loogika - mittearhimeediline absoluutne väärtus - mittekorrektse ülesande Hadamardi võrratus - mittekuulumine - mittekõdunud Abeli funktsioon - mittelahenduvus - mittelineaarne operaator - mittelineaarne võrrand - mittelineaarne ülesanne - mitteloenduv hulk - mittelõikuvad hulgad - mittenegatiivne arv - mittenegatiivne vektor - mittenullsummamäng - mitteparameetriline statistika - mittepositiivne arv - mitterange järjestus - mitterange võrratus - mitterefleksiivsus - mittesisaldumine - mittesümmeetria - mittetransitiivsus - mittetriviaalne lahend - mittetriviaalne lineaarkombinatsioon - mittetõkestatud jada - mittetäielik induktsioon - mittetäielik ruutvõrrand - mittetühi hulk - mittevõrdus - modaalne loogika - Moivre'i valem - Mollweide valemid - monoid - monoidi siseautomorfism - monotoonne funktsioon - monotoonne jada - monotoonne kujutus - monotoonne operaator - monotoonselt kahanev funktsioon - monotoonselt kasvav funktsioon - monotoonselt koonduv jada - monotoonsus - Monte Carlo meetodid - moodul (algebra) - moodustaja - Moore'i automaat - murdvõrratus - murru laiendamine - murru taandamine - muutuja - muutumispiirkond - muutuva struktuuriga automaat - mõõde - mäluta automaat - määramata integraal - määramispiirkond - määratud integraal - Möbiuse leht
N.
"n"-astme juur - nabla - nabla-operaator - naturaalarv - naturaalarvude hulk - naturaallogaritm - neeldumispunkt - negatiivne arv - nelinurk - neljavärviprobleem - neutraliseeriv element - neutraliseeritav element - Newtoni binoomvalem - Nicolas Bourbaki - nihkeoperaator - nilpotentne automaat - nimetaja - "n"-korteež - norm - normaal - normaaljaotus - normaalne Abeli diferentsiaal - normaalne Abeli integraal - normaalne maatriks - normaalvektor - normeeritud Abeli diferentsiaal - normeeritud ruum - nullaarne tehe - nullelement - nullitegur - nullmaatriks - nullvektor - number - nurk - nurkkiirus - nürinurk
O.
oktaeeder - operaator - operand - orbiitgraaf - ordinaalarv - ordinaat - ortogonaalne maatriks - osajagatis - osaline automaat - osaline järjestus - osaliselt järjestatud hulk - osatuletis - otsekorrutis - otspunkt
P.
"p"-aadiline absoluutne väärtus - paarikaupa ühisosata hulgad - paarisarv - paarisfunktsioon - paarissubstitutsioon - paaritu arv - paaritu funktsioon - paaritu substitutsioon - paarsus - Paley graaf - palindroom - Pappose-Pascali teoreem - paraboloid - parabool - paraboolne hüperbool - parajasti siis, kui - parajasti üks - paralleelide aksioom - paralleellüke - paralleelprojektsioon - paralleelsed sirged - paralleelsirge - paralleelsus - paralleelsustunnus - paralleeltasand - paralleloeedrid - parallelogramm - parallelotoop - parameeter - parempoolne neutraliseeriv element - parempoolne piirväärtus - parempoolne pöördelemet - parempoolne ümbrus - Pascali kolmnurk - peadiagonaal - pealiige - pealekujutus - peanormaal - pidev funktsioon - pidev juhuslik suurus - pidev kujutis - pidev kujutus - pidev operaator - pidev operatsioon - pidev rühm - pidev võrre - pidevalt diferentseeruv funktsioon - pidevate funktsioonide ruum - pidevus - pidevusaksioom - pentagramm - perioodiline ahelmurd - perioodiline funktsioon - perioodiline kümnendmurd - permutatsioon - pii - piirdepunkt - piirfunktsioon - piirkond - piirkonna automorfism - piirprotsess - piirprotsess naturaalarvu järgi - piirpunkt - piirringjoon - piirsfäär - piirteoreem - piirväärtus - piisav tingimus - pindala - planaarne graaf - planimeetria - Poissoni jaotus - Poissoni võrrand - polaarkoordinaadid - polaarkoordinaadid ruumis - polaarne vastavus - polaarnurk - polaarraadius - polaartelg - polaarvõrrand - polügoon - polüeeder - polünoom - polünoom üle korpuse - polünoomi aste - polünoomi juur - polünoomi liige - polünoomi nullkoht - polünoomi pealiige - polünoomide algebra - polünoomide resultant - polünoomide ring - polünoomvalem - pool - poolarv - poolkera - poollõik - poolnorm - poolring - poolruum - poolrühm - poolsfäär - poolsirge - pooltasand - pooltelg - poolus (kompleksmuutuja funktsiooniteooria) - poolvõre - positiivne arv - positiivne nurk - positiivne operaator - positiivne täisarv - positiivsuspiirkond - positsiooniline arvusüsteem - postulaat - potentseerimine - potentsiaalse realiseeritavuse abstraktsioon - primaarne Abeli rühm - primitiivne algtegur - prisma - programmeerimise automatiseerimine - projektiivne meetrika - promill - protsendipunkt - protsent - "p"-rühm - puhtimaginaararv - puhas matemaatika - punkt - punkteeritud ümbrus - punktihulk - puutuja - puutuja alus - puutujaruum - puutujatasand - puutujavektor - põhielementaarfunktsioon - põiknurk - päratu integraal - pärisalamhulk - pärisklass - pärisülemhulk - pööratav automaat - pööratav element - pööratav operaator - pöördarv - pöördelement - pöördellipsoid - pöördenurk - pöördetelg - pöördfunktsioon - pöördhüperboloid - pöördkeha - pöördkoonus - pöördkujutus - pöördmaatriks - pöördoperaator - pöördoperatsioon - pöördparaboloid - pöördpind - pöördrelatsioon - pöördsilinder - pöördsubstitutsioon - pöördtehe - pöördteisendus - pöördteoreem - pöördtüvikoonus - pöördvastandteoreem - pöördvastavus - pöördvõrdeline sõltuvus - pöördvõrrand - pöördväärtus - pööre - pöörlemine - pöörlemistelg - püramiid - püsipunkt - püsipunktikombinaator - püsisirge - püsthelikoid - püstprisma - püströöptahukas - püstsilinder - püstsirge - Pythagorase arvud - Pythagorase teoreem - Pythagorase võrrand
R.
raadius – radiaan – rakendusmatemaatika - range osaline järjestus – Rasiowa-Sikorski lemma - ratsionaalarvud – ratsionaalarvude hulk - reaalarvud – reaalarvude hulk - reaalarvude korpus - reaalmuutuja funktsioon - reaalsirge - reaaltelg - refleksiivsus – regulaarne automorfism - regulaarne graaf - regulaarne maatriks - rida – riht - ring – ring (algebra) – ringi kvadratuur - ringi siseautomorfism - ringjoon – ristkülik – ristlõige - risttahukas – ristumine – romb – romboid - rootor - Runge-Kutta meetodid – Russelli paradoks – ruumala – ruumiline kujund – ruut – ruut (algebra) – ruutjuur - ruutjuur kahest – ruutmaatriks – ruutvõrrand - ruutvõrrandisüsteem – ruutvõrratus - rõngas – rööpkülik – rööplüke - rööptahukas – rühm – rühmaautomaat - rühma siseautomorfism - rühma välisautomorfism - rühma tsenter - rühmoid
S.
sagedus - samastamisabstraktsioon - samasus - samasusteisendus - segaarv - sekund - seos - seose graafik - sfäär - sfääriline funktsioon - sidus graaf - signatuur - siht - siinus - siinusteoreem - siis ja ainult siis, kui - silinder - silindrilised funktsioonid - singulaarne maatriks - sinusoid - sirge - sirgete lõikumine - sirgnurk - siseautomorfism - siseautomorfismide rühm - skalaar - skalaariga korrutamine - skalaarkorrutis - skalaarmaatriks - "soroban" - spetsiaalne automorfism - standardhälve - statistika - stereomeetria - stohhastiline planeerimine - struktuurne automaat - suurim ühistegur - "suanpan" - subaditiivsus - substitutsioon - substitutsiooniautomaat - substitutsioonide rühm - sulund - summa - superaditiivsus - suunatud graaf - suurring - suurringjoon - sõelateooria - sümmeetriline maatriks - sümmeetriline seos - sümmeetriline vahe - sündmus - sürjektsioon
Z.
Zabreiko teoreem - Zermelo aksioom - Zermelo teoreem - Zermelo-Fraenkeli aksiomaatika - Zorni lemma - Zsigmondy arvud - Zsigmondy teoreem - z-telg
T.
taandatud automaat - tahk - tangens - tasand - tasanduv pind - Taylori valem - "θ"-absoluut - tegur - tehe - teise astme juur - teisendus - telglõige - tensor - tensoralgebra - tensoranalüüs - tensorarvutus - tensori järk - tensorkihtkond - tensorkorrutis - tensortihedus - tensorväli - teoreem - teravnurk - ternaarne tehe - Thalese teoreem - tipp - tippnurgad - Toeplitzi maatriks - topoloogia - topoloogiline invariant - topoloogiline muutkond - topoloogiline ruum - topoloogiline rühm - topoloogiline teisendus - topoloogiline vektorruum - tors - trajektoor - traktriss - transitiivne hulk - transitiivsus - transpositsioon - trapets - trapetsoid - trigonomeetria - trigonomeetrilised funktsioonid - triviaalne absoluutne väärtus - tsirkulantne maatriks - tsükliline automaat - tuletatud automorfism - tuletis - tõenäosus - tõenäosuslik automaat - tõenäosusteooria - tõenäosustihedus - tõestus - tõus - tõusunurk - täielik Abeli rühm - täielik järjestus - täielikud automaatide süsteemid - täielikult lahutuv Abeli rühm - täiend (hulgateooria) - täiendusmiinor - täiesti ergoodiline automorfism - täisarv - täisarvude hulk - täisarvuline automorfism - täisfunktsioon - täisgraaf - täiskõverus - täisnurk - täisratsionaalne funktsioon - tühi hulk - tüvipüramiid
U.
ultrameetriline absoluutne väärtus - unaarne tehe - unipotentne automorfism - universaalne automorfismide rühm - unitaarne maatriks - universaalalgebra
V.
vaba Abeli rühm - vaba automaat - vaba rühm - vahe - vahe (hulgateooria) - valemiautomorfism - valikuaksioom - variatsioonikordaja - vastandarv - vastandelement - vastandmaatriks - vastandvektor - vastandsündmus - vastavus - vastuväiteline tõestus - vektor – vektorkorrutis – vektorruum – vektorväli – Venni diagramm - viisnurk - vormi automorfism - võimatu sündmus - võimsus - võrdelisus - võrdhaarne kolmnurk - võrdkülgne kolmnurk - võrdus - võrdvõimalik sündmus - võrdvõimsus - võre - võrrand - võrratus - võrre - vähim ühiskordne - väikering - välisautomorfism
W.
Wallice valem - Waringi probleem - Weberi funktsioon - Weberi võrrand - Weierstrassi elliptiline funktsioon - Weierstrassi teoreem - Weierstrassi tunnus - Weyli summa - Wieneri-Hopfi võrrand - Wilsoni teoreem - Wronski determinant
Ü.
ühe muutuja funktsioon - ühe muutuja polünoom - ühe muutujaga lineaarvõrratus - ühe muutujaga ruutvõrratus - ühejuur - ühend - ühepoolne pöördelement - ühepoolne tuletis - ühetegur - ühikelement - ühikkuup - ühikmaatriks - ühikmurd - ühikring - ühikringjoon - ühikruut - ühiksfäär - ühikvektor - ühiskordne - ühisosa - ühistegur - ühisosata hulgad - ühtivad sirged - ühtlane pidevus - üks - üksliige - üksühene vastavus - üksühene kujutus - üldalgebra - üldelement - üldine algebra - üldistatud aditiivne meetod - üldistatud automaat - üldistatud Hadamardi maatriks - üldlahend - üldliige - üldtopoloogia - ülemhulk - ülemine raja - ülemine tõke - ümardamine - ümbermõõt - ümbrus - ümbruslik absoluutne retrakt
X.
xz-tasand - x-telg - (x,y,z)-teljekolmik - xy-tasand
Y.
Youngi võrratus - yz-tasand - y-telg


NBA.
"National Basketball Association" (NBA) on kutseline korvpalliliiga, mille klubid asuvad peamiselt USA-s.
NBA loodi 6. juunil 1946 New Yorgis BAA ("Basketball Association of America") nime all. Nimevahetus toimus 1949. aastal, kui BAAga ühinesid mitmed NBLi ("National Basketball League") klubid.
Uus liiga alustas 17 meeskonnaga, kuid juba pärast esimest hooaega lahkus 6 meeskonda, kellele järgnes varsti veel 3 ning hooajal 1954–1955 mängis NBAs ainult 8 meeskonda. Samal hooajal muudeti ka mitut mängureeglit, mis tänini kehtivad ja mis aitasid suuresti kaasa profikorvpalli arengule. Nendest olulisim oli reegel, mille järgi rünnakuks anti aega 24 sekundit. See reegel muutis proffide korvpalli tempokamaks, jõulisemaks ja pealtvaatajatele nauditavamaks.
NBA hakkas hoolitsema ka selle eest, et võistkondade tugevus püsiks enam-vähem võrdsena. Selleks viidi sisse süsteem, kus hooajal viimaseks jäänud võistkond sai järgmisel aastal valida endale täiendust üliõpilaskorvpallurite seast esimesena, eelviimane teisena ja nii edasi.
Pärast rasket võitlust liiga säilitamise nimel, mille peamiseks põhjuseks olid liigasisesed finantkatastroofid ja lühikese elueaga klubid, suutis NBA saada parimaks elukutseliste korvpalliliigaks USAs.
NBAle pakkus vahepeal konkurentsi 1967. aastal moodustatud ABA ("American Basketball Association", kellega võideldi aastaid parimate üliõpilaskorvpallurite pärast. 1976. aastal lõpetas ABA tegevuse ja mitu selle võistkonda ühines NBAga.
1980-ndatel aastatel meelitati õnnestunud reklaami- ja äritegevusega mängudele ja telerite juurde üha enam pealtvaatajaid. Nüüd hakkasid ka telekompaniid ülekannete vastu rohkem huvi tundma, mis omakorda suurendas NBA populaarsust ja tõi rohkem raha sisse.
Tänapäeval on NBA tunnustatuim korvpalli profiliiga maailmas. Sinna kuulub 30 võistkonda, mis on jagatud ida- ja läänekonverentsi ("Eastern Conference" ja "Western Conference"), millest kumbki omakorda jaguneb 3 divisjoni. Idakonverentsi kuuluvad Atlandi ("Atlantic"), kesk- ("Central") ja kagudivisjon ("Southeast"), läänekonverentsi aga edela- ("Southwest"), loode- ("Northwest") ja Vaikse ookeani ("Pacific") divisjon.
Eestis on NBA'd proovitud populariseerida mitmel korral. 1990. aastate keskel proovis seda otseülekannete ja kokkuvõtetena näidata Kanal 2.
2011. aasta tööseisak.
1. juulil 2011 algas NBA tööseisak, mis on NBA ajaloos neljas kord. Mängijad ja klubide omanikud ei saanud sõlmida uue lepingu, peamiseks küsimuseks oli mängijate palgad. Tööseisak lõppes ametlikult 8. detsembril 2011, hooaja esimesed mängud toimusid 25. detsembril 2011.
NBA Development League.
NBA Development League või lühendatult D-League on NBA sponsoreeritud ja juhitud korvpalli arenguliiga, mille lühike ajalugu ulatub tagasi aastasse 2001, kui NBDL (D-League’i algupärane nimi) alustas tegutsemist kaheksa meeskonnaga. Sellel hooajal on liiga juba suurenenud koguni 16. meeskonnani.
D-League ehk NBADL meeskondade koosseisus on kokku 12 mängijat, 10 (või vähem) D-League’i mängijat ja 2 (või rohkem) NBA mängijat. Koosseisud luuakse mitme erineva võimaluse tulemusena – eelmise aasta mängijad, mängijad D-League’i draft-ist, iga meeskonna kohaliku piirkonna mängijad, NBA uustulnukate ja teist aastat mängivate profiliiga korvpallurite seast. Iga NBA meeskond saab D-League’i saata kaks esimest või teist aastat NBA-s osalevat mängijat ja ainuke suurem piirang on, et ühte mängijat võib hooaja jooksul ainult kolm korda D-League’i saata. Piirang on seatud põhjusel, et aega-ajal kutsuvad "emameeskonnad" oma korvpallureid tagasi, pakkudes neile mänguminuteid põhiliigas või asendada järjekordse NBA-s karjääri alustava mängijaga.


NBA meistrivõistluste finaalmängud.
NBA finaalmängude logo alates 2007. aastast
NBA meistrivõistluste finaalmängud on mängud, millega selgitatakse korvpalliliiga NBA meister.
Mängude tulemused.
The Walter A. Brown Trophy. Sellise karikaga autasustati finaalmängude võitjaid aastatel 1949–1977.
NBA finaalmängude statistika.
"Alljärgnevas tabelis on väljatoodud finaalseeriate võidud ja kaotused, mitte eraldi ükikute mängude omad."
a> on NBA klubidest kõige rohkem finaalides mänginud.


Jules Rimet.
thumb
Jules Rimet (24. oktoober 1873 Theuley-les-Lavoncourt – 16. oktoober 1956 Suresnes) oli Prantsusmaa spordiorganisaator ja FIFA president.
Aastal 1897 alustas Jules Rimet' eestvedamisel tegevust jalgpalliklubi Red Star Club Français (võitis 1920. aastatel neli korda Prantsusmaa karika). Aasta hiljem valiti ta Prantsusmaa kergejõustikukomitee sekretäriks. Kui 1910. aastal pandi alus Prantsusmaa Jalgpalli Liigade Assotsatsioonile, sai Jules Rimet´st organisatsiooni esimene president.
Aastatel 1914– 1919 viibis ta mobiliseerituna Prantsusmaa sõjaväes.
Pärast Esimest maailmamsõda ja nimelt 7. aprillil 1919 asutati Prantsusmaa Jalgpalliföderatsioon (FFFA), mille presidenditoolile istus Jules Rimet. Samas töötas ta ka Prantsusmaa Spordiliidu presidendina ja oli riigi olümpiakomitee asepresident.
1914. aastast oli Rimet Prantsusmaa Jalgpalli Liigade Assotsiatsiooni esindajana seotud ka FIFA-ga. Kui 1918. aastal suri inglane Daniel Burley Woolfall, kes oli FIFA president aastast 1906, jäi mõneks ajaks soiku ka FIFA tegevus. Möödus mitu head aastat, enne kui jalgapallijuhid lõpuks ühise laua taha kogunesid ning 1. märtsil 1921 valiti Jules Rimet üksmeelselt FIFA uueks presidendiks. Seda ametit pidas ta 33 aastat, mille järel valiti ta FIFA esimeseks aupresidendiks.
Juba Rimet´i valitsemisajal hindasid FIFA liikmed tema tegemisi sedavõrd kõrgelt, et nimetasid 1949. aastal MM-trofee Jules Rimet' karikas.
Lisada võib vaid ühe fakti: 1921. aastal, kui Rimet alustas tööd FIFA presidendina, kuulus föderatsiooni 20 riiki siis 1954. aastal tema viimasel valitsemisaastal, oli FIFA-s juba 85 liiget.


Jean Sibelius.
Jean Sibelius (õieti Johan Christian Julius Sibelius, hüüdnimi Janne'"; 8. detsember 1865 Hämeenlinna – 20. september 1957 Järvenpää) oli Soome helilooja.
Jean Sibelius oli Soome klassikalise muusika helilooja, üks tuntumatest heliloojatest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul. Tema muusikal on olnud tähtis roll Soome rahvusliku identiteedi kujundamisel.
Elukäik.
Sibelius sündis rootsi keelt rääkivasse perre Hämeenlinnas. Kuigi teda kutsuti perekonnaringis Janneks, hakkas ta õpinguaastail kasutama oma nime prantsusepärast varianti Jean, mis oli inspireeritud tema merd sõitnud onu visiitkaardist. Soomes on ta tuntud Jean Sibeliusena.
Perekond otsustas saata Jeani soomekeelsesse kooli. Ta õppis Hämeenlinna Lütseumis aastatel 1876–1885. Romantiline isamaalisus sai määravaks elemendiks Sibeliuse kunstilises väljaandes ja tema poliitikas.
Sibelius abiellus 10. juunil 1892 Aino Järnefeldtiga (1871–1969). Nad olid 65 aastat abielus ja neil oli 6 tütart: Eva (1893–1978), Ruth (1894–1976), Kirsti (1898–1900), Katarina (1903–1984), Margareta (1908–1988) ja Heidi (1911–1982).
Looming.
Sibeliuse loomingu tuumaks on tema seitse sümfooniat. Nagu ka Beethoven, kasutas Sibelius sümfoonia vormi arendamaks oma isiklikku komponeerimisstiili sügavamaks. Neid töid mängitakse siiamaani kontserdisaalides ja ka salvestatakse tihti.
Lisaks sümfooniatele leidub Sibeliuse loomingus ka muid vorme: sümfooniline poeem "Finlandia", orkestripala "Kurb valss" ("Valse triste") näidendist "Kuolema", viiulikontsert ja süidid "Karelia" ning "Lemminkäinen" (sealhulgas "Toonela luik").
Lisaks hulk eeposest "Kalevala" inspireeritud teoseid, üle 100 pala häälele ja klaverile, muusikat näidenditele ja vabamüürlaste rituaalset muusikat.
Sibelius komponeeris teadaolevalt kuni 1920-ndate aastate keskpaigani. Varsti pärast seitsmenda sümfoonia (1924) ja helipoeem Tapiola (1926) lõpetamist, ei valminud tal järgneva 30 aasta jooksul enam suuri teoseid. Kuigi ta lõpetas teadaolevalt muusika kirjutamise, tegi ta selle aja jooksul veel katseid komponeerimise jätkamiseks, näiteks üritas kirjutada oma kaheksandat sümfooniat. Sibelius tundis terve elu elavat huvi muusika arengu vastu, siiski ei meeldinud talle alati moodne muusika.
Kõigi aegade suurima soomlase valimisel 2004. aastal sai Sibelius 8. koha.
1972 müüsid Sibeliuse tütred isakodu Ainola Soome riigile. 1974 avati seal Sibeliuse muuseum.


FIFA.
FIFA (lühend prantsuskeelsest nimest "Fédération Internationale de Football Association" 'Rahvusvaheline Jalgpalliassotsiatsioonide Föderatsioon'; eesti keeles "Rahvusvaheline Jalgpalliliit", "Rahvusvaheline Jalgpalliliitude Föderatsioon") on rahvusvaheline jalgpalliföderatsioon.
Asutamine.
FIFA asutati 21. mail 1904 FIFA esimesel kongressil Pariisis.
FIFA esimeseks presidendiks valiti 23. mail 1904 prantslane Robert Guérin ning asepresidentideks hollandlane Carl Anton Wilhelm Hirschman ja šveitslane Victor E. Schneider.
Jalgpalli maailmameistrivõistlused.
Aastal 1905 Londonis toimunud FIFA II kongressil arutati esimest korda jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamist. Plaani kohaselt pidi esimene MM toimuma 1906. aastal Šveitsis. Kui jõudis kätte võistlusteks registreerimise viimane päev 13. august 1905, selgus, et ei ilmunud ühtegi sooviavaldust.
1924. aasta olümpiamängudel jalgpallis võidu saanud Uruguay esindus tegi avalduse, milles soovis korrraldada MM-võistlused juba 1925. aastal. Kuigi FIFA ütles neile ära, ei laitnud maailmaorganisatsiooni esindajad mõtet ja asusid MM-finaalturniiri korraldamisega seonduvaid probleeme lahendama.
15.–26. mail 1928. aastal Amsterdamis toimunud FIFA kongressil võeti häältega 27:5 vastu otsus korraldada jalgpalli maailmameistrivõistlused esimest korda 1930. aastal ning seejärel iga nelja aasta tagant. Veel jäi lahtiseks korraldajamaa, kuid 17.– 18. mail 1929. aastal Barcelonas toimunud 18. kongressil anti see õigus Uruguayle.


Usundite loend.
Suuremad religioonid ja usundilised rühmad
Vaata ka.
Religioonide loend


A (täpsustus).
A-tähte kasutatakse ka tähise või lühendina (vt Tähistused ja lühendid).


A-horisont.
A-horisont on tähistatud tähega A.
A-horisont ehk huumushorisont on enim humifitseerunud orgaanilist ainet sisaldav mullahorisont.
A-horisont on ülaltpoolt teine horisont: ta paikneb O-horisondi all. A-horisondis on mineraalne aine segunenud orgaaniliste ainetega, mis on tekkinud organismide lagunemisel. A-horisondis toimub enamus pinnase bioloogilisest aktiivsusest.
A-horisondi paksus sõltub tugevalt piirkonnast. Tavaliselt on see 2–8 cm, kuid mustmullapiirkonnas võib see küündida poole meetri ja isegi enamani.
Enamik taimejuuri paikneb A-horisondis ja hangib just sealt toitained. Suurte taimede juured ulatuvad harilikult sügavamale, sest pakuvad kaitset väljakitkumise ja ümberpuhumise vastu.
A-horisont moodustabki viljakandva maa. Kui poes müüakse mulda, siis on selle koostis kõige sarnasem just A-horisondi omale. Mulda ostetakse aedadesse ja potipõllunduse jaoks. Viljapõldude jaoks seda ei osteta, sest suurte põldude jaoks mulla ostmine on liiga kallis.
A-horisont on pude ja sellepärast väga vastuvõtlik erosioonile. Seda võib kahjustada nii veevool kui tuul. Igal aastal hävib erosiooni toimel 25 miljardit tonni A-horisonti. A-horisondi puudumine muudab taimede kavutingimused väga raskeks. Soodsates tingimustes kulub 1 cm A-horisondi moodustumiseks umbes 100 aastat. Selleks on vaja õiges vahekorras orgaanilist ja anorgaanilist ainest ning niiskust.
Paljudes kultuurides on A-horisondi vajalikkuse tõttu inimeluks tekkinud maaema kultus. Maaviljelusjumalust on sageli kummardatud viljakusjumalusena.


Aabel-Keramim.
Aabel-Keramim (heebrea keeles אָבֵל כְּרָמִים 'viinamägede tasandik') oli Piiblis mainitud ammonlaste linn või küla Palestiinas, Jordani jõest ida pool.
"Ja Jefta andis Issandale tõotuse ning ütles: "Kui sa tõesti annad ammonlased minu kätte, siis see, kes iganes väljub mu koja ustest mulle vastu, kui ma ammonlaste juurest pöördun rahuga tagasi, kuulugu Issandale ja ma ohverdan ta põletusohvriks!" Siis Jefta läks ammonlaste vastu, et nendega sõdida, ja Issand andis nad tema kätte. Ja ta lõi neid väga suures tapluses Aroerist kuni Minniti teelahkmeni, kahtkümmend linna, ja kuni Aabel-Keramimini'"; nõnda alandati ammonlased Iisraeli laste ees." (Kohtumõistjate raamat 11:30–33)
Linna asukoht ei ole täpselt teada. Eusebiuse ja Hieronymuse järgi oli selle koha peal küla, mis asus 6...7 Rooma miili (umbes 10 km) kaugusel ammonlaste linnast Rabbast (praegu ‘Ammān). Eusebiuse ja Hieronymuse ajal oli koht veel tuntud oma viinamägede poolest, kust sai rikkalikult head viinamarja. Praegu arvatakse selle koha peal olevat Tall al-`Umayri (Tall al-'Umayri, Tell Al Umayri, Tall Umayri, Tall el-'Umayri, Tell el Umeiri, Tell el-‘Umeiri), küngas Jordaanias, 10 km ‘Ammānist lõuna pool, Kõrbemaantee ääres Mādabā tasandiku põhjaserval. Aabel-Keramimi on seostatud ka Tell Jawaga, Na'uriga (umbes 14 km ‘Ammānist) ja Tell Sahabiga (12 km ‘Ammānist kagus).
Koht oli asustatud 3000 eKr kuni 500 eKr. Ta oli seotud ammonlaste kuninga Baalisega. Piibli-ajal oli Aabel-Keramim ammonlaste halduskeskus lõunapiiril moablastega.


Muld.
Muld on maakoore ülemises osas asuv õhuke pude mineraalidest, orgaanilistest ainetest ja mikroorganismidest koosnev keskkond, kust maismaataimed hangivad kasvuks vajalikke toitaineid.
Kõige tähtsamat osa etendab muld taimede ning otseselt või kaudselt loomade ja inimese elu alusena.
Organismid omakorda etendavad tähtsat osa mullatekkes, eriti huumuse tootjate ja transportijatena. Nad hoolitsevad ka mulla õhutamise ja läbisegamise eest (bioturbatsioon).
Mullateaduses vaadeldakse mulda enamasti 1,00...1,50 m sügavuseni. Sageli on sellest allpool ainult peenestunud kivim, mille koostis on vähe muutunud. Ent just need mulla lõimise muutused mullatekke käigus on eelduseks mullatüüpide detailsele eristamisele ja kirjeldamisele. Üldiselt toimub areng väga madalatest, väga kivistest muldadest sügavamate, peeneteralisemate muldadeni nõrgalt lagunenud, mineraaliderikka kivimini. Sellest areneb "väliste" mõjurite (kliima, taimkate, kasutamise viis) toimel spetsiifiliste omadustega mullatüüp.
Mullateaduse rakendusvaldkondade seas on mullakaitse, põllumajandus ja metsamajandus.
Muldade määramine.
Muldi määratakse paljudel juhtudel väheste tunnuste, näiteks mulla lõimise ja lähtekivimi järgi. Mõnikord läheb tarvis ka ulatuslikku füüsikalist ja keemilist analüüsi.
Mullateaduses uuritakse mitmesuguste mullavormide füüsikalis-keemilisi ja ökoloogilisi omadusi, näiteks võimet siduda pooridesse pigem vett või pigem õhku ning seotud vee kättesaadavust taimedele. Need omadused olenevad pooride suurusest.
Mulla klassifikatsioon.
Mulla klassifikatsioon on muldade süstemaatiline rühmitamine nende tekke, geneesi (arengu), protsesside, profiili ja selle diferentseerumise, diagnostiliste horisontide ja omaduste alusel taksonoomilisteks üksusteks.
Mulla klassifikatsioone on nii globaalseid, klassifitseerides kõiki muldi Maal, kui ka riiklikke ja kohalikke, mis käsitlevad muldi kindla riigi või selle mingi osa piires. Välja on töötatud ka spetsiifilisi, puhtrakenduslikke mulla klassifikatsioone, mis lähtuvad maakasutuse või majandusharu huvidest, nt metsamuldade, melioreeritavate jm muldade klassifikatsioonid.
Globaalsetest mulla klassifikatsioonidest on tuntuimad FAO mulla klassifikatsioon (WRB, World Reference Base) 30 suure taksoniga (Great Soil Groups) ja nende alljaotustega, ning USA Põllumajanduse Departemangus välja antud USDA mulla klassifikatsioon (USDA Soil Taxonomy)..


Mullahorisont.
Mullahorisondid ehk mulla geneetilised horisondid on mullatekke ja arenemise käigus kujunevad ja muutuvad üksteise peal lasuvad mullakihid.
Iga horisonti iseloomustavad selle tüsedus, värvus, koostis ja muud omadused. Sõltuvalt sellest tähistatakse iga mullahorisonti ladina tähtedega.
Horisondid võivad eri muldadel olla erinevad ja nendel on oluline koht muldade tundmisel ja eristamisel. Horisontide järjekord moodustab mullaprofiili.
Organogeensed mullahorisondid.
Organogeensed ehk orgaanilised mullahorisondid sisaldavad üle 30 massiprotsendi (umbes 60 mahuprotsendi) orgaanilist ainet.
Kõduhorisont.
Kõduhorisont ehk O-horisont (vananenud nimetus "A0-horisont") on kõige pealmine mullahorisont metsades, rohtlas vastab sellele rohukuluhorisont. See koosneb madala lagunemisastmega risutsoonist (OL ehk Ol ehk O1), fermentatsioonitsoonist (OF ehk Of ehk O2) ja huumusetsoonist (OH ehk Oh ehk O3).
Huumushorisont.
Huumushorisont ehk A-horisont (vananenud nimetus "A1-horisont") on enim humifitseerunud orgaanilist ainet sisaldav akumulatiivne mullahorisont, mis paikneb O-horisondi all.
Turbahorisont.
Turbahorisont ehk T-horisont (vananenud nimetus "At-horisont") on orgaaniline horisont, mis on tekkinud maapinnal, turvast moodustavate taimede jäänustest. Vesi pidurdab selle lagunemist.
Mineraalsed mullahorisondid.
A-, B- ja C-horisondid mullaprofiilis
Mineraalsed mullahorisondid sisaldavad alla 30 mahuprotsendi orgaanilist ainet.
Väljauhtehorisont.
Väljauhtehorisont ehk eluviaalhorisont ehk E-horisont (vananenud nimetused "A2-horisont", "A2B-horisont") on mullaprofiili ülaosas eristuv hele värvusega mullahorisont.
Sisseuhtehorisont.
Sisseuhtehorisont ehk B-horisont on mullahorisont, kuhu kogunevad vees lahustunud ained.
Gleihorisont.
Gleihorisont ehk G-horisont on sinakas või rohekas mullahorisont, mis tekkib pideva gleistumise korral.
Lähtekivim.
Lähtekivim ehk C-horisont on mullatekkeprotsessist haaratud pinnakatte ülemine osa, mis võtab otseselt osa mulla moodustumisest.
Aluskivim.
Aluskivim ehk D-horisont on kivimid, mille peale moodustub muld ja mida mullatekkeprotsessid ei mõjuta või mõjutavad väga vähe.
Mattunud horisondid.
Mulla teket vaadeldakse sageli lihtsustatult: nii, et all paiknevad kivimid peenestuvad ja segunevad muude ainetega. Sageli on asi märksa keerulisem ja isegi segasem.
Näiteks võivad täielikult välja kujunenud mullad mattuda tuule või vee poolt kohale kantud setete alla, mis seejärel ise pikapeale lagunevad ja mullastuvad. Niisugune protsess esineb sagedamini rannikul. Selle tulemusena võib muld sisaldada mitut põhimõtteliselt ühesugust horisonti, mida eristatakse ette pandud numbriga. Number tähistab mattunud horisonti. Näiteks on võimalik, et mingil mullal eristatakse horisondid O, A1, A2, B3, 2A2, 2B21, 2B22 ja 2C, kus 2A2 ja sellele järgnevad horisondid on mattunud.


Dogmaatika.
Dogmaatika on mingi usundi usutõdede kogum. Enamasti õpetuslausete kogum mis lähtub usutunnistusest (või usureegelist) ja pühakirjast.
Dogmaatika on teoloogias kiriku õpetuse (dogmade) süstemaatiline esitamine ja arendamine.


Olenjoki jõgi.
Olenjok (vene "Оленёк" (Olenjok), jakuudi "Өлөөн" (Ölöön)) on jõgi Aasias Venemaal Krasnojarski krais ja Sahhas.
Algab Kesk-Siberi kiltmaalt. Ülemjooksul voolab itta, keskjooksul põhja. Alamjooksul pöördub loodesse ja suubub Laptevite mere Olenjoki lahte. Suubumisel moodustab delta.
Pikkus 2292 km, valgla 220 000 km².


Polüfoonia.
Polüfoonia (kreeka keelest: 'palju helisid'), ka polüfoonilisus, polüfooniline mitmehäälsus, kontrapunkt, on mitme iseseisva meloodia üheaegne kõlamine muusikas. Kontrapunktiks või polüfooniaks nimetatakse ka õpetust kontrapunktist, polüfoonilisest mitmehäälsusest.
Varane mitmehäälsus.
Liturgilises muusikas hakati mitmehäälsust kasutama arvatavasti juba 7. sajandil. Varaseimad noodinäited nn organumidest pärinevad 9. sajandist: samaaegselt gregooriuse koraaliga kõlas sellest madalamal ka teine meloodia; nii paralleelselt, kvartides, kvintides või oktaavides kui ka iseseisvalt, koraaliga erinevaid intervalle moodustades. "Organumi" algne mõte oli ilmselt gregooriuse koraali kaunistada, kuid on võimalik, et sel oli ka teisi tähendusi. Ajapikku lisahääle iseseisvus vähehaaval suurenes nii meloodia liikumise suuna kui ka rütmi poolest.
Umbes 12.–13. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et gregooriuse koraalist sai alumine hääl ("cantus firmus"). Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. gregooriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada lauldi teda koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised organumid hakkasid levima ka väljaspoolt kirikut ning need said nimetuse "motett". Peagi lisati motetile ka kolmas hääl, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mis ühe häälena sisaldasid koraali ning mida lauldi seltskonnalauludena. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 15. sajandil jääb vaimulikule motetile alles ainult gregooriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. – 16. sajandil veelgi – loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad.
Range stiili polüfoonia.
16. sajandil arenes välja nn range stiili polüfoonia, mille üheks väljapaistvamaks esindajaks oli Giovanni Pierluigi da Palestrina.
"Cantus firmus" (gregooriuse koraal) oli sagedamini üks keskmisi hääli, ühepikkustes täisnootides. Kasutati diatoonilisi helilaade ehk "kirikulaade", kõrgendatud juhttooniga (VII astmega). Erandiks oli früügia, mida nimetati "tagurpidi laadiks", kuna tema juhttoon oli II aste, mida siis vastavalt madaldati. Hoolikalt välditi suurendatud kvardi ehk tritooni esinemist muusikas, ka meloodilistes liikumistes. Seetõttu kasutati näiteks lüüdiat suhteliselt harvemini, kuna seal on tritooni tekkimine kõige kergem. Kui üldse lüüdiat kasutati, siis peaaegu alati madaldatud IV astmega.
Noodikirjas taktijooni ei kasutatud, takt oli tinglikult täisnoot (ehk gregooriuse koraali, "cantus firmus"e üks noot). Noodivõtmetena kasutati do-võtmeid, mis valiti vastavalt meloodia ulatusele (abijooni, st meloodia liikumist väljaspoole noodijoonestikku, välditi). Igale häälele oli oma noodijoonestik ning neid ei kirjutatud kunagi üksteise kohale (nagu partituuris), vaid need asusid eraldi lehtedel. Range stiili polüfoonia oli eelkõige vokaalmuusika ("a capella" koorilaul).
"Cantus firmus" oli enamasti gregooriuse koraal, kuid võis olla ka mõni muu sarnane meloodia, millele lisaks kõlasid teised (vabad) hääled. Meloodia liikus enamasti astmeliselt, hüpped üle tertsi, kvardi või oktaavi olid ette valmistatud ja tasakaalustatud vastassuunalise liikumisega. Meloodia algas ja lõppes alati toonikal (I astmel). Meloodia ulatus oli enamasti vähemalt puhas kvint, maksimaalselt suur deetsim.
Range stiili polüfoonias arenesid välja mitmed uued võtted. Hakati eemalduma "cantus firmusest", mis seni oli olnud juhtmeloodia ja millest teised hääled sõltusid. Hakati looma teoseid, kus "cantus firmus" üldse puudus; ühtlasi tähendas see muusika sekulariseerumist, kuna side gregooriuse koraaliga muutus olematuks. Vabad hääled hakkasid üksteist imiteerima: sisaldasid samu motiive ja meloodiakäike. Tekkisid imitatsioonilised vormid (kaanon, fuuga jt). Diatooniliste helilaadide arv vähenes: kasutusele jäid lõpuks vaid mažoor ja minoor. Muutus ka noodikiri: enam hakati kasutama viiuli- ja bassivõtit; häälepartiisid hakati kirjutama üksteise kohale, partituuri. Hakati looma puhtalt instrumentaalmuusikat. Kõik see viis järk-järgult vaba stiili polüfoonia juurde.
Tänapäeval kõlab range stiili polüfoonia äärmiselt puhtalt, helgelt ja läbipaistvalt. See tuleneb suuresti selle ülesehituse põhimõtetest, nii meloodiate liikumise kui ka samaaegselt kõlavate meloodiate omavaheliste kooskõlade jaoks. Range stiili polüfoonia teooriaid, põhimõtteid ja reegleid omal ajal ei koostatud; need olid välja kujunenud pikaajalise traditsiooni käigus.
Muusikavormidest oli range stiili polüfoonias kõige levinum motett, aga ka fuuga jmt.
Vaba stiili polüfoonia.
17. sajandil arenes välja vaba stiili polüfoonia, mille kõige silmapaistvamaks esindajaks oli Johann Sebastian Bach.
Vaba stiili polüfoonia arenes välja järk-järgult. Üha rohkem hakati tähelepanu pöörama muusika individuaalsusele, nii vormiliselt kui žanriliselt. Rütmi ja meloodia muutusid väljendusvahenditena olulisemateks, "reljeefsemateks". Tekkisid uued karakteersed žanrid (marss, pastoraal, retsitatiiv, tantsulised žanrid jne); tsüklilised vormid (süit, prelüüd ja fuuga, tokaata ja fuuga jt); tähtsale kohale tõusid suurvormid (ooper, oratoorium, passioon, missa, kantaat jt). Domineerima hakkas instrumentaalmuusika; tähtsale kohale tõusid orel jt klahvpillid, samuti orkestrižanrid.
Meloodiast eraldus iseseisvaks selle kõige individuaalsem osa, teema, mis erinevates häältes kordudes sidus muusikateose uudsesse tervikusse. Arenes välja imitatsioonilisus: teema motiive imiteeriti ja korrati varieeritult erinevates häältes. Oluliseks muutus tonaalsuse ja funktsionaalsuse tunnetamine. Tähtsaimaks vormiks kujunes fuuga.
Vaba stiili polüfoonia areng koos üha suurema tähelepanu pööramine vertikaalile ja funktsionaalsusele viis loogiliselt harmoonia ja homofoonilise muusika tekkele 18. sajandil. 1722. a ilmub Jean-Philippe Rameau "Traktaat harmooniast", mis esitab juba uudse nägemuse muusikalisest mõtlemisest. See üleminek oli sedavõrd järsk ja pöördeline, et polüfoonia jäigi unustusse ja tahaplaanile. Polüfooniat kasutati ka hiljem ning kasutatakse ka tänapäeval, kuid üksnes sporaadiliselt, ilma uute arenguteta. Polüfoonia ajalugu lõpeb seega 18. sajandi algupoolel.
On öeldud: kõik teed viivad Bachini, kuid Bachist edasi ei vii enam ükski tee. Johann Sebastian Bachi loomingus jõudis polüfoonia oma täiuseni.
Tehnika.
Polüfoonilise teose loomine on vaimne tegevus, mida on võrreldud ristsõnamõistatuse koostamisega või maleülesande lahendamisega.
Selleks et hääled omavahel kokku kõlaksid ja oleksid ümber asetatavad nii vertikaalis kui horisontaalis, kasutatakse erilisi tehnikaid veel enne teose tegelikku loomist.
Liitkontrapunkt (topeltkontrapunkt ehk liikuv kontrapunkt) tähendab seda, et hääli on võimalik teineteise suhtes vertikaalselt ümber asetada, ilma et kooskõlade loogika kannataks. Kahehäälse liitkontrapunkti võimaldamiseks kirjutatakse näiteks algul teema (vm meloodia lõik) ühele noodijoonestikule ning temast üles- ja allapoole kirjutatakse teine meloodia, mis peab algse meloodiaga kokku kõlama. Teine meetod on kasutada pöörete tabeli abi, kus on vastava liitkontrapunkti kõik intervallid paigutatud nii originaalkujul kui pööretena. Polüfoonias kasutatakse oktaavkontrapunkti (hääli saab liigutada oktaavi võrra üle teineteise); duodeetsimkontrapunkti ja deetsimkontrapunkti.
Horisontaalsuunas liigutatav kontrapunkt tähendab seda, et sama teema või meloodia saab kõlada iseendaga koos ka siis, kui ta mõnes teises hääles algab hiljem või varem. Tehniliselt kirjutatakse vastav meloodia algus kuni soovitava uue hääle sisseastumiseni; seejärel kopeeritakse vastav lõik teise häälde ning jätkatakse esimese hääle meloodia kirjutamist juba kooskõlas teise häälega jne.
Kahekordselt liikuv kontrapunkt tähendab seda, et hääli on võimalik omavahel liigutada nii vertikaalis kui ka horisontaalis (kindlate intervallide või taktide ulatuses).
Horisontaalkontrapunkti puhul tekib imitatsioon: teine (hiljem sisseastuv) hääl kordab ehk imiteerib juba esimeses hääles kõlanud motiive. Imitatsioon võib olla nii reaalne (täpselt samade intervallidega) kui tonaalne (sama helistiku teisi astmeid kasutav); kuid võib olla ka hoopis peegelpildis.
Peegelimitatsioonis on kõik imiteeritava meloodia liikumised vastassuunalised: kui algses meloodias liikus meloodia näiteks tertsi võrra üles, siis tema peegelimitatsioonis liigub meloodia samas kohas tertsi võrra alla jne. Peegelduspunktiks võetakse mistahes noot; range stiili polüfoonias oli lemmikuks re-noot, mis tagab oma sümmeetrilise asetusega kõikide intervallide samaväärsuse; vaba stiili polüfoonias oli tavalisemaks peegelduspunktiks helistiku III aste.
Vähi-imitatsiooni (vähikäigu) puhul korratakse algset meloodiat, kuid tagantpoolt ettepoole. Peegelvähikäik on (tagurpidi liikuv) vähi-imitatsioon, mida on veel omakorda peegeldatud.
Teema (meloodia) võib lisaks normaalkujule esineda ka suurenduses (kõik noodivältused on kaks korda pikemad) või vähenduses (vältused on kaks korda lühemad). Ka need variandid võivad olla peeglis või vähikäigus või mõlemas ning kontrapunktiliselt ühendatavad teiste variantidega nii vertikaalselt kui horisontaalselt ümberasetatuna.
Kõik need eelnevalt ettevalmistatud võtted ja võimalused sulatatakse kokku juba lõplikku teosesse (motetti, fuugasse, kaanonisse vm). Legendid räägivad, et suured meistrid olid suutelised looma komplitseeritud polüfoonilisi teoseid kohe, ilma ettevalmistuseta, isegi improviseerides.
Enamik polüfoonilisi teoseid ei ole kahehäälsed, vaid kolme-neljahäälsed; on kirjutatud isegi 15-häälseid motette. See tähendab muidugi, et kõikide häälte omavahelised suhted ja võimalikud kontrapunktid on ette arvestatud ja planeeritud. Kirjutati ka spetsiifilisi naljateoseid: näiteks peegel-vähikaanon, mida võib mängida nii eestpoolt tahapoole kui ka tagantpoolt ettepoole – sama noodileht keeratakse lihtsalt ümber; koostati mitmesuguseid muusikalisi mõistatusi ja peamurdmist nõudvaid ülesandeid jne.
Johann Sebastian Bachi "Fuuga kunst" esitab sama teema kõikvõimalikud kontrapunktilised kasutamisvõimalused läbi terve fuugade tsükli. "Fuuga kunst" sisaldab ka tagurpidi mängitava fuuga. Bachi teine teos, "Muusikaline ohver" sisaldab Preisi kuninga Friedrich II poolt antud teemale kirjutatud fuugasid ja kümme kaanonit, mis on esitatud mõistatustena. Interpreet peab lisatud vihjete järgi aru saama, millal ja millisel viisil saavad antud ühehäälse meloodiaga liituda teised sama meloodiat esitavad hääled. Bachi teostes leidub hulgaliselt numbrilisi ja tähelisi koode ning sümboolikat. Tähed B-A-C-H on ju ka noodinimed ning nendest moodustatud neljanoodilist teemat on kasutanud nii Bach ise kui ka paljud hilisemad heliloojad, sealhulgas Arvo Pärt.


Cordillera Bética.
Cordillera Bética (ka: "Andaluusia mäestik") on mäestik Pürenee poolsaare lõunaosas.
Kulgeb ida-lääne suunas, piirneb lõunas Vahemerega, põhjas Andaluusia tasandikuga. Kõrgeim osa on Sierra Nevada.


Safiir.
Safiir on trigonaalne mineraal, korundi erim. Ta on enamasti sinaka värvusega, kuid korundiks nimetatakse ka muud (välja arvatud karmiinpunane) värvi läbipaistvat korundi.


Rubiin.
Rubiin on trigonaalne, punaka värvusega mineraal, korundi erim. Korundi nimetatakse rubiiniks, kui ta on karmiinpunast värvi.
10% maailma rubiinidest on pärit Myanmari kaevandustest.


Mäekristall.
Mäekristall on läbipaistev ja värvitu kvartsi erim.
Mäekristall on läbipaistev ja värvitu kvartsi erim.


Smaragd.
Smaragd on heksagonaalne, erkrohelise värvusega mineraal, berülli erim.
Smaragd on tuntud vääriskivina. Smaragdile iseloomulikke omadusi on kirjeldatud artiklis Berüll.


Akvamariin.
pisi
Akvamariin on heksagonaalne sinaka värvusega mineraal, berülli erim.
Akvamariin on tuntud vääriskivina. Akvamariinile kui mineraalile iseloomulikke omadusi on kirjeldatud artiklis Berüll.


Heliodoor.
Heliodoor on heksagonaalne, meekollase värvusega mineraal, berülli erim.
Heliodoor on tuntud vääriskivina. Heliodoorile iseloomulikke omadusi on kirjeldatud artiklis Berüll.


Morganiit.
Morganiit on heksagonaalne, roosaka kuni violetse värvusega mineraal, berülli erim.
Morganiit on tuntud vääriskivina. Morganiidile iseloomulikke omadusi on kirjeldatud artiklis Berüll.


NTFS.
NTFS ehk New Technology File System on Windows NT ja selle järeltulijate, Windows 2000, Windows XP ja Windows Server 2003 standardne failisüsteem. Windowsi versioonid 95, 98, 98SE ja ME ei suuda NTFS failisüsteeme iseseisvalt lugeda, selle jaoks eksisteerivad utiliidid.
NTFS vahetas välja Microsofti eelmise FAT (File Allocation Table) failisüsteemi, mis oli kasutuses MS-DOSis ja eelmistes Windowsi versioonides. Võrreldes FAT-iga on NTFS-il täiustatud metadata tugi ja edasiarendatud andmestruktuuride kasutus parandamaks sooritusvõimet, vastupidavust ja kettamahu ärakasutamist. Lisatud on turvalisusastmed ("access control lists") ja failisüsteemi päevikupidamine.
NTFSil on kolm versiooni: v1.2, mida kasutavad NT 3.51 ja NT 4; v3.0, mida kasutab Windows 2000 ja v3.1, mida kasutavad Windows XP ja Windows Server 2003. Nendele versioonidele võidakse viidata ka kui v4.0, v5.0 ja v5.1, vastavalt sellele, millise Windowsi versiooniga nad välja ilmusid. Uuematele versioonid said uusi lisasid: Windows 2000 süsteem sisaldas kvoote.
Hingeelu.
Kõik, mis on kuidagi seotud failiga (faili nimi, loomise kuupäev, ligipääsuõigused ja isegi sisu), hoitakse NTFSis metaandmetena. Failinimesid hoitakse Unicode'is (UCS-2, iga märk 16 bitti), mis võimaldab esitada ühtses kodeeringus erinevate tähestike sümboleid.
NTFS kasutab failisüsteemi andmete hoidmiseks B-puid, mis on küll kompleksne lahendus, kuid võimaldab kiiret ligipääsuaega ja vähendab fragmentatsiooni. Failisüsteemi päevikut kasutatakse tagamaks süsteemi enda (kui mitte iga üksiku faili) terviklikkuse. NTFS-i kasutavad süsteemid on vastupidavamad, mis on iseäranis vajalik, kui võtta arvesse varasemate Windows NT versioonide ebastabiilset loomust.
Opereerimine.
Microsoftil on tööriist FAT32 formaadi ümberkonvertimiseks NTFSiks, kuid mitte vastupidi. Symanteci PartitionMagic ja avatud lähtekoodiga võimaldavad NTFS partitsioone muuta.
Windowsi versioonid, mis ei toeta NTFSi, arvestavad aega arvutisiseselt kohaliku ajavöötme järgi. Windows NT ja selle järeltulijad hoiavad seesmisi ajatempleid GMT/UTC süsteemis ja konverteerivad seda vajaduse korral kuvamise eesmärgil. Kuna NTFSil on GMT/UTC ajatemplid, tähendab see seda, et failide kopeerimisel NTFS ja mitte-NTFS partitsioonide vahel peab operatsioonisüsteem ajatempleid käigu pealt muutma. Seega, kui ühtesid faile liigutatakse suveajal ning teisi talve- ehk standardajal, võib sellega seoses ilmneda erinevusi ajatemplis. Kasutajad võivad märgata, et mõnede failide ajatempel on tunni aja võrra ees või taga.


Paekivi.
Paekivi ehk paas on karbonaatkivimi rahvapärane nimetus.
Tuntumad Eesti paekivid on lubjakivi ja dolomiit.
Paekivi on tekkinud mere madalas, rannalähedases osas. Sügavamas meres moodustusid mergel ja domeriit. Tekkelt kuulub paekivi biokeemiliste setendite hulka. Paekivi on kujunenud siinsetes meredes elanud organismide elutegevuse kaasabil. Eesti paekivi on ladestunud Baltika ürgmandrit katnud laugepõhjalises Paleobalti meres 472-417 miljonit aastat tagasi ning on seotud peamiselt Ordoviitsiumi ja Siluri ajastuga. Põhja-Eestis tekkis esialgu glaukoniiti ja raudooide sisaldav paas.
Paekivi kasutamine.
Paekivist sepikoda Eesti Vabaõhumuuseumis. Pärineb Kuusalu kihelkonnast. Ehitatud 18. sajandil.
Paekivist ehitatud Toompea loss (13.-16. sajand) toetub looduslikule paelavale.
Kivistised Türisalu pangast murdunud paelahmakas, suvi 2010.
Paasi on kasutatud iidsetest aegadest saadik kalmete, hoonete ja kindlustuste rajamisel ning paest on ka suurem osa riigi tähtsamatest arhitektuurimälestistest, sealhulgas UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Tallinna vanalinn.
Paas on hõlpsasti töödeldav ning aegade jooksul on sellest valmistatud kauneid skulptuure. Viimasel ajal leiab paas edukalt kasutamist hoonete sise- ja välisviimistluses ning isegi ehete valmistamisel.
Paekivi Eesti sümboolikas ja kultuuris.
Alates 4. maist 1992 on paas Eesti rahvuskivi. Samal päeval avati Porkuni linnuse väravatornis paekivi tutvustav väljapanek, millest nüüdseks on saanud paemuuseum.
Eesti kirjanduse ühe suurteose, Anton Hansen Tammsaare viieosalise romaani "Tõde ja õigus" üks läbiv peategelane on Andres Paas, peategelaste seas on ka tema poeg Indrek Paas.
Halli paepinda sümboliseerib hõbedane palk Keila valla vapil.
Heraldilised lipukesed Paide vapil sümboliseerivad paekivi. Ühe teooria järgi tuleneb Paide linna nimi just paekivist.


Hingedeaeg.
Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks.
Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.
Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.
Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.
Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.


Santa Maria (täpsustus).
"Santa Maria" 'Püha Maarja' tähendab itaalia, portugali, katalaani jmt keeles Jeesuse ema Maarjat. See nimi on antud paljudele kohtadele, laevadele jne.


Poola keel.
Poola keel ("polski", "język polski" [jenzõk polski]) on lääneslaavi keel.
Kirjakeel kasutab ladina tähestikku. Vanimad mälestised pärinavad 14. sajandist. Sõnarõhk asetseb eelviimasel silbil.
Poola keel on Poola riigikeel.
Kašuubi keelt ja sileesia keelt on vaadeldud poola keele murretena.
Poola tähestik.
Aa Ąą Bb Cc Ćć Dd Ee Ęę Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Łł Mm Nn Ńń Oo Óó Pp Rr Ss
Śś Tt Uu Ww Yy Zz Źź Żż
Tähed ą, ę, ń ja y ei esine kunagi sõna alguses.
Küsisõnad.
co "mis", kto "kes", jak "kuidas", dlaczego "miks", ile "kui palju", gdzie "kus", dokąd "kuhu", skąd "kust", kiedy "millal", jaki "milline", który "kumb", jaki, co za "missugune".


Boudewijn Zenden.
Boudewijn Zenden (sündinud 15. augustil 1976 Maastrichtis) on Hollandi jalgpallur, on mänginud vasakkaitsja ja vasakpoolkaitsja positsioonidel.
Jalgpalli hakkas Zenden mängima Maastrichti klubis Leonidas. Profidebüüt toimus PSV Eindhoveni ridades 28. augustil 1994. Hiljem on ta mänginud veel FC Barcelonas ja Chelseas, kuni 2003. aastal siirdus Middlesbrough'sse, kus mängis 2005. aastani.
2004. aasta märtsis lõi ta Boro eest värava Inglismaa liigakarika finaalkohtumises Bolton Wanderersiga aidates oma klubi esimese suure võiduni klubi 128-aastases ajaloos. Veel on ta mänginud Liverpoolis, Marseilles ja Sunderlandis.
Hollandi koondises mängis esimest korda 30. aprillil 1997, kui võõrsil alistati San Marino tulemusega 6:0. Koondise eest on Zenden mänginud 54 korda ning löönud 7 väravat (seisuga 23. märts 2010). Ta kuulus Hollandi koondisesse 1998. aasta maailmameistrivõistlustel ning 2000. ja 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel.


Bogossi ahelik.
Bogossi ahelik (vene "Богосский хребет") on mäeahelik Venemaa lõunaosas, Suur-Kaukasuse osa. Kulgeb Dagestanis edela-kirde-suunaliselt. Pikkus umbes 70 km. Kõrgus kuni 4151 m.


Kontrapunkt.
Kontrapunkt on muusikas kunst, kompositsioonimeetod, printsiip ja õpetus, mille tulemusel mitmehäälse faktuuri vähemalt kaks korraga kõlavat häält on üksteise suhtes iseseisvad. Kontrapunktiks nimetatakse ka peateemat saatvat iseseisvat meloodiat. Sõna „kontrapunkt“ pärineb 14. sajandi alguse ladinakeelsest väljendist „punctus contra punctum“, mis tähendab „punkt punkti vastu“ ehk „noot noodi vastu“.
Eduard Visnapuu defineeris kontrapunkti 1923. aastal: "Kontrapunkt on muusika ülesehituse stiil, kus kaks või enam iseseisvat meloodiat (polüfoonia) ühendatakse harmooniliseks tervikuks." Visnapuu definitsioon lähtub kontrapunkti mõistest 17. sajandil kujunenud tähenduses.
Mõiste ajalooline määratlus.
Kontrapunkti mõiste on alates 13.-14. sajandi vahetusest läbi muusikaajaloo olnud seotud mitmehäälse muusika praktika ja kompositsiooniõpetusega.
Mõiste täpne kasutuselevõtu aeg ei ole teada. Kaudsete allikate põhjal võib arvata, et provansaali kultuuris tunti kontrapunkti mõistet juba 1250. aastate paiku. Alates 1330-ndatest pärineb ka stereotüüpne mõiste etümoloogiline tuletis väljendist "punkt punkti vastu" ("punctus" (või "punctum") "contra punctum"), mis viitab tolle aja muusikateoorias oluliseks muutunud punkti ("punctus") mõistele, andes nimetuse ka kõigi järgnevate ajastute kontrapunktilisele kompositsioonitehnikale. On ka võimalik, et termin ei kujunenud mitte nimisõnast "contrapunctus", vaid prepositsionaalobjektist "contra punctum", mis vihjab oskuse tulemusele luua vastuhäält või tervet faktuuri.
Kontrapunkti mõiste tähendab algusest peale mitmehäälse faktuuri loomise kunsti, meetodit ja printsiipi, mida nimetati "punctum-contra-punctum" ("noot-noodi-vastu"). Väljendil "punctum contra punctum", millest algselt saadi aru nö sõna-sõnalt, kujunes juba 14. sajandi jooksul mitu muusika kompostitsioonitehnilist tähendust.
Kõige vanem ja etümoloogiliselt algne tähendus viitab vastuhääle ja eelnevalt ette antud "cantus firmus"e rütmilisele identsusele ning koos sellega ka mõlema hääle üheaegsele nö "noot noodi vastu" kulgemisele.
Samas kõik säilinud kirjalikud allikad käsitlevad kontrapunkti mõistet umbes 1330. aastate paiku sündinud kontrapunktiõpetuse reeglite kontekstis, käsitledes sada algselt kui meetodit ning lõpuks kui printsiipi. Kontrapunkti kui meetodi tunnuste hulka kuuluvad algusest peale reeglid kooskõlade konsonantsuse eelistamisest, perfektsete ja imperfektsete konsonantside vaheldumisest, küll mitte kohustuslikust, kuid siiski tungivalt soovitatavast vastupidises suunas kulgevast häältejuhtimisest ning lõpuks suur hulk kontrapunktiõpetuse tuuma suhtes perifeerset esoteerikat. Viimase hulka kuuluvad katsed defineerida kontrapunktiõpetust kui printsiipi tervete reeglite kogumike abil, kasutades selgitavaid sõnu nagu "contrapositio", "aggregatio", "collocatio", "coniunctio", "combinatio", "comparatio", "dispositio", "ordinatio" ning "compositio" (kompositsioon), mis on kontrapunkti mõistega kõige lähemalt seotud.
Samal ajal määratlevad paljud allikad kontrapunkti kui sellise tegevuse resultaati, mis põhineb kontrapunkti kunstil, meetodil või printsiibil. Praktikat nimetada kontrapunktiks üksikut häält, kohtab juba 14. sajandi kompositsiooniõpetuse traktaatides. Seal tähendab kontrapunkt "cantus firmus"ele juurde lisatud häält, "vastuhäält", mistõttu see varasemas muusikas kujunes diskantuse, kuid kontrapunkti printsiipide järjest suurema rakendamise tõttu enam kui kahehäälse muusika puhul kontratenori või lõpuks isegi kvadruplumi ("quadruplum") sünonüümiks. Alates 18. sajandist, kui kontrapunkti mõiste kujunes stiili määratlejaks, hakati seda kasutama kompositsiooniõpetuses ("Satzlehre") "iseseisva" hääle tähenduses, mis oma meloodilise või rütmilis-motiivilise profiili tõttu teiste iseseisvate häälte hulgas esile tõusis.
Kontrapunkt terve faktuuri kontekstis oli alguses tihti mitmetähenduslik, kuna see ei olnud seotud konkreetsete häältega. Alates 15. sajandist muutus kontrapunkti identifitseerimine üheseks, kuna selgitavad sõnad "cantus" või "concentus" olid seotud faktuuri tervikliku tulemusega või andsid põhjuse ka žanriliseks määratlemiseks. Alates 16. sajandist tähistatakse kontrapunkti sõnaga mõnikord ka konkreetset heliteost, millel oli kontrapunktiline faktuur. Alates 18. sajandist kasutatakse kontrapunkti sõna vahel ka igasuguse mitmehäälse heliteose kohta, mis on kontrapunkti tähendust silmas pidades siiski vaieldav.
Alates kõige vanematest allikatest, kui tekkis väljend kontrapunktikunst ("ars contrapuncti"), tähistab kontrapunkti mõiste eelkõige teatud meetodi ja printsiibi alusel rakendatavat kompositsiooniõpetust ("Satzlehre"). Alates 15. sajandist eksisteerib kaheosaline kontrapunkti õpetussüsteem: "lihtne kontrapunkt" ("contrapunctus simplex" (ka "planus aequalis")), mida nimetati ka "vastunoodiks" ("contranota") ja mis kujutas enesest kontrapunktialase koolituse algtaset ning üldine kompositsiooniõpetus "diminueeritud kontrapunkt" ("contrapunctus diminutus", ka "fractus", "coloratus" või "floridus"). Üldine kompositsiooniõpetuse puhul võeti üha enam arvesse konkreetseid kompositsioonitehnilisi aspekte ja alates 16. sajandist jagunes see omakorda alldistsipliinideks.
Kontrapunkti õpetussüsteem sisaldab tihti täiendusi ja vastandamist. Näiteks 15.-17. sajandil eristati kontrapunktilist üles kirjutatud muusikat ja improvisatsiooni ning alates 18. sajandist tehti vahet topelt- (või paljukordse) ning "lihtsa" kontrapunkti vahel. 15.-17. sajandil levinud improviseeritud kontrapunkti kohta kasutatakse mõnedes allikates ka sõna "sortsatio".
17. sajandil alanud stiilide paljususe ning erinevate faktuuride ja kompositisiooniõpetuste rakendamise kontekstis kujunes kontrapunkt ka muusikalist stiili määratlevaks mõisteks, mille konkreetne sisu muutub järgnevate ajastute kompositsiooniajalooliste tingimuste tõttu.
Pärast seda, kui kompositsiooniõpetus oli jagunenud tavaliseks vana stiili ("stilus antiquus") ning monoodiale ja kontsertantsusele rõhuvaks moodsaks stiiliks ("stilus modernus"), püüti kontrapunkti säilitada mõlema stiili kõrgema mõistena. 17. sajandi teisel poolel kinnistus arusaam "kontrapunktilisest" stiilist ja "rangest", Palestrina muusikast tuletatud faktuurist. Sellest tulenes ühest küljest kontrapunkti ja "Palestrina-stiili" identifitseerumine, mis oli kirikumuusika kompositsioonidisdaktiliseks eeskujuks ja ideaaliks ning teisest küljest kontrapunkti kui selle aja keskse kompositsioonimeetodi sisu ja radikaalse tähenduse muutumine suhteliseks. Samal ajal tekkis ka tänapäevani levinud arusaam vastanditest "harmoonia" ja "kontrapunkt", mis olid tihedalt seostud mõistetega "homofooniline" ja "polüfooniline". Kontrapunkt tähistas selles kontekstis faktuuritüüpi või ka "stiili", mille puhul üheaegselt paljud hääled kulgesid nii meloodiliselt kui ka rütmiliselt iseseisvalt. Sellise "polüfoonilise kirjaviisi" puhul rõhutati kontrapunkti mõistet erinevalt: kas "temaatiliselt läbitöötatuna", Johann Sebastian Bachile omase "lineaarse kontrapunktina", klassitsistlikule ja romantilisele muusikale omase küll mitte läbiva, kuid siiski olemuslikult omase faktuuritüübina, faktuuri- või ka mõtlemiskategooriana ühes või teises nüüdismuusikateoses.
Kuna kontrapunkti mõiste sisaldab tänapäeval kõiki ajaloolisi tähendusi, kasutatakse erialases kirjanduses sellele lisaks täpsustavaid epiteete.
Range kontrapunkti reeglid.
Praegusel ajal tuntud range kontrapunkti reeglid on kirja pandud 18. sajandi austria muusikateadlase Johann Joseph Fuxi poolt ja neid on oluliselt täiendanud 20. sajandi taani muusikoloog Knud Jeppesen. Mõlemad uurisid süvitsi renessanssajastu, eriti Giovanni Pierluigi da Palestrina muusikat, otsides sealt seaduspärasusi.
Kahehäälsus.
Pedagoogilistel põhjustel, et lihtsustada kontrapunktireeglite õppimist, on need jaotatud nn järkudeks. Igas järgmises järgus kehtivad kõikide eelmiste reeglid, kui ei ole öeldud teisiti. Järgud erinevad üksteisest rütmivältuste poolest, mida on kasutatud põhihäälele (ehk "cantus firmusele") lisatud hääles.
Esimene järk.
Mitmehäälsuse esimeses järgus on täisnootidest koosnevale meloodiale ("cantus firmus") lisatud täisnootidest koosnev meloodia (kontrapunkt).
Teine järk.
Erandlik unisoon teises järgus loo keskel. Enne unisooni on kontrapunkti hääles (poolnootides) toimunud hüpe ning unisoonilt lahkub kontrapunkt astmeliselt vastassuunas.
Mitmehäälsuse teises järgus on "cantus firmusele" lisatud poolnootidest koosnev kontrapunkt. Alates teisest järgust eristatakse mõisteid "arsis" ja "thesis", mis antud noodinäites (4/4 taktimõõdus) on vastavalt esimene ja kolmas löök. 8/4 taktimõõdus on arsiseks esimene ja viies löök, thesiseks kolmas ja seitsmes löök.
4 taktimõõdus. Eelviimases taktis on viimane noot täisnoot, viimases taktis on vaid brevised.
Näide kontrapunkti teisest järgust. "Cantus firmusele" (alumine hääl) on lisatud poolnootidest koosnev kontrapunkt (ülemine hääl) ()
Kolmas järk.
Mitmehäälsuse kolmandas järgus on "cantus firmusele" lisatud veerandnootidest koosnev kontrapunkt. Kolmandas järgus kehtivad kõik eelnevad reeglid, kuid tuleb tähele panna, et nüüd on arsiseks esimene, kolmas, viies ja seitsmes ning thesiseks 2., 4., 6. ja 8. löök.
Neljas järk.
Mitmehäälsuse neljandas järgus on "cantus firmusele" lisatud pidedissonantsidega kontrapunkt. Pidedissonantsid lahendatakse rõhutul taktiosal mittetäielikku konsonantsi (ehk tertsi, seksti või teetsimisse), kusjuures lahendus liigub alati astmeliselt alla. Kahehäälses seades tekib seaduspärasus, mille alusel laheneb sekund tertsi ja noon teetsimisse, kui cantus firmus on ülemises hääles ning septim laheneb seksti ja kvart tertsi, kui cantus firmus on alumises hääles. Kui pidedissonantsi ei ole enam võimalik reeglipäraselt lahendada, tuleb pideahel katkestada.
Näide kontrapunkti neljandast järgust. "Cantus firmusele" (alumine hääl) on lisatud pidedissonantsidega kontrapunkt (ülemine hääl).
Viies järk.
Kontrapunkti reeglite alusel lubatud ja keelatud pided eri vältuste vahel
Mitmehäälsuse viiendas järgus on "cantus firmusele" lisatud vabarütmiga kontrapunkt.
Näide reeglile, mis keelab paigutada kahte veerandnooti kahe rõhutu poolnoodi vahele (isoleeritus)
Näide reeglile, mille alusel on lubatud dissonants rõhulisel taktiosal, juhul kui laskuv käik algab poolnoodiga
Näide kontrapunkti viiendast järgust. "Cantus firmusele" (alumine hääl) on lisatud vabarütmiga kontrapunkt (ülemine hääl) ()
Näide Palestrina moteti "Valde_honorandus_est" algusest, kus helilooja on muutnud rütmivältusi sujuvalt
Vabaseade.
Kahehäälsuse vabaseade koosneb kahest vaba rütmiga häälest, mistõttu ei kasutata siin enam mõistet „cantus firmus“. Reaalses muusikas on antud tehnika palju tavalisem kui mistahes eelpool käsitletu.
Cambiata.
"Cambiata"ks nimetatakse neljanoodilist motiivi, mis koosneb allapoole suunalisest sekundist, tertsist ja ülespoole suunalisest sekundist. Selline figuur on 16. sajandi muusikas väga tavaline ning lubab kontrapunkti reeglitesse mitmeid erandeid. Näiteks on "cambiata" figuuri kasutamisel lubatud hüppamine dissonantsile.
Mõisted.
Varjatud paralleelsed kvindid ja oktavid. Kolmandas ja neljandas taktis olevad käigud pole keelatud, kuna kaks häält ei kaugene teineteisest


Germaani keeled.
Germaani keeled on Indoeuroopa keelkonda kuuluv keelterühm. Neid keeli räägivad germaani rahvad, kes jäid Põhja-Euroopasse Rooma impeeriumi aegadest.
Kõnelejate arvult suurimad germaani keeled on inglise keel ja saksa keel. Olulised on ka hollandi keel, flaami keel ja skandinaavia keeled.
Germaani keelte hüpoteetiline algkeel on germaani algkeel. Seda kõneldi Põhja-Euroopas umbes 1. aastatuhandel eKr ehk rauaajal.
Vanim tedaolev põhjagermaani keelekuju on muinaspõhja keel.


Marc Overmars.
Marc Overmars (sündis 29. märtsil 1973 Emstis Hollandis) on Hollandi endine jalgpallur, vasakpoolkaitsja ja vasakäär.
Overmars tegi oma esimese mängu profina 2. märtsil 1991 Hollandi esiliiga klubis "Go Ahead Eagles".
Esimese mängu Hollandi koondises pidas ta 24. veebruaril 1993 Türgiga, kui võideti 3:1. Oma viimase mängu koondises ja ka profina pidas ta 30. juunil 2004 Euroopa meistrivõistluste poolfinaalis Portugaliga, kui tuli vastu võtta 1:2 kaotus. Koondises pidas Overmars 86 mängu ja lõi 17 väravat.


Black metal.
Black metal on "heavy metali" alažanr. Stiili iseloomustab väga ekstreemne kitarrikasutus, tempokad rütmid, ebaharilikud laulude struktuurid, ning vokaalis kasutatakse tihti death metalile iseloomulikke kurguhääli kui ka kriiskavat häält.
"Black metal" on peamiselt põrandaaluse muusikatööstuse rida, kuid mõned üksikud ansamblid on aeg ajalt saanud ka natuke laiemat tähelepanu.
Esimene laine.
"Black metali" esimese laine puhul viidatakse 1980. aastatel ilmunud üksikutele bändidele, kes andsid algsed mõjutused iseseisva stiili välja kujunemiseks. Tihtipeale peitusid sarnaste ansamblite mõjutuslikud juured thrash metalis.
Terminiga "black metal" tuli esmakordselt lagedale Venom oma 1982 aasta albumil, mille nimeks oligi "Black metal". Kuigi muusikalisest küljest kõlasid nad paljuski nagu ikka nagu thrash metal olid märgatavad ka mõned tänapäevasele black metalile omased jooned. Näiteks oli Venomi looming sügavalt läbistatud satnanistlikust ja okultistlistlikust temaatikast. Vokaal keskendus vähem meloodiatele ja rohkem kriiskavale karjumisele. Venomi liikmed kasutasid ka pseudonüüme (Algkoosseisus: Cronos, Mantas ja Abaddon).
Teiseks suuremaks alguseaja mõjutajaks peetakse Rootsi bändi Bathory. Antud ansambel tegeles rohkem Norra mütoloogiaga ja arvatavasti aitas kõvasti kaasa "viking metali" tekkele.
Lisaks loetakse esimese laine mõjutajate alla veel ansambleid nagu Hellhammer, Celtic Frost ja Mercyful Fate. Viimase vokalist King Diamond oli üks esimestest, kes kandis "corpse painti".
Teine laine.
"Black metali" teiseks laine all peetakse silmas 1990. aastate algul põhiliselt Norras esile kerkinud bände nagu Mayhem, Burzum, Satyricon, Gorgoroth, Immortal, Darkthrone ja Emperor.
1990. aastatel levis muusikastiil üle Skandinaavia. Norra "black metali" viljelejatest inspireerituna ilmusid Rootsis bändid nagu Marduk ja Dissection ning Soomes Beherit ja Impaled Nazarene.
Teise laine ajal kujunes "black metalile" välja selline maine nagu see on tänapäeval: "black metalit" hakati seostama vägivalla, misantroopiaga, anti-kristlusega, Antisemitism, rassismiga ning natsionaalsotsialismiga. Sellisele äärmuslikule ettekujutusele andsid ilmselt hoogu mitmed sündmused, millest mõned tuntumad on allpool välja toodud.
1990. aastate alguses seostati Norras anti-kristlike sõnumiga ansambleid kristlike kirikute süütamises. Kokku süüdati üle kümne kiriku ning neis põlengutes hävisid sadu aastaid vanad ja väärtuslikud kultuurimälestised. Kõige tähtsamaks peetakse neist Fantofti püstpalkkirik'ut, mis politsei arvates süüdati Burzumi liikme Varg Vikernesi poolt. Burzumi albumi Aske kaanel on Fantofti kirik peale põlengut ning arvatavasti Varg Vikernes ise tegi selle ülesvõtte. Hiljem on "black metali" subkultuuri siseselt toimunud mitmeid vastakaid arvamusavaldusi seoses nende süütamistega ja leidub neid, kes peavad tehtud õigeks ja leidub ka teisiti arvajaid.
1991 aastal Mayhemi eestvedaja, kes kasutas iroonilisel kombel pseudonüümi "Dead", tegi enesetapu lastes endal pumppüssi laengu pähe. Tema maha jäetud kirjas seisis vaid: "Excuse all the blood" (eesti keeles: "Vabandage selle vere pärast").
1992 aastal Bård Faust bändist Emperor tappis homoseksuaalse mehe (Rhys Adamec), kes tegi talle lähenemiskatseid, pussitades ta surnuks.
1993 aastal Varg Vikernes Burzumist arreteeriti Øystein Aarsethi (Euronymus bändist Mayhem) mõrva eest. Ametlikud allikad väidavad, et mõrvatu sai kokku 23 noahaava: kaks pähe, viis kaela ja kuusteist selga. Mõrva asjaolud on jäänud senini täie selguseta. Vikernes ise väidab, et enamiku Aarsethi haavadest ei tekitanud tema, vaid et Aarseth kukkus katkise tänavalambi otsa.


Pierre van Hooijdonk.
Pierre van Hooijdonk (sündinud 29. novembril 1969 Steenbergenis Hollandis) on Hollandi jalgpallur, ründaja. Van Hooijdonk on üks maailma parimatest karistuslöökide sooritajatest, mida ta on tõestanud väga paljudel kordadel. Van Hooijdonk riputas jalgpallisaapad varna 13. mail 2007, 1-1 viigiga Groningeni vastu. Selles mängus avas Hooijdonk ise skoori karistuslöögist kaheksandal mänguminutil.
Isiklikku.
Pierre Van Hooijdonk on 197 pikk ja kaalub 91 kilo. Ta on abielus Corinega ja neil on kaks last.


Eesti lastekirjandus.
Eesti lastekirjandus on Eestis või eestlaste poolt kirjutatud lastele suunatud kirjandus.


Aino Pervik.
Aino Pervik (1961. aastast kodanikunimi Aino Raud; sündis 22. aprillil 1932 Rakveres) on eesti kirjanik, luuletaja ja tõlkija.
Elulugu.
Aino Pervik sündis velskri perre. 1939-46 õppis ta Järvakandis algkoolis ja mittetäielikus keskkoolis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning Tallinna Õpetajate Instituudis. 1948-50 õppis Pervik Tallinna 7. Keskkoolis (tollase numeratsiooni järgi Tallinna 8. Keskkool).
Aastail 1950–1955 tudeeris ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas soome-ugri keelte erialal.
1955–1960 töötas Pervik Eesti Riiklikus Kirjastuses laste- ja noorsookirjanduse toimetajana. 1960–1964 oli ta Eesti Televisioonis laste- ja noortesaadete toimetaja, seejärel 1967. aastani mittekoosseisuline toimetaja. 1967. aastast on ta vabakutseline kirjanik.
Alates 1974. aastast on Pervik Eesti Kirjanike Liidu liige, 1961. aastast kuulub Ajakirjanike Liitu.
Kirjanduslik tegevus.
Ehkki tänapäeval on Aino Pervik tuntud eelkõige lastekirjanikuna ning mitmed ta teosed kuuluvad eesti lastekirjanduse klassikasse, on ta avaldanud ka täiskasvanutele mõeldud romaane ja luulet, mis on jätnud kirjanduslukku selge jälje. Nii tõi kirjandusloolane Pärt Lias viieköitelises "Eesti kirjanduse ajaloos" Aino Perviku "Kaetud lauad" (1979) näiteks eesti olmeromaani žanri tuumikust, 1979. aasta olmekirjanduse buumi esindajate seas, mis tema sõnul vallandasid eesti kirjanduses terve buumi, nimetab sama romaani ka kriitik Rein Veidemann. "Eesti entsüklopeedia" kirjeldust mööda on Pervik kirjutanud "elamuslikke, isikupärase kujundikeelega laste- ja noorsooraamatuid, müstilisust sisaldavaid luuletusi ja novelle, tõsieluromaane ning kirjanduskriitikat".
Kirjandusse jõudis Pervik kriitikuna 1950. aastate lõpul, retsensioone on ta pidevalt avaldanud ka hiljem. Samuti on ta kirjutanud artikleid ja ülevaateid lastekirjandusest ning publitsistikat sotsiaalteemadel.
Isiklikku.
Aino Perviku abikaasa oli Eno Raud. Nende lapsed on Rein Raud, Piret Raud ja Mihkel Raud.


Vähemusrahvus.
Vähemusrahvus on sotsioloogia järgi rahvusgrupp mingis riigis ning seda ühte rahvust on riigis alla poole selle riigi rahvaarvust.
Tavaliselt on riigis vähemusrahvuste määramiseks ja nimetamiseks mingi seadus, mis määrab ära selle riigi vähemusrahvused.
Paljudes riikides on vähemusrahvuste kaitseks eraldi tingimused. Näiteks selliste vähemusrahvuste kultuuri ja keele kaitseks, mida on maailmas vähe ning on seeläbi kadumisohus.
Eesti ajaloolised vähemusrahvused on olnud sakslased (baltisakslased), venelased (eestivenelased, sh peipsivenelased), rannarootslased, veidi hilisemast ajast ka juudid (Eesti juudid), mustlased (sh Laiuse mustlased) ja tatarlased (Eesti tatarlased).


Douglass North.
Douglass Cecil North (sündinud 5. novembril 1920 Cambridge'is Massachusettsi osariigis) on USA majandusteadlane. Ta on lõpetanud California Ülikooli (Berkeley) kolme diplomiga (politoloogia, filosoofia ja majandusteadus).
North sai 1993. aastal Nobeli majandusauhinna. Ta oli poliitilise ökonoomia professor Washingtoni Ülikoolis Saint Louisis 1983. Tema majandusteaduslikud tööd on omandiõiguse, tehingukulude ja majandusliku ettevõtluse ajaloo ning ka majandusliku arengu vallast arenevates riikidel.
Douglass North defineeris oma 1990. aastal esmakordselt ilmunud teoses "Institutsioonid, institutsionaalne muutus ja majandusedu" institutsioone kui mängureegleid, mis juhivad ja piiravad inimeste ja organisatsioonide tegevust ühiskonnas. North eristas formaalseid mängureegleid mitteformaalsetest.


Trasjanka.
Trasjanka ("трасянка") on vene-valgevene segakeel, mida kasutab suur osa tänapäeva Valgevene elanikest. Selle sõnavara pärineb vene keelest, aga grammatika ning hääldus valgevene keelest.
Trasjanka on rohkem levinud maaelanike ja madalama haridustasemega inimeste hulgas.


Borštšovotšnõi ahelik.
Borštšovotšnõi ahelik (vene "Борщовочный хребет") on mäestik Aasias Venemaa Taga-Baikali krais.
Kulgeb Šilka jõe paremkaldal edela-kirde suunas.
Iseloomulikud on lamedad laed ja lauged nõlvad, kõrgus kuni 1501 meetrit.


Hoovus.
"See artikkel räägib merevee liikumisest; ansambli kohta vaata artiklit Hoovus (ansambel)
Hoovus on suure koguse vee (harilikult merevee) horisontaalne ja enam-vähem püsiva suuna ja kiirusega liikumine, mis on põhjustatud püsiva suunaga tuultest, soolsuse- või temperatuurierinevustest.
Enamasti seostatakse hoovuseid ookeanide ja meredega, kuid neid esineb ka suuremates järvedes.
Vett panevad liikuma peamiselt tuuled ja pooluste lähedal toimuv vee jahtumisest tulenev vajumine. Samuti tekitavad vee liikumist soolsuse ja sellest tulenevalt merevee tiheduse erinevus. Tuuled suudavad vett mõjutada vaid kuni 100 m sügavuseni. Maa pöörlemine ja sellest tulenev Coriolisi efekt on põhjuseks hoovuste kõrvelekaldele n-ö "otsesuunast" – põhjapoolkeral paremale, lõunapoolkeral aga vasakule.
Hoovuste liikumise suunda mõjutavad rannajoone kuju ja põhja reljeef.
Hoovuste liigid.
Merehoovuseid võib jagada erinevaid aspekte arvesse võttes.
Hoovuste jagamine ühte tegurit arvestades on väga lihtsustatud, sest tavaliselt reaalselt kujuneb mingi hoovus mitme teguri koosmõjul.


Teaduslik meetod.
Teadusliku meetodi all mõistetakse tavaliselt nn hüpoteetilis-deduktiivset meetodit, mille tuumaks on vaatluste või mõõtmiste põhjal hüpoteeside püstitamine, nende põhjal ennustuste tegemine ja ennustuste paikapidavuse kontrollimine korratavate katsete teel. Üldisemalt on teaduslik meetod tõsikindlate teadmiste saamise üldine viis, kus tõsikindluse saavutamiseks kasutatakse paljusid tõendamise vahendeid, nii empiirilisi kui teoreetilisi.
Arvamus, et just hüpoteetilis-deduktiivse teadusliku meetodi järjekindel kasutamine eristab teadust mitteteadusest, põhineb valdavalt Karl Popperi teadusfilosoofial. Tema definitsiooni järgi teadus peab sisaldama hüpoteese, mis võimaldavad teha kontrollitavaid ennustusi ning hüpoteesid peavad olema falsifitseeritavad.
Paul Feyerabend vaidlustas Popperi seisukohti ning astus teadusliku meetodi seatavate piirangute vastu, väites, et need piiravad vaba teadusliku mõtte arengut, pealegi on teadlased ajaloos nagunii järjekindlalt rikkunud kõiki meetodi reegleid. Thomas Kuhni järgi pole võimalik eraldada kontrollitavat teooriat teooriast, mille raames vaatlusi tehakse; teadust tehakse teadlaskonna konsensust väljendavate paradigmade raames, teadus on pigem sotsiaalne kui loogiline protsess ning vahe teaduse ja mitteteaduse vahel on vastavate kogukondade käitumises. Teadusfilosoofid on esile toonud ka induktsiooniprobleemi – üksikute katsetulemuste põhjal ei saa vältimatult järeldada üldist teooriat.
Filosoofide kriitikale vaatamata on teaduslik meetod teadusüldsuses laialt tunnustatud teadustöö objektiivsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse taotlemise vahend.
Teaduslik uurimistöö algab erapooletust vaatlusest või mõõtmisest (kuigi seda tehakse üldiselt mingi eelneva teooria või oletuse raamides). Mõõtmised peavad olema võimalikult täpsed ning sisaldama ka mõõtmisvea hinnangut. Seejärel püstitab teadlane hüpoteesi, tavaliselt mingi põhjusliku seose või korrelatsiooni kohta. Hüpoteesi allikaks võib olla analoogia, induktsioon või puhas fantaasia, sageli ka raskesti seletatav inspiratsioon. Deduktsiooni teel tuletatakse üldisest hüpoteesist konkreetne ennustus. Selle kontrollimiseks viiakse läbi katseid või teatud juhul ka vaatlusi ning võrreldakse tulemusi ennustusega. Katsete puhul on oluline nende täpne dokumenteerimine, korratavus teiste teadlaste poolt ja mitmeti tõlgendatavuse välistamine. Vastavalt katsetulemustele leiab aset hüpoteesi kinnitamine või ümberlükkamine.
Teadusliku uurimise protsessis võib ummikusse jõudes ka mistahes etapist tagasi pöörduda ja eelmisi modifitseerida.
Teadusliku meetodi osaks on kujunenud ka nõue kasutatavaid mõisteid täpselt defineerida ja järjekindlalt kasutada - teaduskeel erineb mitmeti tavakeelest.
Teadus on sotsiaalne nähtus ja seda tehakse reeglina avalikult. Kõik teadusliku uurimistöö etapid peavad põhimõtteliselt olema jälgitavad ja korratavad; kasutatud allikatele tuleb ettenähtud viisil viidata. Tulemused avaldatakse teadusajakirjades ja neid hindavad nii ekspertidest toimetajad kui lai teadusüldsus. Teadlaskonna konsensuaalne otsus tunnustab teaduslikke teooriaid; samas võidakse neid vähemalt teoreetiliselt ka iga hetk vaidlustada või ümber lükata.
Teadusliku meetodi ajaloolisse kujunemisse on panuse andnud mitmed teadlased ja teadusfilosoofid: Roger Bacon, René Descartes, Galileo Galilei, Isaac Newton, John Stuart Mill, David Hume jt.


Lamm.
Lamm (ka üleujutustasandik) on suurvee poolt üleujutatav osa jõeorust.
Lamm koosneb alluuviumist ehk jõe poolt mahajäetud setetest. Lammid kujunevad jõgede alamjooksul. Valdavaks on küljeerosioon, mistõttu võivad lammi omavad jõed olla väga looklevad ehk meandreerunud. Eristatakse kuhjelist lammi, mis koosneb täielikult alluuviumist ja soklilist lammi, kus alluuvium moodustab suhteliselt õhukese kihi samadel kivimitel, millesse terve org on uuristatud.
Jõeorus võivad esineda oruterrassid, mis on kunagise lammi jäänukid. Oruterrasse suurvesi üle ei ujuta.
Lammoruks nimetatakse jõeorgu, mille põhjas on lamm.
Taimekooslust, mis asub lammil, nimetatakse luhaks ehk lamminiiduks.


Õisloomad.
Õisloomad ("Anthozoa") on ainuõõssete ("Cnidaria") hõimkonda kuuluv loomade klass. Siia kuuluvad meriroosid ja korallid.
Õisloomad on enamasti sessiilsed loomad ehk elavad merepõhjale kinnitunult. Tuntuimad õisloomade esindajad on korallid. Õisloomadest toitujaid on vähe, peamiselt meritähed ("Asteroidea"). Peale korallide on õisloomadeks ka meriroosid, kelle tuntuim esindaja on hobumeriroos ("Actinia equina"). Meriroosid on mõõtmetelt suuremad kui korallid ja nende seas on ka mõned, kes suudavad ujuda.
Õisloomad hingavad difusiooni teel. Kehasein koosneb kahest rakukihist. Välimist nimetatakse ektodermiks ja sisemist entodermiks. Nende vahel on rakutu ja väga veerikas aine – mesoglöa. Õisloomadel on kehaõõs, mis on väliskeskkonnaga ühenduses vaid suu kaudu. Neil on hajus närvisüsteem.
Korallid eritavad ainevahetusjääkidest kaltsiitse skeleti, mille varjus nad polüüpidena elavad; meduusi elujärk õisloomadel puudub. Polüübid võivad elada nii koloniaalselt kui üksikult.
Korallid saavad elada ainult kõrge soolsusega ja puhtas vees, mille temperatuur on üle 20 °C. Korallid elavad sümbioosis üherakuliste vetikatega.
Õisloomadel on tähtis koht aineringes, sest nad hävitavad suures koguses zooplanktonit ja teiste loomade vastseid.
Õisloomad ja ka ülejäänud ainuõõssed on evolutsiooni ummikharu, mis ei ole eellaseks mitte ühelegi teisele loomarühmale.


Düsgraafik.
Düsgraafik on isik, kellel on spetsiifiline õigekirjavilumuste arengu puue (düsgraafia).
Spetsiifiline õigekirjahäire kodeeritakse RHK-10-s koodi all F81.1.


Vanuatu saared.
Vanuatu saared on saarestik Vaikses ookeanis. Pindala 14 800 ruutkilomeetrit. Saared on mägised ja vulkaanilised, kõrgus kuni 1879 meetrit. Kuuluvad Vanuatule.
Vanuatu saarte varasem nimi on Uus-Hebriidid. Saartele andis selle nime 1774. aastal James Cook. Tänapäeval kasutatakse seda üksnes ajaloolises kontekstis.


Darling.
Darling on jõgi Austraalia kagus, Murray parempoolne lisajõgi.
Darling algab Suure Veelahkmeaheliku läänenõlvult. Ülemjooksul voolab ta läände, kesk- ja alamjooksul rahulikult edelasse ning suubub paremalt Murraysse.
Alamjooks kuivab sageli. Ajavahemikus 1885–1960 kuivas Darling 45 korral.
Ajalugu.
Esimesed asunikud jõudsid Queenslandi Darlingi jõgikonda 1815. aastal. Pikkamööda ulatus eurooplaste kontroll järjest kaugematele aladele.
1828 saatis Uus-Lõuna-Walesi kuberner Ralph Darling maadeavastajad Charles Sturti ja Hamilton Hume'i Macquarie jõge uurima. Nad avastasid Bogani jõe ja jõudsid 1829. aasta alguses Darlingi ülemjooksule, mille nad nimetasid kuberneri järgi.
1835 ratsutas major Thomas Mitchell Darlingi kogu pikkuses läbi, kinnitades Sturti varasemat teadet, et see on Murray lisajõgi.
1856 peatus Blandowski ekspeditsioon Darlingi suubumiskohas Murraysse. Ekspeditsiooni eesmärk oli avastada uusi kalaliike ja koguda neid Rahvusmuuseumi jaoks. Need eesmärgid sai kuhjaga täidetud ja järgmisel aastal naasis ekspeditsioon Adelaide'i 17 400 isendiga.
19. sajandi teisel poolel sai Darlingist suur liiklustee Uus-Lõuna-Walesi lääneosa elanike jaoks. Keskjooksul olevatest linnadest, näiteks Bourke'ist ja Wilcanniast allavoolu kuni Murray suudmeni sõitsid eriti madala süvisega rataslaevad, millega karjakasvatajad saatsid villa suudmepiirkonnas olevatesse riidetootmisettevõtetesse. Kuid viimase sajandi jooksul on jõe tähtsus liiklusteena tunduvalt vähenenud.


Bureja mäestik.
Bureja mäestik (vene "Буреинский хребет") on mäestik Aasias Venemaa Habarovski krais.
Kulgeb põhja-lõuna suunas Bureja jõe paremkaldal. Kõrgus kuni 2167 meetrit.


Erechtheus.
Erechtheus (vanakreeka keeles Ἐρεχθεύς) oli poolmüütiline Atika kuningas, Pandion I ja Zeuxippe poeg. Tema õed olid Prokne ja Philomela. Tema valitsusajaks on arvatud 1397–1347 eKr.
Erechtheusel oli kaksikvend Butes. Pärast isa surma pidid nad koos valitsema hakkama. Selle asemel jagasid nad võimu isekeskis ära ja nii võib neid pidada võimu lahususe põhimõtte leiutajaiks. Jagamine käis nii, et Erechtheus sai ilmaliku ja Butes vaimuliku võimu. Sellest ajast on ilmalik ja vaimulik võim Atikas lahus olnud. Tõsi, vaimulikel polnud Atikas palju võimu, seda enam, et Butesel ei olnud lapsi ja järelikult ei olnud vaimulikud nii kõrgest soost.
Erechtheuse naine oli Praxithea. Neil oli kuus poega: Kekrops II, Orneus, Metion, Pandoros, Thespios ja Eupalamos, ning seitse tütart: Protogeneia, Prokris, Kreusa, Oreithyia, Chthonia, Pandora ja Merope. Tema mitu tütart said tuntuks oma õnnetu saatusega.
Prokrise ja Kephalose abielu hukutas armukadedus.
Apollon vägistas Kreusa ja tegi talle lapse. Kreusa hoidis rasedust salajas, sünnitas salaja ja hülgas lapse kohe. Erechtheus naitis ta Xuthosega, kes oli teda sõjas aidanud. Neil ei olnud kaua aega lapsi. Lõpuks leidsid nad vägistamisest sündinud poja Ioni, kellest sai joonlaste esiisa, ja said ka teise poja Achaiose, kellest sai kõigi ahhailaste esiisa.
Ka Oreithyia polnud veel päris täiskasvanud, kui talle tuli kosja Põhjatuul Boreas. Kuna Kephalos oli olnud Borease vennapoeg, oli terve Ateena kosilase vastu. Erechtheus ei julgenud jumalale ka ära öelda ja keeldus põhjendusel, et Oreithyia on liiga noor. Boreas ei jätnud Oreithyiat ja röövis ta ära, kui see õdede seltsis jõe kaldal mängis. Nende pojad olid Kalais ja Zetes.
Erechtheus naitis Chthonia oma kaksikvenna Butesega. Neil ei olnud lapsi.
Pandora ja Merope, keda ei tohi ära segada teiste samanimelistega, ei saanud kuulsaks.
Erechtheust austati kultuslikult Ateena akropolil, kus ta oli formaalselt samastatud Poseidoniga (Poseidon Erechtheus), kellele toodi ohvriks härgi ja jäärasid. Erechtheuse järgi on nime saanud akropolil asuv tempel Erechtheion. Mõnes müüdis samastati teda Erichthoniosega, teises kujutati tolle poja või pojapojana.


Kreusa (Erechtheuse tütar).
Kreusa (ladina "Creusa") oli Atika kuninga Erechtheuse tütar.
Kreusa oli veel pooleldi laps, kui ta ühel päeval krookusi korjama läks. Seal tuli tema juurde Apollon, haaras temast kinni, kandis lähedalasuvasse koopasse ja vägistas ta. Kreusa karjus ema appi, aga keegi ei kuulnud.
Kreusa ei julgenud sellest vanematele rääkida, sest tollal võis ka vägistamise ohvriks sattumise eest surma mõista. Ta varjas oma rasedust ja kui tema aeg täis sai, läks sinna koopasse tagasi, kus ta vägistati, sünnitas poja ja jättis sinna maha. Hiljem hakkas teda südametunnistus piinama ja ta läks sinna tagasi, kuid ei leidnud last. Maas polnud ka verd, nii et laps polnud langenud metsloomade ohvriks.
Kui Kreusa abiellumisealiseks sai, andis isa ta võõramaalasele Xuthosele, kes oli Erechtheust sõjas aidanud. Xuthos jäi Ateenasse elama. Nad ei saanud lapsi. Rahvas võõrastas Xuthost ega olnud kurb. Ka Kreusa ei kurvastanud selle pärast, kuigi teisel põhjusel: vägistamine pani ta üldse mehi vihkama. Küll aga oli Xuthos väga õnnetu.
Xuthos läks koos naisega Delfi oraakli juurde. Seal võttis neid vastu Ion, kes oli noorem kui tollal preestritele kombeks oli. Xuthos küsis oraaklilt, kas ta edaspidi veel lapsi saab. Apollon vastas, et saab ja et Ion ongi nende laps. Preestrinna tõi välja mähkmed, milles Ion leiti, ja Kreusa tunnistas, et nendes mähkmeis jättis ta koopasse lapse, kelle oli Apolloniga saanud. Sinna ilmus Athena, kelle Apollon oli sinna saatnud ütlema, et laps on tõesti tema oma. Athena lisas, et Hermes oli poisi koopast templi trepile kandnud, ja et Ion on väärt Ateenat valitsema.
Ion läks vanemate juurde elama ja sai kõigi joonlaste esiisaks. Tema poolvennast Achaiosest, kes sündis edaspidi, sai kõigi ahhailaste esiisa, aga Atika kuningat ei saanud neist kummastki.


Ion.
Ion oli leidlaps. Ta leiti Delfi oraakli templi trepilt. Preestrinna kasvatas ta üles ja temast sai pühamu teenija.
Ükskord tulid Atika suurnik Xuthos ja tema naine Kreusa oraaklilt küsima, kas nad veel lapsi saavad. Apollon ütles, et saavad ja et Ion ongi nende laps. Preestrinna tõi välja mähkmed, milles Ion leiti, ja Kreusa tunnistas, et nendes mähkmeis jättis ta koopasse lapse, kelle oli Apolloniga saanud. Sinna ilmus Athena, kelle Apollon oli saatnud ütlema, et laps on tõesti tema poeg. Athena lisas, et Hermes oli poisi koopast templi trepile kandnud ja et Ion on väärt Ateenat valitsema.
Ion läks vanemate juurde elama ja sai kõigi joonlaste esiisaks. Tema poolvennast Achaiosest, kes siis oli veel sündimata, sai kõigi ahhailaste esiisa. Atika kuningat ei saanud neist kummastki.


Xuthos.
Xuthos oli Helleni poeg, kes sai Atika kuninga Erechtheuse koduväiks, sest oli teda sõjas toetanud. Tema naine oli Kreusa.
Kuna ta oli välismaalane, peeti teda võõraks ega kurvastatud, et tal lapsi polnud. Isegi Kreusa ei kurvastanud eriti. Xuthos pidas seda aga suureks õnnetuseks ja läks naisega Delfi oraakli juurde küsima, kas ta veel lapsi saab. Seal andis Apollon talle oraakli noore teenija Ioni pojaks. Neile ilmus Athena ja teatas, et Ion on Kreusa lihane poeg Apolloniga. Xuthos lapsendaski Ioni.
Siiski sai Xuthos lõpuks Kreusaga ka lihase poja Achaiose, kellest sai kõigi ahhailaste esiisa, aga Ion sai kõigi joonlaste esiisaks. Xuthose vennad olid kõigi aioollaste esiisa Aiolos ja doorlaste esiisa Doros.


Kalais ja Zetes.
Kalais ja Zetes olid Põhjatuule Borease ja Oreithyia pojad. Isa järgi hüüti neid ka boreaadideks.
Nad olid argonaudid ja peletasid minema harpüiad, kes pimeda Phineuse toidu õgisid või rüvetasid. Zetes ja Kalais seisid Phineuse kõrval paljastatud mõõkadega ja tahtsid harpüiad tappa. Jumalate käskjalg Iris tuli seepeale sinna ja teatas, et harpüiad on Zeusi koerad ja neid ei tohi tappa, kuid lisas Styxi nimel (niisugust tõotust ei saa keegi murda), et harpüiad ei tule enam kunagi Phineust kiusama. Seepeale kutsuti Phineus laevale, nad pidutsesid öö läbi ja Phineus rääkis argonautidele, kuidas paljudest ees ootavatest ohtudest, eriti sümplegaadidest pääseda.


Boreas.
a>. Boreas ja Oreithyia. Umbes 1620
Boreas (kreeka keeles "Βορέας", ladina keeles Aquilo) oli koidujumalanna Eose ja tuulte jumala Aiolose või titaan Astraiose poeg.
Põhjatuul elas kaljulossis Traakias. Tema järgi on saanud nime boora.
Tema vennad olid Läänetuul Zephyrios, Lõunatuul Notos ja Idatuul Euros. Neil oli õde Alkyone, keda ei tohi ära segada selle Alkyonega, kes oli üks plejaadidest.
Kui pärslaste sissetungi ajal Kreekasse sai vaenlase laevastik Artemisiumi lahingus (480 eKr) tormi poolt kõvasti räsida, peeti seda Borease soosingu märgiks.
Boreast kummardati Ateena linnas, kus tema auks korraldati iga-aastast festivali Boreasmi.
Kord Atikas puhudes nägi ta Ateena kuninga Erechtheuse tütart Oreithyiat, armus temasse ja palus kuningalt tema kätt. Erechtheus oli oma tütre Prokrise juba andnud Borease vennapojale Kephalosele ning see abielu oli õnnetu. Sellepärast oli terve Ateena kosilase vastu. Erechtheus ei julgenud jumalale ka ära öelda ja keeldus põhjendusel, et Oreithyia on liiga noor. Vihane Boreas röövis Oreithyia ära, kui see õdede seltsis Ilissose jõe kaldal mängis. Teise legendi kohaselt nägi ta neiut allika juures tantsimas, mässis ta pilve sisse ning viis koju Traakiasse.
Boreasel ja Oreithyial sündisid kaksikutest pojad Kalais ja Zetes, keda tunti boreaadidena. Sündides olid poisid tavalise lapse välimusega, kuid hiljem kasvasid nende õlgadest välja kuldsed tiivad. Nad langesid Heraklese käe läbi. Boreasel ja Oreithyial oli ka tütar Chione.


Hathor.
Hathor (vanaegiptuse keeles "Horuse maja") oli Vana-Egiptuse usundis jumal Horuse ema, armastuse, tantsu ja muusika jumalanna.
Hathorit kujutati inimese keha ja lehma sarvedega, pea kohal päikeseketas. Hellenismi ajal samastati teda kreeka Aphroditega.


Kephalos ja Prokris.
Kephalos oli vanakreeka mütoloogias Deioni poeg ja tuultejumala Aiolose pojapoeg. Ta oli abielus Atika kuninga Erechtheuse tütre Prokrisega. Nad armastasid teineteist väga.
Koidujumalannal Eosel oli paha komme ilusaid jahimehi röövida (vaata Tithonos ja Orion). Tema ohvrite hulka kuulus ka Kephalos, kui see vaid mõne nädala oli abielus olnud. Eos hoidis meest vangis ja püüdis teda tükk aega võrgutada, kuid too ei vastanud jumalanna tunnetele.
Kui Eos nägi, et suhtest asja ei saa, laskis ta mehel minna, kuid soovitas enne veenduda, kas ka Prokris on vahepeal sama truu olnud. Armukadedus ajas Kephalose hulluks, sest Prokris oli võrratult ilus naine. Ta muundas oma välimuse (arvatakse, et Eose abiga, sest muidu poleks muutus nii põhjalik olnud) ja läks koju, kus keegi teda ära ei tundnud, ehkki kõik ootasid. Tükk aega püüdis Kephalos edutult Prokrist võrgutada, rääkides, et mees on ta maha jätnud. Naine kostis alati, et kuulub Kephalosele: «Viibigu ta kus tahes, truuks temale ma jään.» Viimaks ühel päeval, kui Kephalos jälle Prokrist palvete, veenmise ja lubadustega ründas, lõi Prokrise usk kõikuma. Ta ei andnud küll järele, kuid ei andnud võrgutajale ka kindlat vastulööki. Sellest Kephalosele piisas. Ta paljastas end ja süüdistas naist truudusetuses.
Arusaadavalt oli naine ülimalt haavunud. Ta lahkus silmapilk kodunt ja läks üksi mägedesse elama. Kephalos taipas, milline tolvan ta oli olnud. Läks kaua aega, enne kui ta naise leida suutis. Kephalos palus alandlikult andestust.
Prokris ei suutnud mehele kohe andestada, kuid lõpuks tuli siiski mehe juurde tagasi. Nad elasid mitu aastat koos ja said poja Arkesiose, Odysseuse vanaisa.
Prokris oli kinkinud mehele oda, mis kunagi märgist mööda ei lennanud. Kord, kui Kephalos jahile läks, hakkas omakorda Prokris meest truudusetuses kahtlustama ja hiilis salaja järele. Kephalos nägi midagi põõsastes liikumas, heitis kohe oda ja tabas oma naist südamesse.
Kephalost ja Eost on kujutatud Melose reljeefidel.
Pärastpoole aitas Kephalos Amphitryoni sõjas tafide vastu ja sai autasuks Kefallenia (ühes versioonis Taphose) saare. Kefallenia on nimetatud Kephalose järgi.
Kõige põhjalikumalt on Kephalose ja Prokrise loo kirja pannud Ovidius "Metamorfooside" 7. köites.


Horos.
Horos (ladina keeles Horus) on egiptuse mütoloogias kulli- või pistrikupäine taeva ja päikesejumal. Horos esines mitmel kujul: Horos-vanem oli Gebi ja Nuti poeg ning ta oli kullipäine, Horos-noorem oli aga jumal Horose ja jumalanna Rattauiti poeg, keda kujutati noorukina. Võimalik, et Horost peeti taeva näoks: Horos-vanemana kehastas ta taeva päevast nägu, Horos-nooremana kehastas ta aga tõusva päikese esimesi kiiri.
Egiptlased pidasid Horosest väga lugu pojaliku austuse tõttu, mida ta oma isa Osirise mälestuse vastu üles näitas. Tema määras kindlaks jumala mumifitseerimise üksikasjad ja oli kohusetundliku egiptuse poja musternäidis. Teda peeti surnute abistajaks. Lahkunute eest hoolitsemisel oli Horosel neli abilist, keda tunti kui Horose pooldajaid. Nad olid seotud lahkunu keha kaitsmisega.
Üks Horose vorme on ka Heru-Behudeti, kes kehastab keskpäeva ja päikesekuumuse haripunkti. Heru-Behudeti olulisimad pühakojad asusid Edfus, Philais, Mesenis, Aatabis ja Tanises, kus teda kummardati kui vaenlastel tallavat lõvi, kuigi tavaliselt kujutati teda siiski kullipäisena, käes oganui või kaigas. Need sümboliseerisid tema hävitajalikku olemust. Heru-Behudeti oli armutu sõjamees. On võimalik, et ta kehastas päikesepistet ning ka headuse jõudu kurja vastu. Seda see tõttu, et ta kihutas keskpäeval välja öödraakoni koos tema kuratliku saatjaskonnaga.
Horost peetakse ka viljakuse ja emaduse jumalanna Isise ja ülestõusnute jumala Osirise pojaks. Horos sündis pärast oma isa Osirise surma, kelle tappis kurjuse kehastus Seth. Isise ja Osirise poeg Horos oli sedavõrd tähtis, et temas ühinesid kõikide Horos-jumalate atribuudid. Kui Osiris esindas egiptlaste kujutluses „eilset”, siis Horos esindas „tänast” päeva.
Horos oli algselt päikesejumal ja teda samastati Raga. Mõndades tekstides koguni väidetakse, et Ra oli Horose isa. Aja jooksul hakati Rad ja Horost pidama eri jumalateks: Ra asus kõrgeimal positsioonil ning Horos täitis tema väejuhi osa. Ühe Sethi korraldatud mässu ajal muutus Horos tarkusejumal Thoti abil tiivuliseks päikesekettaks ja hävitas vaenlased. Nõnda esindas Horos valguse väge, samal ajal kui Seth sümboliseeris pimedust. Tiivulist ketast hakati pidama sümboliks kaitseks vägivalla ja hävingu vastu.
Ühes jutustuses väidetakse, et kui Horos-laps oli meheks sirgunud, kutsus Seth ta elu ja surma peale võitlema. Horos asus teele laevas, millele oli tema ema Isis pannud peale loitsu, mis muutis laevaomaniku võitmatuks. Seth moondus sel ajal aga tohutu suureks punaseks jõehobuks. Ta tekitas metsiku tormi, kuid Horose ja tema saatjaskonna laevad olid võlukunstiga kaitstud ja torm ei suutnud neid hävitada. Horos moondas end hiiglase kasvu noormeheks ning hoidis käes suurt harpuuni, mida surelik ei suudaks tõstagi. Kui Seth punase jõehobuna veepinnale tõusis, saadeti tema pea suunas teele võimas harpuun. Nii lõppes Sethi elu. Peale seda, lauldi Horos Võitja auks kogu maal kiidulaule.
Heru-Behudeti kummardajad viitasid talle kui Sepikojalinna ehk Edfu Isandale. Just Edfus sepistatigi päikese kuldketas. Selle linna templi pühapaiga taga asus ruum, mda nimetati Mesnetiks. Seal teenisid jumalat preestrid, kes rõivastusid lühikestesse rüüdesse, mille kaelused meenutasid keepi. Nad kandsid odasid ning pistodataolist metallrelva. Neid saatev Heru-Behudeti oli sarnaselt riietatud.
Kättemaksumüüdis, kus maksis Horos Osirise tapmise eest Sethile kätte, on Horos-vanem Osirise vend ja Horos-noorem tema poeg.
Horos on üks vanimatest ja märkimisväärseimatest jumalatest vanaegiptuse ajaloos.


Poogenkeelpillid.
Poogenkeelpillid ehk poogenpillid on keelpillid, mille mängimisel kasutatakse poognat. Poogenpille nimetatakse ka vibupillideks (Sümfooniaorkesteri partituuris on poogenkeelpillide üldnimetus archi.
Mängimistehnikad.
Mängimistehnikad on kõigil poogenpillidel sarnased. Vasaku käe sõrmedega surutakse keeled vastu sõrmlauda, et saada vajalik helikõrgus, paremaga hoitakse poognat. Keele ja poogna kontaktkoht on roobi ja sõrmlaua vaheline ala, keeltega risti. Mängimine sõrmlaua lähedalt ("sul tasto"), roobi lähedalt ("sul ponticello")
Peale poogna jõhvipoolega mängimist kasutatakse vahel ka puupoolega keeltele löömist ("con legno") ning sõrmedega keelte tõmbamist ("pizzicato"). Roobile, mis hoiab keeli, võib asetada kammikujulise sordiini – helisummuti, mis muudab kõlavärvi pehmemaks ning summutab helisid. Vasaku käe randme kiire liikumise ja sõrmedega keeltele vajutamisega saab heli vibreerima panna, mis annab keelpilli kõlale iseloomuliku laulvuse ("vibraato").
Viiuli perekond.
Väljapaistvaiks kujunesid itaalia pillimeistriperekonnad Amati, Stradivari ja Guarneri, kelle pillid on jäänud ületamatuiks tänaseni.
Üldreeglina on kõikidel poogenkeelpillidel 4 keelt, kontrabassidel vahel ka 5. Kujult on nad sarnased, kuid erinevad suuruse ja häälestuse poolest.
Viiul on poogenpillide perekonna sopranpill, mis kõlab kõige kõrgemalt. Viiuli kõla on kaunilt laulev, mänguvõimaluste poolest on ta erakordselt rikas. Viiuli valmistamisel on väga oluline puidu kvaliteet ja laki koostis, millega korpus kaetakse. Arvatakse, et laki koostises peitubki vanade meistripillide suur saladus. Viiuli korpuse ülemine kaas tehakse männipuust, alumine vahtrast. Alumise ja ülemise kaane vahele paigutatakse nendega risti väike puupulgake (kõlapulk), mida prantslased nimetavad hingeks. Kõlapulga paigutamisest õigesse kohta oleneb väga suurel määral viiuli kõla täiuslikkus.
Viiuli mänguulatus on g-g4. Ülempiir on orkestrandil ja solistil erinev, kuna see sõltub mängija meisterlikkusest.
Altviiul ehk vioola sarnaneb viiuliga, kuid on viimasest veidi suurem. Nagu nimetuski ütleb, on keelpillide rühmas tema täita aldi osa. Ta on madalama ja veidi tuhmema kõlaga kui viiul. Aldi ulatus on c-e3.
Tšello on veel madalama helikõrgusega, sooja, maheda kõlavärviga pill. Lisaks andambli- ja orkestrikoosseisudele kasutatakse tšellot tihti ka sooloinstrumendina. Oma lõpliku kuju sai ta Antonio Stradivarilt. Tšellot mängitakse istudes, pill seisab kere allotsas oleva kandepulgaga maha toetudes mängija põlvede vahel. Tšello ulatus on C-a2.
Kontrabass on poogenpillidest madalaim. Tema täita on orkestris või ansamblis bassi osa, soolopillina kasutatakse seda instrumenti harva. Kontrabass on oma mõõtmetelt väga suur pill, ligikaudu 2 meetri kõrgune. Teda mängitakse tavaliselt püsti seistes. Kontrabassi ulatus on E1 – g1.


Näppepillid.
Näppepillid (saksa keeles "Zupfinstrumente") ehk näppekeelpillid (inglise keeles "plucked string instruments"), ka näpitspillid on keelpillid, mida mängitakse sõrmedega või elastse plaadikese (plektroniga) näppides. Juba väga vanal ajal oli mitmetel rahvastel olemas harfi- ja kandlelaadseid instrumente. Vana-Kreekast tuntud pill oli lüüra, mille saatel esinesid poeedid. Algselt oli lüüra valmistatud kilpkonna kilbist ja kõveratest antiloobisarvedest ning tal oli 7 keelt.


Peajalgsed.
Peajalgsed ("Cephalopoda") on limuste hõimkonda kuuluv loomade klass.
Peajalgsete keha on jaotunud pea ja kereosaks. Suu ümber paiknevad pikad iminappadega varustatud kombitsad. Üks tavalisematest peajalgsetest on harilik seepia ("Sepia officinalis"). Liikumiseks paiskavad peajalgsed mantliõõnde imetud vee läbi lehtri välja. Veejuga lükkab looma edasi tagumine ots ees. Peajalgseil on suhteliselt suur aju ja keerukas närvisüsteem. Neil on keerukas "intelligentne" käitumine. Peajalgseil on suhteliselt kõige suuremad silmad loomariigis, millega nad näevad väga hästi. Maitset tunnevad nad kombitsatega. Toituvad peamiselt kaladest. Peajalgseil on tumedat pigmenti tootev tindinääre, mille juha avaneb tagasoolde. Veri sisaldab vaseühendeid, mistõttu värvub õhu käes siniseks.
Hingamiselunditeks on üks paar mantliõõnes paiknevad lõpuseid. Peale seepiate on tuntud peajalgseiks ka kalmaarilised ("Teuthida") ja kaheksahaarmelised ("Octopoda"), kellest mõned on väga mürgised.
Laevukesed ("Nautiloidea") on väikesed Kagu-Aasia meredes mitmesaja meetri sügavusel elavad loomad. Neist teatakse suhteliselt vähe. Nende esivanemad elasid meredes juba väga ammu, sadu miljoneid aastaid tagasi. Ka Eesti maapõues on rohkesti nende kivistisi, mida võib tihti leida Põhja-Eesti paekalda jalamilt. Nende keha asub koja viimases kambris. Ülejäänud kambrid on täidetud gaasiga, mis töötab hüdrostaatilise aparaadina. Praeguseni on teadaolevalt säilinud kõigest kuus liiki, neist tuntuim on harilik laevuke ("Nautilus pompilius").


Akmeism.
Akmeism (kreeka sõnast "akmē" — kõrgiga) on kirjandusvool, mis tekkis 1910. aastail Venemaal.
Selle suuna moodustasid mõned sümbolistid, kes otsisid sümbolismile uusi väljundeid. Akmeismi nimetatakse igatsuseks maailma kultuuri järele. Klassikaline kirjandus oli akmeistidele baas, millest nad ammutasid ideid.
Nende arvates ei pea luuletaja kartma teemade korduseid. Nad väärtustasid maist elu, eitasid müstikat, kasutasid luules maalilisi kujundeid. Püüdlesid keelelise lihtsuse ja arusaadavuse poole. Nende jaoks oli püha inimese iga hingeseisund, läbi selle muutsid nad hetked ja pisiasjad ajatuteks. Tegevusaeg 1907–1914. Rühmituse liikmete saatused olid traagilised.


Tunnustamata Riikide Ühendus.
Tunnustamata Riikide Ühendus (vene keeles "Содружество Непризнанных Государств", lühend "СНГ 2") on Lõuna-Osseetiat, Abhaasiat ja Transnistriat ühendav sõjaline organisatsioon.
Ta on asutatud 2003. Omab "de facto" esindajat SRÜ juures (1995 võttis Venemaa oma delegatsiooni SRÜ-s Transnistria esindaja).
Organisatsiooni töökeel on vene keel. Selle peakorter asub Suhhumis. Mõnedel andmetel kuulub organisatsiooni ka Mägi-Karabahh, kes tegi Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistriaga 5. oktoobril 2003 ühisavalduse.


Virumaa.
Virumaa (saksa "Wierland", ladina "Vironia", "Vyronia") on ajalooline maakond Eesti põhja- ja kirdeosas. Maakonna ajaloolised alad on kaasajal jagatud tänaste Lääne- ja Ida-Viru maakonna vahel. Samas hõlmavad Ida- ja Lääne-Virumaa ka mitmeid osi ajaloolisest Tartumaast ning ajaloolisest Järvamaast, mistõttu ajaloolise Virumaa piirid ei vasta kaasaegsete Viru maakondade piiridele.
Virumaa maakonnad 17. sajandi algul.
F. de Witt'i 18.saj alguses avaldatud kaart


Farg‘ona org.
Farg‘ona org (eesti keeles ka Fergana org; usbeki "Farg‘ona vodiysi", kirgiisi "Фергана өрөөнү", tadžiki "водии Фарғона") on kõrgmägedest (Tian Shan, Alai ahelik) ümbritsetud edelasse avatud org Usbekistani, Kõrgõzstani ja Tadžikistani territooriumil Kesk-Aasias.
Ulatus idast läände ~300 km, põhjast lõunasse ~70 km. Orupõhja kõrgus merepinnast: 900–1000 m idas kuni 300–400 m läänes. Mägedest lähtuvad jõed koonduvad orus Sõrdarja jõeks.
Viljakate muldadega org on tihedalt asustatud, olles kõige suurema asustustihedusega maa-ala Kesk-Aasias. Elanike arvuks hinnatakse miljon inimest. Peamiseks tegevusalaks on niisutuspõllundus. Orgu on rajatud niisutuskanalite süsteem. Kasvatatakse puuvilla, riisi, puuvilja, viinamarja. Piirkonnas on esindatud ka mäendus, kerge- ja rasketööstus.
Orul on kirev etniline ajalugu. Praegu elavad siin usbekid, kirgiisid, tadžikid ja mitmed vähemused. Etniline kirevus on kuni tänase päevani kaasa toonud ohvriterohkeid konflikte (vt Andijoni veresaun).
Fergana org on kogu oma ajaloo jooksul olnud riiklikult üks tervik ja alles 1920-ndatel aastatel jagati see kohalike rahvuste järgi Usbeki ANSV, Kirgiisi ANSV ja Tadžiki ANSV vahel ära.
Ajalugu.
18.–19. sajandil asus siin Kokandi khaaniriik. Pärast viimase vallutamist venelaste poolt 1876. aastal liideti org Venemaa Keisririigiga (Fergana oblast) ja oli Venemaa ning seejärel Nõukogude Liidu koosseisus aastani 1991.


Esindamata Rahvaste Organisatsioon.
Esindamata Rahvaste Organisatsioon (lühend: ERO; inglise keeles "Unrepresented Nations and Peoples Organization" ("UNPO")) on valitsusväline rahvusvaheline organisatsioon, mis ühendab maailma põlisrahvaid, kelle enesemääramisõigus on suuremal või vähemal määral piiratud ja kellel seetõttu ei ole võimalik olla esindatud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis.
ERO asutati Haagis 11. veebruaril 1991. a. 12 rahva, ERO asutajaliikmete esindajate (üks neist oli Linnart Mäll) poolt. Sellele eelnes 5.–6. septembril 1990 Tartus toimunud viie rahva esindajate nõupidamine, mille tulemusena moodustati ERO korraldav komitee ja võeti vastu ERO esimene memorandum. Praegu asub Tartus ERO Tartu Koordineerimiskeskus.
Tänase seisuga kuulub ERO-sse üle 50 liikmesrahva. Kuus endist ERO liiget on saavutanud täieliku iseseisvuse ning võetud vastu ÜRO-sse: Eesti, Läti, Armeenia, Gruusia, Belau ja Ida-Timor.
ERO liikmed maailmas, rohelisega endised iseseisvunud liikmed


Juudi keel.
Juudi keeleks on nimetatud erinevaid juutide poolt kõneldavaid keeli.
Tavaliselt (näiteks ENE-s) on juudi keeleks nimetatud germaani keelte hulka kuuluvat jidiši keelt ehk jidišit. Viimasel ajal on see nimetus kõrvale jäänud, sest see võib jätta mulje, nagu oleks juutidel ainult üks keel. Tegelikult on juutide keeleks algselt olnud heebrea keel, mille üht varianti (ivriiti) kõneldakse praegu Iisraelis, ning juutide oma keeleks on veel olnud ka romaani keelte hulka kuuluv ladiino keel ehk espanjool.
Piiblis on juudi keeleks ühes kohas nimetatud heebrea keelt (2. Kuningate raamat 18:26,28): "Siis ütlesid Eljakim, Hilkija poeg, Sebna ja Joah ülemjoogikallajale: "Räägi ometi oma sulastega aramea keelt, sest me mõistame seda, aga ära räägi meiega juudi keelt müüri peal oleva rahva kuuldes!" Kuid ülemjoogikallaja vastas neile: "Kas mu isand on mind läkitanud kõnelema neid sõnu ainult su isandale ja sinule? Küllap ka müüri peal istuvatele meestele, kes koos teiega peavad sööma oma rooja ja jooma oma kust!" Ja ülemjoogikallaja astus ette ning hüüdis valju häälega juudi keeles, rääkis ja ütles: "Kuulge suurkuninga, Assuri kuninga sõna!"


Intuitsioonipump.
Intuitsioonipump on mõtteline eksperiment, mis mingi seisukoha kaitsmisel kasutab esmapilgul veenvat, kuid siiski kahtlast analoogiat.
Sellist intuitsioonile rõhuvat argumenteerimisviisi on näiteks kasutatud põhjendamaks determinismi kokkusobimatust vaba tahtega (inkompatibilism). Kui inimene on determineeritud, siis oleme me nagu piljardikuulid, hüpiknukud, lelud väliste jõudude käes, robotid või muud säärased asjad. Piljardikuulidel või muudel särastel asjadel vaba tahe aga puudub. Seega kui inimene on determineeritud, siis meil puudub vaba tahe. Taolised argumendid ei ole aga määravad: kui meil ka on vaba tahteta asjadega midagi ühist, siis sellest ei järeldu, nagu meil ei oleks nendega olulisi erinevusi. Näiteks puudub eelpoolnimetatud asjadel vaim, mis näib olevat vaba tahte olemasolu eeltingimuseks.
Intuitsioonipumbaks on nimetatud ka Frank Jacksoni Mary toa nimelist mõtteeksperimenti, ning John Searle'i Hiina tuba.


Mehis Heinsaar.
Mehis Heinsaar esitamas oma loomingut kirjandusfestivalil HeadRead 27. mail 2011.
Mehis Heinsaar (sündinud 1. augustil 1973) on eesti kirjanik.
Tema esimene tosin eluaastat möödus Tallinnas ja järgmised seitse kuni keskkooli lõpetamiseni Karksi-Nuias. 1992–2000 kestsid õpingud Tartu Ülikoolis (lõpetas eesti kirjanduse erialal, diplomitöö August Gailitist).
Tema trükidebüüdiks oli luuletus "Kõne minu põrmu kõrval" 1994. aastal kogumikus "Ilmre: luulevõistluse “Kuldne kaseleht '93” paremik ja teisi luuletusi Eesti Luuleliidu liikmetelt". Esimeseks avaldatud proosapalaks sai groteskne nägemuspilt "Keeristorm Tartus", see ilmus samuti "Postimehes" 14. jaanuaril 1997. Järgnesid avaldamine Vikerkaares 1997 ja Loomingus 1998 ning üsna pea sai kirjanik tunnustuse osaliseks Tuglase novelliauhind aastal 2000. Teist korda võitis ta sama auhinna 2002. ning kolmandat korda 2010. aastal. Ta on avaldanud jutukogumikud "Vanameeste näppaja", "Härra Pauli kroonikad" ning "Ebatavaline ja ähvardav loodus". Paljud novellid on ilmunud varem ajakirjanduses, novelle on ilmunud ka hiljem. Tema teoseid on ajakirjanduses väga palju käsitletud.
Mehis Heinsaar on kuulunud Tartu NAK-i ja Erakkonda.
On öeldud, et kogu 2001. kirjandusaasta kuulus Heinsaarele. Mõlemad ilmunud teosed tõusid kirjandusaasta suursündmusteks. "Vanameeste näppaja" sai Betti Alveri auhinna parima debüüdi eest. "Härra Pauli kroonikad" pälvis Eesti Kultuurkapitali proosapreemia.
Heinsaar jõudis 2005. aasta märtsis lõppenud romaanivõistlusel romaaniga "Artur Sandmani lugu" esikümnesse. Samal aastal Eesti Kirjanike Liidu korraldatud novellivõistlusel märgiti ära tema novell "Hingus".
Mehis Heinsaare retseptsioonist on koostatud artiklikogumik "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes" (koostaja Sven Vabar. Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus ja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011).


Etaanhape.
Etaanhape ehk äädikhape (keemiline valem CH3COOH) on karboksüülhapete hulka kuuluv normaaltemperatuuril värvuseta, söövitav, teravalõhnaline vedelik. Külmub temperatuuril 16,6 °C, seetõttu nimetatakse puhast (kontsentreeritud; (99,5 %)) etaanhapet jää-äädikaks ehk jää-äädikhappeks (ladina "acidum aceticum glaciale").
Etaanhappe vesilahus on äädikas. Äädikhape on esimene hape, mida inimene tundma õppis. Etaanhape on nõrk hape ning ta on igapäevaelus kõige tuntum ja kasutatavam karboksüülhape. Ta seguneb veega igas vahekorras. Äädikhappe sooli nimetatakse atsetaatideks, mis tuleneb ladinakeelsest nimest "acidum aceticum".
H – C – C = O
Keemilised omadused.
2CH3COOH + Na2CO3 = 2CH3COONa + H2CO3
H2CO3 (süsihape) laguneb kergesti (süsinikdioksiidiks) CO2 ja H2O (veeks).
NaHCO3(s) + CH3COOH = CH3COONa + CO2 + H2O


Fruktoos.
Fruktoos ehk levuloos ehk puuviljasuhkur on üks monosahhariididest ning selle molekulvalem on C6H12O6. Fruktoos on glükoosi isomeeriks.
Fruktoos, nagu ka teised monosahhariidid, imendub seedimise käigus otse vereringesse. Fruktoos on suhkrutest kõige magusam. Fruktoosi avastas prantsuse keemik Augustin-Pierre Dubrunfaut 1847. aastal. Puhas, kuiv fruktoos on valge, magus, lõhnatu, kristalne tahke aine ja on kõikidest suhkrutest kõige paremini vees lahustuv. Seda sisaldub palju mees, puuviljades, õites, marjades ja enamikus juurviljades. Kuna fruktoos avastati esimest korda puuviljades, siis sellest on ka tekkinud nimetus "puuviljasuhkur". Taimedes võib fruktoos esineda nii monosahhariidina kui ka disahhariidi koostises. Viimasel juhul on see sahharoosi, mis on glükoosi ja fruktoosi monomeeridest koosnev disahhaariid, koostises. Sahharoosis on need monomeerid omavahel seotud glükosiidsideme abil.
Kõige moodsamad köögi- ja puuviljad on aretatud nii, et nad sisaldaksid palju rohkem suhkruid kui nende metsikud esivanemad.
Majanduslikus tootmises tehakse fruktoosi suhkruroost, suhkrupeedist või maisist ning on olemas kolm majanduslikult tähtsat vormi. Kristalliline fruktoos on monosahhariid: kuivatatud ja jahvatatud ning puhta sisaldusega. Kõrge fruktoosisisaldusega maisi siirup (HFCS) on fruktoosi ja glükoosi segu. Kolmandaks vormiks on sahharoos. Kõiki fruktoosi vorme lisatakse toitudesse maitsestamiseks, maitse tugevdamiseks ja ka pruunistamiseks mõne toidu puhul, näiteks pagaritoodete juures.
Keemilised omadused.
Fruktoos on kuuesüsinikuline polühüdroksüketoon. Nagu öeldud, on tegemist glükoosi isomeeriga, mis tähendab, et neil mõlemal on sama molekulvalem (C6H12O6), kuid erinev struktuur. Nagu sahhariididel üldiselt, esinevad ka fruktoosil D- ja L-vorm. Nende eristamine toimub lahtiste ahelate võrdlemisel, olukorras, kus neid vaadeldakse vertikaalses asendis (vt Joonis 2). Kui eelviimase süsiniku küljes olev OH-rühm paikneb paremal pool, on tegemist D-vormiga, ning kui see paikneks süsinikust vasakul pool, oleks tegemist L-vormiga. Viimast vormi eksisteerib vähem. Kristalliline fruktoos omandab poolatsetaali ja sisemiste vesiniksidemete stabiilsuse tõttu tsüklilise struktuuri. See toimub sisemolekulaarse reaktsiooni järel, kus 6. või 5. süsiniku juures olev OH-rühm reageerib aldehüüdrühmaga (=O), mis fruktoosi puhul asub 2. süsiniku juures. Kui reaktsioonis osaleb 6. süsiniku OH-rühm, tekib tsükliline vorm, mida nimetatakse formaalse nimetuse järgi D-fruktopüranoosiks. 5. süsiniku juures oleva OH-rühmaga reaktsiooni puhul tekib D-fruktofuranoos.
Fruktoos ja kääritamine.
Fruktoosi kääritatakse anaeroobselt – hapnikku mitte sisaldavas keskkonnas – bakterite või pärmi poolt. Pärmi ensüümid muundavad suhkrud (fruktoosi või glükoosi) etanooliks ja süsihappegaasiks. Viimane säilib vabanedes lahustunud kujul vees, kus see saavutab tasakaaluseisundi süsihappega. Tasakaal ei saabu, kui kääritamiskamber jäetakse avatuks, st õhk (sh hapnik) pääseb kääritamis- ehk fermentatsiooniprotsessile ligi. Lahustunud süsihappegaas ja süsihape põhjustavad kääritatud jookides karboniseerituse (mullide teke).
Fruktoos ja Maillard reaktsioon.
Fruktoos läbib Maillard reaktsiooni – mitte-ensümaatiline pruunistumine – koos aminohapetega. Kuna fruktoos esineb suuremal hulgal avatud ahelaga struktuurina kui glükoos, siis reaktsiooni algusfaasi protsessid toimuvad fruktoos puhul kiiremini kui glükoosi puhul. Sellest tulenevalt on fruktoos potentsiaalselt võimeline mõjutama toidu maitseomadusi, ülemäärast pruunistumist (vähendab või suurendab), kogust, pehmust jne.
Dehüdradatsioon.
Fruktoos dehüdreerub üsna kergesti. See protsess võib tulevikus olla osa odavast ja süsinikuvabast süsteemist, kus saab toota taimedest bensiini või diislit.
Suhteline magusus.
Lisaks odavusele on peamine põhjus, miks fruktoosi nii palju toitude ja jookide juures kasutatakse, tema suur suhteline magusus. Fruktoos on kõige magusam looduslikult esinev süsivesinik. Üldiselt võib öelda, et fruktoos on 1,73 korda magusam kui sahharoos. Siiski magusam on fruktoosi viielüliline vorm, kuuelüliline vorm on umbes sama magususega nagu sahharoos. Fruktoosi kuuelülilise vormi tekkeni viib tema soojendamine.
Fruktoosi magusust tajub inimene varem (kiiremini) ning maitse ja intensiivsuse maksimumi kujunemine ja samuti maksimumi kadumine toimuvad kiiremini kui teiste suhkrute puhul.
Fruktoosi lahustuvus ja kristalliseerumine.
Fruktoos on parema lahustuvusega kui teised suhkrud, kuid sellest tulenevalt on fruktoosi vesilahusest väga raske kristalliseerida. Suhkrute segud nagu kommid, mis sisaldavad fruktoosi, on pehmemad kui need, mis ei sisalda fruktoosi. See nähtus tulenebki fruktoosi heast lahustuvusest.
Külmumispunkt.
Fruktoosil on suurem mõju külmumispunki alandamisele kui disahhariididel või oligosahhariididel. See võib mängida läbi jääkristallide formeerumise vähendamise olulist rolli puuviljade rakuseinade terviklikkusel. Muidugi pole see omadus teretulnud külmalt serveeritavate (jäätise) magustoitude puhul.
Fruktoosi ja tärklise funktsionaalsus toidus.
Fruktoos tõstab tärklise viskoossust järsemalt ja saavutab kõrgema lõpliku viskoossuse kui sahharoos. Põhjuseks on asjaolu, et ta alandab temperatuuri, mis soodustab tärklisel geeliks muutumist.
Paljud kunstlikud magustajad pole sobivad kodus küpsetamiseks, kuid paljusid traditsiooniliste retseptidega toite (väikeste kohandustega) on võimalik valmistada fruktoosi abil.
Toidu allikad.
Looduslikult fruktoosi sisaldavad allikad on puuviljad, köögiviljad (kaasa arvatud suhkruroog) ja mesi. Tavaliselt toimub edasine fruktoosi kontsentreerimine just nendest allikatest. Kõige kõrgema fruktoosi sisaldusega toiduallikateks peale kristallilise fruktoosi on veel toidud, mis sisaldavad tavalist lauasuhkrut (sahharoos), kõrge fruktoosi sisaldusega maisi siirupit, agaavi siirupit, mett, vahtrasiirupit ja puuviljamahla – need sisaldavad protsentuaalselt ühe toidu serveerimise korra kohta, võrreldes teiste sarnaste toitude ja koostisosadega, kõige enam fruktoosi. Fruktoos esineb toidus kas vabalt monosahhariidina või seotuna glükoosiga sahharoosis (disahhariidi kujul). Fruktoos, glükoos ja sahharoos saavad toidus esineda koos, kuid nende osakaalud võivad olulisel määral erineda.
Tavaliste puuviljade ja köögiviljade suhkrute sisaldused on välja toodud tabelis 1. Üldiselt on toitudes, mis sisaldavad vaba fruktoosi, fruktoosi ja glükoosi suhe enam-vähem 1 – see tähendab, et toitudes on fruktoosi ja glükoosi ühepalju. Kui suhte (fruktoos: glükoos) väärtus on suurem kui üks, siis on fruktoosi osakaal suurem. Näitena võib siin tuua õuna ja pirni. Kui aga väärtus on alla ühe, nagu aprikoosi või virsiku puhul, siis on suurem glükoosi osakaal.
Õuna- ja pirnimahl pakuvad erilist huvi lastearstidele, kuna kõrge fruktoosisisaldus võib lastel põhjustada kõhulahtisust. Seda rakkude tõttu, mis paiknevad soolestikus ja millel on madalam võime omastada (madal afiinsus) vaba fruktoosi kui glükoosi või sahharoosi. Sellises olukorras jäävad fruktoosi molekulid soolestikku, langetades sealse keskkonna osmootset potentsiaali (st suureneb aineosakeste hulk, mis seovad veemolekule) ning seeläbi ka veepotentsiaali. Kuna vesi liigub piirkonda, kus on madalam veepotentsiaal, siis koguneb see sellises olukorras soolestikku ja põhjustab osmootse kõhulahtisuse.
Tabel 1 näitab ka sahharoosi sisaldust erinevates puu- ja köögiviljades. suhkruroos ja suhkrupeedis on kõrge sahharoosi kontsentratsioon, seega neid kasutatakse majanduslikult sahharoosi tootmiseks. Ekstraheeritud (lähteainetest eraldatud) suhkruroog ja suhkrupeet mahl puhastatakse lisanditest ja mustusest ning kontsentreeritakse üleliigse vee eemaldamisega. Lõpp-produktiks on 99,9% puhas sahharoos. Sahharoosi sisaldavateks suhkruteks on tavaline valge granuleeritud lauasuhkur ja tuhksuhkur ning pruun suhkur.
Kõik väärtused on antud grammides (g) 100 grammi toidu kohta. Fruktoosi ja glükoosi suhe on arvutatud järgmiselt: vaba fruktoosi ja poole sahharoosi summa on jagatud vaba glükoosi ja poole sahharoosi summaga. Poole sahharoosi hulga lisamine on vajalik, kuna viimane koosneb pooleldi fruktoosist ja pooleldi glükoosist. Selle tulemusena saadakse kogu fruktoosi ja kogu glükoosi hulk.
Fruktoosi leidub ka juba eespool mainitud kõrge fruktoosi sisaldusega maisisiirupis (HFCS), mis sünteetiliselt toodetud magustaja. HFCS tootmiseks kasutatakse toormaterjaliks hüdrolüüsitud maisitärklist. Läbi ensümaatilise protsessi muudetakse glükoosi molekulid fruktoosiks. Kokku eksisteerib 3 eri tüüpi HFCS, mida eristatakse erineva fruktoosi sisalduse alusel: HFCS-42, HFCS-55 ja HFCS-90. Number ühendi nime järel näitab protsenti, kui suur on sünteesitud fruktoosi osahulk siirupis. Seega HFCS-90-s on fruktoosi kontsentratsioon kõige kõrgem ning seda kasutatakse tihti HFCS-55 tootmiseks. Viimast kasutatakse magsutajana näiteks alkoholivabades jookides, HFCS-42 samal ajal kasutatakse paljudes töödeldud toitudes ja küpsetatud toodetes.
Roo- ja peedisuhkrut on kasutatud põhilise magustajana toidutööstuses läbi sajandite. Koos HFCS arendamisega on siiski toimunud suured muutused eritüüpi magustajate tarbimises. Nagu jooniselt on näha, toimus see muutus 1970. aastatel. Vastupidiselt populaarsele seisukohale, et HFCS kasutusele võtmine ja tarbimise suurendamine on oluliselt suurendanud ka fruktoosi tarbimist, ei ole summaarne fruktoosi tarbimine dramaatiliselt muutunud. Granuleeritud suhkur on 99,9% puhas sahharoos, mis tähendab, et seal on võrdses koguses nii fruktoosi kui glükoosi. Kõige enam kasutatavad HFCS vormid HFCS-42 ja HFCS-55 sisaldavad enam-vähem ühepalju fruktoosi ja glükoosi (üks rohkem glükoosi, teine rohkem fruktoosi). Jooniselt on ka näha, et HFCS on mõneti sahharoosi kui magustaja välja vahetanud. Võib ka öelda, et hoolimata väikestest muutustest magustajate kasutamises on fruktoosi ja glükoosi tarbimise suhe siiski võrdlemisi konstantseks jäänud.
Fruktoosi seedimine ja imendumine organismis.
Nagu me juba teame, esineb fruktoos toitudes monosahhariidina (vaba fruktoos) või disahhariidina (sahharoosi koostises). Vaba fruktoos omastatakse soolestiku poolt otse. Sahharoosi kujul esinev fruktoos seeditakse täielikult aga juba peensooles. Kui sahharoosi molekulid interakteeruvad peensoole rakkudega, siis ensüüm sahharaas katalüüsib sahharoosi molekuli lõhkumist, et tekiks üks glükoosi ja üks fruktoosi ühik. Fruktoos imendub peensooles, seejärel siseneb maksa värativeeni ning suundub maksa.
Fruktoosi imendumise mehhanism peensooles pole siiski täielikult teada ja arusaadav. Mõned tõendid viitavad aktiivsele transpordile, sest fruktoosi liikumise puhul rakku on täheldatud liikumist vastu kontsentratsiooni gradienti. Siiski toetab enamik uuringuid teooriat, mille kohaselt fruktoos imendub limaskesta membraanis hõlbustatud transpordi teel, kaasates endaga GLUT5 transportvalgud. Kuna fruktoosi kontsentratsioon on kõrgem raku sees, siis ta on võimeline liikuma vastu kontsentratsiooni gradienti enterotsüüti (sooleseinarakud) vaid transportvalkude abiga. Enterotsüüdist välja (näiteks kapillaaridesse) võib fruktoos liikuda GLUT2 või GLUT5 abiga. Kuid kuna GLUT2 valkudel on suurem võime fruktoosi transportida, siis sellest tulenevalt enamik fruktoosi transpordist enterotsüütidest välja toimubki läbi GLUT2.
Imendumisvõime ja -määr.
Fruktoosi imendumisvõime monosahhariidi vormina varieerub vähem kui 5 grammist kuni 50 grammini. Konkreetse väärtuse esinemine selle vahemiku ulatuses sõltub sissesöödava fruktoosi hulgast. Uuringud näitavad, et suurim imendumismäär esineb olukorras, kus glükoosi ja fruktoosi on enam-vähem võrdses koguses. Sellest tulenevalt on fruktoosi tarbimine disahhariidina tema imendumismäära seisukohalt kõige otstarbekam. On täheldatud, et GLUT5 madala hulga puhul võib tema ülekandemäär olla üleküllastunud, st üle kantava fruktoosi hulk on GLUT5 hulga jaoks liiga kõrge. Imendumist saab suurendada glükoosi kaasabil. Üks välja pakutud mehhanisme selle fenomeni kohta on glükoosist sõltuv fruktoosi kotransport. Lisaks kasvab GLUT5 vahendatud fruktoosi ülekande aktiivsus suurema koguse fruktoosi tarbimise tagajärjel. Fruktoosi esinemine rakus põhjustab intensiivsema GLUT5 mRNA transkriptsiooni, viies transportvalkude hulga suurenemiseni. Katsetulemused on näidanud, et kõrge fruktoosisisaldusega toidu tarbimine võib transportvalkude hulka suurendada 2 korda ning seda juba 3 tunni möödudes pärast vastava dieedi alustamist.


Metaanhape.
Metaanhape ehk sipelghape (keemiline valem HCOOH või CH2O2) on värvuseta, söövitav, vees lahustuv vedelik. Metaanhape on kõige lihtsam karboksüülhape. Metaanhape esineb looduslikult sipelga- ja mesilasmürgi sees, sellest ka rahvapärane nimetus sipelghape.


Vihik (ajakiri).
Vihik on Eesti Kirjanduse Seltsi kvartaliajakiri. Esimene number ilmus mais 2002. 2002-2004 oli toimetaja Berk Vaher, 2004-2005 Priit Kruus ja alates 2006. aastast Jaak Tomberg.
Ajakirja esimene toimetaja Berk Vaher iseloomustas Vihiku taotlus selle esimese numbri juhtkirjas nii: "Vihik on avangardsete esseede polügon. Mõttekäigud ja teooriad, mis siin esitamisele tulevad, keerlevad enamasti küll kirjanduse ümber, kuid on siiski valdavalt erialavahelised – kaardistades juba eksisteerivaid kokkupuutepunkte erinevate kunstide vahel, kuid samavõrra neid ka juurde luues. Kui etableerunumad kultuuriväljaanded kalduvad panustama juba küpsetele ja viimistletud mõttekäikudele, siis Vihik püüab tabada äsjasähvatanut – vaimuääsi leekides terendavat mõtet, mis alles hakkab kultuuriks hanguma."
Püsiautoriteks on Erkki Luuk, Priit Kruus, Jaak Tomberg, Andreas Walden, Kiwa, Andres Keil.


Eesti Kirjanduse Selts.
Eesti Kirjanduse Selts (lühend EKS) on organisatsioon, mille eesmärgiks on kirjanduse, teaduse ja kunsti edendamine Eestis, oma maa ja rahva igakülgne tundmaõppimine ning tehtud töö tulemuste kättesaadavaks tegemine rahvale. Seltsi juhatus asub Tartus.
Selts asutati 6. augustil 1907. Loomise järgselt kasvas selts kiirelt tervet Eestit katvaks organisatsiooniks ja 1930. aastate lõpul kuulus sellesse juba üle 2000 liikme. Seltsi tegevus lõppes ja seltsi varad natsionaliseeriti 1940. aastal.
Eesti Kirjanduse Selts taastati ametlikult 18. detsembril 1992 ja tegevus jätkus õigusliku järjepidevuse alusel ning 16. juunil 1940 kehtinud ja redigeeritud põhikirja järgi.


Valeria Ränik.
Valeria Ränik (sündis 19. augustil 1964 Moskvas) on eesti kirjanik.
Projektid "Eesti ilves" ja "Ilvestare".
Valeria Ränik juhtis projekte "Eesti ilves" ja "Ilvestare", mis tegelesid ilveste tutvustamisega Eestis. Projektide raames kirjutas ta raamatuid ja esines korduvalt ajakirjanduses. Valeria Ränik jätkab ilveste ja ka muude kiskjate (ka metsloomarehabilitatsiooni) kohta info kogumist ja avaldamist oma kodulehekülgedel.
Välislingid.
Ränik, Valeria
Ränik, Valeria


Arbujad.
Arbujad on luuletajate sõpruskond, mis sai oma nime 1938. aastal ilmunud kriitiku ja kirjandusteadlase Ants Orase koostatud antoloogia " järgi.
See luuletajatest sõpruskond kogunes üliõpilasseltsi Veljesto ümber.
Liikmed: Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik ja Paul Viiding.
Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti kõlbeliste väärtuste kandjana ning inimest sõltumatu isiksusena.
Bernard Kangro on avaldanud arbujatest kirjanduslooliste mälestustega põimitud esseekogud "Arbujad" (1981) ja "Arbujate kaasaeg" (1983).


Erakkond.
Erakkond on Tartus alates 1995. aastast tegutsev ja 1996. aastal avalikkuse ette astunud kirjandusrühmitus.
Erakkonda kuuluvad autorid siiski eitavad, et tegemist on rühmitusega (rühmituse paistab välistavat ka sõna "erakkond"). Pigem on tegemist sõpruskonnaga, millel puudub ühine esteetiline platvorm ja milles solidaarselt toetatakse üksteise kirjanduslikku arengut ning aidatakse üksteisele lugejate ja kriitikute tähelepanu tõmmata, sealhulgas ka ühiste väljaannetega.


EYS Veljesto.
Eesti Yliõpilaste Selts "Veljesto" (ka EYS "Veljesto", EYS Veljesto) on üliõpilasselts, mis alustas tegevust 24. veebruaril 1920 Tartus.
Eesti Üliõpilaste Seltsist lahku löönud seltsi asutajate hulka kuulusid August Annist, Oskar Loorits, Harri Moora, Julius Mägiste, Ants Oras ja Albert Kivikas.
Seltsi aastapäeva tähistatakse 24. veebruaril.


Tallinna Noored Tegijad.
Tallinna Noored Tegijad (lühend TNT, inglise keeles "Tallinn Young Authors", soome keeles "Tallinnan Nuoret Tekijät") on aastail 1998–2000 tegutsenud Tallinna noorte kirjanike rühm.
TNT loomine.
Tallinna Noorte Tegijate eellugu ulatub 1997. aasta suvesse, mil Tallinna vanalinnas said omavahel kokku ja hakkasid tihedamalt lävima Wimberg, Jürgen Rooste, Ivar Sild ja Marko Kivimäe ning rühmaga hiljem liitunud Hedda Maurer. Kolm esimest sattusid sama aasta sügisel koos õppima Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti filoloogia esimesele kursusele, kus õppis ka Marie Myrk. Samas ülikoolis ja samal erialal, aga eespool õppis Neeme Põder. Selle tuumiku ümber kogunes 1998. aasta sügiseks veel teisi noori kirjanikke, kes kokku moodustasid 19. septembril 1998 kirjandusliku rühma nimega Tallinna Noored Tegijad.
Tegevus ja väljaanded.
Oma kolme tegevusaasta jooksul andis TNT hulga luuleõhtuid Tallinnas (Kirjanike Majas, Kloostri Aidas, Von Krahli teatri baaris, Niguliste kirikus, Tallinna Pedagoogikaülikoolis jm), Tartus (Legendi galeriis, Kirjanduse Majas, Tampere majas, Obu galeriis jm), Pärnus (Uue Kunsti Muuseumis) jm. Esinemised olid menukad, meelitades kohale rohkelt publikut ja teenides kiitvat tagasisidet nii kriitikutelt kui ka niisama kirjandushuvilistelt. Eriti tõmbas tähelepanu Jürgen Rooste impulsiivne ja Wimbergi naklaslik, s.o Tartu Noorte Autorite Koondise lärmakamale osale (Contra, Aapo Ilves, Olavi Ruitlane, Veiko Märka, Jaan Pehk jt) lähedane esinemisstiil. Väga sugestiivselt esitas oma lühipoosat alati ka Marie Myrk. Muusikaliselt oli TNT esinemistel kaastegev punkroki-mõjuline nn romantiline tantsumuusikaansambel Jubilee.
Teiseks tähtsaks tegevussuunaks oli enda avaldamine trükisõnas, eriti TNT almanahhi "Mõned ei tahtnudki" väljaandmine. See ilmus lõpuks 2000. aasta kevadel kirjastuses Kupar, lisaväärtuseks teeneka toimetaja Jaakko Hallase toimetajatöö ja tuntud kunstniku Tiina Tammetalu pilkupüüdev kujundus (diplom 2000. aasta 25 kaunima raamatu konkursilt,). Luulekogudega debüteerisid TNT päevil Jürgen Rooste ("Sonetid", 1999) ja Wimberg ("Maaaraamat", 2000,), mõlemad kirjastuses Huma. Ivar Sild oli luulekoguga "Valimata luulet" (1996) debüteerinud enne TNT loomist.
Lisaks ametlikele avaldamiskanalitele ajakirjandusväljaannete ja tegevkirjastuste näol harrastati TNT-s ja osade selle liikmete poolt ka pärast TNT tegutsemise lõppemist laialdaselt omakirjastamist. Nii koostas ja andis Wimberg välja kolm numbrit kirjanduslikku kogumikku URDU (1. nr 1999, 2. nr 2000, 3. nr 2001), kasutades kahe esimese puhul paljundamiseks tavalist koopiamasinat (). Hoolimata sellest ja paratamatult väiksest trükiarvust tekitas URDU palju tähelepanu.
Omakirjastatud raamatuid andsid välja veel Monaco ("Hingetõmme", 1999; "Baile Átha Cliath", 2002, viimane ilmus redigeerituna 2005. aastal ka ametlikult), Mihkel Bravat ("Kõverpeegelpildid", 1999; "järgmine", 2002; "kolm", 2001), Siuts ("Öö", 2000) ja Marko Kivimäe ("Eluküünal kustub...", 1998). Samuti on omakirjastuse teel välja antud esimesed kuus Ivar Silla luulekogu, alates 1996. aastal ilmunud kogust "Valimata luulet". Sellele järgnesid "Pildimasin" (2001), "Minu erünnused" (2002), "Usk, loodus, armastus" (2002), "Siniveri ja surrogaat" (2003) ning "Oletus" (2004), kirjastusteks Pakuvere, LauaPealne ja Russalka.
Oluliseks igapäevaseks kooskäimiskohaks oli rühmale ja selle lähikondlastele Kloostri Ait, mille tollane atmosfäär oli Jaak Johansoni kujundatuna loomingulist tegevust heldelt soosiv. Ametlikult käidi vähem või rohkem regulaarselt koos igal laupäeval Kirjanike Majas, kus Kirjanike Liidu tollane esimees Mati Sirkel lubas selleks otstarbeks kasutada omaenese tuba. Asjaajana seisis TNT eesotsas algupäevil Ivar Sild, lõpupäevil ka Jürgen Rooste ja Wimberg, nimetatud kolm olid ka põhilised ideegeneraatorid.
TNT ametlik enesetutvustus.
"TNT on Tallinna nooremat kirjanikkonda siduv manifestitu organisatsioonilaadne ühendus. Kooslusele pandi alus 1997. aasta novembris-detsembris paari TPÜ eesti filoloogia üliõpilase poolt ja kevadeks koguti tutvuskonnast kokku mõniteist potentsiaalset liiget. Märtsis 1998 kogum organiseerus ja hakkas täies eneseteadvuses pihta kooskäimiste ja üritustega. 19. septembrist 1998 on ühenduse nimeks TNT.
TNT-l puuduvad ühised loomingupõhimõtted ja maailmavaatelised tõekspidamised. Tegu on üksteisest täiesti erinevate loojaisiksuste liiduga. Impressionistlikust mõtteluulest vasakpoolse rahvusluse ja proletaarse sotsiaalsuseni, julgest homo- ja heteroerootikast piinlikpuhta ja häbeliku religioossuseni, heiastusest ja psühhedeeliast agitatsiooni ja lauspropagandani, ajaviiteproosast käsulaudadeni – see on TNT, kaootiline mitmekesisus, mis ei killusta, vaid ühendab.
Kordasaadetu hulgas on arvukalt kirjandusõhtuid ("Väikesed nukud", "Nägu", "Mõned ei tahtnudki", "Jazz lahti, luule kinni, luule lahti, jazz kinni", "Tuvi on vihane", "Saja aasta pärast mais" jt) ja publitseeritud teoseid." (Wimberg, 2000)
Ebaametlik lisandus: "TNT-le annab kvaliteedi tõsiseltvõetavus läbi figureerimise, tembutamise ja tirriteerimise. TNT tähtsaim toode ei ole mitte tekst, vaid progress." (sama autor)
Tegevuse lõpetamine.
Aastaks 2000 oli TNT tervikuna ning selle esileküündivamad liikmed Jürgen Rooste, Wimberg ja Ivar Sild eraldi pälvinud rohkelt tähelepanu, edukalt oli kirjandusse tulnud ka Marie Myrk. 2000. aasta suvel tekkis TNT ridades esmalt loomingulistel, seejärel ka isiklikel põhjustel lahknemine, mille ühele poole jäid aktivistidena Mikk Murdvee ja Neeme Põder, teisele poole Jürgen Rooste ja Wimberg. Kaks viimast reageerisid sellele sügisel TNT-st väljaastumisega ja enese jõulise uuestimanifesteerimisega kirjandusõhtu "Kunstide Valitsus Põrgu tänavas" korraldamise näol Kirjanike Majas. Mainitud kirjandusõhtul, mis toimus 25. oktoobril, astusid esile mh Matti Moguči Matti Miliuse isikus ja Tartu NAK-i nn raskekahurvägi (Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Jaan Pehk ja Veiko Märka), aga ka Elo Viiding, Liisi Ojamaa ja Ivar Sild ning endised TNT-lased Jürgen Rooste ja Wimberg, muusikalist saadet tegi vokaal-instrumentaalansambel Hea Elu. Allesjäänud TNT Mikk Murdvee ja Neeme Põdra juhtimisel tegutses veel lühikest aega, kuni hajus vaikselt laiali.
TNT-lased hiljem.
Pärast TNT lõplikku lagunemist 2000. aastal on Jürgen Rooste, Wimberg, Ivar Sild ja Marie Myrk (ka Kätlin Vainola nime all) jäänud edukalt kirjandusse edasi tegutsema. Jürgen Rooste ja Wimberg on avaldanud rea luulekogusid, Wimberg ka romaani "Lipamäe", ning mõlemad on töötanud hulga aastaid kirjandustoimetajana, vastavalt Sirbis ja Eesti Päevalehes. Aastast 2007 töötab Rooste Helsingis Eesti Instituudi juhatajana, Wimberg on aastast 2008 vabakutseline kirjanik.
Nagu eespool osutatud, on hulga luulekogusid avaldnud ka Ivar Sild, enim tähelepanu on neist pälvinud seitsmes, 2006. aastal Kivisildniku kirjastuses Jumalikud Ilmustused Kivisildniku toimetatud luuleraamatute sarjas "JI" ilmunud "Spermaga ja puha" (). Aastal 2000. avaldas Ivar Sild kahasse Jürgen Roostega Loomingu Raamatukogus luulekogu "Pegasus on pisut pervers".
Kätlin Vainola avaldas 2006. aastal lastejutustuse "Ville" (), mis võitis aasta varem kolmanda koha Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse, kirjastuse Tänapäev ja ajakirja Täheke poolt korraldatud lastejuttude võistlusel "Minu esimene raamat". Samuti osales ta lühiproosaga 2002. aastal ilmunud noorte autorite koguteoses "Psaikobilli" (koos Valner Valme, Kristjan Kaugenõlva, Villem Valme ja autoritekoondisega "Vabad käed",) ja on kirjutanud (pseudonüümi Marie Myrk all) sõnad mitmele ansambli Sõpruse Puiestee laulule (TNT-eelsest ajast pärinevad temalt ka Vennaskonna laulu "Eleegia" sõnad).
Nende kõrval on pärast TNT lagunemist eredalt kirjandusse tulnud Jana Lepik, kelle 2004. aastal ilmunud luulekogu "Lahtine taevas" (Tuum,) tõmbas laialt tähelepanu. Oma esimese luulekogu "Silmus või sõlm" avaldas Lepik 2002. aastal enda poolt sisse loetuna mp3-formaadis helifailide kujul internetis, kogukestusega 47 min 46 sek (,). Eestis oli see teadaolevalt esimene kord sellisel kujul luulet avaldada. 2005. aastal valis Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen Jana Lepiku üheks tulevikutäheks (). Jana Lepiku oluliste saavutuste hulka kuulub ka Poetry Slami võitmine 2007. aasta kirjandusnädala SOTSIA raames – tegu on esitusvõistlusega, kus iga osavõtja esitab piiratud aja jooksul publiku ees oma luuleloomingut ja parima esituse selgitab välja publik.
Hedda Maurer avaldas koos Mia Leite (kodanikunimi Maria Savisaar) ja Priit Kruusiga 2002. aastal välja antud jutukogus "Koopia" jutu "Oholibama & Uuts" ning on kirjanduslikku tegevust jätkanud ka hiljem. Neeme Põder on kodanikunime all avaldanud luulekogud "Baile Átha Cliath" (!peatus, 2005) ja "Kaktuste puiestee" (Eesti Raamat, 2007).
Anu Mõistlik on tegev ajakirjanduses. Mikk Murdvee on tunnustatud viiuldaja ja dirigent. Marko Kivimäe on Elioni tehniline administraator ja hobipiltnik. Tõnis Saarts, kelle kuuluvus TNT ridadesse jäi lühiajaliseks, on tuntud sotsioloog.
!peatus.
Aastal 2002 asutasid kolm endist TNT-last Neeme Põder, Hedda Maurer ja Jana Lepik uue kirjandusliku rühma !peatus. Rühma neljas liige oli prosaist ja kirjanduskriitik Priit Kruus. Muu hulgas ilmus !peatuse kui kirjastuse nime all Neeme Põdra luulekogu "Baile Átha Cliath" (2005).
TNT!
TNT järeltulijana andis endast 2002. aasta sügisel märku uus samanimeline rühm, järjekorraindeksiks hüüumärk – TNT!, mis koondas uusi noorema põlvkonna kirjanikke. TNT!-sse kuulusid teiste seas Kaarel Kressa, Kristel Kiigemägi ja Rolf Liiv.
Muu.
Testide koostaja on Elle Hein ja need on pärit sellelt.


Jüri Ehlvest.
Jüri Ehlvest (15. märts 1967 Tallinn – 11. oktoober 2006 New York) oli eesti kirjanik.
Ehlvest õppis Tartu Ülikoolis bioloogiat ja usuteadust.
Kirjutas maagilis-realistlikke ja metafüüsilisi novelle ja romaane.
Elas Tartus ja kuulus rühmitustesse Abi-Piirissaare Dalinistlik Kõõl (koos Sven Kivisildnikuga), Eesti Kostabi $elts ning Hirohall.
Tunnustused.
Jüri Ehlvest sai mitmeid auhindu (sealhulgas Friedebert Tuglase novelliauhind 1997 ja 2003).
Pere.
Jüri Ehlvest oli abielus Anneli Ehlvestiga; sündisid pojad Kaspar (1987), kes on "rock"-ansambli Depoo bassist, ja Joonatan (2000).
Jüri Ehlvest oli maletaja Jaan Ehlvesti vend.
Välislingid.
Ehlvest, Jüri
Ehlvest, Jüri
Ehlvest, Jüri


Valmar Adams.
Valmar Adams (sünninimi Vladimir Karl Moritz Adams; aastatel 1924–1933 Vilmar Adams; 30. jaanuar 1899 Peterburi – 15. märts 1993 Tartu) oli eesti kirjanik ja kirjandusteadlane. Ta kasutas ka pseudonüümi Vladimir Aleksandrovski.
Tema luule oli mõjutatud vene luulekoolkondadest.
EYS Veljesto vilistlane.
Valmar Adams oli viimane Eesti Kirjanike Liidu liige, kes oli sündinud 19. sajandil.
Isiklikku.
Valmar Adamsi poeg on Jüri Adams.


Heiti Talvik.
Heiti Talvik (9. november 1904 Tartu – 18. juuli 1947 Tjumeni oblast) oli eesti luuletaja. Ta kuulus rühmitusse Arbujad.
Heiti Talvik õppis Treffneri gümnaasiumis, kuid katkestas õpingud 1921. aastal ja läks tööle Kohtla-Järve põlevkivi kaevandusse. 1926. aastal jätkas ta katkenud õpinguid ja lõpetas Pärnu õhtugümnaasiumi. Samal aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus ta oli mitme katkestusega (pikemalt sõjaväeteenistuse tõttu) üliõpilaste nimekirjas 1934. aastani. 1945. aastal Talvik arreteeriti ja saadeti peale mõne ajalist vangistust Eestis asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri Urmanovo haiglas 1947. aastal. Talviku eluajal ilmus temalt kaks luulekogu - "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937).
Isiklikku.
Heiti Talviku isa oli leeprauurija Siegfried Talvik. Tema ema Elfriede Talvik oli pianist. 1937. aastal abiellus Heiti Talvik Betti Alveriga.
Välislingid.
Talvik, Heiti
Talvik, Heiti
Talvik, Heiti


Paul Viiding.
Paul Viiding (22. mai 1904 Valga – 27. juuni 1962 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik ja tõlkija.
Lõpetas 1930 Tartu Ülikooli matemaatika alal.
Isiklikku.
Paul Viidingul ja Linda Viidingul sündisid tütred Reet, Anni ja Mari ning poeg Juhan.


Berk Vaher.
Berk Vaher Eesti Kirjanike Liidu üldkogul 2011. aastal.
Berk Vaher (sündis 30. juunil 1975 Kohtla-Järvel) on eesti kirjanik ja kriitik.
Pärast Viljandi 5. Keskkooli lõpetamist asus ta õppima Tartu Ülikooli inglise keele ja kirjanduse erialale, mille lõpetas "cum laude". Magistrikraadi sai ta "with distinction" Inglismaal Warwicki Ülikoolis. Kirjutab Tartu Ülikooli semiootika osakonna doktorandina dissertatsiooni eksootikast kirjanduses.
Töötab Tartu Ülikooli õppejõuna, elab Tartus. Aastatel 2005 -2011 oli ta Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees.
Aastatel 2002–2006 oli ta ajakirja Vihik toimetaja.
Berk Vaher kuulub rühmitusse Erakkond.
Raamatud.
Samuti on Vaher avaldanud perioodikas palju kirjandus- ja muusikakriitikat.


TNT.
TNT on soome poksija Juha Tolppola hüüdnimi.


Analüütiline filosoofia.
Analüütiline filosoofia on 20. sajandi alguses George Edward Moore'i ja Bertrand Russelli poolt Cambridge'is vastukaaluks briti idealismile algatatud filosoofiasuund, mis on praegu domineeriv ingliskeelsetes maades (angloameerika filosoofias) ja Põhjamaades ning mida vastandatakse kontinentaalfilosoofiale, millest ta erineb selguse, ranguse ning osalt ka usutavuse taotluse poolest.
Analüütilise filosoofia kujunemisel on olnud tähtis koht ka Gottlob Fregel ning Ludwig Wittgensteinil.
Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile ning sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht.
"Analüütilise filosoofia" kolm tähendust.
Analüütilisest filosoofiast räägitakse kolmes tähenduses: kui õpetusest, kui meetodist ja kui traditsioonist.
Analüütiline filosoofia kui õpetus.
Analüütiliseks filosoofiaks on nimetatud õpetustest kõige sagedamini loogilist positivismi ja loogilist atomismi. Samuti võidakse analüütilise filosoofia all mõista tavakeelefilosoofiat, terve mõistuse filosoofiat või mingit nende kahe sulamit. Analüütilist filosoofiat sai kuidagimoodi mingi konkreetse õpetusega samastada kuni 1950ndateni, mil enamik väljapaistvaid analüütilisi filosoofe järgisid omavahel lähedasi uurimisprogramme ning pooldasid sarnaseid põhiteese. Tänapäeva analüütiliste filosoofide hulgas kuuluvad nendesse koolkondadesse väga vähesed.
Analüütiline filosoofia kui meetod.
Analüütilise filosoofia meetod on teatav üldine lähenemine filosoofiale. Algaegadel tegelesid analüütilised filosoofid loogilise analüüsiga, praegu aga rõhutatakse selget ja täpset lähenemist ning pannakse rõhku argumentidele ja tõenditele, kahemõttelisuse vältimisele ning detailide arvessevõtmisele. Seetõttu on paljude filosoofia teemade puhul saanud võimalikuks spetsialiseerumine ja täppistöö. Filosoofilised kirjutised nõuavad lugejalt rohkem ettevalmistust kui varem. On ka leitud, et analüütilisel filosoofial on seetõttu vähe öelda lugejatele, kes otsivad vastust elu mõtte ja muudele taolistele probleemidele. Teisest küljest on analüütilises filosoofias saavutatud ranguse tõttu võimalik mõtestatum arutelu ja vähendatud möödarääkimise võimalust.
Analüütiline filosoofia kui traditsioon.
Analüütilise filosoofia traditsioonile panid alguse Gottlob Frege, Bertrand Russell, George Edward Moore ja Ludwig Wittgenstein 20. sajandi alguses. Selles traditsioonis töötavad filosoofid püüavad enamjaolt selgitada filosoofilisi probleeme analüüsi abil ja loogilise rangusega, kasutades analüütilist filosoofiat kui meetodit.
Analüütilise filosoofia valdkonnad.
Analüütilise filosoofia algaegadel domineerisid filosoofiline loogika, matemaatikafilosoofia ja keelefilosoofia. Nende osakaal on ajapikku märgatavalt vähenenud. Need teemad domineerisid loogilises positivismis, loogilises empirismis, loogilises atomismis, logitsismis ja tavakeelefilosoofias. Hiljem on ulatuslikult tegeldud eetikaga (näiteks Philippa Foot, Richard Hare, John Lesley Mackie), poliitikafilosoofiaga (John Rawls, Robert Nozick), esteetikaga (Arthur Danto), religioonifilosoofiaga (Alvin Plantinga, Richard Swinburne), keelefilosoofiaga (John Searle, Saul Kripke) ja vaimufilosoofiaga (Donald Davidson, Daniel Dennett, Paul Churchland). On tekkinud ka eraldi analüütiline metafüüsika (David Lewis, Peter van Inwagen, David Armstrong).
Analüüs kui meetod.
Analüütilisele filosoofiale iseloomulik meetod (kuid mitte selle ainus meetod) on nn keeleanalüüs ehk analüüs, mille lõppeesmärgiks on filosoofiliste probleemide lahendamine või hajutamine keelest tingitud segaduste hajutamise teel või ka keelele tuginedes.
Analüüsil põhineval analüütilisel filosoofial oli algselt kaks põhisuunda: ideaalkeelefilosoofia ja tavakeelefilosoofia (laiemas mõttes). Mõlemad hindavad sõnastuse selgust ja arutluste rangust. Analüütilist filosoofiat ühendabki pigem selline hoiak kui mingid spetsiifilised probleemid või ideed.
Et analüüsil on analüütilises filosoofias põhjapanev roll, siis on selle põhidistsipliiniks analüütiline keelefilosoofia, mis saigi alguse keeleanalüüsist.
Ideaalkeelefilosoofia.
Analüütilise filosoofia algeid võib täheldada juba 19. sajandil (Bernard Bolzano, Franz Brentano, Alexius Meinong), kuid suur osa analüütilisest traditsioonist võib oma eelkäijaks pidada Gottlob Freget, kes oma "Mõistekirjas" (1879) kirjutab: "Kui üks filosoofia ülesandeid on murda sõna võim inimvaimu üle, avastades keeletarvituse tõttu sageli peaaegu vältimatult tekivad illusioonid mõistetevaheliste vahekordade kohta, vabastades mõtlemise sellest, mis on talle külge jäänud üksnes keeleliste väljendusvahendite iseloomu tõttu, siis võib minu mõistekiri, mis on selleks otstarbeks kaugemale välja arendatud, saada filosoofidele kõlbulikuks tööriistaks."
Freget huvitab seega keel kui mõtlemise tööriist ja vahend, mille segadusseajavust ta näitab, osutades üldkeele struktuursetele kahemõttelisustele. Kaasaegsetele peaaegu märkamatult tegeles ta ühemõttelise ideaalkeele väljatöötamisega, et teaduslikke teadmisi (Fregel põhiliselt loogikat ja aritmeetikat) täpse selgusega sõnastada, tagades suhtlejatevahelise täieliku üksteisest arusaamise. Sellise suunitlusega filosoofiat, mida esindab ka Ludwig Wittgensteini "Loogilis-filosoofiline traktaat", nimetatakse ideaalkeelefilosoofiaks, sest ta püüab loogika ja matemaatika vahenditega luua täiesti selget formaalset keelt. Ideaalkeelefilosoofia alla kuulub ka osa Bertrand Russelli ja Rudolf Carnapi loomingut.
Tavakeelefilosoofia.
Teine keeleanalüüsi suund (tavakeelefilosoofia laiemas mõttes) lähtub äratundmisest, et inimkeelt ei saa taandada loogikale. See sai alguse George Edward Moore'ist ning arenes muuhulgas Ludwig Wittgensteini "Filosoofilised uurimustes" ning John Langshaw Austini ja John Searle'i kõneaktiteoorias. Eesmärgiks oli tavakeele konkreetsete kasutamisjuhtude analüüs ja kriitiline kirjeldamine.
Moore'ile olid ajendiks briti idealismi ebaselged ja ebausutavad (igapäevase kogemusega vastuolus olevad) väited, nagu näiteks "Aeg ei ole reaalne". Ta tahtis vabastada filosoofia keelt tavakeelest erinevast žargoonist.
Analüütilise filosoofia ajalugu.
Analüütilised filosoofid peavad oma eelkäijateks põhihoiaku poolest eelkõige Aristotelest, skolastikat, briti empirismi (John Locke, George Berkeley, David Hume) ning ka näiteks René Descartes'i. Lähemad eelkäijad on loogikud, eriti Gottlob Frege ja Giuseppe Peano, kes aitasid välja töötada ideaalkeelefilosoofia tehnilist aparaati, mida arendas edasi Bertrand Russelli ja Alfred North Whiteheadi "Principia Mathematica".
Russellile ja Moore'ile muutus vastumeelseks tol ajal Inglismaa ülikoolides levinud Thomas Hill Greeni, John McTaggart Ellis McTaggarti, Francis Herbert Bradley ja teiste absoluutne idealism (Briti idealism), sest ennatlike järelduste ning spekulatsiooni rohkuse tõttu ei saanud nad seda usutavaks pidada. Alternatiive otsides pöördusid nad eriti briti empirismi juurde. Nad ei vastandanud absoluutsele idealismile siiski alternatiivseid väiteid, vaid analüüsisid selle mõisteid ja väiteid ning võrdlesid selle väiteid terve mõistuse seisukohtadega. Nad jõudsid järeldusele, et absoluutsel idealismil on loogilised puudujäägid.
Loogiline atomism.
Loogiline atomism, mille kohaselt maailm koosneb elementaarfaktidest, arenes 20. sajandi esimesel kolmandikul ning selle õitseaeg oli 1920. aastatel. Selle põhiesindajad olid George Edward Moore, Bertrand Russell, Ludwig Wittgenstein ja Frank P. Ramsey. Selle suuna põhiteosed on Russelli "Loogilise atomismi filosoofia" ja Wittgensteini "Loogilis-filosoofiline traktaat".
G. E. Moore.
George Edward Moore hakkas endalt küsima, mida tähendavad absoluutse idealismi väited, nagu "Aeg ei ole reaalne" või "Kõik on vaimne". Selleks kasutas ta analüüsi, mis tähendas tema jaoks umbes mõistete defineerimist, selget väljendamist ja parafraseerimist terve mõistuse valgusel. Et terve mõistus ei ilmuta end niivõrd refleksioonis kui tavakeeles, milles ta konkreetselt, objektiivselt ja läbiproovitult avaldub, sai Moore'ist esimene tavakeelefilosoof. Tõesuse küsimusele (näiteks maailma olemuse ja inimese tunnetusvõime asjus) hakkas eelnema tähenduse küsimus. Filosoofia esmaülesandeks sai uute andmete avastamise asemel keele ja mõtlemise selitamine. Moore'i teraapiline ja radikaalsele keelekriitikale orienteeritud põhihoiak kuulutati hilisemas keelelises filosoofias (Oxfordi tavakeelefilosoofia) ainsaks lubatavaks hoiakuks filosofeerimisel.
Loogiline positivism.
Umbes 1930. aastast kuni 1940ndate lõpuni domineeris analüütilises filosoofias loogiline positvism, mida sageli samastatakse loogilise empirismiga.
Loogiline positivism pärineb Viini ringist, mille nimekamad esindajad olid Moritz Schlick, Rudolf Carnap, Friedrich Waismann, Herbert Feigl ja Otto Neurath. Viini ringi filosoofiat mõjutas eelkõige matemaatiline loogika ja empiristlik positivism (Richard Avenarius ja Ernst Mach). Silmatorkav oli loogilise positivismi rangelt metafüüsikavastane hoiak, mis põhines veendumusel, et metafüüsika väited, mis on mitteempiirilised ning seetõttu põhimõtteliselt mitteverifitseeritavad, ei saa olla mõtestatud.
Loogilise positivismi briti varianti nimetatakse mõnikord loogiliseks empirismiks. Loogilise positivismi ainsaks nimekaks esindajaks Suurbritannias jäi Alfred Jules Ayer, kuid Viini ringi mõttevara etendas väga suurt osa analüütilise filosoofia arengus USA-s ja Põhjamaades. Ayer võttis üle loogilise positivismi poleemilise ning rangelt metafüüsikavastase hoiaku ja alustas 1936 oma raamatuga "Keel, tõde ja loogika" ("Language, Truth and Logic") pealetungi tollasele religioonifilosoofiale ja kristlikule teoloogiale. Põhiosa teoloogide ja filosoofide kirjutistest keeleanalüüsi ja religiooni vahekorra kohta, mis Ayeri raamatu ilmumise järel publitseeriti, olid katsed selles raamatus öeldut ümber lükata. Pärast seda ei ilmunud kümne aasta jooksul enam olulisi religioonifilosoofia alaseid teoseid. Paljud teoloogid ja religioonifilosoofid võtsid üle Ayeri teesi, mille kohaselt religiooni laused ei ole propositsioonid ning seetõttu puudub neil kognitiivne sisu. Religioosse jutu mõte tuli ümber mõtestada.
Hiline Wittgenstein ja keeleline filosoofia.
Ludwig Wittgensteini hilisfilosoofiast sai alguse analüütilise filosoofia suund, mida nimetatakse keeleliseks analüüsiks või keeleliseks fenomenalismiks. Selle suuna hiilgeaeg kestis 1960ndateni.
Keelelise analüüsi kujundasid omaette filosoofiliseks distsipliiniks kaks koolkonda. Üks tekkis Cambridge'is, kus Ludwig Wittgensteini ja John Wisdomi ümber kogunes õpilaste ring, kuhu kuulusid filosoofid G. E. M. Anscombe, Rush Rhees, Alice Ambrose, Norman Malcolm ja paljud teised. Pisut hiljem tekkis ka Oxfordis filosoofilise analüüsi koolkond, mille tuntumad esindajad on Gilbert Ryle, John Langshaw Austin, Peter Frederick Strawson, Richard Mervyn Hare, Anthony Flew jt. See koolkond sai kuulsaks Oxfordi tavakeelefilosoofia koolkonna nime all ning arenes väga mõjukaks filosoofiavooluks, mis mõjutas ka keeleteadust.
Keelelises filosoofias on analüüsi objektiks tavakeel. Sellega viiakse lõpule "keeleline pööre" filosoofias. Küsitakse, kuidas üht või teist sõna tavakeeles kasutatakse, mida kõneleja sellega tahab väljendada või milliste reeglitega keelemängu parajasti mängitakse. Filosoofiast saab keelemängude kirjeldamine.
Cambridge'is algatas selle uue filosofeerimisviisi Wittgenstein. Loobudes paljudest "Loogilis-filosoofilises traktaadis" väljendatud vaadetest, visandas ta täiesti uue keelekäsituse. Koos oma õpilastega käsitas ta nüüd keelt ebaülevaatliku konglomeraadina "keelemängudest", millest igaühel on oma kindlad reeglid. Filosoofilised probleemid osutuvad "pseudoprobleemideks" – keele poolt tekitatud segadussesattumisteks, mida on võimalik hajutada, "välja ravida", võttes appi viisi, kuidas mõisteid ja sõnu tavakeeles kasutatakse, ehk vastava keelemängu reeglid. Wittgensteini uued keelefilosoofilised vaated on leidnud väljenduse 1953 postuumselt avaldatud "Filosoofilistes uurimustes".
Wittgensteini uusi ideid arutati ka Oxfordis, kuigi kaugeltki mitte nii entusiastlikult kui Cambridge'is, kus Wittgenstein oli karismaatiliseks koolkonnajuhiks. Oxfordis oli keelelise analüüsi eestvedajaks John Cook Wilsoni õpilane Gilbert Ryle, kes arendas edasi George Edward Moore'i põhihoiakut ja meetodit. Nagu hilisel Wittgensteinilgi, tähendas filosoofia Ryle'il filosoofiliste probleemide hajutamist tavakeele analüüsi teel ning mõistelise segaduse hajutamise teel mõisteanalüüsi abil. Filosoof peab olema terapeut, kes haigestunud keele (filosoofide endi keele) terveks ravib, võttes appi võrdluse tavalise keeletarvitusega: ta näitab, et arvatavad filosoofilised probleemid tegelikult seda ei ole, vaid tekivad üksnes sellest, et keelega käiakse valesti ümber, näiteks tehakse kategooriavigu, st valitakse oma ütlustele süntaktiline vorm, mis ei vasta asjade seisule, mida tahetakse edasi anda. Selles suhtes langeb Ryle'i programm hilise Wittgensteini omaga kokku.
Kategooriavea mõistet illustreerib üks Ryle'i enda näide: "Veel üks näide. Lõunamere saare pärismaalane vaatab esimest korda jalgpallimängu. Talle selgitatakse väravavahi, ründaja, kaitsja, kohtuniku jne funktsiooni. Mõne aja pärast ta ütleb: "Aga pole ju kedagi, kes annaks kuulsa meeskonnavaimu. Ma näen, kes ründab, kes kaitseb, kes söödab jne; aga kelle roll on meeskonnavaimu andmine?" Ja meil tuleks talle uuesti selgitada, et ta otsib asja vale kategooria põhjal. Meeskonnavaim ei ole järjekordne jalgpallitegevus nagu väravate löömine, palli mängupanemine jne. Aga ta ei ole ka mitte mingi kolmas asi, mille kohta saaks öelda, et kesktormaja pani kõigepealt palli mängu ja siis näitas üles meeskonnavaimu, või et kaitsja kas lööb peaga või näitab üles meeskonnavaimu. Selliseid vigu tegid inimesed, kes ei teadnud, kuidas mõisteid (...) ja 'meeskonnavaim' käsitseda. Raskused sugenevad nende võimetusest teatud sõnu õigesti kasutada."
Ryle'il ei ole esiplaanil mitte keelemängukontseptsioon nagu Wittgensteinil, vaid Moore'i algatatud mõisteanalüüs ning lausete grammatilis-loogiline analüüs nagu Wilsonil. Ryle'i muljetavaldav filosofeerimisviis ning tema keelekriitika ja keeleanalüüs on jälgitavad tema teoses "The Concept of Mind" (Oxford 1949).
Ryle'i jälgedes on Peter Strawson, Michael Dummett jt hiljem arendanud omaenda olulisi keelefilosoofilisi lähenemisi, mis osalt taaselustavad loogilist empirismi.
Kõneaktide teooria.
John Langshaw Austin visandas 1950ndatel kõneaktide teooria, mida hiljem täpsustasid ja arendasid edasi John Searle ("Speech acts"; 1969), Paul Grice, Peter Strawson, William Alston jt. Austini kõnelemisteooria rõhutab varem mitte tõsiselt võetud asjaolu, et kõnelemine on alati ka tegevus ning on alati sõltuv konkreetsest olukorrast. See teooria mõjutas analüütilist keelefilosoofiat ja keeleteadust tugevalt, sest kõnetegude (performatiivsete kõneaktide) olemasolu heitis uut valgust kommunikatsioonile ning keele toimimisele. Performatiivne kõneakt on näiteks: "Käesolevaga kuulutan ma teid meheks ja naiseks" või: "Ma ristin sind...". Lausumise hetkel luuakse "tõsiasi maailmas".
Kõneaktide teooriat arendatakse jätkuvalt, kasutades muuhulgas biheiviorismi, pragmatismi ja keeleteaduse elemente.
Tagasi klassikaliste probleemide juurde.
Näiteks Nelson Goodman, Willard Van Orman Quine, Hilary Putnam, Wolfgang Stegmüller, David Lewis ja Saul Kripke on analüütilise filosoofia tagasi toonud filosoofia klassikaliste ja isegi metafüüsiliste teemade ja probleemide juurde. Analüütiline filosoofia ei ole enam ühtne suund, vaid pigem meetod. Metafüüsilisi küsimusi uuritakse keelest lähtuvalt ja puhuti ka matemaatilise loogika vahenditega. See eristab näiteks analüütilist metafüüsikat näiteks eksistentsialistlikest ja fenomenoloogilistest lähenemistest.
Analüütiline filosoofia Eestis.
Analüütilise filosoofiaga tegelemine Eestis on saanud alguse peamiselt analüütilise filosoofia seminarist Tartus ning Mart Raukase tegevusest Tallinnas.


Yggdrasil.
Allikatest ilmneb, et puu ei pruukinud olla mitte üksnes kujutluspilt, vaid võis asuda hiiglasliku puu kujul ka reaalselt inimeste maailmas. "Uppsala templi lähedal seisab üks hiiglaslik puu ja sirutab oma oksi kaugele laiali, roheline nii suvel kui talvel ning keegi ei tea, mis liiki puuga on tegemist. Sealsamas asub ka püha allikas, mille juurde ohvriande tuuaks," kirjutab Adam Bremenist.
Yggdrasili kirjeldati kui kõige suuremat ja võimsamat puud, mis kunagi on kasvanud. Kolm saatusejumalannat norni (Urdr, Skuld ja Verdandi) võtsid Urdri kaevust iga päev vett ja segasid seda mullaga, et maailmapuu koor mädanema ei läheks.
Yggdrasilli ladvas istuvat kotkast õrritas päevast päeva orav Ratatoskr, kes tõi alt Nidhöggilt ebameeldivaid kommentaare ja solvanguid. Puu okste vahel elutses veel teinegi lind – haugas Vedrfölnir.
Yggdrasil oli saarepuu, mille otsa Odin end üheksaks päevaks riputas, et õppida surnute saladusi. Just siit tuleneb ka arusaam Odinist kui poodute jumalast ja temale ohverdamisest poomise läbi.


Funktsioon (muusika).
"See artikkel on funktsiooni mõistest muusikas. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit funktsioon."
Funktsioon on muusikas harmoonia mõiste, millega iseloomustatakse helirea astmete vahelisi suhteid. Funktsioone sisaldavat harmooniat nimetatakse funktsionaalharmooniaks.


Keel ja Kirjandus.
Keel ja Kirjandus on Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Kirjanike Liidu kord kuus Tallinnas ilmuv ajakiri, mis avaldab keeleteaduslikke, kirjandusteaduslikke ja folkloristika-alaseid artikleid ning kirjanduskriitikat.
Ajakiri ilmub praegu Eesti Kultuurkapitali ja Eesti riigi toetusel.
"Keele ja Kirjanduse" eelkäijad olid ajakirjad Eesti Kirjandus (ilmus 1906–1940 Tartus) ja Eesti Keel (ilmus 1920–1940 Tartus). Aastal 1940 ühendati need ajakirjaks Eesti Keel ja Kirjandus, mida ilmus 1941. aastal 6 numbrit.


Aare Pilv.
Aare Pilv esitamas oma loomingut kirjandusfestivalil HeadRead 2011
Aare Pilv (sündinud 15. aprillil 1976 Viljandis) on eesti luuletaja ja kirjandusteadlane.
Aare Pilv on lõpetanud Köleri-nimelise Viljandi 4. Keskkooli ning õppinud Tartu Ülikoolis eesti kirjandust, teatriteadust, semiootikat ning on Tartu ülikooli doktorant. Pilv on tegev kirjandusteaduse alal, uurimisvaldkonnaks autometatekstuaalsus, eesti luule ja Madis Kõivu looming.
Pilv elab Tartus, töötab Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadurina ning kuulub Eesti Kirjanike Liitu, ühendusse Erakkond ja üliõpilasseltsi Veljesto.


Düsenteeria.
Düsenteeria ehk šigelloos ehk verine kõhutõbi on nakkushaigus, mis kulgeb eelkõige jämesoole limaskesta kahjustuse ja kõhulahtisusega.
Enamasti esineb düsenteeria väikestel lastel, kõrgaeg jääb augusti ja oktoobri piiresse.
Etioloogia.
Düsenteeria kutsuvad esile viis erinevat šigellabakterit: "Shigella dysenteriae", "Shigella flexneri", "Shigella boydii" ja "Shigella sonnei". Eri piirkondades on ülekaalus eri bakterid.
Kõigile neile bakteritele on iseloomulik suur vastupidavus väliskeskkonnale ning äärmiselt suur infektsioossus.
Nakatumine toimub fekaal-oraalsel teel. Inimene puutub kokku nakkusallika väljaheidetega ning hügieeninõuete mittejärgimisel satuvad haigusetekitajad suu kaudu organismi või kantakse nad üle toiduainetele, mida ta hiljem tarvitab.
Patogenees ja kliiniline pilt.
Šigella jõuab suu kaudu jämesoolde ja tungib limaskestarakkudesse, kutsudes esile limaskestade turse, hüpereemia, haavandid, palaviku ja üldise halva enesetunde. Haigetel võib esineda ka kõhuvalu ning oksendamine ja sellega kaasnev iiveldustunne. Roe on vedela konsistentsiga ja sisaldab sageli erütrotsüüte. Roojamine võib olla valulik.
Ravi.
Düsenteeria raviks kasutatakse näiteks sulfoonamiidi koos trimetroprimiga või ampitsilliini, ofloksatsiini.
Profülaktika.
Profülaktika seisukohalt on oluline elementaarsetest hügieeninõuetest kinnipidamine, värskete juur- ja puuviljade pesemine, puhta joogivee tarbimine ning reostunud veekogudes viibimise vältimine.


Koolera.
Patogenees ja kliiniline pilt.
Haigusetekitaja siseneb organismi suu kaudu ning kinnitub seejärel soole mikrohattudele, kus hakkab paljunema ning eritama enterotoksiini, mis viib vee ja elektrolüütide kaole hüpersekretsiooni näol.
Haigus algab enamasti kõhulahtisusega. Väljaheide on vedel ning paari tunni möödudes omandab hallikasvalge värvuse. Kõhulahtisusega kaasneb ka oksendamine, iiveldustunne võib puududa. Suur veekadu kutsub esile tugeva janu, kuid vedelikku tarbides oksendatakse see üsna pea välja. Haiguse raskema kulu korral võib päeva jooksul kaotatud vee kogus ulatuda 30 liitrini. Haigus progresseerub kiiresti ja haige kehatemperatuur langeb. Tekivad krambid ning nahk omandab kahvatu tooni, kujunevad mikrotsirkulatsioonihäired. Lisaks sellele teravnevad näo piirjooned ning patsient muutub raugalikuks. Mineraalsoolade ja vee vähesuse tõttu kujuneb välja hüpovoleemiline šokk, tekib hapnikuvaegus ja see viib omakorda metaboolse atsidoosi väljakujunemisele.
Ravi ja profülaktika.
Koolera ravis on esmatähtis elektrolüütide vähesuse likvideerimine spetsiaalsete toitesegudega. Lisaks sellele manustatakse ka tetratsükliini ja gentomütsiini.
Kooleraepideemiad pole haruldased ja seetõttu tuleb haige võimalikult kiiresti hospitaliseerida ning panna karantiini. Nakatumise vältimiseks tuleb toiduained enne söömist korralikult pesta, samuti pidada kinni elementaarsetest hügieeninõuetest. Nakkusohtlikkesse piirkondadesse sõites peab end kindlasti vaktsineerima.


Sarlakid.
Sarlakid ("Scarlatina") on äge, peenetäpilise lööbe, üldise intoksikatsiooniga kulgev nakkushaigus, mille korral kujuneb ninaneelus põletik.
Etioloogia.
Haigusetekitaja on väga elujõuline bakter "Streptococcus pyogenes". Nakkus levib õhu kaudu piisknakkuse kujul. Nakatumiseks on vajalik lähedane kokkupuude nakkusallikaga. Sarlakite kõrgaeg jääb oktoobri ja märtsi vahele..
Patogenees ja kliiniline pilt.
"Streptococcus pyogenes" tungib kurgu ja neelu limaskesta, seejärel hakkab lümfisõlmedes paljunema ning kutsub esile põletikulised protsessid. Inkubatsiooniperiood kestab tavaliselt 1 – 7 päeva. Esimesteks sümptomiteks on õhetavad põsed,mõõdukas kurguvalu ja üldine halb enesetunne. Kehatüvele ilmub peeneteraline punetav lööve.Tõuseb palavik.Teiseks päevaks lööve laieneb näole ja mujale,neelupõletik süveneb. Sarlakite korral on haige keel iseloomuliku välimusega – vaarikpunane ja näsalise struktuuriga.
Ravi ja profülaktika.
Sarlakite ravis kasutatakse medikamentidest penitsilliini või erütromütsiini, palaviku alandamiseks võib kasutada ka ibuprofeeni ja paratsetamooli.Tähtis on voodirahu ja rohkelt jooki(taimetee, kurgutee).
Vältida haigetega lähedast kontakti ning panna nad võimalusel karantiini. Haige on nakkav alates lööbimisest umbes 5 päeva.


Sjögreni sündroom.
Sjögreni sündroom (SS) on autoimmuunhaigus, millele on iseloomulik progresseeruv kulg ja eksokriinsete näärmete lümfotsütaarne inflitratsioon.
Etioloogia ja patogenees.
Sjögreni sündroomi riskigruppi kuuluvad peamiselt naised vanuses 40–60 aastat. Lisaks sellele on olulisel kohal ka hormonaalne ja geneetiline eelsoodumus. Haigus vallandub peamiselt sialotroopse viiruse tõttu. Haiguse korral on sagedaseimateks ilminuteks näärmeparenhüümi degeneratsioon, infiltraadid eksokriinsete näärmete koes, atroofia, lipomatoos ja skeroos.
Kliiniline pilt.
Sjögreni sündroomi korral esineb peaaegu alati suu kuivus, mis on tingitud süljenäärmete kahjustusest. Lisaks sellele on häiritud ka pisaranäärmete talitlus ning see kutsub esile kuiva konjunktiviidi. Teiste eksokriinsete näärmete kahjustus väljendub välissuguelundite, ninaneelu ja naha limaskesta kuivuses.
Sjögreni sündroomiga haigetele on iseloomulik kähisev hääl, neelamisraskused tahke toidu söömisel ja hiljem kujunevad välja ka stomatiit, hammaste kaaries. Viimane viib omakorda lõpuks välja hammaste massilisele väljalangemisele.
Siseorganite kahjustustest on sagedasemad krooniline bronhiit, vaskuliit, glomerulonefriit.
Laboratoorsed uuringud ja ravi.
Kuna Sjögreni sündroomiga kaasnevad organismis põletikulised reaktsioonid, kaasnevad sellega SR-i kiirenemine ning IgG, IgM ja IgA ning Ro(SS-A) ja Ra(SS-B) kontsentratsiooni tõus normaalsest kõrgemale.
Silmade kuivuse leevendamiseks manustatakse kunstpisaraid, vältida tuleb diureetikumide ja antidepressantide kasutamist. Raviks kasutatakse peamiselt hüdroksüklorokiini, mida manustatakse 200 mg päevas ning kortikosteroide annusega 0,5 – 1,0 mg/kg päevas.


Mindaugas.
Mindaugas (leedu keeles "Mindaugas", valgevene keeles Міндоўг, "Mindoŭh"; umbes 1200 – 12. september 1263) oli Leedu suurvürst ("didysis kunigaikštis", вялікі князь) ja kuningas ("karalius", кароль).
Kaasaegsed kirjalikud allikad Mindaugase kohta on harvad. Suurem osa sellest, mis tema valitsusaja kohta teada, pärineb Liivimaa riimkroonikast ja Ipatjevi leetopissist. Need mõlemad kroonikad on kirja pandud Leedu riigi vaenlaste poolt ja sellepärast esitavad sündmusi Leedu-vastase erapoolikusega, eriti kehtib see Ipatjevi leetopissi kohta. Kumbki nendest ei ole täielik: isegi kõige tähtsamate sündmuste kohta puuduvad kohad ja kuupäevad. Näiteks Liivimaa riimkroonika pühendab Mindaugase kroonimisele 125 luulerida, kuid ei maini, millal ja kus see juhtus. Ülejäänud allikatest on olulised eriti paavsti bullad, mis käsitlevad Mindaugase ristimist ja kroonimist. Leedulased ise sel ajal dokumente ei koostanud, kui maha arvata hulk ürikuid, millega annetati Liivi ordule maavaldusi, aga neid kõiki on peetud võltsinguteks.
Leedu ajaloolise riigi algust loetakse alates Mindaugasest. Teda nimetatakse esimest korda 1219 21 Leedu vürsti seas, kes sõlmisid Galiitsia-Volõõniaga lepingu ja see on esimene tõend selle kohta, et leedulased hakkasid ühiselt tegutsema. Nendest vürstidest 5 nimetati vanemateks ja nad olid ülejäänutest tähtsamad. Mindaugas ja tema vend Dausprungas olid mõlemad oma noorusest hoolimata vanemate seas, mis vihjab sellele, et nad olid selle positsiooni pärinud.
Liivimaa riimkroonika nimetab Mindaugase isa võimsaks pealikuks ("ein kunic grö"), aga ei teata tema nime. Esimest korda on Mindaugase isa nime mainitud alles 1515. aasta paiku ilmunud Leedu kroonikas, kus selleks öeldakse Ryngold ehk Rimgaudas. Mindaugase lähisugulaste hulka kuuluvad veel tema vend Dauspringas ning vennapojad Tautvilas ja Gedvidas. Tõenäoliselt oli Mindaugasel kaks õde, kellest üks abiellus Vykintasega ja teine Galiitsia vürsti Daniil Romanovitšiga. Mindaugasel endal oli vähemalt kaks naist, Morta ja tema teadmata nimega õde, ning võib-olla veel üks varasem naine, sest Mindaugase poeg Vaišvilkas ja teadmata nimega tütar elasid iseseisvat elu juba siis, kui Morta enese lapsed olid veel väikesed. Tema poegade ja tütarde arv ei ole teada.
Enne 13. sajandit oli Leedul vähe kokkupuuteid teiste maade ja rahvastega. Leedulaste nimed tundusid välismaalastele võõraste ja arusaamatutena. Sellepärast moonutasid nad leedu nimesid enesele suupärasemateks. Tema nime on kirjutatud ladina keeles Mindowe, saksa keeles Mindouwe, Myndow, Myndawe ja Mindaw, poola keeles Mendog, Mondog, Mendoch ja Mindovg ning vene keeles Mindovg, Mindog ja Mindovh. Kõige põhjalikumaid andmeid Mindaugase kohta saab vene allikatest ja sellepärast on keeleteadlased on Mindaugase nime konstrueerinud just sellest keelest lähtudes. Probleem on üksnes selles, kas eelistada nimekuju Mindaugas või Mindaugis. 1909 avaldas Kazimieras Būga artikli, milles eelistas -as-liidet ja see seisukoht on saanud üldtunnustatuks.
Mindaugas hakkas võimu enda kätte koondama ning ühendas Leedu üheks riigiks. Kuidas tal see õnnestus, see ei ole teada. Ruteenia kroonikate järgi mõrvas või pagendas ta mitu vürsti, sealhulgas oma sugulasi.
Kõige suuremat ohtu Leedule kujutas endast Liivi ordu, mis oli Baltimaade sõjalist vallutust alustanud 1201 Riia linnast. Esmalt vallutas ordu tänapäeva Läti ja seejärel Eesti maa-ala, aga Leedu vallutamise katsed tõid suure tagasilöögi, kui ordu 22. septembril 1236 Saule lahingus otsustavalt lüüa sai. Leedu vägesid juhtis Vykintas. Liivimaa riimkroonika nimetab Mindaugast sel ajal juba kogu Leedu valitsejaks.
Leedu suurvürstiriigi laienemine 13.-15. sajandil
1246 võttis Mindaugas vastu õigeusu, mis oli suurvürstiriigi valgevenelastest elanike usuks. Leedulased olid tollal ristimata. Seda kasutasid ära Mindaugase vennapojad, kes olid tema kõige tulisemad vastased. Nad olid loonud sidemed Riia peapiiskopiga ja lasknud end ristida katoliku kirikus ja said Mindaugase vastases võitluses endale liitlaseks katoliiklased. Mindaugas asus omakorda otsima sõprust Saksa ordu Liivimaa haru meistrilt. 1251 läks ta katoliku usku, aga leedulaste üldist ristimist veel ei toimunud.
Mindaugas oli osav valitseja, kes ei valinud vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. 6. juulil 1253 krooniti ta Leedu esimeseks kuningaks. Selle kuupäeva pakkus 1989 välja ajaloolane Edvardas Gudaviius ja alates 1991 tähistatakse seda avalikult Riikluse päeva nime all. Kus see toimus, on teadmata. Ipatjevi kroonika järgi juhtus see Vorutas. Alates 19. sajandist on ajaloolased pakkunud välja 14 kohta, kus see Voruta võiks asuda, ning nendest 11 asub Leedus ja 3 Valgevenes. Lisaks on keeleteadlased arvanud, et sellenimelist kohta ei pruugi kunagi olnud ollagi, vaid "Voruta" tähendab lihtsalt linnust.
Mindaugase valitsusajal oli Leedu sõjas edukas. 1259 võitis Vykintase juhitud Leedu vägi Liivi ordut Skuodase lahingus, kus langes 33 ordurüütlit. 13. juulil 1260 purustas Leedu sõjavägi, mida arvatavasti juhtis Treniota, Durbe lahingus Burchard von Hornhauseni juhitud Liivi ordu sõjaväe. Langes umbes 150 rüütlit, peaaegu keegi neist eluga ei pääsenud. See oli ordu suurim kaotus 13. sajandil ning tõi kaasa suured kristlusevastased ülestõusud Baltimaades kuni Saaremaani välja.
Pärast võitu Durbe lahingus nägi Mindaugas, et ristimine ei päästnud tema maad ordu rünnakutest. Sellepärast pöördus ta uuesti paganlusse.
Mindaugase naine Morta suri ja Mindaugas võttis endale uueks naiseks Morta õe, kes oli enne olnud Mindaugase venna Daumantase naine. See ei meeldinud Daumantasele, kes koos Treniotaga mõrvas Mindaugase ning tema pojad Ruklyse ja Rupeikise. See juhtus 1263. aasta sügisel ja pärast seda sai Leedu valitsejaks Treniota, kelle valitsusaeg ei olnud pikk. 1265 kukutas Mindaugase poeg Vaišvilkas Treniota ja tappis ta.


Eesti rahvalaul.
Nimetus rahvalaul (saksa "Volkslied") pärineb Friedrich Reinhold Kreutzwaldilt.
Eesti rahvalaul jaguneb vanemaks rahvalauluks ja uuemaks rahvalauluks.
Vanem rahvalaul ehk regilaul.
Vanem rahvalaul ehk regivärsiline ehk regilaul tekkis kolmandal aastatuhandel eKr läänemeresoomlaste ja algbaltlaste rahvalaulu vastastikustel mõjutustel..
Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus.
Regilaulu teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust, mistõttu on seda nimetatud ka neljajalaliseks trohheuseks ("veere, veere, päevakene").
Regilaulu viis on lühike ja väikese ulatusega. Viis on valdavalt ühehäälne, ainult mõnel pool Lõuna- ja Kagu-Eestis kohtame mitmehäälsust. Regiviiside seas on palju rühmaviise, see tähendab, et ühte ja sama viisi kasutati mitme eri teksti jaoks (näiteks kiigetoon, karjatoon, pulmatoon).
Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud), kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega. Regilaule lauldi ilma pillisaateta. Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli. Regilaulud levisid suuliselt põlvest põlve ja olid kollektiivne looming.
Uuem rahvalaul.
19. sajandil hakkas eesti rahvalaul muutuma. Valdavaks said lõppriimilised stroofilised rahvalaulud. Need laulud on välja kujunenud Euroopa muusika (eelkõige saksa, aga ka rootsi, soome, läti ja slaavi muusika) mõjutustel. Väga tugev mõjutaja oli populaarsust koguv akordilise saatega tantsumuusika. Üheks üleminekuvormiks vana ja uue rahvalaulu vahel olid nekrutilaulud (itkud poja sõjaväkke minekul).
Uuem rahvalaul on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisem ja neid on esitatud ka pillisaatega.
Põhitunnused.
Uuema rahvalaulu teksti põhitunnused on lõppriim ja salmid ehk stroofid. Sellise ülesehituse põhjuseks oli saksa tõlkekirjanduse mõju. Hulgaliselt leidub siirdevormilisi, mõlemate vormitunnustega laule. Tekst on jutustava sisuga. Võrreldes vanema rahvalauluga muutusid teemad, kuna ka mehed hakkasid rohkem laulma. Vanamoodne keel asendus uuega. Uuemat rahvalaulu iseloomustab kirjalik ülestähendus – laulikud ja salmikud.
Uuema rahvalaulu viisid muutusid pikemaks ja keerukamaks, rütmipilt mitmekesistus. Oli kahte sorti meloodiaid: saksa laenviisid (tundeküllased, lüürilised) ja tantsuviisid (polka, valss jt).
Uuemat rahvalaulu esitati üksi, harvem mitmekesi viiuli, lõõts- või torupilli saatel. Uuema rahvalaulu ülesanne erines regilaulu omast, uuemat laulu esitati ajaviiteks puhkeajal. Uuema rahvalaulu autor on teada või tema isik on tuvastatav.


Taarausk.
Taarausk on Eesti uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine.
Kõige levinum oli ta 1930. aastatel, kuid eksisteerib tänapäevalgi. Taarausk on nime saanud pooleldi hüpoteetiliselt eesti muinasusundi jumaluselt Taaralt.
Praegu on Eesti Vabariigis registreeritud kolm taarausuliste usulist ühendust, Päikese Hiis, Tarbatu Hiis ja Mäe Hiis. Enne Teist maailmasõda olid taaralaste ühendustena olemas peale Tallinna Hiie ka Pühajõe Hiis Võrumaal ja Kose Hiis Harjumaal.
Rahvusvaheline taust.
Rahvusliku usundi juurutamise katseid tehti enne Teist maailmasõda mitmel pool Euroopas; Lätis on samalaadseks liikumiseks Dievturība, Leedus Romuva.
Ajalugu.
Taarausuliste liikumine Eestis algas Eesti Vabariigi algaastatel. Algatajaks peetakse psühhiaatrit Juhan Luigat, kes huvitus soome-ugri rahvaste ja idamaade usunditest. Koos käima hakati 1925, taarausu peaideoloogiks kujunes major Kustas Utuste ja tema kommunistist abikaasa Marta Utuste.
1930 ilmus taarausuliste ajakirja Hiis esimene number, kus esitleti taarausu aluseid. 1931 kinnitati usuühingu "Hiis" põhikiri ametlikult, asutamiskoosolek toimus mais 1932, esimeheks valiti major Jaan Org. Ühingul oli juhatus ja Tarkade Koda, kuhu kuulus 9 eluks ajaks valitavat askot.
1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 171 taaralast, nende arv suurenes järk-järgult; arhiivides on kokku andmeid umbes 600–700 liikme kohta. Taaralaste hulka kuulusid helilooja Adolf Vedro, eesti keele õpetaja ja õpikute autor Ants Selmet, kunstnik Esko Lepp, ajaloolane Järvo Tandre, luuletaja Enn Uibo. Taaralastega olid mingil määral seotud kirjanikud Hugo Raudsepp, Henrik Visnapuu, Juhan Jaik ja Aino Kallas, publitsist Eduard Laaman, kunstikriitik Hanno Kompus, näitlejad Ants Lauter ja Toomas Tondu ning helilooja Juhan Aavik.
Taarausuliste eesmärgiks oli luua võõrmõjudest vaba eesti rahvuslik religioon. Samas ei püüdnud nad muinasusundit taaselustada ega jäljendada, vaid kaasajastada. Leiti, et arenenud usk peab olema kooskõlas teadusliku maailmapildiga ning põhijoontes monoteistlik (või pigem deistlik): "Taara ei ole määratav ega kujutatav. Taara on see tundmata tuntud, see hingega tajutav. Taara on elusaladuse sygavaim aime – ilmaruumi liikumata liikuvuses, kosmose haaramata haaravuses, aegade igaveses igavikus."
Pühitsetud taaralased kandsid kaelas hõbedast medaljoni tõletit, mis sisaldas mulda taaralaste pühaks peetavatest paikadest. Taaralaste rituaalidel põletati urikivil urituld. Taarausu juhtide (eeskätt Marta Lepp-Utuste) välja töötatud stsenaariumide järgi toimetati abielu pühitsemist, surnu ärasaatmist ning teisi kombetalitusi ja rituaale. Tähistati mitmeid rahvuslikke-usulisi tähtpäevi, millest olulisem oli Jüriöö ülestõusu mälestuspäev. Jüriöö mälestuseks rajati Sõjamäe hiis. Taaralased võtsid kasutusele ajaarvamise, mis algas Eesti Vabariigi väljakuulutamisest; üksteist kõnetades kasutasid nad "härra" ja "proua" asemel viisakusvormeleid "isand" ja "emand". Aktiivne oli taarausuliste seltsielu ja taidlus.
1930. aastate lõpul liikumise aktiivsus mõnevõrra vähenes. Marta Lepp-Utuste suri 1940, mitu taarausuliste liikumise juhti langes nõukogude repressioonide ohvriks, Kustas Utuste arreteeriti ning tema saatus on teadmata. Viimane mõjukas taaralane Hengo Tulnola suri 1986.
Paguluses on mõned taarausulised püüdnud liikumist elus hoida; 1990. aastatest alates tegutseb Eestis hiislari tiitlit kasutav Addold Mossin, kes on rajanud Otepää lähedale hiie. Aktiivses kasutuses on ka Pärnamäe hiis Harjumaal.
Kriitika.
Taarausulisi on kritiseeritud vaimse pärandiga liiga vaba ümberkäimise ja liialdatud rahvusluse eest; varju heitis neile ka Saksamaa analoogiliste uuspaganlike liikumiste tihe side natsidega.


Teleskoop.
Teleskoop (vanakreeka sõnadest "tēle" 'kaugele, kaugel' ja "skopeō" 'vaatan') on vahend kaugete objektide uurimiseks.
Optiline teleskoop on optiline instrument, mis kogub ja koondab elektromagnetilist kiirgust. Teleskoobid suurendavad kaugete objektide näivaid nurkmõõtmeid ja objektide näivat heledust. Teleskoopide optiline skeem koosneb ühest või rohkemast kumerast optikaelemendist - läätsest või peeglist. Optilise skeemi ülesanne on koondada elektromagnetilist kiirgust fookusesse, kus tekib kujutis, mida on võimalik vaadelda ja reeglina ka jäädvustada.
Optilisi teleskoope kasutatakse laialdaselt astronoomias, kuid ka paljudes teistes mitte-astronoomilistes instrumentides nagu näiteks teodoliitides, binoklites, fotoobjektiivides jne.
Valgust koondava elemendina on optilises skeemis alati olemas objektiiv. Objektiivi parameetriteks on fookuskaugus e. kui kaugel objektiivist tekib lõpmata kauge objekti kujutis; ja apertuur e. objektiivi efektiivne läbimõõt. Kui teleskoopi kasutatakse visuaalseks vaatlemiseks, peab optilises skeemis olema okulaar, mille abil muudetakse nähtavaks ja suurendatakse fookuses olev kujutis.
Teleskoopide tüübid.
Kõikidest teleskoopide tüüpidest on läbi aegade loodud arvukalt erinevaid modifikatsioone, mis erinevad prototüüpidest eelkõige optiliste pindade arvu või lisaelementide (läätsede, peeglite) poolest.
Teiste lainealade teleskoobid.
Kaugete taevakehade poolt kiiratavaid raadiolaineid, röntgenkiirgust ja gammakiirgust uuritakse vastavalt raadio-, röntgen- ja gammateleskoopidega. Infrapuna- ja ultraviolettkiirguse registreerimiseks kasutatakse tavalisi optilisi teleskoope, kuid vastavalt lainealale tuleb kasutada sobivaid detektoreid.
Teleskoopide omadused.
Teleskoopide omadusi saab iseloomustada mitmete parameetritega, mõned olulisemad on toodud alljärgnevalt.
Nurklahutusvõime.
abil, kus formula_2 on nurklahutusvõime radiaanides, formula_3 on elektromagnetkiirguse (erijuhul nähtava valguse) lainepikkus ning formula_4 apertuuri läbimõõt. Seejuures tuleb silmas pidada, et nii lainepikkust kui apertuuri tuleb esitada sama mõõtühikuga. Saamaks teleskoobi lahutusvõimet kaaresekundites, tuleb formula_2 korrutada arvuga 206265 (nii palju on kaaresekundeid radiaanis).
kus formula_2 on teleskoobi nurklahutusvõime kaaresekundites ning formula_4 teleskoobi apertuuri läbimõõt millimeetrites.
Mastaap.
kus formula_11 on mastaap, ühikuga kaaresekundit millimeetrile, ning formula_12 on teleskoobi fookuskaugus millimeetrites. Mida pikem on teleskoobi fookuskaugus, seda suurem on taevakeha kujutis fokaaltasandis. Kujutise läbimõõt fokaaltasandil on siis arvutatav avaldisest
kus formula_14 on taevakeha nurkläbimõõt ning formula_11 kujutise mastaap. Näiteks: Päikese või Kuu (nurkläbimõõt keskmiselt 30 kaareminutit e. 1800 kaaresekundit) kujutise keskmine läbimõõt 1-meetrise fookuskaugusega teleskoobi fookuses on 8,73 millimeetrit, 10 meetrise fookuskaugusega teleskoobi korral aga 87,3 millimeetrit.
Teleskoobi suurendus.
järgi, kus formula_12 on objektiivi fookuskaugus ning formula_18 okulaari fookuskaugus. Mõlemad peavad olema esitatud samades mõõtühikutes, tavaliselt millimeetrites. Suurendust muudetakse reeglina okulaari fookuskauguse muutmisega, harilikult okulaari vahetamisega.
Minimaalne ja maksimaalne kasulik suurendus.
Teleskoobi minimaalse kasuliku suurenduse määrab inimese silm, täpsemalt silmaava maksimaalne läbimõõt. Täielikult pimedusega kohanenud silmaava läbimõõt on umbes 7 millimeetrit. Minimaalne suurendus leitakse teleskoobi apertuuri ja silmaava läbimõõdu jagatisena - näiteks 100 millimeetrise apertuuriga teleskoobil on see umbes 14 korda. Kui kasutada teleskoobiga veel väiksemat suurendust, läheb osa objektiivi poolt kogutud valgusest silmaavast kasutult mööda.
Teleskoobiga ei ole võimalik saada kuitahes suurt suurendust. Kui suurendust hakata tõstma, jõutakse ühel hetkel selleni, et suurendatakse üha suuremaks kettaks teleskoobis tekkivat difraktsioonkujutist ning suurenduse tõstmisel mingeid uusi detaile enam nähtavale ei tule. Maksimaalseks kasulikuks suurenduseks loetakse tavaliselt suurendust, mille arvväärtus on apertuuri läbimõõt millimeetrites korda 2.
Valgusjõud.
Teleskoobi valgusjõudu esitatakse fookuskauguse ning apertuuri läbimõõdu suhtena. Saadud suhet nimetatakse ka suhteliseks avaks ning tähistatakse tavaliselt näiteks F/10 või F10. Mida valgusjõulisem on teleskoop, seda suurem on suhteline ava. Sama apertuuri läbimõõdu korral on valgusjõulisem lühema fookuskaugusega teleskoop ning sama fookuskauguse korral on valgusjõulisem teleskoop, mille apertuur on suurem.


Suveräänsete Riikide Liit.
Suveräänsete Riikide Liit oli planeeritav konföderatsioon, mida tahtis rajada Mihhail Gorbatšov NSVL asemele. Liiduleping oleks sõlmitud 20. augustil 1991, kuid enne võttis Gennadi Janajev ette augustiputši. Kui see ebaõnnestus, asuti NSVLi likvideerimisele ja SRÜ moodustamisele.
26. novembril 2006 teatas Venemaa asevälisminister, et Venemaa kaitseb enda poliitilisi ja seaduslikke õigusi SRÜ ja postsovetlikus ruumis, mis viitab ilmselgelt SRL-ile ja Brežnevi doktriinile.


Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus on Eesti Teaduste Akadeemia teadus- ja arendusasutus, mis asub Tallinnas Roosikrantsi tänav 6. Praegune (2010) direktor on Jaan Undusk.
Kirjanduskeskuse muuseumiosakond asub Nõmmel Väikese Illimari tänav 12. Majas elasid aastail 1933–1944 Marie Under ja Artur Adson ning 1944–1971 oli siin Elo ja Friedebert Tuglase kodu. Muuseumiosakonna juhataja on Eha Rand (2010).
Alates 1971 aastast omistatakse iga aasta 2. märtsil, kirjaniku sünnipäeval eesti kirjanikele Friedebert Tuglase novelliauhinda.
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus annab välja uurimuste sarju "Collegium litterarum", "oxymora", "Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kultuuriloolised kogud" ja "Moodsa eesti kirjanduse seminar".
Ajalugu.
1970 aastal pärandab Friedebert Tuglas oma vara Teaduste Akadeemiale sooviga asutada tema elukohas uurimiskeskus-muuseum. 1971. aastal asutatud Friedebert Tuglase Majamuuseum avati külastajaile 2. märtsil 1976.
1993 nimetatakse majamuuseum ümber Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks. Sama aasta oktoobrist ühinevad Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusosakond ja Kirjanduskeskuseks uueks teadusasutuseks Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Kirjanduskeskuse tegevussuunad.
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse tegevuseks on eesti kirjakultuuri tekstide uurimine nii ajaloolises kui ka teoreetilises perspektiivis, eesti kirjasõna analüüs ajaloolise Balti kirjaruumi ja maailmakirjanduse kontekstis, kirjandus- ja kultuuriteoreetilise mõtte arendamine. Tähtis on veel eesti rahvuskirjanduse ja humanitaarse kirjasõna allikapublikatsioonide kirjastamine.
Fondid.
Kirjanduskeskuses on üle 41 000 säiliku Tuglase pärandvara – raamatukogu, kunstiteoste, fotode ja ajalehelõigendite kogud, memoriaalesemed. 1993 aastast alates asub siin ka Underi ja Adsoni raamatukogu, kunstitöid ja isiklikke esemeid Rootsi perioodist.
Väljaanded.
Kirjanduskeskusel on neli väljaannete sarja: "Collegium litterarum" (kirjandusloolised uurimused), "oxymora" (teoreetilised uurimused), "Moodsa eesti kirjanduse seminar" (eesti kirjanduse võtmetekstide kommenteeritud kogu) ja muuseumi väljaanne "Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kultuuriloolised kogud". Lisaks avaldakse Friedebert Tuglase "Kogutud teosteid".


Seltskonnatants.
Seltskonnatants on tantsimine kui seltskondlik ajaviide ja meelelahutus või sel eesmärgil tantsitav tants, eriti Lääne kultuuriruumi kontekstis.
Varasem ajalugu.
Ajalooliselt tuntud seltskonnatantsud on olnud näiteks menuett, kadrill, polonees, masurka jt. Mitmed neist olid välja arenenud rahvatantsudest.
Seltskonnatantsud Eestis.
Eestis olid 19. sajandi lõpuks lisaks kohalikku päritolu rahvatantsudele tuntuks ja omaseks saanud välismaist päritolu seltskonnatantsud polka ja valss. Neile lisandusid krakovjakk ("krakowiak"), reilender ("rheinländer"), tuustep ("two-step"), padespann ("pas d'espagne"), padegras ("pas de gras"), padikaater ("pas de quatre"), aissa, minjoon ("mignon"), padipadinöör ("pas de patineur"), kikapuu ("cicapo", "kickapoo"), karoobuska ("коробушка"), subota ("суббота"), kuhaanuska ("куханушка"), vengerka jt. Paljud neist olid nn moetantsud, mille populaarsus ja tuntus jäid lühikeseks.
1920. - 1930. aastad.
1920. - 30. aastatel läksid Euroopas ja Ameerikas moodi fokstrott ("foxtrot"), tango, tšarleston ("charleston"), boston ja simmi ("shimmy").
Seltskonnatantsud tänapäeval.
Tänapäeval tantsitakse seltskonnatantsudena tavaliselt silmas teatud kindlaid paaristantsu stiile, mis kujunesid enam-vähem praegusel kujul välja 20. sajandi alguse Inglismaal ja mida Nõukogude perioodil hakati nimetama peotantsuks. Neist tantsudest kümnes võisteldakse ka võistlustantsus ehk tantsuspordis. Klassikaliste peotantsudena on levinuimad aeglane valss, fokstrott ja rumba, samuti viini valss, tango, samba ja tša-tša. Võrreldes võistlustantsuga kasutatakse lihtsamaid samme ja liikumisi. Lisaks võistlustantsudena tantsitavatele kindlatele standardtantsudele ja Ladina-Ameerika tantsudele tuntakse seltskonnatantsudena ka muid nagu salsa, mambo, rock'n'roll, diskotants jt.


Jaan Undusk.
Jaan Undusk esinemas kirjandusfestivalil HeadRead 29. mail 2011
Jaan Undusk (sündis 14. novembril 1958) on eesti kirjanik ja kirjandusteadlane.
Jaan Undusk töötab Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktorina.
Undusk on ka mitmete ajaloofilosoofiliste artiklite autor. Tema seisukohad Eesti ajaloo mõtestamisest maiskondliku ajaloona on huvi äratanud ka Saksamaal.
12. detsembril 2007 valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.
Akadeemiku ja kirjandusteadlasena oli ta raamatusarja "Eesti mälu" nõustaja.
Tunnustused.
a> ja Jaan Undusk Eesti Kirjanike Liidu üldkogul 2011. aastal.
Pere.
Jaan Undusk on Rein Unduski vend ja Maarja Unduski abikaasa.


Madis Kõiv.
Madis Kõiv (sündis 5. detsembril 1929 Tartus) on eesti kirjanik, füüsik ja filosoof.
Ta õppis 1948–1953 Tartu Ülikoolis matemaatika-füüsikateaduskonnas füüsikat. Töötas 1953–1961 Tallinna Polütehnilises Instituudis õppejõuna, seejärel 1961–1973 TA Füüsika ja Astronoomia Instituudis ja 1973–1991 TA Füüsika Instituudis vanemteadurina. On avaldanud artikleid tuumafüüsikast ja väljade kvantteooriast. 1991. aastast üks Analüütilise filosoofia seminari algatajatest ning eestvedajaist. Ta oli 1994. aastal Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. 1999 valiti ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (tollal Eesti Muusikaakadeemia) audoktoriks teatri alal.
Tema ilukirjanduslikke teoseid on analüüsinud kirjandusteadlased Aare Pilv, Epp Annus jt.
Näidendid 4 köites.
9789985973936; sisu: "Filosoofipäev; Kolmekesi toas; Stseene saja-aastasest sõjast; Lõputu kohvijoomine" (kaasautor Leo Metsar); "Küüni täitmine" (kaasautor Hando Runnel); "Võlujõgi"
Tunnustused.
Madis Kõiv on Tartu Ülikooli ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor.


RHK-10.
RHK-10 (Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon, 10. versioon) on rahvusvaheline haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistiline klassifikatsioon.
Haigused ja seisundid on jagatud 21 peatükiks, igal haigusel, häirel, vigastusel või seisundil on oma kood, mis koosneb tähest ja kahest numbrist, paljudel juhtudel saab lisada veel täpsustuse.
Klassifikatsioon teeb võimalikuks rahvusvahelise statistika koostamise.
Hetkel kehtiv klassifikatsioon (10. versioon) on kasutusel alates 1992. aastast.
Ptk. I - Teatavad nakkus- ja parasiithaigused (A00-B99)
Ptk. II - Kasvajad (C00-D48)
Ptk. III - Vere- ja vereloomeelundite haigused ning teatavad immuunmehhanismidega seotud haigusseisundid (D50-D89)
Ptk. IV - Sisesekretsiooni-, toitumis- ja ainevahetushaigused (E00- E90)
Ptk. V - Psüühika- ja käitumishäired (F00-F99)
Ptk. VII - Silma- ja silmamanuste haigused (H00-H59)
Ptk. VIII - Kõrva- ja nibujätkehaigused (H60-H95)
Ptk. IX - Vereringeelundite haigused (I00-I99)
Ptk. X - Hingamiselundite haigused (J00-J99)
Ptk. XI - Seedeelundite haigused (K00-K93)
Ptk. XII - Naha- ja nahaaluskoe haigused (L00-L99)
Ptk. XIII - Lihasluukonna ja sidekoehaigused (M00-M99)
Ptk. XIV - Kuse-suguelundite haigused (N00-N99)
Ptk. XV - Rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne periood (O00-O99)
Ptk. XVI - Sünniperioodis tekkivad teatavad seisundid (P00-P96)
Ptk. XVII - Kaasasündinud väärarendid, deformatsioonid ja kromosoomianomaaliad (Q00-Q99)
Ptk. XVIII - Mujal klassifitseerimata sümptomid, tunnused ja kliiniliste ning laboratoorsete leidude hälbed (R00-R99)
Ptk. XIX - Vigastused, mürgitused ja teatavad muud välispõhjuste toime tagajärjed (S00-T98)
Ptk. XX - Haigestumise ja surma välispõhjused (V01-Y98)
Ptk. XXI - Tervise seisundit mõjustavad tegurid ja kontaktid terviseteenistusega (Z00-Z99)


Sarandë ringkond.
Sarandë ringkond ("Rrethi i Sarandës") on 2. järgu haldusüksus (ringkond) Albaania lõunaosas Vlorë maakonnas.
Ringkonna keskus on Sarandë linn.
Ringkonna pindala on 730 km². Elanike arv on 2001. aasta aprilli rahvaloenduse järgi 35 235 (1993. aasta jaanuari rahvaloenduse järgi 53 700).
Sarandë ringkonnas on Konispoli asula (lõunapiiri ääres), puhkekoht Ksamil ja arheoloogiamälestis Butrint.
Ringkonnas on suur kreeka vähemuse osakaal. Uuskreeka keel on Sarandë ringkonnas ametlikult tunnustatud keel.
Sarandë ringkonnast pärit autode numbrimärgil on tunnus SR.


Kavajë ringkond.
Kavajë ringkond on ringkond Albaania lääneosas Tirana maakonnas.
Halduslikult jaguneb 2 linnaks ja 8 vallaks. Ringkonna keskus on Kavajë linn.
Ringkonna elanike arv oli 2003. aasta andmetel 78 415.


Dokument.
Dokument on teabekandjale jäädvustatud teabe tervik, mis on loodud või saadud isiku(te) tegevuse käigus ning mille sisu, vorm ja struktuur on küllaldane faktide või tegevuse tõestamiseks.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/98/EÜ punkt 11 järgi on dokument mis tahes tegevuse, faktide või andmete väljendus või nende tegevuste, faktide või andmete kogum, olenemata andmekandjast (paberile kirjutatud või elektroonilises vormis või heli-, visuaal- või audiovisuaalsalvestisena säilitatav), mis on avaliku sektori asutuste valduses.
Vaata ka dokumendi tähendust elektroonilise tekstitöötluse mõistes.
Dokument on vana ja paljukasutatud termin. Eri aegadel on kasutatud eri sõnu. Näiteks on eesti keeles lähedased terminid: akt, ürik, arhivaal, paber. Ladina keeles: documentum, instrumentum, diploma, charta, litera; inglise keeles document, record.
Milleks on dokumente vaja?
Dokumendid sisaldavad infot, mis on väärtuslik ressurss ja oluline tegevuse avaldus. Seetõttu on süstemaatiline lähenemine dokumendihaldusele olulise tähtsusega organisatsioonidele ja ühiskonnale, et kaitsta ja säilitada dokumente kui toimingute fikseeritud tõendusmaterjali ja kui nende tegevuse infoallikat, mis kindlustab praegustele ja tulevastele omanikele (toimunud tegevuse) seletatavuse.
Dokumentide tunnused.
Dokumentide autentsuse tõendamiseks peaksid organisatsioonid rakendama ja dokumenteerima poliitikaid ja protseduure, mis reguleerivad dokumentide loomist, edastamist ja korraldamist tagamaks, et dokumentide loojad on selleks volitatud ja identifitseeritavad ja et dokumendid oleksid kaitstud volitamata lisamise, kustutamise ja muutumise eest.
Autentne dokument on dokument, mis on tõestatud olema nii see, mis ta on mõeldud olema kui ka on loodud ja saadetud inimese poolt, kes on tahtnud neid luua ja saata.
Dokumendi usaldusväärsuse tagamiseks tuleks ta luua seonduva tehingu või juhtumi toimumise ajal või varsti pärast seda inimeste poolt, kel on otsesed teadmised faktide kohta või dokumentide abil, mida kasutati tegevuse käigus rutiinselt tehingute sooritamiseks.
Usaldusväärne dokument on selline, mille sisu täielikuks ja täpseks kinnituseks tehingute, tegevuste või faktide kohta seda tõendades ja millele võib järgnevate tehingute ja tegevuste käigus tugineda.
Dokumendi terviklikkus tähendab, et ta on täielik ja muutmata.
On vajalik, et dokument oleks muutmise eest kaitstud.
Dokumendihalduse poliitikad ja protseduurid peaksid täpselt määrama, milliseid lisasid või märkusi võib teha dokumenti pärast selle loomist, millistel tingimustel lisasid ja märkusi võib kinnitada ja kes on volitatud seda tegema. Igale pärast dokumenti lõpetamist kinnitatud märkusele või lisale tuleks selgesõnaliselt osutada kui märkustele või lisadele.
Kasutatav dokument on selline, mida saab: lokaliseerida, välja otsida, esitada, interpreteerida.
Dokument peaks veatult kajastama seda, mida edastati, otsustati või tehti.
Dokument peaks olema võimeline toetama tegevust, millega ta on seotud või mida tõendab selliselt, et seda saab kasutada selgitatavuse eesmärgil.
Dokumentide liigitamine.
Dokumentide liigitamisel põimuvad traditsioon ja õiguslikud aspektid.
Näiteks: koosolek meie traditsiooni kohaselt protokollitakse. Inglise keeles kasutatakse sama asja kohta sõna minute. Ka Eestis on olnud varem kasutusel termin minuut.
Osalt mõjutavad dokumendi liikide valikut moevoolud. Praegu näiteks koostatakse väga palju memorandumeid ehk memosid, mida varem ei tehtud.
Eristada tuleb üldist dokumentide liigitamist mingi printsiibi alusel ja ühe konkreetse asutuse dokumentide liigitamist. Viimasel puhul organiseeritakse liigitatud dokumendid sarjadesse.
Asutus kehtestab oma tegevuse käigus loodud või saadud dokumentide liigitamiseks ja neile säilitustähtaja määramiseks dokumentide loetelu "Arhiivieeskirjas" sätestatud korras (§ 15 lg 1).
Dokumendi sisu, vorm ja struktuur.
Dokumendi sisu sõltub sellest eesmärgist, mille kohta dokumenti koostatama hakatakse.
Dokumendi vorm peab vastama õigusaktides kehtestatud vorminõuetele, kuid üldine põhimõte on, et praegu kehtib vormivabadus.
Dokumendi sisu ehk see, mille kohta dokument käib, on seotud tegevusega või tahte väljendusega. Sisulised erinevused dokumentide vahel väljenduvad sarnasel kujul dokumendi liikides. Selged tahte väljendusega seotud dokumendid on seadused, määrused, käskkirjad, testamendid. Tegevusega seotud dokumendid on protokollid, aktid, tunnistused. Dokumendiliikide nimetused on ajalooliselt kujunenud. Nii on haldusakt (korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt) midagi täitsa erinevat kui üleandmis/vastuvõtmise akt.
Dokumendi vorm võib olla vaba – nii on lepingute osas põhimõtteliselt vormivabadus. Praktikas nõuavad pooled muidugi allkirjastamist.
Plangid.
Eestis juurdunud traditsioon on rõhutanud dokumentide vormireegleid. Need olid ja on osalt tänaseni standardiseeritud ja neid nimetatakse rekvisiitideks. Uue standardi (EVS882 -1:2006 "Informatsioon ja dokumentatsioon. Dokumendielemendid ja vorminõuded. Osa 1: Kiri") järgi nimetatakse rekvisiite elementideks.
Tagamaks dokumendi tõestusväärtust tuleb dokumendi koostamisel ja vormistamisel lähtuda õigusaktides ja Asjaajamiskorra ühtsetes alustes (2001) ettenähtud nõuetest. Kuna Asjaajamiskorra ühtsetes alustes reguleeritakse vaid üksikute dokumendirekvisiitide (elementide) vormistamist ja dokumendiplankidele esitatavaid üldnõudeid, tuleb dokumentide vormistamisel kuni dokumendistandardite kehtestamiseni juhinduda senisest kogemusest lähtuvalt, see tähendab Vabariigi Valitsuse 2. juuli 1996. a määrusega nr 183 kinnitatud "Valitsusasutuste asjaajamiskorra alustega" sätestatud näidisvormingutest.
Kõik dokumendid luuakse arvuti abil kasutades dokumendipõhju loodava dokumendi liigist lähtudes. Dokumendipõhjad on loodud vastavalt standardites ja õigusaktides kehtestatud nõuetele.
Dokumendi teabekandja valikul tuleb lähtuda nõudest tagada dokumendi ja tema tõestusväärtuse säilimine säilitustähtaja jooksul. Juhul kui on tegemist eritarkvara abil loodud dokumentidega, mille kasutamist aja möödudes me ei suuda tagada, tuleb sellised dokumendid säilitada paberil - näiteks joonised, skeemid, ehitiste projektid jms.
Dokument dokumendihaldussüsteemis.
Erinevate dokumentide eluiga on erinev. Passi kannavad paljud kaasas, klassi- või koolitunnistused on paljudel kodus, teie korteriostu notariaalse lepingu originaal on notari käes, raamatupidamis- dokumendid peavad asutuses alles olema vähemalt seitse aastat, bussipiletid on soovitav alles hoida sõidu lõpuni. Asutused registreerivad oma dokumendid aga mingisse süsteemi.
Dokumendi registreerimise peamine eesmärk on selle eksistentsi kohta tõendi loomine asjaajamissüsteemis. Selle kaudu omandab dokument seose teiste sama asutuse dokumentidega ja langeb seeläbi asutuse teatud protsessi või tegevuse konteksti. Registreerimine parandab juurdepääsu dokumentidele - nende leidmine on kiirem nii asutuse töötajate kui ka laiema avalikkuse jaoks - ning aitab pidada paremat arvestust dokumentide ja nende menetlemise üle.
(1) Asutus on kohustatud registreerima dokumendiregistris ülesannete täitmisel loodud ja saadud dokumendid. (2) Dokumendi loomise, saamise või saatmise viis ega teabekandja ei saa olla dokumendi registreerimata jätmise põhjuseks. (3) Dokument on registreeritud, kui talle on antud indeks ja tema kohta on registrisse kantud identifitseerimist võimaldavad andmed vastavalt registreeritava dokumendi liigile.
1) asutuses koostatud ja allkirjastatud õigusaktid;
2) asutuses koostatud protokollid ja aktid;
4) saabunud ja väljasaadetavad dokumendid (kirjad, avaldused, märgukirjad, taotlused, teabenõuded jm);
5) suulised teabenõuded, mida ei täideta viivitamata;
6) asutusele tema valitsemisalas või halduses oleva asutuse, asutuse struktuuriüksuse, ametniku või töötaja poolt esitatud aruanded, selgitused, seletused ja muud dokumendid, kui nende esitamise nõue tuleneb õigusaktidest või see on vajalik menetluses oleva asja lahendamiseks;
7) muud õigusaktide ja asutuse asjaajamiskorra kohaselt registreerimisele kuuluvad dokumendid.
Dokumentide registreerimine asutuses peab olema ühekordne. Asjaajamisteenistuses registreeritud dokumenti struktuuriüksustes uuesti ei registreerita.
Allkiri on iga dokumendi kohustuslik element. Ametnike ja töötajate õigused ja pädevus dokumentide allkirjastamisel määratletakse seadustes, asutuse ja tema struktuuriüksuse põhimäärustes või põhikirjades või muudes sisemist töökorda reguleerivates dokumentides. Vastavalt teabekandja valikust lisatakse dokumendile kas omakäeliselt kirjutatud allkiri või digitaalallkiri.
Digitaalallkiri on tehniliste ja organisatsiooniliste vahendite süsteemi abil moodustatud andmete kogum, mida allkirja andja kasutab, märkimaks ära oma seost dokumendiga. Allkirja andjal peab olema avaliku võtmega krüptalgoritmi võtmepaar, mis koosneb isiklikust võtmest (salajasest võtmest) ja avalikust võtmest.
Digitaalallkirjal on "tuvastusfunktsioon" - allkiri võimaldab dokumendi saajal teha kindlaks digitaaldokumendi autori. Muuhulgas võimaldab allkiri kindlaks teha ka dokumendi terviklust, st. seda, et digitaaldokumenti ei ole peale allkirjastamist muudetud. Digitaalallkirjal on "tõestusfunktsioon" - allkiri võimaldab tõestada dokumendi autorit kolmandale osapoolele. Tõestada saab ka seda, et digitaaldokumenti on peale digitaalallkirja andmist muudetud.
Digitaaldokumentide halduses on ka olukordi, kus autorluse ja tervikluse tõestamisest jääb väheseks ning on vaja tõestada ka digitaalallkirja andmise aega, st. näidata, et digitaalallkiri anti mingis kindlas ajavahemikus ja mitte varem ega hiljem. Digitaalallkirja seadusele vastav digitaalallkiri võimaldab täita ka seda ülesannet.


Alam-Pedja looduskaitseala.
Alam-Pedja looduskaitseala on Võrtsjärvest kirdes asuv looduskaitseala. Kaitseala territoorium paikneb Tartu, Jõgeva ja Viljandi maakonnas ning selle pindala on 260 km².
Alam-Pedja looduskaitseala on rajatud Eestimaa Looduse Fondi ettepanekul 1994. aastal. Alates 1997. aastast on Alam-Pedja looduskaitseala Ramsari konventsiooni alusel kaitstav rahvusvahelise tähtsusega märgala.
Kaitseala asub kunagise Võrtsjärve nõos, mis 7500-10000 aastat tagasi oli suures osas veega kaetud. Kaitseala piirid kulgevad valdavalt mööda järgnevaid jõgesid: põhjapiiriks on Pedja, Umbusi ja Pikknurme jõed, idas Laeva jõgi, lõunas Emajõe luha lõunaserv ning läänes Pede ja Põltsamaa jõgi.
Põhiliseks eesmärgiks on loodusliku mitmekesisuse kaitse ökosüsteemides, tagades võimalikult suurel määral kaitsealuste liikide ja elupaikade kaitse ning metsa- ja sookoosluste loodusliku arengu ja niidukoosluste püsimise.
Kaitsealal asub Palupõhja looduskool.
Loodus.
Huvitavad on Suure Emajõe 55 vanajõge, kuhu tulevad kudema paljud Võrtsjärve ja isegi Peipsi kalad. Rände ajal on Emajõe luht täis uju- ja sukelparte ning luiki. Meri- ja kalakotkaidki näeb sel ajal sageli. Luha äärsetes metsades pesitseb rohkesti väike-konnakotkaid, kuid siin võib kohata ka suur-konnakotkast ja rabade kohal kaljukotkast. Jõeluhtades pesitseb rohkesti rohuneppe.


Haljala kirik.
Haljala Püha Mauritiuse kirik on EELK-ile kuuluv kirik Haljalas, Lääne-Viru maakonnas.
Kirikut kasutab EELK Haljala Püha Mauritiuse kogudus.
Kirik rajati omal ajal tähtsale teeristile, kus üle Tallinn-Narva maantee suundus ühendustee Rakverest põhjarannikule, sealhulgas Toolse sadamasse.
Haljala esimene kirik oli puukirik, mis ehitati 13. sajandil. Praegune kivikirik on ehitatud 14. sajandi lõpus.
Kirikutorni kõrgus on 34 meetrit ja tornil on kaheksa korrust. Kirikutornis ja -müüris on säilinud tulirelvade laskeavad, mis kinnitavad kiriku kasutamist ka kaitserajatisena. Torni ülemisel korrusel on kamin ja suitsulõõr, mis kinnitab, et vahtkond kasutas torni ka külmal aastaajal.
Kirik on saanud kannatada nii Liivi sõja algul 1558. aastal kui ka Põhjasõjas 1703. aastal. Samuti on kirikutorni korduvalt põlema süüdanud pikne. Haljala kiriku tornikiiver sai praeguse kuju 1865. aastal.
Kirikus on Johann Valentin Rabe loodud barokk-kantsel aastast 1730.


Io (Jupiter).
Io on planeet Jupiterile lähim suur kuu.
Io on teadaolevalt kõige suurema vulkaanilise aktiivsusega taevakeha. Vulkaanilise tegevuse aktiivsus on Jupiteri lähedal paiknemise tulemus. Nimelt deformeerivad seda taevakeha Jupiteri gravitatsioonivälja genereeritud looded, mistõttu üksteise vastu hõõrduvad kivimid kuumenevad ja sulavad üles muutudes magmaks, mis pinnale jõudes vulkaane moodustab.
Andmed Io kohta on saadud peamiselt USA kosmosesondide Voyager 1, Voyager 2 ja Galileo vahendusel.


Dievturība.
"Dievturība" on Lätis 1920. aastate teisel poolel algatatud läti rahvausundil ja mütoloogial põhinev uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine; analoogiline taarausule Eestis.
"Dievturība" rajajaks oli kunstnik, harrastusajaloolane ja -folklorist Ernests Brastiņš (1892-1942). Nimetus tuleneb Brastiņši poolt loodud sõnast "dievturis" – jumalapidaja, jumalaomaja.
"Dievturība" on monoteistlik-henoteistlik religioon – austatakse üht (pea)jumalat (Dievs) ning kõik ülejäänud jumalused on tema aspektid. Lisaks usutakse alamate vaimolendite olemasolu. Nii jumalad kui muud kujutelmad esinevad maagilise arvu kolme kaupa. Inimene usutakse koosnevate kehast ("miesa"), astraalkehast ("velis") ning hingest ("dvēsele"). Viimase annab inimesele jumal ning pärast keha surma naaseb see jumala juurde, samas kui astraalkeha jääb mõneks ajaks keha ligidusse ja lõpuks haihtub.
"Dievturība" õpetuse aluseks on oma katekismus – "Cerokslis", milles on 120 küsimuse ja vastuse vormis kirja pandud tähtsamad usulised põhimõtted koos viidetega läti rahvalauludele dainadele. Usulisteks käitumisnormideks on harmoonia ja mitmesuguste vooruste (headus, mõistlikkus, armastusväärsus, aukartus jt) taotlemine; õpetus on elujaatava iseloomuga. Usulisteks toiminguteks on palvetused, ohverdamised, tähepäevade pidamine ning muud rituaalid, mida toimetatakse tihti vabas õhus looduskaunites paikades, nn Māra kirikutes. Koguduse liikmed kutsuvad üksteist kaimudeks ja sõpradeks; on ka toetajaliikmed, kellel puudub koguduses hääleõigus. Sümboliks on Māra rist ehk ristide rist (tuntud ka kui Jeruusalemma rist).
Lisaks austatakse vähemaid jumalusi nagu Jūras māte (Mere-ema), Ūdens māte (Vete-ema), Upes māte (Jõe-ema).


Läti rahvausund.
Läti rahvausundi all mõistetakse tavaliselt läti rahva ristiusustamise-eelset muinasusundit; laiemalt kõiki läti rahvale omaseid pärimuslikke usulisi kujutelmi. Läti rahvausundi uurimise allikateks on arheoloogilised leiud, kroonikad ja dokumendid, keeleteaduslikud materjalid (sh. kohanimed), etnograafiline aines (nt. ornamendid) ning rahvaluule. Materjali nappuse, vanuse ja vastuolulisuse tõttu võib läti usundi ja mütoloogia kohta teha põhiliselt oletusi.
Ajalugu.
1) Substraat Läti territooriumi enne indoeurooplaste saabumist asustanud ja teadmata keeli kõnelenud küttide-kalastajate-korilaste hõimude uskumustest. Tõenäoliselt oli neile hõimudele iseloomulik matriarhaat, võib-olla ka mingil kujul ema-jumalanna või naissoost kaitsejumaluste kultus. Võimalik, et selle perioodini ulatub nn. emade ("mātes") kujutelm: vete-ema, metsaema ("meža māte"), tuuleema jt. Sellest perioodist võivad pärineda ka mõned loomismüüdid (maailma sünd pardimunast – rebust sai maa, munavalgest vesi, koortest maa ja taevas; teises loomismüüdis veelind sukeldus veepõhja ja tõi sealt tükkhaaval esile kuiva maa). Mütoloogiliste kujutelmade hulka kuulusid taevas elavad loomad, sh. päike ja kuu kui taevased põdrad. Arvatavasti oli levinud totemism; võimalik, et emapõdra või põder-jumalanna kui elu ja viljakuse sümboli austamisena. Teiseks tootemloomaks võis olla nastik. On oletatud, et tollaste uskumuste kohaselt kas kõik või mõned surnud muutusid loomadeks. Arvatavasti eksisteeris mingil kujul tulekultus.
2) Indoeurooplaste ühised uskumused. Karjakasvatajatest ja nomaadidest indoeurooplastele olid omased kastisüsteemi alged, hõimuühiskonna jagunemine preestriteks, sõjameesteks ning maaharijateks; esines hõimujuhi kultus. Polüteistliku panteoni ülemjumalaks oli isikustatud taevas. Tema kõrval olid veel maaema, öötaeva ja kuu jumal, koidujumal ja äikesejumal. Tuntud oli maailmapuu ning maailma jaotus kolmeks sfääriks: taevas, maa, allilm. Arvatavasti kuuluvad indoeuroopa pärandi hulka läti rahvausundi kolm saatusejumalannat ning taevased elanikud, kes ratsutavad või sõidavad kaarikuga. Päikese hobused (vrd. hindu mütoloogias Asvinid) kahe painutatud hobusepea kujul olid ornamentikas taeva sümboliks.
3) Noorema kiviaja lõpul ja pronksiaja algul protobalti hõimude migratsiooni käigus suhetes naabritega kujunenud uskumused. Sel ajal ilmselt nõrgenes kujutelm looduse hingestatusest ning tekkisid kujutelmad hauataguse elu surnuteriigist ("Aizsaule"). Võimalik, et sellest ajast pärineb paljude naaberrahvastega analoogiline sügisese surnuteaja või hingedeaja traditsioon, see võib aga olla ka palju varasem kihistus. Põlluharimisega seoses said järjest olulisemaks vihm ja päike ning nende personifikatsioonid. Maailmapuu müüdi mõjul püstitati hauasammasteks ja kultusepaikadeks sümbolitega kaunistatud puusambaid. Kujunesid päikese, kuu, tähe, valguse, tule, taeva, maa, vihma ja tuule sümbolid, mis esinesid mustrites, nt. kirivöödel, mis sümboliseerisid aja kulgu ja eluiga. Sel ajal võisid kujuneda leedu rahvausundiga ühised kujutelmad ja tegelased: päikesejumal Saule, õnnejumalanna Laima jt.
4) Praegusel asualal enne ristiusuga kokkupuutumist Läti hõimudel välja kujunenud kohalikud uskumused. Kujunes lõplikult välja taevasel mäel Debeskalnsil elutsev kohalik panteon koos jumalikustatud taeva ja taevakehadega, samuti naissoost loodus- ja koduhaldjate kummardamine. Kujunes rahvakalender, mis jagunes 8 aastaajaks ja neid eraldavateks pühadeks. Sisse hakkasid imbuma naaberrahvaste ja ristiusu mõjud. Sellest perioodist on ka üksikuid kirjalikke allikaid.
5) Rahvausund pärast Läti ristiusustamist kuni 19. sajandini. Sel ajal segunesid kristlikud kujutelmad kristluse-eelsetega; kaua austati nii vanu jumalusi ja haldjaid kui kristlike pühakute mugandunud kujusid. Ristiusu ja hiljem teadusliku maailmapildi levides säilis muistne mütoloogia peamiselt folklooris kas proosavormilises narratiivis või poeetiliste stereotüüpidena rahvalauludes dainades.
6) Rahvausund alates 20. sajandist, uuspaganluse (Dievturība), idamaiste usundite ja New Age’i mõjutused.
Jumalad ja jumalused.
Läti rahvausundi peajumal oli Dievs (Leedus Dievas). Nimi tähendab ühtaegu "jumal" ja "taevas". Indoeuroopa mütoloogias on üldiselt taevas seotud panteoni ülemjumala, taevaisaga. On oletatud, et taevast peeti maailma juhtivaks jõuks, mis ühtis isa rolliga indoeuroopa patriarhaalses ühiskonnas. Dievs oli ühtaegu nii looja kui moraali ja korra valvur, kohtumõistja. Võimalik siiski, et algselt tähendas sõna lihtsalt taevast, siis selle personifikatsiooni ja alles hiljem sai asukoha mõttes ülemisest jumalast ka võimu poolest ülem. Indoeuroopa sõna "*t’ieu(s)" (jumal) on seotud tüvega "*t’ei-" (valgustama, kiirgama). (Samast tüvest on u 1200 e. Kr. laenatud soome keele taivas ja eesti taevas. Võimalik, et soomeugrilased laenasid baltlastelt kujutuse taevast kui jumalast; samas soome mütoloogia Ilmarinen, udmurdi Inmar, saami ibmel, eesti jumal, mansi numi, handi ja samojeedi num väljendavad tõenäoliselt samuti seost taeva ja jumala mõiste vahel. Selles on nähtud väga vana indoeuroopa mõju (indo-aaria "*dyuman" "hiilgav"), aga see ei seleta kõiki uurali sõnakujusid.) Mõne käsitluse kohaselt olid kõik teised jumalused teatud viisil ülemjumala eri aspektid. Mütoloogias esinevad ka taevajumala pojad ("Dieva dēli"). Neis on nähtud vana indoeuroopa ühiskujutelma, millest pärinevad ka kreeka Dioskuurid ja hindu Asvinid. Läti usundile on iseloomulik, et taevalistel olid perekonnad. Taeva/Jumala pojad nagu ka Päikse tütred ("Saules meitene") esinevad sageli rahvaluules, levinud on kosjade, pulmade ja pidude motiivid. Võimalik, et taevased lapsed olid müütides kujutatud konstellatsioonide kehastused, võib-olla aga algselt hoopis taevakehad ja ilmastikunähtused.
Pērkons (leedu Perkūnas, preisi Percunis, vrd slaavi Perun, skandinaavia Fjörgyn (?), hindu Parjanya (?)) – oli äikese, vihma ja viljakuse jumal; sõjamees, õigluse kaitsja ja kurjade vaimude hävitaja (viimases motiivis võib juba peegelduda kristlik sünkretism). Ta esineb ka kui taevane sepp, kes tagus valmis päikese. Kohati oli Pērkons taeva, mägede ja tammede jumal, kes ratsutas kuldsel hobusel ja vibutas nuia. Et ta valitses loodusjõude, pikset ja välku, on oletatud, et ta kehastas taevast kitsamas mõistes. Osaliselt on ta teise taevajumalaga kokkku sulanud, tedagi on kujutatud jumal-isana ning epiteetidega isa ja vanaisake. Osa balti mütoloogia uurijaid on pidanud piksejumalat ülemjumalale alluvaks jumalaks; teise vaatenurga kohaselt oli algselt üksainus taevast, vihma ja äikest valitsev ülemjumal, lahknemine toimus hiljem ja pikse- ning tormijumal allutati taevajumalale. Mõneti oli just tema (ja mitte 'Taevaisa') panteoni keskne tegelane. Nimi tuleneb oletatavasti indoeuroopa tüvest, mis tähendas löömist või lingutamist, kuid on oletatud ka etümoloogilist seost tamme või mäega. Pērkonsi-Perkūnase nimi on jätnud jälje ka soome-ugri traditsiooni: Mordvas esineb teonüüm Pirgene ja Purgine-Pas, läänemeresoomlastel moondus Pērkons aga õelaks vaimuks (võrdle perkele, põrgu, pärgel). Mõnedes müütides on Pērkonsil abiliseks taevane sepp Kalejs (Leedu mütoloogias Kalvis), kelle puhul mõned uurijad on tõmmanud paralleele eesti Kalevi ja soome Kalevaga. Leedu mütoloogias on aga taevaseks sepaks ka Perkūnase antipood ja vastane Teliavelis, kelle puhul võib tugevaid ühisjooni leida hiljem kristlikuks kuradiks moonudnud Velniasega.
Saule oli Päikese personifikatsioon ja päikesejumalanna (nii Lätis kui Leedus; vrd hindu Sūrya). Teda kujutati kui kuldseis rõivais naist, kes sõitis kaarikus üle taeva. Vahel esines ta kui ema, vahel kui tütar (kaotatud ja leitud tütar-päikese müüdid). Enamasti oli ta siiski ema, kelle tütred ("Saules meitas") mestisid ja vahel tülitsesid Taeva poegadega. On oletatud, et Päikse tütarde all peeti silmas planeete (Kārta – Saturn, Laima – Jupiter, Māra – Marss, Dēkla – Veenus, Pastarite – Merkuur), kuid see on väga küsitav. Paralleele on püütud leida Päikse tütre ("Saules meita") ja eesti rahvaluule Salme vahel. Leedu ja läti müütides on juttu ka päikese loomisest: selle tagus valmis taevane sepp. Saule auks toimusid suvisel pööripäeval pidustused.
Mēness oli Kuu kehastus (Leedus Menulis, Menno), öötaeva, sõjameeste ja rändurite jumal. Hilisemal perioodil oli ta meessoost, kuid on oletatud, et varem oli Kuu kehastuseks naisjumalus. Hiljem esineb ta kui Auseklise (Koidu) rivaal, tema pruudi röövija, Päikse tütre kosilane.
Auseklis oli koit; tihti seostatud Koidutähe ehk Veenusega. Ta esineb nii noormehe kui neiu kujul. Mõnes müüdis on ta Päeva tütre kosilane, teistes kadunud neiu, kes naaseb allilmast. Kohati on tema kuju sulanud kokku Päikese ja Kuu müütidega. Auseklise sümboliks oli kaheksakand Auseklitis, mis on Läti tähtsamaid rahvuslikke sümboleid.
Austra (Leedus Aušra) – koit, noor neiu, päikese käskjalg.
Laima oli õnne- ja saatusejumalanna (sama nimega Leedus); inimese elukäigu, sünni, kodu, pere, abielu ja surma valitseja. Saatusekuduja, kes vahel vaidles ka Jumalaga. Koos Kārta ja Dēklaga (keda on nimetatud ka tema õdedeks) moodustasid nad saatusejumalannade kolmiku, võrdle nornid, parkad ja moirad.
Dēkla oli üks kolmest saatusejumalannast. Teda seostati lastega ja kujutati tihti lapsega rinnal. Tema nimi võib pärineda tüvest, mis tähendas 'imetama', mõne oletuse kohaselt oli ta nimi seotud pesapunumisega ning ta oli omamoodi kosjasobitaja, pruudi ja peigmehe kokku juhataja. Dēkla esineb rahvalauludes märksa harvemini kui Laima, põhiliselt Kuramaal. On ka arvatud, et ta on hoopis hiline laen Pühast Teklast.
Kārta oli üks kolmest saatusejumalannast. Võimalik, et tema nimi tuleb indoeuroopa tüvest, mis tähendast ketramist; mõned uurijad peavad teda aga hoopis hilisemaks lisandiks või Laima epiteediks. Seoseid on tõmmatud ka vanarooma mütoloogia Carmentaga.
Velns (Vels, Velis) oli pimeduse, surnute ja maa-aluse maailma jumal, ka karja kaitsja, võrdle slaavlaste Veles (Volos). Hiljem sulas ta kokku kristliku kuradiga; algul eesti Vanapagana taoline rumal kurivaim, hiljem kuri saks.
Māra oli mõne uurija arvates puhtalt kristliku Maarja mugandus; teiste arvates üks vanimaid ja algupärasemaid naisjumalusi, kõigi "emade" ema. Igal juhul on hiljem talle üle kantud palju jumalaema-Maarja omadusi. Tema nimele on vasteid otsitud indoeuroopa sõnatüvedest, mis tähistavad surma või merd ja vett. Temast on otsitud matriarhaadi aegadesse ulatuvat Maaema kujutelma, teda on peetud peale maa ka maa-aluse elu ja surma perenaiseks. Ta kujunes peajumalannaks, oli naiste, laste, elatise ja eriti karjakasvatuse kaitsja (Leedu analoog on Lada). On oletatud, et algselt oligi ta viljakushaldjas ja karja kaitsevaim (samas funktsioonis on nimetatud ka Māršavat). Mõnes müüdis on Māra kokku sulanud Laimaga.
Jānis võib olla kristliku Ristija Johannese hiline mugandus; mõne uurija arvates aga ehtne balti jumalus; algselt päikesejumal, kellele pühendati suvise pööripäeva peod falliliste sümbolitega. Mõnes müüdis koos on nad koos Jumisega ülemjumala kaksikud pojad. Tema puhul on otsitud seost rooma Janusega.
Jumis oli viljakuse, vilja, põllu ja lõikusrituaalide jumal, kes peitus viljakõrtes ja kelle atribuudiks olid kahekordsed või kokkukasvanud viljad, nt. kahe peaga viljakõrred. Rituaali käigus toodi lõikusajal põllult mõned kõrred koju: Jumis "püüti kinni", et ta ka järgmisel aastal hea saagi tagaks. Algselt võis ta olla viljakusiidol; nagu Jānist, nii ka teda on võrreldud roomlaste kahenäolise Janusega. On oletatud, et algselt võiski tegu olla kaksikutega: Jumala/Taeva kaksikud pojad Jumi (võrdle "Dieva dēli"). Jumala kaksipoegadena on esinenud ka Jūmis ja Jānis, kuid see võib olla hiline areng. Jumise nime on seostatud ka indoiraani tüvega, mis tähendab paari või kaksikuid. Samas on oletatud, et see on läänemeresoome laen (võrdle 'jumal' eesti keeles). Jumise (või Jumide) naissoost vormina on kohati esinenud Jumala.
Ūsiņš oli ebaselge iseloomuga jumalus. Erinevatel andmetel oli ta valguse- ja kevadejumal ning hobustejumal. Osaliselt on ta kokku sulanud kristliku Püha Jüriga. Leedu traditsioonis on ta hobustejumal, kellel on kaks poega; tema puhul on otsitud seost ka koidujumalusega (Auseklis, Austra, võrdle kreeka Eos, hindu Ušas, indoeuroopa "*Hausos"), kes kahe hobusega kaarikus päikese taevalaotusele vedas. Võimalik, et teda sümboliseerivad ornamentikas kaks painutatud hobusepead. Veel on Ūsiņši puhul paralleele otsitud veedade mütoloogia kaksikute Asvinite ning vanaslaavi traditsiooni Useni ja Avseniga.
Cerklicing (Ceroklis) oli üks viljakusjumalatest: põllu, vilja ja külalislahkuse jumalus. On andmeid, et talle ohverdati esimene pala ja esimene sõõm söögist ja joogist. Ceroklise nime alternatiivse tõlgenduse järgi on nimetatud Läti rahvusliku religiooni Dievturība katekismus.
Zalksti oli suhteliselt vähetuntud viljakuse ja heaolu jumal, keda võidi seostada madudega.
Cuska oli majauss, õnnetoov nastik, kaitsevaim.
Mātes – emad, erinevate loodusnähtuste naissoost kehastused või kaitsevaimud. Neid on nimetatud kokku 60-70 erinevat (vete-ema, tuuleema, metsaema jt.). Pole selge, kuivõrd olid nad eraldi isiksused, kuivõrd ühe maapealse elu kaitsjanna eri nimetused.
Mājas kungs oli majavaim või -haldjas kui kodukolde kaitsja
Lietuvēns – lummutis, kummutis, "ebapuhta" surnu vaim
Sumpurņis – koerakoonlane; koera või hundi pea ja inimese kehaga inimsööja olend
Pūķis, Vilce – puuk, kratt, varavedaja
Kirjandus.
Biezais, H. "Die himmlische Göterfamilie der alten Letten" 1972


Maakeel.
Maakeel on eesti, lõunaeesti ja vadja keele varasem nimetus kõnelejate endi tarvituses, samuti kui "maarahvas" on tähendanud eestlasi ja "maatõugu hobune" tähendab Eesti kohalikku hobusetõugu.
Nimetust "eesti keel" hakkas 19. sajandi keskpaigale omase demokratiseerumise ning rahvusliku eneseteadvuse puhangu laineharjal eestlaste hulgas ulatuslikumalt propageerima Johann Voldemar Jannsen, tarvitades muu hulgas üleminekuvormina ka väljendit "eesti maakeel".
Etümoloogiaid ja seletusi.
Maakeele ja maarahva nimetused on polüvalentsed ja mitmetimõistetavad, mis on tinginud ajaloo vältel nimetuste erinevate etümoloogiate, rahvaetümoloogiate ja muude seletuste tekkimist.
Universaalne põlisrahva endanimetus.
Sõna "maa" võib siin tähendada nii maapinda, millel maakeelt kõnelev maarahvas elab, kui ka "maapealset" keelt. Oma maad mitte valitsevate ning välisilmaga vähe suhtlevate põlisrahvaste endanimetusena on "maakeel" olnud kasutusel ka väljaspool eestlaste asuala.
Paralleelid teistes läänemeresoome keeltes.
Põhjaeestlastele keeleliselt lähedasimad vadjalased oma keele kohta kasutanud nimetust "maa tšeeli". Kuramaa liivlased nimetasid end aga randlasteks ja kalameesteks, põllumeestest lätlasi aga maameesteks.
Balti tõlkelaen.
Riho Grünthal on esitanud oma raamatus "Livvistä liiviin" teooriaid, mis ühendavad nimesid "Suomi", "Häme" ja "sámi", viies need tagasi balti tüvele, mis tähendab maad (tänapäeva läti keele "zeme"; asjakohastest toponüümidest esineb näiteks Zemgale ja Žemaitija nimes). Ühtlasi on arvatud "maakeele" ja "maarahva" nimetusi tõlkelaenudeks samast balti sõnast.
Maal, mitte linnas kõneldud keel.
Võimaliku tähendusena Eesti alal on tähenduseks pakutud ka 'maal, st mitte linnades kõneldav keel', lähtudes arusaamast, et linnu hakkasid rajama ja ehitama alles sakslased ning hiljem lisandusid linna vähem või rohkem privilegeeritud ülemkihtidesse ka muude mittepõlisrahvaste esindajad rootslased, venelased, kusjuures pikka aega oli Liivimaa provintside linnades valdav saksa keel.
Keskaegne tõlkelaen saksa keelest.
Keskaja saksa etümoloogia on välja pakkunud Jürgen Beyer. Maakeeleks ("Landsprache") ei nimetatud Baltimail sugugi mitte üksnes eesti keelt ning maakeele tähenduse osas tuli ajas ja ruumis ette muutusi. Nii oli Liivimaal kuni kubermangu likvideerimiseni kaks maakeelt – lõunaosas läti ning põhjaosas (lõuna)eesti keel.
Muid seletusi.
Feodaalühiskonnas on sõnal "maakeel" halvustav tähendus, sest maakeel vastandub lihtrahva keelena ühele või mitmele ülemkihi keelele, mida siis alati eraldi oma etnonüümi järgi nimetatakse (Eesti alal siis saksa keele kõrval näiteks rootsi ja vene).


Tiitelleht.
„Onu Reemuse jutud”, tiitelleht aastast 1881
Tiitelleht on raamatu alguses olev lehekülg, millel on autori nimi, teose pealkiri, allpealkiri, ilmumisandmed jms.


Kataloogikaart.
Kataloogikaart on kaartkataloogi osaks olev sedel, millele on kantud andmehulgas või kollektsioonis orienteerumiseks vajalik teave.
Raamatukogudes, arhiivides, muuseumides jm kasutatavad kataloogikaardid sisaldavad trükise, dokumendi või muu säiliku või selle osa (näiteks artikli) kirje. Rahvusvahelise standardi järgi on raamatukogudes, arhiivides jm kasutatavate kataloogikaartide mõõtmeteks 12,5×7,5 cm.


Kirje.
Kirje on reeglipäraselt esitatud bibliograafiaandmete kogum, mis võimaldab kirjeldatavat dokumenti täielikult identifitseerida
Kirje on terviküksusena käsitletatav andmeelementide kogum või andmetüüp, näiteks bibliograafias või programmeerimises; kirje võib olla andmebaasis andmeobjektiks
Allikas.
Eesti Rahvusraamatukogu raamatukogusõnastik


Bibliograafiakirje.
Bibliograafiakirje on reeglipäraselt esitatud bibliograafiaandmete kogum, mis võimaldab kirjeldatavat dokumenti täielikult identifitseerida. Bibliograafiakirje on bibliograafilise sisu ja otstarbega kirje, mis võib esineda üksi või bibliograafianimestikus.
Need andmed tuleb kirjes esitada kindlas järjekorras. Andmete eraldamiseks kasutatakse teatud märke: punkt, koma, koolon, ümarsulud, kaldjoon(ed)
Allikas.
Eesti Rahvusraamatukogu raamatukogusõnastik


Eesti Rahvusraamatukogu.
Eesti Rahvusraamatukogu (ametlik lühend RR) on Eesti info-, teadus-, arendus- ja kultuuriasutus. Ajalooliselt on Eesti Rahvusraamatukogu eri nimede all ja eri funktsioonides tegutsenud alates 1918. aastast.
Alates 16. septembrist 2008 on Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo.
Infoteenindus.
Rahvusraamatukogus on valikuliselt andmebaase ja teavikuid ka teistest valdkondadest, mida ei komplekteerita süstemaatiliselt ja mis kuuluvad Eesti teiste teadusraamatukogude vastutusalasse. Kõigist Eestis ilmuvatest väljaannetest saab Rahvusraamatukogu sundeksemplari.
E-teenindus.
Alates 1990. aastatest on Eesti Rahvusraamatukogu arendanud veebipõhist teenindust, mis tagab raamatukogu teenustele ja varadele juurdepääsu ka väljaspool raamatukogu hoonet.
2008. aasta seisuga on Rahvusraamatukogu veebilehe vahendusel võimalik kasutada e-kataloogi ESTER, hankida teavet raamatukogu lugejatele kättesaadavate litsentsiandmebaaside ja e-ajakirjade kohta, esitada päringuid humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonnas, lugeda võrguväljaandeid, vaadata e-näitusi, osta Rahvusraamatukogu trükiseid, tutvuda digiteeritud kogudega (sealhulgas vanema ajakirjanduse andmebaasiga DEA ja digitaalarhiiviga DIGAR) ning kasutada The European Library inforessursse.
Rahvusraamatukogu lugejatel on veebilehe vahendusel täiendavalt võimalik ette tellida raamatuid, ajakirju, noote ja muid teavikuid, pikendada laenutähtaega, tellida koopiaid ning tellida teavikuid raamatukogudevahelise laenutuse teel.
Asukoht.
Tallinnas Tõnismäel aadressil Tõnismägi 2 asuv raamatukoguhoone ehitati aastatel 1985–1993. Maja arhitekt on Raine Karp ning sisekujundaja Sulev Vahtra. Maja kaheksast korrusest asuvad kaks maa all. See on tänaseni Baltimaade suurim raamatukogu, mis mahutab 600 lugejat, konverentsikeskuse, teatrisaali ja mitmed näitusepinnad.
Rahvusraamatukogu haldab ka Riigikogu lugemissaali ja arhiivi Toompea lossis ning Vabariigi Presidendi Kantselei raamatukogu Kadrioru administratiivhoones.
Ajalugu.
Eesti Rahvusraamatukogu ajalugu loetakse alates 21. detsembrist 1918, mil Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus otsustas asutada Riigiraamatukogu. Selle kogu moodustas algul umbes 2000 õigusloomeks ja riigi valitsemiseks vajalikku raamatut. Raamatukogu asus Toompea lossi ühes tiivas ja seda said kasutada vaid Riigikogu liikmed.
Riigiraamatukogu arenes koos Eesti Vabariigiga. 1919. aastal hakkas raamatukogu saama sundeksemplari kõigist Eesti trükistest ja 1921. aastal sõlmiti esimesed välisvahetuslepingud välismaa raamatukogudega. 1935. aastal loodi Riigiraamatukogu juurde eesti trükiste arhiivkogu, mis pani aluse Eestit ja Baltimaid käsitleva kirjanduse süstemaatilisele komplekteerimisele.
1930. aastatel oli Riigiraamatukogu kogudes juba umbes 50 000 trükist ning selle lugejaskonna moodustasid lisaks parlamendiliikmetele haridus-, kultuuri- ja teised avaliku elu tegelased.
Eesti okupeerimise järel Nõukogude Liidu poolt nimetati raamatukogu 1940. aastal ümber Eesti NSV Riiklikuks Raamatukoguks, mis hakkas täitma ka avaliku raamatukogu ülesandeid. Katkesid sidemed välisriikide raamatukogudega, kogudes muutusid valdavaks venekeelsed trükised, millest enamiku moodustas üleliiduline sundeksemplar. Suur osa eesti ja välisraamatuist suleti piiratud kasutusega erihoidu.
1953. aastal anti Riiklikule Raamatukogule rahvusliku ärkamisaja suurkuju Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimi. Selleks ajaks oli raamatukogu kogudes juba miljon trükist.
1988. aastal nimetati F. R. Kreutzwaldi nimeline Riiklik Raamatukogu ümber Eesti Rahvusraamatukoguks, mis asus täitma klassikalisi rahvusraamatukogu ülesandeid. Järgmisel, 1989. aastal taastati Eesti Rahvusraamatukogu kui parlamendiraamatukogu staatus. Sellega pandi raamatukogule kohustus pakkuda Riigikogu ja valitsuse liikmetele infoteenindust.
Aastal 1993 avati uus raamatukoguhoone aadressil Tõnismägi 2.
Eesti Rahvusraamatukogu on tegutseb tänapäeval 1998. aastal Riigikogus vastu võetud ning 2002. aastal muudetud ja täiendatud Eesti Rahvusraamatukogu seaduse, teiste õigusaktide ja oma põhikirja alusel. Kõrgeimaks juhtorganiks on Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu, mille liikmed määrab ametisse Riigikogu.


Washington.
Washington on Ameerika Ühendriikide pealinn. Seal töötavad USA president, valitsus ja kongress (Pentagon jääb ametlikult Virginia osariiki), välissaatkonnad jpm.
Washington asub halduslikult Columbia ringkonnas. Linn hõlmab põhiosa ringkonnast, mistõttu linna ja ringkonda sageli samastatakse. Siiski eristatakse vikipeedias asulat ja haldusüksust. Näiteks Columbia ringkond loodi 1871 ja selle piirid pole sellest ajast saadik muutunud, aga linn oli märgatavalt vanem ja kasvas järjest suuremaks. Pärast Columbia ringkonna moodustamist hõlmas Washingtoni linn sellest ainult osa, aga tänapäeval on kogu ringkond piltlikult öeldes linna täis kasvanud, kohati ulatub linn väljapoolegi.
Teisalt on Washington osa Suur-Washingtoni linnastust, kus elab peaaegu 5,6 miljonit inimest, ning see omakorda kuulub Boswashi linnastusse, mis hõlmab suure osa USA idarannikust ning on saanud nime otspunktide, Bostoni ja Washingtoni järgi.
Washington asub Potomaci jõe vasakul kaldal. Linna madalamad osad ulatuvad meretasemeni, kuigi meri jääb õigupoolest kaugemale, Potomaci estuaar ehk limaan ulatub merest kaugele.
Kliima.
Washingtonis on niiske lähistroopiline kliima. Selgelt väljenduvad neli aastaaega.
Igas kuus on registreeritud temperatuuri üle +25 °C. Kõige kuumematel päevadel, 6. augustil 1918 ja 20. juulil 1930 on mõõdetud koguni +41 °C, kuid ka jaanuaris ja detsembris +26 °C.
Külmarekordid on mõõdetud jaanuaris ja veebruaris (-26 °C). Rekord pärineb 11. veebruarist 1899 ning sellest lumetormist pärinevad paljude USA linnade külmarekordid, Montanast Texaseni ja Maine'ist Floridani, lõuna pool mõne päeva võrra hiljem. Seevastu juuli külmarekord on +11 °C ja augustis +9 °C. Maist septembrini pole kunagi öökülma täheldatud.
Washingtonis paistab päike aastas keskmiselt 2529 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud on juuni (282 tundi) ja juuli (279 tundi). Kõige vähem paistab päikest detsembris (133 tundi) ja jaanuaris (146 tundi).
Washingtonis langeb sademeid aastas keskmiselt 1007 mm. Kõige sademeterikkamad kuud on mai (101 mm) ja juuni (96 mm). Kõige vähem langeb sademeid veebruaris (66 mm) ja jaanuaris (71 mm). Aastas sajab keskmiselt 114,1 päeval. Kõige rohkem sajupäevi on mais (11,1) ja juunis (10,7), kõige vähem oktoobris (7,7) ja augustis (8,2).
Lund sajab kõige rohkem jaanuaris ja veebruaris (14,5 cm). Aastas sajab lund keskmiselt 39,4 cm. Aastas sajab lund keskmiselt 8,3 päeval, neist enamus on jaanuaris (3,1) ja veebruaris (2,5).
Lumetormid tabavad Washingtoni keskmiselt kord 4–6 aasta tagant. Mõnevõrra sagedamini jõuavad Washingtoni orkaanid või nende jäänused, aga tavaliselt on nad linnani jõudes suuresti nõrgenenud, mis tuleneb osalt orkaanide jaoks kõrgest laiuskraadist, aga osalt sellest, et orkaanid nõrgenevad üle maa liikudes kiiresti ja Washington ei ole päris mere kaldal. Sellepärast on kõige suuremaid kahjusid linnas põhjustanud hoopis Potomaci jõe üleujutused, kui liituvad tõus, tugev tuul ja lumesulamine.
Rajamine.
17. sajandi alguses asusid piirkonda elama algonkinide hulka kuuluvad Piscataway indiaanlased.
Eurooplastest kolonistid hakkasid sinna jõudma kümneid aastaid hiljem. Nad tõrjusid indiaanlased lääne poole. Praeguse linna alani laienesid lõuna poolt Virginia koloonia ja ida poolt Marylandi provints.
1696 asutati Georgetowni asula, mille maa-ala langeb enam-vähem kokku praeguse Georgetowni linnaosaga. Järjepidev asustus on seal alates 1751. 1749 rajati Alexandria linn.
Suurbritannia-USA sõja ajal vallutasid Suurbritannia väed 24. ja 25. augustil Washingtoni ja põletasid selle maha. Põlema süüdati Kapitoolium, USA rahandusministeerium ja Valge maja. USA väed võtsid linna kiiresti tagasi ja enamik hooneid taastati peatselt, aga Kapitoolium, mis tollal oli ehitusjärgus, valmis alles 1868.
Washingtoni linna põhiplaani töötas välja ja ka jälgis algset ehitust Prantsuse päritolu arhitekt Pierre Charles L'Enfant, kes võttis aluseks Pariisi lähedal asuva Versailles' lossi põhiplaani. Tema nime kannab praegu linna väljak L'Enfant Plaza, kus asub USA Postiteenistuse (kirjakandjad) peakorter.
Sport.
Washington on üks 12 USA linnast, millel on profimeeskond kõigis neljas tähtsaimas spordiliigas. Washingtoni korvpallimeeskond on Wizards, jäähokimeeskond on Capitals, pesapallimeeskond on Nationals ja ameerika jalgpalli meeskond on Redskins. Lisaks on Washingtonis jalgpallimeeskond D.C. United ja korvpallinaiskond Mystics.


Nefroloogia.
Nefroloogia on sisemeditsiini eriala, mis tegeleb primaarsete ja sekundaarsete neeru- ja kuseteede haiguste ennetamise, diagnostika ja raviga.
Nefroloogiliste haiguste loend.
__NOTOC__
H.
Hüperurikeemiline nefropaatia
K.
Koldeline nefriit -
Krooniline glomerulonefriit -
Krooniline neerupuudulikkus
M.
Membranoproliferatiivne glomerulonefriit
N.
Neeruveeni tromboos
P.
Proliferatiivne glomerulonefriit –
V.
Vaskulaarne nefroskleroos
Ä.
Äge glomerulonefriit -
Äge neerupuudulikkus


Lookus.
Lookus (ladina sõnast "locus" 'koht') on klassikalises geneetikas kromosoomi piirkond, kus paikneb mingi geen. Tänapäeva geneetikas mõistetakse lookuse all mingil viisil (harilikult alleelse muutlikkuse järgi) iseloomustatavat kromosoomi- või DNA-molekuli lõiku, milles paikneb kindel geen või mis tahes muu eristatav nukleotiidijärjestus. Populatsioonigeneetikas kasutatakse termineid "lookus" ja "geen" sageli sünonüümidena.


Jubaland.
Jubaland ("Jubbaland", itaalia keeles "Oltre Giuba") on Somaalia edelapoolseim, Keeniaga piirnev osa, mida ülejäänud Somaaliast eraldab Juba jõgi. Jubaland on kuulutanud end iseseisvaks.
Jubalandi piir ülejänud Somaaliaga on täpselt määratlemata. Jubalandi pindala on umbes 87 000 km². Pealinn on Kismaayo, mis asub Juba jõe suudmes. Jubaland on asustatud peamiselt darodite hulka kuuluvate ogadenide ja marehanidega, kes elavad peamiselt Etioopias.
Algselt oli Jubaland Kenya osa, kuid Suurbritannia loovutas 29. juunil 1925 Jubalandi Itaaliale tasuks toetuse eest Esimeses maailmasõjas. 30. juunil 1926 ühendati Jubaland Itaalia Somaalimaaga, mis vabanes koloniaalsõltuvusest 1960.
Jubaland kuulutas end iseseisvaks 1998 ja tema praegune seisund on ebamäärane. Mõnedel andmetel allub Jubaland aastast 2001 Somaalia keskvalitsusele.


Edela-Somaalia.
Edela-Somaalia on Somaalia edelaosas paiknev piirkond, mis 1. aprillil 2002 end iseseisvaks kuulutas. Edela-Somaalia on asustatud peamiselt Rahanweini ja Digili hõimuga. Ta piirneb loodest Etioopiaga, kirdest Puntlandiga, kagust India ookeani ja keskvalitsuse kontrollitava alaga ning edelast Jubalandi ja Kenyaga.
Edela-Somaalia presidendiks kuulutas end Xassan Maxamed Nuur Shaati-Gaduud. Kuid alates 3. oktoobrist 2002 kontrollib Edela-Somaalimaa keskust Baydhabot šeik Aaden Madoobe. Alates 2005 on nii Madoobe kui Shatigadud ministrid Somaalia peaministri Cali Maxamed Geeddi valitsuses, millel on vähe võimu väljaspool pealinna. On teadmata, kas Shatigadud end endiselt Edela-Somaalia presidendiks peab.


Keinsism.
Keinslik majandusteooria (ka keinsism ja Keynes'i teooria) on makromajanduse teooria, mis põhineb 20. sajandi inglise majandusteadlase John Maynard Keynes'i ideedel.
Keinslikud majandusteadlased väidavad, et erasektori otsused võivad mõnikord viia ebaefektiivsuseni makromajanduslikes olukordades. Seega soovitavad Keynes'i teooria pooldajad avaliku sektori sekkumist rahanduspoliitika kaudu, mida teostaks keskpank, ja fiskaalpoliitika kaudu, mida teostaks valitsus eesmärgiga stabiliseerida tootlus äritsükli käigus. Teooriaid, mis moodustavad keinsliku majandusteooria selgroo, esitleti esmakordselt raamatus "The General Theory of Employment, Interest and Money" (tuntud ka lühema nime all "The General Theory" ehk "Üldteooria"), mis ilmus 1936. Keynesi ideede tõlgendused on vastakad ja mitmed koolkonnad pärast Teist maailmasõda on ennast tema pärandi hoidjateks kuulutanud.
Keinslikud majandusteadlased toetavad segamajandust, milles on põhiosa erasektoril, kuid mõjukas osa on ka valitsusel ja avalikul sektoril. Sellist mudelit kasutati Suure Depressiooni hilisemas osas, Teises maailmasõjas ja Teise maailmasõja järgses majanduskeskkonnas aastatel 1945–1973. Peale 1970. aastatel toimunud stagflatsiooni kaotasid keinslikud ideed mõju. Globaalse majanduskriisi algus 2008. aastal on taas tekitanud huvi keinslike majandusmeetmete vastu kuigi kriitika nende meetemete kasutamiseks on tugev ning kriis kestab jätkuvalt.
Ülevaade.
Vastavalt keinslikule teooriale on võivad mõned individuaalselt ratsionaalsed toimingud mikromajanduslikul tasemel viia majandusliku ebaefektiivsuseni makromajanduslikul tasemel ja kuhjuda kui võtta kollektiivselt suure osa eraisikute ja firmade poolt ning sellises olukorras oleks ka majanduslik tootlikkus madal ja allpool kasvumäära. Sellist olukorda on klassikaliste majandusteadlaste poolt nimetatud üldiseks ülekülluseks. Klassikaliste majandusteadlaste vahel on olnud samas ka vaidlusi kas üldine üleküllus on üldse võimalik.
Keynes väitis, et koguküllus juhtub kui kogunõudlus kaupadele on ebapiisav, mis viib majandusliku languseni, mis omakorda viib tootluse languseni ebavajalikult kõrge töötusetaseme tõttu, mis tuleneb tootjate kaitsvatest või reaktsioonilistest otsustest. Sellises olukorras saaks kasutada valitsusmeetmeid kogunõudluse suurendamiseks suurendades seega majanduslikku tegevust ning vähendades tööpuudust ja deflatsiooni. Enamik keinslasi soosivad aktiivset stabiliseerimispoliitikat äritsükli amplituudide vähendamiseks, mida nad peavad kõige tõsisemate majandusprobleemide hulka kuuluvaks. Näiteks kui töötusmäär on kõrge, siis saab valitsus kasutada laienevat rahanduspoliitikat.
Keynes'i järgi oli lahendus Suurele depressioonile majanduse stimuleerimine (investeerimisstiimul) läbi kahe lähenemise kombineerimise: intressimäärade vähendamine ja valitsusinvesteeringud taristusse. Investeering valitsuse poolt tekitab sissetulekut, mille tagajärjel on majanduses rohkem kulutamist, mis omakorda stimuleerib rohkemat tootmist ja investeerimist, mis omakorda toob kaasa suurema sissetuleku ja kulutamise ja nii edasi. Esialgne stiimul algatab sündmuste jada, millede majanduslik tagajärg on kordi suurem kui algne investeering.
Keinsliku majandusteooria keskne järeldus on paratamatus, et teatud olukordades ei suuda ükski automaatne mehanism viia tootlust ja tööhõivet täieliku tööhõive poole. See järeldus on vastuolus majanduslike lähenemistega, mis eeldavad, et on olemas tendents majandusliku tasakaalupunkti poole. "Neoklassikalises sünteesis", mis kombineerib keinslikku makrokonseptsiooni koos mikrovundamandiga, mille üldise tasakaalu tingimused võimaldavad hinnareguleerimise kaudu selle eesmärgi saavutamiseks lõpuks. Veelgi laiemalt võttes nägi Keynes enda teooriat kui üldist teooriat, milles ressursside kasutamine võib olla nii madala kui kõrge tasemega, samas kui eelnevad majandusteooriad keskendusid täieliku ressursside kasutamise erandlikule olukorrale.
Uusklassikalised makromajanduslik liikumised, mille juured on 1960ndates ja varastes 1970ndates kritiseerisid keinslikke teooriaid. Samal ajal taotlesid uuskeinslikud majandusteadlased Keynes'i ideede baseerumist täpsematel teoreetilistel alustel.
Mõned tõlgendused Keynes'ist on rõhutanud Keynes'i tähelepanu rahvusvahelisele koostööle, rahvusvaheliste majandusinstitutsioonide vajadust ja viise kuidas majandusjõud võivad viia sõjani või maailmarahu toetamisele.
Eelkäijad.
Keynes'i töö oli osa kaua kestnud debatist majandusringkondades üldise ülekülluse olemuse üle. Kuigi osa Keynes'i ideedest (märkimisväärseks võib siin pidada valitsuse kulutamist ajal kui investeeringute tase ja tarbimine on madal) olid 19. ja 20. sajandi majandusteadlaste poolt edasi arendatud, peetakse siiski Keynes'i teeneks ühe suure üldise teooria loomist, mis oli aksepteeritav nii poliitilistele kui ka majanduslikele ringkondadele.
Koolkonnad.
Keinsliku majandusteooria intelektuaalne eelkäija oli alatarbimise majandusteooria klassikalises majandusteaduses, mis pärines 19. sajandi majandusteadlaselt Thomas Malthus, kes oli Thomas Attwoodi Birminghami koolkonnas,
ja ameerika majandusteadlased William Trufant Foster ja Waddill Catchings, kes olid 1920-30ndatel mõjukad.
Alatarbimise idee pooldajad olid, nagu Keynes peale neid, huvitatud kogunõudluse suutmatust saavutada potensiaalne tootmismaht, nimetades seda "alatarbimiseks" (keskendudes nõudluse poolele), mitte "ületarbimiseks" (mis keskenduks pakkumise poolele) ja pooldades majanduslikku sekkumist. Keynes arutles alatarbimise idee üle oma "Üldteoorias", nimetades seda "alatarbimiseks" ja.
Arvukaid kontseptsioone arendati välja varasemalt ja iseseisvalt Keynes'ist Stockholmi koolkonna poolt 1930ndatel; neid saavutusi kirjeldati ühes 1937 a artiklis, mis kirjutati vastusena 1936 a "Üldteooriale", jagades rootslaste avastusi.
Kontseptsioonid.
Kordaja majandusteoorija lähtub Austraalia majandusteadlasest Alfred De Lissast, Taani majandusteadlasest Julius Wulffist ja Saksa-Ameerika majandusteadlasest Nicholas Johannsenist, Johannsen olles see, keda Keynes enda teose allmärkuses tsiteerib. Nicholas Johannsen pakkus 1890ndatel välja ka efektiivse nõudluse teooria.
Säästlikkuse paradoks formuleeriti 1892 John M. Robertsoni poolt raamatus "The Fallacy of Savings," varasemates vormingites merkantilistlike majandusteadlaste poolt alates 16ndast sajandist ja sarnased teesid olid olemas ka antiikmaailmas.
Tänapäev viidatakse neile ideedele, olenemata päritolust, akadeemilistes ringkondades kui "keinslikule majandusele", kuna just Keynes oli see, kes need läbi töötas, kokku viis, edasi arendas ja populariseeris.
Keynes ja klassikud.
Keynes'i eesmärk oli enda teooriaid eristada "klassikalisest majandusteadusest", sellele samas ka vastandudes. Klassikalise majandusteooria all pidas Keynes silmas David Ricardo ja tema järgijaid, sealhulgas John Stuart Milli, Alfred Marshalli, Francis Ysidro Edgeworthi, ja Arthur Cecil Pigoud. Klassikalise vaate keskne tõekspidamine oli tuntud kui Say seadus, mis väidab, et pakkumine tekitab omaenda nõudlust. Say seadust saab kaheti tõlgendada. Esiteks, väide, et tootmismahtude koguväärtus on võrdne sissetulekuga, mis teeniti tootmises ja on aluseks rahvusliku sissetuleku identiteedile ja on seega vaieldamatu. Teine tõlgendus, mis on oma olemuselt tõestatavam väidab, et tootmismahtude "hind" on alati kaetud müügituludest, mis põhineb nõudlusel" sõltub sellest kuidas tarbimine ja säästmine on seotud tootmise ja investeerimisega. Keynes vaidles vastu just teisele tõlgendusele, väites, et see kehtib vaid siis, kui suurenemine isiklikes säästudes on täpselt võrdne suurenemisega koguinvesteeringus.
Keynes soovis luua teooriat, mis seletaks säästmise, tarbimise, investeerimise ja tootmise otsustavaid tegureid. Selles teoorias kogunõudluse ja kogupakkumise tasemed määravad tootmismahud ja tööhõive majanduses.
Selle tõttu, mida ta pidas klassikalise majanduse läbikukkumiseks 1930ndatel oli Keynes sügavalt vastu selle põhiteooriale: muudatused hindades muudaksid automaatselt nõudlust ja kindlustavad täistööhõive.
Neoklassikaline majandusteooria toetab teesi, et kaks peamist hinda, mis suunavad nõudlust ja pakkumist on tööjõud ja raha. Läbi rahapoliitika jaotamise võib nõudlust ja pakkumist kohandada. Kui tööjõudu on rohkem kui nõudlust sellele, siis palgad langevad kuni palkamine algab taas. Kui säästmist on liialt ja tarbimist liiga vähe, siis intressimäärad langeksid kuni inimesed oma säästude määra vähendaksid või alustaksid laenamist.
Palgad ja kulutamine.
Suur depressiooni aegu väitis klassikaline majandusteooria, et majanduslik kokkukukkumine on kõigest tootmise stiimuli kadu ja massiline tööpuudus on kõrgete ja jäikade palkade tagajärg.
Keynes'i jaoks on palkade määramine palju keerulisem. Esiteks väitis ta, et palgad pole "reaalsed" vaid töötajate ja tööandjate läbirääkimiste tulem, mittevahetuskauba laadne suhe. Teiseks, nominaalpalkade kärpeid oleks raske ellu viia seaduste ning töölepingute tõttu. Isegi klassikalised majandusteadlased möönasid, et need eksisteerivad; erinevalt Keynes'ist küll propageerisid nad miinimumpalkade, ametiühingute ja pikaajaliste lepingute tühistamist, suurendades seeläbi tööturu paindlikkust. Kuigi Keynes'i arust hakkavad inimesed vastu nominaalpalga vähendamisele, isegi ilma ametiühinguteta, kuni nad näevad teisi palku vähenemas ja ka üldist hinnalangust.
Ta väitis ka, et majandust elavdada peavad "reaalpalgad" alla minema: "Nominaalpalgad" peavad langema rohkem kui hinnad. Nii tehes väheneks tarbijanõudlus, nii et kogunõudlus kaupadele langeks. See omakorda vähendaks äritehingute tulusid ja eeldatavaid kasumeid. Investeeringuid uutesse tehastesse ja sisseseadesse muutuksid siis riskantsemaks ja vähem tõenäoliseks, olles tõenäoliselt juba varasemalt heidutatud varasematest liialdustest. Selle asemel, et tõsta äriootusi muudaksid palgakärped asjad palju hullemaks.
Lisaks, kui palgad ja hinnad langevad, siis hakkavadki inimesed eeldama, et nad jäävadki langema. See viiks majanduse allakäiguspiraalile, sest need, kel on raha ootaksid lihtsalt kuni langevad hinnad muudab selle väärtuslikumaks, kulutamise asemel. Nagu Irving Fisher väitis 1933 oma "Debt-Deflation Theory of Great Depressions" "(Suurte Majandussurutiste Võladeflatsiooniteoorias)". Langevad hinnad võivad muuta majandussurutise sügavamaks kuna langevad hinnad ja palgad muudavad varem eksisteerivad nominaalvõlad reaalsetes oludes väärtuslikumaks.
Liigne säästmine.
Keynes'i jaoks, liigne kokkuhoid, ehk säästmine peale planeeritud investeeringut oli tõsine probleem, julgustades majanduslangust või isegi majandussurutist. Liigne säästmine on tagajärjeks kui investeeringud langevad, põhjusteks võivad olla langev tarbijanõudlus, üleinvesteerimine varasematel aastatel või pessimistlikud äriootused ja kui säästmine ei lange võrdväärselt, siis majandus langeb.
Klassikaline majandusteadus väidab, et intressimäärad langevad "laenatava raha" liigse tarne tõttu. Esimene diagramm, mis on kohandatud "Üldteooria" ainsast graafikust, näitab seda protsessi. (Lihtsuse mõttes pole siin toodud teisi allikaid rahapakkumisest.) Graafiku mõistmiseks tasub eeldada, et fikseeritud investeeringud kapitalikaupadesse langevad "vanast minast" "uue minani" (aste a). Teine (aste b), tulemuseks olev säästude liig põhjustab intressimäärade kärpeid, kaotab liigse pakkumise: Nii et järjekordselt on (S) võrdne investeeringuga. Intressimäära (i) langus väldib sama toimuminst tootmises ja tööhõivesektoris.
Keynes'il oli keerukas vastuväide taolisele "laissez-faire" tüüpi vastusele. Allolev graafik võtab selle väite kokku, eeldades, et fikseeritud investeering langeb (astmele A). Esiteks, säästmine ei vähene nii palju kui intressimäärad langevad kuna langevate määrade "sissetuleku mõju" ja "asendusmõju" lähevad eri suundadesse, mis omavahel ei sobitu. "Teiseks" kuna planeeritud fikseeritud investeeringud tehastes ja sisseseades põhineb enamasti tuleviku oleva kasumi pikaajalisel ootustel ja kulutamine ei tõuse nii palju kui intressimäärad langevad. Nii et S ja I on joonistatud graafikul jäigalt. Arvestades nii nõudluse kui pakkumise jäikust on vaja "suurt" intressimäärade langust vaja, et sulgeda säästmise/investeerimise vahet. Nagu joonistatud, siis see vajab "negatiivset" intressimäära kui tasakaalustust (kus uus I joon lõikub vana S joonega). Siiski see negatiivne intressimäär pole vajalik Keynes'i teooria jaoks.
"Kolmandaks", Keynes väitis, et säästmine ja investeerimine pole põhimäärajad intressimäärade puhul, eriti lühiperspektiivis. Selle asemel on raha pakkumise ja nõudluse varu see, mis määrab intressimäärad lühiperspektiivis. (Graafikul pole seda kujutatud.) Kumbki ei muutu kiiresti vastusena liigsele säästmisele, et lubada kiiret intressimäärade kohanemist.
Lõpuks väidab Keynes kuna on olemas hirm kaotada kapitali raha kõrval, võib tekkida likviidsuslõks, luues alammäära, millest allapoole ei saa intressimäärad langeda. Olles selles olukorras ("likviidsuslõksus") on intressimäärad nii madalad, et iga suurendus rahapakkumises viib võlakohustuse omanikud (kartes intressimäärade tõusu ja seega ka kapitalikaotust nende obligatsioonidel) punktini, mil nad müüvad enda võlakohustused raha ligitõmbamiseks (likviidsus). Diagrammis, on tasakaal, mida paneb ette eeldus, et uue I joon ja vana Si joon pole saavutatavad nii et liigsäästmine jääb olukorrana alles. Mõningad majandusteadlased (nagu Paul Krugman) näevad seda viimast tüüpi likviidsustlõksu kui ülekaalus olevat 1990ndatel Jaapanis. Enamik majandusteadlasi on ühel nõul selles, et nominaalsed intressimäärad ei saa langeda allpoole nullpunkti. Siiski, mõned majandusteadlased, eriti need, kes pärinevad Chicago koolkonnast ei tunnista likviidsuslõksu olemasolu.
Isegi kui likviidsuslõksu ei eksisteeri on olemas siiski "neljas" (tõenäoliselt tähtsamgi) element Keynesi'i kriitikal. Säästmine sisaldab kogu oma sisetuleku mitte kulutamist. Seega, see tähendab ebaefektiivset nõudlust äritoodangule, kui see pole just tasakaalustatud teiste nõudluse allikatega nagu fikseeritud investeeringud. Seetõttu, "liigne" säästmine on vastavuses varude soovimatu kogunemisega, klassikalised majandusteadlased kutsusid seda olukorda üldiseks ülekülluseks. See müümata jäänud kaupade kogunemine julgustab ärisid vähendama nii tootmist kui ka tööhõivet. See omakorda vähendab inimeste sissetulekut ja sääste, põhjustades S joone nihke vasakule (aste B). Keynes'i jaoks tegi sissetuleku langus enamiku tööst, mida oli vaja liigse säästmise vähendamiseks ja lubamaks laenatavate vahendite turul saavutada tasakaalupunkt. Selle asemel, et intressimäärade kohandamine lahendaks probleemi teeb seda hoopis majanduslangus. Nii et diagrammis on intressimäärade muutus väike.
Olukorras kus klassikalised majandusteadlased eeldasid, et toodangu ja sissetuleku tase oli konstantne ning arvestatav mis tahes ajahetkel (välja arvatud lühiajalised kõrvalepõiked) nägi Keynes seda kui võtmemuutujat, et kohandada võrdsustatud säästmine ja investeerimine.
"Lõpuks", majanduslangus õõnestab äriinitsiatiivi osalemist fikseeritud investeeringutes. Koos langevate sissetulekute ja nõudlusega kaupade jaoks langeb ka nõudlus tehastele ja sisseseadele (rääkimata eluasemetest). See kiirendusmõju nihutab I joont jälle vasakule, muutus mida ülemine graafik ei kajasta. See loob taas liigse säästmis probleemi ja õhutab majanduslangust jätkuma.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Keynes'i jaoks on suhe liigsete varude vahel eri turgude, kuna tööpuudus töötuegudel julgustab liigset säästmist ja vastupidi. Selle asemel, et hinnad kohaneksid tasakaalu saavutamiseks on "põhilugu" kvantitatiivse kohandamise lubamine majanduslanguste ajal ja võimaliku vaeghõive tasakaalupunkti saavutamiseks.
Aktiivne fiskaalpoliitika.
Keynslikud ideed mõjutasid Franklin D. Roosevelti vaateid sellest, et ebapiisav ostujõud põhjustas Suure Depressiooni. Oma presidendiaja jooksul võttis Roosevelt omaks mõninga keinsliku majanduse aspektid, eriti peale 1937ndat aastat, ajal kui Ameerika Ühendriigid vaevlesid majanduslanguses kannatas riik eriti peale algsele kriisile järgnenud raharingluse kokkutõmbumist. Paljude jaoks on keinslike poliitika tõeline võidukäik näha alles Teise maailmasõja algusega, mis elavdas maailmamajandust, eemaldas ebakindluse ja sundis kaotatud kapitali taasloomist. Keinslikud ideed muutusid pea ametlikuks sotsiaaldemokraatlikus Euroopas peale sõda ja Ameerika Ühendriikides 1960. aastatel.
Keinslik teooria väidab, et aktiivne valitsuse poliitika võib olla efektiivne majanduse haldamises. Selle asemel, et näha tasakaalustamata valitsuse eelarvet kui midagi väära, räägib Keynes tsüklilivastastest rahanduspoliitikatest; poliitikad, mis töötavad äritsüklile vastu: defitsiitne kulutamine kui riik kannatab majanduslanguse käes või kui majanduse taastumine on aeglane ja tööpuudus püsivalt kõrge ja inflatsiooni mahasurumine majandusmulli ajal maksutõusude või valitsuse investeeringute kaudu. Ta propageeris seda, et valitsused peaksid probleeme lahendama lühiperspektiivis selle asemel, et oodata turujõude sama tegemas pikas perspektiivis kuna "pikas perspektiivis oleme me kõik niikuinii surnud."
See oli kontrastiks klassikalisele ja neoklassikalisele majanduse analüüsile rahanduspoliitikast. Fiskaalstiimulite defitsiitne kulutamine võib käivitada tootmise. Aga nendele koolkondade arust pole põhjust arvata, et see stimulatsioon edestab kõrvalmõjusid, mis puhul erainvesteeringud: esiteks suurendaksid nõudlust tööjõu järele ja tõstaksid palku, kahjustades nii kasumimäära; Teiseks suurendaks valitsuse defitsiit valitsuse võlakirjade varu, vähendades nende turuväärtust ja julgustades kõrgeid intressimäärasid, tekitades seeläbi olukorra kus äridel on palju raskem fikseeritud investeeringuid rahastada. Seega jõupingutused majandust stimuleerida oleksid ennastalistavad.
Keynslik vastus sellele on see, et taoline rahanduspoliitika on sobiv ainult siis kui tööpuudus on püsivalt kõrge, üle mitte-kiireneva töötuse määra inflatsiooni (non-accelerating inflation rate of unemployment ehk NAIRU). Sel puhul on väljatõrjumine minimaalne. Lisaks erainvesteeringud võivad omada positiivset mõju: fiskaalstiimul tõstab ärituru toodangut, tõstes rahavoogude taset ja kasumlikkust, luues ärioptimismi. Keynes'i järgi see kiirendav mõju tähendab valitsuse ja ärid oleksid siinkohal teineteist täiendavaks, mitte asendavaks. Teiseks kui stiimul toimub, siis sisemajanduse koguprodukt tõuseb, tõstes säästude mahtu, aidates suurendada rahastust fikseeritud investeeringutele. Viimaks, valitsuse kulutused ei pea alati olema loomult raiskavad: valitsuse rahastus avalikku hüvesse, mida ei paku kasumiotsijad julgustab erasektori kasvu. See on valitsuse kulutused sellistel asjadel nagu alusuuringud, rahva tervisesse, haridusse ja taristusse võib aidata potentsiaalse toodangu kasvule kaasa.
Keynes'i teooria järgi peab olema märkimisväärne passiivsus tööturul enne kui defitsiitne kulutamine saab olla põhjendatud. Nii konservantiivsed kui ka mõned neoliberaalsed majandusteadlased panevad selle eelduse küsimärgi alla, kui just ametiühingud või valitsus vabaturumajandusse vahele ei sega.
Vastupidiselt mõnele kriitilisele iseloomustusele sellest ei koosne keinslus vaid defitsiitsest kulutamisest. Keinsiasm soovitab tsüklivastaseid poliitikaid.
Näide tsüklivastasest poliitikast on tõsta makse majanduse jahutamiseks ja inflatsiooni ennetamiseks kui eksisteerib rikkalik nõudluse kasv ja defitsiitse kulutamise läbiviimises tööjõumahukates taristu projektides tööhõive ergutamiseks ja palkade stabiliseerimiseks majanduslanguste ajal. Klassikalised majandusteadlased seevastu väidavad, et makse tasuks kärpida siis kui riigieelarves esineb ülejääk ja kärpida kulutamist või mis veelgi ebatõenäolisem, suurendada makse majanduslanguse ajal. Keinslikud majandusteadlased usuvad, et kasumite ja sissetulekute suurendamine buumitsükli ajal läbi maksukärbete ja eemaldades sissetulekut ja kasumeid majandusest läbi kärbete kulutamises ja/või maksude suurendamises majanduslanguste ajal kipub süvendama äritsükli halbu mõjusid. See mõju on eriti selge kui valitsus kontrollib suurt osa majandusest ja on seega põhjus, miks eelarve konservatiivid soosivad palju väiksemat valitsust.
"Mitmekordistav mõju" ja intressimäärad.
Esiteks, on olemas keinslik mitmekordistaja, esmakordselt arendatud Richard F. Kahni poolt 1931.
First, there is the "Keynesian multiplier", first developed by Richard F. Kahn in 1931.
See protsess jätkub. Iga astemega on suurenemine kulutustes väiksem kui eelmises astmes nii et mitmekordistaja protsess kitseneb ja lubab tasakaalupunkti saavutamist. See lugu on muudetud ja modereeritud kui liigume eemale "suletud majandusest" ja toome sisse maksustamise rolli: Importide ja maksutulude kasv igal sammul vähendab põhjustatud tarbimist ja mitmekordistaja mõju.
Teiseks, analüüsib Keynes uuesti intressimäärade mõju investeeringutele. Klassikalises mudelis on rahaliste vahendite pakkumine (säästmine) määratud fikseeritud äriinvesteeringute kogusega. See on, kuna kõik säästud on pankades ja kõik investorid, kes vajavad laenatud raha lähevad pankade juurde, on säästude hulk määratud kogusega, mis on investeeringuteks vaba.
Sõjajärgne keinsism.
Keynes'i ideid võeti suuresti omaks peale II Maailmasõda ja kuni 1970ndateni oli keinslik majandusteooria põhiinspiratsiooniks majanduspoliitika tegijatele Lääne tööstusriikides. Valitsused valmistasid ette kõrgekvaliteedilist majandusstatistikat jooksvalt ja püüdsid oma poliitikate baasiks võtta Keynes'i teooriaid, millest oli saanud norm. neoliberalismi ja sotsiaaldemokraatia varases arengujärgus nautisid enamus lääne kapitalistlikest riikidest suhteliselt madalat, stabiilset tööpuudust ja mõõdukat inflatsiooni. See oli ajast, mida kutsutakse "kapitalismi kuldseks ajastuks".
Poliitika mõttes olid sõjajärgse keinsistliku majanduspoliitika tööriistadeks fiskaal- ja rahanduspoliitika. Kuigi nende kohta öeldakse kui Keynesi ideedele, siis majandusteaduste ajaloolased nagu David Colander väidavad, et pigem Abba Lerneri Keynes'i ideede tõlgenduse tõttu peaks neid pigem "lernerlikeks" nimetama.
Läbi 1950ndate, juhtis mõõdukas valitsusnõudlus tööstusarengut ja fiskaal ja rahandus tsüklivastaste poliitikate rakendamine jätkus ja jõudis 1960ndatel tuppu, mil paljudele keinslastele tundus, et jõukus on alaline. 1971 kuulutas vabariiklasest USA president Richard Nixon: "Me oleme kõik keinslased nüüd". ". Seevastu 1973 aasta naftakriisi ja 1970ndate majandusprobleemide tagajärjel kaotasid liberaalsed majanduspoliitikad populaarsust. Nendel aegadel said paljud majandused tunda kõrget ja tõusvat tööpuudust koos kõrge ja tõusva inflatsiooniga, mis on vastuolus Phillipsi kõvera ennustusega. Stagflatsioon mis järgnes näitas, et majanduslanguse vastaseid ekspansiivseid ja samaaegseid inflatsioonivastaseid meetmeid tuleb rakendada koos.
See dilemma viis varasemalt valitsenud keinslike ideede lõpuni ja 1970ndatel tõusid esile ideed, mis põhinesid rohkem klassikalisel analüüsil, sealhulgas monetarism ja nõudlusest lähtuv majandusteooria, ja uusklassikaline majandusteooria. Samal ajal hakkasid keinslased enda mõtlemist ümber organiseerima, mõned neist hakkasid end siduma uuskeinsliku majandusteadusega.; ühe teooria järgi, mis kasutas ära kriitikat märkimisväärselt kõrge tööpuuduse ja potensiaalselt pettumust valmistavate RKT mahuga seostasid kaks viimast teooriat 1980ndate keskpaigaks, sihiga rõhutada madalat tööpuudust ja maksimaalset majanduslikku kasvu mõnevõrra kõrgema inflatsiooni hinnaga (selle tagajärjed oleksid olnud kontrolli all hoitud indekseerimise ja teiste meetoditega ja üleüldist taset hoitakse stabiilselt all meetmetega nagu seda on Martin Weitzmani "jagatud majandus).
Mitmed majanduskoolkonnad, kes peavad ennast Keynes' i ideede pärijaks on olemas praegusel ajal, märkimisväärne on siinkohal Neo-Keyneslik majandusteooria, Uus-Keyneslik majandusteooria ja Post-Keyneslik majandusteooria. Keynes'i biograaf Robert Skidelsky kirjutab, et kõige lähemale on algupärastele keinslikele ideedele jäänud postkeinslik majanduskoolkond läbi rahandusteooria järgimise ja raha neutraalsuse idee kõrvalelükkamise.
Sõjajärgsel ajastul kombineeriti keinslikku analüüsi neoklassikalise majandusteooriaga, et luua "neoklassikaline süntees", mille taajärjeks oli Neo-Keyneslik majandusteooria, mis domnieeris "mainstream" makromajandusmõtlemises. Kuigi laialdaselt oli levinud arvamus, et pole olemas tugevat tendentsi täistööhõive poolt, arvasid paljud, et kui valitsuspoliitikat kasutada selle saavutamiseks, siis käitub majandus nii nagu neoklassikaline teooria ennustas. Taoline neokeinsliku majandusteooria domineerimine katkes 1970ndate stagflatsiooni tagajärjel. 1980ndatel oli makromajandusteadlaste hulgas konsensuse puudumine. Kuid uuskeinsliku majandusteooria esiletulek 1990ndatel modifitseeris ja pakkus mikromajandusliku aluse neokeinslikele teooriatele. Need muudetud mudelid on praeguses majanduslikus mõtlemises domineerivad.
Post-Keyneslik majandusteooria see-eest hülgas neoklassikalise sünteesi ja neoklassikalise majandusteaduse mõju makromajandusele üldiselt. Postkeinslik majansuteooria väidab seega, et neokeinslik ja uuskeinslik majandusteooria on valed ja Keynes'i ideede vääriti tõlgendamine. Postkeinslik koolkond haarab endasse mitmeid vaateid, kuid on seniajani olnud vähem mõjukas kui teised mõjukamad keinslikud koolkonnad.
Põhiteooriad.
Peamised kaks teooriat, mida "mainstream" keinslik majandusteooria toetab on John Hicksi IS-LM mudel ja Phillipsi kõver; postkeinslased ei tunnista kumbagi neist. Postkeinslased, mitte ainult ei tunnista IS-LM mudelit, vaid väidavad, et selle mudeli levitajad on keinsismi "ärandajad", sest see on Hicksi mudel ja lisaks sellele väitis ka Hicks ise, et see mudel ei kajasta keinsismi ning pole midagi enamat kui klassiruumi gismo. Ehk selle mudeli autor ise väitis, et see mudel on vale.
John Hicks oli see, kes lõi selge majandusmudeli, mida poliitikategijad saaksid kasutada majandusest arusaamiseks ja selle kontrollimiseks. See IS-LM mudel nagu seda hakati tundma on pea sama mõjukas kui algne keinslik analüüs reaalse poliitika ja majandushariduse jaoks. Mudel seostab nõudluse ja tööpuuduse kolme eksogeensesse kogumisse, nt raha hulk ringluses, valitsuse eelarve ja äritegemise eeldused. See mudel oli peale II Maailmasõda majandusteadlaste seas väga populaarne, sest sai mõista üldise tasakaalu teooria tingimuste valguses. See julgustas palju staatilisemat vaadet makromajandusele kui eespool kirjeldatud.
Teine oluline osa keinsliku poliitikategijate teooria jaoks oli Phillipsi kõver. See kõver, mis oli oma loomult rohkem empiiriline uurimus kui teooria näitas, et suurenenud tööhõive ja vähenenud tööpuudus viitavad suurenenud inflatsioonile. Keynes ennustas vaid seda, et langev tööpuudus põhjustab kõrgemad hinnad, mitte kõrgema inflatsiooni. Seega majandusteadlased saavad kasutada IS-LM mudelit nt selleks, et suurenemine rahavoogudes tõstaks toodangumahte ja tööhõivet ja seeläbi saaks Phillipsi kõverat inflatsiooni kasvu ennustamiseks kasutada.
Monetaristlik kriitika.
Üks koolkond alustas 1940ndatel koos Milton Friedmaniga. Selle asemel, et mitte tunnustada makro-meetmeid ja makromudeleid majandusest võttis monetaristlik koolkond omaks tehnikad majanduse mõistmiseks seeläbi, et majandust võetakse kui pakkumise ja nõudluse tasakaaluna. Seevastu Irving Fisheri vahetusvõrrandi tõttu pidasid nad inflatsiooni vaid rahapakkumise kõikumiste tagajärjeks selle asemel, et pidada seda kogunõudluse tagajärjeks. Nad väitsid, et väljatõrjumise mõju, millest eelpool arutati kammitseb või jätab fiskaalpoliitika ilma oma positiivsest mõjust. Selle asemel peaks rõhk olema rahapoliitikal, mida peeti ebaefektiivseks varaste keinslike majandusteadlaste poolt.
Neoklassikaline kriitika.
1950ndate algusega hakkasid neoklassikalised majandusteadlased kahtluse alla seadma metodoloogia, mida kasutasid Keynes ja tema järgijad. Keinslased rõhutasid tarbimise sõltuvusest ühekordsest kasutavast sissetulekust ja seega investeeringutest praegustesse kasumitesse ja rahavoogudesse. Lisaks sellele panid keinslased paika Phillipsi kõvera, mis sidus nominaalpalga töötuse määraga. Nende teooriate toetuseks kasutasid nad statistilisi tõendeid ja omaenda mudeli loogilisi aluseid kasutades introspketsiooni. Neoklassikalised teoreetikud nõudsid, et makromajandus oleks samadel alustel nagu mikromajanduse teooriagi, milles esinevad kasumit maksimeerivad firmad ja ratsionaalsed, kasumlikkust maksimeerivad tarbijad.
Austria koolkonna kriitika.
Austria majandusteadlane Friedrich Hayek kritiseeris Keynes'i majanduspoliitikaid nende aluseks olevate kollektivistlike poliitikate pärast juhtides tähelepanu sellele, et sellised teooriad julgustavad tsentraliseeritud planeerimisele, mis viivad kapitali väärinvesteerimiseni, mis on äritsükli põhjustajaks vastavalt Austria äritsükli teooriale. Hayek väitis ka, et Keynes'i uuringud majanduse agregaatolekutest on petlikud, kuna majanduslangused on põhjustatud mikromajanduslikest faktoritest. Hayek väitis, et ajutistest valitsuse majandusmeetmetest majanduse ergutamiseks saavad tihti alalised ja laienevad valitsusprogrammid, mis lämmatavad erasektorit ja kodanikuühiskonda.
Teised Austria koolkonna majandusteadlased on samuti rünnanud keinslikku majandusteooriat.. Henry Hazlitt kritiseeris paragrahv haaval, Keynes' "General Theory" oma teoses "The Failure of the New Economics". Murray Rothbard süüdistab Keynes'i selles, et ta omab "juuri sügaval keskaegses ja merkantilistlikus mõtteviisis."
Uusklassikalise Makromajanduse kriitika.
Üks teine mõjukas koolkond põhines Lucas'e kriitikal keinsliku majanduse osas. Kriitika kutsus suuremale kooskõlale mikromajanduse teooria ja ratsionaalsuse vahel ja osaliset rõhutas rational expectationse eelduste ideed. Lucas ja teised väidavad, et keinslik majandus vajab üpriski mõtlematut ja lühinägelikku käitumist inimeste poolt, mis oli täielikus vastuolus arusaamaga nende majanduslikust käitumisest mikrotasandil. Uusklassikaline majandusteooria tõi sisse makromajanduslikud teooriad, mis põhinesid inimkäitumise mõistmisel mikrotasandil. Neid ideid on arendatud reaaläritsükli teooriaks, mis väidab, et äritsüklid võivad suures plaanis olla põhjuseks reaalsetele šokkidele mitte ainult nominaalsetele.
Keinslik vastus.
Uuskeinsliku majanduse alus põhineb mikromajanduslikel mudelitel, mis näitavad, et nominaalpalgad ja hinnad on "kleepuvad" ehk ei muutu kiiresti vastavalt pakkumise ja nõudluse erinevustele nii et koguse reguleerimine saavutab ülekaalu. Paul Krugmani järgi: "While I regard the evidence for such stickiness as overwhelming, the assumption of at least temporarily rigid nominal prices is one of those things that works beautifully in practice but very badly in theory." Sellist seotust kritiseerivad ka teised majandusteadlased, kes seavad kahtluse alla ratsionaalse valiku tegemise täiusliku teabe keskkonnas kui eeldust mikromajanduslikuks teooriaks. Ebatäiuslike otsuste tegemine nagu seda on uurinud Joseph Stiglitz rõhutab riski haldamist majanduses.
Aja jooksul on paljud makromajandusteadlased naasnud IS-LM mudel ja Phillipsi kõver juurde kui esimese hinnanguna kuidas majandus töötab. Uusversioone Phillipsi kõverast nagu ka keinslik vaade Inflatsioonist läbi kolmnurgamudeli lubavad stagflatsiooni kuna kõver võib "nihkuda" pakkumisšoki või sisseehitatud inflatsiooni muutustes. "Kõigi tööhõive" ideed olid 1990ndatel olid modifitseeritud NAIRU doktriini poolt, tuntud ka kui "Tööpuuduse loomulik määr". NAIRU pooldajad soovitavad vaoshoitust tööpuudusega võideldes juhul kui kiirenev inflatsioon võib tagajärjeks tulla. Siiski on ebaselge, milline täpselt peaks olema NAIRU väärtus ja kas see üldse olemas on.
2008 aasta majanduskrahh taastas huvi keinslike ideede vastu ja ärgitas debatti Keynes'i üle. Keynes' biograaf, Robert Skidelsky, kirjutas raamatu pealkirjaga Keynes: The Return of the Master. Teised raamatud, mis rääkisid Keynes'ist ning avaldati vahetult peale krahhi olid üldjoontes soosivad.
Keynes ja Eesti.
Hetke seisuga pole keinslikke majandusmeetmeid Eestis majanduse leevendamiseks suures ulatuses kasutatud, kuigi 2008 alanud globaalse majanduskriisi alguses oli arvamusliidreid, kes seda soovitasid.
Samased arvamused kõlasid ka 1999 aasta majanduslanguse ajal, mil toimus "Vene kriis", mis ka Eestit mõjutas ning kui toimus tööhõivestruktuuri ümberograniseerumine Ida-Virumaal ja mujal.


Suur depressioon.
Suur depressioon oli Teisele maailmasõjale eelnenud aastakümnel maailma haaranud majandussurutis, mis enamikus riikides sai alguse 1929. aastal, pärast 29. oktoobri börsikrahhi Ameerika Ühendriikides. Suur depressioon oli pikim majandussurutis 20. sajandil.
1929. aastast kuni 1933. aastani suurenes tööpuudus Ameerika Ühendriikides 3 protsendilt 25-ni. Paljud kaotasid oma töö- ja elukoha.
1929. aasta 29. oktoober sai tuntuks Mustal teisipäevana. Tol päeval kukkus New Yorgi aktsiabörs 11,7%. Majandusajaloolased on otsinud suure depressiooni põhjusi, kuid ühest vastust ei ole leitud. Palju olulisem on küsimus – mis võimendas majandusliku languse katastroofini. Kõik rahaga tegelevad institutsioonid tõotasid ometi majanduslikku kasvu pikas perspektiivis.


Cali Maxamed Geeddi.
Cali Maxamed Geeddi (inglisepärane nimekuju Ali Muhammad Ghedi; sündinud 1952 Muqdishos) on Somaalia poliitik. Aastatel 2004–2007 oli ta Somaalia peaminister.
Ta kuulub Hawiye klanni. Hariduselt veterinaar.
Peaministriks määras ta president Cabdulaahi Yuusuf Axmed 3. novembril 2004. Oma tagasiastumisest teatas Geeddi 29. oktoobril 2007 toimunud parlamendiistungil.


Cabdulaahi Yuusuf Axmed.
Cabdullaahi Yuusuf Axmed (15. detsember 1934 – 23. märts 2012) oli Somaalia poliitik. Ta oli 14. oktoobrist 2004 kuni 29. detsembrini 2008 Somaalia president.
Augustis 1994 valiti ta Puntlandi iseseisvuse eest võitleva Somaalia Päästmise Demokraatliku Rinde juhiks. (Ka kindral Mohamed Abshir Musa väidab, et valiti samal kongressil SPDR juhiks, ent tema jäi eksiili ega võtnud Puntlandi valitsemisest vahetult osa.)
23. juulil 1998 kuulutas Puntland end iseseisvaks Somaalia koosseisus ning Cabdulaahi Yuusuf Axmedist sai Puntlandi president. Presidendiks jäi ta 30. juunini 2001, mil ta soovis oma ametiaega pikendada 2004. aastani. Seda vastustas Jama Ali Jama, kellest sai lühikeseks ajaks Puntlandi president, ent kodusõjas jäi Cabdulaahi Yuusuf Axmed peale ja oli uuesti Puntlandi president 8. maist 2002 oktoobrini 2004. Võrreldes muu Somaaliaga saavutas Cabdulaahi Yuusuf Axmed Puntlandis suhtelise stabiilsuse.
Et Puntland ei taotlenud eraldumist Somaaliast, siis oli Cabdulaahi Yuusuf Axmed sobiv kandidaat Somaalia presidendi kohale. Ta valiti presidendiks 10. oktoobril 2004 Kenya pealinnas Nairobis (poliitilise ebastabiilsuse tõttu ei valitud presidenti Somaalias) ja andis ametivande 14. oktoobril.
Presidendina seadis ta oma eesmärgiks keskvõimu piiride laiendamisele kaugemale pealinna Muqdisho lähiümbrusest.
29. detsembril 2008 astus Cabdulaahi Yuusuf Axmed presidendi ametist tagasi, põhjendades seda oma suutmatusega tagada riigis rahu, stabiilsust ja demokraatiat.
Ahmed, Abdullahi Yusuf
Ahmed, Abdullahi Yusuf
Ahmed, Abdullahi Yusuf


Alleel.
Alleel (inglise "allele") on geeniteisend, geeni esinemisvorm ehk üks kahest või mitmest alternatiivsest geenivariandist, mis asuvad populatsiooni isendite homoloogiliste kromosoomide samas lookuses ja toimivad sama tunnuse kujunemisele, tekitades selle eri vorme või avaldumisastmeid.
Tänapäeval kasutatakse alleelide mõistet sageli laiemas tähenduses: mis tahes genoomse lookuse (nt restriktsioonisaidi, minisatelliidi) alternatiivne vorm.
Oma toimelt jagunevad alleelid kaheks: dominantsed alleelid ja retsessiivsed alleelid. Dominantset alleeli tähistatakse tavaliselt suure, retsessiivset väikese tähega.
Geneetikas kasutatakse ka mõistet uluk- ehk metsalleel (inglise "wild allele"), mis on looduslikes populatsioonides mingi geeni peamine alleel, vastandatuna harvadele mutantalleeldele.


Eesti meeste 57. meistrivõistlused vene kabes (2005).
Eesti meistrivõistlused vene kabes peeti Tallinnas Paul Kerese Malemajas 21. - 24. aprillini 2005. Nagu viimastel aastatel tavaks, mängiti kahepartiiliste mikromatšidega 8 vooru šveitsi süsteemis. Oma 6. Eesti meistritiitli selles kabeliigis pälvis Heinar Jahu.
Partiinäide.
Heinar Jahu - Andrus Tull (23. aprill 2005)
1.c3-d4 f6-e5 2.d4xf6 e7xg5 3.a3-b4 f8-e7 4.g3-f4 b6-a5 5.b2-a3 a5xc3 6.d2xb4 a7-b6 7.b4-c5 b6xd4 8.e3xc5 d6xb4 9.a3xc5 g5xe3 10.f2xd4 g7-f6 11.a1-b2 h8-g7 12.b2-a3 h6-g5 13.h2-g3 b8-a7 14.e1-f2 c7-b6 15.g1-h2 b6-a5
16.d4-e5 f6xb6 17.a3-b4 a5xc3 18.c1-d2 c3xe1 19.g3-h4 e1xg3 20.h2xa3 ja mustad alistusid.


Kaartkataloog.
Kaartkataloog on kataloogikaartidest koosnev andmebaas, mis on loodud andmehulgas orienteerumiseks.
Kaartkataloog võimaldab andmete otsimist, sorteerimist ja järjestamist kasutajale sobival viisil. Kaartkatalooge kasutatakse raamatukogudes, arhiivides, muuseumides jm.
Kaasajal kasutatakse üha laialdasemalt arvutite abil koostatud andmebaase.


Kelgutamine 1994. aasta taliolümpiamängudel.
Kelgutamine 1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris
Meeste ühekelk.
13. ja 14. veebruar
Duncan Kennedy (USA) katkestas 3. sõidus (2 sõidu järel oli ta 4. kohal).
Meeste kahekelk.
18. veebruar
Harald Rolfsen ja Lars Marius Waldal (Norra) diskvalifitseeriti 1. sõidus.
Naiste ühekelk.
15. ja 16. veebruar
Erin Warren (USA) kukkus ja katkestas 1. sõidus.


Bobisõit 1994. aasta taliolümpiamängudel.
Bobisõit 1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris
Kahebobi.
19. ja 20. veebruar
Neljabobi.
26. ja 27. veebruar
USA II ei startinud 3. sõidus.


Silur.
Silur on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Silur vastab ajavahemikule 443...416 miljonit aastat tagasi.
Siluri ladestu.
Siluris (435-405 milj. a. tagasi) ilmusid esmakordselt selgroogsed (lõuatud, kalad ja skorpionilaadsed). Siluri karbonaatkivimite paksus on Eestis suur, ületades kohati isegi 400 meetrit (nt. Ohesaares 436 m). Lubjakivide kõrval on ulatusliku levikuga ka dolomiidid ja domeriidid. Siluri lademe karbonaatkivimeid kasutatakse ehituseks, dekoratiivkivideks (nt. Kaarma dolomiit ja Kalana marmor) ning neist tehakse lupja.
Vaata ka.
!|Ladestu!!|Ladestik!!|Lade!!|kivimiline koostis avamusel||paksus


Devon.
!|Ladestu!!|Ladestik!!|Lade!!|kivimiline koostis avamusel||paksus
Devon on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Devon vastab ajavahemikule 416...359 miljonit aastat tagasi.
Devoni kivimid Eestis.
Devoni kivimite paksus Eestis võib kohati ulatuda 500 meetrini, kõige paksemad ladestud on just Kagu-Eestis.
Devoni ajastul (405-350 milj. a. tagasi) valitses Eesti aladel terrigeenne settimine. Nendes setetes on tähtsamateks kivististeks lõuatud, rüükalad, akantoodid ning vihtuimsed kalad või nende soomused. Leidub ka kopskalade ja kiiruimsete kivistisi ning Pärnu lademest on leitud psilofüütide (algeliste maismaataimede) jäänuseid. Devoni ladestu kogupaksus on kuni 450 m (Kagu-Eestis). Devoni ladestu maavaradest on tähtsamad Gauja lademe klaasiliiv (Piusa maardla), Burtnieki lademe raskestisulav savi (Joosu maardla), samuti varustab Devoni ladestu Lõuna-Eestit põhjaveega, mis enamasti puhas ja surveline.


Eesti loodusmälestiste loend.
"Siin on loetletud Eesti loodusmälestisi."
"Nimekirja kuuluvad rändrahnud, paljandid, allikad, kivikülvid, karstialad, pinnavormid, meteoriidikraatrid, joad ja teised geoloogiliselt olulised looduslikud objektid Eestis."
Vaata ka.
Eesti loodusmälestiste loend
Loodusmäletiste loend


Eklogiit.
Eklogiit on punast ja rohelist värvi kõrge astme moondekivim.
Eklogiit tekib väga kõrge rõhu, kuid mitmesuguse temperatuuri tingimustes. Eklogiidi tekkekeskkonda iseloomustavat rõhu- ja temperatuurivälja nimetatakse eklogiidifaatsieseks. Eklogiit on maapinnal väga haruldane kivim, seda seepärast, et ta tekib mitmekümne kilomeetri sügavusel, kus ta tekkeks on vajalik rõhk. Eklogiit koosneb peamiselt kahest mineraalist – punasest granaadist ja rohelisest omfatsiidist (pürokseen). Lisaks neile on kivimi koostises reeglina ka küaniiti, rutiili, kvartsi ja rombilist pürokseeni. Erikaal on 3,4...3,5, mis võrreldes basaltsete lähtekivimitega on oluliselt suurem. Eklogiit tekib enamasti basaltsest ookeanilise maakoorega laamast, selle subdutseerumisel mandrilise maakoorega laama alla.


Kustos.
Kustos (ladina keeles 'valvur') ehk siirdeviit on vanade raamatute lehekülje lõppu eraldi reale paigutatud järgmise lehekülje esimene silp või sõna, mis asendab leheküljenumbrit.
Keskaja käsikirjade puhul nimetatakse kustoseks poogna järjestusnumbrit või -tähte.
Mõnel Euroopa maal nimetatakse kustoseks ka raamatukogu- või muuseumiametnikku.


Suured Sunda saared.
Suured Sunda saared (indoneesia "Kepulauan Sunda Besar") on neli suurimat Sunda saartest, nimelt Kalimantan, Sumatra, Sulawesi ja Jaava.
Kalimantan on jaotatud Indoneesia, Brunei ja Malaisia vahel, teised kolm saart kuuluvad Indoneesiale.


Elbsandsteingebirge.
Elbsandsteingebirge (saksa; 'Elbe Liivakivimäestik'; tšehhi Labské pískovce 'Elbe liivakivid' ehk Děčínská vrchovina 'Děčíni kõrgustik') on mäestik Tšehhi massiivi põhjaosas Tšehhi ja Saksamaa piiril, külgneb läänes Maagimäestikuga ja idas Sudeetidega. Kõrgus kuni 723 meetrit.
Mäestik koosneb liivakivist. Mäestikku läbiv Elbe ja seal voolavad Elbe lisajõed moodustavad järskude kaljuste nõlvadega orge.


Kevadine nigulapäev.
Püha Nikolause sarkofaag Myra basiilikas
Kevadine nigulapäev on eesti rahvakalendris 9. mail. Sellele päevale on nime andnud 3.– 4. sajandi pühak Myra piiskop Püha Nikolaus.
1087. aastal röövisid Itaalia kaupmehed Väike-Aasia rannikul paiknevast Myra linnast piiskop Nikolause säilmed. Need toimetati Bari linna. Sitsiilia kuningas Roger I toetusel püstitati San Nicola kirik, mille krüpti paigutati hinnalises sarkofaagis imettegevaks peetud pühakusäilmed. Paavst Urbanus II õnnistas 1. okoobril 1089 Püha Nikolause altarit kiriku krüptis ning kuulutas 9. mai katoliku kiriku jaoks Püha Nikolause mälestuspäevaks. Venemaa metropoliit Jefrem määras 9. mai pidupäevaks ka oma kirikus. Katoliku ja kreeka-katoliku kirik tähistavad Püha Nikolause surmapäeva 6. detsembril.
Mõlemad Nigulapäevad on juurdunud ka Eesti rahvakalendris. Kevadine nigulapäev on rohkem tuntud Lõuna-Eestis, peamiselt Setumaal.
Sel päeval alustati ubade ja herneste külvamist. Keelatud oli hobustega töötamine.


Kantsoon.
Kantsoon (itaalia k "canzon" 'laul') on vana prantsuse ja itaalia luuležanr, lembelaul, mis koosneb viiest või seitsmest stroofist ning ülistab rüütlite armastust.
Kantsoon muusikas on lihtne ilmalik laul või ka laulva meloodiaga instrumentaalpala.
Kantsoonide autoritena on tuntud Dante Alighieri ja Francesco Petrarca.


Naljand.
Naljand on rahvaluule lühižanr, mis märgib lühikest, humoristliku või satiirilise sisuga rahvajuttu, rahvalikku naljalookest.
Naljandite sündmustik on valdavalt tõsieluline. Naljandites on oluline koht sõnamängul ja sõnakoomikal.


Loits.
" See artikkel räägib nõiasõnadest; Eesti bändi kohta vaata artiklit Loits (ansambel)"
Loits on maagiline akt – sõnaline pöördumine, mille abil tahetakse allutada üleloomulik vägi oma tahtele. Selle erivormiks india usundites on mantra.
Loitsud põhinevad usul sõna maagilisse jõusse. Loitsude abil püütakse mõjutada inimesi ja loodusjõude, ravida haigusi jne.


Sfragistika.
Sfragistika on pitsereid uuriv teadus.


Laine Randjärv.
Laine Randjärv (aastani 2011 Laine Jänes; sündinud 30. juulil 1964 Moskvas) on Eesti poliitik ja muusikapedagoog, XII Riigikogu liige.
Valiti XII Riigikogu avaistungil 4. aprillil 2011 Riigikogu aseesimeheks.
5. aprillist 2007 kuni 6. aprillini 2011 oli ta Andrus Ansipi teises valitsuses kultuuriminister.
Ta kuulub Eesti Reformierakonda alates 13. augustist 2002.
Töö.
a> ning kultuuriminister Laine Randjärv Võru Spordikeskuse staadioni avamisel 2009. aastal.
Laine Jänes töötas Tartus Elleri muusikakoolis kooriliteratuuri õpetajana ja kontsertmeistrina. Ta on olnud Eesti Muusikaakademia Tartu filiaali juhataja (1997–1998) ja Vanemuise" kontserdimaja direktor (1998–2002).
Ta on olnud Tartu abilinnapea alates 2002 Andrus Ansipi juhitud Tartu linnavalitsuses. 23. septembrist 2004 tõusis ta Tartu linnapeaks pärast seda, kui Ansip sai majandusministriks. Tartu linnapea kohalt lahkus Jänes 2007, kui sai kultuuriministriks.
16. oktoobril 2005 toimunud kohalikel valmistel juhtis Jänes Reformierakonna Tartus taas võidule, kogudes ise 4025 häält, mis oli üle Eesti 3. tulemus, suurim väljaspool Tallinna ja suurim Reformierakonnas. Valimiste tulemusena kaotas Reformierakond Tartu linnavolikogus 4 kohta, kuid jäi suurimaks jõuks ja jätkas koalitsioonis Keskerakonnaga.
Ta valiti XI Riigikogusse. Ta kogus 9303 häält, mis oli 3. tulemus Eestis pärast Andrus Ansipit ja Edgar Savisaart. 5. aprillist 2007 kuni 6. aprillini 2011 ametis olnud Andrus Ansipi teises valitsuses oli ta kultuuriminister. Tema asendusliige ministriksoleku ajal oli Helmer Jõgi.
Isiklikku.
Laine Jänes oli 22 aastat abielus Viljar Jänesega ja neil on kaks tütart. Alates 2007. aasta suvest elavad nad eraldi ning otsustasid abielu lahutada. "Kuigi lahutus on väga halb lahendus, on see mõnikord vist halbadest lahendustest parim," ütles Laine Jänes Õhtulehele.


Traaklased.
Traaklased olid indoeuroopa keelte hulka kuuluvat traakia keelt kõnelnud hõimud, kes asustasid Traakiat, ajaloolis-geograafilist piirkonda Balkani poolsaare kirdenurgas, praeguse Bulgaaria, Kirde-Kreeka, Ida-Serbia ning Türgi Euroopa-osa kohal.
Traaklased asustasid antiikajal ulatuslikke alasid ning ajaloolane Herodotos nimetas neid oma aja üheks kõige arvukamaks rahvaks. Herodotose ajal nimetati Traakiaks kogu Balkani poolsaare idaosa Doonau ja Egeuse mere vahel. Ka see laialdane ala muutus traaklastele kitsaks. Üks suguharu teise järel läks üle Bosporuse ja Hellespontose, et otsida Väike-Aasiast endale uut kodumaad. 3. aastatuhandel eKr rändasid Traakiast Väike-Aasiasse troojalased ja früügialased ning "Ilias" nimetab traaklasi troojalaste liitlasteks.
Kreeklased pidasid traaklasi sõjakaiks ja joomahimulisiks barbareiks, kuid hindasid kõrgelt nende hobuseid ja relvi. Nende kultuses oli tähtsal kohal muusika ja Homeros nimetas traaklasi maailma kõige musikaalsemaks rahvaks. Seetõttu peeti vanakreeka mütoloogia kangelast Orpheust traaklaseks.
Gladiaatorite ülestõusu juht Spartacus oli samuti traaklane.
Traaklased moodustasid 4. sajandil ekr. oma riigi. Pärast Aleksander Suure vallutusi kuulusid nad Makedoonia, hiljem Rooma impeeriumi ja Bütsantsi võimu alla. Alates 9. sajandist valitsesid Traakia üle vaheldumisi Bütsants, Bulgaaria ja Osmanite riik. Piirkond jaotati lõplikult pärast Esimest maailmasõda.
Traaklaste hulka kuulusid ka daaklased (praeguse Rumeenia muistsed elanikud), geedid (Doonau alamjooksul), müüsid (Väike-Aasias) ja früügialased (Väike-Aasias).


Genoom.
Genoom on ühes liigiomases kromosoomikomplektis (haploidne kromosoomistik) sisalduv geneetiline materjal.
Genoomi iseloomustatakse kromosoomide arvu ja tüüpide, DNA koguse, DNA nukleotiidjärjestuse tüüpide, geenide arvu ja vastastikuse paiknemise ja teiste taoliste tunnuste kaudu.
Inimese genoomi moodustavad 24 kromosoomi: 22 autosoomi ja 2 gonosoomi, X ja Y. Inimese haploidne (sugurakkude) genoom koosneb seega 23st kromosoomist; keharakud (somaatilised rakud) on aga diploidsed, st neis on 46 kromosoomi.
Genoomi mõistet kasutatakse ka rakuorganellide geneetilise struktuuri tähistamiseks, nt mitokondrigenoom ja plastiidigenoom.
Genoommutatsioonid.
Genoommutatsioonid tähendavad indiviidi normaalse liigiomase kromosoomistiku arvuline muutus, kas kogu kromosoomikomplekti kordne muutus
Genoommutatsioonid on omased lihtsamatele organismidele, peamiselt taimed ja seened. Loomadel esineb g-mutatsioone harvem ja nende olemus on piiratud. Mõned autosoomid võivad esineda 3-kordsuses. Sugukromosoomide arvu muutusega võib esineda naistel (X, XXX, XXXX jne), meestel (XXY, XYY, XXXY)
Genoommutatsioonide tekkepõhjused.
Levinud on ka inimeste poolt tahtlikult muudetud taimede kromosoomide üldarvu muutus, nn polüploidid. See põhjustab teatud taimedel saagikuse suurenemist.


Petroloogia mõisteid.
"Siin on loetletud nn kristalsete kivimite petroloogia ja vulkanoloogiaga seotud mõisteid; litoloogia mõisted on artiklis Sedimentoloogia mõisteid; kristallooptika mõisted on artiklis Kristallograafia mõisteid. Siia kuuluvad vaid tähtsamad kristalsed kivimid, täielikuma kiviminimede loendi leiad Kivimite loendist."


Ainud.
Ainu mees 1880. aasta paiku
Ainud on Jaapani põhjaosas elav rahvas, kes nii keeleliselt, kultuuriliselt kui geneetiliselt erinevad tugevasti jaapanlastest. Nende viimasel ajal eelistatud endanimetus on "utari" 'seltsimehed'.
Ainude täpne arv on teadmata, sest paljud neist eelistavad oma etnilist päritolu varjata; neid võib olla 20 000...150 000; ainu keel on äärmiselt ohustatud, seda valdavad vaid üksikud inimesed. Väike osa ainudest elab Sahhalinil, enamik Hokkaidō saare lõuna- ja idarannikul.
Päritolu.
Ainusid on peetud Jaapani põlisasukateks. Ainu mütoloogia järgi tulid nende esivanemad taevast. Ainude päritolu on teadmata ning ainu keelt peetakse isoleeritud keeleks, millel puuduvad teadaolevad sugulaskeeled (on otsitud seoseid paleosiberi ja austroneesia keeltega). Geneetiline sugulus seob ainusid nivhide, itelmeenide, tšuktšide, korjakkide ja aleuutidega. Ühe teooria järgi hakkasid ainud ja jaapanlased asustama Jaapanit umbes üheaegselt, kuid nende vahel puudusid kaua lähemad kontaktid. Asustuse tihenedes olid erinevate etnoste omavahelised suhted algselt sõbralikud, kuid järk-järgult hakkasid jaapanlased ainusid nende maadelt välja tõrjuma, kohates vaid ajutist vastupanu.
Seisund Jaapanis.
Meiji perioodil (1868–1912) ainu keel keelustati ja ainud, keda jaapanlased pidasid metslasteks ning barbariteks, sunniti valitsuse eraldatud reservaatidesse. Jaapani asuma valitsus püüab tänini ainusid Jaapani ühiskonda assimileerida ja suurel määral on see ka õnnestunud. Ainude traditsioonilisi külasid kasutatakse turismiatraktsioonina. Alates 1997. aastast on Jaapani valitsus eraldanud teatud ressursse ainu kultuuri uurimiseks ja edendamiseks.
Rahvakultuur.
Ainudel puudub omakeelne kirjandus, kuid eksisteerib rikkalik suuline pärimus. Ainu traditsioonilises kultuuris mehed ei ajanud habet; nii meestel kui naistel oli ühesugune õlgadeni ulatuv juukselõikus. Naised kaunistasid nägu ja keha tätoveeringutega. Traditsiooniline rõivastus oli punutud niinest ning kaunistatud mustritega, talvel kanti loomanahast pealisrõivaid.
Elatusalad olid nii kalapüük, küttimine kui ka maaviljelus.
Eluasemed olid õlgedest ja pilliroost onnid, mille keskel oli tulekolle.
Ainude usund oli animism: usuti, et kõigel looduses on oma "kamui" (hing, kaitsevaim). Kõige tähtsam neist oli kolde-ema, järgnesid mäevaimud, merevaimud jt. Usuti hauatagust elu ja vaimudemaad, kuhu pidid siirduma surnute hinged. Usulisi kombetalitusi, ohverdamisi jm täitis küla pealik, kutselisi preestreid ei olnud.


Oliviinbasalt.
Oliviinbasalt on oliviini fenokristalle sisaldav basalt.
Oliviinbasalt on sageli oliviini kumulaat. See tähendab seda, et oliviin, olles laava põhimassist tihedam, on vajunud laavavoolu põhja ja moodustanud seal laava keskmisest kõrgema oliviini kontsentratsiooni. Seda nähtust pani esimesena tähele ja kirjeldas Charles Darwin Galápagose saartel.


BSD.
BSD ("Berkeley Software Distribution") on otseselt AT&T Belli laborite UNIX-ist põlvnev kaasaegne vabatarkvaraline operatsioonisüsteem. BSD arendamist alustati 1970-ndatel California ülikoolis Berkeley-s, sealt tuleneb ka tema omapärane nimi. BSD pere operatsioonisüsteemid on laialdaselt kasutusel ka tänapäeval, levinumad neist on NetBSD, FreeBSD ja OpenBSD.
BSD sünd.
Varajased UNIX versioonid olid litsentsi omanikele saadaval koos lähtekoodiga, see tõi endaga kaasa operatsioonisüsteemi kiire arengu ka väljaspool seda ametlikult arendavat Bell-i Laboratooriume (Bell Labs). Üks esimesi UNIX operatsioonisüsteemi kasutajaid, ja hiljem ka aktiivsemaid arendajaid, oli California Ülikool Berkeley-s.
BSD areng.
Seoses suurenevate nõuetega riistvarale ostis Berkeley 1978 aastal 780 miniarvuti. Sellel riistvaral jooksva UNIX pordi 32/V tuum kirjutati Berkeley-s ümber, lisati virtuaalmälu tugi. Berkeley Software Distribution liikus üle 32-bitistele VAX süsteemidele, BSD sai uueks nimeks 3BSD.
DARPA, kes soovis uuendada oma sõjaväe jaoks välja töötatud infosüsteemi ja vajas selle tarbeks erinevale riistvarale porditavat kergesti laiendatavat operatsioonisüsteemi, tellis vastava arenduse Berkeley-lt. Aprillis 1980 sõlmiti 18-kuuline leping. Lepingu sisuliseks nõudeks oli lisada UNIX-i süsteemile uusi DARPA jaoks vajalikke funktsioone, arendustöö kordineerimiseks loodi "Computer Systems Research Group" või lühidalt CSRG. CSRG oli BSD arendamise organiseerijaks kuni aastani 1995. Berkeley UNIX-i projekti juhiks sai Bill Joy.
4.1BSD ilmus 1981 aasta juunis, see väljalase parandas tunduvalt operatsioonisüsteemi jõudlust. BSD operatsioonisüsteem suudab töötada sama kiirelt kui VMS. Seoses UNIX System V ilmumisega otsustatakse, et segaduste vältimiseks ei saa BSD operatsioonisüsteem kunagi seerianumbrit 5.
Augustis 1983 valmib 4.2BSD. Peale kaheaastast aktiivset arendustööd ilmub BBN'i modifitseeritud IP tugi, "Berkeley Fast File System", Marshall Kirk McKusick saab BSD daemoni kui operatsioonisüsteemi logo autoriks. Bill Joy lahkub Berkeley-st ja temast saab üks Sun Microsystems asutajatest.
Juunis 1986 ilmus 4.3BSD, selles vahetas Berkeley TCP/IP implementatsioon välja BBN-i oma; ka DARPA eelistab just Berkeley versiooni, kuna viimane on lihtsalt õnnestunum. 4.3BSD-Tahoe tarvis, mis oli BSD port 32 platvormile, eraldatakse operatsioonisüsteemis riistvaraga seotud kood muust koodist. Pikemas perspektiivis parandas see tunduvalt BSD operatsioonisüsteemi porditavust.
Kuna AT&T UNIX-i lähtekoodi litsents muutus üha kallimaks, siis viis idee luua ilma AT&T koodita tasuta operatsioonisüsteem Net/1 ilmumiseni 1989 aasta juunis. Juunis 1991 valmiv Net/2 oli peaaegu täielikult valmis tasuta operatsioonisüsteem. Ümber kirjutati pea kõik UNIX-i kommertsversioonist pärit operatsioonisüsteemi osad, seda kõigest 18 kuuga.
Net/2 baasil loodi vabatarkvaraline 386BSD, mis oli port Intel 80386 palatformile, ja kommertslik OS, mille arendajaks ja leviajaks saai Berkeley Software Design (BSDi). Hoolimata oma lühikesest elueast sai 386BSD peatselt ilmuvate NetBSD ja FreeBSD arenduse baasiks.
Kohtuvaidlused.
1992 kaebas UNIX kaubamärki ja lähtekoodi omav AT&T BSDi kohtusse, põhjuseks AT&T koodi lubamatu kasutamine BSD operatsioonisüsteemis. See kohtuvaidlus aeglustas BSD arengut ligi kaheks aastaks, luues ideaalse aja operatsioonisüsteemi Linux populaarsuse kiireks tõusuks. Linuxi ja 386BSD arendus algas enam-vähem samal ajal, kuid Linux saavutas tänu BSD kohtuvaidlustele suure edumaa.
Jaanuaris 1994 lahenesid lõpuks ka kohtumured, seda suures osas Berkeley kasuks. 18 000-st failist BSD süsteemis tuli eemaldada kõigest 3 ja modifitseerida tuli 70. Kohtuvaidluse tulemusena ei ole UNIX Systems Laboratories'el alates 4.4BSD-st õigust enam esitada edasisi hagisid BSD kasutajate, levitajate ja arendajate vastu. Juunis 1994 valmis 4.4BSD kahes versioonis: ilma AT&T koodita 4.4BSD-Lite ja ainult AT&T litsentsiomanikele mõeldud AT&T koodi sisaldav 4.4BSD-Encumbered.
Viimane ametlik BSD versioon Berkeleylt oli 4.4BSD-Lite Release 2 aastal 1995, peale seda läks CSRG laiali ja edasise BSD arendamisega tegelesid juba vabatahtlikest koosnevad organisatsioonid nagu NetBSD, FreeBSD ja OpenBSD.
BSD tehnoloogia.
BSD operatsioonisüsteemid koosnevad kolmest loogilisest üksusest: tuum, kasutajamaailm ja kolmandate osapoolte tarkvara'". Tuuma ("kernel") ja kasutajamaailma ("userland") arendatakse koos. Operatsioonisüsteemi arendajatel on üle CVS'i juurdepääs korraga tervele lähtekoodile. Tuuma ja kasutajamaailma koos arendamisega tagatakse erinevate süsteemi osade parem ühilduvus.
Tuum ja kasutajamaailm moodustavad minimaalse baassüsteemi, kus on olemas C teegid, kompilaator, mõned vajalikud käsurea ja võrgu utiliidid. Juhtudel kui konkreetset BSD operatsioonisüsteemi soovitakse kasutada näiteks tulemüürina ja/või ruuterina, piisab sellisest minimalistlikust lähenemisest täielikult.
Baassüsteem on kergesti laiendav, vastavalt süsteemi rakendamise vajadustele. Laiendamiseks kasutatakse pkgsrc (NetBSD, OpenBSD) või ports (FreeBSD) võimalusi, mille abil on võimalik süsteemi lisada laias valikus kolmandate osapoolte tarkvara, näiteks Apache veebiserver või KDE graafiline töökeskkond.


Tõde ja õigus.
"Tõde ja õigus" on A. H. Tammsaare viieosaline romaanisari, kus kujutatakse Eesti ühiskonna arengut 19. teisest poolest kuni 20. sajandi teise kümnendini. Epopöa käsitleb inimese suhet maa, jumala, ühiskonna ja iseendaga. "Tõde ja õigus" ilmus aastatel 1926–1930.


Eesti põhikoolide loend.
Aaspere Põhikool
Adavere Põhikool
Aegviidu Põhikool
Ala Põhikool
Albu Põhikool
Aluvere Põhikool
Ambla Põhikool
Ardu Põhikool
Are Põhikool
Aruküla Põhikool
Aruküla Vaba Waldorfkool
Aste Põhikool
Eidapere Põhikool
Haanja-Ruusmäe Põhikool
Halliste Põhikool
Harmi Põhikool
Hummuli Põhikool
Illuka Põhikool
Ilmatsalu Põhikool
Imavere Põhikool
Johannese Kool Rosmal Vaba Waldorfkool
Jõõpre Põhikool
Jäneda Põhikool
Kaali Põhikool
Kaarma Põhikool
Kabala Põhikool
Kabala Põhikool
Kahtla Põhikool
Kaiu Põhikool
Kalmetu Põhikool
Kambja Ignatsi Jaagu Põhikool
Kasari Põhikool
Kauksi Põhikool
Keeni Põhikool
Kehtna Põhikool
Kernu Põhikool
Kihelkonna Põhikool
Kildu Põhikool
Kiltsi Põhikool
Kirivere Põhikool
Kivi-Vigala Põhikool
Kodila Põhikool
Kohtla Põhikool
Koigi Põhikool
Kolga-Jaani Põhikool
Koonga Põhikool
Kostivere Põhikool
Krabi Põhikool
Krootuse Põhikool
Kuldre Põhikool
Kuressaare Põhikool (endine)
Kuressaare Vanalinna Kool
Kurtna kool
Kuuste Põhikool
Kõrveküla Põhikool
Kärla Põhikool
Kärstna Põhikool
Käru Põhikool
Kääpa Põhikool
Laeva Põhikool
Lagedi Põhikool
Laiuse Põhikool
Lasila Põhikool
Lauka Põhikool
Laupa Põhikool
Lehmja Põhikool
Leie Põhikool
Lepistu Põhikool
Lümanda Põhikool
J.V. Veski nim. Maarja Põhikool
Martna Põhikool
Mehikoorma Põhikool
Meremäe-Obinitsa Põhikool
Mikitamäe Põhikool
Mooste Põhikool
Muhu Põhikool
Mustjala Põhikool
Muuga Põhikool
Mõniste Põhikool
Mäetaguse Põhikool
Narva Joala Kool (vene k.)
Nissi Põhikool
Noarootsi Kool
Nõo Põhikool
Nõva Põhikool
Olustvere Põhikool
Orava Põhikool
Oru Põhikool Harjumaa
Osula Põhikool
Padise Põhikool
Paikuse Põhikool
Paistu Põhikool
Anna Haava nim. Pala Põhikool
Palade Põhikool
Palupera Põhikool
Peetri Põhikool
Pikakannu Põhikool
Pikavere Põhikool
Prangli Põhikool
Puiga Põhikool
Põlgaste Põhikool
Pärnjõe Põhikool
Pärnu Kuninga Tänava Põhikool
Pärnu Rääma Põhikool
Pärnu Vanalinna Põhikool
Pühajärve Põhikool
Püünsi Põhikool
Raasiku Põhikool
Raikküla Põhikool
Rakvere Põhikool
Raudna Põhikool
Retla Kool
Ridala Põhikool
Risti Põhikool
Ferdinand von Wrangell`i nim. Roela Põhikool
Roosna-Alliku Põhikool
Ruhnu Põhikool
Ruila Põhikool
Ruusa Põhikool
Rõuge Põhikool
Saarepeedi Põhikool
Saatse Põhikool
Sadala Põhikool
Saduküla Põhikool
Salme Põhikool
Sargvere Põhikool
Saverna Põhikool
Sillamäe Eesti Põhikool
Sillaotsa Põhikool
Sinimäe Põhikool
Sonda Põhikool
Surju Põhikool
Suuremõisa Põhikool
Sõle Põhikool (endine)
Sõmerpalu Põhikool
Sõmeru Põhikool
Sürgavere Põhikool
Taali Põhikool
Tali Põhikool
Tallinna Hiiu Põhikool
Tallinna Kalamaja Põhikool
Tallinna Katleri Põhikool
Tallinna Kivimäe Põhikool
Tallinna Merivälja Põhikool
Tallinna Nõmme Erakool
Tallinna Nõmme Põhikool
Tallinna Rahumäe Põhikool
Tallinna Ristiku Põhikool
Tartu Katoliku Kool
Tartu Kesklinna Kool
Tartu Veeriku Kool
Tihemetsa Põhikool
Tilsi Põhikool
Torgu Põhikool
Tori Põhikool
Carl Robert Jakobsoni nim. Torma Põhikool
Tornimäe Põhikool
Tudu Põhikool
Tääksi Põhikool
Uhtna Põhikool
Vaida Põhikool
Vaimastvere Põhikool
Vajangu Põhikool
Valga Põhikool
Valgjärve Põhikool
Valgu Põhikool
Valjala Põhikool
Valtu Põhikool
Vana-Koiola Kool
Vana-Vigala Põhikool
Vara Põhikool
Varbla Põhikool
Varbola Põhikool
Vasalemma Põhikool
Vastse - Kuuste Kool
Viluste Põhikool
Viira Kool
Viljandi Valuoja Põhikool
Voore Põhikool
Võru I Põhikool
Võsu Põhikool
Väätsa Põhikool
Eesti põhikoolide loend
Põhikoolid


Vastse-Kuuste Kool.
Vastse-Kuuste Kool asub Põlvamaal Vastse-Kuuste vallas.
Koolihooneks on endise Vastse-Kuuste mõisa mõisahoone.


Eesti lasteaedade loend.
"Selles loendis loetletakse Eesti lasteaedu."
V.
Sellenimelise leiad Haapsalus, Hagudis, Kallastel, Keilas, Narvas, Räpinas, Tallinnas, Tapal.
Lasteaiad


Hüdroloogia mõisteid.
"Siin on loetletud hüdroloogia, okeanograafia, hüdrogeoloogia, glatsioloogia, geokrüoloogia ja meregeoloogiaga seotud mõisteid."


Kristallograafia mõisteid.
"Siin on loetletud kristallograafia ning kristallooptikaga seotud mõisteid."


Meteoroloogia mõisteid.
"Siin on loetletud meteoroloogia ja klimatoloogiaga seotud mõisteid; paleoklimatoloogia mõisted on artiklis Paleogeograafia mõisteid."


Mineraloogia mõisteid.
"Siin on loetletud mineraloogia ja gemmoloogiaga seotud mõisteid. Siia kuuluvad ka levinumad mineraalid. Täielikuma loendi mineraalidest leiad artiklist Mineraalide loend. Kristallograafia mõisted on artiklis Kristallograafia mõisteid."


Mullateaduse mõisteid.
"Siin on loetletud mullateadusega seotud mõisteid."


Paleontoloogia mõisteid.
"Siin on loetletud paleontoloogiaga seotud mõisteid."


Sedimentoloogia mõisteid.
"Siin on loetletud sedimentoloogia, litoloogia ja meteoriitikaga seotud mõisteid; ka kulutuse ja murenemisega seotu kuulub siia."


Homosügootsus.
Homosügootsus, kus on näidatud homoloogilisi kromosoome; A ja C tähendavad alleele
Homosügootsus on diploidse või polüploidse indiviidi genotüübi seisund, kus homoloogiliste kromosoomide samas lookuses asuvad ühe geeni ühesugused alleelid
Homosügootse genotüübiga indiviidi nimetatakse homosügoodiks.
Eristatakse homosügootset dominantset genotüüpi ja homosügootset retsessiivset genotüüpi. Esimene esineb, kui üks lookus haarab endasse 2 alleeli, mis näitavad dominantset tunnust (AA), homosügootne retsessiivne genotüüp esineb aga kui üks lookus haarab endasse 2 alleeli, mis näitavad retsessiivset tunnust.


Heterosügootsus.
Heterosügootsus, kus on näidatud homoloogilisi kromosoome; A ja c tähendavad alleele
Heterosügootsus on diploidse või polüploidse indiviidi genotüübi seisund, kus homoloogiliste kromosoomide samas lookuses (või mitmes vaatlusaluses lookuses) asuvad ühe geeni erinevad alleelid.. Nt üks alleel on dominantne ja teine alleel retsessiivne.
Heterosügootse genotüübiga indiviidi nimetatakse heterosügoodiks.
Tähistamaks heterosügootsust mitme erineva lookuse suhtes, kasutatakse termineid di-, tri-, polüheterosügootsus.


Psühholoogiline romaan.
Psühholoogiline romaan on romaan, mis keskendub tegelas(t)e hingeelu kujutamisele ja analüüsile. Näiteks Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus".


Publitsistlik romaan.
Publitsistlik romaan on aktuaalseid ühiskondlik-poliitilisi probleeme käsitlev romaan.


Sõjaromaan.
Sõjaromaan on romaan, mille tegevustik areneb sõjaolustikus. Näiteks Erich Maria Remarque'i "Läänerindel muutuseta".


Arenguromaan.
Arenguromaan (saksa keeles "Bildungsroman") on romaan, mis põhineb kangelase arengulool.


Armastusromaan.
Armastusromaan on romaan, mis põhineb armastusloo kujutamisel. Näiteks Anton Hansen Tammsaare "Ma armastasin sakslast", Heino Kiige "Mind armastab jaapanlanna" ja Maimu Bergi "Ma armastasin venelast".


Kiriromaan.
Kiriromaan on kirjadest koosnev romaan, mida iseloomustab tegelaste psühholoogiline vaatlus, intiimsus ja pihtimuslikkus.
Kiriromaanile kui žanrile pani aluse inglise kirjanik Samuel Richardson teostega "Pamela ehk Hüvitatud voorus" ja "Clarissa".
Kiriromaanid saavutasid suure populaarsuse 18. sajandi lõpul.
Kiriromaani on kasutanud oma teostes ka Johann Wolfgang von Goethe ja Jean-Jacques Rousseau.


Jäähoki 1994. aasta taliolümpiamängudel.
Jäähoki 1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris toimus 12.-27. veebruarini.


ENE-mäng.
ENE-mäng on silmaringi ning seltskondlikku käitumist arendav kilvavorm.
ENE-mängu päritolu on hägune. Selle algelisi proto-variante on mängitud juba 1980. aastatest Eestimaa erinevates paikades. Veidi täpsemad on 1990. aastate lõpust pärinevad teated nn moodsast ENE-mängust, kui rühmitus Tartu Ülikooli politolooge panid aluse selle reeglistikule.
Mängimiseks on tarvilik kimp ENE-sid. Kilvarid asuvad vaheldumisi ettelugema ENE-s leiduvaid märksõnu, mida ülejäänud mängijad püüavad ära arvata. Lugemiskord liigub märksõna õigesti ära arvanud mängijale. Kui mängijad ei suuda piiratud aja jooksul leida õiget vastust, tohib ettelugeja valida uue sõna.
ENE-mängu keskseid elemente on vaimne egalitarism. Märksõna õigesti ära arvanud kilvarit premeeritakse tema mõtlemist pärssiva substantsiga, mis võrdsustab mängutaset ning säilitab põnevuse kõigi osalejate jaoks.
ENE-mängu sõsarvormid on ÕS- ja VÕS-mäng.


Genotüüp.
a>i), mis määrab värvuse kui fenotüübilise tunnuse.
Genotüüp (inglise "genotype") on indiviidi (või raku) kogu geneetiline informatsioon, mis koostoimes keskkonnatingimustega määrab tema fenotüübi.
Teise lähenemise seisukohalt on genotüüp indiviidi (raku) geneetiliste lookuste alleelne koosseis.
Diploidsetel organismide puhul saab eristada iga geeni suhtes homosügootset ja heterosügootset genotüüpi.
Suguliselt sigivate (diploidsete) organismide genotüübi igas geenipaaris pärineb üks alleel isalt ja teine emalt.
Heterogameetse sugupoole genotüüp on suguliiteliste geenide suhtes hemisügootne.
Mõistet "genotüüp" kasutas esmakordselt 1909. aastal Taani botaanik Wilhelm Johannsen.


Struktuurigeoloogia mõisteid.
"Siin on loetletud struktuurigeoloogiaga seotud mõisteid; siia kuuluvad ka geotektoonika ja Maa siseehitusega seotud mõisted."


Paleogeograafia mõisteid.
"Siin on loetletud paleogeograafia ning paleoklimatoloogiaga seotud mõisteid."


Geofüüsika mõisteid.
"Siin on loetletud geofüüsikaga seotud mõisteid; meteoroloogia mõisteile on eraldi loend Meteoroloogia mõisteid."


Geokeemia mõisteid.
"Siin on loetletud geokeemia ning isotoopgeoloogiaga seotud mõisteid."


Sopot.
Sopot on kuurortlinn Poola põhjarannikul Gdański ja Gdynia vahel. Ta moodustab koos viimastega ühise linnastu Trójmiasto.
Linnal on Poola suvepealinna staatus. Viimase saja aasta jooksul on Sopot kujunenud suurimaks Läänemere-äärseks kuurordiks Poolas.
Ajalugu.
Sopoti nimi tähendab vanaslaavi keeles allikat.
Sopot asutati vana pomeraani kindlustusena 7. sajandil. Esialgu oli see Vislalt ja Läänemerelt tulijate kauplemise koht. Aja jooksul asula tähtsus kindlusena kahanes, kuni see mandus harilikuks kalurikülaks ja hüljati 10. sajandil.
Järgmisel sajandil asutati tänapäeva Sopoti maa-alale kaks uut küla: Stawowie and Gręzowo. Esimest korda on neid mainitud 1186, kui nad annetati Oliwa tistertslaste kloostrile. Kolmas Sopotis asunud küla Świemirowo annetati 1212 Żukowo lähedasele kloostrile. Sopoti küla, mis hiljem hakkas tähendama laiemat piirkonda, on mainitud 1283 (Sopoth) tsistertslastele kuuluvana ja 1291 (Sopot). 1316 ostis klooster ära kogu ranniku ja sai terve tänapäeva Sopoti ala omanikuks.
Toruń rahulepinguga 1466 läks piirkond Poola koosseisu.
Spaa teenindas Gdański elanikke juba 16. sajandil. Siis oli Sopot Gdański kõige jõukamate inimeste elurajoon. Seal oli 11 lossi. Sopotis sõlmiti ka Oliwa rahu Poola ja Rootsi vahel, keda esindasid vastavalt kuningas Jan II ja Magnus Gabriel De la Gardie. Maja, kus viimane elas, on säilinud ja seda hüütakse Rootsi majaks. Poola pärilussõja ajal 1733 vallutasid Vene väed Gdański ning järgmisel aastal riisusid Sopoti tühjaks ja põletasid maha. Küla seisis tühjana veel sajandi keskel.
1757 ja 1758 ostis pomeraani päritolu Poola kindral Józef Przebendowski 9 mõisa varemed ja tema lesk Bernardyna Przebendowska (neiupõlves Kleist) ostis 1786 ülejäänud 2. Vahepeal oli Sopoti ümbrus 1772 läinud Esimese Poola jagamise käigus Preisimaale, mille kuningas Friedrich II konfiskeeris kiriku kõik maavaldused. Linna hakati nimetama saksakeelselt "Zoppot"iks.
Küla ehitati ümber ja müüdi 1806. aastal saksa kaupmehele Carl Christoph Wengerile, kes avas 1819 jällegi supelmaja ja katsus seda Danzigis reklaamida, ent läks pankrotti. Seevastu asutas Napoleoni armee endine arst Jean Georg Haffner 1823 teise supelmaja, mis sai väga populaarseks ja 1824 avati see kõigile, nagu ka 63 meetri pikkune muul, riietusruumid ja park. Haffner suri 1830, ent supelmaja juhtimist jätkas tema kasupoeg Ernst Adolf Böttcher. Viimane laiendas asutust veelgi, avades 1842 sanatooriumi ja teatri. Seepeale tõusis turistide hulk Sopotis peaaegu 1200-ni aastas.
1870 ühendati Sopot Danzig–Kolberg raudteega, mida hiljem pikendati Berliinini. Hea ligipääs suurendas turistide arvu 1900. aastaks juba 12 500-ni aastas. 1873 liideti asulaga naabruses olevad külad ja 1874. aasta seisuga elas asulas juba üle 2800 inimese. 1877 ostis kohalik omavalitsus sanatooriumi doktor Haffneri pärijatelt ära ja jätkas kuurordi arendamisega. 1881 pikendati muuli 85 meetrini ja rajati teine sanatoorium, 1885 gaasitrassid, 1887 tenniseväljakud ja 1888 ratsutamisväljak. 1901. aasta lõpus avati kaks kirikut: nii protestantidele kui ka katoliiklastele. Taas kujunes Sopot rikaste puhkuspaigaks, enam mitte pelgalt Danzigi, vaid ka Berliini ja Königsbergi aristokraatia jaoks. Muuhulgas oli Sopot Wilhelm II lemmikkuurort. 8. oktoobril 1901 andis Wilhelm II Sopotile linnaõigused.
"Kõver maja" – üks Sopoti kaasaaegse arhitektuuri sümboleid
1904 avati uus balneoloogiasanatoorium, 1907 avati uued viikingi stiilis vannid. 1909 rajati teine teater "Opera Lesna" linna piiresse, ent metsa sisse. Seal peetakse tänapäeval iga-aastast Sopoti festivali. 1912 avati kolmas sanatooriumide, hotellide, restoranide ja ujulate kompleks. Vahetult enne Esimest maailmasõda elas Sopotis 17 400 püsielanikku ja igal aastal käis seal üle 20 tuhande turisti.
Pärast Esimest maailmasõda läks Sopot Versaille' rahulepingu kohaselt Danzigi vabalinnale. Enamuse oma tuludest sai Danzigi vabalinn kasiinodest. 1927 rajati "Kasino-Hotel", mis pärast Teist maailmasõda nimetati ümber "Grand Hoteliks". See on tänapäevani üks Poola kõige luksuslikumaid hotelle. 1928 pikendati muuli praeguse pikkuse, 512 meetrini. Sellest ajast peale on see pikim puumuul Euroopas. 1930. aastate algul saavutas turism Sopotis oma tipu: üle 30 tuhande välisturisti aastas. Hiljem kahanes see pisut, sest Poola karmistas piiri ületamise korda. Samuti mõjus natsismi populaarasus. 1938 põletati Sopoti sünagoog.
1922 korraldati Opera Lesnas Richard Wagneri festival. Festival korraldati väga kõrgel tasemel ja Sopotit on seetõttu isegi kutsutud Baieriks põhjas. Viimane Wagneri festival peeti 1942.
Teise maailmasõja teisel päeval, 2. septembril 1939 hõivasid Danzigi vabalinna Saksamaa väed ja annekteerisid ta. Enamik poolakaid, kašuube ja juute vahistati või aeti välja. Sõja ajal kaotas Sopot tähtsuse turismikeskusena.
23. märtsil 1945 jõudsid Sopotisse Nõukogude väed. Potsdami konverentsi otsusega läks linn Poola koosseisu. Kõik sakslased, kes polnud sealt juba varem lahkunud, aeti välja ja asemele tulid elanikud nendest Poola piirkondadest, mis läksid Nõukogude Liidu koosseisu. Ajutiselt, 1946. aastani asusid Sopotis Gdański vojevoodkonna juhtorganid.
Pärast sõda avati Sopoti ja Gdański vahel trammiliin, mis 1952 asendati metrooliiniga.
Pärast sõda on Sopotist saanud kultuurikeskus. Vahetult pärast sõda avati seal kõrgem muusikakool, raamatukogu ja kunstigalerii. Alates 1956. aastast peetakse Sopotis džässifestivali ja alates 1961 "Opera Lesnas" rahvusvahelist lauluvõistlust, mille 1984 võitis Anne Veski.


Arthur Miller.
Arthur Asher Miller (17. oktoober 1915 New York, Brooklyn – 10. veebruar 2005 Roxbury (Connecticut)) oli USA kirjanik, keda tuntakse eeskätt näidendite järgi.
Ta oli Eugene O'Neilli ja Tennessee Williamsi kõrval üks 20. sajandi ameerika näitekirjanduse suurkujusid. Tema tuntuimad näidendid on "Proovireisija surm" ja "Salemi nõiad" ("The Crucible"). Laialt tuntud on ka tema lühikest aega kestnud abielu Marilyn Monroega.
Elulugu.
Miller sündis keskmiselt jõukas Poola juudi perekonnas. Tema isa Isadore oli kirjaoskamatu, kuid edukas naisterõivaste vabrikant ja poepidaja. Ema Augusta oli koduperenaine ja kooliõpetaja. Arthuril oli vanem vend Kermit ja vanem õde Joan. Viimasest sai näitleja, kes mängis ka Arthuri näidendites.
Pärast 1929. aasta börsikrahhi läks Isadore'i äri pankrotti ning perekond oli sunnitud kolima Manhattanilt kallist korterist "Central Parki lähedal Harlemisse. Hiljem sai Isadore'ist kübaratööstur.
Miller käis 1920–1928 Harlemis 24. avalikus koolis. Esimest korda käis ta teatris 1923, vaadates "Schubert Theatreis üht melodraamat. Brooklynis "Lincoln High Schoolis õppides oli ta andekas sportlane ja keskpärane õpilane. Teda ei võetud vastu ei Michigani Ülikooli ega Cornelli Ülikooli.
Pärast keskkooli lõpetamist 1932 luges ta Dickensit ja Dostojevskit ning töötas töölisena autoosade laos. Seal koges ta antisemitismi, mida ta hiljem kujutas eriti oma näidendis "A Memory of Two Mondays". Samuti töötas ta "Brooklyn Naval Yardsis öövahetuses. Miller kogus raha õpingute jaoks, pannes igast 15 dollarist 13 dollarit kõrvale, ning püüdis uuesti Michigani Ülikooli sisse astuda. Aastal 1934 võetigi ta vastu.
Ülikoolis õppis ta žurnalistikat ja näitekirjandust. Eriti huvitasid teda vanakreeka näitekirjandus ja Ibseni näidendid. Oma teise ülikooliaasta kevadvaheajal (1936) kirjutas ta oma esimese teose – näidendi "Honors at Dawn". Selle ajendiks olevat olnud 250-dollarise auhinnaga võistlus, mille Miller võitiski. Näidend rääkis streigist ja peategelase võimetusest end väljendada. Selle eest sai ta esimese oma kahest Hopwoodi auhinnast. Need auhinnad võimaldasid tal õpingute lõpuni vastu pidada.
Miller säilitas oma ülikooliga sidemed, asutades 1985 Arthur Milleri auhinna ja 1999 Arthur Milleri näitekirjanduseauhinna ning andes oma nime Arthur Milleri Teatrile ("Arthur Miller Theatre") tulevases "Walgreen Drama Center'"is. Ülikoolilt sai ta 1956 humanitaaria ("Humane Letters") audoktori kraadi. Tema auks korraldati Ann Arboris korduvalt austamisõhtuid ja sümpoosiume.
Aastal 1938 sai Miller bakalaureusekraadi inglise filoloogias ("English").
Teise maailmasõja ajal vabastati ta ameerika jalgpalli mängides saadud vigastuse tõttu sõjaväeteenistusest.
Pärast 1940. aastat oli Miller sunnitud minema tagasi "Naval Yard'"i, sest tema esimesi näidendeid ei lavastatud, välja arvatud "The Man Who Had All the Luck" (1944), mida mängiti New Yorgis neli korda. Miller töötas ka "Federal Theater Project'"i juures.
Esimene menukas näidend oli "All My Sons" (1947).
Milleri näidend "Proovireisija surm" (1949) võitis Pulitzeri auhinna ja kolm Tony auhinda ning New Yorgi Draamakriitikute Ringi auhinna ("New York Drama Critics Circle Award"). See oli esimene näidend, mis võitis kõik need kolm auhinda.
Milleri järgmine näidend "The Crucible" "Salemi nõiad" esietendus Broadwayl 22. jaanuaril 1953. See ei olnud kuigi menukas, kuid võitis Tony auhinna. Näidendi tõttu katkesid Milleri ja lavastaja Elia Kazani suhted, sest viimane nägi selles etteheidet selle eest, et ta oli otsustanud HUAC-ile nimesid välja anda.
Ka näidend "A View From the Bridge" ("Vaade sillalt") oli menukas. Pärast abiellumist Marilyn Monroega 1956 jättis ta mõneks ajaks näidendite kirjutamise. Ta kirjutas 1961 oma esimese käikuläinud filmistsenaariumi "The Misfits". Filmi lavastas John Huston ning peaosades olid Marilyn Monroe, Montgomery Clift ja Clark Gable.
Pärast 9-aastast vaheaega kirjutas ta 1964 näidendid "After the Fall" ja "Incident at Vichy", mis võeti publiku ja kriitika poolt võrdlemisi jahedalt vastu. Aastal 1968 kirjutas ta järjekordse Broadway menunäidendi "The Price", mida etendati üle 400 korra.
Milleri järgmised tööd, sealhulgas "The Creation of the World and Other Business" (1972) ja "The American Clock" (1980) leidsid publikult ja kriitikutelt vastuolulise vastuvõtu.
Aastal 1994 etendus Broadwayl näidend "Broken Glass".
Mitmed Milleri telenäidendid said kriitikutelt kiita, sealhulgas "Playing for Time" (1980), mis rääkis naiste orkestrist, kes esines Auschwitzi vangidele.
Poliitiline ja ühiskondlik tegevus.
Juunis 1956 kutsuti ta Esindajatekoja Ebaameerikaliku Tegevuse Komitee (HUAC) ette, sest Elia Kazan oli nimetanud teda Ameerika Ühendriikide Kommunistliku Partei koosolekutel käijate hulgas. Joseph McCarthy ja HUAC-i tähelepanu tõmbas ka Milleri näidend "Salemi nõiad", kus räägiti 17. sajandi nõiajahist makartismi allegooriana.
31. mail 1957 mõisteti Miller süüdi Kongressi solvamises ("contempt of Congress"), sest ta keeldus avaldamast ühe kommunistidega seotuses kahtlustatava kirjandusringi liikmete nimesid. 8. augustil 1958 tühistas USA Apellatsioonikohus selle otsuse.
Miller oli üks PEN-klubi komitee "Kirjanikud vangis" asutajaliikmeid. Aastatel 1965–1969 oli ta PEN-klubi president.
Aastal 1985 käis Miller Türgis, kus teda austati USA saatkonnas. Kui tema reisikaaslane Harold Pinter piinamise teema ülesvõtmise eest maalt välja saadeti, ühines Miller temaga solidaarsuse märgiks.
1. mail 2002 sai Miller Astuuria printsi kirjandusauhinna "nüüdisdraama vaieldamatu meistrina". Varem olid selle auhinna saanud teiste seas Doris Lessing, Günter Grass ja Carlos Fuentes.
Miller suri oma kodus Roxburys südamepuudulikkusse.
Looming.
Miller oli üks neid vasakpoolseid kirjanikke, kes püüdsid lõhkuda pilti Ameerikast kui paradiisist.
Tema ühiskonnakriitilised, klassikalist vormi järgivad näidendid on tugevasti mõjutatud Henrik Ibsenist. Hilistes näidendites on põimunud realism ja sümbolism.
Isiklikku.
Aastal 1940 abiellus ta oma ülikooliaegse kallima Mary Grace Slatteryga. Varsti sündisid neil lapsed Jane ja Robert.
29. juunil 1956 abiellus ta Marilyn Monroega, kellega ta oli tutvunud kaheksa kuu eest Kazani kaudu. Monroe võttis enne abiellumist vastu judaismi. 24. jaanuaril 1961 sai Monroe Mehhikos Millerilt lahutuse. Monroed oli solvanud vananeva kaunitari Roslyni kuju, mida ta mängis Milleri stsenaariumi järgi tehtud filmis "The Misfits", sest ta nägi selles enda karikatuuri. Aastal 1964 valminud näidendis "After the Fall" kujutas Miller elu emotsionaalset abi vajava narkomaanist blondiiniga. Seda näidendit peetakse autobiograafiliseks, kuigi Miller väitis, et tegelased on täielikult väljamõeldud. Oktoobris 2004 esietendus Milleri näidend "Finishing the Picture", mis rääkis filmi "Misfits" tegemisest ja abielu purunemisest.
Kaks kuud varem oli Miller Monroe maha jätnud, eelistades Inge Morathit, kellega ta abiellus 17. veebruaril 1962. Nad tutvusid, kui Inge ja veel kaks agentuuri Magnum Photos fotograafi jäädvustasid filmi "The Misfits" tegemist. Neil sündisid tütar Rebecca (1962. aasta septembris) ja poeg Daniel. Biograaf Martin Gottfriedi andmetel sündis Daniel Downi sündroomiga. Miller pani Danieli Roxburys (Connecticut) asuvasse hooldusasutusse ega käinud teda kordagi vaatamas. Miller ei maini Danielit oma autobiograafias "'" (1987). Rebecca Miller on stsenarist, näitleja ja lavastaja. 30. jaanuaril 2002 Inge Morath suri.
Detsembris 2004 teatas 89-aastane Miller, et ta oli alates 2002. aastast elanud koos 34-aastase kunstniku Agnes Barleyga ning et nad kavatsevad abielluda. Kohe pärast Milleri surma pidi Barley Milleri tütre Rebecca käsul majast lahkuma, sest Rebecca ei kiitnud nende suhet heaks.


Honors at Dawn.
"Honors at Dawn" (1936) on Arthur Milleri esimene näidend.
Ta kirjutas selle Michigani Ülikooli teise aasta üliõpilasena 1936. aasta kevadvaheajal. Väidetavalt oli stiimuliks 250-dollariline Hopwoodi auhind, mille ta võitiski. Näidend lavastati ülikoolis.
Näidendi põhiteemadeks on streik ja peategelase suutmatus end väljendada.


The Man Who Had All the Luck.
"The Man Who Had All the Luck" on Arthur Milleri näidend 1944. aastast.
Näidend esietendus New Yorgis, kuid läks varsti kaduma. Seda ei tuntud ligi viiskümmend aastat, kuni lavastaja Dan Fields hakkas Milleriga arutama selle taas lavale toomist. Lõpuks lavastas Fields selle Los Angeleses 2000. Aastal 2002 lavastas selle New Yorgis Scott Ellis.


Loomislaul.
Loomislaul on eesti rahvalaulu tüüp, mis on paljudes teisendites tuntud üle Eesti.
Loomislaul jutustab maailma või taevakehade loomisest või tekkimisest linnumunast või muul moel.
Näide.
"Jõhvi. H II 1. 328/9 (487). 1888."


Suure tamme laul.
"Suure tamm" on eesti rahvalaul, mis jutustab suurest tammest ja selle raiumisest.
Laulus leitakse merest tamm, mis istutatakse neiu õue alla. Tamm kasvab nii suureks, et tema oksad varjavad kuu ja päikese. Sestap tuleb tamm raiuda, kuid sellise töö tegijat pole lihtne leida. Imepärane või kaugelt maalt leitud raiuja saab siiski tammest jagu. Laul lõpeb tavaliselt igasuguste asjade üleslugemisega, mis raiutud tammest tehakse.
Tammepuust tehtud asjade hulgas võib olla abielluva neiu kaasavara (näiteks riidekirst) või pühasid asju (kirikupingid ja -uksed).
Harjumaa ja Virumaa rannast kogutud variante on lauldud kiigeviisidega – tegu on olnud kiigelauluga, mida lauldakse kevadiste pühade ajal kiige peal.
Rahvalaulu sarnaseid variante tuntakse ka Karjalast. Pärimusteadlaste hulgas on üsna levinud hüpotees, et see laul on läänemeresoomlaste mütoloogia ilmapuu lugu. Sellisena vastaks suurele tammele skandinaavia mütoloogias saarepuu Yggdrasil. Ühes ersa laulus on ilmapuu kask.
Kasutusi ilukirjanduses.
Laul on andnud ainet eesti rahvuseeposele "Kalevipoeg" ja soome rahvuseeposele "Kalevala" – mõlemas on sellel rahvalaulutüübil põhinev laul.
Suure tamme laul on paigutatud "Kalevipoja" viiendasse lukku (värsid 133–262) ja kuuendasse lukku (värsid 763–944).
"Kalevalas" on suure tamme laulule pühendatud teise runo värsid 43-224.
Elias Lönnrot on esitanud Felix Oina kirjelduse järgi nii. Kui Väinämöinen läheb vaatama maad, mille Sampsa Pellervoinen on külvanud, näeb ta, et puudest ainult tamm ei ole kasvanud. Hiljem neli neitsit valmistavad soodsa pinna ja tamm kasvab nii pikaks, et ulatub taevani, varjutades päikese- ja kuuvalguse.
Pöidlapikkune mees tõuseb merest ja kolmandal katsel õnnestub tal tamm maha raiuda. Nüüd hakkavad päike ja kuu jälle paistma.
Felix Oinas suure tamme laulust.
"Kalevala" teine runo põhineb karjala-soome rahvalaulul "Suur tamm", kirjutab Felix Oinas artiklis "Ida elemente "Kalevalas". Laulul leidub vasteid eesti ja mordva (ersa ning mokša) rahvalaulude hulgas. Oinase arvates kuulub laul soome rahvaluules maailma nähtuste sündi seletavate ning rituaalidega seotud laulude kõige vanemasse kihti.
See tuleneb muistsest orientaalsest maailmapuu müüdist, mis on tuntud Vahemerest kuni Vaikse ookeanini, kaasa arvatud piibel (Hesekieli raamatus 31:3-18), Indo-Hiina, Jaapan ja Lõuna-Ameerika. Oinase sõnul on ka arvatud, et selles kajastuvad muistsed kujutelmad Linnuteest.
Aja jooksul on rahvalaul suurest tammest arenenud eri aladel eri suunas, näiteks lõbusaks kiigelauluks Eestis, lustakaks joomalauluks Ingerimaal ning loitsude osaks Karjalas.
Soome rahvaluule uurija Martti Haavio kirjeldab oma teoses "Suomalainen mytologia" (Porvoo-Helsinki, 1967, lk 345-357), kuidas suure tamme laulust on Karjalas saanud parandusloitsude sissejuhatus: seda tarvitatakse loitsude alguses, mille eesmärk on parandada nõianoolteks kutsutud seljavaevust, kuna üleloomulikud olendid on raiutud tamme laastudest nõianooli teinud.
Kasutusi kunstmuusikas.
Suure tamme laulu on laulnud ja plaadistanud ansambel Collage.
Näide.
tamm ei kasnud, tamm ei jõudnud;
tamm ei kasnud, tamm ei tõusnud;
tamm ei kasnud, tamm ei tõusnud;
tamm ei kasnud, tamm ei tõusnud;
tamm aga kasvis, tamm aga jõudis.
"Lihula. H II 2, 414/5 (546). 1889."


Trójmiasto.
Trójmiasto ('kolmiklinn') on linnastu Poola põhjaosas Gdański lahe edelakaldal, kuhu kuuluvad Gdańsk, Gdynia, Sopot ning nende ümbruse linnastunud alad (nt Gdyniast põhja poole jäävad vallad - Wejherowo, Reda ja Rumia, mida kutsutakse Väikeseks Trójmiastoks ning Gdańskist lõunas asuv Tczewi vald). Linnastu nimi on mitteametlik.
Linnastu pindalaks hinnati 2004. aastal 538 km² ja elanike arvuks 1,1 miljonit.


Autosoom.
Autosoom (inglise "autosome") on kromosoom (mittesugukromosoom), mis esineb võrdarvuliselt (nt paariliselt) liigi kõikidel isenditel, olenemata nende soost.
Inimesel on 22 autosoomi, mida tähistatakse numbritega 1–22. Kui panna autosoomid tinglikult pikkuse järjekorda, siis on kromosoom (autosoom) number 1 kõige pikem ja kromosoom number 22 kõige lühem.
Autosoomne dominantne geen avaldub alati ja autosoomne retsessiivne geen avaldub dominantse geeni puudumisel.
Termini "autosoom" võttis esmakordselt kasutusele 1906. aastal Thomas J. Montgomery Jr..


Vigursuusatamine 1994. aasta taliolümpiamängudel.
Vigursuusatamine 1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris
Küngaslaskumine.
15. ja 16. veebruar
Akrobaatilised hüpped.
21. ja 24. veebruar


Homoloogilised kromosoomid.
Homoloogilised kromosoomid on liigi kromosoomikomplekti mingi kromosoomi eksemplarid kas sama või eri indiviidide kromosoomistikus.
Homoloogilised kromosoomid on kujult ja suuruselt sarnased ning sisaldavad enamasti samu geneetilisi lookusi samas järjestuses.


Mäng.
Mäng on teatud reegleid järgiv tegevus, mille käigus taotletakse naudingut, kuid mitte tulu. Mäng võib matkida tegelikkust, panna proovile mängijate kehalisi ja vaimseid võimeid. Mäng piirneb rituaali, kaunite kunstide ja spordiga. Mängud sisaldavad sageli ka arendavaid, kasvatuslikke, sotsiaalseid, harivaid või muid aspekte, tihti ka võistluslikku momenti. Mängu reeglid ja/või piirid eristavad mängu tegelikkusest.
Mäng on tegevus, millele on omane eesmärgi puudumine, improviseeritus, reeglite kokku leppimine mängu käigus, vabatahtlikkus ning lapsiku rõõmu tundmine.
Mänguks kitsamas tähenduses nimetatakse üht konkreetset mängulise tegevuse üksust oma kindlate tegevuste ja reeglitega.
Metafoorselt nimetatakse mänguks ka mistahes tühist tegevust.


Kohamuistend.
Kohamuistend on muistend, mis jutustab mõnest konkreetsest loodusobjektist (järvest, mäest, jõest, puust, kivist) või suuremast ehitisest, nagu näiteks kirikust või kloostrist.


Doping.
Doping on spordis reeglitevastane vahend, mida kasutatakse võistlustel paremate tulemuste saamiseks. Dopingu kasutamine on vastuolus ausa mängu põhimõttega, kuna seab võistleja konkurentidega võrreldes eelisolukorda.
Doping võib olla keemiline aine (sagedamini anaboolne steroid vms), mis on vastavate spordiorganisatsioonide reeglites keelatud ainete nimekirja kantud ning mille kontsentratsioon sportlase organismis ei tohi ületada teatud piiri. Dopinguainete nimekirja võivad kuuluda ka tegelikku dopingut maskeerivad ained.
Veredoping on sportlase vere hemoglobiinisisalduse tõstmine vereülekande teel, kui seda ei tehta ravieesmärgil.
Geenidoping on geenmanipulatsioon, mille tõttu on sportlasel paremini arenenud lihased vm organid. Geenidoping võib olla ka kaasasündinud genoommutatsioon.
Ajalugu.
Sõna "doping" ilmus esmakordselt tõenäoliselt 1889. aastal ühes inglise sõnastikus. Terminiga nimetati oopiumi ja teiste narkootikumide segu, mida kasutati hobuste ergutamiseks. Paljud arvavad, et sõna on inglise päritolu: Tegelikult see päris nii pole.
Sõna "doping" tuleneb sõnast "dop", mis kuulub ühte Kagu-Aafrika dialekti. Nii nimetasid selle suguharu liikmed uimastavat jooki, mida tarvitati stimuleerijana kombetalituste ja tantsude ajal.
Tunduvalt hiljem hakati nii nimetama iga stimulaatorit, mida kasutati hobuste ja koerte ergutamiseks.
Tänapäeva spordis kasutatakse dopingut laialdaselt ja see pole juhuslik. Sageli pole see tingitud mitte sportlase soovist iga hinna eest võita, vaid võidu majanduslikust hädavajalikusest, millest sõltub sportlase olevik ja tulevik.


Fenotüüp.
Fenotüüp on indiviidi füsioloogiliste, morfoloogiliste keemiliste, käitumislike, arenguliste ja ehituslike tunnuste vaadeldav kogum. Fenotüüp kujuneb organismi arengus (mida nimetatakse fenogeneesiks) genotüübis sisalduva info realiseerumise tulemusena, milles sageli mängib rolli ka ümbritsev keskkond ja selle tingimused. Terminit "fenotüüp" kasutas esmakordselt 1909. aastal taanlased bioloog Wilhelm Johannsen.
Kitsamas mõistes on fenotüüp üksiku uuritava tunnuse ilmetüüp (variant, seisund).
Fenotüübiline muutlikkus.
Fenotüübiline muutlikkus võib olla tingitud genotüüpilistest erinevustest või modifikatsioonidest.


All My Sons.
"All My Sons" ("Kõik minu pojad"; eesti keeles kasutatud ka pealkirja "Joe Keller ja pojad") on Arthur Milleri näidend (1947), tema esimene menunäidend.
Näidendis on leitud tugevat Henrik Ibseni ja antiiktragöödia mõju.
Näidend esietendus New Yorgis Broadwayl "Coronet Theatreis 29. jaanuaril 1947 Elia Kazani lavastuses. Seda lavastust mängiti 328 korda. Näidend võitis New Yorgi Draamakriitikute Ringi auhinna ("New York Drama Critics' Circle Award").
See lavastus aitas tugevasti kaasa Elia Kazani karjäärile.
Aastal 1948 esietendus näidend ka eesti keeles pealkirja "Joe Keller ja pojad" all.
Sisu.
Joe Keller on pealtnäha edukas väiketööstur, kes on saanud rikkaks, müües Teise maailmasõja ajal sõjaväele lennukidetaile. Et mitte kaotada riigihanget, otsustas ta väljastada praakpartii, lootes, et defektid õigeaegselt avastatakse. Ta veenis selle sammu õigsuses ka oma äriparnerit Steve Deeverit. Ent defekte ei avastatud ja 21 pilooti sai praagi tõttu surma. Keller vahistati ja tema üle peeti kohut, kuid ta valetas, öeldes, et detailid väljastati ilma tema teadmata ning süüdlane oli tema äripartner Steve Deever. Deever pandi vangi ja Keller mõisteti õigeks. Larry, üks Kelleri poegadest, näidendi tegevuses ei osale, kuid tema ema Kate väidab, et poeg on elus, kuigi hiljem saame teada, et saades teada isa vahistamisest, sooritas ta enesetapu.
Näidendi tegevus algab, kui Kelleri ja tema naise teine poeg Chris, kes on sõjast tagasi tulnud ning isa äris tööle hakanud, palub Larry endise pruudi, Deeveri tütre Anni kätt. Chris kutsub Anni oma koju, lootes teha kihluse ametlikuks ning saada vanemate õnnistuse. Selleks peab Chris veenma ema, et Larry on kolm aastat tagasi sõjas surma saanud. Tekib pingeline olukord, mis viib selleni, et Kelleri pettus tuleb ilmsiks. Chris on kogu sõja läbi teinud ning näinud paljude oma eakaaslaste surma, mistõttu ta pärast isa süü selgumist hülgab ta täielikult. Kui Keller saab teada, mis põhjustas Larry surma, tunnistab ta end lõpuks kuriteos süüdi ja tapab enda.
Autori kommentaar.
Oma "Kogutud näidendite" sissejuhatuses kirjutab Miller: "Näidendi menu, eriti kui see on su esimene edu, meenutab pisut surumist vastu ust, kui see tehakse järsku teiselt poolt lahti. Kukud sa siis ninali või mitte, igatahes avaneb uus tuba, mis seni on kindlalt suletud olnud. Minule andis see kogemus jõudu. See võimaldas unistada julgeda rohkem ja riskida enamaga. Enne lahendust istus publik hiirvaikselt ja ahmis õige koha peal õhku, ja ma sai maitsta seda võimu, mis küllap on reserveeritud näitekirjanikele: sa tead, et sinu väljamõeldis on võõraste inimeste hulga avalikult kohale naelutanud."
Näidendi saamisloost.
Miller kirjutab: "Minu elutoas lobisedes rääkis üks jumalakartlik Kesk-Lääne daam ühest perekonnast tema maabruses, mis purunes, kui tütar andis oma isa võimudele üles, sest ta oli avastanud, et isa oli müünud sõjaväele praakseadmeid. Sõda oli siis täies hoos. Selleks ajaks, kui daam oli loo lõpuni rääkinud, olin ma muutnud tütre pojaks ning teise vaatuse haripunkt oli mul peas täiesti valmis.
Mulle oli tuttav informandi naabruskond, selle keskklassilik tavalisus, ning ma teadsin, kui harva sellisesse ümbrusesse tungivad suured probleemid. Kuid tõsiasi, et tütar mitte ainult tahtis, vaid tõesti astus samme eksinud isa vastu, muutis faktiks ja tavaliseks tegelikkuseks selle, millele minu eelmine näidend oli alles hakanud vihjama. Ma polnud teadlik vähimastki seosest nende kahe näidendi vahel. Teadsin vaid seda, et minusse oli tunginud üks kõva asi, raskus, mille poole paistis olevat võimalik liikuda tugevate ja sirgjooneliste liigutustega. Miski sai mulle selgeks esimest korda sest ajast peale, kui ma hakkasin näidendeid kirjutama, ja see oli teise vaatuse kriis, ilmutus ühiskonnavastase teo kogu jälkusest.
Kaalule jäävad puhtalt Joe Kelleri südametunnistus ja ärkamine kurjale, mida ta on teinud, ning poja südametunnistus silmitsi sellega, mida ta isa kohta teada sai. Võiks öelda, et probleemiks oli moraalist tõsiasja tegemine, kuid arvan, et täpsem on öelda, et näidendi ülesehitus on niisugune, et inimene satuks otseteed vastamisi oma teo tagajärgedega.
Seda näidendit on sageli nimetatud moraalinäidendiks, kuid moraali mõiste ei ole päris nii puhteetiline, nagu seda on paista lastud, ega ole seda ka järgmistes näidendites. See, et Joe Kelleri tegu, mis näidendis kõne all on, seisneb selles, et ta põhjustas pilootide hukkumise sõjas, varjutab teist laadi moraali, mis seda näidendit esmajoones huvitab. "Moraal" ei ole selles seoses vist õige sõna, kuid minule oli põhiline see omamoodi imekspandav tõsiasi, et tegude tagajärjed on sama reaalsed nagu teod ise, ent ometi me arvestame neid tegusid tehes harva, ja me ei saa loota seda täielikult teha, kui me peame alati toimima tagajärgi ainult osaliselt teades. Lühidalt öeldes ei ole Joe Kelleri häda mitte selles, et ta ei oska õige ja väära vahel vahet teha, vaid selles, et tema vaimulaad ei suuda möönda, et temal isiklikult on mingi toimiv seos oma maailmaga, oma universumiga ja oma ühiskonnaga. ta ei ole ühiskonnas partner, vaid nii-öelda aktsiaomanik, ja korporatsiooni ametnikke ei saa isiklikult kohtusse kaevata. Ruttan selgitama, et ma ei räägi ainult korporatsioonist sõnasõnalises mõttes, vaid mõistest, mis tähendab, et inimesest saab sel määral tootmise või jaotamise funktsioon, et tema isiksus lahutub tegevusest, mida see käitab.
See kindlus, mida "All My Sons" piirab, on osavõtmatuse kindlus. See on väide, mis ei puuduta niivõrd moraali õige ja väära mõttes, vaid seda, et moraalne maailm on moraalne sellepärast, et inimesed ei saa vältida vastutust oma treatud tegude eest."


Fichtelgebirge.
Fichtelgebirge (tšehhi Smrčiny) on mäestik Euroopas, Tšehhi massiivi lääneosas Tšehhi ja Saksamaa piiril. Piirneb loodes Frangi metsaga, kirdes Maagimäestikuga, lõunas Böömi metsaga. Kõrgus kuni 1053 meetrit.


Aafrika vabastamise päev.
Aafrika vabastamise päev on ÜRO otsusega kuulutatud tähtpäev, mis esialgu oli 15. aprill ning märkis esimese Pan-Aafrika konverentsi toimumist 1958. aastal.
1963. aasta 25. mail, Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni asutamisel Addis Abebas toimunud I Aafrika maade ja valitsuste konverentsil tõsteti Aafrika vabastamise päev 25. maile.


Molonglo jõgi.
Molonglo on jõgi Austraalias. Algab Suurest Veelehkmeahelikust, voolab ülemjooksul põhja, seejärel pöördub loodesse ja läände, suubub paremalt Murrumbidgeesse.


All My Sons (kinofilm).
"All My Sons" on 1948. aastal Irving Reisi poolt lavastatud USA kinofilm Arthur Milleri näidendi "All My Sons" põhjal.
Stsenarist ja produtsent oli Chester Erskine, operaator Russell Metty, heliloojad Leith Stevens ja Dave Torbett, monteerija Ralph Dawson.
Kõrvalosades mängisid Lloyd Gough (Jim Bayliss), Arlene Francis (Sue Bayliss), Harry Morgan (Henry Morgani nime all; Frank Lubey) ja Elisabeth Fraser (Lydia Lubey).
Veel mängisid filmis Walter Bonn, Helen Brown, Pat Flaherty, Jack Gargan, Harry Harvey, Jerry Hausner, Herbert Heywood, William Johnstone, Joe Kerr, Frank Kreig, Richard LaMarr, Therese Lyon, Charles Meredith, Al Murphy, William Ruhl, George Slocum, Walter Soderling, George Sorel, Herb Vigran ja Victor Zimmerman.


All My Sons (telefilm).
"All My Sons" on 1986. aastal Jack O'Brieni poolt Arthur Milleri näidendi "All My Sons" põhjal lavastatud USA telefilm.
Produtsendid olid John Blanchard ja Michael Brandman, helilooja Conrad Susa, monteerija Bill Goddard.


Pedro Lascuráin.
Pedro Lascuráin Paredes (8. mai 1856 México – 21. juuli 1952 México) oli Mehhiko presidendiks eri andmetel 25 kuni 55 minuti (!) vältel 19. veebruaril 1913 riigipöörde toimumise ajal.
Lascuráin Paredes, Pedro
Lascuráin Paredes, Pedro


Lena Zavaroni.
Lena Zavaroni (4. november 1963 Šotimaa, Bute'i saar, Rothesay – 15. oktoober 1999) oli šoti poplaulja.
Tema vanemad olid itaalia immigrandi poeg Victor, kes mängis kitarri, ja Hilda, kes laulis. Lena hakkas varakult laulma ning võitis alati kohalikel lapslauljate võistlustel, nii et tal ei lubatud enam osaleda.
Rothesays puhkusel viibiv impressaario Tommy Scott kuulis teda perekonnaansambliga laulmas. 1973. aasta lõpus esines ta televisioonis Hughie Greeni noorte talentide saates "Opportunity Knocks". Jaanuaris 1974 tegi ta esimese plaadisalvestuse "Ma, He's Making Eyes At Me". Laul jõudis Briti edetabelis 8. kohale. Plaati müüdi 250 000 eksemplari.
Lenal oli täiskasvanulik väga varjundirikas hääl ja teda peeti imelapseks.
Peale Inglismaal esinemise laulis ta koos Frank Sinatra ja Lucille Balliga ühel Hollywoodi heategevuskontserdil. Ta esines ka USA-s telesaates "Carrol Burnett Show", kus ta jagas garderoobi Liza Minnelliga.
Aastal 1975 laulis ta üle maailma, sealhulgas Valges Majas, ning esines Suurbritannias korduvalt televisioonis.
Aastal 1979 tekkis tal ajakirjanduse pideva tähelepanu tõttu anoreksia, mis hiljem kippus korduma. Ta püüdis elada tavalisemat elu ning abiellus 30. septembril 1989 Peter Wiltshire'iga. See abielu kestis vaid 18 kuud. Pärast seda sooritas tema ema enesetapu.
Lena Zavaroni suri pneumooniasse kuus kuud pärast leukotoomiat, mis tehti talle depressiooni ja anoreksia raviks.


Robertino Loreti.
Robertino Loreti (õieti Roberto Loreti; sündinud 22. oktoobril 1947 Roomas) on itaalia laulja, keda tuntakse peamiselt teismelisena lauldud laulude järgi.
Ta sündis vaeses perekonnas, kus oli kokku üheksa last. Kui poiss oli 10-aastane, jäi isa haigeks ning Robertino oli perekonnale abiks, kandes pagaritooteid restoranidesse laiali. Tee peal armastas ta laulda rahvalaule ning inimesed panid tema ilusat häält tähele. Kord paluti restoranis tal pulmas laulda. Pärast seda hakkasid paljud Rooma restoranid teda laulma kutsuma.
Kohvikus laulvat Robertinot panid tähele Napoli näitleja Totò ja taani teleprodutsent Volmer Sørensen, kes oli koos oma abikaasa, laulja Grethe Sønckiga Roomas puhkusel. Mõne nädala pärast laulis Robertino juba Taani televisioonis. Kopenhaagenis salvestas ta ka plaadi.
Hiljem tema hääl muutus ning tema uus hääl on märksa tavalisem. Ometi teeb ta endiselt ringreise Euroopas ja Ameerikas.
Robertino Loreti on eriti populaarne Venemaal. Kosmonaut Valentina Tereškova palus isegi, et tema laule mängitaks talle kosmoses viibimise ajal. Venemaal on ta külastanud oma sõpru Muslim Magomajevit, Tamara Sinjavskajat ja Jossif Kobzoni.
Välislingid.
Loreti, Robertino
Loreti, Robertino


I üldlaulupidu.
I üldlaulupidu toimus 18.–20. juunil 1869. aastal Tartus. Esimese üle-eestilise laulupeo idee algataja, peamine elluviija ja üldjuht oli Johann Voldemar Jannsen. Teine üldjuht oli Aleksander Kunileid. Üldlaulupeo korraldas meestelauluselts Vanemuine. Laulupeo peakomisjoni esimees oli Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert Hugo Willigerode.
Laulupeol osales 4 orkestrit 56 puhkpillimängijaga ja 822 lauljat ehk kokku 878 esinejat.
Ettevalmistused.
Laulupeo korraldamise luba paluti Balti kindralkubernerilt juba 1867. aastal. Ametlikult taotleti luba Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tänulaulupeo korraldamiseks. Jannsen hoidis oma lugejaid kursis ettevalmistuste käiguga ning õhutas koore harjutama juba aegsasti. Ehkki paljud koorid olid segakoorid, nõudis Jannsen, et laulupeole tuleksid ainult mehed. See tähendas paljudele kooridele laulude ümberseadmist ja ümberõppimist.
Laulupeo repertuaar põhjustas samuti vaidlusi. Mõni kuu enne laulupidu ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud". Samal ajal oli C. R. Jakobson avaldanud oma "Vanemuise kandle healed", mis sisaldas valdavalt eesti algupärast laululoomingut. Jakobson ei olnud rahul Jannseni repertuaarivalikuga, öeldes, et see pole eesti laulupidu, vaid saksa laulupidu eesti keeles. Sellest hoolimata ei hakanud Jannsen oma repertuaarivalikusse muudatusi tegema. Jakobson laulupeole ei tulnud.
Pidupäevad.
Laulupeo peaproov toimus Tartu Maarja kirikus suletud uste taga, kuna ei oldud kindlad, kas nii suur hulk siiski suudab korralikult koos laulda. Eelkõige kardeti kohalike saksa ajalehtede õelaid kommentaare. Peaproov õnnestus aga suurepäraselt.
Kontsertide jaoks oli üüritud Ressource'i seltsi aed, mis asus praeguse Tartu Peetri kiriku vastas. Pealtvaatajaid oli hinnanguliselt 15 000.


Gimrõ ahelik.
Gimrõ ahelik (vene "Гимринский хребет") on mäestik Venemaal, ta on osa Suur-Kaukasusest. Kulgeb Dagestanis Sulaki paremkaldal loode-kagu sihis. Kõrgus kuni 2338 meetrit.


Inna Šeškil.
Inna Šeškil (sündis 20. juunil 1971 Makinikis, seal ka elab) on endine Kasahstani laskesuusataja.
1994. aasta taliolümpiamängude ametlikes dokumentides ja seetõttu ka selleaegses ajakirjanduses on ekslikult kirjutatud perenimeks Šešikl.
1994 Lillehammeris oli ta ainsa Kasahstani laskesuusatajana 7,5 kilomeetris 4. ja 15 kilomeetris 29.
Paar meetrit enne 7,5 kilomeetri distantsi lõppu Šeškil kukkus. Eesti olümpiaraamatu "Lillehammer 1994" järgi lamas ta hulk aega maas ja kaotas seetõttu kuldmedali. See väide on ekslik. Ta tõusis nii kiiresti, et kaotsi läks vaid paar sekundit. Juba Toomas Uba märkis televisioonis, et ka kukkumata poleks Šeškil medalile tulnud.
1996 Aasia mängudel Hiinas Harbinis võitis ta mõlemad individuaaldistantsid.
Maailmameistrivõistlustel 1997 Slovakkias Osrblies oli ta 15 kilomeetris 21. ja 7,5 kilomeetris 48.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 7,5 kilomeetris 20., teatesõidus 11. ja 15 kilomeetris 54.
12. detsembril 1998 võitis ta Saksamaal Euroopa karika 15 kilomeetris (osalesid Saksamaa, Valgevene, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Austria, Sloveenia, Suurbritannia ja Holland). Kuna osaleda võisid ainult Euroopa sportlased, esindas ta Valgevenet. Varsti pärast seda ta loobus spordist.
Maailma karika etappidel on ta 8 korda 25 parema seas olnud, kuid esikolmikusse pole pääsenud.
Isiklikku.
Kasv 162 cm, kaal 51 kg. Haridus: spordikool. Töötab armees. Abielus, 1 laps. Hobiks nimetab koduloomi. Räägib saksa keelt. Laskesuusatab alates 1984.
Vaata ka:.
Šeškil, Inna
Šeškil, Inna


Kamambäär.
Kamambäär ehk Camemberti juust ehk Camembert on pehme, kooretaoline prantsuse juustusort, mis on saanud nime Põhja-Prantsusmaal Normandias Orne'i departemangus asuva Camembert'i küla järgi, kust see juust pärit on.
Kamambääri ametlik sünniaasta on 1791.
Kamambääri tehakse pastöriseerimata lehmapiimast ning küpsetatakse hallitusseente "Penicillium candidum" ja "Penicillium camemberti" abil umbes kaks nädalat. Seda valmistatakse väikeste, umbes 250 grammi kaaluvate sõõridena, mis mähitakse paberisse ja pannakse karpi.
Pierre Boisard väidab, et kamambäär on üks esimesi globaliseerunud, homogeniseeritud ja standardiseeritud toite. Enne kui seente olemusest aru saadi, oli kamambääri värvus juhuslik, enamasti sinakashall, pruunide plekkidega.
Salvador Dalí olevat kamambäärist inspiratsiooni saades maalinud oma kuulsa maali "Mälu püsivus", millel kujutatud "sulavad kellad" on inspireeritud üleküpse kamambääri sulavast rattast.
Kamambääril on kaitstud päritolunimetus.


Ricco Groß.
Ricco Groß (sündis 22. augustil 1970 Schlemas) on Saksa laskesuusataja. Neljakordne olümpiavõitja, lisaks saanud veel kolm hõbe- ja ühe pronksmedali.
Olümpiamängud.
Nii 1992. kui 1994. aasta taliolümpial oli ta 10 kilomeetris 2. ja teatesõidus olümpiavõitja.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 10 kilomeetris 15. ja teatesõidus 1.
2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys oli ta 10 ja 20 kilomeetris 4., jälitussõidus 3. ja teatesõidus 2.
Torino 2006
Maailmameistrivõistlused.
1991 Soomes Lahtis oli ta 10 kilomeetris 16., meeskondlikult 4. ja teatesõidus 1.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta 10 kilomeetris 64. ja 20 kilomeetris 6.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta 10 kilomeetris 3., teatesõidus 1. ja 20 kilomeetris 55.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta meeskondlikult 6., 10 kilomeetris 12., teatesõidus 2. ja 20 kilomeetris 9.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 10 kilomeetris 34., teatesõidus 1., jälitussõidus 26. ja 20 kilomeetris 1.
1998 Austrias Hochfilzenis oli ta teatesõidus 2.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta 10 kilomeetris 6., teatesõidus 4. ja jälitussõidus 2. ning Holmenkollenis 20 kilomeetris 1.
2000 Norras Holmenkollenis oli ta 10 kilomeetris 7., teatesõidus 3., jälitussõidus 18., ühisstardis 6. ja 20 kilomeetris 9.
2001 Sloveenias Pokljukas oli ta 10 kilomeetris 27., jälitussõidus 14., ühisstardis 4. ja 20 kilomeetris 7.
2003 Venemaal Hantõ-Mansiiskis oli ta 10 kilomeetris 2., jälitussõidus 1., 20 kilomeetris 3. ja teatesõidus 1.
2004 Austrias Oberhofis oli ta 10 kilomeetris 2., jälitus- ja teatesõidus 1., 20 kilomeetris 4. ning ühisstardis 29.
Maailma karikas.
Maailma karika etappidel on Groß 17. märtsi 2002 seisuga olnud 135 korda 25 parema seas. Ta on 16 etappi võitnud (neist 5 individuaalselt), olnud 21 korda teine (neist 15 individuaalselt) ja 16 korda kolmas (neist 13 individuaalselt).
Tabavus lamades 92% ja püsti 86%.
Maailma karika kokkuvõttes oli ta 1991 7., 1993 ja 1994 10., 1996 7., 1997 4., 1998 2., 1999 4., 2000 8., 2001 9., 2002 7., 2003 ja 2004 3.
Juunioride maailmameistrivõistlused.
1989 Norras Vossis oli ta meeskondlikult 1. ja teatesõidus 3., 1990 Soomes Sodankyläs teatesõidus 1.
Isiklikku.
Kasv 178 cm, kaal 76 kg (2002). Elab Ruhpoldingis, töötab armees. Auaste: ülemveltveebel ("Hauptveltwebel"). Abielus, 3 poega. Hobiks nimetab mootorisporti. Laskesuusatab alates 1983.


Sven Fischer.
Sven Fischer (sündis 16. aprillil 1971 Schmalkaldenis, seal ka elab) on saksa laskesuusataja, kahekordne olümpiavõitja, lisaks on ta võitnud kaks hõbedat ja pronksi. 1997 ja 1999 võitis ta maailma karika.
Olümpiamängud.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris oli ta 10 kilomeetris 7., 20 kilomeetris 3. ja teatesõidus 1.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 10 kilomeetris 29., teatesõidus 1. ja 20 kilomeetris 16.
2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys oli ta 10 kilomeetris ja teatesõidus 2., jälitussõidus 12. ja 20 kilomeetris 29.
Torino 2002
Maailmameistrivõistlused.
1990 NSV Liidus Minskis oli ta 20 kilomeetris 68.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta meeskondlikult 1., 10 kilomeetris 20. ja teatesõidus 3.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta meeskondlikult 14., 10 kilomeetris 26. ja teatesõidus 1.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta meeskondlikult 6., 10 kilomeetris 19., teatesõidus 2. ja 20 kilomeetris 22.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 10 kilomeetris 24., teatesõidus 1., jälitussõidus 22. ja 20 kilomeetris 5.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta 10 kilomeetris 7., teatesõidus 4., jälitussõidus 3., Holmenkollenis ühisstardis ja 20 kilomeetris 1.
2000 Norras Holmenkollenis oli ta 10 kilomeetris 40., jälitussõidus ja ühisstardis 13. ning 20 kilomeetris 19.
2001 Sloveenias Pokljukas oli ta 10 kilomeetris 5., jälitussõidus 3., ühisstardis 3. ja 20 kilomeetris 11.
2003 Venemaal Hantõ-Mansiiskis oli ta 10 kilomeetris 12., jälitussõidus 11., 20 kilomeetris 22., teatesõidus 1. ja ühisstardis 2.
2004 Austrias Oberhofis oli ta 10 kilomeetris 16., jälitussõidus 8., 20 kilomeetris 26., teatesõidus 1. ja ühisstardis 11.
2005 Saksamaal Hochfilzenis oli ta 10 kilomeetris 2., jälitussõidus 3., 20 kilomeetris 4., teatesõidus 6. ja ühisstardis 2.
Maailma karikas.
Maailma karika etappidel on ta 17. märtsi 2002 seisuga olnud 140 korda 25 parema seas. Ta on mai 2005 seisuga 52 etappi võitnud (neist 30 individuaalselt), olnud 37 korda teine (neist 19 individuaalselt) ja 41 korda kolmas (neist 28 individuaalselt).
Tabavus lamades 84% ja püsti 84%.
Maailma karika kokkuvõttes oli ta 1993 6., 1994 2., 1995 18., 1996 3., 1997 1., 1998 3., 1999 1., 2000 3., 2001 5., 2002 4., 2003 10., 2004 9. ja 2005 2.
Isiklikku.
Kasv 185 cm, kaal 85 kg (2002). Vallaline, 1 tütar. Hobideks nimetab reisimist, fotograafiat ja jahti. Teinud 2 põlveoperatsiooni. Laskesuusatab alates 1983.


Naturalism.
Naturalism on 19. sajandi lõpu kirjandus- ja kunstivool.
Naturalism kirjanduses.
Naturalism taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust.
Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale.
Naturalism kunstis.
Naturalismiks nimetatakse realismi hilist arengujärku, millele on iseloomulik lihtrahva ja olustiku loodusteaduslikult täpne kujutamine. See kunstivool tekkis 1870-ndail aastail Prantsusmaal.


Ekspressionism.
Ekspressionism (prantsuse keeles "expression" 'väljendus, ilme' ladina keeles "expressio" 'väljapigistamine') on 20. sajandi algul sündinud vool kunstis, kirjanduses, muusikas. See on suurel määral saksa nähtus, mis eksisteeris samal ajal futurismi ja kubismiga.
Terminit "ekspressionism" hakati laiemalt kasutama 1910. aastal Berliinis asutatud ajakirja "Der Strum" ja 1912. aastal asutatud samanimelise galerii ümber koondunud kunstnike ringkonnas.
Ekspressionism kirjanduses.
Ekspressionistid pidasid oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist. Nad seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise.
Ekspressioniste iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, mille allikaks on suurlinn, sõda, vaesus jne. Kirjanike loomingus on surma- ja enesetapumotiivid, paatoslik ja jõuline luulekeel, rohke adjektiivide kasutamine. Iseloomulik on hakitud ja raskesti mõistetavad tekstid, väljenduse ja rütmi eelistamine vormile ja harmooniale, reaalsusest võõrandumine ja abstraheerumine.
Ekspressionism kunstis.
Ekspressionismi eelkäijateks võib pidada foove ning Edward Munchi ja Vincent van Goghi loomingut. Ekspressionismi "esimese laine" (1905—1914) algatajateks said 1905. aastal Dresdenis rajatud rühmitus Die Brücke ('sild'), Ernst Ludwig Kirchner ning Müncheni grupi Der Blaue Reiter ('sinine ratsanik') ümber koondunud kunstnikud.
Ekspressionistid pidasid võimalikuks muuta nähtava maailma värve ja vorme, selleks et väljendada oma meeleolusid, hoiakuid ja mõtteid. Kõike kujutati dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüti väljendada inimese ja eseme deformeerimise teel. Inimesed on ekspressionismis sageli jõhkra ja inetu välimusega. Sellega taheti iseloomustada inimeste hingeelu ja ühiskonna seisundit.
Ekspressionistid kasutasid tihti räigeid värvikontraste või "poriseid" värve.
Ekspressionismi "teine laine" (alates Esimesest maailmasõjast kuni 1933. aastani) oli veelgi ühiskonnakriitilisem. Maalid olid sünged, grotesksed. Kunstnikud väljendasid ängistust, leina ja põlgust ühiskonna vastu. Maalidel kujutati maailmasõja koledusi ja vaesunud rahvast.
Die Brücke kunstnikud tegelesid innukalt graafikaga, lemmiktehnikaks olid litograafia ja puulõige.
Ekspressionismile Saksamaal tegi lõpu 1933. aastal võimule tulnud Hitler, kes keelustas kogu moodsa kunsti. Paljud kunstnikud emigreerusid USA-sse, kus panid aluse uuele kunstivoolule abstraktsele ekspressionismile.
Ekspressionism arhitektuuris.
Sõjajärgses Euroopas, eriti Saksamaal, sarnaselt kujutava kunstiga ilmusid ekspressionistlikud vormid ka arhitektuuri. Ekspressionismi pehmemat, kuid dünaamilisemat joont esindab Erich Mendelsohn. Tema tuntuim arhitektitöö on Einsteini torn Potsdamis (1919–1921).


Epopöa.
Epopöa on antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem.
Tänapäeval on epopöa mitmeosaline romaanisari. Näiteks Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" I–V.


Mozilla raamat.
Mozilla raamat (ingl. "The Book of Mozilla") on üks tuntumaid arvutiprogrammidesse peidetud üllatusmune. Üllatusmuna leidmiseks tuleb Mozilla, Mozilla Firefoxi või Netscape'i brauserites pöörduda aadressile codice_1. Mozilla raamat kuvatakse valge tekstina kastanpunasel taustal.
Peatükid.
Sellest üllatusmunast on 5 erinevat versiooni 12:10, 3:31, 7:15, 8:20, ja 11:9. Kõik need numbrid tähistavad Netscape'i ja Mozilla ajaloos olulisi kuupäevi.
Mozilla raamat, 12:10.
Esimene Mozilla raamat ilmus Netscape'i versioonis 1.1 (aastal 1995) ja on selle brauseri kõikides 1.x, 2.x, 3.x ja 4.x versioonides.
12:10 tähistab 10. detsembrit 1994, mil ilmus Netscape Navigator versioon 1.0.
Metsalise ("beast") all peetakse silmas Netscape'i. Uskmatud ("unbelievers") on arvutikasutajad, kes ei kasuta HTML koodis üldtuntud standardeid.
Mozilla raamat, 3:31.
See versioon munast on kasutusel Netscape'i versioonides 6 – 7.1 ning kõikides Mozilla veebilehitsejates kuni järgneva peatükk 7:15 leidmiseni. Peatükinumber 3:31 tähistab 31. märtsi 1998, mil Netscape avaldas oma brauseri lähtekoodi.
Raamat viitab lootusele, et metsalist (Netscape) saadab avatud lähtekoodiga suurem edu. Mammona all peetakse silmas Microsofti koos oma brauseriga Internet Explorer.
Mozilla raamat, 7:15.
See üllatusmuna versioon võeti kasutusele 2003. aasta septembris. Peatükinumber 7:15 viitab 15. juulile 2003, mil America Online otsustas sulgeda Netscape'i arendusosakonna ning loodi Mozilla Sihtasutus. See muna on kasutusel Netscape'i versioonides 7.2 – 8.1.3 ja Mozilla Firefoxi brauseri versioonides 1.5 – 2.0.0.16.
Ja siis metsaline langes ja uskmatud juubeldasid. Aga vaata, kõik polnud veel kadunud ja tuhast tõusis suur lind. Ja lind vaatas alla uskmatute peale ja saatis nende poole tuld ja välgunooli. Ja metsaline sündis uuesti ja oli tugevam kui enne ja mammona kummardajad värisesid suures hirmus.
Metsalise langemine tähendas Netscape'i arendamise lõpetamist. Tuhast tõusnud lind on vastasutatud Mozilla Sihtasutus koos oma brauseriga Firebird (hilsem Firefox).
Mozilla raamat, 8:20.
See üllatusmuna leiti Netscape'i veebilehitseja viimastes versioonides 9.0b1 (avalikustatud 5. juuni 2007) – 9.0.0.6. Peatükinumber 8:20 viitab 20. augustile 2006, mil veeblilehitseja arendajad olevat omavahel esimese e-kirja saatnud, kus mainitakse võimalust, et Netscape'i brauserite arendamist jätkatakse.
Mozilla raamat, 11:9.
11:9 leiti esmakordselt 12. veebruaril 2008 avalikustatud Firefoxi versioonis 3.0b3. Üllatusmuna leidub Firefoxi versioonides 2.0.0.17 – 2.0.0.20 ja 3.x
"Mammona magas" ("Mammon slept") viitab 5-aastasele perioodile Internet Exploreri (mammona) 6. ja 7. versiooni avalikustamise vahel, mille jooksul Firefox palju järgijaid kogus. Lõpuks mammona ärkas ("mammon awoke") ehk avalikustati Internet Explorer 7, mis Mozilla raamatu järgi oli Microsofti brauserist varem puudunud Firefoxi funktsioonide järeletegemine.
Teistes veebilehitsejates.
Microsoft'i brauseri Internet Exploreri versioonides 4, 5 ja 6 kuvatakse aadressile codice_1 pöördudes tühi sinine leht. See eemaldati Internet Explorerist Windows XP teises teenuspaketis.
Netscape'i varastes versioonides (enne 1.1) kuvas aadress codice_1 teksti "Mozilla rules!" ("Mozilla valitseb!").
Netscape'i Unixi versioonis kuvas codice_1 brauseri ülemises paremas nurgas Netscape'i logo tagant väljatuleva tuldsülgava Mozilla (brauseri maskott) animatsiooni.
iCabis saab selle aadressi poole pöördudes tulemuseks teksti "Hey, This is not Netscapes Navigator."
Mozilla raamat, 11:1.
Selle üllatusmuna leiab Mozilla Firefoxil põhinevast brauserist Flock alates versioonist 1.0 (avalikustatud 5. november 2007). Kuna Flocki arendamisega ei tegele Mozilla Sihtasutus, on tegu Mozilla raamatu mitteametliku versiooniga. Erinevalt kõigist teistest Mozilla raamatu versioonidest kuvatakse see versioon sinisel taustal.


Frank Luck.
Frank Luck (sündis 5. detsembril 1967 Schmalkaldenis) on endine saksa laskesuusataja, kahekordne olümpiavõitja ja kolmekordne olümpiahõbe.
Olümpiamängud.
1988. aasta taliolümpiamängudel Calgarys oli ta 10 kilomeetris 6.
1992. aasta taliolümpiamängud jäid tal vahele, sest ta haigestus mumpsi.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris oli ta 10 kilomeetris 6., teatesõidus 1. ja 20 kilomeetris 2.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 10 kilomeetris 6. ja teatesõidus 1.
2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys oli ta 10 kilomeetris 29., teatesõidus 2., jälitussõidus 11. ja 20 kilomeetris 2.
Maailmameistrivõistlused.
1989 Austrias Feistritzis oli ta 10 kilomeetris ja teatesõidus 1. ning 20 kilomeetris 4.
1990 NSV Liidus Minskis oli ta meeskondlikult 1., 10 kilomeetris 5., teatesõidus 3. ja 20 kilomeetris 6.
1991 Soomes Lahtis oli ta 10 kilomeetris 2. ja teatesõidus 1.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta meeskondlikult 1., teatesõidus 3. ja 20 kilomeetris 10.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta 10 kilomeetris 7., teatesõidus 1. ja 20 kilomeetris 11.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta meeskondlikult 6., 10 kilomeetris 33., teatesõidus 2. ja 20 kilomeetris 8.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 10 kilomeetris 7., teatesõidus 1. ja jälitussõidus 9.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta 10 kilomeetris 1., teatesõidus 4. ja jälitussõidus 2.
2000 Holmenkollenis oli ta 10 kilomeetris 4., jälitussõidus 1., ühisstardis 17. ja 20 kilomeetris 3.
2001 Sloveenias Pokljukas oli ta 10 kilomeetris 11., jälitussõidus 17. ja ühisstardis 22.
2003 Venemaal Hantõ-Mansiiskis ja 2004 Oberhofis oli ta teatesõidus 1. (sellega ta lõpetas oma karjääri).
Maailma karikas.
Maailma karika etappidel on ta 17. märtsi 2002 seisuga olnud 142 korda 25 parema seas. Ta on 21 etappi võitnud (neist 10 individuaalselt), olnud 21 korda teine (neist 15 individuaalselt) ja 16 korda kolmas (neist 11 individuaalselt).
Tabavus lamades 91% ja püsti 88%.
Maailma karika kokkuvõttes oli ta 1994 ja 1999 3.
Isiklikku.
Kasv 179 cm, kaal 77 kg (2002). Haridus: tehnikum. Elab Springstilles. Abielus, 2 tütart. Hobideks nimetab jahti ja koeri. Laskesuusatab alates 1980. Teatesõidus eelistab viimast vahetust.


Vladimir Dratšov.
Vladimir Dratšov (sündis 7. mail 1966 Petroskois) on vene endine laskesuusataja.
Olümpiamängud.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris oli ta 10 km distantsil 4. ja teatesõidus 2.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 10 km distantsil 11.
Maailmameistrivõistlused.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta 10 kilomeetris 13. ja 20 kilomeetris 5.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta meeskondlikult ja 20 kilomeetris 2., 10 kilomeetris ja teatesõidus 1.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 11 kilomeetris 11. ja 20 kilomeetris 20.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta 10 kilomeetris 25., teatesõidus 2. ja jälitussõidus 9.
2000 Norras Holmenkollenis oli ta 10 kilomeetris 18., jälitussõidus 25., ühisstardis 12. ja 20 kilomeetris 73.
Maailma karikas.
Maailma karika eteppidel tuli ta 75 korda 25 parema sekka. Ta võitis 12 etappi (neist 8 individuaalselt), oli 10 korda teine (neist 5 individuaalselt) ja 4 korda kolmas (neist 3 individuaalselt).
Isiklikku.
Kasv 169 cm, kaal 64 kg (2002). Haridus: kõrgem. Elab Peterburis, töötab armees. Abielus, 1 laps. Hobiks nimetab kalapüüki. Laskesuusatab alates 1980.


Simone Greiner-Petter-Memm.
Simone Greiner-Petter-Memm (sündis 15. septembril 1967 Jenas) on Saksamaa endine laskesuusataja, olümpiahõbe ja 4-kordne maailmameister.
Olümpiamängud.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris oli ta 7,5 kilomeetris 8., teatesõidus 2. ja 15 kilomeetris 36. Meeldejääv oli tema teatesõit, kus ta kolmanda vahetuse püstitiirus ei suutnud varupadrunitest hoolimata ainsatki märki maha saada. Ükski teine naiskond ei saanud nii palju trahviringe ja on tähelepanuväärne, et Saksamaa ikkagi teiseks suutis tulla.
Maailmameistrivõistlused.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta teatesõidus 8. ja 15 kilomeetris 41.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta 15 kilomeetris 12. ja teatesõidus 1.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta 7,5 ja 15 kilomeetris 10. ning teatesõidus 1.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 7,5 kilomeetris 40., teatesõidus 1. ja 15 kilomeetris 14.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta teatesõidus 1.
Maailma karikas.
Maailma karika etappidel on ta olnud 42 korda 25 parema seas. Ta on 7 etappi võitnud (neist 4 individuaalselt), olnud 10 korda teine (neist 7 individuaalselt) ja 3 korda kolmas (kõik individuaalselt).
Isiklikku.
Kasv 164 cm, kaal 58 kg. Hariduselt õpetaja, töötab armees. Elab Waldaus. Abielus, 1 laps. Hobiks nimetab oma peret. Laskesuusatab alates 1992.


Svetlana Paramõgina.
Svetlana Paramõgina (sündis 5. aprillil 1965 Sverdlovskis) on valgevene endine laskesuusataja, olümpiahõbe. Kuni 1992 võistles ta NSV Liidu eest.
Olümpiamängud.
1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is oli ta SRÜ koondises 15 kilomeetris 21.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris oli ta 7,5 kilomeetris 2., teatesõidus 6. ja 15 kilomeetris 4.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 7,5 kilomeetris 24., teatesõidus ja 15 kilomeetris 12.
Maailmameistrivõistlused.
1990 NSV Liidus Minskis oli ta teatesõidus 1. ja 7,5 kilomeetris 11.
1991 Soomes Lahtis oli ta teatesõidus 1. ja 15 kilomeetris 19.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta 7,5 kilomeetris 10. ja teatesõidus 5.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta 7,5 kilomeetris 12. ja 15 kilomeetris 4.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta naiskonnaga 4., 7,5 kilomeetris 26., teatesõidus 6. ja 15 kilomeetris 5.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 7,5 kilomeetris 14. ja 15 kilomeetris 16.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta 7,5 kilomeetris 20. ja jälitussõidus 15.
2000 Norras Holmenkollenis oli ta 7,5 kilomeetris 9., jälitussõidus 14., ühisstardis 23. ja 15 kilomeetris 21.
2001 Sloveenias Pokljukas oli ta 7,5 kilomeetris 51., jälitussõidus 32., ühisstardis 26. ja 15 kilomeetris 16.
Maailma karikas.
Maailma karika etappidel oli ta 86 korda 25 parema seas. Ta on 9 etappi võitnud, olnud 7 korda teine ja 4 korda kolmas (peale 1 teise koha kõik individuaalselt).
Isiklikku.
Kasv 164 cm, kaal 58 kg (2002). Haridus: kõrgem. Töötab insenerina. Elab Minskis. Abielus, lapsi pole. Hobiks nimetab metsa. Laskesuusatab alates 1983.
Vaata ka:.
Paramõgina, Svetlana
Paramõgina, Svetlana


Anne Briand.
Anne Briand (sündis 2. juunil 1968 Mulhouse'is; pärast abiellumist kannab perenime Bouthiaux) on prantsuse endine laskesuusataja. Olümpiamängudelt on tal kuld, hõbe ja pronks.
Laskesuusatamisse tuli ta universiaadil Bulgaarias 1989. Ta osales küll murdmaasuusatamises, kuid et Prantsusmaal oli vaid 2 naislaskesuusatajat, lõi ta kampa, et nad saaksid teatesuusatamiseski osaleda. Järgmisel aastal jõudis ta juba Prantsusmaa koondisse.
Olümpiamängud.
1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is oli ta 7,5 kilomeetris 7., teatesõidus 1. ja 15 kilomeetris 19.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris oli ta 7,5 kilomeetris 30., teatesõidus 3. ja 15 kilomeetris 2.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 7,5 kilomeetris 54. ja 15 kilomeetris 20.
Maailmameistrivõistlused.
1991 Soomes Lahtis oli ta naiskondlikult 8., 7,5 kilomeetris 31. ja 15 kilomeetris 35.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta naiskondlikult 1., 7,5 kilomeetris 4., teatesõidus 2. ja 15 kilomeetris 34.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta 7,5 kilomeetris 1. ja 15 kilomeetris 6.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta naiskondlikult 3., 7,5 kilomeetris 18., teatesõidus 2. ja 15 kilomeetris 9.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 7,5 kilomeetris 23., jälitussõidus 12. ja 15 kilomeetris 7.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta 7,5 kilomeetris 18. ja jälitussõidus 27.
Maailma karikas.
Maailma karika etappidel oli ta 50 korda 25 parema seas. Ta võitis 7 etappi (neist 6 individuaalselt), oli 5 korda teine (neist 3 individuaalselt) ja 5 korda kolmas (neist 3 individuaalselt).
Isiklikku.
Kasv 170 cm, kaal 55 kg. Elukutselt loomaarst, ent töötab tolliametnikuna. Elukoht on Les Hopitaux-Neufs. Abielus, lapsi pole. Hobideks nimetab söögitegemist, reisimist, kino, muusikat ja filme.


Föderaalne Juurdlusbüroo.
Föderaalne Juurdlusbüroo (FJB; inglise keeles "Federal Bureau of Investigation", FBI ['efbi'ai]) on USA föderaalpolitsei osa, Ameerika Ühendriikide Justiitsministeeriumi põhiline juurdlusorgan.
FBI moto on "Fidelity, Bravery, Integrity" ('ustavus, vaprus, terviklikkus'). Moto on valitud nii, et selle lühend oleks samasugune kui kogu organisatsioonil.
FBI loomise aluseks olid USA justiitsministri Ameerika Ühendriikide Koodeksiga ettenähtud õigus määrata ametnikke Ameerika Ühendriikide vastaste kuritegude avastamiseks ning teised seadused, mis annavad FBI-le õiguse ja kohustuse uurida kuritegusid.
FBI asutas 1908 Charles Joseph Bonaparte. Esialgu kandis see nime Juurdlusbüroo ("Bureau of Investigation"). 1936 reorganiseeriti see Föderaalseks Juurdlusbürooks. Kõige rohkem, 48 aastat on FBI-d juhtinud Edgar Hoover. Selles arvestuses teisel kohal on FBI praegune peadirektor Robert Mueller, kes on FBI-d juhtinud 11 aastat.
Praegu on FBI-l kõikidest USA föderaalseadusi täideviivatest organitest kõige suuremad juurdlusvolitused. FBI uurib üle 200 liigi föderaalkuritegusid. 31. augusti 2009 seisuga on FBI-l 13 249 koosseisulist ja 19 460 mittekoosseisulist töötajat. 2010. aastal oli FBI aastaeelarve umbes 7,9 miljonit USA dollarit. FBI peakorter asub Washingtonis spetsiaalselt sellele ehitatud hoones J. Edgar Hoover Buildingis.
Alates 1949. aastast levitab FBI kõige tagaotsitavamate kurjategijate nimekirja (FBI kümme kõige tagaotsitavamat põgenikku).
FBI vastuluurealane tegevus.
2011. aastal paljastati FBI poolt Iisraeli kasuks teadus-tehnilist luuret teostanud USA teadlane Stewart Nozette, kes soovis süüdistuse kohaselt müüa miljonite dollarite eest Iisraelile infot Ühendriikide satelliiditehnoloogia ja muude sõjasaladuste kohta.


Delphyne Burlet.
Delphyne Burlet (sündinud Heymann, 24. novembril 1966 Chamonix's) on prantsuse laskesuusataja, olümpiapronks.
Olümpiamängud.
1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is oli ta 7,5 kilomeetris 9. ja 15 kilomeetris 6.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris oli ta 7,5 kilomeetris 30., teatesõidus 3. ja 15 kilomeetris 11.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 7,5 kilomeetris 54. ja 15 kilomeetris 20.
Maailmameistrivõistlused.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta naiskondlikult 1., 7,5 kilomeetris 5., teatesõidus 2. ja 15 kilomeetris 5.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 15 kilomeetris 9.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta 7,5 kilomeetris 5., teatesõidus 3. ja jälitussõidus 23.
2000 Norras Holmenkollenis oli ta 7,5 kilomeetris 51., teatesõidus 4., jälitussõidus 41. ja 15 kilomeetris 24.
2001 Sloveenias Pokljukas oli ta 7,5 kilomeetris 9., jälitussõidus 6., ühisstardis 9. ja 15 kilomeetris 36.
Maailma karikas.
Maailma karika etappidel on ta 17. märtsi 2002 seisuga olnud 76 korda 25 parema seas. Ta on olnud 3 korda teine (neist 2 individuaalselt) ja 7 korda kolmas (neist 2 individuaalselt).
Tabavus on lamades 87% ja püsti 83%.
Isiklikku.
Kasv 163 cm, kaal 56 kg (2002). Elab Hotonnes'is ja töötab tolliametnikuna. Abielus, lapsi pole. Hobideks nimetab kino, kirjandust ja kirjutamist. Räägib saksa ja inglise keelt. Laskesuusatab alates 1991.


Lachlani jõgi.
Lachlan on jõgi Austraalias. Algab Suure Veelahkmeaheliku läänenõlvult. Tasandikule laskunud, voolab rahulikult läände, seejärel edelasse. Suubub paremalt Murrumbidgeesse.


Jablonovõi ahelik.
Jablonovõi ahelik [j'ablonovõi] (vene "Яблоновый хребет", burjaadi "Яаблан шэлэ") on mäeahelik Aasias Taga-Baikalimaa keskosas põhiliselt Taga-Baikali krai territooriumil, Baikali järvest 400...500 km kaugusel kagus.
Kulgeb edela-kirde suunas Hiloki lisajõest Ungost Malhanski aheliku juurest kuni Oljokma lisajõe Njukža suudmeni. Hargneb kirdes on Dõrõndinski ja Lõuna-Dõrõndinski ahelikuks. Jablonovõi ahelikust kagusse jääb Tšerski ahelik.
Aheliku pikkus on ligikaudu 650 km. Ta ulatub kirdes Stanovoi mäestikuni. Põhja poole jääb ka Vitimi kiltmaa.
Inglis- ja saksakeelses kirjanduses on Jablonovõi aheliku alla arvatud ka teisi ahelikke (Malhanski ahelik, Tšikokonski ahelik).
Mööda Jablonovõi ahelikku kulgeb veelahe Vaikse ookeani ja Põhja-Jäämere basseini vahel. See on osa Suurest veelahkmest. Mogoitui rajooni Kussotši küla geograafiaõpetaja Timur Žalsarain juhtis esimesena tähelepanu sellele, et Jablonovõi ahelikus asub Amuuri, Leena ja Jenissei basseini kokkupuutepunkt. See on ainuke kolme suure jõe basseini kokkupuutepunkt maailmas. Aastal 1982 tegi Tšita kodu-uurijate ekspeditsioon kindlaks täpse koha, kus see asub. Sellele mäele pandi algul nimeks Vodorazdelnaja mägi 'Veelahkmemägi'. Selle nime all kanti ta esimest korda kaardile 1997. aastal ilmunud Tšita oblasti atlases. Nüüd kannab see Peter Simon Pallase järgi Pallase mäe ("гора Палласа") nime. Pallas oli 1772. aastal ekspeditsioonil Taga-Baikalimaal ning ületas Jablonovõi aheliku praeguse Domno-Kljutši küla lähedal. Ta pööras esimesena tähelepanu sellele, et Jablonovõi ahelik on tähtis looduslik piir. Mäetipu kõrgus merepinnast on 1236 m.
Ahelik ei ole eriti kõrge, kuid on pikk ja kitsas. Kõrgus ulatub eri andmetel 1706, 1702, 1680 või 1678 meetrini (kõrgeim tipp Kontalakski Golets). Teistel andmetel on kõrgeim tipp Tšingikan (1644 m). Tšitast 75 km kaugusel on Saranakani mägi (голец Саранакан; 1578 m).
Jablonovõi ahelik koosneb graniitidest, kristallilistest kiltadest ja liivakividest. On näha jäätumise jälgi.
Mäenõlvadel on taiga. Põhjanõlvadel kasvavad lehis, kuusk ja seedermänd, lõunanõlvadel mänd. 1200...1400 m kõrguselt algab mägitundra.
Aheliku ümbrus on isoleeritud ja väheasustatud. Peamine asustus on kaevanduste juures. Piirkond on eriti rikas tina poolest. Suurim linn ümbruskonnas on Tšita.
Trans-Siberi raudtee kulgeb rööbiti ahelikuga ning läbib viimase tunneli kaudu, jõudes Ingoda orust Hiloki orgu. Raudtee jõudis sinna 19. ja 20. sajand vahetusel. Aheliku harjal Turgutui jaama juures oleva tunneli läänepoolse sissepääsu juurde raiuti kiri "Suure ookeani poole", idapoolse sissepääsu juurde "Atlandi ookeani poole". See on Trans-Siberi raudtee kõrgeim punkt.
Üle aheliku viiva maantee kõrgeimasse punkti on püstitatud rist.
Arahlei järve ääres toimub igal aastal autorilaul]ufestival "Veliki istok" 'Suur läte'.
Pjotr Beketov ja Afanassi Paškov on kirjeldanud kasakate avastusretke Ingoda ja Hiloki jõe vahelisel mittelaevatataval alal Иргенский волок. Samasse jõudis ka ülempreester Avvakum 1656 pärast viis aastat kestnud teekonda ülesvoolu.
Aastal 1643 ületas Jablonovõi aheliku maadeavastaja Vassili Pojarkov. Aastal 1650 ületas aheliku Ivan Galkin.
Tšita lähedale umbes 1000 m kõrgusele rajatakse talipuhkepiirkonda nimega Võssokogorje ('Kõrgmäed'). Seal püsib kaua lumikate. Sarnane olukord on Arei järvel.
Ingoda jõel Uleta külast allpool kärestike piirkonnas on tekkimas veeturismipiirkond Šum 'Kohin'.


Sumba.
Sumba on üks lõunapoolseimaid Indoneesia saari.
Sumba on üks Väikestest Sunda saartest. Saar piirneb lõunas India ookeaniga ja idas Vaiksesse ookeani kuuluva Sawu merega.
Sumba väin eraldab Sumbat saarest põhjas asuvast Floresest ja loodes asuvast Sumbawast. Sumbast itta jäävad Sawu saared. Otse lõunarannikul asub tilluke Lahalura saar.
Saare pindala on 11 200 km². Saar on loode-kagu suunas välja venitatud. Tema äärnuslikud punktid on Karosso neem läänes, Sasare neem põhjas, Undu neem idas ja Ngunju neem lõunas. Ta on maailmas pindalalt 73. saar. 2009. aasta seisuga elas seal 611 954 inimest.
Saar on mägine, kõrgus kuni 1225 meetrit (lõunarannikul asuv Wanggameti mägi). Kuid maastikul pole valdavad vulkaanid nagu paljudel Indoneesia saartel, vaid lubjakivikõrgendikud. Saare lääneosa on viljakam ja tihedamini asustatud kui idaosa.
Saarel valitseb lähisekvatoriaalne kliima. Saarel on kaks aastaaega: kuiv (maist novembrini) ja vihmane (detsembrist aprillini).
Sumba kuulub Indoneesiale Ida-Nusa-Tenggara provintsi. Halduslikult jaguneb ta neljaks piirkonnaks: Lääne-Sumba, Edela-Sumba, Kesk-Sumba ja Ida-Sumba.
Sumba suurim asula on kirderannikul asuv Waingapu. Sealt saab maanteed mööda sõita lääne poole Waikabubaki kaudu looderannikul asuvasse Waitabulasse ja ida poole mööda rannikut kuni kagurannikul asuvasse Baingisse.
Sumbalased on osalt malai ja osalt melaneesia päritolu. Nad räägivad üksteisele lähedasi austroneesia keeli.
Juba enne koloniseerimist elas Sumbal mitu väikerahvast, kellest mõni maksis andamit Majapahiti impeeriumile. Esimesed eurooplased saabusid saarele 1522. Alates 1866 kuulus Sumba Hollandi Ida-India koosseisu, aga sisuliselt võttis Holland saare oma kontrolli alla alles 20. sajandi alguses.
Sumbalaste kultuuri kõige silmatorkavam tunnus on inimeste matmine megaliitide alla. Niisugused matused olid levinud mitmel pool maailmas kiviajal ja pronksiajal.
Veerand kuni kolmandik saarlastest järgib animistlikku marapu religiooni. Ülejäänud on põhiliselt kristlased, enamjaolt kalvinistid (selle religiooni tõid saarele hollandlastest kolonisaatorid), vähemjaolt katoliiklased. Rannikul elab sunniite.
Sumba on Indoneesia üks vaeseimaid saari. Malaaria on Sumbal tänapäevani levinud ja väikelaste suremus on suur.


Dominantsus.
Dominantsus ehk domineerimine on geneetikas ühe tunnuse alleeli valitsemine (domineerimine) tunnusepaaris (alleelipaaris) teise üle.
Tunnuse dominantsuse korral avaldub heterosügootne genotüüp alleelidega ("Aa") samamoodi dominantse homosügootse genotüübiga ("AA"). Sellist domineerivat tunnust nimetatakse dominantseks tunnuseks.
Võib esineda ka astmeline dominantsus (A¹>A²>A³), mis on iseloomulik polüalleelsusele.
Meditsiinigeneetikas nimetatakse dominantseks mutantset alleeli (defekti, haigust), mis avaldub heterosügootse genotüübi puhul.


Corinne Niogret.
Corinne Niogret (sündinud 20. novembril 1972 Nantuas) on prantsuse laskesuusataja, olümpiavõitja 1992 ja olümpiapronks 1994.
Olümpiamängud.
1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is oli ta 7,5 kilomeetris 17., teatesõidus 1. ja 15 kilomeetris 7.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris oli ta 7,5 kilomeetris 27., teatesõidus 3. ja 15 kilomeetris 5.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 7,5 kilomeetris 25., teatesõidus 8. ja 15 kilomeetris 16.
2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys oli ta 7,5 kilomeetris ja teatesõidus 9., jälitussõidus 27. ning 15 kilomeetris 21.
Maailmameistrivõistlused.
1991 Soomes Lahtis oli ta 7,5 kilomeetris 25. ja teatesõidus 4.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta 7,5 naiskondlikult 1., 7,5 kilomeetris 61., teatesõidus 2. ja 15 kilomeetris 14.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta 7,5 kilomeetris 3. ja 15 kilomeetris 1.
1996 saksamaal Ruhpoldingis oli ta naiskondlikult 3., 7,5 kilomeetris 5., teatesõidus 2. ja 15 kilomeetris 17.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 7,5 kilomeetris 17., jälitussõidus 8. ja 15 kilomeetris 4.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta 7,5 kilomeetris 35., teatesõidus 3. ja jälitussõidus 32.
2000 Norras Holmenkollenis oli ta 7,5 kilomeetris 12., teatesõidus 4., jälitussõidus 13., ühisstardis 3. ja 15 kilomeetris 1.
2001 Sloveenias Pokljukas oli ta 7,5 kilomeetris 5., jälitussõidus 2., ühisstardis 16. ja 15 kilomeetris 19.
Maailma karikas.
Maailma karika etappidel on ta 17. märtsi 2002 seisuga olnud 125 korda 25 parema seas. Ta on 8 etappi võitnud (neist 7 individuaalselt), olnud 14 korda teine (neist 12 individuaalselt) ja 20 korda kolmas (neist 14 individuaalselt).
Tabavus lamades 83% ja püsti 84%.
Isiklikku.
Kasv 160 cm, kaal 52 kg (2002). Lõpetas ärikooli ja töötab tolliametnikuna. Elab Petit Abergement'is. Vallaline. Hobideks nimetab reisimist ja muusikat. Räägib inglise keelt. Laskesuusatab alates 1988. Hüüdnimi Colo.


J. Edgar Hoover.
John Edgar Hoover (1. jaanuar 1895 Washington – 2. mai 1972) oli USA riigiametnik. Ta määrati 10. mail 1924 FBI direktoriks ning Lyndon Johnson määras ta sellele ametikohale eluks ajaks, nii et ta jäi FBI direktoriks kuni surmani 1972.
Ta on kõige kauem ametis olnud täidesaatva organi juht USA-s. Ta oli ametis kaheksa (rekord) presidendi ajal alates Calvin Coolidge'ist kuni Richard Nixonini. Selle eeskuju hoiataval näitel piirati FBI direktorite ametiaega 10 aastale.
Hooverit peetakse tõhusalt töötava organisatsiooni loojaks, kuid teda on ka süüdistatud ametiseisundi kuritarvitamises avaliku elu tegelaste šantažeerimiseks ja õigustamatus poliitilises tagakiusamises. Hooveri programm COINTELPRO andis FBI agentidele õiguse ahistada, lõhestada ja hävitada "vaenlasi", nagu näiteks Musta Pantri Parteid ("Black Panther Party") ja teisi vasakpoolseid poliitilisi organisatsioone.
Hoover sündis Washingtonis, kuid tema noorpõlvest on vähe teada. Tema esimene teadaolev sünnitunnistus pärineb aastast 1938. Teadaolevad andmed pärinevad põhiliselt ajakirjanik Jack Alexanderi kirjutisest aastast 1937.
Hoover lõpetas 1917 George Washingtoni Ülikooli õigusteaduse alal. Ta asus tööle USA Justiitsdepartemangu. Ta osutus võimekaks töötajaks ning ta edutati. Aastal 1919 asus ta juhtima vastasutatud üldluureosakonda. Sealt läks ta 1921 üle Juurdlusbüroo (hilisema FBI) asejuhiks ning 1924 määras justiitsminister ta direktoriks.
Kui Hoover FBI üle võttis, oli seal umbes 650 töötajat, sealhulgas 441 eriagenti. Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) nime ja volitused sai asutus 1935. Aastal 1939 hakkas FBI silma paistma siseluure alal.
Nähtavasti omandas Hoover märkimisväärse võimu, pannes inimeste, eriti poliitikute kohta kokku toimikuid, mida hoiti FBI ametlikest dokumentidest eraldi. See mitteametlik pärand on jäänud oletuseks, sest väidetavalt hävitas Hooveri aastakümneid ametis olnud sekretär preili Helen Gandy pärast Hooveri surma päevade kaupa neid toimikuid.
J. Edgar Hoover vallandas sageli huupi FBI agente. Ta armastas vallandada agente, kes "nägid välja nagu veoautojuhid" või kellel oli "terav pea" (st olid liiga targad).
Isiklikku.
Kuulujuttude järgi oli Hoover homoseksuaal, kuid seda pole suudetud tõestada, kuigi tema vaenlased seda väitsid. On väidetud ka, et ta tegeles transvestitismiga, kuid see on arvatavasti väljamõeldis. Hooveri parem käsi Clyde Tolson saatis teda pidevalt rohkem kui 40 aasta jooksul ning nad käisid sageli koos puhkusel. Hoover ja Tolson jäid mõlemad eluks ajaks vallalisteks ja Hoover elas koos oma emaga kuni ema surmani 1938, kui Hoover oli 43-aastane. Hoover sai presbüterliku kasvatuse ja kaalus noorpõlves vaimulikuametit. Seda avalikult teadaolevat tõsiasja kasutas ta selleks, et vältida võimalikke etteheiteid oma seksuaalsele või muule käitumisele.
Väidetakse, et meediaga sidemetes olev Chicago maffia šantažeeris teda sageli fotodega, mis kujutasid teda naiseriietes. See võiks olla seletuseks, miks ta neid väidetavalt kunagi ei puutunud. Ent kui talle anti käsk maffiat jälitada, siis ta tegi seda innukalt. Maffia allikate sõnul selliseid fotosid ei olnudki olemas.
Üks FBI memorandum 11. juunist 1943 mainib kuulujutte, et Hoover on homo ning tema ümber on grupp noori poisse, ning märgib, et need kuulujutud on liikunud vähemalt kaks aastat.
Välislingid.
Hoover, J. Edgar
Hoover, J. Edgar
Hoover, J. Edgar


Nadežda Talanova.
Nadežda Talanova (sündinud 17. aprillil 1967 Udmurtias) on Venemaa endine laskesuusataja, olümpiavõitja.
Ta tegeleb laskesuusatamisega alates aastast 1985. Elab Smolenskis. Vallaline, töötab armees. Hobideks nimetab triatloni ja mägirattasõitu.
Maailma karikas.
Maailma karika etappidel on ta olnud 28 korda 25 parema seas. Ta on võitnud 2 etappi (neist 1 individuaalselt), olnud 5 korda teine (neist 3 individuaalselt) ja 5 korda kolmas (neist 3 individuaalselt).


Uschi Disl.
Uschi Disl (kodanikunimega Ursula Disl; sündinud 15. novembril 1970 Bad Tölzis) on saksa endine laskesuusataja, kahekordne olümpiavõitja ja kuuekordne maailmameister. Ta lõpetas karjääri 2006. aastal.
Olümpiamängud.
1992. aasta taliolümpiamängudel Albertvilleis
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos
2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys
2006. aasta taliolümpiamängudel Torinos
Maailmameistrivõistlused.
1991 Soomes Lahtis oli ta 7,5 kilomeetris 5., teatesõidus 3. ja 15 kilomeetris 8.
1992 oli ta naiskondlik maailmameister.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta naiskondlikult 8., 7,5 kilomeetris 34., teatesõidus 4. ja 15 kilomeetris 8.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta naiskondlikult, 7,5 ja 15 kilomeetris 2. ning teatesõidus 1.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta naiskondlikult ja teatesõidus 1., 7,5 kilomeetris 35. ja 15 kilomeetris 27.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 7,5 ja 15 kilomeetris 13., teatesõidus 1.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta 7,5 kilomeetris 34., teatesõidus 1. ja jälitussõidus 11.
2000 Norras Holmenkollenis oli ta 7,5 kilomeetris 7., teatesõidus ja jälitussõidus 2., ühisstardis ja 15 kilomeetris 8.
2001 Sloveenias Pokljukas oli ta 7,5 kilomeetris 2., jälitussõidus ja 15 kilomeetris 11. ning ühisstardis 24.
2003 Venemaal Hantõ-Mansiiskis oli ta teatesõidus 1.
2005 Austrias Hochfilzenis oli ta 7,5 kilomeetris ja jälitussõidus 1., teatesõidus 2., ühisstardis 10. ja 15 kilomeetris 34.
Maailma karikas.
Maailma karika etappidel on ta 17. märtsi 2002 seisuga olnud 150 korda 25 parema seas. Ta on mai 2005 seisuga 38 etappi võitnud (neist 27 individuaalselt), olnud 27 korda teine (neist 13 individuaalselt) ja 20 korda kolmas (neist 18 individuaalselt).
Tabavus lamades 86% ja püsti 71%.
Maailma karika arvestuses oli ta 1996, 1997 ja 1998 2., 1995, 1999 ja 2002 3. ning 2005 5.
Muud olulised võistlused.
1990 tuli Disl juunioride naiskondlikuks maailmameistriks.
1991 kuni 2004 oli Disl 11 korda Saksamaa meister, neist 6 korda individuaalselt, ja 2003 Suurbritannia meister segateatesõisus.
Isiklikku.
Kasv 163 cm, kaal 57 kg. Elukutse: piirivalvur. Elab Austrias Kössenis. Vallaline. Hobideks nimetab mägijõgedel aerutamist, piljardit, lugemist ja jalgrattasõitu. Laskesuusatab alates 1986. Teatesõidus eelistab avavahetust.


Ann Elen Skjelbreid.
Ann Elen Skjelbreid (sündis 13. septembril 1971 Bergenis) on norra laskesuusataja, Liv Grete Poirée õde, olümpiahõbe ja -pronks.
Olümpiamängud.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris oli ta 7,5 kilomeetris 17. ja teatesõidus 4.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 7,5 kilomeetris 37., teatesõidus 3. ja 15 kilomeetris 34.
2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys oli ta 7,5 kilomeetris 38., teatesõidus 2., jälitussõidus 39. ja 15 kilomeetris 22.
Maailmameistrivõistlused.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta 7,5 kilomeetris 28. ja 15 kilomeetris 13.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta 7,5 kilomeetris 2., teatesõidus 4. ja 15 kilomeetris 31.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 15 kilomeetris 71.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta 7,5 kilomeetris 8., teatesõidus 4. ja jälitussõidus 12.
2000 Norras Holmenkollenis oli ta 10 kilomeetris 16., teatesõidus 5., jälitussõidus 16. ja 15 kilomeetris 39.
2001 Sloveenias Pokljukas oli ta 7,5 kilomeetris 10., jälitussõidus 9., ühisstardis 13. ja 15 kilomeetris 41.
Maailma karikas.
Maailma karika etappidel on ta 17. märtsi 2002 seisuga olnud 63 korda 25 parema seas. Ta on 3 etappi võitnud (kõik võistkondlikult), olnud 7 korda teine (neist 5 individuaalselt) ja 2 korda kolmas (mõlemad võistkondlikult).
Tabavus lamades 73% ja püsti 76%.
Isiklikku.
Kasv 172 cm, kaal 60 kg. Elab Eikelandsosenis. Vallaline. On murdnud käe ja jala. Hobiks nimetab muusikat. Räägib saksa ja inglise keelt. Laskesuusatab alates 1987.
Vaata ka:.
Skjelbreid, Ann Elen
Skjelbreid, Ann Elen


Annette Sikveland.
Annette Sikveland (sündis 25. aprillil 1972 Stavangeris) on norra endine laskesuusataja, olümpiapronks.
Olümpiamängud.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris oli ta 7,5 kilomeetris 22. ja teatesõidus 4.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 7,5 kilomeetris 15., teatesõidus 3. ja 15 kilomeetris 8.
Maailmameistrivõistlused.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta naiskondlikult 4., 7,5 kilomeetris 8. ja teatesõidus 9.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta 7,5 kilomeetris 18.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta 7,5 kilomeetris 8., teatesõidus 4. ja 15 kilomeetris 22.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 7,5 kilomeetris 7., teatesõidus 2., jälitussõidus 26. ja 15 kilomeetris 38.
Maailma karikas.
Maailma karikasarja etappidel oli ta 28 korda 25 parema seas. Ta võitis 1 etapi (individuaalselt), oli 2 korda teine (neist 1 individuaalselt) ja 3 korda kolmas (neist 1 individuaalselt).
Isiklikku.
Kasv 177 cm, kaal 62 kg.
Vallaline. Tal oli suhe Sven Fischeriga, mille ajal ta elas
Vaata ka:.
Sikveland, Annette
Sikveland, Annette


Viktor Maigurov.
Viktor Viktorovitš Maigurov (sündis 7. veebruaril 1969 Sverdlovskis) on vene endine laskesuusataja, olümpiapronks.
Olümpiamängud.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris võistles ta Valgevene eest. Ta oli 20 km distantsil 23. ja teatesõidus 4.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 10 km distantsil 4.
2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys oli ta 10 kilomeetris ja jälitussõidus 7. ning 20 kilomeetris 3.
Maailmameistrivõistlused.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta teatesõidus 4.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta 20 kilomeetris 36.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta meeskondlikult ja 10 kilomeetris 2. ning teatesõidus 1.
1997 Slovakkias Osrblies oli ta 10 kilomeetris 12., jälitussõidus 1. ja 20 kilomeetris 18.
1999 Soomes Kontiolahtis oli ta teatesõidus 2.
2000 Norras Holmekollenis oli ta teatesõidus 1., ühisstardis 20. ja 20 kilomeetris 11.
2001 Sloveenias Pokljukas oli ta 10 kilomeetris 13., jälitussõidus 11., ühisstardis 18. ja 20 kilomeetris 5.
2003 Venemaal Hantõ-Mansiiskis oli ta teatesõidus 1.
Maailma karikas.
Maailma karikasarja etappidel on ta 17. märtsi 2002 seisuga 100 korda tulnud 25 parema sekka. Ta on võitnud 11 etappi (neist 7 individuaalselt), olnud 8 korda teine (neist 5 individuaalselt) ja 7 korda kolmas (neist 6 individuaalselt). 1996 tuli ta maailma karikasarjas 2.-ks.
Tabavus lamades 86% ja püsti 79%.
Isiklikku.
Kasv 170 cm, kaal 72 kg. Kõrgharidus. Elab Hantõ-Mansiiskis. Abielus, 1 laps. Töötab armees. Hobiks nimetab reisimist. Laskesuusatab alates 1985. Loobus spordist 2003.


Olena Petrova.
Olena Petrova (sündis 24. septembril 1972 Moskvas) on Ukraina laskesuusataja, olümpiahõbe.
Olümpiamängud.
1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris oli ta teatesõidus 5.
1998. aasta taliolümpiamängudel Naganos oli ta 7,5 kilomeetris 11., teatesõidus 5. ja 15 kilomeetris 2.
2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys oli ta 10 kilomeetris 48., ei startinud jälitussõidus ja oli 15 kilomeetris 22.
Maailmameistrivõistlused.
1993 Bulgaarias Borovečis oli ta teatesõidus 6.
1995 Itaalias Anterselvas oli ta 15 kilomeetris 36.
1996 Saksamaal Ruhpoldingis oli ta naiskondlikult 2., 7,5 kilomeetris 13. ning teatesõidus ja 15 kilomeetris 3.
1997 Osrblies oli ta 15 kilomeetris 10.
1999 Kontiolahtis oli ta 7,5 kilomeetris 10., teatesõidus 5. ja 15 kilomeetris 6.
2000 Holmenkollenis oli ta 7,5 kilomeetris 20., teatesõidus 3., jälitussõidus 20., ühisstardis 12. ja 15 kilomeetris 7.
2001 Pokljukas oli ta 7,5 kilomeetris 28., jälitussõidus ei startinud ja 15 kilomeetris 4.
Maailma karikas.
Maailma karikasarja etappidel on ta 17. märtsi 2002 seisuga olnud 74 korda 25 parema seas. Ta on 3 etappi võitnud (neist 2 individuaalselt), olnud 5 korda teine (neist 3 individuaalselt) ja 14 korda kolmas (neist 9 individuaalselt).
Tabavus lamades 86% ja püsti 87%.
Isiklikku.
Kasv 162 cm, kaal 54 kg (2002). Haridus: kõrgem. Töötab spordiinstruktorina. Elab Sumõs. Vallaline. Hobideks nimetab muusikat ja kirjandust. Räägib inglise keelt. Laskesuusatab alates 1989.
Vaata ka:.
Petrova, Olena
Petrova, Olena


Leedu rahvausund.
Leedu rahvausundi all mõistetakse enamasti leedu hõimudel enne Leedu ristiusustamist valitsenud usundit ja mütoloogiat, mille jäljed elasid edasi ka kaua pärast maa ametlikku kristianiseerimist. Laiemas mõttes võib rahvausundi all mõista ka muid pärimuslikke usundilisi nähtusi.
Allikad.
Leedu rahvausundi ja mütoloogia uurimisel on allikateks keeleajalooline aines, rahvaluules säilinud motiivide võrdlev semantiline analüüs; etnograafiline materjal, nt ornamendid, arheoloogilised leiud ning ka kirjalikud allikad (Tacituse "Germania", Bremeni Adami kroonika, Joannes Malala kroonika, Liivi ja Saksa ordu dokumendid, Praha Hieronymuse käsikiri jt).
Ajalugu.
Leedu rahvausundi vanim kihistus pärineb matriarhaadi aegadest. Neemeni ja Narva kultuuri usundilistes kujutelmades valitses arvatavasti animism, totemism ning naissoost loodusvaimude-jumaluste austamine. Põlluharimise levides lisandus sellele ilmastikunähtuste ja taevakehade austamine.
Alates 2.-3. aastatuhandest e. Kr. hakkasid Kirde-Euroopasse liikuma indoeurooplaste hõimud. Hakkas kujunema patriarhaalne hõimuühiskond, jumaluste hierarhia ning ülemjumala idee. Vanemad looduslähedased naisjumalused tõrjuti tahaplaanile. Mõned uurijad on oletanud vanade maajumalate suuremat elujõudu Leedu lääneosas, kus rahvaluule ja mütoloogia motiivides on enam esindatud vesi, maa, kuu ja maa-alused jõud. Idaosas seevastu domineerivad päike, tuli ja taevajumalused, arheoloogiliste leidude seas põletusmatus.
Mitmete leedu mütoloogia elementide puhul võib leida paralleele teiste indoeuroopa rahvastega, kuni hinduismi ja veedadeni. Kõige lähedasem on leedu usund ja mütoloogia läti rahvausundiga; samuti slaavi rahvaste uskumustega.
1252 võttis Leedu suurvürst Mindaugas poliitilistel kaalutlustel vastu ristiusu. Järk-järgult (15.-16. sajandini) võtsid ülemkihid ristiusu omaks; talupoegade seas säilisid vanad uskumused elujõulistena kohati veel 18. sajandini. Hiljem on kristluse-eelsed kujutelmad sulandunud kristlikku traditsiooni.
20. sajandil on tehtud katseid leedu muinasusundi taaselustamiseks uuspaganliku liikumise "Romuva" raames.
Usundilised kujutelmad.
Leedu muinasusundi tähtsamateks osadeks olid taevased panteoni jumalad, alamad jumalused ja haldjad, looduse austamine ning esivanematekultus. Ilmselt olid usundilised kujutlused ja praktikad ning austatavad jumalused eri seisuste puhul mõneti erinevad – sõdivad hõimupealikud pidasid olulisemaks ühtesid jumalaid, maaharijad talupojad teisi. Jumalate täpset arvu ja funktsioone on väga raske kindlaks teha usaldusväärsete ja erapooletute kirjalike allikate nappuse ning folkloorse materjali vastuolulisuse tõttu. Arvatavasti paljud esinevad jumalate nimed on regionaalsed teisendused, poeetilised epiteedid või eufemismid.
Arhailistes kosmogoonilistes müütides tõi veelind jumala käsul vee alt kuiva maa nähtavale. Maailm jagunes kolmeks sfääriks (taevas, maa, allmaailm), mida läbis maailmapuu Jievaras.
Tähtsaim jumalus oli (taeva)jumal Dievas (’Jumal’, ’taevas’), kes hiljem sulas kokku kristliku Taevaisaga. Tema abikaasa oli Maa (Maaema). Mõnedes müütides esinevad nende kaksikud pojad hobuste kujul, kes on samuti seotud taeva ja päiksega. Võimalik, et see kujutlus pärineb indoeurooplaste ühispärandist (vrd Asvinid). Taevajumalat austati talvisel pööripäeval mitu päeva kestvate pidustustega, samasse perioodi langes ka surnud esivanemate hingede austamine. Paljudes müütides on Dievase antipoodiks Velnias, kes kristluse mõjul on hiljem demoniseerunud ja moondunud Kuradiks. Ta esineb paljudes loomismüütides Jumala saamatu võistlejana. Mõnedes müütides sündis ta sädemetest, kui jumal kaht kivi kokku hõõrus, ja tal on mingi side sepakunstiga.
Taevajumala-ülemjumala kõrval tegutses jumalate kolmik – Perkūnas, Patrimpas ja Pikuolis. Perkūnas oli paljudel indo-euroopa rahvastel tuntud pikse- ja tormijumala leedu versioon. Võimalik, et algselt oli ta zoomorfne. Tema oli "jumala vits", kes heitis oma kivist kirveid või nooli pahategijate pihta. Kolmeks sfääriks jagunenud maailmas oli tema taeva valitseja. Patrimpas oli keskmise sfääri (viljakandva maa) jumal; Pikuolis oli allmaailma ja surma valitseja.
Lisaks tegutses müütides taevakehade perekond (Päike, Kuu, tähed) oma keerukate armulugude ja perekondlike suhetega.
Arvatavasti indoeuroopa ühisajast pärineb saatusejumalannade motiiv. Leedus on Laima sünni ja saatuse jumalanna; tema õde ja paariline on surmajumalanna Giltinė.
Alamateks jumalusteks oli suur hulk viljakuse ja kodukolde jumalusi. Veel 19. sajandil jättis kodust lahkuv pruut hüvasti õlgedest kodujumalaga. Viljakuse kehastuseks olid ka "rugiu boba" – rukkinaised; viimased viljavihud, mis toodi tseremoniaalselt koju hoiule. Võimalik,et totemismi jäänusena austati nastikuid kui õnnetoojaid.
Austati ka tuld, eriti naiste poolt; tulevalvuritest preestrinnasid nimetati Vaidilutės.
Leedu jumalate kultus keskendus kodusse ja pühadesse paikadesse, spetsiaalseid templeid ilmselt ei olnud. Jumalustele ja vaimudele toodi ohvreid, neid austati kindlatel tähtpäevadel, millest olulisimad olid pööripäevad. Talvel ja sügisel oli hingedeaeg – usuti, et vaid siis (hilisema variandina vastlapäeval) saavad surnute hinged maa pealt lahkuda. Usuti, et kui inimene Jumala poolt ette antud elupäevi täis ei ela, läheb ta hing puu, looma või linnu sisse. Omapärase motiivina hauatagusest elust esineb (võimalik, et suhteliselt hiline) kujutlus, et surnu pidi rahuriiki jõudmiseks kõrgest klaasmäest üles ronima – seepärast surma ootavad vanainimesed ei lõiganud küüsi ja elu jooksul lõigatud küüsi ei tohtinud ära visata, vaid need tuli põletada.


Retsessiivsus.
Retsessiivsus on geneetikas ühe tunnuse (alleeli) varjuvus tunnusepaaris (alleelipaaris) heterosügootse genotüübi puhul.
Retsessiivne tunnus (sh defekt, haigus) avaldub ainult homosügootsuse (alleelipaari "aa") korral.
Retsessiivsus saab avalduda ainult dominantsuse puudumisel.


Lorenz Caviezel.
Lorenz Caviezel oli šveitsi päritolu Tallinna suhkrupagar, kes 23. augustil 1806 avas Pikal tänaval 16 ostetud majas praeguse Maiasmoka kohviku kohal Eesti esimese kondiitriäri.
Muuhulgas hakkas ta valmistama martsipanist kujukesi.
1823. aastast jätkas äripidamist tema poeg, kes 1835. aastal müüs äri maha ja kolis Riiga.
Caviezel pärines retoromaani kondiitrisuguvõsast. Tema isa Johann Caviezel (1764–1824) töötas 1787. aastani oma isa kondiitritööstuses Anklamis ning asutas 1796. aastal omaenda pagaritöökoja Riias.


Rühmoid.
"See artikkel räägib ühe binaarse algebralise tehtega hulgast; Heinrich Brandti poolt defineeritud mõiste kohta vaata artiklit Rühmoid (Brandt)"
Rühmoid ehk grupoid on üldalgebras hulk "M", millel on defineeritud üksainus binaarne algebraline tehe "M" × "M" → "M". Tehte tulemid kuuluvad definitsiooni põhjal hulka "M". Mingeid muid tingimusi tehtele ei esitata.
Tegemist on ühega kõige lihtsamini defineeritud universaalalgebrate klassidest.
Bourbaki eeskujul nimetatakse rühmoide ka magmadeks. Veel on neid nimetatud operatiivideks ja binaarideks.
Rühmoidide tüübid.
Tavaliselt rühmoide üldisel kujul ei uurita, vaid lisatakse tehte omadusi täpsustavaid aksioome.


Loomade Vabastusrinne.
Loomade Vabastusrinne (inglise keeles "Animal Liberation Front") on anonüümne liikumine, mis tegutseb loomade vabastamise nimel.
Loomade Vabastusrinne võitleb loomkatsete, loomadest liha ja naha tootmise, loomade väärkohtlemise jms vastu.
Loomade Vabastusrinde rakukesed töötavad konspireeritult põranda all ja üksteisest sõltumatult. Rakuke võib koosneda ka ühestainsast inimesest.
Kuigi Loomade Vabastusrindel puudub faktiline organisatsioon, on olemas Loomade Vabastusrinde Toetajate Grupp ("Animal Liberation Front Supporters Group", ALFSG), mis rahaliselt ja moraalselt toetab loomaõiguste eest võitlejaid, kes on vangi pandud, olgu nad siis Loomade Vabastusrinde võitlejad või mitte. Loomade Vabastusrinde Toetajate Grupp annab korrapäraselt välja infolehte vangide aadressidega.
Ülevaade, eesmärgid ja päritolu.
Loomade Vabastusrinde rajas Suurbritannias 1970. aastatel loomaõiguste aktivist Ronnie Lee, kes varem oli osalenud organisatsioonides "Band of Mercy" ja "Hunt Saboteurs' Association".
Kuigi Loomade Vabastusrinde eesmärgid näevad ette üksnes mittevägivaldset otsest sekkumist, on selle asutaja Ronnie Lee kirjutanud: "Loomade vabastamine on äge võitlus, mis nõuab täielikku pühendumist. Mõlemal poolel saab olema vigastusi ja tõenäoliselt ohvreid. See on kurb, kuid kindel."
Omandi hävitamine ja Loomade Vabastusrinne.
Algul keskendusid Loomade Vabastusrinde aktsioonid loomade eemaldamisele (vabastamisele) vivisektsioonilaboratooriumidest. Kuigi Loomade Vabastusrinne on deklareerinud oma aktsioonide vägivallatust, on nende tegevus viimastel aastatel jõudnud vandalismi ja süütamisteni ning ähvardusteni isikute vastu, kes otseselt või kaudselt töötavad Vabastusrinde poolt sihikule võetud organisatsioonide heaks. Loomade Vabastusrinde pooldajad väidavad, et sellise tegevuse tulemusena läheb loomade väärkohtlemine võimalikult kalliks maksma. Vabastusrinde juhtnööride järgi ei tohi ükski selle liikumise aktsioon ühtki looma, olgu siis inimest või mitte, füüsiliselt kahjustada ning ühtki niisugust akti Vabastusrinne ei poolda ning selliseid akte ei tohi sooritada Loomade Vabastusrinde nimel. Kriitikud ütlevad, et see tagab Vabastusrindele võimalusele usutavalt tagasi tõmbuda, kui mõni aktsioon peaks viima inimeste vigasaamise või hukkumiseni.
Arvatakse, et rühmitus, mis nimetab end Õigluseametiks ("Justice Department"), on saatnud kirjapomme isikutele, kes tegelevad rebasejahi, karusnahakaubanduse või vivisektsiooniga. Teise radikaalse rühmituse Loomade Õiguste Miilits ("Animal Rights Militia") kohta on Robin Webb öelnud: "Ainus erinevus Loomade Vabastusrinde ja radikaalsemate liikumiste vahel on see, et Loomade Vabastusrinne võtab põhimõtteliselt tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, et ühelgi hetkel elu mitte ohustada. Loomade Õiguste Miilits on valmis loomade väärkohtlejate käsi välja väänama."
On oletatud, et Loomade Õiguste Miilits ja Õigluseamet on provokaatorid, kelle ülesandeks on Loomade Vabastusrinde diskrediteerimine. Vivisektsiooni ja lihatööstusega tegelevad inimesed aga leiavad, et Loomade Vabastusrinde aktivistid ajavad vägivaldsed aktsioonid Loomade Õiguste Miilitsa ja Õigluseameti kaela, et hoida Vabastusrinde mainet vägivallatu liikumisena.
Loomade Vabastusrinde juhid ei mõista hukka vägivallaakte, mille on sooritanud isikud, kes varem tegutsesid Vabastusrinde nimel, kui nad ei püüa seostada oma vägivallaakte Vabastusrindega. Näiteks kui David Blenkinsop koos kahe tundmatuks jäänud mehega peksis tema kodu juures keppidega rängalt läbi laboratooriumi Huntingdon Life Sciences direktori Brian Cassi, ütles Loomade Vabastusrinde rajaja ohvri kohta: "Ta pääses kergelt. Ma ei tunne talle kaasa."
Robin Webb ütles: "Loomade Vabastusrindel on alati olnud elu mittekahjustamise poliitika, ent kuigi liikumine ei andesta seda, mis juhtus, mõistab ta viha ja pettumust, mis inimesi sellistele tegudele viib." Loomade Vabastumisrinde Toetajate Grupp peab Blenkinsopi meelsusvangiks. Nii et Loomade Vabastusrinde "detsentraliseeritud vastupanu" mudel, mis ei näe ette formaalset liikmelisust ega hierarhiat, toimib juriidilise ja moraalse vastutuse formaalse tuletõkkeribana.
Aktsioonid.
Üks Loomade Vabastusrinde tuntuimaid aktsioone oli 1984. aasta Marsi šokolaadi kampaania, mille käigus Vabastusrinne väitis, et Suurbritannias müüdavad Marsi šokolaadid on saastunud pleegitusvahendiga. See oli mõeldud protestina selle vastu, et korporatsioon Mars rahastas stomatomatoloogilist uurimistööd ahvidel. Hiljem selgus, et see oli väljamõeldis. See aktsioon kutsus esile laialdase kriitika Vabastusrinde pihta ning põhjustas lõhe patsifistliku väljaandega "Peace News", mis varem oli lubanud Vabastusrindel kasutada oma Nottinghami büroo aadressi Vabastusrinde postiaadressina.
Kriitika.
Loomade Vabastusrinnet, Maa Vabastusrinnet, organisatsiooni Earth First! ja teisi taolisi liikumisi ning organisatsioone on süüdistatud ökoterrorismis ja ökotaažis: eluslooduse ja elusolendite kaitsmise ettekäändel toimepandavas kuritegevuses (vägivallas, sabotaažis, omandi kahjustamises); meelevaldses populismis jne. Nende tegevust on peetud nii ajaloolis-kultuurilisest aspektist kui ka ökoloogiliselt õigustamatuks. On väidetud, et samasuguse loogika ja põhjenduste alusel võiks vabadust ja kaitset nõuda ka põldudel ja istandustes kasvatatavatele taimedele, seedetrakti mikrofloorale, nahaparasiitidele jne. "Kas porgand tunneb valu, kui ta maast välja tõmmatakse ja katki lõigatakse?" küsib näiteks üks kriitik irooniliselt. "Me ei tea seda, kuid meil pole alust ka seda välistada." Inimkond on küttimise, kalastamise, looma- ja taimekasvatusega tegelenud juba sadu tuhandeid aastaid. Looduses esineb küllaldaselt liikidevahelisi suhteid, milles võib näha nii "piinamist", "vangistamist" kui "väärkohtlemist". Eetilised kategooriad ei laiene loodusele. Ja nii edasi.
Alates 2001. aastast loeb Föderaalne Juurdlusbüroo ökoterroristlikud grupeeringud kõige tõsisemalt võetavate terroristlike organisatsioonide hulka USA-s.


Psührofiilid.
Psührofiilid on ekstremofiilsed organismid, kelle elutegevuseks on soodsad ebatavaliselt madalad temperatuurid.
Tavaliselt eristatakse klassikalisi psührofiile ja psühhotroofe.
Klassikalised psührofiilid.
Klassikaliste psührofiilide optimaalne temperatuur on 15°C või madalam ning nad ei saa elada kliimas, kus maksimaalne temperatuur on üle 20°C. Neid on palju jäistes paikades (näiteks Antarktika) ja külmas ookeanipõhjas.
Antarktikas leiduvatele krüptoendoliitidele on soodne temperatuur kuni –15°C.
On leitud baktereid, kes elavad jää sees olevates pisikestest soolase vee taskutes temperatuuril –15...–°C. Selles keskkonnas elavad ka diatoomid.
Kui Marsil on elu, siis peab olema tegemist psührofiilidega. Võib-olla on need kivimite sees elavad endoliidid. Sama kehtib tingimuste kohta suuremas osas Päikesesüsteemist.
Psührotroofid.
Psührotroofidele on sobiv temperatuur 0°C kuni umbes 40°C, ning neid on klassikalistest psührofiilidest palju arvukamalt. Nad on eriti olulised toidumikrobioloogidele, sest nad võivad elada külmkapis ja külmkambris ning põhjustada toidu riknemise.


Tüvirakud.
Tüvirakud on diferentseerumata algrakud, millest on võimalik kasvatada kudesid, elundeid ja organisme.
Arstiteadlaste arvates on neid põhimõtteliselt võimalik kasutada paljude haiguste raviks, parandades kudesid ja kasvatades elundeid.
Tüübid.
Tüvirakke liigitatakse päritolu järgi täiskasvanu ja embrüonaalseteks tüvirakkudeks.


Lev Tolstoi.
Krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi (eesti keeles kasutatakse ka nimekuju "Leo Tolstoi"; vene "Лев Николаевич Толстой"; 9. september (vana kalendri järgi 28. august) 1828 – 20. november (7. november) 1910) oli vene kirjanik.
Elukäik.
Lev Tolstoi sündis Tula lähedal Jasnaja Poljanas vanast aadlisuguvõsast pärit mõisniku pojana. Tema ema suri 1830. ja isa 1837. aastal. Tolstoi koos vendade-õdedega kasvas üles sugulaste juures.
Aastatel 1844–1847 õppis Kaasani ülikoolis orientalistikat ja juurat, kuid jättis ülikooli pooleli ning naasis kodukohta.
Aastatel 1851–1856 teenis ta ohvitserina Kaukaasias. Aastatel 1854–1855 võttis osa Krimmi sõjast.
Aastal 1859 avas Lev Tolstoi Jasnaja Poljanas kooli talulastele.
Aastal 1862 abiellus ta nimeka Moskva arsti 18-aastase tütre Sofia Behrsiga. Neil oli 13 last, kellest viis suri juba lapsepõlves.
1901. aastal Tolstoi haigestus tõsiselt ning pidi palju aastaid veetma Krimmis.
Lev Tolstoi suri 20. novembril 1910. aastal. Tema sarka tulid saatma tuhanded talupojad üle kogu Venemaa.
Looming.
Tolstoi looming kajastab peamiselt vene elu, mida ta ise nägi ja koges.
Tema esimene kirjanduslik teos, autobiograafiline jutustus "Lapsepõlv", ilmus 1852. aastal ajakirjas "Sovremennik". Triloogia järgmised osad kandsid pealkirju "Poisiiga" ja "Noorus".


Binaarne algebraline tehe.
Binaarne algebraline tehe ehk binaarne algebraline operatsioon ehk kompositsiooniseadus hulgal "S" on binaarne algebraline tehe hulgal "S" ehk teiste sõnadega kahe muutuja funktsioon "S"-ilt ja "S"-ilt "S"-isse ehk teiste sõnadega funktsioon "f" otsekorrutiselt S×S hulka S.
Sageli nimetatakse binaarset algebralist tehet lihtsalt binaarseks tehteks ehk binaarseks operatsiooniks. Ent eriti informaatikas kasutatakse neid termineid mõnikord laiemas mõttes, lubades funktsiooni väärtustena ka elemente, mis ei kuulu hulka "S". Sel juhul esitatakse tingimus, et funktsiooni väärtused kuuluvad samasse hulka, kuhu argumendidki, kinnisuse omadusena. Nii on binaarne algebraline tehe sama mis binaarne kinnine tehe.
Binaarsed tehted üldalgebras.
Binaarsetel algebralistel tehetel on väga tähtis koht üldalgebras: nad esinevad rühmades, monoidides, poolrühmades ja mujal. Ühe binaarse tehtega hulga üldnimetus on "rühmoid".
Tähistused.
Tavaliselt kasutatakse tehte üleskirjutamisel samu vahendeid nagu arvude korrutamise puhul (multiplikatiivne tähistusviis) ning tehte tulemit nimetatakse korrutiseks. Elementide "x" ja "y" korrutis on "xy" või ka "x" · "y".
Mõnikord kasutatakse ka aditiivset tähistusviisi: tehte tulem närgitakse üles kujul "x"+"y" ning seda nimetatakse "x" ja "y" summaks. Tavaliselt kasutatakse aditiivset tähistusviisi ainult juhtudel, kui tehe on kommutatiivne.
Peale infiksnotatsiooni kasutatakse ka funktsionaalset notatsiooni "f"("x","y") ning prefiksnotatsiooni ja postfiksnotatsiooni. Poola notatsioon on üks prefiksnotatsioon, mis saab läbi ilma sulgudeta. Praegu on rohkem kasutusel Poola notatsiooni postfiksversioon ümberpööratud Poola notatsioon.
Binaarsete tehete eriomadused ja näited.
Paljud huvipakkuvad binaarsed tehted on kommutatiivsed või assotsiatiivsed. Paljudel on ka ühikelemendid ja pöördelemendid.
Binaarset tehet nimetatakse assotsiatiivseks, kui mis tahes "x", "y" ja "z" korral "f"("x", "f"("y", "z")) = "f"("f"("x", "y"), "z").
Binaarset tehet nimetatakse kommutatiivseks, kui mis tahes "x" ja "y" korral "f"("x", "y") = "f"("y", "x").
Näiteks täisarvude liitmine ja korrutamine on assotsiatiivne ja kommutatiivne.
Binaarset tehet nimetatakse alternatiivseks, kui mis tahes "x" ja "y" korral "f"("x", "f"("x", "y")) = "f"("f"("x", "x"), "y") ja "f"("f"("x", "y"), "y") = "f"("x", "f"("y", "y")). See tingimus on nõrgem kui assotsiatiivsus.
Binaarset tehet nimetatakse assotsiatiivseks astmetel, kui mis tahes "x" korral "f"("x", "f"("x", "x")) = "f"("f"("x", "x"), "x"). See tingimus on nõrgem kui alternatiivsus.
Binaarsete tehete tüüpilisteks näideteks on liitmine naturaalarvude, täisarvude, ratsionaalarvude, reaalarvude, kompleksarvude ja maatriksite liitmine (+) ja korrutamine (×) ning funktsioonide kompositsioon (liitfunktsioonide moodustamine) mingil hulgal. Olgu meil on hulk "S" ja kaks funktsiooni "r": "S" → "S" ja "s": "S" → "S". Siis kompositsioon "r" o "s": "S" → "S" on funktsioon, mis on määratud nii: ("r" o "s") ("x") = "r" ("s" ("x")) mis tahes "x" formula_1 "S" korral. Nõnda on defineeritud assotsiatiivne binaarne tehe o hulgal "S".
Mittekommutatiivsed tehted on näiteks lahutamine (–), jagamine (/) ja astendamine (^).
Jagamine ei ole binaarne tehe ei naturaalarvude, täisarvude, ratsionaalarvude, reaalarvude ega kompleksarvude hulgal, sest nulliga jagamine ei ole defineeritud. Naturaalarvude ja täisarvude hulgal on teisigi raskusi: näiteks 1 ja 3 jagatis ei ole defineeritud, sest 1/3 ei ole naturaal- ega täisarv.
Eriomadustega elemendid.
Näiteks täisarvude hulgal on 0 liitmise ühikelement, korrutamise nullelement ja lahutamise parempoolne ühikelement.


Kalba ahelik.
Kalba ahelik (kasahhi "Қалба жотасы") on mäeahelik Aasias Kasahstani Ida-Kasahstani oblastis. Ta on Altai osa. Kulgeb Irtõši vasakkaldal ida-lääne suunalisena ligi 400 km pikkuselt. Kõrgus kuni 1606 meetrit.


Tsütoplasma.
Tsütoplasma on raku kogu elussisu (protoplast), välja arvatud rakutuum. Väljastpoolt piirab tsütoplasmat rakumembraan.
Taimerakus, mille sees on tohutu tsentraalvakuool, piirab tsütoplasmat väljastpoolt plasmalemm ning seestpoolt tonoplast, mis on samuti biomembraan.
Tsütoplasma ise koosneb rakuvedelikust (tsütosoolist), valkudest, mikrotuubulitest ning (eukarüootidel) rakuorganellidest.
Prokarüootidel (bakterirakkudel) paikneb pärilikkusaine DNA kujul vabalt tsütoplasmas, eukarüootidel paikneb see rakutuumas.


Rakubioloogia.
Tsütoloogia ehk rakubioloogia ehk rakuõpetus (, "kytos" rakk, "logos" õpetus) on bioloogia haru, milles mikroskoobi ja molekulaarbioloogiliste meetodite abil uuritakse rakku, et mõista bioloogilisi protsesse rakutasandil.
Peatähelepanu pööratakse raku kompartmentide, organellide ja teiste tähtsate koostisosade, nagu plasmamembraani, taimerakukesta ja tsütosooli uurimisele. Teised huvivaldkonnad on raku jagunemine, apoptoos, diferentseerumine, rakkudevaheline "kommunikatsioon", raku motiilsus ning rakukontaktid eukarüootidel.
Tsütoloogia on tihedas kontaktis biokeemia, molekulaarbioloogia, füsioloogia, arengubioloogia, botaanika, zooloogia ja immunoloogiaga. Peale selle on tsütoloogia seotud praegu aktuaalse kloonimise teemaga.
Meditsiiniteaduse kaudu teatakse tsütopatoloogiat, kui teadusharu, mis uurib, klassifitseerib ning diagnoosib ja püüab kaasaegseid tehnikaid, meetodeid ning medikamente kasutades, kõrvaldada tekitatud ja/või tekkinud rakumuutusi loomadel, lindudel jpt.


Kaljuahelik.
Kaljuahelik (vene "Скалистый хребет") on mäestik Venemaal. Ta on osa Suur-Kaukasusest. Kulgeb loode-kagu sihis paralleelselt Peaahelikuga ja sellest kirdes. Kõrgus kuni 3646 meetrit.
Kaljuahelik asub Venemaa Krasnodari ja Stavropoli krai, Karatšai-Tšerkessia, Kabardi-Balkaaria ning Põhja-Osseetia aladel.


Magma.
Magma on Maa sisemuses asuv ülessulanud kivimeist koosnev vedel mass.
Magma on tekkinud sügaval maakoores, kus kivimite ülessulamiseks on sobivad tingimused. Läbi vulkaanipursete maapinnani jõudnud magmat nimetatakse laavaks. Peaaegu alati sisaldab magma peale vedelas olekus osa ka gaase ja tahkeid osi. Gaasiliseks komponendiks on magmas peamiselt veeaur ja süsinikdioksiid, tahkeks aga peamiselt kristalliseeruvad mineraalid. Magmast või selle maapinnale paiskudes tekkinud laavast moodustuvad magma- ehk tardkivimid.
Magma võib tekkida kolme teguri mõjul. Kõige ilmsem on temperatuuritõus. Kui kivimite temperatuur tõuseb kõrgemale vastava kivimi solidusest (punkt antud rõhu ja koostise korral, kus algab sulamine), siis hakkab kivim sulama. Kivimeil pole sulamispunkti, sest nad pole puhtad ained. Sulamine toimub temperatuurivahemikus, kusjuures sulanud aine koostis erineb tahke aine keskmisest koostisest. Nad võrdsustuvad alles siis, kui kogu kivim on üles sulanud. Maa magma tekkes on aga temperatuuritõus märksa vähem oluline kui kaks ülejäänut tegurit, milleks on rõhu muutus ja kivimite koostise muutus. Kui rõhk alaneb, siis langeb ka kivimite sulamistemperatuur. See on peamine viis, kuidas magma Maal tekib. Ookeanide keskahelike all on vahevöö konvektiivsed tõusuvoolud, mis toovad kivimid madalama rõhuga piirkonda, kus algab osaline sulamine. Kolmandaks oluliseks sulamisviisiks on koostise muutus, peamiselt vee lisandumine süsteemi ning sellist tüüpi sulamine on eelkõige omane subduktsioonivööndeile. Sügavamale sukelduvad kivimid hakkavad moonduma ning vesi tõrjutakse mineraalide kristallstruktuurist välja. Vesi kivimite pooriruumis alandab kivimite sulamistemperatuuri ning algatab teatud sügavuses sulamise.
Maapinna lähedal on magma temperatuur ligikaudu 700...1200 °C, sõltudes keemilisest koostisest. Ränirikas magma on ränivaesest reeglina madalatemperatuurilisem. Magma tihedus jääb vahemikku 2,2...3 g/cm³, olles keskmiselt 90% sama koostisega tardkivimi tihedusest. Põhiosa magma koostisest moodustavad räni ja hapniku ioonid, kuid peale nende sisaldab magma alati ka kaltsiumi, alumiiniumi, vesinikku, naatriumi jne.
Termin "magma" võeti kasutusele aastal 1825.


Tsüstiit.
Tsüstiit ehk põiepõletik ehk kusepõiepõletik ("cystitis") on imetajate kusepõie põletik (tavaliselt koos alumiste kuseteede infektsiooniga).
Põhjused.
Enamasti kulgeb ta ülenevalt: haigustekitajad satuvad põide nahalt ja pärakuümbrusest kusejuha kaudu. Haigusetekitajateks on enamasti soolebakterid: kaheksal juhul kümnest tekitab põiepõletiku "Escherichia coli". Ebapiisava hügieeni korral või kui näiteks pärast roojamist pühitakse pärakut tagant ettepoole, mitte eest tahapoole, satuvad need bakterid (naistel) kuseteede lähedusse. Kui nad kord on kuseteedesse sattunud ning ravimata jätmisel põide jõudnud, on neil seal head elutingimused ning nad paljunevad kiiresti ja tabavad limaskesti. Haigusetekitajateks võivad olla näiteks ka stafülokokid, streptokokid, gonokokid, mükobakterid või trihhomonaadid.
Põiepõletik tekib sageli alakeha alajahtumise tagajärjel, sest see nõrgestab põie kaitsevõimet, nii et bakteritel on kergem sinna elama asuda. Ka pärast külmetust võivad organismi kaitsemehhanismid niipalju nõrgenenud, et ei suuda bakteritele vastu panna.
Et naiste kusejuha on palju lühem (ainult mõni sentimeeter), esineb põiepõletikku üle kahe korra sagedamini naistel. Tupeavast saavad nakkusetektajad suhteliselt kergesti sattuda kuseteedesse ja põide. Eriti ohtlik on suguühe, sest liigutused võivad ajada haigusetekitajad kuseteedesse. Seda põiepõletikku vormi nimetatakse mesinädalatetsüstiidiks ("honeymoon cystitis").
Peale selle võib meestel põiepõletikku tekitada eesnäärme suurenemise tõttu põide pidama jääv jääkkusi.
On veel olemas kiirgustsüstiit (pärast kiiritusravi) ja interstitsiaalne tsüstiit (krooniline mittebakteriaalne põiepõletik).
Tsüstiiti võivad tekitada ka neerukivid ja põiekivid, mis takistavad kusevoolu.
Riskitegurid.
Lastel, eakatel ja kroonilistel haigetel on immuunsüsteemi nõrkuse tõttu suurem risk.
Soodustavad tegurit on ka invasiivne sekkumine kuseteedesse, näiteks põiekateetriga.
Tsüstiidi teket soodustavad ka mõned ravimid, näiteks kortisoon.
Eriti ohustatud on naised kusejuha lühiduse tõttu. Tsüstiiti soodustavad neil päraku vale pühkimine, suguelu, samuti rasedus ja sünnitus. Klimakteeriumiaegne östrogeenivaegus soodustab haigustekitajate kasvu.
Aasta jooksul on 11% naistest põiepõletik ja/või alumiste kuseteede infektsioon.
Meestel on tsüstiit sagedasem vanemas eas eesnäärme suurenemise ja kusepeetuse tagajärjel. Ka põiekateeter võib haigust esile kutsuda.
Sümptoomid ja diagnoosimine.
Põiepõletik annab end tunda kõigepealt sagedase kusepakitsusena, ilma et erituks suures koguses uriini (pollakisuuria ehk sagekusesus).
Kui põletikus on põie limaskestad, tekib põletav valu või krambid, eriti pärast urineerimist (düsuuria).
Uriin värvub sogaseks ning on mõnikord verine makrohematuuria).
Peale selle võivad esineda valud alakõhus, kerge kusepidamatus ehk uriiniinkonsistentsus (naermisel, aevastamisel või köhimisel) ning naistel tupevoolus ehk valgevoolus.
Palavikku, vappekülma ja iiveldust esineb harva.
Krooniline põiepõletik on sageli asümptomaatiline.
Kui esinevad palavik ning külje- ja seljavalud, siis võib olla tegemist ka neeruvaagnapõletikuga (püelonefriidiga).
Bakteriaalse põiepõletiku teeb kindlaks arst nitrititestiga. Keskmise joa uriinis hoitalse testkepikest, mis nitritisisalduse korral muudab värvi. Bakterid muudavad põies nitraadi nitritiks. Diferentsiaaldiagnoosiks, mis võimaldab ka haigustekitaja kindlaks teha on tarvis uriinikülvi.
Igasuguse kuseteede põletiku korral tuleb arsti poole pöörduda, et võimalikke tüsistusi vältida.
Tüsistused.
Lihtne kuseteede infektsioon võib viia tüsilike neeruinfektsioonideni, mis vajavad haiglaravi.
Meestel võib tekkida ka munandite või munandimanuste infektsioon, mis vajab uroloogilist ravi, et vältida mädaniku teket ja viljatust.
Ennetus.
Sagedaste põiepõletike korral on tarvis aega limaskestade taastumiseks, sest need kaitsevad bakterite vastu. Menstruatsiooni ajal on sellepärast parem kasutada tampooni asemel hügieenisidemeid, et vältida tupeseinte kuivamist.
Puuvillane aluspesu imab endasse kehavedeliku ja ning see aurub. Samuti ei teki puuvillase pesuga liigset higistamist. Et niiske keskkond soodustab seente ja bakterite paljunemist, on puuvillane pesu eelistatav sünteetilisele.
Kui pärast suguühet urineerida, loputatakse kuseteedesse tunginud bakterid välja.
Parim profülaktika on tasakaalustatud toitumine, sest ühekülgne toit mõjub uriini koostisele halvasti ja vähendab limaskestade vastupanuvõimet. Sagedaste põiepõletike puhul on soovitatav testriba abil kontrollida kuse koostist. Õige toitumisega muutub kusi aluselisemaks. Põletiku korral tuleb eelistada soolavaest ja kergestiseeditavat toitu. Mõned aedviljad suurendavad kuseeritust. Soovitatavas on sellerimugulad ja värske spargel (välja arvatud neeruhaiguste korral). Kerged supid lisavad vedelikku, mis soodustab neerutegevust.
Tuleb vältida stressi ja pikaajalist pingutust. Pingul põieseinad toodavad vähem lima, mistõttu suureneb oht, et bakterid asuvad elama põiepiirkonda.
Alakeha tuleb soojas hoida. Eriti naised peavad vältima külmale pinnale istumist. Tuleb vältida jalgade külmasolekut ja tõmbetuult. Kuigi külm iseenesest haigust ei tekita, nõrgendab ta vastupanuvõimet.
Märjad ujumisriided tuleb kohe vahetada, sest nende kuivamine jahutab aurumise tõttu organismi. Teine võimalus on ujuda alasti.
Saun ergutab vereringet ja karastab keha.
Vaieldava toimega profülaktilised abinõud.
Põiepõletiku vältimiseks on tarvis piisavat vedelikutarbimist (vähemalt kaks liitrit päevas; südame- ja neeruhaiguste korral arsti loal). Hästi sobivad vesi, rohuteed ja lahjendatud puuviljamahlad.
Pohlakapslid ja -mahl sisaldavad aineid, mis raskendavad haigusetekitajate elamaasumist limaskesta. C-vitamiinipreparaat aitab uriini happelisemaks teha, mis on bakteritele ebasoodne.
Pärast roojamist tuleb pühkida alati eest taha, igal pühkimisel kasutada uut paberit.
Häbemepiirkonna puhastamiseks on kõige parem kasutada ainult sooja vett ja välispidiselt kätt. Pesemislapid on sageli täis haigustekitajaid.
Põiepõletikule kalduvad naised peaksid hiljemalt 15 minutit pärast suguühet urineerima, et võimalikud haigustekitajad välja loputada. Mehhaanilised kontratseptsioonivahendid võivad nakkust suurendada, seevastu kondoom aitab tsüstiiti vältida. Soodne võib olla ka lahklihageel, sest ebapiisava lubrifikatsiooni korral tekib kuseteede mehhaaniline ärritus, eriti teatud asendite puhul (eriti nende puhul, mille eesmärk on stimuleerida G-punkti). Eriti kehtib see mesinädalatsüstiidi puhul.
Ravi.
Kui arst teisiti ette ei näe, tuleb rakendada järgmisi abinõusid.
Tuleb vältida kofeiini sisaldavaid ravimeid (näiteks mõned valuvaigistid) ja toiduaineid (kohv, koola, tee, šokolaad), alkoholi ja väga vürtsiseid jooke.
Tuleb rohkelt (vähemalt kaks liitrit päevas) juua vett või põie- või neeruteed, kuseeritust soodustavaid põletikuvastaseid rohuteesid.
Kusepakitsuse korral ja pärast suguühet tuleb urineerida.
Tuleb soojalt riietuda ja kõhupiirkond soojas hoida.
Toit peab olema tervislik, tasakaalustatud ja vitamiinirikas, et immuunsüsteem tugevneks.
Need abinõud ei asenda arstlikult määratud ravi.
Teaduslik meditsiin.
Kasutatakse ühekordset või lühikuuri antibiootikumidega. Antibiootikumi valik oleneb sellest, kas on tegu esmase või korduva infektsiooniga, haigustekitajate liigist ja ravimiallergiate olemasolust.
Haige peab palju jooma. Ülemäärane joomine võib siiski organismist eemaldada antibiootikume ja haigusega võitlevaid leukotsüüte.
Valude korral kasutatakse ka valuvaigisteid ning rasketel juhtudel krampidevastaseid vahendeid, mis uriini voolu kergendavad. Viimaste kasutamine oleneb taluvusest.
Toetavalt võib kasutada ka neeru- ja põieteesid. Sageli soovitatakse hariliku leesika preparaate teena, ekstraktina või kapslitena, sest leesikalehed sisaldavad kuseteid desinfitseerivaid aineid. Neid ei tohiks siiski kasutada sagedamini kui paar korda aastas, sest toimeaine (arbutiin, hüdrokinoon) on potentsiaalselt vähkitekitav ja maksa kahjustav. Samuti tuleb arvestada, et need toimivad ainult aluselise uriini korral. Seetõttu võib lesikateesselisada noaotsatäie naatriumvesinikkarbonaat.
Paljud soovitavad ka soojashoidmist ning isegi voodirežiimi, eriti tugeva kusepakitsuse ja alakehakrampide korral.
Leevendavalt võib mõjuda ka istevann teatud taimeekstraktidega. Need abinõud ei tohiks siiski antibiootikumikuuri asendada, välja arvatud arsti nõusolekul.
Rohkem kui kolm korda aastas korduvate põiepõletike korral või keerukamatel juhtudel tuleb konsulteerida uroloogiga, et välistada orgaanilised põhjused.
On olemas ka immuniseerimisravi, mis võib aidata eriti korduva põiepõletikuga naisi.
Eriti korduva tsüstiidi puhul on oluline uurida ja vajaduse korral ravida ka seksuaalpartnerit, sest ta võib olla haigustekitajate kandja, olles ise terve.
Alternatiivmeditsiin.
Soovitatakse palju juua, et kuseteid läbi loputada. Põie- ja neeruteedes on palju aineid, mis ergutavad kuseproduktsiooni. Tavaliselt piisab neljast-viiest tassist. Enamasti soovitab sama ka teaduslik meditsiin.
Hariliku leesika lehtedel on desinfitseeriv ja antibakteriaalne toime. Pohlas on kiniin- ja hipuurhapet, mis alandavad uriini pH-d, muutes ta happeliseks. Sama toime on C-vitamiinimahladel, sidrunhappel ja äädikaveel. Pohl sisaldab ka parkainet tanniini, mis pidurdab bakterite kasvu.
Kestva põiepõletiku korral on siiski tarvis kasutada antibiootikume, eriti juhul, kui on neeruvaagnapõletiku oht. Antibiootikumid ei mõju iseenesest orgamismile hästi ega võimalda immuunsüsteemil end treenida. Samuti võivad moodustuda antibiootikumidele immuunsed resistentsed bakterid.


Franz Kafka.
Franz Kafka (3. juuli 1883 Praha – 3. juuni 1924 Kierling (praegu Klosterneuburgi linnaosa) oli juudi päritolu saksakeelne kirjanik, üks 20. sajandi silmapaistvamaid kirjanikke.
Oma eluajal avaldas Kafka vaid üksikuid novelle ja esseid. Suurem kuulsus saabus pärast surma, kui tema sõber Max Brod avaldas Kafka käsikirjalise pärandi, mille autor ise oli määranud põletamisele.
Elukäik.
Franz Kafka sündis Prahas juudi kaupmehe pojana. 1901. aastal lõpetas ta Praha saksa gümnaasiumi. Ta oleks tahtnud õppida Müncheni ülikoolis germanistikat. Kuid ta astus siiski Praha ülikooli. Esialgu õppis ta kaks nädalat keemiat ning seejärel vahetas eriala ja hakkas õppima juurat. Ülikooli lõpetas Kafka 1906. aastal. Pärast aastast juurapraktikat kohtu juures töötas ta aastatel 1907–1908 juristina kindlustusfirmas Assicurazioni Generali. Aastatel 1908–1922 töötas Kafka poolriiklikus Böömi Kuningriigi Tööliskindlustusseltsis (Arbeiter-Unfall-Versicherungs-Anstalt für das Königreich Böhmen). Aastal 1917 avastati tal tuberkuloos. Kafka ravis ennast korduvalt sanatooriumites, kuid ta tervis ei paranenud ja 1. juulil 1922 jäi ta pensionile.
Franz Kafka oli kolm korda kihlatud (kahel korral Felice Baueriga), kuid ei abiellunud.
Looming.
Franz Kafka loomingus on suur tähtsus sümbolil ja allegoorial. Peaaegu kõike, mis Kafka on kirja pannud, võib mõista nii otseses kui ka sümboolses, allegoorilises tähenduses.
Kafka kõige olulisemad teemad on inimeksistentsi väljapääsmatus ja fatalism ning neist tulenev võõrandumine.
Novellid.
Eesti keeles on ilmunud lühiproosavalimikud "Aruanne akadeemiale" (tõlkinud ja eessõna: August Sang, LR 1962, nr 40), "Öösel" (tõlkinud ja järelsõna: Mati Sirkel, LR 1983, nr 27) ja koondkogu "Hiina müüri ehitamisel. Kõik lühemad ja lühilood" (tõlkinud Mati Sirkel, Ilvi Liive, Krista Läänemets, August Sang, saatesõna Walter Benjamin, sari 20. sajandi klassika, Varrak, Tallinn 2002, 704 lk).
Romaanid.
Kõik kolm romaani on avaldatud väljaandes "Ameerika. Protsess. Loss", tõlkinud August Sang ja Mati Sirkel, redigeerinud Lembe Hiedel, järelsõnad Max Brod ja Mati Sirkel, Eesti Raamat, Tallinn 1987, 656 lk, mis sisaldab lisadena ka romaanidest välja jäänud fragmente.


Yvert et Tellier.
Yvert et Tellier ehk Yvert & Tellier on 1896. aastal asutatud Prantsusmaa firma, mis avaldab filatelistide tarbeks margikatalooge, sealhulgas CD-ROM-idel, ning müüb postmarke ja filateeliatarvikuid.
Kirjastuse peakorter on Põhja-Prantsusmaal Amiens'is. Logol on kujutatud ring, mis on jaotatud lumehelbe ja naerva päikese vahel.
Yvert et Tellieri väljaanded on põhilised teatmeteosed Prantsusmaa ja teiste prantsuskeelsete maade markide kohta. Siiski katavad nad kõik maad. Koos Théodore Championi seltsiga annab ta välja möödunud aastal ilmunud maailma postmarkide kataloogi. Aastatel 1840–1940 ilmunud postmargid on hiljuti mahutatud ühte köitesse.
Alates 1970. aastatest koosneb iga köide mitmest andest. Aastal 2005 on kataloogis kokku 16 annet.
Alates 2001. aastal on konkurendiks saanud Dallay kataloog, kus markide pildid on suuremad ning on ära toodud andmed joonistaja või graveerija, ilmumiskuupäeva, väljalaske- ja käibelt kadumise aja jne kohta. Yvert ja Tellier on lasknud kohtulikult kinnitada oma autoriõigust numeratsioonile. Peale selle annab ta 2005. aastast kataloogiga kaasa tasuta CD-ROM-i, on alandanud Prantsusmaa markide kataloogi hinda ning on lisanud andmed jooksval aastal välja anda kavatsetavate markide kohta.


Yverdon-les-Bains.
Yverdon-les-Bains ('Yverdoni tervisveed'; aastani 1982 Yverdon) on linn ja vald Šveitsis Vaud' kantonis, Jura-Nord vaudois' ringkonna halduskeskus.
Linn asub uhtetasandikul Neuchâteli järve edelatipu juures La Thielle'i jõe suudmes, Juura mäestiku lõunajalamil, Vaud' Mittellandi ("Waadtländer Mittelland") põhjaosas, 30 km linnulennult kantoni keskusest Lausanne'ist lõuna pool.
Linna pindala on 11,26 km², elanike arv 23 024 (2004), rahvastiku tihedus 2044 in/km².
Linna sihtnumber on 1700, valla number Föderaalse Statistikaameti arvestuses 5938.
Valla juht on Rémy Jacquier.
Nimi.
Saksa keeles kasutati varem nime Iferten või Ifferten, mis on nüüdseks käibelt peaaegu kadunud.
Vana-Rooma ajal oli linna nimi Eburodunum.
Vana nimi Yverdon on veel sageli kasutusel. Jaam kannab ametlikku nime, linnabussiliinide peatuste nimedes kasutatakse vana nime.
Geograafia.
Linnas suubub Neuchâteli järve viis kanaliseeritud jõge. Lõunast põhja on need Buron, Canal Oriental, La Thielle (Zihl, Thielle), Mujon ja Bey, mis moodustab ühtlasi linna põhjapiiri.
Yverdon ei ole päris järve ääres, vaid nende vahele jääb kaldariba, kus on osalt spordi- ja vabaajarajatised (2002. aasta Šveitsi rahvusnäituse ekspositsiooniala), osalt looduskaitsetsoon pilliroo ja metsaga.
Edela pool jäävad valla territooriumile intensiivses põllumajanduslikus kasutuses olevad alad kummalgi pool Thielle'i jõge.
Lõunas ja kagus jääb valda osa Montéla läänenõlvast, kus linna maa-ala kõrgus merepinnast saavutab maksimumi 570 meetriga.
Valla territooriumist moodustasid 1997. aastal 53% elurajoonid, 8% mets, 35% põllumajanduslik maa ja pisut üle 4% mitteproduktiivne maa.
Yverdon-les-Bains'is on suured villadekvartalid Montéla läänenõlval, tööstuspiirkonnad ja üksikud talud tasandikul linnast edela pool.
Yverdoni naabervallad on Cheseaux-Noréaz, Cuarny, Pomy, Gressy, Belmont-sur-Yverdon, Ependes, Treycovagnes ja Montagny-près-Yverdon.
Rahvastik.
Oma 23 595 elanikuga (2003. aasta 31. detsember; 2004. aasta andmetel 23 024) on Yverdon elanike arvu poolest Vaud' kantonis Lausanne'i järel teine vald.
Elanikest kõneleb 82,6% prantsuse keelt, 3,9% serbohorvaadi keelt ja 3,5% portugali keelt.
Yverdoni elanike arv on viimase kahe aastakümne jooksul pidevalt kasvanud. Suurim elanike arvu juurdekasv registreeriti aastate 1950 ja 1970 vahel (üle 60%). Näiline elanike arvu vähenemine pärast 2000. aastat tuleneb loendamisviisi muutusest.
Umbes 32% elanikkonnast on välismaalased.
Majandus.
Yverdon on tähtis piirkondlik majandus- ja halduskeskus. Veel umbes 1% töötajatest on hõivatud primaarsektoris, 34% sekundaarsektoris ja 65% teenindussektoris.
Põllumajandus koondub viljakale uhtetasandikule kummalgi pool Thielle'i jõge. Põldudel kasvatatakse teravilja, suhkrupeeti ja rapsi. Tänu pehmele ja päikesepaistelisele kliimale kasvatatakse palju juutvilja.
Yverdon arenes tööstusasulaks pärast ühendumist raudteevõrguga. Alates 1853. aastast on linnas Šveitsi raudtee ("Schweizerische Bundesbahnen AG", SBB) peamised töökojad. Juba 1814 asutati Paillard'i ja Thorens'i töökojad, mille järglane oli Hermes Precisa International (1974–89). Rahvusvaheliselt tuntuks sai 1909 asutatud ettevõte Leclanché SA, mis hakkas esimesena seeriaviisiliselt tootma galvaanilisi kuivelemente (patareisid).
Praegu asub Yverdonis piirkondliku tähtsusega metalli-, masina- ja sigaritööstus. Peale selle on seal elektrotehnika-, peenmehaanika-, infotehnoloogia-, ehitus- ja toiduainetetööstusettevõtted ning veel palju väiksemaid ettevõtteid (kokku üle 500). Yverdoni tööstusrajoonid asuvad raudteejaama lähedal ning linna lõuna- ja lääneserval. Juba Montagny-près-Yverdon valda linna loodeserval jääb Chamard ostukeskuste ning arvukate vabaaja- ja spordikauplustega.
Haridus.
Yverdon on Vaud' kantoni põhjaosa tähtis hariduskeskus, kus on olemas kõik kooliastmed gümnaasiumini välja. Suur, umbes 1000 õpilasele mõeldud koolikeskus CESSNOV ("Centre d'enseignement secondaire supérieur du Nord vaudois") asub linna piirest napilt väljas Cheseaux-Noréazi vallas. Yverdonis on arvukalt kantonikoole, sealhulgas Vaud' insenerikool, ametikool kantoni põhjaosa jaoks, tsehhimeistrite kool ja tehnikum.
Transport.
Yverdon-les-Bains on tähtis liiklussõlm Neuchâteli järve edelatipu juures. Ta asub Lausanne'i Neuchâteliga ühendava tee ääres ning sealt lähtuvad tähtsad teed, mis viivad Estavayer-le-Laci, Moudoni, Orbe'i ja Sainte-Croix'sse. Linnast läheb läbi kiirtee A1, mis on Genfist läbi Mittellandi Sankt Gallenini viiv liiklussoon. Teelõik Lausanne–Yverdon koos ühendusega Yverdon-Sud avati 1981, jätk Berni suunas 2001. Kiirteelt A1 hargneb 1984. aastast kiirtee A5, mis ületab Yverdoni tasandiku 3 km pikkuse silla kaudu.
Yverdon ühendati raudteevõrguga 7. mail 1855 Bussigny-près-Lausanne'i viiva raudteelõigu avamisega. 7. novembril 1859 avati raudteeliin Neuchâteli ja 1. veebruaril 1877 Payerne'i. Kitsarööpmeline Yverdon–Sainte Croix' raudtee avati lõpuks 27. novembril 1893.
Kohaliku ühistranspordi eest hoolitsevad linnasisesed bussiliinid ja arvukad postibussiliinid, mis ühendavad linna ümbruskonnaga.
Yverdonil on ka laevaühendus Neuchâteli järve kaudu.
Orbe'i tasandikul on lennuväli.
Esiajalugu.
Kivisammaste rida Yverdon-les-Bainsis (püstitatud umbes 3000 eKr)
Umbes 4000 eKr rajasid megaliitide kultuuride neoliitilised asukad tuntud Champs-Pittet' menhirid Orbe'i jõe tolleaegse suudme äärde.
Rauaajal, umbes 800 eKr elasid praeguse Yverdoni alal ja selle ümbruses keldi hõimud, kellest kõige tuntumad on vast helveetslased. Helveetslaste seas sai Eburodunos tänu oma asendile kaubanduskeskuseks: ühelt poolt Lausanne'ist Avenches'i viiva, Rhône'i Reiniga ühendava roomlaste tee ääres, teiselt poolt Galliat Itaaliaga ühendava liiklussoone ääres.
Rooma aeg.
Roomlaste kaudu on meieni jõudnud pärimus, et kui helveetslased Galliasse emigreerusid, hävitasid nad Eburodunose ja põletasid selle maha. Kui roomlased 58 eKr Helveetsia vallutasid, ehitasid nad Yverdoni kohale "vicus"e, sõjaväebaasi sõdurite, käsitööliste, laevnike ja laevaehitajatega, samuti ametnike ja magistraatidega. Roomlaste leer asus praeguse linnakalmistu kohal. Roomlased võtsid koha keldi nime üle ja hakkasid seda nimetama Vicus eburodunensis'"eks ehk lihtsalt Eburodunumiks. Juba roomlastele oli teada linna juures asuvate väävlit sisaldavate kuumaveeallikate ravitoime ja nad juhtisid nende vett torude kaudu linna.
Burgundide aeg.
Alates 443. aastast oli Yverdon burgundide kaitse all, kes linna ka kristianiseerisid. Seejärel kadus Yverdon mõneks sajandiks ajalooraamatutest.
Keskajal mainiti ürikutes 971 esmakordselt Yverdoni ("in pago everdunense") ja 998 ka Neuchâteli järve "lacus Everdunensis". Hiljem ilmusid nimed Everdun (1228) ja Yverdunum (1340).
9. ja 10. sajandil kuulus Yverdon Saksa-Rooma riiki, ent kohalike feodaalisandate vaheliste pidevate vaenude ja sõdade tõttu valitses kogu piirkonnas tol ajal praktiliselt anarhia.
Savoia.
Aastal 1251 päris Savoia krahv Pierre II Yverdoni maavaldused oma äialt Aymon de Faucignylt. Too "Petit Charlemagne" 'Väike Karl Suur' asustas inimesed ja linna ümber praegusele asukohale jätve ja jõgede vahel, kindlustas uue linna ning laskis 1260. ja 1272. aasta vahel ehitada linnamüüri ja Yverdoni lossi.
Pierre II ajal sai Yverdon 1260 turuõiguse ning 1264 õiguse pidada nädalaturgu (alati neljapäeviti) ja kolmepäevast sügislaata. Yverdon asus tähtsa kaubatee ääres, mis ühendas Genfi järve nõgu ja Neuchâteli Juura mäestiku platoode vahel. Ka laevasõit Thielle'i jõel ning Neuchâteli järvel oli linnale tähtis. Yverdonil oli korraga kaks sadamat: Gleyre ja La Pleine. See tõi Yverdonile 13. sajandi lõpus märkimisväärse majandusliku õitsengu.
14. sajandi lõpus ja 15. sajandi alguses ehitati esimesed majad väljaspool kindlustusmüüre: "Faubourg de la Pleine", "Faubourg de l'Hôpital" ja "Faubourg des Moulins".
Berni periood.
Rahule ja jõukusele, mis Yverdonile sai mitme sajandi vältel osaks Savoia kuningriigis, tuli lõpp, kui silmapiirile ilmus uus poliitiline jõud – šveitslased. Aastal 1475 pidi Yverdoni linn šveitsi vägede ees kapituleeruma ja oli seejärel nende okupatsiooni all. Grandsoni ja Murteni lahingule järgnenud rahu kestis vaid lühikest aega, kuni Berni väed Vaud' vallutasid. Veebruaris 1536, kui kõik teised Vaud' linnad olid juba vallutatud, osutas Yverdon veel vastupanu, kuid pidi ööl vastu 25. veebruari kapituleeruma.
Berni võimu all sai Savoia lossist maafoogtide residents. Yverdoni foogtkond oli praegusest Yverdoni ringkonnast palju suurem. See ulatus läänes kuni Prantsusmaa piirini Sainte-Croix' juures ja Les Clées'ni, lõunas peaaegu im Echallensini ja idas küngastikuni Mentue' piirkonnas.
Berni isandad tõid seni katoliiklikusse linna teiste muutuste kõrval protestantismi. Nad purustasid vana kiriku, mille Pierre II oli rajanud vanarooma "castrumi kohale.
Berni range võimu all valitses Yverdonis õigus ja kord. Vanad linnamüürid ehitati uuesti üles ja varustati kaitsetornidega. Peale selle parandasid bernlased kellatorni ning edendasid majandust ja kaubandust, ehitades äri- ja turuhooneid. Alates 16. sajandist puhkes linn hugenottidest põgenike saabumisega uuesti õitsele. Peale majanduse edendamise arendati koolisüsteemi, rajati uusi tänavaid ja parandati vanu, asutati posti- ja postitõllateenistus, rajati Entreroches'i kanal. Yverdonist sai tähtsuselt teine linn Vaud's. Nõnda oli bernlaste okupatsioonil ka häid külgi: peale majanduse edendamise arendati välja koolisüsteem, rajati uusi tänavaid ja parandati uusi, asutati posti- ja postitõllateenistus. Peale selle rajati Entreroches'i kanal. Yverdonist sai tähtsuselt teine linn Vaud's.
Valgustusaeg.
Juba enne 18. sajandit oli Yverdon tuntud selle poolest, et ta oli avatud teadlastele, filosoofidele, kirjanikele ja reisijatele ning võttis neid südamlikult vastu. Kogu Euroopast sõitis kokku inimesi, et oma mitmesuguste tervisehädade parandamiseks supelda 1730. aastatel väljaehitatud kuumaveeallikate väävlit sisaldavas vees.
Yverdonis oli 18. sajandil tervelt 7 trükikoda. Jean Jacques Rousseau põgenes Prantsusmaalt Yverdoni oma sõbra Rougini juurde. Yverdonil oli alates 1730. aastast Gleyre'i sadama kaudu isegi otselaevaühendus Londoniga.
Pärast "ancien régimei kokkuvarisemist määrati Yverdon 25. jaanuaril 1798 – viimase linnana Vaid's – Helveetsia vabariigi raames vastloodud Lémani kantoni koosseisu. See kanton läks 1803. aastal uue põhiseaduse jõustumisega Vaud' kantoni alla. Alates 1798 on Yverdon samanimelise ringkonna halduskeskus.
19. sajand.
19. sajandil jõudis Yverdoni tööstuslik pööre. Linnamüürid avati ja osalt lammutati. Linnavalitsus ostis lossi ja rajas sinna kooli, milles õpetas pedagoog Johann Heinrich Pestalozzi. Tema revolutsioonilised meetodid tegid Yverdoni tuntuks kaugel piiri taga. Aastal 1890 püstitati talle mälestussammas.
1830. aastatel lõpetati laevaliiklus Entreroches'i kanalil ning see asendati Yverdoni ja Lausanne'i vahelise raudteega, mis avati 1855. 1860. aastatel mindi tänavavalgustuses üle õlilt petrooleumile ja seejärel gaasile. Kerkis uusi tööstusettevõtteid ja ehitati uusi elamukvartaleid.
Arhitektuur ja kunst.
Yverdon-les-Bainsil on maaliline ajalooline välimus. Keskaegne vanalinn asub Thielle'i jõe ja Canal Orientali vahel. Sellel on ligikaudselt ovaalne põhiplaan pikkusega umbes 300 m ja laiusega 200 m. Mööda linna pikitelge kulgeb peatänav, millest lõuna pool on veel kaks pikitänavat ja hulk põiktänavaid.
Vanalinna idaotsas on loss. See on tasandikukindlus, iseloomulik näide "carré Savoyardist. Nelja tiivaga rajatise tiibadel on kolm väiksemat ümartorni ja massiivne peatorn kagunurgas. See ehitati 13. sajandi teisel poolel Pierre II käsul. Pärast seda on teda eriti eluruumide osas palju kordi ümber kujundatud. Nüüdseks on ta suurelt osalt restaureeritud. Lossis elasid Yverdonis viibimise ajal Savoia krahvid ja hertsogid. Alates 1536. aastast oli see Berni foogtide residents. Aastatel 1805–1825 oli seal Pestalozzi õppeasutus. Praegu on loss linna omandis.
Samuti Pestalozzi väljakul asub reformeeritud Notre-Dame'i kirik, mis rajati aastatel 1753–1757 varem seal olnud gooti stiilis ehitise asemele. Väljaku poole avaneb markantne viieteljeline viiluga barokkfassaad. Varasemast ehitisest on üle võetud hilisgooti kellatorn (1608–10) ja rikkalike nikerdistega kooripingistik aastatest 1499–1502.
Väljaku lõunaküljel ehitati kunagise viljaaida kohale 1767–1773 Hôtel de Ville (raekoda). Sellel on pilasterrisaliidiga ja kolmnurkse viiluga fassaad. Seal toimuvad aastad läbi mitmesugused näitused. Ka "Préfecture", kunagine Hôtel de l'Aigle, pärineb aastast 1776, "Belle Epoquei ajast. Pestalozzi väljakul on Pestalozzi mälestussammas 1889. aastast.
Vanalinnas on säilinud arvukalt kodaniku- ja patriitsimaju 17. ja 18. sajandist.
Ka väljaspool vanalinna on märkimisväärseid hooneid: 1898. aastal uusbarokkstiilis kasiino ja teisel pool Place d'Armes'i asuv uusrenessanss-stiilis koolimaja (1897). Villa d'Entremonts on tüüpiline mõisahoone 1779. aastast keset parki.
Metsalagendikul linna idaservas peatänava lähedal Estavayer-le-Laci suunas on Clendy menhirid, esiaegne kiviallee.
Teatrid.
Linnas on kaks teatrit: 1898 avatud 460 kohaga "Théâtre Benno Besson" ja "Théâtre de l'Echandole" lossikeldris.
Muuseumid.
Teiste kultuuriasutuste seas on linnaraamatukogu ja 4 muuseumi.
Yverdoni lossis on 1761 või 1763 asutatud "Musée d'Yverdon". Selle koduloolises ja etnograafilises ekspositsioonis on leide keldi ja rooma ajastust: keldi kunstiesemeid, rooma paate ja sarkofaag Ptolemaiose-aegse muumiaga Nesshoust.
Lossis asub ka Šveitsi moemuuseum "Musée Suisse de la Mode"). Selles eksponeeritakse tekstiiliaardeid aastatest 1850–1960.
"Maison d'Ailleurs" on maailma ainus teadusliku fantastika, utoopia ja ebaharilike reiside muuseum. Selle kutsus ellu 1976 kirjanik Pierre Versins. Muuseumi kogudes on kümneid tuhandeid raamatuid, koomikseid, mänguasju ja kunstiteoseid.
Muud.
Igal aastal peetakse ka arvukalt üritusi ja pidustusi.
Aastal 2005 toimus Yverdonis rahvusvaheline robotite võistlus Eurobot. See oli pärast võistluse asutamist 1998 esimene kord, kui ta toimus väljaspool Prantsusmaad.
"Yverdon" oli ENE viimase köite viimane märksõna.
Turism.
Tänu kuumaveeallikatele, mida kasutasid juba roomlased, on Yverdon-les-Bains tähtis kuurort. Kuurorditurismi esimene õitseaeg uuemal ajal oli 18. sajandil, kui ehitati "Hôtel des Bains". Teine kõrgaeg oli 19. sajandi lõpus, kui moodi läks hüdroteraapia. Sellesse aega jääb uue tervisvetehoone (1887) ja tüüpilises mondäänses stiilis rotondi ehitus.
20. sajandi esimesel poolel Yverdoni tähtsus kuurordina mõnevõrra vähenes. Järgnes uus arengulaine, kui ehitati uus tervisvetekeskus (1977) ja rajati uus vabaõhutervisvetesupluskoht (1983). Yverdoni ümbernimetamine Yverdon-les-Bains'iks 1982 tähendas kuurorditurismi turustamist ka rahvusvahelises ulatuses.
Ka vanalinna vaatamisväärsused, muuseumid ja järveäärne asend tõmbavad ligi arvukaid turiste. Aastal 2002 oli Yverdon-les-Bains'is üks viiest Šveitsi rahvusnäituse Expo.02 ekspositsioonikohast. See aitas kaasa linna turismile. Üks põhiatraktsioone oli "Le Nuage" ('Pilv'), Neuchâteli järve äärne terasstruktuur, mis üle 30 000 tillukese düüsiga tekitas pilve, mida külastajad said ülaltpoolt vaadata. Nüüd on see konstruktsioon koos teiste eksponaatidega lammutatud.


Andres Põder.
Andres Põder (sündinud 22. novembril 1949 Haapsalus) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop.
Aseõpetajaks ordineeriti ta 19. septembril 1976. Õpetaja õigused sai ta pärast Usuteaduse Instituudi lõpetamist 8. detsembril 1980.
Koguduste teenimise kõrval on Põder täitnud 1987–1990 Võru praostkonna abipraosti ning 1990–2005 Pärnu praostkonna praosti kohustusi ja olnud 1990–2005 konsistooriumi assessor.
Oli Eesti Kongressi liige.
EELK peapiiskopiks valis kirikukogu Põdra 24. novembril 2004. Valimiste esimeses voorus sai Põder 17 häält ja Tartu praost Joel Luhamets 19 häält. Nende vahel korraldatud teises valimisvoorus kogus Põder 32 häält Luhametsa 25 hääle vastu.
Pärast valimisi astus Põder välja Isamaaliidust ja loobus Pärnu linnavolikogu saadiku kohast. Ta kolis Tallinna, kus tal on kirikuvalitsuse majas ametikorter.
Ametisse seadis Põdra 2. veebruaril 2005 Tallinna Toomkirikus peapiiskop Jaan Kiivit juunior.
8. aprillil 2005 viibis Põder koos Arnold ja Ingrid Rüütli ning teiste Eesti delegatsiooni liikmetega Vatikanis Johannes Paulus II matustel.
10. juunil 2007 pühitses Põder ametisse Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskopi doktor Andres Tauli.
Tema abikaasa on kriminaalhooldaja Marje Põder. Neil on kaks poega, Thomas-Andreas Põder ja Johann-Christian Põder, kes on mõlemad teoloogid ja ühtlasi luterliku kiriku vaimulikud.


Tenzin Gyatso.
pisi
Tema Pühadus Tenzin Gyatso (བསྟན་འཛིན་རྒྱ་མཚོ།; sündinud 6. juulil 1935) on praegune, XIV dalai-laama.
Elukäik.
Tenzin Gyatso sündis talupoja peres Tiibeti kirdeosas Amdos, Taktseri (སྟག་འཚེར།) külas, mis tema sünniajal kuulus juba Hiina Qinghai provintsi. Tema sünninimi oli Lhamo Dhondrub.
Kaheaastaselt läbis ta katsed, mille põhjal ta tunnistati XIII dalai-laama Thupten Gyatso taaskehastuseks, pälvis dalai-laama tiitli ning sai nimeks Jetsun Jamphel Ngawang Lobsang Yeshe Tenzin Gyatso (lühendatult Tenzin Gyatso). Dalai-laama on Gelukpa (kollasemütsiliste) koolkonna eestseisja, keda peetakse Tiibeti budismis kõrgeimaks vaimulikuks juhiks, bodhisattva Avalokitešvara reinkarnatsiooniks.
Tenzin Gyatso kolis 1939 koos perega Lhasasse, kuid tema noorusajal, kuni aastani 1950 täitsid dalai-laama ilmalikke, Tiibeti valitseja kohuseid, regendid. Ta elas Potala palees ja dalai-laamade suveresidentsis Norbulingkas. Kuueaastaselt alustas Tenzin Gyatso väljaõpet, saamaks budistlikuks mungaks. 11-aastaselt kohtus ta austerlase Heinrich Harreriga, kes tutvustas talle elu väljaspool Tiibetit. Harrer viibis dalai-laama lähikonnas kuni 1952. aastani ning Tenzin Gyatso ja Harrer jäid sõpradeks kuni viimase surmani 2006. aastal. 1959. aastal lõpetas dalai-laama oma õpingud, saades budistlikus filosoofias Lharampa kraadi, mis ligikaudu vastab doktorikraadile.
1940. aastatel säilitas dalai-laama regentide valitsetud Tiibet faktiliselt sõltumatuse Hiinast, kuid pärast Guomindangi lüüasaamist tungisid kommunistliku Hiina Rahvavabariigi väed 1950. aastal Tiibetisse.
1950–1951 viibis dalai-laama Indias maapaos, kuid 1951. aasta mais saavutati läbirääkimistel Hiina valitsusega kokkulepe, et Tiibet saab Hiina Rahvavabariigis autonoomia. Tenzin Gyatso kohtus mitmel korral ka Mao Zedongiga, kes tegi temast Hiina parlamendi liikme ja püüdis teda enda mõjule allutada. Seejärel oli dalai-laama Tiibeti ametlik juht kuni märtsini 1959, mil ta pärast tiibetlaste ülestõusu brutaalset mahasurumist koos tuhandete põgenikega Lhasast Indiasse siirdus. Dalai-laama seadis end sisse Dharamsalas (Pandžabi osariigis), kus ta moodustas Tiibeti eksiilvalitsuse, saades selle juhiks. 1963. aastal võttis ta vastu demokraatliku põhiseaduse, mille põhjal kutsuti kokku parlament ja moodustati valitsus. Hiina valitsus kehtestas dalai-laamale elamiskeelu ja lubas selle tühistada siis, kui ta hoidub Tiibeti iseseisvuse taotlemisest. Dalai-laama deklareeris, et ei naase kunagi tagasi Tiibetisse marionettvalitsejaks ning nõudis siseasjades omavalitsust ja Tiibeti sundhiinastamise lõpetamist.
1988. aastal teatas dalai-laama, et tunnustab Tiibeti jäämist Hiina Rahvavabariigi osaks, kuid see peab saama ulatusliku autonoomia, mis tagab Tiibeti rahva, kultuuri ja usu säilimise. Seejärel algasid läbirääkimised Hiinaga tema naasmise üle Tiibetisse, kuid pole Hiina vastuseisu tõttu siiani lahendust leidnud. Hiina valitsus väidab, et dalai-laama taotleb siiani Tiibeti eraldamist Hiinast, kuigi Tenzin Gyatso on seda korduvalt eitanud. Hiina valitsuse poliitika jäikuse tõttu tekitavad dalai-laama visiidid Euroopasse ja Ameerikasse poliitilisi komplikatsioone, Hiina nõuab poliitikultelt dalai-laamaga kohtumiste tühistamist.
2011. aasta märtsis teatas Tenzin Gyatso, et loobub Tiibeti eksiilvalitsuse juhi kohast, jäädes siiski kõrgeimaks vaimulikuks juhiks. Ta arvas ka, et komplitseeritud poliitilise olukorra tõttu võib dalai-laama järgmine reinkarnatsioon ka mitte aset leida.
Dalai-laama on edendanud religioonidevahelisi dialooge ja üksteisemõistmist. Ta on korduvalt kohtunud paavstide ja teiste kristlike kirikute juhtidega, aga ka juudi ning islami kõrgvaimulikega.
Dalai-laama ja Eesti.
Dalai-laama on kolmel korral külastanud ka Eestit. Esimene külaskäik leidis aset 3.–5. oktoobril 1991 ja teine 19.–21. juunil 2001. Teisel korral kohtus ta mitteametlikult ka toonase Eesti peaministri Mart Laariga.
27. mail 2005 valiti Tenzin Gyatso Tartu Ülikooli audoktoriks.
Kolmandat korda käis Tenzin Gyatso Eestis 16.–18. augustil 2011. Ta kohtus mitteametlikult Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese, kaitseminister Laari, haridusminister Jaak Aaviksoo, mitmete Riigikogu liikmete ning Tallinna saabunud Läti ja Leedu poliitikutega. 17. augustil pidas Tenzin Gyatso Tallinnas Vabaduse väljakul avaliku kõne, kus puudutas kaasaja poliitilisi, eetilis ja moraalseid küsimusi. 18. augustil sai dalai-laama kätte Tartu Ülikooli audoktori medali ning kohtus veel mitmete poliitikutega. Oma visiidi ajal andis Tenzin Gyatso pikemad intervjuud Eesti Televisioonile, Kanal 2-le ja Postimehele.
Tunnustused.
1989. aastal pälvis dalai-laama Nobeli rahupreemia Tiibetile omavalitsuse taotlemise vägivallatu kampaania eest. 2007. aastal pälvis ta USA Kongressi kuldmedali. Ta on ka Kanada aukodanik.


Tallinna Jaani kirik.
Tallinna Jaani kirik asub Tallinnas Vabaduse väljakul. Tegemist on Eesti ühe varaseima neogooti kirikuga.
Kiriku arhitekt oli kubermanguarhitekt (Tallinna peaarhitekt) Christoph August Gabler. Kiriku ehitus algas 1862, kirik valmis 1867. aastal ja pühitseti sama aasta 3. advendil.
Arhitektuur.
Kolmelööviline basiilika, millega läänes liitub nelinurkne telkkiivriga torn, idas väiksem polügonaalne kooriruum, põhjas ja lõunas sümmeetriliselt käärkamber ja eeskoda. Pikihoone seinad on liigendatud tugipiilarite ja teravkaarakendega. Teravkaarsed portaalid on Tallinna hilisgootikale tüüpiliste talumiplaatidega. Akendel on puidust leekestiilis ehisraamistikud. Kesklööv on kõrge; ristvõlvide vööndkaared toetuvad rippkonsoolidele, külglöövidel on tähekujulised servjoonvõlvid. Sees on eklektiline oreliväär ja neogooti stiilis altarisein.
Altarimaali "Kolgata" tegi 1867. aastal Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemik ja professor Karl Gottlieb Wenig.
1867. aasta jõuludeks valminud esimese oreli ehitas 1869. aastal orelimeister Gustav Normann. Aastatel 1911–1913 ehitas orelimeister August Terkmann oreli ümber. 2005–2009 restaureeris oreli orelimeister Martin ter Haseborg (Saksa orelifirma Orgelbau in Ostfriesland). Enne restaureerimistööde algust ehitas Martin ter Haseborg kirikusse ka uue koorioreli. Lisaks taastas orelifirma suure oreli juurde 1913. aastal ehitatud altaritaguse kajaoreli.
Kiriku vitraažakende autor on kunstnik Eva-Aet Jänes. Aastatel 2009–2010 valminud roheliste altari- ja kantslikatete autor on tekstiilikunstnik Tiina Puhkan.
Kirjandus.
Tiina-Mall Kreem "Viisipäraselt ehitatud: luterlik kirikuehitus, -arhitektuur ja -kunst Eestis Aleksander II ajal (1855-1881)". Tallinn, 2010. ISBN 9789949467051


‘Aţbarah' jõgi.
‘Aţbarah (araabia عطبرة, amhara አትባራ፡ወንዝ (Atbara wenz)) on jõgi Aafrika kirdeosas Etioopia ja Sudaani piiril. Algab Etioopia mägismaa läänenõlvult Tana järvest põhja poolt. Sudaani platoole laskunud, voolab loodesse. Pikkus 1120 km.
Suubub paremalt Niilusesse, olles selle allavoolu viimane regulaarselt voolav lisajõgi. Vihmaperioodil juulist novembrini on veerikas. Talviti kuivab ega jõua Niiluseni.


Karabahhi ahelik.
Karabahhi ahelik (aserbaidžaani "Qarabağ silsiləsi", armeenia Ղարաբաղի լեռնաշղթա (Gharabaghi lernašghtha)) on mäestik Aasias Aserbaidžaanis Mägi-Karabahhi alal. Ta on Väike-Kaukasuse osa. Kulgeb loode-kagu sihis Tərtəri ja Araksi jõe vahel. Kõrgus kuni 2725 meetrit.


Barat Daya saared.
thumb
Barat Daya saared (indoneesia "Kepulauan Barat Daya") on saarteahelik Malai saarestikus, Väikestest Sunda saartest idas.
Saarte pindala on kokku umbes 7000 km². Saared on vulkaanilise tekkega ja seetõttu mägised, kõrgus kuni 1412 meetrit. Kuuluvad Indoneesiale.


Allegooria.
Allegooria (kreeka keeles "allegorein" 'rääkima piltlikult, ülekantud tähenduses') on mõistukõne, mille eesmärk on rääkida kellestki või millestki varjatult, teiste tegelaste või sümbolite kaudu.
Allegoorial on kaks tähendustasandit: see, mida jutustatakse, ja see, mida selle all mõeldakse või millele vihjatakse. Näiteks jutustades lugu loomtegelaste elust, mõeldakse selle all suhteid inimühiskonnas.
Allegoorilises tekstis kujutatud isikute, nähtuste, olukordade taga saab näha teisi isikuid, nähtusi, olukordi.
Kõige levinumad allegoorilised tekstid on vanasõnad ja väljendid. Näiteks: tasa sõuad, kaugele jõuad; kuldne süda.
Allegoorilised on valmid, loomamuinasjutud ja paljud kirjandusteosed, näiteks Jonathan Swifti "Gulliveri reisid", George Orwelli "Loomade farm" jpt.


Albert Camus.
Albert Camus 1957. aastal, mil ta sai 44-aastasena Nobeli auhinna.
Albert Camus [alb'eer kam'üü, •] (7. november 1913 – 4. jaanuar 1960) oli prantsuse kirjanik ja filosoof. Kuigi teda on tihti seostatud eksistentsialismiga, eelistas ta, et teda tuntaks pigem inimese ja mõtlejana kui mingi koolkonna või ideoloogia esindajana.
1957. aastal pälvis Albert Camus Nobeli kirjandusauhinna. Ta oli esimene Aafrikas sündinud inimene, kes sai Nobeli kirjandusauhinna. Ta on ühtlasi laureaatidest kõige nooremana surnud: ta hukkus autoõnnetuses vaid 3 aastat pärast auhinna saamist.
Elukäik.
Albert Camus sündis Alžeerias Mondovi külas, pere teise pojana. Tema ema oli Hispaania, isa Prantsuse päritolu. Pärast isa surma Marne'i lahingus kolis ema koos poegadega Belcourt'i, Alžiiri vaesesse linnaossa. Seal käis Albert Camus põhikoolis ja gümnaasiumis ning õppis Alžiiri ülikoolis filosoofiat.
17-aastaselt haigestus Albert Camus kopsutuberkuloosi.
Aastast 1938 tegi reporterina tööd vasakpoolse ajalehe "Alger Républicain" juures. Kuigi tema alaks olid kunst ja kultuur ning eelkõige just retsensioonid, kirjutas ta ka artikleid, milles paljastas alžeerlaste piinamist ja rõhumist Prantsuse koloniaalvõimude poolt.
Aastal 1940 lahkus sünnimaalt ja asus elama Pariisi. Alguses töötas ta toimetuse sekretärina ajalehe "Paris Soir" juures, 1943. aasta lõpust oli ta toimetajaks kirjastuses Gallimard. Toimetajatöö kõrvalt tegi ajakirjanikuna kaastööd vastupanuliikumise ajalehele "Combat", mille juhtimise ta peagi ka üle võttis.
Albert Camus hukkus 4. jaanuaril 1960 autoõnnetuse tagajärjel, õnnetuses hukkus ka tema kirjastaja Michel Gallimard.
Mõrvakahtlus.
2011. aastal kirjutas Itaalia ajaleht Corriere della Sera viitega tšehhi luuletaja ja tõlkija Jan Zábrana päevikule, et avarii võis korraldada Nõukogude salateenistus KGB, kuna varem Nõukogude-sõbralik Camus hakkas kritiseerima Nõukogude Liitu.
Zábrana andmeil andis käsu Nõukogude Liidu välisminister Dmitri Šepilov. Ajendiks olnud 1957. aasta märtsis Prantsuse ajakirjas Franc-tireur ilmunud artikkel, milles Camus ründas Šepilovit, pidades teda vastutavaks Ungari sündmuste eest. Moskva otsust saata sõjavägi 1956. aastal Ungari ülestõusu maha suruma nimetas Camus "Šepilovi veresaunaks".
Aasta pärast vihastas Camus Nõukogude võime veel enam, toetades avalikult vene kirjanikku Boris Pasternakki, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna Nõukogude Liidus keelatud romaani "Doktor Živago" eest ning kellel seetõttu keelati auhinda vastu võtta. Corriere della Sera hinnangul olnuks Nõukogude salateenistustel piisavalt põhjust, et Camus kõrvaldada.
Camus biograafia "Albert Camus: Une Vie" autor Olivier Todd kinnitas seevastu, et Nõukogude arhiivides töötades ei leidnud ta vähimatki vihjet sellise teooria toetuseks. Ehkki ta ei pea mõrva võimatuks ning KGB kasutas sageli musta töö tegemiseks tšehhe, ei ole Camus' mõrv Toddi hinnangul siiski tõenäoline.
Teosed.
Albert Camus, Petr Voreli joonistus (2005).


Ploidsus.
Ploidsus (inglise "ploidy") on samatüübiliste ehk homoloogiliste kromosoomide või liigiomaste kromosoomikomplektide kordsus indiviidi (raku) kromosoomistikus.
Enamiku eukarüootsete organismide elutsüklis vahelduvad kahekordselt erinevad ploidsusfaasid – gameetne haplofaas ja sügootne diplofaas.
Lähte kromosoomikomplekti arvu organismis kutsutakse monoploidsuse arvuks, mida tähistatakse "x"-ga. Rakkude ploidsus võib muutuda organismis. Inimesel on valdav osa rakke diploidsed (üks kromosoomikomplekt pärineb emalt ja teine isalt), aga sugurakud (spermid ja munarakud) on haploidsed.
Haplo- ja diploidsuse vahepealne juht on haplodiploidsus, mille korral ühe soo organismidel on haploidsed rakud ja teisel sool diploidsed rakud. Kõige sagedamini on isastel haploidsed rakud ja emastel diploidsed rakud.
Lisaks nendele kolmele ploidsuse tüübile võib kromosoomikomplekt olla mitmes kordsuses (üle kahe; polüploidsus)), ebavõrdses kordsuses (aneuploidsus) või võrdkordsuses (euploidsus).


Aneuploidsus.
Aneuploidsus (inglise "aneuploidy") on kromosoomistiku ebavõrdne kordsus indiviidi rakkudes; mõne kromosoomi väiksem või suurem arv võrreldes kromosoomistiku üldise kordsusega. Aneuploidsuse vastand on euploidsus.
Aneuploidsus võib esineda igasuguse ploidsusastme korral; selle eristamiseks lisatakse vastava euploidse kordsuse nimetusele liited hüpo- või hüper-.
Diploidsete organismide (ka inimese) aneuploidsuse tähistamiseks kasutatakse mõisteid ja sümboleid näiteks nullisoomik (2n-2), monosoomik (2n-1).
Aneuploidsust põhjustavad homoloogiliste kromosoomide või tütarkromatiidide lahknemise häired meioosis, harvem mitoosis.
Kuigi näiteks kolme sugukromosoomi olemasolu (Klinefelteri sündroom) või analoogselt 21. kromosoomi liiasus (Downi sündroom) on suhteliselt levinud inimese seas.


Diploidsus.
Diploidsus on liigiomase kromosoomikomplekti kahekordsus indiviidi (raku) kromosoomistikus.


Haplodiploidsus.
Haplodiploidsus (inglise "haplodiploidy") tähendab, et ühe soo organismidel on haploidsed rakud ja teisel sool diploidsed rakud.
Kõige sagedamini on isastel haploidsed rakud ja emastel diploidsed rakud. Sellistel liikidel on isased arenenud viljastamata munadest ja emased viljastatud munadest. Haplodiploidsust on leitud putukate hulgast, eriti sipelgate, mesilaste ja herilaste seast.


Haploidsus.
Haploidsus (inglise "haploidy") indiviidi (raku) kromosoomistiku poolkordsus, liigi haplofaasile omase (gameetse) kromosoomistiku olemasolu. Haploidsust tähistatakse tavaliselt sümboliga "n".
Suguliselt sigivatel organismidel vahelduvad elutsüklis haploidne ja diploidne faas.


Polüploidsus.
Polüploidsus (inglise "polyploidy") on indiviidi (raku) kromosoomikomplektide paljukordsus; haplofaasis (sugurakkudes) on kromosoomikomplekte rohkem kui üks (n > x) ja diplofaasis (viljastatud munarakkudes) rohkem kui kaks, tähistatakse (2n > 2x).
Polüploidsuse astet määratletakse diplofaasi kromosoomistiku kordsuse kaudu. Nõnda saab tuletada tri-, tetra-, heksa-, oktaploidsust ja nii edasi.
Polüploidsus on laialt levinud taimeriigis, loomariigis harva. Inimesele on polüploidsus reeglina surmav. Üliharva on sündinud ka triploidsusega lapsi.
Nähtust, kus ainult osa organismi (näiteks mõne koe või organi) rakkudest on polüploidsed, nimetatakse polüsomaatiaks. See on paljudele organismidele (kaasa arvatud inimesele) normaalne nähtus.


Euploidsus.
Euploidsus (inglise "euploidy") on kromosoomistiku võrdkordsus, genoomi kõigi kromosoomide (erandiks võivad olla sugukromosoomid) võrdne arv indiviidil (rakus).


Jean-Paul Sartre.
Jean-Paul Charles Aymard Sartre [žan-pol sartr] (21. juuni 1905 Pariis – 15. aprill 1980) oli prantsuse kirjanik, filosoof ja kriitik, eksistentsialist.
Samuti kaitses ta inimõigusi, pööramata siiski tähelepanu nende rikkumistele sotsialismimaades. Tema mässuliste ideede najal on kasvanud eriti kolmanda maailma noored. Just Sartre võttis kasutusele väljendi "kolmas maailm".
Elukäik.
Sartre'i ema neiupõlvenimi oli Anna-Marie Schweitzer ja ta oli Albert Schweitzeriga lähedalt sugulane. Jean-Pauli mereväeohvitserist isa suri, kui poiss oli 15-kuune.
Keskkooliaastad veetis ta La Rochelle'is.
Aastal 1929 lõpetas ta École Normale Superieure'i. Seal kohtas ta Simone de Beauvoir’d, kellest sai ta elukaaslane. Sartre töötas 1931–1945 Le Havre'is filosoofiaõpetajana.
Tema üks tuntumaid romaane on "Iiveldus", mille autor kirjutas ülikooliprofessorina.
Sartre võitles tulihingeliselt kõige ebaõiglase vastu. Ta oli veendunud antifašist ning läks vabatahtlikult sõtta. Teise maailmasõja ajal viibis ta lühiajaliselt Saksamaal vangis. Aastal 1945 loobus ta õpetajaametist ning asutas ajakirja "'Les Temps Modernes" ("Moodsad ajad").
1940. aastail oli Sartre kommunismi suhtes skeptiliselt meelestatud. Muutus tuli 1952. aastal, mil Le Havre’is puhkes suur dokitööliste streik. Siis ütles kirjanik: "Kas tahame või mitte, aga vene sõdur on kommunist ja me peame teda toetama. Mina toetan kõigi maade kommunistlikke parteisid." Samas mõistis Sartre hukka Punaarmee invasiooni Ungarisse 1956 ja Tšehhoslovakkiasse.
Pärast Stalini surma 1953 tutvus ta kirjanik Konstantin Simonoviga ja külastas Nõukogude Liitu. Selle reisi ajal oli tal armulugu oma tõlgi Lena Zoninaga. Suvepuhkusel viibiv peasekretär Nikita Hruštšov kutsus ta oma suvilasse Gruusias, kuid suhtus kirjanikepaari väga tõrjuvalt. Otsustaval hetkel meenus peasekretärile, et 1956. aastal Roomas viibides oli Sartre teravalt arvustanud Nõukogude vägede invasiooni Ungarisse. "Teie, härra Sartre, olete kapitalismi sabassörkija," sõnas Hruštšov. "Ärge sekkuge meie riigi siseasjadesse." Liidu esimese mehe nõustaja andis nõu olla külalise vastu sõbralikum, Hruštšov aga vastas: "Mina tahan olla rangem, muidu nad ju ei mõista, mida on teinud." Lõpuks peasekretär leebus ja lõpetas vestluse sõnadega: "Ja siiski olete ka teie sõja vastu. Sellepärast me istumegi siin ja joome."
Külaskäik Eestisse.
1964 käisid Sartre ja Beauvoir Eestis. Vahetpidamata sebiv Beauvoir polevat lasknud väliselt veel noorel ja elujõus mehel suudki lahti teha ega iseseisvalt sammugi astuda. Pikk Beauvoir pidas väikest kasvu ja mitte just kõige nägusama välimusega Sartre'it teatud mõttes oma lapseks. Vabaabielupaari peresuhetest annab tunnistust ka see, et järglasi neil endil polnud, kuid see-eest adopteerisid mõlemad täisealisi lapsi.
Tõlkija Tatjana Hallap meenutab Sartre'i Eestis-käiku: "Sartre ja de Beauvoir armastasid väikeseid Eesti külapoode, kust nad ostsid veini, mis meenutas maitselt prantsuse omi. Veine aitas valida Lennart Meri, kes prantsuse keele hea oskuse tõttu neid kantseldas."
Uno Laht: "Kirjanikepaar toodi Kuku klubisse, kus toimus pidulik ja rikkalik lõunasöök, millest Sartre tublisti osa võttis. Veini ja õlut maitses vähe. Külaline jättis võrdlemisi kuiva mulje."
Nobeli auhind.
1964. aastal tunnustati kirjanikku Nobeli kirjandusauhinnaga, millest Sartre protestiks süsteemi vastu loobus.
"Monsieur le Secrétaire". Olen kindlaist allikaist teada saanud, et mul on head väljavaated saada Teie preemiat. Ehkki seda on ebameeldiv teha enne hääletamist, pean ma Teile kirjutama, vältimaks arusaamatusi. Palun võtke kõigepealt vastu minu lugupidamine, "Monsieur le Secrétaire", selle preemia vastu, mida nii palju kirjanikke nii kõrgelt hindab. Siiski, personaalsetel ja enam vast objektiivsetel põhjustel ei soovi ma olla selle auhinna kandidaatide nimekirjas ei 1964. aastal ega hiljem. Palun võtke, "Monsieur le Secrétaire", vastu minu sügavad vabandused.
Jean-Paul Sartre, Pariis, 14. oktoobril 1964."
Ühiskondlik tegevus.
Sartre oli Vietnami sõja vastane aktivist.
Aastal 1970 ta vahistati, sest müüs tänaval maoistlikku ajalehte, mis oli keelatud.
Haigus.
Satre ja de Beauvoir'i haud.
Sartre'i haigusest saab lugeda Simone de Beauvoiri 1984 avaldatud raamatust "Hüvastijätutseremoonia", kus kirjeldati Sartre'i kümmet viimast, vaimselt nõtra aastat. Elu lõpus lisandus täielikule kontaktivõimetusele ka füüsiline pimedus. Sartre suri 1980 kopsuhaigusesse.
Teosed.
Antoine Roquentin, kes on end pärast pikki reisiaastaid sisse seadnud ühte Prantsuse sadamalinna, asub lõpetama uurimust ühest tuntud poliitikategelasest. Teda hakkab aga painama kummaline iiveldustunne, mis saadab teda kõikjal: kirjutades uurimust, kohtudes sõpradega ning isegi siis, kui tema mõtted kanduvad Annyle, tüdrukule, keda kunagi armastas… See on paeluv ja filosoofilise tooniga lugu iseendasse vaatamisest ja eksistentsiaalsuse lätete avastamisest.


Jerome David Salinger.
Jerome David Salinger (1. jaanuar 1919 New York – 27. jaanuar 2010 New Hampshire) oli ameerika kirjanik.
Jerome David Salingeri isa oli juudi päritolu importija Sal Salinger ning ema šoti-iiri päritolu Mirjam Salinger.
Ta õppis riigikoolides. Enamik õpetajad pidasid teda keskpäraseks, viisakaks ja häbelikuks õpilaseks. Hiljem saadeti ta internaatkooli Valley Forge Military Academy, kus ta õppis aastatel 1934–1936. Seejärel käis ta New Yorgi ja Columbia ülikoolis ning hakkas avaldama lühijutte. Aastaks 1940 oli ta avaldanud jutte mitmetes perioodikaväljaannetes.
1944. aasta märtsis teenis Salinger Ameerika Ühendriikide maaväe 12. jalaväerügemendi 4. jalaväediviisis Inglismaal ning oli seotud sissetungiga Normandiasse, nähes üht sõja verisemat lahingut. See mõjutas teda tugevalt.
1946. aastal naasis ta sõjast. Mitmed tema lood lükati tagasi kuni aastani 1948, mil ajaleht "New Yorker" avaldas tema esimese loo. Pärast seda kirjutas ta peamiselt New Yorkerile kuni 1965. aastani. Kõige paremini on Salinger siiski tuntud romaani "Kuristik rukkis" autorina.
Salinger oli abielus kolm korda. Esimene abielu Sylviaga, naisega kellega ta kohtus Euroopas, oli lühike. Teisest abielust Claire Douglasega, Darmouthi kolledži üliõpilasega, sündis kaks last – tütar ja poeg. Pärast mitmeid nurjunud suhteid abiellus Salinger endast 40 aastat noorema meditsiiniõe Colleeniga, kellega oli abielus kuni surmani.


Mihhail Bulgakov.
Mihhail Afanasjevitš Bulgakov (vene keeles "Михаил Афанасьевич Булгаков"; 15. mai 1891 Kiiev – 10. märts 1940 Moskva) oli vene kirjanik. Tema kuulsaimaks teoseks on romaan "Meister ja Margarita", mida peetakse 20. sajandi üheks tähtteoseks.
Varased aastad.
Mihhail Bulgakov sündis 15. mail 1891. aastal Kiievis, mis tollal kuulus Vene impeeriumi koosseisu. Bulgakovite peres oli seitse last. Isa Afanasi Bulgakov töötas õppejõuna ning ema Varvara Mihhailovna oli endine õpetaja. Bulgakovil oli õnnelik lapsepõlv ning juba varases eas hakkas teda huvitama teater. Kodus kirjutas ta näidendeid, mida tema õed-vennad ette mängisid.
1901. aastal astus Bulgakov Kiievi 1. gümnaasiumi, kus sai alguse tema huvi vene ja Euroopa kirjanduse vastu (tema lemmikautoriteks olid Gogol, Puškin, Dostojevski ja Dickens). Gümnaasiumi õpetajad mõjutasid tugevalt Bulgakovi kirjanduslike eelistuste kujunemist. Pärast isa surma 1907.aastal, võttis ema poja hariduse eest vastutamise enda õlule. 1909. aastal lõpetas Bulgakov gümnaasiumi ning astus St. Vladimiri ülikooli arstiteaduskonda.
1913. aastal abiellus Bulgakov Tatjana Lappaga. Esimese maailmasõja puhkemise järel, läks Bulgakov Punase Risti vabatahtlikuna rindejoonele, kus sai raskelt vigastada. Valu leevendamiseks kasutas Bulgakov morfiini, millest lõpuks sõltuvusse sattus. 1918. aastal lõpetas ta morfiini tarbimise ning ei kasutanud seda enam kunagi. 1926. aastal avaldatud raamat "Morfium" kirjeldab kirjaniku elu sel ajaperioodil.
1916. aastal lõpetas Bulgakov Kiievi ülikooli arstiteaduskonna ning töötas arstina Smolenski provintsis. Sellest perioodist räägib Bulgakovi raamat "Noore arsti märkmed". 1918. aastal pöördus ta tagasi Kiievisse ning avas erapraksise. Kiievis olles sai Bulgakov osa ka Vene kodusõjast ning elas läbi mitmeid riigipöördeid
1919. aasta veebruaris mobiliseeriti Bulgakov Ukraina armeesse ning saadeti Põhja-Kaukasusele. Seal haigestus ta tüüfusesse ning oleks seetõttu peaaegu elu kaotanud.
Karjäär.
Pärast haigust hülgas Bulgakov arstiameti ning hakkas tõsisemalt kirjutamisega tegelema. 1919 avaldati Bulgakovi esimene raamat – följetonide almanahh. 1919. aasta lõpus kolis Bulgakov Vladikavkazi, kus jõudsid lavale tema kaks esimest näidendit: "Enesekaitse" ja "Turbinite päevad". Lavastusi saatis suur menu.
Õige pea suundus Bulgakov Moskvasse plaaniga sinna "igaveseks jääda". Pealinnas oli keeruline tööd leida, kuid viimaks määrati ta kirjandussektsiooni sekretäriks. 1921. aastal asusid Bulgakov ja tema naine elama Patriarhi tiikide ning Majakovskaja metroopeatuse lähedale. Elatise teenimiseks kirjutas ta ajalehtedele följetone. Almanahhi "Nedra" tarbeks kirjutas ta kolm jutustust "Diaboliaad", "Saatuslikud munad" ning "Koera süda". Nendes jutustustes on kasutatud nii lõikavat satiiri kui ka ulmeelemente, et kirjeldada teadusavastuste vääriti kasutamise ohte. Nendes kirjutistes võib juba märgata Bolgakovi satiirile iseloomulikke jooni, milleks on osav fantaasia ja realismi kombineerimine, grotesksed olukorrad ning oluliste eetiliste küsimuste käsitlemine. Oma kõige kuulsamas romaanis kasutab Bulgakov neid vahendeid veelgi enam.
Vahemikus 1922–1926 kirjutas Bulgakov mitmeid näidendeid, mida aga lavale ei lubatud. Sõjakoledustest rääkiv "Põgenemine" keelati Jossif Stalini poolt, sest kunstinõukogu hinnangul ilustas näidend emigratsiooni ning valgekaartlust. 1925. aastal lahutas Bulgakov oma esimesest naisest ning abiellus Ljubov Belozerskajaga.
Kui üks Moskva teatrijuht Bulgakovit tugevalt kritiseeris, astus Stalin aga kirjaniku poolele, öeldes, et nii andekat kirjanikku nagu Bulgakov ei saa suruda poliitiliste parteide raamidesse. Stalin leidis Bulgakovile teatrites tööd ning tema 1926. aastal esietendunud "Turbinite päevad" oli Stalini suur lemmik. Väidetavalt käis ta etendust vaatamas 15 korda.
Kolme järgmise näidendi lavale toomine aga taas keelati ning XVII sajandi Pariisist rääkiv "Molière" sai hävitavate hinnangute osaliseks. 1929. aastal sai Bulgakovi karjäär suure löögi, sest valitsuse tsensorid keelasid tema tööde avaldamise.
Meeleheitel Bulgakov kirjutas kõigepealt isikliku kirja Stalinile ning siis Nõukogude valitsusele. Ta soovis saada luba emigreerumiseks, kui Nõukogude Liit ei leia talle rakendust kirjanikuna. Stalin helistas Bulgakovile isiklikult ning küsis, kas mees soovib tõesti Nõukogude Liidust lahkuda. Bulgakov vastas, et Vene kirjanik ei saa elada väljaspool oma kodumaad. Stalin andis talle loa teatris töötamiseks ning hiljem tõi Bulgakov lavale Nikolai Gogoli "Surnud hinged".
1932. aastal abiellus Bulgakov kolmandat korda. Tema kolmas abikaasa Jelena Shilovskaja oli inspiratsiooniks Margarita tegelaskujule romaanis "Meister ja Margarita". Oma elu lõpuaastatel kirjutas Bulgakov näidendeid ja jutte ning tõlkis mitmeid novelle ja librettosid. Paljusid neist töödest ei avaldatud. Samuti jäid tema lauasahtlisse Nõukogude süsteemi naeruvääristavad kirjutised.
1935–1940.
1930ndate teises pooles ühines Bulgakov Moskva Suure Teatriga, et töötada libretisti ja konsultandina. Ta lahkus, kui mõistis, et tema töid ei ole seal lootust lavale tuua. Stalini poolehoid kaitses Bulgakovit arreteerimise eest, kuid sellest hoolimata ei saanud ta oma töid avaldada. Kui tema viimane, Stalinit positiivses valguses näitav näidend "Batum" enne proovide algust keelati, palus Bulgakov luba riigist lahkumiseks. Seda talle aga ei antud
1939. aastal luges Bulgakov raamatut "Meister ja Margarita" oma lähedastele sõpradele. 30 aastat hiljem meenutas Jelena Bulgakova: "Kui ta lugemise lõpetas, ütles ta: "Homme viin käsikirja siis kirjastusele!" mille peale kõik vaikisid." Oma päevikus kirjutas Jelena, et kirjanduskomitee juht püüdis kartlikult seletada, et romaani avaldamine tooks endaga kaasa kohutavad tagajärjed.
10. märtsil 1940. aastal suri Bulgakov neeruhaiguse tõttu, mis oli tapnud ka ta isa. Juba nooruses oli Bulgakov oma surma põhjust ette näinud.
Mihhail Bulgakov on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.
Meister ja Margarita.
Bulgakov alustas romaani "Meister ja Margarita" kirjutamist 1928. aastal. Teose avaldas tema lesk 1966. aastal, 26 aastat pärast Bulgakovi surma. Raamatu avaldamisele järgnes Bulgakovi loomingu rahvusvaheline tunnustamine. Raamat tõi vene keelde mitmeid väljendeid, millest tuntum on ütlus "Käsikirjad ei põle". Meistri hävinenud käsikiri mängib romaanis olulist rolli. Ka Bulgakov põletas romaani mustandi ning oli sunnitud teose mälu järgi ümber kirjutama.
Romaanis kritiseerib Bulgakov Nõukogude ühiskonda ning kirjanduslikke institutsioone. Raamatut hinnatakse selle filosoofiliste alltekstide ning kõrge kunstilise taseme pärast. Romaanis on omavahel seotud kaks ajaperioodi ning tegevusliini: ühelt poolt kaasaegne Moskva ning teiselt poolt Kristuse-aegne Jeruusalemm. Teos mõistab hukka korruptsiooni, ahnuse, kitsarinnalisuse ning Nõukogude Venemaa kõikehaarava paranoilisuse.
Välislingid.
Bulgakov, Mihhail
Bulgakov, Mihhail
Bulgakov, Mihhail


Valge auk.
Valge auk on astrofüüsikas hüpoteetiline taevakeha, mis "sülgab välja" mateeriat, nii nagu must auk neelab mateeriat (valges augus kulgeb protsess võrreldes musta auguga ajalises peegelpildis või aeg voolab vastassuunas).
Valge augu mõiste pärineb 1964. aastast. See saadi Schwarzschildi meetrika laiendamisel Kruskali-Szekeresi meetrikasse.
Valge augu mõiste ilmneb matemaatilises mudelis, mis abstraheerub massi olemasolust aegruumis. Kui eeldada kas või tillukest massi, siis võrrandid enam valge augu olemasolu ei näita.
Valgete aukude olemasolu ei ole tõestatud ega vaadeldud. Tavaliselt postuleeritakse, et valge auguga käib paaris must auk, mis on temaga ussiaugu kaudu seotud. Selle ussiaugu kaudu kanduks mateeria lõpmatu kiirusega ühest universumi piirkonnast teise.
Varem arvati, et musta auku sattuv mateeria jõuab mõnda teise universumisse või meie oma universumi valgesse auku, kust see paiskub välja. Nüüd arvatakse, et valged augud häviksid väga kiiresti, sest neist väljapaiskunud mateeria kuhjuks ja moodustaks musta augu, mis lõpuks neelaks ka tolle valge augu.
Kuigi valged augud paistavad lahendavat energia jäävuse probleemi, on nende olemasolu seni täiesti oletuslik, sest see paistab rikkuvat termodünaamika teist seadust.
Peale selle arvatakse, et kui ussiaugud on olemas, siis on nad väga ebastabiilsed.
On olemas ka oletus, et kvasarid ei ole tegelikult ülimassiivsed mustad augud, vaid valged augud.
On ka spekulatsioon, et Suur Pauk on valge auk. Valge augu puhul eeldatav singulaarsus on küll sarnane, kuid erinevus on selles, et Suure Paugu teooria järgi enne Suurt Pauku midagi ei olnud.
Võib olla tekib valge auk siis, kui kollapseerub antimateeriast täht.
Jorma Saarni, Blake Temple ja Koel Smoller on uurinud universumi mudelit, mille kohaselt me elame valge augu sees olevas mustas augus.


Biokile.
Biokile ehk biofilm on õhuke limakiht, milles paiknevad mikroorganismid (näiteks bakterid, vetikad, protistid).
Biokiled tekivad, kui mikroorganismid asuvad elama piirpindadele. Enamasti tekivad nad veepinnale või vee ja tahke faasi pinna vahele. Nad võivad tekkida ka näiteks õlitilgakestele vees. Piirpinda, millele biokile tekib, nimetatakse substraadiks.
Elu võis algselt hakata arenema biokiles, sest on leide, mida mõned uurijad peavad 3,5 miljardit aastat tagasi biokiledes elanud mikroorganismide jäänusteks. Valdav enamik mikroorganisme looduses elab biokiledes.
Tavaelus võidakse biokilet nimetada näiteks katuks.
Koostis.
Biokile sisaldab peale mikroorganismide peamiselt vett. Mikroorganismidest eritunud rakuvälised polümeerid moodustavad veega ühinedes hüdrogeele, nii et tekib limalaadne rakuväline maatriks, milles on lahustunud toitained ja muud ained. Sageli sisaldub maatriksis ka anorgaanilisi osakesi või gaasimullikesi. Gaasifaas võib olenevalt mikroorganismide liigist olla rikastunud lämmastikust, süsinikdioksiidist, metaanist või väävelvesinikust.
Biokile rakuvälised polümeerid on biopolümeerid, mis on võimelised moodustama hüdrogeele. Selline omadus on üsna paljudel polüsahhariididel, valkudel, lipiididel ja nukleiinhapetel.
Biokiledes elavad tavaliselt koos erinevad mikroorganismid. Lisaks biokile "algasukatele" võivad seal elada ka muud üherakulised organismid, näiteks amööbid ja ripsloomad.
Üksteisest mõnesaja mikromeetri kaugusel võivad paikneda aeroobsed ja anaeroobsed tsoonid, mis võimaldab aeroobsetel ja anaeroobsetel mikrorganismidel lähestikku elada.


Boriss Andrejev.
"See artikkel räägib filminäitlejast; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Boriss Andrejev (täpsustus)"
Boriss Fjodorovitš Andrejev (Борис Федорович Андреев; 9. veebruar 1915 Saratov – 25. aprill 1982) oli vene filminäitleja.


Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik.
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (lühend E.E.L.K., varem ka EELK) oli vaba rahvakirik, kellel oli enesekorraldamise ning omavalitsemise õigus. 13. novembril 2010 ühines E.E.L.K. Eestis tegutseva Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga ning tegutseb edasi EELK Välis-Eesti piiskopkonnana. Neli kogudust USA-s on otsustanud mitte ühineda ja jätkavad Eesti Evangeeliumi Luteriusu Koguduste Liidu nime all.
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik oli asutatud 1919. aastal Eestis, kuid 1944. aastal läksid kiriku juhtorganid ja umbes pool vaimulikest eksiili.
Kiriku taasühinemine.
13. novembril 2010. aastal kirjutasid piiskoplikus Tallinna toomkirikus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop Andres Taul alla nähtava ühtsuse lepingule, mis kinnitab ühtset usku ja ühendab okupatsiooni tõttu sunniviisiliselt kaheks rebitud kiriku üheks tervikuks.
Missioon.
Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku eesmärgiks ja ülesandeks on jumalasõna kuulutamine, koguduste elava usu ja armastuse arendamine, usuliste, kõlbeliste, heategelike, hariduslike ja kasvatuslike tarviduste täitmine kui ka välis-, sise-, meremisjoni, diasporaatöö jne. edendamine ning üksikute koguduste ja nende ametiisikute tegevuse juhtimine, ühtlustamine, toetamine ja järelevalve.
Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku õpetuse aluseks on Vana ja Uue Testamendi prohvetite ja apostlite kirjad ning sümboliraamatuteks nimetatud kirju seletav Apostlik, Nikea ja Atanaasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised kirjad, mis on võetud Liber Concordiae nimelisse kirjade kogusse.
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik oli kuni 1944. aastani suurima liikmete arvuga usuühing Eestis. Tema kirikupea (piiskop) kuulus ameti poolest Riiginõukogu koosseisu.
Konsistooriumi assessorid.
1959. aastal kinnitas Kirikukogu Konsistooriumi järgmises koosseisus: peapiiskop Johan Kõpp, piiskop Johannes Oskar Lauri, ilmalik abipresident Viktor Kargaja, Jakob Aunver, Richard Koolmeister, Elmar Andreson, Johannes Nyman, Konstantin Steinmann.
26. märtsil 1972 pidas Stockholmi Eesti Majas oma esimese koosoleku konsistoorium järgmises koosseisus: peapiiskop Konrad Veem, Leo Anderson, Voldemar Palm, Jakob Aunver, Artur Taska, Jaak Taul. Peasekretär oli Arved Rossman.
Konsistooriumisse kuulusid selle tegevuse lõpul peapiiskop Andres Taul, konsistooriumi asepresident Peeter Põldre, assessorid Tiit Tralla, Tõnis Laar, Uudo Tari, Jaak Peeter Reesalu, Virge James, Joel Luhamets ja majandusassessor Naani Holsmer. Konsistooriumi peasekretär oli Hannes Aasa.
Usuteaduslik Instituut.
E. E. L. K. Usuteadusliku Instituudi juhataja ja administraator oli peapiiskop Andres Taul.
Eesti Kirik.
Kiriku häälekandja Eesti Kirik vastutav väljaandja oli peapiiskop Andres Taul, tegevtoimetaja Tiiu Pikkur. Alates 2008 ilmub ajalehe Eesti Elu (Toronto) vahel 4 korda aastas.


Äge glomerulonefriit.
Äge glomerulonefriit on päsmakeste immuunpatoloogilise põletikuga kulgev neeruhaigus. Selle riskigruppi kuuluvad peamiselt nooremas täiskasvanueas inimesed, mehed haigestuvad sagedamini kui naised.
Etioloogia.
Ägeda glomerulonefriidi tekkepõhjused on sageli teadmata. Suuremal osal juhtudest kutsub haiguse esile angiin või tonsilliit. Glomerulonefriidile iseloomulikud sümptomid ilmnevd üldjuhul 1 – 2 nädala pärast. Lisaks sellele kuuluvad etioloogiliste faktorite hulka ka
Ravi ja profülaktika.
Streptokokkidest põhjustatud infektsiooni ravimiseks manustatakse bensüülpenitsilliini 1 – 2 miljonit ühikut päevast 9 – 14 päeva, penitsilliiniallergia esinemisel 1 g erütromütsiini päevas. Lisaks antakse ka südameglükosiididest prednisolooni. Kuna neeruhaiged reageerivad sellele erinevalt, alustatakse esmalt väikeste kogustega (10 – 15 mg) ja seejärel, kui negatiivset reaktsiooni ei teki, siis 10 päeva vältel 40 – 60 mg ööpäevas 10 päeva. Valuvaigistina võib tarvitada ka ibuprofeeni koguses 1 – 1,5 g.
Ägeda glomerulonefriidi pikaajalise kestuse ja halva kulu korral tuleks kasutada medikamentidest 30 000 ühikut hepariini ööpäevas ning arteriaalse hüpertensiooni raviks, mis suurendab päsmakeste kahjustust, süstida 2 ml 1%-list dibasooli lahust 3 – 4 päeva ning manustada intravenoosselt hüdralasiini 10 – 20 mg. Krampide korral kasutatakse diasepaami, mida süstitakse veeni koguses 5 – 10 mg.


Hanswilhelm Beil.
Hanswilhelm Beil (10. august 1924 Stuttgart – 19. detsember 2002 Freiburg) oli saksa arst ja amatöörgeoloog.
Õppis meditsiini Berliini ja Marburgi ülikoolides aastail 1942–1949. Pärast ülikooliõpinguid töötas üldarstina. Aastast 1966 ravis alkoholi- ja uimastisõltlasi ja alates aastast 1990 praktiseeris peamiselt psühhoterapeudina. On olnud kaks korda abielus ning viie lapse isa. Dr Beil on avaldanud palju teaduslikke töid sõltuvushäiretest, nende ravimisest ja sõltuvusainete farmakoloogiast. Aastal 1974 rajas ta väikse kirjastuse, kus hakkas välja andma raamatuid meditsiinist ning ravimikultuurist ja maailmavaatelisi teoseid.
Dr Beili peamiseks hobiks oli kivimite ja mineraalide kollektsioneerimine. Esimesed kokkupuuted "kivimaailmaga" toimusid, kui ta oli seitsmeaastane, siis sai ta oma esimesed mineraalid – mäekristalli, ametüsti ja püriidi. Sellest ajast arenesid tema huvid, algul lihtsalt ilusate kivide ja hiljem ka mineraalide süstemaatika ja üldise maateaduse suunas. Kuni 1970. aastani oli tal aega kollektsiooni intensiivselt täiendada. Seejärel ta aga ehitas maja ja kulude katteks müüs oma kollektsiooni. Harrastus jäi ligi viieteistkümneks aastaks soiku. Taas alustas ta kogumist kaheksakümnendate keskel, keskendudes peamiselt kivimitele ja maakidele. Beili kollektsioonis on kivimeid Kanaaridelt, Rootsist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast, Soomest, Hispaaniast ja mujalt. Tema kollektsioon koosneb ligikaudu 7000 kivimist ja mineraalist, mis kokku kaaluvad üle seitsme tonni.
Aastal 1995 kinkis Beil oma kollektsiooni Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumile, kuid soovis seda enne üleandmist veel täiendada. Eestisse jõudis kollektsioon 2001. aasta suvel. Tema kollektsiooni kivimeist tehtud fotosid on kasutatud Vikipeedia artiklite illustreerimiseks.


Samuel Beckett.
Samuel Beckett (13. aprill 1906 Dublin – 22. detsember 1989 Pariis) oli iiri näitekirjanik ja luuletaja.
Enamiku teostest kirjutas Samuel Beckett prantsuse keeles ja tõlkis need ise inglise keelde, kuid ka vastupidi.
Aastal 1969 anti talle Nobeli kirjanduspreemia.
Elukäik.
Samuel Beckett on rahvuselt iirlane, sai hea ingliskeelse hariduse ning lõpetas Dublini "Trinity College'i", kus õppis prantsuse, itaalia ja inglise keelt.
Teosed.
Eesti Näitemänguagentuuris on Doris Kareva tõlgitud Becketti lühinäidendite käsikiri.


Trance.
"Trance" on üks elektroonilise tantsumuusika liikidest, mis arenes välja 1990ndate alguses.


Yverdoni ringkond.
Yverdoni ringkond (prantsuse "District d'Yverdon", ka "district d'Yverdon", "District d'Yverdon-les-Bains", "district d'Yverdon-les-Bains"; saksa "Bezirk Yverdon") oli 31. detsembrini 2007 ringkond (haldusüksus) Šveitsis Vaud' kantonis.
Ringkond jagunes järgmistesse kreisidesse (prantsuse "cercle", saksa "Kreis"): Molondini kreis, Belmont-sur-Yverdoni kreis, Yverdoni kreis ja Champventi kreis.
Ringkond koosnes 38 vallast, selle pindala oli 156,68 km² ja elanike arv 34 929 (31. detsember 2003).
1. jaanuarist 2008 läksid selle vallad üle uude Jura-Nord vaudois' ringkonda, välja arvatud Oppensi vald, mis läks üle uude Gros-de-Vaud' ringkonda.


Belmont-sur-Yverdoni vald.
Belmont-sur-Yverdon on küla ja vald Šveitsis Vaud' kantonis Jura-Nord vaudois' ringkonnas, 4 km linnulennult ringkonnakeskusest Yverdon-les-Bainsist lõunaedela pool.
Valla elanike arv oli 264 (seisuga 31. detsember 2003 ning 2004), valla pindala on 6,47 km². Rahvastiku tihedus on 40 in/km² (2002).
Vallas on kaks küla: Belmont-sur-Yverdon ja Le Villaret.
Sihtnumber on 1432, valla number on 5902.
Vallavanem on Marc-Etienne Grin.
Geograafia.
Belmont-sur-Yverdon on kobarküla, mis laiub Vaud' Mittellandis, maastikuterrassil Gros de Vaud' kõrgendike kõige põhjapoolsematel harudel, umbes 100 m Orbe'i tasandikust ("Plaine de l'Orbe") kõrgemal.
Valla territoorium hõlmab osa Vaud' Mittellandist. See laiub La Thielle'i parempoolsest külgkanalist Canal Orientalist lõuna poole üle Orbe'i tasandiku ning kitsa ribana üle Belmonti terrassi kuni Bois de Suchy laiade kõrgendikuselgadeni. Lõunaosas moodustab piiri väga käänuliselt kulgev Buroni jõgi mäesettekihtidesse sisselõikunud orus. Läänepiir asetseb Bois de Suchy metsaalal. Selle ääres asub Belmont-sur-Yverdoni kõrgeim punkt Hauts de Villars (604 m merepinnast).
Valla territooriumist moodustasid 1997 6% asulad, 18% metsamaa, 75% põllumajanduslik maa ja pisut alla 1% mitteproduktiivne maa.
Belmont-sur-Yverdoni vallas on ka Le Villaret' küla (569 m üle merepinna) maastikuterrassil Buroni läänepoolsel orunõlval ning mõned üksiktalud.
Belmont-sur-Yverdoni naabervallad on põhjas Yverdon-les-Bains, idas Gressy, idas ja lõunas Essertines-sur-Yverdon (Echallensi ringkond) ning läänes Suchy ja Épendes.
Rahvastik.
Oma 264 elanikuga (31. detsember 2003) on Belmont-sur-Yverdoni vald üks Vaud' kantoni väiksemaid valdu.
Elanikest kõneleb 96,8% prantsuse keelt, 1,6 % inglise keelt ja 0,8% portugali keelt (2000. aasta andmed).
Elanike arv oli 1764. aastal 249, 1850. aastal 387, 1900. aastal 373, 1910. aastal 395;. Suure väljarännu tõttu vähenes see 1950. aastaks 289 ja 1970. aastaks 183 inimesele. Sellest ajast peale on elanike arv jälle märgatavalt kasvanud. Aastal 2000 oli elanike arv 247.
Majandus.
Belmont-sur-Yverdon elatub tänapäevalgi põhiliselt põllumajandusest, eriti põlluharimisest ja puuviljakasvatusest (20 perekonda).
Väljaspool primaarsektorit on külas suhteliselt vähe töökohti. Viimastel aastatel on Belmont-sur-Yverdon kujunenud magalarajooniks: paljud käivad tööl väljaspool valda, eelkõige Yverdon-les-Bainsis.
Transport.
Vallal on üsna hes ühendus, kuigi ta jääb suurematest transiitteedest kõrvale.
Aastal 1981 avatud kiirtee A1 (Lausanne-Yverdon) ühendus Yverdon-Sud on külast umbes 3 km kaugusel.
Valda läbib postibussiliin Yverdon–Suchy.
Ajalugu.
Belmont-sur-Yverdon pärineb linnusest, mida on esmakordselt mainitud 1154 ("castrum Bellimontis") ning mis kuulus Grandsoni isandatele. 13. sajandi alguses kujunes linnuse jalamile kindlustatud eeslinn (mainitud 1220: "burgum Bellimontis"), kus peeti nädalaturgu ning mis sai 14. sajandil (enne 1367. aastat) linnaõiguse. Bürgermeistrit on esmakordselt mainitud 1393. Linnus ja linnake olid samanimelise isandavõimu keskus ja moodustasid väikese piirkondliku keskuse ning alates 1389. aastast ühe linnusefoogtkonna Savoias. Juba 15. sajandil algas aga linnakese allakäik. Aastal 1409 oli majapidamisi 31. Alates 16. sajandi jooksul langes Belmont küla staatusesse. Aastal 1764 oli majapidamisi 52.
Kui Bern 1536 Vaud' vallutas, läks Belmont-sur-Yverdon Yverdoni maafoogtkonna alla, kuid moodustas seal kastellaankonna oma kohtuga. Aastal 1550 oli majapidamisi 25.
Pärast "ancien régimei kokkuvarisemist kuulus küla 1798–1803 Helveetsia vabariigi ajal Lémani kantonisse, mis uue põhiseaduse jõustumisel läks Vaud' kantoni alla. Aastal 1798 määrati Belmont-sur-Yverdon Yverdoni ringkonna alla ning omandas 1803 kreisikeskuse staatuse. Aastal 1813 jagati seni ühiselt kasutatud varad Belmonti ja Gressy vahel.
Aastal 1969 suleti külakõrts, aastal 1984 toiduainetekauplus.
Vaatamisväärsused.
Belmont-sur-Yverdoni külas on säilinud mõned iseloomulikud talumajad 17. bis 19. sajandist. Vallamaja pärineb 1820. aastast, kool 1880. aastast ja post 1886. aastast.
Belmont-sur-Yverdonil ei ole oma kirikut, ta kuulub ammust ajast Gressy kihelkonda. Keskajal oli Belmontis kabel (Saint-Nicolas), mis – nagu linnuski – ei ole säilinud. Aastal 1406 mainitakse Püha Vaimu vennaskonda (koos Gressyga).


Paul McCartney surma varjamine.
Paul McCartney surma varjamine ("Paul Is Dead") on vandenõuteooria, mille kohaselt ansambli The Beatles basskitarrist ja laulja Paul McCartney sai autoõnnetusel surma ning asendati temataolise uue isikuga.
Kuulujutu lasi lahti üks USA raadiojaam 1969. aastal, mil ansambel oli oma kuulsuse tipul. Väidetakse, et pärast Paul McCartney surma 1966. aastal olevat korraldatud konkurss tema asendaja leidmiseks. Ansambli liikmed ei tohtivat sellest kuskil rääkida, kuid nad on oma fännidele saatnud salajasi vihjeid.
Teooria pooldajad on kogunud selle kohta hulgaliselt tõendeid.
Paul McCartney ja John Lennon on korduvalt neid teooriaid ümber lükanud ja nende arvel nalja teinud. Laulus "Glass Onion" laulab Lennon: "Here's another clue for you all, the Walrus was Paul." - "Veel üks vihje teile kõigile: morsk oli Paul." Vihje oli laulule "I am the Walrus", kus sisalduvad muu hulgas sõnad "stupid bloody Tuesday", mille põhjal otsekohe järeldati, et Pauli surm toimus teisipäeval. See ei sobinud aga kokku lauluga "She's Leaving Home", kus olid sõnad "at 5 a.m. on a Wednesday morning" - "kolmapäeva hommikul kell 5". Fännid ja Pauli surma teooria pooldajad seletasid seda siis sellega, et kolmapäeva hommik Inglismaal tähendab sama mis teisipäeva õhtu USA läänerannikul. Morsk ("walrus") pidi aga eskimo mütoloogias tähendama surma.


Apollo vandenõu.
Apollo vandenõu on vandenõuteooria, mille kohaselt ei ole USA mehitatud kosmoselaevad (Apollo 11 ja järgnevad) kunagi Kuu peale laskunud.
Kõik materjalid olevat võltsitud ning selle vandenõu eesmärgiks olevat olnud USA edu tõestamine kosmosetehnoloogia vallas NSV Liidu ees. 1999. aasta Gallupi uuringute kohaselt usub seda teooriat 6% USA elanikest.
Teooria pooldajad on kogunud hulgaliselt andmeid selle tõestuseks ning NASA on neid omakorda korduvalt ümber lükanud.
Väidetakse näiteks, et fotode peal USA lipp Kuu peal lehvib, nagu oleks seal tuul. Fotod olevat üldse liiga hea kvaliteediga, mis viitavat sellele, et need on tegelikult Maa peal lavastatud. Fotodel polevat kunagi näha tähti, samuti puuduvat laskumiskohas jäljed laskumismooduli reaktiivgaasidest. Raadiosideseanssidel puuduvat 2-sekundiline viivitus, mis peaks seal aga olema, sest raadiosignaali saabumine Kuult võtab aega. Ka väidetakse, et paljud Apollo-programmiga seotud NASA töötajad olevat salapärastel asjaoludel surma saanud.


UFO-de saladuse varjamine.
UFO-de saladuse varjamine on vandenõu, mille olemasolu väidavad mitmed vandenõuteooriad. Teooriate kohaselt on Maad külastanud tulnukad Maa-välistest tsivilisatsioonidest UFO-dega. Suurriikide (eelkõige USA) valitsused aga varjavat seda ning hoidvat väärtuslikku informatsiooni saladuses.
Saladuses hoidmise põhjused varieeruvad: kas ei taheta inimkonda šokeerida; tahetakse varjata tehnoloogilist või sõjalist informatsiooni vms.
Teooria ainetel on tehtud teleseriaalid "Salatoimikud" ("The X-Files") ning "Tume Taevas" ("DarkSkies") ja mõned populaarteaduslikud minisarjad; seda pooldavad mitmed "New Age"-liikumised jt.
2007. aasta märtsis avaldas Prantsusmaa Kosmoseuuringute keskus oma ametlikul kodulehel viimaste aastakümnete UFO juhtumite arhiivi. Tavakülastaja eest on peidetud ainult tunnistajate ja osade uurijate isikuandmed.


Arstide ja farmaatsiatööstuse vandenõu.
Arstide ja farmaatsiatööstuse vandenõu teooriatel on palju variante. Mitmed neist seostuvad AIDS-i, SARS-i ja teiste haigustega seotud vandenõuteooriatega.


Umbanda.
Umbanda on Brasiiliast pärinev usund.
See tekkis 20. sajandi algul, sulatades endasse katoliikluse, kardekismi ja "Lukumí" elemente. See sai alguse Rio de Janeiro alamklassi Brasiilia neegritest, kuid levis kogu Brasiilias.
Umbanda on polüteistlik sünkretistlik usund, mis põhineb Aafrika orišaade kultusel, mille tõid koloniaalajal Brasiiliasse aafriklastrest orjad. Iga orišaad seostatakse mõne katoliku pühakuga, kelle nime all teda austatakse. Näiteks sepp-orišaad Ogumit seostatakse püha Jüriga, Yansanit aga püha Barbaraga. Jumalat ennast peetakse "deus otiosusest ja teda mainitakse harva.
Nagu "Candomblé" usundiski, toimus kultus maatemplites terreirodes. Need olid ümara kujuga alad, mida ümbritsesid puust istmed ja mida katsid palmilehtedest katused. Kesksel kohal olid löökpillimuusika ja loitsud. Terreiro juht oli "pai-de-santo" 'püha isa' või "mãe-de-santo" 'püha ema' ning usklikke nimetati tavaliselt "filhos-de-santo" 'pühad pojad ja tütred'.


Sünnisõnad.
Sünnisõnad on rahvausundis tekst, mis räägib mõne nähtuse või olevuse päritolust ja olemusest.
Sünnisõnu lausudes paljastab lovest ärganud tark vaimu, kellega ta loves olles kokku puutus, ning omandab nõnda tema üle võimu.
Kirjandust.
"Synnyt". Toim. Marja Paasio. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Forssa 1976.


Küüntest kübar.
Küüntest kübar on eesti rahvaluules maagiline ese, mis teeb selle kandja nähtamatuks.
Rahvapäraste uskumuste kohaselt ei tohtinud lõigatud küüsi laokile jätta, et vanakurat neist endale imekübarat meisterdada ei saaks. Oletatavasti oli selliste uskumuste aluseks väga vana ettekujutus inimese elujõu (väe) asukohast küüntes, hammastes ja juustes (ka muudes kehaosades ja -eritistes). Lõigatud küünetükke on püütud kasutada maagilisteks toiminguteks mitmete rahvaste juures, seepärast on ka levinud komme lõigatud küüned põletada või ära peita.


UFO.
UFO ['ufo] (lühend ingliskeelsest väljendist "Unidentified Flying Object") on tundmatu lendav ese. UFOks nimetatakse õhus või maismaal vaadeldud eset või valgusnähtust, mille välimus, liikumistee, dünaamika ning kiirus ei ole tavapärase loogika järgi seletatav ning mille põhjalik uurimine pädevate spetsialistide poolt ei võimalda vaadeldud nähtuse iseloomu üheselt tuvastada.
Algselt oli mõiste kasutusel lennunduses, sõjanduses ja mujal, tähistamaks lendavaid objekte, mida ei olnud veel identifitseeritud. Selle mõiste järgi ei saa lendav objekt, mis on tuvastatud näiteks planeetidevahelise kosmoselaevana, enam olla UFO, sest ta pole tundmatu objekt.
Alates 1950. aastatest on UFO hakanud tähendama pigem oletatavaid Maa-välistest tsivilisatsioonidest siia saabunud lennumasinaid ("lendavaid taldrikuid") koos tulnukatega.
Ufoloogias on levinud ka Josef Allen Hyneki poolt loodud teistsugune lähikontaktide klassifikatsioon.
Ajaviitekirjandus ning filmitööstus on UFOde ja tulnukate teema populaarsust kasutanud arvukate vastavateemaliste menukite loomisel.


Vandenõud maailma valitsemiseks.
Vandenõud maailma valitsemiseks on hulk vandenõuteooriaid, mille kohaselt eksisteerib salajane plaan või kokkulepe maailma valitsemiseks või ülemaailmse võimu haaramiseks.
Kõigi nende teooriate kohaselt olevat riigijuhid, kes näiliselt valitsevad, tegelikult kas salaorganisatsioonide marionetid või siis kuuluvad ise nendesse organisatsioonidesse. Ülemaailmse võimu saamisest pidavat oldama huvitatud kas lihtsalt võimu pärast või siis mingite eriti kurjade plaanide elluviimiseks. Teooriate pooldajad on kogunud hulgaliselt tõendeid selle kohta, kuidas juba vastavatel eesmärkidel on tegutsetud (korraldatud sõdu, riigipöördeid, revolutsioone jne).
Erinevused teooriate vahel tulenevad peamiselt sellest, millistele organisatsioonidele omistatakse võimu taotlused.
Atlantistide esimesed esindajad olid mereriigid Foiniikia ja Kartaago, Eraaslaste ehk mandrilaste esindaja oli aga Rooma riik, kes teostas maailmavallutamise plaani maismaaalasid vallutades ning oma riigi piire mööda maismaad laiendades.
Uuemal ajal on Atlantistide suunitluste elluviijad endene mereriik Suurbritannia ning nn. "saareriik" Ameerika Ühendriigid. Suurbritannia nagu ka Foiniikia kasutas oma tegevuses merekaubandust ning rannaäärsete piirkondade koloniseerimist, ning ühendamise aluseks oli vastastikune majanduslik kasu.
Euraaslikku maailmavalitsemise liini esindajad olid Venemaa Keisririik, Saksa Keisririik ning Austria-Ungari keisririik. Atlantismi iseloomustab individualism, demokraatia, mille vastu Euraaslusia liikumisel on autoritaarne riigikorraldus, süsteemi hierarhiline ülesehitus, kogukonnahuvid ja rahvuslik-riiklikke põhimõtete ülesus individualismi ja majanduslike huvide üle.


Le Villaret (Belmont-sur-Yverdon).
Le Villaret on väike küla Šveitsis Vaud' kantonis Yverdoni ringkonnas Belmont-sur-Yverdoni vallas.
Küla asub maastikuterrassil Buroni jõe läänepoolsel orunõlval, 569 m üle merepinna.
Küla on esmakordselt mainitud 1164 ("Villars-Frelon"). Aastast 1228 on fikseeritud nimekuju "Vilaret". Küla nimi tuleneb vulgaarladina sõnast "villare" (diminitutiivsufiksiga "-et"), mis tähendas algselt "villa" asustatud osa, hiljem eraldiasuvat külakest.
Aastal 1477 andis Savoia hertsoginna Jolande Villaret' oma Belmonti kastellaanile Claude d'Arnexile vasallilääniks.
Aastal 1752 andis Bern talud otse talunike kätte.
Kogukonda (1404. aastal kuus tuleaset) aastal 1550 Bernile liidendamise tõttu enam ei eksisteerinud.


Trilateraalne komisjon.
Trilateraalne komisjon ("Trilateral Commission", kolmepoolne komisjon) on 1973. aastal David Rockefelleri initsiatiivil loodud eraorganisatsioon, mille koosseisu kuulub üle 300 eraisiku Euroopast, Põhja-Ameerikast ning Aasiast ja Vaikse ookeani piirkonnast.
Eesmärk.
Komisjoni eesmärgiks on tihedam koostöö kolme regiooni: Põhja-Ameerika, Euroopa ja Jaapani vahel.
Liikmeskond.
36-liikmelise täidesaatva komitee liige on olnud Toomas Hendrik Ilves. Praegu kuulub sinna Harri Tiido.
Vandenõuteooriad.
Mitmed vandenõuteooriad on kahtlustanud Trilateraalset komisjoni salajastes võimuambitsioonides.


Épendes (Vaud).
Épendes on küla ja vald Šveitsis Vaud' kantonis, ringkonnakeskusest Yverdon-les-Bainsist linnulennul 5 km edela pool.
Kõrgus merepinnast on 477 m.
Elanike arv on 315 (31. detsember 2003), pindala on 4,82 km².
Sihtnumber on 1434 ja vallanumber on 5914.
Geograafia.
Kobarküla laiub madalal kõrgendikul Vaud' Mittellandis Orbe'i tasandiku kaguserval, Gros de Vaud' kõrgplatoo jalamil.
Valla territoorium hõlmab osa Vaud' Mittellandist. Suurem põhjapoolne osa kuulub tasasele Orbe'i tasandikule (435 m üle merepinna) ning ulatub üle Canal le Orientali (osa Entreroches'i kanalist) kanaliseeritud La Thielle'i jõeni.


Zenon.
Zenon on mitme tuntud isiku nimi.


Jaan Kiivit juunior.
Jaan Kiivit juunior (19. veebruar 1940 Rakvere – 31. august 2005 Peterburi) oli Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop aastatel 1994–2005.
2. veebruaril 1966 ordineeris peapiiskop Jaan Kiivit seenior oma poja Jaan Kiiviti Tallinna Toomkirikus.
Jaan Kiivit juunior teenis aastatel 1964–1994 Tallinna Püha Vaimu kogudust; 1991–1992 oli ta EELK Usuteaduse Instituudi rektor.
29. juunil 1994 valiti Jaan Kiivit juunior emerituuri siirdunud peapiiskop Kuno Pajula asemele EELK uueks peapiiskopiks. Jaan Kiiviti seadis ametisse 31. oktoobril 1994 Soome Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Yrjö Sariola.
Jaan Kiivit suri 31. augustil 2005 Peterburis, kus ta viibis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop emeeritusena ametiülesannete täitmisel. Ta on maetud Rahumäe kalmistule.


Karate.
Karate ehk "karate-dō" (jaapani keeles 空手道 sõnadest 空 ("kara") 'tühi', "te" (手) 'käsi' ja sõnaosast "dō" (道) 'kunst, tee') on Okinawa päritolu võitluskunst. Karatega tegelevaid sportlasi nimetatakse karatekadeks.
"Karate-dō" tehniliseks põhiosaks on võitlus paljaste ehk tühjade kätega, st relvi kasutamata.
Karate on "dō", mis tähendab tegemist pole mitte ainult võitlemiseks vajalike tehnikate kogumiga, vaid püüdluse kui teekäimisega enda täiustumisel nii vaimses kui füüsilises mõttes. Karate lähtub oma põhimõtetes suuresti zen-budismi õpetustest ja on budoalana mõjutatud konfutsianismist.
Ajalugu.
Algse karate loojaks peetakse Tode Sakugawat, kes hakkas peale enda täiendamist Hiinas oma võitlusvõtteid Okinawal õpetama. Tema õpetusest kujunes välja võitluskunst "tōde".
Karatele tänapäevase kuju andjaks ja selle levitajaks üldsusele peetakse Gichin Funakoshit, kes tutvustas karated Jaapanis esmakordselt 1917, avalikkusele 1922. Euroopasse jõudis karate 1950. aastate lõpul, Eestisse veel kümmekond aastat hiljem. Funakoshi teeneks võib pidada karate vormistamist kasvatuse üldeesmärkidele sobivaks umbes samal viisil nagu Jigoro Kano korraldas ja süstematiseeris ju-jitsut.
Nime päritolu.
Sakugawa ajal nimetati karated "tōdeks, kusjuures seda sõna märgiti arvatavasti "kanjis 唐手, mida põhimõtteliselt võis hääldada nii hiinapäraselt "tōde" (トウで) kui ka jaapanipäraselt "karate" (からて). Viimane hääldus aga standardiseeriti ja võeti Jaapanis kasutusele alles üldise natsionaliseerimise ajastul 20. sajandi alguses, mil püüti jaapani rahvusliku kultuuri rõhutamise nimel vältida kõike võõrapärast, sh hiinapärast.
Kui lähtuda algupärasest hääldusest "tōde", siis tähendaks see lihtsalt "hiina käsitsivõitlust", kusjuures 唐 ("tō") viitab Tangi dünastia aegsele Hiinale ning 手 ("de" või "te") tähendab kätt või käsitsivõitlust. Vastavalt ühiskondlikule nõudlusele võeti hiinapärasuse vältimiseks aga kasutusele "kanji" 唐 alternatiivne hääldus "kara" ja ühtlasi põhjendati seda "kara" osutamisega tühjale käele hiina käe asemel. See tähendab, et endine 唐 ("kara") vahetati välja homonüümi vastu 空 ("kara"). Samal ajal jäi küll paralleelselt kasutusele nimetus "tode", kuid sellele hakati poliitilise korrektsuse mõttes avalikkuses eelistama "karate'"d, mis on saanud tänapäeval üldnimetuseks.
Karate nüüdisajal.
Nüüdisajal harjutatakse karates põhitehnikaid ("kihon waza"), vormharjutusi ("kata"), paarisharjutusi ("kumite"), heiteid ("nage waza"), lukke ("kansetsu waza"), enesekaitset ("goshin"), lisaks neile keskendumist, käitumist ja isiksuse kujundamist. Mõned stiilid harjutavad ka võitlust omaaegsete talupojarelvadega ("kobudo"). Karate sobib üldiselt igas eas inimestele ning pakub palju võimalusi: võistlusi, treeninglaagreid, seminare jne.
Karate jõudmine Eestisse.
Karate jõudis Eestisse väidetavalt 1969. aastal, kuid Nõukogude Liidus oli karate mittesoovitavate spordialade nimekirjas, mistõttu selle harjutamine oli keelatud. Karate legaliseerimise järel 1979. aastal sai Eesti üheks Nõukogude Liidu karatekeskuseks ning eestlased võitsid mitmeid medaleid NL riiklikelt võistlustelt. Karate keelati taas 1983. aastal ning kuni 1989. aastani oli karate Eestis põranda all. Peale taasiseseisvumist on karate Eestis taas võrdlemisi populaarne spordiala.
Esimeseks eesti karateõpetajaks peetakse Rein Siimu.
Stiilid.
Karatel on palju koolkondi ehk stiile. Vanimad ehk traditsioonilised stiilid on "Shotokan, Goju-ryu, Wado-ryu" ja "Shito-ryu", uuematest stiilidest treenitakse Eestis nt Kyokushinkai, Jyoshinmon Shorinryu ja Kudo karated.
Sportlik karate.
Spordialana püüab karate vähendada ohumomente võistlustes. See nõuab võistlejailt tehnika valdamist ja kohtunikelt ranget määruste jälgimist. Võistlejad kannavad enamasti käe-, jala-, hamba- ja kubemekaitset.
Punkte saadaks puhaste rünnakute eest. Löögid peatatakse või ohjeldatakse hetk enne vastase tabamist, vältimaks vigastusi. Punkte antakse erinevalt sõltuvalt sellest, millega lüüakse (käsi, jalg) ja kuhu tabatakse (pähe, kehasse). Heidete eest punkte ei anta, kuid on võimalik saada punkte heitmise teel pikali saadud vastase pihta sooritatud löögi eest. Sportlikus karates on üldiselt löögid reide ja liigestesse keelatud, küll on aga sellised löögid lubatud mõningatel kontaktkarate võistlustel.
Igal aastal peetakse tiitlivõistlusi: maailma, Euroopa ja regionaalseid meistrivõistlusi.
Kontaktkarate.
Täiskontaktkarate võistlus kiivrite ja kehakaitsmetega
Kontaktkarates võisteldakse ilma lööke peatamata, st kontaktiga. Erineval tasemel võib olla kontakt erinev, nt amatööridel on kerge kontakt ja professionaalidel täiskontakt. Ka piiratakse lööke teatud piirkondadesse, nt mõningatel kyokushinkai võistlustel pole lubatud käelöögid pähe.
Kontaktkarate võistlustel kantakse üldiselt suuremaid kindaid (sarnased poksikinnastele), kaitsvat kiivrit (nt kudos) ja kehakaitset.


Tim Burton.
Tim Burton (sündinud 25. augustil 1958 Burbankis California osariigis) on Ameerika Ühendriikide filmilavastaja, produtsent ja stsenarist.
Lavastajatöö.
Burton on tuntud veidra huumori kasutamise poolest oma lavastustes. Neis on palju nalju populaarkultuuri kohta ja selle lahtimõtestamist. Filmid toimuvad omaette fantaasiamaailmas, kus tavainimesed on lähendatud mõttekujutuslikele tegelastele, keda kujutatakse meeldivate või suisa traagiliste kõrvalseisjatena ning kellele lavastaja kaasa elab.
Burton on paljude filmide juures teinud koostööd näitleja Johnny Deppiga ja helilooja Danny Elfmaniga.
2007 pälvis ta Venezia filmifestivalil elutöö eest Kuldse Lõvi.
Eraelu.
Aastal 2003 sündis Burtonil näitleja Helena Bonham Carteriga poeg Billy Ray ja aastal 2007 tütar.


Hansa Liit.
Hansa Liit ("hanse" tähistas vanasaksa keeles meeste salka) oli 13.–17. sajandil tegutsenud Põhja-Saksamaa, Skandinaaviamaade, Madalmaade ja Liivimaa linnade kaubanduslik ja poliitiline liit.
Liidu juhtlinnaks oli Lübeck. Eri aegadel on liitu kuulunud ligikaudu 160 linna, üheaegselt aga umbes sadakond. Hansa Liit kontrollis oma hiilgeajal enamikku Põhjamere ja Läänemere vahelisest kaubandusest.
Liidu tekkimine.
"Die Hanse" nimetuse all tunti võõral maal tegutsevat linnade ja kaupmeeste ühendust, mis tegeles ühiselt oma vara turvamisega. Sellised "hansed arendasid oma liikmete huvide kaitseks suhteid teiste linnade kaupmeeste ühendustega. Olulisimaks linnaks sai Lübeck kui sõlmpunkt Põhja- ja Läänemere vahel.
Hansa Liidu algust ei ole võimalik täpselt dateerida, see tekkis järk-järgult. Hilikeskajal purjetasid Põhja-Saksa kaupmehed kaubanduskeskustesse, kus nad lõid omad organisatsioonid kaubandusõiguste kaitsmiseks. Vastutasuks võisid kohalikud kaupmehed oma kaupu Põhja-Saksa linnades müüa, kus see teistele keelatud oli. See polnud siiski ainult Põhja-Saksa kaupmeeste leiutis, selliseid lepingud üritasid kõik rändkaupmehed sõlmida. Sageli reisiti grupiti, millest ka liidu nimi "hansa", mis, nagu öeldud, tähendas jõuku, seltskonda, salka.
a> - üks mõjukaimaid linnu Läänemerel läbi sajandite
Teine tähtis asjaolu Hansa Liidu arengus oli sakslaste tungimine itta. 12. sajandi keskpaigas hakati Läänemere lõunakaldal elavaid slaavlasi välja suruma, või assimileerusid viimased sakslaste hulka, kes olid rajanud mitmeid linnu ja toonud neisse uusasukaid. 1143. aastal sai Lüübekist esimene saksa linn Läänemere kaldal. Sakslased asustasid ka teisi linnu (nt. Tallinn), kuhu kolis arvukalt saksa kaupmehi, kes oma kaubanduse edendamiseks lõid suhteid ja sõlmisid lepinguid teiste linnade kaupmeestega - see viiski Hansa Liidu tekkimiseni.
13. sajandil toimus kommertsrevolutsioon, mis tõi kaasa muudatused väliskaubanduse struktuuris. Kaupmehed ei läinud enam ise merereisidele, vaid jäid linnadesse ja saatsid teele oma esindajad. Asjaolu, et kaupmehed resideerusid linnades püsivalt, tõi endaga kaasa kaubakäibe kasvu ja majanduse väljakujunemise, mis põhines rahal, millega maksti kaupade eest. Kaubateed kontsentreerusid ainult mõnda suuremasse linna ja Lübeck muutus peamiseks kaubasadamaks Läänemerel.
13. sajandil Saksa Rahva Püha Rooma riigi keisri keskvõim nõrgenes, jättes järele võimuvaakumi, kus linnad hakkasid moodustama liite. Nende eesmärgiks oli kindlustada oma kaupmeestele väliskaubandusprivileegid igas linnas. Lübeck oli selle arengutendentsi esireas. Pärast esimest Lübeckis toimunud hansapäeva 1356. aastal võib juba täie õigusega rääkida Hansa Liidust kui kindla struktuuri, juhtimise ja eesmärkidega kaubandus-poliitilisest ühendusest.
Liidu juhtimine.
Hansa Liidu eesmärgiks oli ühendada liikmeslinnade jõud Lääne- ja Põhjamere piirkonna kaubanduse ühiseks korrastamiseks ja kaitseks.
Enamuse oma eksisteerimise ajast oli Hansa Liit jagatud piirkondadesse: Vendi (on piirkond Holsteinist Mecklenburgini), Saksimaa, Pommer ja Brandenburg koos Lübecki kui oma esindajaga; Vestfaal, Preisimaa ja Reini jõe äärne ala koos Kölni ja hiljem Dortmundiga; Läti, Gotlandi ja Rootsi ala koos Visby ja hiljem Riia kui selle ala keskusega. Omavahel kauplemiseks pidid hansalinnad leidma suhtlemisviisi. Alguses suheldi kirja teel või kohtuti üksteisega kaubakontorites, pärast 1356. aastat aga Hansapäeval, mis toimis Hansa Liidu kõrgeima seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimuna.
Hansapäev – linnade esindajate koosolek - ei toimunud regulaarselt, vaid kutsuti kokku ainult juhul, kui oli vajadus arutada mõnda konkreetset küsimust. Iga linn saatis Hansapäevadele oma delegatsiooni, mis esindas linna huve. Esindajad võisid aga hääletada ainult nendes küsimustes, milleks neile voli oli antud. Väiksemaid linnu võis esindada üks ühine delegaat, suurematel linnadel oli aga kõigil oma esindaja. Lisaks tavaliikmetele võtsid Hansapäevadest osa ka Saksa Ordu ja nelja Hansakontori esindajad. Tähtsamate otsuste vastuvõtmiseks pidid kõik esindajad poolt hääletama, vähemtähtsad küsimused lahendati proportsionaalse häälteenamuse alusel. Hansapäevadest osavõtt ei olnud kohustuslik.
Hansa Liidu pealinn oli vaieldamatult Lübeck, milleks ta nimetati ametlikult aastal 1418. Seal toimus ka enamik Hansapäevi. Linn hoolitses arhiivide ja kirjavahetuse eest, kuid juriidilises mõttes ei olnud Lübeck pealinn, nagu ka Hansa Liit ei allunud ühisele seadusandlusele - igal hansalinnal olid oma seadused.
Liikmeslinnad ja kaubakontorid.
Hansa Liidu liikmeteks olid kõik Põhja-Saksa linnad, kes otseselt või kaudselt osalesid väliskaubanduses Lääne- ja Põhjamerel. Kriteeriumid, millele linnad vastama pidi, et saada teistega võrdseks täisliikmeks, olid vaba tahe täita teatud kohustusi ja kinnitus, et linn ei tõmba Hansa Liitu mingitesse konfliktidesse.
Välismaal olid liidu tugipunktideks kaubakontorid, millest olulisemad asusid Novgorodis (Hansa Liidu Novgorodi kaubakontor), Londonis, Brugges ja Bergenis. Samal ajal polnud ükski nendest linnadest ise Hansa Liidu liige. Hulganisti oli ka väiksemaid kontoreid, nt Hansa Liidu Pihkva kaubakontor Pihkvas, Kaunases, Kopenhaagenis, Oslos ja koguni Venezias.
Mõningatel juhtudel võis linna Hansa Liidust ajutiselt välja arvata, seda juhul, kui linn keeldus Hansa Liitu mõnes küsimuses toetamast. Iga linn hoolitses üldjuhul enda huvide eest, see aga ei tähendanud liidust väljaheitmist. Ka kõigist Hansa Liidu peetud sõdadest ei võtnud kõik liikmeslinnad osa. Hansa Liitu võib vaadelda kui teatud liiki koalitsiooni, mis esindas kaupmeeste ja kaubalinnade huve ja mis astus tegevusse siis, kui mingit konkreetset valdkonda tuli kaitsta.
Hansa Liidu täisliikmetel olid võrdsed õigused, kuid mõnedele liikmetele või piirkondadele anti ka eriõigusi. Täisliikme õigusi võisid kasutada vabad saksa kodanikud. Kaupmees, kes tegeles väliskaubandusega, võis omandada hansalinna kodaniku õigused pärast seda, kui ta oli töötanud seitse aastat Hansa Liidu kodanikuna ja elanud seitse aastat mõnes hansalinnas.
Hansalinnad moodustasid juriidilise institutsiooni, mis keskajal oli erakordselt haruldane nähtus. Ametlikult kontrollis linnu valitsev aadel, kuid tegelikkuses oli neil vähe sõnaõigust või tunnistasid nad ise Hansa Liidu sõltumatust ja privileege. 13. sajandil oli ka keisrivõim tänapäeva Saksamaa aladel üsna nõrk ja tänu sellele suutis Hansa Liit oma poliitilist ja majanduslikku võimu säilitada. Hansa Liit oli nii sõltumatu ja iseseisev, et Saksa keiser ei teinud mingeid katseidki liidu tegevust keelata, kuid ta ka ei toetanud seda mitte mingil moel. 1356. aasta Kuldbulla keelustas kõik eraldiseisvad liidud Saksamaal, kuid Hansa Liitu see keeld ei puudutanud. Saksa Orduga olid liidul aga head suhted, nii et esimene pakkus vajaduse korral Hansa Liidule isegi sõjalist abi.
Keskaegne elanikkond oli jagatud kolme klassi: ülem-, kesk- ja alamklass. Hansalinnades oli klasside vaheline tasakaal vähem ekstreemne kui teistes linnades. Näiteks Lübeckis kuulus ülemklassi 22% elanikkonnast, alamklassi u 40%, samal ajal kui Ausburgis kuulus ülemklassi vaid 8% elanikkonnast ja alamklasi tervelt 86%. Kõrgklassi kulusid peamiselt väliskaubandusega tegelevad kaupmehed või rikkad, kes omasid varandusi või kellel oli oma sissetulek. Keskklassi kuulusid kaupmehed, käsitöölised ja linnaametnikud. Alamklassis olid tõeliselt vaesed, näiteks vanurid, kes ei suutnud ennast ise elatada ja kel puudus perekond, ning lihttöölised. Kõikidesse klassidesse kuuluvatel naistel puudus igasugune õigus osaleda poliitilises elus, aga nad ei püüelnudki eriti selle poole. Samas on juba 13. sajandist andmeid hansalinnade naistest, kes töötasid erinevates gildides. Need ei olnud ainult kaupmeeste lesed, kes pärast mehe surma äriga jätkasid, vaid ka omal algatusel kaupmeesteks hakanud naised.
1294. aasta Lübecki linnaharta väljendas sõnaselgelt meeste ja naiste võrdõiguslikkust kaubandustegevuses: mitte ükski vallaline, abielus naine või lesk ei või müüa, loovutada või laenuks anda oma varandust, kui ta ei ole selle ettevõtte omanik, kusjuures otsuse tegemisel on ta niisama sõltumatu kui mees. Teiste sõnadega väljendades kauplev naine võis käituda oma varadega nii, kuidas ta soovis, kuid ta pidi kandma ka vastutust oma varade eest. Tekstiilitööstus oli naiste jaoks üheks tähtsaks töörakenduse allikaks ja paljudel ametikohtadel võisid naised saada käsitöömeistri staatuse võrdselt meestega. Kölnis olid isegi ainult naisi ühendavad gildid, näiteks puuvilla- ja siiditöötlemiseks.
Kaubavahetus ja kaubateed.
Ülekaalus oli merekaubandus. Tähtsaim kaubatee kulges liinil Novgorod – Tallinn – Visby – Lübeck – Hamburg – Brugge – London.
Idast veeti läände karusnahku, vaha, mett, teravilja, lina, kanepit, puitu ja loomanahku.
Läänest veeti itta kalevit, soola, heeringat, vürtse, veini ja metalle.
Hansa Liit ja Skandinaavia.
Skandinaavias olid Hansa Liidul tähtsad keskused Skånes ja Bergenis. On andmeid, et hansakaupmehed suhtlesid Bergeniga juba 13. sajandil. Norra peamine ekspordiartikkel oli kuivatatud tursk, mis oli eriti nõutud kaup paastuajal. Samas kasvatati Norras äärmiselt vähe teravilja. Hansa Liit kasutas seda olukorda ära ning haaras kaubavahetuse oma kätte, müües Norrale teravilja ja saades kuivatatud kala vastu. 1284. aastal kehtestas Norra kuningas hansakaupmeestele piirangud, see aga ei meeldinud Hansa Liidule ja viimane otsustas Norra suhtes erinevad kaubandussanktsioonid sisse viia. See tõi oodatud tulemusi ning hansakaupmeestele kehtestati kuninga poolt laiaulatuslikud kaubandusõigused, mis andsid neile monopoolse seisundi kogu Norraga peetavas väliskaubanduses.
Umbes 1350. aastal avati Bergenis Hansa Liidu kontor, mille tulemusena kolis linna ligi 2000 saksa kaupmeest. Samal ajal elas kogu Bergenis umbes 10 000 inimest. Uusasunikud, kellest enamus olid mehed - ja mitte ainult kaupmehed, vaid ka meremehed ja töölised, lõid Bergenis oma linnaosa - Bryggen. Linnaossa ehitatud maju kutsuti taludeks. Igas talus oli teatud arv tube, igaüks neist omaette eraettevõte. Talus võis olla kuni 15 tuba.
Bergenisse oli püsivalt elama asunud väike vähemusgrupp, kellel oli oma kohtusüsteem, mida Norra kuningas ametlikult ei tunnustanud. Ühest küljest olid kokkupõrked hansakontori meesteseltskonna ja kohaliku rahva vahel üsna sagedased, teisest küljest suutis aga Hansa Liit garanteerida Norrale stabiilse impordi ja Norra kaupade stabiilse ekspordi. 16. sajandil lõpetas Islandi kala, millega kauplesid inglise kaupmehed, Hansa Liidu kuivatatud kala monopoli ja hansakontori tähtsus hakkas aegamööda langema.
Hansa Liit domineeris Bergenis 400 aastat, saksa kontor pandi kinni alles aastal 1754 ja selle asemel avati norra kontor, mis tegelikult ei muutnud midagi - kaubeldi samadel põhimõtetel edasi ja räägiti endiselt saksa keelt. Norra kontor pandi kinni aastal 1899.
Hansa Liidu mõju Rootsis algas 1250ndatel aastatel peamiselt tänu Rootsi rauakaevanduste rajamisele. 1361. aastal sai Hansa Liit ulatuslikud privileegid, mis avaldasid mõju ka Rootsi linnade elanikkonnale. Näiteks olid 1470ndate aastateni pooled Stockholmi ja Visby magistraadi liikmetest sakslased. Sakslaste osakaal Stockholmis oli 14. sajandil lausa nii suur, et võeti vastu seadus takistamaks sakslastel linnas ülekaalu saavutamist. Hansa Liidu mõju oli kõige väiksem Taanis, kus hansakaupmeeste huvi koondus peamiselt heeringapüügile, mille keskused olid Skanør ja Falsterbo.
Hansa Liidul oli Skandinaavias suur mõjuvõim ning käivad spekulatsioonid selle üle, kas Kalmari unioon ei olnud mitte vasturünnak saksa poliitilise tähtsuse kasvule Skandinaavias.
Liidu lagunemine.
16. sajandil hakkas Hansa Liidu mõjuvõim vähenema. Selle põhjustas uute sotsiaalsete ja riiklike struktuuride väljakujunemine. Hansa Liidul ei olnud uues olukorras enam kohta. 15. sajandil puhkes mitu katkuepideemiat, mille tagajärjel suur osa elanikkonnast suri. See tõi kaasa teravilja kasvatamise languse ja see mõjutas suurel määral Hansa Liidu teraviljakaubandust. Pärast Kolumbuse jõudmist Ameerikasse elavnes majandussuhete areng selles piirkonnas ning Läänemerepiirkond langes perifeeriasse ja kaotas oma tähtsuse. Ka Inglismaa, Rootsi ja Venemaa sõltumatu majanduspoliitika jätkuv tugevnemine - eriti Novgorodi hõivamine Moskva poolt 15. sajandi lõpul. Liivi sõda (1558-1583) tõmbas aga idapoolsele hansakaubandusele lõplikult kriipsu peale. Hansa Liit jätkas siiski tegevust ja teda pole iial laiali saadetud. Bremenit, Lübeckit ja Hamburgi nimetatakse ametlikult hansalinnadeks siiani.
Ka aadlikkonna surve linnadele kasvas ning aadli mõju aina suurenes. Mitmed linnad olid sunnitud Hansa Liidust lahkuma või tegid nad seda oma vabal tahtel, et luua sidemeid uute kaubandusliitudega. Hansakaubandus keskendus siis pigem siseriiklikule kaubandusele ja linnadel oli vähe omatooteid, mida eksportida. Samuti kasvas riigi võim reas Euroopa riikides ning manufaktuuritööstus sai oma alguse.
Oma rolli mängisid ka organisatsiooni ülalpidamiseks vajaminevad kulutused, mis ei õigustanud ennast enam. Hansalinnad lahkusid üksteise järel liidust, hansapäevade toimumine harvenes liikmeslinnade vähesuse tõttu ja viimased hansapäevad peeti 1669. aastal.
Hansa Liit ja Vana-Liivimaa.
Eesti linnadest kuulusid alates 14. sajandist Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi. Muidu kaubanduslikult soodsa asukohaga Narvat takistas liitumast konkurentsi kartva Tallinna vastuseis.
Hansa Liidu tähtsus kohalikule elule.
Üheks liidu esmaseks kohustuseks oli kindlustada ohutus maal ja merel. Seetõttu oli Hansa Liidu ülesandeks kaitsta neutraalset navigatsiooni ja võidelda piraatidega, süvendada veeteid, ehitada valgustatud meremärke, säilitada teid maismaal jne. Kaudselt oli Hansa Liidul ka majanduslik ja kultuuriline mõjujõud. Liit aitas kaasa kaunite kunstide arengule (arhitektuur, maalikunst), käsitööoskuste levikule (samuti ka vastava terminoloogia levikule) Skandinaavia ja Liivimaa linnades, soodustas reformatsiooni, mõjutas kirjakeelte arengut ja lõi Rostock'i ülikooli.
Vaata ka.
Merevaigutee, ajalooline kaubatee enne Hansaliitu


Gagra.
Gagra on kuurortlinn Musta mere rannikul Gruusia loodeosas Abhaasias, Gagra rajooni keskus.


Raamatute saladused.
Raamatute saladused on mitmete esoteeriliste ja vandenõuteooriate kohaselt raamatutes peituvad salajased sõnumid.
Väidetakse näiteks, et Piiblis nähtav tekst on tegelikult võltsing või pettus, et varjata mingit iidset, salajast või ohtlikku tõde. Teiste teooriate kohaselt on Piibli tekst üksnes kood, mis vajab tõelise sõnumi mõistmiseks dešifreerimist. Igal Piibli sõnal olevat tegelikult 99 tähendust jne.
Mõne teooria järgi oli Jeesusel naine (levinuima variandina Maarja Magdaleena), kellega tal olid (siiamaani saladuses hoitud) järeltulijad. Need teooriad seonduvad sageli legendidega Pühast Graalist.
On ka teooriaid, et eksisteerivad salajased Moosese 6. ja 7. raamat, salajased evangeeliumid, kus on kirjas kogu tõde, jne. Neile juttudele on andnud alust see, et kanoonilisi raamatuid oli algselt rohkem kui tänapäeval.
Sarnased teooriad ringlevad ka Koraani, veedade ja teiste pühakirjade kohta.
Allikas.
Michael Baigent, Richard Leigh ja Henry Lincoln "Püha veri ja Püha Graal", Olion 2001, ISBN 9985-66-250-4.


Bibliomantia.
Bibliomantia on raamatu abil ennustamine.
Tavaline praktika: võetakse lahti juhuslik lehekülg raamatust ning asetatakse kinnisilmi sõrm mingile kohale. Vastavat sõna või lauset tõlgendatakse millegi ennustamiseks või millestki arusaamiseks. Kasutatakse Piiblit vm pühakirja, aga ka mistahes raamatut. Variandid: raamatu lehekülje numbri ja rea ja/või sõna leidmiseks kasutatakse täiendavaid vahendeid.


Carlos Castaneda.
Carlos Castaneda (sünninimi Carlos Castañeda'"; 25. detsember 1925 Peruu – 27. aprill 1998 Los Angeles) oli kultuurantropoloog ja kirjanik. Toodud sünniaeg pärineb USA immigratsiooniregistrist. Ta ise väitis hiljem end olevat sündinud Brasiilias São Paulos 25. detsembril 1931 või 1935.
1951.a. läks Carlos Castaneda elama USA-sse. Limas oli õppinud koolis School of Fine Arts skulptuuri ja lootis saada USA-s kunstnikuks. Tegi alguses juhutöid ja õppis Los Angelese kolledžis filosoofiat, kirjandust ning loovkirjutamist.
Kõik, kes Castanedat tundsid, pidasid teda suurepäraseks mesmeriseerivate pruunide silmadega jutuvestjaks.
Ta oli lühikest kasvu ja hoidus pildistamise eest. Koos tollase abikaase Margaret Runyan’iga innustus ta okultismist.
1959.a. astus UCLA ülikooli õppima etnograafiat ja antropoloogiat. Kuna ta ei suutnud tasuda õppemaksu, jätkas peagi töötamist viinapoe müüja ja taksojuhina. Antropoloogiaõpingud viisid Carlose Mehhikosse pikkadele välitöödele. Üha sagedamate retkede tõttu katkes abielu Margaretiga. Siiski adopteeris ta Margareti poja Charles Jamesi.
1968. aastal avaldas Carlos Castaneda esimese raamatu don Juani õpetuste seeriast: "The Teachings of don Juan: A Yaqui Way of Knowledge"." Kuigi paljud on pidanud don Juani ehk Juan Matust puhtkirjanduslikuks kangelaseks, on Castaneda raamatutel olnud suur mõju terve põlvkonna inimeste maailmapildi kujundamisel.
Keegi ei tea, kas maailma kuulsaim šamaan don Juan on Carlos Castaneda väljamõeldis või mitte. Vaatamata don Juani ja tema õpetuste populaarsusele ei ole šamaanist ühtegi fotot ega helilinti.
1973.a. kuulutati Castaneda teosed võltisnguks. Castaneda kadus üldsuse vaateväljalt, elas eraklikult ega vastanud kriitikale.
Oma poja ja naisega katkestas ta samuti suhted ja elas koos kolme “nõia” Carol Tiggsi, Florinda Donner-Grau ja Taisha Abelariga L.A.-s. Raamatus “Jõu teine ring” lasi Castaneda don Juanil põleda valguskehaks.
Nõiade grupp pidas salajasi töötubasid, kus õpetasid inimesi energiat saama 25 põlve vanadest indiaanlaste maagilistest sooritustest. Sooritusi tuntakse tänapäeval kogu maailmas "Tensegrity" nime all.
1978.a. kohtus Castaneda Patricia Partiniga, kelle adopteeris 1995.a.
1980-ndatel hakkas grupp laienema. Patty mõttel asutati kontsern Cleargreen.
Kuna haigust peeti "Tensegrity"-gruppides nõrkuseks, ei tohtinud grupiliikmed arsti poole pöörduda.
1997.a. haigestus aga Castaneda ise maksavähki. Tema haigust peeti suures saladuses.
Aprillis 1998 Carlos Castaneda suri, tema naiskaalsased, nende hulgas ka Cleargreeni tollane president Amalia Marquez, alias Talia Bey, kadusid jäljetult.
Patricia Partini jäänused leiti 2002. Death Valleyst.
Välislingid.
Castaneda, Carlos
Castaneda, Carlos
Castaneda, Carlos


Toomas Paul.
Toomas Paul, 30. oktoober 2009
Toomas Paul (sündinud 29. oktoobril 1939) on eesti vaimulik, teoloog, kiriku- ja kultuuriloolane, "dr. theol."
Eluloolised andmed.
Toomas Paul on sündinud 29. oktoobril 1939 EELK vaimuliku Arved Pauli peres.
Õpingud.
Paul ordineeriti õpetajaks 20. detsembril 1961.
Juhendatud väitekirjad.
Peeter Roosimaa Uue Testamendi eestikeelsetest tõlgetest ja tõlkimist toetavatest [p.o. toetavast] eksegeesist. Doktoritöö: Tartu Ülikooli usuteaduskond, 2004 (teine juhendaja Anne Kull)


Suurgildi hoone.
pisi
Tallinna Suurgildi hoone on endine Tallinna linna suurkaupmehi ühendanud Tallinna Suurgildi hoone Tallinnas.
Ajalugu.
Tallinna Suurgild, mille liikmeteks olid linna võimsaimad ja rikkaimad kaupmehed, asutati umbes 1325. Tavaliselt valiti ka raehärrad Suurgildi liikmete hulgast.
Suurgild ostis oma seni puudunud hoone ehitamiseks 1406 raekoja läheduses asuval krundil. Ehitus kestis 1407–1410, siseviimistlus lõpetati 1417.
Suurgildi hoonel on olnud väga palju funktsioone: seal on toimunud Suurgildi liikmetest suurkaupmeeste pidustused, see oli rongkäikude alg- ja lõpp-punktiks, seal peeti pulmi, jumalateenistusi (seda küll vaid paarkümmend aastat, pärast Oleviste kiriku põlemist 1820 oli see parim koht), teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte.
Alates 1872. aastast oli hoone Tallinna Börsikomitee käsutuses ning siis kutsuti hoonet Börsihooneks.
Ka esimene filmidemonstratsioon Eestis leidis aset Suurgildi hoones.
Alates 1952. aastast on Suurgildi hoone olnud Eesti Ajaloomuuseumi põhihoone.
Arhitektuur.
Suurgildi hoone on hilisgooti stiilis. Hoonel on kõrge viilkatus, mida on ehitamisest saadik väga vähe muudetud. Fassaadil on kõige silmatorkavamaks asjaks portaal ning selles asuvad tammepuidust uksed, millel on suured pronksist koputid, mis valmistati 1430. aasta kandis. Neid peetakse keskaegse Tallinna pronksivalu parimateks näideteks.
Mõlemal koputil on peal ka tekstid: parempoolsel koputil: "anno domini milessimo CCCCXXX O rex glorie xpe veni in pace" (Issanda aastal 1430. Oo, kuulsusrikas kuningas Kristus, tule rahus); vasakpoolsel: "got d’ ghebenediet al dat hus is vnde noch komen sal" (Jumal õnnistagu kõiki, kes selles majas ja kes siia veel tulevad). Uksed on kaetud rosetikujuliste sepisnaeltega.
Hoonel olid algselt neljakandilised aknad, kuid 1890. aastatel muudeti need traditsioonilisteks teravkaarseteks gooti akendeks. Peafassaadil asetseb ka Tallinna väikese vapi kujutis: hõbedane rist punasel kilbil. See vapp on samuti ka Suurgildi vapp ning seepärast on seda võimalik leida ka hoone teistes osades, nagu näiteks aktsiisikambri portaalil. Mõnel hoones leiduvaist vappidest on kirjas ka aastaarv 1551.
Gildimajal oli algselt kaks avarat saali. Suurem neist, kahelööviline suur gildisaal, mille ristvõlvlagi toetus kolmele suurele piilarile, on säilinud väga väheste muudatustega. Väike gildisaal pole aga kahjuks oma originaalkujul säilinud – ta on hilisemate juurdeehitustega tükeldatud mitmeks väiksemaks ruumiks. Algsele hoonele tehti juurdeehitusi 1413. aastal, mil Suurgild ostis endale naabermaja omanikult kahe maja vahelise ala. Sinna rajati õueväravad ja aktsiisikamber. Praegu asub aktsiisikambris Eesti Ajaloomuuseumi mündikogu väljapanek. Õue läbiv kangialune viib mööda Börsi käiku välja Laiale tänavale.
Tänapäev.
Aastatel 2010–2011 toimus Suurgildi hoones remont ja 2011. aasta juunis avati hoones uus püsiekspositsioon „Visa hing. 11 000 aastat Eesti ajalugu”.


Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik.
Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik (EKEK) on aastast 1996 Eestis tegutsev konservatiivne, evangeelne, neokatoliiklik ja katoolne anglikaanliku taustaga kirik.
Kirikukanooniliselt rajati EKEK 23. juunil 1996, kui Jacksonville’is Floridas USA-s pühitseti pastor dr Heigo Ritsbek (lahkus EKEK-st 2012. aasta mais) preestriks Kristuse ühes, pühas, katoolses ja apostoolses Kirikus. Enne seda oli 20. juunil 1995 loodud Tallinnas Karismaatilise Episkopaalkiriku Usuühing Eestis, mis tutvustas konvergentsiliikumise ideid Eestis. 16.–20. oktoobrini 1995 toimunud Karismaatilise Episkopaalkiriku Piiskoppide Koja koosolek Long Islandil (New York, USA) võttis 1996.a. prioriteediks EKEK rajamise. Osteti kirikuhoone Harkujärvel, mille ehitamist oli korraldanud metseen dr Aino Järvesoo, arhitektiks Jaak Kuriks. Kirikuhoone ehitus toimus 1992–1994, praegugi on ehitus veel lõpetamata.
EKEK on osa Karismaatilise Episkopaalkiriku Rahvusvahelisest Osadusest – – (ICCEC). Karismaatiline Episkopaalkirik pärineb aastast 1992, kui Lõuna- Kalifornias (USA) õnnistati piiskopiks esimene Karismaatilise Episkopaalkiriku piiskop dr Austin Randolph Adler. See 26. juunil 1992 toimunud ordinatsioon tähistab ametlikult uskkonna rajamist. Samal päeval kokkutulnud Karismaatilise Episkopaalkiriku esimene sinod deklareeris, et Karismaatilise Episkopaalkiriku missiooniks on "tuua meieni varakiriku rikas sakramentaalne ja liturgiline pärand, nelipühi vägi ja pühakirja vääramatu tõde ühtses Kristuse Kiriku väljenduses, pakkudes kodu kõikidele kristlastele, kes otsivad elavat, võimsat, energilist ja stabiilset kogudust, milles kasvada armastuses üksteise vastu ja meie tunnetuses ja armastuses Jumala vastu".
26. juunil 1996 Jacksonville'is (Florida, USA) toimunud Karismaatilise Episkopaalkiriku II ülemaailmse konvendi lõpujumalateenistusel määrati isa Heigo Ritsbek Eesti dekaaniks (2001 asendas patriarh Randolph Adler selle Eesti kultuurikonteksti arvestades peavikaari ametinimetusega). 14. septembril 1996 pühitseti Harkujärve kirik, järgmisel päeval konfirmeeriti 5 esimest EKEK liiget. Aastast 1996 tegutseb EKEK esimese kogudusena Harkujärve Püha Esimärter Stefanose kogudus, mille rektoriks on isa Heigo Ritsbek. Aastast 1997 EKEK Pärnu Püha Apostel Barnabase kogudus (vikaariks isa Thomas Eriste) ja aastast 2004 EKEK Tartu Püha Risti kogudus (ilmikvikaariks Rutti Proosa). 20. septembril 1997 toimus Põlvas EKEK Esimene Rahvuslik Konvent, neid on peetud igal aastal. EKEK piiskopiks on aastast 2006 peapiiskop Craig Bates (New York, USA).
EKEK liikmeskonda kuulub ligi 300 liiget 3 koguduses.
Karismaatiline Episkopaalkirik kasutab anglikaani kiriku palveraamatut ("The Book of Common Prayer"), tal on apostellik suktsessioon nii anglikaani kiriku, rooma-katoliku kiriku kui ka vanakatoliku kiriku liini kaudu. Karismaatiline Episkopaalkirik ei ordineeri vaimulikuametisse naisi. EKEK vaimulikkonda kuulub praegu 4 meest. Kuigi EKEK on Eesti uusimaid kristlikke liikumisi, on ta olemuselt üsna iidne. EKEK tugineb mitte ainult 16. sajandi Inglise reformatsioonile, vaid ka 4.–7. sajandi kristluse traditsioonidele. EKEK tunnistab seitset sakramenti (ristimine, armulaud, piht, konfirmatsioon, ordinatsioon, abielu, haigete võidmine), konfirmeerida ja ordineerida võivad ainult piiskopid. Vaimulikkond on kolmeastmeline: piiskopid, preestrid ja diakonid. Piiskoppide hulgas on kaks astet – peapiiskopid ja piiskopid –, kellel on ühesugune ordinatsioon. Ühesugune ordinatsioon on ka preestritel (kes vastavalt oma kogudusliku töö statuudile tegutsevad rektorite, küreede või vikaaridena), kanoonikutel (piiskopi alluvuses olevad kirikliku administratsiooniala spetsialistid või erilise misjoniülesande saanud preestrid) ja dekaanidel (piiskopliku katedraali esipreestrid või mingi piirkonna ülevaatajad-preestrid, Eestis peavikaari nime all). Piiskopi alalise saatjana teenivat preestrit nimetatakse ülemdiakoniks, selletõttu ei kuulu ülemdiakon diakonite hulka, vaid ta on preester. Piiskopid on vaimuliku töö ülevaatajad, preestrid teenivad kogudusi vaimulikena, pidades armulauajumalateenistusi ja andes absolutsiooni, diakonid abistavad piiskoppe ja preestreid vaimulikus töös.
Aastast 1997 antakse EKEKs välja ajakirja "Ristiinimene" (ilmunud 7 numbrit), igal aastal ilmub kirikukalender. Aastatel 2002–2006 oli EKEK Eesti Kirikute Nõukogu vaatleja-liige, 16. märtsist 2006 on EKEK Eesti Kirikute Nõukogu täisliige. Eesti Kirikute Noortenõukogu juhatuse töös osaleb aktiivselt EKEK esindajana Kaija Pruel. Novembris 2005 toimus Harkujärve kirikust jumalateenistuse ülekanne Eesti Televisioonis. Aprillist 2003 tegutseb EKEK peavikaar dr Heigo Ritsbek Eesti Evangeelse Alliansi peasekretärina. Suhted teiste konfessioonidega on väga head, jaanuaris 2006 toimus Harkujärve Püha Esimärter Stefanose kirikus allianssmissa, kus jutlustas ja andis edasi absolutsiooni ning ütles õnnistussõnad rooma-katoliku kiriku Eesti piiskop Philippe Jourdan.
EKEK peab iga-aastaseid kiriku kokkutulekuid – konvente ning suvelaagreid; samuti vaimulike kokkutulekuid clericus‘i. Kirikul on aktiivne noortetöö ning osaduslik elu.


Quentin Tarantino.
Quentin Jerome Tarantino (sündinud 27. märtsil 1963 USA-s Tennessees Knoxville'is) on Ameerika Ühendriikide filmilavastaja, produtsent ja filmiauhinnaga Oscar pärjatud stsenarist.
Elulugu.
Quentin Tarantino jättis 15-aastaselt kooli pooleli ja läks videolaenutusse tööle. Et seal oli aega ja võimalus tutvuda eri (Jaapani, Itaalia, Hongkongi) maade kinokunstiga, sai Tarantino peagi väga põhjalikud teadmised filmikunstist. Hiljem on ta öelnud, et just sellest perioodist sai ta inspiratsiooni oma filmide loomisel.
Tarantino karjäär sai alguse ühest peost, kus ta tutvus näitleja Lawrence Benderiga, kellele Tarantino karakter sügavat muljet avaldas. Karjääriga rahulolematu Bender otsustas end produtsendina ja Tarantinot režissöörina proovile panna. 1987. aastal valmis film "My Best Friend's Birthday", mis kukkus läbi. Mõned aastad hiljem valminud "Marukoerte" käsikiri jõudis näitleja Harvey Keitelini kätte, kes vastutasuks härra Valge rolli eest aitas filmimiseks lahti keerata Hollywoodi rahakraanid.
1992. aastal linastust Tarantino film "Marukoerad" esmakordselt kinos. Kuigi USA-s ei saatnud alguses filmi eriline edu, võeti see hästi vastu Inglismaal, kust see ringiga tagasi USAsse Sundance'i filmifestivalile jõudis. Kaks aastat hiljem valminud "Pulp Fiction" on tänaseks arvatavasti esimene film, mis Tarantino nime mainides paljudele meelde tuleb.
Auhinnad.
Tema film "Marukoerad" sai aastal 1993 neljandal Yubari Rahvusvahelisel Fantaasiafilmi festivalil Kriitikute auhinna.
"Pulp Fiction" võitis Palme d'Or'i (Kuldne Palmioks) 1994 aasta Cannese Filmi festivalil. Film on nomineeritud seitsmele Oscarile, millest on võitnud ühe, parima originaalse käsikirja eest, mis jagati ühiselt Tarantino ja kaasautori Roger Avary vahel.
Välislingid.
Tarantino, Quentin
Tarantino, Quentin
Tarantino, Quentin


Ludwig von Mises.
Ludwig von Mises (29. september 1881 Lemberg – 10. oktoober 1973 New York) oli juudi rahvusest Austria majandusteadlane ja sotsiaalfilosoof.
Mises oli 20. sajandi majandusteadusele olulist mõju avaldanud Austria koolkonna üks rajajaid ja juhte. Tema ideed kujundasid ka klassikalise liberalismi ja libertarismi arengut 20. sajandil.
Eesti keelde on Misese arvukatest teostest tõlgitud vaid "Liberalism" (saksa keeles 1927, eesti keeles 2007).
Elulugu.
Ludwig von Mises sündis Lembergis, Austria-Ungaris (praegu Lviv, Ukraina). Tema isa oli raudteeinsener Arthur von Mises ning ema Adele von Mises, neiupõlve nimega Adele Landau, töötas riigiametis. Ta oli esimene laps ning tema noorem vend Richard von Mises on tuntud mehhaanikateadlane. Ludwig oli veel üsna väike, kui ta perekond kolis Viini. 1892 astus ta Akadeemilisse Gümnaasiumi, kus ta sõbrunes ka Hans Kelseniga. Juba päris noorena tundis ta huvi ajaloo ja poliitika vastu. 1900. aastal läks ta õppima Viini Ülikooli õiguse ja avaliku halduse osakonda.
Ülikoolis õpetati niinimetatud klassikalist lähenemist avalikule haldusele. See tähendab, et oluline osa oli faktidel ning teoreetilisel analüüsil. 1903. aastal luges Mises Carl Mengeri "Principles of Economics" - teksti, mis rajas Austria koolkonna. See raamat pani aluse Misese uuele nägemusele riigist ja majandusest. Von Mises lõpetas Ülikooli veebruaris 1906 ning läks tööle Austria riigiametnikuks, kuid ta tüdines bürokraatiast mõne kuuga. Järgmised kaks aastat töötas ta Viini advokaadibüroodes ja hakkas ka andma majandusloenguid.
1909 liitus ta Viini Kommerts- ja Tööstuskojaga, kus ta töötas järgmised 25 aastat. Sel ajal oli tööstuskoda pooleldi riiklik ja seeläbi omasid seal avaldatud uurimused ka olulist mõju austria poliitikale. Samal ajal kirjutas Mises ka teadusliku uurimuse rahast ja pangandusest. "Theorie des Geldes und der Umlaufsmittel" (Raha ja valuuta teooria) (1912). Tema kaks olulist panust majandusteooriasse on, et ta näitas kuidas Carl Mengeri väärtusteooriat saab kasutada ka raha puhul ning näitas ka uut kaubaringlusteooriat, mida andis tulemusi majanduskriisi ja inflatsiooni tingimustes. Ta näitas ka, et raha ei saa olla neutraalne ja rahakoguse tõstmine avaldab mõju vahetusprotsessidele.
Esimeses Maailmasõjas von Mises teenis ohvitserina Austria-Ungari suurtükiväes ja majandusnõunikuna Sõja Osakonnas. Pärast sõda oli Mises lühiajaliselt ka vabariiklaste valitsuses Saksamaa Austrias. Tema praktilisemaks saavutuseks loetakse seda, et ta veenis oma ülikooli aegset sõpra ja sotsialistide liidrit Otto Bauerit, et too ei teeks bolševistlikku riigipööret.
Ta avaldas ka raamatu, mis seletas multikultuurse Austria-Ungari kokku varisemist. "In Nation, Staat und Wirtschaft" (1919 Rahvus, riik ja majandus)
1919 kirjutas von Mises oma kuulsaima esee: "majanduskalkulatsioonid sotsialistlikus liidus", kus ta väidab, et sotsialistlik juhtimine ei tegele arvestusega, kuidas ressursse paremini juhtida ning ainult kapitalistlikus majanduses eksisteeriv raha hind on see, mis võimaldab võrrelda erinevaid investeeringuid.
Kaks aastat hiljem avaldab ta uurimuse sotsialismist (Die Gemeinwirtschaft, 1922), mis avaldas mõju tervele põlvkonnale (Friedrich Hayek, Wilhelm Röpkeka) palju hiljem peale teist maailmasõda ja paneb aluse neoliberalistlikule liikumisele.
1920. aastatel suutis von Mises edukalt võidelda inflatsiooniga Austrias ning mõjutas tugevalt raha- ja majandusreformi 1922. aastal.
1920ndatel hakkas ta avaldama kirjutisi majanduse epistemoloogilise iseloomu kohta. Von Mises väitis, et majandusteaduses ei saa toetuda ainult erinevate andmete analüüsile. Majandusteadus on esmane teadus, nagu ka matemaatika, geomeetria või loogika. Majandusteadus on ühiskonnateaduse osa.
1934 kutsuti ta Genfi Rahvusvahelisse Instituuti juhtima rahvusvahelisi majandussuhteid kus ta töötas kuni 1940 aastani, mil ta avaldas ka oma uurimuse nimega "Nationalökonomie". 1938 abiellus ta Margit Serény'iga, kelle tütar Gitta Serény sai tuntud kirjanikuks. Ühiseid lapsi neil ei olnud.
1940 juulis lahkus von Mises Genfist New Yorki ja alustas uut elu USA kodanikuna alates 1946. aastast. Von Mises esimene töökoht oli Majandusuuringute Rahvusliku Büroo nõunik. Seejärel töötas ta Tööstuse Rahvusliku Ühingu juures ning külalisprofessorina New Yorgi Ülikoolis alates aastast 1945. Ta õpetas New Yorgi Ülikoolis kuni 1969. aastani. Ta suri St. Vincenti haiglas New Yorgis. Neli aastakümmet oli ta tuntud kui Austria koolkonna vaieldamatu juht.
Lew Rockwell rajas 1982. aastal Ameerika Ühendriikides Ludwig von Misese Instituudi.
Välislingid.
Mises, Ludwig von
Mises, Ludwig von


Kapitali esialgne akumulatsioon.
Kapitali esialgne akumulatsioon (inglise keeles "previous accumulation", saksa keeles "ursprüngliche Akkumulation") on ajalooline protsess, mis loob eeldused kapitali akumulatsiooniks.
Selle mõiste võttis kasutusele Adam Smith. Karl Marx käsitleb seda "Kapitali" I köite 24. peatükis "Die sogenannte ursprüngliche Akkumulation" (Niinimetatud esialgne akumulatsioon).
Kapitali esialgne akumulatsioon Marxi järgi.
Et kapitali akumulatsioon eeldab kapitali eelnevat olemasolu, siis tuleb eeldada kapitali kapitalistlikule akumulatsioonile eelnevat kapitali esialgset akumulatsiooni.
Varasema teooria järgi, mida esitas teiste seas Adolphe Thiers, oli kunagi töökas, intelligentne ja säästlik eliit ning laisklev lumpen, kes eliidile kõik kätte mängis. Esimesed akumuleerisid rikkuse ja teistel ei jäänud enam muud müüa peale omaenda naha. Esimeste rikkus aina kasvab, kuigi nad on ammu lakanud tööd tegemast, teistel pole ikka midagi müüa peale iseenda. Tegelikult on kapitali esialgses akumulatsioonis suurt rolli mänginud ikestamine, röövmõrvad ja üldse vägivald.
"Raha ja kaup ei ole mitte algusest peale kapital, nagu seda ei ole ka tootmis- ja elatusvahendid. Need tuleb kapitaliks muuta. See muutmine aga saab aset leida ainult teatud asjaoludel, mis on kokkuvõetult järgmised. Teineteisega peavad vastamisi asuma ja kokku puutuma kaks väga erinevat kaubaomanike sorti: ühelt poolt raha, tootmis- ja elatusvahendite omanikud, kes tahavad väärtus summat, mida nad omavad, suurendada võõra tööjõu ostmise teel; teiselt poolt vabad töölised, oma tööjõu müüjad ning seetõttu töö müüjad. Vabad töölised kahes mõttes, et nad ise ei kuulu vahetult tootmisvahendite hulka nagu orjad, pärisorjad jne, ega ka kuulu nendele tootmisvahendid, vaid nad on nendest vabad, lahti ja ilma. Kaubaturu säärase polariseerumisega on kapitalistliku tootmise põhitingimused antud. Kapitalisuhe eeldab tööliste lahusust töö teostamise tingimuste omandist. Niipea kui kapitalistlik tootmine seisab omil jalul, ta mitte ainult ei säilita seda lahusust, vaid taastoodab seda aina kasvaval astmel. Nii et protsess, mis loob kapitalisuhte, ei saa olla midagi muud kui töölise lahutamise protsess tema töötingimuste omandist, protsess, mis ühelt poolt muudab ühiskondlikud elatus- ja tootmisvahendid kapitaliks, teiselt poolt vahetud tootjad palgatöölisteks. Nn esialgne akumulatsioon ei ole seega midagi muud kui tootja ja tootmisvahendite lahutamise ajalooline protsess. Ta nähtub "esialgsena", sest ta moodustab kapitali ja sellele vastava tootmisviisi eelajaloo."


Airbus A380.
Airbus A380 on laiakereline kahekorruseline neljamootoriline reisilennuk. Ehitatud lennukivalmistaja Airbus S.A.S poolt.
A380 on suurim reisilennuk maailmas, võttes selle au 35 aastat suurimana olnud Boeing 747-lt. A-380 pole küll pikim: Airbus 340-600 on 75,3 m ja Boeing 777-300 on 73,9 m pikk. Lennuki lennukaugus on 15 800 km ja reisikiirus Mach 0,85 ehk umbes 900 km/h. Kandevõimelt ületab A-380-t üksnes Antonov An-225.
Airbus A380 prototüüp toodi avalikuse ette 18. jaanuaril 2005. A380 esmalend toimus 27. aprillil 2005 Toulouse'is. Esimene kommertslend toimus 25. oktoobril 2007 Singapurist Sydneysse ja selle sooritas Singapore Airlines. 25. oktoobril alustas lennuk plaanijärgseid reise.
13. detsembri 2009 seisuga on lennukompaniidele üle antud 21 lennukit, neist 10 kuuluvad Singapore Airwaysile. Alates 2001. aastast on 17 lennukompaniid tellinud kokku 202 A380 lennukit (31. detsembri 2009 seisuga). Lisaks Singapure Airwaysile on 31. detsembri 2009 seisuga oma tellitud A-380 kätte saanud veel Air France (1 lennuk), Emirates Airlines (7) ja Qantas (5).
Lennukite lõplik koostetehas asub Prantsusmaal Toulouse'is. Sinna veetakse kokku lennuki osad, mis on Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias ja Walesis asuvates ettevõtetes valminud.
Tehnilist.
Standardkonfiguratsioonis on lennukis 555 kohta: 22 esimese klassi, 96 äriklassi ja 437 turistiklassi istet. Turistiklassi istmeid on peatekil 10 kõrvuti, ülatekil 8 kõrvuti. Lennufirmad on tellinud erinevaid sisustusi. Airbus katsetas 29. märtsil 2006 edukalt reisijate evakueerimist 853 reisijaga (ainult turistiklass). Hiljem pakkus Airbus välja täiendava standardkonfiguratsiooni 525 kohaga: 12 esimese klassi, 80 äriklassi ja 433 turistiklassi istet.
Singapore Airwaysi A380 salongis on 12 sviiti, 60 äriklassi ja 399 turistiklassi istet.


Monarhism.
Monarhism on monarhiat toetav või taotlev poliitiline suund.


Suured maadeavastused.
Suured maadeavastused olid geograafilised avastused, mis tehti eurooplaste poolt väljaspool Euroopat 15. sajandi algusest 17. sajandi alguseni.
Selle perioodi kuulsaimad maadeavastajad on Bartolomeu Dias, Christoph Kolumbus, Vasco da Gama, Pedro Álvares Cabral, Giovanni Caboto, Abel Tasman, Willem Barents, Juan Ponce de León ja Fernão de Magalhães.
Tehnilised eeldused.
Suured maadeavastused said võimalikuks tänu renessansiajastu uuele tehnikale ja uutele ideedele, sealhulgas kartograafia, navigatsiooni ja laevaehituse arengule. Laevaehituses etendas kõige tähtsamat osa karaki ja seejärel karavelli leiutamine. Need laevad ühendasid traditsioonilisi euroopa ja araabia konstruktsioonielemente ning olid esimesed laevad, millega sai Atlandi ookeanil suhteliselt turvaliselt seilata.
Eellugu.
Suurte maadeavastuste eellooks oli rida eurooplaste ekspeditsioone, mis hiliskeskajal läbisid Euraasia mandri maad mööda. Mongolid olid loonud suurt osa Euraasiast Lähis-Idast Hiinani ühendava kauba- ja ühendusteede võrgu. Mitmed eurooplased kasutasid seda idaalade uurimiseks. Peaaegu kõik nad olid itaallased, sest Euroopa ja Lähis-Ida vaheline kaubandus oli peaaegu täielikult Itaalia linnriikide kontrolli all. Nende lähedased sidemed Levandiga äratasid suurt uudishimu ja ärilist huvi idapoolsemate alade vastu. Ka paavstid saatsid välja ekspeditsioone, lootes edukale misjonile ning preesterkuningas Johannese maa leidmisele.
Esimene neist ränduritest oli Giovanni de Plano Carpini, kes 1244–1247 reisis Mongooliasse ja tagasi. Kõige kuulsam rändur oli aga Marco Polo, kes 1271–1295 väidetavalt rändas läbi idamaade. Tema reisi kirjeldust loeti kogu Euroopas. Tänapäeval on tema reisiraamatu ehtsus kahtluse alla seatud.
Nendest reisidest suurt otsest kasu aga polnud, sest mongolite impeerium varises varsti kokku ning tee itta muutus keerukamaks ja ohtlikumaks. Ka 14. sajandi must surm takistas reise ja kaubandust. Maatee idamaadele oli liiga pikk ja keeruline, et see oleks end kaupmeestele ära tasunud, ning seda kontrollisid islamiriigid, kellega Euroopa oli sõjajalal. Agressiivse ka ekspansionistliku Osmanite riigi teke piiras eurooplaste võimalusi veelgi.
Portugallaste suured maadeavastused.
Alles siis, kui Portugalis ja Hispaanias leiutati karakk ja seejärel karavell, hakkasid eurooplased mõtlema muinasjutuliste idamaade peale.
Nendel avastustel oli hulk põhjusi. Monetaristide arvates algasid suured maadeavastused põhiliselt sellepärast, et Euroopas oli suur puudus kullast ja hõbedast. Euroopa majandus sõltus kuld- ja hõberahast, kuid kulla ja hõbeda nappus Euroopas tõi kaasa majanduslanguse suures osas Euroopast.
Teine tegur oli sajanditepikkune konflikt hispaanlaste ja portugallaste ning Pürenee poolsaare lõunaosa moslemite vahel. Suutlikkus Põhja-Aafrika moslemite riike tiivalt haarata oli neile elutähtis. Samal ajal õppisid nad palju oma araablastest naabritelt. Nii karakk kui ka karavell kasutasid araablaste ladina purje, mis tegid laevad manööverdamisvõimelisemaks. Araablaste kaudu taasavastati ka vanakreeka geograafia, mis andis aimu Aafrika ja Aasia kujust.
Esimese suure ekspeditsioonide laine vallandas Portugali infant Henrique Meresõitja. Atlandi ookeani avamerele purjetades avastati 1419 Madeira saared ja 1427 Assoorid, mis said mõlemad Portugali asumaadeks. Henrique Meresõitja põhiprojekt oli Aafrika lääneranniku uurimine. Sajandeid kulgesid ainsad kaubateed Lääne-Aafrika ja Vahemeremaade vahel läbi Sahara kõrbe. Neid teid kontrollisid Põhja-Aafrika islamiriigid, Portugali kauaaegsed rivaalid. Portugallased lootsid, et islamimaid õnnestub vältida, kaubeldes mere kaudu otse Lääne-Aafrikaga. Loodeti ka, et Saharast lõuna poole jäävad maad võtavad vastu kristluse ning saavad liitlasteks võitluses moslemite vastu Magribis. Portugali meresõitjad tegid aeglasi, kuid pidevaid edusamme, tungides järjest kaugemale lõunasse, ning 1434 ületati Boujdouri neeme takistus. Kahe aastakümnega oli Sahara ületatud ning algas kauplemine kulla ja orjadega tänapäeva Senegali alal. Edusammud jätkusid, kui Elminasse ehitati kaubitsemiskeskusi ning São Tomést ja Príncipest sai esimene suhkrut tootev asumaa. 1482 kontakteerus ekspeditsioon Diogo Cão juhtimisel Kongo kuningriigiga. Otsustav läbimurre sai teoks 1487, kui Bartolomeu Dias sõitis ümber Hea Lootuse neeme ning tõestas, et juurdepääs India ookeanile on olemas. 1498 jõudis Vasco da Gama sellele avastusele tuginedes Indiasse.


Totalitarism.
Totalitarism on poliitiline süsteem, kus režiim või riik püüab kontrollida kogu isiklikku, majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist elu.
Totalitaarsele ühiskonnale on omane üheparteisüsteem, kus lihtinimese eeskujuks on juht, kes toetub ainsale valitsevale parteile, ja julgeoleku- ning salateenistustele, mis tagavad võimu ja suruvad maha igasugune vastupanu kehtivale režiimile. Teise maailmasõja eelsel ajal valitsesid Saksamaal Adolf Hitler, NSDAP ning Gestapo, Nõukogude Liidus Jossif Stalin, ÜK(b)P ning NKVD, ja neis riikides kehtis kõnealusel ajal totalitaristlik režiim.


Bartolomeu Dias.
Bartolomeu Dias [bartulum'eu d'iaš] de Novais (kasutatud on ka nimekujusid "Bartholomeu" ja "Diaz"; umbes 1450 arvatavasti Algarve – 29. mai 1500 Hea Lootuse neeme lähedal) oli portugali meresõitja ja maadeavastaja, kes purjetas 1488 esimese teadaoleva eurooplasena ümber Hea Lootuse neeme Aafrika lõunatipus.
Päritolu.
Tõenäoliselt olid tema esivanemate seas João Dias, kes purjetas 1434 koos Gil Eanesiga ümber Boujdouri neeme (WGS84 26°08′N 14°30′W), ning kaupmees ja maadeavastaja Dinis Dias, kes 1444 Henrique Meresõitja ülesandel jõudis esimese eurooplasena Mandri-Aafrika kõige läänepoolsemasse punkti Roheneemele (praegu Dakar Senegalis) ning avastas "Terra dos Guineus".
Diasi elust enne tema suurt avastusretke on väga vähe teada. Dokumentides andmete saamist raskendab see, et tal oli mitmeid nimekaime. Aastatel 1475–1478 tegeles keegi Bartolomeu Dias kauplemisega Lissaboni ja Itaalia vahel, kuid pole teada, kas tegemist oli sama isikuga.
Esimesed retked.
Aastal 1481 saatis Dias ühe laeva kaptenina Diogo de Azambujat ekspeditsioonil Kullarannikule (Guineasse). Sel ekspeditsioonil rajati Elminasse (Ghana) kaubanduse tugipunkt. Dias oli kuninga õukonna rüütel ("escudeiro"; see on teada João de Barrosi sõnade järgi, nagu ka see, et ta oli "recebedor do Armazém da Guiné") ja kuninglike ladude järelevaataja.
Arvatakse, et ta oli sõjalaeva (nau) "São Cristovão" tüürimees ("patrão"), sest 1486 sai keegi Bartolomeu Dias kuningas João II-lt oma tulevaste teenete eest 6000 "real brancot.
Otsides mereteed Aasiasse, olid Portugali ekspeditsioonid Henrique Meresõitja ajast (15. sajandi alguses) saadik uurinud Aafrika läänerannikut. 10. oktoobril 1486 määras Portugali kuningas João II Diasi rangelt salajase ülesandega juhiks ekspeditsioonile, mis pidi Diogo Cão saadud andmeid kasutades leidma Aafrika lõunatipu ja purjetada ümber selle lootuses leida kaubateed Aasiasse. Võimaluse korral pidi ekspeditsioon Indiasse välja jõudma. Ekspeditsiooni peaeesmärk oli leida legendaarse kristlasest aafrika kuninga preesterkuningas Johannese maa, millest oli hiljuti saabunud teateid João Alfonso de Aveiro kaudu ja kellega portugallased tahtsid sõbralikesse suhetesse astuda, et moslemid pihtide vahele võtta.
Meretee ümber Aafrika (taas)avastamine.
Bartolomeu Diasi avastusretk Atlandil 1487-88
Pärast kümme kuud kestnud ettevalmistusi väljus Dias suvel 1487 (eri andmetel tõenäoliselt augusti lõpus või augusti esimestel nädalatel) Lissabonist Tejo jõelt laevastikuga, mis koosnes kahest 50-tonnisest (vähemalt 100 tänapäeva tonni) karavellist ja ühest varustuslaevast toidu ja vee jaoks, mis oli kaks korda suurem raalaev (mõnedel andmetel oli ka see karavell; mõnedel andmetel oli abilaev hoopis väiksem). Abilaeva kaasapanemine oli arvatavasti uuendus. Lipulaeva "São Cristovão" kamandas Dias ise, tüürimeheks oli Pêro de Alenquer, kes kirjutas Vasco da Gama esimese reisi kirjelduse ning kellel kuningas tema teenete eest oli lubanud kanda siidrõivaid. Teist karavelli "São Pantaleão" käsutas João Infante, kellel oli tüürimehena abiks Alvaro Martins. Varustuslaeva juhtis Bartolomeu vend Diogo Dias (teistel andmetel Pedro või Pêro Dias), tüürimeheks oli João de Santiago (see nimi on teiste seas graveeritud Ielala kaljule). Tüürimehed olid parimad Aafrika ranniku tundjad, kes tol ajal võtta olid. Ekspeditsioonil osales ka João Grego. Pardal oli ka kuus Diogo Cão poolt Lissaboni toodud kongolast (kaks neegrit ja neli neegritari), kes pidid reisi algupoole eri kohtades kaldale ja sisemaale minema, et kohalikele elanikele ekspeditsiooni eesmärki selgitada ning kuningas João II hiilgust kiitma. Nad pidid otsima kauplemisvõimalusi ning küsima preesterkuningas Johannese maa järele. Aafriklased olid euroopalikult rõivastatud ning neil olid kaasas kaubanäidised, et kohalikes elanikes kaubanduse vastu huvi äratada.
Dias purjetas kõigepealt Palmase neeme juurest otse Kongo jõe suudme poole, mille eelneval aastal olid avastanud Diogo Cão ja Martin Behaim. Pisut vähem kui nelja kuuga jõuti Kongoni. Viimased aafriklased jäeti Kongo jõe suudme juurde maha. Dias kohtus Kongo kuningaga ning vahetati kingitusi.
Lõunapoolkeral puhusid tuuled vastupidises suunas ning olid pidevalt vastu. Oldi sunnitud vaevaliselt loovima. Lõpuks otsustas Dias eriti aeglase varustuslaeva maha jätta ning minna lõuna poolt läänetuuli otsima. Ta sõitis ta piki Aafrika rannikut ja sisenes Walvis Baysse, kuhu Diogo Cão oli 1482. aastal jõudnud. See oli kõige lõunapoolsem kohta, mis portugallastele tuntud oli (praeguse Namiibia rannikul). Selle koha lähedal oli, kuhu Dias hiljem püstitas oma viimase vapiposti. Varustuslaev jäeti julgeolekukaalutlustel lahe lõunaossa lähedale (praegune Lõuna-Aafrika Vabariik), seda jäi valvama 9 meest. On arvatud, et see koht oli Baía dos Tigres, sest see vastab kõige paremini kirjeldustele. Nähtavasti oli kogemus näidanud, et laevad ei saa ise toidumoona ja vett kaasas kandes kaugemale jõuda.
Walvis Bayst võttis Dias 6. jaanuaril suuna lõuna poole, läbis "Golfo de São Tomé" ("angra dos Ilhéus"; praegu ning jõudis lõpuks "Angra Pequenani (Lüderitzi laht). "Cabo da Volta'"le () rajas ta oma esimese kivist vapiposti ("padrão"), et markeerida Portugali valdusesse võtmist. Alates 29. laiuskraadist () kaotas ta kalda silmist ning 13 päeva kestnud tugev torm viis mõlemad karavellid Hea Lootuse neemest kaugele lõuna poole. Kui meri rahunes, purjetas ta tagasi idasuunas, ning kui mõne päeva jooksul maad vastu ei tulnud ja temperatuur aina langes, kardeti jõuda maailma ääreni ja ta pöördus põhja poole (nii pidi ta kindlasti Aafrikani välja jõudma) ning maabus 3. veebruaril 1488 lahes, mille nad nimetasid "Bahia dos Vaqueiros". Kaldal oli asula, mille Dias veisekarjade järgi nimetas "Angra dos Vaqueiros". Teise versiooni järgi pandi lahele nimeks päeva pühaku järgi nimeks "Aguada de Saõ Bras" 'Püha Blasiuse laht'. Arvatakse, et tegemist oli Mossel Bayga (Mosselbaai) praeguse Lõuna-Aafrika Vabariigi territooriumil (370 km Nõelaneemest lääne pool).
Barolomeu Dias leiutas faktiliselt manöövri, mida portugali keeles nimetatakse: "a volta do mar": Guinea lahe laiuskraadil eemaldutakse Aafrika rannikust, suundutakse läände ning seejärel pööratakse itta, et sõita ümber Aafrika lõunatipu.
Dias sõitis ida poole ja purjetas ümber Aafrika lõunapoolseima punkti Nõelaneeme. Ta jõudis Algoa lahte, mille äärde ta 12. märtsil 1488 laskis püstitada veel ühe vapiposti (püha Gregoriuse auks). Vastu mässu äärel oleva meeskonna tahtmist jätkas ta retke ida suunas ning jõudis ühe jõe suudmesse, kus rannajoon pöördus juba äratuntavalt kirde poole. Oma asetäitja auks pani ta jõele nimeks "Rio Infante". On arvatud, et see oli Great Fishi (Groot Vis) jõgi. Viimasel ajal on tekkinud arvamus, et tegemist oli hoopis Keiskama jõega. Oli tunda ka ekvaatori poolt tulevat sooja hoovust. Nüüd oli talle selge, et 70 aastat otsitud tee ümber Aafrika on leitud ning vürtsitee Indiasse on vaba. Ent skorbuudi käes vaevlev, kurnatud ja proviandi lõppemist kartev meeskond sundis ta tagasi pöörduma.
Alles tagasiteel silmas ta mais 1488 Hea Lootuse neeme, millele ta pani nimeks "Tormide neem" ("Cabo das Tormentas") või "Tormine neem" "Cabo Tormentoso". Sinna ta püstitas püha Filippuse vapisamba. Hiljem olevat João II selle ümber nimetanud Hea Lootuse neemeks ("Cabo da Boa Esperança"), sest oli avastatud tee itta ning oli lootus kauaotsitud tee Indiasse varsti leida. On ka väidetud, et nimi "Hea Lootuse neem" pärineb Diaselt endalt. Praeguse Kaplinna suure sadamalahe äärde püstitas ta 1. mail 1488 vapiposti.
Walvis Bay lõunaosast leidis Dias eest oma üheksa kuu eest mahajäetud varustuslaeva, mille meeskonnast oli elus veel vaid neli (teistel andmetel kolm) meest. Üks neist, kes oli väga haige, suri saabujaid nähes rõõmu kätte. Laev oli mädanenud. See laaditi tühjaks ja põletati.
Suuremate raskusteta jõuti pärast lühikesi peatusi Angola rannal (püstitati 25. juulil Püha Jakobuse (Santiago) vapipost) ja Príncipe saarel Guinea lahes, kust võeti värsket vett, juures ja Elminas pärast 16 kuud ja 17 päeva kestnud äraolekut detsembri lõpus 1488 Lissaboni tagasi. Kokku avastas Dias umbes 2030 kilomeetrit senitundmatut Aafrika rannikut.
Kohal viibinud Christoph Kolumbuse tunnistuse järgi (temalt me teame ka Lissaboni saabumise aega) võttis Diast vastu juubeldav rahvahulk. Kolumbus ise kaotas Diasi retke õnnestumise tõttu lootuse, et kuningas huvituks tema plaanist jõuda Indiasse lääne poole purjetades.
Ametlikku aruannet ekspeditsioonist Hea Lootuse neemele pole leitud (reis oli salastatud; Bartolomeus Diasi reisimärkmed olevat hävinud Lissaboni maavärinas 1755, kui hävis loss, kus neid hoiti). Seetõttu on paljud üksikasjad ebaselged. Nii näiteks pole selge, kas Dias Nõelaneeme asukohta astrolaabiga mõõtis. Samuti pole teada, kas ta tagasiteel peatus Elminas ja tõi Duarte Pacheco Pereira ekspeditsiooni ellujäänuid liikmed Lissaboni tagasi.
Peale India meretee avastamist.
Ümber Aafrika kulgeva väila avastamine oli oluline, sest eurooplased said esimest korda võimaluse kaubelda otse Aasia ja Indiaga, vältides Lähis-Ida maateid ja vahendajaid. Lõpuks tõi see kaasa Atlandi ookeani äärsete kaubandusmaade tõusu ning Lähis-Ida ja Vahemeremaade languse järgnevatel sajanditel.
Pärast edukat tagasipöördumist nimetas kuningas João II ta kuningliku kaubandus- ja maksuameti "Casa de Guiné e Mina" ülemhalduriks (capitão-mor). Selle ameti kaudu käis kogu kaubandus vastavastatud aladega. Tema nime mainitakse 1490. aastatel korduvalt seoses Guinea lahe piirkonnaga.
1496–97 mainitakse üht Lõuna-Aafrika meresõitjat ja ühe nau kaptenit, kes pidi suunduma põhja biskaialastega võitlema. Tõenäoliselt olid nad vennad, kuid mõlemat nimetati "Bartolomeu Dias", nii et pole kindel, kumb oli meid huvitav isik. Ühel 1571. aasta kuninglikul merekaardil (kuningas Sebastião ajast) mainitakse Angola kaptenit Paulo Dias de Novaist, märkides, et tema vanaisa Bartolomeu Dias de Novais avastas Hea Lootuse neeme. Nimi "de Novais" eeldab päritolu suursugusest suguvõsast, mida Bartolomeu Diasi teadaolev elulugu siiski ei luba oletada.
Sisepoliitilised probleemid ja oht, et tuleb sõda Hispaaniaga, aeglustasid uue ekspeditsiooni teelesaatmise otsust. Aastal 1495 otsustas kuningas João II saata välja ekspeditsioon Indiasse ja määras selle juhiks noore Vasco da Gama. Dias pidi käsutama ainult ühte väikest laeva. Retke ettevalmistamisel tegutses Dias üksnes nõunikuna ning vastutas merekaartide valmistamise ning laevade varustamise ja ehituspuidu valimise eest (ehitati kaks uut laeva ja renoveeriti kaks laeva). Et kuningas João II suri, läks ekspeditsioon teele alles 1497. Dias saatis ekspeditsiooni Vasco da Gama alluvana kuni Roheneemesaarteni. Miks otsustavat missiooni ei usaldatud mitte Diasile, vaid Vasco da Gamale, pole teada. On oletatud, et otsiti meest, kes meeskonna mässuga paremini toime tuleks.
Brasiilia avastamine ja surm.
Teisel India-retkel, mida juhtis Pedro Álvares Cabral ja mille tulemusena 1500 avastati Brasiilia, oli Dias üks 13 kaptenist. Ta suri teel Brasiiliast ümber Aafrika Indiasse Hea Lootuse neeme lähedal üle ööpäeva kestnud kohutava tormi ajal, kui tema laev läks ühena neljast (üks karavell ja kolm naud ligi 400 mehega pardal) kogu meeskonnaga 29. mai koidikul lühikese ajaga põhja. Kümnel eelneval ööl oli nähtud pika tulevärvi sabaga komeeti. Kroonik Fernão Lopes de Castanheda kirjutab: "Lained tõusid nii kõrgele, et naud kiikusid kord pilvedes, kord kuristikus, orgude avanedes. Päeval oli vesi tinakarva ja öösel tulevärvi, ja müra, mida tegi puit, oli kohutav ning kõik oli nii jube, et kes pole seda näinud, ei suuda seda uskuda." Madrustel polnud kahtlust, et tegemist on müütilise hiiglase Adamastori kättemaksuga.
Diasi pojapoeg Paulo Dias de Novais oli Portugali kolonisaator Aafrikas 16. sajandil.
Allikad.
Et Portugali kuningas hoidis Diasi retke ebaõnnestumise kartuses salajas, siis kirjeldas seda esimest korda lähemalt alles 16. sajandi keskpaigas kroonik João de Barros teoses "Asia".
Siiski puudutas tema retke juba Duarte Pacheco Pereira teoses "Esmeraldo De Situ Orbis" (1505–1508).
Tähtis allikas on ka Londonis Briti Muuseumis hoitav Martelluse maailmakaart (1489/90), millel esmakordselt kujutatakse Diasi avastatud alasid. Lõunapoolsemad alad on kaardil tugevasti moonutatud.
Muuseum Mossel Bays.
Praegu on Mossel Bays Bartolomeu Diasi muuseumikompleks, kus on ka Diase karavelli elusuuruses tinglik koopia "Bartolomeu Dias", mis on ehitatud Portugalis Vila do Condes. Selles on siiski moodne kambüüs ja kajutid. Männi- ja tammepuust tehtud karavelli pikkus on 23,5 m, piimi laius 6,6 m ja veeväljasurve 130 tonni. Laeval on kaks purje kogupindalaga 220 ruutmeetrit. 8. novembril 1987 asus kapten Emilio da Sousa 17 meeskonnaliikmega teele ning saabus 3. veebruaril 1988, 500 aastat pärast Diast. Erinevalt Diasest, kellel läks Mossel Baysse jõudmiseks kuus kuud, jõuti kohale kolme kuuga. Reis läks hästi, ainult Namiibia rannikul läks tarvis abimootorit.
Muud.
Portugal ja Lõuna-Aafrika Vabariik annavad raadiomatööridele välja Bartolomeus Diasi diplomit.


Internet Explorer.
Internet Explorer (lühendatult IE või MSIE) on veebibrauser, mis on valmistatud USA firma Microsoft poolt.
IE on saadaval tasuta ja tuleb kaasa ka uuemate Microsoft Windows-operatsioonisüsteemidega (alates Windows95 OSR2), kus ta on vaikimisi brauseriks seadistatud. Paljuski seetõttu oli Internet Explorer maini 2012 personaalarvutites kõige kasutatavam brauser.
2009. aasta jaanuari seisuga oli Internet Exploreril veebilehitsejate turul osakaal 67,6%.
Ajalugu.
Esimesed IE versioonid põhinevad NCSA Mosaici edasiarendustel Spyglass-i Mosaic-il, mis oli üks varasemaid ärilisi brausereid.


Erich Maria Remarque.
pisi
Erich Maria Remarque (kodanikunimi Erich Paul Remark; 22. juuni 1898 Osnabrück, Saksamaa – 25. september 1970 Locarno, Šveits) oli saksa kirjanik.
Remarque on saanud kuulsaks põhiliselt romaanikirjanikuna, ehkki ta kirjutas nooruses ka esseid ja lühijutte ning 1956. aastal näidendi "Lõpp-peatus" (eesti keeles 1962)
Elukäik.
Erich Maria Remarque sündis Osnabrückis raamatuköitja pojana. Pärast põhikooli lõpetamist õppis Osnabrücki katoliiklikus õpetajate seminaris.
Aastal 1916 läks sõdurina rindele. Sai mitmeid kordi haavata. Pärast Esimest maailmasõda jätkas õpinguid ning tegi juhutöid raamatupidaja, müügiagendi, hauaplaatide müüja, klaveriõpetaja ja organistina. Samuti kirjutas ta teatrikriitikat Osnabrücki ajalehtedele.
Hiljem elas ta Hannoveris ja Berliinis. Berliinis elades töötas Erich Maria Remarque "Sport im Bild" spordiuudiste toimetajana.
Aastal 1931 lahkus Erich Maria Remarque Saksamaalt ning läks elama Maggiore järve äärde Ticino kantonisse Ronco sopra Asconasse Locarno lähedale. Aastal 1938 võeti temalt Saksa kodakondsus.
Aastal 1939 emigreerus ta USAsse, kus esialgu elas Los Angeleses (1939–1943) ning hiljem kolis New Yorki. Aastal 1947 sai ta USA kodakondsuse. Alates 1948. aastast elas Erich Maria Remarque vaheldumisi New Yorgis ja Šveitsis, Ronco sopra Asconas.
25. veebruaril 1958. aastal abiellus Remarque filminäitleja Paulette Goddardiga. See oli tema kolmas abielu. Enne seda abiellus ta kaks korda Ilsa Jeanne Zambouiga.
Erich Maria Remarque suri 25. septembril 1970. aastal Locarnos.
Looming.
Erich Maria Remarque sai oma 1929. aastal ilmunud romaaniga "Läänerindel muutuseta" kuulsaks peaaegu üleöö. Tema romaan tõlgiti umbes viiekümnesse keelde ning juba 1930. aastal vändati selle põhjal ka film. Filmi režissööriks oli Lewis Milestone.
Aastal 1931 ilmus tema teine romaan "Tagasitee". Aastal 1933 lasksid natsionaalsotsialistid Erich Maria Remarque teosed nende sõjavastasuse tõttu avalikult põletada ning temalt võeti ära Saksa kodakondsus.
Aastal 1945 ilmus esialgu ingliskeelses tõlkes romaan "Arc de Triomphe". Ka selle romaani põhjal väntas Lewis Milestone 1948. aastal filmi. Filmis tegid kaasa Ingrid Bergman ja Charles Boyer.
Tema viimane romaan "Varjud paradiisis" ilmus 1971. aastal postuumselt, aasta pärast tema surma.


Fabianism.
Fabianism on reformistlik vool Inglismaal. Nimetus "fabianism" tuleneb Rooma väejuhi Fabius Cunctatori (Viivitaja) nimest. 1884. aastal organiseeriti Inglismaal Fabiaanlaste Ühing ("Fabian Society"), mis 1900. aastal läks Leiboristliku Partei koosseisu kirjanduslik-publitsistliku rühma õigustes. Fabianism ei tunnista ametlikult mingisugust filosoofiat, kuid paljud tema esindajad toetavad kristlust, ajaloo tõlgitsemisel aga pooldavad õpetust ideede määravast osast ühiskonnaelus, jutlustavad töölisklassi ja kodanluse koostööd ning rahulikku järk-järgulist üleminekut kapitalismilt sotsialismile, eitavad klassivõitlust ja masside revolutsioonilist väljaastumist. Fabianism moodustab liberaalse töölispoliitika kõige terviklikuma väljenduse.


Regionaalgeograafia.
Regionaalgeograafia on geograafia haru, mis tegeleb teatava piirkonna (regiooni) kohta käiva geograafilise teabe hankimise, korrastamise ja esitamisega praktilise ja teadustegevuse tarbeks.
Regionaalgeograafia püüab seletada inimtegevuse kohalikke iseärasusi piirkonna looduse, geograafilise asendi, demograafia ja kultuuri iseärasuste mõjuga.
Regionaalgeograafia annab hädavajalikku teavet regionalistika harudele (regionaalarendus, regionaalpoliitika jm) ning süstemaatilistele geograafiatele, nagu rahvastikugeograafia, maailmamajanduse geograafia, poliitgeograafia jt.


Regioon.
Regiooni mõiste on jäänud vaieldavaks ja ebamääraseks, kuid see on kõige üldisem termin maa-ala kirjeldamiseks. Regiooni käsitletakse osana mingist kindlast territooriumist, mida saab jagada looduslike või ajaloolis-kultuuriliste tunnuste alusel, samuti ka haldusüksusteks.
Regioonid (liigist sõltumata) on hierarhilise iseloomuga: neid võib jagada allregioonideks ja ühendada ülemregioonideks.
Regioonide olemust on uurinud geograafid David Harvey ja Peter Haggett.
Liigid.
Biogeograafias eristatakse zoogeograafilisi ja fütogeograafilisi regioone.
NUTS.
NUTS on ühine piirkondlike üksuste statistiline klassifikaator Euroopa Ühenduses, mis on aluseks piirkondliku statistika kogumisel, koostamisel ja levitamisel. NUTS-klassifikaatorite alusel jaguneb Euroopa Liidu majandusterritoorium statistiliselt kolme taseme vahel.
NUTSi regioonide aluseks olevad Eesti haldus- ja asustusüksuste andmed pärinevad Maa-ametist ning on liigitatud Eurostati kehtestatud NUTS-klassifikaatori (NUTS) alusel. Statistikaamet on ametlik NUTSi regioonide hoidja ja haldaja Eestis.
NUTS-koodide klassifikatsiooni alusel jaotub Euroopa Liidu majandusterritoorium kolme statistilise taseme vahel.
Eesti ei jaotu NUTS I ja NUTS II alusel väiksemateks gruppideks.
Eesti regioonid.
Eestit on läbi aegade jagatud erinevateks regioonideks. Arengutasemelt on erinevused suured Põhja- ja Lõuna Eesti vahel ning Lääne- ja Ida-Eesti vahel. Olulised erinevused Põhja- ja Lõuna Eesti vahel tulenevad looduslikest tingimustest ja ajaloolisest arengust.
ERAU (Estonian Radio Amateurs Union) jaotuse järgi on Eesti jaotatud üheksaks ES regiooniks (ES1–ES0). Kümnes (ilma regioonita) kutsungite prefiks, ES9 on reserveeritud erikutsungitele.
Regiooni Komitee.
Regioonide Komitee on nõuandev organ, mis esindab kohalikke ning piirkondlikke omavalitsusi Euroopa Liidus, samuti nende seisukohti ELi õigusaktide kohta. Seisukohtade väljendamiseks esitab komitee Euroopa Komisjoni ettepanekute kohta aruandeid. Komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament konsulteerivad Regioonide Komiteega enne selliste ELi otsuste vastuvõtmist, mis käsitlevad piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi puudutavaid küsimusi nagu keskkond, haridus, rahva tervis või tööhõivepoliitika.


Veljo Käsper.
Veljo Käsper (13. mai 1930 Tallinn – 16. märts 1982 Tallinn) oli eesti filmilavastaja.


Jüri Müür.
Jüri Müür (7. jaanuar 1929 Tartu – 17. november 1984 Tallinn) oli eesti filmilavastaja.


Leida Laius.
Leida Laius (26. märts 1923 Venemaa, Horoševo küla – 6. aprill 1996 Tallinn) oli eesti filmilavastaja.
Dokumentaalfilmid.
Jüri Sillart on teinud Leida Laiusest dokumentaalfilmi "Leida lugu" (OÜ Kairiin, 2002, 63 minutit).


Arvo Kruusement.
Arvo Kruusement (sündinud 20. aprillil 1928 Lääne-Virumaal Undla külas) on eesti stsenarist, filmilavastaja ja -näitleja.


Peeter Simm.
Peeter Simm (sündinud 24. veebruaril 1953 Kiviõlis) on eesti filmilavastaja.
15aastasena lahkus kodust, et õppida Nõo keskkoolis füüsikakallakuga klassis.
Lõpetas "cum laude" Moskva Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi mängufilmide režissööri eriala 1976. aastal.
1975.–1993. aastal töötas Tallinnfilmis, esmalt režissööri assistendina, seejärel mängufilmide režissöörina.
1993. aastal asutas stuudio Lege Artis Film, lisaks teeb vabakutselise režissöörina koostööd paljude erinevate stuudiotega.
Lisaks teatritööle on ta lavastanud teatris näidendeid, teinud keeleõppe- ja reklaamfilme, telesaateid jms.
Filmograafia.
Kanal 2 telesarja „Üks päev“ kuuluvad saated
Isiklikku.
Tema tütred on filosoof Kadri Simm ja tantsija Mari Simm.


Olav Neuland.
Olav Neuland (29. aprill 1947 Viljandi – 21. mai 2005 Harju maakond, Anija vald) oli eesti filmilavastaja.
Välislingid.
Neuland, Olav
Neuland, Olav
Neuland, Olav


Kalju Komissarov.
Kalju Komissarov (sündis 8. märtsil 1946 Võrus) on eesti näitleja, teatri- ja filmilavastaja.
Biograafia.
Komissarov lõpetas 1964. aastal Tallinna 4. Keskkooli ja 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri.
Aastatel 1968–1974 töötas ta "Tallinnfilmis" režissöörina. Aastatel 1974–1986 töötas Noorsooteatri ja 1989–1991 Ugala peanäitejuhina ning 1986–1988 ja 1991—2000 Ugala lavastajana.
Aastast 2002 on ta Viljandi Kultuurikolledži lavakunstide osakonna juhataja. Enne seda töötas ta samas õppejõu ja teatrikateedri juhatajana.
Isiklikku.
Kalju Komissarov oli abielus Luule Komissaroviga. Neil sündisid tütar Kaja ning poeg Johannes.
Kalju Komissarovi elukaaslane on Eve Pukk. Neil on sündinud tütred Liisa-Maria ja Laura.


Helle Karis.
Helle Karis (aastatel 1970–1988 Helle Murdmaa; sündinud 4. veebruaril 1944 Vändras) on eesti filmilavastaja.
Helle Karis on Eesti Audiovisuaalautorite Liidu liige
Looming.
Helle Karis on mängufilmide režissöörina liikunud muinasjutu juurest mütoloogiasse ja sealt eksistentsiaalsete probleemide juurde. Muinasjutulis-mütoloogilise ainese toomist eesti mängufilmi on Vesta Reest ja Meelis Piller pidanud “epohhiloovaks”. Helle Karist on tituleeritud ka Eesti muinasjutufilmi emaks.
Dokumentaalfilmide autorina on Helle Karis olnud isiksuse portreteerija. Ta on loonud filme tuntud ja tunnustatud intelligentidest, aga teda on huvitanud ka tavaarusaamadest erinevate vaadete ja alternatiivsete hoiakutega inimesed, nende elutunnetus ja käitumine.
Karise kui televisioonirežissööri puhul on esile tõstetud tema ideerikkust ning soovi tõsta televisiooni kirjandussaated "enneolematule kõrgusele".


Sulev Keedus.
Sulev Keedus (sündinud 21. juulil 1957 Tallinnas) on eesti filmilavastaja.


Peeter Urbla.
Peeter Urbla (sündinud 2. juunil 1945 Türil) on eesti filmilavastaja ja -produtsent.
Välislingid.
Urbla, Peeter
Urbla, Peeter
Urbla, Peeter


Valentin Kuik.
Valentin Kuik (sündis 27. jaanuaril 1943 Novgorodi lähedal) on eesti filmilavastaja ja stsenarist.
Välislingid.
Kuik, Valentin
Kuik, Valentin


Kromosoomistik.
Kromosoomistik ehk karüotüüp on kromosoomide kogum indiviidi keha- või generatiivse raku tuumas.
Kromosoomistik võib sisaldada erineva arvu liigiomaseid kromosoomikomplekte – näiteks ühekordne (haploidsus), kahekordne (diploidsus) või rohkemakordne (polüploidsus).
Inimese kromosoomistik sisaldab 46 kromosoomi: naistel 44+XX ja meestel 44+XY. Inimahvidel on 48 kromosoomi.
Karüogrammis (kromosoomistiku pilt) on kromosoomid korrastatud kujul (kromosoomid on paarides ja ritta seatud suuruse järgi). Kromosoomistiku värvimise põhjal eristatakse klassikalist karüogrammi ja spektraalset karüogrammi (SKY tehnika).
Ajalugu.
Kromosoomid avastas šveitsi botaanik Karl Wilhelm von Nägeli 1842 taimerakkudes. Loomadel, täpsemalt salamandril kirjeldas kromosoome esimest korda mitoosi avastaja, saksa bioloog Walther Flemming 1882. Termini "kromosoom" leiutas saksa anatoom Heinrich Wilhelm Waldeyer 1888. 20. sajandi alguses võeti omaks, et kromosoomid on geenide kandjad.


Jaan Kolberg.
Jaan Kolberg (sündinud 21. novembril 1958 Pärnus) on Eesti dokumentaal- ja mängufilmirežissöör, stsenarist, operaator, monteerija ja produtsent. Jaan Kolbergi idee on pakkuda läbi filmi elule ja teemadele huvitavaid vaatenurki ning otsida teistsuguseid lähenemisi.
Haridus.
Jaan Kolberg lõpetas 1976. aastal Pärnu 2. keskkooli ja läks seejärel Tartu Ülikooli inglise filoloogiat õppima. Ülikoolipäevil, aastatel 1977–1979 osales ta näitlejana Vanemuise teatri juures tegutsenud Evald Hermaküla lavastuudio töös. Filoloogiaõpingud Tartus jäid 1980. aastal pooleli. Aastal 1985 läks ta Üleliidulisse Riiklikku Kinematograafiainstituuti Moskvas V. Naumovi meistriklassi tudeerima mängufilmi ja telerežiid. Ta lõpetas kooli 1990. aastal.


Inimene.
Inimene kõige üldisemas tähenduses on liigi "Homo sapiens" ('tark inimene') esindaja. Liigina on teda eesti keeles nimetatud ka nüüdisinimeseks ehk pärisinimeseks.
Tänapäeval elab Maal selle liigi alamliik "Homo sapiens sapiens" ('nüüdisinimene'). Inimesele on iseloomulik püstine kõnd, käte kasutamine, tööriistade valmistamine ja kasutamine, artikuleeritud kõne ning arenenud mõistus. Teistest hominiididest ehk inimlastest erineb inimene lünkadeta hambaridade, vähese karvkatte, arenenud lõuatsi ja paljude teiste tunnuste poolest.
Inimesi on väliste tunnuste alusel jaotatud rassideks, kuid seda jaotust on ka vaidlustatud.
Inimesele iseloomulikud tunnused.
Suur aju, millel on hästi arenenud ajukoor.
Püsisoojane ehk endotermne, st organism saab soojust keha sisemisest soojusproduktsioonist. Kahel jalal liikumine. Aeglane individuaalne areng. Järglased vajavad hoolitsust pikka aega. Puudub innaaeg. On iseloomulik mittesesoonne sigimine. Segatoiduline. Toitu töödeldakse enne tarvitamist. Artikuleeritud kõne. Kultuuriline käitumine. Sotsiaalsed suhted tuginevad perekonnasuhetele. Oskab valetada ja valmistada tööriistu, luua ja kasutada tehnoloogiaid.
Inimese kui imetaja iseloomulikud tunnused.
Gaasivahetus kopsudes. Süda on 4-osaline. Esineb suur ehk kehavereringe ja väike ehk kopsuvereringe. Toiduainete peenestamine, toitainete lõhustamine, toitainete imendumine seedetraktis. Pidev energiavajadus. Rakuhingamisel toimub lõhustumissaaduste dissimilatsioon energia saamiseks. Soojuse pidev tootmine ainevahetusprotsesside tulemusel. Organismis on stabiilne sisekeskkond ja püsiv temperatuur. Toimub pidev termoregulatsioon ja organismi talitluste ja homöostaasi neuraalne ja homoraalne regulatsioon. Biosünteesiprotsesside käigus kehaomaste ainete valmistamine. Jäälainete (uriini) eritusprotsessid neerudes. Info saamine väliskeskkonnast meeleelundite vahendusel. Ajutegevus. Kõrgem närvitalitlus. Inimene organism on kui isereguleeruv süsteem. Organism on terviklik süsteem- kõik elundkonnad on omavahel seotud. Organismi talitlused toimuvad rütmiliselt. Organismisisene bioloogiline kell sünkroniseerib elundkondade talitlust ööpäeva rütmiga.
Keskmine inimene on 1,5 – 1,8m pikk, kuigi see võib olenevalt kohast väga palju varieeruda. Keskmine naissoost inimene kaalub 54–64 kg ja meessoost 76–83 kg.
Inimese embrüo, 10 mm pikkusena
Inimese arvukus.
31. oktoobril 2011 ületas inimeste arv Maal 7 miljardit.


Kopter.
Kopter (ka helikopter, kreeka keeles ἕλιξ 'keere, spiraal' + πτερόν 'tiib') on õhust raskem õhusõiduk, mis kasutab tõste- ja veojõu tekitamiseks vähemalt üht rõhttasandilähedases asendis pöörlevat tiivikut.
Tiiviku koosseisus on pöörlevate labadega rootor.
Eristatakse ühe, kahe ja mitme tiivikuga koptereid. Omakorda ühe tiivikuga kopterid jagunevad sabas asuva tüürpropelleriga kopteriteks ja tiiviku labade otstes paiknevate reaktiivmootoritega kopteriteks. Kui kopteril on kaks tiivikut, siis võivad need asuda teineteise taga, kõrval või kohal. Viimast olukorda nimetatakse tandemtiivikuks. Lisaks võivad kopteri tiivikud olla lõikuvate telgedega. Nelja tiivikuga kopter on kvadrootor.
Kopter saab õhku tõusta ja maanduda vertikaalselt, kasutades lennuliikluseks kohandamata, sealhulgas looduslikke maandumisplatse, samuti "rippuda õhus" ühe koha peal. Lennusuuna muutmiseks vajalik pöörderaadius on võrreldes lennukiga väga väike ja õhus paigal seisval kopteril puudub. Kõik see lubab kopterit peale transpordi kasutada ehitusel (kopterkraanana), päästeteenistuses, põllumajanduses ja sõjanduses (sealhulgas dessantides ja allveelaevatõrjeoperatsioonides).
Kopteri kiirus on kuni 400 km/h, lennukaugus kuni 2000 km ja kandevõime kuni 40 t.
Ajalugu.
Esimesed teated vertikaalset õhkutõusu kasutavate seadmete kohta pärinevad Hiinast umbes 400 eKr, kus lapsed mängisid bambusest valmistatud lendavate mänguasjadega.
Esimene kopterilaadse masina visand omistatakse Leonardo da Vincile. Tema märkmed lasevad oletada, et ta valmistas väikseid lennumasinate mudeleid, aga need pöörlesid koos tiivikuga ja pole andmeid, et ta oleks püüdnud valmistada mudeleid, millel üksnes tiivik pöörleb, aga mudeli muu osa mitte.
1754 leiutas Mihhail Lomonossov väikese kahe kõrvutise tiivikuga vedru jõul töötava seadme, mis suutis tõsta mõningaid kergeid esemeid. Lomonossov demonstreeris seda Venemaa Teaduste Akadeemias ja soovitas kasutada meteoroloogiainstrumentide tõstmiseks.
Sõna "helikopter" leiutas 1861 prantsuse leiutaja Gustave de Ponton d'Amécourt, kes demonstreeris avalikkusele väikest auru jõul töötavat mudelit. Kuigi ta võttis esimesena lennumasinates kasutusele uudse metalli, alumiiniumi, ei tõusnud tema mudel kunagi maapinnalt õhku.
Ungari insener Ján Bahýl (rahvuselt slovakk) leiutas 1901. aastal sisepõlemismootoriga kopteri, mis oli mehitamata. See tõusis poole meetri kõrgusele. 5. mail 1905 tõusis see 4 m kõrgusele ja läbis üle 1,5 km.
1906 ehitasid vennad Jacques ja Louis Breguet esimese lendava masina, mis suutis inimest kanda. Nad nimetasid selle güroplaaniks number 1. Kuupäevades ei ole siin täit kindlust, aga millalgi 14. augusti ja 29. septembri 1907 vahel tõstis see piloodi minutiks ajaks umbes 0,6 m kõrgusele. Kuid güroplaan number 1 osutus äärmiselt ebastabiilseks ja tema raami igasse nurka oli vaja üht meest, kes sellest kinni hoiaks, et ta ümber ei läheks. Sellepärast loetakse güroplaani nr. 1 lendu kopteri esimeseks mehitatud lennuks, aga mitte vabaks või kõrvalise abita lennuks.
Prantsuse leiutaja Paul Cornu projekteeris ja ehitas samal aastal kopteri. See kasutas kaht vastassuunas pöörlevat 6 m pikkust rootorit, mille pani pöörlema 18 kW võimsusega mootor. 13. novembril 1907 tõstis see leiutaja 0,3 m kõrgusele ja hoidis teda seal paarkümmend sekundit. See oli kopteri esimene vaba, kõrvalise abita mehitatud lend. Cornu kopter tegi veel mitu lendu ja tõusis isegi 2 m kõrgusele, aga osutus liiga ebastabiilseks ja lennud lõpetati.


Karatau (Tian Shan).
Karatau (kasahhi "Қаратау") on mäestik Aasias, Tian Shani loodepoolseim osa. Kulgeb Sõrdarja paremkaldal loode-kagu suunas. Iseloomulikud on lamedad harjad, suurim kõrgus 2176 meetrit. Mägedes leidub fosforiite.


1535.
1535. aasta (MDXXXV) oli 16. sajandi 35. aasta.


1536.
1536. aasta (MDXXXVI) oli 16. sajandi 36. aasta.


1537.
1537. aasta (MDXXXVII) oli 16. sajandi 37. aasta.


1538.
1538. aasta (MDXXXVIII) oli 16. sajandi 38. aasta.


1539.
1539. aasta (MDXXXIX) oli 16. sajandi 39. aasta.


1310. aastad.
1310. aastad on aastad 1310–1319 pKr.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad - 1310. aastad - 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad
Aastad: 1310 1311 1312 1313 1314 1315 1316 1317 1318 1319


1320. aastad.
1320. aastad on aastad 1320–1329 pKr.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Kümnendid: 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad
Aastad: 1320 1321 1322 1323 1324 1325 1326 1327 1328 1329


1330. aastad.
1330. aastad on aastad 1330–1339 pKr.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Kümnendid: 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad
Aastad: 1330 1331 1332 1333 1334 1335 1336 1337 1338 1339


1340. aastad.
1340. aastad on aastad 1340–1349 pKr.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Kümnendid: 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad
Aastad: 1340 1341 1342 1343 1344 1345 1346 1347 1348 1349


1350. aastad.
1350. aastad on aastad 1350–1359 pKr.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Kümnendid: 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad
Aastad: 1350 1351 1352 1353 1354 1355 1356 1357 1358 1359


1360. aastad.
1360. aastad on aastad 1360–1369 pKr.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Kümnendid: 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad - 1360. aastad - 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad
Aastad: 1360 1361 1362 1363 1364 1365 1366 1367 1368 1369


1370. aastad.
1370. aastad on aastad 1370–1379 pKr.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Kümnendid: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1370 1371 1372 1373 1374 1375 1376 1377 1378 1379


1376.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1371 1372 1373 1374 1375 - 1376 - 1377 1378 1379 1380 1381


Portugallaste suured maadeavastused.
Portugallaste suured maadeavastused olid portugallaste suured maadeavastused aastatel 1415–1499.
Ajalooline taust.
Portugallased pärisid keskajal peamiselt araablaste poolt tehtud geograafilised avastused. Nad alustasid sealt, kus araablastel pooleli jäi, tungides Atlandi ookeanile. Portugali pikk rannajoon koos heade sadamakohtadega ning ookeani suubuvate jõgedega oli seiklushimulistele meremeestele heaks kasvulavaks.
Pealegi oli uutele turgudele võimatu jõuda teisiti kui meritsi: Kastiilia ja Aragóni sageli vaenulik sekkumine lõikasid ära maateed teiste Euroopa maadeni. Nii saatsid portugali kaupmehed oma kaupu meritsi Inglismaale, Flandriasse ja hansalinnadesse.
Maa ajalugu oli äratanud valitsejates soovi vallutada uusi maid. Portugal oli iseseisvuse kätte võitnud ja hoidis seda mõõga jõul. Pikk võitlus mauride väljaajamiseks ning välismaalastest ristisõdijate ja rüütliordude mõju oli andnud sõjalise kuulsuse taotlemisele usulise sanktsiooni. Kuskil mujal ei olnud vana ristisõdade vaim nii aktiivne poliitiline jõud. Sõda islamiga näis portugallastele loomupärase saatusema ning nende kui kristlaste kohusena.
Viimasel ajal on ajaloolased revideeerinud traditsioonilist arusaama Portugalist kui mahajäänud, isoleeritud kuningriigist Euroopa ääremail. Portugali majandus oli võitnud sidemetest arenenud islamimaadega. Rahamajandus oli võidule pääsenud, sest 15. sajandil maksti nii maatöölistele kui ka linnades rahas. Põllumajandus oli nii spetsialiseerunud, et teravilja toodi sisse Marokost (mis näitab, et viimase majandus oli sõltuv Portugali omast), ise aga oli hakatud teravilja asemel kasvatama spetsialiseeritud kultuure, nagu viinamarja ja oliive, Algarves olid suhkruvabrikud. Hiljem kandus sama muster Brasiiliasse.
Aastal 1385 võimule tulnud Avisi dünastia märgistas konservatiivse, maale orienteeritud aristokraatia pooleldist allakäiku (vaata artiklit Monarhia konsolideerumine Portugalis).


1377.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1372 1373 1374 1375 1376 - 1377 - 1378 1379 1380 1381 1382


1378.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1373 1374 1375 1376 1377 - 1378 - 1379 1380 1381 1382 1383


1379.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1374 1375 1376 1377 1378 - 1379 - 1380 1381 1382 1383 1384


1500. aastad.
1500. aastad on ajavahemik 1500. aasta algusest kuni 1509. aasta lõpuni.


1400. aastad.
1400. aastad on ajavahemik 1400. aasta algusest kuni 1409. aasta lõpuni.


Küüs.
Küüs on keratiinist koosnev kõva poolläbipaistev plaadike, mis katab mitmetel loomaliikidel, sealhulgas inimesel, sõrmede ja varvaste otsmise lüli selgmist külge. Samasuguseid moodustisi mõningatel teistel loomaliikidel nimetatakse sõltuvalt kujust ja ehitusest ka küünisteks, kapjadeks ja sõrgadeks.
Küüne ehitus.
Küüs koosneb küüneplaadist, mida kolmest küljest piirab nahast küünevall. Umbes 4 millimeetrit küünest on naha all peidus. Uute rakkude moodustumine ja küüne kasvamine toimub küünejuures. Küüne tagumist osa katab õhuke kaarekujuline nahand, mida nimetatakse ka kutiikuliks.
Inimese küüned.
Inimese sõrmeküüned kasvavad kiirusega umbes 0,1 mm ööpäevas, varbaküüned 2–3 korda aeglasemalt. Läbipõetud haigused ja vitamiinipuudus võivad jätte küüneplaadile vagusid ja laike. Mõned haigused võivad põhjustada küüneplaadi paksenemist ja murenemist, traumad võivad põhjustada küüne irdumist.
Sõrmeküünte lõikust ja hooldamist nimetatakse maniküüriks, varbaküünte hooldus kuulub pediküüri hulka. Mõnedes kultuurides on kombeks kasvatada ühel või mitmel sõrmel pikki küüsi – kas siis praktilistel, esteetilistel või sümboolsetel kaalutlustel. 20. sajandi lõpust alates on esteetilistel põhjustel kasutatud mitmest materjalist kunstküüsi, mis kleebitakse ehtsate peale.
Küüned kultuuris ja mütoloogias.
Paljudes kultuurides on küüntele omistatud maagilisi omadusi ning nendega on seotud mitmesugused uskumused, mille aluseks peetakse ettekujutust inimese elujõu (väe) asukohast küüntes, hammastes ja juustes. Lõigatud küünetükke on püütud kasutada maagilisteks toiminguteks (näiteks voodoo praktikas), seepärast on ka levinud komme lõigatud küüned põletada või ära peita.
Eesti rahvapäraste uskumuste kohaselt ei tohtinud lõigatud küüsi laokile jätta, et kurat ei saaks neist endale meisterdada nähtamatuks muutvat küüntest kübarat.
Germaani rahvastel on tänini tuntud uskumus, et alla aastasel lapsel ei tohi küüsi lõigata, vaid need tuleb ära närida, muidu saavat lapsest varas. Samuti arvati, et küünte lõikamise nädalapäev mõjutab inimese käekäiku.
Põhjala mütoloogias oli uskumus, et surnute küüntest ehitatakse laev Naglfar, millega maailmalõpus (Ragnarök) põrguväed Loki või Hymiri juhtimisel jumalate vastu lahingusse sõuavad, seepärast lõigati surnutel küüned ära.
Leedu rahvausundis arvati, et hauatagusesse rahuriiki pääsemiseks tuleb üles ronida jääst ja klaasist mäest, ja seal oli kombeks lõigatud küünetükid põletada, samuti püüdsid surma ootajad küüsi kasvatada. Üldlevinud on uskumus, et küüned kasvavad edasi pärast inimese surma, kuid see ei vasta tõele; surnu küüned võivad küll tunduda esiletungivamad ümbritsevade kudede kuhtumise tõttu.


Dedveit.
Dedveit (inglise "deadweight" 'täiskaal'; eesti keeles kasutatav lühend "DW") ehk laeva täielik kandevõime on laeva veovõime üks tähtsamaid näitajaid. Dedveit on ühe reisiga pealevõetava lasti maksimaalne kogumass. Lasti hulka arvestatakse veetav kaup, reisijad ja meeskond koos pagasiga, laevatarbed, kütus, vee- ja toiduvarud.
Dedveit on ühtlasi laeva täisveeväljasurve, mis määratakse lastimärgini (pardamärgini) ulatuva süvise puhul koos laeva omamassiga, mis on laeva kere kaal kõigi laevamehhanismide töövalmiduses oleku korral, täidetud torustike, katelde ja tsisternidega.
Puhas dedveit on lasti, reisijate ja pagasi kogumass.
Dedveiti märgitakse tonnides ja sageli kasutatakse laevaandmetes lühendit "dwt" või "DWT", mis tähendab, mitu tonni on selle laeva dedveit.


Gruusia Demokraatlik Vabariik.
Gruusia Demokraatlik Vabariik (gruusia keeles საქართველოს დემოკრატიული რესპუბლიკა (Sakharthvelos Demokrathiuli Respublika)) oli Gruusia riik 26. maist 1918 kuni okupeerimiseni Punaarmee poolt 25. veebruaril 1921.
Vabariigi asutamine.
Veebuaris 1917 toimus konverents Gruusia tuleviku kohta. Selle organiseeris professor Mihhail Tsereteli, Gruusia Komitee liige 1914–1918. Seal loodi rahvakogu: kolonel David Vatšnadze (valiti 1919 parlamendi liikmeks), kindral Joseb Gedevanišvili, Mihhail Tsereteli (1918–1920 Gruusia esindaja Norras) ja menševike juht Noe Žordania (1918–1921 valitsusjuht), Jevgeni Gegetškori (1917–1918 Transkaukaasia komissariaadi juht ja 1918–1921 välisminister) ja Meliton Kartsivadze (valiti 1919 parlamendi liikmeks). Nemad seadsid sihiks luua iseseisev Gruusia.
1917 taastati Gruusia Apostlik Autokefaalne Õigeusu Kirik.
Vabariigi juhid.
22. mail 1918 valiti uus rahvakogu(Asutav Kogu): Zurab Avališvili, Noe Žordania, Akaki Tšenkeli (menševik), Niko Nikoladze ja Petre Surguladze. Pärast seda koostas Avališvili deklaratsiooni iseseisvast Gruusia riigist. Selle kuulutas rahvakogu välja 26. mail 1918. aastal.
Esimese valitsuskoalitsiooni moodustasid menševikud, ja esseerid.
Esimese rahvakogu ehk Gruusia valitsuse juht oli Noe Ramišvili, 26. maist - 24. juunini 1918, pärast teda valiti valistusjuhiks Rahvakogu 3. istungil peaministriks Noe Žordania, kes tegutses valistusjuhina 24. juunist 1918 - 25. veebruarini 1921 aastal, so. ka pärast Nõukogude okupatsiooni algust ja valitsuse evakueerimist Batumisse kuni 17. märtsini 1921. aastal.
Valiti ka uus rahvakogu (Asutav Kogu) juht (eelmine oli Žordania): menševik Karlo Tšeidze. Aseesimeheks sai professor Ekvtime Takaišvili, üks Rahva-Demokraatliku Partei liidritest. Loodi mitmeparteisüsteem. Rahvakogus oli 130 liiget.
Vabariigi esimesed aastad.
1918-1920 möödus Gruusias rahulikult. 1919 valiti uus parlament. 1918 loodi armee, võeti vastu haridusseadus ja akt Abhaasia rahvakogu kohta ning riigikeeleks kuulutati gruusia keel. 1919 võeti vastu kodanikuseadus. 1920 sõlmiti Venemaa ja Gruusia vahel rahu, mille kohaselt legaliseeriti Gruusia bolševikud.
Gruusia Demokraatlikku Vabariiki tunnustasid de jure Rumeenia (1919), Argentiina (1920), Saksamaa (1918), Türgi (1918), Belgia (1919), Suurbritannia (1921), Prantsusmaa (1921), Jaapan (1921), Itaalia (1921), Poola (1920), Tšehhoslovakkia (1920), Venemaa (1920) ja Antant (27. jaanuaril 1921).
21. veebruaril 1921 kinnitas parlament Gruusia DV põhiseaduse.
Nõukogude Venemaa invasioon ja Gruusia vallutamine.
1919-1920 toimus Vene kodusõjas murrang: bolševikud haarasid initsiatiivi. Veebuaris 1921 toimus vene invasioon Suhhumisse, sealt Batumisse ja Tbilisisse. 25. veebruaril langes Tbilisi ja valitsus läks eksiili kus valitsus tegi tööd kuni 1954 aastani. Moodustati Gruusia NSV, mis liideti Taga-Kaukaasia SFNVsse. Ametlikult Gruusia ei kapituleerunud.
1924. aastani jätkus sissisõda kindralite Kote Abhazi ja Nestor Gardaphadze ning koloneli Kakutsa Tšolokašvili juhtimisel.1924 toimus väike mäss mis kohe summutati
Gruusia iseseisvuse taasatamine.
1990 võitsid Gruusia NSV Ülemnõukogu valimised Zviad Gamsahhurdia toetajad. Nad hakkasid koostama Gruusia kodanike nimestikke. Taasloodi Gruusia Komitee, mille juhiks sai Zviad Gamsahhurdia. 9. aprillil 1991 andis komitee ülemnõukogule loa taastada Gruusia Demokraatlik Vabariik ja samal päeval seda tehtigi.


1314.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad - 1310. aastad - 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad
Aastad: 1309 1310 1311 1312 1313 - 1314 - 1315 1316 1317 1318 1319


1315.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad - 1310. aastad - 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad
Aastad: 1310 1311 1312 1313 1314 - 1315 - 1316 1317 1318 1319 1320


1316.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad - 1310. aastad - 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad
Aastad: 1311 1312 1313 1314 1315 - 1316 - 1317 1318 1319 1320 1321


1317.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad - 1310. aastad - 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad
Aastad: 1312 1313 1314 1315 1316 - 1317 - 1318 1319 1320 1321 1322


1318.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad - 1310. aastad - 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad
Aastad: 1313 1314 1315 1316 1317 - 1318 - 1319 1320 1321 1322 1323


1319.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad - 1310. aastad - 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad
Aastad: 1314 1315 1316 1317 1318 - 1319 - 1320 1321 1322 1323 1324


1350.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad
Aastad: 1345 1346 1347 1348 1349 - 1350 - 1351 1352 1353 1354 1355


1351.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad
Aastad: 1346 1347 1348 1349 1350 - 1351 - 1352 1353 1354 1355 1356


1352.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad
Aastad: 1347 1348 1349 1350 1351 - 1352 - 1353 1354 1355 1356 1357


1349.
"See artikkel räägib aastast; ansambli kohta vaata artiklit 1349 (ansambel)
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad
Aastad: 1344 1345 1346 1347 1348 - 1349 - 1350 1351 1352 1353 1354


1516.
1516. aasta (MDXVI) oli 16. sajandi 16. aasta.


1517.
1517. aasta (MDXVII) oli 16. sajandi 17. aasta.


1518.
1518. aasta (MDXVIII) oli 16. sajandi 18. aasta.


1519.
1519. aasta (MDXIX) oli 16. sajandi 19. aasta.


1486.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad - 1480. aastad - 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad 1530. aastad
Aastad: 1481 1482 1483 1484 1485 - 1486 - 1487 1488 1489 1490 1491


1460. aastad.
1460. aastad on ajavahemik 1460. aasta algusest kuni 1469. aasta lõpuni.


1487.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad - 1480. aastad - 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad 1530. aastad
Aastad: 1482 1483 1484 1485 1486 - 1487 - 1488 1489 1490 1491 1492


1488.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad - 1480. aastad - 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad 1530. aastad
Aastad: 1483 1484 1485 1486 1487 - 1488 - 1489 1490 1491 1492 1493


Downi sündroom.
Nii naise kui mehe 21. kromosoomi trisoomia
Downi sündroom ehk trisoomia 21 on inimese kõige levinum kromosoomhaigus. Seda põhjustab 95 protsendil juhtudest 21. kromosoomi trisoomia (21. kromosoomist on 3 eksemplari, normaalne on 2), ülejäänud võivad olla 21. kromosoomi translokatsiooni mõjul. Downi sündroom sai oma nime inglise arsti John Langdon-Downi poolt, kes kirjeldas seda kromosoomihaigust esmakordselt aastal 1866.
Tekkepõhjused ja mehhanismid.
Downi sündroomi tekkepõhjuseks peetakse häiret munaraku või spermatosoidi moodustumisel. Kromosoomide jagunemisel ilmneb viga ja loode areneb sügoodist, millel on üks kromosoom rohkem kui tavaliselt.
Tervel inimesel on igas rakus 46 kromosoomi, mis koosnevad pärilikkuseainest, mille abil vanemate omadused ja tunnused antakse edasi järglastele. Kui tavaliselt on igal inimesel 2 sarnast 21. kromosoomi, siis Downi sündroomiga lastel on neid 3.
Downi sündroomi risk suureneb ema vanusega, kuid 80% selle haigusega lastest sünnib siiski emadel vanusega alla 35 eluaastat. Tänapäevased uuringud näitavad, et ühel vastsündinul 660-st (mõnede andmete kohaselt 1:700 või 1:900) on Downi sündroom. See ei sõltu riigist ega piirkonnast, kuid suuresti ema vanusest. Näiteks 25-aastaste naiste, seas esineb see 1:1250 sünni; 30-aastaste 1:1000; 35-aastaste 1:400; 40-aastaste 1:100; 45-aastaste 1:30.
Sümptomid ehk avaldumine.
Downi sündroomiga lastel on iseloomulik välimus ja nad on väliselt üsna sarnased.
Neil esineb sagedamini kasvajaid, nakkushaigusi, soole avanematust ja teisi haigusi. Hilisemas elueas on suur risk haigestuda Alzheimeri-tüüpi tõvedesse ja akuutsesse leukeemiasse. Iseloomult on Downi sündroomiga isikud leebed, kuid aeg-ajalt võib tekkida agressioonipuhanguid. Meesoost isikud on steriilsed, naised väga harva viljakad.
Diagnostika.
Downi sündroomiga laste diagnoosimiseks kasutatakse kas füüsilist läbivaatust (kui on ilmsed tunnused eristatavad), kromosoomide analüüsimist, EKG-d, või geneetilist konsultatsiooni.
Ravivõimalused.
Downi sündroomi vastu otsest ravimit veel ei teata. Püütakse vältida võimalikke tüsistusi.
Südamerikke ravi on sageli operatsiooniga, kus suletakse valed avaused südame seinas või laiendatakse vajalikke avausi.
Downi sündroomi ravitakse peamiselt pikaajalise arendusraviga, mille varane alustamine on oluline hea lõpptulemuse saamiseks. Loomulikult ei saavutata ka parima ravi juures normaalne laps. Ravi tehakse vastavates keskustes, kus töötavad koos psühholoog, logopeed, eripedagoog ja taastusravi arstid.
Loomulikult on selles suur osa ka lapsevanematel. Last õpetatakse hakkama saama igapäevaste toimingutega nagu iseseisev söömine ja hügieen. Vastavalt võimetele õpivad lapsed lugema ja kirjutama.
Kindlasti on oluline ka massaaž ja ravivõimlemine, et tugevadada kaasasündinud nõrka lihaskonda.
Prognoos.
Sageli lühendab Downi sündroomi esinemine eluiga, kuna esinevad südame väärarendid. Umbes 50% Downi sündroomiga lastest sureb "circa" 10. eluaastaks. Tänapäeval elavad Downi sündroomiga inimesed siiski ligikaudu 40-aastaseks (Suurbritanniast on teada 59-aastaseks elanud Downi sündroomiga inimene). Täheldatud on enneaegset vananemist.
Tavaliselt saab Downi sündroomiga imikut toita rinnaga, kuid osa võivad vajada neelamistakistuse tõttu sondiga toitmist.
Märkimisväärselt alanenud lihastoonusega ja neelamisraskusega laste areng on pidurdunud, samal ajal kui kõrgema lihastoonusega, hea imemis- ja neelamisaktiivsusega ning elavate liigutustega lapsed arenevad võrdselt eakaaslastega.
Neist tulevad raske või keskmise raskusega vaimse peetusega, kuid situatsioonis kergesti kohanevad ja positiivse iseloomuga inimesed.
Ennetamine.
15. rasedusnädalal saab raseda verest määrata hormoone alfa-fetoproteiini ja platsentas moodustuvat kooriongonadotropiini. Kui fetoproteiini on liiga vähe ja kooriongonadatropiini palju, on võimalik, et lootel esineb Downi sündroom. Vajalik oleks teha täpsemad uuringud.
Rasedaile vanuses üle 35–40 aastat pakutakse loote kromosoomanalüüsi võimalust, kuna Downi tõvega lapse sündimise tõenäosus hakkab märgatavalt tõusma, kui ema vanus ületab 35 eluaasta piiri. Kromosoomanalüüsiks võetakse looteveest läbi ema kõhu või tupe kaudu loote rakke. Protseduuri tehakse 16–20 rasedusnädalal.
Võimalik on proovitüki võtmine ka platsentast. Loote rakke uuritakse mikroskoobi all ja kui leitakse lisakromosoom, võib pere soovi korral raseduse lõpetada (teha abort).
Kui peres on juba üks haige laps, siis kordusrisk teisel lapsel on alla 1%.


Franz Joseph I.
Franz Joseph 1885. aasta paiku
Franz Joseph I ([frants j'oozef], 18. august 1830 Schönbrunni loss – 21. november 1916 samas) oli Austria keiser alates 2. detsembrist 1848 ja Austria-Ungari keiser alates 1867. aastast.
Perekond ja lapsepõlv.
Franz Josephi vanemad olid Austria esimese keisri Franz I poeg Franz Karl ja Baieri esimese kuninga Maximilian I Josephi tütar, Baieri printsess Sophie.
Franz Joseph sündis Schönbrunni lossis ning oli algusest peale tähelepanu keskpunktis, sest tema onu, keisri vanim poeg Ferdinand oli peaaegu nõrgamõistuslik, kannatas vesipäisuse ja langetõve all ning oli lastetu, Franz Josephi isa peeti aga liialt silmapaistmatuks ja andetuks, kroonikandjaks sobimatuks.
Lapsepõlves huvitus Franz Joseph peamiselt sõjamängudest ning täiskasvanuna saigi temast üdini sõjaväelaslik mees. Oma peres oli ta vanim laps. 1832 sündis tema vend Ferdinand Maximilian, kellest sai hiljem traagilise saatusega Mehhiko keiser, 1833 teine vend Karl Ludwig, kellest põlvnevad nii Franz Ferdinand, Austria viimane keiser Karl kui ka praegune Habsburgide-Lotringite valitsejasoo pea Karl Habsburg-Lothringen. Franz Josephi noorim vend Ludwig Viktor (1842–1919) jäi elu lõpuni vallaliseks.
Franz Joseph sai korraliku, kuid väga konservatiivse ja kitsarinnalise hariduse. Keelte peale oli tal annet, ta õppis ära ungari, itaalia, prantsuse ja tšehhi keele, lisaks omandas ta algteadmised ladina ja kreeka keele alal. Väga varajasest east peale tutvustati teda ka sõjandusega, mis talle suurepäraselt istus, ning mõistagi ka religiooniga. Oma sügavalt katoliikliku ema hoole all sai ka temast pühendunud katoliiklane, mis küll ei välistanud tema tolerantsust teiste usundite suhtes.
Riigijuhtimise rasket ametit sai Franz Joseph veidi harjutada 1847. aastal, mil talle andis sel alal õpetust kantsler Metternich isiklikult. Need õppetunnid katkesid aga peagi, sest poliitiline situatsioon terves Euroopas muutus kardinaalselt.
Noor keiser.
Franz Josephi lapsepõlve lõpetas üpris järsult 1848. aasta revolutsioon. Tulevane keiser pidi hakkama tegutsema mitmes riigiametis ning kriisi ajal otsustati, et temast saab järgmine Austria keiser, sest 1835–1848 troonil olnud Ferdinand I ei tulnud isegi tavapärase valitsemisega toime, revolutsiooni mahasurumiseks arvati aga tugevat valitsejat vaja minevat. Esialgu taheti Franz Josephit troonile tõsta juba kevadel, kuid nooruki ema oli sellele vastu, pidades vajalikuks enne olusid veidigi stabiliseerida ning tulevasele keisrile veel pisut eelkogemusi anda. Austria väejuhid Joseph Radetzky, Alfred zu Windischgrätz ja Josip Jelačić suutsidki aasta lõpuks revolutsiooni kõikjal, välja arvatud Ungaris, maha suruda ning mõneks ajaks riigi mõjukaimaks meheks tõusnud Windischgrätz sundis Ferdinandi 2. detsembril 1848 troonist loobuma. 18-aastasest Franz Josephist sai Austria impeeriumi pikaajalisim keiser, seejuures ka kogu Habsburgide ajaloo pikaajalisim ja -ealisim valitseja.
Franz Josephi esimeseks tõsiseks probleemiks oli Ungari revolutsioon. Itaalias suutis väejuht Radetzky Piemonte vägesid 1849. aasta alguses otsustavalt võita, kuid Windischgrätzi armee sai Austrias lüüa. Nii pidi Franz Joseph appi kutsuma Vene tsaari Nikolai I väed, sest austerlased olid taganenud Ungari piirile, mistõttu sõda ähvardas venida teadmatult pikaks ja riigi pankrotti ajada. Vene vägede abiga lõpetati sõda sama aasta sügiseks.
Keisri valitsemise esimestel aastatel olid tegelikult võimul pea- ja välisminister Felix von Schwarzenberg ning siseminister Alexander Bach. Nende kavas oli Austria positsiooni parandada, pikemas perspektiivis koguni tõsta Habsburgid (uuesti) terve Saksamaa valitsejaiks. Esialgu aitas Venemaa Austrial 1850. aastal Olmützis taastada oma formaalne roll Saksa Liidus, kuid selgelt Austria poolt domineeritud liidule oli Venemaa vastu ning seetõttu kukkusid Schwarzenbergi sellesuunalised välispoliitilised plaanid läbi. Nii pidigi Austria leppima formaalse juhtrolliga Saksa Liidus. Sisepoliitikas jäi Bach mõjukaks kuni 1859. aastani, Schwarzenberg suri aga 1852. aasta alguses.
1853. aasta 18. veebruaril püüdis ungari rahvuslane Janos Libenyi Franz Josephit noaga tappa, kuid katse ebaõnnestus, keiser sai vaid haavata. See oli ka ainus tõeline atentaat, mis Franz Josephile korraldati. Vend Maximiliani initsiatiivil ehitati atentaadist pääsemise tänuks Viini "Votivkirche", mis valmis küll alles aastakümnete pärast.
Aastal 1854 abiellus Franz Joseph Baieri hertsogi tütre Elisabethi ehk Sisiga (mitte Sissi!). Sisi oli tema täditütar ning tema mõlemad vanemad olid Wittelsbachid, ema Ludovika Wilhelmine oli Franz Josephi emapoolne tädi ja isa Maximilian tuntud aadlimehest boheemlane. Sisi sai tuntuks oma pidevate reiside ja ekstsentrilisusega, kuid sellegipoolest armastas Franz Joseph teda väga. Nad said neli last: tütred Sophie (suri lapsena), Gisela (1856–1932) ja Marie Valerie (1868–1924) ning poja Rudolfi (1858–1889).
1857. aastal algatas Franz Joseph Viinis laialdased ümberehitused, mis muutsid linna kolmekümne aastaga moodsaks suurlinnaks. Sõjalised kaitserajatised ning mitmed kasarmud lammutati ning asendati laiade bulvarite, ühiskondlike hoonete ja parkidega. Linna elanike arv tõusis 400 000-lt (1840. aastal) peaaegu 2 miljonile (1910. aastal). Hiljem toimusid analoogsed laienemised ka Budapestis (mis moodustati 1873. aastal Buda ja Pesti ühendamisega) ning Prahas.
Pärast 1852. aastat kehtestus Austria-Ungaris sisuliselt täielik absolutism, varasemad revolutsiooniaegsed liberaalsed järeleandmised tühistati täielikult ning Franz Joseph valitses riiki ilma peaministrita. Kuid et ta oli alles noor ja kogenematu ning välispoliitika komplitseerus tänu Krimmi sõjale tunduvalt, siis ootas Austriat ees katastroofide jada. Et keiser otsustas krahv Buoli mõjul Krimmi sõtta sõjaliselt mitte sekkuda, jäi ta isolatsiooni, kuna varasem sõber Venemaa luges end Austria poolt reedetuks, tolle vastased Inglismaa ja Prantsusmaa olid aga oodanud, et keiser sekkub otsustavalt nende poolel. Nii sai Austriale osaks suur prestiižikaotus ning Metternichi poolt loodud Püha Liidu liitude süsteem purunes täielikult. Selle tulemuseks oli sõda Piemonte–Prantsusmaa liiduga aastal 1859, milles Austria lüüa sai. Franz Joseph juhtis isiklikult Austria armeed Solferino lahingus, kuid ei suutnud seda kaotusest säästa. Riigis algas kriis, mis lõppes alles 1867. Vahepeal suutis aga Preisimaa osav kantsler Otto von Bismarck põhjustada Austria-Preisi konflikti, mida sai lahendada vaid sõjaga. Austria proovis viimast korda taastada oma ülemvõimu Saksamaal, kuid sai 1866. aasta sõjas lüüa. See kaotus sundis keisrit minema siseriiklikule kompromissile ungarlastega ("Ausgleich"). Riik jagati kaheks: Ungari kuningriigiks ja keiserliku valitsuse alla jäävateks provintsideks, mis said ametlikult Austria nime alles 1915. Nii sai Franz Joseph 1867. aastal ka Ungari kuningaks, riik aga sai nimeks Austria-Ungari.
Keiser vanemas eas.
Pikapeale võõrdusid Franz Joseph ja Sisi teineteisest. Keisrinna ei kannatanud ametlikke üritusi ega viibimist Viini elitaarses seltskonnas ning põgenes üha tihedamini oma mehe lähedusest. Keisri üksildustunnet suurendas see üha enam ning ta vajas kedagi, kes talle üksildushetkedel naist asendaks. Esmalt tutvus Franz Joseph väljakutsuvalt käituva poola aadlidaami Anna Nahowskiga, kes võis olla tema armuke 1870. aastate lõpus ja 1880. aastate lõpus, ehkki kindlaid tõendeid selle kohta pole, on vaid teada, et nad kohtusid sel perioodil mitmeid kordi. Hiljem sai keisri lähedaseks sõbraks näitlejanna Katharina Schratt, kellest tema armukest siiski ilmselt ei saanud, sest ta oli ka Sisi sõbranna. Aastal 1889 vapustas keisrit sügavalt tema poja Rudolfi enesetapp Mayerlingi lossis; riik jäi ilma troonipärijast. Aastal 1898 tappis Itaalia anarhist keisrinna Elisabethi, sest tahtis isikliku kuulsuse nimel mõnd tuntud inimest tappa. Keiser, kes oli oma naist kõigest hoolimata armastanud, oli masenduses ja küsis: "Kas mulle siin ilmas midagi ei säästeta?" Pärast oma naise surma jäi keisri ainsaks tõeliseks sõbraks Katarina Schratt, kellega ta käis läbi kuni oma surmani. Ehkki paljud sugulased, sealhulgas ka keisri tütar Marie Valerie, soovitasid tal uuesti abielluda, proovimaks saada troonipärijast poega, pidas keiser end sajandivahetusel juba liiga vanaks ning loobus sellest mõttest.
1908. aastal annekteeriti keisri 60. valitsemisaasta juubeli puhul 1878. aastal okupeeritud Bosnia ja Hertsegoviina. See halvendas tunduvalt impeeriumi suhteid Balkani riikide ja Venemaaga ning põhjustas lõpuks suuresti Esimese maailmasõja puhkemise.
Alates 1896 oli Austria ametlikuks troonipärijaks Franz Ferdinand, kellel olid oma plaanid riigi ümberkorraldamiseks. Need ei teostunud, sest Franz Joseph oli nii tema isiku kui ka kavade vastu, põhiliselt seetõttu, et Franz Ferdinand oli morganaatilises abielus ning keiser luges seda Habsburgide vereliini solkimiseks. Samuti ei mõistnud troonipärija multinatsionaalse impeeriumi haavatavust rahvusluse ajajärgul ega varjanud oma põlgust ungarlaste suhtes. Keisril ja kogu õukonnal oli nõnda isegi mõnevõrra hea meel, kui too 1914. aastal maha lasti.
Esimese maailmasõja puhkedes oli Franz Joseph juba 84-aastane ning olnud juba mitmeid kordi viletsa tervise tõttu võimetu riiki juhtima. Franz Ferdinandi surma ajal oli ta just taastumas bronhiidist ega suutnud veel riigiasjadel korralikult silma peal hoida. Samal ajal, kui ministrid ja diplomaadid veeretasid Euroopat Suure Sõja poole, jätkas Franz Joseph oma puhkust Viinist eemal, mistõttu enamik otsuseid tehti ära keisri eest ning tollel ei olnud ka võimalik asjadest adekvaatset pilti saada. Nõnda leppis ta lihtsalt sellega, et tema riik sööstis loodetavasti lühikesse ja võidukasse sõtta. Ise ta nõnda küll ei arvanud, vaid kaldus üha enam pessimismi ning kinnitas mitmeid kordi, et sõda tuleb iga hinna eest enne 1917. aasta suve lõpetada, kuna seejärel on impeeriumi kooshoidmine juba võimatu. 1915 kevadel, kui Itaalia kuulutas sõja Austria-Ungarile, juhatas Franz Joseph viimast korda ministrite konverentsi. Seejärel tõmbus ta avalikust poliitikast täielikult tagasi, tegeledes küll oma viimaste elupäevadeni riigipaberite läbivaatamise ja kinnitamisega oma kabinetis Schönbrunni lossis.
Aastaks 1916 oli sõda kestnud juba üle kahe aasta ning keiser oli vana ja haige. Sügisel tekkis tal ohtlik kopsupõletik. Siiski jätkas ta oma tavapärast tööd, vaadates läbi sõjateateid ja muid dokumente, kuid 21. novembril tõusis tal ootamatult kõrge palavik ning ta suri sama päeva õhtul. Tema matustele, mis jäid viimasteks keiserlikeks Austrias, tulid pea kõik Keskriikide valitsejad, aga kaastunnet avaldasid isegi vaenlaste kuningakojad.
Franz Joseph valitsejana.
Aastast 1852 kuni surmani oli Franz Josephi käes sisuliselt absoluutne võim. Ministrid viisid vaid ellu tema tahet, parlamendil polnud aga kuni riigi kokkuvarisemiseni vaidlusklubist eriti suuremat rolli. Nii säilis keskaegse ilmega "Jumala armust monarhi" võim Austrias isegi 20. sajandil. See polnud küll ainus põhjus, miks riik hävis. Franz Joseph püüdis valitseda nii hästi kui vähegi võimalik, kuid tema konservatiivsus ja kohatine elukaugus tegid selle väga raskeks.
Riigis oli koos juutidega 12 suuremat etnilist gruppi ja rahvuslikud pinged olid igapäevased. Keiser püüdis valitseda mitterahvuslikult, kuid alati see ei õnnestunud. Et ta suhtus juutidesse neutraalselt või isegi soosivalt, siis pilkasid saksa marurahvuslased teda juutide keisriks. Ungari sisepoliitika üle keisril võimu ei olnud ja seal teostasid ungarlased madjariseerimist, mille tagajärjed ulatuvad isegi tänapäeva. Kuid mujal ei olnud ühel rahval ülemvõimu, ainult poolakad võisid nautida veidi laiemaid privileege Galiitsias, kus nad püüdsid alla suruda ukrainlaste rahvuslust. Keiser ei toetunud kuigivõrd ka aadlikele, vaid pigem bürokraatiale, mis impeeriumi lõpuaastail sisuliselt ainsana veel riiki kuidagi toimima panna suutis.
Mitmesugust.
Keisri elurütm oli rangelt paika pandud. Ta töötas iga päev oma kabinetis üle 8 tunni, tegeledes riigipaberite ja muu tarvilikuga. Tavaliselt kandis ta sõjaväe nooremohvitseri vormi, ka oma viimastel elupäevadel. Tegelikus armeejuhtimises ta pärast 1859. aasta sõda ei osalenud, kuigi oli kuni surmani ametlikult Austria-Ungari sõjaväe ülemjuhataja.
Franz Joseph sai sündides nimeks Franz Joseph Karl. Valitsejana valis ta aga endale kaks esimest, kuna tahtis rõhutada nii vanaisa Franzi aegset stabiilsust kui ka liberaalse valgustusliku monarhi Joseph II progressiivseid suundumusi. Ise kaldus ta Franzi konservatiivsusesse. Saksa keeles kirjutatakse keisri nime ka kujul Franz Josef I (nagu ka Josef II jt), kuid eesti keeles on siiski sügavamalt juurdunud vorm Franz Joseph.
Franz Josephi järgi on nimetatud Franz Josephi maa Põhja-Jäämeres. Ühena vähestest Esimeses maailmasõjas osalenud riikidest puudusid Austrial kolooniad; seetõttu nimetab vahva sõdur Švejk pilkamisi Franz Josephi maad Austria asumaaks.
Tema järgi sai nime ka Franz Josefi liustik Uus-Meremaal.
Franz Joseph on kõigi aegade vanim Habsburgist monarh (suri 86 aasta, 3 kuu ja 3 päeva vanuselt). Teisel kohal on Friedrich III (1415–1493), kes elas ligi 78-aastaseks. Vanimaks naissoost Habsburgiks võib lugeda viimast keisrinnat Zitat (1892–1989), kes sünni poolest kuulus Bourbon-Parma dünastiasse; tema elas ligi 97-aastaseks. Habsburgidest kõige vanemaks on elanud Zita poeg Otto von Habsburg (1912–2011), kes elas 98-aastaseks.


1489.
1489. aasta (MCDLXXXIX) oli 15. sajandi 89. aasta.


1450. aastad.
1450. aastad on ajavahemik 1450. aasta algusest kuni 1459. aasta lõpuni.


1440. aastad.
1440. aastad on ajavahemik 1440. aasta algusest kuni 1449. aasta lõpuni.


1430. aastad.
1430. aastad on ajavahemik 1430. aasta algusest kuni 1439. aasta lõpuni.


1420. aastad.
1420. aastad on ajavahemik 1420. aasta algusest kuni 1429. aasta lõpuni.


1410. aastad.
1410. aastad on ajavahemik 1410. aasta algusest kuni 1419. aasta lõpuni.


1380. aastad.
1380. aastad on aastad 1380–1389 pKr.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Kümnendid: 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad
Aastad: 1380 1381 1382 1383 1384 1385 1386 1387 1388 1389


1390. aastad.
1390. aastad on aastad 1390–1399 pKr.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Kümnendid: 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad - 1390. aastad - 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad
Aastad: 1390 1391 1392 1393 1394 1395 1396 1397 1398 1399


1470. aastad.
1470. aastad on ajavahemik 1470. aasta algusest kuni 1479. aasta lõpuni.


1480. aastad.
1480. aastad on ajavahemik 1480. aasta algusest kuni 1489. aasta lõpuni.


1490. aastad.
1490. aastad on ajavahemik 1490. aasta algusest kuni 1499. aasta lõpuni.


1432.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad - 1430. aastad - 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad
Aastad: 1427 1428 1429 1430 1431 - 1432 - 1433 1434 1435 1436 1437


1433.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad - 1430. aastad - 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad
Aastad: 1428 1429 1430 1431 1432 - 1433 - 1434 1435 1436 1437 1438


1434.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad - 1430. aastad - 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad
Aastad: 1429 1430 1431 1432 1433 - 1434 - 1435 1436 1437 1438 1439


1435.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad - 1430. aastad - 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad
Aastad: 1430 1431 1432 1433 1434 - 1435 - 1436 1437 1438 1439 1440


1436.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad - 1430. aastad - 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad
Aastad: 1431 1432 1433 1434 1435 - 1436 - 1437 1438 1439 1440 1441


1180. aastad.
1180. aastad on aastad 1180–1189 pKr.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad - 1180. aastad - 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad
Aastad: 1180 1181 1182 1183 1184 1185 1186 1187 1188 1189


1170. aastad.
1170. aastad on aastad 1170–1179 pKr.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad
Aastad: 1170 1171 1172 1173 1174 1175 1176 1177 1178 1179


1160. aastad.
1160. aastad on aastad 1160–1169 pKr.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad
Aastad: 1160 1161 1162 1163 1164 1165 1166 1167 1168 1169


1150. aastad.
1150. aastad on aastad 1150–1159 pKr.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad
Aastad: 1150 1151 1152 1153 1154 1155 1156 1157 1158 1159


1140. aastad.
1140. aastad on aastad 1140–1149 pKr.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad
Aastad: 1140 1141 1142 1143 1144 1145 1146 1147 1148 1149


1302.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad - 1300. aastad - 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad
Aastad: 1297 1298 1299 1300 1301 - 1302 - 1303 1304 1305 1306 1307


1303.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad - 1300. aastad - 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad
Aastad: 1298 1299 1300 1301 1302 - 1303 - 1304 1305 1306 1307 1308


1304.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad - 1300. aastad - 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad
Aastad: 1299 1300 1301 1302 1303 - 1304 - 1305 1306 1307 1308 1309


1305.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad - 1300. aastad - 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad
Aastad: 1300 1301 1302 1303 1304 - 1305 - 1306 1307 1308 1309 1310


1306.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad - 1300. aastad - 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad
Aastad: 1301 1302 1303 1304 1305 - 1306 - 1307 1308 1309 1310 1311


1307.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad - 1300. aastad - 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad
Aastad: 1302 1303 1304 1305 1306 - 1307 - 1308 1309 1310 1311 1312


1308.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad - 1300. aastad - 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad
Aastad: 1303 1304 1305 1306 1307 - 1308 - 1309 1310 1311 1312 1313


1309.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1250. aastad 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad - 1300. aastad - 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad
Aastad: 1304 1305 1306 1307 1308 - 1309 - 1310 1311 1312 1313 1314


1310.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad - 1310. aastad - 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad
Aastad: 1305 1306 1307 1308 1309 - 1310 - 1311 1312 1313 1314 1315


1311.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1260. aastad 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad - 1310. aastad - 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad
Aastad: 1306 1307 1308 1309 1310 - 1311 - 1312 1313 1314 1315 1316


1312.
1312. aasta (MCCCXII) oli 14. sajandi 12. aasta.


Valgevene valitsejad.
Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik.
Tiitel: suurvürst (valgevene "вялікі князь", poola "wielki książę", leedu "didysis kunigaikštis")
Leedu-Valgevene NSV.
Tiitel: Leedu-Valgevene NSV Rahvakomissaride Nõukogu (Sovnarkom) esimees
Tiitel: Leedu-Valgevene NSV Nõukogude Kongressi Kesktäitevkomitee esimees
Parteijuhid.
Valgevene Kommunistliku Partei


1320.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad
Aastad: 1315 1316 1317 1318 1319 - 1320 - 1321 1322 1323 1324 1325


1470.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad - 1470. aastad - 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad
Aastad: 1465 1466 1467 1468 1469 - 1470 - 1471 1472 1473 1474 1475


1471.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad - 1470. aastad - 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad
Aastad: 1466 1467 1468 1469 1470 - 1471 - 1472 1473 1474 1475 1476


1472.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad - 1470. aastad - 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad
Aastad: 1467 1468 1469 1470 1471 - 1472- 1473 1474 1475 1476 1477


1474.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad - 1470. aastad - 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad
Aastad: 1469 1470 1471 1472 1473 - 1474 - 1475 1476 1477 1478 1479


1475.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad - 1470. aastad - 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad
Aastad: 1470 1471 1472 1473 1474 - 1475 - 1476 1477 1478 1479 1480


1476.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad - 1470. aastad - 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad
Aastad: 1471 1472 1473 1474 1475 - 1476 - 1477 1478 1479 1480 1481


1477.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad - 1470. aastad - 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad
Aastad: 1472 1473 1474 1475 1476 - 1477 - 1478 1479 1480 1481 1482


1514.
1514. aasta (MDXIV) oli 16. sajandi 14. aasta.


1530.
1530. aasta (MDXXX) oli 16. sajandi 30. aasta.


1531.
1531. aasta (MDXXXI) oli 16. sajandi 31. aasta.


1532.
1532. aasta (MDXXXII) oli 16. sajandi 32. aasta.


1533.
1533. aasta (MDXXXIII) oli 16. sajandi 33. aasta.


1534.
1534. aasta (MDXXXIV) oli 16. sajandi 34. aasta.


Otto von Habsburg.
Otto von Habsburg (ametlik nimi Austrias Otto Habsburg-Lothringen; 20. november 1912 Reichenau an der Rax, Austria – 4. juuli 2011 Pöcking, Baieri) oli Austria-Ungari viimane kroonprints, Euroopa Liidu poliitik, kirjanik ja ajakirjanik. Ta oli 1973–2004 Paneuroopa Liidu president (seejärel kuni surmani aupresident) ja 1979–1999 Euroopa Parlamendi liige Baierist. 1922–2006 oli ta ka Habsburgide-Lotringite suguvõsa pea. Seejärel andis ta selle au üle oma vanimale pojale Karl Habsburg-Lothringenile (Karl von Habsburgile).
Nimest.
Otto von Habsburg sündis kui Tema Keiserlik ja Kuninglik Kõrgus Franz Josef Otto Robert Maria Anton Karl Max Heinrich Sixtus Xavier Felix René Ludwig Gaetan Pius Ignazius, keiserlik prints, Austria ertshertsog, Ungari kuninglik prints. Austrias, kus kõik aadlitiitlid, ka partikkel von, on keelatud on tema ametlikuks nimeks Otto Habsburg-Lothringen. Üldiselt kasutati nimekuju Otto von Habsburg, mida ta Saksamaal võis kasutada.
Elukäik.
Otto von Habsburg sündis Alam-Austrias Reichenau an der Raxis Villa Wartholzis. Tema vanemad olid ertshertsog Karl (hilisem keiser Karl I) ja Parma printsess Zita. Tema ristiisa oli keiser Franz Joseph I isiklikult. Viimase surma järel 1916 sai Ottost Austria-Ungari impeeriumi viimane kroonprints. Pärast monarhia kaotamist Austrias elas ta koos vanematega kuni 1919. aasta märtsini Eckartsau lossis. Seejärel viibis ta kuni 1921. aastani Šveitsis, kuid pärast isa katset Ungari troonile tõusta pagendati perekond Madeirale.
Oma isa ootamatu surma järel (1922) sai Otto von Habsburgist vaid 9-aastaselt eksiilkeiser, ta asus koos ema ja õdede-vendadega elama Baskimaale Lequeitiole. Ametlikult kuulutati ta täisealiseks 1930. aastal, temast sai ka Kuldvillaku ordu juht. Samal aastal alustas Habsburg ka õpinguid politoloogia ja sotsiaalteaduste alal, lõpetades 1935. aastal Leuveni ülikooli. Juba enne Teist maailmasõda osales ta Paneuroopa liikumises ja oli vastu Austria annekteerimisele Saksamaa poolt, sõja ajal aitas aga päästa juute ja teisi Saksa võimude poolt tagakiusatuid. 1940–1944 elas ta USA-s, seejärel Prantsusmaal ja Hispaanias, tegutsedes lektori ja kirjanikuna, olles muuhulgas lähedastes suhetes ka Hispaania diktaatori Francisco Francoga. Alates 1954. aastast elas Habsburg Baieris Pöckingis Villa Austrias.
1961. aastal loobus ta nõudlustest Habsburgide valitsetud aladele ja sai tänu sellele taas külastada Austriat. Luba selleks anti talle siiski allespärast tõsist sisepoliitilist kriisi, aastal 1966.
1973. aastal, pärast krahv Richard Nikolaus von Coudenhove-Kalergi surma, sai Otto von Habsburg Paneuroopa Liidu presidendiks, enne seda oli ta aastast 1957 olnud selle asepresident. Habsburg vastandus nii parem- kui ka vasakäärmuslusele ning toetas Euroopa demokraatlikku ühendamist.
Otto von Habsburg toetas 1980. aastatel Baltimaade ja teiste Idabloki maade iseseivumist (1983. aastal avaldas Euroopa Parlament tema eestvõttel toetust Balti apellile) ning demokraatia teele asumist ning hiljem ka nende saamist Euroopa Liidu liikmeiks. 2003. aastal külastas ta Eestit.
Pärast organisatsioonide juhtimisest ja poliitikas osalemisest tagasitõmbumist tegutses Habsburg peamiselt publitsistina.
Otto von Habsburg valdas lisaks saksa keelele ka ungari, horvaadi, prantsuse, inglise, hispaania ja ladina keelt. Ta oli Austria, Saksamaa, Ungari ja Horvaatia kodanik.
Otto von Habsburg suri oma kodus Pöckingis Baieris.


Franz Ferdinand.
Franz Ferdinand (18. detsember 1863 Graz – 28. juuni 1914 Sarajevo) oli Austria ertshertsog ja troonipärija alates 1896 kuni surmani. Ta oli ka Modena hertsogliku perekonna pea viimase Modena hertsogi Francesco V testamendi alusel (Austria-Este ertshertsog) alates 1875. aastast.
Franz Ferdinandi elu muutus oluliselt 1889, kui tema onupoeg Rudolf tappis oma armukese ja seejärel ka enese. Kuna tal poegi polnud, vaid ainult tütar, sai Austria-Ungari troonipärijaks Franz Ferdinandi isa Karl Ludwig. Franz Ferdinand oli oma isa vanim poeg. 1896, pärast oma isa surma, sai ta Austria-Ungari troonipärijaks.
Franz Ferdinand oli tülis oma onu Franz Josephiga oma seisusevastase abielu tõttu Sophie Chotekiga. Kuigi Chotek oli aadlik, ei olnud ta pärit kuninglikust perekonnast, mistõttu Austria-Ungari seaduste järgi oli see morganaatiline abielu. Abielu sõlmiti 1. juulil 1900 Böömimaal Reichstadtis (tänapäeval Zákupy). Sellest abielust sündisid kaks poega ja neist vanem tütar, aga neil ei olnud keisritrooni pärimise õigust. Sellegipoolest oleks Franz Ferdinand ise saanud keisriks, kui ta oleks oma onust kauem elanud.
Franz Ferdinandil oli Tšehhimaal Konopištes mõis ja loss, kus ta oma perega elas.
Franz Ferdinand plaanis riiki reformida, oletatavasti muuta Horvaatia Austria ja Ungari kõrval kolmandaks riigi osaks ehk ta oleks loonud Austria-Ungari-Horvaatia (või Jugoslaavia) kolmikmonarhia. Seetõttu on isegi irooniline, et ta just lõunaslaavlase Gavrilo Principi käe läbi hukkus, kuid serblaste vastumeelsust võib mõista, kuna see oleks keisririigis pingeid maandanud ja nõrgendanud lõunaslaavlaste toetust Serbia kavale luua Jugoslaavia riik. Tema mahalaskmine Sarajevos oli Esimese maailmasõja puhkemise otsene ajend.
Franz Ferdinandi järel sai Austria-Ungari troonipärijaks tema vennapoeg Karl, kes Franz Josephi surma järel ka keisriks sai.
Jaroslav Hašeki romaan "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" algab lausega: "Nii nad tapsidki meie Ferdinandi."


1504.
1504. aasta (MDIV) oli 16. sajandi 4. aasta.


1505.
1505. aasta (MDV) oli 16. sajandi 5. aasta.


Karl I (Austria-Ungari).
Karl I (17. august 1887 Austria – 1. aprill 1922 Madeira) oli viimane Austria keiser ja Ungari kuningas (Károly IV) 1916–1918.
Ta oli keiser Franz Joseph I venna Karl Ludwigi teise poja Otto (1865–1906) vanim poeg ja sai troonipärijaks pärast Franz Ferdinandi mõrvamist. Ta abiellus 1911. aastal Bourbon-Parma soost printsessi Zitaga (1892–1989), kellega tal oli 8 last.
21. novembril 1916 sai temast pärast vana keisri surma viimane Austria-Ungari keiser. Enne seda oli ta teeninud ohvitserina Austria sõjaväes. Keisrina oli ta ühtlasi armee ülemjuhataja. Ta püüdis sõda lõpetada, enne kui see tema riigi hävitab, kuid Saksamaa vastuseisu ja Antandi leppimatuse tõttu osutus see võimatuks. Teda ei päästnud ka katse muuta riiki autonoomsete rahvusüksuste föderatsiooniks, sest Antant oli juba asunud toetama Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia loomist ning nii ei olnud Habsburgide impeeriumile enam kohta.
11. novembril 1918 loobus Karl osalusest Austria valitsuses ning 13. novembril tegi ta seda ka Ungaris. Ent troonist ta ei loobunud ning ootas sobivat hetke, et restauratsiooni üritada. Sobiv hetk paistis selleks olevat 1921. aasta kevadel, kui Ungaris tugevnesid monarhistlikud meeleolud ja ka Antant tundus neid soosivat. Ungari oli tol ajal ametlikult kuningriik, ehkki kuninga asemel valitses regent (riigihoidja) Miklós Horthy de Nagybánya. Kuid Horthy ei tahtnud mingist Habsburgide restauratsioonist kuuldagi, pealegi valmistusid Karli trooniletõusmise järel Ungarisse tungima nii Tšehhoslovakkia, Rumeenia kui ka Jugoslaavia, kes ilmselt kartsid Suur-Ungari taastamist. Horthyl õnnestus Karl ümber veenda ning too lahkus oma perega taas Šveitsi.
Tema naine Zita õhutas Karli tegema veel ühte meeleheitlikku katset, et saada enda kätte püha Istváni trooni. Sügisel 1921 sisenes Karl uuesti Ungarisse ning tal läks korda koguda husaariarmee, teda toetasid ka magnaadid, kes lootsid aadli tegeliku ülemvõimu all oleva riigi taastamist. Budaörsi lahingus said Karli väed lüüa ning ta vangistati ja saadeti eksiili Madeira saarele, kus ta 1922. aastal vaid 34-aastaselt suri.
Tema naine Zita elas veel 67 aastat (97-aastaseks). Tema vanim poeg ja Austria viimane kroonprints Otto von Habsburg sai 2006. aastal 94-aastaseks.
Aastal 2004 kuulutati Karl katoliku kiriku poolt õndsaks, mis on viimane samm enne pühakuks kuulutamist. See võib aset leida juba lähemas tulevikus, sest pühakult nõutavat kolm imetegu olevat tal olemas ning väidetavasti elanud ta ka vaga ja harda katoliiklase elu, lisaks võidelnud ta pidevalt rahu saavutamise eest ja seadnud sisse maailma esimese kultuuriministeeriumi.
Karl 01.
Karl 01.


1506.
1506. aasta (MDVI) oli 16. sajandi 6. aasta.


1507.
1507. aasta (MDVII) oli 16. sajandi 7. aasta.


1508.
1542. aasta (MDXLII) oli 16. sajandi 42. aasta.


1509.
1509. aasta (MDIX) oli 16. sajandi 9. aasta.


1510.
1510. aasta (MDX) oli 16. sajandi 10. aasta.


1511.
1511. aasta (MDXI'") oli 16. sajandi 11. aasta.


1512.
1512. aasta (MDXII) oli 16. sajandi 12. aasta.


1513.
1513. aasta (MDXIII) oli 16. sajandi 13. aasta.


Aba.
Aba on Ghana naisenimi.


Ngawa.
Ngawa (hiinapäraselt Aba) on linn Hiinas Sichuani loodeosas Ngawa Tiibeti-Tsjangi autonoomses ringkonnas, Ngawa maakonna keskus.
Linn asub Tiibeti kiltmaal 3200 m kõrgusel merepinnast.


Aba (Okayama).
Aba (阿波村 ("Aba-son")) on küla Jaapanis Okayama prefektuuris Tomata maakonnas.
Aastast 2005 liideti küla Tsuyama linnaga (kohaliku omavalitsuse üksusega).
2003. aasta seisuga hinnati küla elanike arvuks 669. Rahvastiku tihedus oli 15,90 in/km².


1030.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad - 1030. aastad - 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad
Aastad: 1025 1026 1027 1028 1029 - 1030 - 1031 1032 1033 1034 1035


Jaroslav Tark.
Jaroslav Tark ehk Jaroslav Vladimirovitš ehk Jaroslav I (arvatavasti 978 – 20. veebruar 1054); vene keeles "Ярослав Владимирович Мудрый", Skandinaavia allikais Jarisleif või Jarisleifr) oli Rjurikovitšite soost Vene valitseja, 987–1010 Rostovi vürst, 1010–1036 Novgorodi vürst, 1016–1018 ja 1019–1054 Kiievi suurvürst.
Ehkki Jaroslavi tarkust kroonikates korduvalt kiideti, ei pärine liignimi "Tark" vürsti eluajast. Selle andis Jaroslavile alles 19. sajandil vene ajaloolane Nikolai Karamzin, et eristada teda teistest Jaroslav Vladimirovitši nimelistest vürstidest.
Päritolu.
Jaroslav oli Norra kuningate Olaf Püha ning Harald Hårdråde äi ja Rootsi kuninga Olaf Skötkonungi väimees. Ta kasutas palju varjaagide ehk viikingite sõjalisi teeneid, eriti Novgorodis.
Jaroslavi isa oli Vladimir Svjatoslavitš Suur (Vladimir Püha, Vladimir Särav Päikene). Tema ema oli arvatavasti Norra päritolu Polotski vürstitar Rogneda Rogvolodovna (Ragnhild Ragnvaldi tütar). Jaroslavi ristinimi oli Georgi ehk Juri. Ta abiellus 1019 Rootsi kuninga Olaf Skötkonungi tütre Ingegerdiga (hiljem ristitud Irina). Et kroonikad räägivad ka Jaroslavi abikaasast Annast, siis on vaieldud, kas Anna oli tema esimene naine või oli see hoopis nimi, mille Irina võttis hiljem nunnaseisusse astudes. Lapsed: Ilja (võimalik, et poeg esimesest abielust Annaga), Vladimir, Izjaslav, Svjatoslav, Vsevolod, Vjatšeslav, Igor, Anna, Anastassia, Jelizaveta.
Võimuvõitlus Kiievi suurvürsti tiitli pärast.
Isa pani Jaroslavi juba noores eas valitsema Rostovis, seejärel Novgorodi vabariigis. Aastal 1014, kuuldes, et isa pärandas võimu Kiievis nooremale vennale Borissile, lõpetas Jaroslav andami maksmise Kiievile. Vladimir kavatses sõnakuulmatut poega jõuga korrale kutsuda, kuid Jaroslav kutsus appi varjaagid. Aastal 1015 Vladimir suri, jõudmata sõda alustada, ning tema järel võimu haaranud kasupoeg Svjatopolk saatis poolvendade vastu palgamõrtsukad, kuid Jaroslavi hoiatas tema õde Predslava. Kroonikate järgi kogus Jaroslav tuhat varjaagi ja kolm tuhat novgorodlast, läks Svjatopolki vastu ja lõi teda Ljubetši all 1016. aastal. Svjatopolk põgenes Poolasse oma äia Bolesław I Chrobryi juurde, Jaroslav marssis Kiievisse. Sõdimise käigus langes muuhulgas Jaroslavi kolm venda. Puudub ühtne seisukoht selles suhtes, kes nad surmas; mõne allika järgi oli mängus Jaroslavi enda või talle alluvate varjaagide käsi.
Aastal 1018 ründas Bolesław I Chrobry Kiievit ja vallutas selle ning Jaroslav põgenes Novgorodi. Kroonikate andmetel veensid sealsed elanikud teda uuesti Bolesław I Chrobry ja Svjatopolki vastu astuma. Viimane oli vahepeal äiaga tülli läinud ega suutnud Jaroslavile vastu seista. Petšeneegide abiga üritas ta 1019 veel kord Kiievit tagasi võita, kuid asjatult; Alte lahingus lööduna põgenes Svjatopolk välismaale.
1020. aastatel Kiievis valitsedes pidi Jaroslav veelgi oma sugulaste vastu sõdima. 1021 võitis ta oma nõbu Polotski Brjatšislav Izjaslavitšit, 1024 sõdis ja tegi lõpuks rahu noorema venna Mstislav Vladimirovitšiga, kes jäi valitsema Tšernigovis Dnepri idakalda maade üle.
Sõjaretked.
1030 (6538). aastal võttis Jaroslav koos Vladimiri ja Novgorodi vägedega ette sõjakäigu Eestisse, kus põletas maha Tarbatu linnuse, ehitas asemele oma kindluse, mille nimetas oma kaitsepühaku Püha Georgi järgi Jurjeviks (Gjurgev, "Гюргев"), ning sundis Ugandile peale oma maksud. Jurjev püsis 1061. aasta kevadeni, mil eestlased (Pihkva kroonikates nimetatud sossoliteks) selle hävitasid, liikudes sõjakäiguga kuni Pihkvani. (Harrastusajaloolane Enn Haabsaar on arvanud, et tegelikult ei ole kroonikates mainitud Jurjev mitte Tartu, vaid Kiievist 80 km kaugusel asuv ja tänapäeval Bila Tserkva nime kandev linn. Siiski on akadeemiline ajalookirjutus selle seisukoha väheveenvaks arvanud, sest Tartu toonane arheoloogiline leiumaterjal ning sündmuste üldine loogika viitavad üpris kindlalt Tartule kui Jaroslav Targa rajatud Jurjevile.)
Pärast Mstislavi surma 1036 võttis Jaroslav tema valitsusjärje üle ja sai kogu Vene valitsejaks peale Izjaslavi alluvuses olnud Polotski. Novgorodi valitsema pani ta oma vanima poja Vladimiri. Saavutanud varjaagide, kiievlaste ja novgorodlaste väega veel kord võidu Kiievit rünnanud petšeneegide üle, kindlustas ta endale mõneks ajaks rahu.
Välispoliitika.
Jaroslavi välispoliitika aluseks olid sidemed Skandinaaviaga ning Bütsantsi mõju õõnestamine.
Võimu kindlustamiseks Jaroslav muuhulgas naitis oma tütred Prantsuse (Anna abiellus Prantsuse kuningas Henri I-ga), Ungari (Anastassia abiellus Ungari printsiga) ja Norra kuningatega (Jelizaveta abiellus Norra kuningas Harald III-ga), ühe poja (Izjaslav abiellus Poola kuningas Kazimierz I õega) Poola, teise poja (Svjatoslav abiellus Austria markkrahvi tütre printsessiga), kolmanda poja (Vsevolod abiellus Bütsantsi printsessiga) Ida-Rooma keisririigist, neljkanda poja (Igor abiellus Saksamaalt pärit printsessiga), oma õe aga naitis Poola kuningaga, millega pani Jaroslav pani aluse Kiievi-Vene valitsejate sidemetele Euroopa õukondadega.
Kiievisse laskis ta rajada püha Kiievi Sofia katedraali, kaks kloostrit ja mitu kindlust Rossi jõele. 1038–1042 sõdis Jaroslav Bütsantsiga, samuti leedulaste ning eestlastega. 1043. aasta sõjakäiku juhtis juba tema poeg Vladimir. See lõppes küll venelaste lüüasaamisega, kuid suhteliselt soodsa rahulepinguga. 1051 valis Jaroslavi käsul Venemaa piiskoppide kogu munk Illarioni Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidiks, rõhutades sellega sõltumatust Konstantinoopoli patriarhist.
Sisepoliitika.
Vene ajalookirjanduses peetakse alates kroonik Nestorist Jaroslavi üldiselt andekaks sõjameheks ning võimekaks riigijuhiks, kelle valitsusajal Kiievi-Vene poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt tähelepanuväärselt arenes. Jaroslav kujundas omanimelise õigussüsteemi, edendas kirjatarkust ja kroonikakirjutamist.
Tema võimu jagamine poegade vahel pani aga aluse riigi feodaalsele killustumisele. Pärast Jaroslav Targa surma jaoatati riik Jaroslavi poegade vahel: vanimale pojale Izjaslavile parandus Kiiev ja Novgorod; teosele pojale Svjatoslavile - Tšernigov, kolmandale pojale Vsevolodile Perejaslavl, neljandale pojale Vjatšeslavile Smolensk, viendale Igorile Vladimir ja Volõõnia.
Skandinaavia saagades esineb Jaroslav nime all Jarisleif Lombakas, sest noolehaava tagajärjel lonkas ta üht jalga.
Jaroslav on maetud Kiievi Sofia katedraali.
Isiklikku.
Jaroslav abiellus 1019 Rootsi kuninga Olaf Skötkonungi tütre Ingegerdiga (hiljem ristinimega Irina).


Sakala.
Sakala oli 13. sajandi Muinas-Eesti tähtsamaid maakondi (provincia), mainitud Henriku Liivimaa kroonikas (Saccala, Sackala'").
Läti Henrikul seostub Sakala eelkõige sakalaste vastupanu juhi Lembitu Lõhavere ("Leole") linnusega.
Erinevalt mõnest teisest Eesti maakonnast Sakala nime vanadelt maakaartidelt ei leia. 18. sajandi alguses on Võrtsjärve ja Liivi lahe vaheline piirkond märgitud Estonia Propria nime all, mõnel kaardil aga osana Järvamaast.
Sakala piirid ja jaotus.
Suurematest linnustest on Liivimaa kroonikas seostatud sakalastega Leole, praegune Lõhavere Navesti (Palajõe) ääres Suure-Jaani kandis ja Viljandi ("Viliende") ning Aliste piirkond ("provincia Alistegunde"), hilisem Halliste kirikukihelkond.
Põhjas piirnes Sakala Raul Vaiksoo, Andres Adamsoni jt arvates Alempoisi ja Nurmekunnaga.
Lõunas võisid Sakala alad ulatuda lõuna poole XXI sajandi alguse Eesti-Läti piiri üle Ruhja (Rūjiena) kuni Asti (Burtnieku) järveni välja, piirideks liivlaste Metsepole ja lettide Talava.
Läänes on looduslikuks piiriks väheasustatud Soomaa, mis ei välista sakalaste asuala sellest põhjas või lõunas kuni mereni välja.
Rootsiaegsetel maakaartidel jäävad Sakala järglase Estonia Propria piiresse Põltsamaa (muistne Mõhu kihelkond), Tori, Pärnu põhjas, Liivi lahe rand läänes, lõunas ulatub piir peaaegu Salatsi jõe ja Asti järveni, kuid siis teeb nõgusa kaare kuni Valgani välja.
Idas on piiriks Võrtsjärv ja Väike-Emajõe alamjooks.
Raul Vaiksoo oletab, et Sakala kihelkondadeks olid Leole, Viljandi, Paistu, Tarvastu, Helme, Karksi, Alistegunde ja läänepoolne Saarkunda.
Muistse Sakala pinnal moodustati pärast vallutamist kirikukihelkonnad Paistu-Paystele, Suure-Jaani-Walle, Tarvastu-Tarwis, Viljandi-Fellin, Helme-Helmet, Karksi-Karkus, Ruhja-Ruien, võib-olla ka Härgmäe-Ermes).
Tollase tava järgi asutati ühe muinaskihelkonna kohale üks või enam kirikukihelkondi.


Läti Henrik.
Läti Henrik ehk Henrik (läti keeles "Latviešu Indriķis", ladina keeles "Henricus Lettus", "Henricus de Lettis", saksa keeles "Heinrich von Lettland"; enne 1188. – peale 1259. aastat) oli ristiusu preester ja kroonik, Eesti ja Läti ristiusustamise (Balti ristisõdade ja selle osa, mida nimetatakse eestlaste muistseks vabadusvõitluseks) sündmusi (1180–1227) kajastava "Liivimaa kroonika" autor. Henriku autorsus on küll üldtunnustatud, kuid ükski kroonikakäsikiri teda otsesõnu autoriks ei nimeta. Kõik andmed krooniku kohta pärinevad samast kroonikast. Seetõttu on tema elukäigus palju oletuslikku, näiteks tema noorusest (kuni 1208. aastani) pole teada ühtegi kindlat fakti.
Elukäik.
Henrik oli tõenäoliselt pärit Põhja-Saksamaalt Magdeburgi ümbrusest, kuid (ilmselt alusetult) on oletatud ka tema Liivimaa (läti, liivi või eesti) päritolu. Ta sai hariduse Saksamaal ja asus noorelt Albert von Buxhoevedeni (piiskop Alberti) teenistusse. Henrik saabus Liivimaale umbes 1205. aastal ning pühitseti "Liivimaa kroonika" järgi vaimulikuks 1208. aastal. Kirikuõiguse kohaselt pidi ta selleks ajaks olema vähemalt 20-aastane, seetõttu on tema sünniajaks peetud kas 1188. aastat või veelgi varasemat aega.
Henrik teenis latgalitega asustatud Ümera ("Imera", "Ymera", läti Jumara) piirkonnas, olles preestriks Rubenes, mis ilmselt tema järgi sai oma saksakeelse nime "Papendorf" (papi- ehk preestriküla). Henrik veetis seal suurema osa oma elust. On arvatud, et ta võis mõnda aega olla ka Lääne-Mihkli (Pärnu-Mihkli) kirikukihelkonna preester, seda küll alles pärast 1220. aastaid.
Saksa, ladina, läti, liivi ja eesti keele oskajana viibis Henrik aastatel 1225–1227 tõlgina paavst Honorius III legaadi Modena Wilhelmi kaaskonnas; on oletatud, et Henrik kirjutas kroonika algselt aruandena Wilhelmile.
1231. ja 1259. aastal on ürikutes mainitud kedagi preester Henrikut, keda on üldiselt peetud kroonika autoriks, kaudselt toetab seda asjaolu, et 1259. aastal ühe piirivaidluse käigus tunnistajana esineva Henriku puhul on märgitud, et tegemist on juba vana mehega, kelle ülekuulamisega tuleb kiirustada. Kui kroonik Henrik sündinuks enne 1188. aastat, olnuks ta selleks ajaks üle 70 aasta vana.
Kroonikast.
Henriku kroonikat peetakse tänapäeval tähtsaimaks allikaks Liivimaa ristisõdade kohta. Keskaegsel Liivimaal tema kirjutist küll tunti, kuid seda kuigivõrd ei kasutatud, kuna toonase poliitilise poleemika jaoks, mis toimus peamiselt Riia peapiiskopi ja Liivimaa ordu vahel, oli seal kasutamisväärset materjali vähe. Siiski on tema teksti on kasutanud mitmed hilisemad kroonikud, eriti kasvas kroonika tähtsus 18. sajandil, mil see saksa keelde tõlgiti ja mitmel korral trükis ilmus.
Vahel on ka arvatud, et Henrik on muinaseestlasi käsitlenud tendentslikult. Kuna paljude eesti muistse vabadusvõitluse sündmuste kajastamisel on Henriku kroonika ainus allikas, on seda väga raske tõestada või ümber lükata.


1030. aastad.
1030. aastad on aastad 1030–1039 pKr.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad - 1030. aastad - 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad
Aastad: 1030 1031 1032 1033 1034 1035 1036 1037 1038 1039


1040. aastad.
1040. aastad on aastad 1040–1049 pKr.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Kümnendid: 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad
Aastad: 1040 1041 1042 1043 1044 1045 1046 1047 1048 1049


Meioos.
Meioos (kr k vähenemine) on rakujagunemise viis, mille käigus eellasrakust (diploidsest somaatilisest rakust) tekib neli haploidse kromosoomistikuga tütarrakku. Nii tekivad sugurakud.
Meioos koosneb reduktsioonjagunemisest (meioos I) ja ekvatsioonjagunemisest (meioos II), mis omakorda koosnevad neljast faasist sarnaselt mitoosiga.


Abraham Jacob van der Aa.
a>. "Abraham Jacob van der Aa portree." Litograafia. 1853.
Abraham Jacob van der Aa (7. detsember 1792 Amsterdam – 21. märts 1857 Gorinchem) oli hollandi kirjamees.
Tema tuntuim teos on "Aardrijkskundig Woordenboek der Nederlanden" ("Madalmaade geograafiline sõnaraamat").
Elulugu.
Tema vanemad olid Pierre Jean Baptiste Charles van der Aa ja Francina Adriana Bartha van Peene.
Ta kasvas üles Nieuwer-Amstelis (praegu Amstelveen), kus tema isa oli vallasekretär.
Ta õppis kuus aastat Amstelveenis, seejärel Alphenis internaatkoolis, Utrechtis koduõppel, ladinakoolis, seminaris ning apteegis õpilasena. Aastal 1810 asus ta Leideni ülikoolis meditsiini õppima.
Isa surma tõttu läks ta 1812 Prantsusmaa kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Ta valis mereväeteenistuse. Ta võeti uuele fregatile, mille inglased 1813 enda valdusse võtsid ning ta jäi kaheks kuuks Inglismaale sõjavangi. Seejärel asus ta Willem II teenistusse. Ta oli sõdurina teenimiseks liiga noor, mistõttu temast sai jalaväe trummilööja. Aastal 1814 osales ta Napoleoni-vastases sõjakäigus, 1815 viibis ta Waterloo lahingu juures.
Aastal 1817 läks ta erru ning hakkas Leuvenis raamatukaupmeheks. Aastal 1819 hakkas ta õpetajaks.
Aastast 1825 oli ta Antwerpenis "auditeur-militair'i erasekretär, 1830. aastast oli ta seotud Breda sõjakuberneriga. Aastast 1839 oli ta ametita. Aastal 1841 läks ta elama Gorinchemi.
Isiklikku.
30. augustil 1841 abiellus ta Bredas Francina Johanna Jacoba Gastelaarsiga.
Välislingid.
Aa, Abraham Jacob van der
Aa, Abraham Jacob van der
Aa, Abraham Jacob van der


Karl IX.
Karl IX (4. oktoober 1550 – 30. oktoober 1611) oli Rootsi riigihoidja 1599–1604 ja kuningas 1604–1611, Gustav I Vasa noorim poeg.
Karli vanemad vennad olid Erik XIV ja Johan III. Erik oli Rootsi kuningas 1560–1568. Oma viimastel valitsusaastatel muutus ta psüühiliselt ebastabiilseks ning Johan ja Karl alustasid tema vastu ülestõusu. Ülestõusu toetas enamus Rootsi aadlist, kes polnud rahul Eriku väljastatud vahistamis- ja hukkamiskäskudega. Ülestõusu tegelik juht oli Karl, aga kuningaks sai tema vanem vend Johan.
1592 Johan III suri. Temast jäi järele kolm seaduslikku last, kellest uueks Rootsi kuningaks sai vanim, Zygmunt III Waza, kes oli juba 1587 valitud Poola kuningaks Sigismund III Vasa nime all. Zygmunt oli fanaatiline katoliiklane ja tema saamine kuningaks tekitas Rootsis vastuseisu, sest kardeti, et ta tahab Rootsit katoliseerida. Karl sundis teda 1593 Upsala sinodil tunnistama, et Rootsi on luterlik protestantlik riik.
Zygmunt resideerus Poolas. Rootsit valitses tema eest regendina Karl. Esimesed aastad (1593–1595) olid talle väga keerulised. Ühest küljest astus ta vastu Zygmunti reaktsioonilistele kalduvustele ja juhistele, teisest küljest pidi ta maha suruma aadlit, kes kuninga äraoleku tõttu hakkasid taotlema suuremat mõju ja sõltumatust. Aadli vastupanu mahasurumisel käitus Karl julmalt.
Karl ei saanud valitsejana aadlile toetuda. Seetõttu toetus ta kirikule ja rahvale. Riigipäev sai tema ajal tähtsamaks kui iial varem. 1595 valis Riigipäev Karli ametlikult regendiks – seni oli ta käitunud regendina mitteametlikult.
Samal aastal püüdis Karl sundida Österlandi (tänapäeva Lõuna-Soome) kuberneri Klas Eriksson Flemingit alluma enesele, mitte kuningas Zygmuntile. See otsus provotseeris kodusõja. Zygmunt püüdis mitu aastat seda diplomaatiliste vahenditega lahendada, aga 1598 kaotas ta kannatuse ja tungis oma sõjaväega Rootsi, et Karl kukutada. 25. septembril 1598 toimus Linköpingi külje all Stångebro lahing, milles 5–8 tuhandeline Poola armee sai lüüa 8–12 tuhande meheliselt Karli juhitud Rootsi armeelt. Zygmunt langes vangi, kukutati 1599 Riigipäeva otsusega ja saadeti Poola tagasi. Karl valiti algul riigihoidjaks ja 1604 uueks kuningaks. Kuningaks jäi ta kuni oma surmani.
Karlil oli kolme naisega 11 last (sealhulgas üks abieluväline), kellest 5 said täiskasvanuks, kõik 5 abiellusid ja 3 said lapsi. Tänapäevani kestab neist üksnes tema tütre Rootsi Katarina sugu. Katarina oli Karli esimese naise Anna Marie von Wittelsbachi 6 lapsest ainus, kes täisealiseks sai, ja Karl X ema. Anna Marie suri 1589, enne Karli kuningaks saamist.
Pärast esimese abikaasa surma abiellus Karl 8. juulil 1592 Holstein-Gottorpi printsessi Christinaga. Abielust sündisid kaks poega, Karlilt trooni pärinud Gustav II Adolf ja Karl Filip, ning kaks tütart, kellest vanem suri väga noorelt.


Gustav II Adolf.
Gustav II Adolf (19. detsember (Juliuse kalendri järgi 9. detsember) 1594 – 16. november (6. november) 1632) oli Rootsi kuningas 1611–1632.
Gustav II Adolf oli Karl IX poeg ja kuninganna Kristiina isa. Sai tuntuks hiilgava väejuhina Kolmekümneaastases sõjas, langes Lützeni lahingus, mille rootslased siiski võitsid. Veidi enne lahingut kirjutas ta alla Tartu Ülikooli asutusürikule.
Monumendid.
Gustav II Adolfi sarkofaag Riddarholmskyrkanis


Karl X Gustav.
Karl X Gustav (8. november 1622 – 13. veebruar 1660) oli Rootsi kuningas 1654–1660.
Riigivalitsemine ja välispoliitika.
Pärast kuninganna Kristiina loobumist Rootsi troonist 1654. aastal sai Rootsi kuningaks ning võimule tuli tema tädipoeg, Pfalzi vürst, kes kuningana sai nimeks Karl X Gustav. Kuningas Karl X Gustav oli sunnitud sõdima nii Poola kui ka Taaniga. Taanlased tahtsid tagasi vallutada Brömsebro rahuga kaotatud Skåne, Hallandi, Blekinge ja Jämtlandi maakonna ning Saaremaa.
Karl X Gustav pidi sõdima ka Poola kuningatega, kes Vasade suguvõsa liikmetena ja Sigismund I järglastena pidasid end juriidiliselt Rootsi kuningateks ja unistasid Rootsi troonist, sest Poola kuninga ja Karl X Gustavi ühine vanaisa Karl IX oli tõuganud Rootsi troonilt oma vennapoja Zygmunt III Waza tema katoliku usu tõttu.
Energilise kuninga varajane surm 1660. aastal peatas igasuguse arengu kümmekonnaks aastaks nii riigis, kirikuelus kui sõjajõududes, sest tema alaealise poja Karl XI eestkostjad ei näidanud riigi valitsemise alal üles erilist aktiivsust ning riigi sissetulekud vähenesid aja jooksul märkimisväärselt


Karl XI.
Karl XI (24. november 1655 Stockholm – 5. aprill 1697 Stockholm) oli Rootsi kuningas 1660–1697.
Elukäik.
Karl XI oli Karl X poeg. Sai troonile vaid 4-aastasena, pärast isa ootamatut surma. Kuni 1672. aastani valitsesid tema eest regendid, ka hiljem jäi ta mõneks ajaks suuraadlike mõju alla. Regentide valitsemiaeg peatas Rootsi riigi arengu kümmekonnaks aastaks nii riiklikul tasemel, kirikuelus kui sõjalises mõttes. Karl XI eestkostjad ei näidanud riigi valitsemise alal üles kuigi suurt aktiivsust. Hulk riigi maid läänistati aadlikele tasuks sõjaliste teenete eest, vähendes sellega olulisem määral riigi sissetulekuid.
Karl XI valitsusaja teiseks pooleks saavutas Rootsi suurriik oma suurima õitsengu, pool sajandit pidevalt miinustes olnud riigikassa täitus ning sõjavägi tugevnes oluliselt. Kuid Suur Nälg aastatel 1695–1697 ning kuninga ootamatu surm lõikasid läbi positiivse arengu. Karl XI suri vaid 41-aastaselt vähki.
Võimule tõusis absoluutse monarhina tema 15-aastane poeg Karl XII.
Sisepoliitika.
Toonane Rootsi riik oli kriisi lävel: palgaarmee ja muud impeeriumi ülalpidamiskulud osutusid majandusele liialt kurnavaks. Midagi radikaalselt muuta oli keeruline, kuna aadelkond oli senise olukorra (oma tugeva võimupositsiooni) säilitamise poolt. Siiski oli suur osa sõjaväelastest ning kodanikkond tugeva kuningavõimu poolt. Nende toel teostas Karl 1680. aastal riigipöörde ning kehtestas absolutismi. Aadelkonna esindus, Rootsi Riiginõukogu, kaotas oma senise mõju ning võim koondus kuninga ja ta lähikondlaste kätte. 1682. aastal kaotas võimu ka Riigipäev ("Riksdag") ning 1686. aastal riigistati Rootsi kirik territoriaalkirikuks ning see kaotas iseseisvuse.
Karl XI reformid.
Karl XI osutus edukaks ja pragmaatiliseks reformijaks, kes suutis päästa nii majanduse, sõjaväe kui ka impeeriumi. Oma ümberkorraldustes tugines ta peamiselt talupoegkonnale: nendest moodustati seniste palgasõdurite asemele rahvaarmee. Talupojad pidid sõjaväge ülal pidama, vastutasuks suurendati nende õigusi ja haritavat maad. Viimast teostati peamiselt maade taasriigistamise ehk reduktsiooni teel, mis kõige teravamalt puudutas Rootsi emamaad, ent jõudis ka Käkisalmi lääni, Ingerimaa, Eestimaa ja Liivimaa kubermangudesse.
Sõjaväereform ehk nn. "indelningsverket".
Senise riigipoolse ülalpeetava regulaarsõjaväe asemel eraldati ohvitseridele riigi omanduses olevad talud, mis olid neile nii eluasemeks kui ka elatusallikaks. Teatud arvule ohvitseridele maksid palka kindlaksmääratud arv talupoegi.
Rootsi ja Soome provintsides seati maavägede osas sisse maapaigalised sõdurid ja rügemendid (indelningsverket). Sõdureid võeti väeteenistusse kindlaks ajaks, nad said vastava väljaõppe, pärast mida pöördusid tagasi eraellu. Kindel arv talumajapidamisi koondati üksusesse (2-4 talupidajast ning riigitalude rentnikest moodustati nn "rota"), mis oli kohustatud värbama ühe sõduri, ratsaniku või madruse ning muretsema talle vajaliku varustuse. Rota pidas sõdurit ja tema perekonda üleval, eraldas talle põllumaa ja ehitas maja koos aiamaaga ("soldattorp") ning kindlustas nii rahu ning sõja ajal tema ülevalpidamise.
Maapaigalised sõdurid moodustasid kihelkondade kaupa territoriaalsed kompaniid. Kaheksa kompaniid moodustasid maakonna (lääni) territoriaalse jala- või ratsaväerügemendi. Rügemendid mobiliseeriti igal aastal ülevaatusteks ja õppusteks, sõja korral lahingutegevuseks ning vajadusel garnisoniteenistuseks ka väljaspool Rootsi ja Soome piire.
Sõjaväereform ei puudutanud, väljaarvatud ühe ratsarügemendi osas, Eesti-, Ingeri- ega Liivimaad, sest neis Rootsi dominioonides ei olnud praktiliselt vabu talupoegi ning Baltimaade mõisnikud ei olnud majanduslikel ning poliitilistel põhjustel maapaigaliste sõdurite süsteemi rakendamisest huvitatud. Eestis oli Soome rügemente ning Eestist ja mujalt värvatud üksusi, nn riigi-Rootsi rügemente viibis Eesti-, Ingeri- ja Liivimaal aga vähe.
Maareform Eestimaal.
Eestimaa kubermangus oli maade taasriigistamine ehk reduktsioon suhteliselt vähene. Siinne rüütelkond oskas keskvõimuga hästi läbi saada ning omas suhteliselt tugevaid positsioone, ent Liivimaal rüütelkonna omavalitsus sisuliselt kaotati ning valdav enamus maadest läks riigi omandusse. See tekitas mõistagi rahulolematust, mida kõige teravamalt väljendas Poolasse põgenenud Johann Reinhold von Patkul, kuid enamik liivimaalastest jäid siiski kuningavõimule ustavaks.
Mõisate riigistamisega muutus mõisate suhe riigiga – riigimõisu enam ei läänistatud, vaid anti riigi poolt rendile. Kuningas Karl XI andis riigistamiskomisjonide esimeestele korralduse, et riigimõisate talupoegadele tuleb nende emakeeles teatada, et nad pole nüüdsest enam oma mõisnike pärisorjad, vaid kuninga alamad. Samuti lubas kuningas talupoegade poegadel asuda vabal tahtel kas sõjaväkke või haridust omandama.
Nii ka toimus. Eesti-ja Liivimaal asuvatesse väeosadesse asus teenima suuremal hulgal talupoegade poegi. Mitmed neist tõusid ka ohvitserideks, nagu vennad Thomas ja Johan Jörist. Thomas Jörist lõpetas oma karjääri ooberstleitnandi ja Piiumetsa mõisnikuna.
Talurahvale asutati kihelkondades talurahvakoolid. Haridus avardas teed ka ameti valikul – õppinud mehed said ametisse köstrite ja koolmeistritena, tuntuimad on Puhja köster ja kooliõpetaja Hans Kes ehk Käsu Hans, Kambja köster ja kooliõpetaja Ignatsi Jaak.
Tugevnes ka talupoegade õiguslik kaitse. Talupoegadel oli õigus vallasvarale. Kaebused on jõudnud mitmel korral kuninga endani. 1694. aastast on teada, et kaks Liivimaa talupoega, Tiitzo Jürgen ja Herman Öro, külastasid kuningas Karl XI tema suvelossis Kungsöris, kusjuures meeste reisiraha maksis kuningas. Olulisemaid talupoegade kaebusi on isiklikult lahendanud ka Karl XI järeltulija Karl XII oma viibimisel Laiuse lossis 1701. aastal.


Ferdinand I (Austria).
Ferdinand I (Ferdinand Karl Leopold Joseph Franz Marchlin; 19. aprill 1793 Viin – 29. juuni 1875 Praha) oli 1835–1848 Austria keiser. Ta kuulus Habsburgide-Lotringite dünastiasse.
Ferdinand sündis keiser Franz I ja tema teise naise Marie Therese vanima pojana. Lapsepõlvest peale oli ta haiglane, kannatades nii vesipäisuse kui ka langetõve käes. Samuti puudusid tal riigi juhtimiseks vajalikud vaimsed võimed ja arstid kinnitasid, et Ferdinand ei ole võimeline saama järeltulijaid. Kõigi nende puuduste tõttu ei peetud teda tõenäoliseks troonipärijaks ja arvati, et Franz I surma järel läheb troon Ferdinandi vennale Franz Karlile.
Vaatamata sellele otsustas keiser Franz I koos oma mõjuka kantsleri Klemens Wenzel von Metternichiga vanima poja kasuks. 1830 tõusis Ferdinand Ungari troonile ja 1831 abiellus ta Sardiinia printsessi Maria Annaga. Nii nagu arstid hoiatasid, lapsi sellest abielust kunagi ei sündinud. 1832 tabas teda raske langetõvehoog, millest toibumist peeti väikeseks imeks. Küll süvenesid selle hoo tulemusel tema kõne- ja kuulmishäired.
Franz I surma järel 2. märtsil 1835 krooniti Ferdinand Austria keisriks. Austria keisrina oli ta ühtlasi Ungari, Böömimaa ja Lombardia-Venezia kuningas. Kuigi Ferdinandi ei tunnistatud teovõimetuks, valitses riiki siiski regendinõukogu, kuhu kuulusid teised Habsburgide perekonna liikmed ja kantsler Metternich.
Keiser Franz I nõuanne oma pojale surivoodil oli olnud: valitse ja ära midagi muuda. Riigi tegelik valitseja Metternich jätkaski vana keisri jäika ja konservatiivset poliitikat, mis oli osaliselt 1848. aasta revolutsiooni põhjuseks. Rahutuste laienedes astus Metternich 13. märtsil 1848 mässajate nõudel ametist tagasi ja põgenes välismaale. Keiser lahkus õukonnaga Viinist Innsbrucki.
Keiser Ferdinand oli vaatamata oma puudustele rahva hulgas populaarne ja suhtus ka ise rahvasse heatahtlikult. 1848. aasta revolutsiooni ajal ei olnud ta nõus rahva vastu relvi kasutama ja leidis, et võimaluse piires tuleb inimeste soovidele vastu tulla. Kui konservatiivid kehtestasid oktoobris 1848 Viinis sõjaseisukorra ja taastasid keskvõimu, kerkis päevakorda keisri väljavahetamine. Metternichi kaitseta ei olnud Ferdinandil võimalust trooni säilitada ja 2. detsembril 1848 loobus ta võimust oma 18-aastase vennapoja Franz Josephi kasuks.
Pärast troonist loobumist kolis ta koos abikaasaga Böömimaale, mida ta väga armastas, ja veetis kogu oma ülejäänud elu Praha kindluses, kus ta tegeles botaanika, muusika ning heraldikaga. Ka tšehhid tundsid keisri vastu sümpaatiat ja andsid talle hüüdnime Ferdinand Hea.
Oma varanduse pärandas ta samuti keiser Franz Josephile. Ferdinand on maetud Viini kaputsiinide kirikus asuvasse keiserlikku krüpti.


Zygmunt III Waza.
Zygmunt III Waza (Sigismund III Vasa, 20. juuni 1566 Södermanlandi lään, Gripsholm – 30. aprill 1632 Varssavi) oli Rootsi kuninga Johan III poeg ning valiti Jagelloonide järglasena 1587. aastal Poola kuningaks, isa surma järel 1592. aastal ka Rootsi kuningaks. 1599. aastal jäi ta aga Rootsi troonist ilma, sest oli veendunud katoliiklane ning rootslased olid poolakate ülemvõimu vastu.
Zygmunt oli kahtlemata äärmiselt ambitsioonikas mees ning nii võttis ta endale lisaks Rootsi troonile naasemise plaanile ka kohustuse alistada Venemaa. Ta pidi oma valitsusaja jooksul pidevalt sõdima nii Rootsi kui ka Venemaaga.
Rootsi vastu kulges sõda vahelduva eduga, kuid alates 1621. aastast kaldus sõjaõnn Poola kahjuks, nii et 1629. aastal pidi Poola Altmargi vaherahuga Liivimaa ehk tänapäeva Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti Rootsile andma.
Venemaaga oli asi komplitseeritum. Otsest sõjategevust ei toimunud, küll püüdis Zygmunt saavutada Poola-meelse võimu tekkimist. Et ta oli äge katoliiklane, siis lootis ta ka Venemaa katoliku usku pöörata. Esialgu toetas ta Poola-meelseid Vale-Dmitrisid, nende surma järel tungis aga avalikult sõjaga Venemaale ning pani 1610. aastal Moskvas troonile oma poja Władysławi. Rootsile see muidugi ei meeldinud ja nii tungisid rootslased Novgorodimaale ja okupeerisid selle. Et Poola ja Rootsi hakkasid nüüd omavahel võitlema, said venelased hinge tõmmata ja vallutasid 1613. aastal Moskva tagasi, pannes suurvürstitroonile Mihhail Romanovi. Sõda Poolaga lõppes 1618. aastal, rahulepinguga sai Poola endale mõningaid piiriäärseid alasid.
Zygmunt III püüdis ka kuningavõimu tugevdada, tahtes muuta seda päritavaks, kuid see kava tal ebaõnnestus. Siiski oli ta kokkuvõttes üpris edukas kuningas ning tegelikult ka viimane Poola monarh, kelle ajal oli riik Ida-Euroopa tugevaim.


1050. aastad.
1050. aastad on aastad 1050–1059 pKr.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Kümnendid: 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad
Aastad: 1050 1051 1052 1053 1054 1055 1056 1057 1058 1059


1060. aastad.
1060. aastad on aastad 1060–1069 pKr.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Kümnendid: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1060 1061 1062 1063 1064 1065 1066 1067 1068 1069


1031.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad - 1030. aastad - 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad
Aastad: 1026 1027 1028 1029 1030 - 1031 - 1032 1033 1034 1035 1036


1032.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad - 1030. aastad - 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad
Aastad: 1027 1028 1029 1030 1031 - 1032 - 1033 1034 1035 1036 1037


1481.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad - 1480. aastad - 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad 1530. aastad
Aastad: 1476 1477 1478 1479 1480 - 1481 - 1482 1483 1484 1485 1486


1482.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad - 1480. aastad - 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad 1530. aastad
Aastad: 1477 1478 1479 1480 1481 - 1482 - 1483 1484 1485 1486 1487


1479.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad - 1470. aastad - 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad
Aastad: 1474 1475 1476 1477 1478 - 1479 - 1480 1481 1482 1483 1484


1480.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad - 1480. aastad - 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad 1520. aastad 1530. aastad
Aastad: 1475 1476 1477 1478 1479 - 1480 - 1481 1482 1483 1484 1485


1490.
1490. aasta (MCDXC) oli 15. sajandi 90. aasta.


Abar.
Abar (vene sõnast "обор") ehk abaravõrk on eesti rahvakultuuris kalavõrk, mille võrgulinad on kolmekordsed (vahel ka kahekordsed).
Välised võrgulinad on keskmisest kitsamad ja palju suuremate silmadega.
Abarat kasutatakse suurte kalade püüdmisel, kusjuures kalu hirmutatakse mütaga.
Varasemas "kalapüügieeskirjas" on abar määratletud kui "nakkevõrk, millele on ühele või mõlemale küljele juurde rakendatud suuresilmne võrgulina". Kehtiv kalapüügieeskiri viitab abara kirjeldamisel Euroopa nõukogu määruse (EÜ) nr 2187/2005 artikli 2 punkti b alapunktile ii.


Göran Persson.
Hans Göran Persson (sündis 20. jaanuaril 1949 Södermanlandi läänis Vingåkeris) on Rootsi poliitik, aastatel 1996–2007 Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei esimees ja 1996–2006 Rootsi peaminister.
Töölisklassi perekonnast pärit Göran Persson asus õppima Örebro kolledžisse sotsioloogiat ja politoloogiat, kuid lahkus sealt 1971. aastal õppeasutust lõpetamata. Aastal 2005 anti talle vaatamata lõpetamata kõrgharidusele Örebro Ülikooli audoktori kraad meditsiini alal.
Poliitikas on Persson osalenud juba 1970. aastate algusest. Aastatel 1972–1975 kuulus ta Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Noorteühenduse juhatusse. Hiljem oli ta tegev munitsipaalpoliitikuna Katrineholmi kommuunis ja loobus 1979 isegi parlamendiliikme kohast, et jätkata tegevust Katrineholmis.
Aastatel 1989–1991 oli Göran Persson Ingvar Carlssoni valitsuses koolide minister ja 1994–1996 rahandusminister. Pärast Carlssoni pensionile minekut valiti Persson Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Partei uueks esimeheks ja 22. märtsil 1996 kinnitas parlament ta ühtlasi riigi uueks peaministriks.
Aastal 1998 toimunud parlamendivalimistel kaotasid sotsiaaldemokraadid kõvasti hääli, saavutades vaid 36,4% valijate toetuste. Teiste vasakpoolsete parteide toel õnnestus Perssoni valitsuskoalitsioonil siiski püsima jääda. Järgmistel valimistel parandasid sotsiaaldemokraadid oma valimistulemust, kuid ei moodustanud koalitsiooni, vaid jätkasid vähemusvalitsuses.
Perssoni valitsus langes 2006. aasta parlamendivalimiste järel. 17. septembril 2006 toimunud valimistel kogusid sotsiaaldemokraadid küll kõige enam kohti parlamendis, kuid tervikuna jäi vasakpoolsete parteide valimisliidu tulemus nõrgemaks parempoolsete parteide tulemusest.
5. oktoobril 2006 kinnitas Rootsi parlament riigi uueks peaministriks Moderaatide partei liidri Fredrik Reinfeldti. Perssoni enam kui kümme aastat kestnud valitsusaeg oli lõppenud.
Göran Persson teatas, et 2007. aastal lahkub ta ka Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Partei esimehe ametikohalt. 17. märtsil 2007 valitigi tema asemel partei uueks esimeheks Mona Sahlin.
Isiklikku.
Göran Persson on aastast 2003 abielus Anitra Steeniga. See on tema kolmas abielu. Aastatel 1978–1995 oli ta abielus Gunnel Claessoniga, kellega tal on kaks tütart. Tema teine abikaasa oli Annika Barthine (abielu kestis 1995–2002).


Rootsi peaministrite loend.
Peaministrid


Abara tänav.
Abara tänav on tänav Tallinnas Haabersti linnaosas Vismeistri asumis.
Tänav ulatub Jõeküla tänavast Jõeoti tänavani ja on umbes 300 meetrit pikk.
Tänava nime määras Tallinna Linnavalitsus määrusega nr 103 19. septembrist 2001.
Tänavale on ette nähtud 60 eramut.


Olof Palme.
Sven Olof Joachim Palme (30. jaanuar 1927 Stockholm – 28. veebruar 1986 Stockholm) oli rootsi poliitik, Rootsi peaminister 1969–1976 ja 1982–1986.
Biograafia.
Olof Palme sündis Stockholmis Östermalmil. Tal puudus traditsiooniline sotsiaaldemokraatlik taust: tema isa oli rikas kindlustusärimees ja vanaisa liberaalist poliitik. Palme oli sotsiaaldemokraat ja erakonna Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei juht.
Tapmine.
Olof Palmele ei meeldinud ihukaitsjaid kasutada. Neid polnud tal kaasas ka 28. veebruari 1986. aasta õhtul, kui ta koos naise Lisbetiga pärast kinos käimist kodu poole jalutas. Kui Palmed olid Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul sisenemas metroosse, et sõita koju umbes kahe kilomeetri kaugusel vanalinnas, ilmus mõrvar, tulistas Palmele Magnum 357-st kuuli selga, saatis teise kuuli Lisbeti poole ning põgenes Tunnelgatani kaudu ida suunas. Palme suri silmapilkselt, mõnede hinnangute järgi koguni enne kukkumist. Lisbeti kuul ei tabanud.
Tema mõrv on siiani lahendamata. 1988. aasta detsembris arreteeriti mõrvas kahtlustatavana Stockholmi allilmas tuntud Christer Pettersson. Lisbet Palme tuvastas ta oma mehe tapjana, ning Pettersson läks kohtu alla, kus ta mõisteti 27. juunil 1989 süüdi, kuid ringkonnakohus vabastas ta hiljem süüdistuse vähese tõendatuse tõttu. 1990. aastate lõpus tuli ilmsiks uusi tõendeid Petterssoni vastu, kuid mais 1998 keeldus Rootsi ülemkohus uut menetlust alustamast.
Tsitaat.
Ütlen, et Sovet on kommunistlik diktatuurimaa, mille vastu tunneme samasugust vastikust, kui kõikide diktatuuride vastu. (30. augustil 1973; tsitaat on võetud Teatajast, tõlge rootsi keelest)
Mälestuse jäädvustamine.
Alates 1987. aastast annab Olof Palme mälestusfond välja Olof Palme auhinda.


Molekulmass.
Molekulmass ehk suhteline molekulmass on arv, mis näitab, mitu korda on ühe molekuli mass suurem kui aatommassiühik (amü).
Selleks, et leida molekulmass, tuleb liita antud molekuli koostises olevate elementide aatommassid.


Carl Bildt.
Nils Daniel Carl Bildt (sündinud 15. juulil 1949 Hallandi läänis Halmstadis) on Rootsi poliitik. Ta oli Rootsi peaminister aastatel 1991–1994, kuulub moderaatide parteisse.
Bildt pärineb Rootsi-Taani-Norra aadlisuguvõsast, kust pärineb hulgaliselt sõjaväelasi ja poliitikategelasi, sealhulgas riigimarssal, riigisekretär, sõjaväe ülemjuhataja, lordkantsler ja asekuningas. Tema isa on erumajor, kes juhatas praeguseks likvideeritud Tsiviilkaitse nõukogu haridusbürood. Carlil on vend Nils, kes sündis 1952.
1970. aastate alguses oli ta Rootsi Konservatiivsete ja Liberaalsete Tudengite Konföderatsiooni esimees. Kui mittesotsialistid moodustasid 1976 valitsuse, asus ta tööle moderaatide partei koordinaatorina. 1979 valiti ta Riigipäeva liikmeks, kuid Bildt ei asunud parlamenti, vaid jätkas tööd poliitika koordineerimisel riigisekretärina pärast valimisi moodustunud mittesotsialistlikus valitsuses. Peatselt valiti ta parlamenti ja 1986 sai ta moderaatide partei juhiks.
Aastal 1991 sai Bildt Rootsi peaministriks neljast parteist moodustatud koalitsioonis, kuhu sotsiaaldemokraadid ei kuulunud. Aastal 1994 toimunud järgmistel valimistel sai moderaadid kohti juurde, ent järgmise valitsuse moodustasid taas sotsiaaldemokraadid.
Peaministrina liberaliseeris ja reformis Bildti valitsus Rootsi majandust. Ta algatas Rootsi ühinemisläbirääkimised Euroopa Liiduga. Majandusreformide hulka kuulusid telekommunikatsiooni- ja energiaturu liberaliseerimine ning tervishoiu ja riigiettevõtete erastamine. 1992. aasta novembris loobus valitsus Rootsi krooni fikseeritud kursist ja laskis krooni kursi vabaks. Need meetmed aitasid vähendada Rootsi riigieelarvedefitsiiti. Samas jäi neisse aastatesse majanduskriis, mis osalt sundiski näiteks krooni kurssi vabaks laskma.
Pärast seda, kui ta peaministri kohast loobuma pidi, sai temast rahuvahendaja Balkani konfliktis. Ta oli alates 1995. aasta juunist Euroopa Liidu eriesindaja endises Jugoslaavias, 1995. aasta novembris Daytoni rahukonverentsi kaasesimees ja 1995. aasta detsembrist 1997. aasta juunini, vahetult pärast Bosnia sõja lõppu Daytoni rahulepinguga ette nähtud ametiisik kõrge esindaja Bosnias ja Hertsegoviinas. 1995 kuulutas Horvaatia Bildti "persona non grataks", sest Bildt oli väljendanud seisukohta, et Horvaatia president Franjo Tuđman on sõjakuritegudes sama palju süüdi kui Krajina serblaste liider Milan Martić.
1999 sai Bildti asemel moderaatide partei esimeheks Bo Lundgren.
Alates 6. oktoobrist 2006. aastast on Carl Bildt Fredrik Reinfeldti valitsuses Rootsi välisminister.
Isiklikku.
Carl Bildt on kolmandat korda abielus. Tema esimene abikaasa (1974–1975) oli Kerstin Zetterberg, teine abikaasa (1984–1997) oli Mia Bohman, kelle isa oli moderaatide partei juht ja majandusminister Gösta Bohman, ja kolmas abikaasa (alates 1998. aastast) on Anna Maria Corazza.
Teisest abielust on tal tütar Gunnel (sündis 1989) ja poeg Nils (sündis 1991), kolmandast abielust poeg Gustaf (sündis 2004).


Amiinid.
Amiinid on ammoniaagi (NH3) derivaadid, milles üks, kaks või kolm vesiniku aatomit on asendatud orgaanilise asendusrühmaga.
Jaotamine.
Fenüültuumaga seotud amiine nimetatakse aniliinideks.
Keemilised omadused.
Amiinid on aluseliste omadustega, sest lämmastiku peal asub nukleofiilsustsenter.


Thorbjörn Fälldin.
Nils Olof Thorbjörn Fälldin (sündis 24. aprillil 1926 Västernorrlandi läänis Hogsjös) on Rootsi poliitik, Rootsi peaminister 1976–1978 ja 1979–1982, Keskpartei juht aastatel 1971–1985.
Kui ta sai 1976. aastal Rootsi peaministriks, oli ta esimene parem- ja keskjõudude bloki (tollal) suurimast parteist pärit valitsusjuht. Keskpartei sai sama aasta valimisel üldtulemuselt teise koha, kogudes 24,08% häältest ja 86 kohta 349-st.
Thorbjörn Fälldin kasvas üles talupidajate perekonnas Ångermanlandis ja hakkas ise talupidajaks. Poliitikaga hakkas tegelema 1940. aastatel.
Ta valiti 1958 parlamendiliikmeks: Riksdagi koosseisu kuulus ta esmalt 1964. aastani ja siis uuesti aastatel 1967–1986.
Võisteldes Keskpartei juhi koha pärast Johannes Antonssoniga, sai ta 1969 Keskpartei aseesimeheks. 1971 tõusis ta erakonna esimeheks, edestades sisevalimistel Gunnar Hedlundit.
Aastal 1973 soovitas ta Keskpartei ja Liberaalse Rahvapartei ühinemist suureks poliitiliseks keskjõuks, mis jäi ära Keskpartei liikmete enamiku vastuseisu tõttu.
Fälldin, Thorbjörn
Fälldin, Thorbjörn


Ola Ullsten.
Stig Kjell Olof Ullsten (sündis 23. juunil 1931 Umeås) on rootsi poliitik, Rootsi peaminister 1978–1979.
Ullsten, Ola
Ullsten, Ola


Mayerling.
Jahimaja ja Karmeliitide kirik Mayerlingis
Mayerling on 200 elanikuga küla Alam-Austria liidumaal Austrias, kuulub Allandi linna haldusalasse. Küla asub Schwechati jõe ääres, 24 kilomeetri kaugusel Viinist edela suunas.
1550. aastast alates oli see Heiligenkreuzi kloostri valduses.
Mayerlingis asub loss, mille 1886. aastal omandas Austria-Ungari kroonprints Rudolf, kes tegi sellest jahimaja. 30. jaanuaril 1889. aastal leiti kroonprints lossist surnuna koos oma armukese Maria Vetseraga. Üldtunnustatud seisukoht on, et tegu oli enesetapuga, kuid on ka mitmeid teisi teooriaid. Pärast seda intsidenti muutis kroonprintsi isa, keiser Franz Joseph I, hoone Paljasjalgsete Karmeliitide Ordu nunnakloostriks. Tänapäeval on hoones muuseum.


Tage Erlander.
Tage Fritiof Erlander (13. juuni 1901 Värmlandi lään, Ransäter – 21. juuni 1985 Stockholm) oli rootsi poliitik, Rootsi peaminister 1946–1969. Ta on kõige kauem ametis olnud Rootsi peaminister.
Biograafia.
Tage Erlander pärines usklikust ja liberaalsest perekonnast. Õpingute ajal Lundis mõjutasid teda sotsiaaldemokraatlikud ideed ja ideaalid ning 1928. aastal liitus ta Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Tööparteiga.
Aastal 1930 valiti ta Lundi linnavolikokku, 1932 Riigipäeva, mille liige oli ta kuni 1973. aastani. 1944–1945 oli ta sotsiaal-, 1945–1946 haridusminister.
Pärast Per Albin Hanssoni surma 1946. aastal sai Erlanderist Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei juht ja peaminister. Ta oli neil ametikohtadel 23 aastat, kuni oktoobrini 1969. Ta on kõige kauem ametis olnud Rootsi peaminister.
Alguses suhtuti temasse kahtlevalt isegi tema enda parteis, kuid aja jooksul omandas ta suure populaarsuse. Peaministrina teostas ta sotsiaalseid reforme ja ajas neutraliteedipoliitikat.
Tage Erlander suri 21. juunil 1985 Stockholmis.
Isiklikku.
Aastal 1930 abiellus Aina Anderssoniga, kellega tal oli kaks last.
Pärast poliitikast taandumist elas koos oma naisega Bommersvikis.


Władysław IV Waza.
Władysław IV Waza (9. juuni 1595 – 20. mai 1648) oli Zygmunt III Waza poeg ja viimane tugev Poola kuningas, valitses 8. novembrist 1632 kuni surmani; Vene tsaar 1610–1613.
Kuninglik tiitel: "Vladislaus Quartus Dei gratia rex
Poloniae, magnus dux Lithuaniae, Russiae, Prussiae, Masoviae, Samogitiae, Livoniaeque, necnon Suecorum, Gothorum Vandalorumque haereditarius rex, electus magnus dux Moschoviae"
27. septembrist 1610 4. novembrini 1612 kuulus Moskva linn Rzeczpospolita koosseisu.


Wilhelm II.
Wilhelm II preisi ohvitserimundris, 1890-ndatel
Wilhelm II (27. jaanuar 1859 Berliin – 4. juuni 1941 Doorn, Holland) oli viimane Saksa keiser ja Preisimaa kuningas 1888–1918. Teda on peetud üheks peamiseks süüdlaseks Esimese maailmasõja algatamises, ent selle väite õigsus on kaheldav.
Wilhelm II oli vaid sada päeva keisrina valitsenud Friedrich III poeg ja esimese Saksa keisri Wilhelm I pojapoeg. Wilhelm II oli inglise kuninganna Victoria vanim lapselaps. Tema üks käsi oli sünnitrauma tagajärjel äärmiselt nõrk, Wilhelm jaksas seda vaevu tõsta, kuid teine käsi oli seevastu väga tugev. Wilhelm tavatses kanda sõrmust nii, et selle kivi oli sissepoole pööratud ja kätlemisel teretatava ihusse tungis.
Ta soovis valitseda oma riiki sisuliselt absolutistlikult ning seetõttu saatis 1890. aastal erru ka riigikantsler Otto von Bismarcki. Ta huvitus väga kõigest sõjaväelisest ning moderniseeris pidevalt Saksa armeed, püüdes isegi luua omal käel uute relvade ja sõjalaevade mudeleid. Tema valitsemisajal hakkas Saksamaa otsima kohta päikese all. Wilhelm arvas, et Saksamaale oleks kohane omada sama palju kolooniaid kui on Prantsusmaal, mis tekitas hulga konflikte, kuna enamik maailmast oli juba teiste Euroopa suurvõimude, Jaapani ning USA vahel laiali jagatud. Wilhelm lootis sõjaga olukorda Saksamaa ja ta liitlaste kasuks muuta, kuid ometigi ei soovinud ta maailmasõda, kuna see viis Saksamaa sõtta kahel rindel ning nõrkade liitlastega. Pärast sõda püüti aga teda näidata peamise sõjasüüdlasena, et võitjariikidelt vastutus ära veeretada. See tendents jätkub ajalookäsitlustes kohati tänini.
Wilhelmi sõjaeelne poliitika oli agressiivne. Ta püüdis Saksamaa positsioone tugevdada kõikjal, kus vähegi võimalik, tekitades sellega Maroko kriisid ning põhjustades Saksamaa-vastase Antandi tekke.
Pärast Franz Ferdinandi mahalaskmist (28. juunil 1914) toetas Wilhelm tugevalt keiser Franz Joseph I, andes nii Austria-Ungarile võimaluse alustada sõda Serbia vastu. Ent nähtavasti ei kavatsenud Wilhelm siiski valla päästa üleeuroopalist sõda, sest otsustavatel nädalatel juulikuu alguses läks ta oma jahiga Põhjamerele seilama ning lõikas end nõnda riigiasjust ära. Kui suur sõda juuli lõpus juba puhkemas oli, püüdis ta seda isikliku sekkumisega veel ära hoida, ent tema katsed ei toonud tulemusi.
Pärast Esimest maailmasõda.
Pärast sõda lahkus Wilhelm II Hollandisse eksiili ja elas seal kuni surmani. 1919. aastal ostis ta Doorni omale maja. Holland keeldus teda Antantile välja andmast.
Esialgu toetas ta natsionaalsotsialismi, sest lootis, et natsionaalsotsialistid taastavad monarhia. Kui Adolf Hitler aga diktatuuri kehtestas, loobus Wilhelm tema valitsust toetamast. Teise maailmasõja ajal asetas ta pärjad nii Saksa kui ka Hollandi sõdurite haudadele, näidates sellega oma lahtiütlemist natsionaalsotsialismi pooldavast suunast ja vastuseisu Saksamaa välksõdadele. Seetõttu ei saatnud pettunud Hitler tema matustele enamat ühest tagasihoidlikust pärjast. Ekskeiser oli keeldunud ka natsionaalsotsialistliku sümboolika kasutamisest ja riiklikest matustest.
Tegevus ühingutes.
Keiser Wilhelm II on Corps Borussia Bonni vilistlane.
Seosed Eestiga.
1890. aastal toimunud Venemaa visiidi ajal oli tal määratud pooletunnine kohtumine baltisakslastega Tallinnas ja seejärel peatumine Narvas luksuslikus Stieglitzi villas.
1912. aasta suvel juulikuus toimus keiser Wilhelm II riigivisiit Venemaa Keisririiki kohtumaks tsaar Nikolai IIga Eestimaal Paldiski sadamas, Wilhelm saabus Hohenzollerni laevaga ristleja Moltke saatel. Paldiski reidil peeti Nikolai II jahil Standart lõuna 50 inimesele ning toimusid meremanöövrid, mida jälgisid koos Wilhelmiga admiral Alfred von Tirpitz ja Preisi Heinrich. Toimusid ka läbirääkimised poliitilise olukorra üle Euroopas, mis siiski ei suutnud ära hoida hilisemat Esimest maailmasõda.
Oktoobrist 1917 – 9. novembrini 1918 oli ta Eesti valitseja.
Isiklikku.
Ta vasak käsi oli sünnist saati nõrk ja teisest käest pisem. Ta kandis iseloomulikke W-tähe kujulisi vuntse.
Välislingid.
Wilhelm 2.
Wilhelm 2.
Wilhelm 2.
Wilhelm 2.


Rjurik.
Rjurik (umbes 830 – arvatavasti 879) oli legendaarne varjaagide pealik, kes oletatavasti valitses 9. sajandi teisel poolel Novgorodimaad.
Arvatav elulugu.
Andmed tema elu ja tegevuse kohta on küllalt napid ja vastuolulised, kuid traditsiooniliselt peetakse teda Rjurikovitšide valitsejasoo esiisaks ning Vana-Vene riigi rajaja Igori isaks. Rjurik olevat olnud rosside ehk russide soost – seda on peetud Kesk-Rootsi Roslageni piirkonna viikingihõimuks. Vene ajaloolase Vassili Tatištševi oletusel võis Rjurik olla vendide soost. On ka oletatud, et ta oli varjaagi-slaavi segapäritolu.
Tema isana on nimetatud Godoslavi, emana Gostomõsli tütart Umilat. Mõne allika järgi oli Rjuriku isa Taani kuningas Sigurd Snogöye ('Maosilm') ning ema Inglismaalt pärit Heluna. Isana nimetatakse veel Ingvarit, kelle kaudu Rjuriku esivanemate liin võis ulatuda legendaarse Skandinaavia valitseja Harald Hildetandi ning Skjöldingi valitsejasooni. Kõik need versioonid on väga oletuslikud.
Rjuriku abikaasaks võis olla Norra kuningasoost vürstitar Jefanda (Efenda, Edvina). Neil võis olla poeg Igor (877 – arvatavasti 946).
Vene kroonikate andmetel ("Jutustus möödunud aegadest" jt) tõstsid novgorodlased 859. aastal varjaagidest valitsejate vastu mässu, kuid pärast kolm aastat kestnud omavahelisi hõimusõdasid ja korratust kutsusid taas endale mere tagant valitsejad. Nii tulnudki mere tagant kolm venda-konungit – Rjurik, Sineus ja Truvor. Rjurik valitsenud Novgorodis, Sineus Beloozeros ja Truvor Irboskas. Kahe noorema venna surm (864?) teinud Rjurikust Novgovorodimaa ainuvalitseja. Osa allikate järgi oli Rjurik Novgorodi (Holmgardi) linna rajaja.
Kroonikate järgi suri Rjurik 879. aastal ning andis valitsemise üle oma kaaskondlasele Olegile, paludes tal ühtlasi hoolitseda oma väikese poja Igori eest. Tema järglased valitsesid Kiievi-Venet 1240. aasta mongolite sissetungini. Viimane Rjurikute soost valitseja Venemaa troonil oli Vassili IV, kes suri 1612.
Uurijate oletusi.
On kaheldud, kas Rjurik on üldse ajalooline isik, ja teda on peetud väljamõeldud tegelaseks rahvapärimusest.
Mõningate oletuste kohaselt eksisteeris reaalselt vaid Rjurik ning kaks ülejäänud venda on võõrkeelseid allikaid valesti tõlgendanud vene kroonikakirjutajate eksituse tulemus: tegelikult olevat maale tulnud Rjurik oma kojaga ("sine hus") ja ustava malevaga ("tru voring"). Teiste oletuste järgi oli "Sineus" slaavipärane kuju nimest "Signjotr" ja "Truvor" nimest "Torvald".
"Rjurik" on slaavipärane kuju germaani nimest, mis esines või esineb ka kujudel "Roderick", "Hrodric", "Hroðricus", "Hrörek", "Hrœrekr", "Hrørīkr", "Rørik", "Hrödar", "Hröder" ja "Hrēðrīk". Mõned uurijad samastavad Rjurikut frangi kroonikatest tuntud Haithabu soost Dorestadi Rørikiga, kes sündis umbes 810–820 ja kuni 860. aastani Lääne-Euroopas erinevaid alasid rüüstas.
Vene ajalookirjanduses on varjaagide rolli suhtes Vana-Vene riigi tekkimisel väga vastandlikke seisukohti, mis põhinevad mitte üksnes ajalooallikatel, vaid ka ajaloolaste ideoloogilisel orientatsioonil. Osa ajaloolaste arvates valitses Rjurik algul Ladogas, kust arheoloogilistel kaevamistel on leitud mitmeid 9. sajandist pärinevaid skandinaaviapäraseid leide, ja haaras 862 ise soodsas olukorras võimu Novgorodis; müüt varjaagide valitsema kutsumisest tekkis alles 11. sajandil ning sattus 12. sajandil kroonikatesse Vene valitsejasoo päritolu seletuseks.


Rainier III.
Rainier III (Rainier Louis Henri Maxence Bertrand Grimaldi; 31. mai 1923 – 6. aprill 2005) oli Monaco vürst 1949–2005.


Geneetikute ja biokeemikute loend.
"Siin on loetletud geneetikuid ja biokeemikuid."
__NOTOC__


Vladimir Lenin.
Vladimir Iljitš Lenin (sünnijärgne perekonnanimi Uljanov; vene keeles "Владимир Ильич Ульянов (Ленин)"; 22. aprill (vkj 10. aprill) 1870 Simbirsk Venemaa keisririik – 21. jaanuar 1924 Lenini mäed Moskva oblast NSV Liit) oli Venemaa bolševike juht, Oktoobrirevolutsiooni läbiviija, Nõukogude Venemaa esimene valitsusjuht ja hiljem leninismiks nimetatud kommunistliku riigiõpetuse rajaja.
Lapsepõlv, haridus ja kasvatus.
Vladimir Uljanov sündis Simbirskis (praegu Uljanovsk) rahvakoolide inspektori Ilja Nikolajevitš Uljanovi (1831–1886) perekonnas. Isa Ilja Nikolajevitš Uljanov, päritolult kalmõkk, töötas rahvakoolide inspektorina. Tänu tööalasele edukusele sai ta pärusaadliku tiitli, seega oli see ka tema pojal Vladimiril. 1886 suri Vladimiri isa ootamatult. Vladimiri emapoolne vanaisa oli juudi rahvusest, vene õigeusu vastuvõtnud Israel Blank, vanaema aga rootsi-saksa suguvõsast Anna Grosshopf.
Aastatel 1879–1887 õppis Vladimir Uljanov Simbirski gümnaasiumis. Aastal 1887 lõpetas ta kuldmedaliga gümnaasiumi ja astus Kaasani ülikooli õigusteaduskonna. Varsti heideti ta sealt osavõtu eest üliõpilaste revolutsioonilises liikumises välja ning saadeti välja oma sugulaste juurde Kaasani kubermangu Kokuškino külla.
Uljanovite perekond oli päritolult heterogeenne, kuid koosnes põhiliselt segaseisuslastest (intelligentsist).
Lenini isapoolne vanaisa Nikolai Vassiljevitš Uljanov oli pärisorine talupoeg Nižni Novgorodi kubermangust. Ta asus elama Astrahani, kus ta hakkas tööle rätsepana. Küpses eas abiellus ta Anna Aleksejevna Smirnovaga, kelle isa oli Marietta Šaginjani andmetel kalmõkk ning ema võib-olla venelane.
Kui sündis Lenini isa Ilja Nikolajevitš Uljanov, oli Nikolai Vassiljevitš Uljanov juba 60-aastane. Pärast Nikolai Vassiljevitši surma oli Ilja hooldajaks vanem vend Vassili, kes aitaski Iljal saada Kaasani ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda astumiseks vajaliku hariduse. Pärast ülikooli lõpetamist 1854 töötas Ilja Uljanov matemaatika ja füüsika õpetajana Penza ja Nižni Novgorodi gümnaasiumides ja koolides. Alates 1869. aastast oli ta Simbirski kubermangu rahvakoolide inspektor ja direktor.
Poliitilise tegevuse algus.
1887. aastal mõisteti Vladimiri vanem vend Aleksandr surma süüdistatuna vandenõus Venemaa keisri Aleksander III mõrvamiseks ja detsembris 1887. aastal heideti Vladimir üliõpilasrahutustes osalemise tõttu Kaasani ülikoolist välja ning kanti politsei poolt isikute nimekirja, kellel on keelatud asudas tööle riigiametnikuna. Aastal 1891 lõpetas V. Uljanov juuraõpingud eksternina Peterburi ülikooli juures, väga heade hinnetega ja 1. järgu diplomiga.
Vladimir Uljanovi pilt 1895. aastast, Venemaa keisririigi politseiarhiivist
Pärast õpinguid töötas ta mõnda aega Samaras vandeadvokaadi Andrei Hardini abina ning tegeles kriminaalasjades kaitsjana kohalikus ringkonnakohtus. 1893. aastal kolis V. Uljanov Peterburgi.
1895. aasta suvel käis Uljanov esimest korda välismaal, Šveitsis, kus kohtus Vene marksismi "isa" Georgi Plehhanoviga.
7. detsembril 1895 Lenin arreteeriti ning pärast aastast vangistust saadeti asumisele Šušenskoje külla Siberis. Seal abiellus ta juulis 1898 Nadežda Krupskajaga, kirjutas vangistuses kogutud materjali põhjal raamatu "Kapitalismi areng Venemaal" (ilmus aprillis 1899) ning tegeles tõlkimisega.
Tegevus emigratsioonis.
1900. aastal asus Uljanov elama välismaale. Peamised elukohad olid Šveitsis, Austria-Ungaris, Inglismaal ja Prantsusmaal. Seal andis ta 1902 välja raamatu "Mis teha?" Selle autoriks oli märgitud N. Lenin (esmakordne pseudonüümi "Lenin" avalik kasutamine; Vladimir Uljanov kasutas tollal võõrast "Nikolai Lenin"ile kuuluvat passi).
1903. aastast alates oli Lenin üks bolševike juhte. Peamiselt tema initsiatiivil olid bolševikud samal aastal lahku löönud Vene Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist, ehkki Lenin väitis tihti, et ta olevat kogu VSDTP liider. Tegelikkuses jagunes partei bolševikeks ja menševikeks, kusjuures viimaste toetus ning liikmeskond oli tunduvalt suurem. Lenin läks tihti tülli ka oma kaasbolševikega, kuid talle kujunes ka ustav toetajaskond, kes tema radikaalseid ideid pooldas: näiteks Grigori Zinovjev, Jossif Stalin ja Sergo Ordžonikidze.
Viibides emigratsioonis Lääne-Euroopas tegeles Lenin ka bolševike täiendõppega ning organiseeris 1911. aasta kevadel Prantsusmaal Pariis lähedal Longjumeau linnas Venemaalt Pariisi suunatud 13 väljavalitud lootustandvale bolševikule ja 5 vabakuulajale täiendkoolituse. Lenin viis ise läbi 56 loengut teemadel poliitökonoomia, põllumajandusküsimused, sotsialismi teooria ja praktika Venemaal, ajaloo tõlgendamine materialistlikust arusaamast, tegi ka loengu olukorrast parteis antud ajal ning viis läbi loengu K. Marxi ja Fr. Engelsi Kommunistliku partei manifesti teemal.
Esimese maailmasõja ajal oli Lenin sõja toetamise lepitamatu vastane, mille tõttu ta jäi suhtelisse isolatsiooni, sest enamik sotsialistlikke rühmitusi osutus rohkem patriootiliseks kui internatsionalistlikuks.
Lenin (bolševikud) ja Saksamaa.
1915. aasta märtsis koostas VSDTP ja Poola Kuningriigi ning Leedu SDT Partei liige Alexander Parvus/(Israel Gelfand) plaani, mille eesmärgiks oli rahastada Venemaalt pärit ning emigratsioonis elavaid keisrivõimu vastaseid radikaalseid parteisid (Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ja VSDT(b)P) revolutsioonilises tegevuses -Venemaa keisririigi sõjalise jõu ning kaitsevõime nõrgendamiseks. Plaanile sai ta rahalise toetuse Saksa keisririigi Kindralstaabi ja Välisministeeriumi poolt, esialgse avansina 2 000 000 saksa marka... Plaani elluviimisel kasutas seda finantseeriv Saksamaa keisririigi valitsus saadikut Šveitsis Gisbert von Rombergi, Taanis krahv Ulrich von Brockdorff-Rantzaud ja vahendajana eesti päritolu Aleksander Kesküla ning teisi abilisi, kes asusid I maailmasõjas neutraalsetes riikides - Rootsis ja Šveitsis. Hilisemate hinnangute alusel peeti Leninit ainult saksa spiooniks, kes tegutses keisririigi kukutamiseks, samas võib aga ka tõlgendada Lenini ning teiste keisririigi vastaste revolutsionääride tegevust kui nendepoolsete kõikide olemasolevate võimaluste ärakasutamist oma eesmärgi saavutamiseks - võimuhaaramiseks Venemaal.
Lenini ja kaaslaste reis plommitud vagunis.
Kuna 1917. aastal viibisid Saksamaa keisririik ja Venemaa veel sõjaseisukorras, siis suunati Euroopas (neutraalses Šveitsis) emigratsioonis olevad Venemaa sotsiaaldemokraadid läbi Saksamaa kinnises nn "plommitud vagunis", mis ei võimaldanud neil sattuda Saksamaa territooriumile, kus oleks Saksamaa võimud pidanud nad sellisel juhul vastavalt seadustele interneerima.
Nn. plommitud vagunis viibisid: Vladimir Iljitš Uljanov, Nadežda Konstantinovna Krupskaja, Georgi Ivanovitš Safarin (Volodin), Moissei Motkovitš Haritonov, Grigori Aleksandrovitš Usievitš, Saara Naumovna Ravitš ("Равич Сарра Наумовна"), Abram Avtšilovitš Skovno ("Сковно Абрам Авчилович"), Stepan Ovsejevitš Radomõslski ("Радомысльский Степан Овсеевич"), Nadežda Mihhailovna Sljussareva ("Слюсарева Надежда Михайловна"), Maija Zelikhovna Abramovitš ("Абрамович Майя Зеликовна"), Ilja Davidovitš Miringhof ("Мирингоф Илья Давыдович"), David Morduhovitš Rosenblum ("Розенблюм Давид Мордухович"), Fanja Grebelskaja ("Гребельская Фаня"), Ovsei-Geršen Aronovitš Radomõslski (Zinovjev) "Радомысльский (Зиновьев) Овсей-Гершен Аронович"), Grigori Jakovlevitš Brilliant/ Sokolnikov ("Бриллиант (Сокольников) Григорий Яковлевич"), David Sokratovitš Suliašvili ("Сулиашвили Давид Сократович"), Inessa Moissejevna Armand, Valentina Sergejevna Mortotškina ("Морточкина Валентина Сергеевна"), Anna Jevgenjeva Konstantinovitš ("Константинович Анна Евгеньевна"), Jelena Feliksovna Kon ("Кон Елена Феликсовна"), Mihhail Grigorjevitš Tshakaja ("Цхакая Михаил Григорьевич"), Zlata Evovna Radomõslskaja ("Радомысльская Злата Эвовна"), Björk Rivkin ("Ривкин Бэрк Осерович"), Mihhail Vulfovitš Hoberman ("Гоберман Михаил Вульфович"), Johann Arnold Linde ("Линде Иоганн Арнольд Иоганнович"), Marija Jefimovna Miringhof ("Мирингоф Мария Ефимовна"), Semjon Gerševitš Peinenson ("Пейнесон Семен Гершевич"), Bunja Hemovna Pogonskaja ("Погонская Буня Хемовна"), Meer Kivovitš Aizenburd ("Айзенбурд Меер Кивович").
1917. aasta Veebruarirevolutsioon.
1917 elas Lenin endiselt Šveitsis. Siis sai ta aga kuulda Veebruarirevolutsioonist ning otsekohe hakkas ta otsima võimalusi Venemaale naasmiseks. Teda toetas üllatuslikult keiserlik Saksamaa, mis sai temaga kontakti eestlase Aleksander Kesküla kaudu. Sakslased lubasid Leninil vabalt läbi Saksamaa sõita ning lisaks veel ka rahaliselt toetada, sest nad lootsid, et Lenini õõnestustegevus Vene valitsuse vastu teeb idarindel sõja võitmise tunduvalt lihtsamaks.
Venemaale jõudnud, asus Lenin elama Petrogradi, et olla poliitsündmuste epitsentris. Ta asus teravalt kritiseerima Ajutist Valitsust ning nimetas seda toetavaid sotsiaaldemokraatlikke suundi (esseere ja menševikke) reeturlikeks. Juulis 1917 püüdis ta ilmselt esmakordselt võimu haarata, kuid Aleksandr Kerenski juhitud sotsiaaldemokraatlik valitsus suutis enamiku juhtivatest bolševikest arreteerida. Lenin ja Zinovjev põgenesid Soome. Nad varjasid ennast mitmel pool, samas kui Petrogradis tekitas paanikat Lavrenti Kornilovi "mäss". Bolševike liidrid amnesteeriti ning nad aitasid organiseerida pealinna kaitset. Lenin ei tihanud aga endiselt Petrogradi naasta. Tema suhtes kehtis endiselt vahistamisorder. Ta tuli pealinna alles septembris, redutades valedokumentidega konspiratiivkorteris.
1917. aasta Oktoobrirevolutsioon.
Smolnõisse, kus asus tol ajal bolševike kontrolli all olev Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, saabus Lenin 7. novembri hilisõhtul. Algul ei tahetud teda sisse lasta, kuna tal polnud vastavaid dokumente. Lõpuks õnnestus Leninil siiski Smolnõisse siseneda ja Trotskiga kokku saada. Selleks ajaks oli Trotski poolt organiseeritud punakaartlased hõivanud juba Venemaa Kesktelegraafiagentuuri, pangad, raudteejaamad jm strateegiliselt tähtsad punktid. Venemaa Ajutise Valitsuse residentsi Talvepalee hõivamine oli just käimas.
Järgmisel päeval toimunud II Ülevenemaalise Nõukogude saadikute kongress otsustas pärast pikemaid vaidlusi ja mitmete saadikurühmade lahkumist moodustada uue valitsuse, mille nimeks sai Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu ja mille esimeheks valiti Lenin.
Atentaat, haigused ja surm.
1918. aasta 30. augustil tulistas Sotsialistide-Revolutsionääride Partei liige Fanny Kaplan Lenini pihta kolm lasku, haavates teda kahega. Ühe, suhteliselt ohutu haava sai ta kätte, teine lask tabas Leninit kaela ja õla üleminekule. Selle tulemusena sattus veri kopsu ja tema olukord ei olnud kiita. Vaatamata sellele keeldus ta minemast haiglasse, kartes, et seal on uued mõrvarid teda ootamas. Leninit raviti kodus ja see ei saanud anda häid tulemusi.
1922. mais tabas Leninit halvatushoog. Tema parem külg oli osaliselt paralüseeritud ning ta ei osalenud enam valitsuse (rahvakomissaride nõukogu) tegevuses. Sama aasta detsembris tabas teda teine halvatushoog, mille tagajärjel ta enam ei osalenud aktiivses poliitikas. Märtsis 1923 oli Leninil kolmas halvatushoog, mille tagajärjel ta kaotas kõnevõime. Sellest ta enam ei toibunud. Lenin suri 21. jaanuaril 1924. On oletatud, et Lenini tervislikku olukorda raskendas lisaks atentaadil saadud haavadele ja neist tulenevatele tüsistustele ka kaugele arenenud süüfilis, mille oli diagnoosinud akadeemik Vladimir Behterev.
Lenin ja Punane terror.
¨Esimeseks sammuks töötava rahva vabastamisel sellest sunnitööst on mõisamaade konfiskeerimine, tööliskontrolli kehtestamine, pankade natsionaliseerimine. Järgmisteks sammudeks on vabrikute ja tehaste natsionaliseerimine, kogu elanikkonna sundorganiseerimine tarbijate ühistuisse, mis samaaegselt on ka saaduste turustamise ühistuiks, vilja ja teiste vajalike tarbeesemetega kauplemise riiklik monopol.¨
¨.. see inimkonna ajaloo suurim sunniviisilise töö asendamine tööga enda jaoks ei saa toimuda.. ilma vägivallata paadunud parasiitide ja nende sabarakkude vastu.¨
¨Organisatsiooniline ülesanne põimub üheks lahutamatuks tervikuks eilsete orjapidajate (kapitalistide) ja nende toapoiste jõugu -- härrade kodanlike intelligentide -- halastamatu sõjalise mahasurumise ülesandega.¨
¨Mitmekesisus üksikasjades, kohalikes iseärasustes, asjale lähenemise meetodites, kontrolli teostamise viisides ja parasiitide (rikaste ja sulide, intelligentsi hulgas leiduvate loodrite ja hüsteerikute jne. jne.) hävitamise ja kahjutuks tegemise viisides ei riku, vaid kindlustab ühtsust põhilises, peamises, olulises.¨
¨Ühes kohas pannakse vangi kümmekond rikast... Teises kohas pannakse nad peldikuid puhastama.... Neljandas kohas lastakse kohapeal maha iga kümnes... Viiendas kohas mõeldakse välja mitmesuguste vahendite kombinatsioone... Mida mitmekesisem, seda parem, seda rikkamad on üldised kogemused, seda kindlam ja kiirem on sotsialismi edu¨
¨... tuleb arvestada kapitalismilt sotsialismile ülemineku aja iseärasusi, mis ühelt poolt nõuavad, et pandaks alus võistluse sotsialistlikule organiseerimisele, teiselt poolt aga nõuavad sunduse rakendamist¨
¨Pole kahtlust, et ilma selle jooneta -- ilma revolutsioonilise vägivallata -- ei oleks proletariaat suutnud võita¨
¨Kogu elanikkonna töökohustus või teatavate aastakäikude mobiliseerimine kivisöe ja põlevkivi tootmise ning juurdeveo töödele, metsa raiumisele ja raudteejaamadesse vedamisele tuleb ellu viia suurima kiiruse ja rangusega. Määrata kindlaks töönormid ja iga hinna eest taotleda nende täitmist. Halastamatu karmusega karistada neid, kes korduvatest pealekäimistest, nõudmistest ja käskudest hoolimata tööst kõrvale hoiavad.¨
¨Me ütleme, et meie kõlblus on täielikult allutatud proletariaadi klassivõitluse huvidele. Meie kõlblus tuleneb proletariaadi klassivõitluse huvidest.... Meie jaoks on kõlblus allutatud proletariaadi klassivõitluse huvidele.¨
¨Klassivõitlus kestab edasi: ta on ainult muutnud oma vorme.... Klassivõitlus kestab edasi, ja meie ülesanne on -- allutada kõik huvid sellele võitlusele. Ka oma kommunistliku kõlbluse me allutame sellele ülesandele.¨
¨Proletariaadi diktatuuril oli edu, sest ta oskas ühendada sundimist ja veenmist. Proletariaadi diktatuur ei karda sundimist ja teravat, otsustavat, halastamatut riikliku sundimise väljendust, sest eesrindlikul klassil... on õigus teostada seda sundimist, sest ta teeb seda kõigi töötajate ja ekspluateeritavate huvide nimel ja omab selliseid sundimis- ja veenmisvahendeid, milliseid pole olnud kasutada ühelgi endistest klassidest¨
¨Üks sõdade ajajärk on meil seljataha jäänud, me peame valmistuma teiseks; millal see aga kätte jõuab, seda me ei tea... Seetõttu me ei tohigi loobuda sunniabinõudest¨
¨Tõenäoliselt ei leidu nüüd enam ühtki seltsimeest, kes kahtleks selles, et vaja on spetsiaalseid ja eriti energilisi abinõusid mitte ainult ergutamise, vaid ka sundimise mõttes, selleks et põllumajanduslikku tootmist elustada.¨
¨Väiketalupoeglikul maal on meie peamine ja põhiline ülesanne -- osata üle minna riiklikule sundimisele, selleks et talumajandust elustada, alustades kõige tarvilikumatest, pakilisematest, talupojale täiesti arusaadavatest, talle täiesti mõistetavatest abinõudest.¨
¨... vormiline demokratism peab olema allutatud revolutsioonilisele otstarbekohasusele.... Riik -- see on sundimise ala. Oleks hullumeelsus loobuda sundimisest eriti proletariaadi diktatuuri ajastul. ¨Administreerimine¨ ja administraatorlik asja juurde asumine on siin tingimata vajalikud. Partei on proletariaadi vahetult valitsev eelvägi, partei on juht.... Niikaua kui meie, partei Keskkomitee ja kogu partei, administreerime, s.t. valitseme riiki, ei loobu me kunagi ega saagi loobuda ¨läbisarjamisest¨, s.t. asendamisest, ümberpaigutamisest, ametissemääramisest, vallandamisest jne.¨
¨[ametiühingute] peamiseks tegevusmeetodiks on veenmine, kasvatamine; teiselt poolt ei saa nad riigivõimust osavõtjaina keelduda ka sundimisest osa võtmast.... ei saa nad riigivõimust osavõtjaina ja kogu rahvamajanduse kui terviku ehitajaina keelduda survest.¨
Kurikuulus GULAG loodi ametlikult küll alles 1930. aastal, aga GULAGile aluse pannud sunnitöölaagrid rajati juba Lenini ajal. Sunnitöölaagrid olid kommunistliku partei juhtimisel ellu viidud leninliku riikliku terrori oluline komponent. ¨Ühtki tähtsat poliitilist ega organisatsiooonilist küsimust ei otsusta ükski riigiasutus meie vabariigis ilma partei Keskkomitee juhtivate näpunäideteta.¨ (Aprill-mai 1920, '¨Pahempoolsuse¨ lastehaigus kommunismis').
Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaadi 23. juuli 1918 instruktsiooni kohaselt kaasnes vabaduskaotusega alati sunnitöö.
Pärast atendaati V. Leninile Moskvas ja Moissei Uritski tapmist Petrogradis kuulutati riikliku poliitikana välja nõukogude võimu vastaste vastu suunatud punane terror.
5. septembril 1918 avalikustas Vene SFNV RKN määruse nr. 710 «Punasest terrorist», mille kohaselt pidi Tšekaa nõukogude võimu kindlustamiseks klassivaenlased isoleerima koonduslaagritesse või maha laskma ning mahalastute nimed avalikustama.
Ka vaenlase kultus oli leninliku maailmakäsitluse üks põhijooni: ¨... meie partei, olles piiratud igast küljest vaenlaste poolt...¨ (Kõne Moskva tööliste ja punaarmeelaste saadikute nõukogu istungil 6. märtsil 1920.)
Pärand ja surmajärgne kultus.
Lenini järel sai Nõukogude Liidu faktiliseks liidriks Jossif Stalin, kes jätkas Lenini alustatud agressiivset maailmarevolutsiooni poliitikat. Stalini tegevus 1920-30ndatel aastatel muutis Lenini Nõukogude Liidu elanike jaoks kummardatavaks iidoliks. Lenini keha balsameeriti ja pandi vaatamiseks välja mausoleumi Moskva Punasel väljakul. Tõsiusklike kommunistide jaoks on Lenin jäänud iidoliks tänini.
Aastal 1924 nimetati Lenini kodulinn Simbirsk ümber Uljanovskiks ning Petrograd Leningradiks.
Isiklikku.
Vladimir Lenin oli alates 1898. aasta juulist abielus Nadežda Krupskajaga (1869 - 1939), lapsi neil ei olnud.


2030. aastad.
2030. aastad on aastad 2030-2039 pKr.
Sajandid: 20. sajand - 21. sajand - 22. sajand
Kümnendid: 1980. aastad 1990. aastad 2000. aastad 2010. aastad 2020. aastad - 2030. aastad - 2040. aastad 2050. aastad 2060. aastad 2070. aastad 2080. aastad
Aastad: 2030 2031 2032 2033 2034 2035 2036 2037 2038 2039


Hugo de Vries.
Hugo Marie de Vries [vri:s] (16. veebruar 1848 – 21. mai 1935) oli hollandi bioloog, kes rööbiti Carl Corrensi ja Erich von Tschermakiga taasavastas 1900. aastal Gregor Mendeli tööd geneetika alal.
De Vries õppis Leideni, Heidelbergi ja Würzburgi ülikoolis. Aastal 1878 omandas ta Amsterdami Ülikoolis doktorikraadi botaanika alal.
1890. aastatel tegeles de Vries taimede hübridiseerimise katsete seeriatega ja avastas uusi suureõielise kuningakepi vorme, mis kasvasid looduslikel jäätmaadel. Need avastused viisid ta samadele järeldustele, milleni oli jõudnud Mendel: konkreetsete tunnuste pärandumine ilmneb vaid üksikutel isenditel. Ta arvas koguni, et geenid (mida ta nimetas pangeenideks) suudavad ületada liigibarjääri: sama geeni olemasolu on vastutav kahe erineva lilleliigi karvasuse eest. Nendes oletustes oli ta oma ajast palju ees.
1890. aastate lõpus tutvus de Vries Mendeli artikliga, mis oli kirjutatud 40 aastat varem. De Vries muutis Mendeli töödes terminoloogiat, et kõrvaldada arusaamatused. Aastal 1900 avaldas ta oma katsete tulemused Prantsuse ajakirjas "Comtes Rendus de l'Académie des Sciences", kuid ei maininud sõnagagi Mendeli töid, millest ta oli lähtunud. Pärast Carl Corrensi teravat kriitikat oli de Vries nõus mainima Mendeli nime.


1437.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad - 1430. aastad - 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad
Aastad: 1432 1433 1434 1435 1436 - 1437 - 1438 1439 1440 1441 1442


1438.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad - 1430. aastad - 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad
Aastad: 1433 1434 1435 1436 1437 - 1438 - 1439 1440 1441 1442 1443


1439.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad - 1430. aastad - 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad
Aastad: 1434 1435 1436 1437 1438 - 1439 - 1440 1441 1442 1443 1444


1440.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad - 1440. aastad - 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad
Aastad: 1435 1436 1437 1438 1439 - 1440 - 1441 1442 1443 1444 1445


1441.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad - 1440. aastad - 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad
Aastad: 1436 1437 1438 1439 1440 - 1441 - 1442 1443 1444 1445 1446


1442.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad - 1440. aastad - 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad
Aastad: 1437 1438 1439 1440 1441 - 1442 - 1443 1444 1445 1446 1447


Priit Kruus.
Priit Kruus (sündis 3. detsembril 1981) on eesti kirjanduse uurija, kirjandusõpetaja ja kirjanik.
Ta õppis alates 2000. aastast Tartu Ülikoolis sotsiaalaineid, eesti keelt, kirjandust ja soome filoloogiat. Alates sügisest 2009 õpib Tallinna Ülikoolis doktorantuuris, erialaks eesti kirjandus ja kultuur. Töötab Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. 2011. aastast õpetab ta kirjandust ka Tallinna Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogilises Seminaris.
Ta on avaldanud mitmeid artikleid kirjanduskriitiku ja reporterina ning töötanud uudistetoimetajana Eesti Raadios.
Ta on toimetanud Eesti Kirjanduse Seltsi kvartalikirja Vihik ning asutas 2005. aastal noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk, olles selle peatoimetaja kaks esimest aastat.
Ta on 2004. aastast Eesti Kirjanduse Seltsi liige.
Välislingid.
Kruus, Priit
Kruus, Priit


Kirgiisi ahelik.
Kirgiisi ahelik (kirgiisi "Кыргыз Ала-Тоо", kasahhi "Қырғыз жотасы") on mäestik Aasias, osa Tian Shanist.
Kulgeb ida-lääne suunas Tarazist Boami kuristikuni (Tšüj jõel). Pikkus 375 km.
Põhjanõlvad laskuvad laugelt Mojõnkumi kõrbesse Lõuna-Kasahstanis.
Kõrgus kuni 4875 meetrit (Lääne-Alamedin). Kuni 2500 m kõrguseni stepp ja metsad, kõrgemal alpiniidud. Umbes 3700 meetrist alates igilumi ja -jää.


Lääneanakard.
Lääneanakard ehk india nakrapuu ("Anacardium occidentale") on anakardiliste sugukonda anakardi perekonda kuuluv puu.
Morfoloogia.
Lääneanakard on väike igihaljas puu, mis kasvab 10–12 meetrit kõrgeks. Puutüvi on lühike ja sageli ebakorrapärase kujuga.
Lehed.
Puu lehed paiknevad oksal spiraalselt, on nahkja pinnaga, kujult elliptilised või äraspidimunajad, 4–22 cm pikad ja 2–15 cm laiad.
Õied.
Õied moodustavad kobara või pöörise, mis on kuni 26 cm pikk. Õied ise on väikesed, algul kahvaturohelised, pärast tõmbuvad punaseks. Õiel on 5 kitsast kroonlehte, mis on 7–15 mm pikad.
Viljad.
Taime vili on akažuu (portugali keeles "caju" [kažuu]. Tavaliselt peetakse ja nimetatakse viljaks ovaalset kuni pirnikujulist ebavilja, mis areneb õiepõhjast ning koosneb viljaraagudest. Seda nimetatakse akažuuõunaks ehk kašuõunaks. See on kollane ja/või punane ploomi- või pirnisuurune (läbimõõt 5–11 cm) moodustis. See on magushapu ja mahlakas ning seda süüakse toorelt, sest see ei kannata transporti: selle koor on väga habras.
Seeme.
Taime tegelik vili on ligikaudu neeru- või poksikindakujuline luuvili, mis kasvab ebavilja otsas. Luuvili kasvabki kõigepealt ning seejärel tekib õieraost ebavili. Tegeliku vilja sees on üksainus seeme (nakar ehk akažuupähkel ehk india pähkel ehk kašupähkel). See seeme ei ole botaanilises mõttes pähkel, kuigi vilja ennast peavad mõned botaanikud pähkliks. Seemet ümbritseb kahekordne koor, mis sisaldab söövitavat fenoolvaiku. Mõned inimesed on nakarde vastu allergilised, kuid nakrad on allergeenina haruldasemad kui muud pähklid.
Levik.
Taim on pärit Brasiilia kirdeosast, kus seda portugali keeles nimetatakse "cajueiro" [kažu'eiru]. Perioodil 1560–1565 viisid portugallased selle oma Indias asuvasse kolooniasse Goasse. Sealt levis see üle Kagu-Aasia ja lõpuks Aafrikasse. Tänapäeval kasvab seda kõikjal, kus on piisavalt soe ja niiske kliima. Teda kasvatatakse viljapuuna troopikas.
Kasutamine.
Akažuuõuna süüakse mahlase ja hapu viljaliha pärast. Seda süüakse toorelt ning sellest tehakse moosi, vürtsitatud kastet ja jooke. Mõnes kohas on kombeks teha sellest alkohoolset jooki või lahjendatud ja suhkruga segatud mahla. Goas tehakse sellest alkohoolset jooki nimega "fenny". Akažuuõunas on palju tanniini ja ta rikneb kergesti. Seetõttu visatakse see paljudes kohtades pärast nakra eemaldamist lihtsalt ära.
Brasiilias on akažuumahl kõikjal levinud. Kirde-Brasiilias on tavaline, et nakramüüjad müüvad ühtlasi odavalt akažuumahla.
Vilja kõvad rohelised koored sisaldavad tugeva nahka ärritava toimega toksiini urušiooli. Enne seemne tarvitamist tuleb koored eemaldada. Selle käigus saavad töölised sageli tugevasti kõrvetada (toime sarnaneb roniva mürgipuu omale). Tervisepoodides on saadaval toornakraid, mis on ainult keedetud, mitte röstitud ega pruunistatud.
Aasia köögis on nakrad laialt levinud, näiteks valmistatakse kana nakardega. Samuti tehakse nakardest maapähklivõisarnast määret. Nakrad on väga õlirikkad ja neid lisatakse teistessegi pähklivõidesse, et õlisisaldust tõsta.
Akažuuõuna töötlemise kõrvalsaadusena saadakse viljakestavedelikku, mis koosneb peamiselt anakardhapetest. Need happed on mürgised igasugustele grampositiivsetele bakteritele ja sellepärast kasutatakse viljakestavedelikku hambapõletiku korral. Anakardhappeid kasutatakse keemiatööstuses kardanooli valmistamiseks ja seda omakorda mitmesuguste vaikude, katete ja hõõrdmaterjalide tootmiseks.
Nakrad on levinud näksid ja nende rikka maitsebuketi tõttu süüakse neid sageli paljalt, kergelt soolatuna või suhkurdatuna. Neid kaetakse ka šokolaadiga, ent nad on sarapuupähklitest ja mandlitest kallimad ning seetõttu neid kompvekkides üldiselt ei kasutata, välja arvatud mõne erilise hõrgutisetootja toodangus.


India pähkel.
India pähkel ehk nakar ehk kašupähkel on lääneanakardi ehk india nakrapuu seeme.
Päritolu ja levik.
Taim ei ole pärit Indiast, vaid Brasiilia kirdeosast, kus seda portugali keeles nimetatakse "cajueiro" [kažu'eiru]. Perioodil 1560–1565 viisid portugallased selle oma Indias asuvasse kolooniasse Goasse. Sealt levis see üle Kagu-Aasia ja lõpuks Aafrikasse. Tänapäeval kasvab seda kõikjal, kus on piisavalt soe ja niiske kliima. Teda kasvatatakse viljapuuna troopikas.
Vili.
Lääneanakardi vili on akažuu (portugali keeles "caju" [kažuu]. Tavaliselt peetakse ja nimetatakse viljaks ovaalset kuni pirnikujulist ebavilja, mis areneb õiepõhjast ja koosneb viljaraagudest. Seda nimetatakse akažuuõunaks ehk kašuõunaks. Ebavili kujutab endast kollast ja/või punast ploomi- või pirnisuurust (läbimõõt 5–11 cm) moodustist. See on magushapu ja mahlakas ning seda süüakse toorelt.
Taime tegelik vili on ligikaudu neeru- või poksikindakujuline luuvili, mis kasvab ebavilja otsas. Luuvili kasvabki kõigepealt, seejärel tekib õieraost ebavili. Tegeliku vilja sees on üksainus seeme, india pähkel. See seeme ei ole botaanilises mõttes pähkel, kuigi vilja ennast peavad mõned botaanikud pähkliks. Seemet ümbritseb kahekordne koor, mis sisaldab söövitavat fenoolvaiku. Mõned inimesed on nakarde vastu allergilised, kuid nakrad on vähem sagedane allergeen kui mõned muud pähklid.
Kasutamine.
Tervisepoodides on saadaval toornakraid, mis on ainult keedetud, mitte röstitud ega pruunistatud.
Taimetoitlased söövad nakraid juustu asemel.
Aasia köögis on nakarde kasutamine toiduvalmistamisel laialt levinud, näiteks valmistatakse kana nakardega. Samuti tehakse nakraist maapähklivõi sarnast määret. Nakrad on väga õlirikkad ja neid lisatakse ka teistesse pähklivõidesse, et nende õlisisaldust tõsta.
Nakrad on levinud näksid ja nende rikka maitsebuketi tõttu süüakse neid sageli paljalt, kergelt soolatuna või suhkurdatuna. Neid kaetakse ka šokolaadiga, ent nad on sarapuupähklitest ja mandlitest kallimad ning seetõttu neid kompvekkides üldiselt ei kasutata, välja arvatud mõne erilise hõrgutisetootja toodangus.
Seemnete toodang, toiteväärtus ja biokeemiline koostis.
Toodangu tabelis on antud andmed puhastamata seemnete kohta, ülejäänud tabelites on andmed puhastatud ja kuivatatud seemnete kohta.


Villeneuve-d'Ascq.
Villeneuve-d'Ascq on linn Põhja-Prantsusmaal Nord–Pas-de-Calais's Nordi departemangus.
Elanike arv on 65 000.
Linn kuulub Lille'i linnastusse ("Lille Métropole Communauté urbaine").


Amaterasu.
Amaterasu (天照, アマテラス; täisnimi Amaterasu-ō-mi-kami või Amaterasu-ō-mikami (天照大神) 'hiilgav jumalanna, kes särab taevas, suur, taevast valgustav jumalanna' või Amaterasu-no-mikoto 'ülistatud isik, kes valgustab taevaid') on šintoismi tähtsaim jumal (kami), päikesejumalanna, Jaapani keiserliku perekonna müütiline esivanem. Ta on päikese ja valguse personifikatsioon.
Kuni Teise maailmasõja lõpuni pretendeeris Jaapani keiserlik perekond põlvnemisele Amaterasust ning Jaapani keisrit peeti ametlikult jumalaks.
Päritolu.
Jaapani vanim püha ajaloo- ja mütoloogiakroonika "Kojiki" jutustab, et Amaterasu sündis algjumala Izanagi vasaku silma pesemisel, kui too end ühes jões praegusel Kyūshū saarel puhastas end rituaalselt pestes ("misogi") surnute maal ("yomi") saadud saastast. Amaterasust sai Kõrge Taevatasandiku (Takamagahara või Takamanohara) valitseja.
Vennad.
Amaterasu nooremad vennad on kuujumal Tsuki-yomi ja tormijumal Susanoo no Mikoto, kes sündisid Amaterasuga samal ajal vastavalt Izanagi parema silma ja nina pesemisest. Koos viimasega oli Amaterasule määratud Taeva valitsemine Izanagilt üle võtta.
Amaterasu sulgumine koopasse.
"Kojiki" jutustab muistse loo, mis on versioon kadunud päikese müüdist. Algselt oli Susanoo merede jumal, kuid ta oli taltsutamatu ning äkilise iseloomuga ning polnud rahul jaotusega enda ning oma venna ja õe vahel. Ta ei tahtnud merede üle valitseda, vaid tahtis oma emale surnute riiki järgneda. Seetõttu Izanagi vihastas ning pagendas ta taevast. Vahepeal otsis ta nuttes ema taga ning läkski lõpuks ema juurde allmaailma. Susanoo käitus üldse ebasündsalt nagu väike kasvatamatu laps, kes sooritas mitmeid kurje tegusid ja taburikkumisi. Pagendatud Susanoo palus isalt luba Amaterasut külastada, et temaga hüvasti jätta. Isa lubaski seda. Amaterasu kartis seda külaskäiku ning võttis venna vastu, vibu käes. Vennal õnnestus teda veenda, et tegu on sõbraliku külaskäiguga. Amaterasu nõudis siiski tõestust. Susanoo tegi ettepaneku vanduda üks vanne. Selle akti tulemusena pidid sündima lapsed. Susanoo heade kavatsuste märgiks pidi olema see, et sünnivad meessoost lapsed. Nüüd laususid mõlemad jumaliku vande ja vahetasid oma võimuinsiigniad. Amaterasu võttis Susanoo mõõga ning andis vastu oma pärlikee. Seepeale lõhkus Amaterasu mõõga kolmeks tükiks, näris seda ning sülitas jälle välja. Sellest sülitusest sündis kolm naissoost jumalannat. Sisanoo tegi sama pärlikeega. Sündis viis meessoost jumalat. Et Susanoo oli sel kombel oma süütuse tõestanud, tohtis ta edasi taevasse jääda. Kuid seejärel laastas Susanoo maad ning hävitas oma õe riisipõllud, aia ja templid. Amaterasu sai nii vihaseks, et ta sulgus Ama-no-Iwato koopasse. Teise versiooni järgi oli Amaterasu tagasitõmbumise põhjuseks see, et Susanoo rikkus pärast taevasse jätmist põllumajanduslikke tabusid, laastates jumalate riisipõlkud ja ajades kinni nende niisutuskanalid, rüvetas Amaterasu paleed roojaga ning viskas lõpuks tagurpidi nülitud sälu läbi katuse pühasse kudumiskotta, kus Amaterasu parajasti kangastelgede taga töötas. Selle tagajärjel suri üks Amaterasu teenijannadest kangastelgede ääres ehmatuse kätte. Maailm mattus pimedusse.
Susanoo pagendati maa peale, kus temast sai ühe maapealse valitsejasoo esivanem. Teised jumalad palusid, et Amaterasu välja tuleks, kuid asjata. Nad lasksid kukkedel kireda ja koitu kuulutada, kuid asjata. Siis riputati naabruses kasvava püha puu külge juveelidega kaunistatud peegli. Noorel ja ilusal jumalannal Ama-no-Uzumel paluti tagurpidi ämbri peal tantsida. Jumalanna läks ekstaasi ja heitis endalt lõpuks kõik riided. (Teise versiooni järgi oli tegu algusest peale Ama-no-Uzume poolt väljatöötatud plaaniga.) Teised jumalad hakkasid seepeale nii valjusti naerma ja metsikult käsi plaksutama, et kogu taevas värises. Amaterasu läks uudishimulikuks, nihutas kivi koopasuu eest ära ja piilus välja. Ta nägi peeglis, mis ruttu tema ette pandi, oma peegelpilti, mis teda jahmatas, nii et teised jumalad said ta koopast välja tirida ning veensid teda taevasse tagasi minema. Teise versiooni järgi pandi ta uskuma, et on leitud sama hea päike nagu ta ise (või ilusam päikesejumalanna), mispeale ta kiikas uudishimulikult välja ning nägi peeglis teist päikesejumalannat. Üllatuse tõttu tuli ta koopast välja, tahtes teise jumalannaga võitlusse astuda, ning koobas müüriti tema selja taga kinni (või tema tagasitee tõkestati jumalateköitega ("shimenawa")). Kolmanda versiooni järgi tegi Amaterasu peegelpilt maailma kohe jälle valgeks.
Ama-no-Uzume tantsu on seostatud muistsete viljakusriitustega.
Amaterasu järeltulijad hakkavad maa peal valitsema.
Kui Susanoo järeltulijad olid maa üle võtnud, saatis Amaterasu oma lapselapse Ninigi no Mikoto taevast alla, et ka maa peal oma õigused maksma panna. Võimu üleandmine ei toimunud ilma ähvardusteta, kuid lõpuks saadi hakkama ilma verevalamiseta. Ninigi ühe järglase ühendusest draakonkuninga tütrega sündis lõpuks esimene inimesest valitseja, esimene Jaapani keiser (tenno, "tennō") Jinmu, Ninigi lapselapselaps. Viimane kandis püha mõõka (Kusanagi), juveeli ja peeglit, millest said Jaapani keiserlikud regaalid.
Miks Amaterasu on naissoost?
Amaterasut peetakse üldiselt naissoost olendiks, kuigi Kojiki tema soole suurt ei vihja (vanas jaapani keeles puudusid sugu väljendavad asesõnad). Mõnes raamatus, (sealhulgas "Hotsuma Tsutae") on Amaterasu meessoost (võib-olla sellepärast, et naiste sotsiaalne staatus oli vahepeal langenud). Naissoost päikesejumalus on maailma rahvaste mütoloogias erandlik. Tema sugu on püütud mitmeti seletada, muuhulgas on arvatud, et Amaterasut peeti algselt meessoost jumalaks. Ajal, mil jaapani jumalate- ja loomismüüdid raamatutesse "Kojiki" (712) ja "Nihongi" (720) kokku koguti, oli võimul keisrinna Jitō. Mõned uurijad oletavad, et Amaterasut kujutati jumalannana selleks, et õigustada keisrinna võimu. Teised uurijad osutavad teistele päikesejumalannadele, sealhulgas germaani mütoloogias. Amaterasu sugu on seostatud ka kunagise matriarhaadiga.
Amaterasu kui kultuuriheeros.
Amaterasule omistatakse ka riisi ja nisu kasvatamise, siidiusside kasvatamise ning kangastelgedel kudumise leiutamine.
Ise pühamu.
Tema tähtsaim pühamu, Ise pühamu, asub Honshū saarel Ise linnas endise pealinna Kyōto lähedal. Iga kahekümne aasta tagant pühamu lammutatakse ja ehitatakse taas üles. Selles pühamus on ta esindatud peegli kujul. Pühamu on avalikkusele suletud.
Pidustused Amaterasu auks.
Amaterasu auks korraldatakse 17. juulil kõikjal maailmas tänavarongkäike. Talvisel pööripäeval 21. detsembril pühitsetakse tema koopast väljatulekut.


Aleksander Aberg.
Aleksander Richard Aberg (11. august 1881 (vana kalendri järgi 30. juuli) Kolga mõis, Kuusalu kihelkond – 15. veebruar 1920 Armavir, Venemaa), oli eesti maadleja, paljukordne elukutseliste maailmameister maadluses, üks kolmest kõige kuulsamast eesti elukutselisest maadlejast Georg Lurichi ja Georg Hackenschmidti kõrval.
Tema kehamõõdud 1905: pikkus 178, kael 48, rind 125, biitseps 43, reis 64 ja säär 41 cm. Ta kaalus umbes 90 kg ja jäi sellega vastastele sageli paarikümne kiloga alla, sest tollal ei jagatud elukutselisi kaalukategooriatesse.
Haridustee.
1891 asusid Abergi vanemad, kes seni olid olnud mõisatöölised, elama Tallinna. Aberg õppis Tallinnas Nikolai gümnaasiumis ja oli pärast seda Tallinna masinatehases algul õpilane ja siis tööline. Samal ajal treenis ta "Linda" aida raskejõustikuklubis.
1899.
Juba 18-aastaselt surus Aberg parema käega 100 kg, 19-aastaselt parema käega juba 50 kg 50 korda.
Esimest korda mainiti teda ajalehes seosel 1. augustil Rannavärava mäel toimunud võistlustega kahe käega kangi üles viskamises, kus ta 106,5 kiloga teist kohta jagas.
1900.
Kevadel tuli Aberg juba Tallinna (teistel andmetel Eestimaa kubermangu) meistriks ja sügisel kaitses tiitlit.
1901.
Aprillis Peterburis toimunud Venemaa meistrivõistlustel amatööridele viigistas Aberg avapäeval soomlase Carl Alléniga ja kaotas 11 minutiga Mart Liivale, kuid järgmistel päevadel võitis mitu kohtumist ja tuli lõpuks Liiva järel teiseks. Kolmikvõidu kindlustas eestlastele Tõnu Võimula. See oligi Abergi viimane esinemine amatöörina.
Alates augustis ja oktoobris Riias toimuvatest tšempionaatidest kuni surmani võistles Aberg Georg Lurichi trupis. Riias ta veel suurt edu ei saavutanud, kuid ei teinud ka häbi. Lisaks võitudele keskpäraste maadlejate üle väsitas ta poole tunniga endast üle 20 kilo raskema sakslase Paul Bellingi nii ära, et see andis loobumisvõidu. Simultaanmaadluses seljatas ta 12 minutiga 6 Riia amatööri. Oktoobri lõpul Liepājas toimunud amatööride ja professionaalide segatšempionaadil tuli ta juba Lurichi järel teiseks, kolmas oli saksa meistermaadlejat Pohl-Abs II.
1902–1905.
Aberg kuulus jätkuvalt maailma tippu, kuid polnud veel absoluutne tipp. Keskpäraseid maadlejaid võitis ta alati, võitis ka tippmehi (13. märtsil 1904 Carl Alléni Helsingis), kuid suurturniire tal võita ei õnnestunud. Sageli maadles ta samadel turniiridel koos Lurichiga, kes tavaliselt võitis. Esikolmikusse kuulus Aberg see-eest peaaegu alati.
Oktoobris 1904 pidasid Aberg ja Lurich Mannheimis kaks ägedat maadlusmatši. Esimene neist lõppes viigiliselt, teise võitis Aberg. See oli tema esimene teadaolev võit Lurichi üle.
1906.
Esimest korda tuli Aberg maailmameistriks mais-juunis Peterburis toimunud tšempionaadil. Tehti palju viike ja ühe vastasega võis maadelda ka mitu korda. Aberg võitis Wladyslaw Pytlasinski näiteks pärast kaht viigiga lõppenud matši kolmandas 52 minutiga. Finaalis kohtus ta Lurichiga. Varem olid nad maadelnud viiki, nüüd, võistluste pikimas kohtumises võitis Aberg ajaga 1:17.10.
Sellest ajast kuni 1913. aastani, mil ta siirdus Ameerika Ühendriikidesse, ei kaotanud Aberg Venemaal ühtki matši, välja arvatud 1907, kui ta poolaka Franz Benkowskiga maadeldes trauma sai ja katkestama pidi.
Ivan Lebedevi raskejõustikuklubis surus Aberg vasaku käega 106,5 ja paremaga 110,5 kg.
1907.
Tartu noored raskejõustiklased Jaan Jaago, Aleksei Palm, Johannes Tigane ja teised asutasid uue klubi, millele valiti nimeks “Aberg”. Samal aastal hiljem tekkis ka Lurichi-nimeline klubi, aga Hackenschmidti klubi Eestis ei tekkinudki. Varsti asutati ka New Yorgis Lurichi-Abergi atleetikaklubi.
1908.
21. septembril ukj. Aberg vahistati kojamehe löömise pärast. Nimelt nägi Aberg kojameest kassi piinamas. Suure loomasõbrana astus Aberg vahele ja tegi kojamehele sedasama, mida see kassile oli teinud. Ta sai 4 päeva aresti.
Abergi loomaarmastusest räägib ka lugu, kus ta elas võõrastemajas koos hästi suure koeraga. Kui ta siis ühele võistluskaaslasele samuti oma numbris öömaja pakkus ja see enne peremehe tulekut magama heitis, ehmatas too kõvasti, kui öösel talle üks päratusuur karvane elukas kõrvale trügima hakkas. Selgus, et ta oli heitnud koera voodisse.
1910.
Aberg tahtis osta lennukit. Õnnekombel nõudis ta enne proovilendu. Selle ajal kukkus lennuk alla ja piloot hukkus, kuid säilinud on postkaart mitme tiivaga sõidukist, nurgal Abergi portree.
Samal aastal käis ajakirjanduses sõnasõda Ivan Poddubnõiga, kes väidetavalt vältis maadlemist Lurichi ja Abergiga.
1911.
Et Poddubnõi polnud Abergist nõrgem, sai siiski selgeks. Kõik tema 4 matši Abergiga kestsid 1-2 tundi ja lõppesid viigiga.
Kõige kogukam vastane, keda Aberg võitis, oli ligi 220 cm pikkune ja 160 kg raskune Grigori Kaštšejev.
1913.
Novembris sõitsid Aberg ja Lurich USA-sse. Koos nendega treenis 1916. aasta olümpiamängudeks valmistuv Oskar Kaplur.
1914.
Üks väheseid, kellele Aberg kaotas, oli poolakas Stanislaw Cyganiewicz (Zbyszko) 23. veebruaril. Esimese raundi võitis Cyganiewicz 1:02.43-ga, teise Aberg 30.25-ga ja kolmanda Cyganiewicz 0.29-ga. Kui üks Müncheni ajaleht avaldas mais Cyganiewiczi kirja võidust Abergi üle, järgnes juunis sellele Abergi vastus, kus ta tunnistab, et oli sõltuv temast, tema mänedžerist ja direktorist ning oli seetõttu sunnitud kaotama. Täpsemalt, nagu Aberg kinnitas seejärel ameerika ajakirjandusele, olid Zbyszko mänedžer ja direktor talle kinnitanud, et kui ta ei nõustu kaotama, ei taha keegi temaga enam maadelda, kartes kaotust. Et Aberg ei teadnud uustulnukana ameerika spordi tingimusi ja olukorda, andis ta lõpuks järele, mida aga hiljem kibedalt kahetses. Revanšmatš jäi ära puhkenud maailmasõja tõttu. Ühendus Euroopaga halvenes märgatavalt, aga Zbyszko oli enne seda Ameerikast lahkunud.
Pole teada, et Aberg oleks Ameerikas kellelegi teisele kaotanud. Maailmameister Frank Gotch oli hakanud tiitlimatše vältima ja osales vaid aeg-ajalt näidisvõistlustel. Aberg pakkus talle 20 000$, kui see suudab talle tund aega vastu panna. Pärast pakkus ta koguni 100 000$ võidu ja 20 000$ kaotuse puhul, kuid Gotch ei maadelnud enam kellegagi. Ta suri 1917 37-aastaselt nefriiti.
1915.
Kevadel toimusid New Yorgis maailmameistrivõistlused prantsuse maadluses (vabamaadluses). Need kestsid 33 päeva ja neil osales 33 maadlejat paarikümnest riigist, sealhulgas kolm eestlast. Georg Lurich esindas Venemaad. Johannes Tigast reklaamiti enne võistlusi kui Joan Tigane Mongooliast, aga võistluste ajal kui Michael Tigan Ungarist. Aberg seevastu esindas Eestit. Võistlejate ühisfotol oli ta sinimustvalge särbiga ning ka ameerika ajakirjanduses nimetati teda eestlaseks. Aberg tuligi maailmameistriks, võites kõik vastased peale Wladyslaw Cyganiewiczi (Wladek), kellega kaks korda viiki maadles (finaal kestis 3:35). Lurich jagas kolmandat-neljandat kohta.
25. oktoobril toimunud revanšmatši Abergi ja Wladeki vahel võitis tunni ajaga Aberg.
8. novembrist 1915 29. jaanuarini 1916 kestsid New Yorgis maailmameistrivõistlused kreeka-rooma maadluses, kuigi osa kohtumisi peeti ka vabamaadluses. Aberg võitis selle veenvalt (maadles vaid kreeka-rooma stiilis). Turniiri organiseeris Samuel Rachman, kes oli aga kuulu järgi variisik ja tegelikult olevat võistluste organisaator hoopis Lurich.
Nagu Lurich, esines ka Aberg aeg-ajalt kõnemehena, sealhulgas eesti emigrantide klubides, kuid selles jäi ta Lurichile alla.
1917.
Märtsis lahkusid Lurich ja Aberg USA-st. Nad sõitsid üle Vaikse ookeani Jaapani ja Hiina kaudu Venemaale. Suvel võistlesid nad juba Petrogradis, sügisel olid taas Eestis.
1918.
Viimane turniir, kus nad Tallinnas osalesid, jäi Saksa vägede lähenedes pooleli. Lurich ja Aberg lahkusid Petrogradi.
Aberg tuli Petrogradis viimast korda maailmameistriks (raskekaalus, keskkaalus võitis Oskar Kaplur).
1920.
Kodusõja keerises sattusid Lurich ja Aberg Armaviri linna Põhja-Kaukaasias, kus Lurich 22. jaanuaril 43-aastaselt tüüfusesse suri. Aberg olevat tüüfusest küll jagu saanud, kuid haigestunud siis kopsupõletikku ja surnud samuti 15. veebruaril. Nad maeti ühte hauda.
Mälestusvõistlused.
Alates 1960ndatest peetakse Kehras Aleksander Abergi mälestusvõistlusi kreeka-rooma maadluses.


Mojõnkumi kõrb (Lõuna-Kasahstan).
Mujõnkum (kasahhi "Мойынқұм") on kõrb Aasias Kasahstani Kõzõlorda, Lõuna-Kasahstani ja Žambõli oblasti alal. Pindala 40 000 km².
Piirneb edelast ja lõunast Tian Shaniga (Karatau ja Kirgiisi ahelikuga) ning põhjast ja kirdest Tšüj jõega. Merepinnast 300 (põhjas) kuni 700 (kagus) meetri kõrgusel. Valdavalt liivakõrb. Valdavad keerukad, osaliselt taimestikuga kaetud reljeefivormid, esineb taimestikuta barhaane.
Sademeid 150–200 mm aastas (peamiselt kevadel). Keskmine temperatuur jaanuaris –6 kuni –9,6 °C, juulis umbes 26 °C.
Kõrbe alad on kasutusel peamiselt talikarjamaadena. Maaviljelus on võimalik kohtades, kus põhjavesi on suhteliselt maapinna lähedal.


Sobat.
Sobat ('Sobat' on inglise nimi; araabia keeles النيل الاصفر An-Nīl al-Aşfar) on jõgi Aafrikas.
Algab Baro ja Pibori ühinemisel. Pikkus Baro lätteist arvestades 730 km. Valgla pindala umbes 350 000 km². Voolab rahulikult loodesse ja läände. Suubub paremalt Valgesse Niilusesse.
Vihmaperioodil, juunist detsembrini veerohke, maksimumiga novembris. Keskmine vooluhulk suudmes 412 m³/s. Kuival aastaajal (meie talvel ja kevadel) paljud tema lisajõed kuivavad. Laevatatav vihmaperioodil suudmest 300 km pikkuselt ülesvoolu.


Kithairónas.
Kithairónas (uuskreeka "Κιθαιρώνας" ehk "Όρος Κιθαιρώνας"; Vana-Kreeka kontekstis Kithairon (vanakreeka "Κιθαίρων")) on mäeahelik Euroopas Balkani poolsaarel Kreekas.
Kulgeb ida-lääne suunas, eraldab Boiootiat (põhjas) Atikast ja Megaris (lõunas).
Kithairónaselt saavad alguse jõed Asopos ja Kifisós (Kephisos).
Vana-Kreekas oli Kithairon kui Atika ja Boiootia vaheline piir kindlustatud vahitornide ja linnustega (näiteks Panakton, Drymos, Phyle).
Mitmesuguste kultustega austati seal Dionysost, Zeusi, Herat ja nümfe.
Kõrgeimal tipul peeti pidustusi (daidaaliaid).
Põhjanõlval leidis aset Plataia lahing.
Mütoloogia.
Mäeaheliku lõunaosas oli Dionysose müütiline sünnikoht Eleutherai.
Kithaironil pidasid vanakreeka mütoloogia järgi karja nii Teeba kuningas Laios kui ka Korintose kuningas Polybos, ja kui Laios andis ühele karjasele ülesandeks Oidipus saatuse hooleks jätta, ei täitnud too käsku, vaid andis lapse üle Korintose karjasele.
Herakles pidi seal veiseid karjatama ja tappis Kithaironi lõvi.
Apollon ja Artemis tapsid seal Niobe lapsed.
Kithairon on ka Pentheuse, Aktaioni ja Antiopega seotud müütide tegevuspaik.


Tanimbari saared.
thumb
Tanimbari saared (indoneesia "Kepulauan Tanimbar", on kasutatud ka nime "Timor Laut" 'Mere-Timor') on osa Malai saarestikust. Kuuluvad Indoneesiale, on Maluku provintsi koosseisus.
Tanimbari saartest kirde poole jäävad Aru saared ja Kai saared, lääne poole Babari saared ja Timor. Saared eraldavad Banda merd Arafura merest.
Saari on kokku umbes 30, pindala umbes 5600 km².
Saared on künklikud, kõrgus kuni ligi 600 m.
Kõige suurem saartest on Yamdena. Piki selle saare idarannikut kulgeb paksu metsaga kaetud mägede ahelik, läänerannik on madalam. Saare suurim asula on Saumlaki, mis asub saare lõunatipus. Suuremate saarte seas on veel Larat, Selaru ja Wuliaru.
Tanimbari saarte tähtsamad saadused on kopra, kilpkonnakilbid ja trepang.


Georg Hackenschmidt.
Georg Karl Julius Hackenschmidt (1. august (vkj 20. juuli) 1877 Tartu – 19. veebruar 1968 London) oli eesti maadleja, paljukordne elukutseliste maailmameister, kuid ka amatööride Euroopa meister 1898 kreeka-rooma maadluse raskekaalus (esimene eestlasest Euroopa meister), üks kolmest kõige kuulsamast eesti elukutselisest maadlejast Aleksander Abergi ja Georg Lurichi kõrval. Pärast sportlasekarjääri lõppemist oli ta filosoof ja kirjanik.
Tema kehamõõdud 20. sajandi algul: pikkus 177, rinna ümbermõõt kuni 132, talje 86, reis 68, säär 46, käsivars 39 ja biitseps 48 cm. Kehakaal 90–94 kg.
Tema tähtsamad tõstetulemused: surus parema käega 122,5 kg ja mõlemaga 127 kg, rebis paremaga 89,5, vasakuga 90,8 kg ja mõlema käega 110 kg.
Päritolu.
Tema isa Georg Friedrich Heinrich oli riigisakslane, ema Ida-Louise Johansson isa poolt rootslane ja ema poolt eestlane. Siiski pidas Hackenschmidt end ise eestlaseks.
1891.
Juba 13-aastasena pääses Georg saksa spordiajakirja “Der Turner”, kui oma vanuseklassis võitis koolidevahelise võistluse. Ta kaalus siis 55 kg, hüppas kõrgust 142 cm ja kaugust 5 meetrit, surus puudast raskust (16 kg) vasaku käega 21 ja paremaga 16 korda ning jooksis 180 meetrit 26 sekundiga.
1895.
Pärast koolipõlve sai temast katelsepa õpipoiss, 1895 kolis Tallinna, kus hakkas Lausmanni vabrikus sepaselliks.
Esialgu harrastas Hackenschmidt jalgrattasporti ja võitis selles auhindugi, kuid siis pühendus täielikult raskejõustikule. Ta hakkas osalema “Linda” aida raskejõustikuklubis, mida sel ajal juhatas Adolf Andruškevitš.
1896.
Hackenschmidt hakkas avalikkuse ees esinema, esmalt küll Lenzi nime all. Lenzina maadles ta ka Georg Lurichiga septembris 1896. Esimesel päeval jäi nende maadlus viiki, teisel päeval võitis Lurich 17 minutiga. Rohkem ei maadelnud nad enam iialgi.
Oktoobris tuli ta Tallinna meistriks tõstmises.
1897.
Ainsana tallinlastest suutis Hackenschmidt saksa maadlejale Fritz Konietzkole 10-minutilise lühimatši vastu seista. (Tollal oli see lühimatš, tänapäeval on kogu maadlusaeg piiratud 5 minutile.) Ometi kaotas ta kergelt kuulsale poolakale Wladyslaw Pytlasinskile, Kuusalu kooliõpetaja Mart Kalde seljatas Hackenschmidti 7 minutiga.
Hackenschmidt jätkas treenimist ka töö juures. Kuna ta elas Oleviste kiriku teenija juures, sai ta treenida ka tornitrepil. Vahel ronis ta kiriku torni, kummagi käe otsas kahepuudane (32 kg) kaalupomm, poisike kukil.
Detsembris püstitas ta esimese maailmarekordi, tänapäeva mõistes üsnagi veidra: tõstis selja taga ristatud kätega kükist üles 77,5 kg.
1898.
Aasta algul tõstis ta selja taga ristatud kätega kükist üles juba 82 kg.
Jaanuaris sõitis Hackenschmidt elama ja treenima Peterburi Wladyslaw Krajewski juurde. Esimesel õhtul, kus ta pidi näitama, miks doktor oli ta pealinna kutsunud, surus ta Venemaa rekordiks ühe käega 106,5 kg.
Krajewski klubis hakkas ta korrapäraselt maadlust harjutama. Klubi külastasid ka elukutselised maadlejad, kellest Hackenschmidt esialgu jagu ei saanud. Nii näiteks kaotas ta bulgaarlasele Nikola Petrovile.
Kevadel tuli ta Venemaa meistriks nii tõstmises (edestas ka Sergei Jelissejevit, kes järgmisel aastal Milanos tõstmise maailmameistriks krooniti) kui ka maadluses (koos parun Alexander von Schmellingiga). Hackenschmidti 121,6 kg ühe käega surumises oli maailmarekord.
Kevadel sai ta ka oma esimese suurvõidu, alistades 45 minutiga äsja Pariisis maailmameistriks tulnud Paul Ponsi, kes oli Peterburis ringreisil.
Euroopa meistrivõistlused.
Suvel toimusid Viinis Euroopa meistrivõistlused tõstmises ja maadluses amatööridele. Venemaa 3 esindaja seas oli ka Hackenschmidt.
Tõstmises ei arvestatud kaalukategooriaid. Euroopa meistriks tuli 120 kg raskune austerlane Wilhelm Türk. Hackenschmidt kaalus tollal 89 kg. Võistlused toimusid 10 tõsteviisis. Kuigi Hackenschmidt polnud neist kõiki harjutanud, tuli ta ikkagi kolmandaks. Sealjuures püstitas ta ühe käega rebimises maailmarekordi 85,5 kg ning võitis ka ühe käega surumise. Hiljaaegu oli ta püstitanud maailmarekordi kahe käega surumises 116 kg.
Pärast tõstevõistlusi toimunud maadlusvõistlused võitis Hackenschmidt veenva ülekaaluga.
1898.
Aasta lõpul tuli Hackenschmidt esimeseks Soome meistriks, seljatades kõik paarkümmend vastast, sealhulgas Soome parima Carl Alléni.
1899.
Järelmatšis Venemaa 1898. aasta meistri selgitamiseks võitis Hackenschmidt 16. mail parun Alexander von Schmellingi 25 minutiga. 1899. aasta meistrivõistlustel võitis ta 19. mail finaalis samuti von Schmellingit 46 minutiga. Nähtavasti olid need Hackenschmidti viimased võistlused amatöörina.
Elukutseliste maailmameistrivõistlustel Pariisis Hackenschmidtil ei vedanud. Ta seljatas oma esimese vastase 18 sekundiga ja teise 4. minutil, kuid siis vigastas paremat õlga. Vigastust trotsides jätkas ta, seljatades kolmanda vastase 47 minutiga ja viigistades neljandaga, kuid oli siis sunnitud katkestama. Võistluspaus kestis üle poole aasta.
1900.
Mais Peterburis korraldatud spordivõistlustel võitis ta maadluses kõiki väga kiiresti. Samadel võistlustel võitis ta ka kõrgushüppe (155 cm, teine koht 145 cm).
Samal aastal võitis ta tugevama koosseisuga tšempionaadid Moskvas, Viinis, Dresdenis ja Budapestis, seljatades viimase finaalis võitmatuks peetud 140 kg raskuse türklase Kara Ahmedi (Hackenschmidt 91 kg). Viimane võit tegi ta kõigi ungarlaste lemmikuks, arvestades nende sajanditepikkust vaenu Türgi vastu. Järgnesid võidud Grazis, Nürnbergis ja veel kord Grazis.
Maailmameistrivõistlustel Pariisis pärast võite kolme tugeva vastase üle haigestus Hackenschmidt grippi. Ta jätkas sellegipoolest, seljatas neljanda vastase, viigistas viiendaga, ent finaalis laskis end seljatada. Ta oli siis kõrge palaviku tõttu juba peaaegu teadvusetu. See oli tema esimene kaotus elukutselisena.
1901.
Hamburgi turniiril sammus Hackenschmidt taas võidult võidule, kuid kui Saksamaa üks parimaid maadlejaid Heinrich Eberle pärast 20-minutilist maadlust Hackenschmidti vastu jätkamast keeldus, hakkas publik märatsema ja linna politseiülem katkestas tšempionaadi.
14. märtsil 1901 suri ootamatult Wladyslaw Krajewski. See oli Hackenschmidtile ränk hoop. Oma mälestustes kirjutab ta ise: «Ma kaotasin temaga sõbra, kes oli olnud mulle teiseks isaks.» Hackenschmidt võitis märtsi lõpul Peterburis toimunud tšempionaadi, mida võib pidada Krajewski mälestusvõistlusteks.
Kevadpühade ajal toimunud maailmameistrivõistlused Viinis õnnestus Hackenschmidtil lõpuks võita.
Berliinis jäädvustas saksa kujur professor R. Begas Hackenschmidti lihastiku skulptuuris “Aheldatud Prometheus”.
Sügisel võitis Hackenschmidt tšempionaadi Moskvas. Selle järel andis ta maadlussimultaani, seljatades 7 minutiga 5 Moskva parimat amatöörmaadlejat. Varsti kordas ta seda Münchenis sealsete elukutselistega. Müncheni turniiri finaalis seljatas ta Eberle juba 5. minutil.
1902.
Hackenschmidt tõstis Alslebenis selja taga ristatud kätega kükist üles maailmarekordilise 85 kg. Samas sooritas ta ka teise vägitüki: hüppas koos hoitud jalgadega 100 korda järjest üle söögilaua... Ühe päevaga sooritas ta ka järgmised maailmarekordid: 50-kilose tõstepommiga selja taga ristatud kätes tegi ta 50 sügavkükki ning pärast lühikest vaheaega hoidis, käed sirgelt külgedele sirutatud (risti), paremas käes 41- ja vasakus 40,5-kilost raskust. Raskused koosnesid hantlitest, millele oli külge seotud tõstekangi kettaid. Kompaktsete raskuste puhul oleks ta tõenäoliselt enamat suutnud.
Märtsi alguses sõitis ta Suurbritanniasse, kus harrastati ameerika vabamaadlust. Algul oli tal vastaste leidmisega raskusi, sest kardeti kaotada. Siiski lood ajapikku paranesid. Sügisel seljatas ta ühe õhtuga 3 korda populaarse maadleja Tom Cannoni.
1903.
Hackenschmidt oli saanud juba inglaste lemmikuks. Oktoobris võitis ta kreeklase Antonio Pietri ning novembris kordas seda kahes revanšmatšis (üks kreeka-rooma ja teine vabamaadluses).
1904.
Antonio Pietri lubas Hackenschmidtile otsida võitmatu vastase. Jaanuaris ilmuski ta Londonisse pika ja jõulise türklase Ahmed Madraliga. Jaanuari lõpus toimunud matšis kulus aga Hackenschmidtil Madrali seljatamiseks kõigest 44 sekundit.
Juuli algul võitis Hackenschmidt USA meistri Tom Jenkinsi kreeka-rooma maadluses ja siirdus siis Stockholmist võistlusreisile Austraaliasse ja Uus-Meremaale, kus ainult hilisem Austraalia meister (1906) Clarence Weber suutis talle 10 minutit vastu seista, ülejäänud vastaste alistamiseks kulus keskmiselt 2 minutit. Uus-Meremaa kuulus maoori maadleja Moana Paratene, aga suutis vastu panna ainult pool minutit.
Austraalias oli üsnagi populaarne kornvelli maadlus, mis toimus püsti vastase kuuest kinni hoides. Kaotuseks loeti maa puudutamist mõlema õla ja ühe reiega või mõlema reie ja ühe õlaga. Hackenschmidt võitis ka selles kõiki, sealhulgas Delhi Nielsenit, kes kuulu järgi oli enne teda võitnud üle neljasaja kohtumise järjest.
Austraalias hakkas Hackenschmidt rohkem vabamaadlust harrastama ja otsustas edaspidi sellele pühenduda. Vabamaadlus oli kõige levinum muidugi USA-s.
1905.
4. mail tomus USA-s Madison Square Gardenis revanšmatš Tom Jenkinsi ja Hackenschmidti vahel, sedapuhku vabamaadluses. Hackenschmidt võitis esimese poolaja 31.15-ga ja teise 22.04-ga.
Oktoobri lõpul võitis Hackenschmidt veenvalt Šotimaa meistri Alexander Munro. Kohtumine peeti Glasgows jalgpalliväljakul 16 tuhande pealtvaataja ees.
1907.
Revanšmatš Ahmed Madraliga toimus aprillis vabamaadluses, kus türklast peeti iseäranis tugevaks. Ta polnud selles kellelegi kaotanud. Hackenschmidt võitis esimese poolaja 1.34 ja teise 4.00-ga.
Sügisel hakkas Hackenschmidti põlv end tunda andma ning ta käis kodumaal puhkamas.
1908.
3. aprillil toimus Georg Hackenschmidti matš maailmameistri tiitlile Frank Gotchiga, kes oli 1906 võtnud USA meistri tiitli Tom Jenkinsilt ning sellest ajast peale olnud võitmatu.
Enne matši võitis Hackenschmidt Londonis tugeva ameeriklase Joe Roggersi, sooritas siis ringreisi USA idarannikul ning võitis kõiki. USA president Theodore Roosevelt kutsus ta Valgesse Majja, kus ütles talle: «Kui ma ei oleks Ühendriikide president, tahaksin olla Hackenschmidt!»
Gotch ei maadelnud ausalt. Ta küünistas, tagus Hackenschmidti rusikaga näkku, nii et veri voolas, surus pöidlaid silmadesse, puskis peaga. Tema keha oli õlitatud, mistõttu Hackenschmidt ei suutnud ühtki võtet teha. Gotchi juuksed olid sisse määritud teravalõhnalise vedeliku, võib-olla petrooleumiga, mis pani vastase silmad kipitama ja vett jooksma. Kohtunik laskis sellel kõigel sündida. Seda kõike kirjutas USA ajakirjandus pärast matši.
Pärast 2 tundi ja 3 minutit kestnud maadlust, kui Gotch teda poksija kombel rusikatega peksma hakkas, keeldus Hackenschmidt jätkamast ja kohtunik kuulutas võitjaks Gotchi.
1910.
Sügisel oli Hackenschmidt taas vormi tõusnud ja võitis kõiki. Ent paar nädalat enne matši Frank Gotchiga vigastas ta taas oma põlve ning läks maadlema vaid seetõttu, et mitte murda lepingut ega laostada võistluse organisaatorit: Chicago suurim pesapalliväljak (30 tuhat istekohta) oli juba välja müüdud. Vigastatuna võitis Gotch esimese poolaja 14.18 ja teise poolaja 5.23-ga.
Pärastine elu.
1914 abiellus Hackenschmidt prantslase Racheliga (1892–1987). Nad kolisid pärast sõja lõppu elama Nizza lähedale ja pärast II Maailmasõda Londonisse. Aeg-ajalt (viimati 1926) käisid nad ka Eestis.
Hackenschmidt püsis surmani väga heas füüsilises vormis. 1924 Viinis rebis ta 47-aastasena nii vasaku kui paremaga 60 kg ja surus väga puhtalt 80 kg. 1938 kirjutas ajakiri “Välis-Eesti”, et ta suudab ikka veel üle söögilaua hüpata ja suuri raskusi tõsta.
1958.
Suvel viibis Hackenschmidt USA-s aukülalisena USA-NSV Liidu maavõistlusel tõstmises ja maadluses. Sel puhul kirjutas USA poksi- ja maadlusajakiri “The Ring”: «... kuigi Hackenschmidt on juba 80-aastane, ei võiks talle välimuse järgi anda palju üle 55 ning kui ta poleks kiilaspäine, võiks teda pidada veelgi nooremaks. Hackenschmidt on veel heas vormis ja läheb võimlas meeleldi matile, et anda näpunäiteid noortele maadlejatele.» Ameerika raskejõustikuajakiri “Strength and Health” kirjutas: «82. eluaastas olev Georg Hackenschmidt püsib üliinimesena. Tema kehalised võimed 80-ndais aastais mehe kohta on teatud mõttes niisama tähelepanuväärsed nagu olid tema tohutu jõud, areng ja saavutused maailma tšempionatleedina.»
Isiklik elu.
Inglismaal tutvus Hackenschmidt 1906 maailmakuulsa mustkunstniku Harry Houdiniga ja neist said suured sõbrad. Houdini kutsus ta enda juurde tööle, kuid Hackenschmidt loobus sellest. Houdini tegi temast ka filmi.
Tema hea sõber oli ka inglise kirjanik George Bernard Shaw.
Filosoof ja kirjanik.
Hackenschmidt oli täiskarsklane ega suitsetanud. Ta oli taimetoitluse radikaalse haru toortoitluse pooldaja. Ta mitte ainult ei söönud liha, vaid vältis ka keedetud või küpsetatud toitu.
Ta avaldas oma esimese artikli “Maadlus antiikajal ja tänapäeval” 1903 vene ajakirjas “Sport” ja esimese raamatu “Kuidas elada” Londonis 1908. See ongi vist tema kuulsaim teos: ainuüksi Inglismaal on sellest ilmunud paarkümmend trükki. 1909 järgnes sellele “Täielik maadluse õpetus”.
Pärastpoole pühenduski ta kirjandusele ning alates 1932 avaldas raamatud “Peaaju tagandamine troonilt”, “See on sisimast”, “Inimene ja kosmiline antagonism mõistuse ja vaimu suhtes”, “Eneseparandamine”, “Hoiakud ja nende suhe inimavaldustesse”, “Teadvus ja iseloom”, “Kolm mälu ja unustatavus” ning “Vormisolek ja teie ise”. Nii inglise kui saksa ajakirjanduses on arvatud, et filosoofi Hackenschmidti kuulsus on võrdväärne sportlase Hackenschmidti kuulsusega.
Mälestusvõistlused.
Alates 1969. aastast korraldatakse Tartus Georg Hackenschmidti mälestusvõistlusi Kreeka-Rooma maadluses.


Georg Lurich.
Georg Lurich (22. aprill (vana kalendri järgi 10. aprill) 1876 Väike-Maarja – 22. jaanuar 1920 Venemaa, Armavir) oli üks kolmest kõige kuulsamast eesti elukutselisest maadlejast Georg Hackenschmidti ja Aleksander Abergi kõrval.
Ta oli 177 cm pikk ning oma parimas vormis 90 kg raske; parema käe biitseps 37–41 cm, rind 120–128 cm, reis 61 ja säär 40 cm.
Saavutused.
Kui mitu korda ta maailmameistriks tuli, ei ole teada. Kuna puudus korraldav ja koordineeriv rahvusvaheline organisatsioon, siis kuulutati maailmameistrivõistlusteks iga suur rahvusvaheline tšempionaat.
Kuulus oli Lurichi sild, mida ta suutis teha ka tavalisel toolil. Korduvalt laskis ta sillas olles oma rinnale istuda neljal raskel mehel.
Lapsepõlv.
Georg Lurichi vanemad olid pärit Läänemaalt Vigala kihelkonnast Velise vallast. Täpsemalt Sillaotsa Talumuuseumi andmeil Keskküla Küüra talust. Nad kolisid Väike-Maarjasse, kus tema isa hakkas kaupmeheks.
Lurichi enda mälestuste järgi suutnud ta 7-aastaselt tõsta kahe käega 2 puuda (33 kg) ja 10-aastaselt ühe käega 82 kg. Liigagaruses pingutas ta aga üle, külmetas ja haigestus kopsupõletikku, mis oli tollal eluohtlik haigus. Seetõttu, kui ta Tallinna Peetri reaalkooli õppima asus, vabastati ta nõrkuse tõttu võimlemistundidest.
Mõte elukutseliseks atleediks hakata tuli talle pähe nähtavasti Tallinnas välismaiste jõumeeste esinemisi nähes. Ta hakkas harjutama hantlite, tõstepommide ja muude raskustega. 15-aastaselt olevat ta kihlveo peale surunud mõlema käega 2-naelaseid hantleid 4000 korda järjest. Koolivaheajal olevat ta maksnud tugevamatele maapoistele selle eest, et need temaga maadleksid. Peatselt hakkas ta käima raskejõustikuklubis “Linda” aidas Maneeži tänavas.
1895.
Lurich sõitis Peterburi, kus ta doktor Władysław Krajewski raskejõustikukabinetis püstitas maailmarekordeid ja võitis kõiki maadluses. Ta hakkas esinema koos Gustav Boesbergiga ning nii jõunumbrites kui ka maadluses oli neil suur menu. Kumbki ei kaotanud etenduste käigus kordagi. Ühtlasi täiendas ta end teise poola maadleja Władysław Pytlasiński juures, kes oli Krajewski kõrval kõige silmapaistvam maadlusõpetaja kogu Venemaal. Teda hakkas soosima vürst Lvov ning Lurichi elu- ja treeningutingimused paranesid tunduvalt.
1896.
Suvel sai Lurichist spordiprofessionaal, elukutseline atleet ehk rahvakeeli jõumees.
Septembris maadles Lurich Georg Hackenschmidtiga. See jäigi nende ainsaks kohtumiseks. Esimesel päeval jäi maadlus viiki, teisel võitis Lurich 17 minutiga. Hackenschmidt oli siis veel algaja. Edaspidi vältisid nad teineteisega maadlemist ega osalenud iialgi samal turniiril.
1897.
Lurich esines peamiselt Peterburis ja Tallinnas. Maadluses polnud tal Venemaal enam vastast pärast seda, kui ta oli võitnud oma õpetaja Pytlasinski.
Suvel sooritas ta turnee Lõuna-Venemaal. Üks tema jõunumbreid oli tõsta oma turjal üles hobune koos ratsanikuga. Maadluses võitis ta hulgaliselt nii kohalikke kui üle Venemaa tuntud rammumehi, sealhulgas korduvalt ka Ivan Poddubnõid.
1899.
Üle aasta esines Lurich enneolematu eduga kogu Eesti- ja Liivimaal. Tema esinemiskavad olid mitmekesised: raskuste tõstmine ja nendega žongleerimine, maadlus kohalike rammumeestega ning nende endi vaheliste võistluste korraldamine. Võisteldi nii tõstetes kui ka maadluses, samuti vägikaika- ja sõrmeveos. Lurich lubas igaühele, kes teda ära võidab, 200 rubla. Seda ei tulnud välja maksta. Igas linnas andis ta kõige tugevamale kohalikule võistlejale hõbeauraha. Ajaleht “Valgus” kirjutas tema esinemise kohta Viljandis: «Imestama peab härra Lurichi kassiosavust määratu raskete pommide pildumises, mida ta jalgade vahelt läbi visates ja ennast imeliku kiirusega ümber pöördes enne jälle kinni püüab kui pomm maha langeda saaks. Kõigi pealtvaatajate nägudelt võis ehmatust lugeda, kui Lurich enesel silmad kinni laskis siduda ja siis koledate raudpommidega nagu kummipallidega aruta osavusega mängis, vahel neid kõrgesse õhku visates ja siis sealt oma palja rinna ning turja peale kukkuda lastes. Seda hiiglamängu nähes ei tahtnud mõned mehed hästi uskuda, et need pommid rauast on, ja läksivad näitepõranda peale, et neid oma käega järele katsuda. Aga kuidas ehmatasivad mehed ja nende suud vajusivad ammuli, kui nad neid pommisid kahe käega vaevalt jalga poolteist jõudsivad üles kergitada.» Rahvas nimetas teda vaimustunult nii Kaleviks kui Kalevipojaks.
Elukutselisi maadlejaid oli Eestis enne küllaga esinenud, ent just Lurichi ringsõit tekitas Eestis üldise raskejõustikuharrastuse laine, millesarnast varem ei olnud. Lurichi mõjul asutati hulgaliselt spordiseltse. Lurich oli peaaegu kõigi 1880-ndail sündinud Eesti vägimeeste innustaja ja paljudele ka õpetaja. Raskejõustiku tõi Eestisse Gustav Boesberg, kuid kellelgi pole õnnestunud raskejõustikku Eestis sedavõrd tõhusalt propageerida kui Georg Lurichil.
1900.
Sügisel 1899 sõitis Lurich Lääne-Euroopasse. Turnee kestis poolteist aastat ja kujunes täielikuks triumfiks. Ta püstitas tõstmises maailmarekordeid ja oli maadluses võitmatu. Maailmarekordiks kuulutati ka tema “maadlussimultaan” Magdeburgis, kus ta 38 minutiga seljatas 18 linna ja ümbruskonna maadlejat. Lurichit nimetati maailma tugevaimaks meheks, 20. sajandi Simsoniks ja, kuna Eestimaa oli tollal vaid Venemaa kubermang, siis ka võitmatuks venelaseks.
1901.
Lurich tuli Hamburgis elukutseliste maailmameistriks. Auhind oli 2000 marka.
Suvel saabus ta kodumaale. Alates augustis ja oktoobris Riias toimunud tšempionaatidest võistles ta koos oma õpilase Aleksander Abergiga, kes sellega elukutseliseks hakkas.
1902.
Lurich jagas rahvusvahelisel võistlusel Prahas esikohta Heinrich Eberlega, juunis-juulis võitis Vilniuses.
Oktoobris-novembris toimus Riias maadlustšempionaat, mida oma koosseisu poolest võib pidada maailmameistrivõistlusteks. Lurich võitis üle tunni kestnud finaalmatšis Eberle. Kolmas oli Nikola Petrov (Bulgaaria).
1903.
Lurichil ja Abergil ei lubatud osaleda Moskvas korraldatud maadlustšempionaadil, sest korraldajad tahtsid tagada võidu Ivan Poddubnõile. Lurichi artiklid selle juhtumi kohta äratasid ajakirjanduses (sealhulgas välismaal) tähelepanu ja tekitasid poleemikat.
1903. aasta paiku asutas Lurich oma maadlustrupi, milles pakkus tööd eeskätt eestlastele. Maadlejaid valis ta välja ise ja maksis suhteliselt hästi. Kuulsaimad tema trupist olid Aleksander Aberg, Oskar Kaplur, Jaan Neeser, Gustav Vahar ja Karl Veimann.
Samuti korraldas Lurich maadlusturniire, sageli variisikuid kasutades. 1907 süüdistati teda koguni selles, et ta iga päev šifreeritud telegrammide abil määrab ära enda organiseeritud võistluste kõik järgmisel päeval maadlevad paarid ja nende tulemused. Lurich kuulutas need väited laimuks ja väitis, et ükski tõsine maadleja ei nõustu ühegi kokkuleppekaotusega. See mõjutaks mitte ainult selle turniiri tulemusi, vaid mõjuks ka tulevaste turniiride honoraridele, kokkuleppematšide avalikuks tulek kahjustaks aga sportlase mainet.
1904.
Amandus Adamsoni skulptuur Lurichist “Champion” võitis 1904. aasta suveolümpiamängudel St. Louisis esimese koha.
1907.
Noored elukutselised raskejõustiklased Paul Ingermann, Jaan Jaago, August Ploom, Johannes Tigane ja teised, kes ei tohtinud treenida amatööride klubis Tartu “Aberg”, asutasid oma klubi Tartu “Lurich”. Klubisse kuulus umbes 40 meest (enamik küll amatöörid) ja see tegutses maailmasõjani, mil enamik selle liikmeid mobiliseeriti.
1909.
Kaukaasias esines Lurich efektse jõunumbriga: kaks hobust ei suutnud lahti vedada tema käsi, mida ta rinnal koos hoidis. Buhhaara emiir, kes seda pealt vaatas, käskis seepeale tuua oma kaks kõige tugevamat kaamelit. Ka need ei saanud Lurichist jagu. Auhinnaks sai Lurich võidetud kaamelid, kes kahjuks Eesti kliimat halvasti talusid ja järgmisel aastal surid.
1910.
20. novembril (ukj.) esines Lurich Tallinnas karskusseltsis “Valvaja” 620 inimesele kõnega karskusliikumise tähtsusest. Reklaamiks laskis ta Ed. Berggrüni raamatukaupluse aknale oma auhindu välja panna: kuldvöö, kullast ja hõbedast medalid ja märgid jms., kokku sadakond eset. Need aga varastati ära. See vargus tekitas suurt kõmu muuhulgas järgnenud protsessi tõttu. Lurich süüdistas Tallinna politseimeistrit Tsitserošinit varguse organiseerimises kättemaksuks selle eest, et ta polnud nõustunud kaotama vene publiku lemmikule Viktor Solovjovile. Tsitserošin süüdistas Lurichit teotamises. Protsess kestis kaks aastat ja Lurich mõisteti tagaselja 10 päevaks vangi. Lurich kaebas otsuse edasi kuni kõrgeimate instantsideni, kuid tulemusteta: tsaaririigi senat kinnitas otsuse sügisel 1912.
1911 ja 1912.
Lurich võitis tšempionaadid Brüsselis ja Gentis, oli Varssavis tšehhi Pospešili järel teine ja võitis Hamburgis.
Ameerikas.
Lurich sõitis novembris 1913 Ameerikasse ja proovis läbi lüüa ameerika vabamaadluses. Seda ta suutiski, kuigi tippude tippu enam ei küündinud (ta oli juba 37-aastane). Ta võitis kõiki peale maailmameistri ameeriklase Frank Gotchi, kellele 1. aprillil 1914 kaotas. Pärast seda maadles ta vahelduva eduga. Tema sädelevat, efektset maadlust küll tõsteti esile ja kiideti, ent üldiselt jäi ta Abergi varju, kes noorema ja kehaehituselt massiivsemana kohanes paremini ameerika vabamaadluse robustse maneeriga.
Lurichi organisaatoritalent lõi sealgi välja. 8. novembrist 1915 kuni 29. jaanuarini 1916 (84 päeva) toimusid New Yorgis kreeka-rooma maadluse maailmameistrivõistlused, mis olid kõigi aegade pikimad ja osavõturohkeimad. Peeti 454 matši, neist 128 küll vabamaadluses. Turniiri organiseeris Samuel Rachman, kuid väidetavalt oli Rachman variisik ning tegelik turniiri korraldaja oli Lurich. Aberg maadles kõigiga ainult kreeka-rooma stiilis ja võitis kõiki. Samuel Rachmani varjus korraldas Lurich teisigi turniire.
Lurichi käsi oli küllap selleski mängus, et Aberg esines aeg-ajalt rahvusvärvides, vahel kirjaga “Est(h)onia” rinnal, ning et teda ajakirjanduses sageli mitte venelaseks, vaid eestlaseks nimetati.
1917.
Märtsis lahkusid Lurich ja Aberg USA-st. Nad sõitsid üle Vaikse ookeani Jaapani ja Hiina kaudu Venemaale. Suvel võistlesid nad juba Petrogradis, sügisel olid taas Eestis.
1918.
Viimane turniir, kus nad Tallinnas osalesid, jäi Saksa vägede lähenedes pooleli. Lurich ja Aberg lahkusid Petrogradi.
Suure rahvusvahelise turniiri Petrogradis võitis Aberg. Lurich sai auhinna parima maadlustehnika eest ning võitis samas korraldatud kehailu võistluse.
1920.
Kodusõja keerises sattusid Lurich ja Aberg Armaviri linna Põhja-Kaukaasias, kus Lurich 22. jaanuaril 43-aastaselt tüüfusesse suri. Paar nädalat hiljem järgnes talle tema õpilane, võistluskaaslane ja sõber Aleksander Aberg. Nad maeti ühte hauda.
Isiksus.
Georg Lurich oli täiskarsklane ega suitsetanud. Korduvalt esines ta avalikkuse ees kõnedega tervislike eluviiside, eriti spordi kasulikkusest ja alkoholi hävitavast toimest inimesele. Ta saavutas populaarsuse nii kõnemehe kui ka ajakirjanikuna.
«Minule näib aga, et see iga hästi kasvanud inimese kohus on selle
eest hoolt kanda, et ta jõuetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks,
et ta keha vaimu kohane oleks! Kui ka mitte alati terves kehas terve
vaim ei ela, siis peaks ometi terve vaim terves kehas asuma. Kas ei
ole häbi selle pääle mõtelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste
loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse, kuna
oma enese “mina” jaoks, mis inimese juures iga sammuga etteotsa
tungib, imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole! Arvatakse
nimelt, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal
sellepärast õigus on lõdvalt elada. Sellegipärast ei või keegi
salata, et kõige suurem maapäälne varandus tervis on, see on nii
üleüldiselt arusaadav asjalugu, et ma seda lähemalt seletada ei
Lurich oli suurepärane võimleja, samuti hea jooksja, hüppaja, jalgrattur, uisutaja ning maletaja. Ta valdas vähemalt kümmet keelt.
«Pidage tervisest lugu! Saage kõik terveks ja tugevaks! Ei siis pruugi
meil niipalju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid
ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul ülal pidada.» (1910)
Maadluses ei olnud tal õpetajaid. Ta uuris ise oma keha põhjalikult ja lõi oma teooriad lihasjõu arendamise kohta selle kõigis osades. Ta töötas pidevalt oma tehnika parandamiseks ja tegi nii palju maadluskunsti väljakujundamiseks. Kreeka-rooma maadlus võlgneb talle tänu paljude uute võtete, asendite ja vastuvõtete eest. Tema isemõtlemise kalduvus viis vahel kangekaelsuse ja veidrusteni. Näiteks ei harjutanud ta raskuste tõstmist ainult käte jõul, vaid aitas kogu kehaga kaasa, sest maadluses ei tohi teha ühtki liigutust liikumatus asendis, ilma keha abita.
«Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see ehk teine
jõumees omale seeläbi midagi võidab, nagu kuulsust, raha, aga ka
mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab,
sellega on inimesesugu vähe aidatud; niisamuti on isamaa seeläbi vähe
kaotanud, kui ta tugevaim poeg maha pannakse. Maadlemise ideaalne
ülesanne on selles, et me kui eelväelased virguksime ja tõsise
Georg Lurichi mälestusvõistlused.
Lurichi 80. sünniaastapäeva tähistamiseks hakati 1956 Tallinnas korraldama Lurichi mälestusvõistlusi maadluses. See on siiani üks Eesti keskseid maadlusüritusi.
Lurichi 125. sünniaastapäeval hakati tähistama Väike-Maarjas Georg Lurichi auks mälestusvõistlusi rammukatsumises. "Georgi Kange"


Reinhold-Heinrich Heuer.
Reinhold-Heinrich Heuer (mitmes väljaandes ka Hoier, Goier, Hoijer; sündinud Narvas umbes 1881, surnud Narvas 1941) oli eesti maadleja, Euroopa meister elukutseliste hulgas. Ta paistis silma ka tõstja ja tantsijana. Klubi: Peterburi “Kalev”.
1907 tuli Heuer kindlalt Venemaa meistriks tõstmises. Tollal võisteldi üheksas tõsteviisis: surumine, rebimine ja tõukamine vasaku, parema ja mõlema käega. Ta tahtis võita ka maadluses, kuid jäi finaalis alla Iivari Tuomisele Soomest.
Kuid Venemaa meistriks maadluses tuli ta 1909 29 raskekaallase (üle 98 kg) seas.
Hiljem hakkas Heuer elukutseliseks ja tuli ka Euroopa meistriks.
Heuer, Reinhold-Heinrich
Heuer, Reinhold-Heinrich
Heuer, Reinhold-Heinrich


Jaan Jaago.
Jaan Jaago (6. juuli 1887 Luunja vald (Tartu-Maarja kihelkond), Tartumaa – 28. august 1949 Berliin) oli eesti maadleja, elukutselisena 7 korda maailma- ja 5 korda Euroopa meister. Ta oli viimane tuntud eestlasest elukutseline maadleja. Klubi amatöörina: Tartu “Aberg”, 1907–1913 Tartu “Lurich”.
Amatöörina.
Pärast karjapoisi-karjääri, mida tema puhul sageli rõhutati, hakkas Jaago sepaselliks. Regulaarselt hakkas ta treenima 1905 Tartu "Abergis" ja järgmisel aastal osales esimesel maadlusturniiril Tartus tsirkuses.
1907 katsus ta hakata elukutseliseks ja sõitis Tallinnasse, kuid pääses esialgu ainult tsirkuse piletikontrolliks. Siiski nägi ta mõndagi huvitavat. Ta läks koos teise tartlase Karl Paabutiga mööda Eestimaad rändama ja andis maadlusetendusi, mille eest Tartu “Aberg” kui amatööride klubi heitis ta endi hulgast välja.
Selle peale asutasid noored elukutselised maadlejad Jaago, Paul Ingermann, August Ploom, Johannes Tigane jt. uue spordiklubi “Lurich”, mis tegutses maailmasõja alguseni, kui enamik selle liikmeid sõjaväkke võeti. Jaago ja Tigane sõjaväes ei käinud, sest olid juba varem Tartust lahkunud ja tsirkusega mööda Venemaad reisima hakanud.
Maailmasõja aastad.
1913 tuli Jaago Peterburis esimest korda elukutseliste maailmameistriks. Koosseis polnud väga tugev, sest Georg Lurich, Aleksander Aberg ja paljud teised maadlustipud võistlesid tollal USA-s, aga Georg Hackenschmidt oli spordist juba loobunud. 1914 Odessas ja 1915 Petrogradis kaitses ta tiitlit.
1920. aastad.
1921 naasis Jaago Eestisse, kuid ei leidnud head tööd. Olümpiaideaalidele tuginedes lõpetas Eesti elukutseliste spordi rahastamise ja Jaago sõitis Soome kaudu Lääne-Euroopasse. Saksamaal ei lubatud sõjasüüdlasena osaleda olümpialiikumises ja seetõttu olid seal elukutseliste sportlaste teenimisvõimalused paremad.
Saksamaale jäi Jaago elama kuni surmani. Tema urn toodi Tallinna ja maeti Metsakalmistule.
Jaago tuli elukutseliste maailmameistriks 1924 ja 1925 Münchenis, 1926 Pariisis ja 1928 Münchenis. 1930 Madriidis võitis ta tiitli "tšempionide tšempion". Vahel esines ta koos Karl Paabuti, Karl Tombergi ja Karl Veimanniga.
1928 avaldas ta Tartus raamatu “Mälestused. Seitsmekordse ilmameistri senine elukäik”.
Mälestusvõistlused.
Luunja keskkoolis peetakse alates 1978. aastast Jaan Jaago mälestusvõistlusi kreeka-rooma maadluses noortele.


Kohtvõrk.
Kohtvõrk ehk LAN ("Local Area Network") on arvutivõrk, mis ühendab piiratud territooriumil asuvaid arvuteid ja võrguseadmeid. Kohtvõrgud võivad olla näiteks kodus, kontoris ja koolis. Kohtvõrku eristab laivõrgust üldjuhul suurem andmeedastuskiirus, väiksem geograafiline ulatus ning tasuliste andmesideliinide mittevajalikkus. Samuti saavad samasse kohtvõrku ühendatud arvutid omavahel näiteks printereid ja faile jagada.
Kohtvõrku eraldab üldvõrgust (internetist) tulemüür. Kohtvõrke eristatakse võrgu topoloogia, pöördumisviisi ja töökiiruse järgi.
Varasemalt kasutatud ARCNET ja Token Ring standarditel põhinevad kohtvõrgud on tänapäeval üldjuhul asendunud Ethernet tehnoloogiatel põhinevate keerdpaar kaabelvõrkudega ning Wifi ühendustega.
Ajalugu.
Kui suured ülikoolid ja laboratooriumid hakkasid 1960-ndate lõpus üha rohkem arvuteid kasutama, tekkis vajadus kiire siseühenduse järele. Lawrence Radiation Laboratory tegi 1970 kokkuvõtte nende kasvavast võrgust "Octopus".
1974 arendas Cambridge'i ülikool välja enda Cambridge Ringi, kuid seda ei suudetud edukaks müügiartikkliks arendada.
1973–1975 arendati Xerox PARCis välja Ethernet ja võeti sellele patent. 1976, kui süsteem oli PARCis kasutusele võetud, kirjutasid Metcalfe ja Boggs Ethernetist, kui valmis andmevahetussüsteemist, mis on mõeldud kohalikele arvutivõrkudele.
Datapoint Corporation lõi 1976 ARCNETi ja avalikustas selle 1977. Esimesena paigaldati see 1977. aasta detsembris Chase Manhattan Banki New Yorgis
Kaabliga ja kaablita kohtvõrk.
Kaabliga ühendustel on kaks standardit:100BASE-T ja 1000BASE-T. 100BASE-T võimaldab kiirust kuni 100Mb/s, samas kui 1000BASE-T lubab 1000Mb/s ehk siis 1 Gb/s. Moodsatele emakaartidele intgreeritakse BASE-T juba sisse, et kasutaja ise ei peaks seda endale muretsema.Etherneti kaablid võivad olla kui pikad tahes kaotamata sellega oma signaali kvaliteeti mis on nende suureks eeliseks.
Juhtmeta Ethernet on üks tavalisemaid ja lihtsamaid lahendusi, et end Internetiga ühendada. Selle plussiks on see, et ei ole tarvis mingeid kaableid vedada arvutite vahel vaid on vaja soetada endale ruuter. Andmeid saab edastada läbi seinade, põrandate ja muude objektide. Enamasti eelistavad seda inimesed, kes kasutavad sülearvuteid. Miinus selle juures on aga see, et kiirused ei ole nii suured kui juhtmega Ethernetil ja mida kaugemale ruuterist minna seda nõrgemat signaali see edastab. Juhtmeta Etherneti saavad kõik ennast ühendada, kellel on olemas vastav seade ja on selle raadiuses. Selle vältimiseks saab panna enda WLAN’ile (Wireless LAN) parooli, et vältida teiste inimeste ühendumist võrku.
Kohtvõrgu arhitektuur.
Kohtvõrku võib ühendada mitmesuguseid seadmeid.
Kohtvõrgus olevad arvutid on ühendatud HUBi või "Switch"i (kontsentraatori või kommutaatori) abil teise arvuti või muu perifeerse seadmega. Omavahelise ühenduse jaoks kasutatakse kaableid (algselt koaksiaalkaabel, mille tänapäeval on kõrvale tõrjunud CAT3, CAT4, CAT5, CAT5e, CAT6 ja CAT7 UTP kaabeldused. Tänapäeval on spetsiaalsete seadmete abil võimalik luua ka traadita kohtvõrk.
Arvutivõrgus võivad arvutid ja seadmed olla omavahel ühenduses ka läbi kiudoptilise kaabli, kus ribalaius ja häirekindlus on võrreldes vaskkaabeldusega mitmeid kordi suurem.
Kohtvõrgu topoloogia.
Kohtvõrgu topoloogia all vaadeldakse võrgu-komponentide omavahelise ühendamise füüsilist ja loogilist viisi. Füüsiline topoloogia määrab ära kuidas seadmed on füüsiliselt omavahel ühendatud ja loogiline topoloogia näitab kuidas andmed võrgus läbi seadmete liiguvad. Olenemata võrkude suurusest ja keerukusest koosnevad nad kolmest põhilülitusest: kahe seadme vaheline ühendus, siinühendus ja tähtühendus. Eristatakse siin-, ring-, täht- ja puutopoloogiat või nende kombinatsioone.
Tähttopoloogia.
Kõik tööjaamad on ühendatud kaabliga ühe keskseadme külge, milleks on tavaliselt HUB või mõni teine sama tööpõhimõttega seade. Tähttopoloogia eelis on see, et kui ühel kaablil tekib mingi tõrge ja see lakkab töötamast, siis kõik teised kaablid jäävad sellest puutumata, ehk siis ühenduse kaotab ainult see seade mille kaabel lakkas töötamast. Miinus on aga HUB keskseade. Kui see seade lakkab töötamast, siis lakkavad ka kõik sellega ühendatud kaablid ja seaded töötamast.
Ringtopoloogia.
Kõik tööjaamad ringtopoloogias on nii nimetatud kordajad ja moodustavad suletud ringi. Erinevalt täht topoloogiast ei ole ringtopoloogial lõpppunkte. Kordaja on kohtvõrku ühendatud tööjaama võrgukaart. Kuna iga kohtvõrku ühendatud tööjaama võrgukaart on kordaja, siis kõik jaamad kordavad samat signaali ja võimendavad seda, isegi kui see ei olnud neile suunatud. Ringtopoloogia plussid on kerge ülesseadmine,suure andmekogusega hakkama saamine ja vigade kerge üles leidmine. Miinused on aga andmete kopeerimine, kogu võrgu katkemine kui kusagil tekib mingi viga ning selle suurendamine mis eeldab kogu võrgu mahavõtmist ning siis uute seadmete lisamist ennem kui võrgu saab taas töökorda.
Siintopoloogia.
Siintopoloogia, mida vahel kutsutakse ka lineaarseks siintopoloogiaks on lihtne viis, mis ühendab ühe kaabliga kõik tööjaamad, ehk kõik jaamad jagavad ühte ja sama kaablit. Kõik tööjaamad ühendatud selle kaabliga näevad teiste sama kaabliga ühendatud tööjaamade liiklust. Kõige suurem miinus selle juures on just see sama ühe kaabliga ühendus. Kui see kaabel lakkab töötamast, siis kaotavad kõik ühendatud tööjaamad ühenduse.
Puutopoloogia.
Puutopoloogia on loogiline arendus siintopoloogiast. See kujutab endast puukujulist hierarhilise struktuuriga sõlmede ühendust.Ühe kaabli külge on kinnitatud kõik tööjaamad. See topoloogia lubab võrgul laieneda dünaamiliselt ainult ühe aktiivse andmerajaga ükskõik millise kahe võrgu lõppunkti vahel.


Laivõrk.
Laivõrk (WAN) on üksteisest füüsiliselt kaugel (kokkuleppeliselt üle 1 km kaugusel) asuvate arvutite ühendamiseks mõeldud arvutivõrk. Laivõrgule on tavaliselt iseloomulik aeglasem andmevahetuskiirus kui kohtvõrgus.
Maailma suurim laivõrk on Internet.
Laivõrke kasutatakse kohtvõrkude omavaheliseks ühendamiseks.


Oskar Kaplur.
Oskar Kaplur (8. september 1889 Tallinn – 20. september 1962 Moskva) oli eesti maadleja, Euroopa meister amatööride seas ja maailmameister elukutseliste seas.
Spordi juurde tõi Oskari isa aastal 1905. Algul käisid nad harjutamas Maneeži tänaval asuvas “Linda” aidas, pärast selle müüki “Linda” pankrotiprotsessi käigus 1907 pidid aga raskejõustiklased sealt välja kolima. Kaplur jätkas Friedrich Kelleri raskejõustikuklubis, mis asus Tallinnas Kaasani kiriku lähedal Imanta tänaval. Kelleri klubist pärinesid ka Gustav Vahar ja Johannes Tigane.
1910.
Kaplur osales Helsingi Atleetklubi rahvusvahelisel võistlusel. Eestlasi oli 3; nähtavasti ei saatnud neist ühtki suur edu.
1911.
Märtsis osales Kaplur juba MMil Soomes. Kehakaalus kuni 73 kg võitis ta Mauritz Anderssoni ja Theodor Bergqvisti (mõlemad Rootsi), Fridolf Lundsteni, Frans Viheriäranta ja V. Lehtose, kuid kaotas peafavoriidile Eemil Värele ajaga 3.33 ja Theodor Tirkkosele (kõik Soomest). Pisut imelik, ent 5 võitu ja 2 kaotust ei andnud 11 mehe konkurentsis enamat 5. kohast.
Tartu “Aberg” korraldas 25. septembril I Baltimaade meistrivõistlused maadluses ja tõstmises. Kõik esikohad jäid eestlastele: kergemast alates maadluses H. Neumann (Tartu), O. Kaplur, H. Aruküla ja Tõnu Võimula (kõik Tallinn) ning tõstmises Johan Sirmann (Riia) ja Eduard Hermann (Tartu). Kaplur sai veel auhinna ja punase aupaela kehailu võistlusel.
1912.
Kevadel tuli Kaplur Peterburis Venemaa meistriks kergekaalus ja võis sõita Stockholmi olümpiamängudele.
Olümpiamängudel osales kergekaalus tervelt 48 maadlejat, neist Eestist Georg Baumann, August Kippasto ja Oskar Kaplur. Avavoorus seljatas Kaplur inglase William Hayesi, teises itaallase Alessandro Covre, kolmandas õnnestus punktidega võita vana tuttav Alfred Salonen, neljandas kaotas ta tulevasele olümpiavõitjale Eemil Värele, viiendas andis Adam Tantu loobumisvõidu. Kuuendas voorus kaotas Kaplur Taavi Kolehmaisele (kõik Soome). Ta jäi jagama 6.–10. kohta.
Septembris osales Kaplur Viinis EMil. Kehakaalus kuni 70 kg osales 13 maadlejat. Esimesel võistluspäeval võitis ta 5 vastast puhtalt, teisel päeval jätkas samas vaimus ja tuli Euroopa meistriks.
1913.
Oktoobris võitis Kaplur Kopenhaagenis Põhja-Euroopa meistrivõistlused.
1914.
Kopenhaagenist sõitis Kaplur Ameerikasse tutvuma vabamaadlusega, mis pidi võetama 1916. aasta suveolümpiamängude kavva. Seal seltsis ta Aleksander Abergiga. Kuna amatöörid pidi vältima kokkupuutumisi elukutselistega, esines Kaplur Ameerikas varjunime all. Muuhulgas võistles ta Lurichi nime all, samuti punases maskis.
23. veebruaril kirjutas “Boston Herald”: «Vaid 4 päeva on aega selle heitluseni ning Zbyszko ja Aberg alustasid tänast hommikut taas treeninguga ettevalmistusena neljapäeval Mehaanika Hallis toimuvaks matšiks. Aberg, kes jõudis Bostonisse läinud nädalal, töötab oma peamise treeneri Oskar Kaplani juhendamisel. Kaplan on noor rikas soomlane, keda Aberg ette valmistab võistlemiseks 1916. aasta Berliini olümpiamängudel.»
Mais osales Kaplur Viinis Euroopa meistrivõistlustel. Võistluste käigust kirjutas Viini spordiajakiri “Famoser Ringer” nii: «Kapluri hea tehnika ja osavus üllatasid viinlasi. Ta on vaieldamatult mees, kes väärib esimaadleja nime. Kui võistlused olid juba lõppemas ja temal tähtsamad vastased võidetud, juhtus Kapluriga õnnetus, mis ei lubanud tal enam võistlust jätkata.»
1915.
Venemaa meistrivõistlused toimusid Petrogradis. Baltlased tegid puhta töö. Raske- ja absoluutkaalus võitis Kaplur Alliku ning tubli kergejõustiklase, jalgpalluri ja treeneri Anton Ohaka ees, poolraskekaalus Baumann, keskkaalus polnud osalejaid.
1916.
Olümpiamängud jäid ära; Kapluri suur unistus läks luhta. Ta hakkas elukutseliseks.
1918.
Kevadel olid Peterburis suured maadlusvõistlused, mis kestsid 78 päeva. Eestlastest osalesid Georg Lurich, Aleksander Aberg ja Oskar Kaplur. Aberg võitiski raskekaalus, Kaplur keskkaalus. Kohalik ajakiri “K sportu” kommenteeris: «Võib julgesti öelda, et Petrograd pole ammu enam niisugust ilusat ja kõrgeklassilist maadlust näinud.»
Pärast maailmasõda.
Kaplur endist edu ei saavutanud ja loobus spordist varsti. Ta asus tööle lennukitööstuses ja elas surmani Moskvas.
Vaata ka.
Maadlus 1912. aasta suveolümpiamängudel


Aleksander Schneider.
Aleksander Schneider (1881 Tartu – 11. veebruar 1979 Vaasa) oli eesti tõstja ja maadleja, maailmameister tõstmises 1906 Kiievis. Klubi: kuni 1907 Peterburi “Kalev”, pärast maailmasõda Nõmme “Kalju”, mõlemas asutajaliige.
Venemaa meistrivõistlustel 13.–15. märtsil 1905 tõstmises Peterburis said eestlased kolmikvõidu: 1. Eduard Gross, 2. Voldemar Seeberg ja 3. Aleksander Schneider. Kavas oli kolm harjutust, mida sooritati parema, vasaku ja mõlema käega.
Aleksander Schneider lõi korduvalt tõstmise maailmarekordeid. 1907 hakkas ta Georg Lurichi kutsel elukutseliseks maadlejaks ja võistles paljudel turniiridel edukalt. Kuulus oli ta sild. 1920 naasis ta Eestisse ja maadles Tallinnas veel 1934 elukutselisena.
II Maailmasõja ajal emigreerus ta Rootsi.
Schneider, Aleksander
Schneider, Aleksander
Schneider, Aleksander


Gustav Vahar.
Gustav Vahar, ka Gustav Vaher (11. oktoober 1879 Lihula vald – 21. detsember 1966) oli eesti maadleja, elukutseliste maailmameister. Tema võistluskaal oli 85–87 kg.
1894 kolisid tema vanemad Tallinna lähedale Haabersti mõisa. Vaharist sai Tallinna Lõbu-Jõulaste Klubi liige, 1898 astus Tallinna Vabatahtlikku Atleetide Klubisse, pärast kuulus Friedrich Kelleri raskejõustikuklubisse, mis asus Tallinna Kaasani kiriku lähedal Imanta tänaval.
Vahari esimene avalik esinemine toimus 1899 suvel Tallinnas Rannavärava mäel, kus ta kohtus Aleksander Abergiga.
1900 tuli ta Eesti meistrivõistlustel Abergi järel teiseks.
Aprillis 1903 pälvis ta Helsingis eriauhinna. Kohe pärast seda hakkas ta Georg Lurichi palvel elukutseliseks. Lurichi truppi kuulus ta üle 11 aasta.
Pariisis 1906 võitis Vahar enam kui 40 sportlase osavõtul hõbedase autasu ja tehniliselt parima maadleja eriauhinna.
1907 tuli ta Lissabonis elukutseliste maailmameistriks.
1914 loobus Vahar spordist. Ta asus tööle Novorossiiski Volga-Kama kommertspanka. Töö kõrvalt treenis ta noori maadlejaid ja tõstjaid.
Pärast Esimest maailmasõda naasis ta Eestisse. Ta töötas massöörina “Kalevis”, treenerina ja kohtunikuna, kuulus raskejõustikusektsiooni juhatusse. Vahar oli üks viiest mehest, kes 1946 esimesena vabariikliku kategooria maadluskohtunikuks said (veel Erich Byström, Aleksander Ojala, Edgar Puusepp ja Boris Sülluste).
Veel 1960-ndatel käis Vahar sageli maadlusvõistlusi vaatamas. Teadustajad märkisid seda alati ära, sest Vahar oli Lurichi kaaslasena elav eesti maadlusajalugu.
Alates 1967 korraldas “Dvigatel” Gustav Vahari mälestusvõistlusi maadluses.


Karl Veimann.
Karl Veimann (21. märts 1888 Valgamaa – 1970 Berliin) oli eesti maadleja, kahekordne elukutseliste maailmameister.Kasutas esineja nime -Veinura.
Enne Esimest Maailmasõda võitis Veimann korduvalt amatööride võistlusi.
Elukutselisena asus ta elama Berliini, kus töötas spordiinstruktorina. Suur osa elukutselisi sportlasi elas Saksamaal, mida maailmasõja põhjustajana ei lastud olümpiamängudele. Ta võistles ka mujal Euroopas ning Lõuna-Ameerikas, sealhulgas koos Jaan Jaagoga. Ta maadles sageli Veinura nime all ja esines mongolina.
1924 tuli Karl Veimann elukutseliste maailmameistriks keskkaalus (kuni 85 kg), järgmisel aastal kaitses tiitlit.
Veimann, Karl
Veimann, Karl
Veimann, Karl


Blatnoid.
Blatnoid olid kõrgem klass või kiht nõukogude kurjategijate hierarhias.


Franz II.
Franz II (sündinud Franz Joseph Karl; Austria keisrina Franz I; 12. veebruar 1768 Firenze – 2. märts 1835 Viin) oli Habsburgide-Lotringite dünastiast viimane Saksa-Rooma keiser 1792–1806; kuulutas 1804 end esimeseks Austria keisriks Franz I nime all, kellena valitses surmani.
Franzi vanemad olid keiser Leopold II (1747–1792) ja tema abikaasa, Hispaania printsess María Luisa (1747–1792).
Aastal 1804 sundis Napoleon I ta Saksa-Rooma keisri tiitlist loobuma.
Franz I suutis säilitada oma riigi suhtelise iseseisvuse isegi Napoleoni võimu kõrgperioodil, seda paljuski tänu teise keisritiitli võtmisele. Aastal 1809 püüdis ta teiste Saksa riikide solidaarsustundele rõhudes korraldada ühissõda Prantsusmaa vastu, kuid teised olulised Saksa riigid eelistasid toetada Napoleoni ning isegi Venemaa kuulutas Austriale sõja, olles parajasti vallutanud Rootsilt Soome). Wagrami lahingus said austerlased lüüa ja Franz pidi leppima juba teise alandava kaotusega (esimene oli Austerlitzi lahing 1805). Siiski suutis ta ka nüüd suhtelise iseseisvuse säilitada, peamiselt tänu osava poliitiku Metternichi abile, kelle ta samal aastal välisministriks määras. Metternich korraldas Franzi tütre Marie-Louise abielu Napoleoniga, et saavutada Prantsusmaa keisri soosing. Liit Napoleoniga oli siiski vaid olupoliitika sunnitud käik. Kui too Venemaal lüüa sai, oli Austria üks esimesi, kes talle sõja kuulutas ning 1815 taastati Viini kongressil Austria suurriigistaatus täielikult.
Pärast Viini kongressi jättis Franz riigiasjad enamasti Metternichi hooleks, ehkki valvas, et kantsler midagi talle vastumeelset ette ei võtaks. Nii blokeeris ta suure hulga reforme, takistades oluliselt riigi moderniseerimist. Teda on oma valitsusaja lõpus iseloomustatud kui melanhoolset, tegevusetut, kuid ka äärmiselt ranget monarhi, kes püüdis kogu riigivalitsemisele staatilisust peale suruda, valmistades sellega mõneti ette 1848. aasta revolutsiooni, eriti seetõttu, et määras oma järglaseks vanima poja Ferdinandi, kes oli sisuliselt teovõimetu.
Perekond.
Esmakordselt abiellus Franz 6. jaanuari 1788, Württembergi printsess Elisabethiga (1795–1790), kes oli Württembergi hertsog Friedrich II Eugeni tütar.
Teistkordselt abiellus ta 19. septembril 1790, Napoli ja Sitsiilia printsessi Maria Teresaga (1772–1807), kes oli Napoli ja Sitsiilia kuninga Ferdinando IV tütar.
Kolmandat korda abiellus Fraz 6. jaanuaril 1808 Maria Ludovikaga (1787–1816), kes oli ertshertsog Ferdinandi tütar.
Neljandat korda abiellus keiser 10. novembril 1816, Baieri printsessi Charlotte Augustega (1792–1873), kes oli Baieri kuninga Maximilian Ii tütar.


Ugandi.
Ugandi (tänapäeva võru keeles "Oandi" või "Uandi" oli Muinas-Eesti maakond.
Henriku Liivimaa kroonikas kannab piirkond nime Ugaunia, Ungania, selle elanikud on Ugaunenses.
Rootsi ajal kandis ajalooline Ugandi Otepääst tuletatud nime Odenpoa või Oldenpoa.
Läti Igaunija, igauns (Eesti, eestlane) võib olla laiend lätlastega piirnevast Ugandi nimest. Läti keeleuurijate Mīlenbahsi ja Endzelīni arvates võis Ugandi ja Igaunija ühenduslüliks olla "Ügaunija".
Kroonik ja Ümera preester Henrik kasutatud "Ugaunenses" on ilmselt mugandus lettide keelest.
Ühtne oma lõuna-eesti keele poolest, on Ugandi rahva antropoloogiliste ja odontoloogiliste näitajate poolest Eesti kirevam. Siin esineb kõrvuti nii läänebalti kui idabalti rassitüüpi inimesi, esindatud on nii keskeuroopa, reliktseid ja gratsiilset põhjatüüpi hambaid.
Folklorist ja muusikateadlane Herbert Tampere arvates leidis siin II aastatuhande alguses aset ugalasteks kutsutud hõimu sissetung kohaliku rahva alale. Ka XX sajandi alguses nimetati idapoolsetes piirkondades ugalasi tobudena, kurjadena, pudikeelsetena aga ka röövlitena, verejoojatena.
Lauluke pärineb Tartumaa idaosast, ugalased aga vallutasid algul lääneosa, siis aga ka idapoolsed alad. Kohalike etnilise päritolu kohta kindlaid andmeid ei ole.
Henriku Liivimaa kroonika teateil võtsid ugalased agarasti osa röövretkedest teistele Eesti aladele.
Sõjakate ugalaste algkoduks võib olla Talava (piirkond Põhja-Vidzemes), kus Läti odontoloogi Rita Gravere arvates tekkis I aastatuhande lõpus latgalitele omase hambatüübi saareke. Latgaleist sissetungijad võisid sealt ugalased mõlemale poole Võrtsjärve minema tõrjuda. Ka latgali 'igganni' tähendavat pagendatut.
Eesti Entsüklopeedia järgi on Ugandi peamised linnused Tartu ja Otepää, tuumik asus tartumurdelise hõimu alal, võrumurdelise hõimu ala liitus arvatavasti hiljem, võib-olla II aastatuhande alguses. Ugandi kihelkondi Tarbatut ja Valgatabalvet on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas. Ka Otepää, Rannu ja Puhja ala moodustasid tõenäoliselt omaette muistsed kihelkonnad.
Maade jaotamisel 1224 anti Ugandi Tartu piiskopile. 15.-16. saj. nimetati Ugandiks (sks Uggn) Suurest Emajõest lõunas asunud adrakohtunikuringkonda.
Teatud ettekujutuse muistse Ugandi võimalikest piiridest annavad Rootsi aja haldusjaotust kajastavad maakaardid.
Petri Mortieri kaardil (1705) vastab tollase Odenpoa (Ugandi) lõunapiir enam-vähem XXI sajandi alguse Eesti-Läti piirile.
Põhjapiir ulatub kaugele üle Emajõe Viru aladeni välja, liites varasemad Vaia, Jogentagana ja Soopolitse alad. Millal need kolm ala Ugandi-Odenpoaga liideti, pole teada.
Läänes piirnes Ugandi Sakalaga piki Väikest Emajõge.
Idapiir jooksis piki praegust piirijoont Vene Föderatsiooniga.
Läti Henrikul sageli esinev Tartu (Tarbata, Tarbeta, Darbete), tartlased (Tarbatenses), tartlaste linnus (castrum Tarbatense) ja tartlaste maa (provincia Tharbitensis) vihjab suure ja tugeva kogukonna olemasolule.
Samuti suur ja tugev näib olevat Otepää (Odenpe, Odempe, Caput Ursi) oma ümbrusega, hilisem piiskopilinnuse koht.
Peale Tartu ja Otepää on Liivimaa kroonikas mainitud Valgatabalve (Walgatabalwe versus Plescekowe), ilmselt Pihkva vastas olev Ugandi kagupoolne ala.
Pärast vallutust moodustati lõuna pool Suurt Emajõge lisaks Tartule ja Otepääle veel kuus kirikukihelkonda (Nõo-Nuggen, Puhja-Puien, Rannu-Randen, Võnnu-Wendau, Sangaste-Toyvele, Põlva-Pölwe ja tõenäoliselt Antsena, hilisem Urvaste). Vastavalt tollasele tavale vastas muinaskihelkonnale üks või enam kirikukihelkondi. Maastikul kuuluvad Nõo, Puhja ja Rannu kokku, Võnnu ja Sangaste jäävad koos Otepää ja Tartu ümbrusega eraldi.


Franz I.
Franz I on olnud mitme monarhi nimi.


Lühirajauisutamine 1994. aasta taliolümpiamängudel.
Lühirajauisutamine 1994. aasta taliolümpiamängudel Lillehammeris
500 m.
26. veebruar
1000 m.
22. veebruar
500 m.
24. veebruar


1520. aastad.
1520. aastad on ajavahemik 1520. aasta algusest kuni 1529. aasta lõpuni.


Keila kirik.
Keila Mihkli kirik on Eesti Evangeelse Luterliku Kirikule kuuluv kirik Keilas. Kirikus tegutseb EELK Keila Miikaeli kogudus. Kiriku aadress on Paldiski mnt 2.
Keila kirik on Harju maakonna suurim keskaegne maakirik.
Kirikus on orelimeister August Terkmanni 1911. aastal valminud orel 2 manuaali ja 20 registriga.


Vytautas.
Vytautas Suur 17. sajandi maalil
Vytautas Suur (leedu "Vytautas Didysis", valgevene "Вітаўт", poola "Witold Wielki", ristitud Aleksandriks; umbes 1352 – 27. oktoober 1430) oli Leedu suurvürst 1392–1430, Kęstutise poeg.
Juhtis Leedu feodaalide vastuseisu Jogailale ja Krevo unioonile (1385), saavutas kokkuleppel Jogailaga 1392 Leedu suurvürsti trooni (oli nimeliselt asevalitseja, sai lepinguga 1401 eluaegse, 1413 päriliku suurvürstivõimu). Laiendas riigi valdusi ida suunas: ühendas Smolenski vürstiriigi (lõplikult 1404), korraldas 1406–1408 kolm sõjakäiku Moskva suurvürstriigi vastu ja toetas Moskva vastaseid Tveri ja Rjazan vürstiriiki; sõdis tatarlastega ning 1401–1404, 1409–1411 (*Grünwaldi lahing), 1414 ja 1422 Saksa orduga, sai Toruńi rahuga 1411 (lõplikult Melno rahuga 1422) tagasi 1398 kaotatud Žemaitija.
Vytautase kroonimine Leedu kuningaks pidi toimuma 1429. aastal, kuid paavsti saadetud kroon jäi Poolas kadunuks (rööviti feodaalide poolt?). Uus kroonimine pidi toimuma 1430. aastal, kuid Vytautas suri enne.


Peaminister.
Peaministri ametikoht esineb nii konstitutsioonilistes monarhiates (nagu Belgia, Taani, Jaapan, Holland, Suurbritannia) kui ka vabariikides.
Mitmes riigis on peaministri ametinimetuseks oma termin: "liidukantsler" Saksamaal, "ministrite nõukogu esimees" Itaalias, ministerpresident jne.


Jan II Kazimierz Waza.
Jan II Kazimierz Waza (22. märts 1609 – 6. detsember 1672) oli viimane Vasade soost Poola kuningas (1648–1668), Zygmunt III Waza poeg ja Władysław IV Waza vend.
Tema ajal jõudis haripunkti Poola kuningriigi ja Vene tsaaririigi vaheline võitlus ülemvõimu pärast Ida-Euroopas. Aastal 1654 algas sõda Vene tsaaririigiga, mis lõppes Poolale krahhiga, lisaks tungisid maale Karl X Gustavi juhitud rootslased ning kõige tipuks kehtestati just tema valitsusajal "liberum veto", mis kuningavõimu saatuslikult piiras ja parlamendi toimimise väga raskeks tegi. Nii võib öelda, et just Jan Kazimierzi ajal toimunud sündmused, mida on nimetatud ka Uputuseks, suunasid Poola kuningriigi lõplikult allakäiguteele ning tegid Venemaal võimalikuks tõusmise Ida-Euroopa ainuvalitsejaks (pärast Rootsi löömist Põhjasõjas).
Inimesena oli Jan II Kazimierz Waza tagasihoidlik vaga katoliiklane, kes oli varem saanud vaimuliku hariduse. Ta oli intelligentne ja reformimeelne, kuid Venemaa ja Rootsi ühisrünnak ei andnud talle võimalust oma plaane ellu viia. Selle asemel pidi ta nägema, kuidas enamik Leedust rootslaste kätte sattus ja Karl X Gustav ajutiselt Leedu suurvürstiks sai, kuidas Venemaa tegi Ida-Poolas, mida tahtis, ja sai lisaks Andrussovo rahuga endale enamiku Ukrainast. Peale selle pidi Jan Kazimierz 1660 ametlikult loobuma kõigist taotlustest Rootsi troonile ja Liivimaale. Aastal 1668 loobus Jan Kazimierz troonist, tunnistades oma täielikku läbikukkumist. Vasade dünastia võim Poolas lõppes ja Poola muutus intriigide, korruptsiooni ja aadliparteidevahelise võitluse tallermaaks.
Oma viimased eluaastad veetis Jan Kazimierz jesuiidist mungana Prantsusmaal.


Metallica.
Metallica on USA "heavy metal" bänd, mis alustas oma tegevust 1981. aastal.
1980. aastatel oli Metallica "thrash metal"´i üheks algatajaks, keda loetakse selle "suure neliku" üheks liikmeks, kuhu kuuluvad ka Slayer, Megadeth ja Anthrax. Alates 1991. aasta omanimelisest albumist (ka "The Black Album") on ta liikunud "mainstream"´i poole ja saanud üle kogu maailma tuntuks. Aastal 2008 tuli välja Metallica uusim, kokkuvõttes 9. stuudioalbum "Death Magnetic".
Metallica on müünud 57 miljonit plaati Ameerikas ja 40 miljonit väljaspool Ameerikat. Kokku on arvatavasti müüdud 100 miljonit, millega Metallica on 18. bänd plaatide müügi poolest Ameerika ajaloos.
Eestit on külastanud Metallica kolmel korral. 29. juunil 1999 ja 13. juunil 2006 anti kontserdid Tallinna Lauluväljakul. Kolmas kord külastas bänd maarjamaad 18. aprillil 2010, mil anti kontsert Saku Suurhalli keskele paigaldatud 360-kraadiselt lavalt.
Algusajad (1981–1985).
Metallica lõid 1981. aastal Los Angeleses trummar Lars Ulrich ning kitarrist ja vokalist James Hetfield. Ulrich ja Hetfield kohtusid, kui mõlemad olid pannud kuulutuse ajakirja "The Recycler". Ulrich, kes oli mõjutatud briti "heavy metal"i uuest lainest ("new wave of British heavy metal" ehk NWOBHM), oli proovinud varemgi enda bändi luua. 28. oktoobril sai see teoks. Bändi esimene proov toimus Lars Ulrichi garaažis. Sel hetkel olid bändis ainult Ulrich, Hetfield ja kitarrist Lloyd Grant. Bassist Ron McGovney, Metallica esimene bassimees, liitus mõni päev hiljem. Bänd kasutas ka paari asendusbassisti, näiteks Brad Parkerit ja Jeff Warnerit. Bänd sai oma nime, kui Ulrich aitas San Francisco piirkonna "metali" edendajal Ron Quintanal välja valida nime uue ajakirja jaoks, reklaamimaks "metali ja uusi NWOBHM'i bände. Quintana tuli välja nimega "Metallica" aga Ulrich soovitas kiiresti teist nime ja otsustas kasutada seda enda bändi nimena.
1982. aasta alguses lindistas Metallica loo "Hit The Lights" kogumiku "Metal Massacre I" jaoks. Kitarrist Lloyd Grant mängis küll soolosid, aga ei saanud kunagi bändi tõeliseks liikmeks. Lootuses leida juhtkitarrist, pani Ulrich ajalehte kuulutuse. Dave Mustaine bändist Panic vastas sellele. Metallica kutsus Mustaine'i proovi ning oli nii vaimustuses tema soojendusest ja tehnikast, et kutsus ta juba enne proovi toimumist bändi. Bassimängija Ron McGovney garaažis lindistati 1982. aastal kaks esimest demo, millest esimesel polnud nime, teiseks oli aga "Power Metal".
Mõni kuu hiljem lindistas bänd demo "No Life 'til Leather", mis tõmbas kohe põrandaaluste lindistuste kuulajate tähelepanu. Vastuolud Mustaine'iga viisid lõpuks McGovney lahkumiseni bändist ja ta asendati Cliff Burtoniga bändist Trauma. Tema nõudmisel asus bänd ümber El Cerritosse San Francisco lähedal.
Metallica kogus El Cerritos ruttu kuulsust kontsertidega. 1983. aastal käis bänd promootorite Joni ja Marsha Zazula nõudmisel Rochesteri New Yorgi osariigis. Pärast paari show'd kirjutas bänd Zazuladega alla lepingu Megaforce Recordsiga. Mõni aeg pärast New Yorki jõudmist vallandati bändist segastel asjaoludel Mustaine, põhjendades seda halva käitumise, alkoholismi ja muude sõltuvustega. Tema asendajaks värvati Kirk Hammett bändist Exodus. Mustaine lõi uue bändi Megadeth. Hammett tõi bändi oma unikaalse tehnika, mis oli üsna erinev Mustaine'i omast. See tuli rohkem välja Metallica teisel albumil "Ride The Lightning", mis oli esimene, kus oli Hammetti kirjutatud lugusid.
Metallica esimese albumi "Kill 'em All" väljastas Megaforce Records 1983. aastal. Selle stiil oli bändile tüüpiline kogu 1980. aastatel, sisaldades Hetfieldi rasket vokaali ja agressiivset rütmikitarri. "Kill 'em All'il" ei näidanud suuri müüginumbreid, kuid see stabiliseeris bändi fännide ringkonna. Aasta hiljem avaldas "Metallica" oma teise albumi "Ride the Lightning". See laiendas bändi vormi sõnaliselt ja instrumentaalselt.
Paljud fännid nägid Metallicas valdavalt rock'n'roll-muusikat. Metallicat inspireerisid Motörhead, Diamond Head, Saxon ja teised bändid, kes viljelesid NWOBHM'it. Inspiratsiooni said nad ka "hardcore punk" bändidelt nagu Misfits ja Discharge.
Mainstream edu (1986–1994).
Pärast 1984. aastal lepingu sõlmimist suure plaadifirmaga "Elektra Records" lasi Metallica 21. veebruaril 1986 välja uue albumi "Master of Puppets". Paljud fännid on seda nimetanud bändi parimaks albumiks. Tuur "Damage Inc." oli väga edukas ja bänd platseerus 29.-ks Billboardi Top Album Charts'il.
Bänd sai alkoholilembuse tõttu kurikuulsaks. Neid hakati hüüdma "Alcoholicaks". Alkoholil oli suur osa nende muusikast, esinemisest ja elustiilist.
27. septembril 1986, Euroopa kontserdituuri ajal, hukkus bassist Cliff Burton. See juhtus Rootsis Ljungby lähedal. Metallica buss libises libedalt teelt välja ja vajus külili. Burton kukkus aknast välja ja jäi bussi alla. Vintsitross, mida kasutati bussi üles tõstmiseks, katkes ja buss kukkus teist korda Burtoni peale. Ei ole teada, kas ta oli enne seda juba surnud või mitte.
Varem sellel õhtul oli Hammetti ja Burtoni vahel sõbralik lahkarvamus, kes kusagil magama peaks. Mõlemad tahtsid magada samas koikus. Nad otsustasid, et mõlemad tõmbavad kaardipakist välja kaardi ja see kellel on suurem kaart, on võitja. Burton tõmbas välja suurima kaardi, poti ässa. Nii magas Burton selles koikus, mis tõi talle enneaegse surma. Hammett võitleb ikka veel selle faktiga, et see oleks võinud tema olla.
Pärast Burtoni surma oli Metallica tulevik suure küsimärgi all. Kolm bändiliiget teadsid, et nende jätkamine oleks Cliffi soov ja Burtonite perekonna õnnistusel hakkasid nad uut liiget otsima. Otsingud algasid peaaegu kohe. Kõige andekam proovijate seas oli Les Claypool, Hammetti lapsepõlvesõber. Bändile Claypool meeldis, kuid nad leidsid, et ta tehnika on liiga funkilik. Claypool rajas uue eduka bändi Primus.
Kolm nädalat pärast Burtoni matuseid, 28. oktoobril 1986, liitus bändiga Jason Newsted. Newstediga lõpetas bänd ka "Damage Inc." tuuri. Üleminek Burtonilt Newstedile oli raske: bänd testis mitu kuud Newstedi kannatlikust ja vastupidavust. Tema halb kohtlemine sai kurikuulsaks: Newsted pidi maksma hotelliarved, sööma sushi-restoranis wasabit ega saanud sõita koos ülejäänud bändiga limusiinis.
Pärast "Damage inc." tuuri lõppu salvestas Metallica juulis 1987 plaadi "$5.98 EP: Garage Days Re-Revisited", mis pidi proovile panema nii nende uue stuudio kui ka Newstedi võimed. Plaadi sisuks olid Ameerika publikule suhteliselt tundmatute Briti hevibändide kaverid.
1988. aastal andis bänd välja plaadi "...And Justice for All". Tegu oli bändi seni kõige keerulisema muusikalise väljendusega ning esimese stuudioalbumiga pärast Burtoni surma. Jason Newsted oli saanud bändi täieõiguslikuks liikmeks, ent plaati kuulates pole bassi kuigivõrd kuulda. Millest Newstedi tookordne tagaplaanile jätmine on tingitud, pole päris selge, kuid ilmselt oli peamiseks põhjuseks see, et plaadile lõpliku kuju andmise juures Newstedi polnud ning seetõttu ei saanud ta oma arvamust ka avaldada.
"...And Justice for All" oli tunduvalt erinev bändi varasemast loomingust ning eripärane kogu "metal"i ajaloos üldse. Metallica oli heliliselt selgelt lähenenud "mainsteramile, ent lugude teemad ja pikkus näitasid, et nad polnud oma põhimõtteid muutnud. Peamiselt olid plaadil esindatud morbiidsed teemad: esimene lugu "Blackened" räägib maailma hävitamisest inimkonna poolt, hittlugu "One" aga Esimeses maailmasõjas kõik jäsemed ja meeleelundid kaotanud sõdurist, kes ei suuda elada ega surra. Instrumentaalpala "To Live Is To Die" on austusavaldus Cliff Burtonile, kelle kirjutatud sõnad Hetfield loo keskel ka ette loeb. Et plaadi lood olid pikad ning keerulised, loobus Metallica hiljem enamiku esitamisest. Erandiks jäi "One", millele tehti ka bändi esimene video.
Kontsertesinemistel jätkas Metallica sensatsiooniliste ja humoorikate võtete rakendamist: näiteks vahetasid nad omavahel ära pillid, nii et Hetfield mängis trumme, Hammett bassi, Newsted kitarri ja Ulrich laulis. Bändi fännkond oli 1990. aastate alguseks suurem kui kunagi varem.
1991. aastal ilmus bändi kõigi aegade edukaim album "Metallica", mis on tuntud ka "The Black Albumi" (Must Album) nime all. Ehkki plaadikujundus võitis tänu oma minimalismile ning sisulisele ühevärvilisusele hiljem kõigi aegade viletsama kujunduse tiitli, sai muusika kardinaalselt vastupidise hinnangu. Album oli selgelt "mainstreamilik, ent sellele vaatamata polnud lugude kvaliteet halb. Plaat ilmus koostöös produtsent Bob Rockiga, kes tegi Metallicaga koostööd kuni 2006. aastani. Ehkki albumi valmimisega oli mõningaid probleeme ning selle kulud kasvasid suhteliselt suureks, oli asi vaeva väärt, sest juba mõne nädalaga sai see plaatinaplaadi staatuse ning seda müüdi rohkem kui bändi kõiki eelnevaid plaate kokku.
Albumil olid sellised hitid, nagu "Enter Sandman", "Sad But True", "Unforgiven", "Wherever I May Roam" ja "Nothing Else Matters". Esimene neist sai kiiresti bändi tuntuimaks looks ning seda mängitakse tänini paljudel avalikel üritustel. "Nothing Else Matters" on ilmselt parim ballaad, mille Metallica kunagi on teinud, ehkki see vihastas paljusid bändi algusaja fänne. Igal juhul muutis "The Black Album" Metallica maailmakuulsaks ning plaadi edu turjal sõitis bänd 5 aastat.
Järgnevad aastad möödusid enamasti mööda maailma ringi tuuritades. Metallica oli oma populaarsuse tipus: ükskõik, kuhu nad ka läksid, müüdi nende kontserdid alati välja. 1992. aastal toimus aga Montréalis pürotehniline õnnetus, mille tagajärjel ei saanud Hetfield tükk aega kitarri mängida (selle asemel tegi seda Metal Churchi kitarrist John Marshall). Montréali tuur oli ühine Guns N' Roses'iga, kelle laulja samuti pürotehnika tõttu kannatada sai.
Loadi ajastu (1995–1999).
Pärast peaaegu kolmeaastast "Black Album"i tuuri hakkas bänd tegelema uue suuna otsimisega. Esimeseks tuurijärgseks teoks oli Motörheadi solisti Lemmy Kilmisteri 50. juubelil üles astumine, kus mängiti uut singlit "Hero of the Day" ning nelja Motörheadi loo kaverit. Hiljem avaldati need ka EP-l.
Järgnevalt tehti umbes aasta uut albumit, mis sai nimeks "Load". Plaadi piiratud pikkuse ning bändi soovimatuse tõttu anda välja duubelalbumit ilmus 1997. aastal album "ReLoad", kus olid "Loadilt" välja jäänud lood, millest mõnda oli uue plaadi jaoks tunduvalt muudetud.
"Load" ja "ReLoad" olid bändi varasemast loomingust tunduvalt erineva sisuga ning see tekitas mõistagi vastuolusid. Metallica näis neil olevat loobunud oma metal-bändi imidžist ning kõlas enamasti suhteliselt mainstream-rockilikult. Bändi liikmed ajasid maha ka oma pikad juuksed ning see tekitas tõsiusklike hevifännide seas tõsist raevu. Metallicat hüüti mõnitavalt nii "Poptallicaks" kui ka lihtsalt "Licaks" (kuna Metalit enam nende muusikas ei olnud). Samas olid mitmed kuulajad rahul, et bänd suudab oma varaematest stampidest välja tulla ja midagi täiesti uut teha. "Load" ja "ReLoad" on suhteliselt vastuolulised ning metal-bändi jaoks veidrad albumid. Mõlemal on väga rahulikke ballaade ("Bleeding Me" ja "Mama Said" "Loadil" ning "Low Man's Lyric" "ReLoadil"), enamik lugudest on aga suhteliselt pop-rocki hõngulised, mida kallutavad küll metali poole Hammetti soolod ja Hetfieldi vokaal. Ainsaks tõeliselt "rajuks" looks võiks pidada "Fueli" "ReLoadilt". Hittideks said aga väga laiale kuulajaskonnale peale läinud "Hero of the Day", "The Memory Remains" ja "Unforgiven II". Kõige eksperimenteerivamad lood olid kahtlemata aga "Mama Said", mida võib pidada peaaegu klassikaliseks kantrilooks, ja "Low Man's Lyric", kus kasutati viiulit ja väntorelit. Senisest tunduvalt teistsugune stiil tagas Metallica muusikale raadioedetabelites üpris suure edu, kuid albumite müüginumbrid jäid väiksemaks kolme eelneva ("Master of Puppets", "...And Justice For All" ja "Metallica") omadest.
1998 avaldas Metallica kaveriduubelalbumi "Garage inc.". Esimese plaadi peal oli hiljuti salvestatud materjal bändi mõjutanud artistidelt, nende hulgas Mercyful Fate'ilt, Thin Lizzy'lt, Lynyrd Skynyrd'ilt ja mitmetelt teistelt. Hiti staatusesse jõudsid albumilt kaks lugu: "Turn the Page", mis oli kaver Bob Segerilt, ning "Whiskey in the Jar", mille aluseks oli iiri rahvalaul. Teise plaadi peal olid varasemad salvestused, millest esimesed olid tehtud juba 1984. aastal. Nii võib "Garage inc.-i" käsitleda Metallica kaverikrestomaatiana.
7. märtsil 1999 sai Metallica San Francisco Walk of Fame'ile ning päev kuulutati linnas ametlikult Metallica-päevaks. 21. aprillil 1999 toimus Metallica kontsert koos San Francisco sümfooniaorkestriga, mida juhatas Michael Kamen. Kamen oli Metallicaga koostööd teinud juba "Nothing Else Mattersi" salvestamisel ning pakkus nüüd, et võiks siduda Metallica ning klassikalise muusika. Eriti huvitav oli seejuures asjaolu, et kontserdi kavasse võeti ka 1984. aasta vihase heviplaadi "Ride the Lightning" lugusid (sealhulgas "Creeping Death"). Kontsert salvestati ning avaldati plaadi "S&M" kujul. Seal oli lisaks bändi varasemale loomingule ka kaks uut lugu: "No Leaf Clover" ja "-Human".
Probleemid Napsteriga (2000–2001).
Aastal 2000 avastas Metallica, et nende loo "I Disappear" demo oli jõudnud Napsterisse ja levinud üle kogu maailma, ehkki lugu polnud veel valmis ning pidi avaldatama alles filmi " heliribal.
Metallica avastas peagi ka seda, et kogu nende looming oli Napsteri kaudu vabalt saadaval ning algatas autoriõiguste rikkumise tõttu kohtuasja, nõudes, et 300 000 Napsteri kasutajat, kes levitasid bändi loomingut, eemaldataks faililevitusvõrgust. 2001. aastal leppisid Metallica ja Napster kokku kohtuvälises lahendis, millega mitmete Napsteri kasutajate kontod suleti. Otseselt ühegi üksikisiku vastu bänd siiski kohtuteele ei läinud. Lars Ulrich esines 11. juulil 2000 aga USA Senati Juriidilise Komitee ees kõnega autoriõiguste rikkumise suhtes.
Bändi selline käitumine tekitas nii fännide kui ka mitmete teiste muusikatarbijate seas suurt pahameelt. Leiti, et Metallica on vaid raha peal väljas ning kõige enam sai kriitika osaliseks Lars Ulrich, keda peeti asja peamiseks algatajaks ning läbiviijaks. Bändi kohta tehti paroodiakoomikseid ja -animafilme ning mitmed fännid teatasid, et ei taha Metallica ega selle muusikaga enam mingit tegemist teha. Paraku ei jäänud nördinud fännide reaktsioon Metallicale 2001. aastal ainsaks tõsiseks tagasilöögiks.
Newsted lahkub (2001–2003).
2001. aastal, kui bänd plaanis minna stuudiosse uut albumit lindistama, teatas bassist Jason Newsted, et ta lahkub bändist, tuues põhjuseks füüsilised kahjustused, mida ta endale oli muusikat mängides teinud. Hiljem selgus siiski, et peamiseks põhjuseks olid vastuolud James Hetfieldiga, kes vastustas Newstedi kõrvalprojekti, bändiga Echobrain, tegelemist. Et suhted bändis olid üldiselt halvad, oli bänd palganud endale psühhoterapeudi, mis Newstedi sõnul oli "nõrk ja lame".
Järgmiseks hoobiks oli Hetfieldi minek alkoholi võõrutusravile 2001. aasta juulis, misjärel bändi tegevus lakkas. Ulrich ja Hammet pidid esimest korda Metallica ajaloos kaaluma tõsiselt bändi eksisteerimise lakkamise võimalust. Siiski otsustas Hetfield pärast võõrutusravi bändi juurde naasta ning kolmekesi jätkati ettevaatlikult albumi salvestamist. Bassimängija osa täitis bändi produtsent Bob Rock.
Newstedi asemel võeti alles 2003. aastal bassimeheks Robert Trujillo, kes varem oli mänginud bändis Suicidal Tendencies ja koos Ozzy Osbourne'iga. Samal ajal oli Newsted liitunud kanada bändiga Voivod ning esines ka koos Ozzyga.
St. Anger (2003–2006).
Juunis 2003 avaldas Metallica oma kaheksanda täispika stuudioalbumi "St. Anger". Selle muusika on taotluslikult krobeline ning ilustamata, hoopis teise stiiliga kui bändi varasem looming. Seetõttu sai album ka palju kriitikat, eriti märgiti seda, et Hetfieldi vokaal on liiga pehme ja paindlik, Ulrichi trummid kõlavad liiga tuhmilt ja kumedalt ning üheski loos pole soolosid, mis Metallica puhul tundus varem mõeldamatu. Sellele vaatamata saatis albumit suhteliselt suur müügiedu ning juba selle ilmumise fakt üksinda andis märku, et bänd on elus ja tegutseb.
2004. aastal andis Metallica välja mitu singlit ning samuti valmis dokumentaalfilm "Some Kind Of Monster", mis näitas nii "St. Angeri" valmimise käiku kui ka bändis valitsevaid sisepingeid ja nende lahenemist.
Kuni 2005. aastani oli Metallica pidevalt "St. Angeri" promotuuril ning võttis seejärel aja maha. Veebruaris 2006 teatas bänd aga, et loobub uue albumi salvestamisel kauaaegse produtsendi Bob Rocki teenetest (ta oli produtseerinud Metallica kõik albumid alates 1991. aastast). Uueks produtsendiks sai Rick Rubin, kes oli varem koostööd teinud selliste artistidega, nagu Red Hot Chili Peppers, Weezer, Audioslave, Slipknot, System Of A Down, Johnny Cash, LL Cool J, Jay-Z ja Slayer.
Death Magnetic (2006–2011).
Pärast tuuri lõppu augustis jätkas bänd tööd uue albumi kallal, mis ilmus 2008. aasta septembris. Üheksanda stuudioalbumi nimeks sai Death Magnetic. Sama aasta 21. oktoobril alustati albumi promotuuri World Magnetic Tour, mis peaks lõppema 2010. aasta novembris.
Lulu (2011).
31. oktoober 2011 tuli välja Metallica album Lulu, koostöös Lou Reediga.
1999.aasta kontsert.
Esimest korda külastas Metallica Eestit 1999. aastal alanud "Garage inc.-i" promotuuri "Garage Days Remains The Same" raames. Metallica andis kontserdi Tallinna Lauluväljakul, teda soojendas Monster Magnet. 29. juunil toimunud kontserdil, kuhu tuli umbes 26 000 pealtvaatajat, esitati siiski põhiliselt vanemaid lugusid, ent kõlamata ei jäänud jäänud ka "Whiskey in the Jar".
2006. aasta kontsert.
2006. aasta juunis algas Euroopas Metallica kontsertturnee "Escape from studio 2006", mille käigus anti kontsert taas ka Tallinna Lauluväljakul. See oli bändi ainus kontsert Ida- ja Põhja-Euroopas ning seda tuli kuulama 78 000 inimest, mis on Lauluväljaku uus publikurekord (arvestamata laulupidusid). Bändi soojendajateks olid Bullet for My Valentine ja The Sun. Laulukaare all esitati põhiliselt bändi vanemat loomingut, ainsaks erandiks oli teise loona kõlanud "Fuel". Samuti tähistati 20 aasta möödumist "Master Of Puppetsi", Metallica ühe olulisema albumi loomisest, mistõttu see esitati kontserdil täies pikkuses.
2010. aasta kontsert.
2010. aasta aprillis jõudis Metallica "Death Magneticu" promotuuri käigus kolmandat korda Eestisse. Esialgu oli planeeritud anda kaks kontserti Riias, kuid majandusraskuste tõttu Lätis võis karta, et kahe kontserdi jaoks pole piisavalt publikut ning seetõttu otsustati üks esinemine anda Eestis. See toimus Saku Suurhallis 360-kraadisel pöördlaval, mille ümber kuulas kontserti umbes 8000 inimest. Metallicat soojendasid Gojira ja Fear Factory. Kontserdil esitas Metallica rohkem vanemaid lugusid, perioodist 1983–1991, kuid mängiti ka mitmeid Death Magnetic'u lugusid.
Muutused.
1982. aasta lõpul tuli Ron McGovney asemele bassimängijaks Cliff Burton ja 1983 Mustaine'i asemele soolokitarristiks Kirk Hammett, 1986 sai Cliff Burtoni hukkumise järel basskitarristiks Jason Newsted. 2001 lahkus Newsted bändist ning ajutiselt täitis tema kohta bändi produtsent Bob Rock, kuni 2003 võeti asemele Ozzy Osbourne'i ja Suicidal Tendencies'iga koostööd teinud Rob Trujillo.


Paganad.
Paganad on kristlaste halvustav nimetus teisusuliste (peamiselt põlis- või muinasusundite järgijate) kohta, keskajal peeti iseenesestmõistetavaks, et kõik paganad tuleb kas ristida või tappa, kui nood sellega ei soostu.


Jorge Luis Borges.
Jorge Luis Borges (24. august 1899 Argentina, Buenos Aires – 14. juuni 1986 Šveits, Genf) oli Argentina kirjanik.
1914. aastal halvenes Jorge Luis Borgese isa silmanägemine, perekond otsustas kolida Euroopasse, et pereisa nägemist ravida.
Kui algas Esimene maailmasõda kolis perekond Šveitsi.
1918.a. lõpetas Jorge bakalaureuse kraadiga Genfi kolledži, kus oli õppinud Prantsuse ja Saksa keelt.
Pärast I maailmasõda reisis perekond Euroopas ringi, sh veetis kolm aastat Hispaanias, kus Jorge liitus anti-modernistliku kirjandusliku liikumisega.
1921.a. kolis perekond tagasi Argentiinasse, kus Borges jätkas kirjanduslikku tegevust, tehes kaastööd sürrealistlikele ajakirjadele.
1950-ndatel Jorge silmanägemine halvenes ja ta jäi pimedaks.
1955.a. määrati ta Rahvusliku Raamatukogu direktoriks ja Buenos Airese Ülikooli kirjandusprofessoriks.
Loomingu algus.
Juba 9-aastasena tõlkis Jorge Luis Borges hispaania keelde O.Wilde’i jutustuse “Õnnelik prints”
1923.a. avaldas ta esimese luulekogu “Fervor de Buenos Aires”
Oli kaasosanik ajakirja “Prisma” loomisel ning tegi kaastööd kirjanduslikule ajakirjale “Sur” (Lõuna).
1938.a. kirjutas pärast liiklusõnnetust nn uues stiilis esimese jutustuse “Pierre Menard, Author of The Quixote“.
1941. aastal kirjutatud “The Garden of Forking Paths” ("Hargnevate teede aed") oli raamatu ja labürindi kombinatsioon, millega Borges leiutas hüperteksti.
Teosed.
Kõik eesti keelde tõlgitud Borgese novellid on koondatud kogusse "Fiktsioonid. Aleph" (2000) ISBN 9985-3-0430-6. Eesti keeles on ilmunud ka Borgese esseekogu "Valik esseid" (2000).


Federico García Lorca.
Federico García Lorca aastal 1914
Federico García Lorca [feder'iiko gars'iia l'orka,] (5. juuni 1898 Fuente Vaqueros – 19. august 1936) oli hispaania luuletaja ja näitekirjanik.
Elukäik.
García Lorca sündis väikeses Fuente Vaquerose linnas Granada lähedal. Ta isa Federico García Rodríguez oli suurmaaomanik, tema ema Vincenta Lorca Romero oli õpetajanna ning pianist. Aastal 1909 kolis pere Granadasse.
Kolm päev enne Hispaania kodusõja puhkemist, juulis 1936, lahkus García Lorca Madridist, et minna oma vanematekoju Granadas. Ta arreteeriti 18. augustil 1936 ning lasti maha arvatavasti järgmisel päeval.
Haridus.
Ta õppis Granada ülikoolis filosoofiat, kirjandust ja õigusteadust. 1923. aastal sai ta õigusteaduse litsentsiaadi kraadi. 1929. aastal täiendas ta end New Yorgis Columbia ülikoolis.
Luulekogusid.
Eesti keeles on García Lorca luuletuste valimik ilmunud kogus "Kaneelist torn" (1966, tõlkija Ain Kaalep) ning sama valik pisut laiendatuna kogus "Mu kätes on tuli" (1997).


Koolau ahelik.
Koolau ahelik (inglise "Koolau Range", havai "Ko‘olau") on mäestik Oahu saare kirderannikul.
Kulgeb loode-kagu sihis. Kirdenõlvad laskuvad järsult rannikumadalikule, edelanõlvad on lauged.


Habsburgid.
Habsburgid olid tänapäeva Šveitsi (toonase Švaabimaa) alalt pärinevad saksa valitsejasuguvõsa liikmed. Dünastia meesliin suri välja 1740 keiser Karl VI-ga, kuid nimi säilis tänu Pragmaatilisele sanktsioonile Maria Theresia ja Lotringi hertsogi Franz Stephani abielu kaudu. Nende järglased lõid Habsburg-Lotringi dünastia, mille esindajad on Euroopa poliitikas tänapäevani.
Habsburg-Lotringi dünastia oli Saksa-Rooma troonil 1765–1806 (kui nende hulka arvata ka Lotringi dünastiasse kuuluv Franz Stephan, siis alates 1745).
Dünastia ajaloost.
Habsburgide algne päritolu on teadmata, kuid neid on seostatud nii Merovingide kui ka Eticho suguvõsaga. Võimalik, et nad põlvnesid nimetust talupoeglikust suguvõsast, mis sidus end Eticho naisliiniga. Ajaloo areenile ilmusid Habsburgid 10. sajandil (siis tegutses esimene kindlalt teadaolev nende soo esindaja, Guntram Rikas), kuid Habsburgideks hakati neid kutsuma alles 12. sajandi algul (nimetasid end Habsburgi krahvideks). Nimi Habsburg tuleneb Habsburgi lossist ja tähendab "Hauka linnust" (algselt "Habitschburg" või "Havitschburg"). Habsburgide nime on kirjutatud ka Hapsburg, kuid üldtunnustatum on siiski Habsburg, mida kasutab ka praegune dünastia liider Otto von Habsburg.
Keskaja lõpus hakkasid Habsburgid "otsima" endale väärikamaid juuri (ja vahetasid oma senise vapilinnu, hauka välja tunduvalt esinduslikuma kotka vastu), väites, et nende vereliin ulatub otse Rooma keisriteni, mistõttu olevat ka iseenesestmõistetav, et nad Saksa-Rooma keisrid on. Sealt alates muutuski dünastia austavaks nimetuseks "Augustite dünastia", mille kasutamise lõpetas alles Esimene maailmasõda. Habsburgide mineviku suursugusemaks võltsimisega tegi otsa lahti Rudolf IV Rajaja (14. sajandi keskpaiku), kes leiutas ka ertshertsogi tiitli, kuid ellu rakendas selle "Rooma ajast pärineva" privileege andva hierarhianimetuse alles keiser Friedrich III (1415–93), kes 1453. aastal kõik Austrias valitsevad Habsburgid (ka iseenda) ertshertsogiteks nimetas.
Nagu inglise ajaloolane Taylor on osutanud, oli Habsburgide dünastial oma eksistentsi ajal täita mitmeid missioone. 16.–17. sajandil olid nendeks Türgi ekspansiooni peatamine ja vastureformatsiooni teostamine, 17. sajandil lisandus neile ka absolutismipüüdluskatse Saksamaal, mis lõppes aga ränga lüüasaamisega ja keisrivõimu maginaliseerumisega, 18. sajandi viimaste Habsburgide olulisimaks ülesandeks oli aga riigi lagunemise takistamine, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus. Viimane meessoost Habsburg, Karl VI, osutus osavaks ja paindlikuks valitsejaks, kelle ajal Austrias algas uus tõusuperiood. Paraku ei olnud tal meessoost pärijat ning ehkki tema tütar Maria Theresia oli enam kui oma isa vääriline, lõppes tollega ka Habsburgide dünastia.
Taasühendatud Austria valitsejad.
1493 ühendas Maximilian I kõik Habsburgide valdused ühe valitseja võimu alla. 1493–1740 valitsenud Saksa-Rooma keisrid olid ühtlasi ka Austria valitsejad.
Habsburgidest Burgundia hertsogid.
1477 suri sageli viimaseks Burgundia hertsogiks peetav Charles Südi ning hertsogkond langes suures osas Prantsusmaa kätte. Saksa-Rooma riigi territooriumil asunud Madalmaad ja Franche-Comte'i vabakrahvkond jäid aga tema tütrele Mariele, kellega oli abiellunud Maximilian von Habsburg. Nii läksid need alad 1482. aastal Habsburgide kätte. Nad kasutasid seda tiitlit kuni 1795. aastani, mil Lõuna-Madalmaad Prantsusmaa poolt vallutati.
Habsburgid Hispaania troonil.
Ametlikult nimetas end Hispaania kuningaks esimesena Felipe II, mõeldes sellega kogu Ibeeria poolsaare valitseja staatust (Portugali, Aragóni ja Kastiilia kuningas). Kuid selle eelkäijaid, hiljem Hispaania moodustanud riike, valitsesid Habsburgid ka varem.
Habsburgid Böömimaa ja Ungari troonil.
1306–1307 õnnestus Rudolf III von Habsburgil lühikeseks ajaks saada Böömi kuningaks, kuid peale seda läks üle sajandi, enne kui Albrecht von Habsburg Böömi ja Ungari troonid keiser Sigismundilt päris.
1526. aastal langesid mõlemad kuningriigid peale Mohacsi lahingut Ferdinand von Habsburgi kätte, kes sai 1556. aastal ka Saksa-Rooma keisriks. Sealtpeale olid Ungari ja Böömi kuningateks Saksa-Rooma keisrid (kuni 1740). 1740–1780 oli riikide kuningannaks Maria Theresia, hiljem läksid tiitlid Habsburg-Lotringi dünastia kätte.


Michał Korybut Wiśniowiecki.
Michał Korybut Wiśniowiecki (31. mai 1640 Wiśniowiec tänapäeva Ukrainas – 10. november 1673 Lviv tänapäeva Ukrainas) oli Poola kuningas 19. septembrist 1669 kuni surmani.
Tema isa oli Poola väejuht Jeremi Michał Korybut Wiśniowiecki (1612–1651), kes oli tuntud oma eduka, kuid julma tegevuse poolest Bogdan Hmelnitski ülestõusu ajal. Michał Wiśniowiecki ema oli Gryzelda Konstancja Zamoyska. Isa poolt oli Wiśniowiecki nii Rjuriku kui Gediminase järeltulija.
Pärast seda, kui Jan II Waza Poola troonist loobus, valiti 19. juunil 1669 uueks Poola kuningaks Wiśniowiecki. Ta krooniti 29. septembril 1669.
1670 abiellus ta Ferdinand III tütre Eleonora Mariaga (1653–1697), kelle ema oli Ferdinandi kolmas abikaasa Eleonora Gonzaga. Sellest abielust lapsi ei sündinud.
Wiśniowiecki kuulus Kuldvillaku ordusse ja Habsburgid toetasid teda Poola kuningana.
Michał Korybut Wiśniowiecki ajal Poola allakäik jätkus, tema valitsusaeg oli lühike ja edutu. Türgi sultan Mehmet IV kuulutas Poolale sõja ja tungis 1672. aasta juunis 100 tuhande mehelise armeega Poolasse. Hoolimata isa kuulsusest väejuhina, ebaõnnestus Wiśniowiecki sõjas Türgi vastu. Juba 18. oktoobril 1672 sõlmiti Buczaczi rahu, millega Türgi sai endale Podoolia ja selle pealinna Kamenets-Podolski. Kasakate hetman Petro Dorošenko kuulutas end Kõrge Porta vasalliks. Siiski ei lõpetanud rahuleping sõjategevust, mis jätkus 1676. aastani.
Wiśniowiecki suri 33-aastaselt ja maeti 31. jaanuaril 1676 Waweli katedraali.
Tema surma järel valiti uueks Poola kuningaks Jan III.


Jan III Sobieski.
Jan III Sobieski (17. august 1629 Olesko – 17. juuni 1696 Wilanów) oli Poola kuningas ja Leedu suurvürst maist 1674 kuni surmani.
Ta oli hea armeejuht, kuid teistes riigijuhtimise valdkondades mitte nii edukas. Ta sai tuntuks kui "Euroopa päästja", kui ta tõrjus türklaste rünnaku Viinile ja kõrvaldas lõplikult Türgi ohu Kesk-Euroopale. Jani kinnisidee oligi Türgi väljalöömine Ida-Euroopast. Selleks rakendas ta enamiku oma energiast, mistõttu riigisisene korratus üha kasvas. Aadlikud olid enamasti sõja vastu ja püüdsid kuningavõimu kärpida. Sobieskit võib pidada viimaseks tugevaks Poola kuningaks, ehkki tema edusammud olid ajutised või kasulikud pigem teistele, näiteks Austriale.
Jan oli abielus Marie Casimire Louise de la Grange d'Arquieniga (1641–1716). Abielust sündis 14 last, kellest vanemaks kui 5 aastat elas üksnes 3 poega ja 1 tütar. Tänaseni kestab tema sugu ainult tütre Teresa Kunegunda Sobieska kaudu. Teresal oli 10 last, kellest 5 poega ja 1 tütar said täiskasvanuks, kuid tänaseni kestab tema sugu üksnes poja Karl VII kaudu.
Poola kuninga tiitel ei olnud päritav, vaid valitav. Pärast Jani surma esitati kuninga kohale 18 kandidaati ja paljud välisriigid teatasid oma soosiku. Austria toetas Jani vanimat poega Jakub Ludwik Sobieskit, Prantsusmaa François Louis de Contid, kuninga lesk Marie Casimire Louise oma väimeest Maximilian II Emanueli. Kuningaks valiti Saksimaa kuurvürst Friedrich August I, keda pärast hakati kutsuma August II Tugevaks. See oli esimene kord Poola ajaloos, kus surnud kuninga järglaseks ei valitud tema poega, ehkki tal poegi oli, esimene kord, kus Poola kuningaks valiti sakslane, ja esimene kord, kus Poola kuningaks valiti protestant, ehkki August astus kohe katoliku usku.


Graham Greene.
Graham Greene (2. oktoober 1904 – 3. aprill 1991) oli inglise kirjanduskriitik, romaani- ja näitekirjanik.
Kirjanik on korduvalt esitatud Nobeli kirjandusauhinna nominendiks.
Graham Greene kannatas meeleheitehoogude käes (bipolaarne meeleoluhäire), mida tuli ravida psühhiaatriliselt.
Elulugu.
Tema vanemad Charles Henry ja Marion Raymond Greene pärinesid suurest mõjukast perekonnast, kuhu kuulus pankureid, ärimehi ja pruulikoja omanikke. Isa oli Berkhamstedi erakooli direktor. Vanemast vennast Raymondist sai väljapaistev füüsik ja mägironija, noorem vend Hugh sai BBC peadirektoriks (1960–69).
1922 astus Greene lühikeseks ajaks Suurbritannia Kommunistlikkusse Parteisse.
Aastal 1926. aastal astus Greene katoliku usku, et abielluda Vivien Dayrell-Browninguga, kes oli samuti katoliiklusse pöördunud. Abielu sõlmiti 1927 ning sellest sündis kaks last, Lucy Caroline (1933) ja Francis (1936). 1948 asusid nad lahku elama, aga kuna lahutus oli neile kui katoliiklastele vastuvõetamatu, siis jäid nad ametlikult abiellu kuni Graham Greene'i surmani. Naine elas temast 12 aastat kauem, 99-aastaseks.
Aastatel 1926–30 töötas Greene ajalehe "Times" kirjade osakonnas.
Teise maailmasõja ajal tegutses ta Briti luures. Selle koha otsis talle tema õde Elisabeth, kes juba varem Briti luures töötas. Greene'i ülemuseks ja sõbraks sai Kim Philby, kes hiljem osutus NSV Liidu spiooniks. Spioonitöö viis Greene'i paljudesse maailma vähetuntud paikadesse, mida ta edaspidi oma romaanides sageli kujutas. Tema esimene välisreis viis 1935 Libeeriasse. 1938 sõitis ta Mehhikosse ja uuris sealset katoliku kiriku varade sekulariseerimist. Maailmasõja veetis ta Sierra Leones.
1940 ilmus Greene'i esimene põnevusromaan "Vägi ja au", mille tegevus toimus Mehhikos. 1953 teatas Vatikani Püha Usu Doktriini Kongregatsioon, et see romaan kahjustab preestrite mainet, aga hiljem õnnestus Greene'il kui katoliiklasel kohtuda paavsti Paulus VI-ga ja paavst ütles, et kuigi tema romaani mõned osad võivad mõnda katoliiklast solvata, ei peaks Greene vastavat kriitikat liiga tõsiselt võtma.
Greene'i üks tuntuimaid teoseid on tomaan "Meie mees Havannas", mis ilmus 1958 ja ilmus Lennart Mere tõlkes juba 1961 eesti keeles "Loomingu" Raamatukogus". See räägib mehest, kes raha teenimiseks võtab vastu töö spioonina ja fabritseerib terve spioonivõrgu, et ise tähtsamana paista ja selle spioonivõrgu ülalpidamiseks rohkem raha saada. Esialgu plaanis Greene selle romaani tegevuskohaks Eestit, aga romaani kirjutamise ajaks polnud Eesti enam maailmas aktuaalne teema, küll oli oluline Kuuba kriis ja sellepärast viis Greene sündmustiku Kuubale.


Aino Õige.
Aino Õige on eesti botaanik ja looduse populariseerija.
1960–1964 oli ta Viidumäe looduskaitseala juhataja.
Välislink.
Õige, Aino


Organism.
Organism (pärineb ladinakeelselt sõnast "organismus") ehk elusolend ehk elusorganism on elav terviklik rakuline süsteem. Rakkude arvu järgi jaotatakse organisme üherakulisteks ja hulkrakseteks. Organismid jagunevad taksonoomiliselt prokarüootideks ja eukarüootideks. Prokarüoodid liigitatakse omakorda bakteriteks ja arhebakteriteks ehk arhedeks. Eukarüoodid jagunevad protistideks, seenteks, taimedeks ja loomadeks.
Organismi struktuur ja elu organiseerituse tasemed.
Organismide ehituse algüksus on rakk. Raku arvu järgi eristatakse üherakulisi (1 rakk) ja hulkrakseid (2 rakku või rohkem) organisme. Alamad hulkraksed koosnevad väheeristunud rakkudest, kõrgematel organismidel eristuvad rakud kudedeks. Organismide funktsionaalse struktuuri moodustuvad üherakulistel organismidel organellid, hulkraksetel aga organid ehk elundid. Funktsionaalselt seotud elundid moodustavad elundkonna. Organismid grupeeruvad populatsioonideks ja kooslusteks.
Organismide atribuudid.
Organismide peamiste omaduste ehk atribuutide (mida Aristoteles on nimetanud entelehhiateks) hulka kuuluvad
Organismide üldisteks talitluslikeks omadusteks on ka
Organismide klassifitseerimine.
Organismide tunnuste (atribuutide) uurimine, analüüsimine ja kirjeldamine kuulub süstemaatika (taksonoomia) valdkonda.
Organismide eluiga.
Organismide eluiga on riigiti ja liigiti väga erinev. Mõned loomad elavad ainult 1 päeva, mitokondrid 2 nädalat, kuid mõned taimed võivad elada tuhandeid aastaid.


Kami.
Kami ehk pühamu jumal (神) on jaapanlaste animistlikus usundis šintoismis jumalik loodusjõud. Kami võib olla ka mõni "Kojikis" või "Nihongis" mainitud jumalaist ja ka mõni ajalooline isik.
Hiljem on selle sõnaga hakatud tähistama igasuguseid jumalaid (kõrgemasse või paralleelsesse eluvormi kuuluvaid olendeid). Nende hulgas on ka vaimud ning aabrahamlike religioonide Jumal (sageli austava sufiksiga: "kami-sama". Sõnaga seonduvad karisma, kõikteadmine, ime ja muu, mis meenutab jumalikkust. Sellest sõnast on tuletatud näiteks sõna "kamikaze".


Omikuji.
Omikuji ehk o-mikuji (おみくじ) 'vaatamisloos' on paberitükkidele kirjutatud õnne- või õnnetusemärgid Jaapani šintoistlikes ja budistlikes pühamutes.
"O-mikuji" ennustab, kui suured šansid inimestel on tema lootuste täideminekuks hea paarilise leidmisel või üldse tervise, varanduse, elu ja muudes asjades. Kui ennustus on halb, siis on kombeks paberitükk tihedasti kokku voltida ning siduda see pühamus kasvava männi külge. Põhjenduseks tuuakse sõnade 松 ("matsu" 'mänd') ja 待つ ("matsu" 'ootama') kõlaline kokkulamgemine: halb õnn jääb männi juurde ootama ega hakka inimesele külge. Hea õnne korral tuleb paberitükk alles hoida. Kuigi tänapäeval on see komme rohkem laste mängu moodi, on "o-mikuji" olemas igas pühamus ning loositõmbamine on üks traditsioonilisi, kuigi vähem tähtsaid, pühamus käimisega seotud tegevusi.


Marwan Abado.
Marwan Abado (مروان عبادو; sündis 1967 Beirutis) on palestiina päritolu laulja, helilooja ja uudimängija.
Ta sündis Liibanonis palestiina põgenike lapsena. Aastal 1985 läks ta elama ja õppima vendade juurde Viini. Alates 1991. aastast on ta Austria kodanik.
Isiklikku.
Ta on abielus Viola Rahebiga.
Välislink.
Abado, Marwan
Abado, Marwan


Bruno Mölder.
Bruno Mölder Eesti filosoofia 7. aastakonverentsil Tartus, 29. augustil 2011.
Bruno Mölder (sündinud 18. märtsil 1975) on eesti analüütiline vaimufilosoof ja filosoofilise kirjanduse tõlkija.
Ta on lõpetanud 1997 Tartu Ülikoolis filosoofia ja psühholoogia erialad "cum laude", täiendanud end filosoofia alal Oxfordi Ülikoolis ning kaitsnud Tartu Ülikoolis filosoofia alal 3. juunil 1999 magistritöö "Theories of mental content and prospects of the ascription theory". 1999–2000 õppis ta Cambridge'i Ülikoolis, saades sealt filosoofiamagistri (MPhil) kraadi. Alates 2001. aastast oli ta Konstanzi Ülikooli doktorant ning kaitses seal mais 2007 doktoritöö, milles ta kaitseb vaimuseisundite interpretivistlikku teooriat (omistusteooriat).
Ta on Tartu Analüütilise filosoofia seminari kauaaegseid liikmeid.
Ajakirjades Akadeemia ja Vikerkaar on avaldatud ka tema ilukirjanduslikke palu.


Ettevõtete loend.
"Siin loetletakse ettevõtteid." On olemas ka Välismaa ettevõtete loend ja Eesti ettevõtete loend.


Käitis (keskkonnaõigus).
Käitis on saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse järgi paikne tehniline üksus, milles tootmine toimub keskkonnakompleksluba vajavas tegevusvaldkonnas ning tegevuskohas tootmisega otseselt liituvas ja tehnilist seost omavas muus tegevusvaldkonnas, mis võib mõjutada heite ja saastuse hulka.
Samas seaduses nimetatakse käitise valdajat või selle kasutajat käitajaks.


Gottlob Frege.
Friedrich Ludwig Gottlob Frege (8. november 1848 Wismar – 26. juuli 1925 Bad Kleinen) oli saksa matemaatik, loogik ja filosoof, keda peetakse tänapäeva matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks.
Elulugu.
Aastal 1869 asus Frege õppima Jena ülikooli ning läks 1871 üle Göttingeni ülikooli, kus ta sai 1873 doktorikraadi. Aastal 1874 läks ta tagasi Jenasse, kus ta sai matemaatikaõppejõukoha. Aastal 1879 sai ta matemaatikadotsendiks, 1896 -professoriks.
Loogika.
Freget peetakse suurimaks loogikuks pärast Aristotelest.
Tema "Mõistekirjaga" ("Begriffsschrift") algas uus ajastu loogika ajaloos pärast traditsioonilist loogikat, mis oli Aristotelesest saadik peaaegu muutumatuna püsinud.
"Mõistekirjas" võttis Frege kasutusele põhjapaneva uuenduse kvantorite näol, mille abil oli võimalik lahendada keskaegne mitmese üldisuse probleem.
Frege andis esimesena lauseloogika ja predikaatloogika (viimane on tema leiutis) aksiomaatika.
Filosoofia.
Frege on üks analüütilise filosoofia rajajaid, sest ta andis sügavalt süstemaatilise panuse analüütilisse keelefilosoofiasse. Ta enda peahuvi filosoofias oli aga matemaatika aluste probleem. Ta püüdis näidata, et matemaatika (eelkõige aritmeetika) on taandatav loogikale (nn logitsism). Selle tõestuses ilmnes Russelli paradoks, mis pani Frege logitsismist loobuma.
Mõju.
Bertrand Russellil oma kirjelduste teoorias tarvitusele võtta määrava kirjelduse mõiste ning koos Alfred North Whiteheadiga välja töötada "Principia Mathematica" süsteemi.
Frege tööd jäid tema eluajal põhiliselt tunnustuseta. Tema ideed levisid peamiselt Giuseppe Peano ja Russelli kaudu, kes need üles korjasid ja neid edasi arendasid.
Tuntud filosoofidest on Frege tugevasti mõjutanud ka Ludwig Wittgensteini ja Edmund Husserlit.
Kirjandus.
Frege, Gottlob
Frege, Gottlob
Frege, Gottlob
Frege, Gottlob


Capoeira.
"Capoeira" oli algselt Brasiilia neegerorjade võitluskunst, mis hakkas välja kujunema 18. sajandi lõpus, 19. sajandi algul Kirde-Brasiilias ja Rio de Janeiros. Sel ajal oli see rudimentaalne kahevõitlus, milles osalejad demonstreerisid oma jõudu päid pidi kokku joostes.
Ajapikku muude aafrika mõjutustega mängude/tanstude lisandudes arenesid selle tänapäevasemad jooned. 20. sajandi 30-ndail lisas Mestre Bimba (Manoel dos Reis Machado) sellele liigutusi batuquest ja idamaa võitluskunstidest, formeerides seega stiili Luta Regional Bahiana ehk Capoeira Regionali. Veidi hiljem akademiseeris oma teadmised Vincente Ferreira Pastinha ehk Mestre Pastinha, jäädvustades nii Centro Esportivo de Capoeira Angola ehk Capoeira Angola, mida peetakse kõige originaalilähedasemaks stiiliks.
"Capoeirat iseloomustavad väledad keerukad liigutused, mida sooritatakse maas, hüppelt või kätel, pea alaspidi. Suur tähtsus on tehnikal ja tegevus toimub alati muusika saatel.
Sõna "capoeira" kõige paikapidavam tähendus on 'puude põletamise või raiumise teel puhastatud metsa- või džungliala', kus linnas orjuses töötavad neegrid vabal ajal oma võitlusstiili harrastasid.
On kaks traditsioonilist "capoeira" stiili. "Capoeira Angola" stiilile on iseloomulik enamasti madal mäng erilise rõhuasetusega "capoeira" rituaalidele, rütmile ja traditsioonile. Stiilile "Capoeira Regional" on iseloomulik akrobaatiline mäng ning põhirõhk on energilistel löökidel ja kiirusel. Mõlemas stiilis kasutatakse petteliigutusi ja löökide eest põiklemist. Kasutatakse vaid pea- ja jalalööke.
Breiktantsul, mis tekkis 1970. aastatel, on palju sarnaseid liigutusi. Seetõttu arvavad paljud, et ta pärinebki "capoeirast. Tol ajal tuligi New Yorki palju brasiillasi, kes tänaval "capoeirat harrastasid.


Katri Aaslav-Tepandi.
Katri Aaslav-Tepandi (2004. aastani Katri Kaasik-Aaslav; sündis 4. augustil 1965 Tallinnas) on eesti teatrilavastaja ja näitleja.


9. sajand.
9. sajand ehk IX sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise üheksas sajand, mis algas 1. jaanuaril 801 ja lõppes 31. detsembril 900.
Kümnendid ja aastad.
800. aastad: (800), 801, 802, 803, 804, 805, 806, 807, 808, 809
810. aastad: 810, 811, 812, 813, 814, 815, 816, 817, 818, 819
820. aastad: 820, 821, 822, 823, 824, 825, 826, 827, 828, 829
830. aastad: 830, 831, 832, 833, 834, 835, 836, 837, 838, 839
840. aastad: 840, 841, 842, 843, 844, 845, 846, 847, 848, 849
850. aastad: 850, 851, 852, 853, 854, 855, 856, 857, 858, 859
860. aastad: 860, 861, 862, 863, 864, 865, 866, 867, 868, 869
870. aastad: 870, 871, 872, 873, 874, 875, 876, 877, 878, 879
880. aastad: 880, 881, 882, 883, 884, 885, 886, 887, 888, 889
890. aastad: 890, 891, 892, 893, 894, 895, 896, 897, 898, 899
9. sajand
*09. sajand


8. sajand.
8. sajand ehk VIII sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise kaheksas sajand, mis algas 1. jaanuaril 701 ja lõppes 31. detsembril 800. Keskaja seda osa nimetatakse varakeskajaks.
Kümnendid ja aastad.
700. aastad: (700), 701, 702, 703, 704, 705, 706, 707, 708, 709
710. aastad: 710, 711, 712, 713, 714, 715, 716, 717, 718, 719
720. aastad: 720, 721, 722, 723, 724, 725, 726, 727, 728, 729
730. aastad: 730, 731, 732, 733, 734, 735, 736, 737, 738, 739
740. aastad: 740, 741, 742, 743, 744, 745, 746, 747, 748, 749
750. aastad: 750, 751, 752, 753, 754, 755, 756, 757, 758, 759
760. aastad: 760, 761, 762, 763, 764, 765, 766, 767, 768, 769
770. aastad: 770, 771, 772, 773, 774, 775, 776, 777, 778, 779
780. aastad: 780, 781, 782, 783, 784, 785, 786, 787, 788, 789
790. aastad: 790, 791, 792, 793, 794, 795, 796, 797, 798, 799
8. sajand
*08. sajand


4. sajand.
4. sajand ehk IV sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise neljas sajand, mis algas 1. jaanuaril 301 ja lõppes 31. detsembril 400.
Kümnendid ja aastad.
300. aastad: 301, 302, 303, 304, 305, 306, 307, 308, 309
310. aastad: 310, 311, 312, 313, 314, 315, 316, 317, 318, 319
320. aastad: 320, 321, 322, 323, 324, 325, 326, 327, 328, 329
330. aastad: 330, 331, 332, 333, 334, 335, 336, 337, 338, 339
340. aastad: 340, 341, 342, 343, 344, 345, 346, 347, 348, 349
350. aastad: 350, 351, 352, 353, 354, 355, 356, 357, 358, 359
360. aastad: 360, 361, 362, 363, 364, 365, 366, 367, 368, 369
370. aastad: 370, 371, 372, 373, 374, 375, 376, 377, 378, 379
380. aastad: 380, 381, 382, 383, 384, 385, 386, 387, 388, 389
390. aastad: 390, 391, 392, 393, 394, 395, 396, 397, 398, 399
4. sajand
*04. sajand


Erna Villmer.
Erna Villmer (17. veebruar 1889 Tallinn – 16. juuni 1965) oli eesti näitlejanna ja lavastaja.
Erna Villmer oli Lydia Koidula järel teine naislavastaja. Eesti teatri võimsamad näitlejad Ants Lauter, Ants Eskola, Kaarel Karm on nimetanud Erna Villmerit oma eeskujuks ja õpetajaks.
Lapsepõlv.
Erna Villmer sündis 1889. aastal 17. veebruaril Tallinnas. Isa Juhan Villmer oli pärit Paldiskist, ema Anette Krusbach Tallinnast. Lapsepõlve valusaimaks sündmuseks oli isa surm. 7-aastasena hakkas ta käima Kõrgemas linna tütarlaste koolis. 8-aastaselt jättis ema ta vanaema kasvatada, sõites ise Peterburi paremat teenistust otsima. Kodusteks keelteks oli eesti ja saksa keel, lisaks omandas ta ka vene kultuuripõhjaga hariduse ja hea vene keele oskuse.
Esimene isiklik kogetud mänguelamus ehk inspiratsiooniplahvatus, mida Erna Villmer hiljem mäletab, sündis ühes saksa keele tunnis, kui ta pidi ette lugema ühe luuletuse. Midagi tema hääles, ilmes või žestis vääris kogu klassi imetlust ja õpetaja tegi kiitva kommentaari. Pärast toda märkust õpetaja poolt tunnistas ta emale, et ta tahab saada näitlejaks. Ema ütles sellepeale, et näitleja peab olema ilusa näoga ja kõigepealt ilusa kujuga. Näitleja kutset peeti siis äärmiselt kõlblusetuks.
Teatriõpingud Moskva Kunstiteatri juures 1908–1910.
Üks tõuge Venemaale õppima minekuks toimus ühel õhtul, kui ta sattus vana "Estonia" näitlejate seltskonda. Ta tutvus seal Theodor Altermanniga, kellele ta tunnistas, et tahab saada näitlejaks. Altermann soovitas õppida näitlemist. Erna Villmeri erilisus on aga selles, et kui teised teatriinimesed käisid õppereisidel Saksamaal, siis tema siirdus teatriharidust saama Venemaale. Seitsmeteistaastasena sõitis ta õppima Peterburi ja sealt aasta hiljem Moskvasse. See tegu oli ainulaadne – ta oli ainukene teadaolev eestlane, kes otsustas enne teatrikunsti õppida ja alles siis hakata mängima. Tavaks oli vastupidine: laval mängides omandati "teatrivilumus". Ta oli ka esimene naine, kes õppis näitlejaks.
Kui Villmer oli aasta Peterburis kasvatajana ja kodukooliõpetajana teeninud ja ühe semestri eest teatrikooli maksuraha kogunud, astus ta 1909. aastal Adaševi (Kunstiteatri näitleja) kursustele, mis olid nö filiaaliks Kunstiteatri koolile. Tema peamisteks näitekunsti õpetajateks olid Kunstiteatri juhtivad näitlejad ja pedagoogid, kes olid otseselt või kaudselt Konstatin Stanislavski ja Vladimir Nemirovitš-Dantšenko õpilased: Niina Litovtseva-Katšalova, Suleržitski (kes oli Stanislavski lähim mõttekaaslane ja abiline), Massalitinov, Leonidov, Aleksandrova hääleseadjana ja Kšesinskaja plastikaõpetajana. Selles koolis katsetati uut näitlejatehnikat - "läbielamiskunsti" (tänapäeval nimetatakse seda ka psühholoogiliseks realismiks). Erna Vilmer tõi uue mängulaadi ka "Estoniasse".
Estonia teatri noor näitlejanna 1910-1914.
1910. aasta kevadel sõitis Erna Vilmer Theodor Altermanni kutsel tagasi Eestisse ning asus tööle Estonia teatris. Üleminek koolist teatrisse oli Villmeri jaoks raske – tööd tehti ebanormaalse kiirusega, ei süvenetud, oldi pealiskaudsed ja kunstlikud. Moskvas aga anti nii palju lugemisproove, et teksti sisu süvendada näitleja – näitejuhi hinges, samuti palju lavaproove, et osa või kuju saaks omaseks ja täituks elava verega. Moskvast saabunud noor näitlejanna Villmer mõjus Estonia trupis uudse ja värskena, harituna. Villmer tõi Estoniasse kaasa Kunstiteatri vaimsuse, ideaalid ja läbielamisteatri tõed. Tema nõudlik suhtumine näitlejatöösse ja süvenemisvajadus olid konfliktini ulatuvalt lahknevad komödiantliku etendamisteatri Estonia töölaadist ja hoiakust. Algus oli kriitikute jaoks paljutõotav ja kahetsusega arvati, et ega tal oma laadi väljaarendamiseks õiget pinnast ei ole, et liialt ees on ta oma iseõppinud kolleegidest.
Esimesed rollid ja mängulaad.
Villmeris nähti talenti, uut tähte Estonia trupis, ta arenes Paul Pinna ja Altermanni kõrval esinäitlejannaks. Arvustajad hindasid tema uudset näitlemislaadi - peent, psühholoogilist osade kujutamist, sisemist mängutehnikat, nauditi rollide läbitöötatust, detailide väljajoonistamise oskust, kõige enam liigutas aga vaatajaid tema hingestatud ja emotsionaalselt loomulik mäng. Omaette teema Villmeri näitlemises on tema ülitundlikkus ja emotsionaalsus, mis parimail hetkil andis väliselt napile mängule võimsaid sisemisi laenguid, halvimail juhtudel muutus, aga "vesiseks" tundemängimiseks – puudus tegutsemine ning näitlejanna kadus emotsioonitulva. Villmer pidas puuduseks seda, et ta ei osanud laval laginal naerda, loomuses puudus rõõm, mis oli põhjustatud rõõmuvaesusest ta lapsepõlvest.
Ta pani rõhku afektidele, ta ilmumine näitelavale toob meeleolu muudatust publikus. Teda oli aga kahjuks laval vähe kuulda, ta jäi nõrgaks. Tal oli oskus analüüsida tegelast, luua näidendi sõnade alla elu.
Abielu dr. Luigaga.
1912. aastal oli Villmerile isiklikus elus pöördeline aeg – süvenes tutvus Juhan Luigaga, kes oli kirjanik, poliitik ja esimene eestlasest psühhiaatriadoktor. 1913. aasta 11. novembril toimus laulatus Tallinna Jaani kirikus. See abielu mõjutas Villmeri arengut mitte ainult inimesena, vaid ka näitlejana. Luigast sai tema loomingu peegeldaja, arvustaja, nõuandja.
Sõja puhkedes jäi Erna Villmer Estonia teatrisse tööle, abikaasa määrati Helsingisse sõjaväearstiks. Neli aastat suheldi kirjade kaudu.
Estonia sõja-aastail.
Sõja algul, 14. augustil 1914, tühistas Estonia selts näitlejatega lepingu ja saatis kogu näitlejaskonna laiali. Vene valitsus võttis teatrimaja seltsi käest ära, et sinna tuua Liibavist sõjaväelaatsaret. Suure nõudmise peale andis kuberner järele ja eestlaste teater võis alustada suure sõja ajal teist hooaega oma uues majas. Esimene sõja-hooaeg oli trupile ühteaegu nii raskustest ülesaamise, kui ka kaotuste aasta. Teisel sõja-aastal elas Erna Villmer Soomes oma abikaasa juures, kuni Luiga saadeti edasi Kuramaale Düünia rindele 1916. aasta sügisel. Villmer kolis siis tagasi Tallinna ja asus Estoniasse taas tööle.
Publik nõudis sõja ajal enam naljamängu, janti, operetti, mis laseks paariks tunniks unustada sõjapaine. Teater püsis, vaatamata raskustele, töös - suur võit näitetrupile, teatrile, Eesti kultuurile laiemalt. Poleks näitlejad tookord nii energiliselt asja käsile võtnud, oleks Estonia teater jäänud suletuks aastateks.
Villmer lavastajana.
Villmeri lavastamisplaanid tekkisid 1916. aastal, mil ta tahtis lavale seada Henrik Ibseni "Naine merelt". 1917. aasta sügisel kavandas ta Andrejevi näitemängu "Inimese elu" Töölisteatrisse, uuris Maeterlincki näidendeid. Alles 1919. aastal said kolm aastat küpsenud soovid teoks. Villmeri lavastamissoov tuli rollide puudusel. Tal oli vähe tööd, mängimine ei rahuldanud, ta oli nördinud vaimsuse puudumisest teatris, elas üksi, lisaks sõjaaja paine – lavastamismõttest sai justkui väljapääs tühimikust. Ta vajas enese täielikku avamist.
Lavastajana oli Villmeri kunstnikuloomus avar, mitmetahuline. Kui Villmer sai aru, mida lavastajatöö endas sisaldab, ning kui vähesed on ta oskused, ta loobus, kuigi arvustajate ja kolleegide jaoks oli see, mis ta tegi, huvitav ja uudne. Teda kiideti üksikasjalikuks ja peeneks, tema fantaasia, vaim, see töötas väga hästi. Lavastustel oli hea ülesehitus. Mõjutas teda ka arvamus, et näitlejanna ei sobi lavastajaks, vaid teater oleks justkui meeste maailm.
Tema esimeseks lavastuseks oli Maurice Maeterlincki "Pelleas ja Melisande". Kriitikud hindasid lavastuse huvitavaks ja õnnestunuks. Lavastas ta veel Walter Hasencleveri "Poeg", Jules Romains'i "Põline Cromedeyre", Aristophanese "Lysistrata", Lulu Kitzberg-Pappeli "Fatme", Hugo von Hofmannsthali "Elektra".
1920ndad aastad.
1920. aastaid võiks nimetada Villmeri loomingu kõrgperioodiks. Ta mängis palju ja hästi, arvustajad kiitsid, teda nimetati eesti teatri andekaimaks, armastatuimaks, intelligentseimaks näitlejannaks. Tema ampluaa avardus, endiste noorte tütarlaste ja õrnade neidude kõrvale on tulnud sügavad, dramaatilised naised, aga ka kokotid ja suurilmadaamid. Sel ajal sündis ka ülimalt tihe koostöö näitleja ja lavastaja Ants Lauteriga, koos viidi Estonia teater kunsti kõrgusele – asjaarmastajalikust lõbustusasutusest oli saamas professionaalne teater. 1923. aasta septembri lõpus sõitis Villmer koos Lauteriga Euroopasse. Abielulised suhted Luigaga olid äärmusteni pingestunud, "romaan" Lauteriga küpsenud, ja olukord nõudis lahendamist. Samasse elujärku kuuluvad ka tema üha ägenevad haigushood: ülitugevad peavalud. 1924. aasta suvel lahkus Villmer Luiga juurest ja algas kolm aastat kestnud lahutusprotsess. 1925. aastal oli Villmeril emakakasvaja operatsioon, sellel ajal oli ta teatrielust kõrval.
Juhan Luiga suri 19. oktoobril 1927. 1928. aastal abiellus Villmer Ants Lauteriga. 1929. aastal sõitsid Villmer ja Lauter jälle Saksamaale.
1930ndatest kuni surmani.
1930ndatel aastatel mängisid nad küll veel Lauteriga, igal hooajal koos vähemalt korra ning Villmer mängis kaasa Lauteri lavastustes, aga mitte enam kõigis, ja ka mitte peaosades. Oli ju Lauterist saanud draamajuht ja ta pidi seadma range joone teatri ja isiklike huvide vahele. Mõtlema enam kogu teatri tööle kui endale ja oma näitlejannast abikaasale, kes oli küll vaieldamatult Estonia parimaid lavajõude, aga ikkagi ühe miinusega – draamajuhi abikaasa. Koostööd võis takistada ka Villmeri haigus, pidevad tugevad peavalud.
Villmerile olid kõige armsamad rollid Koidula kahes erinevas lavastuses – Artur Adsoni "Lauluisa ja kirjaneitsi" (1931) ja Hella Wuolijoe "Koidula" (1932).
Töömaht aina vähenes, mille eeldatavaks põhjuseks oli tema haigus. 1937. aastal, oma viimasel tööaastal, mängis Villmer ainult kahes lavastuses. Tema viimaseks rolliks "Estonia" laval jäi Fanny lavastuses "Tseesar". 1937. aasta lõpus Villmer haigestus ja oli sunnitud teatritöö katkestama. Saksamaal ühes sanatooriumis veedetud ajast ei olnud paraku kasu, nõnda läks ta rahatoetuste abil Soome sanatooriumisse. Haigus arenes aga pöördumatult, süvenes halvatus. Peagi vajas ta ratastooli, hooldajat, ning tema jutust oli raske aru saada. Erna Villmer suri 16.juunil 1965. aastal.


Ants Lauter.
Ants Lauter (5. juuli 1894 Veski küla, Velise vald – 30. oktoober 1973 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja, teatrijuht ja pedagoog.
Lapsepõlv ja koolitee.
Ants Lauter sündis Velise vallas Veski külas. Vennad Jüri, Kustas, Mihkel ja õde Anu olid kõik Hansuks ristitud vennast vanemad ning kooli lõpetanud, kui viimane 7-aastaselt 1901. aastal alles õpinguid alustas.
Esimene kool oli vallakool. Vend Mihkel oli Päärdus kooliõpetajaks ning Ants käis algul seal. Aasta pärast viidi vend Mihkel üle Velisele, Ants järgnes. Vallakooli aeg lõppes Antsul aga Valgus, sest vend määrati vahepeal sinna. Nii käis Ants ühe vallakooli asemel kolmes.
Isa Mihkel, vallavanema ametit pidav hoolas mees soovis, et Antsust saaks kantseleiametnik. Haridustee jätkus Järvakandi ministeeriumikoolis. Ants oli siis 11-aastane.
Väikest Lauterit huvitasid madrused ja püssid. Lemmikraamatuteks olid Eduard Bornhöhe „Tasuja“ ja „Villu võitlused“. Esimene etteastumine oli kooliaktusel Krõlovi valmiga „Demjani kalasupp“.
Teatrit nägi noor Lauter esmakordselt Raikülas piduõhtul, kus mängiti Rutoffi „Vastu vett“, talle tundus kõik nähtu kirjeldamatult ilusana.
1909. aastal lahkus Ants haridusteed jätkama Tallinnasse Narusbeki kooli. Õppemaks oli kõrge ning isa tegi suuri pingutusi, et Antsu õpingute eest maksta. Tallinnasse jõudes hakkas ta ka kohe aktiivselt "Estonia" teatrit külastama ja viis end kurssi "Estonia" trupiga. Imetles ja vaimustus teatrist. Imetlusest meeletuna jälitas ta sageli näitlejaid. Tallinnas tekkis tal vastupandamatu soov ka ise näidelda.
1911. aastal lõpetas ta kooli ning temast sai kontoriametnik Mayeri vabrikus. Lauteri töökaaslased tegid vabal ajal „teatrit“ tolleaegses antvärkide klubis „Gewerbevereinis“. Ka Ants esines mitmetel õhtutel lauldes ja tekste esitades. Esinemisisu kasvas ja „Estonia“ kiskus võimsa magnetina.
1913. aastal tegid Antsu kaks venda proove Mändmetsa „Nelja päevaga“. Neist vanem – Kustas, Saue vallakirjutaja ja näiteringi hing, kutsus ka Antsu kaasa lööma. Lavastus valmis ning seda etendati ka väljaspool Sauet. Ühel külalisetendusel Kohilas sattus etendust pealt vaatama Karl Jungholz ja Theodor Altermann, kes otsisid just sel hetkel noort inimest, kes neile "Estoniasse" tööle sobiks. Antsul polnud nende arvates väga vigagi ning nõnda kirjutasid kaks teatrisuurmeest Paul Pinnale ning pakkusid Antsule võimalust tulla senise 48-rublase kontorikuupalga asemel 35-rublase teatrikuupalgaga „Estoniasse“ näitlejaks ja inspitsendiks. Ants oli kõhklematult nõus.
Siit algas Ants Lauteri teatritee, 1913. aastal. Ants oli 19-aastane.
Teatritee algusaastad.
1913. aasta sügisel avati "Estonia" uus maja Shakespeare’i „Hamletiga“. Ants oli seal Fortinbrasi rollis. Karl Jungholz kutsus Antsu enda juurde koju, et talle lavalist liikumist ja kõnet õpetada. Ants meenutas oma esimest etendust naljatlevalt hirmutundega.
Pärast Fortinbrasi mängis ta terves reas väiksemates osades. Pinna püüdis temast välja lihvida maapoisikohmakust. Talle endale jäi esimesest hooajast kõige paremini meelde C. Rossleri „Viis frankfurtlast“. Esimest korda mängis ta siin koos Erna Villmeriga. Samuti sai nooruk siin esimest korda lilli ja oli sellest ehmunud ja meelitatud.
Hooaja lõpul, 1914. aasta kevadel lagunes „Estonia“ trupp. Karl Jungholz läks Pärnusse, Paul Pinna Nižni Novgorodi operetiteatrisse. Altermanni haigus, mille tunnused olid ilmnenud juba „Hamletis“, muutus raskemaks. Altermann kirjutas Lauterile, et see Jungholziga Pärnusse ei läheks ning tunnistas ta oma järglaseks. Lauter sai üha suuremaid rolle ning Altermann tegi temaga eraproove.
Sõja-aegne teatritegevus.
1915. aasta algul Ants mobiliseeriti. Rindel sai Lauter aga gaasimürgituse ning pärast paranemist viidi ta üle tagavarapolku Novgorodi. Polgul oli oma teater, mis andis 2–3 korda nädalas etendusi. Ants tegi seal kaasa kuni teenistusest vabanemiseni 1917. sügiseni. Sealt edasi sai temast Novgorodi Linnateatri näitleja, kus ta oli 1918. aasta augustini. Venemaal olles õppis ta palju ning omandas teistsugust näitlemisviisi kui „Estonias“. Tal olid kolleegideks suured eeskujud, Venemaa tippnäitlejad. Tuli mängida väheste proovidega palju ja laiahaardeliselt.
1918. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse. Jungholz võttis ta vastu avasüli, kuid Venemaal olles rooduülema ametit pidanud Lauter oli karjumiste ja käsklustega oma hääle rikkunud.
Eestis tagasi.
Kümne hooaja kestel, 1918. aasta sügisest 1928. aasta sügiseni valmib Lauteril sadakond rolli, enamus peaosad. Naasnud Venemaalt hakkas ta ka kohe lavastama. Ta oli algaja, kuid sellegipoolest lavastas meeletu tempoga – kümne aasta vältel ligi kaheksakümnel korral. See oli rohkem kui pool repertuaarist. Ta mängis kaasa Vene Draamateatri etendustes, lavastas Pärnu „Endlas“ ja Draamastuudios, tõlkis näidendeid.
Aru saanud, et võimed jäävad tehniliste vajakajäämiste taha pidama, hakkas Ants võtma hääleseade tunde, tegi sporti, võimles, käis liikumise tundides. Allutas keha oma tahtele ning seda kõike teatri tarvis. Häält ta tagasi siiski ei saanud, vaid omandas oskuse rikutud häält kasutada.
1920 ning 1923 külastas Lauter Lääne-Euroopa teatrilinnu – Berliini, Viini, Prahat, Leipzigi ning kogus sealt innukalt tähelepanekuid ja oskusi. Proovis seejärel ka eesti teatris moodsat välismaal nähtud mängulaadi rakendada. Ekspressionistlikele katsetustele oli kõrgpunktiks 1924. aastal lavastatud Tolleri „Masinahävitajad“, mille kriitikud esile tõid kui leidlikku, huvitavat, senist taset ületavat saavutust lavastajatöö kallal.
1923. aasta sügisel lavastas Karl Jungholz „Hamleti“ ning seekord mängis Ants Lauter selles nimiosa – Hamletit. Fortinbrasist oli saanud Hamlet. Teatrisse tööle astumisest oli möödunud 10 aastat. Selja taga oli tublisti üle 100 rolli.
1925. aastal, pärast Karl Jungholzi surma, sai Lauterist viimase järglane – "Estonia" draamatrupi juht.
Lavakunstnikuks kujunemise tormi juurde mahtusid ka mõttevahetused Stanislavski teemadel Erna Villmeriga. 1928. aasta sügisel sõitis Lauter koos Erna Villmeri, Liina Reimani ja Betti Kuuskemaaga Moskvasse Kunstiteatri 30-aastasele juubelile. Seal kohtus ta esmakordselt Stanislavskiga. Seal olles sai ta järjekordse vaimustuse osaliseks.
Lavaliselt täiskasvanuks saamine.
Kolmekümnendail ei vähenenud töökoorem sugugi. Üle poolte näidendeist jäid Lauteri lavastada. Temast sai ka õppejõud Eesti Teatrikoolis. Suur osa Lauteri kasvamisel teatri osas oli õppereisidel. Ta külastas 1928. ja 1937. aastal Saksamaad, 1934. aastal Nõukogude Liitu, 1929. aastal Poolat, 1937. aastal Rootsit, Norrat, Taanit ja Inglismaad. Peaaegu terve hooaja – 1928/29 – viibis ta Berliinis, kus nägi väga täpset ja süstematiseeritud, lausa matemaatilise täpsusega teatrit. Lauter pidas parimaks välismaa teatriks Poola teatrit, kuna ütles, et poola näitlejad omavad slaavi tõugu teatriverd ja täiendavad seda suure osavusega prantslastelt laenatud peene maitse ja vormiga.
Välismaa reisidelt naasnud, oli Lauter välises kokkuhoidlikum, täpsem ja näidendi mõttele rohkem avarust andev. Täiendas end igal rindel, oli kõige suhtes äärmiselt tähelepanelik.
1937. aastal jõudis Eesti teatrisse ingliskeelne väljaanne Stanislavski raamatust „Näitleja töö iseendaga“. Lauter tõlkis õhinaga olulisima ning viis selle kohe oma näitlejatele lugeda.
Näitlejana mängis Lauter kolmekümnendail aastail kõige mitmekesisemaid osi, talupoegadest ärimeesteni, advokaate, sõjamehi, arste – rumalaid, arukaid, õilsaid, alatuid, noori, vanu.
1939. aastal polnud Lauter enam draamatrupi juht. Ka lavastajatöö koormus oli muutunud ülejõukäivaks ning ta jätkas näitlejana. Hooajal 1940/41 ei lavastanud ta ühtki lavastust.
1941. aastal mobiliseeriti Ants Lauter ja viidi Ivdelisse Sovhoosi. Seal pidi ta tegema kõikvõimalikke põllutöid. Paul Pinnal, kes oli samuti mobiliseeritud, olid peas keerlemas aga teatrimõtted ning mõne aja pärast kutsutigi ta Nõukogude Eesti valitsuse poolt Tšeljabinski Eesti Kunstiansambleid organiseerima. Trupiga käidi esinemas sõjarühmadele ja laskurdiviisidele.
Ajapikku liikus lahingupiir aina rohkem ja rohkem läände ning mõne aja pärast oligi draamatrupp oma esinemistega juba Narvas ja Võrus. Jõuti tagasi Eestisse, kus leiti eest Estonia kahjustatud teatrimaja. Lauter oli üks eestvedajatest, kes teatrit taas üles ehitama hakkasid. Loometöö jätkus samal ajal aga teistes ruumides. Ka Lauter asus kohe lavastama. Väljapaistvamad neist: A. Tšehhovi „Kolm õde“ ja A. Jakobsoni „Kaks leeri“.
1947. aastal sai Ants Lauter kui instituudi lavakunsti kateedri õppejõud professori nimetuse.
1947. ja 1948. aastal pälvis Lauter Nõukogude Eesti preemia
1948. aasta suvel anti Lauterile NSV Liidu rahvakunstniku nimetus.
1949. aasta kevadel liideti Estonia draamatrupp Tallinna Riikliku Draamateatri omaga, mille peanäitejuhiks sai Ants Lauter. Ühel traagilisel koosolekul pidi ta aga selle ameti maha panema ning temast sai 1951. aastal Vanemuise näitleja ja lavastaja. Vanemuises tuli tal töötada E. Kaiduga, A. Poljakoviga ja K. Irdiga.
1952. aastal pälvis Ants Lauter Stalini preemia ning 1956. aastal Lenini ordeni.
1958. aasta suvest sai Ants Lauter „Estonia“ direktoriks ning 1959. a. jäi Ants Lauter pensionile. Aastatel 1960–1962 töötas Lauter veel Estonia kunstilise konsultandina. Ka elu lõpuaastatel tegutses ta oma koostatud päevaplaani järgi ning arvas sinna valudest ja nõrkusest hoolimata isegi suplemise.
Lauter suri 79-aastasena 30. oktoobril 1973 Tallinnas.
Eesti Teatriliit annab aastast 1975 välja temanimelist noore näitleja ja noore lavastaja preemiat.
Ants Lauterist on ilmunud tema mälestuste ja artiklite kogumikud „Käidud teedelt“ (I 1979, II 1982).
Temast on film „Mõistus, tahe, töö ja Lauter“ (1963, ETF).
Erna Villmer Ants Lauterist.
"Pärast Venemaalt tulekut (1918. aastal) oli Ants tavaline provintslik edev ja täispuhutud asjaarmastaja, nagu neid oli küllalt noorte näitlejate hulgas. Pikapeale muutus Lauteri mäng loomulikumaks ja tasasemaks. Ta arenes oma töö, aastate ja elu mõjul.
Lauter lõi oma kujud spontaanselt. Nagu välgu sähvatusel leidis ta proovil oma kuju. Meie kõik imetlesime sellist kiiret protsessi. Lauter raputas otsekui varrukast oma karakterosi. Ta liikus sealjuures välistel karakterjoontel ja oli selles võrratu. See looming ei jäänud ainult välistesse joontesse – elustav veri voolas muidugi ande-südamest, närvitsentrumist. Kui ütelda piltlikult – Lauter oli veepealne aurik, mina allveelaev.
Partnerina oli Lauter mulle seda, mis instrumentaalkunstnikule hea mänguriist. Kui partner reageerib õiges suunas, kui tema elamuste ja mõtete helid vastavad sinu helidele, on kerge luua. Iga mu sõna või tunne-mõte leidis õige vastukaja.
Lauter oli lavastajana kõigepealt täpne, lausa matemaatiline. Lava oli tema režiiraamatus nagu malelaud, mille ruutudes liikusid malendid. Kui mõnel neist oli võõrastus sellise viisi vastu ja hakkas liikuma oma tahtmist mööda, siis oli Lauter painduv küllalt, et nõustuda, kui selline muutus oli põhjendatud, esile kutsutud näitleja inspiratsioonist. Kuid ta märkis selle muutuse kohe oma režiiraamatusse, et juba järgmisel proovil seda vajaduse korral meelde tuletada“.
Ants Lauteri mõtteid.
"„Päev, millal inimene midagi uut ei õpi, on kaotatud päev. Väljendugu see uus teadmiste, oskuste või lihtsalt uute muljete juurdesaamise näol.“
„Näitejuht peab olema kasvataja, kes peab juhtima näitlejate tähelepanu sellele, et ta oma võimete piirides annaks enesest maksimumi – ja et ta ei piirduks ainult oma osa lihtsa „ärategemisega“. Meil on tarvis lahti saada hurraatava asjaarmastaja vaimust, mis pole kooskõlas kutselise teatri süsteemiga, ning kohusetundliku tööga tuua esile oma annet. Seda olen nõudnud niihästi eneselt kui ka teistelt. Peaaegu kõik meie näitlejad on autodidaktilised leiutajad üksteise najal.“
„Näitleja peab looma elust. Järelikult peab ta eluga kokku puutuma. Elu ei lakka hetkekski. Ka näitleja loomingulised tähelepanekud peavad kestma vahet pidamata. Igal hetkel, kus ta silmad ja kõrvad on lahti. Igal hetkel peab ta olema erk ja tähelepanelik. Nii ümbruse kui ka iseenda suhtes. Ainult sel teel saab ta lavalgi anda täisverelisi inimesi: kõige mustemaski südames oma päikesetera ja kõige õilsamaski hinges oma terakese musta.“
„Meisterlikkus nõuab meistrilt pingelist ja vahetpidamatut tööd enda kallal. Algul selleks et üldse meistriks saada, pärast – et meistriks jääda. Anne üksi ei tee veel meistriks. Lihvimata teemant pole veel briljant. Kuid tehtud briljandiks, ta jääbki selleks. Anne aga nõuab pidevat hoolt ja arendamist. Muidu ta roostub ja muutub muuseumlikuks väärtuseks.“"
Elu- ja töökäik.
Vanemad olid talupidajad. Peres oli 5 last – Jüri, Kustas, Mihkel, Anu, Ants.
Õppis Päärdu, Velise ja Valgu vallakoolides ning Järvakandi ministeeriumikoolis. Vanemad talupidajad.
Lõpetas 1911 Tallinna kaubanduskooli.
Alustas teatritegevust 1913 „Estonias" inspitsendina ja näitlejana,
1916–1918 mängis Novgorodi teatris.
1926–1927 „Endla“ lavastaja ja näitleja.
1941 Mobiliseeriti reservohvitserina Punaarmeesse
1942 osales ERKA asutamises
1944 juhtis ERKA draamatruppi
1951–1958 „Vanemuise“ näitleja ja lavastaja
1953–1955 Vanemuise kunstiline juht
1960–1962 „Estonia“ kunstiline konsultant.
1938–1941 Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikooli õppejõud
1946–1950 Eesti Riikliku Teatriinstituudi lavapraktikaõppejõud (aastast 1947 prof., tagandati ebaseaduslikult 1950)
1945–1950 ja 1969–1973 ETÜ juhatuse esimees.
Suri 30. oktoober 1973 Tallinnas.
Oli abielus 1917–1925 Maria Merjanskajaga (kelle isa oli näitleja Nil Merjanski), 1928–1949 Erna Villmeriga ja 1949. aastast Heli Viisimaaga.
Lauter on olnud iseõppija. Tema teatrikooliks on olnud proovid, etendused, reisid, raamatud, tähelepanekud, vaidlused, järelemõtlemised. Oma esimeseks õpetajaks peab Lauter Karl Jungholzi, oma esimeseks teatriarmastuseks Altermanni. Esimeselt sai ta nõuandeid, õpetusi ja teadmisi, teine oli talle eeskujuks. Kõiges ja kõikjal. Ta tahtis mängida nii nagu Altermann.
Tunnustused.
Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk, 1938


Paul Sepp.
Paul Sepp (28. oktoober 1885 Orava vald – 18. veebruar 1943 Tallinn) oli eesti teatrilavastaja.
Välislink.
Sepp, Paul
Sepp, Paul
Sepp, Paul


5. sajand.
5. sajand ehk V sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise viies sajand, mis algas 1. jaanuaril 401 ja lõppes 31. detsembril 500.
Kümnendid ja aastad.
400. aastad: 401, 402, 403, 404, 405, 406, 407, 408, 409
410. aastad: 410, 411, 412, 413, 414, 415, 416, 417, 418, 419
420. aastad: 420, 421, 422, 423, 424, 425, 426, 427, 428, 429
430. aastad: 430, 431, 432, 433, 434, 435, 436, 437, 438, 439
440. aastad: 440, 441, 442, 443, 444, 445, 446, 447, 448, 449
450. aastad: 450, 451, 452, 453, 454, 455, 456, 457, 458, 459
460. aastad: 460, 461, 462, 463, 464, 465, 466, 467, 468, 469
470. aastad: 470, 471, 472, 473, 474, 475, 476, 477, 478, 479
480. aastad: 480, 481, 482, 483, 484, 485, 486, 487, 488, 489
490. aastad: 490, 491, 492, 493, 494, 495, 496, 497, 498, 499
5. sajand
*05. sajand


6. sajand.
6. sajand ehk VI sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise kuues sajand, mis algas 1. jaanuaril 501 ja lõppes 31. detsembril 600.
Kümnendid ja aastad.
500. aastad: (500) 501, 502, 503, 504, 505, 506, 507, 508, 509
510. aastad: 510, 511, 512, 513, 514, 515, 516, 517, 518, 519
520. aastad: 520, 521, 522, 523, 524, 525, 526, 527, 528, 529
530. aastad: 530, 531, 532, 533, 534, 535, 536, 537, 538, 539
540. aastad: 540, 541, 542, 543, 544, 545, 546, 547, 548, 549
550. aastad: 550, 551, 552, 553, 554, 555, 556, 557, 558, 559
560. aastad: 560, 561, 562, 563, 564, 565, 566, 567, 568, 569
570. aastad: 570, 571, 572, 573, 574, 575, 576, 577, 578, 579
580. aastad: 580, 581, 582, 583, 584, 585, 586, 587, 588, 589
590. aastad: 590, 591, 592, 593, 594, 595, 596, 597, 598, 599
6. sajand
*06. sajand


7. sajand.
7. sajand ehk VII sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise seitsmes sajand, mis algas 1. jaanuaril 601 ja lõppes 31. detsembril 700.
Kümnendid ja aastad.
600. aastad: 601, 602, 603, 604, 605, 606, 607, 608, 609
610. aastad: 610, 611, 612, 613, 614, 615, 616, 617, 618, 619
620. aastad: 620, 621, 622, 623, 624, 625, 626, 627, 628, 629
630. aastad: 630, 631, 632, 633, 634, 635, 636, 637, 638, 639
640. aastad: 640, 641, 642, 643, 644, 645, 646, 647, 648, 649
650. aastad: 650, 651, 652, 653, 654, 655, 656, 657, 658, 659
660. aastad: 660, 661, 662, 663, 664, 665, 666, 667, 668, 669
670. aastad: 670, 671, 672, 673, 674, 675, 676, 677, 678, 679
680. aastad: 680, 681, 682, 683, 684, 685, 686, 687, 688, 689
690. aastad: 690, 691, 692, 693, 694, 695, 696, 697, 698, 699
7. sajand
*07. sajand


1430.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad - 1430. aastad - 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad
Aastad: 1425 1426 1427 1428 1429 - 1430 - 1431 1432 1433 1434 1435


1443.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad - 1440. aastad - 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad
Aastad: 1438 1439 1440 1441 1442 - 1443 - 1444 1445 1446 1447 1448


1445.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad - 1440. aastad - 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad
Aastad: 1440 1441 1442 1443 1444 - 1445 - 1446 1447 1448 1449 1450


1446.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad - 1440. aastad - 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad
Aastad: 1441 1442 1443 1444 1445 - 1446 - 1447 1448 1449 1450 1451


1447.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad - 1440. aastad - 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad
Aastad: 1442 1443 1444 1445 1446 - 1447 - 1448 1449 1450 1451 1452


1448.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad - 1440. aastad - 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad
Aastad: 1443 1444 1445 1446 1447 - 1448 - 1449 1450 1451 1452 1453


1450.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad - 1450. aastad - 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad
Aastad: 1445 1446 1447 1448 1449 - 1450 - 1451 1452 1453 1454 1455


1451.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad - 1450. aastad - 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad
Aastad: 1446 1447 1448 1449 1450 - 1451 - 1452 1453 1454 1455 1456


1452.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad - 1450. aastad - 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad
Aastad: 1447 1448 1449 1450 1451 - 1452 - 1453 1454 1455 1456 1457


1453.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad - 1450. aastad - 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad
Aastad: 1448 1449 1450 1451 1452 - 1453 - 1454 1455 1456 1457 1458


1454.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad - 1450. aastad - 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad
Aastad: 1449 1450 1451 1452 1453 - 1454 - 1455 1456 1457 1458 1459


1455.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad - 1450. aastad - 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad
Aastad: 1450 1451 1452 1453 1454 - 1455 - 1456 1457 1458 1459 1460


1456.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad - 1450. aastad - 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad
Aastad: 1451 1452 1453 1454 1455 - 1456 - 1457 1458 1459 1460 1461


1457.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad - 1450. aastad - 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad
Aastad: 1452 1453 1454 1455 1456 - 1457 - 1458 1459 1460 1461 1462


1458.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad - 1450. aastad - 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad
Aastad: 1453 1454 1455 1456 1457 - 1458 - 1459 1460 1461 1462 1463


1459.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad - 1450. aastad - 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad
Aastad: 1454 1455 1456 1457 1458 - 1459 - 1460 1461 1462 1463 1464


1460.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad - 1460. aastad - 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad
Aastad: 1455 1456 1457 1458 1459 - 1460 - 1461 1462 1463 1464 1465


1461.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad - 1460. aastad - 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad
Aastad: 1456 1457 1458 1459 1460 - 1461 - 1462 1463 1464 1465 1466


1462.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad - 1460. aastad - 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad
Aastad: 1457 1458 1459 1460 1461 - 1462 - 1463 1464 1465 1466 1467


1463.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad - 1460. aastad - 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad
Aastad: 1458 1459 1460 1461 1462 - 1463 - 1464 1465 1466 1467 1468


1464.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad - 1460. aastad - 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad
Aastad: 1459 1460 1461 1462 1463 - 1464 - 1465 1466 1467 1468 1469


1465.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad - 1460. aastad - 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad
Aastad: 1460 1461 1462 1463 1464 - 1465 - 1466 1467 1468 1469 1470


1466.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad - 1460. aastad - 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad
Aastad: 1461 1462 1463 1464 1465 - 1466 - 1467 1468 1469 1470 1471


1467.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad - 1460. aastad - 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad
Aastad: 1462 1463 1464 1465 1466 - 1467 - 1468 1469 1470 1471 1472


1468.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad - 1460. aastad - 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad 1500. aastad 1510. aastad
Aastad: 1463 1464 1465 1466 1467 - 1468 - 1469 1470 1471 1472 1473


1492.
1492. aasta (MCDXCII) oli 15. sajandi 92. aasta.


1493.
1493. aasta (MCDXCIII) oli 15. sajandi 93. aasta.


1494.
1494. aasta (MCDXCIV) oli 15. sajandi 94. aasta.


1495.
1495. aasta (MCDXCV) oli 15. sajandi 95. aasta.


1496.
1496. aasta (MCDXCVI) oli 15. sajandi 96. aasta.


1497.
1497. aasta (MCDXCVII) oli 15. sajandi 97. aasta.


1498.
1498. aasta (MCDXCVIII) oli 15. sajandi 98. aasta.


1499.
1499. aasta (MCDXCIX) oli 15. sajandi 99. aasta.


1500.
1500. aasta (MD) oli 15. sajandi 100. aasta.


1501.
1501. aasta (MDI) oli 16. sajandi 1. aasta.


1502.
1502. aasta (MDII) oli 16. sajandi 2. aasta.


Ettevõtlus.
Ettevõtlus on uute ettevõtete või organisatsioonide loomine eesmärgiga oma äriidee ellu viia,
täites seejuures ka seotud osapoolte huvid.
Tänapäevane ettevõtluse mõiste tugineb suures osas majandusteadlase Joseph Schumpeter'i ja Austria koolkonna töödel. Shumpeter'i (1950) järgi on ettevõtja isik, kes on võimeline muutma uue idee või leiutise edukaks uuenduseks (innovatsiooniks).
Ettevõtlus põhjustab turgudel ja tööstustes "loova hävitustöö", samaaegselt luues uusi kaupu ja ärimudeleid ning hävitades vanu. See "loov hävitustöö" põhjustab muudatusi tööstustes ja pikemas perspektiivis ka majanduskasvu.
K. Knight'i (1967) ja Peter Drucker'i (1970) järgi on ettevõtlus riski võtmine. Ettevõtja on isik, kes on idee teostamise nimel nõus riskima oma karjääri ja rahalise kindustatusega, kulutades oma aega ja kapitali ebakindlas ettevõtmises.
Ühe teise seisukoha järgi on ettevõtlus võimaluste avastamise, hindamise ja ära kasutamise protsess. Ettevõtjat võib määratleda, kui kedagi, kes rakendab kõik hetkel kasutatavad ressursid tulevikus ehk teostuva võimaluse nimel.
Eristatakse ka ettevõttesisest ettevõtlust, mis kirjeldab suurettevõtete sees toimavat ettevõtlust.


Maximiliano (Mehhiko keiser).
a>' maal "Mehhiko keisri Maximiliani hukkamine"
Maximiliano (6. juuli 1832 – 19. juuni 1867) oli Mehhiko keiser 1864–1867.
Ferdinand Maximilian Josephi noorus.
Hilisem Mehhiko keiser Maximiliano sündis Ferdinand Maximilian Joseph von Habsburgina Austrias keisri Franz Josephi vennana. Ta oli 1850. aastatel Austria mereväe juht ja moderniseerija ning 1857–1859 Austria Itaalia-valduste asevalitseja. Teda peeti suhteliselt liberaalseks.
Ferdinand Maximilian Joseph von Habsburg lasi ta end aga meelitada Prantsuse keisri Napoleon III Mehhiko-avantüüri, mistõttu pidi loobuma troonipärimisõigusest Austrias. Tema vanem vend ja enamus ülejäänud perekonnast olid selle vastu, kuid Franz Josephi varjust iga hinna eest välja paista üritav andekas Maximilian sellest ei hoolinud. Maximilian läks koos Prantsuse vägedega Mehhikosse, kus ta keisriks kuulutati.
Maximiliano Mehhiko keisrina.
Paari aasta pärat kukkus Napoleoni üritus seal läbi ning Maximilian jäi saatuse hooleks. Veebruaris 1867 said ta viimased väed Mehhiko vägedelt lüüa; ta võeti kinni ja paigutati Santiago de Querétaros vanglasse. Pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset 11. mail mõisteti ta surma ja hukati. Hulk euroopa kultuuri- ja poliitikategelasi, sealhulgas Victor Hugo ja Giuseppe Garibaldi, palusid Mehhiko uue valitsuse juhilt Benito Juárezelt Maximilianile armu, kuid Juárez käskis Maximiliani hukata selle märgiks, et mehhiklased suhtuvad interventidesse halvasti.
Isiklikku.
Maximilian abiellus Belgia printsessi Marie Charlotte Amélie Augustine Victoire Clémentine Léopoldine Saxi-Coburg-Gothaga, keda hüüti Carlotaks. Neil ei olnud lihaseid lapsi, kuid nad lapsendasid Mehhiko eelmise keisri Agustín I pojapojad Agustín de Iturbide y Greeni ja Salvador de Iturbide y de Marzáni. 1866. aastal varises Carlota psüühiliselt kokku ja seda on nimetatud ka vaimuhaiguseks. Samal aastal sõitis ta Euroopasse poliitilist ja sõjalist toetust otsima; neid ta ei saanud, ent jäi ellu. Ka tema lapsed jäid ellu.


Thrash metal.
"Thrash metal" (ekslikult ka "trash metal") on muusikastiil, heavy metali alaliik.
Üks esimesi "thrash metal"-bände on Metallica, ehkki juba 1970. aastate keskel ilmusid hevibändide loomingusse thrashi elemendid. Esimeseks "thrash metal"-bändiks peetakse Venomit, mis andis oma selles stiilis loo albumil välja 1981. Metallica avaldas esimese loo aasta hiljem, esimene "thrash"-album oli aga 1983 ilmunud "Kill 'em All". Samal aastal alustas tegevust ka USA hevibänd Slayer.


Klassikaline metal.
Klassikaline metal on muusikastiil, heavy metali alaliik. Seda iseloomustavad kiire bass ning riffid, mis on pigem meloodilised, pikad kitarrisoolod, kõrge lauluhääl ning hümnilikud refräänid.
Klassikalise metali kõrgperiood oli 1980. aastate keskpaiga alguses.
Klassikalist metalit on loonud näiteks bändid Black Sabbath, DC, Dio, Iron Maiden ja Judas Priest. Põhistiil on üpris klassikalise rock'n'rolli sarnane või otseselt sellest välja kasvanud. Klassikaliste metal-bändide alla võib panna ka näiteks Deep Purple'i, Uriah Heep'i ja Led Zeppelini, ehkki neid võib ehk pigem lugeda vaheastmeks rock'n'rolli ja metali vahel.


AC/DC.
AC/DC on Austraalia päritolu hard rock ansambel.
AC/DC rajasid vennad Malcolm ja Angus Young Sydneys 1973. aastal. Lauljaks oli siis Dave Evans. Septembris 1974 asus Evansi asemele Bon Scott. Pärast Boni surma 19. veebruaril 1980 asus tema kohale Brian Johnson.
AC/DC tegutseb tänaseni, nende albumeid on müüdud üle 200 miljoni eksemplari.
Kuigi tavaliselt peetakse bändi "hard rocki" ja "heavy metali" teerajajaks, liigitavad liikmed enda muusikat rohkem rock'n'rolliks.
Nimi AC/DC tuleneb ingliskeelsetest sõnadest "alternating current"/"direct current", mis tähendab vahelduvvool/alalisvool. Väidetavalt soovitas seda vendadele Youngidele nende õde Margaret, lugedes seda lühendite paari õmblusmasinalt.
Liikmed.
Bändi logol on kaldkriipsu asemel kõrgepinge sümbol (AC⚡DC).
Algus.
Angus ja Malcolm ning nende vend George Young olid sündinud Šotimaal Glasgow's, kuid kolisid perega 1963. aastal Austraaliasse Sydney'sse. Malcolm Young rajas 1973. aastal koos trummari Colin Burgessi ja basskitarristi Larry van Kriedtiga uue bändi, kuhu kaasati ka Malcolmi noorem vend Angus. Lauljaks võeti Dave Evans, kes oli varem olnud Malcolmiga samas bändis Velvet Underground (ei ole otseselt seotud samanimelise USA bändiga). Algselt mängis AC/DC põhiliselt kavereid esitajatelt, nagu näiteks Chuck Berry, The Beatles ja Rolling Stones ning ka mõningaid endakirjutatud laule.
1973. aasta viimasel päeval andis AC/DC oma esimese kontserdi Sydney's klubis The Chequers ja 1974. veebruaris salvestas esimese singli Rockin’ In The Parlour". Üsna peatselt vallandati trummar Colin Burgess, kuna ta kukkus laval kokku ja basskitarrist Larry van Kriedt. Trummari kohta täitis ajuti George Young.
Selleks ajaks oli Angus juba hakanud esinedes kandma tema tunnusmärgiks saanud koolivormi. Esialgu kasutas ta erinevaid kostüüme, näiteks gorilla, Zorro ja Super-Ang Superman'i eeskujul. Samal aastal otsustasid vennad Youngid, et Evans ei ole neile sobiv laulja, kuna oli stiililt rohkem glam-rock'i poole, mis bändi suundumusega ei sobinud. Septembris paluti Evansil lahkuda ning asemele võeti Bon Scott, kes oli bändi esmakordselt näinud kontserdil kuu varem.
Koos Bon Scottiga.
Scott, kel oli muuhulgas varasemast ajast mitmeid seaduserikkumisi, aitas luua bändile jõhkrat ja toorest kuvandit, mis on suures osas tänaseni säilinud. 1975. aastal anti välja album "High Voltage" ja samal aastal said bändi liikmeteks basskitarrist Mark Evans ja trummar Phil Rudd, pannes lõpu liikmete pidevale vahetumisele. Samal aastal ilmus ka teine album "T.N.T." - mõlemad anti välja ainult Austraalias. Järgmisel aastal pandi mõlema põhjal kokku album USA ja Suurbritannia turu jaoks, mis kandis samuti nime "High Voltage".
1976. aasta aprillis oli AC/DC esimene kontsert Euroopas - Londoni klubis The Red Cow. Sellest ajast hakkas bänd seal regulaarselt esinema ja sai populaarseks kohaliku publiku seas, kuna seostati punkliikumisega. Suurbritannias edu saavutamine pani aluse nende ülemaailmsele kuulsusele. Oktoobris tuuritas AC/DC Rainbow soojendusbändina Euroopas, mis sisaldas kontserte Taanis, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis ja Hollandis. 1977. aastal anti esimesed kontserdid USAs, kus AC/DC esines endiselt veel soojendusbändina. Üles astuti koos selliste esinejatega nagu näiteks Moxy, Foreigner, Johnny Winter, KISS, Aerosmith, Styx ja Blue Oyster Cult.
1978. aastal anti välja album "Powerage", mis suurendas bändi edu ja kuulajaskonda veelgi. Sellel albumil astus esmakordselt üles uus basskitarrist Cliff Williams, kes asendas Mark Evasit, kuna Evansil olid vastuolud Angus Youngiga. Kontserte USAs oli võrreldes eelmise aastaga oluliselt rohkem. USAs, Miamis salvestati ka järgmine album "Highway To Hell", mis tuli välja 1979. aastal. "Highway To Hell" osutus bändi seni kõige edukamaks albumiks, mis USA edetabelites jõudis 17. ja Briti edetabelites kaheksandale kohale. See oli ka AC/DC esimene miljonilise läbimüügiga album.
Bon Scotti surm.
1980. aasta 19. veebruaril Londonis jõi Scott ohtralt ja jäi pärast sõbra autosse magama. Samal ööl ta suri, kuna lämbus omaenda okse tõttu. Ametliku raporti kohaselt "jõi ta end surnuks". Scott maeti Fremantle'isse Lääne-Austraalias, kuhu ta lapsepõlves koos oma perekonnaga elama oli asunud.
Koos Brian Johnsoniga.
Youngid hakkasid selle sündmuse järel kohe uue materjaliga töötama, et Scotti surmast paremini üle saada. Samal ajal hakati ka uut lauljat otsima. Mitmete kandidaatide seast valiti lõpuks välja Brian Johnson, kes seni oli olnud koos bändiga Geordie. Johnson oli ka Bon Scottile meeldejääva mulje jätnud - see oli ühes Londoni klubis, kus Johnson laulis Little Richardi laulu ja tegi seda täiest kõrist kuni ühel hetkel kokku varises. Scott arvas siis, et see oli osa etendusest, aga hiljem selgus, et tal oli pimesool lõhkenud.


Rudolf I (Saksa kuningas).
Rudolf von Habsburg. 19. sajandi joonistus
Rudolf I Habsburg (Rudolf von Habsburg; 1. mai 1218 Breisgau, Limburgi loss – 15. juuli 1291 Speyer) oli Saksa kuningas 1273 aastast kuni surmani. Enne seda valitses ta Habsburgide pärusvaldusi Rudolf IV nime all. Ta oli Habsburgi krahv, Kyburgi krahv ja Thurgau maakrahv.
Rudolfi isa oli Habsburgi krahv Albrecht IV. Rudolfi ema oli Kyburgi ja Dillingeni krahvi Ulrichi tütar Heilwig. Pärast isa surma 1239 päris ta suured maavaldused Habsburgi linnuse ümber Aargau kandis tänapäeva Šveitsis, samuti Elsassis.
1245 abiellus ta Hohenbergi krahvi Burkhard III tütre Gertrudega. Abielu tulemusena sai temast Švaabimaa tähtis vasall.
Rudolf käis sageli külas oma ristiisal Saksa-Rooma keisril Friedrich II-l. Tema lojaalsus Friedrichile ja tema pojale Konrad IV-le sai tasutud maatükkide rikkalike annetustega.
Konrad valitses Sitsiilia kuningriiki ja püüdis oma võimu kehtestada kogu Itaalia kuningriigi üle, eriti Lombardias. See põhjustas konflikti paavstiga, kelle maad jäid Sitsiilia ja Lombardia vahele ja kes kartis Paavstiriigi täielikku ümberpiiramist. 1254 paavst Innocentius IV ekskommunikeeris Rudolfi kui Konradi liitlase. Samal aastal suri Konrad malaariasse. Pärast seda oli Saksamaal interreegnum ja 1268 suri seni võimul olnud Hohenstaufenite dünastia lõplikult välja.
Hohenstaufenite langus pakkus Rudolfile võimaluse oma valdusi suurendada. Tema naine oli Hohenbergide pärija ning kui Rudolfi onu Kyburgi krahv Hartmann IV 1264. aastal lastetuna suri, hõivas ta ka tolle ulatuslikud valdused. Vaenus nii Strassburgi kui Baseli piiskopiga lõppes Rudolfi jaoks edukalt ning tema jõukus ja maine suurenesid veelgi, sest ta ostis nii vaimulikelt kui ilmalikelt mitmesuguseid maid ja õigusi nendele. Niimoodi saadud mitmesugused jõukuse- ja mõjuallikad muutsid Rudolfi Edela-Saksamaa kõige võimsamaks vürstiks, sest Švaabimaa hõimuhertsogkond oli lagunenud, jättes selle endised vasallid peaaegu iseseisvaiks.
1272 suri Richard Cornwallist, kes oli pärast Konrad IV surma olnud Saksa kuningas, aga üksnes formaalselt, sest ta ei elanud Saksamaal. Ka tema järeltulev sugu suri aastal 1300 välja. Sellepärast kogunesid kuurvürstid 1273. aasta sügisel uut kuningat valima. Rudolf kandideeris kuningaks. Teised kandidaadid olid Böömimaa kuningas Ottokar II, kes ka ise valimiskogus oli, Anhalti vürst Siegfried I ja Friedrich II tütrepoeg Friedrich, kes pretendeeris tiitlile Hohenstaufenite esindajana, kuid oli veel kõigest 16-aastane. Rudolfit toetas Nürnbergi linnusekrahv Friedrich III. Rudolf saavutas Saksi-Wittenbergi hertsogi Albrecht II ja Baieri hertsogi Ludwig II Range toetuse, kihlates nad oma tütardega. Lõpuks toetasid Rudolfit kõik kuurvürstid peale Ottokari enese. Ta valiti kuningaks 29. septembril ja krooniti Aacheni toomkirikus 24. oktoobril.
Selleks, et saada paavsti toetust, loobus Rudolf kõigist õigustest Rooma linnale, Paavstiriigile ja Sitsiiliale ning lubas juhtida uut ristisõda. Ottokari protestidest hoolimata paavst Gregorius X mitte üksnes ei tunnustanud Rudolfit ise, vaid ärgitas ka senist vastukuningat, Kastiilia kuningat Alfonso X-t sedasama tegema. Nii sai Rudolfist pärija Hohenstaufenite dünastiale, mille kaht esindajat oli ta varem ustavalt teeninud.
Aastal 1278 õnnestus tal sõjas võita Ottokar II, kes tahtis ise saada Saksa kuningaks, ja selle tulemusena sai ta Austria oma perele pärusvalduseks. Seega algas Habsburgide tõus Euroopa võimsaimaks valitsejasuguvõsaks just Rudolf von Habsburgi valitsusajaga.
Ilukirjanduses.
Krahv Rudolf von Habsburg on Karl Ristikivi romaani "Põlev lipp" tegelane.


Julianus Apostata.
Julianus Apostata [keisrinimi Dominus Noster Flavius Claudius "Iulianus" Nobilissimus Caesar (355–361) ja Dominus Noster Flavius Claudius "Iulianus Augustus" (361–363)] (ka Julianus Usutaganeja; sünninimi Flavius Claudius Julianus; 332 Konstantinoopol – 26. juuni 363 Ktesiphoni lähedal) oli Rooma keiser aastast 361 kuni surmani.
Ta oli üks esimesi Vana-Rooma keisreid, kes oli saanud range kristliku kasvatuse, ja viimane, kes püüdis riiki valitseda antiigi tavade järgi. Sellest sai ta hüüdnime Apostata (kreeka keeles 'taganeja'). Ka on teda nagu Marcus Aureliustki nimetatud filosoofiks keisritroonil.
Ta oli ka edukas väejuht, kuid innustatuna Aleksander Suure tegudest alustas aastal 363 sõda Pärsia vastu, lükkas tagasi soodsa rahupakkumise ja jätkas sõda, kuid ei suutnud vallutada Pärsia pealinna Ktesiphoni. Ta hukkus ratsaväepiigi torkest. Võimalik, et Julianuse reetis mõni kristlasest sõdur. Legendi järgi hüüdis ta enne oma surma: "Vicisti, Galilaee"!" ('Võitsid, galilealane!' Julianus kutsus oma keelepruugis kristlasi galilealasteks.) Keskaegsetes allikates on väidetud, et tegemist oli taevaste jõudude sekkumisega.


Ingmar Bergman.
Ernst Ingmar Bergman (14. juuli 1918 Uppsala – 30. juuli 2007 Fårö) oli rootsi filmi- ja teatrilavastaja. Tema tegevusvaldkondadesse kuulusid muuhulgas ka raamatute kirjutamine ning teatud perioodil teatri juhtimine. Bergmani mitmekülgne looming on tuntud laialdaselt üle terve maailma ning teda peetakse maailma filmiajaloo üheks kõige märkimisväärseimaks suurkujuks.
Lapsepõlv ja noorus.
Ingmar oli vanuselt teine laps oma perekonnas. Vend oli temast neli aastat vanem ning õde neli aastat noorem. Isa amet (preester) tingis laste kasvu religioosses miljöös. Ema oli hariduselt meditsiiniõde.
Bergman õppis Stockholmi ülikoolis (1937–1940) kunsti, ajalugu ja kirjandust. Sellel ajal tekkis noormehes ka kirglik huvi teatri vastu. Näitlemist, käsikirjade kirjutamist ning õpilasetenduste juhendamine jäi esialgu küll kõrvaliseks hobiks ent peagi tekkis võimalus jätkata karjääri Mäster Olofsgärdeni teatris. 1940. aastal sai Bergmanist režissööri assistent Rootsi Kuninglikus Ooperimajas. Viis aastat hiljem anti südikale noormehele võimalus teha päris oma film, mille nimeks sai „Kriis“.
Loomingule iseloomulikku.
Bergmani filmiloomingul on mitmeid iseloomulikke omadusi. Kõige tihemini kajastuvad teemad tema linateostes on eksistentsiaalsed küsimused sealhulgas ka surelikkus ning usk.
Režissööri arengu ja ideede kujunemise juures mängis tugevat rolli tema religioosne taust. Vanameistri filmides võib märgata mitmeid usuga seotud motiive ning tihti ka moraalsete ning eetiliste väärtuste üle arutlemist. Veel üks Bergmani loomingut mõjutanud tegureid olid lapsepõlves nähtud graafilises stiilis produtseeritud Piibli lood ning valmid, mis pärinesid Rootsi asuvatest rustikaalsetest kirikutest.
Järgneval viiel aastal (pärast 1946) ilmunud linateosed ei olnud küll otseselt autobiograafilised ent kajastasid väga tugevalt probleeme Bergmani enda elust. Esindatud olid nii noore inimese roll ühiskonnas, kurva lõpuga armulood kui ka sõjaväekohustus. 1949. aastal esilinastunud filmis „Vangla“ segunesid tema varasemas loomingus kujutatud motiivid keeruliseks ning kohati üliambitsioonikaks looks noorest režissöörist, kes seisab silmitis erinevate moraaliküsimustega.
Karjäär.
Tingituna majanduskriisist oli 1951. aastal Bergmani töös ning tegelikult ka kogu Rootsi filmitööstuses paus. 1952. aastal jätkas ta kahe linateosega, „Naised ootavad mehi“ ja „Suvi Moonikaga“, mis markeerivad n-ö küpsete tööde ajajärgu algust.
Bergman alustas tööd ka Malmö munitsipaalteatris, kus tegutses kuni 1959. aastani. See faas tõi tema loomingusse ka uusi teemasid. Bergmanile meeldis vaadelda abieluküsimusi (kahe inimese kooselu, truudus(etus), lapsed jne). Järgnevalt hakkas režissöör koguma enda ümber kindlat näitlejaskonda (Max von Sydow, Bibi Andersson, Harriet Andersson, Gunnar Björnstrand, Erland Josephson, Ingrid Thulin ja norralanna Liv Ullman), et anda enda ja näitlejate tööle kindlat stiili ja sügavust.
1955-ndal aastal oli Bergman rahvusvaheliselt äärmiselt edukas filmiga „Suveöö naeratused“. Järgnevatel aastatel ilmusid ka „Seitsmes pitser“ (1957), „Maasikavälu“ (1957), „Elu allikail“(1958), „Nägu“ (1958), „Neitsiallikas“ (1960), „Saatana silm“(1960), „Armulaualised“ (1963), „Vaikus“ (1963), „Rääkimata kõigist neist naistest“ (1964) ning „Persona“ (1966).
60-ndatel ostis Bergman endale suvila Fårö saarele. Paiga lummav maastik oli taust ka mitmele filmidele. „Persona“ (1966), „Hunditund“ (1968), „Häbi“ (1968), „Kirg“ (1969) võttepaik oligi just see saar.
1971.aastal esilinastunud film „Puudutus“ oli Bergmani esimene ingliskeelne linateos. Filmi võttestik oli nüüdseks viidud tagasi linnamiljöösse ning süžee muutus romantilisemaks. „Sosinad ja karjed“ (1972), „Stseenid ühest abielust“ (1973) ning „Sügissonaat“ (1978) said nii positiivse kui ka negatiivse tähelepanu osaliseks just oma intiimse peresuhteid käsitleva temaatika tõttu. Bergmani meisterlikkust iseloomustab suurepäraselt filmis „Sosinad ja karjed“ nähtav värvide, muusika ja tugevate emotsioonide kooslus.
Filminduse kõrval jätkas Bergman tööd ka teatris, kõige tihedamalt Rootsi Kuninglikus Draamateatris.
Isiklikku.
Ingmar Bergman oli abielus tantsija Else Fisheriga, tantsija Ellen Lundströmiga, ajakirjanik Gun Grutiga, eesti pianisti ja kirjaniku Käbi Lareteiga (1959–1969) ja krahvinna Ingrid von Roseniga (Ingrid Karlebro; 1971–1995).
Ingmar ja Ellen Bergmani lapsed on režissöör Mats Bergman, näitleja Eva Bergman ja režissöör Jan Bergman.
Käbi Lareteiga on tal poeg, režissöör Daniel Bergman.
Ingmar Bergmanil on kooselust norra filminäitleja Liv Ullmanniga tütar, kirjanik Linn Ullmann.
Abielust Gun Grutiga sündis Bergmanil poeg, lendur Ingmar Bergman.
Ta on elanud koos ka näitlejate Harriet Anderssoni ja Bibi Anderssoniga.


Aki Kaurismäki.
Aki Olavi Kaurismäki (sündinud 4. aprillil 1957 Orimattilas) on soome filmilavastaja.
Ka tema vanem vend Mika Kaurismäki on filmilavastaja.


Osutus.
Osutus (inglise keeles "reference") on analüütilises keelefilosoofias see, mille kohta nimi (nimisõna, nimisõnafraas, asesõna või muu osutav väljend) käib (millele ta osutab, millele ta viitab, mida ta tähistab, denoteerib).
Keeleteaduses (semantikas) nimetatakse osutust tavaliselt referendiks või denotaadiks, semiootikas (Charles Sanders Peirce'i eeskujul) ka objektiks.
Eestikeelse termini "osutus" võttis trükis kasutusele Jaan Kangilaski, tõlkides sõna "Bedeutung" Gottlob Frege artiklis "Über Sinn und Bedeutung" ("Tähendusest ja osutusest"). Termin oli välja pakutud Tartus aastast 1991 Madis Kõivu juhtimisel koos käinud Analüütilise filosoofia seminaris.


Jõõpre.
Jõõpre on küla Pärnu maakonnas Audru vallas.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli külas 457 elanikku.
Külas asuvad koolimaja ning Jõõpre kirik.


Jüri Sillart.
Jüri Sillart (29. mai 1943 Tallinn – 10. september 2011) oli eesti filmilavastaja ja -operaator.
Ta oli Balti Filmi- ja Meediakooli mängufilmirežii õppetooli juhataja.
2006 pälvis Sillart Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali elutööpreemia 80 000 Eesti krooni.


Arvo Iho.
Arvo Iho (sündinud 21. juunil 1949 Rakveres) on eesti filmilavastaja ja -operaator.


Abaj.
thumb
Abaj Kunanbajev (kasutatud ka nimekuju Abai; sünninimi Ibrahim Kunanbajulõ; kasahhi Абай (Ибраhим) Кунанбайулы või Кунанбаев (Abaj (Ibrahim) Kunanbajulõ või Kunanbajev); vene Абай (Ибрагим) Кунанбаев; 10. august (vana kalendri järgi 29. juuli) 1845 Semipalatinski kubermang – 6. juuli (23. juuni) 1904 Semipalatinski kubermang) oli kasahhi kirjanik, helilooja ja valgustaja, kasahhi kirjakeele ja kirjanduse rajaja.
Abai sündis Kasahstani idaosas Šõnggõstau ahelikus praeguse Ida-Kasahstani oblasti Abaj rajooni Karauõli külas. Tema sündimise ajal ei kuulunud see ala veel Venemaale. Tema vanemad olid jõukas sugukonnapealik Kunanbai Uskenbajev ja tema teine naine Ulžan. Vaimsete võimete pärast sai ta hüüdnimeks Abai 'tark, taiplik'.
Lapsena õppis Abai kodus mulla juures, seejärel imaam Ahmet-Riza (Ahmed Riza) medreses ning samal ajal vene koolis Semipalatinskis (praegu Semej), mis oli võimalik isa rikkuse tõttu. Kolmeteistaastaselt hakkas ta luuletusi kirjutama. Ta luges kirglikult ning õppis tundma Euroopa klassikat. Eriti mõjutasid teda Puškin, Lermontov, Goethe ja Byron. Samuti luges ta Firdousid, Navoid, Nizamid, Fizulid, Ibn Sinat ja teisi naabermaade klassikuid.
Noorpõlve pidi Abai pühendama haldustegevusele oma hõimus. Seda tegevust ta vihkas. 1880. aastate alguses puutus ta kokku mõningate väljapaistvate vene intelligentidega, kes olid liberaalsete vaadete pärast Kasahstani asumisele saadetud. Abai vaated kujunesid lõplikult välja vestlustes nendega ja pideva enesetäiendamise käigus.
Neljakümneaastasena hakkas ta tõsiselt kirjutama. Tema luuletused, aforismid ja filosoofilised kirjutised äratasid tähelepanu ka venelaste seas. Abai mõtteluule mõjutas haritumate inimeste mõttelaadi.
Juba tema eluajal oli ta kasahhide ja naaberrahvaste seas suure au sees. Inimesed käisid kaugelt tema käest nõu küsimas ja asju arutamas.
Kaasaegsetel kasahhi kujutistel on teda kujutatud dombraga käes.
Abai sagedased rünnakud kasahhide patriarhaalse, konservatiivse ja poolfeodaalse elukorralduse ning hõimudevahelise vaenu vastu tõid talle ülemkihi seas palju vaenlasi. Teda laimati ja isegi püüti tappa.
Abai kasutas oma luuletustes, jutustustes ja muusikapalades palju žanre ja vorme, mis olid kasahhi kirjanduses ja muusikas senitundmatud.
Ta on kirjutanud palju luuletus, kolm poeemi ja valgustuslikke kirjutisi. Need levisid tema eluajal käsikirjades. Oma luuletusi tegi ta ka lauludeks.
Polüglotina tõlkis ta paljusid maailmakirjanduse klassikuid kasahhi keelde ja hoolitses uute koolide avamise eest, et maailmakultuuri pärandit laiadele rahvakihtidele kättesaadavaks teha. Muuhulgas tõlkis ta Krõlovi valme, Lermontovi luuletusi ning katkendeid Puškini "Jevgeni Oneginist".
Abai püüdis levitada kasahhide seas euroopa kultuuri ning vabaduse, vendluse ja võrdsuse ideed. Ta leidis, et ainuke võimalus tema rahva arenguks on kultuuriline ühendus Venemaaga. Ta lootis, et see viib Siiditee-äärsete rahvaste kunagiste arenenud riikide traditsiooni uuele õitselepuhkemisele. Vähemalt kujutati teda sellisena Muhtar Auezovi romaanides "Abai" ja "Abai tee", mis kuuluvad kasahhi kirjanduse paremikku.
Poeemis "Iskander" taunis ta vägivalda ja kritiseeris varjatud moel isevalitsust, vastandades Aleksander Suure ahnusele Aristotelese mõistuse. Poeemid "Masgud" ja "Lugu Azimist" kasutavad klassikalise idamaade kirjanduse motiive. Valgustuslikud "Manitsused" tugunesid valgustatud liberaalsele islamile.
Abai oli üks esimesi kasahhi rahvuse suurkujusid. Tänapäeva Kasahstanis on Abai saanud rahvuslikuks sümboliks. Tema nime kannab Almatõ ülikool, ooperi- ja balletiteater ning üks linn.
Abai loomingut on tõlgitud rohkem kui 60 keelde.


Kasahhi kirjandus.
Kasahhi kirjandus on kasahhi keeles kirjutatud kirjandus.


Abai.
Abaj (varem eesti keeles "Abai") oli kasahhi kirjanik.
Abaí on asula Paraguays Caazapá departemangus, Abaí ringkonna halduskeskus.
Sinine Niilus ehk Abbai ehk Abai on jõgi Aafrikas.


Algirdas.
Algirdas (valgevene nimekuju Alhierd (Альгерд); vanavalgevene kroonikates Olgierd (umbes 1296 – mai lõpp 1377) oli Leedu suurvürst 1345–1377.
Ta oli tõenäoliselt viimane paganlik valitseja Euroopas, kuigi ta ise oli õigeusklik, jäi Leedu kuni 1387. aastani veel paganlikuks. Teda peetakse sageli Leedu suurvürstiriigi kõigi aegade kõige võimsamaks valitsejaks.
Algirdas oli üks suurvürst Gediminase seitsmest pojast. Enne surma 1341 jagas Gediminas oma valdused poegade vahel, jättes noorimale pojale Jaunutisele pealinna Vilniuse ning nominaalse esimuse. Koos oma venna Kęstutisega ajas Algirdas 1345 vähevõimeka Jaunutise Vilniusest välja ning kuulutas end suurvürstiks.
Algirdas valitses tegelikult oma venna Kęstutisega; võitles ühes temaga Saksa Ordu vastu, korraldas 1345 sõjakäigu Liivimaale. Aastal 1370 sai ta ordult lüüa.
Algirdas jagas oma valdused Kęstutisega niimoodi ära, et Algirdast mainitakse üksnes idaslaavi allikates, lääne kroonikates aga on juttu ainult tema vennast.
Lõunas sõdis ta edukalt tatarlastega.
Püüdes takistada Moskva vürstiriigi tugevnemist, toetas ta Tveri vürste ja korraldas kolm sõjakäiku Moskva vastu (1368, 1370, 1372).
Liidendas suurvürstiriigiga Tšernigov-Severskimaa, Volõõnia, Podoolia ja Kiievimaa, luues impeeriumi, mis ulatus Läänemerest Musta mereni ja 50 miili kaugusele Moskvast ning oli üks Euroopa suuremaid riike. Tema võidud on pandud tema erakordse poliitilise tarkuse arvele, mille üheks avalduseks on ilmselt ka võimu jagamine vennaga, kes osutus samuti võimekaks riigimeheks.


Ahja jõgi.
Ahja jõgi on Emajõe suurim parempoolne lisajõgi, pikkus 103,4 km, valgla 1074,3 km², langus 87 m. Keskjooksul on kohaliku nimena olnud kasutusel ka Aarna jõgi.
Jõgi algab Erastvere järvest ja suubub Emajõkke 8,8 km enne Emajõe suubumist Peipsisse. Ahja jõgi on alamjooksul laevatatav, keskjooksul paiknevad Saesaare veehoidla ja Saesaare hüdroelektrijaam.
Ahja jõgi on Eesti üks maalilisimaid. Jõe ülemjooksul asub Tilleoru maastikukaitseala (1,9 km²) ja keskjooksul Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala (10,4 km²), mis ulatub 18 km pikkuselt piki jõge Koorverest kuni Valgesoo küla veskini. Ürgorus paljanduvad Valgemetsas, Kiidjärvel ja Taevaskojas järskude seintena 12–20 m kõrgused Devoni punase liivakivi kaljud, mida nimetatakse taevaskodadeks.
Taimestik.
Ahja jões on leitud 34 liiki soontaimi (allikmailane, sale tarn, soo-lõosilm, jõgi-särjesilm, vegetatiivne jõgitakjas, päideroog jne), samblaid (vesisammal, kallas-tömpkaanik) ja palju liike vetikaid.
Kalastik.
Ahja jõgi on üks Eesti kalarohkemaid ja liigirikkamaid jõgesid. Püütud on ojasilmu (sõõrsuuliik) ja järgmisi kalu: jõeforell, vikerforell, harjus, haug, särg, turb, teib, lepamaim, roosärg, rünt, viidikas, tippviidikas, latikas, trulling, luts, luukarits, ahven, kiisk ja võldas.


Ago Ruus.
Ago Ruus (sündis 4. augustil 1949 Vastseliinas) on eesti filmioperaator.


Jüri Garšnek.
Jüri Garšnek (15. veebruar 1939 – 9. oktoober 1980) oli eesti filmioperaator.


Valeri Blinov.
Valeri Blinov (sündis 12. augustil 1947) on eesti filmioperaator.
Välislingid.
Blinov, Valeri
Blinov, Valeri


Mihhail Dorovatovski.
Mihhail Dorovatovski (27. september 1925 – 3. november 1995) oli eesti filmioperaator.
Välislingid.
Dorovatovski, Mihhail
Dorovatovski, Mihhail
Dorovatovski, Mihhail


Rein Kotov.
Rein Kotov (sündis 17. veebruaril 1965 Raasikul) on eesti filmioperaator.
Ta lõpetas 1991. aastal Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi operaatori erialal.
Välislingid.
Kotov, Rein
Kotov, Rein


Mait Mäekivi.
Mait Mäekivi (sündis 8. jaanuaril 1959) on eesti filmioperaator.


Arko Okk.
Arko Okk (sündis 25. detsembril 1967 Tallinnas) on eesti filmilavastaja ja -operaator.
Välislingid.
Okk, Arko
Okk, Arko
Okk, Arko


Harry Rehe.
Harry Rehe (sündis 26. detsembril 1930 Pärnus) on eesti filmioperaator.
Välislingid.
Rehe, Harry
Rehe, Harry


Prokne ja Philomela.
Prokne ja Philomela olid vanakreeka mütoloogias Ateena kuninga Pandion I ja Zeuxippe tütred ning kuninga Erechtheuse õed. Nagu paljud Ateena kuningasoo liikmed, olid nemadki tuntud oma traagilise saatuse poolest.
Vanem õde Prokne pandi mehele sõjajumala Arese pojale Tereusele, kes oli Traakia kuningas. Nad said poja Ityse. Kui too sai 5-aastaseks, palus Prokne luba Philomela külla kutsuda. Tereus läks isiklikult oma naiseõele Ateenasse järele. Ta armus Philomelasse, kes oli väga kaunis (ning Proknest ka üksjagu noorem).
Kui nad laevalt maale tulid, teatas Tereus, et oli saanud teate Prokne surmast, ning vägistas Philomela. Philomela ähvardas selle avalikuks teha. Selle vältimiseks lõikas Tereus Philomelal keele suust, pani ta vangi ja läks Prokne juurde teatega, et Philomela on surnud.
Philomela ei saanud oma saatusest küll rääkida ning ta oli ka kirjaoskamatu, ent ta oli hea kuduja. Ta kudus vanglas kangastelgedel suure vaiba, millel kujutas oma saatust, ja saatis selle Proknele. Prokne tundis nägude järgi kohe oma õe ja mehe ära ning laskis salaja Philomela enda juurde kutsuda.
Kättemaksuks tappis Prokne pistodahoobiga oma poja Ityse, sest see oli väga oma isa moodi, valmistas tema lihast eine ja viis selle samal õhtul Tereusele. Pärast sööki teatas Prokne, mida ta oli mehele sisse söötnud. Tereus ehmatas nõnda, et ei saanud end esialgu liigutadagi, ning Prokne ja Philomela põgenesid. Pärast tuli mehele eluvaim sisse ning ta tormas naisi taga ajama.
Daulise lähedal jõudis Tereus neile järele ja tahtis neid juba surmata, kui jumalad muutsid nad lindudeks: Prokne ööbikuks ja Philomela pääsukeseks, kes ainult sädistab ega saa laulda, sest tal on keel ära lõigatud. Roomlased ajasid nad segamini ning kinnitasid, et Philomelast sai ööbik, mis aga tundub absurdsena. Philomela esineb vahel ka inglise kirjanduses ööbikuna. Tereuse muutsid nad haukaks, vaenukäoks või kanakulliks.
Peter Paul Rubens on maalinud "Tereuse eine".


Maa-alused.
Maa-alused (ehk maalised, moaljad (Muhu, "maahaldjad"), haigusena ka maaviha) on eesti mütoloogias olendid, kes elavad maa all ja kelle tegutsemise (tagumise, ketramise) kuulmine ennustavat halba ja põhjustavat nahahaigusi (nt vistrikud, punetus, käsnad). Sellest hoidumiseks tulevat enne maale istumist kolm korda sülitada, samuti olla maa mürgine kevadel enne esimest äikest. Haiget kohta hõõrutakse soola või hõbevalgega, Lääne-Eestis on tänini levinud maaliste raviks ka maahaldjakividele või ravikividele andide andmine.


Agent Sinikael.
"Agent Sinikael" on Eesti film aastast 2002. Filmi esilinastus toimus Tallinnas 19. septembril 2002, peaosas Mait Malmsten.
Sisu.
Vana kooli tööstusspioon agent Sinikael hakkab maad võtvale õhumüüjate hiilgeajale jalgu jääma. Spionaažifirmasse, kus ta töötab, toob värskeid tuuli karismaatiline sakslane Florian, kes ei hooli endisaegsete luurajate käsitööoskustest, vaid tegutseb moodsate äriteooriate vaimus. Uustulnuka sarmi ohvriks langevad nii Sinikaela kolleegid kui tüdruksõber.


Viimne reliikvia.
"Viimne reliikvia" on Eesti film aastast 1969. Filmi süžee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad".
Eesti filmi sajanda juubeli puhul 2012. aastal valiti "Viimne reliikvia" parimaks nii filmikildude kui ka filmilaulude poolest.
Sisu.
Gabriel, Agnes ja Hans von Risbieter
Hans von Risbieter, "Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule Püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa.
Võttepaigad.
Filmivõtted toimusid Tallinna vanalinnas, Tallinnas Vene tänaval Dominiiklaste kloostri käikudes ja Taevaskojas.
Pirita kloostri makett ehitati Virtsu lähedale Kukeranda.
Lätis Koiva jõe ääres jäädvustati Gabrieli, Risbieteri ja Delvigi kohtumine ning võitlus. Samas ligidal Valka lähedal Zīles oli Risbiteri mõis.
Sisevõtted toimusid Kuressaare piiskopilinnuses, Niguliste kirikus ning ka Tallinna ja Riia filmipaviljonis.
Taastamine.
Eesti Filmi Sihtasutus ja Tallinnfilm otsustasid 2000. aastal, et film on pärand, mida tuleb säilitada ka tulevastele põlvedele, ning otsustasid selle originaalnegatiivi Moskvast välja osta ja ajahambast puretud koopiate põhjal taastada. Moskvast aga õnnestus hankida vaid koopia. Soomes Digital Film Finlandis kaotati pildilt kraapsud ja värinad ning korrastati värv, heli aga taastati Eestis firmas Film Audio. "Viimne reliikvia" on esimene digitaalselt taastatud eesti film.
"Viimne reliikvia" taasesilinastus digitaalselt taastatuna 15. märtsil 2002 Tallinnas kinos Coca-Cola Plaza.
Vaadatavus.
Esimese aastaga kogus "Viimne reliikvia" Eestis vähemalt 772 000 vaatajat. Terves Nõukogude Liidus kogus ta sama ajaga 44,9 miljonit vaatajat, millega saavutas 2. koha 1971. aasta vaadatavuse edetabelis.
Aastatel 1940–1989 Nõukogude Liidus toodetud filmide vaadatavuse edetabelis on ta 74. kohal.
Taaslinastumisel kogus ta 2002. aastal 5490 vaatajat.
Film on linastunud enam kui 80 riigis.


Maximilian I (Saksa-Rooma keiser).
Maximilian I (22. märts 1459 – 12. jaanuar 1519) oli Saksa-Rooma keiser 1493–1519.
Maximilian sündis Saksa-Rooma keisri Friedrich III ja Portugali Leonori pojana.
Ta abiellus Burgundia pärijanna Mariega ning sai nõnda Habsburgide valdusesse Madalmaad. Maximilian I tegeles aktiivselt ja edukalt nii sõja, poliitika kui ka rüütliromantikaga, mistõttu teda kutsuti ka Viimaseks Rüütliks. Ta pani aluse Habsburgide hegemooniale Euroopas.
1477 sai ta oma naise kõrval Burgundia kaasvalitsejaks, ehkki kaotas peagi enamiku sellest Prantsusmaale. 1478 sündis ta poeg Philipp Ilus (1478–1506), kellest sai pärast ema ootamatut surma 1482. aastal Burgundia hertsog ja hiljem Kastiilia kuningas Felipe I nime all (1504–1506).
1480 sündis Maximilianile tütar Margarethe (1480–1530), kellest sai Karl V ajal Madalmaade asehaldur. 1486. aastal lasi isa Maximiliani Saksa kuningaks valida, et tema troonijärglus kindlustada. 1491. aastal jagati Burgundia Senlis' leppega Prantsusmaa ja Maximiliani vahel ametlikult.
Maximilian I sõdis pidevalt Prantsusmaaga, püüdes tagasi võita Burgundia südaalasid, kuid edutult. Itaalias oli ta prantslaste vastu edukam, võites Habsburgide poolele Milano jt. piirkondi. Ta suutis tõrjuda ka prantslaste katsed vallutada Madalmaid. 1508 võttis endale ise Saksa-Rooma keisri tiitli ("valitud Rooma keiser"), olles seega esimene keiser, keda ei krooninud paavst. Seevastu mõtles Maximilian hiljem ise tõsimeeli paavstiks kandideerida, kuid reaalpoliitilised olud ei lasknud sellel soovunelmal tõeks saada.
Sõjanduses võttis ta kasutusele suurearvulise palgasõjaväe (mis suurendas veelgi keisrite kroonilist rahanappust), tõi oma armeesse nii pikkvibud kui ka püssi ning olevat välja töötanud koguni uue raudrüütüübi (Maximiliani raudrüü).
Elu lõpupoolel langes Maximilian aga letargiasse ning lasi alates 1514. aastast oma reisidel kirstu kaasas vedada.
Maximilian I sõlmis 1512 abielulepped Jagelloonidega, mistõttu 1526 õnnestus Habsburgidel asuda Ungari ja Böömimaa troonidele.
Perekond.
Teistkodselt abiellus Maximilian Bretagne'i Anne'ga, kuid abielu tühistati peatselt paavsti poolt.
Kolmandat korda abiellus Maximilian Bianca Maria Sforzaga, kes oli Milano hertsog Galeazzo Maria Sforza tütar. Abielus jäi lastetuks.


James Knox Polk.
James Knox Polk (2. november 1795 Mecklenburg County, Põhja-Carolina – 15. juuni 1849 Nashville, Tennessee) oli USA 11. president 4. märtsist 1845 kuni 4. märtsini 1849.
Polk, James Knox
Polk, James Knox
Polk, James Knox


Bolzano.
Bolzano (saksa keeles "Bozen", ladiini keeles "Bulsan/Balsan", ladina keeles "Bauzanum") on linn Põhja-Itaalias Trentino-Alto Adige maakonnas, Alto Adige autonoomse provintsi ehk Lõuna-Tirooli keskus.
Linn asub Isarco jõe suubumiskohas Adige jõkke 268 meetrit merepinnast kõrgemal.
Bolzanost saab välja sõita kolmes suunas. Loodesse läheb maantee Adige orus läbi Merano ja üle Resia kuru Austriasse Landecki. Kirdesse läheb maantee Isarco orus Bressanone kaudu üle Brenneri kuru Austriasse Innsbrucki. Edelasse läheb maantee Adige orus Trento kaudu Lombardia madalikule.
Ajalugu.
Lõuna-Tiroolis elasid antiikajal reetid. 15 eKr vallutas selle ala Nero Claudius Drusus ja rajas Bolzano kohale asula, mille nimi oli Pons Drusi ehk Drususe sild. Sellest kaugele ei jäänud Bauzanumi-nimeline küla ja need kaks asulat kasvasid kokku.
Pärast Vana-Rooma riigi lagunemist hakkasid Lõuna-Tirooli elama asuma bajuvaarid. Esimest korda nimetatakse bajuvaaride krahvi Bolzano valitsejana 679. Sellest ajast on see kant eelkõige saksakeelne.
Bolzano on olnud kaubanduskeskus sellest ajast peale, mil Trento piiskop Konrad andis talle 24. juunil 1190 linna õigused. Ta asus kaubateel Veneetsia ja Augsburgi vahel. Igal aastal peeti Bolzanos 4 korda laata. Sellepärast asutati 1635 linna kaupmeeste magistraat. Igal turuhooajal tüütas seal kaks sakslasest ja kaks itaallasest ametnikku, kelle valisid seal tegutsevad kaupmehed.
Raudtee jõudis Bolzanosse juba 1859. Linna läbib Verona-Innsbrucki liin, mis on peamine Itaaliat ja Saksamaad ühendav raudteeliin. Bolzanost läheb kõrvalharu ka Meranosse.
Enne Esimest maailmasõda kuulus Bolzano koos ülejäänud Tirooliga Austria-Ungarile. Austria-Ungari sai sõjas lüüa ja lagunes. Itaalia annekteeris sõja lõpus Lõuna-Tirooli ja kuulutas selle oma provintsiks. 1. jaanuaril 1927 sai Bolzano provintsi pealinnaks. Sel ajal oli Bolzano saksakeelne linn, kus elas 30 tuhat inimest. Benito Mussolini käivitas linna itaaliastamise programmi, et linna elanike arv kolmekordistada ja selleks mujalt Itaaliast inimesi ümber asustada.
Teise maailmasõja ajal rajasid natsid Bolzano juurde koonduslaagri. See oli sorteerimislaager juutide ja poliitiliste vangide jaoks. Sellepärast oli see suhteliselt väike, alguses oli ta mõeldud 1500 inimesele ja hiljem laiendati seda 4000 inimesele. Koonduslaager suleti alles 29. aprilli ja 3. mai vahel 1945 – täpne kuupäev on teadmata, sest natsid hävitasid kõik koonduslaagri dokumendid.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel rääkis Bolzanos 73% inimestest emakeelena itaalia keelt, 26,29% saksa keelt ja 0,71% ladiini keelt.
Arhitektuurimälestised ja vaatamisväärsused.
Bolzano arheoloogiamuuseumis ("Museo Archeologico") hoitakse kuulsat Ötzi muumiat, mis leiti 1991. aastal Alpidest ja arvatakse olevat 5000 aastat vana.


Eesti valitsejad.
See lehekülg koondab teabe Eesti riigi, samuti Eesti ala või selle osi võimu all hoidnud riikide või riigitaoliste moodustiste monarhidest ja riigipeadest, samuti Eesti alale määratud asevalitsejatest ning Eesti riigipea staatusele pretendeerinud või pretendeerivatest isikutest.
Vaddjamå.
Tiitel: vanem (-12. sajand)
Kiievi-Vene.
Tiitel: suurvürst (1030-1061)
Taani Kuningriik.
Tiitel: taanlaste ja vendide kuningas, Eestimaa hertsog aastatel (1271–1346)
Tartu piiskopkond.
Tiitel: piiskop (1224 – 1558)
Saare-Lääne piiskopkond.
Tiitel: piiskop (1228 – 1559)
Jagelloonid.
Tiitel: valitud kuningas (1572 - 1586)
Vasad.
Poola kaotas Eesti alad sõjas Rootsiga 1625. aastal ja see kaotus fikseeriti 1629 Altmargi vaherahuga. Edaspidi olid Poola kuningad Liivimaa valitsejad veel vaid titulaarselt, Jan II loobus aga lõplikult Liivimaale pretendeerimast.
Moskva Tsaaririik.
Tiitel: tsaar (1704 - 1721)
Venemaa.
Tiitel: imperaator (1721 - 1917)
Romanovid.
Tiitel: Ajutise Valitsuse esimees (1917)
Tiitel: Ajutise Valitsuse peaminister (1917)
Eesti Töörahva Kommuun.
Tiitel: Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu esimees (1918 - 1919)
Eesti Vabariik.
Tiitel: riigivanem (1920 - 1934)
Tiitel: peaminister riigivanema ülesannetes (1934 - 1937)
Tiitel: riigihoidja (1937 - 1938)
Tiitel: president (1938 - 1940)
Eesti NSV.
Tiitel: Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (1940 - 1988)
Saksa Riik.
Tiitel: juht ("Der Führer"; 1941 - 1943)
Suursaksa Riik.
Tiitel: juht ("Der Führer"; 1943 - 1944)
Eesti NSV.
Tiitel: (suveräänseks kuulutatud) Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (1988 - 1990)
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit.
Tiitel: NLKP Keskkomitee peasekretär (1940 - 1991)
Eesti Vabariik eksiilis.
Tiitel: Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis (1940 -)
Eesti Vabariik.
Tiitel: Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees (1990 - 1992)
Valitsejad
Valitsejad
Valitsejad


Radbot.
Radbot (umbes 985 – 1035 või 1045) oli Klettgau krahv, Lanzelini teine poeg ja Guntram Rikka pojapoeg.
Tema valitsemisajal rajati tänapäeva Šveitsis Aargaus asuv Habsburgi linnus, mille järgi Habsburgide dünastia endale nime võttis. Linnus ehitati umbes 1020 ja on säilinud tänapäevani.
Samuti rajati tema valitsusajal Muri klooster.
Tema ajal tõusis Habsburgide dünastia üheks Švaabimaa mõjukamaks ja rikkamaks, valdused paiknesid aga üpris hajusalt üle kogu Reini jõe orualade, nii et oli vaja üht kindlat keskust, et kriisisituatsioonis oleks võimalik mingitki kontrolli säilitada. Seetõttu rajaski ta Habitschburgi (ka Havitschburg) ehk Hauka linnuse, mille järgi tema järglased dünastiale nime võtsid.


Kazimierz IV.
Kazimierz IV (30. november 1427 – 12. juuli 1492) oli Poola kuningas 1444/1447–1492 ja Kazimierase nime all Leedu suurvürst 1440–1492 Jagelloonide dünastiast. Ta oli Władysław II Jagiello (Jogaila) noorim poeg.
Kazimierz valiti Leedu suurvürstiks, kuna Leedu aadlikud tahtsid jätkata sidemete tugevdamist Poolaga ning eelmisel suurvürstil Žygimantas Kęstutaitisel polnud meessoost järglasi. Kazimierast peetakse viimaseks Leedu suurvürstiks, kes oskas leedu keelt. Poola kuningaks sai ta oma venna Wladyslaw III hukkumise tõttu aastal 1444 sõjas türklastega. Ametlikult kuulutati ta Poola kuningaks küll alles 1447.
Kazimierz püüdis kahte riiki omavahel lähendada, kuid mitte liita. Eriti aktiivselt toetas ta Moskva suurvürstiriigi vastast poliitikat, püüdes Leedu mõjuvõimule allutada nii Novgorodi kui ka Pihkva vürstiriike.
Surres andis Kazimierz Poola trooni oma vanemale pojale Jan Olbrachtile, Leedu suurvürstiks sai tolle noorem vend Aleksander (Aleksandras). Kazimierzi kolmas poeg Vladislav oli selleks ajaks juba Böömi ja Ungari kuningas, neljandast pojast Zygmuntist sai hiljem Poola kuningas ja Leedu suurvürst.


Leopold II.
Leopold II (5. mai 1747 Viin – 1. märts 1792 Viin) oli Saksa-Rooma keiser 1790–1792 ja Toscana suurhertsog (Pietro Leopoldo nime all) 1765–1790 Habsburgide-Lotringite dünastiast.
Ta oli Saksa-Rooma keisri Franz I Stephani ja keisrinna Maria Theresia poeg ning Saksa-Rooma keisri Joseph II noorem vend. Tal oli 15 õde-venda.
Et ta oli oma vanemate üheksas laps ja kolmas poeg, siis oli vähetõenäoline, et temast võiks keiser saada, mistõttu teda kasvatati vaimulikuks.
Keisrina püüdis ta jätkata oma venna reforme ja teda peeti valgustatud monarhiks, kuid pidi samas hakkama sõdima ka revolutsioonilise Prantsusmaaga. See sundis teda ajama reaktsioonilist poliitikat, mistõttu mitu Joseph II reformi tühistati, samuti ei saanud Leopold ellu viia enda omi.


Tallinna Tehnikaülikool.
Tallinna Tehnikaülikool (lühend TTÜ) on Tallinnas, Ehitajate tee 5, asuv avalik-õiguslik ülikool.
Ajalugu.
17. septembril 1918. aastal algas õppetöö Eesti Tehnika Seltsi asutatud eestikeelses insenerikoolis, Tehnilistel Erikursustel. 1919. aastal nimetati õppeasutus ümber Tallinna Tehnikumiks.
1936. aastal Tallinna Tehnikum ja Tartu Ülikooli tehnikateaduskond likvideeriti, samaaegselt asutati Tallinna Tehnikainstituut, Tallinna Tehnikaülikooliks muutus nimi 1. jaanuaril 1938.
Eesti NSV-s kandis kool nime Tallinna Polütehniline Instituut (lühend TPI), Tehnikaülikooli nimi taastati 21. juulil 1989. aastal.
10. septembril 2007 avati Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž.
27. mail allkirjastatud ühinemislepinguga on Rahvusvaheline Ülikool Audentes (IUA) alates 1. juulist 2008 Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) majandusteaduskonna all tegutsev struktuuriüksus.


Albrecht I (Saksa kuningas).
Albrecht I (juuli 1255 Rheinfelden – 1. mai 1308 Königsfelden) oli Saksa kuningas 1298–1308, Austria hertsog 1282–1308, Rudolf I von Habsburgi poeg.
Ta tapeti vennapoeg Johanni poolt, kuna ta oli viimase pärandusõigusest ilma jätnud.


Albrecht II (Saksa kuningas).
Albrecht II von Habsburg (16. august 1397 Viin – 27. oktoober 1439 Neszmély Esztergomi lähedal) oli Habsburgide valitsejasuguvõsast Saksa kuningas 1438–1439, Ungari ja Böömimaa kuningas 1437–1439 ning Albrecht V nime all Austria hertsog 1404. aastast.
Alates temast olid kuni 1740. aastani Saksa-Rooma riigi troonil ainult Habsburgid.
Ta oli viimase Luksemburgi dünastiast Saksa-Rooma keisri Sigismundi väimees ning päris seetõttu ka äia valitsetud Ungari ja Böömimaa troonid (1437). Järgnevalt valiti ta ka Saksa kuningaks, kuid juba 1439. aastal suri ta sõjakäigul türklaste vastu ning tema tiitlid ja troonid päris tema 1440. aastal sündinud poeg Ladislaus Postumus, kelle eestkostjaks sai tolle onu, Steiermarki hertsog, (järgmise Austria hertsogina Friedrich V, järgmise Saksa-Rooma keisrina Friedrich III).


Friedrich III (Saksa keiser).
Friedrich III (18. oktoober 1831 Potsdam – 15. juuni 1888 Potsdam) oli Saksa keiser ja Preisimaa kuningas 1888. aastal, Wilhelm I poeg ja Wilhelm II isa.
Ta valitses vaid sada päeva, kuna kannatas kõrivähi käes, mis ta kõnevõimetuks muutis ning lõpuks ka tappis. Teda peeti erinevalt isast suhteliselt liberaalsete vaadetega meheks, kuid ta ei saanud neid ellu rakendada, kuna elas oma isast vaid 3 kuud kauem. Enne troonile saamist oli ta end näidanud ka silmapaistva armeejuhina, võites 1866 koos Helmuth von Moltke vanemaga Königgrätzi lahingu ning osaledes ka 1870–1871 Preisi-Prantsuse sõjas. Tema naine oli kuninganna Victoria tütar Victoria. Nende vanimast lapsest Wilhelmist sai isa surma järel keiser Wilhelm II. Friedrich suri ebaõnnestunud ravi tagajärjel, liiga hilja teostatud trahheotoomia ei suutnud teda enam päästa ning põhjustas talle ainult veelgi suuremaid kannatusi.
Isiklikku.
Friedrich III isa oli Preisi kuningas Wilhelm I ja ema Sachsen-Weimar-Eisenachi Marie Luise Augusta Katharina.
Friedrich 3.
Friedrich 3.
Friedrich 3.
Friedrich 3.


Guadalajara provints.
Guadalajara provints [gadalahh'ara] on provints Hispaanias, Castilla–La Mancha autonoomse piirkonna viiest provintsist põhjapoolseim.
Provints piirneb põhjast Castilla-Leóni piirkonna Segovia ja Soria provintsiga, idast Aragóni piirkonna Zaragoza ja Terueli provintsiga ning lõunast Cuenca provintsiga. Itta jääb Madrid.
Provintsis on neli looduspiirkonda: Kesksüsteem, La Alcarria, La Campiña ja Ibeeria süsteem.
Kliima.
Guadajara provintsi aastane keskmine temperatuur on +10,0 °C, jaanuaris +2,5 °C, augustis +19,0 °C.
Aastas sajab keskmiselt 524 mm, sealhulgas jaanuaris 34 mm ja augustis 24 mm. Aastas paistab päike keskmiselt 2488 tundi, sealhulgas jaanuaris 131 ja augustis 320 tundi.
Ajaloost.
Piirkonnas on säilinud märke eelajaloolisest inimtegevusest. Kaks olulisimat neist on Casaresi koobas ja keldi-ibeeria asundused. 2. sajandist eKr on teada roomlaste kohalolek. Tänu neile valmis ühendustee Ercavica ja Sigüenza vahel, mis läbis Cifuentest.
Läänegoodid rajasid provintsi Recópolise linna, mis oli üks vähestest linnadest, mille nad Hispaaniasse rajasid.
Mauride ülemvõimu ajajärk oli palju rikkalikum, jättes ajalukku kindlusi ja andes palju kohanimesid.
12. sajandi lõpus vallutas Kastiilia kuningas Alfonso VI praeguse provintsi idaosa. 13. sajandil ühendas Aragóni kuningas Alfonso I Molina ja Sigüenza Aragóni krooni alla.
Keskajal rajati provintsi mitu kindlust, näiteks Molina, Sigüenza ja Jadraque. Koos arhitektuuriga puhkes õitsele muugi kultuur. Ajalukku on jäänud selle provintsi kaks kirjandusteost: "Hea armastuse raamat" ("Libro de Buen Amor") ja eepos "Laul minu Cidist" ("El Cantar del Mío Cid"). Viimane kajastab Rodrigo Díaz de Vivari seiklusi.
15. sajandi õitsengu ajal olid mõjukad aadlisuguvõsad Mendozad, Ucedased jt. Sel ajal rajati palju ehitisi, näiteks Infantado, Cogolludo ja Pastrana paleed.
17. sajand tõi kaasa kultuurilise languse. Mendozad asusid elama Madridi.
18. sajandi keskel üritas Fernando VII elavdada majandust ja laskis ehitada kuningliku tekstiilivabriku. Carlos III aga paigutas Guadalajara linna riigi keskarhiivi.


Rapla.
Rapla (saksa ja vene keeles kuni 1918. aastani "Rappel") on vallasisene linn Rapla vallas Rapla maakonnas ning ühtlasi selle maakonna halduskeskus. Linna läbib Vigala (Konuvere) jõgi.
Ajalugu.
Vanimad kirjalikud andmed Raplast pärinevad 1241.aasta Taani hindamisraamatust – "8 adramaa suurune Rapala küla".
13.sajandi lõpul sai Raplast kihelkonnakeskus. Samal ajavahemikul ehitati (ilmselt Padise kloostri tsistertslaste poolt) Konuvere jõe äärde vanale Hiie kohale Maarja-Magdaleenale pühitsetud kivikirik. Kirik kui asula keskpunkt põles Põhjasõjas müürideni maha ja renoveeriti uuel kujul 1738.
Rapla hoogsam kasv algas alles 19. sajandi lõpul, kui kirikukülla saabus rohkelt käsitöölisi, kaupmehi ja ametnike. 1866 avati apteek, 1868 asutati külakool, 1888 Rapla haigla. 1899 rajati tellisetehas ja 1900 avati Rapla-Viljandi kitsarööpmeline raudteeliin. Rapla vana kivikirik lammutati ning 1901. aastal valmis uus kahe torniga uusromaani stiilis Rapla kirik (projekti autor Rudolf von Engelhardt).
1913. aastal oli Raplas 20 kivi- ja 60 puumaja, elanikke ligi 1000. Aktiviseerus seltsielu – tegutses Vabatahtliku Tuletõrje Selts, Laulu- ja Muusikaselts, Põllumajandusühing, Vastastikune Tulekindlustusselts, Tarbijate Ühistu, Hoiukassa.
1931 avati Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee. See oli kasutusel kuni 1968; Raikkülani käisid rongid kuni 1971.
1945 nimetati aleviks, 1950 sai Raplast samanimelise rajooni keskus. 1993 sai Rapla linnaõigused.
2002 liideti Rapla linn teda ümbritseva Rapla vallaga ning moodustustati uus ja suurem haldusüksus Rapla vald. Rapla linna senine lipp ja vapp kinnitati ka moodustatud uue haldusüksuse sümboolikaks.


Arheoloogilised kultuurid.
Arheoloogiline kultuur on sarnaste iseloomulike tunnusjoonte kogum, mis iseloomustab mingis piirkonnas piiritletud ajaperioodist pärinevaid arheoloogilisi leide.
Arheoloogilise kultuuri mõiste tõi 1920. aastate lõpul kasutusele marksistist Austraalia arheoloog Vere Gordon Childe (1892–1957), kelle arvates erinevad materiaalse kultuuri kultuuri kompleksid vastasid üldjoontes erinevatele rahvastele tänapäeva mõistes.
Pole siiski üheselt selge, kas teatud materiaalne ehk aineline kultuur kuulus koos vastava vaimse kultuuriga teatud inimgrupi juurde või võisid tehnoloogiad levida vabalt kaubanduse ja õppimise teel, ilma et sellega oleks kaasnenud ideede, uskumuste, kommete, keele jm ülevõtmine.


Rzeczpospolita.
Rzeczpospolita Obojga Narodów (Mõlema Rahva Vabariik, ladina keeles "Regnum Serenissima Poloniae", valgevene keeles Рэч Паспалі́тая, leedu keeles "Žečpospolita" või "Abiejų Tautų Respublika") ehk Poola-Leedu oli Lublini uniooniga tekkinud ja 1569–1795 eksisteerinud föderatiivne riik, mis koosnes Poola Kuningriigist ning Leedu suurvürstiriigist.
Need kaks osariiki olid formaalselt võrdsed, aga tegelikkuses oli Poola selle liidu domineeriv pool.
Poola-Leedu piirnes põhjas Rootsi kuningriigi, idas Vene tsaaririigi, lõunas Osmanite riigi ja Tšehhi kuningriigi ning läänes Saksa-Rooma riigi, Brandenburgi margi, hilisema Preisi hertsogiriigi ja Lääne-Pommeri hertsogiriigiga (poolapäraselt "Pomorze") ("Księstwo Zachodniopomorskie"). Siiski tuleb arvestada, et riikide piirid muutusid tollal sageli, riigid lagunesid, vallutasid üksteist ja muutsid nime.
Venemaa pärilussõja ajal kuulus Moskva tsaaririik 1610–1612 Rzeczpospolita koosseisu.
Ajalugu.
16. sajandil kujunes välja seisuslik monarhia, milles domineeris šlahta eesotsas magnaatidega. 1501. ja 1505. aasta seadustega sattus Poola kuningas täielikku sõltuvusse Seimist, aastast 1573 valiti kuningaid kogu šlahta osavõtul ("electio viritim"). 1596 sai Krakówi asemel pealinnaks Varssavi.
1. juulil 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola Kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi. Poola kuningas oli ühtlasi Leedu suurhertsog. Riiki juhtis valitav kuningas ning valitses ühine Seim.
Rzeczpospolita ekspansioon suundus põhja ja itta: kuningad Zygmunt II August (1548–1572), Stefan Batory (1576–1586) ja Zygmunt III Waza (1587–1632) liidendasid sõdades Moskva tsaaririigiga ja Rootsi kuningriigiga 1561–1582 Liivimaa, 1561 Kuramaa, 1609–1618 (dmitriaadid - Poola–Rootsi interventsioon Venemaale) Smolenski, Tšernigivi jt. alad (Deulino vaherahu 1618).
Venemaa pärilussõja ajal oli Władysław IV Waza Moskva tsaar ja 27. septembrist 1610 4. novembrini 1612 kuulus Moskva tsaaririik Rzeczpospolita koosseisu.
17. sajandi keskpaiku tekkis poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne kriis, mida soodustasid jätkuvad sõjad laieneva Moskva tsaaririigiga (1632–1634, 1654–1667, Andrussovo vaherahu), oma võimu kõrgpunktis oleva Rootsi kuningriigiga (1600–1629, Altmargi vaherahu) ja Osmanite riigiga (1620–1621, 1672–1676, 1683–1699).
1654 läks Vasakkalda-Ukraina Vene tsaaririigile ning pärast Ukrainas moodustatud Vene suurvürstiriigi plaani luhtumist, liideti Ukraina lõplikult Vene tsaaririigiga.
Rzeczpospolitat ohustas 1655 Karl X Gustavi juhitud rootslaste sissetung, nn. Uputus, mille käigus ägedalt rüüstati Lääne-Poolat. Uputus lõppes alles 1660. Oliwa rahuga loobus Rzeczpospolita Liivimaast.
17. sajandi sõjad laostasid maa, laienes poliitiline detsentralisatsioon (1652 rakendus "liberum veto") ja kasvas magnaatide rühmituste mõju. "Liberum veto" ehk igaühe veto tähendas seda, et ükskõik milline Seimi saadik sai panna veto ükskõik missugusele seaduseelnõule. See pani aluse korruptsioonile, kus välisriigid hakkasid saadikuid ära ostma, et nood hääletaksid välisriikidele mittesobiva eelnõu vastu. Lõpuks muutus Seim peaaegu teovõimetuks: vastu polnud võimalik peaaegu ühtki eelnõu, igale eelnõule seisis keegi vastu.
August II Tugeva poolt alustatud Rootsi-vastases Põhjasõjas langes Rzeczpospolita 1702–1709 Rootsi okupatsiooni alla. August II püüded rajada absolutistlikku Poola-Saksi personaaluniooniga ühisriiki põrkasid šlahta vastuseisule ja Venemaa sekkumisele. 18. sajandi keskpaiku hakkas majandus elavnema, kuid Czartoryskite magnaadirühmitus ei suutnud 1764–1766 riiki oluliselt reformida.
Majandus.
Poola-Leedu majandus põhines feodaalsel põllumajandusel, mida korraldasid mõisad. Talurahvas oli pärisorjastatud ja mõisnike käes oli täielik kodukariõigus. Kuigi orjus oli Poolas keelustatud juba 15. sajandil ja Leedus 1588, ei erinenud talurahva olukord sisuliselt orjade omast. Üheski Euroopa riigis, kui vahest Hispaania välja arvata, ei olnud talurahva olukord raskem kui Poola-Leedus.
Poola-Leedu oli Euroopa juhtiv teraviljakasvataja. Samuti oli ta 16. sajandil Euroopa juhtiv teravilja eksportija. Seda soodustas asjaolu, et riigis oli vähe linnu, linnaelanike arv oli umbes viiendik riigi elanikest, näiteks Madalmaades ja Itaalias pool, ning enamik riigi elanikest tegutses põllumajanduses. 90% Poola-Leedu ekspordist moodustasid teravili (eeskätt rukis), kariloomad (eriti lambad) ja karusnahad.
Peamised liiklusteed olid jõed. Jõgede ääres oli infrastruktuur parem kui mujal. Eriti kehtis see Läänemere vesikonna kohta, kus kaubandus tasus end paremini ära kui Musta mere vesikonnas. Sisemaal ehitati sageli jõelaevu, millega sõideti allavoolu, jõe suudmes müüdi maha kaubad ja laevgi müüdi puiduks.
17. sajandil riigi majandusolukord halvenes. Sõjad takistasid väliskaubandust. Talurahva rahulolematus oma olukorraga suurenes, aga võimud reageerisid sellele tema töökoormuse suurendamisega.
17. sajandil muutusid maailma kaubateed. Poolat läbivad kaubateed, näiteks Merevaigutee, kaotasid oma tähtsust ja kuigi nad ei kadunud, vähenes Poola-Leedu tähtsus maailma kaubanduses.
Riigi rahaühik oli zlott, mis jagunes krossideks. Gdański vabalinnal oli õigus müntida oma raha.
Keeled Poola–Leedus.
Poola keel oli Poola–Leedu ametlikult tunnustatud ja domineeriv keel. Seda kasutas enamik aadlist ja talupojad Krooni maadel. See oli ametlik keel Krooni maadel ja alates 1697 ka suurhertsogiriigis. Linnades oli see samuti domineeriv keel.
Kirikuslaavi keel oli samuti ametlikult tunnustatud. Kuni 1697 oli see suurhertsogiriigi ametlik keel. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Suurhertsogiriigis ja krooni maade idaosas kasutati seda laialdaselt kõnekeelena.
Ladina keel oli ametlikult tunnustatud. Välissuhetes kasutati seda õige sageli ja aadli seas oli see levinud teise keelena.
Saksa keel oli ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Seda kasutas linnades saksa vähemus ja Kuninglikul Preisimaal ka talurahvas.
Heebrea keel oli ametlikult tunnustatud. Seda kasutasid juudid usuasjades. Igapäevaelus rääkisid juudid jidišit, mis aga polnud ametlikult tunnustatud.
Isegi armeenia keel oli ametlikult tunnustatud. Seda kasutas armeenia vähemus.
Prantsuse keelel puudus ametlik tunnustus. Kuid 18. sajandil hakkas ta kuninga õukonnas poola keelt välja tõrjuma. Seda kasutati maailmakeelena välissuhetes, teaduses ja kirjanduses. Aadli seas oli prantsuse keele oskus kohati levinud.
Leedu keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Siiski kasutati seda suurhertsogkonnas mõnes ametlikus dokumendis. Põhiliselt kasutasid seda leedulased kõnekeelena, ka väljaspool tänapäeva Leedu maa-ala.
Itaalia keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Mõnes linnas oli itaalia vähemus.
Araabia keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Tatarlased kasutasid seda oma usuasjades. Nad ka kirjutasid kirikuslaavi keelt araabia kirjas.
Religioon.
Rzeczpospolita ei olnud kunagi ülekaalukalt katoliiklik riik. Nii suurhertsogiriigis kui krooni maade idaosas olid katoliiklased selges vähemuses.
Seetõttu levisid Poola–Leedus algusest peale usuvabaduse põhimõtted. Esialgu olid need ametliku aluseta, kuni 1573 sõlmiti Varssavi konföderatsioon, mis usuvabaduse seadustas. Õigupoolest oli see esimene taoline dokument kogu Euroopas. Sellele kirjutasid alla kõigi tollal Poola–Leedus levinud suuremate religioonide esindajad. Ainsana seisis Varssavi konföderatsioonile jäigalt vastu katoliku kirik, konföderatsiooni lepingule kirjutas alla kõigest üks piiskop (katoliku kiriku hinnangul väidetavalt mõõga ähvardusel) ja katoliku kirik heitis mõne vaimuliku endi seast välja konföderatsiooni toetamise eest.
Poola–Leedu oli erand kogu Euroopas, kus tollal ususõjad möllasid. Usuvabadus kehtis Poola–Leedus kuni riigi lõpuni. Seetõttu otsisid Poola–Leedus varjupaika kõige radikaalsemad sektid, kes oma kodumaalt usulise tagakiusamise eest põgenesid. Näiteks paavsti legaat Stanisaw Hozjusz (1504–1579) kirjutas: «See maa on saanud ketserite varjupaigaks.»
Usuvabadusega käisid kaasas sõna- ja trükivabadus. Tsensuur oli Poola–Leedus väga nõrk.
Rzeczpospolita jagamised.
Jaotatud Rzeczpospolita pärast 1799. aastat
Preisimaa algatusel toimus 1772 esimene Poola jagamine Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi vahel.
Kuninga Stanisław August Poniatowski ja Patriootliku Erakonna (Hugo Kołłataj, Ignacy Potocki) katse vähendada sõltuvust Venemaa keisririigist, tugevdada keskvõimu ja piirata šlahta privileege (liit Preisiga 1790, Nelja-aastase seimi reformid 1788–1792, Euroopa esimese põhiseaduse vastuvõtmine 3. mail 1791, hariduse ja kultuuri edendamine) lõppes Venemaa keisririigi interventsiooniga 1792 ning Poola teise jagamisega 1793 Venemaa keisririigi ja Preisimaa vahel.
Tadeusz Kościuszko juhitud Kościuszko ülestõusu mahasurumisele järgnes 1795 kolmas Poola jagamine Venemaa keisririigi, Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi ja Preisi kuningriigi vahel; see tegi Poola sõltumatusele lõpu 12 aastaks, kuni Varssavi hertsogiriigini.
Poola ülestõusud.
29. novembril 1830 puhkes Venemaale kuuluvas Kongressi-Poolas Novembriülestõus. Seda juhtisid konservatiivid Józef Grzegorz Chłopicki, Adam Jerzy Czartoryski, Jan Krukowiecki jt., kes lootsid välisriikide sekkumisele ja hoidusid reformidest, mida nõudsid Patriootide Ühingusse koondunud demokraadid (Joachim Lelewel). 1831. aasta veebruaris alanud sõjas saavutasid Vene väed kindralfeldmarssali Ivan Paskevitši juhtimisel maiks ülekaalu. 6.–8. septembril langes Varssavi, mäss lõppes sama aasta oktoobris. See lõpetas Poola sõltumatuse 32 aastaks.
22. jaanuaril 1863 puhkes Kongressi-Poolas Jaanuariülestõus. Selle algatas revolutsioonilis-demokraatlik Punaste rühmitus (Jarosław Dabrowski, Ignacy Chmieleński, Stefan Bobrowski jt.), kelle mõjul Rahvuslik Keskkomitee (maist 1863 Rahvuslik Valitsus) kuulutas 1864. aasta jaanuaris maa talupoegade omandiks. 1863. aasta märtsist septembrini kuulus võim konservatiiv-aristokraatlikule Valgete rühmitusele (Karol Majewski valitsus), kes ootas asjatult Euroopa riikide sekkumist. Septembris järgnenud uus Punaste valitsus, mida alates oktoobrist juhtis Romuald Traugutt, ei suutnud vältida mässu mahasurumist 1864. aasta kevadeks (Vene vägesid juhtis Fjodor Berg).
Ülestõusu mahasurumine lõpetas Poola sõltumatuse 53 aastaks Galiitsia ja Lodomeeria kuningriigi lühiajalise iseseisvumiseni 26. juulil 1917.
Põhiseadus.
3. mail 1791 vastu võetud põhiseadus oli esimene Euroopas ja teine maailmas.
Põhiseadusega püüti kehtestada võimude lahususe põhimõte. Eraldati seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Esimest korda peeti kodanikena silmas mitte üksnes aadlit, vaid ka linlasi ja talupoegi.
Kehtestati kahekojaline seim. Kaotati igaühe veto ja selle asemel hakkasid seimi mõlemad kojad otsuseid vastu võtma lihthäälteenamusega.
Kaotati valitav monarhia. See asendati päriliku monarhiaga. Uue monarhi valimised pidid toimuma üksnes siis, kui vana dünastia välja sureb.
Põhiseadusega võeti talurahvas üleriigilise seaduse ja valitsuse kaitse alla. Kaotati kodukariõigus, mis esimest korda andis talupoegadele võimaluse ülekohtuse mõisniku vastu sõltumatust kohtust abi saada. Kuigi sellega ei kaotatud pärisorjust, oli see vähemalt esimene samm selles suunas, lõpetades mõisnike piiramatu võimu talupoegade üle.
Täies ulatuses ei hakatud seda põhiseadust kunagi rakendama ja 4 aastat hiljem lakkas Rzeczpospolita olemast.


Lisp.
Lisp (ka LISP) on pika ajalooga programmeerimiskeelte perekond.
Lisp on väga ühtse süntaksiga keel: andmed, funktsioonid, programmid on loendid. Sellest tuleneb ka keele nimi "List p'"rocessing language" (loendite töötlemise keel).
Keele autoriks on John McCarthy, kes leiutas selle 1958. aastal.
Võimalus programme käigupealt muuta teeb Lispist võimsa keele.
Dialektid.
Tuntuimad üldotstarbelised Lispi dialektid on Common Lisp ja Scheme. Üks uusimaid dialekte on Clojure.
Mitmed dialektid on kasutusel aga muude programmide koosseisus. Näiteks tekstiredaktor Emacs on laiendatav Emacs Lispi abil ning AutoCAD AutoLISPiga.


Vilnius.
Vilnius (poola keeles "Wilno", valgevene keeles Вільня, jidiši keeles ווילנע) on Leedu pealinn.
Geograafia.
Vilnius asub Leedu lõunaosas kohas, kus Nerisesse suubub Vilnia jõgi. Viimane on Vilniusele ka nime andnud.
Vilnius asub 312 km kaugusel Klaipedast, mis on Leedu peamine meresadam. Kaunas asub Vilniusest 102, Panevežys 135 ja Šiauliai 214 km kaugusel. Nendega on vilnius ühendatud maanteede abil.
Tänapäeval asub Vilnius Leedu servas, kuid see pole alati nõnda olnud. Näiteks omal ajal oli Vilnius Leedu suurhertsogiriigi pealinnana üsna riigi keskel.
Vilniuse pindala on 402 km². Sellest 29,1% on hoonestatud, haljasalad hõlmavad 68,8% ja veekogud 2,1%.
Neris on laevatatav, aga regulaarset laevaliiklust jõel ei toimu.
Kliima.
Aasta keskmine temperatuur Vilniuses on +6,6 °C. Kõige palavamad kuud on juuli (+17,9 °C) ja august (+17,0 °C), kõige külmemad jaanuar (-4,1 °C) ja veebruar (-3,9 °C). Kõige kõrgemad temperatuurid on registreeritud juulis (+35,4 °C) ja augustis (+34,9 °C). Kõige madalamad on jaanuari ja detsembri maksimumtemperatuurid, vastavalt +10,9 °C ja +10,5 °C. Kõige madalamad temperatuurid on mõõdetud jaanuaris (-37,2 °C) ja veebruaris (-35,8 °C). Kõige kõrgemad on juuli ja augusti miinimumtemperatuurid, vastavalt +3,5 °C ja +1,0 °C.
Aastas sajab keskmiselt 688 mm. Kõige rohkem sajab juulis (92 mm) ja juunis (75 mm), kõige vähem veebruaris (37 mm). Keskmine õhuniiskus on 80%.
Aastas paistab päike keskmiselt 1588 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud on mai (241 tundi) ja juuni (231 tundi), kõige pimedamad detsember (25 tundi) ja november (33 tundi).
Keskmine tuule kiirus Vilniuses on 3,9 m/s.
Ajalugu.
Aastal 1323 tõi Gediminas Vilniusse üle Leedu Suurvürstiriigi pealinna. See on ka esimene kord, mil Vilniust on ajalooallikates mainitud. Varem asus Leedu õukond Trakais. Suurvürstiriigi pealinnaks jäi Vilnius kuni Kolmanda Poola jagamiseni.
Aastal 1387 sai linn Jogailalt Magdeburgi linnaõigused.
1389–92 toimus Leedus kodusõda, milles Vytautas piiras Vilniust, püüdes seda Jogailalt vallutada. Hiljem sõlmisid nad rahu.
1503–22 ehitati Vilniuse linnamüür. Sellel oli 9 väravat ja 3 torni. Zygmunt II August viis 1544 Vilniusse oma õukonna.
Aastal 1579 asutas Stefan Batory Vilniuse Ülikooli. See muutus Rzeczpospolita tähtsaimaks ülikooliks. Linn oli avatud tulijatele kõikjalt üle riigi ja välismaaltki ja seda võrreldi Paabeliga. Linnas räägiti leedu, poola, vanavalgevene, ladina, saksa, heebrea ja türgi keelt ning jidišit.
17. sajandist alates tabasid linna paljud õnnetused. Riik osales paljudes sõdades, mida nimetati kokku Uputuseks. Vene-Poola sõja ajal 1654–67 okupeerisid Vilniust Venemaa väed, kes seda rüüstasid ja maha põletasid ning elanikkonna seas massimõrva korraldasid. Põhjasõja ajal rüüstasid linna Rootsi väed. 1710 tabas linna muhkkatk, mis tappis 35 tuhat linlast. Kõige laastavamad tulekahjud esinesid 1715, 1737, 1741, 1748 ja 1749. Alles 19. sajandi alguses jõudis Vilniuse elanike arv taas 20 tuhandeni.
1795 liideti Vilnius kolmanda Poola jagamise käigus Venemaaga ja temast sai Vilniuse kubermangu keskus. 1805 lammutati vilniuse linnamüür ja järele jäeti üksnes Koiduvärav.
1812 vallutas Vilniuse 1912. aasta isamaasõja käigus Prantsusmaa sõjavägi. Linlased tervitasid Napoleoni soojalt, sest ootasid temalt Poola riigi taastamist. Napoleoni taganemise käigus suri linnas tuhandeid tema sõdureid ja 2002 avastati linna lähedalt massihauad.
Pärast 1830. aasta Poola ülestõusu sulges tsaarivalitsus 1832 Vilniuse Ülikooli.
Aastast 1862 on Vilnius sõlmjaam Peterburi–Varssavi raudteel.
19. sajandi teisest poolest oli Vilnius oluline leedu ja valgevene rahvusliku liikumise keskus (samal ajal oli Vilnius rahvuslikult koosseisult jätkuvalt poola-juudi linn).
1915–18 oli linn Saksa okupatsiooni all. Sakslaste taandudes kogus hoogu leedu-poola konflikt linna riikliku kuuluvuse üle. 1919. aasta veebruaris sai temast Leedu-Valgevene NSV pealinn. 19. aprillil hõivasid linna Poola väed Edward Rydz-Śmigły juhtimisel. Versailles' rahuga jäi Vilnius Poolale.
Poola-Nõukogude sõja ajal vallutas Punaarmee juulis 1920 linna ja selle ümbruskonna. Vene SFNV tunnustas 12. juulil 1920 sõlmitud rahulepinguga Leedu iseseisvust ja andis okupeeritud Vilniuse Leedule, kuigi linna umbes 139 000 elanikust oli leedulasi vaid 1,6% (poolakaid 54%, juute 41%). Vilniusest sai Leedu Vabariigi pealinn.
7. oktoobril 1920 vahendas Antant Suwałki lepingu, kus Vilniuse kuuluvust ei olnud sõnaselgelt kirjas, kuid tänapäeva ajaloolased on ühesel seisukohal, et lepinguga määrati Vilnius Leedule. 9. oktoobril 1920 vallutasid poola kindrali Lucjan Żeligowski väed Vilniuse ja kuulutasid välja nn sõltumatu riigi Kesk-Leedu ("Litwa Środkowa"). 20. veebruaril 1922 kuulutas selle riigikese parlament Vilniuse seim ("Sejm Wileński") välja ühinemise Poolaga.
Leedu Vabariigi ajutiseks pealinnaks sai Kaunas. Kuid 1922. aastal vastu võetud Leedu põhiseadus sätestas, et Leedu pealinn on Vilniuses. Leedu ei tunnistanud Poola võimu Vilniuse üle isegi "de facto". Poola ja Leedu vahel ei olnud kuni 1938. aastani diplomaatilisi suhteid. Üle Leedu-Poola piiri ei liikunud rongid, telegraafiliinid ega isegi post. Leedu deklareeris Vilniust oma pealinnaks kõigis ametlikes dokumentides, kaasa arvatud 1922 vastu võetud põhiseaduses. Leedu võimuorganid viidi üle Kaunasesse, mida ametlikult nimetati "ajutiseks pealinnaks". Leedu hinnangul pidi Kaunas olema ajutine pealinn seni, kuni Vilnius on "vabastatud Poola okupatsioonist".
Poola võimu all arenes Vilnius kiirelt. Juba 1919 taasavati ülikool Stefan Batory ülikooli nime all. Linna infrastruktuuri parandati oluliselt. Vilnius oli 1931. aasta seisuga Poola suuruselt 5. linn ja seal elas 195 tuhat inimest.
23. augustil 1939 sõlmisid NSV Liit ja Saksamaa Molotovi-Ribbentropi pakti, millega jagasid Ida-Euroopa oma mõjusfäärideks. 1. septembril alustas Saksamaa Teist maailmasõda, rünnates Poolat. 17. septembril viis oma väed Poolasse ka NSV Liit. 19. septembril hõivas Punaarmee Vilniuse. 10. oktoobril sõlmiti Leedu Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mille alusel Leedu maa-alale paigutati Punaarmee sõjaväebaasid. Vastutasuks lubas NSV Liit Leedule Vilniuse. Punaarmee tõmmati linnast välja ja 27.-28. oktoobril 1939 anti Vilnius ja Vilniuse piirkond Leedule üle.
Vahepealse viie nädala jooksul kuulus Vilnius Valgevene NSV haldusalasse. Linnas avati valgevenekeelsed koolid ja ajalehed. Kui Vilnius Leedule üle anti, hakkas Leedu valitsus valgevene kultuuri survestama.
15. juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit Vilniuse.
24. juunil 1941 hõivasid linna Saksa väed, kes 22. juunil olid tunginud kallale Nõukogude Liidule. Vilniuses asutati kaks getot: väiksem likvideeriti juba oktoobriks, suurem tegutses 1943. aastani. 1. septembril 1943 puhkes Vilniuse getos ülestõus, mis aga maha suruti. Holokausti käigus hukkus Vilniuse 265 tuhande inimese suurusest juudi kogukonnast 95%. Paljud nendest tapeti vanalinna keskusest kõigest 10 km lääne pool asuvas Paneriai koonduslaagris. Seal hukati umbes 70 tuhat juuti, 20 tuhat poolakat ja 8 tuhat vene sõjavangi, kokku umbes 100 tuhat inimest.
13. juulil 1944 vallutas Punaarmee taas Vilniuse.
Maailmasõja tulemusena muutus drastiliselt Vilniuse rahvuslik koosseis: juudid langesid genotsiidi ohvriks, palju poolakaid asus ümber sõjajärgsetele Poola aladele, oma vabariigi pealinna asusid leedulased. Linna asus elama ka suhteliselt palju venelasi. Kuid Vilniuses säilis arvukas poola vähemus, viiendik elanikest.
11. märtsil 1990 võttis Leedu NSV Ülemnõukogu vastu otsuse välja astuda Nõukogude Liidust ja taastada iseseisev riik. 9. jaanuaril 1991 saatis NSV Liit Nõukogude Armee Leedusse. 13. jaanuaril toimus kokkupõrge armee ja relvitu rahva vahel, kui armee püüdis hõivata Vilniuse teletorni. Hukkus 14 tsiviilisikut ja 700 inimest sai vigastada. 1991. aasta augustis tunnistas NSV Liit lõpuks Leedu iseseisvust.
Vilniuse vanalinn kuulub 1994. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Vilnius oli 2009. aastal Euroopa kultuuripealinn.


Wilhelm I.
Wilhelm I ehk Wilhelm Suur (saksa "Wilhelm der Große"; 22. märts 1797 Berliin – 9. märts 1888 Berliin) oli Preisimaa kuningas 1861. aastast kuni surmani (regent 1859–1861) ja Saksamaa Keisririigikeiser 1871. aastast kuni surmani.
Wilhelm I oli konservatiivne, kindlate harjumuste ja militaristliku eluviisiga äärmiselt sihikindel mees, kes tõi Preisi poliitikasse Otto von Bismarcki. Ta tegi palju ära Saksamaa ühendamiseks ning saavutas ka enda Saksa keisriks kuulutamise (Versailles' peeglisaalis). Sel puhul ütles ta: "Me võtame keisrivõimu üle täie teadmisega kohustusest kaitsta saksa truuduses Riigi ja selle osade õigusi, hoida rahu ja kaitsta Saksamaa sõltumatust, toetudes tema rahva ühendatud jõule. Me võtame selle vastu lootuses, et saksa rahvale saab olema antud nautida tasu oma ägedate ja ohvrimeelsete võitluste eest kestvas rahus ja nendes piirides, mis kindlustavad isamaale aastasadade jooksul puudunud turvalisuse Prantsusmaa uute kallaletungide suhtes."
Isiklikku.
Vanemad olid: Friedrich Wilhelm III ja Mecklenburg-Strelitz'i suurhertsoginna Augusta Wilhelmine Amalie Luise.
Ta vend oli Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV.


William, Cambridge'i hertsog.
Prints William, Cambridge'i hertsog (sündinud 21. juunil 1982 Londonis) on Briti kuningliku perekonna liige, kuninganna Elizabeth II lapselaps, Walesi printsi Charlesi ja printsess Diana esimene laps. Ta on Suurbritannia troonipärilusjärjestuses teisel kohal oma isa järel ja noorema venna Harry ees.
Lapsepõlv.
Prints William on Briti valitseva monarhi Elizabeth II lapselaps ja Walesi printsi poeg. Sellepärast on tema tiitel William (Tema Kuninglik Kõrgus). Lapsepõlves kutsusid vanemad teda hellitavalt vombatiks.
Ta ristiti 4. augustil 1982 oma vanavanaema, leskkuninganna Elizabethi 82. sünnipäeval Buckinghami palees. Tema ristivanemad on Kreeka kuningas Konstantinos II, Sir Laurens van der Post, leedi Alexandra Ogilvy, lord Romsey, Westminsteri krahvinna Natalia Grosvenor ja leedi Susan Hussey.
Lisaks nooremale vennale prints Harryle on tal isa teise abikaasa, kasuema Camilla Parker Bowlesi kaudu kasuvend Tom Parker Bowles ja kasuõde Laura Lopes.
1. märtsil 1991, kui perekond oli visiidil Walesis Cardiffis, oli William esmakordselt avalikkuse ees. Pärast lennukiga saabumist läks 8-aastane prints vanematega Llandaffi katedraali. Olles katedraalis ringkäigu teinud, kirjutas ta külalisteraamatusse, demonstreerides, et on vasakukäeline.
Ema surm.
31. augustil 1997 hukkusid Williami ema Diana ja tema kaaslane Dodi Fayed autoõnnetuses Pariisis Pont de l'Alma tunnelis. Õnnetus juhtus vaid mõni päev pärast seda, kui Diana oli oma poegadega Lõuna-Prantsusmaal puhkusel viibinud. Mõlemad printsid olid õnnetuse päeval Balmorali lossis oma vanaema juures. Nende isa Charles äratas nad, et kohutavast sündmusest teada anda.
Diana matustel saatsid Williamit kirstu taga kõndimisel tema vend, isa, vanaisa prints Philip ning onu krahv Spencer. Matusekõnes lubas onu hoolitseda oma õe laste eest, kuid hiljem ei ole Williamil onuga palju kokkupuuteid olnud.
Haridus.
Prints William on algusest lõpuni õppinud Briti koolisüsteemi järgi. Ta käis Jane Mynorsi lasteaias; Wetherby koolist sai ta alg- ning Ludgrove'i koolist Berkshires põhihariduse. Pärast seda astus ta Etoni Kolledžisse. Seal õppis ta A-tasemel geograafiat, bioloogiat ja kunstiajalugu.
Nagu järjest enam briti teismelisi, otsustas ka William pärast Etoni lõpetamist aasta vahele jätta. Ta võttis osa Briti Armee treeningutest Belizes ning oli vabatahtlik Tšiilis.
Pärast seda aastat astus prints 2001 St. Andrew'si Ülikooli Šotimaal, mille ta 2005. aastal lõpetas. Esialgse eriala, kunstiajaloo, vahetas ta hiljem geograafia vastu. Koolis õppimise ajal kasutas ta nime William Wales.
2006. aasta jaanuaris alustas William kadetikursust Sandhursti Kuninglikus Sõjaväeakadeemias, et saada armeeohvitseriks. Tema vend alustas seal õpinguid juba 2005. aasta maikuus. William lõpetas õppeasutuse 15. detsembril 2006 nooremleitnandi auastmes.
Kuninglikud kohustused.
2005. aasta juulis täitis William oma esimesi kuninglikke ülesandeid, esindades Elizabeth II Uus-Meremaal Teises maailmasõjas hukkunute mälestustseremoonial. Sama aasta septembris teatati, et Williamist saab jalgpalliassotsiatsiooni president 2006. aasta maist ning heategevusliku organisatsiooni Centrepoint, mis tegeleb kodututega, patroon. Centrepoint on esimene organisatsioon, mille patroon William on.
Oktoobris 2005 töötas prints Chatsworth House'is Devonshire'i hertsogi maamajapidamises.
Nagu paljud tema eelkäijadki, otsustas William teenida Briti kaitseväes. Ta soovis pärast Sandhursti lõpetamist olla tegevteenistuses eesliinil. Võttes arvesse aga tema positsiooni ja varasemate Briti valitsuste vastuseisu troonipärija saatmisele ohtlikesse olukordadesse, paistab, et see soov jääb tal täitmata.
Tulevik.
Prints Charlesi vanima pojana eeldatakse, et ühel päeval pärib William trooni ning temast saab Suurbritannia ja Rahvaste Ühenduse kuningas. Kui William otsustab valida oma eesnime, saab temast kuningas William V. Samas võib ta valida ka teise nime, nagu tegid prints Albert Edward 1901 ja prints Albert 1936. Öeldakse, et Williamile on vastumeelt kuninglik protokoll ning ta tahab rohkem vabadust otsustamisel nagu tema emagi.
Suhted.
Prints William kihlus oktoobris 2010 Kate Middletoniga. Pulmad olid 29. aprillil 2011 Westminster Abbey katedraalis Londonis. Pulmatalituse viisid läbi Canterbury peapiiskop Rowan Williams, Westminsteri dekaan John Robert Hall ja Londoni piiskop Richard Chartres.


Diana, Walesi printsess.
Leedi Diana Frances Spencer (Diana Frances Mountbatten-Windsor; 1. juuli 1961 – 31. august 1997) oli Walesi prints Charles'i esimene abikaasa. Alates tema abielust 1981 kuni lahutuseni 1996 oli tema tiitel Tema Kuninglik Kõrgus Walesi Printsess. Pärast lahutust lakkas ta olemast Walesi printsess ning ka kuninglik kõrgus. Ta sai nime, mis tavaliselt antakse peeride eks-abikaasadele, Diana, Walesi printsess, kuninganna Elizabeth II korralduse kaudu.
Dianat kutsuti tihti Printsess Dianaks, ehkki ta tegelikult ei omanud sellist tiitlit ja ei olnud sünni poolest printsess. Vastupidiselt levinud arvamusele ei tee Walesi printsessi tiitel kedagi veel lihtsalt printsessiks, vaid näitab lihtsalt abielu Walesi printsiga.
Diana, kes sai ikooniks, oli tuntud oma heategevusliku töö poolest. Ometigi varjutas seda tööd tema skandaalimaiguline abielu prints Charles'iga. 1990. aastatel oli meedia üle ujutatud printsessi kibedadest süüdistustest (sõprade vahendusel) abielurikkumistest, emotsioonilisest stressist ja vaimsest vägivallast.
Alates kihlusest 1981. aastal kuni surmani 1997. aastal oli Diana moeikoon, naiseliku ilu eeskuju, imetletud tema heategevusliku töö poolest. Eluaja jooksul viidati talle ka kui kõige pildistatumale inimesele maailmas. Imetlejatele oli printsess eeskuju – pärast surma oli üleskutseid tema pühakuks kuulutamisest – sel ajal kui tema jälgijad nägid temas hoiatavat eeskuju, kuidas avalikkuse kinnisidee võib inimese hävitada.
Varajane elu.
Diana Frances Spencer sündis Edward Spenceri ja tema esimese naise, Frances Spenceri noorima tütrena Sandringhamis. Tema ristivanemate hulka kuulusid John Floyd ja Mary Coleman (kuninganna ema nõbu). Osaliselt Ameerika päritoluga, oli ta samuti kuningas Charles I järeltulija. Oma vanemate kurikuulsa lahutuse ajal tema ema abielurikkumise tõttu nõudis viimane laste hooldusõigust endale, kuid naise enda ema tunnistuse tõttu läks laste hooldusõigus mehele. 1975. aastal, kui suri Diana vanaisa, sai tema isast 8. krahv Spencer ning Dianast endast Leedi Diana Spencer. Aasta hiljem abiellus tema isa uuesti naisega, kes oli tema abielulahutuse juures mänginud samuti kolmanda osapoole rolli.
Diana õppis Norfolkis ning hiljem Kentis, West Heath Girls' Schoolis, kus teda peeti akadeemiliselt alla arvestuse õpilaseks, kuna ta kukkus läbi kõigil oma 0-leveli eksamitel. 1977. aastal lahkus ta koolist ning jätkas õpinguid Šveitsis. Diana oli andekas laulja ja sportlane ning kuuldavasti tahtis saada baleriiniks.
Perekond ja abielu.
Spencerid, Diana perekond, oli kuningakojale aastakümnete jooksul lähedal seisnud. Diana emapoolne vanaema Ruth, leedi Fermoy oli Charles'i vanaema pika-aegne sõber.
Printsi armuelu oli pikalt olnud ajakirjanduse meelisteemasid ning teda seostati mitmete naistega. Olles 30-ndate eluaastate keskpaigas, tugevnes surve tema abiellumiseks. Et saada oma perekonna ja nõuandjate nõusolekut, pidi tulevane mõrsja olema aristokraatliku taustaga, mitte abielus olnud, protestant ja, eelistatavalt, neitsi. Diana vastas kõigile neile nõuetele.
Väidetavalt aitas printsi endine pruut (ja hilisem teine abikaasa) Camilla Shand tal Diana tulevase mõrsja ossa välja valida, kui viimane, 19-aastane neiu, töötas lasteaias kasvatajana.
Kuningakoda teatas nende kihlusest 24. veebruaril 1981. Camilla oli varem printsi vanaonu poolt ebasobivaks kuulutatud, kuna ta oli printsist vanem (16 kuud), tal puudus aristokraatlik taust ning tal oli varasemaid seksuaalkogemusi.
Laulatus toimus Londonis 29. juulil 1981 3500 külalise ja eeldatavalt 1 miljardi televaataja silme all. Diana oli esimene inglanna, kes abiellus troonipärijaga pärast 1659. aastast. Abielu kaudu sai temast Tema Kuninglik Kõrgus Walesi Printsess ning temast sai tähtsuselt kolmas naine kuningakojas kuninganna ja viimase ema järel.
Printsile ja printsessile sündis kaks last: pojad William (1982) ja Harry (1984).
1980-ndate aastate keskel lagunes nende abielu. Nii prints kui printsess rääkisid meediaga sõprade vahendusel, süüdistades lahutuses teineteist. Charles'il oli suhe Camilla Parker Bowlesiga, Dianal James Hewittiga. Hiljem printsess ka kinnitas enda suhet Hewittiga ühes teleintervjuus. Pärast lahkuminekut oli ta väidetavalt seotud abielumehest kunstiärimehe Oliver Hoare'i ja ragbimängija Will Carlingiga. Avalikkuse ees käis ta kohtamas südamekirurgi Hasnat Khaniga enne oma suhet Dodi Fayediga.
Prints ja printsess läksid lahku 1992. aastal, nende lahutus jõudis lõpule 28. augustil 1996. Ta kaotas oma tiitli Tema Kuninglik Kõrgus ja teda tituleeriti kui Diana, Walesi printsess. Siiski jäi ta kuningakoja liikmeks, kuna ta oli troonipärilusjärjestuses teise ja kolmanda isiku ema.
Heategevus.
1980. aastate keskpaigast kuni oma elu lõpuni tegeles printsess aktiivselt heategevusliku tööga, juhtides avalikkuse tähelepanu maamiinide kasutamisele ja AIDS-i levikule.
AIDS.
"1987. aastal, kui paljud veel uskusid, et AIDS võib levida puudutuse teel, istus printsess Diana seda haigust põdeva mehe voodil ja hoidis tema kätt. Ta näitas maailmale, et AIDS-i põdevad inimesed ei vaja isolatsiooni, vaid kaastunnet ja lahkust. See [sündmus] aitas muuta maailma arvamust ning andis AIDS-i põdevatele inimestele lootust riskigruppi kuuluvate inimeste elude päästmiseks."
Printsess tegi ta ootamatuid külaskäike, et näidata lahkust parandamatult haigete vastu. Õdede ütluste kohaselt ilmus ta ette teatamata, näiteks Mildmay Hospice's Londonis, rangete juhistega, et sellest visiidist ei tohi meediale midagi teada anda.
Maamiinid.
Tõenäoliselt oli tema enim kajastatud heategevuslikuks ürituseks visiit Angolasse 1997. aasta jaanuaris, kui ta, teenides Punase Risti vabatahtlikuna, külastas haiglates maamiinide ohvreid, tutvustas maamiinidest vabanemise projekte ja külastas loenguid, kus räägiti miiniohust.
Pildid Dianast, kes liigub mööda miinivälja kuulivestis ja jakis, avaldati üle kogu maailma. Sama aasta augustis külastas printsess ka Bosniat samal eesmärgil. Tema huvi maamiinide vastu oli suunatud nende kahjutegurile, nende tekitatud vigastustele veel kaua aega pärast konfliktide lõppemist.
1997. aasta detsembris, pärast tema surma sõlmiti Ottawa leping, millele kirjutasid alla Suurbritannia ja teised riigid; printsess Diana tööl oli selle lepingu sõlmimise juures suur roll. 1998. aasta Maamiinide seaduse teisel lugemisel Ühendkuningriigis avaldas Robin Cook Diana tööle 1998. aastal kiitust: "Kõik liikmed on teadlikud Walesi printsessi Diana osast teadlikkuse suurenemises maamiinide ja nende põhjustatud kannatuste osas. Parim viis tema tööd mälestada ja näidata oma tänulikkust selle vastu on see seadus vastu võtta ja pürgida ülemaailmase maamiinide keelustamise poole."
Surm.
Flame of Liberty, mis asub Diana surmapaigas Pariisi tunneli sissesõidul
31. augustil 1997 sattus Diana koos sõbra ja armastatu Dodi Fayediga autoõnnetusse Pont de l'Alma tunnelis Pariisis. Õnnetuses hukkusid printsess, Dodi Fayed, nende autojuht Henry Paul; ainus ellujääja oli Dodi ihukaitsja Trevor Rees-Jones. Ehkki surm on kuulutatud õnnetusjuhtumiks, ei vaiki vandenõuteooriad vist kunagi; õnnetuse korraldamises kahtlustatakse ka kuningakoda.
14. detsembril 2006 teatas Briti politsei, et Diana ei olnud atentaadi ohver, vaid hukkus autoõnnetuses.
Välislingid.
Mountbatten-Windsor, Diana
Mountbatten-Windsor, Diana
Mountbatten-Windsor, Diana


Charles, Walesi prints.
Prints Charles (Charles Philip Arthur George; sündinud 14. novembril 1948 Londonis) on kuninganna Elizabeth II ja prints Philipi vanim poeg. Ta on olnud 1958. aastast Walesi prints ning on esimene troonipärilusjärjestuses.
Lapsepõlv.
Prints Charles sündis Buckinghami palees. Tema isa on prints Philip ja ema Elizabeth II. Alates sünnist on tema ametlik nimetus Tema Kuninglik Kõrgus Edinburghi prints Charles.
1952. aastal sai tema emast Elizabeth II-st kuninganna ning Charles'ist sai automaatselt troonipärija. Šotimaal sai ta endale tiitli Rothesay hertsog, mujal Walesi prints. Ta oli kohal oma ema kroonimise ajal ning istus koos vanaema kuninganna Elizabethi ja tädi printsess Margaretiga.
Haridus.
Nagu teisedki kuninglikud lapsed enne teda, sai ta endale guvernandi, kelleks oli Catherine Peebles. 1955 teatas kuningakoda, et prints Charlesile ei võeta eraõpetajat, vaid ta hakkab käima koolis. Ta õppis kõigepealt Hill House Schoolis Londonis ning hiljem Cheami algkoolis nagu tema isagi. Prints lõpetas õpingud Gordonstouni erainternaatkoolis Šotimaal. Ta on esimene troonipärija, kes sõjaväe asemel astus ülikooli, õppides Cambridge'i ülikoolis antropoloogiat. Esimese Briti kuningapere liikmena sai ta endale kraadi.
Walesi prints.
Charlesist sai ametlikult Walesi prints 1. juulil 1969. Tseremoonia peeti Walesis Caernarfoni linnuses. Üritust varjutasid Walesi rahvuslaste ähvardused vägivallast ja pommidest, kuigi need sündmused olid rohkem seotud uelsi keele vabaduse kui tseremooniaga. 1980. aastate algul tahtis Charles saada Austraalia kindralkuberneriks, kuid austraallased leidsid, et selle ametikoha peab täitma austraallane.
Armulood.
Walesi printsi armuelu on alati olnud ajakirjanduse üks meelisteemasid. Teda on seostatud mitme naisega, nagu Georgina Russell, leedi Jane Wellesley, Davina Sheffield, Fiona Watson, Susan George ja leedi Sarah Spencer. Siiski ei peetud neist mitte kedagi Walesi printsile kohaseks abikaasaks.
Troonipärijana pidi Charles valima naise, kes oleks neitsi ja protestant (ideaalsel juhul anglikaan) ning kes vastaks ka päritolu nõuetele. Väidetavalt aitas Charlesi hilisem abikaasa Camilla Shand tal valida välja leedi Diana Spenceri. Buckinghami palee teatas nende kihlusest 24. veebruaril 1981.
Esimene abielu.
Prints Charles ja printsess Diana Ronald Reagani vastuvõtul
29. juulil 1981 abiellusid Walesi prints ja leedi Diana Spencer 3500 kutsutud külalise ja 750 miljoni televaataja juuresolekul. Kõik Euroopa kroonitud pead peale Juan Carlos I olid kohal. Tulemata jätsid ka Kreeka pagendatud kuningas Konstantínos II ja Iirimaa president Patrick Hillery.
Abielu tõttu sai Dianast Walesi printsess ja Tema Kuninglik Kõrgus. Rahva seas tunti teda kui printsess Dianat, kuigi lahutuseni oli ta tiitel Tema Kuninglik Kõrgus Walesi printsess. Paar asus elama Highrove House'i ja Kensingtoni paleesse. Kohe sai printsessist ajakirjanike ja fotograafide lemmik.
Kuninglikule paarile sündis kaks poega: prints William ja prints Harry. Vaatamata kõigele tekkisid probleemid. Diana kriitikud leidsid, et too on liiga temperamentne ja ebastabiilne; ükshaaval vallandas ta kõik printsi kauaaegsed töötajad ning kaugenes enda arvukatest sõpradest (isast, emast, vennast, Sarah Fergusonist ja Elton Johnist). Ka printsi ennast süüdistati mitmetes abielu probleemides. Viie aastaga oli muinaslugu juba kokkuvarisemise äärel.
Mõlemad pooled alustasid abieluväliseid suhteid: mees Camilla Parker Bowlesi, endise Camilla Shandiga, naine aga Briti armeeohvitseriga. Kuigi avalikkuse ees etendasid nad õnnelikku paari, kolisid nad eraldi elama juba 1980. aastate keskel. Meedia pani tähele paari ebamugavustunnet teineteise seltskonnas; peagi lekkisid ka tõendid truudusetusest. 1992 kolis paar ametlikult lahku.
Walesi printsi abielu lõppes ametlikult lahutusega 28. augustil 1996. Järgmisel aastal hukkus Diana autoõnnetuses. Prints pälvis kiitust sündmusega tegelemise eest, kuna paljud kuningakoja liikmed, sealhulgas Elizabeth II leidsid, et kuna Diana ei kuulunud enam kuningakotta, peavad matused korraldama tema veresugulased. Prints sõitis aga Pariisi, saates oma hukkunud eksabikaasa keha teekonnal tagasi. Endise printsessi matuste jaoks loodi uus kategooria ametlikes matustes. Printsi edasine roll üksikisana teenis hiljem palju kiitust.
Camilla Parker Bowles.
1994. aastal antud teleintervjuu tunnistas Charles, et on abielu rikkunud, "kui oli selge, et mu abielu on lõppenud". Hiljem kinnitati, et kolmas osapool oli Camilla Parker Bowles, printsi ammune tuttav. 1993. aastal said Briti tabloidid lindistused väidetavalt 1989 toimunud telefonikõnest Camilla ja Charlesi vahel, kus viimane avaldus kahetsust kõigi ebaväärikuste pärast, mida naine nende suhte jooksul on pidanud taluma.
Pärast lahutust tuli Charlesi suhe Camillaga laiema avalikkuse ette. Kuid Camilla vahepeal tõusnud populaarsus kahanes 1997. aastal Diana hukkumise tõttu. 1998. aastal tutvustati Camillat ametlikult kuninglikule perekonnale ning tema vahetu suhtlus prints Williamiga sulatas jää. Järgmisel aastal pildistati teda ja Charlesi esimest korda koos. Et saada rohkem poolehoidu, kohtus Camilla 2000. aasta juunis kuningannaga. 2001. aastal suudlesid Camilla ja Charles esimest korda avalikult. Kaks aastat hiljem kolis naine tema kodudesse Highgrove'is ja Clarence House'is.
Kuna mehest pidi saama anglikaani kiriku pea, oli tema abiellumine vastuoluline. Neil oli olnud suhe juba Charlesi eelneva abielu ajal. Mõlemad olid lahutatud ning naise abikaasa oli veel elus. Aja jooksul jõudsid nii avalikkus kui ka kirik arvamusele, et tsiviilabielu peaks neile võimaldama.
Teine abielu.
10. veebruaril 2005 teatati, et prints Charles ja Camilla Parker Bowles abielluvad sama aasta 8. aprillil Windsori lossis ja õnnistatakse St. George'i kabelis. Hiljem otsustati Windsor Guildhalli kasuks. Neli päeva enne laulatust teatati selle edasilükkumisest ühe päeva võrra, et prints saaks osa võtta paavst Johannes Paulus II matustest Vatikanis.
Teatati, et pärast laulatust saab Camillast Tema Kuninglik Kõrgus Cornwalli hertsoginna ning kui Charlesist saab kuningas, ei ole ta kuninganna Camilla, vaid Tema Kuninglik Kõrgus Kuninga Abikaasa ("Her Royal Highness The Princess Consort"). Sellist kõnetusviisi kasutati ka kuninganna Victoria abikaasa prints Alberti puhul, kelle tiitel oli Kuninganna Abikaasa.
Isiklikud huvid.
Walesi prints on ratsutaja ja jahimees. Ta on teeninud Kuninglikus Mereväes, teenides HMS Broningtonil miiniotsijana 1976. aasta veebruarist detsembrini. Ta on ka akvarellikunstnik ja kirjanik. Ta on näitustele pannud ja müünud enda maale. Prince's Trust, mille asutajaks Charles on, on heategevusasutus, mis tegeleb peamiselt noortega, pakkudes laenu äridele ja inimestele, kellel on raske välist abi leida. Organisatsioon korraldab heategevuslikke kontserte, millest võtavad osa nii rokk- ja popmuusikud kui ka klassikalise muusika austajad.
Ta väidab end "hoolivat väga sellistest teemadest nagu keskkond, arhitektuur, kesklinna uuendamine ja elukvaliteet."
Et panna praktikas tööle oma arhitektuuri- ja planeerimisalased teadmised, arendab prints Dorsetis Poundbury küla. Enne seda oli ta avaldanud raamatu ja teinud filmi "Visioon Britanniast" ("A Vision Of Britain"), mis on moodsa arhitektuuri kriitika. Printsile meeldib propageerida orgaanilise toidu kasvatamist, ehkki tõmbas enda peale pahatahtlikke nalju, kui ütles, et räägib vahel oma toataimedega. Walesi prints on 16 heategevusliku organisatsiooni president ja 2004. aastal tõi ta heategevusele tulu ligi 100 miljonit naelsterlingit.
Teda hinnatakse ka oskuse poolest olla Suurbritannia eestkõneleja. Visiidil Iiri Vabariiki pidas ta isikliku ja enesekirjutatud kõne kahe riigi vahelistest suhetest, mille Iiri poliitikud ja meedia soojalt vastu võtsid.
Charles on ka Dalai-laama ning Tiibeti vabadusliikumise suur pooldaja. 1999. aastal ründas ta Hiina presidenti avalikult vaenuliku poliitika pärast Tiibetis.
Printsi huvitab ka filosoofia, eriti Aasia riikide oma, ja New Age'i liikumine. Tal oli pikk sõprus Laurens van der Postiga alates 1977. aastast kuni mehe surmani 1996. aastal. Mees oli ka üks printsi ristivanematest.
Kui ta tõuseb Suurbritannia troonile pärast 2013. aasta septembrit, saab temast vanim isik, kes Briti trooni üle võtab.


Rahvusvaheline raamatu standardnumber.
ISBN ("International Standard Book Number") on raamatute identifitseerimiseks kasutatav numbrikombinatsioon. ISBN võeti ISO standardi järgi kasutusele 1970. aastal. Eestis välja antud raamatutel hakati ISBN-i kasutama alates 1992. aastast.
Lisaks raamatutele on ISBN ette nähtud ka brošüüridele, jätkväljaannetele, kaardiväljaannetele, dia- ja mikroväljaannetele, õppematerjalide komplektidele, mis koosnevad nii trükitud kui ka audiovisuaalvahenditest, õppeotstarbelistele videodele ja filmidele, CD-ROM-idele ja arvutiprogrammidele.
ISBN on igale väljaandele omane unikaalne tunnus. Kui kirjastus laseb välja ühe ja sama väljaande erinevast materjalist kaante vahel või erinevas formaadis, siis on kõigil neil variantidel ka oma ISBN. Lisatiraaži puhul jäetakse ISBN enamasti samaks. Kordustrükkide puhul saab väljaanne taas uue ISBN-i. Ühel ja samal väljaandel võib olla ka mitu ISBN-i. Näiteks mitmeköiteliste teoste puhul on ISBN igal köitel ning ka kogu köidete komplektil.
Eestis väljaantavate raamatute maatunnus on 9949-, 9985- või 5-. ISBN teine osa määratleb kirjastuse. Kolmas osa määratleb antud kirjastuse väljaande. Viimane number on kontrollnumber, mis saadakse arvutuslikult. Viimaseks numbriks võib olla ka X.
Alates 1. jaanuarist 2007 võeti senise 10-kohalise ISBN-i asemel kasutusele 13-kohaline ISBN.


Narva Hermanni linnus.
Hermanni linnus koos Venemaale viiva sillaga
Narva Hermanni linnus on linnus Ida-Virumaal, Narvas, Narva jõe kaldal.
Linnus.
Narva linnus, Narva linnuse konvendihoone, Pika Hermanni torn, Narva linnuse Suur Kivisaal, Victoria ja Honori bastionid.
Ajalugu.
1254. aastast pärinevad esimesed teated taanlaste poolt ehitatud Narva linnusest, mis esialgu asus küll üle Narva jõe tänapäevase linnuse vastas. Linnus võidi ehitada 1220. aastatel – seega kohe peale Virumaa vallutamist oma Eesti valduste idapiiri kaitseks. Hilisem linnus ehitati Narva jõe läänekaldale samale kohale, kus oletatavasti asus varasem eestlaste linnus ning mis oli Taani hindamisraamatus märgitud Narvia küla lähistel.
1277. aasta kohta kinnitavad ürikud, et Taani kuninga esindaja Eylard de Oberge nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks ("capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam"). Narva ajaloo asjatundjad on välja tulnud mõttekäiguga, et Narva võis olla Eesti alal ainuke linn, mis ei ole tekkinud linnuse ümber, vaid välja arenenud külast.
1294. aastal põletas Novgorodi vürsti väesalk Narva linnuse.
Praeguse linnuse vanimad osad pärinevad umbes 1300. aastast, mil taanlased alustasid kastellilaadse kantsi rajamist senise puitlinnuse asemele. Selle loodenurgas kõrgus neljanurgeline torn – praeguse Pika Hermanni torni eellane.
14. sajandi vältel laiendati linnust. Esimesena rajati kastelli põhjaküljele väike eeshoov, aastail 1341–1342 aga suur läänepoolne eeshoov. Üldjoontes juhindusid kõik hilisemad täiendused ja ümberehitused selleaegsest põhiplaanist.
1. aprillil 1342 põletasid vene väed Narva linnuse ja linna teist korda, tungides missa ajal linnusesse ja tappes kõik linlased.
Linnus ja linn taastati kiiresti, sest juba 25. juulil 1345 kinnitas Taani kuningas Valdemar IV Atterdag Narvale Lüübeki linnaõigused, kuid oletatakse, et Narva sai linnaõigused juba kuningas Valdemar III ajal.
1346. aastal läks Narva linnus Liivi ordu valdusesse ja kastell ehitati ümber konvendihooneks. Jõepoolsele küljele lisati kaevudansker. Teine dansker ehitati lääneseina. Konvendihoone eri tiivad ühendati sisehoovi ümbritseva puitgaleriiga.
Pika Hermanni torni kõrgendati 15. sajandi lõpul ja 16. sajandil, et saada parem ülevaade 1492. aastal rajatud Jaanilinna linnuses toimuvast.
1. aprillil 1558 algas Narva pommitamine Jaanilinnast. 11. mail puhkes Narvas suur tulekahju. Vene väed kasutasid segaduse ära ja vallutasid linna, kuid linnust vallutada ei suutnud. Linnuse kaitsjatega saavutati kokkulepe ja neil lubati vabalt lahkuda.
1559–1581 oli linnus Venemaa tsaaririigi valduses.
6. septembril 1581 vallutasid rootslased Narva, hõivasid linnuse ja kohandasid vana konvendihoone läänetiivas asunud refektooriumi asehalduri residentsiks. Selleks murti seintesse ka uued suured akna avad. 1586. aastal ehitati läänehoovi Suur Kivisaal.
Aastal 1593 plahvatas Pika Hermanni tornis püssirohi, kuid torn korrastati 1638. aastal. Samal aastal rajati lääne-eeshoovi ka praeguseks lammutatud arsenal.
Rootsi võimude poolt kavandati linnuseehituste täiendamiseks ka linnust ümbritsev Narva bastionide süsteem, kuhu kuulusid kaheksa bastionit, millest rootslased jõudsid valmis ehitada kuus bastionit ja lisaks neile bastionilaadse kindlustuse "Spes" (Lootus), mis asus linnuse lõunamüüri ees, samuti ei jõutud valmis linnuse kirdenurka kavandatud poolbastionit nimega "Justitia" (Õiglus). Tänaseni on bastionidest paremini säilinud just jõepoolses küljes asuvad bastionid Pax bastion/Wrangeli bastion ja bastionid: Victoria bastion, Honori bastion, Gloria bastion, Fortuna bastion, Triumph’i bastioni lõunapoolne sein Fama bastionit pole säilinud.
19. sajandi keskel restaureeriti linnust sõjaväe arhitekti Modest Rezvoi projekti kohaselt, kuid Krimmi sõda katkestas tööd. Lääne-eeshoovi rajati 1850. aastatel garnisoni saun ja 1860. aastatel Nikolai kirik-maneež.
Teise maailmasõja ajal sai linnus tugevasti kannatada. Alates 1950. aastastest toimuvad linnuses restaureerimistööd. Garnisoni sauna hoone lammutati lõplikult 1995. aastal. Tänasel päeval on korrastamata veel konvendihoone idatiib.
Välislingid.
Hermanni linnus


Friedrich III (Saksa-Rooma keiser).
a> tutvustab Friedrich III-le Portugali Leonoret
Friedrich III (21. september 1415 Innsbruck – 19. august 1493 Linz) oli Habsburgide soost Saksa-Rooma keiser 1452–1493. Ta oli Steiermargi hertsog (Friedrich V) 1424-1493, kogu Austria (peale Tirooli) valitseja 1457–1493 ja Saksa kuningas (Friedrich IV'") 1440–1486.
Tema isa oli Steiermargi hertsog Ernst Raudne ja ema Masoovia Cymburgis.
Friedrich III oli viimane Saksa-Rooma keiser, kes krooniti Roomas.
Friedrich III on peetud saamatuks valitsejaks, kogu tema valitsusaja jooksul toimusid mässud, segadused ning ebasoodsad sõjad. Keiser oli pidevas rahahädas ning oli kohati isegi oma lossi sisuliselt vangistatud, kui ta vasallid ja sugulased Grazi piirasid. Kuid kõigile tagasilöökidele vaatamata õnnestus tal keisritiitel ikkagi säilitada ja tema valitsusaja lõpuks olid kõik Habsburgide alad taas ühendatud ühe valitseja võimu alla. Ta oli väga flegmaatiline, rahumeelne ning kannatlik, kuid mis kõige tähtsam, tolle aja kohta äärmiselt pikaealine, mis võimaldas tal mitu oma vastast (näiteks Ungari kuningas Mátyás I Corvin) üle elada.
Friedrichi tõus Austria isandaks algas 1439, kui Albrecht II ootamatult suri ja Friedrich Austria asevalitsejaks kuulutati. Ta valitses regendina ka Ladislaus Postumuse ning Tirooli hertsogi Sigismundi eest ning põhimõtteliselt oli tal võim ka Ungari ja Böömimaa üle. Ent kui noor ertshertsog ja kahekordne kuningas ootamatult suri, ei suutnud Friedrich oma nõudmisi Ungari ja Böömimaa troonidele läbi suruda ja nii lükkus Habsburgide ülemvõimu kehtestamine neis veel 70 aasta võrra edasi (aastani 1526). Kuid 1457. aastast sai Friedrichist Austria valitseja, ehkki 1463. aastani oli ta kaasvalitsejaks vend Albrecht VI. Tirooli valitses aga Friedrichi sugulane Sigismund, kes oli tema peale vihane, sest ta oli püüdnud Tirooli oma võimu alla saada, ning isoleeris end Saksamaa poliitikast. Alles 1490 nõustus Sigismund Tiroolist Friedrichi poja Maximiliani kasuks loobuma.
Keisri algatatud sõjad polnud enamasti edukad. Ta pidi nägema koguni seda, kuidas türklased Steiermarki laastasid ning Ungari viimane tugev kuningas Matyas Corvin 1485 Viini vallutas (see jäi ungarlase residentsiks kuni tema surmani 1490). Ka tema alamad Steiermargis mässasid mitu korda Friedrichi vastu, mis tegi keisri veelgi süngemaks ja endassetõmbunumaks. Siiski suutis ta Steiermargis oma võimu säilitada ning oma pikaldase kindlameelsusega tagada ka Habsburgide valduste ühendamine.
Keiser Friedrich elas 77-aastaseks ning oleks võib-olla valitsenud 16. sajandinigi, kuid 1493 amputeeriti tal gangreeni tõttu jalg ning ehkki ta kosus sellest üllatavalt hästi, suri ta vaid paar kuud hiljem ootamatult. Kas selles oli põhisüü toonaste algeliste vahenditega läbi viidud operatsioonil, pole teada.
Friedrich III märgistas pea kõike endale kuuluvat monogrammiga AEIOU. Selle tõlgendus lühendina ladinakeelsest lausest "Austria est imperare orbi universo" ("Austria saatuseks on valitseda maailma") on küsitav, sest Friedrich hakkas seda kasutama juba väga noorena, kui Austria oli jaotatud mitme Habsburgide liini vahel ja polnud tõenäoline, et maa võiks tõusta Euroopa tugevaimate riikide hulka. Seda ongi tõlgendatud ka muudel viisidel, kuid ikka ladinakeelse lühendina.


Kirjastus.
Kirjastus on trükiseid välja andev (kirjastamisega tegelev) ettevõte.


Hjalmar Mäe.
Hjalmar-Johannes Mäe (11. vkj) 24. oktoober 1901 Tuhala Kuivajõe vald, Harjumaa – 10. aprill 1978 Graz Austria) oli Eesti poliitik ja 1941 – 1944 Eesti Omavalitsuse juht.
Elulugu.
Hjalmar Mäe isa oli Mihkel Mäe ning ema Anna Maria Mäe (sündinud Oit). Hjalmar Mäe lõpetas Jakob Westholmi Gümnaasiumi Tallinnas, Vabadussõja ajal oli H. Mäe Nõmme kaitseliidus jaoskonnaülem.
H. Mäe õppis Berliini ülikooli, Viini ülikooli ja Innsbrucki ülikooli filisoofiateaduskonnas ning Viini ülikooli ja Grazi ülikooli õigusteaduskonnas. Ta promoveeriti 1927 Innsbruckis filosoofiadoktoriks ("dr. phil.") kosmilise füüsika alal, 1930 promoveeriti Grazis riigiteaduste doktoriks ("dr. rer. pol.") põhiseadusõiguse alal ning 1977 promoveeriti Innsbrucki ülikooli loodusteaduskonnas kulddiplomiga.
1921. aastal lennuväes aega teenides arvustas ta sõjaväe sisemist korda ja koosseisu ajalehes Vaba Maa. Selle eest mõisteti talle kaks päeva aresti, millest vabanemiseks ta end teenistuskõlbmatuks tunnistada laskis.
Aastatel 1920–1921 töötas H. Mäe matemaatika-füüsika õpetajana Lenderi tütarlastegümnaasiumis Tallinnas, 1921. aastal kosmograafia lektorina Tallinna kolledžis, aastatel 1923–1924 matemaatika-füüsika õpetajana Rakvere tütarlastegümnaasiumis. Aastatel 1929–1934 oli H. Mäe linnanõunik ja linnakoolivalitsuse juhataja Nõmmel, samal ajal ka Eesti Üleriikliku Raadio Ühingu esimees, ajakirja "Raadio" toimetaja ja Ringhäälingu programmikomitee liige, Nõmme Rahvaülikooli juhataja, Hariduse- ja Rahvamajaseltsi esimees, Kaitseliidu propagandapealik, Noorte Kotkaste vanem, Noorseppade vanem.
1929. aastast alatest oli H. Mäe Kaupmeeste, töösturite, majaomanike ja teiste eraomandust pooldajate erakonna liige ja kandidaat 1929. aasta Riigikogu valimistel. Nimetatud erakond ühines hiljem Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ja Tööerakonnaga Rahvuslikuks Keskerakonnaks. H.Mäe oli Rahvusliku Keskerakonna Harjumaa juhatuse liige ja kandidaat 1932. aasta Riigikogu valimistel.
Vabadussõjalaste liikumises.
H. Mäe astus Rahvuslikust Keskerakonnast välja protestiks rahvahääletusseaduse ja põhiseaduse rikkumisele erakonna juhi, riigivanem Jaan Tõnisson poolt. Samal päeval asus Eesti Vabadussõjalaste Liidu propagandajuhiks.
H. Mäe vangistati 12. märtsil 1934. aastal ning hiljem saadeti asumisele. 1935. aastal mõisteti ta sõjakohtu poolt aastaks tingimisi vangi. 8. detsembril 1935 nimetati ta vapside valitsuse haridusministriks, samal päeval vangistati ta uuesti süüdistatuna mässu kavatsemises, mõisteti 1936. aastal Kõrgema Sõjakohtu poolt kahekümneks aastaks sunnitööle.
H. Mäe vabanes 1938. aasta amnestiaseaduse alusel. Aastatel 1938–1940 oli H. Mäe kaubandusühingu "Dr. Hjalmar Mäe & Ko" omanik.
Teises maailmasõjas.
H. Mäe põgenes 1940. aastal sakslaste ümberasumise abil võltsitud dokumente kasutades Saksamaale. 1941. aasta maikuu alul sõitis H. Mäe Helsingi, kus moodustas Eesti Vabastamise Komitee, mille esimeheks ta ka valiti. EVK poolt määrati ta Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis. Juuni alguses pöördus ta Saksamaale tagasi.
22. juunil 1941 esitas H. Mäe Eesti Vabastamise Komitee esimehe ja Ajutise Valitsuse peaministrina Saksamaa riigikantslerile kaks märgukirja: esimesega määras ta Eesti Vabariigi saadikuks Berliini vahepeal surnud saadiku asemele dr. Massakase ning palus diplomaatiliste suhete taastamist Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel, teises märgukirjaga teatas, Eesti sõdurid on sunniviisil värvatud Punaarmeesse ning palus neil Saksa vägedele vangilangemisel või Saksa rindest ületulekul mitte arvestada sõjavangideks, vaid lasta vabaks ning võimaldada nende tagasipöördumist kodumaale.
Eesti Omavalitsuse juhina.
Saksa-Nõukogude sõja puhkemise järel nimetati H. Mäe Saksa riigi nõuandjaks Eesti küsimustes. 15. septembril 1941. aastal, pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt, nimetati ta Saksa vägede Põhjarinde Väegrupp Nord tagalastaabi poolt ametisse Eesti Omavalitsuse juhina.
5. detsembril 1941 allutati Eesti Omavalitsus ametisse asunud Eesti kindralkomissariaadile. Vaatamata nimetusele Eesti Omavalitsus, kuulus tegelik võim Eesti territooriumil Saksa Riigi Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumi Ostlandi riigikomissariaadi alluvusse, mille esindajaks Eestis oli Eesti kindralkomissar Karl Litzmann.
Saksa tsiviilvalitsuse (Eesti kindralkomissariaat) tegevus Eestis lõpetati 18. septembril 1944. aastal. Sovetivägede sissetungil 1944. aastal lahkus Hjalmar Mäe laevaga Danzigi ning sealt asus ta hiljem Austriasse.
4. jaanuaril 1945. aastal vabastati ta Eesti Omavalitsuse juhi ametikohalt.
1945 – 1978.
USA sõjaväe sissetungil mais 1945 sõitis H.Mäe kindral George S. Pattoni peakorterisse Bambergis, kus esitas märgukirjad nõutades Saksamaal ja Austrias elavate eestlaste kaitse ja mitteväljaandmist Nõukogude Liidule ning Eesti sõdurite mittejälitamist lääneliitlaste poolt, kuna sõdurid olid tema poolt sundmobiliseeritud ja ametnikud täitsid vaid tema määrusi ja korraldusi - mõlema eest vastutab vaid tema üksi. Kindral Pattoni staap võttis tema märgukirjad vastu, H.Mäe ise aga vahistati. Ta oli sõjavangilaagris Freisingis, Moosburgis, Darmstadtis ja Ludwigsburgis, vabanes 1947. aasta alguses. H.Mäe osales Nürnbergi protsessis tunnistajana.
Aastetel 1948–1954 töötas H.Mäe ajakirjanikuna Austrias, seejärel 1954–1958 oli Omavalitsuste Liidu konsultant, 1958–1969 oli ametnik Steiermargi liidumaa valitsuses. Alates 1970. aastast pensionil ning samas tegev ka ajakirjanikuna ja publitsistina.
Hinnangud.
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni hinnangul oli Hjalmar Mäe Eesti Omavalitsuse kõrgemasse juhtkonda kuuluvana koos Saksa ametiasutustega vastutav Saksa okupatsiooni ajal toime pandud kriminaalsete tegude eest ning kaudselt vastutav ka nende nõusolekul Saksa okupatsiooni ajal formeeritud sõjaliste üksuste ja politseipataljonide tegude eest väljaspool Eesti piire.
Komisjoni väitel:"Autonoomia võimaldas direktooriumil eelkõige säilitada need politseistruktuurid, kes tegid koostööd sakslastega Eesti juutide ja mustlaste vastu haarangute korraldamisel ja nende tapmisel ning nende eestlaste jälitamisel ja tapmisel, keda peeti okupeerijate vastasteks. Nimetatud politseistruktuurid liideti lõpuks Julgeolekupolitseiks. Samuti hõlmas direktooriumi tegevus eestlaste ebaseaduslikku värbamist sunnitööle või sõjaväeteenistusse Saksa armeesse."
Isiklikku.
Hjalmar Mäe oli abielus Erica Uhlbergiga.


Karl-Siegmund Litzmann.
Karl-Siegmund (Sigismund) Litzmann (1. august 1893 Minden, Vestfaal – august 1945 Kappeln, Schleswig-Holstein) oli saksa okupatsiooni ajal Teises maailmasõjas Saksamaa Ida-alade ("Ostland") Riigikomissariaadi Eesti kindralkomissar ("Generalkommissar für Estland") asukohaga Tallinnas. Ta määrati ametisse SA-Obergruppenführeri auastmes 5. detsembril 1941 ja vabastati seoses Eesti mahajätmisega saksa vägede poolt 17. septembril 1944.
Elukäik.
Karl-Siegmund Litzmann sündis toonase ooberstleitnandi Karl Litzmanni (1850–1936) ja tema abikaasa Clara (sünd Ossent) pojana. Tema kooliaeg möödus vastavalt isa teenistuskohtadele Berliinis, Colmaris (Essen), Plönis (Holstein), Brombergis (Lääne-Preisimaa), Dessaus (Anhalt) ja lõpuks uuesti Berliinis. 1905. aastal astus ta kadetikooli. Märtsis 1911. aastal omistati talle lipniku auaste ja ta astus Erfurtis asuvasse 6. ratsastatud kütirügementi. Sealt siirdus ta 1912. aastal Potsdami sõjakooli ja 1913. aastal Paderborni (Vestfaal) ratsakooli. Seal ülendati ta novembris leitnandiks.
Esimene maailmasõda.
Esimesest maailmasõjast võttis Litzmann osa alates 2. augustist 1914. rühma- ja patrullijuhina 6. ratsastatud kütirügemendis. Sama aasta novembris suundus ta teenima kompaniiülemana 261. jalaväe reservrügementi. See väeosa allus Lodzis asuvale 3. kaardiväediviisile, mille juhiks oli tema isa, kindral-leitnant Karl Litzmann.
1917. aastal oli ta ühe korpusekomando käsundusohvitser ja hiljem sideohvitser ühes Austria-Ungari diviisis. 1918. aastal teenis ta kompanii- ja hiljem pataljoniülemana kaardi-füsileerrügemendis.
Karl-Siegmund Litzmann sai I maailmasõja jooksul kolm korda haavata.
Kahe sõja vaheline periood.
Kuulus 1919. aastal vabakorpuse võitlejana maalaskurite korpusesse. Alates 1920. oli tegev Heimwehris, Ida piirikaitses ja Ida välikütiüksuses.
Pärast sõja lõppu, 1919. aastal suundus ta suurmaavaldaja Carl Wentzeli juurde Teutschenthali Halle lähedal, kus ta õppis põllu- ka metsamajandusettevõtte juhtimist. Tema erialaks oli looma- ja hobusekasvatus, samuti metsamajandus. 1921. aastal võttis ta Wentzelilt üle Insterburgis, Ida-Preisimaal asunud Althof-Didlackeni mõisa juhtimise.
1929. aasta kevadel astus Litzmann NSDAP liikmeks, oli Danzigi ja Ida-Preisimaa SA asutaja. 1931. ülendatakse ta SA-Standartenführeriks ja nimetatakse SA juhiks Ida-Preisimaal (SA Obergruppe I). Oli selle juht kuni septembrini 1933. 27. juunil 1933. ülendatakse SA-Obergruppenführeriks. Sai ka Partei kuldaumärgi.
1932. aastal valiti ta Preisi maapäeva liikmeks. Kuulus selle põllu- ja metsamajanduse komisjonidesse. Pärast Preisi maapäeva likvideerimist 12. novembril 1933 sai Litzmann Saksa Riigipäeva ja Preisi riiginõukogu liikmeks. 1933. aasta aprillist oktoobrini oli Preisi siseministeeriumis erikomissariks.
1933. aasta sügisest kuni 1934. aasta suveni oli SA Obergruppe II (Pommeri, Mecklenburg, Hamburg, Schleswig-Holstein) juht. Alates novembrist 1933 kuni detsembrini 1934 oli erinevate hobusekasvatuse ja ratsaspordi ametite juht ja olümpiakomitee liige ratsaspordi alal.
1934. aastal pääses ta hädavaevu hukkumisest. SA-Obergruppenführer Litzmanni nimi oli likvideeritavate nimekirjas, mis koostati seoses Ernst Röhmi ja teiste SA juhtide kõrvaldamisega (30. juuni 1934). Litzmanni isa, kindral Karl Litzmann oli Saksa Riigipäeva ja Riiginõukogu spiiker ning Adolf Hitleri eeskuju ning viimane ei soovinud enda iidoli poja hukku. Pärast putši viidi ta üle peavalitsuse ülemaks kõrgemasse SA juhatusse.
1934. aastal sai Litzmann ülesande luua Riigi ratsakool Berlin-Zehlendorfis, mis pidi muuhulgas valmistama ette ratsutajaid 1936. aasta Berliini olümpiamängudeks. Pärast seda oli ta riigiinspektor ratsutamise- ja sõiduväljaõppe alal eelsõjaväelise väljaõppe ülesandega.
Litzmann teostas aastail 1930–1933(?) korduvaid pikemaid reise Poolasse, Leetu, Lätise, Ungarisse, Jugoslaaviasse ja Itaaliasse. Sooritas 14-päevase ratsamatka läbi Ungari.
Teine maailmasõda.
1. septembrist 1939 suundus Litzmann taas sõjaväljale. Ta tegi ühe Ida-Preisi ratsarügemendi eskadroniülemana kaasa sõjakäigud Poola, Hollandisse, Belgiasse ja Prantsusmaale. Osales luureüksuse ülemana sõjakäigul Venemaale kuni Smolenskini.
1941. aastal teatati avalikult, et Wehrmachti ja SA jaoks ei ole ratsaväeline õpetus enam vajalik. Litzmann vabastati kõigist muudest ülesannetest ja leidis rakendust Eestimaa kindralkomissarina. Veel enne Eestisse saabumist vahetasid perekond Litzmannid naise nõudmisel oma nime Lietzmanniks (et mitte sattuda halvakõlalise nimega naerualusteks), kuid erinevalt naisest kirjutas Karl-Siegmund dokumentidele endiselt alla „Litzmann“. Eestis ilmuvad ajalehed nimetasid teda alati uue nimega. Selle peale hakati rahvasuus litse kutsuma "lietzideks".
Tegevus Eestis.
Karl-Siegmund Litzmann määrati Eesti kindralkomissariaadi kindralkomissariks alates 5. detsembrist 1941. Tallinnasse jõudis ta päev varem, 4. detsembril. Järgmisel päeval võttis ta Kadrioru lossis saksa vägede armeegrupi Nord tagalaülem kindral Franz von Roques'ilt asjaajamise üle. Päeva peeti niivõrd tähtsaks, et Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium soovitas kõigil majaomanikel sellel puhul lipud välja panna.
Seoses Eesti üleminekuga sõjaväe valitsusalast tsiviilvalitsuse alla kuulutas Litzmann uues ametis esimese asjana välja Eesti ala jagamise kuueks piirkonnakomissariaadiks ja määras nende etteotsa piirkonnakomissarid.
Vabastati ametist seoses Eesti mahajätmisega saksa vägede poolt 17. septembril 1944.
1944. aastal, kui saksa väed jätsid Eesti maha, sai Litzmannist Waffen-SSi ohvitser. 1945. aasta kevadel osales ta lahingutes Ungaris ja Tšehhimaal. Mais 1945 suundus Litzmann valenime kasutades oma õe juurde Kappelni Schleswig-Holsteinis ja suri seal sama aasta augustis ebaselgetel asjaoludel.
1946. aasta kevadel maeti ta Brandenburgi uue maavalitsuse poolt Karl Litzmann seeniori testamenti täites perekonna hauakambrisse Neu Globsows, Stechlin-See lähedal (80 km Berliinist põhjas).
Isiklikku.
Karl-Siegmund Litzmanni õe Amelie poeg abielust juudi päritolu arhitekti Walter Lehweßiga oli tuntud saksa hävituslendur ja Rüütliristi kavaler Walter Lehweß-Litzmann (1907–1986).
Tsitaat.
Mul ei ole eesti rahva ees saladusi ja seepärast ma võin igal ajal ausasti kõnelda ja vastata.
Uskuge mind, kõik korraldused, mis on antud minu või Eesti Omavalitsuse poolt, antakse pärast põhjalikku kaalumist ja nõupidamist asutiste ning eriteadlastega. Mulle on täiesti selge, et need korraldused on sageli karmid, üksikisikule ehk tihti arusaamatud ja et nad võivad näida teinekord isegi ebaõiglastena. Säärasel korral on alati olnud mingi raskeltkaaluv põhjus üldsuse huvides, mis mind sundis sellelaadilisele sammule.
Viited.
Litzmann, Karl-Siegmund
Litzmann, Karl-Siegmund
Litzmann, Karl-Siegmund


Kirjastamine.
Kirjastamine on trükiste (raamatute, ajalehtede, ajakirjade jmt) väljaandmisele suunatud tegevus.
Kirjastamine koosneb trükise väljaandmise ettevalmistamisest (koostamisest, autoritelt tekstide hankimisest jmt); tekstide toimetamisest, küljendamisest, kujundamisest jne; trükkimise korraldamisest ning levitamisest, mis on müük või (vähestel juhtudel) tasuta jagamine.
Trükkimise ja müügiteenused ostetakse kas trükikojalt ja raamatumüüjatelt või kasutatakse kirjastusele endale kuuluvat trükikoda ja/või müügivõrku.


Vaenlane ei maga.
"Vaenlane ei maga" on ansambli Vennaskond album, mis ilmus 1993. aastal. Album on välja antud ainult kassetina.


Helikassettide loend.
Helikassettide loend loendab helisalvestisi helikassettidel.


Võluri tagasitulek.
"Võluri tagasitulek" on ansambli Vennaskond album, mis ilmus 1994. aastal.


Vesiliiv.
Hoiatussilt vesiliiva esinemisest, mille juures olevasse veekogusse ei tohi ujuma minna
Vesiliiv on veest üleküllastunud liiv, mis esineb enamasti liivaste kallastega jõgede suudmealal.
Vesiliiv tekib siis, kui liiv on veest üleküllastunud. Veest küllastatus tähendab seda, et liivaterade vahel, kus enne oli õhk, on nüüd vesi. See aga ei tohiks hõõrdumist terade vahel vähendada, mistõttu peab vesiliiv olema veest üleküllastunud. See tähendab seda, et vett on veel rohkem, mis sunnib kohati liivaterasid üksteisest eemalduma ja vähendab nendevahelist hõõrdumist, mistõttu vesiliiv ei kanna enam inimest nii nagu kuiv või veest küllastunud liiv. Veest küllastunud liiv kannab inimest isegi paremini kui kuiv liiv. Seda on ilmselt rannas kõik tähele pannud, et märg liiv on astumisel palju kindlam toetuspind kui kuiv. Selle põhjuseks on see, et hõõrdumisele liivaterade vahel lisanduvad veemolekulide vahelised sidemed. Seetõttu saab märjast liivast ehitada liivalosse jms, mis kuiva liiva puhul on võimatu.
Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole vesiliiv eriti ohtlik. Vesiliiva vajunud inimene võib sellesse uppuda vaid sel juhul, kui ta rabeldes ennast sügavamale liiva kaevab. Vesiliiva tihedus on umbes 2 g/cm³, mis teeb sellesse uppumise ligi kaks korda väiksema tihedusega inimesele suhteliselt keeruliseks. Pealegi ületab vesiliiva paksus väga harva ühte meetrit.
Vesiliiva veerežiimi võib muuta kuivamine ja vee lisandumine ning selle tagajärjel võib vesiliiva kandvus muutuda; seda arvestatakse ehitiste kavandamisel ja rajamisel.


Mihhail Bakunin.
Mihhail Aleksandrovitš Bakunin (Михаил Александрович Бакунин; 18./30. mai 1814 Tveri kubermang – 1. juuli 1876 Bern) oli vene anarhist, revolutsionäär ja filosoof, keda peetakse sageli ka anarhismi isaks.
Lapsepõlv ja sõjaväeteenistus.
Bakunin pärines vene põlisaadlist. 14-aastaselt saadeti ta Peterburi Suurtükiväe sõjakooli ning peale selle lõpetamist teenis ta kuni 1835. aastani ohvitserina Minskis ja Hrodnas. Pärast erruminekut elas Bakunin alates 1834. aastst Moskvas, kus tutvus N.V. Stankevitšiga ja V.G. Belinskiga ning liitus "Stankevitši-Belinski ringikesega“. 1840. aastal Sõitis Bakunin välismaale, alguses Saksamaale, kus õppis mõne aja Berliini ülikoolis K. Ferderi ja F. Shellingu juures. 1842. aastast elas Bakunin Berliinis, Pariisis, Brüsselis ja Šveitsis. Pariisis tutvus ta lähemalt Karl Marxi ja Pierre-Joseph Proudhoniga. 1848. aastal võttis Bakunin osa Slaavi Kongressist Prahas, mis lõppes ülestõusuga, mille üheks juhiks ta oli.
Vangipõli.
1849. aasta mais Dresdenis vallandunud vastuhakkamisel sattus Bakunin revolutsionääride etteotsa ja nende kujundatud valitsuse liikmeks. Selle eest karistas Saksimaa ja Austria kuningriigi kohus teda surmanuhtlusega, mis hiljem asendati eluaegse vangistusega. 1851. aastal anti Bakunin üle Venemaa võimudele. Hoolimata mõjukate omaste palveist keiser Nikolai I-le, paigutati ta Peeter-Pauli ning hiljem Schlüsselburgi vanglasse. 1857. aastal saadeti ta Siberisse, kus oli Irkutskis lähemas kontaktis oma nõo, Ida-Siberi kindralkuberneri Nikolai Muravjov-Amurskiga.
Põgenemine.
1860. aastal põgenes Bakunin Jaapani ja Ameerika kaudu Londonisse, kus mõnda aega töötas koos Alexander Herzeni ja Nikolai Ogarjoviga. Pärast ebaõnnestunud katset organiseerida abi Vene võimuga pahuksisse sattunud poolakatele 1863. aasta Jaanuariülestõusu ajal, siirdus Bakunin järgmisel aastal Itaaliasse, kuhu jäi 1867. aastani. Seal loobus ta oma endistest teooriatest, mille lõppsihiks oli kõigi slaavlaste vabastamine ja nende ühendamine föderatiivseks slaavi riigiks. Hinnates ümber oma suhtumise riiklikesse vormidesse ja revolutsioonilisse taktikasse, rajas Bakunin alused oma kuulsale õpetusele anarhiast.
Tegevus anarhistina.
1864. aastal võeti Bakunin I Internatsionaali liikmeks. Oma tegevusega tõi Bakunin sellesse organisatsiooni palju lahkhelisid ning seetõttu heideti ta 1872. aastal sealt välja. 1871–1874 kirjutas ta oma suuremad teosed: "L'empire knouto-germanique et la révolution sociale" ("Nuudi-Germaani impeerium ja sotsiaalne revolutsioon") ja "Государственность и анархия" ("Riiklus ja anarhia"). Tema anarhistliku teooria tuumaks on proletariaadi diktatuuri ja riikluse kõikide vormide eitamine.
Bakunin oli 1864. aastast vabamüürlane loožis "Il Progresso Sociale".
Elu lõpus tõmbus ta avalikust elust tagasi ja veetis elu kaks viimast aastat Itaalias.


Virulase koobas.
Koobas on suhteliselt lai, kuid suuremas osas väga madal. Pildil on koopauurija Martin Liira.
Virulase koobas on Eesti pikim karstikoobas Tuhala maastikukaitseala Tuhala karstialal Harjumaal.
Koopa peakäigu pikkus on 58 meetrit (2003). Inimese poolt läbitavate käikude kogupikkus on 90 meetrit. Koopa maht on ligikaudu 40...45 m³.
Ajakirjanduse andmeil avastati Virulase koobas 1997. aastal, kuid see ei vasta tõele. Koopasuu on praktiliselt Virulase talu õuel ning koobast on varem kasutatud toidukraami hoidmiseks ja mobilisatsiooni eest varjamiseks, mistõttu hoiti koopa olemasolu saladuses. Korrektsem oleks öelda, et 1997. aastal sai ka laiem avalikkus koopa olemasolust teadlikuks. Koobast on mainitud juba 1987. aastal ilmunud raamatus Eesti NSV koopad. Koopasse on võimalik siseneda ka inimesel, ehkki edasi saab liikuda vaid roomates, sest vaid vähestes kohtades ületab koopa kõrgus poolt meetrit.
Koobas on uuristatud Oandu lademe lubjakivisse. Koopas leidub rohkelt rugooside kivistisi.
Koopa geograafilised koordinaadid on:.
Koobast on uurinud Ülo Heinsalu 1986. aastal ja Tartu Ülikooli tudengid Martin Liira, Lauri Palumets ja Hendrik Proosa 2003. aastal.


Jõelähtme vald.
Jõelähtme vald on kohalik omavalitsusüksus Eestis Harju maakonnas, Tallinnast idas.
Ajalugu.
Jõelähtme vald peab valla moodustamise ajaks Jõelähtme vallavolikogu esimese koosoleku toimumise päeva, 19. jaanuari 1891. Toona ühinesid Jõelähtme vallaks kuus mõisavalda – Jõelähtme, Jägala, Kostivere, Ülgase, Kodasu ja Rummu – ning Jõelähtme kirikumõis. Vallas elas siis 982 inimest.
Asustus.
Valla keskus on Jõelähtme küla.
Külad.
Aruaru, Haapse, Haljava, Ihasalu, Iru, Jõelähtme, Jõesuu, Jägala, Jägala-Joa, Kaberneeme, Kallavere, Koila, Koipsi, Koogi, Kostiranna, Kullamäe, Liivamäe, Loo, Maardu, Manniva, Neeme, Nehatu, Parasmäe, Rammu, Rebala, Rohusi, Ruu, Saha, Sambu, Saviranna, Uusküla, Vandjala, Võerdla, Ülgase.
Saared.
Allu, Koipsi, Laikari, Lõuna-Malusi, Põhja-Malusi, Rammu, Rohusi, Umbloo, Vahekari
Välislingid.
Jõelähtme vald


Anarhist.
Anarhist on anarhia pooldaja, isik, kes näeb selles harmooniat ja ühiskondlike suhete ideaali (Sébastien Faure: "Kes eitab autoritaarsust ja võitleb selle vastu, on anarhist.").


Suguti.
Suguti on isaslooma sugutamiselund.
Imetajatel on suguti ehk peenis ("penis") ühtlasi ka kusemiselund. Teistel imetajatel peale inimese nimetatakse seda ka kürvaks (nimetav: kürb'"). Paljudel imetajatel on peenises peeniseluu. Inimesel on peeniseluu taandarenenud.
Peenise kujutis ehk fallos on oluline sümbol mitmetes kultuurides.


Vagina dentata.
"Vagina dentata" ehk hambuline tupp on folklooris esinev hambuline naisetupp, mis ohustab mehi vigastuse või kastratsiooniga. Selleteemalisi rahvajutte kasutatakse tihti hoiatusena vägistamise ja võõrastega seksimise eest.
Motiivi on kasutatud õudusfilmides ja raamatutes, samuti Lõuna-Aafrikas tarvitatava vägistamisvastase seadme Rape-aXe loomisel. Neal Stephensoni ulmeromaanis "Lumevaring" kannab tegelane Y. T. vägistamisvastast seadet, mida hüütakse "dentata".


Kuritegu.
Tänapäeva lääne ühiskonna poolt omaks võetud seisukohtade kohaselt kuulub kuriteo tunnuste hulka vältimatult teo toimepanija süü. Selleks, et saaks rääkida kuriteost, peab teo toimepanija olema süüdi nii oma tegevuse ("actus reus") kui ka oma tahtluse ("mens rea") poolest. Ainsaks erandiks on garantiivastutus, mille puhul võib isik olla süüdi ka siis, kui ta ei tahtnud midagi halba. Koos teiste tunnustega moodustub igal konkreetsel juhul kuriteo koosseis.
Kuriteo koosseisu koos süü küsimuse selgitamisega teeb kindlaks pädev kohus. Kohtu otsus on pärast selle jõustumist alus kuriteos süüdi oleva isiku karistamiseks.
Eesti.
Eestis on kuritegu karistusseadustikus (KarS) sätestatud süütegu, milles süüdi olevale füüsilisele isikule on seaduses ette nähtud rahaline karistus või vangistus või juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine.
Kuritegusid võib kahjustatava õigushüve alusel liigitada järgmiselt: isikuvastane, varavastane, omandivastane, keskkonnavastane, riigivastane, poliitiline, ametialane, majanduslik jne.
Teatud kuritegude puhul võib kannatanu puududa või siis käsitletakse ohvrit abstraktselt (ühiskondlik moraal, elukvaliteet vms). Sellisteks kuritegudeks on teatud juhtudel näiteks KarS § 178 (Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine), KarS § 424 (Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis) jm.


Kiipsaare nukk.
Kiipsaare tuletorn on aktiivsete rannaprotsesside tagajärjel jäänud lainete meelevalda.
Kiipsaare nukk on neem Vilsandi rahvuspargis Harilaiu loodetipus Saaremaal.
Kiipsaare nukk on geoloogiliselt väga huvitav koht, sest tema asukoht on aja jooksul märkimisväärselt muutunud. Lainetuse mõjul on neem liikunud läänest ida suunas. Selle tõestuseks on Kiipsaare tuletorn, mis ehitati neeme keskele, kuid on tänaseks jõudnud merre.
Kiipsaare nukk oli filmi "Somnambuul" tegevuspaigaks.


Viinapuuistandik.
Viinapuuistandik ehk viinapuuistandus ehk viinamarjaistandik ehk viinamarjaistandus on koht, kus kasvatatakse viinapuid, et saada viinamarja värskelt tarvitamiseks või veini või rosinate valmistamiseks.
Viinapuuistandikke nimetatakse ka viinamägedeks, kui nad asuvad mäenõlvadel ja viinapuuaedadeks ehk viinamarjaaedadeks, kui nad asuvad tasasel maal.
Mäenõlvu kasutatakse tihti sellepärast, et teisi kultuure ei saa seal kasvatada. Peale selle on lõunapoolsed mäenõlvad soodsad viinapuudele, mis vajavad palju päikesepaistet. Olenevalt maapinna kallakusest kasutatakse viinamägede juures tugevamaid või nõrgemaid kuivmüüre.
Viinapuuistandikud paiknevad sageli sellisel mullal, mis teiste kultuuride jaoks hästi ei sobi. Mõned kõige paremad veinid saadakse viinapuudest, mis kasvavad väga kivises mullas päris järskudel nõlvadel, kus enamiku teiste kultuuride kasvatamine ei tasu ära.
Põhjapoolkeral peetakse viinapuuistandiku ideaalseks asukohaks lõunasuunalisi mäekülgi (et viinamari võimalikult hästi küpseks) kuiva kliimaga paigas (et vähendada haiguste ohtu), kus pinnas on hästi dreenitud (et viinamari poleks vesine) ja väheviljakas (muidu kasvatab viinapuu rohkem lehti kui vilju).
Prantsusmaal kohtab kliima tõttu müüriga ümbritsetud viinapuuistandikke peamiselt Burgundias ja Chablis's. Maailma kuulsaim müüriga ümbritsetud viinapuuistandik on Vougeot's asuv Clos de Vougeot, mis kuulub Côte de Nuits' veinipiirkonda.


Harilaiu tuletorn.
Harilaiu tuletorn on tuletorn, mis asub Lääne maakonnas Vormsi vallas Harilaiul.
Tuletorni tuli vilgub aastaringselt pimedal ajal. Tuli põleb 2 sekundi vältel, mille järel on 2 sekundit kustutatud. Sõltuvalt torni poole vaatamise suunast võib see paista punane, roheline või valge.
Tuletorn moodustab Harilaiu alumise tulepaagiga liitsihi.
Tuletorni projekteeris Armas Luige. See ehitati tema juhatamisel 1940. aastal.


Kiipsaare tuletorn.
Kiipsaare tuletorn (tänapäeval tegelikult päevamärk) asub Saaremaa läänerannikul Harilaiu loodeosas paikneva neemiku keskel.
1933. aastal valminud Kiipsaare tuletorn on 26 meetri kõrgune betoontorn. Algselt ehitati see ligikaudu 100-150 meetri kaugusele rannast, kuid paikneb tänapäeval rannajoone muutumise tõttu meres.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on.
Juulis 2009 on tuletorni kalle senise 8–9° asemel vaid 1–2°.
Märgi number VTA nimekirjas oli 921.


George Orwell.
George Orwell (tegelik nimi Eric Arthur Blair; 25. juuni 1903 Indias Bihari provintsis – 21. jaanuar 1950) oli inglise kirjanik.
Kirjanikunime Orwell võttis ta Orwelli jõe järgi East Anglias.
Elukäik ja looming.
Georg Orwell sai hariduse Etoni kolledžis. Aastail 1922–1928 teenis ta Birmas Briti Impeeriumipolitseis; lahkus protestiks koloniaalvägivalla vastu ("Birma päevad", 1934). Birmas sai temast veendunud kolonialismivastane.
Järgmised kaks aastat elas ta Pariisi vaestekvartaleis ja siirdus siis Inglismaale õpetajaks ("Pariisi ja Londoni heidikud", 1933). Hiljem töötas ta ühes raamatukaupluses ja lähenes töölisliikumisele ("Tee Wigani kaile", 1937).
18. juulil 1936 puhkes Hispaania kodusõda. 15. detsembril 1936 sõitis Orwell umbes 25-liikmelise brittide rühma kooseisus Katalooniasse ning astus 30. detsembril Barcelonas trotskistliku P. O. U. M.-i antifašistlikusse miilitsasse. Jaanuari algul 1937 saadeti Orwell Alcubierresse rindele; kuu lõpul viidi kapralina üle Aragóni rindele Inglismaalt saabunud Sõltumatu Tööerakonna väekontingenti, mis teenis P. O. U. M.-i miilitsavägede koosseisus. Aprillis läks Orwell Barcelonasse ja tahtis Madriidi rindele pääsemiseks astuda internatsionaalsesse brigaadi, aga stalinistide arveteõiendamised anarhistide, anarhosündikalistide, vasakpoolsete kommunistide jt. vasakparteidega 3.–7. mail 1937 Barcelonas süvendasid tema senist tõrksust stalinismi vastu ning edaspidi sai temast riigikommunismi leppimatu vaenlane.
10. mail 1937 läks George Orwell alamleitnandina P. O. U. M.-i väesalka tagasi. 20. mail lasi falangistide snaiper tal kõrist kuuli läbi.
14. juunini 1937 oli Orwell ravil ja sellal, kui ta rindele oma vabastamisdokumentide järele läks, kuulutas stalinistide mõju alla sattunud Hispaania valitsus P. O. U. M.-i illegaalseks. Orwell varjas end Barcelonas politsei eest ja 23. juunil 1937 õnnestus tal koos abikaasa Eileen O'Shaughnessyga üle piiri Prantsusmaale põgeneda ("Kummardus Katalooniale", 1938).
Teise maailmasõja ajal teenis ta Kodukaitses ja töötas BBC-s. 1943 asus ta tööle vasakpoolse ajalehe "Tribune" toimetuses, kirjutas regulaarselt poliitika- ja kirjanduskommentaare. Orwell oli tähelepanuväärne publitsist ja esseist, kuid eriti tuntud on ta oma romaanidega "Loomade farm" (allegooria Nõukogude Liidu kohta), 1945) ja Jevgeni Zamjatini eeskujul kirjutatud "1984" (totalitarismi kujutav düstoopia, 1949), millest on tehtud ka film. Hiljem sai temast ajalehe "Observer" kaastööline; selle lehe erikorrespondendina reisis ta Prantsusmaal ja Lääne-Saksamaal.
George Orwell suri 1950. aastal.
Tsitaadid.
"Kui ma oleksin olukorrast pisut paremini aru saanud, oleksin tõenäoliselt ühinenud anarhistidega." (kirjast sõber Jack Commonile, oktoober 1937).
"Iga rida, mille ma alates 1936. aastast olen kirjutanud, on kirjutatud otseselt või kaudselt totalitarismi vastu ja demokraatliku sotsialismi poolt, nagu mina seda mõistan." (1946).
Viited.
Orwell, George
Orwell, George
Orwell, George


Lionel Abel.
Lionel Abel (1910 – 19. aprill 2001 Manhattan) oli juudi päritolu USA kirjanik ja teatrikriitik.
Aastal 1956 sai ta oma "off-Broadway" näidendi "Absalom" eest Obie auhinna.
Algul ta umbusaldas ülikoole, kuni Leslie Fiedleril õnnestus ta meelitada Buffalo ülikooli.
Ta on olnud külalisprofessor draama alal Columbia Ülikoolis, Rutgersi ülikoolis ja Buffalo ülikoolis ja esteetika külalisprofessor Pratti Instituudis. Ta oli 1967–1969 Buffalo ülikooli inglise inglise filoloogia õppejõud, hiljem emeriitprofessor.
Ta paigutatakse autorite seltskonda, kuhu kuuluvad ka Delmore Schwartz, Meyer Schapiro, Clement Greenberg, Robert Lowell, Randall Jarrell, Lionel Trilling, James Agee, Mary McCarthy, Hannah Arendt ja Elizabeth Hardwick.
Ta uuris 20. sajandi prantsuse, inglise ja ameerika näitekirjandust. Teadlasena oli ta edukam kui näitekirjanikuna. Temalt pärineb metateatri mõiste.
Leslie Fiedleri sõnul armastas Lionel Abel väitlusi, esinedes enesekindlalt ka rääkides asjust, mida ta ei tundnud, ning alandades oma oponente.
Ta oli nooruses marksist, kuid hiljem sai temast parempoolne.
Välislingid.
Abel, Lionel
Abel, Lionel
Abel, Lionel


Teatrikriitikute loend.
Teatrikriitikute loend loetleb teatrikriitikuid (teatrietenduste ja näidendite arvustajaid ning näidendeid uurivaid kirjandusteadlasi).


Kriket.
Kriketimatš. Pruun riba on mänguväljak ehk pitch. Mehed mustades pükstes on kohtunikud.
Kriket on pesapallisarnane sportmäng, mis on eriti populaarne Suurbritannias ja Rahvaste Ühenduse maades. Seda mängivad kaks üheteistliikmelist võistkonda kõva rusikasuuruse palli ja puust kurikatega avaral ringjal muruplatsil. Platsi keskel asub väiksem, umbes 22 jardi (umbes 20 meetri) pikkune väljak, mis on kõva ja lame riba maad.
Väljaku kummaski otsas asub puuvaiadest värav. Mängija ühest meeskonnast (söötja) viskab palli ühest väravast teise. Mängija vastasmeeskonnast (lööja) proovib kurika abil hoida ära palli lendamise vastu väravat. Teine lööja seisab söötjapoolses väravas oodates.
Kui lööja lööb palli kurikaga, võib ta joosta teise väravasse ja vahetada sealse lööjaga kohad. Nii võidab ta jooksu (punkti). Lööja meeskond püüab koguda nii palju jookse kui võimalik, samal ajal kui söötja meeskonna liikmed toimetavad palli ühte väravasse. Kui pall lööb väravat samal ajal, kui lähim lööja veel jookseb, siis on see lööja mängust väljas. Lööja on mängust väljas ka näiteks juhul, kui ta ei suuda väravat palli eest kaitsta või kui mõni püüdja tema löödud palli õhust kinni püüab.
Välja läinud mängija asendatakse meeskonna järgmise lööjaga. Kuna väljakul peab alati olema kaks lööjat, siis juhul, kui kümnes lööja on väljas, vahetavad meeskonnad rollid ning periood loetakse lõppenuks. Olenevalt reeglitest, võib mängida ühe või kaks perioodi. Tavaliselt on ära määratud kindel arv lubatud pallisööte, mis määravad ära ka mängu kestuse. Kohtumise võidab see meeskond, kes on kogunud enam jookse.
Kriket on olnud tunnustatud sport juba sajandeid. Tänapäevane kriket on pärit Inglismaalt ning populaarne eelkõige Rahvaste Ühenduses. Mõnes Lõuna-Aasia riigis, näiteks Indias, Pakistanis, Bangladeshis ja Sri Lankal on ta kõige populaarsem spordiala.
Inglismaal on kriket kultusmäng, ausa mängu etalon. "See pole miski kriket" on inglaste väljend ebaausa käitumise puhul.
Kohtumine võib kesta kuus või rohkemgi tundi päevas kuni viie päevani ühes mängu formaadis. Tee- ja lõunapausid ning rikas terminoloogia võivad võhiku segadusse ajada. Fännidele pakuvad kriket ja rivaalitsemine parimate kriketit mängivate rahvaste vahel meelelahutust ning sportlikke saavutusi.
Kriketi reeglid.
Kriketi mäng on kooskõlastatud 42 reegliga, mis on välja arendatud Marylebone´i Kriketi Klubi ja peamiste kriketit mängivate rahvaste poolt. Mõningates mängudes võib kokkuleppeliselt teatud reegleid muuta. Lisareeglid on kooskõlas peamiste mängureeglitega, kuid neid võib muuta vastavalt olukorrale.
Mängijad ja ametiisikud.
Iga meeskond koosneb üheteistkümnest mängijast. Oma peamistele oskustele toetudes võib mängija olla spetsiaalselt kas "lööja" või "söötja". Tasakaalustatud meeskonnas on enamasti viis või kuus lööjat ja neli või viis söötjat. Mängijat, kes on silmapaistev mõlemas rollis võib nimetada "universaal-mängijaks". Söötjate meeskonnast võtab üks mängija sisse väravavahi positsiooni, mis on kõrgelt spetsialiseeritud pallipüüdja positsioon.
Kohtumist juhivad kaks väljaku-kohtunikku. Üks kohtunik seisab sööstja poolse värava taga ja juhendab enamike otsuste tegemist. Teine väljaku-kohtunik seisab aktiivsest lööjast vasakul käel ("square leg"). See punkt annab kohtunikule parema ülevaate lööjast ning nii on tal lihtsam aidata teha lööjaga seotud otsuseid. Mõningates profi-kohtumistes võidakse arvamust küsida ka "kolmandalt" väljaspool väljakut asuvalt kohtunikult ("off-field umpire"), kellel on kasutada videosalvestused. Rahvusvahelistes kohtumistes kindlustab see kohtunik mängu legaalsuse ja vaimu.
Mängijad.
Meeskond koosneb üheteistkümnest mängijast. Sõltuvalt parimatest oskustest võidakse mängijat lugeda kas batsmaniks (lööjaks) või bowleriks (pallijaks). Balansseeritud meeskonnas on tavaliselt 5–6 lööjat ja 4–5 pallijat. Üks mängija meeskonnast kes pallib võtab ühtlasi enda ülesandeks wicket-keeper'i töö mis on ühtlasi vägagi tähtis väljakumängija positsioon. Mängija, kes on ühtviisi tugev nii pallimises kui löömises nimetatakse all-rounder'iks. See, kes on hea lööja ning wicket-keeper loetakse wicket-keeper/batsman'iks, mida osad inimesed peavad samuti teatud tüüpi all-rounder'iks. Vahetevahel võidakse wicket-keeper valida oma oskuste tõttu lööjana kusjuures vastaskandidaat võib olla hea wicket-keeper aga mitte nii heal tasemel lööja.
Kohtunikud.
Mängu jälgib kaks kohtunikku. Üks neist seisab wicketi taga sellel väljaku poolel kust toimub pallimine ja jälgib mängu sealt. Teine kohtunikest seisab lähedal sellisele väljakupositsioonile nagu "square leg", mis annab küljelt ülevaate batsmani kohta ja ühtlasi abistab ta otsuste tegemisel mille puhul temal on parem ülevaade toimuvast. Mõnedel proffde mängudel võidakse kasutada veel kolmandat kohtunikku kes ise väljal ei ole ning tema ülesanne on abistada telerist näidatavate sündmuste kordustega. Rahvusvahelistel mängudel tagab väljakult eemal olev kohtunik mängu vastavuse kõigile reeglitele ning mängu headele tavadele.
Skoorilugejad (scorers).
Mängus kasutatakse kahte skoorilugejat ning tavaliselt on selleks mõlema meeskonna poolt üks inimene. Ametlike reeglite kohaselt peavad skoorilugejad kirja panema kõik jooksud (runs), wicketid ja (kus vaja) pallitud overite arvu. Nad peavad kohtunike märguannetele vastama andes sellega teada, et on kohtuniku märguandest aru saanud ning lisaks sellele kontrollivad ka aeg-ajalt skooride vastavust omavahel ning kohtunikega. Praktikas kirjutavad skoorijad üles ka näiteks pallijate tulemusi, overite aega, meeskonna keskmisi tulemusi ning muud statistikat. Rahvusvahelistel ning rahvuslikel kriketivõistlustel nõuab meedia tihtipeale vastavaid andmeid ka endale, et neil oleks lihtsam kommenteerida ning seepärast peavad mitteametlikud skoorilugejad arvestust ajakirjanike jaoks. Ametlikud skoorijad teevad vahetevahel vigu kuid vastupidiselt kohtunike veale saab neid alati peale matshi parandada.
Mänguväli.
Standardne kriketiväljak kus on näha kriketi pitch'i (ehk pallimise ala, pruun), väljaku lähim sisemine osa (close-infield, heleroheline) 15 jardi/13,7 meetri ulatuses löömiskorral olevast batsmanist, sisemine osa (roheline, seespool valget 30 jardi/27,4 meetri ringi) ning ääreväli (outfield, tumeroheline) mõlemas välja otsas asuvate ekraanidega.
Wicket koosneb kolmest puupulgast mis on püstiselt maasse torgatud ja kaetud kahe puupulgaga mida kutsutakse "bails'iks".
Pitch ehk pallimisala.
Enamus mängust toimub väljaku keskel, ristküliku kujulisel alal mida katab väga madal rohi ja mida kutsutakse "pitch'iks". Pitchi mõõdud on 10 × 66 jalga (3.05 × 20.12 m).
Mõlemas otsas on kolm püstist pulka (stumps). Kaks puidust pulka (bails) katavad stumpe – nende otstesse on tehtud vastavad rennid. Bailsid puutuvad omavahel otstega kokku. Iga komplekti millesse kuuluvad kolm stumpi ja kaks bailsi nimetatakse wicketiks. Pitchi otstes on ära märgitud lööjale mõeldud ala ning teisel pool otsas pallija ala kuhu pallija jookseb oma pallimisvoorus pallima. Seda väljaku ala kus batsman hoiab oma kurikat (paremakäelisel lööjal parem väljaku pool, vasakukäelisel vasak pool) nimetatakse "off-side" väljakupooleks ning teist poolt "leg side"'iks.
Jooned mis on kas värvitud või joonistatud pitchile tuntakse nimetuse all "creases". Crease'sid kasutatakse selleks, et määrata kindlaks kas batsman on mängust väljas või mitte ning kas pallimine toimus korrektselt või mitte.
Väljaku osad.
Ühe inninguga mängdel millel peab olema kindel arv korrektseid pallinguid on väljal kaks lisamarkeeringut. Välja keskele, pitchi ümber värvitakse ovaal 30 jardi/27,4 meetri raadiuses igast wicketist. Seda joont tuntakse kui "circle" ning ta jagab välja outfieldiks ning infieldiks. Kaks 15 jardist/13,7 m ringi mis mõlemad on wicketite ümber ning on märgitud punktiiriga märgistab close-infieldi. Infield, outfield ja close-infield kasutatakse fieldingul piirangute seadmiseks.
Mängijate asetus.
Battiv (lööv) meeskond on väljakul alati kahe mängijaga. Üks lööja keda nimetatakse striker'iks võtab palli vastu ning üritab kas kaitsta või palli lüüa (et jookse saada). Tema partner seisab teisel pool pitchi (pallija poolel) ning teda kutsutakse non-striker'iks.
Väljakul mängiv meeskond ehk fielding meeskond on väljakul 11 mängijaga kusjures kogu aeg on üks neist pallija. Palliv mängija peab peale igat overit vahetuma. Wicket keeper, kes tavaliselt on terve matshi selles ametisseisab või on pool-kükkis asendis wickti taga, üritades pallija poolt pallitud palli püüda. Kapten jagab oma ülejäänud üheksa mängijat väljale vastavatele positsioonidele (fielders) üritades katta kogu välja nii palju kui võimalik. Sõltuvalt strateegiast võib mängijate asetus olla absoluutselt erinev. Igal positsioonil on oma kindel nimetus.
The toss ehk mündivise.
Mängu toimumise päeval kontrollivad kaptenid pitchi et kindlaks teha seda millised pallijad sobivad vastava väljakuga ning valivad oma meeskonna 11 mängijat. Mõlema meeskonna kaptenid viskavad seejärel münti selleks, et kindlaks teha see meeskond kelle valida on kas nad battivad või pallivad esimesena.
Overid.
Iga inning on jagatud over'iteks (pallimisvoorudeks). Iga over koosneb kuust järjestikusest "õigest" (legal, vaata "Extras" peatükki täpsustuste kohta) pallingust sama pallija poolt. Ükski pallija ei tohi pallida kahel järjestikusel overil. Overi lõppedes võtab pallija väljakumängija positsiooni ning teine väljamängija läheb pallima.
Peale igat overit vahetatakse battimise ja pallimise pooled ja väljakumängimise positsioonid vahetatakse vastavalt (põhimõtteliselt peegelpildis). Kohtunikud vahetavad kohad sedasi, et see kes enne oli bowleri poolel, läheb square-leg kohtunikuks ning sealt tulev kohtunik pallija otsa poole kohtunikuks.
Inningute lõpp.
1. Kümme batsmani üheteistkümnest on mängust väljas (dismissed).
2. Meeskond kes peab saama vajaliku jooksude arvu võiduks saab need kokku.
3. Etteantud overid on pallitud (ühepäevastel matshidel, tavaliselt 50 overit).
4. Kapten annab teada, et tema inningud on suletud (closed, see ei kehti ühepäevaste, kindla arvu overitega matshile).
Mänguaeg.
Tavaliselt mängitakse kahe inninguga matshid kolme kuni viie päeva jooksul kusjuures iga päev mängitakse vähemalt kuus tundi kriketit. Ühe inninguga matshid mängitakse tavaliselt kuue või enama tunni jooksul päevas. Iga päeva kohta on ette määratud pausid lõunaks ja teeks (lunch and tea) ning lühemad pausid joogiks (kus vaja). Alati on ka väikene paus inningute vahel.
Mängitakse ainult kuiva ilmaga. Lisaks sellele on professionaalses kriketis tavaliseks pallimise kiiruseks üle 90 miili tunnis (144 km/h) ning seepärast on mänguks vajalik hea valgus ja selleks on päevane valgus mis peab olema piisavalt hea, et batsman palli näeks. Vihma ajaks mäng katkestatakse (kuid mitte tibutamise korral) ning sama tehakse ka vähese valguse korral. Mõned ühe päeva mängud mängitakse nüüd proshektorite all kuid v.a. mõned katsetused Austraalias ei kasutata neid pikemates mängudes. Professionaalset kriketit mängitakse välitingimustes ning see tähendab, et Inglismaal, Austraalias, Uus-Meremaal, Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Zimbabwes mängitakse tavaliselt suvel. Lääne-Indias (saared), Indias, Pakistanis, Sri Lankal ja Bangaldeshis mängitakse talvel. Nendes riikides on suvel tsüklonite ja tormide hooaeg.
Battimine.
Batsman seisab battimise alal palli oodates. Puidust kurikas mida batsman kasutab on pikk puidust kurikas mille üks pool on tasane ja teine kolmnurkne. Kui batsman palli kurikaga lööb nimetatakse seda shot'iks või stroke'iks. Kui pall puudutab kurika serva nimetatakse seda edge'iks või snick'iks. Löökide nimetuseda tulenevad löömisel tekkiva kurika teekonna suunast ja sellest kuhu batsmab palli suunab. Sõltuvalt sellest, milline on meeskonna strateegia võib batsman lüüa kaitsvaid lööke, et mitte mängust välja minna või agressiivseid lööke tehes kiiresti jookse koguda.
Batsmanid tulevad lööma kindlas järjekorras mille paneb paika meeskonna kapten. Esimesed kaks positsiooni on nimetusega "openers" ning need kaks mängijat on üldiselt kogemustega lööjad, sest nende vastu pannakse tavaliselt kõige tugevamad pallijad ning ka mängus kasutatav pall on täiesti uus. Peale neid batib meeskond tavaliselt battimise oskustelt langevas suunas, jättes kõige nõrgemad batsmanid viimaseks. Esiteks lähevad siis 5–6 parimat batsmani ning siis all-rounderid ja viimaks pallijad (kes ei ole just tuntud kui eriti head batsmanid). See järjekord võib iga kell muutuda sõltuvalt mängusituatsiooni muutumisest.
Jooksude skoorimine.
Jooksu skoorimiseks on vaja palli lüüa ning joosta pitchi vastaspoolele kusjuures samal ajal jookseb batsmani partner teiselt poolt pitchi battija poolele. Mõlemad jooksjad peavad puutuma maad batsmanile mõeldud joone taga kas ise või siis oma kurikaga selleks, et jooks kirja läheks. Juhul, kui batsman lööb palli hästi võib neil olla võimalus skoorida kaks või enam jooksu. Seda tuntakse kui "running between wickets". Samas ei ole ühtki vihjet või reeglit ning seega ei pea batsmanid kindlasti jooksma kui nad palli on löönud. Juhul, kui batsman on löönud paaritu arvu jookse vahetavad nad oma partneriga pooled ning non-striker batsman hakkab nüüd lööma kuid seda juhul kui ei ole tegemis overi lõpuga (kuna siis pallitakse teiselt poolt pitci ning siis on non-striker juba striker batsman).
Kui väljakumängija (fielder) lööb pulgad wicketilt maha (pall käes) ning sel ajal ei ole batsman oma kindla ala sees (kas ise füüsiliset või siis kurikaga puudutades) on ta mängust väljas (run out). Kui pall läheb üle väljaku piiri loetakse seda 4-ks jooksuks või 6-ks jooksuks kui pall ei ole enne seda maad puuutanud.
Extrad.
Iga jooks mille batsman lööb lisatakse meeskonna üldarvestusse. Meeskonna skoori lisanduvad ka jooksud mis ei lähe kirja ühelegi batsmanile. Neid jookse nimetatakse extra’teks ehk lisajooksudeks v.a. Austraalias kus neid kutsutakse „sundries“. Lisad (jooksud) koosnevad bye’dest, leg bye’dest, no ball’idest wide’idest ja penaltitest. Esimesed kaks on sellised kus batsman palli ei puutu ning viimased kaks on sellised kus pallija on teinud mingi vea. Selliste rikkumiste eest nagu palliga manipuleerimine, sihilik viivitamine ja pitchi kahjustamine võivad kohtunikud anda penalti extrad vastasmeeskonnale; iga sellise rikkumise eest 5 jooksu. Viis penaltijooksu antakse ka siis, kui väljakumängija kasutab midagi muud peale oma keha palli püüdmiseks või kui pall puutub kiivrit mis on väljakumeeskonna poolt sinna jäetud. Meeskond ei pea olema battimas, et saada extra jookse.
Pallimine.
Pallija viskab palli batsmani poole, kasutades pallimiseks mõeldud tehnikat: küünarnukki võib hoida ükskõik millise nurga all ja seda võib ettepoole painutada kuid ei tohi sirutada viske ajal. Kui küünarnukk läheb sirgeks enne viset loetakse seda valeks viskeks ning kirja läheb no ball. Uue kriketikoodeksi alusel on peale tervisekaitse ekspertidega arutelu lubatud küünarnukki sirutada kuni 15 kraadi võrra kuid kui see nurk on suurem kui 15 kraadi loetakse see no ball’iks. Uus reegel kehtestati pallijate vigastuste vältimiseks. Tavaliselt viskab pallija palli nii, et see põrkab enne batsmanini jõudmist. Osa pallija eespool olevast jalast pallimise hetkel (siis kui pall lahti lastakse) peab olema vastava joone taga et seda ei loetaks no ball’iks (kuigi pallija jalg ei pea sel hetkel maas olema). Pall peab olema pallitud nii, et see oleks batsmanile kätte saadav, vastasel korral loetakse see wide balliks (lahtiseks palliks). Wide’i ei võeta arvesse kui batsman palli lööb. Wide ja no-ball annavad lisajookse battivale meeksonnale ja lisaks sellele peab palliv meeskond pallimist uuesti kordama (vaid see üks vise iga wide’i ja no-balli kohta).
Pallija peamiseks eesmärgiks on wicketile pihta saamine; mis tähendab seda, et saada batsman mängust välja või eemaldatud. Kui pallija suudab vastasmeeskonna hea lööja mängust eemaldada vähendab ta vastasmeeskonna võimalusi suurt jooksude arvu koguda (kuna väljakule tulevad mitte just väga kogenud batsmanid). Nende järgmine ülesanne on hoida võimalike jooksude arv võialikult madalal kogu oma pallimisoveri ajal. Seda nimetatakse Economy rate'iks. Juhul, kui pallija saab batsmani mängust välja antakse talle selle eest "punkt". Pallijaid on kahte tüüpi: kiired pallijad ning spinniga/vindiga pallijad.
Lööja väljalt eemaldamine.
Batsmanil on lubatud battida kuni ta loetakse mängust väljas olevaks (dismissed). Kokku on olemas kümme võimalust kuidas batsman mängust välja võib sattuda, millest mõni loetakse wicketiks pallijale ning mõned mida ei loeta kellegi skooriks. Batsmani mängust väljudes asendab teda järgmine batsman kuni kümme batsmani on mängust väljas või inning on lõppenud.
Lisaks võib batsman väljakult lahkuda ilma, et ta oleks mängust välja "löödud". Näiteks kui ta on haigestunud või vigastatud ning seda tuntakse nimetuse all: retired hurt või retired ill. Batsman ei ole väljas kuna ta võib hiljem väljakule naasta sama inningu jooksul kui ta on haigusest/vigastusest piisavalt taastunud. Platsilt võib lahkuda ka puutumata jäänud (unimpaired batsman) batsman misjuhul loetakse ta kui "being dismissed retired out"; ühelegi mängijale wicketit kirja ei lähe.
Ükski mängijatest ei või mängust väljas olla kui — 'bowled', 'caught', 'leg before wicket', 'stumped', või 'hit wicket' on tegemist no-ball'iga. Samuti ei saa ta väljas olla — 'bowled', 'caught', 'leg before wicket', või 'hit the ball twice' kui tegemist on wide'iga.
Mõned neist väljakult eemaldamistest võivad toimuda ka siis kui pallija ei palli. Batsman, kes ei ole lööja võidakse välja joosta (run out) pallija poolt siis kui ta lahkub oma löögialalt enne ku pallija on pallinud ning batsman võib olla mängust väljas ka siis kui ta väljakumängijat takistab või siis suvalisel hetkel mängimast loobudes. Timed out on oma olemuselt väljakult eemaldamine ilma, et oleks pallitud. Kõigil teistel juhtudel võidakse platsilt eemaldada vaid üks batsman pallimise kohta. Väljkumängijaid takistades, palliga manipuleerides, timed out ja palli kaks kord lüües väljakult eemaldamised on väga harvad.
Mäng väljal ning wicket-keeping.
Väljakumängijad abistavad pallijaid batsmanide jooksude arvu väiksena hoida ning nad teevad seda kahte moodi: palli õhust püüdes ja sellega batsmani mängust välja "lüües" või palli väljalt püüdes ning selle võimalikult kiiresti pitchile tagasi visates, lootes selle abil saada kas run-outs'e või vähendada jooksude arvu.
Wicket-keeper on eriline väljakumängija kes seisab batsmani selja taga asuva wicketi taga kogu mängu jooksul. Tema põhiline ülesanne on pallitud pallide püüdmine mida batsman lüüa ei suuda, hoolitsedes selle eest, et pall ei satuks väljakule (mis annab batsmanidele jooksu võimaluse – bye). Selle ülesane täitmiseks kannab ta spetsiaalseid kindaid (tema on ainus väljakumängija kellel see lubatud on) ja säärekaitsmeid.Tema positsioonist tulenevalt (otse lööva batsmani taga) on wicket-keeperil hea võimalus batman mängust välja saada püüdes sellise palli, mis on vaid õrnalt kurikat puutudes õhku sattunud; tugevamaid lööke kurikalt saavad tavaliselt kätte "slips" väljakumängijad. Wicket-keeper on ka ainus mängija kes saab batsmani välja "lüüa" stumpides (stumped).
Kapten.
Kapteni läbinägelikkus oma strateegia väljatöötamisel on meeksonna edu kohalt kõige olulisem. Kapten teeb mitmeid tähtsaid otsuseid nagu näiteks väljakumängijate positsioonidele asetamine, pallijate vahetamine ja mündivise (eespool mainitud). Kapteni ülesanne meeskonnas on väga tähtis kuid võib olla ka väga raske. Kaotuse puhul on just kapten see keda tavaliselt süüdistatakse. Kuigi samas loetakse suureks auks olla meeskonna kapten ja võidu korral on kapten tavaliselt kõige „popim“ ning teda kiidetakse kõige rohkem. Kapteni õlule langev raskus võib tema mängutaset oluliselt, vähe või üldse mitte muuta sõltuvalt sellest kuidas ta oma positsiooniga kaasneva stressiga ise toime tuleb.
Jooksja.
Juhul, kui batsman on võimeline lööma kuid mitte jooksma (vigastus) võib ta paluda väljakukohtunikku ja väljakumängijate kaptenit, et talle võimaldataks jooksjat (kes tema eest jookseb, kuid ei bati). Valitud jooksja peab (kui võimalik) olema mängija, kes on juba mängust väljas Peale batsmani pallilööki on jooksja ainsaks ülesandeks vigastatud batsmani asemel wicketite vahel jooksimine.
Asendusmängijad.
Kõigis kriketi vormides on mängija vigastuse või haiguse korral (matshi jooksul) lubatud väljakul kasutada asendusmängijat; samas ei tohi see asendusmängija pallida, battida või olla meeskonna kapteniks või wicket keeperiks. Siin mängus on asendajal vaid ajutine roll ning ta lahkub väljalt niipea kui vigastatud mängija on võimeline tagasi mängu tulema.
9 kuu jooksul alates 2005 aasta juulikuust proovis ICC Super Sub kontseptsiooni ühepäevastel rahvusvahelistel kriketimängudel (one-day international (ODI) cricket) ja mõnedel muudel limiteeritud overitega mängudel. Lubatud oli üks kõikide õigustega asendusmängija kusjuures asendatud mängija ei tohtinud tagasi väljale naasta. See lõpetati alates 2006 aasta märtsist.
Ajalugu.
Mängu algse variandi juured ulatuvad 13-se sajandisse kuid see mäng võis eksisteerida juba varem. Mäng tundub olevat välja kujunenud karjuste ja farmitööliste seas Weald'is Kent'i ja Sussex'i vahel. Kirjalikud tõendid näitavad sellise spordiala kui creag'i harrastamist Prince Edward'i, Edward I poja (Longshanks) poolt Newenden'is, Kentis, aastal 1300.
1598 aastast on olemas kohtuasi mängu kohta nimega Creckett mida mängiti Royal Grammar School'is, Guildfordis umbes 1550 aastal. Oxford'i Inglise sõnaraamat (Oxford English Dictionary) annab selle daatumi kui esimese märke kriketi mainimisest inglise keeles.
Sõna "kriket" algallikaks peetakse mitmeid erinevaid sõnu. Nimi võib tuleneda kriketikurikast: vana prantsuse criquet (mis tähendab teatud kurikat) või flaami krick(e) (tähendab pulka) või vana inglise crycc (tähedab kas karku või saua). (Viimane on problemaatiline kuna vanas inglise keeles on 'cc' palataalsena hääldatud lõuna ja lääne sisemaal, enam-vähem ch'na mis muudab crycc'i crych ja sealt edasi crutch'iks; 'k' hääldus võib aga olla võimalik põhjas.) Lisaks sellele on prantsuse "criquet" ilmselt pärinev flaamikeelsest sõnast "krickstoel", mis tähendab pikka madalat pinki mille peale põlvitatakse kirius ja mis meenutab pikka madalat wicketit mida kasutati varajases kriketis.
17 sajandi jooksul on mitmeid märkmed sellest, et kriket on edela-Inglismaal kasvanud. Sajandi lõpuks oli sellest saanud organiseeritud täiskasvanutemäng mida mängiti suurte panuste peale ja on tõenäoline, et sel ajal tekkisid ka esimesed profid. Teame kindlalt, et esimene suurte panuste peale mängitud kriketimäng üheteistkümneliikmeliste meeskondade vahel toimus aastal 1697 Sussexis ja see on ka kõige varasem teade sellise tähtsusega kriketimängust.
Mängus toimusid suured muudatused 18-ndal sajandil ja ta oli selle sajandi lõpuks muutunud Inglismaa rahvusspordiks. Panustamine mängis selles suurt rolli ja rikkad patroonid hakkasid moodustama oma "selekteeritud XI-neid". Kriket oli Londonis tähtsal kohal juba nii vara kui aastal 1707 mil mängu kogunesid vaatama suured rahvahulgad Finsbury Artillery Ground'ile. "The Hambledon Club" loodi mõni aeg enne 1750 aastat ja nemad alustasid ka kõrgliiga mängudega aastal 1756. Järgneva kolmekümne aasta jooksul kuni MCC klubi moodustamiseni 1787 aasta Lords'i väljaku avamiseni oli Hambledon selle mängu parim klubi ja keskus. MCC muutus kiiresti selle spordiala parimaks klubiks ja Laws of Cricket (kriketi reeglite) järelevaatajaks.
19-ndal sajandil muudeti altkäe vise ära "üle käe" viske vastu millest omakorda kujunes välja tänapäevane pallimistehnika. Mõlemate muutustega kaasnesid suured eriarvamused. Maakondade klubid tekkisid 1836 aastal ja alustasid Maakonna Meistrivõistlustega (County Championship). 1859 aastal läks Inglise meeskond esimest korda välismaale tuurile (Põhj-Ameerikasse) ja 18 aastat hiljem osales teine Inglismaa meeskond maailma esimeses Test Match'is Melbourne'i Cricket Ground'il Austraalia vastu.
Kriket võeti ka ühtede Olümpiamängude kavva Pariisis 1900 aastal. Olümpial peetud matsh kestis vaid kaks päeva ning praegune Olümpiamängude võitja Inglismaa on seda siiani.
Kriketi kõige suurem kujunemisaasta on 1963, mil Ühendatud Kuningrigi maad muutsid reegleid nii, et matshi saaks mängida teatud kindla tulemuseni: kindla arvuga overid mõlemale meeskonnale. See kogus populaarsust ning tulemuseks oli ODI rahvusvahelised mängud (ühe päeva kriket) 1971 aastal. Rahvusvaheline Kriketi Nõukogu (International Cricket Council) võttis reeglid kiiresti omaks ning viis läbi esimesed ODI Cricket World Cup'i 1975 aastal. Alates sellest on ODI mängud kogunud suure vaatjaskonna pikema kriketi variandi arvelt. 2000-ndate algusest alates on samas pikem kriketi vorm oma populaarsust tagasi võitnud.
Kriketi variandid.
Kriketi variante ja tasemeid on palju kuid rahvusvaheliselt tasemel kriketimatshid on Test cricket, one-day cricket ja Twenty20.
Test kriket.
Test kriket on üks kriketi vormidest millega alustati 1877 aastal 1876/77 Inglise kriketimeskonna reisi ajal Austraaliasse. Esimene Test matsh algas 15 märtsil 1877 ning sellel oli nelja palli overid. Mäng lõppes 19 märtsil 1877 Austraalia 45-e jooksulise võiduga.
Test Cricket Series Inglismaa ja Austraalia vahel nimetatakse „The Ashes“, kusjuures karikaks on väike urn, milles oletatavalt on kas bail’i pulga või kriketipalli tuhk teisest Test-mängude seeriast nende kahe riigi vahel. See väike urn anti Inglismaa meeskonna kaptenile Ivo Bligh’ile grupi Melbourne’i naiste poolt peale Inglise kriketimeeskonna võitu mille meeskond sai tuuril Austaaliasse aastail 1882/83.
Sellest ajast alates on mängitud üle 1700 Test matshi ja Test-nation riikide arv on tõusnud koos Bangladeshiga kümnele (kõige viimane Test-nation riigi staatuse saanud riik) kes tegi oma debüüdi 2000-ndal aastal. Test matshid on kahe inninguga mängud mis peavad olema lõpetatud viie päeva jooksul. Test mängud mis ei ole selle aja jooksul lõpetatud loetakse viigiks ja võitu ei märgita kummalegi meeskonnale.
Ühe päeva kriket (ODI).
Ühe päeva mängud (One Day Cricket) mida tuntakse ka kui limiteeritud overitega mängud või „kiirkriket“ oli esimesena kasutusel Inglise kodumängudes 1960-ndatel kasvava sooviga kiiremate ja rohkem põnevust pakkuvate mängude järgi ka selleks, et kahanevat vaatajate hulka uuesti kriketi juurde tagasi tuua. Mõte võeti üle rahvusvahelise üldsuse poolt 1971 aastal mil Inglise meeskond Austraalias ringreisil oli ning Test-matsh vihma tõttu katkestati ning sellest ajast alates on ühe päeva kriketimängud muutunud ülimalt populaarseks ja TV vaatajate arvu tõstja üle maailma. Iga-aastane World Cup 1975 aastal oli see mis sellele erilise hoo andis. ODI erinevad lühemad variandid mida tuntakse ka LOI (Limited Overs International) nime all kasutatakse just selliste matshide puhul. Ühe päeva kriketis on mõlemal meeskonnal ainult üks battimise inning mis omakorda on limiteeritud overitega, atavliselt 50-ga rahvusvahelistel mängudel. Oma nimest hoolimata on ühe päeva matsh võimalik mängida ka kahel päeval juhul kui mängu segab vihm (vihm rikub palli ja kurikaid, seepärast vihmaga tavaliselt ei mängita). Päeva ja öömatshe mängitakse samuti ning need lõpevad öösel. Sellised uuendused nagu värviline riietus, tihti toimuvad turniirid ning tulemusele orienteeritud mängud, mis tihti on vägagi põnevad ja meelierutavad, on just need mis on andnud ODI mängudele aina rohkem pealtvaatajaid ja harrastajaid. Sellised strateegiad nagu kiirete jooksude tegemine, suurepärane väljakumäng ja täpne pallimine on need asjad mis teevad sellest kriketi vormist kriketile uut elujõudu andva võrreldes Test-kriketiga.
Twenty20 Cricket.
"Twenty20 Cricketit" mängiti esmakordselt Inglismaal 2003. aastal selleks, et populariseerida kriketit ja tuua mängu uusi huvilisi. Nüüdseks on see levinud väga paljudesse riikidesse. Tavaline "Twenty20 Game" koosneb 20-st "overist" kummalegi meeskonnale, kusjuures peale "no-balli saab uue löögi, kasuatatakse väiksemat väljakut, pallingud on rohkem "batsmanisõbralikud" ja teised reeglid muudavad mängu vaatajatele põnevamaks. Esimene meeste Twenty20 rahvusvaheline mäng peeti Austraalia ja Uus-Meremaa vahel 2005. aastal, samas kui esimene naiste Twenty20 rahvusvaheline mäng peeti Inglismaa ja Uus-Meremaa vahel Hove’is 5. augustil 2004.
Kõrgliiga mängud (First-class matches).
Kõrgliiga matshiks loetakse tavaliselt rahvusvahelised või kodumängud mis toimuvad vähemalt kolme päeva jooksul murukattega väljakul. Eriline kõrgliiga mängu tunnus on see, et mängus peab olema kaks inningut mõlemal meeskonnal vastupidiselt neile mängudele kus meeskonnal on üks inning (sinna kuuluvad ka limiteeritud pallingutega mängud mida mängivad meeskonnad keda muidu peetakse kõrgliigasse kuuluvaks).
Matshi staatus sõltub mängivatest meeskondadest. Kõik Test-playing riigid on lubatud osalema kõrgliiga mängudel kas oma regionaalse, osariigi või rashvusmeeskonnaga. Keenia vastu toimuvad mängud (suurim mitte Test-cricket nation) mõne teise kõrgliiga meeskonnaga loetakse kõrgliiga mänguks kuid Keenia kodumänge kõrgliiga mängudeks ei loeta. Matsh mis loetakse kõrgliiga mänguks on siiski vaid kahe kõrgliigasse kuuluva meeskonna vaheline mäng ning seega on matsh kahe Test-cricketi riigi vahel, kahe kodumeeskonna vahel (kes on täieõiguslikud ICC liikmed) või Test-nationi rahvusmeeskonna ja Test-nation’i kodumeeskonna vahel loetud kõrgliiga mänguks. Test matsh loetakse ka kõrgliiga mänguks kuid ühe päeva rahvusvaheline mäng (ODI) seda ei ole kuna kehtib kahe inningu reegel.
Kõrgliiga mängude päritolu on siiani lahtine nagu on mainitud ka eespool.
Teised kriketi variandid.
Madalamatel tasemetel mängitakse kriketit tavaliselt ühel või kahel järjestikusel päeval kas ühe inninguga või siis kahe inninguga matshidel. Kriket on arenenud ka oma reeglite osas just selleks, et uusi fänne juurde tuua.
Teised variandid sellest mängust on näiteks jääkriket või rannakriket. Perekonnad ja noored mängivad tavaliselt koduões või tänavatel ja tavaliselt oma reeglitega ja tihti ka enda tehtud/leitud varustusega. Tennisepallid, kodus valmistatud kurikad ja kodus valmistatud wicket on tihti kasutusel just nimelt kodumängudes. Kwik cricket on aga selline kriketi vorm milles pallija ei pea batsmani järgi ootama ning see muudab mängu kiiremaks kuid samas väsitavamaks ning seepärast kasutatakse seda tihti koolide kehalise kasvatuse tundides. Sisetingimustes (saalikriket) on samuti üks variantidest mida võib mängida võrguga eraldatud siseruumides.
Rahvusvaheline struktuur.
The International Cricket Council (ICC, Ülemaailmne Kriketi Nõukogu) on rahvusvaheline kriketit juhtiv organisatsioon mille peakorter asub Dubais ja millesse kuuluvad esindajad kõigist kümnest Test-kriketi riigist ning samuti valitud esindajate kogu non-Test-playing riikidest.
Igal riigil on rahvuslik kriketi nõukogu mis reguleerib nende riikides toimuvaid kriketimänge. Kriketi nõukogu valib samuti rahvusmeeskonna ning organiseerib kodu- ja välismängud rahvusmeeskonnale.
Riigid kes kriketit mängivad on jagatud kolme gruppi sõltuvalt vastava riigi kriketi infrastruktuuri tasemele. Kõige kõrgemal on Test-playing riigid. Nemad kvalifitseeruvad Maailma Karika võistlustele automaatselt. Ühe astme võrra madalamal on Associate Member riigid. Kõige madalamal astmel on Affiliate Member riigid.


Karl Harrer.
Karl Harrer (8. oktoober 1890 – 5. september 1926) oli saksa spordiajakirjanik. Ta oli koos Anton Drexleriga Saksa Töölispartei (DAP) üks asutajatest 5. jaanuaril 1919.
Harrer, Karl
Harrer, Karl
Harrer, Karl


Avatud lähtekood.
Avatud lähtekood (inglise "open source") tähendab avalikku ja vaba juurdepääsu toote lähtekoodile.


Sõnavabadus.
Sõnavabadus on õigus vabalt avaldada oma mõtteid ja levitada nende kohta informatsiooni.
Sõnavabadus hõlmab oma ideede väljendamist mitte üksnes sõna kujul, vaid ka näiteks pildis, trükis, filmis, pantomiimis ja muul viisil. Lisaks arvamusvabadusele ja väljendusvabadusele hõlmab sõnavabadus ka infovabadust ehk isiku õigust saada avalikku informatsiooni.
"Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Tsensuuri ei ole."


Meem.
Meem on idee, tava, kujund vms infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub. Meemideks võivad olla mõtted, ideed, teooriad, harjumused, laulud, tantsud jms. Meemi on piltlikult nimetatud ka mõistuse viiruseks, mis kultuuris end kordab ja paljundab ning mõjutab inimeste käitumist.
Meemi mõiste (inglise k "meme") võttis kasutusele Richard Dawkins 1976. aastal ilmunud raamatus "Isekas geen", oletades, et meem on kultuuris samasugune põhielement nagu geen bioloogilises pärilikkuses. Dawkinsi järgi on inimestele omane teatav kohanemismehhanism, mis puudub teistel liikidel - lisaks pärilikkusainele on inimestel võimalik edasi anda oma ideid, mis võimaldab neil muudatustega märksa kiiremini kohaneda, kui see oleks võimalik üksnes bioloogilise pärilikkuse ja loodusliku valiku abil. Mõned meemid on kultuurilises valikus teistest edukamad ja püsivamad, teised hääbuvad suhteliselt kiiresti.
Meemi mõiste oma sisulises tähenduses pole uus. Asjaolu, et inimkonna arengus on looduslikust pärilikkusest olulisemaks muutunud kultuuri kaudu edasi antavad väärtused, oli nii või teisiti täheldatud juba 18. sajandi valgustusfilosoofias. 19. sajandil toimunud loodusteaduste areng kinnitas seda. Ehkki veel 20. sajandil võidi uskuda, et kasvatusest ja kultuurist eemale jäänud vastsündinul on kaasasündinud inimlikud omadused (Tarzan, Mowgly jt ilukirjanduslikud tegelased), näitasid paljud tõsiasjad, et inimeseks saab inimesena sündinud olend areneda üksnes inimkeskkonnas. Teisiti öeldes, ilma kasvatuseta ja kultuuriliste väärtuste edasiandmiseta (ehk meemideta) jääb inimolend looma tasemele (ei hakka kõnelema, kõndima jne).
Meemide olemuse ja levimise ning infolevi evolutsiooniliste mudelite uurimisega tegelevat teadust nimetatakse memeetikaks.
Kirjandust.
Blackmore, Susan. "Meemimasin", Tallinn: Tänapäev 2003. ISBN 9985-62-105-0


Leopold Tõnson.
Leopold Tõnson 2 (13. jaanuar 1878 Paldiski – 5. jaanuar 1935 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kapten), kergejõustiklane, aerutaja ja sporditegelane.


Tehnoloogiline singulaarsus.
Futuroloogias tähendab tehnoloogline singulaarsus hetke ajas, millest alates tehnoloogiline areng hakkab kulgema inimestele hoomamatul ning kujuteldamatul moel ning kiirusel.
See ennustus põhineb statistilistel andmetel, mis näitavad eksponentsiaalset kasvu mitmetes inimtsivilisatsiooni valdkondades. Tehnoloogilise singulaarsuse ideed käsitleti esmalt 1950-ndatel ning märksa laiemalt juba 1980-ndatel Vernor Vinge poolt. Singulaarsuse kätte jõudmise oletatav kuupäev kõigub alates paari aasta kaugusest tulevikust kuni paari sajandi kauguse tulevikuni. Futuroloogide poolt pakutakse kõige enam selleks hetkeks 21. sajandi kolmekümnendaid aastaid. Kuigi kas singulaarsus üldse saabub on ebaselge. Samuti on
raskusi ennustamisega, mis võib hakata juhtuma peale singulaarsuse hetke kättejõudmist.
Kuna tehnoloogiline singulaarsus käsitleb nii tehnoloogia arengut kui ka selle mõju ühiskonnale, siis võib seda mõista ka kui sotsioloogilist või antropoloogilist singulaarsust. Tehnoloogiline singulaarsus on lähedalt seotud ka teiste singulaarsuste mõistetega. Selle kiirendus ja matemaatiline mudel on sarnased matemaatilisele singulaarsusele - punkt, kus matemaatiline funtsioon saavutab lõpmatuse. Selle mõjud ühiskonnale on tinglikult sarnased gravitatsioonilisele singulaarsusele - must auk, millest mitte mingi informatsioon ei jõua väljaspool sündmuste horisonti asuva vaatlejani.
Kitsamalt tähendab tehnoloogiline singulaarsus inimesest targema mõistuse tekkimist ning sellele järgnevat järjest võimenduvat tehnoloogilist arengut.
Tehnoloogiad.
Tehisintellekti, mis on suuteline iseend rekursiivselt täiustama ületates inimese intelletki taseme, nimetatakse "seed AI". Üknes üks selline tehisintellekt on paljude arvates piisav selleks, et tekitada singulaarsus.
Molekulaarse nanotehnoloogia võimalikud ohud on laieldasest tuntud ka väljaspool futuroloogide ringkonda. Ning paljude singulaarsuse
pooldajate arvates on inimese poolt kontrollitav nanotehnoloogia üks olulisematest ekstentsiaalsetest riskidest inimkonna jaoks. Seetõttu
peab nende arvates nanotehnoloogia singulaarsuse eelsele ühiskonnale kättesaamatuks jääma.
Mõnede arvates võib otsene aju-arvuti ühendus parandada indiviidi mälu, arvutusvõimsust, suhtlusvõimalusi ja teadmisi.


Tšehhi Sotsiaaldemokraatlik Partei.
Tšehhi Sotsiaaldemokraatlik Partei (tšehhi keel´es "Česká strana sociálně demokratická", lühend "ČSSD") on sotsiaaldemokraatlik partei Tšehhi Vabariigis.
1878 asutati Tšehhi-Slaavi Sotsiaaldemokraatlöik Partei Austrias ("Sociálně-demokratická strana českoslovanská v Rakousku"), mis oli osa Austria Sotsiaaldemokraatlikust Parteist. 1893 erakond iseseisvus ja võttis enda nimeks Tšehhi-Slaavi Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ("Českoslovanská sociálně demokratická stranu dělnická"). Pärast Tšehhoslovakkia iseseisvumist 1928 liitus erakond Slovakkia Sotsiaaldemokraatliku Partega ja võttis enda nimeks Tšehhoslovakkia Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ("Českoslovanská sociálně demokratická stranu dělnická"). See erakond kuulus 1923–1938 Leiboristlikkusse ja Sotsiaaldemokraatlikusse Internatsionaali. 1938–1941 oli erakonna nimi Rahvuslik Tööpartei ("Národní strana práce") ja ta kuulus Tšehhi Rahvuslikku Sotsiaalsesse Parteisse. 1941 keelustati Tšehhimaal kõik erakonnad.
1945 erakond taastati nime all Tšehhoslovakkia Sotsiaaldemokraatia ("Československá sociální demokracie"). 1948 ühines ta Tšehhoslovakkia Kommunistliku Parteiga. Samal aastal moodustati Tšehhi sotsiaaldemokraatide eksiilerakond, mille peakorter asus Londonis.
1990 taastati endine nimi Tšehhoslovakkia Sotsiaaldemokraatia. Alates 1993 kannab erakond nime Tšehhi Sotsiaaldemokraatlik Partei.
Pärast 1989. aastat moodustas ČSSD esimest korda valitsuse 1998. aastal, eesotsas peaminister Miloš Zemaniga (1998–2002). Hilisemate peaministrite Vladimír Špidla (2002–2004), Stanislav Grossi (2004–2005) ja Jiří Paroubeki (2005–2006) juhtimisel püsis ČSSD võimul 2006. aastani.
ČSSD võitis 1998. ja 2002. aasta üldvalimised, pälvides vastavalt 74 ja 70 kohta 200-st alamkojas. 2002. aasta valimiste järel moodustas ČSSD koalitsiooni kahe väiksema parteiga – Kristlik-Demokraatliku Liidu – Tšehhoslovakkia Rahvaparteiga ning Vabaduse Liidu – Demokraatliku Liiduga.
2006. aasta Tšehhi Vabariigi parlamendivalimistel sai ČSSD 32,3% häältest, mis andis 74 kohta. Üldarvestuses oli partei teine Kodanike Demokraatliku Partei järel. Valimised põhjustasid Tšehhi Vabariigi sisepoliitikas vasakpoolsete (ČSSD ning Čechy ja Morava Kommunistliku Partei) ning parem- ja keskparteide (Kodanike Demokraatlik Partei, Kristlik-Demokraatliku Liidu – Tšehhoslovakkia Rahvapartei ja Rohelise Partei) vahel patiseisu.
ČSSD esimees on Jiří Paroubek (alates 2006. aastast); tema eelkäijad olid Miloš Zeman (1993–2001), Vladimír Špidla (2001–2004), Stanislav Gross (2004–2005) ja Bohuslav Sobotka (esimehe kohusetäitja 2005–2006).
ČSSD kuulub 1990. aastast Sotsialistlikku Internatsionaali ning 2003. aastast Euroopa Sotsialistlikusse Parteisse.


Vaiga.
Vaiga ehk "Vaiamaa" oli Kesk-Eesti ajalooline väikemaakond. Vaiga territoorium hõlmas suurt osa tänasest Jõgeva maakonna idaosast. Ajalooliselt piirnes Vaiga maakond ("Wegele") põhjas Alutagusega, idas Peipsiga, kagus Soopoolitse ja Jogentagana, lõunas Ugandiga, läänes Mõhu ning loodes Järvamaaga. Maakonna nimi arvatakse pärinevat vadjalastelt - samas ei ole tänini päris selge, kuidas nimetatud maakond on Peipsi ja Narva jõe taguste vadjalastega täpsemalt seotud (kunagine rahvaste ränne?).
Vaiga oli tihedasti asustatud seda näitab ka linnamägede rohkus – Ripuka, Reastvere, Vilina, Ehavere, Tarakvere, Kurista, Raja, Ummumägi ja Roela linnamägi. Liivimaa kroonika mainib neist kahte "Rieolet" ja "Somelindet", kuid millistele linnamägedele need vastavad, ei ole teada.
Sakslased jõudsid esimeste rüüsteretkedega Vaiamaale 1219. aastal ning vallutasid selle 1220. aastal. Vaigas oli 13. sajandi algul Taani hindamisraamatu järgi 1000 adramaad. Peale vallutamist moodustati nendele aladele Torma, Laiuse, Palamuse ja osaliselt ka Maarja-Magdaleena kihelkonnad.
1224. aastal jagati Vaiga Mõõgavendade ordu ja Tartu piiskopkonna vahel. Ordu sai Laiuse ja Torma ümbruse 600 adramaad, Tartu piiskopkond Palamuse ümbruse 400 adramaad.


Adolf Pilar von Pilchau.
Parun Adolf Konstantin Jakob Pilar von Pilchau (23. mai 1851 Audru – 17. juuni 1925 Pärnu) oli Audru mõisnik ja baltisaksa poliitik.
Elulugu.
Adolf Pilar von Pilchau oli pärast isa surma 1870 Pärnumaal asuva Audru mõisa omanik. 1881 võttis ta rendile ka Sauga mõisa, mille kartulitoodanguga varustas oma viinavabrikut Audrus.
Administratiivset ja poliitilist karjääri alustas ta 1876 Pärnu I piirkonna kihelkonnakohtuniku ametikohalt. 1878. aastal valiti ta Pärnu kreisi järelvalvekohtunikuks ning 1879 Pärnu linnanõunikuks, kelle kompetentsi kuulus arvukate linnamõisade haldamine.
Liivimaa rüütelkond.
Liivimaa rüütelkonna liige Adolf Pilar von Pilchau valiti 1882 rüütelkonna kassadeputaadiks, kelle ülesandeks oli andamite vastuvõtmine ja aadlikonvendi istungitel osalemine. 1884 valis rüütelkonna konservatiivne tiib Pilar von Pilchau kreisisaadikuks. 1899 sai temast Liivimaa maanõunik, Pärnu-Viljandi kiriku ülemeestseisja ja Viljandi aadlipreilide stifti kuraator. 1902 sai temast ühtlasi Liivimaa ökonoomilise sotsieteedi president.
1905. aasta rahvarahutuste ajal volitas rüütelkond just Adolf Pilar von Pilchau sõitma Peterburi keisrilt abi paluma. 14. detsembril 1905 juhtis ta ise koos oma poja Friedrichiga Audru mõisa kaitsmist Tallinnast saabunud tööliste salkade vastu.
1906 sai Pilar von Pilchaust Liivimaa resideeriv maanõunik ning ta kolis Riiga. Ühtlasi sai temast rüütelkonna projektide referent provintsiaalnõukogus, kus ta pidi seisma rüütelkonna reformikavade eest.
1908–1918 oli ta Liivimaa rüütelkonna maamarssal. Sellel ametikohal üritas ta läbi viia majandus- ja haldusreforme, kuid kohtas nii tugevat vastuseisu, et ähvardas isegi tagasi astuda. 1909 autasustati teda Vladimiri ordeni IV klassiga. 1912 valiti ta Läänemere kubermangude esindajana Venemaa Riiginõukogu liikmeks, mis tähendas vajadust jagada edaspidi elu Riia ja Peterburi vahel. Kui 1916 viidi maanõunike kolleegium sõjaolukorra tõttu üle Tartusse, siis kolis Riiast Tartusse ka Pilar von Pilchau.
Aprillis 1917 täitis ta viimast korda ametikohustusi Peterburis. Pärast Riia langemist sakslaste kätte 3. septembril 1917 osales ta läbirääkimistel Saksa okupatsioonivõimudega rüütelkonna võimu taastamiseks, mis ebaõnnestusid. Juulis 1918 astus ta maamarssali ametist tagasi.
Balti Hertsogiriik.
Adolf Pilar von Pilchau osales maamarssalina Balti Hertsogiriigi loomise ettevalmistamisel ja kirjutas 12. aprillil 1918 alla Saksa keisrile Wilhelm II-le saadetud Eestimaa, Kuramaa ning Liivimaa rüütelkondade ühisele palvekirjale hertsogiriigi loomiseks. 22. septembril tunnustas keiser Balti Hertsogiriigi iseseisvust ja 5. novembril moodustati hertsogiriigi regentnõukogu eesotsas Adolf Pilar von Pilchauga. 9. novembril 1918 kukutati Wilhelm II Saksamaal revolutsiooniga ja sai selgeks, et hertsogiriiki luua ei õnnestu. Kuna regentnõukogu ametlikult laiali ei saadetud, ei olegi võimalik täpselt öelda, mis ajani Pilar von Pilchau volitused selle juhina kestsid. Kuupäevadest tuuakse sagedamini välja 17. november, 19. november, 22. november ja 28. november.
Viimased eluaastad.
3. jaanuaril 1919 lahkus Adolf Pilar von Pilchau kaubalaeval Riiast ja suundus Stettinisse. Pärast seda elas ta Saksamaal, peamiselt Berliinis. 1920. aasta lõpus sõitis sinna ka tema abikaasa Julie. 1921–1923 tegutses Adolf Pilar von Pilchau valitsejana oma väimehe krahv von Rewentlow' mõisas Saksamaal Emkendorffis.
1923 pöördusid abikaasad tagasi Eestisse, kuid Adolf Pilar von Pilchau sai sissesõiduloa vaid kolmeks kuuks. Lõpuks õnnestus tema abikaasal veenda Eesti võime siiski andma Adolfile alaline elamisluba. Tallinna asemel saadeti nad Pärnusse, Audru mõis oli selleks ajaks juba riigistatud.
Adolf Pilar von Pilchau suri 17. juunil 1925 Pärnus ja maeti perekonnakalmistule Audrus.
Perekond.
1891 kolisid nad üle ruumikamasse Audru mõisa, mis selleks puhuks ümber ehitati. 1906 asusid nad Adolfi uue ametikoha tõttu elama Riiga. Hiljem elas perekond Tartus, Berliinis, Emkendorffis, Tallinnas ja Pärnus. Oma mehe rännakute ajal 1919. aasta jaanuarist 1920. aasta detsembrini elas Julie Audru mõisas.


Wikimedia Commons.
Wikimedia Commons on projekt, mille käigus luuakse tasuta piltide, muusika, videoklippide ja muu meedia andmebaas, mida saab kasutada kõigist Wikimedia projektidest. "Commons"i avalehekülg asub.
Erinevalt piltidest, mis on laaditud näiteks eestikeelse Vikipeedia andmebaasi ja mida saab kasutada ainult eestikeelse viki illustreerimisel, saab "Commons"i failidele viidata kõigist vikipeediatest ja teistest Wikimedia projektidest (Vikitekstid, Vikiraamatukogu, Vikisõnastik jne.).
"Commons" sai alguse 7. septembril 2004 ja sisaldas 1. juuni 2010 seisuga enam kui 6 756 000 meediafaili.
Viitamine.
Viitamine "Commons"is olevale pildifailile toimub samamoodi nagu eestikeelses vikipeedias olevale failile: codice_1, kus Pildinimi.jpg on viidatava pildifaili nimi.
Vikipeedia tarkvara kontrollib esmalt, kas fail on olemas eestikeelses Vikipeedias. Kui on, siis näidatakse seda faili, kui ei, siis kontrollib tarkvara faili olemasolu "Commons"is.
Failide lisamine "Commons"isse.
Faile lisatakse "Commons"isse samamoodi nagu eestikeelsesse Vikipeediasse. Vajalik on kasutajatunnuse olemasolu "Commons"is. Kasutatakse sealset faili üleslaadimise vormi ("Upload"). Esmalt tuleb täita väli "Source filename" faili asukohaga oma arvutis, kasutades sirvimisnuppu. Seejärel tuleb kirjutada väljale "Destination filename" faili sisu selgelt näitav nimi. Väljale "Summary" tuleb kirjutada, kust fail on pärit (kui teisest vikist, siis link sealsele failile) ja autoriõiguste märge. Kui kõik need väljad on täidetud, siis jääb vaid klõpsata nupule "Upload fail" ning faili siirdatakse "Commons"isse ja on pärast seda kasutatav kõikides vikides.
Pärast faili üleslaadimist on soovitatav lisada see ka failiga seotud teema lehele ja/või kategooriasse.
"Wikimedia Commonplace".
Failide mugavamaks laadimiseks Windowsi keskkonnast on loodud GNU GPL alusel litsentseeritud tarkvara "Wikimedia Commonplace", mida saab alla laadida aadressilt.
Failide üleslaadimise teenus.
Kui üleslaaditavaid faile on palju, siis võib kasutada teiste vikipedistide abi, kes on nõus lisama failid ja vajaliku info. Lisateavet vt File upload service.
Paremad pildid.
Parimad pildid valitakse "Commons"is kvaliteetseteks ("Quality images") või eeskujulikeks ("Featured pictures"). 13. märtsi 2011 seisuga on kvaliteetseteks hinnatud enam kui 15 600 pilti ja eeskujulike hulgas olevaid faile on 3360. Viimaste seast valitakse ka aasta pilte.


Lepanina (Muhu).
Lepanina (ka Lepana) on väike neem Muhu saare põhjaosas Tammiski nuki ning Seanina vahel.
Lepanina varjus asub väike paadilauter.
Lepanina asub Pallasmaa küla territooriumil. Mõnisada meetrit Lepaninast läänes asub pikk muul.


Rudolf (Austria-Ungari).
Ertshertsog Rudolf (21. august 1858 Lacenburgi loss – 30. jaanuar 1889 Mayerlingi loss) oli Austria kroonprints sünnist ja Austria-Ungari kroonprints 1867. aastast kuni surmani, Austria keisri Franz Joseph I ja keisrinna Elisabethi ainus poeg. Ta oli abielus Belgia printsessi Stephaniega, kellega tal oli 2 tütart, kuid keda Rudolf tegelikult ei armastanud.
Oma liberaalsete reformimeelsete vaadete tõttu oli ta tihti konfliktis oma isaga ning kibestus seetõttu. Tema tõusmist valitsejaks oodati idealistlikes liberaalsetes ringkondades väga, kuid Rudolf ise ei suutnud seda ära oodata. On spekuleeritud, et lõpliku otsuse vabasurma minekuks langetas Rudolf peale Saksa keisri Friedrich III surma, keda samuti liberaaliks peeti, samuti olevat ta keiser Wilhelm II tema ülespuhutuse, absolutismikalduvuste ja militarismi pärast põlanud. Rudolfi surmaga pole kõik asjaolud tegelikult selged, kuid kindel on see, et ta suri Mayerlingi lossis koos oma armukese Maria Vetseraga, kuid on loodud mitmeid vandenõuteooriaid, et tegelikult ei teinud Rudolf enesetappu, vaid hoopis mõrvati antiliberaalide poolt. Laiemalt tunnustatakse siiski pigem enesetapuversiooni, kusjuures Rudolf olevat enne seda oma armukese maha lasknud.


Pluuto (koer).
Pluuto on Walt Disney loodud multifilmi- ja koomiksitegelane. Kõige sagedamini on teda kujutatud Miki Hiire koerana, ehkki vahel on tema peremeheks ka Piilupart Donald ja mõnikord Kupi (kes on ka ise koer). Pluuto on Disney tegelaste seas ebatavaline selle poolest, et tal on kõik tavaliste koerte omadused ja tema ainus püsivalt antropomorfne joon on ebaharilik miimika.
Pluuto sündis 1930. aastal filmis "The Chain Gang" verekoerana, kes võttis üles vanglast põgenenud Miki Hiire jälje. Verekoer muudeti hiljem Minni Hiire koeraks nimega Rover. Et samal aastal avastati planeet Pluuto muudeti hiljem koera nimi Pluutoks ning omanik Mikiks, kellest sai tema parim sõber.
Disney filmikompanii sundis Paramount Picturesit muutma Popeye multifilmide tegelase Bluto nime Brutuseks, et teda ei saaks segi ajada Pluutoga, ehkki tegelased on sarnasusest kaugel.
Disney multifilmis "Pluuto Juunior" (1942) on Pluutol poeg, keda nimetatakse Pluuto Juunioriks.


Illuminaadid.
Illuminaadid (ld "illuminatus" 'valgustatud') on nimetus, mis on antud mitmetele (nii reaalselt eksisteerinud kui fiktiivseile) müstilist valgustatust taotlevatele usuliste vennaskondade liikmetele ja ühtlasi nende moodustatud klubidele.


Adam Weishaupt.
Johann Adam Weishaupt (6. veebruar 1748 Ingolstadt – 18. november 1830 Gotha) oli illuminaatide ordu rajaja.
Ta õppis Ingolstadti jesuiitide gümnaasiumis.
Weishaupt, Adam
Weishaupt, Adam
Weishaupt, Adam


Ignatius Loyola.
thumb
Íñigo (Ignatius) López de Loyola (1491 – 31. juuli 1556) oli jesuiitide ordu asutaja.
Ta sündis Hispaanias Gipuzkoa provintsis Azpeitias baski aadliku kolmeteistkümnenda lapsena. Täpne sünniaeg on teadmata.
Aastal 1541 määrati Ignatius salajasel hääletamisel ordukindraliks. Valitsemisoskuses andekana ulatus tema mõju ja kirjavahetus Indiast Brasiiliani, Aafrikast Iirimaani.
Välislingid.
Loyola
Loyola
Loyola


Balti Hertsogiriik.
Ühendatud Balti Hertsogiriik (saksa "Vereinigtes Baltisches Herzogtum", läti "Apvienotā Baltijas hercogiste") oli riik, mille Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Kuramaa rüütelkonnad kavatsesid 1918 rajada praeguse Eesti ja Läti territooriumile.
Herstogiriigi moodustusmise eeldused ja asjaolud.
Riigi õiguslikust aluseks oli kontseptsioon Eestimaast, Liivimaast ja Kuramaast (balti Läänemereprovintsidest) kui iseseisvatest hertsogiriikidest, mis olid Venemaa valitsejatega seotud personaaluniooni kaudu ja mille seaduslikeks esindajateks olid kohalikud rüütelkonnad.
Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Vene keisririigi kaotamist, lugesid rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksamaa võimudega ühendusse astuma. Liit Skandinaaviamaadega oli ilmselt võimatu Rootsi passiivsuse tõttu.
Iseseisvuse väljakuulutamine.
30. novembril vkj /13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 17 vkj/30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda Oktoobrirevolutsioonijärgsest enamlaste Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajad likvideerida terroriga.
Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti kreisisaadik Heinrich von Stryki poolt Saksa välisministeeriumi kaudu üle Nõukogude Venemaa esindajale Vatslav Vorovskile Stockholmis 15/28. jaanuaril 1918, viidates ka demokraatlikul alusel valitud linnade ja valdade eestlastest esindajate otsusele 1917. aasta 28. novembrist ukj., millega Eestimaa ja Liivimaa (?) iseseisvaks kuulutati.
5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.
Esinduskogu moodustamine.
9. aprillil moodustati Eestimaa rüütelkonna, suurmaaomanike, väikemaaomanike ja linnaelanike esinduskogu Eestimaal, Tallinnas Eestimaa Maakogu ja 10. aprillil, Riias Liivimaall Liivimaa Maakogu.
Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhtimisel ühine maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid Kuramaa, Liivimaa, Saaremaa, Riia ja Eestimaa rüütelkondade, linnade, vaimulikkonna ja valdade talupoegade esindajad. Maanõukogu koosnes 58 liikmest. 12. aprillil 1918 kuulutas Baltimaade Ühendatud Maanõukogu ("Der Vereinigte Landesrat für Livland, Estland, Ösel und Riga") Riias Balti Hertsogiriigi välja.
Balti Hertsogiriik oli kavandatud seisusliku, ebademokraatliku riigina, nagu olid ka teised selleaegsed saksa väikeriigid; ajaloolistel põhjustel oli Maanõukogus ülekaal end sakslasteks pidavatel isikutel. Eestlastest ja lätlastest kuulusid Maanõukogu koosseisu vähetuntud nimed, toetuse saavutamine mõjukamatelt ja tuntumatelt eesti poliitikutelt (sealhulgas Konstantin Päts) nurjus. Hertsogiks pidi esialgse kava kohaselt saama Preisimaa kuningas, kes oli ka Saksamaa keiser Wilhelm II, kuid Saksamaa väikeriikide valitsejate vastuseisu tõttu jäi viimaseks riigipea kandidaadiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich; samuti jäi teostamata plaan taastada Kuramaal omamaine Bironite dünastia. Hertsogiriik jaotati eesti-läti keelepiiri järgi seitsmeks kantoniks (Kuramaa, Riia linn, Latgale, Lõuna-Liivimaa, Põhja-Liivimaa, Saaremaa ja Eestimaa).
27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust.
Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu koos Kuramaa maanõukoguga valis 8. novembril Balti regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee. Regendinõukogu andis Heinrich von Strykile 11. novembril 1918 volituse hertsogiriigi esindamiseks välismaal.
Hertsogiriigi sõjajõud.
Novembris 1918. alustas oma 13 500 mehelise maakaitseväe ehk Landeswehri loomist, mida asus juhtima veebruaris Liepājasse saabunud Landeswehri ja saksa üksuste (Rauddiviisi) ülemjuhataja kindral Rüdiger von der Goltz.
Maailmasõja lõpp ja hertsogiriigi likvideerumine.
Balti Hertsogiriigi rajamise nurjas Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas ja sellele järgnenud võimu ülevõtmine Eesti ja Läti valitsuse poolt, mida 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig.
Eestimaa aadel sõlmis 26. novembril 1918 Eesti ajutise valitsusega kokkuleppe enamlaste rünnakute tõrjumiseks ja ühise kaitseväe loomiseks.
Lätis moodustati samal eesmärgil iseseisev Balti Maakaitsevägi (Landeswehr), mis kohalikel põhjustel (muu märkimisväärse Läti valitsusele alluva relvastatud jõu puudumine) säilitas sõjalise mõju veel järgmise aasta juunini.


Metsapoole.
Metsapoole (liivi keeles Mõtsa Pūol, läti keeles Metsepole), oli liivlaste maakond Edela-Eestis Liivi lahe ääres – Orajõe (1276 "Orwaguge") ümbrus kuni Laigaste ninani – ja Lätis Salatsi jõgikonnas. 12.–13. sajandil asustasid seda liivlased.
Arvatavasti oli maakonna üks keskus sama nime kandev linnus ("castrum Mezepol"), mida on kirjalikult mainitud 1226. aastal.
Valdav enamik selle aladest asub tänapäeval Läti territooriumil Heinaste (Ainaži), Kuivaste (Kuiviži) ja Salatsi (Salacgriva) ümbruses. Eestile kuulub vaid selle põhjatipp praeguse Pärnu–Riia maantee ääres Treimani ja Ikla ümbruskonnas.
Urmas Sutropi järgi ulatus Metsapoole maakond põhjas kuni Pärnu jõeni.


Soopoolitse.
Soopoolitse ehk Sobolits oli Eesti ajalooline muinaskihelkond ehk väikemaakond (maakondadesse ühinemata muinaskihelkond). Ajalooliselt piirnes Soopoolitse maakond ("Sobolitz") põhjas Vaigaga, idas Peipsiga, läänes ja lõunas Jogentaganaga. Soopolitse keskuseks oli arvatavasti Alatskivi linnamäel asunud muinaslinnus. Maakonnas oli veel teinegi muinaslinnus, nn. Alatskivi Kalevipoja säng.
Sakslased jõudsid esimeste rüüsteretkedega Soopoolitsesse 1219. aastal ning vallutasid selle 1220. aastal. Peale vallutamist moodustati muinaskihelkonna asemele Kodavere kirikukihelkond, mis alates 1224. aastast kuulus Tartu piiskopkonda.
Kroonikates on nimekuju "Soboliz", "Sobolitz" ja "Суболицский". Soopoolitse on rekonstrueeritud oletuslik nimekuju.


Ärinimi.
Ärinimi on äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevõte tegutseb.
Füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi peab sisaldama kas ettevõtja ees- ja perekonnanime või talu nime.
Äriühingu ärinimi peab sisaldama ettevõtlusvormile viitavat sõna: TÜ (täisühing), UÜ (usaldusühing), OÜ (osaühing) või AS (aktsiaselts).
Ärinime valikul peab arvestama ka registreeritud kaubamärkidest tulenevaid ja muid piiranguid.


Vadjamaa.
Vadjamaa oli vadjalaste maakond Eesti kirdepiiril, Ingeris Soome lahe ääres Narva jõest ja Peipsist Gattšinani. II aastatuhande algul asustasid seda vadjalased.
Asustus.
Vadja asustus oli tihedaim Isuri lavamaal Luuga jõest idas, kus alale olid iseloomulikud väga suured külad, kus tegeleti rauatööndusega. Narva ja Luuga jõe vaheline soostunud ala oli aga peaaegu täiesti asustamata.
Kui vadja ja eesti muinashõimude lahknemise põhjustas sattumine erinevatesse poliitilistesse alluvustesse (Novgorodi vabariik ja Liivi ordu), siis ei olnud veel 16. sajandini eestlaste-vadjalaste etniline piir selge - ümberasumised toimusid hiliskeskajani, võib-olla ka pärast seda. Vadjalaste asustus Narva jõest läänes, Alutagusel, oli küllaltki suur, kuigi nimetatud piirkonna lõunaosas olid ülekaalus juba eesti hõimud. Vadjalased moodustasid märkimisväärse osa Narva elanikkonnast.
Peamised muistised on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudel haudadel on kivikate), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käevõrusid.
Ajalugu.
Vadjamaa sattus Vana-Vene riigi mõjusfääri 1. aastatuhande 10. – 11. sajandil, Jaroslav Targa valitsemisajal Novgorodis (1010–1036 Novgorodi vabariigi vürst, 1016–1018 ja 1019–1054 Kiievi suurvürst) mainitakse Vadjamaad tema valitsetavate piirkondade seas. Samal ajal, mil Vana-Vene kroonikate teatel Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa väed vallutasid muinaseestlaste linnuse Tarbatu. Venelased rajasid sinna oma linnuse, mis nimetati Jaroslavi kaitsepühaku Püha Georgi järgi Jurjeviks.
Vadjamaa elanike järgi nimetati 12.–13. sajandil Laadoga järve, Vadja järveks (vene keeles "Водское озеро").
12. sajandil ühendati Vadjamaa Novgorodi valdustega ning Vadjamaa elanikus osalesid koos Novgorodi vägedega Neeva lahingus ja Jäälahingus.
15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolset haldusala Vadja viiendikuks ("Водская пятина").
1478. aastal vallutas Moskva suurvürst Ivan III Novgorodi, Novgorodimaa ja Vadja viiendik sai osaks Moskva suurvürstiriigist.


Juriidiline isik.
Juriidiline isik on eesmärgistatud organisatsioon, millele õiguskord omistab õigusvõime. Selleks on seadusandja seadustega omistanud inimeste kogumile õigussubjektsuse. Juriidiline isik on kas eraõiguslik või avalik-õiguslik.
Eraõiguslik juriidiline isik.
"Põhiartikkel": Eraõiguslik juriidiline isik
Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik. Eraõiguslike juriidiliste isikute liigid on antud ammendavalt ("numerus claususe" põhimõttel) äriseadustikus ja teistes seadustes. Äriseadustikus määratletud eraõiguslikud juriidilised isikud on äriühingud.
Avalik-õiguslik juriidiline isik.
"Põhiartikkel": Avalik-õiguslik juriidiline isik
Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalikes huvides seadusega loodud üksus. Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekkimine, organid ja nende pädevus, põhikirja olemasolu jne nähakse ette selle konkreetse avalik-õigusliku isiku kohta käiva seadusega (nt Tartu Ülikooli seadus)
Juriidiline isik võib sarnaselt füüsilisele isikule omada tsiviilõigusi ja kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele. Eesti õiguskorras võib juriidilist isikut ka kriminaalkorras karistada rahatrahvi või sundlõpetamisega.


Austria keiser.
Austria keisri tiitli võttis viimane Saksa-Rooma keiser Franz II endale 1804. aastal, kui Napoleon I ähvardas Saksa-Rooma riiki hävitada. See tiitel loodi peamiselt selleks, et Habsburgide valdustel oleks mingi formaalnegi ühtsus ning neid ei saaks niivõrd kergelt laiali jagada. Nii sai Austria ja teiste Habsburgide alade valitsejast nüüd keiser ja senine valitsejat tähistanud ertshertsogi tiitel märkis nüüd valitseja lähisugulast. Austria, Ungari, Böömimaa ja teised Habsburgide võimualused maad said endale aga nüüd ka "de iure" ühtse valitseja, kuna senini oli nende maade ühtsus põhinenud vaid personaalunioonidel ning oleksid võinud seetõttu võinud suhteliselt kergesti peale kaotust Napoleonile kaotsi minna. Saksa-Rooma riik kaotatigi 1806, kuid Austria keisri tiitel säilus kuni 1918. aastani. 1867. aastast alates liideti Austria keisri tiitliga võrdsel alusel ka Ungari kuninga oma (seetõttu hakati riigipead kutsuma ka Austria-Ungari keisriks).
Täistiitel.
Ungari apostellik kuningas,
Böömimaa, Dalmaatsia, Horvaatia, Slavoonia, Galiitsia, Lodomeeria, Illüüria, Jeruusalemma ja teiste alade kuningas,
Austria ertshertsog,
Toskaana ja Krakówi (Krakau) suurhertsog,
Lotringi, Salzburgi, Steiermargi, Kärnteni, Kraini ja Bukoviina hertsog,
Ülem-Sileesia, Alam-Sileesia, Modena, Parma, Piacenza ja Guastalla, Auschwitzi ja Zatori, Tescheni, Friuli, Ragusa ja Zara hertsog,
Habsburgi ja Tirooli, Kyburgi, Goritzi ja Grandisca vürstlik krahv,
Trento (Trienti) ja Brixeni vürst,
Ülem- ja Alam-Lusaatia markkrahv ja markkrahv Istrias,
Hohenemsi, Feldkirchi, Bregenzi, Sonnenbergi ja teiste valduste krahv,
Trieste, Cattaro ja Wendisch Marki isand,
Serbia Vojevoodkonna ja teiste valduste suurvojevood,
Kuldvillaku ordu suverään.


Austria keiser ja Ungari kuningas.
Austria keiser oli juba alates 1804. aastast ühtlasi ka Ungari kuningas, kuid kuni 1867. aastani polnud viimasel tiitlil eraldiseisvat tähtsust, sest keiser oli ka Böömimaa, Dalmaatsia, Horvaatia, Slavoonia, Galiitsia, Lodomeeria, Illüüria ja Jeruusalemma kuningas, kuid pärast Preisi-Austria sõda tehtud otsust tõsta Ungari riigisiseselt Austriaga võrdsesse staatusse muudeti Austria keisririik Austria-Ungari kaksikmonarhiaks. Riigipea ametlikuks nimetuseks Austria-Ungari keiser küll polnud, kuid et ta kõrgeim tiitel oli keiser ja ta valitses Austria-Ungari riiki, on teda selleks nimetatud. Õigem oleks aga Austria-Ungari valitsejat nimetada kas Austria-Ungari monarhiks või Austria keisriks (ja Ungari kuningaks).
Aastal 1918 Austria-Ungaris monarhia kaotati, kui riik Esimeses maailmasõjas lüüa sai ja lagunes.


Seanina tulepaak.
Seanina tulepaak on tulepaak, mis asub Muhu saarel Seanina neeme lähedal.
Tulepaak ehitati 1953–1954. Selle kõrgus maast on 16 ning merepinnast 20 meetrit. Tipus olev valgusallikas töötab aastaringselt ning tule sektor ei ole piiratud (360°). Valge tuli vilgub pimedal ajal iga 5 sekundi järel ning paistab hea nähtavuse korral vähemalt 8 meremiili (14,8 kilomeetri) kaugusele. Päevase navigeerimise parandamiseks on märgi puitsõrestiku ülemine osa mustaks ning alumine osa valgeks värvitud.
Lähimad kasutusel olevad teised tulepaagid on 9 kilomeetrit kagus asuvad Raugi alumine tulepaak ja Raugi ülemine tulepaak ning 10 kilomeetrit edelas asuv Kõinastu tulepaak.


Järvamaa.
Järvamaa (saksa keeles "Jerwen"; vanades ürikutes ja kaartidel Gerwa - Jerwia – Ieruen – Iervia – Iervenland – Iervenlandia) on üks Eesti vanemaid maakondi. Ta kujunes juba enne 13. sajandit ning oli üks Kesk-Eesti tähtsamaid. Koosnes vähemalt kolmest kihelkonnast, olulisim keskus võis olla Kareda küla. Üks väheseid teadaolevaid Järvamaa muinaslinnuseid asus Jänedal, kus said kokku kaks tolleaegset erinevat Tallinn-Tartu maantee eelkäija teetrassi.
Kaasaegse Järvamaa pealinn Paide ning sellest lääne poole jäävad alad ei kuulunud aga üldse muistse Järvamaa koosseisu, vaid olid osa Alempoisi muinaskihelkonnast ehk väikemaakonnast.
13. sajandi algul oli Järvamaal rohkesti põlispõlde ja suhteliselt tihe asustus - 2000 adramaad. Siis koosnes ta 3 muinaskihelkonnast. Järvamaa alistus 1218 Riia piiskopile, langes 1220 taanlastele, 1227 Mõõgavendade Ordule ja 1228 Stensby lepingu alusel Liivi ordu kätte. 1265 ehitati Järvamaa ja muistse Alempoisi piirialale Paide ordulinnus. Mõisamajandus arenes aeglaselt, feodaalrent oli suhteliselt väike ja talupoegade arv suurem kui mujal Eestis.
1561 alistus Järvamaa Rootsile. Liivi sõjas sai maakond rängalt kannatada. Rootsi valitsemisajal, aastast 1584, kui moodustati Eestimaa kubermang, muutus ta viimase üheks maakonnaks. Maakonnalinn oli Paide. 1805 ja 1858 toimusid siin talurahvarahutused, 1860. aastail levis ümberasumisliikumine. Talude hulgaline päriseksostmine algas 1880.ndatel, seega varem kui mujal Põhja-Eestis.
Pärast Veebruarirevolutsiooni Venemaal, määrati Järva maakonna komissariks Aleksander Veiler ning valiti ka Järvamaa Maakonnanõukogu, mille liikmeiks said: Johannes Kreideberg, Alfred Kleitzmann, Elsa Tamberg, Jaan Kuudeviita, Tõnis Käsebier, Johannes Pahlberg, Jüri Söödor, Kustas Kotsar, Mihkel Kask, Jakob Sõnajalg, Richard Janson.
28. veebruaril 1918 toimus Saksa vägede ja punakaartlaste vahel Orina lahing.


Inimõiguste ülddeklaratsioon.
Eleanor Roosevelt Inimõiguste ülddeklaratsiooniga (1949)
Inimõiguste ülddeklaratsiooni võttis vastu ÜRO Peaassamblee 10. detsembril 1948 resolutsiooniga A/RES/217.
Teksti peamine autor oli John Peters Humphrey (Kanada), lisaks Eleanor Roosevelt (Ameerika Ühendriigid), René Cassin (Prantsusmaa) ja Zhang Pengjun (Hiina).
Et Peaassambleel puudub siduvate aktide väljastamise pädevus, siis ei ole inimõiguste ülddeklaratsioon õiguslikult siduv. Hoolimata sellest ning samuti asjaolust, et inimõigused on dokumendis visandatud eesmärgilistena, peetakse temas kirjeldatud õigusi ikkagi riikidele kohustuslikeks. Üks võimalikke seletusi sellele on, et ta täpsustab ÜRO põhikirjast tulenevat üldist inimõiguste austamise kohustust.
Inimõiguste ülddeklaratsioon võeti vastu 48 poolthäälega, kusjuures vastu ei olnud keegi. Erapooletuks jäid 8 riiki: Jugoslaavia, LAV, NSV Liit, Poola, Saudi Araabia, Tšehhoslovakkia, Ukraina ja Valgevene. Nõukogude blokile ei meeldinud see, et inimõigustena polnud nimetatud õigust tööle, tasuta haridusele ja tasuta arstiabile.
Inimõiguste ülddeklaratsiooni kinnitasid Afganistan, Argentiina, Austraalia, Belgia, Birma, Boliivia, Brasiilia, Dominikaani Vabariik, Egiptus, Ekvador, Etioopia, Filipiinid, Guatemaala, Haiiti, Hiina, Holland, India, Iraak, Iraan, Island, Kanada, Kolumbia, Kostariika, Kreeka, Kuuba, Liibanon, Libeeria, Luksemburg, Mehhiko, Nikaraagua, Norra, Pakistan, Panama, Paraguai, Peruu, Prantsusmaa, Rootsi, El Salvador, Suurbritannia, Süüria, Taani, Tai, Tšiili, Türgi, USA, Uruguai, Uus-Meremaa ja Venetsueela.


Tarmo Õkva.
Tarmo Õkva on eesti arhitekt.
Lõpetas 1992 Tallinna Kunstiülikooli.
Töötab alates 1992. aastast arhitektuuribüroos R-Konsult OÜ.
On projekteerinud peamiselt Tallinna korterelamuid ja büroohooneid koos Irina Rauaga.
Kirjandus.
Õkva, Tarmo


Krooniline glomerulonefriit.
Krooniline glomerulonefriit on progressiivse kuluga neerupäsmakeste immuunpatoloogiline põletik, mille tagajärjel hävivad nefronid ning tekib sekundaarne kortsneer. Väga sageli on kroonilise glomerulonefriidi tagajärjeks äge neerupuudulikkus.
Etioloogia ja patogenees.
Krooniline glomerulonefriit võib olla nii primaarne kui sekundaarne. Primaarse vormi korral pole võimalik kindlaks teha sellele eelnenud ägedat neerupõletikku, sekundaarne krooniline glomerulonefriit on aga järgnenud ägedale neerupõletikule.
Ravi.
Kroonilise glomerulonefriidi enamiku vormide korral rakendatakse soolavaba dieeti, mis tähendab naatriumkloriidi hulga vähendamist toidus 1-2 grammile ööpäevas. Medikamentidest rakendatakse kindlasti metindooli, mis annuses 75 – 50 mg päevas 2 – 12 kuu vältel vähendab proteinuuriat, pidurdub fibriini ladestumine glomerulaarkapillaarides. IgG kontsentratsiooni vähendamiseks rakendatakse 2 – 2,5 mg asatiopriini kehamassi 1 kg kohta. Rakulise ja humoraalse immuunsuse vähendamiseks kasutatakse ka kloorbutiini annuses 0,1-0,2 mg/kg 3-8 kuu vältel ja tsüklofosfamiidi 100 mg päevas 6 kuu vältel.


Sotsiaaldemokraadid (Sloveenia).
Sotsiaaldemokraadid (sloveeni keeles Socialini Demokrati lühend SD) on vasakpoolne poliitiline partei Sloveenias. Selle liider on Borut Pahor.
2004. aastal oli parteil 11 liiget Sloveenia parlamendis ja mitu ministrit valitsuses.
Pärast viimast parlamendivalimist sai partei 10 kohta parlamendis. Võitis 10,2% häältest ja üldtulemuselt kolmas partei. Kuulub opositsiooni. Euroopa Parlamendis on tal üks koht. Kuulub Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Parteisse. Partei muutis 2005. aasta 2. aprillil oma nime Ühendatud Sotsiaaldemokraatide Nimekirjast Sotsiaaldemokraatideks.


Alempois.
Alempois ("Alempos", "Alumbus") oli ajaloolise Eesti kihelkond ehk väikemaakond (maakondadesse ühinemata iseseisev muinaskihelkond), mis paiknes Kesk-Eestis peamiselt hilisema Türi kihelkonna maadel. Idas hõlmas Alempois hilisema Paide kihelkonna lääneosa ja edelas arvatavasti ka osa Vändra kihelkonna alast (see viimane ei ole küll päris kindel, kuna Vändra kihelkonna ala oli kuni 16. sajandi keskpaigani üsna asustamata ning ei pruukinud olla seotud ühegi kihelkonnaga). Ka Paide ordulinnus ja linn on ehitatud tõenäoliselt Alempoisi maa peale, algselt keset soid ja rabasid asunud soosaarele.
Selge ei ole Alempoisi keskuse olemasolu ja paiknemine. Teada on, et Alempoisi põhjaosas, Kuimetsale ja Keavale suunduvate teede ristis Vahastul asus muinaslinnus. Mingi keskus võis olla aga ka Türil hilisema kihelkonnakiriku asupaigas. Samuti on oletatud, et ka Paide ordulinnuse asupaigas kunagisel soosaarel võis paikneda muinaslinnus.
13. sajandil oli Alempoisis 400 adramaad (talu). Türi kihelkonna ala kuulus aastani 1560 Viljandi komtuurkonda, pärast seda liideti Järva foogtkonnaga.


Revala.
Revala ehk Rävala ("Rävälä", Läti Henrikul "Revele", Taani Hindamisraamatu Revælæ) oli ajalooline maakond Põhja-Eestis. Revala pindala oli 13. sajandi algul 1600 adramaad; keskus Lindanise, hilisem Tallinn.
Maakonna nimi võib tuleneda Rebala ("Reppel") kihelkonnast maakonna idaosas.
Revala tekkis I aastatuhande lõpul pKr ning hõlmas ligikaudu praeguse Harjumaa (välja arvatud Kose ümbrus) ja Nõva ümbruse tänapäeva Läänemaal. 13. sajandi algul koosnes Revala Rebala, "Ocrielæ" ja Võhmataga ("Vomentakæ") kihelkonnast. 1220–1221 rajati Jõelähtme, Keila, Kuusalu ja Vaskjala ehk Jüri kirikukihelkond. 13. sajandi keskpaiku ühendati Revala Harjumaaga.


Rahvusvaheline leping.
Rahvusvaheline leping on kõige laiemas mõttes rahvusvahelise õiguse subjektide vahel sõlmitud kokkulepe.
Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 2(1)(a) sisalduva kitsama definitsiooni kohaselt on rahvusvaheline leping rahvusvaheline kokkulepe, mis on sõlmitud riikide vahel kirjalikult ja mida reguleeritakse rahvusvahelise õigusega, sõltumata sellest, kas see sisaldub ühes, kahes või mitmes omavahel seotud dokumendis, samuti olenemata tema konkreetsest nimetusest.
Lisaks konventsioonile ja statuudile võivad rahvusvahelised lepingud kanda ka näiteks järgmisi nimesid: pakt, kokkulepe, deklaratsioon, konkordaat, protokoll, memorandum. Eesti õigusaktides on rahvusvahelise lepingu sünonüümiks välisleping.
Rahvusvahelisi lepinguid käsitlevad reeglid tulenevadki kahest Viinis sõlmitud konventsioonist, aga samuti omab tähtsust rahvusvaheline tavaõigus.
Lepinguid võib jagada ühinemisvõimaluste poolest näiteks avatud ja suletud lepinguteks, kus avatud lepinguteks on üldjuhul mitmepoolsed ehk multilateraalsed lepingud ning suletud lepinguteks kahepoolsed ehk bilateraalsed lepingud. Samas on ka mitmepoolseid suletud lepinguid, millega liitumiseks on vaja eelnevalt saada seniste lepingupoolte nõusolek (plurilateraalsed lepingud) – selliseks lepinguks on näiteks NATO õiguslikuks aluseks olev Washingtoni leping.
Mitmepoolseid lepinguid nimetatakse enamasti konventsioonideks ja need reguleerivad enamasti mingit laiema tähtsusega küsimuste ringi, näiteks ÜRO mereõiguse konventsioon. Konventsioonide koostamine või täideviimine toimub tihti selleks otstarbeks loodud rahvusvahelise organisatsiooni egiidi all. Kõik rahvusvahelised organisatsioonid on loodud riikide sõlmitud lepingute alusel, mis on ka nende organisatsioonide põhikirjadeks ehk statuutideks.
Näiteks inimõigustega tegelev Euroopa Nõukogu asutati 1949. aastal Londonis alla kirjutatud statuudiga. Sellele järgnenud aja jooksul on Euroopa Nõukogu eestkostel koostatud ja allakirjutamiseks avatud umbes 170 lepingut. Eesti sai Euroopa Nõukogu liikmeks 1993. aastal ja on seejärel ühinenud paljude selle organisatsiooni konventsioonidega.
Rahvusvaheliste lepingute jõustumine Eestis.
Välislepingu sõlmimise või konventsiooniga ühinemise eeltöö teeb tavaliselt konkreetse lepingu valdkonna eest vastutav ministeerium. Välisministeerium jälgib lepingu ettevalmistamise käigus üldiste rahvusvahelise õiguse normide täitmist ja esitab ettevalmistatud lepingu vabariigi valitsusele heakskiitmiseks. Peale valitsusepoolset heakskiitu alustab välisministeerium lepingu allakirjutamise või konventsiooniga ühinemise protseduure.
Kuigi välislepingute sõlmimine kuulub Eestis üldjuhul valitsuse kompetentsi, peab teatud puhkudel lepingu jõustumiseks nõusoleku andma ka Riigikogu. Niisuguste lepingute hulka kuuluvad riigipiire muutvad lepingud, riigile varalisi või sõjalisi kohustusi võtvad lepingud ning sellised lepingud, mis nõuavad Eesti seaduste muutmist, millega astutakse rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks või millesse on ratifitseerimise nõue sisse kirjutatud.
Kahepoolsed ja valitsustevahelised lepingud jõustuvad need peale nootide vahetust, millega pooled on teineteisele teatanud, et on valmis lepingut täitma. Sisuliselt tähendab see, et kõik asjaomased ministeeriumid on lepingu rakendamiseks valmis.


Põhja-Ameerika.
Põhja-Ameerika on regioon, mida mõistetakse eri kontekstides erinevalt.
Loodusgeograafias arvatakse Põhja-Ameerika alla tavaliselt Põhja-Ameerika manner
Vaata ka.
*


Veeb.
Veebi osaks on iga elektroonilisel kujul oleva informatsiooni hulk, milles üksikud dokumendid on identifitseeritavad ja lingitavad URI-de abil. Selle info edastamiseks kasutatakse Internetti.
Ajalugu.
Veeb sai alguse Šveitsist, kus 1989. aastal hakati Euroopa Tuumafüüsika Laboris (CERN) ühendama erinevaid teadusdokumente hüpertekstiks - tekstiks, kus mingi võtmesõna kaudu sai pöörduda teise sellega seotud dokumendi poole.
Säherduse e-dokumentide kogu tekkeks märgistati dokumendid SGML-i rakenduse HTMLi eeskirjade järgi ning paigutati jaotusserveritesse.
Sellega hakati siduma teisigi dokumente ja tekkis ülemaailmne, akadeemilisele sfäärile suunatud infomaterjalide võrk.
Tõeline veebiplahvatus aga tekkis 1993. aastal, kui Interneti hüpertekst toodi väikearvutitele Windows-keskkonda. Varajane veebikeskkond sisaldas ainult teksti, nüüd aga avanes võimalus lisada dokumentidele pilte ja fotosid ning töötada mugavas ning tuttavas graafilises keskkonnas. Esimene spetsiaalne Windowsi veebilehitseja Mosaic saavutas suure populaarsuse, selle ületas aga veelgi tugevamalt 90. aastate esimese poole turuliider - Netscape Navigator.
PC-tarkvara pikka aega valitsenud gigant Microsoft ei osanud aga Interneti tähtsust õigeaegselt hinnata (selle asemel üritati luua omaenda võrku, Microsoft Networki) ja jäi seetõttu alguses märgatavalt "rongist maha" (1995. aastal tegeles MS oma veebilehitseja loomisega neli inimest). Seejärel aga ärgati ning suurte investeeringute ja kulutuste tulemusena töötati välja turuliidrile Netscape'ile vastukaaluks Internet Explorer, mis suutis turu 1997. aastaks praktiliselt vallutada (suuresti aitas kaasa MS monopoliseisund tarkvaraturul, mis võimaldas oma brauseri jõuga läbi suruda). Netscape'i lähtekoodi avaldamine samal aastal aga lõi soodsa pinnase rea uute alternatiivsete veebilehitsejate tekkeks – Mozilla (eriti heaks peetakse tema edasiarendust Mozilla Firefoxi), Opera, Konqueror, Galeon jpt. Ehkki suur osa brauseriturust jäi IE kätte, ei saa tänaseks enam rääkida MS brauserimonopolist.
Ärikeelu tühistamisega 1991. aastal muutus Internet märgatavalt kommertslikumaks, muutudes oluliseks reklaami- ja äriinfokanaliks. Sellega tuli kaasa ka rida vanemaist meedialiikidest tuttavaid hädasid - tavakasutajale tuttavaim on ilmselt rämpsreklaam (spämm). Siiski on veebist tänaseks saanud äärmiselt mitmekülgsete kasutusvõimalustega meedialiik, mida pruugitakse ühiskonnaelu eri valdkondades pangandusest ajakirjanduse ja poliitikani.
Veebi tehniline külg.
Veebilehed paiknevad neid maailmale edastavates arvutites ehk veebiserverites, mis on 21. saj alguses enamasti virtuaalserverid, klastrid ja pilved. Veebiserverite juhttarkvara ehk operatsioonisüsteemina on traditsiooniliselt tugev koht Unixil ja selle sugulastel - Microsoftil ei ole kõigile pingutustele vaatamata siin õnnestunud end maksma panna (ehkki veebiserveritarkvara on olemas kõigile uuematele Windowsi versioonidele ning neid on võimalik veebi pakkumiseks kasutada). Tuntuim tarkvarasüsteem on Apache HTTP Server, mis töötab nii Unixi/Linuxi kui ka Windowsi keskkonnas, Microsofti IIS turuosa jääb sellele juba märgatavalt alla.
Serverid kasutavad lehekülgede saatmiseks ja vastuvõtmiseks erilist süsteemi ehk protokolli (HTTP ehk "HyperText Transfer Protocol" - seetõttu algavad ka veebiviited päiseosaga codice_1). Lehekülg paigutatakse eraldi kindlaksmääratud nimega kataloogi, mille lugemisõigused on ka väljaspoolt tulevatel kasutajatel.
Veebilehefail (tavaliselt laiendiga kas.html või.htm) on tegelikult puhas ASCII-tekstifail (viimasel ajal ka UTF-8), s.t. koosneb täielikult inimesele arusaadavatest sümbolitest (erinevalt paljudest programmifailidest, mille kuvamisel näeme vaid hulka arusaamatuid märke). Leheküljefail luuakse tavaliselt kas otse serveris (kasutades virtuaalterminaliühendust) mõne kohaliku tekstitöötlusvahendi abil või kirjutatakse valmis kuskil teises arvutis ning viiakse FTP abil serverisse.


Odysseus.
Odysseus ja sireenid. Atika punasefiguuriline "stamnos", umbes 480-470 eKr (Briti Muuseum)
Odysseus (varem eesti keeles ka "Odüsseus", vanakreeka keeles Ὀδυσσεύς, ladina keeles Ulysses või Ulixes) on tegelane vanakreeka mütoloogias ja Homerose eeposes "Odüsseia", legendaarne kangelane Trooja sõjas.
Odysseus oli leidlik, kõneosav ja vapper kreeka kangelane Trooja sõjas. Ta oli Ithaka saare valitseja, Laertese poeg, Penelope abikaasa, Telemachose isa. Ta püüdis sõjaretkest eemale jääda, teeseldes hullumeelset (kündis põldu, külvates seemnete asemel soola), kuid Palamedes paljastas ta kavalusega. Trooja vallutati pärast 10-aastast piiramist Odysseuse kavala plaani järgi ehitatud puuhobuse abil.
Seejärel seikles Odysseus 10 aastat võõrsil (rännuepisoodid, millega seonduvad kükloop Polyphemos, lotofaagid, laistrügoonid, Kirke, sireenid, Skylla ja Charybdis, Kalypso), kuni faiaagid ta laevaga kodusaarele viisid. Seal tappis ta truult abikaasat oodanud Penelopet ahistanud kosilased oma poja Telemachose ja teiste temale ustavate alamate abiga.
Üks nii kunsti kui kirjanduse lemmikteemasid antiikajast alates on olnud Odysseuse eksirännakud. Dante Alighieri "Jumaliku komöödia" Põrgu-osa 26. laulus asub Odysseus (itaalia keeles Ulisse) koos oma kaaslase Diomedesega leekides põrgu 8. ringis oma salasepitsuste ja petuplaanide pärast Trooja sõjas. Odysseus jutustab siin Homerosest erineva loo oma viimasest reisist ja surmast: ta asus seikluste otsingul reisile Heraklese sammaste (s.o Gibraltari väina) poole läänepoolsele merele (s.o Atlandi ookeanile). Pärast 5-kuulist meresõitu nägi laevameeskond merest tõusmas suurt mäge (Dante kosmoloogias Purgatoorium), enne kui torm nad uputas. Dantel ei olnud ligipääsu Homerose originaalile, seega tugines ta ladina allikaile (eelkõige Vergilius ja Ovidius).
Hilisemaist kirjanduslikest Odysseuse-käsitlustest on tuntud Alfred Tennysoni luuletus "Ulysses" (kirjutatud 1833, avaldatud 1842), James Joyce'i romaan "Ulysses" (1922), Jean Giono teos "Naissance de l'Odyssée" ("Odüsseia sünd", 1930) ning Nikos Kazantzakise moodne eepos "Odüsseia" (1938). Margaret Atwoodi teoses "The Penelopiad" (2005; eesti keeles "Penelopeia", 2006) esitatakse Odysseuse lugu tema naise Penelope vaatekohalt.


Aineias.
Aineias (ladina keeles Aeneas) on vanakreeka ja rooma mütoloogias Trooja sõja kangelane, sureliku Anchise ja armastusjumalanna Aphrodite (Venuse) poeg. Teda peetakse roomlaste esiisaks. Aineiase elu on Rooma luuletaja Vergilius kirjeldanud eepilises poeemis "Aeneis".
Müüt.
Peale Trooja linna langemist alustas Aineias rännakut, et otsida läänest troojalastele uus kodumaa. Jumalanna Hera (Juno) ei soovinud, et Aineias sihtkohta jõuaks ning käskis tuulte valitsejal Aiolosel torm tekitada ja Aineiase laev uputada. Esilekutsutud tormilained kandsid Aineiase ja ta kaaslased Kartaago lähistel kaldale. Jõudnud Kartaagosse, kohtus Aineias Kartaago kuninganna Elissaga (tuntud ka kui Dido), kes troojalasse armus. Kuninganna pakkus Aineiasele võimalust valitseda koos Kartaagos, kuid troojalasele meenutati tema reisi eesmärki ning ta jätkas reisi Apenniini poolsaare poole. Ahastuses kuninganna võttis seejärel endalt elu. Randunud Apenniini poolsaarel, sattus Aineias Kyme Sibülli juurde. Aineias külastas allilma ja nägi nägemust tuleviku Roomast. Jõudnud Latiumi, sõlmis Aineias sealse valitseja Latinusega lepingu, mille kohaselt sai troojalane loa abielluda valitseja tütre Laviniaga. Lavinia oli aga kihlatud rutulite kuninga Turnusega. Turnus kuulutas Latinusele ja Aineiasele sõja. Aineiasel õnnestus Turnus alistada ning sõdivad pooled ühendada, pannes nii aluse roomlaste soole.
Kasutatud kirjandus.
Philip Wilkinson, "Myths & Legends" (2009, London, Dorling Kindersley Limited).


Aison.
Aison on kreeka mütoloogia tegelaskuju, Iolkose kuningas, Kretheuse ja Tyro poeg, Pherese vend, Peliase ja Neleuse poolvend. Aisoni abikaasa oli Alkimede (või Polymele), tema pojad olid Iason ja Promachus.
Kretheus sai teada, et tema naisel oli enne abiellumist jumalaga vahekord olnud, ja tühistas seetõttu abielu. Ta võttis naiseks oma teenija Sidero ning Tyro pidi Siderot teenima. Sidero kohtles oma endist käskijannat väga halvasti, kuid Aisonit ja tema venda Pherest ta ei kiusanud; küllap seetõttu, et tal endal lapsi ei olnud.
Pärast Kretheuse surma sai Aison kuningaks. Kuid siis ilmusid välja Tyro abielueelsed pojad Pelias ja Neleus. Pelias tappis Sidero, makstes kätte oma ema julma kohtlemise eest.
Pelias tõukas ka Aisoni troonilt ja hakkas ise Iolkost valitsema. Neleus pagendati, Pheres suutis samuti välismaale põgeneda, kuid Aisoni, tema naise ja Promachuse Pelias vangistas. Iasonit ta ei saanud kätte, sest Aison oli tolle saatnud Cheironi juurde õppima.
Kui Iason kodumaale naasis, saatis Pelias, kes võimu pärast kartis, tolle kuldvillakut tooma. Mõne aja pärast teatas Pelias Aisoni perele, et Iasoni laev on hukkunud. Aison ja tema pere tappis end, juues mürki. On ka väidetud, et kuna nad keeldusid end tapmast, siis laskis Pelias nad tappa.
Kuldvillakuga tagasi jõudnud Iasoni naine Medeia tappis Peliase. Iason sai kuningaks.


Aktaion.
Antiikne vaas Artemise ja Aktaioni kujutisega
Aktaion oli vanakreeka mütoloogias Aristaiose ja Autonoe poeg. Tema ema kuulus Boiootiat valitsenud Teeba kuningapaari Kadmose ja Harmonia tütarde hulka, keda kõiki tabasid oma lastega seotud suured õnnetused.
Aktaion sai hariduse kentauri Cheironi juures. Temast sai tuntud kütt. Ükskord jahiretkel Boiootias Orchomenose linna lähedal läks ta end palavuse eest jahutama koopasse, kust väike oja välja voolas. Aga seal nägi ta kogemata Artemist, kes nümfide seltsis suples. Artemis ei hoolinud sellest, et noormees polnud tahtlikult teda vaatama tulnud, pritsis talle vett näkku ja muutis ta hirvesokuks. Aktaioni südagi muutus hirve omaks ning ta põgenes. Tema oma koerad hakkasid teda taga ajama ja murdsid ta maha. Ovidiuse järgi olevat Aktaionil olnud 50 koera, kellest ta loetleb nimepidi 36.
Aktaioni koertest olevat saanud tähtkujud Suur Peni ja Väike Peni või ainult emb-kumb nendest.
Loost on teisigi versioone. Mõne järgi olid koerad mitte Aktaioni, vaid Artemise omad; mõne järgi ei jõudnud Aktaion põgeneda, vaid murti maha sealsamas koopas. Diodorose järgi tegi Aktaion Artemisele abieluettepaneku.
Euripidese järgi kiidelnud Aktaion, et on parem kütt kui Artemis.
Aktaion kunstis.
Aktaioni ja Artemise teema oli levinud vanakreeka vaasimaalide teema 5. sajandil eKr. Aktaionit on kujutatud Artemist vaatamas Pompeji seinamaalidel. Neid on maalinud Lucas Cranach, Tizian, Rembrandt ja Tiepolo. Aktaioni surma on kujutatud Melose reljeefidel. Kadrioru lossi saali laes on Tallinna kunstniku Londicer noorema 18. sajandist pärit plafoonimaal "Diana ja Aktaion".


Friedrich Wilhelm IV.
Friedrich Wilhelm IV (15. oktoober 1795 Berliin – 2. jaanuar 1861 Potsdam) oli Preisimaa kuningas 1840. aastast kuni surmani.
Friedrich Wilhelm sündis Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm III ja tema abikaasa Luise vanima pojana. Teda õpetasid eraõpetajad. Sõjalist väljaõpet sai ta 1814. aastal Napoleoni vastu sõdides, ehkki selles sõjas oli ta silmapaistmatu.
Ta huvitus arhitektuurist ja maastikuarhitektuurist ning toetas mitut saksa kunstnikku.
Ta abiellus 1823 Baieri kuninga Maximilian I tütre Elisabeth Ludovikaga. Sellest abielust lapsi ei sündinud.
Teda peeti suhteliselt liberaalseks valitsejaks, sest ta pidi 1848. aastal revolutsiooni ära hoidmiseks vastu võtma põhiseaduse. Sellest ajast kuni oma lõpuni 1918. aastal oli Preisimaa kuningriik vähemalt formaalselt konstitutsioonilise monarhiaga riik. Et Friedrich Wilhelm tegelikult liberaalne polnud, näitab aga fakt, et ta keeldus talle Frankfurdi parlamendi poolt pakutud Saksamaa keisri tiitlist. Ta oli tulihingeline romantik, kiindunud keskaega, ja seetõttu muutus ta vananedes konservatiivseks. 1815, kõigest 20-aastase kroonprintsina, saavutas ta Preisimaa põhiseaduse projekti, mis tegelikult kunagi ei jõustunud, muutmise sellisel viisil, et enamus võimust jääks maa-aadli kätte. Ta oli kindlalt vastu nii liberaliseerimisele kui Saksamaa ühendamisele, eelistades, et põhiline võim Saksa riikides jääb Austriale.
Elu lõpus elas Friedrich Wilhelm üle tõsise rabanduse, mis muutis ta teovõimetuks. Seetõttu valitses 1859–1861 tema eest regendina tema noorem vend Wilhelm, kes järgnes talle ka troonil.
Friedrich Wilhelm 4.
Friedrich Wilhelm 4.
Friedrich Wilhelm 4.


René Vilbre.
René Vilbre (sündinud 17. mail 1970 Rakveres) on eesti filmirežissöör.
Isiklikku.
René Vilbre on abielus Piret Birk-Vilbrega ja ta on kolme tütre isa.
Filmid ja festivalid.
Ruen Int. Filmfestival in France, Saint Anna Int. (1993)
Filmfestival in Mosco, Russia Broadcasted in Estonian Television
Int. Student Filmfestival in Poitiers, France (1996)
Saint Anna Int. Filmfestival in Moscow, Russia (1995)
Int Young Filmmakers Festival in Copenghagen, Danmark (1996)
Estonian Danish cultural exchange program ArtGenda, Copenhagen (1996)
St. Anna Int. Filmfestival in Moscow, Russia (1997)
Shortfilm Festival In Regio Calabria, Italy (in retrospective of awarded films 1999) Etc.
Broadcasted in Canadian and Estonian Television
Granada Int. Short filmfestival, Spain (2006); Cinessone Int. Filmfestival jne.
üle 15. erineva rahvusvahelise filmifestivali maailmas
üle 15. erineva rahvusvahelise filmifestivali maailmas.


Friedrich Wilhelm III.
Friedrich Wilhelm III (3. august 1770 Potsdam – 7. juuni 1840 Berliin) oli Preisimaa kuningas 1797. aastast kuni surmani. Ta püüdis kõigi vahenditega Preisimaa võimsust suurendada, kuid see õnnestus alles peale Viini kongressi, kui loodi Saksa Liit ning Preisimaa sai tagasi oma alad Elbest lääne poole. Friedrich Wilhelm toetas igati kultuuri ja hariduse, aga ka sõjaväe arendamist, et muuta oma riik tugevaimaks Saksamaal. Troonil järgnes talle tema vanem poeg Friedrich Wilhelm IV.
Isiklikku.
Friedrich Wilhelm III isa oli Preisi kuningas Friedrich Wilhelm II ja ema Hessen-Darmstadti printsess Friderike Luise.
Friedrich Wilhelm 3.


Friedrich Wilhelm II.
Friedrich Wilhelm II (25. september 1744 Berliin – 16. november 1797 Potsdam) oli Preisimaa kuningas 1786. aastast kuni surmani. Friedrich Suure vennapojana püüdis ta valgustatud monarhi ja eduka armeejuhina oma kuulsa onu jälgedes käia, kuid Prantsuse revolutsioon nurjas ta kavad.
Isiklikku.
Friedrich Wilhelm II isa oli Preisi kuningas August Wilhelm ja ema Braunschweig-Beverni Luise Amalie.
Friedrich Wilhelm 2.
Friedrich Wilhelm 2.
Friedrich Wilhelm 2.


Sigismund (Saksa-Rooma keiser).
Sigismund (ka Siegmund; 14. või 15. veebruar 1368 – 7. detsember 1437) oli viimane Luksemburgi dünastiast pärinev Saksa kuningas 1410–1437 ja Saksa-Rooma keiser 1433–1437. Ta oli ka Ungari kuningas (Zsigmond) 1387–1437, Böömi kuningas (Zikmund) 1419–1437 (tegelikult 1419–1421 ja 1436–1437), Poola troonipretendent (Zygmunt Luksemburgsky) 1382–1383 ja Brandenburgi markkrahv (1378–1397 ja 1411–1415).
Sigismund oli Saksa-Rooma keisri Karl IV teine poeg. Tema vanem poolvend Wenzel oli 1378–1400 Saksa kuningas ning 1378–1419 Böömimaa kuningas (Venceslaus IV või Vaclav IV).
Sigismund oli 1382–1396 abielus Ungari pärijanna Mariaga (1372–1396). Nende abielu jäi lastetuks. 1406 abiellus Sigismund Celje krahvi tütre Barbaraga (u. 1390–1451). Nende ainus laps oli tütar Elisabeth (1409–1442), kes abiellus Albrecht von Habsburgiga, kellest sai Sigismundi pärija nii Böömi, Ungari kui ka Saksa-Rooma riigi troonil.
1396 oli Sigismund püüdnud Ungari piiridelt tagasi tõrjuda türklasi, isegi alustada Bütsantsi abistamiseks ristisõda, kuid sai Nikopolise lahingus lüüa. Türklaste sissetungi Ungarisse hoidis toona ära vaid Timuri rünnak Türgi vastu 1402. aastal.
Sigismund on tšehhide antikangelane seetõttu, et ta lasi tuleriidal põletada Jan Husi. Ta oli teoloogiaprofessorile andnud küll turbekirja, mille kohaselt Hus võis takistamatult tema juurde tulla, kuid väites, et lahkumisest pole selles kirjas midagi, andis ta Husi inkvisitsiooni kätte ja Hus põletati ketserina. Seetõttu keeldusid tšehhid teda Böömi kuningana tunnistamast ja algasid hussiitide sõjad, mis lõppesid alles 1436 Sigismundi järeleandmistega lahkusulistele tšehhidele. Nii hoiti toona veel ära läänekristluse lõhenemine. Sigismund suri aga juba 1437. aastal, olles seega saanud Böömi troonil istuda vaid aasta.
1415. aastal andis Sigismund Brandenburgi markkrahvkonna Hohenzollernitele, tehes neist ühe Saksamaa mõjukaima suguvõsa. Enda muud valdused pärandas ta oma väimehele Albrechtile, pannes nii aluse Habsburgide hegemooniale Saksa-Rooma riigis. Seega võib öelda, et Sigismundi nende kahe otsustuse tõttu eksisteerib tänapäeval kaks sakslaste riiki.


Idee.
Idee (vanakreeka keele sõnadest
"εἶδος" ("eidos"), "ἰδέα" ("idea"), mis tähendavad 'vaade, kuju, väljanägemine') on filosoofia mõiste, mida kasutatakse filosoofia eri traditsioonides erinevas tähenduses.
Tänapäeva filosoofias võidakse nimetatada ideeks mistahes mentaalset üksust, olgu see siis kujuteldav või mingil viisil tegelikkusega seotud.
Tavatähenduses peetakse idee all silmas millegi ettekujutust vaimusilmas ehk mõtet mõnest asjast või valdkonnast ja selle korraldusest (nt "Idee poolest on see nii...", "Mul tuli idee!"), mis võib aga ei pruugi reaalsusega kooskõlas või reaalselt ellu viidav olla.
Demokritos.
Filosoofilises kontekstis esineb sõna idee esimest korda arvatavasti antiiksetel atomistidel. Demokritose järgi koosnevat kõik aatomitest ja tühjusest, kusjuures aatomid on nii tihedad-kõvad, et neid ei saa omakorda osadeks teha, st nad on "jagamatud". Tühjuses oma paratamatutel trajektooridel liikuvad aatomid aga puutuvad üksteisega kokku ning kuna aatomid on kuju ("eidos", "morphē") poolest erinevad, siis osad neist haakuvad üksteise külge ja moodustavad uusi kehi ning selliselt põhjustavad kehade tekkimise, püsimise ja hävimise. Aatomi kuju on siis Demokritose käsitluses selle "idee" ning võib olla sile, krobeline, kandiline, ümmargune, konksjas jne. Kui aatomid on need, mis tõeliselt on ja tühjus on piiritu ning olematu, siis on aatomite "idee" just see, mis on kehade eri omaduste ja iseseisvuse aluseks ning kehi reaalselt piiritleb või eristab.
Platon.
Tänapäevasele kasutusele aluseks olevas tähenduses võttis võttis idee mõiste kasutusele Platon.
Platoni filosoofias on idee iga asja juures see, mis selles alati samaks jääb, st ei teki, hävi ega muutu. Idee pole asja juures ka nähtav, vaid on tabatav mõtlemisele ("noein", "dianoein"), mõistuse vaatele või "hinge silmale". Seega peetakse ideed kui mõistet lähedaseks asja olemusele ("ousia"), mis asjast teeb selle, mis ta tõeliselt on, ja püütakse määratleda ideed kui seda üldist, mis üksikule ühine on. Ometi ei saa pidada ideed Platonil samaks üldmõistega, kuna idee on tihti määratlematuna pigem eeldatud kui reaalselt määratletud.
Pigem on ideed ontoloogilised üksused kui mõtted inimese peas ning ei sõltu sellest, kas nad on määratletud või mitte, kuigi nad on määratlemise ("logos") kaudu ligipääsetavad. Ontoloogilises plaanis on ideed nähtavate asjade eeskujuks ("paradeigma"), mille järgi need tehtud on ning mida need jäljendavad ("mimesis"), kuigi kunagi täielikult originaali kvaliteedini ei küüni. Nähtavad asjad on püsivatena äratuntavad jäljendusseose kaudu ideega, mille kaudu hing saab mõtlemise vahendusel üldse tuvastada mõnda olevat just selle olevana. Ilma asjade olemuseks olevate ideedeta poleks meil võimalik ühtegi asja teistest eristatuna ära tunda, kuna siis võiksime me tajuda ainult eri omadusi nende omaduste tajumisel hetkel ja me ei suudaks neid eri meeltega tajutud omadusi ühiselt seostada mõne kindla olevaga, vaid meil tekiks lihtsalt punase taju, huilgamise taju, vibratsiooni taju, aga me ei tunneks ära möödasõitvat tuletõrjeautot kui ühtset olevat.
Ideed on omavahel arvatavasti hierarhiliselt seotud moodustades ideede püramiidi või puu, kusjuures mõned ideed on sellised, mis on kõrgemad ja seotud rohkemate ideedega kui teised. Kõige kõrgemaks ideeks on Platon nimetanud hüve ("agathon") ideed, aga ka kirjutanud viiest kõrgeimast ideest: olev, samasus, erinevus, liikumine, paigalseis.
Platonist lähtuvat arusaama ideedest ning sellest tulenevat filosoofilist hoiakut nimetatakse ideede- või ka valguse-metafüüsikaks, kuna "ideed" saavad oma teoreerilise tähenduse nägemise ja seda võimaldava valguse metafoorikalt, millest annavad tunnistust koopa võrdpilt ja päikese võrdpilt "Politeias", ja mis seob filosoofilise tähenduse sõna varasema tavatähendusega.
Idee mõiste.
John Locke nimetab ideeks ("idea") mida tahes, mis on aru objektiks, kui inimene mõtleb ("whatsoever is the object of the understanding, when a man thinks"; "Essay on the Human Understanding" I, I peatükk, § 8). See on igasugune teadvuse sisu, sealhulgas aistingud, kujutlused ja mõisted.
Ideede allikad: aisting ja refleksioon.
Ideedel on kaks allikat: aisting ja refleksioon. Meeled toovad vaimu selle, mis seal tekitab erinevaid asjade tajumusi vastavalt erinevatele viisidele, kuidas meeltega tajutavad objektid neid afitseerivad. Siit pärinevad aistitavate kvaliteetide (kollane, magus) ideed. Teine allikas, millest kogemus varustab aru ideedega, on meie oma vaimu toimingute taju (tajumise, mõtlemise, kahtlemise, uskumise, arutlemise, teadmise, tahtmise jne idee). Seda refleksiooni võiks nimetada ka "sisemeeleks". Kõik ideed saavad alguse välistest materiaalsetest asjadest ja vaimu seesmistest toimingutest.
Inimesed omandavad selged ja aredad ideed pigem neist asjust, millele nad rohkem tähelepanu pööravad. Et välised asjad tõmbavad tähelepanu endale, omandatakse refleksiooniideed hiljem.
Inimene omandab esimesed ideed siis, kui ta hakkab tajuma, sest ideede omamine ja tajumine on üks ja seesama asi.
Lihtideed ja liitideed.
Ideed jagunevad lihtideedeks ja liitideedeks.
Lihtideede ("simple ideas"; suhkru maitse, roosilõhn) suhtes on aru passiivne: ta ei saa neid tagasi lükata ega muuta ega kustutada ega leiutada, niinagu peegel ei saa tagasi lükata ega muuta ega kustutada ega leiutada peegelpilte. Lihtideedega varustavad vaimu ainult aisting ja refleksioon.
Lihtideed võivad vaimu tulla ühe meele kaudu, mitme meele kaudu, ainult refleksiooni kaudu või aistingu ja refleksiooni kaudu.
Liitideid moodustab lihtideedest vaim ise. Seda ta teeb 1) ühendades mitu lihtideed üheks terviklikuks ideeks (näiteks ilu, tänulikkus, inimene, sõjavägi, universum); 2) pannes kaks ideed kõrvuti ja vaadeldes neid korraga (suhete ideed); 3) lahutades ideid kõikidest teistest ideedest, mis neid reaalses olemasolus saadavad (see on abstraheerimine, mille abil saadakse üldideed).
Vaim võib lihtideedest moodustada lõputult erinevaid uusi liitideid.
Liitideede liigid: mooduste, substantside ja suhete ideed.
Liitideed on kas mooduste, substantside või suhete ideed.
Mooduste ideed ei sisalda iseseisva subsisteerimise eeldust, vaid on substantside afektsioonide ideed (näiteks kolmnurk, tänulikkus, mõrv). Nendest on mõned ainult ühe ja sama lihtidee variatsioonid või erinevad kombinatsioonid (näiteks tosin). Need on lihtmoodused. Teised on kokku pandud mitut liiki lihtideedest (näiteks ilu koosneb värvi ja kuju teatud kompositsioonist, mis teeb vaatajale rõõmu). Need on segamoodused.
Substantside ideed on lihtideede kombinatsioonid, mis on mõeldud esindama eraldi üksikuid asju, mis subsisteerivad omaette. Esmane ja peamine on sel puhul alati eeldatav või ähmane substantsi idee. Näiteks kui substantsi ideele liita teatud tuhmi valkja värvuse idee teatud kaalu, kõvaduse, venitatavuse ja sulavuse astmetega, saame tina idee. Substantside ideed on kahesugused: eraldi eksisteerivate üksikute substantside ideed (inimene, lammas); mitme substantsi kollektiivsed ideed (sõjavägi, lambakari).
Suhete ideed seisnevad ühe idee vaatlemises koos teisega ja võrdluses.
Selged ja ähmased ideed.
Ideed võivad olla selged ("clear") või ähmased ("obscure").
Lihtideed on selged, kui nad on sellised, nagu objektid, millest nad on võetud, on neid esitanud või võiksid neid esitada hästikorrastatud aistingu või tajumuse puhul. Lihtideed, millel jääb algsest täpsusest midagi vajaka või mis on kaotanud midagi oma esmasest värskusest, olles otsekui ajaga tuhmunud, on ähmased ideed. Liitideed on selged, kui lihtideed, millest nad koosnevad, on selged ning neisse kuuluvate lihtideede arv ja korrastatuse viis on määratletud ja kindel.
Lihtideede ähmasus võib tuleneda puudustest meeleelundites, muljete põgususest või mälu nõrkusest.
Aredad ja segased ideed.
Ideed võivad olla aredad ("distinct") või segased ("confused").
Are idee on idee, mille erinevust kõigist teistest ideedest vaim tajub. Segane idee on idee, mis ei ole piisavalt eristatav teisest ideest, millest ta peaks erinev olema. Idee teeb ähmaseks see, kui teda saab sama hästi nimetada teise nimega kui see, millega teda väljendatakse, nii et eri nimedega ei saa asja eristada.
Idee võib olla segane mitmel moel.
Esiteks, idee võib koosneda liiga vähestest lihtideedest, nii et eristus ei ole piisav. Näiteks idee, mille kohaselt leopard on tähniline loom, on segane, sest ta ei erista leopardi piisavalt näiteks ilvesest.
Teiseks võib idee küll sisaldada piisavalt lihtideesid, kuid nad ei ole õigesti korrastatud, nii et oleks selgelt tegemist ühe kindla asja ideega.
Kolmandaks võib idee olla määratlemata, nii et tema koostis on muutlik.
Reaalsed ja fantastilised ideed.
Reaalsed ideed ("real ideas") on need, millel on "alus looduses" ("foundation in nature"), kooskõla asjade tegeliku olemise ja eksisteerimisega ehk oma arhetüüpidega ("a conformity with the real being and existence of things"; "Essay on the Human Understanding" II, 30. peatükk, § l). Fantastilised ehk kimäärsed ("fantastical or chimerical") ideed on need, millel puudub alus looduses ning millel puudub kooskõla selle reaalsusega, mille kohta nad vaikimisi käivad.
Lihtideed on kõik reaalsed. Asi pole selles, nagu nad kõik oleksid eksisteeriva kujutised (see on nii vaid primaarsete kvaliteetide puhul). Ent kuigi lumel puudub valgesus ja külmus, on Looja korraldanud, et meist väljaspool asuvate asjade võimed ("powers") tekitavad valgesuse ja külmuse idee. Need on reaalsed ideed meis, mille abil me eristame asjades enestes reaalselt olevaid kvaliteete. Nende ideede reaalsus seisneb selles püsivas vastavuses, mis neil reaalsete asjade erinevate laadidega.
Millised liitideedest on reaalsed ja millised on vaid kujuteldavad kombinatsioonid?
Segamooduste ja suhete ideedel ei ole muud reaalsust kui see, mis neil on inimeste vaimus. Seetõttu ei ole nende reaalsuseks tarvis muud, kui et oleks võimalik eksisteerimine, mis on nendele vastav. Need ideed on ise arhetüübid ning seetõttu saavad nad olla kimäärsed ainult juhul, kui nad sisaldavad omavahel vastuolus olevaid ideid.
Substantside ideed on reaalsed siis, kui nad ühtivad asjade eksisteerimisega.
Adekvaatsed ja ebaadekvaatsed ideed.
Adekvaatsed ideed ("adequate ideas") on need, mis "täiuslikult kujutavad neid arhetüüpe, millest vaim arvab nad võtnud olevat" ("perfectly represent those archetypes which the mind supposes them taken from"). Ebaadekvaatsed ideed ("inadequate ideas") on need, mis vaid osaliselt või ebatäielikult kujutavad neid arhetüüpe, mille kohta nad käivad.
Kõik lihtideed on adekvaatsed, sest Jumal on korraldanud, et neid tekitavad asjade teatud võimed, mis kutsuvad meis esile teatavad aistingud.
Kõik mooduste ideed on adekvaatsed, sest nad ei viita reaalsetele arhetüüpidele. Mooduse idee võib siiski olla ebaadekvaatne juhul, kui arhetüübiks on teise inimese vaimus olev idee.
Substantside ideed on ebatäiuslikud ja ebaadekvaatsed nii asjade liigi reaalse olemuse suhtes kui ka asjades avastatavate kvaliteetide suhtes. Me ei tea, mis on asjade reaalsed olemused. Me ei suuda ammendada asjades avastatavaid kvaliteete.
Tõesed ja väärad ideed.
Tõesus ja väärus on õigupoolest omased propositsioonidele. Kuni vaim ei tee ideede kohta mingit otsustust, ei ole ideed (nagu näiteks kentauri idee) iseenesest väärad.
Kui räägitakse idee tõesusest või vääruses, peetakse alati silmas mõne propositsiooni tõesust või väärust. Kui vaim seostab idee mõne välise asjaga, siis idee on tõene või väär, sest vaikimisi oletatakse idee vastavust sellele asjale.
Õigem oleks rääkida ideede tõesuse ja vääruse asemel nende õigsusest ja valesusest.
Berkeley.
George Berkeley mõistab ideede ("ideas") all kujutlusi, eriti fantaasia- ja mälukujutlusi. Ideed on lihtsalt teadvusesisud. Nad on passiivsed ja ilma toimeta.
Eristus muljete ja ideede vahel.
Raamatus "Treatise of Human Nature" jaotab David Hume inimvaimu tajumused muljeteks ("impressions") ja ideedeks ("ideas"). Muljeteks nimetab Hume neid tajumusi, mis on kõige jõulisemad ja elavamad ning eeldatavasti vastavad teadvusse jõudnud otsestele mõjutustele. Need on kõik aistingud, kired ja emotsioonid, nii nagu nad kõigepealt inimese hinge jõuavad. Ideed on aga muljete ähmased kujutised ("faint images") mõtlemises, st ajapikku nõrgenevad mälestused saadud muljetest. Tavaliselt on ideed ja muljed kergesti eristatavad, kuid unes, palavikus, hullumeelsuse puhul ja väga tugevate emotsioonide puhul võivad ideed olla üsna lähedal muljetele. Mõnikord jälle on muljed nii ebamäärased, et neid on raske eristada ideedest. Hume teeb siinkohal järgmise märkuse: "Ma kasutan siin neid termineid "mulje" ja "idee" tavapärasest väga erinevas tähenduses ning loodan, et mulle lubatakse see vabadus. Võib-olla ma hoopis annan sõnale "idee" tagasi algse tähenduse, mille hr Locke on temalt moonutades ära võtnud, pannes ta tähistama kõiki meie tajumusi."
Liht- ja liittajumused.
Nii muljed kui ka ideed jagunevad lihtsateks ja liitseteks. Lihttajumustes ei saa olla eristamist ega lahutamist. Liittajumused on osadeks eristatavad.
Muljed ja ideed on väga sarnased, kui mitte arvestada nende jõu ja elavuse astet. Ideed on muljete peegeldused või koopiad: kõik tajumused on kahekordsed, ilmnedes nii muljete kui ka ideedena.
Paljudel liitideedel pole aga kunagi olnud nendele vastavaid muljeid ja paljudele liitmuljetele ei tule kunagi täpseid koopiaid ideede näol, sest inimese fantaasial on võime ideid omavahel vabalt seostada, ka nii, et vastav liitmulje faktiliselt kunagi aset ei leia (nt "kimäär" võiks olla selline liitidee).
Aga igal lihtmuljel – ütleb Hume – on sellega sarnanev lihtidee. Kõik meie lihtideed tulenevad esimesel ilmumisel neile vastavatest lihtmuljetest, mida nad täpselt kujutavad. Sellest pidevast koosesinemisest võib järeldada, et vastavate muljete ja ideede vahel on suur seos ning üks mõjutab teist märkimisväärselt. Niisugune pidev koosesinemine ei saa olla juhuslik, vaid tõestab, et kas muljed sõltuvad ideedest või ümberpöördult. Et lihtmuljed alati eelnevad lihtideedele, mitte ümberpöördult, siis muljed on ideede põhjused, mitte ümberpöördult.
Kui inimesel algusest peale mõni meel puudub, nii et tal puuduvad sellest meelest tulenevad muljed, või ta lihtsalt ei ole kokku puutunud vastava objektiga, siis tal puuduvad ka vastavad ideed. Samas kirjeldab Hume võimalust, et kui inimese silm on mõne värvitooni suhtes tundetu, siis on võimalik kujundada vahepealne toon muljete sulandamise teel ning selle sulandamise tulemuseks on lihtidee.
Peale selle erandi tuleb märkida, et me võime moodustada teiseseid ideesid, mis on esmaste ideede kujutised. Need teisesed ideed tulenevad muljetest kaudselt. Mida kaugemal on idee muljest, seda ähmasem ja ebakindlam see on, mistõttu kõige kindlama teadmise moodustavad inimmõistuses muljed ja esmased ideed.
Mälu- ja kujutlusideed.
Mulje ilmub ideena kahel moel. Ta võib märkimisväärsel astmel säilitada oma algse elavuse ning olla just nagu mulje ja idee vahepealne: sel juhul on tegemist näluideega, mis põhineb võimel, mida nimetatakse mäluks. Kui aga mulje kaotab oma elavuse täielikult, siis on tegemist kujutlusideega, mis põhineb võimel, mida nimetatakse kujutlusvõimeks.
Ei mälu- ega kujutlusideed ei saa vaimu ilmuda, kui neile pole eelnenud vastavad muljed. Seejuures ei ole kujutlusvõime piiratud sama korra ja vormiga, milles ilmusid algsed muljed, küll aga on nendega piiratud mälu. Mälu võib muljete ilmnemise vormist kõrvale kalduda ainult oma puuduse või ebatäiuslikkuse tõttu.
Ideede seos ehk assotsiatsioon.
Kui ideed oleksid täiesti seostamata, siis saaks neid ühendada ainult juhus. Ühed ja samad liitideed ei saaks regulaarselt moodustada komplekse, kui poleks mingit ühendust, tänu millele üks idee toob kaasa teise. See ühendus ei ole lahutamatu seos, sest kujutlusvõimel selliseid piiranguid ei ole. Ometi ei saaks vaim ilma selleta kaht ideed liita. Tegemist on mittesundiva jõuga, mille tõttu muuhulgas on keelte vahel üsnagi lähedased vastavused: loodus näitab kätte, milliseid ideid on kohane liita kompleksiks. Kvaliteedid, millest see assotsiatsioon tekib ning mis suunavad vaimu ühelt ideelt teisele, on sarnasus ("Resemblance"), naabrus ("Contiguity") ajas ja ruumis ning põhjus ja tagajärg ("Cause and Effect").
Need ühendusprintsiibid asendavad kujutlusvõimes seda lahutamatut seost, milles lihtideed on mälus. Tegemist on teatud liiki külgetõmbega, mille põhjused pole teada ning on seotud inimloomusega.
Sellise ideede assotsiatsiooni kõige märkimisväärsemad tagajärjed on suhted, moodused ja substants kui liitideed.
Abstraktsed ideed.
Abstraktsete ideede ehk üldideede kohta on tõstatatud küsimus, kas nad vaimu kontseptsioonis on üldised või üksikud. George Berkeley on väitnud, et üldideed on lihtsalt üksikideed, mis on seostatud mingi terminiga, mis annab neile laiema tähenduse, nii et nad võivad meenutada teisi, nendega sarnaseid indiviide. Hume püüab tuua argumente, mis näitavad, et see on väljaspool kahtlust.


Rock'n'roll.
"Rock'n'roll" on muusikastiil, mis arenes välja gospelist ja "rhythm and bluesst 1940. aastatel USA's ning populaarseks muutus 1950. aastatel. "Rock'n'rolli peetakse esimeseks "rock"-muusika žanriks. Esimeseks "rock'n'rolli lauljaks peetakse Bill Haley't.
Nimetus "rock'n'roll".
Alan Freed, kes oli ühe Clevelandi raadiojaama töötaja ja kelle toimetada oli õhtune klassikalise muusika programm, uuris ühe heliplaadikaupluse omaniku palvel valge noorsoo muusikalist maitset ning avastas, et noorukeid erutas just "rhytm and blues", mida üldiselt peeti valgete kultuurile täiesti võõraks. Freed palus ülemustelt luba panna oma programmi lõppu erisaate "rhytm and bluesst. Saate nimi oli "Moondog's Rock and Roll Party" ja sellega oli Alan Freed, anarhist, kes oli endale varjunimeks võtnud Moondog ('Kuukoer'), ristinud uue žanri nimega "rock'n'roll".
David Nœbel on öelnud: "Rock'n'roll" on anarhistide vandenõu ameerika elulaadi hävitamiseks."


Friedrich Wilhelm I.
Friedrich Wilhelm I (14. august 1688 Berliin – 31. mai 1740 Potsdam) oli Preisimaa kuningas 1713. aastast kuni surmani.
Friedrich Wilhelmi isa oli esimene Preisimaa kuningas Friedrich I ja tema teise abikaasa Sophie Charlotte poeg. Tal oli vanem vend, kes suri enne tema sündimist, ja 8 aastat vanem poolõde. Ema suri, kui poiss oli 16-aastane. Isa abiellus seejärel uuesti ja Friedrich Wilhelm sai endale kasuema, kes oli temast 3 aastat vanem.
Friedrich Wilhelm reformis riigi halduse. Ta tõstis Preisimaa sõjaväe rahvusvahelist mainet ning parandas sõjaväe tõhusust ja distsipliini. Ta viis Preisimaa sõjaväe umbes samale tasemele Prantsusmaa, Rootsi ja Venemaa sõjaväega. Ta asendas keskklassi kohustusliku sõjaväeteenistuse iga-aastase maksuga, avas algkoole ja asustas Ida-Preisimaa, mille katk oli 1709 tühjaks teinud.
Friedrich Wilhelm oli võimekas administraator. Ta oli vastu igasugusele ülemäärasele kulutamisele, mis just sõjaväge ei puudutanud. Tema lossis ei jäetud küünlaidki ilmaasjata põlema. Ta kehtestas riigis käibemaksu ja maksis seda ka ise. Ta soosis põllumajandust, kuivendas soid, headel saagiaastatel ladustas vilja ja halbadel müüs seda. Tema ajal oli majanduses range kord. Tema surres oli riigi varakambris, mis asus kuningalossi keldris, suur ülejääk.
Friedrich Wilhelm ei alustanud ühtegi sõda. Põhjasõjas ta siiski lühikest aega osales. Talle omistatakse mõnikord seisukohta, et sulg on võimsam kui mõõk.
Kuigi Friedrich Wilhelm oli rahumeelne, ei olnud ta siiski mingil juhul õrn ja armastav isa. Oma poja Friedrichiga oli tal läbisaamine väga halb, kuna Friedrich Wilhelmile ei meeldinud valgustusfilosoofia ja välismaine haridus üleüldiselt. Kui selgus, et Friedrich soovis koos oma õpetaja Hans Hermann von Kattega Friedrichi onu, Inglismaa kuninga George II juurde põgeneda, laskis Friedrich Wilhelm I von Katte hukata, aga oma poja andis sõjakohtu alla. Kohus deklareeris, et tal ei ole volitusi selles asjas otsust vastu võtta. Voltaire väitis, et Friedrich Wilhelm tahtis niimoodi oma poega hukata, aga selles ei ole tänapäevani selgust saadud. Siiski oli Friedrich kaks ja pool kuud vangis ja hiljem mitu kuud pagenduses, enne kui tal lubati õukonda tagasi tulla.
Friedrich Wilhelm 1.
Friedrich Wilhelm 1.
Friedrich Wilhelm 1.


Wittelsbachi dünastia.
Wittelsbachi dünastia valitses Baierit 1180–1918, samuti olid sellest soost pärinevad monarhid võimul Skandinaavias, kõige pikemalt Rootsis (1654–1721). 1234–1803 olid Wittelsbachid ka pfaltskrahvid ehk Pfalzi valitsejad.


Saksa-Rooma keiser.
Saksa-Rooma keiser ehk Püha Rooma keiser oli 962–1806 eksisteerinud Saksa-Rooma impeeriumi valitseja tiitel, mille võttis kasutusele Saksa kuningas Otto I.
Keisritiitel.
Otto I nimetas end lihtsalt keisriks, Püha Rooma keisri nimetus tuli ilmselt 11.–12. sajandil, Saksa-Rooma keisriks hakati imperaatorit nimetama alles 15.–16. sajandil.
Otto I kroonis paavst. Sellest alates kuni 16. sajandini pidi valitud Saksa kuningas ootama paavsti heakskiitu ja muude asjaolude soodsat kokkulangemist, enne kui võis ametlikult keisriks saada.
Friedrich III oli viimane Saksa-Rooma keiser, kes krooniti Roomas. 1508 võttis keiser Maximilian I endale ise tiitli (valitud keiser), 1530 krooniti Karl V viimase keisrina paavsti poolt. Karli vend Ferdinand võttis endale valitud keisri tiitli, kui ta 1556 valitsejaks sai (Saksa kuningas oli ta 1531. aastast niigi), sellega sulasid Saksa kuninga ja Saksa keisri tiitel tegelikult ühte ning termin 'Saksa kuningas' kadus käibelt.
Tendents nimetada kõiki Saksa-Rooma riigi valitsejaid keisriteks on laialt levinud, ehkki tegelikult ei jõudnud suur osa Saksa kuningaist oma keisriks kroonimist ära oodata. Et nende võim oli aga võrdne, vahe oli vaid nimetuses, siis on mõistlik esitada keisrid ja kuningad ühtses nimekirjas. Asja komplitseerib aga see, et sageli nimetas Saksa kuninga juba eelmine keiser, et oma järeltulijale troon tagada, mistõttu keskajal valitses riiki mõnikord mitu isikut. Reaalne võim oli enamasti siiski keisri käes. Sageli leidus aga rivaalitsevaid Saksa kuningaid, kes võisid kahekesi korraga taotleda keisriks kroonimist (näiteks Otto Welf ja Philipp von Hohenstaufen 13. sajandi alguses.
Keisrite valimisest.
Keisritiitel oli enamasti Saksamaa tugevaima dünastia käes: algul Saksi, seejärel Franki ehk Saali, siis Hohenstaufenite. Pärast interreegnumit said keisriks aga mitme dünastia esindajad. 1308–1313, 1346–1400 ja 1410–1437 oli keisri tiitel Luxemburgi dünastia, seejärel aga kuni keisririigi lõpuni (välja arvatud kaks erandit) Habsburgide (alates 1765 Habsburgide-Lotringite) käes.
Ametlikult valisid keisri küll kuurvürstid, kuid tegelikkuses oli see pigem vormitäide. Enamasti võis tugevam kandidaat oma tahte jõu või raha abil läbi suruda, kuid aeg-ajalt oli siiski ka kuurvürstidel võimalus asja suunata (ehkki tavaliselt mitte selles suunas kui nad soovisid, kui vaadata näiteks Rudolf von Habsburgi või Karl VII valimist). Kuurvürstideks olid esialgu Mainzi, Trieri ja Kölni peapiiskopid, Saksi hertsog, Brandenburgi markkrahv, Böömi kuningas ja Reini pfaltskrahv (Pfalzi valitseja). Nende privileegid kinnitas Karl IV 1356 kuldbullaga. 1623. aastal lisandus kuurvürstide nimekirja Baieri hertsog ning 1692 ka Hannoveri (Braunschweig-Lüneburgi) hertsog. 1777 ühendati ühe valitseja alla Pfalz ja Baieri, mistõttu üks kuurvürstikoht kadus. 1803. aastal lisati kuurvürstide sekka veel Württembergi ja Salzburgi hertsog, Badeni markkrahv ja Hessen-Kasseli maakrahv. Kuna keisririik kaotati juba 1806. aastal, siis ei olnud viimastena tiitli saanutel tegelikult võimalust kuurvürstidena tegutseda.
Tiitli olemusest.
Saksa-Rooma keiser pidas end analoogselt Karl Suurega Rooma imperaatorite järglaseks ning võimsaimaks vürstiks Euroopas. Keskaegsele inimesele kehastas keiser Rooma impeeriumi jätkuvust, mis pidi kestma kuni Viimsekohtupäevani. Eriti kõrgkeskaega iseloomustas pidev võitlus paavstide ja keisrite vahel, kuna kumbki pidas end Rooma impeeriumi tõeliseks pärijaks ning soovis ilmalikku ning vaimulikku võimu enda institutsiooni ühendada. Viimased suuremad lahkhelid keisri ja paavsti vahel olid 16. sajandi teisel veerandil (mille tulemuseks oli näiteks ka "Sacco di Roma"), hiljem konsolideerusid nad ühises võitluses protestantismiga.
Pärast Kolmekümneaastast sõda muutus keisri võim pigem sümboolseks. Saksamaa vürstid said täieliku iseseisvuse, keiser oli vaid formaalselt nende lääniisand, säilitades võimu vaid oma pärusvalduste üle. Keisri tiitel kadus 1806. aastal koos keisririigiga, kui Napoleon I selle kaotas. Viimasest Saksa-Rooma keisrist Franz II-st sai esimene Austria keiser Franz I. Seega võib tänapäeva Austriat pidada Rooma impeeriumi järeltulijaks.


Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend.
Esimeseks Saksa kuningaks Saksamaa kuningriigis peetakse Ida-Frangi riigi kuninga Ludwig Vaga poega Ludwig Sakslast.
Esimeseks Saksa-Rooma keisriks peetakse Otto I, kes võttis endale keisri tiitli 962. aastal.
Tiitlite ajaloost.
Esialgu nimetati Saksa kuningaid Ida-Frangi kuningateks, alles 11. sajandil hakkasid paavstid neid halvustavalt sakslaste kuningateks kutsuma. Seepeale mõtlesid kuningad omakorda välja tiitli "Roomlaste kuningas", mis Saksa kuninga paralleelnimetusena jäi püsima kuni Saksa-Rooma riigi lõpuni. Keisrid nimetasid end Püha Rooma keisriteks, nagu olid teinud ka Karl Suur ja tema järglased ehk "Frangi keisrid". Nimetus "Saksa-Rooma keiser" tekkis alles 15. sajandi lõpul.
Keisrite ja kuningate järjestusega seotud probleemid.
Keisrite järjestuses võeti arvesse ka Rooma ehk Frangi keisreid: Karl Suurt (Karl I), Ludwig Vaga (Ludwig I), Charles Paljaspead (Lääne-Frangi kuningas Charles II ning 875–877 keiser, sakslastele Karl II), Lothar I, Kesk-Frangi kuningat ning keisrit (843–855), tema poega, Itaalia kuningat ja keisrit Ludwig II ja eelviimast Frangi keisrit Ludwig III Pimedat.
Saksa kuningate loenduses arvestati valitsejaid alates Ludwig Sakslasest, kuid et esimene samaaegselt nii keiser ja kuningas olnud Ludwig IV oli neljas nii keisrite kui ka kuningate järjestuse järgi, siis ei tekkinud sellest probleemi.
Vaieldav on aga Lothar I poja Lothar II, Lotringi kuninga lisamine Saksa kuningate loetellu, kuna too valitses vaid Lotringis, kuid enamasti on teda Saksamaa valitsejana siiski käsitletud ja seetõttu on ainsa sellenimelise Saksa kuninga ja Saksa-Rooma keisri nimi tavaliselt kujul Lothar III, mitte Lothar II.
Ainus valitseja, kelle järjenumber Saksa kuningana on keisri omast erinev, on Friedrich von Habsburg, kes oli kuningana Friedrich IV, keisrina aga Friedrich III. (See on seotud ilmselt sellega, et tema esivanem Friedrich III Ilus oli 14. sajandil nominaalselt kaasvalitseja ning teda taheti tema järglase poolt dünastia suurema hiilguse huvides esile tõsta.)
Heinrichid ja Konradid on kuningate ja keisritena nummerdatud kronoloogiliselt, arvestamata seda, et Heinrich I, Konrad I, Konard III ja Konrad IV keisrid ei olnud. Sama kehtib ka Rudolfite puhul: Rudolf I ei olnud keiser, Rudolf II oli.
Saksi dünastia.
Saksa-Rooma riigi rajaja Otto I
Valitud kuningad ja keisrid.
13. sajandi lõpus ja 14. alguses ei suutnud ükski dünastia endale pikemaks ajaks trooni kindlustada.


Otto I (Saksa-Rooma keiser).
Otto I võit Itaalia kuninga Berengar II üle
Otto I (ka Otto Suur) (912–973) oli Saksa kuningas alates 936 ja keiser alates 962.
Ta võitis 955 Lechi lahingus ungarlasi, tehes sellega lõpu nende rüüstamistele. Ungarlased jäid paikseks ning kristianiseerusid järgneva sajandi jooksul.
Pärast seda läks Otto Itaaliasse, kus taastas korra ja stabiilsuse. Ta võttis endale ka Itaalia kuninga tiitli. Et ta nõustus hakkama ka paavsti ja kiriku kaitsjaks, siis kroonis paavst Otto Roomas keisriks. Sellega pandi alus Saksa-Rooma riigile, mis kestis 844 aastat, 1806. aastani.
Otto ise pidas ennast Rooma keisriks ning Lääne-Rooma taastajaks, kuna Frangi keisri tiitel oli vahepeal kadunud. Otto I isa oli Saksa (Ida-Frangi) kuningas Heinrich I.


Otto II (Saksa-Rooma keiser).
Otto II (955 – 7. detsember 983 Rooma) oli Saksa-Rooma keiser aastast 973 kuni surmani.
Ta oli Otto I ja Adelheidi noorim ja ainus täiskasvanuks elanud poeg. 961. aastal sai Otto II Saksa kuningaks ja 967. aastal isa kaaskeisriks, kuid reaalselt sai ta võimule alles peale isa surma, olles vaid 18-aastane.
Ta abiellus Bütsantsi printsessi Theophanoga. Neil sündis neli tütart ja poeg. Viimasest sai järgmine keiser Otto III.
Otto II suri ootamatult sõjakäigul Itaalias ning maeti Rooma Peetri kirikusse. Ta on ainuke Saksa valitseja, kes on maetud väljapoole Saksamaad.


Otto III (Saksa-Rooma keiser).
Otto III (980–23. jaanuar 1002 Palermo, Itaalia) oli Saksa kuningas alates 983, keiser alates 996. Ta oli Otto II poeg.
Saanud väga noorelt võimule, püüdis ta taastada Rooma impeeriumi ("Renovatio imperia Romanum") või vähemalt selle lääneosa, uskudes, et kõrgeim võim peaks kuuluma keisrile, kellele alluksid kõik, nii ilmalikud kui ka vaimulikud aukandjad, sealhulgas paavst. Ta viis läbi misjonitööd, näiteks asutas Gnieznos piiskopkonna ning andis vürst Boleslawile Poola kuninga ning vürst Istvanile Ungari kuninga tiitli. Otto suurejoonelised idealistlikud plaanid nurjas tema ootamatu varajane surm. Kahtlustatud on ka mürgitamist.


Heinrich II (Saksa-Rooma keiser).
Heinrich II koos oma naise, Luksemburgi Kunigundega
Heinrich II (972 – 13. juuli 1024) oli viimane Saksi dünastiast pärinev Saksa-Rooma keiser. Ta valitses 1002–1024. 1014 krooniti ta Roomas keisriks.
Teda peeti väga vagaks, kombekate eluviisidega meheks, mistõttu temast sai sakslaste esimene rahvuspühak. Ta püüdis oma eelkäija Otto III eeskujul tugevdada keisrivõimu, püüdes samuti taastada Rooma impeeriumi vägevust, kuid et ta oli paavstide suhtes üpris järeleandlik, siis ei muutunud tema valitsusajal suurt midagi. Tal ei olnud järeltulijaid, mistõttu Saksa kuninga tiitel läks Franki dünastiale.


Karl Suur.
Karl Suur (prantsuse "Charlemagne", saksa "Karl der Große", ladina "Carolus Magnus"; 742, 743, 747 või 748 – 28. jaanuar 814 Aachen) oli Frangi riigi kuningas alates 768 (kogu riigi valitseja alates 771) ja Rooma ehk Frangi keiser alates 800. Ta pani oma keisririigiga aluse kolmele hilisemale Euroopa suurriigile: Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliale. Ta pidas end otseselt Rooma keisrite järeltulijaks ja nimetas end Lääne-Rooma keisriks. Ta oli sõjaliselt äärmiselt edukas, liidendas Frangi riigiga nii Saksamaa (Elbe jõeni), Põhja-Itaalia kui ka Lõuna-Prantsusmaa ning Madalmaad. Ainsana jäid tänase Prantsusmaa aladest tema riigiga ühendamata bretoonide maad (Bretagne). Karl Suur oli Pippin Lühikese poeg ja Ludwig Vaga isa.
Noorus ja esimesed valitsusaastad.
Karl Suure lapsepõlvest pole peaaegu midagi teada, ka sünniajaks on pakutud erinevaid daatumeid. Selge on, et ta sündis enne Pippini ja ta naise abielu ehk ta oli abielueelne poeg. Seevastu tema vend Karlmann sündis ilmselt 751 ja oli seaduslik pärija. Isa surma järel jagati riik aga siiski mõlema poja vahel ning Karl haaras vanemana initsiatiivi. Ta surus 769 maha mässu Akvitaanias ning seejärel nähtavasti plaanis saada Frangi riigi ainuvalitsejaks. 771. aasta detsembris suri Karlmann ootamatult ning nii sai Karl veretult võimu haarata. Ta oli nüüd Frangi riigi ainus isand ning asus peagi oma suurejoonelisi plaane ellu viima.
Võitlused Itaalias ning sõjad saksidega.
772. aastal läks Karl oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, et päästa langobardide haardest oma hädavajalik liitlane paavst. Pärast kaheaastast sõjakäiku purustas ta langobardid ning võttis endale 774 pärast viimase langobardi kuninga Desideriuse kukutamist Langobardia kuninga tiitli, mis tähendas, et tema võimu alla kuulus nüüdsest ka Põhja-Itaalia. Nüüd tekkis võimalus ka reaalselt luua Paavstiriik, mis hõlmas enamiku Kesk-Itaaliast. Langobardide valitsetud Benevento hertsogkond lõuna pool jäi esialgu iseseisvaks.
772. aastal oli Karl tunginud esimest korda sakside aladele, kes elasid Frangi riigist läänes, põhiliselt Reini jõe kallastel. Pikka aega oli kestnud omavaheline vaenus, peamiselt röövretked, millele kuningas lootis nüüd lõpu teha. Lisaks sellele olid saksid paganad, mistõttu sõjakäigule lisandus kristliku missiooni põhjendus. Kuid saksid ei alistunud kergelt, nende vabatalupoegkond, mis vastupanu põhiinitsieerijaks oli, soovis edasi elada vanaviisi, mistõttu nad pärast iga Karli sõjakäiku ja alistamist peagi taas frankide ja kristluse vastu üles tõusid. Karlil oli neid alistada üpris raske, kuna paralleelselt võitlusega sakside vastu oli tal tarvis korda hoida ka oma üha suuremaks paisuva riigi muus osas. Nii venis sõda Saksimaal väga pikale, lõppedes alles 805, mil sakside alad lõplikult Frangi impeeriumiga liideti. Saksi sõdade kuulsaim sündmus oli Verdeni kaelakohus 782, kus sajad saksid Karli käsu peale hukati, sest Karli käsitluse järgi ei väärinud nood reeturitena paremat saatust. Saksi sõja pöördepunktiks oli aga massilise küüditamise kasutamine, mis sakside vastupanutahte halvas.
Sõjad moslemite ja avaaridega.
778. aastal läks Karl esimesele sõjaretkele mauride vastu, kuid pidi leppima Zaragoza lühiajalise piiramise ning seejärel taandumisega. Seejuures sattusid osad tema vägedest baskide rünnakute alla, milles hukkus ka Bretagne markkrahv Roland. Selle sündmuse põhjal loodi hiljem "Rolandi laul". Hiljemgi jätkas Karl Suur katseid võita moslemitelt tagasi Püreneed, kuid lõppkokkuvõttes pidi ta leppima vaid Barcelona krahvkonna vallutamisega.
790. aastatel purustas Karl ka Pannoonias asunud avaarid.
Pärand.
Surres oli Karl Suur erinevate hinnangute kohaselt 65–72 aastat vana, mis toona oli kõrge iga. Ometi oli ta oma teotahte ning eduka riigijuhtimisvõime säilitanud lõpuni ning temast jäi järeltulevatele põlvedele säravam mälestus kui mistahes teisest varakeskaja valitsejast. Tema isiksuses olid ühinenud germaani vägev sõjapealik, osav diplomaat, suur sisereformide läbiviija, Rooma impeeriumi taastaja ja riigiisa nii prantslaste kui ka sakslaste jaoks. Seega polnud ime, et nii Prantsuse kuningas kui ka Saksa-Rooma keiser pidasid just ennast Karl Suure tõeliseks järeltulijaks ning tema riigi ja päranduse pärijaks. Seetõttu on Karl Suur rahvuskangelane mõlema rahva jaoks ning aegade jooksul on kumbki neist püüdnud Karli enda kangelaseks monopoliseerida. Kõrgkeskajal oli Karl rohkem prantsuse poeemide ja proosakangelane, hiliskeskajal, alates 15. sajandist, rõhutasid Karli saksalikkust üha enam aga ka saksa autorid.


Angerjalised.
Angerjalised (varem: "angerjalaadilised"; Anguilliformes) on keelikloomade (kalade) selts kiiruimsete klassist.
Kulinaaria.
Jaapani köögis on tavalised angerlased ("unagi") ja mereangerjalised ("anago"). Angerjalisi kasutatakse ka Kantoni ja Shanghai köögis. Angerjat (jõeangerjat) ja teisi angerlasi süüakse Euroopas, sealhulgas Eestis, samuti USA-s ja mujal maailmas. Traditsiooniline Londoni toit on angerjatarretis ("jellied eels").


Tenochtitláni dünastia.
Tenochtitláni dünastia oli kuninglik asteekide dünastia Kesk-Ameerikas.


Angerjas (täpsustus).
Anton Angerjas (1891-1964) oli Eesti õigeusu preester ja vaimulike raamatute autor.
"Angerjas" on ka Orelipoisi laul, mille sõnad on kirjutanud Vahur Afanasjev ning muusika Valter Ojakäär.


Angerjas.
Äsja püütud angerjas, kellel on teine kala suus
Harilik angerjas (ka jõeangerjas ja euroopa angerjas'") ("Anguilla anguilla") on angerlaste sugukonda angerja perekonda kuuluv kala.
Angerjas elab Euroopa ja Põhja-Aafrika jõgedes ja mageveejärvedes Lääne- ja Põhja-Euroopas kõikjal, Musta mere vesikonnas paiguti. Ta elab ka Kanaari, Assoori ja Fääri ja Briti saartel ning Islandil, Läänemeres selle madala soolsuse tõttu ka meres. Teda kohtab isegi Valge mere vesikonnas, näiteks Petšooras.
Harilikule angerjale lähedased liigid on ameerika ja jaapani angerjas. Neid eristatakse üksteisest selgroolülide arvu poolest, mis on ameerika angerjal väiksem ja jaapani angerjal suurem kui harilikul angerjal, aga muidu on need kalad sarnased, nii et neid on arvatud isegi ühte liiki.
Tavaliselt on angerjas ½–1½ m pikk, harva kuni 2 meetrit. Ta kaalub kuni 4–6 kg. Isased on emastest märgatavalt väiksemad. Soomused on väikesed ja vähemärgatavad, tavaliselt hõbedase läiketa. Värvus on muutlik, sõltudes kala vanusest ja veekogu iseloomust. Kõige sagedamini on angerja selg tumeroheline või pruun, küljed kollased ja kõht kollakas või valge. Angerja nahk on limane ja libe ning sellepärast on elusat angerjat väga raske käes hoida.
Angerjal on kirjeldatud kaks vormi, kitsa- ja laiapealine. Kitsapealist angerjat hinnatakse rohkem sest ta on rasvasem: tema rasvasisaldus on kuni 27½%, laiapealisel 12–19%. Kuid tänapäeval arvatakse pigem, et need vormid näitavad seda, millises keskkonnas angerjas on üles kasvanud. Seal, kus on palju väikesi saakloomi, kasvab angerjas kitsapealiseks, terava koonu ja väikeste lõugadega vormiks. Kui pisisaakloomi on vähe, siis saab angerjast laiapealine röövvorm ning talle kasvab tömbi koonu ja suurte lõugadega pea, mis võimaldab haarata kuni 15 cm pikkusi kalu ja vähke.
Eluviis.
Angerjas eelistab elada mudase põhjaga veekogus. Toiduks otsib ta selle põhjast väikeseid loomakesi: veeputukaid ja nende vastseid, tigusid, usse, koorikloomi ja kalamaime. Suured angerjad söövad rohkem kalu, eriti väikese tööndusliku tähtsusega kalu, näiteks ahvenaid, kiisku ja särgi.
Magevees ilmneb angerjal positiivne reotaksis ehk tung liikuda vastuvoolu. Sageli tungib ta üsna tillukestesse niredesse ja isegi veetorudesse.
Angerjas valib endale elupaiga ja elab seal kaua. Elbes tehti katse, milles hulk angerjaid püüti kinni, märgistati värviliste niitidega ja lasti uuesti lahti, osa ülesvoolu, osa allavoolu. Enamik angerjaid pöördus oma endisse elukohta tagasi.
Angerjas on ööloom. Päeval redutab ta tavaliselt mudas, tungides sellesse kuni 80 cm, aga mõnedel andmetel isegi kuni 1½ m sügavusele. Toitu otsima läheb ta öösel, eriti kui taevas on pilves ja kuu ei paista. Ka püünistesse ja põhjaõngede otsa satuvad angerjad sagedamini öösel, kuigi landiga on neid püütud ka päeval.
Aplusest hoolimata kasvab angerjas aeglaselt. Väga soodsates tingimustes on täheldatud juurdekasvu ½ kg aastas. Angerjas toitub ainult soojal ajal, aprillist kuni novembrini. Talve veedab ta sügaval mudas talveunes.
Angerjad elavad sageli väga madalates veekogudes, sealhulgas sellistes, mis kipuvad põua ajal ära kuivama. Osa kalu hukkub sellises olukorras, osa elab põua üle mutta kaevununa. Kuid angerjas suudab end päästa sellisel viisil, mis enamikule kaladele on võimatu: mööda kuiva maad roomates. Niiskes õhus, ilma veeta suudab angerjas temperatuuri +24 °C juures elada kuni 1½ päeva. Tema limane nahk võib hapnikku kasutada rohkem kui 17 cm³ ühe kilo kehakaalu kohta. Teise veekogu leiab angerjas üles haistmise järgi ja liigub öösiti, sest siis on jahedam. Mööda maad roomates väldib angerjas kuiva pinnast, eriti liiva, ja eelistab niisket rohtu. Rahvasuu järgi käivat angerjas herneid söömas, mis aga ei vasta tõele, sest taimetoitu ei söö angerjas üldse: herneste juures nähakse angerjaid sagedamini kui mujal kuival maal selle pärast, et herne lehed säilitavad niiskust paremini kui teiste taimede lehed.
Kudemine ja areng.
Angerjas rändab kudema Sargasso merre. Pärast kudemist suguküpsed isendid reeglina surevad. Vastsetel võtab umbes 3 aastat, et hoovustega Euroopa rannikule jõuda.
Angerjavarud.
Angerjavarud maailmas on kiiresti vähenenud. Alates 2000. aastatest on maailma angerjavarud 1–5% tasemest enne 1980. aastaid. Aastal 2011 keelustas Euroopa Liit angerja impordi ja ekspordi.


Friedrich I (Preisimaa).
Friedrich I (Brandenburgi kuurvürsti ja markkrahvina Friedrich III; 11. juuli 1657 Königsberg – 25. veebruar 1713 Berliin) oli Brandenburgi kuurvürst ja markkrahv 1688–1713 ning esimene Preisimaa kuningas 1701. aastast kuni surmani. Ta oli Suure Kuurvürsti Friedrich Wilhelmi poeg.
Ta sai end kuningaks kuulutada seetõttu, et tema Preisimaa-valdused asusid väljaspool Saksa-Rooma riigi piire. Esialgu pidigi ta saama kasutada kuninga tiitlit vaid Preisimaa kohta, kuid vaikselt laiendas ta selle nimetuse ka Brandenburgile. Niiviisi tekkinud Preisimaa kuningriigist sai peagi üks Euroopa sõjaliselt võimsaimaid riike.
Friedrichi abielud ja järeltulijad.
Friedrich soovis abielluda Saksa-Rooma keisri Leopold I õega, aga kui see plaan läbi kukkus, siis abiellus ta 1679 oma 17-aastase täditütre Hessen-Kasseli printsessi Elisabeth Henriettega. Abielu oli õnnelik, kuid kestis üksnes 4 aastat, sest Elisabeth Henrietta suri 21-aastasena 1683. Abielust sündis tütar Luise. Luise abiellus 1700 oma onupoja Hessen-Kasseli printsi Friedrichiga ja kuningas Friedrich korraldas mitmenädalased kulukad pulmad, aga Luise oli eluaeg haiglane olnud ja suri 1705 sünnitusel. Lapsi tal polnud.
Seejärel abiellus Friedrich 1685 17-aastase Hannoveri printsessi Sophie Charlottega. Abielust sündis kaks poega, kellest vanem, Friedrich August, suri 3-kuusena, ja noorem, Friedrich Wilhelm I, päris isalt trooni. 1705 suri abikaasa kopsupõletikku.
Kolmandat korda abiellus Friedrich 1708 23-aastase Mecklenburg-Schwerini printsessi Sophie Luisega. Abikaasa oli ilus ja vaga, aga ei harjunud õukonnaeluga ja langes nii sügavale depressiooni, et ei suutnud enam isegi tseremoniaalseid ülesandeid täita. Sellest abielust lapsi ei sündinud. 1713 saatis Friedrich ta vanemate juurde tagasi, kuid suri ka ise juba järgmisel kuul.
Friedrich 1.
Friedrich 1.


Friedrich II (Preisimaa).
Friedrich II ehk Friedrich Suur (saksa keeles "Friedrich der Große"; 24. jaanuar 1712 Berliin – 17. august 1786 Potsdam) oli Preisimaa kuningas 1740. aastast kuni surmani. Brandenburgi markkrahvina oli tema nimi Friedrich IV.
Friedrich oli Friedrich Wilhelm I ja tema abikaasa Sophie Dorothea neljas laps ja kolmas poeg. Kokku oli tema vanematel 14 last, kellest 4 suri enne 3-aastaseks saamist, sealhulgas kaks vanimat poega. Friedrichi ema isa oli Suurbritannia kuningas George I.
Ta soovis oma isa tahte vastaselt saada arhitektiks. Sanssouci loss Potsdamis ongi osalt tema enda eskiiside järgi ehitatud.
Friedrichit peetakse parimaks näiteks valgustatud monarhist. Ta oli kirjavahetuses Voltaire'i, Immanuel Kanti, Gotthold Ephraim Lessingi, Friedrich Schilleri ja Johann Wolfgang Goethega. 1750 kutsus Friedrich Voltaire'i Preisimaale elama, kuid peagi muutusid nende suhted pingeliseks. Voltaire'i heidutas Friedrichi militarism ja kui Voltaire ründas 1753 ajakirjanduses üht Friedrichi liitlast, saatis Friedrich Voltaire'i Preisimaalt välja. Pärast paranesid nende suhted jälle ning nad olid omavahel peaaegu pool sajandit kirjavahetuses.
Friedrich oli religioossetelt vaadetelt liberaal ja ta polnud kuigi sügavalt usklik. Tema ajal kehtis Preisimaal usuvabadus, seda nii katoliiklaste, jesuiitide kui ka juutide suhtes.
Friedrichi ajal kasvas Preisimaa pindala peaaegu kaks korda, seda nii kuninga osava diplomaatia kui ka edukate sõdade tagajärjel. Selles oli tal sageli õnne, sest Seitsmeaastases sõjas (1756–1763) oleks ta peaaegu lüüa saanud, vaid Venemaa uue tsaari Peeter III sümpaatia tema suhtes päästis Friedrichi halvimast. Sõjas võitis ta Austrialt Sileesia ja osales Poola esimeses jagamises 1772.
Friedrichit ei huvitanud naised ja ta elas kogu oma elu tsölibaadis. Isa sundis Friedrichi abielluma Elisabeth Christine von Braunschweig-Wolfenbüttel-Beverniga. Friedrich ei suhelnud oma naisega peaaegu üldse ja pärast isa surma 1740 kolisid nad lahku. Friedrich kinkis oma naisele Schönhauseni lossi, kus too elas, ega külastanud teda kordagi. Nad kohtusid harvemini kui kord aastas, peamiselt suguvõsa kokkutulekutel. Sellest abielust ei sündinud lapsi.
Friedrichile järgnes troonil tema venna August Wilhelmi poeg Friedrich Wilhelm II.
Friedrich 2.
Friedrich 2.
Friedrich 2.


Ludwig Vaga.
Ludwig Vaga (sakslastele Ludwig I ja prantslastele Louis I) (778–840) oli Frangi riik keiser aastail 814–840.
Ludwig Vaga oli Frangi riik kuninga Karl Suure poeg.
Ta oli sügavusklik, kuid oli ka oskuslik sõjaväejuht (mida kinnitas Hispaania sõdades) ja valdas ka romaani, germaani, ladina ja kreeka keelt.
813. aastal oli Rooma paavsti Leo III ja ta oma isa Karl Suur tõstnud ta kaaskeisriks, kroonides ta oma käega. See pidi näitama keisritiitli ilmalikku ja vaimulikku suveräänsust kõigi teiste, ka paavstluse suhtes. Kuni isa surmani valitses ta Akvitaanias, kust 814. aastal asus elama Frangi keisri keskusesse Aachenisse,
Kuid Ludwig lasi end isa surma järel paavstil uuesti kroonida, tunnustades nii paavsti kui Kristuse asemiku vähemasti sakraalset ülimuslikkust, mis tekitas hiljem tõsiseid komplikatsioone Rooma impeeriumit taastada ja universaalmonarhiat luua püüdvatele Saksa-Rooma keisritele.
817. aastal kroonis ta oma vanema poja Lothari kaaskeisriks.
Juba peale Ludwigi trooniletõusu ja temapoolseid esialgseid ümberkorraldusi (tähtsamate ametikjohtade ümberjaotamine oma poegade vahel) alustas tema onupoeg Bernhard, kes oli seni Itaalia kuningas tema vastu sõda, mille käigus talletehti ettepanek paluda Ludwigilt armu. Armuandmiseks Ludwigi juurde minnes ta vangistati ja vangistatuna tal ja ta kaaskondlasel torgati 818. aasta aprillis silmad välja, mille tulemusena nad kahe päeva pärast surid.
Peale Irmegardi surma uuesti abiellunud Ludwigil poja Charles sünniga tekkisid lahkarvamused esimesest abielust sündinud poegadega, kes kartsid alusega, et uus pärija vähendab nendepoolt päritavaid maavaldusi. Paavst Gregorius IV õhutusel alustas Lothar sõjategevust isa Ludwigi vastu ning paavsti vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusena reetsid Ludwigi väed ta ning liitusid Lothariga. Ludwig alistus ning andis võimu üle Lotharile. Ludwig suleti vangistusse ning Judit pügati nunnaks ning suleti kloostrisse.
Lothari poolt kokkukutsutud kogunemisel, millel oli kavas Ludwig lõplikult võimult kõrvaldada, asusid Ludwigit kaitsma tema nooremad pojad Pippin ja Baieri Ludwig, mille tulemusena taastati Ludwigi võim ning ta ennistati keisritroonile.
Juba tema eluajal jagasid ta pojad riigi omavahel, lõplikult sai see siiski teoks pärast Ludwigi surma, 843. aastal Verduni leppega.
Tema pojad Lothar, kellest sai Kesk-Frangi riigi (Lotringi, Burgundia ja kaudselt ka Itaalia eelkäija) kuningas ja järgmine Frangi keiser,
Charles Paljaspea (Lääne-Frangi riigi ehk hilisema Prantsusmaa kuningas) ja
Ludwig Sakslane (Ida-Frangi riigi ehk hilisema Saksamaa kuningas).


Preisimaa kuningas.
Preisimaa kuningas oli Preisimaa kuningriigi valitseja tiitel 1701–1918. Kõik Preisimaa kuningad kuulusid Hohenzollernite dünastiasse. 1871–1918 olid nad ka Saksa keisrid.
Kuningatiitli võttis endale Brandenburgi kuurvürst Friedrich III, kuna soovis oma maa prestiiži tõsta ning tal oli võimalik Saksa-Rooma riigist välja jääva Preisimaa aladel end suveräänseks monarhiks kuulutada. Esialgu pidigi Preisimaa kuningas olema kuningas vaid Preisimaal, Saksa-Rooma riigis aga endiselt Brandenburgi kuurvürst, kuid tegelikult võttis juba Friedrich ise oma uue tiitli kasutusele ka Saksa-Rooma riigi siseselt.


Luitpold (Baieri regent).
Luitpold Karl Joseph Wilhelm Ludwig, Baieri prints (12. märts 1821 – 12. detsember 1912) oli Baieri printsregent 1886–1912.
Ta määrati Ludwig II regendiks 10. juunil 1886, mõni päev enne tolle mõistatuslikku surma. Et Ludwigi vend ja troonijärglane Otto oli veelgi ilmsemalt vaimuhaige, siis jätkas Luitpold Baieri tegeliku valitsejana kuni oma surmani. Ta oli töökas ja kohusetundlik riigipea, ilma oma vennapoja Ludwig II kuninglike ambitsioonideta. Pikaealisena, nagu paljud Baieri kuningliku perekonna liikmed, oli ta surres vanim saksa riikide valitsejatest. Kahjuks kestis kogu tema valitsemisaja edasi Baieri kuningakriis, nii et ta suri printsregendina (valitsemisvõimetu Otto oli jätkuvalt edasi Baieri nimeline kuningas). Selle probleemi lahendas alles Luitpoldi poeg ja järglane Ludwig III.
Luitpold oli Baieri kuninga Ludwig I poeg ja Ludwig II ning Otto onu.


Napoleon III.
Napoleon III (Charles Louis Napoléon Bonaparte; 20. aprill 1808 – 9. jaanuar 1873) oli Prantsusmaa president aastatel 1848–1852, Prantsusmaa keiser 1852–1871 ning Andorra vürst 1848–1871. Napoleon III oli Hollandi kuninga Louis Bonaparte'i poeg ning Prantsusmaa keisri Napoleon I vennapoeg.
Charles Louis Napoleon Bonaparte elas 1818. aastast ühes emaga Arenenbergi lossis Thurgaus, võttis 1830–1831 osa paavstivastasest liikumisest Romagnas ja pidas end Napoleon II surma (1832. aastal) järel Napoleon I pärijaks.
Toime pandud riigipöördekatse eest vangistati ta Strassburgis 1836. aasta oktoobris ning saadeti Ameerikasse. Pöördunud sealt peagi tagasi, esitas ta Londonis mitmes töös (nt "Des ideés napoleóniennes" (1839)) oma programmi, pooldades rahvasõbralikku tsesaristlikku keisririiki, pauperismi kõrvaldamist riigivõimu kaasabil jne.
Teisel võimuhaaramiskatsel vangistati Napoleon Boulogne'is 1840. aasta augustis, kuid mais 1846. aastal õnnestus tal aga Hami kindlusest Inglismaale põgeneda.
Pärast 1848. aasta revolutsiooni pöördus ta tagasi Pariisi, kus valiti rahvuskogu liikmeks ja 1848. aasta detsembris suure häälteenamusega Prantsuse Vabariigi presidendiks. Presidendina ajas Napoleon konservatiivset, klerikaalset poliitikat, mis kindlustas talle korda ja tugevat võimu nõudvate alalhoidlike elementide poolehoiu.
Tekkinud konflikti puhul põhiseaduse reformi pärast kehtestas 2. detsembril 1851 diktatuuri, 1799.a. põhiseadusega sarnaneva konstitutsiooni, surus vastupanu Pariisis veriselt maha ja saades eluaegseks Prantsusmaa presidendiks, kuulutas end täpselt aasta hiljem keisriks, luues Teise Keisririigi.
Keisrina edendas Napoleon III hoogsalt majanduselu, arendas Prantsusmaa raudteevõrku, ilustas Pariisi ja hoolitses mõnevõrra laiade masside hüveolu eest. Kuid ta absolutistliku värvinguga sisepoliitika, mis toetus kirikule, sõjaväele ja bürokraatiale, põhjustas, hoolimata mõningaist liberaalseist mööndustest, üha suureneva vabariikliku opositsiooni. Püüdes aktiivse välispoliitikaga Prantsuse rahva kuulsusiha rahuldada, toetas Napoleon III koos Inglismaaga Türgimaad Krimmi sõjas ja näis 1856. aastal Pariisi rahu järel saavutavat esivõimu Euroopa mandril. Ta tahtis muuta Prantsusmaa Euroopa tugevaimaks riigiks, mis esialgu näis õnnestuvat.
Järgnevail aastail tõstis ta välispoliitikas esikohale rahvusliku põhimõtte, soodustas sõjas Austriaga 1859. aastal Itaalia ühinemisliikumist, saades kompensatsiooniks Savoia ja Nizza, kuid takistas samal ajal Rooma liidendamist Itaalia kuningriigiga. 1863. aastal ta toetas moraalselt Poola ülestõusu, mille Venemaa siiski maha surus. Sisepoliitiliselt hakkasid asjad õige pea rappa jooksma, lisaks ebaõnnestus ka Mehhiko avantüür (1863–1867). Samuti ei õnnestunud Napoleonil saada Preisimaalt tasu erapooletuks jäämise eest Austria-Preisi sõjas 1866. aastal ega omandada 1867. aastal Luksemburgi.
Nende välispoliitiliste aktsioonide tulemusena halvenesid suhted Austria-Ungari kaksikmonarhia dünastia Habsburgidega. Nii ei olnud Napoléonil 1870. aastal ühtegi liitlast, kui ta oli sunnitud pärast Otto von Bismarcki provokatsiooni Preisimaale sõja kuulutama, et vältida Saksamaa ühendamist ja Mandri-Euroopa võimsaimaks riigiks kujunemast. Kuid Sedani all sai keisri armee täielikult lüüa ning ta ise langes sõjavangi. Seepeale kuulutati Prantsuse Teine Keisririik lõppenuks ning monarhia kaotati. Napoléon veetis oma viimased eluaastad Inglismaal eksiilis.
Isiklikku.
Charles Louis Napoleon Bonaparte oli Napoleon I venna Louis ja Hortense'i poeg. Napoleon oli abielus Eugeńie de Montijoga.


Louis I.
Louis I nime on kandnud mitu valisejat.


Hüdroksiidid.
Hüdroksiidid on keemilised ained, mis annavad lahusesse hüdroksiidioone. Hüdroksiidid koosnevad metallioonidest ja hüdroksiidioonidest (OH-).


Aatomituum.
Aatomituum on aatomi väga väike ja tihe keskosa, kuhu on koondunud põhiline osa aatomi massist. Aatomituum koosneb nukleonidest – positiivse laenguga prootonitest ja laenguta neutronitest.
Tuuma läbimõõt on suurusjärgus 10–15 m. Näiteks vesiniku aatomituuma (koosneb ühestainsast prootonist) läbimõõt on umbes 1,75 fm ja uraani aatomituuma (koosneb 238 nukleonist) läbimõõt on umbes 15 fm. Aatomi elektronkatte läbimõõt on tuuma läbimõõdust umbes 100 000 korda suurem. Kui aatomit mõtteliselt suurendada nii, et aatomituum saaks nööpnõelapea suuruseks, siis terve aatom saaks suure staadioni suuruseks.
Prootonite arv tuumas määrab ära, millise keemilise elemendiga on tegemist. Sellele lisanduv neutronite arv tuumas määrab ära, millise konkreetse isotoobiga on tegemist. Sama prootonite arvuga, kuid erineva neutronite arvuga aatomid on sama keemilise elemendi erinevate isotoopid.
Et neutron ja prooton on praktiliselt võrdse massiga, siis neutronite ja prootonite arv tuumas määrab ära aatommassi. Et elektronid on võrreldes nukleonidega ülikerged (peaaegu 2000 korda kergemad), siis elektronide mass aatomi massi praktiliselt ei mõjuta.
Kui aatomituumas on prootoneid ja neutroneid paarisarv, siis sellise tuuma summaarne spinn on 0. Kui tuumas on paaritu arv prootoneid või neutroneid, siis sellise tuuma spinn on poolarvuline (1/2, 3/2, jne.). Kui tuumas on mõlemaid tuumaosakesi paaritu arv, siis on tuuma spinn täisarvuline (1, 2, jne.). Tuuma spinni kasutatakse ära tuumamagnetresonantsspektroskoopias. Kui tuuma spinn on võrdne 1-ga või sellest suurem, siis sellise tuuma elektriväli pole enam isotroopne ja selline tuum omab lisaks veel kvadrupoolmomenti. Seda rakendatakse tuumakvadrupoolresonantsspektroskoopias
Esimest korda pakkus praegu kasutusel oleva aatomimudeli välja Uus-Meremaa päritolu füüsik Ernest Rutherford 1912. aastal.


Perioodilisusseadus.
Perioodilisusseadus seisneb selles, et keemiliste elementide omadused on perioodilises sõltuvuses aatomite tuumalaengust (s.t kui reastada elemendid tuumalaengu kasvu järjekorras, siis kordub kindla arvu elementide järel sarnaste omadustega element).


Metalliline side.
Metalliline side ehk metalliside on keemilise sideme tüüp, mis moodustub negatiivsete vabade elektronide ja positiivsete metallioonide vastastikuse tõmbumise tulemusena metallis. Vabad elektronid põhjustavad metallide elektri- ja soojusjuhtivust ning plastilisust.
Metalliline side avaldub kõige selgemalt aktiivsete metallide – leelis- ja leelismuldmetallide korral. Vähem aktiivsetes metallides esinevad lisaks metallilisele sidemele mingil määral ka aatomitevahelised kovalentsed sidemed. Eriti märgatav on kovalentse sideme osatähtsus siirdemetallide (d-metallide) korral.
Metallilise sideme selgitus elektrongaasi mudeli põhjal.
Elektrongaasi mudeli järgi koosneb metalli kristallivõre metalli katioonidest. Katioone hoiavad kristallis koos nende vahel kiiresti liikuvad (väliskihi) elektronid, takistades katioonide omavahelist tõukumist. Vabalt ja korrapäratult liikuv elektronide kogum moodustab ühise elektronpilve, mis ulatub üle kogu metallikristalli. Elektronide vaba liikumine metallis meenutab osakeste vaba liikumist gaasides, seetõttu nimetatakse niisugust elektronpilve "elektrongaasiks".


Oksüdatsiooniaste.
Oksüdatsiooniaste on keemias arv, mis näitab aatomi oksüdeerituse astet keemilises ühendis.
Formaalne oksüdatsiooniaste on hüpoteetiline elektrilaeng, mis aatomil oleks keemilises ühendis, kui kõik selle aatomi keemilised sidemed teiste keemiliste elementide aatomitega oleksid ioonilised.
Oksüdatsiooniastet märgitakse araabia numbriga (või ka)Rooma numbriga), mis on positiivne või negatiivne arv või null.
Oksüdatsiooniastme suurenemine keemilise reaktsiooni käigus on oksüdeerumine, oksüdatsiooniastme vähenemine aga redutseerumine. Selliste reaktsioonide puhul toimub formaalne elektronide ülekanne: elektronide summaarne formaalne juurdesaamine on redutseerumine ja elektronide summaarne formaalne loovutamine on oksüdeerumine.
l) vaba elemendi (ühinemata neutraalse aatomi) oksüdatsiooniaste on 0;
2) lihtsa (monoaatomilise) iooni puhul on oksüdatsiooniaste võrdne iooni summaarse elektrilise laenguga;
3) enamikus ühendites on vesinikul oksüdatsiooniaste 1 ja hapnikul oksüdatsiooniaste -2. (Siin on eranditeks, et vesinikul on aktiivsete metallide hüdriidides, näiteks LiH, oksüdatsiooniaste -1 ning hapnikul näiteks ülihapendites, näiteks H2O2 oksüdatsiooniaste -1, samuti ühendites fluoriga);
4) neutraalse molekuli aatomite oksüdatsioonisastmete algebraline summa peab olema 0 ning ioonide puhul peab nende koosseisus olevate aatomite laengute algebraline summa olema võrdne iooni laenguga. Näiteks on väävli oksüdatsiooniastmed ainetes H2S, S8 (väävel lihtainena), SO2, SO3 ja H2SO4 vastavalt -2, 0, +4, +6 ja +6. Mida kõrgem on antud aatomi oksüdatsiooniaste, seda suurem on tema oksüdeerituse aste; mida madalam on tema oksüdatsiooniaste, seda suurem on tema redutseerituse aste."
Lihtaines on iga aatomi oksüdatsiooniaste 0. Liitainetes on kõigi aatomite oksüdatsiooniastmete summa 0.
A-rühmade metallide oksüdatsiooniaste ühendites on tavaliselt rühma number, B-rühmade metallide oksüdatsiooniastmed on varieeruvad, enamasti 2. Mittemetallidel on muutuv oksüdatsiooniaste: maksimaalne oksüdatsiooniaste on rühma number ja minimaalne oksüdatsiooniaste on rühma number miinus 8.


Amfoteerne oksiid.
Amfoteerne oksiid on oksiid, millel on nii happelise kui ka aluselise oksiidi omadused, kuid need avalduvad väga nõrgalt.
Amfoteersed oksiidid veega ei reageeri.
Tüüpiline amfoteerne oksiid on alumiiniumoksiid (Al2O3).
Veel näiteid: kroom(III)oksiid (Cr2O3), raud(III)oksiid (Fe2O3), tsinkoksiid (ZnO).


Neutron.
Neutron on subatomaarne osake, mis koosneb kvarkidest (hadron). Neutron on fermion spinniga 1/2. Neutron on ka elektriliselt neutraalne barüon barüonlaenguga 1.
Neutronid ja prootonid (ühise nimetajaga nukleonid) moodustavad koos aatomituuma. Neutronite arv aatomituumas määrab ära keemilise elemendi isotoobi. Sama prootonite arvuga, kuid erineva neutronite arvuga aatomid on teineteise isotoobid.
Üldised omadused.
Neutroni seisumass on 939,573 MeV/c² (ehk 1,0087 amü), mis on 1,6749 × 10−27 kg. Neutron on elektriliselt neutraalne, tema elektrilaeng on 0. Neutron on liitosake, mis koosneb ühest u-kvargist ja kahest d-kvargist, mis igaüks kannavad erinevat värvilaengut. Kvarke hoiab prootonis koos erinevate värvilaengutega osakeste vahel toimiv tugev vastasmõju. Neutroni enda summaarne värvilaeng on 0 (neutraalne).
Vaba neutron on metastabiilsetest osakestest kõige pikema elueaga (885,7±0,8 s ehk umbes 15 minutit). Pikk eluiga tuleneb faktist, et neutron on oma lagunemisproduktist prootonist vaid veidi raskem ning prooton on ainuke osake, milleks neutron laguneda saab.
Neutroni lagunemine.
Neutron saab laguneda ainult prootoniks. Seda nõuab barüonlaengu jäävus (prooton on ainus neutronist kergem osake, mille barüonlaeng on nullist erinev). Selle juures eralduvad veel elektron ja antielektronneutriino. Tegemist on beetalagunemisega ja see toimub tänu nõrgale vastastikmõjule.
Beetalagunemisele alluvad vabad neutronid. Stabiilsetes aatomituumades on neutronid stabiilsed. Selle põhjuseks on asjaolu, et neutroni ebastabiilsus on tasakaalustatud tema stabiliseeriva rolliga tuumas, vältimaks ebastabiilsust, mis tekiks siis kui aatomituuma lisanduks tema lagunemisega täiendav prooton.
Ebastabiilsetes aatomituumades (milles on neutronite ülejääk võrreldes stabiilse aatomituumaga) on võimalik neutroni lagunemine prootoniks läbi ülalkirjeldatud beetalagunemise. Samuti on võimalik prootoni muutumine neutroniks (tuumades, milles on neutroneid vähem võrreldes stabiilse aatomituumaga). See toimub samuti läbi beetalagunemise
Prootoni neutroniks muutumiseks vajalik lisaenergia saadakse tänu tuuma seoseenergia vähenemisele.
Teoreetiliselt on neutroni prootoniks muutumine võimalik aatomituumas ka läbi positronihaarde, kuid seda protsessi takistab aatomituuma positiivne elektrilaeng, mis tõukab positrone tuumast eemale. Samuti kipuvad positronid enne tuumani jõudmist annihileeruma tuuma ümbritsevate elektronidega.
Neutronkiirgus.
Tulenevalt neutroni elektrilisest neutraalsusest on neutronkiirgus erinev nii alfa-, beeta- kui ka gammakiirgusest. Kui näiteks gammakiirgus kaotab energiat ioniseerides ainet, mida ta läbib, siis neutronkiirgus läbistab aine kuni neutron põrkub mõne aatomituumaga. Kuna tõenäosus põrkuda mõne aatomi elektronkattega on palju suurem kui tõenäosus põrkuda aatomituumaga, siis tungib neutronkiirgus palju sügavamale aine sisse.
Aatomituumaga põrkunud neutronid võivad hajuda (põrkuda tuumast eemale, andes osa oma kineetilisest energiast üle tuumale) või neelduda (tungida aatomituuma sisse ja saada selle osaks). Viimasel juhul muutub aatomi isotoop ning aatom võib muutuda ebastabiilseks. Kui neutronkiirguse tõttu ebastabiilseks muutunud aatomid lagunevad, tekib teisene radioaktiivne kiirgus.


Prooton.
Prooton on subatomaarne osake, mis koosneb kvarkidest (hadron). Prooton on positiivse elektrilaenguga (1e ehk 1,602 × 10−19 C) barüon (barüonlaenguga 1). Prooton on fermion spinniga 1/2.
Prootonid ja neutronid (ühise nimetajaga nukleonid) moodustavad koos aatomituuma. Prootonite arv aatomituumas määrab ära keemilise elemendi. Sama prootonite arvuga, kuid erineva neutronite arvuga aatomid on üksteise isotoobid.
Kergeima keemilise elemendi – vesiniku – tuum on üksik prooton (selles tuumas ei ole neutroneid). Keemias mõistetakse prootonit kui vesiniku positiivset iooni, mida tähistatakse H+.
Üldised omadused.
Prootoni seisumass on 938,272309(28) MeV/c2 ehk 1,0073 amü ehk 1,6726 × 10−27 kg ning läbimõõt umbes 1,5×10−15 m.
Prooton on liitosake, mis koosneb kahest u-kvargist ja ühest d-kvargist, mis igaüks kannavad erinevat värvilaengut. Kvarke hoiab prootonis koos erinevate värvilaengutega osakeste vahel toimiv tugev vastasmõju. Prootoni enda summaarne värvilaeng on 0 (neutraalne).
Prootoni eluiga.
Prooton on stabiilne elementaarosake (elueaga üle 1,9 × 1029 aastat. Selle põhjuseks on barüonlaengu jäävuse seadus. Prooton (barüonlaenguga 1) on kõige kergem barüon.
Prooton saab muutuda neutroniks elektronhaarde teel, mille puhul raskemaks osakeseks muutumiseks vajalik lisaenergia saadakse elektronilt.
Tuuma sees võib prooton muutuda neutroniks ka beetalagunemise teel, mis toimub tänu nõrgale vastastikmõjule. Selline protsess saab toimuda ainult seetõttu, et prooton saab lagunemiseks vajaliku lisaenergia tänu tuuma seoseenergia vähenemisele.
Beetalagunemine toimub ebastabiilsetes aatomituumades. Kui tuumas on neutroneid vähem kui stabiilses tuumas, siis muutub prooton neutroniks. Kui tuumas on neutroneid rohkem kui stabiilses tuumas, siis muutub neutron prootoniks.


Elektrolüüt.
Elektrolüüt on aine, mille elektrijuhtivus põhineb ioonide vabal liikumisel. Kõige tüüpilisem elektrolüüt on ioonne lahus, kuid elektrolüüt võib olla ka tahke või vedel aine, näiteks metall.
Ioonsed elektrolüüdid on aluste, hapete või soolade lahused. Ka osa gaase võib käituda kõrgel temperatuuril või madalal rõhul elektrolüütidena. Elektrolüüdi lahuse võib saada ka bioloogiliste molekulide (nt DNA, polüpeptiidid) või sünteetiliste polümeeride (nt polüstüreensulfonaat) lahustamisel lahustis. Kahte viimast nimetatakse polüelektrolüütideks, mille elektrijuhtivuse tagavad laetud funktsionaalrühmad.
Vedelas olekus soolad võivad ka olla elektrolüüdid. Näiteks, kui naatriumkloriid kõrgel temperatuuril ära sulatada, siis saadud vedelal soolal on samuti elektrijuhtivus.
Elektrolüütide tugevus.
Kui elektrolüüdi lahuses on palju elektrolüüdi ioone, siis on tegu kontsentreeritud lahusega. Lahust, milles elektrolüüdi ioone on vähe, nimetatakse lahjendatud lahuseks. Selle järgi, kui suur osa lahustatava aine molekulidest lahustis dissotseerub, saab kirjeldada elektrolüütide tugevust ehk võimet rohkem elektrivoolu juhtida. Kui lahustis dissotseerub suur osa lahustunud molekule ioonideks, on tegu tugeva elektrolüüdiga. Kui dissotseerub ainult väga väike osa molekulidest, on tegu nõrga elektrolüüdiga. Elektrolüütide omadusi võib kasutada elektrolüüsil, et eraldada aine koostises olevaid elemente või ühendeid, mis on lahustunud.
Tugev elektrolüüt.
Tugev elektrolüüt on aine, mis vesilahuses peaaegu või täielikult dissotseerub ioonideks. Kuna tekkivad ioonid on head elektrijuhid, siis algselt nimetatigi elektrolüüdiks ainet vesilahuses, mis juhib hästi elektrivoolu. Kui lahuses olevatest ioonidest ja nende käitumisest rohkem teada saadi, siis sai tugev elektrolüüt ka oma tänapäevase definitsiooni.
Tugevateks elektrolüütideks on tugevad happed, tugevad alused ning soolad, mis on hästi lahustuvad. Näiteks
Nõrk elektrolüüt.
Nõrgad elektrolüüdid on ained, mis vesilahuses dissotseeruvad ioonideks vähesel määral. Seega on nõrga elektrolüüdi lahuses lisaks dissotseerunud ioonidele ka lihtsalt lahustunud aine molekule, millel pole laengut ning mis ei kanna edasi elektrivoolu. Nõrgad elektrolüüdid suudavad lahuses edasi kanda ainult nõrka elektrivoolu.
Nõrkadeks elektrolüütideks on nõrgad happed ja nõrgad alused. Näiteks
Füsioloogiline tähtsus.
Füsioloogias on primaarseteks elektrolüüdi ioonideks naatrium (Na+), kaalium (K+), kaltsium (Ca2+), magneesium (Mg2+), kloriid (Cl-), vesinikfosfaat (H2PO4-) ja vesinikkarbonaat (HCO3-). Elektrilaengu sümbolid pluss (+) ja miinus (-) näitavad, et antud aine on looduses ioonne ning tema elektronide arv on suurem või väiksem kui prootonite arv. Antud nähtus on keemilise dissotsiatsiooni tulemus.
Kõik teadaolevad eluvormid vajavad peenet ja keerulist tasakaalu rakusisese ja rakuvälise keskkonna vahel. Eriti tähtis on täpse elektrolüütide osmootsete gradient-ioonide tasakaalu säilitamine. Sellised gradient-ioonid mõjutavad ja reguleerivad keha hüdratsiooni ning samuti ka vere pH-d, samuti on nad elutähtsad lihaste ja närvide töötamiseks. Elusorganismides on elektrolüütide kindla kontsentratsiooni hoidmiseks erinevad mehhanismid.
Lihaskude ja neuroneid loetakse mõlemaid keha elektrilisteks kudedeks. Lihaskoe või neuroni paneb tööle elektrolüüdi aktiivsus rakuvälise või koevedeliku ja rakusisese vedeliku vahel. Elektrolüüdid võivad rakumembraani siseneda või väljuda läbi spetsiaalsete valgustruktuuride rakumembraanis, mida kutsutakse ioonkanaliteks. Näiteks lihaste kokkutõmbumine oleneb kaltsiumi (Ca2+), naatriumi (Na+) ja kaaliumi (K+) ioonide olemasolust. Nimetatud elektrolüütide ebapiisava kontsentratsiooni korral võib tunda lihastes nõrkust või krampide tekkimist.
Elektrolüütide tasakaalu säilitatakse suu kaudu või hädaolukorras süstides kehasse elektrolüüdi lahust sisaldavaid aineid. Elektrolüütide tasakaalu kehas säilitavad hormoonid ning neerud eemaldavad kehast üleliigsed elektrolüüdid. Inimese kehas elektrolüütide homöostaasi reguleerivad näiteks antidiureetiline hormoon ja aldosteroon. Tõsised elektrolüütide tasakaalu häired kehas (nt veetustamine) võivad põhjustada neuroloogilisi ja südameprobleeme, kui inimesele ei võimaldata kohest arstiabi.
Kontsentratsiooni mõõtmine.
Elektrolüütide kontsentratsiooni mõõtmine on üldjuhul diagnostiline protseduur, tavaliselt määratakse ioonselektiivsete elektroodidega elektrolüüdi kontsentratsioon vereproovis või uriiniproovis. Saadud tulemuste tõlgendamiseks ja võrdlemiseks on tarvis ka inimese haiguslugu ning samuti on vajalik paralleelne neerufunktsioonide mõõtmine. Tavaliselt on määratavateks ioonideks kaalium ja naatrium, kloriidioonide kontsentratsiooni määratakse harva, ainult arteriaalsete veregaaside mõõtmisel, kuna see on olemuselt seotud naatriumi sisaldusega. Uriiniproovi uurimisel on tähtsal kohal erikaalu määramine, sest see on seotud ioonide kontsentratsioonide tasakaalule mittevastavuse tuvastamisega.
Elektrokeemia.
Kui elektrolüüdi lahusesse viia elektroodid, mille vahele rakendatakse elektrivool, siis antud lahus on võimeline elektroodide vahel elektrivoolu juhtima. Tavaolukorras ei saa üksikud elektronid iseseisvalt liikuda lahuses ühelt elektroodilt teisele, selle asemel toimub keemiline reaktsioon katoodil, mille käigus tarbitakse anoodilt pärit elektrone. Anoodil toimub teine reaktsioon, millest pärinevad elektronid kantakse üle katoodile. Protsessi tulemusena koguneb katoodi ümber negatiivne laeng ning anoodi ümber positiivne laeng. Lahuses olevad laengutega ioonid neutraliseerivad katoodi ja anoodi ümber olevad laengud, mis võimaldab elektronide ülekande jätkumist ning reaktsioonide toimumist.
2H2O + 2e− → 2OH− + H2
2KCl → 2 K+ + Cl2 + 2e−
Anoodil eraldub gaasina kloor (Cl2). Reaktsiooni käigus tekkivad positiivsed kaaliumi ioonid (K+) liiguvad lahuses katoodi poole ning neutraliseerivad sinna tekkinud negatiivsed hüdroksiidioonid (OH−). Vastavalt hüdroksiidioonid liiguvad lahuses anoodi poole, et neutraliseerida sealne kaaliumi ioonide poolt tekitatud positiivne laeng. Ilma lahuses liikuvate ioonideta katoodi ja anoodi ümber tekkivad laengud pidurdaksid elektronide liikumist läbi lahuse. Kui poleks elektrolüüdi ioone lahuses, siis reaktsioon ja elektronide ülekanne aeglustuks, sest vee dissotsiatsioonil tekkivad prooton (H+) ja hüdroksiidioon (OH−) difundeeruvad läbi lahuse palju kordi aeglasemini, kui elektrolüüdist pärinevad K+ ja Cl− ioonid.
Elektrolüüdid dissotseeruvad vees, sest vee molekulid on dipoolid, mis solvateeruvad energeetiliselt soodsasse asendisse elektrolüüdi ioonidega.
Teistes reaktsioonides võivad ka metallist elektroodid sarnaselt elektrolüütidega reaktsioonidest osa võtta.
Kuiv elektrolüüt.
Kuivad elektrolüüdid on sisuliselt geelid, mis on painduval võrel.


Soome Demokraatlik Vabariik.
a> 1939. Vasakult seisavad Ždanov, Vorošilov, Stalin ja Kuusinen. Alla kirjutab Molotov
Soome Demokraatlik Vabariik (soome keeles "Suomen Kansanvaltainen Tasavalta") oli Nõukogude Liidu poolt Talvesõjas okupeeritud Soome maa-alade propagandistlik nimetus. Vabariik kuulutati välja 1. detsembril 1939 Terijoel (praegune Zelenogorsk Venemaa Leningradi oblastis) ja rohkem tuntaksegi seda moodustist Terijoe valitsuse nime all. Nukuvalitsuse juht oli Otto Ville Kuusinen (vene keeles Otto Vilgelmovitš Kuusinen). Ainsana tunnustas seda vabariiki Nõukogude Liit, kes selle ise oligi moodustanud. Lipp oli üleni punane. Vappi välja ei mõeldud. Oli ka oma armee kus oli 27 648 meest. Armee sõjategevuses ei osalenud.
Kirill Meretskov juhtis Soomes opereerivaid Punaarmee üksusi.
12. märtsil 1940 liideti ala Karjala ANSV-ga. 31. märtsil 1940 loodi Karjala-Soome NSV.


Maximilian I Joseph.
Maximilian I Joseph (Maximilian Maria Michael Johann Baptist Franz de Paula Joseph Kaspar Ignatius Nepomuk; 27. mai 1756 – 13. oktoober 1825) oli Baieri esimene kuningas 1806–1825. Enne seda oli ta 1799–1806 Maximilian IV Josephi nime all viimane Baieri kuurvürst, 1795–1803 Zweibrückeni hertsog ning viimane Reini pfaltskrahv 1799–1803 (Pfalz ja Zweibrücken liideti seejärel Baieriga).
Ta oli üks Napoleon I ustavamatest liitlastest Saksamaal ning sai selle eest tasuks hulga alasid Lõuna-Saksamaal (tänu millele muutus Baieri Lõuna-Saksamaa olulisimaks riigiks), sealhulgas ajutiselt ka Tirooli ja Salzburgi. 1813. aastal liitus ta aga Napoleoni vastastega ning säilitas oma kuningatiitli ja enamuse 1803–1809 liidetud valdustest. 1818 andis ta Baierile suhteliselt liberaalse konstitutsiooni ning parlamendile üpris laiad võimupiirid. Kuningavõim jäi siiski samuti olulisele kohale. Maximiliani tütar Sophie oli Austria keisri Franz Josephi ema ning teine tütar Marie Ludovike Franz Josephi abikaasa Elisabethi ema.
1825. aastal asus Baieri troonile Maximilian I Josephi vanim poeg Ludwig I.


Maximilian I (Baieri kuurvürst).
Maximilian I (Suur) (17. aprill 1573 – 27. september 1651) oli Baieri hertsog 1597–1651. Ta oli Kolmekümneaastase sõja ajal üks olulisemaid katoliiklikke vürste ja keisrite toetajaid. Seetõttu sai ta 1623. aastal kuurvürstiks ning liitis Baieriga ajutiselt ka Pfalzi (valitses seda 1623–1648). Hiljem taastati ka Pfalzi kuurvürstitiitel, seega oli Saksa-Rooma impeeriumis nüüd üks kuurvürst rohkem.
Maximilian oli Katoliikliku Liiga juht 1609–1616 ja jäi selle tegelikuks liidriks ka edaspidi. Just tema poolt finantseeritud väed võitsid 1621 Valgemäe lahingus tšehhe ja Pfalzi kuurvürsti Friedrich V-t. 1619. aastal oli Maximilian keeldunud talle pakutud Saksa-Rooma keisri tiitlist, see valik oleks võinud Saksamaa ajalugu äärmiselt oluliselt mõjutada, kuna tema läbisaamine protestantidega oli parem kui Habsburgist keisril Ferdinand II-l.
Baieri troonil järgnes Maximilianile tema poeg Ferdinand Maria.


Rahvaste Ühendus.
Rahvaste Ühendus (varem Briti Rahvaste Ühendus) on riikide ühendus, millesse kuulub 2009. aasta seisuga 54 riiki. Neist enamik on endised Suurbritannia kolooniad.
Rahvaste Ühendus hakkas kujunema Briti impeeriumi nõrgenedes. Alates 1887. aastast hakkasid impeeriumi liikmesalade peaministrid korrapäraselt kokku saama. 1926. aastal vastu võetud Balfouri deklaratsiooniga on Suurbritannia (metropol ehk emamaa) ja kõik tema dominioonid (Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika Liit ja Iirimaa) võrdsed, ilma et ühelgi oleks teiste üle mingit võimu. Formaalselt astus see jõusse 1931 Westminsteri statuudiga.
Mõned riigid on Rahvast Ühendusse tulnud ka väljastpoolt Briti impeeriumi. Namiibia oli 1920. aastast kuni iseseisvumiseni 1990 Lõuna-Aafrika Vabariigi kontrolli all. Kamerun kuulub Rahvaste Ühendusse alates 1995, ehkki Briti Impeeriumi kuulus sellest kõigest pisike osa. Mosambiik ja Rwanda on aga kaks riiki, millel pole olnud seost Briti Impeeriumiga. Mosambiik oli Portugali asumaa ja Rwanda Saksa koloonia ja Belgia usaldusterritoorium.
Mitu riiki on oma liikmestaatuse ühenduses peatanud või koguni ühendusest lahkunud, ent pärast tagasi tulnud (Pakistan koguni korduvalt). Ainult Iirimaa (1949) ja Zimbabwe (2003) on liikmeskonnast lahkunud ega ole naasnud.
Hulk Briti Impeeriumi alla kuulunud territooriume ei ole pärast iseseisvumist kunagi kuulunud Rahvaste Ühendusse. Need on kaks kolooniat (Aden ja Birma ning hulk protektoraate ja mandaatalasid: Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Egiptus, Iisrael, Iraak, Jordaania, Katar, Kuveit, Omaan ja Sudaan.
Rahvaste Ühendusse kuulub ligi 2 miljardit inimest ehk 31% maailma rahvastikust. Rahvuslik kogutoodang on 7,8 triljonit USA dollarit ehk 16% maailma majandusest. Rahvaste Ühenduse pindala on 21% maailma maismaast.
Ühenduse juht on Suurbritannia kuninganna Elizabeth II; see tiitel ei tähenda aga mingisugust võimu liikmesriikide üle.
Rahvaste Ühenduse mängud on osalejate arvu poolest maailma suurim spordiüritus pärast olümpiamänge.


Abraham Lincoln.
Abraham Lincoln (12. veebruar 1809 Hardini maakond, Kentucky – 15. aprill 1865 Washington, D.C.) oli Ameerika Ühendriikide poliitik ja 16. president 1861–1865.
Lincoln oli esimene Vabariikliku Partei esindaja USA presidendi ametis. Tema valitsusaja peamisteks saavutusteks peetakse orjanduse kaotamist Ameerika Ühendriikides (1. jaanuaril 1863) ja neli aastat kestnud kodusõja võitmist (9. aprillil 1865).
Varased eluaastad.
Abraham Lincoln sündis puuseppa Thomas Lincolni ja tema abikaasa Nancy Hacks Lincolni teise lapsena Kentucky osariigis. Usutunnistuselt olid Lincolnid baptistid. 1816 kolis nende perekond naabruses asuvasse Indiana osariiki, kus maaomandi küsimus oli selgemalt lahendatud kui Kentucky's. Seal asusid nad elama Little Pigeon Creek'i, kus Abraham pidi juba lapsena tegelema farmi- ja metsatööga. 1818 suri tema ema ja aastast 1819 kasvatas teda võõrasema Sarah Bush Johnston. Koolis käis ta nende aastate jooksul üsna juhuslikult, kuid kasutas iga võimalust oma oskuste piires raamatuid lugeda. 1828 ja 1831 külastas ta jõelaeval reisides New Orleansi linna. 1830 kolis nende perekond Indiana osariigist Illinois' osariiki, asustamata alale Sangamoni jõe ääres. Illinois' osariigiga jäi Lincolni elu seotuks aastani 1861.
Poliitilise tegevuse algus.
1831 New Orleans'ist naastes ei läinud Abraham kaasa oma isaga, kes oli taas kolimas, vaid asus elama New Salemi külla, kus töötas poemüüjana. Märtsis 1832 astus ta esimese olulise poliitilise sammu, seades üles oma kandidatuuri Illinois' Üldassambleesse. Kandideerimise ajal liitus ta armeega, mis pidas sel ajal lahinguid indiaanlastega, kuid oma kolmekuulise teenistuse ajal ta lahingutes ei osalenud. 6. augustil 1832 toimunud valimistel ei osutunud ta valituks, kuid esimene poliitiline kogemus oli omandatud. Samal ajal ei kulgenud asjad ettevõtluses kuigi edukalt – veel samal aastal pankrotistus tema kauplus ja 1833 ka järgmine kauplus, mille järel asus tulevane president tööle New Salemi postiametnikuna.
1834 kujunes poliitilises elus Abraham Lincolnile murdepunktiks: Viigide Partei nimekirjas – sellesse parteisse kuulus ka tema isa Thomas – valiti ta 4. augustil 1834 Illinois' Üldassambleesse. Saadikutöö kõrvalt alustas Lincoln õpinguid õigusteaduses.
Kui ta 1. augustil 1836 Üldassambleesse tagasi valiti, oli 27-aastasest noormehest saanud juba Viigide Partei juht Illinois' osariigis. Sama aasta septembris sai ta peale kahte aastat õigusteaduse õpinguid loa praktiseerida juristina. 1837 osales ta Illnois' osariigi pealinna üleviimisel Springfieldi ja asus ka ise sinna elama. Poliitilise tegevuse kõrvalt töötas Lincoln nüüd advokaadina ja sai 1839 loa osaleda USA ringkonnakohtu protsessidel. Üldassambleesse valiti ta tagasi ka 1838 ja 1840, kuid üha enam mõjutasid tema elu sellel perioodil depressioon ja keerukad naissuhted (kuni katkestatud kihlusteni välja).
1842 kujunes uueks muutuste aastaks – Lincoln ei pürginud enam Üldassambleesse ja abiellus sama aasta sügisel Mary Ann Todd'iga
1843 üritas Abraham Lincoln kandideerida Ameerika Ühendriikide Kongressi, kuid tema kandidatuur ei leidnud parteikaaslaste seas piisavat toetust. 1844 aitas ta korraldada presidendikandidaat Henry Clay' kampaaniat ja 1846 seadis uuesti üles oma kandidatuuri USA Kongressi. Sel korral kiitis partei Lincolni kandidatuuri heaks ja 3. augustil 1846 valisid Illinois' elanikud ta oma esindajaks Kongressis.
Töö Kongressis.
Parlamendi (Kongressi) liikmeks olemine tähendas pidevat tööd Ameerika Ühendriikide pealinnas ja 1847 koliski Lincolnide perekond Washingtoni. 6. detsembril 1847 alustas Abraham Lincoln tegevust Kongressi 30. koosseisu liikmena. Kuna Viigide Partei seisis sel ajal vastu Mehhiko-Ameerika sõjale, siis astus ta korduvalt Kongressis üles sõnavõttudega sõda alustanud presidendi James Polki vastu. 1848 aitas Lincoln korraldada Viigide Partei presidendikandidaadi Zachary Taylori edukat kampaaniat. Järgmiseks aastaks oli ta aga poliitikast väsinud, keeldus kandideerimast uuesti Kongressi ja pöördus 31. märtsil 1849 tagasi koju Springfieldi, kus tegutses 5 aastat ainult juristina, pälvides hüüdnime "Aus Abe" ("Honest Abe").
Orjuse küsimus ja liitumine vabariiklastega.
Lincolni ajendas poliitikasse tagasi pöörduma 1854 Kongressi poolt vastu võetud Kansase-Nebraska akt, mille eesmärk oli lahendada Kansase aladel orjapidamise lubamise või keelamise pärast puhkenud tüli vaidlusaluse territooriumi kaheks jagamise teel ning lubades mõlemal piirkonnal ise otsustada orjandust puudutavaid küsimusi. Kuna see seadus võimaldas edaspidi enamushääletuse teel seadustada orjanduse leviku piirkondadesse, kus see varem oli keelatud, pidas Lincoln seda ebamoraalseks. Siinkohal tuleb rõhutada, et Abraham Lincoln ei olnud mingil juhul orjanduse likvideerimise pooldaja, vaid pidas seda lõunaosariikide elanike põhiseaduslikuks õiguseks, kuid tema isiklikud veendumused ei lubanud orje pidada ja võimaluste loomist orjanduse laiendamiseks pidas ta Ameerika Ühendriikidele ebasobivaks teguviisiks.
Seismaks vastu sellele Demokraatliku Partei poolt sisse viidud seadusemuudatusele pürgis Lincoln 1855 Ameerika Ühendriikide Senatisse, kuid ei osutunud valituks. Ta otsustas seejärel liituda Kansase-Nebraska akti vastaste asutatud Vabariikliku Parteiga ja asutas 29. mail 1856 Vabariikliku Partei organisatsiooni Illinois' osariigis. Selle poliitilise jõuga jäi tema elu seotuks surmani.
16. juunil 1858 valiti ta Vabariikliku Partei senaatorikandidaadiks Illinois' osariigis. Tema valimisdebatid demokraadist senaatori Stephen Douglasega, ühe Kansase-Nebraska akti peamise toetajaga, tõid talle üleriigilist kuulsust ja parandasid tema positsiooni parteis. 1860 antakse need debatid ka raamatuna välja. Vaatamata edukale esinemisele debattidel valiti senaatoriks siiski Douglas.
18. mail 1860 esitati Lincoln Vabariiklaste Partei presidendikandidaadiks. Tema vastasteks valimistel olid lõunaosariikide demokraat John Breckinridge ja vana oponent, põhjaosariikide demokraat Stephen Douglas. 6. novembril 1860 osutus ta valituks, pälvides 180 valijamehe toetuse 303-st.
Ameerika Ühendriikide president.
Abraham Lincoln lahkus Springfieldist Washingtoni veebruaris 1861 ja vannutati presidendiks 4. märtsil 1861. Presidendi amet langes ta õlule raskel ajal, sest tema valimisvõidu teatavaks saamise järel oli 20. detsembril 1860 Lõuna-Carolina osariik teatanud oma eraldumisest Ameerika Ühendriikidest. Jaanuaris 1861 järgisid Lõuna-Carolina eeskuju Mississippi, Florida, Alabama, Georgia, Louisiana ja Texas. 4. veebruaril 1861 olid need osariigid moodustanud Ameerika Riikide Konföderatsiooni ehk sisuliselt uue riigi. Selle eraldumise põhjuseid tuleks näha eelkõige nende osariikide rolli vähenemises poliitiliste ja majanduslike küsimuste otsustamisel, aga ka rahuolematuses Vabariikliku Partei majandus- ja maksupoliitikaga ning osariikide õiguste piiramises keskvalitsuse poolt.
12. aprillil 1861 algas Fort Sumteri tulistamisega Konföderatsiooni vägede poolt Ameerika kodusõda ("American Civil War") ehk "sõda osariikide vahel" ("War Between the States"). Aprillis ja mais liitusid Konföderatsiooniga veel neli osariiki – Virginia, Põhja-Carolina, Tennessee ja Arkansas. Fort Sumteri tulistamisele vastas president 15. aprillil miilitsaüksuste kokkukutsumise ja 19. aprillil Konföderatsiooni sadamatele blokaadi kuulutamisega. Neli aastat kestnud sõja juhtimine võiduka lõpuni kujunes Abraham Lincolni valitsusaja peamiseks ülesandeks.
Peale Bull Runi lahingu kaotamist Virginia osariigis juulis 1861 otsustas president esimest korda kasutada orjanduse küsimust sõjategevuse mõjutamisel Ühendriikide kasuks – 6. augustil kuulutas ta vabaks Konföderatsiooni armeesse kuuluvad orjad (oma valimisprogrammis oli ta toetanud orjanduse säilitamist lõunaosariikides ja lubanud heaks kiita seadused, mis kohustasid põhjaosariike põgenenud orjad tagastama). Kui kevadeks 1862 ei olnud suuremad ja sõjaliselt tugevamad Ühendriigid suutnud sõjas edu saavutada, võttis Lincoln 11. märtsil 1862 sõjavägede üldjuhtimise enda kätte.
20. mail 1862 kinnitas president talundiseaduse ("Homestead Act"), mille alusel hakati asunikele riiklikust maafondist maad jagama. Iga täisealine USA kodanik võis selle kohaselt saada madala riigilõivu eest Ühendriikide lääneosas kuni 65 hektari suuruse maatüki valdajaks ja olles 5 aastat seda hooldanud, ka selle täieõiguslikuks omanikuks. Kokku sai talundiseaduse alusel maad ligi 2 miljonit ameeriklast.
16. aprillil 1862 kaotas Lincoln orjanduse pealinna Washingtoni osariigis Columbia distriktis. 19. juunil keelustas president orjanduse territooriumitel – Ühendriikide osades, millele polnud veel omistatud osariigi staatust. 1. jaanuaril 1863 kuulutas ta kõik orjad Ameerika Ühendriikides vabaks – tegutsedes nii oma valimislubaduste vastaselt, kuid kindlustades sellega endale igavese koha oma riigi ajaloos. 1864 vormistati see deklaratsioon USA põhiseaduse 13. täiendusena ("13th Amendment").
25. veebruaril 1863 pani president aluse riigipankade süsteemile, mille eesmärgiks oli koguda Ühendriikide valitsusele ja armeele raha, sundides panku ostma riiklikke võlakirju. Ta kehtestas ka esimest korda Ameerika Ühendriikide ajaloos tulumaksu. 3. märtsil 1863 seadis Lincoln sisse kohustusliku ajateenistuse.
3. juunil 1863 purustasid Ühendriikide väed kindral Robert E. Lee poolt juhitud Konföderatsiooni armee Gettysburgi lahingus. See lahing kujunes Ameerika kodusõja oluliseks murdepunktiks, märkides sõjaliselt ja majanduslikult kurnatud Konföderatsiooni hävingu algust.
8. detsembril 1863 andis president välja dokumendi, millega lubati amnestia kõigile Ühendriikide vastases "mässus" osalenud isikutele, kui need vannuvad truudust USA konstitutsioonile ja kohustuvad järgima kõiki Ühendriikide seadusi.
12. märtsil 1864 loovutas president armee ülemjuhatuse kindral Ulysses S. Grant'ile. Sama aasta juunis nimetati Lincoln uuesti vabariiklaste presidendikandidaadiks ja võitis 8. novembril toimunud presidendivalimised, saades 212 valijamehe hääled 233-st. 4. märtsil 1865 vannutati ta teiseks ametiajaks Ameerika Ühendriikide presidendiks; asepresidendiks sai senaator Andrew Johnson.
9. aprillil 1865 alistusid kindral Lee väed Virginia osariigis Appomattoxis kindral Granti juhitud Ühendriikide vägedele – seda loetakse tänaseni Ameerika kodusõja lõpuks. Juba 10. aprillil algasid Washingtonis pidustused võidu tähistamiseks. Lincolni juhtimisel oli kodusõda võidetud ja USA territoriaalne ühtsus taastatud.
Surm.
14. aprillil 1865 külastas president koos abikaasaga Washingtoni Fordi teatrit, kus etendus näitemäng "Meie Ameerika onupoeg" ("Our American Cousin"). Näidendi kolmanda vaatuse ajal tulistas näitleja John Wilkes Booth presidenti pähe, haavates teda surmavalt. Lincoln viidi majja üle tee teatri vastas, kus ta arstide hoole all teadvusele tulemata 15. aprilli hommikul kell 7.22 suri. Presidendi põrm sängitati Oak Ridge'i kalmistule kodulinnas Springfieldis.
Kuu aega varem, 17. märtsil, oli Booth oma kaasosalistega kavatsenud presidendi sõdurite kodu külastamisel röövida, kuid Lincolni plaanide muutumise tõttu oli see üritus ebaõnnestunud. Enamasti on Boothi ja tema kaaslasi peetud lõunaosariikide pooldajaks, kes maksid nii kätte kaotatud sõja eest, kuid nagu kõigi riigijuhtide mõrvade puhul on ka Linconi surmaga seotud mitmed alternatiivsed vandenõuteooriad. Üks neist väidab näiteks, et president mõrvati tema kaitseministri mahitusel, kuna Lincoln soovinud sõja lõppedes armee osatähtsust tunduvalt vähendada, loobudes karistusekspeditsioonidest lõunaosariikidesse.
President Lincoln on ameeriklaste seas üks armastatumaid presidente, võisteldes populaarsuse pärast riigi asutaja George Washingtoniga. Paljude jaoks on ta märter, kes sümboliseerib neile ausust, otsekohesust, austust üksikisiku ja vähemuste õiguste vastu. Lõunaosariiklaste seas võib siiski sageli kohata ka vastupidist suhtumist, mille kohaselt oli tegu türanniga, kes röövis neilt vabaduse ja tõukas lõunaosariigid aastakümneid kestnud viletsusse.
Perekond.
Abraham Lincoln tutvus Kentucky orjapidajate tütre Mary Ann Todd'iga viimase õe Elizabethi vahendusel 1839 ja noored kihlusid sügisel 1840. 1. jaanuaril 1841 katkestas Lincoln nende kihluse, kuid suvel 1842 taastasid nad oma suhte ja 4. novembril 1842 abiellusid.
1. Robert Todd Lincoln (1843–1926), poliitik ja jurist
Tsitaat.
Valge ja musta rassi vahel on füüsiline erinevus, mis minu arvates ei võimalda neil kahel rassil elada kunagi koos sotsiaalse ja poliitilise võrdsuse tingimustes. Ja kuna selline kooselu on võimatu, kuid samal ajal tuleb neil elada samas riigis, siis tuleb paratamatult aktsepteerida, et üks rass on ülem ja teine alam, ning nii nagu kõik teisedki, pooldan ka mina seisukohta, et ülema rassi positsioon kuulub valgetele.
Stephen Jay Gould. Vääriti mõõdetud inimene. 2001, lk. 69.
Välislingid.
Lincoln, Abraham
Lincoln, Abraham
Lincoln, Abraham


Nõukogude Liidu deviis.
Nõukogude Liit kasutas oma deviisina tsitaati Karl Marxi ja Friedrich Engelsi kirjutatud Kommunistliku partei manifestist - "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!".
Nõukogude Liidu vabariikide keeltes on see deviis järgmine.
Deviis


Albaania Sotsialistlik Partei.
Albaania Sotsialistlik Partei (albaania keeles: "Partia Socialiste e Shqipërisë", lühend "PS") on vasakpoolne poliitiline ühendus Albaanias. Partei ideoloogiliseks aluseks on demokraatlik sotsialism.
Sotsialistlik Partei asutati aastal 1991 Albaania Tööpartei reformimise tulemusel ja on selle õigusjärglane. Tööpartei ise asutati 1941, kandis esimesed seitse aastat nime Albaania Kommunistlik Partei ja oli perioodil 1946–1991 riigi ainus seaduslik partei.
Aastatel 1997–2005 oli Sotsialistlik Partei taas võimul. Partei esimees Fatos Nano oli sel perioodil kahel korral Albaania peaminister (1997–1998, 2002–2005).
3. juulil 2005 toimunud parlamendivalimistel said sotsialistid lüüa ja pidid minema opositsiooni. Senisest 73 kohast 140-liikmelises parlamendis säilitasid nad vaid 43 kohta.
1. septembril 2005 astus 14 aastat partei esimehena tegutsenud Fatos Nano valimiskaotuse tõttu ametist tagasi. Uueks esimeheks valiti Tirana linnapea Edi Rama.
Rahvusvahelisel tasandil kuulub Albaania Sotsialistlik Partei Sotsialistlikusse Internatsionaali.


Sotsiaaldemokraatlik Partei (Albaania).
Sotsiaaldemokraatlik Partei (albaania "Partia Social Demokrate") on väike sotsiaaldemokraatlik Albaania poliitiline erakond.
2001. aasta Albaania üldvalimistel kogus partei 3,6% häältest, mis tagas 4 kohta 140-st.
ASDP on Sotsialistliku Internatsionaali liige.


Jaanilinn.
Jaanilinn (soome "Iivananlinna", vene "Ивангород") on linn Ingerimaal Narva jõe paremal kaldal, 159 km Peterburist läänes. Linna nimi pärineb Moskva suurvürstilt Ivan III-lt, kelle valitsusajal alustati 1492 Jaanilinna linnuse rajamist.
Ajalugu.
Rootsi vallutas linnuse 1495–1497 peetud Rootsi-Vene sõja käigus 1496. aastal ja põletas selle maha. Linnust üritati müüa Liivi Ordule, kuid tehing ebaõnnestus. Rootslased tõmbusid Soome lahe põhjakaldale tagasi.
Venelased ehitasid linnuse uuesti üles. See oli esimene korrapärase viisnurkse põhiplaaniga Venemaa kindlus. Paari aastakümnega kujunes selle kõrvale ka asula. 1509. aastal oli linnus praeguses põhimahus valmis.
Rootsi vallutas Jaanilinna uuesti 1581, kuid 1590 võtsid venelased selle tagasi ja Täyssinä rahuga 1595 jäi Jaanilinn Venemaale. Uuesti vallutasid rootslased Jaanilinna 1612. aastal. Rootsi kuningas Gustav II Adolf andis Jaanilinnale 1617 linnaõigused, kuid 1649 liideti Jaanilinn Narvaga ja kuni jaanuarini 1945 oli Jaanilinn Narva linnaosa.
Pärast Narva langemist 1704 vallutasid venelased ka Jaanilinna. Järgnevalt kuulus Jaanilinn Narva linna osana Ingeri ehk Peterburi kubermangu koosseisu, alles 1917 ühendati linn Eestiga (Eestimaa kubermanguga). Sakslased vallutasid Jaanilinna 1918. aasta veebruaris, kuid sama aasta novembris langes linnaosa punavägede kätte. Sealt valmistati ette nii ülejäänud Narva kui ka kogu Eesti vallutamist, seal alustas oma tegevust Eesti Töörahva Kommuun.
Jaanuaris 1919 läks kogu Narva linn (koos Jaanilinnaga) Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõukogude Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahulepingus (1920). Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940 säilis Jaanilinn Eesti osana.
Pärast teistkordset okupeerimist 1944 eraldasid Nõukogude võimud jaanuaris 1945 Jaanilinna halduslikult ülejäänud Narvast, viisid selle üle Vene NFSV Leningradi oblasti koosseisu ning andsid Jaanilinnale 1954 eraldi linnaõigused. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991 ei ole Venemaa pidanud Tartu rahulepingut endale siduvaks, mistõttu Jaanilinn kuulub praegu, kuni pole jõustunud uus Eesti-Vene piirilepe, "de jure" Eesti Vabariigi ja "de facto" Venemaa Leningradi oblasti Kingissepa rajooni koosseisu.
Jaanilinn kuulub Venemaa piiritsooni ja pääs linna on piiratud, sealhulgas ka Venemaa kodanikele.
Jaanilinnas on mitu piiripunkti: eraldi kaubaveokitele, muudele sõidukitele ning jalgratturitele ja jalakäijatele, samuti rongide piiriületuspunkt, peale selle lihtsustatud piiriületuspunkt jalakäijatele (kuid mitte jalgratturitele). Lihtsustatud piiriületuspunkt on avatud kell 8–17, teised piiriületuspunktid ööpäev läbi. Teiste piiripunktide läbijatel on võimalik külastada ka "tax-free"-kauplust, piiri lihtsustatud korras ületajatel see võimalik ei ole. Autojuhtidele on oma, jalakäijatele ja jalgratturitele oma "tax-free"-kauplus.
Alates 14. märtsist 2004 oli Jaanilinna linnapea Nikolai Kolomeitsev. 22. oktoobrist 2009 on linnapea Vassili Kaprijantšuk.
Vaade Jaanilinna linnusele koos Narva jõe ja Narva Hermanni ordulinnusega on kujutatud Eesti 5-kroonise rahatähe tagaküljel.
Jaanilinnal on kaks aukodanikku: kirjanik Pavel Tsubko (1922–2003) ja KGB töötaja Aleksei Bõstrov (1921–2002).
Linnas paikneb Venemaa relvajõudude väeosa nr 32229, mis on Venemaa sõjaväeluure keskasutuse GRU eriteenistuse OSNAZi üksus. Selle ülesanne on raadio- ning raadiotehniline luure.


Turist (ansambel).
Turist oli Tallinna punk-bänd. Tegutses selle nime all umbkaudu 1983–1986. Sama seltskond tegutses eelnevalt ansamblina Pära Trust. Seejärel nimetati bänd ümber Singer Vingeriks. Mõned bändi liikmed asusid tegutsema ka ansamblis Vanemõde.


Singer Vinger.
Singer Vinger on eesti proge rocki sugemetega punk rock-bänd. Lugude sõnum on enamasti läbi huumori esitatud iroonia. Bändi juht on Hardi Volmer. Singer Vinger tegutseb alates 1986. aastast, selle eelkäijad olid Pära Trust ja Turist. Ansambli eripäraks võib pidada vokalist Hardi Volmerit, kes esitab lugusid alati maha lugedes.
Välislingid.
Singer Vinger


Eesti Vabariigi president.
Eesti president (ametlik nimetus Vabariigi President) on Eesti Vabariigi riigipea.
Valimine ja ametiaeg.
Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt 40 aastat vana. President valitakse ametisse viieks aastaks. Kedagi ei tohi valida Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjest. Kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 79 kohaselt valib Vabariigi Presidendi salajasel hääletusel Riigikogu. Igal Riigikogu liikmel on üks hääl. Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse järgmisel päeval uus hääletusvoor. Enne teist hääletusvooru seatakse üles uued kandidaadid. Kui teises hääletusvoorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse kahe teises voorus enim hääli saanud kandidaadi vahel samal päeval kolmas hääletusvoor. Kui Vabariigi Presidenti ei valita ka kolmandas hääletusvoorus, kutsub Riigikogu esimees ühe kuu jooksul Vabariigi Presidendi valimiseks kokku valimiskogu.
Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Iga kohaliku omavalitsuse volikogu valib valimiskogusse vähemalt ühe esindaja, kes peab olema Eesti kodanik. Riigikogu esitab valimiskogule presidendikandidaadiks kaks Riigikogus enim hääli saanud kandidaati. Presidendikandidaadi ülesseadmise õigus on ka vähemalt kahekümne ühel valimiskogu liikmel. Valimiskogu valib Vabariigi Presidendi hääletamisest osa võtnud valimiskogu liikmete häälteenamusega. Kui esimeses voorus ükski kandidaat valituks ei osutu, korraldatakse samal päeval kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletusvoor.
Presidendivalimiste korda täpsustab ning põhiseaduse lüngad täidab Vabariigi Presidendi valimise seadus. See seadus keelab kandidaadiks üles saada isikut, kes on president teist ametiaega järjest.
Vabariigi Presidendi valimise seadus näeb ette ka olukorra, kus valimiskogus ka teises voorus ei suudeta presidenti valida. Sel juhul viiakse läbi presidendi erakorralised valimised. Erakorralised valimised saab läbi viia kiiremini kui korralised. Kui korralised valimised toimuvad varemalt 60 ja hiljemalt 10 päeva enne ametis oleva presidendi volituste lõppemist, siis erakorralised valimised tuleb läbi viia 14 päeva jooksul.
Presidendi valimise erisused 1992. aastal.
1992. aastal andis põhiseaduse rakendamise seaduse § 4 lõike 2 alusel presidendikandidaatidele hääli rahvas. Kahe enam hääli saanud kandidaadi seast pidi presidendi valima lihthäälte enamusega Riigikogu 4 aastaks (tavalise 5 asemel).
Kandidaatide üles seadmiseks tuli Vabariigi Valimiskomisjonile esitada vähemalt 10 000 Eesti kodaniku nime ja allkirjaga esildis. Seati üles viis kandidaati: Lennart Meri, Lagle Parek, Uno Ruus, Arnold Rüütel ja Rein Taagepera. Riigikogus valiti esimeses voorus presidendiks Lennart Meri (teine Riigikokku jõudnud kandidaat oli Arnold Rüütel).
Ametisse astumine, õiguslik seisund ja volituste lõppemine.
"Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina, (ees- ja perekonnanimi), pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Eesti Vabariigi kasuks."
Ametisse astumisega lõpevad kõik Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis teistes valitavates ning nimetatavates ametites ja tal tuleb ametisoleku ajaks peatada oma erakondlik kuuluvus.
Vabariigi President kasutab põhiseaduse § 85 alusel immuniteeti. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Täpsemalt reguleerib seda küsimust kriminaalmenetluse seadustik. Kriminaalvastutusele võtmisel Vabariigi Presidendi volitused peatuvad.
Vabariigi Presidendi volitused lõpevad tema ametist tagasiastumisel (ei ole võimalik erakorralise või sõjaseisukorra ajal), teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisel, tema surma korral ja uue Vabariigi Presidendi ametisseastumisega.
Kui Vabariigi President on Riigikohtu otsusel tervisest tulenevalt kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma või ei saa neid Vabariigi Presidendi töökorra seaduses ettenähtud juhtudel ja korras ajutiselt täita, tema volitused peatuvad. Vabariigi Presidendi volitused lähevad sel juhul üle Riigikogu esimehele, kelle volitused Riigikogu liikmena selleks ajaks peatuvad. Vabariigi Presidendi ülesannetes oleva Riigikogu esimehe pädevus on kitsam kui korralisel presidendil, sest ta ei tohi ilma Riigikohtu loata välja kuulutada Riigikogu erakorralisi valimisi ega keelduda seadusi välja kuulutamast.
Kui president ei ole oma ülesandeid üle kolme kuu järjest täita saanud või kui tema volitused enne tähtaega lõpevad, valib Riigikogu 14 päeva jooksul uue Vabariigi Presidendi.
Vabariigi Presidendi pädevus.
Vabariigi Presidendi pädevused on loetletud põhiseaduse §-s 78 ja täpsustatud Vabariigi Presidendi töökorra seaduse ja eriseadustega (nt välissuhtlemisseadus, rahuaja riigikaitse seadus jne).
Välissuhtluspädevus.
Vabariigi President esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises. Lähtudes sellest, et Vabariigi Valitsus korraldab suhtlemist teiste riikidega, koordineerib Vabariigi president oma välispoliitilist tegevust valitsusega.
Vabariigi Presidendil on aktiivne ja passiivne saatkonnaõigus Ta nimetab ja kutsub Vabariigi Valitsuse ettepanekul tagasi Eesti Vabariigi diplomaatilised esindajad ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud teiste riikide diplomaatiliste esindajate volikirjad. Eesti rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel on tema pädevuses nende ratifitseerimine ja denonsseerimine, st nende allakirjutamine pärast seda, kui Riigikogu on nad heaks kiitnud. Sellised lepingud on Eesti põhiseaduse § 121 järgi: lepingud, mis muudavad Eesti piire, mille rakendamiseks on vaja Eesti seaduste vastuvõtmist, muutmist või tühistamist, millega Eesti ühineb rahvusvaheliste organisatsioonidega, mille kohaselt Eesti võtab endale rahalisi või sõjalisi kohustusi ja milles on ratifitseerimine ette nähtud. Presidendi üksikkompetents välissuhtluses seisneb sõjaseisukorra ja sellest lähtudes ka sõja lõpu väljakuulutamises agressiooni korral, samuti ettepanekus Riigikogule kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon, demobilisatsioon ja erakorraline seisukord.
President annab Vabariigi Valitsuse ettepanekul diplomaatilisi auastmeid, mis antakse eluks ajaks.
Presidendi pädevus, suhted teiste põhiseaduslike institutsioonidega välissuhtluse valdkonnas on konkretiseeritud välissuhtlemisseaduse ja välisteenistuse seadusega.
Riigikaitsepädevus.
Vabariigi President on riigikaitse kõrgeim juht. Tema ülesanne on teha Riigikogule ettepanek kuulutada Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukord, mobilisatsioon ja demobilisatsioon, samuti lõpetada sõjaseisukord. Presidenti abistab tema riigikaitsekompetentsi täitmisel presidendi juures nõuandva organina tegutsev riigikaitse nõukogu, kuhu kuuluvad seaduse järgi Riigikogu esimees, peaminister, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, kaitseminister, siseminister, välisminister, justiitsminister, rahandusminister, Riigikogu väliskomisjoni esimees ja kaitseväe juhataja (sõja ajal kaitseväe ülemjuhataja). Riigikaitse Nõukogu tegutseb Vabariigi Presidendi kinnitatud kodukorra alusel.
Vabariigi President nimetab ja vabastab ametist Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna, kuhu kuuluvad Kaitsejõudude Peastaabi ülem, Kaitseliidu ülem ja väeliikide ülemad. Vabariigi President kui riigikaitse kõrgeim juht annab kaitseväe juhataja ettepanekul välja käskkirju sõjaväeliste auastmete andmiseks, samuti kaitseväe juhataja asendamiseks.
Vabariigi Presidendi riigikaitsekompetents on täpsustatud rahuaja riigikaitse seaduse, sõjaaja riigikaitse seaduse, erakorralise seisukorra seadusega ja kaitseväeteenistuse seadusega.
Pädevus Riigikogu suhtes.
President ja Riigikogu on omavahel seotud paljude presidendi formaalsete, samuti materiaalsete pädevustega. Vabariigi President kuulutab välja Riigikogu korralised valimised, kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu esimese istungi ja avab selle. Presidendil on õigus seaduses sätestatud juhtudel kutsuda kokku Riigikogu täiendavaid istungeid ja erakorralisi istungeid.
Vabariigi President saab põhiseaduses ette nähtud alustel Riigikogu laiali saata ja kuulutada välja erakorralised valimised. Erakorralised Riigikogu valimised peab Vabariigi President välja kuulutama juhul, kui presidendi poolt esitatud peaministri kandidaat ei ole pärast kaht vooru suutnud valitsust moodustada, Riigikogu on esitanud oma peaministri kandidaadi ja ka tema ei esita kahe nädala jooksul oma valitsuse koosseisu presidendile. Teiseks kuulutab president välja Riigikogu uue koosseisu valimised, kui Riigikogu algatatud rahvahääletus ei leia rahvalt vajalikku toetust. Kolmas põhjus lõpetada Riigikogu ennetähtaegsete volituste lõpetamiseks on Riigikogu võimetus uut riigi- eelarvet vastu võtta kahe kuu jooksul pärast uue eelarveaasta algust. Viimane Riigikogu laialisaatmise põhjus erineb eelnevatest selle poolest, et siin on Vabariigi Presidendi otsustada, kas kuulutada uued valimised välja või mitte. Peaministrile või Vabariigi Valitsusele umbusalduse avaldamise korral võib president välja kuulutada uued valimised.
Vabariigi Presidendi suhted Riigikoguga on täpsustatud Riigikogu kodukorra seaduses.
Pädevus Vabariigi Valitsuse suhtes.
Vabariigi President määrab neljateistkümne päeva jooksul Vabariigi Valitsuse tagasiastumisest peaministri kandidaadi, kellele teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise. Riigikogult valitsuse moodustamiseks volitused saanud peaministri kandidaat esitab valitsuse koosseisu Vabariigi Presidendile, kes nimetab kolme päeva jooksul uue valitsuse ametisse. Kui Vabariigi Presidendi määratud peaministrikandidaat ei saa Riigikogu poolthäälte enamust või ei suuda valitsust moodustada või loobub selle moodustamisest, on Vabariigi Presidendil õigus seitsme päeva jooksul esitada teine peaministrikandidaat. Kui Vabariigi President ei esita seitsme päeva jooksul teist peaministrikandidaati või loobub selle esitamisest või kui teine kandidaat ei saa Riigikogult volitusi või ei suuda valitsust moodustada või loobub selle moodustamisest, läheb peaministrikandidaadi ülesseadmise õigus üle Riigikogule.
Vabariigi President teeb peaministri ettepanekul muudatusi valitsuse koosseisus, st ta vabastab ametist ja nimetab ametisse üksikuid ministreid. Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ka ministreid, kes ei juhi ministeeriumi (nn. "portfellita ministrid", nagu nt. rahvastikuminister). Valitsuse koosseisu muutmisel on peaministri ettepanek presidendile siduv, seega, piirdub Presidendi roll sisuliselt vaid vastavate dokumentide vormistamisega, sisuline ministrikanditaatide valik kuulub peaministri pädevusse.
Vabariigi President vabastab ministri ametist ka siis, kui Riigikogu avaldab oma otsusega ministrile umbusaldust.
Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib Vabariigi President kolme päeva jooksul valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised.
Vabariigi Valitsuse ja presidendi suhted on täpsustatud Vabariigi Valitsuse seaduses.
Seadusandlik pädevus.
Vabariigi President kuulutab välja Riigikogus vastu võetud seadused. See on presidendi ainupädevus, millesse ei ole kaasatud ükski teine põhiseaduslik institutsioon. Presidendil on ka nn vetoõigus, st riigipea võib seaduse jätta välja kuulutamata ja oma motiveeritud otsusega selle Riigikogule neljateistkümne päeva jooksul uuesti arutamiseks ning otsustamiseks saata. Presidendil on kontrolliõigus nii materiaal- kui ka protsessuaalõiguslike sätete üle. Kui Riigikogu presidendi poolt väljakuulutamata jäetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu võtab, kuulutab president selle välja või pöördub Riigikohtu poole taotlusega tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui Riigikohus leiab, et seadus on põhiseadusega kooskõlas, kuulutab president selle välja. Riigikogu VII ja VIII koosseisu tegutsemisaja jooksul on Vabariigi President jätnud välja kuulutamata 33 seadust, neist 8 puhul pöördus ta Riigikohtu poole. Riigikohus rahuldas riigipea taotluse 7 korral. Riigikogu IX koosseisu tegutsemisaja jooksul on Vabariigi President jätnud välja kuulutamata 8 seadust.
Riigikogu IX ja X koosseisu tegutsemisaja jooksul on Vabariigi President jätnud välja kuulutamata 13 seadust, neist 1 puhul pöördus ta Riigikohtu poole.
Kui Riigikogu ei saa erakorralistel asjaoludel kokku tulla ja on tekkinud edasilükkamatu riiklik vajadus, on Vabariigi Presidendil õigus anda välja seadlusi, mis peavad olema kinnitatud peaministri ja Riigikogu esimehe kaasallkirjadega. Seadlusega ei saa muuta põhiseadust ja nn konstitutsioonilisi seadusi (loetelu toodud põhiseaduse §-s 104). Riigikogu peab oma järgmisel istungil need seadlused kas kinnitama või tühistama. Seega on seadlused erakorraline vahend riigikorra säilitamiseks ja riigipea tegutseb sel juhul riigi õiguskorra garandina.
Põhiseaduse kohaselt ei ole Vabariigi Presidendil seaduste algatamise õigust, v.a. põhiseaduse muutmise algatamine.
Vabariigi President võtab oma põhiseaduslike ülesannete täitmiseks vastu otsuseid. Riigikaitse kõrgeima juhina ja Vabariigi Presidendi Kantselei tegevuse korraldamiseks annab Vabariigi President käskkirju.
Riigiametnike nimetamise ja vabastamise pädevus.
Vabariigi President nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul Eesti Panga presidendi, Riigikohtu ettepanekul maa- ja linnakohtunikud, halduskohtunikud ning ringkonnakohtunikud (s.o I ja II astme kohtunikud) ja valitsuse ning kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna. Riigipea poolt ametisse nimetamisega kaasneb teatava sotsiaalse respekti andmine, kontrolli teostamine isiku nimetamise seaduslikkuse üle, ametisse nimetamise suurema avalikkuse tagamine ja ametnikule stabiilsuse tagamine. Vabariigi Presidendil on ka õigus keelduda neid isikuid ametisse nimetamast, kui see on vastuolus seadusega või riigi huvidega, mida ta on ka reaalselt kasutanud.
Vabariigi President teeb Riigikogule ettepaneku järgmiste kõrgemate ametnike nimetamiseks: Riigikohtu esimees, Eesti Panga nõukogu esimees, riigikontrolör, õiguskantsler ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja sõjaajal. Riigiametnike ametisse nimetamine ja vabastamine toimub Vabariigi Presidendi töökorra seaduses sätestatud korras.
Autasustamispädevus.
Vabariigi Presidendi ainupädevuses on riiklike autasude andmine, milles teda nõuandva organina abistab teenetemärkide komitee. Autasude andmine kui riigi austusavaldus on maailma praktikas tavaliselt riigipea pädevus.
Eesti Vabariigi riiklikud ordenid ja nende taotlemine ning andmine on sätestatud teenetemärkide seadusega.
Armuandmisõigus.
Presidendil on ainuõigus vabastada süüdimõistetud nende palvel karistuse kandmisest või kergendada karistust. Armuandmine eeldab, et õigusmõistmine on juba toimunud ja isik on antud üle täitevorganitele karistuse täideviimiseks. Armuandmisega ei anna Vabariigi President hinnangut kohtuotsusele. Rahvusvahelise tava kohaselt on see riigipea suvaotsustus, mida ta võib teha humaansetel kaalutlustel.
Õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise algatamine.
President algatab õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise. Vastava ettepaneku teeb president Riigikogule riigiprokuröri taotlusel. Tal on õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega, kuid otsuse tegemisel ei pea ta arvesse võtma esitatud tõendeid, vaid üksnes kehtestatud protseduuri järgimist.
Ilma Vabariigi Presidendi nõusolekuta ei saa kriminaalvastutusele võtta ka kohtunikku tema ametisoleku ajal.
Presidendi osa nimetatud menetluses on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikuga.
Presidendi ametihüved.
Vabariigi Presidendi ametihüve on ametipalk ning muu presidendiks valitud isiku soodustus. Ametihüved on kehtestatud Vabariigi Presidendi ametihüve seadusega.
Vabariigi Presidendi ametipalga määraks on Eesti keskmise palga korrutis koefitsiendiga 7,0. Peale selle saab Vabariigi President esinduskulude katteks esindustasu, mille suurus on 20% ametipalgast.
Ametivolituste ajal on Vabariigi Presidendil õigus kasutada ametikorterit, ametiautot ja autojuhti. Tal on õigus saada aastas puhkust 35 päeva. Puhkuse aja ja kestuse määrab president ise. Puhkuse ajaks säilitatakse talle ametipalk. Riigipead kaitseb ametivolituste ajal politseiasutus (julgestusteenistus).
Pärast ametivolituste lõppu makstakse presidendile pensioni, mille suurus on 75% kehtivast presidendi ametipalga määrast. Kui president on oma ametivolituste ajal kaotanud täielikult või osaliselt töövõime, suurendatakse tema ametipensioni 25% võrra. Õigus toitjakaotuspensionile on presidendi surma korral ka tema töövõimetutel pereliikmetel ja abikaasal. Presidendi pereliikme pensioni suurus on veerand presidendi ametipensionist.
Pärast ametivolituste lõppemist on presidendil õigus saada oma kasutusse tööruumid (üüri- ja kantseleikulud hüvitab riik), saada oma käsutusse nõunik ja sekretär, saada ühekordset toetust aasta ametipalga ulatuses ja kasutada ametiautot ning autojuhti. Vajaduse korral määrab peaminister presidendile ka kaitse.


Eesti presidentide loend.
Eesti presidentide loend loetleb Eesti Vabariigi presidente.
Välislingid.
Eesti pre sidentide loend
Presidentide loend
Presidendid


Chicago.
Chicago on linn Ameerika Ühendriikides Illinoisi osariigis Michigani järve läänekaldal, Cooki maakonna keskus.
Chicagos asub Põhja-Ameerika kõrgeim hoone Willis Tower, mis valmis 1974.
Ajalugu.
Enne eurooplaste tulekut elas Chicago kohal potavatomide indiaani hõim. Esimene teadaolev mitteindiaanlane, kes seal elas, oli Santo Domingos sündinud mulatt Jean Baptiste Pointe du Sable, kes saabus sinna 1770. aastatel, abiellus indiaanlasega ja avas kaubapunkti. 1803 rajas USA armee tänapäeva Chicago kohale Fort Dearborni, mille indiaanlased 1812 hävitasid.
Nimi "chicago" tuleb prantsuse keele vahendusel maiamikeelsest sõnast "shikaakwa", mis tähendab 'metssibul'.
1833 aeti Chicago lepingu kohaselt potavatomid oma maalt välja ja 12. augustil 1833 asutati Chicago, mille elanike arv oli esialgu 200. 1840 oli linnas juba üle 4000 elaniku. 4. märtsil 1837 sai Chicago linna õigused. 1838 jõudis linna raudtee ning avati Illinoisi–Michigani kanal, mis võimaldas aurulaevadel ja isegi purjelaevadel sõita Suurest järvistust Mississippile.
1856 võeti vastu plaan rajada Chicagosse USA esimene kanalisatsioon. Reovesi juhiti Chicago jõkke ja sealtkaudu Michigani järve, mis oli linlaste peamine joogiveeallikas. Linn ehitas 3 km pikkuse tunneli järve keskele ehk teisisõnu ei võetud joogivett enam Chicago jõe suudmest, vaid järve keskelt. 1900. aastal joogiveeprobleem üldiselt lahenes, kui Chicago jõe vool teistpidiseks suunati, nii et ta suubub nüüd Illinoisi jõkke, mis Mississippisse voolab.
1871 toimunud Chicago tulekahju ajal põles maha kolmandik linnast, sealhulgas kogu linna keskosa, kuid linna arengut see ei takistanud.
1885 ehitati Chicagosse maailma esimene pilvelõhkuja Home Insurance Building. Selleks kasutati teraskarkassi. Sellest ajast peale on Chicago tuntud pilvelõhkujate linnana ja sageli on Chicagos paiknenud maailma kõrgeim hoone.
1892 asutati Chicago ülikool. 1893 ja 1933–34 toimus Chicagos maailmanäitus.
1920. aastatel sai Chicago tuntuks kuritegevuse poolest. Linnas oli tuhatkond kuritegelikku rühmitust, kes pidasid aeg-ajalt vägivaldset võitlust nii omavahel kui politseiga. Chicago gängsteritest tuntuim oli Al Capone.
1933 sai Chicago linnapea Anton Cermak Miamis USA presidendile Franklin Rooseveltile tehtud atentaadi ajal surmavalt haavata.
2. detsembril 1942 korraldas füüsik Enrico Fermi Chicago ülikoolis ülisalajase Manhattani projekti käigus maailma esimese juhitava termotuumareaktsiooni.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmeil elas Chicagos 2 695 598 inimest.
2004. aastal elas seal hinnanguliselt 2 862 000 ja 2009. aastal 2 851 268 inimest. See on USA elanike arvult kolmas linn New Yorgi ja Los Angelese järel. See on Ameerika maailmajao suuruselt 11. linn.
Majandus.
Chicago oli 2005. aastal SKP-lt (460 miljardit USA dollarit) USA suuruselt kolmas ja maailma neljas linn. Chicagost suurem SKP oli ainult Tōkyōs (1191 mld dollarit), New Yorgis (1133 mld) ja Los Angeleses (639 mld).
2009. aastal oli Chicago UBSi maailma rikkamate linnade nimekirjas üheksandal kohal.


Liu Xiang.
Liu Xiang (sündinud 13. juulil 1983 Shanghais) on Hiina kergejõustiklane (110 m tõkkejooksja), olümpiavõitja 2004.
Saavutused.
2003 pronksmedal sisemaailmameistrivõistlustel 60 m tõkkejooksus 7,52 (16. märts, Birmingham)
2003 pronksmedal 110 m tõkkejooksus 13,23 (30. august, Pariis Saint-Denis)
2004 hõbemedal sisemaailmameistrivõistlustel 60 m tõkkejooksus 7,42 (6. märts, Budapest)
2004 olümpiavõitja 110 m tõkkejooksus 12,91 (27. august, Ateena)
Liu Xiangi tulemus 12,91 on maailmarekordi kordamine.
Isiklikku.
Liu Xiang on 189 cm pikk ja kaalub 85 kg.


Emaplaat.
Emaplaat on elektroonikaseadmetes, eriti mitmesugustes arvutites peamine trükkplaat, mis ühendab elektriliselt omavahel erinevaid arvutikomponente ja millele enamasti kinnituvad pistikud täiendavate komponentide ja lisaseadmete ühendamiseks. Vahepeal kasutatakse emaplaadi kohta ka terminit mobo(tuleneb inglise keelsest terminist motherboard, mis tähendab emaplaati).
Personaalarvutites on emaplaadil arvuti tööks vajalikud elektroonikakomponendid: transistorid, takistid, mikroskeemid ja mitmesugused pistikud. Pistikute ja pesade abil ühendatakse emaplaadiga teised arvuti osad, nagu näiteks toiteplokk, protsessor, mälu, kuvar, klaviatuur, hiir ja muud komponendid.
Üldiseloomustus.
Emaplaadil on tavaliselt protsessori, graafikakaardi, mälude, toiteploki ja muude lisade ühendamiseks kindlad pesad e. "socket"id.
Protsessori pesasid on väga erinevaid tüüpe. Praegu on kõige levinumad pesad LGA 775 (Intel Core 2 Duo/Quad/Extreme), 1366 ja 1156 (Intel I3/I5/I7), AMD protsessorite pesad AM2, AM2+ ja AM3 ja veidi vanem pesa 939. Iga pesa on ehituselt erinev ning seega ei sobi AMD protsessor näiteks LGA775 pesasse, samuti pole erinevate ajastute protsessorid ja pesad ka sama tootja korral omavahel ühilduvad. Protsessori pesa on tavaliselt asetatud emaplaadi sellesse ossa, mis jääb korpusesse asetatuna ülesse. See hoiab ära teiste arvuti osade ülekuumenemise protsessori tekitatud sooja õhu poolt.
Ka teised pesad, näiteks graafikakaardi pesad on erinevad. Vanemad graafikakaardid käisid ISA või PCI siini (e. pesasse), veidi hiljem asendus see AGP siiniga ning tänapäeval on kasutusel graafikakaardid, mis kasutavad PCI-Express siini.
Nüüdisajal on PCI pesad kasutusel laienduspesadena – sinna saab panna erinevaid kaarte, näiteks TV kaarte (millega saab arvuti kuvarilt televiisorit vaadata), võrgu- või helikaarte.
Sageli on graafikakaart emaplaadile integreeritud (sisse ehitatud), seda eriti tekstitöötluseks ja kontorikasutuseks mõeldud arvutites. Sellel juhul saab ilma graafikakaarti ostmata arvutit kasutada, kuid seejuures peab arvestama, et integreeritud graafikakaardid on tavaliselt aeglased, kasutavad seejuures olulisel määral arvutimälu ja protsessori võimsust ning seepärast ei võimalda näiteks efektiivset videotöötlust läbi viia.
Emaplaadil on ka mälu pesad. Need võivad olla DDR, DDR2 või DDR3 mäludele. Mälu pesad on tavaliselt erineva värviga märgistatud, et neid lihtsam eristada oleks. Mälu pesade kõrval on ka väikesed klambrid, mis mälu emaplaadile paigutamisel klõpsuga kinni lähevad – need hoiavad mälu tugevasti paigas.
Tänapäeval on standardiks saanud emaplaadid, millel on integreeritud helikaart. Sellisel juhul ei pea arvutiga ühendama eraldiseisvat helikaarti, et helisid kuulda. Emaplaadi tagapaneelil on kõlarite ja mikrofoni ühendamiseks väikesed pesad. Helipesadele lisaks võivad sellel paneelil asuda printeri ühenduspesa (LPT), USB (Universal Serial Bus) pesad (ühendamaks uuemaid hiiri, klaviatuure ja muid seadmeid), 2 pesad, kuhu ühendatakse vanemad hiired ja klaviatuurid, ning ka võrgukaabli pesa, kuhu ühendatakse internetikaabel.
Ajalugu.
1980-ndate lõpul ning 1990-ndatel muutus majanduslikult tasuvamaks liigutada järjest enam väliseid funktsioone emaplaadile. Hilistel 1980-ndatel hakkasid emaplaadid sisaldama üksikuid mikrokiipe (O kiibid), mis suutsid toetada madala kiirusega välisseadmeid: klaviatuuri, hiirt, flopiseadet, jadavärateid ning rööpvärateid. 1990-ndate lõpust toetasid paljud personaalarvutid mitmeid heli-, video-, ladustamis- ning võrgundusfunktsioone vajamata eraldi laienduskaarte. Tipp-klassi süsteemid 3D mängimiseks ning arvuti graafikaks säilitasid tüüpiliselt ainult videokaardi eraldiseisva komponendina.
Varased teerajajad emaplaatide valmistamises olid Michronics, Mylex, AMI, DTK, Hauppauge, Orchid Technology, Elitegroup, DFI ning mitmeid Taiwani tootjaid.
Populaarseimad arvutid nagu Apple II ning IBM PC olid avaldanud jooniseid ning muud dokumentatsiooni, mis lubasid kiiret vastupidist ehitamist ning kolmandate osapoolte asendus emaplaate. Tavaliselt mõeldud uute arvutite ehitamiseks, mis oleks eeskujudega ühilduvad, pakkusid paljud emaplaadid lisajõudlust või muid omadusi ning neid kasutati uuendamaks tootjate originaalset varustust.
Üldine osa.
Emaplaat tagab elektrilised ühendused, mille abil ülejäänud süsteemi komponendid suhtlevad. Samuti ühendab ta protsessori ning hostib teisi alamsüsteeme ning seadmeid.
Tüüpilisel personaalarvutil on mikroprotsessor, põhimälu ning muud vajalikud komponendid ühendatud emaplaadiga. Teised komponendid nagu näiteks välissalvesti, video ja heli kontrollerid ning välisseadmed võivad olla ühendatud plug-in kaartidena või kaablitega, aga tänapäevastes arvutites on tavaliseks saanud osade välisseadmete integreerimine otse emaplaadile endale.
Tähtis emaplaadi komponent on mikroprotsessorit toetav kiibistik, mis tagab CPU ja erinevate siinide ning väliste seadmete vahelise liidesetoe. Kiibistik määrab teatavas ulatuses emaplaadi omadused ning suutlikkuse.
Võttes arvesse tänapäevaseid kiireid arvutiprotsessorite ja komponentide suurt jahutusnõudlikust, omavad kaasaegsed emaplaadid üldiselt jahutusradiaatoreid ning paigalduskohti ventilaatoritele, et hajutada eralduvat soojust.
CPU pesad.
CPU pesa või sokkel on elektriline komponent, mis kinnitub trükkplaadile (PCB) ning on mõeldud CPU majutamiseks. See on spetsiaalne mikroskeemi sokkel, mis on disainitud väga suurte jalgade arvu jaoks. CPU sokkel omab mitut funktsiooni. Selle füüsiline struktuur hoiab CPU-d ja kandetuge jahutussüsteemile, hõlbustab protsessori vahetamist (samuti vähendab hinda) ning moodustab elektriühenduse nii CPU-ga kui ka PCB-ga. CPU sokleid leidub kõige rohkem lauaarvutites ning serverites, eriti sellistes, mis põhinevad Inteli x86 arhitektuuril. Sülearvutid kasutavad tavaliselt pinnale kinnituvaid CPU-sid. CPU sokli tüüp ning emaplaadi kiibistik peavad toetama CPU seeriat ning kiirust.
Integreeritud lisaseadmed.
Tänu mikroskeemide pidevale maksumuse ja suuruse kahanemisele on võimalikuks muutunud mitmete lisaseadmete tugi emaplaadil. Kombineerides mitmeid funktsioone ühele PCB-le on võimalik süsteemi füüsilist suurust ning kogumaksumust vähendada; seega on integreeritud lisavõimalustega emaplaadid eriti populaarsed väiksemõõmelistes ning odavamates arvutites.
Laienduskaardid, mis toetaks kõiki neid funktsioone, oleks maksnud sadu dollareid isegi veel aastakümmend tagasi, kuid alates 2007. aasta aprillist on nii kõrgelt integreeritud emaplaadid saadaval USA-s 30$ eest.
Laienduskaardi pesad.
Tüüpilisel emaplaadil (2009. aastal) on erinev arv laienduskaartide pesasid sõltuvalt emaplaadi standardist.
ATX standardile vastav emaplaat omab tüüpiliselt üht PCI-E 16x pesa videokaardile, kaht PCI pesa, ning üht PCI-E 1x pesa (mis tulevikus hakkab täielikult asendama PCI standardi pesasid). EATX standardile vastav emaplaat omab tüüpiliselt üht PCI-E 16x pesa videokaardile, ning sõltuvalt tootjast ja mudelist erinevat arvu PCI või PCI-E 1x pesasid (mõnel emaplaadil on ka PCI-E 4x pesa).
Mõnel emaplaadil on kaks PCI-E 16x pesa, et toetada kahe monitori kasutamise võimalust ilma spetsiaalse riistvarata. Ka mastabeeritav ühendusliides ja ATI CrossFireX nõuavad kaht PCI-E 16x pesa, et kaks videokaarti saaks võimaldada jõudsamat videotöötlust või mängukogemust.
Praeguseks on pea kõigil emaplaatidel vähemalt 4 USB ühenduspesa tagapaneelil, ning lisaks 2 täiendavat ühendust plaadil endal (esipaneeli USB pesade jaoks, mis tihti on korpusesse integreeritud). Samuti ei puudu Etherneti pesa, ühendamaks arvuti võrku või modemi külge. Helikaart on reeglina integreeritud emaplaadile, et tagada võimalus heli väljutamiseks täiendava riistvarata. Mõnel emaplaadil on ka integreeritud videokaart.
Temperatuur ja usaldusväärsus.
Emaplaadid on enamasti õhkjahutusega (jahutamiseks kasutatakse jahutusradiaatoreid). Kui emaplaati pole nõuetekohaselt jahutatud, võib see põhjustada arvuti kinnijooksmise. Passiivne jahutus või siis üksiku ventilaatori paigaldamine toiteplokile oli arvuti protsessori jaoks piisav kuni 1990. aastate lõpuni. Hiljem on enamik protsessoreid vajanud eraldi ventilaatoreid, kuna arvutite voolutarbimine ja kellakiiruse tõstmine (ingl. k. "clocking") on kasvanud. Uuematel emaplaatidel on juba integreeritud temperatuuriandurid, mis mõõdavad protsessori ja emaplaadi temperatuuri ja mille abil saab BIOS või operatsioonisüsteem seadistada ventilaatorite tööd. Mõnedel väga headel arvutitel on paljude ventilaatorite asemel kasutuses juba vesijahutus.
Mõned kodukinoarvutid (ingl. k. "home theater PCs") on projekteeritud nii, et nad võtaksid väha voolu ja oleksid vaiksed, sellepärast ei ole neile paigaldatud ka eraldi ventilaatoreid. Selline kujundus vajab väikese voolutarbimisega protsessorit ning väga hoolikat emaplaadi ja selle komponentide paigutust.
Kujutegur.
Emaplaate toodetakse mitmes erinevas suuruses ning kujus, mida kutsutakse arvuti kujuteguriks, mõni neist on eriomane ühele kindlale tootjale. Alates 2007. aastast kasutavad enamik emaplaate ühte neist standardsetest kujuteguritest – isegi need, mis leiduvad Macintoshi ja Suni arvutites, mis pole traditsiooniliselt ehitatud tarbekomponentidest. Hetkel on lauaarvutis enimkasutatav kujutegur ATX. Korpuse, emaplaadi ja toiteploki kujutegur peavad klappima, kuigi mõned sama perekonna väiksema kujuteguriga emaplaadid mahuvad ka suuremasse korpusesse. Näiteks ATX korpus suudab tavaliselt majutada microATX emaplaati.
Sülearvutid kasutavad üldiselt kõrgeltintegreeritud, vähendatud ning kohandatud emaplaate. See on üks põhjustest, miks sülearvuteid on raske uuendada ning kallis parandada. Tihti nõuab sülearvuti ühe komponendi rike terve emaplaadi väljavahetamist, mis on tavaliselt mitmete integreeritud komponentide tõttu kallim kui lauaarvuti emaplaat.
Tuntuimad emaplaaditootjad on hetkel Asus, ASRock, Gigabyte, MSI, Biostar ja DFI.


Otto Heinrich Warburg.
Otto Heinrich Warburg (8. oktoober 1883 – 1. august 1970) oli saksa biokeemik ja füsioloog.
Tema ise Emil oli Strassburgi, Freiburgi ja Berliini ülikooli füüsika professor ja 1899–1905 Saksa Füüsikaühingu president. Isa oli juudi päritolu. Warburgide suguvõsa kaugemas harus oli palju rikkaid pankureid.
Otto Heinrich Warburg õppis keemiat Nobeli keemiapreemia laureaadi Emil Fischeri käe all. Ta kaitses doktorikraadi Berliinis 1906. Seejärel õppis ta meditsiini Ludolf von Krehli käe all ja kaitses teise doktorikraadi Heidelbergi ülikoolis 1911.
1908–1914 oli ta seotud Napoli merebioloogiajaamaga. Seal uurus ta merisiilikute munade hapnikutarbimist ja tõestas, et pärast viljastumist suureneb nende hapnikutarbimine rohkem kui kuuekordselt. Tema katsed tõestasid ka, et raud on merisiilikute vastsete arenguks hädavajalik.
Ta kuulus alates noorpõlvest ratsaväe koosseisu ja osales Esimeses maailmasõjas ulaanide ohvitserina. Teda autasustati Raudristiga. Hiljem ütles ta, et sõda andis talle väärtusliku võimaluse näha "tõelist elu" väljaspool akadeemia seinu. Sõja lõpupoole, kui selle lõpptulemus oli ilmseks saamas, kirjutas Warburgide perekonnatuttav Albert Einstein talle ja palus tal sõjaväest akadeemiasse tagasi tulla, sest temasuguse ande hukkumine sõjas oleks korvamatu kaotus.
Warburg oli 1915–1950 Berliini ülikooli professor ja 1930–1953 Max Plancki Rakufüsioloogiainstituudi direktor. Ta uuris rakuhingamist ja fotosünteesi ning kasvajate ainevahetust ja käärimist. Ta avastas hingamispigmendid. Aastal 1926 tõestas ta, et süsinikoksiid ehk vingugaas tõkestab rakuhingamist.
Nobeli preemia määrati talle aastal 1931 hingamispigmentide avastamise eest.
1944 esitati ta teist korda Nobeli preemia kandidaadiks oma tööde tõttu nikotiinamiidi, fermenteerimise käigu ja vastavate ensüümide alal ning flaviinrühma avastamise eest lumiflaviinist. Kuulujutud räägivad, et Nobeli instituut olevat ta auhinna saamiseks välja valinud, kuid ta polnud seda kätte saanud, sest Saksamaa oli 1937 seadusega keelanud sakslastel Nobeli preemiat vastu võtta. Nobeli instituudi väitel polevat see kuulujutt tõsi: Warburgi olevat küll kaalutud, aga lõpuks läks auhind siiski saksa päritolu ameeriklastele Joseph Erlangerile ja Herbert Gasserile.


Tour de France'i võitjate loend.
Siin on loetletud jalgrattavõistluse Tour de France võitjad alates esimesest võistlusest aastal 1903.


Biograafiad (G).
"See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab G-tähega.


Biograafiad (H).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab H-tähega.
Ha.
Biograafiad (Ha)


Biograafiad (I).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab I-tähega.


Biograafiad (J).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab J-tähega.


Biograafiad (K).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab K-tähega.
Ka.
"Vaata Biograafiad (Ka)"


Biograafiad (L).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab L-tähega.


Biograafiad (M).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab M-tähega.
Ma.
"Vaata Biograafiad (Ma)"


Biograafiad (N).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab N-tähega.


Biograafiad (O).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab O-tähega.


Biograafiad (P).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab P-tähega.
Pa.
"Vaata Biograafiad (Pa)"
Py.
P, Biograafiad


Biograafiad (R).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab R-tähega.
Ra.
"Vaata Biograafiad (Ra)"


Biograafiad (S).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab S-tähega.
Sa.
"Vaata Biograafiad (Sa)"


Biograafiad (Z).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab Z-tähega.


Biograafiad (T).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab T-tähega.
Ty.
T, Biograafiad


Biograafiad (U).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab U-tähega.


Biograafiad (V).
"Siin on loetletud Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab V-tähega.


Biograafiad (W).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab W-tähega.


Sõjaväeline auaste.
Sõjaväeline auaste ehk auaste on sõjaväelise ülesehitusega organisatsioonides isikute juhtimisvõime, hariduse, staaži või ka teenete hindamise süsteem.
Auastmed jagunevad kindralite ehk kõrgemate ohvitseride, ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite auastmeteks. Igal auastmel on oma auastmetunnus, mida kantakse sõjaväe vormiriietusel. Eristatakse mõnikord veel nooremohvitsere ja vanemohvitsere ning nooremallohvitsere ja vanemallohvitsere.
Eesti.
Eesti sõjaväeline auaste on Eesti Vabariigi nimel kaitse- või reservväelasele antav nimetus, mis sõltub tema sõjaväelisest väljaõppest, haridusest, sõjaväelisest ametikohast, tegevteenistuse staažist ning põhiväeliigist.
Kõrgeim võimalik Eesti õhu- ning maaväe auaste on kindral, mereväes admiral.


Reiner Brocmann.
thumb
Reiner Brocmann (esineb ka nimekujudel Brockman ning Broocmann; 28. aprill 1609 Schwaan-Gränzdorf, Mecklenburg – 9. detsember 1647 Tallinn) oli pastor, juhuluuletaja ja tõlkija. 1637. aastal avaldas ta esimese teada oleva eestikeelse pulmalaulu.
Ta sündis Schwaan-Gränzdorfis (praeguse haldusjaotuse järgi Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal). Ta õppis Hamburgi gümnaasiumis, seejärel (immatrikuleerus oktoobris 1623) Rostocki Ülikoolis. Ta oli aastatel 1623–1639 Tallinna gümnaasiumis kreeka keele professoriks, lahkus 12. veebruaril 1639 gümnaasiumist (lahkumisel peetud kõne "Discursus Valedictorius - De Natur et Constitutio historiae" trükiti Tallinnas Heinrich Westphali trükikojas). Oli seejärel (aastatel 1639–1647) Kadrina Katariina koguduse õpetaja. Eestimaa konsistooriumi assessoriks ning Narva-Alutaguse praostkonna ja Viru praostkonna abipraostpraostiks sai juulis 1642, praostiks valiti 26. veebruaril 1643.
Herbert Salu romaanid.
Reiner Brocmanni elukäigu ainetel on Herbert Salu kirjutanud romaanid "Lasnamäe lamburid" (Lund 1978) ja "Siiditee serval" (Lund 1986), mõlemad romaanid koos ilmusid aastal 2000 (Eesti Raamat, Tallinn) Eesti romaanivara sarjas.


Parteide loend.
"Siin on loetletud maailma parteisid tähestiku järjekorras. Ülevaate eri riikide parteide loenditest annab lehekülg Parteide loend riikide kaupa. Eesti parteid on loetletud ka leheküljel Eesti erakonnad.


Kristalne kivim.
Kristalseteks kivimiteks nimetatakse kokkuvõtvalt tard- ja moondekivimeid, eristades neid settekivimeist.
Olgugi et seda terminit ei saa võtta sõna-sõnalt, sest ka settekivimid koosnevad enamasti kristallidest, on ta niisuguses tähenduses laialt kasutusel. Petroloogiat ehk kivimiteadust mõistetakse enamasti just kristalsete kivimite teadusena. Settekivimite uurimisega tegeleb litoloogia. Kristalsed kivimid on näiteks graniit, marmor, basalt ja gneiss. Kristalsete kivimite hulka ei kuulu näiteks lubjakivi, liivakivi, kivisool, argilliit jne.
Kristalseist kivimeist koosneb aluskord, mis Eestis ei paljandu. Soomest ja Rootsist pärit kristalsed kivimid moodustavad suure osa Eesti rändkividest, neid nimetatakse enamasti maa- või raudkivideks.
Mõnikord nimetatakse kristalseid kivimeid ka kõvadeks kivimiteks.


Tempestiit.
Tempestiit on enamasti madalmerelistes tingimustes väga tugeva tormiga ümbersetitatud settekiht.
Tempestiidid koosnevad erineva suurusega osakestest, meenutades bretšat või konglomeraati. Tempestiidid saavad moodustada vaid madalas veekogus, sest neid tekitab lainete energia, mis sügavale ei ulatu. Seetõttu on tempestiidid heaks abivahendiks paleogeograafiliste rekonstruktsioonide koostamisel.
Tempestiitide uurimisega tegelevat geoloogia haru nimetatakse paleotempestoloogia.


Vabadusrist.
"VR on suunatud siia. Soome ettevõtte kohta vaata VR (Soome)."
Vabadusrist (algne ametlik nimetus "Vabaduse Rist"; lühend "VR") on Eesti Vabariigi autasu, mis asutati Ajutise Valitsuse otsusega Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäeval 24. veebruaril 1919 iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks.
Iga liik jaguneb omakorda kolmeks järguks.
Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka tasuta maa ning õppursõduritel tasuta hariduse omandamise võimalus, hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, mis olid seotud töö saamisega riigiameteis. See oli Eestis ainus teenetemärk, mis andis selle kavalerile ja tema perekonnaliikmeile seaduslikke privileege. Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest Vabadussõjas. Erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. a. 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumise eest. Hannes Walteri artikli "Põlvkonnad vabadusvõitluses" kohaselt sai Vabadussõja jooksul Eesti sõjaväest Vabadusristi keskmiselt üks viiekümnest sõdurist, üliõpilastest iga kolmas ja õpilastest iga kaheksas. Umbes 2000 Eesti kodanikele annetatud Vabadusristist said kooliõpilased 600 ning üliõpilased 150 autasu.
1919. aasta Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra jõustudes muutus Vabadusristi III liigi annetamine eraisikuile ebaseaduslikuks, kuigi seda jätkati. Vabadusristi väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega 19. juunil 1925. Tekkinud olukord, kus puudus võimalus annetada Eesti Vabariigi nimel riiklikke teenetemärke, tekitas piinlikke momente rahvusvahelises suhtlemises. Tekkinud lünga täitsid poolriiklikud Kotkaristi teenetemärk ja Eesti Punase Risti teenetemärk. Alles 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud uus Eesti Vabariigi Põhiseadus seadustas riiklike teenetemärkide andmise. 1938. aasta Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse järgi võis Sõjavägede Ülemjuhataja sõja ajal annetada Vabadusristi kõigi liikide kolmandat järku (§ 21, p. 8).
Vabadusristi liigi ja järgu mainimine kavaleri nime järel on kohustuslik alates 28. märtsist 1935.
Vabadusristi võib uuesti välja anda Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul, alates sõjaseisukorra väljakuulutamisest.
Vabadusristi kavaleride austamiseks tähistati Vabadusristi päeva. Algselt langes see kokku autasu asutamise kuupäevaga, kuid kuna 24. veebruar oli ka Vabariigi aastapäev otsustati Vabadusristi aastapäeva alates 1931. aastast tähistada 3. jaanuaril (Vabadussõja lõpu päeval). Alates 1934. aastast võeti Vabadusristi aastapäevaks Taevaminemispüha, mis on liikuv püha maikuus.
Kujundus.
Saksa Ordu ordumeistri lipult võetud risti-motiiv ja Soome Vabadusristilt (Karjala vapilt) võetud kujund soomustatud käsi mõõgaga, olid väidetavalt Nikolai Triigile Eesti Vabadusristi kujundamisel eeskujuks.
Vabadusristi kavalerid.
Kokku anti välja 3224 vabadusristi. Kuna osadele isikutele anti ka mitu vabadusristi on autasu tegelikke kavalere vähem, 3130. Lisaks anti autasu ka Verduni linnale Prantsusmaal ning Inglise, Prantsuse ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Välja antud vabadusristide hulgas anti I liigi esimest järku 43 ja III liigi esimest järku 111 autasu. Isikliku vapruse eest esimest järku Vabadusristi välja ei antud. I liigi esimese järgu Vabadusristi on teiste seas saanud Belgia kuningas Albert I, Taani kuningas Christian X ja Suurbritannia kuningas George V. Itaalia peaminister Benito Mussolini sai III liigi 1. järgu Vabadusristi. Lisaks Eesti kodanikele anti Vabadusriste veel 17 riigi kodanikele.
Karkristi kujulised teenetemärgid on kujundanud kunstnik Nikolai Triik. Eeskujuks oli Soome Vabadusrist ja Saksa Ordu kõrgmeistri rist. Ristid erinevad mõõtmete, värvi, lindi ja kandmisviisi poolest. Kujunduses on kasutatud rahvusvärvide (sinine, must, valge) kombinatsioone, ainult II liigi autasude südamik on punane ("vererist").
23. veebruaril 1923. aastal asutati Tartu Vabaduseristi Vendade Ühendus. See oli esimene Vabadusristi kavaleride piirkondlik ühendus, mis järgnevatel aastatel kujunes üleriigiliseks organistatsiooniks: 1925. aasta suvel asutati üleriigiline Vabaduse Risti Vendade Ühendus (VRVÜ), millega järgnevatel aastatel liitusid teised tekkinud piirkondlikud organisatsioonid. Vabadusristi kavaleride esindaja Rahvuskogu Teises Kojas oli Jaan Soots.
Viimane elusolev Vabadusristi kavaler oli Karl Jaanus, kes suri 6. oktoobril 2000.
Ajutise Valitsuse otsus 24. veebruarist 1919 (RT 1919, 13).
3. Asutada Eesti “Vabaduse Rist” iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks. “Vabaduse Rist” põhjusmääruste väljatöötamine anda komisjoni, millest osa võtavad sõja-, sise- ja kohtuministrid. Algatus sõjaministril.
Riigikogu poolt 19. juunil 1925 a. vastu võetud
Vabaduse Risti annetamise lõpetamise seadus.
§ 1. 24. veebruaril 1919 a. asutatud Vabaduse Risti (“Riigi Teataja” nr. 20/21 – 1920 a. seadus nr. 84) annetamine lõpetatakse.
§ 2. Käesolev seadus hakkab maksma tema vastuvõtmisega.
Riigikogu esimees A. Rei.
Sekretär J. Holberg.


Moone (geoloogia).
Moone ehk metamorfism on kivimite ümberkristalliseerumine (moondumine) kõrgenenud rõhu ja temperatuuri tingimusis.
Kõrgenenud temperatuur ja rõhk tähendab seda, et nad on suuremad rõhust ja temperatuurist, mis valitsesid kivimi tekkides. Moondumine leiab aset, sest kivimit moodustavad mineraalid ei ole muutunud tingimustes enam stabiilsed ning lähevad üle teise vormi, mistõttu muutub ka neist koosnev kivim. Moondunud kivimit nimetatakse moondekivimiks. Tuntud moondekivimid on näiteks gneiss, amfiboliit, kilt, kvartsiit, marmor jne.
Moonet tuleb eristada diageneesist, mis toimub madalamal temperatuuril ja rõhul. Erinevad mineraalid hakkavad moonduma erineval temperatuuril ning rõhul, mistõttu on keeruline anda moonde alampiiri. Siiski on olemas kokkulepe lugeda moondetingimusteks temperatuuri üle 200°C ja rõhku üle 300 MPa (megapaskal). Moonde ülemine piir on määratud kivimite ülessulamise piiriga, sealtmaalt saab kivimeist magma.


Neptunism.
Neptunism on 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse geoloogiline hüpotees, mille kohaselt on kivimid, mida me tänapäeval tunnume tardkivimitena, tekkinud mereveest väljakristalliseerumise tulemusel. Tänapäeval ei ole see hüpotees enam tõsiseltvõetav.
Neptunistidele vastandusid plutonistid, kes väitsid, et tardkivimid on moodustunud vedela magma või laava tardumise tulemusel. 19. sajandi algupoolel sai selgeks, et plutonistidel oli õigus.
Arusaam, et tardkivimid on tekkinud vedela magma või laava tardumisel võib tunduda meile loomulik, kuid keskajal ja ka hiljem arvasid paljud teisiti. Näiteks 16. sajandi Šveitsi filosoof Konrad Gesner oli veendunud, et heksagonaalsed basaldi sambad on hiiglaslikud kristallid, mis on sadenenud ookeanide põhja. Ta ei olnud kaugeltki ainus ega ka viimane. Veel kaks sajandit hiljem arvas Richard Pococke, et Põhja-Iirimaa "Giant's Causeway" on tekkinud samal viisil. Neptunism ei olnud siiski ainuvalitsev seisukoht, sellele vastandusid tänapäevasemate vaadetega plutonistid. Plutonistide ja neptunistide vaheline võitlus on üks "verisemaid" selletaolisi geoloogia ajaloos. Neptunistide koolkonna liidriks oli Abraham Gottlob Werner (1749–1817), kelle õpilasteks olid muuhulgas Alexander von Humboldt, Leopold von Buch, Georges Cuvier, Johann Wolfgang von Goethe jt. Werner ei omistanud vulkaanidele kuigi suurt tähtsust. Tema arvates olid vulkaanid korstnaks, mille all põlesid kivisöelademed.
Neptunistide jalgealune lõi kõikuma siis, kui keemikutele sai selgeks, et kristallid ei pea tingimata formeeruma vesilahustest, vaid nad võivad tekkida ka näiteks silikaatse vedeliku jahtumisel. Pealegi ei ole tardkivimid merevees lahustuvad, mida võiks eeldada, kui toetuda neptunistide hüpoteesile.


Hüperteksti edastusprotokoll.
Hüperteksti edastusprotokoll (inglise keeles "Hypertext Transfer Protocol" ehk HTTP) on protokoll teabe edastamiseks arvutivõrkudes. Algselt oli see mõeldud kitsamalt hüperteksti märgistuskeeles (HTML) vormistatud dokumentide edastamiseks.
Selle protokolli kaudu laaditakse alla enamik dokumente, mis interneti kaudu liigub. Veebilehitseja saab faili HTTP vahendusel, kui selle aadress algab nii: codice_1.
Kui aadressi alguses on selle asemel codice_2, edastatakse teave üle turvasoklite kihi (SSL). Sel juhul toimub andmevahetus kasutaja ja veebiserveri vahel suure tõenäosusega kõrvaliste jaoks loetamatul kujul.


Harilaid (laev).
Harilaid (ehitatud 1985. aastal Riias) on jäälõhkuja-tüüpi Saaremaa Laevakompanii parvlaev, Vohilaiu sõsarlaev.


Kõrgelaid (laev).
Kõrgelaid (ehitatud 1987. aastal Riias) on jäälõhkuja-tüüpi Saaremaa Laevakompanii parvlaev, Vohilaiu sõsarlaev.


Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei.
Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (lühendatult NLKP; vene keeles "Коммунистическая партия Советского Союза", lühendatult "КПСС") oli Nõukogude Liidus aastail 1918 kuni 1991.
Partei asutati 1898. aastal Minskis, bolševike tiib tuli Oktoobrirevolutsiooni abil võimule.
Kommunistlik partei keelustati 1991. aasta pärast augustiputši. Eestis keelustati NLKP 23. augustil 1991 Eesti Vabariigi Valitsuse otsusega.
Organisatsioon.
Partei kõrgeimaks organiks oli partei kongress. Selle istungitel moodustati partei juht - NLKP KK I sekretär ja tähtsaim juhtorgan: Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo, NLKP KK Sekretariaat jmt.
Partei asutamine.
Partei asutati 1898 Minskis illegaalsena, erinevate sotsialistliku suunitlusega ringikeste (Töölisklassi vabastamise võitluse liit" ("Союз борьбы за освобождение рабочего класса"), "Töölislehe" grupp ("Рабочая газета") ja juudigrupp "Bund") 9 isiku poolt ilma Leninita, kes oli asumisel. Kuna enamik asutajaid peeti varsti politsei poolt kinni, ei hakanudki partei funktsioneerima ühtsena, vaid jätkas üksikute gruppidena. 1902 taasasutati partei Londonis ning jagunes kaheks tiivaks: bolševikeks ja menševikeks. Esimeste juhiks sai Vladimir Lenin, teiste etteotsa tõusis aja jooksul Georgi Plehhanov. 1917. aastal partei legaliseerus kuid lõhestatus jäi püsima.
VSDT(b)P tegevus pärast 1905. aasta revolutsiooni.
Viibides emigratsioonis Lääne-Euroopas tegelesid bolševike juht Vladimir Lenin koos kaaslastega ka bolševike täiendõppega.
1909. aastal organiseerisid nad Töölikooli Capri saarel 27 osavõtjaga ja 1911. aasta kevadel Prantsusmaal Pariis lähedal Longjumeau linnas Venemaalt Pariisi suunatud 13 väljavalitud lootustandvale bolševikule ja 5 vabakuulajale täiendkoolituse. Lenin viis ise läbi kuulajatega 56 loengut teemadel: poliitökonoomia, põllumajandusküsimused, sotsialismi teooria ja praktika Venemaal, ajaloo tõlgendamine materialistlikust arusaamast, tegi ka loengu olukorrast parteis antud ajal ning viis läbi ka loengu K. Marxi ja Fr. Engelsi Kommunistliku partei manifesti teemal.
Loengutes osalesid: Ivan Belostotski (1882–1968); Boriss Breslav ("Бреслав Борис Абрамович") (1882–1943), hilisem VK(b)P Moskva oblastikomitee, VK(b)P Vitebski oblastikomitee juht, XII armee Eriosakonna ülem, Moskva sõjaväeringkonna juhataja asetäitja ning sama svr Poliitosakonna ülem 1920–1924; Aleksandr Dogadov (1888–1937); Jakov Zevin (1888–1918), üks hukatud 26-st Bakuu komissarist; Roman Malinovski (1876–1918), Ohranka agent, VSDT(b)P KK liige ja hilisem IV Riigiduuma saadik; Ivan Prisjagin; Edward Próchniak (1888–1937)), hilisem Poola Kommunistliku Partei esindaja Kominternis; Anatoli Fastenko (1882–1946); Ivan Tšugurin (1883–1947), Lenini ihukaitse juht aastatel 1919–1924 ja hilisem Tšekaa Kolleegiumi liige ja vastutav sekretär; Abram Belenki (1882–1941), hilisem Tšekaa Kolleegiumi liige ja kommunistliku partei juhtkonna ihukaitse juht; Pjotr Gegakov; Grigori Ordžonikidze (1886-1937), hilisem Partei Keskkontrolli komisjoni esimees ja NSV Liidu RKN esimehe asetäitja; A. Ivanova; Iskrjanistov; Mihhail Veltman (1871–1925);
Koalitsioon vasakesseeridega.
Pärast kodanlik-demokraatlikku revolutsiooni laiendasid bolševikud oma toetajaskonda astudes koalitsiooni sotsialistide-revolutsinääride partei vasakpoolse tiivaga ning võttes üle SR agraarpoliitika. Kuna bolševikud toetusid põhiliselt linna- ja tööstusproletariaadile puudus neil toetajaskond maal ja maaharijate seas, toetades võimuhaaramise eesmärgil SR agraarpoliitikat st kogu maa jaotamist põlluharijate vahel, rõhutasid bolševikud maa mõisnikelt äravõtmist ja suurpõllumajanduste natsionaliseerimist jättes aga täpsustamata selle jaotamise põhimõtted. Kui 1905–1906 aasta revolutsiooni ajal oli bolševike partei pooldanud avalikult maa natsionaliseerimist ja selle baasil kollektiivmajandite loomist, siis ei kattunud see enamiku Venemaa põlluharijate sooviga omandada "oma maad". Bolševike tihe koostöö SRP vasakpoolse tiivaga viis SRP lagunemiseni ning 1917. aasta juunikuus asutasid vasakpoolsed SRP liikmed oma Vasakpoolsete Sotsialistide-Revolutsionääride (internatsionalistide) Partei (liidrid Vladimir Trutkovski jt.), mis järgnevalt tegi koostööd võimuhaaramisel ja esimese Vene SFNV RKN ja kohalike võimuorganite moodustamisel.
VSDT(b)P tegevus 1917. aasta Oktoobrirevolutsioonis.
25. novembril toimunud Asutava Kogu valimistel kogusid Sotsialistliku Revolutsioonipartei (esseeride) kandidaadid 40% häältest ja absoluutse enamuse Asutavas Kogus. Teisele kohale jäid bolševikud 24 protsendiga. Bolševikud võitsid tööstuskeskustes ja pealinnas. Moodustatud Venemaa Ajutisse Valitsusses VSDT(b)P esindajaid ei saavutanud enamust, mistõttu avaldas end Soomes varjav Vladimir Lenini poolt 16. (3). aprillil 1917 Aprilliteese, milles kutsus üles Ajutist Valitsust kukutama ning võimu haarama. Teda toetas Petrogradis tegutsev Lev Trotski.
25. (12.) oktoobril asutati bolševikest, esseeridest ja menševikest koosnev Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Lev Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine. Sisuliselt sai sellest 6.–8. novembril toimepandud riigipöörde juhtimise staap.
6. novembril (24. oktoobril) kell 9 hommikul Petrogradis saadeti kõigile polgukomiteedele ja komissaridele korraldus nr. 1, millega kästi polgud lahinguvalmis seada. Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee käsu kohaselt seati kontroll Neeva sildade üle. 7. novembri ööl võtsid bolševikele alluvad väed endi kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents, Talvepalee, piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid enam-vähem rahulikult ja märkamatult. 7. novembri hommikul aeti laiali eelparlament Maria palees. Pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule juba Ajutise Valitsuse langemisest. Vastav teade edastati telegraafi teel üle riigi.
Ööl vastu 8. novembrit (26. oktoobrit) hõivati praktiliselt ilma vastupanuta Talvepalee. Operatsiooni märguandeks oli ristleja "Aurora" kogupauk. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti. Peaminister Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.
Alates 7. novembri õhtust oli Petrogradis Smolnõis koos II ülevenemaaline nõukogude kongress. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba oktoobri alguses 2. novembriks, kuid lükati siis edasi 7. novembrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed esseerid, kes samuti toetasid valitsuse kukutamist. Menševikud ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongressi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse koalitsioonivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.
8. novembril kuulutas kongress Venemaa nõukogude vabariigiks ning võttis vastu rahudekreedi ja maadekreedi. Kaks päeva varem oli eelparlament samasisulised otsused juba vastu võtnud, kuid bolševike kontrolli all olev Venemaa Telegraafiagentuur seda ei edastanud. Kongress moodustas ka uue ajutise valitsuse, Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu, mille eesotsas oli Vladimir Lenin ning mis pidi valitsema Asutava Kogu kokkutulemiseni.
Vaatamata näilisele üksmeelele oli ka VSDT(b)P-s erinevatel positsioonidel seisvad nn. fraktsioonid: vasakpoolsed- Lenin ja Trotski, kelle eesmärk ei olnud ainult revolutsioon Venemaal, vaid maailmarevolutsioon; keskfraktsioon- Berzin ("Берзин"), Bubnov, Moissei Uritski, Jakov Sverdlov ja mõõdukad parempoolsed: Lev Kamenev, Grigori Zinovjev, Miljutin, Aleksei Rõkov, Nogin ja Anatoli Lunatšarski.
VSDT(b)P pärast võimuhaaramist 1917. aastal.
18. jaanuaril 1918 kokku tulnud Asutava Kogu istungil tegi Jakov Sverdlov ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protesti märgiks ja organiseerisid nõukogude III kongressi, mis pidi olema õige rahvaesinduskogu.
Võimuvõitlus bolševike ja kommunistide parteis.
Enne 1922. aastat oli partei vaieldamatult Lenini võimu all, kuid siis loodi partei peasekretäri koht, kuhu pandi Stalin. Esialgu oli tal vaid administratiivvõim, kuid peagi haaras peasekretär kõrgeima võimu enda kätte. Peale Lenini surma tõusis Stalin peagi reaalseks riigijuhiks ning tema järglased sel ametipostil jätkasid seda traditsiooni.
Kommunistliku partei NLKP, liikmepilet (1989)
Partei liikmelisus.
NLKP liikmeks astuti vabatahtlikult ja selleks pidi põhikirja järgi olema kahe parteiliikme kirjalik soovitus. Algul läbiti partei liikmekandidaadi faas, mis kestis 12 kuud. Partei liikmeks võeti liikmekandidaat reeglina partei algorganisatsiooni üldkoosolekul partei põhikirja järgse häälteenamusega. Partei liige oli teiste parteiliikmete, parteikomisjonide, kõrgemalseisvate parteiorganite pideva jälgimise all, ka liikmekandidaat pidi käima parteikomisjonides, kui parajasti kehtis vastav kord. Praktikas oli NLKP liikmeks olemine soovituslik juhtivtöötajatele, kõrgematele sõjaväelastele, aspirantidele, jm. ja selleks võidi avaldada survet; väljaastumine tähendas praktikas seda, et partei liige heideti parteist välja. Parteist heideti välja kriminaalkuriteo korral; põhjuseks võis olla ka poliitiline sobimatus. Parteist väljaviskamisega kaasnesid raskused senisel töökohal, võidi sundida töökohalt lahkuma ja ei olnud kerge tööd leida. Partei elus oli ajajärke, mil ülaltpoolt kirjutati ette kvoodid, kui palju peab vastuvõetavate hulgas olema töötajaid, talupoegi, teenistujaid, intelligente jne.
Välislingid.
Kommunistlik partei
*


Vulkanoloogia.
Vulkanoloogia on geoloogia haru, mis uurib vulkaane ja vulkanismi.
Suur osa vulkanoloogia ajaloost on ühtlasi ka petroloogia ajalugu, kuid on ka erinevusi. Kuni 20. sajandi 1970. aastateni oli vulkanoloogia peamiselt kirjeldav teadus, tegeldes peamiselt vulkaaniliste pinnavormide geomorfoloogia, vulkaaniliste piirkondade geograafia ja vulkaanipursete kronoloogiaga. Tänaseks on tänu laamtektoonika teooria väljatöötamisele saanud vulkanoloogiast interdistsiplinaarne teadusharu, mis otsib vastuseid ka fundamentaalsema iseloomuga küsimustele. Vulkanoloogid otsivad vastuseid küsimustele, kuidas ja millest tekkis magma, kuidas ta liigub maakoores, kuidas on vulkanism seotud geotektoonikaga jne. Vulkanoloogia on tugevalt seotud petroloogiaga.
Vulkanoloogial on ka rakenduslik pool, sest vulkaanid võivad olla väga ohtlikud. Seetõttu üritavad vulkanoloogid ennustada vulkaanipursete toimumise aega ja tugevust. Vulkanoloogi amet on ohtlik, sest tihti tuleb viibida tegutsevatel vulkaanidel, mis on paljudele neist lõppenud saatuslikult.


Kolõvan.
Kolõvan (Колывань) on alev Venemaal Novosibirski oblastis, Kolõvani rajooni halduskeskus.
Asutatud 1797. aastal. Asulas on säilinud mitmeid üle 200 aastaseid palkmaju.


Nõo vald.
Nõo vald on vald Tartu maakonnas.
Nõo vald piirneb läänes Elva linna, Konguta ning Rõngu valla, idas Kambja ning Ülenurme valla, põhjas Tähtvere ja Puhja valla ning lõunas Valga maakonnas asuva Palupera vallaga.
Külad.
Aiamaa - Altmäe - Etsaste - Enno - Illi - Järiste - Keeri - Ketneri - Kolga - Kääni - Laguja - Luke - Meeri - Nõgiaru - Sassi - Tamsa - Unipiha - Uuta - Vissi - Voika


Ketneri.
Ketneri on küla Tartu maakonnas Nõo vallas.
Kõrgus merepinnast on umbes 75 m.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas külas 16 inimest. 2005. aasta 1. jaanuari seisuga on seal 7 aktiivset majapidamist ja 14 alalist elanikku.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli Ketneri ajutiselt liidetud Laguja külaga, kuid tänapäeval on ta taas eraldi asula.
Ketneri läheduses asuvad Elva jõe ürgorg, Viti järved, Vitipalu karjäär ja Vitipalu vaatetorn.
Külal arvatakse olevat potentsiaali saada turismipiirkonnaks, ehkki see asub Lõuna-Eesti metsade keskel ja majad asetsevad üpris hajusalt.
Ketneris on igasügisese 89-kilomeetrise Tartu Rattamaratoni viimane vahepeatus (77,2 km). Samuti läheb sellest läbi Tartu Suusamaratoni rada.


Kettamaailm.
Kettamaailm on Terry Pratchetti poolt loodud fantaasiamaailm, mis on enam kui 30 romaani tegevuspaigaks. Kettamaailmal on nii mõndagi sarnast nii reaalse maailmaga kui ka teiste muinasjutuliste maailmadega.
Ketas.
Kettamaailm on hiiglaslik lame ketas, mis asetseb neljal elevandil, kes omakorda seisavad kosmilise kilpkonna, Suure A'Tuini seljas. Ketta läbimõõt on umbes 10 000 miili ehk umbes 16 000 km. Selle ümber tiirleb kuu ning ka oma päike. Et Ketta Naba on päikesest kaugemal, kui Serv, siis on servapoolsed regioonid troopilise kliimaga ning Nabamaad külmad. Ketta kuju tõttu ei saa seal kasutada ilmakaari nii, nagu seda teeme meie. Seal on põhisuundadeks naba poole, serva poole, vastupäeva ning päripäeva. Kettamaailma keskel asub Cori Celesti, 10 miili (16 km) kõrgune mägi, kus asub Dunmanifestin, Kettamaailma võimsamate jumalate kodu. Ketta võimas võluvägi tekitab Naba lähedal ka virmalisi, mida tuntakse kui aurora coriolist. Ketta servas asub Servakosk, kust Ketta ookeanid üle selle ääre voolavad. Kettamaailmas on palju erinevaid riike ning linnu, nt Ankh-Morpork või Omnia.


Berüll.
Berüll on silikaatne heksagonaalse süngoonia mineraal.
Puhas berüll on värvitu, kuid lisandite tõttu on enamasti värvunud rohekaks, sinakasroheliseks, kollaseks, roosaks, harva ka valgeks.
Esineb heksagonaalsete prismaliste kristallidena moondekivimeis, granitoidsetes pegmatiitides ning aktsessoorse mineraalina happelistes tardkivimeis.
Berüll on vääriskivi. Erivärvilistele erimitele on antud eraldi nimed. Sinakasroheline ning läbipaistev berüll on akvamariin, erkroheline berüll on smaragd, kollakas heliodoor jne.


Ol Doinyo Lengai.
Ol Doinyo Lengai on kihtvulkaan Tansaania põhjaosas.
Ol Doinyo Lengai on tõenäoliselt maailma kõige veidram vulkaan. Geoloogiliseks kurioosumiks teeb selle vulkaani laava, mis tast välja voolab. Kui tavaliselt oleme harjunud, et laava on hõõguvpunane silikaatne vedelik, siis Ol Doinyo Lengai laava on süsimust, mis tardub naatriumirikkaiks karbonaatseiks mineraalideks. Harilikult sisaldab laava silikaatseid mineraale, nagu kvarts, päevakivi, pürokseen, oliviin, biotiit jne, kuid Ol Doinyo Lengai tardunud laavavoolus need mineraalid puuduvad pea täielikult. Sellist laavat nimetatakse karbonatiidiks, Ol Doinyo Lengai oma naatriumirikkuse tõttu natrokarbonatiidiks. Vulkaani vanus on umbes 370 000 aastat. Vulkaani geograafilised koordinaadid on 2°45' S ja 35°54' E, vulkaan jääb Ngorongoro looduskaitseala piiresse.
Õhuhapniku ja niiskusega kokku puutudes porsub tardunud laavavool kiiresti, muutudes kõigepealt halliks ja seejärel valgeks. Karbonatiitne laava on ka tunduvalt madalatemperatuurilisem silikaatsest, samuti on karbonatiitne laava väga vedel.
Karbonaadid on mineraalid, mis valdavalt settivad mereveest. Neist on moodustunud karbonaatkivimid, näiteks lubjakivi. Võiks eeldada, et karbonatiit on moodustunud ülessulanud karbonaatkivimeist, kuid nii see siiski ei ole. Tegelikult on karbonatiit eraldunud silikaatsest magmast. See protsess on detailides ebaselge, kuid juhtub see tavaliselt siis kui vana kontinentaalne maakoor on hakanud riftistuma, mis Ida-Aafrikas parajasti toimubki. Karbonatiidi moodustumiseks peavad olema ka sobivad füüsikalised ja keemilised tingimused. Maailmas on üle 300 karbonatiidi leiukoha.


Kuivalõhed.
Kuivalõhed on muda, savi, mulla või muu liigniiske sette kuivamise tõttu tekkinud lõhedesüsteem.
Kuivalõhed on tavalised lähisekvatoriaalses kliimavöötmes, kus tugevad sajud vahelduvad pikemate põuaperioodidega. Kuivalõhed tekivad, sest vee aurumise tõttu väheneb setete maht, mistõttu nad tõmbuvad kokku. Lõhed ei ulatu tavaliselt eriti sügavale, sest aurumine on kõige intensiivsem sette pinnakihtides. Kui lõhenenud pind uuesti veega küllastada kaovad ka lõhed, kuid nad võivad täituda ka teiste setetega, mis loob aluse sellise mustri pikemaajalisele säilimisele. Kuivalõhed võivad mõnikord n-ö fossiliseeruda ja säilida miljoneid aastaid.
Väiksemaid kuivalõhesid esineb ka Eestis.
a>, kuid kuivalõhed ise on tänapäevased).


Pippin Lühike.
Pippin Lühike ehk Pippin III (714–768) oli Frangi riigi kuningas. Ta kuulutas end kuningaks 751, kroonis end ise 752, paavst kroonis ta 756. 741–756 oli ta Frangi riigi majordoomus. Tema isa oli Karl Martell.
Esimestel valitsusaastatel oli Frangi riik jagatud kahe majordoomuse, Pippini ja ta venna Karlmanni vahel. Kuid 747 loobus viimane võimust ja läks kloostrisse. Pippin saavutas aga osava diplomaatia ning sõjalise edu abil ülemvõimu Kesk-Euroopas ning tagas endale Kirikuriigi moodustamisega ka paavsti täieliku toetuse. Paavst kroonis ta isiklikult Frangi kuningaks ning toetas Merovingist reaalse võimuta kuninga kukutamist. Pippini poeg Karl Suur rajas Frangi impeeriumi.


Vulkanism.
Vulkaanid ja nende paiknemise seosed laamtektoonikaga.
Vulkanism on protsesside kogum, mis hõlmab magma teket, selle liikumist vahevööst ja maakoorest vulkaanini ning purskumist maapinnale.
Vulkanism ja laamtektoonika.
Vulkanismi ja laamtektoonika seoseid illustreeriv maailmakaart.
Vulkaanide asukohad ei ole juhuslikud. Enamasti asuvad nad litosfääri laamade piirialadel. Erandiks on vaid kuuma täpi vulkanism. Laamtektoonika olemasolu põhjus on lihtne – soojusenergia voog Maa sisemusest pinnale, mis paneb vahevöö konvektiivselt liikuma, mis omakorda purustab hapra litosfääri üksikuteks tükkideks ehk laamadeks, mis edaspidi üksteise suhtes liikuma hakkavad. Ehkki vahevöö on valdavalt tahke, liigub ta siiski konvektiivselt, ehkki liikumiskiirus jääb reeglina vahemikku mõnest millimeetrist kuni mõne sentimeetrini aastas. Seega sõltub see, kas vahevööd pidada tahkeks või vedelaks ajavahemikust, mil me teda vaatleme. Vahevöö ülaosas on veelgi vedelam astenosfäär (vedel osa ei ületa tõenäoliselt paari protsenti), mille kohal on tahke litosfäär. Astenosfäär on vedelam, sest väiksema sügavuse tõttu vähenenud rõhk alandab kivimite sulamistemperatuuri.
Laamade vahelised piirid jagunevad kolmeks: põrkuvad (konvergentsed), lahknevad (divergentsed) ja nihkuvad (transformsed). Vulkanismiga on neist seotud kaks esimest. Olenevalt laama tüübist (mandriline või ookeaniline) on laamade põrkumise tulemuseks kas subduktsioonivööndite (põrkuvad mandriline ja ookeaniline või ookeaniline ja ookeaniline laam) või mäestike (põrkuvad mandriline ja mandriline laam) tekkimine. Subduktsioonivööndites sukeldub üks laam teise alla. Sukeldunud laama sügavamale nihkudes hakkab tõusma temperatuur ja rõhk, mis viib kivimite moondumisele. Moonde käigus kristalliseeruvad kivimid ümber, kusjuures kristallstruktuuris olnud vesi tõrjutakse välja. Just kristallstruktuurist pooriruumi eraldunud vesi ongi subduktsioonivööndite vulkanismi põhjustajaks, sest ta alandab kivimite sulamistemperatuuri. Sulanud kivimmassi ehk magma tihedus on lähtekivimist väiksem, mistõttu hakkab magma tõusma ülespoole. Maapinna lähedal moodustuvad suured magmakehad, mida nimetatakse magmakambriteks. Nende kohale tekivadki vulkaanid.
Kui konvergentsete laamade põrkeala vulkanismi põhjustajaks on vesi, siis divergentsete laamade vulkanismi põhjustab peamiselt rõhu vähenemisest tulenev kivimite sulamistemperatuuri alanemine. Rõhk väheneb, sest üksteisest eemalduvad laamad jätavad endi vahele tühiku, kuhu surutakse sügavamalt peridotiitseid kivimeid, mis ülespoole kerkides rõhu vähenemise tõttu sulama hakkavad. Vaatamata sellele, et vahevöö koosneb valdavalt peridotiidist, mis on basaldist magneesiumi- ja rauarikkam, kuid sisaldab vähem ränioksiidi, on ookeanide keskahelike purskeproduktideks ikkagi basaldid. See on nii seepärast, et peridotiit, nagu kõik teisedki tardkivimid, on nn tahked lahused, mille erinevatel komponentidel on erinevad sulamistemperatuurid. Kõige madalama sulamistemperatuuriga on happelised kivimid (graniit), mis on suurema ränisisaldusega ja vastupidi. Mida suurem on kivimi raua ja magneesiumisisaldus, seda kõrgem on tema sulamistemperatuur. Seetõttu hakkab kõigepealt sulama peridotiidi ränirikkam komponent, mistõttu tekibki basalt.
On ka vulkaane, mis ei asetse laamade piirialadel. Need nn kuuma täpi vulkaanid on tekkinud kohale, mille all on tõusvad laavavoolud ehk vahevöö pluumid.


Joan Enric Vives i Sicília.
Joan Enric Vives i Sicília (sündis 24. juulil 1949 Barcelonas) on Urgelli piiskop ja Andorra kaasvürst.
Ta ordineeriti 1974, oli Barcelona vikaar ja Nona titulaarpiiskop alates 1993, töötas La Seu d'Urgellis 2001. aastast ja nimetati piiskopiametisse 12. mail 2003, asendamaks eelmist piiskoppi Joan Martí Alanist.


Albert Pintat Santolària.
Albert Pintat Santolària (sündinud 23. juunil 1943) on Andorra poliitik.
Albert Pintat Santolària on Andorra Liberaalse Partei liige.
Aastatel 1997–2001 oli ta Andorra välisminister. 30. märtsist 2005 kuni 3. juunini 2009 oli ta Andorra valitsusnõukogu president (valitsusjuht).
Pintat, Albert
Pintat, Albert


Y.
Y ehk üpsilon (ka: "igrek") on eesti tähestiku 32. ja viimane täht ning ladina tähestiku 25. ja eelviimane täht.
Eesti tähestikus on "y" võõrtäht.
"Y"-täht "ü" asemel.
Johannes Aavik tegi ettepaneku kasutada y-d soome keele eeskujul saksa tähestikust pärineva ü-tähe asemel hääliku "ü" märkimiseks ning järgis ise seda oma kirjutistes. Sellest ettepanekust ei ole kunagi saanud eesti kirjakeele normi, kuid sellest on alguse saanud ypsilonlaste traditsioon eesti kirjakeele tarvitusel.
Ypsilonliku traditsiooni üheks institutsionaalseks kandjaks on olnud EYS Veljesto, mille liikmete hulka kuulus ka Johannes Aavik. Traditsioon on levinud eelkõige opositsiooniliste ja humanitaarteaduses tegevate haritlaste ning loovharitlaskonna kaudu. Näiteks filosoofina tuntud Jaan Kangilaski (samuti Veljesto liige) on ypsilonlikku traditsiooni jätkanud.
Nimekaim ypsilonlane oli läbi nõukogude aja vastumõtleja Uku Masing. Ypsilonlus isikupärase stiili teenistuses (näiteks Sirbi ja Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen esseedes, kirjandusajakirjades (nt Looming, Vihik ja Värske Rõhk) ja ilukirjandustekstides on tänapäeval aktsepteeritud (kuigi Uku Masingu tekstide väljaandmisel on kirjastus Ilmamaa sellest loobunud). Eeskätt 80ndatest alates on ypsilonlus olnud punkluule üks tunnuseid. Tänapäevalgi tarvitavad y-d paljud luuletajad. Ypsilonlusest eesti kirjanduses on kirjutanud ülevaate Mart Velsker.
Paljud piirduvad "y" kasutamisega isiklikes märkmetes ja erakirjades. On keeruline kindlaks teha, kui palju on eesti haritlaskonnas ypsilonlasi, sest suurema jao trükiväljaannete keeletoimetajad ja korrektorid toimetavad käsikirjades esitatud y ära trükis sallitud ü-ks.
Ajalugu.
Üpsilon on üks ladina tähestiku nooremaid tähti, mille ajalugu on suurelt jaolt ühine U-, V- ja W-tähe ajalooga. Ta pärineb foiniikia tähest "waw", mida hääldati [v]. Kreeka tähestikku võeti ta üpsilonina, mida algul hääldati [u]. (Varem juba oli sealt laenatud digamma, millest pärineb ladina F-täht.) Etruski kirja kaudu laenati sealt ladina U (õigemini V).
1. sajandiks eKr oli aga kreeka üpsiloni hääldus häälikumuutuse tõttu muutunud, nii et seda hääldati nüüd [ü]. Kui roomlased sel ajal hakkasid palju kreeka sõnu tarvitama, kasutasid nad selle tähe märkimiseks algselt U- (V-)tähte, siis aga lisasid Sulla ajal ladina tähestiku lõppu üpsiloni. Tähte kasutati ainult kreeka laenudes.
Keskajal kasutati y-tähte i-tähe graafilise variandina.
Nimi.
Eesti keeles ja paljudes teistes keeltes, sealhulgas saksa keeles) on "y"-tähe standardnimetus "üpsilon" (ortograafiliste variantidega), mis lähtub kreeka tähe nimest.
Prantsuse keeles nimetakse "y"-tähte "i grec" või "y grec" 'kreeka i, kreeka y', sest "y"-d ja "i"-d hääldatakse ühtemoodi ja "y" tajutakse kreekapärase viisina seda häälikut märkida. Analoogilised on hispaania nimetus "i griega" ja katalaani nimetus "i grega". Prantsuse nimetus on laenatud ka teistesse keeltesse, näiteks poola "igrek". Ka eesti keeles nimetatakse üpsiloni rahvapäraselt "igrek", eriti matemaatilises kontekstis. See uusus on mõjutatud vene keelest, kus ladina tähte "y" nimetatakse prantsuse eeskujul игрек, kusjuures rõhk on esimesel silbil nagu eesti keeleski. Eestikeelne soovitatav nimetus seevastu järgib saksa keele eeskuju.
NATO foneetilises tähestikus on Y-tähe nimi "Yankee".
Sagedus.
Ingliskeelses tekstis on y-tähe sagedus 1,974%. Saksakeelses tekstis on y-tähe sagedus 0,04% ning ta on sageduselt 24. kohal. Prantsuskeelses tekstis on y-tähe sagedus 0,308%, türgikeelses 3,37%.
Hääldus.
Kreeka üpsilon märkis algul [u]-, hiljem [ü]-häälikut (praegu [i]-häälikut). Ladina täht "y" võeti tarvitusele selleks, et edasi anda [ü]-häälikut kreeka laensõnades ja pärisnimedes.
Y märgib mõnes keeles üht või mitut vokaali (vokaalitäht), mõnes konsonanti (konsonanditäht; näiteks türgi keeles), mõnes mõlemat (olenevalt positsioonist; näiteks inglise keeles).
Eesti keel.
Eesti keeles järgib tähe "y" hääldus lähtekeele oma. Kui "y"-d kasutatakse "ü" asemel, siis on hääldus muidugi [ü].
Afrikaani keel.
Afrikaani keeles hääldub "Y" samamoodi nagu hollandi keeles "IJ" või "IJ" (ligikaudu [äi]).
Albaania keel.
Albaania "y" tähistab ü-häälikut.
Galeegi keel.
Galeegi keeles on tegu võõrtähega, mille hääldus oleneb lähtekeelest.
Hispaania keel.
Varem kirjutati sõna alguses "I" asemel "Y", et täht paremini silma paistaks. Aastal 1726 otsustas Hispaania Kuninglik Akadeemia tähtede y ja i kasutamise lahutada. Praegu on selline kasutus säilinid vaid mõnes nimes ja lühendis. Vanadel kirikufassaadidel võib veel näha sõna "Yglesia" 'kirik' (praegu "iglesia").
Hollandi keel.
Hollandi keeles esineb "Y" vaid mõnes laensõnas ja pärisnimedes, mispuhul järgitakse võimaluse korral lähtekeele hääldust. Mõnikord asendatakse "Y" tähega "IJ". Vahel aga kasutatakse Y-d, et rõhutada rahvusvahelisust või ka selleks, et rahvusvaheliselt osataks hollandi nimesid hääldada (näiteks Feyenoord).
Inglise keel.
Anglosaksi keeles kasutati "Y"-d nagu ladina keeleski [ü] edasiandmiseks. See täht laenati ladina tähestikust, mõne autori arvates moodustati sõltumatult tähtedest V ja I.
Keskinglise keeles oli [ü]-st saanud [i] ning "y"-tähte kasutati samamoodi nagu "i"-tähte. Murretes, kus [ü] oli säilinud, väljendati seda prantsuse keele eeskujul "u"-tähega.
Tänapäeva inglise keel järgib keskinglise keele traditsiooni. Sõnu "myth" ja "gift", mis varem sisaldasid [ü]-häälikut, hääldatakse nüüd [i]-ga.
Kui trükikunst Inglismaal kasutusele võeti, siis kasutasid Wiliam Caxton ja teised "Y"-tähte puuduva Þ-tähe asemel, nii et sõna "the" trükiti kujul "ye".
Mitmetes inglise transkriptsioonides märgib "y" eelneva konsonandi palataliseeritust.
Itaalia keel.
Itaalia keeles esineb "y" vaid mõnes laensõnas ning hääldus järgib võimalust mööda lähtekeelt ([j] või [i]).
Katalaani keel.
Katalaani keeles kasutatakse tähte y digraafis "ny", mis märgib palataliseeritud "n"-häälikut (hispaania "ñ"). Samuti on see kasutusel üksikutes laensõnades ning pärisnimedes, kus seda hääldatakse võimalust mööda lähtekeele lähedaselt, näiteks [j] sõnas "yacht".
Varem kasutati tähte "y" paljudes positsioonides praeguse "i" asemel, näiteks sõnas "y" 'ja' (praegu "i"). Samuti oli kasutusel digraaf "ly" palataliseeritud "l"-hääliku märkimiseks (praeguses ortograafias) "ll".
Kõmri keel.
Kõmri keeles tähistab y-täht õ-sarnast häälikut.
Norra keel.
Norra keeles hääldatakse y-tähte omasõnades [ü] või [ü:].
Poola keel.
Poola keeles tähistab y-täht õ-sarnast häälikut.
Prantsuse keel.
Prantsuse keeles hääldatakse "y" silbi alguses [j], muidu nagu "i"-täht samas positsioonis.
Rootsi keel.
Rootsi omasõnades on "y" hääldus kinnises silbis [ü], lahtises silbis [ü:].
Saksa keel.
Laenudes ja võõrnimedes järgib saksakeelne hääldus võimalust mööda lähtekeelt.
Mõnes saksakeelses nimes on säilinud varasem (antiigimoe tõttu y-tähte kasutav) kirjaviis, kus "i" asemel kirjutati "y". Nendel juhtudel hääldatakse "y" nagu samas positsioonis "i". Näiteks "Bayern" 'Baieri', mis enne y-tähe moodi kirjutati "Baiern".
Šveitsisaksa keeles kasutatakse y-tähte sageli kinnise i-hääliku tähistamiseks.
Soome keel.
Soome keeles on "y" hääldus [ü] ja "yy" hääldus [ü:].
Tšehhi keel.
Tänapäeva tšehhi keeles hääldatakse y-tähte [i], nagu ka i-tähte.
Ungari keel.
Tänapäeva ungari keeles kasutatakse y-tähte ainult neljas digraafis: gy [dj], ly [j], ny [nj] ja ty [tj]. Ly ja j eristatakse keeleajaloolistel põhjustel (esimest hääldati varem [lj]). Ly ja ty esinevad väga harva sõna alguses: esimene sõnas "lyuk" 'auk' ja selle tuletistes, teine sõnas "tyúk" 'kana'. Ungari perekonnanimede lõpus olev y hääldub [i], näiteks Ady [adi].
Võru keel.
Võru kirjaviisis tähistab "y" kõrgenenud "õ"-häälikut: "nyna" ('nina'), "tsyyr" ('ring', 'sõõr'), "tsyyri" ('ringi' osastavas käändes, kolmandas vältes). Tavalist, kõrgendamata "õ"-häälikut märgitakse seejuures nagu eesti keeleski, nt. "tsõõri" ('ringi' omastavas käändes, teises vältes). Võru kirjaviisi 2005. a. paranduse kohaselt soovitatakse "y" asemel "õ"-tähte kasutada, nagu tavalise "õ"-hääliku jaoks.
Rahvusvahelised foneetilised transkriptsioonid.
IPA foneetilises transkriptsioonis ja transkriptsioonis X-SAMPA ning Kirshenbaumi süsteemis tähistab y kõrget ümarat eesvokaali [ü].
Y-täht sümbolina.
Y on Saksamaal "Bundeswehri autode tähis.
Keskaegsetel müntidel tähistas Y Eisenachi linna ("Ysen"). Sama tähistus oli ka Bourges'i müntidel 1539–1772.
Asteroidide tähistes näitab Y, et asteroid avastati mingi aasta ajavahemikul 16–31. detsember.
Y-tähte on kasutatud ka rooma numbrina 150 (tavaliselt CL).
Y on Rootsi Västernorrlandi lääni läänitäht.
y-täht sümbolina.
y on matemaatikas ordinaat või sõltuv muutuja või lihtsalt teine muutuja (x-i järel). x- ja y-tähe kreeka paralleelid selles tähenduses on ksii ja eeta.
Y-.
Y- tähistab SI-süsteemis mõõtühiku detsimaaleesliidet jotta-.
y-.
y- tähistab SI-süsteemis mõõtühiku detsimaaleesliidet jokto-.
Unicode.
Tähe Y sümbol Unicode'is on U+0059, tähe y sümbol on U+0079.
Morsetähestik.
Y-tähe kood morsetähestikus on –. – –
Braille' kiri.
Y-tähe kood Braille kirjas on
ASCII.
Y-tähe ASCII-kood on 89 (01011001); y-tähe ASCII-kood on 121 (01111001).
EBCDIC.
Y-tähe EBCDIC-kood on 232 (11101000); y-tähe EBCDIC-kood on 168 (10101000).


Demokraadid – Eesti Demokraatlik Partei.
Demokraadid – Eesti Demokraatlik Partei (lühend: EDP) oli aastatel 2001–2009 eksisteerinud Eesti erakond, 1994. aastal asutatud Eesti Sinise Erakonna õigusjärglane.
2. märtsist 2009 tegutseb partei uue nime all Libertas Eesti Erakond.
EDP esimees oli kogu selle eksisteerimise vältel Euroülikooli rahvusvahelise ärijuhtimise teaduskonna professor Jaan Laas.
2005. aasta 12. juuli seisuga oli erakonnal 1012 liiget. 2008. aastaks oli erakonna liikmete arv langenud 920 inimeseni ehk alla erakonna tegevuseks nõutava 1000 liikme piiri, mistõttu ähvardas Eesti Demokraatlikku Parteid sundlikvideerimine. Aprilliks 2008 suudeti siiski liikmete arv seadusega vastavusse viia ja erakond jätkas tegutsemist.
2005. aasta kohalike omavalitsuste valimistel osalesid EDP liikmed Isamaaliidu valimisnimekirjades ja 2006. aasta 18. märtsil otsustas EDP kongress Isamaaliiduga ühineda. Ühinemiskõnelused jooksid 6. mail 2008 liiva ja erakond jätkas iseseisvat tegutsemist.
EDP taotles majoritaarse valimissüsteemi kehtestamist Eestis ja sellega nad põhjendasid oma mitteosalemist Riigikogu valimistel.
Valimistulemused.
2002. aasta kohalike omavalitsuste valimistel osales EDP oma nimekirjaga ainult Konguta vallas Tartumaal, kus saadi 40 häält (8,5%) ja 0 kohta 9st vallavolikogu kohast.
2003. aasta Riigikogu valimisel ei osaletud.
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimisel sai erakond 2849 häält (1,2%).


Eesti Iseseisvuspartei.
MTÜ Eesti Iseseisvuspartei (lühend: EIP) on rahvuslik Eesti erakond. Partei on 1993. aastal asutatud Tuleviku Eesti Erakonna õigusjärglane.
Erakonna esimees on alates 2005. aastast Vello Leito.
2012. aasta oktoobri seisuga oli erakonnal 2176 liiget.
Ajalugu.
Erakonna asutasid Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteist (ERSP) lahkunud liikmed 29. augustil 1993 Otepääl (erakond registreeriti 11. oktoobril 1995). 20. septembrist 1993 kuni 30. novembrini 1999 kandis partei nime Tuleviku Eesti Erakond (TEE). 30. novembril 1999 registreeriti nime muutus Eesti Iseseisvusparteiks.
2010. aastal tegi Vabariiklik Partei (VP) Eesti Iseseisvusparteile (EIP) ühinemisettepaneku, mille see oma korralisel üldkoosolekul 29. mail 2010 heaks kiitis. 20. mail 2011 sõlmisid Vabariiklik Partei ja Eesti Iseseisvuspartei ühinemislepingu. Ühinemine jõustus 12. jaanuaril 2012, mil ühendava ühingu Eesti Iseseisvuspartei registrikaardile tehti ühinemiskanne. 13. jaanuaril 2012 kustutati Vabariiklik Partei erakonnaregistrist.
Valimistulemused.
2002. aasta kohalike omavalitsuste valimistel EIP oma nimekirjadega ei osalenud.
2003. aasta Riigikogu valimistel sai erakond 2705 häält (0,5%).
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel EIP oma nimekirjadega ei osalenud.
2007. aasta Riigikogu valimistel EIP nimekirjas olnud 10 kandidaati (eesotsas Vello Leito, Sven Sildnik, Leo Tammiksaar, Kaido Nõmmik, Jaanus Koorep) kogusid 1273 häält ehk 0,2 protsendi valijate toetuse.
Vaatamata algsele plaanile osaleda osutus 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osalemine EIPi jaoks liiga kulukaks. Raha otsustati säästa 2009. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste ajaks.
2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisetel oli EIP enda nimekirjaga esindatud ainult Pärnus linnas. Nimekirjas oli 40 inimest (eesotsas linnapea kandidaadi Sven Sildniku, Leo Tammiksaare ja Kaido Nõmmikuga), koguti 289 häält. Tallinnas ja Tartus osales EIP valimisliidu Alternatiiv nimekirjades.
2011. aasta Riigikogu valimistel oli EIP nimekirjas 16 kandidaati (eesotsas Vello Leito, Kaido Nõmmi, Leo Tammiksaare, Tõnis Bleive ja Kalju Mätikuga), kes kogusid 2570 häält ehk 0,4 protsendi valijate toetuse.
Juhtimine.
EIP esimees on Vello Leito, aseesimehed Kaido Nõmmik ja Sven Sildnik.
Üldkoosolek.
Vastavalt EIP põhikirjale on partei kõrgeim organ liikmete üldkoosolek.
Juhatus.
Juhatusse kuuluvad partei esimees Vello Leito, aseesimehed Kaido Nõmmik ja Sven Sildnik, Peeter Paemurru (juhatuse esimees), Tauno Rahnu, Leo Tammiksaar ja Jaanus Koorep. Juhatuses võib põhikirja järgi olla 7 kuni 21 liiget.
EIP esimehel, juhatuse esimehel ning peasekretäril on õigus EIP-d ainuisikuliselt esindada. Teised juhatuse liikmed võivad parteid esindada ainult ühiselt.
Juhatusel on õigus kehtestada liikmetele kohustusi.
Alusdokumendid.
EIP põhikiri kinnitati 29.05.2010 Üldkoosolekul. See sätestab EIP olemuse, liikmelisuse ja juhtimise.
Iseseisvuspartei poliitiline doktriin "Eesti iseseisvus ja majandus – Eesti kui uusautarktiline geopoliitiline ruum" võeti vastu EIP juhatuse istungil 12. novembril 2001 ja partei on oma poliitilises tegevuses siiamaani sellest lähtunud.
Praegu kehtiv programm võeti vastu 13.01. 2007. Programm määrab kindlaks suunad, mida partei kavatseb järgida valituks osutumise korral.


Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid.
Eesti Kristlikud Demokraadid (lühend: EKD) on Eesti konservatiivne paremtsentristlik erakond.
Erakond asutati 1998. aastal. 30. märtsini 2006 kandis erakond nime Eesti Kristlik Rahvapartei (lühend: EKRP).
Eesti Kristlike Demokraatide esimees on ärimees Aldo Vinkel.
2005. aasta 1. jaanuari seisuga oli erakonnal 2167 liiget, 2006. aasta 1. jaanuari seisuga 2175 liiget.
Valimistulemused.
2002. aasta kohalike omavalitsuste valimistel osales EKRP oma nimekirjadega kolmes omavalitsuses. Kuressaares saadi 294 häält (5,6%; 1 mandaat), Pihtla vallas 163 häält (24,7%; 2 mandaati) ning Püssis 191 häält (31,8%; 4 mandaati).
2003. aasta Riigikogu valimistel sai erakond 5275 häält (1,1%). Erakond ei ületanud valimiskünnist.
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel ei osaletud.
2007. aasta Riigikogu valimisteks korraldas erakond oma ajaloo suurima ja kulukaima valimiskampaania, kuid valimiskünnist siiski ületada ei suutnud. Koguti 9431 häält ehk 1,7 protsendi valijate toetus. Võrreldes eelmiste parlamendivalimistega tähendas see erakonnale 0,6-protsendilist toetuse kasvu.
2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osales erakond kolme kandidaadiga: Peeter Võsu, Toivo Teekel ja Andres Toome. Algses nimekirjas oli kaheksa kandidaati, kuid kautsjon osutus erakonna jaoks liialt suureks.
2011. aasta Riigikogu valimistel osales EKD nimekirjas 15 kandidaati, kelle poolt hääletas 2934 inimest ehk 0,5 protsenti valijaist. Erakond ei ületanud valimiskünnist. Valimiskampaania kulud jäid alla 2000 euro.
Laenud.
2009. aastal jättis riigikohus jõusse ringkonnakohtu otsuse, millega karistati EKD-d laenulepingute sõlmimise eest äriühingutega, mil puudus krediidiasutuse tegevusluba. Sellised laenud on erakonnaseadusega keelatud.
2012. aastal esitas ACG Int OÜ erakonna vastu Harju maakohtusse pankrotiavalduse. Nõuete suurus on vähemalt 333 601 eurot. 2007. aastal, kui ettevõte laenu andis, oli selle eesotsas EKD esimees Aldo Vinkel, kelle sõnul on pankrotiavaldus põhjendamatu.
Ülevaates erakondade finantsmajanduslikust olukorrast kirjutas erakondade rahastamise järelevalve komisjon: "Erakonna põhiline kohustus on laenukohustus, lühiajaline ja pikaajaline kokku summas 340 000 eurot, seega nullkuludega elades kuluks sellise laenu tasumiseks 34 aastat. Laenu tasumise tähtaeg on aga 31.12.2020 ehk 10 aastat. Pankrotist päästaks erakonna ainult laenunõudest loobumine erakonna kasuks."


Mänd (perekond).
Mänd ("Pinus" L.) on okaspuude perekond männiliste sugukonnast.
Perekonnas on umbes 115 liiki, kuigi eri autorite järgi on liikide arv 105 kuni 125. Eestis kasvab neist looduslikult ainult harilik mänd, mis on ühtlasi ka kõige laiema areaaliga männi liik maailmas.
Männid on enamasti igihaljad puud, kuid on ka põõsaid.
Enamikul mändidel on suhteliselt pehme, vaigune ja hästi töödeldav puit, mida kasutatakse väga laialdaselt ehitusmaterjalina, postideks, raudteeliipriteks, jne., aga samuti ka mööbli valmistamiseks, vaigususe tõttu veidi vähem paberi valmistamiseks.
Mäenduses on männipuit väga tähtis šahtide toestamisel, sest ta on pikakiuline, vastupidav ja teeb ülekoormuse korral enne purunemist häält, hoiatades seeläbi kaevureid, enne kui ta puruneb.
Laevaehituses on männipuit üks enimkasutatuid Eestis ning teistes Põhjamaades.
Levik.
Männid on pärismaised suuremas osas põhjapoolkerast. Leviala ulatub metsapiirist Põhja-Norras kuni troopika liivaaladeni.
Euraasias ulatub nende levikuala Portugalist ja Šotimaast idas Venemaa Kaug-Ida, Jaapani ja Filipiinideni, lõunas Aafrika põhjaotsani, Himaalajani ja Kagu-Aasiani. Üks liik ("Pinus merkusii") kasvab Sumatral ka pisut lõuna pool ekvaatorit.
Põhja-Ameerikas ulatub mändide leviala Arktikast lõunas Nicaragua ja Haiti saareni. Kõige liigirikkamad on Mehhiko ja California.
Sissetoodud männiliike, nagu näiteks kiirjas mänd, istutatakse laialdaselt ka paljudes kohtades lõunapoolkeral. Uus-Meremaal on see puu äärmiselt kiirekasvuline ja saavutab mõnekümne aastaga raieküpsuse.
Morfoloogia.
Männid on igihaljad ja vaigukad.
Enamiku mändide koor on tüve alumises osas paks ja vastupidav kergematele metsapõlengutele, tüve ülaosas aga õhuke ja kestendav.
Oksad kasvavad korrapäraste ebamännastena väga tiheda spiraalina, kuigi okste rõngas paistab välja kasvavat ühest kohast. Paljud männid on "uninodaalsed", st neil kasvab igal aastal ainult üks niisugune okstemännas (rahvakeeli oksakodarik) sama aasta uue võsu pungadest, teised aga on "multinodaalsed", st. neil kasvab igal aastal kaks või enam männast, seda sageli vaid puu nooremas eas.
Oksad, lehed ja käbide kattesoomused kasvavad Fibonacci arvude proportsioonides.
Kevadisi noori võsusid nimetatakse männikasvudeks. Nad on algul heledat värvi ja püstises asendis. Hiljem nad tumenevad ja pöörduvad väljapoole. Männikasvude järgi hindavad metsnikud mullaviljakust ja puude elujõudu.
Okastik.
Mändidel on nelja tüüpi okkaid. Seemikutel on algul
Okaste arv kimbus on üks männiliike eristav tunnus.
Käbid.
Männid on enamuses ühekojalised: isas- ja emaskäbid on samal puul. Mõned liigid on siiski subdiöötsilised: ühel puul on valdavalt, kuid mitte eranditult ühest soost käbid. Sageli on see seotud ka kasvutingimustega. Näiteks kehvades valgustingimustes vireleval Harilikul männil arenevad valdavalt isasõied, kuna nende kasvatamine nõuab vähem energiat.
Isaskäbid on väikesed, tavaliselt 1...5 cm pikkused. Nad on puu küljes lühikest aega (tavaliselt kevadel, mõnel liigil ka sügisel) ning kukuvad alla, niipea kui nad on tolmelnud.
Emaskäbidel läheb pärast tolmnemist tavaliselt 1,5...3 aastat küpsemiseks. Viljastumine toimub aasta hiljem. Igal käbil on palju kattesoomuseid, mis paiknevad spiraalselt. Iga viljakandva soomuse küljes on kaks seemet. Käbi aluse ja tipu juures paiknevad soomused on väikesed ja ilma seemneteta. Seemned on enamasti väikesed ja tiivulised ning neid kannab laiali tuul, kuid mõnel liigil on nad suuremad ja ühe jäänuktiivaga või üldse tiivata pähklikesed, ning neid kannavad laiali linnud ning pisiimetajad. Küpsed käbid enamasti avanevad ja lasevad seemned välja, kuid mõnel liigil, mille seemneid kannavad laiali linnud (näiteks valgetüveline seedermänd), tulevad seemned välja alles siis, kui lind käbi katki teeb. On ka selliseid mände (näiteks keerdmänd ja hall mänd), mille seemned on käbis varjul, kuni metsatulekahju puu hävitab; seejärel vabaneb tohutu hulk seemneid, et põlenud maa taasasustada.
Käbid on kas tünnikujulised (püramidaalsed või ümarad) või väga saledad ja banaanikujulised (täiskasvanud puudel).
Ökoloogia.
Männid kasvavad hästi happelistel muldadel, mõned ka lubjarikastel muldadel, kuid on enamuses vähenõudlikud selle viljakuse suhtes. Samuti taluvad paljud männi liigid põuda ning kuiva, liivast pinnast.
Üksikud männiliigid, näiteks pigimänd, ajavad pärast metsatulekahjusid võrseid (annavad kännuvõsu). Mõned männiliigid, näiteks piiskopimänd, vajavad efektiivseks uuenemiseks metsatulekahjusid ning aladel, kus metsatulekahjudega võideldakse, nende populatsioon aeglaselt väheneb.
Mitmed liigid on kohastunud ekstreemsetele kasvutingimustele mägedes ja põhjapiirkondades. Nende seas on kääbus-seedermänd ehk venekeeles Stlannik, mis kasvab igikeltsal ja kattab hiigelalasid Ida-Siberis, mägimänd, valgetüveline seedermänd ning Balfouri mänd ja rühma "Balfourianae" liigid ohteline mänd, igimänd ja Balfouri mänd.
Rühm "Cembroides" (pähklimänd, üheokkaline mänd, neljaokkaline mänd ja teised) ja hulk muid mände, sealhulgas kreeta mänd, on eriti hästi kohastunud kuuma ja kuiva poolkõrbekliimaga.
Seemneid söövad tavaliselt linnud ja oravad. Mõned linnud, sealhulgas mänsak, kašmiiri mänsak ja männi-sininäär, on tähtsad männiseemnete levitajad uutele aladele.
Männiokkaid söövad mõned liblikalised, sealhulgas "Thaumetopoea pityocampa", "Bupalus piniaria", "Panolis flammea" ja "Odontopera bidentata", samuti pidevkehaliste perekond "Neodiprion".
Klassifikatsioon.
Alamperekond "Ducampopinus" on mitmes suhtes kahe ülejäänud alamperekonna vahepealne ning võib olla nende esivanem. Paljudes klassifikatsioonides paigutatakse see alamperekonna "Strobus" alla, kuid samahästi võiks selle paigutada alamperekonna "Pinus" alla, nagu California botaanik J. G. Lemmon 1888. aastal tegigi. Et ta kummagi alla hästi ei sobi, on parem teha see omaette alamperekonnaks.
Üldiselt rõhutatakse käbide, käbisoomuste, seemnete, lehekimpude ja -tuppede morfoloogiat, mistõttu klassifikatsioon on arusaadav ning võimaldab tavaliselt hõlpsat äratundmist üldise välimuse järgi.


Vabariiklik Partei (Eesti).
Vabariiklik Partei (VP) oli 1999–2012 tegutsenud Eesti erakond. Erakonna esimees oli Tartu Ülikooli Pärnu kolledži majandusteooria lektor Kristjan-Olari Leping. 2005. aasta 19. mai seisuga oli erakonnal 1080 liiget. Partei oli uusparempoolne, eurovastane erakond.
Valimistulemused.
2002. aasta kohalike omavalitsuste valimistel osales VP oma nimekirjaga ainult Pärnu linnas, kus saadi 163 häält (1,1%). 2003. aasta Riigikogu valimisel ei osaletud. 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimisel ei osaletud. 2007. aasta Riigikogu valimistel erakond samuti ei osalenud. 12. jaanuaril 2012 ühines Vabariiklik Partei Eesti Iseseisvusparteiga. 13. jaanuaril 2012 erakond kustutati registrist.


Monogeneetiline vulkaan.
Šlakikoonused on tüüpilised monogeneetilised vulkaanid.
Monogeneetiline vulkaan on vulkaan, mis on tegutsenud vaid ühe korra.
Monogeneetilisele vulkaanile vastandub polügeneetiline ehk korduvalt tegutsenud vulkaan. Enamik šlakikoonuseid on monogeneetilised. Monogeneetilistel vulkaanidel ei ole pidevat toidet magmakambrist. Pärast tegevuse lõppemist jahtuvad ja kivistuvad kanalid, mis vulkaani toitsid, mistõttu otsib magma endale edaspidi enamasti uue väljapääsu. Seetõttu võivad tekkida monogeneetilised vulkaaniväljad. Näiteks Michoacan-Guanajuato vulkaaniväli Mehhikos koosneb rohkem kui tuhandest vulkaanist, milledest ajaloolisel ajal on tegutsenud Paricutín ja El Jorullo.


Pinus.
"See lehekülg on tugevusõpetuse mõiste kohta. "Pinus" on ka männi (puude perekonna) ladinakeelne nimi."
Pinus näitab keha pinetatust mingis punktis. Pinus on määratud kolmel risttasapinnal esinevate pinedega.
Suvalistel pindadel esinevate pinede arvutamiseks kehtivad kõik pingete analüütilised ja graafilised seosed.


Polügeneetiline vulkaan.
Polügeneetiline vulkaan on vulkaan, mis on tegutsenud rohkem kui ühe korra.
Polügeneetilisele vulkaanile vastandub monogeneetiline ehk ainult ühekordselt tegutsenud vulkaan. Polügeneetilised on näiteks koonilise kujuga kihtvulkaanid ja lamedamad kilpvulkaanid. Näiteks Etna ja Kilauea on tegutsenud peaaegu pidevalt juba väga pikka aega. Paljud polügeneetilised vulkaanid on pikka aega uinunud olekus, et ükskord taas ärgata. Polügeneetiliste vulkaanide all on tõusvad magmavoolud, mis kogunevad magmakambritesse, kust nad aegajalt läbi vulkaanilõõri väljutatakse.


Christopher Nolan.
Christopher Nolan (sündinud 30. juulil 1970 Londonis) on Briti filmilavastaja.


Alpi seedermänd.
Alpi seedermänd ("Pinus cembra" L.) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
Alpi seedermänd kuulub valge männi rühma ehk alamperekonda "Strobus". Kõigil selle alamperekonna liikidel kinnituvad okkad võrsetele viiekaupa.
Botaanilised tunnused.
Puu kõrgus on kuni 25–35 m, tüve läbimõõt kuni 1,5 m.Võra on noores eas kitsas, vanemas eas võrdlemisi lai ja ulatub valgusküllases kasvukohas peaaegu maapinnani, oksad asetsevad horisontaalselt. Tüvi on noorel puul sirge, aga vanal puul võivad tüvi ja oksad kõverduda, võttes üsna kummalisi vorme.
Eluiga võib küündida kuni 500–600 aastani.
Tüve koor on noortel puudel hallikasroheline ja sile, vanematel puudel paks, pruunikas ja rõmeline. Noored võrsed on tihedalt punakaspruunide karvakestega kaetud.
Pungad on 0,6–1,5 cm pikkused, munajad-koonusjad, terava tipuga ja vaigused. Pungasoomused on terava tipuga ja hallikaspruunid.
Okkad on 5-kaupa kimbus, peensaagja servaga ja 8-10 cm pikad, puhkemisel sinakasrohelised, hiljem tumerohelised, kolmetahulised, nende sisekülgedel on sinakasvalged pikitriibud, okkad püsivad võrsetel 4–6 aastat.
Käbid on ühe kuni kolmekaupa, pikkus 5–8 cm, läbimõõt 5–6 cm, munajaskeraja kujuga, lühikese rootsuga, püstiselt või horisontaalselt, noorelt violetjad, valminult punakaspruunid. Seemnesoomused on laiad, tipp väljapoole hoiduv ning apofüüs on väike. Seemned on söödavad, suured (8–12 mm pikad), tiivakeseta. 1000 seemne mass on 150–250 (300) g. Seemnete idanevus on 60–70% ja nende kõige olulisem levitaja on pähklimänsak.
Siberi seedermänd on alpi seedermännile väga sarnane ja mõned botaanikud käsitlevad seda alpi seedermänni alamliigina. Alpi seedermänni käbid on pisut väiksemad ja okastel on kolm vaigukanalit, mitte kaks nagu siberi seedermännil. Samuti on erinevuseks puhkevate okaste värvus kevadel: need on siberi seedermännil kollakasrohelised, alpi seedermännil sinakasrohelised. Enne viimast jääaega moodustasid alpi ja siberi seedermänd ühise areaali ja liigi.
Levila ja ökoloogia.
Alpi seedermänd esineb looduslikult Alpides ja Karpaatides Šveitsis, Prantsusmaal, Itaalias, Austrias, Sloveenias, Poolas, Slovakkias, Ukrainas ja Rumeenias, kus ta kasvab tavaliselt 800–2500 m kõrgusel merepinnast ja levila ulatub sageli metsade levikupiirini. Üksikud puud võivad Alpides kasvada kuni 2600–2700 m kõrgusel. Ta tõuseb sageli metsapiirini. Levikupiiril kasvab ta sageli väikse puu või põõsa kujulisena. Aeglase kasvuga puuna suudab ta konkureerida teiste puudega vaid karmides mäestikuoludes. Ta kasvab nii puhaspuistutes kui ka segametsades, kus temaga koos esinevad peamiselt harilik kuusk, euroopa nulg ja mägimänd.
Alpi seedermänni levilas valitseb mõõdukalt niiske mäestikukliima. Aasta keskmine sademete hulk on 800...2000 mm. Aasta keskmine õhutemperatuur on –2...+7° C. Suve soojemate kuude õhu keskmised maksimumtemperatuurid tõusevad kuni 8...17 °C ja talvel langevad kõige külmemate kuude keskmised miinimumtemperatuurid kuni –7...–12 °C. Puu talub talvel külma kuni –43 °C. Kasvupinnasteks on tavaliselt hästi vett läbilaskvad mullad, mille lähtekivimiteks on nii karbonaatsed kivimid kui ka silikaatsed mineraalid. Muldade reaktsioon on tavaliselt neutraalne või happeline.
Kasutamine.
Alpi seedermänni seemned kestaga ja puhastatult
Alpi seedermändi kasutatakse peamiselt mäenõlvade kindlustamiseks erosiooni ja laviinide eest. Samuti on tal oluline roll kasvupiirkonna vesikonna kaitsel. Tema puit on kvaliteetne ning hinnatud käsitöötoodete ja kergete ehituskonstruktsioonide valmistamisel. Puidust valmistatakse küttepuid, saematerjali, puunikerdusi, põrandalaudu, voodrilaudu, sindleid jm.
Puid kultiveeritakse ka seemnete saamiseks. Söödavaid seedermänni seemneid korjatakse ja müüakse, samuti valmistatakse neist alkohoolset jooki. Käbisid kasutatakse alkohoolsete destillaatide maitsestamiseks.
Alpi seedermänd on parkides ja aedades populaarne ilupuu.
Kõik Euraasia männid on vastupidavad roosteseenele ("Cronartium ribicola"). See seenhaigus viidi marjapõõsastega, mis on talle vaheperemeheks, kogemata Põhja-Ameerikasse, kus põhjustas suuri metsakahjustusi. Seetõttu kasutatakse tänapäeval alpi seedermändi aretustöös, et saada roosteseenele veelgi vastupidavamaid puusorte ja ristandeid.
Kasvatamine Eestis.
Alpi seedermänd introdutseeriti Eestisse 19. sajandi alguses ning ta on meil üks laialdasemalt kasutatud võõrmänni liike. Ta omab perspektiivi peamiselt ilupuuna ning teda on kasvatatud paljudes parkides, nt Vana-Vigalas, Pühajärves, Keila-Joas, Paistus, Päris (Viljandimaa), Alatskivil, Kaiaveres (Tartumaa), Kursil (Jõgevamaa), Hummulis, Karulas (Valgamaa), Libatses (Pärnumaa), Maardus, Mõnistes, Niibis (Läänemaa), Säreveres, Toila-Orus, Narva-Jõesuus, Pärnus, Tallinnas, Tartus, Türil, Viljandis, Valgas jm. Kõrgemaid (25–26 m) puid saab näha Järvseljal Rõkkas, Jädivere parkmetsas ja Luua pargis.
Haljastuses peaks alpi seedermändi istutama üksikult või väikse grupina, kus puudevahelised kaugused oleksid 8–10 m. Puude läheduses ei tohiks olla kiire kasvuga lehtpuid, sest nende varjus muutub seedermänni võra hõredaks või ta hukkub. Metsakultuurides ei ole tal aeglase kasvu tõttu erilist perspektiivi, kuna kohalikud puuliigid tõrjuvad ta puistust välja. Ta on meil täiesti külmakindel ja eelistab pinnastest värskeid liivasavimuldi. Kevadel puhkeb ta siberi seedermännist hiljem.
Kultiveerimisel peab arvestama, et alpi seedermänd on eriti vastuvõtlik mitmesugustele seenhaigustele, millest enamlevinud on okaspuu-võrsevähk (tekitajaks on seen "Gremmeniella abietina") ja lumepudetõbi (kahjustajaks on seen "Phaddium infestans"). Nendesse haigustesse nakatunud puud sageli hukkuvad. Samuti võivad alpi seedermännid nakatuda Eestis epideemiliste puhangutena esinevasse männi-pudetõppe, mille tekitajaks on seen "Lophodermium pinastri".


Bagrationi dünastia.
Bagrationi dünastia (ბაგრატიონი) on Gruusia valitsejasugu, maailma üks vanimaid kuninglikke dünastiaid.
Bagrationid loevad oma minevikku tagasi Taavetini, piiblitegelaseni, kes võitles Koljatiga. Nad on vanim perekond Õigeusklikus kirikus. Nad valitsesid Speri (nüüd Ispiri) üle ja olid Samtzkhe ja Klardžeti kubernerid. Pärslased nimetasid liikmeid Bagrationide hulgast "marzpani" (asekuninga) ametisse juba enne 628. aastat.
Saavutades mõjuvõimu Kartli üle, sai aastal 809 Ašot I Kartli eristaviks. Tema poja-pojapoeg, Adarnas II, sai esimeseks grusiinide kuningaks aastal 888.


Liivi jõgi.
Liivi jõgi on jõgi Harjumaal Nissi vallas Rehemäe külas, Läänemaal Kullamaa vallas Jõgisoo, Koluvere, Kullamaa, Kullametsa, Liivi, Päri, Silla ja Üdruma külas, Martna vallas Allikotsa, Laiküla ja Soo-otsa külas ja Risti vallas Rõuma külas ning Raplamaal Märjamaa vallas Maidla külas, Kasari jõe parempoolne lisajõgi.
Lähe asub Risti alevikust kirdes, Rõuma küla piiril, Keila–Haapsalu raudtee ääres. Lähte ümbruses on mitu sood: Rõuma raba ja Kuistlema raba läänes, Tõlva raba idas. Suue asub vahetult enne Kasari deltat, umbes 2,5 kilomeetrit Risti-Virtsu maantee sillast alamal. Jõe pikkus on 47,4 kilomeetrit ja valgala suurus 252,7 ruutkilomeetrit. Jõe vähem tuntud rööpnimi on "Rehemäe jõgi", kasutatud ka nimesid "Koluvere jõgi" ja "Laimetsa jõgi".
Liivi jõgi läbib Koluvere järve, Liivi järve ja Kullamaa paisjärve ning tema kallastele jäävad Matsalu rahvuspark ja kaitsealune Koluvere mõisa park.
Jõe ületavad Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla maantee, kolmel korral Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare maantee (Koluvere sild, Silla sild) ja Haapsalu-Laiküla maantee (Laiküla sild) ning Maidla-Ollimäe tee (Hõbeda sild), Ollimäe-Koluvere tee (Koluvere mõisa sild), Lemmikküla-Jõgisoo tee (Jõgisoo sild) ja Liivi-Üdruma tee (Liivi sild).
Valdavalt voolab jõgi sirgetes kanalites. Märkimisväärsed lammialad jäävad Liivi jõe kallastel alamjooksule (Kasari luhad) ja ülemjooksule Õmma soostiku aladele.
Liivi jõgi on üks Eesti kapriissemaid jõgesid, kus suvine väikseim vooluhulk võib erineda aasta keskmisest ligemale 300 korda.
Jõe ääres huviväärsemaid objekte on keskjooksul paisjärve ääres olev Koluvere loss.
Jõgi on avalik veekogu, mille piiranguvöönd on 100 m. Jõe vett kasutavad majanduslikult (vee erikasutusloaga) Heino Priimägi, Risti Vallavalitsus, Matsalu Veevärk AS, Kullamaa Vallavalitsus ja Argonfeld OÜ.
Liivi jõe keskkonnaregistri kood on VEE1116600.


Kasari jõgi.
Endise Pajaka mõisa viiva silla asukoht Kasari jõel.
Pajaka sild Kasari jõel, taustal paistab Pajaka mõisa viinavabrik.
Kasari jõgi Kasari silla juures.
Kasari jõgi on Lääne-Eesti veerohkeim jõgi. Kogu Eestis on veerohkemad vaid Narva, Pärnu ja Suur Emajõgi. Jõgi algab Kohila alevist läänes ja suubub Matsalu lahte.
Kasari jõe pikkus on 112 kilomeetrit (koos veerohkeima haru Vigala jõega 121 kilomeetrit), jõgikonna suurus umbes 3400 ruutkilomeetrit (koos deltaga liitunud Rannamõisa jõgikonnaga). Aasta keskmine vooluhulk suudmes jääb enamasti 25...30 kuupmeetrini sekundis.
Suurimad lisajõed on paremalt poolt Ellamaa ja Urevere oja, Luiste, Kiisaoja, Liivi ja Rannamõisa jõgi (suubub deltasse) ning vasakult Vardi jõgi, Konnaveski oja, Pühaoja, Vigala, Allika ja Vanamõisa jõgi, Penijõgi ja Tuudi jõgi. Suur põhjapoolne suudmeharu on tuntud ka Rõude jõena. Kesk- ja ülemjooks kuni Vigala jõega ühinemiseni on tuntud ka Teenuse jõena.
Tuntud on Kasari jõgikonna aladel üleujutused (Kasari luht - alates Teenuse ja Vigala jõgede ühinemisest kuni suudmeni). Suurte üleujutuste tõttu on Kasari jõe alamjooksule ehitatud pikk raudbetoonsild (valmimisel maailma pikim raudbetoonsild – 307 m, ehitatud 1905, arhitektuurimälestis). Viimane on tänapäeval kasutusel jalakäijate sillana, millel on öösiti dekoratiivvalgustus. Sõidukite liikluseks on mõnisada meetrit suudme poole uus sild ehitatud (renoveeritud 2006). Üleujutusi jälgivad Kasari hüdromeetriajaam ja Teenuse hüdromeetriajaam.
Hüdroloog August Loopmann pidas Kasari jõgikonna peajõeks hoopis Vigala jõge, millel on ühinedes Teenusega umbes kaks korda suurem vooluhulk.
Kasari jõgi on karpkalalaste elupaigana kaitstav veekogu. Kasari jõgi puutub kokku järgmiste kaitsealadega: Linnuraba looduskaitseala, Matsalu rahvuspark, Pajaka maastikukaitseala, Pajaka tammik (park).
Kasari jõge ületavad Pihali–Adila–Rabivere tee, Tallinna–Pärnu–Ikla maantee (Ruunavere sild), Vardi–Nurme tee (Pajaka sild), Vaimõisa–Nurme tee (Russalu sild), Märjamaa–Koluvere maantee (Sipa sild), Silla–Jädivere tee (Teenuse sild), Kasari vana silla tee (Kasari vana sild), Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee (Kasari uus sild).
Jõgi on osaliselt avalik veekogu, mille piiranguvöönd on 100 m. Jõe vett kasutavad majanduslikult (vee erikasutusloaga) Lihula Vesi OÜ ja Matsalu Veevärk AS.
Jõe keskkonnaregistri kood on VEE1107000.
Kasari jõe lisajõed.
"Sulgudes lisajõe järk - suubumine vasakult (v) või paremalt (p) - lisajõe suudme kaugus peajõe suudmest."
Jõe voolutee kirjeldus.
Jõgi saab alguse Rabivere külas (Kohila vald), Pihali–Adila–Rabivere teest umbes 300 m põhja pool ja Hageri–Kodila–Kuusiku teest umbes 300 m lääne pool, voolab algul lõunasse, siis Rabivere ja Adila (Kohila vald) külade piiril edelasse. Jõe lähtest umbes 2,1 km kirdesse jääb arvukate laukajärvedega Rabivere raba, umbes 1,4 km loodesse jääb Pihali soo, umbes 2,9 km kagusse jääb Kõnnu raba. Kõik need sood moodustavad osa Rabivere maastikukaitsealast. Piirkonnas esineb ka karsti.
Edasi voolab jõgi lääne suunas loogeldes läbi Kelba küla (Rapla vald). Siin suubub temasse Kelba peakraav ja siin alustab jõgi Adila-Krimmi soo läbimist. Umbes 800 m lõuna poole jääb Aigitse soo, mis toob oma veed jõkke nimetu kraavi kaudu. Kahe soo vahelt kulgeb Kelba–Ohulepa tee. Kaks eelnimetatud sood moodustavad osa Linnuraba looduskaitsealast. Edasi voolab jõgi Kelba ja Adila küla piiril läände, siis Ohulepa (Rapla vald) ja Adila küla piiril loodesse, kus temasse suubub Pihali kraav.
Jõgi jätkab voolamist lääne suunas Ohulepa ja Kustja (Kernu vald) küla piiril. Siin toimub jõe esimene suur hargnemine, et umbes 400 m lääne pool jälle üheks saada. Edasi voolab jõgi Käbiküla ja Kustja küla piiril, kus väljub Adila-Krimmi soost. Siit edasi on jõesängi õgvendatud ja säilinud vanajõed moodustavad mitu haru. Jõgi keerab edelasse ja voolab läbi Käbiküla. Edasi keerab jõgi lõunasse ja voolab umbes 600 m ulatuses Tallinna–Pärnu–Ikla maantee kõrval, jäädes umbes 100-200 m kaugusele. Järgneb pööre kagusse ning voolamine Käbiküla ja Lestima küla piiril. Ka siin on jõge õgvendatud ja jõe kõrval lookleb vanajõgi. Edasi pöörab jõgi edelasse ja pöördekohas suubub temasse Ubasalu kraav. Jõgi voolab läbi Lestima küla, pöörab läände ja voolab Tallinna–Pärnu–Ikla maantee alt läbi (Ruunavere sild).
Edasi voolab jõgi läbi Pajaka küla, algul loogeldes loodesse, siis pöörab läände ja lõunasse. Siin suubub jõkke Jutapere oja ja jõe põhjakaldal on Pajaka tammik. Jõgi läheb Vardi–Nurme tee alt läbi (Pajaka sild). Edasi keerab jõgi edelasse ja siseneb Pajaka maastikukaitsealale selle idapiiril. Jõgi voolab Pajaka ja Hiietse küla piiril algul edelasse, siis kagusse, siin suubub jõkke Vardi jõgi. Edasi voolab jõgi Hiietse ja Napanurga küla piiril lõunasse ja siis läände, pöörab siis uuesti lõunasse, väljudes korraks umbes 250 meetriks Pajaka maastikukaitsealalt. Samas siseneb jõgi Pajaka-Vardi hoiualale. Järgnevalt keerab jõgi edelasse, voolab Napanurga ja Russalu küla piiril, samas ka Pajaka maastikukaitseala ja Pajaka-Vardi hoiuala piiril, sisenedes Vardi sohu. Siin suubub jõkke Napanurga peakraav. Jõgi väljub siin veel 400 meetriks Pajaka maastikukaitsealalt.
Järgnevalt voolab jõgi läbi Russalu küla lõunasse, väljudes algul Pajaka-Vardi hoiualalt, siis ka Pajaka maastikukaitsealalt ja Vardi soost. Siin toimub jõe teine suur hargnemine, et umbes 400-600 m järel uuesti ühineda. Jõgi keerab edelasse, läheb Vaimõisa–Nurme tee alt läbi (Russalu sild) ja keerab taas lõunasse. Jõekaldale jäävad kaitsealused Russalu põlispuud (park). Nüüd siseneb jõgi Kohatu hoiualale, mis palistab jõekaldaid umbes järgmise 13 km ulatuses. Siin on jões esimene suur saar. Jõgi keerab korraks 300 m itta ja siis uuesti lõunasse, voolates algul Russalu ja Purga küla piiril, seejärel Russalu ja Lümandu küla piiril. Edasi keerab jõgi edelasse, voolates läbi Lümandu küla. Siin võib jões leida teise suure saare. Jõe kõrval umbes 200 m kaugusel kulgeb Sipa–Varbola tee.
Jõgi keerab nüüd läände, loodesse ja jälle läände. Esimese käänu kohal suubub temasse Konnaveski oja. Edasi keerab jõgi edelasse ja voolab läbi Kohatu küla. Kohas, kus jõkke suubub Ellamaa oja, keerab jõgi lõunasse. Umbes 1,3 km lõuna pool suubub jõkke Männiku peakraav. Siin võib jões leida koguni 3 suurt saart. Ka väljub jõgi siin umbes 300 meetriks Kohatu hoiualalt. Jõest umbes 500 m ida poole jääb Kohatu kadastik. Nüüd keerab jõgi kagusse, voolab läbi Sipa küla ning väljub Kohatu hoiualalt. Siin võib jões leida ka ühe suure saare. Jõgi voolab nüüd loogeldes lõunasse, läheb Märjamaa–Koluvere maantee alt läbi (Sipa sild) ja siseneb Paeküla hoiualale, mis palistab jõe kaldaid umbes järgmise 9 km ulatuses. Enne Sipa silda on jões üks saar. Sillast umbes 600 m kaugusel väljub jõgi korraks 300 m ulatuses Paeküla hoiualalt. Siingi võib jõest leida ühe saare. Edasi suubuvad jõkke Sipa peakraav ja Sipa kraav. Sipa peakraavi suubumiskoha lähedal läheb üle jõe jalakäijate sild. Järgnevalt voolab jõgi Sipa ja Mõraste küla piiril, ikka veel loogeldes lõunasse. Jõest võib siingi leida ühe saare.
Edasi voolab jõgi läbi Mõraste küla. Jõe läänekaldal kulgeb Sipa–Mõraste tee. Kohas, kus jõgi keerab kagusse, suubub jõkke Märjamaa peakraav. Jõgi voolab nüüd Urevere ja Paeküla küla piiril. Edasi keerab jõgi lõunasse ning siin on jões 2 suurt saart ja kerge sild üle jõe. Edasi keerab jõgi loogeldes edelasse ning voolab Urevere ja Tolli küla piiril, väljudes Paeküla hoiualalt. Siin suubub jõkke Pühaoja. Edasi keerab jõgi jälle lõunasse, jões on mitu saart ja seda ületab kerge sild. Jõe idakaldal kulgeb Paeküla–Vana–Vigala tee. Järgnevalt keerab jõgi edelasse ja siis läände. Siin suubub jõkke Paeküla oja. Jões on ka mitu saart. Jõest lõuna poole jäävad Pilkuse raba ja Pilkuse maastikukaitseala. Põhja pool kulgeb jõe ääres Teenuse–Tolli tee. Jõgi voolab nüüd läbi Teenuse küla. Jõkke suubuvad Urevere oja ja Luiste jõgi, nende suudmete vahel läheb jõgi Silla–Jädivere tee alt läbi (Teenuse sild). Silla lähedal on jões üks saar. Jõe põhjakaldal on kaitsealused Teenuse põlispuud. Jõgi keerab nüüd edelasse ja läbib Käntu-Kastja hoiuala (Rapla), mis on kaheosaline, osade vahe piki jõge umbes 1,2 km ja siia mahub ka üks koolmekoht.
Nüüd ületab jõgi Läänemaa piiri ning läbib Kastja küla ja samas ka Käntu-Kastja hoiuala (Läänemaa). Jõgi voolab ikka veel loogeldes edelasse, keerab siis läände ja hiljem lõunasse. Viimases käänukohas suubub temasse Vaikna peakraav. Edasi voolab jõgi Keskküla ja Rumba küla piiril edelasse ning keerab siis lõunasse. Siin suubub jõkke Turu kraav. Jõest ida poole jääb Käntu raba, lääne poole Keskküla raba.
Järgnevalt suubub jõkke Vigala jõgi, pärast mida keerab jõgi läände ja edelasse, väljudes Käntu-Kastja hoiualalt. Jõgi voolab nüüd Keskküla ja Võhma küla piiril, edasi Võhma ja Kasari küla piiril. Nüüd suubub jõkke Allika jõgi, pärast mida keerab jõgi läände. Jõgi voolab nüüd Kasari ja Seira küla piiril. Edasi suubub jõkke Vanamõisa jõgi, pärast mida keerab jõgi loodesse. Nüüd suubub jõkke Kirbla peakraav. Jõgi voolab läbi Kasari vana silla tee alt (Kasari vana sild) ja Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee alt (Kasari uus sild). Enne sildu on jões mitu saart. Pärast sildu jõuab jõgi Matsalu rahvusparki ning voolab Keskküla ja Kirbla küla piiril. Siis suubub jõkke Liivi jõgi, pärast mida keerab jõgi läände ning voolab Kirbla ja Allikotsa küla piiril. Siingi on jões üks saar. Edasi keerab jõgi loodesse. Peagi suubub jõkke Kiisaoja, pärast mida keerab jõgi läände ning voolab Kelu ja Rõude küla piiril. Edasi keerab jõgi edelasse, kuid siin hargneb: loode suunas voolab Rõude jõgi, lääne suunas Aru oja. Alamjooksul suubuvad jõkke veel Penijõgi ja Tuudi jõgi. Jõgi suubub Matsalu lahte.


Robbie Williams.
Robbie Williams (pärisnimega Robert Peter Williams; sündinud 13. veebruaril 1974 Stoke-On-Trentis Inglismaal) on inglise poplaulja.
Robbie Williamsi isa Peter oli koomik ning paljus võlgneb laulja oma huumorisoone just talle. Juba kolmeaastasena esitas ta ühel kontserdil Hispaanias menulugu "Summer Nights" muusikalist "Grease". Ta oli kõigest 16-aastane, kui liitus poistebändiga Take That. Ta lahkus bändist septembris 1995. Take That saavutas 7 esikohasinglit Suurbritannia edetabelis.
27. juunil 1996 alustas Robbie Williams soolokarjääri Chrysalis Recordsi artistina. Juba kuu aja pärast ilmus esimene singel "Freedom", mis polnud aga kuigi edukas. Aasta hiljem, samuti juulis, ilmus singel "Angels", mis tõi juba edu. 29. septembril 1997 ilmus esimene plaat "Life Thru A Lens". Järgmine plaat 1998. aastal kandis nime "I've Been Expecting You" ning tõi esile edukate singlitena lood "Millennium" ning "No Regrets".
Aastal 1998 sai Robbie Williams kolm briti muusikaauhinda: parim meesartist, parim singel ("Angels") ning parim muusikavideo ("Millennium").
Aasta 1999 pühendas Robbie Williams USA vallutamisele ning andis seal maikuus välja oma kahe plaadi parimatest lugudest kogutud plaadi "The Ego Has Landed". Aastal 2000 nägi ilmavalgust plaat "Sing When You're Winning", mida jääb meenutama skandaalse videoga singel "Rock DJ". Aastal 2001 ilmus plaat "Swing When You're Winning", mille kõrghetkeks oli jõulusingel "Somethin' Stupid" koos Nicole Kidmaniga.
18. novembril 2002 ilmus Robbie Williamsi plaat "Escapology". Selle plaadi teine singel "Come Undone" ilmus 14. aprillil 2003. Selle loo video öisest pidutsemisest tekitas palju kõmu ning kõiki stseene sellest päevasel ajal ei näidatagi. Video lavastaja oli Jonas Åkerlund, kes on varem vaatajaid šokeerinud selliste videoklippidega nagu Metallica "Whiskey in the Jar", The Smashing Pumpkinsi "Try, Try, Try" ja The Prodigy "Smack My Bitch Up".
29. septembril 2003 ilmus Robbie Williamsi kontsertalbum "Live at Knebworth", millel kõlab laulja 14 hitti. Need pärinevad Robbie suvise tuuri Knebworthi kontsertidelt. Seal esines Robbie kolmel ööl järjest ning külastajate arv küündis 375 tuhandeni.
Robbie neljas singel albumilt "Escapology" on "Sexed Up". Ballaadiliku loo sisuks on kibestumine ning video lavastaja on Jonas Åkerlund. Naisosa mängib videos USA modell ja näitleja Jamie King.
18. oktoobril 2004 ilmus kogumikplaat "Greatest Hits" ja kaks singlit sellelt ilmusid veel enne aasta lõppu. "Misunderstood" ilmus filmi " kogumikul. Sarja esimeses filmis "Bridget Jones" esitab Williams 2 lugu: "Have You Met Miss Jones?" ja "Not Of This Earth".
EMI Music sõlmis lauljaga briti kõigi aegade suurima plaadistuslepingu 80 miljonit naela väärtuses.
20. augustil 2013. aastal toimub Tallinna lauluväljakul Robbie Williamsi ainus kontsert Põhja-Euroopas.
Välislingid.
Williams, Robbie
Williams, Robbie
Williams, Robbie


Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.
Manifest Eestimaa rahvastele algses sõnastuses nagu seda levitati enne 24. veebruari 1918.
Manifest kõigile Eestimaa rahvastele avaldatuna ajalehes Teataja 25. veebruaril 1918.
a> esimeses numbris 27. novembril 1918.
Eesti Maapäeva Vanematenõukogu poolt vastuvõetud Manifest kõigile Eestimaa rahvastele on Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest.
Manifesti esimene avalik ettelugemine toimus 23. veebruaril 1918 Pärnu teatri rõdult.
Selle sündmuse põhjal taotles Hugo Kuusner 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril. Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et "...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24 veebruari 1918, s. o. päeva mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte."
24. veebruaril 1918 toimus iseseiseva Eesti Vabariigi väljakuulutamine Viljandis ja 25. veebruaril Tallinnas.
Manifest on avaldatud Riigi Teatajas nr. 1.
Tekst.
Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eesti aeg tuleb, mil "kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma".
Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta.
tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale
Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega - Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõplik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.
Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol.
Kõigi naabririikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.
Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseeritakse.
1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.
2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.
3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.
4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tulevad otsekohe vabastada.
5. Linna-, maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jatkama.
6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsioonid linnades ja maal.
7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialdastel demokratlistel alustel.
E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.


Male Oscar.
Male Oscar on rahvusvaheline auhind, mis antakse igal aastal parimale malemängijale. Võitja selgitab küsitlus, milles osalevad paljud maleeksperdid, sealhulgas malesuurmeistrid.
Võitja saab pronksist kuju "The Fascinated Wanderer".
Ajalugu.
1967. aastal asutas auhinna Jorge Puig ja 1968 asutati tema eestvedamisel "International Association of Chess Press" (AIPE).
Palma de Mallorca rahvusvahelisele turniirile akrediteeritud ajakirjanikud tunnistasid 1967. aasta parimaks suurmeistriks taanlase Bent Larseni. Seda auhinda anti välja 1988. aastani, siis aga Male Oscari väljaandmine katkes. Aastal 1995 hakkas seda auhinda uuesti välja andma Venemaal ilmuv ajakiri 64.


Thessaloníki.
Thessaloníki on Kreeka suuruselt teine linn.
Linn asub riigi põhjaosas Therme lahe ääres. Ta asub nõos ning on ümbritsetud madalatest küngastest.
Thessaloníki on Kreeka suuruselt teine majandus-, tööstus-, äri- ja poliitiline keskus ning oluline transpordi sõlmpunkt.
Linna kaubasadam on oluline Kreekale ja Kagu-Euroopa sisemaale.
Linn on tuntud oma festivalide, ürituste ja kireva kultuurielu poolest ning seda peetaksegi Kreeka kultuuripealinnaks.
Et Thessaloníkis on pidev maavärinaoht, ei ole sinna ehitatud pilvelõhkujaid ning linn on säilitanud omapärase ilme.
Thessaloníki maakonnas elab 2011. a seisuga 1 104 460 inimest, linnastus 819 770 ja linnas 322 240.


Mustjõgi (Tallinn).
Mustjõgi (ka Mustjõe oja või Mustoja) on väike vooluveekogu Tallinnas Mustjõe asumi piirkonnas. Mustjõgi suubub Kopli lahte.
Mustjõe torustamata jõeosa pikkus on 1,5 kilomeetrit, see algab Mustjõe tänava äärest. Ajalooliselt sai jõgi alguse Mustamäe nõlvaalustest allikatest. Tänapäeval kuuluvad jõe vesikonda valdav osa Kristiine linnaosast, kust pärineb ka enamik veest, ning väiksed osad Mustamäe ja Haabersti linnaosast.
Suurem osa jõesängist on torustatud või reguleeritud. Jões voolab valdavalt reostunud vesi.


Roberto Matta.
Roberto Sebastián Antonio Matta Echaurren (tuntud lihtsalt Matta nime all; 11. november 1911 Santiago, Tšiili – 23. november 2002 Civitavecchia, Itaalia) oli üks tuntumaid Tšiili maalikunstnikke, sürrealist.
Ta õppis Tšiilis arhitektuuri ning sai 1931 sel alal litsentsiaadikraadi. Arhitektiharidusel oli suur tähtsus tema hilisemates töödes ruumivormide käsitlemisel. Ta oli algul sisekujundaja, kuid pettus selles alas ning suundus 1930ndate keskel Euroopasse. Alates 1933. aastast viibis ta Pariisis ning töötas 1934–1935 Le Corbusier' büroos tema assistendina. Aastal 1935 otsustas ta pühenduda ainult maalikunstile. Ühel reisil Hispaaniasse kontakteerus ta Rafael Alberti ja Federico García Lorcaga ning tutvus Lorca ja Pablo Neruda vahendusel Salvador Dalíga, kes esitles teda sürrealismi teoreetikule André Bretonile.
Aastal 1937 kutsus Breton Mattat tegema kaastööd sürrealistidele. Breton oli Matta peamine julgustaja, kes tutvustas teda Pariisi juhtivate sürrealistidega. Breton kuulutas ta sürrealistiks: "Nad ütlevad: "Sa oled sürrealist!" Ma ei teadnud sedagi, mida see tähendab...". Sürrealistidega ühendas Mattat huvi alateadvuse vastu ning juhuse osa vastu loomingu liikumapaneva jõuna. Matta tegi illustratsioone ja kirjutas arhitektuurialaseid Le Corbusier' ja teiste ratsionalismi kritiseerivaid artikleid sürrealistide ajakirja "Minotaure". Matta viimistles "psühholoogiliste morfoloogiate" tehnikat: kõigepealt tuli värvi lapiga lõuendile laiali laotada, mis pidi inspireerima järgnevat pintslitööd. See oli lähedane sürrealistide automaatkirjutuse meetodile.
Sel ajal tutvus ta paljude väljapaistvate kaasaegsete kunstnike, sealhulgas Pablo Picasso ja Marcel Duchampi loominguga.
Matta reisis Londonisse, kus ta tutvus Henry Moore'i, Roland Penrose'i ja René Magritte'iga, Skandinaaviasse, kus ta tutvus Alvar Aaltoga, ja Venemaale.
Matta enda kunsti esimene tõeline õitseng saabus 1938, kui ta hakkas joonistamise asemel tegema õlimaale, mille järgi ta ongi tuntud. Ta osales 1938 suurel sürrealistide näitusel Pariisis. See periood langes kokku tema emigreerimisega Marcel Duchampi ettepanekul 1938 või 1939 sõjaohu eest USA-sse New Yorki, kus ta elas 1948. aastani ning oli maalikunstnikuna väga menukas. Matta oli esimene USA-sse jõudnud sürrealist. Kuus kuud pärast saabumist esines ta esimest korda USA-s sürrealismile spetsialiseerunud Julien Levy galeriis. Ta tegi ettekandeid kõrgkoolis "New School of Social Research" ning võttis oma ateljeed vastu palju noori ameeriklasi, sealhulgas Jackson Pollock ja teised abstraktsed ekspressionistid, kellele ta hiljem avaldas suurt mõju.
Tema varajased tööd, nagu näiteks "Öö invasioon", kuulutavad ette järgnevaid teoseid hajusate valgusmustritega ning julgete joontega ilmetul taustal. 1940ndatel ja 1950ndatel peegeldus Matta töödes maailmapoliitika rahutus. Tema lõuendeid hakkasid täitma elektrimasinad ja vaevatud figuurid. Moonutustele lisas veel ühe mõõtme savi kasutamine 1960ndatel.
Matta sidemed Bretoni sürrealistliku liikumisega lõikas läbi segase loomuga isiklik lahkheli, mille tõttu ta rühmast 1947 välja heideti (aastal 1959 võeti ta tagasi), kuid selleks ajaks oli tema enda nimi laia tuntust kogumas. 1950ndatel ja 1960ndatel jagas ta oma elu Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahel, ühitades oma eepilistel sürreaalsetel lõuenditel edukalt poliitilisust poolabstraktsusega.
1960ndatel aastatel juhendas ta korduvalt üliõpilasi Kuubal. Üldse reageeris ta oma töödes tugevalt poliitikasündmustele.
Matta katsetas ka mitmete tehniliste meediumide, sealhulgas fotograafia ja videoga.


André Glucksmann.
André Glucksmann (sündis 19. juunil 1937 Boulogne-Billancourtis) on juudi päritolu Prantsuse filosoof, politoloog ja esseist, "uute filosoofide" esindaja.
Ta mõistab end võitlusse angažeeritud intellektuaalina, kelle jaoks tegelemisel puhtakadeemilise filosoofiaga pole mingit väärtust.
Elulugu.
Tema vanemad olid Austria juudid.
Ta õppis Lyonis, seejärel Saint-Cloud' normaalkoolis.
Saanud filosoofilise hariduse, asus ta tööle CNRS-is sõja, ümberveenmise ja tuumastrateegia spetsialistina Raymond Aroni juhtimise all.
Aastal 1968 avaldas ta oma esimese raamatu "Le Discours de la Guerre", osales 1968. aasta maisündmustes ning 1970ndatel võitles Nõukogude rõhumisele vastupanijate heaks.
Aastal 1975 avaldas ta raamatu "La Cuisinière et le Mangeur d'Hommes, réflexions sur L'état, le marxisme et les camps de concentration", kus ta tõmbab paralleeli natsismi ja marksismi vahele. Sellel raamatul ning 1977 ilmunud raamatul
"Les Maîtres penseurs" oli tohutu menu ning nad kutsusid Euroopas esile suurt vastukaja.
1980ndatel avaldas ta teisi teoseid ning tegi Prantsuse ajakirjandusele reportaaži Berliini müüri langemisest.
Reeglina õigustab ta USA välispoliitilisi seisukohti, sealhulgas Iraagi sõja puhul. Aastal 2003 piitsutas ta ajalehes Le Monde "rahuleeri".
2011. aastal andis president Toomas Hendrik Ilves Glucksmannile Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi.


Lionel Trilling.
Lionel Trilling (4. juuli 1905 New York – 5. november 1975) oli juudi päritolu USA kirjanduskriitik ja kirjanik.
Teda on peetud üheks suurteks kriitikutest ning üheks oma aja tähtsamaks New Yorgi intellektuaaliks. Ta on laiale avalikkusele tuntud eeskätt eessõnaga George Orwelli raamatu "Kummardus Katalooniale" 1952. aasta uusväljaandele. Ta oli ka väljaande "Partisan Review" regulaarne kaastööline.
Trilling õppis Columbia Ülikooli, kus ta sai 1925 bakalaureuse-, 1926 magistri ja 1938 doktorikraadi.
Aastal 1932 sai Trillingist Columbia Ülikooli kirjandusõppejõud ning 1948 täisprofessor.
Tema ainus romaan "The Middle of a Journey", mis räägib rikkast kommunistidest abielupaarist, ilmus 1947.
Tema tuntuim esseekogumik on 1950 ilmunud "The Liberal Imagination". Ta on kirjutanud ka raamatu "Moral Obligation to be Intelligent".
Tsitaate.
"Kunsti ja mõtlemise üks põhifunktsioone on vabastada üksikisik oma kultuuri türanniast keskkondlikus mõttes ning võimaldada tal asuda taju- ja hinnanguaautonoomias sellest väljapoole."
"Kui kaitstakse kodanlikke, vilisterlikke väärtusi, siis ei kaitsta neid mitte üksnes kunstniku deemonlikkuse või boheemlaslikkuse eest, vaid ka praeguse kodanluse enese eest."
"On võimalik, et mõtisklemine julmuse üle teeb meid, inimesi, üksnes julmaks; et meie vaimse seisukorra halbuse sage kordamine paneb meid sellega nõustuma."
"Tõenäoliselt ei saa huumor kunagi olla revolutsiooniline relv. "Candide" ei saa teha palju enamat kui tekitada irooniat."
"Juut olemine on nagu tuules kõndimine või ujumine: sind puudutatakse igalt poolt ja sa oled kõikjal teadlik."
"Meie, kes me oleme liberaalsed ja progressiivsed, teame, et vaesed on meiega võrdsed igas mõttes peale selle, et nad oleks meiega võrdsed."
"Kirjanduse otstarve läbi kõikide oma teisenemiste on olnud teadvustada meile meie mina erilisust ning mina autoriteeti selle võitluses oma ühiskonna ja kultuuriga. kirjandus on selles mõttes õõnestav."
"Iga uusaja kirjandusajaloolane võtab peaaegu enesestmõistetavana vastalist intentsiooni, tegelikult õõnestavat intentsiooni, mis uusaja kirjandusele omane on: ta adub selle selget otstarvet päästa lugeja lahti mõtte- ja tundeharjumustest, mida suurem kultuur peale surub, anda talle alus ja lähtepunkt, millest otsustada kultuuri üle, mis lugejat ennast telitab, ja seda hukka mõista, võib-olla revideerida."
"Iga neuroos on algeline vorm menetlusest, kus süüdistatav jätkab kohtuliku jälitamist, langetab kohtuotsuse ja viib selle täide: kõik selleks, et keegi teine seda protsessi läbi ei viiks."
"Ebaküpsed kunstnikud jäljendavad. Küpsed kunstnikud varastavad."
"Ameerika metafüüsikas on reaalsus alati materiaalne reaalsus, kõva, kangekaelne, vormitu, läbitungimatu ja ebameeldiv."
"Me oleme südames nii sügavalt anarhistlikud, et ainus riiklik korraldus, milles elamist me ette kujutame, on utoopiline, ja nii küünilised, et ainus utoopia, millesse me suudame uskuda, on autoritaarne."


Mark Krupnick.
Mark Krupnick (18. märts 1939 Irvington (New Jersey) – 29. märts 2003) oli juudi päritolu USA kirjandusteadlane ja kultuuriloolane.
Krupnicki vanemad olid jidiši keelt kõnelevad immigrandid.
Ta õppis koolis nimega "Newark Academy" ning seejärel Harvardi Ülikoolis inglise filoloogiat.


Ülalistmine.
Ülalistmine on Kihnu neidude iidne traditsioon. Selleks korrastati kevadeti mõni vana laut või ait, toodi sinna õled, voodid ja tekid ning istmed. Seejärel leppisid tüdrukud omavahel kokku kindlad päevad, tavaliselt kaks päeva nädalas, mil tuldi kokku, et terve õhtu käsitööd teha. Harilikult ei olnud see mitte seltskondlik, vaid tõeline töötegemise õhtupoolik. Vahel siiski tulid ka noormehed neidude töötegemist vaatama, tuues kaasa pillimehe. See aga ei tähenda, et oleks tants ja trall lahti läinud: Kihnus oli ikka traditsiooniks, et tüdrukud tantsisid omavahel. Noormehed jälgisid käsitöötegemist ja tantsimist ning püüdsid tüdrukuid õrritada ja nende tööd segamini ajada. Kui ülalistmine sai läbi, mindi ilma tseremoonitsemata laiali.


Amsterdam.
Amsterdam on Hollandi pealinn. Ta asub Põhja-Hollandi provintsis.
Amsterdam on koduks kolmveerandile miljonile elanikule, kuid on siiski säilitanud hubase väikelinna õhustiku. Tolerantne atmosfäär, kaunis Hollandile iseloomulik arhitektuur ning läbi linna looklevad kanalid on peamiseks põhjuseks, miks Amsterdam on populaarne nii külastajate kui kohalike seas.
Ajalugu.
Amsterdami nimi tähendas algselt tammi Amsteli jõel (hollandi keeles: "Amstelredam", praegune Dam vanalinna südames).
Amsterdam tekkis 13. sajandil kalurikülana. Amsterdami mainitakse esmakordselt 27. oktoobril 1275, kui tammi ümbruskonna elanikud vabastati tollimaksudest sildade ületamisel ja lüüside läbimisel ning seda loetakse linna sünnipäevaks. Hollandi linnaõigused sai Amsterdam 1300 või 1301. Linna ümbrus oli soine ja selle kuivendamiseks rajati linna nii palju kanaleid, et paadiga sai sõita peaaegu kõikjale linnas. Suur osa neist on säilinud tänapäevani.
Amsterdam kasvas tänu kaubandusele Hansa liidu linnadega kiiresti ja 16. sajandi alguseks oli Amsterdam juba Hollandi suurim linn. Kaheksakümneaastase sõja käigus saavutas Holland iseseisvuse ja Amsterdam sai selle pealinnaks.
Amsterdam oli rikkuse ja võimsuse tipul 17. sajandil, kui Holland oli üks maailma võimsaimaid riike. Seda on nimetatud Amsterdami kuldajaks ja sellest ajast pärineb põhiosa vanalinnast. Jõukusele panid aluse Hollandi Ida-India Kompanii ja Hollandi Lääne-India Kompanii, mis kauplesid kogu maailma maadega. Samuti oli Holland tuntud suhteliselt vabameelse usupoliitika poolest, mistõttu Hollandisse saabus neid, keda usuliste veendumuste põhjal taga kiusati.
Amsterdami allakäik saabus, kui Holland hakkas kaotama oma kaubanduslikku mõjuvõimu Suurbritanniale ja 18. sajandi lõpul okupeeriti Madalmaad prantslaste poolt.
1815 kuulutati Holland taas iseseisvaks kuningriigiks ja Amsterdam sai selle pealinnaks. Linn hakkas taas arenema. 19. sajandi lõpul valmis Amsterdami–Reini kanal, mis andis otseühenduse niihästi Reini jõele kui ka Põhjamerele.
Esimeses maailmasõjas jäi Holland neutraalseks. Siiski tekkis Amsterdamis puudus toiduainetest ja kütusest. Rahulolematus kasvas üle stiihilisteks mässudeks, kus inimesi ka surma sai.
Teises maailmasõjas kannatas Amsterdam kõvasti. Umbes 10% Amsterdami elanikest kaotas sõja ajal elu. Sõja lõpus tekkis taas toiduaine- ja kütusekriis, mistõttu enamik puid linnas võeti maha.
Elu Amsterdamis muutus kõvasti, kui 1960ndatel sai linnast üks Läänt tabanud protestiliikumiste ning uute kultuurivoolude keskpunkte. 1970ndatel siirdus suur osa elanikkonnast maapiirkondadesse ning mõningad linnaosad tühjenesid. Seda üritatakse nüüd uute linnaplaneeringutega tasakaalustada.
Demograafia.
Amsterdami linnapea on Eberhard van der Laan Hollandi Tööparteist.
Amsterdamis on ka mitu maailmaklassi muuseumi, nagu Rijksmuseum või Van Goghi Muuseum, ning kuulsad kontserdisaalid, teatrid ning klubid. Esinejad kogu maailmast külastavad Amsterdami pidevalt ning kultuuriliselt toimub linnas igal nädalal midagi huvitavat. Amsterdam ulatub Dami väljaku Kuningalossist Hiinalinnani ja rohelistest parkidest Punaste Laternate piirkonnani, haarates seega väga erineva suunitlusega alasid, mis pakuvad midagi igaühele. Kalverstraat ja Leidsestraat kesklinnas pakuvad ostumõnusid ja vaatamisväärsused nagu kunstnik Rembrandti maja, rahuldavad ajaloohuvilisi. Kaasaja ja ajaloo põimumine ongi Amsterdami huvitavaim omadus.


Pääsküla jõgi.
Pääsküla jõgi on Vääna jõe parempoolne lisajõgi.
Ta algab Männiku küla ja Tänassilma vaheliselt kuivendatud sooalalt kraavina ning suubub Alliku külas Vääna jõkke.
Jõe pikkus on 12 km ja jõgikonna pindala on 41 ruutkilomeetrit.
Suurimad sissevoolavad veekogud on Valdeku ja Tänassilma peakraavid.
Valdava osa oma veest saab Pääsküla jõgi Pääsküla rabast, mille vahel ta lookleb roostunud lammialal.
Keskjooksul on jõgi mitme kilomeetri ulatuses Tallinna linna ja Saue valla piiriks, läbides Laagri tihehoonestusega ala, mis on ka jõe üks suuremaid reostajaid. Teine suur reostaja on jõe ääres paiknev suletud Pääsküla prügila oma nõrgveega.
Alamjooksul on jõgi suhteliselt sügavas orus, mida kohati ääristavad ka paekivipaljandid (näiteks endise Koru veski juures).
Vanemad kaardid (sealhulgas Ludwig August Mellini 18. sajandi lõpul koostatud kaart) näitavad, et Pääsküla jõgi sai alguse Vääna jõest. Seega moodustas Pääsküla kõvik kunagi hiiglasliku jõesaare.
Nõukogude aja teisel poolel oli Pääsküla jõgi tugevalt reostunud, mille tagajärjel hävis valdav osa kalastikust. Nüüdseks on olukord paranenud seoses Laagri kanalisatsiooni arenguga, põllumajandusliku koormuse vähenemisega ning Pääsküla prügila sulgemisega (kuigi vähesed prügila nõrgveed võivad teataval määral reostada veel mitukümmend aastat).
Huviväärseim objekt jõe ääres on vana Tallinn–Pärnu maantee kivisild (ehitatud 1860. aasta paiku, arhitektuurimälestis).


Ōsaka.
Ōsaka (varasem eestikeelne nimi: "Osaka"; jaapani keeles 大阪 (Jaapanis kasutatavas latinisatsioonis "Ôsaka"), 大阪市 ("Ôsaka-shi") on linn Jaapanis, Ōsaka prefektuuri keskus. Ōsaka on elanike arvult (2,6 miljonit) kolmas linn riigis. Asub Kinki piirkonnas Ōsaka lahe kaldal.
Linnas olevate inimeste arv muutub väga suures ulatuses ööpäeva jooksul, öösel on see 2,6 miljonit ja päeval tõuseb see töölesaabujate arvel 3,7 miljonini.
Ajalugu.
Linna algne nimi oli Naniwa. Keiser Shōmu tegi Naniwa 7. sajandil oma pealinnaks. Naniwa oli Jaapani pealinn 8. sajandini.
1496 rajas budistlik Jōdō-Shin-shū kogudus tänapäeva Ōsaka alale oma kindlustatud peatempli Ishiyama-Honganji. Oda Nobunaga hakkas seda piirama 1576. aastal. Kindlus õnnestus vallutada alles pärast 4 aastat kestnud piiramist Toyotomi Hideyoshil, kes laskis selle lammutada ja ehitas selle asemele Ōsaka lossi.
Keskajal oli Ōsaka Jaapani kaubanduslik keskus.
Linnas toimus maailmanäitus Expo '70.
Liiklus.
Ōsaka lähedal asub kunstlikule saarele rajatud Kansai rahvusvaheline lennujaam. Sisemaalendudeks kasutatakse peamiselt Ōsaka lennujaama, mis asub linnast põhjas. Linnas on 8 liiniga metroo ja seda läbivad nii riiklik kui eraraudteevõrk.
Sport.
Ōsaka Nagai staadionil toimusid 2007. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
Osaka


Kihtvulkaan.
Kihtvulkaan on suhteliselt suur ja pikaealine valdavalt koonilise kujuga vulkaaniline pinnavorm, mis on tekkinud vulkaanilõõrist pärit vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnal.
Kihtvulkaanid on laia levikuga, ehkki enamasti on nad seostatavad subduktsioonivööndi vulkanismiga. Reeglina kujutavad inimesed vulkaani just kihtvulkaanina. See on ka üsna loomulik, sest kihtvulkaanide ümber elab sageli rohkesti inimesi. Kihtvulkaanid tegutsevad suhteliselt tihti ja tulevad reljeefis hästi esile. Enamik ajaloolise aja suuremaid ja kuulsamaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega. Kihtvulkaan on polügeneetiline vulkaan.
Kihtvulkaani defineerimine ei ole lihtne ülesanne. Enamik vulkanismi põhjustatud pinnavorme, kaasaarvatud kihtvulkaanid, on positiivsed, erandiks on vaid kaldeerad ja maarid. Vulkaanid erinevad üksteisest suuruse ja kuju poolest. Kõige suuremad vulkaanid on kilpvulkaanid ja kõige väiksemad šlakikoonused. Kihtvulkaanid jäävad suuruselt nende vahele. Üks tähtsamaid vulkaani kuju iseloomustav parameeter on nõlva kaldenurk. Kilpvulkaanid koosnevad valdavalt basaldist, mis suhteliselt väikse viskoossuse tõttu vulkaanilõõrist kaugele voolates on moodustanud lauge nõlvaga vulkaani. Kihtvulkaan on reeglina järsunõlvalisem, sest väljapaisatav materjal on mitmesuguse koostisega (mitmesuguse koostisega laava ja püroklastiline materjal) ja märksa vähem voolavam. Kihtvulkaani nimi tuleb ettekujutusest, et vulkaani läbilõige koosneb vahelduvatest laava ja tefra kihtidest. See ei pruugi olla vale, kuid on siiski väga jäme lihtsustus. Enamiku kihtvulkaanide ehitus on keerukam ning seetõttu nimetatakse neid sageli ka liitvulkaanideks (mitme vulkaani liitumisel tekkinud keeruka ehitusega mägi).
Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esinevad vulkanismi ilmingud, kuid kõige levinumad on nad kahtlemata konvergentses vööndis mandrilise maakoorega ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril. Divergentses vööndis ehk laamade lahknemispiirkonnas on kihtvulkaanid harvaesinevad (näiteks Kilimanjaro). Ookeanide keskahelikel kihtvulkaanid praktiliselt puuduvad, kui välja jätta Island (Hekla ja Askja), mis peale asetsemise keset ookeani keskahelikku asub ka kuuma täpi kohal. Kuuma täpi kohal võivad olla nii kiht- kui ka kilpvulkaanid. Kuuma täpi kihtvulkaanid on morfoloogiliselt eristamatud subduktsioonivööndite vulkaanidest. Erinevused tulevad ilmsiks kui uurida vulkaaniliste kivimite petrograafiat ja petrokeemiat.
Miks tekib teatud kohta just kihtvulkaan on määratud ära peamiselt vulkaanilise materjali koostise, vulkaanipursete võimsuse ja sagedusega. Koostiselt on kihtvulkaanidest pärit materjal kilpvulkaanide omast ränirikkam. Ränirikkus toob kaasa laava suurema viskoossuse ja sellest tulenevalt plahvatuslikkuse, sest väheneva rõhu tõttu magmast vabanevad gaasid ei pääse vulkaanilõõrist välja. Subduktsioonivööndite kihtvulkaanide laava on lisaks ka veerikkam, mis võimendab vulkaani plahvatuslikkust. Kihtvulkaanide pursked on väga erineva võimsusega. Suuremad pursked toovad kaasa kaldeerade tekkimise, näiteks Crater Lake Ameerika Ühendriikides. Pursked on reeglina suhteliselt sagedased, kuid sõltuvalt vulkaanist võivad olla väga erineva intervalliga. Näiteks Etna ja Stromboli on tuntud peaaegu pideva tegutsemise järgi, samas on Fuji viimasest purskest möödunud juba 300 aastat, rääkimata vulkaanidest, mis pole tegutsenud tuhandeid aastaid, kuid mille arvamine kustunud vulkaanide hulka võib olla ennatlik. Plahvatuslike pursetega on seotud ka püroklastilise materjali teke, mis vulkaani nõlvadel tihti kiht-kihilt vaheldub laavavooludega.


Saue vald.
Saue vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Harju maakonnas, Tallinnast läänes.
Külad.
Saue vallas on seitseteist küla: Aila, Alliku, Hüüru, Jõgisoo, Kiia, Koidu, Koppelmaa, Maidla, Pällu, Pärinurme, Püha, Tagametsa, Tuula, Valingu, Vanamõisa, Vatsla ja Ääsmäe.
Viited.
Saue vald


Vigala jõgi.
Vigala jõgi Kuusiku mõisa veskitammi ees.
Rapla kivisild üle Vigala jõe.
Vigala jõgi (vanem nimetus Konuvere jõgi) (ka Koluvere jõgi) on Kasari veerohkeim lisajõgi. Jõgi asub Läänemaal Lihula vallas Rumba külas ja Martna vallas Keskküla külas ning
Raplamaal Kehtna vallas Hertu, Lau, Linnaaluste ja Põrsaku külas,
Märjamaa vallas Jaaniveski, Jõeääre, Kiilaspere, Konuvere, Lokuta, Metsaääre, Metsküla, Mõisamaa ja Sulu külas,
Raikküla vallas Koikse, Lipametsa, Loe, Lõpemetsa, Raikküla, Tamme ja Ummaru külas,
Rapla vallas Iira külas, Kuusiku alevikus, Kuusiku-Nõmme külas, Rapla linnas, Sulupere, Tuti, Uusküla, Valtu, Väljataguse ja Ülejõe külas ning
Vigala vallas Läti, Paljasmaa, Tiduvere ja Vana-Vigala külas.
Jõgi algab Kõnnumaal Keava rabast ja suubub Rumba külas Kasari jõkke (24,7 km suudmest).
Vigala jõe pikkus on 101,8 kilomeetrit, valgala suurus 1577,2 ruutkilomeetrit.
Suurimad lisajõed on paremalt poolt Kodila jõgi ja Konuvere oja ning vasakult Kuusiku jõgi, Ahtama oja, Tüüringi oja, Velise jõgi ja Liivasoone peakraav.
Jõe teele jäävad Tamme veskipaisjärv (Kabala järv), Minnika paisjärv, Kuusiku veehoidla ja Sõerumäe paisjärv.
Vigala jõe alamjooksul (Rumba piirkonnas) on suurvee ajal tohutud üleujutused. Tegemist on Kasari luhtade sisemaapoolse jätkuga.
Tähelepanuväärseim sildadest asub Konuveres Tallinna–Pärnu maantee vanal lõigul. Tegemist on kivisillaga, mille pikkus 110 meetrit. Sild on ehitatud 1861. aastal ning kuulub arhitektuurimälestiste hulka.
Jõgi on avalik veekogu, mille piiranguvöönd on 100 m. Jõe vett kasutavad majanduslikult (vee erikasutusloaga) ettevõtted Thalia LV OÜ, Raikküla Vallavalitsus, Matsalu Veevärk AS, Kehtna Elamu OÜ, Heavara OÜ, Rapla Vesi AS.
Vigala jõgi puutub kokku järgmiste kaitsealadega: Kõnnumaa maastikukaitseala, Vana-Vigala park ja Hirvepark (Vana-Vigala park ja Hirvepark koos puiesteedega), Konuvere põlispuud, Kuusiku metsapark koos puiesteega. Kaitse alla on võetud võldase ja paksukojalise jõekarbi leiukohad.
Vigala jõe keskkonnaregistri kood on VEE1110400.
Vigala jõe lisajõed.
"Sulgudes lisajõe järk (Vigala jõgi = I järk) - suubumine vasakult (v) või paremalt (p) - lisajõe suudme kaugus peajõe suudmest."
Legend Vigala jõe läbimiseks lähtest suudmeni.
Jõgi saab alguse Keava raba idaküljel Lau, Linnaaluste ja Paluküla külade (Kehtna vald) lahkmejoonte kolmikpunkti lähedal, Kõnnumaa maastikukaitsealal. Sealt voolab jõgi umbes 3 km põhja-loode suunas algul Lau ja Linnaaluste külade piiril piki Keava raba serva ja siis Lau külas läbi raba ümbritseva metsa ning keerab siis läände. Umbes 600 m pärast ületab jõe Keava–Hõreda tee, edasi umbes 150 m järel keerab jõgi loodesse, et umbes 750 m järel jälle läände keerata. Jõesäng on siin inimtegevuse poolt õgvendatud ja koosneb pea eranditult sirgetest lõikudest. Siinkandis kutsutakse jõge ka Konovere jõeks. Umbes 300 m järel keerab jõgi lääne-edelasse. Käänukohast umbes 1300 m põhja-loode suunas jääb Hõreda raba (Pae raba). Jõgi voolab nüüd Põrsaku külas. Umbes 2,2 km järel lõpeb inimtegevusega õgvendatud jõelõik ja algab lühike looduslik ja käänuline lõik. Umbes 400 m järel see lõpeb, selles kohas suubub vasakult jõkke Keava peakraav. Jõgi keerab loodesse, siis läände ja jälle loodesse, siis läände ja jälle loodesse ning voolab nüüd Hertu külas. Valtu küla (Rapla vald) piiril ületab jõe Tallinn-Pärnu raudtee, teisel pool raudteed muutub ka jõesäng looduslikuks. Jõe läänekalda lähedale jäävad Valtu põlispuud koos alleega ja Öökulli järv. Jõgi läheb jälle raudtee alt läbi ja voolab nüüd Ülejõe külas. Edasi voolab jõgi Rapla linna piiril. Sellest läheb üle Juuru–Rapla tee (Ülejõe sild). Nüüd läheb jõgi jälle raudtee alt läbi ja voolab Rapla linna põhjaosas loogeldes loodesse. Siis keerab läände ja läheb Tallinna–Rapla–Türi maantee alt läbi (Rapla sild). Raplast väljudes keerab jõgi edelasse. Siin suubub temasse paremalt Aranküla peakraav. Jõgi voolab nüüd Sulupere külas, edasi Tuti külas, kus läbib Sõerumäe paisjärve ja läheb Rapla ümbersõidu tee alt läbi (Sõerumäe sild). Iira küla piiril läheb jõgi Rapla–Märjamaa maantee alt läbi (Parila sild). Jõgi voolab nüüd Iira ja Väljataguse küla piiril loogeldes edelasse. Rapla–Märjamaa maantee ja Hageri–Kodila–Kuusiku tee ristmikust umbes 1 km kagusse suubub vasakult jõkke Kuusiku jõgi. Iira külas asub ka Kuusiku lennuväli (eelnimetatud ristmikust umbes 800 m loodesse). Kuusiku küla lõunapiiril voolab jõgi läbi Kuusiku veehoidla. Veehoidlas on mitu saart, selle põhjakaldal on Kuusiku metsapark koos puiesteega. Jõega rööbiti (põhjapool) kulgeb Rapla–Märjamaa maantee. Jõgi voolab nüüd Kuusiku-Nõmme külas keerab loogeldes lõunasse. Raikküla valda jõudes keerab jõgi jällegi edelasse. Siin suubub temasse vasakult Raikküla peakraav. Jõgi kaldub läände ja temasse suubub paremalt Kodila jõgi. Nüüd keerab jõgi jälle edelasse ja läbib Minnika paisjärve. Ummaru ja Tamme külade piiril keerab jõgi läände. Siin on jõe põhjakaldal Laikmaa luht. Tamme külas ületab jõe Koikse–Purku tee (Kabala sild), siin on ka Tamme veskipaisjärv. Jõgi keerab nüüd põhja, siis lõunasse ja läände ning taas lõunasse. Jõgi voolab Tamme ja Lõpemetsa küla piiril. Jõe põhjakaldal kulgeb Tamme–Loe–Tamme tee. Lõpemetsa ja Loe küla piiril keerab jõgi läände ja edelasse ning voolab Tamme–Loe–Tamme tee alt läbi (Loe sild). Enne Märjamaa valla piiri suubub jõkke paremalt Kabala oja ja pärast valla piiri vasakult Ahtama oja. Ahtama oja suudmest umbes 300 m edelas ületab jõe Lipa–Mõisamaa tee (Moodra sild). Jaaniveski ja Metsküla küla piiril keerab jõgi lõunasse ja siin suubub temasse paremalt Orgita peakraav. Peagi keerab jõgi jälle loogeldes edelasse ja läheb Märjamaa–Valgu tee alt läbi (Jaaniveski sild). Pärast silda voolab jõgi kagusse kuid keerab siis edelasse. Jõgi voolab nüüd Metsaääre külas ja kuulub Sulu hoiualasse. Lokuta ja Metsaääre külade piiril suubub paremalt jõkke Kivirehe oja. Metsaääre ja Sulu külade piiril suubub jõkke Tüüringi oja. Sulu külas ületab jõe Haimre–Sulu–Velise tee (Sulu sild). Sulu külas väljub jõgi ka Sulu hoiualast. Jõgi voolab nüüd Jõeääre ja Kiilaspere külade piiril läände. Paremalt suubub temasse Aruküla peakraav. Piki paremkallast kulgeb siin Konuvere–Sulu tee. Jõge kutsutakse siinkandis ka Konuvere jõeks. Jões on siin ka mitu saart. Siin suubub vasakult jõkke Karvoja. Suubumiskohast umbes 600 m lõunasse jääb Kilgi soo. Peagi voolab jõgi Konuvere ja Kiilaspere külade piiril, siis juba ainult Konuvere külas. Lisaks Konuvere–Sulu teele jõe põhjakaldal kulgeb jõe lõunakaldal Konuvere–Kilgi tee. Konuvere külas ületavad jõe Tallinna–Pärnu–Ikla maantee (Konuvere sild) ja Konuvere Kivisilla tee (Konuvere kivisild). Konuvere kivisild toetub keskel jõesaarele. Jõgi voolab ikka veel loogeldes läände, kuid keerab siis edelasse, et jälle loogeldes läände voolata. Siin on jões ka üks saar. Umbes 1,9 km Konuvere kivisillast lääne-edelas suubub paremalt jõkke Konuvere oja. Peagi voolab jõgi Konuvere ja Tiduvere küla (Vigala vald) piiril, siis ainult Tiduvere külas. Jõgi keerab loogeldes edelasse, siis läände. Siin suubub vasakult jõkke Ahjuvare oja. Edasi keerab jõgi lõunasse, et peagi jälle läände keerata. Käänukohas suubub vasakult jõkke Tiduvere oja. Jõgi keerab nüüd edelasse. Jõest kagupool kulgeb Hirvepargi–Tiduvere tee, loodepool kulgeb Paeküla–Vana–Vigala tee. Jõe põhjakaldal on Pilkuse hoiuala. Siin suubub vasakult jõkke Sipelga kraav. Umbes 600 m loodesse (teisele poole Paeküla–Vana–Vigala teed) jääb Pilkuse raba (Pilkuse maastikukaitseala). Jõgi voolab nüüd Vana-Vigala külas. Jõe kallastele jääb Vana-Vigala park ja Hirvepark. Üle jõe läheb siin Silla–Jädivere tee (Vana-Vigala sild). Jõe loodekaldal kulgeb nüüd Vana–Vigala–Läti tee. Edasi voolab jõgi Läti külas ja keerab lõunasse, jõe ületab siin Vana–Vigala–Läti tee (Läti sild). Edasi keerab jõgi läände ning voolab Läti ja Paljasmaa külade piiril. Varsti keerab jõgi edelasse, käänukohal suubub sellesse paremalt Sepasoo peakraav. Jõgi voolab peagi Rumba külas, Käntu-Kastja hoiualal. Nüüd suubub sellesse vasakult Velise jõgi. Jõgi keerab läände. Jõe lõunakaldal kulgeb Kirbla–Rumba–Vana-Vigala tee. Peagi keerab jõgi lääne-loode suunas ja suubub Kasari jõkke.


Narva juga.
Narva joa idapoolne haru 1886. aastal
Narva juga on juga Narva jõel, Narva klindiorus, kunagine Euroopa veerohkeim juga. Sellelt võttis vee Narva (Jaanilinna poolsel kaldal) hüdroelektrijaama (võimsus 125 MW) rajamine 1957. aastal.
Narva juga on kaheharuline juga, mida poolitab Kreenholmi saar. Idapoolse joaharu kõrgus on 7 meetrit, mis kujutab ühtlast järsku seina ja laius üle 100 meetri, läänepoolsel joaharu langeb astangutega ja viimase astangu kõrgus on 3,5 m ning laius 60 meetrit.
Joa astangud on nüüd enamasti kuivad. Vaid suurvee ajal lastakse jugadele liigvett, mida hüdroelektrijaam ei suuda vastu võtta. Astangutest alamal on jõgi umbes 3 kilomeetri ulatuses kärestikuline.


Jaama jõgi.
Jaama jõgi ehk Struga jõgi (vene keeles "Cтруга") on Narva jõe vasakpoolne lisajõgi. Jaama jõgi saab alguse Agusalu sookaitsealalt 2,5 km Agusalu külast edela poolt. Voolab läbi Illuka ja Alajõe valla maadel olevate Kassisaare Heina ja Feodori soode ning suubub Narva jõkke 4 km Vasknarva külast allavoolu. Selle pikkus on 16 km ja valgala pindala on 49 km². Tänapäeval on Jaama jõe ja Agusalu oja lähted Kassisaare soos kraaviga ühendatud.
Alamjooksul on Jaama jõgi nelja kilometri ulatuses vana Narva jõest eraldunud looge, mille laius on umbes paarsada meetrit (kututskse ka Vanajõeks), millesse suubub Jaama jõe õgvendatud keskjooks (kutsutakse ka Kestsimani kraaviks).
Jaama jõe alamjooksu vanajõeloogete ja Vasknarva vahele jääb omalaadne lammisoo (suurvee ajal üleujutatav soo) - Jaama luht.
Jaama jõe ja Karoli oja suudmete vahele jääb Karoli märgala, mis koos Jaama luhaga moodustab Struga kaitseala Natura 2000 raames.


2004. aasta Euroopa Parlamendi valimised (Kreeka).
Kokkuvõte.
Võitis valitsev konservatiivne Uue Demokraatia partei, saavutades 43,02% häältest, ja 11 kohta Euroopa Parlamendis. Opositsiooni kuuluv sotsiaaldemokraatlik Ülekreekaline Sotsialistlik Liikumine saavutas 34,03% häältest ja 8 kohta. 3% valimiskünnise ületas 5 nimekirja. Valimistel võisid osavõtta ka parteide vahelised valimisliidud.
Tulemused.
Hääletas: 6 283 637 ehk osavõtuprotsent: 63,22%
Kehtivaid sedeleid: 6 122 632 ehk 97,44% kõikidest sedelitest
Kehtetuid sedeleid: 75 658 ehk 1,20% kõikidest sedelitest
Tühje sedeleid: 85 347 ehk 1,36% kõikidest sedelitest


2004. aasta Euroopa Parlamendi valimised (Soome).
Soomes võitis napilt opositsioonis olev konservatiivne Rahvuslik Koonderakond kogudes 23,7% häältest ja 4 kohta. Teiseks tuli Soome põhjala agraartsentristlik peaministripartei Soome Keskerakond 23,3% häältega ja samuti 4 kohaga. Kolmandaks tuli võimuliitu kuuluv Sotsiaaldemokraatlik Partei 21,1% häältega ja 3 kohaga. Võimuliitu kuuluv väikene tsentristlik Rootsi Rahvapartei võitis 5,7% häältest ja 1 koha.
Tulemus.
Hääletas: 1 661 275 ehk 41,1%;
Kehtivaid sedeleid: 1 655 621 ehk 99,7%
Kehtetuid sedeleid: 5 654 ehk 0,3% kõikidest sedelitest.
Soome


Allika jõgi.
Allika jõgi asub Pärnu maakonnas ja Lääne maakonnas. Jõgi algab Lavassaare soostikust ja suubub Võhma küla lähedal (vasakpoolse lisajõena) Kasari jõkke. Jõe pikkus on 27 km. (Keskkonnaregistri andmetel on jõe pikkus 24,8 km, valgala on 59,2 km².)
Suuremad sissevoolavad veekogud on Vakalepa, Tammaru ja Suitsu peakraavid.
Jõgi voolab ülem- ja keskjooksul Avaste looduskaitseala edelapiiril. Huviväärseimad objektid on keskjooksu naabrusesse jäävad Soontagana maalinn ja soosaar ning Kurese sumbküla ase. Alamjooksul ületab jõe Kirbla–Rumba–Vana-Vigala tee (Allika sild).
Jõel tegutsevad koprad, kes on alajooksul (eriti endise Rapla—Virtsu raudteetammi) naabruses tekitanud tohutuid üleujutusi.
"Eesti NSV jõgede, ojade ja kraavide nimestik" (1986) nimetab Allika jõe ülemjooksu ekslikult Avaste ojaks, sest Avaste oja (Velise jõgikonnas) ja Allika jõe vaheline kanal (niinimetatud Parasmaa peakraav) on tänaseks soostunud ja kinni kasvanud. Reaalne vool toimub siiski vaid Allika jõe kaudu.
Jõgi on savika veega avalik veekogu, mille piiranguvöönd on 100 m.
Allika jõe keskkonnaregistri kood on VEE1115900.


Laagri.
"See artikkel on Laagri alevikust Harju maakonnas, Tallinna linna Laagri asumi kohta vaata artiklit Laagri (Tallinn)"
Laagri alevik asub Harju maakonnas ja on Saue valla keskus. Laagris elab 2012. aasta seisuga 4832 inimest.
Nüüdseks on Laagrist kujunenud Tallinna eeslinn. Laagrist on Tallinna kesklinna 13 km. Asulast voolab läbi Pääsküla jõgi, mis kohati on Tallinna ja Laagri aleviku piiriks.
Huviväärseimad objektid Laagris on Pääsküla jõe vana kivisild (ehitatud 1860. aasta paiku, arhitektuurimälestis), väike veskijärv ning Laagrist Tänassilma külla ulatuvad Esimese maailmasõja aegsed kindlustused.
Ajalugu.
Laagri aleviku eellaseks võib pidada Pääsküla küla, mida mainiti esmakordselt Taani hindamisraamatus (1241). Suure tõenäosusega on Laagri juba muinasaegne küla.
Esimese maailmasõja ajal oli Pääskülas Venemaa keisririigi kinnipidamisasutuste vangilaager, mille asukad olid seotud Peeter Suure merekindluse Pääsküla maarindepositsiooni ehitusega. Vangilaagri juurde kujunes Tallinn – Paldiski raudteel mitteametlik nõudepeatus, mida hakati kutsuma Laagriks.
Kuigi Venemaa keisririigi kokkukukkumisega vangilaager likvideeriti, rajati ametlik Laagri nimeline raudteepeatus 1928. aastal.
Kuna Pääsküla raudteejaam oma alevikuga asus veidi Tallinna pool, hakati üha enam rahvasuus kutsuma vana Pääsküla küla tuumikut Laagriks. Uus Laagri jaam rajati eelmiset umbes 300 m Tallinna suunas Teise maailmasõja järel, kui Laagrit läbiv raudtee elektrifitseeriti ning vajati kõrget perrooni.
1968. aastal liideti Pääsküla jõest põhja poole jääv küla osa Tallinnaga. Seda osa hakati kutsuma Laagri linnaosaks ja sinna jäi ka Laagri jaam. Tänapäeva Laagri keskuse juurde oli tekkinud uus tihehoonestusala, mis oli Lenini-nimelise näidissovhoosi keskasulaks. 1970-ndatel Pääsküla küla likvideeriti ning rajati Laagri alevik. 1975. aastal toodi Saue valla (tollel ajal külanõukogu) keskus Laagri alevikku.
Tänapäeval on Laagri kiiresti arenev ja laienev Tallinnaga tihedalt seotud asula, mille elanike arv kasvab pidevalt. Arendatakse uut üldhariduskooli ja spordikompleksi ning 2008. aastal avati Urda raudteepeatus Laagri jaama ja Saue vahele.
Loodus.
Laagri alevikus asub 1989. aastal loodud Laagri nahkhiirte talvitumispaiga kaitseala.


Mustjõgi.
Mustjõgi on Eestis levinud jõenimi.


Kūh-e Bābā.
Kūh-e Bābā (dari کوه بابا; puštu کوه بابا (Kūh-i Bābā)) on mäestik Aasias Afganistanis Ta on osa Hindukušist. Kulgeb ida-lääne suunas. Kõrgus kuni 5143 meetrit.


Al-Quds al-`Arabī.
"Al-Quds Al-Arabi" (القدس العربي "al-Qudsu l-ʿarabī" 'Araabia Jeruusalemm') on alates 1989. aastast Londonis avaldatav sõltumatu panarabistlik ajaleht. See kuulub välismaal elavatele palestiinlastele ja seda toimetab Abd al-Bari Atwan, kes sündis 1950. aastal Gaza tsoonis asunud põgenikelaagris. Kuna see kritiseerib teravalt Araabia režiime ning nende kuulekust Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide ees, siis on seda Egiptuses, Jordaanias, Saudi Araabias ja Süürias tsenseeritud ning mõnikord ajutiselt ära keelatud. Ajalehe trükiarv on umbes 50 000.


Noam Chomsky.
Avram Noam Chomsky (sündis 7. detsembril 1928) on juudi päritolu USA keeleteadlane, lingvistika emeriitprofessor Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis. Chomsky on andnud suure panuse teoreetilisse lingvistikasse oma tööga generatiivse grammatika alal.
Lisaks oma mõjukatele keeleteaduse alastele töödele on Chomsky laialt tuntud poliitilise aktivistina ja USA välispoliitika ühe häälekaima riigisisese kriitikuna. Chomsky on ennast määratlenud kui libertaarne sotsialist ning anarhosündikalismi pooldaja.


Oka (Siber).
Oka on jõgi Aasias.
Algab Sajaanidest, ülemjooksul voolab mägijõena itta ja kirdesse. Seejärel laskub Kesk-Siberi kiltmaale ja voolab laias orus valdavalt põhja. Suubub vasakult Angarasse.


Kõrvalahelik.
Suur-Kaukasuse Kõrvalahelik (vene "Боковой хребет") on mäeahelik Põhja-Kaukaasias. Kulgeb loode-kagu suunas Suur-Kaukasuse Peaahelikust kirdes.
Kõrvalahelik on Kaukasuse kõrgeim osa, seal asub Elbruse mägi kõrgusega 5642 meetrit. Kõrvalahelikku läbib palju kuristikke, mh. Dariali kuristik Tereki jõel.


Aru saared.
thumb
Aru saared on Indoneesiale kuuluv saarestik Arafura meres.
Saari lahutavad üksteisest kitsad ja looklevad väinad.
Saarte kogupindala on umbes 8000 ruutkilomeetrit.
Saared on madalad, kõrgus kuni 125 meetrit.


André Gide.
André Paul Guillaume Gide (22. november 1869 – 19. veebruar 1951) oli prantsuse kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1947.


Krooniline kardiovaskulaarne puudulikkus.
Krooniline kardiovaskulaarne puudulikkus e krooniline kardiaalne puudulikkus on haiguse või haiguste põhjustatud sündroom, mille korral väheneb oluliselt südame pumbafunktsiooni reserv. Krooniliseks e pikemat aega kestavaks saab kardiaalset puudulikkust nimetada siis kui südametöö puudujäägid on kas haige endapoolse või arstliku võttega kompenseeritud. Täpset ajalist mõõdet mille möödumisel loetakse südamepuudulikkus krooniliseks ei ole kokku lepitud.
Etioloogia.
Kroonilise kardiovaskulaarse puudulikkuse kutsub esile müokardi kontraktsioonivõime halvenemine. See võib olla põhjustatud suurenenud verehulga poolt tingitud südame ülekoormusest, mis esineb sageli südameklappide puudulikkuse korral. Südame minutimaht tõuseb sageli ka raseduse, füüsilise ülekoormuse ja türeotoksikoosi korral. Lisaks sellele tekib kardiovaskulaarne puudulikkus sageli ka aneemiahaigetel. Seda haigust põdevatel inimestel tagab verevoolu kiiruse suurenemine kudede adekvaatse hapnikuga varustamise, sest vere hapnikusidumisvõime on vähenenud.
Südant koormab liigselt ka kõrgenenud vererõhk. Noorematel inimestel tekib krooniline kardiovaskulaarne puudulikkus sageli müokardiitide tagajärjel. Vanuse tõusuga kaasneb koronaararterite aterosklerootiline ahenemine ja see viib omakorda südame isheemiatõve tekkele, mille tagajärjel südamelihas nekrotiseerub.
Patogenees.
Vereringepuudulikkuse vältimiseks rakendab organism mitmesuguseid kompensatsioonimehhanisme, millest üks peamisi on südamevatsakeste dilatatsioon. Lihaskiudude ümberpaigutamine suurendab teatud perioodil kontraktsioonivõimet, kuid samal ajal väheneb koronaarverevarustus ning hiljem müokardi hapnikutarviduse tõusuga paralleelselt hakkab mehaanilise töö hulk vähenema.
Kudede hapniku- ja toitainetevajaduse korvamiseks rakendatakse südame löögisageduse suurenemist. Lühema aja jooksul säilib normaalne minutimaht, kuid õige pea hakkab südametöö efektiivsuse langema. Peale selle lüheneb tahhükardia korral märgatavalt ka diastoolne faas, mistõttu adenosiintrifosfaadi ja kreatiinfosfaadi kontsentratsioon müokardis langeb ning selle võrra suureneb südamelihase energiavajadus.
Kolmas peamine võimalus kardiovaskulaarse puudulikkuse kompenseerimiseks on südamelihase hüpertroofia. Selle korral suureneb lihaskiudude läbimõõt mitu korda ning hüpertrofeerunud lihase kontraktsioonijõud on suurem. Paraku ei suurene kapillaarvõrgustik ja pärgarterid südamelihasega võrdeliselt, mistõttu kujuneb kas vähemal või suuremal määral välja kestev hüpoksia ning oksüdatiivse ainevahetuse halvenemise tagajärjel tekib kardiomüotsüütides makroergiliste ühendite defitsiit.
Kroonilise kardiovaskulaarse puudulikkusega kaasnevad enamasti neerude
mikrotsirkulatsiooni häired. Selle tagajärjel aldosterooni eritumine neerupealise koores mõnedel haigetel suureneb ning kutsub esile naatriumi- ja veepeetuse. Soolade ja vee jätkuval kuhjumisel kujunevad välja ulatuslikud tursed ning krooniline venoosne verepais, mistõttu halveneb parenhümatoossete elundite ainevahetus.
Kliiniline pilt.
Kroonilise kardiovaskulaarse puudulikkuse tüüpiliseks ilminguks on hingeldus. Kopsude veresisalduse suurenemine vähendab kopsude elastsust ning halvendab gaasivahetust. Selle tagajärjel tekib hüpoksia ehk hapnikuvaegus. Hüpoksia tulemusena suureneb CO2 ja laktaadi kontsentratsioon, mis põhjustab sageli vere pH languse. Hapnikusisalduse ning pH langus mõjuvad aga ärritavalt hingamiskeskusele ja hingamine võib sageneda 3–4 korda. Paraku düspnoe suurendab lihaste hapniku- ja energiavajadust, see omakorda soodustab hingamissageduse suurenemist.
Teiseks sümptomiks on pikaajaline kuiv või väga vähese rögaga köha. Kopsude veresisalduse suurnemine tingib bronhide limaskesta tursumise ja limaerituse intensiivsuse suurenemise. Samuti avaldab see suurt koormust arterioolidele ning kapillaaridele, mis ilmnevad verise rögana või halvemal juhul ka kopsuverejooksuna.
Nagu eespool mainitud, esinevad kardiovaskulaarse puudulikkuse korral tursed. Mikrotsirkulatsioonihäired põhjustavad verehulga suurenemist säsiolluses ja suurenemist koorolluses, selle tagajärjel tekib naatriumi-ja veepeetus. Enamasti esinevad need jalgadel ja tuharatel, ajapikku võib turse põhjustada naha atroofiat ja rebendeid, mille kaudu tursevedelik välja voolab. Vedelik koguneb ka pleuraõõnde ja kõhuõõnde.
Ravi.
Kroonilise kardiovaskulaarse puudulikkuse ravis kasutatakse südameglükosiide, diureetikume ja perifeerseid vasodilataatoreid. Samuti võib kasutada tursete korral nende alandamiseks lümfiteraapiat.


Matt LeBlanc.
thumb
Matthew Steven LeBlanc (sündinud 25. juulil 1967 Newtonis Massachusettsis) on Emmy auhinnale ja Kuldgloobusele nomineeritud USA filminäitleja, kes on tuntuks saanud eelkõige kui Joey Tribbiani seriaalist "Sõbrad".


Estonia (laev).
Estonia oli Eesti parvlaev, mis oli ehitatud 1980. aastal Meyer Werfti laevatehases Papenburgis Saksamaal. Laeva varasemad nimed olid Viking Sally (1980–1990), Silja Star (1990–1991) ja Wasa King. Eesti Merelaevandus ja Nordström & Thulin ostsid laeva Estline'i Tallinn-Stockholmi liini jaoks. Estonia alustas liiniliiklust Eesti lipu all 2. veebruaril 1993.
Estonia uppus 28. septembri öösel 1994 reisil Tallinnast Stockholmi, põhjustades vähemalt 852 inimese surma. Laevahuku uurimisel välja selgitamata jäänud asjaolud on soodustanud praeguseni kestvat huvi Estonia vastu.
Ehitamine.
Hiljem Estonia nime kandnud alus valmis 1980. aastal Saksamaal Papenburgis Jos. L. Meyeri laevatehases. Parvlaeva tellis Soome laevafirma Rederi Ab Slite kaubamärgi Viking Line all, alus sai esimeseks nimeks Viking Sally. Laev oli 155,43 m pikk ja 24,21 m lai, maksimaalne võimalik kiirus oli 21 sõlme. Kajutikohti oli 1190 ja kahele autotekile mahtus korraga 460 autot.
Ajalugu.
29. juunil 1980 sõitis laev esimesele reisile liinil Turu–Mariehamn–Stockholm.
Laev müüdi edasi 1990. aastal Oy Silja Line Ab-le, seal ristiti alus Silja Stariks.
Juba samal aastal otsustas Silja Line laeva veel kord edasi müüa ning uueks omanikuks sai Wasa Line, mis kuulus Silja Line'i suuromaniku EffJohn Internationali alla.
Wasa Line ristis laeva omakorda ümber, uueks nimeks pandi Wasa King.
Eestlased hakkasid laeva vastu huvi tundma 1992. aastal. Laeva ostnud Estonia Shipping Company, mis registreeriti Küprosel, nime all tegutses tegelikult kaks suurfirmat - Nordström & Thulin Rootsist ning riigiaktsiaselts Eesti Merelaevandus.
Laeva uueks nimeks valiti pärast pikka kaalumist Estonia.
Viimane omanikevahetus tõi laevale kurseerimiseks uue liini Tallinn–Stockholm.
Estoniat kutsuti rahva hulgas "valgeks laevaks", nagu varem oli kutsutud Georg Otsa ja teisi Eesti ja Soome või Rootsi vahel kurseerinud aluseid.
Laevapere töötas kahes vahetuses, kaptenid olid Arvo Andresson ja Avo Piht.
Uppumine.
Mälestusmärk Hiiumaal Tahkuna poolsaarel. Atribuut on ehitatud arvestusega, et kui tuul saavutab Estonia hukuööl olnud tuuletugevuse, hakkab kell lööma.
Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel (UTC +2), sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal.
989 pardal olnust päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.
Parvlaev Estonia vrakk asub koordinaatidel umbes 22 miili kaugusel Utö saarest (157° kraadi edelas). Laeva vöörivisiir asus ametivõimude teatel vrakist umbes ühe miili kaugusel lääne pool, koordinaatidel. Visiir tõsteti 1994. aasta novembris õnnetuse põhjuste uurimiseks pinnale ning viidi Soome Hankosse. 1999. aastal andis uurimiskomisjon visiiri üle Rootsi meremuuseumile ning see viidi Rootsi Södertälje sadamasse. Sealt viidi vöörivisiir 2002 Muskö saarele Rootsi mereväebaasi.
Sügavus on laevahuku paigas 70–80 m.
Laeva uppumisega on seostatud Estonia pardal toimunud relvavedu, plahvatusi laeva pardal, lekkeid laevakeres jms. Laevahuku uurimise rahvusvahelise komisjoni lõpparuande kohaselt tõmbas tormis lahti rebenenud vöörivisiir kaasa sellega ehituslikult seotud rambi, mistõttu vesi pääses autotekile.


All your base are belong to us.
"All your base are belong to us" on üks sagedasemaid näiteid interneti kaudu levinud meemidest.
See inglise keelde halvasti tõlgitud fraas esines 1989. aastal ilmunud Jaapani videomängu Zero Wing ingliskeelse versiooni sissejuhatuses. Kosmoselaeva rünnata ähvardavad tegelased teatavad laeva kaptenile, et "kõik teie baas kuuluma meile".
Fraasist kujunes naljanumber, mis levis internetis laialdaselt; seda tsiteeritakse ja kasutatatakse paljudes erinevates seostes, ka lühendatult ("All Your Base", "AYBABTU" või "AYB").


Nõmme (täpsustus).
Nõmme on mitme koha nimi Eestis.


Stefan Zweig.
Stefan Zweig ([tsvaig], 28. november 1881 Viin – 22. veebruar 1942 Petrópolis) on juudi päritolu Austria saksakeelne kirjanik.
Ta on eriti tuntud biograafiate poolest.
Stefan Zweig sündis jõuka ärimehe pojana Viinis.
Alates 1933. aastast elas ta eksiilis.
Ta sooritas Brasiilias enesetapu.
Kirjandus.
Zweig, Stefan
Zweig, Stefan
Zweig, Stefan
Zweig, Stefan


Ivan Krõlov.
Ivan Andrejevitš Krõlov (vene keeles Иван Андреевич Крылов; 13. veebruar 1769 Moskva – 21. november 1844 Peterburi) oli vene kirjanik.
Krõlovi isa Andrei Prohhorovitš (1736–1778) oli harimatu, kuid siiski oskas lugeda ja kirjutada. Ta teenis tragunipolgus ja paistis silma Jaitski (tänapäeval Uralski) kaitsmisel Pugatšovi ülestõusu ajal. Seejärel oli ta Tveris magistraadi juhataja ja suri kapteni auastmes, jättes maha lese kahe alaealise lapsega (vanem poeg Ivan ja noorem poeg Lev). Isa suri vaesuses, kuid pärandas lastele kohvritäie raamatuid.
Ivan Krõlov õppis lugema ja kirjutama kodus. Prantsuse keelt õppis ta jõukatelt naabritelt. 1777 pandi ta kirja Kaljazini alama maakohtu kantseleiametniku abina ja hiljem Tveri magistraadi kantseleiametniku abina, aga nähtavasti oli see üksnes nominaalne: ta viibis kogu aeg puhkusel ja talle ei makstud palka, seda oli vaja üksnes tööstaaži saamiseks.
1782 kolisid Krõlovid Peterburi, kus Ivan Krõlov sai tööd. 1788 ema suri ja Ivan pidi ka nooremat venda kasvatama, hoolitsedes tema eest kogu elu kui isa poja eest.
Juba 1785 hakkas Krõlov ilukirjandust looma. Sel aastal valmis tal tragöödia "Kleopatra". Krõlov näitas seda oma aja tuntud näitlejale Ivan Dmitrevskile. Näitleja innustas Krõlovi edasi kirjutama, kuid ei kiitnud näidendit senisel kujul heaks. See ei ole säilinud. Järgmise paari aasta jooksul valmis Krõlovil veel mitu näidendit, nii tragöödiaid kui komöödiaid. Mõni neist on isegi säilinud. Mõnda neist mängiti kaasajal koguni teatris. Siiski on nad kõik üsna halva tasemega. Krõlovi sõber ja elulookirjutaja Lobanov kirjutas ühe kohta neist: "Ma otsisin kaua seda komöödiat ja lõpuks kahetsen, et selle leidsin."
1789 hakkas Krõlov välja andma ajakirja "Potšta duhhov". See ilmus igas kuus, aga kõigest jaanuarist augustini, sest sellel oli üksnes 80 tellijat. 1802 ilmus ajakirjast teine trükk.
Ivan Krõlov on kirjutanud üle 200 valmi. Need ilmusid 1809–1843 9 raamatuna. Tema valmidest anti juba tema eluajal välja palju trükke tolle aja kohta hiiglaslikes tiraažides. Paljude valmide sisu esineb juba Aisoposel ja Jean de la Fontaine'il, kuid küllaga on ka algupäraseid süžeesid.
Elu lõpul külvas tsaarivalitsus teda austusega üle. Tal oli riiginõuniku auaste ja ta sai pensioni 6000 rubla aastas. 1811 sai ta Keiserliku Venemaa Akadeemia tegevliikmeks. 1841 ühendati see teaduste akadeemiaga ja Krõlov sai korraliseks akadeemikuks vene keele ja kirjanduse osakonnas.
Krõlov suri kahepoolsesse kopsupõletikku, kuigi kaasaegsed kuulujutud rääkisid, et ülesöömisest saadud songa kätte.
Aastal 1842 ilmus tema valmikogu saksa keeles.
Krõlov ja Eesti.
Ivan Krõlov teenis Liivi-, Eesti- ja Kuramaa sõjaväekuberneri Sergei Golitsõni juures sekretärina ja elas Riias, kuid külastas Tallinna 1802 ja 1824.
Eesti keeles on ilmunud "Wanaisa Krõilow ja mõistulaulud" (1897), Ivan Krõlovi valmivalimikke (1944, 1945, 1952, 1955, 1960, 1969 ja 1975) ning komöödiad "Õppetund tütardele" (1953, kogumikus "Valimik lühinäidendeid") ja "Pirukas" (1959).


Venestamine.
Venestamine on vene keele ja kultuuri pealesurumine teistele rahvastele.
Venestamine on kuulunud Tsaari-Venemaa Keisririigi ametliku ja Nõukogude Liidu mitteametliku poliitika juurde. Venestamise kaugemaleulatuvaks eesmärgiks on olnud vähemusrahvaste assimileerimine: nende muutmine vene kultuuriruumi omaks pidavaks ja ennast venelasena teadvustavaks rahvaks – venelasteks. Venestamise tulemusel on paljud Venemaa aladel elanud väikerahvad kaotanud oma identiteedi ning omandanud vene keele ja kultuuri.
Venestamiseks on kasutatud erinevaid meetodeid: vene keelele eelisseisundi andmine, venekeelse hariduse, segaabielude jmt soodustamine, soodustuste pakkumine vene õigeusku astujaile, venelaste immigratsioon teiste rahvaste asustusaladele (koloniseerimine), teiste rahvaste küüditamine ja genotsiid jmt.
Eesti ajaloos on olulisemad venestamisperioodid 19. sajandi 80. ja 90. aastatel keiser Aleksander III valitsemisajal ning 20. sajandi 70. ja 80. aastad.
Venestamine 19. sajandil.
Pärast 1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmist tegi Venemaa keiser Aleksander III korralduse viia Balti provintside koolides sisse kohustuslik vene keele õpetamine. 3. jaanuaril 1850. aastal kehtestati keiser Nikolai I korraldusel Balti kubermangudes venekeelne ametlik kirjavahetus, mis jõustus 1855. aastal. Väljakujunenud Balti erikorra ning senini toiminud saksastamise asendas venestamine, mille juhtimiseks määrati 1885. aasta kevadel ametisse kubernerid – Eestimaal Sergei Šahhovskoi (kuberner 1885–1894) ja Liivimaal kindralleitnant Mihhail Zinovjev (kuberner 1885–1895).
Venestamise ja kõigi Venemaa keisririigis elavate rahvuste ühiseks Venemaa impeeriumi elanikkonnaks assimileerimise ideoloogideks olid vene russofiilid Mihhail Katkov, Konstantin Pobedonostsev jt.
Šahhovskoi juhtimisel ehitati Tallinnasse Toompeale Toompea lossi vastu vene võimu sümbolina Aleksander Nevski katedraal.
Venestamine 20. sajandil.
1938. aastal moodustasid eestlased 93.3% Eesti rahvastikust. Eesti okupeerimisega NSVL poolt ja inkorporeerimisega NSVL-i algas süstemaatiline Eesti ümberrahvastamine eestlaste Venemaale küüditamise ja venekeelsete asustuskolonistide Eestisse toomisega.
Küüditamiste ja vangilaagreisse sunnitööle saatmisega deporteeriti juunis 1941 üle 10 000 inimese, märtsis 1949 üle 20 000 inimese, peamiselt Siberisse Novosibirski oblastisse ja Krasnojarski kraisse. Eestisse toodi keskmiselt üle 10 000 vene keelt kõneleva muulase aastas. Selleks et vältida väikeste rühmadena sisserändavate venelaste sulandumist eestlaste hulka, moodustati terviklikke vene asumeid. Venemaa linnades korraldati tööjõu Eestisse värbamisi. Värvatud olid korterite saamisel eelistatud. Narvast lahkunud sõjapõgenikel keelati Narva tagasipöördumine, Venemaalt toodud linnajuht andis korralduse linna lubada ainult ausaid nõukogude patrioote Pihkvast, Leningradist ja Novgorodist. Kirde-Eestisse rajati Sillamäe linn, kuhu sissepääs oli eestlastele suletud. Samuti oli eestlastele suletud sadamalinn Paldiski.
1987. aastal jagati Eestis 67% mugavustega uuskorteritest migrantidele.
1986. aastal elas Eesti linnades moodsates keskkütte ning sooja ja külma veega korterites 81% migrantidest. 1959. aastal moodustas eestlaste osa linnaelanike seas 60%, 1988. aastaks oli eestlaste osa langenud 51 protsendile. 1989. aastaks oli Eesti 32 linna hulgas muulased ülekaalus 11 linnas.
Eestisse rajati migratsioonipumbana toimivat suurtööstust, mille tooraine veeti sisse N. Liidu teistest piirkondadest, aga toodetut ei vajatud Eestis ning see veeti siit välja. Kaheksakümnendate lõpuks oli umbes 90% Eesti majandusest üleliidulise alluvusega, seda juhiti Moskvast ja kogu asjaajamine ning aruandlus oli venekeelne.
1988. aastal andis Eesti Televisioon eetrisse nelja programmi, millest kolm olid venekeelsed. Umbes viiekümnest tunnist ööpäeva saadete kogumahust oli eestikeelne vaid 10.5 tundi.
NLKP Keskkomitee aruandekõnes partei 24. kongressil esitas Brežnev loosungi uuest ajaloolisest inimühendusest, nõukogude rahvast. Sellest loosungist kujunes venestamise teoreetiline alus, millega kaasnes suure vene vennasrahva erilise rolli ning vene keele kui rahvustevahelise suhtlemise vahendi rõhutamine. Venestamisele andis uut hoogu NSVL Ministrite Nõukogu salajane määrus "Meetmetest vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides" 13. oktoobril 1978. 19. detsembril 1978 võttis EKP Keskkomitee vastu salajase otsuse, mis kuulutas partei põhitaotluseks eesti keele avaliku kasutamise piiramise ja eestlaste kakskeelsuse. Venekeelseteks muutusid dokumentide blanketid kaubanduses, transpordis, meditsiiniasutustes, sides, hoiukassades. Teenindusasutustesse võeti tööle umbkeelseid venelasi. Teadusasutustes tehti sunduslikuks väitekirjade esitamine venekeelsetena - ka eesti keele ja kirjanduse alal. Vene keelt hakati õpetama juba lasteaias, koolide õppeprogrammides suurendati vene keele erikaalu teiste õppeainete arvel. Vene keele õpetajad said 15% kõrgemat palka kui eesti keele õpetajad. Kõige selle tulemusel said ja saavad seniajani venelased Eestis hakkama eesti keelt oskamata, samas on suuri piirkondi Eestis, kus eestlastel on vene keele oskus vältimatult vajalik.


James Joyce.
James Joyce Dublinis O'Connell'i tänaval
James Joyce (täisnimi James Augustine Aloysius Joyce; 2. veebruar 1882 Dublin – 13. jaanuar 1941 Zürich) oli iiri rahvusest ingliskeelne kirjanik.
Elukäik.
James Joyce sündis Dublini lõunapoolses eeslinnas Rathgaris vaesunud haritlasperekonnas. Ta oli kümnelapselise pere vanim laps. Tema noorus langes kokku iiri rahvusliku liikumise tõusuga.
Hariduse sai ta mitmes jesuiitide koolis. Kuueaastaselt pandi ta jesuiidi kolledžisse ja aastatel 1898–1902 õppis ta Dublini jesuiitlikus "University College'is" keeli ja filosoofiat. Katoliiklik dogma muutus talle aga peagi vastumeelseks ning ta ütles end kirikust lahti. Hiljem pihtis Joyce poolautobiograafilise kangelase Stephen Dedaluse kaudu romaanis "Kunstniku noorpõlveportree", et otsustas varakult tõde otsida vabaduse altari ees, eemal dogmadest ja fanaatilisest mõtteviisist.
Pärast ülikooli lõpetamist lahkus James Joyce Iirimaalt ja suundus Pariisi, kus ta vireles ühe aasta(1902), kirjutades peamiselt luulet. Aastal 1903, pärast teadet ema raskest haigestumisest, naasis Iirimaale, kus elas lühikes aega vanas Martello kindlusetornis. Tema ema suri 1904. aastal.
Dublinis tutvus Joyce Nora Bernacle'iga, kellega koos lahkus uuesti oma kodumaalt. Noraga elas ta Zürichis, Triestes ja mujal Euroopas. Kooselust (abielu registreeriti alles 27 aastat hiljem) sündis poeg Giorgio (1905) ja tütar Lucia (1907).
Triestes elades teenis Joyce elatist inglise keele tundide andmisega. Triestes kirjutas Joyce põhiliselt oma esimese menuka proosateose, novellikogu "Dublinlased" (1914).
Esimese maailmasõja eest läks Joyce pagulusse Zürichisse. Sõja ajal ja vahetult pärast seda ilmusid romaan "Kunstniku noorpõlveportree" ja näidend "Pagulased". 1922. aastal kirjaniku 40. sünnipäeval ilmus suurromaan "Ulysses".
James Joyce kannatas silmahaiguse all, mis lõppes tema pimedaksjäämisega. Joyce'i tütar kannatas vaimuhaiguse all.
1939 ilmus kirjaniku viimane romaan "Finnegans Wake". Joyce'i elupäevad lõppesid Zürichis, kus ta otsis varju ka Teise maailmasõja eest.
Looming.
James Joyce rakendas oma romaanides teadvuse voolu tehnikat.
Muud.
James Joyce on kujutatud Iiri kümnenaelasel rahatähel.
Välislingid.
Joyce, James
Joyce, James
Joyce, James


Carol I.
Carol I (sünninimi Karl Eitel Friedrich Zephyrinus Ludwig, Hohenzollern-Sigmaringeni prints; 20. aprill 1839 – 10. oktoober 1914) oli 1866–1881 Rumeenia vürst ning 1881–1914 Rumeenia esimene kuningas.
Carol oli tuntud oma kohusetundliku ja militaarse mõtteviisi poolest, mis ei võimaldanud tal pühenduda millelegi peale oma ametikohuste täitmise ja ta nõudis samasugust kohusetunnet ka teistelt.
Saksamaa pooldajana suri ta just õigel ajal, I maailmasõja alguses, et Rumeenia saaks astuda sõtta liitlaste poolel.
Carol oli abielus Wiedi printsessi Elisabethiga (kirjanikupseudonüüm Carmen Sylva). Kuna seda abielu ei õnnistatud pojaga, järgnes Carolile Rumeenia troonil tema vennapoeg Ferdinand.


Etümoloogia.
Etümoloogia (sõna komponentide algallikad on vanakreeka sõnad ἔτυμον ("etymon"; 'õige tähendus') ja λόγος ("logos"; 'õpetus')) on sõnade päritolu uurimisega tegelev keeleteaduse haru, ta vaatleb sõnade päritolu ja nende sugulussuhteid teiste sama keele või teiste keelte sõnadega. Etümoloogid on sõnavara ajaloo uurijad. Kitsamalt on etümoloogia ka ühe sõna algpäritolu ja algtähenduse seletus.


Semantika.
Semantika ehk tähendusõpetus on keeleteaduse (üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid.
Semantika on ka keeleüksuse (morfeemi, sõna, fraasi, lause) tähendus või tähendused.


Peterburg.
"Peterburg" ("Петербург") on Andrei Belõi sümbolistlik romaan, mis ilmus 1913—1914 ning ümbertöötatuna ja lühendatuna 1922. aastal.
Romaani tegevus toimub Peterburis 1905. aasta revolutsiooni ajal. Peategelane on noor revolutsionäär Nikolai Apollonovitš, kellele on antud käsk tappa pommiga oma isa, kes on kõrge ametnik.
Vladimir Nabokov pidas "Peterburgi" 20. sajandi parimaks romaaniks pärast "Ulyssest".


Võõrsõna.
Võõrsõna on laensõna, mis ei ole sihtkeeles täielikult kodunenud. Ta eristub omasõnadest ja kodunenud laensõnadest võõrapärase häälikulise koosseisu või muude võõrapäraste joonte poolest.
Võõrsõnu on teistest sõnadest raskem meelde jätta, õigesti hääldada ja õigesti kasutada, sest esiteks hääldatakse neid tavaliselt võõrapäraselt ja teiseks on nad sageli moodustatud komponentidest, mille tähendus ei selgu sihtkeele sõnavarast.
Seevastu on võõrsõnu sageli lihtsam käänata ja pöörata, sest nendes esineb laadivaheldust harvem kui omasõnades.
Mingi keele võõrsõnad moodustavad selle keele võõrsõnavara.
Võõrsõna tunnused eesti keeles.
Liitsõnades võib ka omasõnades järgsilbis o või pikk täishäälik esineda (näiteks "pannkook"). Sellepärast tuleb liitsõnades kõiki sõnatüvesid eraldi vaadelda.


Robert Doornbos.
Robert Doornbos (sündis 23. septembril 1981 Rotterdamis) on Hollandi Vormel 1 sõitja.
Aastatel 2004 ja 2005 oli Robert Doornbos Jordani testsõitja. Debüüdi Vormel 1 roolis tegi 24. juulil 2005 Hockenheimringil Minardiga.
Välislingid.
Doornbos, Robert
Doornbos, Robert
Doornbos, Robert


Mart Siimann.
Mart Siimann (sündis 21. septembril 1946 Kilingi-Nõmmel) on Eesti poliitik, Eesti peaminister 1997–1999.
Aastatel 1997–1999 oli Siimann Koonderakonna esimees. 2001. aastast kuni 2012. aastani oli ta Eesti Olümpiakomitee (EOK) juht.
Haridus.
Mart Siimann on lõpetanud Tartu 5. Keskkooli 1965 ning Tartu Riikliku Ülikooli filoloog-psühholoogina 1971 (diplomitöö "Operaatori kutsesobivuse psühholoogilised aspektid nõukogude autorite töödes").
Töökäik.
Siimann on töötanud Töö- ja Juhtimise Teadusliku Organiseerimise Laboratooriumis psühholoogina ja juhataja asetäitjana, Informatsiooni-Arvutuskeskuse osakonna juhatajana 1971–1975, Tartu Riikliku Ülikooli filosoofia kateedri vanemteadurina 1975–1982, Eesti Televisioonis korrespondendina, programmi peadirektori asetäitjana ja peatoimetajana 1982–1987, Eesti Raadio direktorina 1987–1989, Eesti Televisiooni peadirektorina 1989–1992 ning ASi Reklaamitelevisioon tegevdirektorina 1992–1995. Ta on Eesti Olümpiakomitee president alates 2001.
1986. aastal juhendas ta Tartu Riikliku Ülikooli žurnalistikakateedris Merle Randma diplomitööd "Telediktor ja tema töö".
Poliitiine tegevus.
Mart Siimann oli Tallinna Linnavolikogu liige 1989–1993, VIII Riigikogu liige 1995–1997 ja IX Riigikogu liige. Ta oli Riigikogu Koonderakonna fraktsiooni esimees 1995–1997 ja 1999–2003 ning Eesti Vabariigi peaminister 1997–1999. Ta on olnud NLKP liige ja hiljem ühenduse Vaba Eesti liige, 1995 liitus Eesti Koonderakonnaga.


Napoleoni löök.
Napoleoni löök on kombinatsiooniline löök rahvusvahelises kabes. Oma nimetuse on ta saanud Napoléon Bonaparte'i järgi, sest arvatakse, et esimesena sooritas sellise kombinatsiooni just tema.
Selle kombinatsiooni lõpplöögi trajektoor kulgeb enamasti (valgete poolelt loetuna) kas 31x22x33x24x15x4 või 31x22x33x24x13x2 (vt. diagrammi).
Selles seisus võidavad valged järgmisel moel: 1.27-22 18x27 2.31x22 17x28 3.37-31 28x46 4.38-32 46x28 5.26-21 16x27 6.31x4+


Kartulimardikas.
Kartulimardikas (vanamoeliselt: koloraado mardikas; "Leptinotarsa decemlineata") on poilaste sugukonda kuuluv mardikaline. Ta on umbes 10 millimeetrit pikk, erekollast või oranži värvi. Kummalgi kattetiival viis musta pikitriipu, eesrindmikul mustad täpid. Koorunud tõugud on kumera kehaga, oranžikaspunased. Täiskasvanud tõugud on värvuselt oranžikaskollased või tuhmkollased, 15-16 millimeetrit pikad, hästi kumerdunud kehaga.
Kartulimardikas toodi Euroopasse 1877. aastal. Tol korral suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast.
Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal.
Kartulimardikal on väga suur rännuinstinkt. Massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus. Väljarändeid soodustavad ka äikeseeelsed ja põuased ilmad. Tema lennukiirus võib olla kuni 8 kilomeetrit tunnis ja lennukõrgus kuni 10 meetrit. Ööpäevas võib lennata 8–10 kilomeetrit. Tugeva tuule puhul orienteerivad nad oma lennu tuule suunas ning võivad kanduda 200–400 kilomeetri kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat.
Kartulimardika areng.
Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas. Eesti oludes on kartulimardikas seni andnud ühe põlvkonna suve jooksul. Talvitunud mardikate munemisest kuni uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva. Ta muneb harilikult kartulitaimede lehtedele. Munakurnad munetakse 5–6. päeval peale mardikate ilmumist. Munemise kõrgperiood langeb ajaliselt ühte hobukastani õitsemise lõpuperioodiga. Vastsed kooruvad 11–12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. See on aeg, mil kartulitaimed alustavad õitsemist. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõllud on täisõites. Nad toituvad 3–10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembrikuu algus. Pika sügise korral jõuavad noormardikad ka muneda, kuid tavaliselt II põlvkond hävib meie kliimas.


Püsipunktikombinaator.
Püsipunktikombinaator (inglise keeles "fixed point combinator") on funktsioon, mis arvutab teiste funktsioonide püsipunkte.
Funktsiooni püsipunkt on argumendi väärtus, mille see funktsioon samaks jätab ehk mille puhul funktsiooni väärtus võrdub argumendi väärtusega: väärtus "x" on funktsiooni "f" püsipunkt siis ja ainult siis, kui "f"("x") = "x". Näiteks 0 ja 1 on ruutfunktsiooni püsipunktid.
Lambdaarvutuses ja kombinatoorses loogikas on igal funktsioonil mõni püsipunkt. Seal on võimalik genereerida funktsioon (tähis sageli Y), mis arvutab iga etteantud funktsiooni mõne püsipunkti: Y on niisugune funktsioon, et kõikide funktsioonide "f" korral "f"(Y("f")) = Y("f").


Y (mäng).
Y on lauamäng, mille leiutajad on Craige Schenstead (uue nimega Ea Ea) ja Charles Titus.
Y-d mängitakse kolmnurksel mängulaual, kus kolmnurkadest on moodustatud võrestik. Mänguväljadeks on võrestiku sõlmpunktid (kolmnurkade tipud).
Mängus osalevad kaks mängijat, kellest ühel on valged, teisel mustad nupud. Mängijad asetavad oma nuppe vaheldumisi mänguväljadele. Eesmärgiks on siduda oma nuppudega omavahel mängulaua kolm külge, kusjuures nurgaväli loetakse asetsevaks mõlemal küljel.
Selles seisus on mustad partii võitnud.


Y (Alaska).
Y on rahvaloendustel arvestatav kohaliku võimuorganita asula ("census-designated place") USA-s Alaska osariigis Matanuska-Susitna maakonnas ("Matanuska-Susitna Borough"). Asub Susitna jõe ääres.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Ys 956 inimest.
Y pindala on 871,6 km², sellest veekogusid on 8,1 km².
2000. aasta rahvaloenduse andmed.
Ys oli 956 inimest, 412 leibkonda ja 252 perekonda.
Rahvastiku tihedus oli 1,1 in/km².
Elamuühikuid ("housing units") oli 818 (keskmine tihedus 0,9 in/km²).
Ladinaameeriklasi (sõltumata rassist) oli 2,30%.
Leibkonnas oli keskmiselt 2,32 inimest ja perekonnas keskmiselt 2,90 inimest.
Keskmise vanuse mediaan oli 41 aastat.
Iga 100 naissoost inimese kohta tuli 117,3 meessoost inimest. Iga vähemalt 18-aastase naise kohta tuli 118,5 meest.
Leibkonna aastasissetuleku mediaan oli 31 848 dollarit, perekonna sissetuleku mediaan 38 304 dollarit. Meeste sissetuleku mediaan oli 54 500 dollarit, naistel 35 625 dollarit. Sissetulek elaniku kohta oli 15 437 dollarit.
17,4% elanikkonnast ja 9,5% perekondadest elasid allpool vaesusepiiri. Kogu elanikkonnast elas allpool vaesusepiiri 12,4% alla 18 aastasi ja 13,2% üle 65 aastasi.


Matanuska-Susitna maakond.
Matanuska-Susitna maakond on maakond ("borough") USA Alaska osariigis.
Maakonna pindala on 65 423 km², sellest sisevete all 1498 km² (2,29%).
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli maakonna elanike arv 59 322.
Maakonna halduskeskus on Palmer.
2000. aasta rahvaloenduse andmed.
Matanuska-Susitna maakonnas oli 59 322 inimest, 20 556 majapidamist ja 15 046 perekonda.
Rahvastiku tihedus oli 1 in/km².
Elamuühikuid ("housing units") oli 27 329.
Ladinaameeriklasi (sõltumata rassist) oli 2,50%.
Majapidamises oli keskmiselt 2,84 inimest ja perekonnas keskmiselt 3,29 inimest.
Ea mediaan oli 34 aastat.
Iga 100 naissoost inimese kohta tuli 108,20 meessoost inimest. Iga vähemalt 18-aastase naise kohta tuli 108,10 meest.


1322.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad
Aastad: 1317 1318 1319 1320 1321 - 1322 - 1323 1324 1325 1326 1327


1323.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad
Aastad: 1318 1319 1320 1321 1322 - 1323 - 1324 1325 1326 1327 1328


Y (Somme).
thumb
Y [ii] on küla ja kommuun Prantsusmaal Picardie piirkonnas Somme'i departemangus.
Elanike arv on 81 (2009).
Selle asula nimi on lühim kohanimi Prantsusmaal.


Kaljukotkas.
Kaljukotkas ehk maakotkas ("Aquila chrysaetos") on suur haugaslane.
2002. aastal pesitses Eestis 40–50 paari. Pesitseb peamiselt rabades, pesa ehitab rabasaarele kõrge puu otsa. Eestis on ta paigalind.


Tegevvulkaan.
Tegevvulkaan on praegu tegutsev või ajaloolisel ajal tegutsenud vulkaan, mis tõenäoliselt tegutseb ka tulevikus.
Terminit "tegevvulkaan" mõistetakse mitmeti. Mõnikord nimetatakse nii vulkaane, mis hetkel purskavad. Enamasti aga arvatakse tegevvulkaanide hulka ka vulkaanid, mis on tegutsenud ajaloolisel ajal ja teevad seda tõenäoliselt ka tulevikus. Selliseid vulkaane nimetatakse ka uinunud vulkaanideks.
Ajalooline aeg on aeg, millest on kirjalikke ülestähendusi. Seetõttu on mõistetav, et eri piirkondades on ajaloolise aja pikkus väga erinev: Uus-Meremaal näiteks mõnisada, kuid Hiinas tuhandeid aastaid, mistõttu on niimoodi lahterdatud vulkaane raske võrrelda. Seetõttu nimetatakse tegevvulkaaniks sageli vulkaani, mis on tegutsenud viimase 10 000 aasta jooksul. Viimased 10 tuhat aastat tähendavad aega pärast viimase jääaja lõppu ja seda perioodi nimetatakse holotseeniks.
Maailmas leidub palju vulkaane, mis on viimase mõne tuhande aasta jooksul pursanud näiteks tosin korda. Isegi kui need vulkaanid pole inimese elueaga võrreldes aktiivsed, on nad geoloogilise ajaga võrreldes ikkagi väga aktiivsed.
Vulkaani eluiga (ajavahemik esimesest purskest viimaseni) võib olla väga erinev. On juhtunud, et vulkaan tekib, purskab mõned kuud ja lakkab seejärel toimimast ega purska enam iialgi. Teisalt on teada vulkaane, mis on tegutsenud miljonite aastate jooksul. Kuid vulkaani aktiivsuse määramisel ei ole mõistlik sellest lähtuda, sest vulkanoloogid ei suuda tänapäeval veel piisava täpsusega ennustada, kas mingi uinunud vulkaan kunagi hakkab tegutsema või ei.
Ka tegevvulkaanide arvu on raske hinnata. Igal suvalisel hetkel tegutseb maailmas vähemalt 20 vulkaani. Näiteks Stromboli on olnud püsivalt aktiivne juba tuhandeid aastaid. Dokumenteeritud vulkaanipurskeid on teada umbes 550 vulkaani kohta. Viimase 10 000 aasta jooksul on tegutsenud umbes 1500 vulkaani. Need arvud kehtivad aga vaid siis, kui vaatluse alla võetakse maismaal toimunud vulkaanipursked. Suurem osa laavast produtseeritakse ookeanide keskmäestikes ning kui kõik sealsed laavalõhed ka tegevvulkaanide hulka arvata, võib nende koguarv ületada miljoni.
Tänapäeval elab tegevvulkaanide läheduses pool miljardit inimest.
Eestis tegevvulkaane ei ole. Eestile lähimad tegevvulkaanid asuvad Itaalias ja Islandil.
Tegevvulkaanide uurimiseks on asutatud vulkanoloogiaobservatooriume. Need paiknevad tavaliselt tegevvulkaanide läheduses. Euroopa Liidus on vulkanoloogiaobservatooriume Itaalias, Kreekas, Assooridel ja Kanaaridel.


Uinunud vulkaan.
Uinunud vulkaan on vulkaan, mis praegu ei tegutse, kuid teeb seda tõenäoliselt tulevikus.
Alternatiivse definitsiooni järgi loetakse uinunuks vulkaani, mis praegu ei tegutse, kuid on seda ajaloolisel ajal teinud.
Kui uinunud vulkaan "ärkab", saab temast tegevvulkaan. Tegevvulkaani tähendust mõistetakse sageli siiski laiemalt, nii et peaaegu kõiki uinunud vulkaane võib samaaegselt pidada ka tegevvulkaanideks. Uinunud vulkaani eristatakse kustunust, mille tegutsemist tulevikus ei peeta tõenäoliseks.


Kustunud vulkaan.
Kustunud vulkaan on parasjagu mittetegutsev vulkaan, mille aktiviseerumist tulevikus ei peeta tõenäoliseks.
Siiski juhtub tihti, et kustunuks peetud vulkaanid hakkavad taas tegutsema, mistõttu oleks olnud õigem nimetada neid uinunud vulkaanideks. Kui vulkaan pole pursanud mõnikümmend tuhat aastat, ei tähenda see veel, et ta ei võiks taas purskama hakata, kuna supervulkaanide aktiivsusperioodide vahelised pausid võivad kesta ka miljoneid aastaid.
Kustunud vulkaanide hulka kuuluvad näiteks mitu Havai saarte vulkaani, samuti Hohentwiel Saksamaal, Shiprock USA-s New Mexico osariigis ja Zuidwal Hollandis.


2005. aasta Bulgaaria parlamendivalimised.
Bulgaaria parlamendi 2005. aasta valimised toimusid 25. juunil.
Valimissüsteem.
Bulgaaria parlamendi 240 saadikut valitakse võrdeliste valimiste põhimõttel. Parlamendi kohad jagatakse ringkondadesse. Valimistel võivad osaleda valimisliidud, erakonnad ja üksikkandidaadid. Bulgaarias kehtib 4% üleriigiline valimiskünnis valimisliitudele ja erakondadele. Bulgaarias on valimistel kinnised nimekirjad. Valimistel jaotatakse kõik kohad ringkondades, üleriigilisi kompensatsioonimandaate ei ole. Ringkondades jagatakse kohad nende parteide ja valimisliitude vahel, mis ületavad valimiskünnise, üksikkandidaatid saavad valituks, kui nad võidavad ringkonnas vähemalt kvoodi jagu hääli. Ringkondades kasutatakse liht-D'Hondti meetodit.
Tulemused.
Osavõtt: 3 747 793 ehk 55,8% registeerinud valijatest
Kehtetuid sedeleid: 99 616 ehk 2,7% kõikidest sedelitest


Füüsiline isik.
Füüsiline isik on inimene õigussubjektina.
Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal inimesel on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime.
Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.
Füüsilise isiku teovõime on võime teha kehtivaid tehinguid.
Eestis on täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel).
Ning piiratud teovõime on alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.


Varssavi hertsogiriik.
Varssavi hertsogiriik (poola keeles "Księstwo Warszawskie", ladina keeles "Ducatus Varsoviae", prantsuse keeles "Duche de Varsovie") oli riik, mille rajas Napoleon I 1807 Poola aladele, mis olid Tilsiti rahuga Preisimaa koosseisust tema valdusesse läinud.
Hertsogiriik oli personaalunioonis Saksimaaga Friedrich August I kui Saksimaa kuninga ja Varssavi hertsogi valitsuse all 9. juulist 1807 14. märtsini 1813.
Ajalugu.
Pärast Rzeczpospolita iseseisvuse kaotust Poola jagamiste käigus emigreeris palju poolakaid, eriti sõjaväelasi, Saksimaale, Itaaliasse ja Prantsusmaale. Paljud neist sidusid oma saatuse Napoléon Bonaparte'iga lootuses Poola riigi taastamisele. Tema loal loodi Lombardias jaanuaris 1797 kaks Poola leegioni kindralite Henryk Dąbrowski ja Karol Kniaziewiczi juhtimisel, kusjuures nende koosseisu läksid ka poola sõjavangid Austria armeest. Juba mais 1797 osalesid Poola leegionid lahingutes Austria vägedega Rooma pärast.
Juulis komponeeris Józef Wybicki laulu Mazurek Dąbrowskiego, millest sai Poola hümn.
1806 puhkes poolakate ülestõus, mis oli suunatud nende mobiliseerimise vastu Vene ja Preisi sõjaväkke. Samal aastal vabastati suur osa Poolast okupatsioonist. See oli osa Neljandast koalitsioonisõjast, milles Prantsusmaa koos oma liitlastega alistas Preisimaa ja Venemaa koos nende liitlastega. Neljanda koalitsioonisõja lõpetas 7. ja 9. juulil 1807 sõlmitud Tilsiti rahu.
Tilsiti rahu sätestas Varssavi hertsogiriigi loomise. Selle piirid langesid üldjoontes kokku nende aladega, mille Preisimaa sai endale Poola teise jagamise käigus, välja arvatud Gdańsk, mille põhjal moodustati Danzigi vabalinn Prantsusmaa ja Saksimaa ühise "kaitse" all, ning Białystoki ala, mis läks Venemaale. Hertsogiriigi esialgne pindala oli 104 tuhat km² ja tema elanike arv oli 2,6 miljonit, enamuses poolakad.
Hertsogiriigi loomine rahuldas nii arvukat poola diasporaad, kes avalikult Napoleoni toetas, kui ka kodumaal elavaid poolakaid, kellel oli Napoleonist ükskõik. Peale selle rahuldas Poola loomine hertsogiriigina nii vabariiklasi kui kuningriiklasi: mõlemad arvasid, et alguseks on see hea küll, ja lootsid, et edaspidi muutub olukord neile sobivas suunas. Edaspidi loodeti tagasi saada ka Venemaale läinud ja esimese Poola jagamisega kaotatud maad.
Poola hertsogiriik oli formaalselt sõltumatu, aga sisuliselt Prantsusmaa satelliitriik. Personaaluniooni kaudu hakkas seda valitsema Saksimaa kuningas Friedrich August I. Ka see valik sobis niihästi monarhistidele kui vabariiklastele, sest Poola sai valitseja, kuid too oli 57-aastane ja tal polnud poega, ainult vallaline tütar, mistõttu kuningasugu hakkas kohe välja surema.
1809 puhkes Viies koalitsioonisõda, mis oli suunatud Austria vastu. Austria kaotas enamuse selle paljudest lahingutest ja ka sõja. Alguses tungis Austria Poolasse, aga Poola väed Józef Poniatowski juhtimisel võitsid 19. aprillil 1809 Raszyni lahingus enam kui kahekordses arvulises ülekaalus olevat Austria sõjaväge. Austria suutis seejärel vallutada Varssavi, aga tema vägi oli kurnatud ja pidi lüüasaamiste tõttu teistel rinnetel taanduma. Viies koalitsioonisõda lõppes 14. oktoobril 1809 Schönbrunni rahuga ja Poola sai Austrialt Lääne-Galiitsia. Sellega suurenes Poola pindala 155 tuhande ruutkilomeetrini ja elanike arv 4,3 miljonini.
Varssavi hertsogiriigi sõjavägi oli täielikult Prantsusmaa kontrolli all, sest hertsogiriigi sõjaminister Poniatowski oli ühtlasi Prantsusmaa marssal.
Hertsogiriik oli tugevalt militariseeritud. Erinevalt Rzeczpospolitast, mille sõjavägi oli erakordselt väikesearvuline, oli hertsogiriigi sõjaväes riigi loomise ajal 30 tuhat, 1810. aastaks 60 tuhat ja Napoleoni sissetungi ajaks Venemaale 1812. aastal 120 tuhat meest, mis 4,3 miljonilise rahva jaoks oli väga suur arv.
Suured sõjalised kulutused, millega kaasnes teravilja ekspordi vähenemine, põhjustasid riigi majandusele suuri raskusi. Lisaks sundis Prantsusmaa 1808 Bayonne'is Varssavi hertsogiriigile peale lepingu, mille järgi hertsogiriik pidi tasuma Prantsusmaa võlgu Preisimaale. Kõik need probleemid tekitasid riigi ülemaksustamise ja inflatsiooni.
Selleks, et vältida riigi pankrotti, püüdis valitsus riigi põllumajandust arendada ja kaasajastada. Ühtlasi kasutati riigi tööstuse kaitseks protektsionismi.
Varssavi hertsogiriik, Kongressi-Poola, Krakówi vabariik
1813 vallutasid hertsogiriigi Vene väed. Vormiliselt likvideeriti Varssavi hertsogiriik 1815 Viini kongressi otsusega ja toimus neljas Poola jagamine: ta jaotati Venemaa ja Preisimaa vahel, väikese osa sai ka Austria.
Aeg-ajalt nimetatakse Varssavi hertsogiriiki ekslikult suurhertsogiriigiks. Seda riiki ei nimetatud suurhertsogiriigiks ei Tilsiti rahulepingus, millega riik loodi, ega Viini kongressi materjalides, millega riik likvideeriti. Ka tema valitseja Friedrich August nimetas end alati Varssavi hertsogiks, mitte suurhertsogiks, ja mündid, mida ta vermida laskis, kannavad kirja FRID AVG REX SAX DVX VARSOV ("Fridericus Augustus, Rex Saxoniæ, Dux Varsoviæ" 'Friedrich August, Saksimaa kuningas, Varssavi hertsog').
Friedrich August suri 1827 ja tema tütar Maria Augusta suri vallalisena 1863. Kõik Friedrich Augusti katsed oma tütart mehele panna ebaõnnestusid Venemaa ja Preisimaa vastuseisu tõttu, kes kartsid, et Maria Augusta abikaasa või sellest abielust sündinud lapsed võiksid katsuda Poola riiki taasluua ning sellega esitada Preisimaale ja/või Venemaale territoriaalseid nõudmisi. Sellega suri Poola hertsogi tiitel välja.


Neljas Poola jagamine.
Neljandaks Poola jagamiseks nimetatakse Poola alade jagamist ja Poola riigi likvideerimist nii 1939. aastal Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel kui ka Varssavi Hertsogiriigi likvideerimist Viini kongressi otsustega 1815. aastal. Tavaliselt mõistatakse "Poola jagamiste" all siiski ainult kolme esimest, millega likvideeriti 18. sajandi lõpus Rzeczpospolita.
Viini kongressil 1815 toimus järjekordne Poola jagamine: Varssavi Hertsogiriigist moodustati Venemaaga reaalunioonis olev Poola Kuningriik (nn. Kongressi-Poola), Preisimaa sai Suur-Poola (Poseni suurhertsogkond), Krakówist ja selle ümbruskonnast moodustati Krakówi Vabariik ("Rzeczpospolita Krakowska"), mis 1846 liideti Austriaga.
Nn Molotovi-Ribbentropi paktiga jagati Poola alad Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Saksamaa alustas sõda Poola vastu 1. septembril 1939 ja vallutas läänepoolse osa Poolast, Nõukogude Liit alustas Poola okupeerimist 17. septembril ning vallutas Vilniuse piirkonna, Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina. Suwałki piirkond läks Saksamaale.
Vaata ka.
J


Viies Poola jagamine.
Viiendaks Poola jagamiseks võib pidada Poola riigi likvideerimist Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt 1939. aastal Teise maailmasõja alguses.
Tavaliselt mõeldakse Poola jagamiste all 18. sajandi lõpul Venemaa, Preisimaa ja Austria poolt läbi viidud Poola riigi (Rzeczpospolita) järk-järgulist likvideerimist.
Neljas ja viies jagamine on eraldiseisvad ja nende numeratsioon erineb autoriti. Poola jagamist Teise maailmasõja alguses nimetavad viiendaks jagamiseks need, kes peavad neljandaks jagamiseks Varssavi hertsogiriigi likvideerimist Viini kongressi poolt. Teised autorid peavad Teise maailmasõja alguses toimunud Poola riigi likvideerimist Poola neljandaks jagamiseks.


Mazurek Dąbrowskiego.
Mazurek Dąbrowskiego on Poola riigihümn.


Faneriitne struktuur.
Faneriitne struktuur on tardkivimi struktuur, mille korral on teda moodustavad mineraaliterad palja silmaga eristatavad.
Faneriitne struktuur on omane süvakivimeile, sest maakoores aeglaselt tardudes on kristallidel olnud aega suuremaks kasvada. Faneriitsele struktuurile vastandub afaniitne, mille korral on kristallid nii väiksed, et palja silmaga pole võimalik neid eristada.
Tüüpiline faneriitne kivim on graniit.


Tiit Vähi.
Tiit Vähi (sündis 10. jaanuaril 1947 Valgamaal Kaagjärve vallas) on eesti poliitik ja ärimees, Eesti peaminister aastatel 1992 ja 1995–1997.
Nõukogude ajal oli ta Valga autobaasi direktor. Aastatel 1974–1989 kuulus ta NLKP-sse. Ta organiseeris Valgamaal Rahvarinnet ja juhatas selle piirkondlikku komiteed.
1975. aastal oli ta Hillar Salumäe kaardilugeja võidetud Saaremaa Rallil.
1989–1992 oli ta transpordiminister. Ta saavutas Eesti lennujaamade, raudteede ja sadamate ülemineku Moskva kontrolli alt Eesti kontrolli alla. 1991, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist määrati Tiit Vähi valitsuse eriesindajaks Kirde-Eestis.
Ta kutsuti peaministriks 1992. aastal pärast seda, kui Edgar Savisaare valitsus oli lagunenud. Tiit Vähi esimest valitsust nimetati ametnike valitsuseks, sest enamik selle liikmetest olid oma ala spetsialistid või bürokraadid, mitte poliitikud. Selle valitsuse ajal lasti käibele Eesti kroon ja asutati Eesti Erastamisagentuur. Vähi valitsus kestis kuni 1992. aasta riigikogu valimisteni, misjärel sai peaministriks Mart Laar.
Tiit Vähi ümber moodustus 1995. aastaks väga laia poliitspektrit koondav tsentristlik Koonderakond, mis võitis 1995. aasta Riigikogu valimised veenva ülekaaluga: valimisliit Koonderakonna ja Maarahva Ühendus saavutas 101 riigikogu kohast 42. Nii sai Tiit Vähi uuesti peaministriks ning ta oli seda 1997. aastani, juhtides kolme järjestikust valitsust: algul Keskerakonnaga, siis Reformierakonnaga ja lõpuks vähemusvalitsust. Ta astus tagasi korteriskandaali tõttu, ehkki võitis riigikogus vastava usaldushääletuse 46:45.
Koonderakond lagunes 1999. aastal ja pärast 1999. aasta riigikogu valimisi lõpetas tegevuse. Tiit Vähi astus Reformierakonda ning on selle lihtliige. Ta on ka valimistel osalenud, ent on suurest poliitikast eemal.
Käesoleval sajandil asus Tiit Vähi juhtima mastaapset projekti: Euroopa Liidu idapoolseima sadama ehitamist Sillamäele. Kahasse Venemaa äripartneritega kompleksselt kavandatud ja ehitatud Sillamäe sadama esimene järk valmis oktoobris 2005.
Aprillist 2008 juhib ta Eesti Suurettevõtete Assotsiatsiooni juhatust.


Andres Tarand.
Andres Tarand (sündinud 11. jaanuaril 1940 Tallinnas) on Eesti poliitik, Eesti peaminister aastatel 1994–1995. Oli Eesti Kongressi liige.
Erakondlik kuuluvus: 1996. aastast kuulub Sotsiaaldemokraatliku Erakonda, (tollal: Mõõdukatesse) 1996–2001 aastani oli SDE tollaste eelkäijate (1996–1999: Mõõdukad; 1999–2004: Rahvaerakond Mõõdukad) esimees.
Oli vahemees 1996. aastal, kes liitis Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei ja Eesti Maa-Keskerakonna Mõõdukateks.
Tema valitsust nimetati jõulurahuvalitsuseks, sest selle põhieesmärk oli püsida pool aastat, kuni järgmiste valimisteni ning ta ei viinud läbi suuri muudatusi.
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel valiti Andres Tarand Euroopa Parlamendi liikmeks.
Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.
Poliitiline karjäär.
Ta valiti XI Riigikokku, kuid keeldus ametivannet andmast, et mitte olla üheaegselt Euroopa Parlamendi ja Riigikogu liige.
Isiklikku.
Andres Tarandi isa oli Helmut Tarand.
Andres Tarandi abikaasa on Mari Tarand. Nende pojad on Indrek ja Kaarel Tarand.


Tõnu Viik (filosoof).
Tõnu Viik (sündinud 12. juulil 1968 Jõhvis) on eesti filosoof.
Haridus.
Tõnu Viik õppis 1986–1993 M. V. Lomonossovi nim. Moskva Riikliku Ülikoolis filosoofia erialal.
Ta õppis doktorandina kolm aastat USA-s Emory ülikoolis Atlantas ning kaks aastat Saksamaal (Marburgi ülikoolis ja "Berliini Freie Universitätis. Aastal 2003 sai ta Emory Ülikoolist (Atlanta) doktorikraadi filosoofia alal (väitekirja teema oli "Hegel's Philosophy of Culture").
Töökäik.
Pärast ülikooli lõpetamist (alates aastast 1994) töötas ta Eesti Humanitaarinstituudis filosoofiaõppejõuna.
Aastast 2003 on ta Eesti Humanitaarinstituudi filosoofiaprofessor ning oli aastatel 2004–2007 Eesti Humanitaarinstituudi rektor (aastal 2006 nimetati ametikoht ümber direktori ametikohaks).
Välislink.
Viik, Tõnu
Viik, Tõnu


Yadkin.
thumb
Yadkin ehk Yadkini jõgi on jõgi USA-s Põhja-Carolina osariigi keskosas, Pee Dee jõe ülemjooks, üks Põhja-Carolina suuremaid jõgesid.
Jõe pikkus on 321 või 325 km.
Ta saab alguse osariigi loodeosast "Blue Ridge Parkway" juurest Blue Ridge'i mägedest ning voolab edelasse.
Alates ühinemisest Uwharri jõega (Uharie jõgi) hakkab ta kandma Pee Dee jõe nime. Cheraw' lähedal, Troyst lääne pool jõuab jõgi kärestikuna Lõuna-Carolina osariiki. Pee Dee jõgi suubub Atlandi ookeani. Koos Pee Dee jõega on jõe pikkus umbes 700 km.
Jõgi on mitmes kohas vee ja elektrienergia saamiseks ning üleujutuste vältimiseks tammidega paisutatud. Tähtsamad veehoidlad on (ülemjooksust alamjooksu poole) W Kerr Scotti veehoidla, High Rocki järv ja Badini järv.
Paljud Põhja- ja Lõuna-Carolina piirkonnad saavad vee Yadkini või Pee Dee jõest. Põua ajal vaieldakse vee jaotamise üle.
Jõgi on laialdaselt kasutusel puhkealana. Kevadel ja varasuvel püütakse kala. Sõidetakse kanuuga ja parvega. Jõgi voolab osalt läbi "Pilot Mountain State Parki. Seal, kus jõgi läheb üle Pee Dee jõeks, on jõe ääres "Morrow Mountain State Park" ja "Uwharrie National Forest".
Jõe ülemjooksu piirkonnas rajasid Määrimaa päritolu ümberasujad Bethlehemist Pennsylvania osariigist 1753 Wachovia koloonia. Kuni Iseseisvussõjani tuli Pennsylvaniast tuhandeid koloniste, kes olid enamalt jaolt saksa ja iirišoti päritolu.
Jõe järgi on nime saanud Yadkini maakond.


Yadkini maakond.
Maakonna lääneosas asuvad Brushy mäed
Yadkini maakond ("Yadkin County") on maakond USA-s Põhja-Carolina osariigis Piedmonti piirkonnas. Geograafilised koordinaadid on 36°09' N, 80°40' W.
Maakonna põhja- ja idapiiriks on Yadkini jõgi, mille järgi ta on nime saanud.
Maakonna halduskeskus on Yadkinville.
Maakonna pindala on 874 km². Veepindala on 5 km².
Elanike arv oli 2000. aasta rahvaloenduse järgi 36 348. Aastal 1990 oli elanike arv 30 448.
Ajalugu.
Maakond moodustati 1850 Surry maakonna osast, mis jäi Yadkini jõest lõuna poole.
Haldus.
Yadkini maakond kuulub piirkondlikku organisatsiooni "Northwest Piedmont Council of Governments".
2000. aasta rahvaloenduse andmed.
Yadkini maakonnas oli 36 348 inimest, 14 505 leibkonda ja 10 588 perekonda.
Rahvastiku tihedus oli 42 in/km².
Elamuühikuid ("housing units") oli 15 821 (keskmine tihedus 18/km²).
Ladinaameeriklasi (sõltumata rassist) oli 6,48%.
Leibkonnas oli keskmiselt 2,47 inimest ja perekonnas keskmiselt 2,92 inimest.
Ea mediaan oli 38 aastat.
Iga 100 naissoost inimese kohta tuli 96,40 meessoost inimest. Iga vähemalt 18-aastase naise kohta tuli 93,60 meest.
Leibkonna aastasissetuleku mediaan oli 36 660 dollarit, perekonna sissetuleku mediaan 43 758 dollarit. Meeste sissetuleku mediaan oli 29 589 dollarit, naistel 22 599 dollarit. Sissetulek elaniku kohta oli 18 576 dollarit.
10,00% elanikkonnast ja 7,10% perekondadest elasid allpool vaesusepiiri. Kogu elanikkonnast elas allpool vaesusepiiri 10,90% alla 18 aastasi ja 17,40% üle 65 aastasi.
Haridus.
Yadkini maakonnas on kaks keskkooli (Forbushi ja Starmounti keskkool) ning 8 alg- ja põhikooli.
Põllumajandus.
Yadkini maakond on osa Yadkini oru veinipiirkonnast.
Kasvatatakse tubakat, mais, nisu, kaera, otra, sojaube ja heina. Peetakse veiseid.
Metsandus.
Raiutakse mändi ja tamme.


Roherähn.
Roherähn ehk meltsas ("Picus viridis" L.) on linnuliik rähniliste seltsist rähnlaste sugukonnast rähni perekonnast.
Roherähn on Euroopa rähnidest vahest kõige tuntum, kuigi mitte alati kõige tavalisem. Ta paistab silma oma suuruse, efektse välimuse ja valjude häälitsustega.
Kirjeldaja.
Liigi teaduslik nimi pärineb Carl von Linnélt (1758).
Levila.
Roherähn esineb suuremas osas Euroopast ning Aasia lääneosas. Roherähn on Eestis viimasel kahel kümnendil muutunud haruldaseks, viimase hinnangu järgi on tema pesitsusaegne arvukus kõigest 50–100 paari, talvine arvukus 100–200 isendit.
Suurus.
Roherähn on turteltuvi suurune. Tema pikkus on 30...36 cm, tiibade siruulatus 45...51 cm.
Värvus.
Roherähn on väga roheline (oliivroheline). Ta ei torka maastikul alati hästi silma. Nähtavus oleneb suurelt jaolt valgusest.
Isas- ja emaslinnu sulestik on sarnane. Mõlemad on ülaltpoolt tumerohelised ja altpoolt kollakasrohelised. Kroon ja kukal on vaarikpunased.
Isaslind erineb selle poolest, et vurrude kohal oleva musta triibu keskel on vaarikpunane.
Silmade ja noka vahelised alad ning silmade ümbrus on nii emasel kui ka isasel mustad, välja arvatud Pürenee poolsaarel elaval alamliigil "Picus viridis sharpei", kellel must piirkond puudub.
Keha tagaosa on kroomkollane. Lennusulgede välisvõrk on musta-valgetriibuline.
Mõlemast soost poegadel on noka alus vaarikpunane. Ülaosa on triibuline, alaosa triibuline, vöödiline ja tähniline.
Elupaik.
Roherähn elab tavaliselt avatumal maastikul kui kirjurähnid.
Ta elab vanades metsaparkides ning vanade puudega avamaastikul, mitte tihedates puistutes.
Käitumine.
Kuigi roherähn on suur ja raske, lendab ta kergelt ja hoogsalt.
Ta laskub tüvele või oksale ning hakkab diagonaalis või spiraalselt kiirete jõnksuliste hüpetega ülespoole liikuma, peatudes aeg-ajalt, pea taha kallutatud ja nokk kere suhtes täisnurga all. Ta koputab ägedalt vastu puukoort, tõenäoliselt kuulatades, kas selle all leidub tema saakloomade poolt tehtud õõnsusi. Harva laskub ta veidi allapoole, saba ees.
Ta püüab putukaid, ajades oma pika keele välkkiirelt välja, nii et putukas jääb kleepuva süljega kaetud keeleotsa külge.
Varakevadest kuni suveni hüüab roherähn "pluu, pluu, pluu". See naeru meenutav häälitsus on tüüpiline metsahääl. Rahvas on seda "laulu" pidanud läheneva vihma märgiks, kuid see ei pea paika. Kuigi ka roherähni on kuuldud vastu puud "trummeldamas", ei kasuta ta sellist häälitsust nii sageli nagu kirjurähnid. Ohusignaaliks on eriti rõhutatud naer.
Toit on samasugune nagu kirjurähnidel, ainult et roherähnile meeldivad sipelgad. Ta ründab metsas suuri sipelgapesi, lükates pesa katvad männiokkad nokaga kõrvale ning näpsates sipelgad keelega. Sipelgaid otsides võib ta puudest kaugele minna.
Paljunemine.
Pesaõõnsus sarnaneb kirjurähnide omaga, kuid on suurem. See võib olla umbes meetri kõrgusel maapinnast või kõrge puu otsas.
Aprilli lõpus või mai alguses muneb roherähn puidukildudele seitse läikivat valget muna. Tal on aastas ainult üks kurn.


Ya'an Shi.
Ya'an Shi (ka "Yaan Shi") [j'aa-an šõõ] (雅安市 ("Ya'an Shi"; "Yǎ'ān Shì")) on ringkonna õigustega linn (2. järgu haldusüksus) Hiinas Sichuani provintsi lääneosas.
Ya'an Shi'st vahetult läänes algab Tiibet. Ya'an Shi piirneb põhjast Ngawa Tiibeti-Tsjangi autonoomse ringkonnaga, läänest Garzê Tiibeti autonoomse ringkonnaga, lõunast ja kagust Liangshani Jii autonoomse ringkonnaga ning idast (põhjast lõunasse) ringkonna õigustega linnade Chengdu Shi, Meishan Shi ja Leshan Shi'ga.
Loodus.
95% maast on mägine või künklik.
Ya'an Shi'd peetakse bambuskaru kodukohaks. Pool maailma tuhandest bambuskarust elab Ya'an Shi's. Aastal 1869 avastas Armand David Ya'ani lähedal bambuskaru. Linn on saatnud üle 100 bambuskaru uurimiseks või näitamiseks või välisriikidesse rahusaadikutena (keskvalitsuse vahendusel). Baoxini maakonnas asub Fengtongzhai kaitseala bambuskarudele. Ya'ani lähedal on ka Bifengxia looduspark.
Ya'an Shi'st on leitud endeemse koiliigi "Sphinx centrosinaria" ainukesed kaks eksemplari.
Aastal 1998 tegi Ya'an Shi korralduse lõpetada puude raiumine Jangtse ülemjooksul. Metsafirmad on hakanud puid istutama. Linn on istutanud puid mäenõlvadele ja endisele põllumaale.
Rahvastik.
Elanike arv on 2004. aasta lõpu andmetel 1,54 miljonit. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli elanike arv 1 522 845.
Haldus.
Linnapea Huang Yanrong on üks väheseid naislinnapäid Hiinas (2001. aasta seisuga).
Tähised.
Telefonikood on 0835, sihtnumber 625000.
Liiklus.
Linn oli kõrgmägede ja kärestikuliste jõgede tõttu üsna ligipääsmatu, kuni 1999 avati linna Chengduga ühendav maantee.
Ya'ani kaudu kulgeb maantee Tiibeti kiltmaale.
Teekasvatus.
Ya'an on Lääne-Sichuani teekasvatuskeskus. Yaani peetakse teekultuuri hälliks. Mendingi mäel (Mengdingshan) hakati maailmas esimesena teepõõsast kunstlikult kasvatama. Aastal 53 eKr Lääne-Hani dünastia ajal istutas "tee isa" Wu Lizhen Mengdingi mäe nõlvale seitse teepõõsast. Hiljem hakkas Hiinas toodetud tee mööda Siiditee põhja- ja lõunaharu levima teistesse maadesse.
Kord kahe aasta tagant peetakse Ya'anis rahvusvahelist teekultuurisümpoosiumi.
Tööstus.
Ya'anis on Hiina keskne tehas, kus uuritakse ja valmistatakse lennukikütuse mõõte- ja süütesüsteeme.
Valmistatakse asbesti ja põllumajandusseadmeid, remonditakse autosid.
Mäendus.
Ya'anis on Hiina suurim vilguleiukoht.
Haridus.
Linnas asub Sichuani Põllumajandusülikool.
Vaatamisväärsused.
Mengdingi mägi (Mendingshan) on üks ilusamaid kohti Sichuanis. 2004. aasta seisuga on plaanis lammutada kõik mäenõlvale ehitatud hotellid ning rajada mäe jalamile "teelinnake".
Ya'anis on Ya'ani loomaaed, kus valged lõvid on saanud järglasi.


Lähtetekst.
Lähtetekst on kirjaliku tõlke alusmaterjaliks olev tekst.
Lähteteksti tõlkimise tulemusel tekib tõlketekst.


Poksviirused.
Poksviirused ehk rõugeviirused on kaksikahelalised DNA-viirused, mille replikatsioon toimub tsütoplasmas, mistõttu nad saavad oma genoomi iseseisvalt transkribeerida ja replitseerida.
Poksviirused moodustavad sugukonna Poxviridae.


Al-Yābis (Irbid).
Al-Yābis (اليابس) on vadi Jordaanias Irbidi kubernerkonnas. Araabia keeles on Al-Yābisi vadi täisnimi وادي اليابس
On arvatud, et Piiblis mainitav Krit on sama jõgi.


Frankfurt.
Frankfurt ehk Maini-äärne Frankfurt ehk Frankfurt Maini ääres (saksa keeles "Frankfurt", "Frankfurt am Main", "Frankfurt/Main") on linn Saksamaal Hesseni liidumaal.
Ajalugu.
Linna on esmakordselt mainitud 794. aastal ning asutati Karl Suure – Frangi riigi valitseja poolt.
Frankfurdi linn asutaja, Karl Suure, kuju linna keskväljaku Römerbergi ääres
Keskajast alates on Frankfurt olnud Saksamaa vürstiriikide tähtsamaid linnu.
1816–1866 oli Frankfurt Saksa Liidu keskuseks.
1848. aastal moodustati pärast 1848. aasta märtsirevolutsiooni Frankfurtis Pauli kirikus esimene Saksamaa esinduskogu – Frankfurti Rahvuskogu.
Rahvastik.
2009. aastal elas Frankfurdis 671 927 inimest., kellest 1/3 on immigrandid.
Majandus.
Frankfurt on Saksamaa transpordikeskus ning Mandri-Euroopa suurim finantskeskus. Samuti on see Euroopa rahandus- ja messikeskus. Linnas asuvad Euroopa Keskpank, Saksa Föderaalpank ja Frankfurdi börs.
2005. aastal oli Frankfurdi SKP 75 341 €, mis oli kõrgem Saksamaa keskmisest ja moodustas 336% Euroopa Liidu keskmisest SKP-st.
Arhitektuur ja vaatamisväärsused.
Frankfurdi kesklinna ilmestavad pilvelõhkujad, millest Commerzbank Tower on Saksamaa ja kogu Euroopa Liidu kõrgeim hoone.
Frankfurdi keskväljak on Römerberg, mida ümbritsevad 14. ja 15. sajandi ehitised. Enamik neist hävis Teise maailmasõja ajal, kuid ehitati hiljem uuesti üles. Keskväljakul asub linna raekoda Römer.
Frankfurdi katedraal (Püha Bartolomeu katedraal) on gooti stiilis toomkirik, mis ehitati 14. ja 15. sajandil.
Transport.
Frankfurdi lennujaam on Saksamaa suurim lennujaam. See on lennuliiklustiheduselt Euroopas kolmandal ja maailmas üheksandal kohal.


Mozdok.
Mozdok (osseedi Мæздæг (Mäzdäg'")) on linn Põhja-Osseetia äärmises põhjaosas Tereki jõe vasakul kaldal Tereki-Kuma madaliku lõunaosas. Asub vabariigi pealinnast Vladikavkazist 92 km kaugusel põhja pool.
Linn on Mozdoki rajooni keskus.
Mozdokis on 10 keskkooli, muusikakool, muuseum, teater, kahe Moskva kõrgkooli filiaalid, toiduainete-, kerge- ning ehitustööstuse ettevõtteid. Linna läbib raudtee ja ta on mitmete maanteede sõlmpunkt.
Ajalugu.
Mozdoki asula rajati 1759. aastal. 1763. aastal rajati siia, Väike-Kabardi alale Venemaa piirikindlus. Mozdoki nime arvatakse pärinevat kabardi-tšerkessi keelest ja tähendavat tihedat metsa.
1785. aastal sai Mozdok linna staatuse ja maakonnakeskuseks.
18. sajandi lõpus ja järgmise alguses oli linn oluline kaubanduskeskus Põhja-Kaukaasias.
1823. aastal alustati petrooleumi tootmist. 1870-ndatel ehitati raudtee Rostovist Doni ääres Kaspia läänerannikule, millest Mozdok kõrvale jäi ja seeläbi oma majandusliku tähtsuse ning ka linna staatuse kaotas.
Edaspidi on Mozdok alev ("слобода") ja kaubanduskeskuseks lähikonna kasakastaniitsadele ning osseetide küladele. 1920-ndate alguses asula areng hoogustus ning ta sai uuesti linnaks.


Yabucoa.
Yabucoa on vald ja linn Puerto Rico kaguosas, Ceiba lähedal.
Lõuna poole jääb Maunabo, põhja poole San Lorenzo, Las Piedras ja Humacao, lääne poole Patillas.
Linna hüütakse ka Suhkrulinnaks või Suhkrutelinnaks ("La Ciudad de los Azúcar", "La Ciudad del Azúcar"). Linna ümbruses kasvatatakse suhkruroogu.
2000. aasta rahvaloenduse järgi oli elanike arv 43 140.
Linna pindala on 143 km². Rahvastiku tihedus oli 2000. aastal 276,5 in/km². Elamuühikud oli 13 688. Sissetulek inimese kohta oli 6125 dollarit aastas.
Kuni 1970ndateni oli Yabucoa põllumajanduslik mägiasula, kus moodsast elust oli vähe märke. Kuigi mõned elanikud, sealhulgas mõned kohalikud talunikud, olid jõukad, elasid seal põhiliselt põllutöölised ("jíbaros"). Ainuke ühendus Puerto Rico suuremate linnadega oli vastrajatud Caguase–Humacao kiirtee. Yabucoasse sai sõita põhiliselt Humacao kaudu.
Aastal 1980 hävis suures Yabucoa suurim supermarket, mis kuulus ketti Supermercados Coop.
Aastal 1989 korraldas WBO Yabucoas esimese suure võistluse: poksi maailmameistrivõistluste matši Orlando Fernándeze ja Julio Gervacio vahel. Fernández võitis nokaudiga 12. raundis.
1990. aastad tõid Yabucoasse industrialiseerimise: mitu firmat tõi sinna oma peakorteri. Tööstuse areng ning kiirtee Fajardo kaudu San Juani viisid majanduse õitsengule.


Gegharkhunikhi maakond.
Gegharkhunikhi maakond on 1. järgu haldusüksus Armeenias.
Maakonda kuulub ka Artsvašeni eksklaav Aserbaidžaanis, mis on Aserbaidžaani poolt okupeeritud. Maakonnas asub Sevani järv.


Lagose osariik.
Lagose osariik (inglise "Lagos State", joruba "Ìpínlẹ̀ Èkó") on Nigeeria osariik riigi edelanurgas.
Ta piirneb põhjast ja idast Oguni osariigiga, läänest Benini Vabariigiga ning lõunast Atlandi ookeaniga.
Osariik loodi 27. mail 1967. Enne seda oli ta Lagose föderaalala.
Elanike arvuks hinnatakse üle 13 miljoni. Ametlikel andmetel 1. jaanuarist 2005 on elanikke 10 601 160. 1991. aasta Nigeeria rahvaloenduse andmetel oli elanikke 5 685 000. Rahvastiku tihedus on kõrge (ametlikult 3169 in/km²) ja Lagose osariik on pindalalt (3345 km²) riigi väikseim.
Osariigis asub Lagose linn, mis on üks Aafrika suuremaid (ametlikel andmetel 1. jaanuarist 2005 on elanike arv 8 789 133). Detsembrini 1991 oli Lagos Nigeeria pealinn, seejärel viidi pealinn üle Abujasse. Lagos on siiski riigi äri- ja tööstuskeskus.
Haldus.
Lagose osariigi esimene kuberner oli Mobolaji Ohofunso Johnson (28. maist 1967 juulini 1975. Eelmine kuberner oli Bola Ahmad Tinubu (29. maist 1999). Praegune kuberner on Babatunde Fashola (29. maist 2007).
Lagose osariigi halduskeskus on mandril asuv Ikeja.
Rahvastik.
Algasukad pärinesid jorubate rühmast avoridest ("Awori"), kuigi teatud määral on esindatud ka teised rühmad (egunid, idžebud).
Lagose osariik on ligi tõmmanud migrante kogu riigist ning nüüd on etniline koosseis kirju. Kuigi enamuses on jorubad, on ka suuri hausade, igbode ja teiste enklaave.
Majandus.
Lagose osariik on Nigeeria majanduskeskus. Seal on üle 2000 tööstusettevõtte. 65% riigi äritegevusest toimub Lagose osariigis. Seal on ka Nigeeria kaks suuremat meresadamat Apapa ja Tin-Can.


Yaba (Lagos).
Yaba on Nigeeria linna Lagose mandriosa (Lagos Mainland) rajoon, mis on tuntud oma haridus. ja teadusasutuste ning ööelu poolest.


Pederastia.
Pederastia (kreeka keelest "pais" 'poiss' ja "erastēs" 'armastaja') oli paljudes antiikkultuurides tuntud mehe ja poisi seksuaalsuhe. Tänapäeval tähendab pederastia ka meestevahelist homoseksuaalset suhet, kuid seda terminit peetakse halvustavaks ning solvavaks.
Pederastia kui meestevahelise homoseksuaalse suhte ajalooline aspekt ei seostu oluliselt tänapäevase geiliikumisega. Geide kultuuris seda mõistet ei kasutata.
Eesti keeles on sõnal "pederastia" koguni halvamaiguline varjund ja eesti slängis on "pede" sõimusõna.
Pederastia ajalugu.
Antiikajal, Vana-Kreekas ja Vana-Roomas, kuulus pederastia eelkõige hariduse ja kasvatuse juurde, kuid oli levinud ka kultuuris laiemalt. Pederastia oli tuntud ka keltidel, sküütidel jt rahvastel. Renessansi ajal oli pederastia levinud Toskaanas ja Põhja-Itaalias. Väljaspool Euroopat oli pederastia tuntud Jaapanis enne moderniseerumist, Indias enne Briti kolonisatsiooni, asteekidel Kesk-Ameerikas enne Hispaania kolonisatsiooni, Hiinas ja Kesk-Aasias kuni 20. sajandi alguseni. Tänapäeval on pederastia traditsioon püsinud piirkonniti Afganistanis, Pakistanis, Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Melaneesias.
Pederastia käsitlus karistusõiguses.
Kristlikus Euroopas oli pederastia kuni hiljutise ajani kriminaalkuritegu.
Eestis peeti pederastiat kuriteoks kuni maini 1992. See oli keelatud vene seadustes ja 1935. aastal jõustunud Kriminaalseadustikus, mis nägi pederastliku teo eest raskendavatel asjaoludel ette isegi sunnitöö mitte üle kaheksa aasta (§ 479). Eesti NSV Kriminaalkoodeksi § 118 oli kaudne tõlge Vene NFSV Kriminaalkoodeksist, kus see oli tähistatud venekeelse sõnaga "мужеложство" (VNFSV KrK §121); karistusena oli vastavates paragrahvides ette nähtud 2 kuni 10 aasta pikkune vabadusekaotus. Eesti NSV viljeldud kriminaalõigus käsitas pederastia terminit mitte meestevahelise sugulise vahekorra üldises tähenduses, vaid tähistamaks ainult anaalseksi ehk suguühet päraku kaudu.
Kohtumeditsiinis on pederastiat mõistetud samuti anaalse seksuaalaktina kahe mehe vahel, kus üks pool etendab aktiivset (pedikaator), teine aga passiivset osa (patikus). Aktiivsel poolel võib sellise käsitluse puhul harva täheldada objektiivseid leide, mis tõestaks sugulist vahekorda: parim, mis siin leida võib, on nahamarrastused sugutil või ka rooja esinemine eesnaha ja sugutiluki vahel; patikusel võib leiduda erosiooni märke päraku limaskestal, mõnikord ka spermat pärakus.


Geiliikumine.
Geiliikumine on homoseksuaalsusega seonduv seksuaalvähemuste või nende toetajate (näiteks vanemate, pereliikmete, sõprade, töökaaslaste) sotsiaal-poliitiline liikumine.
Geiliikumine taotleb ühiskonna suuremat tolerantsust seksuaalvähemuste suhtes, homoseksuaalsete inimeste seaduslike õiguste võrdset tunnistamist, võrdset kohtlemist jmt.
Välislinke.
another article about this theme)


Piret Bristol.
Piret Bristol (sündis 18. aprillil 1968) on eesti kirjanik. Kirjutanud luulet, romaane ja jutte.
Lõpetas 1986 Rapla Keskkooli, 1986–2001 õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti kirjandust. Töötanud Rapla ajalehtedes "Ühistöö" ja "Nädaline" keeletoimetaja ja ajakirjanikuna. Elanud Tallinnas, töötanud modellina kunstiülikoolis ning toimetajana kirjastuses "Faatum". Alates 1996. aastast kuni 2007 olnud vabakutseline kirjanik. Debüteeris 1996. aasta veebruaris jutustusega "Turvamehed" ajakirjas "Favoriit" (kirjutatud koos H.-K. Hellatiga). Piret Bristol on elanud Peedul, Tartus jm Tartu lähedal alates 1993. aastast. On toimetanud veebilehte Kirjanike Kodu ning Rudolf Steineri teoste tõlkeid, aga ka ilukirjandust. On õpetanud loovkirjutamist Tartu Rahvaülikoolis.
Eesti Kirjanike Liidu, Supilinna Seltsi, Eesti Dialektilise Filosoofia Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.
7. oktoobril 2011 valiti ta Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimeheks.


Ühendus (USA saareala).
Ühendus (inglise keeles "commonwealth") on USA saareala, mis on organiseeritud ala, mis on sõlminud USA föderaalvalitsusega kaugemalearenenud suhted, tavaliselt vastastikuse kirjaliku leppe alusel.
Praegu on ühenduse staatus kahel USA saarealal – Põhja-Mariaanidel ja Puerto Ricol. Filipiinid olid saareala, millel oli ühenduse staatus 24. märtsist 1934 kuni 4. juulini 1946, mil USA tunnustas Filipiinide iseseisvust ja suveräänsust ("vaata": Filipiinide Ühendus").
Sama terminit kasutatakse ka USA osariikide Virginia, Massachusettsi, Pennsylvania ja Kentucky ametlikus nimes, kuid seal ei tähenda see osariigi staatusest erinevat staatust.
Puerto Rico võttis 1952 ametliku ingliskeelse nimena kasutusele "Commonwealth of Puerto Rico", sest hispaaniakeelse nime "Estado Libre Asociado de Puerto Rico" 'Puerto Rico Vaba Assotsieerunud Riik' sõnasõnaline tõlge "Free Associated State of Puerto Rico" poleks olnud USA Kongressile vastuvõetav. Hispaaniakeelne nimi väljendab nende taotlusi, kes tahaksid säilitada ja koguni "parandada" suhteid USA-ga, saavutades suurema autonoomia ja võib-olla suveräänsuse kuid säilitades USA passi. Ühenduse pooldajad pooldavad ühendust USA-ga, mis hõlmab ühist kodakondsust, ühist kaitset ja ühist valuutat. Seisuga november 2004 paistab, et umbes pooled valijad eelistavad Ühendust, teine pool pooldab USA osarigi staatust. Umbes 3% valijatest paistab pooldavat iseseisvust.


Inkorporeerimata ala.
USA inkorporeerimata ala on USA jurisdiktsiooni all olev ala, millel USA Kongressi otsuse kohaselt kehtivad ainult valitud sätted USA konstitutsioonist. Seega ei ole inkorporeerimata ala USA territooriumi lahutamatu osa, vaid üksnes valdus.
Inkorporeerimata alal on põhimõtteliselt võimalik USA jurisdiktsiooni alt väljuda.
Erinevus inkorporeerimata ja inkorporeeritud alade vahel tekkis alles 20. sajandil, kui USA omandas Hispaania-Ameerika sõja tulemusena muuhulgas Filipiinid, Guami ja Puerto Rico. Varem oli USA uusi alasid omandanud üksnes anneksiooni teel, kusjuures kõik need olid "de facto" inkorporeeritud alad.
Erinevust inkorporeeritud ja inkorporeerimata alade vahel selgitas 1937 USA Ülemkohtu kohtuasi Puerto Rico rahvas Shell Oil Co. vastu, milles kohus otsustas, et "Sherman Antitrust Act", mis mainis üksnes "alasid", kehtib ka Puerto Ricos, kuigi see pole USA inkorporeeritud ala.
Inkorporeerimata ala võib olla organiseeritud ala, nagu näiteks Puerto Rico.


Organiseeritud ala.
USA organiseeritud ala on USA ala, mille kohta USA Kongress on välja andnud põhiakti ("Organic Act").
Põhiakt sätestab tavaliselt ala jaoks õiguste deklaratsiooni ("Bill of Rights") ja võimude lahususe.
Ajalooliselt erines organiseeritud ala USA osariigist selle poolest, et kuigi põhiakt võimaldas piiratud omavalitsust, puudus niisugusel alal konstitutsioon ning kõrgeim võim selle ala üle ei kuulunud mitte ala valitsusele, vaid USA Kongressile. Tänapäeval on mõnel organiseeritud alal konstitutsioon, kuid need konstitutsioonid osariikide konstitutsioonidest selle poolest, et nendest ei piisa ala saamiseks osariigiks.
Esimene organiseeritud ala oli Loodeala, mis organiseeriti 1787 aktiga "Northwest Ordinance", mis oli järgnevatele põhiaktidele eeskujuks.
Ajalooliselt on ala organiseerimine põhiakti vastuvõtmisega olnud tavaliselt sissejuhatuseks ala saamisele osariigiks. Praeguses USA saarealade terminoloogias on ühendus ("commonwealth") organiseeritud ala erijuht. Praegu on olemas kaks ühendust – Puerto Rico ja Põhja-Mariaanid. Kumbki neist ei ole inkorporeeritud ala. Peale selle on organiseeritud alad veel Guam ja USA Neitsisaared.


MeaCulpa.
MeaCulpa on eesti lesbide organisatsioon, mille eesmärk on aidata kaasa sőbralikuma ning homotolerantsema ühiskonna loomisele Eestis.
MeaCulpa sai alguse 2000. aastal ühest veebirubriigist. 2001. aastal avati oma domeen. 2003. aastal registreeriti mittetulundusühinguna. Aprillis 2004 oli ühingul 120 registreerunud liiget.


Homoseksuaalsus.
Homoseksuaalsus on seksuaalne või romantiline huvi samast soost isiku(te) vastu.
Terminoloogia.
Homoseksuaalsuse mõiste võttis 1869. aastal kasutusele Austria-Ungari kirjanik Karl-Maria Kertbeny.
Sünonüümidena on eesti keeles kasutatud ka sõnu "homoseksualism", "omasooiharus", naiste puhul "lesbism" ja meeste puhul "pederastia". Neist "omasooiharust" peetakse sageli solvavaks homoseksuaalsuse seostamise tõttu iharusega, "pederastiat" levinud (eksliku) assotsiatsiooni tõttu pedofiiliaga.
Eesti keeles on homoseksuaalseid naisi nimetatud lesbideks ja homoseksuaalseid mehi varem halvustavalt pederastideks, viimasel ajal geideks (see sõna ei ole halvustav).
Sättumus ja käitumine.
Homoseksuaalsuse juures on oluline ka see, kuidas inimene ise oma seksuaalset sättumust määratleb. Samuti tuleb eristada homoseksuaalset sättumust ja homoseksuaalset käitumist. Homoseksuaalsed inimesed kuuluvad seksuaalvähemuste hulka. Tänapäeva Läänemaailmas on eri uuringute kohaselt umbes 2–13% rahvastikust homoseksuaalsed. Samas ei kajastu uuringutes need inimesed, kes ei tunnista oma homoseksuaalsust, peavad seda ise hälbeks või varjavad, kartes diskrimineerimist pereliikmete, sõprade, tööandjate ja teiste inimeste poolt. Lisaks on üleminek seksuaalsuse eri vormide, näiteks homoseksuaalsuse ja biseksuaalsuse vahel hägus.
Ekspertide konsensus on, et samasooliste-vahelised seksuaalsed ja romantilised tunded ja käitumine on normaalne variatsioon inimseksuaalsuses.
Ajalugu.
Eri kultuurides on homoseksuaalsust käsitletud üpris erinevalt. Sageli on selle mõningaid vorme institutsionaliseeritud, samas kui mõni üldiselt võib homoseksuaalsus olla pärsitud. Nii põlati Antiik-Kreekas täiskasvanud meeste vahelist homoseksuaalsust, kuid ülistati mehe ja poisi vahelist kasvatuslikku suhet. Ka hiljem on homoseksuaalne praktika keeldudele vaatamata levinud meestekesksetes institutsioonides (kloostrid, sõjavägi, vanglad, poistekoolid), kus see võib olla üks võimusuhete väljendusviise.
Kristluses on homoseksuaalsus keelatud, seda peetakse patuks. Kristlikust kultuurist tulenevalt on Läänes (sh nt Nõukogude Liidus) homoseksuaalsust pikka aega kriminaliseeritud, hilisematel sajanditel peeti seda haiguseks. Tänapäeval peetakse seda üha laiemalt loomulikuks, kuid ka veendumus, et homoseksuaalsus on haiguslik nähe, ei ole tänini sugugi kadunud.
1973. aastal kustutas Ameerika Psühhiaatriaassotsiatsioon homoseksuaalsuse psüühikahäirete nimekirjast. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Rahvusvahelisest Haiguste Klassifikatsioonist kaotati homoseksuaalsus kui diagnoos 1990. aastal.
Loomadel.
Homoseksuaalsust esineb ka teiste loomaliikide hulgas.


Lesbi.
Lesbi on naissoost homoseksuaalse suundumusega isik.
Sõna "lesbi" tuleneb Lesbose saare nimest Kreekas, kus elas antiikaja poetess Sappho, kelle paljud luuletused olid pühendatud naistevahelisele armastusele.


Gei.
Gei (ingliskeelsest sõnast "gay") on laiemas tähenduses igasugune homoseksuaalse suundumusega isik. Kitsamas tähenduses peetakse silmas meessoost homoseksuaali.


Heteroseksuaalsus.
Heteroseksuaalsus on vastassooiharus; seksuaalne suhtlemine vastassoost isiku(te)ga.
Eristatakse kooseluvorme: monogaamia ja polügaamia.


Biseksuaalsus.
Biseksuaalsus on mõlemasooiharus; seksuaalne suhtlemine mõlemast soost isiku(te)ga.
Biseksuaal on inimene, kes tunneb seksuaalset huvi mõlemast soost inimeste vastu.


Gay ja Lesbi Infokeskus.
Gei ja Lesbi Infokeskus (GLIK) oli asutus, mille eesmärk oli jagada seksuaalvähemustega seotud teavet kõikidele informatsiooni vajajatele.
Keskust opereeris MTÜ Teistmoodi ja seda rahastas Sotsiaalministeerium Tervise Arengu Instituudi kaudu.
Gay ja Lesbi Infokeskus avati Eesti Gayliidu ja Tervise Arengu Instituudi koostöös 10. juunil 2004 ning tulenevalt riigipoolsetest eelarvekärbetest, suleti keskus veebruaris 2009.
GLIK-is olid tasuta saadaval kondoomid, libestusained ja infomaterjalid homoseksuaalsusest, seksuaaltervisest, sugulisel teel levivatest haigustest ning teistest sama suunitlusega organisatsioonidest. Keskuses oli ka raamatukogu, kust sai kirjandust ka koju laenutada.


Eesti Gayliit.
Eesti Gayliit on eesti geisid ühendav organisatsioon.
Eesti Gayliidu tegevusvaldkonnad on õigus, huvide esindamine ja kaitse; sotsiaalhoolekanne ja tervishoid; harrastus ja ajaviide.
Eesti Gayliit asutati 1992. aastal.


Sichuan.
Sichuan [s'õ-tšhuan] (四川 ("Sichuan"; "Sìchuān"); 'neli jõge') ehk Sichuani provints (四川省 ("Sichuan Sheng"; "Sìchuān Shěng"); lühendid 川 ("Chuan"; "Chuān"), 蜀 ("Shu"; "Shǔ") on provints Hiina Rahvavabariigi lääneosas.
Sichuani on traditsiooniliselt nimetatud ka "Üleujutuste maaks" (天府之国 ("Tianfu zhi guo"; "Tiānfŭ zhī guó")).
Sichuani halduskeskus on Chengdu, mis on olnud Hiina lääneosa kaubandus-, transpordi-, tööstus- ja kultuurikeskus.
Provintsi pindala on 485 000 km² (5,05% Hiina territooriumist; 5. koht Hiinas). Enne Chongqingi eraldamist 1977 oli Sichuan pindalalt (569 000 km²) Qinghai järel teisel kohal.
Elanike arv oli 80 418 000 (2010; rahvaloendus), 81 270 000 (2007) ja 86 730 000 (2002; 3. koht Hiinas). Enne Chongqingi eraldamist oli Sichuan kõige rahvarohkem provints.
Rahvastiku tihedus oli 168 in/km² (2007) ja 179 in/km² (2002; 21. koht).
Asend ja loodus.
Sichuan asub viljakas Punases nõos Tiibeti kiltmaast idas ning teda ümbritsevad mäed: läänest Himaalaja, põhjast Qinling ja lõunast Yunnani mägipiirkonnad.
Provintsi lääneosas domineerivad kõrgmägede ahelikud. Provintsi kõrgeim tipp on Himaalajasse kuuluv Gonggar (7556 m). Qinling põhjas ulatub ligi 4000 m kõrguseni. Lõunas ja kagus on Dalou mäestik (大娄山), mille tipud ulatuvad umbes 2000 meetrini.
Läbi Punase nõo voolab Jangtse oma ülemjooksul ning ala on seetõttu Ida-Hiina suhtes ülesvoolu. Jangtse on Sichuanist läbivoolavatest jõgedest suurim ja veerikkaim. See jõgi moodustab suure osa provintsi lääne- ja lõunapiirist. Kuni Yibinini kannab ta nime Jinsha Jiang (金沙江 'kullaliivajõgi') nime, edasi Chang Jiang. Sichuan on nime saanud nelja Jangtsesse suubuva suurema lisajõge järgi. Need neli jõge on Min (岷江), Tuo (沱江), Jialing (嘉陵江) ja Wu (乌江). Viimane jääb väljapoole provintsi tänaseid piire. Suurematest jõgedest suubub Jangtsesse Panzhihua veel Yalong (雅礱江).
Sichuani keskne jõgi on Min, mis suubub Jangtsesse Yibinis.
Kliima.
Punases nõos valitseb lähistroopiline kliima. Et org on mägedega kaitstud, on seal aastas 350 öökülmata päeva, mistõttu on võimalik aasta läbi põldu harida. Eriti tähtis on põhjapiir, mille moodustab Qinling. Jaanuari keskmine temperatuur on sellest põhja pool 0° C, sellest lõuna pool asetsevas Sichuanis aga 8° C. Suvised keskmised temperatuurid on 30° C ringis. Aasta keskmine sademete hulk on 1000 mm kandis ning pilvisuse ja udu rohkuse tõttu on Punases nõos ainult 25–30 päikesepaistelist päeva aastas. Mitmed linnad on üsna saastunud õhuga.
Seevastu mägipiirkondades, mis Punast nõgu ümbritsevad ning lääneosas, mis jääb Tiibeti kiltmaale, on kliima märgatavalt külmem ja kuivem.
Elustik.
Mitmekesine pinnamood ja erinev kliima on loonud soodsad tingimused rikkalikule taimestikule.
Provintsis on üle 7,46 miljoni ha metsa.
Üks viiendik Hiina "elavatest fossiilidest", näiteks metasekvoia ja kataia, on Sichuani endeemid.
Neljas mäestikus elavad kaitsealadel bambuskarud ja hiidpandad. Tähtsaim looduskaitseala on Wolong.
Sümbolid ja tähised.
ISO 3166-2 kood on CN-51.
Haldus.
Hiina Kommunistliku Partei Sichuani Provintsikomitee sekretär on Zhang Xuezhong.
Provintsi kuberner on Zhang Zhongwei.
Territooriumi muutused.
Sichuani lääneosa, mis hõlmab üle kolmandiku provintsi territooriumist, kuulus 1955. aastani ajaloolises Khami piirkonnas asunud Xikangi provintsi (西康省) koosseisu.
Chongqingi linn koos juurdekuuluva alaga eraldati 14. märtsil 1997 Sichuani koosseisust ning muudeti provintsitasandi haldusüksuseks.
Haldusjaotus.
Maakonnataseme haldusüksusi on 181 (120 maakonda, 43 linnamaakonda, 14 linna, 4 autonoomset maakonda), vallataseme haldusüksusi 5144, valdu 2816 (1882 suurvalda, 211 kvartalit, 102 rahvusvalda).
Paiknemine ja rahvuslik koosseis.
Enamik elanikke on hiinlased (95%), kes elavad kogu provintsis. Suurem osa rahvastikust elab tasandikul ning seal domineerivad hiinlased. Mägialad on hõredalt asustatud ning seal elab märgatavalt vähemusrahvusi.
Tähtsamad vähemusrahvused tiibetlased (1,5%), jiid (2,6%), tsjangid (0,4%) ja nasid elavad provintsi lääneosas, mis oli osa ajaloolise Tiibeti piirkonnast Kamist. Sichuanis elavad ka hmongid.
Keel.
Paljud Sichuani hiinlased räägivad hiina keele "sichuanhua" murret (四川话).
Demograafilised näitajad.
Keskmine eluiga oli 1997. aastal 69,7 aastat.
Migratsioon.
Sichuan on tähtis siseimmigratsiooni lähtepiirkond. Sealt pärineb palju rändtöölisi.
Majandus.
Sichuani provints tervikuna on valdavalt agraarne. Valitsus ajab siiski aktiivset majanduspoliitikat ning on rajanud Chengdusse ja Mianyangi erimajandustsoonid.
Majanduse maht ja elatustase.
Sisemaaprovintside seas on Sichuan suhteliselt jõukas, kuigi ta ei suuda võistelda Guangdongi ja teiste rannikupiirkondadega.
Sichuani sisemajanduse kogutoodang oli 2002. aastal 488 miljardit jüaani, 2003. aastal 545 miljardit jüaani (9. koht Hiinas), 2008. aastal 1,25 triljonit jüaani.
Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 2003. aastal 6270 jüaani (26. koht) ja 2008. aastal 15 378 jüaani.
Aastal 2000 oli keskmine aastasissetulek linnas 5894 jüaani, maal 2768 jüaani. Detsembris 2007 tõsteti miinimumpalka 450 jüaanini kuus.
Töötus oli 1999. aastal ametlikult 3,7%.
Põllumajandus.
Sichuan on valdavalt riisikasvatuspiirkond, kuid seal toodetakse märkimisväärsel määral ka maisi, bataati, nisu, rapsi ja sojat. Levinud on ka puuvilja ja tsitrusviljade kasvatamine.
Loomsetest saadustest on sealiha ja siidikookonit.
Põllumajandustoodangu maht tõusis aastatel 1994– 1999 aastas keskmiselt 5,6%, jõudes 144,5 miljardi jüaanini.
Mäendus.
Sichuanis kaevandatakse rauda (Panzhihua lähedal), titaani, vanaadiumi ja koobaltit.
Tööstus.
Aastal 1999 oli Sichuani tööstustoodangu maht 390 miljardit jüaani. Peale rasketööstuse (raud, teras, energiatootmine) on olemas ka kergetööstus: puidutöötlemine, siiditööstus ja toiduainetetööstus.
Kolme Kuristiku tamm.
Jangtse jõele naaberprovintsis Hubeis rajatakse Punase nõo, naaberprovintsi Yunnani ning allavoolu paiknevate alade üleujutustega võitlemiseks Kolme Kuristiku tamm (hüdroelektrijaam), millest saab maailma suurim tamm. Osa hiinlasi tervitab seda projekti kui sammu alternatiivsete energiaalikate suunas. Teised on seda kritiseerinud, sest see toob kaasa inimeste massilise ümberasustamse, jätab vee alla arheoloogilised objektid ning teeb ökoloogilist kahju.
Raudtee.
Sichuan lülitati 1950ndatel Hiina raudteevõrku. Sellest ajast saadik on Chengdu Hiina lääneosa tähtsaim raudteesõlm. Sichuani riigi teiste osadega ühendavad raudteed lähevad põhja suunas Baoji kaudu Xi'ani, lääne suunas Chongqingi kaudu ja lõuna suunas Xichangi kaudu Kunmingi.
Aastal 1998 oli Sichuani raudteede kogupikkus 2693 km.
Autoteed.
Lääne suunas viib Kangdingi kaudu väljaehitatud maantee Tiibetisse.
Maanteedevõrk on alles väljaehitamisel. Aastal 1998 oli 550 km manteed Chongqingi, Chengdu, Mianyangi ja Xinjini vahel.
Lennundus.
Chengdus on Shuangliu rahvusvaheline lennujaam.
Ajalugu.
Provintsi territooriumilt ja selle naabrusest pärinevad kohalikud kultuurid, mis ulatuvad tagasi vähemalt 15. sajandisse eKr (Shangi dünastia lõppu).
9. sajandil eKr tekkisid kultuuri- ja halduskeskused Shu (蜀; praegu Chengdu) ja Ba (巴; praegu Chongqing), kus rajati kaks rivaalitsevat riiki.
Shu olemasolu avastati alles 1986. aastal väljakaevamistel väikeses Sanxingdui (三星堆 ("Sān Xīng Duī")) külas Guanghani maakonnas (廣漢 ("Guǎng Hàn")). Arvatavas Shu riigi linnas läbiviidud kaevamised andsid hindamatut arheoloogilist teavet.
Kuigi Qini riik hävitas Shu ja Ba tsivilisatsiooni, annekteerides need riigid 316 eKr, kiirendas Qini valitsus Sichuani edasijõudmist tehnika ja põllumajanduse alal, mis oli võrreldav Huang He jõe oru omaga. Dujiangyani irrigatsioonisüsteem, mis rajati 3. sajandil eKr Li Bingi (李冰 ("Lǐ Bīng")) juhtimisel, oli tolle aja moderniseerimise sümbol. See koosnes reast tammidest ning suunas Jangtse suure lisajõe Mini veed ümber põldudele ja leevendas üleujutusi. See ja mitmed muud rajatised suurendasid märgatavalt piirkonna viljasaaki. Piirkonnast sai Qini-aegse Hiina ühendamise peamine toidu- ja inimeste allikas.
Piirkonnas oli rikkalikult mitmesuguseid maake. Peale selle oli piirkond tähtis ka sellepärast, et see asetses kaubateel Huang He jõe orust edelasse välismaale, eriti Indiasse.
Sichuani alal oli ka suur sõjaline tähtsus. Et läbi Punase nõo voolab Ida-Hiinast ülalpool Jangtse jõgi, said laevastikud hõlpsasti allavoolu sõita. Sellepärast on piirkonnas ajaloo vältel olnud paljude auahnete sõjaväelaste baasid ning Hiina valitsuste pelgupaigad.
Iseseisvaid riike on rajatud vähe. Niipea kui mõne Hiina dünastia võim kokku varises, olid sichuanlased alati esimeste seas, kes kasutasid segadust ära oma kuningriigi rajamiseks. Nii oli see aastal 24, kui Gongsun Shu laskis end Punakulmude ülestõusude ajal kutsuda Shu kuningaks. Tema võim kestis 36. aastani, mil Guangwudi (光武帝) selle kukutas.
Kui Kollaste Turbanite ülestõusust algas Hani dünastia langus, rajas Zhang Lu (张鲁) Sichuanis ja Shaanxi lõunaosas taoistliku teokraatia (186–216), mis põhines tema vanaisa Zhang Daolingi (张道陵) õpetusel.
Kui Hani riik kokku varises, rajas Liu Bei (刘备/劉備) 221 Shu riigi ("Shu-Han"; 蜀汉), mis oli üks Kolmevalitsusele nime andnud kolmest riigist. Shu riik on Sichuanis rajatud riikidest kuulsaim.
Shu riigi vallutas esimesena Jini dünastia (265–420) Hiina ühendamise käigus.
Tangi dünastia ajal oli seal Tiibeti-vastase võitluse tallermaa.
Lõuna-Songi dünastia (1127–1279) rajas koordineeritud kaitse mongoli Yuani dünastia vastu Sichuanis ja Xiangyangis, mis osutus edukaks, kui Möngke-khaan Sichuanis loomulikku surma suri. Lõpuks murti kaitseliin läbi. Selleks kasutati esimest korda ajaloos tulirelvi (kuus aastat kestnud Xiangyangi lahingu (Xiangyangi piiramise) ajal).
1930. aastatel olid Sichuani põhjapoolsed osad juba Hiina Kommunistliku Partei kontrolli all. Aastal 1935 läbis Sichuani Suur looderetk. Üks julgemaid aktsioone oli Ludingi silla vallutamine tormijooksuga.
Aastal 1936 oli Sichuanis suur põud, mis tõi kaasa näljahäda.
Pärast Wuhani vallutamist Jaapani vägede poolt viis Hiina Vabariik Chiang Kai-sheki (Jiang Jieshi juhtimisel) oma pealinna üle Chongqingi. Rohke pilvisus ja udud ei võimaldanud jaapanlastel Sichuani ja Chongqingi täpselt pommitada.
Aastal 1949 pärast Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamist rajati Edelabüroo Sichuanis sündinud Deng Xiaopingi juhtimisel, et kindlustada Hiina KP võimu selles piirkonnas. Detsembril 1949 vallutasid kommunistid Chongqingi, mis oli Guomindangi viimane tugipunkt mandril.
Aastal 1975 sai Sichuani parteisekretäriks Zhao Ziyang, kes tegi esimesed turumajanduslikud reformid põllumajanduses.
Sichuani piirid on vimase 500 aasta jooksul jäänud suhteliselt muutumatuks. (Aastal 1955 liideti provintsiga siiski osa Xikangi provintsist.) Ent aastal 1997 moodustati Chongqingi linnast ja naaberlinnadest Fulingist ja Wanxian provintsitasandi linn Chongqing. Eesmärgiks oli forsseerida Hiina läänepiirkondade arengut ning koordineerida inimeste ümberasustamist Kolme Kuristiku tammi juurest.
Brechti näidend.
Sichuanis toimub nime poolest Bertolt Brechti näidendi "Hea inimene Sezuanist" tegevustik.


Ya Hanzhang.
Ya Hanzhang (sündis 1916) on tibetoloog.
Kahekümneaastaselt hakkas ta Gansu provintsi Labrangi kloostris õppima tiibeti keelt. Siis läks 8800 mungaga Drepungi kloostrisse Suure Elava Buddha Jamyangi sekretäriks. Seejärel oli tal mitmeid ametikohti Tiibetis.
Aastal 1958 pühendus ta tibetoloogiale. Ta töötas Hiina Sotsiaalteaduste Akadeemia Rahvusuuringute Instituudis.


Seksuaalvähemus.
Seksuaalvähemus on enamusest erineva seksuaalse orientatsiooniga või erinevate seksuaalsete omadustega inimeste grupp.
Mõiste "seksuaalvähemus" on suhteline ja kohati vaieldav. Erinevates kultuurides ja erinevatel ajastutel on mitmed seksuaalsed orientatsioonid olnud kord enamuses, kord vähemuses. Üldiselt räägitakse seksuaalvähemusest konkreetse kultuuri ja ajastu kontekstis.
Üldiselt kasutatakse seda mõistet ainult seadusega lubatud seksuaalsete eelistustega inimeste kohta. Tavaliselt kasutatakse seda mõistet homoseksuaalide (geide ja lesbide), biseksuaalide ning transvestiitide ja transseksuaalide (LGBT) kohta. Transvestiidid ja transseksuaalid pole selle mõiste kasutamisega enda kohta sageli nõus, sest nad ei pruugi olla enamusest erineva seksuaalse orientatsiooniga, vaid soolise identiteediga. Vahel hõlmab see mõiste ka fetišiste, parafiiliaid "Bondage & Disciplinei, "Domination & Submission"i ja Sado-Masohhismi (BDSM) harrastajaid. Mõnel juhul on seksuaalvähemustena käsitletud ka eripäraste seksuaalsete vajadustega muidu heteroseksuaalseid inimesi.
Seksuaalvähemus ja bioloogia.
Bioloogia vaatevinklist vaadatuna tuleb seksuaalvähemusi (aga ka mitte-vähemusi) tunnistada hälbeks juhul, kui nad ei täida ühte elusolendite põhieesmärki - paljunemist. Paljunemise eesmärgi ignoreerimisel on liik määratud järglaskonna puudumise tõttu hukule. Samas, kuni seksuaalvähemus jääb populatsioonis vähemuseks, ei kujuta ta liigi püsimisele ohtu. On teooriaid, mis väidavad, et näiteks homoseksuaalsus on üks evolutsioonilisi populatsiooni arvukuse isereguleerimise vahendeid.
Samas aga tuleks kindlasti rõhutada, et erinev seksuaalne orientatsioon ei tähenda, et inimene ei sooviks või ei suudaks paljuneda. Seega on põhimõtteliselt erinevuse aspekt vaid selles, et samasoolise paari suguühe ei ole viljakas - muus osas ei saa paljunemise aspekti "hälbelisena" mõista.
Seksuaalvähemus ja meditsiin.
Tänapäeval pole paljud seksuaalvähemuste hulka kuuluvad seksuaalsed omadused või seksuaalne orientatsioon meditsiinilisest seisukohast patoloogiline nähtus oma seksuaalsuse tõttu. Kui lugeda seksuaalvähemuste hulka ka sünnipäraselt anatoomilisest normist kõrvalekalduvate sugutunnustega indiviidid (näit. hermafrodism), on nende patoloogia just sellest, mitte nende seksuaalsetest eelistustest tingitud. Parafiiliaid loetakse teatud juhtudel psüühikahäirete hulka kuuluvaks, kuigi nii mõnigi (aga mitte kõigi) parafiilia võib olla ka normaalse seksuaalkäitumise variatsioon. Nii homo- kui heteroseksuaalsust peetakse meditsiiniliselt normaalseks, patoloogiline seisund on egodüstooniline seksuaalsättumus, mis tähendab, et inimene ise ei ole rahul oma seksuaalse orientatsiooniga.
Seksuaalvähemus ja ühiskond.
Ühiskonna suhtumine seksuaalvähemustesse on ajaloos olnud erinev. Nõukogude Liidus olid seksuaalvähemused põranda all, mitteheteroseksuaalne seksuaalsuhe oli seadusega keelatud ja karistatav. Viimasel ajal hakkab ka eesti ühiskonda jõudma seisukoht, et seksuaalvähemuse esindajad on samasugused inimesed nagu kõik teised ja nende eripärisid seksuaalelu vallas võib tolereerida.
Ühiskonnas levinud stereotüüpide kohaselt on seksuaalvähemused promiskuiteetsed, neil on rohkem partnereid kui heteroseksuaalsetel inimestel. Paljude uuringute kohaselt on see ka osaliselt tõsi, kuigi homoseksuaalsuse kohta on näidatud, et see peab rohkem paika ühiskondades, kus homoseksuaalsust ei tolereerita. Sobiva rollimudeli keelamise läbi võib ühiskond ise stigmatiseerida teatud gruppe.
Seksuaalvähemus ja poliitika.
Päris mitmed mõjukad poliitikategelased on tunnistanud end seksuaalvähemuse hulka kuuluvaks ja püüdnud oma autoriteediga kujundada suhtumist seksuaalvähemustesse. Välistatud pole ka sarnaselt reklaamitööstusele nn. häältepüüdmine, kuna mõningate arvamuste kohaselt on seksuaalvähemusi umbes 5% populatsioonist, mis on arvestatav kogus hääli valimiskampaanias.


Transseksuaal.
Transseksuaal on inimene, kelle sooidentiteet on erinev tema bioloogilisest soost.
Transseksuaal soovib jäädavalt muuta või ongi muutnud oma väliseid sootunnuseid ning tahab elada või elabki vastassoo rollis.


Ya Ding.
Ya Ding (hiina keeles 亚丁; sündis 1956) on prantsuskeelne hiina kirjanik ning prantsuse kirjanduse tõlkija hiina keelde.
Ta sündis vaeses (kuid vanas ja enne kommunistide võimuletulekut jõukas) perekonnas väga vaeses ja mahajäänud väikeses Põhja-Hiina linnas Hebei provintsis, kus ta elas 10-aastaseks saamiseni. Seejärel kolis ta koos vanematega maale.
Pärast õpinguid saadeti ta kultuurirevolutsiooni ajal maale ümber kasvama. Pärast kultuurirevolutsiooni lõppu asutas ta 1977 Pekingi ülikoolis prantsuse filoloogiat õppides esimese üliõpilaste ajakirja. Ülikooli lõpetas ta 1980.
Hiljem tegutses ta tõlkijana, tõlkides Bernardin de Saint-Pierre'i romaani "Paul ja Virginie", Victor Hugod, Charles Baudelaire'i ("Le Spleen de Paris"; tõlge on Hiinas uuesti välja antud), Albert Camus'd, Jean-Paul Sartre'it ("Sylvus", "L'age de Raison"), Gustave Flaubert'i ("Correspondances").
Ta kutsuti oktoobris 1985 rahvusvahelise tõlkijate konkursi laureaadina Prantsusmaale, kuhu ta 1986 elama jäi.
Ta osales koos François Reichenbachiga USA-s parima dokumentaalfilmi auhinna saanud filmi "La Chine, l'Année du Tigre" tegemises. Ka hiljem on ta olnud tegev mitmete Hiina ja Prantsuse filmide juures.
Prantsusmaal andis ta välja oma esimese ja kõige tuntuma romaani "Punane sorgo" (1987), mis oli väga menukas. Raamatut müüdi 500 000 eksemplari. Jacques Chirac kirjutas talle pärast raamatu lugemist: "Sukeldusin suure naudinguga sellesse haaravasse raamatusse, millel on lähiajaloo kogu tõde, olulisus ja kaal." Lugu räägib kultuurirevolutsioonist üheksa-aastase poisi Liangi pilgu läbi traditsioonilise usundi taustal. Poisi isa Li oli saadetud partei esindajana külasse prefektiks moderniseerimist ja kultuurirevolutsiooni tooma. Poiss on selle üle uhke ning unistab isa eeskujul kindraliks ja prefektiks saamisest. Liang saab sõbraks Tianiga, ainsa poisiga, kes ei näita üles vaenulikkust. Isa Li on sageli kodust ära, tegeldes parteikoosolekutel projektidega, kuidas viljasaaki põua käest päästa, kaeve ja suurte vihmade vastast irrigatsioonisüsteemi rajada, elektrit külasse tuua. Liangi ema Wang on kodus koos Liangi ning tema õe Lingiga. Isa Li osutub kompromiteerituks seotuse läbi vana kultuuriga ning ta viiakse avalikku kohta alandamiseks ja kohtumõistmiseks.
Aastal 1988 ilmus teine romaan "Seitsme kuningriigi pärijad". Lugu räägib Pekingi üliõpilaste keelatud inimõigusi ja demokraatiat pooldava demonstratsiooni juhist Liangist, kelle lapsepõlvest rääkis eelmine raamat. "Hiina on alati olnud suur poliitiline maa." "On vaid kaks tõelist võtit võiduks võimumängus. Kahju küll: paks näonahk, et mitte häbist punastada. Teiste sõnadega: võtta häbi kui au. Või teine, must süda: olla võimeline kurjuseks ja reetmisteks."
Aastal 1990 ilmus romaan "Vee ja tule mäng". Eelmise raamatu Liang põgeneb Pariisi. Ta leiab tuge traditsioonilisest hiina maailmavaatest. Tema astroloogiline märk näeb talle ette "tule saatuse". Perekonnanimi Li pühendab ta puule ja veele: veest sünnib puu, millest toitub tuli, kuid mis ka tapab tule. Pealiskaudses ja kiirustavas läänemaailmas, mis ahvatleb auahnuse, kire ja ihaga, kaotab ta oma juured ja armub kolmesse naisesse (Barbara, Diane, Caroline). Tänu oma vanale õpetajale, kelle ta Pariisist eest leiab, taipab ta, et oma juurte taasleidmiseks peab ta liituma oma uue maaga. Naised, keda ta armastab, on vesi. Nad on talle nii ohuks kui ka päästeks.
Romaanis "Väikese taeva ring" (1995) leiab noormees müstilise initsiatsiooniteekonna käigus oma juured. Jutustaja, Hiina pagulane Pariisis, on oma identiteedi kaotanud. Üks tema sõber, keda ta pole ammu näinud, valmistub minema Hiinasse, et matta maha oma mõni aasta tagasi surnud ema tuhk. Seal selgub, et kõigil tema omastel läheb halvasti, sest tema ema pole korralikult maha maetud. Siis teatab jutustaja, et ta on läinud tädi või ema matustele, kuid tempel, kus tädi tuhk tallel oli, on süttinud ning alles on jäänud vaid kolm identifitseerimata tuhaurni. Püüdes tuhka identifitseerida, satub ta Emei mäel tao munkade seltskonda, õpib "qigong"i ja siseneb väikese taeva ringi, praktiseerides esivanemate riitusi. "Maailma tundmine ei peitu nende mõistete hulgas ega kvaliteedis, mis meil maailma kohta on, vaid selles kui sügavalt ja peenelt me teda kogeme." Jutustaja leiab tänu taoismile oma lapsepõlve ja oma juured.
Raamat "Tütarlaps Tong" (1996) on müsteeriume täis lugu, milles naine maksab maagia abil kätte. Kuskil Hiina kolkas on Fé-Lai-She külake. Küla nimi tähendab 'langevarjuga maandunud kalju', sest ta asub mägedes väga ligipääsmatus kohas. Ühel hommikul avastatakse seal külatarga alasti kuivetunud surnukeha. Aastaid tagasi oli kaugel Tongi orus elanud elanud tütarlaps Zé-Lain, keda kombe kohaselt ehtis kinaveri ja gekode segust punane neitsilikkuse märk. See kadus, kui tütarlaps kaotas neitsilikkuse (mis oli kuidagi seotud gekoga). Mõne päeva pärast, veepeo ajal, pidi ta saama 16-aastaseks, mis tähendas täisiga. Ühel ööl ilmus tütarlapse tuppa nähtamatu olevus, kes lausus sõimusõnu nagu palvet. Tütarlapse jõud kadus ning ta andus tundmatule, arvates, et sureb. Hommikul pidas ta juhtunut algul unenäoks, ent avastas siis, et neitsilikkuse märk on kadunud. Tütarlaps varjas märgi kadumist, ent avastas mõne päeva pärast, et tema keha vananeb kiiresti. Tütarlapse isa tegi enesetapu. Zé-Lain alustas pikka initsiatsiooniteekonda, et välja uurida, mis on juhtunud, ning kätte maksta.
Ya Dingil on 1990 asutatud ettevõte "Société Y.D.Communication". Ta tegeleb muuhulgas Hiina ja Prantsusmaa vahelise kultuurivahetusega ning Prantsusmaa kultuuri, kunsti ja elu tutvustavate saadete tootmisega Hiina televisioonile.
Ta on produtseerinud ja eetrisse andnud 156 saadet nimega "Paris Sensations" Shanghai televisioonis ja veel kümmekonnas kanalis.
Ta on 2005. aastaks otsustanud produtseerida 226 igapäevasest 20-minutilisest saatest koosneva seeria ning müünud selle 281 Hiina telekanalile. Nende vaatajaskond oleks 500...800 miljonit inimest.
Ta produtseerib ka keskkonnateemalist saatesarja "Roheline teekond ümber maailma" (环球绿色行).
Kirjandusteadus.
Ya Dingi loomingut on uurinud Muriel Détrie. Tema teoseid on retsenseerinud teiste seas Jack Yeager.
Poliitika.
Ya Ding kommenteeris Tiananmeni väljaku veriseid sündmusi nii: "Vanamees sureb, laps sünnib."


Transvestiit.
Transvestiit on inimene, kes tahab aeg-ajalt riietuda vastassugupoolele tüüpilistesse riietesse ja võtta omaks mõningaid osi vastassugupoole soorollist.
Transvestiit võib oma seksuaalsete eelistuste poolest olla nii homo-, bi- kui heteroseksuaalne.


Ladyboy.
"Ladyboy" ehk "katoey" (tai keeles กะเทย) on transseksuaal: sünnipäraselt meessoost inimene, kes on teinud endale naise välimuse, kannab naisteriideid ning käitub naisena. Kirurgiliselt või hormoonide abil on "ladyboy"l ümber kujundatud rinnad jm kehaosad, mõnikord ka suguelundid.
Mõiste "ladyboy" on rohkem kasutusel Aasia maades; mujal võivad olla kasutusel nimetused "ladyman" ja "shemale".
"Ladyboy"d on seksuaalselt orienteeritud meestele.
Mitmetes Aasia maades, eriti Tais, moodustavad "ladyboy"d osa kultuurist. Nad esinevad meelelahutuses, teenivad prostituutidena, modellidena või tegutsevad mistahes tööl või erialal.


Aberdeen (täpsustus).
Aberdeen on väike linn Austraalias Uus-Lõuna-Walesis.
Hiinas Hongkongis on piirkond nimega Aberdeen.
Lõuna-Aafrika Vabariigis on Aberdeen.
"Aberdeen" on 2000. aasta film.
Aberdeen on USA ansambel.


Aberdeen (film).
"Aberdeen" on 2000. aasta film.
Režissöör oli Hans Petter Moland.
Peaosi mängisid Stellan Skarsgård ja Lena Headey.


Ateism.
Ateism võib tähendada usku jumala(te) mitte-eksisteerimisse või teismi eitamist. Samuti võib ta tähendada usu puudumist jumalasse või jumalatesse – n-ö mitteusku.
Paljud ateistid on oma sõnul skeptilised jumaluste eksisteerimise suhtes vastavate empiiriliste tõendite puudumise tõttu. Teised eitavad jumalusi filosoofilistel, sotsiaalsetel või ajaloolistel kaalutlustel. Ühest filosoofilist tõekspidamist ateismis pole, kuid mitmed ateistid väidavad end järgivat sekulaarseid väärtushinnanguid, näiteks humanismi ja naturalismi.
Vahel nimetatakse ateistlikeks ka religioone, milles puudub usk jumalasse kui reaalsesse isikusse, näiteks budism ja jainism.
Ateismi terminit kasutati algselt halvustava epiteedina inimeste või uskude kohta, mis ei ühildunud üldkehtiva religiooniga. Vabamõtlemise, teadusliku skeptitsismi ja religioonikriitika levikuga omandas termin spetsiifilisema tähenduse, mistõttu seda hakati üha enam kasutama oma usuliste veendumuste või nende puudumise kirjeldamiseks.
Etümoloogia.
Antiik-Kreekas tähendas omadussõna Atheos "„jumalata“". Sõna hakkas ilmutama konkreetsemat tähendust (aktiivsemat jumalata olemist) 5. sajandil eKr, omandades definitsioonid "„jumalat eitama, ebajumalik“" eelneva tähenduse ("asebes") "“jumalakartmatu“" asemel. Tänapäevasemad tõlked klassikalistest tekstidest omistavad sõnale atheos tähenduse "„ateistlik“" ja abstraktse nimisõnana ("atheotes") "„ateism“". Cicero tõi kreekakeelse sõna ladina keelde kujul "atheos". Termin leidis sagedast kasutust kristlaste ja hellenistide vahelistel debattidel, kus mõlemad osapooled kasutasid sõna halvustavas tähenduses üksteise kohta.
Ingliskeelne sõna "atheism"(ateism) tulenes prantsuskeelsest sõnast "atheisme" umbes 1587. aastal. Termin "atheist"(ateist) tähenduses "„see, kes eitab või kahtleb Jumala olemasolus“" mainiti esmakordselt 1571. aastal. Seostavad sõnad ilmusid hiljem: "deist" (deist) 1621; "theist" (teist) 1662; "theism" (teism) 1678; ja "deism" (deism) 1682. aastal. Deism ja teism vahetasid ateismi mõjul tähendusi 1700. aastate paiku; algselt kasutati deismi tänapäevase teismi sünonüümina, hiljem hakati nende sõnadega tähistama eraldiseisvaid filosoofilisi doktriine.
Endine katoliku nunn ja oma paljudes töödes religioone võrdlev Briti autor Karen Armstrong (sündinud 14. november 1944) kirjutab: „16. ja 17. sajandil kasutati sõna ateist eksklusiivses kõnepruugis vaidlustes...nimetus "ateist" oli solvang. Keegi poleks eales unistanudki enda kutsumisest ateistiks.“ Ateismi kasutati esmakordselt enda vaadete iseloomustamiseks 18. sajandi Euroopas enda eristamisest usust monoteistlikku Abrahami jumalasse. Seoses globaliseerumisega 20. sajandil hakkas termin tähendama kõigi religioonide jumalate eitamist, kuid läänemaailmas peetakse ateismi enamasti lihtsalt "Jumala mitteuskumiseks". Hiljuti on teatavates filosoofilistes ringkondades pinnale kerkinud arvamus, mille järgi peaks ateismi ümber defineerima. Selle asemel, et seda võtta kui eraldiseisvat usku, peaks see esindama eelkõige "usu puudumist jumala(te)sse"; taoline definitsioon on saanud ateistlikes ringkondades väga populaarseks, kuid selle igapäevane kasutus on olnud tagasihoidlik.
Definitsioonid.
Autoritel puudub üksmeel, kuidas kõige paremini ateismi defineerida ja klassifitseerida – milliste üleloomulike olendite kohta see käib; kas seda peaks võtma kui omalaadset uskumust või igasuguse usu puudumist; kas see vajab usu teadliku tagasilükkamist. On loodud hulganisti erinevaid kategooriaid, mille alla ateismi erinevaid vorme liigitada.
Ulatus.
Kuna puuduvad ühesed definitsioonid erinevates religioonides ja usundites esinevate mõistete jumal ja looja kohta, siis on ka ateismi defineerimisel esile kerkinud probleeme mitmetähenduslikkuse ja vastuolulisuse osas. Kontekstis, kus teismi defineeritakse kui usku ühte isikustatud jumalasse, liigitatakse ateistide hulka ka need, kes kummardavad teistsuguseid jumalaid, sealhulgas deistid ja isegi polüteistid; vastuoluliselt süüdistasid iidsed roomlased kristlasi ateismis, kuna viimased ei kummardanud nende paganlikke jumalaid. 20. sajandil on aga taoline idee langenud ebasoosingusse, kuna teismi võetakse nüüd kui usku ükskõik mis liiki jumalusse.
Enim kõrvutatakse ateismi agnostitsismiga, võttes ateismi kui vaadet, et jumalat ei eksisteeri. Kahte positsiooni saab aga tõsiseltvõetavalt võrrelda nende ateistidega, kes ei väida end teadvat jumala mitte-eksisteerimist ja mõned mitte-teistid identifitseerivad end kui agnostilisi ateiste. Agnostitsismi määramise üle ateismi hulka on laialdaselt vaieldud, kuna seda saab ka vaadelda kui iseseisvat filosoofilist seisukohta – seevastu osad süüdistavad, et see oleks valetamine ateistlikus maailmavaates.
Ateist võib end vastandada nii jumala kui mistahes spirituaalse, üleloomuliku või transtsendentse nähtuse olemasolule, eitades nii ka näiteks hinduismis ja budismis leiduvaid uskumusi.
Kaudne vs. otsene.
Ateismi defineerimine varieerub ka eeldustel, et inimene peab enne enda liigitamist ateistide hulka ka olema arvesse võtnud jumaljumala ideed kui sellist. Ateismi on võrreldud ka igat tüüpi mitte-teismiga, lisades ateistide hulka ka need, kes ei usu vähemalt ühe jumala olemasollu. Taoline küllaltki laialdane definitsioon kaasab ateistide hulka ka vastsündinud ja muud inimesed, kelleni teistlikud ideede ei ole jõudnud. 1772. aastal ütles Baron d'Holbach (1723–1789): „Kõik lapsed sünnivad ateistidena – neil ei ole aimugi jumalast.“ Sarnaselt pakkus George H. Smith, et „Inimene, kes ei ole tutvunud teismiga, on ateist, kuna ta ei usu jumalat. Taoline liigitus hõlmab ka last, kes on juba võimeline jumala mõistest aru saama, kuid pole sellega veel tutvunud. Fakt, et taoline laps ei usu jumalat, kvalifitseerib ta ateistide hulka.“ Smith hakkas tähistama usu puudumist ilma selle teadliku eitamiseta terminiga "kaudne ateism" ja usu teadlikku tagasilükkamist terminiga "otsene ateism".
Lääne ühiskonnas on arusaam lastest kui sündinud ateistidest suhteliselt uudne. Enne 18. sajandit oli jumala olemasolu niivõrd enesestmõistetav, et tõelise ateismi olemasolu seati kahtluse alla. Oli levinud teistlik innatism – arusaam, et kõik inimesed usuvad sünnist peale jumalat, seetõttu arvati, et ateistid on lihtsalt eituses kinni. Tänapäevalgi on olemas arvamus, mille kohaselt ateistid hakkavad jumalat uskuma kriisiolukordades ja tunnistavad jumalat oma surivoodil. Sellise arvamuse pooldajad väidavad, et religiooni üks antropoloogilisi eeliseid on, et see aitab inimestel paremini rasketes olukordades toime tulla – n-ö "rebaseurgudes ateiste ei leidu" ("There are no atheists in foxholes"). Selle arvamuse vastu võitlejad aga toovad välja näiteid vastupidistest olukordadest – parafraseerides eelmiseid näidetega "ateistid rebaseurgudes".
Tugev vs. nõrk.
Mõned filosoofid, näiteks Antony Flew, Michael Martin ja William L. Rowe, vastandavad tugeva (positiivse) ateismi nõrga (negatiivse) ateismiga. Tugev ateism eitab üheselt, et jumal eksisteerib. Nõrk ateism aga kaasab kõik teised mitte-teismi ideed. Sellise liigitamise järgi jagunevad kõik, kes ei ole teistid, kahte liiki – tugevad ja nõrgad ateistid. Oskussõnad nõrk ja tugev on küllaltki uudsed, sarnase tähendusega vanemaid termineid negatiivne ja positiivne ateism on kasutatud filosoofilises kirjanduses ja katolikes apologeetikais. Selle liigituse kohaselt kvalifitseeruvad enamus agnostikuid nõrkade ateistide hulka.
Kui Martin kaasab agnostikud nõrkade ateistide hulka, siis enamus agnostikuid eraldavad end ateismist, kuna nad ei näe seda rohkem õigustatuna, kui teismi – mõistes hukka mõlemad osapooled. Kuna nende arvates pole võimalik teadmist jumala olemasolust või mitte-olemasolust tõestada ega ümber lükata, siis vajab ateism ise teatavat irratsionaalset usku. Tavapärane ateismi vastuväide sellisele süüdistusele on, et igasugune tõestamata religioosne nähtus väärib samapalju skeptitsismi kui iga teine tõestamata nähtus ning jumala mitte-olemasolu ja olemasolu tõestamatus ei ole argumentidena samaväärsed. Šoti filosoof J.J.C. Smart arutleb: „Mõnikord võib tõeline ateist end kirglikult kirjeldada kui agnostikut irratsionaalselt genereeritud filosoofilise skeptitsismi tõttu, mis takistaks meil öelda, et me ei tea midagi absoluutset, kui võib-olla välja arvata matemaatilised tõed ja formaalne loogika.“ Mõned populaar-ateistlikud kirjanikud, näiteks Richard Dawkins, eelistavad teiste, agnostikuid ja ateiste üksteisest eristada vastavalt tõenäosusele, mida nad omistavad väitele "„Jumal on olemas.“"
Termini "„Positiivne ateism“" teisi kasutusi.
Nagu eelnevalt mainitud, on filosoofilises kirjanduses kasutatud termineid positiivne ja negatiivne ateism sarnaselt terminitele tugev ja nõrk. Oma raamatus „Positiivne ateism“ („Positive atheism“, 1972) tutvustas India ateist Gora (sünninimega Goparaju Ramachandra Rao, 1902–1975) fraasi positiivne ateism uuemat laadi kasutust. Olles üles kasvanud hierarhilises süsteemis, mis põhines suuresti religioonile, püüdles Gora ilmaliku India poole ja rajas positiivse ehk "positiivseid" väärtusi edendava ateismi põhisuunad. Tema õpetusega käis kaasas õiglusepüüdlus, austus inimeste usklikkuse põhjuste vastu ateismi jutlustamise asemel ja väidete tõesuse seadmine ülemaks vaidluse "võitmise" püüdest.
Alused.
Umbes 1495. aastal kujutatud inkvisitsiooni avalik hukkamine, mis väidetavalt sisaldas endas elusalt põletamist ja piinamisi.
Laialdasemalt liigitatakse ateismi põhimõtted praktilisteks ning teoreetilisteks. Erinevalt filosoofilisest ateismist, mis vajab konkreetseid filosoofilisi argumente, ei vaja praktiline ateism spetsiifilisi tõdesid ning võib muuhulgas tuleneda ükskõiksusest või teadmatusest jumala idee kohta.
Praktiline ateism.
Praktilises või pragmaatilises ateismis elavad indiviidid nagu jumalat poleks olemas ja seletavad loodusfenomene laskumata jumalikesse seletustesse, Jumala olemasolu otseselt ei eitata, aga käsitletakse kui ebavajalikku või kasutut ilmingut; jumal ei oma elus rolli ega mõjuta igapäevast elu. Üks teadusliku kogukonna kalduvustega praktilise ateismi vorme on metoodiline naturalism – „filosoofilise naturalismi omaksvõtt teaduslikus meetodis, seda ise täielikult aktsepteerides või mitte.“
Teoreetiline ateism.
Teoreetiline, või mõtisklev, ateism otseselt püstitab arutluskäike jumala olemasolu vastu, vastandudes tavalistele teistlikele argumentidele, nagu näiteks intelligentne disain ja Pascali kihlvedu. Teoreetilised põhjused jumala olemasolu eitamiseks hõlmavaid psühholoogilisi, sotsioloogilisi, metafüüsilisi ja epistemoloogilisi arutlusi.
Epistemoloogilised väited.
Epistemoloogiline ateism väidab, et inimestel ei ole võimalik jumalat tunnetada, ega tema olemasolu valideerida. Epistemoloogilise ateismi aluseks on agnostitsism, mis võtab erinevaid vorme. Immanentses filosoofias on jumalus väljaarvatamatu maailmast, sealhulgas inimese mõistusest ja iga inimese teadvus on teemale lukustunud. Selle agnostitsismi liigi kohaselt hoiab taoline perspektiivi piiratus ära igasuguse objektiivse teadmise jumala olemasolu kohta, kuna see võib tuleneda eelkõige usust. Kant'i ratsionaal-agnostitsism ja Valgustus aktsepteerib vaid teadmist, mis järeldub inimlikust ratsionaalsusest; selline ateism ütleb, et jumalad ei ole põhimõtteliselt tajutavad ja seeläbi ei saa neid olemas olla. Hume'i ideedele baseeruv skeptitsism ütleb, et ei ole võimalik olla kindel mitte milleski, mistõttu keegi ei saa eales teada, ega väita, jumala olemasolu.
Teist laadi ateistlikud argumentatsioonid, mis võivad kvalifitseeruda epistemoloogiliste hulka, muuhulgas loogiline positivism ja agnostitsism kinnitavad terminite "Jumal" ja väidete "jumal on kõikvõimas" mõttetust ja arusaadamatust. Teoloogiline eba-kognitivism ütleb, et väide 'Jumal eksisteerib' ei väljenda väidet, vaid on iseenesest absurdne ja kognitiivselt mõttetu. Taoliste ideede puhul vaieldakse, kas need kuuluvad ateismi või agnostitsismi valdkonda. Filosoofid A. J. Ayer (1910–1989) ja Theodore M. Drange (1934–...) ei tunnista kumbagi kategooriat, öeldes, et mõlemad pooled aktsepteerivad mõtet "„Jumal eksisteerib“", kui väidet; selleasemel paigutavad nad eba-kognitivismi eraldiseisvasse kategooriasse.
Metafüüsilised väited.
Metafüüsiline ateism baseerub metafüüsilisel monismil – vaade, mille kohaselt reaalsus on homogeene ja jagamatu. Absoluutsed metafüüsilised ateistid pooldavad teatavat füüsilisust, mistõttu nad eitavad otseselt igasuguste mittemateriaalsete olendite olemasolu. Suhtelised metafüüsilised ateistid säilitavad kaudse eituse jumala kontseptsioonide suhtes, mis on ühildamatud nende individuaalse filosoofia ja omaduste vahel, mida tavaliselt jumalustele omistatakse – üleloomulikus, isiklik suhe või ühtsus inimestega. Suhtelise metafüüsilise ateismi hulka kuuluvad panteism, panenteism ja deism.
Epicurus (341–270 eKr) oli esimene, kes tõstatas nn. Kurjuse probleemi. David Hume (1711–1776) oma töös „Loomulikku religiooni puudutavad dialoogid“ (Dialogues concerning natural religion, 1779) viitas Epicuruse probleemile, luues rea küsimusi, mis illustreerib Kurjuse probleemi: „On Jumal tahtlik kurjust tõrjuma, kuid mitte võimeline? Siis on ta võimetu. On ta võimeline, aga mitte tahtlik? Siis on ta pahatahtlik. On ta nii võimeline, kui ka tahtlik? Kust tuleb siis kurjus? Pole ta ei võimeline, ega tahtlik? Miks teda siis kutsuda Jumalaks.“
Psühholoogilised, sotsioloogilised ja majanduslikud väited.
Filosoofid, nagu Ludwig Andreas Feuerbach (1804–1872) ja Sigmund Freud (1856–1939), väitsid, et Jumal ja muud religioossed usud on inimeste leiutis, loodud täitma nende erinevaid psühholoogilisi tahtmisi ja vajadusi. Sarnane on ka paljude budistide arvamus. Karl Marx (1818–1883) ja Friedrich Engels (1820–1895), mõjutatuna Feuerbach'i töödest, ütlevad, et religioon ja Jumal on ühiskondlikud funktsioonid, mida kasutatakse võimul olevate isikute poolt survestamaks töölisklassi. Mihhail Bakunin'i (1814–1876) sõnul „Jumala idee ajendab loobuma arukusest ja õiglusest; see on kõige lõplikum inimvabaduse eitus ja lõpeb tingimata inimkonna orjastamisega, nii teoorias kui ka praktikas.“ ta pööras ringi Voltaire'i kuulsa aforismi: „Kui jumalat poleks, tuleks ta leiutada,“ kirjutades selle asemel: „Kui jumal eksisteeriks, tuleks ta ilmtingimata kaotada.“
Loogilised ja tõenduslikud väited.
Loogiline ateism väidab, et paljud erinevad jumala kontseptsioonid, nagu näiteks kristlik personaalne jumal, on kirjeldatud loogiliselt vasturääkivate omadustega. Sellised ateistid esitavad deduktiivseid argumente jumala olemasolu kohta, mis kinnitavad ebakõlasid teatud omaduste vahel, nagu näiteks täiuslikus ja muutumatus, isikupärasus(isikuline jumal) ja mittematerialistlik olend, täiuslikus, looja olend, täielik headus, üleloomulikus, õiglus ja halastus.
Ateistid arvavad, et maailma, nagu seda nemad kogevad ei saa lepitada teoloogide poolt kirjeldatud jumalaga. Nad ütlevad, et kõiketeadev, kõikhea ja kõikvõimas Jumal ei ole vastav maailmale, kus esineb kurjus, ebaõiglus ja kannatused. Sama argument on esitatud Siddharta Gautama'le, budismi asutajale. Ateistid toovad välja sekkuva ja looja jumala eksisteerimisele viitavate tõendite puudumise ja teaduslikult üldtunnustatud tõendeid loodusseaduslikult tekkinud ja kulgenud universumi ja selles toimivate süsteemide kohta, nagu näiteks evolutsioon, Suur Pauk, Newtoni mehhaanika ja termodünaamika seadused.
Antropotsentrilised väited.
Aksioloogiline, või konstruktiivne, ateism hülgab jumala olemasolu humaansuse, kui "kõrgema absoluudi" kasuks. Taoline ateismi vorm esitab humaansust kui absoluutset eetika ja moraalsete väärtuste allikat ning soovitab inimestel moraalseid probleeme lahendada ilma Jumalata. Marx, Nietzsche, Freud ja Satre kasutasid taolist väljendust, andmaks edasi sõnumeid vabastamisest, täielikust arengust ja aheldamata õnnest.
Kõige tavalisem krititsism ateismi vastu on olnud vastupidine – õiglase Jumala eitamine viib inimeste moraalse relativismini, jättes nad moraalse ja eetilise aluspõhjata või muudab elu mõttetuks ning meeleheitlikuks. Paljud ateistid on sellele vastu vaielnud väites, et jumal ei ole eetika ja moraali autoriks, vaid inimeste endi positiivsete omaduste ja soovide peegelduseks. Jean Meslier järeldas: „Kas Jumal eksisteerib või mitte [...] inimese moraalne aluspõhi jääb alati samaks, tulenedes tema enda loomusest.“
Ajalugu.
Kuigi termin pärineb 16. sajandi Prantsusmaalt, on dokumenteeritud ideid, mida tänapäeval tuntaks kui ateismi, leitud nii klassikalisest antiigist kui ka Veedade perioodist.
Varajane India religioon.
Teised India filosoofid, keda tavaliselt võetakse, kui ateistlikke, on Samkhya ja Purva Mimamsa. Isikupärase jumaluse eitamist Indias on näha ka jainismis ja budismis.
Klassikaline antiik.
a> (1787). Maal kujutab hetke, millal Socrates valmistub võtma mürgikarikat.
Läänelik ateism pärineb Socratese-eelsest Kreeka filosoofiast, kuid see ei ilmunud, kui eraldiseisev maailmavaade, enne hilist Valgustust. 5. sajandil eKr elanud Kreeka filosoof Diagoras't teatakse kui "esimest ateisti", kes tugevalt kritiseeris religiooni ja müstitsismi. Critias pidas religiooni inimlikuks leiutiseks, mis kasutatuna hirmutamiseks sunnib inimesi moraali. Atomistid, nagu Democritus, üritasid maailma puhtalt materialistlikult seletada, kasutamata midagi spirituaalset või müstilist. Teiste Socratese-eelsete filosoofide, kellel oli ateistlike kalduvusi, kuulusid Prodicus ja Protagoras. 3. sajandil e.Kr filosoofid Theodorus ja Lamsacus'e Strato ei uskunud samuti jumalate olemasollu.
Socratest ("ca" 471–399 eKr) süüdistati jumalakartmatuses, kuna ta julgustas inimesi küsitlema jumalate olemust. Kuigi ta vaidles oma süüdistustele vastu, öeldes, et ta ei saa olla täielik ateist, kuna ta usub hingi, mõisteti ta surma.
Euhemerus ("ca" 330–260 eKr) ütles, et jumalad on kõigest jumalikustatud mineviku valitsejad, vallutajad ja asutajad ning kultused ja religioonid on jätk kadunud kuningriikidest ja varasematest poliitilistest struktuuridest. Kuigi Euhemerus ei olnud täielik ateist süüdistati teda "ateismi" levitamises üle asustatud maa ning jumalate kadunuks tembeldamises'.
Atomistlik materialist Epicurus ("ca" 341–270 eKr) vaidlustas paljusid religioosseid doktriine, sealhulgas hauataguse elu ja isikutaolise jumaluse eksisteerimist. Ta pidas hinge täielikult materiaalseks ning surelikuks. Epikurism ei välistanud jumalate olemasolu, kuid ta arvas, et kui need oleks olemas, siis ei huvituks viimased inimkonnast.
Rooma poeet Lucretius ("ca" 99–55 eKr) nõustus, et kui jumalad eksisteeriks, siis ei hooliks nad inimkonnast ning nad oleksid võimetud mõjutama loomulikku maailma. Samal põhjusel arvas ta ei inimesed ei tohiks karta üleloomulikust. Oma teoses De rerum natura (Asjade iseloom) seletas ta lahti oma epikuursed vaated kosmosele, aatomitele, hingele, moraalile ja religioonile – samuti oli ta Epicuruse filosoofia populariseerija Roomas.
Rooma filosoof Sextus Empiricus ("ca" 160–210 pKr) tegi ettepaneku jätta otsuse tegemata peaaegu igasuguse usu kohta (skeptitsismi vorm, nimega pyrronism). Miski pole loomupäraselt halb ning meelerahu on saavutatav hukkamõistmisest loobumisega. Tema suure mahuga säilinud tööd on jätnud jäädava jälje hilisematele filosoofidele.
Ateismi tähendus muutus läbi klassikalise antiigi. Varajast kristlust nimetati ateismiks, kuna kristlased keeldusid uskumast tollastesse paganlikesse jumalustesse. Rooma impeeriumi aegadel hukati kristlasi nende usu puudumise tõttu Rooma jumalatesse. Kui Theodosius I ajal kristlus sai Rooma ametlikuks usuks, tehti ketserlus karistatavaks.
Varajane keskaeg kuni renessanss.
Ateistlike vaadete omaksvõtt Euroopas varajasel keskajal ja keskajal oli küllaltki haruldane (vt. Keskaegne Inkvisitsioon); huvi metafüüsika, religiooni ja teoloogia vastu oli inimeste hulgas valdaval kohal. Ometi oli ka liikumisi, mis tegelesid heterodoksete kontseptsioonidega kristliku Jumala kohta, sealhulgas peavoolust erinevate vaadetega loodusele ning Jumala kõikvõimsuse ja – teadlikkusele. Indiviidid ja grupid, nagu Johannes Eriugena, David Dinantist, Bena Amalric ja Vaba Vaimu Brethen säilitasid kristliku vaatenurga. Nicolas Cusa pooldas teatavat vormi fideismi, mida ta ise kutsus 'docta ignorantia' (õpitud ignorantsus), väites, et Jumal on väljaspool inimlikku liigitamist ning meie teadmised Jumalast piirduvad oletustega. William Ockham inspireerituna anti-metafüüsilistest kalduvustest koos oma nominaalse piiranguga inimmõistusele seoses üksikute objektidega, arvas et jumala olemust on võimatu inimintellekti poolt intuitiivselt või ratsionaalselt hoomata. Ockhami järgijad, nagu John Mirecourt ja Nicholas Autrecourt, edendasid ta vaateid. Tulemuseks olev usu ja mõistuspärasuse eraldumine mõjutas hilisemaid teolooge nagu John Wycliffe, Jan Hus ja Martin Luther.
Renessanss laiendas suurel määral ja skeptilise maailmakäsitluse ulatust. Inimesed, nagu Leonardo da Vinci, otsisid eksperimenteerimises võimalusi maailma ja jumala seletamiseks ja vastandusid religioossete autoriteetide argumentidele. Teiste religiooni ja Kiriku kriitikute hulka kuulusid Niccolo Machiavelli, Bonaventure des Periers ja Francois Rabelais.
Varajane modernismi periood.
Renessanssi ja reformatsiooni ajastud olid tunnistajaks religioosse tulisuse taasärkamisele, kuna vohasid uued religioossed ordud, kogukonnad ja usule pühendumised katolikus maailmas. Ilmus ühe enam askeetlikke protestantlikke sekte, nagu näiteks kalvinistid. See ajastu täis rivaalitsemist religioonis, edendas spekulatsioone teoloogia ja filosoofia vallas, millest suurt osa kasutati hiljem religiooni skeptilise maailmavaate edasiarendamiseks.
Kristluse kriitika muutus 17. – 18. sajandil üha sagedamaks, seda eriti Inglismaal ja Prantsusmaal, kus tolleaegsete allikate sõnul näis religioon vaevlevat ebaterves olekus. Mõned protestantlikud mõtlejad, nagu Thomas Hobbes, võtsid omaks materialistliku filosoofia ja skeptitsismi seletamaks üleloomulikena näivaid ilminguid. 17. sajandil hilisemal poolel muutus deism üldtunnustatud vaateks intellektuaalide hulgas, nagu John Toland, ja praktiliselt kõik 18. sajandi filosoofid tunnistasid omaks mingit sorti deistliku maailmavaate. Hoolimata nende kristluse naeruvääristamisest, näitasid paljud deistid üles põlgust ateismi vastu. Esimene tõeline ateist, kes hülgas deismi idee ja otseselt eitas jumala(te) olemasolu oli Prantsuse preester Jean Meslier (1664–1729), kelle mahukas "testament" ateismist, leiti alles peale tema surma. Meslier pidas religiooni "õhulossiks" ja teoloogiat "ignorantsus looduslike põhjuste osas, mis on taandatud süsteemini", ta kahtles kristliku moraali õigsuses ja arvas, et religioon tervikuna on valitseva eliidi fabrikatsioon. Temale järgnes teisigi avalikult ateistlike mõtlejaid, nagu näiteks Baron d'Holbach, kes ilmutas ennast ateistina 18. sajandi lõpupoole – ajal, mil Jumala eitamine oli vähem ohtlik seisukoht. David Hume oli kõige süstemaatilisem Valgustuse esindaja, kes arendas skeptilist epistemoloogiat, põhjendades seda empirismiga, õõnestades teoloogia metafüüsilisi aluseid.
Ludwig Feuerbach (1804–1872) kelle mõtlemise lähtepunkt oli Goethe lause: „Kellel on teadus, see ei vaja religiooni,“ õpetuse järgi ei loonud Jumal inimest oma näo järgi, vaid inimesed lõid Jumala oma soovide ja ootuste järgi – usk on inimkonna lapseuni, see tuleb asendada inimlikkuse, teaduse ja tsivilisatsiooniga. Feuerbach arvas, et kui inimesed lakkaksid uskumast Jumalasse, hakkaksid nad lõpuks ometi uskuma endasse ning eemaldaksid ühiskonnast selle tõelise kurjuse, mille peegelpildiks on jumalausk. Tema peateos „Kristluse olemus“ („Das Wesen des Christentums“, 1841) mõjutas märgatavalt filosoofe nagu Engels, Marx, David Strauss ja Nietzsche.
Prantsuse revolutsioon tõi ateismi peidust välja ning paiskas selle avalikku sfääri. Püüded kehtestada Vaimulikkonna Administratiivreformi 1790. aastal viisid vägivallani vaimulike vastu ning paljud neist kihutati maalt välja. Kaootilis-poliitilised sündmused revolutsioonilises Pariisis lubasid 1793. aastal lõpuks radikaalsetel jakobiinidel haarata võimu ja rakendada nende Terrorit.
Usupoliitikas üritasid jakobiinid algselt rakendada ateismi, kuid Robespierre – Prantsuse revolutsiooni üks tuntumaid juhte – leidis, et see ei ole kõige õigem tee ning rajas kõrgema olendi kultuse. See oli veider segu ratsionaalsest maailmatunnetusest, kristlusest ja antiikaegsetest sümpoosionitest, mis enamikele inimestest tundus suhteliselt naeruväärne. Paralleelselt sellega eksisteeris ka Mõistuse kultus, kus kummardati mõistuse, tarkuse ja teiste analoogsete nähtuste ja omaduste personifikatsioone, Notre Dame'i kirik kuulutati Mõistuse templiks. Taoline religiooni tagakiusamine lõppes Termidoorlaste vastuhakuga, kuid mõned selle perioodi ilmalikkustavad meetmed jäid Prantsuse poliitika püsivateks osadeks.
Napoleoni ajastu isoleeris ilmaliku mõju Prantsuse ühiskonnas ja viis revolutsiooni edasi Põhja-Itaaliasse, lootuses luua uut kergesti vormitavat riiki. 19. sajandil pühendasid paljud ateistid ja muud anti-religioossed mõtlejad oma jõupingutused poliitilisele ja sotsiaalsele revolutsioonile, aidates kaasa Risorgimento liikumisele Itaalias ja rahvusvahelise sotsialismi kasvule. 19. sajandi viimasel poolel tõusis ateism tänu ratsionaalsetest vabamõtlejatest filosoofide mõjule olulisele kohale ühiskonnas. Selle ajastu prominentsed Saksa filosoofid eitasid jumaluste olemasolu ning kritiseerisid religiooni, nende hulgas Ludwig Feuerbach, Arthur Schopenhauer, Karl Marx ja Friedrich Nietzsche.
Karl Marx (1818–1883) väitis, et: „Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks,“ vastandudes Hegelile, kelle meelest oli Jumal see, kes meid kapitalismi juhtis. Marxi kuulus väljend on: „Religioon on oopium rahvale.“ Nietzsche ütles tollase religiooni seisundi kohta: „Jumal on surnud. Jumal jääb surnuks. Me tapsime ta.“ Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide Kodusõja veteran, poliitik ja oraator Robert G. Ingersoll ütles: „Religioon ei reformi eales inimkonda, sest religioon on orjus.“
Hiline modernismi periood.
Hilisem modernismi perioodsajandil arenes ateism, eriti selle praktiline külg, paljudes erinevates ühiskonna aspektides. Ateistlik mõtteviis leidis tunnustust paljudes teistes, laiemates filosoofiates, nagu eksistentsialismis, objektivismis, sekulaarses humanismis, nihilismis, loogilises positivismis, marksismis, feminismis ja üleüldistes teaduslikes ja ratsionaalsetes liikumistes.
Loogiline positivism ja teaduslik stsientism sillutasid teed neopositivismile, analüütilisele filosoofiale, strukturalismile ja naturalismile. Neopositivism ja analüütiline filosoofia loobusid klassikalisest ratsionalismist ja metafüüsikast range empirismi ja epistemoloogilise nominalismi kasuks. Selle toetaja Bertrand Russel (1872–1970) nimetas end filosoofiliseks agnostikuks ja praktiliseks ateistiks. Ta kirjutas, et suhtub kristlikku Jumalasse nagu vana kreeka jumalatesse: ta on veendunud, et neid ei ole olemas, kuid ei suuda seda reaalselt tõestada. Oma positsiooni väljendas ta kirjutistes "Am I an Atheist or an Agnostic?" ("Kas ma olen ateist või agnostik?") ja "Why I am not a Christian?" ("Miks ma ei ole kristlane?"). Ludwig Wittgenstein (1889–1951) üritas oma varastes töödes eraldada üksteisest metafüüsilise ja üleloomulikust kirjeldava keele. A. J. Ayer (1910–1989) ütles, et religioossed väited on juba põhimõtteliselt tõendamatud ning seeläbi pole mõtet nende teemal arutleda. Seetõttu otsustas ta truuks jääda empiirilistele teadustele. Levi-Strauss arvas, et religioosne keel ja selle tähendus peitub inimese alateadvuses, seega pole selles midagi üleloomulikku. J. N. Findlay ja J. J. C. Smart väitsid, et Jumala olemasolu ei ole loogiliselt vajalik. Naturalistlikud ja materialistlikud monistid, nagu näiteks John Dewey, pidasid loodust ja selles kehtivaid seadusi kõige aluseks, seeläbi eirates jumaluse olemasolu ja surematust.
20. sajand oli tunnistajaks poliitilise ateismi edasisele arengule, mida tõukas tagant Marxi ja Engelsi tööde levik ja avalik tõlgendamine. Peale 1917. aasta Vene revolutsiooni suurenes mõneks aastaks vabadus vähemuslike religioonide osas, kuid lõppes järsult Stalini võimuletulekuga 1922. aastal, kui viimane kehtestas isikukultuse ning repressiooni poliitika. Nõukogude Liit ja muud kommunistlikud riigid edendasid ja propageerisid ateismi ning vastandusid religioonile, seda tihti vägivallaga. Muud juhid, nagu näiteks E. V. Ramasamy (Periyar), kes oli üks India juhte – võitles hinduismi ja brahmanismi vastu, süüdistades neid inimeste diskrimineerimises kastisüsteemi ja religiooni kaudu.
1966. aastal küsis ajakiri Time: „Kas Jumal on surnud?“ viidates väitele, et hinnanguliselt elab pool inimkonnast mitte-religioosse võimu all ning veel miljonitel inimestel Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas puudub teadmine kristlikust Jumalast. Järgneval aastal teatas Albaania valitsus mõjutatuna kommunistlikust režiimist igasuguste religioossete institutsioonide sulgemisest, kuulutades Albaania maailma esimeseks ametlikult ateistlikuks riigiks. Taolised sündmused lõid negatiivseid seoseid ateismi kohta,seda eriti USA piirkondades, kus antikommunism oli päevakorras, sealjuures hoolimata faktist, et üldtunnustatud prominentsed ateistid olid anti-kommunistlike vaadetega.
Alates Berliini müüri langemisest vähenes aktiivsete ateistlike režiimide arv. 2006. aastal väitis Timothy Shaw, et Jumala-põhised liikumised kogevad üha kasvavat enesekindlust ja mõjukust olles vastamisi ilmalike ideoloogiatega. Gregory S. Paul ja Phil Zuckermann peavad seda aga müüdiks ja arvavad, et tegelikult on situatsioon palju keerulisem ning nüansirikkam.
Demograafia.
a>. aastal küsimusele, kas nad "usuvad, et jumal on olemas?" jaatavalt.
Raske on kindlaks määrata ateistide täpset hulka maailmas. Erinevad religiooniteemalised küsitlused võivad ateismi defineerida erinevalt või tõmmata erinevaid piire ateismi, mitte-religioossete uskumuste, mitte-teistlike religioonide või spirituaalsete uskumuste vahele. Lisaks eelmainitule, võivad erinevad inimesed hoiduda enda ateistiks nimetamisest, kartes diskrimineerimist, sotsiaalset halvakspanu või hukkamõistu. Britannica entsüklopeedias avaldatud uuring aastast 2005 väidab, et 11,9% maailma populatsioonist on mitte-religioosne ja 2,3 % ateistlik. See, aga ei sisalda endas neid, kes järgivad ateistlike religioone, nagu näiteks osad budistid. Briti ajalehes Financial Times avaldatud küsitlus (november – detsember, 2006) kaasas endas USA ja viie Euroopa riigi elanikkonda. Uurimuses selgus, et ameeriklased on altimad uskuma jumalat (73%) või mõnda muud sorti kõrgemat võimu, kui eurooplased. Euroopa täiskasvanute hulgas näitas kõrgemat usumäära Itaalia (62%) ja väiksemat Prantsusmaa (27%). Prantsusmaal tunnistas 32% uurimuses osalejatest end ateistiks ja 32% agnostikuks. Ametlik Euroopa Liidu uurimus näitab sarnaseid tulemusi: 18% Euroopa Liidu elanikkonnast ei usu jumalat, 27% usub mingit sorti "võimu või elujõudu" ja 52% usub spetsiifilist jumalat. Proportsionaalselt 65% usklikest leidub nende seas, kes lahkusid koolist 15 aastaselt, samuti näitab uurimus, et need, kes peavad end pärinevat karmi üleskasvatusega perekonnast, soostuvad enam jumalat uskuma, kui need, kes peavad oma kasvatust vabameelseks.
Teadusajakirjas Nature 1998. aastal avaldatud uurimus märkis ära, et Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia (U.S. National Academy of Science) liikmete hulgas on usk jumalasse või hauatagusesse ellu väga madal – ainult 7% uskus isikulist Jumalat võrreldes USA keskmisega, mis on 85%.
2009. aasta alguses uuringuagentuuri Gallupi poolt läbiviidud küsitluses 143 riigi hulgas selgus, et kõige ilmalikuma ellusuhtumisega riik maailmas on Eesti. Küsimusele "„Kas religioon mängib teie igapäeva elus olulist rolli?“" vastas Eestis positiivselt vaid 14% küsitluses osalenutest. Eestile järgnes Rootsi (17%), Taani (18%), Norra (20%) Tšehhi ja Aserbaidžaan (21%), Hong Kong (22%), Jaapan ja Prantsusmaa (25%) ja Mongoolia ja Valgevene (27%). Euroopa riikidest olid kõige religioossemad Itaalia, Portugal, Poola, Rumeenia ja Kreeka. Kõige religioossem aga Egiptus (100%), millele järgnesid Sri Lanka ja Indoneesia (99%). USA asetses nimekirjas keskel (65%).
USA Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) poolt 1997. aastal avaldatud andmed USA vanglate populatsiooni kohta on näidanud, et võrdluses USA populatsiooni keskmisega, leidub vanglates oluliselt vähem ateiste, kui mõne religiooni esindajaid.
Ateism, religioon ja moraal.
Kuigi inimesi, kes nimetavad enda ateistiks, peetakse enamasti ebareligioosseteks, eksisteerib suuremate religioonide hulgas sekte, mis eitavad looja-jumala eksistentsi. Viimastel aastatel on teatud religioossed usulahud hakanud koguma endasse hulgaliselt avameelselt ateistlike järgijaid, nagu näiteks ateistlik või humanistlik judaism ja Kristlikud ateistid.
Kuna isegi rangeim positiivne ateism ei dikteeri endas keeldu ühelegi uskumusele (v.a. jumaluse eksisteerimine), siis võib ateistlik maailmapilt endas sisaldada kuipalju tahes erinevaid spirituaalseid uskumusi. Samal põhjusel varieeruvad ateistlikud eetilised tõekspidamised universaalsest humanismist (moraalkoodeks kehtib kõigile pidevalt), kuni moraalse nihilismini, mis ütleb, et igasugune moraal on tähtsusetu.
Kuigi on filosoofiline aabitsatõde, kapseldatud Plato Euthyphro dilemmas, et jumalate roll hea ja halva äratundmises on kas mittevajalik või meelevaldne, on olnud püsival kohal poliitilistes vaidlustes seisukoht, et moraalsus peab tulenema Jumalast ja see ei saa eksiteerida ilma kõiketeadva loojata. Moraalseid ettekirjutisi nagu "„Tapmine on vale“" nähakse kui taevalikku seadust, mis vajab kehtimiseks jumalikku seadustetegijat ja kohtunikku. Seevastu vaidlevad paljud ateistid selle paikapidavuses, öeldes et tegu on väära analoogiaga maiste seaduste vahel ja moraalsus ei sõltu seadusetegijast samal viisil nagu muul juhul.
Briti evolutsiooni-bioloogia professor, Oxfordi Ülikooli teadusdoktor, võitlev ateist ja teaduse populariseerija Richard Dawkins (1941–...) väidab oma best-sellerist raamatus „The God delusion“ („Jumala illusioon“, 2006), et moraalile leidub evolutsiooniline seletus. Ta esitab küsimuse "„Kas sa mõrvaksid, vägistaksid ja varastaks, kui teaksid, et Jumalat ei eksisteeri?“" ja eeldab, et väga vähesed inimesed vastaksid sellele jaatavalt – seeläbi järeldades, et religioon ei ole vajalik moraalseks käitumiseks. Ta väidab, et moraalne konsensus mõjutas religioosseid juhte neid kasutama oma pühades tekstides; moraal ei pärine Piiblis kujutatud Jumal-autoriteedilt, vaid me ise valikuliselt samastame tollast moraali juba olemasolevaga.
Filosoofid Susan Neiman (1955–...) ja Julian Baggini (1968–...) väidavad teiste hulgas, et eetiline käitumine jumaliku mandaadi põhjal ei ole tõeline eetika, vaid pime alluvus. Baggini ütleb, et ateism on ülem baas eetikale, kuna moraalsed alused religioossetes käskudes tulenevad kohustustest endist, kuid ateism võib pidada näiteks käsku "„Sa pead varastama!“" ebamoraalseks sõltumata religioonist, seetõttu on ateism paindlikum moraali tõeliste väärtuste kindlakstegemisel. Kaasaegne Briti poliitiline filosoof Martin Cohen on ajalooliselt tõlgendanud Piiblis esinevaid hukkamõiste piinamise ja orjuse kasuks, kui näiteid tõsiasjast, et religioosne hukkamõist järgneb poliitilistele ja sotsiaalsetele tavadele, mitte aga vastupidi. Samasugust kalduvust on ta ka omistanud väidetavalt kiretule ja objektiivsele filosoofiale. Cohen laiendab eelmainitud argumenti detailsemalt poliitilises filosoofias Platost Maoni tuues välja Koraani, mida ta näeb kui keskaegsete moraalinormide säilitamist läbi muudatuste ilmalikus ühiskonnas.
Ateistid, nagu Sam Harris (1967–...) arvavad, et Lääne religioonide toetumine jumalikule autoriteedile viib iseenesest autoritarismini ja dogmatismini. Religioosne fundamentalism ja väline religioon (kui religiooni aktsepteeritakse teenimaks teisi, rohkem tähtsamaid huve) on leitud olevat korrelatsioonis autoritarismi, dogmatismi ja eelarvamustega. See argument kombineerituna ajalooliste sündmustega, mis väidetakse ilmekalt demonstreerivat religiooni ohte, nagu ristisõjad, inkvisitsioon ja nõiajahid, kasutatakse tihti mitte-religioossete ateistide poolt õigustamaks oma maailmapilti ilma jumala(te) ja religiooni(de)ta.


Göta kanal.
Göta kanal ehitati aastatel 1810 - 1832 Baltzar von Plateni (1766 - 1829) juhtimisel. Kanalil on pikkust ca 190 km ja ta ühendab Rootsi suurimaid järvi Vänernit ja Vätternit Läänemerega.
Kanal on praegugi laevatatav, veeteel on 58 lüüsi, autoteedel on ülestõstetavad sillad.


Aberdeen (Lõuna-Dakota).
Aberdeen on linn USA-s Lõuna-Dakota kirdeosas Browni maakonnas umbes 200 km Pierre'ist kirdes.
Rahvastik.
94,61% elanikest on valgenahalised, 3,17% indiaanlased, 0,54% Aasia päritolu ja 0,37% afroameeriklased.
Fischeri viisikud.
14. detsembril 1963 sündis Mary Ann Fischeril neli tütart ja üks poeg, kes olid USA esimesed ellujäänud viisikud.
Majandus.
Aberdeen on hulgikaubanduskeskus, Lõuna-Dakota põhjaosa rahandus- ja kaubanduskeskus. Seal on toiduainete töötlemise ja masinaehitusettevõtteid.
Aastal 1908 oli Aberdeenis viis panka ja hulk hulgiladusid.
Raudtee.
Aastal 1911 teenindasid Aberdeeni Chicago, Milwaukee ja Saint Pauli raudtee, Suur Põhjaraudtee, Minneapolise ja St. Louisi raudtee ning Chicago ja looderaudtee.
Haridus ja kultuur.
Linnas on osariiklik ülikool "Northern State University" (asutatud 1901).
Tähtsamad hooned on kohtuhoone ja valitsushooned.
Ajalugu.
Aberdeen tekkis koos raudteede tulekuga. Ta asutati 1880 ning sai linnaks 1883.
Aberdeeni asus elama raamatu "Võlur Oz" autor L. Frank Baum. Ta rajas kohaliku lehe "The Aberdeen Saturday Pioneer", kuid oli sunnitud selle hiljem sulgema.


Paljunemine.
Paljunemine on laiemas mõttes ökosüsteemis olevate ühetaoliste biosüsteemide või selle üksikosade (organellide, rakkude, liikide jt) kvantitiivne suurenemine. Paljunemise mehhanismideks võivad olla jagunemine, sigimine, multiplikatsioon jt viisid.
Kitsams mõttes on paljunemine adekvaatne sigimisega, ehk täpsemal käsitlusel sigimine laiemas mõttes. Paljunemist kitsamas mõttes nimetatakse ka autoreproduktsiooniks, mis on uute organismide tekkimise protsess.
Paljunemine on eluslooduse põhiline omadus; iga üksikorganism on paljunemise tulemus.
Paljunemine kitsamas mõttes.
Paljunemine võib toimuda seksuaalselt või aseksuaalselt. Aseksuaalsel paljunemisel võib üksikorganism paljuneda ilma teise sama liigi organismita. Aseksuaalselt paljunevad näiteks paljud ainuraksed pooldumise teel. Seksuaalne paljunemine eeldab enamasti kahte organismi, kes on tüüpiliselt teine teisest soost.


Yading.
Yading [j'a-ting] on looduskaitseala Hiinas Sichuani provintsis.
Piirkond on tuntud kolme mäetipu poolest, mida väidetavalt 8. sajandil õnnistas Padmasambhava ning nimetas kolme bodhisattva järgi.


II Rzeczpospolita.
II Rzeczpospolita on Poola Vabariigi Esimese maailmasõja ning Teise maailmasõja vahelise ajastu ("interbellum") mitteametlik nimetus.
Ajalugu.
Esimene maailmasõda, Oktoobrirevolutsiooni, Keskriikide sõjaline kokkuvarisemine ja revolutsioon Saksamaal andsid võimaluse Poola iseseisvumiseks novembris 1918.
Juba 1915. aastal moodustas Józef Piłsudski Saksa keisririigile allunud Poola osas, mille keskuseks oli Kraków Poola Kõrgema rahvusliku nõukogu, mille eesmärgiks oli riiklik sõltumatus Venemaa Keisiririigist. Pärast saksa vägede poolset ajaloolise Poola territooriumi vallutamist Venemaalt tunnistati Saksamaa poolt 5. novembril 1916 Poola Kuningriiki ning seal moodustati Riiginõukogu, kuid kuna lubatud muudatused oli ainult formaalsed siis sakslastele ebasoovitav rahvusliku liikumise juht Piłsudski vangistati ning viibis kuni Novembrirevolutsioonini Saksamaal Magdeburgi linnas vangis. Oktoobris 1918 moodustas Saksamaa Poolas Regentnõukogu, millesse kutsuti ka vabastatud Pilsudski. Samal ajal soodustasid ka Prantsuse võimud oma poliitlistel eesmärkidel tekkiva Poola riigi võimuorganeid ning Pariisis moodustati Poola rahvuskomitee, mille juhiks oli Roman Dmovsk, hiljem Ignacy Jan Paderewski). 6. novembril 1918 moodustasid ka poola sotsialistid Ljublinis valitsuse, mis tegutses kuni jaanuarini 1919.
Pärast Saksa vägede taandumist Poola territooriumilt kuuulutas Regentinõukogu 3. november 1918 Poola iseseisvaks, peale mida andis üle võimu Józef Klemens Piłsudskile ja lõpetas tegevuse.
Pärast iseseisvuse saavutamist jätkas Poola oma territooriumi laiendamist sõjalisel teel Lõuna-Galiitsias, kus oli moodustatud oktoobris 1918 sotsialistlik vasakpolne Lääne-Ukraina Rahvavabariik, piirkonna hõivasid Poola väed 1918. aasta novembrikuus. Detsembris hõivasid Poola väed ka Poznani piirkonna.
1918. aastal viidi Poolas läbi valimised ning 1919. jaanuaris võeti vastu Poola Põhiseadus, mis kuulutas Poola riigi iseseisvaks ja sõltumatuks 1772 aasta Rzeczpospolita piirides. Poola presidendiks sai Piłsudski.
Nõukogude-Poola sõda.
Lõppes Mihhail Tuhhatševski poolt juhitud nõukogude vägede lüüasaamisega Józef Klemens Piłsudski poolt juhendatud Poola vägede poolt ning Nõukogude-Poola vahelise rahu sõlmimisega Riias 1921. aastal.


Seksuaalsus.
Seksuaalsus on paljunemisfunktsiooni derivaat.
Looduses tähendab seksuaalsus eelkõige organismide paljunemisvõimet sugulisel teel.
Inimühiskonnas hõlmab seksuaalsus ka inimeste käitumist, eelistusi, vajadusi, moraali, kultuuri jpm.


Seksapiil.
Seksapiil (inglise väljendist "sex appeal"), tavakeeles ka "seksapiilsus", "seksikus", on seksuaalne atraktiivsus, veetlus, meeldivus, ihaldusväärsus.
Seksapiil on eelkõige seotud seksuaalse huviga. Seksapiilne isik võib oma seksapiilsuse tõttu olla vastuvõetav või ihaldatav partnerina seksuaalvahekorraks või seksuaalsuhteks. Et seksuaalsus on paljunemisvõime derivaat, siis on paljud seksapiilsuse aspektid tõlgendatavad bioloogiliselt valmisolekuna või huvina elutervete järglaste saamiseks.
Seksapiil suurendab paremate partnerite leidmise ja valiku võimalusi ning koos sellega tõstab isiku emotsionaalset toonust, suurendab enesekindlust, soodustab suhtlemist jne. Seksapiili esiletõstmisele aitavad kaasa kosmeetika, moetööstus, meelelahutustööstus jpm majandusharud.
Seksapiil hõlmab visuaalseid, psühholoogilisi ja sotsiaalseid, interaktiivseid, keemilisi jm aspekte.
Keemilised aspektid.
Individuaalselt võivad paljud seksapiilsuse aspektid suuresti erineda. Mitmesugused parafiiliad esindavad tavapärasest erinevaid seksapiilsuse aspekte.


Seksuaalne orientatsioon.
Seksuaalne orientatsioon ehk seksuaalne suundumus on püsiv seksuaalne eelistus. Seksuaalne orientatsioon kujuneb välja enamasti puberteedieas ja muutub elu jooksul vähe. Erinevate uuringute kohaselt võib seksuaalne orientatsioon olla kas kaasa sündinud või elu jooksul kujunenud.


Seksuaalne eelistus.
Seksuaalne eelistus on inimese jaoks mingil ajal eelistatavam, huvipakkuvam või enam rahuldust pakkuv seksuaalse suhtlemise viis.
Seksuaalsed eelistused võivad olla lühiajalised või püsivad. Püsiva seksuaalse eelistuse puhul on tegemist seksuaalse orientatsiooniga.


Jean Racine.
Jean Racine [ža(n) ra'sinn] (22. detsember 1639 Valois La Ferté-Milon – 21. aprill 1699 Pariis) oli prantsuse näitekirjanik, üks suurimaid prantsuse klassitsistliku tragöödia meistreid.
Racine pärines kodanlikust notariperekonnast. Ta jäi varajases nooruses orvuks ning kasvas Pariisi lähedal asuvas Port-Royali kloostris, kus omandas jansenistlikud usulised vaated. Ta õppis 1653–55 Beauvais' ja 1658 d'Harcourt'i kolledžis.
Racine kirjutas mitu näidendit klassikaliste müütide ainetel. Kirjaniku näidendites on tegevustik minimaalne ja tegelased analüüsivad oma kirgi kaunis luulekeeles.
Ta sai tuntuks tragöödiaga "Andromache" (1667), milles käsitles inimese võitlust oma kirgedega ning hukkumist. Tragöödias "Phaidra" ("Phèdre et Hippolyte") (1677) rõhutab autor kangelanna õilsust ja muudab jutustust.
Oma ainsas komöödias "Protsessijad" ("Les Plaideurs") (1668) kujutas ta Aristophanese eeskujule tuginedes kohtuskäimise kirge.
Racine arvas, et inimesed ei satu traagilistesse olukordadesse mitte juhuse tõttu, vaid traagika ongi neile loomuomane.


Plautus.
Titus Maccius Plautus (umbes 244 eKr Sarsina (Umbria maakond Itaalias) - 184 eKr Rooma) oli Vana-Rooma komöödiakirjanik. Plautuse kohta puuduvad peaaegu igasugused eluloolised andmed. Ta kasutas oma komöödiate algmaterjalina põhiliselt Vana-Kreeka uuema komöödia (Menandros, Philemon, Diphilos) tüpoloogiat ja tegevustikke. Plautuse komöödiad on mõjutanud paljusid hilisemaid komöödiakirjanikke (William Shakespeare, Ludvig Holberg, Gotthold Ephraim Lessing, Carlo Goldoni, Aleksandr Ostrovski).


Vincent Vittoz.
thumb
Vincent Vittoz (sündinud 17. juulil 1975) on prantsuse murdmaasuusataja, maailmameister.
Maailma karika etappide võidud.
Vincent Vittoz on seni võitnud kaheksa maailmakarika etappi.


Axel Teichmann.
Axel Teichmann (sündinud 14. juulil 1979) on Saksamaa murdmaasuusataja.
Ta käis keskkoolis algul Bad Lobensteinis ja siis Oberhofis. Keskkooli lõpetas ta 1998. Sellest ajast peale kuulub ta Bundeswehri ridadesse ja on elukutseline sportlane. Lisaks spordile õpib ta Hageni ülikoolis, mis on Saksamaa ainus riiklik kaugõppeülikool, elektriinseneriks.
Teichmanni esimesed suurvõistlused olid juunioride 1997. aasta maailmameistrivõistlused Kanadas Canmore'is, kus ta 12. veebruaril saavutas 10 km klassikas 6. koha ja 16. veebruaril 30 km vabastiilis 9. koha.
Nii hästi ei läinud järgmise aasta juunioride MM-il Šveitsis Pontresinas, kus ta saavutas 21. jaanuaril 10 km vabastiilis 10. koha ja 25. jaanuaril 30 km klassikas 16. koha.
Järgmisel talvel osales Teichmann oma elu esimesel maailma karika etapil. 27. detsembril 1998 tuli ta Garmisch-Partenkirchenis 1 km vabastiilisprindis 25. kohale. Sel aastal toimus juunioride MM Austrias Saalfeldenis ning Teichmann tuli 3. veebruaril 10 km klassikas juunioride maailmameistriks, aga 7. veebruaril jäi 30 km vabastiilis 17. kohale. 14. veebruaril tuli ta Austrias Seefeldis MK-etapil 10 km vabastiilis samuti 17. kohale. Ta arvati Saksamaa koondisse Ramsaus toimunud 1999. aasta MM-iks, kus ta 22. veebruaril saavutas 10 km klassikas 34. koha. Sellest ajast kuulus Teichmann Saksamaa koondisse ja sõitis kaasa enamiku MK-etappe.
28. veebruaril 2000 tuli Teichmann esimest korda MK-etapil esikümnesse. Ta saavutas Stokholmis sprindietapil, mida läbiti 22–24 sekundiga, 8. koha nii kvalifikatsioonis kui finaalis (Norra sai viisikvõidu).
16. detsembril 2000 saavutas ta Itaalias Brussonis 20 km suusavahetusega sõidus 5. koha MK-etapil. Sel aastal toimusid maailmameistrivõistlused Soomes Lahtis. 15. veebruaril tuli ta 15 km klassikas 14. kohale ja ülejärgmisel päeval 10+10 km suusavahetusega sõidus samuti 14. kohale.
2002. aastal ei saavutanud Teichmann MK-sarjas väljapaistvaid tulemusi. Kõige paremini läks tal 27. jaanuaril Abtenaus Austria meistrivõistlustel 10+10 km suusavahetusega sõidus, kus osales 5 sakslast, kes võtsidki viisikvõidu (vahe 5. ja 6. koha vahel oli üle minuti, 1. ja 2. koha vahel 6,5 sekundit). Teichmann oli Rene Sommerfeldti järel teine. Teichmann pääses Saksamaa olümpiakoondisesse. 9. veebruaril tuli ta USA-s Salt Lake Citys 2002. aasta taliolümpiamängudel 30 km ühisstardist sõidus 19. kohale, 12. veebruaril 15 km klassikas 14. kohale ja 14. veebruaril 10+10 km suusavahetusega sõidus 38. kohale.
24. novembril 2002 osales Teichmann Rootsis Kirunas esimest korda Saksamaa teatemeeskonnas ja tuli MK-etapil 4×10 km sõidus Itaalia I ja Norra järel kolmandaks. Ta sõitis viimast vahetust ja läks rajale koos liidritega, aga lõpuspurdis kaotas neile mõne sekundiga. See oli tema elus esimene esikolmikukoht MK-etapil. 30. novembril suutis ta sama ka individuaalselt, tulles Soomes Kuusamos 15 km klassikas kolmandaks Vassili Rotševi ja Lukaš Baueri järel. 21. detsembril võitis ta Ramsaus oma elu esimese MK-etapi 10+10 km suusavahetusega sõidus, edestades 0,9 sekundiga Anders Södergreni Rootsist. Järgnesid maailmameistrivõistlused Itaalias Val di Fiemmes, kus Teichmann tuli 21. veebruaril 15 km klassikas maailmameistriks, edestades 6,9 sekundiga Jaak Maed. Ülejärgmisel päeval saavutas ta 10+10 km suusavahetusega sõidus 5. koha. 25. veebruaril toimus teatesõit, kus Teichmann võitis viimase vahetuse, aga kaotas ikkagi 0,2 sekundiga Norra ankrumehele Thomas Alsgaardile. Sealjuures rajale pääsesid nad alles kolmanda-neljandana.
2005. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused toimusid tema kodumaal Oberstdorfis. 17. veebruaril tuli Teichmann 15 km vabatehnikas 7. kohale, 20. veebruaril 15+15 km suusavahetusega sõidus 30. kohale. 24. veebruaril toimus teatesõit, kus Teichmann võitis taas viimase vahetuse. Ta tõstis Saksamaa neljandalt kohalt teiseks, möödudes Itaaliast ja Venemaast, aga Norra jäi ikka 18 sekundi kaugusele. Järgmisel päeval toimus 6×1,2 km paarissprint, kus Teichmann saavutas koos Jens Filbrichiga teise koha Norra paari järel ja Tšehhimaa paari ees.
Suure osa järgmisest hooajast oli ta haige. Seetõttu jäid tal vahele ka 2006. aasta taliolümpiamängud. 2006. aasta juunis läbis ta vigastuse tõttu jalaoperatsiooni, mis jättis ta mõneks ajaks ratastooli, aga kuna tema ratastool oli rullsuuskadel, siis sai ta ikkagi treenida. Kuid Saksamaa koondise valikukriteeriumide tõttu (olümpiamedal või koht esikümnes MK-etapil) langes ta järgmiseks aastaks välja Saksamaa A-koondisest. Ta sai võistelda endistviisi, kuid ta ei saanud riigilt nii palju raha ja ta ei saanud ka treenida koos A-koondisega.
2007. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused toimusid Jaapanis Sapporos. 23. veebruaril toimus vabatehnikas paarissprint, kus Teichmann jäi koos Tobias Angereriga Itaalia, Venemaa ja Tšehhimaa paari järel neljandaks, kaotades kuldmedali 0,8 ja pronksmedali 0,1 sekundiga. Järgmisel päeval tuli ta 30 km suusavahetusega sõidus Angereri ees maailmameistriks, nende vahe oli kõigest 0,5 sekundit. 28. veebruaril peeti 15 km vabastiilis, kus Teichmann jäi 4. kohale (vahe pronksi võitnud Angereriga oli 22,4 sekundit). 2. märtsil toimus teatesõit, kus Teichmann sõitis viimast vahetust ning lõpetas neljandana Norra, Venemaa ja Rootsi järel.
2009. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused toimusid Liberecis. 20. veebruaril toimunud 15 km klassikas jäi Teichmann 38. kohale ja kaks päeva hiljem 15+15 km suusavahetusega sõidus 30. kohale. 25. veebruaril toimus 1,6 km rajal paarissprint, kus Teichmann ja Angerer saavutasid Norra paari järel (vahe 0,5 s) ja Soome paari ees (sama aeg) hõbemedali. Kaks päeva hiljem toimus 4×10 km teatesõit, kus Teichmann laskis viimases vahetuses mööda Norra ankrumehe Petter Northugi ja lõpetas tema järel teisena.
2010. aasta taliolümpiamängud toimusid Kanadas Vancouveris. Esimese stardi tegi Teichmann 15. veebruaril 15 km vabastiilis ja jäi 44. kohale. 22. veebruaril peeti vabatehnikas paarissprint, kus Saksamaa saavutas Norra järel ja Venemaa ees hõbemedali. Teichmanni paariline oli Tim Tscharnke. 24. veebruaril toimunud 4×10 km teatesõidus sõitis Teichmann teist vahetust, saavutas oma vahetuses 7. koha ja jäi koos meeskonnaga 6. kohale. 28. veebruaril toimus klassikalises stiilis 50 km distants ühisstardist, kus Teichmann võitis hõbemedali 1,3-sekundilise kaotusega Northugile.
2011. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused toimusid Oslos ja Teichmann osales seal kahel distantsil. 1. märtsil tuli ta 15 km vabastiilis 13. kohale. 4. märtsil toimus 4×10 km teatesõit, kus Teichmann sõitis teist vahetust. Ta saavutas oma vahetuses 5. koha ning meeskonnaga Norra ja Rootsi järel pronksmedali.
27px Olümpiamängudel.
2002 Salt Lake Citys
2010 Vancouveris
Maailmameistrivõistlustel.
2007 Sapporos
2009 Liberecis
Maailma karika etapivõidud.
Axel Teichmann on 24. veebruari 2010 seisuga võitnud kaheksa maailma karika etappi.


Tobias Angerer.
Tobias Angerer (sündinud 12. aprillil 1977 Traunsteinis) on Saksamaa murdmaasuusataja.
Maailma karika etappide võidud.
Tobias Angerer on startinud MK-etappidel 180 korral (seisuga 25. märts 2012). Poodiumile on ta jõudnud 27 korral, millest 11 korda on ta olnud kõige kõrgemal astmel.
Välislingid.
Angerer, Tobias
Angerer, Tobias


Martti Soosaar.
Martti Soosaar (sündinud 11. juunil 1933) on eesti ajakirjanik.
Soosaar lõpetas Tartu ülikooli ajakirjanduse alal ja kirjutas diplomitöö Gorist.
Ta töötas ajalehe Noorte Hääl kultuuriosakonna toimetajana.
Ta tegi Eesti Raadios saatesarja "Õhtujutud", mis koosnes intervjuudest kunstnikega.
Martti Soosaar on teinud kaastööd ajalehele Kymen Sanomat.
Sport.
Nooruses tegeles ta ujumisega Friedel Raudsepa juhendamisel ning kuulus nii ujumises kui ka veepallis Eesti koondisesse.
Isiklikku.
Martti Soosaare isa oli fotograaf Hans Soosaar. Martti vend on Peet Soosaar.


Anders Aukland.
Anders Aukland (sündis 12. septembril 1972 Tønsbergis) on Norra murdmaasuusataja.
2002. aasta olümpimängudel Salt Lake Citys võitis Aukland kuldmedali 4x10 km teatesõidus. Aasta hiljem 2003. aasta maailmameistrivõistlustel Val di Fiemmes tuli ta ka 4x10 km teatesõidus maailmameistriks ja sai 30 km ühisstardiga sõidus klassikastiilis hõbemedali.
Aukland võitis 2004. aastal Vasaloppeti suusamaratoni teise norralasena ajaloos. 2005. aasta MM-il Oberstdorfis sai ta 50 km ühisstardiga sõidus klassikastiilis 0,7 sekundilise kaotusega Frode Estilile järel hõbemedali. Auklandile kaotas omakorda 0.7 sekundit Odd-Bjørn Hjelmeset.
Maailmakarikavõistlustel.
Anders Aukland on seni osalenud (seisuga 2. märts 2008) kokku 84 maailmakarikavõistluste etapil ja jõudnud poodiumile 13 korda, millest 6 korda kõige kõrgemale astmele.
Isiklikku.
Aukland on 183 cm pikkune ja kaalub 75 kg.
Tema vend Jørgen Aukland on samuti suusataja.


Mihhail Ivanov.
Mihhail Ivanov (sündinud 20. novembril 1977) on vene murdmaasuusataja ja olümpiavõitja.
Maailma karika etappide võidud.
Mihhail Ivanov on seni võitnud kaks maailmakarika etappi.


Marti Soosaar.
Marti Soosaar (sündinud 3. detsembril 1977) on eesti kergejõustiklane.
Ta õppis Tartu Ülikoolis Kehakultuuriteaduskonnas, mille lõpetas 2000. aastal liikumis- ja sporditeaduste erialal ning 2002. aastal lisaks kehalise kasvatuse õpetajakoolituse. Treenis Tiina Toropi juhendamisel. Võistles Tartu Ülikooli ASK eest.
Aastal 2000 kogus ta kümnevõistluses 7012 punkti.
Aastal 2001 kogus ta Tartus kümnevõistluses punktisumma 7031 ja seitsmevõistluses 5320 punkti.
Ta osales 2001. aastal Pekingis 21. universiaadl, kus saavutas kümnevõistluses 12. koha
Aastal 2002 jäi ta Eesti mitmevõistluse meistrivõistlustel Villu Sepa ja Ranel Rünga järel 6854 punktiga kolmandaks.
Kahekordne Eesti meister teatejooksudes (4x110 m tõkketeade ja 4x400 m) Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi koosseisus.
Soosaar on osalenud ka üliõpilaste ujumis- ja veepallivõistlustel ning paljudel teistel rahvaspordivõistlustel jooksmises, rattasõidus, rulluisutamises, triatlonis.
Mängis 2008/2009 aastal saalihokit Eesti II liigas Tartu Valla Tormi koosseisus ning 2005. aastal jäähokit Eesti harrastajate liigas HC Cosmose koosseisus.
Ta töötab Eesti Firmaspordi Liidu tegevjuhina ning korraldab võistlusi.
Isiklikku.
Marti Soosaare pikkus on 187 cm ja 2001. aastal kaalus ta 83 kg.
Tütar Rebekka Soosaar sündinud 2004. aastal.
Välislink.
Soosaar, Marti
Soosaar, Marti


Kessu.
Kessu on peategelane mitmes Robert Vaidlo lasteraamatus (sealhulgas "Kessu ja Tripp") ning omanimelises ETV lastelavastuses.


Christian Hoffmann.
Christian Hoffmann (sündis 22. detsembril 1974) on Austria endine murdmaasuusataja, olümpiavõitja.
Maailmakarika etappide võidud.
Christian Hoffmann on osalenud 93 maailmakarika etapil (seisuga 2. jaanuar 2008) ja jõudnud poodiumile 17 korda, millest on kahel korral olnud kõrgemal astmel.
Dopingukahtlustus.
Hoffmann sai detsembris 2009 Austria Antidopingu Agentuurilt kaheaastase võistluskeelu kahtlustuse tõttu veredopingu tootmises ja levitamises. See ei võimaldanud tal osaleda 2010. aasta taliolümpiamängudel ning tähendas ühtlasi tema suusatajakarjääri lõppu.


Artur Vader.
Artur Vader (vene keeles "Артур Павлович Вадер"; 16. veebruar 1920 Gorbovo küla, Liozno maakond, praegune Valgevene Vitsebski oblast (tollane Vitebski kubermang) – 25. mai 1978 Tallinn) oli Eesti NSV partei- ja riigitegelane, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1970–1978.
Haridus.
Artur Vader lõpetas 1954 NLKP Keskkomitee Kõrgema Parteikooli.
Aastal 1972 sai ajalookandidaadi kraadi.
Tegevus Eestis.
Artur Vaderit olevat tahetud määrata Eesti NSV haridusministriks, kuid selle koha sai siiski Ferdinand Eisen.
Autasud.
28. septembril 1978 anti Saku Keskkoolile Artur Vaderi nimi.
Isiklikku.
Artur Vader oli väga tüse ja armastas alkoholi juua. Fotograaf Harald Leppiksoni sõnul käis ta paraadide ja demonstratsioonide ajal Vabaduse väljaku tribüünilt ära Vene Draamateatri baaris joomas.
Martti Soosaar jutustab, kuidas skulptor August Vomm Vaderist suurest tammepakust, mille sõjaväelased Vaderi käsul ateljeesse tassisid, portreed tegi. Vader lubas Vommile portree eest armee maastikuauto. Vader võttis Vommi ateljeesse Oru tänavas seanssidele joogid kaasa. Kord prantsatas Vader Vommi käimla potti. Pärast seda vahejuhtumit Vader enam seanssidele ei tulnud ja Vommil jäi auto saamata.
Vader laskis end presidendiks kutsuda. Johannes Käbin pidas suure portree teha laskmist isikukultuseks.
Tema tütar ja poeg ning lapselapsed elavad Eestis.
Artur Vader on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Kirjandus.
Vader, Artur
Vader, Artur
Vader, Artur


Baltisakslased.
Baltisakslased (saksa keeles: "Deutsch-Balten", "Baltendeutsche") vahel ka baltlased, mitte segi ajada balti hõimudega, keda ka tihti baltlasteks kutsutakse) olid praeguse Eesti ja Läti alasid ehk Liivimaad, Eestimaad ja Kuramaad asustanud sakslased ehk saksa diasporaa Baltikumis. Baltisakslaste hulka sulandus sajandite jooksul ka eestlaste saksastunud ülemkiht. Alates praeguse Eesti ja Läti alade vallutamisest ja ristiusku pööramisest Mõõgavendade ordu ja Saksa ordu poolt 12.–13. sajandil on baltisakslased suurel määral mõjutanud eesti ja läti majanduse, keele ja kultuuri arengut, moodustades valdava osa tollasest härrasrahvast (aadlikest), patriitsidest ning vaimulikest.
Päritolu.
Läänemere idaranniku maade feodaalse ühiskonna 3 privilegeeritud seisust (aadel, vaimulikkond, linnakodanikud) moodustusid põhiliselt baltisakslastest, kelle hulka sajandite vältel segunes rootsi, poola, vene, aga ka üksikuid prantsuse, šoti, iiri, tatari jt. päritolu asunikke.
Mõjuvõimsaim oli aadel, kelle peamiseks taotluseks olid võimalikult avarad privileegid. Kirikuorganite ja patronaadiõiguse kaudu allutas aadel endale maavaimulikud; ka linnaelanikud, eriti väikelinnades, allusid aadli majanduslikule ülemvõimule. 18. sajandist alates kasutasid baltisakslaste poliitilised juhid oma tihedaid sidemeid tsaariõukonnaga Balti erikorra kindlustamiseks. Vastavalt baltisaksluse klassikoosseisule jäi baltisaksa kultuur eesti ja läti rahvahulkadest paljus isoleerituks ning oli sageli suunatud seisusliku korra ja ajalooliste privileegide konserveerimisele.
Baltisakslased Rootsi Kuningriigi teenistuses.
Eesti- ja Liivimaal asunud baltisakslased sattusid Rootsi võimu alla erinevatel aegadel, 1561. aastal Põhja-Eesti (Eestimaa provints) ja 1629. aastal Liivimaa, Kuramaa baltisakslased aga ei kuulunudki Rootsi krooni alla, vaid olid Kuramaa hertsogiriigina Poola vasallriigina eraldatud kuni 1795. aastani.
Rootsi valitsusaeg oli Eesti- ja Liivimaa baltisaksa aadlikele esimene tunnustatud võõrvõim pärast Vana-Liivimaa lagunemist ning seepärast toimus Rootsi kuningavõimu ja baltisaksa seisuslike omavalitsuste (rüütelkondade) vahel võimuvõitlus kuningavõimu esindajate ja rüütelkonna omavalitsuse vahel, mida pingestas ka Rootsi kuninga poolt läbiviidud mõisate reduktioon.
Baltisaksa aadli esindajate poolseks eredamaks näiteks sellest ajast on Johann Reinhold von Patkul, kes oma Rootsivastase tegevusega osales suures rahvusvahelises poliitikas, tõugates Venemaad ja Poolat sõtta Rootsiga.
Baltisakslased Venemaa Keisririigi teenistuses.
Esimesed baltisakslased astusid Vene riigi teenistusse juba 16. sajandil, kuid murranguks sai Põhjasõda, kui Venemaa vallutas senised Rootsi Idaprovintsid. Kõige tuntumaks sellel perioodil Vene riigi teenistuses olnud baltisakslaseks on Johann Reinhold Patkul. Kuna Peeter I oli väga huvitatud Eestimaa ja Liivimaa rahumeelsest keisririigi koosseisu integreerimisest ning baltisakslaste teenimisse kaasamisest (nii sõjavägi kui diplomaatiline teenistus), siis säilisid 1710. aasta kapitulatsioonidega Eesti- ja Liivimaa aadlikele kõik senised privileegid.
Baltisakslaste Venemaa keisririigi teenistusse astumist ja soosingu saavutamist soodustasid keiser Peeter I algatatud Venemaa riigivalitsuse ümberkorraldused Rootsi riigivalitsuse eeskujul (vt Heinrich von Fick). 18. sajandil soodustas baltisakslaste osakaalu ja tähtsuse tõusu Vene keisririigi õukonnas Peeter I tütre Anna Petrovnaga abiellunud ja sellega keisriperekonna liikmena mõjuvõimu omanud Schleswig-Holstein hertsog Karl Friedrichi tegevus ja Peterburis asunud õukonna moodustamine saksakeelsetest ja -meelsetest Läänemereäärsete rüütelkondade esindajatest. 19. sajandil soodustas baltisakslaste edu Vene õukonnas saksa päritolu Venemaa keisrinna Katariina II poolt soositud onupoja Oldenburgi dünastia Peter Friedrich Ludwigi ja tema järglaste Paul Friedrich Augusti ja Peter Friedrich Georg von Holstein-Oldenburgi osalus riigi- ja Läänemereäärsete kubermangude valitsemises.
Baltisakslaste aktiivseks riigi teenistusse kaasamiseks lõi Peeter I neile äärmiselt soodsad tingimused. Eesti- ja Liivimaa baltisaksa aadlikud töötasid Venemaa keisririigi diplomaatilises teenistuses, baltisakslased moodustasid Peeter I valitsusajal umbes 12% Venemaa diplomaatilisest korpusest. Tuntuimatest baltisaksa päritolu Venemaa riigitegelased olid: keisririigi 1. minister krahv Burchard Christoph von Münnich, Sandarmikorpuse looja ja 1. juht Alexander von Benckendorff, riigikantsler Aleksandr Gortšakov (ema - Helena Dorothea poolt, von Fersen).
Eesti- ja Liivimaa baltisaksa aadlikud töötasid Venemaa keisririigi Keiserlikus Peterburi Teaduste Akadeemias ning teaduse edendajatena: Fabian Gottlieb von Bellingshausen, Alexander von Bunge, Johann Friedrich von Eschscholtz, Gregor von Helmersen, Alexander von Keyserling, Otto von Kotzebue, Adam Johann von Krusenstern, Alexander Theodor von Middendorff, Eduard von Toll, Ferdinand von Wrangel.
1723. aastal andis Peeter I välja ukaasi “"Liivi- ja Eestimaa aadli määratlemisest Venemaa sõjaväeteenistusse"”, mis tegi baltlastele sõjaväeteenistusse astumine äärmiselt lihtsaks (kohalikule kubernerile tuli teha avaldus ja esitada tunnistus oma varasema auastme kohta) ning lubas säilitada Rootsi sõjaväe auastmed (sellest peeti ka kinni). 1729. aastal anti välja ukaas, millega baltlaste staatus Vene armees võrdsustati välismaalaste staatusega (senine põhimõte, millega välismaalastele maksti topelt palka, hakkas nüüd kehtima ka baltisakslaste puhul). Selle ukaasi eesmärgiks oli vähendada, seni armees palju kasutatud, välismaalaste sissetoomist. Baltisakslaste tähtsus Vene ohvitserkonnas tuleb selgelt esile juba 1730-aastatel. Baltisakslaste kätte läks ka keisrinna Anna I poolt loodud uute kaardiväepolkude juhtimine (Anna umbusaldas vanu). Seda perioodi nimetatakse ka sakslaste või välismaalaste ülemvõimuperioodiks.
Siiski jäid baltisakslased Vene tavateadvuses kuni impeeriumi lõpuni välismaalasteks. Ohvitserkonna komplekteerimine oli baltisakslaste keskne kuni 18. sajandi keskpaigani. Domineerivat rolli hakkasid baltisakslased etendama ka 1731. aastal asutatud kadetikorpustes, mis oli esimene kõrgem sõjaline õppeasutus Venemaal. Kadetikorpuse komplekteerimisel oli kindel norm (25%), kui palju iga-aastastest uutest õpilastest pidid olema baltisakslased. Seda põhimõtet järgiti ning võeti 18. sajandi kesksel aluseks ka üldse sõjaväe komplekteerimisel. Baltisakslaste silmapaistev positsiooni Vene ohvitserkonnas püsis kuni impeerium lõpuni. Vene-Prantsuse sõja ajal oli baltisakslaste silmapaistavaimaks esindajaks šoti juurtega kindral Barclay de Tolly (oli vahetult enne sõda sõjaminister; teda mittesallinud venelastest kindralkond lõi temast kuvandi, kui rahvavaenlasest nr 1, mistõttu peetakse Vene-Prantsuse sõja kõige olulisemaks figuuriks Mihhail Kutuzov’it, kes siiski ei olnud eriti geniaalne väejuht).
Impeeriumi kokkuvarisemise eel hakkasid baltisakslaste impeeriumi teenistusest lahkuma (seotud suhtumisega neisse). Probleem ei olnud mitte tsaari poolt vaadatuna, vaid ühiskonnas laiemalt. Vene ühiskonna negatiivne suhtumine baltisakslastesse oli tuntav juba 18. sajandil ning eriti jõuliselt tuleb esile 19. sajandil. Selle põhjuseks oli baltisakslastele loodud eelistatud positsioon. Kuigi palgavahe likvideeriti 18. sajandi lõpuks, püsis seisukoht baltisakslastest, kui paremini tasustatud ning kiiremini karjääri tegevatest inimestest, tavaarusaamas edasi. Baltisakslased edenesidki ametiredelil kiiremini, kuid põhjuseks oli siin oma kohustuste parem täitmine. Laiema avalikkuse negatiivne suhtumine baltisakslastesse tuleb 19. sajandi keskpaigas esile seoses tollase avalikustamisega (Aleksander II reformide ajastu), kui hakatakse rääkima nende eelistatud positsiooni põhjustest. Alates venestusest 1860. aastail hakkasid baltisakslased tuge otsima Saksamaalt. Seoses Saksamaa ühinemisega nähakse baltisakslasi aga Saksamaa käsilastena. Negatiivse suhtumise kujunemine mõjutab ka baltisakslaste käitumist, kes alates 19. sajandi keskpaigast jätkavad küll teenistust Vene impeerium võimustruktuurides, kuid mitte enam vaimustusega. Kõigele vaatamata jäävad baltisakslaste keisrile, selle võimu lõpuni, truuks.
Saatuslikuks sai baltisakslastele Esimene maailmasõda, mis tähendas nende jaoks kahe olulise toe kadumist: 1) sõja ajal likvideeriti nende maaomand, 2) sõda viis isevalitsuse likvideerimiseni.
Aastast 1916 taotlesid nende organisatsioonid Eduard Julius Alexander von Dellingshauseni, Heinrich von Stryki, Adolf Pilar von Pilchau jt. juhtimisel poliitilist liitumist Saksamaaga (Balti Hertsogiriik).
Baltisakslased Eesti Vabariigis 1918–1940.
Pärast 1918. aastal Balti hertsogiriigi loomise ebaõnnestumist hakati Saksamaale orienteeritud baltisakslaste poolt propageerima revanšismi, Läti baltisakslaste seas levisid natsionaalsotsialistlikud meeleolud, mis Eesti baltisakslaskonnast suurt kandepinda ei saavutanud.
1930. aastate lõpul suunati NSDAP poollegaalse Eesti osakonna "Volksnationale Vereinigung" poolt Saksa Riigi toetusel, enam kui 150 baltisakslaste organisatsiooni tegevust.
Umsiedlung.
1939–1940 lahkus valdav osa baltisakslastest Adolf Hitleri kutsel Baltikumist (nn Umsiedlung). Natsid kasutasid neid kolonisaatoritena Poola territooriumil, kus nad asustati Warthelandi (Kindralkubermangust ("Generalgouvernement") loodes). Esimene laev lahkujatega väljus 18. oktoobril ja viimane 18. mail 1940, kokku lahkus 13000 baltisakslast, erilubadega jäi Eestisse 3000. Samas ei läinud sugugi mitte kõik baltisakslased Warthelandi, vaid asusid tegelikult elama laiali üle kogu maailma. 1944–1945 põgenesid Warthelandis elanud baltisakslased Nõukogude armee pealetungi eest enamikus Lääne-Saksamaale.
Ehkki sakslased integreerusid vabariigi ajal eestikeelsesse ühiskonda, hoidsid nad kõrgel oma kultuuri, keelt ja haridust. Nii töötas kuni 1939. aastani Kuressaares Saksa Eraühisgümnaasium, mis 1934. aastal reaalkooliks muudeti.
Teises maailmasõjas.
1940 ja 1941. aastal Saksamaale ümberasunud baltisakslased olid oma keeleoskuste tõttu hinnatud spetsialistid saksa Idarindel ning okupeeritud alade valitsusasutustes. 1941. aasta juulikuus moodustati Saksamaal Berliini lähedal Saksamaale kogunenud ümberasujatest ja järelümberasujatest Henn Sarmiste juhtimisel Politseipataljon Ostland. Politseipataljoni koosseisus oli 3 kompaniid: 1. lätlastest ja Läti baltisakslastest 2. ja 3. kompanii Eestist lahkunutest ja Eesti baltisakslastest. Ehkki üksuse moodustamisel oli eesmärk asuda võitlusse sovetivägedega, kasutati Saksa Korrapolitseile alluvat pataljoni Saksa vägede tagalajulgestuseks ning partisanidevastaseks võitluseks Ukrainas. 1941. aasta augustist oktoobrini oli pataljoni ametlik nimetus Politsei-reservpataljon “Ostland” ("Polizei-Reserve-Bataillon “Ostland”"), alates oktoobrist 33. reservpolitseipataljon ("Reserve-Polizei-Bataillon 33"). Mõnikord on pataljoni asukoha järgi nimetatud ka Politseipataljon Kiiev”ika.
Kaasaeg.
Kaasajal elab enamik baltisakslaste järeltulijaid Saksamaal, kus nad on kogunenud mitmesugustesse organisatsioonidesse. Nende hulgas jätkavad tegevust mh ka ajaloolised rüütelkonnad. Samas on mitmed baltisakslased sattunud viimase 60 aasta jooksul ka paljudesse teistesse riikidesse – USAsse, Kanadasse, Rootsi, Soome. Mõned üksikud baltisakslased on jäänud Eestisse või Eestisse tagasi tulnud.
"Liivimaa ja Eestimaa rüütelkonnad on seitsesada aastat oma sakslust säilitanud ja osanud seda nii pika aja jooksul igasuguse tagakiusamise ning rõhumise vastu kaitsta. Kui meie esivanemad tõid ristiusu valguse kaugele paganlikule maale, siis kaitsesid saksa rüütlid ning saksa kodanikud mõõka ja kilpi käes hoides sajandeid Saksa orduriiki Liivimaal paganate ja venelaste rünnakute vastu ning hoidsid kõrgel saksa nime au. Alles siis, kui ülivõimsad naabrid Venemaa, Poola ja Rootsi olid aastakümneid kestnud võitluses võimu pärast Läänemerel maa laastanud ja rahva peaaegu täielikult hävitanud, pidi Liivimaa, Saksa Rahva Püha Rooma riigi nurgakivi ja eelbastion", võõra võimu alla painduma. Kuid ka siis jäid liivimaalased sakslasteks ja hoidsid visalt kinni oma sakslusest ning evangeelsest usust kui kõige suuremast varast, mis isad neile pärandanud. Ja seda hoolimata võõraste võimukandjate omavolitsemisest, kuigi need ise olid pühalikult tõotanud provintsis kehtinud õigusnorme tunnustada. Hoolimata suure päriselanike massi toetuse puudumisest, sest pärisrahvas ei olnud saksa soost."
"Nii on Baltimaade ajalugu peaaegu lakkamatu võitluse ajalugu. Ei võideldud aga mitte ainult püsimajäämise eest, vaid esmajoones kõige pühama, keele ja usu säilitamise nimel. Teadmine, et võideldakse nende pühaduste eest, on meid, baltlasi, teinud tugevaks ja lasknud meid seisma jääda läbi aegade, mis olid sageli nii rasked, et inimliku arusaamise järgi oli igasugune lootus kadunud."


Merovech.
"See artikkel räägib saali frankide hõimupealikust; Chilperich I poja kohta vaata artiklit Merovech (Chilperich I poeg); Neustria Merovechi kohta vaata artiklit Merovech (Neustria)"
Merovech (prantsuse keeles "Mérovée", saksa keeles "Merowech", ladina keeles "Meroveus" või "Merovius"; umbes 411...415 – 456 (surmaajaks on oletatud ka ajavahemikku 457–459) oli 451. aasta ümber (arvatavasti 448–456) saali frankide hõimupealik, Brabanti piirkonnas, hiljem (frankide kuningas). Tema residents oli Tournai.
Merovechi nimekujud on veel "Merovich", "Merovæus" ("Merovaeus"), "Merowig", "Merovey", "Meroving", "Merovee", "Meerweg" ja "Merowen"). Nime on tõlgendatud 'merest' või 'Maarja laps'.
Frangi riigi kuningate Merovingide dünastia pidas Merovechi oma dünastia rajajaks. On ka arvatud, et Fredegar samastas teda Fredegari kroonikas ekslikult Merovingide müütilise esivanema Meroga. Samuti on peetud Merovechi mõne paganliku jumala nimekaimuks.
Merovechi enda kohta pole peaaegu midagi teada, nii et ta on poollegendaarne kuju (on isegi arvatud, et teda pole olemas olnud). Tõenäoliselt hiljem tekkinud legendi järgi pärineb ta merekoletisest sõnni kujul. Too tegi õnnelikuks kuningas Chlodio Pikajuukselise meres supleva abikaasa (arvatavasti Tüüringi Basina või Besena), kes siis sünnitaski Merovechi. Teise versioon järgi sündis Merovech Chlodio ja merekoletise (näki) ühendusest. Kolmanda versiooni järgi sündis Merovech kahest isast: kui Chlodio abikaasa oli juba oma mehest rase, võrgutas ja vägistas teda ookeanis tundmatu mereelukas ("bestæ Neptuni Quinotauri similis" 'Neptunuse-sarnane elajas Quinotaurusel), kes oli osalt mees, osalt sõnn, osalt mereelukas. Seda mereelajat seostati Arkaadia kuninga, merede valitseja Pallasega, kes pärines Okeanosest, kes pidi alati kehastuma vanade kuningate dünastas, mille sümbol on kala. Sellele episoodile viidates nimetatakse Euroopa aadlikke siniverelisteks. Merovechi soontes voolas kaks verd: Chlodio punane veri ja merekoletise sinine veri (arvati, et tema veri sarnaneb tindikala (seepia) omale). (Kõik dünastiad pärinevat Merovechist, väidetavalt pärinevad Merovechist ka 34 presidenti.) Seda sündmust seostatakse ka ütlusega, et Prantsusmaa kuningas tuleb alati merest, ning troonipärijat nimetamisega dofääniks.
Ühe uskumuse järgi oli Merovech Jeesuse Kristuse otsene järglane Maarja Magdaleena kaudu (vaata artiklit Püha Graal).
Toursi Gregoriuse "Frankide ajaloo" järgi oli Merovech oma troonijärglase Childerich I isa. Sama kroonika jätab ebaselgeks, kas Merovechi isa oli Chlodio või viimase surma järel võimu haaranud sugulane. Pole ka teada, kui palju Merovechil oli lapsi ja kes oli tema abikaasa. Siiski on väidetud, et Merovech abiellus arvatavasti 435 (igatahes enne 436. aastat) Westfalenist pärit Chlodoswinthe või Chlodoswintha Vericaga ("Vâerica" (418 või 419 – 449 või 470); ripuaari frankide kuninga Kölni Chlodio ja Ildegonde tütrega; nimetatud ka Rootsi printsessiks). Chlodoswintha või Chlodoswinthe (418). Arvatavasti oli Merovechil palju naisi.
Nüüd olevat selgunud, et Chlodio mõrvas Faramondi ainsa poja, et saada tema järglaseks. Chlodio naine Argotta (Siegse) olevat toonud abielusse kaasa Merovechi, kes oli tema poeg eelmisest abielust. Merovechi ning poolvenna Chloderichi vaheline kodusõda olevat olnud Attilale ettekäändeks Galliasse tungimisel.
Peetakse kindlaks, et üks Chlodio poegadest oli Merovechi rivaal troonipärimisel.
Basinal oli ka pojad Sigimerus I Auvergne ja Moseli hertsog Adalbert.
Enamik ajaloolasi usub, et Merovech võitles frankide eesotsas Rooma poolel lahingus Katalaunia väljadel (praegusel Kirde-Prantsusmaal Châlon-en-Champagne'i ja Troyes' lähedal) 451, kus Aetius ja gootide kuningas Theoderich I võitsid Attilat. See võit võimaldas frankidel asuda roomlastest ja hunnidest vabaks jäänud Põhja-Galliasse.


Aseri vald.
Aseri vald on vald Ida-Viru maakonnas. Asub Soome lahe kaldal.
Asustus.
Aseri vallas on Aseri alevik ja 8 küla.
Külad.
Aseriaru, Kalvi, Kestla, Koogu, Kõrkküla, Kõrtsialuse, Oru ja Rannu.


Kolmas Riik.
Kolmas Riik ehk Kolmas Reich (saksa keeles "Drittes Reich"; kasutatakse ka nimekuju Natsi-Saksamaa) oli Saksamaa (Saksa Riigi ja Suursaksa Riigi) kujundlik nimetus aastatel 1933–1945, kui riiki valitses Adolf Hitleri juhitud natsionaalsotsialistlik diktatuur.
"Kolmas Riik" tähistas natsionaalsotsialistliku mõtteviisi kohaselt riiki, mille eelkäijad olid Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririik (843–1806 kui "Esimene Riik") ja "Saksa keisririik" (1871–1918 kui "Teine Riik").
"Kolmas Riik" pidi pärast Weimari Vabariigi lõppu 1933. aastal hakkama tähistama Saksamaa hiilguse taassündi. Mõiste võttis esimesena kasutusele Arthur Moeller van den Bruck oma 1922. aastal ilmunud raamatu pealkirjas.
Riigipea.
Riigikantseleile allusid: Kiirteede ("Autobahn") peainspektor; Riigi Regionaalarengu amet; Riigi noorteliikumiste juhtkond; riigi pealinna peainspektor; Riigi pealinna Münchenisse üleviimise peaehitusnõunik; Linzi linna Riigi ehitusnõunik.
Sõjavägi.
Vaata "Karl Dönitz", "Erwin Rommel", "Wilhelm Keitel", "Wilhelm Canaris", "Alfred Jodl", "Erich Raeder", "Robert Ritter von Greim".
Ajalugu.
Saksamaad eriti rängalt tabanud ülemaailmne majanduskriis (1929–1933) saavutas aastal 1932 haripunkti: töötute arv ulatus 6 miljonini (ligi 45 % töölistest) ja tööstustoodang vähenes 1929. aastaga võrreldes 40 %.
Majanduskriisi oludes saavutas natsionaalsotsialismi ideoloogiast lähtuv Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei esindaja Adolf Hitler 1932. aasta Saksamaa presidendivalimistel 30,1% häältest presidendiks saanud Paul von Hindenburgi järel ning määrati 1933. aastal Hindenburgi poolt Saksamaa kantsleriks.
Saksamaa kantslerina viis Adolf Hitler läbi edukat sisepoliitikat, mis võimaldas leevendada majanduskriisi tulemusi ning saavutas suure toetuse Saksamaa elanikkonna seas.
Saksamaa välispoliitika.
Saksamaa välispoliitika 1930-ndal aastatel suunatud Saksamaale kahjuliku Esimene maailmasõja lõpetanud Versailles' rahulepingu revideeerimisele. Rahulepinguga püüdsid sõja võitnud Antante riigid piirata Saksamaa majandusliku ja sõjalise võimuse taastamist, milleks pidi Saksamaa Prantsusmaale tagastama 1871. aastal Prantsuse-Preisi sõja tulemusel Saksamaaga liidetud ja Saksamaad ja Prantsusmaad eraldava senise Saksa põhilise tööstuspiirkonna Elsass-Lothringeni piirkonna (prantsuspäraselt Alsace ja Lorraine) Prantsusmaale kuuluvaks ja Reini jõe piirkonna demilitariseeritud tsooniks ning seadsid piirangud Saksamaa sõjajõududele.
1936. aastal sõlmis Saksamaa koos Itaalia ja Jaapaniga NSV Liidu vastase Kominterni-vastane pakti.
Tänu Saksamaa agressiivsele välispoliitikale ning Euroopa suurriikide juhtide järeleandmistele suutis Saksamaa hõivata 1936. aastal uuesti Reini jõe demilitariseeritud tsooni, 1937. aastal liita Saksamaaga sakslastega asustatud Austria; 1938. aastal liita Müncheni kokkuleppe tulemusel suure protsentuaalse osalusega sakslastega asustatud Sudeedimaa;
1939. aasta 23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja NSV Liit mittekallaletungilepingu, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajase protokolli alusel pidi Saksamaale jääma Poola lääneosa ja Leedu - NSV Liidu mõjusfääri oleks pidanud minema Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina..
1939. aasta 1. september tungis Saksamaa väed Poolasse läänesuunast ning koos 17. septembril alanud NSV Liidu vägedega pealetungiga Poolale idasuunalt vallutati Poola ning jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Poolaga abistamislepingu alusel seotud Prantsusmaa ja Suurbritannia kuulutasid Saksamaale sõja, kuid reaalset sõjategevus ei alustanud.


Erling Jevne.
Erling Jevne (sündis 24. märtsil 1966) on norra murdmaasuusataja.
Maailma karika etappide võidud.
Erling Jevne on võitnud kolm maailmakarika etappi.
Välislingid.
Jevne, Erling
Jevne, Erling


Murdmaasuusatajate loend.
A.
Meelis Aasmäe
Erna Abel -
Jerry Ahrlin
Olavi Alakulppi
Marco Albarello
Thomas Alsgaard
Ivan Alõpov
Lina Andersson
Tobias Angerer
Nikolai Anikin
Anders Aukland
Berit Aunli
B.
Ivan Babikov
Martin Bajčičak
Natalja Baranova
Ivan Batory
Lukáš Bauer
Viola Bauer
Stefania Belmondo
Lars Berger
Espen Harald Bjerke
Tore Bjonviken
Marit Bjørgen
Klavdija Bojarskihh
Mihhail Botvinov
Eirik Brandsdal
Jörgen Brink
Celine Brun-Lie
C.
Giorgio Di Centa
Manuela Di Centa
Roland Clara
Dario Cologna
Antonella Confortola
Chandra Crawford
D.
John Kristian Dahl
Bjørn Dæhlie
Jevgeni Dementjev
Vitali Denissov
Maurilio De Zolt
Mihhail Devjatjarov
Giorgio Di Centa
Manuela Di Centa
Trude Dybendahl
E.
Gjermund Eggen
Kein Einaste
Per Elofsson
Frode Estil
F.
Hanna Falk
Silvio Fauner
Jens Filbrich
Arianna Follis
Magdalena Forsberg
Loris Frasnelli
Mathias Fredriksson
Thobias Fredriksson
Kris Freeman
G.
Jean Marc Gaillard
John Anders Gaustad
Nina Gavriljuk
Ella Gjømle
Anders Gløersen
Pål Golberg
George Grey
Toini Gustafsson
Miriam Gössner
H.
Anna Haag
Ronny Hafsås
Veikko Hakulinen
Sandra Hansson
Alex Harvey
Markus Hasler
Irina Hazova
Ola Vigen Hattestad
Thorleif Haug
Matti Heikkinen
Marcus Hellner
Manuela Henkel
Tor Arne Hetland
Odd-Bjørn Hjelmeset
Christian Hoffmann
Tore Ruud Hofstad
I.
Hiroyuki Imai
Magnus Ingesson
Jari Isometsä
Mihhail Ivanov
Trond Iversen
J.
Astrid Jacobsen
Anne Jahren
Erkki Jallai
Sami Jauhojärvi
Ljubov Jegorova
Sixten Jernberg
Erling Jevne
Therese Johaug
Emil Jönsson
K.
Vello Kaaristo
Charlotte Kalla
Nils Karlsson -
Elmo Kassin
Teemu Kattilakoski
Devon Kershaw
Arturo Kinch
Harri Kirvesniemi
Marja-Liisa Kirvesniemi
Johan Kjølstad
Kaspar Kokk
Jevgeni Koševoi
Pavel Koltšin
Alevtina Koltšina
Martin Koukal
Justyna Kowalczyk
Janusz Krężelok
Marthe Kristoffersen
Sergei Krjanin
Nikita Krjukov
Virpi Kuitunen
Galina Kulakova
Larissa Kurkina
Keijo Kurttila
Vladimir Kuzin
Ljubov Kozõreva
Algo Kärp
Peeter Kümmel
L.
Karin Laine -
Terje Langli
Martin Larsson
Mats Larsson
Peter Larsson
Riitta Liisa Lassila
Larissa Lazutina
Aleksandr Legkov
Björn Lind
Marianna Longa
Krista Lähteenmäki
M.
Jaak Mae
Jiri Magal
Fabio Maj
Christer Majbäck
Petra Majdič
Maurice Manificat
Tatjana Mannima
Hannu Manninen
Pirjo Manninen
Marjo Matikainen-Kallström
Natalja Matvejeva
Brian McKeever
Jevgenija Medvedeva-Arbuzova
Juha Mieto
Pål Gunnar Mikkelsplass
Seraina Mischol
Anita Moen
Torgny Mogren
Nikolai Morilov
Johann Mühlegg
Mika Myllylä
Magne Myrmo
N.
Svetlana Nageikina
Priit Narusk
Kateřina Neumannová
Andrew Newell
Piret Niglas
Elin Nilsen
Sergei Novikov
Petter Northug
Claudia Nystad
O.
Olli Ohtonen
Triin Ojaste
Raul Olle
Anna Olsson
Johan Olsson
Antonina Ordina
Simen Østensen
P.
Nikolai Pankratov
Gabriella Paruzzi
Curdin Perl
Christophe Perrillat
Teodor Peterson
Øystein Pettersen
Aleksei Petuhhov
Piret Pormeister
Pietro Piller Cottrer
Aleksei Poltoranin
Alena Procházková
Aleksei Prokurorov
R.
Kikkan Randall
Siiri Rantanen
Pavo Raudsepp
Aivar Rehemaa
Sara Renner
Daniel Rickardsson
Eldar Rønning
Sjur Røthe
Vassili Rotšev juunior
Vassili Rotšev seenior
Assar Rönnlund
S.
Anti Saarepuu
Aino Kaisa Saarinen
Veli Saarinen
Evi Sachenbacher-Stehle
Satu Salonen
Fabio Santus
Cristian Saracco
Riikka Sarasoja
Andreas Schlütter
Beckie Scott
Pjotr Sedov
Siim Sellis
Aljona Sidko
Timo Simonlatser
Kaili Sirge
Sture Sivertsen
Bente Skari
Kristen Skjeldal
Vibeke Skofterud
Raissa Smetanina
Vladimir Smirnov
Guro Strøm Solli
René Sommerfeldt
Maj Helen Sorkmo
Milan Sperl
Alois Stadlober
Christian Stebler
Kristin Størmer Steira
Silja Suija
Martin Johnsrud Sundby
Kati Sundqvist
Gunde Svan
Jens Arne Svartedal
Anders Södergren
Š.
Valentõna Ševtšenko
Anatoli Šmigun
Katrin Šmigun
Kristina Šmigun-Vähi
Rutt Šmigun
Z.
Olga Zavjalova
Nikolai Zimjatov
Cristian Zorzi
T.
Kuisma Taipale
Helena Takalo
Karel Tammjärv
Axel Teichmann
Vahur Teppan
Tamara Tihhonova
Tim Tscharnke
Nikolai Tšebotko
Ilja Tšernoussov
Julia Tšepalova
U.
Kaija Udras
Vegard Ulvang
Gerhard Urain
V.
Eeri Vahtra
Fulvio Valbusa
Sabina Valbusa
Giorgio Vanzetta
Kaisa Varis
Vjatšeslav Vedenin
Andrus Veerpalu
Vincent Vittoz
Maksim Võlegžanin
Jelena Välbe
Urmas Välbe -
Len Väljas
W.
Thomas Wassberg
Ö.
Emelie Öhrstig


Kommunistlik partei.
Kommunistlik partei on marksismile tuginev partei.
1848. aastal avaldasid Karl Marx ja Friedrich Engels "Kommunistliku partei manifesti". Sellele manifestile ning teistele Marxi ja Engelsi teostele tuginedes loodi 19. ja 20. sajandil paljudes riikides kommunistlikke parteisid, kes seadsid oma eesmärgiks olemasoleva riigikorra hävitamise ja uue, kommunistliku ühiskonna rajamise.
Partei peamine toetajaskond on kõikjal olnud proletariaat ehk töölised ja teised inimesed, kes elatuvad oma tööjõu müümisest, samuti sõdurid ja põllutöölised, kuid mitte lumpenproletariaat.
Eri maade kommunistlikud parteid moodustasid ühistegevuseks organisatsioone, mida nimetati internatsionaalideks. Esimene Internatsionaal tegutses üsna lühikest aega ja lagunes 1870 Preisi-Prantsuse sõja ajal. Teine Internatsionaal tegutses kuni Esimese maailmasõjani. Pärast seda moodustati Kommunistlik Internatsionaal (Komintern ehk Kolmas Internatsionaal), mis eksisteeris aastatel 1919 kuni 1943.
Esimest korda tuli kommunistlik partei võimule ülestõusu tulemusena Pariisi Kommuuni ajal 1870. See valitsus püsis 100 päeva, enne kui ülestõus lüüa sai.
Esimest korda tuli kommunistlik partei vabadel valimistel võimule 1. detsembril 1899, kui Anderson Dawson moodustas Queenslandis vähemusvalitsuse, mis oli võimul nädal aega. Austraalia polnud siis veel iseseisev riik. Esimest korda tulid kommunistid kogu riigis võimule 27. aprillil 1904, kui Chris Watson moodustas Austraalia Tööpartei vähemusvalitsuse, mis püsis kolm ja pool kuud. Esimese kommunistide enamusvalitsuse moodustas Andrew Fisher 29. aprillil 1910, kui Austraalia Tööpartei sai oma kontrolli alla parlamendi mõlemad kojad. Valitsus püsis 1913. aastani. Neid valitsusi võib sama hästi nimetada ka sotsiaaldemokraatlikeks, sest kommunistlikud ja sotsiaaldemokraatlikud jõud ei olnud Austraalias siis veel eristunud.
Kommunistide halva maine põhjustas Venemaal 7. novembril 1917 toimunud Oktoobrirevolutsioon, mis viis Nõukogude Liidu moodustamiseni 30. detsembril 1922. Venemaa Sotsiaaldemokraatlik (bolševike) Partei eesotsas Vladimir Leniniga kehtestas Venemaal terrorirežiimi. Kõik teised erakonnad likvideeriti, nende juhid vangistati või tapeti. Riigi juhtimine kõigil tasandeil allutati parteile. Kõik ettevõtted riigistati. Demokraatlikud vabadused kehtisid riigis ainult nimeliselt; teisitimõtlejaid jälitati ja karistati. Samasugust praktikat rakendasid võimule saanud kommunistlikud parteid kogu maailmas sageli. Reeglina tulid kommunistlikud parteid võimule vägivaldselt. Partei juhist sai faktiline riigipea ja diktaator; partei ladvikust sai valitsev eliit.
Erinevus kommunistlike parteide lubatava helge tuleviku ja nende teostatava praktika vahel ei võimaldanud kommunistidel vabadel valimistel üldiselt edu saavutada. Kommunistliku riigi praktikas esines laialdast valimistulemuste võltsimist. Üks parimaid kommunistide valimistulemusi vabadel valimistel läbi aegade on Asutava Kogu valimised Eestis 25. novembril 1917, kus kommunistid said umbes 40% häältest. (Eesti Vabariigi valijaskond pööras EKP-le selja ja suundus järsult paremale pärast edukat maareformi ja Kominterni korraldatud kommunistlikku putšikatset – 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu.)
Lääne-Euroopas olid pärast Teist maailmasõda sageli võimul sotsiaaldemokraatlikud vähemusvalitsused, mis valitsesid kommunistlike saadikute toetusel.
1990. aastatel enamik kommunistliku partei võimu all olevaid riike vabanes. Praegu kehtib kommunistliku partei võim veel Põhja-Koreas, Kuubas ja leebemal kujul ka Hiinas. Paljudes riikides tegutsevad kommunistlikud parteid ka praegu.


Kommunistlik riik.
Kommunistlik riik on kommunistliku partei ainuvõimu all olev riik.
Nimetus.
Nimetus "kommunistlik riik" on vastuoluline. Enamik neid riike ei nimetanud endid ise kommunistlikeks, vaid sotsialistlikeks riikideks, kuna vastavalt marksismi teooriale pidi kommunism saabuma alles hiljem. Termin läks käibele lääneriikides mittemarksistide hulgas, kes marksismi ei tundnud või ei võtnud seda tõsiselt.
Teke.
Esimene kommunistlik riik oli Nõukogude Venemaa (1922. aastast nimega Nõukogude Liit), mis sai alguse kommunistide (bolševike) vägivaldsest võimuhaaramisest (oktoobrirevolutsioonist) 1917. aastal. Enamik järgmisi kommunistlikke riike tekkisid Nõukogude ekspansioonipoliitika ja otsese sõjalise sekkumise tulemusena.
Diktatuur.
Kommunistlik riik on üldreeglina totaalne riik. Kõik teised poliitilised parteid ja organisatsioonid likvideeritakse või allutatakse kommunistliku partei täielikule kontrollile. Riigi valitsemine toimub partei diktatuuri alusel. Kommunistliku partei ladvikust kujuneb välja valitsev eliit; partei juhist saab faktiline riigipea ja diktaator.
Vabaduste piiramine.
Valimised jm demokraatlikud institutsioonid kaotatakse või muudetakse farsiks. Ajakirjandus, massimeedia, trükisõna, kunstilooming allutatakse tsensuurile.
Käsumajandus.
Majandus riigistatakse ning seda juhitakse käsumajanduse korras, partei diktaadi kohaselt. Eraomand ja ettevõtlus likvideeritakse ja keelustatakse. Välismajanduslikes suhetes eelistatakse autarkiat.
Militarism.
Sõjaväe kõrgem juhtkond kujuneb üheks priviligeeritud seisuseks. Relvastuse arendamisel on peatähelepanu ründerelvastusel. Majandusharudest eelistatakse sõjatööstuse vajadusi: rasketööstust, metallurgiat, energeetikat. Pärast II Maailmasõda pälvib erilist tähelepanu tuumaenergeetika ja raketitehnoloogia.
Agressiivne välispoliitika.
Välispoliitika on reeglina endassetõmbunud, usaldamatu ja agressiivne. Mittekommunistlikke riike peetakse vaenlasteks. Sageli ei usaldata ka teisi kommunistlikke riike.
Sotsiaalsed hüved.
Tasuta haridus ja arstiabi ning riiklikud pensionid tagatakse kõigile.
Kommunistlikke riike.
"Loetletud maade tähestikulises järjekorras. Sulgudes järgneb riigi või riigi osa nimi kommunistliku režiimi ajal ning režiimi kehtimise aastad."


Must Kaardivägi.
Must Kaardivägi (vene keeles "Черная Гвардия") oli anarhistide peamine relvajõud 1917–1918; koosnes tööliste vabatahtlikest võitlussalkadest, tegutses anarhistide (Nestor Mahno, Maria Nikiforova, Lev Tšornõi) juhtimisel.
Oktoobripöörde eel oli Vasakkalda-Ukrainas umbes 1000, Petrogradis umbes 6000 mustkaartlast. Must Kaardivägi oli III Vene revolutsiooni põhijõude, ta algatas revolutsioonilisi mässe ning osales võitluses Saksa interventide ja valgekaartlastega.


Belize'i kindralkuberneride loend.
Belize'i kindralkuberneride loend loetleb Belize'i riigipead kuninganna Elizabeth II esindavad kindralkubernerid alates iseseisvumisest 1981. aastal.


Valgekaartlased.
Valgekaartlased (vene keeles белогвардейцы) olid Oktoobrirevolutsiooni toime pannud bolševike ja esseeride vastastes sõjalistes formeeringutes (Anton Denikini, Pjotr Krasnovi, Peter von Wrangeli, Nikolai Judenitši, Aleksandr Koltšaki jt. armeedes) osalejad. Valgekaartlased võitlesid Vene kodusõja ajal 1918–1920 Punaarmee, Mustkaardi, antonovlaste, petljuralaste jt ning vahel ka üksteise vastu, tehes mõnikord koostööd kodusõtta sekkunud välisriikidega.


Jamaica kindralkuberneride loend.
Jamaica kindralkuberneride loend loetleb Jamaica riigipead esindavad kindralkubernerid alates iseseisvumisest 1962. aastal.


Lõuna-Aafrika Vabariigi riigipeade loend.
Lõuna-Aafrika Vabariigi riigipeade loend loetleb Lõuna-Aafrika Vabariigi riigipead alates vabariigi kehtestamisest 1961. aastal.


Suletiste printsiip.
Suletiste printsiip on geoloogiline seaduspärasus, mille kohaselt saavad kivimi koostises esineda vaid vanema kivimi fragmendid.
Suletised on antud juhul fragmendid kivimist, mis on teise kivimi sees. Näiteks vedel ja liikuv laava võib kaasa haarata kivitükke, mis hiljem laavast tekkinud vulkaanilise kivimi sisse tarduvad. Suletiste printsiipi kasutatakse kivimite suhtelise vanuse määramisel. Suhteline tähendab kivimite vanust üksteise suhtes ehk seda kumb neist on vanem.


Jens Filbrich.
Jens Filbrich (sündis 13. märtsil 1979) on saksa murdmaasuusataja.
2006. aasta taliolümpiamängud Torinos.
Jens Filbrich pole seni võitnud ühtegi maailmakarika etappi.
Filbrich, Jens
Filbrich, Jens


Struktuurigeoloogia.
Struktuurigeoloogia on teadusharu, mis tegeleb kivimite ja kivimkehade koosseisu, kuju, paigutuse, deformeerituse, mõõtmete jms ehk lühidalt geoloogiliste struktuuridega.
Struktuurigeoloogia ülesandeks on, läbi geoloogiliste struktuuride tõlgendamise, taastada mingi piirkonna geoloogiline ajalugu. Mõnikord arvatakse, et struktuurigeoloogia tegeleb vaid geoloogiliste deformatsioonide ja rikete uurimisega, mis ei ole siiski struktuurigeoloogiale olemuslik aspekt. Piltlikult öelduna on struktuurigeoloogia teadusharu, mis uurib maakoore arhitektuuri. Erinevalt arhitektist üritab struktuurigeoloog loomise asemel taastada loodusliku arhitektuuri tekke ja arengu üksikasju.
Struktuurigeoloogia ja geotektoonika mõisted on osaliselt kattuvad. Erinevus on selles, et geotektoonika tegeleb reeglina suuremate (regionaalsete ja planetaarsete) struktuuridega, näiteks laamade või kraatonitega, uurib nende teket ja arengut. Struktuurigeoloogia objekt võib aga olla isegi mikroskoopiline. Kattumine toimub regionaalsel tasandil, sest ka planetaarsete struktuuride areng peab kajastuma lokaalselt kivimites ning vastupidi. Lokaalsed struktuurid peavad olema mõistetavad geotektooniliste liikumiste taustsüsteemis. Struktuurigeoloogiat peetakse geotektoonika osaks.


Vassili Rotšev.
pisi
Vassili Rotšev (vene, komi "Василий Рочев"; sündis 23. oktoobril 1980 Sõktõvkaris) on Vene murdmaasuusataja ja maailmameister. Ta on rahvuselt komi. Töötab FSB-s.
Maailma karika etappide võidud.
Vassili Rotšev on seni võitnud kaks maailmakarika etappi.
Isiklikku.
Vassili Rotševil on kaksikõde Olga. Ta on abielus Julia Tšepalovaga ja neil on tütar Vaselina.
Välislink.
Rotšev, Vassili
Rotšev, Vassili


Juri Koroljov.
Juri Koroljov (vene keeles "Юрий Королёв", sündis 4. augustil 1958 Vladimiris) on Venemaa kabetaja, 2003. aasta maailmameister vene kabes.


Moskva suurvürstiriik.
Moskva suurvürstiriik (vene keeles Великое княжество Московское) oli riik, mis tekkis 13. sajandi algul Vladimiri-Suzdali vürstiriigist eraldunud Moskva Vürstiriigina; sai 14. sajandi keskpaiku suurvürstiriigiks ja eksisteeris sellisena aastani 1547, mil Ivan IV reorganiseeris ta Moskva Tsaaririigiks. Moskva Tsaaririik on praeguse Venemaa eelkäija.
Ajalugu.
1328. aastal nimetas mongoli-tatari Kuldhord ustavuse eest senise Moskva vürsti Ivan I Kalita ka Vladimiri suurvürstiks. Uue suurvürstiriigi pealinnaks määras Ivan I Moskva, samuti sai Vene Õigeusu Kiriku metropoliidi asukohaks 1326. aastal Vladimiri linna asemel Moskva.
Suurvürst Ivan I Kalita jätkas väiksemate vene maade ja vürstiriikide ühendamist Moskva võimu alla, kasutades selleks Kuldhordi toetust, kes soodustas tugeva vasallvõimu loomist Venemaal. Ivan kasutas suurvürstiriigi piiride laiendamiseks nii sõdu (1332 Novgorodiga, 1340 Smolenskimaal) kui ka maade ja linnade ostmist (Beloozjorsk, Galitš, Uglitš) vaesunud osalis- ja naabervürstidelt.
Iseseisvumine Kuldhordist.
Dmitri Donskoi ajal sõdis Moskva Suurvürstiriik aktiivselt Kuldhordiga ja lõi Kulikovo lahingus 1380. aastal otsustavalt mongoli-tatari vägesid. Vassili I ajal liideti Suzdali ja Nižni-Novgorodi vürstiriik. 1480. aastal vabanes Venemaa mongoli-tatari ikkest.
Moskva-keskse riigi moodustamine.
15. sajandi II veerandil puhkenud sõda riigi jagunemise pooldajatega, kelle eesotsas seisid Galiitsia vürstid, lõppes Vassili II võiduga. 1478 liidendati Novgorodi Vabariik, 1485 Tveri Vürstiriik, 1510 Pihkva Vürstiriik, 1514 Smolenski Vürstiriik ning arvatavasti 1521 Rjazani Vürstiriik. Ivan III ja Ivan IV ajal tsentraliseeriti riigi haldus, loodi prikaasid.
Katse väljuda Läänemerele.
15. sajandi lõpus hakkas Moskva Suurvürstiriik huvi tundma Vana-Liivimaa alade ning Läänemereäärse rannikuosa vastu. Suurvürst Ivan III, tema väejuhtide Vassili Šuiski ning Danil Štšenja ja Liivi ordu Ordumeister Wolter von Plettenbergi juhtimisel toimunud sõjategevus kestis aaatatel 1501 – 1503, mis lõppes 1503. aasta 25. märtsil sõlmitud kuue aastase vaherahuga. Rahu pikendati järgnebvalt enam-vähem samadel alustel ka 1509., 1521., 1531. ja 1551. aastal.
Sõjad Poola-Leedu riigiga.
15–16. sajandil pidas Moskva suurvürstiriik Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga, mida toetas Poola kuningriik sõdu kahe riigi piirialade pärast. (Vaata Moskva-Leedu sõjad: Moskva-Leedu sõda (1492–1494), Moskva-Leedu sõda (1500–1503), Moskva-Leedu sõda (1507–1508) jne)
Riigi tsentraliseerimine ja laienemine.
Ivan IV Julm surus opritšnina abil karmilt maha bojaaride ja osastisvürstide vastuseisu keskvõimule. 15. sajandil hakkas Moskva Suurvürstiriik laienema mittevenelastega asustatud aladele, kui allutati komid, karjalased ja osaliselt marid, 16. sajandil handid ja mansid.


Diapiir.
Diapiir on antiklinaalne kurd, mis on tekkinud kurru sisemuses oleva plastilise materjali ülespoole tungimisest; samuti ka kivimkeha, mis on taolise kurru moodustanud.
Diapiirid tekivad, kui väiksema tihedusega aeglaselt voolav materjal tungib ülallasuvatesse kivimkihtidesse. Ülespoole tungiv materjal võib olla magma, kivisool, kips vms. Diapiirid on reeglina tilgakujulised. Magmadiapiire nimetatakse enamasti intrusioonideks.


Peptiidid.
Peptiidid on molekulid, mis koosnevad ridamisi peptiidsidemetega üksteise külge aheldatud aminohapetest. Mõistet "peptiid" kasutatakse enamasti lühikeste, 2–10 aminohappest koosnevate ahelate kohta. Pikemaid peptiide nimetatakse polüpeptiidideks. Tähtsamad polüpeptiidid on valgud, mis on kõikide elusorganismide ja viiruste asendamatud koostisosad.
Aastal 1900 pakkus saksa keemik-orgaanik Hermann Emil Fischer välja hüpoteesi, mille järgi on peptiidid oma olemuselt omavahel eriliste sidemetega seotud aminohapete järjestus. Juba aastal 1902 sai ta oma teooriale tõestust, aastal 1905 töötas välja üldise meetodi, mis võimaldas peptiide laboritingimustes sünteesida. Teadlased on uurinud erinevate ainete struktuuri ja omadusi ning välja töötanud erinevaid meetodeid ja võtteid pikkade ahelate monomeerideks lagundamiseks ja loonud uusi sünteesimeetodeid. Tänapäeval tuntakse üle 1500 liigi erinevaid peptiide, kindlaks on tehtud nende omadused ja sünteesimeetodid.
Terminoloogia,klassifikatsioon ja ehitus.
Oligopeptiidide ja polüpeptiidide vaheline piir on üsna suhteline. Alla 10–20 happe jäägi sisaldavad peptiidid liigitatakse enamasti oligopeptiidide, suuremad molekulid aga polüpeptiidide hulka. Vahel pole see piir kirjanduses üldse üheselt ja selgelt määratletud.
Selline liigitus on tinglik, näiteks glükagoon koosneb ainult 23 happe jäägist, kuid kuulub valguliste hormoonide hulka.
Lisaks jagunevad peptiidid ka aminohapete omavahelise ühenduse viisi alusel: esimesed nendest on peptiidid, kus aminohappe jäägid on seotud ainult amiidsidemetega; teised aga sisaldavad ahelas teist liiki sidemeid. Näiteks võivad aminohappe jäägid olla seotud ester-, aso-, disulfiid- ja teiste sidemetega.
Ajalugu.
Esimesed peptiidid saadi valkude fermentatiivsel hüdrolüüsil. Termini “peptid” pakkus välja
saksa keemik H. Fischer.
Aastal 1953 sünteesiti oksütotsiin, esimene polüpeptiidne hormoon. 1963. aastal arendas Robert Bruce Merrifield uue sünteesimeetodi tahkel kandjal, mis tegi sünteesi palju kiiremaks ja võimaldas vältida töömahukaid protseduure(eriti ekstraheerimist ja solventide destilleerimist iga etapi järel). Selle meetodi kasutamise tulemusena olid loodud esimesed süntesaatorid. Polüpeptiidide süntees võimaldab toota sünteetilist insuliini ja mõningaid fermente.
Opioidsed peptiidid.
Opioidsed peptiidid moodustavad rühma looduslikke ja sünteetilisi peptiide, mis sarnanevad oma retseptoritega seondumise võime poolest erinevate opiaatidega (morfiin, kodeiin jne).
Selliseid aineid eraldati 1975. aastal tuvide, rottide ja küülikute ajuripatsist.
1976. aastal leiti samalaadseid ühendeid ka inimese seljaaju vedelikust ja verest. Nende oligopeptiidide liigid on tuntud endorfiinide ja enkefaliinide nime all. Enamik selliseid ühendeid tekib organismis teiste kõrgmolekulaarsete ühendite rakusisese lagunemise teel. See toob endaga kaasa bioloogiliselt aktiivsete fragmentide tekke.
Omadused.
Organismis sünteesitakse peptiide, mis reguleerivad füsioloogilisi protsesse.
Peptiidide omadused sõltuvad peamiselt esmasest struktuurist, mis kujutab endast aminohappe jääkide järjestust. Lisaks mõjutavad omadusi ka molekuli struktuur ja selle paigutus ruumis- teisene struktuur.
Madala molekulmassiga peptiidid on oma omaduste poolest sarnased aminohapetega. Tavaliselt on nad kristalsed, hästi vees ja lahjades hapetes ning leelistes lahustuvad ained, peaaegu ei lahustu orgaanilistes solventides, lagunevad kuumutamisel kuni 200...300 °C. Molekulmassi suurenemine põhjustab teisese struktuuri teket. Peptiidi omadused hakkavad meenutama valkude omadusi.
Keemilised omadused on määratud vabade funktsionaalrühmadega ja sarnanevad vastavate aminohapete omadustega.
Peptiidid ja aminohapped annavad värvilise reaktsiooni ninhüdriiniga, millel põhineb nende kvalitatiivse määramise meetod.
Peptiidside.
See on keemilise sideme liik, mis tekib ühe aminohappe α-aminorühma ja teise happe
Kontsentreeritud hapete ja aluste mõjul toimub peptiidsideme hüdrolüüs, mille tulemusena saadakse vabad aminohapped.
Tähtsus.
Peptiidsed hormoonid ja neuropeptiidid reguleerivad enamikku organismis toimuvatest protsessidest, samuti võtavad nad osa rakkude regenereerimisest. Immunoloogilist mõju omavad peptiidid kaitsevad organismi erinevate toksiinide mõju eest. Seega on organismi normaalseks funktsioneerimiseks vaja teatavat kogust bioaktiivseid peptiide. Kuid vanemas eas ja patoloogiliste muutuste tagajärjel tekib peptiidide defitsiit, mis märgatavalt kiirendab kudede kulumist ja põhjustab organismi vananemist.
Süntees (põhjused).
Peptiidide süntees toimub organismis mõne minuti jooksul, kuid keemiline süntees laboris võib võtta paar päeva ja vahel isegi rohkem, sünteesi tehnoloogia arendamine aga mitu aastat pidevat tööd. Sellele vaatamata on mitu tähtsat põhjust, miks on vaja looduslike peptiidide analooge sünteesida.
Lisaks nimetatud põhjustele on peptiidide süntees majanduslikult kasulik. Enamik ravimeid oleks mitukümmend korda kallimad, kui neid looduslikest ainetest valmistada.
Süntees.
Sünteesi jaoks kasutatakse reageerivate karboksüül- ja aminorühma aktivatsiooni (aminorühma aktiveerimist kasutatakse harvem) ja ajutisi kaitserühmi, mis võimaldavad blokeerida reaktsioonitsentreid ja suunata sünteesi vajalikus suunas. Pärast sünteesi kaitserühmad eemaldatakse. Eriti keeruline on aminohapete ratsemisatsiooni ärahoidmine.
Aktiveeritud karboksüülrühma sisaldavate aminhapete ja peptiidide derivaatidena kasutatakse tavaliselt asiide ja p-nitrofenüülestreid, harvem kasutatakse süsihappe sega anhüdriide. Ditsükloheksüülkarbodiimiidi kasutamisel toimub karboksüülrühma aktivatsioon. Võib kasutada ka teisi karbodiimiide, kuid praktikas leiab kõige rohkem kasutamist ditsükloheksüülkarbodiimiid.
Aminorühma kaitstakse tavaliselt karbobensoksü- rühmaga (C6H5-CH2O-CO-), mis on kergesti kõrvaldatav hüdrogenolüüsiga pallaadium- pinnal või HBr-ga jää-äädikhapepes (CH3COOH). Väga laialt on kasutatav NH2-rühma kaitseks FMOC-rühm (9-fluorenüüloksükarbonüül-rühm), mis on eemaldatav väga pehmetes tingimustes (näiteks 20% piperidiini lahus DMF-is 10-20 minuti jooksul).
Lisaks leiavad kasutamist ka p-tolueensulfonüül- ja tert-butoksükarbonüülrühm. Mõlemad on eemaldatavad nõrkade hapetega ja Na-ga vedelas ammoniaagis NH3.
Karboksüülrühma kaitsmiseks esterdatakse seda, muutes metüül- või bensüülestriks. Esimene rühm on kõrvaldatav aluselise hüdrolüüsiga, teine aga hüdrogenolüüsiga.
Teisi funktsionaalrühmi sisaldavate peptiidide sünteesil kasutatakse spetsiifilisi kaitserühmi, mida on võimalik selektiivselt eemaldada.
Bioloogiliselt aktiivsed peptiidid.
Selline jaotus on samuti natuke tinglik, sest sageli omab üks ja sama ühend mitut omadust ja võib seega avaldada mõju mitmele protsessile.
Peptiidsed hormoonid.
On kõige suurem ja laiem hormonaalsete ühendite klass. Hormonaalne mõju põhineb informatsiooni ülekandmisel, kuid erinevalt närvisüsteemist ei toimu nende puhul informatsiooni salvestamist.
Organismis sünteesitud, satuvad hormoonid vereringesse ja vajaliku rakuni jõudes seonduvad nad spetsiifiliselt retseptoriga. Hormooni retseptorid asuvad rakumembraanil või selle tsütoplasmas. Kui hormoon interakteerub retseptoriga, siis adenülaattsüklaasi aktivatsiooni tulemusena tekkiv tsükliline AMP (adenosiinmonofosfaat) astub rakus toimuvate reaktsioonide eri staadiumide "vahendajana". Sellisel viisil initsieeritud hormonaalne efekt on määratud raku omadustega.
Neuropeptiidid.
On neuronites sünteesitavad peptiidid, mis kannavad edasi signaale. Neuropeptiidide mõju kesknärvisüsteemile on väga erinev. Nad mõjuvad vahetult ajule ja reguleerivad und, mälu, käitumist, avaldavad valuvaigistavat efekti.


Valgud.
Valgud ehk proteiinid (ka valkained) on biopolümeerid, mille monomeerideks on aminohappejäägid. Valgu molekul koosneb paljudest üksteise järele seotud aminohapetest.
Valkudel on oluline füsioloogiline roll kõikides organismides ja viirustes.
Ülesanded.
Valgud on kõige mitmekesisemad makromolekulid elusorganismides. Valkudel on organismis elutähtis roll, sest osalevad põhimõtteliselt kõikides bioloogilistes protsessides: käituvad katalüsaatoritena, transpordivad ja salvestavad teisi molekule (näiteks hapnikku), pakuvad mehaanilist tuge ja immuunkaitset, vastutavad rakuliikumise eest, kannavad üle närviimpulsse, kontrollivad kasvu ja rakkude diferentseerumist.
Struktuur ja koostis.
Valgud võivad koosneda ühest või mitmest peptiidist. Valgud koosnevad tuhandetest aminohapetest. Polüpeptiididest eristab neid see, et kui polüpeptiidide molekulmass on tavaliselt alla 10 000 daltoni, siis valkudel on see suurem. Molekulmass ei ole seotud bioloogiliselt aktiivsete valkude funktsiooniga. Polüpeptiidide ahelate pikkus on valkudes väga varieeruv, ulatudes sajast paarikümne tuhande aminohappejäägini. Enamik looduslikult esinevatest valkudest sisaldab alla 2000 aminohappejäägi.
Peptiidid koosnevad aminohappejääkidest. Jääkideks kutsutakse neid seetõttu, et peptiidsideme moodustamisel on aminohape loovutanud vesinikuaatomi aminorühmast ning hüdroksüülrühma karboksüülrühmast, mis sideme tekkimisel eralduvad veemolekulina (dehüdratsioon). Ahela otsas olev vaba α-aminorühmaga jääki nimetatakse aminoterminaalseks (või N-terminaalseks), vaba karboksüülrühmaga jääki karboksüterminaalseks (või C-terminaalseks).
Aminohappejääkide vahele moodustunud peptiidside (sinine).
Valgud võivad koosneda nii ühest kui mitmest polüpeptiidahelast. Mitmesubühikulised valgud sisaldavad kahte või enamat mittekovalentselt seotud polüpeptiidi, mis võivad olla nii identsed kui ka erinevad. Kui vähemalt kaks ahelat mitmesubühikulises valgus on identsed, on valk oligomeerne ning identsed ühikud, mis koosnevad vähemalt ühest ahelast, on protomeerid. Üksikutel erandlikel valkudel võivad ahelad olla seotud kovalentselt ning sel juhul nimetatakse polüpeptiidahelaid subühikute asemel lihtsalt ahelateks.
Lihtsama struktuuriga valgu aminohappejääkide arvu saab umbkaudselt arvutada jagades molekulmassi 110-ga. Kuigi 20 tavalisema aminohappe keskmine molekulmass on 138 ühikut, esinevad valkudes enamasti väiksemad aminohapped, mille osakaale arvestades on valkude keskmise aminohappe molekulmass 128 ühikut, ning kuna peptiidsideme moodustumisel eraldub veemolekul (M=18 g/mol), taandub keskmine aminohappe molekulmass 110-le.
Valkude aminohappeline koostis on valgule iseloomulik suurus. Samas ei ole valgu täielik hüdrolüüs aminohapeteks valgu aminohappelise koostise määramiseks piisav, sest hüdrolüüsi käigus võivad esineda kõrvalreaktsioonid, näiteks teiseks aminohappeks üleminek või aminohappe täielik lagunemine. Täpse aminohappelise koostise määramiseks kasutatakse vajadusel lisaprotseduure, et hüdrolüüsiga kaasnevaid ebaselgusi lahendada.
Osa valke sisaldavad lisaks aminohapetele ka püsivalt assotsieerunud keemilisi komponente. Selliseid valke kutsutakse konjugeeritud valkudeks ning mitteaminohappelist osa prosteetiliseks rühmaks (lisarühmaks). Konjugeeritud valke liigitatakse prosteetiliste rühmade järgi (näiteks lipoproteiidid sisaldavad lipiide, glükoproteiinid sahhariidrühmi, metalloproteiidid spetsiifilisi metalle).
Punasega on pildil kujutatud α-heeliksid, kollasega β-lehed.
α-heeliks – ühe täispöörde kohta on 3,6 aminohappejääki.
β-leht – punase punktiirina on kujutatud vesiniksidemed.
Christian Anfinsen kirjeldas 1950ndatel aminohappejärjestuse ja valgukonformatsiooni vahelist seost ensüümi ribonukleaas põhjal.
Rakkudes takistavad valgul vale konformatsiooni võtmist valgud nimega šaperonid (tugivalgud).
Funktsioonid.
Valgu funktsioon on otseselt seotud tema kolmedimensioonilise struktuuriga. Seega kujutab valk eneses ülekannet ühedimensioonilisest järjestusest kolmedimensiooniliste molekulideni, mis on võimelised mitmekülgseks aktiivsuseks. Kui valk kaotab struktuurimuutuste järel oma ensümaatilise aktiivsuse, on tegemist valgu denatureerumisega.
Paljude valkude funktsiooniks on teiste molekulide sidumine. Seotavat molekuli kutsutakse ligandiks. Ligandiks võib olla igat tüüpi molekul, ka valk. Ligandide mööduv seondumine on elusorganismis äärmiselt oluline, sest lubab organismil reageerida keskkonnamuutuste ja metabolismiseisunditele kiiresti ja pöörduvalt. Ligandi seostumise kohta valgus kutsutakse sidumiskohaks, mis on ligandi suuruse, kuju, laengu ning hüdrofiilsete või –foobsete omadustega komplementaarne. Ligandi seostumine on spetsiifiline, sest iga sidumiskoht saab interakteeruda vaid ühe või mõne ligandiga. See on väga tähtis elusorganismide kõrge organiseerituse säilitamiseks.
Ensüümid.
Valkude struktuur on liikuv. Konformatsioonimuutused võivad olla alates aminohappejääkide molekulaarsetest vibratsioonidest kuni mitmenanomeetriliste muutusteni segmentide liikumisel. Spetsiifilised konformatsioonilised muutused on sageli valgu funktsiooni jaoks vajalikud. Valgu ja ligandi seondumisega kaasneb enamasti ka konformatsioonimuutus, mis teeb sidumiskoha ligandi jaoks komplementaarsemaks, mis viib selle tugevama seondumiseni. Multisubühikulistes valkudes mõjutab ühe subühiku konformatsioonimuutus ka teiste subühikute kuju.
Ensüümid on erilise funktsiooniga valgud, sest seondavad ja muudavad keemiliselt teisi molekule – katalüüsivad reaktsioone. Ensüümidega seonduvaid molekule kutsutakse ligandide asemel substraadiks ning ligandi seostumise kohta kutsutakse aktiivtsentriks. Ensümaatiline katalüüs on elusorganismidele hädavajalik, sest bioloogiliselt vajalikes tingimustes on mittekatalüseeritud reaktsioonid enamasti aeglased, sest enamik bioloogilisi molekule on rakkudes oleva neutraalse pH, mõõduka temperatuuri juures ning veekeskkonnas üsna stabiilsed. Lisaks sellele ei ole mitmete vajalike biokeemiliste reaktsioonide toimumine soodustatud või on ebatõenäoline.
Ensüümid on äärmisel efektiivsed katalüsaatorid. Nad muudavad madalamaks reaktsiooni aktivatsioonienergia ning suurendavad sellega reaktsiooni kiirust (106 pealt 1017-ni). Ensüümkatalüüsitud reaktsioonidele on iseloomulikuks substraadi ja ensüümi vahel tekkiv kompleks. Ensüüm ei mõjuta reaktsiooni tasakaalu. Seostumisenergiat saab kasutada substraadi entroopia madaldamiseks või ensüümis konformatsioonilise muutuse esilekutsumiseks. Seostumisenergia seletab ka ensüümide väga suure täpsuse substraatide suhtes.
Oluline osa ensümaatilise kiiruse suurendamiseks vajalikust energiast saadakse substraadi ja ensüümi vahel olevatest nõrkadest interaktsioonidest (vesiniksidemed ja hübrofoobsed ning ioonilised interaktsioonid). Ensüümi sidumiskoht on struktureeritud nii, et mõned nendest nõrkadest interaktsioonidest esinevad eelistatult reaktsiooni üleminekuolekutes, et neid stabiliseerida. Paljude interaktsioonide vajalikkus põhjustab ka selle, et ensüümid on suurte mõõtmetega.
Teised ensüümide kasutatavad katalüütilised mehhanismid on näiteks happe-aluse katalüüs, kovalentne katalüüs ja metalliiooni katalüüs. Katalüüs sisaldab endast mööduvaid kovalentseid interaktsioone substraadi ja ensüümi vahel või funktsionaalsete rühmade üleminekuid ensüümile või selle küljest.


Intrusioon.
Intrusioon ehk plutoon on maakoores paiknev geoloogiline struktuur, mis võib olla nii vedelas (magma) kui ka tahkes olekus (tardkivim).
Intrusiooniks nimetatakse nii aktiivset protsessi (magmakeha tungimist ülespoole) kui ka selle tardkivimiliseks struktuuriks kristalliseerunud tagajärge. Samas tähenduses võidakse kasutada terminit "intrusiiv".
Lasumussuhete alusel eristatakse rööp- ja põikintrusioone. Rööpne on intrusioon, mis olles kontaktis kildaliste või kihiliste kivimitega on enam-vähem paralleelne kildalisus- või kihilisuspindadega. Põikintrusioonid aga lõikavad kildalisus- või kihilisuspindu. Intrusioonid on väiksemõõtmelised, kui nende mõõtmeid väljendatakse meetrites, suuremõõtmeliste intrusioonide mõõtmed ulatuvad aga kilomeetritesse. Sõltuvalt kujust, suurusest ning lasumussuhetest eristatakse järgmisi intrusioone: sill, lakoliit, lopoliit, fakoliit, daik, nekk, štokk, batoliit, diapiir, ringdaik, apofüüs jne.
Intrusioon võib olla nii tardunud struktuur kui ka liikuv diapiirilaadne moodustis.
Sageli peetakse sõnu "intrusioon" ja "plutoon" sünonüümideks, kuid kitsama definitsiooni kohaselt saab plutooniks nimetada vaid suuremõõtmelisi intrusioone. Plutoon on intrusioon, mille mõõtmed ulatuvad kilomeetritesse. Intrusioon võib aga olla ka palju väiksem.


Rööpintrusioon.
Rööpintrusioon ehk konkordantne intrusioon on intrusioon, mis olles kontaktis kildaliste või kihiliste kivimitega, on enamvähem paralleelne kildalisus- või kihilisuspindadega.
Rööpsed intrusioonid on sill, lakoliit, lopoliit ja fakoliit.


Põikintrusioon.
Põikintrusioon ehk diskordantne intrusioon on intrusioon, mis olles kontaktis kildaliste või kihiliste kivimitega, lõikab neid kihte.
Põiksed intrusioonid on daik, nekk, štokk, batoliit, diapiir, ringdaik, apofüüs.


Tšaadi riigipeade loend.
Tšaadi riigipeade loend loetleb Tšaadi presidendid alates riigi iseseisvumisest 1960. aastal


Tšehhi riigipeade loend.
Tšehhi riigipeade loend loetleb Tšehhi presidendid alates riigi iseseisvumisest 1993. aastal. Tšehhoslovakkia riigijuhte loetletakse artiklis Tšehhoslovakkia riigipeade loend.


Kraaton.
Kraaton on tektooniliselt jäik ja stabiilne mandrilise maakoore osa.
Kraatonid jaotatakse kilpideks ja platvormideks. Kilp on ulatuslik ala, kus paljanduvad kristalsed kivimid. Meile lähim kilp on Balti ehk Fennoskandia kilp, millel paikneb näiteks Soome ja suurem osa Rootsist. Platvormid ehk settelavad on alad, kus kristalne aluskord on kaetud settekivimeist moodustunud pealiskorraga. Kraatonid on tektooniliselt stabiilsed, mis tähendab, et seal ei saa saa toimuda orogenees ehk mäetekkeprotsessid ega saa ka esineda tugevaid maavärinaid.
Varem arvati, et kraatonid on ka ookeanide põhjas, kuid laamtektoonika, mille kohaselt on ookeaniline maakoor pidevalt konveierilaadselt uuenemas, välistab püsivate maakooreplokkide esinemise võimaluse seal.
Kraatonite vanimaid osi nimetatakse mandrite tuumadeks.
Eesti asub Ida-Euroopa kraatoni platvormsel osal, mida nimetatakse Ida-Euroopa platvormiks. Et Balti kilp paikneb Eesti vahetus läheduses, öeldakse mõnikord, et Eesti paikneb Balti kilbi lõunanõlval. Sellele vihjab ka asjaolu, et kristalne aluskord on Lõuna-Eestis sügavamal kui Põhja-Eestis, väljaarvatud Mõniste kerge.


Totalitaarne riik.
Totalitaarne riik ehk totaalne riik on selline riik, kus kõik eluvaldkonnad on allutatud riigi võimule.
Mõiste "totaalne riik" tuli laiemalt kasutusele Richard Nikolaus von Coudenhove-Kalergi raamatu "Totaalne riik – totaalne inimene" ilmumise järel 1930. aastatel. Totaalset riiki käsitledes pidas autor eelkõige silmas Stalini aegset Nõukogude Liitu.


Oidipuse kompleks.
Oidipuse kompleks on Sigmund Freudi psühhoanalüüsi teoorias esinev käsitlus, mille kohaselt poistel võib esineda alateadvuslik soov tappa oma isa ja abielluda oma emaga.
Psühhoanalüüsi teooria kohaselt teadvustuvad allasurutud alateadvuslikud tungid, sealhulgas kompleksid, muutunud kujul: sümbolitena, piltidena, kunstiteostena, unenägudena, kõnevääratustena vms. Freud toob hulgaliselt näiteid Oidipuse kompleksi avaldumisest kultuuri ajaloos, sealhulgas tõstes esile müüdi Teeba kuningast Oidipusest, kes teadmatusest tappis oma isa ning abiellus oma emaga.
Oidipuse kompleksi tähtsust on hilisemad teoreetikud vaidlustanud, ehkki Freud ise pidas seda üheks oma teooria nurgakiviks.


Kompleks (psühholoogia).
Kompleks on Sigmund Freudi psühhoanalüüsi teooria kohaselt alateadvuses paiknev tugev allasurutud tungide kogum.


Alaväärsuskompleks.
Alaväärsuskompleks ehk Napoleoni kompleks on psühhoanalüüsi ja individuaalpsühholoogia teoorias esinev käsitlus, mille kohaselt võivad inimesed alateadvuslikult tunda endid alaväärsetena, ebakohastena, nõrkadena, väikestena. Selline tunne võib pärineda lapsepõlvest ning olla seotud mingi alandusega, füüsilise puudega vms, kuid sellel võivad olla ka teistsugused põhjused.
Nende teooriate kohaselt sunnib alaväärsuskompleks enda kompenseerimiseks ja ületamiseks inimest ebateadlikult võtma endale suuri ülesandeid, tegema suuri tegusid jne. Alaväärsuskompleksi näidetena tuuakse tavaliselt väikesekasvulisi diktaatoreid (Napoleon), kurte heliloojaid (Beethoven) jt.
Alfred Adleri individuaalpsühholoogia kohaselt tekib alaväärsuskompleks lapsepõlves paratamatult ning on inimese arengu ja eneseteostuse jaoks oluline tegur.


Lebapi vilajett.
Lebapi vilajett on 1. järgu haldusüksus Türkmenistanis.
Nõukogude ajal tuntud kui Tšardžou oblast.


Ahali vilajett.
Ahali vilajett on 1. järgu haldusüksus Türkmenistanis.
Nõukogude ajal tuntud kui Ašhabadi oblast.


Balkani vilajett.
Balkani vilajett on 1. järgu haldusüksus Türkmenistanis.
Nõukogude ajal tuntud kui Krasnovodski oblast.


Daşoguzi vilajett.
Daşoguzi vilajett on 1. järgu haldusüksus Türkmenistanis.
Nõukogude ajal tuntud kui Tašauzi oblast.


Põhjala agraartsentrism.
Põhjala agraartsentristlike parteide kujunemine.
Põhjala riikides (Soome, Rootsi, Norra, Taani) oli agraarliikumistel võrreldes Mandri-Euroopaga suurem politiiline mõju, olles mitte ainult sõltumatud vaid koguni omades esindatust rahvuslikes parlamentides neljanda seisusena. Parteid tekkisid tavaliselt 20. sajandi esimese kahe kümnendi jooksul ja selle eelnes töölisliikumine 19. sajandi lõpul.


Hispaania haldusjaotus.
Hispaania haldusjaotus artikkel Hispaania territoriaalsest halduslikust jaotusest. Hispaania on halduslikult jaotatud autonoomseteks piirkondadeks, provintsideks ja munitsipaliteetideks. Lisaks on igal provintsil õigus moodustada 3. järku haldusüksusi ehk "comarca"sid.
Ajaloost.
197. aastal eKr., Rooma Impeeriumi okupatsiooni ajal, jagati Pürenee poolsaar kaheks poliitiliseks haldusüksuseks: "Hispania Ulterior" ja "Hispania Citerior".
Pürenee poolsaare haldusjaotus I-III sajandini pKr..
Pluss eritsoon Tarraconensise ja Astigitanuse vahel.
13. sajandi Hispaania haldusjaotus.
13. sajandi Hispaania (välja arvatud iseseisvad kuningriigid-krahvkonnad: Aragón, Baleaari saared, Kataloonia ja Valencia) oli jagatud "adelantamientodeks". See oli haldusüksus, mis sai oma nime kuberneri ehk "adelantado" järgi.
Adelantamientod: Andaluusia, Castilla, Cazorla, Galicia, León, Astuuria, Mayor de la Frontera ja Murcia.
Ainus "adelantado", kes ei olnud ametisse nimetatud kuninga poolt oli Cazorla adelantado. Tema nimetas ametisse Toledo peapiiskop.
16. sajandi Hispaania haldusjaotus.
16. sajandil oli Hispaania territoorium jagatud esimest korda provintsideks. Provintside pealinnnad olid "ciudades con voto en Cortes" ehk hääleõigusega linnad cortesis - Hispaania parlamendis.
Hispaania haldusjaotus


Õigussuhe.
Õigussuhe on õigusnormide alusel tekkiv tahteline seos, kus õigussuhte pooled esinevad subjektiivsete õiguste ja õiguslike kohustuste kandjatena.


Krakówi Vabariik.
Krakówi Vabariik poola keeles "Rzeczpospolita Krakowska") ehk Krakówi Vabalinn ("Wolne Miasto Kraków") oli neutraalne poola riik, mis asutati Viini Kongressi otsusega 1815. Hõlmas Krakówi ja selle ümbruskonna. Muutus madalate tollitariifide tõttu transiitkaubanduse keskuseks. Etendas olulist osa poola kultuuri arengus ja rahvuslikus vabadusliikumises. Oli 1836–1841 Austria okupatsioonivõimu all, liideti pärast Krakówi mässu mahasurumist 1846 Austriaga.


Sevastopol.
Sevastopol (eesti keeles varem "Sevastoopol") on keskalluvusega linn (1. järgu haldusüksus) Ukrainas Krimmi poolsaarel, Musta mere rannikul.
Sevastopolis paikneb Ukraina mereväe peakorter ja mereväebaas ning Venemaa Musta mere laevastiku peakorter ja mereväebaas. 2010. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt jääb baas Venemaa käsutusse 2042. aastani.
Sevastopolis asub eesti skulptori Amandus Adamsoni uppunud laevade monument.
2001. aasta andmetel oli Sevastopoli elanikest venelasi 71,6 %, ukrainlasi 22,4 %, valgevenelasi 1,6 %, tatarlasi 0,7 %, krimmitatarlasi 0,5 %, armeenlasi 0,3 % ja juute 0,3 %. Vene keelt räägib emakeelena 90,6 %, ukraina keelt 6,8 % elanikke.


Albertville.
Albertville on linn Prantsusmaa kaguosas Rhône-Alpesi piirkonnas Savoia departemangus Isère'i jõe kaldal.
Linna kõrgus merepinnast on umbes 335 meetrit. Linna halduspiiresse kuuluvad alad, mille kõrgus merepinnast on 325–2030 m.
Linn on nime saanud Sardiinia kuninga ja Savoia hertsogi Carlo Alberto järgi, kes selle 1836 asutas. Ta asutas selle keskaegse linna Conflansi kohale ja seetõttu on linnas isegi 14. sajandist pärinevaid ehitisi.
Linna tööstuse moodustavad paberitehased ja hüdroelektrijaam. Turism ei ole linnas nii arenenud kui tööstus.
Albertville'is toimusid 1992. aasta taliolümpiamängud. Osa olümpiarajatisi kohandati hiljem muuks otstarbeks.
Albertville'i sõpruslinnad on Kanadas asuvad Sainte-Adèle ja Vancouver ning Saksamaal Baden-Württembergis asuv Winnenden. Neist Vancouveris toimusid 2010. aasta taliolümpiamängud.


Gunde Svan.
Gunde Svan (sündinud 12. jaanuaril 1962 Vansbros) on endine Rootsi murdmaasuusataja, neljakordne olümpiavõitja (1984 ja 1988) ja seitsmekordne maailmameister (1985, 1987, 1989 ja 1991).
Maailmakarikavõistluste üldkarika võitis Svan viis korda: hooaegadel 1983–1984, 1984–1985, 1985–1986, 1987–1988 ja 1988–1989
Suusakarjääri järel hakkas Svan sõitma rallikrossi EM-sarjas, ning 1995. aastal sai ta tootjate sarjas pronksmedali. Hiljem töötas ta televisioonis, juhtides rootslaste versiooni sarjadest "Ameerika gladiaatorid" (American Gladiators), "Seikluste kindlus" (Fort Boyard) ja "Bingolotto". 2007. aasta sügisest valiti Svan Rootsi murdmaasuusatajate koondise peatreeneriks, selles ametis oli ta kuni 2009.


Garantiivastutus.
Garantiivastutus ehk objektiivne vastutus ehk riskivastutus on õigusteaduses isiku mittesüüline vastutus ehk vastutus tagajärgede eest, mida ta ise ei pruukinud tahta põhjustada.
Garantiivastutuse klassikaliseks näiteks on tiigrite varjupaiga omanik. Sõltumata sellest, kui tugevad on puurid, on omanik süüdi tiigrite lahtipääsemisel tekkinud kahjustuste eest.


Kurjategija.
Kurjategija on kuriteo toime pannud isik.
Õigusriigis omaks võetud põhimõtte kohaselt rakendatakse kõigi inimeste suhtes süütuse presumptsiooni, mis on üks tähtsamaid inimõigusi. Selline säte on ka Eesti Põhiseaduses.
See säte kaitseb kodanikke omakohtu ja valesüüdistuste eest ning annab üksnes kohtule õiguse kedagi süüdi mõista.
Süütuse presumptsioonist ei tulene, et isik muutub kurjategijaks alles pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Kohtuotsus üksnes kinnitab, et tegemist oli kuriteoga ning antud isikut saab käsitleda kurjategijana juba alates tema teo sooritamise hetkest.
Õigussüsteemid näevad ette ka juba jõustunud kohtuotsuste ümbervaatamise menetlemist. Põhimõtteliselt on võimalik uue kohtuotsusega isik rehabiliteerida. Sellisel juhul hüvitatakse talle kõik kahjud, mis varasema kohtuotsuse täitmisel talle on tekitatud ning taastatakse kõik tema õigused.
Ajaloos on korduvalt esinenud taolisi juhtumeid, ehkki need on haruldased. Üks kõige märkimisväärsemaid oli Jeanne d'Arci süüdimõistmine, hilisem osaline rehabiliteerimine ning mitu sajandit hiljem koguni pühakuks kuulutamine. Enamasti on taolised juhtumid seotud õigussüsteemi ja õigusteadvuse muutustega.
Erinevates õigusruumides võib samuti esineda vastukäivaid käsitlusi. Tüüpiliseks näiteks on poliitilised kurjategijad, kes ühes riigis võivad olla süüdi mõistetud, kuid teises riigis samal ajal rahvuskangelased.


Süütegu.
Süütegu on süüliselt toime pandud õigusvastane tegu, mis vastab süüteokoosseisule.
Süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks.
Eesti.
Eesti karistusõiguse maht ilmneb süüteo mõiste kaudu. See mõiste ilmus koos 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustikuga (KarS). Kriminaalkoodeksis seda mõistet ei olnud.


Väärtegu.
Väärtegu on karistusseadustikus (KarS) või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest (KarS § 3 lg 4). Seega võib väärtegusid sätestada erinevalt kuritegudest karistusseadustiku kõrval ka teistes seadustes (näiteks liiklusseaduses).


Õigushüve.
Õigushüve all mõistetakse karistusõiguses sotsiaalseid väärtusi, mida tuleb õiguslikult kaitsta. Nende kaitsmiseks tuleb rakendada riigi karistusvõimu.
Õigushüve on inimeste sotsiaalseks kooseluks vajalik eluline hüve, sotsiaalne väärtus. Sellised elulised hüved on inimese elu, tervis, seksuaalne puutumatus, omand.
Kaitstav õigushüve erineb konkreetse teo ründeobjektist: näiteks tapmise puhul on kaitstav õigushüve "inimelu", rünnatakse aga konkreetset inimest.
Õigushüved on ühiskonnas olemasolevad sotsiaalsed hüved. Õigushüvedeks muudab nad nende õiguslik kaitstus.
Õigushüvede kaitses väljendub ühiskonna põhiväärtuste vahetu kaitse.
Õigushüved moodustavad ühiskonnas süsteemi, mis üldiselt on tuletatav põhiseadusest ning inimõigusi käsitlevatest rahvusvahelise õiguse allikatest (näiteks Inimõiguste ülddeklaratsioon, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon).
Karistusõiguslik õigushüvede süsteem peab vastama põhiseadusliku korra süsteemile, ta ei tohi seda ületada ega oluliselt kitsendada. Esimesel juhul hakkaks karistusõigus ahistama põhiõigusi (tegevusvabadus, liikumis- või sõnavabadus), teisel juhul võivad mõned olulised väärtused jääda karistusõigusliku kaitseta.
Õigushüve kontseptsiooni positiivseks küljeks on see, et sellisele alusele rajatud karistusõigus ei otsusta ise inimkäitumise eetilise sisu üle, ta kaitseb vaid olemasolevaid väärtusi. Puuduseks on sellel kontseptsioonil õigushüve ebapiisav defineeritus.


Sünekliis.
Sünekliis on suure ulatusega nõgus platvormse aluskorra struktuur.
Sünekliisidele on omane settelise pealiskorra suurem paksus. Sünekliisi nõlvad on väga lauged, alla 1°. Sünekliisid ei pruugi ja enamasti ei avaldugi kuidagi pinnamoes, nõgus on ainult maakoores paiknev kristalne aluskord.
Nõgusus on muidugi tinglik, sest olles osa kumerast maakoorest, on ka sünekliis kumer, kuid kumerus on väiksem kui maakoorel tervikuna keskmiselt.


Antekliis.
Antekliis on suure ulatusega kumer platvormse aluskorra struktuur.
Antekliisidele on omane settelise pealiskorra väiksem paksus. Antekliisid ei pruugi ja enamasti ei avaldugi kuidagi pinnamoes, keskmisest kumeram on ainult maakoores paiknev kristalne aluskord.


Õigusnorm.
Õigusnorm on üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga.
"Üldise iseloomu" aspektist iseloomustab õigusnorme sihitlus kas isiku huvidele või ühiskonna üldhuvidele.
"Üldkohustuslikkuse" aspektist iseloomustab õigusnorme kohustuslikkus ning vajadusel konkreetse sanktsiooni rakendamine.
"Formaalse määratletuse" aspektist iseloomustavad õigusnorme loogilise struktuuri ning erilise normikeele kasutamine.
Konkreetsuse järgi eristatakse kasuistlikke ja abstraktseid hüpoteese. Kasuistlik hüpotees näitab tingimusi, mille korral norm kuulub rakendamisele. Abstraktne hüpotees annab tingimused üldistatud kujul.
Õigusnormi dispositsioon on õigusnormi osa, mis näitab, kuidas peab käituma subjekt hüpoteesi tingimuse olemasolul. Dispositsioonid võivad olla kas abstraktsed või kasuaalsed. Dispositsioonid võivad olla normatiivses akti väljendamise viisi järgi lihtsad või kirjeldavad. Lihtne dispositsioon näitab käitumise sisu seda kirjeldamata, kirjeldav dispositsioon iseloomustab käitumist lähemalt, annab selle iseloomulikud tunnused. Määratlusastme järgi jagunevad dispositsioonid määratud, suhteliselt määratud ja alternatiivseteks. Absoluutselt on määratud dispositsioon on see, mis annab täpselt hooldeõigused ja kohustused. Suhteliselt määratud dispositsioon võimaldab seadusandja kehtestatud üldistes raamides oma kohustusi täpsustada. Alternatiivne dispositsioon võimaldab subjektil valida kahe või enama käitumise vahel.
Sanktsioonid näitavad mõjuvahendeid, mis kuuluvad rakendamisele normi rikkuja suhtes. Sanktsioone liigitatakse rakendatavate mõjutusvahendite iseloomu ja neid rakendatavate organite järgi. Eristatakse kriminaalõiguslikke, haldusõiguslikke ja distsiplinaarkaristussanktsioone. Sanktsioonid jagunevad määratletud, suhteliselt määratletud ja alternatiivseteks sanktsioonideks. "Määratletud sanktsioonides" on õigusvahend määratletud on antud ilma igasuguste muude võimalusteta. Suhteliselt määratletud sanktsioonil on antud sanktsiooni maksimum- ja miinimumpiirid. "Alternatiivsed sanktsioonid" on sellised, kus on valida kahe või enama sanktsiooni vahel. Kumulatiivsed sanktsioonid võimaldavad mitut sanktsiooni kohaldada üheaegselt. Määratlemata sanktsiooni sisu ei ole määratud.
Õigusnorme võib liigitada vastavalt nende eesmärkidele regulatiivseteks ja kaitsvateks. Regulatiivsed on suunatud ühiskondliku suhte reguleerimisele, annavad suhtest osavõtjale õigused ja kohustused, neid võib nimetada ka õigust kehtestavateks. Kaitsvad õigusnormid on juriidilist vastutust kehtestavad, nad reguleerivad riiklike kaitsevahendite kasutamist.
Moraal on ühiskondliku teadvuse üks norm, mis määrab ära inimeste käitumise kohustused üksteise ja ka ühiskonna suhtes. Toimub inimeste käitumise hindamine erinevateks kategooriateks. Moraal kujunes välja koos õigusega. Moraalireeglid saavad käitumist reguleerivaks jõuks, kui nad on saanud siseveendumuseks.


Võimude lahusus.
Võimude lahusus on seadusandliku, täidesaatva- ja kohtuvõimu lahus hoidmise põhimõte.
Võimude lahususe idee elemente sisaldus juba antiikaja Rooma vabariik. Uusajal käsitles seda ideed esimesena põhjalikumalt inglise filosoof John Locke, kes väitis, et seadusandlik võim tuleks jaotada kuninga ja parlamendi vahel. Moodsa vormi andis võimude lahususe põhimõttele Charles de Montesquieu oma teoses "Seaduste vaimust" (pr. k "De l'esprit des lois"), pidades vajalikuks riigivõimu kolmikjaotust seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel. Esimest korda realiseeriti võimude lahususe põhimõte praktikas Ameerika Ühendriikide 1787. aasta konstitutsioonis ("system of checks and balances").
Võimude lahususe realiseerimise süsteemid.
Võimude lahusus on tänapäeval realiseeritud kas riigivõimude eraldus-, valdavus- või tasakaalusüsteemina.
Eraldussüsteemis tegutseb iga võim suhteliselt iseseisvalt, ega mõjuta otseselt teisi võimuharusid oma funktsioonide täitmisel. Võimuharude kõrgemad organid moodustatakse enamasti autonoomsel alusel. Selline võimude lahususe korraldus on iseloomulik veel väljaarenemata demokraatlike traditsioonidega riikidele.
Valdavussüsteemi korral lähtub võim ühest kesksest riigiorganist (nt monarhist või ainuparteist) ning sellest eraldatud võimuharud on üsna tugevas sõltuvussuhtes. Selline süsteem võib toimida hästi ja stabiilselt pikaajalise demokraatiatraditsiooniga riikides, kus pole ohtu autoritaarse juhtimise tekkimisele.
Enamikus tänapäeva arenenud demokraatlikes riikides on kasutusel tasakaalusüsteem, mille korral on riigivõimud küll eraldatud, kuid seatud samas üksteisest vastastikkusesse sõltuvusse ja varustatud üksteise kontrollimise funktsioonidega. Selline võimude lahususe süsteem on kasutusel ka Eestis.
Võimude lahususe liigitus.
Võimude lahusus jaotatakse funktsionaalseks, organisatsiooniliseks ja personaalseks võimude lahususeks. Eristatakse ka horisontaalset ja vertikaalset võimude lahusust.
Horisontaalne võimude lahusus väljendub võimude traditsioonilises kolmikjaotuses üksteise kõrval tegutsevateks seadusandliku-, täidesaatva- ja kohtuvõimu harudeks.
Vertikaalne võimude lahusus tähendab, et üksteisest põhimõtteliselt lahutatud peavad olema ka riigi keskvõimu, föderaalriikide puhul föderatsiooni subjektide ja kohalike omavalitsuste poolt teostatavad võimufunktsioonid, -organid ja võimu teostavad isikud.
Funktsionaalne võimude lahusus tähendab, et riigivõimu teostamine on jaotatud erinevateks funktsioonideks. Eesti põhiseaduses võib funktsionaalse võimude lahususe alusena näha § 14, mille kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne.
Organisatsiooniline ehk institutsionaalne võimude lahusus tähendab riigivõimude jaotamist erinevate riigivõimuorganite vahel. Eesti põhiseaduses on organisatsioonilise võimude lahususe põhimõte väljendatud põhiseaduse §-s 4, mille kohaselt on Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel.
Personaalne võimude lahusus eeldab, et ühes võimuharus töötavad isikud ei kuuluks teise võimuharu juurde. Näiteks on selle põhimõtte väljenduseks põhiseaduse § 63 lg 1, mis keelab Riigikogu liikmetel teises riigiametis olemise.
Võimude lahususe olemuslik osa on erinevate võimuharude õigus otsustada tema pädevusse kuuluvate küsimuste üle iseseisvalt. Võimude lahusus nõuab seda, et põhiseadus peab sätestama erinevate riigiorganite pädevuse, sest vastasel juhul muutuks pädevuse määratlemine kas organi enda või Riigikogu (st teise riigiorgani) ülesandeks. Igal põhiseaduslikul institutsioonil on õigus nõuda, et teised harud ei teeks tema pädevusse antud küsimuses eelotsustusi, samuti on neil õigus ise valida endale nõustajaid, teha oma ametkonnasiseseid reegleid otsustusmehhanismide kohta.
Võimude lahusus Eesti riigiõiguses.
Riigikohus on võimude lahususe põhimõtte kohta öelnud järgnevat. "Võimude lahususe põhimõtte kohaselt on seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega. See on vajalik riigivõimu jaotamiseks ja seeläbi demokraatia ja seaduslikkuse printsiibi kindlustamiseks." ()
Kuigi erinevate võimude pädevus peab olema sätestatud põhiseaduses, võib seadusega täpsustada pädevuse teostamist. Põhiseadus on selleks teatud juhtudel võimaluse ette näinud, näiteks näeb põhiseadus ette kõigi põhiseaduslike institutsioonide (v. a. Vabariigi President) tegevust reguleeriva seaduse vastuvõtmise.


Gunnar Kilgas.
Gunnar Kilgas (8. mai 1926 Narva – 6. august 2005 Tallinn) oli eesti näitleja ja lavastaja.
Gunnar Kilgas lõpetas Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi näitleja erialal. Pärast seda töötas ta näitlejana Lõuna-Eesti Teatris (1949–1951), Vanemuises (1951–1960) ja Eesti Draamateatris (1960–1969).
Ta mängis esimeses Eesti NSVs valminud filmis "Elu tsitadellis" (1947).
Aastatel 1969–1986 oli Kilgas Eesti Televisioonis telelavastuste režissöör. Tema üks tuntumaid telelavastusi on A. H. Tammsaare romaani "Elu ja armastus" põhjal valminud "Rudolf ja Irma".
Aastatel 1987–1992 töötas ta Vanalinnastuudios kirjandusala juhatajana ja aastatel 1993–1995 sealsamas lavastajana.
Alates 1995. aastast oli ta vabakutseline. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Isiklikku.
Oli 1950–1952 abielus Ellen Kaarmaga. Ta poeg kooselust näitleja Velda Otsusega on kulturist-atleetvõimleja Indrek Otsus.
Kirjandus.
Kilgas, Gunnar
Kilgas, Gunnar
Kilgas, Gunnar
Kilgas, Gunnar


Inimõigused.
Inimõigused on iga indiviidi sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnistusest. Inimõigused on leidnud rahvusvahelist tunnustust Inimõiguste Ülddeklaratsioonis, mille ÜRO kuulutas üldkehtivaks aastal 1948.
Inimõiguste üleüldine kehtimine (universaalsus) on tagatud rahvusvahelise õigusega. Nii hõlmavad need ka kodanikuõigusi, mida mõistetakse kitsamalt kui inimõigusi ja kaitstakse riigisiseselt, näiteks põhiseaduse abil.
Sageli jaotatakse inimõigused Karel Vasaki järgi kolme generatsiooni. Esimese põlvkonna õiguste hulka kuuluvad kodaniku- ja poliitilised õigused, mis tulenevad Jean-Jacques Rousseau ja John Locke'i loomuõiguslikust filosoofiast. Teise põlvkonna moodustavad need majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused, mis saavutasid tunnustuse kahekümnendal sajandil koos hüveoluriigi levikuga. Kolmanda põlvkonna õiguste idee tekkis alles 1970ndatel peamiselt arengumaade toetusel. See idee seisneb selles, et lisaks kahe esimese põlvkonna individuaalsetele huvidele on olemas ka kollektiivsed, grupiõigused, näiteks enesemääramisõigus ning õigus arengule.
Teine võimalik liigitus on vabadused ehk inimõigused negatiivses tähenduses (õigused olla millestki vaba) ja õigused ehk inimõigused positiivses tähenduses (õigus millelegi). Vabaduste käsitlus tuleneb peamiselt angloameerika õigustraditsioonist ning hõlmab kõne-, usu ja kogunemisvabadust. Need õigused viitavad tegudele, mida riik ei tohiks sooritada.
Inimõiguste positiivses tähenduses käsitlus tuleneb peamiselt Rousseau-järgsest kontinentaaleuroopa õigustraditsioonist, tähistades õigusi, mida riik peab tagama ja võimaldama. Sinna kuuluvad näiteks õigus haridusele, õiguslikule võrdsusele jne. Paljud 20. sajandi põhiseadused ning näiteks ka Inimõiguste Ülddeklaratsioon sisaldavad inimõigusi positiivses tähenduses.


2005. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
Helsingi olümpiastaadion, 2005. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistluste peaareen
2005. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused olid X kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Need toimusid 2005. aasta 6.- 14. augustil Soomes Helsingis.
Eestlaste osalemine.
Kümnendatel kergejõustiku maailmameistrivõistlustel osales 9 Eesti sportlast: odaviskajad Moonika Aava ja Andrus Värnik, 400 m jooksja Egle Uljas, kõrgushüpaja Marko Aleksejev, kuulitõukaja Taavi Peetre, kettaheitjad Gerd Kanter ja
Aleksander Tammert ning kümnevõistlejad Kristjan Rahnu ja Mikk Pahapill.
100 m.
Finaal:7. august
Maailmarekord:9,77 Asafa Powell, Jamaica (14. juuni 2005 Ateena)
MM rekord:9,80 Maurice Greene, USA (22. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2003:10,07 Kim Collins, Saint Kitts ja Nevis (25. august Pariis)
200 m.
Finaal:11. august
Maailmarekord:19,32 Michael Johnson, USA (1. august 1996 Atlanta)
MM rekord:19,79 Michael Johnson, USA (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 2003: 20,30 John Capel, USA (29. august Pariis)
400 m.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 43.18 Michael Johnson, USA (26. august 1999 Sevilla)
MM rekord:43,18 Michael Johnson, USA (26. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2003:44,50 Jerome Young, USA (26. august Pariis)
800 m.
Finaal:14. august
Maailmarekord: 1:41.11 Wilson Kipketer, taani (24. august 1997 Köln)
MM rekord:1:43.06 Billy Konchellah, Kenya (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2003: 1.44,81 Djabir Said-Guerni, Alžeeria (31. august Pariis)
1500 m.
Finaal:10. august
Maailmarekord:3:26.00 Hicham El Guerrouj, Maroko (14. juuli 1998 Rooma)
MM rekord: 3:27.65 Hicham El Guerrouj, Maroko (24. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2003: 3.31,77 Hicham El Guerrouj, Maroko (27. august Pariis)
5000 m.
Finaal:14. august
Maailmarekord: 12:37.35 Kenenisa Bekele, Etioopia (31. august 2003 Pariis)
MM rekord: 12:52.79 Eliud Kipchoge, Kenya (31. august 2003 Pariis)
Maailmameister 2003: 12.52,79 Eliud Kipchoge, Kenya (31. august Pariis)
10 000 m.
Finaal:8. august
Maailmarekord:26:20.31 Kenenisa Bekele, Etioopia (8. juuni 2004 Ostrava)
MM rekord: 26:49.57 Kenenisa Bekele, Etioopia (24. august 2003 Pariis)
Maailmameister 2003: 26.49,57 Kenenisa Bekele, Etioopia (24. august Pariis)
Maraton.
Finaal:13. august
Maailma tippaeg:2:04:55 Paul Tergat, Kenya (28. september 2003 Berliin)
MM rekord:2:08:31 Jaouad Gharib, Maroko (30. august 2003 Pariis)
Maailmameister 2003:2.08,31 Jaouad Gharib, Maroko (30. august Pariis)
4 x 100 m.
Finaal:13. august
Maailmarekord:37.40 USA (8. august 1992 Barcelona)
37.40 USA (21. august 1993 Stuttgart)
MM rekord:37.40 USA (21. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2003: 38,06 USA (31. august Pariis)
4 x 400 m.
Finaal:14. august
Maailmarekord:2:54.20 USA (22. juuli 1998 Uniondale)
MM rekord:2:54.29 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2003: 2.58,88 USA (31. august Pariis)
110 m tõkkejooks.
Finaal:12. august
Maailmarekord:12.91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
12.91 Liu Xiang, Hiina (27. august 2004 Ateena)
MM rekord:12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2003: 13,12 Allen Johnson, USA (30. august Pariis)
400 m tõkkejooks.
Finaal:9. august
Maailmarekord:46.78 Kevin Young, USA (6. august 1992 Barcelona)
MM rekord:47.18 Kevin Young, USA (19. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2003: 47,25 Felix Sanchez, Dominikaani Vabariik (29. august Pariis)
3000 m takistusjooks.
Finaal:7. august
Maailmarekord:7.53,63 Sayf Sa‘īd Shāhīn, Katar (3. september 2004 Brüssel)
MM rekord:8.04,16 Moses Kiptanui, Kenya (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 2003:8.04,39 Sayf Sa‘īd Shāhīn, Katar (26. august Pariis)
20 km käimine.
Finaal:4. august
Maailmarekord:1:17.21 Jefferson Perez, Ecuador (23. august 2003 Pariis)
MM rekord:1:17.21 Jefferson Perez, Ecuador (23. august 2003 Pariis)
Maailmameister 2003: 1:17.21 Jefferson Perez, Ecuador (23. august Pariis)
50 km käimine.
Finaal:12. august
Maailmarekord:3:36:03 Robert Korzeniowski, Poola (27. august 2003 Pariis)
MM rekord:3:36:03 Robert Korzeniowski, Poola (27. august 2003 Pariis)
Maailmameister 2003:3:36:03 Robert Korzeniowski, Poola (27. august Pariis)
Kõrgushüpe.
Finaal:14. august
Maailmarekord:2.45 Javier Sotomayor, Kuuba (27. juuli 1993 Salamanca)
MM rekord:2.40 Javier Sotomayor, Kuuba (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2003:2.35 Jacques Freitag, LAV (25. august Pariis)
Teivashüpe.
Finaal:11. august
Maailmarekord:6.14 Sergei Bubka, Ukraina (31. juuli 1994 Sestriere)
MM rekord:6.05 Dmitri Markov, Austraalia (9. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2003:5.90 Giuseppe Gibilisco, Itaalia (28. august Pariis)
Kaugushüpe.
Finaal:13. august
Maailmarekord:8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tōkyō)
MM rekord:8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tōkyō)
Maailmameister 2003:8.32 Dwight Phillips, USA (29. august Pariis)
Kolmikhüpe.
Finaal:11. august
Maailmarekord:18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august 1995 Göteborg)
MM rekord:18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 2003:17.72 Christian Olsson, Rootsi (25. august Pariis)
Kuulitõuge.
Finaal:6. august
Maailmarekord: 23.12 Randy Barnes, USA (20. mai 1990 Westwood)
MM rekord:21.97 Werner Günthör, Šveits (21. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2003: 21.69 Andrei Mihhnevitš, Valgevene (23. august Pariis)
Kettaheide.
Maailmarekord: 74.08 Jürgen Schult, SDV (6. juuni 1986 Neubrandenburg)
MM rekord:69.72 Riedel Lars, Saksamaa (8. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2003:69.69 Virgilijus Alekna, Leedu (26. august Pariis)
Vasaraheide.
Finaal:8. august
Maailmarekord:86.74 Juri Sedõhh, NSVL (30. august 1986 Stuttgart)
MM rekord:83.38 Szymon Ziółkowski, Poola (5. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2003:83.05 Ivan Tihhon, Valgevene (25. august Pariis)
Odavise.
Finaal:10. august
Maailmarekord:98.48 Jan Železný, Tšehhi (25. mai 1996 Jena)
MM rekord: 92.80 Jan Železný, Tšehhi (12. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2003: 85.44 Sergei Makarov, Venemaa (31. august Pariis)
Kümnevõistlus.
Finaal:9. – 10. august
Maailmarekord: 9026 Roman Šebrle, Tšehhi (27. mai 2001 Götzis)
MM rekord: 8902 Tomáš Dvořák, Tšehhi (7. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2003:8750 Tom Pappas, USA (26. – 27. august Pariis)
100 m.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 10,49 Florence Griffith-Joyner, USA (16. juuli 1988 Indianapolis)
MM rekord: 10,70 Marion Jones, USA (22. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2003:10,93 Torri Edwards, USA (24. august Pariis)
200 m.
Finaal:12. august
Maailmarekord:21,34 Florence Griffith-Joyner, USA (29. september 1988 Seoul)
MM rekord: 21,74 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (3. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2003:22,38 Anastassia Kapatšinskaja, Venemaa (28. august Pariis)
400 m.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 47,60 Marita Koch, Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 47,99 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 2003:48,89 Ana Guevara, Mehhiko (27. august Pariis)
800 m.
Finaal:9. august
Maailmarekord: 1.53,28 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (26. juuli 1983 München)
MM rekord:1.54,68 Jarmila Kratochvílová, Tsehhoslovakkia (9. august 1983 Helsinki)
Maailmameister 2003: 1.59,89 Maria Mutola, Mosambiik (26. august Pariis)
1500 m.
Finaal:14. august
Maailmarekord:3.50,46 Yunxia Qu, Hiina (11. september 1993 Peking)
MM rekord: 3.58,52 Tatjana Tomašova, Venemaa (31. august 2003 Pariis)
Maailmameister 2003: 3.58,52 Tatjana Tomašova, Venemaa (31. august Pariis)
5000 m.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 14.24,68 Elvan Abeylegesse, Türgi (11. juuni 2004 Bergen)
MM rekord: 14.41,82 Gabriela Szabo, Rumeenia (27. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2003: 14.51,72 Tirunesh Dibaba, Etioopia (30. august Pariis)
10 000 m.
Finaal:6. august
Maailmarekord:29.31,78 Wang Junxia, Hiina (8. september 1993 Peking)
MM rekord:30.04,18 Berhane Adere, Etioopia (23. august Pariis)
Maailmameister 2003:30.04,18 Berhane Adere, Etioopia (23. august Pariis)
Maraton.
Finaal:14. august
Maailma tippaeg:2.15,25 Paula Ragcliffe, Suurbritannia (13. aprill 2003 London)
MM rekord: 2.23,55 Catherine Ndereba, Kenya (31. august 2003 Pariis)
Maailmameister 2003:2.23,55 Catherine Ndereba, Kenya (31. august Pariis)
4 x 100 m.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 41,37 Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord:41,47 USA (9. august 1997 Ateena)
Maailmameister 2003: 41,78 Prantsusmaa (30. august Pariis)
4 x 400 m.
Finaal:14. august
Maailmarekord: 3.15,17 NSVL (1. oktoober 1988 Seoul)
MM rekord:3.16,71 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2003: 3.22,63 USA (31. august Pariis)
100 m tõkkejooks.
Finaal:10. august
Maailmarekord:12,21 Yordanka Donkova, Bulgaaria (20. august 1988 Stara Zagora)
MM rekord: 12,34 Ginka Zagorcheva, Bulgaaria (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2003: 12,53 Perdita Felicien, Kanada (27. august Pariis)
400 m tõkkejooks.
Finaal:13. august
Maailmarekord:52,34 Julija Petšonkina, Venemaa (8. august 2003 Tula)
MM rekord: 52,61 Kim Batten, USA (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 2003: 53,22 Jana Pittman, Austraalia (28. august Pariis)
3000 m takistusjooks.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 9.01,59 Gulnara Samitova, Venemaa (4. juuli 2004 Iráklio)
20 km käimine.
Finaal: 7. august
Maailmarekord: 1.26.52,3 Olimpiada Ivanova, Venemaa (6. september 2001 Brisbane)
MM rekord:1:26.52 Jelena Nikolajeva, Venemaa (24. august Pariis)
Maailmameister 2003:1:26.52 Jelena Nikolajeva, Venemaa (24. august Pariis)
Kõrgushüpe.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
MM rekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 2003:2.06 Hestrie Cloete, LAV (31. august Pariis)
Teivashüpe.
Finaal:12. august
Maailmarekord:5.00 Jelena Isinbajeva, Venemaa (22. juuli 2005 London)
MM rekord:4.75 Svetlana Feofanova, Venemaa (25. august 2003 Pariis)
Maailmameister 2003:4.75 Svetlana Feofanova, Venemaa (25. august Pariis)
Kaugushüpe.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 7.52 Galina Tšistjakova, NSVL (11. juuni 1988 Leningrad)
MM rekord: 7.36 Jackie Joyner-Kersee, USA (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2003:6.90 Eunice Barber, Prantsusmaa (30. august Pariis)
Kolmikhüpe.
Finaal: 7. august
Maailmarekord: 15.50 Inessa Kravetš, Ukraina (10. august 1995 Göteborg)
MM rekord: 15.50 Inessa Kravetš, Ukraina (10. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 2003:15.18 Tatjana Lebedeva, Venemaa (26. august Pariis)
Kuulitõuge.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 22.63 Natalja Lissovskaja, NSVL (7. juuni 1987 Moskva)
MM rekord: 21.24 Natalja Lissovskaja, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2003: 20.63 Svetlana Kriveljova, Venemaa (27. august Pariis)
Kettaheide.
Finaal:11. august
Maailmarekord: 76.80 Gabriele Reinsch, Saksa DV (9. juuli 1988 Neubrandenburg)
MM rekord: 71.62 Martina Hellmann, Saksa DV (31. august 1987 Rooma)
Maailmameister 2003: 67.32 Irina Jatšenko, Valgevene (25. august Pariis)
Vasaraheide.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 77.06 Tatjana Lõssenko, Venemaa (15. juuli 2005 Moskva)
MM rekord: 75.20 Mihaela Melinte, Rumeenia (24. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2003: 73.33 Yipsi Moreno, Kuuba (28. august Pariis)
Odavise.
Finaal:14. august
Maailmarekord: 71.54 Osleidys Menéndez, Kuuba (1. juuli 2001 Réthimno)
MM rekord: 69.53 Osleidys Menéndez, Kuuba (6. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2003: 66.52 Mirela Manjani, Kreeka (30. august Pariis)
Seitsmevõistlus.
Finaal:6. – 7. august
Maailmarekord: 7291 Jackie Joyner-Kersee, USA (24. september 1988 Seoul)
MM rekord: 7128 Jackie Joyner-Kersee, USA (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2003:7001 Carolina Klüft, Rootsi (23. – 24. august Pariis)
Välislingid.
Maailmameistrivõistlused, 2005. aasta kergejõustiku


Oj svijetla majska zoro.
"Oj svijetla majska zoro" (serbia keeles "Ој, свијетла мајска зоро") on Montenegro riigihümn.
Hümni meloodia on rahvaviis, mida lauldi erinevate sõnadega. Montenegro riigihümniks kinnitati see 2004. aastal.
Ladina kirjas.
Da je vječna Crna Gora (2x)


Colin Jackson.
Colin Ray Jackson (sündis 18. veebruaril 1967 Cardiffis) on Suurbritannia kergejõustiklane (110 m tõkkejooks).
1988. aastast on Colin Jackson osalenus enamiku suurvõistluste finaalides. 1988 ja 1989 jäi ta alla tolle hetke liidrile Roger Kingdomile. Aastal 1990 tuli Jackson jaanuaris Briti Ühenduse mängude võitjaks ja suve lõpus ka Euroopa meistriks. 1991. aasta MM-il Tokyos alustas eeljooksus suurepärase 13,25-ga, kuid poolfinaalis katkestas vigastuse tõttu. 1992. aastal jooksis Colin hooaja 6 parimat aega ja 15 korda alla 13,20-ne. Kaotas aasta jooksul ainult kolm jooksu 21-st, millest üks kaotus tuli kahjuks OM-i finaalis Barcelonas, kus jäi seitmendaks. 1993. aastal õnnestus peaaegu kõik, väljaarvatud allajäämine Mark McKoyle sise MM-il Torontos. Juulis Sestrieres püstitas järjekordse uue Euroopa rekordi ja jooksis esimese eurooplasena alla 13 sekundi. Stuttgargi MM-i kuldmedal tuli juba uue maailmarekordiga 12,91. 1994. aasta ületas ta 7 aastat Greg Fosterile kuuluva sise maailmarekordi 60 m tõkkejooksus, saades ajaks 7,35.
Isiklikud rekordid.
100 m - 10,29 (1990)
200 m - 21,19 (1988)
110 m tõkkejooks - 12,91(1993)
Olümpiamängud.
1988 hõbemedal Seoul
Maailmameistrivõistlused.
1987 pronksmedal 110 m tõkkejooks 13,38 (3. september Rooma)
1989 hõbemedal 60 m tõkkejooks sisemeistrivõistlused (Budapest)
1993 hõbemedal 60 m tõkkejooks sisemeistrivõistlused (Toronto)
1993 maailmameister 110 m tõkkejooks 12,91 (MR) (20. august Stuttgart)
1997 hõbemedal 60 m tõkkejooks (Pariis)
1997 hõbemedal 110 m tõkkejooks 13,09 (7. august Ateena)
1999 maailmameister 60 m tõkkejooks sisemeistrivõistlused 7,38 (Maebashi)
1999 maailmameister 1999 110 m tõkkejooks 13,04 (25. august Sevilla)
Euroopa meistrivõistlused.
1990 euroopameister 110 m tõkkejooks 13,18 (Split))
1994 euroopameister 110 m tõkkejooks 13,08 (Helsingi
1998 euroopameister 110 m tõkkejooks 13,02 (Budapest)
Rahvaste Ühenduse mängud.
1986 hõbemedal 110 m tõkkejooks (Edinburgh)
1990 kuldmedal 110 m tõkkejooks (Auckland)
1994 kuldmedal 110 m tõkkejooks (Victoria)
Rekordid.
200 m tõkkejooks maailmatipptulemus 22,63 1991
110 m tõkkejooks maailmarekord 12,911993
60 m tõkkejooks sise maailmarekord 7,35 1994
Isiklikku.
Colin Jackson on 182 cm pikk ja 74 kg.


Roger Kingdom.
Roger Kingdom (sündis 26. augustil 1962 Viennas, Georgia osariik) on USA kergejõustiklane (110 m tõkkejooks)
Kingdom oli omal ajal teine 110 m tõkkejooksja (esimene oli Ranaldo Nehemiah), kes jooksis kiiremini 13 sekundist. See juhtus 1988. aastal Sestrieres. Samal aastal Seouli olümpiamängudel, kus ta kaitses edukalt olümpiavõitu, tuli jälle aeg alla 13 sekundi. 1984. aastal võitis ta olümpiamängudel mõnevõrra üllatuslikult, sest peapretendediks kullale peeti kaasmaalast Greg Fosterit. Olümpiamängude vaheaastatel Kingdom midagi suurt korda ei saatnud, välja arvatud 1989. aasta, kui ta püstitas Zürichis Weltklasse-võistlustel uue maailmarekordi 12,92. Tema parimad tulemused pärinevadki aastatelt 1988 ja 1989. Ja veel selline huvitav detail, et juba 1987. aastal kirjutas ta autogrammi andes: Roger Kingdom - olümpiavõitja 1984 ja 1988.
27px Olümpiamängudel.
olümpiavõitja 110 m tõkkejooks 13.20
Maailmakarikavõistlustel.
1. koht 110 m tõkkejooks 12,87
Pan-Ameerika mängudel.
1. koht 110 m tõkkejooks 13,44
Hea Tahte mängudel.
1. koht 110 m tõkkejooks 13,47
Isiklikku.
Roger Kingdom oli sportlasena 186 cm pikk ja kaalus 92 kg.


Tartu ajalugu.
Tartu ajalugu on ülevaade Lõuna-Eesti ja Põhja-Liivimaa suurima linna Tartu ajaloost.
Kiviaeg.
Vanimad inimasustuse jäljed Tartus pärinevad umbes aastast 8000 eKr. Sellest ajast on leitud Kunda kultuuri Uus-Ihaste asulakoht.
Linnuse ja asula tekkimine, nimest.
Tartu asub kohas, kus koolmekohad võimaldasid hõlpsasti ületada omaaegset olulist veeteed Emajõge ning taimestik oli piirkonna kohta väga mitmekesine. Hiljemalt rahvasterändamise ajaks (5.–6. sajandil) loodi hilisema Tartu Tähetorni kohale muinaslinnus. Linnusest sai hiljem Otepää kõrval Ugandi maakonna olulisemaid keskusi. Koht oli sobiv nii majanduslikus kui ka sõjanduslikus mõttes: Emajõgi oli piirkonna olulisim transpordimagistraal ning jõekäärus asuv looduslik küngas (Toomemägi) oli sobiv kaitseehitise rajamiseks. Linnuse muinasaegne nimi Tarbatu (Läti Henrikul "Tharbete", "Tharbata" ja "Darbete") on ilmselt seotud toona Eestis elutsenud ürgveise tarvaga. 11. sajandiks oli linnuse kõrvale kujunenud küllaltki oluline kaubandusasula.
11.–13. sajand.
Tartut on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1030. aasta paiku, mil Vana-Vene kroonikate teatel Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa väed muinaseestlaste linnuse vallutasid. Venelased rajasid sinna oma linnuse, mis nimetati Jaroslavi kaitsepühaku Püha Georgi järgi Jurjeviks (Gjurgev, "Гюргев"). Pärimuse järgi ehitasid nad Jurjevisse kaks kirikut. Linnuse kõrval asus ilmselt ka venelaste kaubaasula.
Harrastusajaloolane Enn Haabsaar on arvanud, et tegelikult ei ole kroonikates mainitud Jurjev mitte Tartu, vaid Kiievist 80 km kaugusel asuv ja tänapäeval Bila Tserkva nime kandev linn. Siiski on akadeemiline ajalookirjutus selle seisukoha väheveenvaks arvanud, sest Tartu toonane arheoloogiline leiumaterjal ning sündmuste üldine loogika viitavad üpris kindlalt Tartule kui Jaroslav Targa rajatud Jurjevile. Tartu oli ilmselt venelaste keskuseks Kagu-Eestis järgmised 31 aastat, mille kestel 1054. aastal korraldas vürst Izjaslav I uue sõjaretke Eestisse, vallutades tõenäoliselt ka Keava ("Kedepiv").
1061. aasta kevadel toimus vanavene kroonikate andmeil Kagu-Eesti ja külgnevaile Vene aladele sossolite sõjakäik. (Arvatavasti olid sossolid eestlased, neiks on peetud nii saarlasi, sakalasi, harjulasi kui ka virulasi.) Novgorodi suurvürsti võimu all olnud Eesti alad vallutati ja Jurjevi linnus põletati maha. Sossolite väed tungisid sõdides kuni Pihkvani, kus oli suur lahing, mille tulemus on jäänud selgusetuks. Igal juhul tundub, et pärast seda ei suutnud Vene vürstid enam püsivamalt Ugandis kanda kinnitada.
1133. aastal langes Tarbatu teist korda novgorodlaste vägede kätte. 1176/1177. aasta talvel toimunud suure eestlaste sõjaretke käigus vallutati Tarbatu tagasi. On aga küllaltki kahtlane, kas linnus venelaste käes niivõrd pikalt oli, 1133. aasta vallutus oli ilmselt pigem ajutise iseloomuga.
Kolmandat korda langes Tarbatu Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši juhitud Novgorodi ja Pihkva vägede valdusse 1191/1192. aasta talvel, kuid pärast linnuse põletamist väed lahkusid. Seejärel võis linnus kuni muistse vabadusvõitluseni asustamata olla. Saksa ristisõdijad haarasid linnuse enda kätte 1215. aastal ning kindlustasid selle tugevalt. Henriku teadetest ei selgu aga üheselt, kas linnus oli varem mahajäetud või ei avaldanud seal olnud eestlased lihtsalt vastupanu.
1223. aasta ülestõusu käigus läks Tarbatu saksa ristisõdijate käest jälle eestlaste kätte, kes andsid valitsemise üle aga endisele Koknese vürstile Vjatškole, kes allus Novgorodi vürstiriigile ja püüdis ka ulatuslikumaid Eesti alasid enda kätte haarata. Viimase Mandri-Eesti kindlustatud punktina vallutasid sakslased Tartu 1224. aasta augustis pärast kuuepäevast piiramist. Läti Henriku andmetel tapeti kindluses kõik, ka Vjatško ja tema 200-meheline kaaskond. Ellu jäeti ainult üks haavatud venelane, et ta linnuse langemise kohta Novgorodi sõna viiks.
Tartu keskajal.
Tartu vaade aastal 1553 (ehtsus vaieldav)
Linnuse ümber kujunenud linna nimeks sai Tartu või saksapäraselt "Dorpat". Linnast sai juba 1224. aastal Tartu piiskopkonna (kuni 1233. aastani ametlikult Lihula piiskopkonna) keskus. Järgnevatel aastakümnetel toimus Tartus kiire ehitustöö. Senise puitlinnuse asemele rajati piiskopi kivilinnus; Toomemäe teisele küljele ehitati Peeter-Pauli kirik ehk toomkirik. Seejärel hakati välja ehitama all-linna: rajati Püha Maarja kirik (praeguse ülikooli peahoone kohal), Jaani kirik, Püha Jakobi kirik ning Püha Maarja-Magdaleena kirik koos dominiiklaste kloostriga (praeguse Uspenski kiriku kohal). Samuti valmis ka Püha Vaimu hospidal koos samanimelise kirikuga. All-linna ja jõe vahele rajati linnamüür koos tornidega; ümber Toomemäe vallikraav, mis oli ühenduses Emajõega. Suuremad ehitustööd lõppesid 14. sajandi alguseks.
Kindlustustööd olid vajalikud eelkõige vene vägede tõrjumiseks: Tartut ja selle ümbrust ründasid ja rüüstasid Vene väed 1234. ja 1262. aastal. Esimesel korral vallutasid nad Tartu asula, kuid mitte piiskopilinnuse, teiseks korraks olid Tartu kiivimüürid aga juba valmis ja venelased ei suutnud linna vallutada.
13. sajandi keskel märgiti Tartut esmakordselt ürikutes linnana, linnaks sai ta hiljemalt 1262. aastal, kuid tõenäoliselt tunduvalt varem. Aastal sai Tartust Hansa Liidu liige. Tartust kujunes tolle aja kohta tüüpiline ja edukas saksa kaubalinn. Linna jõukusest annavad tunnistust muuhulgas ka arheoloogilised leiud. 13./14. sajandi vahetusest on Tartust leitud näiteks väga haruldasi, Süürias või Veneetsias valmistatud peekrite kilde. Tartu oli Riia ja Tallinna järel suuruselt kolmas linn Vana-Liivimaal. 15. sajandi alguses oli Tartus üheksa kirikut, rohkesti aedu ning linna ilu kiitsid oma reisikirjades paljud rännumehed. Tartus elas keskaja lõpul kuni 6000 inimest. 15. sajandi lõpuveerandil püstitati Peeter-Pauli kiriku lääneküljele 67 meetri kõrgused tornid, kõrgemad kui kuskil mujal tolleaegses Ida-Euroopas.
Tartu piiskopkonna suhted Pihkva ja Novgorodiga olid läbi sajandite kahetised: üheltpoolt sõltus piiskopkonna ja linna heaolu suures osas kaubandusest venelastega, samas oli pidevalt piirkonflikte ja sõdugi. Kuni 15. sajandi lõpuni olid suhted tavaliselt siiski normaalsed, Tartus asus kaks õigeusu kirikut ja ka "Vene ots" ehk kaubahoov. Seoses Moskva Suurvürstiriigi esilekerkimise ja Novgorodi ning Pihkva minekuga selle võimu alla halvenesid Tartu ja kogu Vana-Liivimaa suhted idanaabritega aga tunduvalt.
1480/1481. aasta talvel käisid Moskva väed Liivimaa-Pihkva sõja raames Liivimaad, sealhulgas ka Tartu ümbruskonda rüüstamas. 1494. aastal suleti Hansa kaubakontor Novgorodis. Vastuseks sellele lõhuti Tartus novgorodlaste kirik. 1501. aastal, enne Liivimaa-Moskva sõja algust, vangistati Tartus mitukümmend Vene kaupmeest, süüdistades neid Toomkiriku aarete röövimises. Sama aasta lõpus toimus venelaste uus rüüsteretk, mille käigus Tartu ümbrus taas rängalt kannatada sai. 1502. aastal järgnes sellele aga liivimaalaste edukas vasturünnak, misjärel sõlmiti Moskva ja Pihkvaga rahu, mida pikendati korduvalt kuni 1554. aastani.
Liivi sõda.
1558. aasta jaanuaris algas Moskva suurvürstiriigi vägede rüüsteretkega peamiselt Tartu piiskopkonda Liivi sõda. Moskva suurvürsti Ivan IV väed vallutasid pärast piiskopkonna piirilinnuse Vastseliina ja Emajõel olevate Vana- ja Uus-Kastre allutamist sama aasta juulis ka Tartu. Linn alistus pärast mõnepäevast piiramist, sest viimane piiskop Hermann II Wesel pidas olukorda lootusetuks, ehkki linna oleks võidud veel nädalaid kaitsta. Tartu jäi venelaste kätte ligi 25 aastaks. Liivi sõja lõpuks 1583. aastal oli Tartu suures osas varemetes ja elanikke oli küllaltki vähe. Vene võimu ajal oli Tartu siiski nende kohaliku võimu tugipunkt ning seal tegutsesid edasi nii vene kui ka saksa kaupmehed.
Järgnes 42-aastane Poola valitsemisaeg, mida katkestas vaid Rootsi vallutus aastatel 1600–1603. Poola ajal tegutses Tartus jesuiitide seminar koos selle juures oleva gümnaasiumiga, mida on peetud ka Tartu Ülikooli eelkäijaks. Tartu oli üks Poola vastureformatsiooni keskusi. Poolakad taastasid suure osa linnast, kuid 1600. ja 1603. ning järgnevatelgi aastatel sai linn Poola-Rootsi sõja käigus uusi purustusi.
17. sajand.
1625. aastal võtsid Rootsi väed Tartu oma kontrolli alla. 1625. aastal lammutati hüljatud ja lagunenud Jakobi kirik ja järgneval Rootsi ajal taastati suurem osa linnast.
1632. aastal avati kuningas Gustav II Adolfi korraldusel Tartu ülikool, millest sai esimene kõrgem õppeasutus Eesti alal (ning teine Rootsi kuningriigis). Eestlastest üliõpilasi sel ajal oli vähe, õppuriteks olid peamiselt sakslased ja rootslased, vähemal määral ka soomlased.
Tartu majanduslik tähtsus kaubanduslinnana vähenes, kuna peamiseks transiidilinnaks kujunes Narva. Elanike arv oli Rootsi võimu ajal umbes 2000.
Vene-Rootsi sõja ajal okupeerisid Vene väed Tartu uuesti viieks aastaks (1656-1661).
18. sajand.
Põhjasõja ajal vallutasid Peeter I väed Tartu 1704. aastal. 1708. aastal aga hävitati suur osa linnast: losse, kirikuid ja müüre lasti õhku. Nendest sündmustest jutustab eestikeelne Käsu Hansu nutulaul, mis algab sõnadega: "Oh, ma vaene Tartu linn...".
18. sajandi viimasel veerandil oli Tartu elanike arv umbes 3000. Majanduselu hakkas tasapisi kosuma. Tartus toimus igal aastal neli laata, millistest suurim oli kolm nädalat kestev jaanilaat. Sinna tuli ka väliskaupmehi Hollandist, Riiast, Innsbruckist ja mujalt.
1775 aasta 25. juunil valla pääsenud tulekahjus hävis suurem osa Tartu kesklinnast. Puusildu pidi pääses tuli ka ülejõele ning hävitas sealsed eeslinnad. Terveks jäi vaid Laia tänava piirkond. Paljuski tsaarivõimu abiga ehitati linn uuesti üles. Mõjule pääsesid nüüd hilisbarokk ning klassitsism. Muu hulgas kinkis keisrinna Katariina II Tartule kivisilla (valmis 1784), mida on peetud üheks ilusamaks sillaks kogu Liivimaal.
19. sajand.
1802. aastal avati kohalike aadlike eestvedamisel ja ärgitusel keiser Aleksander I korraldusega Tartus taas ülikool. Ülikooli avamisega kaasnes ka suurem ehitustegevus, muu hulgas valmis 1809 Maarja kiriku varemete kohal ülikooli peahoone (arhitekt Johann Wilhelm Krause); varemetes Toomkiriku kooriossa rajati ülikooli raamatukogu, piiskopilinnuse kunagisele asukohale kerkis Tartu Tähetorn, ülikoolile rajati ka mitmeid abihooneid. Tartu kujunes arhitektuuriliselt klassitsistlikuks linnaks.
19. sajandil esimesel poolel hakkas Tartus toimuma eestlaste rahvuslik ärkamine, mis ilmnes ka nende majandustegevuses. Varem olid eestlased Tartus peamiselt teenijaskonna hulgas, kuid siis hakkasid saksa käsitööliste, kaupmeeste ja teiste ettevõtjate kõrvale tekkima ka eestlaste ettevõtted. Tartu Ülikoolis õppisid ka mitmed eesti soost mehed, nagu Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja mitmed teised.
1869. aastal toimus Tartus esimene üldlaulupidu, mis sai eestlaste ärkamisaja tähtsündmuseks.
Lisaks eestlastele oli üliõpilaste hulgas 19. sajandi teisel poolel arvukalt ka lätlastest üliõpilasi, sest Tartu kuulus tollal Liivimaa kubermangu koosseisu, mille ainus ülikool oligi Tartus. Tartul ja Tartu ülikoolil oli tollal oluline roll lätlaste rahvusliku ärkamisaegse liikumise – noorlätlaste – tegevusel.
1880. aastal alustas aadressil Aleksandri 42 tööd Tartu Gaasivabrik, mis võimaldas viia ka tänavavalgustuse üle gaasile. Esimesed gaasituled süüdati uue kalendri järgi 14. novembril 1880. Samuti hakkasid gaasi kasutama tööstused, kauplused (sh vaateakende soojendamiseks) ja kodumajapidamised.
Venestusajal nimetati Tartu 1893. aastal ametlikult ümber Jurjeviks, ka ülikoolis muudeti õppetöö venekeelseks. Siiski jäi Tartu endiselt eestlaste rahvusliku liikumise keskuseks. 20. sajandi alguses toimus Tartus nn. "Tartu renessanss", mille eestvedajaks oli Jaan Tõnisson.
20. sajandi algus.
Esimese maailmasõja käigus vallutasid Tartu 25. veebruaril 1918 Saksa väed. Enne seda olid eestlased jõudnud seal aga juba Eesti Vabariigi välja kuulutada. Vabadussõja alguses hõivasid Nõukogude Vene väed Tartu taas mõneks kuuks, detsembrist 1918 kuni jaanuarini 1919. Suuremaid purustusi need sündmused endaga siiski kaasa ei toonud, kuid kommunistid hukkasid mitmeid silmapaistvaid ühiskonnategelasi, sealhulgas Eesti õigeusu piiskopi Platoni.
Tartu 1920–1940.
1920. aasta 2. veebruaril sõlmiti Tartus rahu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel.
Koos Eesti Vabariigi rajamisega läks Tartu linna valitsemine esmakordselt eestlaste kätte. Tartu Ülikoolis hakkas õppetöö toimuma eesti keeles.
Sõdadevahelisel ajal oli Tartu üks Eesti Vabariigi kultuurielu tähtsamaid keskusi. Siin asus neli kõrgkooli ja mitmeid keskseid teadusasutusi, ajalehtede ja ajakirjade toimetusi ning kirjastusi; Tartus toimusid olulised kontserdid, näitused jpm kultuurisündmused.
1. mail 1938 sai Tartu Eesti ainsaks esimese astme linnaks.
1940. aasta 17. juunil algas Nõukogude okupatsioon. 1941. aasta 14. juunil küüditati Tartust tuhandeid elanikke.
Okupatsioonide aeg.
Teise maailmasõja ajal rüüstasid Tartut taganevate Nõukogude vägede hävituspataljonid. Lasti õhku Kivisild. Tartu vanglas tapeti 193 inimest, laibad visati kaevu.
Saksa väed hõivasid Tartu 1941. aasta juulis. Rinne seisis mõnda aega Emajõel, mistõttu linn sai mitmeid purustusi.
Nõukogude väed vallutasid Tartu 25. augustil 1944. Enne seda olid nad linna korduvalt pommitanud, mistõttu hukkus palju elanikke ja hävis hooneid. Lahingutegevuse tagajärjel purunes või põles samuti maha suur osa hoonetest, sealhulgas "Vanemuise" teatrihoone, Eesti Rahva Muuseumi hooned Raadil, Kaubahoov, Jaani kirik, uus Maarja kirik jpm. Enamik purustatud hooneid lõhuti hiljem maatasa ning kaeti mullaga. Siiski säilis enamik vanalinnast.
1949. aasta märtsis toimus uus küüditamine.
Nõukogude okupatsiooni likvideeriti Tartus mitmeid kultuuri- ja haridusasutusi, teiste seas Kõrgem Kunstikool "Pallas", Tartu Kõrgem Muusikakool ja Tartu Õpetajate Seminar. Samas loodi ka uusi, näiteks sai Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnast iseseisev kõrgkool, Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüdne Eesti Maaülikool). Tartu piirile rajati Raadi sõjaväelennuväli ning linn muutus kinniseks.
Tartu kaasajal.
1988. aastal toimusid Tartus Muinsuskaitsepäevad, mille käigus toodi välja Eesti lipuvärvid.
Tartus asub Riigikohus ning alates 2001. aastast Haridusministeerium (praegu Haridus- ja Teadusministeerium).
Suur osa 1944. aastal purustatud Tartu kesklinna kvartalitest oli kuni viimase ajani hoonestamata ning haljastatud, sest Tartu legendaarne peaarhitekt Arnold Matteus ei soovinud sinna püstitada kahtlase väärtusega ehitisi. Viimastel aastatel on Tartu kesklinna siiski rajatud suurehitisi, mille arhitektuuriline ja mahuline sobilikkus on tekitanud poleemikat (nt Tartu uus kaubamaja, mida halvustavalt "Tallinna Ülikooliks" on kutsutud, samuti Tasku keskus).


Pädevus.
Pädevus ehk kompetents on õigusaktiga antud ülesannete, õiguste ja kohustuste hulk. Pädevus annab kaalutlusõiguse mingi õigusliku toimingu sooritamiseks (vastandina kohustusele). Pädevus sisaldab ka vastutuse. Vaata ka: "ultra vires"
Pädevus ehk kompetentsus hariduse kontekstis on teadmiste, oskuste, hoiakute ja väärtushinnangute kogum, mis on vajalik tulemuslikuks ja jätkusuutlikuks tegutsemiseks teatud valdkonnas. Pädevused on õpitavad, aga nad ei kujune välja mingi konkreetse aine õpingute tulemusena. Üks pädevuste olulisi omadusi on ülekantavus - pädevus pole rakendatav vaid ühes kindlas kontekstis. Nii loovad pädevused aluse elukestvaks õppeks. 2010 riiklikus õppekavas eristatakse üld- ja valdkonnapädevusi. Mitmetes riikides on välja toodud ka võtmepädevused


Kohus.
Kohus on riigi poolt loodud vaidlusi läbi vaatav ning lahendav organ.
Kuigi peamiselt lähtutakse kohtus sellest, et vaidlevate poolte vahel on erimeelsused arusaamas faktidest (faktiküsimused) või õigusest (õigusküsimused), võib mõningatel juhtudel vaidlus jääda potentsiaalseks. Nii näiteks on abielu lahutamisel enamasti poolte vahel kokkulepe ning kohtu roll on pigem lahutuse vormistamine kui ühe poole kasuks otsuse tegemine.
Kohus võib olla nii ainuisikuline (koosneda ühest kohtunikust) kui kollegiaalne (koosneda mitmest kohtunikust). Madalama astme kohtud on tavaliselt ainuisikulised; kõrgemates astmetes on tavaliselt võimalik moodustada suuremaid kolleegiume.
Kuigi Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus, tähendab see siiski üksnes seda, et "lõplikult mõistab õigust ainult kohus." Olemas on mitmed traditsioonilised erandid nagu kohtueelne menetlus, väärteomenetlus, distsiplinaarmenetlus (nt kinnipidamisasutuses või kaitseväes), vahekohus.
Rahu tagamine.
Rahu tagamine on kohtu kõige laiemaks ülesandeks. See väljendab riigi tähtsaimat funktsiooni - tagada sisemine julgeolek. Kui puuduks erapooletu institutsioon tülide lahendamiseks, võtaksid inimesed õiguse iseenda kätesse (veritasu). Tõenäoliselt ei peaks sellisele korra ning turvalisuse puudumisele vastu isegi primitiivne ühiskond, kuid leidub ka vastupidiseid arvamusi.
Avaliku võimu kontroll.
Üks kohtute funktsioone on kontrollida täidesaatva võimu tegevuse kooskõla põhiseaduse ja seadustega. Nii on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 kohaselt igaühel õigus pöörduda oma õiguste rikkumise puhul kohtusse.
Kui üldise õiguse riikides teostavad järelevalvet tavalised kohtud, siis mandrieuroopa riikides on selleks tavaliselt spetsialiseeritud halduskohtud. Sellise lahenduse mudeliks on prantsuse Conseil d'État.
Põhiseaduslikkuse järelevalve.
Põhiseaduslikkuse järelevalve on järelevalve selle üle, et seadused jm õigusaktid oleksid kooskõlas põhiseadusega. Kuigi kohtud saavad hinnata, kas asja lahendamisel kohaldatavad seadused on kooskõlas põhiseadusega, saab ainult Riigikohus tunnistada põhiseaduse mõtte ja sättega vastuolus olevad õigusaktid kehtetuks (PS § 152).
Vaidluste lahendamine eraisikute vahel.
Kui inimese õigusi on rikutud teise inimese poolt (näiteks tekitatud hooletu tegevusega kahju või jäetud kokkulepitud rahasumma maksmata), on kohtute kohustus see õiguserikkumine tuvastada ning kohustus fikseerida.
Kriminaalasjades esitatavad süüdistused.
Ainult kohtud saavad mõista kellegi süüdi kuriteos, seda ei saa teha politsei või prokuratuur (Vt PS § 22 lg 1). Kohtud peavad tagama õiglase ja erapooletu menetluse ning ära hoidma alusetu süüdimõistmise.
Õiguse kujundamine ja loomine.
Kuigi mandrieuroopa õigusruumis puudub "stare decisis" doktriin ja kohtud ei ole formaalselt võttes kohtud seotud eelnevate kohtuotsustega, järgivad nad tegelikkuses peaaegu alati eelnevat kohtupraktikat. Vastupidine olukord, kus sarnaste asjaolude põhjal tehtaks erinevaid otsuseid, tekitaks kahtlusi omavolis.
Kohtupraktika kujundamisest tuleb eristada olukorda, kus kohtud osalevad otseselt seadusandlikus protsesssis. Nii on Ameerika Ühendriikide Ülemkohtule delegeeritud menetlusõiguse koodeksite väljatöötamine.
Eesti kohtusüsteem.
Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju lahendavad esimese astme kohtutena 4 maakohut. Avalik-õiguslikest suhetest tekkinud vaidlusi ja muid haldusasju vaatavad esimese astme kohtutena läbi 2 halduskohut.
Teise astme kohtuteks on ringkonnakohtud, mis asuvad Tartus ja Tallinnas. Iga ringkonnakohus vaatab läbi tema tööpiirkonda jäävate esimese astme kohtute lahendite peale esitatud kaebusi.
Riigi kõrgeim kohus on Tartus asuv Riigikohus, mis vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus.
Eestis kuuluvad kohtud Justiitsministeeriumi valitsemisalasse.


Io.
"See artikkel on vanakreeka mütoloogia tegelaskujust; Jupiteri kuu kohta vaata Io (Jupiter), muude tähenduste kohta Io (täpsustus)"
Io oli vanakreeka mütoloogias jõejumal Inachose tütar (tema päritolu kohta on ka teisi versioone).
Zeus pani tütarlast tähele ning võttis ta oma armukeseks. Kui Zeusi abikaasa Hera tabas nad peaaegu teolt, muutis Zeus oma teo varjamiseks ennast valgeks pilveks ning muutis Io lumivalgeks mullikaks. Hera nägi selle maskeerimiskatse läbi ja küsis mullika endale kingiks. Sellest kingitusest ei saanud Zeus ära öelda.
Et Io Zeusiga kokku ei saaks, pani Hera mullikat valvama sajasilmse hiigelkoletise Argose. Zeus käskis Hermesel Argose tappa, mida too tegi, uinutades eelnevalt flöödimänguga kõik Argose sada silma. Io pääses – ikka veel looma kujul – põgenema.
Hera märkas seda kavalust kohe ning saatis Iole järele veiseparmu, kes teda vahetpidamata jälitas, sundides Iot vahetpidamata mööda maad rändama.
Ta läks ka Propontise (Marmara mere) ja Musta mere vahelt läbi. See koht sai nimeks Bosporus ('härja läbikäik').
Seejärel kohtas Io Kaukasuse mägedes aheldatud Prometheust. Hoolimata oma kannatustest lohutas Prometheus Iot, ennustades, et too saab inimkuju tagasi ning saab kõigi aegade suurima kangelase Heraklese esiemaks.
Io jõudis Joonia mere kaudu Egiptusse, kus Zeus taastas tema inimkuju. Seal sünnitas ta Zeusi poja Epaphose. Hiljem abiellus ta Egiptuse kuninga Telegonosega.
Teise versiooni järgi anus Io Egiptuses jumalaid, et nood teda looma kujust vabastaksid. Hera andis tema palvetele järele ning Iot hakati Egiptuses jumalannana austama.
Io kujutavas kunstis.
Iot on kujutatud ühel Antonio da Correggio kuulsamatest maalidest "Jupiter ja Io".


Carolina Klüft.
Carolina Klüft (sündis 2. veebruaril 1983 Boråsis) on Rootsi kergejõustiklane (seitsmevõistleja ja kaugushüppaja).
Carolina unistas noorelt jalgpallurikarjäärist, kuid läks õe Sofia soovitusel kergejõustikutrenni, ning kiindus sellesse. Ta on kolmas sportlane maailmas, kes on ületanud seitsmevõistluses maagilised 7000 punkti.
Sisemaailmameistrivõistlustel.
sisemaailmameister viievõistlus 4933
Isiklikku.
Carolina Klüft on 178 cm pikk ja kaalub 65 kg. Ta elab koos Rootsi teivashüppaja Patrik Kristianssoniga. Õpib ajalugu.


Kurjategijate loend.
Kurjategijate loend loetleb inimesi, kelle kohta Vikipeedias on (või võiks olla) artikkel sellepärast, et nad on tuntud oma kuritegude või nende eest saadud karistuse pärast.


Õigusteaduse mõisteid.
Sellel leheküljel on loetletud õigusteaduse mõisteid.
A.
Aasta ja päev - Abandoon - Abielu - Abielulahutus - Abieluvaraleping - Abikaasade ühisvara - Abipolitseinik - ACTA - Adopteerimine - Aegumistähtaeg - Ajalooline koolkond - Aktsia - Aktsiaselts - Aktsionär - Alaline Vahekohus - Alampalk - Alibi - Altkäemaks - "Amicus curiae" - Amnestia - Asi - Asjaõigus - "Audi alteram partem" - Autopant - Autoriõigus - Autoriõiguse seadus - Autoriõigusega kaasnevad õigused - Avalik õigus - Avalik teave - Avalik teenistus - Avaliku ja eraõiguse eristamine - Avaliku teenistuse kohus - Avalikud ülesanded - Avalik-õiguslik juriidiline isik - Avatud aktsiaselts - Asutus
B.
"Bill of Rights" - BSD litsents
C.
California Osariigi Seadusandlik Kogu
D.
"de iure" - dekreet - Denonsseerimine - Diplomaatiline õigus - Dublini konventsioon
E.
Eesti kodakondsus - Eesti lipu päev - Eestkoste - Eetikakoodeksid - Ehitusseadus - Eksekutsioon - Eksemptsioon - Eluaegne vangistus - Enesemääramine - Erastamine - Eraõigus - Erimajandusvöönd - Eriõigus - Esimese astme kohus - Esimese Astme Kohus - Esindusõigus - Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioon - Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon - Euroopa Inimõiguste Kohus - Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõte - Euroopa vahistamiskäsk - Euroopa äriühing - "Ex officio"
F.
Faktiküsimus - Fideikomiss - Foogtikohus - "Force majeure"
G.
Garantiivastutus - Genotsiid - GNU GPL
H.
Haagi eraõiguse konverents - Hageja - Haldusakt - Halduse kandja - Halduskohus - Haldusleping - Haldusorgan - Haldusõigus - Haldusüksus - Hammurabi seadused - Hea usu põhimõte - Helsingi leping - Hüpoteek
I.
Igaüheõigus - Illegaalsus - Immuniteedikiri - "Impeachment" - Inimkaubandus - Inimrööv - Inimsusevastane kuritegu - Inimõigused - Inimõiguste Ülddeklaratsioon - Inkorporeerimata ala - Intress - Iseseisvus - Isik - Isiku tuvastamine - Isikuandmete kaitse seadus - Isikutunnistus - "Ius soli" - "Ius sanguinis"
J.
Juriidiline isik - Jurisdiktsioon - Jurist - Juurdepääs õigusemõistmisele - Jõustumine
K.
Kahtlustatav - Kanooniline õigus - Kassatsioon - Kassatsioonikohus - Kasutusvaldus - Kautsjon - Keelutsoon - Kelmus - Keskkonnaõigus - Kinkeleping - Kinnipidamiskoht - Kinnispant - Kinnisvara - Kodakondsus - Kodakondsuseta isik - Koerakandmine - Kohaliku omavalitsuse asutus - Kohtuasutus - Kohtulik hüpoteek - Kohtutäitur - Kohtuvõim - Kohus - Kohustus - Kokkuleppemenetlus - Kollektiivleping - Kommunistlik kuritegu - Konstitutsioonikohus - Konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta - Korrakohane õigusemõistmine - Kostja - Krediidileping - Kriminalistika - Kriminoloogia - Kuritegevus - Kuritegevuse tase - Kuritegu - Kurjategija - Käendaja - Käsipant - Käsutamine - Küberkuritegevus - Külgvöönd - Kyōto kliimaprotokoll
L.
Laen - Lapse õiguste konventsioon - Lapsetoetus - Legaaldefinitsioon - Leping - Leppetrahv - "Lex ferenda" - "Lex lata" - Linnaseadus - Loomuõigus - Lov om Bouvetøya, Peter I's øy og Dronning Maud Land m.m. (bilandsloven)
M.
Maavalitsus - Madalmaade Kuningriigi statuut - "Magna Carta" - Majutusettevõte - Meeskohus - Merepiir - Mereõigus - Mittekodanik - Mõrv - Mõttevabadus - Määrus - Määrus (Euroopa) - Müügileping
N.
Naturalisatsioon - "Ne bis in idem" - "negotiorum gestio" - New Yorgi Osariigi Ülemkohus - notar - "Nullum crimen, nulla poena sine lege" - nõue
O.
"Offshore"-piirkond - Omand - Omavalitsus - Organ - Organiseeritud ala - Orjapidamise ja orjakaubanduse keelustamise konventsioon - Osaühing
P.
Pagulasseisundi konventsioon - Pangarööv - Pankrot - Pandiõigus - Panoraamivabadus - Pant - Parlament - Patendivolinik - Patendiõigus - Patent - Pealinn - Perekonnaõigus - Piinamine - Pistis - Planeerimisseadus - Positiivne õigus - Preambul - Privileeg - Prokurör - Prokuura - Promulgeerimine - PROTECT IP Act - Psühhiaatrilise abi seadus - Puhkepäev - Põhiseadus - Pädevus - Päraldis - Pärand
R.
Raamatupidamise eest vastutav isik - Raamatupidamise sise-eeskiri - Raamatupidamiskohustuslane - Rahaline karistus - Rahatrahv - Rahvusvaheline eraõigus - Rahvusvaheline humanitaarõigus - Rahvusvaheline Kohus - Rahvusvaheline Kriminaalkohus - Rahvusvaheline leping - Rahvusvaheline sanktsioon - Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus - Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut - Rahvusvahelised veed - "Rapporteur" - Ratifitseerimine - Reaalservituut - Regionaalkeel - Registerpant - Reparatsioon - Repressaal - Revolutsiooniline tribunal - Riigi tunnustamine - Riigi õigusjärglus - Riigiasutus - Riigikeel - Riigikohus - Riigikontrolör - Riigiõigus - Riik - Riiklik järelevalve - Rooma leping- Rööv
S.
Saksamaa kodakondsus - Samasooliste abielu - Sarimõrvar - Seadus - Seadusandlus - Seaduste Kogu - Skandinaavia õigusrealism - "Stare decisis" - Stop Online Piracy Act - Subjektiivne õigus - Sundvõõrandamine - Sunniraha - Surmanuhtlus - Sõjahaudade kaitse seadus - Sõjakuritegu - Sõjaseisukord - Sõjatribunal - Sõnavabadus - Süütegu - Süüteokoosseis - Süütuse presumptsioon
T.
tapmine - tarastamiskohustus - tarkvarapiraatlus - tarvitamisõigus - tavaõigus - teabenõue - teeninduslik järelevalve - tegu - tehing - teovõime - territoriaalmeri - territoriaalseisus - terrorism - tsiviilmenetlus - tuletatud teos - tulumaks - tulundusühistu - tähtaeg - tähtpäev - täidesaatva riigivõimu asutus - täisealisus - tööleping - töövõtuleping - tõlgendamine - tüüptingimus
V.
Vaba õiguse koolkond - Vabavara - Vahekohus - Vahistamine - Vaidemenetlus - Valdus - Valimisõigus - Valitsusasutus - Vallaspant - Vallavanem - Vandetõlk - Vang - Vargus - Viivis - Volikiri - Volitus - Võimude lahusus - Võlasuhe - Võlausaldaja - Võlaõigus - Võlgnik - Vägistamine - Väljapressimine - Väljaspool võimude kolmikjaotust asuvad asutused - Vääramatu jõud - Väärtegu
Õ.
Õhuruum - Õigus - Õigusakt - Õiguse ennustusteooria - Õigushüve - Õigusinformaatika - Õiguskantsler - Õiguskord - Õigusküsimus - Õigusnorm - Õigusperekond - Õiguspositivism - Õigussüsteem - Õigusvõime
Ä.
Ärakiri - Ärisaladus - Äriseadustik - Äriühing
Ü.
Ühendus (USA saareala) - Üldakt - Üldine õigus - Üldkohus - ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta - Ütlus


Inglismaa vapp.
Inglismaa vapil on kujutatud kolme kuldset sammuvat ja otsa vaatavat ("passant guardant") lõvi (leopardi) punasel kilbil.
Vapp võeti kasutusele 1190. aastatel Richard I poolt.
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vapil on Inglismaa vapp esimesel ja neljandal väljal.


Kuritegevuse tase.
Kuritegevuse tase ehk kuritegevus on teatud piirkonnas teatud aja jooksul toimepandud kuritegude hulk või suhtarv võrrelduna rahvaarvuga.


Hillary Clinton.
Hillary Clintoni ametlik foto riigisekretärina (2009)
Hillary Clintoni ametlik foto senaatorina (2008)
Hillary Rodham Clinton (sünnimimi Hillary Diane Rodham; sündinud 26. oktoobril 1947 Chicagos) on USA poliitik, alates 21. jaanuarist 2009 Ameerika Ühendriikide riigisekretär. Ta on Demokraatliku Partei liige.
Lapsepõlv ja õpingud.
Hillary sündis Chicagos ja kasvas üles selle eeslinnas Park Ridge'is. Tema isa oli väikese äri omanik tekstiilitööstuses, ema oli kodune. Tal on kaks nooremat venda Hugh ja Tony.
Hillary õppis Yale'i ülikoolis õigusteadust ja lõpetas kooli 1973 doktorikraadiga. Ülikooli ajal töötas ta Yale'i lasteuuringute keskuses.
Hillary tutvus Bill Clintoniga 1971, kui mõlemad õppisid Yale'i ülikoolis. Nad abiellusid 11. oktoobril 1975. 27. veebruaril 1980 sündis nende ainus laps Chelsea Clinton.
1974 kolis Hillary koos Bill Clintoniga viimase kodukanti Fayetteville'i Arkansases ja hakkas tööle Arkansase ülikooli õigusteaduskonnas. Ta õpetas kriminaalõigust kuni 1977. aastani, mil hakkas tööle advokaadibüroos. Seal spetsialiseerus ta patendiõiguse rikkumisele ja intellektuaalse omandi kaitsele.
Bill Clintoni abikaasana oli Hillary 1979–1981 ja 1983–1992 Arkansase esimene leedi ning 1993–2001 USA esimene leedi.
Poliitikukarjäär.
Alates 3. jaanuarist 2001 on ta USA senaator. Ta esindab New Yorgi osariiki. 2000. aasta lõpus kogus ta Demokraatliku Partei kandidaadi valimistel 2 kandidaadi seas 82% häältest ja senaatorivalimistel 8 kandidaadi seas 55% häältest. Lisaks demokraatidele toetasid teda Töötavate Perede Partei ja New Yorgi Liberaalne Partei. 2006 valiti ta tagasi, kogudes algul Demokraatliku Partei kandidaadi valimistel 2 kandidaadi seas 84% ja senaatorivalimistel 6 kandidaadi seas 67% häältest.
Hillary Clinton oli üks 2008. aasta presidendivalimistele pürgivatest Demokraatliku Partei kandidaatidest. 7. juunil 2008 teatas ta oma kampaania peatamisest ja toetusest Barack Obamale. Sisuliselt saavutas ta Demokraatliku Partei kandidaadi valimistel teise koha: enne loobumist oli ta saanud (koos superdelegaatidega) 1922 valijameest Obama 2156 vastu. Clinton võitis 23 kohalikku presidendikandidaadivalimist ja ükski naine pole neid veel nii palju võitnud (Obama võitis 50).
1. detsembril 2008 teatas presidendiks valitud Barack Obama, et on valinud Hillary Clintoni oma valitsuse riigisekretäriks. Ta on endine esimene leedi, kes saanud koha USA valitsuses. 15. jaanuaril 2009 kiitis tema kandidatuuri heaks Senati välissuhete komisjon. Tema poolt hääletas 94 senaatorit ja vastu oli 2. Kaks senaatorit ei hääletanud: Edward Kennedy puudus oma viletsa tervise tõttu ja Clinton ise ei saanud ennast hääletada.
Riigisekretärina on Clinton USA presidendi ametijärglusjärjestises neljandal kohal. Temast eespool on USA asepresident, Esindajatekoja eesistuja ja Senati eesistuja.
Hillary Clinton on Eestis käinud kolm korda: USA esimese leedina juulis 1996, USA senaatorite delegatsiooni koosseisus augustis 2004 ning NATO liikmesriikide välisministrite kohtumise raames aprillis 2010.
Välislingid.
Clinton, Hillary
Clinton, Hillary
Clinton, Hillary


Kilp (geoloogia).
Kilpe on kaardil kujutatud oranžina.
Kilp on ulatuslik osa kraatonist, kus avanevad kristalse aluskorra kivimid.
Kilp on osa kraatonist, mis tähendab seda, et kilbid on tektooniliselt stabiilsed alad, kus tugevaid maavärinaid ega mäetekkeprotsesse ei ole. Kilbi kivimid on enamasti Proterosoikumi või Arhaikumi vanusega. Mandrilise maakoore paksus kilpidel on pisut väiksem kui platvormidel, mis on seletatav nii settelise pealiskorra puudumise kui ka aluskorra kivimite suurema kulutusega.
Kilpe leidub kõigil mandritel. Mõnel mandril leidub üksainus kilp (Aafrika, Antarktika, Austraalia), mõnel mitu. Meile lähim kilp on Balti ehk Fennoskandia kilp, mis paljandub näiteks Soomes.
Kilbid on viimase poole miljardi aasta jooksul tektoonilistest protsessidest, näiteks riketest ja mäetekkeprotsessidest suhteliselt vähe mõjutatud. Nende stabiilsuse tõttu on erosioon enamiku kilpidest pika aja jooksul üsna tasaseks muutnud. Siiski on nad üldiselt väga kergelt kumerad.
Tavaliselt ümbritsevad kilpe setenditega kaetud platvormid. Näiteks Eesti asub sellisel platvormil. Kilpi ümbritsevad platvormid on harilikult sama kraatoni osad mis kilpki. Kraatoni moodustavadki kilbid ja platvormid.
Kilbid ise võivad olla geoloogiliselt keeruka ehitusega. Nad võivad sisaldada suuri alasid, mis on kaetud graniitsete ja granodioriitsete gneissidega, samuti settekivimite vööndeid, mida tihti ümbritsevad rohekivimivööndid. Sageli on nendeks kivimiteks moondunud rohekilt, amfiboliit ja granuliit.
Termini "kilp" (saksa keeles "Schild") võttis geoloogias esimesena kasutusele Austria geoloog Eduard Seuß oma kolmeköitelises teoses "Maa pale" ("Das Antlitz der Erde", 1885–1908).


Mandriline maakoor.
Mandriline maakoor paikneb mandrite ja neid ümbritseva sinakashallina kujutatud mereala all. Erksamate värvidega (punane, kollane, roheline, tumesinine) on kujutatud ookeanilist maakoort.
Mandriline maakoor ehk kontinentaalne maakoor on mandrite (koos mandrilavaga) alune maakooretüüp.
Maakoor jagatakse mandriliseks ja ookeaniliseks maakooreks. Mandrilise maakoore tihedus on keskmiselt 2,7...2,8 g/cm³. Pikilainete keskmine levikukiirus on 6,5 km/s.
Mandrilise maakoore ehitus.
Mandrilise maakoore paksus on 25 kuni 70 km, keskmine umbes 40 km, mis on tüüpiline settelavadele ehk platvormidele. Oluliselt paksem on maakoor mäestike ehk orogeensete vööndite piires. Keskmisest õhem on mandriline maakoor mandriliste riftivööndite, kilpide ja mandrite äärealade all. Reeglina koosneb kontinentaalne maakoor kolmest selgesti eristuvast kihist – lasuvast settelisest pealiskorrast ja lamavast kristalsest aluskorrast, mille all omakorda on gabroidse koostisega kivimkiht, mida vahest basaldikihiks nimetatakse, ehkki see on ebasobiv nimetus, sest vulkaanilist kivimit basalti ei saa sellises sügavuses kuidagi olla. Ülemine korrus ehk setteline pealiskord võib ka puududa, nii on see näiteks kilpidel. Keskmine kiht koosneb mitmesugustest moondekivimeist (peamiselt gneiss, migmatiit ja amfiboliit), mida lõikavad rohked plutoonid.
Mandrilise ja ookeanilise koore eristamine.
Erinevalt ookeanilisest maakoorest, mille vanus ei ületa kusagil 200 miljonit aastat, on mandriline maakoor väga vana. Vanus võib ulatuda isegi kuni nelja miljardi aastani. Mandriline maakoor on väiksema tihedusega kui ookeaniline maakoor, mis takistab tema vahevöösse tagasi sukeldumist. Seetõttu on mandrilise maakoore osatähtsus läbi Maa ajaloo tõusnud, ookeanilise koore osatähtsus aga langenud. Sellele vaatamata moodustab mandriline maakoor vaid 40% kogu maakoorest. Ookeanilise maakoore paksus on mandrilise koore paksusest palju väiksem, keskmiselt 5...7 km.
Mandriline maakoor ja geotektoonika.
Mandriline maakoor jaotatakse tektooniliselt aktiivseks ning atektooniliseks. Tektooniliselt aktiivset mandrilise maakoore osa nimetatakse orogeenseks vööndiks, atektoonilist ehk tektooniliselt stabiilset osa aga kraatoniks.


Avaliku ja eraõiguse eristamine.
Avaliku õiguse ja eraõiguse eristamine on üks vanimaid õiguslikke küsimusi, millel praegu on süstemaatiline ("Kas tööõigus on era- või avaliku õiguse haru?") ning ka praktiline ("Kas antud vaidlus kuulub tsiviil- või halduskohtu pädevusse?") tähtsus.
Teooriad.
Üldtuntud on kolm eristamise teooriat: huviteooria, subordinatsiooniteooria ja subjektiteooria.
Huviteooria.
Õigusnormi huvisuundumisest lähtuva huviteooria kohaselt on avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus see, mis puudutab üksikisiku kasu. Ulpianuse (170–228 eKr) sõnade kohaselt: "publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem". Teooria puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Võib ka väita, et kogu õigus teenib ennekõike avalikke huvisid, mis samas omakorda koosnevat üksikute isikute erahuvidest.
Subordinatsiooniteooria.
Subordinatsiooniteooria eristab avalikku ja eraõigust selle järgi, et avalik õigus reguleerib alluvussuhteid, aga eraõigus võrdsusel põhinevaid suhteid. Avaliku õiguse tüüpiline reguleerimisvorm on ühepoolne ja kohustuslik (nt seadus), eraõigusele on omane leping. Ka see teooria ei ole rahuldav, kuna ka eraõiguses esineb alluvussuhteid (suhted vanemate ja laste vahel, eestkoste) ning avalikus õiguses võrdsusel põhinevaid suhteid (haldusleping)
Subjektiteooria.
Subjektiteooria kohaselt on avalik õigus õigusnormide kogum, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja.
Teooriate rakendamine.
Üksikjuhul on kõikide teooriate kriteeriumid rakendatavad, kasutatakse ka erinevaid teooriaid koos.
Praktika.
Praktikas, õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu tühisuse. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega.


Hillar Aarelaid.
Hillar Aarelaid (sündis 31. detsembril 1967) on Eesti riigiametnik.
Lõpetas 1991 Paikuse Politseikooli (esimene lend), 1996 Eesti Riigikaitse Akadeemia politsei eriala (esimene lend) ning sai 19. juunil 1996 lipniku auastme. Õppis 2003–2005 Tallinna Tehnikaülikoolis haldusjuhtimist.
Politsekooli lõpetamise järel aastast 1991 töötas Viljandi Politseipereftkuuris kordniku ja konstaablina. 1996-1997 Eesti Politsei teabebüroo operatiivosakonna ülem.
Ta oli Siseministeeriumi andmekaitse osakonna juhataja alates selle loomisest 1. jaanuaril 1997 ja Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor ning peadirektori kohusetäitja alates selle loomisest Siseministeeriumi eraldi struktuuriüksusena aastal 1998 kuni 1. oktoobrini 2003.
Alates 2003. aastast kuni kevadeni 2006 oli ta Politseiameti infosüsteemide arendusbüroo komissar.
Alates 1. märtsist 2006 on ta Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse infoturbeintsidentide käsitlemise osakonna (CERT Eesti) juhataja (alates selle loomisest)
Hillar Aarelaid on muuhulgas osalenud Digitaalallkirja seaduse, Avaliku teabe seaduse, Inimgeeniuuringute seaduse ja Riigisaladuse seaduse eelnõu koostamisel.
Pälvinud tunnustust Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi poolt, 2008 anti talle Valgetähe V klassi teenetemärk.


George Clooney.
George Timothy Clooney (sündinud 6. mail 1961 Kentucky osariigis Lexingtonis) on Oscari ja kolme Kuldgloobusega pärjatud Ameerika Ühendriikide näitleja, stsenarist ning filmilavastaja ja -produtsent.
Telesarjas "Kiirabihaigla" kaasategemine tõi talle aastail 1996, 1997 ja 1998 parima draamasarja meespeaosatäitja Kuldgloobuse nominatsiooni.
Tema tuntuimateks filmirollideks on osatäitmised filmides "Oo vend, kus oled sa?", "Oceani 11 - kõrged panused", "Oceani kaksteist", "Head ööd ja õnn kaasa" ja "Süriaana".
Võidud.
Ekraaninäitlejate Gildi auhind
Nominatsioonid.
Emmy auhind


Avalik õigus.
Avalik õigus on õigusvaldkond, mis reguleerib riigi tegevust ning riigi ja üksikisiku vahelisi suhteid.
Avaliku õiguse valdkonda kuuluvad tähtsamate harudena muuhulgas riigiõigus, haldusõigus ja karistusõigus.
Vaata ka.
*Avalik õigus


Eraõigus.
Eraõigus on õigusvaldkond, mis reguleerib isikute vahelisi suhteid poolte võrdsuse ja privaatautonoomia põhimõttel.
Eraõiguse määravaim osa on tsiviilõigus. Suurem probleem on tsiviilõiguse eristamine kaubandus- ehk äriõigusest. Mõnedes riikides on see tsiviilõiguse osa ja mõnedes iseseisev. Eesti õigussüsteemis on äriõigus tsiviilõigusest piiratud osas eraldatud. Tsiviilõigus on äriõiguse üldosa, kuid äriõigus reguleerib ka juriidiliste isikute tegevust.


Sigmund Freud.
thumb
Sigmund Freud (6. mai 1856 Freiberg – 23. september 1939 London) oli Austria psühhiaater ning psühhoanalüüsi teooria ja meetodi rajaja.
1909. aastal pidas Freud USA-s rea loenguid. Ameerika Ühendriikidest sai psühhoanalüüsi teine kodumaa, kus psühhoanalüüsi meetod kui psühhoteraapia on laialdaselt kasutusel.
Freudi teooriad ja tema meetodid olid vaieldavad nii 19. sajandi Viinis ning on jäänud vaieldavateks tänaseni. Tema tööd on avaldanud suurt mõju kirjandusele, filosoofiale ning kultuurile üldiselt.
"Freudi teooriate ja psühhoanalüüsi kohta on põhjalikum ülevaade artiklis Psühhoanalüüs."
Tema tütar Anna Freud oli nimekas psühhoanalüütik.
Elukäik.
Sigmund Freud sündis 1856 Freibergi linnas, mis praegu asub Tšehhis. Kui Sigmund oli 4 aastane, kolis tema villakaupmehest isa paremate turgude otsinguil perega Viini.
Alates hetkest, kui esmasündinud ema lemmik Sigmund Freud lugema hakkas, oli ta väljapaistev õpilane (kes oli emast palju vanema isa teine naine). Teda hellitati üpris palju ja talle anti perekonna Viini korteris oma tuba, et seal segamatult õppida. See oli ainus tuba, mis oli küünalde asemel varustatud õlilambiga. Vaatamata sellele kurtis ta kümne-ühetesitkümne aastaselt selle üle, et õe klaverimäng teda häirib, kuigi see klaver oli väga hoolikalt viidud korteri teise otsa. Freud sai oma tahtmise ja klaver viidi majast välja.
Hoolimata oma suurepärastest teadmistest, või võib-olla just nende tõttu polnud Freudile karjääri valik kerge. Ta ei hakanud isikusteoreetikuna tegutsema enne 30.-35. eluaastat. Keskkoolis tundus tema huvi olevat suunatud juurakarjääri tegemisele. Selle idee sai ta mitmetest allikatest: vanema koolikaaslasest sõbra mõju; ühe ennustaja tavapärane ennustus, mille kohaselt kasvab temast riigivalitsuse liige, kuid mis talle ja tema vanematele mõju avaldas; ja kindlasti ka fakt, et esimest korda said riigivalitsuse liikmeteks ka mõned üksikud juudid. (Praktilistel põhjustel kehtisid Freudile kui juudile piirangud karjääri tegemiseks äri, juura või meditsiini alal)
Kuigi Freud ei kavatsenud kunagi arstiks saada, viisid tema kasvav vaimustus uute ja vastuoluliste Charles Darwini teooriate vastu ja Goethe Ood loodusele avaliku ettelugemise mõju teda seitsmeteistkümne aastaselt arstiteaduskonda astumiseni. Praegu me ütleks, et ta spetsialiseerus bioloogiale ja tal läks lõpetamiseks aega 7,5 a, mis on vähemalt kolm korda normaalajast pikem aeg. Osaliselt oli selle viivituse põhjuseks ka tema kindlusetus selles osas mis suunas tema elu peaks minema. Lisaks kõigile kohustuslikele loengutele ja laboripraktikale keemias, psühholoogias ja anatoomias, osales ta ka filosoofialoengutel ning mingis faasis kaalus medistiiniõpingute lõppedes ka filosoofiakraadi kaitsmist.
Maailmakuulus Ernst Brucke oli see, kes lõpuks noore Freudi tähelepanu püüdis ning andis talle tema esimese professionaalse identiteedi tunnetuse. Brucke mõju all otsustas Freud saada uurivaks psühholoogiks. Brucke oli üks, kes kuulus sellesse psühholoogide gruppi, kes võitlesid innukalt mehhaanilise determinismi eest bioloogia teaduses. See ideoloogia oli Freudile ahvatlev ja mõjutas tema mõtlemist veel aastaid hiljemgi, kui ta oma isiksusteooriat välja arendas. Freud avaldas arvukalt uurimusi seoses oma tööga Brucke Instituudis, mis hästi vastu võeti ning enamus neist töödest käsitles kalade ja teiste madalamate loomade närvisüsteemi histoloogiat.
Alles peale lõpetamist ja oma M.D kraadi kättesaamist avastas Freud, et tema poolt igatsetud puhtalt uurimisalane karjäär oli täielikult ebarealistlik. Uurimisalasele karjäärile oli eelisõigus neil, kes olid jõukad ning Freud oli vaene ja sõltus ikka veel isa rahanduslikust abist. Siis armus ta naisesse, kellega pidi abielluma ning tekkis vajadus ennast majanduslikult kindlustada. See oli Freudi elus pöördepunkt.
Vastumeelselt hülgas ta laboratooriumi ja hakkas tööle haiglas. Tema tausataga inimesele oli spetsialiseerumiseks neuroloogia loogiline valik ja ta töötas arstina General Hospitalis. Oma huvi uurimistööde vastu säilitas ta töötades Tserebraalanatoomia Instituudis, kus ta uuris piklikaju (medulla oblongata) kulgemisteid. Ta muutus sel alal väga edukakas ja suutis vapustava täpsusega diagnoosida piklikaju kahjustuse koha. Arstid tulid isegi Ameerikast tema meetodeid õppima.
Sel ajal oli Viinis väga vähe närvihaiguste spetsialiste, mis tähendas seda, et Freudil oli vaid mõni ekspert, kellega koos õppida. Selleks, et saada korralik närvihäirete arsti kvalifikatsioon, oleks Freud pidanud minema õppima Pariisi kuulsa Jean Martin Charcot juurde. Peale mitmeid manöövreid, mille hulka kuulus ka Viini ülikooli närvihaiguste lektori ametikohale määramine, võitis Freud sellega Charcotiga koos töötamiseks rahalise stipendiumi. See oli 1885 a ja Freud oli siis 29 a.
Charcot kliinikus saadud haridus oli veel üheks suureks pöördeks tema elus. Charcot erialaks oli hüsteeria, närvihaigus, millel puudus ilmne neuroloogiline põhjus, kuid millel oli mitmeid psühholoogilisi dimensioone. Freud õppis Charcot käest palju asju hüsteeria ja selle ravimise kohta, samuti õppis ta ka hüpnoosi. Need olid Viinis tundmatud. Kui Freud naasis Viini, et avada närvihaiguste spetsialistina oma erapraksis, oli ta seal üks vähestest arstidest, kes võttis vastu ka hüsteerilisi ja neurootilisi patsiente, kuid siiski nägi vaeva nende puhul edu saavutamisega. Alguses püüdis ta teenida elatist ravides orgaanilise neuroloogilise patoloogia juhtumeid, kuid sellele alale spetsialiseerumiseks oli neid juhtumeid liialt vähe. Sel hetkel hakkas Freud aktiivselt otsima rohkem psühholoogiliselt häiritud kliente, kes hiljem tema isiksusteooriasse panustaksid. Freud oli sel ajal hiliskolmekümnendates ja ei hüljanud oma unistust saada uurivaks neuroloogiks, veel kuni 1890-ndate aastate lõpuni, kui ta lõpuks aktsepteeris ideed olla ainult psühholoog.
Kui Freud lõpuks oma ametit aktsepteeris, toimus temas tohutu loova aktiivsuse vallandumine, mille käigus ta avaldas ühe raamatu aastas ja tuhises rahvusvahelisele areenile. Tal paluti pidada 1909 a loeng Clarki Ülikooli 20 aastapäeva pidustustel Worcesteris, Massachusettsis. Tema tohutu produktiivsus jätkus veel 30 a ja ta lahkus Viinist 1938 a, kui Natsi sõjavägi oli sõna otses mõttes tema uksel. Ta põgenes Inglismaale, kus suri 23. septembril 1939 a.
Strukturaalne lähenemine.
Freud eristas kolme vahendajat tungide ja käitumise vahel: Id (Miski), Ego (Mina) ja Superego (Ülimina).
"Id"- Tahab kohest naudingut ja toimib naudinguprintsiibi alusel. Teistel, peale väikeste laste on olemas ka Ego ja Superego. Id-i kutsutakse "isiksuse ärahellitatud lapseks". Freud uskus, et Idi ihad ilmuvad unes kas otsesel või varjatud kujul. Id-i mõttelaadi on kutsutud primaarprotsessiks.
"Ego"-Ratsionaalne, naudingut edasilükkav, probleeme lahendav ja ennastsäästev mõttelaad. Kannab sekundaarsete protsesside nime. Ego tegevused hõlmavad intellektuaalseid valdkondi nagu taju, loogiline mõtlemine, probeemilahendamine ja mälu. Ego on juht, kes langetab raskeid otsuseid, mis tekitab ärevust. Egol on olemas mitmesuguseid kaitsemehhanisme, mis aitavad ärevust vähendada ja kontrollida, reaalsust moonutades.
"Superego"-Areneb kõige viimasena välja. Südametunnistus kaitseb lubamatute mõtete või tegude eest ning ego ideaal tunnustab ihaldatud käitumise eest. Superego kontrollib ego käitumist ja ka mõtteid. Superego on ühiskonna viis korra saavutamiseks.
Freudi sõnul ei ole id-l, egol ega superegol kindlaid piire ja nad pigem sulanduvad üksteisesse. Egol endal ei ole energiat ja kogu energia tuleneb Id-st. Tegemist on suletud energiasüsteemiga, kus ühe tugevnedes peab teine nõrgenema. Egol on täita keeruline roll. Ta peab lakkamatult laveerima kolme jõu vahel: välismaailm, Id-i energia ja Superego kontoll.
Psühhoseksuaalse arengu faasid.
Iga staadium esitab uue vajaduse, millega vaimsed struktuurid peavad tegelema. Lahendamata konfliktid kuskil staadiumis võivad inimesega terve elu kaasas käia.
Oraalne faas (sünd-umbes 18 kuud) algab sünnist, mil nii vajadused kui ka rahuldus hõlmavad ennekõike huuli, keelt ja hiljem ka hambaid. Baas-tung on võtta vastu toitu ja hoolitsust, selleks et leevendada nälja, janu ja väsimuse pingeid. Toitmise ja magamamineku ajal on laps rahustatud, hoitud ja kiigutatud. Laps seostab nii naudingut kui ka pinge vähenemist nende sündmustega.
Suu on esimene piirkond, mida beebi saab kontrollida; enamus kättesaadavast libiido energiast on algselt suunatud või keskendunud sellele piirkonnale. Lapse küpsedes arenevad ka teised keha osad ning muutuvad tähtsaks rahulduse kohtadeks. Siiski jääb osa energiast püsivalt kinni või panusena oraalse rahulduse vahendina. Täiskasvanutel on hästi arenenud oraalsed kombed ja jätkuv huvi oraalsete naudingute jätkamiseks. Söömine, imemine, mälumine, suitsetamine, näksimine ja limpsimine või ma huulte matsutamine on nende huvide füüsilised väljendused. Pidevad näksijad, suitsetajad ja need, kes tihti üle söövad, võivad olla osaliselt kinni oraalses faasis.
Hilisemas oraalses faasis, pärast hammaste tekkimist, sisaldab rahuldus agressiivseid instinkte. Rinna hammustamine, mis põhjustab emale valu ja viib tegeliku rinna kadumiseni, on näide sellisest käitumisest. Täiskasvanulikku sarkasmi, toidu sisse kühveldamist ja kuulujutte on peetud selle arengu faasiga seonduvaks.
On loomulik säilitada mõningast huvi oraalsete naudingute suhtes. Oraalset rahuldust võib vaadelda kui patoloogilist vaid siis, kui see on dominantne rahulduse moodus, kui inimene on näiteks liigselt sõltuv oraalsetest harjumustest, leevendamaks ärevust või pingest, mis ei ole seotud nälja või januga.
Oraalne faas algab sünnist, kus oraalne avaus on libiido-energia fookuses. Laps on muidugi väga hõivatud hoolitsusega, koos imemise naudinguga ja aktsepteerides asju oma suhu. Oraalne karakter, kes selles faasis frustreeritud on, kelle ema keeldus tema eest hoolitsemast või kes kärpis hooldamise aega lühemaks, kirjeldab pessimism, kadedus, kahtlustamine ja sarkasm. Üle-hoolitsetud oraalne karakter, kelle hooldamise tungid olid alati ja tihti liigselt rahuldatud, on optimistlik, kergeusklik ja on täis imetlust nende suhtes, kes teda ümbritsevad. Faas kulmineerub primaarse konfliktiga rinnast võõrutamisel, mis jätab lapse ilma nii hoolitsemise sensoorsest naudingust kui ka psühholoogilisest naudingust saada hoolitsust, nunnutamist ja hoidmist. Faas kestab ligikaudu 1 kuni 1,5 aastat.
Füüsiline fookus: suu, huuled, keel (imemine). Imemine on vastsündinule peamine naudingu allikas. Kõik läheb suust sisse. Imemine = toit.
Psühholoogiline teema: sõltuvus. Beebi on väga sõltuv ja suudab ise väga vähe teha. Kui beebi vajadused on korralikult täidetud, siis suudab ta järgmisesse faasi liikuda. Kuid kui neid vajadusi ei täideta, siis beebi muutub usaldamatuks või liigselt-rahuldatud beebi leiab, et on raske toime tulla maailmaga, mis ta vajadusi ei täida.
Täiskasvanu karakter: tugevalt sõltuv/ tugevalt sõltumatu. Kui beebi selles faasis fikseerub, siis Freud tundis, et laps kasvab oraalseks karakteriks. Enamus neist inimestest on äärmiselt sõltuvad ja passiivsed, kes tahavad, et kõik nende jaoks ära tehakse. Ka Freud arvab, et teist tüüpi oraalne karakter on inimene, kes on tugevalt iseseisev ja stressi all võib oraalselt fikseerunud inimene hüpata ühest tüübist teise. See toob näite ka Freud`i õpetusest vastandite kohta.
Anaalne faas: 18 kuud – 3.5 aastat (umbes)
Kui laps kasvab, siis tulevad teadlikkusse uued pinge ja rahulduse piirkonnad. Vanuses 2-4 eluaastat õpivad lapsed üldiselt kontrollima sulgurlihast ja põit. Laps pöörab erilist tähelepanu urineerimisele ja jääkide väljutamisele. Potil käimine viitab loomulikule enese-avastamise huvile. Psühholoogilise kontrolli tekkimist saadab arusaamine, et selline kontroll on uus naudingu viis. Lisaks õpivad lapsed kiiresti, et sulgurlihase ja kontrolli kontrolli kasvav tase toob neile tähelepanu ja kiitust vanematelt. Vastupidine on samuti tõene: vanemate kontroll potil käimise üle võimaldab lapsel nõuda tähelepanu nii eduka kontrolli kui tehtud vigade osas.
Täiskasvanut iseloomustavad omadused, mis on seotud osaliste sundmõtetega anaalses faasis, on liigne korra-armastus, kokkuhoidlikkus (kitsi) ja kangekaelsus. Freud leidis, et need kolm omadust on tavaliselt koos. Ta räägib “anaalsetest omadustest”, kelle käitumine võib olla seotud raskete kannatavate kogemustega sellel lapsepõlve perioodil.
Osa segadusest, mis võib saata anaalset faasi, tekib ühest küljest ilmsest vastuolust pillava kiituse ja tunnustuse vahel, ja mõttest, et potil käimine on “räpane” ning teisest küljest tuleks seda saladuses hoida. Laps ei mõista esialgu, kuidas tema soolestiku liikumist ja uriini ei väärtustata. Väikestele lastele meeldib vaadata, kuidas potist vesi alla läheb, tihti oma kakale hüvastijätuks lehvitades. Lapse jaoks pole ebatavaline pakkuda vanemale oma osa soolestiku liikumisel nagu kingitust. Olles saanud kiitust selle tootmise eest, võib laps olla üllatunud ja segaduses, kui vanemad tülgastuse või vastikustundega reageerivad. Ükski teine kaasaegne eluala pole seatud keeldude ja tabudega kui seda on potil käimine, ja anaalsele faasile tüüpiline käitumine.
Vanuses 1 kuni 1,5 aastat läheb laps anaalsesse faasi. Potil käimise õpetusega tuleb ka lapse kinnisidee päraku kui erogeense tsooni osas ning jääkide kinnihoidmise või väljutamisega. See esindab ka klassikalist konflikti id`i, mis ammutab naudingut keha-jääkide väljutamisest, ning ego ja superego vahel, mis esindavad praktilisi ja ühiskondlikke surveid keha-funktsioonide kontrollimiseks. Laps kohtub konfliktiga vanemlike nõudmiste vahel, ning lapse ihade ja füüsiliste võimetega ühel või teisel moel: ta kas asub võitlusse või lihtsalt keeldub minemast. Laps, kes tahab võidelda, naudib väljutamist pahatahtlikult, võib-olla just enne või pärast potile minemist. Kui vanemad on liiga leebed ja lapsel õnnestub naudingut edukalt väljutamisest saada, siis on tulemuseks anaalse väljutava karakteri moodustumine. See karakter on üldiselt räpakas, korrapäratu, hooletu, hoolimatu ja põlglik. Vastupidiselt võib laps valida jääke kinni hoida, seega vanemate soovi vastaselt, nautides nauditavat survet soolestikus tekkivast jääkide kogumisest. Kui see taktika õnnestub ja laps on üle-hoolitsetud, siis areneb tal välja anaalne püsiv karakter. See karakter on korraarmastaja, täpne, korralik, solvav, kinnine, jonnakas, põhjalik ja passiiv-agressiivne. Anaalse faasi lahendus, korralik potil käimine, mõjutab valdavaid individuaalseid omadusi ja suhtumisi autoriteedi suhtes. See faas kestab 1 kuni 1,5 aastat.
Füüsiline fookus: pärak (elimineerimine). Kuni praeguseni on lapsel üsna lihtsalt läinud. Nüüd peaks beebi kontrollima oma soolestikku. Freud uskus, et beebi seksuaalne nauding keskendub sel ajal päraku piirkonnale.
Psühholoogiline teema: enesekontroll/ kuulekus. Need pole seotud vaid potil käimise õpetamisega, vaid beebi peab ka kontrollima tunge ja käitumisi (terrible twos – kaks kohutavat). Mis siin võib viltu minna – kas vanemad on liiga kontrollivad või mitte piisavalt kontrollivad (Freud uskus kõvasti piiramisse).
Täiskasvanu karakter: anaalselt kinnihoidev (jäik, liigselt organiseeritud, autoriteedile alluv) vs. anaalselt väljutav (vähe enesekontrolli, organiseerimatu, põlglik, vaenulik).
Falliline faas: 3.5 - 6 aastat (umbes)
Alustades 3. eluaastast liigub laps edasi fallilisse faasi, mis keskendub genitaalidele. Freud väidab, et seda vanust iseloomustab kõige paremini falliline, kuna see on periood, mil laps saab teadlikuks kas peenise omamisest või selle puudumisest. See on esimene faas, kus lapsed muutuvad teadlikuks seksuaalsetest erinevustest.
Freud püüdis mõista pingeid, mida laps kogeb seksuaalse erutuse ajal – see tähendab, et naudingut genitaalse piirkonna stimuleerimisest. Erutus on seotud lapse meeles, vanemate lähedase füüsilise juuresolekuga. Igatsus selle kontakti järele muutub aina rohkem keerulisemaks lapse jaoks rahuldada; laps võitleb intiimsuse nimel, mida vanemad omavahel jagavad. Seda faasi iseloomustab lapse tahtmine minna koos vanematega voodisse ning armukadedaks muutumine tähelepanu üle, mida vanemad üksteisele jagavad. Freud jõudis oma vaatluste alusel järeldusele, et selle perioodi jooksul arenevad nii naistel kui meestel seksuaalsed küsimused.
Freud nägi lapsi fallilises faasis oma vanematele reageerimas kui potentsiaalsele ohule oma vajaduste rahuldamisel. Seega poisi jaoks, kes soovib oma emaga lähedasem olla, võtab isa mõningaid rivaali omadusi. Samal ajal soovib poiss oma isa armastust ja kiindumust, milles näeb oma ema kui rivaali. Laps on elamiskõlbmatus olukorras tahes ja kartes oma vanemaid.
Poiste puhul kutsus Freud seda konflikti Oidipuse kompleksiks, ja seda Kreeka tragöödia kangelase loo järgi. Müüdi kõige levinumas versioonis tapab Oidipus oma isa ning hiljem abiellub oma emaga (kumbagi vanemat teadmata). Kui ta lõpuks saab teadlikuks, kelle ta tapis ja kellega abiellus, Oidipus moonutab end, torgates välja oma mõlemad silmad. Freud uskus, et iga meessoost laps taasetendab sarnase sisemise draama. Ta soovib omada oma ema ja tappa oma eesmärgi saavutamiseks oma isa. Ta ka kardab oma isa ja kardab, et tema, laps, saab isa poolt kastreeritud. Ärevus kastreerimise ümber, isa kartmine ja armastus isa suhtes, ning seksuaalne iha ema suhtes ei saa kunagi täielikult lahendatud. Lapsepõlves on kogu kompleks represseeritud. Üks esimesi ülesandeid superego arenemisel on hoida see häiriv konflikt teadlikkusest väljas ja kaitsta last selle osa esitamise eest.
Tüdrukute jaoks on sarnane probleem, kuid selle väljendus ja lahendus võtavad teise pöörde. Tüdruk soovib oma isa omada, ning näeb oma ema peamise rivaalina. Poisid represseerivad oma tundeid osalt hirmust kastreerimise ees. Tüdrukute jaoks on oma ihade represseerimine vähem äärmuslik, vähem totaalne. Freud`i vaated naiste ja nende psühholoogilise arengu kohta jäävad väga vastuoluliseks.
Falliline faas on tegevuspaik kõige võimsamale; Freud`i arengu mudeli kõige üliolulisem seksuaalne konflikt. Selles faasis on lapse erogeenseks tsooniks suguorganite piirkond. Kuna laps muutub aina rohkem huvitatuks oma genitaalidest, ja ka teiste genitaalidest, tekib konflikt. Konflikt, mida nimetatakse Oidipuse konfliktiks, (naistel Electra kompleks), tähendab lapse alateadlikku iha omada vastas-soost vanemat ja elimineerida samasooline vanem.
Noores mehes, tekib Oidipuse konpleks loomulikust armastusest oma ema vastu; armastus, mis muutub seksuaalseks kuna poisi libiidne energia kandub pärakust genitaalide piirkonda. Kahjuks poisi jaoks seisab isa selle armastuse teel ees. Seega poiss tunneb agressiooni ja armukadedust oma rivaali – oma isa - suhtes, ja tunneb ka hirmu, et isa streigib talle vastu. Kuna poiss on märganud, et naistel, eriti tema emal, puudub peenis, on ta jahmunud hirmust, et ta isa eemaldab ka tema peenise. Ärevust raskendavad ähvardused ja distsipliin, mida ta esile kutsub, kui ta vanemad teda masturbeerimast tabavad. Selline kastreerimise ärevus edestab tema iha oma ema järele, seega surub ta iha alla. Ja kuigi poiss näeb, et kuigi ta oma ema omada ei saa, kuna seda teeb ta isa, saab poiss omada ema asendamisega, identifitseerides end isaga ja muutudes isa sarnaseks nii palju kui võimalik: selline identifikatsioon teeb poisile selgeks põhialused elu seksuaalsest rollist. Oidipuse konflikti kestvuse jäljeks on superego, isa hääl poja sees. Lahendades seega verepilastuslikku mõistatust, liigub poiss edasi latentsesse faasi, libiido jõudeoleku perioodi.
Elektra kompleksi puhul on Freud ebamäärasem. Kompleksi juured on väikese tüdruku avastuses, et temal, koos ema ja teiste naistega, puudub peenis, mida omavad tema isa ja teised mehed. Tüdruku armastus oma isa suhtes muutub siis erootiliseks ja armukadedaks, kuna ta igatseb endale oma peenist. Tüdruk hakkab süüdistama oma ema, kuna tajub kastratsiooni, ning teda tabab peenise kadedus, ilmselge vastand poiste kastratsiooni ärevusele. Elektra kompleksi lahenduseks on vähem selge maha-lõikamine, kui Oidipuse kompleksi puhul meestel; Freud väitis, et lahendus saabub palju hiljem ja ei kunagi tõeliselt lõplik. Nii nagu poiss õppis oma seksuaalset rolli end oma isaga identifitseerides, õpib ka tüdruk oma rolli, identifitseerides end oma emaga, püüdega oma isa asendusena omada. Konflikti sündmuslik lahendusena liigub tüdruk edasi latentsesse faasi, kuigi Freud viitab, et tüdruk jääb ikka alati kergelt fallilisse faasi fikseerituks.
Fallilisse faasi fikseerituna areneb välja falliline karakter, kes on hoolimatu, resoluutne, enesekindel, ja nartsissistlik – liigselt edev ja uhke. Ebaõnnestumine konflikti lahendamisel võib põhjustada selle, et inimene kartlik või võimetu lähedase armastuse suhtes; Freud arvas ka, et fiksatsioon võib olla homo-seksuaalsuse alus-põhjus.
Füüsiline fookus: peenis. Freud uskus, et poisid ja tüdrukud on mõlemad keskendunud peenisele. Poisid: miks tüdrukul seda pole? Tüdrukud: mispärast mul seda pole? Lapsed muutuvad eriti huvitatuks selles faasis oma genitaalidega mängimises.
Psühholoogiline teema: moraalsus ja seksuaalsuse identifikatsioon ja välja uurimine, mida tähendab olla poiss või tüdruk. Lastel on Freud`i arvates selles faasis seksuaalsed tunded vastas-soost vanemate suhtes (ja tegelevad Oidipuse/ Electra kompleksidega – põhiliselt erootiline kiindumus vastas-soost vanema suhtes, kuid kuna need tunded pole sotsiaalselt aktsepteeritavad, võib see muutuda vaenulikkuseks) ja tunda vaenulikkust sama-soolise vanema suhtes. Poisid kogevad kastratsiooni ärevust ja tüdrukud peenise kadedust. Selle aja jooksul lahendatakse emotsionaalseid konflikte lõpuks end samasoolise vanemaga identifitseerides.
Täiskasvanu karakter: valimatud seks-partnerid, amoraalsed/ aseksuaalsed ja puritaanlikud (jällegi õpetus vastanditest).
Latentne faas: 6 aastat kuni puberteet-> (umbes)
Mis iganes vormi võitluse lahendus võtab, enamus lapsi tundub parandavat oma kiindumust oma vanemate suhtes üsna pea pärast 5-aastaseks saamist ning pöördub suhete poole eakaaslaste ja koolitegevuste, spordi ja teiste oskuste poole. Seda faasi vanuses 5-6 kuni puberteedi alguseni nimetatakse latentseks perioodiks. See on aeg, mil fallilise faasi lahendamata seksuaalsed ihad represseerib edukalt superego.
Nii vanemate kui laste jaoks on see suhteliselt rahulik ja psühholoogiliselt sündmusetu aeg.
Fallilise faasi lahendus viib edasi latentsesse perioodi, mis ei ole psühhoseksuaalse arengu faas, vaid periood, milles seksuaalne tung on uinunud. Freud nägi latentsust kui seksuaalsete ihade ja erogeensete impulsside võrratut repressiooni perioodi. Latentse perioodi jooksul valavad lapsed oma libiidsed energiad aseksuaalsetesse harrastustesse nagu kool, kergejõustik ja sama-soolised sõprused. Kuid peagi puhkeb puberteet, ja genitaalid muutuvad jällegi libiidse energia fookuseks.
Latentne faas on suhtelise rahu faas. Seksuaalsed ja agressiivsed tungid on vähem aktiivsed ja siin peitub vähe psühhoseksuaalse konflikti mõistes.
Bioloogilise ja psühholoogilise arengu viimane periood, genitaalne faas, tekib puberteedi algamisega ning libiido energia naasemisega seksuaal-organitesse. Nüüd on poisid ja tüdrukud tehtud teadlikuks oma eraldi seksuaalsetest identiteetidest ning hakkavad otsima viis, kuidas oma erootilisi ja inimestevahelisi vajadusi rahuldada. Freud arvas, et homoseksuaalsus on selles faasis eakohase arengu puudumise tulemuseks; kuigi paljud arvavad, et see on positsioon, hoolimata tänapäevasest arusaamast terve seksuaalse arengu erinevuste kohta.
Genitaalses faasis, kus lapse energia jällegi genitaalidele keskendub, pöördub huvi heteroseksuaalsetele suhetele. Mida vähem energiat laps investeerib lahendamata psühhoseksuaalsesse arengusse, seda suurem on võime arendada normaalseid suhteid vastassugupoolega. Kui ta jääb siiski fikseerituks, ja eriti fallilises faasis, on tema areng häiritud edasiste tõrgetega repressiooni ja kaitsete tõttu.
Psühholoogiline teema: küpsus ja loovus, ning elu paremaks muutmine. Seega pole see ainult uue elu loomine (paljunemine), aga ka intellektuaalne ja artistlik loovus. Eesmärgiks on õppida, kuidas lisada ellu ja ühiskonda midagi konstruktiivset.
Täiskasvanu karakter: Genitaalne karakter ei ole varasemas faasis fikseerunud. See on inimene, kes on kõik läbi töötanud. See inimene on psühholoogiliselt kohanenud ja tasakaalus. Freudi kohaselt on vaja selle faasi saavutamiseks saavutada tasakaal nii armastuses kui töös.
Kui sul on olnud mõne psühhoseksuaalse faasiga probleeme, mida sa pole veel ära lahendanud, võid sa muutuda fikseerituks ühel varasematest faasidest ja stressi mõjul võid regresseeruda aina rohkem seda faasi iseloomustavate omaduste järgi.


Heiki Vilep.
Heiki Vilep (sündinud 27. märtsil 1960 Tartus) on eesti lastekirjanik ja luuletaja.
Isiklikku.
Heiki Vilepi abikaasa on Auli Vilep. Neil on lapsed Kertu (1980), Mihkel (1988), Ats (1992), Elise (2000), Madli (2003) ja Villiam (2008).
Muu.
Heiki Vilep on 2007. aasta noorte laulu- ja tantsupeo "Ilmapuu lävel" tunnuslaulu "Puu on puude kõrgune", laulude "Ja suvi tantsib", "Tahaksin olla" ja "Ilmapuu lävel" sõnade autor ning X noorte tantsupeo "Lävel" tekstide autor.
XXV Laulupeol esitati Heiki Vilepi sõnadele laulud "Mehed ja naised" ja "Isad ja pojad" (helilooja Piret Rips).


Psühhoteraapia.
Psühhoteraapia on meetod psühhiaatrias ja psühholoogias, kus kliendi probleemi eripärast lähtudes rakendatakse mitmeid psühholoogilisi tehnikaid. Eristatakse individuaal-, paari-, grupi- ja pereteraapiat.
Peale selle kasutavad psühhoteraapia nimetust paljud praktikud, kelle meetodid pole mitte ainult kasutud, vaid võivad osutuda ka ohtlikuks, nagu taassünniteraapia. Need teraapiad balansseerivad heal juhul esoteerika piirimail, neil puudub teaduslik teoreetiline taust ja tõestatud efektiivsusuuringud.
Enamik litsentseeritud psühhoterapeute on läbinud mõne teaduslikult tõestatud efektiivsusega psühhoteraapia koolituse, ent kasutavad ka meetodeid muudest koolkondadest. Sellist teraapiat nimetatakse eklektiliseks teraapiaks.


Eritrea riigipeade loend.
Eritrea riigipeade loend loetleb Eritrea riigipead alates iseseisvumisest 1993. aastal.


Ida-Timori riigipeade loend.
Ida-Timori riigipeade loend loetleb Ida-Timori riigipead aastatel 1975–1978 ja alates taasiseseisvumisest 2002. aastal.


Loom.
Looma all mõeldakse filosoofias ja üldkeeles bioloogia seisukohast loomade hulka arvatavat elusolendit, kes ei ole inimene.


Psühhoanalüüs.
Psühhoanalüüs on Sigmund Freudi loodud psühhoteraapia koolkond ja teooria.
Psühhoanalüüsi teooria kohaselt on enamik inimese käitumisest määratud psüühikasiseste jõudude poolt. Isiksuse tuumaks on teadvustamata, sageli konfliktsed tungid, mis tähendab, et suurem osa inimese motivatsioonist pole teadlik. Motivatsioonilised jõud kujundatakse põhiliselt lapsepõlvekogemuse ja sotsialiseerumise poolt.
Teooria.
Psühhoanalüüsi teoreetilisi käsitlusi on mitmeid. Ka Freudi enda käsitlused muutusid mõnevõrra juba tema eluajal. Mitmed Freudi õpilased ja kolleegid (Alfred Adler, Carl Gustav Jung, Erich Fromm jt) arendasid Freudi ideedest lähtudes oma käsitlusi ja teooriaid. Psühhoanalüüsi teooriale tuginevad ka paljud psühhoteraapia koolkonnad. Erinevused seisnevad peaasjalikult erinevate aspektide suuremas või vähemas tähtsustamises. Psühhoanalüüsi on hiljem püütud mitmeti revideerida, näiteks Gilles Deleuze'i ja Félix Guattari poolt arendatud skisoanalüüs püüab eemaldada sellest perekonnadraama elemente; Jacques Lacani psühhoanalüüs põimib ühte keeleteaduse ja väidetavalt päris-freudiaanliku psühhoanalüüsi.
Allolev ülevaade esitab psühhoanalüüsi põhijooned "klassikalise psühhoanalüüsi" järgi, mis lähtub eelkõige Freudi enda töödest ning mis on omaks võetud ja rakenduses rahvusvaheliste psühhoanalüütikute organisatsioonide poolt.
Klassikalise psühhoanalüüsi aluseks on viis aspekti.
Psüühika topograafiline käsitlus.
Alateadvus on psüühika teadvustamata osa, mis siiski oluliselt määrab inimese käitumist. Freudi arvates on enamik inimese igapäevakäitumisest motiveeritud alateadlike jõudude poolt. Oluline on dünaamiline alateadvus – see osa, mida ei saa ka tahtmise korral teadvustada, sest teadvustamist takistavad mingid sisemised jõud.
Repressioon ehk väljatõrjumine on mehhanism, mille abil ebameeldivad mõtted, soovid, tunded ja mälestused tõrjutakse alateadvusse. Kuigi nad ei ole seal teadlikud, mõjutavad nad siiski käitumist ning otsivad avaldumist varjatud ning moonutatud kujul. Tõrjutakse seda, mida on kas liiga valus meenutada, moraalselt laiduväärne, enesehinnangut alandav või liiga suuri nõudmisi esitav.
Isiksuse strukturaalne mudel.
Psühhoanalüüsi kohaselt koosneb isiksus kolmest funktsionaalsest osast. Teisiti öeldes on inimeses kolm motiveerivat jõudu.
Peamised tungide grupid on seotud seksuaalsuse ja agressiivsusega. Neid on nimetatud ka elu- ja surmatungideks. Seksuaaltungi energiat nimetatakse libiidoks.
Freud eristas kaht mõtlemistüüpi: primaarsetes ja sekundaarprotsessides mõtlemist.
Primaarprotsessid ei arvesta reaalsust ega loogikat; tegelikkust asendab fantaasia, soovmõtlemine. Selline mõtlemine on väga kiire ja liikuv, samaaegselt võib toimuda mitmeid primaarprotsesse. Täiskasvanud inimesed mõtlevad primaarprotsessides unes, loomingulises inspiratsioonis või patopsüühilistes seisundites. Freudi arvates on see mõtlemistüüp iseloomulik imikutele.
Sekundaarprotsessid järgivad traditsioonilisi loogikareegleid; ideid hinnatakse sisuliselt ja loogiliselt, mitte emotsionaalselt. Et ideed seonduvad järjestikku, on selline mõtlemine aeglasem.
"Mina" ülesanded on tungide kontroll, regulatsioon ja kaitse; reaalsusega suhtlemine, tunnetus, reaalsuse testimine; tegutsemine, suhete loomine ja süntees.
"Ülimina" on sarnaselt "miskigaiga ebaratsionaalne. Kui "mina" tahab naudingut vaid sobivate võimaluste tekkimiseni edasi lükata, siis "ülimina" tahab seda täielikult tõkestada. Ülimina peamine emotsioon on süütunne.
Esialgu oletas Freud, et "ülimina" kujuneb välja vanemlikest nõudmistest. Hiljem leidis ta, et "ülimina" on pigem vanemate vastu tekkinud agressiooni sissepoole pööramise tulemus. "Ülimina" on sisemine agressor ja karistaja. Tugev "ülimina" tekib suurte vanemlike nõudmiste tõttu, sest tekkinud agressioon on tugev ja selle väljendamine pole võimalik. See võib tekkida nii liiga rangete kui ka liiga heade vanemate puhul.
Psühhodünaamika.
Kõik psüühilised fenomenid on vastandlike jõudude koosmõju tagajärg. Inimese käitumine ja tema motivatsioonid on aktiivsed, energiaga laetud ning muutuvad pidevalt. Kuna isiksuse struktuuri osad on oma loomult vastandlikud, on pidev sisekonflikt inimesele omane. "Mina" funktsioonid suudavad siiski enamasti tagada konflikti talutavuse. Kui aga mingitel põhjustel "miski" või "ülimina" nõudmised tugevnevad, siis võib tasakaal paigast ära minna. See võib toimuda näiteks eluperioodil, mil seksuaaltung on tugevam. Tekib ärevus, kasutusele võetakse kaitsemehhanismid.
Ökonoomika.
Psüühilist energiat jagatakse otstarbekalt, kuna seda on piiratud hulgal. Üks alasüsteem saab energiat teiste arvel. Kui näiteks "mina" kulutab kaitsemehhanismide käigushoidmiseks liiga palju energiat, siis jääb vähem energiat loominguks või suhtlemiseks. Inimene muutub kinniseks, kartlikuks, sukeldub endasse.
Genees.
Arengulooliselt kujuneb isiksus välja läbi järjestikuste astmete. Freudi jaoks oli oluline psühhoseksuaalne areng, milles eristuvad arenguastmed vastavalt naudinguallikaks olevatele kehapiirkondadele. Igal arenguastmel peab laps lahendama konfliktid, mis tekivad naudingu soovi ja piirangute vahel. Kui rahuldust või piiranguid on liiga palju, tekib fiksatsioon sellesse arengustaadiumisse ning see võib põhjustada probleeme täiskasvanuna.
Freud eristas järgmisi psühhoseksuaalse arengu astmeid.
Neile järgnevatele faasidele pööras Freud suhteliselt vähe tähelepanu.
Kaitsemehhanismid.
Kaitsemehhanismid on alateadvuslikud meetodid ängiga toimetulekuks.
Primitiivsed kaitsed.
Lisandus: Seda terminit kasutatakse ka varases eas esineva mustvalge suhtumise kohta, kus lapse kogemuses on teine inimene ainult kas "täiesti hea" või "täiesti halb" ja viitab pigem seisundile kui psüühilisele tegevusele. Enne teatud vanust (preoidiplaalses faasis) on see normaalne, samas kui täiskasvanute puhul viitab seiskunud psüühilisele arengule (Tähkä, 1994 - Veiko Tähkä "Mind and its treatment: A psychoanalytic approach", International Universities Press, Inc, Madison, Connecticut).
Praktika.
Psühhoanalüüsi seanss toimub üldreeglina analüütiku kabinetis. Patsient (klient) heidab pikali diivanile või kušetile. Tal palutakse end mugavalt tunda ja vabalt rääkida kõigest, mis pähe tuleb: unenägudest, unistustest, fantaasiatest, lapsepõlvest jne. Selline vabade assotsiatsioonide meetod on psühhoanalüüsi praktikas kõige tavalisem.
Terapeut hoidub igasugustest hinnangutest, arvamustest või emotsioonidest. Kõige tavalisem küsimus on: "Ja mis sellega seoses veel meenub?"
Terapeudi kommentaarid ja selgitused võivad olla sissevaatavad või toetavad. Sissevaatavaid tehnikaid kasutatakse üldreeglina tervemate patsientide puhul ning toetavaid tehnikaid nende patsientide puhul, kes on suuremas stressis.
Sissevaatava tehnika puhul kirjeldatakse patsiendile mõnda tema alateadvuslikku kompleksi, soovi, ängi või kaitsemehhanismi. Psühhoanalüütikud eelistavad võimaluse korral kasutada seda tehnikat, kuna õigesti rakendatuna see lihtsalt kirjeldab patsiendi hinges toimuvat ja sellega on seanss oma ülesande täitnud.
Toetava meetodi puhul püüab terapeut laskuda patsiendi ängide ja hirmude tasemele, veendes teda nendest ülesaamises või üleolekus.
Tavaliselt tehakse kolm kuni viis seanssi nädalas. Normaalne psühhoanalüüsi kuur kestab kolm kuni seitse aastat.
Psühhoanalüütikute väljaõpe, mis annab õiguse psühhoanalüüsi praktiseerimiseks, toimub psühhoanalüütikute organisatsioonide õppeasutustes. Väljaõpe sisaldab loenguid, praktikat juhendaja juuresolekul ning isiklikku psühhoanalüüsi, mis võib kesta üle nelja aasta. Kogu väljaõpe kestab 4 kuni 10 aastat. Enamik psühhoanalüütikute ettevalmistusega tegelevaid õppeasutusi nõuavad kandidaatidelt eelnevalt omandatud akadeemilist kraadi sotsiaaltöö, kliinilise psühholoogia või meditsiini alalt.
Ülikoolide juures üldreeglina teraapiaga tegelevaks psühhoanalüütikuks õppida ei saa. Ülikoolide psühhoanalüüsi õppetoolid tegelevad eelkõige psühhoanalüüsi teooriaga.
Kriitika.
Psühhoanalüüsi teooriat on kritiseeritud juba tema loomisest alates. Peamisteks etteheideteks on olnud kvantitatiivsete suuruste puudumine, falsifitseeritavuse puudumine jmt. Psühhoanalüüsi kuulumist teaduste hulka on seetõttu peetud vaieldavaks. Positivismist lähtuvaid psühholoogilisi paradigmasid, eelkõige käitumispsühholoogiat, on omakorda ebapädevaks pidanud paljud psühhoanalüütikud, näiteks Georges Devereux.
Kirjandus.
Psühhoanalüüsi-alase kirjanduse hulk on üsna suur. Bibliograafia, mille on koostanud "American Psychoanalytic Association", sisaldab üle 34 000 väljaande ja artikli.


Ruś.
"Ruś" on poolakeelne nimetus, mis märgib Lublini uniooni järgselt Rzeczpospolitas Poola Krooni maade hulka, st Poola kuningriigile kuulunud idaslaavi alasid. Praegu kuulub enamus neist aladest Ukraina koosseisu.
Hõlmas Podlaasia, Ruśi, Belzi, Volõõnia, Podilski, Bratslavi, Kiievi ja Tšernigivi vojevoodkonna.
Teatud juhtudel vastab poola "Ruśile eesti keeles "Vene". Näiteks on "Ruś Biała" "Valge-Vene" ja "Ruś Czarna" "Must-Vene".


Kliburannik.
Kliburannik on osa rannikust, mis on kaetud klibuga.
Kliburannik esineb tavaliselt pankrannikute või paerannikute läheduses. Klibu, ka lubjakiviveeris, on seal lapik ja suhteliselt vähe kulunud.
Sellised Eesti kliburannikud on Pakri neem, Püssina rannik Muhus, Ninase pank Saaremaal, Saka pangast Toila rannani, Pühajõe pangast Türsamäe pangani jne.
Seal, kus kliburannikute materjal on pärit pinnakattekihtidest, näiteks liustikujõgede kruusast ja moreenist, on ka rannavallide koostismaterjaliks kruus ja veeristik. Osa kruusaranniku materjali võivad lained tuua ka rannikunõlvalt. Kliburanniku püsivad rannavallid ulatuvad Eestis keskmisest veepiirist kuni 1,5 m kõrguseni.
Kliburannikul on sisemaa suunas täheldatav kuhjatava kivimmaterjali jämedamateralisemaks muutumine. See on tingitud asjaoludest, et rannajoonest kõige kaugemale ja kõrgemale kuhjatakse materjali suuremate tormide jõul.
Üldiselt ei ole kliburannikud Eestis ulatuslikult levinud.


George Edward Moore.
George Edward Moore (inglise keeles kasutatakse tavaliselt nimekuju G.E. Moore; 4. november 1873 London, Upper Norwood – 24. oktoober 1958 Cambridge) oli inglise filosoof, üks analüütilise filosoofia rajajaid.
Moore'i tuntakse tänapäeval eeskätt eetilise mittenaturalismi pooldajana, terve mõistuse rõhutajana filosoofilises meetodis ning Moore'i paradoksi autorina. Ta on "filosoofide filosoof", kes on imetletud ja mõjukas filosoofide seas, kuid keda (erinevalt tema sõbrast ja kolleegist Bertrand Russellist) väljaspool filosoofide ringkonda tänapäeval eriti ei tunta.
Moore'i kirjutised on tuntud selge ja ettevaatliku stiili poolest ning metoodilise ja kannatliku lähenemise poolest filosoofilistele probleemidele. Tema tuntumad teosed on raamat "Principia Ethica" ning artiklid "Terve mõistuse kaitseks" ja "Välismaailma tõestus".
Moore'i tegutsemine Cambridge'i õppejõuna ning ajakirja "Mind" toimetajana märgib Cambridge'i filosoofia hiilgeaega, millele aitasid kaasa ka Bertrand Russell ja Ludwig Wittgenstein.
Elulugu.
G. E. Moore sündis viiendana arst Daniel Moore'i ja tema abikaasa Henrietta Sturge'i kaheksast pojast. Tema vanim vend oli Thomas Sturge Moore, kes muuhulgas illustreeris William Butler Yeatsi raamatuid. Tema hilisemal hinnangul oli peres piisavalt lapsi, et nad saaksid üksteisele seltsiks olla.
G. E. Moore kasvas üles Lõuna-Londonis. Vanemad olid baptistid, kes käisid igal pühapäeval kaks korda kirikus. Kui ta oli 12-aastane, viisid "ultraevangeelsed" (Moore'i väljend) ta raske südametunnistusekonfliktini. Umbes 15-aastaselt oli ta religiooni suhtes üsna jahedaks muutunud.
Ta õppis Londonis "Dulwich Collegeis, mis asus kodust 15-minutise jalgsikäigu kaugusel, ning läks seejärel 1892 Cambridge'i Ülikooli "Trinity Collegeisse klassikalist filoloogiat õppima. Temast õpingutes kaks aastat ees olnud sõbra Bertrand Russelli ning tollase noore filosoofiaõppejõu John McTaggart Ellis McTaggarti mõjutusel hakkas ta kolmandal õppeaastal 1894 õppima klassikalise filoloogia kõrval filosoofiat. Aastatel 1896–1898 õppis ta ainult filosoofiat. Tema õppejõudude seas olid peale McTaggarti veel Henry Sidgwick, George Frederick Stout ja John Ward. Tübingenis viibides kuulas ta Christian von Sigwarti Kanti-loengut. Moore lõpetas 1986 ülikooli filosoofia alal ("First Class Honour").
Aastal 1898 võitis ta oma tööde eest Kanti vabaduse- ja mõistusemõiste kohta rohkem kui kuueks aastaks "Trinity Collegei uurimistoetuse. Selle aja jooksul eemaldus ta tol ajal Briti ülikoolides domineerinud absoluutsest idealismist, tõmmates kaasa ka Bertrand Russelli, kellega ta regulaarselt vestles.
Moore tegi kaastööd James Mark Baldwini toimetatud "Filosoofia ja psühholoogia sõnaraamatule" (1901–1905). Londonis "Passmore Edwards Settlementis pidas ta (arvatavasti 1899/1900) 20 loengut (kord nädalas). Sel ajal valmis tal ka "Principia Ethica".
Stipendium lõppes 1904, kuid Moore sai päranduse, mis tegi ta sõltumatuks. Ta elas eraõpetlasena 1908. aastani koos ühe sõbraga Edinburghis, uurides Bertrand Russelli raamatut "The Principles of Mathematics" ning kirjutades. Seejärel elas ta Londonis Richmondis oma õdede juures. Sel ajal töötas ta oma "Eetika" kallal ning pidas 1910/1911 "Morley Collegeis 20 loengut metafüüsikast, mis avaldati 1953 raamatuna "Mõned filosoofia põhiprobleemid".
Aastal 1911 sai ta Cambridge'i Ülikooli humanitaarteaduse ("Moral Science") lektori koha. Üks tema tähtsamatest õpilastest oli Ludwig Wittgenstein.
Moore õpetas 1911–1918 peamiselt psühholoogiat, 1918–1925 ka loodusfilosoofiat. Aastatel 1925–1939 oli ta Cambridge'i Ülikooli professor. Algul oli ta vaimufilosoofia ("Mental Philosophy") ja loogika professor, hiljem nimetati professuur ümber filosoofia professuuriks. Ta ise pidas end metafüüsika ja loogika professoriks, kuid sisuliselt õpetas ta epistemoloogiat.
Aastatel 1921–1947 oli Moore ajakirja "Mind" toimetaja.
Emeriitprofessorina ja "Trinity College'"i kolleegiumiliikmena oli ta ühe trimestri ("term") jooksul külalisprofessor Oxfordi Ülikoolis ning õpetas Alice Ambrose'i ja Morris Lazerowitzi kutsel 1940–1944 USA-s. Seal kirjutas ta ka pika "Vastuse minu kritiseerijatele" ("A Reply to my Critics").
Hiljem elas ta Cambridge'is ning jätkas filosofeerimist kõrge eani, kuid avalikes filosoofilistes aruteludes osalemiseks oli ta liiga haige. Ometi tegi ta 1953 ootamatult ühel sümpoosiumil ettekande "Visual Sense-Data" ("Visuaalsed meelteandmed"), mis ilmus tema viimase publikatsioonina. Alates 1955. aastast oli ta sunnitud artriidi tõttu koju jääma.
Ta on maetud Cambridge'i Ascensioni koguduse kalmistule.
Mälestused ja hinnangud.
John Maynard Keynes on Moore'i kohta kirjutades kasutanud väljendeid "Moore'i vaimu literaalsuse ilu, tema nägemuse puhas ja kirglik intensiivsus, "mitte"luulelennuline ja "mitte"üleslöödud" "("un"fanciful and "un"dressed-up")" ning öelnud, et "isegi kui ta oli ärkvel, ei suutnud ta armastust ja ilu ja tõde mööblist eristada".
Moore'i filosoofia üldiseloomustus.
Moore hakkas endalt küsima, mida tähendavad absoluutse idealismi väited, nagu "Aeg ei ole reaalne" või "Kõik on vaimne". Selleks kasutas ta analüüsi, mis tähendas tema jaoks umbes mõistete defineerimist, selget väljendamist ja parafraseerimist terve mõistuse valgusel. Et terve mõistus ei ilmuta end niivõrd refleksioonis kui tavakeeles, milles ta konkreetselt, objektiivselt ja läbiproovitult avaldub, sai Moore'ist esimene tavakeelefilosoof. Tõesuse küsimusele hakkas eelnema tähenduse küsimus. Filosoofia esmaülesandeks sai uute andmete avastamise asemel keele ja mõtlemise selitamine.
Välismaailma tõestus.
Moore'i filosoofilises arengus etendasid tähtsat osa lahtiütlemine Briti filosoofias domineerinud absoluutsest idealismist, mida esindasid ka tema õpetajad Francis Herbert Bradley ja John McTaggart Ellis McTaggart, ning "tervemõistusliku" realismi kaitseks välja astumine.
Kirjutis "The refutation of idealism" ("Idealismi kummutus"; 1903) juhatas sisse kogu tema hilisemat iseloomustava tervele mõistusele tugineva ning hoolikalt analüüsiva filosofeerimisstiili.
Filosoofia kolm põhilist huvivaldkonda on Moore'i järgi "kogu" selle universumi üldine kirjeldamine, mainides kõiki kõige tähtsamaid asjade liike, mida me "teame" selles olevat", uurimine, kuidas on võimalik asjade kohta teadmist saada, ja eetika.
Oma kirjutises "Terve mõistuse kaitseks" ründas ta idealismi ning skeptitsismi välismaailma suhtes (välismaailmaskeptitsismi), väites, et need ei saa anda aluseid oma metafüüsiliste eelduste aktsepteerimiseks, mis oleksid usutavamad kui alused, mis meil on selleks, et aktsepteerida tervemõistuslikud väited oma teadmise kohta maailmast, mida skeptikud ja idealistid peavad eitama. Oma kuulsas ettekandes "Välismaailma tõestus" (1939) esitas ta tervemõistusliku argumendi skeptitsismi vastu, tõstes parema käe ning öeldes: "Siin on üks käsi," ning seejärel tõstes vasaku käe ning öeldes: "Siin on teine käsi," millest ta tegi järelduse, et maailmas on vähemalt kaks välisobjekti, mistõttu ta teab, et välismaailm on olemas. Skeptikutele ei tundunud Moore'i argument muidugi täiesti veenev, kuid Moore kaitseb oma argumenti, viidates sellele, et skeptilised argumendid näivad vältimatult nõudvat viitamist "filosoofilistele intuitsioonidele", mille aktsepteerimiseks meil on tunduvalt vähem alust kui nende tervemõistuslike väidete aktsepteerimiseks, mis skeptiliste argumentidega väidetavalt ümber lükatakse.
Moore'i argument "Siin on üks käsi..." mõjutas sügavalt ka Ludwig Wittgensteini, kes oma elu lõpus töötas välja uue lähenemise Moore'i argumendile, mis avaldati pärast Wittgensteini surma raamatus "Tõsikindlusest".
Keel.
Moore'i mäletatakse ka seetõttu, et ta juhtis tähelepanu kummalisele ebajärjekindlusele seda tüüpi lausetes nagu: "Hakkab sadama, kuid ma ei usu, et hakkab." Need laused tekitavad "Moore'i paradoksi": kuigi tundub võimatu, et keegi teadlikult midagi niisugust väidaks, tundub, et väidete "Hakkab sadama" ja "Ma ei usu, et hakkab sadama" vahel puudub loogiline vastuolu. Tõepoolest, mõlemad väited on tõesed, kui ma ennustan valesti, et hakkab vihma sadama.
See paradoks inspireeris sügavalt ka Wittgensteini, kelle meelest oli tegemist Moore'i sügavaima filosoofilise ideega.
Eetika.
Tuntud on Moore'i "avatud küsimuse argument", mis sisaldub tema väga mõjukas raamatus "Principia Ethica". See raamat, millest mõnikord loetakse ka analüütilise filosoofia algust, on eetilise naturalismi vastase võitluse üks põhilisi algatajaid ning aitas oluliselt kaasa 20. sajandi eetikale omasele huvile metaeetika vastu.
Moore'i järgi on omadus "hea" defineerimatu ja analüüsimatu ning seda pole võimalik tõestada ega ümber lükata. Oma küsimusele, "mis on kõige väärtuslikumad asjad, mida meil on võimalik teada või kujutleda", vastab ta, et need on "teatavad teadvuseseisundid, mida võib jämedalt nimetada inimliku läbikäimise lõbudeks ning kaunite objektide nautimiseks". Selline vastus mõjus Inglismaa tollases õhustikus värske ja vabastavana.
Naturalistlik eksitus.
Moore leidis, et enamik teisi eetikuid oli teinud vea, mida ta nimetas naturalistlikuks eksituseks. Moore oli nõus, et eetika asi on välja selgitada, milliste omaduste tõttu asjad on head. Näiteks väärtushedonistid väidavad, et asjad on head seetõttu, et nad on meeldivad. Teiste teoreetikute meelest on asjad head sellepärast, et nad on keerukad. Sellise projekti vastu Moore ei ole. Ent ta pole nõus sellega, et kui eetikud ütlevad, milliste omaduste tõttu asjad on head, siis sellega on nad andnud sõna "hea" ja omaduse "headus" analüüsi. Seda peab Moore tõsiseks segiajamiseks. Näiteks võib hedonistil olla õigus, kui ta väidab, et miski on hea parajasti siis, kui ta on meeldiv. Ent Moore rõhutab, et see veel ei tähenda, nagu väärtust saaks defineerida naudingu kaudu. Üks asi on öelda, milliste omaduste tõttu asjad on väärtuslikud, teine asi on väärtust analüüsida.
Avatud küsimuse argument.
"Lähemalt artiklis Avatud küsimuse argument"
Moore alustas oma uurimust sellega, mis "hea" "ei ole". Selleks sõnastas ta "avatud küsimuse argumendi", mis näitab, et arvatav omaduse "hea" definitsioon ei ole korrektne, sest see definitsioon ei suuda öelda, mis on hea.
Võtame näiteks ühe kõige tavalisema definitsiooni, mille järgi "hea" on see, mis on soovitav ehk mida me soovime soovida. Argument on järgmine. Kui me väidame, et "X" on hea, siis me definitsiooni järgi tegelikult väidame, et "X" on soovitav. Ent ikkagi saab küsida, kas on hea soovida soovida "X"-i. Moore tahab öelda, et kui võrdsustada "hea" mingi muu omadusega, siis on ikkagi võimalik lõputult edasi küsida. Need küsimused on "avatud", erinevalt küsimusest "Kas vallaline täiskasvanud mees on poissmees?", mis on "suletud".
Sellepärast peab "hea" olema omaette omadus ning teda ei saa võrdsustada sellega, mida me soovime, ega mingi muu omadusega, nagu õnne või naudingu tekitamisega.
Hea on defineerimatu.
Seetõttu ei saa me anda "heale" teistsugust definitsiooni kui ostensiivse definitsiooni: me võime ainult osutada mingile tegevusele või asjale, öeldes: "See on hea." Samamoodi ei saa pimedale täpselt kirjeldada, mis on kollane. Saab ainult näidata nägijale kollast paberi- või riidetükki, öeldes: "See on kollane."
Headus kui mittenaturaalne omadus.
Moore rõhutas ka, et "hea" on mittenaturaalne omadus. See tähendab, et kahel objektil, mis on kvalitatiivselt identsed, ei saa olla erinevad väärtused. Ei saa olla kahte kollast särki, mille kõik omadused langevad kokku (nad on sama tooni kollased, samas vabrikus tehtud, sama firmamärgiga, sama tegumoega jne), välja arvatud see, et üks on hea ja teine ei ole. Objekti omadus "hea" on määratud selle objekti teiste omadustega, ta tuleneb nendest. Seetõttu peab kahel kvalitatiivselt identsel objektil olema sama "headusväärtus".
Moraaliteadmine.
Oma argumentide toetuseks väitis Moore, et inimesel on "moraaliintuitsioon", mis aitab tal täpselt öelda, mis on hea. Seega oli ta eetilise intuitsionismi pooldaja.
Mõju.
Moore on analüütilise filosoofia üks rajajaid. Ta algatas idealismivastase mässu.
Moore on tähtis eelkõige oma analüüsimeetodi tõttu.
Moore avaldas tugevat mõju kogu tavakeelefilosoofiale, sealhulgas Ludwig Wittgensteini hilisfilosoofiale ja John Langshaw Austinile. Austin lõpetas kord oma kriitika Wittgensteini aadressil sõnadega: "Aga Moore on MINU mees!"
Tugevat mõju filosoofilisele õhustikule avaldas ka Moore'i isiklik ausus.
Moore'i eetikast sai tõuke metaeetika. Tema eetiline intuitsionism oli algul väga populaarne, hiljem aga ilmnesid selle raskused. Moore'i eetikast on inspiratsiooni saanud eriti Alasdair McIntyre.
Isiklikku.
Aastal 1916 abiellus ta Dorothy Mildred Elyga. Neil sündis kaks poega: Nicholas (luuletaja) ja Timothy.
Moore vihkas oma eesnimesid ega kasutanud neid kunagi. Abikaasa kutsus teda Billiks.
Cambridge'is õppides sõbrunes Moore mitmete hilisemate Bloombury rühmituse liikmetega, sealhulgas Lytton Strachey, Leonard Woolfi ja John Maynard Keynesiga.


Charles de Montesquieu.
Charles-Louis de Secondat, La Brède'i ja Montesquieu parun (18. jaanuar 1689 – 10. veebruar 1755) oli valgustusajastu prantsuse poliitiline mõtleja.
Ta on tuntud oma võimude lahususe käsitluse poolest, mida peetakse tänapäevases riigiteoorias iseenesestmõistetavaks. Tema populariseeris ka mõisted "feodalism" ja "Bütsants."
Montesquieu on moodsa võimude lahususe printsiibi looja, millest ta kirjutas teoses "Seaduste vaim". Tema idee oli luua "Parlamentaarne monarhia", milles olid eraldatud seadustandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Seadustandlik võim kuulugu parlamendile, täitesaatev võim jäägu kuningale ning kohtuvõim vaid sõltumatutele kohtutele. See takistab ühte võimu omavolitsemast ning kodanike õigused on nõnda paremini kaitstud - seda pidas ta ideaalseks riigikorraks.
Elulugu.
Charles Montesquieu sündis 1689. aastal Bordeaux' lähedal mantliaadliku (kodanluse seast aadliseisusesse tõstetu) pojana. Ta omandas väga hea hariduse, süvenedes eriti õigusteadusse. 27-aastase noormehena sai Montesquieu Bordeaux´ parlamendi (kohtuasutuse) presidendiks. Olles töötanud sellel auväärsel töökohal kümme aastat, pani ta ameti maha ja siirdus suurele ringreisile, mille käigus tutvus kolme aasta vältel paljude Euroopa maade ühiskondliku elu ja poliitiliste suhetega. Pärast tagasijõudmist pühendus ta teadusele ja kirjanduslikule tegevusele. Suureks tunnustuseks Montesquieu´le oli tema valimine Prantsuse Akadeemia liikmeks. Montesquieu suri 1755. aastal Pariisis.
Teosed ja filosoofia.
Charles Montsquieu esimene ühiskondlik-poliitiline teos oli 1721. aastal ilmunud Pärsia kirjad, milles satiiriline suhtumine Prantsuse absolutistlikku korda ja ühiskondlikku ellu on edasi antud kahe pärslase naiivsena tunduva arutelu kaudu. Selles raamatus tõi ta kaasaegsesse Euroopasse rändama kaks noormeest Idast, ning jälgides eurooplaste harjumuspärast maailma nende pilguga, võõrast vaatepunktist, lõi vaimuka ühiskonnakriitilise panoraami. Ta suhestas Ida ja Läänt, võrdles nende ühiskonda ja kultuuri, seejuures kumbagi idealiseerimata. „Pärsia kirjad“ on oma kaasaja valupunkte puudutav satiiriline kiriromaan – Montesquieu kohandas seni eeskätt psühholoogilistes teostes kasutatud epistolaarse vormi ühiskonnavaatlusele. See kirjanduslik võte viis tsensori segadusse ja äratas lugejate huvi. Romaan põhineb kirjaniku enda päevikul. „Pärsia kirju“ on nimetatud filosoofilise romaani kui uue žanri alusepanijaks. Seal pole peamine mitte karakterite kujutamine, vaid autori ideede kirjanduslik esitamine. Kaugelt tulnud rikkale pärslasele Usbekile ja ta sõbrale Ricale, kes on teoses autori ideede ruuporiks, tunduvad paljud eurooplaste, sh prantslaste kombed üsna veidrad. Eriti naeruväärselt mõjuvad tühine ja ülespuhutud õukonnaelu, moemaania ning teadusega eputamine. Noormehed vastandavad seda kõike Idad loomulikkusele. Niisiis, noored pärslased saabuvad Euroopasse ja mida näevad? Sellest pajatavad nad oma kirjavahetuses.
Parim viis Montesquieu arvates riigil rikastuda on kaubandus. Naaberriikide vallutamine võib küll ajutiselt tagada rahavoo, aga kuna pikapeale sõjaväe ülalpidamiskulutused on väga suured, siis pole see väga otstarbekas. Väärismetallide kaevandamine koloniaalmaades toob varem või hiljem kaasa üldise inflatsiooni, mille tagajärjel suurenevad kaevandamise kulud ning see omakorda vähendab saaduste väärtust.
Ühiskonnakriitiline on ka näiliselt ajaloo valdkonda kuuluv raamat "Mõtiskluse roomlaste suure ja languse põhjustest". Rooma ajalugu oli vaid mugav ja ohutu vorm tollaste Prantsusmaa olude arvustamiseks.
Montesquieu peateos on 1748. aastal avaldatud "Seaduste vaim", millest juba kahe aasta jooksul ilmus 22 trükki. Selles raamatus kaitses Montesquieu inimõigusi ja sallivust, kritiseeris absolutismi ja tõstis esile Suurbritannia riigikorraldust (konstitutsioonilist monarhiat). Püüdes leida vastust küsimusele, milline peab õige riik ja õige valitseja olema, rõhutas Montesquieu, et tark riigipea on parem kui rumal ja harimatu ning riigi eesmärgiks olgu tagada inimestele isikuvabadused ja kaitse mis tahes omavoli eest. „Seaduste vaim“ sattus keelatud raamatute nimistusse. Raamat tõlgiti paljudesse Euroopa keeltesse ja see etendas olulist osa riigiteooria kujunemises, hiljem aga mõjutas paljude maade riigikorda (isegi kuni nüüdisajani välja). Montesquieu analüüsis kolme peamist valitsemisvormi, mis tema arvates olid despootia (absolutistlik monarhia), monarhia ja vabariik. Ideaalseks riigikorraks pidas Montesquieu konstitutsioonilist monarhiat, vabariik sobivat aga ainult väikese territooriumi puhul. Kesksel kohal Montesquieu vaadetes oli võimude lahususe teooria. Ta arvas, et seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim peavad olema eraldatud. Valgustaja rõhutas kodanike vabaduste kaitset ja seetõttu peetakse teda liberalismi isaks.
Ühiskonna arengut käsitledes esitas Montesquieu geograafilise keskkonna teooria, mille kohaselt ühiskond sõltub seda ümbritsevatest geograafilistest oludest - eeskätt kliimast, aga ka pinnavormidest. Ta väitis, et külm teeb inimese tugevaks, aktiivseks, sihikindlaks ja teotahteliseks, kuumus seevastu muudab ta laisaks ja ükskõikseks. Pinnaehituse mõju lahates arvas Montesquieu, et mäed sünnitavad vabadusearmastust, tasandikud despootiat.
Montesquieu pooldas tervest mõistusest lähtuvatest liberaalset ühiskonnakorda, mis soodustaks inimese vaimset ja kõlbelist arengut, ning eelistas Lääne avatust ja tsiviliseeritust Ida suletusele ja despootiale. Ta uskus, et vabaduse vaim ja läänemaine kultuur kuuluvad kokku, seda juba alates Vana-Kreeka demokraatlikust valitsemisviisist, mille mandumist ja hääbumist ta kahetses.
Kirjandus.
Montesquieu, Charles de
Montesquieu, Charles de
Montesquieu, Charles de


Territoorium.
Territoorium on piiritletud maaala, mida institutsioon, isik või elusolend kontrollib, haldab ja/või kasutab.
Sõna etümoloogia: "terra" (ladina keeles 'maa') + kohasufiks "-orium".
"See artikkel käsitleb territooriumi poliitilist ja õiguslikku mõistet."
Territooriumiks nimetatakse ruumi ja esemeid, mis üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse normide alusel allub riigi jurisdiktsioonile. Riigi territooriumi koosseisu kuuluvad lisaks maismaale ka maapõu territooriumi all, õhuruum territooriumi kohal ja veeterritoorium (akvatoorium).
Mõned autorid loevad tinglikult riigi territooriumi hulka kuuluvaks ka tema lipu all sõitvad laevad, tema registrisse kantud õhu- ja kosmoselaevad, avamere põhja pandud kaablid ja torujuhtmed ning avameres riigile kuuluvad rajatised (tuletornid, platvormid loodusrikkuste ekspluateerimiseks). Kõigil neil juhtudel on riigi jurisdiktsioon siiski oluliselt piiratud. Samuti ei kuulu erinevalt tavaarvamusest riigi territooriumi hulka tema diplomaatilised ja konsulaaresindused teistes riikides. Riigi territooriumi koosseisu ei kuulu tema ülemvõimule alluvad protektoraadid ja hooldusalused territooriumid.
Territoorium on piiratud mõttelise joonega, mida nimetatakse riigi piiriks.
Riik ilma territooriumita ei ole võimalik, kuigi territoorium võib olla okupeeritud. Samuti ei ole nõuet, et riigi piir oleks täielikult määratletud, ning praktikas võivad vaidlused piiri kulgemise üle kesta aastakümneid.
Ajalooliselt pole territoorium alati olnud riigi mõiste vajalik element. Vana-Kreekas ei kõneldud Kreeka riigist, vaid kreeklastest. Keskajal oli feodaalriigis lugu ümberpöördunult, sest germaanlased tõid invasiooniga Rooma pinnale uue mõtteviisi: riigi peaelemendiks sai maa, territoorium, mis valis võimukandja. Vastavalt sellele oli keskajal iga suurem maaomanik suverään oma maa-alal. Võitlus nende kahe - kreeka isikulise ja keskaja territoriaalse - riigimõiste vahel omandas suurema tähtsuse absolutismi tekkimisel. Absolutism kärpis väikeste läänihärrade suveräänseid õigusi ja püüdis neid kaotada. Absolutismi puhul määras riigi ära kolmas element: riigivõim ehk valitseja tahe. Näiteks omistatakse Louis XIV-le ütlus "Riik – see olen mina." Siiski mõistetakse alates 1648. aasta Vestfaali rahust riiki ennekõike kui territoriaalriiki. Tänapäeval on tuumarelvade teke territooriumil julgeoleku tagamise küsitavaks muutnud ning ka muud arengud (inimõigused) piiravad riigi suveräänsust oma territooriumi üle.
Territooriumi omandamine ja kaotamine.
Rahvusvahelises õiguses on territooriumi üldiselt mõistetud analoogselt kinnisomandiga eraõiguses. Seetõttu on ka territooriumi omandamise ja kaotamise viisid võrdlemisi üks-ühele Rooma eraõigusest üle võetud.
Hõivamine.
Omanikuta maa hõivamiseks (analoogne igamisega eraõiguses) on vajalikud kaks elementi: esiteks soov või tahe territooriumi omandada ("animus occupandi" või "animus possidendi"), vallata ja hoida. See peab olema avaldatud proklamatsioonis, mille riigivõimu ametlik esindaja teeb, harilikult välise tunnusmärgina riigilippu heisates. Riigivõimu kehtimapanekust tuleb teavitada teisi riike. Samuti peab hõivamine olema efektiivne'", tegelik. Territoorium peab olema tegelikult kasutusele võetud ning selles on määravad kohaliku omavalitsuse toimingud. Kaugete alade, näiteks pisisaarte suhtes pole vaja, et valitsemine sünniks alaliselt kohal oleva ametniku kaudu, jätkub sellest, kui valitsemine toimub regulaarse võimu teostamisega.
Tänapäeval ei pole see omandamise viis enam tähtis, kuna maa-alasid, mis ei alluks ühegi riigi suveräänsusele, on vähe j. Koloniaalajastul oli see äärmiselt oluline territooriumi omandamise viis, sest kohalikke pärismaalasi tavaliselt ei peetud suveräänideks.
Tuleb eristada hõivamist ("occupatio") ja okupatsiooni ("occupatio bellica").


Kodakondsus.
Kodakondsus on püsiv õiguslik seos isiku ja riigi vahel, mis annab kodanikule kodakondsusega seotud õigused ja kohustused.


The Refutation of Idealism.
"The Refutation of Idealism" ("Idealismi kummutus") on George Edward Moore'i artikkel, mis ilmus 1903 ajakirjas "Mind".
See artikkel on üks analüütilise filosoofia alguse tähiseid.
Kuidas ma ründan idealismi.
Tänapäeva idealismi [briti idealismi, absoluutse idealismi] järgi on universum vaimne [spirituaalne]. See väide tähendab, et universum on väga erinev sellest, millisena ta paistab, ning et tal on palju omadusi, mida tal ei paista olevat. Toolid ja lauad ja mäed peavad niisiis olema meiega palju sarnasemad, kui me arvame. Universumi vaimne iseloom tähendab muuhulgas, et universumil on kõik need omadused, mille poolest inimene peab end palju kõrgemaks elutuna paistvatest asjadest, või mingid nendega võrdväärsed või kõrgemad omadused.
Mainin seda sellepärast, et tavaliselt ei märgata, kui erinevad on idealisti väited tavalisest maailmapildist. Just selle suure erinevuse tõttu ning idealisti poolt universumile omistatavate kõrgete omaduste suure arvu tõttu on huvitav ja tähtis, kas idealism on tõene. Seda küsimust arutades kiputakse unustama, kui suure hulga argumente see küsimus hõlmab. Seetõttu ei piisa küsimuse otsustamiseks ühe või kahe väite tõestamisest või ümberlükkamisest. Nii ei saa seda teha ka käesolevas kirjutises. Ma ei kavatse tõestada, et reaalsus ei ole vaimne, ega pea sellist tõestust võimalikuks. Reaalsus võib tõesti olla vaimne, ja ma loodan, et on. Ma võtan idealismi laias mõttes, nii et ta sisaldab peale selle huvitava järelduse ka hulga argumente, mida peetakse selle järelduse tõestamiseks kui mitte piisavateks, siis vähemalt tarvilikeks. Tänapäeva idealistidele ongi minu meelest iseloomulikud põhiliselt just teatavad ühised argumendid. Uskumine, et reaalsus on vaimne, ei tee kedagi veel idealistiks. Teisest küljest ei leia kõik idealistid, et nendest argumentidest saab järeldada, et reaalsus on vaimne. Mind huvitavad ainult need argumendid. Ma ründan vähemalt ühte argumenti, mida minu meelest kõik idealistid peavad oma positsioonile hädavajalikuks. Kui mul õnnestub see ümber lükata, siis olen ma idealismi ümber lükanud, juhul kui see on tõesti kõikide idealistide meelest hädavajalik. Ühtlasi näitab see, et idealistidel pole mingit alust väita, et reaalsus on vaimne.
"Esse est percipi" tähendus.
Oletame, et meil on argumentide ahel, millel on kuju: et A on B ja B on C ja C on D, siis järelikult A on D. Kui "B on C" ja "C on D" on tõesed, ent "A on B" on väär, siis pole meil ikkagi alust väita, et A on D (kuigi see ei tähenda, et "A on D" oleks tingimata väär või et selle tõesust ei saaks näidata teiste argumentidega). Ma kavatsen rünnata ühte väidet, mis minu meelest on järeldusega "Reaalsus on vaimne" just niisuguses vahekorras.
Väitel, mis tuleb kõne alla "A on B" rollis, pole muud tähtsust, kui et minu meelest on selles eksinud mitte ainult idealistid, vaid kõik filosoofid ja psühholoogid, ning nad on sellest järeldanud oma kõige löövamad ja huvitavamad järeldused. Tegelikult ma ei loodagi tõestada, et see väide on nii tähtis. Kui aga on, siis on sellest väitest tuletatud nii sensualism, agnostitsism kui ka idealism, sest ükski senine argument nende kasuks ei saa läbi selle väiteta.
See triviaalne väide, mida ma tahan arutada, on "esse est percipi" [olla tähendab tajutud olla]. See väide ei ole ühemõtteline, kuid ühes või teises mõttes on teda laialt tunnistatud. Esialgu ma lihtsalt eeldan, et ta on idealismile olemuslik. Ma püüan näidata, et see väide on kõikides tõlgendustes väär.
Minu meelest on väide, et millele saab tõeselt preditseerida olemist, sellele saab tõeselt preditseerida tajutud olemist, idealismile vältimatu samm kõikides järelduse "Reaalsus on vaimne" kasuks esitatud järeldustes. Kui "esse" on "percipi", siis see on sama mis öelda, et kõike, mis on, tajutakse. See omakorda on teatud mõttes sama hea kui öelda, et kõik, mis on, on vaimne [mentaalne]. Jutt ei ole reaalsuse mentaalsusest spirituaalsuse mõttes: see tähendaks, et "esse est percipere" [olemine on tajumine], mis on hoopis teine asi. Ja isegi kui kui "esse" on "percipere", siis see veel ei tähenda, et tal on need kõrgemad vaimsed omadused, mida mõeldakse spirituaalsuse all. Ent reaalsuse spirituaalsust (seda, et "esse est percipere") tõestatakse tuginedes väitele, et "esse est percipi". Üks arutluskäik on niisugune: kõike, mis on, tajutakse, aga on selliseid asju, mida indiviid ei taju, seetõttu peavad need asjad osalema mingis muus tajus. Teine arutluskäik: et objekt eeldab paratamatult subjekti, siis ta peab kuuluma mingile subjektile samas mõttes, nagu meie kogemuse objekt kuulub meile. Kolmas arutluskäik: et mõtlemine kuulub kogu reaalsuse olemusse, siis me peame mõtlema selle taga, selle sees või selle olemusena mingit meiega, mõtlejatega, suguluses olevat vaimu. Ma ei hakka uurima, kas need arutlused kehtivad. Rõhutan ainult, et nad ei saa läbi ilma eelduseta "esse est percipi".
Kas "esse" on "percipi"? Selles lauses on kolm väga kahemõttelist terminit, ning ma pean alustama sellest, et eristan nende võimalikke tähendusi.
Kõigepealt "percipi". Tänapäeva idealistid (erinevalt sensualistidest ja empiristidest ei hõlma sellesse mõistesse ainult aistinguid, vaid ka mõtlemist, ja selle ma kiidan heaks. Ent mind huvitab siin see, et nii aistimine kui ka mõtlemine on kogemise erijuhud, ning seetõttu tähendab "esse est percipi" igal juhul, et kõike, mis on, kogetakse. Seetõttu ma eeldan edaspidi, et "percipi" osutab sellele, mis on aistimisele ja mõtlemisele ühine.
Mida tähendab koopula "on"? 1) Väidet "Esse est percipi" võib mõista nii, et sõna "esse" tähendab täpselt sedasama mis sõna "percipi", nad tähistavad üht ja sama asja. Arvan, et pole tarvis tõestada, et seda ei peeta silmas, ega seda, et see oleks äärmiselt halb definitsioon. 2) Väidet võib mõista nii, et see, mida mõeldakse "esse" all, hõlmab endas selle, mida mõeldakse "percipi" all (kuid mitte ümberpöördult). Asja reaalsus ei oleks siis sama mis asja tajutud olemine, vaid asja tajutud olemine pluss veel midagi. Kui me mõistame väidet selles mõttes, siis tuleb eristada kolme väidet. Esiteks on tegemist sõna "reaalsus" definitsiooniga, mis väidab, et "reaalsus" tähendab tervikut, millest "percipi" on üks osa. Teiseks väidetakse, et kogetud olemine on osa mingist tervikust. Et aga nendel väidetel üldse mingit tähtsust oleks, peab silmas peetama veel kolmandat väidet, et see tervik on orgaaniline, vähemalt selles mõttes, et see teine koostisosa või need teised koostisosad ei saa esineda ilma "percipita, isegi kui "percipi" saab esineda ilma nendeta. Olgu need teised koostisosad "x". Väitel, et "esse" hõlmab "percipit ning seetõttu saab "essest järeldada "percipit, saab olla tähtis ainult juhul, kui peetakse silmas, et "x"-ist järeldub "percipi". Küsimus, kas kogu "esse" kui tervik sisaldab "percipit, on niisiis tähtis ainult seetõttu, et meid huvitab, kas osa "x" on paratamatus seoses osaga "percipi". Ja see ongi 3) väite "esse" on "percipi" kolmas tähendus, mis on ainsana tähtis, nagu me nüüd näeme. "Esse est percipi" väidab, et kus on "x", seal on alati ka "percipi". Seetõttu lepime kokku, et termin "esse" tähendabki ainult "x"-i. Ma ei räägi sellest, kas meie tavakeele sõna "reaalne" hõlmab "x"-i kõrval ka "percipi", vaid tahan lihtsalt teha meelevaldse kokkuleppe. Meid huvitab ainult see, kas "x"-ist saab järeldada "percipit, ning ma tahaksin selle küsimuse esitada kujul: kas "essest saab järeldada "percipi'"t.
"Esse est percipi" vastuolulisus.
Nii et selgus, et "esse est principi" väidab, et "esse" ja "percipi" on niimoodi seotud, et igal asjal, millel on omadus "esse", on ka omadus "percipi". Ta väidab nendevahelist paratamatut seost, kuigi "esse" tähendus ei sisalda "percipi" tähendust. Niisiis on tegemist paratamatu sünteetilise väitega. Sellisena ma ei saa seda ümber lükata, sest kui idealist väidab, et see on enesestmõistetav tõde, siis mul pole muud öelda, kui et mulle nii ei tundu. Kuid ma usun, et ükski idealist pole seda nii mõelnud. Kuigi see, et need kaks terminit on paratamatus seoses, on ainuke tähendus, mis sellel väitel saab olla, et ta oleks tõene ja tähtis, võib tal olla teine tähendus, mis teeb ta tähtsaks ja vääraks. Minu arvates on kõik idealistid pidanud tõeseks toda tähtsat ja väära väidet. Nad ei märka, et "esse est percipi" saab olla tõene üksnes juhul, kui see on enesestmõistetav sünteetiline tõde. Nad samastavad sellega või toovad selle põhjenduseks ühte teist väidet, mis peab olema väär, sest ta on vastuoluline. Muidu nad peaksid möönma, et nende väide on täiesti põhjendamatu oletus ega saaks siis ka pidada selle tõesust ilmseks.
Nagu nägime, peavad idealistid väitma, et kõike, mida kogetakse, kogetakse paratamatult. Seda nad väljendavad tavaliselt nii: "kogemuse objekt on mõeldamatu subjektist lahus".
Filosoofia ajaloos on paratamatuid tõdesid üldse, eriti aga neid, mille kohta öeldakse, et vastupidine on mõeldamatu, tavaliselt peetud analüütilisteks selles mõttes, et nende eitus on vastuoluline. Enne Kanti oli üldine arvamus, et paljusid tõdesid saab tõestada, tuginedes ainuüksi vasturääkivusi välistavale seadusele. Seda väideti isegi pärast Kanti. Tänapäeva idealistid peavadki nähtavasti subjekti ja objekti paratamatu seose kohta käivat väidet analüütiliseks selles mõttes, et seda saab tõestada, tuginedes ainuüksi vasturääkivusi välistavale seadusele.
Leian, et idealist väidab objekti ja subjekti vahelist paratamatut seost peamiselt sellepärast, et ta ei näe üldse, et need on kaks eri asja. Kui idealist mõtleb kollasest ja kollaseaistingust, siis ta ei näe viimases midagi, mida ei oleks esimeses. Eitades, et kollane saab olla lahus kollaseaistingust, eitatakse tegelikult, et kollane saab olla midagi muud, kui ta on: kollane ja kollaseaisting on ju täiesti identsed. Väide, et kollane on paratamatult kogemuse objekt, taandub sellele, et kollane on paratamatult kollane; see on analüütiline. See propositsioon eeldab siiski, et kogemus on midagi kollasest erinevat, sest muidu poleks mõtet rõhutada, et kollane on aisting. See argument nii jaatab kui ka eitab seda, et kollane ja kollaseaisting on eri asjad. See vastuolu kummutabki ta. See vastuolu võib aga kergesti kahe silma vahele jääda, sest kuigi me teises seoses oleme veendunud, et 'kogemusel' on mingi – ja väga oluline – tähendus, puudub meil selge teadlikkus sellest tähendusest, mistõttu meil jääb kogemuse kohalolu igal konkreetsel juhtumil märkamata. Idealist usub ühel ja samal ajal, et kogemus on midagi ainulaadset ja kõigest muust erinevat, ning et näiteks rohelisekogemus ja roheline on omavahel täiesti eristamatud. Nii võtab ta ühes arutluses eelduseks ühe, teises teise.
Tõsi küll, paljud idealistid eitavad, et nad ei tee vahet aistingu ja aistinguobjekti vahel. Mõned koguni peavad seda vahetegemist oma süsteemi oluliseks osaks. Nad väidavad näiteks ainult, et need kaks moodustavad lahutamatu ühtsuse või orgaanilise ühtsuse. Selles ühtsuses aga ei olevat kumbki see, mis ta omaette oleks. Sellepärast olevat kummagi eraldi vaatlemine lubamatu abstraktsioon. Aga mida see tähendab? Abstraktsioon on lubamatu ju parajasti siis, kui osale (abstraktsiooni tulemusele) omistatakse miski, mis on omane ainult tervikule, millest abstraheeriti. Kui aga öelda mingi abstraktsiooni kohta, et ta on kõikidel juhtudel lubamatu, siis saab kõik, mida öeldakse, olla omane ainult tervikule. See aga saab olla nii ainult juhul, kui tervik ja osa on täiesti identsed. Nii et kui öeldakse, et roheline ja roheliseaisting on küll erinevad, kuid lahutamatud ning nende eraldi vaatlemine on lubamatu abstraktsioon, siis see ju tähendab, et kuigi on tegu eri asjadega, tuleb neid käsitleda ühe ja sama asjana. Seda tehakse selleks, et Hegeli eeskujul midagi nii jaatada kui eitada, kasutades segaseid väljendeid.
Aistingu või idee "objekt" erineb "teadlikkusest".
Niisiis, kui idealisti printsiip "esse est percipi" on tõene, siis ta peab tähendama "mida kogetakse, seda kogetakse". Ning ta peab seda samastama või seda põhjendama ühe propositsiooniga, mis on vastuoluline. Ja "esse" on "percipi" väidab kahe teineteisest sama erineva termini nagu "roheline" ja "magus" kohta, et see, millel on üks, on ka teine: seda, mis on, paratamatult ka tajutakse. Seda ei saa otseselt ümber lükata. Aga ma usun, et see on väär. Ja ma väitsin, et kui keegi saab aru, et "esse" ja "percipi" on teineteisest sama erinevad nagu "roheline" ja "magus", siis ta ei usu, et kõike olevat ka tajutakse, nii nagu ta ei usu, et kõik roheline on ka magus. Ma väitsin, et kõik, kes usuvad, et "esse" on "percipi", samastavad või põhjendavad seda ühe vastuolulise propositsiooniga. Neid väiteid ma ei hakka tõestama. Ma püüan ainult näidata, et teatud propositsioonid, mida minu väitel usutakse, on väärad.
Niisiis ma lähen nüüd ebahuvitava küsimuse "Kas "esse" on "percipi"?" juurest veel ebahuvitavama ja näiliselt asjassepuutumatu küsimuse "Mis on aisting või idee?" juurde.
Siniseaisting erineb roheliseaistingust, kuid neil peab ka midagi ühist olema, sest mõlemad on aistingud. Seda ühist ma nimetan teadlikkuseks ("consciousness"), jättes selle määratlemata. Nii et iga aistingu puhul on tegu kahe terminiga: 1) "teadlikkus", mis on kõigile aistingutele ühine; 2) miski muu, mille poolest üks aisting erineb teisest. Seda teist terminit ma hakkan nimetama aistingu "objektiks", jättes selle määratlemata.
Nii et igas aistingus on kaks elementi: "teadlikkus" ja "teadlikkuse" "objekt". Roheliseaistingu ja siniseaistingu puhul on tegu kahe eri "objektiga"; kolmandaks elemendiks on "teadlikkus". Aga siniseaisting võib minu vaimus leiduda või mitte. Tekib küsimus: kui siniseaisting leidub, mis siis leidub, "teadlikkus", sinine või mõlemad? Igatahes on need kolm võimalust omavahel erinevad. Nii et kui keegi ütleb, et öelda "Sinine leidub" on sama hea kui öelda "Nii sinine kui ka "teadlikkus" leiduvad," siis ta räägib iseendale vastu.
Selge on ka see, et kui on olemas aisting, siis on kindlasti olemas vähemalt "teadlikkus". Tõepoolest, kui ma ütlen, et siniseaisting ja roheliseaisting on mõlemad olemas, siis ma ju pean silmas, et see, mis on mõlemale ühine ja mille pärast neid aistinguteks nimetatakse, on igal juhul olemas. Seega jääb ainult kaks võimalust: kas on olemas nii "objekt" kui ka "teadlikkus" või on olemas ainult "teadlikkus". Nii et kui keegi ütleb, et sinise olemasolu on sama mis siniseaistingu olemasolu, siis ta räägib endale vastu, sest ta väidab kas seda, et sinine on sama mis sinine koos teadlikkusega, või et sinine on sama asi mis ainult teadlikkus.
Seega on aistingu objekti samastamine vastava aistinguga vastuoluline: see on osa samastamine tervikuga või teise osaga. Kui öeldakse, et väide "Sinine on olemas" on tähenduseta, kui me ei pea sellega silmas "Siniseaisting on olemas", siis öeldakse midagi vastuolulist. Kui öeldakse, et sinise olemasolu on mõeldamatu ilma aistingu olemasoluta, siis öeldakse nähtavasti midagi vastuolulist. Me ju saame mõelda (ja peamegi mõtlema) sinist millegi erinevana ja lahutatavana aistingu kogemisest. On mõeldav, et sinine on olemas, aistingut aga mitte, ja ma pean isegi tõeseks, et see on võimalik. Sellepärast peab see mõeldamatuseväide tähendama kas midagi vastuolulist või siis seda, et sinine ei saa tegelikkuses eksisteerida ilma, et eksisteeriks ka aisting.
Seda viga pole filosoofidel õnnestunud vältida. Arvan, et idealism ega agnostitsism poleks oma rabavaid tulemusi saanud, samastamata sinist siniseaistinguga. On arvatud, et "esse" on "percipi", ainult selle pärast, et kogemuse objekti on peetud identseks selle kogemisega. Ma toon oma arvamuse kasuks kaks tõendit. Esiteks, keel ei anna meile muud võimalust objektidest "sinine", "roheline" ja "magus" rääkimisest, kui neid aistinguteks nimetades. Nende nimetamine asjadeks, objektideks või terminiteks on ilmselt keelevastane. Samamoodi pole meil muid loomulikke vahendeid sellistest objektidest nagu "põhjuslikkus", "sarnasus" ja "identsus" rääkimisest kui nimetada neid ideedeks või mõisteteks ("notions", "conceptions"). Kui mineviku filosoofid oleksid teinud selget vahet ühelt poolt aistingute ja ideede ning teiselt poolt nende objektide vahel, siis oleks viimaste jaoks olemas eraldi nimetus. Kahe eri "asja" jaoks on alati kasutatud sama nime, mistõttu neid on võib-olla peetudki üheks ja samaks. Ja teiseks, kui introspektsiooni teel püüda selgusele jõuda, mis on siniseaisting, siis võidakse väga hõlpsasti oletada, et siniseaisting on üksainus termin. Termin "sinine" on kergesti eristatav, kuid "teadlikkust" on äärmiselt raske fikseerida. Asjaolu, et on olemas materialistid, näitab, et paljud ei tee neil üldse vahet. See, mis teeb siniseaistingu mentaalseks faktiks, paistab meil käest lipsavat. See on otsekui läbipaistev: me vaatame sellest läbi ega näe muud kui sinist. Me võime olla veendunud, et midagi seal on, kuid minu meelest ei ole ükski filosoof sellele veel selgelt pihta saanud.
On olemas nii objekt kui ka teadlikkus.
Niisiis, igas aistingus või idees tuleb eristada kaht elementi – 1) "objekti", mille poolest üks erineb teisest, ja 2) "teadlikkust", mis on kõigile ühine ning teeb neist aistingud või vaimufaktid. Sellest järeldus, et kui aisting või idee on olemas, siis tuleb valida, kas on olemas ainult objekt, ainult teadvus või mõlemad. Ma näitasin, et esimene võimalus on välistatud, sest me tahame kindlasti väita, et vaimufakt on olemas. Nüüd jääb küsimus, kas on olemas mõlemad või ainult teadlikkus. Ja sellele on seni alati vastatud, et mõlemad on olemas.
See vastus tuleneb sellest, kuidas seni on mõistetud "objekti" ja "teadlikkuse" vahelist suhet. "Objekti" peetakse lihtsalt aistingu või idee "sisuks". Arvatakse, et igal juhul saab eristada täpselt kahte elementi: 1) tunde või kogemuse olemasolu fakti ja 2) seda, mida tuntakse või kogetakse. Öeldakse, et aisting või idee moodustab terviku, milles tuleb eristada kahte "lahutamatut aspekti" – "sisu" ja "olemasolu". Ma püüan näidata, et selline analüüs on väär. Mida peetakse silmas, kui öeldakse, et üks asi on teise "sisu"? See on ebatavaline küsimus. Et ma aga tahan väita, et "sinine" ei ole siniseaistingu sisu, ja kui olekski, siis jääks ikkagi välja siniseaistingu kõige tähtsam element, siis ma pean kõigepealt täpselt selgitama, mida ma tahan eitada.
Mida siis silmas peetakse, kui öeldakse, et üks asi on teise "sisu"? Kõigepealt ma osutan sellele, et "sinine" on õigupoolest sinise lille sisu osa. Ja kui me väidame samuti, et ta on siniseaistingu osa, siis me väidame, et tal on selle terviku teiste osadega (kui neid on) samasugune suhe kui sinise lille teiste osadega. See on ainus, mida me saame silmas pidada. Me ei saa silmas pidada, et tal on siniseaistinguga mingi suhe, mida tal sinise lillega ei ole. Ja me nägime, et siniseaistingul on peale sinise veel vähemalt üks element – "teadlikkus", mis teeb temast aistingu. Seega, kui me väidame, et sinine on aistingu sisu, siis me väidame, et tal on selle "teadlikkusega" sama suhe mis sinise lille teiste osadega. Me ei hakka uurima, milles see suhe sinise lille puhul täpselt seisneb. Piisab sellest, kui öelda, et see on asja ja omaduse suhe ning see suhe on niisugune, et kui asi on olemas, siis peavad ka omadused olemas olema. Asja sisu on see, mille olemasolu me väidame, kui me väidame asja olemasolu.
Nii et kui öeldakse, et sinine on "siniseaistingu" sisu, siis aistingut võetakse nii, nagu ta oleks samal moel tervik nagu iga muu "asi". Siniseaisting erineb siis sinisest helmest ja sinisest habemest täpselt samal moel, nagu need teineteisest erinevad: üks sisaldab klaasi, teine karvu, ning siniseaisting sisaldab teadlikkust. Sinine suhtub teadlikkusse täpselt samamoodi nagu klaasisse või karvadesse: kõigil kolmel juhul on ta asja omadus.
Kuid ma ütlesin äsja, et siniseaisting analüüsiti sisuks ja olemasoluks ning öeldi, et sinine on siniseidee sisu. Siin on kahemõttelisus. Kui me kasutame sõna "sisu" samas tähenduses nagu hr Bradley sõna "mis", st kui me mõtleme selle all kõike seda, mille olemasolu väidetakse, kui väidetakse asja olemasolu, siis sinine muidugi ei ole siniseaistingu sisu, vaid aistingu sisusse kuulub ka teadlikkus. Sel juhul on muidugi väär analüüsida see aisting sisuks "sinine" ja puhtaks olemasoluks; see on vastuoluline. Kuid on ka teine tähendus, milles "sisu" võib õigusega nimetada aistingu sisuks: sisu all võib mõelda eidost vastandina "substantsile" või "mateeriale". "Teadlikkust", mis on kõigile aistingutele ühine, saab vaadelda nende "substantsina", ning sisuks saab nimetada seda, mille poolest üks aisting teisest erineb. Selles mõttes võib öelda, et "sinine" on aistingu sisu. Ent sel juhul on analüüs sisuks ja olemasoluks vähemalt eksitav, sest olemasolu peab hõlmama kõik, mis aistingus peale sinise veel eksisteerib.
Niisiis on üldtunnustatud, et sinine suhtub siniseaistingusse või -ideesse nagu selle sisu. Ja kui see on tõsi, siis sinine on osa sellest, mille olemasolu väidetakse, kui väidetakse aistingu olemasolu. Väita, et aisting on olemas, tähendab väita, et sinine on olemas ja ka teadlikkus on olemas (olgu viimane siis substants, mille sisu sinine on, või sisu teine osa). Aisting või idee on asi ja selle "objekt" on selle asja omadus. Kui me mõtleme vaimupildist, siis me mõtleme sellisest asjast. Vaimupilti me mõtleme nii, nagu ta oleks sellega, mille pilt ta on, (kui see on olemas) samas suhtes nagu peegelpilt sellega, mille peegeldus ta on. Mõlemal juhul on sisu identne. Erinevus nende kahe juhtumi vahel on ainult selles, et ühel juhul on pildi teine koostisosa klaas, teisel juhul teadlikkus. Sinisel kui pildi sisul ei mõelda olevat teadvusega muud suhet peale selle, mis tal on klaasiga. Ning et kõiki aistinguid ja ideesid vaadeldakse selliste tervikutena, siis küsimust "Mida me teame?" peetakse identseks küsimusega: "Mis alust on meil eeldada, et väljaspool vaimu on asjad, mis vastavad asjadele vaimus?"
Ma tahan osutada sellele, et 1) meil pole üldse alust eeldada, et vaimupildid on olemas, st eeldada, et sinine on osa siniseaistingu sisust, ja 2) et isegi kui vaimupildid on olemas, siis ei taandu ükski vaimupilt ega aisting või idee sellisele asjale: et "sinine" on isegi juhul, kui ta on osa sinisepildist või -aistingust või -ideest, sellega alati ka hoopis teistsuguses suhtes ning see teine suhe, mille traditsiooniline analüüs välja jätab, on ainus, mis üldse teeb siniseaistingust mentaalse fakti.
Aistingu või idee tõene analüüs on järgmine. Element, mis on nendele kõigile ühine ja mida ma nimetasin "teadlikkuseks", ongi teadlikkus. Aisting on tegelikult millegi "teadmise" või "teadvustamise" või "kogemise" juhtum. Kui me teame, et siniseaisting on olemas, siis me teame seda, et on olemas üks teadlikkus sinisest. Ja see teadlikkus ei ole mitte üksnes ise midagi aredat ja ainulaadset, vaid ka täiesti erinev sinisest: tal on ka täiesti are ja ainulaadne suhe sinisega, mitte asja või substantsi suhe sisuga ega sisu ühe osa suhe sisu teise osaga. Seda suhet me peamegi iga kord silmas teadmise all. Kui kellegi vaimus on sinise teadmine, siis see ei tähenda seda, et tema vaimus on asi või pilt, mille sisu sinine on. Teadlikkus siniseaistingust ei ole teadlikkus vaimupildist – "asjast", mille koostisosad on "sinine" ja mingi muu element samas mõttes, nagu sinine ja klaas on sinise helme koostisosad. See on teadlikkus siniseteadlikkusest; mõlemal juhul on teadlikkust mõeldud täpselt samas mõttes. Me nägime, et "sisuteooria" jätab selle elemendi täiesti arvestamata: see teooria ei väljenda üldse asjaolu, et siniseaistingus on see ainulaadne suhe "sinise" ja teise koostisosa vahel. Ja ma väidan, et siin pole tegemist lihtsalt hooletu väljendusviisiga, vaid asi on selles, et filosoofid on küll tunnistanud, et teadlikkuse all mõistetakse midagi aredat, kuid neil pole veel kunagi olnud selget arusaamist, mis see on. Nad ei ole suutnud seda koos sinisega vaimusilma ees hoida ja neid omavahel võrrelda, nii nagu nad oskavad võrrelda sinist rohelisega. Ja põhjus on selles, et niipea kui me püüame suunata tähelepanu teadlikkusele ning aredalt näha, mis see on, näib ta haihtuvat. Püüdes introspektsiooniga haarata siniseaistingut, näeme üksnes sinist. Ent kui me teame, et midagi on otsida, ja hästi vaatame, siis me leiame selle.
Et seega siniseaistingu analüüs sisaldab peale sinise ka ainulaadset elementi "teadlikkus" ning selle ainulaadset suhet sinisega, saan ma selgitada, mida ma pidasin silmas, väites, et 1) sinine ei ole tõenäoliselt üldse osa aistingu sisust ja 2) isegi kui oleks, aisting ei oleks ikkagi siniseaisting, kui sinisel oleks sellega ainult selline suhe. Esimest hüpoteesi võib nüüd väljendada nii: kui see oleks tõsi, siis juhul kui siniseaisting on olemas, siis on olemas sinine teadlikkus. Ma ei saa introspektsiooni abil kindlalt otsustada, kas siis, kui mul on siniseaisting, on minu teadlikkus sinine. Aga see polegi tähtis, sest introspektsioon võimaldab mul otsustada, et ma olen sinisest teadlik, ja sellega ma pean silmas, et minu teadmisel on sinisega hoopis teistsugune ja are suhe. Minu teadlikkus on sinisest teadlik. Üksnes selle lihtsa ja ainulaadse suhte olemasolu annab meile õigustuse vahetegemiseks asja teadmise ning tea-tava asja vahel, vaimu eristamiseks mateeriast. Seda võib väljendada nii: see, mida nimetatakse aistingu sisuks, ongi tegelikult aistingu objekt.
Ja kui see nii on, mis sellest siis järeldub?
Idealistid möönavad, et on asju, millest nad pole teadlikud. Need ei ole nende kogemuse lahutamatud aspektid, kuigi nad on mingi kogemuse lahutamatud aspektid. Nad leiavad ka, et mõned nendest asjadest, millest nad on mõnikord teadlikud, on tegelikult olemas ka siis, kui nemad ei ole neist teadlikud: näiteks teised vaimud. Nii et nad on mõnikord teadlikud millestki, mis ei ole nende enda kogemuse lahutamatu sisu. Nad teavad asju, mis ei ole pelgalt nende kogemuse osa või sisu. Ja minu analüüs pidi näitama, et iga kord kui mul on pelk aisting või idee, siis ma olen teadlik millestki, mis ühtlasi ja samas mõttes ei ole minu kogemuse lahutamatu aspekt. Teadlikkus, mille ma väitsin olevat osa aistingust, ongi seesama ainulaadne fakt, mis konstitueerib igasuguse teadmise: kui ma kogen "sinist", siis see on minu kogemuse objekt, mitte pelgalt sisu, nii nagu seda on kõige ülevam ja sõltumatum reaalne asi, millest ma iganes võin teadlik olla. Seetõttu pole küsimust, kuidas "saada välja oma ideede ja aistingute ringist". Pelk aistingu omamine on juba ringist väljas olemine. See on millegi sellise teadmine, mis niisama tõeliselt ja reaalselt ei ole minu kogemuse osa kui mis tahes asi, mida ma üldse teada võin.
Nähtavasti idealistid sellepärast eeldavadki, et kõik, mis on, peab olema mingi kogemuse lahutamatu aspekt, et nad eeldavad, et vähemalt mõned asjad on nende kogemuse lahutamatud aspektid. Ja kõige kindlamalt peavad nad oma kogemuse lahutamatuks aspektiks oma ideede ja aistingute sisu. Nii et kui osutub, et see sisu ei ole kunagi enda kogemise lahutamatu aspekt, siis on juba lihtne möönda, et seda ei ole ka miski muu, mida me kogeme. Aga kui me kogeme ainult seda, mis ei ole selle kogemuse lahutamatu aspekt, siis ei ole mingit alust eeldada, et miski oleks mingi kogemuse lahutamatu aspekt. Nõnda on selge, kui alusetu on eeldada, et "esse" on "percipi".
Kui idealisti aistingu objekt ei oleks mitte selle objekt, vaid pelgalt sisu ehk oleks tõesti tema kogemuse lahutamatu aspekt, siis ei saaks idealist olla teadlik iseendast ega ühestki reaalsest asjast. Tõepoolest, aistingu suhe oma objektiga on sama, mis ükskõik mis muud laadi kogemuse suhe oma objektiga. Sellisel juhul aga ei saa siis, kui idealist arvab, et ta on teadlik iseendast või kellestki teisest, see tegelikult nii olla. Tema ise ja see teine inimene on tema enda teooria kohaselt pelgalt sellise teadlikkuse sisud, mis ei ole mitte millestki teadlik. Võib vaid öelda, et tal on teatud sisuga teadlikkus, kuid tal ei saa olla teadlikkust millestki. Samamoodi ei ole ta kunagi teadlik iseenese olemasolust ega reaalsuse vaimsusest.
Ja edasi, kui see, millest ta arvab end teadlik olevat, on tegelikult vaid tema enda kogemuse sisu, siis tal pole muidugi mingit alust arvata, et miski peale tema enese olemas oleks. On muidugi võimalik, et teised inimesed on olemas. Solipsism ei pruugi tingimata tõene olla. Kuid tal pole võimalik oma uskumustest järeldada, et see pole tõene. See, et ta ise on olemas, järeldub muidugi tema eeldusest, et paljud asjad on tema kogemuse sisud. Et aga kõik, millest ta arvab end teadlik olevat, on tegelikult vaid selle teadvuse lahutamatu aspekt, siis ei saa sellest eeldusest järeldada, et mõni nendest sisudest, rääkimata teistest teadvustest, üldse eksisteerib teisiti kui tema teadlikkuse lahutamatu aspektina, st tema enda osana.
Sellised on tegelikud järeldused, mis tulenevad idealisti eeldusest, et kogemuse objekt on tegelikult pelgalt selle kogemuse sisu või lahutamatu aspekt. Kui aga selgelt tunnistada "millestki teadlikkuse" loomust; kui aru saada, et see osaleb ühtviisi igasuguse kogemuse – kõige lihtsamast aistingust kuni kõige arenenuma taju või refleksioonini – analüüsis ning see on tegelikult kogemuse ainus olemuslik element – ainus asi, mis on kõikidele kogemustele ühine ja eripärane, ainus asi, mis annab aluse nimetada mingit fakti vaimufaktiks; kui tunnistada, et selline teadlikkus on ja peab olema kõikidel seda laadi juhtumitel, et selle objekt, sellal kui me temast teadlikud oleme, on täpselt seesama, mis ta oleks, kui me ei oleks temast teadlikud: siis saab selgeks et laua olemasolu ruumis on minu kogemusega sellest täpselt samas suhtes, milles minu enda olemasolu on minu kogemusega sellest. Mõlemast me lihtsalt oleme teadlikud. Kui me oleme teadlikud ühe olemasolust, siis me oleme täpselt samas mõttes teadlikud teise olemasolust. Ja kui on tõsi, et minu kogemus võib eksisteerida ka siis, kui ma parajasti ei ole selle olemasolust teadlik, siis on täpselt samasugune alus oletada, et ka laud võib olla olemas, kui ma parajasti ei ole selle olemasolust teadlik. Nii et kui Berkeley oletas, et ainus asi, millest ma olen vahetult teadlik, on minu enda aistingud ja ideed, siis ta oletas midagi väära. Ja kui Kant oletas, et asjade objektiivsus ruumis seisneb tõsiasjas, et nad on "ettekujutused", mis on üksteisega teistsugustes suhetes kui need, milles nad on subjektiivses kogemuses, siis ta oletas midagi sama väära. Ma olen sama vahetult teadlik materiaalsete asjade olemasolust nagu oma aistingute olemasolust, ja kummagi puhul olen ma teadlik täpselt ühest ja samast – nimelt et ühel juhul materiaalne asi ja teisel juhul minu aisting reaalselt eksisteerib. Nii et materiaalsete asjade kohta ei tule küsida mitte seda, mis alust on meil oletada, et midagi meie aistingutele vastavat eksisteerib, vaid seda, mis alust on meil oletada, et materiaalsed asjad ei eksisteeri, kui nende olemasolu kohta on täpselt samasugused tõendid nagu meie aistingute olemasolu kohta. Kumbki ei pruugi eksisteerida; aga kui aga see, et mateeria on meie kogemuse lahutamatu aspekt, annab aluse kahelda mateeria olemasolus, siis samasuguse arutlusega võib tõestada, et ka meie kogemus ei eksisteeri, sest ka see peab olema lahutamatu aspekt meie kogemusest kogemuse kohta. Ainuke mõistlik alternatiiv möönmisele, et eksisteerivad nii vaim kui ka mateeria, on absoluutne skeptitsism, mille kohaselt iga asja eksisteerimine on sama tõenäoline kui selle mitteeksisteerimine. Juhul, kui meil pole alust uskuda mateeria olemasolusse, siis on kõik teised oletused – agnostiku oletus, et miski igal juhul eksisteerib, ning idealisti oletus, et eksisteerib vaim ("spiritus") – sama alusetud kui kõige suuremad ebausud.


Esse est percipi.
"Esse est percipi" (tõlkes ladina keelest 'olemine on tajutav olemine') on George Berkeley poolt kasutusele võetud fraas, millega ta iseloomustas kõiki tajutavaid objekte.
Seevastu vaime iseloomustas ta fraasiga "esse est percipere" 'olemine on tajumine'.


Risto Ryti.
Risto Heikki Ryti [r'üdi] (3. veebruar 1889 Huittinen – 25. oktoober 1956 Helsingi) oli Soome poliitik, Soome peaminister 1939–1940 ja president 1940–1944.
1921–1924 oli ta rahandusminister, 1923–1940 ja 1944–1945 Soome Panga juhatuse esimees.
1945–1949 oli ta "sõjasüüdlasena" vangis.


John McTaggart Ellis McTaggart.
John McTaggart Ellis McTaggart (sünninimi "John McTaggart Ellis"; 3. september 1866 London – 18. jaanuar 1925 London) oli briti filosoof, üks briti idealistidest.
Tema vanemad olid Francis ja Caroline Ellis. Tema emapoolse vanaonu Sir John McTaggarti päranduse tingimuse järgi võttis perekond perekonnanimeks "McTaggart". Aastal 1870 isa suri.
Ta õppis ja õpetas Cambridge'i Ülikoolis.
Ta oli 20. sajandi alguses juhtiv Hegeli uurija Inglismaal ning Bertrand Russelli ja George Edward Moore'i õpetaja.
Hiljem arendas ta välja omaenda väga originaalse metafüüsikasüsteemi, mille ta avaldas kaheköitelises teoses "The Nature of Existence" (1921, 1927). Kõige kuulsam osa sellest süsteemist on argument aja mittereaalsuse kasuks, kuid ta eitas ka materiaalsete objektide ja ruumi reaalsust. Lähtudes hegellikust absoluutsest idealismist, jõudis ta õpetuseni, mille järgi kogu reaalsus on vaimne (spirituaalne), hing on surematu ning hingede vahel on otsesed armastussuhted.
Aja mittereaalsus.
Oma kuulsas artiklis "The Unreality of Time" (1908) väitis ta, et me tajume aega illusoorselt ning aeg on ainult ideaalne.
Ta võttis kasutusele aja a-seeria ja aja b-seeria mõiste kahe erineva viisi kohta, kuidas aega saab korrastada. Aja a-seeria vastab meie tavaarusaamale minevikust, olevikust ja tulevikust. Aja a-seeria alla käivad sellised väited nagu "X leidis aset minevikus", "X leiab aset praegu", "X leiab aset tulevikus". Seevastu aja b-seerias asetatakse sündmused kronoloogilisse järjekorda, lähtudes suhetest "X leidis aset enne Y-i", "X leidis aset Y-iga samal ajal" ja "X leidis aset pärast Y-i".
McTaggart väitis, et ükski täielik ajateooria ei saa läbi ilma aja a-seeriata, kuid aja a-seeria sisaldab endas vastuolu.
Teosed veebis.
McTaggart, John McTaggart Ellis
McTaggart, John McTaggart Ellis
McTaggart, John McTaggart Ellis


The Unreality of Time.
"The Unreality of Time" ("Aja mittereaalsus" või "Aja ebareaalsus") on John McTaggart Ellis McTaggarti tähtis aja filosoofia alane artikkel, mis ilmus ajakirjas "Mind" 1908. aastal (kd 17, lk 456–473).
Hiljem avaldas McTaggart samad argumendid oma teose "The Nature of Existence" teises köites (1927).
Kokkuvõte.
Aja puhul võib eristada kahesuguseid eristusi: eristusi mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ning eristusi varasema ja hilisema vahel. Esimesed muutuvad, teised on püsivad. Asendite seeriat esimeste eristuste põhjal nimetan a-seeriaks, asendite seeriat teiste eristuste põhjal nimetan b-seeriaks.
Aeg eeldab muutumist. B-seeria iseenesest muutumist ei sisalda, sest asendite suhted selles on muutumatud. Nii ei piisa b-seeriast üksinda, et saaks rääkida ajast. Seevastu a-seerias muutuvad asendid tulevikulistest olevikulisteks ja olevikulistest minevikulisteks. B-seeria eristus varasema ja hilisema vahel eeldab a-seeriat, mis määrab aja suuna. Aja konstitueerivad a-seeria ja b-seeria koos. A-seeria on ajale olemuslik: ilma a-seeriata aega ei ole.
Kui me b-seeriast aja suuna välja jätame, jääb järele c-seeria, milles on määratud asendite järjestus, kuid järjestuse suund on määramata. Aja konstitueerimiseks piisab c-seeriast ja a-seeriast.
A-seeria olemuslikkusele võib vastu väita, et fiktsionaalse aja puhul on küll olemas b-seeria, kuid puudub a-seeria. Aga fiktsionaalne aeg ei ole eksisteeriv aeg. Teine vastuväide ütleb, et võib olemas olla mitu üksteisest sõltumatut reaalset ajaseeriat ning sel juhul ei ole näiteks olevikku, mis ei sõltuks ajaseeria valikust. Vastuseks võib öelda, et sel juhul on lihtsalt mitu aega.
Hetkede või sündmuste minevikulisus, olevikulisus ja tulevikulisus on kas sündmuste omadused või suhted, milles sündmused osalevad. Kui nad on suhted, siis mitte hetkede või sündmuste omavahelised suhted, sest need on muutumatud, vaid nende suhted millegagi väljaspool a-seeriat. Tulevikulisus, olevikulisus ja minevikulisus on ühitamatud määrangud, kuid igal hetkel või sündmusel peavad olema nad kõik, sest iga hetk või sündmus on nii tulevikus, olevikus kui ka minevikus. See aga on loogiliselt võimatu, sest see on vastuoluline. Võib viidata sellele, et sündmusel või hetkel on need määrangud eri aegadel. Kuid sel juhul me viitame aega seletades ajale ning nii tekib kas vigane ring või lõputu regress. Samasugune vastuolu tekib, kui pidada minevikulisust, olevikulisust või tulevikulisust hetkede või sündmuste omadusteks.
Ei saa viidata ka sellele, et aeg on fundamentaalne ning ajamõiste on algmõiste. Asi on selles, et meil ei ole tegemist ainult mõiste taandamatusega, vaid ka seesmise vastuoluga.
Eristus oleviku, mineviku ja tuleviku vahel on nähtavasti pärit asjaolust, et tajumus võib olla kas otsene või on ta meile antud mälestuses või ootuses. Otsesed tajumused on need, mis langevad „näiva oleviku” alla. Reaalset olevikku ei saa siiski määratleda samaaegsuse põhjal näiva olevikuga, sest näiva oleviku kestus on eri inimestel erinev.
C-seeria reaalne eksisteerimine ei ole välistatud.
Tekst.
Kahtlemata tundub äärmiselt paradoksaalsena väita, et aeg ei ole reaalne ning et kõik väited, mis hõlmavad selle reaalsust, on ekslikud. Säärane väide sisaldab palju suuremat kõrvalekallet inimkonna loomulikust seisukohast kui ruumi või mateeria reaalsuse eitamine. Nõnda otsustav lahtiütlemine loomulikust seisukohast ei ole hõlpsasti aktsepteeritav. Ja ometi on usk aja mittereaalsusse osutunud kõikidel aegadel erakordselt kütkestavaks.
Idamaistes usundites ja filosoofias leiame sellel õpetusel olevat fundamentaalne tähtsus. Ja Läänes, kus seos filosoofia ja religiooni vahel on väiksem, leiame selle õpetuse pidevalt taasesinevana nii filosoofide kui ka teoloogide seas. Teoloogia ei jää kunagi pikaks ajaks eemale müstikast, ja peaaegu igasugune müstika eitab aja reaalsust. Filosoofias jälle peavad aega mittereaalseks Spinoza, Kant, Hegel ja Schopenhauer. Tänapäeva filosoofias on kaks tähtsamat liikumist (peale nende, mis on esialgu pelgalt kriitilised) need, mis vaatavad Hegeli ja hr Bradley poole. Ja need mõlemad koolkonnad eitavad aja reaalsust. Ei saa eitada, et säärane arvamuste kokkulangemine on ülimalt tähenduslik – ega ole mitte vähem tähenduslik sel põhjusel, et see õpetus võtab nõnda erinevaid kujusid ning seda toetavad nõnda erinevad argumendid.
A-seeria ja b-seeria.
Asendeid ajas, nii nagu aeg meile esmapilgul paistab, eristatakse kahel moel. Iga asend on mõnest teisest asendist varasem või hilisem. Ja iga asend on kas minevikus, olevikus või tulevikus. Esimest tüüpi eristused on püsivad, teist tüüpi eristused aga mitte. Kui M on millalgi N-ist varasem, siis on ta seda alati. Kuid sündmus, mis on praegu olevikus, on olnud tulevikus ja saab olema minevikus.
Et esimest tüüpi eristused on püsivad, siis võidakse neid pidada objektiivsemateks ning aja loomuse seisukohast olemuslikumateks. Ent ma usun, et see oleks viga ning eristus mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on ajale sama olemuslik nagu eristus varasema ja hilisema vahel ning, nagu allpool näeme, võib esimest pidada fundamentaalsemaks kui eristust varasema ja hilisema vahel. Ja just sellepärast, et eristused mineviku, oleviku ja tuleviku vahel tunduvad mulle olevat ajale olemuslikud, peangi ma aega mittereaalseks.
Lühiduse huvides hakkan ma nimetama asendite seeriat, mis kulgeb kaugest minevikust lähedase mineviku kaudu olevikuni ning seejärel olevikust lähedase tuleviku ja kauge tulevikuni, a-seeriaks. Asendite seeriat, mis kulgeb varasemast hilisemale, hakkan ma nimetama b-seeriaks. Sisusid, mis on asendil ajas, nimetatakse sündmusteks. Ühe asendi sisusid leitakse õige olevat nimetada suureks hulgaks sündmusteks. (Mina aga usun, et neid võib sama tõeselt, kuigi mitte tõesemalt, nimetada üheks sündmuseks. See seisukoht ei ole üldtunnustatud, ja minu argument seda ei kasuta.) Asendit ajas nimetatakse hetkeks.
A-seeria on ajale olemuslik.
Esimene küsimus, mida tuleb vaadelda, on see, kas aja reaalsuse seisukohast on oluline, et selle sündmused moodustaksid nii a-seeria kui ka b-seeria. Ja kõigepealt on selge, et me vaatleme aega alati üksnes neid mõlemaid seeriaid moodustavana. Sündmusi ajas me tajume olevikulistena, ja need on ainsad sündmused, mida me vahetult tajume. Ja kõiki teisi sündmusi ajas, mida me mälu või järeldamise tõttu usume olevat reaalsed, peetakse minevikus või tulevikus olevateks – olevikust varasemaid minevikus olevateks ja olevikust hilisemaid tulevikus olevateks. Nõnda moodustavad sündmused ajas, niinagu me neid vaatleme, nii a-seeria kui ka b-seeria.
On siiski võimalik, et see on vaid subjektiivne. Võib-olla on eristus, mille toob asendite vahele ajas a-seeria – eristus mineviku, oleviku ja tuleviku vahel – lihtsalt meie vaimu alaline illusioon ning aja reaalne loomus sisaldab üksnes b-seeria erinevust – eristust varasema ja hilisema vahel. Sel juhul ei oleks me suutelised tajuma aega sellisena, nagu ta reaalselt on, kuid võib-olla suudaksime ajast mõelda sellisena, nagu ta reaalselt on.
See ei ole väga tavaline seisukoht, kuid ta on leidnud võimekaid toetajaid. Ma usun, et ta ei pea paika, sest, nagu ma ülalpool ütlesin, mulle tundub, et a-seeria on aja loomuse seisukohast olemuslik ning mis tahes raskus a-seeria reaalsena käsitamise teel on samuti raskus aja reaalsena käsitamise teel.
Ma oletan, et kõik nõustuvad sellega, et aeg hõlmab muutumist. Tõepoolest, üksik asi võib eksisteerida muutumatuna kui tahes pikka aega. Aga kui küsida, mida me silmas peame, öeldes, et olid olemas erinevad ajahetked või aja teatud kestus, mille jooksul asi oli sama, siis me leiame, et me peame silmas, et ta jäi samaks, sellal kui teised asjad muutusid. Universum, milles mitte kui miski ei muutuks (sealhulgas ka mitte teadvusega olendite mõtted selles), oleks ajatu universum.
Niisiis, juhul kui b-seeria ilma a-seeriata saab konstitueerida aja, peab muutumine olema võimalik ilma a-seeriata. Oletame, et eristus mineviku, oleviku ja tuleviku vahel reaalsuse kohta ei kehti. Kas sel juhul muutumine saab reaalsuse kohta kehtida? Mis see siis on, mis muutub?
Kas me ajas, mis moodustab b-seeria, kuid ei moodusta a-seeriat, saaksime öelda, et muutumine seisneb tõsiasjas, et mingi sündmus lakkab olemast sündmus, sellal kui mingi teine sündmus hakkab olema sündmus? Kui see oleks nii, siis meil kindlasti oleks muutumine.
Aga see on võimatu. Sündmus ei saa kunagi lakata olemast sündmus. Ta ei saa kunagi väljuda sellest ajaseeriast, kus ta juba kord on. Kui N on millalgi O-st varasem ja M-ist hilisem, siis ta saab alati olema ning on alati olnud O-st varasem ja M-ist hilisem, sest varasemuse ja hilisemuse suhe on püsivad. Et aga aja konstitueerib meie praeguse hüpoteesi kohaselt b-seeria üksinda, siis saab N-il alati olema ning on alati olnud asend ajaseerias. (Märkus 1. Sama tõsi – kuigi see meid hüpoteesi puhul, mida me praegu vaatleme, ei huvita – on see, et kui miski juba kord on mingis a-seerias, siis ta on seda alati. Kui N-i kohta millalgi kehtib üks määrangutest "minevikus", "olevikus" ja "tulevikus", siis alati on üks neist olnud ja alati saab üks neist olema rakendatav, kuigi muidugi mitte alati üks ja seesama.) See tähendab, ta saab alati olema ja on alati olnud sündmus ega saa hakata olema sündmus ega lakata olemast sündmus.
Või ütleme, et üks sündmus M sulandub teisesse sündmusesse N, säilitades samal ajal teatud identsuse mingi muutumatuks jäänud elemendi kaudu, nii et võib öelda, et mitte lihtsalt M lakkas olemast ja algas N, vaid just M-ist saigi N? Ikkagi kordub sama raskus. Kuigi M-il ja N-il on ühine element, ei ole nad üks ja sama sündmus, sest muidu ei oleks muutumist. Seetõttu, kui M teatud hetkel muutub N-iks, siis sel hetkel on M lakanud olemast M ning N on hakanud olema N. Aga me nägime, et ükski sündmus ei saa lakata olemast ta ise ega hakata olema ta ise, sest ta ei lakka kunagi omamast kohta b-seerias iseendana. Seega ei saa üks sündmus muutuda teiseks.
Muutumist ei saa otsida ka absoluutse aja numeeriliselt erinevatest hetkedest, oletades, et säärased hetked eksisteerivad. Sest siin saab kasutada samu argumente. Igal niisugusel hetkel oleks oma koht b-seerias, sest igaüks neist oleks igast teisest varasem või hilisem. Ning et b-seeriad näitavad püsivaid suhteid, siis ei saaks ükski hetk kunagi olemast lakata ega saada teiseks hetkeks.
Et niisiis see, mis toimub ajas, kunagi ei hakka olema ega lakka olemast ning et kui oleks olemas muutumine, siis see peab olema selle muutumine, mis toimub ajas (sest ajatu ei muutu kunagi), siis ma väidan, et jääb vaid üks alternatiiv. Muutused peavad toimuma sellise loomuga sündmustega, et nende muutuste toimumine ei sega sündmustel olemast sündmused, ning ühed ja needsamad sündmused enne ja pärast muutust.
Aga millised säärased sündmuse iseloomulikud tunnused on olemas, mis võivad muutuda ja ometi jätta sündmuse samaks sündmuseks? (Ma kasutan sõna tunnus ["characteristic"] üldterminina, mis hõlmab nii omadused, mis sündmusel on, kui ka suhted, mille lõppliige ["term"] ta on – või õigemini asjaolu, et sündmus on nende suhete lõppliige.) Mulle tundub, et on olemas vaid üks sääraste tunnuste klass – nimelt kõnealuse sündmuse määratlus ["determination"] a-seeria terminites.
Võtame mis tahes sündmuse – näiteks kuninganna Anne'i surm, et see on Anne Stuarti surm, et sellel on need ja need põhjused, et sellel on need ja need tagajärjed – ükski seda laadi tunnus ei muutu kunagi. Enne kui "tähed üksteist selgesti nägid" [Rudyard Kiplingi luuletusest "The Answer"], oli see sündmus ühe Inglismaa kuninganna surm. Viimsel ajahetkel – kui ajal on viimne hetk – saab see sündmus olema ühe Inglismaa kuninganna surm. Ja igas suhtes peale ühe on ta samavõrd muutuseta. Kuid ühes suhtes ta tõesti muutub. Alguses oli ta tulevikusündmus. Iga hetkega muutus ta aina lähedasema tuleviku sündmuseks. Viimaks oli ta olevikus. Siis ta sai minevikusündmuseks ning jääb selleks alatiseks, kuigi ta jääb iga hetkega aina kaugemasse minevikku.
Nii et me olime sunnitud tegema järelduse, et igasugune muutus on üksnes muutus tunnustes, mis sündmused saavad kohaloleku tõttu a-seerias, olgu need tunnused siis omadused või suhted.
Kui need tunnused on omadused, siis me peame möönma, et need sündmused ei jää alati samasuguseks, sest sündmus, mille omadused muutuvad, ei jää muidugi täiesti samasuguseks. Ja isegi kui need tunnused on suhted, ei ole need sündmused täiesti samasugused, kui – nagu ma usun – X-i suhe Y-iga sisaldab endas asjaolu, et X-il on olemas omadus, mis seisneb selles, et ta on suhtes Y-iga. (Märkus 2. Ma ei väida nagu Lotze, et X-i ja Y-i vaheline suhe koosneb X-i mingist omadusest ja Y-i mingist omadustest – sellist seisukohta on minu meelest päris võimatu kaitsta. Ma väidan, et X-i ja Y-i vaheline suhe Z sisaldab endas asjaolu, et X-il on olemas omadus "Y-iga suhtes Z olemine", nii et suhete erinevus sisaldab endas alati omaduste erinevust ning suhete muutumine sisaldab endast alati omaduste muutumist.) Siis oleks meil kaks alternatiivi. Me võime möönda, et sündmused tõesti muudavad oma loomust nende tunnuste suhtes, kuigi mis tahes muude tunnuste suhtes mitte. Ma ei näe selle möönmises mingit raskust. See paneks a-seeria määrangud väga ainulaadsesse asendisse sündmuse tunnuste seas, kuid nad oleksid mis tahes teooria kohaselt väga ainulaadsed tunnused. Näiteks on tavaks öelda, et minevikusündmus ei muutu kunagi, ent ma ei näe põhjust, miks mitte selleasemel öelda: "Minevikusündmus muutub ainult ühes suhtes – et ta on iga hetkega olevikust kaugemal kui enne." Aga kuigi ma ei näe selles seisukohas mingit seesmist raskust, ei pea ma viimseks tõeks mitte seda alternatiivi. Sest kui – nagu ma usun – aeg on mittereaalne, siis möönmine, et sündmus ajas muutub oma asendi poolest a-seerias, ei sisalda möönmist, et miski reaalselt muutub.
Nii et ilma a-seeriata muutumist ei oleks, ning järelikult ei ole b-seeria üksinda aja jaoks piisav, sest aja juurde käib muutumine.
Ent b-seeria ei saa eksisteerida teisiti kui ajalisena, sest "varasem" ja "hilisem", mis on erinevused, millest ta koosneb, on selgelt ajamäärangud. Nii tuleb välja, et järelikult ei saa olla olemas b-seeriat seal, kus pole olemas a-seeriat, sest kus ei ole a-seeriat, seal ei ole olemas aega.
C-seeria.
Aga sellest ei järeldu, et kui lahutada ajast a-seeria määrangud, siis ei jää üldse alles ühtki seeriat. Üks seeria on – seeria, mille moodustavad püsivad suhted nende reaalsuste vahel, mis ajas on sündmused – ja aja annabki selle seeria kombinatsioon a-määrangutega. Aga see kolmas seeria – nimetame selle c-seeriaks – ei ole ajaline, sest ta ei sisalda endas mingit muutumist, vaid üksnes järjestuse. Sündmustel on järjestus. Nad on, ütleme, järjekorras M, N, O, P. Ja sellepärast nad ei ole järjekorras M, O, N, P ega O, N, M, P ega mingis muus võimalikus järjekorras. Aga sellest, et nad on sellises järjekorras, ei järeldu, et oleks olemas mingi muutumine, niinagu tähestiku tähtede järjestusest ega peeride järjestusest parlamendiliikmete nimekirjas ei järeldu mingi muutumine. Ja seega võivad need reaalsused, mis paistavad meile sündmustena, moodustada niisuguse seeria, ilma et oleks alust nimetada neid sündmusteks, sest see nimetus antakse üksnes reaalsustele, mis on mõnes ajaseerias. Alles siis, kui sisse tulevad muutumine ja aeg, saavad selle c-seeria suhted suheteks "varasem" ja "hilisem" ning nõnda saab c-seeriast b-seeria.
Ent selleks et tekiksid b-seeria ja aeg, on tarvis midagi enamat kui lihtsalt c-seeria ja muutumise fakt. Ajal peab ju olema kindel suund. Ja c-seeria määrab küll kindlaks järjestuse, kuid ei määra kindlaks suunda. Kui c-seeria kulgeb M, N, O, P, siis b-seeria varasemalt hilisemale ei saa kulgeda M, O, N, P või M, P, O, N või mingil muul moel peale kahe. Kuid ta saab kulgeda kas M, N, O, P (nii, et M on kõige varasem ja P on kõige hilisem) või siis P, O, N, M (nii et P on kõige varasem ja M on kõige hilisem). Ja ei c-seerias ega muutumise faktis pole olemas midagi, mis määraks, kummas suunas b-seeria kulgeb.
Seerial, mis ei ole ajaline, puudub oma suund, kuigi tal on järjestus. Kui me peame kinni naturaalarvude seeriast, siis me ei saa panna arvu 17 arvude 21 ja 26 vahele. Aga olenemata sellest, kas me liigume 17 juurest 21 kaudu 26 juurde või 26 juurest 21 kaudu 17 juurde, peame me naturaalarvude seeriast kinni. Esimene suund tundub meile loomulikuna, sest sellel seerial on ainult üks ots ning üldiselt on mugavam, kui see ots on alguses, mitte lõpus. Ent ka juhul, kui me loendame tagantpoolt ettepoole, peame me seeriast kinni.
Või jälle, Hegeli dialektika kategooriate seerias ei lase seeria asetada absoluutset ideed olemise ja põhjuslikkuse vahele. Kuid ta lubab kas liikuda olemise juurest põhjuslikkuse kaudu absoluutse idee juurde või siis absoluutse idee juurest põhjuslikkuse kaudu olemise juurde.
Esimene on Hegeli järgi tõestuse suund ning on seetõttu üldiselt kõige mugavam loetlemise järjekord. Aga kui me leiame, et mugav on loetleda tagurpidi, siis me peame ikkagi seeriast kinni.
Seega ei ole mitteajalisel seerial iseenesest mingit suunda, kuigi seda vaatlev isik võib võtta terminid emmas-kummas suunas vastavalt omaenda mugavusele. Ja samamoodi võib isik, kes vaatleb ajalist järjestust, vaadelda seda kummas suunas tahes. Ma võin jälgida sündmuste järjekorda "Magna Chartast reformibillini või reformibillist "Magna Chartani. Ent ajaseeria puhul ei ole meil tegu mitte üksnes muutumisega selle välises vaatluses, vaid muutumisega, mis kuulub seeria enda juurde. Ja sellel muutumisel on omaenda suund. "Magna Charta" tuli enne reformibilli ja reformibill ei tulnud enne "Magna Charta'"t.
A-seeria ja c-seeria koos on aja jaoks piisavad.
Nõnda et selleks et saada aeg, peab c-seeria ning muutumise fakti kõrval olema antud fakt, et muutumine toimub ühes suunas, mitte teises suunas. Nüüd näeme, et a-seeriast koos c-seeriaga piisab, et saaksime aja.
Sest selleks et saada muutumist – ja muutumist teatud kindlas suunas – piisab sellest, kui üks asend c-seerias – ja mitte ükski muu – on olevik ning et see olevikulisuse tunnus nihkub mööda seeriat niimoodi, et kõik asendid ühel pool olevikku on olnud olevikus ja kõik seeriad teisel pool olevikku saavad olema olevikus. See, mis on olnud olevikus, on minevik; see, mis saab olema olevikus, on tulevik. (Märkus 3. Samasugune selgitus a-seeria loomuse kohta ei kehti, sest see sisaldab vigast ringi, sest ta kasutab mineviku ja tuleviku selgitamiseks väljendeid "on olnud" ja "saab olema". Ent nagu ma hiljem püüan näidata, on selline vigane ring a-seeriaga tegelemisel vältimatu ning selle tõttu me peamegi a-seeria kõrvale heitma.) Nii et oma eelnevale järeldusele, et ei saa olla aega, kui a-seeria ei vasta reaalsusele, võime lisada veel järelduse, et ajaseeria konstitueerimiseks ei ole tarvis muid elemente peale a-seeria ja c-seeria.
Nende kolme seeria suhted ajaga võime kokku võtta järgmiselt. A- ja b-seeria on aja seisukohast võrdselt olulised. Aega tuleb eristada mineviku, oleviku ja tulevikuna ning samuti tuleb aega eristada varasema ja hilisemana. Kuid need kaks seeriat ei ole võrdselt fundamentaalsed. A-seeria eristused on viimsed. Me ei saa selgitada, mida mineviku, oleviku ja tuleviku all silmas peetakse. Neid võib mingil määral kirjeldada, kuid neid ei saa defineerida. Me võime vaid nende tähendust näidete varal näidata. Küsijale võib öelda: "Sinu tänane hommikusöök on minevikus; meie vestlus on olevikus; sinu tänane õhtusöök on tulevikus." Rohkem pole võimalik teha.
Teiselt poolt, b-seeria ei ole viimne. Tõepoolest, olgu antud lõppliikmete vaheliste püsivate suhete c-seeria, mis ei ole iseenesest ajaline ning seetõttu ei ole b-seeria, ning olgu veel antud tõsiasi, et selle c-seeria liikmed moodustavad ka a-seeria. Siis tulebki välja, et c-seeria liikmetest saab b-seeria, kus need, mis on minevikust tulevikku viival suunal eespool, on varasemad nendest, mille kohad on tulevikku viival suunal tagapool.
Ent c-seeria on sama viimne nagu a-seeria. Seda pole võimalik saada millestki muust. See, et aja üksused moodustavad seeria, mille suhted on püsivad, on sama viimne nagu tõsiasi, et igaüks neist on olevikus, minevikus või tulevikus. Ja see viimne asjaolu on ajale olemuslik. Tõepoolest, mööndakse ju, et ajale on olemuslik, et selle iga hetk on mis tahes teisest momendist varasem või hilisem ning et need suhted on püsivad. Ja seda – b-seeriat – pole võimalik saada a-seeriast omaette võetuna. B-seeria saab tekkida alles siis, kui a-seeria, mis annab muutumise ja suuna, on kokku pandud c-seeriaga, mis annab püsivuse.
Olgu see seisukoht tõene või väär, midagi üllatavat selles ei ole. Ülalpool osutasime sellele, et aeg, nii nagu me teda tajume, pakub meile alati need eristused. Ja üldiselt on oldud seisukohal, et see on aja reaalne tunnus, mitte illusioon, mis tuleneb viisist, kuidas me aega tajume. Enamik filosoofe – olenemata sellest, kas nad uskusid, et aeg vastab reaalsusele – on pidanud a-seeria eristusi ajale olemuslikuks.
Kui on oldud vastupidisel seisukohal, siis usun, et üldiselt sellepärast (õigesti, nagu ma hiljem püüan näidata), et oleviku, mineviku ja tuleviku eristused ei saa vastata reaalsusele ning järelikult tuleb selleks, et päästa aja reaalsust, näidata, et kõnealune eristus ei ole ajale olemuslik. Oldi seisukohal, et eeldada tuleb aja reaalsust ning et see annab aluse jätta kõrvale a-seeria, mis pole ajale olemuslik. Kuid see sai muidugi anda ainult eelduse. Kui ajamõiste analüüs oleks näidanud, et a-seeria kõrvaldamine hävitaks aja, oleks see argument olnud ära lõigatud ning a-seeria mittereaalsus oleks kaasa toonud aja mittereaalsuse.
Vastuväited a-seeria olemuslikkusele.
Olen püüdnud näidata, et a-seeria kõrvaldamine tõesti hävitab aja. Aga sellele teooriale on kaks vastuväidet, mida nüüd tuleb vaadelda.
Fiktsionaalne aeg.
Esimene puudutab neid ajaseeriaid, mis ei ole reaalselt eksisteerivad, kuid mille reaalsust vääralt usutakse või mida kujutletakse eksisteerivana. Võtame näiteks don Quijote seiklused. Öeldakse, et see seeria ei ole a-seeria. Praegusel hetkel ei saa ma teha otsustust, et ta on minevikus, olevikus või tulevikus. Tegelikult ma tean, et ta pole ei seda, teist ega kolmandat. Ometi – jätkub argument – on see kindlasti b-seeria. Seiklus galeeriorjadega on hilisem seiklusest tuuleveskitega. Ja b-seeria toob kaasa aja. Tehakse järeldus, et a-seeria ei ole ajale olemuslik.
Vastus sellele vastuväitele on minu meelest järgmine. Aeg on omane ainult eksisteerivale. Kui mingi reaalsus on ajas, siis see reaalsus ühtlasi ka eksisteerib. Ma kujutan ette, et kõik nõustuksid sellega. Võib seada küsimuse alla, kas kõik, mis eksisteerib, on ajas või isegi kas kõik, mis reaalselt eksisteerib, on ajas, kuid ei eitataks, et kui miski on ajas, siis ta peab eksisteerima.
Aga mis on don Quijote seiklustes eksisteeriv? Mitte miski. Sest lugu on kujutletav. Cervantese vaimuaktid, kui ta loo välja mõtles, minu vaimuaktid, kui ma loost mõtlen – need eksisteerivad. Aga siis nad moodustavad mingi a-seeria osa. Loo väljamõtlemine Cervantese poolt on minevikus. Minu mõtted sellest loost on minevikus, olevikus ja – ma loodan – tulevikus.
Aga laps võib uskuda, et don Quijote seiklused on tõestisündinud. Ja neid lugedes võin ma kujutlusvõime pingutusega vaadelda neid nii, nagu nad oleksid tõesti aset leidnud. Sel juhul usutakse, et need seiklused on eksisteerivad või kujutletakse neid eksisteerivana. Aga siis usutakse, et nad on a-seerias, või kujutletakse neid a-seerias olevatena. Laps, kes usub, et nad on tõestisündinud, usub, et need leidsid aset minevikus. Kui ma kujutlen neid eksisteerivatena, siis ma kujutlen neid minevikus toimuvatena. Samamoodi, kui keegi usuks, et sündmused, mida kirjeldatakse Morrise teoses "News from Nowhere", eksisteerivad, või kujutleks neid eksisteerivatena, siis ta usuks, et nad eksisteerivad tulevikus, või kujutleks neid tulevikus eksisteerivatena. See, kas me paigutame oma uskumuse või kujutluse objekti olevikku, minevikku või tulevikku, sõltub selle objekti tunnustest. Aga kuskile oma a-seeriasse me selle paigutame.
Vastus sellele vastuväitele on niisiis selline: täpselt niimoodi, nagu asi on ajas, on ta ka a-seerias. Kui ta on reaalselt ajas, siis ta on reaalselt a-seerias. Kui usutakse, et ta on ajas, siis usutakse, et ta on a-seerias. Kui kujutletakse, et ta on ajas, siis kujutletakse, et ta on a-seerias.
Mitu sõltumatut ajaseeriat.
Teine vastuväide põhineb hr Bradley poolt arutatud võimalusel, et reaalsuses võib olla mitu sõltumatut ajaseeriat. Hr Bradley jaoks on aeg küll vaid nähtumus. Reaalset aega pole üldse olemas, ja sellepärast pole olemas mitut reaalset ajaseeriat. Aga hüpotees on siin, et reaalsuses on mitu reaalset ja sõltumatut ajaseeriat.
Ma kujutan ette, et vastuväide seisneb selles, et ajaseeriad on kõik reaalsed, kuna aga mineviku, oleviku ja tuleviku eristusel oleks tähendus iga seeria raames ning seetõttu ei saaks seda võtta viimselt reaalsena. Oleks näites palju olevikke. Muidugi võivad paljud ajapunktid olla olevikus (iga punkt igas ajaseerias on ükskord olevikus), kuid nad peavad olema olevikus järjest. Ja eri ajaseeriate olevikud ei oleks järjest, sest nad ei ole samas ajas. (Nad ei oleks ka korraga, sest ka sel juhul peaksid nad olema samas ajas. Neil ei oleks üldse mingit ajasuhet.) Ja erinevad olevikud ei saa olla reaalsed, kui nad ei ole järjestikused. Nii et erinevad ajaseeriad, mis on reaalsed, peavad saama eksisteerida sõltumatult mineviku, oleviku ja tuleviku eristusest.
Ma ei saa seda vastuväidet siiski kehtivaks pidada. Pole kahtlust, et sellisel juhtumil ei oleks ükski olevik ainuke olevik – ta oleks vaid universumi teatud aspekti olevik. Aga siis ei oleks ükski aeg ainuke aeg – ta oleks vaid universumi teatud aspekti aeg. Kahtlemata oleks ta reaalne ajaseeria, aga ma ei näe, et olevik oleks vähem reaalne kui aeg.
Ma ei väida muidugi, et mitme erineva a-seeria eksisteerimises pole mingit vastuolu. Minu põhitees on, et mis tahes a-seeria eksisteerimine sisaldab vastuolu. Siin ma väidan lihtsalt seda, et kui oletada, et mõni a-seeria saab olemas olla, siis ma ei näe mingit lisaraskust selles, et on olemas mitu üksteisest sõltumatut a-seeriat, ning et sellepärast ei ole a-seeria olemuslikkus ajale ja mitme eri aja olemasolu omavahel ühitamatud.
Pealegi tuleb meeles pidada, et ajaseeriate paljuse teooria on vaid hüpotees. Pole kunagi olnud mingit alust mitme ajaseeria olemasolusse uskuda. On vaid öeldud, et pole mingit alust mitme ajaseeria olemasolusse mitte uskuda ning sellepärast nad võivad olemas olla. Aga kui nende olemasolu peaks olema ühitamatu millegi muuga, mille kasuks on positiivseid tõendeid, siis oleks olemas alus mitme ajaseeria olemasolusse mitte uskuda. Aga nagu ma püüdsin näidata, on olemas positiivsed tõendid uskumiseks, et a-seeria on ajale olemuslik. Seetõttu, kui oletada, et ajaseeriate paljuse olemasolu ongi (mida ma ülaltoodud alustel eitan) ühitamatu sellega, et a-seeria on ajale olemuslik, siis tuleks kõrvale heita aegade paljuse hüpotees, mitte meie järeldus a-seeria kohta.
A-seeria on vastuoluline.
Nüüd ma lähen oma ülesande teise osa juurde. Et mulle tundub, et mul õnnestus tõestada, et ei saa olla aega ilma a-seeriata, siis jääb üle tõestada, et a-seeria ei saa eksisteerida ning seetõttu aeg ei saa eksisteerida. See tähendaks ühtlasi, et aeg ei ole üldse reaalne, sest mööndakse, et aeg saab olla reaalne üksnes eksisteerimise läbi.
A-seeria liikmed on sündmuste tunnused. Me ütleme sündmuste kohta, et nad on kas minevikus, olevikus või tulevikus. Kui võtta ajahetki eraldi reaalsustena, siis öeldakse, et nad on minevikus, olevikus või tulevikus. Tunnus võib olla kas suhe või omadus. Ükskõik kas me võtame a-seeria liikmeid sündmuste suhetena (mis tundub mõistlikuma seisukohana) või võtame neid sündmuste omadustena, tekib minu meelest vastuolu.
Suhete juhtum.
Vaatleme kõigepealt oletust, et nad on suhted. Sel juhtumil saab iga suhte ainult üks lõppliige olla sündmus või hetk. Teine lõppliige peab olema miski väljaspool ajaseeriat. (Märkus 4. On väidetud, et olevik on kõik see, mis on samaaegne oma olevikulisuse väitmisega, tulevik kõik see, mis on oma tulevikulisuse väitmisest hilisem, ja minevik kõik see, mis on oma minevikulisuse väitmisest varasem. Aga see teooria sisaldab ka seda, et aeg eksisteerib a-seeriast sõltumatult, ning on ühitamatu tulemustega, milleni me juba jõudsime.) Tõepoolest, a-seeria suhted on muutuvad suhted, aga ajaseeria liikmete omavaheline suhe ei muutu. Kaks sündmust on ajaseerias täpselt teineteise suhtes täpselt samas kohas miljon aastat enne oma toimumist, sellal kui üks neist toimub, ja siis, kui nendest on miljon aastat möödunud. Sama kehtib hetkede omavahelise suhte kohta. Jällegi, kui ajahetki eristada eraldi reaalsustena sündmustest, mis neil hetkedel toimuvad, siis sündmuse ja hetke vaheline suhe on muutumatu. Iga sündmus on ühel ja samal hetkel tulevikus, olevikus ja minevikus.
Seega peavad suhted, mis moodustavad a-seeria, olema sündmuste ja hetkede suhted millegagi, mis ise ei ole ajaseerias. Mis see miski võiks olla, seda on raske öelda. Ent jätame selle küsimuse kõrvale: on olemas positiivsem raskus.
Minevik, olevik ja tulevik on ühitamatud määrangud. Iga sündmus peab olema üks või teine, kuid ükski sündmus ei saa olla rohkem kui üks neist. See on nende terminite tähenduse seisukohast olemuslik. Ja kui see nii ei oleks, siis oleks a-seeria ebapiisav, et anda meile koos c-seeriaga tulemuseks aeg. Sest nagu nägime, sisaldab aeg muutumist, ja ainuke muutumine, millest me aru saame, on muutumine tulevikust olevikku ja olevikust minevikku.
Seetõttu on need tunnused ühitamatud. Aga igal sündmusel on need kõik. Kui M on minevikus, siis ta on olnud tulevikus ja olevikus. Kui ta on tulevikus, siis ta saab olema olevikus ja minevikus. Kui ta on olevikus, siis ta on olnud tulevikus ja saab olema minevikus. Seega on need kolm ühitamatut terminit preditseeritavad igale sündmusele, mis on ilmses vastuolus sellega, et nad on ühitamatud, ning on vastuolus sellega, et nad tekitavad muutumist.
Võib tunduda, et seda on kerge seletada.
Tõepoolest, seda raskust oli võimatu väljendada seda seletust peaaegu andmata, sest meie keeles on tegusõnavormid mineviku, oleviku ja tuleviku jaoks, kuid ükski vorm ei ole kõigile kolmele ühine. See vastus läheb edasi nii. Ei ole kunagi tõene, et M on olevikus, minevikus ja tulevikus. Ta on olevikus, saab olema minevikus ja on olnud tulevikus. Või ta on minevikus ning on olnud tulevikus ja olevikus, või jälle on tulevikus ning saab olema olevikus ja minevikus. Tunnused on ühitamatud ainult juhul, kui nad on üheaegsed, ja sellega pole mingit vastuolu asjaolus, et igal liikmel on nad kõik kordamööda.
Aga see seletus sisaldab vigast ringi. Sest seletamisel, kuidas hetked on minevikus, olevikus ja tulevikus, eeldab ta aja olemasolu. Siis tuleb a-seeria seletamiseks eeldada aega. Ent me juba nägime, et aja seletamiseks tuleb eeldada a-seeriat. Niisiis tuleb a-seeria seletamiseks eeldada a-seeriat. Ja see on selgelt vigane ring.
Me tegime järgmist. Et vastata raskusele, et käesoleva artikli kirjutamisel minu poolt on tunnused "minevikus", "olevikus" ja "tulevikus", ütleme, et ta on olevikus, on olnud tulevikus ja saab olema minevikus. Aga väljendit "on olnud" eristab sõnast "on" ainult olemasolu minevikus, mitte olevikus, ja väljendit "saab olema" eristab mõlemast olemasolu tulevikus. Meie väide taandub seega sellele, et kõnealune sündmus on olevikus olevikus, tulevikus minevikus, minevikus tulevikus. Ja on selge, et kui me omistame tunnused "olevikus", "minevikus" ja "tulevikus" kriteeriumide "olevikus", "minevikus" ja "tulevikus" alusel, siis on tegemist vigase ringiga.
Selle raskuse võib sõnastada teisel moel, nii et see eksijäreldus ei ilmne mitte vigase ringina, vaid vigase lõputu jadana. Kui me nende kolme tunnuse ühitamatuse vältimiseks väidame, et M on olevikus, on olnud tulevikus ja saab olema minevikus, siis me ehitame teise a-seeria, millesse esimene satub samamoodi, nagu sündmused satuvad esimesse. Võib kahelda, kas saab anda mingit arusaadavat tähendust väitele, et aeg on ajas. Aga igal juhul tabab teist a-seeriat sama raskus mis esimest, ja seda saab kõrvaldada ainult paigutades teise a-seeria kolmanda a-seeria sisse. Seesama põhimõte paigutab kolmanda a-seeria neljanda sisse, ja nõnda lõputult edasi. Sellest vastuolust ei saa kunagi lahti, sest kui see kõrvaldada sellest, mida tuleb seletada, siis sellega tekitatakse see seletuses uuesti. Ja seetõttu on seletus kehtetu.
Omaduste juhtum.
Nii et kui a-seeriat võtta suhete seeriana, siis tekib vastuolu, kui reaalsuse kohta väidetakse a-seeriat. Kas seda võiks võtta omaduste seeriana ja kas see annaks parema tulemuse?
Kas on olemas kolm omadust – tulevikulisus, olevikulisus ja minevikulisus – ja kas sündmused muutuvad pidevalt esimesest teise ja teisest kolmandasse?
Mulle tundub, et väga vähe saab öelda seisukoha kasuks, et a-seeria muutused on omaduste muutused. Pole kahtlust, et minu kogemuse M minupoolne ootus, kogemus ise ja mälestus sellest kogemusest on kolm seisundit, millel on erinevad omadused. Aga need kolm erinevat omadust ei ole mitte tuleviku M-il, oleviku M-il ja mineviku M-il. Need omadused on kolmel eri sündmusel – M-i ootusel, M-i enda kogemisel ja M-i mäletamisel, millest igaüks on omakorda tulevikus, olevikus ja minevikus. Seega ei kinnita see seisukohta, et a-seeria muutused on omaduste muutused.
Aga me ei peame sellesse küsimusse edasi süvenema. Kui a-seeria tunnused oleksid omadused, siis tekiks sama raskus mis juhul, kui nad oleksid suhted. Tõepoolest, nagu ennegi, ei ole nad ühitatavad ja nagu ennegi, on igal sündmusel nad kõik. Seda saab seletada ainult nii nagu enne, öeldes, et igal sündmusel on nad kordamööda. Ja seega oleks tehtud samasugune eksijäreldus nagu eelmisel juhtumil. (Märkus 5. Väga tavaline on esitada aega ruumilise liikumise metafoori abil. Aga kas see peab olema liikumine minevikust tulevikku või tulevikust minevikku? Kui a-seeriat võtta omaduste seeriana, siis võetakse seda loomulikult liikumisena minevikust tulevikku, sest olevikulisuse omadus on kuulunud minevikuseisunditele ja saab kuuluma tulevikuseisunditele. Kui a-seeriat võtta suhete seeriana, siis saab liikumist võtta mõlematpidi, sest kumbagi suhte lõppliikmetest saab võtta sellena, mis liigub. Kui sündmusi võetakse kindlaksmääratud olevikulisusepunktist möödaliikuvana, siis kulgeb liikumine tulevikust minevikku, sest tulevikusündmused on need, mis pole sellest punktist veel möödunud, ja minevikusündmused on need, mis on juba möödunud. Kui olevikulisust võtta liikuva punktina, mis on järgemööda suhtes iga sündmusega sündmuste seeriast, siis kulgeb liikumine minevikust tulevikku. Seega me ütleme, et sündmused tulevad tulevikust, kuid ütleme, et me ise liigume tuleviku poole. Sest iga inimene samastab end pigem oma olevikuseisundiga kui oma tuleviku- või minevikuseisundiga, sest olevik on ainus, mille kohta tal on otsene kogemus. Ja seega mina, kui seda üldse liikuvana kujutatakse, kujutatakse liikuvana koos olevikulisusepunktiga piki sündmustevoogu minevikust tulevikku.)
Me tulime järeldusele, et a-seeria omistamine reaalsusele sisaldab vastuolu ning et järelikult a-seeria ei saa reaalsusele vastata. Et aga aeg sisaldab a-seeriat, siis järelikult aeg ei saa reaalsusele vastata. Iga kord, kui me teeme otsustuse, et miski eksisteerib ajas, me eksime. Ja iga kord, kui me tajume, et miski eksisteerib ajas, – mis on ainuke viis, kuidas me üldse asju tajume – siis me tajume seda enam või vähem nõnda, nagu ta reaalselt ei ole.
Aeg on fundamentaalne?
Peame vaatlema üht võimalikku vastuväidet. Võib öelda, et me eitame aega sel alusel, et aega ei saa selgitada ilma aega eeldamata. Aga kas äkki see ei tõesta mitte seda, et aeg on kehtetu, vaid seda, et aeg on fundamentaalne? Võimatu on näiteks selgitada headust või tõde, kasutamata selgituse osana terminit, mida tuleb selgitada, ja seetõttu me lükkame selgituse tagasi kui kehtetu. Aga sellepärast me veel ei lükka tagasi mõistet kui ekslikku, vaid tunnustame seda millegi fundamentaalsena, mida pole küll võimalik selgitada, kuid mis ka ei nõua selgitust.
Aga siin see ei kehti. Mõiste võib olla reaalsuse kohta kehtiv, kuigi tal ei saa olla kehtivat selgitust. Kuid ta ei saa olla reaalsuse kohta kehtiv, kui selle rakendamine reaalsusele toob kaasa vastuolu. Aga me alustasime osutamisega, et aja puhul on niisugune vastuolu – et a-seeria tunnused on omavahel ühitamatud – ning ometi on nad iga liikme kohta tõesed. Kui seda vastuolu ei kõrvaldata, siis tuleb ajamõiste tagasi lükata kui kehtetu. Selle vastuolu kõrvaldamiseks esitatigi seletus, et tunnused kuuluvad liikmetele järgemööda. Kui siis see seletus ebaõnnestus, sest ta oli tsirkulaarne, jäi vastuolu kõrvaldamata ning ajamõiste tuleb tagasi lükata mitte sellepärast, et seda pole võimalik selgitada, vaid sellepärast, et vastuolu pole võimalik kõrvaldada.
Ajaillusiooni päritolu.
Kui see, mis on juba öeldud, on kehtiv, on see adekvaatne alus aja tagasilükkamiseks. Võib aga lisada veel ühe kaalutluse. Nagu nägime, seisab ja kukub aeg koos a-seeriaga. Aga isegi kui ignoreerida vastuolu, mille me äsja avastasime a-seeria rakendamises reaalsusele, kas üldse on olnud mingit positiivset alust oletada, et a-seeria on reaalsuse suhtes kehtiv? Miks me usume, et sündmusi tuleb eristada mineviku-, oleviku- ja tulevikusündmusteks? Ma arvan, et see uskumus tekib eristustest meie kogemuses.
Igal hetkel on meil teatud tajumused, samuti on mul mälestus teatud teistest ja veel kolmandate ootus. Otsene tajumus ise on vaimuseisund, mis on kvalitatiivselt erinev tajumuste mäletamisest ja ootusest. Sellel põhineb uskumus, et tajumusel endal on teatud tunnus siis, kui mul see tajumus on, ning see asendub teiste tunnustega siis, kui ma seda mäletan või ootan – neid tunnused nimetatakse olevikulisuseks, minevikuliseks ja tulevikulisuseks. Olles need tunnused selgeks saanud, rakendame neid muudele sündmustele. Kõike, mis on samaaegne otsese tajumusega, mis mul praegu on, nimetatakse olevikuks, ning ollakse isegi seisukohal, et olevik oleks olemas ka siis, kui kellelgi üldse poleks otsest taju. Samamoodi peetakse mäletatavate tajumuste ja oodatavate tajumustega üheaegseid akte minevikuks või tulevikuks, ja seda laiendatakse jällegi sündmustele, millega ükski tajumus, mida ma praegu mäletan või ootan, ei ole üheaegne. Aga meie uskumus kogu eristuse kohta on pärit eristusest tajumuste ja tajumuste ootuste või mälestuste vahel.
Otsene taju on olevikus siis, kui see meil on, ja olevikus on ka see, mis on sellega samaaegne. Esiteks on selles definitsioonis ring, sest sõnad "kui see mul on" võivad tähendada ainult "kui see on olevikus".
Aga kui me need sõnad välja jätaksime, siis oleks see definitsioon väär, sest mul on palju otseseid tajumusi, mis on eri aegadel ning mis ei saa seetõttu kõik olla olevikus, välja arvatud järgemööda. See aga on a-seeria fundamentaalne vastuolu, mida me juba vaatlesime. Siin ma tahan vaadelda üht teist asja.
Näivat olevikku ei saa aluseks võtta.
Otsesed tajumused, mis mul praegu on, on need, mis praegu langevad minu "näiva oleviku" alla. Nendest, mis selle alla ei lange, võib mul olla ainult mälestus või ootus. Aga "näiva oleviku" pikkus on olenevalt asjaoludest erinev ja see võib samal ajal olla kahe eri inimese jaoks erinev. Sündmus M võib olla samaaegne nii X-i tajumusega Q kui ka Y-i tajumusega R. Teatud hetkel võib Q olla lakanud olemast X-i näiva oleviku osa. Seetõttu läheb M sel hetkel üle minevikku. Aga samal hetkel võib R ikka veel olla Y-i näiva oleviku osa. Ja seetõttu on M olevikus selsamal hetkel, mil ta on minevikus.
See on võimatu. Tõepoolest, kui a-seeria oleks puhtsubjektiivse iseloomuga, siis raskust ei oleks. Me võiksime öelda, et M on X-i jaoks minevikus ja Y-i jaoks olevikus, nii nagu me võiksime öelda, et see on X-i jaoks meeldiv ja Y-i jaoks valuline. Kuid me vaatleme katseid võtta aega reaalsena, millenagi, mis kuulub reaalsusesse endasse, mitte ainult meie uskumustesse selle kohta, ja see saab nii olla ainult juhul, kui a-seeria kehtib ka reaalsuse enda kohta. Ja kui kehtib, siis peab M olema igal hetkel kas olevikus või minevikus. Ta ei saa olla mõlemas.
Seetõttu ei saa olevikku, mille sündmused reaalselt läbivad, määratleda sellena, mis on samaaegne näiva olevikuga. Tal peab olema kestus, mis on fundamentaalse faktina fikseeritud. See kestus ei saa olla sama mis kõikide näivate olevikkude kestus, sest kõikidel näivatel olevikkudel ei ole üks ja seesama kestus. Ja seega võib sündmus olla minevikus, kui ma kogen seda olevikulisena, või olevikus, kui ma kogen seda minevikulisena. Objektiivse oleviku kestus võib olla tuhandik sekundit. Või sajand, ja George IV ja Edward VII troonileasumine võivad olla ühe ja sellesama oleviku osa. Mis alust võib meil olla uskuda säärase oleviku olemasolusse, mida me kindlasti ei vaatle kui olevikku ja millel puudub suhe sellega, mida me vaatleme kui olevikku.
Kui me nende raskustega rindapistmise vältimiseks asume seisukohale – millel mõnikord on oldud –, et olevik a-seerias ei ole lõplik kestus, vaid pelk punkt, mis eraldab tulevikku minevikust, siis me leiame teisi, sama tõsiseid raskusi. Tõepoolest, siis on objektiivne aeg, milles sündmused on, midagi äärmiselt erinevat ajast, milles me neid tajume. Ajas, milles me neid tajume, on muutliku lõpliku kestusega olevik ning seetõttu jaguneb ta koos tuleviku ja minevikuga kolmeks kestuseks. Objektiivsel ajal on ainult kaks kestust, mida eraldab olevik, millel pole peale nime midagi ühist kogemuse olevikuga, sest ta pole kestus, vaid punkt. Mis on meie kogemuses niisugust, mis annab meile vähimagi aluse uskuda niisugusesse ajasse?
Ja nõnda tundub, et aja reaalsuse eitamine polegi nii paradoksaalne. Seda on nimetatud paradoksaalseks sellepärast, et see on tundunud meie kogemusele nii räigelt vastu rääkivat – sundivat meid käsitama koguni illusioonina seda, mis esmapilgul paistab andvat reaalsuse teadmise. Aga nüüd me näeme, et meie ajakogemus – mille keskmes tegelikult ongi näiv olevik – ei oleks mitte vähem illusoorne, kui oleks olemas reaalne aeg, milles eksisteerivad meie kogemuse reaalsused. Meie vaatluste näiv olevik – mis on minul ja sinul nii erinev – ei saa vastata vaadeldavate sündmuste olevikule. Ja järelikult ei saa meie vaatluste minevik ja tulevik vastata vaadeldavate sündmuste minevikule ja tulevikule. Mõlema hüpoteesi puhul – ükskõik kas me võtame aega reaalsena või mittereaalsena – vaadeldakse kõike näivas olevikus, kuid mitte miski, isegi mitte need vaatlused ise, ei saa kunagi olla näivas olevikus. Ja sel juhul ma ei näe, et me öeldes, et miski ei ole üldse kunagi olevikus, käsitaksime kogemust palju illusoorsemana kui öeldes, et kõik läbib mingi täiesti teistsuguse oleviku.
C-seeria reaalsus on võimalik.
Meie järeldus on siis, et ei aeg tervikuna ega a- ega b-seeria ei eksisteeri reaalselt. Kuid see jätab võimaluse, et c-seeria eksisteerib reaalselt. A-seeria lükkasime tagasi vastuolulisuse tõttu. Ja selle tagasilükkamine tõi kaasa b-seeria tagasilükkamise. Ja me ei leidnud mingit säärast vastuolu c-seeriast, ja a-seeria kehtetusest ei järeldu c-seeria kehtetus. Seetõttu on võimalik, et reaalsused, mida me tajume sündmustena ajaseerias, moodustavad tegelikult mitteajalise seeria. Lähtudes sellest, kuhu me seni oleme välja jõudnud, on ka võimalik, et nad sellist seeriat ei moodusta ning et nad on reaalsuses ei ole ka seeria, nagu nad ei ole ajalised. Kuid ma arvan – kuigi mul pole siin ruumi sellel küsimusel peatuda –, et esimene seisukoht, mille kohaselt nad reaalselt moodustavad c-seeria, on tõenäolisem.
Kui see peaks olema tõsi, siis järelikult on nende reaalsuste meiepoolses tajumises sündmustena ajas nii mingi tõde kui ka mingi eksitus. Aja petliku vormi kaudu taipame mõningaid nende tegelikke suhteid. Kui me ütleme, et sündmused M ja N on üheaegsed, siis me ütleme, et nad hõivavad ajaseerias ühe ja sama asendi. Ja selles on mingi tõde, sest reaalsused, mida me tajume sündmustena M ja N, hõivavad tõesti ühe ja sama asendi teatud seerias, kuigi mitte ajalises seerias.
Jällegi, kui me väidame, et sündmused M, N, O on kõik eri aegadel ning on selles järjekorras, siis me väidame, et nad hõivavad eri asendid ajaseerias ning et N-i asend on M-i ja O vahel. Ja on tõsi, et reaalsused, mida me näeme nende sündmustena, on seerias, kuigi mitte ajalises seerias, ning et nende asendid selles on erinevad ning et selle reaalsuse asend, mida me tajume sündmusena N, on nende reaalsuste asendite vahel, mida me tajume sündmustena M ja O.
Kui see seisukoht omaks võetakse, siis tulemus meenutab siiamaani mitte Kanti, vaid Hegeli tulemusi.
Tõepoolest, Hegel vaatles ajaseeria järjestust peegeldusena, olgugi moonutatud peegeldusena millestki ajatu reaalsuse reaalses loomuses, kuna aga Kant nähtavasti ei kaalunud võimalust, et miski noumenoni loomuses vastab ajalisele järjestusele fenomenis [nähtumuses].
Uued küsimused.
Aga küsimus, kas säärane objektiivne c-seeria eksisteerib, peab jääma tulevastesse arutlustesse. Ja meile suruvad end peale paljud muud küsimused, mis vältimatult tekivad, kui aja reaalsust eitatakse. Kui on olemas säärane c-seeria, siis kas asendid selles on viimsed faktid või on nad määratud mingi neile kõigile omase omaduse erineva määraga objektides, mis nendes asendites on? Ja kui viimane, siis mis see omadus on ja kas asjade paistmise hilisematena määrab selle suurem määr ja nende paistmise varasematena nende väiksem määr, või on tõsi vastupidine? Võib-olla sõltub nende küsimuste lahendusest nende lootuste ja kartuste kinnitamine ja tagasilükkamine, mis puudutavad universumit.
Ja jällegi, kas nähtumuste seeria ajas on seeria, mis on pikkuselt lõpmatu või lõplik? Ja mida peale hakata nähtumuse enesega? Kui me taandame aja ja muutumise nähtumusele, kas siis mitte paratamatult nähtumusele, mis muutub ja mis on ajas, ja kas see siis ei näita, et aeg on ikkagi reaalne? See on kahtlemata tõsine küsimus, kuid ma loodan tulevikus näidata, et sellele saab anda rahuldava vastuse.
Artikli mõju.
McTaggarti esitatud argument on ülekaalukalt kõige mõjukam argument aja reaalsuse vastu.
Osa filosoofe aktsepteerib küll McTaggarti tõestust, et a-seeria ei ole reaalne, kuid leiavad, et aeg taandub b-seeriale (aja b-teooria, ajavormitu ajateooria) ning a-seeria väited on taandatavad b-seeria väidetele. Seevastu aja a-teooria (ajavormilise ajateooria) pooldajad peavad a-seeriat reaalseks, tunnistades koos McTaggartiga, et a-seeria on ajale olemuslik.


Pacta sunt servanda.
Pacta sunt servanda (ladina keeles "lepingut tuleb austada") on õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt on poolte kokkulepe neile täitmiseks kohustuslik. Muuhulgas on see põhimõte oluline võlaõiguses ja rahvusvahelises õiguses.
"Pacta sunt servanda" põhimõtte kohaselt on kokkulepe sõlmimise järel poolte vahel seaduseks ning sellest tulenevalt on kohustuste mittejärgimine lepingurikkumine. Õige käitumise nõudmine ja sellest tulenev hea usu põhimõte on kogu õigussüsteemi toimimise eeltingimus kuni selleni välja, et mõningates õigusharudes järgnevad sanktsioonid kokkuleppe rikkumisele ka siis, kui ükski osaline pole kahju saanud.
Lause päritolu pole täpselt teada, kuid Cicero kirjutas, et "Pacta et promissa semperne servanda sint" ("De Officiis", III, 24).
Eesti positiivses õiguses sätestab võlaõigusseaduse § 8 lõige 2, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Rahvusvahelises õiguses ütleb Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsioon, et iga kehtiv leping on kohustuslik tema osalistele ja nad peavad seda täitma heas usus.
Väljaspool Rooma õigusest tulenevaid õigustraditsioone rõhutab näiteks koraan lepingute täitmise kohustuslikkust.


Id.
"Miski" on psühhoanalüüsi teoorias isiksuse esmane süsteem, sünnipärane psüühiline reaalsus.
Sigmund Freud kasutas oma töödes saksakeelset mõistet "das Es" (kesksoost 'tema'; 'see'). Ingliskeelsetes tõlgetes on enamasti kasutusel väljend "Id", (ladina keeles kesksoost 'tema'; 'see'). Prantsuse keeles on vasteks "ça".
Freud käsitles "miskit"-i kui bioloogiliste tungide keskust; sealt pärinevad primitiivsed ihad ja soovid. "Miski" on ühtlasi ka energiaallikas ning seotud füsioloogiliste protsessidega. "Miski" lähtub naudinguprintsiibist: pinged tuleb kohe lahendada ning saada rahuldus.
Peamised "miskist" lähtuvad tungide grupid on psühhoanalüüsi teooria kohaselt seotud seksuaalsuse ja agressiivsusega. Freud on nimetatud neid elu- ja surmatungideks: eros ja thanatos. Seksuaaltungi energiat nimetatakse libiidoks.
Ingliskeelsetes tekstides on "Id" sarnase mõistena kasutusel ka väljaspool psühhoanalüüsi konteksti – kirjanduses, kunstis jm. Enamasti tähistatakse sellega metsikut, ohjeldamatut, irratsionaalset alget.


Riigi tunnustamine.
Riigi tunnustamine on rahvusvahelis-õiguslik toiming, millega üks riik määratleb teise riigi rahvusvahelise õigussubjektsuse. Tunnustamine tähendab, et riik on täitnud riikluseks vajalikud nõuded.


Kesksugu.
Kesksugu ehk neutrum on isikuliste asesõnade ja nimisõnade grammatiline kategooria mitmetes keeltes.
Kesksoost isikulisi asesõnu (näiteks inglise keeles "it", saksa keeles "es", ladina keeles "id") tõlgitakse eesti keelde tavaliselt kas "tema" ("ta"), "see" või "too".


Moore'i paradoks.
Ühes oma loengus juhtis George Edward Moore tähelepanu kummalisele vastuolule, mida ilmutab näiteks ütlus: "Väljas sajab, aga ma ei usu, et väljas sajab." Seevastu "Väljas sajab, aga "ta" ei usu, et väljas sajab" on täiesti korrektne väide. See paradoks, mida tuntakse ka Moore'i paradoksi nime all, oleks võinud ununeda, kuid väidetavalt läks Ludwig Wittgenstein sellest paradoksist kuulda saades keset ööd Moore'i juurde, nõudes, et Moore loengu sisu kohe kordaks. Igal juhul sobib see paradoks hästi sissejuhatuseks Wittgensteini hilisfilosoofiale.
Mõlemad laused on saadud kahe lühema lause ühendamisel sidesõnaga "ja": "(1)" "Vihma sajab" ja "(2a)" "Ma ei usu, et vihma sajab" või "(2b)" "Ta ei usu, et vihma sajab."
Nii "(2a)" kui ka "(2b)" on ühtmoodi ühitatavad lausega "(1)": kummalgi juhul saavad mõlemad üheaegselt olla tõesed. Ometi ei saa keegi vastuoludeta öelda koos "(1)" ja "(2a)".
Lahendused.
Võimalik lahendus on järgmine. Lause "Ta usub, et "p" (kus "p" on mingi propositsioon) kirjeldab teatavat osa maailmast, nimelt kellegi uskumust. Ent lause "Ma usun, et "p" ei toimi kirjeldusena minu kohta, vaid lihtsalt propositsiooni "p" jaatusena. Kui ma seon end "p" jaatamisega, siis ma seon end ka selle jaatamisega, et "Ma usun, et "p", ja ümberpöördult. Kolmandas isikus esitatud lause puhul on asi teisiti. Seega võiks öelda, et esimeses ja kolmandas isikus esitatud uskumuseomistustel on erinev loogiline vorm.
Võrdlus teadmiseomistustega.
Teadmiseomistused käituvad teistmoodi. Lause "Ma tean, et sajab, kuigi tegelikult ei saja" on vastuoluline, kuid vastuoluline on ka lause "Jaan teab, et sajab, kuigi tegelikult ei saja." Asi on selles, et kui kellelegi (ükskõik, kas esimeses või kolmandas isikus) omistatakse "p" teadmine, siis sellega ühtlasi kinnitatakse, et "p" on tõene. Mingit uskumust nimetatakse teadmiseks ainult juhul, kui seda peetakse tõeseks uskumuseks.
Ent samalaadseid paradokse võib konstrueerida ka teadmiseomistuste puhul.


Orogeenne vöönd.
Orogeenne vöönd ehk orogeen on kokkusurvepingete väljas tekkinud ulatuslik piklik kurrutatud ja deformeeritud geoloogiline struktuur.
Orogeensed vööndid tekivad kas subduktsiooniga seotud tektoonilises režiimis, kus ookeanilise maakoorega laam sukeldub mandrilise maakoorega laama alla, samal ajal seda kokku pressides (näiteks Andid) või kahe mandrilise laama kokkupõrkealale (näiteks Himaalaja).
Orogeenseis vööndeis toimub intensiivne kivimite kurrutamine ning ümberkristalliseerumine, mistõttu koosnevadki mäestikud peamiselt moondekivimeist. Orogeenseid vööndeid tuntaksegi tavaliselt mäestikena.


Francis Herbert Bradley.
Francis Herbert Bradley (30. jaanuar 1846 Inglismaa, Surrey (praegu London), Clapham – 18. september 1924) oli Briti filosoof.
Bradley oli üks juhtivaid Briti idealiste. Tema õpetuse järgi ei olemas erinevaid asju, vaid üks ühtne asi, mis koosneb üksnes ideest, kogemusest.
Bradley filosoofia mõjutas tugevasti T. S. Elioti luulet.
Tema vanemad olid mõjukas evangeelne jutlustaja Charles Bradley, kelle ümber kogunes "Claphami sekt", ning selle teine abikaasa Emma Linton. Francis oli nende neljas laps ning täiskasvanuks saanud poegadest vanim.
Francise poolvend isa esimesest abielust oli George Granville Bradley oli väljapaistev vaimulik ja õpetlane. Francise noorem vend A. C. Bradley oli kirjandusteadlane.
Aastal 1856 asus Francis õppima "Cheltenham Collegeisse, kust ta 1861 läks üle "Marlborough Collegeisse, mida juhatas tema poovend Charles. Sinna ta jäi 1863. aastani. Aastal 1865 asus Bradley õppima Oxfordi Ülikooli "University Collegeisse.
Detrsembris 1870 sai ta kolleegiumiliikmeks Oxfordi Ülikooli "Merton Collegeis. See tõi kaasa õpetamiskohustusteta eluaegse stipendiumi, mille oleks katkestanud ainult abiellumine. Bradley aga ei abiellunud.
Bradley vaadete kritiseerimisest Edward George Moore'i ja Bertrand Russelli poolt sai alguse analüütiline filosoofia.
Raamatus "Keel, tõde ja loogika" kritiseerib Alfred Jules Ayer Bradleyt selle eest, et ta esitab väiteid, mis ei rahulda loogilise positivismi verifikatsiooniprintsiibi nõudeid, näiteks "Absoluut siseneb evolutsiooni, kuid ei ole ise evolutsiooniks võimeline."
Bradley, Francis Herbert
Bradley, Francis Herbert
Bradley, Francis Herbert


Paljandumine.
Paljandumine on aluspõhjakivimite avanemine maapinnal.
Paljandunud aladel puudub pinnakate. Paljandunud aluspõhja nimetatakse paljandiks. Ka aluspõhja osaks oleva aluskorra avanemine maapinnal on paljandumine, kuid Eestis aluskorra paljandeid ei ole.
Paljandit ja paljandumist tuleb eristada avamusalast, mille korral ei pruugi aluspõhi olla avanenud maapinnal, vaid võib olla kaetud pinnakattega.
Tuntud paljanditeks Eestis on näiteks Suur Taevaskoda ja Põhja-Eesti pank.


Paljand.
Paljand on ala, kus paljanduvad aluspõhjakivimid.
Tuntud paljanditeks Eestis on näiteks Suur Taevaskoda ja Väike Taevaskoda.
Paljandit ja paljandumist tuleb eristada avamusalast, mille korral ei pruugi aluspõhi olla avanenud maapinnal, vaid võib olla kaetud pinnakattega.
Eestis paljanduvad vaid settelise aluspõhja kivimid. Kristalne aluskord Eestis ei paljandu.


Jim Marrs.
Jim Marrs (sündinud 5. detsembril 1943 Fort Worthis Texases) on ameerika uudistereporter, kolledžiõpetaja ja "vandenõuteooriat" viljelev kirjanik.
Biograafia.
Tema isa, sügavusklik babtist, tegeles teraskonstruktsioonielementide müügiga Saint Louisis asuvas firmas.
Peale kooli lõpetamist Põhja-Texase Ülikoolis 1966. aastal jätkas ta õpinguid kaugõppes Texase Tehnilises Ülikoolis asukohaga Lubbockis.
Peale Texase TÜ lõpetamist astus ta USA relvajõududesse. Peale armeest vabanemist 1968 alustas ta tööd Fort Worth Star-Telegram nimelises ajalehes. Ta tegeles põhiliselt politseisündmuste ja muude üldiste uudiste kajastamisega nii kohalikus kui ka Euroopa ja Kesk-Aasia mastaabis. Vietnami sõja ajal võttis ta pausi ajakirjaniku tööst ja liitus US Armee 4. luurerügemendiga, teenides sõjakoldes. Eraellu naastes jätkas ka kirjutamist, kajastades põhiliselt lennundustehnoloogia uudiseid ja ka toimides uuriva reporterina.
Oma uuriva reporteri päevil asus ta uurima John F. Kennedy mõrvamüsteeriumi. Peale paljude Dallase PolitseiDepartemangu töötajate küsitlemist veendus ta, et Warreni Komisjon oli valitsuse poolt organiseeritud, varjamaks JFK mõrva piinlikke üksikasju. Jätkates uurimist, küsitles ta veel paljusid Dallase linna ja maakonna ametnikke ning teisi olulisi võtmetunnistajaid.
1976. aastal hakkas Marrs õpetama Texase Ülikoolis kursust JFK elust ja surmast. Ta lahkus Fort Worth Star-Telegrami juurest 1980. aastal, asumaks tööle vabakutselise ajakirjanikuna, kuid jätkas ka JFK surma asjaolude uurimist. Peale pikki uurimusi ja tunnistajate kuulamist veendus Marrs, et Lee Harvey Oswald oli valitsuse poolt ettelükatud ohvrilammas ning 1989. aastal ilmus temalt raamat – "Risttuli; Vandenõu, mis tappis Kennedy". Raamatus avaldatu võeti vastu suhteliselt kriitiliselt, kuid kirjaniku hea käsitlus ning uurimise põhjalikkus viisid raamatu New York Times müügi tippu veebruaris 1992. aastal. Selle raamatu põhjal väntas Oliver Stone oma kuulsa filmi JFK, mille tootmise ja käsikirja juures oli Marrs peakonsultandiks.
Alates 1980. aastast on Marrs töötanud vabakutselise ajakirjanikuna, kirjanikuna ja avalike suhete konsultandina. Samal ajal ta avaldas ta ka maakonnalehte ja iganädalast turimifirma brošüüri ning tootnud mitu televisiooni saadet kaabeltelevisioonidele ja videosid, mida on võimalik osta tema kodulehe vahendusel.
Alates 1992. aastast töötas Marrs vaikimisi ligi kolm aastat, tehes uurimist ja lõpetades raamatut, mis käsitleb supersalajast CIA ehk Luure Keskagentuuri programmi parapsühholoogiasse kuuluva ala nagu Kaugtunnetus ehk Remote Viewing kohta. Raamatu avaldamisest keelduti teadmata põhjustel 1995. aastal. Paar kuud hiljem avaldas Washington Post kirjutise USA Armee samasuunalistest uurimistöödest ning kohe ka CIA, kes teatas oma analoogilisest programmist. Praeguseks on see raamat siiski trükki jõudnud ning saadaval autori veebilehe vahendusel.
1997. aastaks lõpetas Marrs raamatu Alien Agenda, mis käsitles temale omase põhjalikkusega ja detailitunnetusega sellist vastuolulist teemat nagu UFOd. Raamatu avaldas kirjastus HarperCollins. Peale seda on Marrs olnud tunnustatud kõnelejaks UFO-teemalistel konverentsidel nagu Annual International UFO Conference ja Annual Gulf Breeze UFO Conference. Publisher's Weekly kirjeldas Alien Agendat kui aegade jooksul parimat UFO-teemalist raamatut üldse. See raamat sai parima müügieduga raamatuks UFOdest üldse USA-s. Alates aastast 2000 on Marrs õpetanud kursust UFOde teemal Texase Ülikoolis Arlingtonis.
2000. aasta alguses avaldas Harper Collins raamatu Rule by Secrecy ehk "Saladusega Valitsedes", milles on uuritud salaseltside ajalugu ja ühendusi muistsete seltsideni, mis õpetasid niinimetatud Ancient Mystery õpetust alates Egiptuse riigi tekkimisest. 2003. aastal ilmus temalt raamat The War on Freedom ehk "Sõda vabaduse vastu", milles ta uuris vandenõusid ja muid vastukäivusi 9/11 sündmuse kontekstis ja selle tagajärgedest USAle kui riigile ja tema inimestele.
Kirjandus.
- J. F. Kennedy surma asjaoludest ning asjadest, mida on püütud sellega seoses varjata
- Mis toimub meie Kuul? Kas ja kui palju NASA vassib?
- UFOd – kuidas andmeid neist peidetakse ja miks? Kui palju USA valitsus neist teab?
- Kui sügavale ajalukku ulatuvad UFO vaatlused?
- Paranormaalsed nähtused ja kuidas on neid kasutanud ja uurinud luure- ning juurdlusorganid.
- Organisatsioonid ja (Sala)ühingud. Kus on nende juured? Kes neid loovad ja miks?
- Kui kaugele tagasi ajas ja kui sügavale meie ühiskonnas nad ulatuvad.
- Sellest, kuidas Luure Keskagentuur ehk CIA kasutas ebatavalisi võtteid külma sõja ajal.
- Raamatud sellest, kuidas USA valitsus vassis ja esitas valeandmeid 11. septembri kohta.


Kesksugu (seksuoloogia).
Kesksugu (kesksoost, kesksooline) on kõnekeelne väljend aseksuaalsuse ehk seksuaalse indiferentsuse kohta.
See kõnekeelne väljend on arvatavasti tekkinud mitmetes keeltes esineva grammatilise kesksoo analoogia põhjal.
Elusorganismidel esineb sooline diferentseerumine isas- ja emassugupooleks. Mitmetel loomarühmadel esineb isendeid, kes on kaotanud sootunnused (näiteks töömesilased, töösipelgad jmt). Ontogeneetiliselt on nad enamasti emasloomad, kuid pole võimelised paljunema. Sooline diferentseerumine võib puududa protistidel jm elusolendite rühmadel, kuid mõistet "kesksugu" nende puhul ei kasutata.


Partenogenees.
Partenogenees ehk neitsistsigimine (ka neitsisigimine, neitsissigimine) on mitmetel taime- ja loomarühmadel esinev paljunemisviis, mille puhul emasorganism annab järglasi ilma sama liigi isassugurakkude osaluseta.
Partenogeneetiline paljunemine võib olla komplementaarne ehk ajutine (teatud arengufaasi või keskkonnatingimuste tõttu) või ka alaline, antud liigile omane. Viimasel puhul puudub isenditevaheline geneetilise informatsiooni rekombineerumine. Partenogeneetiline populatsioon koosneb üldreeglina emastest isenditest.
Partenogeneesi pole täheldatud imetajate ja mitmete teiste loomarühmade puhul. Laboratoorselt on partenogeneetilisi järglasi saadud ka imetajatelt.


Süvakivim.
Süvakivim (inglise "plutonic rock") on keskmise- kuni jämedateraline magmakivim.
Süvakivimid on faneriitse struktuuriga, mis tähendab seda, et kivimit moodustavad mineraaliterad on palja silmaga eristatavad. Enamasti tuleb faneriitne struktuur sellest, et kristallidel on olnud tuhandeid aastaid väldanud tardumise kestel piisavalt aega, et silmaganähtavasse suurusesse kasvada. Tüüpiline ja levinud süvakivim on graniit. Süvakivimid on tardunud enamasti sügaval Maa sisemuses, kuid mitte alati. Asi on selles, et kivimeid klassifitseerides lähtutakse sellest, milline kivim välja näeb, mitte aga sellest, kust ta pärit on. Mõnikord harva võib süvakivimeile omase struktuuriga olla ka kivim, mida lasumussuhete järgi süvakivimiks pidada ei saaks.


Transseksuaalsus.
Transseksuaalsus on soolise identiteedi häire, kus inimese sooidentiteet erineb tema bioloogilisest soost.
Ameerika Ühendriikide teadlase Lynn Conway sõnul elab USA-s 30 000–40 000 soovahetusoperatsiooni läbinud naist ja üle 100 000 mehe.
Loomad.
Transseksuaalsus on ka mitmetel loomarühmadel esinev soo vahetus – teatud arengufaasis on isend emassugupoole tunnuste ja funktsioonidega ning teises faasis, vastupidi, isassugupoole omadustega.


Soolsus.
Soolsus ehk saliinsus (ka soolasisaldus; magevee kontekstis mineraalsus) on vees lahustunud soolade hulk.
Soolsust väljendatakse klassikaliselt promillides ehk tuhandikosades. Alates 1978. aastast soovitavad okeanograafid kasutada praktilise soolsuse skaalat (PPS) (inglise "practical salinity scale"), mille ühikuks on PSU. See on saadud standardse KCl-vesilahuse ja vaadeldava mereveeproovi elektrijuhtivuse erinevuse suhteseosest. PSU-ühikute järgi on mereveeproovi, kus sooli on näiteks 20 kg kuupmeetri vee kohta, soolsus 20 PSU-d.
Maailmamere keskmine soolsus 35‰ tähendab seda, et ühest liitrist soolasest veest moodustavad soolad 3,5%. Merevees olevatest sooladest on suurima osakaaluga naatriumkloriid, vähem on magneesiumkloriidi, -bromiidi, kaltsiumkloriidi jt.
Enamasti hinnatakse vee soolsust tema elektrijuhtivuse järgi: mida soolasem vesi, seda parem elektrijuht. Absoluutselt puhas vesi elektrit ei juhi.
Magevee(kogude) mineraalsus.
Mageveekogude kontekstis soovitavad hüdrokeemikud kasutada "soolsuse" asemel terminit "mineraalsus".
Eestis on vihmavee mineraalsus tavaliselt alla 20 mg/l, pinnavee mineraalsus sulamis- ja vihmaperioodil 20–200 mg/l, maapinnalähedasel põhjaveel 200–400 mg/l ja sügaval põhjaveel 1-22 g/l.


Kopteriõnnetus Tallinna lähedal.
Copterline´i kopter Sikorsky S-76 (OH-HCJ) tõuseb õhku Helsingi Malmi lennuväljalt
Kopteriõnnetus Tallinna lähedal oli kopteriga 10. augustil 2005 toimunud õnnetus Naissaare ning Aegna vahel umbes 1,8 meremiili kaugusel Viimsi poolsaarest, Aegna saarest 2 km edelas koordinaatidel.
Kolmapäeval, 10. augustil 2005 kell 12.42 kukkus Tallinna lähedal Aegna saare juures merre ja uppus lühikese aja jooksul Copterline'ile kuuluv kopter Sikorsky S-76C+, registritähis OH–HCI, mis oli mõne minuti eest (kell 12.39) Tallinnast startinud lennuplaanijärgsele lennule Helsingisse. Kõik pardal olnud 14 inimest: 12 reisijat ning kaks meeskonnaliiget hukkusid. Reisijatest oli pardal kuus Soome, neli Eesti ja kaks USA kodanikku. Kopteri piloodid olid Soome kodanikud. Kõik ohvrid uppusid.
Päästeoperatsioon algas samal päeval. Sellest võtsid osa piirivalvelaev Kati, piirivalvekaater M29, lootsikaatrid, Eesti Mereväe laevad Vaindlo ja Wambola, Veeteede Ameti laev EVA-320, kaubalaev Baltic Trader, piirivalvekopter, Soome piirivalvelaev Merikarhu, Soome päästekopter Puma ja Eesti ning Soome tuukrid. Õnnetuse uurimiseks loodi rahvusvaheline uurimiskomisjon.
Järgmise kahe päeva jooksul toodi 45 meetri sügavusel lebanud kopterivrakist välja 13 surnukeha. Ühe Soome piloodi, kapten Peter Fredrikssoni surnukeha leiti alles kaks nädalat hiljem, 25. augustil, kopterivraki asukohast umbes 45 meetri kauguselt. Vraki ülestõstmist alustati 13. augusti varahommikul. Selleks kasutati Soome merepäästelaeva Seili kraanat. Peale pinnale tõstmist transporditi kopter Vene-Balti sadam piirivalvelaevade kaile. Kopteri musta kasti dekodeeris Suurbritannia lennuõnnetuste uurimise büroo (Air Accidents Investigation Branch) ning selle info analüüsi alustas uurimiskomisjon 22. augustil.
14. septembril avalikustatud lennuõnnetuse põhjuste uurimiskomisjoni esialgses aruandes jäid kopteriõnnetuse põhjused ebaselgeks. Oli märgitud, et kopter oli tehniliselt korras, ilmastikutingimused lennuks sobivad ja meeskond kopteri juhtimiseks vajaliku pädevusega. Samuti ei leitud märke tulekahjust ega kopteri kokkupõrkest õhus, lindude või muude objektidega. Kindlaks oli tehtud, et kopteri mootorid säilitasid töövõime lennu lõpuni ning sõiduki konstruktsioonid purunesid alles kokkupõrkel veega. Pardalolnute surma põhjustas raporti kohaselt uppumine. Lennuõnnetuse põhjuseks toodi kopteri sattumine "mingisse eriolukorda, mis põhjustas kopteri tugeva hälbe tavapärastest lennuparameetritest ning kutsus lõpuks esile kopteri juhitamatu langemise".
Õnnetuse põhjus.
Hüdrovõimendi (esiservo) uurimisel USAs selgus, et selle kolvipea küljest oli lahti koorunud osa plasmameetodil peale kantud kattekihist.
Kattekiht on vase ja alumiiniumi segust. Kaks suuremat kattekihi tükki ummistasid servo ühe juhtkraani kanalitest, millega paratamatult kaasnes servo toimimisnäitajate järsk halvenemine ja seega ka kopterile saatuslikuks saanud labade seadenurga ootamatu muutus. Piloodid ei suutnud 35 sekundiga, mis lahutas neid merre sööstmisest, kopterit kontrolli alla saada ja kopter sööstis keereldes merre.


Magevesi.
Magevesi on vesi, mille soolsus on väiksem kui 0,5‰.
Kogu Maa veeringesse haaratud veevarudest moodustab magevesi 4,04%, millest suurem osa on Antarktist ja Gröönimaad katvates jääkilpides. Ülejäänud on soolasena peamiselt maailmameres. Mageveeressursside piiratus on oluliseks probleemiks kuivema kliimaga aladel.


Sikorsky S-76.
Sikorsky S-76 on populaarne Ameerika Ühendriikides toodetav kahemootoriline spetsiaalselt tsiviilkasutuseks loodud kopter. Kopterit kasutatakse tänapäeval nii reisijateveol (12 reisijakohta), VIP-kopterina (6-8 reisijakohta) kui ka eriotstarbelisteks ülesanneteks (näiteks meditsiini- ja päästekopterina). Muuhulgas kasutatab 1998. aastast alates Sikorsky S-76C+ koptereid transpordivahenditena Briti kuningakoda.
Sikorsky S-76 loomist alustati koodnime "Spirit" all 1975. aastal, kasutades militaarkopteri Black Hawk programmi raames saadud kogemust ja tehnoloogiaid. Esimeseks mudeliks oli 12-kohaline kahe Allison 250C30S mootoriga S-76A, mille esmalend toimus 13. märtsil 1977. 1982. aastal võeti kasutusse võimsamad Allisoni mootorid ning uuendati ka 40 muud detaili, millega mudel sai nimeks S-76A Mark II. Kuni 1998. aastani toodeti 101 kopterit mudelitähisega S-76B, millel olid kasutusel võimsad Pratt & Whitney Canada PT6B-36B mootorid. Mudelil S-76C (S-76A++) kasutatati Turboméca Arriel 1S1 mootoreid. Alates 1996. aastast käesoleva ajani toodetavad S-76C+ kopterid on varustatud võimsamate Turboméca Arriel 2S1 mootoritega. Esineb ka tüübitähist S-76A+, millel kasutatakse Arrieli 1S mootorit.
12-kohalisi Sikorsky S-76C+ koptereid kasutas Tallinn-Helsingi liinil reisijaid vedav firma Copterline.


Hispaania riigipeade loend.
Hispaania riigipeade loend loetleb Hispaania riigipead kogu ajaloo vältel.
Riigipeade loend


Ali (film).
"Ali" on 2001 valminud USA biograafiline mängufilm, mis jutustab poksija Muhammad Ali eluloo.
Filmis mängivad teiste seas Will Smith, Jamie Foxx, Jon Voight, Mario Van Peebles, Ron Silver, Jeffrey Wright, Mykelti Williamson, Jada Pinkett Smith, Joe Morton, Giancarlo Esposito ja LeVar Burton.
Stsenaristid oli Gregory Allen Howard, Stephen J. Rivele, Christopher Wilkinson, Eric Roth ja Michael Mann. Režissöör oli Michael Mann.
Film kandideeris parima meesnäitleja Oscarile (Will Smith) ja parima meeskõrvalosatäitja Oscarile (Jon Voight).
Stsenaariumi algvariant, mille kirjutasid Howard ja Rivele, oli liiga pikk ja kohmakas, mistõttu Roth ja Mann tegid selle oluliselt ümber. Howardilt oli varem tellitud stsenaarium Ali elust filmile, mille produtsent pidi olema Jon Peters, (1994), kuid too film ei läinud käiku.
Kriitikud tõstsid esile nii filmi häid kui ka halbu ülgi. Eriti laideti pikki stseene, kus peaosatäitja Smith istub muusika saatel rongis või jookseb läbi Aafrika küla, kuid midagi ei juhtu. Roger Eberti arvates film nende tõttu venib. Samuti leidis Ebert, vaataja ei saa Ali kohta teada midagi uut ning et film on halvasti monteeritud. Näitlejate mängu peeti üldiselt heaks, kuid paljude kriitikute arvates ei ole film hästi tehtud. Režissöör Spike Lee ütles intervjuus ESPN-ile, et ta ei saa aru, kuidas võis ühest 20. sajandi intrigeerivamast kujust teha nii igava filmi. Paljud Ali fännid peavad paremaks dokumentaalfilmi "When We Were Kings" (eestikeelne pealkiri "Poksikuningate heitlus").


Muda.
Muda on veega segunenud kleepuv savikas-aleuriitne sete.
Muda sünonüümiks peetakse mõnikord sõna "pori", mõnikord seda defineeritakse, nt "Eesti keele seletava sõnaraamatu" järgi on pori "vesine kleepuv pinnas".
Muda on sõltuvalt veesisaldusest poolvedel või plastiline sete, mis võib tekkida väga mitmesugustes tingimustes, mille ühine joon on vee rohkus. Muda tekib, kui olemasolevad setted (muld, savi, aleuriit) küllastuvad veega. Muda üldtunnuseks on märgatav orgaanilise aine sisaldus, mis annab talle tumeda värvuse ja iseloomuliku lõhna. Samuti nimetatakse mudaks veekogude põhja settinud peent ja pehmet setet, mille eriliikideks on järvemuda ja järvelubi.
Muda mattumisel ja sellele järgneval kivistumisel ning moondel võib mudast tekkida väga erinevaid kivimeid. Näiteks lubjakivi ja argilliit. Savi litifitseerumisel tekkinud kivimite edasisel moondel võib tekkida kõrge astme moondekivim gneiss.
Muda, mida kasutatakse tervistavatel protseduuridel, nimetatakse ravimudaks.
Muda elukeskkonnana.
Muda pakub elupaiku paljudele loomadele (pelofiilid ja pelobiondid), näiteks kõikvõimalikud ussid, konnad, maod ja vähid. Mõned loomad, näiteks sead ja elevandid, püherdavad mudas, et end jahutada ja kaitsta päikesekuumuse eest. Leidub ka sellised loomi, kes toituvad mudast (pelofaagid).


Pori.
Pori (rootsi keeles "Björneborg") on linn Soomes, Satakunta maakonnas, Kokemäenjoki jõe kaldal.
Pori on asutatud 1558. aastal Ulvila linna asemele.
Pori on tuntud Pori Jazz muusikafestivalide ja liivarandade poolest.
Elanike arv on 76 400 (2008) (Soome suuruselt 10. linn).
2010 liideti linnaga Noormarkku vald.


Vulkaaniline kivim.
a> on laavavoolus tardunud vulkaaniline kivim.
Vulkaaniline kivim ehk vulkaniit on vulkaanilise tekkega tardkivim.
Vulkaanilised kivimid on tekkinud vulkaanist väljutatud ainese tardumisel maapinnal, vees või maapinnalähedastes intrusioonides. Vulkaniitidele on omane peitkristalne ehk afaniitne struktuur. Vulkaanilisi kivimeid eristatakse süva- ja poolsüvakivimeist, mis tardusid sügavamal maakoores. Ekstrusiivne kivim, purskekivim ja efusiivne kivim on terminid, mida enamasti käsitletakse kui vulkaanilise kivimi sünonüüme, kuid tegelikult on neil pisut erinev tähendus.
Struktuur ja tekstuur.
Vulkaanilised kivimid on üldiselt kiire jahtumise tõttu afaniitse või peeneteralise struktuuriga. Nende koostises võib leiduda fenokristalle ja klaste. Fenokristallid on moodustunud vedelast magmast kristalliseerumise tulemusena ajal, mil magma polnud veel laavana maapinnale jõudnud. Klastid on teiste kivimite fragmendid, mis on sattunud laava või magma koostisse kas maaalustes tingimustes magmakambri või vulkaanilõõri seintest või siis maapinnal, olles näiteks liikuva laavavoolu poolt kaasa haaratud.
Mineraloogiline koostis.
Nagu eespool mainitud, lisandub neile seitsmele üksikmineraal kvarts.
Klassifikatsioon.
Vulkaanilisi kivimeid nimetatakse sarnaselt teistele magmakivimitele vastavalt nende keemilisele koostisele. Ränirikastest vulkaniitidest on tuntud süvakivim graniidi vulkaaniline analoog rüoliit, samuti vahtja tekstuuriga pimss, või klaasja struktuuriga vulkaaniline klaas ehk obsidiaan. Ränivaestest vulkaniitidest on levinuim basalt. Plahvatusliku vulkanismiga kaasneb nn püroklastiliste kivimite teke. Tüüpiliseks püroklastiliseks kivimiks on tuff.
Vulkaanilisteks kivimiteks peetakse ka pinnalähedastes intrusioonides tardunud kivimeid, mis kiire jahtumise tõttu meenutavad struktuurilt pigem purske- kui süvakivimeid.


Purskekivim.
Purskekivim (inglise "extrusive rock") on vulkaanist väljapaisatud materjalist koosnev kivim.
Enamasti peetakse purskekivimit ja vulkaanilist kivimit sünonüümiks, kuid tegelikult on nad pisut erineva tähendusega terminid. Purskekivimi sünonüümiks on "ekstrusiivne kivim".
Purskekivimid on ka vulkaanilised kivimid, kuid kõik vulkaanilised kivimid ei ole purskekivimid. Asi on selles, et termin "vulkaaniline kivim" hõlmab kõiki peitkristalse struktuuriga tardkivimeid, olenemata sellest, kas nad on vulkaanist väljunud või subvulkaanilised ehk väljumata, purskekivim on aga kindlasti vulkaanipurske produkt.


Padilaava.
Padilaava on veealustes tingimustes tardunud padjalaadse morfoloogiaga laavavool.
Koostiselt on padilaava enamasti basaltne või andesiitne. Padilaava moodustab ofioliitse kompleksi ülemise osa.
Padilaava moodustub laava kokkupuutel veega, enamasti juhtub see ookeanide põhjas. Padilaava on laialt levinud nähtus, kuid esinemise tõttu veealustes tingimustes on ta vähetuntud ja tema moodustumine halvasti vaadeldav. Padilaava ristlõige võib meenutada köislaava ristlõiget, kuid padilaavas on vähem vesiikuleid ning tühikuid. Samuti võivad padilaavas esineda radiaalsed lõhed. Pealmine kiht on tihti klaasjas.


Bobby Stuart.
Bobby Stuart (ka: Bob Stuart, Rob Stuart'") on USA kaskadöör ja filminäitleja.
Osatäitmised.
Mõlemas filmis esines ta Bob Stuarti nime all.


Surnud 2001.
Siin on loetletud 2001. aastal surnud tuntud inimesi ja loomi.


Bolderāja.
Bolderāja on asum Riias Kurzeme rajoonis Daugava vasakul kaldal Buļļupest lõunas.
Seal asuvad Daugavgrīva kindlus ja Läti Mereakadeemia.


Buļļupe.
Buļļupe on Lielupe vana jõesäng, mida mööda viimane voolas Daugavasse.
Ühendab praegu Lielupe ja Daugava suuet.


Mallorca riigipeade loend.
Mallorca riigipeade loend loetleb Mallorca Kuningriigi riigipead aastail 1276–1349


Fruit of Islam.
"Fruit of Islam" (FOI) on afroameeriklastest ihukaitsjate rühm, kelle ülesandeks on kaitsta ja teenida organisatsiooni "Nation of Islam" ning selle vaimulikke ja üritusi.
Rühma liikmed kannavad mõnikord sinist mundrit.


David Icke.
David Icke (sündis 29. aprillil 1952 Inglismaal Leicesteris) on inglise vandenõuteoreetik ja endine jalgpallur.
David hakkas juba koolis jalgpalli mängima ning jätkas seda Coventry Citys ja Hereford Unitedis. Jalgpallimängu pidi ta 21-aastaselt artriidi pärast lõpetama. Seejärel alustas ta tööd ajakirjanduses: kõigepealt kohalikus Leicesteri lehes, hiljem BBC spordikommentaatorina. Sealt suundus ta tööle Briti Rohelisse Parteisse, kus tõusis pressiesindajaks. Aastal 1990 koges ta "valgustust", mille järel hakkas kirjanikuks.
Ta on avaldanud arvukalt kõmulisi vandenõuteooriaid. Tema raamatud kajastavad põhiliselt kaht teemat: esiteks inimese suhteid enda, teiste ja planeediga ning teiseks valitsevate klasside ja gruppide valitsusviise deviisi all "eesmärk pühitseb abinõu". Vaatamata tema arvukatele avaldustele, mida on kvalifitseeritud Briti kuningliku perekonna ning teiste rikaste ja kuulsate otseseks solvamiseks, ei ole teda kordagi kohtusse kaevatud.


Zecharia Sitchin.
Zecharia Sitchin (11. juuli 1920 – 9. oktoober 2010).
Kui ta oli noor poiss siis tema vanemad emigreerusid Iisraeli.
Kasvades ülesse Palestiinas õppis ta tundma iidset ja ka Piibli ajalugu. Zecharia Sitchin on üks vähestest õpetlastest kes on võimeline lugema ja kirjutama Sumeri kiilkirjas. Zecharia Sitchin üld-e salajane teadlane. Samuti lõpetas ja sai doktorikraadi Londoni Ülikoolis majandusteaduses. Enim on Zecharia Sitchin tuntud kui raamatusarja tingliku nimetusega "Maa Kroonikad" (Earth Cronicles) mis koosneb 6 põhi raamatust ja 3 lisa raamatust.
1. 12th planet ehk Kaheteistkümnes planeet.
2. Stairway to Heaven ehk Teekond Taevasse.
3. The Wars of God and Men ehk Inimeste ja Jumalate sõjad.
4. Lost Realms ehk Kaotatud Reaalsused.
5. When Time Began ehk Kuidas AEG algas.
6. The Cosmic Code ehk Kosmiline kood.
1. Genesis Revisited ehk Tagasi Tekkeloo Juurde (ilmunud eesti keeles 2005, kirjastus Tänapäev)
2. Divine Encounters ehk Jumalikud Kohtumised
3. The Lost Book Of ENKI- Memoirs and Prophecies of an extraterrestrial GOD ehk
Viimane raamat on huvitav selle poolest, et kui kõik muud eelnevad raaamatud on puhtalt teaduslikud või
siis ehk populaarteaduslikud siis selles raamatus on kirjanik võtnud savitahvlitel olnud poolikud textid
ning nendest kokku pannud loo mida algandmete puudulikkuse ja killustatuse tõttu oleks olnud raske


Biograafiad (Q).
Biograafiad (Q) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab Q-tähega.


Biograafiad (Š).
Biograafiad (Š) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab Š-tähega.


Biograafiad (Ž).
Biograafiad (Ž) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab Ž-tähega.
Žv.
Ž, Biograafiad


Biograafiad (Ö).
Biograafiad (Ö) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab Ö-tähega.


Biograafiad (X).
Biograafiad (X) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab X-tähega.


Biograafiad (Ü).
Biograafiad (Ü) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab Ü-tähega.


Biograafiad (Y).
Biograafiad (Y) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab Y-tähega.


Ufoloogia.
Ufoloogia on tundmatute lendavate objektidega (inglise keeles "Unidentified Flying Objects", siit lühend UFO) seonduvate andmete kogumine ja uurimine. Kuigi sellega tegelevad ka mitmed teadlased (füüsikutest folkloristideni), pole ufoloogia siiski üldtunnustatud teaduslik distsipliin ning seda on nimetatud ka pseudo-, proto- ja parateaduseks. Kriitikute arvates ei järgi enamik ufolooge oma tegevuses korrektset teadusliku uurimistöö metoodikat.
Varasemast ajaloost on küll teada tundmatute lendavate objektide kirjeldusi, kuid laialdane ufoloogiaharrastus sai alguse 1947. aastal, mil USAs Washingtoni osariigis Rainier' mäe läheduses erapiloot Kenneth Arnold õhuseiret tehes märkas ja hiljem kirjeldas ajakirjanikele üheksat lamedat ilma kereta lennukitiivasarnast objekti, mis liuglesid mäeharjade kohal nagu vette visatud taldrik (eesti analoog - kiviga "lutsu" vise). Siit jõudis meediasse väljend "lendavad taldrikud". Perioodist peale seda pärineb hulgaliselt teateid tundmatute lendavate objektidega kohtumistest, nende jälgimisest eraisikute ja armee esindajate poolt ning kohtumisi nende oletavate pilootidega; osa neist vaatlustest on seletatud maiste lennumasinate, eriliste atmosfäärinähtuste, optiliste illusioonide, hallutsinatsioonide, puhta fantaasiakujutelma või teadliku pettusena.
Populaarkultuuris seostatakse UFO-sid enamasti hüpoteetiliste maaväliste tsivilisatsioonide (nn tulnukate) tehnoloogiaga. Seda seisukohta pooldab arvatavasti enamik ufolooge. Paljud ufoloogid usuvad, et valitsused või sõjavägi varjavad avalikkuse eest sellega seonduvat olulist informatsiooni.
Ufoloogid on tundmatute lendavate objektide ja/või maaväliste lennumasinate kirjeldusi otsinud väga erinevatest allikatest, sh Piiblist, sumeri kiilkirjadest, erinevate rahvaste mütoloogiast ja folkloorist. Võõraste tsivilisatsioonide lennumasinatena on tõlgendatud nii mütoloogilisi tulilinde kui taevaseid kaarikuid. Isegi koopajoonistel Euroopas ja Aafrikas on leitud oletatavaid taevaste lendkehade kujutisi; kriitikute arvates aga kujutasid eelajaloolised inimesed neil väljamõeldud fantastilisi objekte.
Eesti tuntumad ufoloogid on Hans Raudsik ja Igor Volke.


Aurora juhtum 1897.
Aurora juhtum aastal 1897 on väidetav UFO avarii, mis juhtus Aurora külas Texase osariigis Ameerika Ühendriikides.


Washington D.C. 1952. aasta UFO intsident.
Aastal 1952 nähti mitmel kuumal juuliõhtul Washingtoni õhuruumis ning registreeriti radaritega eri suurusega tundmatuid objekte, mis nägid välja helendavate keradena. USA pealinna kaitsvate hävituslennukite saabudes kerad lendasid ära või lihtsalt haihtusid. Objektid lendlesid vabalt Valge Maja ja Kapitooliumi kohal ning neid võisid vabalt jälgida pea kõik Washingtoni elanikud.
Helendavad kerad näitasid fantastilisi lennumanöövreid ning ilmutasid fantastilisi kiirusi ning kiirendusi. Pealinna kaitsvad õhujõud seletasid seda tänavavalgustuse peegeldusega erineva temperatuuriga õhukihtidel.


Lubbocki tuled.
Lubbocki tuled olid ümberpööratud V- või U-tähe moodustanud valguslaigud, mida 1951. aasta augustist novembrini nähti USA-s Texase osariigis Lubbocki linna kohal ja mujal.
Vaatlused.
Esimesena nägid objekti 25. augustil 1951 kell 21.10 Texase Tehnoloogiakolledži ("Texas Technological College", praegu "Texas Tech University") õppejõud geoloogiaprofessor dr W. I. Robinson (suri 1977), keemiatehnoloogiaprofessor dr A. G. Oberg ning naftatehnoloogia osakonna juhataja professor W. L. Ducker. Nad seisid selgel ja pimedal õhtul Robinsoni aias. Järsku nägid nad kõik, kuidas umbes 30 heledat valguslaiku, mis moodustasid poolkaare, mõne sekundiga hääletult horisondist horisondini kihutas. Mõni hetk hiljem kordus sama nähtus. Mehed hindasid objekti liikumise kiiruseks 30 nurgakraadi sekundis.
Sama nähtust nägid needsamad vaatlejad ning teised korduvalt ka hiljem. Sajad vaatlejad Lubbocki naabruses nägid seda vähemalt kolm korda. Ducker nägi augustist novembrini kokku 12 juhtumit.
Nad nägid umbes 2 jalgpalliväljaku suurust objekti. Objekt lendas hääletult ja tema esimene ja tagumine serv oli ääristatud tuledega.
30. augustil 1951 pildistas sarnast objekti Carl Hart Juunior, kes oli tollal 18-aastane. Kuna nägijaid oli palju
ja mitme osariigi ulatuses, siis leidis juhtum laialdast kajastamist meedias.
"Inimesi viisid segadusse hõbepartide tagaosa sulgedelt peegeldunud tänavalaternate valgus", seletas asja USA Õhujõudude kohaliku sõjaväebaasi pressiesindaja.
Kui loodusteadlased seletasid, et hõbepardid sealkandis üldiselt ei lenda ja ka tänavalaternaid oli vähe, siis keeldusid Õhujõud üldse edasistest kommentaaridest.


Krk.
thumb
thumb
Krk on linn Horvaatias Krki saarel, saare suurim ja tähtsaim linn, kuurort ja sadamalinn. Ta paikneb saare läänerannikul umbes 25 km kaugusel Krki sillast.


Alternatiivmeedia.
Alternatiivmeedia on ametlikust või üldtunnustatud meediast erinev meediakanal (raadio, veebisait, ajaleht vms).
Alternatiivmeedia esitab uudiseid ja muid materjale, mida pole üldiselt aktsepteeritud või mis on suunatud kitsamale huviliste ringile. Alternatiivmeedia materjalid võivad sisaldada kuulujutte, vandenõuteooriaid, nalju vmt. Alternatiivmeediaprogramme võivad eraldi sisaldada ka tavalised meediakanalid ("libauudised" vms).


Rahvusvaheline organisatsioon.
Valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid.
Valitsustevaheline organisatsioon on vähemalt kolme riigi poolt rahvusvahelise lepinguga ühiste eesmärkide saavutamiseks loodud organisatsioon, mis omab asutajaliikmetest iseseisvat tahet ning on suuteline seda oma organite kaudu teostama.
Valitsustevaheliste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeteks on riigid/valitsused.
Kuigi valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid moodustavad kõigest 10% kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest, on nende tähtsus suurem kui valitsusteväliste rahvusvaheliste organisatsioonide tähtsus, sest nende liikmeteks on rahvusriigid.
Ajalugu.
Esimesed valitsustevahelised organisatsioonid tekkisid 19. sajandi alguses, et reguleerida liiklust ja kaubavahetust jõgedel, mis voolasid läbi mitme riigi (Elbe, Doonau, Rein).
Esimeseks moodsaks valitsustevaheliseks organisatsiooniks loetakse 1815.aastal Viini Kongressil loodud organisatsiooni, mis organiseeris liikumist Reini jõel (Central Commission for the Navigation of the Rhine) ning mis tegutseb tänapäevani.
Koos industrialiseerimise kasvuga 19. sajandi viimasel poolel kasvas hoogsalt ka valitsustevaheliste rahvusvaheliste organisatsioonide arv. 20. sajandil kasvas nende arv samuti väga kiiresti ning tänapäeval eksisteerib umbes 400 valitsustevahelist organisatsiooni.
Valitsustevaheliste organisatsioonide klassifikatsioon.
Ligi 90% valitsustevahelistest organisatsioonidest kuuluvad spetsiifilise eesmärgi ja regionaalse ulatusega kategooriasse.
Tunnused.
1. Moodustatud lepingu alusel ja valitsuste vahel
2. Liikmelisus on vabatahtlik ja lahkumine on lubatud
3. Organisatsiooni sees on olemas pärisstruktuur
4. Autonoomsus - teised organisatsioonid ei saa teoreetiliselt siseasjadesse sekkuda
Liikmelisus.
1. Täisliikmed - täieõiguslikud liikmed, osalevad otsustamises või delegeerivad õigused. Jagunevad asutajaliikmeteks ja hiljem ühinenud liikmeteks
2. Vaatleja liikmed: ei osale otsustamises, käivad kohal kui huvi
Liikmeks on võimalik saada kui teised liikmed hääletavad fikseeritud häälteenanusega uue liikme vastuvõtmise poolt.
1. Liikmed peavad hääletama uue liikme poolt
2. Kuulumine mõnda teise organisatsiooni (riigil ei ole võimalik saada UNESCO liikmeks kui ta ei kuulu ÜROsse)
3. Regionaalsed piirangud (Euroopa Liitu ei saa kuuluda riik, mis ei paikne Euroopas)
4. Tegevusalast tulenevad piirangud (OPECisse ei saa kuuluda riik, mis ei tooda ega eskpordinaftat)
5. Ideoloogilised-kultuurilised (Islamimaade Konverentsi ei saa kuuluda mitte-islami riik)
6. Arengutasemest tulenevad piirangud, mis on eelkõige majanduslikud (OECDsse ei saa kuuluda väga madala arengutasemega riigid)
7. Riigi enda soov liikmeks saada või organisatsiooni poolne kutse
Organisatsioonist on võimalik lahkuda kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt (riik heidetakse välja, kuna täitmata näiteks majanduslikud kohustused).
Valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid.
Valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid on rahvusvahelised valitsustest sõltumatu organisatsioonid. Nende liikmeteks on eraisikud või nendest koosnevad grupid.
Valitsusvälised organisatsioonid ei ole rahvusvahelise õiguse subjektid, vaid on tavaliselt riigisisese õiguse alusel moodustatud. Eestis on nende õiguslikuks vormiks tavaliselt mittetulundusühing või sihtasutus.Valitsusvälised organisatsioonid eksisteerivad ühiskondlikul, erialasel, erakondlikul või muul alusel. Nendel organisatsioonidel võib olla ka oma maa valitsuse toetus ning finantsabi, ent tavaliselt kaetakse kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest, annetustest jne. Praegu tegutseb umbes 5500 valitsustevälist rahvusvahelist organisatsiooni, mis moodustavad ligi 90% kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest.
Kuigi valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid on laiat levinud terves maailmas, on nende mõju suurem arenenud riikides kui arengumaades. Selle põhjenduseks on see, et arenenud riikide pluralistlik poliitiline süsteem soosib oma kodanike osalemist sellistes organisatsioonides. Sellepärast on suurem osa rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeid pärit pigem Põhjast kui Lõunast. Üks tuntumaid rahvusvahelisi valitsustevahelisi organisatsioone on Rahvusvaheline Olümpiakomitee,talle järgneb Rahvusvaheline Punane Rist.
Mõnikord liigitatakse ka hargmaised korporatsioonid ("multinational corporations"="MNG") valitsusväliste rahvusvaheliste organisatsioonide alla, mis ei ole mittetulunduslikud organisatsioonid. Näiteks kuuluvad siia kategooriasse McDonalds, Sony ja The Coca-Cola Company.
Ajalugu.
Esimeseks valitsusteväliseks organisatsiooniks väidetakse olevat Roosiristlased, (asutatud aastal 1694 aga ka erinevad vaimulikud ordud, mis tegutsesid juba u 1100 aastal ja mille ülesandeks oli kaitsta palverännakule läinud inimesi.
Samuti nagu valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid, kasvasid ka valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid nii 19. kui ka 20. sajandil väga jõudsalt ja tänapäeval on sellised organisatsioone ligikaudu 5500. 55% tegutsevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest on alustanud tegevust pärast 1960. aastat.
Valitsusteväliste organisatsioonide rahastamine.
Üldjuhul saavad valitsustevälised organisatsioonid oma kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest ja/või annetustest. Vahel osutab ka riik finantsabi. Eestis puuduvad siiani andmed, mis kajastaksid INGO-de (nn kolmanda sektori) rahastamise ja muu majandustegevuse tegelikku mahtu. Küsitluste ning eelarvestatistika kaudu on siiski võimalik teha kaudseid järeldusi suurusjärkude kohta. Heategevuslikku annetamist 1996. aastal uurinud Jüri Kruusvall hindas Eesti saja suurima ettevõtte rahaliste annetuste mahtu umbes 23 miljonile kroonile. Samas läksid need annetused suures osas valdkondadesse, kus põhirolli täidavad kas väljapaistvad üksikisikud (tippsport, kõrgkultuur) või avaliku võimu institutsioonid (haridus, tervishoid, korrakaitse). Seega kulub ainult osa, arvatavalt väiksem osa, nimetatud summast INGO-de rahastamisele. Teisalt on teiste, väiksemate ettevõtete arv ja seega ka potentsiaalne annetamisvõime üpris suur, kuid INGO-de rahastamise seisukohast on see veel seni läbiuurimata teema.
Valitsusväliste organisatsioonide endi andmetel ei ole aga kõige suuremaks tulude allikaks ei riik, kohalikud omavalitsused ega erasektor. Ka osutub välismaine rahastamine ootamatult väheste organisatsioonide jaoks oluliseks. 2001. aasta uurimus kinnitab, et välismaine rahastamine on ainult harvade organisatsioonide jaoks väga tähtis. Kõige olulisemaks tuluallikaks on antud uurimuse põhjal liikmemaksud, teiseks riigi ja kohalike omavalitsuste toetused.
Viited.
Rahvusvaheline organisatsioon


Õigusvõime.
Õigusvõime on õigussubjekti võime olla õiguste ja kohustuste kandjaks.
Eraõiguses on kõigil füüsilistel isikutel võrdne ja ühetaoline õigusvõime, kuid paljudes õigusharudes on subjektide võime õiguste ja kohustuste kandjaks vähem või rohkem piiratud ja piiritletud.


Teovõime.
Teovõime on füüsilise isiku võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid.
Euroopa õigussüsteemis tehakse vahet täielikul ja piiratud teovõimel.
Eesti seadusandluse kohaselt on täielik teovõime 18-aastaseks saanud (täisealisel) isikul.
Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime ja temale seatakse eestkoste.
Piiratud teovõime seab inimesele kohus, kui selleks tekib vajadus. Kohtuotsus tugineb peamiselt kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi arvamusele.
Mitte igale inimesele, kes ei suuda aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida, ei ole vajalik teovõime piiramine. Teovõime piiramine kerkib päevakorda, kui subjekt võib sooritada tehinguid, mille finantsväärtus on olulise mahuga – näiteks maja ära kinkida võõrale inimesele. Kui subjekt ei oma materiaalseid väärtusi, millega tehinguid sooritada, siis reeglina teovõime piiramiseks puudub vajadus.


Kodakondsuseta isik.
Kodakondsuseta isik on isik, kellel pole kodakondsust. Kodakondsuseta isikute õiguslik seisund on mõneti sarnane välismaalaste omaga (puuduvad mitmed kodanikuõigused), mõneti aga kehvem (pole riiki, kes saaks teostada diplomaatilist kaitset).
Kodakondsusetus võib tekkida muuhulgas järgmistel põhjustel.
mõned riigid aga ei anna kodakondsust oma kodaniku abikaasale.
Eestis elas 2006. aasta lõpul 125 799 kodakondsuseta ehk määratlemata kodakondsusega isikut (endise Nõukogude Liidu kodanikku), 1. oktoobriks 2011 oli neid 95 204 ja 1. septembriks 2012 92 351.


Internatsionaal (laul).
Internatsionaal (prantsuse keeles "L'Internationale"; vanas keeles "Internatsionale") on rahvusvaheline töölisliikumise hümn.
Algsed prantsuskeelsed sõnad kirjutas aastal 1871 Eugène Pottier (1816–1887), aastal 1888 viisistas selle Pierre Degeyter (1848–1932).
Esimest korda esitati anarhistide manifestatsioonil 1. mail 1888 Lille'is. Hiljem levis proletariaadi võitluslauluna üle maailma.
Laulu on tõlgitud paljudesse keeltesse, eesti keeles avaldati esimest korda 1905 Woldemar Grünstammi tõlkes.


Telekinees.
Telekineesiks loetakse parapsühholoogias nähtust, mille puhul inimene suudab objekte füüsilises ruumis liigutada üksnes mõtteenergia abil, neid mitte puudutades.
Siiani ei ole nähtuse olemasolu või võimalikkust teaduslikult tõestatud.


Levitatsioon.
Levitatsiooniks kutsutakse nähtust, mille puhul isik suudab ennast liigutada mõttejõul, ilma otsese füüsilise mõjuta.
Teiste objektide analoogilist liigutamist loetakse telekineesiks.


Kaugtunnetus.
Kaugtunnetus ehk kaugvaatlus (inglise keeles "remote viewing") on isiku hüpoteetiline võime kehaliselt paigale jäädes liigutada oma teadvust (nn vaimusilma või eeter- ehk astraalkeha) ruumis ja/või ajas.
Kaugtunnetusega seotud mõisted esoteerikamaailmas on veel astraalprojektsioon, telepaatia ning selgeltnägemine.
Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuur katsetas väidetavalt kaugtunnetust alates 1960. aastatest kuni 1970. aastate keskpaigani või kauemgi, kogumaks luureinfot Nõukogude Liidu sõjaliste objektide kohta, kuid andmed selle programmi kohta on napid ja vastukäivad. On teateid, et selgeltnägemise võimalusi eeskätt sõjanduses ja luures uuriti ka Nõukogude Liidus.
Esoteerikaringkondades väidetakse, et LKA-s läbi viidud katsete käigus õnnestus katseisikutel teha kaugtunnetuse abil täpseid vaatlusi, sealhulgas salapärastest objektidest, mis on valitsustega koostööd tegeva maavälise mõistuse kontrolli all. Salaprogrammis osalenud ning sealt lahkunud isikud pakkusid hiljem kaugtunnetus- ja selgeltnägemisteenuseid ärilistel alustel. Üks selline elukutseline selgeltnägija oli 1970. aastate tuntud teletäht ja "kahvlipainutaja" Uri Geller. Tuntumaid kaugnägijaid oli USA Armee Leitnant F. Holmes 'Skip' Atwater kes alustas 1978 aastal armees kaugnägemise programmi nime all "Star Gate" (mitte segamini ajada televisioonis tuntust kogunud telesarjaga Stargate SG-1 ja filmiga Stargate.


Telepaatia.
Telepaatiaks ehk mõtete edasikandmiseks loetakse nähtust, mille puhul isikute omavaheline suhtlemine või isiku ühepoolne suhtlemine teise isikuga toimub otsese mõtete vahetamise teel, ilma et kasutataks tehnilisi abivahendeid või rääkimist.
Kuigi telepaatiat uuriv parapsühholoogia haru, nagu teisedki, on vaieldava väärtusega, on siiski olemas ka teaduslikult registreeritud juhtumeid, mille kõik seletused, mis ei eelda telepaatiat, on ebaveenvad.


Parapsühholoogia.
Parapsühholoogia on uurimisvaldkond, mis hõlmab nn paranormaalseid nähtusi – nähtusi, mis näivad olevat vasturääkivuses füüsikaseaduste ja üldtunnustatud teadusliku maailmapildiga ning võimaldavad oletada, et nad on esile kutsutud seni seletamatute vaimsete protsesside poolt ilma füüsilise mõjuta. Parapsühholoogia ("para-" tuleb kreeka sõnast, mille üks tähendusi on 'kõrval') uurib seda, mis jääb konventsionaalse psühholoogiateaduse piiride taha, eeskätt keha ja teadvuse ning tunnetuse ja selle objektide seoseid.
Skeptikud peavad parapsühholoogiat pseudoteaduseks või okultismi teadusžargooni kasutavaks haruks.
Parapsühholoogia uuritavad paranormaalsed nähtused jagunevad laias laastus kahte rühma, mis teatud osas ka omavahel kattuvad.
1. Paranormaalne taju: ajas ja/või ruumis eraldatud sündmuste tajumine (selgeltnägemine, -kuulmine, -tundmine; tuleviku nägemine); enamiku inimeste poolt mitte tajutavate nähtuste tajumine (aurade või bioväljade nägemine); suhtlemine ruumiliselt eraldatud inimestega (telepaatia), surnutega (spiritism, meediumlus) või teistes dimensioonides asuvate olenditega (astraalprojektsioon)
2. Paranormaalne mõju: psühhokinees e telekinees, teleportatsioon, levitatsioon, astraalprojektsioon, kehaväline kogemus, surmalähedane kogemus, "nõiavitsa" või pendliga peilimine jms.


Viljaringid.
Viljaringid on viljapõldudel mahamurtud kõrtest loodud või tekkinud kujundid. Kuigi nimetuse järgi on tegu ringidega, esineb ka muid kujundeid ja nende kombinatsioone.
Viljaringidest on teateid alates 1950. aastatest, kuid massiliseks muutus see nähtus 1970. aastatel Inglismaal. Sellest ajast alates on viljaringe leitud ka Venemaal, Kanadas, Prantsusmaal, Brasiilias, Argentinas, Hiinas ja paljudes teistes riikides, kus kasvatatakse kõrrelisi. Mõned uurijad on leidnud keskaegsetest ja vanematestki ajaloolistest ürikutest ning suulisest rahvapärimusest teateid, mida võib tõlgendada kui kirjeldusi viljaringidest.
On levinud uskumus, et vähemalt osa viljaringide puhul on tegu Maa-väliste tsivilisatsioonide esindajate või teadusele seni tundmatute paranormaalsete jõudude tegevusega. Skeptikute arvates on viljaringide näol aga tegu pettuse, nalja või omalaadse maastikukunstiga. Meedias on esinenud ülestunnistustega inimesed, kes kirjeldasid, kuidas nad nööri, laudade ja muu lihtsa varustuse abil kujundeid lõid. Kaks inglast, Doug Bower ja Dave Chorley, teatasid 1980. aastatel, et nad on tegelnud viljaringide loomisega alates 1978. aastast. Põhjalikumal uurimisel ei suutnud nad siiski enamikku juhtumeist seletada. Viljaringide Maa-välise või paranormaalse päritolu hüpoteesi pooldavad uurijad viitavad asjaolule, et kujundite keerukus viitab nende loojate tähelepanuväärselt heale geomeetria- ja matemaatikatundmisele, ja väidavad, et kõrte murdekohtade dünaamika hoolikamal uurimisel on võimalik eristada inimeste poolt loodud viljaringe teistsugustest, seni seletamata põhjustel tekkinud viljaringidest. Samuti on otsitud seoseid viljaringide asukoha ning vanade kultuspaik- või matusepaikade vahel ning oletatud, et viljaringid on seotud teadusele seni tundmatute energiaväljadega.
Lisaks mainitud tekkepõhjustele on oletatud, et tegu on keeristuule toimega, keravälgu tegevusega, plasmakeeriste või satelliitidelt pärineva mikrolainelise kiirguse mõjuga.
Mitmed viljaringide tegemise organisatsioonid on korduvalt demonstreerinud viljaringide tegemist. Ööl vastu 12. juulit 1992 korraldati Inglismaal Berkshire'is viljaringide tegemise võistlus. Võitjad suutsid küllalt lühikese aja ja väga piiratud varustusega luua keerukaid ja korrapäraseid kujundikombinatsioone, mis viisid segadusse ka Maavälise päritolu hüpoteese pooldavaid uurijaid.


Roswelli juhtum.
Roswelli juhtum algas teisipäeval, 1. juulil 1947, kui New Mexico osariigis asuva Ühendriikide Õhujõude radarijaam märkas tundmatut lendavat objekti, mis lendles sik-sakiliselt osariigi kohal.
Reedeks saabusid radarijaama mõned suured ülemused Washingtonist, et jälgida, mis taevas toimub. Objekt kadus ekraanidelt reede hilisõhtul ning raportisse pandi kirja, et objektiga juhtus avarii ning ta on alla kukkunud. Laupäeva hommikul teatasid Roswelli lähedal töötanud arheoloogid eesotsas Grady L. "Barney" Barnettiga, et leidsid hommikul nende väljakaevamiste piirkonnas imelikke rususid. Analoogilist asja teatas ka William "Mac" Bracel, kes leidis ka imelikke metallitükke oma rantšo karjamaalt. Saabunud armeeüksused piirasid ala kinni ja koristasid selle rusudest ära. Roswelli õhujõudude baasi pressiesindaja ja luureülem teatasid, et leidsid lendava taldriku tükke. Järgmisel päeval aga teatasid nad, et tegelikult oli leitud hoopis ilmajaama õhupalli tükke.
Külma sõja tingimustes ja arvestades, et selles õhujõudude baasis asusid tollal ainukesed Ühendriikide aatomipomme kandvad pommituslennukid. Igaljuhul lugu unustati. 1974. aastal võtsid mõned uurijad jäljed jälle üles ja avastasid, et asi pole sugugi nii lihtne kui alguses arvati. Esiteks ei suudetud leida näiteks ühtegi märget õhupallidest, mis oleks sel ajal ülesse lastud – ei salajastest ega mittesalajastest allikatest. Pealegi, kuna sündmusest oli möödunud 30 aastat ning ajad muutunud, siis paljud tunnistajad, kes olid 1947. aastal vaikinud, tegid suud lahti ja tundus, et neil oli mida rääkida.
Sellest teemast on tehtud dokumentaalfilme, seriaale ja kirjutatud raamatuid ning genereeritud lugematu hulk veebilehti.


Area 51.
"Area 51'" (eesti keeles "Ala 51") on umbes 155 ruutkilomeetri suurune piirkond poolkõrbes USA läänerannikul Nevada osariigis Lincolni maakonnas, kus asuvad USA salajased sõjalised objektid ning mida vandenõuteoreetikud ja UFO-huvilised peavad paigaks, kus varjatakse ja uuritakse Maale jõudnud Maa-väliste tsivilisatsioonide esindajaid ja nende tehnikat.
1950. aastate algul kuivanud soolajärve (nimega Groom Lake ehk Groomi järv) äärde rajatud lennubaasi esimene ametlik nimi oli Watertown strip. 1959. aastal andis Aatomienergia komisjon piirkonnale nimeks Area 51. Praegune ametlik nimetus on Õhujõudude katselennukeskuse 3. eriüksus ("Detachment 3 of the Air Force Flight Test Center"). Ameerika Ühendriikide valitsuse dokumentides kasutatakse ka nimetusi "operating location near Groom Lake, Nevada" (Groom Lake'i tegevuskoht Nevadas) või "test facility at Groom Lake, Nev." (katsepolügoon Groom Lake'is Nevadas). Piirkonnal on palju hüüdnimesid - esimeste katselendurite poolt antud Ranch või Paradise Ranch, samuti Dreamland raadiosides kasutatava koodi järgi jt.
"Area 51" moodustab osa Nellise õhujõudude baasist, kus katsetatakse ja uuritakse uut või teistelt riikidelt ärastatud sõjatehnikat. Läheduses asub Nevada tuumapolügoon, kus lõhati esimene tuumapomm.
"Area 51"-s on satelliidifotode järgi otsustades üks rohkem kui 9 kilomeetri pikkune kasutusest välja jäetud maandumisrada ning kaks kasutusel olevat, millest üks on veidi üle 3,5 kilomeetri ja teine üle 1,5 kilomeetri pikk. Arvatavalt töötab objektil umbes 2000 inimest, kellest pooled elavad kohapeal ja pooled käivad tööle Las Vegasest.
Väidetavalt on alates aastast 1937 kõik presidendid allkirjastanud erimääruse, mis kehtestab, et antud alal ei kehti USA seadused ning ühelgi USA riigiasutusel või ametiisikul - kaasarvatud president - ei ole õigust seda objekti kontrollida.
thumb
Ameerika Ühendriikide valitsus ei tunnista ega ka eita ametlikult piirkonna olemasolu. Mõned USA õhujõudude avalikud veebilehed siiski nimetavad Groom Lake'i õhubaasi. Ametlikel kaartidel "Area 51" tähistatud ei ole või esineb eristamata osana föderaalses alluvuses olevast keelutsoonist. Juurdepääs nii maalt kui õhust on rangelt valvatud. 1991. aastal USA õhuvägi piiras piirkonnas ulatuslikud alad okastraadiga ja keelas sinna ligipääsu. Keelutsooni jäid osaliselt ka eramaad ning indiaanlaste reservaadid, kuid USA valitsusele Nevada föderaalkohtu vahendusel esitatud kaebused jäid vastuseta.
1995. aastal kaebas üle 200 Groom Lake'i katsepolügoonil töötanud isiku ühe New Yorgi advokaadibüroo vahendusel kohtusse Ameerika Ühendriikide valitsuse, süüdistades neid töötervishoidu, keskonnakaitset ja immigratsiooni puudutavate seaduste korduvas eiramises. Dokumentidest selgus, et ajavahemikul u 1950-1991 oli Groom Lake'i alale toimetatud mürgiseid ja radioktiivseid jäätmeid, mis seal põletati või maeti, tekitades töötajatele terviserikkeid. Aastaks 2002 nõustus valitsus maksma hagejatele kahjutasu ning tagama nende tervisekindlustuse. Selle kohtuasja tulemusena tunnistas USA valitsus 1990. aastate lõpus esimest korda ametlikult oma seotust selle piirkonna ja seal toimuvaga. Kohtuprotsess ei pälvinud aga ulatuslikku meediakajastust.
Erinevad alternatiivuurijad on Groom Lake'i piirkonda, sh "Area 51" ammu silmas pidanud. Väidetavalt on videole jäädvustatud lennumasinaid tegemas manöövreid, mida tuntud aeronautika ei võimalda.
Kaks levinumat vanenõuteooriat seoses "Area 51"-ga on, et seal varjatakse ja uuritakse tulnukaid ja nende tehnikat (näiteks väidetava Roswelli intsidendi käigus kogutud materjale) või et seal on Kuu keskkonna simulaator, kus muuhulgas filmiti Apollo 11 kuundumise kaadrid.
Osa infost "Area 51" kohta pärineb Robert Scott Lazarilt, kes väidab end olevat töötanud "Area 51" naabruses salajasel objektil S4, kus ta uuris tulnukate lennuaparaati, mis kasutas kütusena elementi 115. Kriitikute sõnul ei ole Lazar füüsika vallas pädev ega oma ka tegelikult teaduskraade, mida ta väidab endal olevat.


Neitsi.
Neitsi on tavapärases tähenduses naissoost isik, kes pole olnud seksuaalvahekorras.
Mõiste kasutamine.
Seda mõistet võidakse analoogiliselt kasutada ka meessoost isikute kohta.
Kitsamas tähenduses on neitsi see, kes pole kogenud seksuaalset suhet. Mida laiemalt käsitletakse mõistet "seksuaalne suhtlemine", seda kitsamaks muutub mõiste "neitsi".
Ülekantud tähenduses võidakse neitsiks või neitsilikuks nimetada ka kogenematut, kasutamatut, süütut. Näiteks kedagi, kes pole veel näinud mingit kultusfilmi, osalenud mõnel üritusel; või ka kasutamata tööriista, uut autot, avamata pudelit vms.
Süütus on neitsilikkuse tavaline sünonüüm.
Anatoomia ja füsioloogia.
Anatoomiliselt peetakse neitsi tunnuseks neitsinaha ehk hüümeni olemasolu. Esimesel intravaginaalsel vahekorral see tavaliselt rebeneb. Neitsinaha rebend võib siiski tekkida ka teistsugustel asjaoludel, näiteks tampooni vm eseme tuppe sisestamisel, sportimisel vm.
Heteroseksuaalsel intravaginaalsel vahekorral rebeneb neitsinahk erekteerunud peenise esmakordsel sisenemisel tuppe. Lesbiliste vahekordade puhul rebestatakse neitsinahk tavaliselt sõrmedega või mõne teise vahendiga.
Neitsinaha rebenemine on tavaliselt veidi valulik ning tekitab kerge vereerituse.
Kirurgiliselt on võimalik rebenenud neitsinahka taastada.
Neitsinahk säilub muude seksuaalsete tegevuste puhul (oraalseks, anaalseks, masturbatsioon jmt); sellisel juhul võib kasutusel olla väljend „tehniline neitsilikkus”.
Kultuur ja ajalugu.
Üldiselt ei peeta neitsiks kedagi pärast esimest seksuaalvahekorda. Siiski on traditsioone, mis võivad käsitleda isikut neitsina ka pärast mistahes seksuaalseid suhteid, sealhulgas kristluses pärast erilise pühitsuse saamist ja vaimset uuestisündi.
Paljudes patriarhaalsetes ühiskondades peetakse oluliseks abiellu astuva pruudi neitsilikkust, mis peab tagama meesliini jätkumise suguvõsas. Pulmakommete hulka võib kuuluda näiteks neitsiverega määrdunud voodilina avalik väljariputamine jmt. Pruudi valge riietus paljude rahvaste pulmakommetes sümboliseerib samuti süütust.
Mõnikord sätestavad seadused eraldi karmimaid karistusi neitsiga seksuaalvahekorda astumise või vägistamise eest. Seda on peetud neitsiau rüvetamiseks, äraraiskamiseks, perekonna häbiks jne, millega võib kaasneda ka häbistatu tapmine või tema enesetapp.
Sõjasaagi või -vangide hulgast eraldati sageli neitsid kui väärtuslikum osa kingituseks väejuhile, kuningale vm. Orjaturgudel võis neitsi eest nõuda kõrgemat hinda.
Neitsilikkus seostub paljudes kultuurides aususe, süütuse, karskuse, puhtuse, tarkuse jm väärtuslike omadustega. Seda on peetud vooruseks ja vältimatuks eelduseks paljude oluliste ülesannete täitmisel. Neitsidele on omistatud üleloomulikke võimeid ja oskusi: tuleviku ettenägemist, haiguste ravi jpm. Paljudes religioonides tohtis preestrinna ametis olla vaid neitsi.
Süütut neitsit on peetud jumalatele vm üleloomulikele jõududele meelepäraseks ohvriks. Edu ja võitmatuse tagamiseks on mitmel pool olnud kombeks neitseid elusalt müürida kindluse või lossi müüridesse jm ehitistesse. Paljudes muinasjuttudes ja müütides nõuab üleloomulik olend (draakon vmt koletis) endale ohverdamiseks neitseid. Neitsiverd on kasutatud maagias; süütu poisi uriin pidavat ravima kõik haavad jne.
Neitsilikkus on paljude jumalannade (Atena, Artemis, Hestia, Vesta, Astraea) ja pühakute atribuut (Neitsi Maarja, St Lucia, St Agnes, St Apollonia. St Dorothea, Jeanne d’Arc jpt). Mitmetes religioonides esineb neitsist sündinud jumalusi vm kõrgelt austatud isikuid. Katoliikluses on Jeesuse neitsistsünni dogma põhjustanud palju vaidlusi.
Seksuaalvahekord neitsiga on mitmetes kultuurides kõrgelt hinnatud ja eriline privileeg. Laialdaselt on levinud uskumused, nagu raviks see suguhaigusi, sealhulgas AIDS-i. Islami paradiisis pidavat leiduma tuhandeid neitsisid, kellega saab otsekohe pärast religiooni poolt heakskiidetud surma astuda seksuaalvahekorda. Keskaja Euroopas ja ka mujal kehtinud esimese öö õiguse kohaselt oli maahärral õigus pärisorja pruudiga enne pulmaööd seksuaalvahekorda astuda.
On ka kultuure ja traditsioone, kus neitsilikkust ei hinnata ja sellest püütakse võimalikult varakult vabaneda. Tuntud on vahendid neitsinaha eemaldamiseks kunstlikul teel; kellegi kohustamine esimeseks seksuaalvahekorraks neitsiga jmt.


Rukkilill.
Rukkilill ("Centaurea cyanus") on rohttaim korvõieliste sugukonnast jumika perekonnast. Rukkilill on 1968. aastast Eesti rahvuslill.
Taim kasvab sagedasti viljapõldudel. Pealevila on Euroopa ja Põhja-Ameerika, kuid kasvab ka mujal. Eestis on ta arheofüüt. Seoses intensiivpõllunduse ja herbitsiidide kasutamisega on ta arvukus Eesti looduses oluliselt vähenenud.
Iseloomustus.
Rukkilill on ühe- või kaheaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 15 cm kuni 1 meeter. Õied moodustavad korvõisiku, mis koosneb õisiku keskel asuvatest mõlemasugulistest putkõitest ja steriilsetest kellukjatest äärisõitest. Värvuselt on õied enamasti sinised, kuid võivad olla ka sinivioletsed, harvem purpurpunased, lillakasroosad kuni valged. Korvõisiku läbimõõt on 2,5–3,5 cm. Õisikul on munajas kuni 1,5 cm pikkune üldkatis. Korvõisikud on koondunud peaaegu kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juunist septembrini (oktoobrini). Taim on putuktolmleja.
Rukkilille viljad on äraspidimunajad veidi karvase pinnaga keskmiselt 4 mm pikkused helehallikad või kollakad seemnised. Seemnistel on 3–3,5 mm pikkune ruugjas pappus. Viljad valmivad alates juulikuust. Ühel taimel on seemneid üle 5000. Seemned levivad nii viljapõllu õlgedega, viljaseemnete sees ja ka loomade ja vee abil.
Rukkilille lehed on lihtlehed, mille pealmine pind on helbelistest karvadest valkjas kuni hallikas, alakülg viltjaskarvane. Juurmised ja alumised varrelehed on süstjad, veidi tömbi tipu ja terve kuni lõhestunud servaga, rootsulised. Need kuivavad varakult. Keskmised ja ülemised varrelehed on kitsamad, tipul teritunud, enamasti terveservalised, rootsutud. Nende pikkus on kuni 10 (12,5) cm ja laius kuni 0,6 sm.
Varred kasvavad enamasti üksikult, on püstised ja harunevad enamasti keskpaigast või sellest veidi altpoolt. Varreharud on viltu üles suunatud ja pikad. Kogu vars on heledamate kantidega ja kaetud helbeliselt võrkjate valkjate kuni hõbedaste karvadega. Taimel on sammasjas harunev juur, mis ulatub mullas kuni 20 cm sügavusele.
Rukkilill kasvab peamiselt põlluumbrohuna eriti taliviljapõldudel, kuid ka tee- ja kraaviservadel ning jäätmaadel. Eelistab liivakaid muldi, kuid kasvab ka mujal. Valguslembene, kuid talub ka varju.
Rukkilill on hea meetaim. Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rohkesti nektarit. Peamised tolmeldajad on mesilased.
Rahvapärased nimed: härja pead, rukkisinine, rüälill, sinilill jt.
Ravimtaim.
Tuntud ka ravimtaimena: tema äärisõite leotist kasutatakse uriini- ja sapieritust soodustava vahendina, samuti silmakompressideks.
Rahvameditsiinis on õite viina- või veeleotist kasutatud köha- ja palavikuvastase vahendina. Taim sisaldab rikkalikult C-vitamiini, seemnised õli. Õitest saadakse ka sinist värvi. Mitmeid vorme kasvatatakse aedades ilutaimena, eriti suuremate rühmadena. Sobib lõikelilleks. Looduslikult kasvab meil umbrohuna viljapõldudel.


Jansenism.
Jansenism on hollandi piiskopi Cornelius Janseni (1585–1638) järgi nime saanud katoliiklik usuvool Prantsusmaal 17. ja 18. sajandil.
See seletas ortodokssest katoliiklusest erineval moel lahti Augustinuse predestinatsiooniõpetuse ja oli äärmiselt kriitiline jesuiitluse suhtes.
Jansenismi keskus oli Port-Royal'i klooster Pariisi lähedal.
Aastal 1713 keelustati jansenism Louis XIV korraldusel ning enamik janseniste pagendati Prantsusmaalt.
Olulised jansenismi teoreetikud olid Blaise Pascal ja Antoine Arnauld.


Idealism (eluhoiak).
Tavakeeles nimetatakse idealismiks ehk aatelisuseks kõrgete ideaalide omamist, eriti kui need ideaalid on teostamatud või tavaarusaama kohaselt ebapraktilised. Isikut, kellele on omane idealism, nimetatakse idealistiks. Klassikaliselt on sõna "idealism" tähistanud ka täiusetaotlust – pidevat tegevust täiuse saavutamiseks seoseta ebapraktilisusega.
Sõnale aatelisus on võimalik anda ka tähendus: tegutsemine mingi piirkonna ühishuvides. Piirkonna kattumisel isamaaga teiseneb aatelisus isamaalisuseks.


Geotektoonika.
Geotektoonika on geoloogiline teadusharu, mis uurib Maa välisosa suuremõõtmelist ehitust, arengut ja teket.
Mis on Maa välisosa ehk kust jookseb piir Maa sees, millest allpool toimuvad protsessid ei kuulu geotektoonika valdkonda, pole üheselt selge. Tihti tõmmatakse piir 670 km sügavusele, sest sellest allpool ei esine maavärinate koldeid. Sellest piirist ülalpool asuvat kihti nimetataksegi tavaliselt tektonosfääriks.
Geotektoonika on tihedais seoseis struktuurigeoloogiaga. Erinevalt struktuurigeoloogiast on geotektoonika uurimisobjektiks regionaalse või planetaarse ulatusega geoloogilised struktuurid. Seega võib öelda, et geotektoonika on suuremõõtmeliste struktuuridega tegelev struktuurigeoloogia. Kahe distsipliini vahel ei ole siiski teravat piiri. Struktuurigeoloogiat peetakse geotektoonika osaks.
Tänapäevasele geotektoonikale ja geoloogilisele paradigmale paneb aluse laamtektoonika teooria, mis loodi 20. sajandi 60-ndatel aastatel. Geotektoonika oli olemas ka enne laamtektoonika loomist, kuid tolleaegsed teadmised on tänaseks ajale jalgu jäänud. Et laamtektoonika mõiste on palju tuntum geotektoonikast, arvatakse mõnikord ekslikult, et laamtektoonika on teadusharu, mis käsitleb geotektoonilisi küsimusi.


Regionaalgeoloogia.
Regionaalgeoloogia on geoloogia osa, mis käsitleb mingi piirkonna geoloogilist ehitust ja arengut.
Regionaalgeoloogia ei ole otseselt mitte teadusharu, vaid pigem teiste geoloogiliste teadusharude tulemusi kokkuvõttev geograafiline üldistus ja kirjeldus. Regionaalgeoloogia kirjeldab geoloogiliste struktuuride levikut ruumis ning käsitleb teatud piirkonna geoloogiat kompleksselt, tema kõigis avaldumisvormides. Mõnikord on regionaalgeoloogia objektid piiritletud nö geoloogiliselt, näiteks "Balti kilp" või "Hawaii saared", mis moodustavad teatud tervikliku geoloogilise üksuse. Sageli on aga käsitlus lähtuv riigipiiridest, mis enamasti ei järgi geoloogilisi eraldusjooni.
Väga väikese ala geoloogilist kirjeldust ei peeta enamasti regionaalgeoloogia valdkonda kuuluvaks.


Ladestu.
Ladestu (inglise "system") on ladekonnast järgmine väiksem kronostratigraafiline üksus, mis jaotatakse ladestikeks.
Ladestu on kivimkompleks, mis on tekkinud ajastu jooksul. Näiteks Ordoviitsiumi ajastul (488...443 Ma) tekkinud kivimkiht moodustab Ordoviitsiumi ladestu. Maa ajalugu on alates Proterosoikumi algusest kuni tänaseni jagatud ajastuteks, millel on ülemaailmselt kokkulepitud nimed. Ladestud on Fanerosoikumi kivimite põhiliseks stratigraafilise liigestamise üksusteks.
Erinevate ajastute ja seega ka ladestute nimede ja paiknemise kohta geoloogilise ajaarvamise süsteemis vaata artiklit Geokronoloogiline skaala.
Sarnaselt kõigi teiste ametlike kronostratigraafiliste üksuste nimedega kirjutatakse ladestute nimed alati suure tähega.


Kronostratigraafiline üksus.
Kronostratigraafiline üksus on stratigraafiline üksus, mis on tekkinud kindla ajavahemiku jooksul.
Kronostratigraafilised üksused erinevad litostratigraafilistest üksustest, mis ühendavad sarnaseid kivimeid või kihte, kuid mille tekkeaega ei ole täpselt fikseeritud.
Ajavahemikku, mis vastab kronostratigraafilisele üksusele, nimetatakse geokronoloogiliseks üksuseks.
Kronostratigraafilisi üksusi nimetatakse alates suurimast: ladem, ladekond, ladestu, ladestik ja lade. Kronostratigraafilisteks üksusteks on näiteks Siluri ladestu ja Raikküla lade. Neist esimene on ülemaailmselt kokkulepitud üksus, teine omab vaid piirkondlikku tähtsust Eestis ja lähiümbruses.


Akumulatsioon (glatsioloogia).
Akumulatsioon on protsesside kogum, mille tagajärjel kasvab liustiku lumest ja jääst koosneva osa mass.
Akumulatsioon hõlmab lumesaju, laviinid, kondenseerumise, vooluvee jäätumise jne.


Settimine.
Settimine ehk kuhjumine ehk kogunemine (vanemas kirjanduses ka: "sedimentatsioon") on protsess, mille käigus liikuvad setted jäävad paigale ehk settivad.
Settimine võib toimuda järves, meres, jões või muus veekogus, ka maismaal. Settida võivad kõikvõimalikud purdsetted, aga ka mineraalsed ühendid vesilahustest. Settimiseks loetakse ka surnud organismidest pärineva orgaanilise aine ladestumist. Samuti on setteiks mineraalsed kojad, luud jms. Ka rändrahnud on setted, mis on setitatud liustiku poolt.
Setteist moodustuvad aja jooksul settekivimid.


Dark Skies.
Dark Skies on aastatel 1996–1997 eetris olnud USA teleseriaal, mis on saanud Emmy auhinna.
Filmi järgi läbis 1940. aastal päikesesüsteemi gravitatsioonianomaalia, mille tagajärjel tekkis planeedil Maa gravitatsioonilõkse, -auke ja muid ohtlikke asju, kuid need jäid inimestele esialgu märkamatuks. Paar aastat hiljem saabus Maale tulnukate uurimislaev, mis sattus ühte sellisesse lõksu ja kukkus alla, kuid enne hävimist suutis saata hädasignaali. Paar aastat hiljem saabus veel paar laeva, mis jäid samasugusesse gravitatsioonipöörisesse kinni ja kukkusid alla Roswellis 1947. aastal. Sellest avariist õnnestus pääseda ühel tulnukal, kes jäi salapärase ja varjatud riigiasutuse Majestic12 kontrolli alla. Majestic12 oli algselt loodud hoopis teistel eesmärkidel, kuid kuna tema eelmiste ülesannete profiiliga sobis kokku ka see ülesanne, jäidki MJ-12 (nagu Majestic12 lühidalt kutsuti) ülesannete hulka ka kontaktid tulnukatega ja nendelt USA sõjalis-tööstusliku kompleksi jaoks uute ideede ja tehnoloogiate väljauurimine. Olendit kustsuti EBE ehk inglise keeles "Extraterrestrial Biological Entity" (maaväline bioloogiline olend). Aastal 1950 saabusid Maale EBE kaasvõitlejad, kes ei olnud rahul sellega, kuidas teda koheldi. Kuigi MJ-12 suutis esialgu ära hoida avaliku konflikti, juhtus siiski nii, et 1952 juhtus Area51 õnnetus, mille käigus objekti valvav turvatöötaja haavas paanikahoos ühte EBE-dest. Vastukaaluks tapsid EBE-d mitu turvameest ja tegid Washingtoni kohal jõudemonstratsiooni, mida tuntakse Washington 1952 juhtumina.
Pärast seda algas filmi sündmustik. John Loengard (näitleja Eric Close), kes oli töötanud nii Area51-s kui ka muudel salajastel objektidel, sai tulevahetuses EBE-dega haavata ning sai teada telepaatilisest kontaktist ühe EBE-ga, et nendel on plaanis üle võtta Maa valitsemine sümbiootiliste kloonide abiga, kes näevad välja nagu reaalselt eksiteerivad inimesed, kuid kelle mõistus on võetud surnud EBE-lt. Edasine filmi tegevustik arenebki 1950ndate keskpaigas ning on tehtud nagu retrospektiivis John Loengardi päeviku ekraniseeringuna. Filmis on palju seiklusi, tagajamisi, võitlusi valitsuse ja tulnukate agentide vahel ning Johni püüdeid avalikustada nende mustad teod. Visuaalselt meenutas film "Knight Riderit" ja "The X-Filesi". Filmi tehti 20 osa. Selle lõppedes jäid otsad lahti ning anti mõista, et ka järg pole kaugel.


Josef Allen Hynek.
Josef Allen Hynek (1. mai 1910 Chicago – 27. aprill 1986) on USA teadlane, astronoom ja ufoloog.
Josef Allen Hynek sündis Tšehhoslovakkia immigrantide perekonda. Ta õppis ja sai professoriks Chicago ja Ohio riiklikes ülikoolides.
Teise maailmasõja saabudes töötas ta salajases laboris, mis töötas välja raadio teel aktiveeruvaid meremiinide sütikuid. Selline sütik saadab välja raadiosignaale ja kui laev tuleb piisavalt ligidale, toimub plahvatus. 1952–1969 töötas ta teadusliku nõuandjana projekti Blue Book ("Sinine Raamat") juures, mis registreeris USA Õhujõudude rahastamisel ja otsesel ülesandel USAs toimuvaid UFO-juhtumeid.
Välislink.
http://www.absoluteastronomy.com/encyclopedia/j/j/j._allen_hynek.htm
Ameerika Ühendriikide astronoomid


Pentagramm.
Pentagramm on korrapärane tähtviisnurk.
Pentagramm on sümbol, millele on aegade jooksul omistatud erinevaid tähendusi.
Varaseim teadaolev pentagrammi kujutis pärineb Sumerist. See oli kirjamärk "UB", mille tähendus oli 'nurk; väike õõnsus; lõks'.
Mesopotaamia kunstis on pentagrammi kasutatud kuninglikel raidkirjadel, kus see sümboliseeris impeeriumi ulatumist nelja ilmakaarde.
Umbes samast ajast on pentagrammi seostatud Veenusega, sest Veenuse näiva liikumise trajektoor moodustab viisnurga.
Heebrealastele oli pentagramm Pentateuhi (Moosese viie raamatu) sümboliks. Mõnikord on pentagrammi ekslikult nimetatud ka Saalomoni pitseriks, sest ta oli kasutusel paralleelselt heksagrammiga.
Muistses Kreekas oli ta tuntud kui pentalfa, viie A geomeetriline kujutis.
Pentagrammi geomeetriat ja metafüüsilisi seoseid uurisid pütagoorlased, kes nägid temas täiuslikkuse embleemi, sest viisnurga jooned jagavad üksteist osadeks vastavalt kuldlõikele.
Gnostikute jaoks oli pentagramm Lõõmav Täht ja nagu kuusirbi sümbolgi oli ta seoses öötaeva maagia ja müstikaga.
Druiidid pidasid pentagrammi jumalikkuse sümboliks.
Egiptuses oli ta "maa-aluse üsa" sümboliks ning kandis endas sümboolset sugulust püramiidi vormiga.
Paganlikud keldid seostasid pentagrammi maa-aluse jumalanna Morriganiga.
Pentagrammi on lihtsaim tähe kujutis, mis moodustub ühestainsast joonest, seepärast nimetatakse teda ka Lõputuks Sõlmeks.
Pentagramm varases kristluses.
Varakristlastele sümboliseeris pentagramm viit Kristuse haava ja kuni keskajani oli ta harva kasutatav kristlik sümbol. Enne inkvisitsiooni polnud pentagrammil seost kurjusega. Pigem tähendas see kujund tõde, religioosset müstitsismi ning Looja tööd.
Imperaator Constantinus I, kes kristliku sõjaväe abiga vallutas 312 Rooma impeeriumi ja kuulutas kristluse riigiusuks, kasutas pentagrammi koos chi-rho sümboliga (risti sümboolne kujutis) oma pitseril ja amuletil. Kirik kasutas siiski pigem risti (kannatuse sümbolit) kui pentagrammi (tõe sümbolit).
Söör Gawaini ja Rohelise Rüütli legendis oli pentagramm söör Gawaini talismaniks ja kuldselt inkrusteeritud tema kilbile. See sümboliseeris viit rüütlivoorust: suuremeelsust, lahkust, kõlbelist puhtust, rüütellikust ja pieteeditunnet.
Ühe teravikuga üles suunatud pentagramm sümboliseerib suve, kahe teravikuga üles suunatud pentagramm aga talve.
Keskajal oli Lõputu Sõlm tõe sümboliks ja kaitses deemonite eest. Seda kasutati isikliku amuletina ning uste ja akende kaitseks.
Templirüütlid, ristisõdade aegu moodustatud munkade sõjaline ordu, saavutasid suure rikkuse ja tähtsuse tänu annetustele nendega ühinenute poolt, kes tõid kaasa Pühalt Maalt röövitud aardeid. Templirüütlite Ordu keskust Prantsusmaal ümbritseb mitme miili ulatuses peaagu täiuslik looduslik mägedest viisnurkne moodustis.
Pärast Templirüütlite Ordu likvideerimist 1303 prantsuse kuninga Louis IV poolt algas inkvisitsioon. Inkvisitsiooni pika perioodi vältel kuulutati välja lugematu hulk valesüüdistusi ortodoksia "huvides", hävitamaks ketsereid. Kirik langes pikaks ajaks diabolismi, mille vastu ta väitis end võitlevat. Pentagrammis nähti Soku Pea sümbolit ja Saatana Babhometi kuju ning inkvisitsioon süüdistas Templirüütleid Babhometi kummardamises.
Nõiajahi ajal võrdsustati ka teised sarvilised jumalad, nagu näiteks Paan Saatanaga ja pentagramm, folkloorne kaitsesümbol, samastati esmakordselt ajaloos kurjusega ning talle anti nimeks Nõiajalg.
Pentagramm tänapäeval.
Lääne traditsioonilise okultistliku õpetuse osaks, nagu see oli ammust ajast ka idamaistes filosoofiates, sai inimest mikrokosmoses sümboliseeriv pentagramm, Mikrokosmose Täht, mis oli makrokosmilise universumi analoogiks.
Üles suunatud pentagrammis võib näha sarnasust inimesega, kes on käed ja jalad laiali sirutanud. Tycho Brahe väljaandes "Calendarium Naturale Magicum" (1582) on kujutatud pentagrammi sisse asetatud inimkeha. Brahe kaasaegse Agrippa tööde illustratsioonidel on näha sama proportsiooni, mis kujutab viit planeeti ja nende keskel Kuud ehk genitaale. Teised tööd, mis pärinevad Robert Fluddi ja Leonardo da Vinci perioodist, kujutavad inimese ja universumi geomeetrilist sugulust. Seda väljendab ütlus "Iga mees ja iga naine on täht".
Hiljem sümboliseeris pentagramm pea ja nelja jäseme suhet, siit ka kvintessentsi (hinge) suhe nelja mateeria elemendi: maa, vee, õhu ning tulega. Järgides teed mööda pentagrammi, paigutuvad elemendid tiheduse järjekorras: hing, tuli, õhk, vesi, maa.
Vabamüürlastele assotsieerus inimene kui mikrokosmiline subjekt viisnurkse pentalfaga. Lõputu Sõlm sümboliseeris 72-kraadilist sirklit, mis oli vabamüürlaste vooruste ja kohustuste embleemiks.
Vabamüürlaste naisteühendus kasutas oma embleemina viisnurkset "Ida Tähte", mille iga teravik tähistas Piibli kangelannade pärimust.
Kuni 19. sajandini pole teada ühtki illustratsiooni, kus pentagramm seonduks kurjusega. Elipaz Levi Zahed, kirikust väljaheidetud katoliku abee kirjanikunimega Alphonse Louis Constant, võttis kasutusele mikrokosmilist inimest sümboliseeriva üles suunatud pentagrammi kõrval alla suunatud pentagrammi, mis sümboliseerib Baphometi Soku Pead. Sellest saigi alguse konspektsioon, mis orienteerib pentagrammid "heale" ja "kurjale".
18. sajandi ratsionalism asendus 19. sajandil uue müstitsismi tõusuga osaliselt kabala, judaismi muistse traditsiooni tõttu, mis käsitleb jumalikku kosmogooniat, universumit ja moraali ning okultsete tõdede suhet inimesega. See ei ole niivõrd religioon, kuivõrd süsteem, mis baseerub sümbolismil ning numbrite ja sõnade vastastikustel seostel.
Eliphas Levi oli kabala põhjalik tõlgendaja, kes rajas tee lääne müstilistele traditsioonidele ja aitas kaasa vabamüürlaste loožide tõusule ("Order Temporale Orientalis, The Hermetic Order of the Golden Dawn, The Theosophical Society", Roosikristlased ja teised, isegi modernsed spekulatiivse vabamüürluse loožid).
Salaühingud kasutasid oma maagilistel rituaalidel pentagrammi sümbolismi ja atribuutikat kõrvu heksagrammiga athame (rituaalnoa) signeeringuna.
Kõige enam levitas ja arendas maailmas modernset kabalat Golden Dawn oma hiilgeajal (1888 kuni Esimese Maailmasõja alguseni) arvukate salakunstimeistrite abil. Nende järglaste teosed on saanud tänapäeva kabalistliku filosoofia tähtsaks osaks.
Aleister Crowley oli tuttav ka vanade ja reformatsioonieelsete nõidade "pärimustega", eriti Georg Pickingilli ja Gerald Gardneri kaudu. Viimast peetakse kaasaegse nõiakunsti rajajaks.
1940-ndail võttis Gerald Gardner kasutusele kahe teravikuga üles suunatud pentagrammi, mis sümboliseerib teise astme pühendatust neopaganate nõiarituaalides. Hiljem sai see tuntuks kui Wicca kultus. Ühe teravikuga üles suunatud pentagramm koos üles suunatud kolmnurgaga sümboliseerib kolmanda astme pühendatust. Alla suunatud kolmnurk on esimese astme pühendatute sümbol.
Pentagramm oli ka altaril. Tema tipud sümboliseerisid Jumalanna kolme aspekti pluss kahte Jumala aspekti Gardneri pentagrammi kontekstis.
Gerald Gardneri, kes oli Doroty Clutterbucki ja Doreen Valiente järgija, tööd tõid taas päevavalgele ammu unustatud nõiakunsti haru: Vana Religiooni, mis oli sajandeid suikunud. Sellest sündiski uus Wicca religioon.
1960ndate keskel sai pentagramm taas kantavaks amuletiks. Koos kasvava huviga nõiakunsti ja Wicca vastu ilmus teemat käsitlevaid raamatuid, mis olid reaktsiooniks kirikule. Pentagrammi kasutamine kaasaegse neopaganluse grupisümbolina on sama tähtis kui rist kristluse ajaloos.
Vaatamata allasuunatud pentagrammi kui Gardneri pühendatuse sümboli erinevatele tõlgendustele, on mõned Wicca kultuslased, enamjaolt USA-s, kus fundamentalistidest kristlased on iseäranis agressiivsed teisitimõtlejate suhtes, pentagrammi mistahes vormi kasutamise vastu. Tuleb kahjuks tõdeda, et isegi ülessuunatud pentagrammi kandmine õhutab paganate diskrimineerimist mõnes ühiskonnas.
Pentagrammi sümboolsed tähendused.
Numbrit 5 on alati peetud müstiliseks ja maagiliseks, kuid olemuselt inimlikuks. Meie kummalgi käel/jalal on 5 sõrme/varvast. Me täheldame oma elus viit staadiumi või etappi: sünd, noorukiiga, suguküpsuse saamine, isadus/emadus ja surm (on ka teisi tõlgendusi). Tavaliselt on meil viis meelt: nägemine, kuulmine, haistmine, kompimine ning maitsmine.
Number 5 assotsieerub Marsiga. See tähendab ägedust, konflikti ja konflikti kaudu saavutatud harmooniat.
Kristluses oli ristilöödud Kristusel 5 haava.
Islamil on 5 tugisammast ja 5 päevast palveaega.
Keskajal rüütlil oli viis voorust: suuremeelsus, lahkus, kõlbeline puhtus, rüütellikkus ja pieteeditunne, nagu sümboliseeris söör Gawaini pentagramm.
Wicca kultuses on viieastmeline suudlus: jalalabad, põlved, üsk, rinnad, huuled.
Pentagramm sümboliseerib inimest mikrokosmoses ja meie kohta makrokosmoses või universumis hermetistlik-tantristliku filosoofia kontekstis: "Nagu ülal, nii ka all."
Pentagrammi on ammustest aegadest peetud mõjusaks kaitsevahendiks kurjuse vastu; see on konflikti sümbol, mis kaitseb kandjat ja ta kodu. Pentagrammil on viis tõrjuvat teravikku, mille keskel asub kaitsev pentagon.
Ühe teravikuga üles suunatuna tähendab ta vaimu jõudu mateeria üle (mõistus juhib keha); see on õigluse sümbol. Kahe teravikuga üles ja ühega (hing) alla suunatuna rõhutab ta inimese lihaliku olemuse võimu vaimu üle.
Teed mööda pentagrammi võib vaadelda ka kui inimese spirituaalset reisi läbi evolutsiooni. Jumalik elusäde laskub lihtsasse embrüovormi (maa), tõustes sealt liuglema (vesi-õhk), planeerides eksistentsis, siis jälle laskub tulle, et puhastuda, enne kui taas tõusta jumaliku sädemena, leidmaks oma vaimset lätet.
Laskuv "hing-maa" joon võib kulgeda üle "vesi-õhk" joone (naine) või selle alt (mees), moodustades nii kaks pisut erinevat pentagrammi vormi.
Pentagrammi keskmes asub kuues element: armastus/tahe, mis kontrollib meid sisemiselt, valitseb mateeriat ja vaimu ning suunab seksuaalset energiat.
Lahtine pentagramm.
Lahtine, ilma ümbriseta ringita pentagramm sümboliseerib avatud kandjat, kes on valmis konfliktiks, on teadlik ja aktiivne. Paganliku religioosse sümbolina kujutab lahtine pentagramm avatud ja aktiivset lähenemist.
Alla suunatud pentagramm.
Kui pentagrammi üks teravik on suunatud alla, siis sümboliseerib see vaimu allutamist mateeriale, inimese sõltuvust tema lihalikest himudest.
Paljudele paganatele tähendab allasuunatud pentagramm loomuse tumedat tahku ning seda põletakse kui kurjuse sümbolit. Kristlastest fundamentalistid peavad aga mistahes pentagrammi vormi kurjuse sümboliks.
Need aspektid on siiski üsna hiljutised. Eeskätt tähendab allasuunatud pentagramm Gerald Gardneri teise astme pühendatust ehk nõia tungi õppida tundma sisemist pimedust.
Kinnine pentagramm.
Ring ümber pentagrammi ohjeldab ja kaitseb. Ring sümboliseerib igavikku ja lõpmatust, elu ja looduse tsükleid. Ringiga ümbritsetud pentagramm kujutab vaimset kinnisust, millega hoiti traditsioonilisi nõiakunsti saladusi, individuaalset paganlikku sihti ja selle mitteproselüütlikku iseloomu.
Heraldikas.
Viisnurk oli Nõukogude Liidu ja tema kõigi liiduvabariikide, samuti paljude sotsialistlike riikide ning teistegi maade lipul või vapil.


Laam.
Suuremad laamad ja nende nimed
Laam on litosfääri hiigelplokk, mis piirneb seismiliselt aktiivsete vöönditega.
Litosfäär on Maa kõva ja tahke kivist koorik. See koorik ei ole ühtne, vaid on Maa siseenergia ja sellest tuleneva vahevöö ainese aeglase liikumise tõttu pragunenud mitmekümneks tükiks, mis üksteise suhtes liikudes põhjustavad muuhulgas maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Need litosfääri tükid ongi laamad.
Laamad koosnevad ookeanilisest ja mandrilisest maakoorest. Mõned laamad koosnevad mõlemast maakooretüübist, tavaliselt mandrist ja seda ümbritsevatest merealadest, näiteks Aafrika laam, Antarktika laam ja Austraalia laam, mõned aga ainult ühest, sel juhul tavaliselt üksnes ookeanilisest maakoorest, näiteks Filipiini laam, Nazca laam ja Vaikse ookeani laam. Laamadevahelised seismiliselt aktiivsed vööndid jaotatakse kolmeks: divergentsi vöönd, konvergentsi vöönd ja transformne murrang.
Laamad liiguvad aeglaselt, tüüpiliselt mõne sentimeetri võrra aastas. Kuid arvestades Maa geoloogilist ajalugu, mis on väga pikk, võivad laamad nihkuda suuri vahemaid, 100 miljoni aastaga tuhandeid kilomeetreid. Liikumise käigus muutuvad lisaks laamade asukohale nende kuju ja suurus. Kahe laama kokkupõrkel võib üks neist sukelduda teise alla ja saada taas osaks vahevööst. Niimoodi võivad laamad tervenisti kaduda. Olemasoleva laama pragunedes võivad omakorda tekkida uued laamad.
Laamade liikumist uuriva teadusharu nimi on geotektoonika. Teooria, mis selgitab laamade olemust ja nende liikumist, on laamtektoonika.
Maa on Päikesesüsteemi ainus liikuvate laamadega planeet.
Eesti asub laamapiiridest kaugel, mistõttu ei esine siin tugevaid maavärinaid ega vulkaanipurskeid.
Eestikeelse termini "laam" pakkus välja Herbert Viiding.


Hulknurk.
Hulknurgaks ehk polügooniks (kr "poly" 'palju' + "gonia" 'nurk') nimetatakse elementaargeomeetrias kinnist murdjoont.
Lõike, millest see murdjoon koosneb, nimetatakse hulknurga külgedeks, nende otspunkte hulknurga tippudeks.
Hulknurka nimetatakse korrapäraseks, kui kõik selle küljed on võrdsed ja kõik külgedevahelised nurgad on võrdsed.
Hulknurka nimetatakse kumeraks, kui selle kontuuriks on kumer murdjoon.


Ahjuhark.
Ahjuhark on ümarmetallist 3/4 ringikujuline sepistatud kaheharuline kumerate otstega tööriist. Ahjuhark on abivahend pottide ahju panemisel ja sealt äravõtmisel. Hark asetatakse ahjupoti alumisest kitsamast osast hargi harudevahega läbi ning tõstetakse hargivarrest koos potiga sinna kuhu vaja.
Eestis on ahjuhark on umbes inimesepikkune ning selle pikk käepide on puust.
Rahvausund.
Simbirski kubermangu mokšalased on käinud Demetriose laupäeval (Dimitri laupäeval; kalmistupäeval) surnute hingi kalmistule tagasi saatmas ahjuharkidega varustatult.
Saksamaal ei tohtinud kõigi pühakute päeval (1. novembril) ahjuhark tagurpidi seista, et surnute hinged end ei vigastaks.
Rahvameditsiin.
Üks Eestis soovitatav abinõu lehma luupainaja vastu oli kolm korda ahjuhargiga vastu selga lüüa.
Muinasjutud.
Eesti muinasjuttudes esineb ahjuhark relvana ning nõia sõiduriistana. Ahjuhargi seljas sõitvad nõiad ja kurat on tuntud ka Saksamaal.
Vogtlandis Hauptmannsgrünist Waldkirchenisse viiva tee ääres olevat olnud mälestuskivi sisseraiutud ahjuhargiga. Seal olevat mõned naised ahjuhargiga lambakarjase surnuks torganud. Põhjuseks oli see, et karjane hoidis endale võõraid lambaid ning hakkas jämedalt käituma, kui naised hakkasid lambaid sisse nõudma.
Unenäoseletus.
Unenägude seletajates on ahjuhark tähendanud kadedust.
Juudi erikomando embleem.
Ahjuhargi ots on pealuu, kühvli, Taaveti tähe, leegi ja ringi kõrval Auschwitz-Birkenau koonduslaagri juudi erikomando embleemil. Ta sümboliseerib tööd laipade põletusahju kütjana.


Anton Tšehhov.
Anton Pavlovitš Tšehhov ("Антон Павлович Чехов"; 29. jaanuar (17. jaanuar vkj) 1860 Taganrog – 15. juuli 1904 Badenweiler, Badeni suurhertsogiriik) oli vene näite- ja novellikirjanik ning praktiseeriv arst.
Lapsepõlv.
Anton Tšehhov sündis 29. jaanuaril 1860. aastal Taganrogis. Ta oli kohaliku poodniku Pavel Jegorovitš Tšehhovi ja tema abikaasa Jevgenia Jakovlevna Morozova kuuelapselise pere kolmas laps. Tema isa oli sügavalt õigeusklik ja väga despootlik mees, kellel oli kombeks oma lähedasi türanniseerida ja füüsiliselt karistada. Oma kirjas vend Aleksandrile kirjutas Tšehhov: "Despotism ja vale inetasid meie lapsepõlve sel määral, et ma ei saa sellele kuidagi mõtelda ilma õuduse ja jälestuseta. Tuleta meelde hirmu ja vastikust, mida tundsime nendel kordadel, kui isa tegi lõunalauas kohutava stseeni tema meelest liiga soolase supi pärast või kui ta kohtles ema nagu täielikku idiooti..." Antoni ema oli suurepärane jutuvestja, kes rääkis lastele lugusid sellest, kuidas ta oma riidekaupmehest isaga mööda Venemaad ringi rändas. Tšehhovi isapoolne vanaisa Jegor Mihhailovitš Tšehh oli endine pärisori.
Anton Tšehhov õppis ühe aasta kohalikus kreeka koolis, seejärel jätkas õpinguid Taganrogi vene gümnaasiumis (praegune nimetus Tšehhovi-nimeline gümnaasium). Vabal ajal käis ta laulmas kreeka õigeusu kloostris ja isa juhendatud laulukooris.
Aastal 1876 kuulutas Tšehhovi isa Pavel Jegorovitš end maksevõimetuks ja kartuses sattuda võlavanglasse põgenes Moskvasse. Tšehhov jäi Taganrogi veel kolmeks aastaks, et lõpetada gümnaasium ja müüa allesjäänud perekonnaasjad. Ta jäi elama oma isakoju, mille omanikuks oli nüüd endine kohtuametnikust üürnik Gavriil Parfentjevitš Selivanov. Selivanov on kaupmees Lopahhini prototüüp näidendis "Kirsiaed". Üüri, õpingute ja söögi eest maksmiseks andis Tšehhov eratunde ja kirjutas sketše ajalehtedele. Õpingutest ja tööst vaba aja veetis Tšehhov enamasti linnaraamatukogus, kus ta luges Cervantese, Turgenevi, Gontšarovi ja Schopenhaueri teoseid.
Aastal 1879 lõpetas Tšehhov gümnaasiumi, siirdus Moskvasse ja astus Moskva ülikooli arstiteaduskonda.
Esimesed kirjutised ja haigus.
Anton Tšehhov (vasakul) koos vend Nikolaiga (1882)
Moskvasse jõudes leidis ta eest vaesunud perekonna. Tema isa elas teises linna otsas oma tööandja juures ja teenis napilt kolmkümmend rubla kuus, vanem vend Aleksandr elas samuti mujal, aga ülejäänud perekond koos paari kostilise ja üürnikuga elas Püha Nikolai kirikule kuuluva maja keldrikorrusel. Sellises olukorras võttis Tšehhov enda kanda perekonna rahaasjad. Ülikooli kõrvalt hakkas ta rahateenimiseks kirjutama ajakirjadele artikleid, följetone ja humoristlikke jutustusi. Oma kirjutisi lasi ta avaldada pseudonüümide Antoša Tšehhonte, Inimene ilma põrnata ja Antoša all.
1882. aastal tutvus Tšehhov Peterburi nädalalehe Oskolki peatoimetaja, kirjanik Leikiniga, kes pakkus talle võimalust avaldada oma jutte nädalalehes. Esimene kirjutis ilmus 20. novembril 1882 Tšehhonte nime all. Pärast seda hakkasid Tšehhovi jutud regulaarselt nädalalehes ilmuma.
1884. aastal asus Tšehhov leiba teenima raviarstina, kelleks ta ise end eelkõige pidas. Kuigi enamikku oma patsientidest ravis ta tasuta, paranes tema elujärg tunduvalt. Sama aasta detsembris halvenes Tšehhovi tervis järsult, ta hakkas verd köhima ja kannatas kuiva köha all. Kuigi 1886. aastal haigus ägenes, ei tahtnud ta ei endale ega lähedastele tunnistada, et põeb tuberkuloosi.
1886. aastal tegi Tšehhov esimesel reisi Peterburi, kus Peterburi tolleaegse suurima päevalehe Novoje Vremja asutaja ja peatoimetaja Aleksei Suvorin pakkus Tšehhovile võimalust lehele kaastööd teha ning lubas maksta kaksteist kopikat rea eest. Sellest algas nende pikaaegne sõprus. Esimene avaldatud jutt oli "Hingepalve". Tšehhonte nime all ilmusid selles päevalehes veel "Roimar", "Hingevaev" ja "Jääger". Viimane jutt avaldas tugevat muljet Dmitri Grigorovitšile, kes saatis Tšehhovile kirja, milles tunnustas teda nii: "Teil on tõeline anne, talent, mis tõstab teid noorema generatsiooni kirjanike hulgas väga kõrgele kohale." Kirja lõpus avaldas Grigorovitš arvamust, et Tšehhov peaks järgmise kogu "Kirjud jutud" avaldama oma õige nime all. Kuid selleks ajaks oli jutukogu juba trükitud ja autori nime muuta oli hilja.
Tšehhovi järgmine novellikogu "Videvikus" ilmus 1887. aastal. See saavutas edu ja Peterburi Teaduste Akadeemia kirjandusosakond määras 1888. aastal Tšehhovile selle eest Puškini auhinna.
Läbimurre ja tagasilöögid.
1887. aastal võttis Tšehhov ette reisi Ukrainasse, et näha veelkord steppi, mis teda lapsepõlves väga vaimustas. Pärast tagasijõudmist kirjutas ta jutustuse "Stepp", mis ilmus Severnõi Vestniku märtsinumbris ning sai kriitikutelt ja lugejatelt sooja vastuvõtu. "Stepp" on lugu üheksa-aastase poisi Jegori reisist läbi stepi linna, kuhu ta kooli läheb.
Sama aasta sügisel palus omanimelise teatri direktor Korš Tšehhovil näidendi kirjutada. Pärast mõningast keelitamist Tšehhov nõustus ja näidend "Ivanov" valmis kümne päevaga. See esietendus Moskvas 19. novembril 1887. 31. jaanuaril 1889 etendus "Ivanov" Peterburis ja erinevalt Moskvas toimunud läbikukkumisest saatis seda tohutu publikumenu.
Pärast vend Nikolai surma 1889. aastal kirjutas Tšehhov enda sõnade järgi "ränkraske loo, mis võib inimese ära tappa" – jutustuse "Igav lugu" ja näidendi "Metsavaim". Kumbki teos kriitikutele ei meeldinud ja Tšehhov sattus masendusse. Uue jõu endas leidis ta vend Mihhaili kriminaalõiguse loengul tehtud märkmeid lugedes. Tšehhovi kinnisideeks sai mõte: "Kogu meie tähelepanu on suunatud kurjategijale kuni kohtuotsuse väljakuulutamiseni, kuid pärast seda, kui ta on vangi pandud, unustame ta täielikult. Aga mis toimub temaga vanglas?" Tšehhov otsustas sõita Sahhalinile.
Sahhalin.
Aastal 1890 sõitis Tšehhov Sahhalinile, kus ta soovis uurida Siberi sunnitööliste elu, lootis end lahti rebida igapäevaelu rutiinist ja saada uut elujõudu. Tema teekond Moskvast Jaroslavli kulges rongiga, sealt edasi laevaga mööda Volgat ja Kama jõge Permi ning sealt rongiga Tjumeni. Tjumenist liikus ta Baikali järveni hobuvankriga ning sealt edasi vaheldumisi vankri ja laevaga Vaikse ookeanini.
Kokku viibis Tšehhov Sahhalinil kolm kuud. Selle aja jooksul täitis ta oma käega üle kümne tuhande küsitluslehe (need on hoiul Moskvas Lenini muuseumis), nägi pealt vangidele ihunuhtluse jagamist ning kohtas naisi ja lapsi, kes olid sunnitud tegelema prostitutsiooniga.
Tema tagasitee koju kulges meritsi ümber Aasia Odessasse ja sealt rongiga Moskvasse.
Tšehhov viibis kodus vaid paar kuud. Juba märtsis-aprillis 1891 võttis ta koos Suvoriniga ette reisi Euroopasse. Külastati Viini, Veneziat, Firenzet, Roomat, Napolit, Pompeid, Nizzat, Monte Carlot ja Pariisi. Kirjas õele kirjeldas Tšehhov Itaaliat kui jumalatest õnnistatud maad. "Itaalia, rääkimata juba tema loodusest ja soojusest, on ainuke maa, kus veendud, et kunst on tõepoolest kõige valitseja..."
Melihhovo.
Aastal 1892 ostis Anton Tšehhov Melihhovo küla lähedal mõisa, kus ta elas koos oma perega 1899. aastani. Seda elu nimetas Tšehhov "lordi eluks", sest lisaks kahele põllutööd teinud sulasele olid perekonna teenistuses ka kokk ja toatüdruk.
Melihhovos käis väga palju külalisi, teiste seas ka noor luuletajanna Tatjana Štšepkina-Kupernik ja kunstnik Issaak Levitan, kes maalis Melihhovos palju pilte. Oma kirjas Suvorinile kirjutas ta: "Külalised, külalised, külalised... Iga möödasõitev intelligent peab oma kohuseks minu poole sisse keerata ja pisut soojendada, mõnikord isegi ööseks jääda. Muidugi on meeldiv olla külalislahke, kuid hing tunneb ju mõõtu. Moskvast pagesin just nimelt külaliste pärast."
Aastal 1892 kirjutas Tšehhov jutustuse "Hüpik" ning novellid "Minu naine", "Naabrid" ja "Palat nr. 6". Rohkemaks tal aega ei olnud, sest Melihhovos vajati teda rohkem arstina. Kui 1892. aasta juulis ohustas seda piirkonda koolera ja maakonna tervisenõunik palus epideemia vältimiseks Tšehhovil tegelda profülaktikaga, siis Tšehhov nõustus. Haigete isoleerimiseks laskis ta ehitada barakke.
Ta enda tervis sel ajal aga halvenes. Lisaks tuberkuloosile ja südamepekslemisele tegid talle muret hemorroidid. Ainsad, kellele ta tihkas oma haigustest rääkida, olid vend Aleksandr ja sõber Suvorin. Kirjas sõbrale kirjeldas ta oma olukorda nii: "Valu, sügelus, ei saa istuda ega käia ja kogu kehas on säärane pinge, et pane või nöör kaela."
1892. aasta lõpus lõpetas Tšehhov koostöö Novoje Vremjaga ja hakkas oma jutte avaldama Russkaja Mõslis. Aastal 1893 hakkas selles jaokaupa ilmuma tema uurimus "Sahhalini saar". See köitis isegi valitsuse tähelepanu sedavõrd, et kirjutisest ajendatuna viidi läbi reforme, mis leevendasid sunnitööliste elutingimusi. Samal aastal ilmusid veel "Tundmatu mehe jutustus" – novell, mida Tšehhov alustas juba viie aasta eest, kuid kartis tsensuurihirmus seda lõpetada – ja "Must munk".
Näidendi "Kajakas" kirjutamist alustas Tšehhov 1894. aastal Melihhovos, mõisa aeda puude varju ehitatud väikeses majakeses, mille ta oli lasknud endale ehitada, et saada vähegi rahu lõputust külalistevoolust. "Kajaka" esialgne variant valmis novembris 1895, kuid see ei meeldinud Tšehhovile endalegi ning kirjutades Suvorinile ütleb ta: "Olen pigem rahulolematu kui rahul, ja lugedes oma äsjasündinud näidendit, veendun veel kord, et ma pole mingi dramaturg." Aastal 1896 tegi Tšehhov siiski näidendi kallal veel tööd ning 20. augustil 1896 andis Sankt-Peterburgi tsensor loa näidendi lavaletoomiseks. See esietendus 17. oktoobril 1896 Peterburi Aleksandra teatris. "Kajaka" esietendust tabas fiasko ning ajalehekriitikud ja kirjanikud (kaasa arvatud Lev Tolstoi) hindasid näidendi väga halvaks. Vaatamata sellele tõi teine etendus, mis toimus 21. oktoobril, kaasa tõelise edu. Lavastuse peaosatäitja Vera Komissarževskaja kirjutas Tšehhovile: "Tulen teatrist. Meie võitsime. Edu on täielik, üksmeelne. Küll mulle meeldiks teid praegu siin näha, veel rohkem meeldiks, et te kuuleksite, kuidas publik karjub: "Autor! Autor!"
1896. aasta lõpus, pettununa sõprades ja tuttavates, tõmbus Tšehhov Melihhovosse ja hakkas kirjutama jutustust "Talumehed". Samuti võttis ta ette uue koolihoone ehitamise naaberkülas Novoselskis ja osales valitsuse poolt väljakuulutatud rahvaloenduse korraldamisel.
21. märtsil 1897, kui Tšehhov viibis Moskvas, algas tal tugev verejooks. Tšehhov sattus kopsuhaiguste eriarsti doktor Ostroumovi kliinikusse, kus tal diagnoositi kaugelearenenud kopsutuberkuloos. Arsti ettekirjutuse järgi pidi ta elama maal, säästma jõudu, sööma küllaldaselt ja eelkõige loobuma igasugusest arstipraksisest.
Jalta.
Aastal 1898, pärast isa surma, otsustas külma Venemaa talve eest Krimmi siirdunud Tšehhov osta Jaltasse maja, kus plaanis elada koos ema ja õde Mariaga. Ta ostis väikese suvila Kutšuk-Kois, kuhu ta kohe sisse kolis, ning krundi Autkas, kuhu plaanis ehitada maja. Veidi enne seda hakkas Tšehhovi ammune sõber Vladimir Nemirovitš-Dantšenko Moskvas "Kajakat" lavastama. Nimelt oli ta rajanud koos lavastaja ja näitleja Konstantin Stanislavskiga teatri "Hudožestvenno-Obštšedostupnõi Teatr", millest sai varsti Moskva Kunstiteater, ning uskus, et saab hakkama lihtsuse ja loomulikkuse esiletõstmisega "Kajakas", mida ta ise pidas silmapaistvaks teoseks. Teatritrupp koosnes noortest näitlejatest, kes unistasid murda vene teatris tol ajajärgul valitseva ilukõnelise näitlemismaneeri, et tuua lavale loomulikkus ja lihtsus. 17. detsembril 1898 etendus "Kajakas" Moskvas ning triumfeeris. Arkadina rolli mängis Tšehhovi tulevane abikaasa Olga Leonardovna Knipper ja Trigorinit Konstantin Stanislavski.
Tšehhovi kutsest hoolimata jäid ta ema ja õde Maria esialgu elama Moskvasse. Trotsides haigushooge, hoidis Tšehhov Autkas majaehitusel silma peal, külastas koole ja korraldas korjanduse Samara puudustkannatavate laste jaoks. Kui Tšehhov 1899. aastal Melihhovos asunud maja maha müüs, tulid ka ema ja õde Jaltasse elama. Ka Jaltas oli Tšehhovi maja ühtelugu külalistest tulvil. Seal käisid Lev Tolstoi, Maksim Gorki, Fjodor Šaljapin, Ivan Bunin, Olga Knipper, kes sai lähedaseks sõbraks Mariaga, ja paljud teised.
Anton Tšehhov ja Olga Knipper mesinädalatel (1901)
27. oktoobril 1899 esietendus Kunstiteatris "Onu Vanja" (ümbertehtud "Metsavaim"). Publik võttis tüki väga hästi vastu ja pärast teistkordset etenduse vaatamist kirjutas Gorki Tšehhovile: "Jälle "Onu Vanja". Jälle. Lähen veelkord seda tükki vaatama, võtan pileti ette. See tükk on tohutult sisukas, sümboolne, vormilt täiesti originaalne, võrratu asi."
16. jaanuaril 1900 sai Tšehhov teada, et ta valitakse Teaduste Akadeemia kirjandusosakonna liikmeks. 25. augustil 1902 loobus ta akadeemikutiitlist, andes selgelt mõista, et põhjuse selleks andis nn Gorki afäär.
Aastal 1900 valmis Tšehhovi "Kolm õde". See esietendus 31. jaanuaril 1901 Kunstiteatris.
25. mail 1901 abiellus Anton Tšehhov Olga Knipperiga. Laulatusest ei teatatud kellelegi ning selle juures viibisid ainult neli hädavajalikku tunnistajat: Olga poolt vend ja onu, Tšehhovi poolt kaks juhuslikku tudengit. Pärast laulatust sõitis abielupaar Nižni Novgorodi ja sealt edasi Aksjonovisse sanatooriumisse.
Tšehhovite abielu kujunes kirjavahetusabieluks – Olga jätkas töötamist Moskva Kunstiteatris, Tšehhov oli arsti soovituse järgi sunnitud elama Jaltas. Paar vahetas kirju üle päeva, paar korda aastas käidi teineteisel külas. Olga Knipper vaevles süümepiinades, et ei ole oma haige mehega koos, ning kuigi Tšehhov kaebas kirjades oma üksilduse üle, rahustas teda sõnadega: "Kui me ei saa olla koos, pole see ei minu ega sinu süü, see on selle va saatana süü, kes külvas minusse haigusepisiku ja sinusse kunstiarmastuse." Aastal 1902 oli Olgal nurisünnitus ning see abielu jäigi lastetuks.
17. jaanuaril 1904 esietendus Kunstiteatris "Kirsiaed".
Surm ja matused.
3. juunil 1904 lahkus Tšehhov abikaasaga Moskvast, sõitis Berliini ning sealt edasi väikesesse kuurortlinna Schwarzwaldis Badenweilerisse.
Anton Tšehhov suri 15. juulil (2. juulil vkj) 1904 Badenweileris kell kolm öösel, 44-aastaselt. Henry Troyat kirjeldab Tšehhovi viimaseid minuteid biograafias nii: "Arsti nähes ajas Tšehhov end patjade najale istukile ja kuuletudes ülimale viisakusrefleksile, võttis kokku oma saksa keele oskuse ning ütles rahuliku tõsidusega: "Ich sterbe" ("Ma suren"). Arst tegi sealsamas kamprisüsti ning laskis tuua pudeli šampanjat. Tšehhov võttis pokaali, mis talle ulatati, pöördus Olga poole ja ütles nõrga naeratusega: "Ma pole ammu šampanjat joonud." Jõi klaasi tühjaks ja laskus vasakule küljele. Paari hetke pärast ei hinganud ta enam, olles lahkunud elust oma hariliku lihtsusega."
Tšehhovi põrmuga kirst jõudis Moskvasse 22. juulil rohelises rongivagunis, mille uksele oli suurte tähtedega kirjutatud: "Austrite vedu". Sellega kogu absurdsus ei lõppenud. Osa Tšehhovi sõpradest liitus matuserongkäiguga, kus mängis sõjaväeorkester. See matuserong liikus Mandžuurias surma saanud kindrali Fjodor Kelleri kirstu järel. Õige pea sai Tšehhovit ära saatma tulnud sadakond inimest oma eksimusest aru ja liitusid üliõpilastega, kes kandsid kirstu õlgadel. Esialgu liiguti Kunstiteatri ja seejärel Russkaja Mõsli hoone ette, kus peeti lühike leinatalitus ning kus nendega liitus juba suurem rahvahulk.
Anton Tšehhov maeti Novodevitši kloostri kalmistule isa kõrvale. Aastal 1933 maeti Tšehhovi ja tema isa põrm ümber Novodevitši kalmistule.
Looming.
Aastal 1886 ilmus tema esimene jutustuste kogumik ja 1887 teine kogumik.
Oma elu lõpuaastatel kogus Tšehhov kokku kõik ajalehtele ja ajakirjadele kirjutatud lühijutud, humoreskid, följetonid ja jutustused, et need kogumikuna avaldada. Kogumiku väljaandmisega tegeles kirjastaja A. Marks, kes ostis Tšehhovilt nendele autoriõigused 1899. aastal. Esimene kogumik ilmus 1899. aasta lõpus, teine 1903. aastal.
Aastal 1996 andis Anatoli Konenko välja Tšehhovi "Kameeleoni" miniatuurse trüki, mis on maailma väikseima raamatuna kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Teose suurus on 0,9×0,9 mm, selles on 30 lehekülge, kolm värvilist illustratsiooni ja Tšehhovi portree. Igal leheküljel on 11 rida teksti.
Perekond ja suguvõsa.
Anton Tšehhov oli abielus vene teatrinäitleja Olga Leonardovna Knipper-Tšehhovaga, kelle Saksamaalt Elsassist pärit isa töötas Venemaal insenerina. Olga Knipper suri 90-aastaselt ja on maetud koos Anton Tšehhoviga Moskvasse Novodevitšje kalmistule.
Mälestuse jäädvustamine.
Tšehhovi nime kannab asteroid 2369
Tema järgi sai nime Tšehhovi linn Moskva oblastis.
Seoses Tšehhovi 150. sünniaastapäevaga andis Venemaa Kultuuriministeeriumi välja mälestusmedali "150 aastat A. P. Tšehhovi sünnist". Selle medaliga autasustati isikuid, kes on andnud tähelepanuväärse panuse Anton Tšehhovi loomingulise pärandi tundmaõppimisse ja tutvustamisse. Eestis sai medali Elmo Nüganen ja Vene Teatri näitleja Sergei Tšerkassov.


Tuulispask (rahvapärimus).
Tuulispask on rahvapärane nimetus keeristuule kohta. Eesti rahvausundis oli levinud kujutelm, et keeristuul on (pahatahtlik) vaim või olend.
Matthias Johann Eisen kirjutab: "Tuulispask kannab mitut nime: tuulispea, tuulepööris, tuulevood; isegi jäneseks kutsutakse teda. Lõuna pool nimetatakse tuulispaska ka ebajalaks. Ebajalg avaldab iseäranis suurt jõudu, viib isegi heinasaod ja -kuhjad kaasa. Wiedemanni ütluse järgi olla tuulispasaks kaks tonti, kahe järve peremehed, kes teineteisega kokku puutudes kohe tülli sattuda. Üldise arvamise järgi tekib tuulispask hoopis teisel kujul. Nagu targa hing kehast lahkub, haldjate maailmast teateid saama minnes, nii lahkub hing veel teisel otstarbel kehast: moondab ennast väikseks tiivuliseks olendiks ja lendab endale varandust hankima. Tavalisesti peetakse tuulispasaks minejat nõiaks, kes teeleminekul maha heidab, enesel kõik hingamiskohad mullaga kinni topib ja ainult suu hinge väljalendamiseks lahti jätab. Suust tulnud tiivuline moondab enese varsti tuulispasaks. Kohati räägitakse, et niisugune tuulispasaks mineja peab jalataldu enne seda kolm neljapäeva õhtut verega võidma. Teisal ei teata niisugusest võidmisest midagi."
"Mitmed väidavad, nagu oleks tuulispasaks käija naisterahvas. Tuntakse ometi juhtumeid, mil meesterahvaski tuulispasaks käinud. Virus nimetatakse niisugust naisterahvast tihti "vanaks Soome eideks", Võru pool "Viru tädiks". Usutakse, et mõni nõid võib inimesi tuulispasaks moondada. Kuna muidu terariistaga visates tuulispasaks käija haavu saab, päästab viimasel juhtumisel terariistaga viskamine tuulispasaks käija nõiduse küüsist."
"Tuulispasaks käija püüd on saaki röövida. Siit röövib ta saaki põllult, sealt kuhilaid, siit heinasaadusid, sealt kuivama pandud pesu, lühidalt: kisub kaasa kõike, mis talle meeldib. Püüab keegi teda takistada, sasib ta takistaja riideid ja juukseid ehk veeretab teda mööda maad, nii et takistaja luud-kondid ragisevad."
"Tuulispasaks läinud nõia haldjas jääb vaatajale tavalisesti nägematuks. Teatakse ometi juhtumistest kõnelda, et nõia kujugi ilmub niisugusel korral, kui keegi tuulispaska narrib ehk vihastab. Niisugusel puhul vahib tuulispasast kole inimese kuju narrijale, vihastajale vastu. Aga muulgi juhtumisel võib tuulispasas nõida näha. Rahva väite järgi tarvis kummargile lasta ja läbi reite vaadata. Kui tuulispasaks käija tuttav isik, võib teda kohe ära tunda. Vaatajat püüab tuulispask alati nuhelda: käib temaga nagu mängupalliga ümber."
"Näha saamiseks ja äratundmiseks kiidab rahvas veel hea olevat sülitada ja terariistaga, kas noaga, kirvega, sirbiga ehk muuga, tuulispaska visata. Wiedemann kiidab selles suhtes heaks abinõuks hüüda: "Tuulispask, tuhakott! Võta nii palju kui Jumal annab, sitta suhu, paska parda!" Tuulispaska püütakse tihti kahjutegemise pärast nuhelda. Terariistaga visatud tuulispask saab viskamisest enesele haava. Kui tuulispasaks läinud isiku hingeta keha leitakse ja ümber pöördakse, ei pääse hing enne sisse kui keha endises olekus. Suuremad nõiad oskasid tuulispasaks käija oma sõnadega kinni panna. Igatahes tuleb tuulispasaks käijaid vähemate nõidade hulka lugeda, isikuteks, kes ainult varanduse korjamiseks endid tuulispasaks moondavad. Korra tuulekeerutuse ajal vangi pandud ehk terariistaga haavatud tuulispask saab enesele sellest niisuguse õpetuse, et enam iialgi tuulispasaks ei käi."
"Tuulispasaks käijatega ligidalt sugulased on vedajad'", kes sõidavad saagile ilma tuulekeerutuseta. Need toimetavad tööd tavalisesti öösel. Niisugused isikud istuvad kas lõugutile, seakünasse, taariastjasse ehk muusse sarnasesse majariista, lausuvad nõiasõnu ja kohe saab nende iste lennukiks, mis neid tuhatnelja läbi tuule sihile viib. Ei takista neid teel lukk ega sein ega müür; igasse ruumi pääsevad nad sisse, võtavad sealt tubli noosi vilja, raha ehk muud saaki kaasa ja kihutavad siis oma lennukiga koju tagasi. Enne teeleminekut teevad nad peale sõnade lugemist veel mingisuguse tembu, nuusutavad mõnes kohas iseäralikku kivi, vahivad teisal ahju peal mingisuguse asja sisse. Omast kohast sulavad nad virmalistega, loksberi sõitjatega ja maksamerelistega ühte."


Suguühe.
Suguühe ehk suguakt ehk koitus ehk seksuaalvahekord ehk vahekord (ladina keeles "coitus") on esmases tähenduses inimestevaheline kopulatsioon.
Mõiste variandid.
Kitsamas tähenduses on seksuaalvahekord mehe ja naise omavaheline tegevus, mille käigus mehe erigeerunud suguti siseneb naise tuppe ning võib toimuda seemnepurse ja/või orgasm.
Laiemas tähenduses hõlmab seksuaalvahekord laia skaalat seksuaalseid tegevusi (oraalseks, anaalseks, masturbatsioon, "coitus interruptus", homoseksuaalne vahekord, jmt). Üldiselt võidakse seksuaalvahekorraks nimetada peaaegu igasugust genitaalide sihipärast stimuleerimist teise isiku poolt, kui sellega kaasneb ühe või mõlema partneri seksuaalne erutus.
Mõiste täpsustamine võib olla oluline õiguslikust aspektist; nii karistusõiguses (vägistamine jmt) kui tsiviilõiguses (abielulahutused jmt). Seksuaalvahekorra mõiste mitmetähenduslikkus põhjustas õiguslikke vaidlusi näiteks Monica Lewinsky juhtumi puhul 1998. aastal USA-s ning see oleks peaaegu võinud viia president Clintoni tagandamiseni.
Mõnikord käsitletakse seksuaalvahekorrana ka inimese seksuaalset suhet loomaga või isegi puude või elutute objektide abil seksuaalse rahulduse saamist.
Füsioloogia ja seksuaaltehnika.
Suguühe. Peter Fendli joonistus (19. sajandi I pool)
Heteroseksuaalse seksuaalvahekorra peamine füsioloogiline eesmärk on viljastamine ja rasedus. Ejakulatsiooni ajal tuppe jõudnud spermatosoidid liiguvad aktiivselt edasi läbi emakasuu ja -kaela emakasse ja sealt munajuhadesse, kus võib toimuda ühinemine munarakuga ning moodustuda sügoot. Sügoot ehk viljastatud munarakk liigub emakasse ning temast areneb loode.
Seksuaalvahekord täidab füsioloogiliselt ka teisi ülesandeid. Erinevalt paljudest loomariiki kuuluvatest liikidest on inimesed seksuaalselt aktiivsed ja vastuvõtlikud aastaringselt ning sõltumatult viljastumisvõimalustest. Mitmed uurimused on näidanud, et ka mitmesugused viljastumist mitte võimaldavad seksuaalvahekorrad on siiski ka bioloogiliselt tõlgendatavad viljastumist ja paljunemist soodustavatena.
Heteroseksuaalse intravaginaalse vahekorra käigus toimub peenise edasi-tagasi liikumine tupes ühe või mõlema partneri liigutuste tulemusena. Tupe seintele ja peenisele mõjub selline hõõrumine erutust suurendavana ning võib viia ejakulatsiooni ja/või orgasmini. Mõnede uuringute kohaselt aitab selline liikumine kõrvaldada ka võimalikke võõra sperma jääke tupes.
Seksuaalvahekorraga kaasneb tavaliselt tugev mõnu- ja naudingutunne, mis tänapäeval on peamiseks seksuaalvahekorda astumise motiiviks. Orgasmini jõudnud seksuaalvahekord võib jätta sügava õnne- ja rahuldustunde. Pikaajaline abstinents võib põhjustada depressiooni, psühhoose ja isegi agressiivsust. (Siiski peavad paljud religioonid abstinentsi soodsaks vaimsele tegevusele ja arengule.)
Füsioloogiliselt ja psühholoogiliselt peetakse regulaarseid seksuaalvahekordi organismile vajalikeks, tasakaalustavateks ja üldiselt soodsateks. Sotsiaalselt peetakse abielus olevaid inimesi sagedasti usaldusväärsemateks, tasakaalukamateks, vähem probleeme tekitavateks jne.
Grupiseksi ajal võivad mitmed võimalused olla kasutusel samaaegselt.
"Coitus interruptus" ehk katkestatud suguühe ehk väljatõmbamine ehk "ettevaatlik olemine" tähendab peenise tupest väljatõmbamist ja ejakulatsiooni väljaspool tuppe. Kasutusel on ka väljend "kõhu peale laskmine".
"Coitus reservatus" on ejakulatsiooni tagasihoidmine seksuaalvahekorra ajal.
Raseduse vältimiseks pole need meetodid kuigi usaldusväärsed, ehkki spontaanse vahekorra puhul, muude vahendite puudumisel, on need meetodid sageli ainuvõimalikud.
Turvaseks.
Turvaseks on kaitse- ja ettevaatusabinõude kasutamine seksuaalvahekorra ajal suguhaiguste ülekandumise ja/või raseduse vältimiseks.
Enim soovitatavad turvaseksi abinõud on kondoomid.
Ajalugu ja kultuur.
Seksuaalvahekorda on ajaloos ja kultuuris enamasti tugevasti tähtsustatud. Sellega seondub hulgaliselt keelde, piiranguid, tabusid jmt.
Kultuurantropoloogid on üldiselt üksmeelel, et üks esimesi tabusid seoses seksuaalvahekorraga võis olla intsestikeeld (lähisugulastega seksimise keeld). On oletatud, et intsestikeeld ja teised seksuaalsusega seonduvad tabud, mis on üksnes inimkonnale omased, võisid olla olulisteks teguriteks kultuuri arengus ning inimühiskonna kujunemisel. Psühhoanalüüsi teooria näiteks peab Oidipuse kompleksi mässuks intsestikeelu vastu ning seetõttu üheks tähtsamaks alateadvuslikuks mõjuteguriks.
Teadlik ja kultuuripoolne seksuaalelu reguleerimine ja piiramine võib mitmete psühhoanalüüsist lähtunud teooriate kohaselt viia seksuaalenergia sublimeerumiseni vaimses tegevuses, loomingus, kunstis jne.
Laialdaselt on seksuaalvahekorrad olnud keelatud menstruatsiooni ajal.
Ealised piirangud on erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides olnud erinevad. Paljudes kultuurides ealised piirangud puuduvad ning seksuaalsuhetesse võidakse astuda väga varajases nooruses. Enamasti on siiski seatud mingid piirangud (vanus, suguküpsus, esimene menstruatsioon vm) ning täiskasvanute ehk seksuaaleluks sobivate isikute hulka vastuvõtmiseks võivad olla kasutusel erilised tseremooniad ja riitused. On seisukohti, mille kohaselt võivad paljud puberteediealiste käitumis- ja tervisehäired olla tingitud ealistest piirangutest tingitud abstinentsist.
Enamikes kultuurides on ühel või teisel viisil reguleeritud abielu institutsioon. Koos sellega sätestatakse tavaliselt ka reeglid ja keelud abielueelseks, abieluliseks ning abieluväliseks seksuaaleluks. Sellised reeglid ja piirangud võivad meeste ja naiste jaoks olla erinevad.
Mõnikord on kultuuri poolt sätestatud ka lubatud asendid seksuaalvahekorra jaoks, rasestumisvastaste vahendite kasutamise kord, seksi jaoks keelatud päevad ning mitmeid muidki üksikasju ja piiranguid.
Paljudes religioonides hinnatakse kõrgelt seksuaalsusest, seksuaalsest erutusest ja seksuaalvahekordadest hoidumist, aseksuaalsust, abstinentsi ja tsölibaati.
Kristlikes traditsioonides on seksuaalvahekorda peetud üldiselt patuseks.
Mitmetes religioossetes ja vaimsetes traditsioonides on kasutusel meetodid seksuaalenergia suunamiseks, muutmiseks ja rakendamiseks vaimsetel eesmärkidel. Tuntuimad neist on mitmesugused tantristlikud traditsioonid budismis, hinduismis jm.
Sünonüüme.
Teisi sõnu seksuaalvahekorra kohta: "seks, seksuaalsuhe, suguühe, nõelamine, tonksutamine, nõksutamine, krõpsutamine, paugutamine, armatsemine, täristamine, horisontaaltango, sugutamine, keppimine, panemine, magamine, suskimine, koinimine, nuss, nikk, kepp, tonks, krõbistamine, magamistoapiljard" jpt. Paljud neist sõnadest on kasutusel slängis ja tavakeeles ka teistes tähendustes.


Seksuaalne erutus.
Seksuaalne erutus on seksuaalvahekorraga seonduv füsioloogiline seisund.
Füsioloogia.
Füsioloogiliselt on seksuaalne erutus organismi ettevalmistav reaktsioon seksuaalvahekorra jaoks.
Seksuaalset erutust võivad põhjustada ja soodustada erogeensete tsoonide sihipärane stimuleerimine (eelmäng); seksuaalselt ahvatleva partneri pilk, naeratus, jutt, lähedus või kokkupuude; seksuaalvahekorra või seksuaalsusele viitava tegevuse nägemine või kuulmine; paljastatud kehaosade nägemine või näitamine; erootilised jutud, liigutused, roppused, pildid, hääled, fantaasiad, unistused, mälestused, unenäod, muusika, tants, lilled, lõhnad, maitsed; mitmesugused ained, pikaajaline aseksuaalsus jmt.
Seksuaalset erutust võivad mõningatel juhtudel tekitada ja suurendada ka vägivald, valu, ehmatus, hirm, abitus, piinamine, jõhkrus jmt, kuid võib esineda ka vastupidine -- erutus võib täielikult kaduda.
Erinevate parafiiliate puhul võivad seksuaalset erutust põhjustada ka erinevad kehaeritised (piim, sülg, uriin, väljaheited, veri); riietusesemed (aluspesu, kingad); materjalid (nahk, kumm, lateks); kohad, isikud, loomad, situatsioonid jne.
Kultuuriline või situatsiooniline kontekst võib koos seksuaalse erutuse tekkimisega põhjustada ka häbi-, süü- või piinlikusetunnet.
Mida tugevam on seksuaalne erutus, seda vastuvõtlikumaks muutub organism seksuaalvahekorrale. Tugev seksuaalne erutus võib viia ejakulatsiooni ja/või orgasmini ka ilma seksuaalvahekorrata.
Seksuaalne erutus tekib ja püsib meestel ja naistel veidi erinevalt.
Ajalugu ja kultuur.
Seksuaalset erutust on erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides käsitletud erinevalt.
19. sajandi Euroopas peeti mitmel pool seksuaalset erutust häbiväärseks, eriti naistele. Tugev seksuaalne erutus pidi olema isegi tervisele kahjulik. Viktoriaanlikul Inglismaal püüti hoiduda igasugustest seksuaalsusele viitavatest väljenditest, asendades need eufemismidega. Tabusõnaks muutus näiteks "lauajalg” jne. Abielunaistel soovitati seksuaalvahekorra ajal püsida liikumatult ja "mõtelda Inglismaa peale".
Kaasaja lääne ühiskonnas peetakse seksuaalset erutust normaalseks ja heakskiidetavaks seksuaalvahekorrale eelneva eelmängu ajal. Väljaspool seksuaalvahekordi esilekutsutavat erutust üldiselt taunitakse, ehkki sellele on suunatud suur osa popkultuurist. Tugevamat taunimist on pälvinud pornograafia, mis on suunatud otseselt seksuaalse erutuse tekitamisele.


Füsioloogia.
Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest.
Termini "füsioloogia" võttis kasutusele Jean François Fernel umbes 1525.
Füsioloogia uurijaid nimetatakse füsioloogideks. Füsioloogide hulgas on biolooge (eriti biokeemikuid; biokeemiat nimetati varem füsioloogiliseks keemiaks), arstiteadlasi ja psühholooge.
Füsioloogia põhivaldkonnad.
Füsioloogia huvitub bioloogilistest protsessidest ning nende põhjuslikest seostest; ta uurib pigem muutusi ("dünaamikat") kui seisundeid ("staatika").
Füsioloogia toetub füüsikale ja keemiale.
Bioloogias tuuakse eraldi välja taimefüsioloogia ja loomafüsioloogia, kuid füsioloogia uurib ka teisi organisme peale taimede ja loomade.
Inimese füsioloogia on osa meditsiinist.
Patofüsioloogia on füsioloogia haru, mis tegeleb haiguslike seisundiga.
Füsioloogial ei ole selgeid piire anatoomia, biokeemia, molekulaarbioloogia, psühholoogia ja neurobioloogiaga.


Kopulatsioon.
Kopulatsioon on sugulisel teel paljunevate loomade suguelundite ühtimine seemendamiseks ja munaraku viljastamiseks.
Kopulatsioon toimub üldreeglina kahe vastassoost isendi vahel, kuid looduses esineb laialdaselt ka muid variante, sealhulgas ka selliseid, mis ei ole otseselt suunatud paljunemisele.


Viikingid.
Viikingid olid muinas-skandinaavia (rootsi, norra, taani) päritolu meresõitjad, kelle iseloomuliku kultuuri õitseaeg oli umbes 8.–11. sajandil (nn viikingiaeg).
Nimetus "viiking" pärineb tõenäoliselt vanapõhja sõnast "vík", mis tähendab lahte; viiking on siis "laheline" ehk meresõitja. Kuigi viikingid on nime andnud tervele ajastule, moodustasid sõjakad meresõitjad suhteliselt väikese osa tolleaegsest Põhjamaade elanikkonnast, kes valdavalt tegeles rahumeelse maaharimisega. Teise teooria järgi pärineb viikingite nimetus vanainglise sõnast "wíc", mis tähendas kaubaasulat. Lisaks vallutustele tegelesidki viikingid ka käsitöö ja kaubandusega.
Viikingid olid osavad laevaehitajad; nende pikklaevade drakkarite plangutus ning suured nelinurksest purjed tagasid oma aja kohta küllalt suure merekindluse. Mereretked viisid viikingeid Islandile, Gröönimaale ning Põhja-Ameerika rannikule. Euroopas rajasid nad mitmel pool oma asulaid ning sulasid kohaliku rahva hulka.
Ida suunas purjetanud viikingeid nimetati ka varjaagideks. Nende tegevus ulatus Bütsantsini ning nad mängisid olulist poliitilist rolli Kiievi-Vene riigi kujunemisel.
Viikingiretkedega tegelesid (eriti 11.–12. sajandil) ka eestlased, eeskätt saarlased.
Nõrga poliitilise organiseerituse, ristiusu leviku ning sõdimisviiside arengu tõttu jäid viikingid alates 12. sajandist Euroopas tagaplaanile.
Huvi viikingite tegevuse vastu taaselustus romantismiajastul, mil neid hakati kujutama idealiseeritult (ebaajalooliselt) hulljulgete võimaste sõdalastena. Hilisemas popkultuuris (filmid, koomiksid jms) on levinud võrdlemisi ebatäpsed ettekujutused viikingite tegevusest, välimusest ja eluolust. Tänapäeval on mitmed ajaloohuvilised püüdnud viikingiajastu eluolu ning tehnoloogiaid jäljendada vastavates laagrites või teemaparkides.
Põhjala rassi müütilisest ja ajalooliselt ebatõesest kujutamisest sai mõjutusi natsionaalsotsialismi ideoloogia.


Turvaseks.
Turvaseks on kaitse- ja ettevaatusmeetodeid rakendav seksuaalvahekord või seksuaalelu suguhaiguste ülekandumise ja/või raseduse vältimiseks.
Kõige tõhusam viis nende vältimiseks on abstinents ehk seksuaalvahekordadest hoidumine, kuid seda tavaliselt ei loeta turvaseksiks.
Turvaseksi meetodid jagunevad üldjoontes kaheks: sotsiaalsed ja seksuaaltehnilised.


Ahiküte.
Ahiküte (kõnekeeles ahjuküte) on elu-, töö- või muude ruumide kütmine ühe või mitme kütteahjuga, mille puhul ei kasutata kuuma vee tsirkulatsiooni.
Ahjukütte puhul kasutatakse Eestis ahjukütuseks peamiselt puitu (küttepuid, puitbriketti) ja turbabriketti. Kasutatakse ka sütt, pruunsütt, kütteõli ja maagaas.
Levik.
Saksamaa vanadel liidumaadel on ahjuküttega korterite osatähtsus 10...20%, uutel liidumaadel 60%.
Kasutegur.
Et tavaliste ahjudega kütmisel väljub palju kuumi heitgaase, siis on kasutegur suhteliselt madal (50...60%).
Keskkonnamõjud.
Kui ahjukütusena kasutatakse sütt, kaasneb ahjuküttega süsinikoksiidi, süsivesinike ja tolmu märgatav emissioon. Vääveldioksiidi emissiooni vähendamiseks kasutatakse pruunsöebriketi valmistamisel väävlivaest pruunsütt.
Head ja halvad küljed.
Ahjuküttega korteri eeliseks peetakse muuhulgas seda, et korteris säilib loomulik niiskus. Samuti võimaldab ahjuküte tavaliselt säästa raha, sest kütusekulu on hõlbus ise reguleerida. Lisaks on võimalik ahjus süüa teha.
Ahjukütet loetakse ebamugavuseks, mida kõigi mugavustega korteris ei ole. Ahju kütmisel tuleb kütus tuppa tassida, viita aega tule tegemisega, oodata, millal ahi hakkab sooja andma, tabama õige hetke siibri kinnipanemiseks ning hiljem tuhk ahjust välja kühveldada ja toast välja tassida. Kui korterist pikemaks ajaks lahkuda, siis ootab ees külm tuba ning soojasaamine võtab aega.


Seksuaalsuhe.
Seksuaalsuhe on seksuaalvahekordi ja seksuaalsust hõlmav inimestevaheline suhe või vahekord.
Seksuaalsuhtes olevaid inimesi ühendab ühine seksuaalelu.
Seksuaalsuhe tekib tavaliselt alates esimesest omavahelisest seksuaalvahekorrast. Sellele võib eelneda mitmesuguseid aseksuaalseid suhteid (sõprus, "käimine", romantiline suhe vms). Seksuaalsuhte ajal ollakse omavahel korduvalt seksuaalvahekorras. Seksuaalsuhe lõpeb, kui omavahelisi seksuaalvahekordi enam ei toimu või nendest keeldutakse. Seksuaalsuhte lõpp võib olla partnerite poolt erinevalt tõlgendatav.


Claude Jade.
Claude Jade (Claude Marcelle Jorré 8. oktoober 1948 – 1. detsember 2006) oli prantsuse filminäitleja.
Claude Jade'i kuulsaimad rollitäitmised olid filmides "Varastatud suudlused", "Abieluvoodi", "L'amour en fuite" ja prantsuse agendi tütar Michele Alfred Hitchcocki filmis "Topaas".
Filmid.
Jade, Claude
Jade, Claude


Topaas (film).
"Topaas'" ("Topaz") on 1969. aastal valminud Alfred Hitchcocki põnevusfilm.
Peaosades on Frederick Stafford, Dany Robin, Claude Jade, Michel Piccoli, Michel Subor, Karin Dor, John Forsythe, Philippe Noiret, John Vernon
Prantsuse agent André Devereaux (Frederick Stafford) tõttu ei ole tema naise Nicole´i (Dany Robin) elu kerge. Kord olid nad koos vastupanuliikumises, nüüd abistab André CIAd. Kui äsja abiellunud tütar Michele (Claude Jade) koos oma ajakirjanikuna töötava mehe Francois Picardga (Michel Subor) ning pruudi vanematega mõned päevad New Yorkis veeta tahavad, kasutab André võimalust, Harlemis oleva CIA mehe Nordstromi (John Forsythe) jaoks mõned dokumendid Kuuba konsulaati toimetada. Sellele järgneb spionaa˛iülesanne koos oma endise armukese Juanitaga (Karin Dor) Kuubas. Kui ta tagasi Pariisi lähe, tahab Michele oma vanemaid lepitada, kuid Nicole on lohutust juba Jacques Granville´i (Michel Piccoli) käte vahel leidnud, kes juhib spionaa˛ivõrku Topaas.
"Topaas" on Hitchcockile tüüpiline linateos: loo üks peategelasi on süütu mees, kes sattunud olukorda, milles peab end kaitsma nii pahade tegelaste vastu kui ka suutma tõestada oma süütust seadusesilma ees. Erinevalt režissööri varasematest filmidest arenevad selle tempoka agendiloo sündmused mitmes linnas: Washingtonis, Kopenhaagenis, Havannas ja Pariisis.


Topaas.
Topaas on alumiiniumi ja fluori sisaldav silikaatne rombilise süngoonia mineraal.


Monogaamia.
Monogaamia ehk ainuabielu on abielu vorm, mille korral üks mees on abielus ühe naisega.


Polügaamia.
Polügaamia on kolme või enama indiviidi omavaheline seksuaalsuhe. Enamasti mõeldakse "polügaamia" all ühe indiviidi seksuaalsuhet mitme vastassoost indiviidiga.
Polügaamia variandid on polügüünia ja polüandria. Sageli kasutatakse "polügaamia" mõistet "polügüünia" tähenduses: "mitmenaisepidamine".


Carl Orff.
Carl Orff (10. juuli 1895 München – 29. märts 1982 München) oli saksa helilooja ja muusikapedagoog.
Carl Orff sündis Baieris sõjaväelase peres ning sai muusikahariduse Müncheni Muusikaakadeemias. Pärast selle lõpetamist töötas Müncheni väikeses teatris kontsertmeistrina.
Alates 1925. aastast kuni oma surmani õpetas Orff lapsi Münchenis Güntheri-nimelises muusika- ja tantsukoolis ("Güntherschule München"), mille asutajaks oli saksa koreograaf Dorothee Günther.
Carmina Burana.
Orffi tuntuimaks heliteoseks on kantaat orkestrile, koorile ja solistidele "Carmina Burana" (1937). Kantaadi pealkiri tähendab tõlkes "Beuerni laulud" ning selle tekstideks on 13. sajandi Saksamaa tudengite ning mässumeelsete õpetlaste kirjutatud ladina- ja ülemsaksakeelsed värsid, mis käsitlevad saatuse heitlikkust ning ajaliku elu rõõme. Tekstid olid kogutud Baierimaal Beuernis asuvas benediktlaste kloostris, kuigi tõenäoliselt pärinevad nad mujalt. "Carmina burana" muusikale on omane väga lihtne ja kergestimõistetav harmoonia. Sugereerivalt ja dramaatiliselt rütmilised osad, kus kasutatakse suurt löökpillirühma, vahelduvad laulvamate ja meloodilisematega, andes omapärasel viisil edasi keskaja maailma sünguse ning lustlikkuse vastuolulisust. Seda muusikat on kirjeldatud ka kui barbaarset ja paganlikku. Orff ise nägi teose esituse juures ette ulatuslikku lavalist vaatemängu tantsude, efektsete kostüümide, dekoratsioonide, valgus- ja püroefektidega.
"Carmina burana" moodustab triloogia "Trionfi" koos helitöödega "Catulli Carmina" ("Catulluse laulud") ning "Trionfo di Afrodite" ("Aphrodite triumf").
Lisaks on Orff kirjutanud muinasjuttooperid "Kuu" (1939) ja "Tark naine" (1943), muusikalise tausta tragöödiale "Antigone" (1949), muusika Shakespeare'i komöödiale "Suveöö unenägu" (1964) ning ooperi või (autori enda määratluse järgi) muusikalise etenduse "Aegade lõpu komöödia" (1972).
Muusikapedagoogikas on tuntud tema "Koolitöö" (1930–1935), mis oli kirjutatud esitamiseks algajatele muusikaõpilastele.


Aleksandr Kuprin.
Aleksandr Ivanovitš Kuprin (vene keeles "Александр Иванович Куприн"; 7. september 1870 Pensa kubermang Venemaa – 25. august 1938 Leningrad NSV Liit) oli vene kirjanik.
Esimese maailmasõja ajal mobiliseeriti ning teenis väljaõppeväeosades Soomes, kuid demobiliseeriti kehva tervise pärast.
1918. suvel punase terrori käigus vahistati ja viibis vanglas Petrogradis.
Aastail 1910 kuni 1919 elas Peterburi kubermangus Gattšinas, kus ta
16. oktoobril 1919. aastal, Vene kodusõja ajal, kui ta endine tsaariarmee ohvitser - porutšik mobiliseeriti Nikolai Judenitši poolt juhitud Loodearmeesse ning määrati toimetama Narvas Loodearmee juures ilmuvat ajalehte "Prinevski krai", ("Приневский край"). Ajalehe toimetus asus Narvas Koidula tänav majas nr 8.
Pärast Vabadussõja lõppu töötas vene ajalehes Svoboda Rossii ("«Свобода России»") Tallinnas, hiljem aga emigreerus Helsinkisse ja seejärel 4. juulil 1920. aastal Prantsusmaale Pariisi.
Aastatel 1919–1937 elas ta välismaal, 1937. aastal läks raskesti haigena, koos naisega Jelizaveta Moritzovna Kuprina ("Елизавета Морицевна Куприна") tagasi NSV Liitu, kus ka 1938. aastal suri.
1958. aastal läks NSV Liitu tagasi ka tema tütar Ksenija Kuprina, kes töötas A.S. Puškini nimelises teatris Moskvas.
26. oktoobril 2003 avati Narvas Aleksandr Kuprini mälestustahvel.


Aseksuaalsus.
"See artikkel räägib aseksuaalsusest inimühiskonnas; mittesugulise paljunemise kohta looduses vaata artiklit mittesuguline paljunemine"
Aseksuaalsus on seksuaalne orientatsioon, mille puhul ei kogeta seksuaalset ligitõmmet. Aseksuaalsust kui inimese seksuaalset orientatsiooni on tunnistatud ja defineeritud ainult vähestes akadeemilistes uuringutes alates 1980ndatest. Aseksuaalide kogukond on hakanud kujunema alles 21. sajandi alguses, abistatuna Interneti üha laienevast levikust.
Aseksuaalsus erineb tsölibaadist, mis on tahtlik seksuaalsest aktiivsusest loobumine. Paljud aseksuaalid seksivad (kompromissina suhtes seksuaalse partneriga) ning enamik tsölibaadipidajaid on seksuaalsed.
Aseksuaalid võivad kogeda teiste inimeste suhtes romantilist ligitõmmet.


Tsölibaat.
Tsölibaat (ladinakeelsest sõnast "caelibatus" religioonide vaimulikud ja mungad.
Kristlus.
Õigeusus on abielutuse kohustus kõrgeimal vaimulikel (piiskop), nii oli see ka katoliiklastel kuni 12. sajandini, mil kehtestati abielutus ka preestritele. Reformatsioon kaotas paar sajandit hiljem vaimulike vallalisuse nõude.


Vioola.
Vioola ehk altviiul (itaalia keeles "viola") on viiulist veidi suurem neljakeeleline keelpill. Keelpillide perekonnas moodustab vioola n-ö keskmise hääle ühelt poolt viiuli ja teiselt poolt tšello ning kontrabassi vahel – vioola häälestatakse kvindi võrra madalamalt kui viiul ja oktaav kõrgemalt kui tšello (c, g, d1, a1). Harva kasutatakse teistsugust häälestust.
Vioola meenutab ehituselt ja materjalilt viiulit, on vaid suurem (viiulist 3-10 cm pikem) ja varieeruvamate proportsioonidega. Vioola mängimise tehnika meenutab põhiosas viiulimängu: parema käega tõmmatakse poognaga üle keelte, pannes need võnkudes helisema. Helikõrgust muudetakse võnkuva keele vajutamisega vastu sõrmlauda vasaku käe abil – võnkuva keele pikkusest sõltub tekkiva heli kõrgus. Siiski, kuna vioola on suurem ja pikemate keeltega, võib selle sõrmestus viiulimängust erineda; samuti nõuavad jämedamad keeled ja poogen mõnevõrra jõulisemat mängustiili.
Vioolale on (erinevalt viiulist ja tšellost) kirjutatud küllalt vähe soolorepertuaari, enamasti on vioolapartiid orkestrimuusikas harmoonia kujundamisel n-ö täitematerjaliks ilma märkimisväärse meloodilise rollita. Sama kehtib kammermuusikas, kus vioola on osa keelpillikvartetist. Vioolamuusika kirjutatakse tavapäraselt aldivõtmes.
Väheseid muusikateoseid, kus vioolale on kirjutatud oluline osa, on Berliozi sümfoonia "Harold Itaalias" ning Telemanni, Stamitzi, Waltoni ja Bartóki vioolakontserdid, samuti mõned Dvořáki kammermuusikateosed ning Smetana kvartett "Minu elust". 20. sajandil kirjutasid vioolamuusikat Paul Hindemith ja Rebecca Clarke.
Tuntud vioolamängijaid: Lionel Tertis, Paul Hindemith, William Primrose, Joseph de Pasquale, Walter Trampler, Yuri Bashmet, Kim Kashkashian, Garth Knox, Jerzy Kosmala, Roberto Diaz, Tabea Zimmermann, Nobuko Imai, Rivka Golani, Roland Glassl, Cathy Basrak, Paul Neubauer, Antoine Tamestit, John Cale.
Kuigi mitmed kuulsad heliloojad (Haydn, Mozart, Beethoven, Dvořák jt) on ise mänginud vioolat ja sellest instrumendist lugu pidanud, on vioolamängijaid muusikamaailmas kaua peetud omamoodi naljanumbriks. Tihti sattusid orkestri vioolarühma läbikukkunud viiuldajad ja vioolamängijatest rääkivad anekdoodid muusikamaailmas on võrreldavad nn blondiininaljadega – vioolamängijaid kujutatakse neis ebamusikaalsete ja tuimadena.


Sekstiin.
Sekstiin ehk sekstett on luuleteoses kuuest värsireast koosnev stroof.


Värss.
Värss on luuleteose väikseim terviklik osa; kirjapildis on värss tavaliselt luuleteose rida.
Lõppriimilise luulevormi puhul on värsi lõpus teiste värsside lõppudega riimuvad sõnad või silbid.


Järvesaar.
Järvesaar on saar, mis asub järves.
Maailma suurim järvesaar on Manitoulin, pindalaga 2766 km², mis asub Huroni järves ja kuulub Kanadale.


Tulipart.
Tulipart ("Tadorna ferruginea") on partlaste sugukonna ristpardi perekonda kuuluv lind.
Tulipardi pesitsusala hõlmab stepid ja kõrbed Vahemerest kuni Amuuri äärsete aladeni. Kõikjal on ta levinud hajusalt. Ta talvitub Vahemeremaadel, Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Aasias. Eestis loetakse teda võõrliigiks. Siin on ta üliharuldane eksikülaline. Tema arvukus Lääne-Euroopas langeb. Aeg-ajalt on tuliparte nähtud Põhja-Ameerika idaosas, aga pesitsemist pole seal täheldatud.
Ta asustab veekogude kaldaid nii mägismaadel kui tasandikel. Pesa teeb ta urgudesse, kaljuorvadesse ja varemetesse.
Tulipart on ristpardi lähim sugulane ja sellega umbes ühesuurune. Ta kaalub 1–1,6 kg. Ta on 58–70 cm pikk ja tiibade siruulatusega 110–135 cm.
Välimuselt on ta rohkem hane- kui parditaoline. Teistest lindudest on teda kerge eristada ühetoonilise oranži sulestiku ja heledate põskede järgi. Saba ja hoosuled on mustad, tiibadel on valge laik. Isased ja emased näevad välja enam-vähem ühtemoodi, aga isasel on pulmasulestikus kaela alaosa ümber must rõngas ning emasel on pea kahvatumat värvi.
Tulipardid ujuvad väga hästi, aga lend on neil raskepärane.
Tulipardid hoiduvad tavaliselt paarikaupa või salkadesse ja moodustavad harva suuri parvi. Üksnes sulgimise ja talvitumise ajal võivad üksikutele järvedele ja aeglastele jõgedele koguneda suured tulipartide rühmad. Mõnikord segunevad tulipardid teist liiki lindudega.
Tulipardi töönduslik tähtsus on väike, ent ta on oluline jahilind. Tibud kasvavad vangistuses hõlpsasti üles ja saavad kiiresti taltsaks. Neid võib ümber asustada uutele veehoidlatele ja pargiveekogudele.
Vangistuses muutuvad linnud üksteise vastu tigedaks ja kõige parem on neid pidada paarikaupa, kui neid just üsna suurel maa-alal ei peeta. Neid võib pidada koos teiste partidega, kuid sellegipoolest muutuvad nad sulgimise ajal agressiivseteks.
Esimesena kirjeldas tuliparti teaduslikult Peter Simon Pallas 1764. Tulipart kuulub soodsas seisundis liikide hulka.


Idoru.
Idoru (inglise keele sõnast 'idol' vastavalt selle transkriptsioonile jaapani keelde ja tagasi) on nimetus virtuaalsele, nt arvutigraafika abil loodud popstaarile, kes on varustatud fiktiivse eluloo ja taustaga. Seni on huvi idorude vastu piirdunud põhiliselt Jaapaniga, mistõttu enamik idorusid seostub muusikaliselt j-popiga.
Esimeseks idoruks peetakse Kyoko Date'i (1996), kelle populaarsus vaatamata algsele kiirele tõusule teda haldava kompanii HoriPro turundusliku võimetuse tõttu kiiresti haihtus. Hiljem kasutati Kyoko Date'i ühe USA telekommunikatsioonikompanii pressiesindajana. Viimastel teadetel () on kasutusõigused müüdud Koreasse.
Tuntuimateks euroopalikeks idorudeks võib pidada virtuaalse muusikalise kollektiivi Gorillaz liikmeid.
Termin pärineb William Gibsoni küberpunk-romaanist "Idoru" (1996; eesti keeles 2002, tõlkinud Juhan Habicht). Jaapani keeles ei kasutatata inglise keele "idol" vastena mitte vormi "idoru" (イドル), vaid hoopis hääldusele vastavat vormi "aidoru" (アイドル), seega tuleb pidada seda sõna William Gibsoni leiutiseks.
Tuntuim virtuaalne iidol on Hatsune Miku (初音ミク). See on Jaapani häälesüntesaaotri ja muusika programmi Vocaloid persoona. Hatsune Miku on müünud bestseller albumeid ja teinud mitu väljamüüdud kontserdi tuuri, kus esines hologrammina live bändiga.


2002. aasta Austria parlamendivalimised.
2002. aasta Austria parlamendivalimised olid Nationalrati (Austria parlamendi) valimised pühapäeval, 24. novembril 2002. Valimised toimusid enneaegselt, kuna eelmised valimised toimusid 1999. aastal.
Valimiste tulemusena säilitas Austria Rahvapartei ja Austria Vabadusepartei koalitsioon võimu, kaotades 7 mandaati. Rahvapartei parandas tulemust, tõustes kolmandalt kohalt valimiste võitjaks. Rahvapartei on tavaliselt sõjajärgses Austrias olnud tugevuselt esimese kahe partei hulgas ja saavutas oma parima tulemuse pärast 1966. aastat. 2/3 võrra vähenes neofašistliku Austria Vabadusepartei valijaskond. Rohelised saavutasid oma läbi aegade parima tulemuse.


Otepää kihelkond.
Otepää kihelkond (kirikukihelkond, tolleaegses saksa keeles "Kirchspiel Odenpäh in Kreis Dorpat") oli kihelkond, mis asus ajaloolisel Tartumaal ("Kreis Dorpat"). Tänapäeval asub enamus selle alasid Valgamaal.
Kihelkonnas oli 12 riigi-, rüütli- ja kirikumõisat, ning 11 karjamõisat.
Otepää muinaskihelkond oli Ugandi tähtsaim kihelkond.


EFTA.
Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon (ingl "European Free Trade Association", EFTA) on riikide kaubandusorganisatsioon. Selle asutasid 3. mail 1960. aastal alternatiiviks Euroopa Majandusühendusele riigid, kes viimasesse ei kuulunud. Tänaseks on sellesse organisatsiooni alles jäänud üksnes neli liiget – Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits. EFTA-ga ühinemise vastu tunnevad huvi Fääri saared.


Karen Orlau.
Karen Orlau (kodanikunimega Katariina Täht'"; sündinud 1975) on eesti kirjanik.
Ta on õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis ärikorraldust (lõpetas 2002). Karen Orlau on võrguajakirja Algernon toimetuse liige.
Looming.
Orlau on avaldanud ulmekirjandust (õuduskirjandust, imeulmet ("fantasy"), koomilist ja linnaulmet) ning luulet. 2007. aasta augusti seisuga on tal on ilmunud üks lühiromaan ja kakskümmend kolm lühijuttu. Trükiajakirjanduses ilmus esimene teos, lühijutt "Saatuslik viga" 1997 (ajakirjas "Mardus" nr. 6, pseudonüümi Kate Star all). Eraldi raamatutena on ilmunud jutukogu "Sealtmaalt" (Tallinn: Salasõna, 2002) ja koos Ylle Rajasaarega luulekogu "Eelmäng kahele" (Kanepi: Kämmu Disain, 2004). Karen Orlau jutte leidub mitmes antoloogiasarja "Mardus" köites, "Eesti ulme antoloogias" (2002), antoloogiates "Fantastika" (2004) ja "Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte" (2005); novell "Oraakli surm" on ilmunud ka soomekeelses eesti autorite kogumikus "Tallinnasta pois: groteskia virolaista proosaa" (Helsinki: Absurdia, 2003)
Karen Orlau õuduslood on mitmekesise temaatikaga, kaldudes osalt ka etnoulmeks (lühijutt "Rannahiidsed" pälvis 2001. aastal Eesti Ulmeühingu auhinna Stalker). Mitmetes lugudes paistab silma üksikasjalik vägivallakujutus. Orlau imeulmest on tuntuimad omavahel maailma ja tegelaskujudega seotud lühiromaan "Kelmid ja kangelased" ning jutud "Malin Malini metsast" ja "Tont taevaväraval"; "Oraakli surm" võitis 1999. aastal ülekaaluka häälteenamusega Stalkeri. "Kelme ja kangelasi" on peetud eestikeelse rollimängukirjanduse esmateoseks. Luules domineerib armastustemaatika, kuid esineb ka ulmelisi motiive. Nii Orlau proosat kui luulet iseloomustavad omapärane kujundikeel ja tundlik sõnakasutus. Sagedased on mütoloogiliste motiivide töötlused uudses võtmes.
Linke.
Orlau, Karen
Orlau, Karen


Triskele.
Kolmjalg ehk "triskele" on kolmest ühte punkti koonduvast jooksvast jalast moodustatud kujund.
Kolmjalg on kasutusel Bretagne'i, Sitsiilia ja Mani saare sümboolikas. Eestis on kolmjalga kujutatud Saaremaa Karja kirikus ning sõlgedel.
Kolmjalga peeti õnne, päikese ja aja kulgemise sümboliks. Päikese kolm jalga tähendanud tõusvat, keskpäevast ja loojuvat päikest. Triskelioni on kasutatud ka muinasskandinaavia peajumal Odini ning kristluses Püha Kolmainsuse sümbolina.
Saaremaa Karja kiriku kooriruumi lael kujutatud katkestatud jalaga kolmjalga peetakse ka maale kukkuva päikeseratta (Kaali meteoriidi) sümboliks.


Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944).
Saksa okupatsioon Eestis oli Eesti ala okupeerimine Saksamaa vägede poolt Teise maailmasõja käigus. Esimesed Saksa väed ületasid Eesti lõunapiiri 5. juulil 1941 ning viimasena lahkusid Saksa väed Ruhnu saarelt 15. detsembril 1944.
1941. aasta septembrist 1944. aasta oktoobrini oli Eesti okupeeritud Saksamaa poolt ning (peale Viru Ingeri, mis jäi väegrupp Nord sõjalisse haldusse) liidetud Ida maa-ala Riigikomissariaadi koosseisu kui Eesti kindralkomissariaat.
Suvesõda.
8. juulil 1941. aastal jõudsid Saksa üksused Pärnu. Kolonel Viktor Koern, kõrgeima Eesti sõjaväelasena, moodustas ajutise maavalitsuse ja määras ametisse politseiülema. Viimase korraldusega määrati kohale linnapead ja vallavanemad. Korrakaitseks loodi Pärnumaa Omakaitse.
16. juulil 1941 organiseeris dr. Hjalmar Mäe Riias tulevast Eesti omavalitsust.
6. detsember 1941 hõivati Osmussaar. Eesti territoorium oli Nõukogude võimust vabastatud ja Saksa vägede poolt okupeeritud.
Saksa sisejulgeolekuasutused.
1941. aasta suve-sügisel tegustesid SS-Sturmbannführer Martin Sandbergeri juhtimisel tegutsenud erikomando „Sonderkommando 1a“ osakomandod ("Teilkommando") asutati kõigis Eesti piirkondades: 12. juulil 1941 Pärnusse, 15. juulil Tartusse, 17. augustil Narva, 28. august Tallinna ning 21. septemberil Kuressaarde.
Seoses Eesti alade üleminekuga sõjaväevõimudele alluvast rindepiirkonnast tsiviilvõimu alluvusse 5. detsembril 1941, reorganiseeriti ka territooriumi sisejulgeolekuasutused. Ümberkorralduste aluseks kogu Ida-alade Riigikomissariaadis "Ostlandis" oli aluseks Saksa politsei juhi Heinrich Himmleri ja Ida-alade riigikomissari Alfred Rosenbergi ühine korraldus 19. novembrist 1941. aastal "„Zuständigkeit der Polizeidienststellen in den neu besetzten Ostgebieten“".
Formaalselt allus 1941/42. aastal Eesti Omavalitsusele EO Sisedirektooriumi Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ja Sisedir. Politsei ja Omakaitse Valitsus - Omakaitsemalevate ja piirikaitseüksustega, mis aga faktiliselt täitsid Saksa Julgeolekupolitsei ja SD, Saksa Korrapolitsei ja tagalajulgestusdiviiside juhtide korraldusi.
, "Eesti Julgeolekupolitsei ja SD", "Politseipataljonid", "Kaitse Vahipataljonid", "Omakaitse"
1942/43 läbiviidud reorganiseerimise tulemusel allutati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD täielikult Saksa Riigi Julgeoleku Peaametile, läbi Ida-alade Riigikomissariaadi riigikomissari aparaadi.
Saksa okupatsiooniväed.
Eestis paiknes Saksa väegrupi "Põhi" tagalapiirkonna staap, mis asus 1941. aasta juuli lõpust 1944. aasta märtsi lõpuni Võrus.
Tagalaülem teostas talle alluva territooriumi üle kontrolli läbi armeegrupile "Põhi" ja armeegruppi kuuluvate 16. ja 18. armeede tagalateenistuste ("Korück (Kommandeur rückwärtiges Armeegebiet)" "Korück 584" ja "Korück 586" ning neile alluvate julgestusväeosadega (julgestusdiviiside -"Sicherungs-Division" ja julgestusrügementidega "Sicherungs-Regiment").
Väegrupp "Põhi" tagalastaabile allusid: Tartus asunud 207. julgestusdiviis, Põltsamaal asunud 281. julgestusdiviis ja Viljandis asunud 285. julgestusdiviis ning piirkondlikud välikomandatuurid.
Saksa tsiviilhaldusasutused.
Algselt teostas kõrgeimat sõjaväelist ja tsiviilvõimu Eestis Väegrupp Nordi tagalalülem kindral Franz von Roques. 5. detsembril 1941 loeti Eesti alad rindetsoonist väljas olevaiks ning võim läks armeelt üle tsiviilvõimule.
Tsiviilvõimu teostas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmanni juhitud Eesti kindralkomissariaat, mis tegutses 6. detsembrist 1941 17. septembrini 1944. aastal.
Eesti Omavalitsus.
15. septembrist 1941 asutas tegevust kindralkomissariaadi loal tööle hakanud Eesti Omavalitsus, mille juhiks sai 1941. aastal "Nachumsiedlungi" käigus Saksamaale ümber asunud ja Saksa okupatsioonivägedega Eestisse naasenud Hjalmar Mäe. 18. septembril määras omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei- ja omakaitse ülemaks Johannes Soodla. Politsei ja omakaitse loomisel püüti võimalikult palju aluseks võtta enne Nõukogude annektsiooni Eestis kehtinud riiklike struktuure. Politsei ja Omakaitse Valitsus sai kindla organisatsioonilise struktuuri 28. oktoobriks 1941, misjärel kuulusid sellesse Poliitilise politsei inspektuur, Kriminaalpolitsei inspektuur, Eesti Omakaitse, Eesti Välipolitsei, Tuletõrje ja Piiriomakaitse.
Riigikaitseasutused.
Eesti tsiviilvõimudele allus formaalselt 1944. aastal moodustatud Eesti Omavalitsuse Kindralinspektuur, mille juhiks määrati kõrgeima sõjaväelise auastmega eestlane Johannes Soodla. Kuna aga kogu sõjaline võim Eestis asuvate Relva SS üksuste üle oli Saksa vägede ülemjuhatusel, siis oli Kindralinspektuuri pädevuses vaid tugiteenused: kutsealuste üle arvepidamine ja nende registreerimine, värbamine-mobiliseerimine, kutsealuste tervisekontrolli teostamine, igasuguste vabastuste ja ajapikenduste andmine ning propagandaaktsioonide läbiviimine. Kindralinspektuur, mis asus Toompeal Riigikogu hoones Toompea lossis. Kindralinspektuuri ülemaks - kindralinspektoriks määrati Johannes Soodla.
Punaarmeesse mobiliseeritud.
1941. aastal Punaarmee koosseisus NSV Liitu taganenud Eesti kaitseväelased kasutasid 1941. aasta sügisel võimalust Punaarmee kaitselahingute ajal Velikije Luki piirkonnas põgeneda Punaarmeest ning üle minna Saksa vägede poole.
Ületulnud eesti sõjaväelased viidi esmaselt sõjavangilaagritesse Ida-Preisimaal Ebenrodes (Ebenrode on praegu Nesterovi linn, Kaliningradi oblastis) ning 1944. aasta novembris vabastati vangistusest 2400 meest, kes kes olid andnud nõusoleku vabatahtlikult idarindele bolševike vastu sõdima minekuks ja suunati tagasi Eestisse. Ülejäänud 500 eestlast viidi Ebenrodest üle Königsbergist 40 kilomeetrit lõuna pool asuvasse Stablacki sõjavangilaagrisse, kus nad viibisid kuni 1942. aasta veebruarini, mil nad (meest) ZEVi kaasabil toodi tagasi Eestisse ja vabastati.
Nõukogude okupatsiooni kahjude tuvastamine.
Saksa okupatsioonivõimude loal taastati Eestis tsiviil- ja omandisuhteid, mis olid Nõukogude okupatsiooniga segi paisatud, võttes aluseks ennem Eesti Vabariigis kehtinud struktuure ja korraldust.
1941. aasta 4. septembril loodi „Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus", saksakeelse lühendi järgi tuntud ka kui "ZEV", mis kogus ja korrastas andmeid küüditatute kohta; anti välja kaheköiteline koguteos "Eesti rahva kannatuste aasta", kus dokumentaalselt kirjeldati Nõukogude okupatsiooni kuritegusid Eesti rahva vastu ning moodustati linnade, maakondade ja valdade Sõjakahjude Hindamise Ametid.
Ühiskondlikud organisatsioonid.
, "Eesti Rahva Ühisabi", "Eesti Kutsekogude Keskliit", "Põllumajanduslike Ühistute Keskliit",
Nürnbergi kohtu hinnang koostööle Saksa armeega.
1946. aastal tunnistas Nürnbergi sõjakuritegude protsess SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid ühe olulise erandiga: kohtu otsuse kohaselt ei saa selle kuritegeliku organisatsioni liikmeks pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS teenistusse ilma kutsutuile valikuõigust andmata. Kõik 20. SS-diviisis teeninud sõdurid ja ohvitserid vabanesid lääneriikides sõjavangistusest 1946. aastal, pärast seda kui Nürnbergi Tribunal vabastas vastutusest relva-SS-i koosseisus võidelnud, kes sinna olid määratud riigi poolt ega ei olnud toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid. Neil põhjustel vabastati pärast Teise maailmasõja lõppu kümned tuhanded läände jäänud eesti sõjamehed fašismisüüdistustest.
Okupatsioonivõimu kuriteod.
Suvesõja ajal hukati paljud nõukogude võimu kehtestamisele, repressioonidele ja küüditamistele kaasa aidanud ilma kohtuta. See toimus ka peale okupatsiooni algust Saksa okupatsioonivõimude vaikival nõusolekul, kuna võimaldas vabaneda ka Saksa võimu potentsiaalsetest vastastest kohalike elanike käe läbi. Okupatsioonivõimude korraldusel mõrvati Eestis tuhandeid eraisikuid, sealhulgas palju mujalt tooduid ja sõjavange. Eesti alal paiknesid mitmed koonduslaagrid, kus tapetute hulgas oli juute.
1941. aasta sügisel ja talvel hukati Sonderkommando 1a/Einsatzgruppe A korraldusel väidetavalt veerand Eesti juudi kogukonnast. On võimalik, et ligi pooled neist hukati väljaspool Eestit: pärast sõda Saksamaal tunnistas julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis Martin Sandberger, et umbes 400 Eestist pärit juudi naist ja last viidi Pihkvasse ja lasti seal maha 1941. ja 1942. aasta talvel. Teadaolevalt hukati 207 juudi meest Tallinna keskvanglas, 53 juuti Tartus, 137 Pärnus. Puuduvad andmed, et hukatutele pandi süüks nende rahvust, sama hästi võis tegu olla kommunistlike kurjategijatega.
Esimesed Pärnu juudid hukati 13. juulil, neli päeva pärast saksa vägede tulekut.
11. septembril 1941 andis Saksa Julgeolekupolitsei korralduse, millega keelati juutidel "vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis".
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni ehk nn Max Jakobsoni komisjoni esindajad märgivad, et andmed ešelonide koosseisu kohta on jälgitavad Saksamaa arhiivimaterjalides. "Kokku saabus 2100-2200 vangi, kellest 1600-1700 hukati Kalevi-Liiva polügoonil juba saabumise päeval. Ülejäänud rakendati tööle. Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati Kalevi-Liival ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2000 inimest, mis on enamik Eestisse toodutest. Lisaks hukati sealsamas ka umbes 100 mustlast. Laager suleti 1943. a septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna keskvanglasse."
1943. aasta sügisel toodi Eestisse umbes 10.000 juuti Kaunase ja Vilniuse getodest, mõnedel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast, neid rakendati peaasjalikult põlevkivitööstuses, kuid ka teistel töödel. Kõik juudi vangid koondati Vaivara koonduslaagrisse (tegevusaeg sügis 1942 kuni kevad 1944), mille komandatuurile alluvaid töölaagreid avati ja suleti Kloogast Petseri ja Narvani ja Kiviõlist Põhja-Lätini vastavalt tööjõuvajadusele ja rinde liikumisele kokku vähemalt 20 kohas.
1944. aasta suvel alustati Vaivara laagri evakueerimist Saksamaale, evakueerimise ajal osa vange hukati, kuid komisjon tunnistas, et täpsed arvud puuduvad.
Ajaloouurija Riho Västriku hinnangul hukati või suri umbes 10 000 1943. aastal Eestisse toodud vangist ligikaudu pool, nende hulgas 1800-2000 Kloogal 19. septembril maha lastud vangi. Ülejäänud evakueeriti komisjoni andmetel Saksamaale, enamasti Stutthofi koonduslaagrisse.
Komisjoni uurimisrühma käsutuses on materjalid 1944. aasta 6. augustist kuni novembri lõpuni Eesti ja Läti sadamatest välja sõitnud laevadele pandud isikute arvu kohta. Vangide puhul ei ole alati eristatud juudi vange teistest vangidest. Erandina on 14. augusti kohta märgitud, et siis oli Tallinna sadamas laevadele laadimiseks valmis 5000 juudi vangi.
1944. aastal toodi Tallinna keskvanglasse umbes pooled 878 juudi mehest, kes 1944. aasta mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid. Osa nendest lasti maha Leedus. Keskvanglasse paigutatud prantsuse juudid lasti maha Tallinna lähedal.
Hukkunute arv.
1944. a. lasti Eesti uuesti vallutanud nõukogude võimude poolt käibele versioon Eestis 125 000 (61 000 tsiviilisikut ja 64 000 sõjavangi) Saksa okupatsioonivõimude tapetust, et varjata selle numbri sisse ka enda poolt korda saadetud kuriteod.
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjoni ("Max Jakobsoni komisjoni") andmeil tapeti okupatsioonivõimude poolt või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut (sh Eesti kodanikke 8000-9000) ja ligi 15 000 sõjavangi.
Okupatsiooni lõpp.
1944. aasta jaanuaris tungisid Punaarmee üksused uuesti Eesti piiridele. 2. veebruaril ületasid punased mitmes kohas Narva jõe ja moodustasid sinna sillapead. 20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal.
25. juulil 1944 murdsid Nõukogude üksused Narva rindel Eesti ja Saksa väeosade positsioonidesse. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. III Germaani Soomuskorpus jättis 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Sinimägede lahingus, mis kujunes eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suudeti Punaarmee pealetung peatada.
Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.
Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.
Okupatsioonivõimude vahetus.
Vaata ka, "Saksa okupatsioon Eestis (1918)"


Ahjuliha.
Ahjuliha on liha, mida on ahjus hautatud või küpsetatud.
Sealihast ahjuliha kuulub eesti jõuluroogade hulka.
Küpsetusahjus küpsetatakse ahjulihatükke tavaliselt fooliumi sisse mähituna, et liha ühtlaselt küpseks.


Dieet.
Dieet on toitumiskord, eriti teatud piirangutega toitumisrežiim, mille järgimise eesmärgiks on tervise parandamine, haiguste ennetamine, kehakaalu vähendamine või suurendamine vms.
On haigusi ja seisundeid, mis nõuavad teatud toiduaine tarbimise piiramist. Tsöliaakiahaiged peavad pidama gluteenivaba dieeti, suhkurtõbised vähese suhkru- ja tärklisesisaldusega dieeti, neeruhaiged madala soolasisaldusega dieeti, südamehaigetele soovitatakse madala soola- ja kolesteroolisisaldusega dieeti jne. Usundilistest või eetilistest põhimõtetest tingitud toiduvaliku piiramist ei nimetata tavaliselt dieedi pidamiseks.
Enamiku dieetide eesmärgiks on aga kehakaalu vähendamine. Toiduga saadud energia, mida organism ei suuda ära tarvitada, talletatakse rasvarakkudes ja see põhjustab kehakaalu tõusu. Kui toidust saadav energiakogus on aga väiksem kui kogu energiatarve keha soojendamiseks, liigutamiseks, kasvamiseks jne, võtab organism kasutusele rasvarakkudesse talletatud varud ja kehakaal väheneb. Et kaotada 1 kg keharasva on vajalik energiadefitsiit u 32 000 kJ (u 7650 kcal).
Dieetide välja töötamise ning nende mõju uurimisega tegeleb dietoloogia. Tervise hoidmiseks toidu piiramine on väga vana nähtus, kuid teadusliku aluse panid dietoloogiale 19.-20. sajandi avastused biokeemias ja arstiteaduses. Sellest ajast hakati erinevate toitainete ja toiduainete mõju organismile põhjalikumalt uurima. Alates 20. sajandist on arenenud riikides seoses toidu kättesaadavuse paranemise ning füüsilise töö osakaalu vähenemisega muutunud probleemiks liiga ohtrast ning energiarikkast toidust tingitud ülekaalulisus jm tervisehäired. Samal ajal on inimkeha iluideaal muutunud järjest saledamaks. See on tõstnud nõudlust tõhusate dieetide järele ning avanud võimalused laialdaseks sellealaseks äritegevuseks. Siiski mitte kõik dieedid ei anna reklaamitavat tulemust ega oma teaduslikku põhjendust ning mõned neist võivad olla tervisele ohtlikud.
Senistel andmetel ei anna näiteks ülimadala kalorsusega kiirdieedid püsivat tulemust, kuna toiduenergia järsk piiramine aeglustab ainevahetust ning tõhustab energiakasutust – organism läheb üle säästurežiimile. Selle tagajärjeks on, et dieedi lõppedes tavapärasele toitumisele naasmine põhjustab kehakaalu tõusu, mis sunnib peatselt uuele dieedile. Niisugust tsüklit on piltlikult nimetatud jojo-dieeditamiseks. Samuti võib väga range dieedi pidamine põhjustada organismile eluliselt vajalike toitainete puudujääki ning muid soovimatuid kõrvalnähte, mh depressiooni, kõrgenenud ärrituvust, kurnatust, töövõime langust.
Lisaks kiirdieetidele on meedias ning kirjanduses reklaamitud üksikute toiduainete (näiteks greip, ananass) väidetavatel kaalulangetavatel omadustel põhinevaid dieete. Tuntud on ka toitainete kombineerimisel põhinevad dieedid, teatud toitainete gruppide tarbimist piiravad dieedid, veregrupil põhinevad dieedid, teatud regiooni või ajalooperioodi tüüpilise toidu dieedid ning arvukalt muid. Dietoloogide valdava enamuse seas puudub nende suhtes üksmeelne heakskiit. Praegu valdava seisukoha järgi annab vähima terviseriskiga püsivaima tulemuse toitumisharjumuste järkjärguline mõõdukas püsiv muutmine väiksema koguse ja/või energiasisalduse suunas koos regulaarse füüsilise aktiivsusega.
Et toitumisharjumuste püsiv muutmine on enamikule inimestele raske, on dieedipidajatele loodud erinevaid ärilisi ja mittetulunduslikke tugigruppe.


Rein Helme.
Rein Helme (21. veebruar 1954 – 31. detsember 2003) oli eesti sõjaajaloolane.
Eriti hästi tundis ta Napoleoni ja tema ajastut, kuid uuris ka baltisaksa ajalugu, samuti faleristikat, Ameerika kodusõda ja paljusid teisi teemasid.
Ta oli Korp! Sakala vilistlane.
Rein Helme on koostanud, toimetanud ja tõlkinud mitmeid raamatuid.
Ta oli VII Riigikogu liige.
Tunnustused.
30. märtsil 2007 autasustati teda postuumselt 2006. aasta Eesti parima ajalookirjutise preemiaga teose "Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly" eest. See raamat (kujundaja Andres Tali) valiti ka Eesti 2006. aasta 25 kauneima raamatu hulka.
Pere.
Rein Helme oli Peeter Helme isa. Tema vend on Mart Helme ning õepoeg Enn Auksmann.


Korporatsioon Sakala.
Korporatsioon Sakala (ametlikult korp! Sakala) on 27. novembril (vkj 14. novembril) 1909 Tartus asutatud akadeemiline organisatsioon.
Enne Teist maailmasõda tegutseti Tartus, Tallinnas ja Viljandis, kuid pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aasta suvel keelustati tudengiorganisatsioonid, sealhulgas korp! Sakala. Pärast sõda jätkati tegevust paguluses: koondised tekkisid Rootsis, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias, Kanadas ja USA-s. Sakala taasasutati Eestis 1989, tänapäeval tegutsetakse Tartus ja Tallinnas. Väliskoondistest on säilinud Rootsi, Austraalia ja Kanada koondis. Korporatsioon Sakala on meesorganisatsioon.
Üldiselt.
Korp! Sakala asutajad koos külalistega (1909)
Korp! Sakala eesmärk on akadeemilise ühtekuuluvustunde tugevdamine ning oma liikmete moraalne ja aineline toetamine. Oma tegevusega soovib Sakala kindlustada Eesti omariiklust ning säilitada ja arendada kultuuri ja demokraatiat. Korporatsiooni peapõhimõtted on rahvuslus, rahvameelsus, kehakarastus ja tervishoid, eneseharimine ja lipukirjana "Üks kõigi eest, kõik ühe eest". Lühidalt võetakse peapõhimõtted kokku kolme sõnaga: "natio, democratia, fraternitas" ('rahvas, demokraatia, vendlus'). Korp! Sakala on apoliitiline ega võta poliitilistes küsimustes seisukohta.
Korporatsiooni siseelu reguleerib kodukord. Liikmete vahel kehtib vanuseprintsiip: vanemad liikmed võivad noorematele anda ülesandeid, kuid need ei tohi olla isiklikult solvavad ega kodukorra või seadustega vastuolus. Vanuseprintsiip ei kehti bioloogilise vanuse, vaid konvendivanuse järgi. Konvendivanust arvestatakse Sakalaga liitumise aja järgi.
Igal nädalal, traditsiooniliselt neljapäeviti, toimuvad "cantus"-tunnid (laulutunnid) ja vanamehetunnid rebastele ning koosolekud. Sagedamini toimuvateks üritusteks on õllelauad, need toimuvad 2–3 korda semestris. Õllelaud võib olla nii organisatsioonisisene, kui ka koos mõne teise organisatsiooniga. Iga semestri alguses toimuvad külalisõhtud, tavaliselt õllelauana, kuhu on lisatud korporatsiooni tutvustavad sõnavõtud. Suurimad üritused on kommersid, kus toimub vennastuspidu. Sügiskommerssi peetakse võimalikult lähedasel kuupäeval korp! Sakala aastapäevale 14. novembril, kevadkommerssi maikuus. Lisaks tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva ja volbrit, suviti korraldatakse suvepäevi.
Ajalugu.
Sakala ajalugu algab 1908. aasta kevadel, kui Eesti Üliõpilaste Seltsis (EÜS) tekkis Pernavia grupeeringu nime all tuntud sõprade seltskond, kes soovisid taastada Fraternitas Viliensise. Esialgu ei soovitud isegi seltsist lahku lüüa, vaid Fraternitas Viliensis oleks tegutsenud seltsi osakonnana. Vastava ettepaneku lükkas EÜS-i koosolek 14. (27.) novembril 1908 tagasi ja ettepaneku tegijad lahkusid seltsist. Uue loodava korporatsiooni nimeks valiti Sakala ja värvideks sini-violett-valge. Ülikoolivalitsus kinnitas korp! Sakala põhikirja 1909. aasta jaanuaris ja Venemaa rahvahariduse minister 18. juunil (vkj. 1. juulil) 1909.
Algusaastatel tegeldi peamiselt ühiskondlike küsimustega, eriti karsklusküsimusega: ka Sakala majas kehtis kuni 1915. aastani karsklusnõue. Suhted EÜS-iga olid pingelised. Ka baltisaksa korporatsioonidest püüti erineda: algusaastatel ei peetud kommersse ega duelle. Esimese maailmasõja puhkedes kutsuti paljud sakalanused sõjaväeteenistusse ja maja rekvireeriti sõjaväe tarbeks. Sakala tegevus jäi tükiks ajaks soiku. Vabadussõja puhkedes otsustasid korp! Sakala liikmed "in corpore" vabadussõtta minna. Korp! Sakala tollane "senior" Otto Michelmann langes vabadussõjas.
Eesti Vabariik 1920–1940.
Vanamees Aleksander Tamman rebastega (1913)
Pärast Vabadussõda oli olukord Tartu Ülikoolis muutunud. Enamik üliõpilastest olid nüüd eestlased, riiklike institutsioonide ja erialaorganisatsioonide loomisega vähenes üliõpilaste osa rahvuslik-kultuurilises tegevuses ja enamik üliõpilasi olid vähemalt ühe sõja veteranid. Seoses liikmeskonna kasvuga muutus ka Sakala struktuur. Vilistlaskogu asus tegutsema iseseisva üksusena. Selle keskus paiknes Tartus, selle koondised tegutsesid ka Tallinnas, Viljandis, Pärnus ja Võrus. Sakala stipendiaatidena Tartus õppinud lõid Soomes Sakala osakonna. Tallinna Tehnikaülikooli juurde loodi 1937 Tallinna osakond. Aktiivselt võeti osa Kaitseliidu ja Tartu Linna Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu tegevusest.
Korp! Sakalat seostati avalikkuses vabadussõjalaste liikumisega ja mitmed selle juhid kuulusidki Sakalasse: Artur Sirk, Eduard-Alfred Kubbo, Villem Reier, Paul Telg, Karl-Arnold Jalakas ja Theodor Rõuk. Ometi oli korp! Sakala apoliitiline organisatsioon ja selle tegelikku toetust vabadussõjalastele on raske hinnata. Sellegipoolest arutas Konstantin Pätsi juhitud valitsus 1935. aastal Sakala sulgemise küsimust. Korporatsiooni esindajad jõudsid Pätsiga siiski kokkuleppele, kuigi mitme liikme väljaheitmise hinnaga. Välja heideti Artur Sirk, Eduard Kubbo, Karl Martin Dorbus, Juhan Libe, Karl-Arnold Jalakas, Maks Kurre, H. Arnover ja H. Nahkoi. Väliskoondised tühistasid 1979 otsused liikmete väljaheitmise kohta poliitilise surve all tehtud otsustena.
Teine maailmasõda ja pagulus.
1940. aasta kevadsemestril kuulus Sakalasse 418 liiget. Nõukogude võimud keelustasid 1940. aastal kõik tudengiorganisatsioonid, sealhulgas Sakala. Esimesel okupatsiooniaastal vahistati, küüditati, mobiliseeriti või tapeti umbes nelikümmend liiget. Sõja käigus langes või jäi kadunuks veel 10 meest. Saksa okupatsiooni ajal oli tegevus samuti keelatud, kuid poolsalajasi kokkusaamisi siiski korraldati ja 1941–1944 võeti vastu isegi mõned liikmed. Hiljem õnnestus umbes 250 mehel läände põgeneda, peaasjalikult Saksamaale ja Rootsi.
Paguluses jätkus tegevus koondistena. Need asutati Rootsis, USA-s, Saksamaal, Austraalias ja Inglismaal.
Taastamine ja tänapäev.
a>a osakonna rebased koos vanamehe Ivo Müürsepaga (2009)
Korp! Sakala taasasutati Eestis 1989. aastal. Seda ideed kandsid põhiliselt rühma “Ülikool relvavabaks” liikmed, eestvedajateks arstitudeng Alar Sepp, filosoofiatudeng Peeter Tali ja juuratudeng Vallo Vanaaseme. Esimeste asjade seas uuriti Sakala ajalugu ja otsiti veel elus olevaid vilistlasi. Juba järgmisel, 1990. aastal taastati Tallinna osakond ja 1. veebruaril võeti (esialgu küll mitteametlikult) vastu esimesed uued liikmed. Peamised probleemid pärast taasasutamist olid alalise konvendikorteri puudumine ja alates 1990. aastate keskpaigast ka aktiivsete taasasutajate vilistlaskokku suundumine, mis tingis organisatsiooni tegevuses teatava passiivsuse. Mõõn möödus, alates 1990. aastate lõpust on liikmete hulk stabiilselt kasvanud ja Tartu konvendihoone on tagasi saadud. Tallinna osakonna ruumid asuvad Raekoja platsil Tudengimajas.
Korp! Sakala tähistas oma sajandat sünnipäeva 2009. aastal. Juubeliaktus toimus 14. novembril Tartu ülikooli aulas ja seal esines kõnega Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves. Pidustuste tarbeks püstitati konvendihoone juurde suur peotelk. Juubeli puhul oli Tartu Ülikooli raamatukogus avatud korp! Sakala teemaline näitus.
Väliskoondised.
Sakala tegevus ei saanud pärast Teist maailmasõda paguluses jätkuda enam samamoodi nagu Eestis. Lisaks majanduslikele probleemidele lahutasid sakalanusi tihti ka ühes riigis suured vahemaad. Paguluses kujunes korporatsiooni põhiliseks struktuuriüksuseks koondis ja kogu tegevust koordineeriv keskorgan puudus. Koondised asutati Rootsis, USA-s, Saksamaal, Austraalias ja Inglismaal. Tänapäeval tegutsevad veel Rootsi, Kanada ja Austraalia koondised.
Austraalia koondis.
Korp! Sakala koondise Sydneys lõid 14 sakalanust 1. detsembril 1950 ja sellest kujunes hiljem korp! Sakala Austraalias. Varsti hakkasid tegutsema ka teiste eesti korporatsioonide koondised ja loodi Eesti korporatsioonide Liit Austraalias. Tipphetkel kuulus Austraalia koondise nimekirja 31 meest, 1994. aastal 22, 2004. aastal 13 ja 2009. aastal oli nimekirjas 9 meest.
Kanada koondis.
Kanada koondis loodi 5. märtsil 1950 Torontos. Aastal 2009 oli nimekirjas 60 liiget, kuid üle poole neist elab väljaspool Torontot ja seetõttu käib üritustel tavapäraselt korraga kohal umbes 20 meest. Eksisteerivad ka osakonnad Montrealis ja Ottawas, kuid neis on tegevus soikunud. Seoses 100. sünnipäevaga külastas 2009. aasta kevadkommersi ajal Kanada koondist 31 liiget Eestist. 2005. aastal tekkis uus traditsioon: kolme korporatsiooni (korp! Sakala, korp! Fraternitas Estica ja korp! Rotalia) ühine õllelaud. Lisaks osaletakse iga aasta veebruaris akadeemiliste organisatsioonide võrkpalliturniiril ja Eesti Korporatsioonide Liidu kommerssidel.
Rootsi koondis.
Rootsi koondis on korp! Sakala vanim väliskoondis: sealsed kooskäimised algasid juba 1945. aastal ja sealne korraldus sai hiljem eeskujuks teistele koondistele. Aastal 2009 oli nimekirjas 55 liiget. Viimastel aastatel on liikmeskonna vananemise, üleriigilise laialipaiknemise ja vähese järelkasvu tõttu olnud raske üritusi korraldada. Selle korvamiseks on üritatud rohkem osa võtta üritustest Eestis.
Sõprusorganisatsioonid.
Korp! Sakala on sõlminud sõlminud sõpruslepingu kahe üliõpilasorganisatsiooniga: Hämäläis-Osakuntaga Helsingi ülikooli juurest Soomes ja Gästrike-Hälsinge nationiga Uppsala ülikooli juurest Rootsis.
Hämäläis-Osakunta.
Sakala liikmed võõrustasid 1909. aastal Tartut külastanud Soome üliõpilasvõimlejaid ja järgmisel aastal käidi Soomes vastuvisiidil. Tihedad suhted Soomes tekkisid just Hämäläis-Osakunta (HO) liikmetega. Suure panuse suhetesse andis vilistlane Oskar Rütli, kelle soomlasest naine Mimmi Auer oli Hämest pärit haritlaste suguvõsast. Mitu tema sugulast olid omakorda kuulunud HO-sse. Sõprusleping sõlmiti Sakala 20. sünnipäeval 1929. aastal. Kuna ligi pooled HO liikmetest olid naised, siis otsiti lepingupartneriks ka Tartu naiskorporatsioon Filiae Patriae. Leping nägi ette omavaheliste suhete arendamise, vastastikused külaskäigud, kohapeal viibivate sõprusorganisatsiooni liikmete abistamise ja üksteise maade tutvustamise. Kuigi seda lepingus ei olnud, algas 1930. aastal stipendiaatide vahetus.
Seoses Sakala sulgemisega 1940. aastal sõprussidemed katkesid. Rootsi koondisel õnnestus suhted 1953. aastal taastada, kuid need katkesid taas 1970. aasta mais Soome osapoolele avaldatud poliitilise surve tõttu. Uuesti hakati suhteid taastama 1989. aasta mais, peamiselt tollase "seniori" Alar Sepa eestvedamisel, kes kohtus HO esindajatega Soomes ja kutsus nad Sakala taastamisüritusele. Kuna poliitiline surve Soomes oli kadunud, siis võeti kutsed vastu ja sõprusleping taastati ametlikult 1990. aastal Tartus.
Gästrike-Hälsinge Nation.
Sõprusleping Rootsis Uppsala Ülikooli juures tegutseva Gästrike-Hälsinge Nationiga (GH) sõlmiti 1939. aastal. Lepingu eestvedaja oli Rootsi aukonsul Tartus Julius Lill. Varsti saabunud Nõukogude okupatsiooni tõttu lepingut sisuliselt täita ei saadud, kuigi Sakala Rootsi koondisel olid hiljem GH-ga head suhted. Teate Sakala taastamisest Eestis viis GH-le taas Alar Sepp.
Sakala konvendihoone Tartus.
pisi
Korp! Sakala esimene konvendikorter asus Holmi 12, kust koliti 1910. aasta aprillis aadressile Peterburi (hiljem Narva maantee) tänav 36. Üüripinnad korporatsiooni vajadusi ei rahuldanud, kuid oma hoone hankimine oli raske: enamus kinnisvarast Tartus kuulus sakslastele, kes eestlasi kinnisvaraomanikena hea meelega ei näinud. Siiski õnnestus korp! Sakalal üsna kiiresti oma maja hankida. Selle projekti eestvedaja ja finantseerimiskava autor oli Oskar Rütli. Sobiv krunt ilmus müüki Kuperjanovi, Kastani ja Veski tänava nurgal. Müüjaks oli sakslane härra Ammon. Temaga läbirääkimisi pidama läks hilisem auvilistlane Karl Grau, kellele härra Ammon teatas üsna karmid tingimused: hind 45 000 rubla ja see tuli tasuda kohe lepingu sõlmimisel. Grau läks selle infoga Rütli jutule, kes lubas raha hankida, kuid vajas umbes kümmet kaasvõitlejat vekslitele alla kirjutama (vabatahtlikke leiti 15). Rütli valmistas ette ka eellepingu, mille järgi selle sõlmimisel tuli tasuda sissemaks, mis moodustas osa ostuhinnast (500 või 1500 rubla). See tegi lepingu tühistamise hiljem võimatuks. Eelleping sõlmiti juba samal õhtul. Krunt omandati ametlikult 10. veebruaril 1910. Saksa kogukonnas puhkes tehingu avalikuks tulemisel tõsine skandaal ja härra Ammon heideti oma kogukonnast hiljem sisuliselt välja.
Maja ehituseks annetasid 26 kaasvõitlejat igaüks 100 rubla algkapitali ja kogu ehitus läks maksma 30–35 tuhat rubla, mis oli suur summa. Oli neid, kes kahtlesid sakalanuste võimes nii suurte majanduslike kohustustega toime tulla. Maja plaani valmistasid 1910. aasta kevadeks tuntud soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn, kellega Oskar Rütlil olid isiklikud kontaktid Vanemuise teatrimaja ehitamise ajast. Nurgakivi pandi 6. augustil 1910 ja 30. oktoobril 1911 õnnistati uus maja sisse. See oli esimene Eesti korporatsiooni poolt ehitatud konvendihoone.
Valminud maja oli kolmekorruseline kivimaja, kus leidusid avar saal, väiksemad kõrvalruumid ja ülemistel korrustel üliõpilaste eluruumid. Vene võimud rekvireerisid maja 1915. aastal seoses Esimese maailmasõjaga ning kasutasid seda ja paljusid teisi korporatsioonihooneid laatsaretina.
Korp! Sakala sai tegevust oma majas jätkata alles pärast Vabadussõja lõppu 1920. aastal. Maja laiendati ja ehitati 1937. aastal mõnevõrra ümber. Pärast nõukogude okupatsiooni algust rekvireeris maja Punaarmee. Maja tabas 1941. aastal süütepomm ja põlengust puutumata jäi vaid keldrikorrus. Maja seisis aastaid varemeis ja pärast remonti asus sinna Tartu Kunstikool, kes jäi sinna kuni 1998. aastani.
Pärast taasasutamist oli maja kasutamine vastuolude tõttu kunstikooliga raskendatud: Sakala käsutuses oli ainult üks väike hoiuruum, koosolekuid tuli pidada õpetajate toas ja suuremaid üritusi koridoris. Saali lubati kasutada vaid kolm korda aastas: kommerssideks ja volbril, kuid sedagi mitte igal aastal. Ruumiprobleemide leevendamiseks kasutati 1990. aastate alguses ka ajutisi rendipindasid.
Maja hakati tagasi nõudma juba 1991. aastal. Tartu linnavolikogu registreeris Sakala vilistlaskogu põhikirja muutuse, milles sõnastati vilistlaskogu tegevus ja omandi järjepidevus, 7. oktoobril 1991. Samal aastal esitati avaldus Veski 69 hoone ja krundi tagastamise kohta Tartu linnakohtule. 1992. aastal tunnistas linnakohus Sakala vilistlaskogu omandiõigusreformi õigustatud subjektiks. Tartu linnavalitsus lükkas maja tagastamise kaugemasse tulevikku, kuna maja ei olnud säilinud endisel kujul ega kuulunud seega kiirkorras tagastamisele. Lisaks oli linnavalitsusel vaja majutada ümber kunstikool. Kui Eesti erastamisagentuur 1994 teatas, et kunstikool saab endale endised Tartu Aparaaditehase hooned, siis hakkas tagastamisprotsess kiiremini liikuma ning linnavalitsus otsustas 25. aprillil 1995 Veski 69 hoone ja krundi korp! Sakala vilistlaskogule tagastada.
Maja taastati kolmes osas. Keldrikorrus ehitati välja 1996. aastal, et rajada ruumid igapäevaseks kasutamiseks. Kui kunstikool 1997. aastal saalikorruse vabastas, siis remonditi ka see. Kunstikool kolis lõplikult välja 1998. aastal ja siis hakati arutama maja edasist saatust. Otsustati see taastada sõjaeelsel kujul, kuid teine ja kolmas korrus pidid esialgu jääma rendipindadeks. Tööd viimase etapiga algasid 1999. aasta veebruaris: vana katus lammutati ja ehitati uus, kaks ülemist korrust remonditi ja taastati ajalooline välisfassaad. Katusematerjali kinkis Soome Häme Osakonna kaudu Rautaruukki OY. Ehitustöid rahastati annetustest, pangalaenust ja Samuel Koogi mälestusfondist, mille viimane oli 1972 rajanud just korp! Sakala maja taastamiseks pärast Eesti vabanemist. Ehitustööd lõppesid 1999. aasta augustis ja korp! Sakala 90. sünnipäeva tähistati juba täielikult renoveeritud konvendihoones.
Värvid.
Korp! Sakala värvid on sini-violett-valge. Algselt oli plaan kasutada Fraternitas Viliensise värve, kuid EÜS keeldus neid loovutamast. Seetõttu otsustati must asendada esimese spektrivärvi, violetsega ja Sakala värvideks said sini-violett-valge.
Vapp.
Algusaastael leppis korporatsioon üsna lihtsa vapiga, mis oli valmistatud Fraternitas Viliensise vapi eeskujul. Esialgne vapp oli jagatud kolmeks väljaks: Esimesel oli kirjas pidulik avamiskuupäev, teisel Sakala sirkel ja kolmandal kolm viljapead, mis sini-violett-valge paelaga kokku olid seotud. Komisjon uue vapi väljatöötamiseks moodustati juba 1916. aastal, kuid vaidluste tõttu valmis uus vapp alles 1922. aastal. Vapi kavandi autoriks oli tollane kaasvõitleja Henrik Visnapuu.
Korp! Sakala vapp koosneb neljaks väljaks jaotatud vapikilbist, selle peal asetsevast visiirist kolme sulega – sinisest, violetsest ja valgest – ning ümbritsevast tammepuust akantusornamendist. Kilbi ülemisel vasakul väljal on sinisel põhjal kuldne küllusesarv, selle all violetsel põhjal hõbetähtedega Sakala lipukiri "Üks kõige eest, kõik ühe eest", all paremal sinisel põhjal kuldne kotkas ja ülal paremal sini-violett-valgel põhjal hõbedane sirkel. Vappi ümbritsevad kuus Sakala värvides lippu.
Peapõhimõtted ja lipukiri.
Korp! Sakala peapõhimõtted on rahvuslus, rahvameelsus, kehakarastus ja tervishoid, eneseharimine ning lipukirjana "Üks kõigi eest, kõik ühe eest". Algselt oli peapõhimõtete hulgas ka karsklus, kuid see kaotati 1915. aastal. Lühidalt võib peapõhimõtted kokku võtta kolme sõnaga: "natio, democratia, fraternitas".
Sirkel.
Sirkel on põimiktäht, mis koosneb tähtedest V, C, F, C, S ja ! märgist. Selle tähendus on "Vivat, Crescat et Floreat Corporatio Sakala!" ('elagu, kasvagu ja õitsegu korporatsioon Sakala!'). Rebased kannavad hõbedast sirklit musta tekli vasakul küljel.
Liikmed.
Korp! Sakala liikmed jagunevad vilistlasteks (lühend vil!), buršvilistlasteks (lühend b!vil!), kaasvõitlejateks (lühend ksv!) ja rebasteks (lühend reb!). Rebased on kandideerivad liikmed, kes ei tohi kanda ega katsuda värvivara ja kes peavad värvikandjate korraldusi täitma, kui need ei ole isiklikult solvavad või kodukorra või seadustega vastuolus. Rebastel on kohustus osaleda "cantus"-tundides (laulutunnid) ja vanamehetunnis, kus õpetatakse ajalugu ja kodukorda. Rebaseaeg kestab üldiselt kaks semestrit.
Kaasvõitlejad on rebaseaja läbinud liikmed, kes õpivad ülikoolis ja kuuluvad konvendi nimekirja. Buršvilistlased on liikmed, kes on õpingud ülikoolis ajutiselt või püsivalt katkestanud. Nad kuuluvad üldjuhul konvendi nimekirja, kuid erandkorras võivad kuuluda ka vilistlaskokku. Vilistlased on liikmed, kes on õpingud lõpetanud ja vilistlaskokku vastu võetud.


Artur Sirk.
Artur SirkArtur Sirk (25. september 1900 Lehtse vald – 2. august 1937 Echternach, Luksemburg) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik. Eesti Vabadussõjalaste Liidu üks juhte.
Elu.
Lõpetas 1919 Eestis sõjakooli lipnikuna, teenis Tallinna kooliõpilaste pataljonis, mis osales Vabadussõjas, läks 1921 erru. Lõpetas 1926 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, teenis 1923–1926 sõjaväes. Aastast 1930 Tallinnas vandeadvokaat ja alates 1931. aastast Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees.
11. novembril 1934 põgenes Patarei vanglast, kus oli olnud 8 kuud.
Artur Sirgu valitsus.
Vapside mässukatse ajal 8. detsembril 1935 nimetati vastava "seadusega" ametisse ka eriline valitsus. Tegelikult ei hakanud see kunagi Eestit valitsema, kuigi samas seaduses on nii väidetud. Eeluurimise ajal ilmnes, et osa valitsuse liikmeid (Kaarel Robert Pusta ja Aleksander Vaabel) on selleks nimetatud ilma nende teadmise ja nõusolekuta, mis tõi neile kaasa eeluurimisvangistuse.
Surm.
Sirk hukkus Echternachi linnas Luksemburgis, kukkudes aknast välja. Arvatakse, et ta hüppas või visati välja. Luksemburgi politsei korraldatud ametliku juurdluse järgi sooritas ta enesetapu Sirgul oli progresseeruv liigesejäikuslik lülipõletik (Behterev-Marie tõbi), mida ta mesilasepistetega ravida püüdis, ka oli ta varem Eestis liigse alkoholipruukimise tõttu meeltesegadusse sattununa harjumuslikult ähvardanud aknast välja hüpata. Sirk maeti Helsingisse, Hietaniemi kalmistule, matusetalituse viis läbi pastor Elias Simojoki.
Autasud.
Vabadusristi II liigi 3. järk.
Tegevus ühingutes.
Artur Sirk oli korporatsioon Sakala vilistlane.
Tsitaat.
"Meil pole tarvis ei Hitlerit ega Mussolinit. Meil on tarvis ausaid poliitilisi juhte." (6. detsember 1933).
"Vabadussõjalased tahavad võidelda edasi, kuni nad on pääsenud võimu juurde" (24. jaanuaril 1934).


Hendrik Sepp.
Hendrik Sepp (23. märts 1888 Pati vald, Pärnumaa – 5. september 1943 Läti) oli eesti ajaloolane. Korp! Sakala vilistlane.
Ta õppis sünnikoha algkoolis, siis kodus ja 1903–1908 Pärnu gümnaasiumis. Aastal 1913 lõpetas ta Tartu ülikooli ajalookandidaadina, ta oli silmapaistvate vene professorite Jevgeni Tarle ja Ivan Lappo õpilane. Eesti Vabariigi ajal täiendas ta end professor Arno Rafael Cederbergi käe all.
Hendrik Sepp töötas lühikest aega Tartu Päevalehes, seejärel aastatel 1914–1917 oli õpetajaks Nikolajevski gümnaasiumis Samara kubermangus Venemaal. 1918–1919 oli ta õpetaja Tallinnas ja ühtlasi ajakirjanduse büroo "Esturi" teenistuses. Alates 1919. aastast pidas ta loenguid Tartu ülikoolis Eesti ja põhjamaade ajaloo professorina.
Ta tegutses Akadeemilises Ajaloo-Seltsis, eriti ajaloo oskussõnastiku komisjonis ja oli "Ajaloolise Ajakirja" toimetuskollegiumi liige.
Eesti Teaduste Akadeemia asutamisel 1938 nimetati Hendrik Sepp selle liikmeks.
Ta on kõige rohkem tuntud sõjaajaloolasena ning tema kaalukaimad uurimused käsitlevad Põhjasõda. Ta on avaldanud kirjutisi ja uurimusi eesti sõja- ja majandusajaloo alalt. Tema teaduslikest töist on tähtsaim doktoriväitekiri "Narva piiramine ja lahing aastal 1700". Ta kirjutas ka ajaloolised ülevaated koguteoses "Eesti" I-IV: Tartumaa (1925), Võrumaa (1926), Setumaa (1928) ja Pärnumaa (1930). Silmapaistvad on ka Sepa saavutused asustus- ja agraarajaloo vallas, tema juhtimisel hakati 1937. aastal koostama mitmeköitelist koguteost "Eesti majandusajalugu", millest jõudis aga ilmuda vaid üks köide. Ta uuris ka Rootsi aega.
1943. aastal, olles vennal Lätis külas, sai Sepp ootamatult südameataki ja suri. Pooleli jäid mitmed uurimused kohaajaloo ning sõjaajaloo kohta.


Juhan Vasar.
Juhan Vasar (17. märts 1905 Põltsamaa – 26. september 1972 New York) oli eesti ajaloolane.
Juhan Vasar töötas 1931. aastast Tartu ülikooli üldajaloo dotsendina, aastast 1938 sai temast majandusteaduskonna majandusajaloo korraline professor, kellena töötas 1944. aastani.
Lisaks tema suurele hulgale teadustöödele on hindamatu Juhan Vasara panus eestluse säilimisel eksiilis. Ameerikasse ümber asununa valiti ta muuhulgas 1952. aasta esimeseks juhiks Eesti Rahvuslikule Komiteele Ühendriikides ja 1955. aastal Ülemaailmsele Eesti Kesknõukogule.
Korp! Sakala vilistlane.
Tema isa oli Põltsamaa raamatukaupmees ja esimene abilinnapea Jüri Vasar (26. august 1860 – 22. mai 1940).


Friedrich Puksoo.
Friedrich Puksoo (aastani 1935 Friedrich Puksov; esineb ka nimekuju Puksow; 23. jaanuar 1890 Meeksi vald, Naha küla, Sillaotsa talu (vkj 11.01.1890) – 18. oktoober 1969 Tallinn) oli Eesti raamatukogunduse rajaja.
Haridus.
1897-1899 õppis Naha vallakoolis, 1899-1901 Räpina kihelkonnakoolis. 1901. aastal astus Tartu Aleksander I Gümnaasiumisse, mille 1909. aastal lõpetas. Samal aastal astus Tartu Ülikooli ajaloo-filoloogia teaduskonda klassikalise filoloogia erialale, mille lõpetas 1914 "vana-klassikalise filoloogia tõelise (gradueeritud) üliõpilasena" (ligikaudu "cand. phil.").
Raamatukogunduslik tegevus.
1. jaanuarist 1920 kinnitati Puksoo Tartu Ülikooli Raamatukogu juhataja kohale. Tartu Ülikooli eestikeelseks muutmise tõttu 1919. aastal moodustas ta uued kogud: eestikeelne raamat, Estica, perioodika, uuem väliskirjandus. Tema avaldatud artiklite arv küündib sajani. Friedrich Puksoo teeneks on ka aluse panemine Eesti rahvusbibliograafiale. Ta tegutses ülikooli raamatukogus kuni 1944. aastani, osales 1941 ja 1944 kogude evakueerimistöödel Tartust ning hoolitses ülikooli raamatukogu töölerakendamise eest okupatsioonidevahelisel ajal.
Friedrich Puksoo oli Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu asutamise idee üks eestvedajaid.
Alates 1927. aastast korraldas Puksoo Tartu Ülikooli juures raamatukogunduse ja bibliograafia kursusi, mis olid aluseks raamatukoguhoidja kutseõppele. 1944. aastal moodustas ajaloo-keeleteaduskonnas bibliograafia kateedri.
Muu tegevus.
1934 andis ta välja raamatu "Raamat ja tema sõbrad: pilte raamatu ja kirja ajaloost, raamatu tehnikast ning raamatuharrastusest". Raamat ilmus sarjas Elav Teadus; Puksoo oli sarja toimetaja 1940. aastani. 1973. aastal anti raamatust välja 290-leheküljeline täiendatud trükk.
Puksoo on osalenud koguteose Eesti ajalugu (1935–) ja Eesti Entsüklopeedia (1932-1937) koostamise toimkonnas.
Korp! Sakala vilistlane.
1945. aastal arreteeriti Puksoo NKVD poolt ja ta viibis kuni 1954. aastani Narva ja Valga vangilaagrites. Talle pandi süüks koostööd Saksa okupatsioonivõimudega. Pärast vabanemist koostas ta mõningaid uurimusi ja ettekandeid.
Friedrich Puksoo suri 1969 ja on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Hobid.
Friedrich Puksoo hobiks oli postmarkide, etikettide ja eksliibriste kogumine.
Friedrich Puksoo päev ja auhind.
23. jaanuarist 1990, Friedrich Puksoo 100. sünniaastapäevast, tähistatakse Tartu Ülikooli Raamatukogus Friedrich Puksoo päeva, mil tunnustatakse tema tööde ja tegemiste järgijaid. Alates 2007 antakse välja ka Friedrich Puksoo nimelist auhinda.


Rasmus Kangro-Pool.
Rasmus Kangro-Pool (20. detsember 1890 – 9. mai 1963) on tuntud eelkõige kirjandus- ja teatrikriitikuna.
Alates Üliõpilaste Lehe ilmumisest 1914. aastal oli kaastegev selle toimetuses, osales aktiivselt üliõpilaspoliitikas. Oli korporatsioon Sakala liige.
Rasmus Kangro-Pool on avaldanud ilukirjandusteoseid, käsitlusi teatri-, kunsti- ja kirjandusajaloost. Tuntumatest teostest võiks esile tõsta "Balti saksluse wiimased wägimehed" (1918), "Kunst ja Moraal" (1921) ja "Eesti teater algaastail" (1946).
Tema "hilisemat allakäiku ja sidemeid kommunistlike elementidega" selgitas Kangro-Pooli hea sõber Henrik Visnapuu hiljem tulenevat tema isikliku elu traagikast, liigsest alkoholilembusest ja lõpuleviimata haridusteest.


Turundus.
Turundus ehk marketing (inglise keeles "marketing") on tegevus, mille eesmärgiks on viia kokku ostjad ja müüjad. Tihti peetakse turunduseks ekslikult vaid reklaami või müügitegevust.
Turundust on erinevates allikates kirjeldatud ka kui erinevate tegevuste juhtimist, hõlmates (võimalike) tarbijate soovide ja vajaduste tuvastamist (või loomist!) ja rahuldamist ettevõttele kasumlikul viisil. Turunduse tuum on mõista, et tarbijad kasutavad mingit toodet või teenust sellepärast, et neil on seda vaja või nad arvavad seda, aga mitte lihtsalt soovist oma raha kulutada.
Konkreetse turundusmeetmestiku olemuse määravad otsused erinevate vahendite kasutusviiside osas. Turundusjuhi ülesanne on otsustada, millistele kliendigruppidele millist turundusmeetmestikku rakendada.


Friedrich Sauer.
Friedrich Sauer (Prido Saue; 25. november 1881 Suuremõisa vald – 27. oktoober 1927 Tallinn) oli Eesti haridustegelane.
Isiklikku.
Kaks poega represseeritud (hukkunud) nõukogude võimu poolt; üks neist, Raul Sauer, seoses 1940. aasta Eesti–Läti jalgpalli maavõistlusega.
Tema kohta.
Ida Saueri (abikaasa) 1977–1978 kirjutatud käsikirjalised mälestused (asuvad Friedrich Sauer venna Johanni järeltulijate valduses).


Alfred Mõttus.
Alfred Julius Mõttus (12. september 1886 Taheva vald – 4. oktoober 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli Eesti arst, tervishoiutegelane ja poliitik.
Teenistuskäik.
Töötas aastail 1914–1918 arstina Võrumaal ja Valgas, olles 1915–1916 Valga Punase Risti haigemaja juhataja, 1916–1918 Venemaa Linnade Liidu Valga haigemaja juhataja ja Valga rajooni vanemarst ning 1917–1918 Valga linna tervishoiuarst.
Osales Eesti Vabariigi sünnist alates elavalt poliitikas. Aastail 1919–1940 töötas Mõttus Tervishoiu Peavalitsuses, alguses juhataja abi, alates 1920. aastast juhatajana. 1919–1923 oli ta Eesti-Läti piirikomisjoni Eesti delegatsiooni juhataja. 1922–1923 ja 1926–1927 oli töö- ja hoolekandeministri abi.
Aastail 1926–1932 oli Mõttus Riigikogu liige ja 1927–1928 haridusminister Jaan Tõnissoni kolmandas valitsuses. 1928–1940 töötas haridus- ja sotsiaalministri (alates 1936 sotsiaalministri) abina. 1937. aastal kuulus Rahvuskogu esimese koja liikmete hulka ja oli aastail 1938–1940 Riiginõukogu liige (rahvatervishoiu alalt).


Karl Schlossmann.
Karl Richard Benjamin Schlossmann (19. veebruar 1885 Puurmani vald – 17. detsember 1969 Stockholm) oli Eesti mikrobioloogiateaduse rajaja, bakterioloogiaprofessor ning hilisem arstiteaduskonna dekaan.
Karl Schlossmann oli ka 1938. aastal asutatud Eesti Teaduste Akadeemia president.
Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi esimees.
Korporatsioon Sakala vilistlane.


Hans Silbermann.
Hans Silbermann (17. jaanuar 1886 Kalana, Pajusi vald – 2. juuni 1960 Tartu) oli eesti arst ja sõjaväelane.
Hans Silbermann sündis kaheksalapselise pere viimase lapsena. Ta õppis Kalana külakoolis, Eesti Aleksandrikoolis Põltsamaal ja Treffneri gümnaasiumis Tartus. Aastal 1905 astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1912. aastal. Pärast õpinguid töötas mõnda aega Viljandis arstina.
Aastal 1914 Hans Silbermann mobiliseeriti sõjaväkke ning ta osales Esimeses maailmasõjas. Hiljem võttis arstina osa ka Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast.
Vabanenuna sõjaväeteenistusest asus Hans Silbermann tööle Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna sõjaväemeditsiinilise ettevalmistuse kateedri juhatajana. Aastast 1950 töötas ta Tartu Sanitaar-epidemioloogiajaamas osakonnajuhatajana.
Hans Silbermann oli Korporatsioon Sakala asutaja ja vilistlane.
Hans Silbermann on maetud Tartu Maarja koguduse Raadi kalmistule. Aastal 1992 avati tema haual tütar Agda-Thea Oksa eestvõttel Heinz Valgu kujundatud hauatähis.


Einar Sanden.
Einar Sanden (kodanikunimi "Fred-Einar Ein") (8. september 1932 Tallinn – 18. aprill 2007 Cardiff, Wales) oli eesti meremees, kirjanik, luuletaja ja kirjastaja.
Oli Briti Konservatiivide Partei (1953), Briti Kuningliku Kirjandusseltsi (1960), Välismaise Eesti Kirjanike Liidu (1970), PEN-klubi (aastast 1976 Inglise Keskuse ja 1987. Eesti) ja Eesti Kirjanike Liidu (1995) liige. Korp! Sakala vilistlane. Ta oli Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu liige.
Elulugu.
Fred-Einar Ein sündis Tallinnas ohvitseri Johannes Eini ja Rita Eini (neiuna Simon) pojana. Eestis omandas poiss hariduse Tallinna Prantsuse Lütseumis ja Tallinna Õpetajate Seminari algkoolis.
Teise maailmasõja lõpul põgenes Eini perekond Saksamaale. Uuel kodumaal jätkas noormees õpinguid nii eesti laagrikoolis, kui ka kohalikus gümnaasiumis Schleswig-Holsteini liidumaal. Kõrghariduse omandas Suurbritannias Walesi Ülikoolis (õppides majandusteadust, keeli ja kirjandust) ja "Institute of Science and Technology". 1984. aastal sai Fred-Einar "Columbia Pacific Ülikooli" (Ameerika Ühendriigid) humanitaarteaduste doktorikraadi.
1975. aastal omandas vanima välismaal tegutseva eesti kirjastuse Boreas Publishing House (asutatud 1939). Oma pika kirjanikukarjääri jooksul on avaldanud romaane, luulekogusid ja uurimusi ajaloost, pagulasajakirjanduses ka reisikirju, vesteid ja kriitikat.


August Kirsimägi.
August Kirsimägi (kodanikunimega Adalbert August Kirschenberg; 21. september 1905 Vahi, Tartumaa – 29. august 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik.
Ta lõpetas aastal 1925 Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Õppis seejärel (surmani) Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnas, mida ei lõpetanud. 1925. aastal võitis ta karskussisulise tööga "Kõige parem võitlusviis alkoholi vastu Eestis" esimese auhinna, kuid enne auhinna kättesaamist oli ta karskusest loobunud. Korp! Sakala kaasvõitleja.
Sai tuntuks filminäitlejana eesti mängufilmis "Esimese öö õigus", kus tema rolliks oli Tartu Kivisillalt vette hüpata.
August Kirsimägi sulest on ilmunud esimene ja seni ainus korporandiromaan eesti kirjanduses "Puhastustuli", mis sai 1929. aastal "Looduse" romaanivõistlusel I preemia. Oma elu 1933. aastal enesetapuga lõpetanud kirjanik jõudis veel avaldada armastusromaani "Preestri tütar" ja mitmeid lühijutte.


Oskar Rütli.
Oskar Rütli bareljeef Tartus, Küütri 1, oktoober 2011. Autor Mare Mikoff.
Johan-Oskar Rütli (19. detsember 1871 Ibaste küla, Ahja vald – 24. juuli 1949 Haunstetteni laager, Augsburg) oli Tartus tegutsenud eesti advokaat, tööstur ja pankur.
Rütli õppis vallakoolis, Võnnu kihelkonnakoolis, Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu kroonugümnaasiumis. Tartu ülikoolis õppis ta aastatel 1897–1901 õigusteadust. pärast ülikooli lõpetamist töötas lühikest aega Pihkva semstvos ja Riias. Asus aastal 1902 Tartusse.
Nooremas põlves Jaan Tõnissoni kaasmõtleja ja toetaja Eesti Üliõpilaste Seltsis. Aastal 1908 asutas koos Eesti Üliõpilaste Seltsist lahkunud liikmetega korporatsioon Sakala. Oli mitmete ühiskondlikult oluliste poliitiliste, kultuuriliste ja hariduslike projektide suurrahastaja. 19. veebruaril 1937 avas ta Rahvuskogu Esimese Koja esimese koosoleku.
Soome aukonsul Tartus, Soome-Eesti sõprussuhete arendaja. Rahvuskogu, I Riiginõukogu, Majaomanikkude Koja ja Kaubandus-Tööstuskoja liige, Vene riigiduuma liige. Korporatsioon Sakala auvilistlane ja asutaja. Tartu Rotary klubi üks asutajatest.
Aastal 1944 lahkus ta Eestist Saksamaale.
Mälestuse jäädvustamine.
2007. aastal avasid taastatud Tartu Rotary Klubi esimene president Rein Kermes, toonane president Hannes Astok ja piirkonnakuberner Hans Sittnikow Rütli mälestuseks skulptor Mare Mikoffi kujundatud bareljeefi Tartus, Athena kino seinal aadressil Küütri tänav 1.
Tartu Rotary klubi annab välja ka Oskar Rütli medalit.


Pernavia grupeering.
Pernavia grupeering on 1908. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsis tekkinud rühmitus, kes taotles üliõpilaskorporatsiooni moodustamist Eesti Üliõpilaste Seltsi raames.
Selle liikmed moodustasid aastal 1908 Tartus uue eesti üliõpilaskorporatsiooni – Sakala –, mille põhikiri kinnitati ametlikult 1909.
Üks põhilisi initsiaatoreid oli Oskar Rütli.


The Washington Post.
The Washington Post on ajaleht, mida antakse välja USA pealinnas Washingtonis.


HarperCollins.
Selle peakorter asub USA-s New Yorgis.
Kirjastuse nimekirjas on palju tuntud autorite teoseid.


Warreni komisjon.
Warreni komisjon moodustati USA Kongressi nõudmisel Ameerika Ühendriikide presidendi John F. Kennedy mõrvamise asjaolude uurimiseks.
Komisjoni kuulusid kõrged USA riigiametnikud nii FBI-st, CIA-st kui ka muudest asutustest.
Komisjoni aruanne teatas, et presidendi mõrvas Lee Harvey Oswald, kes tegutses üksi ja kelle ajendiks oli pettumus USA ja presidendi ebaõnnestunud Kuuba-poliitikas ja nõrkus kommunismile vastuseismisel.
Komisjoni tulemust peeti päris mitu aastat ainsaks tõeks. USA valitsuse seisukoht on siiani sama, mis komisjonil. Skeptikute arvates komisjon tegelikult varjas rohkem kui avalikustas ja tehniliselt ei olnud komisjoni lõppotsuses kirjeldatud sündmuste käik võimalik.


Lee Harvey Oswald.
Lee Harvey Oswaldi pilt arreteerimiskaardil
Lee Harvey Oswald (18. oktoober 1939 – 24. november 1963) oli endine USA merejalaväe sõdur, keda süüdistati ametlikult USA presidendi John F. Kennedy mõrvas.
1959–1962 elas ta Nõukogude Liidus.
Jack Ruby tappis ta miljonite televaatajate silme all, kui Oswald väljus politseinikest ja muudest agentidest piiratuna Dallase politseimajast.


Luure Keskagentuur.
CIA [sii-ai-'ei] (lühend inglise keelsest nimest "Central Intelligence Agency", eesti keeles Luure Keskagentuur, lühend LKA'") on Ameerika Ühendriikide luureagentuur.
Agentuuri ametlikuks ülesandeks on välisriikide valitsuste, korporatsioonide ja isikute kohta info hankimine ja analüüsimine ning edastamine Ameerika Ühendriikide presidendile, Rahvuslikule Julgeolekunõukogule ja vastavatele USA riigiasutustele.
Agentuuri asutamise dokumendid allkirjastas 1947. aastal tollane president Harry S. Truman.
Luure Keskagentuuri peakorter asub Virginia osariigis Washingtoni linna lähedal Langleys.
13. veebruarist 2009 kuni 30. juunini 2011 oli CIA direktor Leon Panetta. Alates 1. juulist 2011 kuni David Petraeuse ametisseastumiseni 6. septembril 2011 ja pärast Petraeuse tagasiastumist 9. novembril 2012 on ametis direktori kohusetäitja Michael Morell.


Eesti Korporatsioonide Liit.
Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL!) asutasid 28. märtsil 1915 korporatsioonid Vironia, Fraternitas Estica, Sakala, Ugala ja Rotalia. Hiljem liitusid Fraternitas Liviensis, Leola, Revelia, Tehnola ja Fraternitas Tartuensis. Liikmesorganisatsioonid presideerivad roteeruvalt vanuse järjekorras.
Organid: kõigi konventide eestseisuste kogu ja seenioride konvent (jooksvate küsimuste lahendamiseks (S!C!)). Liidu kohus (L!K!) arutab ja karistab korrarikkumisi. EKL! ühendab 1930. aastast saadik ka korporatsioonide vilistlaskondi.
EKL!-i kuuluvate korporatsioonide liikmed on kohustatud andma üksteisele autasu ehk satisfaktsiooni. Sinatatakse kõigi teiste EKL!-i kuuluvate korporatsioonide liikmeid.


Sten Karling.
Sten Ingvar Karling (13. jaanuar 1906 Barberton, Ohio – 10. detsember 1987 Stockholm) oli rootsi kunstiteadlane ja kunstikriitik.
Aastatel 1933–1941 oli ta kunstiajaloo professor Tartu ülikoolis. Aastal 1947 sai ta kunstiajaloo professoriks Stockholmi ülikoolis ja püsivaks sekretäriks Rootsi Kuninglikus Kaunite Kunstide Akadeemias. Tema auks on korraldatud mitu teaduskonverentsi, 1999. aastal ilmus tema teadustööde mõjul artiklikogumik „Sten Karling and Baltic Art History“. Ta oli Korp! Sakala vilistlane.
Õpilased Tartu Ülikoolis. Doktorikraadiga lõpetajad.
Armin Tuulse (1907–77), 25.04.1942. Doktoritöö:. Ilmunud ÕESi Toimetustes 1942.
Õpilased Tartu Ülikoolis. Magistrikraadiga lõpetajad.
Armin Neumann (Tuulse) (1907–77), lõpetas peaainega kunstiajaloos 1935. Magistrikraadi sai 23.05.1935. Magistritöö:.
Jaan Tarmu, lõpetas peaainega kunstiajaloos 1941. Magistrikraadi sai 19.11.1941. Magistritöö: "Tartu Jaani kiriku ehitusajalugu".
Kara Vilberg (Rikken), lõpetas peaainega kunstiajaloos 1941. Magistrikraadi sai 16.07.1942. Magistritöö: "Eesti talupoeg kunstis".
Helmi Üprus (1911–78), lõpetas peaainega kunstiajaloos 1936. Magistrikraadi sai 16.07.1942. Magistritöö: „Tartu klassitsistlik arhitektuur”
Olga Paris (Berendsen), lõpetas peaainega kunstiajaloos 1941. Magistrikraadi sai 19.03.1943. Magistritöö: „ Johann Wilhelm Krause”
Õpilased Tartu Ülikoolis. Diplomiga lõpetajad.
August Kruus, lõpetas peaainega kunstiajaloos 1936.
Stanislava Kelpsch, lõpetas peaainega kunstiajaloos 1938.
Ella Vende, lõpetas peaainega kunstiajaloos 1938.
Moritz Wrangell, lõpetas peaainega kunstiajaloos 1938.
Arvo Mägi (1913–2004), lõpetas peaainega kunstiajaloos 1939.
Wilhelm Raam (1910–1996), lõpetas peaainega kunstiajaloos 1940.
Juhan Andre, lõpetas peaainega kunstiajaloos 1940.
Kunstiajalugu õppisid keskastmes (1932–1947 lõpetanud): Alide Kursmann (Graf), Bertha Treufeldt, Hilda Mühlberg, Leonhard Mark, Rosina-Amanda Kalmus, Magda Puusepp, Virve Milk (Hinnov), Heini Paas (s. 1918), Niina Raid (1917–2001), Frieda Teder, Elfriede Tool (-Marran) ja Amanda Tõnisson (1906–98).
Alamastmes õppisid kunstiajalugu (1932–1941 lõpetanud): Inna Sorkin, Kurt-Karl Holtzmeyer, Helene Kolts, Gerda-Elfriide Raadi, Linda Antje, Aime-Sigrid Kangro, Selma Lipp (Mitt), Salme Liiv, Hildegard Lellep, Theala-Else Lõo-Tammist, Lydia Haas, Edith Pihlemann, Ellen Serm, Kristina-Johanna Kadak, Ervin Roos (1908–62), Harriet-Ellen Toom, Elisabeth Daniel, Benita-Ingrid Haugas, Irene-Vita Bulmerincq, Nikolai Rechn, Lydia Pintmann, Ingeborg Rinne, Aleksander Aspel (1908–75), Tamaara Lasberg, Harda Koiva, Rüdiger Nocks, Lydia Ester, Veronika-Eleonore Sikk, Ursula Freymann, Dietrich Abels, Rita Hoffmann, Doris-Maria Thomassov, Astrit Ewer, Lydia Hellat, Elena Zernant, Wilhelmine Tiks, Irina Jartsu, Richard Toona.
Heini Paasi andmetel õppisid Karlingi juures kunstiajalugu veel Lilli Kaelas, A. Kuldsepp, Meta Puudersell, Iina Mägi, Valve Teetlaus, Henno Tigane, Tuui Koort, Mary Markus ja Virge Tork.


Juhan Libe.
Juhan Libe (26. aprill 1904 Põltsamaa – 16. oktoober 1947 Stensbek) oli eesti ajaloolane ja ajakirjanik.
Õppis Tartu Ülikoolis 1921–1931 ja 1939–1940 (lõpetas "cum laude").
Juhan Libe avaldas suurel hulgal ajaloo ja kirjanduse alaseid artikleid. Oli tegev vabadussõjalaste liikumise häälekandja Võitluse toimetajana. Üks vabadussõjalaste põhiideolooge.
Korp! Sakala vilistlane.
Asus aastal 1940 (kuna oli abiellunud baltisakslasega) ümberasujana Saksamaale. Teise Maaimasõja ajal oli Haridusdirektooriumi rahvakasvatuse talituse juhataja ja töötas ajalehe "Eesti Sõna" toimetuses.
Aastal 1944 lahkus Saksamaale. Andis Danzigis välja propagandalehte "Teateleht eestlastele". Arreteeriti mõneks kuuks liitlaste poolt, pärast vabanemist siirdus ta Taani, kus ta aastal 1947 suri.


Per Wieselgren.
Per Väino Wieselgren (4. august 1900 Jönköping – 11. veebruar 1989 Växjö) oli keele- ja kirjandusteadlane, onomastika uurija.
Ta tegutses aastail 1930–1941 Tartu Ülikoolis rootsi keele professorina. Üks tema põhilisi uurimisvaldkondi oli rootsi sugemetega eesti onomastika uurimine. Antud teemal on ta koostanud kaks monograafiat.
Wieselgren lahkus pärast Teist maailmasõda kodumaale – Rootsi, kus koostas mitmeid keeleteaduslikke ja ajaloolisi teadustöid ja -artikleid. Ta on Korp! Sakala vilistlane.
Per Wiselgren oli ajalehe Teataja esimene vastutav väljaandja aastail 1944–1945 ja Välis-Eesti vastutav väljaandja ("ansvarig utgivare"). Eesti Teaduslik Selts Rootsis Lõuna-Rootsi Osakonna auliige (1972).
Välislingid.
Wieselgren, Per
Wieselgren, Per


Hämäläis-Osakunta.
Hämäläis-Osakunta on 1653. aastal asutatud üliõpilasühing Helsingis.
Ühingul on sõprusleping Tartu korp! Sakala ja korp! Filiae Patriaega. Hämäläis-Osakunta alustas aastal 1909 esimesena Soomes tegutsevatest üliõpilasorganisatsioonidest läbikäimist Tartu üliõpilaskorporatsioon Sakalaga. Ametlik koostööleping sõlmiti 1929.


Akadeemiline organisatsioon.
Akadeemiliseks organisatsiooniks nimetatakse üliõpilasi ja ülikooli lõpetanud vilistlasi koondavaid kindlaid põhimõtteid ja isesugust reeglistikku omavaid ühinguid, seltse, natsioone ja korporatsioone.
Üliõpilasorganisatsioonide tekkelugu.
Üliõpilasorganisatsioonide eesmärk läbi aegade on olnud esmajoones kasvatuslik. Keskaegsetes kultuurimetropolides tekkisid ülikoolide juures peatselt vastavad õppiva noorsoo rühmitused. Need said alguse Pariisi ülikooli juures, kus rahvusvaheline üliõpilaspere koondus nelja nn. natsiooni. Natsioonid olid algselt sama keelt või üksteisele lähedalseisvaid keelemurdeid kõnelevate üliõpilaste koondised, mis peatselt said kõrgemalt poolt ette nähtud kindla orgnisatsioonivormi. Selline samm oli kahtlemata tingitud ühelt poolt sellest, et tolleaegsed üliõpilased olid võrdlemisi taltsutamatu element. Sellest räägivad selget keelt Pariisi akadeemilise riigi valjud seadused, mis keelasid ja karistasid rangelt nähteid, nagu teaduslike ning muude lahkarvamiste lahendamine löömingu teel, salamõrv, sissemurd, kodanikkude naiste häbistamine ning röövimine jne. Teiseks moodustasid natsioonid ülikooli organisatsiooni. Natsioonidel olid oma loengusaalid ja kirikud ning natsioonide prokuraatorid valisid ülikooli rektori.
Natsioonid omakorda jagunesid rühmitusteks (nn "societas convivales"). Need olid samast rahvusest ja samast provintsist üliõpilaste koondised, mille eesmärgiks oli sõpruse viljelemine ning oma liikmete majanduslik abistamine.
Pariisist sai alguse veel teine tüüp üliõpilasorganisatsioone, nn. kolleegiumid (collège). Nende aluks kujunes üheteistkümnendal sajandil loodud usuteaduslik õppeasutus Sorbonne. Hiljem laiendati õppeasutust ning suurenenud üliõpilaspere jagunes mitmesse kolleegiumi, millised arendasid aegade jooksul välja oma kombed ja traditsioonid ning kandsid neid põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Taoline õppiva noorsoo organiseerimisviis levis Sorbonne'ist mõningate teiste prantsuse ülikoolide juurde ja edasi Inglismaale, kus taoline süsteem sai peaaegu ainuvalitsevaks.
Natsioonide süsteem levis kõigi hiljem tekkinud rahvuslike ülikoolide juures - organisatsioonimoodus toodi nähtavasti kaasa kojupöördunud üliõpilaste poolt. Ülikoolide valitsused jälgisid neid aga umbusklikult; näiteks keelas Uppsala ülikooli rektor 1630-ndail aastail natsioonide asutamise, sest neist levivat joomine, halvad elukombed, pennalism jne. Varsti ilmnes aga, et ilma üliõpilaskondliku omavalitsuseta oli võimatu hoida taltsutamatut noorust vaos ning natsioonid kinnitati, kuid iga natsioon pidi valima ühe professori organisatsiooni inspektoriks. Esimesena kinnitati Uppsalas Smålandi natsioon aastal 1663 (asutatud 1626) ning juba kolme aasta pärast muutus natsioonidesse kuulumine üliõpilastele kohustuslikuks. Seega oli esimene liik üliõpilasorganisatsioone näidanud oma distsiplineerivat ja kasvatavat mõju ning saanud jääva koha Uppsala ülikooli kasvatussüsteemis.
Maakondlikud kogud kui organisatsioonitüüp levisid ka saksa ülikoolide juures «Landsmannschaftide» nime all. Üliõpilaskond tolleaegsetes saksa ülikoolides oli aga rahvusvaheline nagu Pariisiski ega soodustanud selletõttu kindlailmeliste organisatsioonide kujunemist. Kooshoidvaiks asjaoludeks näisid peamiselt olevat vastastikune majanduslik abistamine ning vajadus kollektiivselt välja astuda üsna vaenulikult häälestatud linnakodanike suhtes, samuti ülikooli seadustega konflikti sattunud kaasvõitlejate-kaasmaalaste kollegiaalne toetamine.
Murrang organisatsiooni struktuuris näib toimunud olevat koos saksa aadlinooruse hulgas tekkinud tungiga haridusele (veel uusaja esimestel sajanditel oli saksa aadel tüüpiline sõduraadel, haritlaskond põlvnes aga peamiselt kodanlusest). Koos aadlinooruse ülikooli astumisega tekkis maakondlikes organisatsioonides suundumus intiimistumisele: liitumine rangelt salajastesse ordudesse, kus valitsesid vastavad müstilised rituaalid ning püüe välise eraldumise poole vormirõivastuse abil. Nii esinesid «kura- ja liivimaalased» 1763. aastal Jenas ühtlastes valgetes vöödes ja 1780-ndail aastail katsus grupp liivimaalasi Leipzigis üles astuda vormirõivais (punased kuued rohelise krae ja terasnööpidega). Mõningad sellistest ordudest, nagu Unitistide Ordu ja Amicistide Ordu, said aja jooksul üliõpilaselus üsna mõõduandvaiks, kuid ordud degenereerusid oma narrusteni arenevasse salapäratsemisse ning kaotasid 18. sajandi lõpuks oma seisundi, andes maad kogude ja ordude olemust sünteesiks haaravale organisatsioonitüübile, millest hiljem arenesid välja korporatsioonid
Rootsist levisid maakondlikud organisatsioonid ka Uppsala sõsarülikooli, Tartu Rootsi Ülikooli juurde. Maakondlike kogude aluks Tartus sai nn. depositsioonikomme. Uustulnuka vastuvõtmine üliõpilasperre toimus «depositsiooniks» nimetatud tseremoonia kaudu: nooruk riietati kaltsudesse ning ehiti eeslikõrvade ja seakihvadega, deposiitor ajas noviitsi puukirve ähvardusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit narritasid; seejärel asetas deposiitor noviitsi keeruliste ristküsimuste ette - rahuldavate vastuste korral vabastati nooruk häbistavatest tunnusmärkidest ja kuulutati lõpuks filosoofiateaduskonna dekaani poolt vabaks üliõpilaseks. Sellise protseduuri läbi teinud, pidi värske üliõpila¬ne kostitama oma kodukohast pärinevaid vanemaid kaasvõitlejaid nn. cornut-õllega. Kornutõlle-seltskonnad moodustasidki natsioonid nende illegaalsel ajajärgul.
Nii nagu Uppsalas, jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste organiseerimatus on pahe. Sagedased kokkupõrked linnakodanikkonnaga ja eriti sõduritega asetasid ülikoolivõimud sageli raskete õigusemõistmise probleemide ette; teisest küljest lokkas ebaseaduslikes ja salajastes natsioonides pennalism ja kollektiivsed ulakused - nii tunnistati maakondlikud kogud Tartus legaalseteks samaaegselt Uppsala organisatsioonidega, s. o. aastal 1663. Koos Rootsi võimu langemisega Põhjasõja tagajärjel hävisid aga maakondlikud kogud Tartus ja siinne Rootsi ülikool suleti.
Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, vaatamata vene võimude korduvatele Liivimaa rüütelkonnale antud lubadustele selle taasavamiseks. Restauratsioon Tartu Saksa Ülikoolina sai teoks alles 1802. aastal, maakondlike kogude areng oli katkestatud aga jäädavalt: 23. augustil 1803 keisri poolt kinnitatud «politsei määrused» - «Eeskirjad K. T. Ü. üliõpilastele» - andsid üliõpilase täiesti ülikooli eestkoste alla. Eestkostmine oli nii täielik, et iga üliõpilane, kes laenas üle vajaduse, kuulutati raiskajaks ning talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpilase abielulubadused maksvusetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest üliõpilane eksmatrikuleeriti. Rootsiaegsest «vabast üliõpilasest», kellel esimesed sammud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kandev koolipoiss.
Tõuge taasorgnaniseerumiseks tuli koos Napoleoni sõdadega. Et kroonu vajas sõjaväe tarvis meedikuid, toodi neid välismaalt sisse, pandi aga Tartus täienduskursustele. Need nn. «kroonumeedikud» või «kroonustudendid» hiilgasid oma ebakõlbla käitumisega ning põhjustasid uute intiimsete rühmituste tekkimise, millised hakkasid eristuma «kroonustudentidest».
Kuid juba 1803. aastal oli 95 kaasvõitleja vahel sõlmitud salajane organisatoorne side «Allgemeine Burschenschaft'i» näol. Rühmituste loojaks näib olevat 1798. aastal revolutsioonilistest ideedest nakatumise kartusel Saksamaalt õppimast kojukutsutud Baltimaadelt pärinev aadlinoorus. «Välismaalased» tõid endaga kaasa uued üliõpilaselu moodused - seega olid korporatiivsed üliõpilasorganisatsioonid, ordude poolt sisustatud kommetega "Landsmannschaftid, kandunud Tartusse.
1808. aastal saabus veel uus kategooria «välismaalasi». Need olid Göttingeni ülikoolist surmajuhtumiga lõppenud duelli tagajärjel väljaheidetud kuroonlased. Viimaste eeskujul ja osalt eelpoolmainitud «kroonustudentide» mõjutusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks - korporatsioonide areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõutud kogu üliõpilaskonna ulatuses organiseerumisviisis kokkuleppele. See põhjustas sageli duelle ja lööminguid eri rühmituste vahel. Teiseks rippus organiseerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea kohal. Lõpuks olid kõik organisatsioonid sunnitud likvideeruma ja üliõpilased allkirjaga kinnitama tulevikus sääraseid mitte enam asutada. Restauratsioon saabus aga peagi. Nimelt jõustus 1834. a. «uus üliõpilasmäärustik». Segane olukord organisatsioonirindel vallandas aga sellise anarhia üliõpilaskondlikus elus (üliõpilaskaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti legaalselt organiseeruda: esialgu küll mitmesuguste katteorganisatsioonide (näiteks astus Fraternitas Rigensis ellu «kirjanduslik-seltskondliku ühinguna») varjus. Samal ajal liitusid ka korporatsioonid omavahel Chargierten Convent'iks (Ch!C!), milline liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus oma võimupositsioonil kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Legaalseks muutusid korporatsioonid Tartus 1855. aastal.
Oma algkodust - Pariisi rahvusvahelise ülikooli juurest - levisid natsioonid üliõpilaskondliku organiseerumisvormina pea kogu Euroopa rahvuslike ülikoolide üliõpilaskondadesse. Taolisest arengust jäid mõjutamata vaid inglise õppeasutused. Inglismaal ei jäänud kõrgema haridusega kodanikkude arenemine nii vabaks kui kontinendil, sest kasvatussüsteemi arendas välja tsentraalne võim, s. o. katolik kirik. Selleks võeti Prantsusmaalt üle internaatõppeasutuste (college) süsteem: toomkirikute juurde loodi õppeasutused, mis pidid ette valmistama kirikliku haldusorganisatsiooni kõrgemaid ametikandjaid. Sellises õppeasutuses said kasvandikud alguses nii kesk- kui ka kõrgema hariduse, ja et õpilased tulid neisse lapseeas - peamise osa oma kasvatusest üldse. Vanimaks taoliseks õppeasutuseks Inglismaal on Winchester School.
Katoliku kiriku vaimu langusega vabanesid nii kesk- kui ka kõrgemad õppeasutused kiriku mõjusfäärist, kasvatusprintsiipides muudatusi aga ei tekkinud. Uuemal ajal loodi ka uus liik koole - public schools -, mis laenasid oma kasvatussüsteemi toomkirikute kolledžitelt.
Ladina maades leidub kahesuunalist arengut: vabad ülikoolid ja nende juures natsioonidesse organiseeritud üliõpilased (mis omakorda jagunevad klubideks ja ordudeks) ning katoliku kirikuga seotud kõrgemad õppeasutused, kust kolledzh-süsteem oma alguse saab. Hilisemal ajal on ladina maade vabade ülikoolide üliõpilased organiseerunud oma erialalisisse ametiühinguisse, aga ka kolledzh-süsteem on kohati säilinud.
Natsioonid on säilinud vaid skandinaavia vanemate ülikoolide juures, s.o. Rootsis Uppsala ja Lundi ülikooli ning Soomes Helsingi Ülikooli ja Turu (Åbo) Akadeemia juures. Et maakondlikud kogud on suutnud püsima jääda, on seletatav vaid sellega, et need organisatsioonid on seadusandlusega lülitatud vastava ülikooli kasvatussüsteemi, s. t. iga üliõpilane on kohustatud kuuluma ühte maakondlikku organisatsiooni. Tänapäeval on aga maakondlik organiseerumine muutunud ebaotstarbekaks kahel põhjusel: linnastumine on kaotanud lokaalpatriotismi ja üliõpilaste rohke juurdevool on endised natsioonid ülerahvastanud ja teinud loomuliku üliõpilasühiskonna tekke neis võimatuks.
Norra ja Taani üliõpilased on organiseeritud teaduskondade järgi ja Rootsi ning Soome ülejäänud kõrgemate õppeasutuste üliõpilased vastavate õppeasutuste üliõpilaskondadesse.
Saksamaa ja muude Kesk-Euroopa maade üliõpilasorganisatsioonide arengulugu on üldjoontes samailmeline, nagu Eestis.
Napoleoni sõdade ajal kandusid korporatsioonid koos kojupöörduvate üliõpilastega vastavate maade rahvuslike ülikoolide juurde. Sel ajastul ei olnud aga korporatsioonid veel rahvuslikud organisatsioonid, taoline areng algas koos rahvusriikide tekkimisega. Balti riikide ja Poola rahvuslikud korporatsioonid kasvasid välja nende rahvaste vabadusvõitlusest. Võõrastelt ülevõetud organisatsioonivormi oma rahvusele kohandamise protsessis arenesid neis maades välja veel üliõpilasseltsid teise organisatsioonitüübina. Ka saksa üliõpilaskorporatsioonide rikkalikus flooras esineb organisatsioone, mida võiks võrrelda seltsidega - need on aga erineva arengu saadused.


Vilistlane.
Vilistlane on õppeasutuse lõpetanu. (Näiteks: "Tallinna 21. Kooli vilistlane".) Tavaliselt ei nimetata vilistlaseks endist (üli)õpilast, kellel on (antud) kool lõpetamata jäänud (ülikooli mitte lõpetanud endist üliõpilast nimetatakse buršvilistlaseks, eriti üliõpilasorganisatsioonides).
Kitsamas tähenduses: akadeemilise organisatsiooni liige, kes on kõrgkooli (diplomi või teaduskraadiga) lõpetanud.
Akadeemilise lühendina vil! (mitmus vil!! või vil! vil!).


Ksv!
Ksv! on lühend sõnast 'kaasvõitleja', mis tähistab ülikoolis õppivat akadeemilise organisatsiooni liiget. Mitmuses kasutatakse ksv!! või ksv! ksv!.


Karl V.
Karl V (24. veebruar 1500 Gent – 21. september 1558 Hispaania, Extremadura, San Jerónimo de Yuste klooster) oli Habsburgide soost Saksa-Rooma riigi valitseja 1519–1556, keiser alates 1530. aastast, Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas (Carlos I nime all) 1516–1556 (Kastiilia kuningaks sai ta ametlikult alles pärast oma nõdrameelse ema Juana surma 1555, kuid tegelikult valitses alates 1516), Saksa kuningas 1519–1531, Itaalia ja Napoli kuningas (Carlo IV), Burgundia hertsog (Charles II) (1506–1555) ja Austria ertshertsog, Austria valitseja aastatel 1519–1521.
Tema ajal jõudis Habsburgide dünastia oma võimsuse tipule. Et tema võimu alla kuulusid ka Hispaania asumaad Lõuna-Ameerikas, siis väideti Karl V impeeriumi kohta õigusega, et selle kohal ei looju päike kunagi. Teda peetakse ka valitsejaks, kes jõudis universaalmonarhia idee elluviimisele kõige lähemale. Oma elu jooksul sai ta tuntuks katoliikluse kindlameelse kaitsja, osava sõjamehe, diplomaadi ning (nagu ka tema paljud esivanemad) pidevas rahanappuses oleva valitsejana. Tema peamised rivaalid olid Prantsusmaa kuningas François I, Inglismaa kuningas Henry VIII ja Türgi sultan Suleiman Tore.
Karli isiklikuks deviisiks oli "Plus ultra" (veel kaugemale). Teda peetakse ka esimeseks monarhiks, kes võttis kasutusele tiitli "Tema Majesteet" või "Tema keiserlik Majesteet". Tema isiksuse omaduste üle on palju vaieldud, kuid senini pole saavutatud konsensust selle osas, kas ta oli pigem maailmavalitsemist ihkav katoliiklik fanaatik, usutülidest lõhkikistud Euroopat lepitada püüdev vagamees, pragmaatiline kõike enda jaoks ära kasutada püüdev reaalpoliitik või hoopis keegi teine.
Lapsepõlv ja perekond.
Karl von Habsburg sündis Madalmaades Genti linnas Burgundia hertsogi Philipp Ilusa ja Kastiilia printsessi Juana pojana. Tema isapoolne vanaisa oli Saksa-Rooma keiser Maximilian I. Vanaema, Burgundia pärijanna Maria, oli juba surnud. Emapoolne vanaisa oli Aragóni kuningas Fernando II, vanaema aga Kastiilia kuninganna Isabel I. Karlil oli vend Ferdinand ning õed Eleonore, Isabella, Maria ja Katharina.
Karl kasvas üles Madalmaades ning sai pärast oma isa ootamatut surma 1506. aastal Burgundia hertsogiks, mis tähendas toona Madalmaade ja Burgundia vabakrahvkonna, hilisema Franche-Comté valitsejaks saamist. Teoreetiliselt oli tal õigus saada ka Kastiilia kuningaks (ta isa oli Felipe I nime all selle valitseja olnud 1504–1506), kuid tema võimukas vanaisa Aragóni Fernando püüdis seda igati takistada, mistõttu riigi formaalseks valitsejaks sai Karli nõdrameelne ema Juana, tegelikult aga läks võim Fernando kätte. Fernandole lemmikuks oli Karli vend Ferdinand, kelle ta võttis oma õukonda. Ometi läks nõnda, et Aragóni ja Kastiilia valitsejaks sai ikkagi Karl ning Ferdinandist sai hiljem Saksa kuningas, hiljem ka keiser. Karl jäi elama Madalmaadesse ning tema olulisim õpetaja oli Utrechti Adriaan, kellest sai hiljem paavst Hadrianus VI.
Karl sai hea hariduse ning rääkis vähemalt viit keelt: emakeelena prantsuse, lisaks itaalia, saksa, hispaania ning ladina keelt. Võimalik, et ta rääkis ka hollandi keelt. Karli rahvust on raske määratleda, lapsepõlves kasvatati teda ehk kõige enam hispaanlasena, kuigi dünastia tõttu peetakse teda enamasti sakslaseks. Otto von Habsburg on vältinud otsest rahvuslikku määratlust ja nimetanud teda burgundlaseks.
Karli vapp enne keisriks kroonimist
Karli esimesed valitsusaastad.
Aastal 1516 suri Aragóni kuningas Fernando ning Karlist sai Carlos I nime all riigi valitseja. Ta kuulutas end ka oma ema kaasvalitsejaks Kastiilias, ühendades nõnda tänapäevase Hispaania ala esmakordselt pärast Rooma aega ühe valitseja võimu alla. Ent sellega polnud rahul paljud Kastiilia väikeaadlikud ja kodanlased, kes arvasid, et Karli vaimuhaige ema Juana on võimeline valitsema. Neile oli vastumeelt ka Karli välismaine päritolu. Pärast mõneaastast käärimist puhkes 1520. aastal Comuneroste ülestõus, mis järgmiseks aastaks siiski maha suruti.
Aastal 1519 suri Karli teine vanaisa, keiser Maximilian I. Karl päris temalt küll probleemideta Habsburgide Austria-valdused, kuid keisritroonile tekkis mitu pretendenti. Põhikonkurentideks osutusid Karl ja François I. Tänu Hispaaniast, Madalmaade pankuritelt Fuggeritelt ja Saksa pankuritelt saadud rahale ning autoriteetse Saksi kuurvürsti Friedrich Targa toetusele õnnestus Karlil valimised võita ning temast sai keiser Karl V, François'st aga tema eluaegne vihavaenlane. 23. oktoobril 1520 krooniti ta Aachenis ametlikult Saksa kuningaks. Kolm päeva hiljem andis Saksamaa priimas (kirikupea), Mainzi kuurvürst Albrecht teada, et paavst on Karli nimetanud ka valitud keisriks. Kuni ametliku paavstipoolse keisriks kroonimiseni 1530. aastal kasutaski Karl V tiitlit "valitud keiser".
1520. ja 1530. aastatel laienes Karli impeerium oluliselt, sest seikleja Hernando Cortés alistas Kesk-Ameerikas asteekide riigi. Peagi laienes Hispaania koloniaalimpeerium ka Lõuna-Ameerikasse, kus Francisco Pizarro vallutas inkade riigi Peruus.
1521. aastal andis Karl oma vennale Ferdinandile valitseda Habsburgide pärusvaldused Austrias. Burgundia hertsogi ehk Madalmaade valitseja tiitel jäi Karlile. Ferdinandi kanda jäid peamiselt impeeriumi ja Habsburgide idapoliitika, näiteks võitlus Türgi vastu ning dünastia pärimisõiguse kindlustamine Böömimaal ja Ungaris.
Karl sattus aga ägedasse võitlusse läänes, sest François I püüdis endale haarata Põhja-Itaaliat, eriti Milano hertsogkonda, ning Karli käes olevaid Burgundia hertsogiriigi alasid: Madalmaid ja Burgundia vabakrahvkonda (France-Comté't). Karli ja François' vaheline esimene sõda kulmineerus 24. veebruaril 1525 Pavia lahinguga Karli 25. sünnipäeval, milles Prantsuse väed täielikult lüüa said ning kuningas keisri kätte vangi langes. Karl ja tema nõunikud olid ootamatust edust täiesti šokeeritud ning Hispaanias viibinud keiser keelas igasugused võiduparaadid, selle asemel pidas ta patukahetseja riietes tänumissa. Pärast François' ligi aastast vangistust sõlmiti Karlile soodne Madridi rahu, millega koguni Burgundia hertsogkond oleks taastatud, ent Prantsuse kuningas murdis oma lubadusi ning vangist vabanedes keeldus ta rahulepingut täitmast, sest see olnud talle ebaõiglaselt peale surutud. Nii puhkes Karli ja François' vahel peagi uus sõda.
Probleemid Lutheri ja paavstiga.
Aastal 1517 oli munk Martin Luther enese teadmata alustanud reformatsiooni, ehkki esialgu oli ta toetajaskond marginaalne ning reformaator ise püüdis pigem uuendada katoliku kirikut kui sellest lahku lüüa. Karl V nägi Lutheri tegevuses aga ketserlust, seda enam tema radikaalsemate järgijate tegudes. Seetõttu asus ta Lutheri ja ta mõttekaaslaste suhtes eitavale positsioonile ning ehkki ta aktsepteeris mõningaid Lutheri nõudmisi (eriti paavstluse mõju ja korruptsiooni ning lodeva elu vähendamise osas kirikus), ei nõustunud ta üldiselt Lutheri visioonidega, sest arvas neid minevat vastuollu kristlusega. Karl oli kahtlemata traditsionalist ning küllap ka suures osas romantik (ta unistas Burgundia hertsogiriigi taastamisest, plaanitses ristisõdu Konstantinoopoli vabastamiseks, omas kindlaid džentelmenlikke põhimõtteid ja käitus erinevalt oma rivaalidest, kes lähtusid enam renessanslikest põhimõtetest), ennekõike aga võimsaim katoliiklik monarh ning seega ei saanud ta kirikut õõnestavat Lutheri tegevust heaks kiita. Nii pani Karl Lutheri 1521. aastal Wormsi riigipäeval, kus too oli keeldunud oma vaadetest loobumast, riigivande alla (mis tähendas sisuliselt tema lindpriiks kuulutamist) ning too pidi otsima varjupaika Saksi kuurvürsti Friedrich Targa juures. Et Saksamaal oli rahulolematus paavsti ja teiste kirikujuhtide toretseva ning pillava eluviisiga suur, renessanssi ideed polnud veel kuigivõrd levinud ning Lutheri novaatorlik vaatenurk kristlusele tundus paljudele õigem, siis polnud mässulise munga lindpriiks kuulutamisest erilist kasu. Pealegi ei soovinud Karl korrata keiser Sigismundi viga, kelle ajal põhjustas tšehhi usu-uuendaja Jan Husi ketserina hukkamine Böömimaal hussiitide sõjad ja 16. sajandissegi ulatuva vaenu Böömimaal.
Lõpuks selgus aga, et sõda tuli ilma Lutheri hukkamisetagi. Kõigepealt puhkes riigirüütlite sõda ehk Sickingeni vaenus (1522–1523), kus usu-uuendamisega kaasa läinud riigirüütel Franz von Sickingen püüdis vägivaldsete vahendite abil Trieri peapiiskoppi kukutada ja tema valduseid sekulariseerida. Tema tegevus oli seotud ka riigirüütlite mõju tuntava vähenemisega, mis oli vürstivõimu tugevnemise paratamatu tagajärg. Ehkki Karli ennast toona Saksamaal ei olnud, võitsid tema väed Lääne-Saksa vürstide, eriti Hesseni Philippi kaasabil, Sickingeni. Veelgi tõsisem konflikt puhkes aga 1524. aasta lõpul. Talupojad, kes Lutheri ja tema järel tulnud veelgi radikaalsemate usureformaatorite seisukohti tõlgendasid selliselt, et kõik inimesed peaksid igas mõttes võrdsed olema juba ilmalikus elus, alustasid rahutusi, millest kasvas välja Saksa talurahvasõda (1524–1525). Sellisest anarhistlikust ja ekstremistlikust puhangust ehmunud Luther asus aga aadlike poolele ning suutis niimoodi sõlmida ka teatud vaherahu Karliga, ehkki Saksa-Rooma riigi valitseja ei aktsepteerinud jätkuvalt enamikku tema seisukohtadest. Ometigi ühendas harrast katoliiklast Karl V ja sügavalt usklikku usu-uuendajat Martin Lutherit üks asi: nad mõlemad olid vastu paavsti poliitikale. Luterlusest sai aga Saksa riigivürstide tööriist nende keisrivõimust sõltumatuse suurendamisel.
Paavstidega olid Karli suhted enamasti halvad, sest tema ilmalik võim oli nende jaoks liiga suur. Renessansiaegsed paavstid olid üldiselt pigem ilmalikud valitsejad kui vagad vaimulikud kirikupead ning enamasti oli nende sooviks muuta Kirikuriik võimsaimaks riigiks Itaalias. Sõdalasest paavstil Julius II-l (paavst 1503–1513) oli see ka peaaegu õnnestunud, kuid tema järglane Leo X (paavst 1513–1521) andus rohkem hedonismile ning toetas kunsti ning arhitektuuri, valitsejana polnud aga kuigi võimekas. Seetõttu hakkasid paavstluse positsioonid nõrgenema ning nii otsustas katoliku kiriku pea mitte lasta tugevneda Habsburgidel, vaid vastukaaluks neile toetada Prantsusmaad ja selle kuningat François'd või hoopis Friedrich Tarka. Siiski ei õnnestunud tal Karli keisriks valimist väärata ning see liitis teda veelgi enam prantslastega. Asjaolud muutusid teatud määral 1522. aastal, mil paavstiks sai Karli endine õpetaja Hadrianus VI nime all, kuid et ta suri juba järgmisel aastal, siis polnud tema tegevusel kuigi suurt mõju. Järgmine paavst Clemens VII (paavst 1523–1534, Leo X sarnaselt Medicite suguvõsa esindaja) oli selgelt Prantsusmaa-meelne ega soovinud katoliku kirikus midagi muuta (ehk siis lasta tekkida võimalusel, et tema võim väheneb), mistõttu protestantlus leidis üha laiemat kõlapinda ning Euroopa katoliiklik ühtsus kadus lõplikult. Karlil kui katoliikluse kaitsjal oli seetõttu väga raske tegutseda, sest tema soovis pigem olla kahe poole lepitaja kui armutu paavstluse eest võitleja, seda enam, et üleüldine meelestatus Saksamaal oli paavstluse suhtes negatiivne.
Teine sõda Prantsuse kuningaga ning keisriks kroonimine.
Habsburgide impeerium enne 1526. aastat. Lilla (Kastiilia), punase (Aragón) ja tumekollasega (Burgundia) on tähistatud Karl V võimuala, kollasega (Austria) Ferdinand I valdused.
1527. aastal puhkes sõda François I ja Karli vahel uuesti. Prantsusmaad toetas mitu Itaalia linnriiki, kes kartsid Habsburgide võimu kasvamist, samuti paavst. Itaalia vastu saadeti Georg von Frundsbergi juhitud palgasõdurite armee, millele palga maksmisega tekkisid aga probleemid. Paavst oli juba valmis alla andma, kuid saamahimulised palgasõdurid sundisid oma ülemusi rünnakut Roomale jätkama, mille tulemuseks oli Karli prestiižile väga halvasti mõjunud "Sacco di Roma". Rooma rüüstati ning paavst põgenes linnast. Üldiselt ei suutnud aga kumbki pool otsustavat edu saavutada ning peagi hakati otsima rahu, seda suuresti ka põhjusel, et türklased sultan Suleiman Toreda isiklikul juhtimisel piirasid Viini.
Karli tädi, Madalmaade asehaldur Margarethe ning François' ema Louise de Savoie jõudsidki viimaks kokkuleppele, mis on ajalukku läinud Cambrai ehk Daamiderahu nime all. Sellega loobus Karl Burgundia territoriaalse terviku taastamisest ehk ei nõudnud enam Prantsusmaale kuuluvaid Burgundia alasid, François aga loobus taotlustest Milanole ning teistele piirkondadele Itaalias, samuti pidi ta Karlile ära andma Madalmaade piiri äärseid alasid. See rahu tegi ühtlasi ametlikult lõpu Karli nõudmistele tema seisukohalt sõnamurdliku François' vangistusse tagasipöördumise osas ning ta vabastas suure lunaraha eest alates 1526. aastast tema käes pantvangis olnud Prantsuse kuninga pojad, samuti abiellus Prantsuse kuningas tema õe Eleonorega. Seejärel võis Karl teoks teha oma ammuse unistuse: lasta end paavsti poolt keisriks kroonida. See toimus Bolognas 1530. aastal ning Karlist sai viimane Saksa-Rooma keiser, kelle paavst kroonis. Tema vend Ferdinand ning tolle järglased võtsid endale ainult valitud keisri tiitli, sest tekkinud luterlaste ja katoliiklaste usulõhe tõttu poleks esimesed paavsti poolt õnnistatud keisrit enam aktsepteerinud.
Ferdinandi nimetas Karl 1531. aastal aga Saksa kuningaks ehk oma järglaseks Saksa-Rooma troonil. Tema enda vanim poeg Philipp (tulevane Felipe II) oli veel liialt noor ja pealegi olid vennad juba sisuliselt kokku leppinud Habsburgide impeeriumi jagamises. 1526. aastal oli Ferdinand pärinud ka Böömimaa ja Ungari troonid ning seega Habsburgide võimubaasi veelgi laiendanud.
Esimesed vastuolud protestantlike vürstidega.
1526. aastal olid Saksa protestantlikud vürstid, kasutades ära Karli viibimist Itaalias, kuulutanud esimesel Speyeri riigipäeval välja aadelliku usuvabaduse ehk alamad pidid järgima seda usku, mida tunnistas nende valitseja. 1529. aastal korraldas Ferdinand Karli nõudmisel teise Speyeri riigipäeva, kus püüti Wormsi edikti reaalselt ellu rakendada ehk luterlust illegaalseks muuta. Seepeale esitasid luterlikud vürstid protesti ning teenisid nõnda protestantide nimetuse. Kompromissi püüti leida 1530. aastal Augsburgi riigipäeval, kus Philipp Melanchthon esitas Augsburgi usutunnistuse. Karl sellega ei leppinud ning nõudis protestantide "tõelisesse" kirikusse tagasipöördumist. Ta oli valmis ka mõningaid vürstide nõudmisi kaaluma, et lülitada neid kirikureformi, kuid protestandid jäid kangekaelselt endale kindlaks ning ka paavst polnud nõus järele andma. See põhjustaski esimese tõsise konflikti keisri ja protestantide vahel: viimased lõid 1531. aastal oma usu kaitseks Schmalkaldeni liiga. Kuid et Karlil oli soov minna pühasse sõtta türklaste vastu, siis oli ta sunnitud ajutiselt protestantidega leppima. 1530. aasta Augsburgi riigipäev oli lõppenud sisuliselt kompromissiga, luterlikud vürstid võisid kuni kirikukoguni uue usu juurde jääda. Siiski ei rahuldanud see kokkulepe kedagi ja protestandid muutusid keisri suhtes üha jultunumaks ning seda enam, mida kaugemal Karl oli. Kohati hakkasid nad rüüstama katoliiklaste alasid ning nood vastasid samaga.. Nii tekkisid sisekonfliktid, kuid ametlikku sõda keisri ja protestantide vahel ei tulnud veel 15 aasta jooksul.
Võitlus Türgi ekspansiooni vastu.
Habsburgid olid Türgi-vastase võitlusega seotud juba ammu, alates Albrecht II-st, kes suri 1439. aastal türklastevastasel sõjaretkel. Keiser Friedrich III-ki oli proovinud nende kasvava võimsuse vastu võidelda, kuid tulutult. Türgi võim ja valdused kasvasid üha ning Balkani toonane suurim riik Ungari sattus üha suurema löögi alla. Asjad halvenesid kristlaste jaoks veelgi 1520. aastal, mil Türgi sultaniks sai Suleiman Tore, kes pööras oma põhitähelepanu just Ungari alistamisele. Aastal 1526 võitsid tema juhitud ülekaalukad väed Mohácsi lahingus ungarlasi ning seejärel langes enamik riigist Suleimani kätte. Allesjäänud osade valitsejaks sai varasema leppe järgi Karli vend Ferdinand, ehkki talle tekkis võistleja, kohalikku päritolu János Zapolya. Too toetus oma nõudlustes Türgile ning lõpuks saigi nende poolt okupeeritud Ungari kuningaks, tema dünastia valitses mõnda aega ka Transilvaaniat. Kahe troonipretendendi võimuvõitlus hõlbustas Türgil Ungari alade enda kätte haaramist.
Aastal 1529 tungisid türklased Viini alla, piirates selle sisse. Karli väed olid parajasti seotud võitluses Prantsusmaaga ning Ferdinandi käsutuses olevad jõud olid väikesed. Habsburgide pealinna päästis halb ilm, mis sundis türklased piiramise lõpetama. Kuid oli selge, et õige pea võib situatsioon korduda, ning nii asus Karl ette valmistama vastulööki.
François I ei saanud keisril lasta saavutada otsustavat võitu islami üle, kuna see oleks Karli positsiooni tema suhtes tugevasti parandanud ning võinud asetada Prantsusmaa isolatsiooni. Nii alustas Prantsuse kuningas 1534. aastal keisri vastu taas sõda, ent Karl ise pidas toona olulisemaks võitlust Osmanite vastu, mistõttu ta ründas 1535. aastal Türgi liitlast Tuneesiat ning vallutas Tunise. See oli türklastele küll suur vapustus, kuid uut ristisõda siiski ei järgnenud, kuna Prantsusmaa piiridel läks keisri olukord üha halvemaks. Sellega lõppes sõjategevus Karli ja moslemite vahel, kuid 1541. aastal tungis Karl laevastikuga taas Põhja-Aafrikasse, seekord Alžiiri alla. Kuid halva ilma ning Türgi liitlase, mereröövli ja Alžeeria valitseja Heir ed-Din Barbarossa osava tegutsemise tõttu ei õnnestunud tal seekord midagi saavutada. Türgi liitlaseks oli ka seekord Prantsusmaa, kes lubas Türgi laevastikul eesotsas Barbarossaga oma sadamas talvituda, mis oli toonase kristliku Euroopa ja ka protestantide silmis peaaegu sama, mis ususalgamine ja islamisse üleminek. Seetõttu pidid türklased lõpuks Prantsusmaalt lahkuma ning Karlil õnnestus 1544. aastal Türgiga rahu sõlmida, mis tõi talle teatud kasu. Hiljem Karli ajal olulisi sõdu Türgiga ei toimunud, kuna Suleiman keskendus sõdadele Pärsiaga.
Kolmas ja neljas sõda François'ga.
1534. aastal kuulutas Prantsusmaa keisrile taas sõja, ent tõsiseks sõjategevuseks läks alles 1536, kui Karl Prantsusmaa vastu isiklikult tegutsema hakkas. Ta ei saavutanud aga erilist edu ning prantslased okupeerisid Savoia. 1538. aastal sõlmiti Nizza rahu, kusjuures Karl ja François isiklikult kohtusid. Ehkki oli selge, et kumbki valitseja polnud sõja tulemustega rahul (François oli püüdnud tagasi saada oma unistuste linna Milanot ja Karl soovinud Prantsusmaad otsustavalt lüüa, võimalik, et koguni luua maasilda tema Hispaania ja Itaalia valduste vahel), siis esialgu tundus kahe rivaali mingisugune leppimine võimalikuna. 1539. aastal korraldati koguni Karli reis läbi Prantsusmaa Hispaaniast Madalmaadesse; esimest korda viibis ta pärast keisriks saamist François' maadel rahumeelsetel põhjustel.
Kuid kuninga ja keisri vahelised pinged hakkasid peagi taas kuhjuma. François oli lootnud, et tema poeg ja Karli tütar (või vennatütar) võiksid abielluda ning keiser võiks talle kaasavaraks anda näiteks Milano. Kuid Karl ei kavatsenud rikkast Põhja-Itaaliast loobuda. Selle asemel läänistas ta selle oma pojale Philippile, tulevasele Felipe II-le. Nii proovis François veel viimast korda Milanot vägivallaga endale saada ning alustas 1542 neljandat ja viimast sõda Karliga. Et tema liitlaseks oli taas Suleiman, siis proovis Karl saada paavstilt toetust Pühaks sõjaks usuvaenlaste ja -reetjate vastu, ent kuna ta ise oli taas liidu sõlminud "ketserist" Inglise kuninga Henryga, kellega ta vahepeal viimase abielupoliitika pärast tülis ja isegi sõjajalal oli olnud, ning paavst oli ikkagi keisri võimu tugevnemise vastu, siis ta Püha Isa toetust ei saanud. Sõda ise kulges aga suhteliselt edutult ning pealegi ei pidanud Henry varem sõlmitud leppest ühiselt Pariisi alla marssida kinni, vaid hakkas selle asemel piirama Põhja-Prantsusmaa linnu. Nii otsustas keiser 1544 sõja lõpetada, et tegeleda üha põletavama probleemiga: protestantlusega.
Ususõjad Saksamaal ja nende tagajärjed.
1540. aastatel halvenesid protestantide ja katoliiklaste suhted Saksa-Rooma riigis tunduvalt ning ekspansiivne ja agressiivne luterlus asus mitmest kandist vana usku välja suruma. See toimus kohalike vürstide (eriti Hesseni Philippi ja Saksi Johann Friedrichi) nõusolekul ja isegi juhtimisel. Selle vastu ei suutnud Karl V tükk aega suurt midagi teha, kuni protestandid läksid lõpuks liiale ning provotseerisid avaliku sõja. Keiser asus oma armee etteotsa ning läks protestante maha suruma, kuna nood olid juba keisri enda aladel katoliiklasi taga kiusanud ning linnu vallutanud. Avalik sõda, mida on nimetatud Schmalkaldeni sõjaks, puhkes 1546. aastal, mõni kuu pärast Lutheri surma.
1547. aastal toimus Karli ja protestantide Schmalkaldeni liiga vahel otsustav Mühlbergi lahing, milles keiser saavutas täieliku võidu. Tema triumf oli sedavõrd võimas, et hetkeks näis olevat võimalik koguni protestante katoliikluse rüppe tagasi tuua: protestantlike vürstide liidrid Hesseni Philipp ja Saksi Johann Friedrich olid tema käes vangis ning ka protestantide mõjukaim teoloog Philipp Melanchthon oli valmis keisri ja paavstiga lepitust otsima. Kuid reaalne situatsioon ei jätnud selleks siiski kuigivõrd võimalusi: enamik protestantluse ideoloogie olid Lutherist tunduvalt radikaalsemad, ka paavst oli leppimatu ning erinevad reformatsioonilised sektid olid end juba liiga sügavalt sisse seadnud. Pealegi oli keisri võitki saavutatud suurelt osalt temameelsete protestantide toel, kellest silmapaistvaim oli Saksi uus kuurvürst Moritz. Mingisugune katse olukorda lahendada küll tehti, lubades Trento kirikukogule ka protestandid, kuid see oli pigem sümboolne žest: kumbki pool ei kavatsenudki järgi anda. 1548. aastal kehtestas Karl luterlastele "vaheusundi" (Augsburgi interim), mis püüdis nende ja katoliiklaste liturgiat ühitada (näiteks lubati neile armulauda mõlemal kujul ja vaimulike abielusid, kuid nõuti ka missade pidamist ja mitmeid teisi katoliiklikke kombetalitusi). Selline lahendus ei rahuldanud tegelikult kumbagi poolt ja riigilinnad Magdeburg ning Bremen lükkasid keisri pakutu täielikult tagasi. 1550–1551 toimus esimese piiramine, mille ajal keisrimeelsete protestantide vastuolud keisriga üha süvenesid.
Peagi sai selgeks, et ka relva jõul pole võimalik protestantlust maha suruda. 1551. aasta lõpus algas protestantlike vürstide uus vastuhakk keisrile, mida juhtis Saksi Moritz. Nad sõlmisid liidu Prantsusmaaga ja nende vägi marssis 1552. aasta alguses Tirooli. Keiser pääses vaid üle noatera vangi langemisest, põgenedes üle mägede Villachisse. Sama aasta augustis pidi ta Moritzi ja teiste protestantidega sõlmima Passau lepingu, millega protestantlus sisuliselt legaliseeriti. Keiser pidas seda lahendit siiski veel ajutiseks ja tegi ettevalmistusi uueks konfliktiks. Kuid tema sõda Prantsusmaaga kulges ebaedukalt ja ka Saksa-Rooma riigis jätkusid siserahutused, mida juhtis Kulmbachi markkrahv Albrecht Alkibiades ja mille ohvrina langes ka Saksi Moritz. Uueks tõsiseks jõukatsumiseks protestantidega polnud keisril enam vahendeid ega tahet. 1555. aastal lasi ta vend Ferdinandil sõlmida Augsburgi usurahu, mis põlistas Saksamaa konfessionaalse killustatuse. See sündmus oli ilmselt ka viimaseks piisaks keisri kannatustekarikasse ning ta otsustas vana, haige, murtud ja pettunud mehena oma ilmalikust aujärjest loobuda. Teda oli juba aastaid vaevanud podagra, mis vahetevahel peaaegu teovõimetuks muutis, samuti oli äärmiselt intensiivne eluviis ta ilmselt lihtsalt läbi kulutanud.
Keisri Skandinaavia-poliitika.
Karl V oli otseselt seotud Taani kuningakojaga, sest tema õde Austria Isabella abiellus 1515. aastal Taani kuninga Christian II-ga. Kui kuningas 1523. aastal kukutati, pages abielupaar Madalmaadesse. Keiser luges oma õemeest ka edaspidi Taani seaduslikuks kuningaks, seda enam, et järgnevad Taani valitsejad Frederik I ja Christian III olid protestandid. Christian II avantüristlikke plaane oma valduste tagasivõitmiseks keiser siiski ei toetanud, kuid jäi ka pärast viimase vangilangemist 1531. aastal tema seaduslikku trooniõigust toetama. Ise ei olnud tal aga huvi ega vahendeid Christiani võimu taastada, ehkki seda Läänemere-äärsetes riikides vastavalt poliitilisele meelsusele kas oodati või kardeti. 1542. aastal sõlmis keiser viimaks Christian III-ga lepingu, millega tunnustas teda Taani seadusliku valitsejana, see-eest pidi Taani kuningas aga hoiduma sekkumisest Põhja-Saksamaa ja Vana-Liivimaa asjadesse. Kuningas kohustus ka vabastama Christian II, kuid tegelikkuses ei teinud seda.
Rootsiga Karl V-l otseseid kontakte polnud, kuid et Gustav I oli Christian II vaenlane, siis olid suhted temaga pigem vaenulikud. Rootsi sõdis pealegi ka mitmel korral keiserliku vabalinna, hansalinn Lübeckiga.
Karl V ja Vana-Liivimaa.
Keisril oli mitmeid kokkupuuteid ka Vana-Liivimaa poliitikaga. Juba 1521. aastal kinnitas ta Liivimaa piiskopkondade privileegid ning määras nende kaitsjateks Taani kuninga, Leedu suurvürsti, Mecklenburgi hertsogid, Brandenburgi kuurvürsti, Saksa ordu kõrgmeistri Preisimaal ja Lübecki. Mõni aasta hiljem pidi ta lahendama Preisimaa sekulariseerimise järel tekkinud kõrgmeistrikoha täitmise küsimuse, otsustades 1527. aastal Liivi ordumeister Wolter von Plettenbergi asemel anda see Saksa meistrile. Samas kinnitas ta juba aasta varem Plettenbergi saamise riigivürstiks ning läänistas talle 1530. aastal Augsburgi riigipäeval pidulikult Liivimaa orduvaldused. Karl kohtus ka mõnede Liivimaa valitsejate saadikute, näiteks Georg von Ungerniga, kellele ta annetas Pürksi vabahärra tiitli.
1540. aastate lõpust alates pöördusid liivimaalased tihti keisri poole palvega aidata neid suureneva Vene ohu vastu. Nii tühistaski Karl 1548. aastal Hans Schlittele antud loa saata Venemaale suur sõjandusekspertide ekspeditsioon ja tühistas liivimaalaste kohustused Türgi sõjaks makse maksta, kuid reaalset abi ta neile anda ei suutnud. Karli valitsusaja lõpus puhkes Liivimaal koadjuutorivaenus, mis ähvardas kujuneda Poola-Liivimaa sõjaks. Selle vältimiseks saatis keiser sinna oma komissarid, kes suutsid pärast Taani saadikute ebaedu konflikti siiski rahumeelselt vahendada. Tüli lahendamise ajaks oli keiser aga avalikust elust juba tagasi tõmbunud.
Viimased eluaastad.
Karl oli võimust loobumist alustanud juba 1554. aastal, kui ta andis poeg Philippile Milano. Järgmisel aastal loobus ta tema kasuks ka Burgundia hertsogi tiitlist ehk Madalmaadest, 1556. aasta alguses ka Hispaania (Aragóni ja Kastiilia) kuninga kohast. Sama aasta augustis loovutas ta vend Ferdinandile ka Saksa-Rooma valitseja koha, mida riigiseisused tunnustasid küll alles 1558. aasta märtsis. 1556. aasta lõpus asus Karl elama San Jerónimo de Yuste kloostrisse Hispaanias.
Eksiilis ei elanud Karl ülikasinat mungaelu, vaid tema käsutuses oli luksuslikult sisustatud maja, kus ta sai nii kunsti nautida kui ka tegeleda aiatööde ja mõtisklemisega. Samuti hakkas ta koguma kelli (mehaanilised kellad said populaarseks just sel ajal). Nii tema poeg Felipe II kui ka vend Ferdinand palusid tal mitu korda poliitikasse sekkuda, sest tema autoriteet ja kogemused võisid nende arvates olukorda nende kasuks kallutada, ent Karl ei loobunud eksiilist.
Aastal 1558 korraldas ta mälestusjumalateenistuse oma isa ja vanaisa hingede auks, mida on sageli valesti tõlgendatud leinamissa-müsteeriumina tema enese mälestuseks. Varsti pärast seda ta tervis halvenes (võimalik, et ta sai rabanduse) ning ta suri sama aasta sügisel 58-aastasena. Esialgu maeti ta kloostri juurde, kuid tema pojapoeg Felipe III lasi ta Madridi lähedale ümber matta.
Järglased.
Karl oli 1526–1539 abielus Portugali kuninga Manuel I tütre Isabellaga, kellega ta sai viis last. Rohkem Karl ei abiellunud, kuid tal oli ka abieluväliseid suhteid ning nendest sündinud lapsi.
Karli ainus täisikka jõudnud seaduslik poeg oli Philipp (1527–1598), kellest sai Hispaania kuningas ja Madalamaade valitseja Felipe II.
Peale selle oli tal kaks ebaseaduslikku last. Neist kuulsaim oli Austria don Juan (don Juan de Austria; 1547–1578), kellest sai Hispaania armee ülemjuhataja. Tema vanem poolõde Parma Margarethe (1522–1586) mängis aga olulist rolli Madalmaade vabadusvõitluse esimeses faasis, olles Madalmaade asehaldur.


Auvilistlane.
Auvilistlane on akadeemilise organisatsiooni vilistlane (vil!), kes on valitud erilise austuseavaldusena auvilistlaseks ehk auliikmeks.
Akadeemilise lühendina auvil! - lühend sõnast "auvilistlane" - au+vil!.


B!vil!
b!vil! on buršvilistlase lühend, mitmuses b!vil!! või b!vil! b!vil!. See tähistab akadeemilise organisatsiooni liiget, kes on oma ülikooliõpingud katkestanud ning kellel ei ole ülikoolidiplomit.


Fraternitas Viliensis.
Fraternitas Viliensis oli Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) raames tegutsev ühendus, kes soovis asutada ametlikult kinnitatud eesti üliõpilaskorporatsiooni.
Ajalugu.
Idee algatajaks oli EÜSi vilistlane Villem Reiman, kes 1888. aasta kevadel korporatsioonina ülesastumise küsimuse tõstatas. 3. mail 1888 esitati Reimani ettepanek EÜSi koosolekule, kuid läbirääkimised lükati edasi.
22. veebruaril 1890. aastal peetigi korporatsiooni asutajate koosolek. Nimeks otsustati võtta "Fraternitas Viliensis", värvideks sini-must-valge. Korporatsiooni vapil olid: sini-must-valged värvid, korporatsiooni sirkel kahe ristatud rapiiriga, kolm viljapead, lahtine raamat kirjaga "Carpe diem!" ja ümber tammelehtedega pärg, millel olid esimesed tähed lausest "fortiter in re, suaviter in modo". Chargiertenconventilt (Ch!C!) tuli jaatav vastuvõtmiseotsus. 9. septembril 1888. aastal peeti korporatsiooni koosolekut, kus valiti eestseisus järgmiste liikmetega: senior Oskar Kallas, I kirjatoimetaja E. Linde ja II kirjatoimetaja K. Koppel.
11. novembril 1890 jättis Liivimaa õpperingkonna kuraator Nikolai Lavrovski korporatsiooni asutamise kinnitamata. Kuraator Lavrovski ei soovinud enam uute korporatsioonide asutamist, sest need tegelesid tema arvates poliitikaga.
27.veebruaril 1891 teatas korp! Fraternitas Viliensis Ch! C!–le, et kuna nad kuraatori kinnitust ei saanud, lähevad nad laiali ning jätavad endale õiguse nimele, vapile ja värvidele. Lühike kiri lõppes teatega, et allakirjutanud garanteerivad enne ja garanteerivad ka tulevikus üldkommaani. Praegust Fraternitas Viliensise vappi kasutab EÜS ka tänapäeval.
Asutamiskatsed 20. saj. alguses.
Sajandivahetuseks olid endised korporatsiooni asutamise mõtet pooldavad vilistlased Jaan Tõnisson, Oskar Kallas ja Villem Reiman aga oma seisukohti vahetanud ning seisid vastu EÜS-i korporatsiooniks muutmisele. Fraternitas Viliensise asutamise nõue esitati EÜS-i koosolekutel veel aastatel 1900 ja 1904, kuid enamus lükkas otsuse tagasi. Ei nõustutud ka ideega luua korp! Fraternitas Viliensis EÜS-i allorganisatsioonina.
Olles kaotanud lootuse ametlikult kinnitada Fraternitas Viliensist, esitas 1904. a. novembris grupp EÜS-i liikmeid taotluse registreerida ametlikult korp! Aestia, seekord juba eraldiseisvana EÜS-ist. Revolutsiooni tõttu korporatsiooni ametlik kinnitamine aga venis ning alles aastal 1907 asutati Tartus esimene Eesti pinnal tegutsev ja eesti soost üliõpilasi koondav korporatsioon Fraternitas Estica. Et EÜS keeldus uuele korporatsioonile andmast korp! Fraternitas Viliensise värve sini-must-valget, mis EÜS-i käes hoiul olid, võttis ka vastloodud korporatsioon omale värvideks sini-rohe-valge.
Kirjandus.
Kõpp, Johan. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. Tartu, 1925.


Korporatsioon Aestia.
Korporatsioon Aestia on 1904. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmete katse asutada üliõpilaskorporatsioon, mis jäi 1905. aasta revolutsiooni sündmuste tõttu kinnitamata.
Aestia


Korporatsioon Fraternitas Estica.
Korporatsioon Fraternitas Estica (lühendatult korp! Fraternitas Estica, samuti C!F!E!) on 1907. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsist lahkunud liikmete poolt loodud esimene eesti üliõpilaskorporatsioon Tartus. Korp! Fraternitas Estica on eesti rahvusse kuuluvaist akadeemilistest isikutest koosnev meesorganisatsioon.
Korp! Fraternitas Estica asutamine.
Korporatsioon Fraternitas Estica lugu algab sellest, kui aastal 1870 alguse saanud „Kalevipoja õhtutest“ kasvas välja mõte asutada eesti soost üliõpilastest koosnev korporatsioon. Esimene katse tehti aastal 1881 seni omavahel kasutatud nime „Vironia” all.Balti-saksa korporatsioonide koostöökogu Chargierter Convent seisis aga selle vastu ja luba ametlikult tegutseda ei saadud. „Vironia” tegevuse legaliseerimiseks registreeriti aastal 1883 hoopis „Verein studierender Esten” (Eesti Üliõpilaste Selts), kinnitatuna ülikooli poolt kui teaduslik ühing.
Järgmine katse tehti aastal 1890 kui taotleti loodi korporatsioon Fraternitas Viliensis, värvideks võeti sini-must-valge. Korporatsiooni vapil olid: sini-must-valged värvid, korporatsiooni sirkel kahe ristatud rapiiriga, kolm viljapead, lahtine raamat kirjaga "Carpe diem!" ja ümber tammelehtedega pärg, millel olid esimesed tähed lausest "fortiter in re, suaviter in modo". Chargiertenconventilt (Ch!C!) tuli jaatav vastuvõtmiseotsus. 9. septembril 1888. aastal peeti korporatsiooni koosolekut, kus valiti eestseisus, mis koosnes: senior Oskar Kallas, I kirjatoimetaja E. Linde ja II kirjatoimetaja K. Koppel.
11. novembril 1890 jättis Liivimaa õpperingkonna kuraator Nikolai Lavrovski korporatsiooni asutamise kinnitamata. Kuraator Lavrovski ei soovinud enam uute korporatsioonide asutamist, sest need tegelesid tema arvates poliitikaga.
27.veebruaril 1891 teatas korp! Fraternitas Viliensis Ch! C!–le, et kuna nad kuraatori kinnitust ei saanud, lähevad nad laiali ning jätavad endale õiguse nimele, vapile ja värvidele. Lühike kiri lõppes teatega, et allakirjutanud garanteerivad enne ja garanteerivad ka tulevikus üldkommaani. Praegust Fraternitas Viliensise vappi kasutab EÜS ka tänapäeval.
Sajandivahetuseks olid endised korporatsiooni asutamise mõtet pooldavad vilistlased Jaan Tõnisson, Oskar Kallas ja Villem Reiman aga oma seisukohti vahetanud ning seisid vastu EÜS-i korporatsiooniks muutmisele. Fraternitas Viliensise asutamise nõue esitati EÜS-i koosolekutel veel aastatel 1900 ja 1904, kuid enamus lükkas otsuse tagasi. Ei nõustutud ka ideega luua korp! Fraternitas Viliensis EÜS-i allorganisatsioonina.
Olles kaotanud lootuse ametlikult kinnitada Fraternitas Viliensist, esitas 1904. a. novembris grupp EÜS-i liikmeid taotluse registreerida ametlikult korp! Aestia, seekord juba eraldiseisvana EÜS-ist. Revolutsiooni tõttu korporatsiooni ametlik kinnitamine aga venis ning alles aastal 1907 asutati Tartus esimene Eesti pinnal tegutsev ja eesti soost üliõpilasi koondav korporatsioon Fraternitas Estica. Et EÜS keeldus uuele korporatsioonile andmast korp! Fraternitas Viliensise värve sini-must-valget, mis EÜS-i käes hoiul olid, võttis ka vastloodud korporatsioon omale värvideks sini-rohe-valge.
Korp! Fraternitas Estica algusaastad ja vabadussõda.
Alguses kohtas uus organisatsioon küllaltki jahedat suhtumist nii EÜS-i, kui saksa korporatsioonide poolt. Vastuseis oli tugev, kuid korp! Sakala eraldumine EÜS-ist näitas, et Eesti Üliõpilaste Selts pole ainus eesti üliõpilaste esindaja, ning ajapikku ületati ka takistused saksa korporantidega suhtlemisel.Käidi läbi ka mitte-eestlaste korporatsioonidega, sõlmiti sõprusleping lätlaste korporatsiooniga „Lettonia“ 15. septembril 1908. Tihedalt suheldi ka Poola üliõpilaste korporatsiooniga Polonia, kes astus järjekordselt üles samal ajal Fr. esticaga.Koos korp! Vironiaga oldi Eesti Korporatsioonide Liidu mõtte algatajateks. Sellise liidu loomine tähendas eesti üliõpilaskonna mõjuka osa konsolideerimist – üheskoos oldi tugevamad.
Esimene maailmasõda tõi korporatsiooni ellu suuri muutusi. Sõjatandril viibis 20 kaasvõitlejat, kellest kaks jäid sinna igaveseks.
Saabus Saksa okupatsioon, ning kerkis esile okupantide poolt avatava Landesuniversität’i küsimus. Asuti seisukohale, et kuna vabariik on välja kuulutatud, siis tuleb Tartu ülikoolile vaadata kui eesti ülikoolile, mis on ajutiselt okupeeritud sakslaste poolt. Leiti, et kogu eesti üliõpilaskond peaks astuma in corpore ülikooli, esitades oma nõudmised eesti keelse õppekava suhtes ning nõudmiste mittetäitmisel lahkuks demonstratiivselt.
Kuid teised üliõpilaste organisatsioonid jõudsid samal ajal vastanduvale seisukohale, ning nõndaviisi juhtus, et kuna mõned korporatsiooni liikmed olid juba jõudnud ülikooli astuda, boikoteeriti Fraternitas Estica teiste üliõpilasorganisatsioonide poolt.
Kuid sündmused arenesid kiirelt, ja juba paari kuu pärast võeti esimese üliõpilasorganisatsioonina vastu otsus astuda in corpore vabadussõtta. Sõjast võttis osa 77 esticust, lahingutandrile jäi neist kolm.
Sisemine lõhe ja Ugala eraldumine.
Juba esimesel aastal tekkis korporatsiooni liikmeskonnas lõhe. Osa liikmeid nägi korporatsiooni tegevuse peamiste eesmärkidena liikmete kasvatamist kindla struktuuriga ja rangete reeglitega suhteliselt suletud organisatsioonis. Rahvuslikkuses nähti eelkõige olulist vahendit liikmete kasvatamisel.
Teine osa kaasvõitlejaid seadis eesmärgiks rahvuslike ideede realiseerimise aktiivse kultuurilise ja poliitilise tegevuse kaudu, lähenedes oma taotlusets EÜS-i suunale.
1911 saavutasid vastuolud uue taseme. Nn. rahvuslik pool loobus rangetest sisemise elu reeglitest (näiteks vehklemistundidest) ja hakkas oma ettekujutust korporatsioonist propageerima rebaste ja lihtliikmete seas. Selline tegevus oli vastuolus korporatsiooni ühtsuse ideega ning nõndaviisi heideti 1912. aastal käremeelsed „rahvuslased“ korporatsioonist välja.
Kõigest hoolimata ei hüljanud väljaheidetud liikmed aga korporatiivset mõttelaadi: juba 1913. aastal asutasid nad korp! Ugala.
Esimese Eesti Vabariigi aeg.
Iseseisvuse algusaastail elavnes konvendi tegevus, kiiresti kasvas ka rebaste arv ning suurenes korporatsiooni autoriteet. Vilistlaste abiga üüriti avar korter Lihaturu 7.
1920. aastate esimese poole üliõpilaselu oli romantiline – rebasdresuur, õlleõhtud sõpradega, mensuurid, laulutunnid, väljasõidud naisorganisatsioonidega. Kohati jäi seetõttu kannatavaks pooleks õppetöö. Selles suhtes sai kainestavaks kogemuseks 1924. aasta riigipöördekatse. Riigipöördega kõige lähemalt puutus kokku vil! Friedrich Akel, kes oli sel ajal Eesti riigivanem ning pääses napilt riigipöörajate plaanist kõigepealt tappa riigi juht.
Iseseisvuse teisel poolel muutus elu konvendis järjest rahulikumaks ja asjalikumaks. 1930. aastate algul tekkis mitmeid uusi traditsioone (nt surnutepühal lahkunud fraaterite haudade külastamine). Eestistati saksakeelseid tudengilaule ja perekonnanimesid, korraldati jõulupuid ksv!! ja vil!! lastele. Ka sport oli au sees. Fraternitas Estica korvpallurid on olnud ülikooli meistrid, laskurid võitsid korduvalt Kaitseliidu 4. malevkonna karika
Samal ajal algas ka raha kogumine konvendile oma maja ostmiseks. 1932. aastal omandatigi krunt koos majaga Aia tänav 54.
Tihedasti käidi läbi sõprusorganisatsioonidega. Sõprussidemed jätkusid Tartus asutatud ning parajasti Vilniuses tegutseva poola korporatsiooniga „Polonia“ ning Kaunases asuva „Neolithuania“. Poloniaga sõlmiti 10 aastane kartellleping 11. novembril 1933. 1930. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Savolainen Osakunta’ga. Viimastega oli läbikäimine eriti tihe – Fraternitas Estica liikmeid võeti vastu Savo osakonda ning Savo meesliikmeid Fraternitas Esticasse.1930. aastate keskpaigas tekkis koondis Tallinna. Omandati ruumid ja 1940. aasta alguseks oli Tallinnas juba 108 vilistlast ja 42 kaasvõitlejat.
Pagulusaastad.
Nõukogude okupatsioon tabas rängalt kõiki üliõpilasorganisatsioone. Fraternitas Estica konvent ja vilistlaskogu saadeti laiali, maja natsionaliseeriti, suurem osa varadest läks uute võimukandjate kätte. Õnneks kõige väärtuslikum osa varast suudeti peita ja säästa.
Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal korp! tegevus ametlikult ei jätkunud. Peeti paremaks suuremaid kokkutulekuid mitte korraldada, tihe oli vaid üksikute ksv!! omavaheline läbikäimine. Siiski oli üks erand: kuni 1944. a. sügiseni korraldati igal aastal nii Tallinnas kui Tartus erakorterites vennastuspidu. Jõudumööda aidati neid, kes võimu hammasrataste vahele olid jäänud, anti peavarju vangistatute ja töötute perekondadele, varjati põgenikke.
Organisatsiooni tegevus jätkus vaikselt „põranda all". Kahjuks ei organiseeritud ühist põgenemist läände, mistõttu kaotused olid suured – 1941. aastal viidi Venemaale 109 fraaterit, sakslaste poolel jäi kadunuks 49, üldse pääses 438 liikmest põgenema vaid 192 – peamiselt Saksamaale ja Rootsi.
Eriti tihedaks kujunes fraaterite läbikäimine Rootsis. 1946 asutati Fraternitas Estica Rootsi koondis.Kuigi aastate möödudes jäid paljud aktiivsed fraaterid isiklikel põhjustel konvendi tegevusest kõrvale, kasvas peale uus, paguluses korporatsiooni vastu võetud põlvkond, kes pikkamisi võttis enda kätte kõik tähtsamad ametid. Liikmeskond suurenes esialgu üsna jõudsalt, nii liitus aastatel 1944-1957 korporatsiooniga 156 uut fraaterit
Saksamaalt emigreerusid fraaterid aga edasi üle ookeani. 1950 alustasid tegevust Kanada ja USA koondised. 1957 loodi koondis Austraalias. Hakati perioodiliselt välja andma ringkirju ja jagama liikmete nimekirju. Hoiti ka suhteid sõprusorganisatsioonidega. Hoolimata paljude aktiivsete kaasalööjate eemalejäämisest kasvas liikmete arv jõudsalt, asendades ajapikku „vanad olijad" väliskoondises liitunutega.
1991. aastaks oli Fraternitas Estical Rootsi koondises 96, Kanadas 119, USA-s 80, Austraalias 16, Brasiilias 13, Inglismaal 2, Norras 2, Prantsusmaal 1, Saksamaal 4, Sveitsis 2 ja Soomes 4 fraaterit.
Taasasutamine.
Fraternitas Estica konvendihoone Tartus, Vanemuise 54.
Mõte taastada Fraternitas Estica tema sünnikohas Tartus tekkis ajakirjandusüliõpilastest sõpruskonnal 1988.a. kevadel. Asuti uurima korp! ajalugu ja selgeks tegema kunagisi põhimõtteid ja käitumisreegleid. Taastajate õnneks oli Eestis elus peaaegu 30 vilistlast. Kohtumised nendega olid ülimalt õpetlikud ja andsid kõigile kindlust juurde. Selgus, et karmide aegade kiuste said fraaterite kooskäimised alguse juba 1960. aastatel.
Saanud nii Eesti vilistlastelt kui koordineerivalt koondiselt Rootsis loa asutada konvent Tartusse, esitati Fraternitas Estica põhikiri kinnitamiseks ülikooli nõukogule. Pärast kinnitamist jätkusid ettevalmisted ülesastumiseks, vastu võeti ka esimesed rebased. Ülesastumispäevaks valiti 6. mai 1989.a. Kuuele ksv! anti värvid, sellele järgnes konvendi lipu õnnistamine vil! Robert Kannikese poolt Peetri kirikus ja pidulik lõuna.
Omaette eeposeks kujunes võitlus konvendimaja tagasisaamise üle Eesti Televisiooni Tartu stuudiolt. Tunnustada tuleb vil!ksv! Tauri Soku ja Martin Kruusi ning paljude teiste fraaterite panust nii Eestis kui välismaal, erti suureks kujunes vil!vil! Vallo Nuusti ja Ainar Juhti panus. Nemad olid esimesed kes seisid pidades ülimalt keerulisi ja tagasilööke tulvil läbirääkimisi Eesti Televisiooni juhtkonnaga nii Tartus kui ka Tallinnas.Julgelt võib öelda, et nende poolt kättevõideldud positsioon oli see, mis võimaldas hiljem juba teistel konfraateritel võidukalt läbi murda ja saavutada konvendihoone tagastamine 1996. aastal.
Korp! Fraternitas Estica tänapäeval.
Nüüdseks on Fraternitas Estica juba astunud üle sajanda aastapäeva läve. Tartu konvent on ennast sisse seadnud oma ajaloolises hoones ning Tallinna konvent Raekoja platsis. Kui mitte uhked ruumid ei tee Fraater Esticust – ka hingelt tuleb olla uhke oma korporatsiooni ja oma kodumaa üle. Oma liikmete kasvatustöö heade kommete ja isamaalise meele osas on ehk tänasel päeval veelgi olulisem kui kunagi varem. Suureks ja tugevaks on kasvanud ka vilistlaskogu. Korraldatakse mitmesuguseid üritusi ja elatakse muidu lõbusat akadeemilist elu.
Värvid.
Sinine, roheline ja valge on korp! Fraternitas Estica värvideks, mis sümboliseerivad auvli! dr. Heinrich Rosenthali poolt luuletatud lipulaulu järgi vennastust, vaimuvabadust ja haridust.
Need värvid kaunistavad meie teklit, vappi, rapiirikorve ja mitmesugust muud atribuutikat.
Sirkel.
Sirkel ehk vääntäht on moodustatud fraasi „Vivat, Crescat, Floreat Fraternitas Estica!“ algustähtedest (ladina keeles: elagu, kasvagu, õitsegu eesti vennaskond!). Iga fraater esticus peab oskama oma korporatsiooni sirklit ühe joonega joonistada.
Sirkel on kujutatud ka värvitekli põhjal ning rebased kannavad oma musta tekli küljel kuldset sirklit. Samuti kasutatakse sirklit igal pool dokumentidel, esemetel jne
Vapp.
Vapikilbil on kolmnurkne hõbeäär, millel on 16 naelapead. Kilbi ülemisel, sinisel osal on kahes reas kuldsete tähtedega lipukiri: "Teos õiglane ja vahvas, ustav sulle Eesti rahvas!", mille autoriks on Karl Eduard Sööt. Paremal, rohelisel osal on kujutatud kullast sirkel koos kahe ristatud värvirapiiriga. Vasakul, valgel osal on kujutatud kuldne ketiahel 16 lüliga ning ülesastumise kuupäev vana kalendri järgi. Üle vapi on paigutatud roheline tammepärg ning vapi keskkohal on värvirapiir. Vapist aga on nii paremal kui vasakul kolm kullatud odaotstega Fr. Estica lippu.
Sõprusorganisatsioonid.
Esimene sõprusleping on korporatsiooniga Lettonia aastast 1908.
1930. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Savolainen Osakunta’ga. Viimastega oli läbikäimine eriti tihe – Fraternitas Estica liikmeid võeti vastu Savo osakonda ning Savo meesliikmeid Fraternitas Esticasse.
Konwent Poloniaga sõlmiti 10 aastane kartellleping 11. novembril 1933. Kartelllepe uuendati 11. novembril 2008 Gdańskis
Kartelllepingud on ka korporatsioonidega Vironia ja Sakala.
Liikmeskond.
Korp! Fraternitas Estica liikmeskonna võib laias laastus jagada kaheks: värvikandjad ja mustad majad. Esimestel on õigus kanda korporatsiooni värve, teistel aga mitte. Värvikandjad on kaasvõitlejad ja vilistlased ning ka värvikandjad rebased. Mustad majad on rebased, lihtliikmed ja lihtvilistlased.
Tähtsamad daatumid.
1900. aasta augustis esineb vil. dr. Aleksander Paldrok EÜS-i vilistlaskoosolekul ettepanekuga esitada EÜS kinnitamisele korporatsioonina, kuid mõte ei leia toetust.
1904 avaldavad 12 EÜS-i tegevliiget soovi eraldi korporatsioon moodustada.
1906 esitatakse Tartu Ülikooli rektorile palvekiri uue korporatsiooni asutamiseks.
9. mail 1907 (vana kalendri järgi 26. aprillil) toimub pidulik ülesastumine, see kuupäev võetakse ka korporatsiooni ametlikuks aastapäevaks.
1912 heidetakse välja 11 kaasvõitlejat, kes asutavad korporatsiooni Ugala.
1918 minnakse "in corpore" Vabadussõtta.
1932 omandatakse koos majaga Tartus Aia tänav 54 krunt (tänapäeval Vanemuise tänav 54).
1988 otsustavad kolm Tartu Ülikooli ajakirjandustudengit, Vallo Nuust, Margus Sanglepp ja Jaan Murumets, võtta enda sihiks korp! Fraternitas Estica taasasutamise. Peetakse mitmeid koosolekuid, põhiprobleemiks jääb kontakti puudumine C!F!E! vilistlastega.
1989 ilmub "Edasis" artikkel auvilistlane Konstantin Pätsi elust, mille autoriteks korporatsiooni veel elus olevad vilistlased. Sealtkaudu saadakse ka kontakt ülejäänud vilistlasperega.
1989. aasta märtsi lõpus kinnitab ülikool korporatsiooni põhikirja. 6. mail toimub pidulik ülesastumine.
1996 saavutatakse pikkade läbirääkimiste tulemusena konvendihoone (Vanemuise 54) tagastamine Eesti Televisiooni Tartu stuudiolt.


Kommerss.
Kommerss (ladina sõnast "commercium" 'läbikäimine') on üliõpilaskorporatsioonides tähtsamaks peoks, mille jooksul toimub eriline nn vennastuspidu (Landesvater). Kommerss on üldiselt kinnine, vaid liikmeskonnale mõeldud üritus.


Andres Larka.
Andres Larka 1 (5. märts 1879 Pilistvere, Viljandimaa – 8. jaanuar 1942 Malmõž, Kirovi oblast) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor) ja poliitik, Eesti Vabadussõjalaste Liidu üks juhte.
Teenistus Venemaa Keisririigi armees.
Andres Larka venepärane nimi oli Andrei Larko (Андрей Ларко), millist ta ka kandis kogu Vene Armee teenistuse aja jooksul.
Andres Larka sündis 6. märtsil (21. weebruaril vana kalendri järgi) 1879 Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Kabala vallas, Laeva külas mölder Jaan Larka ja tema abikaasa Mari Tedderi pojana. Haridusteed alustas ta 1889. aastal Laeva vallakoolis, sellele järgnes Pilistvere kihelkonnakool ja Põltsamaa Eesti Aleksandri linnakool, mille lõpetamise järel astus II. järgu vabatahtlikuna Vene Armeesse. 1899 alustas ta teenistust Pihkva kadetikorpuses.
1900–1902 õppis Andres Larka Vilno sõjakoolis ("junkrukoolis"), mille lõpetas 22. oktoobril 1902 esimese järgu diplomiga. Sõjakooli lõpetamisel anti talle nooremleitnandi ("alamleitnandi") auaste ja ta asus teenima 113. Starorusski jalaväerügemendis. Sõjaväeteenistuse kõrvalt kuulus ta Eesti Kirjanduse Seltsi.
1904–1905 osales ta Vene-Jaapani sõjas 117. Jaroslavli jalaväerügemendi koosseisus. Pärast sõja lõppu jätkas Larka teenistust 113. Starorusski rügemendis, kuid sooritas 1909 sisseastumiseksamid Peterburi Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse. Kolmeaastase õppetöö lõpetas ta 1912 esimese järgu diplomiga. Seejärel läbis ta sama õppeasutuse juures 1913 täienduskursused, mille tulemusel arvati Kindralstaabi koosseisu. Kindralstaabi tööks vajalike kogemuste omandamiseks lähetati Andres Larka stažeerima Vilniuse sõjaväeringkonna staapi.
Peale Esimese maailmasõja algust anti Larkale kapteni auaste ja ta määrati 40. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Staabiohvitserina osales ta 1914–1915 lahingutes Saksa armeega Ida-Preisimaal ja Poolas.
1916 ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati 5. Siberi korpuse staabiohvitseriks. Samal aastal viidi ta üle 159. jalaväediviisi staabiülemaks, kellena võttis osa lahingutest Galiitsias jaRumeenias. Sellele ametikohale jäi ta detsembrini 1917.
Vene-Saksa sõjas omandatud teenuste ja ülesnäidatud vahvuse eest on ta mitu ordenit mõõkade ja lindiga saanud.
Kui enamlaste võimule pääsemisel 1917.a. viimasel veerandil Vene Sõjavägi lagunema hakkas ja üleüldine korralagedus Venemaal maad võttis, tuli A.Larka kodumaale, kus end Maanõukogu 28. novembril 1917.a. ainukeseks kõrgemaks võimuks oli kuulutanud, ja hakkas energiliselt Eesti rahvuslike väeosade organiseerimisest osavõtma.
Teenistus Eesti rahvuslikes väeosades ja Eesti Kaitseväes.
Eestis sai Andres Larka ülesande asuda moodustama suurtükiväebrigaadi. 3. jaanuaril 1918 alustas ta sellega Haapsalus, kus kuu aja jooksul õnnestus moodustada 5 suurtükipatareid. 16. veebruaril kutsuti ta Tallinnasse, kus pidi üle võtma 1. Eesti diviisi staabiülema koha. Tallinnasse jõudes olid seal juba võimu haaranud bolševikud ja Larkal tuli diviisi juhtimise asemel ennast hoopis uute võimude eest varjata.
Kui 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik, siis nimetati Andres Larka Eesti Ajutise Valitsuse esimeseks sõjaministriks. Kui 25. veebruaril vallutasid Tallinna Saksa väed, lubasid nad Eesti rahvusväeosadel tegevust jätkata ja tema ülesandeks jäi nende koordineerimine. 20. märtsil 1918 saatsid aga sakslased pärast rahu sõlmimist Venemaaga Eesti rahvusdiviisi laiali. Seda otsust ei õnnestunud Larkal muuta, kuigi ta pidas läbirääkimisi nii Saksa väejuhatuse kui ka Eestimaa rüütelkonnaga.
Eesti sõjaväes nimetas Andres Larka end algul kindralstaabi ooberstiks. Siin oli tegu väikese eneseülendusega, sest tema ametlik auaste Vene sõjaväes oli olnud alampolkovnik. 8. märtsil 1918 ülendati ta kindralmajoriks.
Edaspidi osales Andres Larka koos kindral Ernst Põdderiga Kaitseliidu loomisel, mis viis augustis 1918 kindral Põdderi arreteerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt. Kindralmajor Larkal õnnestus koos kindral Aleksander Tõnissoniga septembris 1918 Soome põgeneda. Oktoobris külastas ta Stockholmi ja Kopenhaagenit, kus kohtus Eesti välisesindusega. 13. novembril 1918 õnnestus tal Tallinnasse tagasi pöörduda. Sõjaministrina langes tema õlule kohustus Eesti rahvusüksused taastada.
26. novembril 1918 kujundati Ajutise Valitsuse koosseis ümber ja Konstantin Päts asus ise sõjaministri ametikohale. Samast päevast nimetati kindralmajor Larka Eesti armee peastaabi ülemaks, ühtlasi ka Tagavaravägede ülemaks veebruar-oktoober 1919. 28. novembril alanud Punaarmee pealetungi ajal koordineeris ta sõjategevust Narva rindel.
1. veebruarist 1919 kuni 1. jaanuarini 1925 oli ta Eesti Vabariigi sõjaministri abi. Sellel ametikohal vastutas ta kuni Vabadussõja lõpuni ühtlasi mobilisatsiooni ja reservvägede tegevuse eest. Vabadussõja järel oli tema ülesandeks väosade demobilisatsiooni korraldamine. Paraku haigestus Larka kurgutuberkuloosi, tunnistati 12. septembril 1924 töövõimetuks ja oli sunnitud 1. jaanuaril 1925 erru minema. Teenete eest sõjaväe juhtimisel autasustati teda Vabadusristi I liigi 1. järguga ja Kotkaristi I klassi teenetemärgiga (mõõkadega).
Poliitiline tegevus.
Pärast teenistusest lahkumist ravis Andres Larka ennast edukalt Šveitsis. Kuna ravikulude katteks oli ta pidanud maha müüma talle teenete eest annetatud maa ja maja, siis tagasi pöördudes ostis ta endale Harjumaal Jõgisool väikese talukoha koos vesiveskiga ja asus sinna elama.
Poliitikasse otsustas erukindral minna 1928. aastal, mil ta liitus vabadussõdalaste liikumisega. Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL) esimesel kongressil 26. jaanuaril 1930 valiti Andres Larka EVKL-i juhatuse esimeheks, ta jäi mainitud ametikohale organisatsiooni likvideerimiseni aastal 1933. Larkast kujunes EVKL-is pigem esindusisik kui tegevjuht, EVKL-i poliitilist tegevust suunas peamiselt advokaat Artur Sirk.
Sarnaselt mitmete teiste vabadussõjalaste juhtidega oli ka Andres Larka Korp! Sakala liige.
10. novembril 1932 esitas Vabadussõjalaste Keskliit eesotsas Andres Larkaga Riigikogule omapoolse põhiseaduse muutmise kavandi, mille kohaselt pidi rahvaesindajate arvu vähendatama 50 inimesele, loodama suure võimutäiusega riigipea ametikoht ja asendatama proportsionaalne valimissüsteem isikuvalimistega. Riigikogu aga jättis vabadussõjalaste eelnõu menetlemata ja alustas ise uue põhiseaduse muutmise eelnõu välja töötamist.
Riigikogu eelnõu kukkus teistkordselt juunis 1933 toimunud rahvahääletusel läbi. Süvenenud poliitilise ja majandusliku kriisi tingimustes sulges Jaan Tõnissoni valitsus 11. augustil 1933 mitu poliitilist organisatsiooni, sealhulgas Vabadussõjalaste Keskliidu. See ei vähendanud poliitilisi pingeid ja kui oktoobris 1933 vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu lõpuks rahvahääletusele pandi, kiitis rahvas selle ülekaalukalt heaks. See tõi kaasa valitsuse tagasiastumise ja vabadussõjalaste legaalse tegevuse taastamise 30. oktoobril 1933 Eesti Vabadussõjalaste Liidu nime all. Organisatsiooni juhiks valiti taas erukindral Larka.
Jaanuaris 1934 toimunud kohalikel valimistel saavutasid vabadussõjalased Tallinna ja Tartu linnavolikogus absoluutse enamuse. Enamikus omavalitsustes (eriti maal) enamust ei saavutatud. 24. jaanuaril 1934 hakkas kehtima vabadussõjalaste põhiseadus ja 24. veebruaril 1934 seati üles kandidaadid uue, laiendatud volitustega riigivanema valimisteks. Vabadussõjalaste Liidu kandidaadiks oli Andres Larka. Tema vastaskandidaadid olid Konstantin Päts, Johan Laidoner ja August Rei.
Kartes vabadussõjalaste mõjuvõimu jätkuvat tugevnemist, kehtestas riigivanem Konstantin Päts 12. märtsil 1934 6-kuuline kaitseseisukorra ja nimetas Johan Laidoneri kaitsevägede juhatajaks. Suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. 400 juhtivat vabadussõjalast arreteeriti, nende seas ka Andres Larka.
12. juunil 1935 sõjaringkonnakohtus alanud protsessil vabadussõjalaste üle määrati neile tingimisi karistused. Peale vanglas veedetud aastat pääses vabadusse ka Andres Larka. Kuigi tema organisatsioon oli keelustatud, alustasid endised vabadussõjalased peatselt poliitilist tegevust ja esitasid sama aasta 20. septembril uue põhiseaduse muutmise eelnõu, millega soovisid nüüd piirata riigivanema volitusi. Konstantin Pätsi juhitav valitsus ei nõustunud siiski eelnõud rahvahääletusele panema.
Väidetavalt asusid vabadussõjalased seejärel ette valmistama riigipöörde katset, mille käigus pidi 8. detsembril 1935 arreteeritama Isamaaliidu kongressil Eesti riigijuhid eesotsas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneriga. Vabadussõjalaste endise juhina olevat riigipöörde ettevalmistamisel osalenud ka erukindral Larka. Seetõttu arreteeris 7. detsembril Poliitiline Politsei vabadussõjalaste juhid teistkordselt ja mais 1936 toimunud teisel vabadussõjalaste protsessil mõisteti nende juhtidele juba pikemad karistused.
Andres Larka vabanes vanglast 1937. aastal ja edaspidi puudus tal võimalus poliitikas osaleda. Ta elas oma kodus Jõgisool kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal. Erukindral Larka arreteeriti 23. juulil 1940 peale Eesti NSV väljakuulutamist ja Sõjatribunali otsusega mõisteti talle 8 aastat vangilaagrit ja 3 aastat asumist kogu vara konfiskeerimisega. Tunnistajate sõnul nähti teda hiljem Vjatka vangilaagris Kirovi oblastis, kus ta ka ametlike andmete kohaselt 8. jaanuaril 1942 suri Kirovi oblastis, Malmõži vanglas. Matmispaik teadmata.
Perekond.
Andres Larka oli kolm korda abielus. Esimest korda abiellus ta aastal 1912 Kaunase kubermangus Blanche-Felicia Voichilloga. Kooselu jäi lastetuks ja lahutati aastal 1917 Petrogradis. Teist korda abiellus ta aastal 1919 Marianne Ostroviga. Neil oli üks laps, poeg Georg (sündinud 1919). Marianne suri raske haiguse tagajärjel 1928. Marianne Larkat autasustati 1921 Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga. Kolmandat korda abiellus Larka aastal 1934 Helmi Veroonika Ostroviga, kes oli ta eelmise naise noorem õde. Neil oli poeg Peeter Jaak Larka (sündinud 1935). Teise ja kolmanda naise vend Mihkel Ostrov-Laid oli rindeohvitser ning Sangaste ja Laatre Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja. Andres Larka noorem vend Johannes Larka osales samuti Vabadussõjas ja autasustati Vabadusristiga.
Karjäär.
1902–1917 Vene armee staabiohvitser
1918–1919 Eesti sõjaväe peastaabi ülem
1919–1925 Eesti Vabariigi sõjaministri abi
1930–1933 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimees
1933–1934 Eesti Vabadussõjalaste Liidu juhatuse esimees
1934 kandidaat Eesti riigivanema valimistel


Indrek Hargla.
Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak; sündinud 12. juulil 1970 Tallinnas) on Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulmekirjanikke.
Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ja antoloogia "Õudne Eesti".
Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitu tema teost kriminaalromaani vormis või sellest tugevalt mõjutatud.
Hargla lõpetas 1993 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas kuni 2012. aasta aprillini Eesti Välisministeeriumis, viimasel ajal konsulaarosakonna vanemjuristina. Pärast "Alpimaja" stsenaariumi kirjutamist otsustas ta sellelt töökohalt lahkuda ja pühenduda ainult kirjutamisele.
Tunnustused.
Alates 2000. aastast on Indrek Hargla 17 korda võitnud Eesti ulmeauhinna "Stalker", seda nii parima algupärase romaani ("French ja Koulu" ja "Suudlevad vampiirid"), lühiromaani või jutu ("Excelsuse konkistadoorid", "Sindbadi kaheksas reis", "Väendru", "Püha Graal – 1984", "Ingellik olevus", "Minu päevad Liinaga", "Doanizarre udulaam", "Jõgeva elavad surnud"), lühijutu ("Spitzbergeni nokturn", "Vend Rus", "Vlad", "Emajõe ääres") kui ka kogumiku ("Pan Grpowski üheksa juhtumit", "Roos ja lumekristall", "Suudlevad vampiirid") kategoorias.
Isiklikku.
Indrek Hargla isa on Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ja ema filoloog Varje Sootak. Tema abikaasa on lastekirjanik Heli Illipe-Sootak.


Aragóni kuningate loend.
See on Aragóni valitsejate loend. Aragón on tänapäeval regioon Kirde-Hispaanias. Aragóni kuningriik hõlmas tänapäeva autonoomse piirkonna Aragóni. Aragóni kuningad Barcelona dünastiast valitsesid ka Kataloonia vürstiriiki, Valencia kuningriiki, Mallorca kuningriiki, Sitsiilia kuningriiki, Sardiinia ja Korsika kuningriiki ja alasid Lõuna-Prantsusmaal, kaasa arvatud Montpellier linn. Seda riiki nimetati Aragóni impeeriumiks, vastandina Aragóni kuningriigile (s.o. Aragóni pärusvaldustele).
Aragóni dünastia, 1035–1410.
"Vaata ka: Aragóni krahvkond, Aragóni kuningriik, Navarra kuningriik, Barcelona krahvkond ja Valencia kuningriik"
Sancho III (Navarra kuningas) surmaga jäi Aragón tema pojale Ramirole, kes saavutas kiiresti sõltumatuse.
Martin oli Wilfred I valitsejasoo viimane otsene järeltulija; suri seaduslike pärijateta.
Trastámara dünastia, 1412–1516.
"Vaata ka: Naapoli kuningriik ja Sitsiilia kuningriik"
Kuigi ürikutes on seda dünastiat mõnikord viidatud kui Aragóni, ei olnud see tegelikult eelneva Aragóni dünastia osa, vaid Trastamara dünastia, kes varem valitses Kastiilia kuningriiki.
Pretendendid Juan II vastu, 1462–1472.
Kataloonia kodusõja ajal oli kolm troonipretendenti, kes küll kunagi troonile ei jõudnud.
Habsburgide dünastia, 1516–1700.
"Vaata ka: Kastiilia kuningriik"
Aragón jäi Kataloonia mässu ajal lojaalseks Felipe IV-le, samas Kataloonia vandus truudust Louis XIII-le ja Louis XIV-le ("Päikesekuningas"); vaata Barcelona krahvide loend. Portugal eraldus aastal 1640. Carlos II suri pärijateta.
Bourbonide dünastia, 1700–1705.
"Vaata ka: Hispaania pärilussõda
Habsburgide dünastia, 1705–1714.
Sõja ajal (ametlikult aastal 1707) kaotas Felipe V, esimene Bourbonide soost keiser Hispaanias, Aragoni kuninga tiitli. Pärast seda ei olnud enam Aragoni monarhe. Siiski Hispaania monarhid kuni Isabel II-ni, kuigi kujutasid endid müntidel "Hispaania kuninga/kuningannana", samas kasutasid oma ametlikes dokumentides mõnd traditsioonilist olematu Aragoni krooni tiitlit: "Kastiilia, Leoni, Aragoni, Mõlema Sitsiilia, Jeruusalemma, Navarra, Granada, Toledo, Valencia, Galicia, Mallorca, Sevilla, Sardiinia, Cordoba, Korsika, Murcia, Jaeni, Algarve, Algecirase, Gibraltari, Kanaari saarte, Ida- ja Lääne Indiate, Okeaania saarte ja maismaa kuningas/kuninganna; Austria ertshertsog; Burgundia, Brabanti, Milaano hertsog; Habsburgi, Flandria, Tirooli, Barcelona krahv; Biskaia, Molina valitseja".


Eksklaav.
Eksklaav on territoorium, mis kuulub poliitilisele üksusele, kuid millel ei ole sellega maaühendust (saari ei loeta eksklaavideks), ja mida ümbritsevad teised poliitilised üksused.


Linux (tuum).
Linux on vaba unixilaadne operatsioonisüsteemi tuum, mille arendust alustas Linus Torvalds aastal 1991, ja mida on edasi arendanud ülemaailmne programmeerijate kogukond. Linux kuulub GNU General Public License alla ja seega on selle lähtekood vabalt saadaval.
Seda tuuma tuntakse põhiliselt Linuxi operatsioonisüsteemi keskse osana. Tarkvaradistributsioone, mis seda tuuma kasutavad, nimetatakse Linuxi distributsioonideks.
Algselt kirjutati see Intel 80386 protsessorile, kuid nüüdseks on see porditud paljudele teistele arvutiplatvormidele.
Linux on kirjutatud peaaegu täielikult C keeles (kasutatud on ka mõningaid GNU C laiendusi), välja arvatud mõned osad assemblerkeeles (GNU as AT&T süntaksis).


NRO.
NRO (Riiklik luureamet, lühend ingliskeelsest nimest "National Reconnaissance Office") on USA Kaitseministeeriumile alluv riigiasutus, mille ülesandeks on luureandmete kogumine kosmosest. Erinevalt CIAst puudub tal piirang, et USA kodanikke jälgida ei tohi.
NROl on satelliitide võrgustik, mille abil kogutakse visuaalset informatsiooni kogu Maakera ulatuses. Põhiline osa kogutud andmeist saadetakse USA Kaitseministeeriumisse dešifreerimiseks. Vastavalt USA seadustele kasutavad NROst saadud infot peaaegu kõik seaduslikkust ja korda valvavad asutused.
Asutust nimetatakse mõnikord naljatlevalt "No Restrictions on Orbit" ('orbiidil piiranguteta').
NRO direktor on erukindral Bruce A. Carlson.


NSA.
NSA/CSS (Riiklik julgeolekuagentuur/julgeoleku keskteenistus, lühend ingliskeelsest nimest "National Security Agency/Central Security Service" on Ameerika Ühendriikide Kaitseministeeriumi haldusalas olev valitsusagentuur, mille ülesandeks on erinevate sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kogumine (sh salajane pealtkuulamine), kogutud info analüüs ning valitsuse infoturbe tagamine sarnase pealtkuulamise vältimiseks. NSA kohta kasutatakse ka mitteametlikku nimetust "The Puzzle Palace".
Koos Riikliku Tuvastusametiga (NRO) on NSA-l suurim infotehnoloogiline luure- ja sateliidivõrgustik maailmas.
Tulenevalt oma ülesannetest tegeleb NSA krüptograafia ning krüptoanalüüsi uuringutega.
NSA peakorter asub Fort Meade'is Marylandi osariigis, umbes 16 km Washingtonist kirdes.
Agentuur loodi 1952. aastal. Pikka aega ei tunnistanud USA valitsus selle agentuuri olemasolu üldse. Seetõttu kutsuvad naljahambad seda asutust "No Such Agency" ehk siis "Sellist asutust ei ole olemas".
Bondi-filmis "Surra veel üks päev" mängis Halle Berry Bondi tüdrukut, kes töötab NSA heaks.
Juhid ja struktuur.
NSA direktor on Keith B. Alexander.


Ameerika Ühendriikide ministeeriumide loend.
Ministeeriumid on valitsusasutused, mille juhid kuuluvad valitsuskabineti koosseisu.


Ameerika Ühendriikide agentuurid.
Agentuur (inglise keeles Agency) on USA valitsusastmestikus eraldiseisev asutus. Rühma kuuluvatel asutustel on üldiselt ministeeriumitega sarnane administratiivne ülesehitus ja struktuur kuid erinevalt ministrist ei kuulu agentuuri juht valitsuskabinetti, vaid allub kas otse USA presidendile või on mõne ministeeriumi koostisosas.


DIA.
DIA ehk Kaitseluureagentuur ("Defense Intelligence Agency") on Ameerika Ühendriikide Kaitseministeeriumi koosseisu kuuluv sõjaväeluure agentuur, mille ülesandeks on kaitsealase teabe kogumine.
DIA allub kaitseministrile staabiülemate ühiskomitee kaudu. Kaitseluureagentuuri ülesanne on sõjaliste luureandmete pidev kogumine, töötlemine, hindamine, analüüsimine, seostamine ja levitamine. Tema muude eesmärkide hulka kuuluvad raskesti ligipääsevate teabeallikate tõhusam kindlaksmääramine, kaitseministeeriumi luuretegevuse tõhusam haldamine ning liiasuse kõrvaldamine organisatsioonis ja selle tegevuses.
Ametlikult ei tohi töötaja teatada, et ta töötab kaitseluureagentuuris (peale nende üksikute, kes on selleks loa saanud), samuti on DIA eelarve üks peidetumaid USA valitsusasutuste seas.
DIA juht on kindralleitnant Ronald Burgess. Ta on DIA läbi aegade 17. juht.
Ajalugu.
Pärast Teist maailmasõda oli USA-s luuretegevus killustatud. Luureandmeid kogus, töötles ning edastas riigisekretärile ja teistele valitsusasutustele kolm sõjaväeametkonda. See tähendas mitmes valdkonnas topelttööd ning oli kulukas ja ebatõhus.
1958. aasta kaitse ümberkorraldamise akt soovis neid puudusi parandada, määrates vastutuse USA relvajõudude ülemjuhatuse luureosakonnale. Ent vastutusliinid jäid ebaselgeks, kooskõlastus oli vilets ning esialgsed tulemused andmete usaldusväärsuse ja täpsuse osas olid puudulikud. President Dwight Eisenhower moodustas 1960 ühistöörühma, et leida paremaid mooduseid riigi sõjaväeluure paremaks organiseerimiseks.
Vastavalt ühistöörühma soovitustele teatas USA kaitseminister Robert McNamara 1961. aasta veebruaris staabiülemate ühiskomiteele oma otsusest moodustada kaitseluureagentuur ning käskis neil töötada välja plaan koondada kogu sõjaväeluure kaitseministeeriumi alla. Vastavat töörühma juhtis USA õhujõudude kindralleitnant Joseph Carroll, kellest sai ka kaitseluureagentuuri esimene juht. Staabiülemate ühiskomitee avaldas kaitseministeeriumi direktiivi DIA moodustamise kohta 1. augustil 1961 ja DIA alustas tööd 1. oktoobril 1961.


NGA.
NGA ehk National Geospatial-Intelligence Agency on Ameerika Ühendriikide agentuur, mille ülesandeks on kõiki saadaolevaid visuaalse luure vahendeid kasutades luua ja hoida ajakohasena kolmemõõtmeline interaktiivne maakera kaart, mida kasutatakse kõikide USA luure- ja uurimisagentuuride töö tõhustamiseks.


Federal Emergency Management Agency.
"Federal Emergency Management Agency" (FEMA, eesti keeles on kasutatud tõlkevasteid "Föderaalne Kriisihaldamise Agentuur", "Föderaalne Eriolukordade Agentuur", "Eriolukordade Föderaalbüroo") on Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeeriumi alluvuses tegutsev ametkond, mille ülesandeks on töötada välja tegevuskavad katastroofide puhul toimimiseks ja tagada eriolukordades abi jõudmine elanikkonnani. FEMA vastutusalasse kuulub reageerimine nendele loodusõnnetustele, tulekahjudele, õnnetustele kemikaalidega ja terroriaktidele, mis on kuulutatud presidendi poolt riikliku tähtsusega katastroofiks.
FEMA koosseisus on ligikaudu 2500 töötajat. Agentuuri direktor on 2009. aastast Craig Fugate. Enne teda oli maist 2006 direktor Robert David Paulison, kes täitis juba alates novembrist 2005 kriitika tõttu tagasi astunud eelmise direktori Michael Browni kohuseid.
Ajalugu.
FEMA asutati president Jimmy Carteri korraldusel 15. juulil 1979, ühendades enda alla mitmed varasemad eriolukordade haldamisega tegelenud riiklikud ametkonnad. Kriiside lahendamine riiklikul tasandil sai Ameerika Ühendriikides alguse alles 1930. aastatel, varem oli see osariikide haldusalas. Keskset riikliku institutsiooni enne FEMA loomist ei eksisteerinud, erinevat tüüpi kriisidega tegelesid eri ametkonnad.
FEMA roll oli oluline 11. septembril 2001 toimunud terrorirünnakute ohvritele abi osutamisel ja rünnakute tagajärgede likvideerimisel. Koostöös sisejulgeolekuministeeriumiga asus FEMA juhtima riikliku turvalisuse tõhustamist ja välja koolitama spetsialiste massihävitusrelvadega tegelemiseks.
Märtsis 2003 ühendati FEMA ja veel 22 riiklikku ametkonda Sisejulgeolekuministeeriumiks. Agentuuri tollane juht Michael Brown ennustas, et see liitumine võib kaasa tuua agentuuri efektiivsuse languse. Tema sõnad leidsid kinnitust augustis 2005 USA lõunarannikut tabanud orkaani Katrina tagajärgede likvideerimisel ja orkaanis kannatada saanud elanikkonna abistamisel, millega FEMA ei suutnud rahuldavalt toime tulla. Agentuurile osaks saanud kriitika viis Michael Browni tagasiastumiseni.


Bureau of Alcohol, Tobacco, Firearms and Explosives.
"Bureau of Alcohol, Tobacco, Firearms and Explosives" (lühend BATF või ATF; eesti keeles alkoholi, tubaka, tulirelvade ja lõhkeainete amet) on Ameerika Ühendriikide Justiitsministeeriumi alluvusse kuuluv agentuur, mille ülesandeks on USA valitsuse kontrolli teostamine alkoholi, tubaka, lõhkeainete ja tulirelvade kasutamise ja müügi üle.
2003. aastast tegeleb maksude küsimusega rahandusministeeriumi alluvuses tegutsev "Alcohol and Tobacco Tax and Trade Bureau" (TTB).
Lühendi BATF asemel kasutatakse aeg-ajalt vananenud lühendit ATF. ATF agentidel on politsei õigused ja kohustused.


Polybios.
Polybios (umbes 201 eKr Megalopolis Peloponnesosel – umbes 120 eKr) oli Vana-Kreeka ajaloolane ja kirjanik. Ta oli pärit aristokraatlikust suguvõsast, oli juhtivaid tegelasi Ahhaia Liidus ning juhtis võitlust Rooma vastu. Ta vangistati roomlaste poolt 166. aastal eKr ning toodi Rooma, kus ta veetis 16 aastat. Ta sõbrunes siin Scipio Nooremaga. Ta oli Kartaago hävitamise tunnistaja 3. Puunia sõjas ning viibis ka Korinthose hävitamise juures.
Oma peateoses "Maailma ajalugu" (säilinud osaliselt) kujutas ta Rooma muutumist maailmariigiks. Ta arvas, et ühiskonna ajalugu kulgeb ringskeemis, kus vahelduvad monarhistliku, aristokraatliku ja demokraatliku korraga riigid. Ta pidas kõikidest riigivormidest õigeimaks Rooma riigikorda, sest selles olevat tasakaalustatud monarhistlikud (konsulid), aristokraatlikud (senat) ja demokraatlikud (rahvakoosolek) elemendid.


Hadrianus VI.
Hadrianus VI (Adriaan Florenszoon Boeyens, ajalookäsitlustes tuntud ka Utrechti Adriaani nime all; teised nimekujud Adriaan Florisz Boeyens, Adriaan Florisz d'Edel (Dedel) või Adrian Florensz Dedal'"; 2. märts 1459 – 14. september 1523), oli paavst 1522–1523. Ta oli 218. paavst. Enne paavstiks saamist oli ta hilisema Saksa-Rooma keisri Karl V õpetaja. Ta on jäänud ainsaks Madalmaadest pärit olevaks paavstiks.
Adriaan Florenszoon Boeyens sündis 2. märtsil 1459 Utrechtis Florentius Dedeli (Florensz Boeyenszoon Dedeli) ja tema naise Geertruidi pojana. Tema isa töötas puusepana laevaehituses.
Boeyens sai esimesed haridusalased algteadmised oma emalt, õppis seejärel Zwolles ühe vaimuliku vennaskonna ("Broeders des gemeenen levens") juures ja astus 1476 Leuveni ülikooli, kus ta õppis filosoofiat, teoloogiat ja õigusteadust. 30. juunil 1490 ordineeriti Boeyens preestriks. 1. augustil 1490 omandas ta litsentsiaadi ja 8. juunil 1491 doktorikraadi teoloogias. Hiljem sai temast professor, rektor ja Leuveni ülikooli kantsler. Boeyens pidas loenguid Petrus Lombarduse sententsidest, tema kaks olulisemat teadustööd olid kommentaarid Petrus Lombarduse sententsidele ja "Quaestiones quodlibeticae". 1507 (mitte 1506) määras Saksa-Rooma keiser Maximilian I ta oma pojapoja Karli tuutoriks.
Boeyens oli esimene hollandlane, kuigi mitte esimene madalmaalane, kes pühitseti kardinaliks.
1521–1522 konklaav.
Hadrianus VI valiti paavstiks 9. jaanuaril 1522 Vatikani paavstipalees, kui ta viibis Hispaanias. Ta jättis paavstina muutmata oma ristinime, mida viimati tegi (kui mitte arvestada Julius II võimalikku valikut) Johannes XVIII. Hiljem pole paavstina oma ristinime vahetanud vaid Marcellus II.
Hadrianus VI on viimane paavst, kes valimise ajal puudus konklaavilt, viimati puudus konklaavilt enne teda Urbanus VI. Hadrianus VI saabus Civitavecchiasse 25. augustil 1522, Rooma 29. augustil ja krooniti 31. augustil kardinal Marco Cornaro poolt.
27. detsembrist 1521 – 9. jaanuarini 1522 toimunud konklaavil osales 39 kardinali. Nende valiku määras arvatavasti Karl V valimine Saksamaa kuningaks ja tema tunnustamine Leo X poolt valitud Saksa-Rooma keisrina ning reformatsiooni puhkemine Saksamaal. Konklaavil peeti üheks soosikuks kardinal Giulio de' Medicit. Hadrianus VI valiti paavstiks 11. voorus, kui ta sai 28 häält.
Itaalia sõjad.
Karl V tervitas oma endise õpetaja valimist paavstiks. Prantsusmaa kuningas François I oli ettevaatlikum, kartes paavsti liiga häid suhteid Saksamaaga, ja saatis paavsti juurde oma suursaadiku. Kui Hadrianus VI lasi arreteerida François I liitlase kardinal Francesco Soderini, kes olevat kavandanud vandenõud paavsti vastu, peatas kuningas kümniste saatmise Rooma ja valmistus tungima Lombardiasse. Hadrianus VI sõlmis sõjaks Prantsusmaaga 3. augustil 1523 liidu Karl V-ga, Austriaga, Inglismaaga, Milanoga ja Itaalia väikeriikidega.
Reformatsioon.
Hadrianus VI tuli võimule saamisel hakata kohe tegelema usurahutustega Saksamaal. Kardinalina oli ta Martin Lutheri vaated hukka mõistnud ja soovis nüüd Lutheri kuulutamist ketseriks. Paavsti esindas 1522 toimunud Nürnbergi riigipäeval Teramo piiskop Francesco Chieregati.
Ristisõja plaanid.
Türklaste pealetungi tagasilöömiseks kutsus Hadrianus VI kristlasi nende vastu ristisõtta, kuid Karl V oli seotud sõjaga Prantsusmaa kuninga vastu. Rhodose langemise järel soovis paavst ristisõja pidamiseks sõlmida kristlike valitsejate vahel 3-aastase rahu ja pidas edutult läbirääkimisi nii Saksamaa kui Prantsusmaa kuninga õukonnaga.
Sisepoliitika.
Hadrianus VI võimule saades oli Kirikuriigi finantsiline olukord keeruline. Hadrianus VI püüdis olukorra parandamiseks kärpida kulusid.
Ta sõlmis 1522 rahu Ferrara hertsogi Alfonsoga ja andis Rimini Urbino hertsogile.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Hadrianus VI andis 1522 Hispaania kuningale jurisdiktsiooni Alcantara, Calatrava ja Santiago rüütliordude üle, lubades rüütliordude meistriameteid pärida naisliinis.
9. mail 1522 avaldatud bullas 'Exponi nobis' andis paavst frantsisklastele autoriteedi kõiges, mis on vajalik indiaanlaste ristimiseks, välja arvatud need valdkonnad, mis nõuavad piiskopi poolset pühitsemist.
14. aprillil 1523 avaldas Hadrianus VI kirja 'Eximiae devotionis', millega kinnitas Portugali kuninga João III Portugali Kristuse ordu rüütliordu administraatoriks.
Teoloogilised vaidlused.
Hadrianus VI nõudis 1523 igaühe karistamist, kes paluvad kuradi mõju või kasutavad seda.
Kanoniseerimised.
Hadrianus VI kanoniseeris 1522 Poola printsi Kazimierzi, 31. mail 1523 Firenze Antoninuse ja Meisseni Benno.
Uus piiskopkond.
Hadrianus VI nimetas 1522 Kreekas Naxose piiskopkonna peapiiskopkonnaks.
Hadrianus VI kultuuriloos.
Hadrianus VI valitsemisaega on peetud 16. sajandi Rooma kultuuri arengus tagasilöögiks, mistõttu Roomast lahkusid mitmed tollased kultuuritegelased, nagu muusik Carpentras.
Paavst kavatses Menelaose kuju visata Tiberisse, kuid humanist Tarquato Tasso veenis paavsti ümber.
Ta sätestas 1522 tsensuuri reeglid.
Ta rajas Leuveni ülikooli kolleegiumi ja määras Ingolstadti ülikooli tulud.
1522 sätestas ta, et paavsti vapil peavad olema paavstluse embleemid.
Jan van Scorel tegi paavstist portree.
Kardinali pühitsemine.
Hadrianus VI pühitses oma ainsal konsistooriumil 10. septembril 1523 kardinaliks Willem van Enckenvoirti.
Surm.
Hadrianus VI-l oli palavik ja ta kannatas neeruhaiguse käes. Ta suri 64-aastaselt ristiülendamispühal 14. septembril 1523 Roomas ja maeti Vatikani basiilika Sant' Andrea kabelisse. 11. augustil 1533 maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Maria dell' Anima kirikusse.
Hinnang.
Hadrianus VI püüdis oma eelkäijate poliitikast tunduvalt eristuda, vastandades end renessansiaegsele lodevusele ja priiskamisele, propageerides vagadust, kasinust ja jumalakartlikkust. Tema lähikondlastele see ei meeldinud ja nii püüti tema reformikatseid igati takistada.
Benedictus XVI saamisel paavstiks tõstatus probleem Hadrianus VI päritolust. Utrechti piiskopkond läänistati Burgundiale, kuid abielude sõlmimise kaudu läks see 15. sajandi lõpus Habsburgide valdusesse ja kuulus Saksa-Rooma keisririigi koosseisu. Rahvuselt oli Hadrianus VI hollandlane, kuid ta oli aastakümneid Hispaania teenistuses (nii saaks talle omakorda omistada Hispaania "kodakondsust"). Alles Karl Habsburgi valimisega Saksamaa kuningaks on ta kindlalt seotud Saksa-Rooma keisririigiga. Saksamaal peetakse teda seetõttu saksa soost paavstiks.
Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly väitel jäi Hadrianus VI oma askeetlike eluviiside, korrumpeerunud kuuria reformiplaanide, kunsti edendamise ebavajalikkuse ja oma mitte-itaalia päritolu tõttu roomlastele võõraks. Leidmata poolehoidu kardinalide hulgas kasutas ta oma lähedaste nõunikena Hispaania ja Madalmaade vaimulikke.
Francesco Guicciardini on teda seetõttu nimetanud barbarist paavstiks ("pontefice barbaro").


Utopistlik sotsialism.
Utopistlik sotsialism on koondnimetus varastele sotsialistlikele õpetustele. Termini utopistlik sotsialism võttis kasutusele Karl Marx, seda on kasutanud ka temale järgnenud sotsialistlikud mõtlejad.
Varajased sotsialistlikud või sotsialismile lähedased mõtlejad püüdsid luua ühiskonna ümberkujundamise plaani, mis oleks põhinenud egalitaarsusel, kõigi inimeste kohustuslikul tööl, varaühisusel ning hüvede võrdsel jaotamisel.
Utopistliku sotsialismi elemente sisaldus juba antiikfilosoofide töödes. Keskajal väljendus utoopilise sotsialismi võrdsustavaid ideid mitmetes ketserlikes religioossetes õpetustes, hiljem usureformaatorite (Jan Hus, Thomas Müntzer) teostes.
Termini utoopia võttis sellise ühiskonna tähistamiseks esimesena kasutusele Thomas More, nimetades oma teoses "Utopia" (1515/16) nii kujuteldavat saart, millel on loodud ideaalne sotsialistlik ühiskond. Utopistlikku sotsialistlikku ühiskonda kirjeldas oma teoses "Päikeseriik" (1623) ka Tommaso Campanella. Valgustusajastul viljelesid õpetust utoopilisest sotsialismist mitmed prantuse filosoofid (de Mably, Melet, Morelly).
Oma kõrgeima taseme saavutasid utopistlikud sotsialistlikud teooriad 19. sajandi filosoofide Saint-Simoni, Charles Fourier' ja Robert Oweni töödes. Utopistlik sotsialism on oluline mitmete kaasaegsete sotsialistlike mõttevoolude tekkimisel.


Toomas Liiv.
Toomas Liiv (30. detsember 1946 Tallinn – 20. detsember 2009 Tallinn) oli eesti luuletaja ja kirjanduskriitik.
Toomas Liiv lõpetas Tallinna Reaalkooli 1965. aastal ning Tartu Ülikooli 1970. aastal eesti filoloogina.
Liiv töötas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktorina ning Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli juhataja ja kirjandusprofessorina, õpetades mitmeid Eesti luuletajaid ja kirjandustegelasi (nt Jaak Urmet, Jürgen Rooste, Jana Lepik, Ivar Sild). 1990ndail tema käe all õppinuist võrsus kirjandusrühmitus Tallinna Noored Tegijad. Teadlasena uuris ta peamiselt eesti novelli 20. sajandil (1920ndail ja 1930ndail). Aastal 1981 võeti Liiv vastu Eesti Kirjanike Liitu. 2003 pälvis ta Kultuurkapitali kirjanduspreemia.
Kirjanduses debüteeris Liiv 1965 proosapalaga "Jõe ääres", luuletajana äratas tähelepanu tema tsükkel "Kase põlemine" luulekogus "Närvitrükk" (koos Jüri Üdi, Johnny B. Isotamme ja Joel Sangaga 1971). Liivi esikkogust "Kurbus vikerkaarest" on üks tuntumaid luuletus "Luigele kes tappis tanki".
"Eesti kirjanike leksikon" nimetab Liivi 1970. aastate silmapaistvamate luuletajate seas kõrvuti Viivi Luige ja Juhan Viidinguga. Kalev Kesküla sõnul oli ta "romantilise eneseiroonia kehastus eesti luules", kes dekonstrueeris poeesiat; aastatega kasvas tema luules iroonia osakaal. Vormilt iseloomustab Kesküla tema luulet kui "proosarütmis lausetega värssideks murtud tihedat poeetilist teksti". Nekroloogis tituleerib Elo Lindsalu Liivi Eesti Baudelaire'iks. Liiv oli ka üks Eesti viljakamaid kirjanduskriitikuid.


Aabrahami Jumal.
Aabrahami Jumal (ka Jaakobi Jumal ning Iisaki Jumal; jidiši גאָט פֿון אַבֿרהם) on üks Vanas Testamendis esinevaid Jumala määratlusi, mis viitab juutide esivanematele (Aabrahamile, Jaakobile ja Iisakile).
Seda väljendit omistatakse Vanas Testamendis ka otseselt Jumalale.
Selle nimega identifitseeritakse judaismi ja kristluse Jumal erinevalt muudest jumalatest.
Blaise Pascal vastandas Aabrahami, Jaakobi ja Iisaki Jumala filosoofide Jumalale.


Pilistvere.
Pilistvere on küla Viljandi maakonnas Kõo vallas.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 159 elanikku.
Pilistvere oli 13.–20. sajandil samanimelise kirikukihelkonna keskuseks.
Pilistvere kihelkonda mainitakse ürikuis esimest korda 1454, kuid arvatavasti on ta siiski vanem.
Aastal 1687 toimus Pilistvere kirikumõisas teine piiblikonverents, mis oli märkimisväärne sündmus eesti keele ajaloos ja kultuuriloos.
20. augustil 1988 toimus Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamiskongress.


Charles de Gaulle.
Charles de Gaulle, umbes 1942
Charles André Joseph Marie de Gaulle [šarl andr'e žoz'ef mar'i dö gol] (, 22. november 1890 Prantsusmaa, Lille – 9. november 1970) oli Prantsuse sõjaväelane ja riigimees.
Charles de Gaulle sündis katoliiklikus ja patriootlikus perekonnas.
Suurema osa oma elu esimesest viiekümnest aastast oli de Gaulle sõjaväelane.
Tema tähelend algas Teise maailmasõja puhkemisega. Kui Saksamaa tungis 10. mail 1940 Prantsusmaa territooriumile, juhatas kolonel Charles de Gaulle 4. soomusdiviisi, mis paiknes Maginot' liinil. Et sakslaste sõjaplaan nägi ette rünnakut Hollandi ja Belgia kaudu, oli 4. soomusdiviis esialgu tegevuseta. Esimest korda astus de Gaulle oma diviisiga lahingusse alles 17. mail 1940. Mai lõpus kutsuti de Gaulle Prantsusmaa sõjaministri asetäitjaks. 17. juunil 1940, kui oli ilmne, et Prantsusmaa on sõja kaotanud, põgenes de Gaulle lennukiga Inglismaale, kus ta rajas 18. juunil vastupanuorganisatsiooni eksiilis, mille nimi oli Vaba Prantsusmaa (mitte segamini ajada Prantsusmaa vastupanuliikumisega). Mõne aja pärast vandusid sellele truudust mõningad endised Prantsuse kolooniad Aafrikas, ent suur osa Prantsuse asumaadest jäi endiselt Vichy valitsuse võimu alla. Ajal, mil Prantsusmaa oli sakslaste poolt okupeeritud, toetas de Gaulle Prantsusmaa vastupanuliikumist ning esines tihti raadios, mistõttu ta saavutas rahva seas laialdase tuntuse ja poolehoiu.
Kui Briti-Ameerika väed suvel 1944 Prantsusmaa vabastasid, sai de Gaulle ajutise valitsuse juhiks. Hiljem valiti teda korduvalt Prantsusmaa presidendiks.
1946. aastal läks erru protestiks Neljanda Vabariigi põhiseaduse vastu ja asutas parempoolse Prantsuse Rahva Ühenduse Partei.
1958.a. kutsuti taas peaministriks, oli Prantsusmaa president 1959-1969, likvideeris 1960.a. Prantsuse koloniaalimpeeriumi andes iseseisvuse Prantsusmaa Aafrika ning Aasia kolooniatele (Alžeeria jt.).


Rooside sõda.
Rooside sõda (1455–1487) oli sõdade seeria Plantagenetide dünastiasse kuuluva Lancasteri ja Yorki suguvõsa vahel Inglise trooni üle. Mõlemad suguvõsad olid kuninga Edward III (1312–1377) järeltulijad. Kokkupõrget hakati nimetama Rooside sõjaks, kuna Lancasteri suguvõsa embleemil oli kujutatud punast roosi, Yorki omal aga valget.
1485. aastal pääses Inglismaa troonile Henry VII (Tudorite dünastiast), millega sõda põhimõtteliselt ka lõppes, viimane lahing peeti 1487.
Üldine ülevaade.
1399 rajas Bolingbroke'i Henry (Henry IV) Lancasteri dünastia, kui ta kõrvaldas võimult oma nõo Richard II, kelle võim ajendas laialdast vastasseisu aadlike seas. Henry IV ja tema poeg Henry V valitsesid riiki tänu sõjalisele vaprusele, aga kui Henry V suri, päris trooni tema poeg Henry VI, kes oli siis veel imik. Riiki hakkasid juhtima riiakad abivalitsejad. Henry VI kasvas vaimselt ebastabiilsena.
Samal ajal leidsid Lancasteri dünastia esindjad, et ka neil on õigus troonile, sest nad on Edward III neljanda poja Gaunti Johni järeltulijad. Kuna Henry VI ei olnud võimeline riiki valitsema, siis soovis Yorki hertsog Richard Plantagenet asuda ise Inglismaad juhtima. Ta oli Edward III teise ja neljanda poja järeltulija, kes olid vastavalt siis Anwerpeni Lionel ja Langley Edmund. Ühtlasi tõestas ta end võimeka valitsejana, esindades Inglise krooni huve Prantsusmaal ja Iirimaal. Richard käis pidevalt kohut esileküündivate Lancasteri suguvõsa esindjatega ja ka Henry VI naise Anjou' Margaretiga, kes kartis, et Richard võib välja tõrjuda tema ja Henry VI poja Edwardi.
Kuigi Yorkide ja Lancasterite vahelisi kokkupõrkeid oli ka varem esinenud, loetakse esimeseks Rooside sõja lahinguks 1455. aastal toimunud St Albansi esimene lahing. Yorkid võitsid selle lahingu ja mitmed prominentsed Lancasterid hukkusid. Pärast seda kuulutati välja ajutine rahu, aga sellegipoolest soovisid Lancasterid, tänu Anjou' Margareti innustustele, revanši.
Võitlus jätkus intensiivsemalt 1459. aastal. Yorki Richardit sunniti maalt lahkuma, aga üks ta peamisi toetajaid, Warwicki krahv, tulles Calais'st, vallutas Inglismaa ja vangistas kuningas Henry VI Northamptoni lahingus. Yorki Richard tuli tagasi Inglismaale ja hakkas Inglismaa kaitsjaks (Protector of England), aga ideed, et temast saab kuningas, ei kiidetud heaks. Margaret ja lepitamatud Lancasteri aadlikud kogusid oma väed Põhja-Inglismaal kokku. Yorki Richard läks neid oma väega maha suruma, aga ta tapeti lahingus, 1460. aastal. liikus Lancasteri armee edasi lõuna poole kuni uue kokkupõrkeni, mida tuntakse teise St Albansi lahinguna. Selle lahingu tulemusena vabastati Henry VI. Londonisse Lancasterid aga ei jõudnud ja nad taandusid oma vägedega taas põhja. Edward, Yorki Richardi vanim poeg kogus varsti Yorki mehed taas kokku ja nad võitsid purustavalt Towtoni lahingu 1461. aastal. Selle tulemusena sai Edwardist Inglise kuningas Edward IV.
Lancasterid korraldasid mitmeid ülestõuse ja 1464. aastal vangistati taas Henry. Edward läks aga tülli oma peamise liitlase ja nõustajaga, Warwicki krahviga. Lisaks sellele tõukas ta veel eemale palju oma sõpru ja võõrandus isegi oma perekonnast, sest eelistas luua pere Elizabeth Woodville'iga, kellega ta oli salaja abiellunud. Warwick, kellega oli Edward tülli läinud, püüdis troonile aidata Edwardi nooremat ja kadedat venda George'i, kes oli Clarence'i hertsog, ja lõpuks tahtis ta aidata troonile Henry VI.
Aastal 1470 saigi Henry VI taas kuningaks, aga 1471 lükkas Edward IV ta taas troonilt ning sai uuesti kuningaks. Warwick ja Lancasteri troonipärija surid Barneti lahingus 1471. aastal ning hiljem tapeti ka Henry VI.
Järgnes rahuperiood, mis kestis kuni 1483. aastani, mil suri Edward. Ta vend Richard laskis tema pojad, vahepeal kuningaks saanud Edward V ja Shrewsbury Richardi, ebaseaduslikuks kuulutada ja sai ise kuningaks. Mässude käigus võitis Henry Tudor, kes oli Lancasterite kauge sugulane, Richardi Bosworthi lahingus. Temast sai kuningas Henry VII ning sellega lõppes ka Yorkide dünastia ja sai aluse Tudorite dünastia.
Yorkide pooldajate ülestõuse puhkes veel kuni 1487. aastani, aga need kõik suruti maha. Kuigi enamik Yorkide järeltulijaid vangistati, siis kohati jätkusid mässud kuni Perkin Warbecki mõrvamiseni 1499. aastal. Ametlikuks sõja lõpuks loetakse siiski 1487. aastat.


Suur kirikulõhe.
Suur kirikulõhe ehk Suur skisma oli kiriku lõhenemine õigeusu ja katoliku kirikuks aastal 1054, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh teineteist vastastikku kirikuvande alla panid.
Kirikulõhe ei muutnud kristlikus kirikus apostlite poolt määratud apostellikku järjepidevust ega hierarhiat: üksikute koguduste karjasteks olid preestrid, piirkondade üle olid karjasteks piiskopid ning kõikide piiskoppide, preestrite ja kirikute vaimseteks nõuandjateks olid patriarhid. Kristlikus maailmas oli viis patriarhi: Aleksandria patriarh, Antiookia patriarh, Jeruusalemma patriarh, Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh ja Rooma paavst. Omavahel olid nad võrdsed ning pidasid tähtsate otsuste tegemiseks üheskoos kirikukogudel nõu. Kellelgi polnud absoluutset võimu teiste üle. Et Kristus oli määranud enda järeltulijaks Peetruse, kes sai pärimuse järgi esimeseks Rooma paavstiks, siis pidas Rooma patriarh end teistest tähtsamaks.
9. sajandil hakkasid ida- ja läänekirik üksteisest eralduma, kui Rooma patriarhid hakkasid teistelt patriarhidelt allumist nõudma. Et õigeusu kirik ei soovinud alluda ega muuta usutunnistust, nagu soovis paavst, viis see kirikulõheni aastal 1054.
Nii õigeusu kirik kui ka katoliku kirik on Suure kirikulõhe järel pidanud end ainuõigeks kirikuks. Alates 1960. aastatest on kirikud hakanud teineteisele lähenema. Kirikuvanded on tühistatud. Ametlikult on taastatud armulauaosadus.


Suur skisma.
Suur skisma oli aastatel 1378–1409 toimunud katoliikluse lõhenemine kaheks ja lõpuks kolmeks kirikuks, millel kõigil oli oma paavst.


Granitoid.
Granitoid on põhiliselt kvartsist ja päevakivist koosnev faneriitse struktuuriga tardkivim.
Granitoid ei ole rangelt võttes mitte korrektne kivimi määratlus, vaid pigem esialgne makroskoopilisel vaatlusel põhinev hinnang. Granitoidseteks nimetatakse kivimeid, kus domineerivad kvarts ja päevakivi. Lühidalt öelduna on granitoid graniidisarnane kivim. Granitoidiks võivad olla graniit, süenograniit, montsograniit, leelispäevakivi-graniit, granodioriit ja tonaliit.
Vaata ka.
a>il hõlmavad granitoidid ülemisest kolmnurgast ala mis jääb 20 ja 60% kvartsisisalduse (Q) vahele.


Kommertsgraniit.
Kommertsgraniit on kristalne dekoratiivkivi.
Terminit "kommertsgraniit" üldiselt ei kasutata, selle asemel öeldakse lihtsalt "graniit". See nimetus tuleb ilmselt sellest, et graniit on üks tuntumaid kristalseid kivimeid. Et kivimite tundmine on valdavalt väga halb, on nii hakatud nimetama kõiki kivimeid, mis pisutki graniidile sarnanevad, ehkki geoloogiliselt on näiteks amfiboliidi või gabro nimetamine graniidiks täiesti vale. Kristalseist kivimeist pääseb graniidiks nimetamisest enamasti vaid marmor, mis on samuti pisut laiemalt tuntud.


Tuul.
Tuul on looduslikel põhjustel liikuv õhk.
Maal peetakse tuuleks looduslikel põhjustel liikuvat õhku. Spetsiifilisema meteoroloogilise tähenduse kohaselt on tuul õhk, mis liigub paralleelselt Maa pinnaga. Kosmoses esineb päikesetuul ja planeetide tuul. Tuult klassifitseeritakse selle kiiruse, põhjustajate, asukoha ja efekti põhjal. Kõige tugevamad tuuled meie päikesesüsteemis esinevad Neptuunil ja Saturnil.
Meteoroloogias kasutatakse tuulte iseloomustamiseks nende tugevust ja suunda kust tuul puhub. Lühiajalisi tuule kiiruse tõusmisi nimetatakse puhanguteks ning pikemalt (umbes üks minut) kestvaid tuule kiiruse tõusmisi nimetatakse pagideks. Sõltuvalt tuule tugevusest on püsivatel tuultel erinevad nimetused: briis, torm, orkaan ja taifuun. Kaks kõige põhilisemat tegurit, mis põhjustavad atmosfääri tsirkulatsiooni on õhu erinev soojenemise kiirus ekvaatoril ja poolustel ning planeedi pöörlemine (Coriolisi efekt).
Tuul on inimajaloos erilisel kohal. See on loonud transpordi viise ning rikastanud energia saamise võimalusi. Tuule abil seilavad purjelaevad üle Maa. Samuti kasutatatkse kuumaõhupallide juhtimiseks vertikaalset ja horisontaalset õhu liikumist. Tugevad tuuled aga võivad tekitada looduses suuri kahjustusi ning hävitada inimese materiaalset vara.
Tuuled võivad kujundada maastikke erinevate protsesside toimel. Tuulel on erodeeriv võime. Erosiooniga murrab tuul lahti osakesi ning moodustab nendega uusi maastike ning viljakaid pindu, näiteks lösse. Tuul võib kõrbetes liigutada tohutuid koguseid liiva ühest paigast teise. Tuule positiivseks omaduseks looduses on tuullevi, mis võimaldab taimedel paljuneda. Teisalt võib tuul teha palju kahju metsatulekahju korral. Samuti on tuulel madalate temperatuuride juures negatiivne mõju karja pidamisele ning metsloomadele. Tuul mõjutab ka metsloomade jahtimisstrateegiaid.
Põhjus.
Tuul on põhjustatud rõhkude erinevusest. Rõhkude erinevuse tekkimisel hakkab õhk liikuma kõrgema rõhuga alalt madalama rõhuga alale. Kaks kõige põhilist asjaolu, mis põhjustavad globaalseid õhu liikumisi, on ekvaatori ja pooluste erinev soojenemise kiirus ning planeedi pöörlemine, mis omakorda tekitab Coriolisi efekti. Suureskaalalised tuuled lähenevad alati geostroofilisele tasakaalule, kuid hõõrdejõud Maa pinna lähedal aeglustab tuuli ning geostroofiline tuul ei saa tekkida.
Geostroofiline tuul on tasakaal, mis tekib Coriolisi jõu ja õhurõhu gradientjõu vahel. Coriolisi jõud kallutab liikuva õhuosakese esialgsest liikumissuunast kõrvale ning õhurõhu gradientjõud paneb õhuosakese liikuma kõrgema rõhu piirkonnast madalama rõhu piirkonna suunda. Nende jõudude koosmõjul kujuneb välja geostroofiline ehk baariline tuul, mis tähendab ühtlast ja sirgjoonelist liikumist piki isobaare, st tuul puhub piki samarõhujooni. Termiline tuul on geostroofilise tuule erinevus kahe horisontaalse õhukihi vahel. See esineb ainult horisontaalse temperatuuri gradientide korral. Gradienttuul on sarnane geostroofilisele tuulele, kuid seal liigub õhuosake mööda kõverjoonelist trajektoori ja seepärast mõjub sellele õhule kesktõukejõud.
Mõõtmine.
Tuule suuna all mõistetakse suunda, kust tuul puhub. Seda võib väljendada kraadides või ilmakaartes. Näiteks lõunatuul puhub lõunast põhja. Pöörlev tuulelipp on tuule suuna mõõtmise vahendiks. Lennujaamades kasutatakse tuule suuna määramiseks põhiliselt tuulesokke, kuna selle rippumise nurga järgi saab määrata ka ligikaudse tuule kiiruse. Tuule kiiruse mõõtmiseks kasutatakse anemomeetreid millel enamasti on selleks kas propeller või seest tühjad pöörlevad poolkerad.
Püsivaid tuuli mõõdetakse üldiselt kümne meetri kõrguselt ning iga kümne minuti kohta arvutatakse keskmine kiirus. Ameerika Ühendriikides esitatakse iga kahe minuti kohta arvutatud tuulte keskmise kiiruse aruanne. Samas Indias tehakse seda kolmeminutilise perioodi kohta. Lühema aja kohta arvutatud tuule keskmine kiirus on suurema väärtusega, kuna võimaldab vaatlejal tuule kiiruse muutumist paremini jälgida.
Mere- ja maabriis.
Rannikualadel on kohalike tuulte kujundamises suur osa mere- ja maabriisidel. Briis tekib maa ja vee erinevast soojenemise kiirusest. Kuna veel on suurem erisoojus kui maal, siis tõuseb hommikul õhutemperatuur maa kohal kiiremini kui vee kohal. Mida külmem on õhk, seda tihedam see on ning seetõttu hakkab tihedam ehk raskem õhk vee kohal liikuma sisemaa suunas, tekitades sellega jaheda briisi. Öösel on vastupidi. Vee aeglase jahtumiskiiruse tõttu hakkab jahtunud maa pealt, kus on suurem õhurõhk, puhuma tuul veekogu poole.
Briis esineb enamasti vaid väikese baarilise gradiendiga alal, kus tuul on piisavalt nõrk. Mõõduka või tugeva tuule puhul briisi ei arene, välja arvatud juhul kui maa ja vee vahel on eriti suur temperatuurierinevus. Mõõduka tuule puhul võib ka tekkida briisi ja esialgse tuulesuuna segu. Lisaks on briisi tekkeks vaja selget ilma, kuna pilved takistavad temperatuurierinevuse tekkimist.
Ajalugu.
Mitmetes kultuurides on tuult iseloomustatud kui midagi üleloomulikku või peetud seda üheks või mitmeks tuulejumalaks. Näiteks Kreeka mütoloogia tuulejumalateks on Boreas, Notos, Euros ja Zephyrios. Antiikkreeklased vaatlesid tuulte aastaajalist muutust Tuulte Tornis, mis asub Ateenas. Rooma tuulte jumalaks on Venti. Jaapani tuulte jumal Fūjin on üks vanimaid Shinto jumalaid. Legendi järgi lasi ta maailma loomisel oma kotist välja tuuled, et puhastada maailm udust. Jaapani sõna kamikaze (神風) tähistab jumalikku tuult ning usutakse, et see on kingitus jumalate poolt. Teadaolevalt kasutati seda terminit esmakordselt kahe järjestikuse taifuuni nimetamiseks, mis päästsid Jaapani aastal 1274 ja 1281 toimunud Mongoli laevastiku rünnaku käest.
Transport.
Purjelaevu on mitmesuguseid, kuid neil kõigil on põhilised omadused, mille poolest nad sarnanevad. Kui välja arvata pöörlevate silindritega laevad, mis kasutavad edasi liikumiseks Magnuse efekti, siis on igal purjelaeval laevakere, taglastus ning vähemalt üks mast, mis hoiab üleval purjeid. Reis üle ookeani võib purjekal võtta mitmeid kuid. Reisi pikenemise põhjuseks on tihti tuulevaikus, torm või vastutuul, mis ei lase õiges suunas liikuda. Tugev torm võib viia laevahukule.
Tuul mõjutab oluliselt ka erinevate õhusõidukite liikumiskiirust ja suunda. Tuule suund ja kiirus on põhilisteks mõjutajateks, mis määravad lennujaamas toimuvaid operatsioone. Samuti on lennujaama rajad paigutatud vastavalt sellel alal valitsevatele tuultele. Lennuki õhkutõusu hetkel on eelistatud vastutuul, kuna taganttuul pikendab õhkutõusuks vajaliku raja pikkust ning raskendab kõrguse võtmist.
Energia allikas.
Esimesed praktilised vertikaalse teljega tuuleveskid ehitati 7. sajandil pKr ajaloolises Afganistani piirkonnas Sistanis. Veskitel oli siis kuus kuni kaksteist riidest purje ja neid kasutati tööstuses maisi jahvatamiseks. Horisontaalse teljega tuuleveskid võeti kasutusele alles 1180. aastate alguses loode Euroopas. Paljud nendest on alles tänapäevalgi. Esimese elektrit tootva tuulegeneraatori ehitas 1887. aastal Šoti õpetlane James Blyth.
Erosioon.
Ariidses kliimas on põhiliseks erosiooni tekitavaks elemendiks tuul. Tuul tekitab erosiooni kahel viisil. Tuulekanne ehk deflatsioon põhjustab väikeste osakeste lendumise ja uude kohta transportimise. Teiseks nende lenduvate osakeste kokkupõrkamine mingi takistusega (näiteks kiviga) tekitab hõõrdumisega selle takistuse kulumise. Tuuleerosioon esineb tavaliselt vaid vähese või puuduliku taimkattega alades, kus ei saja vihma. Näiteks liivaluidete moodustumisel rannas või kõrbes.
Mõju taimedele ja loomadele.
Anemohooriaks ehk tuulleviks nimetatakse ühte primitiivsemat seemnete levimise viisi. Olenevalt taime liigist võib juba õrna tuule korral seeme hõljuda õhus või liikuda mööda maad. Klassikaliseks näiteks võib tuua võilille. Võilille seemne külge ühendatud sulgjas pappus aitab sellel läbida pikkasid vahemaid. Kuid tuulel on ka taimede kasvule ja levikule piirav mõju. Rannikul, kus puhub tihti tugev tuul, on puud tunduvalt lühemad kui sisemaal. Tuul murrab ümber puid ning pühib minema õhukesed mullakihid, kuhu taimed kinnituda võiksid.
Madal temperatuuri ja tugeva tuule koosmõjul muutub veise - ja lambakarja karvkatte kasutuks. Keiserpingviinid Antarktikas moodustavad külma ja tuule üleelamiseks kobaraid, kus pidevalt vahetatakse välimisi pingviine välja sisemiste vastu. See aitab hoida soojuse kaost kokku kuni 50%. Lisaks jahutavale toimele kannab tuul endaga kaasa lõhna ja heli. Ülestuult asuvat saaklooma või kiskjat on parem haista ja kuulda ning allatuult halvem. Näiteks vapiti ehk kanadahirv võib vastutuult asuvat röövlooma haista juba 800 meetri kauguselt.


Murenemine.
Murenemine on protsesside kogum, mille tagajärjel maakoore pealmist osa moodustavad kivimid lagunevad.
Murenemise all peetakse silmas nii keemilist murenemist ehk porsumist kui ka füüsikalist murenemist ehk rabenemist. Mõnikord eristatakse ka bioloogilist murenemist; et elutegevuse tagajärjel toimuvat murenemist saab edukalt jaotada rabenemise ja porsumise vahel, pole selline kolmikjaotus enamasti põhjendatud. Porsumine ja rabenemine ei ole selgelt eraldatavad, vaid need protsessid on enamasti omavahel tihedalt põimunud.
Murenemine ei hõlma murenenud materjali liikumist, vaid ainult selle murenemist kohapeal.
Füüsikalist murenemist tekitavad näiteks tuuleihe, mille korral tuule poolt kantud liivaterad kivimeid kulutavad, ja kaljuprakku voolanud vesi, mis külmudes paisub ja sellega kaljut lõhub.
Keemiline murenemine toimub valdavalt mitmesuguseid ioone ja lahustunud ühendeid sisaldava põhjavee, aga ka näiteks vihmavee abil. Karstumine on tüüpiline keemilise murenemise näide, mille puhul veega reageerinud süsinikdioksiid on moodustanud süsihappe, mis omakorda reageerib lubjakivis sisalduva kaltsiumkarbonaadiga.
Murenemine kuulub eksogeensete protsesside hulka: energia selleks tuleb Päikeselt.
Füüsikaliselt murenenud materjal (näiteks liivaterad) kanduvad voolava veega, tuulega jms murenemispaigast eemale ja settivad kuskil mujal setetena. Setetest saab aja jooksul settekivim, mis omakorda võib moondudes muutuda moondekivimiks ja üles sulades saada magmaks, mis lõpuks kristalliseerub tardkivimina. Seega on murenemine üks osa kivimite ringest. Kivimite paljandumisel maapinnal hakkab murenemistsükkel jälle otsast peale.
Mureneda saavad ükskõik mis tüüpi kivimid, kuid algselt on nad kõik olnud tardkivimid. Üks levinumaid tardkivimeid on graniit, mis koosneb põhiliselt kvartsist ja päevakivist ning mitmesugustest muudest silikaatsetest mineraalidest. Kvarts ei allu hästi keemilisele murenemisele ja seetõttu jääb ta alles pudeda sette – liivana, mis üksnes ümardub. Ülejäänud mineraalid, peamiselt päevakivid, murenevad aga mitmesugusteks savimineraalideks (illiit, smektiit, kaoliniit jne), mis murenemispaigast eemale liikudes ja hiljem kuhjudes moodustavad sette nimega savi. See seletabki, miks on liiv ja savi planeedil Maa nii levinud setted.


Maryland.
Maryland [ˈmɛrɨlənd] on Ameerika Ühendriikide osariik 1788. aastast alates. Põhjas piirneb Pennsylvania osariigiga, lõunas Virginiaga, läänes Lääne-Virginiaga ja Washington D.C.-ga ning Delaware'iga idas.
Osariigi pealinn on Annapolis. Suurim linn on Baltimore, mis tuntud oma suure sadama ja pesapallimeeskonna poolest.
Marylandi osariigi majandus toetub Baltimore'i kaubandusele ja USA pealinna Washingtoni infrastruktuurile, sest ligi kolmandik, põhiliselt vaesem Columbia ringkonna töötajaskond, elab just Marylandis.


Columbia ringkond.
Columbia ringkond (lühend DC – "District Of Columbia") on USA 1. järgu haldusüksus. Ta ei kuulu ühegi osariigi koosseisu, olles eraldiseisev föderaalringkond, mis allub otse USA Kongressile.
Ringkond moodustati 16. juulil 1791 USA konstitutsiooniga ette nähtud piiratud omavalitsusega föderaalringkonnana. Ringkonda valitseb "kõikidel juhtudel" USA Kongress, kuid ringkonna elanikud ei osale selle organi valimisel.
Ringkonna algne maa-ala eraldati Marylandi ja Virginia osariigist. Potomaci jõest lõuna poole jääv umbes 100 km² (39 ruutmiili) suurune ala tagastati 1847 Virginiale. Praegu kuulub see ala osaliselt Arlingtoni maakonda ja Alexandria linnale.
Ringkond ja linn moodustavad osa Baltimore'i-Washingtoni linnastust. Ringkonna pindala on 177 km², millest maismaad on 159 km².
Nimi "Columbia ringkond" tuleneb USA poeetilisest nimest "Columbia", mis 20. sajandi algul käibelt kadus. Varem on ringkonda mitteametlikult nimetatud ka "Federal City" 'föderaallinn'. USA-s nimetatakse seda mitteametlikult "Washington, DC", mujal enamasti lihtsalt "Washington".
Washingtoni ringkonnas on kolm vooluveekogu: Potomaci jõgi ning sellesse suubuvad Anacostia jõgi ja Rock Creek. Kunagi oli ringkonnas veel Tiber Creek, mis aga 1870. aastatel täielikult tunnelisse suleti. 1815 rajatud Washingtoni kanal täideti 1870. aastatel, kui raudteede aseng oli vähendanud veeteede tähtsust.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Columbia ringkonna elanike arv 572 059. Neist 60% moodustasid neegrid, 30,8% europiidid ja 2,7% asuaadid, ülejäänud olid peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerika päritolu elanikud.
Columbia ringkonna kõige kõrgem koht maapinnal asub ringkonna põhjaosas Fort Reno pargis 125 m kõrgusel merepinnast. Kõige madalam koht asub Potomaci jõe suudmes merepinna tasemel.
USA valitsusele kuulub ringkonna maa-alast 23%. 12 osariigis on see näitaja veelgi suurem.
19% ringkonna maa-alast moodustavad pargid. USA suurlinnades on see näitaja suhteliselt suur. Ühtekokku on ringkonnast puudega kaetud 35%.
Ajalugu.
Pärast USA iseseisvussõja lõppu (1783) töötasid uued föderaalvõimuorganid New Yorgis ja Philadelphias. USA osariigid võistlesid selle nimel, et saada uue pealinna koduks. 1787 andis Philadelphia konvent uue konstitutsiooni I artikli 8. paragrahvis Kongressile volituse "teostada kogu seadusandlikku võimu mis tahes asjades sellise (mitte üle kümneruutmiilise) ringkonna üle, mille osariigid on selleks loovutanud ja Kongress neilt vastu võtnud Ühendriikide valitsuse residentsiks (...), s.o rajada uus, Kongressi poolt valitsetav föderaalringkond, mis ei oleks ühegi osariigi osa." Kuid põhiseadus ei ütle, kus see ringkond peab asuma, ega isegi seda, et see ringkond kindlasti olemas on.
Thomas Jefferson ja Alexander Hamilton leppisid ühisel lõunasöögil kokku, et pealinn rajatakse lõunaosariikidesse. Vastutasuks selle eest, et Hamilton nõustus pealinna rajamisega Lõunasse, nõustus Jefferson toetama Hamiltoni plaane panganduse ja föderaalsete võlakirjade alal.
Ringkonna pindala oli algselt 100 ruutmiili (umbes 260 km²). Ringkonna praeguse asukoha Potomaci jõe ääres valis George Washington. Ta valis koha, mis jäi pisut allajõge kaugeimast kohast, kuhu ookeanilaevad said sisse sõita. Seal asusid tähtsad sadamalinnad Georgetown ja Alexandria.
Poliitika.
Columbia ringkonna elanikel ei ole USA Kongressis hääleõiguslikku esindajat. Esindajatekojas on neil saadik, kes tohib sõna võtta, aga mitte hääletada, Senatis pole neil kedagi. Selle poolest sarnanevad Columbia ringkonnale sellised USA territooriumid nagu Puertoriiko ja Guam, kellel on samuti Kongressis üksnes sõnaõiguslikud esindajad, kuid erinevalt viimastest peavad Columbia ringkonna elanikud maksma kõiki föderaalmakse. Ringkonna maksukoormus on suurem kui ükskõik missugusel osariigil. Näiteks 2007. aastal laekus ringkonnast 20,4 miljardit USA dollarit makse, rohkem kui 19 osariigist.
2005. aasta avaliku arvamuse küsimus näitas, et 78% ameeriklastest ei teadnud, et Columbia ringkonna elanikel ei ole Kongressis hääleõiguslikku esindajat. Selle olukorra teadvustamiseks käivitas ringkond kampaania, mis toimub ringkonna mitteametliku moto "Maksud ilma esinduseta" all.


Nukuriik.
Nukuriik ehk marionettriik on riik,
mis nimetuse järgi on iseseisev, kuid reaalsuses kontrollib teda mingi teine võim.
Sõda terrorismiga.
Viimastel aastatel on nimetatud seoses Afganistani ja Iraagi sõjaga, et need on viinud sõjas olevad riigid USA nukuriikideks, kuna valitsused on ülesse seatud USA poolt ja alluvad USA korraldustele. 2008 jaanuaris Afghani Presidendi Hamid Karzaiga tehtud intervius küsiti temalt, et kas ta on USA nukuvalitsuse juht ja ta vastas, et "if I am called a puppet because we are grateful to America, then let that be my nickname."


Espresso.
Espresso on itaaliapärane kohv, mis valmistatakse espressomasinas, surudes rõhu all olevat vett kiiresti läbi tihedalt keetmiskambrisse pakitud espressoubadest (tumedaks röstitud Arabica) jahvatatud peenjahvatuskohvi. Sõna "espresso" tähendab itaalia keeles "väljapressitud".
Sõna "espresso" kasutatakse ka valmistamise meetodi kohta. See menetlus leiutati Itaalias 20. sajandi algul.
Peeneks jahvatatud espressokohv pakitakse tihedalt käppa. 95 kraadini kuumutatud vesi surutakse keetmiskambrisse 9–10 atmosfääri suuruse rõhu all. Täiuslikult sooritatuna kestab see umbes 20 sekundit ühe tassi (25–35 ml) ja 25 sekundit topelttassi (80 ml) jaoks. Espresso kvaliteeti hinnatakse eelkõige kohvi pinnale tekkiva tiheda ja peene mulliga 3–4 mm paksu punakaspruuni pehme vahukihi (kreemi - "crema") järgi.


Jäätee (jook).
Jäätee on tee baasil valmistatud karastusjook.
Ajalugu.
Üldiselt arvatakse, et jäätee võidukäik sai alguse 1904. aastal St Louisis peetud maailmanäituselt, kus inglasest teeistanduse omanik Richard Blechynden otsustas serveerida teed jahutatult. Teekasvataja oli tulnud maailmanäitusele, et suunata rohelise teega harjunud ameeriklased ümber india teele. Selleks oli tal maitsmiseks valmis keedetud hulganisti musta teed, kuid kuumalaine tõttu ei soovinud keegi tema jooki proovida. Blechynden tuli mõttele valada valmis tõmmanud tee jääkuubikute peale ning pakkuda seda karastusjoogina. Sellest sai maailmanäituse lemmikjook ja jäätee muutus vähehaaval populaarseks kogu USA-s ja edaspidi ka Euroopas.
Valmistamine.
Jääteed võib valmistada peaaegu igast teest, sealhulgas rohelisest teest, lisades valmistõmmanud ja jahutatud teele jääd. Mõned teesordid sobivad aga teistest paremini. Jäätee valmistamisel on suurimaks probleemiks tee hägustumine, mis tekib, kui tee keemilist tasakaalu häiritakse. Mõni teesort, näiteks assami tee, on sellele eriti tundlik; sellised teed sisaldavad rohkelt tanniine, mis kokkupuutes vees sisalduva kaltsiumi ja magneesiumiga moodutavad vees mittelahustuvaid soolasid. Tee jahtudes muudavad need mineraalained joogi tuhmiks. Hägust teed saab "parandada", lisades joogile sidruni- või apelsinimahla. Tsitrusviljade mahl on happeline ning aitab tasakaalustada jäätee pH-taset.


Ernst Kirs.
Ernst Kirs (14. veebruar 1910 – 14. detsember 1994) oli eesti poliitik ja ühiskonnategelane.
Ernst Kirs oli kindral Johan Laidoneri 1934. aasta riigivanemaks valimise kampaania üks juhte.
Eesti Kodanike Liidu aseesimees, Eesti Maaliidu auesimees.
9. jaanuaril 1935 kutsus ta Johan Laidonerile saadetud kirjaga kukutama riigivanem Konstantin Pätsi ja lubas, et Laidoner saab viimase asemel Eesti presidendiks. Asja pidi korraldama "talupoeglik võitlusorganisatsioon" Eesti Küttide Leegion. Selle eest karistati teda kümnepäevase arestiga.
1941. aastal pidi Ernst Kirsist prantsuse keele oskuse tõttu saama vapside valitsuse välisminister. Kõik see toimus välgukiirusel enne hitlerliku armee kohalejõudmist, kui ta istus rahulikult hallis majas, kust käis koostöö Johannes Sikkariga.
Korp! Sakala buršvilistlane.
Välislink.
Kirs, Ernst
Kirs, Ernst
Kirs, Ernst


Fjord.
Fjord ehk lõhang on pikk ja kitsas liustikutekkeline merelaht või väin. Tüüpiline fjord on kitsas sügav ja kõrgete järskude kallastega ning ulatub sügavale sisemaale.
Geoloogiline mõiste.
Fjordid on kunagised liustiku liikumisteed ehk troogid. Jääaja taandudes ja sellega seotud liustike sulamise tõttu tõusis oluliselt merepinna tase, mistõttu endiste liustike liikumisteed ujutati osaliselt üle, mis tekitaski fjordi. Fjordid on enamasti troogidele tüüpilise U-kujulise ristlõikega järsuveerulised orud, mille põhi on kaetud mereveega. Reeglina on fjordid mitmesaja meetri sügavused. Suudme lähedal on fjordid tavaliselt madalamad, sest sinna on kogunenud rohkem liustiku poolt kantud materjali ehk moreeni.
Niisuguste järsuveeruliste orgude teke on võimalik siis, kui aluspõhi, mida liustik kulutab, koosneb kristalseist kivimeist. Sellisele olukorrale vastavaid tingimusi ja seega ka fjorde võib leida näiteks Norras, Alaskal, Islandil, Gröönimaal, Uus-Meremaal, Kanadas ja mujal.
"Fjord" Skandinaavia kohanimedes.
Sõna "fjord", nii kohanime osana kui üldmõistena, tähistab Skandinaavias enamasti geoloogilises mõttes fjorde. Mõnikord aga nimetatakse neis maades fjordideks ka muid pikki kitsaid veekogusid. Siia kuuluvad näiteks mõned merelahed Taanis nagu Limfjorden, Mariageri fjord ja Roskilde fjord, mis ei ole otseselt liustikutekkelised, ning mõningaid järvi Norras nagu Tyrifjord ja Randsfjord. Mõnikord nimetatakse fjordiks ka järvede lahti (Furnesfjord Mjøsa järves Norras).


Jorma Korpela.
Jorma Korpela (22. september 1910 – 16. märts 1964) oli soome kirjanik, nelja psühholoogilise romaani autor.
Stiililt kalduvad Korpela romaanid modernismi ja realismi. Oma esikromaani "Martinmaa, mieshenkilö" eest anti talle 1949. aastal Soome riigi kirjanduspreemia.
Ta tegutses kodulinnas Kuopios emakeele ja kirjanduse õpetajana.
Viibis korp! Sakala stipendiaadina Tartu ülikoolis. Korp! Sakala vilistlane.
Välislingid.
Korpela, Jorma
Korpela, Jorma
Korpela, Jorma


Antti Sovijärvi.
Antti Sovijärvi (22. aprill 1912– 9. aprill 1995) oli soome keeleteadlane, fennougrist. Helsingi ülikooli foneetikaprofessor, Soome Teaduste Akadeemia liige. Eesti-Soome sõprussuhete arendaja. Viibis Tartu ülikoolis korp! Sakala stipendiaadina. Korp! Sakala vilistlane ning korp! Sakala Soome koondise organisaator.


Sete.
Sete (ka "sediment") on enamasti tahke fragment murenenud kivimist, mis on tuule, vooluvee vms poolt kantud ja setitatud kihiliste setetena.
Setted ei pea alati olema kivimite murenemise tulemus. Setteiks on ka näiteks mereloomade jäänused või soolalademed, mis on tekkinud ülaküllastunud lahustest kristalliseerumise teel. Setteiks loetakse ka vulkaanist väljapaiskunud püroklastilist materjali.
Mõnikord eristatakse setteid ainsuses ja mitmuses. Sete on sellisel juhul tahke materjal, mida transporditakse vee, tuule vms poolt. Setted mitmuses on aga juba setitatud, reeglina kihiline kivistumata materjal.
Setete mattudes algab protsess, mida nimetatakse diageneesiks. See viib setete kivistumisele ehk settekivimite moodustumisele.


Elmar Tampõld.
Elmar Tampõld (sündinud 3. augustil 1920) on eesti arhitekt, kes elab Kanadas.
Elmar Tampõld õppis Tallinna Tehnikaülikoolis ja Toronto Ülikoolis (1949–1953) arhitektuuri. Arhitektuuribüroo Tampõld-Wells Architects asutaja ja osanik. Teostanud üle 1000 projekti.
Elmar Tampõld on eesti õpingute keskuse looja Toronto Ülikoolis, eesti teadus- ja kultuurielu toetaja ja arendaja Kanadas. Eesti akadeemilisi organisatsioone majutava Tartu College'i projekti initsiaator.
Aastast 2000 kannab Toronto Ülikooli Eesti õppetool Elmar Tampõllu nime.
Korp! Sakala auvilistlane.


Aaro Honka.
Eino Johannes Arohonka (kirjanikunimi Aaro Honka'"; 7. august 1913 Helsingi – 22. mai 2001) oli soome noorsookirjanik ja haridustegelane.
Tampere klassikalise lütseumi rektor. Soome riigi haridusnõunik.
Teenis leitnandina Soome armees Jätkusõja ajal koos Eesti vabatahtlikega jalaväerügemendi JR 200 koolitusülema adjutandina.
Õppis korp! Sakala stipendiaadina Tartu Ülikoolis. Korp! Sakala vilistlane.
Eluloolisi fakte.
Võitis aastal 1932 OY Suomen Autoteollisuus Ab poolt korraldatud veoatode nimekonkursi nimega "SISU". Seega on praeguse Soome Sisu Auto nime autor.
Teosed.
Honka, Aaro
Honka, Aaro
Honka, Aaro


Moondekivim.
Moondekivim on kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes ümberkristalliseerunud ehk moondunud kivim.
Kõrge rõhk ja temperatuur tähendavad numbriliselt väljendatuna 300 MPa (megapaskal) ja 200°C.
Moondekivimid on üks kolmest suurest kivimite rühmast. Ülejäänud kaks on tard- ja settekivimid.
Lähtekivimeiks võivad olla nii sette-, tard- kui ka moondekivimid ise.
Levinud moondekivimiteks on näiteks kvartsiit, gneiss, amfiboliit, kilt ja marmor.
Reeglina on moondekivimeile omane suunatud ehk direktiivne tekstuur, mis väljendub selles, et kivimid näevad välja vöödilised, kihilised, kildalised või muul moel orienteeritud. Orienteerituse põhjuseks on peallasuvate kivimite rõhk, mille tõttu on piklike kristallidega mineraalid võtnud energeetiliselt kasulikuma lamava oleku.
Termini "moondekivim" ("metamorphic rock") võttis kasutusele briti geoloog Charles Lyell aastal 1833. Algselt anti see nimetus vaid gneissidele ja kristalsetele kiltadele, kuid aja jooksul on termini tähendus avardunud.


Tarmo Kulmar.
Tarmo Kulmar (sündis 13. augustil 1950 Rakveres) on teoloogiadoktor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usuteaduse korraline professor. Aastatel 1998–2001 oli Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan.
Tarmo Kulmar tegeleb peamiselt üldise ja võrdleva religiooniteadusega, Kolumbuse-eelse Ameerika usundilooga (Peruu ja Mehhiko), vanagermaani usundilooga ja religiooni rolliga muistsetes totalitaarsetes riikides.
Ta on pidanud loenguid ja viibinud külalisteadlasena Peruu rahvusülikooli Universidad Nacional Mayor de San Marco, Münsteri ülikooli, Ciudad de Méxicos Mehhiko rahvusülikooli Universidad Nacinal Autónoma de México antropoloogiainstituudi, Helsingi Ülikooli, Turkus Åbo Akademi ja Berliini Humboldti Ülikooli juures.
Tarmo Kulmar on Saksamaa Religiooniloo Seltsi liige ja Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi president.
Esimese kõrghariduse omandas Kulmar aastatel 1970–1975 Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo osakonnas, mille lõpetas ajaloolase-arheoloogina. Hiljem õppis ta samas ülikoolis psühholoogiat ja kaitses 1991 magistrikraadi eesti filoloogia alal. Aastal 1994 kaitses ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas teoloogiadoktori kraadi väitekirjaga "Eesti muinasusundi vanima kihistuse väe-, jumala- ja hingekujutluste teoloogia".
Korp! Sakala vilistlane. Kuulub Kaitseliidu Tartu maleva Akadeemilisse malevkonda.


Hüdrogeoloogia.
Hüdrogeoloogia on põhjavee uurimisega tegelev teadusharu.
Hüdrogeoloogia uurimisobjektiks on maapinnaaluse vee liikumine, põhjavees sisalduvad keemilised ühendid ja nende liikumine, põhjavee vastastikmõju ümbritsevate kivimitega jne.
Hüdrogeoloogia on rakenduslikult tähtis teadus, sest suur osa inimkonna poolt tarbitavast mageveest on põhjavesi.


Atkinsi dieet.
Atkinsi dieet on maailmas tuntumaid madala süsivesikute ja kõrge valkude sisaldusega dieete. Loodud 1972 dr Robert Coleman Atkinsi (1930-2003) poolt, kes tutvustas seda raamatuseerias ja ulatuslikus kommertsprogrammis, mis sisaldas raamatute ja toidulisandite müüki, teatud toiduainete reklaami jms.
1930. aastal sündinud ja Cornelli Meditsiinikolledžis hariduse omandanud Robert Atkins huvitus toitumisteadusest 33-aastasena, olles ise ülekaaluline. Oma sõnul enda peal katsetades ning meie eelajalooliste eellaste teadaolevaid toitumisharjumusi arvestades töötas ta välja omanimelise toitumisskeemi.
Atkinsi teooria järgi on arenenud lääneriikide toitumistavade kahjulikem osa liigne rafineeritud süsivesikute (suhkur, jahu, siirup) tarbimine ning küllastunud rasvade kahjulikku toimet on ülehinnatud. Ta kritiseeris traditsioonilist toitumisteadlaste soovitatavat toidupüramiidi ning väitis, et rasva tarbimise piiramine on kaasa toonud ülemäärase süsivesikute tarbimise ning sellest põhjustatud ülemäärase insuliinierituse; see põhjustab omakorda veresuhkru taseme kõikumisi, mis tekitab meeleoluhäireid, näljasööstusid ja liigsöömist.
Atkinsi dieedi idee on piirata süsivesikute tarbimist, et ainevahetus läheks glükoosi põletamiselt üle keharasva põletamisele (lipolüüs). See protsess algab, kui kehas tekib kättesaadavate süsivesikute lõppemise tagajärjel ketoos. Atkinsi järgi aitab ketoos kiiremini rasva põletada. Dieet piirab just nende süsivesikute tarbimist, mis mõjutavad veresuhkru taset; arvestusest jäetakse välja alkohol ja kiudained. Eelistatakse vähetöödeldud toite madala glükeemilise indeksiga. Küllastunud rasvad (välja arvatud transrasvhapped) on lubatud.
Dieedi esimene faas, mis kestab kaks nädalat, on kõige rangemate piirangutega – süsivesikute tarbimist piiratakse 20 grammini päevas, et organism läheks kiiresti ketoosiseisundisse. Lubatud on süüa kala, liha (eriti lahjemat liha, sh linnuliha), koort, juustu, veidi lehtsalatit ja vähesel määral teatud muid aedvilju. Loobuma peab leivast, saiast, pastaroogadest, enamikust juurviljadest, riisist, kartulist, küpsistest, suhkrust, piimast, kohvist, teest ja alkoholist. Selle perioodi vältel toimub kõige kiirem kaalukaotus – vahel kuni 4 kg nädalas. Teises faasis suurendatakse süsivesikute tarbimist iga päev 5 g võrra, kuid jäädes tasemele, kus toimub kaalukaotus (alla 40 g päevas). See faas lõpeb 4,5 kg enne soovkaalu saavutamist. Algab üleminekufaas, kus järk-järult suurendatakse süsivesikute tarbimist tasemeni, kus kehakaal püsib stabiilsena. Järgneb ideaalis elu lõpuni kestev hooldusfaas, kus omandatud toitumisharjumused peavad kinnistuma. Lisaks dieedile sisaldab Atkinsi programm toidulisandeid ja liikumissoovitusi.
Hommikusöök: omlett singi, tomatite ja avokaadoga
Atkinsi dieet saavutas eriti suure populaarsuse Ameerika Ühendriikides ja Euroopas 2003.-2004. aastal ning seda on järginud mitmed meelelahutustööstuse staarid. Atkinsi dieet muutis süsivesikute vältimise populaarmeedias moeteemaks.
Mitmetes eelretsenseeritavates meditsiiniajakirjades on ilmunud artikleid, milles viidatakse uurimustele, kus Atkinsi dieet näib olevat andnud kaalulangetamisel häid tulemusi. Võrdluskatses vähendatud rasvasisaldusega dieetide ning vähendatud süsivesikutesisaldusega dieetide vahel andsid viimased kaalu langetamisel paremaid tulemusi. Atkinsi meetodi pooldajate sõnul viib eeskätt süsivesikute tarbimine liigsöömisele ning nende koguse piiramine vähendab kogu toiduvajadust ja -tarbimist. Samuti väidavad pooldajad, et rasvade kahjulikkust on tublisti üle hinnatud ning küllastunud rasva tarbimise ja vere kolesteroolitaseme seos pole piisavalt tõestatud. Nende sõnul on rasvarikka köögiga Prantsusmaal ülekaalulisust vähem kui suhkrurikka köögiga Ameerika Ühendriikides. Uuringutes on ilmnenud, et Atkinsi dieedi järgimine võib tõsta veres nn hea kolesterooli taset, langetada triglütseriidide taset ja vähendada südamehaiguste riski.
Samas on Atkinsi dieet oma vähese aedvilja ja kiudainete tarbimisega vastuolus traditsioonilise toitumisteadlaste soovitatava toidupüramiidiga ning seda on nimetatud ebateaduslikuks või petturluseks. Mitmed Ameerika Ühendriikide meditsiini- ja tervishoiuorganisatsioonid on tunnistanud selle ebasoovitavaks või ohtlikuks. Arstid on hoiatanud, et Atkinsi dieedi järgmine võib põhjustada nõrkust, väsimust, nahalöövet, krampe, luuhõrenemist, raskete südame-veresoonkonna haiguste ja vähi riski ja/või neerukive. Mainitud on ketoosi kahjulikku toimet neerude tööle ja hormonaalsele tasakaalule. Pikaajaliste tulemuste suhtes ei ole Atkinsi dieet olnud võrdluskatsetes nii edukas kui lühiajaliste tulemuste suhtes. Oponentide vältel on mistahes dieedi alguse kiire kaalulangus tingitud mitte rasva põletamisest vaid lihastes talletatud glükogeeni ja selle seotava vee kaotusest. Nende sõnul on mistahes dieedi puhul kaalulanguse eelduseks tarbitava koguenergia vähendamine alla kulutatava energia taset, mitte üksnes tarbitavate süsivesikute hulga vähendamine. Atkinsi dieedi väidetavat edu seletavad nad tarbitava energiakoguse vähenemisega, mille üks põhjus võib olla toidusedeli üksluisus ja sellest tingitud isu vähenemine. Samuti on kriitikud juhtinud tähelepanu, et põhiliselt riisist ja nuudlitest (süsivesikud) toituva Ida- ja Kagu-Aasia rahvastiku seas esineb väga harva ülekaalulisust. Forbesi uuringu järgi on Atkinsi dieet üks kõige kallimaid toitumisskeeme.
2002. aastal tabas Atkinsit infarkt ja kriitikud panid kiiresti süü tema dieedile. Atkins ja tema raviarst kinnitasid, et põhjuseks oli krooniline südamelihase põletik. 2003. a aprillis kukkus Atkins New Yorgis libedal tänaval, sai peatraumast ajukahjustuse ning vajus koomasse, millest väljumata suri. Aastal 2005 algatas tema asutatud dieeditoodete firma pankroti.


Jaak Mae.
Jaak Mae (sündinud 25. veebruaril 1972) on eesti murdmaasuusataja.
Jaak Mae treener on Mati Alaver.
Maailmameistrivõistlustel.
Jaak Mae FIS MK Otepää etapil, 2007
Jaak Mae, Tour de Ski, Praha 2007
Jaak Mae Otepää MK etapil 2006. aastal


Erkki Jallai.
Erkki Jallai (sündinud 18. detsembril 1981 Võrus) on Eesti murdmaasuusataja.
Erkki Jallai treener on Jaanus Teppan.
Isiklikku.
Pikkus 187 cm, kaal 85 kg
Endised treenerid: Laur Lukin, Mati Alaver.
Parim saavutus: 2004. aasta oktoobris MK-etapil Düsseldorfis vabatehnikasprindis 5. koht
Etteasted tiitlivõistlustel: Val di Fiemme MM-il 2003 vabatehnikasprindis 33., Oberstdorfi MM-il 2005 klassikatehnikasprindis 80. (kukkus eelsõidus), vabatehnika paarissprindis 12. (Priit Naruskiga)


Anti Saarepuu.
Anti Saarepuu (sündinud 26. märtsil 1983 Võrus) on Eesti murdmaasuusataja.
Anti Saarepuu treener on Mati Alaver, endised treenerid olid Hille Saarepuu ja Jaanus Teppan.
Anti Saarepuu kuulub Reformierakonda ja kandideeris 2009. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel Võru valla volikogusse. Ta kogus 71 häält ja osutus valituks.
27px Olümpiamängudel.
2006 Torinos
2010 Vancouveris
Maailmameistrivõistlustel.
2009 Liberecis
2011 Oslos
Isiklikku.
Anti Saarepuu on 180 sentimeetrit pikk ja kaalub 74 kilogrammi. Kuulub Võru Suusaklubisse.


Juudapuu.
Juudapuu ("Cercis") on heitlehiste lehtpuude ja -põõsaste perekond liblikõieliste sugukonnast.
Juudapuu 7 liiki kasvavad Lõuna-Euroopast Ida-Aasiani ja Põhja-Ameerikas. Lehed on südajad või neerjad, roosad õied paiknevad kimpudes või kobarates, asuvad okstel ja isegi tüvel. Vili on kaun.


Harilik jaanikaunapuu.
pisi
Harilik jaanikaunapuu ehk harilik jaanileivapuu ("Ceratonia siliqua") on puuliik kaunviljaliste sugukonnast.
Botaanilised tunnused.
a> raamatust "Flora von Deutschland, Österreich und der Schweiz" (1885)"
Ta kasvab tavaliselt kuni 10, vahel kuni 15 meetri kõrguseks puuks.
Väikesed punased kroonlehtedeta õied asuvad kobaratena jämedate okste küljes. Kahekojaline taim. Emasõitest arenevad 10–20 cm pikkused ja 2–3 cm paksused pruunikasvioletsed lapikud kaunad, milles on enamasti 12 tumedat seemet.
Kasutamine.
Süüakse mitte niivõrd seemneid, kui just kaunu, eriti nende lihakaid pruunikaid või valgeid vaheseinu. Jaanileib ehk jaanikaun ehk jaanikõder on laialt tuntud lastemaiustus, mis tuleb Euroopas müügile peamiselt jõuluajal. Maitsvamate sortide jaanikõdrad sisaldavad kuivaines kuni 50% suhkruid. Tarvitatakse toiduks nii värskelt kui ka keedetult ja röstitult. Enamik kaunu läheb siiski loomasöödaks. Seemneid röstitakse kohvi asendajaks.
Jaanileivapuu kõvad seemned on kindla suurusega, kaaluvad 0,18 grammi. Seemnete seda omadust kasutati varem vääriskivide ja kulla kaalumisel: seemned asendasid kaaluvihte. Minevikus nimetasid araablased jaanileivapuu seemneid puu kreekakeelse nimetuse "ceratio" järgi kiraatideks, millest hiljem kujunes mõiste karaat.
Jaanikaunade peamine tootja on Hispaania. Aastas annab ta pool miljonit tonni kaunu, mis moodustab umbes 60 % nende kogusaagist maailmas.


Priit Narusk.
Priit Narusk, Tour de Ski, Praha 2007
Priit Narusk (sündinud 8. detsembril 1977 Võrus) on Eesti endine murdmaasuusataja ja laskesuusataja.
Priit Naruski treenerid on olnud Mati Alaver ja Laur Lukin.


Kaspar Kokk.
Kaspar Kokk, Tour de Ski, Praha 2007
Kaspar Kokk (sündinud 3. augustil 1982 Tartus) on Eesti endine murdmaasuusataja.
Kaspar Koka treenerid olid Jaanus Teppan ja Mati Alaver.
Maailmameistrivõistlustel.
Kaspar Kokk Otepää MK-etapil (2006)
Olümpiamängudel.
2006. aasta taliolümpiamängud Torinos
Isiklikku.
Kaspar Kokk on 175 cm pikk ja kaalub 68 kilogrammi. Kuulub Sparta Spordiseltsi.
25. augustil 2007 abiellus Kokk Pärnus ärimehe Rein Kilgi tütre Annaliisiga. Nii abielu registreerimine kui pulmapidu sajale inimesele toimus Rein Kilgile kuuluvas Ammende Villas. Paar kannab nüüd ühist perenime Kokk.


Kaitstavad looduse üksikobjektid Hiiumaal.
2002. aasta seisuga kaitstakse Hiiu maakonnas 43 looduse üksikobjekti.
Ajalugu.
Esimesed 12 looduse üksikobjekti võeti Hiiumaal kaitse alla 1959: 11 suurimat rändrahnu ning Ülendi ohvripärn. Enamik kaitsealustest loodusobjektidest võeti kaitse alla 1961 ning 3 viimast 1973.
Kavas on kaitse alla võtta veel 16 põlispuud: Hellamaa künnapuu, Kaleste pooppuud, Kiduspäe jalakas, Kõpu mänd, Nasva leinalepad, Niidi saar, Viita kadakas jt.
Kaitsevöönd.
Kaitsealuseid maastiku üksikobjekte ümbritseb kaitsevöönd, mille suurus on üldjuhul igas suunas 50 meetrit, kuid seda võib ka vähendada, näiteks kui maantee lähemalt läbi läheb. Kaitsevööndis tohivad inimesed liikuda koidust ehani. Kinnisasja omanik tohib taotleda külastamismaksu kehtestamist ja kui objekt asub ehitise õues, siis tohib kehtestada külastamise korra. Samas peab ta hoolitsema kaitstava objekti ja selle ümbruse korrashoiu eest.


John Greenewald.
John Greenewald Jr. (sündinud 17. aprill 1981 Tarzana, California) on "suurima "online" sõjaväe ja valitsuse uurimise keskuse" (The Black Vault - www.blackvault.com) ja raamatu "Beyond UFO Secrecy" autor. 1998. aastast on ta tegelenud UFOde, paranormaalsete nähtuste ja valitsuse ning sõjaväe konspiratiivsete tegude uurimisega.
Allikmaterjalina kasutab John Greenwald USA valitsuse avalikke dokumente, mis on kõigile kättesaadavad tänu 1966. aastal vastu võetud "Freedom of Information Act"ile (vrd teabenõue ja avalik teave Eestis). Kodulehele on ta koondanud 300 000 algselt salastatud, kuid nüüdseks avalikku dokumenti.


Freedom of Information Act.
"Freedom Of Information Act" (FOIA) ehk Teabevabaduse seadus on 1966 USA-s vastu võetud seadus, mille alusel on USA kodanikel õigus valitsusasutustelt välja nõuda dokumente, mis ei ole salastatud.
Ufoloogid on seadust kasutades USA valitsuselt hankinud palju dokumente, mis näitavad, et USA relvajõud koguvad aktiivselt teavet UFO-de kohta. Selleks on kasutatud tsiviillendurite abi ning Kanada vastavaid asutusi.
Seaduse abil hangitud info näitas, et laulja Elvis Presley ning mõnedki teised avaliku elu tegelased ja kunstiinimesed on teinud aktiivset salakoostööd USA föderaalasutustega, nagu Maksuamet ja FBI, ning need asutused on neid isikuid jälginud kahtlustades neid ebalojaalsuses riigi suhtes.
Aastal 1996 selgus ajalehe "The Washington Post" uurimuses, et FOIA-t on põhiliselt kasutatud info leidmiseks USA valitsuse seotuse kohta UFO-uuringute ja vandenõuteooriatega, vähemal määral avaliku elu ja meelelahutustegelaste eraelu uurimiseks.


Philip J. Corso.
Philip J. Corso (1915 – 16. juuli 1998) oli USA sõjaväelane.
Pärast sõjaväeteenistusest lahkumist sai ta tuntuks oma raamatuga, kus ta avalikustas oma väidetava tegevuse seoses Roswelli juhtumiga.
Elulugu.
Pärast kooli lõpetamist õppis ta rändkinooperaatoriks. Töötanud mõne aja sellel alal, astus ta USA 1933. aasta majandusliku madalseisu ajal relvajõududesse. Ta töötas aastaid erinevatel ametitekohtadel armee suurtükivägedes ning täiendas end tehnoloogia ja informatsiooni kogumise vallas.
Aastal 1943 saadeti Corso Itaaliasse juba luureohvitserina. Korea sõja ajal töötas ta kindral Douglas MacArthuri alluvuses luureohvitserina. Aastal 1961 töötas ta Pentagonis ja alates 20. juunist asus juhtima välistehnoloogia osakonda, kus tema ülesandeks oli analüüsida luurekanalite kaudu saabunud tehnoloogiat.
Karjääri jooksul autasustati teda 19 medaliga ja mitmete teenetemärkidega ning aukirjadega eeskujuliku teenistuse eest. Ta teenis välja koloneli auastme.
Pärast erruminekut 1963. aastal töötas ta senaatorite James Eastlandi ja Strom Thurmondi büroos riikliku julgeoleku alase nõuandjana. Hiljem töötas mitmes erafirmas konsultandina.
Aastal 1983 ilmus temalt William Birnesi poolt toimetatud raamat "Day After Roswell" ("Päev pärast Roswelli"), mis on esitatud autobiograafia vormis. Raamatus väitis ta, et kui ta 1961. aastal oli Penatgonis välistehnoloogia osakonna ülem, andis kindral Trudeau tema käsutusse 1947. aastal Roswellist alla kukkunud tulnukate kosmoselaeva tükid. Tema ülesandeks olevat olnud neid asju analüüsida ja leida väljund tööstusesse, et arendada Ameerika üleolekut teistest riikidest. Tulnukatelt üle võetud tehnoloogia uurimine viis tema raamatu andmetel selleni, et on meil on tänapäeval fiiberoptika, mikrokiip, ööbinoklid, kevlar, laser ja veel palju teisi tehnikasaavutusi.
Kui raamatus väidetu on tõsi, siis on P. Corso esimene (ja esialgu ainuke) USA ohvitser, kes on möönnud, et Roswellis kukkus 1947. aastal alla tundmatu lendav objekt, mis ei pärinenud meie planeedilt.


Elu.
Elu on nähtus, mis eristab organisme, millele on omased enesealalhoiu- ja kommunikatsiooniprotsessid, pelkadest füüsilistest objektidest, mis ei osale sellistes protsessides kas nende lakkamise tõttu (surm) või kuna neil niisugused funktsioonid puuduvad ja neid nimetatakse elututeks. Elu võib tähendada nii teatud protsesse kui neist hõlmatud organismide kogumit (rakkudest elustiku ja biosfäärini). Elusorganisme uurib bioloogia.
Sajandite vältel on filosoofid ja teadlased püüdnud leida seda jõudu või ainet, mis teeb elavast elava. Praeguste teadmiste kohaselt elu ei eksisteeri iseeneses vaid on eluprotsesside realisatsioon, teatud keeruka ehitusega üksustele (elusorganismidele) omaste emergentsete protsesside kogum, mis annab neile võime vahetada ümbritseva keskkonnaga aineid ja energiat, töödelda informatsiooni, liikuda, kasvada ja paljuneda.
Elusaks võidakse lugeda objekti, mis vastab mõnedele või enamikule nendest kriteeriumidest. Näiteks viirusi peetakse tihti elusa ja eluta piiripealseks nähtuseks.
Elu defineerimise ning elusa ja eluta mateeria eristamise probleemid tekivad eeskätt elu tekke, tehiselu ning võimaliku Maa-välise elu puhul.
Kogu meile tuntud elu põhineb teatud orgaanilistel molekulidel, mis sisaldavad süsinikuahelaid. Need moodustavad kolloidse vesilahuse tilgakesi, mida ümbritsevad lipiididest ja valkudest kestad. Elususe eelduseks on teatud orgaanilised ja anorgaanilised komponendid (molekulid ja ioonid; rakud, organellid, organid ja organismid), nende omavaheline sobitatus struktuuridesse ja vastastikune toime ning elusorganismi kui terviku funktsioneerimine.
Elusorganismide "ehituskiviks" on rakk. Paljud elusorganismid (ainuraksed) koosnevad ühestainsast rakust, teised (hulkraksed) rakkude kolooniatest või funktsionaalselt spetsialiseerunud rakkude kogumitest. Rakku ümbritseb membraan, mis kaitseb rakuainest ja võimaldab teatud ainete ja info valikulist sise- ja väljapääsu.
Elusorganismid jagunevad kolme suurde domeeni: arhed, bakterid ja eukarüoodid.
Elu definitsioonid.
Üldist, üldtunnustatud ja ühemõttelist elu definitsiooni pole olemas. Teadlased on välja pakkunud palju erinevaid definitsioone.


Helmerseni kivikülv.
Helmerseni kivikülv on kaitsealune rändrahnude kogum, mis asub Hiiu maakonnas Pühalepa vallas Kärdlast 3 kilomeetrit ida pool, Kärdla lennujaamast 1 kilomeeter edelas. Lennujaama teel on viit kivikülvi poole.
Kivikülvi kõige suurem rahn on 8,5 meetrit pikk, 5,8 meetrit lai ja 3 meetrit kõrge. Kivi ümbermõõt on 13,7 meetrit ja ruumala 45 kuupmeetrit.
Kivikülv sai nime baltisaksa päritolu vene akadeemiku Gregor von Helmerseni järgi, kes 1882 tõestas, et rändrahnud kajastavad Eesti geoloogilist minevikku. Helmerseni kivikülvi pidas ta kõige huvitavamaks Baltimaades. Helmersen tõstatas ka rändrahnude kaitse probleemi.
Kunagi on kivikülv moodustanud üheainsa ülisuure rahnu, mis on ajapikku lagunenud. Hoolega vaadates on aru saada, missugused kivid on mispidi koos olnud.


Ernst Enno.
Ernst Enno (8. juuni 1875 Valguta, Rannu kihelkond Liivimaa kubermang – 7. märts 1934) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.
Elukäik.
Enno sündis 8. juunil 1875. aastal Tartumaal Valgutas, Rannu kihelkonnas. Ta oli üheksa aastat noorem Juhan Liivist ja kaheksa aastat vanem Gustav Suitsust. Just need kolm luuletajat kujundasid 20. sajandi esimese kümnendi jooksul aluse uuele, isikupärasele, moodsale luulele Eestis. Enno oli neist kõige seltsimatum, teme loominguline tee kulges üksi ja omaette ja professionaalse kirjanikuna ei käitunud ta õieti kunagi. Ei otsinud ta kokkusaamist kirjanikkudeperedega ja ka teda ei otsitud.
Kui Enno oli kooliealine, ostis ta isa Rõngu kihelkonnas metsataguse Soosaare talu, millest sai oluline koht Enno esimeste raamatute sünniloos. Enno oli kiindunud loodusesse ja kodukohta, uskliku ema ja pimeda vanaema laulud ja pärimuslood taluhaldjatest, puukidest, krattidest, kodukäijatest, kaarnakivist jms olid tähtsaks elamusallikaks tema lapsepõlves. Esimese maailmasõja aastail müüsid vanemad talu ja see oli Enno jaoks suur kaotus.
Ernst Enno õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Reaalkoolis, sealt edasi valis ta asjaolude sunnil Riia Polütehnikumi, Tartu ülikooli ei olnud Ennol võimalik astuda, kuna teda takistasid nõrgad tulemused matemaatikas. Riias õppis Enno aastatel 1896–1904, töötades vahepeal, kui raha otsa lõppes, Tartus „Postimehe“ toimetuses. Jaan Tõnissoni kutsel toimetas ta aastatel 1904-1905 ajakirja „Linda“ ja 1906. aastal mõnda aega ajalehte „Isamaa“. Enno oli aktiivne ka Riia eestlaste seltsielus ning oli korp! Vironia asutajaliige.
Riias tutvus Enno kirjandusega, milles segunesid india budistlik filosoofia ja läänemaised müstilised õpetused. Tema tõekspidamiste kujunemisele oli sel oluline mõju ning samalaadset filosoofilist kirjandust harrastas luuletaja elu lõpuni.
Peale õpingute kuulus suur osa Enno ajast maailmavaatelistele otsingutele, millesse ta suhtus täie tõsidusega. Tema tol perioodil enamloetud autoritest võiks nimetada V. Korolenkot, P. Roseggeri, K. Tetmajerit, R. M. Rilket, M. Maeterlincki.
Enno trükiristsed olid ära olnud juba tema reaalkooli ajal ajalehes „Olevik“ 1896. Tõeliselt avanes ta aga luuletajana „Lindas“, kus ta avaldas ka artikleid ja retsensioone. Tal oli kindel maitse ja laialdane lugemus. Tema luule sel ajal oli uudne ja moodne: ta oli vabavärsi esimene järjekindel rakendaja Eestis, ta värssides oli taotletud kõlalist ühtsust ja kujundilist individuaalsust.
Aastatel 1903-1905 avaldas Enno „Lindas“ ja „Postimehes“ üle poolesaja luuletuse. 1907.-1908. oli Enno Tartust ära, peamiselt Soosaarel, ja kirjutas seal oma järgmised raamatud. Ta luule laad muutus mõnevõrra, ta loobus vabavärsist kindlama meetrumi kasuks ja tema luules võttis selgema kuju temale eriomane kujundikeel (igatsus, öö, valgus, teed). Kui ta sel ajal kirjutatu avaldas, nimetas ta need „Uuteks luuletusteks“ ja mõistis sellega ise oma varasema luule unustusse. On kirjutatud „valgustusmomendist“, mis olevat Ennot tabanud 1906. aasta paiku ja tema luule maailmavaatelist tausta otsustavalt muutnud. „Uued luuletused“ ilmus 1909. aastal.
1910. lisandusid luulekogu „Hallid laulud“ ja proosaraamat „Minu sõbrad“. Vastuvõtt ei olnud päriselt mõistev ja Enno vaikis kirjanikuna kümneks aastaks. Ta läks 1909. aasta kevadel Tartust ära, n. Ö. Õpitud erialale tööle Valka, kus sai krediidiühingu asjaajajaks. Sel ajal oli ta juba tuttav Soomes „Ateneumis“ kunsti õppinud Kodavere köstri tütre Ella Sauliga ja nad abiellusid Valgas 28. augustil. Tütar Liki sündis 1910. aastal. Ella Enno oli kunsti ja kunstnikku mõistev inimene.
Krediidiühingus töötamise kõrvalt hakkas Enno 1914. aastal Valga koolides tunde andma, peamiselt eesti keelt, aga ka usuõpetust. Juba Eesti Vabariigi ajal, 17. juulil 1918. aastal valiti ta Valga Eesti Rahvahariduse Seltsi esimeheks. Tema töö pedagoogina avaldas muljet noore vabariigi haridusjuhtidele ja F. Mihkelsaar kutsus Enno koolinõunikuks Läänemaale. Töö krediidiühingus, mis rahaliselt oli tasuvam, polnud ilmselt Enno hingele ja vaimule kohane. „Ikka hämarus ja hämarus, ei päev, ei öö,/ ikka asutus ja asutus, ei seis, ei töö --/ ei suuda kõike mõista meel,“ kurdab luuletus „Härdus“. Nii võttis ta pakkumise vastu ja pere kolis 1919. aasta sügisel Haapsallu.
1920. aastal asus Enno tööle Läänemaa koolinõunikuna, mis tähendas kogu maakonna koolide regulaarset "katsumist", mis omakorda tähendas, et suurem osa ajast tuli veeta kodunt eemal või koguni ratastel. Et Enno tööpiirkond oli kaunis suur ja transpordivahendid ääretult viletsad — eriti sõiduks saartele ja saartel — mõjus amet Enno niigi viletsale tervisele väga kurnavalt. Kuna ta piirkonda kuulusid ka Läänemaa saared ühes rootsikeelsete elanikega, siis õppis ta ära rootsi keele nii hästi, et sai koolide revideerimisel ilma tõlgita hakkama. Iseäranis hindas ta rootsikeelset koolikirjandust, kavatsedes sellest koguni nii mõndagi eesti keelde tõlkida.
Samal aastal ilmusid „Varraku“ kirjastusel veel kaks Enno raamatut – luulekogud „Kadunud kodu“ ja „Valge öö“. Needki jäid „Siuru“ buumi varju ja suurema vastukajata. Rohkem Enno eluajal ei avaldanud. Ta toimetas aga Haapsalu esimesel paaril aastal lasteajakirja ja kirjutas siis ja hiljemgi palju südamlikke lastelaule, mida kogus eri raamatuks alles Ellen Niit.
1934. aasta algul halvenes Ernst Enno tervis järsult. Veel täielikult paranemata, saadeti ta taas koole "katsuma", teel ta aga külmetas ja see läks maksma elu. Haiglasse minemast ta keeldus, ehkki see oleks võinud ta elu päästa. 7. märtsil 1934 Ernst Enno suri. Ekslikult välja kuulutatud matusepäeva tõttu ei olnud ta matusel ühtki kirjanikku, küll aga oli seal suur hulk linnaelanikke, õpetajaid ja õpilasi ka kaugematest paikadest.
Looming.
Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast, mis lähtub teosoofiast. See on lihtsustatult kõneldes kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Ennot on aina kannustanud igatsus absoluudi järele, mille sümboliteks on valgus ja päike. Inimene, Enno isegi, on igavene rändur, N. „Rändaja õhtulaul“ alatiseks määratud otsima oma kadunud kodu. Oma paremates luuletustes saavutab ta lummava sugestiivsuse, mis võib viia lugeja katarsiseni. Ta ise arvas alati, et missugune on inimene ise, tema hing ja vaim, seesugune on ka ta luule.
Enno looming on kantud filosoofilistest tõekspidamistest, mis on ainet saanud budistlikest ja läänemaailma müstilistest õpetustest. Selle kõrval on Enno luulet mõjutanud ka sümbolism, eelkõige Maeterlinck. Talle oli lähedane panteistlik arusaam, et jumalik alge on killustunud kogu looduses, millest inimene on üks osa ning samades õigustes kõige elavaga. Materiaalsesse kesta vangistatud hing aga püüdleb ümbersündide kaudu üha suurema täiuslikkuse poole, et lõpuks sulada jumalusse. N. „Hall laul“, „Ta tuli...“, „Igatsuse laul“
Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee („Rändaja õhtulaul“, „Igatsuse laul“, „Sind jumalaga jätsin sääl“) ja kodu(reaalne isakodu, lapse- ja noorpõlvest armas Soosaare, hingekodu, püüdluste lõppeesmärk, panteistlik kõiksusega ühtesulamine, jätkuv vaimne uuenemine). N. „Rändaja õhtulaul“, „Igatsuse laul“, „Sind jumalaga jätsin sääl“, „Kojuigatsus“, „Neil õhtutundidel“, „Kodu luule“, isegi terve luulekogu „Kadunud kodu“.
Enno ballaadilooming on samuti filosoofilis-lüüriline – tundmuslik, ja oma ajas uuenduslik alge, mis ei rõhutanud enam eepilisust ja dramatismi nagu J. Bergmanni ja J. Tamme looming. N. „Võiks otsast alata“, „Kolm eite“, „Vanaisa surm“
Enno luuletustes oli ka loodusel tähtis koht. Maastikupildid on mahedates toonides ja suubuvad tihti tundeavaldustesse või filosoofilistesse mõtisklustesse. Tema kirjeldused ei ole täpsed N. „Kevad“, „Tartu valgel ööl“, „Öö valge on õnn...“
Võrreldes Noor-Eesti luuletajatega jäi Enno oma ajas ülekohtuselt tagaplaanile. Tema idamaiselt meditatiivne luule on populaarsust kogunud hiljem.
Korp! Vironia vilistlane.


Paluküla rändrahn.
Paluküla rändrahn on kaitsealune rändrahn Hiiu maakonnas Pühalepa vallas Heltermaa–Kärdla maantee 22. kilomeetril maanteest läänes 3 kilomeetrit enne Kärdla piiri. Kivi on maanteelt nähtav.
Rahn on 8,9 meetrit pikk, 5,8 meetrit lai ja 3,3 meetrit kõrge. Tema ümbermõõt on 26 meetrit ja maht 66 kuupmeetrit. Mahu poolest on ta Hiiumaa suuruselt 7. kivi.
Paluküla rändrahn asub Kärdla meteoriidikraatri idaserval. Kivist sadakond meetrit lõunas asub kraatri vaatlustorn, kuhu maanteelt ka viit näitab.


Pretsessioon.
Pretsessioon (ld sõnast "praecedo" 'edasi minema') on pöörleva objekti pöörlemistelje suuna muutumine.
Ka Maa pöörlemistelje suund muutub. Maa pöörlemistelg joonistab koonuse, mis teeb täisringi 26 000 aastaga. Kui oled kunagi keerutanud näiteks vurri, siis selle keerleva tipu "laperdamine" on täpselt sama asi mis pretsessioon.
Kuna Maa pöörlemistelje suund muutub, muutuvad ka taevapooluste asukohad.
Maa pretsessiooni põhjused on üsna keerulised. Maa ei ole ideaalne sfäär, vaid natuke lapik, mis tähendab, et ekvaatori suurringjoon on veidi pikem kui meridiaani suurringjoon, mis läbib pooluseid. Kuu ja Päike asuvad väljaspool Maa ekvaatoritasandit, mistõttu nende gravitatsiooniline mõju pooluste kohalt lapikule Maale tekitab lisaks lineaarsele jõule kerge pöördemomendi. Viimase mõju pöörlevale Maale tekitabki pretsessioonilise liikumise.


Retrograadne liikumine.
Retrograadne liikumine on keha orbitaalne liikumine vastassuunas sellele, mis on antud süsteemi kehade puhul normaalne.
Kui me taevast jälgime, eeldame, et enamik objekte liigub aja kulgedes kindlas suunas. Enamik taevakehasid paistab liikuvat idast läände. Kuid võimalik on jälgida ka kehasid, näiteks tehiskaaslane või kosmosesüstik, mis liikuvad itta. Sellist orbiiti nimetatakse retrograadseks ehk vastupidiseks.
Retrograadse liikumise mõistet kasutatakse kõige sagedamini seoses välisplaneetide (Marss, Jupiter, Saturn ja nii edasi) liikumisega. Kuigi need planeedid paistavad vastavalt Maa pöörlemisele öises taevas liikuvat idast läände, kulgevad nad püsitähtede suhtes tegelikult aeglaselt itta, mida võib jälgida, kui märkida mainitud planeetide asukohad mitmel ööl järjest. See on nende planeetide puhul siiski loomulik ning seda ei peeta retrograadseks liikumiseks. Kuid et Maa teeb tiiru ümber Päikese lühema ajaga kui välisplaneedid, võime aeg-ajalt mõne neist nii-öelda kinni püüda (analoogiks näiteks kiire auto mitmerealisel maanteel). Kui see juhtub, paistab planeet, millest me möödume, esmalt peatavat oma ittaliikumise ning seejärel hakkavat liikuma taas läände. See on retrograadne liikumine, sest see on vastupidine suunale, mis on neile planeetidele tüüpiline. Lõpuks, kui Maa on planeedist mööda jõudnud, paistavad nad aga taastavat oma normaalse läänest itta kulgemise.
Planeetide retrograadne liikumine ajas tublisti segadusse Vana-Kreeka astronoome ning see oli üks põhjus, miks nad andsid neile taevakehadele nimeks "planeedid", mis otsetõlkes tähendab "hulkujad".


Ferdinand I (Saksa-Rooma keiser).
Ferdinand I (10. märts 1503 – 27. juuli 1564) oli Saksa-Rooma keiser 1556–1564, Austria ertshertsog 1521–1564, Saksa kuningas alates 1531. aastast ning Böömi ja Ungari kuningas 1526–1564. Ta oli Karl V vend ja järglane Saksa-Rooma troonil ning talle järgnes Austria troonil tema poeg Maximilian.
Ferdinand oli Karl V noorim vend ning vanaisa Fernando II lemmiklaps. Ta kasvas üles Aragóni õukonnas ning oli seega enam hispaanlane kui sakslane. Ometigi andis ta vanem vend Saksa kuninga tiitli ning Austria maad valitseda just talle, nii et 18-aastane nooruk pidi oma senise kodumaaga igaveseks hüvasti jätma. Juba 1519. aastal taheti temast teha Habsburgide keisrikandidaati, kuid lõpuks leiti siiski, et Karl on parem pretendent.
Ferdinand sai aga tänu oma teise vanaisa Maximilian I lepetele Jagelloonidega peagi endale lausa kaks kuningriiki, kuna senine Böömi ja Ungari kuningas Lajos II langes 1526 Mohácsi lahingus ning eelneva leppe kohaselt pidi Lajose õega abielus olev Ferdinand riigid endale saama. Böömimaa kuulutas ta üpris leplikult oma kuningaks, kuid ungarlastel oli vastukandidaat Janosz Zapolya, keda toetas ka Türgi. Rivaalitsemine lõppes Ferdinandi võiduga, kuid enamiku Ungarist vallutasid türklased, kes panid oma Ungari valdustes võimule Zapolya. Ferdinandil ei õnnestunud türklastega edukalt sõdida ning ta kaotas peagi kogu Ungari. 1529. aastal piirasid türklased koguni Viini, kuid olid sunnitud kehva ilma ja varude lõppemise tõttu selle peagi lõpetama. See oli kriitiline hetk nii Saksa-Rooma impeeriumi kui ka Habsburgide, kõige enam aga Ferdinandi jaoks, kes oleks kaotanud kõik oma valdused peale Böömimaa. Hiljem õnnestus Ferdinandil Karliga koostööd tehes türklasi veidi eemale suruda, kuid Türgi oht jäi Habsburge kummitama 17. sajandi lõpuni. Saksa kuningana osales Ferdinand ka impeeriumi juhtimises, kuid võrreldes Karliga jäi ta roll siiski suhteliselt marginaalseks. Et ta oli kompromissialtim ning mitte niivõrd põhimõttekindel, siis suutis ta sageli keerukaid olukordi lahendada ja pingeid maandada. Saksa kuningaks lasi Karl Ferdinandi valida 1531. aastal, aasta peale esimese keisriks kroonimist, et kindlustada Saksa-Rooma troonil Habsburgide järjepidevus.
Ferdinand sai Saksa-Rooma keisriks peale Karl V troonist loobumist 1556. aastal, ühtlasi jagati ka lõplikult Habsburgide impeerium, Karli valitsetud alad (Burgundia jäänused ja Hispaania ning Itaalia valdused) läksid tema pojale Felipe II-le, Ferdinandile jäid Austria, Böömimaa ja Ungari. Keisrina oli Ferdinand suhteliselt tolerantne ja püüdis protestante ja katoliiklasi lepitada. Ka tema poeg Maximilian II jätkas analoogset poliitikat.


Maximilian II (Saksa-Rooma keiser).
Maximilian II (31. juuli 1527 Viin – 12. oktoober 1576 Regensburg) oli Saksa-Rooma keiser ja Austria ertshertsog 1564–1576. Ta oli keiser Ferdinand I poeg. Oli tuntud heldekäelise metseenina. Tema usupoliitika oli samuti väga tolerantne. Sõdades Türgiga sai ta aga lüüa ning pidi sultanile tribuuti maksma. Troonil järgnes talle tema vanem poeg Rudolf.
Maximilian II oli seotud ka Liivimaa ja Poola ajalooga. Keisrina oli tal, nagu ka tema eelkäijatel, formaalne lääniisanda võim Liivimaa alade üle, kuid 1570. aastal oli võimalus, et tema võim muutub reaalseks, kui Rootsi oli kohustatud Põhjamaade Seitsmeaastase sõja tulemusena loovutama oma valdused rahalise kompensatsiooni eest keisrile. Kuid Maximilian polnud vajaliku raha kokkusaamisest kuigi huvitatud ning kui ta suri, loobus Rootsi alade loovutamise mõttest lõplikult.
Poolas püüdis Maximilian aastatel 1572–1576 saavutada aga oma kuningaksvalimist, milles toetasid teda nii liivimaalased, leedukad kui ka Ivan Julm, kes lootis selle eest Poola-Leedu idaalasid endale saada. Maximiliani šansid olid tegelikult üpris reaalsed, sest tema isa Ferdinand I oli 1526. aastal vastavalt lepingutele Jagelloonidega pärinud Böömimaa ja Ungari ning viimase Jagellooni Sigismund II Augusti surma järel võis tunduda sobilik, et ka Poola läheks Habsburgide võimu alla. Kuid ootamatult tugev vastaskandidaat Stefan Bathory osutus Maximilianist otsusekindlamaks ning sõjaliselt võimekamaks ning nõnda ei suutnud keiser oma plaane ka Poolas läbi suruda.


Matthias (Saksa-Rooma keiser).
Matthias (24. veebruar 1557 – 20. märts 1619) oli Saksa-Rooma keiser ja Austria ertshertsog aastast 1612, Ungari kuningas aastast 1608 (Mátyás II nime all) ja Böömimaa kuningas aastast 1611 kuni surmani. Ta oli keiser Maximilian II poeg ja Rudolf II noorem vend.
Ta abiellus 1593 oma onu Austria ertshertsogi Ferdinand II tütre Austria Annaga aastal 1593 ja suri lastetuna. Ka tema noorem vend Maximilian oli aasta varem surnud, mistõttu keisritiitel pärandus Habsburgide Ferdinandi liini noorema haru kätte. 1595 sai Matthias oma onu pärijana Austria ertshertsogiks. 1606 sai ta Habsburgide dünastia peaks ja seega troonipärijaks.
1606 sooritas ta sõjakäigu Ungari protestantlike mässuliste vastu. See lõppes samal aastal Viini rahulepinguga, mille järgi Ungari sai usuvabaduse.
Matthias sundis oma melanhoolia ja hullumeelsushoogude all kannatava vanema venna Rudolfi 1608 Ungari kuninga ja 1611 Saksa-Rooma keisri tiitlist loobuma ning sai ise keisriks. Rudolfile jättis ta Böömimaa kuninga tiitli. Järgmisel aastal suri Rudolf seaduslike järglasteta ja Matthias sai ka Böömimaa kuningaks.
Ta ise oli suhteliselt mõõdukas ja tolerantne valitseja, püüdes lepitada katoliiklasi ja protestante, lubades usuvabadust kogu impeeriumis. Sellele vaatamata algas konflikt, millest kasvas välja Kolmekümneaastane sõda, just tema ajal. 1618. aastal algasid rahutused Tšehhimaal, mida loetaksegi tolle sõja alguseks. Sõda saanuks ära hoida, kui keiser ja tšehhid oleksid kompromissile jõudnud, ent paraku suri vana keiser juba järgmisel aastal ning tema järeltulija Ferdinand II oli tõsiusklik katoliiklane, kes tahtis Tšehhi protestandid ja iseseisvuslased täielikult põrmustada.


Ferdinand II.
Ferdinand II (9. juuli 1578 – 15. veebruar 1637) oli Saksa-Rooma keiser 1619–1637. Tema isa oli ertshertsog Karl, kes oli Ferdinand I noorim poeg.
Tema ajal sai tegelikult alguse Kolmekümneaastane sõda, kus üliambitsioonikas keiser püüdis oma võimule allutada kogu Saksa-Rooma riiki. Esialgu olid keiserlikud väed (tänu katoliiklaste ja eriti Baieri abile) edukad, Tšehhi väed purustati Valgemäe lahingus ning Böömimaa liideti otse Habsburgide pärusvaldustega, kuid hiljem hakkasid asjad kiiva kiskuma. Maale tungisid Rootsi, Taani ja teiste protestantlike riikide väed. Viimaks ründas isegi katoliiklik Prantsusmaa. Kui keiser suri, oli kogu Saksamaa täielikult laastatud, enamik inimesi näljas ning sõjas ei paistnud olevat mingit lahendust, toimusid vastastikused röövretked, mis vaesestasid maad üha enam.


Ferdinand III.
Ferdinand III (13. juuli 1608 – 2. aprill 1657) oli Saksa-Rooma keiser ning Austria Habsburgide valduste valitseja 1637–1657. Ta oli eelmise keisri poeg ning oma isast tunduvalt võimekam. Tema ajal sõlmiti Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahu ning riigis algas aeglane taastumisprotsess. Keiser kaotas reaalse võimu oma vasallide üle, tegelik valitsejavõim säilus tal vaid Habsburgide valdustes, üle 300 Saksamaa väikeriigi said aga täieliku sisemise suveräänsuse.


Leopold I.
Leopold I (9. juuni 1640 – 5. mai 1705) oli Habsburgide Austria valduste valitseja alates 1657 ja Saksa-Rooma keiser 1658–1705. Ta oli Ferdinand III poeg.
Leopold I ajal toimus türklaste viimane ohtlik rünnak Austria vastu, kui 1683. aastal piirati viimast korda Viini. Peale seda algas aga Türgi kiire taandumine ning 1699. aastaks oli Leopold juba enamiku Ungari isand. Elu lõpuaastail nägi ta ka Hispaania pärilussõda, kus Habsburgide troonipretendendiks oli tema noorem poeg Karl.
Troonil järgnes talle tema vanem poeg Joseph.


Joseph I (Saksa-Rooma keiser).
Joseph I (26. juuli 1678 –17. aprill 1711) oli Saksa-Rooma keiser ja Austria Habsburgide valduste isand 1705–1711. Ta suri ootamatult vaid 32-aastaselt ning trooni päris tema noorem vend Karl.


Karl VI.
Karl VI (1. oktoober 1685 – 20. oktoober 1740) oli Saksa-Rooma keiser ja Austria Habsburgide valduste valitseja alates 1711 kuni surmani. Hispaania pärilussõja ajal oli ta Hispaania troonipretendent Carlos III nime all.
Karl VI isa oli Saksa-Rooma keiser Leopold I. Leopoldil oli 16 last kolme naisega, kellest kaks esimest surid noorelt. Karlil oli 4 vanemat venda ja 8 vanemat õde, lisaks 3 nooremat õde. Neist täiskasvanuks sai 2 poega ja 4 tütart. Kui isa 1705 suri, sai uueks keisriks Joseph I, kes samuti 1711 suri. Tütardel ei olnud tollal troonipärimisõigust, mistõttu Josephi tütarde asemel päris trooni Karl.
Kui 1700 suri Hispaania kuningas Carlos II ilma pärijata, kuulutas Karl end Hispaania kuningaks. See põhjustas Hispaania pärilussõja. Sõja ajal elas Karl alates 1706 Hispaanias, kuid mitte pealinnas, vaid Barcelonas, ja võimu oli tal üksnes Kataloonia üle. Pärast keisriks saamist pidi Karl kolima Viini, mistõttu ta ei saanud enam Hispaaniat kontrollida ja kaotas selle järgmisel aastal. Ta pidi loobuma kõigist õigustest Hispaania troonile, kuid see-eest sai endale kõik Hispaania valdused Itaalias: Napoli kuningriigi, Milano hertsogiriigi ja Sitsiilia, samuti Madalmaad.
1704 kihlus Karl 13-aastase Elisabeth Christinega, kes oli Braunschweig-Lüneburgi hertsogi Ludwig Rudolfi kolmest tütrest vanim. Nad abiellusid 1. augustil 1708, kui pruut oli 16-aastane. Abielust sündis poeg Leopold Johann, kes suri 6 kuu vanuselt, ja kolm tütart, kellest noorim suri 6 aasta vanuselt.
Karl VI oli üks esimesi valgustatud monarhe. Tema ajal ehitati Viini mitu kuulsat hoonet, sealhulgas toretsevaid barokk-kirikuid. Ta võttis 1713 vastu pragmaatilise sanktsiooni, mis andis pärimisõiguse ka naissoost järeltulijatele. Lõpuks polnudki tal meessoost pärijaid ja tema valdused päris tema tütar Maria Theresia.
Karl VI suri pärast mürgise seenekastme söömist. Arvatavasti oli tegu õnnetusega.


Prantsusmaa kuningas.
Prantsusmaa kuningas (prantsuse keeles "roi"; sama sõna tähendab prantsuse keeles ka tamme) oli Prantsusmaa valitseja aastail 843–1792, 1814–1815 ja 1815–1848.
Õigupoolest pole päris selge, millal Prantsuse kuningriik alguse sai, kuid üpris loogiline oleks selle algust lugeda Lääne-Frangi riigi loomise algusest. Sageli peetakse Prantsuse kuningriigi asutavaks sündmuseks Frangi riigi loomist Chlodovechi poolt 486. aastal või ka Hugues Capet' saamist kuningaks 987. aastal pärast Karolingide väljasuremist. Samas ei saa Frangi riiki üheselt pidada Prantsusmaa eelkäijaks, sest germaani rahvaste hulka kuuluvad frangid rajasid oma riigi Kirde-Prantsusmaale ning prantsuse rahvas kui selline tekkis alles sajandeid hiljem. Aasta 843 tundub kõige loogilisem seetõttu, et siis tekkinud Lääne-Frangi riik hõlmas umbkaudu hilisema Prantsusmaa piire ning sealseks pealinnaks sai Pariis.
Kuningatiitlist.
Prantsuse kuninga tiitel oli läbi keskaja äärmiselt oluline ja seda mitte ainult seetõttu, et tegu oli võimsa riigi monarhiga. Kuningas uskus end üldiselt olevat Karl Suure tõeline järeltulija ning seega pärinud ka erilise vahekorra Rooma paavstiga, mistõttu nimetati Prantsuse kuningat kas katoliiklikuks kuningaks või kõige kristlikumaks kuningaks, mis juba iseenesest aitas tekitada rivaliteeti Saksa-Rooma keisriga. Prantsusmaa kuningate eelisteks võrreldes keisritega oli aga nende pärilik võim ning korraldus, millega pärijaks võis olla vaid monarhi meessoost järeltulija, mis välistas võimaluse mõnel võõral valitsejal abielu teel Prantsusmaa valitsejaks saada.


Prantsusmaa monarhide loend.
Monarhia oli Prantsusmaal valitsev riigikord 843–1792, 1804–1848 ja 1852–1870. Prantsuse kuningriik tekkis Lääne-Frangi kuningriigist. Monarhide järjekorranumbrid arvestavad aga ka varasema Frangi keisririigi valitsejaid (Karl Suur, kes oli prantslastele Charlemagne ehk Charles I ja Ludwig Vaga, kes oli Louis I).


Odin.
a>i seljas. 18. sajandi Islandi käsikirjast.
Odin (vanapõhja Óðinn, muinasgermaani Wodan või Wotan, ka Othinn, Oden või Woden) on germaanlaste raua- ja viikingiaegne jumal.
Nimi "Odin" on seotud germaani algkeele sõnaga *wod-eno-/*wod-ono- "raevutsev, metsik, hullunud, ekstaasis". Varases germaani mütoloogias oli Wotan surnute hingede juht, surma, poeesia ja ennustamise jumal. Odini tähtsus kasvas Rahvasterändamise ajal, kui ägenesid germaani hõimude vahelised sõjad ning algasid kokkupõrked Rooma riigiga. Sel perioodil tõusis Odin üheks lääne- ja põhjagermaanlaste mõjukamaks jumalaks.
Odin Skandinaavia mütoloogias.
Viikingiaegses Skandinaavias oli Odin sõja, surma, tarkuse, ennustamise, nõidumise ja poeesia jumal. Teda austasid eeskätt kuningad, pealikud ja sõjamehed. Odini relv oli oda Gungnir, tema hobune oli kaheksa jalaga Sleipnir. Ta valitses sõjaõnne üle ja otsustas, kes pidi lahingus langema. Langenud viidi valküüride poolt Valhallasse, kus nad ootasid viimast, ragnarökile eelnevat lahingut, milles nad pidid aaside poolel sõdima. Odinile ohverdati sõjasaaki ja sõjavange, temale ohverdatud inimesed poodi ja neid haavati odaga.
Odin oli jumalatest vanim, ta lõi koos oma vendade Vili ja Véga maailma ja ta oli teiste jumalate isa. Odini naine oli Frigg.
Odin oli salapärane ja ettervamatu, ta võis muuta oma kuju. Tal oli kombeks käia ringi vana, halli habeme ja ühe silmaga mehe kujul, kelle nägu varjas lai kübar. Teise silma ohverdas ta, et juua Mímiri tarkuse allikast ja omandada võime näha kogu maailma minevikku, olevikku ja tulevikku. Odin tundis ruune, selle oskuse hankis ta puues end püha saarepuu Yggdrasilli otsa. Odini kaarnad Huginn ja Muninn lendasid iga päev maailmas ringi ja tõid Odinile teateid kõigest, mis toimus. Kaarnad seostusid Odiniga kui sõjajumalaga — raipesööjatena olid nad lahinguväljadel tavalised külalised.
Odinil oli palju hüüdnimesid, näiteks Alföðr (kõikide isa), Yggr (hirmus), Gangleri (väsinud teeline), Atríðr (ratsanik), Sigföðr (võidu isa), Valföðr (tapetute isa), Vakr (ärgas), Hárr (kõrge), Jafnhárr (samakõrge), Þriði (kolmas) jne.
Nagu teised jumalad, ei olnud ka Odin surematu. Oli ette teada, et enne Ragnarökki toimuvas viimases lahingus kurjade jõududega neelab hunt Fenrir Odini alla.
Kohanimed viitavad sellele, et Odinit austati rohkem viikingiaegses Taanis ja Rootsis ning vähem Norras ja Islandil. Odini nimi ei olnud populaarne isikunimede osana, tema järele ei hüütud ka ruunikividel. Põhjuseks olid tema kummalised omadused ja keerukas loomus. Rahva seas austati rohkem Odini poega Thori. Odini järgi on nime saanud kolmapäev skandinaavia keeltes "(onsdag)", inglise keeles "(wednesday)" ja hollandi keeles "(woensdag)".
Odin ja Osmussaar.
Osmussaare rootsikeelne nimi Odensholm tähendab Odini hauda. Selle nime all on saart esmakordselt mainitud ühe taanlase reisikirjas XIII sajandist.
Enne Teist maailmasõda märkis Odini väidetavat hauakohta rändrahn Odinstain, mille hiljem õhkisid Nõukogude sõdurid.


Pentagon.
Pentagon on USA Kaitseministeeriumi peahoone, mis asub Arlingtoni maakonnas Virginia osariigis. Hoone valmis ajavahemikus 11. september 1941 kuni 15. jaanuar 1943.
Hoone ehituse juht oli Robert Furman, kes oli ka hiljem Manhattani projekti juhi armeekindral Leslie R. Groves asetäitja julgeolekuküsimustes.
Hoone on oma nime saanud viisnurkse põhikuju järgi. Tegemist on maailma suurima kontorihoonega ja USA Arhitektuurilise pärandina kaitse all oleva majaga. Põrandapindalalt on Pentagon 3 korda suurem kui kuulus New Yorgi pilvelõhkuja - Empire State Building.
Hoone nimi Pentagon on saanud Kaitseministeeriumi ja kogu USA sõjamasina sünonüümiks.


Tallinna Kalju baptistikoguduse kirik.
Tallinna Kalju baptistikoguduse kirik (ka Kalamaja Kalju palvela) on kirik Tallinnas, Kalamaja linnaosas Soo ja Kalju tänava nurgal, mis avati 15. detsembril 1902.
Kirik ehitati eestimeelse ja sügavalt uskliku parun Woldemar von Uexkülli eestvõttel ja rahalisel toetusel, kui jutlustaja Andres Tetermanni vaimulikuks olles kiirelt kasvanud Tallinna I Baptisti Kogudus hädasti omaenda kirikuhoonet vajas.
Arhitektuuriajaloolise väärtusega palvela on erinevalt teistest tolle aja palvemajadest, mis olid valdavalt puidust, ehitatud puhtalt tahutud paekivist ja neogooti stiilis. Hoone arhitekt on Konstantin Wilcken.


Tiaara.
Tiaara on muistne valitsejate peaehe, kolmekordse krooni kujuline kuhjakas peakate.
Tiaarat on traditsiooniliselt kasutanud paavstid. Praegune paavst Benedictus XVI seda ei kasuta.


Wilt Chamberlain.
Wilt Chamberlain (21. august 1936 – 12. oktoober 1999) oli NBA korvpallur.
Tegevmängijana oli Wilt Chamberlain 216 cm pikk ja kaalus 125 kilogrammi.
Keskkool.
Wilt Chamberlain käis 1951–1955 Overbrooki keskkoolis. Oma esimeses 16 mängus viskas ta 800 punkti (keskmiselt 50 punkti mängus). Roxborough' keskkooli vastu viskas ta 90 punkti, sealhulgas 10 minutiga 60 punkti. 1954 ja 1955 tuli ta linna meistriks. Seal valiti ta 1955 USA sümboolsesse koondisse. 4 aasta jooksul viskas ta kokku 2252 punkti.
Ülikool.
Wilt Chamberlain käis Kansase Ülikoolis 1955–1958. Kansases mängis ta kaks hooaega: 1956–1958. 48 mängus viskas ta 1433 punkti (keskmiselt 29,9) ja võttis 877 lauda (keskmiselt 18,3). Tema rekorditeks jäid 52 punkti Northwesterni Ülikooli vastu ja 36 lauapalli Iowa Ülikooli vastu.
Mõlemal hooajal valiti ta sümboolsesse USA üliõpilaskorvpallurite koondisse, lisaks 1957 kõige väärtuslikumaks mängijaks.
NBA tipphetked.
Wilt Chamberlain tuli NBA meistriks 1967 ja 1972. Ta viskas 1045 mängus 31 419 punkti (30,1 mängus) ja võttis 23 924 lauapalli (22,9 mängus); nii keskmiselt kui absoluutselt on need NBA rekordid. Juba uustulnukana viskas ta ühes mängus 53 punkti. 118 korda viskas ta vähemalt 50 punkti, aga 2. märtsil 1962 viskas ta New York Knicksi vastu 100 punkti. Seegi on NBA rekord mis püsib endiselt. Ta oli NBA resultatiivseim mängija 1960–1966. 1962. aastal viskas ta keskmiselt 50,4 punkti mängus. Juba uustulnukana viskas ta keskmiselt 37,6 punkti ja võttis 27,0 lauapalli mängus. Need on NBA uustulnukate rekordid. 11 korda oli ta NBA parim lauapallide hankija (1960–1963, 1966–1969 ja 1971–1973). 1968. aastal viskas ta keskmiselt 24,3 punkti, hankis 23,8 lauapalli ja andis 8,3 resultatiivset söötu. Karjääri jooksul tegi ta 78 triple-double'it, mis on NBA paremuselt 3. tulemus.
Wilt Chamberlain valiti 1960 NBA aasta uustulnukaks, 1960 ja 1966–
1968 NBA kõige väärtuslikumaks mängijaks, 1972 NBA finaalide kõige väärtuslikumaks mängijaks, 1960–1968, välja arvatud 1963, NBA sümboolsesse koondisse, 1972 ja 1973 NBA kaitsetiimi. 13 korda osales ta NBA tähtede mängus (kõigil hooaegadel peale 1970). 1960 valiti ta tähtede mängu väärtuslikemaks mängijaks pärast visatud 23 punkti ja kätte saadud 25 lauapalli. Tema käes on tähtede mängu lauapallide rekord (197) ja ühe tähtede mängu punktide rekord (42 1962. aastast). Ta on võtnud kõige rohkem lauapalle NBA finaalis (41 Boston Celticsi vastu).
Chamberlain, Wilt
Chamberlain, Wilt
Chamberlain, Wilt


Kolmikduubel.
Kolmikduubel (ka kübaratrikk; inglise keeles "Triple-double") on korvpallitermin, mis tähendab, et korvpalluril on ühes mängus kolm statistilist näitajat kahekohalised (10 või enam). Kõige rohkem tehakse kolmikduubleid punktide, resultatiivsete söötude ja lauapallidega, kuid on ka mängijaid, kes on saanud 10 või enam blokeeringut või vaheltlõiget.
USA korvpalliassotsiatsiooni NBA tegevmängijatest on parim kolmikduublite tegija Jason Kidd, kes on 79 korraga NBA läbi aegade kolmas.
Oscar Robertson suutis NBA-s ainsana ajada oma hooaja kolm statistilist näitu 10-ni. Hooajal 1961–1962 viskas "Suur O" 30,8 punkti, noppis 12,5 lauapalli ja andis 11,4 resultatiivset söötu.
LeBron James on noorim mängija NBA ajaloos, kellel on õnnestunud teha kolmikduubel: 19. jaanuaril 2005 Portland Trail Blazersi vastu 27 punkti, 11 lauapalli ja 10 tulemuslikku söötu. Ta oli siis 20 aastat ja 20 päeva vana.
NBA kolmikduublite liidrid.
Pikk jada on kolmikduublid hooaegade kaupa. Larry Bird mängis 13 hooaega, sh esimesel ja viimasel hooajal sai ta kirja ühe kolmikduubli.


Austria Sotsiaaldemokraatlik Partei.
Austria Sotsiaaldemokraatlik Partei (saksa keeles "Sozialdemokratische Partei Österreichs"; lühend "SPÖ") on Austria sotsiaaldemokraatlik poliitiline partei. Asutati 1889. aastal Austria Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei ("Sozialdemokratische Arbeiterpartei Österreichs") nime all.
ASDP on üks tähtsamatest Austria parteidest konservatiivse Austria Rahvapartei kõrval. Partei oli edukas 1920. aastatel, aga 1930ndate algupoolel kiusasid parempoolsed selle liikmeid.
Nii austrofašistliku diktatuuri (1934–1938) kui ka Saksa okupatsiooni ajal oli partei keelatud ja selle liikmeid kiusati pidevalt taga, kuid pärast Austria vabastamist Saksa okupatsioonist tõusis partei sõjajärgse Austria poliitikas tähtsaks jõuks.
ASDP praegune poliitline seis Austrias.
Jooksvalt hoiab ASDP Austria presidenditooli Heinz Fischeri näol, omab 69 kohta Nationalratis ja 23 kohta Bundesratis, tehes parteist tugevuselt teise partei. ASDP on valitsenud sõjajärgset Austriat aastatel 1945–1966 ja 1971–1999. Sellest ajast ollakse opositsioonis. Partei võitis 2002. aasta Austria parlamendivalimistel (Nationalrati) 36,5% häältest ja 69 kohta 183-st. Sellele eelnenud 1999. aasta Austria parlamendivalimistel 33,1% häältest ja 65 kohta 183-st.
Partei rahvusvahelised kuuluvused.
ASDP kuulub Sotsialistliku Internatsionaali ja Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Parteisse. Omab Euroopa Parlamendis 7 kohta ja on suurim Austria partei Euroopa Parlamendis.


Dolomiit.
"See artikkel on mineraalist; kivimi kohta vaata artiklit Dolokivi."
Dolomiit on karbonaatne kivimit moodustav mineraal.
Karbonaatkivim "dolokivi" (sageli samuti dolomiidiks nimetatav), koosneb valdavalt dolomiidist.


Hans Christian Andersen.
Hans Christian Andersen (2. aprill 1805 Odense – 4. august 1875) oli Taani kirjanik.
Hans Christian Andersen sündis Taanis Odense linnakeses lihtsas perekonnas.
Hans Christian Anderseni muinasjuttude esimene väljaanne "Lastele vestetud muinasjutud" ilmus 1835. aastal.
Aastast 1967 tähistatakse Hans Christian Anderseni sünniaastapäeva rahvusvahelise lasteraamatupäevana.
Välislingid.
Andersen, Hans Christian
Andersen, Hans Christian
Andersen, Hans Christian


Dolokivi.
Dolokivi ehk dolomiit on valdavalt dolomiidist koosnev karbonaatkivim.
Nimest.
Seda kivimit nimetatakse reeglina dolomiidiks. Et dolomiit on eelkõige mineraal, on Rahvusvaheline Geoloogiaühing (IUGS) soovitanud lõpetada kivimi nimetamise dolomiidiks. Segaduste vältimiseks ja korrektsuse huvides on Vikipeedia sellest ka lähtunud. Sellele seisukohale on võimalik vastu vaielda, sest algselt defineeriti kivim ja seejärel mineraal, mistõttu võiks kivimil olla sellele nimele suurem õigus. Enamik geolooge nimetabki seda kivimit just dolomiidiks, mitte dolokiviks.


Sedimentoloogia.
Sedimentoloogia on teadusharu, mis käsitleb sedimentatsiooni.
Sedimentoloogia uurib setete moodustumist, transporti, settimist ning diageneesi.
Sedimentoloogia on tihedas seoses settekivimite teaduse ehk litoloogiaga.


Sedimentatsioon (geoloogia).
Sedimentatsioon on protsesside kogum, mis hõlmab kivimite murenemist, setete transporti, settimist ja settekivimite moodustumist.


Tubala rändrahn.
Tubala rändrahn on kaitsealune rändrahn Hiiu maakonnas Pühalepa vallas Kärdla–Käina maantee 5. kilomeetri alguses Tubala küla põhjaosas maanteest paarkümmend meetrit läänes. Ta asub metsaservas ja on maanteelt hästi nähtav.
Rändrahn on 6,8 meetrit pikk, 4,7 meetrit lai ja 3,5 meetrit kõrge. Tema ümbermõõt on 20 meetrit ja maht 67 kuupmeetrit. Ta on mahu järgi suuruselt 6. kivi Hiiumaal.
Kõpu Majaka Fond on kivist paarkümmend meetrit kagusse paigaldanud suure puuvaia, mis legendi järgi Hiiumaad merepõhjas paigal hoiab.


Kärdla rannakivi.
Kärdla rannakivi on rändrahn, mis asub Hiiu maakonnas Kärdla supelrannas. Kivi pikkus on 5,5 meetrit, laius 3,5 meetrit, kõrgus 3 meetrit ja ümbermõõt 14,8 meetrit.
Kivi asub merepiiril. Harilikult saab kuiva jalaga minna kivini, kuid mitte ümber kivi jalutada.
Kivisse on raiutud kaks joont aastaarvudega 1893 ja 1967. Need jooned näitavad, kui kõrgele vesi neil aastail suure tormiga küündis.


Dr Hay dieet.
Dr Hay dieet on toidu kombineerimisel põhinev toitumisrežiim, mille töötas välja Ameerika arst ja toitumisteoreetik dr William Howard Hay (1866 – 1940).
Hay sündis Ameerika Ühendriikides Pennsylvania osariigis Hartstownis, õppis meditsiini New Yorgi ülikoolis, lõpetas selle 1891 ning tegeles arstipraksisega 16 aastat. Kui Hayl diagnoositi kõrgvererõhutõbi ja südame laienemine, hakkas ta otsima võimalusi tervisliku toitumise abil oma seisundit parandada. Aastaks 1911 töötas ta välja omanimelise dieedi, mille abil väidetavalt kaotas ise 3 kuuga kehakaalust 20 kg, ning hakkas seda soovitama nii suhkurtõve kui liigesepõletiku all kannatajatele.
Hay hüpoteesi järgi põhjustab haigusi keha ebaõige keemiline tasakaal, mida põhjustab ainevahetuse happeliste jääkide kuhjumine. Selle peapõhjused on liha ja rafineeritud süsivesikute liigtarbimine, seedimiskeemia põhimõtete eiramine ning kõhukinnisus.
Valgu ja tärklise koossöömise vältimine on Hay dieedi tähtsaim osa. Valgud vajavad seedumiseks happelist keskkonda, mis aktiveerib valkude lõhustamiseks vajaliku ensüümi pepsiini. Tärklise või suhkru juureolek neutraliseerib keskkonda ja valgud ei seedu täielikult. Süsivesikud aga vajavad seedimiseks aluselist keskkonda; tärkliste lõhustumise protsess algab suus amülaasi osalusel. Happeline toit (loomsed valgud, hapud puuviljad) takistab seda. Mittetäielik seedimine võib kaasa tuua jääkainete ja toksiinide kuhjumise organismis ning mitmeid terviseprobleeme. Vale toitumine tekitab ülemäära happelise keskkonna ning kurnab liigselt keha loomulikku paranemis- ja taastumisressurssi.
Meedikud on Hay teooriaid kritiseerinud, väites, et mittetäieliku seedimise kahjulikud jäägid ei saa organismis kuhjuda, vaid väljutatakse loomulikul teel. Samuti on osutatud, et väga paljud levinud toiduained sisaldavad nii valke kui tärklist. Ka ei ole tõendatud, nagu oleks Hay dieedi abil võimalik tõhusalt kehakaalu vähendada. Sellegipoolest on Hay dieeti järginud paljud kuulsused, sealhulgas väidetavalt printsess Diana, ning sellest on mitmeid uuemaid modifikatsioone.


Clyde Drexler.
Clyde Drexler (sündis 22. juunil 1962 New Orleansis) on endine USA korvpallur, kaitsemängija.
Sportlaskarjääri ajal oli ta 201 cm pikk ja kaalus 101 kg.
Keskkool.
Clyde Drexler õppis 1978–1980 Ross Sterlingi keskkoolis. Viimasel aastal suutis ta kooli koondises blokeerida keskmiselt 3 viset ja võtta vahelt 4 palli mängus.
Ülikool.
Clyde Drexler õppis 1980–1983 Houstoni Ülikoolis. Kahel viimasel aastal jõudis Houstoni Ülikool NCAA poolfinaali. 1983 valiti ta USA üliõpilaskorvpalli sümboolsesse esiviisikusse. Vaheltlõigetes tegi ta ülikooli rekordi. Ta oli ainuke mängija oma ülikoolis, kes viskas üle 1000 punkti, võttis maha üle 900 laua ja võttis vahelt üle 300 vaheltlõike.
NBA.
Clyde Drexleri valis Portland Trail Blazers draftist 14. valikuna. Ta kuulus 1983–1995 Portlandi ja 1995–1998 Houston Rocketsisse, kus mängis Hakeem Olajuwoni kõrval. Ta suutis väga kõrgele hüpata ning ülikiiresti joosta, mis tegi temast liiga ühe parima tagamängija.
1995 tuli ta Houstoniga NBA meistriks, 1990 ja 1992 jäi teiseks. Barcelona olümpiamängudel tuli ta ka olümpiavõitjaks. NBA play-offides mängis ta 145 mängu.
Clyde Drexler viskas karjääri jooksul 22 195 punkti (keskmiselt 20,4 mängus), hankis 6677 lauapalli (keskmiselt 6,1) ja andis 6125 resultatiivset söötu (keskmiselt 5,6). Peale tema on veel ainult 2 mängijat suutnud visata 20 000 punkti, võtta 6000 lauapalli ja anda 6000 ersultatiivset söötu. Portlandi kasuks viskas ta 18 040 punkti, võttis 5339 lauapalli ja tegi 1795 vaheltlõiget, mis on "Trail Blazersi" rekordid. Ta tegi NBA-s 24 triple-double'it.
NBA tähtede mängus osales ta 10 korda: 1986, 1988–1994, 1996 ja 1997. 1992 valiti ta NBA sümboolsesse koondisse.
Clyde Drexleri isiklikud rekordid NBAs on 50 punkti, 18 lauapalli, 16 tulemuslikku söötu, 10 vaheltlõiget (2 korda) ja 5 blokeeringut (2 korda).
Biograafia.
Pärast seda, kui Drexler Portlandist lahkus, kanti tema nimed Portlandi rekorditeraamatusse paljudes kategooriates. 1992 kuulus Drexler Barcelona olümpial "Dream Team"-i. Ta juhtis kahel korral Portlandi NBA Finaalidesse. 12ndal hooajal liitus ta Houston Rocketsiga, kus ta sai oma esimese meistritiitli.
Houstoniga saavutas Drexler tohutu edu juba 80-ndatel aastatel, sest ta mängis Houstoni Ülikoolis korvpalli. Ülikoolis mängis koos ta NBA superstaari Hakeem Olajuwoniga. Nad juhtisid Houstoni NCAA Final Four-i. Drexler viskas 15.9, noppis 8.8 lauda ja andis 3.8 söötu.
Drexler valiti 1983 aasta Draft-ist 14-nda valikuna. Vaadates nüüd tagasi Drafti-le, siis paljud kriitikud on arvanud et Drexler oleks pidanud too aasta olema top 10 hulgas või isegi esi viisikus, kuna paljud Draft-i valikud, kes on esi kümne hulgast valitud, on lihtsalt haledalt läbi kukkunud.
Esimesel hooajal viskas Clyde Drexler 7.7 punkti 17 minutiga. Drexler arenes iga kuuga jõudsasti ning järgmine hooaeg oli loota, et ta saab põhikoosseisu. Draft-ist saadi omale Fat Lever.
Teisel hooajal viskas Drexler 17.2 punkti, võttis maha 6.0 lauda ja andis 5.5 söötu. 85–86 hooajal valiti Drexler Tähtedemängu, kui ta viskas 18.5 punkti, võttis maha 5.6 lauda ja andis 8.0 söötu. Tol hooajal oli ta ka veel kolmandal kohal vaheltlõigetes (2.63).
86–87 oli ta väga hea hooaeg, kuid kahjuks teda Tähtedemängu koosseisu ei valitud hoolimata sellest, et ta viskas 21.7 punkti, võttis maha 6.3 lauda, andis 6.9 söötu ja sai 2.49 vaheltlõiget. Ta oli Larry Birdi ja Magic Johnsoniga ainuke mees liigas, kes viskas too hooaeg üle 20 punkti, andis üle 6 söödu ja võttis maha üle 6 lauapalli.
Tema järgmine, 87–88 hooaeg oli üks parimaid tema elus. Ta oli MVP valimistel viiendal kohal. Tol hooajal viskas ta 27.0 punkti, sai 6.6 lauda, andis 5.8 söötu ja võttis vahelt 2.51 vaheltlõiget. Ta valiti NBA Teisse Tiimi. Oma teises Tähtedemängus viskas ta 12 punkti ja noppis 5 lauda 15 minuti jooksul.
88–89 viskas Drexler oma karjääri parimad 27.2 punkti mängust, noppis 7.9 lauda ning andis 5.8 söötu, kuid hoolimata sellest, et Drexler oli tavalisel hooajala hästi mänginud, siis sellest ei piisanud ja nad said pähe LA Lakersi käes Playoffide esimeses ringis.
89–90 hooajal viskas Drexler 23.3 punkti mängust, võttis maha 6.9 auda ja andis 5.9 resultatiivset söötu. Hoolimata üpriski heast hooajast valiti ta alles NBA Kolmandasse Tiimi. Kuid sellel hooajal viis Drexler Portlandi NBA Finaalidesse, kellel olid vastas Detroit Pistonsi mehed. 21s Playoffi mängus viskas ta keskmiselt 21.4 punkti ja noppis 7.2 lauda. Hoolimata sellest, et Drexler viskas Finaalides 26.4 ja võttis maha 7.8 lauda, said nad lüüa "Pahade poiste" käest.
1990–91 hooajala valiti NBA Teise Tiimi hoolimata sellest, et nad olid saanud suurepärase 63-19 hooaja. Oldi vihased, et showmees Magic Johnson loobus tippkorvpallis HI-viiruse pärast.
91–92 hooajal viskas Drexler 25.0 punkti (4. liigas), lõpuks ta valiti NBA esimesse Tiimi. Peale selle sai ta 6.6 lauda ja andis 6.7 resultatiivset söötu ning blokeeris 0.92 viset mängust.
92–93 hooajal kukkus ta väga õnnetult ja tänu sellele pidi jätma ta peaaegu pool hooaega vahele (33 mängu ta ei mänginud). Mängitud 49s mängus viskas ta keskmiselt 19.9 punkti, noppis 6.3 lauda ja andis 5.7 söötu.
93–94 mängis ta 68 mängu, milles ta viskas 19.2 punkti, noppis 6.5 lauda ja andis 4.9 söötu.
94–95 hooajala vahetati ta Houston Rocketsisse. Houstonis mängis Drexler 35 mängu, kus ta viskas 21.4 punkti ja võttis maha 7.0 lauda. Koos Hakeem Olajuwoniga saavutati nende kahe peale esimene ja viimane meistritiitel. Playoffis mängis Drexler 22 mängu.
95–96 hooajal mängis ta 52 mängu tänu põlve vigastustele, mis sundis teda platsilt eemal olema. Keskmiselt viskas ta see hooaeg 19.3 punkti. Ta valiti 50 parima korvpalluri sekka läbi aegade ning 24. novembril 1995 oli ta 24-s mängija, kes viskas 20 000 punkti.
96–97 viskas ta 18.0 punkti, noppis 6.0 lauda ja andis 5.7 söötu. Too hooaeg tegi ta ka veel 3 triple-double-it.
97–98 otsustas ta, et see jääb ta viimaseks hooajaks. Siis viskas ta 18.4 punkti, hankis 4.9 lauda ja andis 5.5 söötu.
Ta on ainuke mängija koos Oscar Robertsoniga ja John Havlicekiga, kes on visanud üle 20 000 punkti, noppinud üle 6000 lauapalli ja andnud üle 6000 resultatiivse söödu karjääri peale.
Drexler, Clyde
Drexler, Clyde


Eestimaa Rahvaliit.
Eestimaa Rahvaliit (ERL) on rahvuslikku konservatiivsust ning ühiskonna ja looduse tasakaalustatud arengut propageeriv Eesti erakond.
Eestimaa Rahvaliit moodustati 2000. aastal kolme erakonna liitumisel. Alates 2012. aastast kannab erakond Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nime.
Rahvaliidu eesmärgiks oli oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ja esindamine, riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine; demokraatliku ja iseseisva ning sõltumatu õigusriigi ülesehitamine; alalhoidliku ellusuhtumise, sotsiaalse, majandusliku ja ökoloogilise tasakaalu saavutamine säästva arengu põhimõtetel.
Juhtimine ja ülesehitus.
Rahvaliidu juhtimine oli demokraatlik, see rajanes liikmete omaalgatusel, subsidiaarsuspõhimõttel, eetilisel käitumisel ja distsipliinil. Rahvaliidul oli umbes 8600 liiget ja igas maakonnas ning linnaühendused Tallinnas, Tartus ja Narvas.
Rahvaliidul oli ligi 3000-liikmeline noortekogu (MTÜ Rahvaliidu Noored), mida juhtis Kristjan Jansen.
Rahvaliidu viimane esimees enne nimevahetust 2012. aastal oli Margo Miljand, aseesimehed olid Enn Braun ja Arno Sild.
Erakonna ajalugu.
Rahvaliit asutati 2000. aasta juunis kolme erakonna – Eesti Maaliidu (EML, asutatud 1917. a, taasasutatud 1991. a), Eesti Pensionäride ja Perede Erakonna (EPPE, asutatud 1991. a) ja Eesti Maarahva Erakonna (EME, asutatud 1994. a) — liitumisel. 2002. aastal ühines Rahvaliiduga erakond Uus Eesti.
2005. aastal peeti kõnelusi Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga uue rahvusliku vasaktsentristliku erakonna loomise üle, ent 2006. aastal toimunud presidenti valimiste tõttu jõid läbirääkimised katki.
Rahvaliidu poliitilise tegevuse aluseks sai 1. detsembril 2007 toimunud erakonna kongressil kinnitatud programm
, millega seati eesmärgid aastani 2030.
2008. aasta sügisest võeti erakonnas suund uuenemisele, mille esimeste sammudena valiti 1. novembril 2008 Rahvaliidu uueks esimeheks senine aseesimees ja erakonna noorteühenduse asutaja Karel Rüütli. Võetud suuna jätkamiseks mindi Euroopa Parlamendi valimistele kõigist erakondadest noorima nimekirjaga, mida juhtis juhtimisõppejõud ja endine kodanikuaktivist Anto Liivat.
24. märtsil 2012 toimunud Rahvaliidu kongressil otsustati kiita heaks ühinemine Eesti Rahvusliku Liikumisega, mille tulemusel loodi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
Riigikogu valimiste ajalugu.
Rahvaliidu eelkäijad Eesti Maarahva Erakond (EME), Eesti Maaliit (EML), Eesti Pensionäride ja Perede Erakond (EPPE) ja Põllumeeste Kogu kandideerisid 1995. aasta valimistel koos Koonderakonnaga Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) nime all ja võitsid valimised, kogudes 32,23% häältest ja 41 kohta riigikogus. Nad moodustasid neli järgmist valitsust (kolm Tiit Vähi valitsust ja Mart Siimanni valitsus), milles kõigis osalesid Rahvaliidu eelkäijad.
1999. aastal valitud riigikogus oli Eestimaa Rahvaliidul 11 kohta. EPPE kandideeris koos Koonderakonnaga viimase nime all ja saavutas 7 kohta, neist 4 kuulus EPPE-le. EML ja EME kandideerisid koos EME nime all ja saavutasid 7 kohta. Rahvaliit oli opositsioonis.
2003. aasta Riigikogu valimistel kogus partei 64 463 häält ehk 13,0% häältest, mis oli 4. tulemus ja andis 13 kohta riigikogus. Rahvaliiduga ühinesid 2005. aastal veel endised keskerakondlased Toomas Alatalu, Robert Lepikson ja Jaanus Marrandi.
Pärast 2003. aasta valimisi oldi võimul: 2005. aastani koos Res Publica ja Reformierakonnaga, pärast valitsusevahetust koos Keskerakonna ja Reformierakonnaga.
2007. aasta Riigikogu valimistel oli erakonna valimisloosungiks "Võrdsete võimaluste Eesti". Valimistel koguti 39 202 häält ehk 7,1 protsendi valijate toetus. Partei esindatus kahanes Riigikogus 16 kohalt 6 kohale. Uuest valitsuskoalitsioonist jäi Rahvaliit välja.
2011. aasta Riigikogu valimistel jäi Eestimaa Rahvaliit Riigikogust välja.
Euroopa Parlamendi valimised 2009.
2009.a jaanuarikuus kinnitas erakonna volikogu esikandidaadiks Anto Liivati. 21. märtsil kinnitati terve 12-liikmeline nimekiri ning võeti vastu valimisplatvorm.
7. juunil toimunud valimistel kogus erakonna nimekiri 8866 häält, mis moodustas 2,23% kõigist antud häältest, ega saanud Euroopa Parlamendis ühtegi mandaati.
Kohalikud volikogud ja valitsused.
2005.aasta kohalike valimiste järel oli Rahvaliidul valla- ja linnavolikogudes 755 liiget, olles esindatud 154 omavalitsuses. Rahvaliitu kuulus 80 volikogu esimeest ja 60 vallavanemat. Samuti on Rahvaliit esindatud suuremates linnades: Tallinna volikogus 3, Tartu volikogus 3 ja linnavalitsuses 1 abilinnapea koht, Narva volikogus 3, Pärnu volikogus 2 esindajat.


Larry Bird.
Larry Bird (sündis 7. detsembril 1956 West Badenis) on endine NBA korvpallur ja treener.
NBAs mängides oli Bird 206 cm pikk ja kaalus 100 kilogrammi.
Keskkool.
1970–1974 õppis Larry Bird Springs Valley keskkoolis. Viimasel keskkooliaastal viskas ta mängus keskmiselt üle 30 punkti ja hankis üle 17 lauapalli. Ühesainsas mängus suutis ta visata 54 punkti ja võtta 38 lauapalli.
Ülikool.
Larry Bird õppis Indiana Ülikoolis 1974–1975 ja mängis 1975–1979 meeskonnas Indiana State.
1979 juhtis ta Indiana State'i NCAA meistritiitlini. Võitude ja kaotuste suhe oli rekordiline 81:13, sealhulgas kodus 50:1. Sel aastal võitis ta Naismithi auhinna ja John R. Woodeni auhinna. 1978 ja 1979 valiti ta USA parimate ülikoolikorvpallurite hulka.
Larry Bird hoiab siiani Indiana State'i rekordeid punktide (2850), vaheltlõigete (240) ja lauapallide (1247) osas. Mängus keskmiselt visatud punktide osas (30,3) on ta NCAA läbi aegade viies.
NBA.
1979–1992 mängis Bird klubis Boston Celtics. 1981, 1984 ja 1986 tuli ta NBA meistriks.
Ta valiti NBA sümboolsesse esiviisikusse 1980–1988 ja teise viiskusse 1990. 1980 oli ta aasta uustulnuk, 1984–1986 kõige väärtuslikum mängija. 12 korda (1980–1992, välja arvatud 1989) osales ta NBA tähtede mängus. 1982 valiti ta tähtede mängu väärtuslikemaks mängijaks, 1984 ja 1986 NBA finaalide väärtuslikemaks mängijaks. 1981, 1984 ja 1986 oli ta NBA parim vabaviskaja.
Karjääri lõppedes oli ta visanud 21791 punkti (24,3 mängus), hankinud 8974 lauapalli (10,0 mängus) ja andnud 5695 resultatiivset söötu (6,3 mängus). Suurim punktisumma oli 29,9 punkti mängus 1987-88 hooajal. Tema isiklik rekord oli 60 punkti Atlanta Hawksi vastu 25. märtsil 1985. NBA karjääri jooksul tegi ta 59 triple-double'it.
1997–2000 sai ta Indiana Pacersi treeneriks, kuigi tal polnud eelnevat treeneritöö kogemust. Tema käe all tehti rekord 147 võitu: 67 kaotust (68.7%). Indiana jõudis etma käe all 1998 ja 1999 NBA poolfinaali ja 2000 finaali. 1998 valiti ta aasta treeneriks.
1980-ndate kohta viskas Larry väga hästi kolmeseid, mis avaldas nii mängus kui harjutades muljet. Vahel, enesekindluse tõstmiseks, harjutas ta neid kinnisilmi.
Bird oli 80-ndatel Bostoni au ja uhkus. Ta tegi väga kõvasti tööd ja nägi vaeva, et jõuda suure tasemeni. Ta aitas Bostoni jalule juba alguses, kuna Celticsil oli 70-ndate lõpupoole kriis. Larry juhtimisel Boston tõusis ja suudeti võita kolm meistritiitlit.
Larry Bird moodustas koos Robert Parishiga ja Kevin McHaleiga ühe suurima tandemi kogu NBA ajaloos. Eriti kindlaks muutus Bird mängude lõpuosas.
Bird, Larry
Bird, Larry


Pahoehoe.
Pahoehoe ehk pahoehoe-laava on siledapinnaline laavavool.
Termin "pahoehoe" tuleb havai keelest ja tähendab sileda pinnaga mittepurunenud laavat.
Mõnikord peetakse "pahoehoe" sünonüümiks terminit "köislaava", mis ei ole korrektne. Köislaava on küll pahoehoe-laava, kuid kõik pahoehoe laavavoolud ei kuulu köislaavade hulka. Köislaava on pahoehoe, mille pealispind on niivõrd kurrutatud, et meenutab üksteise kõrval asetsevaid köisi.
Pahoehoe on levinumatest laavavooludest kõige väiksema viskoossusega. Pahoehoe on vähem levinud kui teine tuntud laavavoolutüüp aa-laava. Erinevalt aa-laavast on tahkunud pahoehoe-laava peal enamasti hea käia. Sellele vaatamata võib pahahoes olla tühikuid, mistõttu võib pealmine koorik käija jala all murduda. Vulkanoloog Peter Francis kirjeldab seda nii: "Kui see juhtub esimest korda, oled meeldivalt üllatunud, kui kahekümnendat korda, oled meeleheitel, edaspidine aga ei kannata enam trükimusta."
Et pahoehoe on laava kohta väikese viskoossusega, on edasitungiva voolu paksus enamasti vaid 10...20 cm. Edasitungiv laava jahtub ja peatub, tema seest ja pealt aga tulevad uued voolud, mistõttu pahoehoe koosneb paljudest väikestest laavavooludest. Et laava jahtub pealt kiiremini, tekib koorik, mis sisemuses oleva vedela laava edasiliikumise tõttu lükatakse kurdu. Teatud piiri ületamisel koorik puruneb ja tekib laavavool, mille omadused on aa-laava ja pahoehoe-laava vahepealsed. See võib areneda edasi aa-laavaks. Aa-laavast ei saa aga kunagi pahoehoe-laavat.
Kui aa-laava võib moodustuda nii basaltsest kui ka andesiitsest laavast, siis pahoehoe ei koosne kunagi andesiidist, vaid ainult basaldist. Andesiitne laavavool on pahoehoe moodustumiseks liiga viskoosne.


Köislaava.
Köislaava (inglise "ropy pahoehoe") on pahoehoe, mida iseloomustab tugevasti kurrutatud laavavoolu pind.
Köislaava pind meenutab üksteise kõrval asetsevaid köisi, sellest ka nimi.
Köislaava tekib, sest laavavool jahtub pealt kiiremini, mistõttu tekib koorik, mis sisemuses oleva vedela laava edasiliikumise tõttu lükatakse kurdu. Kurdude purunedes saab köislaavast aa-laava.


Velikije Luki.
Velikije Luki on linn Venemaa Pihkva oblasti lõunaosas Lovati jõe ääres, Velikije Luki rajooni halduskeskus.
Ajalugu.
Linna mainitakse esmakordselt 1166. aastal (Luki Lovati jõel). 1211 ehitati sinna kindlus. 1406. aastast kannab linn nime Velikije Luki, Vene riigi koosseisu kuulub alates 1478. aastast. Liivi sõja päevil paiknes seal Ivan IV peakorter. 1580. aastal vallutati linn Poola-Leedu vägede poolt ning 1583. aastal taastati Vene võim. 17. sajandi algul vallutati linn Vale-Dmitri I, seejärel Vale-Dmitri II vägede poolt. 1611. aastal purustati linn täielikult; see taastati 1619. aastal.
Teise maailmasõja ajal 1941–1942 peeti linna lähedal ägedaid lahinguid. 1942. aasta lõpus piirati linn koos 7000 Saksa sõduriga sisse, 1943. aasta jaanuaris õnnestus Punaarmeel linn vallutada.
Virbi tänav Tallinnas kandis aastatel 1979–1995 Velikije Luki nime.


Obsidiaan.
Tüüpiline musta värvi ja karpja murdega obsidiaan.
Obsidiaan ehk vulkaaniline klaas on ränirikka koostise ja klaasja struktuuriga vulkaaniline kivim.
Obsidiaan on kivimiliselt enamasti rüoliidile vastava keemilise koostisega, kuid erineb sellest kristallilise struktuuri puudumise poolest. Obsidiaanile on omane karpjas murre. Obsidiaan on enamasti musta värvi, aga võib olla ka pruun, punakas või isegi roheline. Erikaal on umbes 2,6.
Sarnasuse tõttu mineraalidega peetakse obsidiaani mõnikord mineraaliks. See aga ei ole õige, sest mineraalidel peab olema kristallstruktuur (väga väheste eranditega) ja kindel või kindlates piirides muutuv (keemilise valemiga väljendatav) koostis, mida obsidiaanil ei ole. Mõnikord nimetatakse obsidiaani mineraloidiks.
Obsidiaan ei sisalda enamasti fenokristalle, ta on afüürilise struktuuriga. Reeglina ei esine ta mitte suurte massidena, vaid kihiliselt, olles ümbritsetud sarnase koostise, kuid väga vesikulaarse pimsi poolt.
Et klaas on metastabiilne materjal, kipub ka vulkaaniline klaas aja jooksul kristalliseeruma. See protsess on siiski väga aeglane ja võib võtta miljoneid aastaid. Kainosoikumieelsest ajast pärit vulkaanilise klaasi leiud on seetõttu väga haruldased.
Tuntuim obsidiaani leiukoht Euroopas on Lipari saartel. Kohati leidub obsidiaani rohkelt Ameerika Ühendriikides. Californias on laavakuppel, mille nimi on "Big Glass Mountain" ehk suur klaasimägi, mida ta ka tõesti on. See coulée'ks nimetatav pinnavorm on mitmesaja meetri paksune, mille põhiosa koosneb vulkaanilisest klaasist.
Kasutus.
Kui obsidiaanitükk purustada, tekivad teravaservalised klaasikillud, mistõttu on obsidiaani kasutatud väga ammustest aegadest. Obsidiaanist on tehtud nooleotsi, tööriistu, ehteid jne. Näiteks vaarao Tutanhamoni muumia silmad on tehtud obsidiaanist, mis arheoloogide arvates on pärit mõnelt Egeuse mere vulkaaniliselt saarelt.
Kivikogujate seas on väga populaarne nn lumehelbeobsidiaan, mida leidub näiteks Yellowstone'i kaldeeras. Lumehelbeid meenutavad valged laigud on kristallisatsioonitsentrite ümber tekkinud sfäroliitse struktuuriga mikrokristalsed kogumikud.
Ümardunud vulkaanilise klaasi tükke nimetatakse apatši pisarateks.


Apatši pisar.
Apatši pisar on obsidiaanist ehk vulkaanilisest klaasist koosnev ümardunud purdosake.
Apatši pisaraid kasutatakse peamiselt ehetena. Nimetus pärineb Ameerika Ühendriikidest, mille edelapoolsemas lõunaosas elavad apatši indiaanlased.


Ansambel (muusika).
Ansambel on väikesekoosseisuline muusikagrupp, mis koosneb muusikutest.
Ansambli moodustavad kaks või enam pillimängijat või vokalisti. Ansambli liikmete arvu ülempiir sõltub muusikažanrist, kuid ei ületa tavaliselt kümmet.
Ansamblid jagunevad vokaalansambliteks, instrumentaalansambliteks ja vokaal-instrumentaalansambliteks.
Levimuusikas nimetatakse ansambleid ka bändideks.
Instrumentaalmuusika ansamblid esitavad kammermuusikat.
10...12 pillimängijast või lauljast suuremaid rühmi (sõltuvalt koosseisust) nimetatakse vastavalt orkestriks või kooriks.


Ansamblimuusika.
Ansamblimuusika on muusika liik, mida esitatakse ansambli poolt.
Ansamblimuusika võib olla kirjutatud (vastavalt esitajate arvule) duole või duetile, triole või tertsetile, kvartetile, kvintetile, sekstetile, septetile või oktetile.
Suurematele koosseisudele kirjutatud muusikat nimetatakse koori- või orkestrimuusikaks.


Douglas MacArthur.
Douglas MacArthur (26. jaanuar 1880 – 5. aprill 1964) oli USA sõjaväelane.
USA armee kindralina juhtis ta Teise maailmasõja ajal USA relvajõude Vaikse ookeani sõjatandril.
MacArthur oli USA avalikkuses väga tuntud ja kõrgelt hinnatud väejuht.
Ta oli Jaapanile aatomipommi heitmise peamine pooldaja.


Oskar Ernst Emil Tomberg.
Oskar Ernst Emil Tomberg (23. oktoober/4. november 1866 Tudulinna – 6. veebruar 1938 Tallinn) oli eesti vaimulik.
Oskar Tomberg sündis rentniku Johannes Tombergi ja Wilhelmine Tombergi kolmanda pojana. Ta õppis Tartu Gümnaasiumis ja 1884–1889 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Prooviaastal oli ta Vaivara koguduses (venna Christoph Dietrich Georgi juures). Ordineeriti 3. veebruaril/15. veebruaril 1891 Tallinnas õpetajaks.
Vaimulikutööd alusatas ta 1891 Koeru Maarja-Magdaleena koguduse abiõpetajana. Seejärel oli ta 1892 Eestimaa vikaarõpetaja, 1892–1895 Tallinna Toompea Kaarli koguduse abiõpetaja ning 1896 – 15. oktoober 1932 Jõelähtme Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja, 1917–1920 Ida-Harju praostkonna praost, alates 1932. aastast emerituuris.
Ta abiellus 1891 Margarethe Helene Elisabeth Hoffmanniga, kellega tal oli 11 last. Ainult 3 neist elasid abiellumiseni.
Isiklikku.
Tema vend Nikolai Adolf Tomberg oli luterlikuks vaimulikuks Kamenets-Podolskis, vend Christoph Dietrich Georg Tomberg oli Vaivara koguduse õpetaja. Tema äi Heinrich Ferdinand Hoffmann oli Koeru Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja.


Tefra.
Tefra ehk vulkaaniline sete on vulkaanist väljapaiskunud materjal, mis lasub maapinnal pudeda settena.
Tefra on kokkuvõttev termin, millega tähistatakse materjali, mis on plahvatusliku vulkaanipurske käigus vulkaanist välja paisatud ja läbi õhu maapinnale sadanud. Tefra ei ole kompaktne kivim, vaid pude sete. Ignimbriit, rüoliit, obsidiaan, tuff jne ei kuulu tefra hulka. Siiski ei tule sellest aru saada nii, et tefra ei võiks kivimiliselt neist koosneda. Vastupidi, pimsist tefra tihti koosnebki. Täpselt samamoodi koosneb ka liiv peamiselt kvartsist, mida leidub ka kivimite koostises, kuid liiva ennast ei peeta pudeduse tõttu kivimiks, vaid setteks. Tuff on litifitseerunud tefra.
Tefra koostisosad võivad olla mitmesuguse suuruse ja kujuga. Suuruse alusel eristatakse vulkaanilist tuhka (terade läbimõõt kuni 2 mm), lapille (2...64 mm) ja vulkaanilisi pomme ning plokke (üle 64 mm). Tefra võib vulkaanist väljudes levida väga laialdasele alale, ülipeened osakesed võivad rännata atmosfääri ülakihtides ka üle maailma.
Et tefrakihid on laialdase levikuga, on nad heaks reeperiks stratigraafilisel korreleerimisel. See on pannud aluse teadusharule nimega tefrakronoloogia.
Tefral võib olla märkimisväärne mõju keskkonnale. Näiteks 1783. aasta Laki vulkaani purske keskkonnamõjud põhjustasid Islandil ulatusliku katastroofi, sest hukkus veerand saare elanikkonnast. Pärast Tambora ja Krakatau vulkaanipurskeid täheldati aga paari aasta jooksul kogu maailmas kliima järsku jahenemist.


Pulli asula.
Pulli asula oli Kunda kultuuri asula, seni teadaolevatel andmetel Eesti vanim inimasula.
Asulakoht asub Pärnu jõe paremal kaldal, Sindi linnast 2 km ülesvoolu Pulli küla lähedal.
Eesti alale saabusid vanimad asukad taganeva jääserva kannul tõenäoliselt niipea, kui tekkisid tingimused elamiseks (taimestik, loomastik), see juhtus 10 000 – 11 000 aastat tagasi. Algul asuti Eesti ilmselt vaid hooajati, kuid äärmiselt õhukese kultuurikihiga ajutisi laagriplatse seni leitud ei ole. Seetõttu on vanimaks inimasustuse jäljeks seni jäänud Pulli asula, kus rändavad kütid ja korilased peatusid mitme aasta vältel. Asula kasutusaeg on süsinikdateeringu alusel umbes 8900 eKr.
Erinevalt teistest, hilisematest Kunda kultuuri leiukohtadest esineb Pulli asulas mustjas tulekivi, mille kõige lähemad leiukohad asuvad Baltimaade kagu- ja lõunaosas. Seetõttu on arvatud, et Pulli asulas elanud inimesed pärinesid sealt.
Esimene juhuleid - suur mustast tulekivist laastude löömisest ülejäänud nukleus leiti Pullist juba 1930. aasta paiku. Asulajäänused avastati 1967. aastal jõekalda paljandis liiva kaevandamisel, ligi 3 m paksuse liiva- ja savikihi alt. Asulat on kaevatud 1968–1973 ja 1975–1976 Lembit Jaanitsa juhatusel.
Kaevamistel on umbes 1000 ruutmeetri suuruselt alalt kogutud 1175 leidu, mille hulgas on enim tulekivist väikeesemeid: otsakõõvitsad ja luust torke- ja lõikeriistade tulekivist pistikterad. Tulekivikilde, mis viitaksid kohapealsele tulekivi töötlemisele, on vähe. Võrdlemisi sagedaseks leiuks on ka peenelt retušitud tulekivist nooleotsad. Luuesemetest on enamasti säilinud katked. Samuti on leitud mitmesuguseid luutalvasid ja loomahammastest ripatseid. Pulli asulast leitud koerahammas on vanim tõend koera esinemise kohta Eestis.


Lõuna-Ameerika.
Viited.
*


Johann Gutslaff.
Johann Gutslaff (ka Johanne(s) Gütslaff, Gutsleff) (sündinud Taga-Pommeris Daberis (praegune Poola linn Dobra Nowogardzka Lääne-Pomorze vojevoodkonnas); surnud 11. märtsil 1657. aastal Tallinnas) oli baltisaksa pastor ja kirjamees.
Gutslaff õppis Greifswaldi ja Leipzigi ülikoolis. 1639 õppis Academia Gustavianas, alates 1641. aastast töötas Urvaste pastorina. 1656. aastal asus Tallinna, kus 1657. a suri katku.


Lõunaeesti keel.
Lõunaeesti (võru, setu, mulgi ja tartu) keel ja keelesaared (Leivu, Lutsi ja Kraasna).
Lõunaeesti keel (lõunaeesti keeles "lõunaeesti kiil") on Lõuna-Eestis kõneldav põline piirkondlik keel ehk regionaalkeel, mis on ühtlasi läänemeresoome keeltest lõunapoolseim. Lõunaeesti keel pole ühtne, vaid kujutab endast keelte ja murrete rühma, koosnedes neljast piirkondlikust põhivariandist. Need on võru, mulgi, tartu ja setu keel või murre. Traditsioonilise käsitluse järgi ongi lõunaeesti keel eesti keele lõunaeesti murderühm, mille hulka kuuluvad Võru, Mulgi ja Tartu murre ning Setu murre või murrak.
Lõunaeesti keele tänapäevastest variantidest peetakse omaette keeleks enamasti vaid võru keelt, mis on eesti kirjakeelest kaugeim ja eraldi keelena tunnustatud ka ISO Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni poolt (). Kuna setu keelt peetakse lingvistiliselt enamasti võru keele variandiks, siis on nende jaoks vahel kasutatud ka liitnimetust "võru-setu keel".
Lõunaeesti keeleala lääne- ja põhjaosas kõneldavaid Mulgi ja Tartu keelevariante peetakse tänini murreteks. Põhja- ja lõunaeesti keeleala piiril asudes on nad saanud palju mõjutusi põhjaeesti poolelt ning kujunenud loomulikuks üleminekuks lõunaeesti südaalal kõneldavalt maksimaalselt lõunaeestiliselt võru keelelt eesti keelele.
Keele nimetamisest.
Terminit "lõunaeesti keel" kasutatakse eelkõige keele- ja kirjandusteaduses, kultuuriloos ning ametlikumas kontekstis (nt keele riiklikes arendusprogrammides) lõunaeesti keelte koondnimetusena või lõunaeesti kirjakeeltest rääkides. Traditsioonilises murdeteaduses räägitakse "lõunaeesti murretest". Keele kõnelejad ise kasutavad enamasti konkreetseid keelenimetusi: "võru", "setu", "tartu" ja "mulgi keel". Samasugune kasutus on levinud ka eesti üldkeeles (nt meedias).
Lõunaeesti keelt on (peamiselt 1990. aastate algul) nimetatud ka "ugandi" (lõunaeesti keeles "uandi"), "ugala" või "võru-setu" ("võro-seto") keeleks. Nimetus "ugandi" põhineb Ugandi muinasmaakonna nimel ja sellega on tähistatud eelkõige selle muinasmaakonna alal asuvaid tartu ja võru keelt või nende kirjakeeli. Nimetus "ugala" on saadud muinasmaakondade Ugandi ja Sakala nimetuste ühendamisel, et hõlmata ka mulgi keelt. Liitnimetus "võru-setu" rõhutab võru ja setu keelelist ühtsust. Muinasmaakondade nimedel põhinevad keelenimetused ega ka liitnimi "võru-setu" pole laiemat kasutust leidnud.
Ajalugu.
Lõunaeesti keelt peetakse üheks vanemaks läänemeresoome hõimukeeleks, mis on eraldunud läänemeresoome algkeelest ühena esimestest või (soome keeleteadlase Pekka Sammallahti järgi) koguni esimesena. Hiljem on lõunaeesti keel kontaktide tihenedes tunduvalt lähenenud põhjaeesti keelele, kuid põhilised iidsed erinevused grammatikas ja sõnavaras on tänaseni säilinud.
Kuni 19. sajandini olid kirjakeelena kasutusel peaaegu võrdselt põhjaeesti (tallinna) keel ning lõunaeesti (tartu) keel. Lõunaeesti keeles ilmus esimesena 1686. aastal "Wastne Testament" (Uus Testament), kuid kogu Piibel ilmus hiljem tervikuna siiski põhjaeesti keeles. Ühtse eesti kirjakeelena jäi lõpuks kasutusele põhjaeesti keel, mistõttu lõunaeesti kirjakeel jäi tahaplaanile.
Tänapäev.
Tänapäeval on lõunaeesti keele kõige elujõulisemaks ja enim arendatavaks osaks võru keel, millel on oma kirjakeel, kirjandus ja meedia ning mida õpetatakse ka võru keeleala koolides ja Tartu Ülikoolis. Võru keele kaitseks, arendamiseks ja uurimiseks on loodud eraldi riiklik institutsioon Võru Instituut. Vähem on tegeldud setu ja mulgi keele või murde arendamisega. Ainus lõuneesti keelevariant, mille arendamiseks pole tekkinud mingit ühiskondlikku liikumist on Tartu murre.
Aastast 2000 on lõunaeesti keele kaitse ja arendamise projekte toetanud kultuuriministeeriumi haldusalasse loodud riiklik programm "Lõunaeesti keel ja kultuur".
Keelenäide lõunaeesti (tartu) kirjakeelest: Meie Esä (Meieisapalve).
"Meie Esä taiwan: pühendetüs saagu sino nimi. Sino riik tulgu. Sino tahtmine sündigu kui taiwan, niida ka maa pääl. Meie päiwälikku leibä anna meile täämbä. Nink anna meile andis meie süü, niida kui ka meie andis anname omile süidläisile. Nink ärä saada meid mitte kiusatuse sisse; enge pästä meid ärä kurjast: Sest sino perält om riik, nink wägi, nink awwustus igäwätses ajas. Aamen."
Välislingid.
Lõunaeesti keel


Guido Arezzost.
Guido Arezzost ehk Guido Aretinus ehk Guido da Arezzo ehk Guido Monaco (991 või 992 – pärast 1033. aastat) oli keskaegne muusikateoreetik.
Teda peetakse tänapäevase noodikirja leiutajaks. Tema teos "Micrologus" oli Boëthiuse kirjutiste järel kõige loetum muusikaalane traktaat keskajal. Selles esitatakse esimest korda noodijoonestik, algselt küll 4 joonega.
õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita,
Tänapäeval on esimese noodi nimi do, mis oletatavasti tuleb sõnast "dominus".
Samuti omistatakse talle Guido käsi, nootide seostamine peopesa piirkondadega.


Reiu asulakoht.
Reiu asulakoht ehk Sindi-Lodja I on 11000 aasta vanune asulakoht Reiu jõe suudmealal, Pärnu maakonnas.
Arheoloog Aivar Kriiska avastas oktoobris 2000 Pärnumaal Reiu jõe suudmes umbes 11 000 aastat vana eestlaste esivanemate muistse asulakoha. Leitud asulakoht on vähemalt sama vana kui seni Eesti kõige vanemaks peetud Pulli asula
Kriiska võttis Reiu jõe suudme lähema uurimise ette pärast seda, kui Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi 10. klassi õpilane Lauri Mikkelsaar oli leidnud Reiu jõe suudmest nukleuse, kivikirve, luust teraviku ja teisi kiviaegseid esemeid ning viinud leiud Pärnu muuseumisse, mispeale arheoloog Ulla Saluäär Kriiskaga ühendust võttis.
Hilisemal kaevamisel leidsid Kriiska, Saluäär ja Mikkelsaar kolme-nelja meetri sügavuselt pooleteise meetri ulatuses ligi 20 cm paksuse huumusekihi, mis Kriiska hinnangul oli samasugune nagu Pullis. Sealtsamast leiti kolm tulekivikildu ja luutükk. Üks tulekivikildudest on punakas – niisugust tulekivi on Eestis seni leitud vaid Pullist.
Kriiska sõnade järgi on Sindi-Lodja asulakoht keeruline muistis, kus on mitu asustuskihti. Et lähikonnast on leitud teisi, praeguste andmete kohaselt nooremaid asulakohti, on tema täpsem nimetus Sindi-Lodja I.
Sindi-Lodja I on oletatavasti olnud rauaaja lõpus (IX-XIII sajandil) asula, seal on nöörkeraamika kultuuri (3200/3000 - 1800 eKr) jälgi, kammkeraamika asustusjärk (4200/4000 - 1800 a eKr), Kunda kultuuri asustuskiht (radiosüsiniku meetodiga dateeritud 7050 a eKr) ja varamesoliitikumi asustusjärk (9000 a eKr).
Viimasele, Pulli ja Lepakose asulaga samasse ajajärku kuuluva asustuse võimalusele Sindi-Lodja I-s viitavad mustast tulekivist leiud, nukleus ja kaks kõõvitsat.
Teadlasena ei saa Kriiska välistada, et need kolm eset võivad olla ka mujalt leitud ja hiljem selles kohas uuesti kasutusele võetud, kuid kõõvitsad on säilunud nende algupärasel kujul ja neid pole mõnele hilisemale ajajärgule iseloomulikult ümber kohandatud.
Kõige selgepiirilisema osa leiumaterjalist moodustavad mustast poolläbikumavast tulekivist esemed ja tootmisjäägid, mida on leitud Soomest Põhja-Valgevene ja Lääne-Ukrainani.
Miks Kriiska hellitab lootust, et Sindi-Lodja I on vanem kui Pulli asula? Sest sel ajal Antsülusjärv tõusis ja ujutas mõlemad asulakohad üle, Sindi-Lodja jäi aga veekogule lähemale.
Emeriitprofessor Evald Tõnissoni sõnul võiks Reiu jõe suudme asulakoha teoreetiliselt paigutada Pullist kuni kuussada aastat varasemasse aega. Uurijate hinnangul võiks Eesti ajaloo algusesse teadmisi lisada Reiu jõe suudme põhjalik läbikaevamine vähemalt paarisaja ruutmeetri ulatuses.
"Viimastel andmetel kehtivad Pulli ja Kunda asula endiselt vanimate asulatena, kuid nende vanus on nüüdseks hinnatud vähemalt 1500 aastat vanemaks, kui seni arvatud. Vahepeal avastatud Sindi-Lodja randlaste kiviaja-asula kõige vanemaks pidamine osutus siiski viimaste tulemuste valguses ekslikuks. - 31.juuli.2004 Eesti Päevaleht, arheoloogiaprofessor Valter Langi arvamus"


Reiu jõgi.
Reiu jõgi (saksa "der Reidenhofsche Bach") on Pärnu jõe alamjooksu vasakpoolne lisajõgi. Reiu jõe pikkus on 73 km, valgala 917 ruutkilomeetrit.
Reiu jõgi paikneb Pärnu madalikul ning on neerukujulise vesikonnaga. Algab Soka järvest Lätis ja suubub Pärnu jõkke vasakult kaldalt 9,1 km kaugusel suudmest.
Jõel on palju lisajõgesid, mis enamikus suubuvad paremalt kaldalt: Veelikse oja (11km), Jurga oja (8 km), Külge oja (18 km), Kalita oja (11 km), Humalaste jõgi (14 km), Sigaste oja (11 km), Surju oja (17 km), Lähkma jõgi (40 km), Vaskjõgi (26 km) ja Ura jõgi (50 km).
Reiu jões leidub jõeforelli, haugi, särge, säinast, roosärge, lutsu, ogalikku, ahvenat, kiiska jt.


Koonga vald.
Koonga vald on vald Pärnu maakonnas.
Koonga vald piirneb põhjas Lihula ja Vigala vallaga, idas Halinga valla ja Lavassaare aleviga, lõunas Audru ja Tõstamaa vallaga ning läänes Varbla ja Halinga vallaga.
Külad.
Emmu - Hõbeda - Irta - Iska - Joonuse - Jänistvere - Järve - Kalli - Karinõmme - Karuba - Kibura - Kiisamaa - Koonga - Kuhu - Kurese - Kõima - Lõpe - Maikse - Mihkli - Naissoo - Nedrema - Nätsi - Oidrema - Paimvere - Palatu - Parasmaa - Peantse - Piisu - Pikavere - Rabavere - Salevere - Sookatse - Tamme - Tarva - Tõitse - Ura - Urita - Vastaba - Veltsa - Võitra - Võrungi - Õepa
Loodus.
Koonga vald on osa Lääne-Eesti rannikutasandikust, asetudes pisut kõrgemale kerkival veelahkmel Kasari ja Audru jõgikonna vahel. Kuid ka sellest hoolimata on valla pind üldiselt väga madal, enamas ulatuses 13-25 m kõrgusel üle merepinna, kerkides ainult üksikuis kohtades ülimalt 40 m:ni (Paka mäe selg Kalli küla kohal). Madalamad kohad on Kasari jõe poole kaldleval valla põhja- ja loodeserval – Järve soo pind maakonna piiril 10,2 m ü. m. p. Nagu sellest näeme, on ka suhtelised kõrguse vaheldused valla piirides üldiselt väga väikesed.
Pinna ebatasasuste asetumises on näha teatud määral korrapärast suundumist loodest kakku, nähtavasti jääaegse mannerjää liikumise kohaselt. Koonga vald ühes muu Põhja-Pärnumaaga (Jaagupi ja osalt Vändra khk) kuulub paese aluspõhja piirkonda ja selle paese pinna on mannerjää kulutanud oma liikumise suunas viiruliseks. Lohud esinevad nüüd laiade tasaste soo- ja rabapindadena, kuna nende vahel kerkivad lamedad loode-kagu suunalised paekünnised, mis kohati sulavad ja lavade servad langevad soonõgude poole kohati aeglaselt ja lamedalt, kohati aga selge ühe- või mitmekordse astanguna. Nii on lugu eriti lavade ja künniste kirdenõlvadel. Astanguile seltsivad paiguti veel madalad kruusavallid. Siin meil ilmselt tegemist vanade järverandadega. Säärasena esineb valla põhjapoolseima sopi moodustavad Järve soo serv Vastjaba, Kurese ja Järve küla kohal, samuti Kõima soo serv Kõima, Hõbeda, Tamme ja Õepa kohal. Üksikud kõrgemad sooservad on rahvasuus mitmesuguste muinasjuttudega seotud ja ka nimedega ristitud. Nii on osa kõrgest rannarõõnest Kurese küla taga hakatud kutsuma “Koera mäeks” ja Vastjaba küla taga olevat järsku kallast (kuni 45o:se kaldenurgaga) “Vastjaba mäeks”
Sootasandikel kerkivad üksikud kõrgendikud – soosaared.Suurim neist on valla kirdeserval, Järve woos olev Maalinna piklik lavakõrgendik – endine Vambola kants. See on 760 m pikk, 340 m lai ja kerkib kõrgeimas kohas 10 m üle ümbritseva soo pinna. Kõrgendiku loodeotsal on vana rõngakujuline ehitatud vall. Peale Maalinna saare on Järve soos veel kaks väiksemat soosaart – Piuksu ja Kärje saar.
Paese pinnaga künniste ja lavade pind on ainult nõrgalt kumer või paiguti vähe lainjas. Suurim säärane paelava on valla keskosas Kõima ja Koonga ümbruses, piirdudes kirdes Järve sooga, idas Kõima sooga, kagus ja lõunas Lasma, Kasse ja Nedermaa rabaga. Läänes jätkub veel paelava tüki maad üle maakonna piiri Veltsa vallas. Tasaselt paepinnalt kerkib siin-seal üksikuid järsumaid kõrgendikke, mis on küll vähese kõrgusega, kuid paistavad tasease ümbruse tõttu siiski hästi silma. Need on tõenäolised mannerjääst paiguti nihutatud ja siis mahajäetud valdavad paelahmakad, rändpangased või lahtise paerusu kuhjatised. Kujult on nad mõnemeetrilise kõrgusega ebamäärased künkad ühe järsu ja teise lameda nõlvaga. Neid kutsutakse lähidailolevate külade nimedega. Suurim neist on Vastjaba ja Kurese küla vahel olev Salu mägi, kujult umber 1 km läbimõõduga kaunis korrapärane kuppel, järsuma põhja- ja kirdenõlvaga. Vanad paemurrud ja kruusaaugud muudavad mäe pinna ebatasaseks, auklikuks. Salumägi oma 37.5 m kõrgusele ü. m. p. kerkiva laega on ümbruskonna kõrgeim koht ja ümberkaudse rahva jaanitulemäeks. Mäel on kaks suurt rändrahnu, mida peetakse vanadeks ohvrikivideks. Teised pangased on Salumäest hoopis väiksemad, nii Kurese Paka mägi, Järve, Naissoo, Ura, Hõbeda ning Salevere pangas jt
Kõima – Koonga paelava laskub lõunas vähehaaval Lasma ja Kasse raba pinnale (20 m ü. m. p.), nagu vähehaaval sulades üksikuiks soosse kaduvaiks saarkühmadeks. Nii on lugu eriti Kuhu ja Kiisamaa küla kohal. Edela pool Nedremaa ja Kasse raba Kuhu ja Nätsi küla kohal kerkib maapind uuesti, moodustades siin pika selgekujulise loode-kagu suunalise seljaku, mis jätkub kagu pool, Audru kihelkonnas, Soeva – Võlla künnisena. Siin ei ole meil enam tegemist lihtsa paepinna kumerusega, vaid seljak esineb selgesti kuhjatisena, koosnedes rändrahnudest, kruusast ja liivast. Kalli küla kohal olev laiem ja kõrgem seljaku osa kannab Kalli Pakamäe nime. Seljak on kaetud tihedalt rändrahnudega, kivimürakad lamavad üksteise lähedal. Seljak kerkib ligikaudu 20 m üle tasease ümbruse ja ta lagi on kõrgeimaks kohaks kogu vallas (40 m ü. m. p.)
Sopina Veltsa valla sisse ulatuvas valla loodeosas moodustavad maapinna jälle samad lamedad paesed kumerused, nagu nägime Kõima ja Koonga ümbruses. Ainult ulatuselt on nad siin hoopis vähemad. Ka üksikuid väheseid panku leidub siin, samuti kruusast koosnevaid kühmi, nagu Lõppe küla Antsikivi mägi.
Koonga oma lubjakivise aluspõhjaga on Kesk- ja Lõuna-Pärnumaast tublisti erineva ilmega. Aluspõhja kattev mullakiht on enamasti õhuke, kohati ainult mõne cm tüsedune, ja mitmes kohas (Urakülas, Kiburas, Kuresel) tuleb maapinnal nähtavale paljas paas. Siin on murrud, kust võtakse paat ehitusteks ja lubjapõletamiseks. Viimast tehti eriti varemal ajal, nüüd on see soiku jäänud, kuna vallas metsa vahe ja põletamine läheks kalliks. Valla lõunaosas jääb paas vähehaaval üha tüsedamaks muutuva pinnakatte alla ja paljandeid siin enam ei esine. Sellepärast on ka lähemalt teadmata, millised paekihid moodustasid siin aluspõhja pealispinna. Põllud on siin kohati kruusased, kohati savised. Samuti peidab tüse pinnakate (liiv, savi ja turvas) soode ja rabade kohal aluspõhja.
Rändrahne on igal pool rohkesti. Riintali asundusele kuuluvad põllud on kohati nagu üle külvatud rändrahnudega, samuti Kalli Paka mäel ja Nätsi seljaul. Lasma soo serval lamab kivi kivi kõrval. Suurim rändrahn kogu vallas on Palu küla Suurekivi talu juures, umbes 3-m:se maapealse kõrgusega ja 19 m ümbermõõduga.
Pinna liiga tasane reljeef ja vähene kaldevus ei võimalda vee äravoolu, samuti takistab paene aluspõhi sademete teel kogunenud vee kiiret maa sisse imbumist. Selle kõige tagajärjeks on, et kevadel võib sõita paatidega küla vahel ja põldudel ja et kuni kesksuveni heina- ja karjamail seisab vesi suuremate loikudena, mida kohati kuumadel suvepäevadel kasutatakse suplemiseks. Suuremaid jõgesid valla piirkonda ei kuulu. Soodest saavad alguse ainult mõned jõekesed, mis suunduvad kahte peamist kallet mööda kas loodesse või kakku, Kasari või Audru jõe poole. Võringi mõisa alt Lasma soost algab kaevatud kraavina Lasma jõgi (Lasma soo magistraalkraav) ja suubub viimaks Mõisaküla jõe nime all Audru jõkke. Jõekese laius on 3,5 m, vee sügavus 1/2 m ümber. Jõepind on sile, vool väga aeglane, kaldad madalad, turbased. Valla piirides on jõge (kraavi) umbes 10 km. – Teine jõeke on Põdra jõgi, mis saab alguse Kasse rabast. Jõgi jookseb läbi Riintali asunduse, väljapool Koonga valla piire on jõekest süvendatud ja kuni Audru jõeni välja juhitud, kus teda kutsutakse Malda jõeks. Jõe laius Koonga maantee kohal on 3,5 m, seal on ka kaldad madalad, soised, veejooks aeglane. Riintali asunduse kohal on laius 6 m, kaldad kõrged, kuivad. Vett on jõesängis ainult 1/4 m võrra. – Valla edelaserval valguvad paar väikest ojakest Nätsi rabast alates läände, Tõstamaa jõkke.
Ainsaks seisveekoguks on Nätsi rabas väike Nedremaa järvik. See on umbjärv, ilma sisse- ja väljavooluta. Järve pikkus on põhjast-lõunasse 0,6 km, suurim laius 0,4 km. Järve idakallas on sopiline ja käärulne ning laineist kulutatav, lääne pool aga kasvab järv vähehaaval umbe, roog ulatub juba peaaegu poolde järve. Vesi on järves tumepruun, turbane. Järv on kalavaene, leidub vaid harvu ahvenaid.
Allikaid on rohkesti, eriti paekünniste ja lavade astangulistes nõlvades. Mõned neist on veerikkad ainult kevadeti, kuna kesksuvel ära kuivavad, nagu Tamme külas Keldri talu karjamaal ja Järvesoo serval. Suuremad allikad on Hõbeda külas. Kõima mõisa lähedal on Töötsi (Täitsi) allikas, tuntud silmaallikana. Vanasti olla siia kaugelt käidud abi otsimas ja allikast on alles hiljuti leitud abiotsijate ohvrirahu. Praegugi on rahval usk vee ravivasse mõjusse. Allikas on eriti veerohke. Aastate eest on Töötsi allika ja Hõbeda allika vesi kokku juhtinud ja sellest moodustanud ojal on töötanud vesiveski. Suur veerikas allikas on ka Kurese küla keskel.
Taimkate. Koonga vallas on ulatuslikud rabad koondunud eriti lõunapoolsesse ossa.põhjas ja läänes neist on madalamail kohtadel l puisniidud ja lodud, mis kuuluvad lubjarikaste hulka, sest kogu valla ala asub rühkmuldade piirkonnas. Kohati on paeklibudest ja paepankadest koosnev pinnas kaetud ainult mõne sentimeetri paksuse mullakihiga. Nendes kohtades valitsevad lupjaarmastavad loopealse taimed. Metsad on Koongas vähese ulatusega.
Rabadest on tähtsamad valla lõunaosas Nätsi, Nedremaa ja Kasse raba ning Lasma soo; idaosas Kõima soo ja läänes Roodu raba. Need rabad on erandina muru-jäneslille ("Scirpus caespitosus") rabad. Neis on ülekaalus suuremalt osalt tasased muru-jäneslilledega kaetud alad. Kanarbikuga mättaid on vähem ja needki õige madalad ning lamdad. Kanarbikuga koos esineb pillutatult vaevakask, peale selle ohtralt ümarlehist huulheina ("Drosera rotundifolia"), pikalehelist huulheina ("D. anglica"), jõhvikat, harvemini sookailu. Samblikutest kasvavad mättail sageli põdrasamblikud ("Cladina silvatica", "Cladina rangiferina", "C. alpestris"), islandi käokõrv. Lohkudes kasvavad rabakas ("Scheuchzeria palustris"), mudatarn ("Carex limosa"), valge nokkhein ("Rhynchospora alba"), küüvits (Andromeda polifolia L.); ühe lauka kaldal Nätsi rabas Karjamaa tl edelas ka hanevits ("Lyonia calyculata"). Siin on ka leitud meil haruldane arktiline sammal "Splachnaceae" sugukonnast – "Haplodon Wormskjöldii". Peaaegu kõigil nimetatud rabadel esinevad kääbusmännid. Erandiks on ainult Kasse raba, kus neid asendavad kääbuskased.
Seal, kus rabad kokku puutuvad rohtsoodega, ilmub teistele taimedele harilikult veel lisaks porss (Myrica gale L.), nii näiteks Põhara küla ja Lasma raba vahel. Lodudest on huvitavam hiigla Järvesoo lodu, mis ümbritesb Maalinna. Siinkohal olgu siiski nimetatud, et selles lodus hulgaliselt esineb meil haruldane hiilakas (Liparis Loeselii’ (L.) Rich.).
Puisniidud kuuluvad, nagu juba eelpool tähendatud, lubjarikaste hulka. Palatu ja Kalli vahel on nad hästi välja kujunenud. Puudest on tähtsam kask, tema kõrval kuusk, sarapuu, lepp, tamm, pärn. Rohttaimedest valitsevad: harilik tarn ("Carex Goodenoughii"), hirsstarn ("C. panicea"), kullerkupp, angerpist, pääsusilm, harilik härghein ("Melampyrum nemorosum") ja madal mustjuur ("Scorzonera humilis"); peale nende veel maarjahein, kandiline naistepuna ("Hypericum quandrangulum"), ümarlehine uibuleht ("Pyrola rotundifolia"), kuldvits ("Solidago virgaurea"), veishein ("Hypochoeris maculata"), kare seanupp ("Leontodon hispidus") jt. Kohati on mets harvendatud puisniiduks. Neil puhkudel leidub peale loendatud taimede veel longus helmikat ("Melica nutans"), tupptarna ("Carex vaginata"), leselehte, piibelehte, sinilille, tedremaranat ("Potentilla erecta"), kevadist seahernest, laanelille ("Trientalis europaea"), aas-härgheina ("Melampyrum pratense"), kassikäppa jne. Ka kasvab neil puisniitudel hall käpp ("Orchis militars") ja jumalakäpp ("Orchis masculata").
Niisketel lubjarikastel puisniitudel esineb siin lemmelill (Tofieldia calcylata (L.) Wahlenb.). siberi võhumõõk (Iris sibirica L.), kärbesõis (Ophrys muscifera Huds.), harilik punanupp (Sanguisorba officinalis L.), põõsaste hulgas aga õige ohtralt portsmarja (Lonicera coerulea L.). Tarnadest on sagedased Carex dioeca L., C. Davalliana Sm., C. Goodenoughii Gay, C. Buxbaumii Wahlenb., C. panicea L., C. Hornchuchiana Hoppe, C. lepidocarpa Tausch.
Mets on Koongas üldiselt vähese tähtsusega, kuid mainimist väärib lehtmets Kõima mõisast läänes. Selles metsas on mõõduandvaiks puudeks tamm, haab, kask, saar. Põõsaist on eriti tähtis sarapuu –esineb siin hulgaliselt temaga koos mage sõstar, pihlakas, paakspuu, koerõispuu, kuslapuu. Rohttaimedest kasvab maarjahein, kastehein (Agrostis vulgaris With.)lubikas (Sesieria coerulea (L.) Arduino), tarnadest Carex glausa Murr., C. digitata L., C. ornithopoda Willd., karvane piiphein (Luzula pilosa Willd.), leseleht, piibeleht, ussilakk (Paris guadrifolius L.), munalehine käopõll (Listera ovala (L.) R. Br.), peajuur (Neottia nidus avis (L.) Rich.), happuoblikas, suureõiene tähthein (Stellaria holostea L.), võsalill (Moehringia trinervia (L.) Clairv.), võsaülane, sinilill, kuldtulikas (Ranunculus auricomus L.), metstulikas (R. cassubicus L.), mitmeõieline tulikas (R. polyanthemus L.), kibe tulikas, teravasälguline kortsleht (Alchemilla acutangula Bus.), angerpist, lillakas, maasikas, ojamõõl, magus hundihammas (Astragalus glycyphyllus L.), aed-hiirehernes (Vicia sepium L.), aas-seahernes (Lathyrus pratendis L.), kevadine seahernes (L. vernus (L.) Bernh.), mets-kurereha (Geranium silvaticum L.), kandiline naistepuna (Hypericum quadrangulum L.), imekannike, naat, ümarlehine uibuleht, nurmenukk, mägimünt (Calamintha clinopodium Spenn.), harilik puna (Origanum vulgare L.), koorike(Veronica officinalis L.), külmamailane (Veronica camaedrys L.), päris härghein, aas-härghein (Melampyrum prantense L.), värv-varjulill (Asperula tinctoria L.), värv-madar (Galium boreale L.), pehme madar (G. mollugo L.), Peetri piibeleht (Succisa pratensis Mnch.), kurekatel, kuldvits, varretu ohakas, soo-koertubak, kilpjalg (Pteridium aquilinum (L.) Kuhn.) jt. Peale loendatud taimede olgu nimetatud metsülase (Anemone silvestris L.) ja metsputke (Sanicula europaea L.) esinemine. Metsa idapoolsemas osas ilmnevad paeplaadid otse nähtavale. Ühtlasi omavad tugevat ülekaalu kaltsifiitsed taimed, nagu kare hanerohi (Arabis hirsuta (L.) Scop.), verev kurereha (Geranium sanguineum L.), kuldkann (Helianthemum chamaecisius Mill.), nõmmmünt (Calamintha acinos (L.) Clairv.), varretu ohakas (Cirsium acaule (L.) All.). Pind on seega soodus tüüpilistele lootaimedele. kuid siiski on siin tamm tugev puu – kuni 10 meetrit ja ka üle selle kõrge.
Tõelist lootaimkonda leidub Koongas mitmel pool. Olgu näitena toodud Järveküla ja Pikavere vaheline loopealne. Kadakas paistab siin võrdlemisi suurtel aladel ainuvalitsejana silma. Põõsaste vahel kasvab teistega koos ka nõmmoravasaba (Phleum Bocmeri Wibel), nõmmekaer (Avena pubecsens Huds.), lapik nurmikas (Poacompressa L.), mugultulikas (Ranunculus bulbosus L.), kolmesõrmene kivirikk /Saxifraga tridactylites L.), angerpist,muulukas, harilik koldrohi (Anthyllis vulneraria L.),kuldkann (Helianthemum chamaecistus Mill.), nõmmemünt (Calamintha acinos (L.) Clairyv.), kassisaba (Veronica spicata L.), värv-varjulill (Asperula tinctoria L.),varretu ohakas, kuu-võtmehein (Botrychium lunaria (L.)SW.), habras põisjalg ((Cystopteris fragillis Bernh.), Sammaldest on harilikud Thuidium abietinum Bryol. eur., Ditrichum flexicaule Hamp., Tortella tortuosa Limpr.
Maastikuliselt eralduvad kõva paese pinnaga kumerused järsult lohkudes levivaist soodest ja rabadest. Kõrgemale paepinnale on koondunud asulastik ja kultuurmaistu, mis paepinna ebatasasuse tõttu ei ulatu küll pideva lagendikuna, vaid valib kõrgemaid või tüsedama pinnakattega laike. Lohkudes levivad niisked niidud ja võsastikud, sageli vaheldumisi veeloikudega. Eriti õhukese või puuduva mullakihiga paesed kõrgendikud ja pangased on jäle kidurate kadakaste karjamaade all.
Sellele vastandina levivad lagedate või osalt kiduraid mände ja kaski kasvatavat tasandikkudena lõpmatud sood ja rabad, milledest kohati kerkivad üksikud soosaared, puusalkade, põllulappide ja eraktaludega.
Ajalugu.
Liivimaa kroonika ja teiste varajaste kirjalike allikate andmete kohaselt oli
Läänemaal seitse kihelkonda. Lõunaosa kandvaks kihelkonnaks oli Soontagana
(Sontagana). Selle tuumiku moodustas hilisema Mihkli kihelkonna ala, et ta ühendas endasse nähtavasti ka valdava osa pärastisest Audru kihelkonnast. Kuivõrd Liivimaa kroonikas märgitakse, et muistne Soontagana oli mereäärset teed pidi lõunast tulles esimene kihelkond, siis tuleb arvata, et tema valdused algasid otse Pärnu juurest. Võib arvata, et vana sadama- ja kaubitsemiskoht Pärnu ja Sauga jõe suudmete vahel kuulus sellekohaselt Soontaganale.


Soontagana maalinn.
Soontagana maalinn (10.–12. sajand) paikneb Koonga vallas Pärnumaal suure Avaste soo lõunapoolses osas Maalinna soosaarel. Alates 1981. aastast (uuendatud 2003) jääb see 5226 ha suurusele Avaste looduskaitsealale.
Soosaare lõunapoolsel ümara lameda kupli taolisel osal asus kaks Maalja peret. Ühes neis öeldi teadvat, et nende esivanemad on elanud samal paigal 22 inimpõlve. Maalinna vahetust lähedusest, Kureselt, pärineb ka Soontakide suguvõsa, oletatavasti linnuse valitsejate järeltulijad, kes elasid siin teise maailmasõjani. Nüüd on siit viimased elanikud lahkunud.
Ümmarguselt 3000 ruutmeetri suuruse õuepindalaga Soontaga maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi. Läti Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse seda korduvalt Soontagana kihelkonna keskusena, mida sakslased piirasid juba 1210. aastal, kuid ei suutnud rünnakuga vallutada. 1215. ja 1216. aasta vahetusel oli maalinn sunnitud alistuma, lastes sisse preester Gottfriedi rahvast ristima. Kuid alles 1226. aastal ristiti siin krooniku teatel viimased ristimata olnud eestlased. Ilmselt võib sellest aastast lugeda soontagalased täielikult alistunuteks.
Juba 1895. a. tegid maalinnas kaevamisi R. Stackelberg ja S. Bogojalenski. Tookord avastati muitseste ehitiste poolpõlenud palke, mõned savinõutükid ja üks pronksese. 1965. aasta väljakaevamistel (juhtis A. Kustin) ja 1966. kuni 1971. aastal teostatud väljakaevamistel (juhatas E. Tõnisson) avastati kaitseehituste ja elamute rususid, sealhulgas kerise ja laega ahjuvaresid. Leiti söestunud vilja, rauast adratera, vikatiosi, käsikivi alumine poolik. Rohkesti oli koduloomade luid. Enamik leide - hoburaudsõled, noole- ja odaotsad, kirved - kuuluvad 11. sajandist 13. sajandi alguseni. Selgus, et linnuse aluse moodustab looduslik paerahn, muldkeha on sellele kokku kantud otse linnuse jalamilt, et suurendada ühtlasi nõlva suhtelist kõrgust. Kaks põlist pärna tähistavad pärimuse kohaselt linnusevanema talu asukohta.


Koonga valla vapp.
Koonga valla vapp on Eesti haldusüksuse Koonga valla vapp.
Vapp on kinnitatud 26. aprillil 1996 ning õnnistatud sama aasta 20. augustil.
Vapi kirjeldus.
Koonga valla vapiks on sinine, hõbedase siseäärisega kilp, mille sinisel väljal on kuldne tammeoks, mis koosneb ühest lehest ja kolmest tõrust.
Sinine tähistab vallale iseloomulikke soid ja rabasid, hõbe märgib paekivi ning kuld on Pärnumaa vapivärvus. Siseääris sümboliseerib paekiviaedu ja looduskaitseala. Tammeoks on tugevuse ja elujõu tähis ning tõrud rõhutavad tulevikulootust.
Välislingid.
Vapp


Pentagon (täpsustus).
Pentagon on USA Kaitseministeeriumi hoone.


Kunda Lammasmägi.
Kunda Lammasmägi on mesoliitikumi arheoloogiline leiukoht Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas Linnuse külas.
See leiukoht on andnud nime Kunda kultuurile.


Äge pulmokardiaalne puudulikkus.
Äge pulmokardiaalne puudulikkus ehk akuutne "cor pulmonale" on tundide või päevade jooksul kujunev hingamise ja vereringe häire, mille põhjustab parema südamepoole ülekoormus.
Etioloogia ja patogenees.
Akuutse "cor pulmonale" kutsuvad esile enamasti kopsuarteri emboolia, äge pneumoonia ja ventiilpneumotooraks. Riskigruppi kuuluvad voodihaiged, kellel on suur oht veenitromboosi tekkeks. Nimelt pärineb üle poole pulmonaalarteri embolitest jalaveenidest. Embolite teket soodustavad ka kroonilise kardiovaskulaarse puudulikkusega kaasnevad endokardikahjustus ja südameõõnte liigne verega täitumine.
Emboolia põhjustab kapilaaride spasmi ja vererõhu järsu tõusu, samuti parema südamepoole ülekoormuse. Sellele järgnevad šokk ja kollaps ning raskematel juhtudel ka äkksurm.
Kopsuinfarkti oht on neil patsientidel, kes kannatavad peale kopsuarteri haru obstruktsiooni kopsupaisu, arteriitide, alveolaarse hüpoventilatsiooni või pneumoonia all.
Ravi.
Trombemboolia ja bronhospasmi vältimiseks manustatakse 5000 – 15000 TÜ hepariini, mis on lahjendatud isotoonilise naatriumkloriidi või 5% glükoosilahusega 4-6 tunni vältel 1-2 nädala jooksul. Šoki ja kollapsi korral antakse patsiendile 0,25 – 1 ml noradrenaliinilahust 10 kg kohta ja rahustina morfiini – kas süstitakse 1 ml 1%-list lahust naha alla või suu kaudu 0,01-0,02 g. Südame töövõime suurendamiseks süstitakse veeni 0,05%-list strofantiinilahust 0,5-1 ml, seda eelnevalt 10-20 ml 20%-lise glükoosilahusega lahjendades. Stenokardia korral manustatakse 0,1-0,2 g eufülliini.
Kui hingamispuudulikkus ja šokinähud püsivad ka pool tundi pärast hepariini manustamist, tuleb sooritada embolektoomia.


Pidžin.
Pidžin (inglise "pidgin") on keel, mis kujuneb välja suhtlemisvahendina erinevate keelerühmade regulaarsel kokkupuutel.
Tõenäoliselt on ingliskeelne sõna "pidgin" tuletatud ingliskeelse sõna "business" hiinapärasest hääldusest. Ingliskeelse sõna eesti keelde mugandatud vorm on "pidžin".
Pidžinil on enamasti väike sõnavara ja lihtsustatud grammatiline struktuur.
Pidžin ei ole tavaliselt inimese emakeel, kuid leidub piirkondi (nt Paapua Uus-Guinea), kus pidžin on kogukonna põhiline keel.
Kui pidžin laieneb mingi rühma rahvuskeeleks ja selle sõnavara ja grammatika täieneb, siis nimetatakse seda sageli kreoliseerunud keeleks.


Südameglükosiidid.
Südameglükosiidideks nimetatakse südamenõrkuse raviks kasutatavaid lämmastikku mittesisaldavaid ühendeid, mis hüdrolüüsimisel lagunevad suhkruks ja aglükooniks. Viimane on ühtlasi südameglükosiidide farmakoloogilise toime kandjaks.
Struktuur.
Enamik glükosiide sidaldavad C17-ndas asendis α-β küllastamata viieliikmelist laktoonrühma, milles esineb aktiivne vesinik. Laktoonrühma küllastamine ning glükosiidide bensüleerimine nõrgendavad südameglükosiidide toimet. Sama efekt on ka leeliselisel hüdrolüüsil, mille käigus laktoonrühm lõhustatakse ja tekivad bioloogiliselt inaktiivsed isoühendid. Glükosiidid, mille molekulis on C19-ndas asendis metüülrühm, avaldavad kaks korda nõrgemat toimet kui need, millel on selles asendis aldehüüdrühm.
Kõik südameglükosiidid imenduvad seedetrakti kaudu aeglaselt ning seetõttu omavad suu kaudu manustades märgatavat terapeutilist efekti püsivamad glükosiidid.
Toimemehhanism.
Raku funktsioonide juhtimiseks kasutatakse sageli membraanipotensiaalide muutusi. Puhkeolekus rakus on intratsellulaarne Na+ kontsentratsioon väiksem kui ekstratsellulaarne. Depolarisatsioonifaasis liigub Na+ rakku ning K+ rakust välja. Südameglükosiidid inhibeerivad Na-K-ATPaasi, mis on vajalik Na-K-pumba tööks. Selle tagajärjel suureneb Na+ intratsellulaarne kontsentratsioon ja sellega kaasneb ka Ca2+ sissevool rakku, mis on seejärel kasutatav kontraktiilse süsteemi aktiveerimiseks.
Farmakoloogiline toime.
Suurtes annustes kutsuvad südameglükosiidid esile iivelduse ja oksendamise. Esinevad ka häired südametegevuses: pulss aeglustub, vererõhk tõuseb, His´i kimbu blokeerimise tõttu kujueb välja atrioventrikulaarne blokaad, sellele järgneb südame seiskumine.


2001. aasta Norra parlamendivalimised.
2001. aasta Norra parlamendivalimised toimusid 10. septembril. Osavõtt valimistest oli 74,5%.
Norra Töölispartei säilitas oma koha populaarseima parteina, kuid kaotas eelmiste valimistega võrreldes parlamendis 22 kohta. Suurim võitja oli "Høyre", kes sai 15 kohta juurde.
Pärast valimisi moodustasid Kristlik Rahvapartei, Høyre ja "Venstre" Kjell Magne Bondeviki juhitava paremtsentristliku valitsuse.


Ultima Thule (Eesti ansambel).
Ultima Thule on eesti rock-ansambel, mis tegutseb alates 1987. aastast. Bändi liidriks on Riho Sibul, seal on lisaks temale laulnud ka Tõnis Mägi ja Silvi Vrait.
1980. ja 1990. aastatel oli Ultima Thule üks Eesti olulisemaid ja mõjukamaid rock-bände ning on suuresti selle positsiooni säilitanud siiani.
Ultima Thule tuntusele pandi alus laulva revolutsiooni aegadel, kui esitati patriootilisi ning iroonilisi laule, mis hästi eestlase hingelaadiga sobivad.
Ultima Thulel on tihedad seosed ka teise Eesti legendaarse "rock"-pundi Singer Vingeriga, kus Riho Sibul on ka ise osalenud. 2006. aasta suvel käisid bändid ühisel kontsertturneel, kus tähistati Singer Vingeri 20. juubelit. 4. mail 2007 toimus Rock Cafes Ultima Thule DVD salvestuskontsert.
2010. aastal ilmus Ultima Thule viimane album "Jälgede jälgedes".
Praegune koosseis.
Mingil ajal kuulus bändi ka trummar Peeter Jõgioja.


Henri II (Prantsusmaa).
Henri II [anr'ii teine] (31. märts 1519 – 10. juuli 1559) oli Prantsusmaa kuningas 1547. aastast kuni surmani.
François I poeg, Katariina di Medici abikaasa ja François II, Charles IX ja Henri III isa.
Jätkas isa poolt alustatud võitlust Habsburgidega ülemvõimu pärast Euroopas. Natuke enne surma sõlmitud Catrau-Cambresis' rahuga pidi ta lõplikult loobuma taotlustest Itaalias, kuid sai see-eest Prantsusmaa kätte Inglismaa viimase valduse mandril: Calais' kindluse.
Suri turniirivõitlusel saadud haavade tagajärjel. Väidetavasti oli seda ennustanud Nostradamus.


François II.
François II (19. jaanuar 1544 – 5. detsember 1560) oli Prantsusmaa kuningas alates 1559 kuni surmani ja ühtlasi Šotimaa kuninganna abikaasa alates 1558 kuni surmani.
Ta oli Henri II ja tema abikaasa Caterina de' Medici vanim poeg.
1548 kihlus François Šoti kuninganna Mary Stuartiga. Kihluse korraldas Henri II. François oli siis kõigest 4-aastane ja Mary 6-aastane. Mary saadeti Prantsusmaa õukonda, kus elas kuni pulmadeni.
Mary oli oma aja kohta väga pikka kasvu, 1.80, François seevastu ebanormaalselt lühike. Mary oli kõneosav, François seevastu kogeleja. Kuid ometi ütles Henri II: "Kohe esimesest päevast, mil nad kohtusid, said minu poeg ja tema omavahel väga hästi läbi, justkui oleksid nad teineteist juba pikka aega tundnud."
24. aprillil 1558 sõlmiti François' ja Mary abielu. Nad olid siis vastavalt 14- ja 15-aastased. Kui sellest abielust sündinuks laps, pärinuks too nii Prantsuse kui Šoti trooni ja saanuks Henry VII järglasena pretendeerida Inglismaa troonile. Kuid sellest abielust lapsi ei sündinud, sest François oli haiglane ja võib-olla polnud selleks bioloogiliselt võimeline.
Aasta pärast pulmi suri Henri II ja François, kes oli siis kõigest 15-aastane, sai Prantsusmaa kuningaks. Nagu teisedki kuningad, krooniti ta Reimsi katedraalis. Kroon oli nii raske, et aadlikud pidid seda kinni hoidma, et see peast maha ei kukuks. François polnud veel täisealine ja sellepärast määrati regent. Regendiks sai tema ema Caterina de' Medici. Riigis said väga mõjukateks Mary onud, väejuht François de Guise ja Prantsusmaa kardinal Charles de Guise.
François suri 1560 16-aastaselt keskkõrvapõletikku, mis põhjustas ajuturse. Ta maeti Saint Denis' basiilikasse.
Prantsusmaa trooni päris tema noorem vend Charles IX. François' kolme noorema venna sugu suri samuti kiiresti välja ja Henry III surmaga 1589 suri Valois'de dünastia meesliinis välja. François' kolmest õest kahe vanema, Élisabethi ja Claude'i järeltulev sugu kestab siiski tänapäevani.


Guntram Rikas.
Guntram Rikas (umbes 930 – 973 või 990) oli esimene teadaolev Habsburgide suguvõsa esindaja, õigemini küll nende eelkäija. Ta oli Švaabimaa aadlik ning teda on hüütud ka Muri isandaks ("herr zu Muri"). Ilmselt oli ta Breisgau krahv ja Muri hertsog. Tema kohta on teada, et keiser Otto I võttis talt vahepeal valdused käest, sest kahtlustas teda reetmises, ent hiljem sai Guntram oma valdused tagasi. Guntrami pojapoeg oli Radbot, kes ehitas Habsburgi linnuse, mille järgi dünastia endale hiljem nime võttis.
Guntrami vanematest on teada, et ta isa oli elsaslasest krahv Hugo, kes kuulus Eberhardide dünastiasse, mis oli Eticho suguvõsa üks harusid, ema nimeks oli Hildegard. Guntrami poja nimi on allikates Kanzelin ja pole teada, kas see tähendab Lanzelini või polnud Radboti isa tegelikult ikkagi Guntrami poeg.


Otto II von Habsburg.
Otto II von Habsburg (surnud 1111) oli Werner I Habsburgi vanim poeg, kes võttis oma suguvõsa kohta oletatavasti esimesena kasutusele nime Habsburg (oma pearesidentsi, Habsburgi linnuse järgi). Seega võib teda lugeda esimeseks tõeliseks Habsburgiks. Tema järglased hakkasid end nimetama Habsburgi krahvideks ("Graf von Habsburg").


George VI.
thumb
George VI (Albert Frederick Arthur George; 14. detsember 1895 – 6. veebruar 1952) oli Windsori dünastiast Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ja meretaguste Briti dominioonide kuningas 1936–1952, viimane Iirimaa kuningas 1936–1949 ja India keiser 1936–1947. Ta sai kuningaks pärast oma venna Edward VIII troonist loobumist 1936. aastal ning valitses surmani.
Sünd ja perekond.
George sündis 14. detsembril 1895 Sandringham House'is Yorki hertsog George'i ja Yorki hertsoginna Mary teise pojana. Ta ristiti St Mary Magdalene'i kirikus ning tema ristivanemad olid: kuninganna Victoria, Mecklenburgi suurhertsog Friedrich Wilhelm, printsess Augusta Sophia, Taani kroonprints Frederik, prints Arthur, Connaughti ja Strathearni hertsog, Tecki prints Adolphus ja Fife'i hertsoginna Louise.
Prints George oli oma vanemate teine poeg; 23. juunil 1894 oli sündinud prints Edward, kes oli troonipärilusjärjestuses kolmandal kohal. Seega oli George alles neljandal kohal.
George sündis oma vanavanaisa, prints Alberti surma-aastapäeval. Kuna polnud kindel, kuidas Alberti lesk kuninganna Victoria uudisesse suhtub, otsustati vastsündinule panna nimeks Albert. See rõõmustas vana naist, kes väljendes oma kannatamatust poissi näha.
Kuigi George oli kuningate järeltulija, sai ta troonile tänu juhuste kokkulangevusele. Tema isa, tulevane George V oli Wales'i printsi noorem poeg ning temast ei pidanud kunagi kuningas saama. Kuid prints Albert Victor suri 1892. aastal kopsupõletikku ning Yorki hertsogist sai troonipärija ja hilisem George V.
George VI oli samuti oma vanemate noorem poeg. Tema vanem vend Edward VIII küll tõusis troonile, kuid loobus sellest, et abielluda lahutatud naisega. Selle ettenägematu loobumise tõttu sai George'ist kuningas.
Lapsepõlv.
Lapsena oli George tihti haige ning teda kirjeldati kui "kergesti ehmuvat ja nutma puhkevat poissi". Tema vanemad, Yorki hertsog ja hertsoginna ei kasvatanud lapsi ise, mis oli kuninglikes perekondades tavapärane. See andis aga guvernandile võimaluse domineerimiseks ning naine eelistas kõiges George'i venda Edwardit. George'il kujunes raske kõnehäire, mis kestis aastaid; samuti olid tal probleemid põlvedega. Teda sunniti kirjutama parema käega, ehkki oli tegelikult vasakukäeline.
Ta kasvas üles täielikult oma venna varjus, kelle käitumine mõjutas printsi iseloomu kujunemist kõige rohkem. Prints Edward oli erakordselt karismaatiline ning nooremate vendade-õdede jaoks oli ta omamoodi jumaldamisobjekt. Lapsepõlves järgisid nad kõiges teda, noorte meestena aga imetlesid Edwardit.
Kuninganna Victoria lapse-lapselapsena oli George "Tema Kõrgus Yorki prints Albert". 1898 välja antud seadusega sai aga ta tiitli "Tema Kuninglik Kõrgus". Kuninganna Victoria suri 22. jaanuaril 1901 ning George'i vanaisast sai kuningas Edward VII. Yorki hertsogist sai troonipärija ja Walesi prints, Edward oli troonipärilusjärjestuses teisel ning George kolmandal kohal.
Sõjaväeline karjäär ja haridus.
1909 astus George Kuninglikku Mereväkke ning temast sai kadett. Vaatamata sellele, et ta oli õpitulemuste poolest klassinimekirja lõpus, suunati George Dartmouthi, kus ta oli mitšman. Kui Edward VII 6. mail 1910 suri, viibis George veel mereväes. Tema isast sai kuningas George V ning Edwardist Walesi prints. George oli troonipärilusjärjestuses teisel kohal.
George teenis ka Esimeses maailmasõjas HMS Collingwoodi pardal, võttes osa Jüüti merelahingust. 1917. aastal liitus George Kuninglike Õhujõududega, kuid ei osalenud enam aktiivselt sõjateenistuses.
Pärast sõda õppis George Cambridge'i ülikoolis aasta aega ajalugu, majandust ja tsiivilõigust. 1920. aastal sai temast Yorki hertsog, Invernessi krahv ja Killarney parun. Selle järel võttis ta enda kanda ka kuninglikke kohustusi, esindades oma isa erinevatel üritustel.
Vastumeelselt kuningas.
Hertsog ja hertsoginna elasid tagasihoidlikult ja vaikselt Londonis. 20. jaanuaril 1936 kuningas George V suri ja tema asemel tõusis troonile Edward VIII. Kuna kuningal polnud lapsi, oli George eeldatav pärija kuni ajani, mil Edward pidi abielluma ja järeltulijaid soetama. Kuid Edward loobus troonist 11. detsembril 1936, et abielluda Wallis Simpsoniga, kes oli kaks korda lahutatud ameeriklanna. Seega sai printsist kuningas George VI. Vastsele monarhile oli roll vastumeelne, kuid ta võttis selle siiski enda kanda.
George krooniti 12. mail 1937 – samale päevale oli olnud kavandatud ka Edwardi kroonimine. Ka kuninganna Mary viibis tseremoonial, lõhkudes sellega traditsiooni ning näidates toetust pojale.
Valitsusaeg.
George VI valitsusaeg algas küsimustega, mis saab edasi Edwardist, kes oli võtnud tagasi tiitli prints Edward. George tegi temast Windsori hertsogi, kuid see tiitel ei laienenud Edwardi abikaasale ega võimalikele järeltulijatele. Edward suundus Prantsusmaale, kus ta mõni kuu hiljem Wallisega abiellus.
Sõja puhkemise võimalikkus varjutas George VI valitsemisaega. Kuningas ja kuninganna võtsid Adolf Hitleriga rahu sobitamise seisukoha, toetades Neville Chamberlain'i poliitikat. Kui Chamberlain 1938 Müncheni kokkuleppe sõlmimiselt tagasi jõudis, näitas ta end koos kuningliku paariga Buckinghami palee rõdul, mis põhjustas pahameelt rahuvastaste parlamendiliikmete hulgas. On arvatud, et kuningas ja kuninganna tahtsid vältida sõda Saksamaaga, lootes, et see on vastukaal kommunistlikule Nõukogude Liidule.
1939. aastal viibisid kuningas ja kuninganna ringreisil Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. Kuninglikku paari saatis reisil Kanada peaminister William Lyon Mackenzie King, mis tähendas, et abikaasad viibisid seal kui Kanada kuningas ja kuninganna. Visiidi poliitiline eesmärk oli aga Atlandi-äärsete riikide toetuse saavutamine eelseisva sõja varjus, mis ka õnnestus. Kuninglikku paari võtsid soojalt vastu nii kanadalased kui ameeriklased.
Kui puhkes sõda, jäid George ja Elizabeth Londonisse, ehkki valitsus soovitas neil põgeneda Kanadasse. Hiljem taheti sinna saata printsesse, kuid selle peale ütles kuninganna: "Lapsed ei saaks minna ilma minuta, mina ei lähe kuningata ja kuningas ei lahku kunagi." Perekond jäi Buckinghami paleesse, põgenedes vahel Windsorisse, et saada kaitset pommirünnakute eest. Sõja ajal reisisid kuningas ja kuninganna Suurbritannias, külastades pommitada saanud linnu; külaskäigud tõstsid rahva moraali ja eneseusku.
Elu lõpuaastad.
Sõda oli võtnud oma lõivu kuninga tervisest, mis halvenes veelgi suitsetamise ja edasi areneva kopsuvähi tõttu. Isa tervise halvenemisel võttis kuninglike kohustuste täitmise üle printsess Elizabeth.
George VI suri une pealt Sandringhamis 6. veebruaril 1952. Ta on ainus uusaegne Briti monarh, kelle suremist ei jälgitud ning kelle täpset surmaaega pole teada. George maeti 15. veebruaril St George'i kabelisse Windsoris. 2002. aastal sängitati tema kõrvale ka abikaasa Elizabeth ning tütre Margareti tuhk.
Impeeriumist Rahvaste Ühenduseni.
George VI valitsusajal hakkas lagunema Briti impeerium; protsess oli alanud juba 1926. aastal, kui sündis Rahvaste Ühendus ning endistest dominioonidest said 1931. aasta seadusega sõltumatud riigid. Protsess kiirenes pärast Teist maailmasõda. Transjordaaniast sai 1946 Jordaania osa, 1947 iseseisvusid Palestiina, Iisrael ja Myanmar, kes astusid välja ka Rahvaste Ühendusest. Indiast sai iseseisev dominioon, George VI loovutas India keisri tiitli ning jäi lühikeseks ajaks India kuningaks, kuni riik võttis 1950 vastu põhiseaduse, mis ütles, et India on vabariik (riik jäi siiski rahvahääletuse tulemusena Rahvaste Ühenduse liikmeks kui vabariik ning tunnustas George VI ühenduse peana). Samuti jäi ta Pakistani kuningaks, talle järgnes tütar Elizabeth II, kuni 1956. aastal võttis ka Pakistan vastu põhiseaduse, mis ütles, et Pakistan on vabariik.
George VI oli ka viimane Iirimaa kuningas (1936. aastast kuni 18. aprillini 1949, millal Iirimaast sai vabariik ning riik lahkus Rahvaste Ühendusest).


Carl XVI Gustaf.
Carl XVI Gustaf (eesti keeles ka Karl XVI Gustav; sündinud 30. aprillil 1946) on Rootsi kuningas alates 15. septembrist 1973. Ta on eelmise kuninga Gustaf VI Adolfi pojapoeg.
Sünd.
Carl Gustaf Folke Hubertus Bernadotte sündis 30. aprillil 1946 Haga lossis Solnas. Tema isa oli Västerbotteni hertsog Gustaf Adolf ja ema Saxi-Coburgi ja Gotha printsess Sibylla. Carl Gustaf oli nende noorim laps ning ainus poeg. Tal on neli vanemat õde.
Ta ristiti 7. juunil 1946 kuninglikus kabelis. Tema ristivanemad olid kuningas Gustaf V, Taani kroonprints, Taani kroonprintsess, Norra kroonprints, Hollandi printsess Juliana, Saksi-Coburgi ja Gotha prints Friedrich Josias, Rootsi kroonprints, Rootsi kroonprintses, Wisborgi krahv Folke Bernadotte ja Wisborgi krahvinna Maria Bernadotte.
Noorus ja haridus.
Isa surm 26. jaanuaril 1947 lennuõnnetuses asetas noore printsi troonipärilusjärjestuses teisele kohale oma vanaisa, kroonprints Gustaf Adolfi järele. 1950 sai 4-aastasest printsist vanavanaisa Gustaf V surma järel Rootsi troonipärija.
Isa varajane surm jättis jälje kõigile lastele. 2005 peetud kõnes väljendas kuningas oma tundeid selle üle, et ta ei tundnud oma isa. Tema õde, printsess Birgitta on varem öelnud, et Rootsi õukonna rangus ei arvestanud väikeste laste tunnetega ning "laste küsimustele vastati vaikusega, laste ärevusele ja hirmule sama vaikusega." Carl Gustaf sai oma isa surmast teada alles 7-aastaselt. "See oli ema viis olukorraga tegeleda, oma elu elamisega tegeleda. Muidugi polnud see meile, lastele, hea. Oleks olnud parem, kui oleksime saanud isa surmast rääkida," jätkas Birgitta.
Pärast keskkooli lõpetamist veetis Carl Gustaf kaks aastat armees, mereväes ja õhujõududes. Ta sooritas tekiohvitseri eksami 1968 ning lõpetas ka õpingud ajaloos, sotsioloogias, politoloogias, äriõigustes ja majanduses Uppsala ülikoolis ja Stockholmi ülikoolis.
Et valmistuda riigipea rolliks, veetis Carl Gustaf aega välismaal, tehes läbi mahuka programmi kohtusüsteemi, sotsiaalteaduste ja -institutsioonide ning ametiühingute alal. Samuti jälgis ta tähelepanelikult parlamendi, valitsuse ja välisministeeriumi tööd. Ta töötas ühes Londoni pangas ning Rootsi saatkonnas ja teistes diplomaatilistes institutsioonides.
Tõus troonile.
Carl XVI Gustaf sai kuningaks 15. septembril 1973 oma vanaisa, kuningas Gustaf VI Adolfi surma puhul ja andis vande 19. septembril samal aastal.
Perekond.
Carl XVI Gustaf abiellus 19. juunil 1976 brasiilia-saksa päritolu Silvia Sommerlathi, ärimehe tütrega. Nad olid tutvunud 1972 Müncheni olümpial, kus naine oli võistleja ja ürituste korraldaja.
Carl Philip sündis troonipärijana, 1. jaanuaril 1980 jõustus põhiseaduse muudatus, mis andis troonipärimisõiguse vanimale lapsele, olenemata soost. Victoriast sai Rootsi kroonprintsess.
Kuninga kohustused ja huvid.
Carl XVI Gustaf Rootsi admirali vormis
Kuninga kohustused on esinduslikud ja tseremoniaalsed. Ta sooritab välisvisiite ning võtab väliskülalisi vastu, avab parlamendi aasta esimese istungi, juhatab valitsuse vahetuse ajal tegutsevat erinõukogu, peab ministritega korrapäraseid nõupidamisi, juhatab välissuhete nõukogu, määrab ametisse ja vabastab diplomaate.
Kuninga ja ta perekonna peamiseks residentsiks on Drottningholmi loss, Stockholmis on tema käsutuses Stockholmi kuningaloss, kus asub ka kuninglik muuseum.
Ta on tundnud huvi keskkonna, tehnoloogia, põllumajanduse, kaubanduse ja tööstuse vastu. 1994 ütles ta vastuseks Norras toimuvale hülgepoegade ebaseaduslikule jahtimisele, et peaminister, kes ei suuda hülgepoegade eest hoolitseda, ei saa olla hea ka oma rahva eest hoolitsemises. Norra viitas vastuseks kuninga teadaolevale huvile põdrajahi vastu.
Kuningas on Rootsi Kuningliku Akadeemia patroon. Ta on maailma skaudiorganisatsiooni auesimees ning võtab osa skautide üritustest Rootsis ja välismaal. Igal aastal annab ta kätte Nobeli preemiad ja Polari muusikaauhinna.
Nagu teisedki kuningliku perekonna liikmed, huvitub kuningas autodest. 2005. aasta suvel elas ta Norrköpingi lähedal üle raske liiklusõnnetuse.
Düsleksia.
Ajakirjanikud panid tähele, et oma troonipärimise dokumendile kirjutas ta oma nime valesti ning 1973, külastades Faluni söekaevandust, kirjutas ta oma nime taas valesti. 1997. aastal andis tema abikaasa Rootsi televisioonile intervjuu, kus kuninga düsleksia avalikustati. Kuninganna Silvia ütles: "Kui ta [kuningas] oli väike, ei pööranud inimesed sellele probleemile tähelepanu. Ta ei saanud abi, mida ta vajas." Kuninganna mainis ka, et tema lastel on samuti "väikeseid" probleeme düsleksiaga.


James Hetfield.
James Alan Hetfield (sündis 3. augustil 1963 Downey's California osariigis) on "heavy metal" 'i bändi Metallica laulja ja rütmikitarrist.
James Hetfield asutas Metallica 28. oktoobril 1981 aastal koos Lars Ulrichiga ning on koos temaga bändis tegutsenud tänaseni.
2001–2002 viibis Hetfield alkoholi võõrutusravil ning et tol hetkel oli bändist lahkunud ka bassist Jason Newsted, oli käes hetk, mil tundus, et Metallica läheb laiali. Pärast võõrutusravilt naasmist suutsid Ulrich ja Hetfield bändi jätkamise osas siiski kokku leppida ning salvestada kõigepealt albumi "St. Anger" ning 2008. aastal albumi "Death Magnetic".
Välislingid.
Hetfield, James
Hetfield, James
Hetfield, James


Louis XV.
Louis XV (15. veebruar 1710 Versailles – 10. mai 1774 Versailles) oli Prantsusmaa kuningas 1715. aastast kuni surmani. Riigivalitsemisest eriti osa ei võtnud, teda mõjutasid tugevalt tema soosikud ja armukesed. On läinud ajalukku temale omistatud lausega: "Pärast meid tulgu või veeuputus!" Prantsusmaa oli ka tema ajal tugevaim Euroopa riik, kuid hakkas oma positsiooni aegamööda kaotama. Suurenes (Valgustuse mõjul) rahulolematus feodaalkorraga. Louis XV suri rõugetesse.
Louis 15.
Louis 15.
Louis 15.


Abdaalid.
Abdaalid 'asendajad' (araabia keeles "abdāl", ainsus "badīl") on islami folklooris 70 (või 7) salapärast olendit, kelle ülesandeks on hoolitseda selle eest, et elu ja maailm alles püsiks.
Ainult Allah teab, kes nad on ja mis on nende salanimed. Kui üks abdaalidest sureb, määrab Allah salaja uue.
Sufismi järgi on abdaalid 40 pühakut. Teise versiooni järgi on nad vaimud, kellel on ingellik loomus. Teised inglid ei tea, kes nad on.
Abdaalideks nimetatakse ka mitmeid muslimite (eriti Iraani dervišite) rühmi.
Laulude, tantsude ja muusika ning psühhedeelsete uimastitega viisid derviš-abdaalid end ekstaatilistesse seisunditesse. Enamasti liikusid nad ringi gruppidena. Nad olid peaaegu täielikult raseeritud (juuksed, habe ja kulmud) ja riietusid nahkadesse. Eriti austatud olid nad 14. ja 15. sajandil Väike-Aasias.


Afriidid.
Afriidid (araabia keeles ainsuses "‘Afrīt" (عفريت), mitmuses "‘Afārīt" (عفاريت)) ehk ifriidid ehk efriidid on džinnide rühm araabia mütoloogias. Nimi tähendab 'tolm'.
Afriidid kehastavad tule elementi. Uskumuse kohaselt peavad nad end kõige kõrgemaks tõuks, sest nad olevat "esimesena tulnud". Džinnide viiest klassist on nad tugevuselt teine. Neid peetakse kõige kurjemateks ja ohtlikumateks džinnideks.
Afriidid on loodud tulest. Nad saavad inimeste elu nii heas kui ka halvas suunas mõjutada. Nad on sarvede, lõviküünistega ja eeslikapjatega allmaailmadeemonid (Koraan, 27. suura 39). Sellistena nad ilmuvad mõnikord kõrbekeeristormides.
Inimesed on leidnud viisi, kuidas neid maagia abil enda teenistusse rakendada. Oma uhkuse tõttu täidavad nad inimeste korraldusi vastumeelselt ning iroonilise ja pahatahtliku hoiakuga, püüdes võimaluse korral mitte teha seda, mida tegelikult soovitakse.
Nad esinevad end sageli üliinimlikult kaunite ja tugevate muskliliste noorte meeste kujul, kellega on väga keeruline tegemist teha.
Rahvausundis peetakse afriite ka kättemaksuvaimudeks, kes karistavad mõrtsukaid ja muid kurjategijaid. Afriiti peetakse ka mõrvatu vaimuks, kes naaseb surnuteriigist, et mõrtsukale kätte maksta. Ta ilmub suitsusambana mõrvapaigas. Afriitideks võisid saada ka korralikult matmata jäänud inimesed.
Afriite peetakse üldiselt pahatahtlikeks. Ühes hadiidis öeldakse nii: "Allahi saadik [Muhammad] ütles: "Eile hakkas üks ifriit džinnide seast mind kiusama, et minu palvet katkestama. Aga Allah lubas mul tema üle võimu saada ja ma kägistasin ta, ma tahtsin siduda ta mošeesamba külge, et te hommikul kõik teda näha saaksite."


Mati Unt.
Mati Unt (1. jaanuar 1944 Linnamäe küla, Voore vald (praegu Saare vald, Jõgevamaa) – 22. august 2005 Tallinn) oli eesti kirjanik ja teatrilavastaja.
Mati Unt õppis 1951-1958 Leedimäe koolis, lõpetas 1962. aastal Tartu 8. Keskkooli ning 1967. aastal TRÜ eesti filoloogia eriala.
Mati Unt töötas aastatel 1966–1972 Vanemuise teatris ning 1975–1981 Noorsooteatri kirjandusala juhatajana; 1981–1991 Noorsooteatris lavastajana, aastatest 1992–2003 töötas Mati Unt Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks.
Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ning ligi 100 teatrilavastust.
Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.
Isiklikku.
Mati Undil on poeg Indrek, kes on abielus olnud tele- ja raadiosaatejuhi Pille Minevaga.


1415.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad - 1410. aastad - 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad
Aastad: 1410 1411 1412 1413 1414 - 1415 - 1416 1417 1418 1419 1420


Abdal.
Abdal on avaari, tsahuri ja dargi mütoloogias jahijumal, kaukaasia kaljukitsede, metskitsede ja põtrade kaitsja. Laki mütoloogias vastab talle Avdal.
Abdali on seostatud gruusia jahijumalanna Daliga, keda Dagestani mägilased on arvatavasti austanud. On arvatud, et ta on muutunud meesjumalaks.
Kui Abdal ilmub jahimehele valge karu või valge inimese kujul, tähendab see jahimehele ebaõnne. Abdal karistab karmilt jahipiiranguid rikkunud jahimeest.
Kui jaht õnnestus, ohverdati Abdalile tapetud looma süda ja maks. Luud jäeti alles ning neid ei põletatud, sest usuti, et Abdal taaselustab looma luude järgi.
Abdal võtab raseda naise üsast sündimata lapse välja, et teha ta kaukaasia kaljukitsede karjaseks.
Tsahuri mütoloogia.
Abdal hoolitseb metsloomade eest ning karjatab ja lüpsab neid.


Avdal.
Avdal on laki mütoloogias jahijumal, kes vastab mõningate teiste Dagestani rahvaste jahijumalale Abdalile.
Kui enne jahti ei ole Avdali poole palvetatud, siis ei lase Avdal looma tappa, tõrjudes nooled või kuulid kepiga tagasi.


Eduard Uspenski.
Eduard Nikolajevitš Uspenski (vene keeles "Эдуард Успенский"; sündinud 22. detsembril 1937 Moskvas) on vene lastekirjanik. Tema tuntumate tegelaste hulgas on ka Eestis armastatud Onu Teodor, krokodill Gena, Potsataja ja Kübaramoor.
Uspenski on õppinud inseneriks, kuid peale ülikooli lõpetamist asus ta elatist teenima hoopis animafilmide stsenaariume kirjutades. Peale lasteraamatute on ta kirjutanud ka näidendeid ning avaldanud luulet.


Peter Ustinov.
Sir Peter Ustinov (16. aprill 1921 – 28. märts 2004 Šveits) oli vene päritolu Briti näitleja, kirjanik ja režissöör.
Peter Ustinov oli oma prantsuse päritolu kunstnikust ema ja vene päritolu ajakirjanikust isa ainus poeg. Õppis mainekas Westminsteri koolis, mida ta aga ei sallinud ja lahkus sealt 16-aastasena ning sai seejärel näitlejakoolitust Londoni Teatristuudios.
Filmikarjäär.
Peter Ustinovi 60-aastasse filmikarjääri mahtus kümneid rolle, alates imperaator Nerost, lõpetades Agatha Christie loodud Belgia detektiivi Hercule Poirot’ga.
Ta on võitnud kaks kõrvalosatäitja-Oscarit rollide eest filmides "Spartacus" (1960) ja "Topkapi" (1964) ja oli veel paaril korral nomineeritute hulgas.
Lisaks Oscaritele on Ustinov võitnud muu hulgas neli teleauhinda Emmyt ja Grammy-auhinna.


Linn Ullmann.
Linn Ullmann (sündinud 9. augustil 1966 Oslos) on norra kirjanik, ajakirjanik ja kirjanduskriitik.
Linn Ullmann õppis New Yorgi ülikoolis inglise kirjandust. Praegu (seisuga veebruar 2006) töötab ta ajalehes "Aftenposten", enne seda oli ta aga päevalehe "Dagbladet" ajakirjanik.
Linn Ullmann on Norra filminäitleja Liv Ullmanni ja Rootsi režissööri Ingmar Bergmani tütar.
Ta on abielus luuletaja Niels Fredrik Dahliga.


Globaliseerumine.
Globaliseerumine ehk üleilmastumine on ühiskonnas ja maailma majanduses toimuvad muutused, mis on põhjustatud üha kasvavast rahvusvahelisest kaubandusest ja üha tihenevast üleilmsest kultuurivahetusest ning mis seisneb kultuuride, ökosüsteemide ja väärtuste ühtlustumises (segunemises), ruumilise mitmekesisuse kahanemises, kaugkommunikatsiooni osatähtsuse olulises suurenemises.
Majanduse kontekstis seostatakse seda mõistet eelkõige vabakaubandusest tulenevate nähtustega.
Globaliseerumise tõukejõuks on muutused tehnoloogias, eelkõige transpordi ja kommunikatsiooni areng ning energia odavnemine, mille tulemusena on väidetavalt tekkimas globaalne küla.
Ideoloogia aspektis on globaliseerumine seotud misjoniga, erinevate ideoloogiate taotlusega saada kõigi ideoloogiaks.
Tunnused.
Globaliseerumist seostatakse paljude nähtustega, milledest enamik on alguse saanud pärast Teist maailmasõda. Nendeks on näiteks kaupade, kapitali, informatsiooni ja inimeste hoogustunud liikumine riikide vahel ning neid nähtusi soodustavate tehnoloogiate, organisatsioonide, seadusandluse ja infrastruktuuri areng.
Globaliseerumise ohud.
Globaliseerumine on kaasa toonud kultuurilise mitmekesisuse vähenemise. Kommete, tehnoloogiate, toodete jne üleilmne levik on viinud kultuuride erinevuse vähenemisele.
Globaliseerumisega seotud negatiivseks nähtuseks on ka paljude taime- ja loomaliikide levitamine võõrliikidena väljapoole nende pärismaist levilat. Selle tulemuseks on elukoosluste liigilise koosseisu ühtlustumine, invasiivsete liikide (sealhulgas umbrohtude) sissetung kohalikesse kooslustesse ja üldise elurikkuse vähenemine.
Globaliseerumise ohtusid rõhutab roheline ideoloogia.
Maailma tuntud globaliseerumise kriitikuid on Kalle Lasn.


‘Abd Allāh ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd.
thumb
‘Abd Allāh ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd (عبد الله بن عبد العزيز آل سعود; sündis 1924 Er-Rijadis) on Saudi Araabia kuningas alates 1. augustist 2005, kui tema poolvend kuningas Fahd suri. Ta on vanim tänapäeval valitsev monarh.
Abdullah on Saudi dünastia rajaja kuningas Abdul Aziz ibn Saudi 15. poeg 37 pojast. Ka kõik ülejäänud pärast tolle surma 1953 valitsenud kuningad on olnud ibn Saudi pojad. Ta sai kodukoolituse valitud usuteadlaste ja haritlaste juhtimisel, veetis suure osa noorpõlvest kõrbes, kus lõi tihedad sidemed beduiini hõimupealikutega. Hiljem oli ta Meka kuberner ja alates 1963 juhatas 40 000 mehelist Saudi Araabia rahvuskaarti, mis värvatakse tähtsamatest hõimudest ja toimib armee vastukaaluna.
Pärast kuningas Faisali mõrvamist Kairos 1975 sai Abdullah teiseks asepeaministriks ning pärast poolvenna kuningas Khalidi surma 1982 kroonprintsiks ja esimeseks asepeaministriks.
Abdullah sai regendiks juba siis, kui Fahdil oli 29. novembril 1995 tõsine rabandus. Pärast seda oli suur osa võimust Abdullah' käes, kuna vend ei taastunud rabandusest täielikult.


Fahd ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd.
Fahd ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd (1923 Taifis – 1. august 2005) oli Saudi Araabia kuningas alates 1982. aastast kuni surmani. Ta valitses absolutistlikult, kuid üpris edumeelselt. Fahd oli ka riigi peaminister ning relvajõudude ülemjuhataja.
Sündinud Saudi dünastia rajaja kuningas Abdul al-Aziz ibn Saudi 11. pojana, oli Fahd vanim 7 pojast, kelle sünnitas ibn Saudi lemmiknaine Hassa ibn Ahmad as-Sudairi. Fahd sai hariduse õukonnas ja välismaa ülikoolides, on saanud nii ilmaliku kui ka religioosse hariduse. Ta oli kuningas Saudi ajal alates 1953 haridusminister ja alates 1962 välisminister (mõnedel andmetel siseminister), kuningas Faisali ajal aga alates 1967 teine asepeaminister. Fahdi mõju suurenes, kui märtsis 1975 sai kuningaks tema poolvend Khalid. Fahdist sai kroonprints ja esimene aseminister, kelle ajada oli suur osa igapäevasest valitsemisest. Temast sai mõjukas läbirääkija naftahindade ja Lähis-Ida rahu asjus. Augustis 1981 kutsus ta Marokos Fèsis kokku tippkonverentsi. Pärast Khalidi surma juunis 1982 sai Fahdist 13. juunil kuningas. Ta nimetas oma poolvenna, rahvuskaardi ülema Abdul Aziz as-Saudi kroonprintsiks.
Fahd stimuleeris riigi naftarikkuste investeerimist infrastruktuuri ja uutesse tegevusaladesse, näiteks keemiatööstusse, et mitmekesistada majandust ja ehitada üles riigi relvajõud. Kui Iraak tungis augustis 1991 Kuveiti, liitus kuningas Fahd USA ja teiste rahvusvaheliste jõudude operatsiooniga "Kõrbetorm". Saudi Araabiat kasutati baasina, millest lähtudes veebruaris 1992 vabastati Kuveit.
Naftahindade langus 1980-ndail põhjustas Saudi Araabia rahavarude vähenemise, mõningase kokkuhoiu ja erastamise 1990-ndail. Kümnendi algul sattus Fahdi absolutistlik režiim ühelt poolt demokraatlikke valimisi taotlevate liberaalide ja teiselt poolt monarhiat vastustavate ja šariaadi kehtestamist nõudvate islami fundamentalistlike rühmituste surve alla. Mais 1993 moodustas Muhammad al-Masari juhtitud islamiaktivistide rühm Seaduslike Õiguste Kaitse Komitee, et kontrollida, kuidas režiim islami põhimõtetest kinni peab. Demokraatianõudmistele reageerides moodustas kuningas augustis 1993 nõuandva šuuranõukogu, kelle 60 liiget kuulusid eliiti, kuid mitte kuningakotta, ja kehtestas kohalike omavalitsuste süsteemi.
Novembris 1995 elas Fahd üle südamerabanduse ja jaanuaris 1996 loovutas ta võimu ajutiselt kroonprintsile Abdullah´le, kes edaspidi koondaski enda kätte suure osa tegelikust võimust.
Pärsia lahe sõda läks saudidele maksma 50 miljardit dollarit. Sõja lõppedes nõudis Fahd Iraagilt reparatsioone: Iraani-Iraagi sõja ajal 1980–1988 oli ta viimasele andnud 20 miljardit dollarit.


Khālid ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd.
Khālid ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd
Khālid ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd (1912 – 13. juuni 1982) oli Saudi Araabia kuningas 1975–1982. Ta sai kuningaks pärast tema poolvenna Fayşal ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūdi mõrvamist, tema valitsusaja lõpuks koondas tegeliku võimu enda kätte kroonprints Fahd.


Fayşal ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd.
Fayşal ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd
Fayşal ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd (1906 Er-Rijad – 25. märts 1975) oli Saudi Araabia kuningas 1964–1975. Ta sai võimule pärast oma poolvenna Sa‘ūd ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūdi kukutamist ning oli üks põhifiguure naftahindade tõstmise taga 1970-ndate alguses.
Faisal oli üks Saudi dünastia rajaja kuningas Abd al-Aziz ibn Saudi 43 pojast. Faisal võitles isa kõrval ja saavutas 1925 võidu Lääne-Araabia piirkonna Hidžazi valitseja Hussein bin Ali vägede üle. Faisal nimetati 1932 Hidžazi asevalitsejaks ning 1940 Saudi Araabia välisministriks. Kui vanem poolvend Saud sai 1953 kuningaks, kuulutati Faisal kroonprintsiks ja ta jätkas algul välisministrina, 1958–1960 ja alates 1962 oli ta peaminister. Ta pooldas järkjärgulist moderniseerumist ja läänestamist. 1960-ndatel sattus ta vastuollu konservatiivsema Saudiga, keda 1964 sunniti loobuma troonist Faisali kasuks.
Faisal valitses ilma peaministrita ja koostas eduka majanduse moderniseerimise programmi. Selleks kasutas ta Saudi Araabia suuri naftasissetulekuid, mis kasvasid 334 miljonilt dollarilt 1960. aastal 22,5 miljardini 1974 (pärast naftahindade neljakordistumist 1973–1974). Ta kehtestas helde sotsiaalhoolekande süsteemi, mis hõlmas tasuta arstiabi ja keskkoolihariduse ning toiduainete, vee, kütuse, elektrienergia ja üüri subsideerimise. Tema eestvõttel kaotati orjus ja muudele araabia maadele anti rahalist abi võitluses Iisraeli vastu.
1975. aastal mõrvas Faisali tema vennapoeg prints Museid. Täpset põhjust pole avalikustatud, kuid mõrvar kuulutati nõrgamõistuslikuks ning hukati samal aastal. Trooni päris Faisali poolvend Khalid.


Sa‘ūd ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd.
pisi
Sa‘ūd ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd (12. jaanuar 1902 – 23. veebruar 1969) oli Saudi Araabia kuningas 1953–1964. Ta kukutati tema oma perekonna poolt, kuna tema poolvennad kartsid, et Sa‘ūd jagab võimu laiali oma poegade vahel ning jätab nemad võimust ilma. Sa‘ūd lahkus eksiili Šveitsi ja suri hiljem Kreekas.


‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd.
`Abd al-`Azīz bin Abdul Rahman bin Faisal bin Turki bin Abdullah bin Saud bin Abdul Aziz bin Muhammad as-Sa`ud, tuntud ka Ibn Saudina (1880 – 9. november 1953), oli Saudi Araabia esimene kuningas 1932 – 1953. Ta rajas Saudi Araabia kuningriigi võitluses teiste Araabia poolsaare kõrberiikidega, varem oli ta valitsenud Nedždi, mille valitsejaks sai ta 1902. aastal.
Vaen brittide toetanud Hidžazi poliitilise ja usulise valitseja Ḩusayn ibn ‘Alī vastu sundis teda eemale jääma araablaste ülestõusust I maailmasõjas, milles osalesid Ḩusayn ja Faisal I. Ent I maailmasõja järel laiendas Ibn Saud vahhabiitide usulahu abil oma valdused Punase mere rannikuni, hõivas Džidda ning muslimite pühad linnad Meka ja Mediina (mis ajas rikkaliku sissetuleku palverändajate teenindamisest). 1921.aastaks oli kogu Kesk-Araabia allutatud Ibn Saudi võimule ja 1924 tungis ta edukalt Hidžazi, purustades Ḩusayn ibn ‘Alī, kes oli 1919 kuulutatud enda kõigi araabia maade kuningaks. Jaanuaris 1926 kuulutati Ibn Saud Hidžazi ja Nedždi kuningaks, 1932 need territooriumid ühendati Saudi Araabia Kuningriigiks. 1934 ründasid Saudi relvajõud Jeemenit ja hõivasid territooriume lõunas, kaasa arvatud Najrani ja Jizani linna.
1939 avastati Araabia poolsaarel nafta, naftakontsessioonid anti Briti ja USA kompaniidele ja eksport algas 1946. Esimese naftabuumi ajal 1947–52 muudeti endine karjuskuningriikmoderniseeruvaks riigiks, kus naftatulem kasvas 10 miljonilt 212 miljoni dollarini aastas. II maailmasõja ajal oli Ibn Saud jäänud neutraalseks, kuid soosinud Ühendkuningriiki ja USA-d. 1945 asutas ta Araabia Liiga, et etendada araablaste ühtsust.
Ibn Saudi isa oli Nedždi sultan Faisal, kelle pealinnas Er-Rijadis ta sündis. Al-Saudi perekond oli domineerinud Kesk-Araabia poliitikas alates 18. sajandist keskpaigast, mil temast sai vahhabiitide fundamentalistliku islamiseksti lipukandja. 1891 hõivas Er-Rijadi rivaalitsev Põhja-Araabia Rašiidide dünastia ja Ibn Saud sunniti minema koos isaga pagulusse. Isa loobus troonist poja kasuka, kes kasvatati üles Kuveidis. 1902 vallutas Ibn Saud ülestõusnud beduiinide abil Er-Rijadi tagasi ja taastas oma kuningriigi. 1914 kontrollis ta juba suurt osa endistest Türgi valdustest Pärsia lahe ääres ja 1915 tunnustasid britid teda Hasa (Ida-Araabia) ja Nedždi emiirina.
Perekond.
Ibn Saud oli klassikaline araabia hõimupealik, kes ühitas oma sõjalise tubliduse suure arvu naiste ja lastega. Ta juhtis maad nagu perekonnariiki, abiks 43 poega. Vanim poeg Saud nimetati 1933 kroonprintsiks ja sai Ibn Saudi surres 1953 kuningaks. Teine vanem poeg Faisal oli välisminister.


Saudi Araabia kuningas.
Saudi Araabia kuningas on Saudi Araabia kuningriigi valitseja. Tiitel võeti kasutusele 1932. aastal, kui riik loodi. Kuningal on tegelikult absoluutne võim ning traditsiooniliselt on enamik võtmepositsioonidest kas tema või kroonprintsi käes olnud. Traditsiooniks on kujunenud ka see, et trooni ei päri mitte eelmise kuninga poeg, vaid tolle vend, esimese kuninga Abd al-Azizi ehk Ibn Saudi poeg. Paraku tundub, et viimane traditsioon võib peagi kaduda, sest Ibn Saudi elusolevad pojad liginevad kõik juba 80-le või on selle vanuse isegi ületanud.


François I.
thumb
François I [franssu'aa esimene] (12. september 1494 Charente, Cognac – 31. märts 1547 Rambouillet) oli Prantsusmaa kuningas 1515. aastast surmani. Kuningas kuulus Valois' dünastia Angoulême'i harusse. Ta oli väga võimekas ja väga ambitsioonikas valitseja, kes soovis Prantsusmaast teha Euroopa võimsaima riigi.
Perekond ja tõus troonile.
François de Valois' sündis Angoulême'i krahvi Charles'i pojana. Ta ema oli Louise, kelle vennast Philibert II-st sai hiljem Savoia valitseja (Savoia hertsog). François'l oli ka vanem õde Marguerite, kelle tütar Jeanne sai hiljem Navarra kuningannaks, kelle pojast Navarra Henrist sai üks kuulsamaid ja edukamaid Prantsusmaa monarhe Henri IV.
François' sünni ajal oli Valois'de Angoulême'i haru suhteliselt vähetähtis, sest Prantsusmaa kuningaks oli noor Charles VIII, kes oli äsja abiellunud Bretagne'i Anne'iga. Kuid 1498 suri kuningas ootamatult ning pärijateta. Seetõttu läks troon tema sugulasele, Orléansi liini kuuluvale Louis XII-le. Too abiellus kuninga lesega, kuid ei saanud temalt poegi, vaid kaks tütart. Nii sai François'st ootamatult troonipärija. Ta pandi 1514 paari kuninga tütre ning Bretagne'i pärijanna Claude'iga. Järgmisel aastal (1515) vana kuningas suri ning François tõusiski Prantsusmaa troonile.
Esimesed aastad kuningana.
François' valitsusaeg algas äärmiselt edukalt. Ta tungis juba oma esimesel valitsusaastal Milano hertsogiriiki ning lõi seal Marignano lahingus šveitslasi, kes ei olnud enne seda sajandeid kellelegi üheski lahingus kaotanud. Nii pani ta piiri ka Šveitsi kantonite laienemise lõunasse ning ajendas šveitslaste tänini kestva neutraliteedipoliitika.
Pärast lahingut vallutas ta Milano ning naasis seejärel võidukalt Prantsusmaale. Järgmisel aastal (1516) sõlmis ta paavstiga Bologna konkordaadi, millega võim kirikuasjade üle Prantsusmaal läks täielikult kuninga kätte. Peale selle teostas ta muud tsentraliseerimispoliitikat.
Võitlus keisritrooni pärast ning sõjad Karl von Habsburgiga.
Keiser Maximiliani surma järel soovis François ise Rooma keisriks valitud saada ning esialgu toetas teda isegi paavst. Kuid tema kavatsusel seisis ees Karl von Habsburg, kes oli juba Kastiilia, Aragóni (mõlemas Carlos I) ja Lõuna-Itaalia valitseja. François'ga võisteldes sai ta 1519 ka Saksa-Rooma riigi valitsejaks (Karl V) ning nõudis Prantsusmaalt tagasi Burgundia alasid.
Selline asjade käik ei sobinud François'le kuidagi, seda enam, et Karl oli Burgundia hertsogina formaalselt tema vasall, ning 1519 arvas Prantsuse kuningas endal olevat õiguse Karlilt kõik Burgundia valdused (Madalmaad ja Burgundia vabakrahvkond) ära võtta. Karl omakorda tahtis tagasi saada Burgundia tuumikala, mistõttu 1521 puhkes esimene sõda kuninga ja keisri vahel. Olulisim sõjategevus toimus Itaalias, kus François 1525 Pavia lahingus lüüa sai ning Karli kätte vangi langes. Kuigi François püüdis edaspidigi Milanot oma võimu alla saada, lõppes sellega Prantsuse kuningate edu Itaalias, mis oli alanud juba 1494. Aastal 1526 vabanes François vangistusest, kuid pidi Karli kätte pantvangi jätma oma pojad. Ta lubas Karlile Burgundia hertsogiriigi täiemahulist taastamist ning teisigi suuri järeleandmisi, kuid Prantsusmaale tagasi jõudes ütles ta nendest kohustustest lahti, sest nad olid Prantsusmaa kui suurriigi vaatevinklist võimatud, ning alustas 1527 uut sõda Karliga. See lõppes 1529 Cambrai rahu ehk Daamiderahuga (selle taga olid Prantsusmaa kuninga ema Louise ja Karli tädi, Madalmaade asehaldur Margarete), millega mõlemad valitsejad tegid kompromissi. Karl loobus nõudmisest Burgundia täiemahulisele taastamisele, François aga Milanost ning mitmest piiriäärsest valdusest Madalmaade juures. Samuti sai François tagasi oma pojad (François ja Henri) ning abiellus Karli õe Eleonorega.
Kuninga valitsusaja teine pool.
Aastal 1532 tegi François lõpu Prantsusmaa killustatusele, ühendades Bretagne'i hertsogiriigi ametlikult Prantsusmaaga. Vastuolud keisri ja kuninga vahel kasvasid seejärel aga taas ning 1534 puhkes juba kolmas nendevaheline sõda. Seegi ei toonud Prantsusmaale erilist edu ning peale selle suri ootamatult troonipärija François (noorem). 1538. aastal sõlmiti Nizza rahu, millega Prantsusmaa sai endale ajutiselt Savoia, kuid oli selge, et asi nii ei jää, sest Karl soovis Savoiat tagasi oma mõjusfääri ning François unistas endiselt Milanost. Siiski korraldati 1539 midagi enneolematut: keiser Karl sõitis läbi Prantsusmaa Hispaaniast Madalmaadesse. Selles nähti kahe igavese rivaali leppimist, ent tegelikult jäi kumbki pool ikkagi oma nõudmistele kindlaks.
Aastal 1542. aastal puhkeski taas sõda ning seekord sõlmis François liidu Karli ja katoliku kiriku tolleaegse ohtlikema vaenlase, Türgi sultani Suleiman Toredaga. Karl sai enda liitlaseks aga "ketserist" Inglismaa kuninga Henry VIII ning nii alustati viimast omavahelist arveteklaarimist. Aastal 1544 sõlmiti aga taas rahu, sest Karl ei suutnud jõuda Pariisini, Prantsuse väed aga liikuda Itaaliasse. Henryga sõdis François aga kuni 1546. aastani, mil sõlmiti Inglismaale suhteliselt soodne rahu (Henry sai suure summa raha, ent ei saanud mandril juurde ühtki valdust).
François' tervis oli juba pikemat aega olnud vilets ning pärast rahulepete sõlmimist ei suutnud ta peagi enam isegi sadulasse istuda. Ta suri ilmselt süüfilisse, mille oli oletatavasti saanud oma esimese Itaalia-sõjakäigu ajal (1515).
Tähtsus järeltulijate jaoks.
François pani oma valitsusajal aluse hilisemale Prantsuse absolutismile ning toetas heldekäeliselt kunsti, eriti arhitektuuri, ning ka haridust (tema toetusel rajati "Collège de France").
Tema usupoliitika oli heitlik, kuid kaldus pragmaatilistel põhjustel lõpuks ikkagi katoliiklaste poolele. Algasid esimesed kalvinistide ja teiste protestantide vastased pogrommid, mis täie ulatuse saavutasid küll alles tema järglaste ajal.


Maapäev.
Maapäev (saksa keeles "Landtag") on nimetus, mida on ajaloo jooksul kandnud erinevad esinduskogud saksa keeleruumis.


Fernando II (Aragón).
Fernando II Katoliiklane ["hispaania keeles Fernando II "El Católico"] (Kastiilia valitsejana Fernando V) (10. märts 1452 – 23. juuni 1516) oli Aragóni kuningas 1478–1516 ja koos oma abikaasa Isabel I-ga 1478–1504 ka Kastiilia kaasvalitseja
Pärast oma naise surma püüdis ta saada Kastiilia kuningaks, kuid sealsed aadlikud ei soovinud Kastiilia muutumist Aragoni Vahemere-impeeriumi osaks ja nii said sealseteks valitsejaiks Fernando ja Isabeli tütar Juana ning tema abikaasa Philipp von Habsburg ehk Felipe I. Fernando sellega aga ei leppinud ja pärast Philippi ootamatut surma suutis ta oma võimu Kastiilia üle enamjaolt taastada. Philippi poeg Karlgi ei saanud Kastiilia monarhiks enne kui alles pärast oma vanaisa Fernando surma, pärides samaaegselt ka Aragoni trooni.


Bakteriaalne perikardiit.
Bakteriaalne perikardiit on bakteriaalse infektsioonipoolt põhjustatud südamepauna seestpoolt katva kelme põletik, mis õigeaegse meditsiinilise sekkumiseta viib hemodünaamilise kollapsi, tamponaadi ja surmani.
Etioloogia.
Perikardiit on harva esmane. Enamikul juhtudel tekib nimetatud põletik teiseselt põletikutekitajate sattumisel perikardile vere kaudu või ümbrusest või põletiku ülekandumisel muudelt südameosadelt. esineb bakteriaalne perikardiit pneumoonia, meningiidi, osteomüeliidi, artriidi või muude pehmete kudede infektsioonide korral. Samuti kuuluvad riskigruppi haiged, kes paranevad rindkere- ja südameoperatsioonidest.
"Staphylococcus aureus" kutsub bakteriaalse perikardiidi esile peamiselt lastel. Kaasnevad pneumoonia ning äge osteomüeliit. Väga harvadel juhtudel saab infektsioon alguse bakteriaalsest endokardiidist. Väga sageli esineb "Staphylococcus aureus"´est tingitud perikardiit neil patsientidel, kellele on 3 kuu jooksul südameoperatsioon tehtud.
"H influenzae" on sageduselt teine haigusetekitaja ning bakteriaalne perikardiit saab alguse ülemiste ja alumiste hingamisteede nakkuste ning meningiidi korral. Iseloomulik on paks mädane eksudaat.
Bakteriaalse perikardiidi võivad esile kutsuda ka "Neisseria meningitidis", "Streptococcus pneumoniae", samuti "Mycoplasma pneumoniae".
Tuberkuloosne perikardiit tekib enamasti tuberkuloosibatsillide perikardile sattumisel vere kaudu.
Streptokokid, stafülokokid, pneumokokid jt bakterid põhjustavad mädast perikardiiti. Nimetatud bakterid võivad perikardile sattuda haava kaudu väljastpoolt või vere kaudu teistest haigusekolletest.
Lisaks bakteriaalsele (mainituile lisanduvad haruharvad tüüfuse-, koolera-, malaaria-, sarlaki-, leetri jne haigetel) võib eisenda ka mittebakteriaalset perikardiiti, enamasti neerukahjustuse puhul koos neerude talitlushäiretega, mille tagajärjeks on kusiveresus.
Perikardiit võin esineda ka vähihaiguse puhul.
Patogenees.
Perikard täidab hõõrdumisvastast ja fikseerivat funktsiooni, kaitseb südant infektsioonide eest.
Normaalselt sisaldab ta 20 ml (ehk 30 ksm) vedelikku, kuid põletiku korral muutub perikard proteiinide suhtes läbilaskvaks ning parietaalse ja vistseraalse lestme vahele koguneb hulgaliselt vedelikku. Ägeda põletiku toimel laienevad perikardi veresooned, millest väljub ümbritsevasse koesse ja südamepaunaõõnde verekiude ja valgeliblesid sisaldavat vedelikku ehk ekssudaati. Eksudaati hulk südamepaunas võib tõusta mitmesajale kuupsentimeetrile, isegi liitrile, mille tagajärjel suurenevad ka südamepauna mõõdud.
Et perikardi parietaalne leste pole elastne, kujunevad vedeliku liigsel akumuleerumisel vereringehäired.
Vedeliku kiirel kogunemisel kujuneb välja südametamponaad, mille korral südamekambritel tekib ruumipuudus. Selle tagajärjel kõrgeneb venoosne ning arteriaalne rõhk ja pulss kiireneb. Perikardi mahu jätkuval suurenemisel tekib süsteemne hüpotensioon ning kardiovaskulaarne kollaps.
Kliiniline pilt.
Haigetel esinevad tahhükardia, köha, higistamine, summutatud südametoonid ja hõõrdumiskahinad, mis ilmnevad nii süstoolse kui diastoolse faasi kestel. Kaelaveenid on täitunud ning nahk tsüanootilise ilmega. Iseloomulike sümptomite hulka kuulub ka paismaks.
Ravi.
Südametamponaadi korral on vedeliku eemaldamiseks sageli vajalik teostada perikardiotsenees. Korduvate ägedate perikardiitide korral sooritatakse perikardiektoomia.


Ruprecht (Saksa kuningas).
Ruprecht (1352–1410) oli Wittelsbachi dünastiast pärinev Saksa kuningas 1400–1410. Ta oli 1398–1410 Ruprecht III nime all Pfalzi kuurvürst, pärinedes Wittelsbachide vanemast liinist.
Ruprecht sai Saksa kuningaks pärast kuningas Wenzeli troonilt tõukamist, kuid temast ei saanud kunagi Saksa-Rooma keisrit.


Wenzel (Saksa kuningas).
Wenzel (26. veebruar 1361 – 16. august 1419) oli Luksemburgi dünastiast pärinev Saksa kuningas 1378–1400 ja Böömimaa kuningas (Wenceslaus IV või Václav IV., mõnikord hüüti ka "Joodikuks") 1378. aastast kuni surmani. Ta oli keiser Karl IV poeg ja keiser Sigismundi vend.
Wenzel püüdis saada ka Saksa-Rooma keisriks, kuid see ei õnnestunud tal. Lõpuks kukutati ta rahulolematute Saksa vürstide poolt, kuna ta oli olnud liialt järeleandlik suhetes Prantsuse kuninga Charles VI-ga ning pööranud Böömimaa asjadele rohkem tähelepanu kui Saksamaale. Seetõttu eemaldati ta Saksa-Rooma valitseja troonilt, ehkki ta ise ei tunnistanud kunagi oma järglase Ruprechti trooniletõusu. 1410. aastal loobus ta aga ametlikult kuningatiitlist oma venna Sigismundi kasuks. Böömimaal oli ta pidevas tülis aadlikega ning vastustas ka Jan Husi tegevust. Seetõttu sattus ta peale viimase põletamist üha suurematesse vastuoludesse tšehhidega, millest tema surma järel kasvasid välja hussiitide sõjad.


Adolf (Saksa kuningas).
Adolf Nassaust (umbes 1255 – 2. juuli 1298 Göllheim) oli Saksa kuningas 5. maist 1292 – 23. juunini 1298. Ta on ainus Saksa kuningas, kes on ametist tagandatud, kui arvestamata jätta need, kes hulluks läksid või kelle paavst kirikuvande alla pani.
Adolf oli Nassau krahv 1276. aastast kuni surmani. Ta päris Nassau trooni oma isalt Walram II-lt ning pärandas selle oma poegadele Gerlach I-le ja Walram III-le. Kuid pärast kuningaks valimist viibis Adolf Nassaus harva.
Adolf rääkis saksa, prantsuse ja ladina keelt – viimane ei olnud tollal kuigi levinud.
Adolf pärines mõjutust väikeaadlisuguvõsast ja tal endalgi oli väga vähe võimu. Kuurvürstid valisid ta seetõttu, et saada riigile võimalikult nõrka valitsejat, samal põhjusel, miks omal ajal oli valitud Rudolf von Habsburg, ja seekord ei pidanud nad pettuma. Adolf ei suutnud tõepoolest kuningana eriti midagi saavutada, kaasa arvatud keisriks kroonimist. Lõpuks valisid Saksa vürstid endale uue kuninga: Albrecht von Habsburgi. Adolf ei nõustunud sellega, kuid langes Göllheimi lahingus Albrechti vastu, nii et viimane võis troonile asuda. Albrecht olevat Adolfi sealjures isiklikult hobuse seljast maha lükanud ja seejärel noaga tapnud.
Adolf abiellus 1270 Limburgi krahvi tütre Imagina von Isenburg-Limburgiga. Abielust sündis 8 last, kellest 4 said täiskasvanuks: Adolfi järeltulijad Nassau krahvkonna juhtidena Gerlach I ja Walram III, Klarenthali kloostri abtiss Adelheid ja Mechthilde (Mechthildis), kes abiellus Baieri hertsogi Rudolf I Lobisejaga.


Ford.
Ford on Ford Motor Company lühendatud nimi.


Otepää vald.
Otepää vald on vald Kirde-Valgamaal. Moodustatud 1999. aastal Otepää linna ja Pühajärve valla ühinemisel. Piirneb põhjas Palupera vallaga, kirdes Põlvamaa Valgjärve vallaga, idas Põlva maakonna Kanepi vallaga, lõunas Võrumaa Urvaste vallaga, edelas Valgamaa Sangaste vallaga ja läänes sama maakonna Puka vallaga.
Asustus.
Otepää valla territooriumi moodustab Otepää linn ning 21 küla. 1. jaanuari 2004 seisuga oli Otepää vallas 4329 elanikku, neist mehi 2038 (47%) ja naisi 2291 (53%).
Külad.
Arula – Ilmjärve – Kassiratta – Kastolatsi – Kaurutootsi – Koigu – Kääriku – Mägestiku – Mäha – Märdi – Nüpli – Otepää küla – Pedajamäe – Pilkuse – Pühajärve – Raudsepa – Sihva – Truuta – Tõutsi – Vana-Otepää – Vidrike
Loodus.
Paikneb Otepää kõrgustikul, seetõttu on reljeef vaheldusrikas. Siin paiknevad mitmed mäed nagu näiteks Väike Munamägi ja Harimägi, järvedest on tuntuim Pühajärv.


Valgamaa.
"See artikkel räägib ajaloolisest maakonnast; praeguse maakonna kohta vaata artiklit Valga maakond"
Valgamaa (saksa "Walksche Kreis"; vene "Валкский уезд", läti "Valkas apriņķis") on ajalooline maakond, mis paiknes Liivimaa kubermangus, enamjaolt praeguse Läti aladel ja oli valdavalt lätikeelne. Vaid Valga linn koos lähiümbrusega ning mõned väikesed alad Sooru ja Paju ümbruskonnas kuuluvad praegu Eestile (olid 20. sajandi alguses eesti-läti segaasustusega).
Moodustati 3. juulil 1783. aastal Katariina II otsusega Riia ja 275;sise maakonna osadest Valga maakond (ehk Valga kreis). Maakonna 11 kihelkonnast 9 asusid täies mahus Läti alal. Vaid kahe kihelkonna — Luke ja Härgmäe — väikesed tükid ulatusid praegusele Eesti alale.
1920. aastal, mil piir Eesti ja Läti rahvusriikide vahel oli kindlaks määratud, loodi 6. septembril Eesti poolele praktiliselt uus Valga maakond. Vaid Valga linn koos tühise ümbrusega pärines selles vanast, peamiselt lätikeelsest Valga maakonnast. Ülejäänud maakond moodustati Tartumaa, Viljandimaa ja Võrumaa Valga-lähedastest osadest (Sangaste kihelkond, Helme kihelkond, Karula kihelkond jt).
See maakond kaotati 1950. aastal, kui Eesti haldusjaotuse üksusteks said rajoonid. Praegune Valga maakond on erinev ka 1920. aastate piiridest.
Ajutise valitsemise korra § 12-a põhjal vabariigi valitsuse poolt 6. septembril 1920 a. vastuvõetud
seadus Valga ja Alutaguse maakondade asutamise kohta..
§ 1. Asutatakse Valga ja Narva linnadest ja nende ümbruskonna valdadest iseseisvad Valga ja Alutaguse maakonnad.
§ 2. Asutatavate maakondade lähemad piirid määrab kindlaks vabariigi valitsus.
Peaminister: J. Tõnisson.
Siseminister: Einbund.
V. v. asjade valitseja: K. Terras.
Vabariigi Valitsuse poolt 11. veebruaril 1921 a. vastuvõetud
määrus Valga maakonna maa-ala kindlaksmääramise kohta..
2. Uue maakonna loomine arvata 1. jaanuarist 1921 a. Maakonna maksud 1921 a. eest lähevad täielikult nende maakondade heaks, kelle alla Valga maakonna külge liidetavad vallad sennini kuulusid.
Kulud, mida endised maakonnad üleviidavate valdade asutuste heaks kandsid, jäävad nende maakondade kanda kunni 31. detsembrini 1920 a.
3. Maakonna-nõukogude valimised Valga kui ka Tartu, Viljandi ja Võru maakondades muudetud piirides läbi viia.
Riigivanem: K. Päts.
Siseminister: Einbund.
Riigisekretääri k. t.: K. Terras.


Heinrich VII (Saksa-Rooma keiser).
Heinrich VII (umbes 1275 – 1313) oli esimene Luksemburgi dünastiast pärinev Saksa kuningas 1308–1313, alates 1312 ka Saksa-Rooma keiser, esimene pärast Friedrich II, kes oli surnud 58 aastat tagasi. Tema poeg Johann von Luksemburg sai 1310 Böömi kuningaks, tolle pojast Karlist sai aga nii Böömi kuningas kui ka Saksa-Rooma keiser.
Heinrich püüdis taastada keisri tugevat võimu, taasalustades ka võitlust paavstidega. 1313. aastal viibis ta parajasti Itaalias, kus oli minemas karistama oma vasalli, Napoli kuningat, kui ta ootamatult suri.


Ludwig IV (Saksa-Rooma keiser).
Ludwig IV (ka Ludwig Baierist; 1282 – 11. oktoober 1347) oli Wittelsbachi dünastiast pärinev Saksa kuningas alates 1314, alates 1328 ka Saksa-Rooma keiser. Alates 1294 oli ta ka Baieri hertsog.
Tema ajal jätkusid nii riigisisesed segadused kui ka probleemid paavstide ja vastupaavstidega. 1316. aastal pidi Ludwig enda kaasvalitsejaks määrama Habsburgide soost Friedrich Ilusa, kes reaalselt aga võimu ei saanud (oli Saksa kuningas Friedrich III-na 1328–1330). 1328. aastal lasi Ludwig end Roomas ühel senaatoril keisriks kroonida, seejärel pani ta seal võimule vastupaavst Nicolaus V, kuid too kukutati varsti pärast keisri lahkumist linnast. Elu lõpul tahtsid mõned Saksa vürstid Ludwigit asendada Luxemburgi dünastiasse kuuluva Karl IV-ga, kes valiti 1346 Saksa kuningaks.
Ludwig suutis oma valitsusajal ühendada Baieri, mis varem oli jagunenud laiali mitme Wittelsbachi suguvõsa haru vahel.


Friedrich III (Saksa kuningas).
Friedrich III Ilus (1286 või 1289 – 13. jaanuar 1330) oli Habsburgide dünastiasse kuuluv Saksa kuningas 1326–1330 ja Austria hertsog 1308–1330.
Ta oli hilisema keisri Ludwig IV sõber, kuid sattus peale keiser Heinrich VII surma tollega konflikti, kandideeris tema vastasena Saksa-Rooma valitsejaks. Lõpuks valiti kuningaks Ludwig, kuid Friedrich seda ei tunnistanud ning jätkas temaga sõda. 1322. aastal sai ta lüüa ning võeti Ludwigi poolt vangi. 1325 vabanes ta vangist, kuid saabus Saksa kuninga juurde Münchenisse siiski vangina, austades oma vannet tollele. Seepeale otsustas Ludwig oma sõpruse temaga taastada ning teha ta oma kaasvalitsejaks. 1326. aastal sõlmitud leppe kohaselt pidi Friedrichist saama Saksa kuningas ja Ludwigist Saksa-Rooma keiser. Tegelikult loobus Friedrich aga kohe oma võimust Saksa-Rooma riigi üle ning tegutses 4 oma viimast eluaastat peamiselt Austria valitsejana (tema sealne kaasvalitseja, vend Leopold, suri 1326. aastal).


Victoria.
Victoria ('võit', 'võitjatar') oli vanarooma võidujumalanna.
Asulad.
Victoria nime kannab mitu kohta. Enamik neist asub maades, mis kunagi kuulusid või kuuluvad siiamaani Briti Rahvaste Ühendusse, ja on nimetatud Suurbritannia kuninganna Victoria järgi.


Lanzelin.
Lanzelin (ka Landolt, võib-olla Kanzelin; surnud 991) oli oletatavasti Guntram Rikka poeg ja Radboti isa, ta oli Švaabimaa aadlik, üks Habsburgide esivanemaid. Ta oli Altenburgi, Thurgau ja Klettgau krahv. Võimalik, et ta vallutas Aargau alad, kuhu hiljem rajati Habsburgi linnus.


Nikolaus.
Püha Nikolaus on 4. sajandil Väike-Aasias elanud ja 342 surnud kristlik pühak, Myra piiskop.
Ajaloolisi andmeid selle pühaku elu kohta säilinud pole, seetõttu roomakatoliku kirikus tema päeva enam ei tähistata.
Kaks korda aastas, 6. detsembril ja 9. mail tähistatakse Püha Nikolause mälestuspäeva, nigulapäeva.
Ortodoksi ehk õigeusu kirikus on Püha Nikolaus Kristuse ning neitsi Maarja järel Venemaa armastatuim pühak ja patroon. On väidetud, et pole linna, kus ei leidu temale pühendatud kirikut ega kloostrit.
Eestis levis Nikolause kultus koos katoliikliku Hansa kultuuriga. Temale on pühendatud Viru-Nigula ja Lääne-Nigula kirik, samuti kirikuid hansalinnades Tallinnas ja Pärnus ning pühakojad Haapsalus Põltsamaal, Karjas ja Kirblas.
Ta oli suur heategija: neitsite, meremeeste, vangide, kaupmeeste, pagarite ja laste kaitsja, kes jagas neile kingitusi jõuluajal.
Püha Nikolause isik ja legendid on osaliselt olnud eeskujuks jõuluvana tegelaskuju tekkimisele (ingliskeelsetes maades "Santa Claus", mis tuleneb "Saint Nicolausest).
Legend.
Vaesel mehe oli kolm tütart. Ta ei saanud neile anda kaasavara ega seega neid mehele panna ja otsustas tütred lõbumajja saata, kuigi raske südamega ja selle üle kaevaldes. Nikolaus, kes asjast kuulis, viskas kolmel järjestikusel ööl aknast sisse kolm kullakotti ja päästis tüdrukud. (Lastelegendis on lõbumaja ähvardus välja jäetud ning kottide asemel on kolm kuldmünti, mis tüdrukute ahju ääres kuivavate sukkade sisse kukkusid. Siit inglise keelt kõnelevate maade jõulusukkade komme).


Vikisõnastik.
Vikisõnastik (detsembrini 2009 eesti keeles "Vikisõnaraamat"; inglise keeles Wiktionary) on Wikimedia sihtasutuse projekt, mille eesmärgiks on luua Vikipeedia põhimõtteid järgiv ja sellega kaasas käiv vaba sõnaraamat ühes sõnaseletuste, tõlgete, häälduste, etümoloogiate ning kõige muu juurdekuuluvaga kõikvõimalike keelte tarvis.
Sõnaraamatu eestikeelne osa sai alguse 3. mail 2004 ning 2012. aasta oktoobri seisuga on seal üle 98 000 märksõna.


Lita Ford.
Lita Rosanna Ford (sündinud 19. septembril 1958 Londonis) on ameerika heavy metali laulja, kelle hiilgeajad jäävad 1980. aastatesse.
Olles 16-aastane, liitus ansambliga "The Runaways". Peale ansambli lagunemist 1979. aastal jätkas soolokarjääriga.
Isiklikku.
Lita Ford oli abielus W.A.S.P.i liikmega Chris Holmesiga (1986–1992).


Vulkaanipurse.
Vulkaanipurse on vulkaanilise materjali tungimine maapinnast kõrgemale läbi avause, mida nimetatakse vulkaaniks.
Aktiivselt tegutsevaiks ehk purskavaiks loetakse vulkaane, mille kraatrist paiskub välja auru, laavat või püroklastilist materjali. Praegu tegutsevaks loetakse ka vulkaani, mis hetkel midagi kraatrist välja ei paiska, kuid tegi seda mõned tunnid või päevad tagasi. Vulkaanipurske lõppemise aja saab fikseerida alles tagantjärgi. Umbes kümme protsenti vulkaanipursetest kestab vähem kui üks päev, kuid on ka vulkaane, mis on olnud püsivalt aktiivsed juba tuhandeid aastaid. Vulkaanipursete mediaankestuseks on seitse nädalat. Praegu tegutsevaks ei loeta vulkaani, mille aktiivsusest annavad aimu vaid vũlkaani nõlvadel olevad fumaroolid. Seega pole igasugune vulkaani tegevus veel piisav, et seda vulkaanipurskeks nimetada.
Pursketüübid.
Tavaliselt jaotatakse vulkaanipursked kaheks – plahvatuslikuks ja efusiivseks. Plahvatuslikud pursked kaasnevad enamasti ränirikka magmaga vulkaanidega. Asi on selles, et ränioksiid kipub polümeriseeruma, moodustades suuremaid kobaraid, kus ränioksiidi tetraeedrikujulised kristallid on üksteisega tippepidi liitunud. On selge, et mida väiksem on ränisisaldus magmas, seda vähem taolist polümeriseerumist saab esineda. Polümeriseerumisega kaasneb suurem sisehõõre, sest suuremad molekulid ei saa üksteisest nii hõlpsalt mööda libiseda. Plahvatuslikkus tekib sellest, et rõhu vähenedes (nagu juhtub ülespoole tõusva magmaga), halveneb gaaside lahustuvus magmas. Eraldunud gaasid hakkavad oma suure mahu tõttu vulkaanilõõris pingeid tekitama. Asi laheneks, kui gaasid saaksid magmast välja murda, kuid suure viskoossuse tõttu on see raskendatud. Seetõttu kaasnevad plahvatuslike vulkaanipursetega eelkõige püroklastiliste kivimite ja vulkaanilise tuha väljapaiskumine. Tegemist ei ole millegi muu kui magma või kividega, mis on gaaside poolt pihustatud või purustatud ja vulkaanist jõuga välja lennutatud.
Efusiivsed vulkaanipursked on reeglina aluselise ehk ränivaese koostisega ning väiksema sisehõõrde tõttu pääsevad eraldunud gaasid paremini magmast välja, mistõttu on pursked rahulikud ja vulkaaniliseks produktiks on tuha, pimsi jms asemel pigem vedel laava.
Tuleb märkida, et enamasti on küll nii, et rahulikult purskub vulkaanist ränivaene laava ja plahvatuslikult ränirikas, kuid nagu geoloogias tavaline, ei ole see absoluutne reegel. Võib olla ka vastupidi. Loomulikult ei ole ühele vulkaanile omane ainult üks pursketüüp, kuid üks on enamasti domineeriv. Tihti on pursete algus plahvatuslikum, millele järgneb vaiksem laava väljavool. See on seostatav sellega, et eraldunud gaas koguneb magmakambri ülaossa ja väljub seetõttu peamiselt purske algosas.
Magma koostis sõltub peamiselt vulkaani asukohast. Ookeaniliste saarte vulkanism on enamasti vähemplahvatuslik, subduktsioonivööndi vulkanism võib aga olla vägagi raevukas. Tüüpiline efusiivse vulkaanipurske näidis on Kilauea vulkaan, mis tegutseb suhteliselt vaikselt ja toodab vedelat laavat, mis tardudes moodustab basaltse laavavoolu. Subduktsioonivööndi vulkaane võib leida kõikjalt Vaikse ookeani tulerõngast, aga ka mujalt. Näiteks kurikuulus Krakatau saare pooleks lennutanud Krakatau vulkaan asub subduktsioonivööndi kohal.
Klassikalised pursketüübid.
20. sajandi alul lõi itaalia geoloog Giuseppe Mercalli vulkaanipursete klassifikatsiooni, mis põhines tuntud vulkaanidele iseloomulikul käitumisel. Näiteks Stromboli, Vulcano jne. Süsteem on tänapäevalgi kasutusel, ehkki tema subjektiivsuse tõttu mitte nii laialt kui varem. Klassifikatsioon omab kindlasti ajaloolist tähtsust ja väärib seetõttu käsitlemist. Eraldi pikem käsitlus saab olema spetsiaalsetes artiklites, mistõttu on loetletud vaid põhilised pursketüübid ja nende lühiiseloomustus.
Esitatud nimekiri ei ole lõplik, sest erinevatel aegadel ja erinevate geoloogide poolt on "loodud" mitmeid erinevaid pursketüüpe.
Pursete kestus.
Vulkaanipursete kestus varieerub tugevasti. Stromboli on tegutsenud juba viimased 2500 aastat, mistõttu nimetatakse teda "Vahemere majakaks". Kümneid aastaid on tegutsenud ka mitmed teised vulkaanid. Näiteks Etna (Itaalia), Erta Ale (Etioopia), Yasur (Vanuatu), Sangay (Ecuador), Erebus (Antarktika) jne. Enamik ei ole siiski nii pikaealised. Ühe päevaga piirdub umbes 10% vulkaanidest, suurem osa lõpetab tegevuse kolme kuuga ning vaid väga vähesed tegutsevad üle kolme aasta järjest. Pursete mediaanpikkuseks on seitse nädalat.
Väga tähtsaks küsimuseks on aeg, mis kulub vulkaanil, et jõuda purske haripunktini. Enamasti arvatakse, et aega on küll ja inimeste evakueerimisega ei pea kiirustama. Sellele arvamusele on ilmselt aidanud kaasa kuulsad vulkaanipursked, nagu Krakatau, Pinatubo ja St Helens, mis jõudsid aktiivsuse tippu mitu kuud peale esimesi aktiivsuse ilminguid. Vägagi kainestavalt peaks aga mõjuma teadmine, et tervelt 42% plahvatuslikult tegutsevaist vulkaanidest jõudsid kulminatsioonini kõigest esimese päeva, üle poole aga esimese nädala jooksul.
Ajaloolise aja võimsaim vulkaanipurse oli vulkaan Tambora "looming" 1815. aastast. Pärast kolm aastat kestnud mõõdukat aktiivsust järgnes katastroof. Tervelt viis ööpäeva valitses vulkaanist 500 kilomeetri raadiuses täielik pimedus. Välja paiskus miljardeid tonne vulkaanilist materjali, purskepilv tõusis 44 km kõrgusele atmosfääri ning hukkus 60 000 inimest. Kaasnesid keskkonnamõjud, mille tõttu sai purskele järgnenud aasta üle maailma nimeks "aasta ilma suveta".
Kuulsaid ajaloolisi vulkaanipurskeid.
Maailmas on pidevalt tegutsemas umbes paarkümmend vulkaani, kuid enamasti ei ole nende tegevus kuigi märkimisväärne ega jõua ajalehtede esikaantele. Mõned pursked on aga tõeliselt ajaloolised ning neid mäletatakse kaua. Järgneb lühike nimekiri vulkaanipursetest, mis "tegid ajalugu".


Geolingvistika.
Geolingvistika on keeleteaduse haru, mis tegeleb erinevates geograafilistes piirkondades räägitavate keelte ja dialektide uurimisega.
Geolingvistikat nimetatakse vahel ka territoriaalseks lingvistikaks või keelegeograafiaks.


Sotsiolingvistika.
Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid. Sotsiolingvistika pöörab tähelepanu keelekasutuse varieeruvusele nii subkultuuride kui üksikute inimeste vahel.


Eesti lähiajalugu.
Eesti lähiajalooks nimetatakse perioodi Eesti ajaloos alates 20. sajandi algusest.
Esimene maailmasõda Eestis.
Eesti aladelt mobiliseeriti umbes 100000 sõjameest, neist hukkus umbes 10000. Eestlasi hukkus Esimeses maailmasõjas vähe, kuna nad osalesid hajutatult mitmetel rinnetel.
Enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist.
Esimese maailmasõja teisel poolel, Märtsirevolutsiooni käigus varises kokku Venemaa keisririik.
Võimule tulnud Venemaa Ajutine Valitsus määras Jaan Poska Eestimaa kubermangu kubermangukomissariks ning kinnitas Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega loodi kubermangu komissari juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mille vanematekogu oli vaheaegadega Eesti territooriumil tegelik võimu teostaja Asutava Kogu kokkutulekuni ja Eesti Vabariigi Valitsuse ametissemääramiseni.
Pärast 24. veebruari 1918.
Pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist Oktoobrirevolutsiooni järel kuulutas Eesti ennast 24. veebruaril 1918 Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele iseseisvaks vabariigiks ning nähti ette Asutava Kogu valimised. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist algas Saksa okupatsioon. Kuna Nõukogude Venemaa sõlmis Saksamaaga separaatrahu I maailmasõjas, läksid Baltimaad Saksa riigi koosseisu. Vahepeal aga oli Eesti kuulutatud iseseisvaks. Nüüd okupeeris Saksamaa iseseisva Eesti Vabariigi, mitte Vene riigi osa. Compiegne vaherahu järgi pidi Saksamaa loovutama 11. novembril 1918. aastal kõik enda okupeeritud alad (kaasa arvatud Eesti alad) vabastama. Ajutine valitsus alustas sel päeval enda tööd. 28. novembril algas Nõukogude Venemaa invasioon Eestisse. Algas Eesti Vabadussõda, mis lõppes Tartu rahu allakirjutamisega, 2. veebruaril 1920. aastal. Tartu rahulepingut peetakse Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks. Eesti Ajutine valitsus töötas kuni 1919 aasta maini. Eesti parlamendiks oli Riigikogu. Riigikogu valimistel said osaleda kõik vähemalt 20-aastased Eesti Vabariigi kodanikud. Eesti Vabariigi riigipea oli riigivanem, kes juhtis ka Vabariigi Valitsust.
Tallinnas, Nõmmel, Narvas, Petseris, raudteedel ja piiriäärsetes valdades kehtis pidevalt kaitseseisukord.
Pärast 1934. aasta riigipööret sunniti Riigikogu 1935. aastal vaikivasse olekusse. Sellest ongi saanud Eesti ajaloos enda nime Vaikiva ajastu periood. 1937. aastal koostati uus põhiseadus, mis nägi ette presidendi institutsiooni loomise. President valiti kuueks aastaks. Rahva esindusorganiks oli kahekojaline parlament, mis koosnes Riigivolikogust ja Riiginõukogust. See põhiseadus hakkas kehtima 1. jaanuaril 1938. Eesti vabariigi 1938. aasta põhiseadus kehtis "de facto" kuni 16. juunini 1940, "de jure" 1. juunini 1992.
1934. Põhiseadus ning Vabadussõdalaste Liit.
1930. aastate alguse majanduskriisi lõpus oli Eesti rahvas suhteliselt rahutus olukorras. Hakati otsima süüdlasi. 1932. ja 1933. aastatel vahetus Eestis viis korda valitsus.
11. augustil 1933 kuulutas Jaan Tõnissoni neljas valitsus välja kaitseseisukorra kogu riigis ja sulges vabadussõjalaste organisatsioonid. Kaitseseisukord jäi lühikese vaheajaga 19. oktoobrist 1933 kuni 12. märtsini 1934 püsima kuni Eesti iseseisvuse lõpuni.
Vabadussõjalaste Keskliit esitas 1933. aastal uue põhiseaduse kava, mis nägi ette suure võimuga riigihoidja ametikoha loomist. See põhiseaduse kava kiideti rahvahääletusel heaks ja hakkas kehtima 1934. aasta jaanuaris. Rahva seas Vapside populaarsus suurenes ja selle tõttu korraldasid Johan Laidoner ja Konstantin Päts 12. märtsil 1934. aastal veretu sõjaväelise riigipöörde.
Pärast mitmeid nurjunud katseid kehtestati 14.–16. oktoobril 1933 toimunud rahvahääletusega uus, presidentaalne põhiseadus, mis hakkas kehtima 24. jaanuaril 1934. Kuna rahvahääletus oli ka umbusaldusavaldus senisele riigikorrale ja Riigikogule, valiti üleminekuvalitsuse juhiks Konstantin Päts. Tema valitsus teostas ulatuslikke majanduslikke, kutsehariduslikke ja administratiivreforme ja kujundas erinevate elukutsete ühtlaseks esindamiseks uute omavalitsuste võrgu. Ajastut iseloomustavad majandusliku heaolu tõus, mitmesugused rahvuslikud suurüritused ja erinevate kutsekodade asutamine (aastail 1934–1936 asutati senistele lisaks 15 uut kutsekoda ja 72 põllumeeste konventi). Paraku kaasnes noorele riigile rahvusliku ideoloogia otsinguga senise kultuuripärandi eitamine ja tuntav saksavaenulikkus.
23.–25. veebruaril toimunud rahvahääletusel vastuvõetud põhimõtete alusel võttis selleks valitud Rahvuskogu 1937. aastal vastu kolmanda põhiseaduse, mis põhines valitava riigipea, tema poolt nimetatava valitsuse ja kutseesinduste osavõtul kujundatud kahekojalisel rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl. Uus põhiseadus hakkas kehtima 1. jaanuaril 1938 ja selle alusel valiti esimeseks Vabariigi Presidendiks Konstantin Päts. Järgnenud maailmapoliitiliste sündmuste tõttu ei suutnud Eesti täielikult normaalsete olude juurde pöörduda.
Eesti rahvaarvu kasv oli üks väiksemaid Euroopas. See põhjustas valitsusringkondades muret, kas Eesti suudab end suurte naaberriikide laienemispüüete eest kaitsta ja kindlustada oma iseseisvuse püsimise. Probleemi püüti lahendada eugeeniliste abinõudega. Vaatamata pingutustele ei suudetud Eesti sõjaväe relvastamisel suurriikidega võrdväärsena püsida.
Omariikluse kaotus.
23. augustil 1939. aastal sõlmiti Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel Molotov-Ribbentropi pakt. Selle pakti avalik osa sisaldas mittekallaletungilepingut tähtajaga kümme aastat. Pakt sisaldas ka salajast lisaprotokolli, millega jaotati Euroopa huvisfäärideks. NSVL huvisfääri kuulusid Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa ja Bessaraabia. Saksamaa huvisfääri kuulusid Leedu, Poola lääneosa ja ülejäänud Lääne-Euroopa.
1. septembril 1939. aastal tungis Saksamaa kallale Poolale. 17. septembril tungis Punaarmee Poolasse. Poola allveelaev Orzel põgenes Tallinnasse 18. septembril. Septembri lõpus esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi, milles öeldi, et Orzeli juhtum paneb kahtluse alla Eesti neutraliteedi II maailmasõjas ja nõuti Nõukogude Punaarmee baaside jaoks maad rendiks Eesti Vabariigi territooriumil tähtajaga kümme aastat. Esialgse leppe kohaselt saabus Eestisse 25000 sõjaväelast, üsna kiiresti kasvas see arv mitmekordseks. Lõpuks ei küsitud lisavägede toomiseks enam Eesti valitsuselt lubagi. Eesti okupeeriti 100000 sõjaväelase poolt juunis 1940.
Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre": valiti ebademokraatlikul viisil uus Riigivolikogu, Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning otsustati paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Tegelikult olid kõik need sündmused fabritseeritud ja peale sunnitud Nõukogude Liidu poolt Eestit pidevalt sõjalise jõuga ähvardades. Maailma tähelepanu ja võimalikku meelepaha neilt sündmustelt aitasid kõrvale juhtida samal ajal Prantsusmaal toimunud lahingud.
1940. aasta 21. juunil kell 22:20 vabastas president Konstantin Päts Nõukogude Liidu esindaja Andrei Ždanovi ja tema sõjajõudude jõhkra surve all Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Uluotsa klassivenna Johannes Vares-Barbaruse.
Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine, mis on Eesti rahva mällu sööbinud "Eesti rahva kannatuste aastana". Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted natsionaliseeriti, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 viidi läbi esimene massküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.
Paljud riigi poliitikud ja haritlased sattusid nõukogude julgeolekuorganite tapmiste ja repressioonide ohvriks, sealhulgas ka Eesti esimene president Konstantin Päts, kes küüditati Siberisse.
Saksa okupatsioon.
22. juunil 1941 Nõukogude Liitu rünnanud Saksa armeegrupi "Nord"üksused ületasid Eesti-Läti piiri juba 7. juulil. Juuniküüditamine oli löönud rahva julgeolekutundesse sügava haava ning sakslastesse suhtuti kui vabastajatesse. Vahepealset ajapuhvrit venelaste lahkumise ja sakslaste tuleku vahel kasutati mitmel pool omariikluse taastamiseks. Asutustele paigaldati uuesti rahvuslipud ja üritati vabaneda kõigest, mis seotud venelaste tegevusega riigis.
Enne lõplikku lahkumist viidi taganevate venelaste poolt Põhja-Eestis ning saartel läbi sundmobilisatsioon, mille käigus viidi kaasa hinnanguliselt 30 000 meest. Lahkumise käigus andsid venelased tugeva hoobi kohalikule infrastruktuurile. Rikuti raudteevõrgustik, lõhati tehaseid, sildu, teid ning suures mahus võeti kaasa tehnikat.
Eestlased pettusid sakslastes üsna kiiresti, sest Eestit käsitleti poliitilises plaanis vallutatava Venemaa osana ning omariikluse taastamise plaanidele tõmmati kriips peale. Suhtumist uude võimu halvendas sakslaste poolt teostatud puhastustöö rahva hulgas, millega üritati likvideerida punaste toetajad. Hinnanguliselt hukati selle käigus u 7000 inimest. Nagu mujal Euroopas hakkas Saksa ülemvõim siingi agaralt lahendama probleeme juutidega. Eestimaa kõrgeima võimu kandjaks sai kindralkomissar ning omavalitsuse ette otsa sai üks vabadussõdalaste (vapsid) juht dr Hjalmar Mäe (1901–1978). Eesti majanduse allutamine saksa sõjavankri ette muutis elu riigis raskeks. Defitsiit valitses pea kõiges. Tööstuskaupade müügiks seati sisse talongisüsteem. Tugevat vastutegevust Saksa võimude suhtes ei esinenud. Pigem üritati võimu käske ja korraldusi ignoreerida.
Esimesed tagasilöögid rindel sundisid sakslasi vaatama üle oma rahvuspoliitikat ning teisejärgulistest rahvustest militaarüksuste loomiseks oli tee avatud. Vastupidiselt ootustele ei kujunenud mobilisatsioon Eestis kuigi edukaks. Saksa huvide eest seismise asemel põgenesid paljud noored mehed Soome (Soomepoisid), et aidata sugulasrahval hoida oma riiki vabana.
Enamik Saksa sõjaväkke nii vabatahtlikult läinud kui ka mobiliseeritud eestlasi pidasid võitlust peamiselt oma kodumaa eest. Rahvussotsialistlik ideoloogia ja SSi põhimõtted jäid eestlastele põhijoontes võõraks – Relva-SSi kuulus Eesti Leegion vaid põhjusel, et Wehrmachti koosseisus võisid teenida vaid saksa kodanikud. Tuntumad eestlased Saksa armees olid Alfons Rebane, Paul Maitla, Harald Riipalu, Hando Ruus, Harald Nugiseks, Johannes Soodla, Henn-Ants Kurg ja Paul Vent.
1944. aastaks oli sakslaste sõjaõnn pöördunud ning rindejoon liikus üsna kiiresti Eesti suunas. Jaanuari lõpus kuulutati Eestis välja uus mobilisatsioon, mis kuidagi ei tahtnud vedu võtta. Mobilisatsioon õnnestus alles peale Eesti Vabariigi viimase peaministri (Jüri Uluots) avalikku toestust sellele. Vastu ootusi astus sõjaväeteenistusse loodetust märkimisväärselt suurem hulk mehi. Formeeritud väeosad koos võõrleegionitega (taanlased, hollandlased, norralased jt.) hoidsid rinnet veebruarist septembrini (sinna hulka jäi Sinimägede lahing). Taktikaliselt oli tegemist väga olulise tugipunktiga kogu idarindel. Paraku otsustas Saksa ülemjuhatus väed Eesti piirest taandada ning taganemine hakkas 17. septembril 1944. Päev hiljem kuulutas ajaloos tuntud kui Otto Tiefi valitsus Eesti neutraliteeti Vene ja Saksamaa sõjategevuse suhtes, lootes lääneriikide toetusele, kuid need plaanid luhtusid. Otto Tiefi valitsus pidas oma viimase istungi 22. septembril 1944 Läänemaal Põgari palvemajas. Valitsuse jätkamiseks loodi Vabariigi Valitsus eksiilis. Suuresti tänu Tiefi valitsuse olemasolule sai hiljem Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel rakendada õigusliku järjepidevuse printsiipi. 22. septembril hõivasid nõukogude väed Tallinna. Peale mandri-Eestist taganemist jätkus sõjategevus saartel. Pärast raskeid lahinguid (näiteks Tehumardi lahing) lahkusid viimased Saksa väeosad Eestist 15. detsembril 1944. Sellega oli Saksa okupatsioon Eestis lõpetatud.
Nõukogude okupatsioon.
Eesti taasokupeerimise ja -annekteerimisega 1944 sai Eestist taas liiduvabariik Nõukogude Liidus. Autonoomia liiduvabariigi näol oli suuresti aga näiline, kuna NSV Liit oli suuresti autoritaarne tsentraliseeritud majanduse ja poliitikaga riik.
Kuigi NSV Liit oli Eesti Vabariigi taasokupeerinud, jätkasid paljud võitlust metsades. Neid võitlejaid kutsuti metsavendadeks. See ebavõrdne võitlus oli määratud lõpule, kuna nõukogude võim likvideeris metsavendade peamisi toetajaid s.o talupoegkonda küüditamistega. Siiski viimane metsavend August Sabbe tabati alles 1978 (sooritas siis enesetapu).
Alates 1944. aastast jätkusid taas repressioonid ning Eesti Vabariigi ajal 1918–1940 loodud väärtuste hävitamine. 25. märtsil 1949 viidi läbi teine rahva massküüditamine Siberisse – erinevalt 1941. aastast pandi seekord suur rõhk maapiirkondadele, sh jõukamate talude peremeestele. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused nende liitmisega kolhoosidesse. Muutus ka rahvuspoliitika – Tallinnasse, Ida-Virumaale ja mujalegi rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi suuresti sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli.
Pärast Stalini surma 1953. aastal algas nn sulaaeg – 1956.–57. aastal said kodumaale naasta näiteks enamik Siberisse küüditatuid. Senisest enam lubati arendada ka rahvuskultuuri, kuigi nõukogude võimu range kontrolli ja järelevalve all.
Stalini aeg.
1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome tema poolel sõda jätkaks. Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest koosnevale Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam rinnet hoida ning nad alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. 22. septembril vabastasid Nõukogude väed Saksa okupantidest Tallinna. Kohe pärast Tallinna vabastamist Saksa okupantidest asus valitsus sinna ümber. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Eestlaste jaoks polnud sõda veel läbi, sest neid võitles nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu poolel kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas. Edasi tegutses ka Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP VIII pleenumiga 1950. aastal, kui mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Johannes Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.
Rahuolematus valitsuse poliitikaga väljendus metsavendade aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. 28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks. Repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal.
Hruštšovi aeg.
1956. aastal mõistis Nikita Hruštšov NLKP XX kongressil Stalini kuriteod hukka.
Brežnevi aeg.
1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Valgevenest, Ukrainast ja ka Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal. 1980. aastal toimus Tallinnas Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinna linna kõrgeim hotell "Olümpia".
Gorbatšovi aeg.
1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. 1987. aasta kevadel algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega ka rahvuslikud poliitikud, juba 1988. aasta alguses toodi välja sini-must-valged lipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis ideoloogiliselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. 16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda on peetud ka Nõukogude Liidu lagunemise lähtepunktiks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. 26. novembril tühistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni. Sellest hoolimata langetasid Eesti eeskujul sarnaseid otsuseid ka teised liiduvabariigid. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Interrinne), mis asus ägedalt Nõukogude Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi eitada. 23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval, toimus Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid selle tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas. Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni. 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit. 1990. aastal toimusid Eestis esimesed vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne. Eesti NSV lakkas sisuliselt olemast 8. mail 1990.
1987. aasta kevadel algas fosforiidisõda, millega rahvas protesteeris uute kaevanduste rajamise vastu. 25. mail asutati ENSV Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu. 23. augustil korraldas Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp (MRP-AEG) Hirvepargis pakti aastapäeval meeleavalduse. Sügisel hakati revideerima ametlikku ajalookäsitlust. 26. septembril ilmus ajalehes Edasi ettepanek viia Eesti üle täielikule territoriaalsele isemajandamisele (IME). 12. detsembril asutati Eesti Muinsuskaitse Selts.
1988. aasta 2. veebruaril tähistati Tartus Tartu rahulepingu 68. aastapäeva. 24. veebruaril toimus Eesti Vabariigi 70. aastapäeva puhul miiting A. H. Tammsaare mälestussamba juures ning Estonia teatris. Eesti Muinsuskaitse Selts nõudis 25. märtsil esimest korda avalikult küüditatute nimekirja avalikustamist. 1.-2. aprillil toimus Tallinnas Eesti NSV loominguliste liitude juhatuse ühispleenum. Pleenumi ettekanded ja vastuvõetud dokumendid avaldati trükis eri raamatuna 1988. aasta lõpus.
13. aprillil tegi Edgar Savisaar ettepaneku Rahvarinde moodustamiseks. 14. – 17. aprillini peetud Tartu muinsuskaitsepäevadel toodi välja eesti rahvuslipp. 30. aprillil ilmus ajalehes Edasi deklaratsioon Rahvarinde moodustamise kohta. 10.–14. juunini toimusid Tallinna lauluväljakul öölaulupeod, millele pandi mitteametlik ja siiani tsenseeritud alus juba aasta varem. 16. juunil vabastati Karl Vaino ametist ning EKP Keskkomitee I sekretäriks sai senine NSVL suursaadik Nicaraguas Vaino Väljas. 19. juuni avati esimene taastatud Vabadussõja mälestusmärk. 19. juulil sai alguse Interliikumine. 10. augustil avaldati Rahva Hääles Molotovi-Ribbentropi pakti salajane lisaprotokoll. 20. augustil asutati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. 26.–28. augustini toimus Tallinna lauluväljakul esimene Rock Summer. Septembris peetud EKP Keskkomitee XI pleenumil taaselustati Eesti-keskne poliitika. 11. septembril peeti lauluväljakul suurüritus Eestimaa laul 88, millel nõuti Eesti iseseisvuse taastamist. Sellel üritusel osales üle 300 000 inimese. 1. – 2. oktoobril peeti Tallinna Linnahallis Rahvarinde asutamiskongress. 30. oktoobril ilmus keeleseaduse eelnõu. Oktoobris-novembris koguti NSV Liidu konstitutsioonimuudatuste rahvaarutelul selle vastu üle 800 000 allkirja. 16. novembril peetud ENSV Ülemnõukogu erakorralisel istungjärgul kinnitati ENSV konstitutsiooniparandused ja Eesti NSV suveräänsuse deklaratsioon. 26. novembril võttis NSVL Ülemnõukogu vastu seadluse "16. novembril 1988 vastuvõetud Eesti NSV seaduse "Muudatuse ja täienduste tegemise kohta Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses)" ja Eesti NSV Ülemnõukogu deklaratsiooni "Eesti NSV suveräänsusest" mittevastavuse kohta NSV Liidu konstitutsiooni ja NSV Liidu seadustega". 5. – 7. detsembrini peetud ENSV Ülemnõukogu IX istungjärgul otsustati stalinismaegsed repressioonid inimsusevastasteks kuritegudeks ning võeti vastu otsus Eesti NSV riigikeele kohta. 10. detsembril asutati Eesti Roheline Liikumine. 24. detsembril tähistati üle hulga aja avalikult jõule.
1989. aasta 14. jaanuaril taasloodi Eesti Olümpiakomitee. 17. veebruaril kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium 24. veebruari Eesti iseseisvuspäevaks. 24. veebruaril heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. 13. – 14. mail peeti Eestimaa Rahvarinde, Läti "Tautas Fronte" ja Leedu "Sajūdise" korraldamisel Tallinnas I Balti Assamblee. 18. mail võttis Ülemnõukogu XI istungjärk vastu otsuse ülemineku kohta isemajandamisele ja võttis seisukoha MRP suhtes. 25. juunil taasavati Konstantin Pätsi ausammas Tahkurannas. 23. augustil, MRP 50. aastapäeval moodustati "Balti kett". 15. detsembril asutati Eesti Pank. 24. detsembril tunnistas NSVL rahvasaadikute kongress MRP lisaprotokolli olemasolu ning kuulutas selle kehtetuks algusest peale.
1990. aasta 17. veebruaril taasasutati Eesti Kaitseliit. 19. veebruaril rehabiliteeris ENSV Ülemnõukogu Presiidium umbes 60 000 nõukogude võimu poolt represseeritud isikut. 23. veebruaril tühistas ENSV Ülemnõukogu Eesti NSV konstitutsiooni paragrahvi kommunistliku partei juhtiva rolli kohta. 24. veebruarist – 1. märtsini toimusid Eesti Kongressi valimised, sellest kogust sai esimene täievoliline Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu pärast Eesti okupeerimist. Kongressi I istungjärk 11.–12. märtsil kinnitas rahva tahet taastada iseseisev riik; alaliselt tegutsevaks organiks moodustati Eesti Komitee. 23. – 25. märtsini peetud EKP XX kongressil lõhenes partei ning sündis otsus luua iseseisev EKP. NLKP-le truuks jäänud parteiliikmed moodustasid hiljem oma juhtorganid. 29. märtsil sai Arnold Rüütlist ENSV Ülemnõukogu esimees. 30. märtsil tunnistas Eesti NSV Ülemnõukogu NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutas, et algab üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Indrek Toome valitsus astus tagasi. 3. aprillil nimetati Edgar Savisaar Eesti NSV valitsuse esimeheks.
Iseseisvuse taastamine.
1990. aasta 8. mail tunnistas eelmisel päeval asutatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kehtetuks riigi nimetusega Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning taaskehtestas Eesti Vabariigi. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis vastu seaduse „Eesti sümboolikast”, millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Riigilipu kuju pidi määrama seadus. Rakendati Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse paragrahvid 1, 2, 4, 5 ja 6. Neist §1 sätestas, et “Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas”. Moskva pakutud eristaatuse Nõukogude Liidus konföderatsioonileppe alusel lükkasid Eesti juhid tagasi.
7. augustil võeti vastu seadus riigilipu ja -vapi kohta; riigilipuks sai taas trikoloor. 23. augustil võeti Tartus maha Lenini kuju. 21. oktoobril maeti Konstantin Päts kodumulda Tallinna Metsakalmistule.
13. jaanuaril 1991 pärast NSV Liidu juhtkonna sanktsioneeritud veriseid sündmusi Leedus kirjutati Tallinnas alla Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Vene NFSV ühisavaldusele ning lähetati see ÜRO peasekretärile. Moodustati Erakorraline Kaitsenõukogu. 18. jaanuaril hakati Toompeale püstitama barrikaade. 1. märtsil sai miilitsast politsei.
19. augustil toimus riigipöördekatse NSV Liidus. Tallinna poole hakkasid liikuma sõjaväekolonnid. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu andis Eesti Vabariigi Erakorralisele Kaitsenõukogule erakorralised volitused.
20. augustil 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. 21. augustil anti Pärnus kätte esimesed Eesti Vabariigi isikutunnistused.
Island tunnustas 22. augustil esimese riigina Eesti Vabariiki. 23. augustil võeti Tallinnas maha Lenini kuju – Lenini puiesteest sai Leninita puiestee. Eesti Vabariigi Valitsus otsustas lõpetada NLKP vabariikliku organisatsiooni tegutsemise Eesti territooriumil. 24. augustil tunnustas Venemaa Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust. 27. augustil tunnustasid Euroopa Ühenduse 12 riiki Balti riikide iseseisvust. 29. augustil avati Tallinnas esimene välisriigi suursaatkond – Rootsi saatkond. 2. septembril tunnustasid ka Ameerika Ühendriigid Balti riikide iseseisvust. 3. septembril otsustati moodustada Eesti Vabariigi kaitsejõud. 6. septembril tunnustas NSV Liidu Riiginõukogu Balti riikide iseseisvust.
10. septembril võeti Eesti vastu Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise liikmeks. 13. septembril alustas tööd Eesti Vabariigi Põhiseaduslik Assamblee. 17. septembril võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. 18. septembril võeti Eesti Olümpiakomitee Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmeks.
1. oktoobril tulid müügile esimesed taasiseseisvunud Eesti postmargid. 9. oktoobril taastati Eesti ja NSV Liidu diplomaatilised suhted, 24. oktoobril sõlmiti need Eesti ja Vene NFSV vahel. 8. detsembril allkirjastatud Belovežje kokkuleppega otsustati likvideerida NSV Liit ning moodustada Sõltumatute Riikide Ühendus. NSV Liit riigina lõpetas eksistentsi 26. detsembril, kui iseennast saatis laiali selle riigi kõrgeim võimuorgan NSVL Ülemnõukogu.
20. juunil 1992 toimus Eestis rahareform – võeti kasutusele Eesti kroon. 28. juunil võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mis jõustus 3. juulil. 20. septembril toimusid Riigikogu ja vabariigi presidendi valimised. Sellega jõudis lõpule riigi taasiseseisvumine.
Viimased vene väeosad lahkusid 31. augustil 1994.
Eesti liitus NATO-ga 29. märtsil 2004 ja Euroopa Liiduga 1. mail 2004.
Eesti sõlmis Venemaaga piirileppe 18. mail 2005, mille Riigikogu ratifitseeris 20. juunil 2005. Sellest hoolimata teatas Venemaa välisministeerium 22. juunil, et ei pea võimalikuks algatada Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimist riigiduumas, sest nende lepingute ratifitseerimisotsus Eesti riigikogus «sisaldab vastuvõetamatuid sätteid». Vene poolt ärritab nõukogude võimu all oleku aega okupatsiooniks nimetamine ning viited 1920. aasta Tartu rahulepingule, ülemnõukogu otsusele «Eesti riiklikust iseseisvusest» 20. augustist 1991 ja riigikogu deklaratsioonile «Põhiseadusliku riigikorra taastamisest» 7. oktoobrist 1992. Moskva kinnitusel tähendavad lisaklauslid sisuliselt, et Eestil on õigus edaspidigi Venemaale territoriaalseid nõudmisi esitada. Venemaa on teatanud, et võtab tagasi allkirja ning soovib algatada Eestiga uued läbirääkimised.
Eesti on teatanud, et vajadust uuteks piiriläbirääkimisteks pole ning et lisaklauslid ei sisalda mingeid territoriaalseid nõudmisi.


Aruküla.
Aruküla on alevik Harju maakonnas ning see on Raasiku valla keskuseks. Aruküla alevikus elab 2006 elanikku (seisuga 1. jaanuar 2012).
Ajalugu.
Esmakordselt on Aruküla mainitud kirjalikes allikates 1291. aastal ("Arenculle"). Samuti on teada, et 1560. aastal rajatud Aruküla mõis eraldus Raasikust 17. sajandi keskel.
Põhjasõda ja 1710. aasta katk jättis Aruküla 212-st rootsiaegsest elanikust järele vaid 19. Kuigi 1716. aastaks Aruküla elanike arv kahekordistus, tuli tühjade talude täitmiseks rahvast mujalt sisse tuua. Nii saabus 1730. aastal keisrinna ukaasi alusel Ingerimaalt Arukülla 10 vene perekonda, nende hulgas ka hiljem Arukülale kuulsust toonud maalikunstniku Andrei Jegorovi esivanemad. Arukülla tuli ka talupoegi Soome Uusimaa läänist.
1744. aasta adramaarevisjoni järgi on Arukülla toodud 4 peret ja 3 vallalist meest Hiiumaalt. Nendest Broma Jaan pidas kupjaametit.
Aastal 1766 läks Aruküla mõis Baranoffi suguvõsa kätte. Kõige kauem sai mõisa pidada viimane mõisnik Peter von Baranoff, kelle ametisse astumisest algas kuni 20. sajandi alguseni kestnud hiilgeaeg Aruküla ajaloos. Aruküla viimast mõisnikku on kirjeldatud ka kui väga sõbraliku ja abivalmina, kes aitas lähedal elavaid Igavere küla talupoegi rasketel aegadel nii eestkoste kui rahadega.
Aastal 1862 hakati Aruküla lähedal külakoolimajas Kulli tee ääres 20 lapsele õpetama lugemist, kirjutamist, rehkendamist, laulmist ja usuõpetust. Seda loetakse Aruküla kooli sünniks.
1870. a. valmis Peterburi-Paldiski raudtee, kuhu Aruküla mõisnik Baranoffi soovil tehti ka nõudepeatus "Baranovka". Kaasaegne Aruküla aedlinn tekkiski 20. sajandi algul raudteejaama läheduses asuvasse männikusse, mille istutajaks 19. sajandi keskpaiku samuti Baranoffide vanemaid esindajaid peetakse. Von Baranoffide suguvõsa elas Arukülas 1919. aastani.
Pärast Vabadussõda, aastal 1919 kingiti Aruküla mõis koos seda ümbritseva maa ja põldudega sõjas üles näidatud vapruse eest Kaarel Eenpalule (aastani 1935 Karl August Einbund), kellest hiljem sai Esimese Eesti Vabariigi siseminister (1921-1926), riigikogu esimees (1926-1934, vaheaegadega), riigivanem (1932) ja 1938. aastast ka Eesti Vabariigi peaminister. Aruküla mõisahoone andis Eenpalu 1921. aastast kasutada Aruküla koolile ning alustas ise mõisa kõrvale Hellema talu ehitamist, mis valmis 1925. Koos abikaasa Lindaga aitasid Eenpalud Aruküla elanikel aleviku heakorda parandada ning kultuurielule alus panna.
1926. aastast on esimesed teated aedlinna rajamise plaanist Aruküla männikkusse, mis jäi üle mõisamaa jaotamisel kohalike talupoegade vahel. Põllutöödeks sobimatu männikualune jaotati mõne hektari suurusteks aianduskruntideks. Suur osa krunte andis riik vastutasuks Saku suvituskoha krundiomanikelt ära võetud maa eest. 1927. a. asutasid aktiivsemad noored Aruküla talupidajad, krundiomanikud ja elanikud Kaarel Eenpalu abiga Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse (ÜENÜ) Aruküla osakonna, mis hakkas korraldama kultuurilist ja sportlikku elu Aruküla asunduses. 1929. aastal luhtus vastrajatud aedlinna värskete krundiomanike plaan asutada Aruküla Aedlinna Selts, mis ühendaks endisi Saku Suvituskoha Heakorra Seltsi liikmeid, kes olid vastutasuks oma maa eest saanud krundi Arukülas. Seltsi vigane põhikiri saadeti registreerimisele äraütlemisega tagasi.
1932. aasta jaanuaris õnnestus Aruküla aedlinna krundiomanike Karl Joakiti, Vilhem Truve ja Johannes Lustbergi poolt registreerida Aruküla Aedlinna Heakorra Selts. Selts asus tagama heakorda Aruküla männikus nõudes igal aastal krundiomanikelt metsapuhastamist, palgates ametisse metsavahi ning karjapidajad, samuti korraldades aedlinna teederemonti. Nii näiteks lasi Heakorra selts istutada suuremate teede äärde ilupuid ning värvida üle teeäärseid kive. Peaminister Kaarel Eenpalu toetusel istutati Aruküla Jaama puiestee äärde ka tänaseni hästisäilinud pärnaallee.
1933. aastal algas ÜENÜ Aruküla osakonna eestvedamisel suur Aruküla rahvamaja ehitamise kampaania. Esialgu kõigi poolt soojalt vastu võetud ettepanek jäi siiski venima nii projektivigade kui ka maaomandi küsimuse tõttu. Rahvamaja sai siiski püsti 1939. aastal, kui selle ehituseks andis maatüki ja toetas poole rahaga Kaarel Eenpalu. Linda Eenpalu aitas koondada ka aleviku perenaisi, olles eestvedajaks Aruküla-Peningi Perenaiste Seltsi loomisel, mis hakkas läbi viima majapidamiskursusi.
1950-ndatel jagati Aruküla männiku aedlinna krundid väikesteks elamukruntideks, mis ajapikku maju täis ehitati. Aruküla ümbrusse loodi kaks kolhoosi - "Oktoobri võit" ja "Nõukogude Põllumees".
Viiekümnendatel algas ka uus tõus Aruküla kultuurielus. Õige pea rajati männikusse Aruküla lauluväljakule suur laululava, mis sai tollase Harju rajooni laululava staatuse. Sellega kaasnesid regulaarsed rajoonilaulupeod. Ühiskondlik tegevus sai Arukülas veel tuult tiibadesse ka 1959. aastal, kui loodi Aruküla Aiandus-Mesindusselts, millest sai aktiivne aia- ja kodukultuuri edendaja. Peale oma põhieesmärkide etendas see suurt rolli ka Aruküla kultuuripärandi säilitamisel ja elanike elukorralduse parendamise eest seisjana. Selts hakkas korraldama ka vabatahtlike inimeste osalemist aleviku korrastustöödel. Seltsi algatusel sai Aruküla omale 1960-ndatel aastatel ka ambulatooriumi, lasteaia, bussiliini ning Tallinna maanteele mustkatte.
Aruküla kolhoosi viimane aseesimees ja esimene Raasiku vallavanem Toivo Veenre
Aruküla kultuurimaja (endine Aruküla kolhoosi keskusehoone) ja Raasiku vallavalitsushoone Arukülas
Aastal 1968 ühendati Aruküla ümbruse väikemajandid ja loodi Aruküla kolhoos, millele ehitati 1974. a. Arukülla uus keskusehoone. 1977. a. liideti sellele ka "Tasuja" kolhoos, mille järel Aruküla kolhoos omandas tollase Raasiku külanõukogu, praeguse Raasiku valla piirid (v.a. Raasiku). Aruküla keskusesse ehitatud uuest kolhoosikeskusest sai ühtlasi ka Aruküla uus kultuurimaja. Kolhoosi juures alustasid tegevust ka kolhoosidevaheline abiettevõte "Sõprus" ja sordipunkt.1970-ndatel kerkisid endisele põllumaale, kolhoosi keskusehoone ümber kolhoosi liikmete tarvis ka kümned kortermajad. Sinna ehitati ka uus hoone Aruküla koolile, kellel mõisahoones kitsaks jäi.
1987. aastal, mil aiandus-mesindusseltsi tegevus oli juba hääbunud, loodi rahvusliku ärkamisaja vaimus Aruküla Muinsuskaitseselts, mis kandis edasi eelmiste seltside eesmärke. Seltsi suurtööks sai Aruküla 700. aastapäeva pidustuste korraldamine 1991. aastal.
1992. aasta märtsis sai Arukülast vastloodud Raasiku valla keskus. Üleminekuaja tähtsaimaks vedajaks oli siis Aruküla kolhoosi viimane aseesimees ja Raasiku valla asutaja ning esimene vallavanem Toivo Veenre.
Arukülale omase seltsitegevuse jätkamise võttis enda peale 1998. aastal loodud MTÜ Aruküla Kultuuriselts.
Kuni Tallinna–Tapa raudtee kahesuunaliseks ehitamiseni toimis Aruküla raudteejaamana, olles kahe kõrvalteega. Tänaseks on raudteejaama hoone lammutatud.
Haridus- ja kultuurielu.
1939. a. ehitatud Aruküla rahvamaja. Lammutati 2006. a.
Arukülas tegutseb kaks põhikooli: Aruküla Põhikool ja Aruküla Vaba Waldorfkool. Samuti tegutseb Arukülas lasteaed "Rukkilill". Hariduselu alguseks loetakse Aruküla kooli sünniaastat - 1862.
Kultuurielu Arukülas muutus aktiivseks peale peaminister Kaarel Eenpalu ja proua Linda Eenpalu alevikku elama asumist 1925. aastal. Nende ärgitusel loodi 1927. aastal Ülemaalise Eesti Noosroo Ühenduse (ÜENÜ) Aruküla osakond, mis alustas kultuurilist ja sportlikku seltsitegevust Arukülas. Suur osa seltsiliikmeid pärines Aruküla koolist, seetõttu peeti nii koosolekuid kui pidusid ja muid üritusi esmalt peamiselt koolimajas ja selle ümbruses. Ruumikitsikus viis aga rahvamaja loomise mõttele 1933.a.
Aruküla teise laululava lammutamispidu 2006. a.
ÜENÜ Aruküla osakonna eestvedamisel ning Kaarel Eenpalu toetusel valmis Arukülla 1939. aastal esimene Aruküla rahvamaja, mida kasutati väga intensiivselt ka Aruküla kultuurielu hiilgeaegadel 1950-ndatel ja 1960-ndatel. Sel perioodil, aastal 1957, ehitati Aruküla lauluväljakule ka suur kuni 300 inimest mahutav Aruküla laululava, mis aga kultuurielu vaibudes umbes viieteist aastaga lagunes ning hiljem lammutati. Uus ja umbes 10 korda väiksem lava ehitati lauluväljakule 1970-ndate keskpaigas ja leidis hulganisti kasutust 1998. aastal loodud MTÜ Aruküla Kultuuriseltsi ürituste läbiviimisel. See üsna halvas seisus lava lammutati Kultuuriseltsi poolt korraldatud rahvapeol 15. oktoobril 2006, kuna vallavalitsus oli andnud lubaduse uue lava püstitamiseks.
1980-ndatel aktiviseerus kultuurielu ka 1970-ndatel ühinemise teel loodud suure Aruküla kolhoosi juures. Uus Harju rajooni kultuurimaja asus siis Aruküla kolhoosi uues keskusehoones, mis valmis 1974. aastal. Tänapäeval asub seal ka Raasiku vallavalitsus.
Aastal 1989 alustas Arukülas tegevust Aruküla Huvialakeskus "Pääsulind". Tänaseks saab seal õppida klaverit, akordionit, viiulit, tšellot, kitarri, flööti, plokkflööti, vaskpuhkpille, võtta osa kunsti-, tantsu-, näite- ja lauluringidest ning beebikoolist.
AKS-i tegevjuht, Harjumaa sädeinimene Garina Toomingas
1980-ndate lõpul alanud rahvusliku ärkamisaja algul loodud Aruküla Muinsuskaitseselts on end Aruküla ajalukku kirjutanud eelkõige suurejooneliste Aruküla 700 pidustuste korraldamisega 20. ja 21. juulil 1991, millega tähistati 700. aasta möödumist Aruküla esmamainimisest. Tänu "laulva revolutsiooni" tekitatud üleüldisele entusiasmile kujunesid Aruküla 700 pidustused väga osalejaterohketeks.
Uus tõus kultuurielus algas MTÜ Aruküla Kultuuriseltsi loomisega 1998. aastal. Kultuuriselts on jõudsalt arendanud kohalikku kultuurielu ja on saanud tunnustust ka väljaspoolt Raasiku valda. Oma põhitegevuseks loetakse kultuuritegevuse koordineerimist, korraldamist ja vahendamist Raasiku valla elanikele ning rahvakultuuri toetamist.
2003. aastal andis liikumine Kodukant Harjumaa välja esimese sädeinimese tiitli kohaliku kultuurielu arendamise eest Aruküla Kultuuriseltsi tegevjuhile Garina Toomingale.
Vaatamisväärsused.
Aruküla hiidrändrahn – Hellamaa kivi
Aruküla alevikus on kaks looduskaitsealust objekti: Aruküla hiidrahn ja Aruküla lehisepuiestee.
Hiidrahn kannab nime Hellamaa kivi ja on rabakivi mõõtmetega 14,2 x 8,4 x 6,2 m, ümbermõõt 34,4 m, maht (maapealne) 360 m³.
Lehisepuiestee oli varem Aruküla mõisa sissekäiguteeks. Selle istutamise taga on Aruküla mõisas kaua aega elanud Baranoffide suguvõsa.


Aruküla Uudised.
Aruküla Uudised on 2005. aastal asutatud ajaleht, mis kajastab Aruküla aleviku sündmusi ja Raasiku valla noorteelu.
Aruküla Uudiste esimene number ilmus 16. aprillil 2005.
Ajalehe toimetus asub Aruküla raamatukogus ning tegutseb MTÜ Aruküla Kultuuriselts ringina Henri Reederi juhendamisel, toimetuse tegevust koordineerib Raasiku valla noorteliikumine Minu Eesti Noored. Lehte rahastatakse annetustest. Pärast ajalehe ilmumises kestnud pausi 2010. aasta oktoobris ilmunud numbri tiraaž oli 100 eksemplari.
Paberlehe kõrval teeb Aruküla Uudiste toimetus ka videouudiseid, mis avaldatakse lehe kanalis Youtube'is.
2007. aasta Riigikogu valimiste eel valmis toimetuses poliitiline komöödiafilm "Poliitika jõuab Arukülla", milles tegelaskujudena esinesid kohalikud kuulsused kunstnik Andrei Jegorov, mõisnik Peter von Baranoff ning sõjaeelse Eesti Vabariigi peaminister Kaarel Eenpalu, aga ka vallavanem Andre Sepp, peaminister Andrus Ansip ja Mart Laar.
Ajalugu.
2005–2009 andis lehte välja 2002. aastal loodud samanimeline noorteühendus, mis koondas Aruküla ajakirjandushuvilisi noori. Ühendus sai alguse uudistesaadete tegemisega videolindile. Esimene saade võeti linti 12. juunil 2002. 2004 hakkas noorteühendus välja andma Aruküla Põhikooli ajalehte ja 2005 kogu aleviku ajalehte Aruküla Uudised, mis ilmus kaks korda kuus. Sellal oli ajalehel kokku ligi 20 reporterit, igas lehenumbris osales neist 5-6. Kooli ajalehte anti välja 2007. aastani, aleviku ajalehe ilmumine katkes 2009. aasta märtsis.
Ühendus korraldas liikmetele ka üritusi ja võistlusi, näiteks toimus 2003–2006 igal aastal Aruküla Uudiste orienteerumisvõistlus. Talviti käidi kolmel korral koos Aruküla Uudiste suusavõistlustel. Ürituste korraldamine harvenes 2006. aastast, mil ühenduse põhitegevuseks sai aleviku lehe kirjastamine koostöös MTÜ-ga Aruküla Kultuuriselts.
Noorteühendusel Aruküla Uudised oli oma põhikiri. Organisatsioonil oli ka oma lipp, mille värvid olid roheline, valge ja sinine. Lipu laiuse ja pikkuse suhe oli 7:11. Valge sümboliseeris sõnavabadust ja puhtust, sinine tõde ja sõltumatust ning roheline looduslähedust (Aruküla männikut) ja lootust.
Mais 2009 astus Aruküla Uudiste organisatsioon Raasiku valla vastloodud noorteliikumise Minu Eesti Noored alla. Minu Eesti Noorte toel jätkatakse 2010. aasta oktoobrist taas ajalehe Aruküla Uudised väljaandmist, püüdes sellest peale kajastada rohkem ülevallalisi teemasid.
Aruküla aasta tegija ja tegu.
2006. aastast annab Aruküla Uudiste toimetus eelmise aasta sündmuste põhjal välja Aruküla aasta tegija ja Aruküla aasta teo aunimetusi.


Ookeani keskahelik.
Ookeani keskahelik on vulkaaniline mäeahelik, mis läbib Atlandi ja India ookeani ning Vaikse ookeani lõunaosa.
Ookeani keskaheliku kogupikkus on 84 000 km, olles seega kaugelt kõige pikem mäeahelik planeedil Maa.
Ookeani keskahelik ei asu mitte alati ookeani keskosas. Nimetus tuleb sellest, et kõigepealt avastati ta Atlandi ookeanist, mida ta tõepoolest enam-vähem poolitab. Nimeks anti talle siis Atlandi ookeani keskahelik, mida Atlandi ookeanis paiknev osa ookeani keskahelikust kannab siiani.
Ookeani keskahelikud on hiiglaslikud riftivööndid, seal toodetakse pidevalt uut ookeanilist maakoort, mis hävib uuesti subduktsioonivööndites. Seetõttu on ookeani keskahelik piltlikult öeldes hiiglasliku konveieri üks osa.
Ookeani keskahelik on seismiliselt aktiivne piirkond. Aktiivsed on nad ka vulkaaniliselt, kuid paiknemise tõttu merepõhjas ei ole seda tüüpi vulkanism laiemale avalikkusele kuigi tuntud. Erandiks on näiteks Islandi saar, mis asub täpselt ookeani keskaheliku ning samuti ka kuuma täpi kohal, seetõttu on seal võimalus jälgida "ookeanipõhja" laienemist kuival maal.
Ookeani keskaheliku kõrgus merepõhjast on 1...3 km ning laius umbes 1500 km. Seega on nõlva kalle suhteliselt lauge ja jääks inimsilmale praktiliselt märkamatuks. Esile tuleb ta vaid kui suuremõõtmeline, globaalne geoloogiline struktuur.
Kivimiliselt koosnevad ookeani keskahelikud peaaegu eranditult basaldist. Petroloogias nimetatakse ookeani keskahelikule tüüpilist basalti "MORB" ("mid-ocean ridge basalt").
Ookeani keskaheliku avastamine 50-ndatel sillutas teed laamtektoonika teooriale, mis pani aluse tänapäevasele geoloogiale.


Vennaskond. Millennium.
"Vennaskond. Millennium" on muusikafilm ansamblist Vennaskond.
Filmi režissöör on Tõnu Trubetsky, stsenaristid Tõnu Karro, Tõnu Trubetsky ja Sandra Heidov.
Peategelased on Tõnu Trubetsky, Anti Pathique, Allan Vainola ja Kaspar Jancis. Filmis esinevad veel Mait Vaik, Alar Aigro, Ülari Ollik, Camille Camille, Hindrek Heibre, Rainis Kingu, Kristjan Mäeots, Maret Pärnamets, Reginleif Trubetsky, Teet Tibar, Tamur Marjasoo, Meelis Tauk, Andrus Konotopski, Indrek Tamm, Margus Jõemägi, Juhan Ulfsak, Merle Teinemaa, Riho Baumann, Jaak Joala, Kristi Luik, Marko Tamjärv ja Marko Mägi.
Teksti loeb Aarne Üksküla.
Filmis on kasutatud teiste seas Vladimir Voronovi, Andres Suurevälja, Viktor Koškini, Heldur Eltermaa, Ain Lepa, Veiko Taluste, Leo Saare, Rita Amelkina ja Ilona Vammuse filmitud.
Selle monteerisid kokku Hendrik Reindla ja Rainer Kask.
Filmi produtsent on Mati Sepping.
Film valmis firmade Faama Film, Eesti Tõsielufilm ja Trubetsky Pictures koostöös.


Aruküla Põhikool.
Aruküla Põhikooli direktor Avo Möls ning õppealajuhataja Maire Palusoo, augustis 2005
Aruküla Põhikool asub Raasiku vallas Harjumaal. See on valla neljast koolist suurim, koolis on 13 klassikomplekti, kokku 266 õpilast. Koolis töötab 24 õpetajat. Koolil on oma raamatukogu, söökla, võimla ja staadion. Koolis ilmub ajaleht "Aruküla kooli uudised", mida annab välja noorteühendus Aruküla Uudised. Koolis korraldatakse õppetöö kõrvalt ka mitmeid suuri üle Aruküla toimuvaid üritusi, näiteks koostöös Aruküla Kultuuriseltsiga iga-aastast Aruküla lumelinna ehitamist. Samuti on üks koolile omapärane üritus "Aruküla kooli mäng", kus võistlevad klassid erinevates õpetajate poolt määratud ülesannetes.
Võõrkeeled: inglise keel A-keelena, vene keel B-keelena.
Aruküla Põhikooli direktor on Avo Möls.


Raasiku vald.
Raasiku vald on kohalik omavalitsuse üksus Eestis Harju maakonnas Tallinnast kagusuunal.
Raasiku vald piirneb põhjast Jõelähtme, idast Anija, lõunast Kose ja läänest Rae vallaga.
Põhimaanteena läbib valda Jüri - Aruküla - Raasiku - Jägala tee. Valla põhjaserva läbib Tallinna–Tapa raudteeliin.
Külad.
Härma - Igavere - Järsi - Kalesi - Kiviloo - Kulli - Kurgla - Mallavere - Peningi - Perila - Pikavere - Rätla - Tõhelgi
Loodus.
Raasiku valla sümboliks on saanud Arukülas levinud harilik mänd
Raasiku valla pinnamood on Põhja-Eesti lavamaale iseloomulikult tasane. Valdavalt moreentasandikud ja lamedad moreenkattega kõrgustikud. Rohkelt on väikevoore Raasiku - Perila -Kiviloo joonel.
Metsad on liigirikkad segametsad. Raasiku raudteejaama juures kasvavad Eestimaa jämedamad pajud.
Arukülas kasvab suur männik, mis on Arukülale ja tervele Raasiku vallale sümboliks ning seetõttu on ka valla sümboolikal kujutatud mändi.
Esineb madalsoid, haruldane on vaid rabaturbast koosnev Peningi raba. Rae valla piiril madalsoos, Paraspõllu looduskaitsealal kasvavad käpaliste liigid.
Künnimaadel on levinumad põllumajandustegevuseks sobivad saviliiv- ja liivmullad. Valda läbib oma lisaharudega Jõelähtme jõe keskjooks.
Ajalugu.
Esimesi viiteid Raasiku valla alade kohta on Taani hindamisraamatus 1241. aastast. Samuti on hulgaliselt leitud ja märgistatud muinasaja lõpu kultusekive ja asulakohti.
Aastal 1933 on Raasikult leitud noorema pronksiaja sirp, mis on ainulaadne leid Läänemere piirkonnas. Juba varasel rauaajal oli asustus Raasiku - Perila - Kiviloo - Pikavere väikevoortel, millest saigi Harju-Jaani kihelkonna tuumik. Kui taanlased 1219.a Tallinnas maabusid, toimus oletatavasti otsustav lahing harjulaste-revalaste ja taanlaste vahel just Peningi-Raasiku ümbruses.
Vanema mõisana on teada Kiviloo piiskopimõis 1322. aastast. Linnuseks kujunenud mõis hävis Liivi sõja ajal. Linnuse asupaik koos 1905. aastal ehitatud mõisahoonega moodustavad ühtse ansambli tänapäevalgi.
Harju- Jaani kihelkond kujunes 13. sajandil. Kirikut mainitakse 1322. aastal. Tänane kirikuhoone ehitati 1863. aastal. Kohalikud vallad tekkisid 19. sajandi I poolel. 1938. aastal oli Kihelkonnas kolm valda: Peningi, Raasiku, Anija. Ka suuuremate alevike Raasiku ja Aruküla algusajad ulatuvad 13. sajandisse.
Rahvakoolidest on andmeid aastast 1695. Kultuurielu elavneb alles 19.saj. lõpul. Laulu- ja pasunakoor alustavad kiriku juures 1904.a. Harju-Jaani kihelkonnaga ja Raasiku vallaga on seotud üldtuntud mehed: helilooja Gustav Ernesaks - mälestusmärk Perilas, botaanik G. Vilbaste, kunstnik A. Jegorov, sportlased E. Veetõusme, V. Suurkuusk, H. Puuste, riigitegelased K. Eenpalu, A. Tarand, vabadussõja kangelane J. Lepp - mälestuskivi Peningil. 1941.aasta karmides lahingutes hukkunuid meenutab O. Kangilaski ja J. Raudsepa loodud kaunis mälestusmärk Pikavere - Perila - Kiviloo teeristil. Raasiku vald taastati 12. märtsil 1992. aastal.
Haridus- ja kultuurielu.
Raasiku vallas on neli kooli: Aruküla Põhikool, Raasiku Põhikool ja Pikavere Põhikool ning ArukülaVaba Waldorfkool; kaks lasteaeda: Aruküla ja Raasiku lasteaed; kolm raamatukogu: Arukülas, Raasikul ja Pikaveres ja kaks rahvamaja: Arukülas ning Raasikul. Kunstilist haridust annab soovijatele Aruküla Huvialakool.
Sidet minevikuga on alal hoidnud tegelemine rahvakultuuriga. Järjepidevalt on vallas tegutsenud koorid, näiteringid ja tantsurühmad. Neist parimad on kogu aeg osa võtnud vabariiklikest laulu- ja tantsupidudest. Kõigile on meeldinud kalendritähtpäevadega seotud üritused jaanipäeval ning jõulude ajal ning ülevallalised laste tantsupäev, külade päev jm.
Arukülas elav muusik Juhan Trump on Raasiku vallale kirjutanud laulu "Koduvald".
Viited.
Raasiku vald


Dešifreerimine.
Dešifreerimine (prantsuse keeles "déchiffrer") on tegevus, mille käigus šifreeritud info muudetakse arusaadavaks.
Mõnikord mõeldakse dešifreerimise all tundmatute või vähetuntud kirjamärkide väljalugemist.


Šifreerimine.
Šifreerimine on tegevus, mille käigus info muudetakse arusaamatuks neile, kelle eest seda varjata püütakse.
Üks võimalus teksti šifreerimiseks on kirjamärkide asendamine tähtedega, numbritega või nende kommbinatsioonidega, kasutades teatud koodi (šifrit). Näiteks sõna "kuu" võib šifreerimisel omandada kuju "kk ol ol" või "255" vms.
Dešifreerimine.
Dešifreerimine on tegevus, mille käigus info muudetakse olemasolevate parameetrite ja reeglite alusel arusaadavaks tekstiks ning informatsiooniks.


2002. aasta Saksamaa parlamendivalimised.
2002. aasta Saksamaa parlamendivalimised toimusid 2002. aasta 22. septemberil.
Saksamaa valimissüsteem.
Valimissüsteem on Saksamaal segasüsteem. Igal valijal on kaks häält. Esimene hääl läheb oma ringkonna lemmiknimekirja kandidaadile, teine hääl läheb valja lemmiknimekirjale. Pooled "Bundestag"i (Saksa parlamendialamkoda) parlamendikohad jagatakse ühemandaadilistes ringkondades lihthäältenamuse põhimõttel (võitja võtab kõik). Üllejäänud pooled parlamendendikohad jaotatakse teise hääle põhjal. Nimekirjamandaatide jaotamisest osavõtmiseks peab nimekiri koguma 5% kehtivatest nimekirjahäältest või võitma ühemandaatilistes ringkondades 3 kohta. Algul selgitatakse ringkonnamandaatide jaotumine nimekirjade vahel (Sõltumatuna kandideerimine on Saksamaal keelatud). Siis eelmainitud valimiskünnise ületamine. Siis arvuatatakse hüpoteetiline kogu Bundestagi jaotus Hare-Nimemeyeri reegli alusel nimekirjade vahel, mis ületasid künnise. Kui ringkondade kaudu sai sisse nimekiri, mis ei ületanud valimiskünnist, siis jaotatakse Hare-Nimeyeri algoritmi alusel alla künnise koha saanute nimekirjade vahel kogutud mandaatide arvu võrra vähem. Pärast hüpoteetlise jaotuse selgumist jaotatakse nimekirja tulem liidumaade vahel. Kasutades sama Hare-Niemyeri reeglit. Kui nimekiri võidab liidumaa nimekirja kaudu rohkem mandaate, kui ringkonnamandaatide alusel, siis kohtade vahe võrra kohti läheb liidumaa nimekirja kinnisele nimekirjale. Kui nimekiri võidab ringkonnamandaatide järgi ringkonnas rohkem kohti, kui liidumaa nimekirjahäälte kaudu, siis saadud vahe võrra suurendatakse Bundestagi kohtade arvu. Niimoodi võidetud mandaate nimetatakse ülevõidetud mandaadiks.
Valimistulemus.
Valimisosavõtt: 79,1% ehk 48 574 607
Kehtetuid sedeleid: 1,2% ehk 594 303
Kehtivaid sedeleid: 98,8% ehk 47 980 304
Pärast valimisi jätkas sotsiaaldemokraatide ja roheliste valitsusliit. Liidukantsleri ametit jätkas Gerhard Schröder.


Vulkaaniline plokk.
Vulkaaniline plokk ehk vulkaaniline kild on vulkaanist väljapaiskunud ja tahke kehana maapinnale langenud nurgeline kivi, mille läbimõõt ületab 64 mm.
Vulkaaniline kild kuulub püroklastide hulka.
Vulkaaniline kild on tahke keha juba vulkaanist väljalendamise hetkel. See eristab teda ümarama kujuga vulkaanilisest pommist.


Gonosoom.
Gonosoom ehk sugukromosoom (inglise "gonosome") on kromosoom, mille olemasolu või arv on eri sugupooltel liigiomaselt erinev; gonosoomid määravad sügoodi geneetilise (kromosoomse) soo.
Enamikul loomadel ja osal taimedel on kromosoomistikus üks paar gonosoome, mida tähistatakse tähtedega (X ja Y või Z ja W). XY-soomääramistüüp on kindlaks tehtud inimesel ja teistel imetajatel, samuti äädikakärbsel, ZW-soomääramissüsteem aga peamiselt lindudel, ka mõningatel putukatel (liblikatel) ja mõnedel roomajatel.
Imetajatel (sealhulgas inimesel) määrab isendi soo Y-kromosoomi olemasolu (isane) või selle kromosoomi puudumine (emane). Seega on emasel sugukromosoomid XX ja isasel XY.
ZW-soomääramissüsteemis on emastel kaks erinevat kromosoomi (WZ) ja isastel kaks sarnast kromosoomi ehk homoloogilised kromosoomid (ZZ).
See sugukromosoom, mis esineb mõlemal sugupoolel (X või Z), sisaldab mitmesuguseid vegetatiivseid tunnuseid määravaid geene. See gonosoom, mis ei esine (Y või W) mõlemal sugupoolel, sisaldab tavaliselt märksa vähem geene. Näiteks on Y-kromosoomi sugumäärav funktsioon seotud ainult ühe geeniga – testiste kujunemist määravat tegurit (TDF) määrava geeniga (SRY geen). Samas on teada, et Y-kromosoom sisaldab ka vegetatiivseid geene, nt kolmes korduses RPS4Y geeni, mis kodeerib ribosoomivalke.
Sugupoolt, millel on ühesuguste gonosoomide paar, nimetatakse homogameetseks (emasimetajad ja isaslinnud), erinevate gonosoomide paariga sugupoolt nimetatakse aga heterogameetseks (isasimetajad ja emaslinnud).
Peale nende kahe süsteemi esineb ka mitmeid teisi soomääramissüsteeme, kus konkreetsed sugukromosoomid puuduvad. Enamikel taimedel pole sugukromosoome ja selle tõttu on enamik taimi hermafrodiitsed. Erandiks on mõned kahekojalised liigid, millel on avastatud sugukromosoomidele sarnased kromosoomid. Näiteks pusurohul ("Silene latifolia") on kirjeldatud XY-süsteemi sugukromosoomid ja hõlmikpuul ("Ginkgo biloba") WZ-süsteemi sugukromosoomid.
Osal selgroogsetest määrab soo ära väliskeskkonna temperatuur. Iseloomulik kilpkonnadele ja krokodillidele. Kiletiivalistel on sugu määratud organismi kromosoomide kordsusega (ploidsusega). Diploidsest embrüost (viljastatud munarakust) areneb emane mesilane (kas siis emamesilane või töömesilane) ja haploidsest embrüost (viljastamata munarakust) areneb isane mesilane ehk lesk.


Erastvere lahing.
Erastvere lahing peeti 9. jaanuaril 1702 (vana kalendri järgi 29. detsembril 1701). Selles sundis Venemaa korpus Boriss Šeremetjevi juhatusel taanduma Wolmar Anton von Schlippenbachi Rootsi väliväe. Rootslased kaotasid lahingus ligi 2000 meest. Erastvere lahing oli Vene vägede esimene suurem võit Põhjasõjas.


Raasiku valla lipp.
Raasiku valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Raasiku valla lipp.
Lipp on kinnitatud 24. jaanuaril 1996.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on ruudukujuline vapilipp, normaalmõõtmed on 105X105 cm.
Põiki lehvipoolsest ülanurgast vardapoolsesse alanurka poolitatud valge-rohelise kanga ülemisel valgel väljal on roheline mänd.
Välislingid.
Lipp


Raasiku valla vapp.
Raadiku valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Raasiku valla vapp.
Vapp on kinnitatud 24. jaanuaril 1996.
Vapi kirjeldus.
Kaldjaotusega vasakult poolitatud hõbe-rohelise kilbi ülemisel hõbedasel väljal on roheline mänd.
Välislingid.
Vapp


Gustav Ernesaks.
Gustav Ernesaks (12. detsember 1908 Perila Raasiku vald – 24. jaanuar 1993 Tallinn) oli eesti helilooja ja koorijuht.
Elukäik.
Lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1931. aastal muusikapedagoogika ja 1934 kompositsiooni erialal (professor Artur Kapi klass). Töötas pärast konservatooriumi lõpetamist muusikaõpetajana Tallinna koolides ning 1937–1941 konservatooriumis õppejõuna.
Ta osales Teise maailmasõja ajal Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus asutas 1944. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoori (hiljem Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor, praegu Eesti Rahvusmeeskoor ehk RAM), mille kunstiline juht oli elu lõpuni. Oli üldlaulupidude liikumise üks peamisi eestvedajaid, teda on nimetatud "vaikivate aegade" rahvajuhiks ning üheks 20. sajandi Eestimaa juhtfiguuriks.
Aastast 1945 töötas Ernesaks Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimisprofessorina. Tema õpilaste hulgas olid Jüri Variste, Harald Uibo, Kuno Areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised.
Gustav Ernesaks oli Eesti NSV Ülemnõukogu 4.-7. koosseisu saadik. Ta oli Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse liige. 1953. aastast oli Vabariikliku Rahukaitse komitee liige.
Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule 31. jaanuaril 1993.
Helilooming.
Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik. Põhiosa sellest moodustavad koorilaulud, neist "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud omaette rahvusliku säilivuse sümboliks. Ernesaksa loomingusse kuuluvad ka viis ooperit, neist "Tormide randa" on ka korduvalt lavastatud.
Gustav Ernesaksa üks tuntumaid koorilaule on "Hakkame, mehed, minema".
Isiklikku.
Gustav Ernesaks sündis Kustav ja Johanna Ernesaksa peres, Peningi vallas. Tema vend oli nõukogude okupatsiooni eest 1944. aastal põgenenud, hiljem USAs elanud pangandustegelane Oswald Ernesaks.
Gustavi onu oli Johannes Ernesaks (1876–1952), Aleksandri valla (praegu Kõue vald) Äksi küla, hiljem Harmi küla kolmeklassilise kooli õpetaja. Johannes Ernesaks oli Eesti Asutava Kogu (23.04.1919–20.12.1920) liige. Johannes Ernesaks suri 1952 aastal Kirovi vangilaagris. Kadja koolis töötas lühikest aega ka Gustavi isa Kustav Ernesaks.
Gustav Ernesaksa sugulane oli pangandustegelane Voldemar Ernesaks, Pärnu linnapea 1942–1944.
Gustav Ernesaksa abikaasa oli Stella Ernesaks (1909–1973). Stella Ernesaks oli Berliini Kehakultuuri Ülikooli lõpetamise järel 1931. aastal Ernst Idla kõrval üks esimesi kõrgharidusega võimlemispedagooge Eestis. Ta töötas õpetajana H. Kubu Eragümnaasiumis (1931–1937), Riigi Kunsttööstuskoolis (1931–1940), E. Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis (1934–1940) ja Tallinna 8. Keskkoolis (1940–1941). Oma 35 pedagoogiaastast pühendas ta tulevaste lasteaiakasvatajate koolitamisele 29 aastat: E. Lenderi Lasteaednike Eraseminaris ning Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituudis (1937–1940), nende likvideerimise järel jätkas ta õppejõuna Tallinna Pedagoogilises Koolis (1940–1966).
Stella Ernesaks oli koolieelse kehalise kasvatuse metoodika looja ja arendaja Eestis. Tema poeg oli allveeujumise treener Ott Ernesaks. Gustav Ernesaksa pojapoeg on pianist Mart Ernesaks.
Postmark.
17. jaanuaril 2008 andis Eesti Post Gustav Ernesaksa 100 aasta sünnipäeva tähistamiseks välja postmargi.
Kuju.
29. juunil 2004 paigaldati Tallinna lauluväljakule Ekke Väli ja Vello Lillemetsa pronksist loodud 2,25 meetrit kõrge ja 2,5 tonni kaaluv Gustav Ernesaksa kuju.


MUD.
MUD (inglise keeles Multi-User Dungeon) on tekstipõhine mitmemängija arvutimängu liik, mis ühendab rollimänge, "hack and slash"-stiilis mänge ja jututube. Mängijad loevad ruumide, objektide, sündmuste, teiste tegelaste (nende hulgas arvuti juhitud tegelaste, NPC'de) jne. kirjeldusi virtuaalmaailmas. Interaktsioon teiste tegelaste ja ümbrusega toimub inimkeelt meenutavaid, tavaliselt ingliskeelseid käske sisestades.
Akronüümi MUD tähenduse kohta on mitu arvamust, kolm peamist nendest on "Multi-User Dungeon", "Multi-User Dimension", ja "Multi-User Domain". Arvatavasti oli esialgne variant "Multi-User Dungeon", kuna esimene MUD oli mitmikmängija versioon PDP-10 mängust Dungeon.


Bänd.
Bändiks nimetatakse levimuusikat (eriti rokk- või popmuusikat) esitavat ansamblit. Tüüpilise bändi kõlakoosluse moodustavad meloodia (võib esitada vokaalsolist, soolokitarr või muu sooloinstrument, klahvpill), harmoonia (võib esitada rütmikitarr, klahvpill), bass (tavaliselt basskitarr) ja rütmisaade (trummikomplekt, muud löökpillid). Sõltuvalt bändi liikmete arvust või taotlustest võib mõni neist kõlakomponentidest ka puududa või neid lisatakse elektrooniliselt. Kõige tavalisemad on nelja- või viieliikmelised bändid.


Raagremmelgas.
Raagremmelgas ("Salix caprea") on pajuliste sugukonda paju perekonda kuuluv heitlehine puu või põõsas.
Nimetus.
Raagremmelga teaduslik liiginimi "caprea" tuleb kitse ladinakeelsest nimetusest "capra", nii et sõnasõnalises mõttes nimetatakse seda ladina keeles kitsepajuks. Lambad ja kitsed armastavad selle puu lehti süüa.
Kuni keskajani ei tehtud paljudel pajuliikidel vahet. Esimene teadaolev joonistus, millel on teadlikult raagremmelgat kujutatud, pärineb Hieronymus Bocki 1546. aasta raamatust "Herbaarium". Selles on joonistus raagremmelgat söövast kitsest ja see võis mõjutada Linnaeust, kui ta esimesena raagremmelgat teaduslikult kirjeldades sellele ladinakeelse nime valis.
Raagremmelga rahvapärane nimi on laanepaju'", sest see on ainus paju, mis metsas teiste puudega võidu kasvada suudab.
Levila.
Raagremmelga levila on Euroopa, Kesk-Aasia ja Loode-Aafrika ning osalevila Kaug-Ida. Eestis on raagremmelgas pärismaine.
Kirjeldus.
Raagremmelgas kasvab enamasti 10 kuni 20 meetri kõrguseks puuks, mõnikord jääb ka põõsakõrguseks. Lehed on laiovaalsed, 3-8 paari külgroodudega.
Raagremmelgas on Eesti paarikümnest pajuliigist kõige varajasem õitseja. Õitsemise ajal pole puu veel lehtinud. Raagremmelgas on putuktolmleja ning põhiliselt tolmeldavad teda mesilased ja kimalased. Ta on Eesti kõige varajasem meetaim ja sellepärast sobib teda kasvatada mesitarude läheduses.
Puu võra on suur, tüvi peenike ja okslik. Teiste puude varjus raagremmelgas hukkub ning ka soodsateski oludes ei ela ta üle 40–50 aasta. Ta talub varju teistest puudest paremini ja on nooruses kiire kasvuga. Raiesmikel on ta üks esimesi taimi, kes võsast puuks sirgub, ja kahel esimesel aastakümnel on ta raiesmiku kõige kõrgem taim, aga kolmandal annab ta esikoha käest. Temast ei saa metsas kunagi valitsevat liiki, rääkimata puhtpuistust.
Erinevalt teistest pajudest ei saa raagremmelgat paljundada pistvaiadega. Äärmisel juhul võib nii paljundada raagremmelga hübriide. Kõik Eestis kasvavad pajuliigid moodustavad üksteisega hübriide.
Kasutamine.
Palki remmelgast ei saa ja puit pole kvaliteetne. Teiste puude raieküpsuse saabudes on raagremmelgad juba surnud. Nende asemele jäävad metsa tühimikud. Seetõttu harvendatakse remmelgad majandusmetsast juba noorte puudena välja. Seevastu kui tahetakse kujundada häiludega, liigirikast ja erivanuste puudega metsa, tuleb raagremmelgas kasvama jätta.
Nagu enamik pajusid, kinnistab ka raagremmelgas hästi pinnast. Teisi pajusid kasutatakse pigem veekogude kallaste ja lahtiste liivade kinnistajana, aga raagremmelgat pigem järskude kallakute kinnistajana.
Raagremmelga koor sisaldab keskmiselt 16½%, maksimaalselt 21% tanniine. Seda kasutatakse parkainete tootmiseks, samuti saadakse koorest musta värvi.
Ökoloogia.
Raagremmelga kuivanud peentel tüvedel kasvab õhukeste hallikaspunaste kübaratega torikseen pajukakk ("Daedaleopsis confragosa").


Ott Arder.
Ott Arder (26. veebruar 1950 Tallinn – 26. juuni 2004 Kassari) oli eesti luuletaja, lastekirjanik ja tõlkija. Samuti oli ta mitmete populaarsete laulutekstide autor, kirjutas tekste tele- ja teatrilavastustele.
Tema noorem vend on muusik Jaan Arder, peres ka õed Madli ning Aade. Ott Arderi vanaisa (Arpád Arderi isa) oli Aleksander Arder. Ott Arderi isapoolne vanaema oli Eesti riigimehe Jaan Poska tütar Tatjana Poska (1900–1988).
Ott Arder tegutses vabakutselise kirjanikuna.
Aastast 1990 oli ta Eesti Kirjanike Liidu liige.
Ott Arder leiti surnuna 26. juunil 2004 Kassari supelrannast.
Looming.
Arder debüteeris 1973. aastal ajakirjas "Noorus" lühijutuga "Kodanik Arved Asi juhtum".


Punaroheline koalitsioon (Norra).
Punaroheline koalitsioon on Norra erakondade koalitsioon, mille moodustasid Norra Tööpartei, Sotsialistlik Vasakpartei ja Keskpartei.
Koalitsioon loodi 2005. aasta parlamendivalimiste eel, et pakkuda alternatiivi Norra parempoolsele valitsusele, kuhu kuulusid Kristlik Rahvapartei, Høyre ja Venstre.
Nagu näitas ka enamik arvamusküsitlusi, võitis see koalitsioon 2005. aasta parlamendivalimised. Nad said Stortingis 87 kohta, mis on rohkem kui parempoolsed (senised valitsusparteid ja neid tingimustega toetanud Progressipartei kokku (81). Tööpartei üksinda sai rohkem kohti kui senised valitsusparteid kokku.
Koalitsioon on ajalooline mitmetel põhjustel. Tööpartei pole kunagi osa võtnud koalitsioonivalitsustest, välja arvatud Einar Gerhardseni vahevalitsus 1945. aastal. Sotsialistlik Vasakpartei pole kunagi osalenud valitsuses, sest pole soovinud koaleeruda Tööparteiga. Keskpartei jaoks on see esimene kord koaleeruda vasakpoolsetega. Keskpartei on koaleerunud enne Kristlike Demokraatide (Kristlik Rahvapartei) ja Konservatiividega (Høyre).
Punarohelise Koalitsiooni kriitikud on nimetanud seda koalitsiooni sotsialistlikuks, kuigi Sotsialistlik Vasakpartei peab neist ainsana ennast sotsialistideks. Revolutsiooniline sotsialistlik Punane Valimisliit arvab, et koalitsiooni kirjeldamiseks ei sobi punane roos, ja seepärast kasutab roosat. Keskkonnapartei Rohelised leiab omakorda, et need kolm erakonda ei vääri rohelist värvi.
Koalitsioonil on hulk omavahelisi lahkarvamusi, mis nad enne valitsuse moodustamist peavad lahendama.
Tööpartei pooldab Euroopa Liitu astumist, teised aga mitte. On kokku lepitud jääda selles küsimuses eri seisukohtadele.
Lahkarvamused puudutavad ka nafta ja gaasi ammutamist ning NATO liikmelisust.
Et Tööparteil on suur ülekaal, siis tõenäoliselt ei tehta koalitsioonipartneritele suuri järeleandmisi.


Isiksus.
Isiksus on isikule omapärased tunde-, mõtte- ja käitumismustrid, isikut iseloomustavate ja eristavate psüühiliste omaduste summa, mis on käitumise stabiilsuse aluseks.
Isiksus hõlmab kõik isiku püsivamad omadused, nagu vajadused, temperament, võimed, harjumused, hoiakud, väärtused, minapilt ja tüüpiline käitumisviis. Neid nimetatakse sageli isiksuseomadusteks; nõnda võib isiksuseks nimetada indiviidi kõigi isiksuseomaduste kogumit. Siiski mõistetakse isiksuse all enamasti nende omaduste struktuuri, kus näiteks ühtesid omadusi peetakse teistest kesksemateks.
Vahekord lähedaste mõistetega.
Mõnikord jäetakse võimed isiksuse mõiste alt välja, näiteks isiksusetestid erinevad võimete testidest.
Isiksus erineb intelligentsusest, mis on seotud rohkem teoreetiliste kui praktiliste võimetega.
Iseloomu mõiste hõlmab ka moraalset aspekti ning on seetõttu isiksuse mõistega võrreldes laiem, kuigi neid sõnu kasutatakse sageli sünonüümidena.


Närimiskumm.
Närimiskumm ehk näts (varem ka "närimiskummi") on kergelt vormitav, sageli magus, vahepeal ka hapukas mass, mida saab mõnda aega hammastega närida, enne kui see kõlbmatuks muutub. Tavaliselt on närimiskummis ka maitseaineid.
Mõju tervisele.
Närimiskummi ergutav toime ei tulene selles sisalduvatest ainetest, vaid pigem närimislihaste tööst, mis parandavad peaveresoonte (sealhulgas ka aju) paremat verega varustamist. Jaapanis tehtud uuringu järgi, suureneb närimiskummi närides aju verevarustus kuni 25%. Seetõttu aitab see ka vältida stressi ja ravida keskendumishäireid.
Hambaid kahjustav toime, mis tuleneb eelkõige närimiskummis leiduvast suhkrust, kompenseeritakse osaliselt närimiskummi hambaid puhastava toimega. On olemas ka spetsiaalsed hambahooldusnärimiskummid, nagu näiteks suhkruvabad, mis hambaid puhastavad.
Allaneelamine.
Liialdatud rahvalik arvamus, nagu võiks alla neelatud närimiskumm kuni seitsmeks aastaks soolestikku jääda, põhineb teatud määral tõsiasjadel. Tavaliselt toimub närimiskummi seedimine koos toiduga, kuid vahel võib seedumine ka aeglasemalt kulgeda. On esinenud juhtumeid, kus nätsu allaneelamine on nõudnud kirurgilist sekkumist.
Kleepumine.
Et närimiskumm kleepub kergesti enamikule pindadele, siis põhjustab see hulganisti probleeme närimiskummi jäänuste koristamisel. 2007. aastal leiutasid Suurbritannia teadlased mittekleepuva närimiskummi.


Adam Ludwig Lewenhaupt.
Krahv Adam Ludwig Lewenhaupt (rootsi keeles "Leijonhufvud") (15. aprill 1659 Kopenhagen – 12. veebruar 1719 Moskva Venemaa) oli Rootsi väejuht, aastast 1706 jalaväekindral.
Õpingu- ja teenistusaastad.
Adam Ludwig Lewenhaupt sündis Rootsi sõjaväelase kindralmajor krahv Ludwig Wierich Lewenhaupti ja Hohenlohe ja Gleichen krahvinna Charlotta Susanna Maria pojana ning sai hariduse Lundi (1671), ja Uppsala (1675) ja Rostocki ülikoolis (1680), püüeldes algselt diplomaadikarjäärile, kuid siiski valis sõjaväelase elukutse. 1685. aastal osales ta kornetina Nils Bielke ratsarügemendiga Suures Türgi sõjas, Maximilian I juhtimise all.
Aastatel 1686-1697 teenis ta Madalmaade sõjaväes ning naasis Rootsi kuningriigi teenistusse 1698. aastal oobersti auastmes.
Väejuhina Põhjasõjas.
Põhjasõja ajal määrati Adam Ludwig Lewenhaupt Upplandi, Västmanlandi ja Dalarna rügementide juhiks.
1703. aastal ülendati ta jalaväe kindralmajoriks ning määrati Kuramaa, Piltene ja Žemaitija kuberneriks.
Lewenhaupt juhtis Rootsi vägesid 1704. aasta edukas Jakobstadti lahingus (tänapäeva Lätis Jēkabpilsi rajoonis) Boriss Šeremetevi juhitud vene vägede vastu;
1705. aasta Gemäuerthofi lahingus (läti "Murumuiža lahing"), (tänapäeva Lätis Jelgava rajoonis Vilce vallas).
1706. aastal ülendati ta jalaväekindraliks ja jaanuarist oli ta Riia linna ja kindluste kuberner ja määrati ka Rootsi väliarmee juhiks Liivimaal, Kuramaal ja Leedumaal.
Lewenhaupt juhatas Rootsile suurte kaotustega lõppenud Lesnaja lahingus 1708. aastal jalaväeüksusi ja Poltava lahingus 1709. aastal ning allkirjatas ka Rootsi vägede eest pärast Karl XII põgenemist Türki Perevolotšna kapitulatsiooniakti 30. juunil vkj/ 1. juulil (Rootsi kalendri/11. juuli 1709 ukj järgi.
Adam Ludwig Lewenhaupt suri 1719. aastal vangistuses, Moskvas Venemaal.


Eesti nimi teistes keeltes.
"Siin on loetletud Eesti nimed mitmes keeles. Mõnel juhul on nimi antud transkriptsioonis või transliteratsioonis. Sulgudes on sel juhul nime algkuju.


Rate.ee.
Rate.ee või Rate ([reit], slängis ka kirjapildis reit) on Eesti suhtlusvõrgustik.
Nimi tuleb ingliskeelsest sõnast "to rate", mis tähendab "hindama" ja Eesti ülemdomeenist .ee. Kasutajad saavad oma ankeeti ehk profiili lisada oma kirjelduse, laadida üles pilte ning vaadata teiste pilte, neid hinnata ja kommenteerida. Lisaks saavad kasutajad üksteisele kirjutada sõnumeid, on olemas foorum ja jututuba. Lisaks nendele tasuta võimalustele tuleb mõnede tegevuste eest maksta SMS-sõnumiga (näiteks 10 punktiga hindamine maksab 10 krooni).
Portaali peamine autor ja algataja on Andrei Korobeinik, kes avas selle 1. mail 2002. aastal.
Rate.ee haldaja ja Rate kaubamärgi omanik on firma Serenda Invest OÜ, millest 49% kuulub Korobeiniku firmale Rate Solutions OÜ ning 51% telekommunikatsioonifirmale EMT, kes ostis selle osaluse 2006. aasta märtsi alguses veidike vähem kui 40 miljoni krooni eest.
Blokeerimisskriptid.
Artikli lõpus oli esialgu ka veebiaadress, kust seda programmi tõmmata sai. Hiljem see eemaldati ja Päevaleht avaldas vastava kommentaari. Populaarne "Eesti Slashdot" — minut.ee — kirjutas selle kohta ja lisas aadressi Hugo.vbs programmile "minut.ee serveris". Sellele vastuseks kirjutas rate.ee looja Andrei Korobeinik oma blokeerimisprogrammi, mis väidetavalt eemaldab blokeeringu rate.ee-lt ja "ei tee midagi muud". Pärast seda ilmunud minut.ee lugu aga näitas, et tegelikult Korobeiniku skript lisaks rate.ee-lt blokeeringu eemaldamise ka blokeerib minut.ee saidi (tehes seda Windowsi hosts-faili tühjendamise teel). Lisaks oli Korobeiniku skript tegelikult veidike muudetud versioon varem minut.ee kommentaarides postitatud skriptist.
Arvatavasti on rate.ee blokeeringuskripti kasutanud paljud lapsevanemad või muud inimesed, kes ei soovi lasta oma arvutis teistel kasutajatel rate.ee-d kasutada. Vastav skript koos juhistega on nähtav mainitud minut.ee kommentaaris.
Kuna Korobeiniku blokeerimisskript tühjendas kogu codice_2 faili, võis see peale käivitamist ära rikkuda kohtvõrgu infrastruktuuri, mis oli codice_2 failile tuginedes üles ehitatud.


Punkt (matemaatika).
Punkt on geomeetria lihtsaim objekt, mida iseloomustab üksnes tema asukoht. Geomeetria aksiomaatilises käsitluses on punkt üks algmõistetest. Punktideks nimetatakse ka meetrilise ruumi või üldiselt topoloogilise ruumi elemente.
Hulka, mille elementideks on punktid, nimetatakse punktihulgaks või ka kujundiks.
Ajalugu.
Punkti mõiste kujunes välja abstraktsioonina väikesest ruumiosast, sellele omistati mõõtmete puudumine. Eukleidese "Elementides" defineeritakse punkt kui "see, millel pole osi".
Analüütilise geomeetria loomine võimaldas punkte esitada koordinaatide abil.
Hulgateooria teke võimaldas käsitada ruumi kui punktidest moodustatud hulka.


Magnus Stenbock.
Krahv Magnus Stenbock (12. mai 1664 Stockholm – 23. veebruar 1717 Kopenhaagen) oli Rootsi väepealik.
Magnus Stenbock sündis Gustaf Otto Stenbocki ja Christina Catharina De la Gardie pojana. Hariduse sai ta Uppsalas ja Pariisis. Otsustanud valida sõjaväelasekarjääri, siirdus ta 1683 Hollandi sõjaväkke. Sealt naastes astus ta Rootsi armeesse.
1687 oli ta Vellingki rügemendis kapten ja 1688 Nils Bielke rügemendis major. Ta teenis Rootsi vägedes Madalmaades ja Reini ääres. Pfalzi pärilussõja ajal näitas ta üles suurt vaprust, eriti 1690 Fleurusi lahingus. Aastal 1699 tõusis ta oobersti auastmesse ning määrati Kalmari rügemendi pealikuks. Järgmisel aastal sai temast Dalarna rügemendi ülem. Samal aastal osales ta oma rügemendiga Narva lahingus, kus rootslased saavutasid suure võidu. 1702. aastal võttis ta osa Kliszówi lahingust ning 1703. aastal Pułtuski lahingust. Aastal 1704 ülendati ta kindralleitnandiks ja 1705 jalaväekindraliks. Samal aastal sai ta ka Skåne kindralkuberneriks. 1710 sai ta riiginõunikuks ja 1712 ülendati feldmarssaliks. Samal aastal vallutas ta 9000 mehega Mecklenburgi ja saavutas hiilgava võidu Gadebuschi lahingus. 6. mail 1713 kapituleerus Tönningi kindlus ja taanlased võtsid Magnus Stenbocki vangi. Teda hoiti Kopenhaagenis Fredrikshavni kindluses, kus ta 1717. aastal suri.
Magnus oli Kiiu ja Kõnnu mõisa omanik Eestimaal ja Vapnö, Kjellstorpi ning Rånäsi mõisa omanik Rootsis.


Bukarest.
Bukarest (rumeenia "Bucureşti" [bukur'eštj]) on Rumeenia pealinn.
Elanike arv on 2 082 000 (2005, arvestuslikult).
2002. aasta andmetel oli Bukaresti elanikest rumeenlasi 97,03%, mustlasi 1,42%, ungarlasi 0,30%, juute 0,13%, türklasi 0,13%, sakslasi 0,12%, kreeklasi 0,08% ja venelasi 0,06%.
Bukarestis asuvat Nicolae Ceaușescu ehitada lastud Parlamendipaleed peetakse Pentagoni järel maailma suuruselt teiseks hooneks (üldpinda 350 000 m²).
Bukaresti Henri Coandă rahvusvaheline lennujaam asub Otopenis, 16,5 km Bukarestist põhja pool.


Transilvaania.
Transilvaania ('maa metsa(de) taga'; rumeeniakeelne rööpnimi "Ardeal", ungari "Erdély", saksa "Siebenbürgen" ('seitsme linna maa')) on ajalooline piirkond tänapäeva Rumeenias.
Valahhiast ja Moldovast eraldatud Ida-Karpaatide ja Transilvaania Alpidega. Ajaloo jooksul on Transilvaania kuulunud nii Ungari koosseisu kui olnud iseseisev vürstiriik.
Esimese maailmasõja tulemusena kuulub Transilvaania Rumeeniale, kuid Teise maailmasõja ajal kuulus Transilvaania põhjaosa Ungarile.
Rumeenia Transilvaania maakonnad (kollast värvi)


Salaühing.
Salaühing on ühing, mille liikmeskond, eesmärgid, praktikad ja/või tegevuse muud aspektid on osaliselt või täielikult avalikkuse eest varjatud ning teada üksnes kõigile või osadele salaühingu enda liikmetele. Salaühingud on eksisteerinud hiljemalt sumeritel, vanas Egiptuses, Indias, Pärsias, Vana-Kreekas ja Roomas ning neid tegutseb ka tänapäeval. Salaühinguid on olnud usulise või esoteerilise taustaga, kuid ka revolutsioonilise või kriminaalse iseloomuga. Salaühingu liikmeks vastu võtmine võib toimuda teatud erilise initsiatsiooniriitusena, kus uustulnuk pühendatakse ühingu saladustesse ning kohustatakse vaikima sellest, mida ta saladuskatte all näeb ja kuuleb.
Paljude salaühingutega on seotud vandenõuteooriad.


Ladislaus Postumus.
Ladislaus Postumus ehk Ladislaus Posthumus (22. veebruar 1440 Komárno – 23. november 1457 Praha) oli Böömimaa kuningas (Ladislav I, tšehhi keeles "Ladislav Pohrobek"), Ungari kuningas (László V või László VI) ja Austria ertshertsog.
Tema ametlikud tiitlid olid: Böömimaa kuningas ja kuurvürst, Ungari apostellik kuningas ja Horvaatia, Sloveenia kuningas, Austria (erts)hertsog ja Sileesia, Luksemburgi hertsog, Määrimaa ja Lausitzi markkrahv.
Ta oli Habsburgide soost Saksa kuninga Albrecht II poeg.
Ta sündis neli kuud pärast oma isa surma, mistõttu on tema lisanimeks saanud "Postumus" ('postuumne'). Et ta oli mitme riigi valitseja, on tema nimi käibel ladinakeelsena. Hiljem on teda nooruse pärast hüütud ka Habemetuks.
Tema ema oli viimase Luksemburgi dünastiast pärit Saksa-Rooma keisri Sigismundi tütar ja pärijanna Luksemburgi Elisabeth.
Ladislaus päris seega sünniga kõik oma isa senised valdused – Böömimaa kuningriigi, Ungari kuningriigi ja Austria hertsogkonna. Ta sai kohe Austria hertsogiks ja Habsburgide suguvõsa peaks ja mõne aja pärast Böömimaa kuningaks. Saksa kuningaks (Friedrich IV) valiti tema kauge sugulane, Steiermargi hertsog Friedrich V, hilisem Saksa-Rooma keiser Friedrich III, kes määrati ka tema alade regendiks.
Kuigi Ladislaus oli sünnijärgselt Böömimaa ja Ungari kuningas, ja tema ema Elisabeth võitles tema õiguste eest, valiti Ungari kuningaks Jagelloonide soost Poola kuningas Władysław III (Ulászló I nime all). Ent õuedaam Helene Kottannerinil õnnestus seikluslikel asjaoludel Püha Istváni kroon selle valvuritelt Visegrádis varastada ning viia see Wiener Neustadti. Legendi järgi on rist kroonil sellepärast viltu, et ta sai transportimisel kannatada. Ladislause ema sundis priimast Ladislause 15. mail 1440 Székesfehérváris kroonima.
Böömimaal tunnustas suurem osa aadlist küll Ladislause õigust troonile, kuid tema kuningaks kroonimise tingimusena nõudis seisustekogu, et ta kasvatataks üles Prahas sealse õukonna mõju all.
Ent Friedrich V hoidis noort Ladislaust tema ema palvel Orthi lossis vangis, valitsedes samal ajal ise Austriat. Ka Austria seisustekogu nõudis, et Ladislaus kasvaks üles nende mõju all. Friedrich soovis rohkem oma mõju alla saada ka Böömimaad ja Ungarit ega lubanud teda seetõttu kummassegi riiki.
10. novembril 1444 sai Władysław Türgi-vastases sõjas surma, langedes Varna lahingus. Nüüd valis Ungari seisustekogu (kaugeltki mitte üksmeelselt) Ladislause kuningas ning saatis Viini saatkonna, kes tegi Friedrichile ettepaneku laps ja kroon välja anda. Friedrich keeldus. Ungaris sai kohapealseks regendiks János Hunyadi, Böömimaal Jiří Poděbradyst.
Alates 1450. aastast muutusid Austria seisuste nõudmised Ladislaus vabastada üha tungivamaks. Aastal 1452 ühinesid nad Ulrich von Eyczingi ja Celje Ulrichi juhtimisel Mailbergi liiduks ning vabastasid Ladislause väevõimuga. Celje Ulrichil, kes oli poisi ema nõbu, õnnestus saada tema eestkostjaks ning ta hakkas poissi kasvatama. See tegi ta ka Austria ertshertsogiriigi faktiliseks valitsejaks.
Aastal 1453 sai Ladislaus koos Friedrichi ja Tirooli Sigismundiga Austria ertshertsogiks.
28. oktoobril 1453 krooniti 13-aastane Ladislaus Böömimaa kuningaks. Seal tunnustati teda suhteliselt probleemitult. Sestsaadik viibis ta põhiliselt Prahas ja Viinis.
Ungaris läks Ulrich Celjest varsti Hunyaditega tülli. Üks tähtis põhjus oli see, et Hunyadid kandsid Türgi-vastase võitluse pearaskust, Ulrich (ja Ladislaus), jäid aga selles asjas pealtvaatajateks. Aastal 1456, kui János Hunyadi suri, sai Ungari tegelikuks valitsejaks Ulrich Celjest, kelle Ladislaus Futtaki riigipäeval oktoobris 1456 määras ungari kuberneriks. Juba samal aastal, pärast Belgradi piiramist, aga tappis Ulrichi 9. novembril 1456 László Hunyadi, makstes kätte katse eest teda ennast tappa. Ladislaus taotles Hunyadi hukkamist ning 16. märtsil 1457 raiuti tal pea maha. See tekitas aga sellise pahameeletormi, et noor kuningas pidi Ungarist Prahasse põgenema. Seal veetis ta oma elu viimase aasta, surres ootamatult 17-aastasena 1457, veidi aega enne oma kavas olnud abiellumist.
Tihti on kahtlustatud, et ta mürgitati, et ennetada tema abiellumist Prantsusmaa kuninga Charles VII tütre Madeleine'iga, kuid 20. sajandil läbi viidud uuringud on näidanud, et tõenäoliselt suri ta leukeemiasse. Selle haiguse olemasolust tol ajal ei teatud.
Et Ladislaus suri pärijateta, siis jagunesid tema valdused erinevate valitsejate vahel: Ungari kuningaks sai Mátyás Corvin, Böömimaa troonile valiti Jiří Poděbradyst ning Austria valdused päris tema sugulane ja keiser Friedrich III. Habsburgidel ei õnnestunud seekord veel saavutada ülemvõimu Kesk-Euroopa idaosas.
Ladislaus oskas saksa, ungari, tšehhi, ladina, poola ja prantsuse keelt.


Märjamaa.
Märjamaa on alev Rapla maakonnas, Märjamaa valla keskus. Alevi peamiseks vaatamisväärsuseks on Märjamaa kirik koos Esimeses maailmasõjas ning Vabadussõjas hukkunutele püstitatud kirikuvärav-monumendiga. Aleviks nimetati Märjamaa aastal 1945. Aastatel 1950–1962 oli ta Märjamaa rajooni keskus.
1931–1968 oli Märjamaal Rapla–Virtsu kitsarööpmelise raudtee jaam.
Ajalugu.
Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2002. aasta määruse nr 228 "Haldusterritoriaalse korralduse muutmine Märjamaa valla (alevi), Märjamaa valla ja Loodna valla osas" alusel moodustati senise Märjamaa valla (alevi), senise Märjamaa valla ja senise Loodna valla baasil uus omavalitsusüksus Märjamaa vald. Märjamaa kui asula liigiks kehtestati alev.
Märjamaa alevi ja Loodna valla sümbolid on kuulutatud kehtetuks.


Annual Gulf Breeze UFO Conference.
Annual Gulf Breeze UFO Conference on iga-aastane üritus, mida korraldab organisatsioon MUFON (Mutual UFO Network) Floridas mõnes Gulf Breeze'i piirkonnas olevas linnas.
Gulf Breeze on sagedane UFO-nähtuste toimumise piirkond. See võib olla seotud sellega, et lähedal asuvad sõjaväebaasid, kust saadetakse välja erinevaid lennumasinaid, sealhulgas alles katsetatavaid.


Annual International UFO Conference.
"Annual International UFO Conference" ('Rahvusvaheline UFO-aastakonverents'; mitteametlik nimetus "International UFO Congress" 'Rahvusvaheline UFO-kongress')
on paranormaalsete ja UFO-nähtuste konverents, mis toimub igal aastal Ameerika Ühendriikides Nevada osariigis Laughlini linnas.
Esimene konverents toimus 1992. aastal 50 osavõtjaga. 2003. aasta kongressil oli 900 osalejat ja 27 esinejat ning festivaliprogrammis oli 11 filmi.
15. kongress koos filmifestivaliga toimub 26. veebruarist 4. märtsini 2006.


Koduloom.
Koduloom on loomaliik, -alamliik või varieteet, kelle inimene on kodustanud ja sageli ka tõuaretusega geneetiliselt arendanud.
Koduloomad jagunevad produktiivloomadeks (neilt saadakse liha, piima, villa, nahka jms), tööloomadeks (veo- või valveloomad jt) ning lemmikloomadeks. Need kategooriad osaliselt kattuvad.


Carl Magnus von der Pahlen.
Parun Carl Magnus von der Pahlen (vene keeles "Матвей Иванович фон дер Пален") (2. märts (19. veebruar vkj.) 1779 Palmse mõis – 1. juuni (20. mai vkj.) 1863 Palmse mõis) oli baltisakslasest Venemaa sõjaväelane (aastast 1843 ratsaväekindral) ja riigitegelane.
Carl Magnus von der Pahlen sündis Palmse ja Vanamõisa mõisniku, alampolkovnik Hans von der Pahleni (1740–1817) ja Beate Ulrika Sophie Stenbocki (1759–1845) pojana.
Sõjaväelase karjäär.
Carl Magnus von der Pahlen sõjaväeteenistus algas vastavalt tolleaegsete tradistsioonide kohaselt alaealisena sõjaväeteenistusse vormistamisega, mis algas Carl Magnusel 5-aastaselt 1784. aastal ratsaväes. Läbides aja jooksul vahepealsed auastmed, asus kornetina tegevteenistusse 22. jaanuaril 1797. aastal Riia Kürassiiripolgus. Ta teenis ratsaväeosades, kuni aastateni 1806–1807, mil osales porutšikuna Prantsusmaaga peetud sõjas Poola territoorimil 1806-1807 (Preusisch Eylau), mille eest autasustati 4. järgu Püha Vladimiri ordeniga.
20. aprillil 1807 viidi ta üle porutšiku aukraadiga Keisri Ihukaitsepolku (kavalergardide polk). 30. aprillil võttis osa kokkupõrkest Ostrolenka juures, milles näidatud isikliku vapruse eest autasustati Kullatud mõõgaga. Pärast sõjategevuse lõppu 31. augustil 1807. aastal, määrati Ihukaitsepolku ja 13. septembril määrati 5. armee juhataja kindralleitnant Nikolai Aleksejevitš Tutškovi adjutandiks.
1808–1809 sõdis ta sellel ametikohal Vene vägede koosseisus Rootsiga ja 1809 autasustati teda Georgi 4. klassi ordeniga 30. oktoobril 1808 Idensalmis peetud öises lahingus eduka osalemise eest. 11. novembril 1808 osales Uleåborgi vallutamises, alates aastst 1809. juhatas ratsaväesalka krahv Pavel Stroganovi väeüksuses. 9. oktoobril 1809 ülendati rittmeistriks.
Seejärel osales ta 1812. aastani Türgiga peetud sõjas, Venemaa keisririigi Moldaavia armee koosseisus kindral Fjodor Uvarovi adjutandina ja osales Silistra ja Šumla linna vallutamises. 26. juunil 1810 ülendati ta polkovnikuks. 22. juulil 1810. aastal osales ebõnnestusnud Ruse linna vallutamise katses, kus sai ka paremasse õlga haavata. 26. augustil osales Batini linna valutamises, mille eest autasustati ka Püha Anna 2. järgu ordeniga ning 15. oktoobril Nikopoli linna vallutamises.
Napoleoni sõjakäigu ajal 1812. aastal nimetati ta kindralleitnant Nikolai Aleksejevitš Tutškovi juurde korrapidajaohvitseriks, alates 14. oktoobrist 1812 käsutas lendsalka ja osales 24. detsembril 1812. aastal Köningsbergi vallutamises.
1813. aasta jaanuaris osales ta oma lendsalgaga Preisimaa linna Pillau (tänapäeva Baltiisk)piiramises ning linna abivägede ja varustuse eemalhoidmises piiratavast linnast, mille eest ka autasustati 2 moonavoori ja vastaste väljatungide tõrjumise eest teemantkaunistustega Püha Anna 2. järgu ordeni juurde ning määrati Köningsbergi linna komandandiks.
Märtsikuust 1813. aastal juhatas krahv Aleksandr Tšernõšovi, poolt juhitavates vägedes Riia ja Soome tragunipolke ja kasakaid. Paistis silma Lüneburgi vallutamisel, mille eest autasustati 21. märtsil 1813. aastal kindralmajori auastmega. Lahingute eest Dennewitzis autasuatati 3. järgu Püha Georgi ordeniga. Leipzigi lahingus all juhatas Põhjaarmee avangardi ning lahingus näidatud vapruse eest auhinnati Püha Anna 1. järgu ordeniga.
Augustis 1813 nimetati ta kindralmajoriks ja sai 3. klassi Georgi ordeni. 1814. aastani sõdis ta Lääne-Euroopas ja osales Prantsusmaal paljudes lahingutes.
12. juulil 1818. aastal läks ta omal soovil erru.
Tegevus riigiametnikuna.
Carl Magnus von der Pahlen oli 18. veebruarist 1821–1827 Eestimaa maanõunik, 1828 ülendati salanõunikuks ja senaatoriks, Tartu õpperingkonna ja Tartu ülikooli kuraatoriks (1828–1835).
1830 ülendati Carl Magnus von der Pahlen kindralleitnandiks ja määrati aastateks 1830–1845 Riia sõjakuberneriks, kes oli ka Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner. Balti kubermangude kindralkubernerina osales ta osales Kuramaa kubermangu levinud 1831 Poola ülestõusu mahasurumises.
Rahutuste mahasurumises osales Carl Magnus von der Pahlen isiklikult, organiseerides selleks Miitavi ja Riia elanikest sõjasalga (milles 2000 inimest ja 6 suurtükki), keda varustati sõjavarustusega vastavalt keiser Nikolai I korraldusele riiklikest varudest(relvad, hobused ja majanduskulud). Rahutuste mahasurumise eest autasustati von Pahlenit ka 6. detsembril 1831. aastal Püha Aleksander Nevski ordeniga.
Juhtis 1840. aastatel Liivimaa talurahvaülestõusu mahasurumist. 1841. aastal tekkisid pärast vene õigeusku ülemineku propageerimist ning Wendeni maakonna ja Valga maakonna usuvahetajatele Venemaa lõunaosas maadejagamislubaduste mittetäitmisega rahvarahutused.
1845. aastal määrati Carl Magnus von der Pahlen Riiginõukogu liikmeks.
1847. aastal läks ta haiguse tõttu erru ning talle määrati riiklik pension 6 000 rubla aastas.
Talle kuulus Eestimaal Palmse mõis ning (abiellumise kaudu) Vaida ja Aruvalla mõis. Ta on maetud Ilumäe kalmistule Ilumäe külas.


Köpetdag.
Köpetdag (türkmeeni; pärsia کپه داغ (Koppeh Dāgh)) on mäestik Aasias Türkmenistani ja Iraani piirialal, Türkmeeni-Khorāsāni mäestiku kirdeosa.
Kulgeb loode-kagu suunas. Kirdes piirneb Karakumi kõrbega. Kõrgus kuni 3117 meetrit.


Tõlge.
Tõlge (inglise keeles "translation" 'kirjalik tõlge'; "interpretation" 'suuline tõlge') on algse tekstiga samatähenduslik tekst mõnes teises keeles või märgisüsteemis.
Tõlked on sama vanad kui inimkultuur. Tõlked võimaldavad sõnumite, ideede, mõtete, tekstide (jne) liikumist üle keelepiiride ning aitavad säilitada keelelist mitmekesisust.
Tavaliselt nimetatakse tõlgeteks keelepiire ületavaid tekste. Kuivõrd mõistet "keel" kasutatakse mitmes tähendusmahus, siis nimetatakse (mõne käsitluse järgi) tõlgeteks ka tõlkeid ühest murdest, murrakust, žargoonist, erialakeelest, slängist, idiolektist jmt teise keelde või alamkeelde. Nii näiteks on tõlgitud võru keelest eesti keelde ja vastupidi. Žargoonide, erialakeelte, slängide jmt puhul piirdutakse tavaliselt vaid eripäraste terminite tõlkega. Näiteks ragbist rääkides lisatakse mõistetavuse huvides paralleelseid jalgpalli termineid vms.
Ülekantud tähenduses nimetatakse vahel tõlgeteks ka teisendusi ühest kunstiliigist teise: näiteks romaanide dramatiseeringuid teatri, filmikunsti, kuuldemängu vms jaoks; kujutava kunsti teostest lähtuvaid muusikateoseid jne. Tartu-Moskva semiootikakoolkond näiteks käsitleb keelt kui primaarset modelleerivat süsteemi ning kunste kui sekundaarseid modelleerivaid süsteeme, milliste vahel toimub analoogiline tõlketegevus.
Tõlkeprobleeme.
Tõlked vananevad üldreeglina kiiremini kui originaalid. See tuleneb tõlgitava keele arengust ja muutustest, aga samuti stiilide, väärtushinnangute, teaduse jm arengust ja muutustest. Seetõttu tehakse samast tekstist korduvaid, uusi tõlkeid. Mõnedest tekstidest võivad samaaegselt käibel olla kümned, isegi sajad erinevad tõlked samasse keelde.
Ükski tõlge pole adekvaatne. Seda ei võimalda juba keelte omavahelised erinevused. Põhilised probleemid tekivad sõnade (mõistete) tähendusmahtude erinevustest, mitmetähenduslikkusest jmt. Tõlkeprobleemid võivad tekkida siis, kui algteksti autor on mõnda sõna kasutanud mitmes tähenduses ja neid tähendusi meelega või kogemata omavahel vahetanud. Ilukirjandusliku teksti puhul on taolistel puhkudel enamasti tegemist sõnamänguga. Teadusliku või filosoofilise teksti puhul, kus eeldatakse terminoloogilist selgust, võib tõlge esile tuua algteksti puudused. Jne.
Tõlgitavuse küsimuse raames tegeletakse ka tõlkeprobleemide kategoriseerimise ja kirjeldamisega.
Tõlkijal on tõlgitud teksti suhtes autoriõigused.
Tõlgete liike.
Suuline tõlge on algse (suulise või kirjaliku) teksti tõlge suulisel, kuuldaval kujul.
Sünkroontõlge on suulise teksti samaaegne suuline tõlge.
Kirjalik tõlge on algse (suulise või kirjaliku) teksti tõlge kirjalikul kujul.
Toortõlge on tõlke mustand, lõplikult viimistlemata ja kontrollimata tõlge.
Sõnasõnaline tõlge annab algse teksti sõnadele üks-ühesed tähendusvasteted teises keeles. Sõnasõnaline tõlge ei pruugi arvestada konteksti, metafoore ja sõnade mitmetähenduslikkust. Tihti kasutatakse sõnasõnalist tõlget selleks, et näidata mingi piltliku või erilise väljendi algupärast struktuuri: "Munamägi", literally "egg-hill".
Reaalune tõlge on tavaliselt luuleteose sõnasõnaline või toortõlge. Kellegi teise tehtud reaalust tõlget kasutavad luule tõlkijad sageli abivahendina lõpliku tõlke tegemiseks. Tõlkijaks nimetatakse sellisel juhul ikkagi lõpliku teksti loojat. Reaaluse tõlke kasutamisel pruugi tõlkija mõnikord isegi algteksti keelt osata.
Proosatõlge on luuleteose tõlge proosasse. Proosatõlget kasutatakse parema tähendussamasuse saavutamiseks. Keerulisse või raskesti kasutatavasse luulevormi tõlkides võib tõlgitavas keeles tulla puudus vormi sobivast adekvaatsest sõnavarast. Bhagavadgita jne.
Luuletõlke puhul püütakse enamasti leida samasugune või lähedane luulevorm (värsimõõt, riimid jne). Mõnikord ohverdatakse selle nimel täpne tähendussamasus.
Vokaalmuusika teksti tõlge arvestab ka tõlgitud teksti lauldavusega. Popmuusika tekstide tõlkimisel kaldutakse tihtipeale algtekstist üsna kaugele või luuakse laulule täiesti uus tekst. Ooperite, operettide, muusikalide jt suurvormide tekstide tõlkimisel peetakse silmas ka muusikalisi ja vokaaltehnilisi iseärasusi.
Akadeemiline tõlge (teaduslik tõlge) on teaduskäibe jaoks tehtud tõlge, ammendavate kommentaaride ja viidetega teistele tekstidele, sealhulgas varasematele tõlgetele; koos sõnade ja mõistete erinevate tähenduste väljatoomisega jne. Üldreeglina esitab akadeemiline tõlge paralleelselt ka algse teksti. Akadeemilisi tõlkeid kasutavad sageli teised tõlkijad kirjandusliku tõlke tegemisel.
Amatöörtõlge on asjaarmastajate poolt tehtud tõlge, mis ei pruugi olla üldiselt aktsepteeritav ega adekvaatne. Amatöörtõlkeid tehakse enamasti kitsama ringi jaoks ja peamiselt siis, kui on vajadus kiiresti luua tekst omas keeles ning ei peeta vajalikuks oodata või tellida professionaalset tõlget. Amatöörtõlked levivad laialdaselt internetis, eriti seoses arvuti- ja videomängudega.
Kirjanduslik tõlge on (enamasti) ilukirjandusliku teose tõlge kõrgel kunstilisel tasemel.
Autoriseeritud tõlge on algteksti autori poolt toimetatud ja/või heaks kiidetud tõlge.
Adaptatsioon ehk mugandus või kohandus on vaba tõlge, mis arvestab lugejate arusaamisvõimet ning seetõttu lihtsustab või muudab algteksti. Mõnikord teisendatakse adaptatsioonilistes tõlgetes ka isiku- ja kohanimed ning muud reaaliad. Adaptatsioon võib olla ka algteksti teisendus lihtsamasse ja kergemini mõistetavasse keelekasutusse samas keeles. Eestindus on adaptatsiooniline tõlge eesti keelde.
Kaudtõlge on algteksti tõlke tõlge. Kaudtõlkeid tehakse siis, kui algteksti keelt ei mõisteta ning usaldatakse juba tehtud tõlget mõnda tõlkija jaoks arusaadavasse keelde. Kaudtõlked on sageli olnud ka teaduskäibes. 1930. aastatel oli näiteks Saksamaal kujunenud tugev orientalistide koolkond, kelle tõlkeid klassikalistest hiina, tiibeti ja india keeltest saksa keelde tõlgiti omakorda inglise keelde. Kuni 1990. aastateni oli näiteks laialdaselt käibel Richard Wilhelmi poolt tehtud "Yijingi" tõlge hiina keelest saksa keelde, mis omakorda oli Cary F. Baynesi poolt inglise keelde tõlgitud. Sellel kaudtõlkel põhinesid paljud adaptatsioonid ning omakorda uued tõlked paljudesse keeltesse, sealhulgas ka eesti keelde. Suulises käibes, folklooris jm liiguvad ja rändavad motiivid ja terved jutud korduvalt üle keelepiiride, sünnitades mitmekordseid tõlkeid.
Legaalne tõlge (ametlik tõlge, juriidiline tõlge) on ametlikuks kasutamiseks tehtud tõlge. Dokumentide legaalseid tõlkeid saavad teha spetsiaalsed vandetõlgid ja need tõlked kinnitatakse notariaalselt. Eesti Vabariigi territooriumil välja antud avalike dokumentide tõlked peavad rahvusvaheliseks kasutamiseks olema kinnitatud ka Välisministeeriumi poolt.
Tõlkelaen on teise keele eeskujul moodustunud omakeelne sõna või väljend.
Masintõlge ehk arvutitõlge on (tavaliselt) arvutiprogrammi poolt tehtud tõlge.
Tõlgete uurimine.
Tõlkeid ja tõlkimist uurib tõlketeooria. Eestis tegelevad sellega Peeter Torop, Elin Sütiste, Anne Lange jt.
Ehkki tõlketeooria tegeleb traditsiooniliselt interlingvistilise tõlkega, kuuluvad selle uurimisobjektide hulka ka intralingvistilise ja/või intersemiootilise tõlke juhtumid (viimastest näiteks raamatu tõlkimine filmiks jmt), mille vaatlemine ja kirjeldamine tõlketeooria mõistestiku abil aitab luua uut teadmist erinevate tekstitüüpide ja märgisüsteemide kohta.


Katrina (orkaan).
Katrina oli Atlandi ookeanil tekkinud troopiline tsüklon, mis paisus orkaaniks 23.–31. augustil 2005. Ta põhjustas väga suurt kahju USA kaguosale, olles arvatavasti riigi ajaloo suurim loodusõnnetus.
Orkaanis ja selle põhjustatud üleujutustes hukkus vähemalt 1836 inimest.


Tallinna Püha piiskop Nikolause kirik.
Tallinna Püha piiskop Nikolause kirik Koplis
Tallinna Püha piiskop Nikolause kirik on õigeusu kirik, mis asub Tallinnas Kopli linnaosas. Teine samanimeline kirik Tallinnas, Tallinna Nikolai kirik, asub vanalinnas Vene tänaval.
Kirik pühitseti 13. novembril 1936. aastal Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Aleksander (Pauluse) poolt.
Kaasajal kasutab kirikut Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) Tallinna Kopli Püha Nikolause kogudus. Varem Tallinna linnale kuulunud kiriku kinnistu andis linnapea Edgar Savisaar 27. novembril 2012 üle MPEÕK omandisse.


Keelefilosoofia.
Keelefilosoofia on filosoofia haru, mis tegeleb loomulike keelte ja nende toimemehhanismide uurimisega, keskendudes eelkõige keelelisele tähendusele ja keele kasutamisele. Kaasaegne keelefilosoofia tegeleb tähendusteooriaga, osutusega, tõeteooriaga ja pragmaatikaga, aga ka paljude traditsioonilise metafüüsika teemadega.
Keelefilosoofia keskseks teemaks on kindlasti keelelise tähenduse loomus. Selle mõiste kaudu on omavahel seotud enamik teisi keskseid teemasid – tõde, osutus, tõlgendus, keele mõistmine, keele valdamine, keele seos mõtlemisega jne. Seetõttu on suurima tähtsusega teemaks keelefilosoofias tähendusteooria, õieti erinevad lähenemised sellele mõistele. Paljude filosoofide arvates ei olegi keelefilosoofia midagi muud kui tegelemine tähendusteooriaga. Näiteks üks tuntumaid keelefilosoofe Michael Dummett ütleb koguni, et terminit "keelefilosoofia" pole vaja kasutada, piisab "tähendusteooriast" kui "keele toimimise üldisest kirjeldusest".
Keelefilosoofia on keele filosoofiline uurimine. Analüütilises filosoofias mõistetakse keelefilosoofia all tavaliselt ainult analüütilist keelefilosoofiat.


Helme vald.
Helme vald asub Lõuna-Eestis Valga maakonnas.
Helme vald piirneb lõunast Lätiga, idast Hummuli ja Puka vallaga, põhjast Põdrala vallaga ja lääne-loodesuunast Viljandi maakonna Karksi vallaga.
Külad.
Ala - Holdre - Jõgeveste - Kalme - Karjatnurme - Kirikuküla - Koorküla - Kähu - Linna - Möldre - Patküla - Pilpa - Roobe - Taagepera.
Loodus.
Helme koopad asuvad Helme vallas, Helme ordulossi varemetest põhja pool
kitsa põhja-lõunasuunalises seljandikus, kahe ürgoru ühinemiskohal.
Rubina soo on tuntud oma mitmekesise loomastiku ja taimestiku poolest ning kuulub mitme looduskaitseala koosseisu.


Briti idealism.
Briti idealism oli filosoofiasuund Suurbritannias 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi alguseni.
Selle suuna juhtivad esinejad olid esimeses põlvkonnas Thomas Hill Green (1836–1882), Francis Herbert Bradley (1846–1924) ja Bernard Bosanquet (1848–1923). Teise põlvkonna väljapaistvamad kujud olid John McTaggart Ellis McTaggart, H. H. Joachim, J. H. Muirhead ja G. R. G. Mure. Reaktsioonina briti idealismile panid noored Cambridge'i filosoofid George Edward Moore ja Bertrand Russell aluse analüütilisele filosoofiale.
Kuigi briti idealistide vaated olid omavahel üsnagi erinevad, võib välja tuua teatud ühisjooned. Nad uskusid Absoluudisse (ainsasse ja kõikehõmavasse reaalsusse). Nad omistasid tähtsa koha mõistusele, mille abil saab Absoluuti taibata ja mis on omane ka Absoluudile endale. Nad ei tunnistanud mõtlemise ja objekti lahutamist, vaid pidasid mõtlemist ja objekti reaalsuses ühtseks tervikuks.
Briti idealism on välja kasvanud saksa klassikalisest filosoofiast ning seda võib pidada absoluutse idealismi erikujuks. Eriti olulised on briti empirismile Kant ja Hegel, kelles Thomas Hill Green nägi briti filosoofia päästjat väidetavalt allakäivast empirismist. Igatahes vastustasid briti idealistid filosoofiasuunda, mille esindajad olid John Locke, David Hume, John Stuart Mill ja Henry Sidgwick, sealhulgas utilitarismi. Kuigi kõik briti idealistid poleks möönnud näiteks Hegeli mõju, peetakse briti idealismi leviku oluliseks soodustajaks James Hutchinson Stirlingi raamatut "Hegeli saladus".
Vähemalt üldistes joontes on Hegeli filosoofia briti idealismi kindlasti mõjutanud, samuti on briti idealistid Hegelilt üle võtnud termineid ja ideid.
Peale Absoluudi mõiste on hegellik ka näiteks õpetus sisemistest suhetest, tõe koherentsiteooria ja konkreetse universaali mõiste. Näiteks Bradleyl võib leida ka midagi Hegeli dialektika sarnast. Hegeli filosoofiat tervikuna ega ka Hegeli loogikat briti idealistid siiski ei aktsepteerinud.
Poliitilises filosoofias püüdsid briti idealistid kummutada individualismi Herbert Spenceri vaimus. Nad pidasid inimest loomupäraselt ühiskondlikuks olendiks. Nad ei asjastanud riiki. Näiteks Greeni järgi saab väärtus olla ainult indiviidis ning riigi olemasolu on õigustatud ainult niivõrd, kui ta aitab kaasa väärtuse elluviimisele indiviidide elus.
Kui Bertrand Russellist ja George Edward Moore'ist said briti idealismi vastased, siis selle positsioon Suurbritannias nõrgenes. Briti filosoofia hakkas metafüüsika vastu mässama. Hiljem tuli selle juurde tagasi Robin George Collingwood, kuid tema mõju ei olnud kuigi suur. Tänapäeva briti filosoofide seas on tuntuim absoluutse idealismi pooldaja arvatavasti Timothy L. S. Sprigge.
British idealismi mõju USA-s jäi mõnevõrra piiratuks. Uushegellik oli Josiah Royce'i varajane filosoofia. Ameerika ratsionalist Brand Blanshard oli nii tugevalt Bradley, Bosanqueti ja Greeni mõju all, et teda võiks peaaegu pidada briti filosoofiks.


Thomas Hill Green.
Thomas Hill Green (7. aprill 1836 Yorkshire'i West Riding, Birkini küla – 26. märts 1882) oli briti idealistide hulka kuuluv inglise filosoof, poliitiline radikaal ja karskusliikumise reformija.
Nagu kõik briti idealistid, oli ta mõjutatud Hegeli filosoofiast. Ta soovitas oma kaasmaalastel lugeda John Stuart Milli ja Herbert Spenceri asemel Kanti ja Hegelit.
Elukäik.
Greeni isa oli Birkini kirikuõpetaja. Üks isapoolsetest esivanematest oli Oliver Cromwell, kelle ausa ja tugeva sõltumatusega on Greeni iseloomu võrreldud.
Green sai hariduse peaaegu täielikult kodus, kuni ta 14-aastaselt läks "Rugby Schooli, kuhu ta jäi viieks aastaks. Aastal 1855 asus ta õppima Oxfordi Ülikooli "Balliol Collegeisse. Aastal 1860 valiti ta sama kolledži kolleegiumiliikmeks. Sellest ajast pühendus ta (peamiselt filosoofia) õpetamisele, algul "tutorina, 1878. aastast kuni surmani moraalifilosoofia Whyte'i professorina.
Loengutest professorina kasvasid välja tema tähtsamad teosed "Prolegomena to Ethics" ("Prolegomena eetikale") ja "Lectures on the Principles of Political Obligation" ("Loengud poliitilisest kohustusest"). Need teosed avaldati alles pärast tema surma. Varem teati Greeni vaateid põhiliselt sissejuhatuse järgi David Hume'i teoste väljaandele (Greeni ja T. H. Grose'i toimetamisel), milles ta andis ammendava käsitluse inglise empirismist.
Õpetus.
Hume'i empirism koos usuga bioloogilisse evolutsiooni iseloomustasid Inglismaa filosoofilist kliimat 19. sajandi viimasel veerandil. Green vastustas neid õpetusi, mis oma loogilise lõpuni viiduna tema arvates teevad kogu filosoofia mõttetuks ning on ka praktilises elus hukatuslikud. Taandades inimese vaimu omavahelise seoseta atomaarsete aistingute jadaks, tegi Hume'i empirism tunnetuse võimatuks. Esitades inimest pelgalt loodusjõudude tulemusena, võttis evolutsionism käitumiselt tähenduse. Et elul oleks mingi inimlik ja mõistetav tähendus, peab mina esiteks teadma, mida teha, teiseks peab tal olema võimalus seda teha. Et elul oleks mingi inimlik ja mõistetav tähendus, peab mina esiteks teadma, mida teha, teiseks peab tal olema võimalus seda teha. Kui me teame, mis on inimene ja milline suhe tal on oma ümbrusega, siis me teame ka, mis on tema funktsioon – mida ta on sobiv tegema. Sellest lähtudes saame sõnastada moraalikoodeksi, millele tuginevad riiklikud ja ühiskondlikud institutsioonid. Viimased on moraali väljendus. Moraaliideaal peab teostuma nende kaudu.
Küsimus "Mis on inimene?" tähendab õigupoolest: "Mis on kogemus?", sest kogemus on see, millest ma olen teadlik. Me saame õigustatult väita, et me eksisteerime, ainult teadvuse faktide alusel. Inimese erijoon võrreldes teiste loomadega on eneseteadvus. Lihtsaim vaimuakt, milleks inimvaimu tegevuse saab analüüsida, on tajumus. See ei ole lihtsalt muutus, vaid teadlikkus muutusest.
Inimkogemus ei koosne mitte protsessidest looma organismis, vaid sellisena äratuntud protsessidest. See, mida me tajume, on algusest peale teadvustatav fakt. Seda ei saa analüüsida isoleeritud elementideks (aistinguteks). Aistingud ei ole teadvuse koostisosad, kuid eksisteerivad suhete sünteesis. Teadvus hoiab ühtses tajuaktis koos mina ja objekti elemendid, neid ühtlasi eraldades. Kogu tunnetus seisneb vaimu töös. Locke ja Hume leidsid, et vaimu töö on mittereaalne, sest see pole inimesele antud, vaid inimese tehtud; see ei ole objektiivne fakt, vaid subjektiivselt loodud. Ent sellise järelduse saab teha üksnes eeldusel, et vaimu töö on suvaline. Teaduse tulemused aga ei õigusta seda eeldust, sest teadus teeb üldtunnustatud vahet tõesel ja vääral, sellel, mis on reaalne, ja sellel, mis on vaid „ideed”. Seega on tunnetuse objekt ehk sisu intelligiiblilt ideaalne reaalsus, mõtteliste suhete süsteem, spirituaalne kosmos. Sellise ideaalse terviku olemasolu seletab üksnes see, et on olemas mingi "printsiip, mis teeb kõik suhted võimalikuks ja mida ennast ükski neist ei määra" – igavene eneseteadvus, mis teab tervikuna seda, mida meie teame osaliselt. Jumala jaoks maailm on, inimese jaoks maailm saab. Inimkogemus on Jumala järkjärguline ilmnemine.
Ka Greeni moraalifilosoofia lähtekoht on inimese ühiskondliku elu tingimused. Ta ei võta aluseks inimese erilist „moraalivõimet”, vaid mõistuse. Refleksioon toob päevavalgele inimese võimed, funktsioonid ja lõpuks kohuse. Ta teadvustab potentsiaalid, mille realiseerimises peab inimese tõeline hüve seisnema. Sellise analüüsi ning inimese ümbruse uurimise tulemusena selguvad võtab kuju „sisu” – moraalikoodeks. Isiklikku hüve tajutakse realiseeritavana ainult moraaliideaali realiseerimise kaudu. Kuni ideaal ei ole realiseeritud, on ta tegevuse motiiviks. See motiiv seisneb alati arusaamas mingist „eesmärgist” või hüvest, mille saavutamine inimest rahuldaks ja laseks tal leida oma tõelise mina. Otsustavus ennast mingil kindlal viisil teostada on "tahteakt", mis pole ei suvaline ega ka mitte väljastpoolt määratud. Motiiv, mida võib pidada selle põhjuseks, on inimeses endas. Enese samastamine sellise motiiviga on enesemääramine, mis on ühtaegu ratsionaalne ja vaba. "Inimese vabadus" ei seisne mitte võimes teha, mida iganes valitakse, vaid võimes samastada ennast tõelise hüvega, mille kohta mõistus talle ilmutab, et see on tõeline hüve. See hüve seisneb isikliku iseloomu realiseerimises. Lõplikku hüve (moraaliideaali) saab teostada üksnes selliste isikute ühiskonnas, kelle meelest individuaalne täiuslikkus on saavutatav ainult juhul, kui indiviidid, kes on iseenda eesmärgid, ühinevad ühiskondlikku tervikusse. Ühiskond on isikute moodustamiseks sama tarvilikud nagu isikud ühiskonna moodustamiseks. Ühiskond on oma liikmete erivõimete arengu möödapääsmatu tingimus. Inimesel pole võimalik täiustuda isolatsioonis, vaid üksnes suhetes ühiskonna kaasliikmetega.
See toob meile kaasa poliitilised kohustused. Moraalne headus ei saa piirduda isiklike vooruste kultiveerimisega, vaid seisneb katses viia ellu see moraaliideaal, mille kohta eneseanalüüs on näidanud, et see on meie ideaal. Siit tuleneb poliitiline kohustus, sest poliitilise elu institutsioonid on meie ajastu ja põlvkonna moraaliideede konkreetne kehastus. Et ühiskond eksisteerib üksnes isikute arengu huvides, siis on meil kriteerium, mille alusel nende institutsioonide üle otsustada: kas nad aitavad kaasa indiviidide moraalse iseloomu arengule? On ilmne, et lõplik moraalne ideaal ei ole teostatud üheski tegelikult eksisteerivas poliitiliste institutsioonide kogumis, kuid see puudus näitab tõelise arengu suunda. Sellest sugeneb arusaam õigustest ja kohustest, mida õigus peab kaitsma ja mis erinevad nendest, mida ta tegelikult kaitseb. Mõnikord on inimestel moraalne kohus tõsta riigi vastu mässu riigi enda huvides – selleks et paremini kaasa aidata eesmärgile, mis on riigi olemasolu õigustus. Riik ei seisne mingis kindlas organisatsioonis, mis on loodud korraga ja alatiseks. Ta esindab "üldist tahet", mis on üldise hüve soovimine. Riik ei põhine sunnivõimul, mida kodanikele väljastpoolt rakendatakse, vaid sellel, et kodanikud tunnustavad riigi tõelist loomust. "Riigi alus on tahe, mitte jõud."
Mõju.
Greeni õpetus oli 19. sajandi viimasel veerandil Inglismaal kõige mõjukam filosoofiline õpetus. Greeni vaimustus üleüldisest kodanikuksolemisest ja tema isiklik eeskuju praktilises poliitilises elus olid paljuski tõukeks tema surmale järgnenud aastatel aset leidnud püüdlustele tuua ülikoolid rahvale lähemale ja ületada rangeid klassivahesid.
Kokkuvõte ja kriitika.
Greeni puhtfilosoofilise õpetuse kõige silmatorkavam joon on õpetus integratsioonist mõtlemises ja reaalsuses. See vastandub disintegratsioonile. Olev on tervik, mitte kuhjatis (agregaat). Olev ei ole mitte materiaalne, vaid spirituaalne tervik, "mõtteliste seoste maailm".
Greeni kritiseerijad on leidnud, et pole mõeldav tervik, mis koosneb üksnes suhetest ja mitte millestki muust. Peale selle ei seleta Green, miks spirituaalsed entiteedid, millest universum koosneb, paistavad materiaalsetena.
On ka leitud, et inimeste ja Jumala suhe on Greenil ebamäärane. Samuti on raskesti arusaadav, kuidas mitu indiviidi (sealhulgas Jumal) saab eksisteerida ühes kosmoses.
Teosed.
Greeni tähtsaim traktaat "Prolegomena to Ethics" oli tema surres käsikirjas peaaegu valmis. See avaldati 1883 A. C. Bradley toimetatuna. Hiljem on ilmunud uustrükke.
Richard Lewis Nettleship andis peagi kolmes köites välja tema ülejäänud teosed ("Works"). Esimeses köites on taas väljaantud Greeni kriitika Hume'i ja Spenceri aadreessil. Teises köites on loengud Kantist, loogikast ja poliitilise kohustuse printsiipidest. Kolmandas köites on muud teosed, millele eelneb toimetaja sissejuhatus ("Memoir by the Editor"). Hiljem anti loengud poliitilise kohustuse printsiipidest ("Lectures on the Principles of Political Obligation") eraldi välja.
Green, Thomas
Green, Thomas
Green, Thomas


Vanavalgevene keel.
Vanavalgevene keel ("старабеларуская мова") ehk vanaukraina keel ("староукраїнська мова") ehk läänevene keel ("западнорусский язык") on keel, mis käibis Leedu suurvürstiriigis kirjakeelena.
Vanavalgevene keel eristus vanavene keelest 14. sajandil.
Vanavalgevene keelest pärinevad valgevene, ukraina ja russiini keel.


California Osariigi Seadusandlik Kogu.
Kalifornia Kapitooliumi hoone, kus California Osariigi Seadusandlik Kogu peab istungeid
California Osariigi Seadusandlik Kogu (inglise keeles "California State Legislature") on USA California osariigi seadusandlik organ.
Seadusandlik Kogu on kahekojaline: ta koosneb Alamkojast ("California State Assembly") ja Senatist ("California State Senate"). Alamkojas on 80 liiget ("State Assembly Members"), Senatis 40 senaatorit ("State Senators").
Seadusandliku Kogu istungid toimuvad California osariigi pealinnas Sacramentos.
Tähtajad ja piirangud.
Alamkoja liikmed valitakse 80 valimisringkonnast kaheks aastaks. Alamkoja liikmeks saab olla valitud kuni kolm korda.
Senaatorid valitakse neljaks aastaks ning nad saavad olla valitud kuni kaks korda. Senati valimise ringkondi on 40. Iga kahe aasta tagant täidetakse valimistel pool Senasti kohtadest.
Töö dokumenteerimine.
Kokkuvõtted California Seadusandliku Kogu tööst avaldatakse regulaarselt ilmuvates ajakirjades. Tuuakse ära hääletuste tulemused ning seaduseelnõude esitamine ja tagasivõtmine. Ent rahalistel ja poliitilistel kaalutlustel ei dokumenteerita Alamkoja liikmete ja senaatorite kõnesid sõna-sõnalt. Seetõttu on Californias äärmiselt raske välja selgitada seaduseandja kavatsust. Ainsaks allikaks on seaduste preambulad.
Komisjonid.
Kõige rohkem soovivad saadikud töötada pangandus-, põllumajandus- ja kindlustuskomisjonis. Neid hüütakse "magusateks" ("juice") komisjonideks, sest nende liikmete kampaaniat toetavad meelsasti annetustega võimsad lobigrupid.
Seadusandlusanalüütik.
California Osariigi Seadusandlikus Kogus on ainulaadne seadusandlusanalüütiku institutsioon. Seadusandlusanalüütiku büroos töötab mitusada inimest, kes analüüsivad Seadusandliku Kogu liikmete tarvis seaduseelnõusid. Analüütiku kõige silmatorkavam avalik toiming seisneb selles, et ta kirjutab erapooletud hääletusbrošüürid, milles analüüsitakse seaduseelnõude vastuvõtmise tõenäolisi tagajärgi.


Iraagi põhiseadus (2005).
Pärast Iraagi sõda koostas Iraagi ajutine valitsus okupatsioonijõudude kaasabil 2005 Iraagi põhiseaduse eelnõu.
Iraagis faktilise põhiseadusena kehtiva Iraagi Riigi üleminekuperioodi haldusseaduse kohaselt tuleb hiljemalt 15. oktoobril 2005 läbi viia põhiseadusreferendum.
Põhiseaduse teksti valmimise tähtaeg lükkus neli korda edasi. 28. augustil 2005 loeti see ette Iraagi Rahvuskogule.
Iraagi Riiki nimetatakse seal demokraatlikuks föderaalseks esindusvabariigiks (artikkel 1). Võimude lahusus lükatakse edasi uue parlamendi kokkutulemiseni. Artikkel 2, ütleb, et islam on "riigi ametlik religioon" ja "seadusandluse põhiallikas". Artikkel 3 näeb ette paljurahvuselise, paljuusundilise ja paljusektilise riigi.
Hoolimata sellest, et islam kuulutatakse riigiusuks, kuulutatakse allpool kõik iraaklased, nii mehed kui ka naised, seaduse ees võrdseteks ega lubata õiguslikku diskrimineerimist soo ega etnilise päritolu alusel.
Eelnõu koostanud komisjoni 15 sunniidist liikmest viibis eelnõule allakirjutamise tseremoonial ainult kolm ning ükski neist ei kirjutanud sellele alla. Sunniitide liidrid kutsuvad üldiselt üles 15. oktoobri referendumil eelnõu tagasi lükkama. Kui riigi 18 provintsist (millest neljas arvatakse olevat sunniitide enamus) kolmes lükatakse eelnõu vähemalt kahe kolmandiku häältega tagasi, siis tuleb Rahvuskogu laiali saata, korraldada uued valimised ning hakata eelnõu koostamisega otsast peale.


Eesti Koonderakond.
Eesti Koonderakond oli Eesti partei, mis eksisteeris aastatel 1991–2000.
Erakonna liider oli Tiit Vähi, 1997–1999 Mart Siimann ja 1999-2000 Andrus Öövel.
Erakonna deklareeritud väärtused olid isiklik vabadus ja isiklik vastutus. Sellega deklareeriti oma parempoolset seisukohta sotsiaalküsimustes.
Erakonda peeti paremtsentristlikuks liberaalseks parteiks. Partei oli Liberaalse Internatsionaali vaatlejaliige alates 1998. aastast.


Duniit.
Duniit on ultraaluseline peamiselt oliviini sisaldav süvakivim.
Rahvusvahelise geoloogiaühingu tardkivimite klassifikatsiooni kohaselt on duniit kivim, milles oliviini, pürokseeni ja küünekivi koguhulgast moodustab oliviin enam kui 90%.
Duniit kuulub peridotiitide hulka. Ülejäänud peridotiitsed kivimid on hartsburgiit, lertsoliit ja verliit. Nende koostises on rohkem pürokseeni ja amfiboole, kuid vähem oliviini kui duniidis.
Kui duniidi definitsioonile vastava kivimi koostisse kuuluva spinelli rühma mineraaliks on peamiselt magnetiit, siis nimetatakse teda duniidi asemel oliviniidiks.
Duniit on vahevöö kivim, mis maapinnalähedastesse tingimustesse satub suhteliselt harva.
"Numbrid on keskmistatud 93 analüüsitud duniiditüki alusel."
Kivimile andis Duni mägede ("Dun mountains" Uus-Meremaal) järgi nime Ferdinand von Hochstetter aastal 1859.


Islami Da‘wa Partei.
Islami Da‘wa Partei (araabia حزب الدعوة الاسلامية‎ Ḩizb ad-Daʿwah al-Islāmīyah) on Iraagi erakond, üks peamisi šiiitide parteisid.
2005. aasta parlamendivalimistel osales ta koos Iraagi Islamirevolutsiooni Ülemnõukogu ja teiste šiiidi rühmitustega valimisblokis Ühinenud Iraagi Allianss.
Partei esimees on peaminister Nūrī al-Mālikī. Enne teda oli parteijuht eelmine peaminister arst Ibrāhīm al-Ja‘farī. Praegu on tegemist suurima šiiidi parteiga Iraagi parlamendis.
Partei rajas 1950ndate lõpus rühm šiiitide liidreid eesotsas Muqtadā aş-Şadri onu Muḩammad Bāqir aş-Şadriga. Partei eesmärk oli võidelda tol ajal Iraagis tõusuteel oleva ateistliku kommunismi ja Ba‘athi araabia sotsialismi vastu. Kuigi partei rajajad olid šiiidid, tegi ta tihedat koostööd sunniitlike rühmitustega ning partei liikmete seas oli märkimisväärne sunniitlik vähemus.
Da‘wa Partei muutus oluliseks 1970ndatel, kui ta pidas Iraagi valitsuse vastast relvastatud võitlust, nimetades SEda režiimi terroriorganisatsiooniks. Ta toetas Iraani islamirevolutsiooni ning sai omakorda tuge Iraani valitsuselt, eriti Iraani-Iraagi sõja ajal. Siiski kavandas aş-Şadr märgatavalt teistsugust islamiriiki kui ajatolla Khomeynī oma. Kui Khomeynī ja Iraagi Islamirevolutsiooni Ülemnõukogu pooldasid võimu kuulumist "ulimā'le, siis Da‘wa Partei pooldas võimu kuulumist "ummahle.


Ultraaluseline kivim.
Ultraaluseline kivim on tardkivim, mille ränidioksiidisisaldus on alla 45% (massiprotsent).
Ultraaluselisteks kivimiteks võivad olla või on pikrobasalt, basaniit, tefriit, foidiit, kimberliit, peridotiit, duniit, pürokseniit jms.
Ultraaluselised kivimid on värvuselt mustad või rohekad.
Maa vahevöö koosneb peamiselt ultraaluselistest kivimitest.


Trondhjemiit.
Värvitud on väli "tonaliit", mille ülaossa jääbki trondhjemiit.
Trondhjemiit ehk plagiograniit on jämeterine tardkivim, tonaliidi leokokraatne erim.
Peamised mineraalid, millest kivim koosneb, on naatriumirikas plagioklass, kvarts ja vähesel määral ka biotiit. Leelispäevakivid tavaliselt puuduvad ning küünekivi võib esineda väga vähesel määral. Põhiline osa trondhjemiidist on valget või heledat värvi, milles leidub musti biotiidi kristalle.
Trondhjemiit kuulub granitoidide hulka, tema sünonüümiks on plagiograniit.
Nimi on pärit Norrast ja tuletatud Trondheimi linna nimest, mida varem tunti Trondhjemina.


Jaysh Anşār as-Sunnah.
Jaysh Anşār as-Sunnah (araabia keeles جيش أنصار السنه 'Sunna Kaitsjate Armee') on islamistlik relvastatud rühmitus Iraagis, mis on alates 2003. aastast võidelnud Iraagi okupatsioonivõimude vastu ning Iraagi ajutise valitsuse ja Iraagi üleminekuvalitsuse vastu.
Rühmitus baseerub Iraagi põhja- ja keskosas. Sellesse kuulub Iraagi kurdi ja araabia sunniidi päritolu ning tõenäoliselt ka võõramaalastest võitlejaid. Rühmitusel on tihedad sidemed enne invasiooni Halabjah' lähedal mägedes baseerunud kurdi islami organisatsiooniga Anşār al-Islām. USA ametnike arvates rajati rühmitus septembris 2003 islamistlike sisside katusorganisatsioonina, mille tuumiku moodustasid endised Anşār al-Islāmi liikmed. Samast ajast (20. september) pärineb rühmituse esimene sõnum, mis teatab selle olemasolust. Rühmituse eesmärgiks on kuulutatud okupatsioonijõudude väljatõrjumine Iraagist ning seejärel islamiriigi rajamine. Rühmituse juht on Abu Abdullah al-Hassan bin Mahmoud, kes arvatakse olevat Anşār al-Islāmi ühe tähtsa võitleja vend.


QAPF-diagramm.
QAPF-diagramm on tardkivimite klassifitseerimiseks kasutatav topeltkolmnurkdiagramm.
QAPF on akronüüm, mis koosneb sõnade "Quartz" (kvarts), "Alkali-feldspar" (leelispäevakivi), "Plagioclase" (plagioklass) ja "Feldspathoid" (feldšpatoid) esitähtedest. Tegemist on mineraalirühmadega, mida kasutatakse selliste tardkivimite klassifitseerimiseks, mille modaalset mineraloogilist koostist on võimalik määrata.
Enamasti klassifitseeritakse selle alusel faneriitseid tardkivimeid (Joonis 1), sest nende mineraloogilist koostist on lihtsam määrata. QAPF-diagramm on olemas ka vulkaaniliste kivimite jaoks (Joonis 3), kuid enamasti on mineraalid nii väiksed, et neid on isegi mikroskoobi abil raske määrata või sisaldab kivim olulisel määral vulkaanilist klaasi, mistõttu ei ole see meetod usaldusväärne. Vulkaaniliste kivimite klassifitseerimiseks kasutatakse enamasti TAS-diagrammi, mis põhineb kivimi keemilisel koostisel.
QAPF-diagrammi ei kasutata nende faneriitsete tardkivimite klassifitseerimiseks, mille koostisest moodustavad värvilised mineraalid üle 90%, sellistele kivimitele on eraldi diagramm, mis põhineb mineraalide pürokseeni, küünekivi ja oliviini sisaldusel.
Et anda kivimile korrektne nimetus, on vaja teada kas mineraloogilist koostist või kui seda ei tea, siis keemilist. Kui aga kumbagi ei tea, siis tuleb anda kivimile nimi nn väliklassifikatsiooni abil (Joonis 2 süvakivimeile, Joonis 4 vulkaniitidele), mis on piisavalt lihtne, et mõningase kogemuse najal anda kivimile esialgne nimetus.
Diagrammi kasutatakse nagu iga teist kolmnurkdiagrammi. Et klassifikatsioon põhineb vaid neljal mineraalirühmal, tuleb mõtteliselt elimineerida kõik muud kivimi koostises olevad mineraalid. Seega Q+A+P+F=100%. Q ja F on üksteist välistavad mineraalirühmad, mistõttu põhineb konkreetse kivimi klassifikatsioon kolmel mineraalirühmal. Need on kas QAP või FAP.
QAPF-diagramm on loodud Rahvusvahelise Geoloogiaühingu (IUGS) komisjoni poolt ("Subcommission on the Systematics of Igneous Rocks"). See diagramm on ülemaailmselt aktsepteeritud viis faneriitsete tardkivimite klassifitseerimiseks.
Joonis 2. Sellel joonisel kujutatud klassifikatsiooni kasutatakse siis kui faneriitset tardkivimit ei ole veel mikroskoopiliselt uuritud. Tegemist on nn väliklassifikatsiooniga. Kivimi määraja tugineb otsustamisel oma kogemustele.
a>, kuid tema mineraloogiline koostis on õnnestunud kindlaks teha.
Joonis 4. See on peeneteraliste tardkivimite väliklassifikatsioon, mida kasutatakse siis kui kivimit pole veel jõutud mikroskoopiliselt uurida. Liite '-oid' võib asendada liitega '-kivim', näiteks "trahhütoidi" asemel võib kasutada terminit "trahhüütkivim".


Gilbert Ryle.
Gilbert Ryle (19. august 1900 Brighton – 6. oktoober 1976 Oxford) oli inglise analüütiline filosoof.
Ryle sündis Brightonis ja õppis Oxfordis klassikalist filoloogiat. Õpetas algul Oxfordi "Christ Church Collegeis ja oli hiljem (1945–1968) Oxfordi ülikooli metafüüsilise filosoofia Waynflete'i professor ("Magdalen College"). Ryle oli klassikalisest filoloogiast ja kreeka filosoofiast huvitatud kogu oma elu. Nii esitab ta oma viimases suuremas töös "Plato's Progress" ("Platoni areng", 1966) uuenduslikke seisukohti Platoni vaadete arengu, Akadeemia ja Platoni dialoogide eesmärkide kohta.
Karjääri algusaegadel huvitasid Ryle'i Husserl ja fenomenoloogia, teda on peetud oma aja üheks paremaks Husserli ja fenomenoloogia tundjaks Inglismaal. Alates 1930. aastatest oli Ryle mõjustatud hilise Wittgensteini ja John Austini seisukohtadest. Ryle arvas, et tihtipeale tekivad filosoofilised probleemid ja doktriinid kontseptuaalsest segadusest, keele loogika mittemõistmisest. Seda teemat arendas ta muuhulgas raamatus "Dilemmas" ("Dilemmad", 1954).
Raamatus "The Concept of Mind" ("Vaimu mõiste", 1949) ründas Ryle kartesiaanlikku dualismi ja kaitses biheiviorismile lähedasi seisukohti. Ryle'i järgi on vaimu kohta käivate lausete ja füüsilise maailma kohta käivate lausete paigutamine samasse kategooriasse kategooriaviga. Kuna vaimu peetakse keha või ajuga sarnaseks eraldi entiteediks ja kuna selle entiteedi leidmisel materiaalses maailmas on raskusi, siis eeldatakse, et vaim peab olema immateriaalne. Ryle'i järgi suhtutakse vaimu nagu "kummitusse masinas". Masinaks on füüsiline ja avalikult vaadeldav keha, kummituseks on privaatne või salajane vaim, kus leiavad aset meeletaju, teadvuse ja sisekaemusega seotud episoodid.
Oma positiivset laadi seisukoha esitamiseks uurib Ryle mentaalsete terminite kasutust ja loogikat. Tema järgi ütlevad vaimu kohta käivad laused seda, et isikud panevad teatud viisil toime vaadeldavaid tegusid. Samuti on isikutel dispositsioon panna toime teatud tingimustes teisi vaadeldavaid tegusid. Näiteks käituda arukalt tähendab panna toime mingi füüsiline tegu ja kohandada oma käitumist oludele vastavalt.


1983. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
1983. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused olid kergejõustiku maailmameistrivõistlused, mis toimusid 7. – 14. augustil 1983. aastal Soomes Helsingis.
Kuni selle ajani loeti kergejõustiku maailmameistrivõistlusteks olümpiamängude kergejõustikuvõistlusi. IAAF-i kongressil Puerto Ricos 1978. aastal otsustati korraldada 1983. aastal esimesed eraldi maailmameistrivõistlused.
Esimesed kergejõustiku maailmameistrivõistlised peeti Helsingi olümpiastaadionil, mis valmis 1938. aastal XII olümpiaadi mängudeks. 14 aastat hiljem toimunud 1952. aasta olümpiamängudeks laiendati staadioni 72 000 pealtavaatajakohani.
MM-il osales 154 riiki 1570 sportlasega, nendest 533 naist.
Välja jagati 41 komplekti medaleid (meestele 24 ja naistele 17).
Eestlastest osales võistlustel odaviskaja Heino Puuste, kes sai 4. koha.
Edukaimad sportlased olid Saksa DV jooksja Marita Koch nelja medaliga (3 kulda ja üks hõbe) ja USA jooksja-kaugushüppaja Carl Lewis kolme kullaga. Noorim maailmameister oli Saksa DV kaugushüppaja Heike Daute-Drechsler (18-aastane) ja vanim kuldmedali saaja oli Tšehhoslovakkia kuulitõukaja Helena Fibingerová (34-aastane).
Maailmameistrivõistlustel püstitati kaks maailmarekordit: Jarmila Kratochvílová (Tšehhoslovakkia) jooksis 400 m ajaga 47,99 ja USA 4×100 m teatejooksu meeskond (Emmit King, Willie Gaulit, Calvin Smith ja Carl Lewis) saavutas tulemuseks 38,50.
100 m.
Finaal: 8. august
Maailmarekord: 9,93 Calvin Smith, USA (3. juuli 1983 Air Forge Academy)
200 m.
Finaal: 14. august
Maailmarekord: 19,72 Pietro Mennea, Itaalia (12. september 1979 México)
400 m.
Finaal: 10. august
Maailmarekord: 43,86 Lee Evans, USA (18. oktoober 1968 México)
800 m.
Finaal: 9. august
Maailmarekord: 1.41,73 Sebastian Coe, Suurbritannia (10. juuni 1981 Firenze)
1500 m.
Finaal: 14. august
Maailmarekord: 3.31,36 Steve Ovett, Suurbritannia (27. august 1980 Koblenz)
5000 m.
Finaal: 14. august
Maailmarekord: 13.00,41 David Moorcroft, Suurbritannia (7. juuli 1982 Oslo)
10 000 m.
Finaal: 9. august
Maailmarekord: 27.22,4 Henry Rono, Kenya (11. juuni 1978 Viin)
Maraton.
Finaal: 14. august
Maailma tipptulemus: 2:08.18 Robert de Castello, Austraalia (6. detsember 1981 Fukuoka)
4x100 m.
Finaal: 14. august
Maailmarekord: 38,03 USA (3. september 1977 Düsseldorf)
William Collins, Steven Riddick, Cliff Wiley, Steve Williams
4x400 m.
Finaal: 14. august
Maailmarekord: 2.56,16 USA (20. oktoober 1968 Mexico)
Vincent Matthews, Ron Freeman, Larry James, Lee Evans
110 m tõkkejooks.
Finaal: 12. august
Maailmarekord: 12,93 Renaldo Nehemiah, USA (19. august 1981 Zürich)
400 m tõkkejooks.
Finaal: 9. august
Maailmarekord: 47,13 Edwin Moses, USA (3. juuli 1980 Milano)
3000 m takistusjooks.
Finaal: 2. august
Maailmarekord: 8.05,4 Henry Rono, Kenya (13. mai 1978 Seattle)
20 km käimine.
Finaal: 7. august
Maailma tipptulemus:1:19.35 Domingo Colin, Mehhiko (27. aprill 1980 Tšerkassõ)
50 km käimine.
Finaal: 12. august
Maailma tipptulemus: 3:40.46 José Marin, Hispaania (13. märts 1983 Valencia)
Kõrgushüpe.
Finaal: 13. august
Maailmarekord: 2.37 Zhu Jianhua, Hiina (11. juuni 1983 Peking)
Teivashüpe.
Finaal: 14. august
Maailmarekord: 5.81 Vladimir Poljakov, NSVL (26. juuni 1981 Tbilisi)
Kaugushüpe.
Finaal: 10. august
Maailmarekord: 8.90 Bob Beamon, USA (16. oktoober 1968 Mexico)
Kolmikhüpe.
Finaal: 8. august
Maailmarekord: 17.89 João Carlos de Oliveira, Brasiilia (15. oktoober 1975 Mexico)
Kuulitõuge.
Finaal: 7. august
Maailmarekord: 22.22 Udo Beyer, Saksa DV (25. juuni 1983 Los Angeles)
Kettaheide.
Finaal: 14. august
Maailmarekord:71.86 Juri Dumtšev, NSVL (29. mai 1983 Moskva)
Vasaraheide.
Finaal: 9. august
Odavise.
Finaal: 12. august
Kümnevõistlus.
Finaal: 12. – 13. august
100 m.
Finaal: 8. august
Maailmarekord:10,79 Evelyn Ashford, USA (3. juuli 1983 Colorado Springs)
200 m.
Finaal: 14. august
Maailmarekord:21,71 Marita Koch, Saksa DV (10. juuni 1979 Karl-Marx-Stadt)
400 m.
Finaal: 10. august
Maailmarekord:48.16 Marita Koch, Saksa DV (8. september 1982 Ateena)
800 m.
Finaal: 9. august
Maailmarekord:1.53,28 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (26. juuli 1983 München)
1500 m.
Finaal: 14. august
Maailmarekord: 3.52,47 Tatjana Kazankina, NSVL (13. august 1980 Zürich)
3000 m.
Finaal: 10. august
Maailmarekord:8.29,71 Mary Slaney, USA (7. juuli 1982 Oslo)
Maraton.
Finaal: 7. august
Maailma tipptulemus: 2:22.43 Joan Benoit, USA (18. aprill 1983 Boston)
4x100 m.
Finaal: 10. august
Maailmarekord: 41,53 Saksa DV (31. juuli 1983 Berliin)
4x400 m.
Finaal: 14. august
Maailmarekord: 3.19,04 Saksa DV (11. september 1982 Ateena)
100 m tõkkejooks.
Finaal: 13. august
Maailmarekord: 12,36 Grazyna Rabsztyn, Poola (13. juuni 1980 Warssavi)
400 m tõkkejooks.
Finaal: 10. august
Maailmarekord: 54,02 Anna Ambraziene, NSVL (11. juuni 1983 Moskva)
Kõrgushüpe.
Finaal: 9. august
Maailmarekord: 2.02 Ulrike Meyfarth, Saksamaa LV (8. september 1982 Ateena)
Kaugushüpe.
Finaal: 14. august
Maailmarekord: 7.43 Anisoara Stanciu, Rumeenia (4. juuni 1983 Bukarest)
Kuulitõuge.
Finaal: 12. august
Maailmarekord: 22.45 Ilona Slupianek, Saksa DV (10. mai 1980 Potsdam)
Kettaheide.
Finaal: 10. august
Maailmarekord:73.26 Galina Savinkova, NSVL (22. mai 1983 Leselidze)
Odavise.
Finaal: 13. august
Maailmarekord: 74.76 Tiina Lillak, Soome (13. juuni 1983 Tampere)
Seitsmevõistlus.
Finaal: 8. – 9. august
Maailmarekord: 6836 Ramona Neubert, Saksa DV (18. – 19. juuni 1983 Moskva)


Mesindus.
Mesindus on mesilaste pidamine tarudes. Mesindussaaduste hulka kuuluvad mesi, taruvaik, õietolm, suir, mesilasmürk ja mesilasvaha. Mesilasi võidakse pidada ka eelkõige õite tolmeldamise eesmärgil.
Mesitarude kogumit nimetatakse mesilaks.
Eesti mesinikud on koondunud Eesti Mesinike Liitu. Liidu hinnangul on Eestis umbes 40 000 mesilasperet, neist oli 15. maiks 2011 PRIA-s registreeritud aga vaid 6654. 2010. aastal registreeriti tähtajaliselt 6943 mesilasperet ning hilinemisega talveks kokku umbes 13 000 peret.
Mesinduse ajalugu.
Mesindus on vanimaid loomakasvatusharusid. Ajalooliselt eristub kolm mee hankimise viisi - meejaht, metsmesindus ja tarumesindus.
Meejaht.
Meejahiks nimetatakse vanimat mee hankimise viisi, mille puhul mett otsitakse looduses (õõnsates puudes, kaljulõhedes, jm.) leiduvatest mesilaspesadest. Kärjed võetakse kaasa, pesa ei pruugi taastuda.
Metsmesindus.
Metsmesinduse puhul kasutatakse tarupuid, milleks on elavad puud, millel puuõõnsus on kas suuremaks uuristatud või tehislik. Need võivad olla talude ligidal ning sülemeid võidakse neisse ka inimese poolt paigutada. Tavaliselt märgistas iga talu oma tarupuu peremärgiga.
Metsmesindus kadus kasutuselt valdavalt 19. sajandil. Väga üksikuis kohtades jätkus see ka 20. sajandil. Eesti metsmesinduse ajaloo uurija Ferdinand Linnus avastas kasutusel olevaid tarupuid (tarupettäid) 1920. aastail Lõuna-Eestis. Üksikuid kasutusel olnud tarumände on leidunud Kaika ja Ähijärve külades veel 20. sajandi teisel poolel.
Tarumesindus.
Kaasaegne mesindus sai alguse 19. sajandil, kui leiutati raamidega tarud.


Kongo Vabariigi vapp.
Kongo Vabariigi vapp on Kongo Vabariigi riigivapp. Vapp oli kasutusel aastatel 1959–1969 ja uuesti alates aastast 1991.
Vapil on kaks elevanti, kes hoiavad lipuvärvides vapikilpi. Lainjas roheline joon kilbil tähistab Kongo jõge, tõrvikut hoidev punane lõvi sümboliseerib vaba rahvast. Kilbi kohal on kuldne kroon riigi prantsuskeelse nimega ning kilbi all lint rahvusliku motoga "Ühtsus, töö, progress".


Palupera vald.
Palupera vald on vald Valga maakonna põhjaosas. Lõunas ja läänes piirneb sama maakonna valdadaga. Lõunas on selleks Otepää vald ja läänes Puka vald. Palupera vallast põhja poole jäävad Tartumaa Rõngu, Nõo ja Kambja vald. Itta jääb Põlvamaa Valgjärve vald.
Palupera valla sõprusvald on Vihti vald Soomes.
Külad.
Vallas on 14 küla – Nõuni, Hellenurme, Palupera, Päidla, Neeruti, Lutike, Makita, Räbi, Urmi, Mäelooga, Atra, Pastaku, Astuvere, Miti.
Makita küla eraldus Lutike külast 2007. aasta novembris.


Maateaduste mõisteid (Q).
"Sellele leheküljele on koondatud lingid maateaduslikele artiklitele, mille pealkirjad algavad Q-tähega."
Q


Felipe II.
Felipe II (21. mai 1527 – 13. september 1598) oli Habsburgist Aragóni ja Kastiilia ehk Hispaania kuningas 1556–1598, Portugali kuningas (Filipe I) alates 1580. Tema võttis esmakordselt kasutusele tiitli Hispaania kuningas, mis tema käsitluse järgi tähistas kogu Ibeeria poolsaare (ehk siis tänapäeva Hispaania ja Portugali) valitsejat. Tema pojapoeg Felipe IV kasutas seda aga vaid Kastiilia ja Aragóni kohta, misjärel see nimetus neile ka kinnistus.
Felipe ehk Philipp von Habsburg oli Karl V poeg ning sai juba 1555 Madalmaade valitsejaks. Esialgu püüdis Karl teda enda järel seada ka Saksa-Rooma troonile, kuid see katse siiski ebaõnnestus. Philipp von Habsburgist sai vaid Hispaania ja Madalmaade valitseja, kes sai üleüldiselt tuntuks oma sügava katoliikluse, isegi usufanatismi tõttu. Felipe II ajal oli Hispaania Euroopa võimsaim riik, kuid tema ambitsioonikas ning äärmuslikult vastureformatsiooniline poliitika tekitasid riigile tõsiseid probleeme ning põhjustasid 1581 Põhja-Madalmaade ehk Hollandi iseseisvumise. Võitlus Inglismaaga ülemvõimu pärast merel lõppes 1588. aastal Hispaania "Võitmatu Armaada" hukuga. Samas reformis ja tsentraliseeris Felipe tunduvalt riigikorraldust ning tal õnnestus 1580. aastal saada ka Portugali kuningaks. Nii oli kogu Ibeeria poolsaar ühe valitseja võimu all ning Habsburgide võim Euroopas laiem kui kunagi varem, kuid et puudusid Karl V sarnane ühendav isiksus ning Saksa-Rooma ja Hispaania koordineeritud koostöö, siis ei suutnud nad oma ülekaalu Prantsusmaa suhtes ära kasutada.
Felipe II kohta öeldi, et ta oli suurem katoliiklane kui paavst ise. Ta seadis sisse äärmiselt range inkvisitsiooni ning võitles protestantismi vastu kõikmõeldavate vahenditega. See põhjustas aga ülestõusu Madalamaades, kus kohaliku juhina kerkis esile Willem Vaikija. Sõda kulges vahelduva eduga, kuid lõpuks said Põhja-Madalmaad iseseisvaks, kuna Hispaania ei saanud meritsi palju jõude sinna saata (Inglismaa tõttu) ja Prantsusmaaga olid suhted väga halvad (toona oli seal kuningaks Henri IV).


Puka vald.
Puka vald asub Valga maakonna põhjaosas.
Valla staatus anti Pukale 13. veebruaril 1992. aastal.
Puka vald moodustati Puka külanõukogu baasil. Puka valda ümbritsevad Otepää, Palupera, Põdrala, Helme, Õru ja Sangaste vald Valgamaal ja Rõngu vald Tartumaal.
Loodus.
Andresjärv, Japsi järv, Kadajärv, Kuigatsi oja, Kurejärv, Kutskalomp, Lota oja, Põhu Mädajärv, Nauska järv, Niguri oja, Peräjärv, Porijärv, Puka oja, Purtsi jõgi, Purtsi veskijärv, Põhtjärv, Põhu järv, Pärdu järv, Pästra oja, Päästjärv, Pühaste oja, Rooni järved, Sauniku oja, Soontaga järv, Soontaga oja, Vaardi oja
Asustus.
Puka vallas on kokku 19 asulat: Puka alevik ja 18 küla. 2010. aasta alguses elas vallas 1786 elanikku.
Külad.
Aakre, Kibena, Kolli, Komsi, Kuigatsi, Kähri, Meegaste, Palamuste, Pedaste, Plika, Prange, Purtsi, Põru, Pühaste, Rebaste, Ruuna, Soontaga ja Vaardi.
Ajalugu.
Puka asulat on esimest korda mainitud 16. sajandi alguses. Puka sai oma nime ilmselt Thomas Bocki järgi, kellele sealne mõis sama sajandi teisel poolel kuulus. Hiljem jagunes praegune Puka valla ala Vana-Puka (praegu Pukamõisa), Vastse-Puka (Ruuna) ja Väike-Puka (Kolli) mõisate vahel. Praegu vallakeskuseks olev Puka alevik kujunes 19. sajandil seoses Tartu–Valga raudtee ehitamisega.
Kuni 1940. aastateni olid praeguse Puka valla territooriumil Aakre ja Kuigatsi vald. 1945. aastal moodustati Kuigatsi valla territooriumil Puka külanõukogu, millega hiljem liideti ka Kuigatsi oma. 1966. aastal liideti Pukaga osa Palupera külanõukogust ja 1973. aastal Aakre külanõukogu. Puka külanõukogu nimetati 1992. aastal ümber praeguseks Puka vallaks.


Põdrala vald.
Põdrala vald on vald Valga maakonnas.
Külad.
Riidaja (235), Leebiku (124), Pikasilla (89), Reti (67), Lõve (71), Pori (58), Kungi (51), Rulli (39), Voorbahi (32), Uralaane (40), Vanamõisa (27), Liva (20), Kaubi (14), Karu (6).


Sangaste vald.
Sangaste vald on vald Valga maakonnas.
Külad.
- Kurevere
- Mäeküla
- Pringi
- Sarapuu
- Tiidu


Taheva vald.
Taheva vald on vald Valga maakonnas.
Valla naabriks põhjas ja idas on Karula vald, kagus Mõniste vald ning lõunas ja läänes Läti.
Valla keskus asub maakonna keskusest, Valgast, 25 km kaugusel, naabermaakonna keskusest, Võrust 57 km kaugusel ja Tallinnast 270 km kaugusel.
Külad.
Hargla - Kalliküla - Koikküla - Koiva - Korkuna - Laanemetsa - Lepa - Lutsu - Ringiste - Sooblase - Taheva - Tsirgumäe - Tõrvase
Loodus.
Taheva valla põhjaosa kuulub Karula kõrgustikku, ülejäänud ala Hargla nõkku, kus valdavaks on mandrijää sulamisel tekkinud liivikud.
Metsaga on valla territooriumist kaetud 67%.
Taheva valda läbivad Koiva jõgi (52,5 ha) ja Mustjõgi (30,2 ha). Aastal 1957 asutati Koiva jõe äärde botaaniline kaitseala (170 ha).
Taheva vallas on kuus järve, suurim neist Aheru järv (234 ha).
Ajalugu.
Taheva nimi oli algselt Taiwola. Sama nime kandis 17. sajandi keskel Taheva mõis. Hargla kihelkonna moodustamiseni kuulusid sealtkandi alad Koivalinna kihelkonda, tsaariajal aga Võru kreisi. Esimesed Taheva valla kaardid pärinevad 1867. aastast ning kujutavad mõisatelt päriseks ostetud maid.
Taheva vald moodustati Hargla kirikumõisast ja Taheva mõisast. Hiljem liideti sellega Laanemetsa vald, mis oli moodustatud Laanemetsa mõisast ja Koikküla mõisast.
Majandus.
Valla suurim loodusrikkus on mets. Kohalikud ettevõtjad tegutsevad peamiselt põllumajanduses, puidutööstuses ja teeninduses. Vallas on kaks poodi: Harglas ja Koikkülas. Kunagises mõisasüdames asub Taheva sanatoorium.


Ääremeri.
Ääremeri on ookeanilisel maakoorel asuv maailmamere osa, mis on avaookeanist eraldatud saarkaarega või teise tähenduse kohaselt on tegemist maailmamere osaga, mis külgneb mandriga.
Esimeses tähenduses kasutatakse terminit "ääremeri" geoloogias, teises tähenduses aga geograafias.
Ääremered geoloogias.
Geoloogilises tähenduses on ääremeredeks näiteks Jaapani meri, Beringi meri, Kariibi meri jms. Mitte ükski nn värvimeredest (Punane, Kollane, Must ja Valge meri), ei ole ääremered. Ääremeredeks ei ole ka Pärsia laht, Araabia meri, Hudsoni laht, Vahemeri jne.
Ääremerest erineb šelfimeri, mis tähendab merd, mis asub šelfil ehk mandrilaval, mis omakorda on osa mandrilisest maakoorest ja on seetõttu ääremerest palju madalam.
Ääremered geograafias.
Geograafias on ääremere mõiste vabamalt defineeritud. Šelfimerd ei eristata ääremerest, näiteks Kollane meri on nii šelfimeri kui ka ääremeri. Enamasti eristatakse ääremerest sisemeresid (näiteks Läänemeri). Samuti ei peeta ääremeredeks meredena tuntud järvi (Kaspia meri, Surnumeri).


Haaslava vald.
Haaslava vald on vald Tartu maakonna lõunaosas.
Haaslava vald piirneb põhjas Luunja, kirdes Mäksa, idas Võnnu, kagus Põlvamaa Vastse-Kuuste, lõunas ja edelas Kambja ning läänes Ülenurme vallaga.
Külad.
Aadami - Aardla - Aardlapalu - Alaküla - Haaslava - Igevere - Ignase - Kitseküla - Koke - Kriimani - Kurepalu - Kõivuküla - Lange - Metsanurga - Mõra - Paluküla - Päkste - Tõõraste - Uniküla
Vaatamisväärsused.
Lange külas on Eesti Lennundusmuuseum


Konguta vald.
Konguta vald on vald Tartu maakonnas.
Külad.
Annikoru - Kapsta - Karijärve - Kobilu - Konguta - Kurelaane - Külaaseme - Lembevere - Majala - Metsalaane - Mäeotsa - Mälgi - Poole - Pööritsa - Vahessaare - Vellavere


Laeva vald.
Laeva vald on vald Tartu maakonnas.
Laeva vallavanem oli 2009-2012 Maris Aleksašin. 2012. aasta maist on vallavanem Aare Olgo.
Külad.
Kämara - Kärevere - Laeva - Siniküla - Valmaotsa - Väänikvere


Luunja vald.
Luunja vald on vald Tartu maakonna idaosas, Emajõe ürgoru vasemal kaldal.
Külad.
Kabina - Kakumetsa - Kavastu - Kikaste - Kõivu - Lohkva - Muri - Pajukurmu - Pilka - Poksi - Põvvatu - Rõõmu - Sava - Savikoja - Sirgu - Sirgumetsa - Sääsekõrva - Sääsküla - Veibri - Viira


Vulkaaniline kaar.
Mariaani saared on tüüpiline vulkaaniline kaar.
Vulkaaniline kaar on subduktsiooniga seotud vulkaanide ahelik.
Vulkaaniline kaar, nagu nimigi ütleb, on enamasti kaarja kujuga. Vulkaanilist kaart, mis on moodustunud ühe ookeanilise laama sukeldudes teise ookeanilise laama alla, nimetatakse saarkaareks, sest tulemuseks on kaarja kujuga saarteaheliku teke. Kui vulkaanilist kaart eristatakse saarkaarest, siis tuleb seda mõista nii, et vulkaanilise kaare all peetakse silmas vaid sellist vulkaaniahelikku, mis on tekkinud mandrilise maakoore kohale.
Vulkaanilise kaare alla sukeldunud ehk subdutseerunud laam asub umbes 100...150 km sügavuses. See on piirkond, kus sukeldunud laama kohal olev vahevöö kiil hakkab osaliselt sulama ja fluidirikas magma tõuseb ülespoole, moodustades intrusioone, mis maapinnani jõudes moodustavad vulkaani.
Ookeaniline laam sukeldub siis, kui ta jahtudes ja tihenedes kaotab allpool lasuva astenosfääri suhtes ujuvuse. See võib juhtuda mandrilise ja ookeanilise laama piiril (näiteks Lõuna-Ameerika läänerannik), aga ka keset ookeani (näiteks Aleuudid). Esimesel juhul sukeldub ookeaniline maakoor mandrilise maakoore alla, teisel juhul aga teise ookeanilise maakooreploki alla.
Sõltuvalt sukeldumisnurgast on vulkaanilise kaare kaugus tema ette tekkinud süvikust erinev. Sukeldumisnurk võib olla praktiliselt 90° (otse alla) või ka peaaegu 0°.
Sukeldunud laam hakkab sulama, sest kõrgenenud rõhu ja temperatuuri tingimustesse sattununa hakkavad teda moodustavad kivimid moonduma. Moonde käigus surutakse kivimite kristallstruktuurist välja vesi (näiteks savist saab kilt). Vesi ja süsinikdioksiid on peamised fluidid ehk kuumad ja voolavad gaaside ja vedelike segud, mis kivimite pooriruumis liikudes alandavad nende sulamistemperatuuri. Kui fluidide kontsentratsioon on tõusnud piisavalt kõrgele, hakkavad kivimid sulama, moodustades magma. Magma on väiksema tihedusega ja hakkab seetõttu väikeste tilkadena ujuvalt ja väga aeglaselt ülespoole liikuma. Tilkade liitudes tekivad suuremad magmakehad, mis maapinna lähedusse jõudes moodustavad magmakambri, mis toidab tema kohal olevat vulkaani.
Vulkaanilise kaare vulkanism on reeglina plahvatuslik. See tuleneb magma suhteliselt suurest ränisisaldusest, mille tõttu on magma polümeriseeritum. Siinjuures on jällegi oluline, kas sukeldunud laam sukeldub mandrilise või ookeanilise maakoore alla. Esimesel juhul on magma rikastunud ränirikka, peamiselt granodioriidist ja mitmesugustest moondekivimeist koosneva ülessulanud mandrilise maakoorega. Seetõttu on ookeanilise saarkaare vulkanism reeglina ränivaesema koostisega kui mandrilise vulkaanilise kaare vulkanism.
Küsimusele, miks vulkaanilised kaared on kaarjad, ei ole ühest vastust. Tihti illustreeritakse seda nii, et kui vajutada lauatennisepall lohku, siis tekkinud lohu piirid on ka kaarjad. Maa ei ole antud näitele tuginedes midagi muud kui suur lauatennisepall.


Monopol.
Monopol (kreeka sõnadest "monos" 'üks' ja "polein" 'müüma') on majanduses püsiv turuseisund, kus mingit teenust või toodet pakub ainult üks müüja.
Monopoli puhul puudub konkurents pakutavale tootele või teenusele ja puuduvad asendustooted. See võimaldab müüjal küsida toote eest hinda, mis on ühiskonna seisukohalt liiga kõrge.


1987. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
1987. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused olid II kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Need toimusid 1987. aastal 28. augustist 6. septembrini Roomas Itaalias.
Teised kergejõustiku maailmameistrivõistlused peeti Stadio Olimpicol.
MM-il osales 157 riiki 1741 sportlasega.
Välja jagati 43 komplekti medaleid (meestele 24 ja naistele 19).
Uute aladena olid kavas naiste 10 000 m jooks ja 10 km käimine.
Eestlastest osales võistlustel vasaraheitja Jüri Tamm (84.56, 2. koht), odaviskaja Marek Kaleta (76.10, 16. koht) ja kümnevõistleja Valter Külvet (katkestas).
Edukaimad sportlased olid Saksa DV jooksja Silke Gladish-Möller ja USA jooksja-kaugushüppaja Carl Lewis kolme kuldmedaliga. Noorim maailmameister oli USA jooksja Danny Everett (20-aastane) ja vanim Saksa DV 50 km käija Hartwig Gauger (32-aastane).
Helsingi MM-il võidetud tiitlit kaitses seitse sportlast (Greg Foster, Edwin Moses, Sergei Bubka, Sergei Litvinov, Calvin Smith ja Martina Opitz-Hellman). Seitsmes tiitli uuendaja oli Carl Lewis, sest Ben Johnsonilt võeti aasta hiljem, Seouli olümpiamängudel puhkenud dopinguskandaali järel Rooma MM-i kuld.
Maailmameistrivõistlustel püstitati üks maailmarekord: Stefka Kostadinova kõrgushüppes (2.09)
100 m.
Finaal: 30. august
Maailmarekord: 9,93 Calvin Smith, USA (3. juuli 1983 Air Forge Academy)
MM rekord: 10,07 Carl Lewis, USA (8. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 10,07 Carl Lewis, USA (8. august Helsingi)
Algselt võitis jooksu Ben Johnson, kuid tema hilisem skandaal dopingu kasutamisel lõppes sellega, et tal tuli kuldmedalist loobuda ja võitjaks kuulutati Carl Lewis.
200 m.
Finaal: 3. september
Maailmarekord: 19,72 Pietro Mennea,Itaalia (12. september1979 Mexico)
MM rekord: 20,14 Calvin Smith, USA (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 20,14 Calvin Smith, USA (14. august Helsingi)
400 m.
Finaal: 3. september
Maailmarekord: 43,86 Lee Evans, USA (18. oktoober 1968 Mexico)
MM rekord: 45,05 Bert Cameron, Jamaica (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 45,05 Bert Cameron, Jamaica (10. august Helsingi)
800 m.
Finaal: 1. september
Maailmarekord: 1.41,73 Sebastian Coe, Suurbritannia (10. juuni 1981 Firenze)
MM rekord: 1.43,65 Willi Wülbeck, Saksa LV (9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 1.43,65 Willi Wülbeck, Saksa LV (9. august Helsingi)
1500 m.
Finaal: 6. september
Maailmarekord: 3.29,46 Said Aouita, Maroko (23. august 1985 Berliin)
MM rekord: 3.41,59 Steve Cram, Suurbritannia (14. august Helsingi)
Maailmameister 1983: 3.41,59 Steve Cram, Suurbritannia (14. august Helsingi)
Poolfinaalis jooksis Abdi Bile uue maailmameistrivõistluste rekordi 3.35,67.
5000 m.
Finaal: 6. september
Maailmarekord: 12.58,39 Said Aouita, Maroko (22. juuli 1987 Rooma)
MM rekord: 13.28,53 Eamonn Coghlan, Iirimaa (4. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 13.28,53 Eamonn Coghlan, Iirimaa (4. august Helsingi)
10 000 m.
Finaal: 29. august
Maailmarekord: 27.13,81 Fernando Mamede, Portugal (2. juuli 1984 Stockholm)
MM rekord: 28.01,04 Alberto Cova, Itaalia (9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 28.01,04 Alberto Cova, Itaalia (9. august Helsingi)
Maraton.
Finaal: 6. september
Maailmarekord: 2:07.12 Carlos Lopes, Portugal (20. aprill 1985 Rotterdam)
MM rekord: 2:10.03 Robert de Castella, Austraalia (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 2:10.03 Robert de Castella, Austraalia (14. august Helsingi)
4x100 m.
Finaal: 6. september
Maailmarekord: 37.83 USA (11. august 1984 Los Angeles)
Sam Graddy, Ron Brown, Calvin Smith, Carl Lewis
MM rekord: 37,86 USA (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 37,86 USA (14. august Helsingi)
Emmit King, Willie Gault, Calvin Smith, Carl Lewis
4x400 m.
Finaal:6. september
Maailmarekord: 2.56,16 USA (20. oktoober 1968 Mexico)
MM rekord: 3.00,79 Nõukogude Liit (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 3.00,79 NSVL (14. august Helsingi)
110 m tõkkejooks.
Finaal: 3. september
Maailmarekord: 12.93 Renaldo Nehemiah, USA (19. august 1981 Zürich)
MM rekord: 13,42 Greg Foster, USA (12. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 13,42 Greg Foster, USA (12. august Helsingi)
400 m tõkkejooks.
Finaal: 1. september
Maailmarekord: 47,02 Edwin Moses, USA (31. august 1983 Koblenz)
MM rekord: 47,50 Edwin Moses, USA (9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 47,50 Edwin Moses, USA (9. august Helsingi)
3000 m takistusjooks.
Finaal: 5. september
Maailmarekord: 8.05,4 Henry Rono, Kenya (13. mai 1978 Seattle)
MM rekord: 8.15,06 Patriz Ilg, Saksamaa LV (12. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 8.15,06 Patriz Ilg, Saksamaa LV (12. august Helsingi)
20 km käimine.
Finaal: 30. august
Maailmarekord:1:19.12 Axel Noack, Saksa DV (21. juuni 1987 Karl-Marx-Stadt)
MM rekord: 1:20.49 Ernesto Canto, Mehhiko (7. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 1:20.49 Ernesto Canto, Mehhiko (7. august Helsingi)
50 km käimine.
Finaal: 5. september
Maailmarekord: 3:38.17 Ronald Weigel, Saksa DV (25. mai 1986 Potsdam)
MM rekord: 3:43.08 Ronald Weigel, Saksa DV (12. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 3:43.08 Ronald Weigel, Saksa DV (12. august Helsingi)
Kõrgushüpe.
Finaal: 6. september
Maailmarekord: 2.42 Patrik Sjöberg, Rootsi (30. juuni 1987 Stockholm)
MM rekord: 2.32 Gennadi Avdejenko, NSVL (13. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 2.32 Gennadi Avdejenko, NSVL (13. august Helsingi)
Teivashüpe.
Finaal: 5. september
Maailmarekord: 6.03 Sergei Bubka, NSVL (23. juuni 1987 Praha)
MM rekord: 5.70 Sergei Bubka, NSVL (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 5.70 Sergei Bubka, NSVL (14. august Helsingi)
Kaugushüpe.
Finaal: 5. september
Maailmarekord: 8.90 Bob Beamon, USA (18. oktoober 1968 Mexico)
MM rekord: 8.55 Carl Lewis, USA (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 8.55 Carl Lewis, USA (10. august Helsingi)
Kolmikhüpe.
Finaal: 31. august
Maailmarekord: 17.97 " Willie Banks, USA (16. juuni 1985 Indianapolis)
MM rekord: 17.42 Zdzislaw Hoffmann, Poola (8. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 17.42 Zdzislaw Hoffmann, Poola (8. augus][Helsingi)
Kuulitõuge.
Finaal: 29. august
Maailmarekord: 22.91 Alessandro Andrei, Itaalia (12. august 1987 Viareggio)
MM rekord: 21.39 Edward Sarul, Poola (7. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 21.39 Edward Sarul, Poola (7. august Helsingi)
Kettaheide.
Finaal: 4. september
Maailmarekord: 74.08 Jürgen Schult, Saksa DV (6. juuni 1986 Neubrandenburg)
MM rekord: 67.72 Imrich Bugar, Tšehhoslovakkia (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 67.72 Imrich Bugar, Tšehhoslovakkia (14. august Helsingi)
Vasaraheide.
Finaal: 1. september
Maailmarekord: 86.74 Juri Sedõhh, NSVL (30. august 1986 Stuttgart)
MM rekord: 82.68 Sergei Litvinov, NSVL (9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 82.68 Sergei Litvinov, NSVL (9. august Helsingi)
Odavise.
Finaal: 30. august
Maailmarekord:87.66 Jan Železný, Tšehhoslovakkia (31. mai 1987 Nitra)
MM rekord: 89.48 Detlef Michel, Saksa DV (12. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 89.48 Detlef Michel, Saksa DV (12. august Helsingi)
Kümnevõistlus.
Finaal: 3. – 4. september
Maailmarekord:8847 Daley Thompson, Suurbritannia (8. – 9. august 1984 Los Angeles)
MM rekord: 8666 Daley Thompson, Suurbritannia (12. – 13. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 8666 Daley Thompson, Suurbritannia (12. – 13. august Helsingi)
100 m.
Finaal: 30. august
Maailmarekord:10.76 Evelyn Ashford, USA (22. august 1984 Zürich)
MM rekord: 10,97 Marlies Göhr, Saksa DV (8. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 10,97 Marlies Göhr, Saksa DV (8. august Helsingi)
200 m.
Finaal: 3. september
400 m.
Finaal: 31. august
Maailmarekord: 47.60 Marita Koch, Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 47,99 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 10,97 Jarmila Kratochvilova, Tšehhoslovakkia (10. august Helsingi)
800 m.
Finaal: 31. august
Maailmarekord: 1.53,28 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (26. juuli 1983 Münhen)
MM rekord: 1.54,68 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 1.54,68 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (9. august Helsingi)
1500 m.
Finaal: 5. september
Maailmarekord: 3.52,47 Tatjana Kazankina, NSVL (13. august 1980 Zürich)
MM rekord: 4.00,90 Mary Decker, USA (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 4.00,90 Mary Decker, USA (14. august Helsingi)
3000 m.
Finaal: 1. september
10 000 m.
Finaal: 4. september
Maailmarekord:30.13,74 Ingrid Kristiansen, Norra (5. juuli 1986 Oslo)
Maraton.
Finaal: 29. august
Maailmarekord: 2:21.06 Ingrid Kristiansen, Norra (21. oktoober 1985 London)
MM rekord: 2:28.09 Grete Waitz, Norra (7. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 2:28.09 Grete Waitz, Norra (7. august Helsingi)
4x100 m.
Finaal: 6. september
Maailmarekord: 41,37 Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 41,76 Saksa DV (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 41,76 Saksa DV (10. august Helsingi)
4x400 m.
Finaal: 6. september
Maailmarekord: 3.15,92 Saksa DV (3. juuni 1984 Erfurt)
MM rekord: 3.19,73 Saksa DV (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 3.19,73 Saksa DV (14. august Helsingi)
100 m tõkkejooks.
Finaal: 4. september
Maailmarekord: 12,25 Ginka Zagorcheva, Bulgaaria (8. august 1987 Drama)
MM rekord: 12,35 Bettine Jahn, Saksa DV (13. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 12,35 Bettine Jahn, Saksa DV (13. august Helsingi)
400 m tõkkejooks.
Finaal: 3. september
Maailmarekord: 52,94 Marina Stepanova, NSVL (19. september 1986 Taskent)
MM rekord: 54,14 Jekaterina Fessenko-Grun, NSVL (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 54,14 Jekaterina Fessenko-Grun, NSVL (10. august Helsingi)
10 km käimine.
Finaal: 1. september
Maailmarekord: 42.52 Kerry Saxby, Austraalia (5. mai 1987 Melbourne)
Kõrgushüpe.
Finaal: 30. august
Maailmarekord: 2.08 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (31. mai 1986 Sofia)
MM rekord: 2.01 Tamara Bõkova, NSVL (9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 2.01 Tamara Bõkova, NSVL (9. august Helsingi)
Kaugushüpe.
Finaal: 4. september
Maailmarekord: 7.45 Heike Drechsler, Saksa DV (22. juuni 1986 Tallinn)
7.45 Heike Drechsler, Saksa DV (3. juuli 1986 Dresden)
MM rekord: 7.27 Heike Daute-Drechsler, Saksa DV (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 7.27 Heike Daute-Drechsler, Saksa DV (14. august Helsingi)
Kuulitõuge.
Finaal: 5. september
Maailmarekord: 22.63 Natalja Lissovskaja, NSVL (7. juuni 1987 Moskva)
MM rekord: 21.05 Helena Fibingerova, Tšehhoslovakkia (12. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 21.05 Helena Fibingerova, Tšehhoslovakkia (12. august Helsingi)
Kettaheide.
Finaal: 31. august
Maailmarekord: 74.56 Zdenka Šilhavá, Tšehhoslovakkia (26. august 1984 Nitra)
MM rekord: 68.94 Martina Opitz-Hellmann, Saksa DV (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 68.94 Martina Opitz-Hellmann, Saksa DV (10. august Helsingi)
Odavise.
Finaal: 6. september
Maailmarekord: 78.90 Petra Felke, Saksa DV (29. juuli 1987 Leipzig)
MM rekord: 70.82 Tiina Lillak, Soome (13. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 70.82 Tiina Lillak, Soome (13. august Helsingi)
Seitsmevõistlus.
Finaal: 31. august – 1. september
Maailmarekord: 7158 Jackie Joyner, USA (1. – 2. august1986 Houston)
MM rekord: 6714 Ramona Neubert, Saksa DV (8. – 9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1983: 6714 Ramona Neubert, Saksa DV (8. – 9. august Helsingi)


2003. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
IX kergejõustiku maailmameistrivõistlused toimusid 23. – 31. augustini 2003. aasta Pariisis Prantsusmaal
100 m.
Finaal: 25. august
Maailmarekord: 9,79 Maurice Greene, USA (16. juuni 1999 Ateena)
MM rekord: 9,80 Maurice Greene, USA (22. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2001: 9,82 Maurice Greene, USA (5. august Edmonton)
200 m.
Finaal: 29. august
Maailmarekord: 19,32 Michael Johnson, USA (1. august 1996 Atlanta)
MM rekord: 19,79 Michael Johnson, USA (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 2001: 20,04 Konstadinos Kenteris, Kreeka (9. august Edmonton)
400 m.
Finaal: 26. august
Maailmarekord: 43,18 Michael Johnson, USA (26. august 1999 Sevilla)
MM rekord: 43,18 Michael Johnson, USA (26. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2001: 44,64 Avard Moncur, Bahama (6. august Edmonton)
800 m.
Finaal: 31. august
Maailmarekord: 1.41,11 Wilson Kipketer, Taani (24. juuli 1997 Köln)
MM rekord: 1.43,06 Billy Konchellah, Kenya (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 1.43,70 Andre Bucher, Šveits (7. august Edmonton)
1500 m.
Finaal:27. august
Maailmarekord: 3.26,00 Hicham El Guerrouj, Maroko (14. juuli 1998 Rooma)
MM rekord: 3.27,65 Hicham El Guerrouj, Maroko (24. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2001: 3.30,68 Hicham El Guerrouj, Maroko (12. august Edmonton)
5000 m.
Finaal:31. august
Maailmarekord: 12.39,36 Haile Gebrselassie, Etioopia (13. juuni 1998 Helsinki)
MM rekord: 12.58,13 Salah Hissou, Maroko (28. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2001: 13.00,77 Richard Limo, Kenya (10. august Edmonton)
10 000 m.
Finaal:24. august
Maailmarekord: 26.22,75 Haile Gebrselassie, Etioopia (1. juuni 1998 Hengelo)
MM rekord: 27.12,95 Haile Gebrselassie, Etioopia (8. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 2001: 27.53,25 Charles Kamathi, Kenya (8. august Edmonton)
Maraton.
Finaal:30. august
Maailma tippaeg: 2:05.38 Khalid Khannouchi, Maroko (14. aprill 2002 London)
MM rekord: 2:10.03 Robert de Castella, Austraalia (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 2001: 2:12.42 Gezahegne Abera, Etioopia(3. august Edmonton)
4x100 m.
Finaal:31. august
Maailmarekord: 37,40 USA (8. august 1992 Barcelona)
37,40 USA (21. august 1993 Stuttgart)
MM rekord: 37,40 USA (21. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2001: 37,96 USA (12. august Edmonton)
4x400 m.
Finaal:31. august
Maailmarekord:2.54,20 USA (22. juuli 1998 Uniondale)
MM rekord: 2.54,29 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2001:2.57,54 USA (12. august Edmonton)
Algselt võidu saanud USA (2.58,88) diskvalifitseeriti, kuna Calvin Harrison jäi dopingu kasutamisega vahele.
110 m tõkkejooks.
Finaal:30. august
Maailmarekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
MM rekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2001: 13,04 Allen Johnson, USA (9. august Edmonton)
400 m tõkkejooks.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 46,78 Kevin Young, USA (6. august 1992 Barcelona)
MM rekord:47,18 Kevin Young, USA (19. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2001: 47,49 Felix Sanchez, Dominikaani Vabariik (10. august Edmonton)
3000 m takistusjooks.
Finaal:26. august
Maailmarekord: 7.53,17 Brahim Boulami, Maroko (16. august 2002 Zürich)
MM rekord:8.04,16 Moses Kiptanui, Kenya (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 2001: 8.15,16 Rueben Kosgei, Kenya (8. august Edmonton)
20 km käimine.
Finaal:23. august
Maailmarekord:1:17.22 Francisco Fernandez, Hispaania (28. aprill 2002 Turu)
MM rekord: 1:19.37 Maurizio Damilano, Itaalia (24. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 2001: 1:20.31 Roman Rasskazov, Venemaa (4. august Edmonton)
50 km käimine.
Finaal:27. august
Maailmarekord:3:36.39 Robert Korzeniowski, Poola (8. august 2002 München)
MM rekord: 3:40.53 Hartwig Gauder, Saksa DV (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 3:42.08 Robert Korzeniowski, Poola (11. august Edmonton)
Kõrgushüpe.
Finaal:25. august
Maailmarekord:2.45 Javier Sotomayor, Kuba (27. juuli 1993 Salamanca)
MM rekord:2.40 Javier Sotomayor, Kuba (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2001: 2.36 Martin Buss, Saksamaa (8. august Edmonton)
Teivashüpe.
Finaal:28. august
Maailmarekord:6.14 Sergei Bubka, Ukraina (31. juuli 1994 Sestriere)
MM rekord: 6.05 Dmitri Markov, Austraalia (9. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2001: 6.05 Dmitri Markov, Austraalia (9. august Edmonton)
Kaugushüpe.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tokyo)
MM rekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 2001: 8.40 Ivan Pedroso, Kuuba (12. august Edmonton)
Kolmikhüpe.
Finaal:25. august
Maailmarekord:18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august 1995 Göteborg)
MM rekord: 18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 2001: 17.92 Jonathan Edwards, Suurbritannia (6. august Edmonton)
Kuulitõuge.
Finaal:23. august
Maailmarekord: 23.12 Randy Barnes, USA (20. mai 1990 Westwood)
MM rekord: 22.23 Werner Günthör, Šveits (29. august 1997 Rooma)
Maailmameister 2001:21.87 John Godina, USA (4. august Edmonton)
Kettaheide.
Finaal:26. august
Maailmarekord: 74.08 Jürgen Schult, Saksa DV (6. juuni 1986 Neubrandenburg)
MM rekord:69.72 Lars Riedel, Saksamaa (8. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2001: 69.72 Lars Riedel, Saksamaa (8. august Edmonton)
Vasaraheide.
Finaal:25. august
Maailmarekord: 86.74 Juri Sedõhh, NSVL (30. august 1986 Stuttgart)
MM rekord: 83.38 Szymon Ziółkowski, Poola (5. august Edmonton)
Maailmameister 2001: 83.38 Szymon Ziółkowski, Poola (5. august Edmonton)
Odavise.
Finaal:25. august
Maailmarekord: 98.48 Jan Železný, Tšehhi (25. mai 1996 Jena)
MM rekord:92.80 Jan Železný, Tšehhi (12. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2001: 92.80 Jan Železný, Tšehhi (12. august Edmonton)
Kümnevõistlus.
Finaal:26. – 27. august
Maailmarekord:9026 Roman Sebrle, Tšehhi (27. mai 2001 Götzis)
MM rekord:8902 Tomáš Dvořák, Tšehhi (6. – 7. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2001:8902 Tomáš Dvořák, Tšehhi (6 – 7. august Edmonton)
Erki Nool ja Kristjan Rahnu katkestasid
100 m.
Finaal:24. august
Maailmarekord: 10,49 Florence Griffith-Joyner, USA (16. juuli 1988 Indianapolis)
MM rekord: 10,90 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 10,82 Zhanna Pintussevitš-Block, Ukraina (6. august Edmonton)
200 m.
Finaal:28. august
Maailmarekord: 21.34 Florence Griffith-Joyner, USA (29. september 1988 Seoul)
MM rekord: 21.74 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (3. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 22,39 Marion Jones, USA (10. august Edmonton)
400 m.
Finaal:27. august
Maailmarekord: 47.60 Marita Koch, Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 47.99 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 2001: 49,86 Amy Mbacke Thiam, Senegal (7. august Edmonton)
800 m.
Finaal:26. august
Maailmarekord: 1.53,28 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (26. juuli 1983 München)
MM rekord:1.54,68 Jarmila Kratochvílová, Tsehhoslovakkia (9. august 1983 Helsinki)
Maailmameister 2001: 1.57,17 Maria de Lourdes Mutola, Mozambiik (12. august Edmonton)
1500 m.
Finaal:31. august
Maailmarekord: 3.52,47 Tatjana Kazankina, NSVL (13. august 1980 Zürich)
MM rekord:3.58,56 Tatjana Samolenko-Dorovskihh, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 4.00,57 Gabriela Szabo, Rumeenia (7. august Edmonton)
5000 m.
Finaal:30. august
Maailmarekord: 14.28,09 Jiang Bo, Hiina (23. oktoober 1997 Shanghai)
MM rekord: 14.41,82 Gabriela Szabo, Rumeenia (27. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2001: 15.03,39 Olga Jegorova, Venemaa (11. august Edmonton)
10 000 m.
Finaal:23. august
Maailmarekord: 29.31,78 Wang Junxia, Hiina (8. september 1993 Peking)
MM rekord: 30.49,30 Wang Junxia, Hiina (21. august 1993 Stuttgard)
Maailmameister 2001: 31.48,81 Derartu Tulu, Etioopia (7. august Edmonton)
Maraton.
Finaal:31. august
Maailmarekord: 2:15.25 Paula Radcliffe, Suurbritannia (13. aprill 2003 London)
MM rekord: 2:25.17 Mota Rosa, Portugal (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 2:26.01 Lidia Simon, Rumeenia (12. august Edmonton)
4x100 m.
Finaal:30. august
Maailmarekord: 41,37 Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord:41,47 USA (9. august 1987 Ateena)
Maailmameister 2001: 41,71 USA (11. august Edmonton)
4x400 m.
Finaal:31. august
Maailmarekord: 3.15,17 NSVL (1. august 1988 Seoul)
MM rekord: 3.16,71 USA, (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 2001: 3.20,65 Jamaica (12. august Edmonton)
100 m tõkkejooks.
Finaal:27. august
Maailmarekord:12.21 Yordanka Donkova, Bulgaaria (20. august 1988 Stara Zagora)
MM rekord: 12.34 Ginka Zagorcheva, Bulgaaria (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 12,42 Anjanette Kirkland, USA (11. august Edmonton)
400 m tõkkejooks.
Finaal: 28. august
Maailmarekord: 52,34 Julia Petšonkina, Venemaa (8. august 2003 Tula)
MM rekord:52,61 Kim Batten, USA (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 2001: 53,34 Nezha Bidouane, Maroko (8. august Edmonton)
20 km käimine.
Finaal:24. august
Maailmarekord: 1:24.50 Olimpiada Ivanova, Venemaa (4. märts 2001 Adler)
MM rekord: 1:27.48 Olimpiada Ivanova, Venemaa (9. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2001: 1:27.48 Olimpiada Ivanova, Venemaa (9. august Edmonton)
Kõrgushüpe.
Finaal:31. august
Maailmarekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
MM rekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 2.00 Hestrie Cloete, LAV (6. august Edmonton)
Teivashüpe.
Finaal:25. august
Maailmarekord: 4.82 Jelena Isinbajeva, Venemaa (13. juuli 2003 Gateshead)
MM rekord: 4.75 Stacy Dragila, USA (6. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2001: Stacy Dragila, USA (6. august Edmonton)
Kaugushüpe.
Finaal:30. august
Maailmarekord: 7.52 Galina Tšistjakova, NSVL (11. juuni 1988 Leningrad)
MM rekord: 7.36 Jackie Joyner-Kersee, USA (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 7.02 Fiona May, Itaalia (7. august Edmonton)
Kolmikhüpe.
Finaal:26. august
Maailmarekord: 15.50 Inessa Kravets, Ukraina (10. august 1995 Göteborg)
MM rekord: 15.50 Inessa Kravets, Ukraina (10. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 2001: 15.25 Tatjana Lebedeva, Venemaa (10. august Edmonton)
Kuulitõuge.
Finaal:27. august
Maailmarekord: 22.63 Natalja Lissovskaja, NSVL (7. juuni 1987 Moskva)
MM rekord: 21.24 Natalja Lissovskaja, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 20.61 Janina Koroltšik, Valgevene (5. august Edmonton)
Kettaheide.
Finaal:25. august
Maailmarekord: 76.80 Gabriele Reinsch, Saksa DV (9. juuli 1988 Neubrandenburg)
MM rekord: 71.62 Martina Hellmann, Saksa DV (31. august 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 68.57 Natalja Sadova, Venemaa (11. august Edmonton)
Vasaraheide.
Finaal:28. august
Maailmarekord: 76.07 Mihaela Melinte, Rumeenia (29. august 1999 Rüdlingen)
MM rekord: 75.20 Mihaela Melinte, Rumeenia (24. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 2001: 70.65 Yipsi Moreno, Kuuba (7. august Edmonton)
Odavise.
Finaal:30. august
Maailmarekord: 71.54 Osleidys Menéndez, Kuuba (1. juuli 2001 Crete)
MM rekord: 69.53 Osleidys Menéndez, Kuuba (6. august 2001 Edmonton)
Maailmameister 2001: 69.53 Osleidys Menéndez, Kuuba (6. august Edmonton)
Seitsmevõistlus.
Finaal:23. – 24. august
Maailmarekord: 7291 Jackie Joyner-Kersee, USA (23. – 24. september 1988 Seoul)
MM rekord: 7128 Jackie Joyner-Kersee, USA (31. august – 1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 2001: 6694 Jelena Prohhorova, Poola (4. – 5. august Edmonton)


2001. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
2001. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused olid VIII kergejõustiku maailmameistrivõistlused, mis toimusid 3. – 12. augustil 2001 Edmontonis Kanadas.
100 m.
Finaal: 5. august
Maailmarekord: 9,79 Maurice Greene, USA (16. juuni 1999 Ateena)
MM rekord: 9,80 Maurice Greene, USA (22. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 1999: 9,80 Maurice Greene, USA (22. august Sevilla)
Algselt hõbemedali võitnud Tim Montgomery (9,85) tulemus tühistati, seoses dopingu kasutamisega.
200 m.
Finaal: 9. august
Maailmarekord: 19,32 Michael Johnson, USA (1. august 1996 Atlanta)
MM rekord: 19,79 Michael Johnson, USA (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1999: 19,90 Maurice Greene, USA (27. august Sevilla)
400 m.
Finaal: 6. august
Maailmarekord: 43,29 Harry 'Butch' Reynolds, USA (17. august 1988 Zürich)
MM rekord: 43,18 Michael Johnson, USA (26. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 1999: 43,18 Michael Johnson, USA (26. august Sevilla)
800 m.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 1.41,11 Wilson Kipketer, Taani (24. juuli 1997 Köln)
MM rekord: 1.43,06 Billy Konchellah, Kenya (1. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 1.43,30 Wilson Kipketer, Taani (29. august Sevilla)
1500 m.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 3.26.00 Hicham El Guerrouj, Maroko (14. juuli 1998 Rooma)
MM rekord: 3.27,65 Hicham El Guerrouj, Maroko (24. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 1999: 3.27,65 Hicham El Guerrouj, Maroko (24. august Sevilla)
5000 m.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 12.39,36 Haile Gebrselassie, Etioopia (13. juuni 1998 Helsinki)
MM rekord: 12.58,13 Salah Hissou, Maroko (28. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 1999: 12.58,13 Salah Hissou, Maroko (28. august Sevilla)
10 000 m.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 26.22,75 Haile Gebrselassie, Etioopia (1. juuni 1998 Hengelo)
MM rekord: 27.12,95 Haile Gebrselassie, Etioopia (8. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1999: 27.57,27 Haile Gebrselassie, Etioopia (24. august Sevilla)
Maraton.
Finaal:3. august
Maailma tippaeg: 2:05.42 Khalid Khannouchi, Maroko (24. oktoober 1999 Chicago)
MM rekord: 2:10.03 Robert de Castella, Austraalia (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1999: 2:13.36 Abel Antón, Hispaania (28. august Sevilla)
4x100 m.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 37,40 USA (8. august 1992 Barcelona
37,40 USA (21. august 1993 Stuttgart)
MM rekord: 37,40 USA (21. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1999: 37,59 USA (29. august Sevilla)
Algselt võidu saanud USA meeskonna tulemus tühistati, kuna Tim Montgomery jäi vahele dopingu kasutamisega.
4x400 m.
Finaal:12. august
Maailmarekord:2.54,20 USA (22. juuli 1998 Uniondale)
MM rekord: 2.54,29 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1999: 2.56,45 USA (29. august Sevilla)
110 m tõkkejooks.
Finaal:9. august
Maailmarekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
MM rekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1999: 13,04 Colin Jackson, Suurbritannia (25. august Sevilla)
400 m tõkkejooks.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 46,78 Kevin Young, USA (6. august 1992 Barcelona)
MM rekord:47,18 Kevin Young, USA (19. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1999: 47,72 Fabrizio Mori, Itaalia (27. august Sevilla)
3000 m takistusjooks.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 7.55,62 Bernard Barmasai, Kenya (24. august 1997 Köln)
MM rekord:8.04,16 Moses Kiptanui, Kenya (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1999: 8.11,76 Christopher Koskei, Kenya (23. august Sevilla)
20 km käimine.
Finaal:4. august
Maailmarekord: 1:17.46 Julio Martínez, GUA (8. mai 1999 Eisenhüttenstadt)
1:17.46 Roman Rasskazov, Venemaa (19. mai 2000 Moskva)
MM rekord: 1:19.37 Maurizio Damilano, Itaalia (24. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1999: 1:23.34 Ilja Markov, Venemaa (21. august Sevilla)
50 km käimine.
Finaal:11. august
Maailmarekord: 3:37.26 Valeri Spitsõn, Venemaa (21 mai 20000 Moskva)
MM rekord: 3:40.53 Hartwig Gauder, Saksa DV (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 3:47.54 Ivano Brugnetti, Itaalia (25. august Sevilla)
Kõrgushüpe.
Finaal:8. august
Maailmarekord:2.45 Javier Sotomayor, Kuba (27. juuli 1993 Salamanca)
MM rekord:2.40 Javier Sotomayor, Kuba (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1999: 2.37 Vjatšeslav Voronin, Venemaa (23. august Sevilla)
Teivashüpe.
Finaal:9. august
Maailmarekord:6.14 Sergei Bubka, Ukraina (31. juuli 1994 Sestriere)
MM rekord: 6,00 Sergei Bubka, Ukraina (19. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1999: 6.02 Maksim Tarassov, Venemaa (26. august Sevilla)
Kaugushüpe.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tokyo)
MM rekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1999: 8.56 Iván Pedroso, Kuuba (28. august Sevilla)
Kolmikhüpe.
Finaal:6. august
Maailmarekord:18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august 1995 Göteborg)
MM rekord: 18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1999: 17.59 Charles Michael Friedek, Saksamaa (25. august Sevilla)
Kuulitõuge.
Finaal:4. august
Maailmarekord: 23.12 Randy Barnes, USA (20. mai 1990 Westwood)
MM rekord: 22.23 Werner Günthör, Šveits (29. august 1997 Rooma)
Maailmameister 1999: 21.79 C.J.Hunter, USA (21. august Sevilla)
Kettaheide.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 74.08 Jürgen Schult, Saksa DV (6. juuni 1986 Neubrandenburg)
MM rekord: 69.08 Anthony Washington, USA (24. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 1999: 69.08 Anthony Washington, USA (24. august Sevilla)
Vasaraheide.
Finaal:5. august
Maailmarekord: 86.74 Juri Sedõhh, NSVL (30. august 1986 Stuttgart)
MM rekord: 83.06 Sergei Litvinov, NSVL (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 80.24 Karsten Kobs, Saksamaa (22. august Sevilla)
Odavise.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 98.48 Jan Zelezny, Tšehhi (25. mai 1996 Jena)
Maailmameister 1999: 89.52 Aki Parviainen, Soome (29. august Sevilla)
Kümnevõistlus.
Finaal:6. – 7. august
Maailmarekord:9026 Roman Sebrle, Tšehhi (26. – 27. mai 2001 Götzis)
MM rekord: 8837 Tomáš Dvořák, Tšehhi (5. – 6. august 1997 Ateena)
Maailmameister 1999: 8744 Tomáš Dvořák, Tšehhi (24. – 25. august Sevilla)
100 m.
Finaal:6. august
Maailmarekord: 10,49 Florence Griffith-Joyner, USA (16. juuli 1988 Indianapolis)
MM rekord: 10,90 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 10,70 Marion Jones, USA (22. august Sevilla)
200 m.
Maailmarekord:21.34 Florence Griffith-Joyner, USA (29. september 1988 Seoul)
MM rekord: 21.74 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (3. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 21,77 Inger Miller, USA (27. august Sevilla)
400 m.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 47.60 Marita Koch, Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 47.99 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1999: 49,67 Cathy Freeman, Austraalia (26. august Sevilla)
800 m.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 1.53,28 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (26. juuli 1983 München)
MM rekord:1.54,68 Jarmila Kratochvílová, Tsehhoslovakkia (9. august 1983 Helsinki)
Maailmameister 1999: 1.56,68 Ludmila Formanová, Tšehhi (24. august Sevilla)
1500 m.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 3.52,47 Tatjana Kazankina, NSVL (13. august 1980 Zürich)
MM rekord:3.58,56 Tatjana Samolenko-Dorovskihh, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 3.59,53 Svetlana Masterkova, Venemaa (29. august Sevilla)
5000 m.
Finaal:11. august
Maailmarekord: 14.28,09 Jiang Bo, Hiina (23. oktoober 1997 Shanghai)
MM rekord: 14.41,82 Gabriela Szabo, Rumeenia (27. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 1999: 14.41,82 Gabriela Szabo, Rumeenia (27. august Sevilla)
10 000 m.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 29.31,78 Wang Junxia, Hiina (8. september 1993 Peking)
MM rekord: 30.24,56 Gete Wami, Etioopia (26. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 1999: 30.24,56 Gete Wami, Etioopia (26. august Sevilla)
Maraton.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 2:20.43 Tegla Loroupe, Kenya (26. september 1999 Berliin)
MM rekord: 2:25.17 Rosa Mota, Portugal (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 2:26.59 Song-Ok Jong, Põhja-Korea (29. august Sevilla)
4x100 m.
Finaal:11. august
Maailmarekord: 41,37 Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord:41,47 USA (9. august 1987 Ateena)
Maailmameister 1999: 41,92 Bahama (29. august Sevilla)
4x400 m.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 3.15,17 NSVL (1. august 1988 Seoul)
MM rekord: 3.16,71 USA, (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1999: 3.21,98 Venemaa, (29. august Sevilla)
100 m tõkkejooks.
Finaal:11. august
Maailmarekord:12.21 Yordanka Donkova, Bulgaaria (20. august 1988 Stara Zagora)
MM rekord: 12.34 Ginka Zagorcheva, Bulgaaria (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 12,37 Gail Devers, USA (28. august Sevilla)
400 m tõkkejooks.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 52,61 Kim Batten, USA (11. august 1995 Göteborg)
MM rekord: 52,61 Kim Batten, USA (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1999: 52,89 Daimí Pernia, Kuuba (25. august Sevilla)
20 km käimine.
Finaal:9. august
Maailmarekord: 1:24.50 Olimpiada Ivanova, Venemaa (4. märts 2001 Adler)
MM rekord: 1:30.50 Hongyu Liu, Hiina (27. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 1999: 1:30.50 Hongyu Liu, Hiina (27. august Sevilla)
Kõrgushüpe.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
MM rekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 1.99 Inga Babakova, Ukraina (23. august Sevilla)
Teivashüpe.
Finaal:6. august
Maailmarekord:4.81 Stacy Dragila, USA (9. juuni 2001 Stanford)
MM rekord: 4.60 Stacy Dragila, USA (21. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 1999: 4.60 Stacy Dragila, USA (21. august Sevilla)
Kaugushüpe.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 7.52 Galina Tšistjakova, NSVL (11. juuni 1988 Leningrad)
MM rekord: 7.36 Jackie Joyner-Kersee, USA (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 7.06 Niurka Montalvo, Hispaania (23. august Sevilla)
Kolmikhüpe.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 15.50 Inessa Kravets, Ukraina (10. august 1995 Göteborg)
MM rekord:15.50 Inessa Kravets, Ukraina (10. august 1995 Göteborg)14.88
Maailmameister 1999: Paraskeví Tsiamíta, Kreeka (24. august Sevilla)
Kuulitõuge.
Finaal:5. august
Maailmarekord: 22.63 Natalja Lissovskaja, NSVL (7. juuni 1987 Moskva)
MM rekord: 21.24 Natalja Lissovskaja, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 19.85 Astrid Kumbernuss, Saksamaa (25. august Sevilla)
Kettaheide.
Finaal:11. august
Maailmarekord: 76.80 Gabriele Reinsch, Saksa DV (9. juuli 1988 Neubrandenburg)
MM rekord: 71.62 Martina Opitz-Hellmann, Saksa DV (31. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 68.14 Franka Dietzsch, Saksamaa (23. august Sevilla)
Vasaraheide.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 75.97 Mihaela Melinte, Rumeenia (13. mai 1999 Clermont-Ferrand)
MM rekord: 75.20 Mihaela Melinte, Rumeenia (24. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 1999: 75.20 Mihaela Melinte, Rumeenia (24. august Sevilla)
Odavise.
Finaal:6. august
Maailmarekord: 71.54 Osleidys Menéndez, Kuuba (1. juuli 2001 Crete)
MM rekord: 67.09 Mirela Manjani-Tzelili, Kreeka (28. august 1999 Sevilla)
Maailmameister 1999: 67.09 Mirela Manjani-Tzelili, Kreeka (28. august Sevilla)
Seitsmevõistlus.
Finaal:4. – 5. august
Maailmarekord: 7291 Jackie Joyner-Kersee, USA (23. – 24. sptember 1988 Seoul)
MM rekord: 7128 Jackie Joyner-Kersee, USA (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1999: 6861 Eunice Barber, Prantsusmaa (21. – 22. august Sevilla)


Ujumine 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Ujumine 1968. aasta suveolümpiamängudel Mexicos 17. – 26. oktoobril.
100 m vabalt.
Maailmarekord: Kenneth Walsh (USA) 52,6 (1967).
Olümpiarekord: Don Schollander (USA) 53,4 (1964).
18. ja 19. oktoober.
200 m vabalt.
Maailmarekord: Don Schollander (USA) 1.54,3 (1968).
Olümpiarekord: F. Lane (Austraalia) 2.25,2 (1900).
24. oktoober.
400 m vabalt.
Maailmarekord: Ralph Hutton (Kanada) 4.06,5 (1968).
Olümpiarekord: Don Schollander (USA) 4.12,2 (1964).
22. ja 23. oktoober.
1500 m vabalt.
Maailmarekord: Michael Burton (USA) 16.08,5 (1968).
Olümpiarekord: Robert Windle (Austraalia) 17.01,1 (1964).
25. ja 26. oktoober.
100 m rinnuli.
Maailmarekord: Nikolai Pankin (NSV Liit) 1.06,2 (1968).
18. ja 19. oktoober.
200 m rinnuli.
Maailmarekord: Vladimir Kossinski (NSV Liit) 2.27,4 (1968).
Olümpiarekord: Ian O'Brien (Austraalia) 2.27,8 (1964).
21. ja 22. oktoober.
100 m selili.
Maailmarekord: Roland Matthes (Saksa DV) 58,4 (1967).
Olümpiarekord: D. Theile (Austraalia) 1.01,9 (1960).
21. oktoober.
200 m selili.
Maailmarekord: Roland Matthes (Saksa DV) 2.07,5 (1968).
Olümpiarekord: J. Graef (USA) 2.10,3 (1964).
25. oktoober.
100 m liblikat.
Maailmarekord: Mark Spitz (USA) 55,6 (1968).
Toomas Arusoo (Kanada) ujus eelujumises 59,8 (16. aeg) ja poolfinaalis 59,8 (finaali viis 59,2).
200 m liblikat.
Maailmarekord: Mark Spitz (USA) 2.05,7 (1967).
Olümpiarekord: K. Berry (Austraalia) 2.06,6 (1964).
Toomas Arusoo ujus eelujumises 2.12,7 (finaali viis 2.11,9).
200 m kompleksi.
Maailmarekord: Charles Hickcox (USA) 2.10,6 (1968).
400 m kompleksi.
Maailmarekord: Charles Hickcox (USA) 4.39,0 (1968).
Olümpiarekord: R. Roth (USA) 4.45,4 (1964).
4x100 m vabalt.
17. oktoober.
4x200 m vabalt.
Maailma- ja olümpiarekord: USA 7.52,1 (1964).
100 m vabalt.
Maailmarekord: Dawn Fraser (Austraalia) 58,9 (1964).
Olümpiarekord: Dawn Fraser (Austraalia) 59,5 (1964).
200 m vabalt.
Maailmarekord: Deborah Meyer (USA) 2.06,7 (1968).
400 m vabalt.
Maailmarekord: Deborah Meyer (USA) 4.24,5 (1968).
Olümpiarekord: V. Duenkel (USA) 4.43,3 (1964).
19. ja 20. oktoober.
800 m vabalt.
Maailmarekord: Deborah Meyer (USA) 9.10,4 (1968).
100 m rinnuli.
Maailmarekord: Catie Ball (USA) 1.14,2 (1968).
200 m rinnuli.
Maailmarekord: Catie Ball (USA) 2.38,5 (1968).
Olümpiarekord: Galina Prozumenštšikova (NSV Liit) 2.46,4 (1964).
100 m selili.
Maailmarekord: Karen Muir (Lõuna-Aafrika Vabariik) 1.06,4 (1968).
Olümpiarekord: C. Ferguson (USA) 1.07,7 (1964).
200 m selili.
Maailmarekord: Karen Muir (Lõuna-Aafrika Vabariik) 2.23,8 (1968).
100 m liblikat.
Maailmarekord: Ada Kok (Holland) 1.04,5 (1965).
Olümpiarekord: S. Stouder (USA) 1.04,7 (1964).
200 m liblikat.
Maailmarekord: Ada Kok (Holland) 2.21,0 (1967).
200 m kompleksi.
Maailmarekord: Claudia Kolb (USA) 2.23,5 (1968).
400 m kompleksi.
Maailmarekord: Claudia Kolb (USA) 5.04,7 (1968).
Olümpiarekord: D. de Varona (USA) 5.18,7 (1964).


Küngej ahelik.
Küngej ahelik (ka "Kungei Alatau"; (kasahhi "Күнгей жотасы") on mäestik Aasias Kõrgõzstanis ja Kasahstanis. Ta on osa Tian Shanist. Kulgeb Õsõkköli (Issõk-Kuli) põhjakaldal ida-lääne sihis. Kõrgus kuni 4771 meetrit.


Cornelius.
Cornelius oli paavst 251–253. Ta oli 21. paavst.
Cornelius oli pärit Roomast ja põlvnes traditsiooni järgi mõjukast patriitsisuguvõsast.
Sügisel 249 andis Rooma keiser Decius (249–251) ikalduse ja näljahäda tõttu välja edikti, mis nägi ette ohvritalituste pidamist paganlikele jumalatele. Et paljud kristlased keeldusid keisri soovi täitmast, algas nende tagakiusamine ja paavst Fabianus (236–250) oli üks esimesi üleriigilise kristlaste tagakiusamise ohvreid.
Et paavsti surma järel oli peamine soosik preester Mooses vangis, valitses kirikut järgmised 14 kuud kolleegium, mida juhtis preester Novatianus. Alles Deciuse surma järel oli võimalik valida uus paavst.
Kuna Mooses oli selleks ajaks surnud, lootis seni kirikut juhtinud Novatianus saada ise valituks, kuid paavstiks valiti 6. märtsil või 13. märtsil 251 hoopis preester Cornelius. Novatianus ei leppinud sellega ja ta pühitseti teise piiskopi poolt paavstiks veidi hiljem, millega algas teine kirikulõhe katoliikluses.
Corneliuse ja Novatianuse vahel püsis erimeelsus tagakiusamise ajal usust taganenud kristlaste taaslubamises missale, millele "puhaste" kirikut sooviv Novatianus oli vastu.
Vältimaks anarhiat, oli mõlema jaoks kõige tähtsam leida tunnustus. Cornelius saavutas täieliku tunnustuse alles siis, kui kaks mõjukat piiskoppi, Kartaago piiskop Cyprianus ja Aleksandria piiskop Dionysius asusid teda toetama, mille järel pani Cornelius Novatianuse kirikuvande alla. 251. aasta sügisel peeti Corneliuse eesistumisel sinod, milles tunnustati usust taganenud kristlaste tagasivõtmist kirikusse pärast patukahetsust. Ehkki Cornelius sai Cyprianusega suhteliselt hästi läbi, pälvis ta suhtlemisel opositsioonilise piiskopi Fortunatusega Cyprianuse hukkamõistu. Antiookia piiskopile Fabiusele saadetud kirjas soovis Cornelius enda tunnustamist ja andis ülevaate kiriku olukorrast Roomas.
252. aasta juunis alustas keiser Gallus (251–253) kristlaste tagakiusamist, paavst vahistati ja saadeti Centumcellæsse Rooma lähedal, kus ta sai kätte Cyprianuse saadetud kirja, kes manitses teda kannatustes vastu pidama. Traditsiooni järgi suri Cornelius märtrina, kuid teda ei mainita varasemates märtrite nimekirjades. Ka tema üle peetud kohtuprotsessi toimumine on vaieldav. Ta on maetud San Callisto katakombidesse, kust leiti tema ladinakeelne epitaaf.
Katoliku kirikus on Püha Corneliuse mälestuspäev 16. septembril.
Corneliuse atribuutidena kujutatakse kolmikristi ja kõverat sarve. Ta on koduloomade ja karja kaitsepühak. Tema poole suunatud palved aitavad kõrvavalu, langetõve, palaviku ja närvihaiguste vastu.
Tema järglaseks sai Lucius I.


Randme luud.
Randme luud ("ossa carpi") on inimese skeletis kämbla luude ning küünar- ja kodarluu vahel paiknevad luud.
Need on 8 lühikest luud, mis paiknevad kahes reas ja moodustavad randmevõlvi.
Randme luude alla kuuluvad lodiluu, kuuluu, kolmkantluu, hernesluu, trapetsluu, trapetsoidluu, päitluu ja konksluu.


Kergejõustik 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Kergejõustik 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 13.-20. oktoobril.
100 m.
Finaal: 13. oktoober
Maailmarekord: 9,9 (1968) James Hines, USA
9,9 (1968) Charles Greene, USA
9,9 (1968) Ronnie Ray Smith, USA
Olümpiarekord: 10,0 (1964) Robert Hayes, USA
Olümpiavõitja 1964: 10,0 Robert Hayes, USA
200 m.
Finaal: 16. august
Maailmarekord: 20,0 Tommie Smith, USA (11. juuni 1968, Sacramento)
Olümpiarekord: 20,3 Henry Carr, USA (2. september 1964, Tokio)
Olümpiavõitja 1964: 20,3 Henry Carr, USA (2. september 1964, Tokio)
400 m.
Finaal: 18. oktoober
Maailmarekord: 44,1 Larry James, USA (14. september 1968, Echo Summit)
Olümpiarekord: 44,9 Otis Davis, USA (6. september 1960, Rooma)
44,9 Carl Kaufmann, Saksamaa ÜV (6. september 1960, Rooma)
Olümpiavõitja 1964: 45,1 Michael Larrabee, USA (19. oktoober 1964, Tokio)
800 m.
Finaal: 15. oktoober
Maailmarekord: 1.44,3 Peter Snell, Uus-Meremaa (2. veebruar 1962, Christchurch)
Olümpiarekord: 1.45,1 Peter Snell, Uus-Meremaa (16. oktoober 1964, Tokio)
Olümpiavõitja 1964: 1.45,1 Peter Snell, Uus-Meremaa (16. oktoober 1964, Tokio)
1500 m.
Finaal: 20. oktoober
Maailmarekord: 3.33,1 James Ryun, USA (8. juuli 1967, Los Angeles)
Olümpiarekord: 3.35,6 Herbert Elliott, Austraalia (6. september 1960, Rooma)
Olümpiavõitja 1964: 3.38,1 Peter Snell, Uus-Meremaa (21. oktoober 1964, Tokio)
5000 m.
Finaal: 17. oktoober
Maailmarekord: 13.16,6 Ronald Clarke, Austraalia (5. juuli 1966, Stockholm)
Olümpiarekord: 13.39,6 Vladimir Kuts, NSV Liit (28. november 1956, Melbourne)
Olümpiavõitja 1964: 13.48,8 Bob Schul, USA (17. oktoober 1964, Tokio)
10 000 m.
Finaal: 13. oktoober
Maailmarekord: 27.39,4 Ronald Clarke, Austraalia (14. juuli 1965, Oslo)
Olümpiarekord: 28.24,4 William Mills, USA (14. oktoober 1964, Tokio)
Olümpiavõitja 1964: 28.24,4 William Mills, USA (14. oktoober 1964, Tokio)
Maraton.
Finaal: 20. oktoober
Maailmarekord: 2:09.36,4 Derek Clayton, Austraalia (3. detsember 1967, Fukuoka)
Olümpiarekord: 2:12.11,2 Abebe Bikila, Etioopia (21. oktoober 1964, Tokio)
Olümpiavõitja 1964: 2:12.11,2 Abebe Bikila, Etioopia (21. oktoober 1964, Tokio)
4×100 m teatejooks.
Finaal: 21. oktoober
Maailmarekord: 38,6 University of Southern California, (17. juuni 1967, Provo)
Earl McCullouch, Fred Kuller, O. J. Simpson, Lennox Miller
Olümpiarekord: 39,0 USA, (21. oktoober 1964, Tokio)
Paul Drayton, Gerry Ashworth, Richard Stebbins, Robert Hayes
Olümpiavõitja 1964: 39,0 USA, (21. oktoober 1964, Tokio)
Paul Drayton, Gerry Ashworth, Richard Stebbins, Robert Hayes
4×400 m teatejooks.
Finaal: 20. oktoober
Maailmarekord: 2.59,6 USA, (24. juuli 1966, Los Angeles)
Bob Frey, Lee Evans, Tommie Smith, Theron Lewis
Olümpiarekord: 3.00,7 USA (21. oktoober 1964, Tokio)
Ollan Cassell, Mike Larrabee, Ulis Williams, Henry Carr
Olümpiavõitja 1964: 3.00,7 USA (21. oktoober 1964, Tokio)
Ollan Cassell, Mike Larrabee, Ulis Williams, Henry Carr
110 m tõkkejooks.
Finaal: 17. oktoober
Maailmarekord: 13,2 Martin Lauer, Saksa FV (7. juuli 1959, Zürich)
13,2 Lee Calhoun, USA (21. august 1960, Bern)
13,2 Earl McCullouch, USA (16. juuni 1967, Minneapolis)
Olümpiarekord: 13,5 Lee Calhoun, USA (26. november 1956, Melbourne)
13,5 Jack Davis, USA (26. november 1956, Melbourne)
Olümpiavõitja 1964: 13,6 Hayes Jones, USA (18. oktoobert 1964, Tokio)
400 m tõkkejooks.
Finaal: 14. oktoober
Maailmarekord: 48,8 Geoff Vanderstock, USA (12. september 1968, Echo Summit)
Olümpiarekord: 49,3 Glenn Davis, USA (2. september 1960, Rooma)
Olümpiavõitja 1964: 49,6 Rex Cawley, USA (16. oktoober 1964, Tokio)
3000 m takistusjooks.
Finaal: 16. oktoober
Maailmarekord: 8.24,2 Jouko Kuha, Soome (17. juuli 1968, Stockholm)
Olümpiarekord: 8.30,8 Gaston Roelants, Belgia (17. oktoober 1964, Tokio)
Olümpiavõitja 1964: 8.30,8 Gaston Roelants, Belgia (17. oktoober 1964, Tokio)
20 km käimine.
Finaal: 14. oktoober
Maailmarekord: 1:25.58,0 Anatoli Vedjakov, NSV Liit (6. september 1959, Moskva)
Olümpiarekord: 1:29.34,0 Ken Matthews, Suurbritannia (15. oktoober 1964, Tokio)
Olümpiavõitja 1964: 1:29.34,0 Ken Matthews, Suurbritannia (15. oktoober 1964, Tokio)
50 km käimine.
Finaal: 17. oktoober
Maailmarekord: 3:55.36 Gennadi Agapov, NSV Liit (17. oktoober 1965, Alma-Ata)
Olümpiarekord: 4:11.12,4 Abdon Pamich, Itaalia (18. oktoober 1965, Tokio)
Olümpiavõitja 1964: 4:11.12,4 Abdon Pamich, Itaalia (18. oktoober 1965, Tokio)
Kaugushüpe.
Finaal: 18. oktoober
Maailmarekord: 8.35 Ralph Boston, USA (29. mai 1965, Modesto)
8.35 Igor Ter-Ovanesjan, NSV Liit (19. oktoober 1967, Mexico City)
Olümpiarekord: 8.12 Ralph Boston, USA (2. september 1960, Rooma)
Olümpiavõitja 1964: 8.07 Lynn Davies, Suurbritannia (14. oktoober 1964, Tokio)
Kolmikhüpe.
Finaal: 17. oktoober
Maailmarekord: 17.03 Josef Schmidt, Poola (5. august 1960, Olsztyn)
Olümpiarekord: 16.85 Josef Schmidt, Poola (16. oktoober 1964, Tokio)
Olümpiavõitja 1964: 16.85 Josef Schmidt, Poola (16. oktoober 1964, Tokio)
Kõrgushüpe.
Finaal: 20. oktoober
Maailmarekord: 2.28 Valeri Brumel, NSV Liit (21. juuli 1963, Moskva)
Olümpiarekord: 2.18 Valeri Brumel, NSV Liit (20. oktoober 1964, Tokio)
2.18 John Thomas, USA (20. oktoober 1964, Tokio)
Olümpiavõitja 1964: 2.18 Valeri Brumel, NSV Liit (20. oktoober 1964, Tokio)
Teivashüpe.
Finaal: 16. oktoober
Maailmarekord: 5.41 Robert Seagren, USA (12. september 1968, Lake Tahoe)
Olümpiarekord: 5.10 Fred Hansen, USA (17. oktoober 1964, Tokio)
Olümpiavõitja 1964: 5.10 Fred Hansen, USA (17. oktoober 1964, Tokio)
Kuulitõuge.
Maailmarekord: Randel Matson 21.78 (1967).
Olümpiarekord: Dallas Long (mõlemad USA) 20.33 (1964).
13. ja 14. oktoober.
Kettaheide.
Maailmarekord: Jay Silvester 68.40 (1968).
Olümpiarekord: Alfred Oerter (mõlemad USA) 61.00 (1964).
14. ja 15. oktoober.
Vasaraheide.
Maailmarekord: Gyula Zsivótzky (Ungari) 73.76 (1968).
Olümpiarekord: Romuald Klim (NSV Liit) 69.74 (1964).
16. ja 17. oktoober.
Odavise.
Maailmarekord: Jānis Lūsis (NSV Liit) 91.98 (1968).
Olümpiarekord: Egil Danielsen (Norra) 85.71 (1956).
Olümpiavõitja 1964: Pauli Nevala (Soome) 82.66.
15. ja 16. oktoober.
Kümnevõistlus.
Maailmarekord: Kurt Bendlin (Saksa FV) 8319 (1967).
Olümpiarekord: Rafer Johnson (USA) 8001 (1960).
Olümpiavõitja 1964: W. Holdorf (Saksa FV) 7887.
18. ja 19. oktoober.
100 m jooks.
MR: E. Klobukowska (1964), Irena Kirszenstein-Szewinska (mõlemad Poola),
Wyomia Tyus (mõlemad 1965), Barbara Ferrell (1967), Margaret Bailes
(kõik USA) ja Ljudmila Samotjossova (NSV Liit; mõlemad 1968) 11,1.
200 m jooks.
Maailmarekord: Irena Szewinska (Poola) 22,7 (1965).
Olümpiarekord: E. McGuire (USA) 23,0 (1964).
17. ja 18. oktoober.
400 m jooks.
Maailmarekord: Sin Kim Dan (Korea RDV) 51,9 (1962).
Olümpiarekord: Betty Cuthbert (Austraalia) 52,0 (1964).
800 m jooks.
Maailmarekord: Vera Nikolić (Jugoslaavia) 2.00,5 (1968).
Olümpiarekord: A. Packer (Suurbritannia) 2.01,1 (1964).
80 m tõkkejooks.
Maailmarekord: Veera Korsakova 10,2 (1968).
Olümpiarekord: Irina Press (mõlemad NSV Liit) 10,6 (1964).
4×100 m teatejooks.
Maailmarekord: Poola (1964), NSV Liit ja Kuuba (mõlemad 1968).
Kaugushüpe.
Maailmarekord ja olümpiarekord: Mary Rand (Suurbritannia) 6.76 (1964).
Kõrgushüpe.
Maailmarekord: Iolanda Balas (Rumeenia) 1.91 (1961).
Kuulitõuge.
Maailmarekord: Margitta Gummel (Saksa DV) 18.87 (1968).
Olümpiarekord: Tamara Press (NSV Liit) 18.14 (1964).
Kettaheide.
Maailmarekord: Liesel Westermann (Saksa FV) 62.54 (1968).
Olümpiarekord: Tamara Press (NSV Liit) 57.27 (1964).
Odavise.
Maailmarekord ja olümpiarekord: J. Gortšakova (NSV Liit) 62.40 (1964).
Olümpiavõitja 1964: Mihaela Penes (Rumeenia) 60.54.
Viievõistlus.
Maailmarekord ja olümpiarekord: Irina Press (NSV Liit) 5246 (1964).


Kolumbia (kala).
Kolumbia ("Percopsis transmontana" ehk "Columbia transmontana") on kalaliik sugukonnast "Percopsidae".


Kazõri jõgi.
Kazõr (vene "Казыр") on jõgi Aasias. Algab Ida- ja Lääne-Sajaanide hargnemiskohast. Voolab mägijõena läände. Alamjooksul laskub Minussinski nõkku. Ühinedes Amõliga, moodustab Tuba jõe.


Lõuna-Altai ahelik.
Lõuna-Altai ahelik (kasahhi "Оңтүстік Алтай жотасы") on mäeahelik Aasias, osa Altaist. Kulgeb ida-lääne sihis, kõrgus kuni 3871 meetrit.


Kai saared.
thumb
Kai saared on Indoneesiale kuuluv saarestik Banda meres.
Saarte pindala on umbes 1500 km².
Saared on künklikud, kõrgus kuni 800 m.


Georg Baumann.
Georg Baumann (sündis 1. septembril 1892, jäi teadmata kadunuks I maailmasõjas) oli eesti maadleja, maailmameister kreeka-rooma maadluses 1913.
Ta esindas Peterburi klubi “Gerkules”. Elukutselt oli ta sõjaväelane. Tema kasv oli 172 cm, biitseps 34 cm.
1912.
Georg Baumann osales Stokholmi OM-il kergekaalus koos August Kippasto ja Oskar Kapluriga. Avakohtumises hilisema olümpiavõitja soomlase Eemil Värega jättis asjatundjatele sügava mulje see, et Baumanni sild pidas 5 minutit Värele vastu. Baumann sai sillast lõpuks väljagi, kuid kaotas matši. Ta kaotas ka teisele soomlasele Alfred Salosele ning langes välja.
1913.
Jaanuaris Peterburis peetud Venemaa meistrivõistlustel osales Baumann kergekaalus. Kohal oli kõigi aegade tugevaim koosseis ning Baumann sai hõbeda.
25.–28. aprillil võitis ta Tartus Baltimaade meistri tiitli oma kehakaalus ning ka Baltimaade absoluutse meistri nimetuse ja vöö.
Juulis tuli ta Breslaus 6 osavõtja seas amatööride maailmameistriks keskkaalus (kuni 75 kg) Edvin Fältströmi (Rootsi) ja Heinrich Stiefeli (Saksamaa) ees. Favoriidiks peetud Martin Klein katkestas käevigastuse tõttu. Rohkem eestlasi ei osalenud.
Augustis I ülevenemaalisel olümpial Kiievis oli maadluses kavas ainult kerge-, kesk- ja raskekaal. Baumann võitis kergekaalu Pavlovitši ees. Raskekaalu võitis Martin Klein, keskkaalu lätlane Jānis Polis (kolmandaks tuli August Teppan).
1914.
14.–16. veebruaril Venemaa meistrivõistlustel Riias võistles 45 meest juba 5 kaalus. Baumann jäi poolraskekaalus neljandaks tartlase Arnold Teppani ning riialaste Plumme ja Kommussaare järel.
1915.
Venemaa meistrivõistlused toimusid Petrogradis. Kahes raskemas kehakaalus tegid baltlased puhta töö. Poolraskekaalus võitis Baumann, 2. Kile, 3. Lillepuu. Raske- ja absoluutkaalus võitis Oskar Kaplur, keskkaalus polnud osalejaid.


Martin Klein.
Martin Klein (12. september 1884 Tarvastu vald, Viljandimaa – 11. veebruar 1947 Tarvastu vald, Viljandimaa) oli eesti maadleja, esimene olümpiamedali võitnud eestlane (1912 kreeka-rooma maadluse keskkaalus). Ta on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui kõige pikema maadlusmatši võitja olümpiamängudel (11:40). Klubi: Peterburi “Sanitas”. Ta võistles ainult kreeka-rooma maadluses.
Lapsepõlv.
Klein sündis 1884 Viljandimaal, õppis Kuressaare vallakoolis ja Tarvastu kihelkonnakoolis. Juba lapsena paistis ta silma sellega, et kõndis kodust karja (umbes pool kilomeetrit) käte peal. 17-aastaselt läks ta tööle laevale, kuid mereelu ei sobinud talle. Venna Juhani kutsel sõitis ta Peterburi, kus sai tööd ehitusel.
Martin Klein oli tagasihoidlik, aus, abivalmis, karske ega suitsetanud.
1910.
“Sanitas” sai justkui Martin Kleini teiseks koduks: ta palgati klubi valvuriks. Tema hooleks jäi maadlusruumi korrashoid ja sportlaste teenindamine. Aega jäi ka endal treenimiseks. Kleini treener oli Tõnu Võimula.
Kaasaegsed tõstsid esile Kleini aktiivset maadlusmaneeri. Ta püüdis iga hinnaga vastast seljatada ja ka parteris olles püsti tõusta.
1912.
7. ja 8. aprillil Helsingi Atleetklubi maadlusvõistlustel oli Klein keskkaalus (kuni 75 kg) soomlaste Emil Westerlundi ja K. Kaipio järel kolmas.
12.–14. aprillil osales ta Tartus Baltimaade II meistrivõistlustel. Absoluutseks meistriks tuli tartlane Eduard Hermann.
Stockholmi olümpia.
Keskkaalus oli 38 osalejat. Klein seljatas algul Rezső Somogyi (Ungari), Theodor Bergqvisti (Rootsi) ja Árpád Miskey (Ungari), siis võitis punktidega Joseph Merkle (Saksamaa). Kohtumisest Emil Westerlundiga pandi kummalegi kirja kaotus. Siis võitis ta punktidega Konrad Åbergi ja August Jokise ning jõudis esikolmikusse koos Alfred Asikaineni (kõik Soome) ja Claes Johanssoniga (Rootsi).
14. juulil kell 10.30 algas ajalooline matš 27-aastase Martin Kleini ja 23-aastase Alfred Asikaineni vahel. Asikainen oli Kleinist 6 kilo raskem ja natuke pikem. Tollaste reeglite järgi kestis maadlus tund aega. Kui siis oli seis võrdne, jätkus matš, kuni emma-kumma paremus oli ilmne. Iga poole tunni järel oli minut puhkust ja tunni möödudes 3–5 minutit puhkust.
Kell 11 oli võistlejatel pikem paus autasustamistseremoonia tõttu, mida viis läbi kuningas Gustav V isiklikult.
Kell 18.30 kohtunikud vihastasid ning keelasid võistlejaile puhkuse ja vee andmise, kuni üks pool on võitnud. Samuti matš katkestati ning viidi staadionilt üle hobusesõnnikust lehkavasse maneeži, kus polnud puhast õhku.
Klein meenutas: «Ei tea, kust ma jõudu sain, aga vastu pidasin. Eelmisel päeval olid raskekaalu maailmameistril taanlasel Søren Marius Jensenil pärast kahetunnist maadlust Yrjö Saarelaga närvid krussi läinud ja ta andis loobumisvõidu. Mul oli jõud otsas, päikesest põletatud keha veritses, iga liigutus tekitas valu, pea käis ringi.»
Kell 21.51 kutsuti maadlejad žürii juurde ja teatati: veel 15 minutit maadlust, siis järgneb partermaadlus. Esimesena määrati parterisse Klein. Asikainen ei suutnud midagi ette võtta ja Klein rabeles välja. Siis oli soomlase kord parterisse minna. Eestlane võttis viimase jõu kokku, sai vastase võttesse, tõstis matilt lahti ja püüdis heita.
Sellest piisas. Kell 22.10 kuulutas kohtunik Martin Kleini võitjaks.
Järgmisel päeval pidi toimuma kullamatš. Kleini keha oli mitmest kohast laiguline ja trikooäärtest veriseks hõõrdunud. Venemaa esindaja olümpial, tsaar Nikolai II adjutant Vladimir Vojeikov ja Eesti spordiametnik Leopold Tõnson õhutasid Kleini minema ka Claes Johanssoni vastu, kuid "Sanitase" esimees Ludvig Tšaplinski ei lasknud Kleini maadlema.
Venemaal jäigi Stokholmi olümpialt kuld saamata. Nõnda oli Martin Kleini hõbe Venemaa parim saavutus. Ka püstolilaskmismeeskond sai hõbeda, muudelt aladelt tuli 4 pronksi.
Olümpiadiplom oli meetrilaiune ja kolmveerand meetri kõrgune.
1913.
27. ja 28. juulil peeti Breslaus maailmameistrivõistlused. Keskkaalus osales 6 meest, sealhulgas eestlased Georg Baumann ja Martin Klein, ainsad Venemaa esindajad võistlustel. Klein oli suursoosik, kuid ta sai vigastada. Maailmameistriks tuli Baumann.
Augustis I ülevenemaalisel olümpial Kiievis oli maadluses kavas ainult kerge-, kesk- ja raskekaal. Martin Klein võitis raskekaalu pealinlaste Karl Požello ja Arkadi Aleksandrovitši ees (kergekaalu võitis Baumann, keskkaalu lätlane Jānis Polis).
Edasine elu.
Martin Klein oli juba nii tuntud, et hakkas elukutseliseks, kuid see talle ei sobinud. 1919 kutsuti ta koos Mihkel Mülleriga Eesti maadlejaid ette valmistama Antverpeni olümpiaks. Pärast naasis ta kodukanti ja sai Tarvastu vallas Säga külas Aaviku asundustalu. Ta tegutses ka Tarvastu Tarvitajate Ühisuses.
19. septembril 1937 maadles ta viimast korda. Mustla seltsimajas korraldati tema austamisõhtu ja tarvastulaste kari tahtis seltsimaja lõhki ajada. Pealtvaatajate seas olid ka Kristjan Palusalu ja Johannes Kotkas. Esimeses kohtumises võitis Klein 3:0 noore mulgi Kõlu, teises kaotas 0:3 Eesti tippu kuuluvale Adalbert Tootsile (ei lasknud end seljatada).
Detsembris 1945 tähistati Leningradis pidulikult Venemaa raskejõustiku 60. sünnipäeva ja Venemaa amatöörmaadluse 50. sünnipäeva. Ivan Lebedevi ja Ivan Zaikini kõrval oli üks aukülalisi Martin Klein.
Martin Klein suri 11. veebruaril 1947 metsatööl palke tõstes saadud songa kätte. Ta on maetud Tarvastu kalmistule.
Martin Kleini mälestusvõistlused.
1962, kui Martin Kleini olümpiamedali võidust möödus 50 aastat, hakkas kohalik kolhoos (esimees Arnold Almers) pidama Martin Kleini mälestusvõistlusi kreeka-rooma maadluses. Varem polnud ükski kolhoos korraldanud üleliidulise ulatusega spordiüritust. Võistluste alaline peakohtunik oli Kristjan Palusalu.


Linus.
Linus oli teine Rooma paavst.
Linus oli pärit Toscanast Volterrast, tema isa oli Herculanus, ema Claudia. Briti israeliitide legendi järgi oli tema õde Claudia Rufina.
Lyoni piiskopi Ireneuse (180) ja Hegesippuse (160), hiljem ka ajaloolase Eusebiose andmetel olid apostlid Peetrus ja Paulus usaldanud talle oma ülesanded apostelliku suktsessiooni läbi. Varasemas Rooma piiskoppide nimistus peetakse teda esimeseks paavstiks, keda samastatakse Pauluse 2. kirjas Timoteusele (2 Tim 4:21) saadetud tervituses mainitud kaaslasega: "Eubulos ja Pudens ja Linos ja Klaudia ning kõik vennad tervitavad sind!"
Traditsiooni järgi valitses Linus 12 aastat 4 kuud ja 12 päeva. Mitmed allikad annavad tema valitsemisaja alguseks aasta 67, Eusebiose järgi hakkas ta valitsema aastal 69, "Catholic Encyclopedia" järgi 64, "Liber Pontificalise" järgi 56 ja "Liberiuse kataloogi" järgi 55 aastal. Vanas missakaanonis esineb tema nimi Peetruse ja Pauluse järel.
Traditsiooni järgi oli Linus aadlipäritolu. Ta jättis oma kodu ja tuli Rooma, kus ta ristiti. Linusest sai Besançoni piiskop, kus ta tegutses ebajumalakummardamise vastu. Pärast paganatele peetud jutlust purunes paganliku templi sammas ja purustas ebajumalakuju.
Linus pühitses traditsiooni järgi 15 piiskoppi ja 18 preestrit. Talle omistatakse määrus, mille järgi naistel peab kirikus olema pea kaetud. Linus tegeles eksortsismiga.
Traditsiooni järgi suri Linus märtrina ja maeti Peetruse lähedale. 1615 leiti Rooma Püha Peetruse kiriku remontimisel sarkofaag, millel oli sõna "Linus".
Talle omistatakse ka üks apokrüüfiline kiri, milles mainitakse Peetruse ja Pauluse martüüriumit.
Linust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühaku ja märtrina. Tema mälestuspäev on 23. september.


Roman Steinberg.
Roman Steinberg (5. aprill 1900 Tallinn – 16. aprill 1928 Tallinn) oli eesti maadleja, olümpiapronks 1924 kreeka-rooma maadluse keskkaalus.
Steinberg hakkas sporti tegema karskusseltsi “Valvaja” 1903 asutatud spordiosakonnas, mille ruumid asusid algul Dunkri tänaval keldris, pärast Väike-Pärnu maanteel kommivabriku “Kalev” kauaaegses asupaigas. Ta võistles ainult kreeka-rooma maadluses. Klubi: kuni 1921 “Valvaja”, alates 1922 Tallinna “Sport”.
1921.
Novembris maailmameistrivõistlustel Helsingis läksid kõik medalid Soome ja Rootsi. Kaks 4. ja üks 5. koht andsid Eestile siiski 3. koha. Keskkaalus eestlased Steinberg, V. Ternestin ja Mihkel Müller esikuuikusse ei tulnud.
1922.
Maailmameistrivõistlustel märtsis Stockholmis osalesid ainult eurooplased. Seetõttu loobuti MMide korraldamisest kuni 1950. aastani. Steinbergi sinna ei saadetud. Eduard Pütsep võitis hõbemedali.
Umbes samal ajal, 25. ja 26. märtsil peeti Eesti meistrivõistlused 57 osavõtjaga. Steinberg võitis poolraskekaalu.
1923.
Steinberg tuli Eesti meistriks poolraskekaalus. Parimaks maadlejaks tunnistati sulgkaallane Eduard Pütsep Roman Steinbergi ees.
1924.
Pariisi olümpiamängudel vedas Roman Steinbergil loosiga. Avavoorus võitis ta A. Györffy (Ungari) punktidega, siis jäi vabaks. Kolmandas ringis seljatas ta F. Pražky (Tšehhoslovakkia), neljandas võitis punktidega J. Domas’ (Prantsusmaa). Siis tuli üllatuskaotus Giuseppe Gorlettilt (Itaalia). Kuigi Steinberg võitis siis punktidega Viktor Fischeri (Austria), ei saanud ta pronksist enamat.
Steinbergi pronks ja Eduard Pütsepa kuld andsid Eestile 22 maa konkurentsis 4 punktiga 3. koha (Soome 20, Rootsi 6).
Vaata ka:.
Steinberg, Roman


Elementaarsündmuste hulk.
Elementaarsündmuste hulk ehk elementaarsündmuste ruum ehk elementaarsündmuste süsteem on tõenäosusteoorias antud katse kõigi võimalike tulemuste ehk elementaarsündmuste hulk.
Tähis: formula_1 (suur oomega).


Argument.
Argument on mis tahes kirjalik või suuline tekst või ka tegu, mida kasutatakse kellegi veenmiseks.
Argumente saab liigitada kaheks: "ad rem" ja "ad hominem" argumendid.


Pseudovoor.
Pseudovoor ehk drumlinoid on voorele sarnaneva kujuga positiivne pinnavorm.
Pseudovoored on enamasti samuti liikuva liustiku poolt kujundatud, kuid 'päris' voortest erinevad nad selle poolest, et nad ei ole mitte kulutuskuhjelised setteist koosnevad pinnavormid, vaid pigem liikuva liustiku poolt voolitud kaljud ehk paljanduv aluskord.
Pseudovoori, mida nimetatakse oinapeadeks, esineb näiteks Soomes.


Tuulekanne.
Tuulekanne on protsesside kogum, mis hõlmab mittenidusate setete tuule poolt õhkutõstmist ja transporti.
Tavaliselt eristatakse termineid deflatsioon ning tuuleerosioon. Eestikeelset terminit "tuulekanne" võidakse kasutada nende mõlema puhul. Deflatsioon on peeneteraliste ning kuivade setete tuule poolt õhkutõstmine ning eemalekandmine, kusjuures see toimub enamlevinud käsitluse kohaselt kas kõrbes või luidetega rannikul. Termini "tuuleerosioon" kasutamisel peetakse aga tavaliselt silmas kuivanud muldade vaesumist (kuid mitte ainult), mis tuleneb tuule erodeerivast tegevusest. Deflatsiooni peetakse sageli tuuleerosiooni alaliigiks.


Deflatsioon.
Deflatsioon on inflatsiooni vastandprotsess. Selle käigus raha väärtus suureneb, mis väljendub hindade alanemises. Seetõttu saab sama rahakoguse eest rohkem osta.
Deflatsiooni ei tohi segi ajada disinflatsiooniga, mille käigus raha väärtus langeb endistviisi, ainult väiksema kiirusega.
Harilikult eelistavad valitsused deflatsioonile kerget inflatsiooni. Deflatsioon paneb raskemasse olukorda laenuvõtjad, kellel tuleb tagasi maksta reaalhindades rohkem, ja soosib raha väljalaenajaid. Kuna ka sukasääres seisva raha väärtus suureneb, siis ei soosi deflatsioon majanduse arengut ning tekitab töötust.
Deflatsiooni saab valitsus tekitada, korjates raha käibelt ära, ja pidurdada, lastes käibele katteta raha.
Erinevalt hüperinflatsioonist ei ole maailmas kunagi esinenud hüperdeflatsiooni. Põhjuseks on näiteks asjaolu, et käibiva raha kogust on raske vähendada, kui sellega ei kaasne töötajate palkade vähenemine, aga palku vähendada on keeruline.
Eestis on kerget deflatsiooni aeg-ajalt esinenud suvekuudel, juhul kui toidukaubad odavnevad ja muud hinnad püsivad endisel tasemel.


Jääkünd.
Jääkünd ehk eksaratsioon ehk jääkulutus on liikuva liustiku poolt teostatav murenenud materjali transport.
Algselt tähendas eksaratsioon kogu liikuva liustiku purustavat ja setteid liigutavat tegevust (Grabau, 1924), kuid hiljem on soovitatud termini kasutust täpsustada.


Tuulesete.
Tuule kokkukantud liivast moodustunud kihiline sete
Tuulesete ehk eoolsete ehk eool(ili)ne sete (inglise "eolian deposit") on tuule poolt kantud ja setitatud sete.
Tuule poolt kantud setteiks on enamasti peeneteralised purdsetted, näiteks liiv või aleuriit.
Tuulesetteist koosnevad näiteks laialdased lössiplatood Hiinas. Tuulesetteist koosnevad ka tuuletekkelised ehk eoolsed pinnavormid.


Kivistis.
Kivistis ehk fossiil on mis tahes eluvormi või selle elutegevuse mineraliseerunud jäljend.
Kivistised on geoloogias väga olulised, sest annavad otseselt infot geoloogilises minevikus eksisteerinud eluvormide kohta, kaudsemalt saab nende põhjal teha järeldusi ka paleogeograafia, paleoklimatoloogia jms kohta.
Eesti vanaaegkonna settekompleks on väga rikas mitmesuguste kivististe poolest. Tuntumad Eesti kivistised on käsijalgsed ("Brachiopoda"), trilobiidid ("Trilobita"), nautiloidid ("Nautiloidea") jne.
Kivistist võib vaadata ka kui kivimis esinevat geoloogilist struktuuri.
Vanimate leitud kivististe vanus on mitu miljardit aastat. kõige vanemad leitud kivistised kuuluvad stromatoliitidele, kuid nende biogeenne päritolu ei ole üldtunnustatud, sest sarnased moodustised võivad tekkida ka elusorganismide vahenduseta. Seetõttu ei ole ka teadlaste seas üksmeelt vanimate kivististe vanuse osas.


Eduard Pütsep.
Eduard Pütsep (21. oktoober 1898 Vastseliina vald – 22. august 1960 Kuusamo, Soome) oli eesti maadleja, olümpiavõitja 1924 kärbeskaalus ja EM-hõbe 1927, Eesti esimene olümpiavõitja maadluses. Klubi: tsaariajal Peterburi “Kalev”, pärast Tallinna “Kalev”.
Pütsep treenis ja võistles sageli Soomes, kuna Eestis polnud häid tingimusi ega treeningpartnereid. 1920-ndatel ei suhtutud Eestis sporti veel tõsiselt. Pütsep oli kehakaalult kergekaalu ja sulgkaalu piiril, kuid võistles kõige meelsamini kärbeskaalus ja sellepärast tegi ta alailma saleduskuuri. Pütsep oli karsklane.
1920.
Olümpiamängudele Antwerpenisse saadeti 14 sportlast, nende seas neli kreeka-rooma maadlejat – Eduard Pütsep, Mihkel Müller, Herman Kruusenberg ja Artur Kukk. Pütsep võitis esimestes ringides järjekorras belglase Henri Dierickxi, norralase Wilhelm Olseni ja tšehhi Josef Beráneki, kuid kaotas siis soomlasele Heikki Kähkösele. Imeliku loosimissüsteemi järgi jäi ta siis neli korda järjest vabaks, kaotas üheksandas ringis taanlasele Aage Torgensenile ja langes välja. Lõpuks sai ta 6. koha.
1921.
Pütsep tuli Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse kergekaalus.
Novembris Kreeka-Rooma maadluse maailmameistrivõistlustel Helsingis läksid kõik medalid Soomele ja Rootsile. Kaks 4. kohta (Albert Vollrat kärbeskaalus ja Pütsep sulgkaalus) ja 5. koht (Artur Kukk raskekaalus) andsid Eestile ometi riikide arvestuses 3. koha.
1922.
Kreeka-Rooma maadluse maailmameistrivõistlustel 4.–6. märtsil Stockholmis osalesid ainult eurooplased. Seetõttu loobuti maailmameistrivõistluste korraldamisest kuni 1950. aastani.
Eestlasi osales kaks. Pütsep seljatas H. Pederseni (Norra) 9.38-ga, võitis punktidega maailmameistri Väinö Ikose (Soome), seljatas Ruben Scheftelowitzi (Taani) 11 minutiga, võitis punktidega Aage Torgenseni ja Kaarlo Mäkise (Soome). Finaalis kaotas ta Fritiof Svenssonile (Rootsi) punktidega ja tuli hõbedale. Artur Kukk oli poolraskekaalus 4.
1923.
Pütsep tuli Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse sulgkaalus ja tunnistati meistrivõistluste parimaks maadlejaks.
Pütsep võitis Balti mängud Göteborgis, tõustes seega olümpiamängude peafavoriidiks.
1924.
Pariisi olümpiamängudele saadeti juba kaheksa maadlejat. Kärbeskaalus osalesid Pütsep ja Anton Koolmann. Viimane seljatas avaringis prantslase G. Apperges'i, kuid siis sai itaallaselt Giovanni Gozzilt ja Väinö Ikoselt punktikaotuse ja langes välja.
Pütsep alustas seljavõiduga belglase P. Slocki üle, seejärel võitis punktidega Väinö Ikose ja tšehhi J. Skopový, seljatas soomlase Anselm Ahlforsi, võitis punktidega Armand Magyari (Ungari) ja Sigfrid Hanssoni (Rootsi) ning tuligi olümpiavõitjaks. Hõbe ja pronks jäid soomlastele.
Roman Steinberg võitis keskkaalus pronksmedali. Mitteametlikus punktiarvestuses võitis Soome (20) Rootsi (6) ja Eesti (4) ees.
1925.
Pütsep tuli Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse sulgkaalus.
1927.
Euroopa meistrivõistlusi 3.–6. novembril Budapestis boikoteeris Soome, sest nüüdsest võis igas kaalus iga riiki ainult üks sportlane esindada.
Pütsep seljatas avaringides F. Maieri (Saksamaa) ja J. Mayerhuberi (Austria), kuid kaotas siis 0:3 Giovanni Gozzile. Viimastes ringides võitis Pütsep siiski J. Bozděchi (Tšehhoslovakkia) ja Armand Magyari ning tuli teiseks.
Voldemar Väli (sulgkaal) tuli Euroopa meistriks. Lisaks Pütsepale sai hõbeda Albert Kusnets (keskkaal), pronksi said Osvald Käpp (kergekaal) ja Rudolf Loo (poolraskekaal). Kuna raskekaalus Eestil meest väljas polnud, olid kõik meie sportlased medali saanud! Mitteametlikus paremusjärjestuses jagasid Eesti ja Ungari 9 punktiga Rootsi ees esikohta, kuid kaks kulda asetasid Ungari ettepoole.
1928.
Amsterdami olümpiamängudel osales Pütsep mõlemas maadlusviisis. Vabamaadluses sai ta 30. juulil inglaselt H. Anguselt seljakaotuse ja langes kohe välja, sest seekord võisteldi olümpiasüsteemis.
Kreeka-rooma maadluses seljatas Pütsep avakohtumises luksemburglase Georges Milleri ja teises ringis võitis Johannes van Maareni Hollandist 3:0.
Kolmandas ringis anti talle vastu tükk maad nõrgem taanlane Herman Andersen, kuid matikohtunikuks oli määratud Råberg, kes oli oma vaenu Pütsepa vastu näidanud nii Helsingis 1921 kui ka Stockholmis 1922 (seal tegi ta Pütsepa vastu ka ebaõiglase otsuse). Pütsep heitis taanlase korduvalt parterisse ja hoidis teda sillaski, kuid Råberg kamandas mehed ikka kohe püsti. Lõpuks tegi Pütsep ülerinnaheite ja mõlemad mehed prantsatasid matile. Selle peale Råberg vilistas ja määras Pütsepale seljakaotuse. See oli skandaal. Rootsi koondise treener Robert Oksa tormas Råbergi juurde ja sõimas ta läbi. Eesti protestis, kuid Råberg jäi endale kindlaks. Protesti arutamise tulemusena Råberg diskvalifitseeriti, kuid tema otsus jäeti jõusse. See sündmus mõjutas teiste suhtumist Rootsisse ja tõi kaasa nii mõnegi kahtlase kaotuse määramise rootslasele.
Neljandas voorus oli Pütsep sakslase Kurt Leuchti vastu suures ülekaalus, kuid ei suutnud teda seljatada, sai otsustava kaotuspunkti ja langes välja. Et Leucht tuli olümpiavõitjaks, siis võib eeldada, et tegelikult oleks see au pidanud Pütsepale kuuluma. Pütsep jäi kuuendaks.
1933.
I Turaani turniiri 22.–24. aprillil võitis Soome (18 21-st) Ungari (13) ja Eesti (11) ees.
Pütsep tõi oma viimase võidu Eestile maavõistluses Lätiga (Eesti võitis Riias 6:1). Enne Euroopa meistrivõistlusi Helsingis sai ta vigastada.
Edaspidi.
Pärast spordist loobumist palgati Eduard Pütsep kui hiilgav tehnikamaadleja ja kõrgete tiitlitega pärjatu Läti maadluskoondise treeneriks. Tema ülesanne oli valmistada lätlased ette Berliini olümpiaks. Ühest küljest on Läti kogu 1930-ndate maadluse hiilgus Pütsepa kätetöö (Edvīns Bietags, Georgs Ozoliņš, Alberts Zvejnieks, Jānis Kavals), kuid teisalt ei suutnud Läti maadluskoondis kordagi Eestit võita (maavõistlused kuni 1940. aastani 0:14).
1939 kolis Pütsep Soome Kuusamosse, kus elas surmani 1960. Ta töötas ka seal treenerina.
Mälestusvõistlused.
Alates 1977 peetakse Võrus Eduard Pütsepa mälestusvõistlusi noortele kreeka-rooma maadluses.


Elementaarosakesed.
Elementaarosake ehk fundamentaalosake on meile tuntud universumi mateeria vähim osake, millel puudub meile teadaolev alamstruktuur. Praegu teadaolevalt on elementaarosakesed leptonid (näiteks elektron ja neutriinod), kvargid ja vaheosakesed (näiteks footon). Teised elementaarosakesed on juba liitosakesed (hadronid), mis koosnevad kvarkidest. Hadronid on näiteks aatomituuma moodustavad prooton ja neutron.
Aine elementaarosakesed.
Ainega seostatakse enamasti fermione. Fermionid alluvad Pauli keeluprintsiibile, mis välistab kahe eristamatu osakese asumise samas kvantolekus. Pauli keeluprintsiibita võiks maakera kokku vajuda üheks punktiks.
Fundamentaalsed fermionid jagunevad leptoniteks ja kvarkideks. Kvargid moodustavad liitosakesi hadroneid, millest (prooton ja neutron) omakorda moodustuvad aatomituumad. Aatomituum, koos selle ümber tiirlevate leptonite elektronidega, moodustab aatomi.
Vaheosakesed.
Fundamentaalseid jõudusid vahendavaid osakesi nimetatakse vaheosakesteks. Näiteks footon, mis vahendab elektromagnetilist vastasmõju, on elementaarosake.
Vaheosakesed on bosonid, mistõttu nimetatakse neid ka vahebosoniteks. Bosonid alluvad Bose-Einsteini statistikale, mistõttu ei ole samas ruumipunktis olevate bosonite arv piiratud.
Elementaarosakese mõiste areng.
Aegade jooksul on elementaarosakesteks peetud erinevaid objekte. Ajalooliselt on arvatud, et väikseim osake on aatom (sõna on pärit kreekakeelsest sõnast, mis tähendab 'jagamatu'), hiljem avastati, et need koosnevad aatomituumadest ja elektronidest. Siis avastati aatomituuma alamstruktuur: prootonid ja neutronid, mida omakorda pikalt peeti jagamatuteks. Nüüd on teada, et ka prootonid ja neutronid ei ole jagamatud osakesed, vaid koosnevad kvarkidest. Mõned autorid nimetavad elementaarosakesteks siiani subatomaarseid osakesi ja reserveerivad fundamentaalosakeste mõiste teadaolevalt sisemise struktuurita osakeste jaoks.
Võimalik, et standardmudeli näol ei ole tegemist fundamentaalse lõpliku füüsikateooriaga. Seega tuleb elementaarosakeste loetelu tõenäoliselt tulevikus täiendada või korrigeerida, kui tulevastes füüsikaeksperimentides leitakse hetkel tundmatuid elementaarosakesi või tuvastatakse praegu elementaarosakesteks peetavate osakeste väiksemamõõdulisem alamstruktuur. Seega sõltub elementaarosakese mõiste sellest, kui väikesemõõtmelisi struktuure parasjagu olemasolev tehnoloogia võimaldab uurida.


Leptonid.
Leptonid on elementaarsed fermionid, mille leptonlaeng on nullist erinev. Kõige tuntum lepton on elektron.
Osalemine vastasmõjudes.
Leptonid ei osale tugevas vastastikmõjus. Elektrilaengut omavad leptonid (elektron, müüon, tau-lepton) osalevad elektromagnetilises vastasmõjus. Kõik leptonid osalevad aga nõrgas vastastikmõjus ja see on ainus vahend elektriliselt neutraalsete leptonite (neutriinode) jälgimiseks. Leptonid osalevad ka gravitatsioonilises vastasmõjus.
Leptonite jaotus.
Leptoni tüübi määrab ära tema leptonlaengu (L) tüüp. Eksisteerib kolm erinevat tüüpi leptonlaenguid ning vastavalt on olemas ka kolme tüüpi leptoneid. Igat tüüpi lepton võib olla kas elektriliselt laetud või elektriliselt neutraalne osake. Elektriliselt neutraalseid leptoneid kutsutakse neutriinodeks.
Et igale elektriliselt laetud leptonile vastab sama tüüpi (sama leptonlaenguga) elektriliselt neutraalne lepton, siis nimetatakse sama tüüpi leptoneid ka leptonite paariks. Igal leptonil on ka vastav antiosake. Elektroni antiosakestel on (ainsana kõigist elementaarosakestest) oma nimi – positron. Kõik teised on lihtsalt antiosakesed (näiteks antimüüon).
Neutriinode mass.
Üsna pikka aega pärast neutriinode avastamist arvati, et nende mass on 0 ja nad liiguvad valguse kiirusega. Tänapäeval on leitud mitu nähtust, mida saab seletada ainult eeldusel, et neutriinodel on (väga väike) mass. Järelikult ei saa nad ka liikuda valguse kiirusega. Siiski ei ole füüsikud hetkel neutriino massi olemasolu koha pealt ühel meelel ning tabelis on toodud massid, mida neutriinod kindlasti EI OMA (st. neutriino mass peab olema tabelis toodust kindlasti väiksem).


INS.
INS ehk Immigration and Naturalisation Service oli Ameerika Ühendriikide immigratsiooniteenistus.
Alates 19. sajandist oli INSi ülesandeks kõigi uute USA kodanike registreerimine ja nende naturalisatsioonile kaasaaitamine.
25. novembril 2002 läks INS Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeeriumi ("Department of Homeland Security") koosseisu. Praegu täidab endisi INSi funktsioone mitu Sisejulgeolekuministeeriumi allüksust.


Kvark.
Kvargid on elementaarosakesed, mis osalevad tugevas vastastikmõjus. Et neutronid ja prootonid koosnevad kvarkidest ja elektronid (mis on leptonid) on samuti fundamentaalosakesed, siis võib öelda, et kvargid ja leptonid on praegu teadaolevalt aine vähimad ja jagamatud osakesed.
Üldine kirjeldus.
Kvargid omavad värvilaengut ning osalevad seetõttu tugevas vastastikmõjus. Tulenevalt tugeva vastasmõju eripärast ei saa kvargid eksisteerida üksinda, vaid peavad moodustama liitosakese, mille värvilaeng on neutraalne. Selliseid liitosakesi nimetatakse hadroniteks.
Et värvilaenguid on kolm (punane, sinine ja roheline) ja igale värvilaengule vastab antivärvilaeng (antipunane, antisinine ja antiroheline), siis moodustavad neutraalse liitosakese kas kolm erineva värvilaenguga kvarki või värvilaengu ja selle antivärvilaenguga kvargid. Tulenevalt sellest eksisteerivad kolmest kvargist koosnevad barüonid ning kvargist ja antikvargist koosnevad mesonid.
Teoreetiliselt on võimalikud ka neljast kvargist ja antikvargist koosnevad barüonid (pentakvargid) ja kahest kvargist ning kahest antikvargist koosnevad mesonid (tetrakvargid).
Kvarkide teooria esitas esmakordselt füüsik Murray Gell-Mann aastal 1964, katselist tõendust sai teooria 1960. aastate lõpul – 1970. aastate algul.
Nimetus kvark (inglise keeles "quark") pärineb James Joyce'i romaanist "Finnegan's Wake" (1939), kus selle sõna tähendus jääb ebaselgeks; arvatavasti tähendab see varese kraaksu, võib-olla aga hoopis moonutatud kuju sõnast kvart.
Tugev vastastikmõju.
Tugev vastasmõju on otseselt seotud värvilaenguga. "Värvilised" osakesed tõmbuvad. Tugeva vastasmõju eripäraks on, et hadroni läbimõõdu ulatuses on see jõud praktiliselt olematu ning kvargid liiguvad hadroni sees vabalt (seda nimetatakse ka pseudovabaduseks) relativistlike kiirustega. Kvarkide eemaldumisel üksteisest kasvab tugev vastasmõju kiiresti ning jääb siis konstantseks. Kvarki ei ole võimalik hadroni seest vabastada, kuna tema "välja löömiseks" vajalik energia on nii suur, et tõmbab vaakumist välja uue kvargi-antikvargi paari, mis moodustab lahknevate kvarkidega uued hadronid. Seda protsessi kutsutakse hadronisatsiooniks ja selle olemus on veel lõpuni selgitamata.
Värvilaengu kandjaks on gluuon, mis omab korraga nii värvi kui ka antivärvi laengut. Et gluuon on ise "värviline" osake, siis osaleb ta ka ise tugevas vastasmõjus. Seetõttu ei saa eksisteerida vabu gluuoneid, vaid ka gluuonid on seotud hadronite sisse.
Kvarkide omadused.
Kvarke on 6 tüüpi: u-, d-, s-, c-, b- ja t-kvargid (ingliskeelsetest sõnadest "up" (üleval), "down" (all), "strange" (veider), "charm" (sarm), "bottom" (põhi), "top" (tipp)). Meid ümbritsevas tavaaines esinevad u- ja d-kvargid, teisi on täheldatud vaid kiirendites väga kõrgetel energiatasemetel. u-kvargi elektrilaeng on +2/3 ja oletatav mass 1,5...4 MeV/c2; d-kvargi laeng –1/3 ja mass 4...8 MeV/c2. Lisaks vastab igale kvargile sama massi, kuid vastupidiste laengutega antikvark.
Kvarki iseloomustav kvantarv isospinn määrab ära, kas tegemist on "up"-tüüpi kvargiga või "down"-tüüpi kvargiga. Isospinn (Iz) 1/2 on "up"-tüüpi kvarkidel (u-, s- ja b-kvark) ning isospinn –1/2 on "down"-tüüpi kvarkidel (d-, c- ja t-kvark).
Kvargi omadusi S (veidrus), C (sarm), B (põhisus) ja T (tipusus) nimetatakse ka kvargi lõhnaks. Kvargid u ja d ei kanna lõhna, nende oleku määrab ära ainult nende isospinn (Iz). Kui kvargid moodustavad hadroni, siis määrab hadroni lõhna tema koosseisu kuuluvate kvarkide summaarne lõhn.
Lõhna olemasolu alusel jagatakse näiteks mesoneid lõhnatuteks (koosnevad ainult d- või u-kvarkidest ja antikvarkidest või lõhnaga kvargist ja sama lõhnaga antikvargist) ning lõhnaga mesoniteks (koosnevad lõhnaga kvargist ja mõnest teisest antikvargist või vastupidi).
Virtuaalsed kvargid.
Katsete tulemusena on kindlaks tehtud, et hadronis eksisteerib lisaks teda moodustavatele kvarkidele ka "meretäis" virtuaalseid kvarke (inglise keeles "sea of virtual quarks") ja gluuoneid. Neid võib hadronis olla lõpmatu hulk. Virtuaalsete kvarkide paar tekib siis, kui samas hadronis olev gluuon jaguneb kaheks;sama protsess toimub ka vastupidi, kahe kvargi annihileerumine kiirgab gluuoni. Nagu kõik teised virtuaalsed osakesed, nii eksisteerivad ka virtuaalsed kvargid ja gluuonid ainult määramatuse printsiibiga lubatud üliväikese aja jooksul, osaledes kvarke hadronis koos hoidvas tugevas vastasmõjus. Virtuaalsed kvargid võivad teatud oludel hadroniseeruda.


Murovdağ.
Murovdağ on mäestik Aasias Aserbaidžaanis. Ta on osa Väike-Kaukasusest.
Murovdağ on Väike-Kaukasuse kõrgeim osa (kõrgus kuni 3724 meetrit).


1386.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad
Aastad: 1381 1382 1383 1384 1385 - 1386 - 1387 1388 1389 1390 1391


Google.
Google Inc. on multinatsionaalne tehnoloogia- ja tarkvaraettevõte, mille asutasid 1998. aasta 7. novembril Stanfordi ülikooli doktorandid Larry Page ja Sergei Brin.
Google Search on selle ettevõtte poolt arendatav maailmas enim kasutatav interneti otsingumootor, Google'i esimene ja tähtsaim toode.
Google'i poolt sõnastatud ettevõtte missioon on "kogu maailma info organiseerimine ning kõigile ja kõikjal kättesaadavaks ja kasulikuks muutmine".
97% ettevõtte käibest annab reklaami müük.
Firma lähtub ressursside jaotamisel 70-20-10 põhimõttest: 70% inimressursist ja tehnilistest vahenditest pannakse põhiotsingu ja reklaaminduse arendamiseks, 20% läheb tuumiktegevusega seotud valdkondade arendamiseks (näiteks uudiste otsing) ning 10% muude tegevuste arendamiseks.
Ajalugu.
Larry Page ja Sergey Brin alustasid Google otsingumootoriga 1996. aasta jaanuaris. Kui tolleaegsed otsingumootorid järjestasid veebilehekülgi selle alusel, et mitu korda otsitav mõiste antud lehel esineb, siis nad otsisid paremat lahendust, mis võimaldaks hinnata lehekülgede olulisust. Nad võtsid lehekülgede hindamisel aluseks selle, kui palju teisi veebilehekülgi algsele saidile viitab ja lõid selle põhjal tehnoloogilise lahenduse nimega PageRank.
Otsingumootor.
Lisaks veebilehtede otsingule on Google'i otsing laienenud paljudesse muudesse valdkondadesse. Nii on praegu võimalik otsida ka pildifaile, Useneti uudisgruppe, päevauudiseid, videoid, asukohapõhist infot, asukohta kaardil, internetis müüdavaid kaupu, programmikoodi ja oma arvutis olevaid faile. 2005. aasta juuni seisuga oli Google indekseerinud 8,05 miljardit veebilehte, 1,3 miljardit pilti ja üle miljardi Useneti sõnumi. Suure osa indekseeritavatest andmetest Google ühtlasi puhverdab, tänu millele võivad leheküljed olla vaadeldavad isegi siis, kui nende koduserver on maas.
Android ja nutitelefonid.
Google on loonud mobiilseadmetele kasutamiseks mõeldud operatsioonisüsteemi Android, mis avalikustati 5. novembril 2007. Eriti uuenduslik võrreldes põhikonkurentidega on see, et antud operatsioonisüsteem on vaba lähtekoodiga.
5. jaanuaril 2010 väljastas Google oma esimese nutitelefoni Nexus One, mis kasutas operatsioonisüsteemi Android.
Google Chrome.
Google Chrome on Google loodud võrgusirvik. Esimene Google Chrome oli beetaversioon operatsioonisüsteemile Microsoft Windows, mis anti välja 2. septembril 2008. Esimene stabiilne versioon tuli turule 11. detsembril 2008.
Google'i vigurlogod.
Google'i veebimeistrid kujundavad otsimootori avalehte tähelepanuväärsete sündmuste puhul nn sirgeldustega (inglise keeles "doodle"), sidudes Google'i logo ja tähtpäeva.


Albert Kusnets.
Albert Kusnets (1902 Tallinn – 1942 Verhnjaja Toima, Arhangelski oblast) oli eesti maadleja, olümpiapronks 1928 keskkaalus, EM-hõbe 1927 keskkaalus ja 1931 kergekeskkaalus ning -pronks 1933 kergekeskkaalus. Ta võistles ainult kreeka-rooma stiilis.
Klubi: algul Tallinna “Valvaja”, 1921 Tallinna “Kalev”, alates hiljemalt 1924 Tallinna “Sport”.
1921.
Kusnets tuli Eesti meistriks sulgkaalus.
Novembris osales maailmameistrivõistlustel Helsingis 11 eestlast. Kõik medalid läksid Soomele ja Rootsile. Kaks 4. kohta (Albert Vollrat kärbeskaalus ja Eduard Pütsep sulgkaalus) ning üks 5. koht (Artur Kukk raskekaalus) andsid Eestile siiski 3. koha riikide arvestuses.
Kuna osalesid ainult eurooplased, loobuti maailmameistrivõistluste korraldamisest maadluses kuni 1950. aastani.
1922.
Kusnets tuli Eesti meistrivõistlustel kergekaalus medalile. Võitis Alfred Praks.
1923.
Eesti meistrivõistlused kergekaalus Kusnetsil ebaõnnestusid, näiteks kaotas ta Karl Kullisaarele. Võitis Praks Kullisaare ees.
1924.
Eesti võitis Tallinnas Läti 21:15.
Pariisi olümpiamängudel oli kergekaalus väga palju osavõtjaid. Eestit esindasid Praks ja Kusnets. Praks võitis kaks esimest, kuid kaotas kaks järgmist matši.
Seevastu Kusnets võitis 5 esimest kohtumist. Kõigepealt sai ta seljavõidu ajaga 12.20 Georges Metayari üle (Prantsusmaa), siis teise seljavõidu ajaga 1.20 Otto Borgströmi üle (Rootsi), siis sai loobumisvõidu (see võrdsustatakse seljavõiduga). Järgnesid punktivõidud Mihály Matura (Ungari) ja Arne Gaupseti üle (Norra). Viis võitu ei andnud ometigi medalit: kaotus 6. ringis Kalle Westerlundile Soomest jättis Kusnetsi neljandaks.
Eduard Pütsep võitis kärbeskaalus kuldmedali, Roman Steinberg keskkaalus pronksmedali. Mitteametlikus punktiarvestuses võitis Soome (20) Rootsi (6) ja Eesti (4) ees.
1926.
Euroopa meistrivõistlustele Riiga saadeti keskkaalus peamiselt vabamaadleja Friedrich Kranberg, kes võitis avakohtumise, kuid kaotas kaks järgmist.
1927.
Eesti võitis Prahas Tšehhoslovakkia 8:4.
Euroopa meistrivõistlused toimusid 3.–6. novembrini Budapestis Beketovi tsirkuses. Soome boikoteeris protestiks otsuse vastu, et igas kaalus tohtis iga riiki ainult 1 sportlane esindada.
Avaringis seljatas Kusnets Ragnar Bohmi Rootsist 12. minutil. Teisel päeval oli ta vaba. Kolmandal päeval sai ta Hilmi (Türgi) üle suure punktivõidu, kuid kaotas László Pappile Ungarist. Viimasel päeval peeti ülejäänud kohtumised. 4. ringis seljatas Kusnets Federico Malossi Itaaliast 4. minutil, 5. ringis jäi vabaks ning 6. ringis seljatas 1. minutil František Hála Tšehhoslovakkiast. I Papp, II Kusnets, III Hála.
Voldemar Väli (sulgkaal) võitis, Eduard Pütsep (kärbeskaal) ja Albert Kusnets (keskkaal) said hõbeda ning Osvald Käpp (kergekaal) ja Rudolf Loo (poolraskekaal) pronksi. Kuna raskekaalus Eestil meest väljas polnud, olid kõik meie sportlased medali saanud! Mitteametlikus paremusjärjestuses jagasid Eesti ja Ungari 9 punktiga Rootsi ees esikohta, kuid 2 kulda asetasid Ungari ettepoole.
1928.
Amsterdami olümpiale saadeti keskkaalus Kusnets, kuigi ta oli talvel jalaluu murdnud ega olnud saanud end ühelgi katsevõistlusel näidata. Ta siiski õigustas usaldust. I ringis võitis ta 3:0 Hermann Simoni (Saksamaa), II ringis seljatas Alfred Larseni (Norra), III ringis seljatas Franja Palcovići (Jugoslaavia), IV ringis võitis Johannes Jacobseni (Taani) punktidega ja V ringis seljatas Jean Saeneni (Belgia). VI ringis kaotas ta 0:3 László Pappile. 4 kaotuspunkti said täis ja Kusnets langes välja ilma kullamatšile jõudmata. Kuna soomlane Väinö Kokkinen seejärel Pappi seljatas, jagunesid medalid nii: I Kokkinen, II Papp, III Kusnets.
Osvald Käpp ja Voldemar Väli said kuldmedali ja mitteametlikus paremusjärjestuses saavutas Eesti maadluskoondis 7 punktiga neljanda koha maailmas Soome (18), Rootsi (11) ja Saksamaa (8) järel.
1930.
Kusnets tuli veebruaris Eesti meistriks kergekeskkaalus.
Nii maavõistlusele Lätiga Tallinna veebruaris kui ka Euroopa meistrivõistlustele Stockholmi märtsis saadeti kergekeskkaalus August Grünbaum ja keskkaalus Karl Kullisaar. Grünbaum kaotas kõik kohtumised, Kullisaar võitis nii lätlast kui ka EM-i pronksmedali.
Maavõistlusel Soomega Helsingis detsembris esindas Kusnets Eestit keskkaalus. Eesti kaotas 6:22. Ainult kergekeskkaalus (Kullisaar ja Grünbaum) ning raskekaalus suudeti soomlastega viigistada.
1931.
Euroopa meistrivõistlustel Prahas kaotas Kusnets 4. ringis Mikko Nordlingile Soomest ja tuli tema järel hõbemedalile; pronksi sai Gunnar Glans (Rootsi). Teise hõbemedali sai Voldemar Väli kergekaalus. Riikides arvestuses oli I Soome (13), II Rootsi (12), III Saksamaa (9) ja IV Eesti (4).
Eesti võitis oktoobris Riias Läti 5:2 ja viigistas novembris Tallinnas Soomega 14:14.
1932.
Rootsi-Saksa-Ungari-Eesti maavõistlusel Stockholmis jäi Eesti viimaseks. Los Angelese olümpiamängudest jäädi majanduskriisi ja selle kaotuse tõttu üldse enam-vähem kõrvale. Osvald Käpp siiski maadles.
1933.
Euroopa meistrivõistlustel Helsingis kaotas Kusnets 4. ringis Nordlingile, kes ka meistriks tuli. Kusnets võitis küll rootslase Gunnar Glansi, kuid tal said kaotuspunktid varem täis. Glansile hõbe, Kusnetsile pronks.
Teise pronksi sai Olaf Luiga poolraskekaalus.
I Turaani turniiri 22.–24. aprillil Ungaris võitis Soome (18 21-st) Ungari (13) ja Eesti (11) ees.
Pärast sportlaskarjääri lõppemist töötas Albert Kusnets treenerina, olles muuhulgas Kristjan Palusalu esimene juhendaja. 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse ja 1942. aasta talvel suri ta tööpataljonis nälga.


Nirvana.
Nirvana oli populaarne ameerika "grunge"-ansambel.
Laulja Kurt Cobain ja bassimängija Chris Novoselic tegid nii kommertsraadio sõbralikku kui ka rasket rocki.
Nirvana muusika on agressiivne ja suunatud inimeste vastu, keda Cobain vihkas või armastas. Kuna Nirvana tegi grunge-muusikat, on nende looming lärmakas ning otsekohene.
Kurt Cobain ja Krist Novoselic kohtusid 1986. aastal. Mõlemad olid pärit Seattle'i lähedalt Aberdeenist. Sõbrad moodustasid ansambli “Fecal Matter”, mille nimi aga tihti muutus. Bändiga, mille nimeks siis oli juba Nirvana, liitus trummar Aaron Burckhard.
1988. aastal 24. aprillil olevat Nirvana Seattleis (Washington) andnud oma esimese kontserdi. Samal aastal lahkus bändist Aaron Burckhard ning teda asendas mõned kuud Dave Foster, kelle vahetas välja Chad Channing.
1989. aasta juunis ilmus nende esimene album Bleach. Bleachi sisekaanele on märgitud nagu oleks bändis veel kitarrist Jason Everman, kuid tegelikult lisati tema nimi ainult sellepärast, et ta bändile lindistamiseks kulunud raha (606 dollarit) laenas.
1990. aasta aprillis ja mais oli bänd tuuril. Tuuri lõpul lahkus bändist trummar Chad Channing ning teda asendas Dave Grohl.
1991. aasta 24. septembril anti välja uus plaat. Plaadi nimeks sai Nevermind. Ka Nevermindil ei olnud alguses erilist edu. Kuna Nirvana oli kõvasti selle plaadi kallal vaeva näinud, olid mehed oma plaadifirma (Sub Pop) peale vihased, et neid tõsiselt ei võeta. Nad ütlesid Sub Pop-ist lahti ja uueks plaadifirmaks sai DGC (David Geffen Company).
Uus firma tegi neile head reklaami ning Nirvana püsis kaua aega edetabelite tipus. Nende hitt-lugu “Smells Like Teen Spirit” võitis MTV auhinna parima alternatiiv-muusikavideo eest. Nevermind võitis kuldplaadi auhinna.
1992. aasta 15. detsembril andsid nad välja albumi Incesticide, mis sisaldab demosi, väljavõtteid ja raadiote eetrites esitatud lugusi.. See plaat pidi välja noppima kõik vale-fännid, kellele ainult meeldis Nirvana hitt-lugu “Smells Like Teen Spirit”, kuid seda ei juhtunud. Plaat oli jällegi edukas, kuid mitte nii edukas nagu Nevermind.
1993. aastal läksid bändikaaslased tülli. Kurt Cobain nõudis 75% Nirvana sissetulekutest. Chris Novoselic ja David Grohl kaebasid Cobaini kohtusse ja vastupidi. Kurt sai oma tahtmise.
Samal aastal olevat bänd ka korraks laiali läinud ning mehed üritanud teha soolokarjääri. Kuna neil see ei õnnestunud, tuli bänd jälle kokku.
1993. aasta 21. septembril anti välja uus plaat “In Utero”, mille hitt-lugu “Heart-Shaped Box” võitis MTV auhinna parima muusikavideo eest.
1993. aasta detsembris esitasid nad kontserti akustiliste kitarridega MTV saates “Unplugged”. 1. novembril, 1994 andis Nirvana välja ka selle kontsert-plaadi nimega “Unplugged In New York”, kus on lisaks kaks lugu, mida MTV üle ei kandnud.
Bänd läks laiali 8. aprillil 1994. aastal, kui leiti Kurt Cobaini laip.
1996. aastal ilmus album From The Muddy Banks Of The Wiskah, kus on bändi kontsert-lindistused aastastest 1989-1994.
Aastal 2002, "You Know You're Right", lõpetamata demo bändi viimasest lindistamissessioonist, lõi laineid üle maailma.
Alates nende debüüdist on bänd müünud üle 25 miljioni albumi ainuüksi Ameerika Ühendriikides ja üle-maailma 50 miljonit.


Proterosoikum.
Proterosoikum ehk agueoon on noorim eelkambriumi alajaotus ning Maa geokronoloogilise skaala pikim eoon. See on defineeritud kui periood 2500 miljonit aastat tagasi kuni 542 ± 1 miljonit aastat tagasi, selle eelneb arhaikum ja järgneb fanerosoikum. Proterosoikum jaguneb paleoproterosoikumiks, mesoproterosoikumiks ja neoproterosoikumiks.
Proterosoikum kujutab endast ajaperioodi, mil toimus Maa keskkonna hapnikuga rikastumine, leidis aset mitu globaalse ulatusega jääaega ning hakkasid levima esimesed eukarüoodid ja keerulised mitmerakulised eluvormid. Proterosoikumi lõpuks loetakse kambriumi plahvatust, mille tagajärjel hakkas maakeral laialdaselt levima keeruline, skelette omav elustik.
Proterosoikumi kivimid.
Proterosoikum on kivimiliselt palju paremini esindatud kui arhaikum. Lisaks tardkivimitele ning süvamerelistele setetele esineb ka palju madalate sisemerede setteid. Võrreldes arhaikumiga on kivimid väiksema moondeastmega või lausa moondumata. Proterosoikumis muutusid esmakordselt laialtlevinuks karbonaatsed setted (põhiliselt dolomiit). Vulkanogeensete setete osakaal langes võrreldes arhaikumiga, samas kvartsi osakaal setetes tõusis. Ilmusid ka esimesed süsinikulised setted, "ca." 2,0 Ga tagasi moodustunud šungiit. Raudkvartsiidid, mis olid väga levinud hilisemas arhaikumis, esinevad ulatuslikult paleoproterosoikumis ning neoproterosoikumis, kuid vaid teatud ajaperioodidel.
Eesti aluskorra kivimid pärinevad paleoproterosoikumist ja mesoproterosoikumi varaseimast osast. Nende kivimite vanima osa moodustab Svekofenni kompleks, mis moodustus umbes 1,9 kuni 1,8 miljardit aastat tagasi Svekofenni orogeenis, mis oli tõenäoliselt üks osa superkontinendi Nuna ehk Kolumbia tekkeprotsessist. Need kivimid on endiste saarkaarte tard- ja settekivimid, mis on tugeva moonde käigus muutunud gneissideks. Noorem kompleks on moodustunud "ca." 1.65–1.54 miljardit aastat tagasi ja koosneb rabakivigraniidi plutoonidest, mis kajastavad tõenäoliselt sel perioodil arenema hakanud mandririftistumise protsesse, mis küll lõpuni ei kulgenud.
Eesti vanim settekivimite kompleks, mis koosneb põhiliselt erineva terasurusega terrigeensetest setetest, pärineb neoproterosoikumi lõpust, Ediacara ajastust.
Atmosfääri, hüdrosfääri ja biosfääri areng.
Proterosoikumis valitsenud olusid maakera pinna keskkonnas võib vaadelda kui üleminekut arhaikumi tugevalt redutseerivast ja hapnikust vaesustunud keskkonnast fanerosoikumi hapnikulise keskkonnani. Molekulaarne hapnik on mänginud eriliselt tähtsat rolli maakera arengus, kuna selle tugeva oksüdeerija ilmumine atmosfääri ja ookeanidesse on kardinaalselt ja pöördumatult muutnud Maa pinna keemilisi omadusi. O2 on tugevaima looduses laialt levinud elektronaktseptorina võimaldanud keerulise hulkrakse elu tekke ja leviku. Samas peetakse tsüanobakterite fotosünteesi ainsaks tõsiseltvõetavaks mehhanismiks, mis suudab atmosfääris kõrget O2 taset tekitada ja ülal hoida. Seega on Maa atmosfäär, hüdrosfäär ja biosfäär omavahel lahutamatult seotud, mistõttu tuleks neid ka koos käsitleda.
Suur Hapnikusündmus.
Paleoproterosoikumi alul Maal valitsenud tingimused olid võrreldavad arhaikumiga. Püriidi ja uraniniidi veeriste (mis on hapnikulises keskkonnas ebastabiilsed) esinemine arhaikumi setetes ning geokeemilised, eriti väävli isotoopidel põhinevad andmed annavad alust väita, et atmosfääri O2 sisaldus oli vähem kui 10-5 tänapäevast taset. Selle asemel leidus atmosfääris suurel hulgal tugevaid kasvuhoonegaase - süsihappegaasi ja metaani. Ookeanides valitsesid redutseerivad ja hapnikuvabad tingimused, kuigi on vihjeid ka hapnikuoaasidele madalamates meredes. Tänaseks on jõutud arusaamale, et fotosünteesivad ja seega vaba hapnikku tootvad tsüanobakterid olid tekkinud kõige hiljemalt juba neoarhaikumis, ligikaudu 2,7 miljardit aastat tagasi. Elu maakeral oli põhiliselt, kui mitte täielikult prokarüootne ja anaeroobne.
Umbes 2,4 kuni 2,3 miljardit aastat tagasi toimus oluline muutus Maa eksosfääris, mida on nimetatud ka Suureks Hapnikusündmuseks. Geokeemilistele andmetele tuginedes on intepreteeritud, et 100 miljoni aasta jooksul tõusis hapnikusisaldus atmosfääris kuni protsendini tänapäevasest tasemest, kuigi pole kindlust selle kohta, kui ühtlaselt see tõus toimus. Igatahes tõi see kaasa drastilised muutused erosiooni- ja settimisprotsessides, näiteks ilmusid hapnikusündmuse ajal esimesed säilinud evaporiitsed ja fosforiitsed setted, samuti ka punastest rauaoksiididest rikastunud kontinentaalsed setted, nn. "red beds".. Hapnikusündmuse põhjuste üle vaieldakse, kuid need võisid seisneda näiteks tsüanobakterite mitmekesistumises, biogeenset O2 tarbivate keemiliste reaktsioonide ammendumises, vahevööst eralduvate gaaside redoksoleku muutuses või kontinentide suures kasvukiiruses arhaikumi ja proterosoikumi piiril. Ookeanide madalama kihi hapnikusisaldus oli tõenäoliselt tasakaalus atmosfääriga, kuid süvaookean jäi tõenäoliselt anoksiliseks. Seda sündmust on peetud oluliseks elu arengus ka selle tõttu, et enamik primitiivsetest prokarüootidest olid tõenäoliselt anaeroobsed, mistõttu hapnik võis mõjuda suurele osale neist hukutavalt. Ellujääjad olid tõenäoliselt sunnitud kiirelt evolutsioneeruma, et uute tingimustega kohastuda, mis võis omakorda olla oluline eukarüootide tekkele.
Laias laastus Suure Hapnikusündmusega samaaegselt leidis aset ka paleoproterosoiline ehk Huroni jäätumine, mille jälgi, näiteks liustikusetteid, on leitud mitmelt kontinendilt. Mõned neist setetest pärinevad kraatonitelt, mis asusid jäätumiste ajal arvatavasti madalatel laiuskraadidel. See viitab tervet maakera katvatele liustikele, ehk nn. „Lumepall Maa“ stsenaariumile. Jäätumise põhjus ei ole veel selge, kuid kuna Huroni jäätumine korreleerub üsna hästi Suure Hapnikusündmusega, on loogiline oletada, et neil kahel olulisel keskkonnamuutusel oli põhjuseline seos. Üks hüpotees väidab, et vasttekkinud vaba hapnik oksüdeeris enamiku atmosfääri metaanist. Kuna metaan on tugev kasvuhoonegaas, võis selle vähenemine põhjustada suure languse maapinna keskmises temperatuuris. Samuti võib põhjus olla paleotektooniline, seoses hiidkontinendi Kenorlandi lagunemise ja ümberpaigutamisega, mis suurendas globaalsel skaalal porsumise intensiivsust ja seega vähendas CO2, teise võimsa kasvuhoonegaasi sisaldust atmosfääris.
"Igav Miljard".
Perioodist "ca." 2,3 kuni 1,8 miljardit aastat tagasi ei ole leitud usaldusväärseid andmeid atmosfääri O2 sisaldusest. Ajaperioodi 1,8 kuni 0,85 miljardit aastat tagasi on nimetatud „Igavaks Miljardiks“, kuna selle aja vältel olid valitsevad keemilised tingimused peaaegu muutumatud ning bioloogilise evolutsiooni suhtes pärssivad. Atmosfääri hapnikutase oli tõenäoliselt 1% ja 10% vahel tänapäevasest hapnikusisaldusest. Ookeani madalamad kihid näivad olnud hapnikulised, kuid kontinentidel toimuva intensiivse porsumise tulemusena võis ookeani pääseda suur kogus sulfaati, mille bakteriaalsel redutseerimisel muutus süvaookean sulfiidseks ja anoksiliseks. Teine hüpotees väidab, et ookeani kihid hakkasid sel perioodil segunema ning ka süvaookeanis hakkas hapnikusisaldus tõusma. Ligikaudu 1,9 miljardit aastat tagasi ilmusid aga esimesed primitiivsed eukarüoodid, kuigi nende teke ja areng on üsnagi vaidlusalune teema. Eukarüootide tekkeviis ei ole veel selgunud, kuid see võis toimuda prokarüootide endosümbiooside tulemustena. Võimalik, et see tugev koostöö oli vajalik, et kohastuda tõusva hapnikusisaldusega. Järgneva miljardi aasta jooksul kulges nende evolutsioon arvatavasti väga aeglaselt.
Neoproterosoiline hapnikusündmus.
Suur hulk asitõendeid viitab teisele, neoproterosoilisele hapnikusündmusele umbes 850 kuni 540 miljonit aastat tagasi. Selle tulemusel tõusis atmosfääris O2 kontsentratsioon tänapäevase suurusjärguni, kuid selle tõusu täpne iseloom pole veel selgunud. Krüogeeni ajastul, mis vastab selle perioodi algusele, leidis aset vähemalt kolm suuremat jäätumist, kusjuures kahe viimase puhul näitavad paleomagnetilised andmed, et liustikke leidus ka väga madalatel laiuskraadidel. See viitab jällegi Lumepall Maa stsenaariumile, kuigi paljud uurijad pooldavad ideed, et ekvatoriaalsed alad jäid siiski pigem jäävabaks ("Slushball Earth"). Läbilõikes järgnevad krüogeeni jääaegadele tihti karbonaatsed setted, mis viitavad jäätumisele järgnevale kõrgetemperatuurilisele perioodile. Jääajad võisid olla põhjustatud O2 taseme tõusust johtuvast CO2 taseme langemisest ning samuti Rodinia hiidmandri lagunemisest ja Gondwana tekkest lõunapooluse lähedal. Krüogeeni sündmuste tagajärjel muutus Maa keskkond atmosfääri koostise ja klimaatiliste tingimuste poolest sarnaseks fanerosoikumile. Süvaookeani hapnikusisaldus tõusis tõenäoliselt tänapäevasega sarnanevale tasemele.
Krüogeeni ja selle järgneva Ediacara suhteliselt külmad tingimused võisid anda eelise keerulistele mitmerakulistele eukarüootidele, tänapäevaste loomade eellastele. Mitmerakulised organismid hakkasid proterosoikumi lõpus kiiresti levima ja arenema, kulmineerudes ülemaailmse levikuga Ediacara faunana ja hiljem, proterosoikumi lõppedes, kambriumi plahvatusega. Ühe hüpoteesi väitel asustasid need primitiivseimad loomariigi esindajad varasemalt vaid külmemaid piirkondi, kuna soojematel aladel pakkusid kõrgele temperatuurile kohastunud prokarüoodid liiga palju konkurentsi. Kliima külmenemine andis eelise aga mitmerakulistele ning need said lõpuks ülemaailmselt levida..
Mikroskoopilised fossiilid.
Umbes 1,7 kuni 1,0 miljardit aastat vanades setetes leidub rohkelt eukarüootseid mikrofossiile, kuid nende mitmekesisus ja evolutsioneerumiskiirus on madal. "Ca." 1,7 miljardit aastat tagasi ilmusid akritarhid, problemaatiline eukarüoodirühm, mille sugulust tänapäevase elustikuga on keeruline määrata. Mõnesid 1,4 miljardit aastat vanu keerulise pinnamorfoloogiaga akritarhe on peetud ka seente eellasteks. 1,2 miljardit aastat vanades setetes hakkab leiduma hulgaliselt punavetikate fossiile, 1 miljard tagasi pruunvetikaid ja 750 miljonit aastat tagasi kodaamööbe.
Ediacara-aegsest Doushantuo kihistust Lõuna-Hiinas on avastatud mitmerakulised keerulise morfoloogiaga mikrofossiilid, mis olid tõenäoliselt mitmerakuliste eukarüootide embrüod, kuigi see intepretatsioon on kahtluse all. (Erwin 2011)
Megaskoopilised fossiilid.
"Grypania" on varaseim palja silmaga nähtav eukarüoodifossiil.
"Grypania" on vanim leitud megaskoopiline (palja silmaga nähtav) eukarüoot. Neid kivistisi, mis ühe kirjelduse järgi meenutavad surnud ja kompresseeritud vorste või rosinaid, on leitud Michiganist, ligikaudu 1,85 miljardit aastat vanadest rauarikastest setetest. Need kujutavad endast tõenäoliselt eukarüootseid vetikaid, kuigi on väidetud ka, et tegemist võib olla tsüanobakterite kolooniatega.
Üks oma ajastu kohta ebatavaliselt keerukas megaskoopiline fossiilirühm on 1,5 miljardit aastat vana "Horodyskia", mis levib geograafiliselt väga laialt, kuid vaid kitsas ajavahemikus. Need fossiilid meenutavad pärlikeed ja viitavad küllalt keerukale anatoomiale ja korrastatusastmele. Nagu enamik varaseid mitmerakulisi, on see vorm säilinud vaid külmemates keskkondades tekkinud terrigeensetes setetes.
800 kuni 900 miljonit aastat tagasi hakkab leiduma juba keerulisemaid megaskoopilisi eukarüoote, millest enamik sarnanevad vetikatele, kuid leidub ka mitmeid väidetavaid loomariigi esindajaid. Hiinast on avastatud mõned segmenteeritud, algeliste rõngusside sarnased fossiilid nagu näiteks umbes miljard aastat vana "Parmia" või 800 kuni 850 miljonit aastat vana "Sinosabellidites". 740 miljonit aastat tagasi elutsenud "Protoarenicola" ja "Pararenicola" on kitsad, 15 kuni 20 mm pikad peenelt segmenteeritud filamendid, mis on juba veidi rohkem eristunud morfoloogiaga.
Ediacara fossiilid.
Ediacara fauna oli esimene loomarühm, mis levis ülemaailmselt, kuid siiski põhiliselt külmaveelistel aladel. Soojemates piirkondades elutsesid samal ajal esimesed kaltsiitse välisskeletiga loomad, näiteks laialtlevinud "Cloudina". Selle varajase looma kausikujulistes skelettides on leitud ka hulgaliselt sinna puuritud auke, mis viitab sellele liigile spetsialiseerunud kiskjate olemasolule. Ediacara ajastul tekkisid ka esimesed ihno- ehk jäljefossiilid, konkreetsemalt mereloomade poolt merepõhjale jäetud vaod.
"Dickinsonia" on üks ikoonilisemaid Ediacara organisme.
Ediacara elustik suri nähtavasti kambriumi alguses välja, kuna kambriumi kivimitest ei ole neid organisme enam leitud. Tõenäoliselt oli põhjuseks konkurents kambriumi elustikuga.
Paleotektoonika ja -geograafia.
Laamtektoonika olemus proterosoikumis on vaidlusalune teema. Ofioliidid, teatud moondefaatsiesed ning mõned teised subduktsioonivöönditele iseloomulikud struktuurid ilmusid alles neoproterosoikumis. See annab alust oletusele, et tänapäevast tüüpi laamtektoonikat, mida iseloomustavad ulatuslikud subduktsioonivööndid, ei pruukinudki varasemas proterosoikumis eksisteerida. See hüpotees pole siiski väga laialt aktsepteeritud, kuna on leitud küllaltki palju nii petroloogilisi kui geokeemilisi tõendeid juba arhailise laamtektoonika olemasolu kohta.
Eelkambriumi paleogeograafiat on väga raske rekonstrueerida, kuna selleks vajalike paleomagnetiliste andmete ebatäpsus suureneb ajas väga järsult. Seetõttu suudetakse kraatonite asukohti proterosoikumis määrata vaid üsna suure veaga. Superkontinentide olemasolu parimateks tõenditeks on tihti vaid maksimumid geokeemilistes andmeridades.. Kuna ka orogeenidele on raske määrata ajalisi ja ruumilisi piire, hõlmavad proterosoikumi orogeenid tihti äärmiselt pikki perioode.
Maakera laamtektoonilist ajalugu, vähemalt alates proterosoikumist, on iseloomustanud mitmed superkontinenditsüklid, mis seisnevad litosfääri kraatonite tsüklilises koondumises ja lahknemises. Kuigi rekonstruktsioonid ei lange väga hästi kokku oma ajalistes piirides, toetavad mitmed autorid neoarhailise superkontinendi Kenorlandi eksisteerimist, mille lagunemine langeb kokku arhaikumi-proterosoikumi piiriga ja Suure Hapnikusündmusega.
Juba üsna kindlalt on määratletud superkontinent Nuna ehk Kolumbia teke 1,9 kuni 1,8 miljardit aastat tagasi, kusjuures ühe osana sellest protsessist moodustus ka Eesti aluskord..
Umbes 1100 kuni 900 miljonit aastat tagasi koondusid laamad Laurentia, tolleaegse suurima kontinendi ümber, mille tulemusel moodustus superkontinent Rodinia. Seda perioodi tuntakse Grenville'i orogeeni ehk mäestikutekkeetapina. Rodinia lagunemine algas umbes 825 miljonit aastat tagasi, kuid kestis samuti üle saja miljoni aasta. Mõned selle lagunemise iseloomulikud etapid ja tekkinud tütarkontinentide liikumine polaaraladele langevad laias laastus kokku kahe globaalse krüogeeni jäätumisega.
Umbes 650 kuni 530 miljonit aastat tagasi sulgus Mosambiigi ookean ja kerkis Transgondwana mäestik, mida peetakse üheks Maa ajaloo võimsaimaks. Liitunud laamadest moodustus Gondwana hiidkontinent, mis püsis stabiilsena terve paleosoikumi vältel. Baltika laam (ühes Eestiga), Laurentia, Siber ning Põhja-Hiina jäid fanerosoikumi alguses teistest eraldatuks.


Fanerosoikum.
Fanerosoikum on kronostratigraafiline üksus (ladem) ning geokronoloogiline üksus (eoon). Fanerosoikum vastab ajavahemikule 542 miljonit aastat tagasi kuni tänaseni.
Kolm aegkonda omakorda jagunevad üheteistkümneks ajastuks (ladestuks).


Kainosoikum.
Kainosoikum ehk uusaegkond on kronostratigraafiline üksus (ladekond) ning geokronoloogiline üksus (aegkond). Kainosoikum vastab ajavahemikule 65,5 miljonit aastat tagasi kuni tänaseni.
Kainosoikum jagatakse kolmeks ajastuks, millele vastavad samanimelised ladestud. Kolm ajastut omakorda jagunevad seitsmeks ajastikuks (ladestikuks).


Mesosoikum.
Mesosoikum ehk keskaegkond on kronostratigraafiline üksus (ladekond) ning geokronoloogiline üksus (aegkond). Mesosoikum vastab ajavahemikule 251...65,5 miljonit aastat tagasi.
Mesosoikumile eelneb Paleosoikum ja järgneb Kainosoikum.
Mesosoikum jagatakse kolmeks ajastuks, millele vastavad samanimelised ladestud. Kolm ajastut omakorda jagunevad kaheksaks ajastikuks (ladestikuks).


Kambrium.
Kambrium on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Kambrium vastab ajavahemikule 542...488 miljonit aastat tagasi.
Kambrium on Paleosoikumi ja ka kogu Fanerosoikumi vanim ajastu. Kogu Kambriumile eelnevat perioodi Maa ajaloos nimetatakse eelkambriumiks.
Kambrium jagatakse neljaks ajastikuks, millele vastavad samanimelised ladestikud.
Kambriumi ajastu settekivimeid on ka Eesti aluspõhjas, nende avamusalaks on kitsas riba Põhja-Eesti klindi jalamil.
Kambriumi ladestu.
Kambriumi ajastul (570- 480 milj. a. tagasi) ujutati Eesti põhja- ja kirdeosa üle normaalse soolsusega merelise veekogu poolt, mille piirjooned muutusid korduvalt. Sarnaselt vendile, iseloomustavad Eestis Kambriumi terrigeensed setted, kus, erinevalt Vendist, on vähem rannalähedasele keskkonnale iseloomulikke setteid. Selle põhjuseks on see, et aluskorrakivimid, mis Vendis oli kulutusmaterjali allikas, oli Kambriumis setetega enamasti kaetud. Kambriumi kihtidest on leitud usse, kõhtjalgseid, peajalgseid, lukuta brahhiopoode, trilobiit, formanifeere ja akritarhidakritarhe, kelle kompleksid on aluseks setendite stratigraafilisel liigestamisel. Kambriumis hakkas settete tekkimise protsessis tähtsat osa etendama ka biogeenne faktor. Kambriumi ladestu kihistutest paljanduvad Põhja-Eesti paekaldas, jõeorgudes või savikarjäärides Lontova savi, Lükati aleuroliidi ja savi vahelduvate kihtidega kompleks ning Tiskre hele aleuroliit. Kambriumi ladestu tähtsuseks on tema savid, mida kasutatakse telliste, drenaažitorude ja tsemendi tootmiseks. Lontova veepidemel asuvast Ordoviitsiumi-Kambriumi põhjaveelademest ammutatakse kvaliteetset põhjavett ja ka mineraalvett (Häädemeestes ja Värskas).
!|Ladestu!!|Ladestik!!|Lade!!|kivimiline koostis avamusel||paksus


Karbon.
Karboni ajastu lopsakas taimestik kunstniku silme läbi
Karbon on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Karbon vastab ajavahemikule 359...299 miljonit aastat tagasi.
Karbon kuulub Paleosoikumi aegkonda. Karbonile eelneb Devon ning järgneb Perm. Karbon jagatakse kaheks ajastikuks.
Mõnikord nimetatakse Karbonit kivisöeajastuks. Karboni ajastu algupoolel valitses tänasest soojem kliima, hiljem kliima jahenes, Karboni ajastu keskmine temperatuur oli sama mis praegune.
Karboni ajastu jooksul tekkinud kivimeid Eesti aluspõhjas säilinud ei ole.


Perm (geoloogia).
Perm on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Perm vastab ajavahemikule 299...251 miljonit aastat tagasi.
Perm kuulub Paleosoikumi aegkonda. Permile eelneb Karbon ning järgneb Triias. Perm jagatakse kolmeks ajastikuks. Permi lõpus tabas Maad selle ajaloo suurim väljasuremislaine, mil hukkus umbes 96% merelistest liikidest.


Triias.
Triias on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Triias vastab ajavahemikule 251...199 miljonit aastat tagasi.
Triias kuulub Mesosoikumi aegkonda. Triiasele eelneb Perm ja järgneb Juura. Triias jagatakse kolmeks ajastikuks.


Juura (geoloogia).
Juura on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu), mis vastab ajavahemikule 199...145 miljonit aastat tagasi.
Juura kuulub Mesosoikumi aegkonda. Juurale eelneb Triias ning järgneb Kriit. Juura jagatakse kolmeks ajastikuks.


Kriit (ajastu).
Kriit on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Kriit vastab ajavahemikule 145...65 miljonit aastat tagasi.
Kriit kuulub Mesosoikumi aegkonda, olles selle noorimaks ajastuks. Kriidile eelneb Juura ning järgneb Kainosoikumi vanim ajastu Paleogeen. Kriit jagatakse kaheks ajastikuks.


Binoom.
Binoom ehk kaksliige on matemaatikas kahe üksliikme algebralise summana esitatud hulkliige (multinoom).


Rahvusvaheline Geoloogiaühing.
Rahvusvaheline Geoloogiaühing on 1961. aastal asutatud rahvusvaheline valitsusväline organisatsioon, mis koordineerib riigipiire ületavate geoloogiliste probleemide lahendamist.
Rahvusvaheline Geoloogiaühing on Rahvusvahelise teadusühingute nõukogu liige.
Rahvusvahelise geoloogiaühingu akronüüm on IUGS ("International Union of Geological Sciences").
Organisatsiooni peasekretär on Peter T. Bobrowsky Kanada Geoloogiateenistusest, peakorter asub Norras Trondheimis.


Söebassein.
Söebassein (inglise "coal basin") on bassein, mis sisaldab kaevandamisväärses koguses kivisütt.


Elementaarsündmus.
Elementaarsündmus ehk lihtsündmus on tõenäosusteoorias antud katse üks võimalikest tulemustest. Antud katse kõik võimalikud tulemused moodustavad elementaarsündmuste süsteemi.
Vähemalt kaht elementaarsündmust sisaldavat sündmust nimetatakse liitsündmuseks.
Elementaarsündmusi tähistatakse tähtedega formula_1 (väike oomega indeksitega).
Elementaarsündmuse mõiste on aluseks sündmuse mõiste defineerimisel.


Ruhiorg.
Ruhiorg ehk troog (inglise "glacial trough") on U-kujulise ristprofiiliga liustikutekkeline org.
Ruhiorud on kunagised alpiliustike liikumisteed. Ruhiorgude suudmeosa mere poolt üleujutamise tagajärjel on tekkinud fjordid.


NETI.
NETI on Interneti otsingumootor ja temaatiline veebikataloog, mille omanik on Elion.
NETI alustas 1996. aasta oktoobris kataloogina, 1998 lisati täistekstiotsing Eesti internetilehtede piires.
NETI on külastatavuselt Eestis 6. veebisait.


Ookeaniline maakoor.
a>, mis selgitab, kui vanadele kivimitele mingi värvus vastab.
Ookeaniline maakoor on ränivaese koostisega kivimeist koosnev õhuke maakooretüüp.
Ookeanilise maakoore ehitus.
Ookeaniline maakoor moodustab ookeanide põhja. Moodustab 60% maakoorest. Ta on tekkinud basaltse magma tardumisel kivimitest, millel lasuvad süvameresetted, peamiselt värvilistest kivimistest ja simast. Ookeanilises maakoore põhilised elemendid on räni ja magneesium, suhteliselt palju leidub rauda.
Ookeaniline maakoor on mandrilisest maakoorest õhem (paksus umbes 11 km) ja noorem (keskmine vanus 180 miljonit aastat). Ta on ka suurema tihedusega (2,9 t/m³), mistõttu ta paikneb mandrilisest maakoorest madalamal.
Ookeanilise maakoore "elutsükkel".
Ookeaniline maakoor uueneb pidevalt. Ookeani keskahelikes tekib teda järjest juurde. Nendes ahelikes lahknevad laamad. Seal tõuseb magma maakoore pinnale, jahtub ja tardub, moodustades maakoore. Magmat tõuseb keskahelikes järjest juurde ja surub äsjamoodustunud maakoort keskahelikust järjest eemale. Selle protsessi käigus maakoor jahtub veelgi ja tiheneb ning tema peale hakkavad kogunema setted. Üldiselt ongi nii, et keskaheliku juures on maakoor kõige noorem ja mida kaugemale, seda vanem.
Kui maakoor on lükatud lõpuks laama teise otsa subduktsioonivööndini, siis sukeldub maakoor seal taas maa alla ja seda nimetatakse subduktsiooniks. Teisele poole neeldumiskohta tekib kurrutuse tulemusena kõrge mäestik ja tüüpiline näide selle kohta on Ameerika idarannik, kuhu on tekkinud Andid ja Kordiljeerid. Kui põrkuvad kaks ookeanilist maakoort, võivad sinna tekkida saarekaared, nagu näiteks Antillid.
Kuna laamad ei ole lõpmata suured, siis ei leidu Maal üldiselt ookeanilist maakoort, mis oleks vanem kui 200 miljonit aastat.
Ookeanilise maakoore magnetväli.
Ookeanilises maakoores on märgata ookeani keskahelikuga paralleelseid magnetjooni, mis on salvestunud basalti. See avastati 1950. aastatel, kui kaardistati ookeanipõhja kivimite tekitatav magnetväli. Nad märkasid, et kummalgi pool ookeani keskahelikku olid sümmeetrilised positiivsed ja negatiivsed magnetvälja jooned ning et sümmeetriateljeks oli ookeani keskahelik. See on seletatav asjaoluga, et kui ookeani keskahelikust välja voolanud värske magma jahtudes tardub, siis joondub ta vastavalt Maa magnetväljale sel hetkel. Kuid Maa magnetiline põhja- ja lõunapoolus on palju kordi kohta vahetanud. Ookeanilise maakoore magnetismi uurides on niimoodi võimalik täpsemini kindlaks teha, millal maakera magnetilised poolused on kohti vahetanud.


Kilt.
Kilt on kildalise tekstuuriga peeneteraline moondekivim.
Kilda lähtekivimiks on enamasti settekivim savikilt.
Kilda rahvapäraseks sünonüümiks on "kiltkivi". Nii nimetatakse vahel ka moondumata kildalisi kivimeid.


Kildaline tekstuur.
Kildaline tekstuur ehk kildalisus (inglise "slaty cleavage") on madala astme moondekivimeile omane suunatud tekstuur. Kildalisus tuleneb kivimi koostisse kuuluvate plaatja morfoloogiaga mineraalide eelistatud orientatsioonist (paiknevad valitseva rõhu suhtes risti ehk n-ö lamavas asendis).
Kildalisus väljendub kivimi plaatjas ehituses. Levinud kildalisteks kivimeiks on savikilt, kilt ja fülliit.


Ameerika Ühendriikide Rannavalve.
Ameerika Ühendriikide Rannavalve, inglise keeles United States Coast Guard on poolsõjaväeline organisatsioon, mis allub rahuajal alates 2002. aastast katusasutusele nimega Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeerium ("Department of Homeland Security"), sõjaseisukorra ajal aga otse Ameerika Ühendriikide presidendile Kaitsejõudude koosseisus.
Rannavalve eellaseks oli lootsiteenistus, mille asutas 4. augustil 1790 Ameerika Ühendriikide Rahandusministeerium. Ameerika Ühendriikide Kongress asutas rannavalve ametlikult 1915, kui liitis Ameerika Ühendriikide Lootsiteenistuse ja Ameerika Ühendriikide Päästeteenistuse. 1939 liideti rannavalvega Ameerika Ühendriikide Majakateenistus. Sõjaolukorras või presidendi käsul tegutseb rannavalve Ameerika Ühendriikide Mereministeeriumi alluvuses. 1967 viidi rannavalve Ameerika Ühendriikide Transpordiministeeriumi alluvusse ja 1. märtsil 2003 Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeeriumi alluvusse.


Rohekilt.
Rohekilt, mille täpsem nimetus on kloriitkilt
Rohekilt on roheka värvuse ja kildalise tekstuuriga moondekivim.
Enamasti on tegemist moondunud aluseliste kivimite ehk metabasiitidega, millele annavad rohelise värvi mineraalid kloriit, epidoot või aktinoliit.
Tüüpiliselt on nad tekkinud 8–50 km sügavusel maapõues temperatuuril 400–500 °C. Koostis sõltub nende lähtekivimiste koostisest. Põhiliselt tekivad nad basaldist, gabrost või teistest sarnastest kivimitest, mis sisaldavad naatriumirikkaid plagioklasse päevakivi, kloriiti, epidooti ja kvartsi.
Rohekildal on sageli mingil määral suunatud tekstuur. Seda põhjustavad tema koostises olevad mineraalid, eriti kloriit ja aktinoliit. Harilikult on nad jämedate teradega.
Basaldid, mis asuvad ookeani põhjas ookeani keskmäestiku lähedal on tavaliselt moondunud pisut rohekilda sarnasteks. Mitmesuguste arhaikumist pärit kraatonite rohekildavööd on moondunud rohekildafaatsiesteks. Need ürgsed kivimid on paljude maagilademete lähtekivimid.
Rohekilt on rohkem väligeoloogilise termin. Kui kivimit on uuritud täpsemalt, saab sellele anda ka täpsema nimetuse, näiteks kloriitkilt.


United States Customs Service.
United States Customs Service oli Ameerika Ühendriikide riigiasutus, mis tegeles tollimaksude kogumise ja tollikorraldusega.
2003. aasta märtsis läks see vastloodud Sisejulgeolekuministeeriumi koosseisu.


Kukersiit.
Kukersiit on põlevkivide hulka kuuluv settekivim, mida leidub Eesti ja Venemaa loodeosa Ordoviitsiumi ladestus.
Kukersiidi orgaaniline osa on moodustunud tsüanobakteri (arvatavasti) "Gloeocapsomorpha prisca" jäänustest. See bakter on lähedane tänapäevasele bakterile "Entophysalis major", mis elab madalas vees ning moodustab mere ja maa piiril kividele rohekat kilet.
Kukersiit on üks maailma kõige rikkamatest põlevkivilademetest: rohkem kui 40% sellest moodustab orgaaniline ollus ning 66% sellest on töödeldav põlevkiviõliks ja -gaasiks. Saadud põlevkiviõli mass moodustab 30–47% lähteaineks olnud kukersiidi massist.
"Kukersiit" on regionaalne kiviminimi. Eestis on kukersiit tuntud põlevkivina. Kukersiit on Eesti tähtsaim maavara. Eesti kukersiit asub Kukruse lademes.
Kukersiit esineb Eestis 2,5–3 m paksuse kihina. Põhja-Eesti panga lähedal on ta suhteliselt maapinna lähedal, aga lõuna poole minnes järjest sügavamal, nii et lade asub 7–100 m sügavusel.
Kukersiidi mineraalsed lisandid koosnevad peamiselt vähese magneesiumisisaldusega kaltsiidist, dolomiidist ja ränipurdkivimist. Raskemetalle selles ei leidu.
Kukersiiti on Eestis kaevandatud alates 1916. aastast. Eesti maapõues leidub üle 7 miljardi tonni kukersiiti. Suurim aastane kaevandamismaht oli 29,7 miljonit tonni (1980. aastal).
Kukersiiti on kirjasõnas esimest korda maininud August Wilhelm Hupel 1777. Kivim on saanud nime Kukruse mõisa saksakeelse nime Kuckers järgi. Nime andis kivimile baltisaksa geoloog Friedrich Schmidt.


William Shakespeare.
William Shakespeare (1623. aasta gravüür)
William Shakespeare (23. aprill (traditsiooniline kuupäev) 1564 Stratford-upon-Avon – 3. mai (vkj. 23. aprill) 1616) oli inglise luuletaja ja näitekirjanik, ingliskeelse kirjanduse suurkuju.
William Shakespeare sündis köösneri John Shakespeare'i perekonnas. 18-aastaselt abiellus ta endast umbes 7 aastat vanema Anne Hathawayga. Sündisid tütar Susanna (ristiti 26. mail 1583) ning kaksikud: tütar Judith ja poeg Hamnet (ristiti 2. veebruaril 1585). Hamnet suri varakult, aastal 1596.
Kodulinna ladina koolis saadud teadmised antiikmütoloogiast ning antiikaja ajaloost ja kunstist sisendasid Shakespeare'i lugupidamist uhke loomuga ja sihikindlate roomlaste vastu. Tema loomingust, nii näidenditest kui lüürikast, toimub ebaproportsionaalselt suure osa tegevus Itaalias ja sageli antiikajal.
Võib arvata, et kirjanik ise lootis kuulsaks saada pigem sonettide kaudu. Oma kogumikus avaldas ta 154 sonetti, millest esimesed 126 on pühendatud kenale noorele meessoost sõbrale ja järgmised (välja arvatud kaks kõige viimast) naisele, keda ta ise nimetab "Dark Ladyks" ('Tõmmu Daam'). Shakespeare armastab enda tahtest hoolimata just seda naist. Sonettide põhiteemaks on arutlemine selle üle, kuidas ajaga kõik laguneb, kuid ilu on siiski surematu.
Shakespeare kirjutas kokku rohkem kui 30 näidendit, mida saab jagada kolme liiki: komöödiad, tragöödiad ja ajaloolised draamad.
Antiigiainelistes näidendites käsitles Shakespeare siiski mitte antiikaja, vaid kaasaja probleeme ja andis neile kaasaegsete iseloomujooned.
Kogutud teosed eesti keeles.
Eesti keeles ilmusid 1959–1975 Shakespeare'i "Kogutud teosed" 7 köites, mis hõlmavad kogu tema loomingu. Väljaande tõlkis ning kirjutas ees- ja järelsõnad Georg Meri, mõned teosed on tõlkinud ka Jaan Kross ja Harald Rajamets.
Pärast viimase köite ilmumist avaldas Georg Meri artikli "Shakespeare'i koguloomingu eestinduse puhul" (Keel ja Kirjandus 1975, nr. 10, lk. 577–585).


Aleuroliit.
Aleuroliit on valdavalt aleuriidist koosnev settekivim.
Aleuroliit on purdkivim. Nagu nimest näha, koosneb ta peamiselt (rohkem kui 2/3 ulatuses) aleuriidile vastava terasuurusega osakestest (see suurus on 2–62,5 μm). Terasuuruselt on ta savi ja liiva vahepealne sete. Savi terasuurus on väiksem ja liiva terasuurus on suurem kui aleuroliidil.
Aleuroliit meenutab liivakivi, kuid on sellest peenemate teradega ja seetõttu siledama pinnaga. Aleuroliit erineb liivakivist oluliselt selle poolest, et poorid temas on palju väiksemad ja ta sisaldab sageli märksa rohkem saviosakesi.
Kuigi aleuroliiti aetakse vahel savikildaga segi, puuduvad aleuroliidil savikildale omane lõhelisus ja laminatsioon ehk õhukeste kihtide eraldumine kivimi pinnalt. Aleuroliit võib sisaldada konkretsioone. Välja arvatud juhul, kui saviosakeste sisaldus aleuroliidis on suur, jääb stratifikatsioon ehk lademelisus kivimis varjatuks ja aleuroliit kipub murenema kaldus nurga all, mis ei ole seotud lasumusega.
Esimesena kirjeldas aleuroliiti teaduslikult nõukogude petrograaf A. N. Zavaritski 1930.


Ägiriin.
Ägiriin ehk akmiit on pürokseenide hulka kuuluv silikaatne mineraal.
Värvuselt pruun või rohekas. Leidub leeliselistes tardkivimites. Ägiriini kristallid koosnevad naatriumi, raua, räni ja hapniku aatomeist.


Titaniit.
Titaniit ehk sfeen on monokliinne silikaatne mineraal.
Titaniit võib olla värvunud mitmesugustes toonides. Esineb aktsessoorse mineraalina näiteks graniidi, gneisi ja kristalse kilda koostises.


Ameerika Ühendriikide Salateenistus.
United States Secret Service (lühend USSS'") ehk Ameerika Ühendriikide Salateenistus on Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeeriumi ("Department of Homeland Security") alla kuuluv Ameerika riigiasutus. (Alates loomisest 1865 aastal kuni 2003. aastani allus USSS Ameerika Ühendriikide Rahandusministeeriumile ("Department of Treasury")).
Salateenistuse loomisel aastal 1865 oli tema ülesandeks võidelda valerahategijatega. Paar aastat hiljem, 1867, lisandus ka "võitlus riigi aluseid õõnestavate elementide" vastu. Sellega sattusid USSSi tähelepanu alla ka näiteks Klu Klux Klan, salaviinatootjad ja palju teisi, kelle tegevus oli vastuolus föderaalseadustega. Pärast seda, kui 1901. aastal mõrvati Ühendriikide president William McKinley lisandus salateenistuse ülesannete hulka presidendi kaitsmine. 1. oktoobril 1922 loodi Valge Maja ehk USA presidendi ametliku residentsi kaitseks Valge Maja politsei, mis aastal 1930 liideti ametlikult salateenistusega.
Osaliselt ja teatud diplomaatiliste mööndustega kaitseb salateenistus ka mõningaid USA-d külastavaid riigijuhte – üldjuhul ainult kuningaid, kuid mõningatel juhtudel ka presidente. Samuti on salateenistuse kaitse all 2–3 presidendivalimiste esimese vooru läbinud ja teise vooru pääsenud preisdendikandidaati.


Adamson-Eric.
Adamson-Ericu majamuuseum Tallinnas vanalinnas, Lühike jalg 3. Suvi 2011.
Adamson-Eric (Erich Carl Hugo Adamson; 18. august 1902 Tartu – 2. detsember 1968 Tallinn) oli eesti maali- ja tarbekunstnik.
Elukäik.
Adamson-Eric sündis pere kuuest lapsest neljandana. Tema isa oli Jaan Adamson, Tartu riidekaupmees ja ema Anna (neiupõlvenimega Lachmann). Kuuest lapsest jõudsid täiskasvanuikka veel kaks: Aurora (kellest sai muusikateadlane ja kirjanik Johannes Semperi abikaasa) ja Renate (kes abiellus skulptori Ernst Jõesaarega).
Adamson-Eric õppis Tartu Aleksandri gümnaasiumis, viiendast klassist alates Hugo Treffneri gümnaasiumis.
Aastal 1923 siirdus Adamson-Eric Berliini sooviga õppida tarbekunsti. Temast sai aastaks Berlin-Charlottenburgi Tarbekunsti- ja Käsitöökooli õpilane. Aastal 1924 siirdus Adamson-Eric Pariisi, kus õppis mitmetes eraakadeemiates joonistust ja maalimist.
1930. aastate teisel poolel asus Adamson-Eric elama Tallinna.
Aastal 1941 evakueerus Adamson-Eric Nõukogude Liidu tagalasse. Aastal 1942 sai ta Kuibõševis (Samaras) asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. Järgmisel, 1943. aastal, sai ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks.
Peale sõda pöördus Adamson-Eric tagasi Tallinna. Temast sai 1945. aastal asutatud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor. Kuigi ta töötas nõukoguliku kunstielu korraldamisel kaasa, oli Adamson-Eric sunnitud 1949. aastal instituudi direktori ametikohalt lahkuma. Aastal 1950 toimunud Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumil langes Adamson-Ericu looming ja isik hävitava kriitika alla. Ta heideti ENSV Kunstnike Liidust välja, võeti ära ateljee ja praktiliselt võimalus kunstnikuna töötada. Et leiba teenida, läks ta tööle naha- ja jalatsikombinaati.
Aastal 1955 tabas Adamson-Ericut parempoolne halvatus. Pärast seda ei suutnud kunstniku parem käsi pintslit hoida, seepärast hakkas ta maalima vasaku käega. Kõik Adamson-Ericu hilisperioodi maalid on tehtud vasaku käega.
Aastast 1953 kuni elu lõpuni töötas Adamson-Eric õppejõuna ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis.
Adamson-Eric on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Looming.
1920. aastate lõpupoole oli Adamson-Ericu maalide valitsevaks žanriks natüürmort.
1930. aastatel hakkas Adamson-Eric tegelema vabaõhumaaliga. Ta maalis Hispaania, Baskimaa ja Kreeka maastikke. Näiteks 1934. aastal Kreekas maalitud maastikke on säilinud seitseteist. Neil aastatel maalis kunstnik palju nii nais- kui ka meesakte looduses, linnavaatega ühendatult, aga ka interjööris.
Maalikunsti kõrval oli oluline ka Adamson-Ericu tegevus tarbekunstnikuna. Tarbekunstnikuna alustas ta tekstiili vallas, aastast 1937 hakkas tegelema metallehistöö, keraamika, portselanmaali ja nahkehistööga.
Aastal 1964 alustas uue loominguliigi – dekoratiivplaatidega.


Samakõrgusjoon.
Samakõrgusjoon ehk isohüps ehk horisontaal on joon topograafilisel kaardil, mis ühendab sama absoluutse kõrgusega punkte.
Järjestikku asuvate samakõrgusjoonte kõrguste erinevus on ühesuurune, seda nimetatakse reljeefi lõikevaheks.
Samakõrgusjooni, mis vastavad reljeefi põhilisele lõikevahele, nimetatakse põhihorisontaalideks. Need joonestatakse kaardile peente pruunide pidevjoontega. Arvestuse lihtsustamiseks tehakse iga viies joon jämedamalt.
Lisavormide (tipud, lohud) kujutamiseks, mis ei väljendu täpselt põhihorisontaalidega, kasutatakse pool- ja veerandhorisontaale. Pool- ja veerandhorisontaale nimetatakse ka täiend- ja abihorisontaalideks.
Samakõrgusjoonte abil saab kaardil kujutada nii positiivseid kui ka negtiivseid pinnavorme. Selleks, et neid eristda, kasutatakse horisontaalidega ristuvaid väikesi langekriipse, mille vaba ots on kõrguse vähenemise suunas. Uuematel kaardilehtedel märgitakse langekriipsud vaid negatiivsete pinnavormide puhul.
Samakõrgusjoontele kirjutatakse ka kõrgusarve, mis näitavad samakõrgusjoone absoluutset kõrgust. Need arvud on paigutatud alati ülemise poolega tõusu suunas.


Laava.
Laava on vedelas olekus kivimid, mis on vulkaanipurske tagajärjel maapinnale jõudnud.
Maa sisemuses olevat sulakivimeist koosnevat massi nimetatakse magmaks. Kui magma jõuab maapinnani, siis nimetatakse teda laavaks. Laavaks võidakse nimetatakse nii vedelat kui ka tardunud maapinnani jõudnud magmat.
Mööda maapinda vedelikuna voolav või voolanud tardunud laava on laavavool.
Vedel laava, mis täidab negatiivset pinnavormi, on laavajärv.
Vedel basaltne laavajuga, mis vulkaanilõõrist üles paiskub, on laavafontään. Laavafontäänid võivad tõusta mitmesaja meetri kõrgusele.
Laava on reeglina mitteplahvatusliku ehk efusiivse vulkaanipurske tulemus. Plahvatusliku purske käigus magma fragmenteerub ning ladestub maapinnale tefra ehk vulkaanilise settena.
Tardumata laava sisaldab peale vedela osa ka gaase ja tahkeid osi. Tardumata laava temperatuur on reeglina 700...1200 °C.
Tardunud laavast moodustuvad mitmesugused tardkivimid, näiteks basalt, andesiit, datsiit jne.
Viskoossus.
Vulkaani plahvatuslikkuse määravad peamiselt ära temas sisalduvad gaasimullid, mille esinemine ja käitumine omakorda sõltub magma koostisest. Kui magma sisaldab suhteliselt vähe räni ehk on aluseline, siis moodustub peamiselt laava. Kui aga magma sisaldab rohkelt räni, siis moodustuvad tefra, püroklastilised kivimid, pimss, rüoliit jne. Põhjus on selles, et ränirikas magma on viskoossem ning takistab gaaside väljapääsu magmast. Magmast eralduvad gaasid põhjustavad omakorda plahvatuslike vulkaanipursete tekke ning sellest tuleneva magma fragmenteerumise ning vesikulariseerumise. Väiksema viskoossusega aluselise basaltse magma korral pääsevad gaasid hõlpsamini magmast välja ning tulemuseks on vedela voolava laavavoolu tekkimine. Magma viskoossust mõjutavad peale ränisisalduse ka temperatuur (mida kõrgem, seda vedelam), vedela komponendi osatähtsus (kristallid laavas halvendavad tema voolavust) ning lenduvate ühendite (vesi, süsinikdioksiid) sisaldus. Lenduvad ühendid vähendavad laava polümeriseeritust ning teevad ta vedelamaks, kuid seda niikaua kuni nad püsivad laavas. Eraldi gaasilise faasina nad suurendavad laava viskoossust ning takistavad seega voolavust.
Temperatuur.
Kõrgeimad mõõdetud laava temperatuurid on enamvähem kooskõlas temperatuuriga, mil sama koostisega laava hakkab kristalliseeruma. Siiski on laava temperatuur enamasti madalam, sest ümbritsev keskkond (pinnas, vesi, atmosfäär) on palju madalama temperatuuriga ning jahutavad laavat kiiresti. Näiteks basaltse laava temperatuur võiks olla 1250 °C, kuid enamasti jääb ta allapoole 1100 °C. Kõrgema ränisisaldusega rüoliitsed, datsiitsed jne laavad on basaltsest laavast madalama temperatuuriga.
Tekke- ning voolamiskiirus.
Tekkiva laava kogus sõltub vulkaanipurske võimsusest, kestusest ning laava koostisest. Võimsaimad laavavoolud, mille teket inimene on kirjeldanud, on seotud 1783. aasta Laki vulkaani purskega Islandil. Laki on lõhevulkaan ning tookord avatud lõhe pikkuseks oli 25 km ja väljapaiskunud laava koguseks ligikaudu 12 km³.
Ulatuslikud basaltsed laavavoolud on palju tavalisemad happelisematest laavavooludest. See ei tähenda, et happelise magmaga vulkaanipursked poleks võimsad, pigem vastupidi, just happelise magma korral kipub pursketegevus olema lühemaajalisem, kuid see-eest väga võimas. Happelise magma korral tekivad tihti nn pliinia-tüüpi pursked (Plinius noorema järgi, kes seda tüüpi purset kirjas Tacitusele esimesena kirjeldas). Sellised pursked on omased peamiselt subduktsioonivööndite vulkanismile. Vedelamad basaltsed laavavoolud tekivad aga kuuma täpi või ookeani keskahelikuga seotud tektoonilises režiimis.
Basaltne laavavool võib äärmuslikul juhul liikuda väga kiiresti, rohkem kui 15 m/s. Kui ränirikas laava üldse voolab, siis palju aeglasemalt, näiteks 50 meetrit päevas. Reeglina on siiski ükskõik missuguse laava liikumiskiirus piisavalt väike, et inimene jõuaks tema teelt ilma probleemideta põgeneda.
Laava struktuur.
Laavavoolu omadused määrab ära peamiselt tema viskoossus. Basaltse koostisega laavavoolud on piisavalt vedelad, et voolata kaugele eemale vulkaanilõõrist ning moodustada õhukesi laavakatteid. Happelisema koostisega viskoosne laava kipub aga moodustama pigem laavakupleid kui laavavoole. Laavavoolu korral on nad paksud ning suhteliselt lühikesed.
Basaltset laavat, mille pealispind on sile või vorpidesse lükatud, nimetatakse pahoehoeks või köislaavaks. Kui laava pealispind on purunenud, siis nimetatakse vastavat laavavoolu aa-laavaks. Mõlemad terminid on pärit Hawaii saarelt. Konarliku pinnaga laava võib sisaldada ka suuremaid plokke, sellist laavavoolu nimetataksegi plokk-laavaks.
Kui laava purskub vette või liustiku alla, siis jahtub ta kiiresti, mistõttu võib laavavoolu pealispind olla klaasjas. Tüüpiline veealuse purske basaltne laavatüüp on padilaava, mis moodustub peamiselt ookeani keskahelikes ning katab suurt osa ookeani põhjast.
Peamiselt basaltse laava korral võivad esineda laavatunnelid, mis kujutavad endast torusid, kus laavavoolu jahtunud pinna all liikus vedel laava. Kui laavat enam ei lisandu, siis võibki laavatunnel osaliselt tühjaks jääda. Selliseid tunneleid esineb näiteks Hawaii saarel. Ka pahoehoe pinna all võib olla tühemikke, mis võivad tardunud laavavoolul kõndija jala all murduda ning kokku vajuda.
Laavavoolu jahtudes võivad tekkida tulpjad eraldised, mida tuntakse sammasbasaldina. Tuntud näiteks on "Giant's Causeway" Põhja-Iirimaal, kuid sarnaseid näiteid on paljudes teisteski kohtades. Tegemist on jahtumise tõttu kokkutõmmanud ning pragunenud laavaga.
Maa geoloogilises ajaloos on esinenud episoode, kus teatud piirkonnas on maapinnale voolanud tohutud kogused peamiselt basaltset laavat, mille käigus on moodustunud suured magmaprovintsid. Sellised laavavoolud moodustavad hiiglaslike mõõtmetega basaltplatoosid, mida nimetatakse ka trapikateteks. Selliste basaltplatoode mahud ületavad tihti 100 000 km³ (võrdluseks Laki vulkaanipurske käigus jõudis maapinnani "kõigest" 12,5 km³ laavat). Tuntuim selline platoo on Dekkani basaltplatoo, mille kogumaht on umbes miljon kuupkilomeetrit. Platoo moodustus geoloogilises ajas võrdlemisi lühikese aja, mõne miljoni aasta jooksul. Selliste platoode teke pidi kindlasti tugevalt mõjutama Maa atmosfääri koostist ning kliimat ning basaltplatoode moodustumist ongi hakatud seostama massiliste väljasuremissündmustega Maa ajaloos, sest nad kipuvad olema samaaegsed.


Albert Einstein.
Albert Einstein (14. märts 1879 Ulm, Saksamaa – 18. aprill 1955 Princeton, USA) oli Saksamaalt pärit ning hiljem Šveitsi ja Ameerika Ühendriikide kodakondsusega juudi rahvusest füüsikateoreetik. Paljud peavad teda 20. sajandi suurimaks teadlaseks.
Juba noorelt hakkas Einstein arvama, et Newtoni seadustest ei piisa klassikalise mehaanika seaduste ühendamiseks elektromagnetvälja seadustega. Selline seisukoht viis ta lõpuks erirelatiivsusteooria väljatöötamisele. Seejärel taipas ta, et relatiivsuse põhimõtet saab laiendada gravitatsiooniväljale, ja seejärel avaldas ta 1916 üldrelatiivsusteooria. Ta jätkas tööd statistilise mehaanika ja kvantmehaanika alal, mis viis ta osakeste teooria ja Browni liikumise selgitamiseni. Ta uuris ka valguse soojuslikke omadusi ja pani aluse footonite teooriale. 1917 rakendas ta üldrelatiivsusteooriat kogu universumi mudelile tervikuna.
Oma saavutuste tõttu nimetatakse Einsteini vahel kogu kaasaegse füüsika isaks. Ta on 20. sajandi kõige mõjukam füüsik. Einstein avastas massi ja energia vahelise seose E=mc², mida on nimetatud isegi maailma kõige kuulsamaks võrrandiks. Aastal 1921 sai ta Nobeli füüsikaauhinna teenete eest teoreetilise füüsika alal (fotoefekti seletuse eest, mille ta avaldas 1905).
Einstein sai maailmakuulsaks pärast üldrelatiivsusteooria sõnastamist 1915. Hiljem ületas tema kuulsus kõikide teiste teadlaste oma ja populaarkultuuris on "Einstein" hakanud tähendama erakordset intellekti ja geniaalsust.
1933. aastal, ajal, mil Saksamaal tuli võimule Adolf Hitler, oli Einstein parajasti Ameerika Ühendriikides ega läinud tagasi Saksamaale, kus ta oli olnud Berliini Teaduste Akadeemia professor. Ta asus USA-sse elama ja sai 1940 USA kodanikuks. Teise Maailmasõja künnisel aitas ta hoiatada presidenti Franklin Roosevelti, et Saksamaa võib välja töötada tuumarelva, ja soovitas USA-l endalgi alustada sellesuunalisi uuringuid. Lõpuks viis see Manhattani projekti loomiseni. Maailmasõjas toetas Einstein liitlasi, aga mõistis hukka äsjaavastatud tuumalõhustumise kasutamise relvana. Hiljem kirjutas ta koos filosoofi Bertrand Russelliga alla Russelli-Einsteini manifestile, milles rõhutas tuumarelvade ohtlikkust. Kuni oma surmeni 1955 töötas Einstein New Jerseys Princetonis Perspektiivsete uuringute Instituudis.
Lapsepõlv.
Einstein sündis Württembergi kuningriigis. Tema isa Hermann oli elektriinsener ja ettevõtja, kes tootis alalisvooluseadmeid. Muu hulgas võitis Hermann Einstein 1885 konkursi Oktoberfesti valgustamiseks elektrivalgusega – see oli esimene valgustatud Oktoberfest. Kuid 1894 pidi tema ettevõte tegevuse lõpetama, sest alalisvool jäi alla vahelduvvoolule.
Einsteinil oli 2½ aastat noorem õde Maria, keda hüüti Majaks. Albert ja Maja olid omavahel väga lähedased kogu elu jooksul.
Kuigi Einsteini mõlemad vanemad olid juudid, ei olnud perekond usklik. 5-aastaselt hakkas Albert käima katoliiklikus algkoolis, olles selle ainus juudisoost õpilane, ja 8-aastaselt Luitpoldi gümnaasiumis, mis tänapäeval asub Münchenis ja kannab Albert Einsteini gümnaasiumi nime.
Koolis oli Einstein üldiselt hea õpilane, kuid sattus konflikti kooli juhtkonnaga sellepärast, et Einsteinile ei meeldinud koolis kasutatav meetod kõiksugu teadmisi järele korrata seni, kuni see pähe jääb. Hiljem kirjutas ta, et selline meetod hävitas õpihimu ja loomingulisuse.
Noorpõlv.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist, 16-aastaselt astus Einstein Zürichis Šveitsi Föderaalsesse Polütehnikumi. Sisseastumiseksamitel sai ta mitmes aines halva tulemuse, mistõttu teda ei võetud vastu, kuigi füüsikas ja matemaatikas olid tema tulemused väljapaistvad. Polütehnikumi rektori soovitusel jäi ta üheks aastaks Aarau kantonikooli, et oma teadmisi täiendada. Ühtlasi loobus ta 1896. aasta jaanuaris Württembergi kodakondsusest, et teda sõjaväkke ei värvataks, ja kuni 1901. aasta veebruarini, mil ta omandas Šveitsi kodakondsuse, oli ta kodakondsuseta isik. 1896. aasta septembris tegi ta ära Šveitsi küpsuseksamid peamiselt heade hinnetega ja astus kõigest 17-aastaselt Zürichi Kõrgemasse Tehnikakooli (ETH) matemaatika ja füüsika erialale.
Sellele erialale võeti sel aastal vastu 6 õpilast. Nende seas oli ka üks neiu, serblane Mileva Marić. Õpingute jooksul armusid nad teineteisesse ja abiellusid 1903. aasta jaanuaris. Abielust sündis kolm last, tütar ja kaks poega. Tütar Lieserl sündis enne abiellumist ja tema saatus on teadmata, tõenäoliselt suri ta väga noorelt. Abielu lahutati 1919 pärast seda, kui abikaasad olid 5 aastat lahus elanud.
Marić läbis küll ettenähtud kursuse, kuid ei kaitsnud diplomit. On väidetud, et ta on vähemalt osalt oma mehe 1905 avaldatud teoste kaasautor, aga füüsikaajaloolased, kes seda on uurinud, pole leidnud tõendeid selle kohta, et ta oleks oma mehe teadustöösse mingit olulist kaastööd teinud.
Einsteini noorust kajastab Yahoo Seriouse film "Noor Einstein" (1988).


Konrad II (Saksa-Rooma keiser).
Konrad II (umbes 990 – 4. juuni 1039) oli esimene Franki ehk Saali dünastiast pärinev Saksa kuningas ning Saksa-Rooma keiser. Keisriks krooniti ta 1027. Ta liitis 1034 Saksa-Rooma riigiga Burgundia kuningriigi ehk Arelaadi, mille kuninga tiitel jäi keisri valdusse kuni 1806. aastani, ehkki 17. sajandist alates vaid formaalselt.


Heinrich III (Saksa-Rooma keiser).
Heinrich III (29. oktoober 1017 – 5. oktoober 1056) oli Frangi ehk Saali dünastiasse kuuluv Saksa-Rooma keiser. Keisriks krooniti ta aastal 1046.
Heinrich III oli abielus Inglismaa, Taani ja Norra kuninga Knud Suure tütre Gunhildaga, kes suri aga varakult. Hiljem abiellus ta Agnes de Poitouga, kes sünnitas talle pärija, kellest sai järgmine keiser Heinrich IV. Heinrich III ajal algasid paavsti ja keisri vastuolud, mis läksid hiljem ajalukku investituuritülina.


Heinrich IV (Saksa-Rooma keiser).
Heinrich IV (11. november 1050 – 7. august 1106) oli Franki ehk Saali dünastiasse kuuluv Saksa-Rooma keiser ning Heinrich VIII nime all ka Baieri hertsog. Ta oli Heinrich III poeg. Saanud vaid 6-aastaselt pärast isa surma Saksa kuningaks, valitses tegelikult tema eest regentnõukogu ning paavst hakkas taotlema ülemvõimu keisri (ehk Saksa-Rooma riigi valitseja) üle.
Kuni 1073. aastani oli (alates 1050. aastatel läbi viidud kirikureformist) enam-vähem kehtinud põhimõte, et paavst on kõrgeim vaimulik ja keiser ilmalik võimukandja, kuid Gregorius VII arvas, et paavst peaks olema ka kõrgeim ilmalik isand ning keiser tema vasall. Nii nõudis ta, et piiskoppe võib Saksa-Rooma riigis määrata vaid paavst. Heinrich IV, kes oli siis veidi üle 20 aasta vana ning valitsemisohjad enda kätte võtnud, keeldus aga nõuet täitmast ning määras ise uusi piiskoppe. Seepeale pani paavst ta kirikuvande alla ning Saksa aadlikud ähvardasid oma isanda kukutada, kui too sellest ei vabane. Nii pidi Heinrich minema patukahetsusretkele paavsti juurde, et tollelt andeks saada. Nad kohtusid Canossas, kus Heinrich palus paavstilt alandlikult andestust. Seda kohtumist on tõlgendatud nii paavstluse võiduna keisrivõimu üle kui ka keisri kavala diplomaatilise eduna, mis päästis tema trooni ning tegeliku võimu Saksa-Rooma riigis. Kohtumise tulemuseks oli kompromiss, millega keiser ja paavst tunnustasid vastastikku üksteise võimu. 1084 krooniti Heinrich ametlikult Rooma keisriks (siiski tema enese poolt ametisse nimetatud vastupaavsti poolt).
Üldiselt polnud tema valitsusaeg edukas, Itaalia oli suhteliselt iseseisev ning linnriigid tegid, mis tahtsid, Saksamaal püüdsid vägevamad vürstid samuti oma sõltumatust kasvatada. Kui Heinrich püüdis oma valitsusaja lõpul riiki reformida, siis kukutati ta omaenda poja poolt. Ta suri peagi pärast võimust ilmajäämist. Keisritiitli säilitas ta siiski surmani.


Heinrich V (Saksa-Rooma keiser).
Heinrich IV annab Heinrich V-le võimu üle
Heinrich V (11. august 1086 – 23. mai 1125 Utrecht) oli Saksa-Rooma riigi valitseja alates 1105 kuni surmani ja viimane Franki dünastia keiser.
Ta oli Saksa-Rooma keisri Heinrich IV ja tema esimese abikaasa Savoia Bertha noorim laps ja kolmas poeg. Tema üks vend ja üks õde olid surnud enne tema sündi ning järel olid üks vend ja üks õde, kellest mõlemaga oli tema vanusevahe üle 10 aasta. Ema suri 1087. aasta lõpus, kui Heinrich polnud veel 2-aastanegi.
Isa abiellus uuesti. Heinrichi kasuemaks sai Kiievi suurvürsti Vsevolod I 18-aastane tütar Jevpraksia Vsevolodovna. Abielu sõlmiti 1089 Kölnis ja Jevpraksia võttis endale uueks nimeks Adelheid. Sellest abielust lapsi ei sündinud.
1093 põgenesid Adelheid ja Heinrichi vanem vend Konrad paavsti kaitse alla Canossasse ning rääkisid, et Heinrich IV oli oma lossis korraldanud orgiaid ja musti missasid. Seetõttu ei tulnud Konrad keisritrooni pärijana kõne alla. 1099 kroonis Heinrich IV oma noorema poja Heinrichi Itaalia kuningaks, jättes sellest tiitlist ilma 1093 Itaalia kuningaks kroonitud Konradi.
Heinrich V vandus, et oma isa eluajal ei osale ta keisririigi poliitikas, aga isa vaenlased ärgitasid teda seda siiski tegema ja paavst Paschalis II vabastas ta sellest vandest. Nii kukutas Heinrich V oma isa 1105. aasta lõpus, kui viimane tahtis läbi viia suurvasallide õigusi piiravaid reforme. Järgmisel aastal isa suri. 1111 krooniti Heinrich V Roomas keisriks.
Heinrich kihlus 1109 Inglismaa kuninga Henry I 7-aastase tütre Inglismaa Matildaga, kes asus keisrikotta elama. Abielu sõlmiti 7. jaanuaril 1114. Sellest abielust lapsi ei sündinud, kuigi kroonik Hériman Tournaist kirjutab, et siiski üks pisikesena surnud poeg sündis. Heinrichil oli ka üks abieluväline tütar Bertha, kelle ta naitis Tusculumi krahvi Ptolemaios II-ga.
Heinrich suri 23. mail 1125 Utrechtis ja maeti Speyerisse. Tal polnud seaduslikke lapsi, lastetuna olid surnud ka tema vanem vend Konrad ja kasuema. Sellepärast päris trooni Heinrichi õe Saksamaa Agnese poeg.
Pärast Heinrich V surma algasid Saksa-Rooma riigis rahutused ja sisesõjad. Peamine oli konflikt kahe võimsa dünastia, Hohenstaufenite ja Welfide vahel.


Friedrich I Barbarossa.
Friedrich Barbarossa (1122 või 1124 – 10. juuni 1190) oli Saksa kuningas alates 1152, Rooma keiser alates 1155 kuni surmani. Ta oli ka Švaabimaa hertsog Friedrich III nime all 1147–1152 (tegelikult jäi Švaabimaa hertsogiriigi valitsejaks kuni surmani). Teda peetakse üheks võimekaimaks ja edukaimaks Saksa-Rooma keisriks. Ta suutis oma valdustes kehtestada korra ning stabiilsuse. Ta hukkus teel Kolmandasse ristisõtta, kui läks ujuma kiirevoolulisse Salephi jõkke Väike-Aasias.
Perekond.
Friedrich Barbarossa oli Švaabimaa hertsogi Friedrich II poeg. Tollel oli 1125. aastal ebaõnnestunud Saksa kuningaks saada ning ta oli edasisest üritamisest loobunud. Kuid tema vend ja Barbarossa onu, Frankimaa hertsog Konrad jätkas võitlust Lothar von Supplinburgi vastu ning valiti viimaks 1138. aastal ka Saksa kuningaks.
Ilmumine ajaloo areenile.
Noort Friedrich von Hohenstaufenit mainiti esimest korda 1147. aastal Švaabimaa hertsogiks saamise tõttu. Samal aastal läks ta kuningas Konradi kaaskondlasena Teise ristisõtta. Ristisõjast tagasi jõudes sai ta kuninga üheks tähtsaimaks lähikondlaseks. Kui viletsa tervisega Konrad suri, olid Friedrich ja piiskop Eberhard ainsad tunnistajad ning kuningas nimetas nende kuuldes noore Friedrichi oma järglaseks.
Valimine ja esimesed valitsusaastad.
Friedrich valiti üpris libedalt Saksa kuningaks, veidi tekitasid vaid pingeid Saksi hertsogi Heinrich Lõvi ambitsioonid, kuid need õnnestus maandada. Kuningas Konradi 6-aastane poeg nimetati aga uueks Švaabi hertsogiks (Friedrich IV nime all) ning tulevaseks troonipärijaks.


Pele pisarad.
Pele pisarad on väiksed vulkaanilisest klaasist koosnevad piisakujulised tükid.
Pele pisarad on kivimiliselt koostiselt basaltsed ja värvuselt enamasti mustad.
Pele pisarad tekivad kui basaltne laava purskub õhku ja laguneb selle käigus väikesteks fragmentideks. Basaldile omase suhteliselt väikse viskoossuse tõttu vormivad õhutakistus ja pindpinevus laavapiiskadest pisarakujulisi või ümaraid tükke, mis kiire jahtumise tõttu omandavad klaasja struktuuri. Mõnikord jätkuvad pisarad pika sabaga, mida nimetatakse Pele juusteks.
Sarnaselt paljudele teistele vulkanoloogiaalastele terminitele on ka see pärit Hawaiilt, kus Pele oli tulejumalanna.


Pele juuksed.
Pele juuksed on pikad basaltsed ja klaasjad kivimkiud.
Pele juuksed on kivimiliselt koostiselt basaltsed ja värvilt enamasti pruunikad.
Pele juuksed võivad olla isegi mitme meetri pikkused, olles samas ainult poole millimeetri jämedused.
Basaltse laava õhkupaiskumise järel moodustuvad pisarakujulisad laavapiisad, mille saba võib venida pikaks, mis moodustabki juustelaadsed kiud. Kuid Pele juuksed ei pruugi olla seotud Pele pisaratega, vaid võivad tekkida ka iseseisvalt. Pele juuksed võivad tuulest kantuna lennata tekkekohast mitmekümne kilomeetri kaugusele.
Sarnaselt paljudele teistele vulkanoloogiaalastele terminitele on ka see pärit Hawaiilt, kus Pele oli tulejumalanna.


Geokronoloogia.
Geokronoloogia on teadusharu, mis tegeleb dateerimise ja Maa ajaloos asetleidnud sündmuste ajaliste suhete kindlaksmääramisega.
Geokronoloogia põhineb peamiselt isotoopgeoloogial ja paleontoloogial.


Agnostik.
Agnostikuks nimetatakse filosoofias agnostitsismi pooldajat – inimest, kes ei usu teadmise võimalikkust mingis valdkonnas. Kõige sagedamini puudutab see teadmist mittefenomenide kohta.
Agnostikuks nimetatakse ka inimest, kelle arvates Jumala olemasolus või mitte olemasolus ei ole võimalik selgust saada või kellel ei ole selles küsimuses kindlat seisukohta.
Selle sõna (inglise keeles "agnostic") võttis iseenda kohta tarvitusele Thomas Henry Huxley (avalikus kirjasõnas esmakordselt 1870). Sellega ta vastandas end oma kaasaegsetele intellektuaalidele, kes väitsid metafüüsilist tõde teadvat ning keda ta nimetas "istideks" ja võrdles gnostikutega varakristlikus tähendustes – nendega, kes valdavad vaimulikku tõde. Tema sõnakasutuses on nähtud ka vihjet tundmatule jumalale, kellele Ateenas oli altar püstitatud, kuid Huxley ise eitas seda.


Lothar III (Saksa-Rooma keiser).
Lothar III von Supplinburg (ka Lothar von Süpplingenburg; juuni 1075 – 4. detsember 1137) oli Saksa kuningas alates 1125, Saksa-Rooma keiser alates 1133 kuni surmani. Ta oli ka Saksimaa hertsog alates 1106.
Elu.
Lothar sai Saksa kuningaks seetõttu, et talle eelnenud Franki dünastia viimane esindaja Heinrich V suri ilma pärijateta ning loogilisim pretendent troonile, Friedrich von Hohenstaufen, oli paavsti ja tema toetajate, eriti Mainzi peapiiskopi vaenlane. Nii valiti kuningaks üpris neutraalne, aga mõjukas Lothar, kes oli Saksimaa hertsog. Ta oli juba üpris vana ning ilma pärijateta, mistõttu paavst lootis, et temaga saab kergesti manipuleerida, eestkätt troonijärglase määramise koha pealt. Friedrich von Staufi vend Konrad aga protesteeris avalikult Lothari valimise vastu ning alustas tema vastu sõda. Lõppkokkuvõttes lõppes see siiski Lothari võiduga ning ta krooniti Roomas pidulikult keisriks. Seejärel läks ta sõtta Sitsiiliat ja Lõuna-Itaaliat valitenud normannide vastu, kuid pidi paavsti nõudel vasallivande nõudmisest normannide juhi suhtes loobuma. See tekitas saksa vägedes arusaamatut ja viha. Lothari viimastel valitsusaastatel muutus üha ägedamaks vaen Saksa-Rooma riigi kahe võimsaima dünastia, Welfide ja Hohenstaufenite ehk Staufide vahel. 1137, kui Lothar suri, valiti kuningaks Staufist Konrad ning algas tõeline kodusõda.
Nimest.
Lothar von Supplinburgi on tavaliselt nimetatud Lothar III, ehkki tegelikult on sellenimelisi Saksamaa valitsejaid olnud vaid kaks, kuna Lothar I, Kesk-Frangi kuningas ja keiser (843–855), valitses teoreetiliselt ka Ida- ja Lääne-Frangi riike (ehkki reaalselt tegid seda tema vennad Charles ja Ludwig) ehk sealhulgas Saksamaad, ent tema poja Lothar II võim piirdus vaid Lotringiga, mis jääb Saksamaa piiridest enamjaolt väljapoole. Seetõttu pole tema nimetamine Saksamaa valitsejaks ilmselt õigustatud, kuid kuna ajaloolises traditsioonis on juurdunud nimetus Lothar III, siis on ehk parem kasutada ikkagi seda nimekuju.


Konrad III (Saksa kuningas).
Konrad III (1093 Bamberg – 1152 Bamberg) oli esimene Hohenstaufenite soost Saksa kuningas 1138–1152. Ta oli Franki hertsog 1115–1138.
Konradi isa oli Švaabimaa hertsog Friedrich I ja tema ema oli Saksa-Rooma keisri Heinrich IV tütar Agnes. Heinrich IV kõik 3 poega, kaasa arvatud Saksa-Rooma keiser Heinrich V (Saksa-Rooma keiser)Heinrich V, surid lastetutena ja Agnese pojad omandasid trooninõudluse õiguse.
1125, Heinrich V surma järel peeti tema vanemat venda Friedrichit kõige tõenäolisemaks troonipärijaks, kuid Mainzi peapiiskopi intriigide tõttu valiti kuningaks hoopis Lothar von Supplinburg. Konrad protesteeris seepeale ning alustas tollega sõda. Ta lasi end isegi 1127. aasta detsembris Saksa vastukuningaks kuulutada, kuid sai lõpuks Lothari käest lüüa. Lothar võttis nendelt valdused ära ja andis tagasi alles siis, kui vennad 1135 Lotharit keisrina tunnustasid. Alles Lothari surma järel 1137. aasta detsembris krooniti ta Konrad III nime all Saksa kuningaks, sest tema vend Friedrich oli sellest aust loobunud.
Tema valitsusaeg polnud aga õnnelik, sest riiki laastasid sõjad, peamiselt vaenus Welfide ja Hohenstaufenite vahel. Võib-olla oleks Welfid ja Hohenstaufenid lepitanud Konradi venna Friedrichi asumine keisriks, sest ta oli abielus Welfide hulgast pärit naisega. Konrad ei jõudnudki Rooma, olles nii esimene Saksa kuningas pärast Saksa-Rooma riigi loomist, kes ei saanudki keisriks. See-eest osales ta Teises ristisõjas, mis lõppes kristlaste kaotusega. Welfid püüdsid trooni endale haarata, kuid said 1150 toimunud Flochbergi lahingus lüüa ja pidid 1152 rahu sõlmima, mis tagas võimu rahuliku ülemineku Konradi järglasele.
Konrad oli abielus kaks korda. Esimesest abielust Gertrud von Comburgiga sündis kolm tütart, kellest üks, Agnes abiellus Kiievi-Vene suurvürsti Izjaslav II-ga. Gertrud suri 1130. või 1131. aastal.
Teist korda abiellus Konrad Gertrud von Sulzbachiga, kes suri 14. aprillil 1146, ning sellest abielust sündis kaks last, mõlemad pojad: Heinrich-Berengar ja Friedrich. Vanem poeg kuulutati 1147 isa kaaskuningaks, aga juba 1150 ta suri. Friedrich oli isa surma ajal 6-aastane.
Enne oma surma nimetas Konrad troonipärijaks oma venna Friedrichi samanimelise poja, kes hiljem sai tuntuks nime all Friedrich I Barbarossa. Kõigest mõne nädala pärast valiti Barbarossa Kölnis uueks Saksa kuningaks.


Heinrich VI (Saksa-Rooma keiser).
Heinrich VI koos oma naise Sitsiilia Constantiaga
Heinrich VI (november 1165 Nijmegen – 28. september 1197 Messina) oli Hohenstaufenist Saksa-Rooma riigi valitseja 1190–1197, keiser alates 1191.
Tema vanemad olid Friedrich Barbarossa ja Burgundia Beatrix. Tal oli kaks vanemat õde, vanem vend, kes suri 6-aastaselt, 6 nooremat venda ja 2 nooremat õde, kokku oli ta pärit 12-lapselisest perest.
1169 krooniti ta Bambergis roomlaste kuningaks.
1189 läks isa ristisõtta ja Heinrich, kes oli siis 24-aastane, jäi tema asemel riiki valitsema. Otsekohe alustas Heinrich Lõvi ülestõusu, kuid Heinrich surus selle maha.
1184 kihlus Heinrich. Nad abiellusid 27. jaanuaril 1186. 1190 suri Friedrich Barbarossa ristisõja ajal ning paavst Coelestinus III kroonis Heinrichi ja Constantia 1191. aasta aprillis keisriks ja keisrinnaks. 26. detsembril 1194 sündis sellest abielust Friedrich II.
Constantia oli normannide kuninga Guglielmo II vennatütar ja pärija ning pärast Guglielmo surma 1189 päris Heinrich Sitsiilia kuningriigi. Kuid 1189 kuulutas Guglielmo vennapoja ja Constantia venna ebaseaduslik poeg Tankred end Sitsiilia kuningaks ning vangistas Guglielmo lese, Inglise kuningatütre Joani. 1194. aasta veebruaris Tankred suri, jättes Sitsiilia oma 4-aastasele pojale Guglielmo III-le. Heinrich vallutas seepeale vastupanu kohtamata Sitsiilia, kukutas Guglielmo 20. novembril ja krooniti 25. detsembril 1194 Sitsiilia kuningaks. Nii sai temast terve Itaalia valitseja, mis valmistas paavstidele mõistagi meelehärmi.
Heinrich oli parajasti minemas uude ristisõtta, et vabastada Jeruusalemm ja tuua Saksamaale oma isa Friedrich Barbarossa säilmed, kui ta täiesti ootamatult suri. On võimalik, et mürgitati, surma põhjuseks on nimetatud ka malaariat.
Pärast tema surma algas taas võitlus Welfide ja Staufide vahel ülemvõimu pärast riigis, paavstivõim jõudis aga ilmaliku hegemooniani.


Värviindeks (petroloogia).
Värviindeks (inglise "colo(u)r index") on kristalse kivimi värviliste mineraalide sisaldust näitav suhtarv (%).


Leukokraatne kivim.
Leukokraatne kivim on kristalne kivim (enamasti tardkivim), mille koostisest moodustavad värvilised mineraalid kuni 35%.
Leukokraatseid kivimeid iseloomustab hele värvus. Nende tüüpilisteks koostismineraalideks on kvarts ja päevakivi, nad sisaldavad vähe rauda ja magneesiumi. Tüüpiliseks leukokraatseks kivimiks on graniit.
Kivimit võidakse nimetada leukokraatseks ka siis, kui ta on heledam vastava kivimtüübi keskmisest heledusest.


Ajafilosoofia.
Ajafilosoofia on filosoofia haru, mis tegeleb ajaga seotud metafüüsiliste ja epistemoloogiliste probleemidega.
Aja objektiivsuse küsimus.
Me kogeme aega psühholoogilise ajana: aeg näib voolavat, kusjuures kord kiiremini, kord aeglasemalt. Me eeldame tavaliselt, et psühholoogiline aeg on subjektiivne peegeldus füüsikalisest ajast, mida mõõdetakse kellaga, ning vastab sellele ligikaudselt. Psühholoogiline aeg võib olla eri inimestel erinev, kuid füüsikaline aeg on kõigile ühine. (Relatiivsusteooriast tuleneb küll, et ka kellaga mõõdetav aeg võib eri inimeste jaoks olla erinev. Kuid need erinevused on kõigile inimestele ühtmoodi teadvustatavad.)
Kas füüsikaline aeg on objektiivne? On ju võimalik, et ta on kõigest intersubjektiivne: ta on küll paratamatult kõigile inimestele ühesugune, kuid selle põhjus on seotud inimese või inimtunnetuse loomusega, mitte aja enesega. Aega ennast võib ka mitte olemas olla. Ja kui aeg on olemas, siis ei pruugi ikkagi olemas olla aja voolamist.
Aja eksisteerimine või mitteeksisteerimine on ontoloogiline küsimus. Idealistid ja mõned antirealistid, kes eitavad vaimust sõltumatute objektide olemasolu või seavad selle kahtluse alla, eitavad või küsimärgistavad ka aja olemasolu.
Kant järgi on aeg koos ruumiga kaemuse aprioorne vorm, mis korrastab inimkogemust, kuid ei kuulu asjale iseeneses.
Idealistid (näiteks John McTaggart Ellis McTaggart artiklis "The Unreality of Time") on väitnud, et aeg on illusoorne.
Aja defineerimine.
Aja defineerimine on raske, sest raske on leida lihtsamaid ja tuttavamaid mõisteid. On ka oht langeda vigasesse ringi, defineerides aega aja enese kaudu.
Olulisem kui aja defineerimine on filosoofiline selgitus, mis võimaldaks vastata ajaga seotud filosoofilistele küsimustele.
Absolutism ja relatsionism.
Kas aeg on sõltumatu sündmustest ajas? Kui see nii on, siis võib aeg kulgeda ka nii, et aja kulgedes ei toimu maailmas mitte ühtki muutust.
Leibniz ja Newton.
Vaidlus selle üle, kas aeg on absoluutne, st iseseisev reaalsus, mis ei sõltu objektidest, või lihtsalt reaalsete objektide teatud korrastatus, algas vaidlusega Isaac Newtoni (keda esindas Samuel Clarke) ja Gottfried Wilhelm Leibnizi vahel (Leibnizi ja Clarke'i kirjavahetus).
Konventsionalism.
Konventsionalismi järgi on aja ja ruumi geomeetrilised omadused kokkuleppelised. Selle seisukoha esitas esimesena Henri Poincaré.
Aja suund.
Aja suuna probleem tuleneb järgmisest vastuolust. Füüsikas tuntud loodusseadused on ajaliselt pööratavad: Füüsikaseaduste järgi võivad kõik protsessid kulgeda ka tagurpidi. Kõik, mis toimub tagurpidi näidatavas filmis, on füüsikaseaduste järgi võimalik. Ent me ei koge makromaailmas aega pööratavana: klaas võib maha kukkuda ja puruneda, kuid klassikillud ei saa tagasi lennata ja uuesti klaasi moodustada. Me mäletame minevikku, kuid tulevikku ei mäleta. Meile tundub, et me ei saa muuta minevikku, kuid võime mõjutada tulevikku.
Lahendus põhjuslikkuse kaudu.
Sellele probleemile on välja pakutud põhiliselt kahte tüüpi lahendusi. Esimest tüüpi lahenduste kohaselt tuleneb aja suuna olemasolu sellest, et põhjuslikkus on asümmeetriline. Mineviku kohta me teame rohkem sellepärast, et miski minevikus on põhjuseks tagajärjele, mis on meie tajumus. Meile tundub, et me ei saa mõjutada minevikku, kuid saame mõjutada tulevikku, sellepärast et põhjuslikkuse iseloomu tõttu see nii ongi. Ja nii edasi.
Sellel lahendusel on kaks suurt raskust. Esiteks on raske defineerida põhjuslikkust defineerida, viitamata sellele, et põhjus eelneb ajaliselt tagajärjele. Muidu aga on aja suuna tuletamine põhjuslikkusest tsirkulaarne. Teiseks ei ole põhjuslikkusele viidates võimalik seletada kõiki ajalise asümmeetria ilminguid, näiteks klaasi purunemise puhul.
Lahendus termodünaamika kaudu.
Teist tüüpi lahendused, mis on kõige levinumad, seostavad aja suuna termodünaamikaga. Nimelt ei ole termodünaamika seadused pööratavad: termodünaamika teise seaduse järgi ei saa isoleeritud süsteemis entroopia kahaneda. Sellepärast ei saa klaas kildudest kokku paigutuda.
Ent statistiline mehaanika, mis on klassikalisest termodünaamikast fundamentaalsem, peab entroopia kahanemist isoleeritud süsteemis siiski võimalikuks, kuigi äärmiselt ebatõenäoliseks.
Lahendus loodusseaduste põhjal.
Lahenduseks on viidatud ka sellele, et mõned loodusseadused, näiteks nõrga vastastikmõju seadused, ei ole pööratavad.
Sellise lahenduse puhul on probleemiks esiteks selliste seaduste perifeersus, mistõttu tundub küsitav, kas nendega saab seletada makroskoopiliste protsesside ajalist ebasümmeetriat, ja teiseks see, et pole kindel, kas vastavad füüsikateooriad vastavad tegelikkusele.
Teised võimalikud maailmad.
Kas mõnes võimalikus maailmas kulgeb aeg tagurpidi, nii et näiteks inimesed mäletavad tulevikku?
Aja voolamine.
John McTaggart Ellis McTaggarti defineerib omaartiklis "The Unreality of Time" (1908) kaks ajaseeriat, mis iseloomustavad meie ajamõiste eri aspekte.
Aja a-seeria vastab meie intuitsioonile, et ajas on saamine ning "nüüd" liigub ajas. A-seeria moodustavad sündmused vastavalt sellele, kas nad on minevikus, olevikus või tulevikus.
Aja b-seeria korrastab sündmused vastavalt sellele, kas nad on üksteise suhtes varasemad või hilisemad.
McTaggart väidab, et aeg ei ole reaalne, sest a) a-seeria on vastuoluline ja b) b-seeria üksinda ei kirjelda aja loomust, sest a-seeria kirjeldab üht aja olemuslikku aspekti.
Selles küsimuses on välja kujunenud kaks leeri. Aja a-teooria pooldajad peavad saamist ajale iseloomulikuks ning püüavad näidata, kuidas b-faktid tulenevad a-faktidest. Aja b-teooria pooldajad seevastu püüavad tuletada a-seeriat b-seeriast, kasutades näiteks aega väljendavaid indeksikaale.
Seda eristust võib kirjeldada ka jaotusena ajavormiliseks ajateooriaks ja ajavormituks ajateooriaks. Ajavormitu teooria algvariandi järgi ei ole ajavormid (grammatiline aeg semantiliselt fundamentaalsed, sest need saab ida ajavormituteks terminiteks ("toimub hetkel "t", "toimub enne", "toimub üheagselt"). Hiljem möönsid ajavormitu teooria pooldajad, et ajavormiline väljendusviis ei ole taandatav ajavormitule väljendusviisile, kuid jäid selle juurde, et ajavormiliste väidete tõesustingimused on esitatavad ajavormitute faktide kaudu.
Ajavormilise ajateooria pooldajad seevastu ütlevad, et ajavormitu väljendusviis ei ole semantiliselt fundamentaalne, vaid on analüüsitav ajavormiliste terminite kaudu, ning tarvilikud on ajavormilised faktid. See võib tähendada, et on olemas olevikulisus kui taandumatu omadus maailmas.
Presentism ja eternism.
Presentism on seisukoht, mille kohaselt aeg on mitme reaalsuse omavaheline järjestus. Teatud kindlal ajal mõned asjad eksisteerivad ja teised mitte. Meil on tegemist ainult praeguse reaalsusega. Näiteks ei saa öelda, et Homeros eksisteerib, sest praegu ta ei eksisteeri.
Eternism on seisukoht, mille kohaselt aeg on samasugune reaalsuse mõõde nagu ruumi kolm mõõdet, mistõttu minevik, olevik ja tulevik on kõik ühevõrra reaalsed. Selle teooria kohaselt Homeros eksisteerib reaalselt. Siiski tuleb paljudes keeltes minevikust, olevikust ja tulevikust rääkides kasutada erinevaid ajavorme.
"Kasvava universumi teooria" kohaselt on minevik ja olevik reaalsed, tulevik aga veel mitte.
Endurantism ja perdurantism.
Endurantism on seisukoht, et objekti püsimine läbi aja seisneb selles, et ta eri aegadel eksisteerib täielikult ("kestab"). Tema ilminguid eri aegadel saab küll üksteisest eraldada, kuid nad on numeeriliselt identsed.
Perdurantism on seisukoht, mille kohaselt asja püsimine läbi aja seisneb selles, et ta eksisteerib pideva reaalsusena, mis koosneb tema eksisteerimisest eri aegadel kui osadest (ta "vältab").
Tavaline seisukoht on endurantism, mis vastab meie intuitsioonile: näiteks leian ma, et kui ma kellegagi vestlen, siis ma vestlen selle isiku kui tervikuga, mitte (ajalise) osaga temast. Perdurantistid (kelle hulka kuulus David Lewis, viitavad muuhulgas sellele, et perdurantism võimaldab muutumist paremini seletada.
Tavaliselt on presentistid ühtlasi endurantistid ja eternistid ühtlasi perdurantistid ning ümberpöördult, kuid mitte tingimata. On näiteks võimalik väita, et aja möödumine annab märku järjestatud reaalsuste seeriast, kuid sellesse kuuluvad objektid eksisteerivad mingil viisil väljaspool reaalsust kui tervikut. Säärased positsioonid on siiski raskesti kaitstavad ja haruldased.


Mind.
"Mind" ('Vaim') on üks juhtivaid filosoofiaajakirju.
Ajakiri hakkas ilmuma 1876. Aastatel 1876–1891 ilmus 16 köidet. Uus seeria ("New Series") hakkas ilmuma 1892.
Ajakirja annab välja "Mind Association" kirjastuse Oxford University Press kaudu.
Ajakirja toimetaja oli pikka aega George Edward Moore. Praegune toimetaja (2005. aastast) on Thomas Baldwin.


The Nature of Existence.
"The Nature of Existence" ("Eksisteerimise loomus") on filosoof John McTaggart Ellis McTaggarti kaheköiteline teos.
Esimene köide ilmus 1921, teine köide 1927. Teises köites on esitatud muuhulgas samad argumendid aja mittereaalsuse kasuks mis tema artiklis "The Unreality of Time" (1908).
Põhiteese.
Eksisteerimine langeb mahuliselt kokku reaalsusega. Reaalsus on eksisteerivate asjade defineerimatu tunnus ("characteristic"; omadus või suhe). Eksisteerivate asjade tunnused ja võimalused eksisteerivad.
Tõde (tõesus) on vastavus faktile. Uskumus on mõte või tunne, et miski on reaalne ehk eksisteerib faktina. Uskumused aitavad reaalsust defineerida.
Eksisteerival asjal peab olema veel mõni omadus peale eksisteerimise. Omadus on kas lihtomadus, liitomadus ("compound quality") või kompleksomadus ("complex quality"). Lihtomasdus on defineerimatu ja analüüsitamatu. Liitomadust saab definitsiooni ja analüüsi abil taandada teiste omaduste kogumile. Kompleksomadus ei ole omaduste kogum, kuid on analüüsitav ja defineeritav omaduste ja suhete kaudu. Millegi omaduste kogum on selle loomus.
Substants on see, mis eksisteerib ja millel on omadused, kuid mis ise ei ole omadus ega suhe. Lihtsubstants on jagamatu: ta ei ole eraldatav mitmeks substantsiks, kuigi tal võib olla mitu omadust. Igal substantsil on mitu omadust ja suhet.
Suhe võib olla lihtsuhe, liitsuhe või komplekssuhe. Lihtsuhe ei ole analüüsitav suheteks. Liitsuhe on lihtsuhete kogum. Komplekssuhe ei ole suhete kogum, kuid on analüüsitav omaduste ja suhete kaudu.
Substants koosneb omadustest (sealhulgas suhteomadustest) ning substantsi loomus on tunnetatav ainult omaduste kaudu. Substantsi kirjeldus koosneb tema omaduste konstateeringutest. Mitmel substantsil võib olla sama omadus. Substantside klass on ühe või mitme ühise omadusega substantside klass. Substantside rühmal ei pruugi ühist omadust olla. Klassil ei pruugi liikmeid olla, kuid rühm on defineeritud oma liikmetega.
Liitsubstantsi osad on substantsid. Lihtsubstantsil osi ei ole. Liitsubstants koosneb mitmest eri koostisega substantsist.
Universumi iga osa peegeldab kuidagi kogu universumit.
Mateeria on see, millel on ulatuvus, kuju, asukoht, liikuvus ja läbitungimatus. Mateeria pole sama mis substants. Mateeria koosneb lihtsatest osadest, kuid substants on lõputult jagatav paljudeks osadeks. Kui mateeria eksisteerib, peab ta olema jagatav osadeks. Aga lihtsad osad ei ole jagatavad väiksemateks osadeks, seetõttu neid ei eksisteeri. Millelgi, mis eksisteerib, ei saa olla lihtsaid osasid, nii et mateeriat ei eksisteeri.
Mina koosneb vaimust. Mina on osa substantsist, mis suudab tajuda iseennast ja teisi substantse. Taju on teadlikkus mingi substantsi omadustest ja suhetest teiste substantsidega. Mina on määratletud oma tajumustega.
Absoluutses reaalsuses armastab iga mina iga teist mina, keda ta otseselt tajub. Armastus toob mina ühtsusesse teiste minadega ja absoluutse reaalsusega.
Et mateeria ei eksisteeri, siis kogu reaalsus on vaimne (spirituaalne).
Jumal ei saanud universumit luua, sest loomine on põhjuslik suhe, mis aga nõuab põhjuse ajalist eelnemist tagajärjele. Jumal ei saa maailma juhtida, sest sel juhul peaks Jumal olema universumis toimuvate sündmuste põhjus.
Müstilised Jumala-tajumused on vaid näilised Jumala-tajumused. Otsustust, et Jumal on olemas, peetakse ekslikult Jumala-tajumuseks.
Mina on ajatu ning seega eksisteerib enne sündi ja pärast surma.
Universum koosneb minadest, mis on selle esmased osad. Teisased osad on minade tajumused. Universum ei ole mina, kuid sisaldab iga mina sisu. Universum on substants, mille osad kõik teised substantsid on.


Montréali protokoll.
Montréali protokoll on 1987. aastal neljakümne riigi poolt Montréalis allakirjutatud kokkulepe, mis piirab kõikide freoonide kasutamist.


Regionaalne kivim.
Regionaalne kivim on kivim, mis saab levida vaid teatud kindlas piirkonnas.
Näiteks kukersiit on regionaalne kivim. Hoolimata sellest, et põlevkivi leidub ka mujal maailmas, ei nimetata ühegi teise leiukoha põlevkivi kukersiidiks, isegi kui nad oleksid koostiselt kukersiidiga identsed.
Regionaalset kiviminime tuleb eristada korrektsest petrograafilisest kiviminimest, mis peaks vastama ülemaailmselt tunnustatud klassifikatsioonidele. Näiteks regionaalne kivim Läänemere punane kvartsporfüür on kivimiliselt paleotüüpne rüoliit.
Osa kivimitest, näiteks andesiit (nimi tuleb Andide mäestiku järgi) on nime järgi küll regionaalsed, kuid on tänaseks defineeritud keemilise koostise, mitte geograafilise päritolu järgi ning on seetõttu leitavad mitmes maailma osas.
Regionaalne kivim


Minevik.
"See artikkel räägib möödunust; ajavormi kohta vaata artiklit Minevik (keeleteadus)"
Minevik on aeg, mis eelneb olevikule või kõik see, mis on ajas möödunud. Sellisena vastandub minevik tulevikule ning erineb olevikust.
Mineviku uurimine.
Minevikku uurivate teadusharude seas on ajalugu, arheoloogia, arheoastronoomia, ajalooline keeleteadus, geoloogia, ajalooine geoloogia, paleontoloogia, paleobotaanika, paleoetnobotaanika, paleogeograafia, paleoklimatoloogia ja kosmoloogia.
Klassikaline füüsika.
Aja nool määrab aja suuna minevikust tulevikku. Minevikku kuuluvad kõik sündmused, mis võivad olla oleviku sündmuste põhjuseks.


Aglomeraat (geoloogia).
Aglomeraat on valdavalt ümardunud klastidega püroklastiline sete, mille keskmine terasuurus ületab 64 mm.
Aglomeraat koosneb valdavalt vulkaanilistest pommidest. Aglomeraadi all mõistetakse geoloogias mõnikord erinevaid asju. Näiteks peetakse aglomeraadiks ka kokkutsementeerunud vulkaanilistest pommidest koosnevat kivimit. Seetõttu võidakse aglomeraadiks pidada nii setet kui ka kivimit.
Mittevulkaanilistest settekivimeist koosnevat kivistunud aglomeraadi analoogi nimetatakse konglomeraadiks.
Termini "aglomeraat" võttis kasutusele briti geoloog Charles Lyell aastal 1831.


Olevik.
Olevik on "nüüd" mineviku ja tuleviku vahel või kõik selles toimuv. See on aeg, mida vahetult läbi elatakse ja milles toimuvat tajutakse vahetult.
Olevik eeldab subjekti, kes selle määratleb. Psühholoogilise "näiva oleviku" kestus on umbes 3 sekundit. Mitterelativistlikus füüsikas käsitatakse olevikku teatud ajahetkena (ajatelje punktina).
Ka mitterealativistlikus füüsikas muutub oleviku mõiste ebaselgeks, kui võrreldakse aega üksteisest kaugel asuvates kohtades. Näiteks võtab valguse jõudmine tähtedelt meieni aastaid, mistõttu me tajume olevikuna ammuseid sündmusi.


William Petersen.
William Louis Petersen (sündinud 21. veebruaril 1953 Evanstonis Illinois's
) on USA näitleja; enim tuntud Gil Grissom'i osatäitjana seriaalis "


Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala.
Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala paikneb Vastse-Kuuste ja Põlva valla maadel, hõlmates jõe keskjooksu ja selle lähiümbruse Koorevere sillast kuni Valgesoo veskini. Kaitseala on 1101 ha suurune ning ta loodi 1957. aastal.
Kaitsealal kaitstakse Ahja jõe keskjooksul asuvaid Devoni ladestu Burtnieki lademe liivakivipaljandeid, mitmeid koopaid (näiteks Emalätte koobas, Neitsikoobas), jõeorgu ja seal leiduvaid kaitsealuseid liike (näiteks austria roidputke, alssosja, mets-vareskolda, nõmm-vareskolda, ungrukolda ja karukolda).
Liivakivipaljandid.
Ahja jõe ürgoru veerudel esinevad ja taevaskodadeks või paedeks kutsutavad liivakivipaljandid on kujunenud Kesk-Devoni Burtnieki lademe liivakividesse.
Ahja jõe maastikukaitseala ligikaudu 19 kilomeetri pikkusel lõigul esineb kokku 43 liivakivipaljandit, neist 27 jõe paremal ja 16 jõe vasakul kaldal.
Liivakivide värvus on tugevasti varieeruv: valkjas- ja kollakashallidest kuni roosade, kohati
Mitmete paljandite (Puusta pae, Piirioidu pae, Savioidu pae, Savimägi, Valgemäe pae) ülaosas esineb neid katvat moreeni, mis allub üsna kergesti erosioonile. Seetõttu esineb nendelt paljanditelt sagedamini kasvavate puude varinguid.
Turism.
Riigimetsa Majandamise Keskus on maastikukaitsealale rajanud mõned matkarajad, mis annavad võimaluse meeldivaks puhkuseks looduses.
Saesaare paisjärvel ja Ahja jõel sõidab jõelaev "Lonny" ning reisi pikkuseks on ca 6 km.


Alaskiit.
Alaskiit on leelispäevakivi-graniidi leukokraatne erim.
Alaskiit koosneb pea täielikult kvartsist ja leelispäevakivist. Viimasel ajal peetakse alaskiiti leelispäevakivi-graniidi sünonüümiks.


Erim.
Erim on mineraali või kivimi kitsamalt defineeritud vorm.
Näiteks rubiin on alati tumepunase värvusega, kuid mineraloogiliselt on rubiin korundi erim. Korund aga ei pruugi olla värvunud punaselt, näiteks safiir on enamasti sinise värvusega korundi erim.
Erimi mõistet kasutatakse ka kivimeid kirjeldades. Näiteks trondhjemiit on tonaliidi leukokraatne erim.


Leeliskivim.
Leeliskivim (inglise "alkaline rock") on suhteliselt suure kaaliumi ja naatriumisisaldusega tardkivim.
Suhteliselt suur leelisoksiidide (kaaliumi- ja naatriumioksiidid) sisaldus tähendab selle suhtelist kogust alumiiniumi- ja ränioksiidide suhtes. Keemilist valemit kasutades näeb asi välja järgmine: [(Na2O+K2O):Al2O3:SiO2] erineb suhtest 1:1:6, kas Al2O3 või SiO2 defitsiidi suunas.
Eesliite "leelis-" lisamine defineeritakse siiski pisut erinevalt. Selle eesliitega varustatakse tardkivimid, mis sisaldavad, kas leelisamfiboole, leelispürokseene või feldšpatoide. Tuleb muidugi hoolikalt jälgida, kas eesliide "leelis-" on lisatud kivimi või mineraali põhinimele. Näiteks leelispäevakivi on mineraal, mistõttu tema kohta siinne jutt ei käi. See aga ei pruugi alati aidata, sest mõnikord võidakse näiteks leelispäevakivi-graniit lühendada leelisgraniidiks (mis on iseenesest täiesti lubamatu). See võib muuta asjast korrektse arusaamise keeruliseks.
Leeliskivimit tuleb eristada leeliselisest kivimist, mis on mitmetähenduslik termin. Tavaliselt nimetatakse leeliselisteks tardkivimeid, mis sisaldavad normaalsest enam leelisoksiide, kuid terminit ei seota range valemiga.


Veebisait.
Veebisait, ka lihtsalt sait (toorlaen inglise keelest "web site", "website", "site") on kogum veebilehti, mis sisaldavad teksti, pilte, videoid või helifaile. Veebisait on majutatud vähemalt ühes veebiserveris, millele pääseb ligi läbi võrgu (näiteks Interneti või privaatse kohtvõrgu) internetiaadressi (URL) abil. Kõik avalikult ligipääsetavad veebisaidid moodustavad veebi ("World Wide Web").
Veebileht on dokument, mis on tavaliselt kirjutatud tavalises kirjas ning vormindatud HTML või XHTML reeglite järgi. Veebileht võib sisaldada elemente teistelt veebisaitidelt.
Veebilehtedele pääseb ligi hüperteksti edastusprotokolli ("Hypertext Transfer Protocol" – HTTP) kaudu, mis võib olla krüpteeritud ("HTTP Secure" – HTTPS), pakkumaks suuremat turvalisust ja privaatsust veebilehtede kuvamisel.
Veebisaidi lehtedele pääseb tavaliselt ligi läbi lihtsa internetiaadressi, kodulehe. Internetiaadressid moodustavad veebilehtedest hierarhia ning hüperlingid aitavad kasutajal saidil navigeerida.
Mõned veebisaidid nõuavad sisu kindlatele elementidele ligipääsemiseks registreerimist. Selliste veebisaitide hulka kuuluvad paljud ärisaidid, failijagamissaidid ja sotsiaalvõrgustikud.
Ajalugu.
Veeb sai alguse 1990. aastal CERNi füüsiku Tim Berners-Lee käe läbi. Seda kasutati teadusdokumentide lihtsaks ja mugavaks navigeerimiseks hüperteksti abil. Sellega hakati siduma teisigi dokumente ning moodustus ülemaailmne infomaterjalide võrk. Veebi laialdasem levik leidis aga aset 1993. aastal, kui hüpertekst integreeriti Windowsi keskkonda. Kui algselt toetas veeb vaid teksti, siis nüüdsest sai dokumentidele lisada pilte ja fotosid ning oluliselt täiendati kasutajaliidest. Windows tõi turule ka oma esimese veebibrauseri Mosaic, mis saavutas suure populaarsuse, kuid jäi sellegipoolest alla Netscape Navigatorile. Alles 1997. aastal, peale suuri investeeringuid, tuli Microsoft välja Internet Exploreriga, mis sai vastu Netscape’i populaarsusele. Samal aastal tehti avalikuks Netscape Navigatori lähtekood, millele järgnes arvukate konkureerivate veebilehitsejate (sealhulgas Mozilla, Opera, Konqueror, Galeon jt) teke.
1991. aastal tühistati Interneti ärikeeld ning peale seda muutus veeb märksa kommertslikumaks, kujutades endast olulist äri- ja reklaamikanalit. Paraku kaasnes sellega ka rämpsreklaami (spämmi) laialdane levik.
Enne HTML ja HTTP esile kerkimist kasutati individuaalsete failide kättesaamiseks serverist teisi protokolle, nagu näiteks FTP ja Gopheri protokoll. Need protokollid lubavad lihtsa kataloogistruktuuri kaudu kaustade vahel navigeerida ja valida, milliseid faile alla laadida. Dokumendid olid enamasti tavakirjas, ilma vormistuseta tekstifailid.
Ülevaade.
Veebisait võib olla ühe isiku, äri või muu organisatsiooni töö ning on tavaliselt pühendatud kindlale teemale või eesmärgile. Iga veebisait võib sisaldada hüperlinke teistele saitidele, nii et erinevate saitide eristamine võib kasutaja jaoks olla raske.
Veebisaite kirjutatakse või konverteeritakse dünaamiliselt HTML’i. Neid saab vaadata erinevate arvutil põhinevate internetiühendusega seadmete, sealhulgas lauaarvuti, sülearvuti, tahvelarvuti ja mobiiltelefoni abil.
Veebisait on majutatud arvutisüsteemis, mida nimetatakse veebiserveriks või HTTP serveriks. Need terminid võivad ka tähendada tarkvara, mis jooksutab neid süsteeme ning otsib välja ja esitab veebilehti vastavalt kasutajate päringutele. Apache on kõige enamlevinud veebiserveri tarkvara (Netcrafti statistika järgi), aga laialdaselt on kasutusel ka Microsofti Internet Information Services (IIS).
Staatiline veebisait.
Staatiline veebisait on sait, mille veebilehed on serveris salvestatud samas formaadis, mis saadetakse kliendi veebibrauserisse. See on põhiliselt kirjutatud HTML koodis.
Veebisaitide lihtsamad vormid või turundusnäidised on tihti staatilised, sest nad esitavad kasutajale ettekirjutatud staatilist informatsiooni. See võib olla informatsioon firma ja selle toodete ja teenuste kohta, mida esitatakse teksti, piltide, fotode, animatsioonide, audio/video ja interaktiivsete menüüde ja navigatsiooni vahendusel.
Sellist tüüpi veebisait kuvab tavaliselt samasugust informatsiooni kõikidele külastajatele. Sarnaselt prinditud brošüüride jagamisega klientidele või külastajatele, pakub ka staatiline veebisait ühtlast ja kindlat informatsiooni pikema ajaperioodi vältel. Kuigi saidi omanik võib pidevalt uuendusi teha, on teksti, fotode ja muu sisu muutmine manuaalne protsess ning võib nõuda veebisaitide kujundamise põhioskusi ning –tarkvara.
Kokkuvõtvalt, külalised ei saa valida, millist informatsiooni nad staatiliselt veebisaidilt saavad ning peavad leppima selle sisuga, mida veebisaidi omanik on otsustanud tol hetkel pakkuda.
Dünaamiline veebisait.
Dünaamiline veebisait muudab või kohandab end pidevalt ja automaatselt kindla reeglistiku järgi.
Dünaamilistel veebisaitidel võib olla kahte tüüpi dünaamilist protsessi – koodi ja sisu. Dünaamiline kood on kasutajale nähtamatu, samas kui dünaamiline sisu kuvatakse täielikult.
Dünaamiline kood.
Esimene tüüp on dünaamilise koodiga veebisait. Sedasorti kood luuakse jooksvalt, kasutades staatilise HTML’i asemel aktiivset programmeerimiskeelt.
Dünaamilise koodiga veebisait osutab selle ehitusele, täpsemalt koodile, mida on kasutatud ühe veebilehe loomiseks. Dünaamiline veebisait genereeritakse jooksvalt, sobitades kokku kindlaid koodiplokke ja protseduure. Dünaamiliselt genereeritud veebileht võtab erinevat infot andmebaasist ning paneb need kokku ettekirjutatud formaadis ja esitab need lugejale ühtse tervikuna. See suhtleb kasutajaga erinevatel viisidel, sealhulgas küpsiste lugemise, eelnevalt külastatud veebilehtede tuvastamise jms abil, aga ka otseselt (vormielemendid, hiire liikumine).
Dünaamiline sisu.
Teine tüüp on dünaamilise sisuga veebisait. Muutuv sisu kuvatakse dünaamiliselt jooksvalt teatud tingimuste järgi, tavaliselt omandades sisu andmebaasist.
Dünaamilise sisuga veebisait viitab sellele, kuidas ta sõnumid, tekst, pildid ja muu informatsioon on veebilehel kuvatud, täpsemalt, kuidas sisu muutub iga hetkega. Veebilehe sisu sõltub teatud tingimustest, kas ettekirjutatud reeglitest või kasutaja otsustest. Näiteks võib võib veebisait, milles on andmebaas uudiseartiklitega, kasutada ettekirjutatud reeglit käesoleva kuupäevaga artiklite kuvamiseks. Seda tüüpi dünaamiline veebisait näitab automaatselt kõige aktuaalsemaid artikleid igal kuupäeval. Teine näide dünaamilisest sisust on sait, mis võimaldab kasutajal otsida teda huvitavat infot ning andmebaasist omandatud vasted kuvatakse veebilehel, muutes lehe väljanägemist hetkega.
Dünaamiliste veebisaitide eesmärk.
Dünaamiliste veebisaitide põhiline eesmärk on automatiseerimine. Dünaamiline sait töötab palju efektiivsemalt, selle koostamine on tõhusam ning seda on kergem hooldada, uuendada ja täiendada. Palju lihtsam on konstrueerida raamistik ja andmebaas kui kirjutada sadu või tuhandeid individuaalseid staatilisi HTML veebilehti.
Tarkvarasüsteemid.
Dünaamiliste veebisüsteemide ja saitide loomiseks on lai valik tarkvarasüsteeme, näiteks ANSI C servlets, JavaServer Pages (JSP), PHP, Perl, Python, Ruby programmeerimiskeeled, ASP.NET, Active Server Pages (ASP), YUMA ja ColdFusion (CFML). Saitidel võib leiduda ka sisu, mis on omandatud ühest või enamast andmebaasist või kasutades XML’il põhinevaid tehnoloogiaid nagu RSS.
Pistikprogrammid täiendavad veebibrauserite võimalusi aktiivse sisu kuvamiseks või erinevate veebirakenduste loomiseks. Selliste pistikprogrammide hulka kuuluvad Microsoft Silverlight, Adobe Flash ja Adobe Shockwave. Ka dünaamiline HTML võimaldab suhtlust kasutajaga ja veebilehtede elementide reaalajas uuendamist (näiteks ei pea veebilehti mõningate muudatuste täideviimiseks uuesti laadima). Seda tehakse kasutades dokumendi objektimudelit või JavaScripti, mille jaoks on tugi enamikesse veebibrauseritesse sisse ehitatud.
Veebisaidi sissetulekuallikaks muutmine on veebiarendajate ning veebisaitide omanike hulgas levinud praktika. Veebisaidi äriks kujundamiseks on mitu meetodit, mis jagunevad peamiselt kahte rühma, nagu allpool kirjeldatud.
Sisul põhinevad veebisaidid.
Mõned veebisaidid teenivad raha, müües oma saidil reklaampinda, kas otse või läbi reklaamivõrgustike.
Toodetel või teenustel põhinevad veebisaidid.
Mõned veebisaidid teenivad raha, pakkudes müügiks tooteid või teenuseid. Internetipoodide puhul saab tooteid või teenuseid osta otse veebisaidilt endalt, sisestades krediitkaardi või muu makseviisi informatsiooni maksevormi. Kuigi enamik selliseid saite on füüsiliselt eksisteerivate poodide üks ligipääsuvõimalus, on üha sagedamaks nähtuseks muutunud saidid, mille kaudu müüdavad tooted on kättesaadavad vaid läbi interneti.
Veebisaidid võivad tulu teenida ka eelnevat kahte viisi kombineerides. Näiteks võib veebioksjonisait küsida raha toote müümiseks, samal ajal kolmandate isikute reklaame kuvades, suurendades sissetulekut veelgi.
Veebisaitide tüübid.
Veebisaite saab jagada kahte laia kategooriasse, staatilisteks ning interaktiivseteks. Interaktiivsed saidid on osa Web 2.0 saitide kommuunist ning võimaldavad suhtlust saidi omaniku ja külastajate vahel. Staatilised saidid esitavad infot, kuid kasutajatega ei suhelda otseselt.
Mõni veebisait võib kuuluda ühte või enamasse nendest kategooriatest. Näiteks võib ärisait reklaamida firma tooteid ning samal ajal pakkuda kasutajatele informatiivseid dokumente. Ülalnimetatutele lisandub palju alamkategooriaid. Näiteks võib pornosait olla üks veebipoe liik, pakkudes müügiks ligipääsu kogu veebisaidi sisule. Teise näitena on fännisait üks kuulsuste saitide alamliike.
Veebisaitidele seavad piiranguid ehituslikud limiidid (näiteks veebisaidile pühendatud arvutusjõud). Väga suured veebisaidid nagu Google, Facebook, Yahoo! ja Microsoft kasutavad suurt hulka servereid ja ka koormuse balanseerimise vahendeid, mis jaotavad kasutajate koormuse erinevate arvutite vahel erinevates asukohtades. 2011. aasta alguse seisuga kasutas Facebook üheksat andmekeskust kokku umbes 63 000 serveriga.
2009. aasta veebruaris avaldas Netcraft, 1995. aastast saati veebi kasvu jälginud interneti uurimisega tegelev firma, et eksisteerib 215 675 903 veebisaiti, millel on domeeninimi ja sisu. 1995. aasta augustis oli vastav näit 18 000 veebisaiti.
Auhinnad.
Maailma parimate veebisaitide tunnustamisega tegelevad mitmed prominentsed organisatsioonid, nagu näiteks The Webby Awards, Favourite Website Awards, Interactive Media Awards ja WebAwards.


Kanada ilves.
Kanada ilves ("Lynx canadensis") on kaslaste sugukonda kuuluv kiskja.
Mõned allikad ("Loomade elu") peavad kanada ilvest ilvese alamliigiks ("Felis lynx canadensis").
Ta on euraasia ilvesest pisut väiksem: emased kaaluvad 8-9 kg, isased 10-18 kg. Keha pikkus on 80-130 cm, kõige sagedamini siiski 90-110 cm. Kanada ilves elab Alaskal, Kanadas ning USAs, kuigi kanada ilvese ja punailvese leviala eraldav joon järgib enam-vähem Kanada ja USA piiri. USAs elab loodetavasti tuhatkond kanada ilvest. Kanada ilvese eluiga on 15 aastat ning üle aasta on ta võimeline saama 2-4 järglast. Nii kanada ilves kui punailves on täpilised, kuid võrreldes euraasia ilvesega üldiselt rohkem hallikad.


Ibeeria ilves.
Ibeeria ilves ("Lynx pardinus") on Pürenee poolsaarel elav kaslane.
Mõned allikad ("Loomade elu") peavad ibeeria ilvest ilvese alamliigiks ("Felis lynx pardinus").
Ibeeria eredate täppidega ilves elas kunagi kogu Euroopas. Praegu on säilinud veel ehk mõnikümmend isendit Hispaanias ja Portugalis ning see liik on ammu kantud Punasesse raamatusse, kuid vaatamata sellele jahitakse teda ikka veel. Loomaparkides (näiteks Coto Donana reservaadis) on ibeeria ilveseid siiski üritatud kaitsta, pildistada ning mõõta-kaaluda: kehapikkuseks saadi 85-110 cm ja kehakaaluks 9-15 kg (rekord on 25 kilo). Ibeeria ilvese loomulik eluiga on 14 aastat ning poegi on aastas kuni 5.
Ibeeria ilveseid registreeriti aastal 1994 1200 isendit, aga märtsis 2004 oli neid kõigest 120. Märtsis 2005 on neid sadakond, neist Coto Donanas 15. Ilves elab Vahemere põhjakalda metsades, mida pole aga palju alles jäänud. Vähesed metsatukad on üksteisest eraldatud, mis teeb ilveste pääsu liigikaaslaste juurde raskeks. Veidi suuremaid metsi leidub vaid Edela-Hispaanias ja Portugalis, kus elab ka enamik elusolevaist ilvestest.
Kuigi ibeeria ilveste hulk on viimastel sajanditel pidevalt kahanenud, võis teda veel möödunud sajandi alguses Hispaanias ja Portugalis ning Prantsusmaa Püreenedes laialdaselt leida. Arvukus langes 20. sajandi esimesel poolel kiiresti seoses kitsekarjatamise soikujäämisega.
Kitsekarjatamisega kindlustati ibeeria ilvese peamise saakloomale, küülikule, vastuvõetav elukeskkond. Kitsepidamise lõppemisega muutus ka loodus ning kadusid küülikuile sobivad rohumaad. Koos rohumaadega kadus ka küülik ise.
Veel hävitavamalt mõjus küülikule karjamaade asendamine teraviljapõldudega ning 1950. aastatel möllanud müksomatoosiepideemia. Nõnda kadus ilveste saak.
1970. aastail leiti ilveseid Hispaaniast Montes de Toledost ja Sierra Morenast ning Guadalquiviri jõe suudmealalt. 1996 oli ilvesel Pürenee poolsaarel sadakond isoleeritud alampopulatsiooni ning sajandivahetuseks olid needki tugevasti fragmenteeritud.


Kvartsiit.
Kvartsiit on peamiselt kvartsist koosnev teraline moondekivim.
Kvartsiit koosneb harilikult 70–80% ulatuses kvartsist. Ülejäänu moodustavad vilgukivi, talk, plagioklassid ja muud lisandid. Tema kõvadus Mohsi skaalal on 7, survetugevus 100–450 MPa, tulekindlus kuni 1770 °C.
Kvartsiidi lähtekivimiks on enamasti liivakivi. Liivakivi muutub kvartsiidiks suure kuumuse ja rõhu all, harilikult tektooniliste protsesside käigus. Reeglina on kvartsiit granoblastilise struktuuriga.
Kuna liiv võib olla mitmesugust värvi, võib seda olla ka kvartsiit. Enamlevinud on valkjad, kollased, punakad ja pruunid toonid. Puhas kvartsiit on tavaliselt valge kuni hall, kuid praktikas esineb sageli punakaid toone raudoksiidi Fe2O3 sisalduse tõttu. Teised värvid, näiteks kollakad või oranžid, tulenevad kivimi ebapuhtusest. Kvartsiidis võib olla säilinud liivakivile omane kihilisus.
Mõnikord nimetatakse kvartsiidiks väga tugevalt tsementeerunud liivakivi. Sageli aga juhtub ka vastupidine, kus kvartsiiti nimetatakse liivakiviks. Nende kahe erinevus seisneb selles, et kvartsiit on nii tugevalt tsementeerunud, muutunud ja moondunud, et ta ei murdu mitte piki kvartsiterade piiri, vaid nendega risti.
Vahel võib kvartsiit olla väga sarnane marmorile, kuid marmorist eristab teda tunduvalt suurem kõvadus.
Kui liivakivi moondub kvartsiidiks, siis üksikud kvartsiterad kristalliseeruvad ümber koos endise tsementeeriva ainega ja moodustavad kvartsikristallide kokkusulanud mosaiigi. Enamus esialgsest tekstuurist ja setete struktuurist hävib moonde käigus. Vahel võib ümberkristalliseerumise ja moonde käigus osa tsementeerivaid aineid, näiteks raudoksiid, karbonaadid ja savi, kivimist väljuda. See põhjustab tekkivas kvartsiidis triipe ja läätsi.
Ortokvartsiit on väga puhas kvartsiit, mis koosneb tavaliselt hästi ümardunud kvartsiteradest ja seda tsementeerivast ränist. Ortokvartsiit koosneb tihti 99% ulatuses ränioksiidist SiO2, milles on üksnes vähesel määral raudoksiidi ja niisuguste püsivate mineraalide jälgi nagu tsirkoon, rutiil ja magnetiit. Ortokvartsiidis on esialgse settekivimi tekstuur ja struktuur mõnikord täitsa hästi säilinud.
Kvartsiit on murenemisele väga vastupidav ning sageli koosnevad mäeharjad ja -tipud kvartsiidist. Kuna ta koosneb peaaegu puhtast ränist, siis on seal vähe materjali, millest pinnas moodustuda võiks. Sellepärast paljandub kvartsiit sageli maapinnal või on kaetud üksnes õhukese pinnasekihiga, mis ei soodusta taimekasvu.
Kvartsiit on dekoratiivne kivim. Seda kasutatakse seinte, põrandate ja trepiastmete katmiseks ja katusekividena. Temast toodetakse happe- ja tulevastaseid materjale, teda kasutatakse betooni lisandina ja räbustina. Purustatud kvartsiiti on kasutatud tee-ehitusel ja raudteedel ballastina. Suure puhtusega kvartsiidist toodetakse raudsilikooni, tööstuslikku räniliiva, räni ja ränikarbiidi. Kiviajal kasutati kvartsiiti ränikivi (pisut halvema) alternatiivina.
3400 aastat tagasi valmistati Vana-Egiptuse kuninga Amenhotep III mälestuseks kvartsiidist Memnoni kolossid, mis on tänapäevani säilinud.


Võhandu jõgi.
Võhandu jõgi on Eesti pikim jõgi. Ta algab Saverna küla lähistelt ja suubub Võõpsu lähedal Lämmijärve. Võhandu jõe pikkus on 162 km ja jõgikond 1420 km². Vagula järvest ülesvoolu kannab ka nime Pühajõgi ja alamjooksul Voo jõgi.
Võhandu jõgi on laevatatav Peipsi-Pihkva järvelt Võõpsu sadamani.
Võhandu jõe parempoolsed lisajõed on Mügra oja, Kokle jõgi, Sillaotsa jõgi, Kärgula oja, Jaska oja, Rõuge jõgi, Koreli oja, Iskna jõgi, Palumõisa oja, Pahtpää jõgi, Mädajõgi ja Varesmäe oja.
Võhandu jõe vasakpoolsed lisajõed on Parisoo peakraav, Karioja, Viluste oja, Toolamaa oja.
Suurimad paisjärved on Võhandu jõel Leevaku paisjärv ja Räpina paisjärv.
Aastal 1963 moodustati Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala, kus muu hulgas asuvad Võhandu jõe liivakivipaljandid, milledest kõrgeim on Viira veskimüür.
Võhandu kultuuris.
Võhandu jõgi on Aino Kallase jutustuse "Püha jõe kättemaks" keskne tegevuskoht.


Punailves.
Punailves ("Lynx rufus") on Põhja-Ameerikas elav kaslaste hulka kuuluv kiskja.
Punailves on teistest ilvestest väiksem ja pealtnäha kodukassilikum. Isane punailves kaalub 11–16 kg. Turjakõrgus on 20–30 cm. Punailvesel on väikesed kõrvatutid. Saba on ehk pikem kui keskmisel ilvesel (kuni 15 cm), aga seevastu on jalad lühemad. Tema karvastik on hallikas punakaspruun, tihedalt üle külvatud tumedate tähnidega.
Punailves elab enamikul USA ja Mehhiko territooriumil mägedes ja metsades, kuid mujalgi. Ta ei pelga inimasulaid ega lagendikke, elab põõsastes, kraavides ja kaktuste keskel. Punailves ei salli sügavat lund. Samuti raskendab tema levila laiendamist põhja poole konkurents kanada ilvesega. Ent tsivilisatsiooniga on liik kohanenud ja on arvatud, et tänapäeval elab punailveseid rohkem kui mõne sajandi eest.
Sigimine pole seotud kindla aastaajaga, kuid kõige sagedamini toimub paaritumine kevadel. Mõned emased lubavad endale „luksust“ paljuneda kaks korda aastas (pärast 50-päevast tiinust sünnib talle 1–6, tavaliselt 2 poega).
Punailves sööb peamiselt jäneselisi (65% toidust) ja närilisi (25%), näiteks uruhiiri ja oravaid, kuid murrab ka suuremaid loomi: ulukkalkuneid, kodukanu ning isegi valgesaba-pampahirvi ja lambaid.


Jõgikond.
Jõgikond ehk jõe valg(a)la on ala, kust jõgi saab oma vee.
Jõe valglal saab eristada maapealset ja maa-alust valglat, mis ei ühti, sest maapealne ja maa-alune veelahe ei lange kokku.
Maailma suurima jõgikonnaga jõgi on Amazonas (6 144 727 km²).
Jõgikonna pindala mõõdetakse enamasti ruutkilomeetrites.


Jun'ichirō Koizumi.
thumb
(lihtsustatud kirjapilt "Junichiro Koizumi"; jaapani keeles 小泉 純一郎 ("Koizumi Jun'ichirō"); sündis 8. jaanuaril 1942 Yokosukas) on Jaapani poliitik.
Ta oli Liberaaldemokraatliku Partei esimees 24. aprillist 2001 20. septembrini 2006 ja Jaapani peaminister 26. aprillist 2001 26. septembrini 2006.
Koizumi, Jun'ichirō
Koizumi, Jun'ichirō


Piret Järvis.
Piret Järvis (sündis 6. veebruaril 1984 Tallinnas) on eesti muusik, ansambli Vanilla Ninja kitarrist ja laulja ning televisiooni saatejuht.
Piret sündis 6. veebruaril 1984. aastal Tallinna Pelgulinna Sünnitusmajas. Ta käis Tallinna 21. Koolis ning hiljem Concordia Rahvusvahelises Ülikoolis, kus õppis meediat ja suhtekorraldust ning Tartu Ülikoolis, kus õpib praegu ajakirjandust ja kommunikatsiooni.
Piret alustas laulmist 3-aastaselt, hiljem õppis ta klaverit ja kitarri. Piret oli üks kolmeliikmelise tüdrukutebändi Vanilla Ninja asutajaliikmetest. Piret kirjutab ka laule. Vanilla Ninja hiti "Club Kung Fu" sõnad, nagu ka paljude teiste Vanilla Ninja lugude sõnad ja viisid, on tema kirjutatud.
Lisaks on Piret tuntud saatejuhina. 2002. aastal alustas ta tööd TV3-s, juhtides seal saateid nagu "Suve Fizz" ja "Meeletu Maailm". 2004. aasta sügisel loobus Piret "Meeletu Maailma" tegemisest, sest otsustas pühenduda ainult muusikale. Siiski naasis ta juba 2005. aasta sügisel ekraanile, asudes juhtima saadet "Malaisia". Hiljem töötas ta MTV Eesti VJ-na ning alates 2011. aastast on ta Eesti Televisiooni saatejuht ja toimetaja.


Karakal.
Karakal ("Caracal caracal") on kaslaste hulka kuuluv kiskja.
Mõned allikad ("Loomade elu") peavad karakali kasside perekonda kuuluvaks ja andes talle nime ("Felis caracal").
Iseloomustus.
Tema tüvepikkus on 65–82 cm, saba 25–30 cm, mass 11-13 kilo, kõrvatutid on kuni 4,5 cm pikad. Need ongi andnud loomale nime: turgi keeltes tähendab 'kara-kulak' musta kõrva. Kõrva likumist kontrollib kakskümmend lihast.
Väliselt sarnaneb karakal ilvesega ja sellepärast on teda nimetatud kõrbeilveseks. Nad pole siiski lähisugulased. Karakal on ilvesest saledam, ka tema jalad on peenemad ja pikemad. Tema karvastik on harilikult liivakarva, kuid võib olla ka punakas või hallikas. Esineb melanootilisi isendeid.
Karakal elab Aafrika kõrbetes ja savannides, Araabia poolsaare kõrbetes ning Kesk- ja Ees-Aasiast kuni Ees-Indiani. Eristatakse 9 alamliiki, neist 7 Aafrikas ja 2 Aasias — Turkmeeni karakal ("Felis caracal michaelis") ja india karakal ("Felis caracal schmitzi").
Karakal on peamiselt ööloom, kuid talvel ja kevadel liigub ka päeval. Ta elab meeleldi okassea- või rebaseurgudes, vahel mitu aastat järjest, aga kevaditi võib ka lihtsalt põõsa all puhata. Saaki (peamiselt närilised ja damaanid) ta ei aja taga, vaid püüab tabada mõne pika, kuni 4,5 meetri pikkuse hüppega. Ta sööb ka siile, okassigu, roomajaid, putukaid, noori jaanalinde, väikekiskjaid ja väiksemaid antiloope. Pojad, keda on 1–4, sünnivad aprilli alguses ja kasvavad aeglaselt.
Ronimises ja hüppamises on karakalid väga osavad. Nad võivad püüda lendava linnu, aga õhku tõusvast linnuparvest koguni mitu lindu.
Nad võivad elada looduses 12 aastat, vangistuses 17 aastat.
Vanasti dresseeriti Indias ja Iraanis karakale jahiloomadeks. Inimesega harjuvad nad suhteliselt kergesti ja USAs peetakse neid koduloomadena.


Süngoonia.
Süngoonia (inglise "crystal system") on sarnaste sümmeetriaelementide, kristallograafiliste telgede ning nendevaheliste nurkadega kristallide klass.
Süngooniate arv on eri koolkondades erinev. Tänapäeval on kõige levinum kuuest süngooniast koosnev klassifikatsioon, kuid kasutatakse ka seitsmest süngooniast koosnevat süsteemi.
Sageli eristatakse ka trigonaalset süngooniat, kuid viimasel ajal loetakse teda enamasti ebavajalikuks ja asendatavaks heksagonaalse süngooniaga.
Kõigi süngooniate peale kokku on olemas 32 punktigruppi, mille alusel on võimalik kirjeldada kõiki kristalle.
Ülevaade süngooniatest.
Ladina tähtedega tähistatakse kristallograafilisi telgi, kreeka tähtedega aga nendevahelisi nurki. Kui sümmeetria tõttu on teljed võrdsed, on nad tähistatud sama tähega. Näiteks kuubiline süngoonia, kus on kolm võrdset telge, mis asuvad kõik üksteise suhtes risti ja on seetõttu tähistatud "a1", "a2", "a3", mitte "a", "b", "c". Vertikaalne telg on tähistatud tähega "c", väljaarvatud kuubiline süngoonia, kus kõik teljed on võrdsed ja termin "vertikaalne" ei oma mingit sisu. Vertikaalseks loetakse enamasti kõige pikemat telge. Horisontaalsed teljed on tähistatud tähtedega "a" ja "b". Juhul kui nad on võrdsed, on nad tähistatud ühe tähega "a1", "a2". Heksagonaalses süngoonias on kolm võrdset telge (a1, a2, a3).


Otto IV (Saksa-Rooma keiser).
Otto IV (umbes 1175 – 19. mai 1218) oli Saksa kuningas alates 1198. aastast ja Saksa-Rooma keiser alates 1209 kuni surmani.
Ta oli Heinrich Lõvi poeg ning pidi kogu oma valitsusaja võitlema Hohenstaufenitega, kes tahtsid oma võimu Saksa-Rooma riigi üle taastada. 1206 sai Otto vastukuningalt Philippilt lüüa ning paistis, et Saksa ainukuningaks tõuseb just viimane. Kuid Otto von Wittelsbach tappis tolle 1208 ja Otto IV-l õnnestus lõplikult kindlustada ka paavst Innocentius III toetus, kes ta 1209 keisriks kroonis.
Et paavstivõim oli toona oma võimsuse tipul, siis leidis Otto, et peab jõudude vahekorda enda kasuks muutma, ning asus keisri võimu suurendama paavsti arvel. Seepeale heitis Innocentius ta kirikust välja ning kuulutas 1212 Saksa kuningaks Friedrich von Hohenstaufeni. Otto sellega ei leppinud ning asus viimase vastu sõtta. 1215. aastal sai ta aga rängalt lüüa ning kaotas tegeliku võimu. 1218. aastal, kui ta suri, läks kogu võimutäius Saksa-Rooma riigis Friedrich II-le, kes viimase Hohenstaufenist keisrina riigi hiilguse tipule viis.


Apurímaci jõgi.
Apurímaci jõgi (hispaania keeles "Río Apurimac", sõnadest "apu" 'jumalus' ja "rimac" 'oraakel, kõneleja') on jõgi Lõuna-Ameerikas Peruu Arequipa piirkonnas, Amazonase lähtejõgi.
Apurímac algab Andidest. Tema lähte koordinaadid on 15° 11' 48" S ja 71° 45' 29" W. Lähe asub vähem kui 160 km kaugusel Vaiksest ookeanist 5597 m kõrguse Nevada Mismi jalamil. Jõgi toitub liustiku sulamisveest.
Ta voolab sügavas, kuni 3 km kõrguses kuristikus loodesse. Jõel on hulk jugasid ja kärestikke. Ta ei ole laevatatav. Seni tehtud 6 katsest läbida jõgi kogu ulatuses on ainult 2 õnnestunud.
Apurímaci jõgi voolab Cusco piirkonda, seejärel tükk aega Cusco ja Apurímaci piirkonna piirijõena ning siis Cusco ja Ayacucho piirkonna piirijõena. 731 km kaugusel lähtest ja 440 m kõrgusel merepinnast suubub Apurímaci vasakult Mantaro jõgi ning mõlemad moodustavad koos Ene jõe. Ene jõgi voolab Junini piirkonnas. 330 meetri kõrgusel ühineb ta Perené jõega. Sellest allapoole nimetatakse teda Tambo jõeks. Selles kohas teeb jõgi järsu käänaku itta, mõne aja pärast jälle põhja. Atalaya linnas ühineb temaga paremalt Urubamba jõgi ja sellest kohast allavoolu voolab jõgi Ucayali piirkonnas ja seda nimetatakse Ucayali jõeks. Ucayali on Amazonase peamine lähtejõgi.
Vahel nimetatakse Apurímaciks kogu jõge koos Ene ja Tamboga kuni Urubamba suudmeni. Sel juhul on jõgi 1070 km pikk.
Alates 1975. aastast loetakse seda Amazonase lähtejõeks.


Peaahelik.
Suur-Kaukasuse Peaahelik ehk Veelahkmeahelik (vene keeles vastavalt "Главный хребет", "Водораздельный хребет") on mäeahelik Kaukaasias. Kulgeb loode-kagu suunas Mustast merest Kaspiani. Mõnedes käsitlustes loetakse teda Euroopa ja Aasia vaheliseks piiriks.


Babari saared.
Babari saared on saarestik Banda meres. Pindala umbes 820 km². Saared on künklikud, kõrgus kuni umbes 830 meetrit. Kuuluvad Indoneesiale.


Jens Stoltenberg.
thumb
Jens Stoltenberg (sündis 16. märtsil 1959 Oslos) on Norra poliitik, novembrist 2002 Norra Töölispartei juht. Ta oli peaminister 3. märtsist 2000 19. oktoobrini 2001 ja uuesti alates 17. oktoobrist 2005.
Stoltenberg sai 1987 Oslo Ülikoolist teadusliku kraadi rahvamajandusteaduse alal ("cand. oeconom.")
Enne Tööpartei juhiks saamist oli Stoltenberg partei noorteorganisatsiooni "Arbeidernes Ungdomsfylking" (AUF) juhatuse liige alates 1979. aastast ning juht 1985–1989. Organisatsiooni juhiks oleku ajal oli ta ka Sotsialistliku Noorsoointernatsionaali (IUSY) asepresident. Alates 1985. aastast kuulub ta ka Tööpartei juhatusse.
Aastatel 1990–1992 juhtis ta Töölispartei Oslo piirkonnaorganisatsiooni.
Aastal 1993 valiti ta esimest korda Stortingisse.
Aastatel 1992–2002 oli ta Norra Tööparteis tähtsuselt teisel ametikohal ("teine esimees"). Aastal 2001 asus ta juhtima Norra Tööpartei parlamendifraktsiooni.
Stoltenberg oli 1990–1993 keskkonnakaitseministeeriumi riigisekretär, 1993–1996 tööstus- ja energiaminister (sai ministriks 34-aastasena) ja 1996–1997 rahandusminister.
Stoltenbergi poliitika peaministrina (2000–2001) tekitas vaidlusi ka tema enda parteis, sest ta algatas reformid heaoluriigi moderniseerimiseks, sealhulgas mitme tähtsa riigiettevõtte erastamise. Parlamendivalimistel 10. septembril 2001 sai Tööpartei ühe halvematest valimistulemustest oma ajaloos (24% häältest).
2005. aasta parlamendivalimistel (12. september) võitis Punaroheline koalitsioon, mille peaministrikandidaat oli Stoltenberg.
Stoltenbergi peetakse partei paremtiiba kuuluvaks. Teda on nimetatud Norra Tony Blairiks ja partei kuldseks poisiks.
Aastal 1992 toetas lahkuv parteijuht Gro Harlem Brundtland tema kandidatuuri parteijuhi kohale, kuid Stoltenberg kaotas parteijuhi valimistel Thorbjørn Jaglandile. Pärast läbikukkumist 2001. aasta valimistel tekkis parteis äge võimuvõitlus Jaglandi ja Stoltenbergi vahel, mille Stoltenberg novembris 2002 võitis.
Isiklikku.
Jens Stoltenberg on endise välisministri Thorvald Stoltenbergi ja endise riigisekretäri Karin Stoltenbergi (sünninimi Heiberg) poeg. Stoltenbergide suguvõsa asus Põhja-Saksamaalt Norrasse elama 18. sajandil.
Ta on abielus Ingrid Schulerudiga. Neil on lapsed Axel ja Catharina.


2005. aasta Norra parlamendivalimised.
2005. aasta Norra parlamendivalimised olid Stortingi (Norra parlamendi) valimised esmaspäeval, 12. septembril 2005.
Hääleõiguslikke kodanikke oli 3 421 741. Osavõtuprotsent oli 77,1.
Eelhääletus toimus 10. augustist 9. septembrini 2005. Eelhääletusel anti 452 488 häält (umbes 52 000 võrra vähem kui 2001. aasta valimistel).
Välismaal sai hääletada 1. juulist.
Mõnes kommuunis sai hääletada ka 11. septembril.
Valimisjaoskonnad suleti 12. septembril kell 20.
Koos Stortingi valimistega toimusid ka Sametingi (saamide parlamendi) valimised. Neil oli õigus hääletada 12 537 inimesel.
Taust ja valimiskampaania.
Enne valimisi juhtis peaminister Kjell Magne Bondevik koalitsioonivalitsust, kuhu kuulusid Høyre (Konservatiivne Partei), Kristlik Rahvapartei (kristlik-demokraatlik partei, kust tuli ka peaminister) ja liberaalne partei Venstre. Tingimustega toetas koalitsiooni ka parempoolne Progressipartei. Koalitsiooni kolmel põhiliikmel oli 165-liimelises Stortingis kokku 62 kohta. Koos Progressipartei 26 kohaga oli koalitsioonil parlamendienamus.
Koalitsioonisiseste lahkhelide tõttu väljus Progressipartei ajutiselt novembris 2004 koalitsioonist. Põhjuseks oli haiglate alarahastamine valitsuse poolt. Hiljem jõudsid parteid kokkuleppele. Valitsust kritiseeriti hilinenud reaktsiooni eest 2004. aasta India ookeani maavärinale, milles hukkus norralasi. Peaminister tunnistas valitsuse vigu selles asjas.
Aastal 2005 oli vaidluse all erakoolide küsimus. Opositsioonilised Tööpartei, Sotsialistlik Vasakpartei ja Keskpartei olid vastu valitsuse kavale lubada erakoole, välja arvatud alternatiivharidust ja religioosset haridust andvad koolid.
2005. aasta alguses näitasid arvamusküsitlused peaministri populaarsuse langust ning kõige populaarsemaks parteiks osutus Tööpartei. Selle juht Jens Stoltenberg oli märtsist 2000 oktoobrini 2001 olnud peaminister ning oli valimiste eel populaarne. Arvamusküsitlused näitasid, et Tööpartei, Sotsialistlik Vasakpartei ja Keskpartei võivad moodustada punarohelise koalitsiooni, mis saab Stortingis enamuse. Tööpartei ja Sotsialistlik Vasakpartei lubasid võtta Keskpartei valitsusse ka juhul, kui see pole enamuse saamiseks tarvilik. Punaroheliste tähtsaim valimislubadus oli suunata rohkem naftaraha heaolule. Nad kritiseerisid Bondeviki valitsust, mis kärpis rikaste makse, millest saadud raha oleks saanud kulutada tööpuudusega võitlemiseks, haridusele ja eakate abistamisele. Bondevik on hoiatanud, et punaroheliste plaanide teostumine kärbiks majanduskasvu ja tõstaks intressimäärasid.
Pressikonverentsil 20. juunil ütles Progressipartei juht Carl Ivar Hagen, et tema partei ei toeta pärast valimisi uut koalitsiooni, kui Bondevik saab jälle peaministriks. Sellega andis ta mõista, et parem kandidaat oleks Erna Solberg. See aitas kaasa ebakindlusele parempoolsete leeris.
Punaroheliste seas on olnud lahkarvamusi välispoliitika küsimustes (Tööpartei toetab Euroopa Liiduga ühinemist, Sotsialistlik Vasakpartei mitte). Thorbjørn Jagland Tööparteist on ajalehtedes rünnanud Sotsialistlikku Vasakparteid.
Nädal enne valimisi näitasid arvamusküsitlused Sotsialistliku Vasakpartei populaarsuse langust ning Venstre ja Høyre populaarsuse tõusu. Päev enne valimisi näitasid arvamusküsitlused punarohelistele ja parempoolsetele võrdseid šansse.
Kujunes välja kaks võimalikku valitsuskoalitsiooni: senine koalitsioon (Høyre, Kristlik Rahvapartei ja Venstre; peaministrikandidaat Kjell Magne Bondevik ja punaroheline koalitsioon (Tööpartei, Sotsialistlik Vasakpartei ja Keskpartei; peaministrikandidaat Jens Stoltenberg).
Ametiühingute kampaania.
Ametiühingute liit Landsorganisasjonen (LO) püüdis määrata valimiskampaania teemad. Kampaania "Du bestemmer – LO på din side" ("Sina otsustad – LO sinu kõrval") raames küsis ta kõigilt oma 850 000 liikmelt, mis peaksid olema valimiskampaania teemad.
Koolivalimised.
5. ja 6. septembril peeti kooliõpilaste seas "koolivalimised". Kehtivaid hääli oli 116 599.
Koolivalimiste tulemused.
Punaroheline koalitsioon oleks nende tulemuste järgi saanud 118 mandaati.
Valimiste vaatlejad.
Valimistel oli 27 välisvaatlejat Kõrgõzstanist, Tadžikistanist, Kasahstanist, Usbekistanist, Gruusiast, Aserbaidžaanist, Armeeniast ja Moldovast. Nad külastasid 6 valda. Valimiste vaatlemine oli Norra Välispoliitika Instituudi ja Norra Helsingi Komitee ühisprojekt.
Rikkumised.
Ühes valimisjaoskonnas Sør-Trøndelagi maakonna Holtåleni kommuunis avastas üks valija pärast seda, kui 12 inimest oli hääletanud, et puuduvad Venstre partei hääletussedelid. Jaoskond suleti ajutiselt, kuni sedelid saabusid.
Välisvaatlejad ja paljud valijad olid kriitilised ka selle suhtes, et paljudes valimisjaoskondades ei nõutud hääletajatelt oma isiku tõestamist.
Valimistulemused.
13. septembril kümme minutit pärast südaööd kohtusid parteide juhid Stortingi hoones. Oli peaaegu selge, et punaroheline koalitsioon on valimised võitnud. Tulemused olid saadud 420 kohalikust omavalitsusest 433 seast. Punarohelised olid saanud 88 kohta ning valitsuskoalitsioon ja Progressipartei kokku 81 kohta.
Lõplikel andmetel sai punaroheline koalitsioon 87 kohta ja parempoolsete koalitsioon 82 kohta.
Võitjad.
Punaroheline koalitsioon võitis valimised ning moodustas enamusvalitsuse. Peaministriks sai Jens Stoltenberg.
Norra Tööpartei sai jälle Norra suurimaks erakonnaks ega olnud enam lihtsalt "suurim paljude keskmiste seas". Erakond sai tervelt 61 kohta.
Progressipartei saavutas oma ajaloos parima valimistulemuse, ületades märgatavalt Høyret ning saades peaaegu sama suureks kui Bondeviki valitsuse erakonnad kokku.
Venstrel õnnestus pääseda parlamenti, mis oli vahepeal küsitav. Valimistulemus oli parim 1965. aasta valimistest saadik. Erakond sai parlamendis hoolimata väikesest häälte arvust soliidse arvu kohti, sest tal õnnestus ületada 4-protsendiline valimiskünnis. Peale 6 otsemandaadi sai Venstre 4 lisamandaati.
Kaotajad.
Parempoolsete kaotus oli suurem kui arvud näitasid, sest peaaegu poole parempoolsetele antud häältest sai Progressipartei, mida teised erakonnad ametlikku koalitsiooni ei tahtnud võtta.
Sotsialistlikule Vasakparteile valmistasid tulemused pettumuse, sest valimiskampaania ajal ulatus nende toetus arvamusküsitluste järgi puhuti üle 15%.
Høyre kaotas oma positsiooni suurima parempoolse parteina.
Kristlik Rahvapartei sai peaaegu poole vähem hääli kui eelmistel valimistel. Tegemist on ühe rängema kaotusega partei ajaloos.
Rannikupartei kaotas oma ainsa esindaja parlamendis.
Punane Valimisliit ei pääsenud parlamenti.
Muid tagajärgi.
Stortingi uues koosseisus oli ainukeseks rahvusvähemuse esindajaks Saera Khan Tööparteist. Varem Stortingis olnud Afshan Rafiq Høyrest ei pääsenud enam sisse, sest tema partei kaotas palju hääli.
Tööpartei esindajana pääses parlamenti 21-aastane Anna-Kristin Ljunggren. See on väikseim parlamendiliikme vanus Norra ajaloos. Varem (1989) on 21-aastasena Stortingisse pääsenud Trond Jensrud.
Oma parlamendikohad kaotasid kaks tähtsat Kristliku Rahvapartei poliitikut – keskkonnaminister Knut Arild Hareide ja erakonna endine sekretär Valgerd Svarstad Haugland. Viimane teatas, et lahkub poliitikast.
Kõige parema tulemuse sai üks partei Årdali vallas: Tööpartei sai seal 72,4% häältest.
Reaktsioonid.
Peaminister Kjell Magne Bondevik ütles, et tal ei ole head vastust, miks norralased temast loobusid hoolimata majandusbuumist ja sellest, et pärast tema võimuletulekut 2001 on ÜRO igal aastal tunnistanud Norra parimaks maaks, kus elada.
Valimisjärgsed sündmused.
Senine valitsus jäi ametisse kuni uus parlament oktoobri keskel kokku tuli.


Moritz Stensson Leijonhufvud.
Moritz Stensson Leijonhufvud (10. september 1559 – 23. november 1607 Käggleholm) oli Rootsi riigitegelane, Raseborgi krahv.
Moritz Stensson Leijonhufvud saadeti juba noorena Südermanlandi hertsogi Karli õukonda. 1584 sai temast hertsogi nõunik. 1588 oli ta saadiku ülesannetes Poolas ja 1592 Holsteinis.1595 sai ta Närke maakonnakohtunikuks. 1598 määrati Moritz Leijonhufvud Västeråsi lossi asehalduriks. 1601-1602 oli ta Eestimaa kuberner. Seejärel sai ta riiginõunikuks ja töötas kuni surmani Rootsi riigikohtunikuna.


Eesti Kirjanike Liit.
Eesti Kirjanike Liit (lühendatult EKL) on Eesti kirjanike, kirjanduskriitikute ja tõlkijate kutseliit.
Ajaloost.
Eesti Kirjanikkude Liit asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna raekojas eesti kirjanike III kongressil. Liikmeid oli tollal 33. Juriidiliselt oli liidu asukohaks aastani 1927 Tallinn, hiljem Tartu. Eesti Kirjanikkude Liit tegeles kirjanikele avaldamisvõimaluste leidmisega ja toetusrahade leidmisega.
Pärast Eesti liitmist NSV Liiduga kuulutati Eesti Kirjanikkude Liit 19. oktoobril 1940 likvideerituks. Selle asemele hakati ette valmistama Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu loomist ning see asutatigi Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 toimunud konverentsil. Seda nime kandis liit kuni 1958. aastani, seejärel anti organisatsioonile nimeks Eesti NSV Kirjanike Liit, mis püsis nõukogude okupatsiooni lõpuni.
Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 juhtis Kirjanikkude Liidu tegevust Eestis algul kolmeliikmeline juhatus, mille eesotsas seisis Albert Kivikas. Aastal 1943 lubati Eesti Kirjanikkude Liidu kui apoliitilise organisatsiooni tegevus Eestis taastada. Organisatsiooni esimeheks valiti Gustav Suits.
Aastal 1945 aastal loodi aga Stockholmis sinna emigreerunud kirjanike poolt Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeesteks olid August Mälk (1945–1982), Kalju Lepik (1982–1999) ja Enn Nõu (1999–2000).
1991. aastal nimetati Eestis asunud liit ümber Eesti Kirjanike Liiduks. 2000. aasta oktoobris saatis Välismaine Eesti Kirjanike Liit end laiali ning selle liikmed võeti "in corpore" vastu Eesti Kirjanike Liitu kodumaal. 31. märtsi 2012 seisega on liidul 300 liiget, kellest osa tegutseb Eestis, osa mujal.
Kirjanike Liidu juhtimine.
Kirjanike Liitu on juhtinud põhikirja järgi peakoosolek (üldkoosolek) ja juhatus, tegevuse kontrollimiseks on peakoosolekul valitud revisjonikomisjon. Kuni 1940. aastani valiti Kirjanike Liidu juht juhatuses vabalt, ilma välise sekkumiseta. Saksa okupatsiooni ajal tegutses kolmeliikmeline juhatus. Nõukogude okupatsiooni ajal ulatus NLKP kaadripoliitika ka kultuuri valdkonda. Kõik Kirjanike Liidu esimehed alates 1943. aastast kuni Eesti iseseisvuse taaskehtestamiseni olid NLKP liikmed. Vastavalt partei kaadripoliitikale esitas EKP Keskkomitee oma soovitusi. 1980. aastatel, pärast Karl Vaino ja Rein Ristlaane võimuletulekut, toimus suur kaadrivahetus, mida sooviti ka kultuuriasutustes ja -organisatsioonides. 1983. aastal läksid NLKP liikmed, ENSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretärid Jaak Jõerüüt ja Arvi Siig EKP Keskkomitee sekretäri Ristlaane juurde ultimatiivse sooviga, et Kirjanike Liidu juhatuse esimees Paul Kuusberg peab lahkuma või lahkuvad nemad ja leppisid temaga kokku, et juhatuse esimeheks saab Vladimir Beekman.Pärast seda, kui Beekman oli rääkinud teda juhatuse esimeheks soovinud Ristlaanega ja Jõerüüdi ning Siiaga, jäi ta nõusse. 17. oktoobril 1983, pärast seda, kui “Kuusbergi ja Remmelgaga (viimane oli Kirjanike Liidu juhatuse esimehe asetäitja) oli küllap Ristlaan kui mitte Vaino ise läbi rääkinud” ja “nad esitasid lahkumispalve”, valiti juhatuse esimeheks Vladimir Beekman. Beekman jäi seejuures siiski “palgalehelt välja” ja administratiivsele tööle Kirjanike Liidu juhatuse palgalise sekretärina Rein Saluri. NLKP kontrolliv ja määrav tegevus Kirjanike Liidus lõppes alles 1990. aastate tulekuga, selleks ajaks oli osa NLKP liikmeid-kirjanikke parteist ise välja astunud.
Vaata ka.
Kirjanike Liit, Eesti


Otto Magnus von Stackelberg (1786–1837).
Otto Magnus von Stackelberg (1786 Tallinn – 1837 Peterburi) oli baltisaksa kunstnik ja arheoloog.
Otto Magnus von Stackelberg sündis 1786. aastal Tallinnas Otto Christian Engelbrecht von Stackelbergi ja Anna Catharina von Dückeri pojana. Kuna Otto Magnus kasvas kunstihuvilises peres siis hakkas ka teda juba varakult huvitama kunst. Poja joonistushuvi arendamiseks kutsus ema talle Saksamaalt õpetajaks kunstnik P. J. Neusi. Suguvõsa nimekate sõjaväelaste ja diplomaatide eeskujul pidi ka Otto Magnusest saama diplomaat. 1804–1810 õppis ta Göttingeni ja Moskva ülikoolis, samuti Roomas ja Dresdenis. Reisid Šveitsi ja Põhja-Itaaliasse ning Dresdeni rikkalikud kunstikogud sundisid noormeest aga diplomaadikarjäärist loobuma ning 1808. a pühendus ta Dresdenis kunstiõpingutele. Samas tärkas temas arheoloogiahuvi.
1810 siirdus ta arheoloogi ja kunstiajaloolase Carl Haller von Hallersteiniga Kreekasse väljakaevamistele. Ateenas sai ta sõbraks ka Lord George Byroniga.
1811 osales ta vanade haudade väljakaevamistel Ateenas ning ka juhatas neid kaevamisi mõnda aega ise. 1812 võttis ta osa arheoloogilistest kaevamistest Lääne-Peloponnesoses (Arkaadias), kus rusuhunnikust toodi nähtavale V saj e Kr pärinev Apolloni templi varemed. Eriti suurejooneline oli templi friis, mida tänapäeval säilitatakse Londonis Briti Muuseumis. 1816 võttis ta osa Itaalia arheoloogiainstituudi asutamisest. 1827 osales ta etruski hauakambrite väljakaevamistel Toscanas. Uurimisretkedel nähtu ja avastatu avaldas Stackelberg mitmes oma käega rikkalikult illustreeritud raamatus. 1829 reisis ta Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja Hollandis.
Otto Magnus von Stackelberg oli ka kirglik ja asjatundlik kunstikoguja, kelle kogu paremiku omandas
1835. a Saksi valitsus, osa aga jõudsid Vääna mõisa kunstikogusse.
1835 pöördus ta kodumaale, järgides keisri korraldust Vene riigi välismaal viibivate alamate kohta. Oma elu viimased aastad kuni surmani 1837 veetis ta Narva lähedal ja Peterburis.
Stackelberg maeti Keila kirikuaias asuvasse hauakabelisse, mille ta ise oli kreeka templite eeskujul projekteerinud.


Otto Magnus von Stackelberg (1736–1800).
Krahv Otto Magnus von Stackelberg (7/18. veebruar 1736 – 8. november 1800 Dresden) oli Vene diplomaat.
Otto Magnus sündis oma samanimelise isa viienda lapse ja esimese pojana. Õppis 1753 Leipzigi ülikoolis. Tema diplomaatiline tegevus algas 1764 Katariina II Eestimaa-visiidi ajal keisrinnaga tutvumisest. 1765 sai Lüganuse ülemkirikueestseisjaks. Aastal 1767 sai ta Venemaa suursaadikuks Hispaanias, 1771 keisrinna tegelikuks kammerhärraks.
1772 sai ta suursaadikuks Poolas, kus korraldas Poola esimese jagamise. Tema esimene ülesanne sealjuures oli saavutada, et Poola seim ratifitseeriks Poola jagamise lepingu ja tõepoolest, altkäemaksude abiga saavutaski ta lepingu ratifitseerimise. Saksa-Rooma keiser Joseph II annetas talle 1775 riigikrahvi tiitli. Samal aastal sai temast Malta rüütel.
Aastatel 1791–1793 oli ta Venemaa suursaadik Rootsis. 1795. aastal sai ta salanõuniku tiitli.
Teenete eest autasustati teda Poola Valge Kotka (1773), Aleksander Nevski ja Püha Andrease ordeniga.
Otto Magnus von Stackelbergile kuulusid Eestimaal Atsalama, Ereda, Hagemäe, Hirmuse, Jõetaguse, Kohtla, Pagari, Püssi, Purtse, Satsu, Väike-Pungerja, Väike-Soldina, Uue-Varudi mõis, Voorepera ja Kuramaal Ungurmuiža mõis.
Perekond.
Abiellus 8/19. jaanuaril 1758 Sophia Gerdruta von Fölkersahmiga, perre sündis kaks poega (neist vanem Gustav Ernst von Stackelberg) ja neli tütart.


Peeter Esimese ahelik.
Peeter Esimese ahelik (tadžiki "қаторкӯҳи Пётри Якум" (katorkuhi Pjotri Jakum)) on mäestik Aasias, osa Pamiirist. Kulgeb ida-lääne suunas. Kõrgus kuni 6785 meetrit.


Qinling.
Qinling (hiina 秦岭) on mäestik Aasias. Kulgeb ida-lääne suunas, on Kunluni idapoolseks jätkuks. Kõrgus kuni 3767 meetrit.


Ameerika Ühendriikide riigiasutused.
Ameerika Ühendriikide riigiasutused loetleb Ameerika Ühendriikide riigiasutused ning riiklikud organisatsioonid.
USAs on tavaks, et ministeeriumides kasutatakse ametlike kirjade päistes täispikkuses nimetust ehk siis kujul "United States of America Department of Energy". Igapäevases kasutuses ja vappidel kasutatakse üldjuhul lühinimetust ehk siis "Department of Energy". Vahel lisatakse lühikujule ka ette tähed "US" ("United States").
Riiklikel organisatsioonide puhul kehtib sama reegel ning üldjuhul on riiklikud organisatsioonid tuntud oma lühendite poolest nagu FEMA, NASA, CIA, FBI ning nende täiskuju siseriiklikus kõnepruugis peaaegu ei kasutata. Tavakõnepruugis kutsutakse neid asutusi veel nimega "Alphabet Agencies" ehk "Tähestiku agentuurid".


Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeerium.
thumb
Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeerium (inglise keeles "Department of Homeland Security") on USA ministeerium, mille ülesandeks on USA riikliku julgeoleku tagamine.
Lisaks eeltoodutele on olemas veel mitmed vähemolulisemad, mis olid enne ministeeriumi moodustamist iseseisvad uurimis- ja muud asutused. Kokku moodustati ministeerium 22 iseseisvast asutusest, ühendades umbes 180 000 isikut.
Juhid.
Sisejulgeolekuministeeriumi esimene juht oli endine Valge Maja sisejulgeoleku büroo direktor Tom Ridge.
Praegune minister on Janet Napolitano.
Välislink.
Sise


Romuva.
Romuva on Leedu ristiusustamise-eelsel rahvausundil põhinev usuline liikumine.
Organisatsiooni nimi Romuva on pärit Nadruvas asunud, muinaspreislaste poolt austatud ning ristisõdijate poolt 13. sajandil hävitatud pühapaigalt, mille asutasid kuningas Vaidevutis (457?–573) ja tema vend preester Prutenis (441?–573).
Ajalugu.
Huvi muinasaegse omausu vastu hakkas tugevate katoliiklike traditsioonidega Leedus elavnema 19. sajandi keskel. Mõnede uurijate arvates inspireerisid muinasusundi huvilisi kristlikus keskkonnas visalt püsinud suvise pööripäeva pidustused. 20. sajandi teisel veerandil propageeris Leedu muinasusundit Jonas Beržanskis (1862-1936). Vilius (Wilhelm) Storosta (Vydūnas) (1868-1953) püüdis sünteesida teosoofiat ja Leedu paganlikku traditsiooni. Domas Šidlauskas-Visuomis (1878-1944) asutas usuühenduse nimega Visuomybė ('universalism') ning rajas 1929 Loode-Leedus Romuva nimelise templi. 1930 asutati meeste selts "Romuva" ja 1932 naisselts "Romuva vestaalid". 1967 rajas Jonas Trinkūnas seltsi, mis tähistas eelkristlikke tähtpäevi, kuid nõukogude režiim suhtus uuspaganlusse väga negatiivselt, paljud selle liidrid kannatasid repressioonide all ning 1970. aastatel Romuva tegevus vaibus. Organisatsioon taasasutati 1988. 9. oktoobril 1997 pühitseti Vilniuses Jonas Trinkūnas Romuva preestriks ning sai "krivise" tiitli. Ameti sümboli "krivule" andis talle üle Leedu seimi vanim liige ning omausu aktivist Algimantas Indriunas.
Tänapäev.
Vana Balti Usu Ühendus registreeriti Leedu justiitsministeeriumis mais 2002. Ühendus koosneb Vilniuse, Kaunase ja Molėtai kogudustest, lisaks tegutsevad veel mõned kohalikud grupid. Neli Leedu seimi liiget on esinenud ettepanekuga lisada Romuva kümnele Leedu riigi poolt ametlikult tunnustatud usundile. 1995. a seaduse järgi peab uususund eksisterima 25 aastat, et talle laieneksid riigi toetused. Leedu viimase rahvaloenduse andmetel kuulub Romuva kogudustesse u 2000 liiget.
Õpetus.
Romuva usundi kesksed mõisted on harmoonia ("darna") ja moraal ("dora") ning looduse pühaduse ja esivanemate austamine. Romuva enda määratluse kohaselt on tegu "püüdlusega leida Leedu rahvale omaseid vahendeid hingelise valgustuse ja sisemise tasakaalu leidmiseks, olles salliv kõigi teiste usuliste liikumiste suhtes".
Pühad ja tavandid.
Riituste keskpunkt on tulealtar "aukuras", mida võidakse püstitada ka vabas õhus. Riitusel osalejad pesevad näod ja käed, laulavad ning süütavad tule, ohverdavad sööki, jooki ja lilli, laulavad ja palvetavad.
Sümboolika.
Romuva sümbol on stiliseeritud püha tammepuu kujutis kolme paari okste ning püha leegiga. Selle alla on ruunikirjas kirjutatud sõna "romove", mis tähendab Romuva järgijaid.


Otto Magnus von Stackelberg (1704–1765).
Otto Magnus von Stackelberg (ristitud 2/15. veebruaril 1704 Tallinnas – 11/22. mai 1765) oli Vene riigitegelane ja sõjaväelane.
Otto Magnus Stackelberg sündis pere teise lapsena Tallinnas, kuhu tema vanemad Carl Wilhelm von Stackelberg ja Anna Elisabeth olid sõja eest varjunud. Täisealiseks saades võttis Otto Magnus üle varakult surnud isa mõisad.
Otto Magnus von Stackelberg oli Eestimaa maanõunik ning 1747–1753 Eestimaa rüütelkonna peamees.
Elu viimastel aastatel oli ta sidemetes keiserliku õukonnaga. Peeter III nimetas ta oma Holsteini kaardiväe kindralmajoriks.
Aastal 1731 ostis ta Purtse ja Väike-Pungerja mõisa. Aastal 1732 müüs ta Väike-Pungerja ja ostis selle asemel naabruses asuva Püssi mõisa, mis sai edaspidi tema valduste keskuseks. 1735 kolis Otto Magnus elama Purtsesse ja 1740 Püssi mõisa. Seejärel asus ta oma valdusi uue elukoha naabermõisate arvel laiendama. Teiste hulgas ostis ta 1750 Conrad Adolph Freytag von Loringhovenilt 13 000 rubla eest Püssiga vahetult piirneva Kohtla mõisa. Peagi ulatusid Otto Magnuse valdused 300 ruutverstani, nii et temast sai üks Eesti suuremaid maaomanikke.


Digitaalallkiri.
Digitaalallkiri on tavalise allkirja analoog digitaalsel kujul oleva info allkirjastamiseks. Digitaalallkirja abil on tuvastatav seos dokumendi ja allkirjastaja vahel. Digitaalallkiri koos ajatempliga moodustab dokumendiga ühise andmekogumi, mille koostisosi ei ole hiljem võimalik eraldi muuta.
"Digitaalallkiri on tehniliste ja organisatsiooniliste vahendite süsteemi abil moodustatud andmete kogum, mida allkirja andja kasutab, märkimaks oma seost dokumendiga".
Digitaalallkirjal on samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal.
Digitaalallkirja on võimalik lisada arvutis olevatele failidele ID-kaardi ning vastava riist- ja tarkvara abil. Digitaalselt allkirjastatud dokumente on seejärel võimalik salvestada andmekandjale, edastada arvutivõrgu kaudu jne.
Digitaalselt allkirjastatud dokumentide avamiseks ja lugemiseks vajalik tarkvara on kättesaadav üldkasutatava arvutivõrgu kaudu.


Andmekandja.
right
right
right
Andmekandja ehk teabekandja ehk infokandja on vahend andmete ehk informatsiooni salvestamiseks, säilitamiseks ja taaskasutamiseks.
Andmekandjaid looduses.
Bioloogias on geneetilise informatsiooni kandjaks nukleiinhapped.
Loomadel, sealhulgas inimestel, on füsioloogilisteks andmekandjateks närvisüsteemi moodustavad närvirakud pea- ja seljaajus jm. Taimedel vastavaid organeid kirjeldatud ei ole, kuid empiiriliselt on täheldatud ka taimede võimet andmeid salvestada (meelde jätta, mäletada).
Andmekandjaid inimühiskonnas.
Inimkultuuris tekkis koos keele arenguga võimalus informatsiooni salvestada sõnalisel kujul. Mnemotehniliste vahenditena rakendati olulise teabe meeldejätmiseks sageli erilist keelekasutust (värsskõne, laul vms). Kujunesid välja isikud, kelle ülesandeks oli andmete (teadmiste, oskuste, mälestuste jne) säilitamine ja edasiandmine.
Koos kirja jt märgisüsteemide kasutuselevõtuga hakati andmeid märkidena kandma mitmesugustele mineraalsetele ja orgaanilistele materjalidele. Alates trükinduse kasutuselevõtust sai levinuimaks andmekandjaks trükimärkidega kaetud paber, eriti raamatu kujul.
Alates 18. sajandist võeti kasutusele mehaanilisi andmekandjad eelkõige muusika, hiljem ka kõne salvestamiseks, säilitamiseks ja taasesitamiseks.
20. sajandil laienes andmekandjate hulk märgatavalt. Kasutusele tuli visuaalsete andmete (piltide) salvestamine keemiliste vahendite abil (fotograafia ja filmilint). Sajandi keskpaiku võeti laialdaselt kasutusele mitmesugused perforatsioonil põhinevad andmekandjad. 20. sajandi teisel poolel hakati andmeid salvestama magnetilistele, seejärel optilistele ja elektroonilistele andmekandjatele.


Lāčplēsis.
"Lāčplēsis" ('karutapja') on kunsteepos, mida peetakse läti rahvuseeposeks.
"Lāčplēsis" on kirjutatud luuletaja Andrejs Pumpursi poolt aastatel 1872–1887.Ilmunud 1888. Eepos on Pumpursi looming, vähesel määral on aluseks olnud ka kohalikud müüdid ja muistendid.
Eepos kujutab muinaslätlaste võitlust saksa ristisõdijate vastu, väljendab rahva vabaduspüüdlusi. Peategelasteks on läti rahvamuistenditest tuntud nimikangelane, ta armastatu Laimdota, kaunitar Spīdola, reetur Kangars ja anastaja Must rüütel. Eeposes esineb ka eesti kangelane Kalapuis (Kalevipoeg), kes võitluses Karutapjale alla jääb. Nad lepivad kokku, et see heitlus peab jääma viimaseks eestlaste ja lätlaste vahel.
Eesti keelde on eepose tõlkinud Karl Aben ja Vladimir Beekman (illustreerinud V. Valdmanis, Eesti Raamat, Tallinn 1973, 160 lk).


Uuspaganlus.
Uuspaganlus on levinud üldnimetus neile uususulistele liikumistele, mis püüavad taaselustada või võtavad tegevuse aluseks judeokristlike monoteistlike maailmareligioonide leviku eelseid (eeskätt Euroopa) muinasusundeid.
On palju inimesi, kes peavad nimetust "uuspaganlus" osatavaks ja leiavad, et mõiste "uuspaganlus" asemel oleks kohasem rääkida lihtsalt uususunditest. Samas on palju inimesi, kes oma usutunnistuse järgi nimetavad end meelsasti paganateks või uuspaganateks.
Huvi antiikkultuuri ning kreeka-rooma mütoloogia vastu oli kristlikus Euroopas kõrge juba hiliskeskajal. Üldine huvi muinasusundite vastu elavnes peamiselt 18.–19. sajandil seoses romantismiajastu ja ka natsionalismi ideedega. Moodi läksid viikingid ja druiidid. 19. sajandi lõpul ja sajandivahetusel levis esoteerika- ja okultismiharrastus, mis omakorda juhtis inimesi "muistseid tarkusi" otsima. Innustust andis muinasusundite uurijatele Briti kultuuriantropoloogi Sir James Frazeri mahukas võrdleva mütoloogia alane teos "Kuldne oks" (1900). 1930. aastatel huvitusid germaani mütoloogiast natsid, kes jätsid kogu uuspaganlusele pikaks ajaks varjutava pitseri. 1940. aastatel tõi Gerald Gardner Ameerikas kasutusele termini "Wicca", mis on tänini nimeks eriti anglosaksi kultuuriruumis levinud maagia- ja looduseusule. 1960.–70. aastatel kogusid Wicca jt analoogilised traditsioonid populaarsust koos "New Ageiga ning mässuliste noorteliikumistega, mis vastandasid end etableerunud ideoloogiatele ja religioonile.
Erinevad grupid järgivad vanadest rahvausunditest teada olevat erineva põhjalikkusega; paljud püüavad muinasusundit ühendada "New Agei, keskkonnaliikumise, feminismi vm ideoloogiatega. Nii võib eristada rekonstruktsionistlikke ja sünkretistlikke suundi.
Uuspaganlikes liikumistes üldiselt puudub dogmaatika ning ulatuslik organisatsioon, mitmed järgijad võivad samaaegselt tunnistada ja praktiseerida ka teisi uske. Osalt on neis sisuliselt tegu inimese individuaalse religiooni konstrueerimisega. Enamik uuspaganlikke traditsioone on polüteistlikud või panteistlikud ning jumaluse mõistet käsitletakse neis üsna vabalt. Levinud on usk Maa ja looduse pühadusse, paljudes harudes usutakse looduse hingestatust, hauatagust elu või reinkarnatsiooni, mõnes praktiseeritakse maagiat. Mõistet "uuspaganlus" seovad kriitikud ja vastased mõnikord satanismiga.
On oletatud, et maailmas võib olla kokku umbes miljon uuspaganlike liikumiste järgijat.


2003. aasta Soome parlamendivalimised.
2003. aasta Soome parlamendivalimised peeti 16. märtsil. Valimiste võitjaks tõusis Soome Keskerakond, kes kogus kõige rohkem hääli ja möödus sotsiaaldemokraatidest. Ahvenamaal on Soome Vabariigi põhiseaduse järgi üks koht Soome parlamendis. Soome valimistel on riik jagatud valimisringkondadeks. Iga valija saab hääletada ainult ühe kandidaadi poolt. Kõik kohad selgitati ringkonnas avatud nimekirjadega d'Hondti meetodil. Osavõtt valimistest oli 66,6%.
Kohtade jaotus.
Pärast valimisi moodustasid Keskerakond, SDP ja liberaalne Rootsi Rahvapartei koalitsiooni. Peaministri koht kuulub Keskerakonnale.


Gustav Ernst von Stackelberg.
Krahv Gustav Ernst von Stackelberg (5/17. juuni 1766 Tallinn – 18. aprill 1850 Pariis) oli baltisaksa päritolu Venemaa diplomaat.
Gustav Ernst von Stackelberg sündis diplomaadi Otto Magnus von Stackelbergi ja Sophia Gerdruta von Fölckersahmi pojana.
1788–1789 võttis ta osa sõjast Rootsi vastu. Kuid lahkus peatselt armeest, sai keisrinna kammerjunkru tiitli ning alustas diplomaadikarjääri. Gustav Ernst von Stackelbergist sai 1794. aastal saadik Sardiinias, 1799 Šveitsis, 1802 Bataavias, 1807 Preisimaal, 1810 Austrias ning 1818 Mõlema Sitsiilia kuningriigis. 1815 aastal võttis ta Venemaa esindajana osa Viini kongressist. 1835 aastal läks Stackelberg erru ja elas kuni oma surmani Pariisis.
Gustav Ernst von Stackelbergi autasustati muuhulgas Venemaa kõrgeima, Andreas Esmakutsutu ordeniga.
Talle kuulusid Purtse, Pagari, Hagemäe, Pungerja, Soldina, Pada ja Muuga mõis, kokku 32 000 ha.


Koonga.
Koonga on küla Pärnu maakonnas, mis on samanimelise valla keskuseks.
Aruvälja teederistil on Koonga-Ellamaa endine kõrtsihoone, 19. sajandi algusest pärinev kiviehitis, mille fassaadil on kuus ümarsammast.
Koonga oli aastaid Soontaga sovhoosi keskus.


Litoloogiliselt heterogeenne põiksus.
Litoloogiliselt heterogeenne põiksus (inglise "nonconformity") on kristalsetest kivimitest koosneva kivimkeha ja setteist või settekivimeist koosneva kivimkeha vaheline põiksus.
Litoloogiliselt heterogeenseks põiksuseks on näiteks lamava aluskorra ja lasuva pealiskorra vaheline põiksus.


Lamav kiht.
Lamav kiht on kiht, mis on sellel lasuva kihi all.
Rikkumata lasumuse korral on lamav kiht lasuvast kihist vanem.


Lasuv kiht.
Lasuv kiht on kiht, mis on tema all oleva lamava kihi peal.
Rikkumata lasumuse korral on lasuv kiht lamavast kihist noorem.


Kiht (geoloogia).
Kiht on selgelt eristuvate kihipindadega litoloogiliselt ühtlane ning suure lateraalse ulatusega kivimkeha.
Kihte eristatakse üksteisest peamiselt struktuuri, tekstuuri ja koostise alusel.
Kihid võivad koosneda nii kivimeist kui ka setteist. Rääkides kihtidest, peetakse enamasti silmas settekivimi kihte, kuid põhimõtteliselt võivad kihte moodustada ka teised kivimid, näiteks kihiline laavavool koosneb kihtidest.
Kihiks nimetatakse ülalesitatud definitsioonile vastavaid kivimkehi, mille paksus ületab 1 cm. Sellest õhemaid kihte, mis siiski on palja silmaga eristatavad, nimetatakse lamellideks.
Kihi kujunemise ajal on valitsenud enam-vähem ühtlased settimistingimused. Settimistingimuste muutumine viib uue kihi tekkimisele.
Kihti piiritlevaid pindu nimetatakse kihipindadeks. Ülemine kihipind on kihi lasuv pind ja alumine kihi lamav pind.
Üks kiht võib minna üle teiseks ilma settelüngata, kuid nende vahel võib olla ka põiksus.
Kiht võib koosneda paljudest õhematest kihtidest. Ühe kihi piires võivad esineda ka vahekihid. Mitmed üksikud kihid võivad moodustada kihikompleksi.
Kihid sisaldavad informatsiooni geoloogilise mineviku kohta ja on seega oluliseks uurimisobjektiks geoloogidele. Kihtide kirjeldamisega tegelev teadusharu on stratigraafia. Kiht on geoloogiline struktuur ja kuulub seega ka struktuurigeoloogia uurimisobjektide hulka.


Lasumuselemendid.
Lasumuselemendid on geoloogilise struktuuri ruumilist orientatsiooni iseloomustavad parameetrid.
Struktuuri, näiteks kihi või murrangu lasumuselementideks on rõhtsiht, kallakussuund ja kallakusnurk.
Lasumuselemente määratakse geoloogilise kompassiga.


Settelünk.
Settelünk (inglise "hiatus") on katkestus setete ladestumises või ajavahemik, mille jooksul settinud setted või neist moodustunud settekivimid pole säilinud.
Settelünk võib tekkida näiteks siis kui seni merelise settimisega ala tõuseb tektooniliste liikumiste tõttu üle merepinna, mille käigus settimine asendub kulutusega.
Settelünk väljendub kivimeis põiksusena.


Teism.
Teism on usk transtsendentsesse Jumalasse, kes on maailma loonud ja juhib kõike selles toimuvat.


Deism.
Deism on seisukoht, mille kohaselt Jumal on maailma loonud, kuid ei sekku selle toimimisse.
See levis peamiselt 17.–18. sajandil koos valgustusega, eriti Inglismaal. Niisugune arusaam oli mõnikord jumalaeituse leebeks vormiks. Samuti võis deism tähendada seisukohta, et õige religioon on "loomulik religioon", mis tuleneb inimmõistusest ja inimloomusest ning millel pole pistmist ametlike kiriklike institutsioonidega. Deism üldiselt eitas müstikat, imesid ja ilmutust ning põhjendas religiooni mõistuse, loodusseaduste ja moraali kaudu.
Laiemas mõttes tähendab deism erinevate jumalakäsituste kogumit.
Deistide hulka ühes või teises tähenduses paigutatakse sageli Voltaire, Jean-Jacques Rousseau, John Locke ja Thomas Paine.
Nimetus "deism" tuleneb ladinakeelsest sõnast "deus", mis tähendab 'jumal'.


Rööplasumus.
Rööplasumus on selliste kivimkehade (enamasti kihtide) lasumus, mille vahel ei ole põiksust.
Rööplasumuses on näiteks kihid, mida moodustavad setted kuhjusid üksteise peale ajalise katkestuse ehk settelüngata.


Põiksus.
Põiksus (inglise "unconformity") on üksteisel lasuvate, kuid selgelt erineval ajal moodustunud kivimkehade vaheline piirpind.
Mõnikord nimetatakse põiksust ka diskontinuiteedi- ehk katkestuspinnaks.
Termin "põiksus" tuleb sellest, et teine-teisel pool põiksust asuvate kihtide kihipinnad (kui on tegemist kihiliste kivimkehadega) on tihti üksteise suhtes, enamasti tetooniliste liikumiste tagajärjel, nurga all ehk mitteparalleelsed. Täpsemalt nimetatakse sellist põiksust nurkpõiksuseks.
Kivimkehad, mida eraldab põiksus, on üksteise suhtes põiklasumuses. Vastupidisel juhul, kui tegemist on ajalise katkestuseta moodustunud erinevate kivimkehadega, on nad omavahel rööplasumuses.
Põiksust, mis on kristalsetest kivimitest koosneva ja settekivimitest koosneva kivimkeha vahel, nimetatakse litoloogiliselt heterogeenseks põiksuseks.
Paralleelpõiksuseks nimetatakse põiksust, millest nii allpool asuvad kui ka peallasuvad kihid on horisontaallasumuses.


Sõrmistik.
Sõrmistik põhiliselt Saksamaal ja Kesk-Euroopas kasutusel oleva QWERTZ-asetusega
Sõrmistik ehk klaviatuur on riistvaraline arvuti juhtimis- või andmesisestusvahend. See kasutab sõrmedega vajutatavaid klahve ehk sõrmiseid, mis töötavad kas mehaaniliste hoobade või elektriliste lülititena.
Vaatamata selliste sisendseadmete arengule nagu arvutihiir ja puutetundlik ekraan ning arvutustehnika kiiruse kasvule, on klaviatuur jäänud enimkasutatavaks ja mitmekülgseimaks seadmeks, mis võimaldab inimestel arvutiga suhelda.
Tavaliselt on klaviatuuri klahvidele tähemärgid peale graveeritud ja igale nupuvajutusele vastab kindel sümbol. Mõned sümbolid vajavad aga mitme klahvi korraga vajutamist või allhoidmist või kindlas järjekorras nuppude vajutamist. Kuigi enamiku sõrmiste vajutamise tulemuseks on tähed, numbrid või muud sümbolid, leidub nuppe ja klahvikombinatsioone, mis edastavad arvutile teistsuguseid käsklusi.
Klahvivajutus trükib teatud märgi tekstitöötlusprogrammi või siis jäetakse kogu klahvikombinatsioonide ja nuppude vajutamise tagajärjel ekraanile tekkima pidava teksti tõlgendustöö tarkvarale. Arvutisõrmistik eristab kõik klahvivajutused ja edastab need seejärel tekstitöötlustarkvarale. Sõrmistikku kasutatakse ka otse arvuti operatsioonisüsteemiga suhtlemisel ja käskluste jagamisel käsurea vahendusel.
Klaviatuuri võib vaadelda ka seadmena, mis vahendab kasutaja tahte seadmele.
Traditsioonilised sõrmistikud.
Tavalistel traditsiooniliste tähemärkidega sõrmistike klahvidel on 19,05 mm suurune kese ja olenevalt sõrmistikust tavaliselt 2,79–3,81 mm pikkune liikumisteekond tavaolekust käskluse edastamiseni. Lauaarvutites kasutatavatel ameerikapärase nupuasetusega 101 või 104 klahviga Windowsi sõrmistikel on tähestiku tähed, kirjavahemärgid (põhiklahvide hulgas), numbrid, käsu- ja eriklahvid, kursoriklahvid ning funktsiooniklahvid. Rahvusvaheliselt tuntumatel 102 või 105 klahviga sõrmistikel on vasakpoolne "shift"- ehk registriklahv veidi väiksem ja selle kõrval on lisaks üks mitme sümboliga klahv. Ka "enter"- ehk sisestusklahv on nendel teistsuguse kujuga. Sõrmistikud meenutavad elektriliste trükimasinate omi, kuid neil on veidi rohkem sõrmiseid.
Sülearvuti sõrmistikud.
Sülearvutite sõrmistikel on sõrmise liikumisteekond lühem kui lauaarvuti sõrmistikul ja sõrmiste arvu on sülearvutite sõrmistikel vähendatud (tavaliselt on seal 85-86 klahvi). Neil ei pruugi olla paremal ääres numbriklahve ning funktsiooniklahvid, käsuklahvid ja kursoriklahvid võivad paikneda teistmoodi kui tavasuuruses sõrmistikel.
Tähtede asetus.
Kasutusel on mitu asetust, mis erinevad tähe-, numbri- ja kirjavahemärgisõrmiste paiknemise poolest. Asetuste paljusus tuleneb kasutajate erinevusest: eri keeltes on eri tähed, mis on vaja selle keele kasutaja jaoks sõrmistikule paigutada. Osa asetusi on loodud valdkonnaspetsiifiliste terminite või käskluste hõlpsamaks kasutamiseks, näiteks programmeerimise või raamatupidamise jaoks.
Enim levinud on QWERTY-asetus. See leiutati mehaaniliste kirjutusmasinate ajastul. Tollal olid kirjutusmasinatel tähed hoobade küljes, mis pidid saama vabalt liikuda, et lehele märke jätta. Kui vajutati klahve, mis kõrvuti olevaid hoobasid liigutasid, kiilusid hoovad tihti kinni. Leiutaja Christopher Sholes arendas välja klahvide QWERTY-asetuse, millel sageli kõrvuti kasutatavad tähed ei asetsenud hoobade kinnikiilumise vähendamiseks kõrvuti. Arvutite tulekuga kinnikiilumise probleem kadus, kuid QWERTY-asetus oli juba nii levinud, et seda hakati kasutama ka elektroonilistel sõrmistikel. Alternatiivsed asetused, nagu Dvoraki lihtsustatud sõrmistik, ei ole eriti levinud.
QWERTZ-asetus on kasutusel põhiliselt Kesk-Euroopas, eelkõige Saksamaal. QWERTY- ja QWERTZ-asetuse põhiline erinevus seisneb Y- ja Z-klahvi asukoha vahetuses. Samuti on mõned märgid, näiteks sulud, asendatud riigikeelele iseloomulike märkidega.
Eri riikides on kasutusel eri sõrmistikuasetused. Nendel on vastavas riigis kasutatavate tähtede jaoks kas eraldi klahvid või spetsiaalsed klahvikombinatsioonid. Näiteks hispaania keelt kõnelevates riikides kasutamiseks mõeldud sõrmistikel on asetust muudetud, et ruumi oleks ka tähtede Ñ ja ñ jaoks. Prantsuse keelt kõnelevates maades on ruumi tehtud tähtedele Ç ja ç.
AZERTY-asetus on kasutuses eelkõige Belgias ja Prantsusmaal ning mõnes nende naaberriigis. Selle asetuse erinevus QWERTY-asetusest on tähtede A ja Q asukoha vahetus, Z ja W vahetus ning M-täht on N-i kõrvalt L-i kõrvale viidud. Numbriklahvide asukoht on jäänud samaks, kuid ekraanile kuvamiseks tuleb numbriklahvide vajutamise ajal all hoida shift-klahvi. Numbriklahvid on ilma shift-klahvi all hoidmata kasutusel rõhu määramise klahvidena.
Paljudel Aasias kasutatavatel sõrmistikel on eriklahvid, millega ladina tähestikku vastavas riigis kasutusel oleva kirjasüsteemi vastu vahetada. Neid kasutatakse näiteks Jaapanis, et jaapani kirjasüsteemi ja ladina tähestiku vahel ümber lülituda. Jaapanis on veel sõrmistikul Jaapani jeeni tähistav ¥ kurakaldkriipsu "\" asemel. Araabia maades on samuti kasutusel klahvid araabia ja ladina kirja vaheliseks ümberlülitumiseks.
Kanada kakskeelsetes piirkondades, eriti prantsuse keelt kõnelevas Québeci provintsis kohtab sõrmistikke, mis võimaldavad inglise ja prantsuse asetuse vahel ümber lülituda. Mõlemad neist kasutavad QWERTY-paigutust, kuid prantsuse asetusel saab ka tähed é ja à ühe klahvivajutusega ekraanile kuvada.
Esimene eesti tähtedega sõrmistik sülearvutitele ilmus 2002. aastal, kui MicroLink hakkas Eestis sülearvuteid kokku panema.
Tähe- ja numbriklahvid.
Tähestiku tähed, numbrid ja kirjavahemärgid on sõrmistikel kasutusel nii nagu ikka trükimasinatel: vastava sümboliga klahvi vajutades ilmub sama sümbol teksti- või andmetöötlusprogrammi või mistahes muu tekstiredaktori vahendusel ekraanile. Paljudele nendest klahvidest vastab aga veel muid sümboleid või tähti, kui vajutamise hetkel all hoida "shift"-klahvi. Tähestiku tähti kujutavatel klahvidel on nendeks suurtähed, numbrisõrmistel erisümbolid ja kirjavahemärgid. Mõnel klahvil on lausa mitu funktsiooni, kui nende vajutamise hetkel all hoida käsuklahve.
Tühikuklahv on sõrmistiku klahvidest kõige laiem ning nagu põhiklahvid, oli tühikuklahvgi kasutusel juba mehaanilistel trükimasinatel. Selle klahvi eesmärk on trükkimise ajal teiste märkide vahele tühja ruumi sisestamine. Tühikuklahv on küllalt suur, et seda oleks trükkimise ajal väga kerge ja mugav ükskõik kumma käe pöidlaga vajutada. Olenevalt operatsioonisüsteemist võib tühikuklahvki täita mõne käsuklahviga koos vajutades muud ülesannet, nagu näiteks aktiivse akna suuruse muutmine või selle sulgemine. Arvutimängudes või muudes rakendusprogrammides täidab tühikuklahv lisaks tavalisele kasutusele hulgaliselt muidki ülesandeid, näiteks hüppamine või märgete lisamine lahtritesse. Samuti kasutatakse seda video vaatamisel video peatamiseks ja video vaatamise jätkamiseks.
Käsuklahvid.
Käsuklahvid (inglise keeles "modifier keys") muudavad teiste klahvide vajutamisel tekkivaid sümboleid, kui neid koos vastava klahviga kasutada. Näiteks kui klahvi  vajutamisel üldjuhul mingit tagajärge ei ole (kui sellele klahvile ei ole määratud kindlat ülesannet), siis klahve  ja  koos vajutades suleb Windows aktiivse akna või programmi. Samuti ei tee -klahv üksi kasutades mitte midagi.
Kõige rohkem kasutatakse käsuklahvidest "Control"-klahvi ("Ctrl") ehk juhtklahvi. Seda kasutatakse ainult koos teiste klahvidega, et täita rakendusprogrammi või operatsioonisüsteemi funktsioone või käske.
"Shift"-klahv ehk registriklahv muudab registrirežiimi. Seda all hoides saab sisestada klahvil oleva ülemise märgi.
"Alt"-klahv ehk muuteklahv muudab teiste klahvide talitlust. Seda kasutatakse rakendusprogrammides kas üksikult või koos teiste klahvidega mitmel eesmärgil ja seega sõltub tema ülesanne programmist. "Alt"-klahvi all hoides saab avada menüüsid, vajutades menüü nimes allajoonitud tähe klahvi. Lisaks on klahv "Alt Gr", mille abil saab kasutada tähti ja sümboleid nendel klahvidel, millele on trükitud kolm kujutist.
Windowsi sõrmistikel on käsuklahvide hulgas "Windows"-klahv, mida kasutatakse stardimenüü avamiseks. Seda klahvi saab kasutada koos teistegi klahvidega, näiteks "Windows"-klahvi all hoides ja D-klahvi vajutades kuvatakse töölaud, aga "Windows"-klahvi all hoides ja "Break"-nuppu vajutades avatakse aken "System Properties"(süsteemi atribuudid).
Sülearvutite sõrmistikel, mis on lauaarvutite sõrmistikest väiksemad, on tihti oluline käsuklahv funktsionaalklahv "Fn". Kuna sõrmiseid on vähem, võimaldab funktsionaalklahv koos teiste sõrmistega selliseidki märke ja käsklusi sisestada, mis muidu sõrmistikule ei mahuks. Nii näiteks saab "Fn"-klahvi teiste klahvidega samal ajal vajutades tavaliselt reguleerida ekraani heledust, hääletugevust, värvikontrasti ja muud.
"Enter"-klahvi peamine ülesanne on tavaliselt käskluse lõpuleviimine, mis väljendub teksti edastamises või programmi käivitamises. Tekstitöötlusprogrammides tekitab "Enteri" vajutamine reavahetuse või tühja vaherea. Dialoogiakendes saab "Enter"-klahvi abil valikut kinnitada.
Navigatsiooniklahvid.
Kõige levinum kursorijuhtimise klahvide paigutus sõrmistikul
Navigatsiooniklahvide ehk kursorijuhtimise klahvide eesmärk on kursori asukoha muutmine ekraanil.
Nooleklahvid liigutavad kursorit sõrmisel kujutatud suunas, leheküljel navigeerimise klahvid "Page Up" ja "Page Down" liigutavad kursori vastavalt üles (eelmisele leheküljele) ja alla (järgmisele leheküljele). "Home" viib kursori tagasi rea algusesse, "End" rea lõppu. Kui "End" vajutatakse koos "Ctrl"-klahviga, liigub kursor dokumendi lõppu. "Delete" kustutab aktiivse faili või programmi, tekstitöötluses aga kursorist vahetult paremale jääva sümboli. "Backspace" kustutab kursorist vasakul oleva sümboli.
"Insert" on ümberlülitusklahv. Selle iga vajutus lülitab sisestuse ümber teise režiimi. Ülekirjutusrežiimi korral asendab sisestatav märk kursorist paremal oleva märgi sellega, mis sõrmistikult sisestati. Lisamisrežiimis lisatakse uus märk kursori ette ja ülejäänud tekst nihutatakse paremale.
"Tab"-klahv viib kursori järgmise tabulatsioonimärgini ehk kui kursor asub rea alguses, siis teeb teksti taandrea. Dialoogiaknas saab "Tab"-klahviga valikute vahel liikuda. Tabelis viib selle sõrmise vajutamine kursori järgmisse lahtrisse.
Lukustusklahvid.
Lukustusklahvid on "Scroll Lock, Num Lock" ja "Caps Lock". Nende olekut näitavad tavaliselt kolm sõrmistiku ülaosas asuvat märgutuld.
"Scroll Locki" kasutatakse väga harva ja paljudel uuematel sõrmistikel seda klahvi pole. Selle eesmärk oli esialgu kerimisrežiimi lukustamine, tänapäeva tekstitöötlustarkvara seda enamasti aga ei kasuta. "Scroll Lock" pidi algselt muutma ka veidi nooleklahvide käitumist: kui see oli sisse lülitatud, sai nooleklahvide abil soovitud suunas kerida, ilma et oleks vaja kursorit liigutada. Nüüdseks on "Scroll Locki" kasutamine muutunud väga haruldaseks ja väga vähesed uuema aja programmid (Microsoft Excel, FL Studio, Lotus Notes) kasutavad seda.
"Num Lock" ehk numbrilukustusklahv on mõeldud numbriklahvistiku režiimi muutmiseks. Numbriklahvidel on kaks režiimi: numbrite sisestamine ja kursori juhtimine.
"Caps Lock" ehk registrilukustusklahv ehk suurtäheklahv muudab sisestatud tähed vaikimisi suurtähtedeks. Suurtäherežiimis "Shifti" all hoides saab sisestada väiketähti.
Eriklahvid.
"Sys Rq" ja "Print Screen"-käskude jaoks on enamasti kasutusel ühine klahv. "Sys Rq" oli vanades arvutites nii-öelda paanikanupp, mille eesmärk oli kokkujooksmise korral arvuti olek taastada. "Print Screen"-nupu ülesanne oli kogu ekraani pildi jäädvustamine ja selle printerile saatmine. Nüüd kopeerib see lihtsalt ekraanipildi vahemällu.
"Break/Pause"-klahvi tähtsus on samuti aastatega muutunud. See pärineb ajast, kui oli vajadus klahvi järele, mis saadaks käsureale ajutise katkestuse. Enam sellel klahvil aga kindlat eesmärki ei ole, kuigi seda võib kasutada programmi töö lõpetamiseks või modemi ühenduse katkestamiseks.
Programmeerimises, eriti vanas DOS-iaegses BASIC-keeles, Pascalis ja C-s kasutatakse "Breaki" koos "Ctrliga" programmi töö katkestamiseks. Seda klahvi kasutatakse ka näiteks Linuxis ja mitmes DOS-i programmis samal eesmärgil kui +. Uuematel sõrmistikel on selle klahvi nimi "Pause/Break" ja enamikus Windowsi keskkondades toob "Windows"-klahvi ja "Pause" samaaegne vajutamine ette süsteemiatribuutide akna.
"Esc"-klahvi kasutatakse paoklahvina. See asub sõrmistiku vasakul üleval nurgas ja olenevalt tarkvarast saadab selle vajutus üldjuhul aktiivsele rakendusele "Stop, Quit, Exit, Cancel" või mõne sarnase käskluse ehk katkestab korralduse täitmise, tühistab tehtud valiku või väljub rakendusprogrammist. Kõige sagedamini kasutatakse seda veebibrauserites oleva "Stop"-nupuna. Siis peatab "Esc" veebilehe laadimise.
Funktsiooniklahvid.
Funktsiooniklahvid on klahvid  kuni  ja nende otstarve sõltub täielikult tarkvarast. Paljudes programmides avab näiteks klahvi  vajutamine abiinfo "Help" akna ja Microsoft Office’i programmides kordab  viimati sooritatud tegevust.  on tavaliselt kasutusel "refresh"- ehk värskendusklahvina.
Muud klahvid.
Lisaks põhiklahvidele, numbriklahvidele, kursorijuhtimise klahvidele, käsu- ja eriklahvidele, mis on olemas enamikul tavasõrmistikel, võib klaviatuuridel olla "Power key", mis võimaldab sõrmistiku vahendusel arvutit sisse ja välja lülitada, "Sleep key", mis viib arvuti unerežiimi, kus voolutarbimine on palju väiksem, ning "Wake key", mille abil saab arvuti taas "üles äratada". Osal sõrmistikel on nupud veebilehitseja avamiseks ja helitugevuse reguleerimiseks.
Ajalugu.
Esimesed elektroonilised sõrmistikud 1970-ndate alguses kasutasid üksikuid lüliteid, mis pisteti metallraami aukudesse. Sõrmistikud maksid 80-120 USA dollarit ja kasutasid magnetiliselt aktiveeritavaid kontakte. Sellised sõrmistikud olid väga vastupidavad ja nende hinnanguline kasutuskestus oli 100 miljonit vajutust.
1970. aastate keskel ilmusid turule odavamad klahvilülitid, mille kasutuskestus oli lühem (10 miljonit vajutust), sest otsese kontakti loomise tõttu oli lüliti rohkem avatud keskkonna mõjudele. Vaatamata väiksemale vastupidavusele, sai see peagi populaarseks.
1978. aastal tutvustas Key Tronic Corporation esimest sõrmistikku, mis ei kasutanud iseseisvaid lüliteid. Nüüd anti signaal voolu abil läbi juhtiva ainega kaetud plastlehe. Sõrmistike hinnad langesid 60 dollarini ja Key Tronic sai kiiresti suurimaks sõrmistike tootjaks.
IBM tuli samal ajal turule oma sõrmistikega, milles klahvi all olev spiraalvedru paindus surve all ja surus väikesele kummist kuplile, mille sisemus oli kaetud voolu juhtiva grafiidiga. See omakorda ühendas kaks juhti, sulgedes vooluringi. Ühtlasi tekkis väike klõps, mis andis kasutajale teada, et klahvi on vajutatud.
Esimestel elektroonilistel sõrmistikel oli kirjutusmasinale iseloomulik 4,75 mm pikkune klahvi liikumistee. Klahvid olid 12,7 mm kõrged ja sõrmistikud ise olid 5 cm paksud. Aja jooksul on klahvide liikumistee vähenenud, jõudes 2,79 mm-ni. Key Tronic oli esimene ettevõte, mis tuli turule ainult ühe tolli paksuse sõrmistikuga. Tänapäevaks on sõrmistikud veel õhemaks muutunud ja maksavad kunagise 120 dollari asemel vähem kui 10 dollarit.
Painduvad sõrmistikud.
Kokkuvolditavad painduvad sõrmistikud on tehtud pehmest plastist või silikoonist, mida saab rullida ja voltida ning seetõttu kergesti transportida. Ebatasasel pinnal kohandub see pinnaga ja on üpris veekindel. Mõned mudelid on lausa täiesti veekindlad, mistõttu on need populaarsed haiglates ja laboratooriumides, kus neid saab seetõttu desinfitseerida.
Projektsioonsõrmistik.
Projektsioonsõrmistik tähendab seda, et sõrmistik projekteeritakse tasapinnale. Tavaliselt tehakse seda laseriga. Vastav seade kasutab seejärel kaamerat või infrapunakiirguse andurit, mis jälgib sõrmede liikumist ja registreerib klahvivajutuse, kui kasutaja sõrm puudutab klahvi asukohta projektsioonil. Projektsioonsõrmistikku on kerge tekitada, sest piisab väga väikesest projektorist, et täissuuruses sõrmistikku simuleerida, aga seda kasutada on üpris ebamugav, sest klahvid on vaid kujutised ja neid pole sõrmeotstega tunda. Sõrmistiku projektsiooni jaoks on vaja siledat mittepeegelduvat pinda.
Tarkvara.
Tarkvaraline sõrmistik on arvutiprogramm, mis kuvab sõrmistiku ekraanile. Virtuaalsel sõrmistikul saab seejärel navigeerida ja teksti sisestada teisi sisendseadmeid, näiteks arvutihiirt ja puuteekraani kasutades. Tarkvaralised klaviatuurid on muutunud eriti populaarseks puuteekraaniga mobiiltelefonidel. Paljude operatsioonisüsteemidega (Microsoft Windows, Mac OS X ja mõned Linuxi versioonid) on kaasas tarkvaraline sõrmistik, mida hiirega juhtida saab.
Klahvivajutuste häkkimine.
Klahvivajutuste häkkimine on meetod, mida kasutatakse arvutikasutaja klahvivajutuste salvestamiseks. Seda tehakse legaalselt ettevõtetes töötajate produktiivsuse määramisel või korrakaitseorganite poolt ebaseaduslike tegevuste tuvastamiseks, samuti kräkkerite poolt pahategude kordasaatmiseks. Selleks kasutatakse nuhkvara, mis kogub arvutikasutaja kohta isiklikku teavet selleks luba küsimata ja kasutajat teavitamata. Tavaliselt on selleks teabeks salasõnad ja koodid, millega turvameetmetest mööda hiilida.
Klahvivajutusi saab häkkida nii riistvara kui ka tarkvara kasutades. Riistvaralise klahvinuhkimise korral ühendatakse klahvinuhk sõrmistiku kaabli külge või sõrmistiku sisse. Tarkvaralised klahvinuhid töötavad operatsioonisüsteemis ja pääsevad seega klahvivajutustele ligi.
Füüsilised vigastused.
Klaviatuuri pikaajaline sage kasutamine võib põhjustada randme-, käe-, kaela- ja seljavigastusi. Kõige sagedasemate probleemide hulgas on randmenärvipõletik. Vigastuse tekkimise ohtu saab vähendada pausi tegemisega iga paarikümne minuti järel, et veidi ringi kõndida ja end sirutada. Samuti tuleks käsi ja randmeid koormavad ülesanded päeva peale ära jaotada, et vältida ülepingutamist. Sõrmistikul trükkides tuleks õlad lõdvestunult hoida ning küünarnukid peaksid olema külgedel sellises asendis, et klaviatuuri ja arvutihiire kasutamine ei nõuaks pingutust. Tooli kõrgus ja sõrmistiku asend peaksid samuti olema niisugused, et randmed oleksid trükkimisel sirged.
Klaviatuuri puhastamine.
Sõrmistiku puhastamine on arvuti sõrmistikult kasutamise käigus ladestunud ainete eemaldamine. Puhastamine on oluline sellepärast, et sõrmistiku määrdumine võib põhjustada sõrmise kinnijäämist. Samuti võib sõrmistik olla kaetud ohtlikult suure hulga bakteritega (näiteks soolekepikesed, "Coliforms" ja "Staphylococcus aureus"), millega kokkupuutumine võib põhjustada haigusi.
Sõrmistikul asuv elustik saab energiat toidukübemetest ja tolmust, mis koosneb suuresti inimnaha tükikestest. Sellest vabanemiseks soovitatakse sõrmistikku puhastada vähemalt kord nädalas ja korralikult puhastada iga kahe kuu tagant.
Kui kasutada klaviatuuri niiskuses siis võib see tekkitada klaviatuurile lühist


Klaviatuur (muusika).
Muusikas on klaviatuur ehk klahvistik klahvpilli osa, millel olevaid klahve vajutades tekitatakse heli.
Kõige varasem teadaolev primitiivne klaviatuur oli hüdraulilisel ehk vesiorelil.


MediaWiki.
MediaWiki on tarkvara Viki-tüüpi veebisaitide jaoks. See kirjutati Vikipeedia ja muude Wikimedia projektide jaoks, kuid ka teised vikid kasutavad seda. MediaWiki tarkvara kirjutatakse ja levitatakse GPL litsentsi alusel.
MediaWiki on tüüpiline LAMP-platvormile rajatud tarkvara. Tarkvara jooksutatakse Linux operatsioonisüsteemis, kasutades Apache veebiserverit. Andmete salvestamiseks on MySQL andmebaas ja tarkvara on kirjutatud PHP programmeerimiskeeles. Kuigi algselt rajati see kasutama Linux'it ja Apache'i, töötab MediaWiki kõigis operatsioonisüsteemides ja kõigil veebiserveritel, millel töötavad MySQL ja PHP.


Gneiss.
Gneisile on omane vöödilisus ehk gneisiline tekstuur.
Gneiss on gneisilise tekstuuriga kõrge astme moondekivim.
Sõna "gneiss" päritolu ei ole selge. On väidetud, et see tuleb keskülemsaksa sõnast "gneist" ('sädelema').
Gneisis vahelduvad kihid, milles mineraaliterad moodustavad suunatud tekstuuri, kihtidega, milles teradel on valdavalt isomeetriline kuju, nii et eelistatud orientatsioon puudub. Selline tekstuur annabki gneisile iseloomuliku vöödilise välimuse. Suunatud tekstuur on reeglina vähem kui pooltel gneisi koostises olevatest mineraaliteradest.
Gneiss on regionaalse moonde kivim. Ta sisaldab enamasti peamiselt kvartsi ja päevakivi, kuid koostis ei ole gneisi määramisel põhiline. Gneisile on olemuslikud moondeaste ja gneisiline väljanägemine. Gneiss on regionaalse moonde lõppetapp. Gneisi algmaterjal on enamasti savi või muda. Selle mattumisel ja tihenemisel tekib settekivim savikilt, mille moondumise produkt on kilt. Kilt moondub edasi kristalseks kildaks, mis omakorda rõhu ja temperatuuri edasisel tõusmisel muutubki gneisiks. Gneiss võib tekkida ka muul viisil, kuid selline teke on kõige tavalisem.
Et nimetus "gneiss" ei ütle iseenesest koostise kohta midagi, lisatakse mõnikord põhinime ette gneisis valdava mineraali nimetus, näiteks "küünekivigneiss". Nimetuse esimene pool võib viidata ka struktuurile (silmisgneiss), kivimilisele koostisele (granitoidne gneiss) jne.
Mõnikord on keeruline eristada gneissi ja migmatiiti, sest osaliselt üles sulanud gneiss ongi migmatiit. Samas pole ühemõtteliselt määratud, mil määral peab gneiss olema üles sulanud, et olla migmatiit. Seetõttu kasutatakse sellist kiviminime nagu migmatiseerunud gneiss.
Ortogneiss on gneiss, mis on tekkinud tardkivimist, aga paragneiss on gneiss, mis on tekkinud settekivimist.
Leelispäevakivi läätseliste porfüroblastidega gneisi erim on silmisgneiss.
Mõned maailma kõige vanemad kivimid kuuluvad gneisside hulka. Need on tekkinud juba arhaikumis kuni 4 miljardit aastat tagasi. Kuid sugugi kõik gneisid ei ole nii vanad: tuntakse ka uusaegkonna gneisse.


Loomade elu.
"Loomade elu" on kõige põhjalikum eesti keeles välja antud zooloogiaalane teatmeteos. See ilmus Tallinnas kirjastuses "Valgus" 1979–1987.
"Loomade elu" on tõlgitud vene keelest: "Жизнь животных", ilmunud Moskva kirjastuses "Prosveštšenije" 1969–1971.
Tõlkimise käigus on tehtud parandusi ja täpsustusi, mistõttu tõlge on usaldusväärsem originaalist. Samuti on lisatud konkreetselt Eesti kohta käivat materjali.
"Loomade elu" on andnud suure panuse eestikeelsesse zooloogiaterminoloogiasse. Näiteks oli paljudele loomaliikidele vaja tõlkimise käigus eestikeelne nimi välja mõelda.
Sellegipoolest on teos taksonoomiliselt kohati pisut vananenud. Samuti on pisut vananenud käsitlusviis, mis näiteks rõhutab loomade kasulikkust ja kahjulikkust rohkem kui tänapäeval üldiselt kombeks.


Geoloog.
Geoloog on aktiivselt geoloogiaga tegelev inimene.
Geoloogide töö on seotud planeedi Maa uurimisega. Et Maa on meile käegakatsutav ja väga mitmeti uuritav taevakeha, on ka geoloogidel väga palju erinevaid kitsamaid uurimisobjekte. Erinevalt bioloogidest ei tegele geoloogid reeglina eluslooduse uurimisega. Geoloogid uurivad Maa ajalugu (ajalooline geoloogia), millega on lahutamatult seotud Maa palet kujundavate protsesside uurimine (dünaamiline geoloogia).
Geoloogia teeb oluliseks ja tuntuks peamiselt maavarade ja nende otsimisega seonduv, ehkki sellega tegelejad ei ole geoloogide seas enamuses. Peale maavarade otsimise tegelevad geoloogid veel näiteks vulkaanide, setete, maavärinate, dinosauruste, maakoore, kivimite, mineraalide jms uurimisega.
Olenevalt spetsialiseerumisest võidakse geolooge nimetada ka kitsama erialanimetusega, näiteks sedimentoloog, petroloog, vulkanoloog, mineraloog, paleontoloog jne.
Oluline osa geoloogide tööst toimub välitingimustes. See on vajalik selleks, et koguda teaduse tegemiseks vajalikke andmeid. Välitingimustes kannab geoloog kaasas enamasti vähemalt kaht töövahendit: geoloogi vasarat ja välipäevikut (ja muidugi ka harilikku pliiatsit, millega seda täita). Peale nende kannavad geoloogid tihti kaasas ka luupi, fotoaparaati, tollipulka, soolhappe lahust, geoloogilist kompassi, GPS-vastuvõtjat, kaarti, väikseid kilekotte, nuga, kühvlit, labidat, puuri jms. Kõige olulisemaks ja geoloogidele iseloomulikumaks on neist kahtlemata vasar, seda rõhutab ka geoloogide deviis: "mente et malleo" 'mõistuse ja vasaraga'.
Geoloogide ettevalmistus ülikoolis hõlmab mineraloogiat, petroloogiat, sedimentoloogiat, paleontoloogiat, geokeemiat, geofüüsikat, stratigraafiat, topograafiat jpm. Geoloogidel on sõltuvalt spetsialiseerumisest vaja häid teadmisi ka keemias, füüsikas või bioloogias. Oluline osa õppetööst toimub välipraktikate ja geoloogiliste ekskursioonide vormis.
Eesti geoloogid töötavad peamiselt kolmes asutuses. Need on Tartu Ülikooli geoloogia osakond, Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut ja Eesti Geoloogiakeskus. Eestis õpetatakse geoloogiat Tartu Ülikoolis.


Liivakivi.
a> koosneb Devoni ajastul settinud liivast moodustunud liivakivist.
a>me liivakivi koosneb kõige suurema kvartsisisaldusega liivast Eestis.
Liivakivi on tsementeerunud liivast koosnev settekivim.
Liivakivi kuulub purdkivimite hulka, olles nende tüüpilisimaks esindajaks. Mineraloogiliselt koosneb liivakivi põhiliselt kvartsist. Tsementeerivaks materjaliks liivaterade vahel on enamasti peenike kvartsipuru, kaltsiumkarbonaat või rauaoksiidid. Rauaoksiidid annavad liivakivile ka punaka värvuse. Puhtast kvartsist koosnev liivakivi on valget värvi.
Liiv, millest liivakivi on moodustunud, on setitatud reeglina, kas vooluvee või tuule poolt. Liivakivi on enamasti kihiline, sageli esineb põimkihilisus. Liivakivi sisaldab tihti konkretsioone ja kivistisi, ehkki viimastest on reeglina säilinud vaid fragmendid. Liivakivi moondumise tulemusel tekib kvartsiit.
Liivakivist koosneb suur osa Eesti aluspõhjast. Suurem osa Eesti all lasuvast Devoni ladestust koosneb liivakivist (Devoni liivakivi).


Keskpartei (Norra).
Keskpartei ehk Tsentrumipartei (norra "Senterpartiet", norra lühend: "SP") on Norra erakond.
Partei asutati 1920. aastal Talurahvapartei ("Bondepartiet") nime all. 1959. aastal muudeti nimi praegusele kujule.
Partei ideoloogia on põhjala agraartsentrism. Ta pooldab võimu ja kapitali detsentraliseerimist ning vastustab tugevalt Norra astumist Euroopa Liitu.
Keskpartei esimees on 2003. aastast pr Åslaug Haga.
Partei poliitika on olnud pragmaatiline. Ta on teinud koostööd teiste poliitiliste parteidega peaaegu kogu poliitilise spektri ulatuses: Høyrest Sotsialistliku Vasakparteini. Ajavahemikus 1930–2000 on partei osalenud 7 valitsuses. Neist kolmes oli peaminister Keskparteist.
Partei sai alguse Norra agraarliikumisest, kuid pärast esimesi aastaid lõi ta sellest lahku ja hakkas arendama detsentraliseerimisele rajatud poliitikat, lakates olemast üheteemapartei. Sarnase muutuse on läbi teinud ka teised Põhjala agraarkeskparteid.
2005. aasta Norra parlamendivalimistel osales Keskpartei "rohelise" osana punarohelises koalitsioonis. Et punaroheline koalitsioon võitis valimised, siis on oodata partei osalemist uues valitsuses. Keskpartei kogus 6,5% häältest ja 11 kohta 169-kohalises Stortingis.


Maadlus 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Maadlus 1968. aasta suveolümpiamängudel toimus Méxicos.
Kreeka-rooma maadlus.
23.–26. oktoober.
Helveskaal.
Olümpiavõitja 1964: T. Hanahara (Jaapan).
Sulgkaal.
Olümpiavõitja 1964: Imre Polyák (Ungari).
Kergekeskkaal.
Olümpiavõitja 1964: A. Kolessov (NSV Liit).
Vabamaadlus.
17.–20. oktoober.
Sulgkaal.
Olümpiavõitja 1964: Osamu Watanabe (Jaapan).
Poolraskekaal.
Olümpiavõitja 1964: Aleksandr Medved (NSV Liit).
Raskekaal.
Olümpiavõitja 1964: A. Ivanitski (NSV Liit).


Tinguaiit.
Tinguaiit on fonoliidi erim.
Tinguaiit on tardkivim, mis koosneb valdavalt leelispäevakivist, feldšpatoididest (valdavalt nefeliin) ja ägiriinist, milledele lisandub mõnikord ka biotiit.
Tinguaiidi järgi on nime saanud tinguaiitne struktuur, mis tähendab ägiriini prismasid ümbritsetuna leelispäevakivist ja feldšpatoididest.
Nime andis sellele kivimile saksa petroloog Harry Rosenbusch aastal 1887.


Särnaiit.
Särnaiit on leukokraatne süeniidi erim.
Petrograafiliselt korrektsem (klassifikatsioonijärgne) nimi sellele kivimile on kankriniit-nefeliinsüeniit. Särnaiit on tardkivim.
Nimi "Särnaiit" tuleb Rootsi kohanimest "Särna", mis asub Dalarna läänis.


Urubamba jõgi.
Urubamba on jõgi Lõuna-Ameerikas. Algab Andides, voolab mägijõena loodesse. Ühinedes Apurímaciga, moodustab Ucayali. Jõe-äärsetes mägedes asub Machu Picchu.


Rannikuahelik.
Rannikuahelik (inglise "Coast Mountains") on mäestik Põhja-Ameerikas, osa Kordiljeeridest. Kulgeb loode-kagu sihis Vaikse ookeani rannikul, moodustab fjordranniku. Kõrgus kuni 4016 meetrit.


Yamdena.
Yamdena on suurim Tanimbari saartest. Pindala 4350 km². Saar on künklik, kõrgus kuni 240 meetrit. Kuulub Indoneesiale.


Happeline kivim.
Happeline kivim (inglise "acid(ic) rock") on tardkivim, mis koosneb vähemalt 66% (massiprotsent) ränidioksiidist.
Tavaline happeline kivim on graniit.
Happelised kivimid ei ole happelised keemilises tähenduses, terminil "happeline kivim" pole mingit seost vesinikeksponendi ehk pH-ga. Termin on pärit ajast, mil arvati, et räni on kivimi koostises ränihappe kujul. Seetõttu nimetati ränirikkaid kivimeid happelisteks ning ränivaeseid kivimeid aluselisteks. Tänapäeval me teame, et räni on silikaatsete mineraalide koostises ränidioksiidina, kuid terminid "happeline kivim" ning "aluseline kivim" püsivad geoloogiliste terminite hulgas tänaseni.


Lodeinoje Pole.
Lodeinoje Pole (vepsa "Püud", soome "Lotinapelto") on linn Venemaal Leningradi oblasti kirdeosas, Äänisjärvest Laadogasse voolava Sviri jõe vasakul kaldal (lõunakaldal), oluliste siseveeteede (Volga-Balti veetee ja Läänemere-Valge mere veetee) ääres.
Linn on samanimelise rajooni keskus.
Lodeinoje Pole asutas 1702 Peeter I laevaehitajate asulana (nimi tuleb venekeelsest sõnast "лодя"). Aastast 1785 on ta linn. Ta oli 1785. aastast maakonnakeskus Aunuse kubermangus (1796–1801 Novgorodi kubermangus).
Linn on metsa- ja puidutööstuse keskus.
Linnast 2 km lõuna pool asub sõjaväelennuväli.


Leelisbasalt.
Leelisbasalt (inglise "alkali basalt") on basaldi erim, mis sisaldab normatiivset nefeliini.
Leelisbasaldi "leeliselisus" väljendub selles, et võrreldes tavalise basaldiga sisaldab ta enam leelismetalle kaaliumi ning naatriumi.
Varem on leelisbasalti defineeritud kui basalti, mis sisaldab aktsessoorsete mineraalidena feldšpatoide. Sisaldab enamasti titanoaugiiti ja oliviini.
Leelisbasaldid on levinud ookeanilistel saartel ning mandrilistes riftivööndites.


Keskmine kivim.
Keskmine kivim (inglise "intermediate rock") on tardkivim, mille ränidioksiidisisaldus jääb vahemikku 52...63% (massiprotsent).
'Keskmine' tähendab seda, et kivimi keemiline koostis ei ole ei happeline ega ka aluseline, vaid nende vahepealne.
Tüüpiline keskmine kivim on andesiit. Ligilähedaselt sellise koostisega on ka keskmine mandriline maakoor.


Aluseline kivim.
Aluseline kivim (inglise "basic rock") on tardkivim, mille ränidioksiidisisaldus jääb vahemikku 45...52% (massiprotsent).
Kõige levinumad aluselised kivimid on basalt ja gabro.
Aluselised kivimid ei ole aluselised keemilises tähenduses, terminil "aluseline kivim" pole mingit seost vesinikeksponendi ehk pH-ga. Termin on pärit ajast, mil arvati, et räni on kivimi koostises ränihappe kujul. Seetõttu nimetati ränirikkaid kivimeid happelisteks ning ränivaeseid kivimeid aluselisteks. Tänapäeval teame, et räni on silikaatsete mineraalide koostises ränidioksiidina, kuid terminid "happeline kivim" ning "aluseline kivim" püsivad geoloogiliste terminite hulgas tänaseni.
Ingliskeelses geoloogilises kirjanduses on siiski arhailisest terminist "basic rock" tänaseks praktiliselt loobutud. Selle asemel kasutatakse terminit "mafic rock" ("mafic" = "magnesium" + "ferric" ehk magneesiumi ja rauda sisaldav). Need terminid ei ole täpsed sünonüümid, kuid eestikeelseks vasteks on mõlemal juhul "aluseline kivim".


Antirabakivi.
Antirabakivi (inglise "antirapakivi") on graniidi erim.
Antirabakivi meenutab rabakivi, kuid on sellest pisut erinev. Kui rabakivile, täpsemalt viiburgiidile, on omane suurte plagioklassi ääristega ümbritsetud kaaliumpäevakivi ovoidide esinemine, siis antirabakivi puhul on asi vastupidi: esinevad plagioklassi ovoidid, mis on ümbritsetud kaaliumpäevakivi ääristest.


Migmatiit.
Migmatiit on tard- ja moondekivimi segakivim.
Migmatiit koosneb tumedast moondekivimist, milleks on enamasti amfiboliit või gneiss ja heledast tardkivimist, mis on enamasti granitoidse koostisega. Kivimi tumedat osa nimetatakse melanosoomiks ja heledat osa leukosoomiks.
Migmatiitide tekke üksikasjad on segased. Tõenäoliselt on enamik migmatiite tekkinud anatektiliselt ehk moondekivimi osalise inkongruentse sulamise läbi. Sulanud ränirikkam magma tardus seejärel granitoidse tardkivimina. Leukosoomi teket on seostatud ka väga kõrge rõhu all oleva vedela magma tungimisega moondekivimeist koosnevasse kivimkehasse ja aeglase tardumisega seejärel. Selle mudeli puuduseks on see, et granitoidse koostisega magma on väga viskoosne, mistõttu ei saa temast moodustuda peenikesi intrusioone.
Migmatiit on Eesti kivistel rannikutel väga tavaline kivim. Nad on viimase jääaja jooksul liustiku poolt Soome aluskorrast lahti kangutatud, siia toodud ja liustiku sulades settena maha jäetud.
Termini "migmatiit" võttis kasutusele Soome petroloog Jakob J. Sederholm aastal 1907.


Philipp (Saksa kuningas).
Philipp von Hohenstaufen (Švaabi Philipp) (1177–1208) oli Saksa kuningas 1198–1208. Ta oli Friedrich Barbarossa poeg ja Heinrich VI vend. Pärast viimase surma oli Saksa-Rooma riigis taas alanud võitlus Welfide ja Hohenstaufenite vahel. Osa vürste tunnustas Saksa kuningana Philippi kõrval ka Otto Welfi, kuid enamik toetas Hohenstaufeneid. Kahe kuninga rivaliteeti sekkus ka ilmalikult ülivõimukas paavst Innocentius III, kes esialgu toetas Ottot, kuid kui Philipp oli viimast 1206 võitnud, kaldus paavsti toetus Hohenstaufenite poole. Siiski ei jõutud Philippi keisriks kroonida, kuna Otto von Wittelsbach, kellele ta oli oma tütre varem lubanud, siis aga oma lubadust murdnud, tappis ta. Pärast seda sai Saksa-Rooma ainsaks isandaks Otto Welf, kuid tema valitsusaeg ei kujunenud pikaks ega edukaks.


Talurahvapartei.
Talurahvapartei on mitme partei nimi või nime koostisosa.


Narõni ahelik (Tian Shan).
Narõni ahelik on mäestik Aasias Kõrgõzstanis. Ta on osa Tian Shanist. Kulgeb ida-lääne suunas Narõni jõe vasakkaldal. Kõrgus kuni 4530 meetrit.


Narõni ahelik (Altai).
Narõni ahelik (kasahhi "Нарын жотасы", vene "Нарымский хребет") on mäestik Aasias Kasahstani idaosas. Ta on osa Altaist.
Kõrgus idaosas kuni 1533 m, pikkus 120 km. Põhjanõlv järsk. Sellel kasvavad kuni 1300 m kõrguseni kasemetsad, kõrgemal lehtmetsad, orgudes kuuse-nulu-seedermännimetsad. Lõunanõlvadel stepp ja põõsastikud. 1800 m kõrgemal subalpiinsed hõrendikud ja alpiniidud.


Narõni jõgi (Sõrdarja).
Narõn on jõgi Kesk-Aasias. Algab Tian Shani mägede liustikest. Läbib mitmeid mägedevahelisi nõgusid, ahelikest läbi murdes moodustab kuristikke. Alamjooksul laskub Fergana orgu, kus ühineb Karadarjaga, moodustades Sõrdarja.
Pikkus 807 km, valgla 59 100 km². Toitub liustike ja lumesulamisveest. Keskmine vooluhulk (40 km kaugusel suudmest) 429 m³/s, suurim 2880 m³/s. Suurvesi mais.
Narõni vett kasutatakse niisutuseks. Temast saab alguse Suur Fergana kanal. Narõnil on mitu hüdroelektrijaama.


Nikolai II.
pisi
Nikolai II Aleksandrovitš Romanov ("Николай II Александрович"; 18. mai (vana kalendri järgi 6. mai) 1868 Tsarskoje Selo – 17. juuli 1918 Jekaterinburg) oli Venemaa viimane keiser, Poola kuningas ja Soome suurvürst. Nikolai II valitses 1894. aastast kuni 1917. aastani. Tema valitsusaeg lõppes 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga, pärast mida vangistati ta koos perega Tsarskoje Selo Aleksandri paleesse, mis oli olnud Nikolai II ametlikuks residentsiks. Pärast kolme kuud viidi perekond Tobolskisse ning siis Jekaterinburgi, mis jäi nende viimaseks peatumispaigaks. Nikolai II, ta abikaasa Aleksandra Fjodorovna, neli tütart, poeg ning väike teenijaskond lasti maha 17. juulil 1918. aastal. Nüüdseks on välja ilmunud dokument, et mõrva taga olid Lenin ja Jakov Sverdlov.
2000. aastal kuulutas Vene Õigeusu Kirik Nikolai II ja ta perekonna pühadeks märtriteks.
Tsareevitš.
Nikolai II ema oli Taani printsess Dagmar, kes võttis endale vene nimeks Marija Fjodorovna. Nikolai II isa oli keiser Aleksander III, kelle valitsusaja läbivaks jooneks sai tugev venestamine. Tsareevitši suhted isaga olid kehvemapoolsed. Isa kutsus poissi halvustavate hüüdnimedega. Samuti ei valmistanud ta noormeest ette tulevaseks eluks tsaarina.
Nikolai sai väga hea hariduse, tal oli suurpärane mälu. Ta tundis hästi ajalugu, rääkis prantsuse, saksa ja inglise keelt. On öeldud, et tema inglise keel oli olnud nii hea, et teda oleks võinud vabalt pidada inglise härrasmeheks. Nikolai huvitus vene kirjandusest ja muusikast. Ta pidas päevikut, kirjutades detailselt üles igapäevased tegemised.
16-aastaselt kohtus ta noore Hesseni printsessi Alixiga. Pärast seda tõotas ta endale, et abiellub temaga, minnes nii vastu vanemate soovile, kes tegid talle ettepaneku abielluda prantsuse printsessiga.
22-aastaselt läks ta ringreisile Jaapanisse, kus pääses napilt mõrvakatsest.
Kihlus, abielu ja troonipärimine..
Nikolai kihlus Hesseni printsessi Victoria Alix Helena Louise Beatricega 1894. aasta aprillis. Alix võttis omaks õigeusu ja vene nime Aleksandra Fjodorovna.
1894. aastal suri Aleksander III, keda arvati veel troonil olevat vähemalt 20 aastat. Nikolai tundis, et ei ole ettevalmistunud uueks rolliks Venemaa ees. Troonile saades oli Nikolai kõigest 26-aastane.
Pulmad toimusid 1894. aasta novembris, mis peeti võrreldes teiste keisrite pulmadega tagasihoidlikumalt. Talvepalee uhkusele eelistas keiserlik paar Tsarskoje Selos asuva Aleksandri palee eraldatust ja lihtsust, kuhu mindi peagi elama.
Kroonimine.
Nikolai Aleksandrovitš krooniti 18. mail 1896. Moskva lähedale Hodõnka väljakule oli tulnud sadu tuhandeid inimesi, et osa võtta pidustustest ning saada ka kroonimise puhul kingitusi. Harilikult sõjaväemanöövriteks kasutataval väljakul olid tasandamata kaitsekraavid, kaevikud jne. ning rahvamasside tunglemises tallati surnuks umbes 1389, vigastuda sai 1301 inimest.
Vaatamata toimunud rahvatragöödiale läks uus keiser õhtul Prantsusmaa suursaadiku juurde ballile.
Valitsusaeg.
Kokkupõrge Venemaa ja Jaapani vahel oli sajandivahetusel vältimatu. Venemaa ambitsioonid idas põrkasid kokku Jaapani huvidega, kes tahtis laiendada oma territooriumi läänes. Sõda hakkas üllatusrünnakuga Venemaa laevastikule Port Arturis. Algusest peale kulges sõda Venemaale suurte kaotustega. Tähtsa osa oma laevastikust kaotati Tsushima lahingus. Sõda lõppes Venemaa täieliku lüüasaamisega. Jaapaniga sõlmiti Portsmouthi vaherahu.
Sõda mõjus Venemaa majandusele laostavalt. Valitses tööpuudus, töölisklassi kehv seis soodustas revolutsiooniliste ideede levikut.
22. jaanuaril 1905. aastal liikus Peterburis suur rahvamass preester Grigori Gaponi juhtimisel Talvepalee poole, et anda keisrile üle palvekiri. Rongkäik oli rahumeelne, kanti keisri pilte, ikoone ja riste. Talvepalee ette olid rivistatud tsaariarmee ohvitserid, kellele oli antud käsk tagada kord võimalike rahutuste puhul. Saamata aru, et rahvas oli tulnud palee ette rahumeelsete kavatsustega, avasid ohvitserid tule. Surma sai üle tuhande inimese.
Nikolai II viibis meeleavalduse ajal Tsarskoje Selos, saades juhtunust teada palju hiljem. Samuti ei teatatud Nikolaile eelmisel päeval rahva kavatsusest anda keisrile edasi palvekiri. Pärast seda sündmust anti keisrile hüüdnimi- Verine Nikolai.
Revolutsiooni tõttu oli Nikolai II sunnitud tegema järeleandmisi. Ta kirjutas alla manifestile, mille tulemusena moodustati Venemaal uus riigiorgan - duuma. Keisrile jäi siiski kõrgeim võim.1905. aasta Oktoobri Manifestiga andis Nikolai II inimestele kodanikuõigused.
Venemaa hakkas taastuma Jaapani sõja laastavast mõjust. Majanduslik seis paranes. Reforme viis läbi Venemaa peaminister Pjotr Stolõpin, andes talupoegadele maad asustamata aladel Siberis. Majanduslik toodang tõusis tunduvalt ning Venemaa saavutas 1914. aastaks teiste Euroopa riikidega võrreldava elatustaseme.
Perekond.
Nikolai II abikaasa Aleksandra Feodorovna põhiliseks iseloomuomaduseks oli häbelikkus, mida soosis tema viktoriaanlik kasvatus, kuid, mis tundus õukondalstele ükskõiksuse ja üleolekuna. Suhted Nikolaiga olid väga head, mida kinnitavad siiani säilinud lõputud armastuskirjad. Keiserlikpaar pelgas intriige ja kuulujutte levitavat õukonda. Selle eest põgeneti Peterburist Tsarskoe Selosse, kus nauditi perekonna kitsast ringi. Paari esimesteks lasteks olid 4 tütart. Muret tekitas, et siiani polnud sündinud troonipärijat. Kauaoodatud poisslaps sündis 1904. aastal. Paarinädalasel lapsel avastati ravimatu haigus hemofiilia ehk vere hüübimatus, mille haigusekandjateks on naised, kuid veritsustõbi esineb ainult poisslastel. Troonipärijat Alekseid ohustas iga väiksemgi kriimustus ja kukkumine. Poiss võis pikka aega terve olla kui järsku tabas teda ninaverejooks, mis aheldas ta kuudeks voodisse. Aleksandra oli poisi juures ööd ja päevad, ning püüdis teha kõik, et oma poega aidata.
Keisriperekond ja müstika.
Troonipärija Aleksei ravimatu haiguse tõttu, oli keisriperekond valmis kasutama ka parameditsiini võimalusi. Sellega seoses, kui keisriperekonnani levis kuuldus pühamehest ravitsejast Rasputinist, kutsuti ta keisrikotta troonipärijat ravima. Imekombel suutiski Rasputin Alekseid aidata. Aleksandra uskus täielikult pühamehe ravivasse jõudu, kuid keiser suhtus kahtlase taustaga ravitsejasse umbusklikult. Aleksei haigust hoiti saladusena ning paljud keisrit übritsevad inimesed ei mõistnud, mida teeb õukonnas räpakas talupoeg. Valitseja mainet hakkas rikkuma Rasputini liiderlikkus ning mõju kasv riigiasjade otsustamisel.
Hoolimata kriitilistest situatsioonidest jäi perekond siiski tugevalt ühendatuks. Suviti puhati Soome lahel laeval “Standart”. Keiser oli sügavalt huvitatud fotograafiast ja filmindusest. Säilinud on arvukalt filmilõike ja fotosid, mis peegeldavad perekonna elu.
I maailmasõda ja valitsemisaja lõpp.
Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmine serblase poolt 1914. aastal vallandas kriitilise olukorra Venemaa ja Saksamaa vahel. Saksamaa, kes seisis Austria-Ungari huvide eest kuulutas sõja Venemaale, kes protežeeris Serbiat. Saksa keiser Wilhelm II ei heidutunud mõttest, et astub sõtta oma enda sugulastega. Venemaa oli Saksamaale sunnitud vastama samaga, sõjaga. Keisri avaldust sõtta astumise kohta oli kuulama tulnud tohutu rahvahulk. Otsus võeti juubeldades vastu. Patriotism aitas leevendada lõhet valitseja ja rahva vahel. Usuti lühikesse ja võidukasse sõtta. Keiser sõitis rindele, et tõsta veelgi sõdurite moraali, autasustades tublimaid. Sõda aga kujunes oodatust pikemaks. Inimkaotused olid suured mõlemal poolel. Peterburis oli valitsus jäetud Aleksandra juhatada, kes pidas tihedat kirjavahetust abikaasaga, pidades nõu otsuste langetamisel. Samas olid keisrinna otsused mõjutatud Rasputini poolt. Keisrinna pidi eemaldama valitsusest ministrid, kes olid Rasputini vastu. Aleksandra asendas ministrid ebakompetentsete isikutega. Olukord põhjustas keisripaari omavahelisi lahkarvamusi. Rasputinit peeti süüdi Venemaad vaevavates hädades, mis viis 1916. aasta 16. detsembril Rasputini tapmiseni. Enne surma oli Rasputin kirjutanud keisrinnale prohvetliku kirja, milles ütles, et kui ta tapetakse, tapetakse ka keisri pere.
Sõja tõttu halvenes riigi majanduslik olukord. Halvatud oli suurlinnade toiduga varustamine, mis tekitas rahvas rahulolematust, mis viisid 1917. aasta veebruaris Peterburis avalike rahutusteni. Keiser käskis 27. veebruaril 1917 meeleavaldused maha suruda, kuid väeosad keeldusid ja paljud tsaariarmee osad läksid rahva poolele üle.
Keisrile ei pakkunud toetust enam ükski ametnik, mille tõttu ilma reaalse võimuta Nikolai II oli sunnitud 2. märtsil 1917 kell 23:40 loobuma troonist. Ta loobus troonist oma venna Mihhaili kasuks, kes järgmisel päeval keeldus keisriks hakkamast. Lõppes 304 aastat kestnud Romanovite võim.
Nikolai II arest ja hukkamine.
Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Venemaa Ajutise Valitsuse valitsemise algust arreteeriti Petrogradi revolutsiooninõukogu nõudmisel 7. märtsil 1917 Nikolai II koos perekonnaga ja kuni 14. augustini 1917 viibis ta vahi all Aleksandrovski Palees, Tsarskoje Selos, hiljem saadeti edasi Tobolskisse, kus nad ka viibisid enamlaste poolt toime pandud oktoobripöörde ajal.
Pärast Jekaterinburgi vallutamist Aleksandr Koltšaki vägede alustati Nikolai Aleksandrovitš Romanovi ja tema lähedaste tapmise asjaolude kohta uurimine kohtu-uurija Nikolai Alekseejevitš Sokolovi poolt, mis toimus aastail 1919-1924.
Seosed Eestiga.
23.–26. juulil 1902 külastas keiser Nikolai II Tallinna.
1908. aasta maikuus toimus Tallinnas Nikolai II ja Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi kuninga Edward VII 3-päevane kohtumine, mille eesmärk oli sõlmida kahe riigi vahelised poliitilised ning sõjalised koostöökokkulepped. Riikide välisministrite juuresolekul sõlmiti leping Makedoonias muudatuste läbiviimiseks ja Osmanite riigi


Sugalepa.
Sugalepa on küla Järva maakonna Albu vallas.
1998. aasta asulareformiga eraldati Sugalepa külast Soosalu küla.
Varem on sel kohal olnud Saare küla.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas külas 4 inimest. Viimastel andmetel on elanike arv 9, 19 ja 27. Sugalepa on Albu valla kõige väiksem küla.
Haridus.
Sugalepa keskkooliõpilased käivad Aravete Keskkoolis.
Ajalugu.
Sugalepa külas on arheoloogiamälestiseks tunnistatud pelgupaik.


Ageri.
Ageri on küla Järva maakonnas Albu vallas.
Küla geograafilised koordinaadid on 59°5'16" N, 25°45'45" E (59,08778° N, 25,76250° E).
Seisuga 1. jaanuar 1998 oli elanikke 69, 1. jaanuaril 1999 oli elanike arv 67. 2000. aasta Eesti rahvaloenduse andmetel elas külas 52 inimest. Seisuga 19. august 2002 oli elanikke 58.
Majandus.
Preesi talu, mida peavad Kalle ja Tiina Sommer, kasvatatakse teravilja ja šoti mägiveiseid. Talul on 84 ha maad, sellest haritavat maad 77 ha ja metsa 7 ha.
Tänavad on valgustatud. Kauplust ei ole.
Haridus.
Ageri lapsed käivad Ahula Lasteaed-Algkoolis ja Aravete Keskkoolis.
Ajalugu.
Ageri külas on linnamägi, mida kutsutakse Suurmäeks. Selle juures on teada kaks ohvrikohta.
Küla on esmakordselt mainitud 1447 ("Ackers"). Küla on kuulunud Järva-Madise kihelkonda.
Ageri perekonnanimed on olnud Baum (Paum), Ellmann (Elman), Issi (Isi), Kangur, Karro (Karu), Kask, Kaunisaar (Kaunissaar), Kirschbaum (Kirsbaum), Kotkas, Kuusk, Laast, Martens, Messilanne (Mesilane), Mets, Michelsen (Mihelsen), Nugga (Nuga), Ohhakas (Ohakas), Orrawas (Oravas), Otsa, Pilw (Pilv), Raudsep (Raudsepp), Rebbane (Rebane), Reino (Reinu), Schneider (Shneider), Seppik (Sepik),
Sinnikas (Sinikas), Tommingas (Toomingas), Waht (Vaht), Waino (Vainu, Vaino), Weinberg (Veinberg), Wiol (Viol).
Nõukogude ajal kuulus küla "Kaardiväelase" kolhoosi alla. Lisaks külale eristati Ageri asundust. Aastal 1967 elas mõlemas kokku 106 inimest.


Ageri mõis.
Ageri mõis oli rüütlimõis Järva-Madise kihelkonnas. Tänapäeval asub mõis Järva maakonnas Albu vallas
Mõisat on esmakordselt mainitud 1553. Saksakeelne nimi oli algul "Haggers", hiljem "Aggers".


Pullevere.
Pullevere on küla Järva maakonnas Albu vallas.
Küla moodustati 1998. aasta asulareformi käigus ennistatud külana (kaotati 1977). Ta eraldati Järva-Madise küla koosseisust.
Küla geograafilised koordinaadid on 59°6'59" N, 25°39'31" E (59,1164° N, 25,6586° E).
Kõrgus merepinnast on 88 m.
Elanike arv oli 2000. aasta rahvaloenduse andmetel 34. Seisuga 19. august 2002 oli elanikke registreeritud 26.
Haridus.
Pullevere lapsed käivad Ahula Lasteaed-Algkoolis ja Aravete Keskkoolis.
Vaatamisväärsused.
Pulleveres asub Ahula, Albu ja Seidla mõisa piirikivi.


Archimedes.
Archimedes (Ἀρχιμήδης; umbes 287 – umbes 212 eKr) oli vanakreeka matemaatik, füüsik, astronoom, insener ja leiutaja.
Kuigi tema elust on vähe teada, peetakse Archimedest üheks antiikaja juhtivaks teadlaseks. Ta pani aluse hüdrostaatikale ja staatikale ning tegi kindlaks kangi tasakaalu seadused. Tema nimele kuuluvad mitmed uuenduslikud masinad, seal hulgas mitmesugused piiramismasinad ja kruvipump, mida tuntakse ka Archimedese kruvi nime all.
Archimedes sündis Sürakuusas ja õppis Aleksandrias. Teises Puunia sõjas aitas ta Sürakuusat kaitsta, ehitades sõjamasinaid. Ta hukkus, kui roomlased linna vallutasid.
Tema tuntuim teooria oli, et kui on piisavalt suur kang ja koht, kuhu seda paigutada, siis võib liigutada ka maakera.
Leiutised.
Tema arvele kirjutati juba vanaajal umbes 40 leiutist. Peale Archimedese kruvi on neist tähtsaimad: nõguspeegel, igavene kruvi ning mudel, mis kujutas päikese, kuu ja planeetide liikumist.
Matemaatika ja füüsika.
Archimedes on matemaatilise füüsika, eriti staatikateaduse isa. Tema leidis kangiseaduse, avastas nn Archimedese printsiibi, mis seisneb selles, et iga vedelikku asetatud keha kaotab oma kaalust nii palju, kui palju kaalub vedelik selle keha ruumala suuruses. Ta andis ligikaudse arvutusviisi ringjoone jaoks; leidis lause, et koonuse, poolkera ja silindri ruumalad suhtuvad nagu formula_1, kui nende aluspinnad ja kõrgused on võrdsed. Veel õnnestus tal ekshaustatsioonimeetodil arvutada lõpmatu geomeetrilise rea abil parabooli segmendi pindala, seejuures rakendas ta täiesti korrektselt infinitesimaalarvutust. Uurimuses "Liivaarvutus" tõestas ta arvujada lõpmatuse.
Sürakuusa kaitsmine.
Pärast kuningas Hieron II surma (214 eKr), kuulutas Sürakuusa ennast Kartaago liitlaseks. Seejärel blokeeris konsul Marcellus kuuekümne laevaga linna mere poolt. Ta kinnitas üksteise külge 8 laeva. Nende peale ehitati suur piiramistorn, mille abil loodeti linnamüür mere poolt purustada. Archimedese plaanide järgi konstrueeritud masinad heitsid selle pihta umbes 500 kg kaaluvaid kive. Nendega hävitati Marcelluse torn.
Oma leiutistega aitas Archimedes kaks aastat kaitsta Sürakuusat nii maa kui ka mere poolt. Kuid geniaalne matemaatik ei suutnud päästa linna. Peale seda, kui Kartaagost saadetud abiväed taganesid roomlaste eest, oli Sürakuusa saatus otsustatud. Rooma väed tungisid linna ja alustasid rüüstamist, riisumist ja tapmist. Plutarchose kirjelduse järgi oli Archimedes hukkumishetkel tegelenud geomeetrilise joonisega ning öelnud sõdurile, kes ta tappis: "Ära puuduta mu ringe!"


Voldemar Väli.
"See artikkel räägib maadlejast; kunstniku kohta vaata artiklit Valdemar Väli"
Voldemar Väli (10. jaanuar 1903 Kuressaare – 13. aprill 1997) oli eesti maadleja, olümpiavõitja 1928 ja -pronks 1936. Väli esindas Eesti Vabariiki 34 korda, mis on Eesti rekord raskejõustikus. Eesti meistri tiitlite arvult (19) jääb ta alla vaid Johannes Kotkale (22). Kergekaalus tuli ta Eesti meistriks 13 aastat järjest.
Klubi: Tallinna “Sport”. Elukutselt kraanajuht Tallinna sadamas.
Oma karjääri jooksul pidas Voldemar Väli üle poole tuhande matši, millest võitis üle 90%. Eesti tippu kuulus ta 21 aastat. Teda peeti kogu maailmas silmapaistvaks tehnikameheks. Ta suutis välkkiirelt võtteid sooritada ja kogemuste kasvades kujunes suurepäraseks taktikuks, mis lubas tasavägistest matšidest ikka võitjana väljuda.
Väli kasvas Tallinnas. Sportima hakkas ta 1920. Sulgkaallasena oli ta samas kaalus Eduard Pütsepaga, olles tema harjutus- ja võistluspartner. Väli võistles aastani 1926 sulgkaalus, edaspidi kergekaalus. Kui maadlusviis on nimetamata, võistles ta kreeka-rooma maadluses.
1922.
Väli tuli Eesti meistriks sulgkaalus Reinhold Voldi ees ja tunnistati turniiri parimaks maadlejaks. Tiitlit tumestas vaid asjaolu, et Eduard Pütsep ei jõudnud Rootsist halbade jääolude tõttu võistlustele.
1924.
Eesti võitis Tallinnas Läti 21:15.
Pariisi olümpiamängudel võitis Väli kahes esimeses ringis, kuid siis sai kaks punktikaotust ja langes välja. Eduard Pütsep tuli kärbeskaalus esimeseks Eesti olümpiavõitjaks maadluses, Roman Steinberg sai keskkaalus pronksi.
1926.
Euroopa meistrivõistlustel Riias osales 6 kaalus 35 sportlast 7 riigist. Täiskoosseisuga olid platsis Eesti, Läti, Saksamaa ja Tšehhoslovakkia, 5 mehega Rootsi ja Ungari, ühega Taani. Esimest korda võis iga riik igas kaalus välja panna ainult 1 sportlase. Tollane maailma parim maadlusmaa Soome jäi protestiks kõrvale.
Väli alistas 6 mehe seas Erik Malmbergi (Rootsi) punktidega, A. Zemani (Tšehhoslovakkia) seljaga, Ambruse (Ungari) punktidega ja Ernst Steinigi (Saksamaa) punktidega ning tuli Euroopa meistriks rootslase ja sakslase ees.
Osvald Käpp kergekaalus ja Rudolf Loo poolraskekaalus said hõbemedali. Eesti oli mitteametlikus paremusjärjestuses 7 punktiga kolmas Saksamaa (11) ja Rootsi (9) järel. Taani, Tšehhoslovakkia ja Ungari kogusid 3 punkti, Läti 0. Need olid Eesti esimesed medalid maadluse EM-ilt.
1927.
Eesti võitis Prahas Tšehhoslovakkia 8:4.
Euroopa meistrivõistlused toimusid 3.–6. novembrini Budapestis Beketovi tsirkuses. Soome boikoteeris ikka.
Väli oli avapäeval vaba. Teisel päeval seljatas ta E. Fleischmanni (Tšehhoslovakkia) kolm korda (kohtunik ei lugenud kaht esimest). Kolmandal päeval seljatas ta poolaka W. Ziolkowski, neljandal norralase Martin Egebergi ja kullamatšis võitis 3:0 Károly Kárpáti (Ungari).
Välja kullale lisasid Eduard Pütsep (kärbeskaal) ja Albert Kusnets (keskkaal) hõbeda ning Osvald Käpp (kergekaal) ja Rudolf Loo (poolraskekaal) pronksi. Kuna raskekaalus Eestil meest väljas polnud, olid kõik meie sportlased medali saanud! Mitteametlikus paremusjärjestuses jagasid Eesti ja Ungari 9 punktiga Rootsi ees esikohta, kuid kaks kulda asetasid Ungari ettepoole.
1928.
Väli tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Eesti võitis märtsis Läti 4:2, kaotades kahes raskemas kaalus.
Amsterdami olümpiamängud.
Amsterdami olümpiamängudel osales kreeka-rooma maadluses 23 maad 107 maadlejaga. Sulgkaalus võitis Väli järjest L. Schlangeri (Austria) 3:0, F. Kratochvili (Tšehhoslovakkia) 2.57, A. Kameli (Egiptus) 7.30, K. Karpati (Ungari) 1.30 ja E. Steinigi (Saksamaa) matši teisel poolel. 6. ringis oli ta vaba, lõpuks võitis finaalis Erik Malmbergi (Rootsi) 3:0.
Välja kullale lisandus Osvald Käpa kuld vabamaadluse kergekaalus ja Albert Kusnetsi pronks kreeka-rooma maadluse keskkaalus. Mitteametlik paremusjärjestus: 1. Soome 18, 2. Rootsi 11, 3. Saksamaa 8, 4. Eesti 7, 5. Šveits 6, 6. Ungari 5, 7. USA 5, 8. Prantsusmaa 4, 9. Kanada 4 jne.
1929.
Väli tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Majanduslikel põhjustel ei sõidetud vabamaadluse EM-ile. Kreeka-rooma maadluse EM-ile Dortmundi Välja ei saadetud.
1930.
Väli tuli veebruaris Eesti meistriks.
Eesti võitis Tallinnas Läti 4:3. Ka Väli võitis.
Väli tuli Euroopa meistrivõistlustel märtsis Stockholmis hõbedale. Karl Kullisaar sai keskkaalus pronksmedali, Eesti oli 5.
Eesti kaotas ilma Väljata Helsingis Soomele 6:22. Kergekaalus esindasid Eestit R. Misler ja Adalbert Toots.
1931.
Väli tuli Euroopa meistrivõistlustel Prahas hõbedale nagu ka Albert Kusnets kergekeskkaalus. Väli läbis turniiri kolme selja- ja ühe töövõiduga. 4. ringis tuli töökaotus sakslaselt E. Sperlingilt, kes ka meistriks tuli. J. Põntson, Karl Kullisaar, Ago Neo ja Otto Viikberg medalile ei tulnud. Meeskondlikult oli 1. Soome (13), 2. Rootsi (12), 3. Saksamaa (9) ja 4. Eesti (4).
Oktoobris võitis Eesti Läti 5:2, kusjuures Ago Neo ja Kristjan Trossmanni kõrval tõsteti esile Välja kiiret seljavõitu.
Novembris peetud maavõistlusel Soomega (igast kaalust 2 meest) viigistas Eesti 14:14. Väli nimetati koos Ago Neo ja Kristjan Trossmanniga Eesti parimateks.
1932.
Rootsi-Saksa-Ungari-Eesti maavõistlusel Stockholmis jäi Eesti viimaseks.
Los Angelese olümpiamängudest jäi Eesti üldiselt kõrvale. Osvald Käpp siiski maadles.
1933.
Väljal ei vedanud absoluutselt märtsis Euroopa meistrivõistlustel Helsingis. Talle loositi järjest vastu kõik hilisemad medalimehed, kellest Arild Dahli (Norra) ja Einar Karlssoni (Rootsi) üle sai ta töövõidu, aga hilisemale võitjale A. Reinile (Soome) kaotas kolmandas ringis ja langes välja. Väli oli 4.
Eesti sai kaks pronksi (Albert Kusnets kergekeskkaalus ja Olaf Luiga poolraskekaalus). Meeskondlikult oli Eesti 5. Maailmasõdadevahelisel ajal ei saanudki Eesti halvemat kohta.
I Turaani turniiri 22.–24. aprillil võitis Soome (18 21-st) Ungari (13) ja Eesti (11) ees.
1934.
II Turaani turniiri Helsingis 18. ja 19. märtsil võitis Soome (21) Eesti (12) ja Ungari (9) ees. Soome võitis kõigis kaaludes.
Euroopa meistrivõistlustel aprillis Roomas osales kergekaalus 15 meest. Väli võitis avavoorus Einar Karlssoni, kuid sai siis Taani juudilt Abraham Kurlandilt 1:2 kaotuse ja Euroopa meistriks tulnud A. Reinilt seljakaotuse ning langes välja. Ago Neo sai hõbemedali.
1935.
Kopenhaageni EM-ile Välja ei saadetud. Ago Neo sai pronksmedali.
III Turaani turniiril 15.–17. novembril Tallinnas alistas Eesti täieliku üllatusena Soome 5:2 ja Ungari 6:1. Väli võitis kergekaalu. Võitsid ka Edgar Puusepp, Ago Neo, Olaf Luiga ja Kristjan Palusalu. Evald Sikk tuli teiseks ja Harald Miss kolmandaks. Eesti 18, Soome 14 ja Ungari 10 p. Väli tunnistati turniiri parimaks maadlejaks.
1936.
Väli tuli Eesti meistriks, kuigi kaotas Adalbert Tootsile.
Berliini olümpiamängud.
Väli tuli Berliini olümpiamängudel pronksile. Vastavalt tollastele reeglitele polnud kellelgi lubatud pidada üle 6 matši, olgu võistlejaid palju tahes, ent võistlejaid paaridesse loosinud tšehhi tahtel maadles Väli kõigis 7 voorus, seevastu tema peakonkurendid Koskela ja Herda jäid kaks korda vabaks.
18 võistlejat. I voor. Väli–Arild Dahl (Norra) seljavõit. Heinrich Nettesheim (Saksamaa)–Lauri Koskela (Soome) 1:2.
II ring. Väli–Nettesheim 3:0. III ring. Väli–Saim Arikan (Türgi) 3:0. IV ring. Väli–Zbigniew Szajewski (Poola) seljavõit. V ring. Väli–Herbert Olofsson (Rootsi) seljavõit. VI ring. Väli–Koskela 1:2, kuigi Väli oli arvatavasti parem. VII ring. Väli–Josef Herda (Tšehhoslovakkia) 1:2, millele tribüünid erilise halvakspanuga reageerisid: nii suur oli Välja ülekaal. I Koskela, II Herda, III Väli.
Kristjan Palusalu sai olümpialt kaks kulda, Ago Neo hõbeda ja pronksi. Riikide arvestuses oli 1. Rootsi 20, 2. Soome 11, 3. Ungari 10 (3 kulda), 4. Eesti 10 (2 kulda), 5. Saksamaa 10 (0 kulda), 6. USA 9, 7. Türgi 4, 8. Tšehhoslovakkia 4, 9. Prantsusmaa 3, 10. Läti 2.
1937.
Väli tuli 6. ja 7. märtsil Viljandis Eesti meistriks Egon Härma ees.
17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Väli võitis A. Reini 2:1. Eesti B-s kaotas Adalbert Toots Lauri Koskelale seljaga ajaga 15.54. Eesti A-s võitsid veel Edgar Puusepp, Voldemar Mägi, Ago Neo ja Kristjan Palusalu.
Enne Euroopa meistrivõistlusi Pariisis vigastas Väli Tallinnas jalga, kuid otsustas ikkagi sõita. Arstid tohterdasid teda korralikult. Ta seljatas O. Holingeri (Šveits) ja sai siis 3:0 võidu J. Jaroši üle (Tšehhoslovakkia). Kolmandas ringis hakkas vigastus segama ja Väli kaotas Lauri Koskelale 0:3. Arstide soovitusel katkestas Väli turniiri. Koskela tuligi Euroopa meistriks.
Eestlastest Kristjan Palusalu võitis, Ago Neo oli teine ja Voldemar Mägi kolmas. Meeskondlikult oli I Rootsi 13, II Soome 9. III Saksamaa 9, IV Eesti 6, V Tšehhoslovakkia 4, VI Holland 1 p.
3. oktoobril võitis Eesti Riias Läti 4:3. Võitsid Väli, Puusepp, Neo ja Palusalu.
1938.
Väli tuli märtsi algul Tallinnas Eesti meistriks tartlase Adalbert Tootsi ja tallinlase J. Talpaku ees.
Maavõistlusel 14. märtsil Soomes kaotas nii Väli kui ka Eesti (2:5). Ka Eesti B kaotas Soome B-le 2:5. Võitsid mõlemad kesk- ja raskekaallased.
Euroopa meistrivõistlustel 24.–27. aprillil Tallinnas seljatas Väli avavoorus türklase Arslan Yeneri 13. minuti lõpul. Teises ringis kaotas ta 0:3 Lauri Koskelale, kes ka meistriks tuli. Rohkem Väli ei võistelnud, kuid sai siiski 4. koha. Arvestades, et hõbedameest H. Nettesheimi oli ta varem kindlalt võitnud (3. G. Andersson Rootsist), on sellest tõesti kahju.
Johannes Kotkas tuli meistriks, Nikolai Karklin teiseks ja Voldemar Roolaan kolmandaks. Riikide arvestuses oli 1. Rootsi 15, 2. Soome 10, 3. Saksamaa 7, 4. Eesti 6, 5. Läti 2.
1939.
Väli tuli 5. ja 6. märtsil Tallinnas Adalbert Tootsi ees Eesti meistriks.
25. ja 26. märtsil kaotas Väli maavõistlusel Soomega Tallinnas Lauri Koskelale 0:3 (nagu ka Adalbert Toots Eesti B-s A. Soinile). Eesti A kaotas Soome A-le 3:4, Eesti B võitis Soome B 4:3. Eesti võitis 3 raskemas kaalus.
Euroopa meistrivõistlustele Oslosse 25.–28. aprillil Väli ei sõitnud. Teda asendanud Adalbert Toots langes välja 3. ringis. Johannes Kotkas võitis, Edgar Puusepp oli teine ja Ago Neo kolmas.
19. novembril Riias võitis Eesti Läti 5:2. Sulgkaallane Artur Roos kaotas 35 sekundiga. Punktidega kaotas ka Voldemar Mägi keskkaalus. Võitsid Martin Maiste, Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Roolaan ja Johannes Kotkas.
1940.
Väli tuli 2. ja 3. märtsil Eesti meistriks Aat Männise ja Adalbert Tootsi ees. Sellega tuli Voldemar Väli keskkaalus 13. korda järjest Eesti meistriks. Sellist saavutust pole ükski eesti maadleja korrata suutnud. Vabamaadluse raskekaalus on Kaido Liiva ja Karl Lõõbas tulnud 9 korda järjest Eesti meistriks.
Aprillis võitis Eesti Tallinnas Läti 5:2. Sellega oli Eesti võitnud Läti vastu kõik 14 maavõistlust.
1941.
Eesti (Mati Maiste, Evald Sumil, Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi, Voldemar Roolaan, Johannes Kotkas) võitis märtsis Taga-Kaukaasia turneel Gruusia kaks korda 7:0. Aserbaidžaanile kaotati 3:4. Väljale oli kaelale tekkinud vägev paise, mis maadluse ajal avanes. Moskva võideti 5:2. Väli kaotas, sest kael oli plaastri all ikka veel hell. Riias võideti Läti 6:1.
1942.
Väli tuli viimast korda Eesti meistriks. Järgmisel aastal loobus ta spordist.
Pärast sõda.
Sõja ajal kolis Väli koos perega Rootsi. Viimast korda maadles ta 1945 Stockholmis eestlaste matšis Stockholmi koondise vastu. Voldemar Väli võitis mitmekordse Rootsi meistri ja olümpiamedalimehe Einar Karlssoni.
Algul töötas Väli metallitöölisena, hiljem asutas koos abikaasaga nukutehase.


Süld.
Süld on SI-süsteemi väline mõõtühik. Selle etalon on olnud laiali sirutatud käte sõrmeotste vahe.
Inglise "fathom".
Ingliskeelsetes maades kasutati sülda algselt maamõõduna, kuid hiljem peamiselt vee sügavuse ja laevatrosside pikkuse mõõtmiseks.
Ingliskeelne sõna "fathom", mis tähendab sülda, tuleneb vanainglise sõnast "fæthm", mis tähendas "väljasirutatud käed". See oli ka ühiku algne definitsioon.
Vee sügavuse mõõtmiseks kasutati köit, millel oli iga sülla tagant märk. Köie vettelaskmisel öeldi sügavuseks "mark" ('märk') ja selle järgi märkide arv. Näiteks kahe sülla sügavuse vee kohta öeldi "mark twain" ("twain" oli üks sõnadest, mis tähendas arvu kaks). Siit pärineb ka Samuel Langhorne Clemensi kirjanikunimi Mark Twain.
Hispaania "braza".
"Braza" on Hispaanias ja Ladina-Ameerikas traditsiooniline pikkusühik. Hispaanias on see defineeritud kui 2 "vara"t või 8 "palmo"t (1,67 meetrit). Argentiina "braza" on 5,48 jalga (1,73 meetrit) ning Portugali "braça" on 10 "palmo"t ehk umbes 7,22 jalga (2,20 meetrit). Texase "vara" definitsiooni järgi oleks "braza" 1,693 meetrit.
Prantsuse "toise".
"Toise" on Prantsusmaal traditsiooniline ühik. Nagu "fathom", oli ka "toise" algne tähendus väljasirutatud käte pikkus. See võrdub 6 "pied"iga (prantsuse jalg). Kasutatud on erineva pikkusega jalgu, kuid 18. sajandi Pariisi "pied"i järgi on üks "toise" 6,395 inglise jalga (1,949 meetrit).
Selle mõtles välja Karl Suur 790. aastal. Ühik on nii vana, et "toiser" on saanud verbiks, mis tähendab "mõõtma". Seda kasutati laialdaselt 19. sajandil ning pole tänapäevalgi täielikult kasutusest välja langenud.


Ameerika Ühendriikide Rahandusministeerium.
Ameerika Ühendriikide Rahandusministeerium (inglise keeles "United States Department of the Treasury") on Ameerika Ühendriikide valitsuskabineti tasemel ministeerium, mis tegeleb eelarveküsimustega. Eesti kontekstis vastaks sellele Rahandusministeerium.
Asutati ja alustas tööd 1789. aastal Kongressi otsuse alusel. Ühendriikide esimene rahandusminister Alexander Hamilton andis ametivande 11. septembril 1789. Hamiltoni palus ametisse astuda president George Washington pärast seda, kui esialgne kandidaat Robert Morris keeldus ning soovitas enda asemel Hamiltoni. Hamilton töötas peaaegu üksi välja USA esialgse rahandussüsteemi ning kuulus aastaid Washingtoni administratsiooni. Tema portree on USA kümnedollarisel rahatähel, mille tagumine külg kujutab rahandusministeeriumi hoonet.
Rahandusministri kõrval on üks rahandusministeeriumi tuntumaid ametnikke Ameerika Ühendriikide laekur, kes võtab vastu ja hoiab Ühendriikide raha. Rahandusministri ja laekuri allkirjade koopiad on kõigil tänapäevastel USA rahatähtedel.
Rahandusministeerium trükib ja mündib käibivat paber- ja metallraha Graveerimis- ja Trükibüroos ning Ameerika Ühendriikide Rahapajas. Samuti kogub rahandusministeeriumile alluv Ühendriikide Maksuamet föderaalmakse ning haldab riigi võlakirju.
Praegune rahandusminister on Timothy F. Geithner, laekur Rosa Gumataotao Rios.
Välislink.
Rahandus


Ameerika Ühendriikide Energeetikaministeerium.
Ameerika Ühendriikide Energeetikaministeerium (inglise "Department of Energy") on USA ministeerium, mis tegeleb energeetika küsimustega.
Energeetikaministeeriumi alla kuulub kogu USA aatomienergia ja tuumatööstuse kontroll. Esimese tuumapommi loomiseks loodud projekt "Manhattan" (vaata Manhattani Projekt) kuulus algselt Energeetikaministeeriumi alluvusse ja finantseeriti selle kaudu.
Praegune minister on Steven Chu.


Ameerika Ühendriikide Kaubandusministeerium.
Ameerika Ühendriikide Kaubandusministeerium (inglise keeles "United States Department of Commerce") on USA ministeerium, mis tegeleb kaubandusalaste küsimustega.
Praegune minister on Gary Locke.
Kaubandusministeeriumi missioon on edendada töökohtade loomist ning parandada kõigi ameeriklaste elatustaset, luues infrastruktuuri, mis toetab majanduskasvu, tehnoloogilist konkurentsivõimet ja jätkusuutlikku arengut. Tema ülesannete hulgas on majandusalaste ja demograafiliste andmete kogumine, mis aitaksid ettevõtetel ja valitsusel otsuseid teha, patentide ja kaubamärkide väljaandmine ning abistamine tööstuslike standardite kehtestamisel.
Kaubandusministeerium loodis 14. veebruaril 1903 nime "Ameerika Ühendriikide kaubandus- ja tööministeerium" ("United States Department of Commerce and Labor"). 4. märtsil 1913 sai ministeerium oma tänapäevase nime, ühtlasi eraldati selle kõik tööga seotud bürood ja osakonnad Ameerika Ühendriikide Tööministeeriumiks.
Kaubandusministeeriumil on kümme allüksust: Tööstuse ja Turvalisuse Büroo, Majanduse ja Statistika Administratsioon, Majandusarengu Administratsioon, Väliskaubanduse Administratsioon, Väikeettevõtluse Arendamise Agentuur, Riiklik Ookeani- ja Atmosfäärinähtuste Administratsioon, Riiklik Telekommunikatsiooni ja Teabe Administratsioon, Patendi- ja Kaubamärgiamet, Riiklik Standardite ja Tehnoloogia Instituut ning Riiklik Tehnilise Teabe Teenistus. Majanduse ja Statistika Administratsiooni alla kuuluvad Majandusanalüüsi Büroo ja Rahvaloenduse Büroo. Ookeani- ja atmosfäärinähtuste administratsiooni alla kuuluvad Riiklik Ilmateenistus, Ookeani- ja Atmosfääriuuringute Amet ning Riikliku Ookeani- ja Atmosfäärinähtuste Administratsiooni Teenistuskorpus.


Ameerika Ühendriikide Tervishoiu- ja Teenindusministeerium.
Ameerika Ühendriikide Tervishoiu- ja Teenindusministeerium (inglise keeles "Department of Health and Human Services") on USA ministeerium, mis tegeleb tervishoiu ja sotsiaalteenuste alase seadusandluse reguleerimise ja väljatöötamisega ning nende teenuste osutamisega riigiteenistujatele.
Ministeeriumi juhib tervishoiu- ja teenindusminister. Praegune minister on Kathleen Sebelius.
Välislink.
Tervis


Ameerika Ühendriikide Tööministeerium.
Ameerika Ühendriikide Tööministeerium (inglise keeles "Department of Labor") on USA ministeerium, mis tegeleb tööseadusandluse väljatöötamisega.
Välislink.
Töö


Ameerika Ühendriikide Veteranideministeerium.
Veteranideministeerium (inglise keeles "Department of Veterans Affairs") on USA ministeerium, mis tegeleb sõjaveteranide sotsiaal- ja rehabilitatsiooni küsimustega. Samuti abistab ministeerium spetsiaalsete laenuprogrammidega veterane uute firmade alustamisel ja üldjuhul ka tasuta ümberkoolitusega, juhul kui nad asuvad tööle avalikku sektorisse. Erasektorisse mineku puhul annab ministeerium sooduslaene.
Praegune minister on Eric K. Shinseki.


Ameerika Ühendriikide Riigidepartemang.
Ameerika Ühendriikide Riigidepartemang ehk Ameerika Ühendriikide Välisministeerium (inglise keeles "Department of State") on USA ministeerium, mis tegeleb riigi välissuhetega. Välisministeeriumi koosseisu kuulub oma politseiüksus ja Diplomaatilise Turvalisuse Büroo, mis vastutavad Välisministeeriumi peamaja ja välissaatkondade turvalisuse eest.
Üldjuhul kasutatakse tavakõnepruugis ministeeriumi kohta väljendit "State Department".
Riigidepartemangu juhib riigisekretär, kelleks on alates 21. jaanuarist 2009 Hillary Clinton.


Felipe III.
Felipe III Vaga ("El Piadoso") (14. aprill 1578 Madrid – 31. märts 1621 Madrid) oli Habsburgide soost Hispaania kuningas (Kastiilia kuningas ja Aragóni kuningas), Portugali kuningas (Filipe II), Napoli kuningas, Sitsiilia kuningas, Burgundia hertsog ning Milano hertsog 13. detsembrist 1598 kuni surmani 1621.
Ta oli kuningas Felipe II poeg neljandast abielust ja päris trooni oma isalt. Tema ema oli Austria Anna (1549–1580).
Kuningana ei tundnud ta valitsemise vastu huvi ning jättis algusest peale suure osa valitsemisvolitustest oma soosikule Lerma hertsogile. 1618. aastast läksid need üle tolle pojale Uceda hertsogile.
Felipe kulutas tohutuid summasid õukonnapidustustele, kuid oli samal ajal rangelt kiriklik.
Kuningal ilmnesid degenereerumismärgid, mis olid põhjustatud sagedastest sugulastevahelistest abieludest, mis lõpuks Hispaania Habsburgide liinile ka saatuslikuks said. Siiski kestab Felipe III sugu nii vanima tütre kui ka vanima poja kaudu tänapäevani.
Felipe III valitsemisaeg.
Felipe III võttis vastu pooleldi laostatud riigi. Tema ajal hakkas Hispaania impeerium nõrgenema ja tema isa omale sarnane äärmuskatoliiklik poliitika halvendas asja veelgi. Riik käis majanduslikult ja poliitiliselt alla.
Rahu Inglismaaga.
Tema trooniletuleku ajal oli Hispaania Inglismaaga formaalselt sõjas juba alates 1585. aastast.
Felipe toetas Tyrone'i ja Tyrconneli ülestõusu Iirimaal, osutades ülestõusnutele abi.
Pärast Elisabeth I surma oli võimalik lõpetada see sõda, mis kummalegi maale üle jõu käis. 18. mail 1604 sõlmisid Felipe ja James I Londoni rahulepingu, mis sõja lõpetas. Rahu nende maade vahel kestis 21 aastat.
Rahu Hollandiga.
Aastal 1609 kirjutas ta alla Kaheteistaastane vaherahu|Kaheteistaastasele vaherahule Hollandi Vabariigiga, tunnustades niiviisi "de facto" selle sõltumatust.
Suhted Prantsusmaaga.
Felipe sõlmis head suhted Marie de' Mediciga.
Sõjad.
Hispaania võitis palju lahinguid Põhja-Aafrika muslimitega, kuid Osmanite riigi alamate ja berberite piraatlust Vahemerel välja juurida ei õnnestunud.
Aastal 1618 algas Kolmekümneaastane sõda.
Moriskide väljaajamine.
Aastal 1609 käskis Felipe kõik moriskid (mauride kristlastest järeltulijad) Hispaaniast välja ajada. Moriske süüdistati piraatide toetamises: Vahemere piraadid olid tollal tõepoolest enamjaolt moslemid. Ühiskonnas, eriti Valencia kandis oli rahvas moriskide vastu meelestatud ja kuningat meelitas võimalus moriskide (keda oli 4% Hispaania elanikest) vara endale võtta. Väljaajamine kestis 5 aastat, kuni 1614. aastani. Kuningas andis oma laevastiku ja 30 tuhat sõdurit moriskide toimetamiseks Tuneesiasse ja Marokosse. Suurem osa moriskidest, kokku umbes pool miljonit, lahkus.
Moriskide väljaajamine kahjustas tugevasti Lõuna-Hispaania majandust. Kadus odav tööjõud, mis suurendas palku, kuid maaomanikele rendist laekuvad summad vähenesid. Suhkru ja riisi kasvatamine neis piirkondades tuli lõpetada ning asendada mooruspuu, viinamarjade ja nisu kasvatamisega.
Kaubandus ja põlluharimine laostusid üha enam.
Mündid.
Felipe võttis Hispaanias kasutusele vase ja hõbeda sulamist mündid.
Kultuur.
Hispaanias oli kirjanduse kuldaeg. Miguel de Cervantes Saavedra avaldas "Don Quijote" (1605, 1615)
Abielu ja lapsed.
Felipe abiellus 1598 või 1599 Austria ertshertsogi Ferdinand II õe Austria Margaretega (1584–1611).
Troonijärglus.
Troonil järgnes talle tema poeg Felipe IV.


Heinrich I (Saksa kuningas).
Heinrich I Linnupüüdja (876 Memleben – 2. juuli 936 Memleben) oli Saksi dünastia esimene Saksa kuningas 919–936, Saksimaa hertsog alates 912. Ta oli Otto I isa.
Heinrich I põlvnes naisliinis Frangi riigi kuningast Ludwig Vagast ja oli sellepärast kuninglikku verd. Heinrichi isa oli Saksimaa hertsog Otto I ja ema oli Frangi hertsogi Heinrichi ainus teadaolev tütar Hedwiga.
Heinrich abiellus esimest korda 906 Saksimaa krahvi Erwini tütre Hatheburgiga. Hatheburg oli varem juba abielus olnud, siis leseks jäänud ja kloostrisse läinud. Abiellumiseks oli ta kloostrist lahkunud ja see tekitas teistes kahtlust, kas see abielu on õiguspädev ja kas sellest sündinud lapsed on ikka legitiimsed. 908. aasta paiku sündis neil poeg Thankmar ehk Tammo.
909 see abielu lahutati või kuulutati õigustühiseks ja samal aastal abiellus Heinrich uuesti Vestfaali krahvi Dietrichi tütre Püha Matildaga, kes oli sel ajal umbes 14-aastane. Abielust sündis kolm poega Otto I Suur, Heinrich ja Bruno ning kaks tütart Hedwig ja Gerberga. Matilda laskis asutada palju religioosseid asutusi ja kanoniseeriti pärast surma. Matilda suri 968.
Heinrich I sai 912 pärast oma isa surma Saksimaa hertsogiks. Ta oli võimekas valitseja ja tugevdas Saksimaa positsiooni Saksamaal. Selles oli ta konfliktis oma lõunanaabrite Frangi hertsogitega.
23. detsembril 918 suri umbes 28-aastaselt Saksa kuningas ja Frangi hertsog Konrad I. Tema oma poeg ja tütar olid 5-aastased ega saanud riiki valitseda. Kuigi Konrad oli eluajal vihane Heinrichi vaenlane olnud, palus ta oma nooremal vennal Eberhard III-l pakkuda Saksa kuninga trooni Heinrichile, sest ei näinud peale tema kedagi teist, kes suudaks riiki välisvaenlaste vastu kaitsta. 919 krooniti Heinrich Saksa kuningaks.
Ta sai hüüdnime "Linnupüüdja" seetõttu, et legendi järgi olevat ta just oma jahipistrike eest hoolitsenud, kui talle toodi sõnum, et ta on Saksa kuningaks valitud. Teda peetakse mõnikord esimeseks Saksa kuningaks, sest temast sai alguse tugev dünastia ja ta ühendas kogu sakslaste asuala kindlalt üheks riigiks.
Heinrichit ei tunnustanud Baieri hertsog Arnulf Halb, kes kuulutas end 919 vastukuningaks. Arnulf sai 921 sõjas Heinrichilt lüüa ja pidi tolle ülemvõimuga leppima.
Heinrich I suutis riiki tunduvalt tugevdada ja võita ungarlasi Riade lahingus 933 pärast seda, kui ta oli 932 keeldunud ungarlastele andamit maksmast. Ta tõi rahu ka riigi põhjaossa, mida Taani viikingid ründasid.
Heinrich suri 936 ajurabanduse tagajärjel ja maeti oma naise Matilda asutatud Quedlinburgi kloostrisse.
Heinrich oli oma testamendi avalikustanud juba enne surma. Selle järgi pidi Saksa kuninga trooni pärima vanuselt teine poeg Otto. Siiski ei nõustunud teised vennad sellega. Kolmas vend Heinrich tuli Otto kroonimise ajaks koduaresti panna. Kui hiljem puhkes kodusõda Otto võimu vastu, ühines vanim vend Thankmar sellega ja langes kodusõjas.


Erik Aadahl.
Erik Aadahl (ka: "Eric Aadahl"; sündinud 16. septembril 1976) on USA filmide helindaja, heliefektide lavastaja ja helirežissöör.
Tunnustused.
Aadahl on neli korda kandideerinud Emmy auhinnale.


Ameerika Ühendriikide Haridusministeerium.
Ameerika Ühendriikide Haridusministeerium (inglise keeles "Department of Education") on USA ministeerium, mis tegeleb haridusküsimustega.
Asutati 1979, alustas tööd 1980. aastal.
Praegune minister on Arne Duncan.
Välislink.
Haridus


Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium.
Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium (inglise keeles "Department of Justice") on USA ministeerium, mis tegeleb erinevate juriidiliste küsimustega.
Justiitsministeeriumi juhib justiitsminister (inglise keeles "Attorney General"). Praegune minister on Eric Holder.
Justiitsministeeriumi alla kuuluvad sellised tuntud asutused nagu Föderaalne Juurdlusbüroo ("Federal Bureau of Investigation" ehk FBI), Vanglateamet, Tunnistajakaitsebüroo ("US Marshal Service") ja ka USA kohtute ja Riiklike süüdistajate süsteem kuulub selle ametkonna alluvusse. Justiitsministeeriumil on eeltoodule lisaks ka veel muid ülesandeid.


Ameerika Ühendriikide Eluasemeministeerium.
Ameerika Ühendriikide Eluasemeministeerium (inglise keeles "Department of Housing and Urban Development") on USA ministeerium, mis tegeleb riikliku eluaseme programmiga.
Asutuse ülesandeks on jälgida ja korraldada kõiki eluasemega seotud juriidilisi küsimusi ning kontroll erasektorliku eluaseme ja elukeskkonna arenduse ja ehituse üle. Lisaks tegeleb ministeerium ka riigitöötajatele ja vähekindlustatud elanikele elamute ehitamisega ning soodustingimustel laenude andmega eluaseme muretsemiseks.


Ameerika Ühendriikide Siseministeerium.
Ameerika Ühendriikide Siseministeerium (inglise keeles "Department of the Interior") on USA ministeerium, mis tegeleb erinevate siseriiklike küsimustega.
Erinevalt Euroopas levinud tavast ei tegele see ministeerium siseriikliku julgeoleku (sellega tegeleb Sisejulgeolekuministeerium), vaid riigimaa majandamisega. Lisaks kuulub siseministeeriumi haldusalasse indiaani reservaatidega tegelemine.
Ameerika Ühendriikide Kongress arutas siseministeeriumi loomist juba 1789, kuid ei loonud seda. Vastavate küsimustega tegeles põhiliselt Riigidepartemang. Järgmise poole sajandi jooksul kerkis see teema aeg-ajalt ikka üles, näiteks pooldasid siseministeeriumi loomist presidendid James Madison ja James Polk. 1849. aasta alguses esitas tollane rahandusminister Robert Walker aruande, milles väitis, et paljud ametid kuuluvad ministeeriumide alla, millega neil on vähe pistmist. Nii kuulus maa-amet rahandusministeeriumi alla, indiaanlaste amet sõjaministeeriumi alla ja patendiamet riigidepartemangu alla. Walker soovitas paljud niisugused bürood koondada loodava siseministeeriumi haldusalasse. Vastav seaduseelnõu valmis kiiresti, läbis Esindajatekoja juba 15. veebruaril 1849 ja Senati 3. märtsil 1849, uue presidendi Zachary Taylori ametissevannutamise eelõhtul.
2004. aasta seisuga vastutas siseministeerium 2,05 miljoni km² maa (viiendik USA maismaast), 476 tammi, 348 veehoidla, 388 rahvuspargi, mälestusmärkide, merekallaste ja 544 reservaadi eest. Siseministeeriumi kaudu kulutati 28% kogu riigis tarbitud elektrist.
Esimene USA siseminister oli Thomas Ewing. Praegune minister on alates 20. jaanuarist 2009 Ken Salazar.


Ameerika Ühendriikide Kaitseministeerium.
Ameerika Ühendriikide Kaitseministeerium (inglise keeles "Department of Defence") on USA ministeerium, mis tegeleb riigi kaitseküsimustega.
Kaitseministeeriumi peakorter asub hoones nimega Pentagon. Selle hoone nimi on saanud USA Kaitseministeeriumi sünonüümiks.
Alates 2006. aastast on kaitseminister Robert Gates.
2009. aastal on USA Kaitseministeeriumi eelarve 651,2 miljardit USA dollarit. Sellele lisanduvad sõjalised kulutused väljaspool kaitseministeeriumi, mille suurus jääb hinnanguliselt vahemikku 859 miljardit kuni 1,16 triljonit dollarit. Vastavalt Stokholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi uurimusele tegi USA sel aastal sõjalisi kulutusi 956 miljardi dollari eest ehk 47% kogu maailma sõjalistest kulutustest. USA ja tema lähimad liitlased teevad maailma sõjalistest kulutustest kaks kolmandikku
USA sisemajanduse kogutoodangust läks sõjalisteks kulutusteks 2000. aastal 4,06%, mis oli 28. koht maailmas.
USA-s ei ole kohustuslikku sõjaväeteenistust. Enamik töökohti USA sõjaväes nõuab kallist varustust ja põhjalikku väljaõpet. Seetõttu on USA sõjaväes võrreldes enamiku kohustuslikku ajateenistust kasutavate riikide sõjaväega märksa suuremad kulutused ühe isiku kohta ja see käib nii sõjaliste kui tsiviilkulutuste kohta. Paljudes maailma maades on sõjaväeteenistuse läbinud rohkem inimesi kui USA-s, aga üksnes Hiinas on tegevteenistuses rohkem inimesi kui USA-l.
Välislink.
Kaitse


Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeerium.
Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeerium (inglise keeles "United States Department of Agriculture") on USA ministeerium, mis tegeleb põllumajandusalase seadusandlusega, kontrolliga põllumajanduse üle ning ka põllumajandustoodete ekspordi ja impordi kontrolliga. Samuti on Põllumajandusministeeriumi haldusalas põllumajanduse arenguks vajalike sooduslaenude organiseerimine.
Välislingid.
Põllumajandus


Berliini vapp.
thumb
Berliini vapp on Berliini kui Saksamaa liidumaa maavapp.
Kirjeldus.
Vapi hõbedasel (valgel) kilbil on punase keele ja punaste küünistega püstine must karu. Kilbi kohal on kuldne viie lehega lehtkroon, mille võru kujutab müüri, mille keskel on uks.
Kasutamine.
Maavappi kannavad Berliini Esindajatekoda, Kontrollikoda ("Rechnungshof"), Berliini andmekaitseinspektorid ("Datenschutzbeauftragte"), Berliini kohtud ja Berliini valitsusasutused.
Maavapi kujutamine kunstilistel, heraldilistel, teaduslikel ja hariduslikel eesmärkidel on kõigile lubatud, kui seda ei tehta vappi teotaval viisil. Kasutamine muuks otstarbeks vajab Berliini Senati siseasjade valitsuse ("Senatsverwaltung für Inneres") luba.
Et eraisikud, firmad ja ühiskondlikud organisatsioonid saaksid sümboliga näidata oma seotust Berliiniga, on Senati siseasjade valitsus ette näinud maasümboli, mida igaüks võib kasutada, välja arvatud pitsatitel, templitel ja siltidel. Sellel on maavapi vapikilp ilma lehtkroonita värvilisena või mustvalgena.
Ajalugu.
Kui 12. ja 13. sajandil linnu asutati, siis tekkis linnadel ka vajadus soetada endale pitsateid ning hiljem ka vappe ametlike dokumentide (korralduste, lepingute ja lepete) pitseerimiseks. Pitsateid ja vappe annetasid maa- ja mõisaisandad. Berliinis ja Cöllnis ning ümberkaudsetes Brandenburgi markkrahvkonna valitsesid Askaania (Brandenburgi) markkrahvid, kelle märgiks oli punane kotkas. Nii valitses Spree ja Haveli äärsetes linnades, nagu ka Berliinis ja Cöllnis, punane kotkas, enne kui pitsatitele ja vappidele ilmus Berliini vapikaru.
Vanim säilinud ja teadaolev Berliini pitsat pärineb 1253. aastast. See kujutab mitme torni all Brandenburgi kotkast, kelle tiivad on ristikulehekujulise väravakaarena laiale. Pealdis on "SIGILLVM DE BERLIN BVRGENSIVM" 'Berliini kodanike pitsat'. See olevat olnud esimese bürgermeistri Marsiliuse pitsat.
Ent berliinlased tahtsid endale oma sümbolit ja vappi. Kuidas ja miks nad valisid karu, seda pole enam võimalik kindlaks teha. Kõige tõenäolisem on, et nad pidasid silmas markkrahv Albrecht I, keda hüüti ka Karuks. Teda peetakse Brandenburgi markkrahvkonna vallutajaks ja rajajaks. Teine võimalus oleks, et linna sümbol valiti nime "Berliin" esimese silbi järgi ("Bär" on 'karu'). Keskajal armastati kõnelevaid vappe: linna nime kõla püüti vapil kujutada. Ent nimel "Berliin" pole tegelikult sõnaga "Bär" mingit pistmist. Linna nimi pärineb ajast, mil seda ala asustasid slaavlased, ning tähendab 'sooäärne koht, koht soostikus'. Pealegi oleks vapil kõla järgi kujutatud pigem pärli, mida tollal nimetati "berle"; pärle kujutati vappidel sageli.
Vanuselt teine säilinud Berliini pitsat 1280. aastast on esimene Berliini pitsat, millel on näha karu. See pitsat võis ka juba varem kasutusel olla.


Manhattani projekt.
Manhattani projekt (inglise keeles Project Manhattan) oli Teise maailmasõja aegne Ameerika Ühendriikide valitsuse projekt eesmärgiga luua esimene Ühendriikide aatomipomm.
Projekti alguseks loetakse 1938. aastat, kui Ameerika Ühendriikide valitsus alustas eeltöid, koondades seni eraldi tegutsenud programmid. Aastal 1942 koondati seni mitmes kohas töötanud grupid ametlikult nimetuse "Manhattani projekt" alla Los Alamose linnakesse New Mexicos.
Ametlikult juhtis projekti armeekindral Leslie R. Groves ning teaduslikku poolt juhendas professor J. Robert Oppenheimer (1904–1967).
Projekti juhi armeekindral Leslie R. Groves asetäitja julgeolekuküsimustes oli Robert Furman, kes oli enne seda ülesannet ka Ameerika Ühendriikide Kaitseministeeriumi hoone Pentagoni ehituse juht.
16. juulil 1945 kell 5.29.45 hommikul kõlas kõrbes võimas plahvatus: aatomipomm oli sündinud. Vähem kui kahe kuu pärast toimusid tuumaplahvatused Hiroshimas ja Nagasakis. Aatomiajastu oli alanud.


Ameerika Ühendriikide Transpordiministeerium.
Ameerika Ühendriikide Transpordiministeerium (inglise keeles "Department of Transportation") on USA ministeerium, mis tegeleb transpordiküsimuste lahendamistega nii juriidiliselt kui ka logistiliselt. Samuti tegeleb ministeerium transpordialaste litsentsidega ning tema alluvuses on ka õhuliiklus ja sellega kaasnevate küsimuste reguleerimine.
Praegune minister on Raymond H. LaHood.


Leslie Groves.
pisi
Leslie Richard Groves (17. august 1896 – 13. juuli 1970) oli Ameerika Ühendriikide sõjaväelane, kindralleitnant.
Leslie Groves juhtis Manhattani projekti, mille eesmärgiks oli luua esimene Ühendriikide aatomipomm.


Robert Oppenheimer.
J. Robert Oppenheimer (22. aprill 1904 – 18. veebruar 1967) oli ameerika tuumafüüsik.
Teda tuntakse ka aatompommi isana. Tema juhtis Manhattani projekti teaduslikku osa, mille käigus 16. juulil 1945 lõhati New Mexico osariigis Los Alamoses maailma esimene tuumaseadeldis (Trinity katse).
Vapustatuna tuumarelva purustusjõust Hiroshima ja Nagasaki pommitamisel püüdis ta edaspidi vältida tuumasõda ja võidurelvastumist Nõukogude Liiduga. Vastloodud Tuumaenergia Komisjoni peanõunikuna püüdis ta saavutada rahvusvahelist kontrolli tuumaenergia kasutamise üle.
Oppenheimer oli vasakpoolsete vaadetega. Tema vend Frank kuulus koguni Ameerika Ühendriikide Kommunistlikkusse Parteisse (see oli enne Teist maailmasõda legaalne). Ka Robert ei salanud eriti oma vaateid ning makartismi ajal 1954. aastal lasti ta riigiametitest lahti pärast seda, kui ta oli avaldanud enda kohta käivat salastatud teavet. Kuigi jäi ilma poliitilisest mõjust, jätkas ta õppejõu, publitsisti ja füüsikuna. President Lyndon Johnson omistas 1964 talle Enrico Fermi auhinna, mis sümboliseeris tema rehabiliteerimist. Oppenheimer asutas Californias Berkeleys teoreetilise füüsika kooli, kus töötas surmani.
Tema vaadete tõttu on mõned veendunud, et tema abil saadeti vajalik info NSV Liitu, mille tagajärjel ka NSV Liit suutis leiutada oma tuumapommi.
Oppenheimer, Robert
Oppenheimer, Robert
Oppenheimer, Robert


Jõhvi vald.
Jõhvi vald on vald Ida-Viru maakonnas.
Asustus.
Jõhvi vallas on Jõhvi linn, Tammiku alevik ja 11 küla.
Külad.
Edise, Jõhvi, Kahula, Kose, Kotinuka, Linna, Pajualuse, Pargitaguse, Pauliku, Puru ja Sompa.
Viited.
Jõhvi vald


Kohtla vald.
Kohtla vald on vald Ida-Viru maakonnas.
Kohtla vallas on 17 küla: Amula, Järve, Kaasikaia, Kaasikvälja, Kabelimetsa, Kohtla, Kukruse, Mõisamaa, Ontika, Paate, Peeri, Roodu, Saka, Servaääre, Täkumetsa, Valaste ja Vitsiku.


Kohtla-Nõmme.
Kohtla-Nõmme on alev ja ühtlasi ka kohalik omavalitsus – alevvald – Ida-Viru maakonnas. Alev ja vald on territooriumilt ja elanike arvult kokkulangevad – samased.
Kohtla-Nõmme naaberomavalitsused on Kohtla ja Lüganuse vald ning Kohtla-Järve linn.
Kohtla-Nõmme on maakonnakeskusest Jõhvist 18 kilomeetri kaugusel, Kohtla-Järve linna keskusest 10 kilomeetri kaugusel.
Aastatel 1937–2001 tegutses Kohtla-Nõmmel Kohtla kaevandus. Nüüd tegutseb samal territooriumil Kohtla kaevanduspark-muuseum, mis on valla suurim vaatamisväärsus.
Kohtla-Nõmmel on sündinud eesti kirikuloolane Riho Altnurme. See asula oli ka eesti kunstniku ja luuletaja Hilda-Elisabeth Saaremäe kauaaegne kodu.
1984. aastal alustas tööd Kohtla-Järve uus 247 m mastiga raadio-TV-saatejaam.
Kohtla-Nõmmel asub Kohtla Põhikool.


Lohusuu vald.
Lohusuu vald on vald Ida-Viru maakonna lõunaosas, Peipsi looderannikul. Valda läbib Avijõgi.
Vallas elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 687 inimest. Neist 491 olid eestlased. 2013. aasta alguse seisuga oli valla elanikuna Rahvastikuregistris arvel 788 inimest.
Vallavanem on alates 2012. aastast Tormis Otsma.
Külad.
Jõemetsa - Kalmaküla - Kärasi - Ninasi - Piilsi - Raadna - Separa - Tammispää - Vilusi


Lüganuse vald.
Lüganuse vald on vald Ida-Viru maakonna loodeosas, Soome lahe kaldal.
Lüganuse vald piirneb põhjas Soome lahega, läänes Aseri ja Sonda vallaga, lõunas Püssi linna ja Maidla vallaga ning idas Kohtla vallaga.
Rahvastik.
Vallas oli 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 1363 elanikku. Neist 702 olid mehed ja 661 naised. Neist 212 oli alla 18-aastased ja 365 olid 65-aastased ja vanemad.
Alevik.
Lüganuse elanike arv on 439 (2011).
Külad.
Aa 289 (elanike arv) - Irvala 26 - Jabara 29 - Kopli 13 - Liimala 57 - Lohkuse 5 - Matka 25 - Moldova 30 - Mustmätta 26 - Purtse 264 - Varja 109 - Voorepera 51
Teiste küladega on ametlikult liidetud Kalmeistri, Lüganuse-Matka, Purtse-Liiva, Purtse-Matka, Purtse-Uueküla ja Sope küla.
Loodus.
Varja rändrahn
Ajalugu.
Lüganuse vald hõlmab ajaloolise Lüganuse kihelkonna põhjaosa.
Ettevõtlus.
Mustmätta, Varja ja Aa piirkonda kavandatakse 33 ruutkilomeetrile tuuleparki.


Avinurme vald.
Avinurme vald on vald Ida-Viru maakonnas.
Asustus.
Avinurme valla keskus on Avinurme alevik. Vallas asub 16 küla.
Külad.
Adraku, Alekere, Kaevussaare, Kiissa, Kõrve, Kõrvemetsa, Kõveriku, Laekannu, Lepiksaare, Maetsma, Paadenurme, Sälliksaare, Tammessaare, Ulvi, Vadi, Änniksaare


Iisaku vald.
Iisaku vald on vald Ida-Viru maakonna lõunaosas. Iisaku valla keskus on Iisaku alevik.
Külad.
Alliku - Imatu - Jõuga - Kasevälja - Kauksi - Koldamäe - Kuru - Lipniku - Lõpe - Pootsiku - Sõrumäe - Sälliku - Taga-Roostoja - Tammetaguse - Tärivere - Vaikla - Varesmetsa
Viited.
Iisaku vald


Illuka vald.
Illuka vald on vald Ida-Viru maakonnas.
Asustus.
Agusalu, Edivere, Illuka, Jaama, Kaatermu, Kaidma, Kamarna, Karoli, Kuremäe, Kivinõmme, Konsu, Kuningaküla, Kurtna, Ohakvere, Ongassaare, Permisküla, Puhatu, Rausvere, Vasavere.
Välislink.
Illuka vald


Mäetaguse vald.
Mäetaguse vald on vald Ida-Viru maakonnas.
Rahvastik.
Mäetaguse vallas elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 1452 inimest. Neist 1000 olid eestlased.
Asustus.
Mäetaguse vallas on Mäetaguse alevik ja 20 küla.
Külad.
Apandiku, Aruküla, Arvila, Atsalama, Ereda, Jõetaguse, Kalina, Kiikla, Liivakünka, Metsküla, Mäetaguse, Pagari, Rajaküla, Ratva, Tarakuse, Uhe, Võhma, Võide, Võrnu, Väike-Pungerja.


Sonda vald.
Sonda vald on läänepoolseim vald Ida-Viru maakonnas. Põhjas piirneb Aseri ja Viru-Nigula vallaga, idas Lüganuse valla ja Kiviõli linnaga, lõunas ja läänes Rägavere ja Vinni vallaga, kagus Maidla vallaga.
Ulatus põhjast lõunasse 18 km ja läänest itta 12 km.
Lähimad linnad Sondast on Kiviõli 10 km, Rakvere 30 km ja Jõhvi 40 km.
Valla keskus, Sonda alevikus asuvad vallamaja, kool, lasteaed, raamatukogu, rahvamaja ja ambulatoorium. Suuruselt teiseks keskuseks on Erra alevik.
2009. aasta 1. jaanuari seisuga oli Sonda vallas 964 elanikku, Sondas 531, järgnevad Erra 177, Erra-Liiva 72, Varinurme 71, Koljala 38, Nüri 30, Uljaste 15, Vainu 13, Satsu 10 ja Ilmaste 4 elanikuga.
Viited.
Sonda vald


Toila vald.
Toila vald on vald Ida-Viru maakonnas.
Asustus.
Toila vallas on 2 alevikku (Toila ja Voka) ning 9 küla.
Külad.
Altküla, Konju, Martsa, Metsamägara, Päite, Pühajõe, Uikala, Vaivina, Voka.


Tudulinna vald.
Tudulinna vald on vald Ida-Viru maakonna edelaosas.
Loodus.
Tudulinna valla territooriumist katab 68% mets, 20% on rabade ja jõgede all. Kagus piirneb vald Peipsi järvega. Suuremad jõed on Rannapungerja jõgi ja Tagajõgi. Vallas asub osa Muraka rabast.
Rahvastik.
Vallas elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 462 inimest. Neist 405 olid eestlased. 2013. aasta alguse seisuga oli valla elanikuna Rahvastikuregistris arvel 499 inimest.
Külad.
Kellassaare - Lemmaku - Oonurme - Peressaare - Pikati - Rannapungerja - Roostoja - Sahargu - Tagajõe
Ajalugu.
Enne 1866. aastat kuulus Tudulinna valla ala Viru-Jaagupi ja hiljem Iisaku kihelkonda, 1950–1959. aastal Mustvee ja seejärel Jõhvi rajooni.


Vaivara vald.
Vaivara vald on vald Ida-Viru maakonnas.
Vaivara vald on Eesti kõige idapoolsem vald pindalaga 397,97 ruutkilomeetrit. Ta piirneb põhjas Soome lahega, idas Narva ja Narva-Jõesuu linna, Narva jõe ja Narva veehoidlaga, lõunas Illuka vallaga, läänes Sillamäe linna ning Toila vallaga.
Seisuga 1. jaanuar 2008 elas vallas 1800 inimest. Elanikest on 25% eestlased, 65% venelased, 3% valgevenelased, 2% soomlased, 2% ukrainlased ja 3% teistest rahvustest inimesed.
Seisuga 1. jaanuar 2012 elas vallas 1754 inimest. Elanikest on 21,6% eestlased, 60% venelased, 2,7% valgevenelased, 2,4% ukrainlased, 1,8% soomlased ja 11,5% teistest rahvustest inimesed.
Alevikud.
Sinimäe 372 elanikku (2012. aasta seisuga) - Olgina 523
Külad.
Arumäe 26 elanikku (2012. aasta seisuga) - Auvere 22 - Hiiemetsa 15 - Hundinurga 15 - Laagna 42 - Kudruküla 100 - Meriküla 17 - Mustanina 29 - Peeterristi 51 - Perjatsi 57 - Pimestiku 7 - Puhkova 41 - Soldina 91 - Sõtke 49 - Tõrvajõe 31 - Udria 24 - Vaivara 169 - Vodava 22
Kadunud külad.
Auga – Hoovi – Härmamäe – Jaama – Joala – Kannuka – Kirjkuküla – Krivasoo – Kulgu – Kärekonna – Lapiotsa – Metsküla – Mudajõe – Mustajõe – Mõisaküla – Müdiküla – Orujõe – Põlendiku – Pähklimäe – Reidepõllu – Riigiküla – Udria ridaküla – Uhekonna – Saarevälja – Sininõmme – Sirgala – Sooküla – Sundja – Tuleviku – Tuulukse – Vanaküla – Vepsküla – Viivikonna
Rahvastiku muutumine.
Seisuga 1. jaanuar 2001 elas vallas 1652 inimest. Elanikest on 27% eestlased, 60% venelased, 3% valgevenelased, 3% soomlasi ja 7% teistest rahvustest inimesed.
Seisuga 1. jaanuar 2005 elas vallas 1768 inimest. Elanikest on 27% eestlased, 64% venelased, 3% valgevenelased ja 6% teistest rahvustest inimesed
Seisuga 1. jaanuar 2006 elas vallas 1852 inimest. Elanikest on 26% eestlased, 64% venelased, 3% valgevenelased, 2% soomlasi ja 5% teistest rahvustest inimesed.
Seisuga 1. jaanuar 2010 elas vallas 1788 inimest; 1. jaanuaril 2011 1769 inimest; 1. jaanuaril 2012 1754 inimest.
Ajalugu.
Vaivara valda mainitakse 1816, kui Eestimaa talurahvaseaduse alusel moodustati Vaivara kihelkonnas Vaivara mõisavald. Esimene puust vallamaja ehitati Perjatsi külla. Vallamajas asusid tööle mõisa poolt määratud vallavanem ja tema abi ning vallasekretär, hiljem lisandusid kohtunik, käskjalg ja vallapolitseinik. Halduslikult allus vald Viru kreisile Eestimaa kubermangus
1835. aasta sügisel said Vaivara kiriku juures perekonnanime 101 Vaivara mõisavalla ja ja 10 Vaivara kirikuvalla peret.
1866. aasta vallaseadusega vähenes mõisa võim valla üle. Selle seaduse alusel moodustatud valda kuulusid Vaivara mõis ("Waiwara") ja Vaivara pastoraat.
1892. aastal liideti Vaivaraga Auvere, Hiiemetsa ja Türsamäe vald sinna kuulunud Auvere ("Amfer"), Repniku ("Repnik") ja Türsamäe mõisa ("Türsel") maadega. 1893 liideti veel Sõtke vald koos Vana-Sõtke mõisa ("Alt-Söttküll") maadega. 1913. aastal on dokumentides märgitud, et valda kuulusid ka Sillamäe poolmõisa maad.
1937-1938. aasta vallareformiga liideti Vaivara vallaga osa Peetri valla maid. Vaivara vald suurus peale reformi oli 213,1 km², keskusega Päite külas. Ülejäänud tänase Vaivara valla Aladest moodustati Alutaguse vald
17. jaanuari 1941. aasta Rahvakomisaride nõukogu määrusega muudeti omavalitsused täitevkomiteedeks ja komplekteeriti täitvkomiteede uued koosseisud. Moodustatud täitevkomiteede tegevuse lõpetas saksa okupatsioon.
13. septembril 1945 aastal moodustati Vaivara valla piirides kolm külanõukogu: Vaivara külanõukogu keskusega Uus-Sõtke külas, Türsamäe külanõukogu keskusega Türsamäe asulas (Sillamäel) ja Perjatsi külanõukogu keskusega Perjatsi külas. Selle sammuga muudeti Eesti NSV haldussüsteem kolmetasandiliseks (külanõukogu, vald, maakond). Esimesed täitevkomiteede esimehed olid keskvõimu poolt ametisse määratud. Kohalikud valimised toimusid alles 18. jaanuaril 1948. aastal.
26. veebruaril 1949. aastal läks Vaivara vald koos sinna kuuluvate külanõukogudega moodustatava Jõhvi maakonna koosseisu.
1. oktoobril 1950 kehtestati Eestis uus administratiiv-territoriaalne jaotus, mis oli vastavuses NSV Liidus kehtivaga. Uue korraga kaotati kõik maakonnad ja vallad, Eestis kehtestati uuesti kaheastmeline halduskorraldus. Vaivara ja Alutaguse vallad likvideeriti ja territoorium liideti Narva linna piirkonnaga.
1954. aastal taastati endiste valdade piiridesse Vaivara ja Alutaguse külanõukogud alluvusega Narva linnapiirkonnale. Vaivara küla sai külanõukogu keskuseks.
1960. aastal eraldati Vaivara territoorium Narva linnapiirkonnastja liideti Kohtla-Järve rajooniga. 1977. aastal liideti Vaivara ja Alutaguse külanõukogud Vaivara külanõukoguks, 1978. aastast Sinimäe külanõukogu keskusega Sinimäel.
Vaivara vald taastati 5. märtsil 1993. aastal ja allutati Ida-Viru maakonnale.


Intrusiivne kivim.
Intrusiivne kivim on maakoores tardunud tardkivim.
Intrusiivse kivimi vastandiks on purskekivim.
Intrusiivsed kivimid jagunevad struktuuri alusel süvakivimeiks ja soonkivimeiks. Neist esimest iseloomustab jämeda- ja teist reeglina peeneteraline või porfüüriline struktuur.


Kivimi struktuur.
Kivimi struktuur (inglise "texture") on kivimit moodustavate mineraaliterade ehitust, suurust ja omavahelisi suhteid iseloomustavate tunnuste kogum.
Kivimi struktuuri moodustavad mineraalide, kivimitükkide, vulkaanilise klaasi ja muude koostisosade suurus, kuju ja omavahelised suhted. Struktuur võib olla näiteks eriteraline ehk porfüüriline, peitkristalne ehk afaniitne, amorfne ehk klaasjas jne.
Tardkivimite struktuur sõltub peamiselt magma tardumiskiirusest. Mida kiiremini magma tardub, seda väiksemad kristallid moodustuvad ja vastupidi, mida aeglasemalt tardub magma, seda suuremad kristallid saavad moodustuda. On selge, et aeglasemalt jahtub magma maakoores ja kiirelt maapinnal. Seega esineb selge seos – süvakivimid on reeglina jämedateralised ja purskekivimid peeneteralised. Näiteks basalt ja gabro on mineraalselt ja keemiliselt koostiselt samasugused kivimid, kuid erinevad struktuuri poolest. Süvakivim gabro koosneb tunduvalt suurematest kristallidest kui purskekivim basalt. Sama on lugu süvakivim graniidi ja purskekivim rüoliidi ehk lipariidiga, mis erinevad vaid struktuuri poolest.
Süva- ja purskekivimite vahel eristatakse ka poolsüva- ning soonkivimeid. Poolsüvakivimeid iseloomustab eriteraline ehk porfüüriline struktuur. Porfüürilise struktuuri loovad kivimimassis esinevad suuremad kristallid – fenokristallid, mis on magma põhimassist varem kristalliseeruma hakanud ja seega suuremaks kasvada jõudnud. Soonkivimid on moodustunud mitmesugustes tardkivimite lasumusvormides, milleks on tavaliselt sillid ja daikid. Reeglina iseloomustab neid keskmiseteraline struktuur.
Esineb ka tardkivimeid, mis on tardunud nii kiirelt, et kristallstruktuur pole jõudnud moodustuda. Selliseid kivimeid nimetatakse obsidiaaniks ehk vulkaaniliseks klaasiks.
Eraldi tuuakse välja ka püroklastilise struktuuriga kivimid, kus esinevad koos mitmesuguse kuju ja suurusega kivimiosakesed, vulkaanilise klaasi tükid ja mineraalid. Tuntuimaks püroklastiliseks kivimiks on tuff. Püroklastilisi kivimeid peetakse tardkivimite hulka kuuluvaks, ehkki see on vaieldav, sest tekkelt on nad peamiselt kivistunud vulkaaniline tuhk, seega võiks neid pidada ka settekivimite hulka kuuluvaiks.
Tardkivimite struktuure on väga palju. Enamik neist on spetsiifilised ja jälgitavad vaid polarisatsioonimikroskoobi abil. Kõige tähtsamate ja makroskoopiliselt jälgitavate struktuuride äraõppimine ei ole siiski keeruline. Kõigepealt eristatakse kivimeid, milles üksikud kristallid on nähtavad, neid nimetatakse faneriidilisteks. Keskmise terasuuruse järgi toimub täpsem jaotus peeneteralisteks, pegmatiidilisteks jne. Neid kivimeid, milles kristallid on küll olemas, kuid palja silmaga neid ei näe nimetatakse peitkristalseiks ehk afaniitseiks. Kui kivim on amorfne ehk kristallistruktuurita, nimetatakse teda klaasjaks. Kivimi struktuur on geoloogidele väga oluline, sest see annab kivimi moodustumise ja vahel ka koostise kohta olulist teavet. Näiteks ei moodustu maapinnal kunagi jämedateralisi kristalle, sest magma jahtub nii kiiresti, et kristallidel pole aega kasvada.
Terasuuruse erinevuse järgi eristatakse võrdteralist ja porfüürilaadset ning afüürilist ja porfüürilist struktuuri. Neist esimesed kaks käivad faneriidiliste ehk silmaga nähtavatest kristallidest koosnevate, viimased kaks aga peitkristalse põhimassiga kivimite kohta. Võrdteraline struktuur seletab ennast ise – kristallid, millest kivimid koosnevad on enamvähem sama läbimõõduga. Eriteralise ehk porfüürilaadse puhul on, aga tegemist selgelt erineva suurusega kristallidega. Põhimass koosneb silmaga nähtavaist kristallidest, kuid selle sees on tunduvalt suuremaid fenokristalle. Afüüriline struktuur tähendab seda, et põhimass on ühtlaselt peitkristalne ilma suuremate fenokristallideta. Porfüüriline struktuur viitab aga sellele, et peitkristalses põhimassis on suuremaid fenokristalle. Kivimit nimetatakse porfüüriks, kui ta sisaldab kaalium-naatriumpäevakive ehk kaaliumpäevakive rohkem kui naatrium-kaltsiumpäevakive ehk plagioklasse. Selliseks on näiteks graniitporfüür. Vastupidisel juhul, kui plagioklassi on kivimis rohkem kui kaaliumpäevakivi, nimetatakse kivimit porfüriidiks, näiteks dioriitporfüriit. See kehtib muidugi siis kui kivimil on porfüüriline või porfüriidiline struktuur.
Kui kivim koosneb väiksematest kivimtükkidest, mis on kokku tsementeerunud, nimetatakse teda klastiliseks. Analoogseid settekivimeid nimetatakse purdkivimeiks. Saab eristada püroklastilisi ja kataklastilisi kivimeid. Esimesed on tekkinud plahvatuslike vulkaanipursete tagajärjel purunenud ja hiljem uuesti kokku tsementeerunud kivimitest. Kataklastilised kivimid on aga purustatud kivimmasside liikudes, see tähendab dünaamilise rõhu ehk stressi poolt tektooniliste liikumiste maavärinate, maalihete jms käigus.
Afaniitne, faneriitne ja klastiline struktuur on üksteist välistavad. Siiski, kui tegemist on klastilise kivimiga, mis koosneb suuremas osas klaasja struktuuriga kivimtükkidest, nimetatakse teda vitroklastiliseks. Klaasja põhimassiga kivimit, mis sisaldab fenokristalle nimetatakse vitrofüüriliseks jne.


Struktuur.
Struktuur (ladina sõnast "structura" '(sise)ehitus') on üldmõiste (sh ka kategooria), mis on määratletud, kui süsteemi elementide (enamasti püsiv) seostus ehk organiseerimisviis.
Struktuuri mõistele aluse panijaks peetakse nii Immanuel Kanti, kui ka Georg Wilhelm Friedrich Hegelit. Tänapäeval on struktuuri mõistet laiendatud ja kitsendatud väga erinevates suundades ning sellel puudub kõiki rahuldav, n-ö neutraalne määratlus. Levinud on nende objekt-orienteeritud tõlgendused.
Selgitusi.
Struktuuri siin esitatav abstraktne määratlus on läbilõige erinevatest sõnastustest. Kuna tegemist on abstraktse, filosoofilise kategooriaga, siis on sellel ka varieeruvaid tõlgendusi. Ollakse eri meelel, kas struktuur on püsiv või enamasti püsiv; kas on tegemist mingi seletamatu seosega või seostega elementide vahel, jne.
Struktuuri mõistele on omistatud veel järgmisi tunnuseid: 1) Struktuur on kõigi reaalselt eksisteerivate objektide ja süsteemide lahutamatu atribuut. 2) Seoses mateeria struktuuritasemete või -aspektide mitmekesisusega on mis tahes süsteem polüstruktuurne. 3) Struktuur koosneb elementidest ja nendevahelistest seostest. 4) Struktuur jääb muutumatuks, invariantseks, seni kuni pole muutunus selle seostatus. 5) Struktuuri mõiste on tihedalt seotud "seaduse, vormi, paratamatuse" jt sugulaskategooriatega. 6) Struktuuri täpne definitsioon antakse matemaatikas isomorfismi mõiste abil.
Struktuuri mõiste abstraktse ära seletamise katsed on märgatavad Saksa ja Vene filosoofilistes teatmeteostes. Mujal, ka Eestis, huvitutakse viimasel ajal rohkem selle objekt-orienteeritud määratlustest. Nii on see mõiste aja jooksul kohati kujunenud käibesõnaks, mille sisu on ähmastunud. Tavaliselt domineerivad selle märksõna all ametiasutuste üksused, isikkoosseisud ja eritähenduslikud struktuurid.
Täpsustusi.
Struktuuri määratluse laialivalguvus on pannud tunnetus- ja süsteemiteoreetikuid ning matemaatikuid seda mõistet täpsustama ja konkretiseerima.
a>, kui elementide positsioone (struktuuri) säilitav süsteem
Iga süsteemi puhul mängivad olulist rolli selle elementide ja seoste "empiirilised omadused". Igal süsteemil on oma "funktsioon" ja "struktuur". Väidetakse, et struktuur on süsteemi abstraktsioon, selle "skelett", kus elemendid on minetanud oma empiirilised tähendused, kuid nende erinevused avalduvad erinevate "positsioonide" näol struktuuris. Struktuur on kujutatav graafina ning seotud invariantsuse ja isomorfismiga. Kuna süsteem on (üldjuhul) paljuaspektiline, võib seda dekomponeerida osisteks erinevatest aspektidest, siis vastab igale aspektile oma struktuur.
Süsteemi, struktuuri ja positsiooni mõisted on lihtsalt ja piltlikult selgitatavad Rubiku kuubiku põhjal.
Kommentaarid Rubiku kuubiku elementide positsioonide kohta: a) Rubiku kuubiku igal tahul on üks element "keskel", neli elementi "servades" ja neli elementi "nurkades". Seega kuubiku 6 elementi moodustavad "„keskpositsiooni“", 24 elementi "„nurkpositsiooni“" ja 24 elementi "„servpositsiooni“". b) Kihti pöörates "süsteem muutub", sest muutuvad elementide empiiriliste omaduste, st värvide, omavahelised suhted. "Struktuur ei muutu", sest elementide positsioonid säilivad. c) Rubiku kuubik on esitatav struktuuri säilitava graafina, millel on "kolm tipupositsiooni".
Süsteemiteoreetiline "positsiooni" mõiste langeb kokku graafiteoorias kasutatava orbiidi mõistega. Isomorfsed graafid omavad üht ja sedasama struktuuri. Graafide isomorfismi tuvastamine ei tähenda veel struktuuri äratundmist, see kujutab endast vaid nende identsuse kindlaksmääramist. Struktuuri "äratundmine" rajaneb selle kirjeldamisel spetsiifiliste märkide (tunnuste) abil.
Märgitakse, et tunnetatava objekti struktuuri avaldamise adekvaatseks ”keeleks” on matemaatilised vahendid, mõisted ja meetodid. Struktuuri mõistele on omane eriline, samal ajal universaalne suhete (seoste) tüüp – "kompositsioon". Kompositsioon on matemaatiliselt avaldatav valemite, võrrandite, maatriksite, graafide jt matemaatiliste vahendite abil. Kuna struktuur on moodustis elementidest ja nendevahelistest seostest, siis on selle eksplikaadiks (äraseletajaks) graaf.
Graafi struktuur on selle tippude ja tipupaaride omadus olla graafis invariantselt seostatud, st organiseeritud mingil kindlal viisil. Graafi struktuur on isomorfsete graafide klassi täielik invariant.
Struktuuriks on algebras nimetatud ka võre. Õige on siin see, et tegemist on graafiga, kuigi väga väikesest alamklassist. Siiski on see arusaamatus sellest, et omaaegne G. Birckhofi "Lattice Theory" oli vene keelde tõlgitud kui "Теория структур". Struktuur on matemaatikas hulk, millele võib olla lisatud täiendavaid matemaatilisi objekte.
Kokkuvõte.
Peamine probleem seisneb struktuuri abstraktse mõiste erinevates tõlgendamistes. Siin on esitatud pea kõik sellele mõistele omistatud tunnused ja täpsustused. Nii mõnedki näevad nende vahel vasturääkivusi. Kõik katsed formaliseerida struktuuri olemust nõuavad nende vasturääkivuste, st nii mõnegi täpsustuse, elimineerimist. Struktuuri võiks määratleda selle klassikalisele käsitlusele küllaltki lähedasel viisil: struktuur on süsteemi elementide invariantne sidusus- ehk organiseerumisvorm. Kõik katsed struktuuri olemust ära seletada viivad paratamatult graafide juurde, kasvõi nende diagrammide näol. Graafiteooria aspektist võib öelda, et struktuur on isomorfsete graafide taielik invariant. Struktuuri kui niisuguse formaliseeritud tõlgendusega tegeleb struktuurisemiootika.


Philipp Ilus.
Philipp Ilus (22. juuli 1478 – 25. september 1506) oli Saksa-Rooma keisri Maximilian I (1459–1519) ja Burgundia pärijanna Marie (1460–1481) poeg. Oma ema ootamatu surma järel sai ta Burgundia hertsogiks ja 1504 oma naise Juanaga kõrval Felipe I nime all Kastiilia valitsejaks. Ta oli Karl V isa.
Philipp Ilusa tõusu Kastiilia troonile põhjustasid riigi troonipärijate ootamatud surmad, mis tegid pärijannaks tema naise, Kastiilia Isabeli ja Aragóni Fernando tütre. Kastiilia trooni nõudis aga ka Juana isa Fernando, kes tahtis kogu hilisema Hispaania valitsejaks saada. Lõpuks jõuti kompromissile ning Philipp sai Felipe I-na Kastiilia kuningaks, seda peamiselt põhjusel, et Kastiilia ülikutele ei meeldinud Fernando ambitsioonid. Kuid vaid kaks aastat hiljem suri Philipp ootamatult, kahtlustatud on ka mürgitamist, ning et tema naine Juana kuulutati hullumeelseks ja poeg Karl oli vaid 6-aastane, siis sai seejärel Kastiilia tegelikuks valitsejaks Aragóni Fernando ning Madalmaade (Burgundia) regendiks määrati ta õde Margarethe.


Juana.
Juana Nõdrameelne (6. november 1479 Toledo – 12. aprill 1555 Tordesillas) oli formaalselt Kastiilia kuninganna alates 1504 kuni surmani.
Juana sündis Aragoni kuninga Fernando II ja Kastiilia kuninganna Isabeli kolmanda lapse ja teise tütrena. Tal oli veel kaks nooremat õde ja noorem vend – viimane suri kaheaastasena.
Tema vanem vend Juan suri 19-aastaselt, arvatavasti tuberkuloosi. Ta oli selleks ajaks jõudnud abielluda, kuid tema abikaasa Austria Margaretha sünnitas pärast oma mehe surma surnuna sündinud tütre. Teine poeg Pedro oli surnud juba varem. Vanemate pärija pidanuks olema Juana vanim õde Hispaania Isabella, kes aga suri 1498 27-aastaselt sünnitusel ja tema poeg Miguel da Paz suri 1500. Seetõttu, kui Isabella 1504 suri, päris Kastiilia trooni Juana.
Ta abiellus 1496 Philipp Ilusaga, kes oli Saksa-Rooma keisri Maximilian I ja Burgundia pärijanna Marie (1460–1481) poeg. Philipp oli Juanast aasta vanem. Nende abielu oli õnnetu Philippi truudusetuse ja intriigide tõttu. Philipp soovis ise Hispaania kuningaks saada, kuid seda trooni taotles ka Juana isa Fernando. Lõpuks saavutas Philipp oma tahtmise ja krooniti Felipe I nime all Hispaania kuningaks – võimalus, et trooni pärib Juana, ei tulnud üldse jutukski.
Mõlemad pojad said keisriks ja kõik tütred kuningannaks. Kõik lapsed peale Maria said ka ise lapsi. Karli, Ferdinandi ja Isabella järeltulev sugu kestab tänapäevani.
1506 suri Felipe ootamatult, nähtavasti tüüfusesse, kuid on ka arvatud, et Fernando laskis ta mürgitada. Fernando nõudis Juanalt dokumendi allkirjastamist, et Juana loobub troonist Fernando kasuks, kuid Juana keeldus. Seejärel laskis Fernando Juana hulluks tunnistada ja paigutas ta Tordesillasesse Santa Clara kloostrisse. Formaalselt teda ei kukutatud, aga tal ei olnud enam mingit mõju ja Fernando kirjutas kuni surmani kõigile dokumentidele alla "mina, kuningas".
Fernando suri 1516. Ta oli abiellunud teist korda, aga sellest abielust sündinud ainus laps suri oma esimesel elupäeval ja trooni päris ikkagi Juana. Tema hulluse tõttu läks troon Juana vanemale pojale Karlile. Ametlikult jäi Juana oma poja kaasvalitsejaks kuni oma surmani 1555.
Kuivõrd Juana tegelikult hull oli, see on teadmata. Tänapäeva ajaloolased on oletanud nii melanhooliat, depressiooni, psühhoosi kui skisofreeniat. Poliitilised vaenlased võisid tema sümptomitega liialdada ja osalt võisid need tekkida pikaajalise eraldatuse tõttu kloostris. Juana järglastel oli märgatavalt sagedamini vaimuhaigusi kui statistilise keskmise järgi olema peaks, aga see võis tulla ka tema järeltulevates põlvkondades levinud lähisugulasabielude mõjust.


Androgüün.
Androgüün ehk meesnaine on isik, kes võib käituda ja välja näha nii mehena kui naisena.
Androgüünsus tähendab androgüünina esinemist või käitumist – enamasti laval, filmis, moe-etenduses vm: Marlene Dietrich, David Bowie, Boy George, Annie Lennox jpt.
Ilukirjanduses ja mütoloogias on androgüünid enamasti kaunid olendid, kes suhtlevad seksuaalselt nii meeste kui naistega.
Tavakeeles nimetatakse androgüüniks mõnikord ka poisiliku välimuse ja käitumisega tüdrukut või naiselikku noormeest.
Mõnikord nimetatakse androgüünideks ka hermafrodiite.


Hermafrodiit.
Hermafrodiitsus on kahesoolisus, liitsugulisus ehk mõlemasugulisus. Hermafroditism on saanud nime Hermese ja Aphrodite kahesoolise poja Hermaphrodituse järgi.
Mõlemasugulisi järglasi andvaid liike esineb selgrootute hulgas (lameussid, kaanid, teod) ja harva selgroogsete seas (mõned kalad). Seejuures maismaal elavad selgroogsed hermafrodiidid ei saa tavaliselt järglasi.
Inimeste puhul pole täheldatud täielikult funktsionaalset hermafroditismi koos isas- ja emassugurakkude produktsiooniga. Küll aga võib naistel harvadel juhtudel esineda kõdistist välja arenenud sugutikujuline moodustis ning meestel tupetaoline elund. Paljunemisfunktsiooni neil elundeil siiski ei ole.
Ilukirjanduses ja mütoloogias esineb mitmeid hermafrodiitseid tegelasi. Vanakreeka mütoloogias oli Hermaphroditos Aphrodite ja Hermese laps.
Hermafodiitsus on päritav. Kõige enam on seda täheldatud Eestis sigadel. Jõgeva vallas nõukogude aja lõpus esinenenud juhul oli hermafrodiitsuse kandjaks kult. Tema järeltulijatest oli 60% hermafrodiidid. Põhjus tema karjas säilitamiseks ja paaritamiseks oli antud isendi erakordselt hea konditsioon ja lootus seeläbi tõugu parandada.
Hermafroditsism loomariigis.
Hermafroditismi esineb ka loomariigis, eriti selgrootutel. Ehkki hermafrodiitsed organismirühmad omavad nii emas- kui isassugurakke, siis üldjuhul vahetatakse kopulatsiooni käigus isassugurakke.
Tuntumad hermafrodiidid on näiteks teod, kaanid, vihmaussid. Hermafroditismi esineb ka kaladel jt loomarühmadel.


Modest Mussorgski.
Modest Mussorgski (vene "Модест Петрович Мусоргский"; 21. märts 1839 – 28. märts 1881) oli vene helilooja, Mili Balakirevi, Aleksandr Borodini, César Cui ja Nikolai Rimski-Korsakovi kõrval üks Võimsa rühma liikmeid.
Modest Mussorgski andis olulise panuse vene rahvusliku muusika arengusse. Tema veendumus oli, et kunst peab kajastama tegelikku elu. Nii pärinebki sageli tema teoste ainestik ajaloost.
Tema helikeel oli oma aja kohta uudne ja julge, eirates rangeid harmoonia reegleid.
Tema varajase surma nädal pärast 42. sünnipäeva põhjustas alkoholism.


Võimas rühm.
"Võimas rühm" (vene keeles "Могучая кучка") oli Vene heliloojate rühmitus, mis kujunes 1860. aastatel Peterburi noorte muusikute ringina, kuhu kuulusid järgmised heliloojad: Modest Mussorgski, Aleksandr Borodin, Nikolai Rimski-Korsakov, César Cui ja Mili Balakirev.
"Võimas rühm" otsis võimalusi vene rahvusliku muusika arendamiseks ning vastandas ennast tol ajal konservatooriumites valdavalt levinud akadeemilisele suunale. Nii näiteks pidas rühm samal ajal Moskva Konservatooriumiga seotud Pjotr Tšaikovski loomingut liiga "läänepäraseks". "Võimsa rühma" liikmete arvates pidi tõeliselt venepärase muusika loomiseks hoiduma üldse akadeemilisest muusikaharidusest. Mitmed rühma liikmed olidki muusikaliselt iseõppijad ehk diletandid. Aleksandr Borodin näiteks oli elukutselt keemik, kirjutades oma ainsat ooperit "Vürst Igor" aastakümneid teadustöö kõrvalt. Modest Mussorgski klaveripartiid on näiteks sageli kirjutatud äärmiselt ebapianistlikult ning esitatavad ainult väga kõrge tasemega interpreetide poolt. Rühma põhimõtete kohaselt oli tähtsam muusika sisu, mitte selle esitamise võimalused. Seesugused nooruslikult radikaalsed põhimõtted siiski ei takistanud hiljem näiteks N. Rimski-Korsakovil saada Peterburi Konservatooriumi professoriks.
Rühm põlastas nn "puhast muusikat" ning pööras erilist tähelepanu rahvamuusikale, vokaalmuusikale (ooper, soololaul) ning programmilisele muusikale. Suureks eeskujuks neile oli Mihhail Glinka looming, eriti tema ooper "Ruslan ja Ludmilla".
Võimas rühm andis lühikese ajaga hindamatu ja teedrajava panuse vene rahvusliku muusika arengusse.


Lothar I (Frangi keiser).
Lothar I (umbes 795 – 29. september 855) oli Frangi keiser 840–855 ja Kesk-Frangi kuningas 843–855.
Ta oli Ludwig Vaga vanim poeg ning seega õigustatud pärima Frangi impeeriumi. 817. aastal oli ta saanud kaaskeisriks ning 823 koguni lasknud end paavst Paschalis I-l keisriks kroonida, ent pidi siiski oma isale keisriõigused peagi loovutama. Põhjuseks oli see, et ta hakkas koos oma vendadega isa vastu mässama. Esimene mäss toimus 830 ja Ludwig kukutati, kuid sai 831 taas troonile tagasi. Teine mäss toimus 833 Milano peapiiskopi Angilbert II õhutusel ning Ludwig kukutati uuesti ja uuesti tõusis ta järgmisel aastal troonile. Ludwig pagendas Lothari Itaaliasse, mille asevalitseja ta oli kuni oma isa surmani.
Ludwig Vaga surma järel 840 otsustas ta kogu võimu aga enda kätte võtta. Kuid tema ambitsioonikad vennad Ludwig ja Charles (germaanipäraselt Karl) ei tahtnud sellega leppida ning et nende isa autoriteet oli olnud liiga nõrk, et ühtki neist riigi ainupärijaks teha, siis algas sisesõda, mis Frangi riigis Merovingide ajal sagedane oli olnud. Ükski vend ei suutnud ülekaalu saavutada ning nii jagasid nad riigi 843. aastal Verduni leppega omavahel.
Lothar säilitas keisritiitli ja sai endale valitsemiseks Itaalia ning maariba Reini ja Rhône'i jõgede vahel kuni Põhjamereni ehk Kesk-Frangi riigi. Seega läks ka Karl Suure pealinn Aachen tema valdusse ning seal asuski ta resideerima. Itaalia andis ta valitseda oma vanimale pojale Ludwigile. 855. aastal, enne oma surma jagas ta riigi kolmeks: põhjapoolse osa (koos Aacheniga) sai ta keskmine poeg Lothar, keskmise ehk Burgundia noorim poeg Charles ja vanimale pojale jäi Itaalia ning lisaks sai too ka keisritiitli.
Lothar abiellus 821. aasta oktoobris Toursi Ermenegardega. Abielust sündis 8 last, 3 poega ja 5 tütart, kes kõik täiskasvanuks said. Pärast Ermenegarde surma 20. märtsil 851 sündis Lotharile ka üks abieluväline poeg.


Ludwig II (Frangi keiser).
Ludwig II (umbes 825 – 12. august 875) oli Frangi keiser 855–875 ja Itaalia kuningas 844–875. Ta oli keiser Lothar I poeg ning too andis talle pärast 843 sõlmitud Verduni lepet valitseda Itaalia. Oma isa surma järel sai ta ka Frangi keisriks. Tema surma järel läksid nii keisritiitel kui ka Itaalia tema onule Charles Paljaspeale.


Alamjooks.
Alamjooks on jõe suudme lähedane osa. Alamjooksu ulatus (suudmest) sõltub iga konkreetse jõe eripärast.
Kirjutades, et "N jõe alamjooksul elavad...", peetakse silmas mitte ainult jõge, vaid ka tema lähemat ümbrust.
Tavaliselt on alamjooks veerikas, vesi voolab aeglaselt ja kulutab rohkem jõesängi külgi. Setted kuhjuvad põhja, mõnikord tekivad looked. Alamjooksul on sagedased meandrid.


Ekvivalentsiseos.
Ekvivalentsiseoseks ehk ekvivalentsusseoseks nimetatakse binaarset seost mingil hulgal "A", kui see seos on refleksiivne, sümmeetriline ja transitiivne, st seos ~ on ekvivalentsiseos parajasti siis, kui
ehk vastavalt kui iga element on iseendaga seoses ~, kui "a" on "b"-ga seoses ~, siis "b" on "a"-ga seoses ~ ja kui "a" on "b"-ga seoses ~ ja "b" on omakorda "c"-ga seoses ~, siis on "a" ka "c"-ga seoses ~.
Tähistused.
Asjaolu, et elemendid "a" ja "b" on omavahel ekvivalentsusseoses "R", tähistatakse kirjanduses mitmel moel. Kõige tavalisemad tähistused on "a"~"b" ja "a"≡"b", mida kasutatakse juhul, kui kontekstist on selge, millist ekvivalentsiseost "R" silmas peetakse.
Kui on tarvis viidata sellele, millisest ekvivalentsiseosest "R" on jutt, siis kõige tavalisemad tähistused on "a"~"R'b", "a"≡"R'b" ja "aRb".
Suhted aksioomide vahel.
Kui iga elemendi "a" korral hulgast "A" on olemas teine element "b", mis kuulub hulka "A" ja millega "a" on seoses, siis sümmeetrilisusest ja transitiivsusest järeldub refleksiivsus. Tõepoolest, tähistame selle seose "R". Kui "aRb", siis seose R sümmeetrilisuse tõttu ka "bRa"; sellest aga, et "aRb" ja "bRa", järeldub seose R transitiivsuse tõttu, et "aRa". Et sellise järelduse saab teha iga elemendi "a" korral, siis seos R on refleksiivne.
Sümmeetrilisusest ja transitiivsusest üldjuhul siiski refleksiivsus ei järeldu. Võtame näiteks kõigi täisarvude hulga. Defineerime seose "R" nii: täisarvud "a" ja "b" on seoses "R" parajasti siis, kui mõlemad on paarisarvud. See seos on ilmselt sümmeetriline ja transitiivne, kuid pole refleksiivne, sest paaritud arvud ei ole iseendaga selles seoses.
Ekvivalentsiklassid.
Elemendi "a" ekvivalentsiklassiks ["a"] seose s suhtes nimetatakse hulka formula_1.
Hulkoidid.
Hulka "A" koos ekvivalentsiseosega ~ nimetatakse hulkoidiks.


Rannikuahelikud.
Rannikuahelikud (inglise "Coast Ranges") on mäestik Põhja-Ameerikas, osa Kordiljeeridest.
Kulgeb Vaikse ookeani rannikul põhja-lõuna suunas Juan de Fuca väina ja Santa Barbara väina vahel.


Riistvõimlemine 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Riistvõimlemine 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos
21.–26. oktoober.
Meeskonnavõistlus.
Olümpiavõitja 1964: Jaapan 577,95.
Mitmevõistlus.
Olümpiavõitja 1964: Yukio Endo (Jaapan) 115,95.
Vabaharjutus.
Olümpiavõitja 1964: Franco Menichelli (Itaalia) 19,45.
Kang.
Olümpiavõitja 1964: Boriss Šahlin (NSV Liit) 19,625.
Rööbaspuud.
Olümpiavõitja 1964: Yukio Endo (Jaapan) 19,675.
Rõngad.
Olümpiavõitja 1964: T. Hayata (Jaapan) 19,475.
Toenghooglemine.
Olümpiavõitja 1964: Miroslav Cerar (Jugoslaavia) 19,525.
Toenghüpe.
Olümpiavõitja 1964: H. Yamashita (Jaapan) 19,6
Mitmevõistlus.
Olümpiavõitja 1964: Vera Časlavska (Tšehhoslovakkia) 77,564.
Vabaharjutus.
Olümpiavõitja 1964: Larissa Latõnina (NSV Liit) 19,59.
Rööbaspuud.
Olümpiavõitja 1964: Polina Astahhova (NSV Liit) 19,332.
Poom.
Olümpiavõitja 1964: Vera Časlavska (Tšehhoslovakkia) 19,449.
Toenghüpe.
Olümpiavõitja 1964: Vera Časlavska (Tšehhoslovakkia) 19,483.


Ladina-Ameerika tantsud.
Ladina-Ameerika tantsud on Ladina-Ameerika maadest (Brasiilia, Argentina, Colombia, Boliivia, Kuuba jt) pärinevad tantsud, mis tihti sulatavad endasse erinevate rahvaste kultuurimõjusid. Paljud neist tantsudeks on saanud ülemaailmselt populaarseks seltskonna- ja võistlustantsudena.
Tuntumad on "bachata", lambada, mambo, "merengue", rumba, salsa, samba, tšatša ("cha-cha-cha"). Vähem tuntud Ladina-Ameerika tantsude hulka kuuluvad näiteks "boogaloo", boolero, bossanoova, "carimbó", "charanga", "conga", "cumbia", "forró", "maxixe", "pachanga", "rueda de casino" jpt.
Võistlustants.
Võistlustantsus loetakse Ladina-Ameerika tantsude hulka ka pasodoobel ja džaiv ("jive"), mis tegelikult pole Ladina-Ameerika päritolu. Samas on Ladina-Ameerika päritoluga tango, mis seltskonna- ja võistlustantsude üldlevinud liigituses kuulub standardtantsude hulka.
Võistlustantsus Eestis kasutusel olev Ladina-Ameerika tantsude järjestus on järgmine: samba, tšatša, rumba, pasodoobel, džaiv.
Tuntuimad Ladina-Ameerika tantsud.
"Bachata" – Dominikaanist pärinev 4/4 taktimõõdus tants, mis on arvatavalt välja kasvanud Kuuba "bolerost" ja saanud mõjutusi "merenguest" ning Ladina-Ameerika kitarrimuusikast; samuti seda tantsu saatev muusika. Sõna tähistas algselt kitarrimuusikaga ning vaba õhkkonnaga pidu. Bachata muusikapalade teemaks on tihti armastus, romantika ning armupiinad. Tants tekkis 1960. aastatel ning saavutas ülemaailmse leviku 1990. aastatel. Põhisammudeks on kolmel esimesel taktiosal liikumine kõrvale-juurde-kõrvale ning neljandal taktiosal liikumissuuna vastassuunda jääva puusa kergitus.
Lambada – Boliiviast või Brasiiliast pärinev tants, mis sai maailmas populaarseks 1980. aastatel. Nimetus pärineb portugalikeelsest sõnast, mis tähistab piitsapiu lainekujulist liikumist. Seda liikumist püüavad tantsijad matkida sujuvate ringjate puusaliigutustega.
Mambo – 1930. – 40. aastatel kujunenud Kuuba muusika- ja tantsustiil. Nimetus tähendab Haiti voodoo preestritari. Mambo ühendab Euroopa kontratantsu traditsiooni ning mustade haitilaste iseloomulikud Aafrika-pärased sünkopeeritud rütmid. 4/4 taktimõõdus mambo sai Ameerika Ühendriikides 1950. aastatel ülipopulaarseks seltskonnatantsuks, hiljem arenes selles välja veidi lihtsam tša-tša. Põhisammudes esimesel taktiosal liikumist ei ole, teisel on samm ette või taha, kolmandal kantakse keharaskus tagasi teisele jalale ning neljandal tuuakse jalg juurde. Mambole, nagu mitmetele teistelegi Ladina-Ameerika tantsudele on iseloomulik puusahööritus, mis kaasneb keharaskuse ühelt jalalt teisele viimisega.
"Merengue" – tõenäoliselt Dominikaani algupära tants, mille algupära ja juured on ebaselged; samuti vastav muusikastiil. Legendide kohaselt pärinevad "merengue" iseloomulikud sammud kas suhkrurooistandustes ahelates töötanud orjade astumisest trummilöökide taktis või võiduka lahingu lombaka kangelase iseloomuliku kõnnaku matkimisest võidu auks korraldatud rahvapeol. Algselt tõsise iseloomuga tants on arengu käigus muutunud sensuaalsemaks ja lõbusamaks. Põhisammudeks on lihtne kõrvale-juurde, kõrvale-juurde, igal löögil üks samm, jalad vetruvad põlvest, kaasnevad Ladina-Ameerika tantsudele iseloomulikud puusaliigutused.
Rumba – Aafrika algupära ning Kuuba ja Ameerika kaudu maailmas populaarseks saanud muusika- ja tantsustiil, mille 4/4 taktimõõtu iseloomustab kaheksa kaheksandiknoodi rütmiline jaotus 3+3+2. Havannas läks rumba moodi 1890. aastatel ning oli oma sensuaalse iseloomu tõttu algselt keelatud tants. Rumba sarnaneb salsale.
Salsa – Kariibi päritolu tants ja muusikastiil 4/4 taktimõõdus. Iseloomulik oma kahte takti ühendavad kaheksalöögilised rütmikujundid. Tantsus toimub liikumine tantsupõrandal võrdlemisi väikses ulatuses, põhisammudega liigutakse ette ja taha skeemi järgi kiire-kiire-aeglane. Salsa populaarsuse tõttu on temast Ameerika kujunenud palju erinevaid stiile.
Samba – Aafrika juurtega Brasiilia tantsu- ja muusikastiil, mis kujunes välja 20. sajandi algul Rio de Janeiros. Tants on 2/4 taktimõõdus, kui igas taktis tehakse kolm sammu. Samba seltskonnatantsuna on väga erinev Brasiilia karnevalidel tantsitavast sambast.
Tšatša – mambost ja rumbast pärinev 4/4 taktimõõdus tants. Nimi pärineb Haitilt, kus see tähistas kellataolist pilli. Tants on aeglasem versioon mambost, levis Kuubal ja Ameerika Ühendriikides alates 1950. aastatest.
Vähem tuntud Ladina-Ameerika tantsud.
"Boolero" – aeglasetempoline Hispaania tants 3/4 taktimõõdus ning vastav muusika. Iseloomulikult kasutatakse teisel taktiosal trioole. "Bolero" pärineb 18. sajandi lõpu Hispaaniast. On arvatud, et selle tantsustiili autoriks oli Sebastian Cerezo, aga võimalik on ka pärinemine rahvatantsudest nagu "contradanza" ja "sevillana". Muusikas kõlavad tihti kitarrid ja kastanjetid. Kuubal arenes bolero 19. sajandil Aafrika rütmidest mõjutusi saades erinäoliseks 2/4 ja hiljem 4/4 mõõdus tantsuks ning levis sealt teistesse riikidesse. Kui Hispaania bolerot tantsiti rühmadena või paaridena ja partnerid olid teineteisest lahus, siis Kuuba variant on sensuaalne paaristants, kus partnerid tantsivad koos. Kuuba bolero on küllalt lähedane rumbale, kuid aeglasem.
"Boogaloo" – 1960. aastatel Ameerika Ühendriikides Ladina-Ameerika päritolu noorte immigrantide seas kujunenud tantsustiil.
"Bossanoova" – 1950. aastate Brasiiliast pärinev sambale lähedase rütmiga džässimõjuline muusikastiil ja selle järgi tantsitud 1960. aastatel populaarne olnud 4/4 taktimõõdus lihtsate põhisammudega tants.
"Conga" – Kuuba muusika- ja tantsustiil. "Conga" tantsijad moodustavad üksteise taga seistes pika kolonni, kolmel taktiosal tehtavatele sammudele järgneb neljandal taktiosal rütmist veidi ette ruttav jalaviibutus.
"Cumbia" – Kolumbia rahvatants ja -tantsumuusika. Muusikas kõlavad kitarrid ja akordionid, taktimõõt on 4/4. "Cumbia" on sulam maa põliselanike, hispaanlaste ja aafriklaste kultuurielementidest. Tihti peatakse seda eeskätt madalamate sotsiaalsete kihtide tantsuks.
"Forró" – Kirde-Brasiilias 20. sajandi algul kujunenud muusika- ja tantsustiil. Tantsuvõttes on partnerid väga tihedalt koos, kolmel esimesel löögil tehtavatele sammudele järgneb neljandal löögil paus, sammudega kaasneb intensiivne puusade liikumine.
"Maxixe" – tempokas 2/4 taktimõõdus tants, mis on tuntud ka kui Brasiilia tango. Kujunes Brasiilias 1870. aastatel, on mõjutanud salsat ja lambadat.
"Pachanga" – 1950.–60. aastate Kuuba tants, mis ühendas "merengue" ja "conga" rütmid.
"Rueda de casino" – 1960. aastatel Kuubal tekkinud salsal põhinev ringtants keerukate liikumistega, mida hüüab välja tantsujuht.


Standardtantsud.
Standardtantsud on võistlustantsus kasutatav tantsude kategooria, mille alla kuuluvad aeglane valss, tango, viini valss, aeglane fokstrott ja "quickstep". Samad tantsud on tuntud ka seltskonnatantsudena.


Surnukskeetmine.
a>t (pilt pärineb 19. sajandi lõpust).
Surnukskeetmine on üks surmanuhtluse viisidest.
See meetod pole ilmselt olnud väga levinud, aga aeg-ajalt on teda kasutatud mitmel pool Euroopas ja Aasias.
Surnukskeetmise variante: vees, õlis, tõrvas, veinis, äädikas jm. Mitmete mütoloogiate kohaselt kasutatakse põrgus patuste keetmiseks ka vedelat väävlit.
Inglismaal võttis selle kasutusele Henry VIII mürgitamisega seotud kuritegude eest. Esimesena hukati sellisel viisil 1531. aastal Rochesteri piiskopi kokk Richard Rosse, kes mürgitas 17 inimest, kellest kaks suri. See meetod kaotati 1547.
Keskaegses Riias oli surnukskeetmine valeraha tegemise eest rakendatav karistusmeetod.
Tänapäeval on seda väidetavalt kasutatud Islom Karimovi juhitavas Usbekistanis dissidentide vastu.


Surmanuhtlus.
Surmanuhtlus on inimese karistamine tema surmamisega.
Jurisprudentsis peetakse surmanuhtlust kõrgeimaks (või ka erakorraliseks) karistusmääraks. Tänapäeval pole paljude riikide karistusseadustikes surmanuhtlust ette nähtud.
Surmanuhtlus on siiski paljudes riikides endiselt karistusviisina kasutusel. Inimõiguste eest võitleva organisatsiooni "Amnesty International" andmetel hukati 2005. aastal 22 riigis kokku 2148 inimest. Hiinas pandi organisatsiooni "Amnesty International" raporti kohaselt 2005. aastal toime 1770 hukkamist, kuid inimõigusaktivistide andmetel on see arv kahtlemata palju suurem (arvatakse, et koguni üle 8000).
Lääneriikidest kasutatakse surmanuhtlust karistusviisina vaid USA-s (mitte kõigis osariikides).
Surmanuhtluse täideviimise meetodid.
Ajaloos on olnud palju surmanuhtluse täidesaatmise viise. Tänapäeval on levinumad meetodid surmanuhtluseks mahalaskmine(Hiinas), mürgitamine (Hiinas, USA-s), pea maharaiumine
(Saudi-Araabias), poomine ja kividega surnuksloopimine (Iraanis) ning surmamine elektritoolil (USA-s).
Surmanuhtlus Eestis.
1934. aasta Kriminaalkohtupidamise seadustiku järgi tehti surmamõistetule ettepanek oma elu lõpetada mürgiga. Kui ta seda viie minuti jooksul ei teinud, poodi ta üles.
Surmanuhtluse kaotamine.
Viimast korda viidi surmanuhtlus Euroopa Liitu (tollal Euroopa Ühendusse) kuuluvas riigis täide 10. septembril 1977 Prantsusmaal Marseille's Baumettes'i vanglas. Giljotineerimise teel hukati Tuneesia päritolu immigrant Hamida Djandoubi, kes oli surma mõistetud piinamise ja mõrva eest.
Maailmas on täheldatav suundumus surmanuhtluse kaotamisele. Selle üks eestkõnelejaid on Euroopa Liit.
Surmanuhtluse kaotamine Eestis.
Viimast korda viidi Eestis kohtuotsusega kinnitatud surmaotsus täide 21. septembril 1991, kui hukati Rein Oruste.
Kuigi surmanuhtlus säilis seadusandluses kuni 1998. aastani ja inimesi mõisteti surma ka pärast 1991. aastat, ei viidud surmanuhtlust enam täide.
Pärast iseseisvuse taastamist pidas Eesti poliitiline eliit vajalikuks Euroopa Liidu riikide eeskujul asendada surmanuhtlus eluaegse vangistusega, kuigi raskete kuritegude osatähtsus Eestis 1990ndate alguses suurenes. 13. jaanuaril 1997 esitas valitsus Riigikogule "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr. 6 ratifitseerimise seaduse eelnõu", mis nägi ette surmanuhtluse kaotamise.
Pärast surmanuhtluse kaotamist on Eesti ühiskonnas arutatud surmanuhtluse taastamist eriti raskete kuritegude puhul.


Kvasar.
Kvasar (inglisekeelsest sõnast "quasar" (akronüüm sõnadest "quasi-stellar radio source" 'kvaasistellaarne (tähetaoline) raadiokiirguse allikas') on väga energiline ja aktiivne galaktikatuum. Kvasarid on äärmiselt eredad ja algselt vaadeldi neid punktisarnaste (nagu tähed) Elektromagnetilise energia allikatena, millel on suur punanihe, mitte hajutatud allikatena nagu galaktikad.
Kuigi kvasarite olevus oli vaidluse all veel 1980ndatel, on nüüdseks jõutud konsensusele, et kvasar on kokkusurutud ala massiivse galaktika keskmes, mis ümbritseb sealset supermassiivset musta auku. Selle suurus jääb vahemikku, mis on 10 - 10 000 korda suurem musta augu Schwarzschildi raadiusest. Kvasar saab energiat musta auku ümbritsevast spiraalsest kettast.
Ülevaade.
Kvasaritel on väga suur punanihe, mis tuleneb Universumi paisumisest Maa ja kvasari vahel. Nad on ühed kõige heledamad ja energiarikkamad teadaolevad objektid universumis. Nad kipuvad asuma noorte aktiivsete galaktikate keskmetes ja kiirgavad energiat kuni 1000 korda võimsamalt kui Linnutee. Hubble’i seadusega kombineerides vihjab punanihe, et kvasarid on väga kauged objektid, ja pärinevad seega väga varasest Universumist. Kõige heledamad kvasarid kiirgavad hulgas, mis ületab keskmiste galaktikate võimsuse, ja on võrdne triljoni (1012) Päiksega. Kiirgus jaotub peaaegu ühtlaselt üle elektromagnetkiirguse spektri, röntgenkiirgusest sügavale infrapunasesse, piigiga UV-nähtava vahemikus. Mõned kvasarid on tugevad raadio- ja gammakiirguse kiirgajad. Varastel optilistel piltidel nägid kvasarid välja nagu üksikud valguspunktid, tähtedest eristatavad ainult oma kummalise spektri tõttu. Infrapunateleskoopide ja Hubble’i teleskoobi abil on mõningatel juhtudel tuvastatud kvasareid ümbritsevaid „peremeesgalaktikaid". Need galaktikad on üldiselt liiga tumedad, et neid kvasari heleduse kõrval näha, aga eritehnikate abil on seda saavutatud. Enamikke kvasareid ei ole võimalik väikeste teleskoopidega näha, kuid 3C 273, keskmise näilise tähesuurusega 12,9, on erand. See asub 2,44 miljardi valgusaasta kaugusel ja on üks kaugeimaid objekte, mida saab amatöörvarustusega vaadelda.
Mõnede kvasarite puhul võib täheldada heleduse muutumist, mis on kiire spektri nähtavas osas ja veelgi kiirem röntgenkiirguse alas. Kiired muutused seavad kvasarite suurusele ülempiiri; kvasarid ei ole kuigi palju suuremad kui Päikesesüsteem. This implies an astonishingly high energy density. Heleduse muutumise mehhanism kätkeb arvatavasti endas meie poole suunatud energiajugade relativistlikku kiirgumist. Suurima teadaoleva punanihkega (seisuga juuni 2011) kvasar on ULAS_J1120+0641, mille punanihe on 7,085, mis tähendab, et kaasaliikuv kaugus (arvestab Universumi paisumist) Maast on ca 29 miljardit valgusaastat.
Usutakse, et kvasareid varustab energiaga kaugete galaktikate tuumades olevate supermassivsete mustade aukudesse lisanduv aine. See teeb neist neist helendavad versioonid tava-klassi objektidest nimega aktiivsed galaktikad. Kuna valgus ei suuda põgeneda supermassiivsetest mustadest aukudest kvasarite keskmes, toodetakse pääsenud energia väljaspool sündmuste horisonti gravitatsiooniliste pingete ja sissetuleva aine üüratu hõõrdumise abil. Kvasarite kesksed massid (106 kuni 109 Päikese massi) on mõõdetud kajakaardistamise abil. Mõnikümmend lähedalasuvat suur galaktikat, millel ei paista olevat kvasarist tuuma, omavad siiski sarnast musta auku oma keskmes. Selle põhjal arvatakse, et kõigil suurtel galaktikatel on selline must auk, kuid vähesed kiirgavad ja on nähtavad kvasaritena. On vähetõenäoline, et musta auku kogunev aine kukub sinna otse, pigem omab ta mingisugust pöördemomenti augu ümbruses ja koguneb nii juurdekasvu ketasteks. Kvasareid saab süüdata tavagalaktikatest pärinev aine. On välja pakutud, et Andromeeda ja Linnutee galaktikate kokkupõrkel 3 – 5 miljardi aasta pärast võib tekkida uus kvasar.
Omadused.
Praeguseks on teada enam kui 200 000 kvasarit, neist enamus SDSS (Sloan Digital Sky Survey) uuringutest. Kõikide uuritud kvasarite spektrite punanihked jäävad 0,056 ja 7,085 vahele. Kui rakendada punanihetel Hubble’i seadust, ilmneb, et kvasarid on 600 miljoni kuni 28 miljardi valgusaasta kaugusel (kaasaliikuva kauguse mõistes). Hiiglaslike vahemaade ja valguse lõpliku kiiruse tõttu näeme me neid ja neid ümbritsevat ruumi nii, nagu need eksisteerisid väga noores Universumis.
Enamus kvasareid asuvad enam kui kolme miljardi valgusaasta kaugusel. Kuigi kvasarid näivad Maalt vaadelduna ähmased, on nende nägemine tõestuseks, et kvasarid on ühed heledaimad objektid vaadeldavas universumis. Maa pealt vaadeldavas taevas on heledaimaks kvasariks 3C 273, mis asub Neitsi tähtkujus. Selle näiv tähesuurus on 12,8 (piisavalt ere, et vaadelda läbi keskmise suurusega amatöörteleskoobi), aga absoluutne tähesuurus -26,7. Ligikaudu 33 valgusaasta kauguselt oleks see objekt taevas sama ere kui meie Päike. Seega on selle kvasari eredus umbes 2*1012 (2, millele järgneb 12 nulli) korda suurem Päikese omast, või umbes sada korda suurem keskmise hiidgalaktika, nagu meie Linnutee, koguvalgusest. See aga eeldaks, et kvasar kiirgab energiat igas suunas. Aktiivsed galaktikate tuumad on tavaliselt aga seotud võimsate ühesuunaliste mateeria- ja energiapursetega ja ei pea seega kiirgama igas suunas. Universumis, mis sisaldab sadu miljardeid galaktikaid, millest enamusel oli aktiivne tuum miljardeid aastaid tagasi ja mis on meist miljardite valgusaastate kaugusel, on statistiliselt kindel, et tuhanded sellised pursked on suunatud meie poole, mõned neist otsesuunalisemalt kui teised. Paljudel juhtudel kehtib seos, et mida eredam kvasar, seda otsesemalt on purse suunatud meie poole.
Hüpereredale kvasarile APM 08279+5255 määrati tema avastamisel aastal 1998 absoluutseks tähesuuruseks -32,2, kuid kõrglahutusega pildistamisel Hubble’i teleskoobi ja 10 m Kecki teleskoobiga ilmnes, et see süsteem on moonutatud gravitatsiooniläätse poolt. Selle efekti uurimisel tuli välja, et kvasari absoluutne tähesuurus on suurendatud ~10 korda. Sellest hoolimata on see oluliselt eredam teistest lähedalolevatest kvasaritest.
Varajases universumis esines kvasareid palju sagedamini. See avastus esimese kvasari avastaja Maarten Schmidti poolt aastal 1967 oli üks esimesi tugevaid tõendeid Fred Hoyle’i statsionaarse kosmoloogia vastu ja Suure Paugu teooria poolt. Kvasarid osutavad aladele, kus toimub kiire massiivsete mustade aukude kasvamine (juurdekasvu tõttu). Need mustad augud kasvavad koos tähtede massidega nende peremeesgalaktikates viisil, mida praegusel ajal veel ei mõisteta. Üks idee seisneb selles, et kvasaritelt pursatavad mateeriajoad, kiirgus ja tuuled lülitavad välja uute tähtede loomise peremeesgalaktikas. Need joad, mis mõndades galaktikaparvede keskmes asuvatel kvasaritel toodavad ülitugevat kiirgust, omavad piisavalt energiat, et takistada galaktikaparves oleval kuumal gaasil jahtumist ja keskgalaktikale langemist, lülitades sellega tähtede tootmisprotsessi välja.
On avastatud, et kvasarite eredus varieerub väga erinevatel perioodidel. On leitud kvasareid, mille eredus muutub igas kuus, nädalas, päevas või isegi tunnis. See tähendab, et kvasarid toodavad ja eraldavad energiat väga väikesest alast. Mõne nädala jooksul eredust muutev kvasar ei saa olla suurema läbimõõduga kui mõni valgusnädal. Suurte energiakoguste tootmine väikesest alast nõuab aga palju efektiivsemat energiaallikat kui tähti toitev tuumasüntees. Musta augu poole kukkuvate objektide poolt vallandatav gravitatsioonienergia on seni ainus teadaolev protsess, mis suudab selliseid energiakoguseid pidevalt toota (supernoovad ja gammakiirte pursked on ka selliseks energiatootmiseks suutelised, kuid maksimaalselt vaid mõneks nädalaks). Musti auke peeti kuuekümnendatel mõnede astronoomide poolt liiga eksootiliseks ja pakuti välja, et punanihked tulenesid mõnest teisest (teadmata) protsessist, millest tulenevalt kvasarid ei oleks tegelikult nii kauged kui Hubble’i seadusest järelduks. See „punanihke väitlus“ kestis mitu aastat. Mitmed tõendid (peremeesgalaktikate nägemine, gravitatsiooniläätsed) näitavad nüüd, et kvasarite punanihked tulenevad siiski Hubble’i paisumisest, ja kvasarid on tegelikult nii võimsad kui algselt arvati.
Kvasaritel on kõik samad omadused mis on aktiivsetel galaktikatel, aga on võimsamad: nende kiirgus on osaliselt mittesoojuslik (ei tulene mustast kehast), ja umbes 10 protsendil on avastatud ka jugasid ja sagaraid sarnaneselt raadiogalaktikate vastavatele nähtustele, mis kannavad olulist (kuid vähemõistetud) osa energiast kõrge energiaga (s.o valguse kiiruse lähedase kiirusega liikuvate) osakeste (kas elektronide ja prootonite või elektronide ja positronide) näol. Kvasarid kiirgavad elektromagnetlaineid igal uurimist võimaldaval lainepikkusel – raadio-, infrapuna-, optilisel-, ultraviolett-, röntgen- ja isegi gammakiirgusel. Enamus kvasareid on eredaimad iseenda taustsüsteemi suhtes UV-lainepikkuste ümbruses (u. 1216 angstromi (121,6nm) ümbruses, vesiniku Lyman-alfa kiirguspiigi juures), kuid kvasarite hiiglaslike punanihete tõttu on maapealsed uuringud mõõtnud suurimat eredust isegi 9000 angstromi (900nm) juures, varases infrapunases. Vähestel kvasaritel on mõõdetud tugevat raadiokiirgust, mis tuleneb ligi valguse kiirusel liikuvatest väljapursatud mateeriajugadest. Sellised kvasarid näivad, kui piki juga vaadelda, blasaritena (blazing quasi-stellar object (lõõskav tähesarnane objekt)) ja neil on tihti piirkondi, mis näivad keskmest eemalduvat kiiremini kui valguse kiirus (superluminaalne paisumine). See on aga erirelatiivsusest tulenev optiline illusioon.
Kvasarite punanihkeid mõõdetakse tugevatest spektrijoontest, mis on nende optilises- ja UV-spektris ülekaalus. Need jooned on üldisest spektrist eredamad, mistõttu kutsutakse neid emissioonijoonteks. Nende laiused ulatuvad mitme protsendini valguse kiirusest. Joonte laiused tulenevad Doppleri nihetest, mida põhjustavad jooni andvate gaaside ülikiire liikumine. Eredaimad on vesiniku- (peamiselt Lymani ja Balmeri jadade omad), heeliumi-, süsiniku-, magneesumi-, raua- ja hapniku jooned. Emiteerivad aatomid varieeruvad neutraalsetest tugevalt ioniseerituteni. Selline lai ionisatsiooni ulatus näitab, et gaas saab tugevat kiiritust kvasari poolt, mitte ei ole pelgalt kuum, ega ole kiiritatud tähtede poolt, mis ei ole võimelised tootma nii laia ulatust.
Kiirguse teke.
Kuna kvasaritel on kõigile aktiivsetele galaktikatele ühised omadused, siis saab nende kiirgamist võrrelda väiksemate aktiivsete galaktikatega, mida „toidavad“ väiksemad supermassiivsed mustad augud. Selleks, et genereerida 1040 W võimsusega valgust (tüüpiline kvasari heledus), peaks super massiivne must auk tarbima 10 tähe massi väärtuses ainet aastas. Heledaimad teadaolevad kvasarid „õgivad“ 1000 päikese massi väärtuses ainet aastas. Suurima teadaoleva oleva tarbimiseks hinnatakse 600 Maa massi minutis. Kvasarid lülituvad "sisse ja välja" sõltuvalt enda ümbrusest ja kuna nad ei saa sellisel kiirusel „toitumist“ jätkata 10 miljardit aastat, siis pärast lähedal asuva gaasi ja tolmu ära tarbimist muutub ta tavaliseks galaktikaks.
Kvasarid annavad vihjeid Suure Paugu teoorias reionisatsiooni lõppemise kohta. Vanimad kvasarid (punanihe ≥6) demonstreerivad Gunn-Petersoni efekti ning nende ees toimub neeldumine, mis viitab sellele, et tol ajal oli galaktikate vahel neutraalne gaas. Noorematel kvasaritel puudub neeldumispiirkond, kuid nende spektris on terava tipuline ala, mida tuntakse ka Lymani-alfa joontena. See näitab, et galaktikate vaheline mateeria on vahepeal reioniseeritud plasmaks, ja et neutraalne gaas eksisteerib vaid väikestes gaasipilvedes.
Kvasarid annavad tõendeid heeliumist raskemate elementide kohta, mis omakorda näitab, et galaktikates toimus massiivne tähtede moodustumise faas. Loodi III generatsiooni tähed Suure Paugu ja esimeste vaadeldud kvasarite tekke vahele jääval ajal. Praeguseks veel kinnitamata vaatluse käigus 2005 aastal, võidi NASA Spitzeri kosmoseteleskoobiga vaadelda nendelt kvasaritelt pärinevat valgust.
Kvasarid võivad olla suured röngenkiirguse allikad, nagu kõik (varjamata) aktiivsed galaktikad. Raadiosagedusel kiirgavad kvasarid võivad tekitada röntgenkiirust ja gammakiirgust madalama energiaga footonite Comptoni pöördhajumise tõttu raadiosagedusel kiirgavate elektronide vahel kiirgusjoas.
Vaatlusajalugu.
Esimesed kvasarid avastati raadioteleskoopide abil 1950ndate lõpus. Need registreeriti raadiolaine allikatena, millel puudus visuaalne kujutis. Väikseid teleskoope ja Lovelli teleskoopi interferomeetrina kasutades tõestati, et vaatlusobjektidel on väga väike nurksuurus. Tuhande üheksasaja kuuekümnendaks aastaks oli sarnaseid objekte lindistatud sadu ja need avaldati Kolmandas Cambridge Kataloogis. Lõpuks, 1960. aastal suudeti raadiolaine allikas 3C 48 siduda visuaalse objektiga. Astronoomid avastasid objekti, mida nad nimetasid ähmaseks siniseks täheks täpselt sama koha peal, kust levisid raadiolained. Samuti suudeti saada antud objekti spekter, mis sisaldas palju teadmata laiu kiirgusjooni. Astronoom John Bolton pakkus välja, et spektri puhul võib tegemist olla suure punanihkega, aga suure hälbe tõttu normaalsest spektrist seda versiooni ei tunnustatud.
Läbimurre saabus 1962. aastal, kui järjekordse raadiolaine allika 3C 273 mõõtmisel saadi Hale teleskoobi abil optiline spekter. Saadud spekter sisaldas taaskord samasuguseid laiu kiirgusjooni. Maarten Schmidt, kes spektri avastas, mõistis, et tegemist oli vesinikspektraaljoonte punanihkega 15,8 protsendi juures. See avastus näitas, et antud allikas eemaldus meist umbes 47 000 km/s. Tänu Schmidt’i avastusele toimus läbimurre kvasarite vaatluses ja see võimaldas teiste raadiolaine allikate spektrite punanihke määramist. Nagu oli ennustanud J. Bolton, oli ka esimesena avastatud objekti 3C 48 puhul tegemist punanihkega (37 protsenti).
Hiljem avastati, et ainult umbes 10 protsendil kvasaritest on tugevad raadiolainete allikad ehk nad on nii öelda „raadiovaljud”. Sellest alates on „tähetaolised objektid” või siis kvasarid jagatud kahte rühma: 1) raadiovaljud ja 2) raadiovaiksed.
1960. aastate jooksul oli üheks suurimaks väitlusteemaks kvasarite kaugus. Arvati, et kvasarite punanihe polnud tingitud universumi paisumisest vaid pigem on tegemist valguse väljumisega gravitatsiooniaugust. Siiski tekitas küsimusi tõik, et täht, mis oleks vajaliku massiga sellise gravitatsiooniaugu tekitamiseks, oleks ebastabiilne ja ületaks Hayasi piiri. Samuti ilmneb kvasarite spektraaljoontes „keelatud” kiirgusjooni, mida varasemalt on nähtud ainult kuumades väikse tihedusega gaasudukogudes, mis on liiga laiali hajunud, et üldse mahtuda ja tekitada vajaliku tugevusega gravitatsiooniauku. Samuti oli probleem ideega kosmiliselt kaugetest kvasaritest. Üks tugev argument selle vastu oli fakt, et kvasaritest tulenev energia ületas kaugelt kõik võimalikud energiatootmisprotsessid, kaasa arvatud termotuumareaktsioonid. Mõned arvasid, et kvasarid koosnesid siiani teadmata stabiilsest antiaine vormist, mis tingis kvasarite võimatult suure heleduse. Teised spekuleerisid, et kvasarid on ussiaugu valge augu ots. Viimased väited lükkas ümber nn juurdekasvu ketta teooria, mis lõpuks 1970. aastatel edukalt modelleeriti. Viimased väited muutusid selle valguses üsna tähtsusetuteks ja tänapäeval on teooria kosmiliselt kaugetest kvasaritest väga levinud.
1979. aastal kinnitati gravitatsioonilise läätse teooria, millele pani aluse Einsteini üldine relatiivsusteooria, kui saadi pildid topeltkvasarist 0957+561.
1980. aastatel loodi ühendatud mudelid kvasaritest, mis klassifitseeriti kui kindlad osad aktiivsetest galaktikatest, ja lepiti kokku, et paljudel juhtudel eristab neid teistest galaktika tüüpidest ainult vaatleja vaatlusnurk. Kvasarite suur heledus on tingitud nende keskel asuvatest supermassiivsetest mustadest aukudest, mis võivad muuta 10 protsenti keha massist energiaks. Siinkohal võrdluseks: termotuumareaktsioonid Päikse-sarnastes tähtedes muudavad energiaks 0,7% massist.
See mehhanism seletab ka, miks kvasarid olid rohkem levinud varajases universumis. Nimelt, energia tootmine lõppeb kui kvasari tuumas olev must auk tarbib ära kõik läheduses oleva gaasi ja tähetolmu. See kinnitab asjaolu võimalikkust, et samast protsessist on läbi käinud enamik galaktikaid, kaasa arvatud meie enda Linnutee galaktika. Kuna musta augu lähedal olev gaas ja tolm on tarbitud, siis hetkel on meie galaktika jõudnud vaiksesse perioodi ja kvasarit kui sellist Linnutee südames enam ei eksisteeri.


Märtsirevolutsioon.
Märtsirevolutsioon oli liberaalne revolutsioon Eestimaal 14.–17. märtsil (vkj. 1.–4. märtsil) 1917. Märtsirevolutsiooniks nimetasid seda ka sündmuste kaasaegsed.
Demonstratsioonid ja keisrivõimuvastased rahutused.
Revolutsioon algas 14. märtsil (1. märtsil) 1917 Tallinnas töölisstreikidega.
15. märtsil (2. märtsil) moodustati Petrogradis Ajutine Valitsus, mille esimeheks sai vürst Georgi Lvov. Ülemjuhatuse peakorteris viibiv imperaator Nikolai II andis kontrrevolutsioonilistele vägedele korralduse alustada sõjakäiku Petrogradi vastu. See ebaõnnestus. Nikolai II loobus samal päeval Pihkvas troonist oma noorema venna Mihhail Aleksandrovitši kasuks.
Revolutsioonisündmused Tallinnas.
Tallinnas kasvasid Tallinna Kopli piirkonna sõjatehastest (Bekkeri laevatehas jt.) alanud töölisstreigid nendega liitunud sadamas ehitamisel asunud laevade: "Izjaslav"i, "Avtroil"i, "Prjamislav"i, "Brjatšislav"i, "Fjodor Stratilat"i meeskondade ja relvastatud Tallinna sõjasadamas asunud Balti laevastiku Tallinna eskaadri 1. brigaadi ristlejate "Rjurik"u, "Oleg"i, "Bogatõr"i, "Admiral Makarov"i, "Bajan"i; miinilaevade "Pogranitšnik"u ja "Ohhotnik"u madrustega mässuks. Kõigepealt suunduti Suure Rannavärava juurde Tallinna vangla nr. 1ks muudetud keskaegse suurtükitorni Paks Margareeta juurde. Et vanglaülem ei avanud väravaid, murti need maha ja tungiti sisse. Rannaväravate lähedal asunud Peeter Suure merekindluse staabis Pagari tänaval asunud merekindluse komandör viitseadmiral Aleksandr Gerassimovit, kes püüdis meeleavaldajaid rahustada, vigastati ning ta toimetati minema. Vanglaülema, kes revolvri haaras ja õhku tulistas, pistsid madrused täägiga surnuks ning üks vastupanu osutanud vangivalvur tapeti. Vangimaja kaitsnud 60–70 soldatilt võeti relvad ära ja jaotati mässajate vahel. Vabastati kõik vangid, kokku umbes 100 inimest, kelle jhulgas oli ka 1906. aastal mässu pärast vangi mõistetud Pamjat Azova madrused. Vangla pandi põlema.
Rannaväravast hargnesid mässulised mitmes suunas. Juba Paksu Margareeta ründamise ajal siirdus osa inimesi ohranka maja juurde Pikal tänaval. Hoone uksed murti lahti. Purustati sisseseade ja hävitati asjaajamispaberid. Edasi rünnati Vene tänava eeluurimisvanglat, mida kaitses rood soldateid. Need andsid relvad ära. Vangla väravad avati ja kõik vangid lasti välja.
Verisem kokkupõrge tekkis Tallinna garnisoni komandantuuri juures Tartu maanteel, kus relvastatud valve ei lasknud mässulisi ligi. Tekkis tulevahetus, kus mitu madrust sai haavata. Lõpuks murti vastupanu ning komandantuuri peavahist vabastati samuti kõik vangid.
Mässulised tungisid ka Toompeale, kus asusid Eestimaa kubermanguvalitsus ja kubermanguvangla. Seal vastupanu ei osutatud. Vangid vabastati ja vangla pandi põlema. Tuli levis ka kubermanguvalitsuse ruumidesse ja kuberneri lossi. Eestimaa kubermanguvalitsus lakkas toimimast.
Vanglate järel langesid mässuliste löögi alla ka politseiasutused ja kohtud. Need võeti käsile üksteise järel: ruumid vallutati, sisustus purustati ja asjaajamisdokumendid hävitati, sest kardeti, et reaktsiooni võidu korral võidakse neid materjale jälle kasutada inimeste vastu.
16. märtsil (3. märtsil) 1917. aastal loobus Mihhail II troonist. Isevalitsus ja Romanovite dünastia oli kukutatud.
Tallinnas algasid grandioossed miitingud ja meeleavaldused. Töö ettevõtetes ja asutustes seisis. Tallinnas kui Balti laevastiku põhibaasis ja selle sõjalaevadel ning baasi kaitseks moodustatud Peeter Suure Merekindluse kindlustatud rajoonis asuvates väeosades õppusi ei toimunud.
Samal päeval algasid Tallinna ja selle ümbruskonna vabrikutes ja tehastes, sõjaväeosades ja sõjalaevadel tööliste, soldatite ja madruste saadikute valimised Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogusse. Valitud 198 saadikust oli bolševikke vaid 58, esseere 87, menševikke 29 ja parteituid 22 saadikut. Valimistulemustes tuleb arvesse võtta Tallinnas ja Põhja-Eestis asunud Venemaa revolutsiooniliselt meelestatud sõjaväeosade isikkoosseisuga. Juba samal päeval tuli nõukogu Mere puiesteel asuvas Grand Marina kinos kokku.
Nõukogu koosolekul asutati linnas korra hoidmiseks rahvamiilitsa komitee ja Täitevkomitee, kes pöördus linnaelanike poole üleskutsega hoida avalikku korda ning kohustas politseid ja sandarmeid relvi ära andma mitte hiljem kui ülejärgmisel päeval kell 12.
Samal päeval algas üldstreigi ja meeleavaldustega revolutsioon Narvas, millest võttis osa ka Narva Anarhistlik-Kommunistlik Noorte Ühing. Moodustati Narva Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu.
Väänas asuvas 3. kindlusesuurtükiväe polgus puhkes mäss samal päeval. 6 kõige vihatumat ohvitseri lasti maha.
Suurupis asuvas Peeter Suure Merekindluse 3. kindlusesuurtükiväelaste seas puhkes mäss samal päeval. 6 kõige vihatumat ohvitseri lasti maha. Rahutuste käigus sai ka vigastada merekindluse ülem Aleksandr Gerassimov.
Naissaarel, kus asus merekindluse raskesuurtükiväe üksikpataljon ja töötas hulk inimesi kindlustustöödel, toimus samal päeval madruste ja tsiviilisikute mäss. Madrused võtsid sandarmitelt relvad, vabastasid kõik vahialused ja süütasid peavahi hoone põlema.
Revolutsioonisündmused Tartus.
17. märtsil (4. märtsil) võitis revolutsioon Tartus. Moodustati Tartu Tööliste, Soldatite ja Üliõpilaste Saadikute Nõukogu. Nagu Venemaal, nii said ka Eestis moodustatud nõukogudes enamuse sotsialistid-revolutsionäärid ja menševikud.
Tallinnas jätkusid grandioossed miitingud ja demonstratsioonid.
Revolutsioonisündmused Haapsalus.
Haapsalus pandi revolutsiooniline kord maksma 17. märtsil (4. märtsil). Juba varahommikul levis linnas teade, et mõnikümmend madrust on kohale jõudnud. Esimeseks madruste ohvriks langes Haapsalu raudteejaamas linnavaht, kes küllalt kiirelt polnud nende käsku täitnud. Teiseks ohvriks olnud endine mõisnik von Tritthof, kes tapeti oma korteris. Seejärel vabastati linna vangimajast kõik vangid. Kõik dokumendid, mis rahukohtuniku ja politseipristavi juurest leiti, hävitati. Kella 9 paiku organiseerisid peamiselt madrused ja Läti sõjapõgenike naised Turuplatsil revolutsioonilise kohtu, kus kohtu alla anti linnapea dr. Gottfried von Krusenstern ja kirikuõpetaja Ralf von zur Mühlen. Mõne tunni pärast lamasid nad juba tänaval vereloigus — linnapea surnuna ja pastor raskesti haavatuna, kuid siiski elusana...
Revolutsioonisündmused Saaremaal.
Saaremaal koguneti pärast uudiseid Ajutise Valitsuse moodustamist Kuressaares Pikale tänavale Bürgermusse vanglahoone juurde, kus asusid sõjaväeasutused, (polkude staabid jms.), kus lasti maha üks 425. Kargopoli jalaväepolgu ohvitser, kes olevat meeleavaldajaid relvaga ähvardanud ning kavatseti revolutsioonilist kohut mõista admiral Belogolovõi üle, kes oli Muhu väina kindlustatud piirkonna ülem ning ei olnud vandunud truudust uuele Ajutisele valitsusele. Kuressaare Eesti Selts esimehe kt. Mihkel Nepsi algatusel kutsuti kokku eesti seltskondlike organisatsioonide esindajate koosolek, kuhu kokkutulnud, umbes 20–25 isikut, otsustasid endid lugeda või tunnistada Saaremaa Eesti Ajutiseks Täidesaatvaks Komiteeks. Esimeheks oli Kaarma pastor Hugo Bernhard Rahamägi.
18. märtsil (5. märtsil) nimetati Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangukomissariks Jaan Poska, millega algas Ajutise Valitsuse võimu korraldamine Tallinnas ja Eestimaa kubermangus.
8. aprillil (vkj 26. märtsil) toimus Petrogradis eestlaste meeleavaldus, kus Eestile nõuti autonoomiat. Sinimustvalgete lippude lehvides sammusid seal elavad eestlased läbi linna parlamendihoone ette, kus esitati oma nõudmine. Neli päeva hiljem kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega Eesti sai ulatusliku autonoomia. See oli esimene taoline järeleandmine endise Venemaa Keisririigi rahvastele.


Ex officio.
"Ex officio" on ladinakeelne väljend, mis tähendab 'oma kohustusi täites'.
Õigusteaduses nimetatakse "ex officioks olukorda, kus isikul on ametiseisundi tõttu pädevus, kohustus või kuuluvus mõnda kogusse. Nii on näiteks Vabariigi presidendil "ex officio" pädevus riigi esindamisel välissuhtlemisel.


Lumpenproletariaat.
Lumpenproletariaat (saksa keeles "Lumpenproletariat" deklasseerunud kiht antagonistlikus, eelkõige kapitalistlikus, ühiskonnas: hulkurid, pätid, kerjused, vargad, röövlid, prostituudid jne. Isikud, kes on kaotanud kõik põhilised "kõrgemate" klasside tunnused; "allakäinud", ühiskonna seadusi ignoreerivad isikud. Koos väikekodanluse ja intelligentsiga moodustab ta anarhismi sotsiaalse baasi. Karl Marxi ja Friedrich Engelsi käsitluse kohaselt "vana ühiskonna põhjakihi kõdunemise passiivne saadus". ENE, 1971: "K-i [kaltsakproletariaati] iseloomustab poliitiline ja sotsiaalpsühholoogiline ebapüsivus, võimetus organiseeritud poliitiliseks võitluseks ja kaldumine avantürismi."


Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskond.
Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskond on Tartu Ülikooli teaduskond, mis tegeleb matemaatika ja informaatika õpetamisega ning uurimistööga nendes valdkondades. Teaduskond asub Tartus aadressil Liivi tänav 2.
Ajalugu.
Teaduskond moodustati 1967 Tartu Riikliku Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna lahutamisel matemaatikateaduskonnaks ja füüsika-keemiateaduskonnaks. Praegune nimi on teaduskonnal alates 2001. aasta veebruarist.
Välislingid.
Matemaatika-informaatikateaduskond


Früügia.
"See artikkel räägib vanaaja maakonnast ja riigist; helilaadi kohta vaata artiklit Früügia helilaad"
Früügia (kollane), koos liidetud aladega (punane joon)
Früügia oli vanaaja maakond ja riik Väike-Aasia loodeosas. Klassikalisel ajajärgul oli seal kuningriik.
12 sajandil e.kr asustasid selle ala Balkanilt tulnud hõimud, früüglased. Früügia, mille pealinn oli Gordion õitseaeg langes 8-sse sajandisse e. kr. 7-l sajandil e.kr purustasid Früügia kimmerlased. Seejärel langesid Früügia alad Lüüdia ja hiljem Pärsia võimu alla. 2-l sajandil e. kr. langes Früügia Pergamoni ja 133. a e.kr Rooma võimu alla.


Lüüdia.
Lüüdia oli vanaaja ajalooline piirkond ja riik Väike-Aasia lääneosas.
Lüüdia asus Kaaria ja Müüsia vahel. Varaseimad teated Lüüdia kohta pärinevad umbes 1200 aastast eKr. 1000 aasta paiku eKr langes Lüüdia Früügia võimu alla. Umbes 600 eKr laienes riik Egeuse mere ja Halyse jõeni. Veidi enne seda vormiti Lüüdias maailma esimesed mündid. 546 eKr langes Lüüdia Pärsia võimu alla, hiljem Pergamoni ja Seleukiidide ning 133 eKr Rooma võimu alla.


Felipe IV.
Felipe IV (8. aprill 1605 – 17. september 1665) oli Habsburgide soost Hispaania kuningas 1621–1665 ja Portugali kuningas 1621–1640.
Felipe IV oli vaimselt ja füüsiliselt tunduvalt võimekam kui ta isa Felipe III, kuid temagi ei suutnud riiki langusest päästa. Aastal 1640 kuulutas Portugal end Hispaaniast sõltumatuks ja järgnesid edutud sõjad Prantsusmaaga. Felipe püüdis alati toetada katoliiklust ja Habsburge, mis põhjustasid lahkhelisid Inglismaaga. Seetõttu kannatas tugevalt Hispaania majandus ning riik kaotas oma eelisseisundi kaubanduses ja koloniaalpoliitikas.
Järglased ja troonipärimisküsimus.
Felipe IV-le sündis 13 last, kellest täiskasvanuks said 2 poega ja 2 tütart, abiellusid kaks last (mõlemad tütred, kes olid abiellunud välisriigi kuningaga) ja tänapäevani kestab neist üksnes ühe sugu. See tekitas terava troonipärimise probleemi.
1615 abiellus Felipe IV Burgoses Prantsusmaa kuninga Henri IV tütre Prantsusmaa Isabeliga. Sellest abielust sündis 8 last, kellest 2. sünnipäevani elas üksnes kaks: poeg Baltasar Carlos ja tütar Hispaania María Teresa. Baltasar Carlos haigestus pisut enne oma 17. sünnipäeva rõugetesse (pakutud on teisigi haigusi) ja suri. María Teresa abiellus oma onupoja, Prantsusmaa kuninga Louis XIII-ga ja ehkki abielu tõttu lähisugulasega suri tema 6 lapsest 5 pisikesena, kestab tema sugu tänapäevani.
Isabel suri 1644 ja esialgu oli Felipe lesk, kuid pärast Baltasar Carlose surma 1646 pidi ta uue poja saamiseks uuesti abielluma. Väljavalituks osutus tema oma 14-aastane õetütar Austria Mariana, kes oli temast 29 aastat noorem. Varem oli Mariana plaanitud Baltasar Carlose abikaasaks. Pulmad toimusid 1649. Felipe IV teisest abielust sündis 5 last, kellest täiskasvanuks said üksnes kaks: vanem tütar Hispaania Margarita Teresa ja noorim poeg Carlos II. Vanim poeg Felipe Prospero oli peaaegu alati haige ja suri pisut enne 4. sünnipäeva.
Margarita Teresa anti naiseks Saksa-Rooma keisrile Leopold I-le, kellele lubati, et abielust sündinud laps pärib Hispaania trooni. Abielu sõlmiti 1666 ning sellest sündis 4 last, kellest 3 surid pisikesena ja neljandagi sugu suri enne 17. sajandi lõppu välja.
8 päeva pärast Felipe Prospero surma, 1661. aasta lõpus sündis Felipe IV noorim poeg Carlos II. Veel enne Carlos II 4. sünnipäeva suri Felipe IV ja Carlos kui ainus elusolev poeg päris Hispaania trooni. Sagedaste abielude tõttu lähisugulaste vahel oli Carlos II degenerant ja võimetu järglasi saama. Temaga suri Habsburgide dünastia meesliin Hispaanias aastal 1699 välja.
Felipe IV-l oli ka üks ebaseaduslik laps: 1629 sündinud poeg Austria Juan José suhtest näitlejatari María Inés Calderóniga. Temast sai diplomaat ja sõjaväelane ning kardeti, et ta võib hakata taotlema Hispaania trooni. Ta tõusiski 1677 peaministriks, kuid suri 1679 vallalise ja lastetuna.
Pärast Carlos II surma päris aastal 1700 Hispaania trooni Felipe vanima täiskasvanuks saanud tütre María Teresa ainsa täiskasvanuks saanud lapse vanuselt teine poeg Felipe V. Felipe V vanem vend oli Prantsusmaa dofään, kes sellepärast ei tohtinud Hispaania kuningaks saada.


Orkut.
Orkut on Google'i poolt arendatav suhtlusvõrgustik, mille eesmärgiks on olla kohaks, kus kasutajad saavad uute sõpradega kohtuda ja omavahel suhelda. Lisaks on seal olemas ka "communityd ehk kogukonnad, mis ühendavad erinevaid kasutajaid. Kuni 2006. aasta oktoobrini sai orkutiga liituda ainult siis, kui olemasolev kasutaja kutsus. Nüüdseks pole liitumiseks kutset vaja.
Sait hakkas tööle 22. jaanuaril 2004. Selle kirjutas Google'i töötaja Orkut Büyükkökten vabast ajast, mis Google'i töötajatele oli lubatud.
Algselt nähti orkuti kasutajaid eliitsetena, sest liituda sai vaid kutse läbi ja esimesed kasutajad said kutse Orkutilt endalt. Kuid 2004. aasta juuli lõpus ületas kasutajate arv juba miljoni piiri, ning septembri lõpus kahe miljoni piiri.
2005. aasta juuli seisuga olid 73% orkuti kasutajatest Brasiiliast, järgmine riik oli ainult 6 protsendiga Ameerika Ühendriigid.
2006. aasta aprillis on 72% kasutajaid Brasiiliast, järgneb USA 11%-ga. Eesti on 10. kohal.
2006. aasta juuli seisuga Eesti kasutajate arv esimese kümne hulka ei kuulu – 10. koha võttis endale Itaalia.
2010. aasta 29. juuli seisuga oli 50,6% kasutajatest Brasiiliast, 20,4% Indiast ja 17,8% Ameerika Ühendriikidest.
Orkut on külastatavuselt maailma 68. veebisait, Eestis on see kaheksas.


Võrgupidu.
Võrgupidudele tüüpiline pime ruum helendavate ekraanidega.
Võrgupidu (inglise keeles LAN party, mõnikord ka lanparty) on kogunemine, kus mitu arvutit ühendatakse selle toimumise kestel suureks kohtvõrguks (inglise keeles Local Area Network). Tavaliselt tehakse seda omavahel mitmikmängude mängimiseks.


Ärapanija.
Ärapanija on Kanal 2-e huumorisaade, kus saatejuhid Mart Juur ja Peeter Oja kommenteerivad ja parodeerivad eelnenud nädala poliitika- ja meediasündmusi. Saate sisu tulenebki põhiliselt meediaväljaannete ja telesaadete tsiteerimisest. Esimene saade läks eetrisse 8. septembril 2003. 2008. aasta detsembri seisuga on Ärapanijal käsil 6. hooaeg, kokku üle 190 osa.
Vaidluste tõttu on neil keelatud kasutada nii ETV kui ka TV3 saadete videomaterjali. Põhjuseks on öeldud autoriõiguste rikkumist.
Suur osa vihjeid saatele materjali jaoks tuleb tähelepanelikelt televaatajatelt, nii et tegevprodutsent Mart Normet on öelnud "Naljatlemisi võib öelda, et meie toimetus on 200 000-liikmeline" ().
Ajalugu.
Ärapanija tekkis eelmise saate "Tondi jutud" põhjal, kus saatejuhtideks olid samuti Juur ja Oja, kuid mis ei saanud nii populaarseks. Samas on Ärapanijat kirjeldatud ka kui Juure ja Andrus Kivirähki raadiosaate "Rahva oma kaitse" televersiooni.
Kolmas hooaeg 2005. aasta septembril algas pärast suvist vaheaega uue stuudio- ja arvutigraafika kujundusega. Samuti liikus saade pühapäeva õhtule endise esmaspäeva asemel.
11. märtsil 2006. aastal läks eetrisse järjekorras 100. saade, mis oli siiski tavapärane ja ei pööranud sellele faktile tähelepanu.
Ärapanija ajaloos on kolmes saates olnud haigestunud Peeter Oja asemel saates teine saatejuht. Esimene kord 2004. aasta 15. novembris oli tema asemel näitleja Eino Baskin, ning teine ja kolmas kord 2005. aasta 11. ja 18. detsembris, millal Ojat asendas Endla teatri näitleja Jaan Rekkor. Kanal 2 programmijuhi Olle Mirme sõnul oli ta Rekkori rääkimisoskust näinud Rekkori esinemistest Raadio 2-e hommikuprogrammis. Aastal 2008, kui Oja oli koos Kreisiraadioga Eurovisioonil, asendas teda kahel korral Andrus Kivirähk.
Tegijad.
Peale ekraanil nähtavate Mart Juure ja Peeter Oja tegelevad Ärapanija saadete ettevalmistamisega paljud inimesed - toimetaja Hans Lõugas, toimetuse assistent Triin Kuldmaa, režissöör Indrek Simm ning saadet produtseerib produtsent Olavi Paide.
Populaarsus.
Ärapanija on saanud Eestis üheks vaadatuimaks telesaateks. 2006. aasta märtsis vaatas TNS Emori Teleauditooriumi Mõõdikuuringu andmetel Ärapanijat 173 000 inimest, millega see on Eesti telekanalite saadete hulgas vaadatavuselt 7. kohal peale ETV saadet Meie ja enne Aktuaalset Kaamerat ().
Aprillis 2005 Nädala korraldatud lugejaküsitluses, millest võttis osa 3548 inimest, saavutas Ärapanija telesaadete kategoorias teise koha Pealtnägija järel.
Ärapanijat on jäljendanud 2004. aastavahetuse Terevisiooni paroodiasaade Oli, mis oli.
Ärapanija on teinud eponüümse väljendi "ära panema" või "ärapanemine" laialt kasutatavaks.
Lõpusketš.
Esimese ja teise hooaja jooksul oli Ärapanija lõpus subtiitrite näitamise ajal tüüpiline, et vaateväljas olnud kaameramees astus kaamera eest ära ja kõndis ekraanilt välja. Kolmandaks hooajaks hakkas lõpus olema iga kord erinev sketš, mis tavaliselt on seotud päevakajaliste sündmustega. Mõned näited on rahvariietes tantsijapaar tantsimas ümber laua, stuudio täitumas suitsuga, ninasarviku ja orava kostüümis kujud ringi kõndimas (valimiste "erisaade"), jõulueelses saates jõuluvana kingikottidega jne.


Big Read.
"Big Read" oli BBC saatesari, kus korraldati küsitlus eesmärgiga välja selgitada Suurbritannia elanike seas kõige armastatumad raamatud. Sari oli eetris BBC Two's 18. oktoobrist kuni 13. detsembrini 2003. Vaatajad said hääletada veebis ning SMS-i ja telefoni teel. Saatesarja lõpuks tuli hääli kokku umbes kolmveerand miljonit.
Sarnased küsitlused tehti ka Saksamaal ja Ungaris.
Tulemused.
Siin on loetletud esimesed 21 raamatut.


Windows Live Messenger.
Windows Live Messenger (lüh. WLM, endine nimetus MSN Messenger) on Microsofti kodukasutajatele mõeldud kiirsuhtluse klientprogramm. WLM kasutab Messengeri platvormi. Sisse logimiseks on vajalik Microsofti konto.
Nimetust Windows Live Messenger kannab programm alates versioonist 8.0, mis tuli välja 19. juunil 2006. Alates versioonist 8.1 on Windows Live Messenger ka eestikeelne.
6. novembril 2012 teatas Microsoft, et Messengeri teenus suletakse ülemaailmselt (v.a. Mandri-Hiinas) ja edaspidi tuleks kasutada Skype'i. Microsofti konto saab ühendada Skype'i kontoga ning seejärel on Messengeri kontaktid kättesaadavad Skype'i kaudu.
Kasutustingimuste piirangud.
Kõik see tähendab seda, et WLM-i ärilistel eesmärkidel kasutamine on küsitav. Samuti on Microsoftil õigus lepingus sätestatud kasutajaõiguste haaret mistahes ajal ilma ette teatamata koomale tõmmata.
Windows Messenger on sama suhtlusvõrgu klientprogramm, mida saaksid kasutada ka ärikasutajad (litsenseeritud Windows XP litsentsitingimustel, koos ülaltoodud teenuselepingu piirangutega).
.NET Messenger Service protokolli kasutavatest programmidest on konkreetselt ettevõtetele ja organisatsioonidele lasknud Microsoft välja Microsoft Lync (varem Microsoft Office Communicator) ja Microsoft Communicator for Mac kiirsuhtluskliendid.
Veebiühenduvus.
Iga Internetiühenduse ja modernse veebibrauseriga (peamiselt Microsoft Internet Explorer) varustatud arvuti saab ühenduda.NET Messenger Service teenusega kasutades Windows Live Contacts ja/või Windows Live Hotmail teenust. Windows Live veebiteenuste hulka integreeriti ka suhtlusfunktsioon, mis sarnaneb veebipõhise teenusega MSN Web Messenger (2004–2008).
Alternatiivsed programmid.
Messengeri teenust saab kasutada ka teiste klientprogrammidega. Sellisteks programmideks on näiteks vabatarkvaralised aMSN, emesene, Kopete või Pidgin (end. Gaim).
Nimekasutus kõnekeeles.
"MSN Messenger" nimetus lühendati tihti MSN'iks (The Microsoft Network), kuid see lühend tähendab tegelikult Microsoft Network'i (teenusepakkuja ja portaal) või siis mitteformaalselt protokolli, mida MSN Messenger kasutab. Kuigi Microsoft on suhtlusprogrammi nime muutnud, on lühend "MSN" nii programmi kui protokolli tähistajana veel käibesse jäänud.


Lohesurf.
Lohesurf on ekstreemne veespordiala, kus sõitja liigub vee peal, seistes laual, mille küljes on tavaliselt 9–20 m² suurune tuulelohe.
Talvel toimub lohesurf lumel või jääl, seda nii mäesuuskade kui ka lumelauaga.
1800. aastatel kasutas inglane George Pocock tuulelohesid selleks, et vedada vankreid ja paate. Tuulelohede juhtimiseks kasutas ta põhimõtteliselt sama süsteemi mis tänapäeval. Nii vankri kui paadiga osutus võimalikuks sõita ka vastutuult. Pocock püüdis juurutada tuulelohede kasutamist alternatiivina hobustele, et vältida tollal vihatud hobusemaksu.
1903 leiutas Samuel Cody seadme, mis töötas tuulelohe jõul ja mis suutis inimese õhku tõsta. Ta ületas tuulelohe jõul sõitva väikese paadi abil La Manche'i.
Tänapäevane lohesurfamine sai võimalikuks alles 1970. aastate lõpul pärast paremini kontrollitavate ja tõhusamate tuulelohede leiutamist. 1978 saavutati tuulelohe jõul liikuva katamaraaniga "Tornaado" kiirus 40 km/h.
1980. aastatel tehti katseid tuulelohede ühendamiseks kanuude, uiskude, suuskade, veesuuskade ja rulluiskudega. Mõned neist katsetest isegi õnnestusid.
Esimesena ületas lohesurfarina 50 sõlme kiiruse piiri Prantsusmaa lohesurfar Sebastien Cattelan, kes saavutas 3. oktoobril 2008 Namiibias kiiruse 50,26 sõlme (93,08 km/h). Juba järgmisel päeval ületas selle tema kaasmaalane Alex Calzergues (50,57 sõlme ehk 93,66 km/h). 2010. aasta oktoobris püstitas USA lohesurfar Robert Douglas kiirusrekordi 55,65 sõlme (103,66 km/h), aga Cattelan Euroopa rekordi 55,49 sõlme (102,77 km/h).


Metakivim.
Metakivim on moondekivim, mis on äratuntavalt säilitanud lähtekivimiks olnud sette- või tardkivimi väljanägemise.
Metakivimi nimi koosneb eesliitest "meta-" ja tard- või settekivimi põhinimest. Metakivimiks on näiteks metadiabaas. Tegemist on moondekivimiga, millele enamasti vihjab kildalisus, kuid muus osas on äratuntav diabaasile omane välimus, näiteks ofiidiline struktuur. Diabaas ise on tardkivim.
Metabentoniit on tõenäoliselt tuntuim Eesti kivim, millele see eesliide tihti lisatakse, ehkki seda just sel juhul kindlasti teha ei tohiks, sest tegemist on sette-, mitte moondekivimiga.


Spordialade loend.
"Siin on loetletud spordialasid ja kergejõustiku võistlusalasid."
A.
- Ajalooline mõõgavõitlus
- Ameerika jalgpall
- Antiikne kettaheide
- Austraalia jalgpall
B.
Batuudihüpped - Bobisõit - "Boccia" - "Bocce" - Brasiilia jūjutsu - Bridž
D.
"Diaulos" - Doomino - "Dragracing"
E.
elektrooniline sport
G.
Gaeli jalgpall
H.
Hiina male
- Hoota kaugushüpe
- Hoota kolmikhüpe
J.
Jahilaskmine - Jahipraktiline laskmine - Jalggolf - Jalgpall - Jalgrattasport - Jetisport
- "Jeu de paume"
- jooks - Judo - Jõutõstmine - Jäähoki - Jääkeegel - Jääpall - Jääpurjetamine
K.
- Keegel – Kelgutamine – Kendo
- Kepiga vehklemine
- Kreeka-rooma maadlus
L.
Laevamudelisport - Laskesport - Laskesuusatamine - Lauatennis - Lennumudelisport - Lohesurf - Lumelauasõit - Lühirajauisutamine
M.
- Madruste 100 m vabaujumine
- Male - Malepoks - Maraton - Matkamine
- Meeste rühmvõimlemine
- Moodne viievõistlus
- Mootorpaadisõit - Mootorrattasport - Motosport - "Muay Thai"
- Murdmaasuusatamine - Mõõgasport - Mäesuusatamine
P.
- Pankraation - Pehmepall
- Pesapall - Petank - Piljard - Pokker - Poks - Polo - Poolmaraton
- Prantsuse poks
R.
- Ratsasport – Rattaorienteerumine - Rendžu – Riistvõimlemine
- Rullhoki - Rullpall - Rulluisuhoki - Rulluisutamine - Rusikavõitlus
S.
- Sangpommi tõstmine
- Skeleton - "Skimboarding" - Snuuker - Sportlik vabavõitlus - "Squash"
- Sumo - Suundorienteerumine
- Suusahüpped - Suusasport - Sõudmine
T.
– Tennis - Traavisport - Trekisõit - Triatlon – Turniiribridž - Tõkkejooks – Tõstmine - Tänavahoki - Tänavakorvpall
U.
- Ujumine
V.
- Vasaraheide – Veelauasõit - Veemootorisport - Veemoto - Veepall
- Vehklemine - Veteranide ja seenioride sport - Vettehüpped - Vibusport - Vigursuusatamine - Viievõistlus (kergejõustik) - Voltižeerimine
- Võimlejate kolmevõistlus
- Võimlejate viievõistlus - Võimlemine
- Võistlustants - Võrkpall - Värvikuulimäng
Ü.
Ühe käega tõstmine


Foidisisaldav kivim.
Foidisisaldav (inglise "foid-bearing") on teatud koguses feldšpatoide sisaldav tardkivim.
Vastavalt IUGS-i klassifikatsioonile, nimetatakse foidisisaldavateks tardkivimeid, mille feldšpatoidide sisaldus on alla 10%. Mõistagi peab see olema ka üle 0%. Protsendid ei tähenda antud juhul mitte protsenti kogu kivimi koostisest, vaid protsenti kivimi koostisest, kui eeldada, et ta koosneb vaid päevakividest (plagioklassid + leelispäevakivid) ja feldšpatoididest. Seega peab feldšpatoidide ja päevakivide suhe olema väiksem kui 0,1.
Termin "foid" on lühendvorm sõnast "feldšpatoid". Teda kasutatakse seepärast, et kiviminimed oleksid lihtsamad ja lühemad.
Klassifikatsioonijärgselt võivad foidisisaldavaiks kivimeiks olla näiteks: süeniit, dioriit, gabro, anortosiit, trahhüüt, latiit jne.
Tardkivimeid, mille foidisisaldus on suurem kui foidisisaldavatel kivimitel, nimetatakse foidkivimiteks, näiteks foidsüeniit. Kui foidisisaldus on üle 60% ehk feldšpatoidide ja päevakivide suhe on suurem kui 0,6, siis nimetatakse vastavat tardkivimit foidoliidiks.
Juhul kui peamine feldšpatoid on teada, asendatakse "foid" tema nimega. Näiteks feldšpatoid nefeliini korral on kivimi nimeks foidisisaldava süeniidi asemel nefeliinisisaldav süeniit jne.
Foidisisaldavad kivimid ei sisalda kunagi kvartsi, seda muidugi juhul kui kvarts pole võõrkristallina kivimi koostisse sattunud.


Loits (ansambel).
Loits on eesti "metal"ansambel.
Bänd on tegutsenud alates 1996. aastast. Ilmunud on kolm 7” vinüülplaati, kaks täispikka CD-albumit ning mpg-formaadis live-video.
Ansambli muusikat liigitatakse "black metaliks", selle sõnum on rahvuslik ja patriootlik.


Tehing.
Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles on väljendatud kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.


Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber.
Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber on Eesti ansambel, mis viljeleb elektrooniliste ja naturaalinstrumentide sümbioosi tulemusel loodud futu, kitarrirocki, uusromantika ja gooti sugemetega popmuusikat, mida bänd ise on iseloomustanud väljendiga alumiinium-pop.
Ansambli asutasid detsembris 1994 Allan Vainola (vokaal, kitarrid) ning Andres Aule (elektroonika). Lisaks nendele kuulub ansambli koosseisu alates 1997. aastast Margit Kärner (vokaal, flööt).
Koosseisuväliste muusikutena on ansambli lugude salvestamisel osalenud Kalle Nettan (basskitarr), Margus Tammemägi (löökriistad), Britta Bauman (klahvpillid), Arle Soeson (vokaal), Mart Süda (saksofon), Allan Jakobi (akordion), Marko Naissoo (löökriistad), Lea Peterson (kontrabass), Annika Põldäär (vokaal), Laura Paju (vokaal) ja Priit Kruus (vokaal).
Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber ei ole andnud ühtegi kontserti. Avaldatud on kaks stuudioalbumit: "Zeig" (1998, kassetil) ja "Garaažide taga" (2004, CD).
Ansambli looming on valminud peamiselt Allan Vainola ja Andres Aule koostöös ja teostuses. Kui avaldatud muusika on kirjutanud nii Vainola kui ka Aule, siis tekstide autoriks on põhiliselt Aule.
Alumiiniumi muusikat iseloomustavad muu hulgas meloodilisus ja õhulisus, lihtsate elektrooniliste helide kasutamine paralleelselt naturaalpillidega ning laulutekstide mitmekihilisus.


Oraalseks.
Oraalseks (ladina keeles "fellatio" ja "cunnilingus" või "cunnilictus") on suu ja suuõõne organite aktiivne kokkupuude suguelunditega seksuaalvahekorral.
Mõisteid.
"Fellatio" on mehe suguti sisenemine suuõõnde. Teisi nimetusi: "suuseks, imemine, suhuvõtmine, suhupanemine, suhutoppimine, suhu saamine, hamba peale võtmine jne". Mitmed neist nimetustest on kasutusel tavakeeles ja slängis ka teistes tähendustes.
"Cunnilingus" või "cunnilictus" on naise kliitori, häbememokkade ja tupe esiku stitimuleerimine huulte, keele ja/või hammastega. Teisi nimetusi: "keelekas, (putsi või vitu) lakkumine, imemine, suumõnu" jne.
Oraalseksiks nimetatakse mõnikord ka skrootumi või pärakuava lakkumist. Rindade, rinnanibude, kõrvade, sõrmede jm kehaosade stimuleerimist suu, huulte, keele või hammastega oraalseksiks tavaliselt ei nimetata; samuti ka mitte suult-suule suudlemist.
Tehnika.
Oraalseksi kasutatakse nii eel- kui järelmänguna seksuaalvahekorra käigus, aga samuti ka omaette seksuaalse tegevusena nii hetero- kui ka homoseksuaalsetes suhetes.
"Fellatio".
Suguti stimuleerimiseks suuga kasutatakse sugutivarre, eesnaha ja sugutiluki suudlemist, lakkumist, imemist, näksimist jm võtteid. Suguti sisenemisel suuõõnde võidakse täiendavalt kasutada keele, suuõõne, hammaste ning imemis- ja neelamislihaste tegevust. "Fellatio"ga võib kaasneda ka sugutivarre, skrootumi jm piirkondade käe ja sõrmedega silitamine, hõõrumine, pigistamine jmt.
Mees võib suguti sisestada ka passiivse partneri suuõõnde ning sooritada ise sugutiga mitmesuguseid liigutusi.
"Fellatio" võib esile kutsuda seemnepurske suhu. Seemnevedelik võidakse alla neelata või hiljem suust eemaldada. Suguti võidakse vahetult enne seemnepurset ka suuõõnest välja võtta, misjärel seemnepurse võib toimuda partneri näkku või muudele kehaosadele.
"Fellatio"t kasutatakse ka pärast "tagasihoitud" intravaginaalset vahekorda ("coitus reservatus") seemnepurske esilekutsumiseks. Sellist tehnikat kasutatakse sageli pornofilmides.
Turvaseks "fellatio" puhul eeldab samasuguseid ettevaatusabinõusid nagu ka teiste seksuaaltehnikate puhul. Kasutatakse kondoome, mis võivad olla lõhnastatud ja maitsestatud. Enne ja pärast "fellatio"t puhastatakse ja pestakse suguti, eriti sugutilukk ja eesnaha-alune piirkond. Samuti pestakse ja puhastatakse suuõõs enne ja pärast oraalseksi.
"Fellatio" ei põhjusta rasedust. Seemnevedeliku suhu sattumine ja/või allaneelamine ei kutsu esile mingeid häireid organismi talitluses. Samuti ei tekita "fellatio" partneritele üldjuhul mingeid vigastusi ega jäta jälgi. Võimalik oht on seemnevedeliku sattumine hingetorusse, mis võib põhjustada läkastamist või halvemal juhul isegi lämbumist. Viimase vältimiseks ei soovitata seliliasendit.
Paljude suguhaiguste edasikandumine on kondoomita "fellatio" puhul võimalik. Nakatumise oht on suurem, kui suuõõnes esineb vigastusi, katkisi hambaid vms.
"Fellatio"t kasutatakse nii heteroseksuaalsete kui ka meestevaheliste homoseksuaalsete vahekordade puhul, samuti grupiseksis jm.
Karistusõiguses ja tavaliselt ka tsiviilõiguses käsitletakse "fellatio"t kui seksuaalvahekorda koos kõigi sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Vägistamine või seksuaalvahekord alaealisega võib "fellatio" puhul olla samasugune kuritegu nagu intravaginaalne vahekord.
"Cunnilingus".
Naise suguelundite suuga stimuleerimiseks kasutatakse häbemepiirkonna, häbememokkade, kliitori ja tupe esiku suudlemist, imemist, lakkumist ja näksimist; samuti keele sisestamist tuppe.
"Cunnilingus" on kasutusel nii heteroseksuaalsete kui ka lesbiliste vahekordade puhul, samuti grupiseksis jm. Sageli kasutatakse lisaks ka manuaalset (sõrmedega) stimuleerimist, dildosid jm vahendeid.
"Cunnilingus" võib esile kutsuda naise orgasmi, millega võib kaasneda ohtram tupenõre eritus ("naise ejakulatsioon").
Turvaseks "cunnilingus"e puhul eeldab samasuguseid ettevaatusabinõusid nagu ka teiste seksuaaltehnikate puhul. Kasutatakse spetsiaalseid kilesid. Enne ja pärast "cunnilingus"t puhastatakse ja pestakse suguelundeid, eriti väikeste häbememokkade voltide vahesid. Samuti pestakse ja puhastatakse suuõõs enne ja pärast oraalseksi.
"Cunnilingus" ei põhjusta rasedust. Tupenõre suhu sattumine ja/või allaneelamine ei kutsu esile mingeid häireid organismi talitluses. Samuti ei tekita "cunnilingus" partneritele üldjuhul mingeid vigastusi ega jäta jälgi. Neitsi puhul jääb neitsinahk üldjuhul terveks, kui ei toimu tuppe sisenemist sõrmede vm vahendiga. Keele abil neitsinahk üldiselt ei purune.
Paljude suguhaiguste edasikandumine on kaitsevahenditeta "cunnilingus"e puhul võimalik.
Karistusõiguses ja tavaliselt ka tsiviilõiguses võidakse "cunnilingus"t käsitleda kui seksuaalvahekorda koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega.
Asend nr 69.
"Asend nr 69" on kahepoolne oraalseks, mille puhul mõlemad partnerid stimuleerivad suuga teineteise suguelundeid. Heteroseksuaalse vahekorra puhul toimub üheaegselt "fellatio" ja "cunnilingus". Lesbilise vahekorra puhul toimub mõlemapoolse "cunnilingus" ning geide puhul mõlemapoolne "fellatio".


Ignacy Hryniewiecki.
thumb
Ignacy Hryniewiecki (august 1855 või sügis 1856 Babrujsk – 13. märts (vkj. 1. märts) Peterburi) 1881) oli poola revolutsionäär, salaühingu Narodnaja Volja liige, päritolult šlahtitš (väikeaadlik).
13. märtsil 1881 Sankt-Peterburgis tappis Ignacy Hryniewiecki "Narodnaja Volja" täidesaatva komitee otsuse kohaselt nitroglütseriiniga täidetud pommi abil imperaator Aleksander II. Hryniewiecki, kes enese koos keisriga õhku oli lasknud, viidi õukonna ratsaväe hospidali, kus ta 8 tundi hiljem suri. Veidi enne surma tuli ta meelemärkusele ja kui temalt siis nime ning seisust küsiti, vastas ta: “Ei tea.”
“Narodnaja Volja” lootis selle atentaadi läbi “avada tee sotsiaalsele revolutsioonile”, uskudes, et keisri surma järel puhkeb spontaanne rahvarevolutsioon. Tegelikkuses viis see aga tagurluse võidukäigule uue keisri Aleksander III ajal.
Pjotr Kropotkin, “Anarhismi kõlbelised alused”: “Perovskaja ja tema sõbrad tapsid keiser Aleksander II. Ja kuigi inimkond tunneb vaistlikult vastikust verevalamise vastu /---/, andis inimkond õiguse revolutsionääridele. Mispärast? Mitte sellepärast, et oleks pidanud seda kasulikuks: rõhuv enamik inimesi kahtles selle tapmise kasulikkuses, vaid sellepärast, et inimkond tunnetas: mitte mingite miljonite eest siin maailmas ei oleks Perovskaja ja tema sõbrad nõustunud tapetud keisri asemel ise hakkama isevalitsejateks ja türannideks. Isegi need, kes ei tea selle tapmise kogu draamat, tunnetasid siiski, et seda ei ajendanud nooruslik uljus, see polnud paleepööre ega võimu kukutamine selleks, et seda enda kätte haarata. Neid juhtis viha türannia vastu, see viha oli jõudnud eneseohverdamise ja surmapõlguseni. “Nendel inimestel oli tõesti õigus võtta talt elu,” selline oli üldine kohtuotsus…”
Hryniewiecki, Ignacy
Hryniewiecki, Ignacy


Jõhvi Mihkli kirik.
Jõhvi Mihkli kirik on kindluskirik Jõhvis, mis on pühendatud peaingel Miikaelile. Kirikus tegutseb EELK Jõhvi Mihkli kogudus.
Jõhvi Mihkli kirikut on esmakordselt mainitud seoses venelaste rüüsteretkedega 1364. aastal, seega rajati see arvatavasti 14. sajandi keskpaigas.
Jõhvi Mihkli kirik on suurim ühelööviline kirik Eestis (sisemõõtmed 35,15×13,85 m, pindala 485 m²).
Algselt oli see võlvimata nelinurkne kaitseehitis, mille kitsad aknad paiknesid kindlusarhitektuurile iseloomulikult kõrgel ja hoonel oli vaid üks, lääneküljele avanev sissepääs. 16. sajandi esimesel poolel ehitati kirik põhjalikult ümber, läänefassaadi keskele ehitati veidi eenduv sale 8-korruseline torn ja kogu hoone võlviti ühelööviliseks nelja võlvikuga pikihooneks.
Jõhvi Mihkli kiriku sisustusest on väärtuslikeimad 17. sajandi hõbedane armulauakarikas, 1728. aastal Johann Rabe valmistatud barokk-kantsel ja võidukaare grupp.
Kirik on mitmel korral sõdades kannatada saanud, Liivi sõja algul 1558. aastal kui Põhjasõja ajal 1703. aastal. Peale seda sai kirik endale barokse tornikiivri (paigaldati 1728. aastal). Praegune neogooti kiivrikuju pärineb 1875. aastast (hävis 1941. aastal ja taastati 1984. aastal).
Aastal 1957 valmis vendade Kriisade poolt Jõhvi kiriku jaoks ehitatud orel 2 manuaali ja 25 registriga.
2009. aastast on kirikus 470-kilogrammine pronksist kirikukell.


Tabasalu.
Tabasalu on alevik Harju maakonnas Harku vallas. Tabasalu on Harku valla keskus. Asula on muutunud populaarseks elamupiirkonnaks, seal on alates 2004. aastast kerkinud palju uusi kortermaju ning individuaalelamuid. Asustus on tihe ning looduskeskkond taandub pidevalt elamuehituse ees.
Loodus.
Tabasalu pankrannikul kasvas veel 2001. aastal haruldasi orhideelisi. 1999. aastal loodi Eestimaa Looduse Fondi algatusel Rannamõisa maastikukaitseala koosseisus Tabasalu Looduspark. 2006. aasta sügisel avati loodusrada, kuhu on paigaldatud ka infotahvlid. Seal on avar meri ning paljud käivad seal ujumas. Samuti saab käia seal terviserajal jooksmas.
Transport.
Kuna Tabasallu sõidetakse peamiselt ühte teed pidi, mis algab Tallinnas Haabersti ringilt, on tipptunnil sinna pääseda väga raske, sest ummikud on suured ning igapäevased. Piirkonnas on rohkem autosid, kui tee läbi suudab lasta.
Ühistransport on olemas, sõidavad nii liinibussid kui ka marsruuttaksod. Tipptundidel on liiklustihedus üpris hea, väljaspool tipptunde aga ühistransport peaaegu puudub (lõuna ajal, õhtuti peale kella 21).
Asutused ja kaubandus.
Tabasalus asuvad keskkool, lasteaed, muusikakool, raamatukogu, postkontor ning Tabasalu Spordikompleks ujula, erinevate spordisaalide, kaljuronimisseina ja kõrgseiklusrajaga.
Tabasalu keskuses asuvad kauplustest Keila Tarbijate Ühistu Tabasalu kauplus, Kala Pluss ning Säästumarket. 3. juunil 2010 avati Rimi supermarket. Tabasalus on ka tankla.
Tabasalu söögikohtade hinnatase on võrdlemisi kallis, puuduvad mõistliku hinnaklassiga söögikohad. Odavamad praed restoranides (Manolete, Lucca) jäid 2006. aastal saja krooni ringi.
Tabasalu territooriumil asusid kunagi Tiskre mõis ja Lucca mõis.


Laguja.
Laguja on küla Tartumaal Nõo vallas.
2005. aasta 1. jaanuari seisuga elas seal 33 elanikku ning oli 16 aktiivset majapidamist.
Ajalugu.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli Laguja üks piirkonna olulisemaid keskusi.
Varem kuulus Laguja piiresse ka teisi praegusi külasid, näiteks Ketneri.


Carlos II.
Carlos II (6. november 1661 – 1. november 1700) oli viimane Hispaania monarh Habsburgide dünastiast (valitses 1665–1700), Felipe IV poeg.
Kuna tema eelkäijad olid juba mitu põlvkonda abiellunud lähisugulastega, siis oli ta degenereerunud ning võimetu riiki valitsema. Poolteist sajandit ja 5–7 põlvkonda varem elanud Juana Nõdrameelsest põlvnes ta koguni 14 teed pidi. Habsburgide dünastias oli tavaline mitte üksnes nõbude omavaheline abiellumine, vaid Carlose lähedaste esivanemate seas oli koguni 3 juhtumit, kus onu oli abiellunud oma õetütrega, sealhulgas tema isa Felipe IV oli ema Austria Mariana onu. Tema isal Felipel oli kolme naisega 13 last, kellest täiskasvanuks sai 4, lapsi sai kaks (mõlemad välismaale abiellunud tütred) ja neistki ühe sugu suri ülejärgmises põlves välja. Carlos II oli ka impotentne ja nii lõppes Habsburgide Hispaania liin temaga.
Üks väheseid Carlose iseseisvaid otsuseid oli Suure Nõukogu ("Junta Magna") kokkukutsumine, mis uuriks Hispaania inkvisitsiooni. Nõukogu aruanne inkvisitsiooni tegudest oli hävitav ja suurinkvisiitor kutsus kuningat üles seda tulle heitma. Kui Carlose järglane troonil Felipe V samuti õudse aruandega tutvuda tahtis, ei suudetud sellest enam ühtegi koopiat leida.
Carlos abiellus 1679 Orléansi hertsogi Philippe I tütre Marie Louise d'Orléansiga, kes suri 1689 arseenimürgitusse. Juba samal aastal abiellus Carlos kirja teel uuesti Pfalzi kuurvürsti Philipp Wilhelmi tütre Maria Annaga, kes oli isa 18 lapsest 13. Maria Anna saabus Hispaaniasse 1690. aasta kevadel. Kummastki abielust lapsi ei sündinud. Teist abielu iseloomustas Carlose ema ja abikaasa lakkamatu vaen, mis lõppes ema Mariana surmaga 1696 61-aastaselt.
Surres määras Carlos troonipärijaks oma poolõe Maria Theresa ja Louis XIV pojapoja Philippe'i, kuid nõudis oma testamendis kuninga alalist resideerimist Madriidis, mis pidi välistama Prantsuse ja Hispaania kroonide ühendamise. Kui Philippe pidanuks troonist loobuma või surema, määras Carlos pärijaks tema noorema venna Charles'i, kolmandana aga Habsburgide Austria liini esindaja, oma õemehe keiser Leopold I poja Karli. Inglismaa ja Austria kartsid Philippe'i võimuletuleku korral Prantsusmaa mõju ülemäärast kasvu ning sellepärast puhkes pärast Carlos II surma Hispaania pärilussõda. Felipega pääses Hispaaniat valitsema Bourbonide dünastia, mis valitseb tänapäevani, ja ka Juan Carlos I on Felipe V järeltulija.


Gustaf Adolf Lewenhaupt.
Krahv Gustaf Adolf Lewenhaupt, Matthäus Meriani maal aastast 1650.
Krahv Gustaf Adolf Lewenhaupt (Löwenhaupt, 24. veebruar 1619 Vinäsi mõis, Småland – 29. november 1656 Rautise mõis, Soome), Rootsi riigitegelane ja väejuht.
Gustaf Adolf Lewenhaupt oli Raseborgi ja Falkensteini krahv, Reipoltskircheni, Kägleholmi ja Vinbergi vabahärra, Gräfsnäsi, Sangaste, Himmelspforti, Östadi ja Reberga härra.
Gustaf Adolf Lewenhaupt sündis Gustav II Adolfi abikaasa Maria Eleonora nõuniku, Raseborgi ja Falkensteini krahvi Johann Casimir Lewenhaupti (1583–1634) ja vabapreili Sidonia Gripi (1585–1652) pojana. Tema vanaisa oli Vinäsi ja Ternö vabahärra Mauritz Grip (1547–1591), ning tema tädi Margareta Grip (1586–1624) oli abielus Herman Wrangeliga ja oli Carl Gustaf Wrangeli ema.
Ta juhatas Leipzigi lahingus 1642. aastal kaptenina Rootsi väeüksust, sellele järgnes ülendamine ooberstleitnandiks ning seejärel ooberstiks. 1645 anti talle jalaväe kindralmajori ja 1648 kindralleitnandi auaste, ning oli 1649 Soome miilitsa ülem. 1650 sai Lewenhaupt riigi- ja sõjanõukogu liikmeks, 1651 kindraliks, 14. aprillil 1655 feldmarssaliks ja 1656 Liivimaa asekuberneriks.
Isiklikku.
Gustaf Adolf Lewenhaupt abiellus 1648 Magnus Gabriel De la Gardie noorema õe Christina Catharina De la Gardiega (1632–1704), kes lesestununa abiellus 1658 Gustaf Otto Stenbockiga ja oli Magnus Stenbocki (1632–1704) ema.


Päevakivi.
Pertiitse struktuuriga kaaliumpäevakivi mikrokliin. Pildil kujutatu laius tegelikkuses on umbes 5 cm.
Päevakivi on silikaatsete kivimit moodustavate mineraalide rühm.
Päevakivid on kõige olulisemad kivimit moodustavad mineraalid, neist koosneb 60% maakoorest. Päevakivid kuuluvad väga paljude kivimite koostisse, peaaegu kõik tardkivimid sisaldavad päevakive. Erandeiks on ultraaluselised ning harvaesinevad leeliskivimid. Peaaegu täielikult koosneb päevakividest näiteks tardkivim anortosiit. Et päevakivid on tardkivimeis nii levinud, kasutatakse neid ka tardkivimite klassifitseerimiseks (QAPF-diagramm). Päevakivid moodustavad suure osa ka moondekivimite koostisest ning hoolimata suhteliselt kergest murendatavusest on nad purdsetetes (liivas ja kruusas) kvartsi järel tähtsuselt teiseks mineraalirühmaks.
Hoolimata sellest, et nimetuses sisaldub sõna "kivi", on tegemist mineraalide, mitte kivimitega.
Päevakivi on tavaline lähteaine keraamika ja geopolümeeride tootmisel. Geoloogias ja arheoloogias kasutatakse päevakivi termoluminestsentsdateerimisel ja optilisel dateerimisel.
2005. aastal oli maailma suurim päevakivitootja Itaalia, kes andis ligi viiendiku maailmatoodangust. Itaaliale järgnesid Türgi, Hiina ja Tai.
Keemia.
Enamik päevakividest kuulub kas plagioklasside või leelispäevakivide hulka.
Enamasti jagatakse päevakivid koostise alusel kahte rühma, milleks on leelispäevakivid ehk kaalium-naatriumpäevakivid ((K,Na)[AlSi3O8]) ning plagioklassid ehk naatrium-kaltsiumpäevakivid (Na[AlSi3O8] – Ca[Al2Si2O8]). Leelispäevakivid ei ole leeliselised keemilises mõttes, nimi tuleb sellest, et kaalium ja naatrium on leelismetallid. Tavaliselt kujutatakse päevakivide koostist kolmnurkdiagrammil, mille nurkadeks on K[AlSi3O8] (ortoklass, Or), Na[AlSi3O8 (albiit, Ab) ning Ca[Al2Si2O8] (anortiit, An). Leelispäevakivides ei ületa plagioklassi osatähtsus kümmet protsenti ning vastupidi, plagioklassides ei ole leelispäevakivi komponenti üle kümne protsendi. Albiiti peetakse enamasti plagioklasside hulka kuuluvaks, kuid kindlat piiri leelispäevakivide (peamiselt ortoklasside) ja plagioklasside vahel pole, mistõttu ka albiit või vähemalt osa albiidi kaasatakse väljast mõnikord leelispäevakivide hulka.
Kokkuvõtvalt väljendatakse päevakivide keemilist valemit nii: M[Al(Al,Si)3O8], kus "M" on kaalium, naatrium, kaltsium, baarium, rubiidium, strontsium või raud.
Omadused.
Päevakivid on enamasti valget värvi. Graniidile punaka tooni andev kaaliumpäevakivi on värvunud punaseks tänu lisanditele. Päevakivide kõvadus Mohsi astmikul on 6. Nad kuuluvad trikliinsesse ja monokliinsesse süngooniasse. Päevakividel on hea kahesuunaline lõhenevus.
Päevakivide hulka kuuluvad mineraalid on näiteks sanidiin, ortoklass, mikrokliin, albiit, anortiit, andesiin jne.
Päevakivide murenemisel tekivad savimineraalid. Tardkivimite koostises olnud kvartsist saab murenedes liiv. Seetõttu ongi liiv ja savi nii levinud setted.


Oliviin.
Oliviin on magneesiumi- ja rauarikaste silikaatsete kivimit moodustavate mineraalide rühm.
Keemiline valem: (Mg,Fe)2SiO4
Oliviin on enamasti oliivrohelise värvusega, sellest ka nimi. Kuulub rombilisse süngooniasse. Oliviin on küllaltki suure erikaaluga mineraal, keskmiselt 3,32. Kõvadus on 6,5...7, tal on klaasiläige.
Enamik oliviine moodustavad isomorfse rea, mille ühes otsas on mineraal forsteriit (Mg2SiO4), teises otsas aga fajaliit (Fe2SiO4). Seega saavad raua- ja magneesiumiaatomid üksteist kristallstruktuuris igas vahekorras asendada.
Oliviin on oluline kivimit moodustav mineraal, kuuludes peamiselt suhteliselt vähe räni sisaldavate tardkivimite (aluselised ja ultraaluselised kivimid) koostisse. Peaaegu täielikult koosneb oliviinist peridotiitide hulka kuuluv kivim duniit. Et sellised kivimid on laialt levinud Maa vahevöös, on ka oliviini kontsentratsioon vahevöös märgatavalt kõrgem kui maakoores. Oliviin mureneb kergesti serpentiiniks. Hüdrotermaalse muutumise tagajärjel muutub oliviin peamiselt iddingsiidiks. Oliviinil on kõrge sulamistemperatuur, mistõttu hakkab ta magma jahtudes esimesena kristalliseeruma. Olulisel määral sisaldavad oliviini ka Kuu basaltsed laavavoolud.


Kaltsedon.
Kaltsedon on peitkristalse kvartsi agregaat.
Et kaltsedon on kvartsi erim, peetakse teda traditsiooniliselt mineraaliks, ehkki võimalik oleks ka kaltsedoni arvamine kivimite hulka, sest ta on mineraaliagregaat nagu kivimid üldse.
Kaltsedoni keemiline valem on SiO2. Molekulmass on 60.
Kaltsedon kuulub karkass-silikaatide hulka. Tema tihedus on 2570–2640 kg/m³, kõvadus Mohsi skaalal 6,5–7. Süngoonia on trigonaalne, punktigrupp trigonaalne trapetsoeedriline. Kaksistumine esineb, lõhenevus puudub. Läige on klaasjas või rasvjas, vahel ka muusugune. Murdepind on karpjas, kriips ehk mineraalipuru valge.
Optilisi telgi on üks, optiline märk on positiivne. Reljeef on madal. Pleokroism puudub.
Kaltsedon võib olla värvunud väga mitmesugustes värvitoonides.
Kaltsedoni erimitel on palju nimesid: oonüks, serdoolik, plasma, karneool, sardoonüks, ahhaat, jaspis jne. Nimerohkus tuleneb sellest, et kaltsedon on poolvääriskivi, mistõttu iga välimuse või värvuse muutus tähendab kohe uut nime.
Valdavalt kaltsedonist koosnevad kivimid on ränikivi ja tulekivi, mida on kaltsedonist tihti raske eristada. Üldreeglina peaks kaltsedon olema neist puhtama koostisega.
Minevikus arvati, et kaltsedon on kristallilise kvartsi kiuline varieteet. Alles 1990. aastatel selgus, et kaltsedon sisaldab ka kvartsi monokliinset varieteeti, mida nimetatakse moganiidiks. See moodustab kaltsedonist 5% – 20%. Rahvusvaheline Mineraloogiaassotsiatsioon on tänapäeval moganiidi olemasolu ametlikult tunnistanud.
Ajalugu.
Vahemeremaades kasutati kaltsedoni juba pronksiajal. Näiteks Kreetal asuva Knossose palee väljakaevamisel leiti umbes aastast 1800 eKr pärinevad kaltsedonpitserid. Läbi aegade on kaltsedoni kasutatud pitserite valmistamiseks, sest kuum vaha ei hakka sellele külge.
Piiblis kandis Moosese vend ülempreester Aaron kohtu-rinnakilpi, millel oli 12 erinevat vääris- ja poolvääriskivi, osa neist kaltsedoni erimid. Nii Piibel.net kui Soome Piibliseltsi välja antud piibel nimetavad kolme kaltsedoni erimit: teises reas jaspist, kolmandas ahhaati ja neljandas karneooli, ehkki teiste kivide osas tekst lahkneb. Ingliskeelsed tõlked sisaldavad sageli krüsopraasi ja sardoonüksit. Piibli järgi märgib igaüks neist vääriskividest isesugust Iisraeli suguharu, kuid missugust suguharu mingi kivi tähistab, pole öeldud.
Kesk-Aasia kaubateedel (Siiditeel) on leitud mitmesugusest kaltsedonist, eriti karneoolist intaljosid (graveeritud kujutisega vääriskive) ja helmeid, mis näitavad tugevat Kreeka–Rooma mõju.
Kaltsedon on nime saanud Traakias Bosporuse Väike-Aasia rannikul asuva Kalchedoni ehk Chalkedoni linna järgi, mis oli antiikajal oma strateegilise asendi tõttu tähtis kaubakeskus. Tänapäeval on see linn Istanbuli territooriumil.
Lahustuvus.
Kaltsedon lahustub vees paremini kui kvarts, kuigi keemiliselt on need ained identsed. Põhjuseks on oletatud, et kaltsedon on väga peeneteralise struktuuriga, mistõttu tal on väga suur pindala ja ruumala suhe. Suure lahustuvuse põhjuseks on nimetatud ka moganiidisisaldust.


Ränikivi.
Ränikivi on peamiselt peitkristalsest kvartsist koosnev settekivim.
Peale kvartsi (ehk kaltsedoni) võib sisaldada ka opaali ning mitmesuguseid lisandeid nagu kaltsiit, raudoksiidid jne. Ränikivi võib olla värvunud mitmesugustes toonides, näiteks hall, pruun, must, roheline, punane jne. Värvuse annavad mitmesugused lisandid. Ränikivi on võrdlemisi tavaline kivim, ehkki ta moodustab settekivimite koguhulgast alla 1%. Kõige levinum on ränikivi Juura, Kriidi ning Paleogeeni ajastu setendeis. Ränikivi esineb enamasti settekivimi kihtide sees ränimugulatena, vahest moodustab ka iseseisvaid ränikivimi kihte (kihiline ränikivi).
Termin "tulekivi" on ränikivi sünonüüm, ehkki mõnikord peetakse tulekiviks ränikivi, mis esineb ränimugulatena kriidilademeis. Ränikivi on valdavalt peitkristalsest kvartsist koosnevate kivimite üldnimetus.
Kui ränikivis on vähe lisandeid, siis nimetatakse teda sageli kaltsedoniks, mida loetakse hoopis mineraalide hulka kuuluvaks. Kaltsedonil on sõltuvalt välimusest omakorda palju erimeid. Just ränikivi ja kaltsedoni eristamise probleem näitab, et kivimi ja mineraali eristamine ei ole alati lihtne ülesanne. Piir nende vahel on kohati hägune.
Mere- ja jõevees on lahustunud väheses koguses ränihapet (H4SiO4). Vastavalt merevees umbes 1 ppm ning jõevees 13 ppm. Need kogused jäävad aga selgesti alla ränihappe küllastuskontsentratsiooni, mistõttu ei saa ränimuda settimine olla lihtne anorgaaniline protsess. Ränihapet eraldavad veest peamiselt radiolaarid ning ränivetikad, mis ehitavad oma kojad opaalist (SiO2·"n"H2O). Eluajal kaitseb nende koda ränihappe suhtes alaküllastunud vee eest orgaaniline kaitsekiht, mis organismi surres hävineb. Seetõttu hakkavad merepõhja kuhjuvad kojad taas lahustuma. Ränimuda kuhjumine saab toimuda vaid sel juhul, kui kodade kuhjumiskiirus ületab nende lahustumiskiiruse. Aja jooksul kristalliseeruvad opaalist kojad ümber peeneteralisest kvartsist ränikivimiks.
Ränikivi kasutatakse pooljuhtide ning klaasi valmistamisel toorainena, ehkki enamik vajaminevast ränist saadakse siiski liivast. Tihti kaevandatakse ränikivi seetõttu, et ta esineb koos mõne teise maavaraga. Näiteks eelkambriumi raualademed, uraan, mangaan, fosforiit jne.


Silikaatsed mineraalid.
Silikaadid ehk silikaatsed mineraalid on mineraalid, mille kristallstruktuur sisaldab ränioksiidi tetraeedrit (SiO4).
Silikaadid on kõige levinumad mineraalid maakoores. Silikaatsed mineraalid on näiteks kvarts, päevakivi ja enamik teisi kivimit moodustavaid mineraale.
saarsilikaadid (nesosilikaadid, ortosilikaadid, singelsilikaadid).
Ränioksiidi tetraeedrid ei puutu üksteisega kokku, vaid on ühendatud teiste katioonide poolt. Räni ja hapniku suhe on 1:4. Sellise struktuuriga on näiteks oliviin ((Mg,Fe)2SiO4)
hantelsilikaadid (sorosilikaadid, disilikaadid).
Kaks ränioksiidi tetraeedrit on omavahel ühendatud ühe hapniku iooni jagamise läbi. Räni ja hapniku suhe on 2:7. Sellise struktuuriga on näiteks epidoodi rühm.
ahelsilikaadid (inosilikaadid).
Ränioksiidi tetraeedritest moodustuvad pikad ahelad. Ühekordse ahelaga ahelsilikaadid kuuluvad pürokseenide või püroksenoidide, kahekordse ahela ehk lintstruktuuriga ahelsilikaadid aga amfiboolide hulka. Esimesel juhul on räni ja hapniku suhe 1:3, teisel juhul 4:11.
rõngassilikaadid (tsüklosilikaadid).
Ränioksiidi tetraeedritest moodustub rõngas, milles räni ja hapniku suhe on 1:3. Rõngasstruktuuriga on näiteks berüll (Al2Be3Si6O18)
kihtsilikaadid (füllosilikaadid).
Iga tetraeeder moodustab sideme kolme hapniku iooniga, mille läbi moodustuvad üksteise peal asetsevad õhukesed plaadid või kihid. Räni ja hapniku suhe on 2:5. Kihtsilikaatide hulka kuuluvad savimineraalid ja vilgud.
karkass-silikaadid (tektosilikaadid).
Moodustub kolmemõõtmeline karkass, kus iga räni ioon moodustab sideme nelja hapniku iooniga. Sellise struktuuriga on kvarts ja tema polümorfsed erimid. Karkass-silikaatide hulka kuuluvad ka kõige tähtsamad kivimimoodustajad ehk päevakivid. Need tekivad siis, kui osa räni ioonidest on asendunud alumiiniumi ioonidega. Et alumiiniumi oksüdatsiooniaste on +3, siis peab kristallstruktuuri sisenema veel täiendavalt katioone, et tasakaalustada hapniku ioonide negatiivset "laengut". Selleks katiooniks võib olla näiteks kaalium. Moodustub K-päevakivi ortoklass (K(Al,Si)3O8).


Savi.
Savi on valdavalt savimineraalidest koosnev sete.
Savi on purdsete, mille terasuurus on väiksem kui aleuriidil. Terasuuruse piiriks savi ja aleuriidi vahel on 2 μm.
Savi koosneb savimineraalidest ehk kihilise kristallstruktuuriga silikaatidest, milleks on peamiselt illiit, smektiit ja kaoliniit. Savimineraalid tekivad peamiselt päevakivide murenemise tulemusena.
Niiskudes savi pundub ja muutub plastseks, põletamisel kivistub.
Savi on keraamiliste materjalide, näiteks telliste, katuse- ja voodrikivide, vooderdusplaatide, portselani ja fajansi põhitooraine.
Pleeksavisid ehk aktiivmuldasid tarvitatakse naftasaaduste, õlide, loomsete rasvade, etaanhappe ja veini puhastamiseks, vee pehmendamiseks, riide rasvatustamiseks ja valgendamiseks ning parfümeerias. Bentoniitsavist valmistatakse savilahuseid. Tulekindlat savi kasutatakse metallurgias.
Savilahus on savi suspensioon. Seda kasutatakse uhtmiseks. Voolaval savilahusel on vedeliku ja paigalseisval savilahusel tahkise omadused. Savilahust tarvitatakse näiteks puuraukude rajamisel, sest savilahuse vedela faasi imbumisel puuraugu poorsesse seina moodustub õhuke tihe koorik.


Purdsetend.
a>me liivakivist pude liivakivi ja selle küljest murenenud liiv.
Purdsetend on purdsetteist ja purdkivimeist koosnev kogum.
Purdsetend sisaldab seega mõlemat, nii kivimeid kui ka setteid. Terminit kasutataksegi sel juhul, kui tegemist ei ole ainult kivimite või setetega, vaid nende seguga.
Tüüpiliseks purdkivimiks on liivakivi, purdsetteks aga liiv. Purdsetendiks on näiteks liivakivist ja selle küljest murenenud liivast koosnev kogum.


Purdkivim.
Purdkivim ehk klastiline kivim on purdosakestest koosnev settekivim.
Purdkivimiks on näiteks liivakivi, mis koosneb paljudest väikestest purdosakestest – liivateradest.


Star Treki tähelaevaklasside loend.
See artikkel loetleb Star Treki universumi tähelaevaklassid.
Constitution-klassi ristlejad hakkasid teenistusse tulema umbes aastast 2240. Sel ajal olid nad kõige kiiremad ja võimsamad laevad Tähelaevastikus. Aastaks 2267 ehitati 12 seda tüüpi laeva. Alustades Enterprise NCC-1701-ga, on alates 2271-st aastast paljud Constitution-klassi laevad täielikult ümber ehitatud. Ilmselt arvati laevad teenistusest välja 23. sajandi lõpul, üks neist asub Tähelaevastiku muuseumis.
Välislingid.
Tähelaevaklassid


Altai krai vapp.
Altai krai vapp on Venemaa koosseisi kuuluva Altai krai vapp.
Sellel on kujutatud prantsuse stiilis kilpi, mis on ümbritsetud kuldsete viljapeadega (ümaralt ümber kilbi), need on seotud sinise lindiga. Lint algab alt keskelt ning suundub kaheksa tiiru kummagi külje pealt ümber viljapeade.
Vapi kilp on jagatud horisontaalselt kaheks: ülemise välja taust on sinine, ning sellel on kujutatud suitseva korstnaga kõrgsulatusahju, mis pärineb 18. sajandist ja viitab Altai krai ajaloole.
Alumise välja taust on tumepunane. See sümboliseerib väärikust, vaprust ja mehisust. Sellel on kujutatud "Tsaarinna Vaas" (roheline), mida hoitakse Ermitaaži muuseumis Peterburis.
Vappi ümbritsevad viljapead sümboliseerivad piirkonna peamist majandusharu põllumajandust.
Vapp võeti kasutusele 1. juunil 2000.


Altai krai lipp.
Altai krai lipp on Venemaa haldusüksuse Altai krai lipp.
Lipp võeti kasutusele 29. juunil 2000.
Lipu kirjeldus.
Altai krai lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud siniseks ja punaseks väljaks. Sinisel vardapoolsel väljal, mis moodustab 1/6 lipu pikkusest, on kujutatud kuldne viljapea. Punase välja keskel on Altai krai vapp.
Lipu ametlikud proportsioonid on 1:2, kuid seda kasutatakse ka mõõtudes 2:3.


Tähevärav.
"Tähevärav" (ingl "Stargate") on 1994. aastal lavastaja Roland Emmerichi käe all valminud ulmefilm, mille peaosades astusid üles Kurt Russell ja James Spader.
"Tähevärava" all peetakse filmis silmas seadet, mille abil on võimalik musta augu teooriat rakendades tekitada tehislik ussiauk ning liikuda ühelt taevakehalt teisele.
Film oli plaanitud esimese osana triloogiast, kuid see plaan jäi esialgu katki, kuna selle loojad Emmerich ja Devlin jätkasid filmiga "Iseseisvuspäev". Küll aga kasvas filmist välja teleseriaal "Tähevärav SG1", millest omakorda said alguse veel kaks telesarja.
2005. aastaks oli tähevärava teemadel loodud peale selle filmi veel 3 telesarja, üks joonissari ning 2007. aasta sügisel lisandus veel 2 täispikka mängufilmi pealkirjadega "Kontiinum" ja "Tõe laegas".
Sisukokkuvõte.
1920. aastatel leitakse Egiptusest imelik rõngakujuline seade. 1990. aastatel on selgunud seadme otstarve. Tegemist on ringikujulise väravaga, mille kaudu on võimalik rännata teisele planeedile. Teadlasel Daniel Jacksonil õnnestub dešifreerida seadme kasutuskood ning teele saadetakse uurimisrühm, kes peab selgitama, mis on teispoolsuses.
Uurimisrühm saabub Maad meenutavale planeedile, mida asustavad Maalt Egiptuse piirkonnast toodud inimesed. Asukad kummardavad jumalat nimega Ra, kes pole maise päritoluga, vaid kasutab eksisteerimiseks inimese keha ning on orjastanud inimesi juba tuhandeid aastaid.
Koos Maa uurimisrühmaga suudetakse Ra võita ning meeskond naaseb Maale, välja arvatud egüptoloog doktor Daniel Jackson. Olles maal oma püramiidide teooriatega tagasi tõrjutu, tahab ta oma uurimustööd uuel planeedil jätkata.


Telesaadete loend.
"Siin on loetletud telesaateid ja -saatesarju. Eesti telesaateid on loetletud ka Eesti telesaadete loendis. Teleseriaale on loetletud seriaalide loendis.


Johannes Hint.
Johannes Hint (ka Johannes Rudolph Hint; 20. september 1914 Kuusnõmme küla, Saaremaa – 5. september 1985 Patarei vangla, Tallinn) oli eesti tehnikateadlane, tehnikateaduste doktor (1963), kirjanik Aadu Hindi vend.
Johannes Hindi peamine leiutis oli ehitusmaterjal silikaltsiit, mille ta töötas välja desintegraatormenetlust rakendades.
Ta oli alates 1936. aastast Üliõpilasselts Liivika liige.
Elulugu.
Ta lõpetas aastal 1933 Saaremaa Ühisgümnaasiumi reaalharu. Aastatel 1933–1934 õppis ta Tartu Ülikoolis matemaatikat, aastatel 1935–1936 õppis ta samas tehnikateaduskonnas ehitust. Aastal 1941 lõpetas ta ehitusinsenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi.
Aastail 1961–1966 juhtis ta Silikaltsiidi Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Üleliidulist Instituuti ja 1974–1981 konstrueerimis- ja tehnoloogiabürood Desintegraator. Viimase ja Austria sõsarfirma Simmering-Graz-Paucker baasil moodustati 1977 rahvusvaheline ühisettevõte "Dessim".
13. novembril 1981 vahistati ta fabritseeritud süüdistuste alusel. Pikk kohtuprotsess lõppes detsembris 1983. Sisuliselt poliitilisel protsessil mõisteti Johannes Hint süüdi mitmesugustes ametialastes kuritarvitustes. Karistuseks mõisteti talle 15 aastat vabadusekaotust. Riiklikud autasud, aunimetus, teaduslikud kraadid ning kutse võeti kohtu taotlusel ära.
Hint suri Patarei vangla haiglas 5. septembril 1985 ja on maetud Metsakalmistule. NSV Liidu ülemkohus rehabiliteeris ta 25. aprillil 1989 täielikult; postuumselt taastati tema aunimetused, teaduskraadid ja tagastati osa konfiskeeritud vara.
Teaduslik ja praktiline tegevus.
Manipuleerides aastakümneid löökveski – desintegraatoriga, leiutas ta aineid ergastades uusi materjale ja andis ammutuntud materjalidele uusi omadusi, avastas uusi energiaallikaid ning isegi uusi loodusseadusi. Näiteks täiendas ta Albert Einsteini massi ja energiat seostavat valemit.
Hint esitas uudseid seisukohti materjalide löökpurunemise ja kaasnevate mehhanokeemiliste nähtuste kohta, pannes sellega aluse silikaltsiidikoolkonnale. Ta leiutas autoklaavsete ehitusmaterjalide tootmise desintegraatormenetluse ja evitas selle tootmisse. Vastavaid ehitusmaterjalide tehaseid projekteeriti Eestis ning rajati kümnete viisi NSV Liidus, Jaapanis, Itaalias ja mujal.
Peale ehitusmaterjalide tootmise tegelesid tema rajatud ettevõtted ja organisatsioonid eelkõige universaalse desintegraator-aktivaator- ehk UDA-tehnoloogia evitamise ja levitamisega. Ta lõi desintegraatoraktivaatori kui universaalse tootmisagregaadi teooria.
Aastail 1978–1981 alustas "Desintegraator" biotehnoloogiliste produktide katsetootmist. Eriti suure menu saavutasid bioaktiivseid aineid sisaldavad toiduhüdrolüsaadid, mis saavutasid kõmulise imerohu kuulsuse ja mida eksporditi nii Nõukogude Liitu kui ka läänemaadesse. Vähemalt kahe puhul (Urmas Altmeri loodud AU-8 ja I-1) salastati nende raviomadused ning pärast Johannes Hindi represseerimist peatati ka tootmine. Tänapäeval oleksid need vähemalt toidulisandina tunnustatud ja nagu ajakirjanik Siim Kallas aastal 1988 "Rahva Hääles" kinnitas, edestasid sellised biojuuretised Läänes mõni aasta hiljem puhkenud toitumisteraapia buumi.
Tema nimel on üle 200 teadustrükise, 62 leiutist, 28 patenti, viimaseid muuhulgas Venemaal, Saksamaal, Austrias, USA-s, Jaapanis jm.
Poliitiline tegevus.
Astunud 1941–1943 vanema venna mõjul Eestimaa Kommunistlikku Parteisse, kujunes Johannes Hint 1960. aastate lõpuks sovetlikus süsteemis sügavalt pettunud vabamõtlejaks ega varjanud oma vaateid tuttavate ega kaastööliste ees. Tal oli sidemeid vastupanurühmituse Eesti Demokraatlik Liikumine tegelastega.
Töid temalt ja tema kohta.
Tema elukäigu ja kohtuprotsessi ainetel on Mati Unt kirjutanud filmistsenaariumi "Desintegraator", mis on ilmunud ajakirjas "Looming" 1997, nr. 7–8. Ta esineb vene kirjaniku ja stsenaristi Oskar Kurganovi mitme raamatu kangelasena, muuhulgas nime Johannes Leht all.
Andres Sööt on teinud dokumentaalfilmi "Johannes Hindist" (1989).
Mati Talvik on teinud temast Eesti Televisioonis kevadel 2006 kaheosalise saate "Desintegraator" sarjas "Projekt: EI!"
Johannes Hindi enda poliitilisi kirjutisi on avaldatud põrandaaluses ajakirjas "Eesti Demokraat" (Aivars Krauklise varjunime all aastal 1974) ja kogumikus "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" (aastail 1987-1988). Hindi "Viimaseid mõtteid inimkonnale" (1985) on tsiteerinud Lääne välisringhääling. Alates 2006. aastast on Hindi töid taasavaldatud veebis.


Flags of the World.
"Flags of the World" ('maailma lipud', lühend FOTW) on liputeadusele spetsialiseerunud Interneti-sait.
Ta on omalaadsetest saitidest suurim, sisaldades üle 28 000 lehekülje ja üle 51 000 pildi lippudest. Enamiku materjalist on kirjutanud vabatahtlikud saidiga seotud meililistis.


.ee.
.ee on Eesti tippdomeen. Seda haldab Eesti Interneti Sihtasutus.
Domeen on kasutusel alates 1992. aastast. Eesti ülemdomeeni.ee administraator on Endel Lippmaa.
5. juulil 2010 mindi üle uuele domeenikorrale. Registri halduse võttis EENetilt üle Eesti Interneti Sihtasutus. Uued reeglid kaotasid registreerimiste arvulise piirangu ja lubavad nii eraisikutel kui välismaalastel registreerida domeene otse.ee alla. Samas lõpetati ka registri halduse kinnimaksmine riigieelarvest ning domeeni registreerimine muudeti tasuliseks.
Artiklid.
EE


Carl Gustaf Wrangel.
Krahv Carl Gustaf Wrangel af Salmis (23. detsember 1613 Uppsala lähedal – 25. juuni 1676 Rügen) oli Rootsi väejuht ja riigitegelane.
Ta oli Salmise (Käkisalmi lääni Salmi ja Suistamo pogosti krahvkond) ja 1665. aastast Blekinges asunud Sölvesborgi ("Sylvisburg", "Sölfnitzborg", "Silfwitzborg") krahv; Lindebergi ja Ludenhofi ("Luua mõis") vabahärra; Skoklosteri, Bremervörde, ("de"), Wrangelsburgi ("de"), Spyckeri ("de"), Räpina, Ekebyhovi ("sv"), Gripenbergi ("sv") ja Rostorpi härra.
Carl Gustaf Wrangel sündis Herman Wrangeli ja Margareta Gripi pojana.
Juba 1633 rittmeistrina näitas ta üles vaprust Kolmekümneaastases sõjas. 1636 teenis ta juba kolonelina ja 1638 kindralmajorina. 1644 juhatas ta Rootsi laevastikku, mis lõi 23. oktoobril Fehmarni all taanlasi. 1646 naasis ta Saksamaale juba feldmarssalina ja võttis Lennart Torstensoni käest üle sealsete Rootsi vägede juhtimise. Sellelt ametipostilt juhtis ta Kolmekümneaastase sõja kolme viimast suuremat sõjakäiku. Wrangeli ja Turenne´i juhtimisel marssisid Rootsi ja Prantsusmaa liitlasväed Baierisse ja Württembergi. 1656 juhatas ta koos Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelmiga Rootsi-Brandenburgi liitlasvägesid Varssavi lahingus. 1657 vallutas ta Jüütimaa ning 1658 viis oma väed üle jää Taani saartele ja vallutas Kronborgi. 1657 määrati ta riigiadmiraliks ja 1664 riigimarssaliks ning ta kuulus riiginõukokku Karl XI alaealisuse ajal. Wrangeli viimane sõjakäik ebaõnnestus: ta juhtis oma halva tervise tõttu Brandenburgi-vastast sõda halvasti ja kutsuti oma ametikohalt tagasi pärast seda, kui ta poolvend Wolmar Wrangel oli Fehrbellini lahingus lüüa saanud. Carl Gustaf Wrangel suri sama aasta 24-25. juuli öösel Rügeni saarel ja maeti Skoklosteri kiriku (rootsi "Skoklosters kyrka") koori.
Talle kuulus Skoklosteri loss, mis asub Mälareni järve ääres Stockholmi ja Uppsala vahel ja ka Vestfaali rahu eest 3. juulil 1649 aastal kuninganna Kristiina kingitud valdused Rügeni saare Jasmundi poolsaarel: Spyckeri loss ("Schloss Spycker"), Ruschvitz, Polkvitz, Wostevitz ja Klein Jasmund.
Perekond.
Krahvinna Anna Margareta Wrangeli portree, Anselm van Hulle maal 1648
Carl Gustaf Wrangel abiellus 1. juunil 1640 Erfurtis Anna Margareta von Haugwitziga, kes oli Calbe rüütlimõisa (saksa Rittergut Calbe) pärija Balthasar Joachim von Haugwitzi ja Sofia von Weltheimi tütar. Ta sai 14 last, neist viis said täiskasvanuks.
Teised lapsed, Hannibal Gustaf (1641–1646), Carl Henrik (surn. 1643), Margareta Barbara (1643–), Akilles (surn. 1648/49), Augustus Gideon (surn.1648/49), Charlotta Emilia (1652–1657), Christina (1654–1657), Herman (1661) ja Anna Lovisa (1664) surid kõik noorelt.


Saare-Lääne piiskoppide loend.
Saare-Lääne piiskoppide loend loetleb keskaegseid Saare-Lääne piiskoppe aastatel 1228–1572.


Wrangell.
Luua ja Elistvere parunite Wrangellide vapp.
Wrangell või Wrangel on baltisaksa aadlisuguvõsa.
Wrangellid loevad oma suguvõsa algust Dominic Tuku Wrane´st, kes oli Tallinna linnuse juht aastal 1219.
Esimesena on perekonna esivanematest kirjalikult mainitud 1277. aastal Riia peapiiskopi vasalli Henricus de Wrangelet.
13. sajandil hargnes suguvõsa kolmeks põhiliiniks. 1342 on mainitud Taani kuninga nõunikku Thidericus Wrangelet, temast põlveb ka Wrangellide perekonna peaharu.
16. sajandil hargnes suguvõsa 20 eraldi haruks (Saksamaal, Rootsis, Hispaanias).
17. sajandil sai mitu Wrangelli perekonna esindajat Rootsi kuninganna Kristiina poolt tõstetud Rootsis kõrgeteks sõjaväelasteks ja riigitegelasteks. 1651 sai Wrangellide rootsi liini esindaja Carl Gustaf Wrangel omale tiitli "krahv Wrangell af Salmis". 1653. aastal sai Hermann Wrangell noorem tiitli "parun Wrangell af Ludenhof". Nende tema poolvend Wolmar Wrangel sai 1654 tiitli "vabahärra Wrangel af Lindeberg".
19. sajandil lõpul oli Venemaal 40 suguvõsa haruliini.
Venemaa keisririigi Riiginõukogu otsusel ja keisri nõusolekul 20. detsember 1865 kinnitati Wrangellide suguvõsale õigus kasutada parunitiitlit.


Alatskivi järv.
Alatskivi järv on paisjärv Tartu maakonnas Alatskivi vallas Alatskivi jõel.
Järve pindala on 22,9 ha ning keskmine sügavus 2,5 m.
Alatskivi järve jaotab kaheks, Lossijärveks ja Veskijärveks, Turbasild (varem ka Valgesild). Lossijärve pindala on 14,8 ha ja Veskijärve pindala on 8,1 ha.


Aga lipp.
Aga lipp on Venemaa koosseisu kuuluva Aga Burjaadi autonoomse ringkonna lipp.
Lipp on kasutusel alates 6. juulist 2001.
Lipu kirjeldus.
Aga Burjaadi autonoomse ringkonna lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud kolmeks võrdseks vertikaalseks laiuks, vardapoolne väli on sinine, keskmine kollane ning lehvipoolne valge. Sinise välja ülaosas on kollane sümbol - sojombo, mis koosneb tuleleegist, päikesest ja kuust. Sojombo kõrgus moodustab 1/3 ning ringi (päikese) diameeter 1/6 lipu kõrgusest.
Sümbolite tähendused.
Sinine sümboliseerib igavikku, vabadust, looduse puhtust, austust, sõbralikke suhteid, inimestevahelist rahu ja üksmeelt, sügavat austust ja lugupidamist vanemate vastu, õnnistust, õnne.
Kollane värv on mongoli keeli kõnelevatel rahvastel samuti väga tähtsal kohal ning koos sinisega tähistavad nad taevast ja maad ning kogu universumit. Vana burjaatia pärimuse järgi sai taevast alugse mees ja maast naine, esimene annab elu ja teine vormi. Sellest tekkis budistlik filosoofia ühtsusest ja universumi kõigist vastanditest. Kollane on ka usu värv.
Valge sümboliseerib õiglust, mõtete puhtust, heaolu, rikkust ning uue algust.
Sojombo on tule sümbol, mongolikeelsed rahvad peavad tuld elu allikaks ning suhtuvad sellesse suure austusega.


Rudolf Loo.
Rudolf Loo (1. detsember 1902 Narva – 30. mai 1983 Västerås, Rootsi) oli eesti maadleja, EM-hõbe ja -pronks. Kui kaal ja maadlusviis on nimetamata, võistles ta kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus. Klubi: Tallinna “Valvaja”, alates hiljemalt 1924 Tallinna “Sport”.
Tema õde Ida Aav-Loo-Talvari oli ooperilaulja (sopran), vend Voldemar Loo kirjutas libreto Evald Aava ooperile “Vikerlased”.
1922.
Oma debüüdil Eesti meistrivõistlustel tuli Rudolf Loo medalile.
1924.
Pariisi olümpiamängudel võitis Rudolf Loo 2. ja 3. ringis, kuid kaotas soomlastele 1. ja 4. ringis ning langes välja.
Eesti võitis Tallinnas Lätit maavõistlusel 21:15, nagu ka ülejärgmisel aastal 28:8.
1925.
Rudolf Loo tuli Eesti meistriks raskekaalus.
Euroopa meistrivõistlustel Milanos Eesti ei osalenud.
1926.
Euroopa meistrivõistlustel Riias osales 6 kaalus 35 sportlast 7 riigist. Täiskoosseisuga olid platsis Eesti, Läti, Saksamaa ja Tšehhoslovakkia, 5 mehega Rootsi ja Ungari, ühega Taani. Esimest korda võis iga riik igas kaalus välja panna ainult 1 sportlase. Tollane maailma parim maadlusmaa Soome jäi protestiks kõrvale.
Poolraskekaalus osales vaid 4 maadlejat, kellest Loo seljatas avaringis Alexander Szabó Tšehhoslovakkiast ja teises J. Palmbachsi Lätist. Robert Rupp (Saksamaa) seljatas samal ajal lätlase, kuid võitis Szabó vaid punktidega. Esikohamatšis sai Rupp punktivõidu. I Rupp, II Loo, III Szabó.
Esimeseks eestlasest Euroopa meistriks maadluses tuli Voldemar Väli sulgkaalus. Ka Osvald Käpp võitis kergekaalus hõbemedali. Riikide arvestuses sai Saksamaa 11, Rootsi 9, Eesti 7, Taani, Tšehhoslovakkia ja Ungari 3 punkti, Läti 0.
1927.
Eesti võitis Prahas Tšehhoslovakkia 8:4.
Euroopa meistrivõistlused toimusid 3.–6. novembrini Budapestis Beketovi tsirkuses. Soome boikottis ikka.
Loo oli avapäeval vaba. Teisel päeval seljatas ta S. Berksoy (Türgi) 3.20-ga. Kolmandal päeval kaotas ta oma lohakuse tõttu sakslasele Adolf Riegerile, kuid seljatas siis Thure Sjöstedti (Rootsi). Pärast seda, kui Loo sai 4. ringis suure punktivõidu Enrico Bonassini (Itaalia) üle, jõudis ta siiski esikohakohtumisele Alexander Szabóga. Liigse riski tõttu sai Loo seljakaotuse. I Szabó, II Sjöstedt, III Loo.
Voldemar Väli tuli taas sulgkaalus Euroopa meistriks. Eduard Pütsep (kärbeskaal) ja Albert Kusnets (keskkaal) võitsid hõbeda ning Osvald Käpp (kergekaal) ja Rudolf Loo (poolraskekaal) pronksi. Kuna raskekaalus Eestil meest väljas polnud, olid kõik meie sportlased medali saanud! Mitteametlikus paremusjärjestuses jagasid Eesti ja Ungari 9 punktiga Rootsi ees esikohta, kuid 2 kulda asetasid Ungari ettepoole.
Edaspidi.
Enam Rudolf Loo ei võistelnud, jäädes niisiis kõrvale ka Amsterdami olümpiast. Ta elas aastatel 1924-1934 Helsingis, kus ka abiellus. Tal oli 4 last. Räägitakse, et arstid olevat tal leidnud südame rütmihäire ja soovitanud spordist loobuda. Eesti koondisse jäi auk: mitu aastat (kuni Olaf Luiga ja Ago Neoni) ei olnud Eestis head poolraskekaallast.
1934 naasis Rudolf Loo Eestisse ja töötas Kaubandus-Tööstuskojas. Poliitikaga ta ei tegelnud, kuid otsustas sõja ajal koos perega emigreeruda Rootsi. Ta töötas seal metsa- ja metallitöölisena kuni pensionini.


Piigandi Ahijärv.
Ahijärv (ka: Piigandi Ahijärv, Mädajärv) on järv Põlva maakonnas Kanepi vallas Ahja jõe paremal kaldal.
Ahijärve pindala on 2,3 ha ja sügavus kuni 2 m.
Ahijärve voolab sisse Peravalla jõgi.
Ahijärves leidub ahvenat, särge, haugi, kiiska, latikat, linaskit, säinast jt.


Meelva järv.
Meelva järv ehk Mulva järv (ka "Miilva järv") asub Meelva maastikukaitsealal, Räpinast 8 km loode pool.
Järve pindala on 78,7 ha, suurim sügavus 3,2 meetrit, pikkus 2650 m ning laius 550 m.
Meelva järve ümbritseb lääne ja lõuna pool raba, põhjas ja idas on maapind kõrgem.
Meelva järvest voolab välja Võhandusse suubuv Toolamaa oja.
Meelva järve keskkohas on väike saar (0,4 ha).


Russiini keel.
Russiini keel on idaslaavi keelte hulka kuuluv keel, mida kõneldakse Ukrainas Taga-Karpaatias ning sellele lähedastes piirkondades Slovakkias, Poolas ja Ungaris.
Küsisõnad.
што "mis", ко, хто "kes", як "kuidas", де "kus", кідь, кедь, коли "millal", якый "milline", котрый "kumb".


SI-süsteem.
SI-süsteem ehk rahvusvaheline mõõtühikute süsteem (lühend SI tuleneb prantsuskeelsest nimest "Système International d'Unités") on mõõtühikute süsteem, kinnitati ja tunnistati eelistatud mõõtühikute süsteemiks oktoobris 1960 Pariisis toimunud Kaalude ja mõõtude XI peakonverentsi otsusega.
SI-süsteem kasutab 7 füüsikalist suurust põhisuurustena ning nende suuruste ühikuid nimetatakse põhiühikuteks. Ülejäänud füüsikaliste suuruste mõõtühikud SI-süsteemis on tuletatud ühikud, need on määratud põhiühikute astmete korrutiste kaudu.
NSV Liidus kehtis SI-süsteem aastast 1963.
SI-süsteemi loomisel on rakendatud järgmiseid põhimõtteid.


Heinrich von Knorring.
Heinrich von Knorring (10. juuli 1595 – 3. juuni 1679 Tallinn) oli Rootsi sõjaväelane.
Ta oli De la Gardiedele kuulunud Haapsalu krahvkonna asehaldur 1655 ja linnas paiknenud rootsi garnisoni ooberst.
Talle kuulusid Norra, Jõgisoo ja Koppelmaa mõisad.
1679. aastal surnud Knorringi vappepitaaf asub Tallinnas Niguliste kirikus.
Perekond.
Tema vanemateks oli Muhumaa Pädaste mõisnik Heinrich von Knorring ja Saaremaalt Sandla mõisast pärit Gertrude von Vietinghoff.
1. Anna Ruuthiga, kes oli Jõgisoo ja Norra mõisnik Heinrich Ruthe (rootsi Henrik Henriksson Ruuth) ja Catharina (Karin) Hansdotter Lejoni tütar, Eestimaa asehaldur Hans Lejoni tütretütar.
2. 1635 Agneta von Tiesenhauseniga, kes oli Valtu mõisnik Frommhold von Tiesenhauseni ja Helena von Uexkülli tütar.
3. 1652 Dorothea von Lodega (maetud 1685 Tallinnas), kes oli Moe mõisnik Reinhold von Lode ja Sandla mõisast pärit Elisabeth von Vietinghoffi tütar.
Teisest abielust sündis talle poeg Frommhold von Knorring, kellest sai rootsi rügemendi kortermeister, Jõgisoo ja 1667. aastast abielu kaudu Rammiga ka Kurisoo mõisnik, ning kes maeti 15. veebruaril 1678 Tallinna Niguliste kirikusse.


Tarmo Pihlap.
Tarmo Pihlap (21. aprill 1952 – 3. august 1999) oli eesti laulja.
Tarmo Pihlap õppis aastatel 1970–1972 Tallinna Muusikakoolis löökpille, 1986 aastal lõpetas kooli lauljana.
Ta mängis muu hulgas ansamblites Varjud, Jüngrid, Melodica, Vana Toomas, Fix, Palderjan.
Muusikutest kolleegide hinnangul oli Tarmo Pihlap eesti parim joodeldaja.
Teda on nimetatud ka Artur Rinne mantlipärijaks.
Ta tegi ka raadio- ja telesaateid.
Tarmo Pihlap suri 3. augustil 1999 diabeetilisse ketoatsidoosi.
Isiklikku.
Abielust Eevi Kulliga on tal kaks last, tütred Carolin ja Mariann. Tarmo Pihlapi vend on Priit Pihlap.
Välislingid.
Pihlap, Tarmo
Pihlap, Tarmo
Pihlap, Tarmo
Pihlap, Tarmo


Agostino Carracci.
Agostino Carracci (ka Caracci; 16. august 1557 Bologna – 22. märts 1602 Parma) oli itaalia maalikunstnik ja graafik.


Amuuri oblasti lipp.
Amuuri oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Amuuri oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 26. aprilli 1999.
Lipu kirjeldus.
Amuuri oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud hõbedase horisontaalse lainelise laiuga kaheks väljaks. Ülemine väli on punane ning alumine sinine. Lipu alumine osa moodustab 1/3 ning hõbedane laineline laid 1/15 lipu laiusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Lipu värvid pärinevad Venemaa lipult. Sinised hõbedase harjaga lained sümboliseerivad Amuuri jõge, punane aga piirkonna ajaloolisi rikkusi ning sealsete sõjemeeste kangelaslikkust.


Kakspunktprotokoll üle Etherneti.
Kakspunktprotokoll üle Etherneti (ingl "Point-to-Point Protocol over Ethernet", lüh PPPoE) on kakspunktprotokolli (PPP) versioon, mis töötab Etherneti peal. Seda kasutatakse peamiselt kaabel- ja DSL-modemitel. Selle protokolliga luuakse virtuaalne ühenduskanal üle arvutivõrgu, olles samal ajal üldisest võrgust eraldatud.


Osvald Käpp.
Osvald Käpp (17. veebruar 1905 Tallinn – 22. detsember 1995 New York) oli eesti maadleja, olümpiavõitja 1928 vabamaadluse kergekaalus, EM-hõbe 1926 ja -pronks 1927 kreeka-rooma maadluse kergekaalus. Tuli 5 korda Eesti ja 4 korda USA meistriks. Klubi: Tallinna “Kalev”, aastast 1929 “Metropolitan A.A.U.”
1924.
Pariisi olümpiamängude maadlusturniiril 6.–10. juulil esindas Eestit 8 maadlejat. Sulgkaalus osalesid Voldemar Väli ja Osvald Käpp. Mõlemad alustasid võitudega, kuid kaotasid 3. ja 4. ringis.
Eduard Pütsep võitis kärbeskaalus kulla, Roman Steinberg sai keskkaalus pronksi. Riikide arvestuses võitis Soome (20) Rootsi (6) ja Eesti (4) ees.
Eesti võitis Tallinnas Läti 21:15.
1925.
Käpp tuli Eesti meistriks vabamaadluse kergekaalus.
Euroopa meistrivõistlustel Milanos Eesti ei osalenud.
1926.
Käpp tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis kergekaalus.
Euroopa meistrivõistlustel Riias osales 6 kaalus 35 sportlast 7 riigist. Täiskoosseisuga olid platsis Eesti, Läti, Saksamaa ja Tšehhoslovakkia, 5 mehega Rootsi ja Ungari, ühega Taani. Esimest korda võis iga riik igas kaalus välja panna ainult 1 sportlase. Tollane maailma parim maadlusmaa Soome jäi protestiks kõrvale.
Kergekaalus osales 6 maadlejat. Käpp seljatas avaringis František Kratochvíli Tšehhoslovakkiast, kuid kaotas teises Mihály Maturale (Ungari) punktidega. Kolmandas ringis favoriidi Harald Petterssoni (Rootsi) vastu oli Käpp ootamatult aktiivne ja teenis punktivõidu. Neljandas ringis jäi ta vabaks; rootslane võitis ungarlase. Kolm meest olid kogunud võrdselt 4 punkti ja omavahel oli surnud ring. Medalid jagati meeste kaalu järgi: I Pettersson, II Käpp, III Matura.
Esimeseks eestlasest Euroopa meistriks maadluses tuli Voldemar Väli sulgkaalus. Ka Rudolf Loo võitis poolraskekaalus hõbemedali. Riikide arvestuses sai Saksamaa 11, Rootsi 9, Eesti 7, Taani, Tšehhoslovakkia ja Ungari 3 punkti, Läti 0.
1927.
Käpp tuli Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse kergekaalus.
Eesti võitis Prahas Tšehhoslovakkia 8:4.
Euroopa meistrivõistlused toimusid 3.–6. novembrini Budapestis Beketovi tsirkuses. Soome boikottis ikka.
Avaringis seljatas Käpp poole minutiga Arthur Nordi Norrast. Teisel päeval oli ta vaba. Kolmandal päeval seljatas ta poolaka Ryszard Błażyca 15. minutil ja võitis punktidega Lajos Keresztesi (Ungari). Finaalis Eduard Sperlingi (Saksamaa) vastu alustas ta samuti hästi ja viis vastase silda, kuid too suutis end välja keerata, tegi vastuvõtte ja 8. minutil seljatas Käpa. I Sperling, II Pettersson, III Käpp.
Voldemar Väli (sulgkaal) võitis, Eduard Pütsep (kärbeskaal) ja Albert Kusnets (keskkaal) said hõbeda ning Osvald Käpp (kergekaal) ja Rudolf Loo (poolraskekaal) pronksi. Kuna raskekaalus Eestil meest väljas polnud, olid kõik meie sportlased medali saanud! Mitteametlikus paremusjärjestuses jagasid Eesti ja Ungari 9 punktiga Rootsi ees esikohta, kuid 2 kulda asetasid Ungari ettepoole.
1928.
Käpp tuli Eesti meistriks vabamaadluse kergekeskkaalus.
Amsterdami olümpiamängudel tuli Osvald Käpp esimeseks Eesti olümpiavõitjaks vabamaadluses. Et Eesti vabamaadluses maavõistlusi ei pidanud ega osalenud Euroopa meistrivõistlustel, siis edu ei loodetud. Ometi võitis Käpp kergekaalus punktidega järjest Carlo Tesdorf Jørgenseni Taanist, Clarence Berrymani USA-st, Charles Pacôme'i Prantsusmaalt ja Birger Nilseni Norrast.
Kreeka-rooma maadluses läks Käpp teist kulda püüdma. Avaringis seljatas ta Piero Postini Itaaliast, teises Harald Petterssoni vastu oli suures ülekaalus, kuid väänas jala. Läbi valu tegi ta matši lõpuni ja sai punktivõidu, kuid ei suutnud turniiri jätkata. Temast võinuks saada esimene Eesti kahekordne olümpiavõitja.
Käpa kullale lisandus Voldemar Väli kuld kreeka-rooma maadluse sulgkaalus ja Albert Kusnetsi pronks kreeka-rooma maadluse keskkaalus. Mitteametlik paremusjärjestus: 1. Soome 18, 2. Rootsi 11, 3. Saksamaa 8, 4. Eesti 7, 5. Šveits 6, 6. Ungari 5, 7. USA 5, 8. Prantsusmaa 4, 9. Kanada 4 jne.
1929.
Käpp võitis tugeva turniiri Göteborgis nagu ka Albert Kusnets, kuid Euroopa meistrivõistlustele Dortmundi ei saadetud kumbagi.
Ameerikas.
1929 emigreerus Osvald Käpp Ameerika Ühendriikidesse, kus sai tööd pagarina. 1929 ja 1930 tuli ta USA meistriks kreeka-rooma maadluse kergekeskkaalus. Kaks korda tuli ta nii New Yorgi kui ka USA meistriks vabamaadluses.
1932.
Rahvusvaheline majanduskriis pani Eesti spordi väga raskesse olukorda. Los Angelese olümpiamängudest jäigi Eesti kõrvale. Olulise tõuke selleks otsuseks andis asjaolu, et oma põhialal, kreeka-rooma maadluses jäi Eesti Stockholmis Rootsi-Saksamaa-Ungari-Eesti maavõistlusel viimaseks. Osvald Käpp Eesti kodanikuna esindas Eestit oma käe peal, kandes ise kõik kulud.
Vabamaadluses osales Käpp kergekaalus. Et ta kaalus 70 kg, polnud kaalu mahavõtmisega 66 kiloni probleeme. Sellegipoolest võis see mõjuda võistlusvormile, sest nii Pacôme'ile kui ka Károly Kárpátile Ungarist kaotas ta punktidega ja langes välja. Pacôme'i oli ta Amsterdamis võitnud.
Kreeka-rooma maadluses ei hakanud ta kaalu mahavõtmisega jantima ja tegi kaasa kergekeskkaalus. I ringis võitis ta Ercole Gallegati Itaaliast ja teises Børge Jenseni Taanist punktidega, kuid kolmandas kaotas peatsele olümpiavõitjale Ivar Johanssonile Rootsist seljaga ja langes välja.


Klingonid.
Klingonid on ulme-teleseriaalis "Star Trek" ning sellel põhinevas nn Star Treki maailmas maaväliste humanoidsete olendite tsivilisatsioon. Neid kujutatakse sõjakate ja domineerimishimuliste olenditena, kes on ühtelugu vaenujalal inimeste, romulanide ja teiste tsivilisatsioonidega.
Välimuselt sarnanesid klingonid Star Treki maailma varasemas ajaloos üldjoontes inimestega, kuid olid iseloomuliku vaolise otsmikuga. Hiljem lähenesid nad välimuselt veelgi inimestele. Klingonite välimuses oli teatud aasiapäraseid jooni ning "Star Treki" hilisemates osades võis aule ja sõdimisele keskendunud klingoni kultuuris näha Jaapani samuraikultuuri kajastusi. Samas oli Planeetide Föderatsiooni ning Klingoni Impeeriumi vastasseis omalaadne külma sõja peegeldus populaarkultuuris.
Seriaalis kasutatud klingoni keele kõla ja esialgse napi sõnavara mõtles algselt välja "Star Trekis" Scottyt kehastanud näitleja James Doohan. Filmi "'" tarvis loodi terve klingoni keel, mille töötas põhiosas välja Ameerika põliselanike keeli uurinud keeleteadlane Marc Okrand.


Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei.
thumb
Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei (lühend: "SDP", soome "Suomen Sosialidemokraattinen Puolue", rootsi "Finlands Socialdemokratiska Parti") on Soome poliitiline erakond. Partei asutati 1899. aastal Soome Töörahvapartei nime all. Praeguse nime sai erakond 1903. aastal.
Üldiseloomustus.
Erakonna ideoloogiaks on sotsiaaldemokraatia. Partei on Soome kolme mõjukama partei hulgas konservatiivse Rahvusliku Koonderakonna ja agraartsentristliku Keskerakonna kõrval. SDP sotsiaaldemokraatlikku poliitikat peetakse mõõdukamaks kui Soome teise vasakpoolse partei Vasakliidu poliitikat.
Pärast 1918. aastal toimunud Soome kodusõda kaotas partei oma toetust. Aastal 1919 sai SDP 37,98% häältest ja 80 kohta parlamendis. Suuruselt teine partei parlamendis oli 43 kohaga Maalaisliitto.
Parlamendi- ja kohalikel valimistel on SDP saanud tavaliselt umbes neljandiku häältest. SDP-l on umbes 54 000 liiget. Partei esimees on alates 2008. aasta juunist Jutta Urpilainen.
SDP kandidaat Tarja Halonen valiti presidendiks nii 2000. ja 2006. aasta valimistel. SDP kuulus aastatel 2003–2007 Keskerakonna poolt juhitud koalitsioonivalitsusse koos Rootsi Rahvaparteiga. Pärast 2007. aasta Eduskunna valimisi oli partei opositsioonis. Alates 2011. aastast osaleb Sotsiaaldemokraatlik Partei Jyrki Kataineni kuue partei koalitsioonivalitsuses.
SDP aated.
SDP eesmärgiks on vaba, võrdne ja solidaarselt õiglane ühiskond.
SDP kohtade arv Eduskunnas alates 1945. aastast.
Soome parlamendis on 200 kohta.


Frangi keiser.
Frangi keiser on Frangi riigi valitsejate tinglik nimetus.
Neid valitsejad nimetati tegelikult (Lääne-)Rooma keisriteks ning nad isegi pidasid end Rooma riigi taastajateks. Ajaloolased nimetavad neid siiski Frangi keisriteks, sest Karl Suur ning tema järglaskeisrid valitsesid just Frangi riiki (või riike). Tiitel oli selgelt seotud just germaani-frangi traditsiooniga. Ta jäi unarusse 9. sajandi algul segaduste tõttu Prantsusmaaks ja Saksamaaks transformeeruvates Frangi riikides. Viimased keisrid olid tegelikult vaid Kesk-Itaalia valitsejad, kes tavaliselt võtsid paavsti pantvangi ja sundisid teda ennast keisriks kroonima. Mingit võimu ülejäänud Karl Suure riigi endiste alade üle "keiser" enam ei omanud. Uuesti võttis Rooma keisri tiitli kasutusele Otto Suur, kuid tema pani alguse juba Saksa-Rooma riigile, millel Frangi riigiga kuigipalju ühist polnud. Seega võiks Frangi keisriteks nimetada keisritiitli kandjaid Karl Suurest Friooli Berengarini. Mõnel pool on ka traditsioon nimetada nii Karl Suure otseseid järglasi kui ka Saksa-Rooma keisreid Püha Rooma imperaatoriteks.


Klingoni keel.
Klingoni keel (klingoni keeles "tlhIngan Hol") on väljamõeldud keel, mida kõneles klingonite rass ulmeseriaalis "Star Trek" ning sellele järgnenud samateemalistes filmides.
Klingoni keele kõla ja esialgse napi sõnavara mõtles välja algses sarjas "Star Trek" Scottyt kehastanud näitleja James Doohan. Filmi "Star Trek III: The Search for Spock" tarvis tellis filmistuudio Paramount Pictures terve klingoni keele, mille töötas põhiosas välja Ameerika põliselanike keeli uurinud keeleteadlane Marc Okrand.
Klingoni keel erineb teistest tehiskeeltest selle poolest, et tema loomisel puudus taotlus teha keel kergesti mõistetavaks ja õpitavaks; pigem püüti rõhutada keele maavälist päritolu. Sellele vaatamata on mitmed "Star Treki" sarja fännid keele ära õppinud ning kasutavad seda oma kokkutulekutel. Loodud on mitu erinevat klingoni kirjasüsteemi, kuid peamiselt kasutatakse ladina tähestikku. Klingoni keelde on tõlgitud sumeri eepos "Gilgameš" ning William Shakespeare'i tragöödia "Hamlet" ja komöödia "Palju kära eimillestki".
Klingoni keele sõnaraamatut on müüdud üle 1,5 miljoni eksmplari, lisaks sõnaraamatule on välja antud vestlussõnastik, õpik edasijõudnutele, vanasõnade kogumik jms. Entusiastide grupid taotlevad klingoni keelele esperantoga sarnast staatust, eriti rahvusvaheliste tehniliste standarditega seonduvas. ISO 639 standardi järgi on klingoni keele kood tlh.


Tõnisepäev.
Tõnisepäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida tähistatakse 17. jaanuaril (aeg on nihkunud koos Gregoriuse kalendri kasutuselevõtuga 1918).
Tõnisepäev on nime saanud katoliikluse aegadel Antonios Suure mälestuspäeva järgi, mida katoliku kirik 17. jaanuaril tähistab.
Tõnisepäeva peetakse talve keskpaigaks. Vanarahva tarkuse järgi pidi tõnisepäeval loomatoidust pool alles olema. Tõnisepäeval ei tohtinud kedrata: siis sead ei sigi ja lambad hakkavad "ümber käima". Ka kalavõrku ei tohtinud kududa ega parandada. Tõnisepäeval tuli treppi pesta, siis pidi peale talve rikkus majja tulema. Tõnisepäeva söögiks oli seapea (või seakõrvad): siis pidid sead sigima.
Tõnisepäeva ilma järgi ennustati suvist heinaaega: tõnisepäeval kellaaeg 9-st 15-ni vastab suvel ajale 25. juunist 30. juulini ehk 1 tund tõnisepäeval tähendab 5 päeva heinaaega.


Vanavene keel.
Vanavene keel (vanavene keeles рѹсьскъ) oli idaslaavi keelte (vene, ukraina, valgevene ja russiini keele) eelkäija.
Keel kujunes välja Kiievi-Venes 7.–8. sajandil. Ta oli kirjakeelena käibel 10. sajandist 14. sajandini. 14.–15. sajandil lahknes vanavene keel eri keelteks.


Samuri ahelik.
Samuri ahelik (vene "Самурский хребет", varasem nimi "хребет Сарфунъял" (nimetati nõukogude ajal ümber)) on mäeahelik Põhja-Kaukaasias, Dagestani äärmises lõunaosas. Ta on osa Suur-Kaukasusest. Loetakse ka osaks Suur-Kaukasuse Kõrvalahelikust.
Kulgeb loode-kagusuunas Samuri jõest vasakkaldal (jõest põhja pool).
Kõrgus kuni 3844 meetrit ("Алахундаг"; vanematel andmetel 3801 m). Pikkus 115 km.


Velikaja (Siber).
Velikaja on jõgi Aasia kirdes Tšuktšimaa lõunaosas.
Algab Korjaki mägismaalt, voolab valdavalt kirdesse, suubub Anadõri lahte.
Pikkus 556 km, valgla 31 000 km². Toitub lumesulamisveest ja sademetest. Külmub oktoobris, jääkattest vabaneb mai lõpus või juuni alguses.


Sevani ahelik.
Sevani ahelik (armeenia Սեվանի լեռնաշղթա (Sevani lernašghtha)) ehk Şahdaği ahelik (aserbaidžaani "Şahdağ silsiləsi") on mäestik Aasias. Ta on osa Väike-Kaukasusest.
Kulgeb Sevani järve kirdekaldal loode-kagu sihis.
Kõrgus kuni 3367 meetrit (Böyök Hinaldağ). Pikkus ligikaudu 70 km.
Ahelik on pea kogu pikkuses piiriks Armeenia ja Aserbaidžaani vahel.


Tobago.
Tobago on saar Lääne-Indias, üks Väikestest Antillidest.
Saar on künklik, kõrgus kuni 576 meetrit.
Kuulub Trinidadile ja Tobagole.
Aastatel 1652–1690 oli saar Kuramaa hertsogkonna koloonia.


Burjaatia Vabariigi vapp.
Burjaatia vapp on Venemaa Föderatsiooni kuuluva Burjaatia Vabariigi vapp.


Siebengebirge.
Siebengebirge on mäestik Euroopas, osa Reini Kiltkivimäestikust. Paikneb Reini paremal kaldal.


Sunža ahelik.
Sunža ahelik (vene "Сунженский хребет", tšetšeeni "Taşxoyn̩ raġ") on mäeahelik Põhja-Kaukaasias Põhja-Osseetia, Inguššia ja Tšetšeenia alal. Ta osa Suur-Kaukasuse eelmäestikest.
Kulgeb ida-lääne suunas Sunža jõe vasakkaldal.


Absoluutne idealism.
Absoluutne idealism on filosoofiline positsioon, mille kohaselt on olemas ainult ideed.
Absoluutse idealismi järgi on olemas absoluut või Jumal, mis kõiki ideesid tajub. Kõik asjad on fundamentaalselt üks tolle vaimuga, mis on reaalsuse alus.
Religioon.
Absoluutne idealism on sageli olnud religioossete mõtlejate positsioon. Seda võib leida nii kristlikel müstikutel (Meister Eckhart) kui ka ida usundites (hinduismis advaita, budismis zen, maadhjamika, joogatšaara, mõned Puhta Maa õpetused).
Kriitika.
Absoluutse idealismi kriitikud apelleerivad põhiliselt sellele, et absoluutse idealismi väited ei ole põhjendatud.
Schopenhauer.
Arthur Schopenhauer juhtis tähelepanu sellele, et Hegel rajas oma absoluutse idealismi pärast seda, kui Kant oli diskrediteerinud kõik jumalatõestused. Absoluut on Jumala mitteisikuline aseaine: ta on üks subjekt, mis tajub universumit ühe objektina. Indiviidid osalevad selles tajus. Et Hegelil on universum idee Absoluudi vaimus, siis Hegel jäljendab spinoza panteismi, milles kõik on Jumalas ehk Looduses.


Werra.
pisi
Werra on jõgi Euroopas Saksamaal. Pikkus 292 km.
Algab Tüüringi metsa läänenõlvult, voolab valdavalt loodesse. Ühinedes Fulda jõega, moodustab Weseri.


Suur Veelahkmeahelik.
Suur Veelahkmeahelik (inglise "Great Dividing Range") on mäestik Austraalias.
Kulgeb idaranniku lähedal kaarena: mäestiku põhjaosa loode-kagu sihis, keskosa põhja-lõuna sihis, lõunaosa aga kirde-edela ja ida-lääne sihis.
Kõrgus kuni 2228 meetrit (Mount Kosciuszko).


Bohol.
Bohol (inglise; tagalogi keeles "Buhol") on üks Visayani saartest.
Saar on künklik, kõrgus kuni 800 meetrit.


Konrad I (Saksa kuningas).
Konrad I (umbes 890 – 23. detsember 918) oli Ida-Frangi (Saksa) kuningas alates 911. aastast ja Frankimaa hertsog alates 906. aastast.
Konrad oli esimene Ida-Frangi riigi valitseja, kes ei kuulunud Karolingide dünastiasse. Seetõttu loetakse teda mõnikord esimeseks Saksa kuningaks, mõnikord viimaseks Ida-Frangi kuningaks.
Ta püüdis riiki stabiliseerida ja ühendada ning viikingite ja ungarlaste röövretked lõpetada, kuid ei saavutanud erilist edu. Seetõttu käskis ta surres oma vennal Eberhardil pakkuda kuningakrooni Saksimaa hertsogile Heinrich Linnupüüdjale, sest too oli tugevaim Saksa (Ida-Frangi) vürst, kes oleks ainsana võinud reaalselt vastu seista ungarlaste röövretkedele.


Ludwig III Laps.
Ludwig III Laps (19. sajandi pilt)
Ludwig III Laps (mõnikord ka Ludwig IV; 893 Altötting – 911 Maini-äärne Frankfurt) oli viimane Karolingist Ida-Frangi riigi valitseja.
Ludwig oli kuninga ja keisri Arnulfi ning tema abikaasa Ota (Oda, Uta) ainus poeg ning sai kuningaks tolle surma järel, olles vaid 6-aastane. Ta krooniti 4. veebruaril 900 ja see on esimene Saksa kuninga kroonimine, mille kohta on kirjalikke andmeid.
Ludwig oli kehaliselt nõrk ja sageli haige. Tema eest valitsesid aadlikud ja piiskopid. Kõige mõjukamad nende hulgast olid Mainzi peapiiskop Hatto I ja Konstanzi piiskop Salomon III.
Ludwigil oli vanem poolvend, väljaspool abielu 871 sündinud Zwentibold, kes valitses Arnulfi armust Lotringis. Pärast Arnulfi surma keeldus Zwentibold Ludwigile allumast ja kuulutas Lotringi iseseisvaks. Aadli toetus kuulus aga Ludwigile, nad hakkasid mässama ja mässuline krahv Reginhar tappis Zwentiboldi. Zwentiboldil polnud pärijaid ja Ludwig sai tema maad endale.
903 kuulutas Ludwig välja Raffelstetteni tollieeskirjad, mis oli ainus varakeskaja Euroopas tollimakse reguleeriv õigusakt. Raffelstetten oli koht Doonaul, kus mööduvatelt laevadelt tollimaksu võeti, ja see asus Linzist mõne kilomeetri allavoolu, tänapäeva Astenis. Peamised kaubanduspartnerid olid Bütsants ja Kiievi-Venemaa.
Tema valitsusajal kannatas maa rängalt ungarlaste rüüsteretkede all. 900 rüüstas nende üks vägi rängalt Baierit, aga teise suutsid markkrahv Liutpold ja Passau piiskop Richer puruks lüüa. 901 laastasid ungarlased Kärntenit. 904 kutsusid sakslased ungarlaste vaimse juhi Kurszáni, kes oli Árpádi kaasvalitseja, läbirääkimistele, kuid mõrvasid ta kogu kaaskonnaga, misjärel Árpád sai ungarlaste ainuvalitsejaks. 906 rüüstasid ungarlased kahel korral Saksimaad ja 907 andsid nad baierlastele ränga hoobi, tappes ka markkrahvi Liutpoldi. Ludwig proovis sõjaväge ka ise juhtida, aga tema vägi löödi Pressburgi (Bratislava) all puruks. Järgmisel aastal oli Saksimaa ja Tüüringi kord ning 909 käisid ungarlased koguni Švaabimaal ja Ülem-Burgundias.
Ludwig III suri kõigest 18-aastasena Maini-äärses Frankfurdis ja maeti oma isa kõrvale Regensburgi Püha Emmerami kloostrisse.
Kui Ludwig pärijateta suri, algas riigis segadusteaeg, mis lõppes Heinrich Linnupüüdja võimuletulekuga. Lotringi valitsejaks sai Reginhar, kes oli enne seal valitsenud Zwentiboldi ise tapnud.


Star Treki kronoloogia.
Star Treki kronoloogia on Star Treki ulmemaailma kronoloogia.
Kronoloogia pandi paika 1960. aastatel esimese telesarja tootmise käigus.
Sündmused algavad ligikaudu 1980. aastate lõpust, kui Kesk-Aasiast pärit geeniteadlane Khan Noonien Singh kloonis enda geneetiliselt täiustatud variandi, kes seejärel tappis originaali. Peale seda lõi kloon peaaegu kogu Aasiat katva riigi, mis sattus tuumakonflikti Euroopa ja Ameerika riikide ühisrindega. Sõja tagajärjel pani Khan oma järglased ja enda krüogeenilisse seisundisse ja lahkus Päikesesüsteemist uue kodu otsingutele. Umbes aastal 2000 leiutati mootor, mis võimaldas inimese tehtud kosmoselaeval Päikesesüsteemist lahkuda ja tähtedevaheliselt reisilt naasta inimese eluea jooksul. Raketi katsetuse ajal möödus Päikesesüsteemist vulcanite uurimislaev, kes vastavalt Galaktika reeglitele võttis kontakti tähtedevahelise reisi tasandile arenenud rassiga. Koos vulcanitega asuti taastama seda, mis oli Maast järele jäänud, ning valmistama ette Maa inimesi astuma Galaktika Föderatsiooni liikmeteks. Umbes sellel ajal toimub teleseriaali " tegevus.
Ajaline kronoloogia.
Ajaliin


Arnulf (Frangi keiser).
Arnulf Kärntenist ("Arnulf von Kärnten"; umbes 850 – 8. detsember 899) oli viimane tugev Karolingidest valitseja. Ta oli 887–899 Ida-Frangi kuningas ning alates 896 ka Frangi keiser.
Arnulf sai Ida-Frangi kuningaks pärast oma onu Karl III Paksu kukutamist. Seejärel võitles ta edukalt viikingite vastu ning liitis oma riigiga alasid Suur-Määri riigist. Ta püüdis seda ka alistada, kuid edutult. Siiski saavutas ta Böömimaa eraldumise Suur-Määri riigist. Böömimaa andis end Arnulfi kaitse alla, saades tema vasalliks. 896 kroonis paavst Formosius ta keisriks pärast edukat Itaalia-retke, mille käigus ta alistas Itaalia kuninga ja keisri Lamberti.


Karl Kullisaar.
Karl Kullisaar (1905 Salla vald, Virumaa – 1. märts 1942 Gorki oblast, Venemaa) oli eesti maadleja, EM-pronks 1930 keskkaalus. Kui maadlusviis on nimetamata, võistles ta kreeka-rooma maadluses.
1923.
Eesti meistrivõistlustel kergekaalus võitis Kullisaar favoriidiks peetud Albert Kusnetsi ja tuli Alfred Praksi järel hõbemedalile.
1926.
Kullisaar tuli Eesti meistriks vabamaadluse kergekeskkaalus.
1929.
Kullisaar tuli Eesti meistriks vabamaadluse keskkaalus.
1930.
Kullisaar tuli Eesti meistriks keskkaalus nii kreeka-rooma (veebruaris) kui ka vabamaadluses (detsembris).
Veebruaris võitis Eesti Tallinnas Läti 4:3. Ka Kullisaar võitis.
Märtsis Euroopa meistrivõistlustel Stockholmis võitis Kullisaar keskkaalus pronksmedali (1. Väinö Kokkinen Soome, 2. Ivar Johansson Rootsi). Kergekaalus võitis Voldemar Väli hõbemedali. Need medalid andsid Eestile 10 riigi seas 5. koha.
Detsembris maavõistlusel Soomega Helsingis esindas Kullisaar Eestit kergekeskkaalus nagu ka August Grünberg. Kergekeskkaalus ja raskekaalus jäi maavõistlus viiki, muudes kaaludes võitis Soome, kokku 22:6.
1931.
Kullisaar tuli märtsis Eesti meistriks kergekeskkaalus.
Euroopa meistrivõistlustel Prahas ei tulnud Kullisaar medalile.
Oktoobris võitis Eesti Riias Läti 5:2. Novembris viigistas Eesti Tallinnas Soomega 14:14.
1932.
Rootsi-Saksa-Ungari-Eesti maavõistlusel Stockholmis jäi Eesti viimaseks, kuid võitis Tallinnas Läti 5:2.
Los Angelese olümpiamängudest jäi Eesti üldiselt kõrvale. Osvald Käpp siiski maadles.
1933.
Euroopa meistrivõistlustel märtsis Helsingis ei tulnud Kullisaar medalile. Albert Kusnets kergekeskkaalus ja Olaf Luiga poolraskekaalus võitsid pronksmedali.
I Turaani turniiri 22.–24. aprillil võitis Soome (18 21-st) Ungari (13) ja Eesti (11) ees.
1935.
Kullisaar tuli Eesti meistriks vabamaadluse poolraskekaalus.
1938.
Kullisaar tuli märtsis Narvas Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus Juhan Kalde ja Edgar Rohtmetsa ees. Eesti parim poolraskekaallane Ago Neo ei osalenud.
14. märtsil Helsingis kaotasid nii Eesti A- kui ka B-koondis Soomele 2:5. Võitsid keskkaallased Voldemar Roolaan ja Karl Kullisaar ning raskekaallased Kristjan Palusalu ja Johannes Kotkas.
24.–27. aprillil Tallinnas toimunud Euroopa meistrivõistlustel osales Karl Kullisaar kohtunikuna (Eestist veel Erich Byström, K. Gern ja Aat Männis). Johannes Kotkas võitis, Nikolai Karklin tuli teiseks ja Voldemar Roolaan kolmandaks.


Majoritaarne valimissüsteem.
Majoritaarne valimissüsteem ehk enamusvalimised on valimissüsteemi liik, kus enim hääli saanud rühmitus ehk partei (või isikuvalimise puhul isik) saab kindlas ringkonnas koha ja vähemusse jäänud rühmituse hääled lähevad kaotsi ja ühiskonna vähemusse jäänud osa jääb esindamata. Süsteemi kutsutakse ka "Võitja võtab kõik"-süsteemiks (ingl "winner takes it all")
Tuntuim enamusvalimistel valitav ametikoht on USA president.
Enamusvalimiste korral annavad poliitilises elus tooni kaks-kolm suuremat parteid, sest valimissüsteem sunnib ühesuguste eesmärkidega erakondi ühinema. Harilikult tagab see suurimale erakonnale parlamendis ka absoluutse häälteenamuse ja võimaldab moodustada stabiilse üheparteilise enamusvalitsuse.
Enamusvalimised võivad olla ka kahevoorulised. Kui esimeses voorus keegi absoluutset häälteenamust ei kogu, siis piisab teises voorus suhtelisest häälteenamusest. Kui valitakse ühte isikut ühemandaadilisest ringkonnast, toimub teine voor tavaliselt kahe edukama kandidaadi vahel. Niisugust süsteemi kasutatakse Prantsuse Rahvuskogu ja presidendi valimistel (ka Leedu president ja pool Seimist valitakse sel viisil). Kui on tegemist mitmemandaadilise ringkonna ning kandidaatide nimekirjadega, siis saab kõige rohkem hääli kogunud nimekiri endale kõik selle ringkonna mandaadid.
Majoritaarse valimissüsteemi vastand on võrdeline valimissüsteem.


Louis XII.
Louis XII (27. juuni 1462 – 1. jaanuar 1515) oli Prantsusmaa kuningas alates 1498. aastast. Ta kuulus Valois' dünastia Orleans'i harusse.
Louis abiellus oma eelkäija Charles VIII lese Bretagne'i Anne'iga, et kindlustada Bretagne'i hertsogiriigi kuulumine Prantsusmaa ülemvõimu alla. Peale selle tungis ta Itaaliasse ning vallutas Milano. Tal oleks peaaegu õnnestunud vallutada ka Napoli, kuid Lõuna-Itaaliat valitsenud Aragóni kuningas Fernando II kuulutas talle seepeale sõja ning 1512 pidi Louis ka Milanost taanduma.
Ka pereelus ei läinud tal kõige paremini: poega ta Anne'iga ei saanud, vaid kaks tütart: Claude'i ja Reneé, kellest esimene sai järgmise Prantsusmaa kuninga François I abikaasaks.


Mátyás I.
Mátyás I Corvin ehk Mátyás Hunyadi (ungaripäraselt "Hunyadi Mátyás", latiniseeritult "Matthias Corvinus") (23. veebruar 1443 – 6. aprill 1490) oli Ungari kuningas alates 1457. Ta oli János Hunyadi poeg. Teda peetakse viimaseks edukaks Ungari kuningaks. Alates 1471 oli ta ametlikult ka Böömi kuningas (koos Jagelloon Vladislav II-ga).
Mátyás Hunyadi on üks neist, kellele on omistatud algselt pilkav lause: "Bella gerant alii at tu felix Austria nube" ("Teised sõdigu, aga sina, õnnelik Austria, abiellu"). Sellega peeti silmas, et 15.-16. sajandil laienesid Habsburgide valdused pigem soodsate abielutehingute kui vőidukate sődade abil. Üks tema peamisi oponente oli Saksa-Rooma keiser Friedrich III. 1485 vallutas ta sõjas keisriga Viini, mis oli järgnevalt tema residentsiks kuni surmani.
Ta sõdis edukalt ka Türgiga ning toetas kultuuri ja teaduse arengut.


Vaim.
Vaim (vanakreeka keeles "πνεύμα" ("pneuma"), "νοῦς", ka "ψυχή", ladina keeles "spiritus", "mens", ka "animus", "anima", saksa keeles "Geist", inglise keeles "mind", "spirit", prantsuse keeles "esprit", vene keeles дух) on filosoofias, religioonis, teoloogias ja ka teaduses kasutatav hargnenud tähendusväljaga mõiste.
Ülevaade tähendustest koos täpsustuslinkidega.
Eesti rahvakeeles on sõnal "vaim" olnud mitu tähendust.
Eesti kirjakeeles on sõna "vaim" tähendused suuresti kujunenud saksa sõna "Geist" mõjul ning seetõttu rahvakeelsetest tähendustest lahknenud.
Ka eestikeelses filosoofiaterminoloogias tugineb sõna "vaim" kasutamine põhiliselt saksa keelele ega ole välja kasvanud rahvakeelsetest, eesti keelele spetsiifilistest tähendustest. Nagu ka saksa "Geist", on "vaim" tõlkevasteks kahele ladina (ning ka inglise sõnale).
Seoses teadvusega võib jämedates joontes eristada kaht tähendust. Esiteks mõistetakse vaimu ("mens", "mind") all seoses psüühikaga tundmusi, mõtlemist, taju, intellekti, õppimist jms "mentaalseid" võimeid inimestel ja ka teistel olenditel. Teiseks mõistetakse "vaimu" ("spiritus", "spirit") all inimese "spirituaalset", enamasti religioosselt mõistetud ning teispoolsusega seotud aspekti (sellisena mõistetuna võib vaim olla hingega samastatud või sellest eristatud).
Saksa idealismis (sealhulgas Hegeli filosoofias) ning ka näiteks Wilhelm Dilthey vaimuteaduste (humanitaarteaduste kontseptsioonis käib vaimu mõiste indiviidiüleste struktuuride kohta.
Vaimu mõiste.
Tänapäeva vaimumõiste juured on antiikfilosoofias ja Piiblis.
Vaimu mõistet kasutatakse esiteks olendi (eriti inimese) tunnetus- ja tundeelu kohta. Sealjuures jääb vaieldavaks, kuidas on vaim seotud ajuga. Teoloogias ning Descartesi ja tema järgijate filosoofias on vaim mittemateriaalne; paljude loodusteadlaste ja filosoofide arvates taandub vaim neuronite funktsioneerimisele. Viimasel juhul käib sõna "vaim" lõppkokkuvõttes aju kohta. Filosoofide hulgas on käibel ka seisukoht, et kuigi vaim ei ole mittemateriaalne substants, ei ole ta ka ajule taandatud. Vaimu loomuse probleemiga tegeleb vaimufilosoofia.
Teiseks võidakse vaimu all mõelda indiviidiülesid asju, omadusi ja protsesse. Sellise sõnakasutuse levikus on olnud tähtis koht Johann Gottfried Herderi teosel "Kristluse vaimust". Hiljemalt Georg Wilhelm Friedrich Hegeli loomingust saadik on selliselt mõistetud vaimust saanud saksa keelealal üks keskseid mõisteid. Hegeli järgi ilmutab kogukondades end objektiivne vaim, kunstis, filosoofias ja religioonis aga absoluutne vaim. Ka sotsiaalteadustes kasutatakse seda sõna kogukondade iseloomustamiseks, näiteks Max Weberi teoses "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim". Kapitalismi vaim tuleneb kapitalistlike kogukondade normidest ja väärtustest.
Antiikfilosoofia.
Sõna "vaim" mitmetähenduslikkuse tõttu on vaevalt võimalik üheselt öelda, mis sellele antiikfilosoofias vastab. Põhilised vasted olid "pneuma" ja "nous", mõnes suhtes võib vasteteks pidada ka sõnu "psychē", "thymos" ja "logos".
Nii "pneuma" kui ka "nous" tähistavad nii teatud inimvõimet kui ka teatud kosmoloogilist alget. "Pneuma" tähendab algselt füüsilist õhuhingust, "nous" aga tähendas mõnikord ka midagi mittemateriaalset.
"Pneuma".
"Pneuma" mõistet kasutas teadaolevalt esimesena Anaximenes (6. sajand eKr): "Nii nagu meie hing, mis on õhk, meid jõuga koos hoiab, nõnda hõlmab kogu kosmost tuul ("pneuma") ja õhk." (DK 13 B 2)
Hellenismiaja filosoofias, eriti stoitsismis, segunesid "pneuma" mõistes inimlik võime ja kosmoloogline printsiip. Stoikutel on "pneuma" nii üksikhingena kui ka maailmahingena nii materiaalne substants kui ka vaimne printsiip, mis läbistab elusat kosmost ja korrastab seda. Inimese "pneuma" on elu alguses "tabula rasa", mis seejärel täidetakse meeltemuljetega ja ettekujutustega. "Pneuma" on stoikutel juhtiv hingeosa, mis võimaldab elada kooskõlas loodusega.
Inimlik võime.
Paistab, et "nous" on Homerosel ning ka veel Xenophanesel võime, mis on suunatud nii meelelistele kui ka intelligiiblitele esemetele, ja ka veel Empedokles paneb mõtlemise tajuga kokku. Parmenidesel aga on "nousi esemeteks üksnes paratamatult olemasolevad, seega üksnes inrelligiiblid esemed.
Hilisemate eelsokraatikute (Empedokles, Anaxagoras, Demokritos) kohta on teada, et nad pidasid, vaimu, mõtlemist kehaliseks protsessiks. Empedoklese järgi "tunnetab sama üksnes sama", ning tunnetuse asupaik on tema järgi veri kui kõige paremini segunenud aine.
Erinevalt paljudest eelsokraatikutest pidasid Platon ja Aristoteles mõtlemist kui "nousi tegevust mittekehaliseks ning omistavad selle ainult inimesele. Peale selle teeb Platon eksplitsiitselt vahet ning väidab Parmenidese jälgedes selgelt, et teadmine on võimalik vaid meeltetaju ja keha vastasena.
Aristotelese järgi on "nous" (aru) "see, millega hing mõtleb ja oletusi teeb" ("De Anima" III, 4, 429a22jj). Nagu tajugi puhul, võrdleb ta "noust tühja vahatahvliga. "Nous" on afitseerimata, määratlemata, passiivne potents, mille loomus seisneb selles, et vorme vastu võttes saab ta aktuaalselt selleks, mida ta mõtleb. Ta ei ole seotud kindla elundiga, vaid on kehatu.
Nii stoitsismis kui ka epikureismis on "nous" materialistlikult käsitatav tunnetusvõime. Tunnetus taandub täielikult tajule, mida käsitatakse materialistlikult.
Kosmoloogiline printsiip.
Anaxagorasel on "nous" kosmoloogiline printsiip, millel on maailmaseletuses kandev roll (ka mõnel varasemal mõtlejal esineb sarnane printsiip). "Nous" on tal liikumise alge, mida ta vastandab mateeriale, kuigi ta ei kirjelda seda selgelt mittemateriaalsena. Sarnane roll on Herakleitose logosel, mida too nimetab "kõike valitsevaks" ja mõistuslikuks.
Platoni järgi on maailm hinge ja mõistusega elusolend, kelle omadusi ta seletab jumalikule mõistusele viidates.
Aristotelesel figureerib jumal, liikumatu liikumapanija, kes paneb endast sõltuvat taevast ja maad liikuma lõpp-põhjusena, "nii nagu paneb liikuma armastatu või see, mille poole püüeldakse". Tolle katkematu tegevus seisneb selles, et ta mõtleb parimat eset iseennast ("noēsis noēseōs"). Erinevalt inimese "nousist on jumal puhtaktuaalne.
Plotinosel on "nous" demiurg, kes kujundab nähtavat maailma ideede maailma eeskujul.


Spirituaalsus.
Spirituaalsus on millegi omadus olla vaim ("spiritus"). See eeldab, et spirituaalsel asjal on vähemalt sama suured vaimsed võimed nagu inimesel.
Mitmed briti idealismi esindajad, näiteks Francis Herbert Bradley, väitsid, et reaalsuses on kõik asjad spirituaalsed (reaalsuse vaimsus) ja õigupoolest on olemas ainult üks asi. Sellist seisukohta nimetatakse absoluutseks idealismiks.


Omadus.
"Selles artiklis räägitakse omadusest kõige üldisemas ja filosoofilises mõttes; sõna spetsiifiliste tähenduste kohta vaata lehekülge Omadus (täpsustus)"
Kui asi on nii- ja niisugune, siis öeldakse, et asjal on omadus olla nii- ja niisugune. Asjade kirjeldamiseks omistatakse neile omadusi.
Kui näiteks mõni õun on punane, siis sellel õunal on omadus olla punane.
Sealjuures tehakse vahet konkreetse asja konkreetsel omadusel (näiteks punane on konkreetse punane õuna omadus, mis kuulub selle konkreetse õuna juurde) ja abstraktsel omadusel (näiteks punasus kui omadus, mis ei kuulu ühegi konkreetse punase asja juurde).
Omadus ei pruugi olla väljendatav omadussõnana ega kujutada endast kvaliteeti. Näiteks punasel õunal on ka omadus olla õun.
Asja omadus on olemuslik ehk essentsiaalne, kui ilma selle omaduseta ei saaks see asi olla see asi, mis ta on. Vastasel korral on omadus aktsidentaalne.
Omadused ei ole ainult substantsidel, vaid ka teistel entiteetidel. Näiteks on igal omadusel omadus olla omadus. Samuti on võib näiteks punasel kui omadusel olla omadus olla hele.
Erinevalt suhetest ei ole omadused mitte mitme asja vahel, vaid kuuluvad ühele asjale. Kuid asjal, mis on mõne teise asjaga või teiste asjadega suhtes, on ka omadus olla selles suhtes.


NSV Liidu laienemine.
NSV Liidu laienemise üheks poliitiliseks alusdokumendiks oli Molotovi-Ribbentropi pakt ja eriti selle salajane lisaprotokoll, milles NSV Liit ja Saksamaa 23. augustil 1939 jaotasid ära omavahelised mõjupiirkonnad Euroopas. Selle tulemusel avanes NSV Liidul võimalus poliitiliselt mõjutada NSV Liiduga liituma alljärgnevaid riike.


Kotajkhi maakond.
Kotajkhi maakond on 1. järgu haldusüksus Armeenias.


Lori maakond.
Lori maakond on 1. järgu haldusüksus Armeenias.


Sjunikhi maakond.
Sjunikhi maakond on 1. järgu haldusüksus Armeenias.


Širaki maakond.
Širaki maakond on 1. järgu haldusüksus Armeenias.


Tavuši maakond.
Tavuši maakond on 1. järgu haldusüksus Armeenias.


Vajotsh Dzori maakond.
Vajotsh Dzori maakond on 1. järgu haldusüksus Armeenias.


Jaan Poska.
Jaan Poska hauakivi on Siselinna kalmistul perekond Poska rahulas vasakult teine
Jaan Poska 1 (24. jaanuar 1866 (Juliuse kalendri järgi 12. jaanuar) Laiuse Kirikuküla – 7. märts 1920 Tallinn) oli Eesti riigimees.
Lapsepõlv ja haridus.
Jaan Poska sündis 12-lapselises peres viienda lapsena. Tema perekonna kodune keel oli vene keel. Ta kasvas üles täiesti venevaimulises õhkkonnas, sest ta vanemad käisid läbi peamiselt preestritega ja nende perekondadega, kes olid enamasti venelased. Hoolimata sellest, et Jaan Poska kõneles vene keelt nagu venelane ja eesti keeles tundus pisut vene hääldamist, oli ta alati suur eesti isamaalane, mida on näidanud tema tegevus.
Ta õppis Tuhalaane õigeusu kiriku koolis. Andeka poisina pääses ta Karksi-Nuia preestri Alliku abil Riia Vaimulikku Seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse. See oli õigeusu köstrile kõige kergem ja odavam tee oma poegade koolitamiseks. Vaimulik kool oli neljaklassiline progümnaasium, seminar aga keskkool, kus neljas klassis anti ilmalikku haridust, kahes viimases aga usuteadust. Kummagi juures oli ka internaat, kus õpilased elasid. Õppekeeleks oli vene keel, läti ja eesti keelt õpetati eriainena. Õppureist enamus olid lätlased, eestlasi oli tunduvalt vähem ja venelasi mõni üksik. Eriti rohkesti õpetati vaimulikus seminaris filosoofiat ja loogikat.
1882. aastal, kui Jaan Poska oli 16-aastane, suri ta isa. Ema kolis siis Tartusse, kus üks poegadest, Mihkel, õppis ülikoolis ning ka nooremad pojad ja tütred käisid koolis. Kuna üks vendadest oli läinud vaimulikku akadeemiasse ja teine hakkas preestriks, oleks Jaan Poskast saanud ka preester, kuid õnneks määrati vend Mihkel rahvakoolide inspektoriks ja tal oli võimalik Jaani aineliselt toetada.
1886. aasta kevadel sooritas Jaan eksternina küpsuseksami ja lõpetas seminari, astumata kahte viimasesse klassi. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Aasta hiljem siirdus Jaan Poska õigusteaduskonda, siis oli võimalik õppimise kõrvalt ka teenida ning õigusteaduskonna sai ka rutem lõpetada. Tartu ülikoolis peeti tol ajal loenguid õigusteaduskonnas veel saksa keeles. Ülikooli astudes oskas Poska saksa keelt vähe, kuid peagi õppis ta keele vajalikult ära. Ta suhtles enam õigeusu vaimulike ja eesti isamaalastega, kes tundsid poolehoidu vene kultuurile.
Jaan Poska side kirjandusega ajendas teda tõlkima. Ta tõlkis Aleksandr Puškini "Padaemanda" ja ühe raamatu Peeter Suurest. Need tööd andis ta välja Jaan Karu nime all. Samuti aitas ta üliõpilasena oma venda Mihklit Eesti algkoolidele vene lugemiku väljaandmisel.
Isiklikku.
Abiellus 1895 Constance Ekströmiga (1870–1926).
Nende lapsed olid arst Ksenia Poska (1896–1964); advokaat, naisliikumise tegelane mag. jur. Vera Poska-Grünthal (1898–1986); ajakirjandusdoktor Tatjana Poska (1900–1988) (oli abielus Aleksander Arderiga ja seejärel teises abielus Eduard Laamaniga); advokaat ja "Estonia" nõukogu esimees Jaan Poska (1902–1941); Georg Poska (1904–1906); lasteraamatute tõlkija Anna Poska (1905–1986); advokaat Helena (Jelena) Poska–Niinemanni (1907–1939); Niina (Nina) Poska-Lehes (1913–1953); jurist ja vaimulik Jüri Poska (1919–1974).
Lisaks oli Jaan Poska advokaat Gavril (Gabriel) Poska (1875–1929), (kelle tütar Katrin Välbe (1904–1981) oli näitleja) ning kooliinspektori ja hilisema Harjumaa Rapla jaoskonna talurahvaasjade komissari Mihhail (Michael) Poska (1860–1892) vend, kelle poeg Mihhail Poska oli 1913–1918 Tartu ülikoolis rooma õiguse õppejõuks ja tütar Liidia Poska-Teis (1888–1956) zooloog, histoloog ja tsütoloog, esimene eestlannast teadusdoktor (1939), töötas 1919.aastast Tartu Ülikoolis, aastast 1945–1956 Tartu Riikliku Ülikooli tsütoloogia ja geneetika kateedri professor (1956 ka kateedri juhataja), vend Nikolai Poska (1867–1915) oli preestriks Arusaare Issanda Taevaminemise koguduses, Türi Püha Kolmainu koguduses ja Kuremäe kloostris, vend Paul Poska (1871–1931) oli preestriks Väike-Lähtru Jumalasünnitaja Sündimise koguduses, Jõhvi Jumalailmumise koguduses ja abipreestriks Tallinna Issanda Muutmise koguduses.
Lastelastest on tuntumad luuletaja ja arst Ivar Grünthal, jurist ja ajakirja "Triinu" toimetaja Tanni Kents (Constancia Grünthal) (mõlemad Vera lapsed), baptisti vaimulik Arpad Arder ning luuletaja Ilona Laaman (mõlemad Tatjana lapsed). Lastelastelastest on tuntumad poeet Ott Arder ja muusik Jaan Arder (mõlemad Arpadi pojad) ning meediaärimees ja ajakirjanik Raoul Grünthal (Vera Poska-Grünthali poja Timotheuse poeg). Lastelastelastelastest on tuntuimad muusik Helin-Mari Arder (Jaan Arderi tütar).
Väimeestest.
Aleksander Arder (19. september 1894 Kirna küla, Lähtru vald, Martna kihelkond – 29. september 1966 Tallinn) oli eesti laulja (bariton) ja laulupedagoog.
Eduard Laaman (12. veebruar (vana kalendri järgi 31. jaanuar) 1888 Beregovoje (Samruki) küla, Tauria kubermang, Krimm – 1. september 1941 Kirovi vangla, Kirovi oblast) oli eesti ajakirjanik, ajaloolane ja ühiskonnategelane.
Timotheus Grünthal (29. juuni 1893 Muhu-Suure vald, Saaremaa – 29. mai 1955 Lidingö) oli Asutava Kogu liige, hilisem riigikohtunik.
Aleksander Lehes (10.12.1901 Valga – 22.11.1949 Rootsis) Tallinna Linnapanga ametnik aastast 1926 ja aastast 1933 välisosakonna juhataja.
Töökäik.
Aastal 1890 lõpetas Jaan Poska ülikooli. Noor advokaat hakkas Tallinnas tööle eraadvokaadina. Kolme aasta möödudes sai temast vandeadvokaat. 1900. aastal asus Jaan Poska juures Tallinnas tema advokaadiabilisena tööle Konstantin Päts.
Aastal 1895 suri Jaan Poska ema. Sama aasta lõpus abiellus ta Constance Ekströmiga.
Aastal 1904 valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks. 1905. aastast valiti Jaan Poska linnavolikogu juhatajaks.
Sel perioodil laienes rahvahulkade poliitiline ärkamine. Avaliku arvamuse ainsaks keskuseks olid omavalitsused. Seepärast tuli linnavolikogu päevakorda ka poliitilisi küsimusi, mida algatas tihti Poska.
1913–1917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea. Linnapeana soosis ta uuendusi: 1914–1915 korraldati ümber arstiabi, 1915 asutati naiskommertskool ja 1916 kunsttööstuskool.
Jaan Poska linnapeaametiajal asutati tema algatusel Tallinnas linnade liidu osakond, mis kandis hoolt sõjaväelaste eest ja oli tähtsaks keskuseks sõja ajal. Poska täitis edukalt oma ülesandeid rasketes sõjaoludes, rinde lähemas tagalas.
Märtsist oktoobrini 1917 oli Jaan Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Ta ülesandeks oli korra säilitamine linnas, kus oli laostuv vene sõjavägi. Tuli tagada kodanike julgeolek ja korraldada inimeste kaitse vene soldatite rüüstamiste vastu. Sel perioodil eraldati ka Lõuna-Eesti Liivimaa kubermangust ja ühendati Eestimaa kubermanguga. Haldusreformi läbiviimiseks moodustati Eesti Maanõukogu.
Jaan Poska vastutas kubermangukomissarina Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) valimiste läbiviimise eest.
Jaan Poska tegevus kubermangu komissarina lõppes pärast bolševike võimuhaaramist, kui Viktor Kingissepp võttis asjaajamise üle. Eesti Maanõukogu kuulutas ennast 28. novembril kõrgeimaks võimuks Eestis.
Sügisel 1917 aastal valiti Poska Vene Asutava Kogu liikmeks. Seal olid ülekaalus esseerid, kes kavatsesid muuta Venemaa föderatiivseks riigiks. Poska rõhutas, et Eestil tuleb koos teiste väikerahvastega maksma panna enesemääramise õigus ja et iseseisvuse saavutamiseks tuleb kasutada kõiki võimalikke teid. Asutava Kogu tegevus lõppes bolševike võimuhaaramise tõttu.
24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eesti Päästekomitee Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitjana ja kohtuministrina.
1918–1919 hankis Poska Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil.
1919. aastal naasis Poska kodumaale, olles Eesti Asutava Kogu liige ja välisminister. Ta nimetati Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks.
15. detsemberil 1919 avas ta Tartu rahulepingu läbirääkimiste esimese istungi eestikeelse kõnega. Läbirääkimised olid keerulised, sest Venemaa nõudmised olid alguses vastuvõetamatud, eriti riigipiiride suhtes. Pärast pikki arutelusid hakkasid venelased vähehaaval järele andma. Viimaks tehti 31. detsembril vaherahu, kui oli kokku lepitud tagatistes ja piiriküsimustes. Pärisrahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega.
Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust."
Pärast rahulepingule allakirjutamist jätkas Poska tööd advokaadina ja tegeles põhiseaduse valmistamisega. 4. märtsil 1920 juhatas ta viimast korda põhiseaduskomisjoni koosolekut.
7. märtsil 1920 Jaan Poska suri. Ta on maetud Siselinna kalmistule Tallinnas.
Näidend Jaan Poskast.
Juhan Saar on koostöös Kaarel Kilvetiga kirjutanud näidendi "Tartu rahu", mille lavastas Vanemuises Ago-Endrik Kerge, esietendus 28. jaanuaril 1990, peaosalist Jaan Poskat kehastas Ants Ander. Näidend on trükis ilmunud Juhan Saare kogumikus "Valge tee kutse ja teisi lavatekste 1980–2005", koostanud, toimetanud ja järelsõna: Ülev Aaloe, kirjastus Faatum, Tallinn 2008, lk 99–167; ISBN 9789985856727.
2011 näidend "Jaan Poska saaga", etendus Jaan Poska majas Tallinnas (Poska 8).


Muhu väina regatt.
Muhu väina regatt on Eestis toimuv regatt avamerepurjetajatele, mida korraldatakse juuli teisel või kolmandal nädalal.
Esimest korda purjetati võidu sellenimelisel regatil 1958. aastal. Aastast 1974 on regatt ka Eesti meistrivõistlusteks avamerepurjetamises.
Ajalugu.
Aastast 2008 on Muhu väina regatt üks Avamere Eesti karikavõistluste etapp.
Filmid.
Purjekad MINNA ja EDDA võistlemas 1983 aasta Muhu väina regatil


Pornograafia.
Pornograafia ehk porno on põhiliselt seksuaalse erutuse stimuleerimiseks mõeldud teoste liik, mis tavaliselt sisaldab inimeste paljastatud kehade või kehaosade, suguelundite, seksuaalvahekordade või muu seksuaalsusega seonduva eksponeerimist ja/või kirjeldamist.
Pornograafia all peetakse mõnikord silmas ka inetut või esteetika kategooriatele mitte vastavat kunsti, n-ö "nilbust kunstis või kirjanduses".
Ülevaade.
Visuaalne pornograafia esineb eelkõige pornograafiliste filmide, fotode, maalide, graafikateostena, skulptuuridena, etendustena. Kirjanduslik pornograafia esineb tekstidena (romaanid, novellid, jutustused, luule, näidendid jne). Pildilis-tekstiline pornograafia esineb pilt- või fotoromaanide, -novellide, -jutustustena, koomiksitena jne. Auditiivne pornograafia esineb enamasti pornograafiliste tekstide ettelugemisena, helidena.
Valdavalt tarbitakse tänapäeval audiovisuaalset pornograafiat pornofilmide, tekstilis-visuaalset pornograafiat pornoajakirjade ja eelmistele omaste vormidega kohandatud veebiportaalide kujul. Vastavalt liigitatakse pornograafiat kõige üldisemalt kahte liiki: "hardcore" (eksponeeritakse suguelundeid) ja "softcore" (ka "pehme porno", kus hoidutakse suguelundite eksponeerimisest).
Ajalugu.
Pornograafia kui iseseisva ja ühiskonna poolt tunnistatud valdkonna sündi seostatakse varase uusajaga (17. sajand), mil see kerkis esile koos esteetikaga kui selle vastaspoolus ning puudutas eelkõige st ihulis-erutavate raamatute kirjutamist, väljaandmist ja levitamist. Väljaanded olid enamasti varustatud pildimaterjaliga, peamiselt ladina või prantsuse keeles ja paljud neist olid trükitud anonüümsete libertiinide poolt Amsterdamis ning sealt levitatud üle Euroopa. Pornograafia sündimist võib seostada just kunstiliste vahenditega seksuaalse erutuse tekitamise institutsionaliseerumisega, mille kaudu see eristus muudest kunsti vormidest. Pornograafiat levitati enamasti põranda all ning sellega olid seotud suured trahvid ning väljaandjate üle peeti kohtuprotsesse.
Kuigi piirid pornograafia ja esteetilise elamuse vahel on sajanditega nihkunud, siiski on pornograafia kasutus siiani enamikes riikides seadusega piiratud ja sellega muudest kunstilise väljenduse laadidest eristatud, kuigi illegaalseks suurt osa seaduslikult toodetud ja levitatud pornograafiast enam ei peeta. Pornograafia vabanemine põranda alt algas 20. sajandi keskel ning selle viimaseks veerandiks oli pornograafia, sh pornograafilised filmid ja nende levitamine enamikes riikides mingil viisil legaliseeritud. Siiani on valdavalt keelatud alaealiste, loomade ja seksuaalse vägivalla kasutamine pornograafiliste teoste loomisel.
Esimestest pornograafilistest teostest olid tuntuimad nt "Ekslev hoor" ("La puttana errante", 1650), "Tütarlaste kool" ("L'Ecole des filles", 1655), "Satyra sotadica" (1660).
Ka varasemal ajal valmistati teoseid, mis tänapäevase pilgu jaoks võivad paista pornograafilised, kuid neisse ei suhtutud toona niimoodi nagu pornograafiasse ega levitatud institutsionaliseeritult, kuigi teatud suguline aktiivsus ja selle kujutamine võis eri kultuurides olla taunitud nii ühiskondlikult kui seaduslikult.
Tulevik.
Seoses Internetis toimiva interaktiivsust võimaldava pornograafiaga tegeldakse teleseksi vahendite väljatöötamisega, mis võimaldaks astuda tehislikku sugulisse vahekorda (harrastada küberseksi) inimestel, kes omavad vastavaid seadmeid ja võrguühendust. Kuna pornograafia on olemuselt suunatud seksuaalse erutuse tekitamisele teiseste või kunstlike vahenditega, siis peetakse teleseksi võimaldamist loomulikuks sammuks pornograafia arengus, kuigi see hakkab ähmastama piire pornograafia, prostitutsiooni ja üldse seksi vahel.
Pornograafia vastased.
Pornograafia tulisemad vastased on kristlik religioon ja feministid. Tõsiseid probleeme on ka pornograafia õigusliku staatuse määratlemisega.


Leifr Eiríksson.
Leifr Eiríksson ehk Leifr Õnnelik (ka Leif Eriksson; vanaislandi "Leifr Eiríksson" ehk "Leifr heppni"; islandi "Leifur Eiríksson"; umbes 970 – umbes 1020) oli Islandi-Gröönimaa maadeavastaja, kes jõudis esimese eurooplasena Põhja-Ameerikasse.
Leifrist jutustavad kaks Islandi saagat: Eiríkr Punase saaga ("Eiríks saga rauða") ja Gröönlaste saaga ("Grœnlendinga saga"). Nende andmetel sündis Leifr Islandil. Tema isa Eiríkr Punane ("Eiríkr rauði") asutas 985. aasta paiku koloonia Gröönimaale ja Leifr kolis koos oma vanematega Gröönimaa Ida-Asulasse.
Aastal 999 või 1000 purjetas Leifr Norrasse. Teel peatus ta Hebriididel, kus ta tutvus kohaliku üliku tütre Þórgunnaga. Þórgunna jäi lapseootele ja sünnitas pärast Leifri lahkumist talle poja Þorgilsi. Hiljem saatis ta poja Gröönimaale isa juurde.
Norras oli Leifr kuningas Olav Tryggvasoni külaline. Olav oli kristlane ja tema mõjul lasi Leifr end ristida. Olav tegi Leifrile ülesandeks võtta endaga Gröönimaale kaasa preester, kes seal ristiusku levitaks.
Eiríkr Punase saaga andmetel ajas torm Leifri laeva koduteel kursilt kõrvale ja mitme päeva pärast nägi ta senitundmatut maad, Vínlandi. Ta läks maale ning nägi seal kasvamas isekülvanud nisu ja viinamarju. Leifr täitis oma laeva selle maa toiduainete ja puudega ning sõitis koju Gröönimaale, päästes tee peal merehädalised. Gröönimaa ristiusustati ja Leifr sai lisanimeks Õnnelik ("Leifr heppni").
Gröönlaste saaga annab Leifri osast Vínlandi avastamise juures natuke teistsuguse pildi. See saaga räägib, et Vínlandi nägi 986. aasta paiku esimesena Bjarni Herjólfsson, kelle laeva torm kursilt kõrvale ajas. Bjarni nägi lääne pool kolme maad, kuid maale ta seal ei läinud. Leifr ostis ära Bjarni laeva ja purjetas otsima maid, mida Bjarni oli kirjeldanud. Esimesena jõudis Leifr külmale kivisele maale, millele ta andis nimeks Helluland (arvatavasti Baffini saar), siis metsasele maale, mis sai nimeks Markland (arvatavasti Labradori poolsaar) ja viimaks meeldiva kliimaga maale, mille Leifr nimetas Vínlandiks. Sellel maal kasvasid viinamarjad ja metsik nisu ning jõgedes ujusid lõhed. Leifr ehitas Vínlandi majad ja talvitus seal. Talv oli pehme ja loomad võisid terve talve väljas olla. Järgmisel aastal läks Leifr Gröönimaale tagasi, koduteel päästis ta merehädalised, mistõttu teda hakati kutsuma lisanimega Õnnelik.
Leifr ise Vínlandi tagasi ei sõitnud. Ekspeditsioone jätkasid tema vend Þorvaldr ja õde Freydís ning teised gröönlased. Leifri venna Þorsteinni lesk Guðríðr ja tema mees Þorfinnr Karlsefni tegid katset Vínlandi ümber asuda, kuid see ebaõnnestus.
Vínlandi täpne asukoht ei ole teada, kuid arvatakse, et see asus St. Lawrence'i lahe piirkonnas või sellest veidi lõuna pool. Aastal 1960 leiti L'Anse aux Meadowsis Newfoundlandil viikingite asulakoht, mis kinnitab, et Gröönimaa päritolu skandinaavlased jõudsid tõepoolest aasta 1000 paiku Põhja-Ameerikasse.
Aastal 1964 kuulutati USA-s 9. oktoober Leifr Eiríkssoni päevaks.


Aleksandr Pepeljajev.
Aleksandr Pepeljajev (Александр Пепеляев; sündinud 1958) on Vene tantsuteatri lavastaja, kes pälvinud viimasel kümnendil olulist rahvusvahelist tähelepanu. Tema "Luikede järv" Von Krahli teatris (koos Peeter Jalakaga) võitis 2004. aastal USA nimeka Bessie preemia.
23. septembril 2005 esietendus teatris NO99 Pepeljajevi lavastatud Anton Tšehhovi "Kirsiaed" lavakunstikooli 22. lennuga. Pepeljajev on Vene kirjandusklassikaga varemgi teatris tegelenud. 2004. aasta kevadel tõi ta lavale Tšehhovi "Kolm õde" lavakunstikooli 21. lennuga, 2005. aasta kevadel Soome Teatriakadeemia tudengitega lavastuse "Idioodid" Fjodor Dostojevski järgi.
Pepeljajev on rõhutanud, et klassika puhul huvitavad teda mittetraditsioonilise lavastamise viisid, näidates seega, et need tekstid on suuremad, kui kinnistunud arvamused lubavad oletada.
Usutluses "Eesti Päevalehele" on Pepeljajev ütelnud: "Kirjandus jääb minu jaoks alati vormi, stiili, kontseptsiooni ja atmosfääri allikaks ega saa kunagi ümberjutustuse objektiks. Kui rääkida väga üldiselt, siis teatris näib mulle kõige huvitavam ja sisukam mitte see, mida öeldakse, vaid see, mida nähakse. Just selles seoses on mul huvitav teatriga tegelda. Teadmaks, et Othello kägistas oma noore naise, ei ole vaja minna teatrisse. Piisab sellest, kui osata lugeda või käia kas või kooli kirjandustundides. Kunstiline tekst erineb ajalehetekstist."


Sotsialistlik Vasakpartei.
Sotsialistlik Vasakpartei (norra keeles "Sosialistisk Venstreparti", lühend SV) on Norra sotsialistlik partei.
Partei ei poolda Norra astumist Euroopa Liitu ja taotleb Norra väljastumist NATOst. Partei liider on aastast 1997 Kristin Halvorsen. Parteile kuulub pärast 2005. aasta Norra parlamendivalimisi 15 kohta Stortingi 169 kohast. Partei kuulub Põhjala Vasakrohelisse Allianssi ja Uude Euroopa Vasakfoorumisse.
1961-1975.
Partei asutati 1961 Norra Tööpartei lõhenemisel ELi ja NATOt pooldvaks ja vastustavaks tiivaks. Selle algne nimi oli Sotsialistlik Rahvapartei. SRiga tegid koostööd Norra Kommunistlik Partei NKP, mitteorganiseerinud sotsialistid ja euroskeptikud Norra Tööparteist. Liikumise tagajärjel ütles Norra 25. septembril 1972 Euroopa Ühendusega ühinemisele "Ei". 1973. aastal sai Sotsialistlik Rahvapartei 11,6% häältest ja 16 kohta Stortingis. 1974. aasta aprillis otsustas ühenduse kongress Oslos liituda üheks parteiks. 1975. aastal Trondheimis need ühinesidki Sotsialistlikuks Vasakparteiks, kuid NKP otsustas samal aastal sälitada eraldi partei.
Pärast 1975.
Esimesed aastad ei olnud SVPle edukad, kuid 1980-ndatel partei tähtsus suurenes. Partei võitles tööpuuduse vastu, desarmeerimise poolt ja majandusliku ebavõrdsuse vastu. 1990-ndatel kaotas erakond uuesti populaarsust, kuigi Norra ütles uuesti "Ei" Euroopa Liiduga ühinemisele, mis oli SVPle suur võit. Pärast 1997. aasta Norra parlamendivalimisi sai Kristin Halvorsenist SVP liider ja tema juhtimise all kasvas erakonna populaarsus. Loosungiks võeti "Lapsed ja noored kõigepealt", miilega partei tõstis fookusse hariduse. Erakond kaotas küll hääli 2005. aasta Norra parlamendivalimistel, kuid tuli Tööpartei ja Keskpartei toel võimule, moodustades Norra esimese vasaktsentristliku koalitsioonivalitsuse. SVP jaoks oli see esimene kord kuuluda koalitsiooni.


Spirituaalsus (täpsustus).
"Spirituaalsus" on mitmetähenduslik sõna.


Ain Kalmus.
Ain Kalmus (kodanikunimega Evald Mänd; 8. juuni 1906 Hiiumaal Emmaste kihelkonnas Tilga külas – 15. november 2001) oli eesti kirjanik ja vaimulik.
Elukäik.
Ain Kalmus õppis Kuriste apostliku õigeusu koolis, keskhariduse omandas baptisti teoloogilises seminaris Keilas ja kõrghariduse Ameerikas Andover Newtoni teoloogilises kõrgkoolis aastail 1931–1935.
Pärast USA-st naasmist töötas Ain Kalmus baptisti vaimulikuna mitmel pool Eestis ja oli ajakirjade Elukevade ja Teekäija toimetaja.
Aastal 1944 põgenes Ain Kalmus Rootsi ja 1948 suundus Ameerikasse, kus töötas vaimulikuna ja õppejõuna.


Knud Suur.
Knud Suur ehk Knud II, ka Knut Suur (taani keeles "Knud den Store", inglise "Canute the Great", eesti keeles mõnikord ka "Kanut"; umbes 995 – 12. november 1035) oli Inglise kuningas alates 1016, Taani kuningas alates 1018 ja Norra kuningas alates 1028 kuni surmani.
Tema isa oli Taani ja Inglise kuningas Svend Harkhabe.
Knud oli küll kristlane ja isegi edendas Inglismaa kirikuelu, kuid näiteks Norras lubas ta jätkuda ka vanadel muinasskandinaavia uskumustel (eelmine Norra kuningas, Olaf Püha, oli just sellepärast kukutatud, et ta püüdis norralastele vägivaldselt ristiusku peale suruda). Knudi peetakse ka viimaseks suureks viikingiaegseks Skandinaavia kuningaks.
Tema huvid ulatusid ka Läänemere idakaldale ning tal olid kontaktid ka Jaroslav Targaga.


Sensualism.
Sensualism on filosoofiline positsioon, mille kohaselt kogu tunnetus tugineb aistingutele ning kujutab endast aistingute kombineerimist. Äärmusliku sensualismi kohaselt on aistingud ja nende kombinatsioonid ainus reaalsus.


Koopula.
Koopulaks ehk köitmeks nimetatakse traditsioonilises loogikas väljendit, mis seob subjekti (seda, mille kohta midagi öeldakse) predikaadiga (sellega, mida subjekti kohta öeldakse). Tavaliselt on koopulaks sõna "on".
Keeleteaduses nimetatakse koopulaks ehk köiteks sõna või fraasi, mis seob alust öeldistäitega. Eesti keeles on koopulaks kõige sagedamini sõna "on".


Solipsism.
Solipsism on filosoofiline positsioon, mille kohaselt olen olemas ainult mina koos oma vaimuseisunditega.


Keskprotsessor.
Keskprotsessor (inglise keeles "Central Processing Unit" ehk) on arvuti osa, mis täidab arvutiprogrammide juhiseid ning on peamine vahend arvuti ülesannete täitmisel. Protsessor täidab programmi käske etteantud järjekorras, et süsteem saaks täita kõik ettenähtud aritmeetilised, loogilised ja sisend/väljundoperatsioonid. Kuigi protsessorite kuju, disain ja rakendus on võrreldes esimeste arvutitega märkimisväärselt muutunud, on nende põhiline kasutus samaks jäänud.
Esimeste protsessorite tootmisel loodi peaaegu iga arvuti või rakenduse jaoks oma protsessoritüüp. See osutus väga kulukaks ning seetõttu hakati otsima meetodeid protsessorite masstootmiseks. Standardiseerimine algas eraldiseisvatel transistoridel põhinevate suur- ja miniarvutite ajastul. Ühtlasi suurenes mikrokiipide populaarsus, kuna need võimaldasid toota komplekssemaid protsessoreid. Tänu protsessorite väiksemaks ja standardsemaks muutumisele kasutatakse neid tänapäeval kõikjal: alustades autodest ja mobiiltelefonidest ning lõpetades mänguasjadega.
Ajalugu.
ENIAC ja teised sama tüüpi arvutid nõudsid erinevate ülesannete täitmiseks pidevat kaabelduse uuendamist. Seetõttu nimetati neid fikseeritavate programmidega arvutiteks. Aga kuna termin "protsessor" on defineeritud kui seade tarkvara ülesannete täitmiseks, siis esimesed päris protsessorid jäävad samasse aega nn "püsiprogramsete" arvutite kasutusevõtuga.
Idee peale sellisest arvutist, millesse on ladustatud programme, tuli juba ENIACi loojatelt Presper Eckertil ja John William Mauchlyl, kuid sellel hetkel jäi idee ajapuuduse tõttu teostamata. Siiski oli enne neid sellise idee peale tulnud matemaatik John von Neumann, kes skitseeris 1945. aastal EDVACi: püsiprogramse arvuti. EDVAC pidi olema võimeline täitma teatud hulga erinevaid ülesanded, mida kombineerides sai luua programme. Eelis ENIACi ees oli aga see, et neid programme ei pidanud alati käsitsi seadistama, vaid need sai ladustada arvuti mällu. Tänu sellele sai programme lihtsamalt ka muuta, uuendades mälu sisu.
Kuigi von Neumanni peetakse tänu EDVACi väljatöötamisele programmidega ladustatud arvutite loojaks, on siiski juba enne teda selliste ideede peale tuldud ning neid ka rakendatud. Näiteks Harvardi ülikoolis väljatöötatud elektro-mehaaniline arvuti Harvard Mark I, mis rakendas püsiprogramsuse ideed kasutades perfolinte. Peamine erinevus von Neumanni disaini ja Harvardi arhitektuuri vahel on see, et viimane eraldab protsessori tegutsemises juhised ja andmed, kui esimene kasutab mõlema jaoks sama mälu. Tänapäevased protsessorid on põhiliselt tehtud von Neumanni idee põhjal, kuid omavad ka Harvardi masinale omaseid tunnuseid.
Protsessori tööpõhimõte.
Kõik protsessorid, nii erinevad kui nad ka poleks, töötavad ühel ja samal põhimõttel, milleks on kahendloogika.
Igale märgile või arvule vastab kahendsüsteemi arv. Kahendsüsteem tähendab lihtsustatult kahte erinevat pingenivood: loogiline 1 ehk kõrge (+5V, 3,3V, 3V või vähem) nivoo ja loogiline 0 ehk madal nivoo (0V). Põhiliseks "ehituskiviks" protsessoris on erinevad loogikaväravad, millega sooritatakse erinevaid loogikatehteid. Ühte loogikalülitusse suubuvad üks või mitu sisendsignaali ning väljub üks sisendsignaal.
Näiteks loogiline eitus inverter on loogikalülitus, kuhu siseneb üks sisendsignaal.
Kui A on 0, siis Q on 1 ning kui A on 1 siis Q on 0.
NING-EI loogikalülituse puhul saab Q väärtuseks 0, kui A ja B mõlemad on 1-ed, muudel juhtudel on Q väärtuseks 1.
Loogikalülitustega teostatakse kõikvõimalikke loogikatehteid nagu NING, VÕI, VÕI-EI, NING-EI, Välistav või, Inverteeritud välistav-VÕI ja eitus.
Aritmeetika ja loogikatehteid registritesse salvestatud andmetega teostab protsessoris aritmeetika-loogikaseade vastavalt käsudekoodrist saadud korraldustele.
Protsessori ülesehitus.
Protsessori põhiülesandeks on teostada etteantud ülesannete jada. Need ülesanded hoitakse arvuti mälus.
Siinid.
Info liigutamiseks on protsessor ühendatud mäluga läbi siinide. Peamised siinid on andmesiin ning aadressisiin.
Aadressisiinile pannakse mäluaadress, mille poole protsessor pöördub ning andmesiinile informatsioon, mida saadetakse. Lisaks on väike ühebitine siin, mis määrab, kas andmeid loetakse mälust või kirjutatakse sinna.
Registrid.
Registrid on protsessori sisesed mälupesad andmete ajutiseks paigutamiseks. Sinna paigutatakse andmed vahetult enne ja pärast tehteid nendega. Registrid võimaldavad vajadusel kiiret ligipääsu nendes olevatele andmetele. Vahel kasutatakse mingeid andmeid sagedamine kui teisi ning aja kokkuhoiuks hoitakse neid registris.
Registrid jagunevad üldkasutatavateks ning eriregistriteks, mis hoolitsevad süsteemi toimimise eest. Näiteks x86 protsessoril on üldkasutatavad registrid AX, BX, CX ja DX ning süsteemseteks registriteks on käsuloendur, kus hoitakse järgmise käsu mäluaadressi. Lipuregister on osa, kus on kirjas mitmesugused süsteemsed olekusignaalid ehk lipud, teiste seas näiteks eelmise võrdlustehte tulemus.
Lisaks registritele on ühes protsessoris kindlasti ka osa, mis tegeleb arvutamisega vt. aritmeetika-loogikaseade. Päris kindlasti on olemas täisarvudega arvutuste tegemise moodul, aga praktiliselt kõigil tänapäeva protsessoritel on ka integreeritud ujukomaarvudega opereerimise moodul. Vanematel protsessoritel polnud see sugugi alati nõnda, seda sai osta eraldi lisana, vt. Intel 8087. Esialgu tuli teha reaalarvulisi arvutusi kasutades harilikku täisarvumoodulit. Sellised arvutused olid aga väga aeglased.
Käsudekooder.
Käsudekooder (Instruction decoder) jagab protsessorile toimimiseks ülesandeid juhtsignaalide abil. Ta "tõlgib" käsukoodide registrist saadud bitid protsessori igale osale arusaadavateks juhtsignaalideks.
Juhtseade ehk kontroll-moodul.
Protsessori tööd juhib protsessori sisene juhtseade. Selle ülesanne on organiseerida, et kõik toimuks korrapäraselt - käsu ja andmete lugemine mälust, käsu dekodeerimine, ülesande teostamine ja andmete tagastamine, mälu ülekirjutamine. Juhtseade juhib ja jälgib kõiki protsessori osi.
Vahemälu.
Protsessori vahemälu on protsessori kasutada olev kiire mälu, kuhu ajutiselt pannakse andmed, mis vajavad kiiret ligipääsu. Lihtsalt öeldes püütakse vahemällu tuua need andmed, mida protsessor ilmselt järgmisena vajab. Vahemällu toodud andmed ei osutu umbes 10% juhtudest siiski nendeks, mida protsessor järgmiseks vajab, kuid see ei muuda suurt midagi, sest sellisel juhul võtab vajalike andmete leidmine ja protsessorini toomine sama palju aega kui üldse ilma vahemäluta töötamisel. 90% juhtudest arvatakse siiski vajalikud andmed õigesti ära. Vahemälu kasutamine suurendab oluliselt protsessori tegevusega hõivatud (ehk kasulikku) tööaega, sest vahemälu töötab enamasti protsessoriga samal taktsagedusel ning sellega suhtlemine on seega oluliselt kiirem kui näiteks muutmäluga suhtlemine.
Mida suurem on protsessori vahemälu hulk, seda suurem on protsessori reaalne tööaeg (ei pea ootama mälust andmete saamist, vaid saab pidevalt arvutustega tegeleda). Kuna vahemälu on SRAM-tüüpi mälu, siis on selle ehitus üsna keeruline ja protsessori vahemälu kasvades kasvab ka protsessoris transistorite hulk märkimisväärselt. See aga tingib protsessori tunduvalt suurema toitevajaduse, eralduva soojushulga kasvu jne.
Taktsagedus.
Taktsagedus näitab protsessori sees kasutatava sünkroniseeriva signaali sagedust (näiteks 1GHz protessori korral sünkroniseeritakse protsessori sees toimuvat tegevust miljard korda sekundis, 10 MHz protsessori korral 10 miljonit korda sekundis). See ei näita otseselt protsessori jõudlust, kuid ühesuguse ehitustega protsessorite puhul on selle parameetri abil võimalik väga lihtsalt protsessorite võimaliku jõudlust hinnata. Siinkohal ei tohi segamini ajada protsessori töökiirust ja süsteemi töökiirust. Arvuti kiirus oleneb eelkõige siiski mälu kiirusest.
Protsessori taktsagedus saadakse süsteemisiini töösageduse ja protsessori kordaja korrutamise teel.
Kell.
Igal arvutil on sisemine kell. Süsteemne kell dikteerib protsessori taktsageduse ja sünkroniseerib arvuti eri osade tööd. Kella töö on äärmiselt lihtne: kindlate ajavahemike tagant vahetatakse protsessorile antavat pinget. Kell on protsessori töötamiseks fundamentaalse tähtsusega, võimaldades protsessoril täita kordamööda erinevaid operatsioone. Mida kiirem kell, seda rohkem ülesandeid suudetakse sekundis täita.
Protsessorite arhitektuur.
Protsessoreid võib jagada arhitektuuri järgi nt Harvardi arhitektuuriga või Von Neumanni arhitektuuriga ja täpsemalt nt. protsessorite perekondadesse. Perekonnad on nt. x86, SPARC, PowerPC, MIPS, ARM jpt. Protsessorite perekondade erinevused on alati piisavalt suured selleks, et samad masinkoodis programmid (tarkvara) ilma ümberkompileerimata erinevatel arhitektuuridel või protsessoriperekondadel ei toimi. Tihtipeale pole abi lihtsast ümberseadistusest või kompileerimisest: programme tuleb vastava operatsioonisüsteemi, protsessori arhitektuuri või perekonna tarbeks spetsiaalselt kohandada.
Ühe arhitektuuri siseselt võib samuti esineda suuri probleeme ühilduvusega. Näiteks võib tuua kõige levinuma x86 (firmad Intel ja AMD) protsessoriperekonna, millel on vanust juba üle 20 aasta. Esimesed x86 protsessorid olid 16-bitised. 32-bitistele sama perekonna protsessoritele kirjutatud programm 16-bitisel protsessoril aga ei tööta. Üldiselt dikteerivad kasutatavad programmid (tarkvara), millise perekonna arhitektuuriga protsessorit on vaja kasutada.
Teine, märksa selgem, tunnus arhitektuuri juures on protsessori registrite suurus. Kui räägitakse 8, 16, 32 jne bitistest protsessoritest, siis peetakse silmas protsessori registrite suurust. Registrite suurus määrab, milliste (kui suurte) arvudega suudab protsessor kiireid arvutusi teha. Reeglina on ka 16-bitine protsessor võimeline ka näiteks 32-bitiste arvudega arvutama, aga teeb seda tunduvalt aeglasemini kui 32-bitine protsessor. Ka 64-bitine protsessor suudab loomulikult 32-bitiste arvudega arvutada, kuid jällegi on see aeglasem kui 64-bitiste puhul.
Loomulikult vajavad näiteks 32- ja 64-bitine protsessor ka just neile mõeldud emaplaati ja mälu.
Kuid järjest arenev VLSI disain võimaldab nendest probleemidest hoolimata protsessorite arvutusjõudlust üha kasvatada.
MIPSid ja FLOPSid.
FLOPS-e kasutatakse rohkem teadusarvutite võrdlemisel (näiteks koostatakse nende põhjal superarvutite edetabeleid), harilike personaalarvutite puhul pole see näitaja niivõrd oluline – märksa olulisem on nende puhul MIPS-ide hulk.
CISC ja RISC.
RISC tüübi protsessori jõudlus on suurem CISC tüüpi protsessorist. Arvutite algusajal ei olnud olemas veel kompilaatoreid, kõik programmid tuli kirjutada otse masinkoodi või assembleri abil ja just seetõttu oli lihtsam programme kirjutada programme CISC tüüpi protsessorile, mille puhul sai kasutada lihtsaid käsklusi, mida oli samas palju, keerukate asjade tegemiseks. Tänapäeval on CISC ja RISC protsessorite piir ähmastunud kuna nad on võtnud üle üksteise omadusi.
Reaalmood.
Kõige esimesed protsessorid (Intel 8086, 80186 jne.) oskasid töötada ainult real mode'is. Praktiliselt tähendas see seda, et korraga sai käia ainult üks programm ja kui see kinni jooksis, siis tuli arvuti taaskäivitada. Peale selle sai arvuti kasutada just nii palju mälu kui arvutil tegelikult oli (tavaliselt 640 kB). Andmete tõrjumine saalealale polnud võimalik. Selle laadi tarvis kirjutati ohtralt tarkvara ja see on saanud oluliseks protsessorite edasises arengus. Uued protsessorid pidid olema paremate omadustega kuid samas võimaldama kasutada ka vanu programme.
Kaitstud mood.
Alates 80286 ehk lihtsalt 286 protsessorid oskasid töötada kahes laadis: vanas Real Mode'is ning uues Protected Mode'is. Protected Mode tähendab seda, et sellistel protsessorite sai kasutada UNIXi laadseid operatsioonisüsteeme - korraga võis käia mitu programmi ning kui mõni neist kinni jooksis siis jäi süsteemi terviklikkus puutumatuks ning tuli ainult üks programm ära tappa ja taaskäivitada. Samuti sai programmidele jätta mulje et arvutil on väga palju mälu - 1 GB. Mida ta tegelikult kasutada sai, määras siiski ära reaalse mälu ja saaleala summa. Protected Mode'is oli Real Mode'i jaoks kirjutatud programmide käivitamine väga keeruline. Ümberlülitamiseks kahe laadi vahel tuli teha masinale taaskäivitus. Siin tuleb tähele panna, et see kas süsteem töötab Protected Mode'is või mitte määrab ära ühelt poolt protsessor (riistvara) ning teiselt poolt kasutatava operatsioonisüsteem (tarkvara).
Virtuaalmood.
Seda laadi hakkasid toetama 80386 protsessorid lisaks Real ja Protected Mode'le. Virtual Real laadis osutus võimalikuks käivitada Real Mode'i tarvis kirjutatud programme, ja isegi mitut samaaegselt. Ümber lülitamiseks kahe laadi vahel ei olnud enam vaja taaskäivitust. Kõigi hilisemate protsessorite (Intel i486, Pentium) loomulikuks laadiks on peetud Protected Mode'i. Virtual Real Mode'i oskavad kasutada UNIX, Linux, Windows 95,, ei oska kasutada DOS.
Ebareaalne mood.
Tegemist on versiooniga Real Mode'ist, milles üks või rohkem andmesegmendi registreid sisaldab 32-bitiseid aadresse. Kuid selles laadis ei saa opereerida kõik x86 ja x86-64 tüüpi protsessorid. Seda kasutavad 386 ja hilisemad protsessorid. Aastatel 1990-1995 kasutasid Unreal Mode'i paljud DOSi arvutimängud, kuna laad võimaldas DOS operatsioonisüsteemi kasutades hõivata suurema hulga mälust, kui Real Mode seda lubas. Protected Mode'i ei saanud kasutada, kuna DOS selles ei töötanud.
Süsteemijuhtimismood.
Laad tuli esmakordselt kasutusele Intel i386SL protsessorites. See on opereerimislaad, mis tegeleb süsteemihaldustoimingutega, nagu mäluhälvete kõrvaldamine. Kasutatakse administratiivset tarkvara priviligeeritud kasutaja õigustega. SMM on kasutuses ka kõikides hilisemates x86 mikroprotsessorites.
Pikk mood.
See laad võimaldab 64-bitistel rakendustel ja operatsioonisüsteemidel pääseda ligi 64-bitistele instruktsioonidele ja registritele. 32- ja 16-bitised Protected Mode'i programmid käivitatakse spetsiaalses ühildumiseks mõeldud all-laadis. Real Mode ja Virtual Mode seda laadi ei toeta.


Stiimul.
Stiimul (ladina sõnast "stimulus" 'astel') on füsioloogilist reaktsiooni või psühholoogilist reaktsiooni esile kutsuv fenomen (aisting, taju, mõte, idee, aine vm).
Termini "stiimul" võttis kasutusele šoti arst ja neurofüsioloog Robert Whytt.
Ta mõtles selle all lühiajalist füüsiline mõjutust, mis kutsub närvisüsteemis esile ärrituse


Teos.
Teos on üldmõistes loomingulise tegevuse tulemus. Teosel on enamasti autor. Teos võib olla ka ilma konkreetse autorita (näiteks rahvaloominguteos) või selle autor võib olla teadmata (anonüümne autor). Rahvaloominguteos võib esineda mitmetes teisendites ning aja jooksul muutuda. Teos on originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus. Teos võib olla ka tuletatud (tuletatud teos), näiteks teose tõlge, algse teose adaptsioon ehk kohandus ning arranžeering ehk töötlus.
Teoseks Autoriõiguse seaduse tähenduses loetakse mis tahes originaalset tulemust kirjanduse (kirjandusteos), kunsti (kunstiteos), filmi (filmiteos), muusika (heliteos) või teaduse (teadusteos) valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil.
Autorikaitse all oleva loomingulise tegevuse tulemuste liigid.
Kaitse alla kuuluvad ka teose loomise vaheetappide resultaadid (eskiisid, visandid, plaanid, joonised, peatükid, arvutiprogrammi loomise lähtematerjal jms ning teose originaalne pealkiri ehk teose nimetus.


Kevin Costner.
Kevin Costner (sündinud 18. jaanuaril 1955) on filmiauhinnaga Oscar pärjatud Ameerika Ühendriikide filminäitleja ja -lavastaja.
Tunnustused.
On pälvinud ka 6 Kuldvaarikat, neist kolm halvima näitleja kategoorias osatäitmiste eest filmides ", "Wyatt Earp" ja "Postimees". Kokku on ta kogunud 16 Kuldvaarika nominatsiooni.


2005. aasta Saksamaa parlamendivalimised.
2005. Saksamaa parlamendivalimised toimusid 18. septembril 2005. Valiti alamkoja Bundestagi koosseis ümber. Dresdenis korraldati järelvalimine 2. oktoobril kandidaadi surma tõttu. Tabelis on järelvalimise tulemused arvesse võetud.
Tulemused.
Valimisosavõtt: 77,7% ehk 48 044 841
Kehtetuid sedeleid: 1,6% ehk 756 385
Kehtivaid sedeleid: 98,4% ehk 47 288 456
Valimiste tulemusena moodustati koalitsioon Kristlik-Demokraatliku Liidu, Kristlik-Sotsiaalse Liidu ja Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei vahel. Liidukantsleriks sai Kristlik-Demokraatliku Liidu esimees Angela Merkel.


Suur-Hingan.
Suur-Hingan on mäestik Aasias.
Kulgeb põhja-lõuna suunas, eraldab Sise-Mongooliat (läänes) ja Mandžuuriat (idas).


Poks 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Poks 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 13.–26. oktoober.
Val Barkeri karikas.
Val Barkeri karika parima tehnikaga poksijale sai sulgkaalu (kuni 57 kg) pronksmedalivõitja Philip Waruinge (Kenya).
Helveskaal.
See oli Venezuela ja Sri Lanka ainus koht esikuuikus México olümpiamängudelt.


Thomas Rowlandson.
Thomas Rowlandson (juuli 1756 – 22. aprill 1827) oli briti karikaturist.
Kirjandus.
Rowlandson, Thomas
Rowlandson, Thomas
Rowlandson, Thomas


Menševikud.
Menševikud, ka vähemlased (vene keeles "меньшевики"), olid 20. sajandi alguses Venemaa keisririigis tegutsenud poliitilise partei – Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) mõõdukama tiiva – fraktsiooni liikmed.
Fraktsiooni moodustumine.
VSDTP II Kongressil 1903. aastal said radikaalsed sotsiaaldenmokraadid, keda juhtis Vladimir Lenin, partei keskorgani VSDTP Keskkomitee valimisel häälteenamuse. Sellest osaluse jaotusest tekkiski VSDTP siseste fraktsioonide jaotuses nimetused "vähemlased" ja "enamlased". Vähemusse jäänud vastaseid hakati nimetama menševikeks (vene keeles "Меньше" ehk vähemlasteks. Menševike farktsiooni juht oli Georgi Plehhanov, aktiivsemad fraktsiooniliikmed: Juli Martov (pseudonüüm "Lev Martov", sünnijärgne nimi Juli Zederbaum), Fjodor Dan, Irakli Tsereteli, Pavel Akselrod, Aleksandr Potresov, Veera Zasulitš.
Poliitiline tegevus.
Sotsiaaldemokraadid hindasid 1905–1907 aastatel alanud revolutsioonilist liikumist, kui kodanlik-demokraatlikku revolutsiooni, mis oli suunatud tsaari isevalitsuse nõrgestamisele, mitte aga klassivõitlusest lähtuvat proletariaadi diktatuuri kehtestamisele. Bolševike arvatates pidi antud revolutsiooniline liikumine üle kasvama sotsialistlikuks, menševikud aga arvasid, et Venemaa peab enne sotsialismi läbima rea reforme. Samuti olid B-d ja M-d eriarvamusel VSDTP organisatsioonilise ülesehituse suhtes, bolševikud ja Lenin arvasid, et partei peab olema rangelt tsentraliseeritud, sõjaväetüüpi organisatsioon, mis võimaldaks saavutada peale taktikaliste eesmärkide ka strateegilisi eesmärke-proletariaaadi maailmarevolutsioon jne.
Vähemlaste parteisisene võitlus enamlaste vastu lõppes VSDTP VI Kongressil 1912. aastal sellega, et vähemlased heideti VSDTPist välja ning järgnevalt ksutati Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei nimetusena Venemaa Sotsiaaldemokraatlik (bolševike) Partei.
Parteist eraldunud vähemlaste seast eraldus omakorda väiksemaid poliitiliste erimeelsustega gruppe: menševikud-parteilased ("меньшевики – партийцы" ja menševikud-likvidaatorid ("меньшевиками – ликвидаторы").


Teenusetõkestamise rünne.
Teenusetõkestamise rünne ehk DoS-rünne (ingl "Denial-of-Service Attack" ehk "DoS attack") on arvuti või arvutivõrgu ülekoormamine samaaegselt suure hulga päringute saatmise teel.


Principia Ethica.
"Principia Ethica" on 1903. aastal ilmunud George Edward Moore'i teos, mida peetakse analüütilise filosoofia alguse üheks tähiseks.
Raamatu moto on: "Iga asi on see, mis ta on, ja mitte mingi muu asi." ("Everything is what it is, and not another thing.") Moto on võetud Joseph Butlerilt.
Kokkuvõte teose eessõnast.
Eessõna on dateeritud augustiga 1903 ning kirjutamise kohaks on märgitud Cambridge'i "Trinity College".
"Mulle tundub, et eetikas, nagu ka kõigil teistel filosoofia uurimisaladel, tulenevad raskused ja lahkarvamused, mida ajalugu on täis, põhiliselt ühest väga lihtsast põhjusest: nimelt katsest vastata küsimustele, olemata kõigepealt täpselt välja selgitanud, "millisele" küsimusele tahetakse vastata. Ma ei tea, mil määral oleks see vigade allikas kõrvaldatud, kui filosoofid "püüaksid" enne küsimusele vastama hakkamist välja selgitada, "mis" küsimust nad esitavad; analüüsi ja eristamise töö on ju sageli väga raske: sageli võib vajalik avastus tegemata jääda, olgugi et selleni kindlalt püütakse jõuda. Kuid ma kaldun arvama, et paljudel juhtudel piisaks õnnestumise tagamiseks kindlameelsest katsest; nii et kui ainult tehtaks see katse, kaoksid paljud meie kõige räigemad raskused ja lahkarvamused filosoofias. Igal juhul tundub, et filosoofid üldiselt ei tee seda katset; ja olgu siis selle tegematajätmise tagajärjel või mitte, püüavad nad pidevalt tõestada, et "Jah" või "Ei" on vastus küsimustele, mille korrektne vastus pole "kumbki", sest nende vaimusilmas ei ole mitte üks küsimus, vaid mitu, millest mõnele on tõene vastus "Ei", mõnele "Jaa"."
Ma püüan oma raamatus teha selget vahet kahel küsimusel: "Mis laadi asjad peaksid olemas olema nende endi pärast?" (on iseenest head, omavad seesmist väärtust) ja "Mis laadi tegusid peaks tegema?" (mida teha on õige või kohus).
Raamatus jõutakse tulemusele, et esimese küsimuse vastustele ei saa tuua mingeid asjakohaseid tõendeid: ühestki muust tõest ei saa järeldada nende tõesust ega väärust. Seevastu teise küsimuse vastuseid saab tõestada ja ümber lükata, sest nende tõesusesse ja väärusesse puutuvad paljud erinevad kaalutlused ning kindla vastuseni pole võimalik jõuda. Sealjuures on need tõendid kahesugused: ühed sisaldavad propositsioone teo tagajärgede kohta, (kausaalseid tõdesid), teised sisaldavad enesestmõistetavaid eetilisi tõdesid. Muud tõendid ei puutu asjasse. Kui eetik põhjendab esimese küsimuse vastuseid või ei too teise küsimuse vastuste põhjenduseks nii kausaalseid kui ka eetilisi tõdesid, siis ei ole tema arutlus kehtiv ning ta ajab nähtavasti eri küsimused segi. Nii see nähtavasti enamasti on siiamaani olnudki.
Raamatu peaeesmärk oli välja selgitada eetikaalase arutluse alusprintsiibid. VI peatükis püüdsin ka vastata küsimusele "Mis on iseenesest hea?". Leidsin, et paljud erinevad asjad on iseenesest head või iseenesest halvad, kuid ei iseenesest headel ega iseenesest halbadel asjadel pole muud eristavat tunnust.
Nimetades propositsioone intuitsioonideks, pean ma silmas üksnes seda, et neid ei saa tõestada, viitamata nende tunnetamise allikale.
Ent Brentano meelest ei ole fundamentaalne eetikamõiste mitte lihtne mõiste "hea", vaid liitmõiste "kaunis". Erinevalt minust on ta sunnitud eitama minu nn orgaaniliste ühtsuste printsiipi. Seetõttu on väga erinevad ka tema järeldused selle kohta, millised asjad on iseenesest head. Ent ta on minuga ühel meelel selles, et on palju erinevaid hüvesid, sealhulgas armastus heade ja kaunite objektide vastu.


Acheuli kultuur.
Acheuli kultuur oli paleoliitiline kultuur, mis järgnes Abbeville'i kultuurile.
Kultuur on saanud nime leiukoha Saint-Acheuli (Põhja-Prantsusmaa, praegu Amiensi eeslinn) järgi.
Acheuli kultuuri kandjad olid inimlased, kes kasutasid kivist tööriistu, sealhulgas pihukirvest. Acheuli kultuurile omane põhiline uuendus oli see, et pihukirveid hakati täksima mõlemast otsast, nii et saadi kahe teraga riistad.
Acheuli kultuuri tööriistad olid palju kavalamad ja tõhusamad kui Olduvai kultuuri omad. Kasutusel olid mitmed uued materjalid ning tehnoloogiad, mis nõudsid ettemõtlemist.
Kasutatav kivi oli hästi murtav, näiteks kaltsedon, jaspis, ränikivi, kvartsiit.
Acheuli kultuuri tööriistad andsid tõhusalt võimaluse jahti pidada ja end kiskjate eest kaitsta. Nii sai inimene võrdväärseks suurimate kiskjatega.
Arvatakse, et Acheuli kultuurile omasele tehnikale pani alguse "Homo erectus" varases paleoliitikumis või keskmise paleoliitikumi alguses, kuigi seda kasutasid ka kromanjoonlased ja neandertallased, kes kuulusid liiki "Homo sapiens".
Acheuli kultuur levis paleoliitikumi algupoolel üle Euroopa, Aafrika ja Aasia. Selle õitseaeg oli umbes 400 000 kuni 100 000 aastat tagasi Ida-Euroopas ja Põhja-Aasias.
Acheuli kultuuri esindajad olid kütid-korilased, kes elasid ürgkogukondadena koobastes ja vabas õhus. Nad oskasid ehitada keerukaid ulualuseid. Paljude uurijate arvates võtsid nad kasutusele tule.


Kliima.
Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmistatud ilmade režiim.
Kliimat iseloomustatakse erinevate pikaajaliselt instrumentaalselt mõõdetavate näitajatega: õhutemperatuur, niiskus, õhurõhk, tuul, sademed ja muud meteoroloogilised elemendid. Kliima kirjeldab teatud piirkonnale tüüpilist ilma aastate lõikes. Kliimat iseloomustavad näitajad on ka erinevad ilmarekordid ja muud äärmused.
Kliima uurimisega tegelevat teadusharu nimetatakse klimatoloogiaks.
Konkreetse piirkonna kliimat mõjutavad selle geograafiline asukoht (laiuskraad), maapinna reljeef, kõrgus merepinnast ning veekogude lähedus ja hoovused. Kliimatüüpe klassifitseeritakse enamasti temperatuuri ja/või sademete mõõdetud väärtuste keskmiste ning tüüpiliste vahemike põhjal. Kõige laiemalt kasutatav kliimaklassifikatsioon maailmas on Köppeni kliimaklassifikatsioon. Thornthwaite`i süsteem, mis on kasutusel aastast 1948, võtab lisaks temperatuuri ja sademete hulga arvesse ka aurumist ning seda kasutatakse loomade liigirikkuse ja kliimamuutuste mõju uurimiseks.
Paleoklimatoloogia on teadusharu, mis uurib paleokliimat. Kuna klimaelementide andmeread on olemas vaid alates 19. sajandist, siis tehakse paleoklimatoloogias järeldusi kaudsete elutu loodusega seotud muutujate järgi nagu näiteks järvede ja jäässe aastatuhandete jooksul külmunud setted ning elusloodusest saadavate andmete järgi puurõngastest ja korallidest. Kliimamudelid on mineviku, oleviku ja tuleviku matemaatilised mudelid. Kliimamuutused toimuvad erinevate pikkustega ajaperioodide jooksul mitmete faktorite tõttu.


Haugaslased.
Haugaslased ("Accipitridae") on päevase eluviisiga röövlindude sugukond pistrikuliste seltsist. Süsteemides, kus eristatakse haukaliste ja pistrikuliste selts, kuuluvad haugaslased haukaliste seltsi.
Neile on iseloomulikud pikad jalad, ümarad tiivad ja sälkudeta nokk.


Korvpall 1952. aasta suveolümpiamängudel.
Korvpall 1952. aasta suveolümpiamängudel Helsingis
1. USA: Ronald Bontemps, Marcus Frieberger, Wayne Glasgow, Charles Hoag,
William Hougland, John Keller, Dean Kelley, Robert Kenney, Robert Kurland, William Lienhard, Clyde Lovellette, Frank McCabe, Daniel Pippin, Howard Williams
2. NSV Liit: Stepas Butautas, Nodar Džordžikia, Anatoli Konev, Otar Korkia, Heino Kruus, Ilmar Kullam, Justinas Lagunavičius, Joann Lõssov, Aleksandr Moissejev, Juri Ozerov, Kazys Petkevičius, Stasys Stonkus, Maigonis Valdmanis, Viktor Vlassov
3. Uruguai: Martin Acosta y Lara, Enrique Baliño, Victorio Cieslinskas, Héctor Costa, Nelson Demarco, Héctor Garçia Otero, Tabaré Larre Borges, Adesio Lombardo, Roberto Lovera, Sergio Matto, Wilfredo Peláez, Carlos Roselló
4. Argentiina: Leopoldo Contarbio, Oscar Furlong, Juan Cazso, Ricardo González, Rafael Iledo, Alberto López, Rubén Menini, Omar Monza, Rubén Pagliari, Raúl Pérez Varela, Ignacio Poletti, Juan Uder, Hugo del Vecchio, Roberto Viau
5. Tšiili: Pedro Araya Zabala, Rufino Bernedo Zorzano, Eduardo Cordero Fernández, Hugo Fernández Diez, Exequiel Figueroa Reyes, Juan Gallo Chinchilla, Eric Maehn Godoy, Victor Mahana Badrie, Juan Ostoic Ostoic, Hernán Ramos Muñoz, Alvaro Salvadores Salvi, Hernán Raffo Abarca, Orlando Silva Infante
6. Brasiilia: Zeny de Azevedo, Wilson Bombarda, Angelo Bonfietti, João Braz, Mayr Facci, Mário da Fonseca Hermes, Ruy de Freitas, Sebastião Giménez, Helio Marques Pereira, Thales Monteiro, Almir Nelson de Almeida, Alfredo Rodrigues da Motta, José Luiz Santos Azevedo
5.-8. koha mängud Tšiili-Bulgaaria 60:53 (37:29)
Kohamängud.
5. koha mäng: Tšiili-Brasiilia 58:49 (32:24)
7. koha mäng: Bulgaaria-Prantsusmaa 58:44 (22:22)


Compromise Blue.
Compromise Blue on 1988. aastast tegutsev bluesi, funkyt, souli ja rhytm and bluesi viljelev eesti ansambel. Ta on esinenud kontsertidega ka Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Venemaal, Saksamaal, Šveitsis, Prantsusmaal ja USAs.


Suur-Kaukasus.
Suur-Kaukasus on mäestik Kaukaasias, osa Kaukasusest.
Kulgeb loode-kagu suunas Musta ja Kaspia mere vahel.
Koosneb mitmest ahelikust, sealhulgas Peaahelik, Kõrvalahelik, Andi ahelik, Bogossi ahelik ja Gimrõ ahelik.
Kõrgus kuni 5642 meetrit (Elbrus).
Suur-Kaukasuse põhjakülje madalamad alad on kaetud tamme-, vahtra-, saare- ja valgepöögimetsadega, kõrgemal kasvavad kask ja mänd. Mõned madalamad alad on kaetud steppide ja rohumaadega.
Loodeküljel kasvab ka kuusk ja nulg. Umbes 2000 m kõrgusel merest algab mägimaastik. Igilumi ja liustikud algavad enamasti umbes 2800...3000 m kõrgusel.
Kaguküljel kasvavad pöök, tamm, vaher, valgepöök ja saar. Pöögimetsad domineerivad enamasti kõrgematel aladel.
Edelakülje madalamatel aladel on esindatud pukspuu, tamm, kask, valgepöök, kastan ja jalakas, kõrgematel aladel okaspuu- ja segametsad (kuusk, nulg ja pöök).
Lõunakülje mägitsoon ulatub kuni 2800 m kõrgusele merepinnast, lumepiir ja liustikud algavad 3000...3500 meetrist.


Paan.
Paan (kreeka "Pan") oli vanakreeka mütoloogias kitsekarjuste ning lamburite jumal, lõbus ja lärmakas metsavaim.
Tal oli palju kultuse- ja ohverdamiskohti, sealhulgas Paani koopad Ateena Akropoli mäekülje sees. Paani kultuse keskus oli Arkaadias.
Paani kujutati üsna inetuna: tal olid kitsejalad ning sageli ka kitsepea ja -sarved.
Ta uitas metsades ja mägedes ning mängis karjaseflööti süürinksit – pilliroost vilepilli.
Paan oli alatasa armunud mõnesse nümfi, kuid ebameeldiva välimuse tõttu ta vastuarmastust ei leidnud.
Oma äkiliste ja ootamatute ilmumiste ning mitmesuguste helide tekitamisega põhjustas ta segadust, mistõttu on tema järgi nime saanud paanika.
Paani vaste rooma mütoloogias on Faunus.
"Selle artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelset artiklit seisuga 23.08.2011."


Sfinks.
Sfinks on lõvi keha ja inimese peaga mütoloogiline olend. Kõige enam on tuntud Vana-Egiptuse ja Vana-Kreeka sfinksid, kuid samalaadseid olevusi esines ka mujal Vana-Lähis-Idas. Sõna sfinks pärineb vanakreeka keelest (Σφίνξ) ja tähendab kägistajat.
Sfinks Egiptuses.
Egiptuses tähistasid sfinkside skulptuurid valitsejat või päikesejumalat, tavaliselt oli neil mehe pea. Kõik sfinkside kujud pärinevad Vana Riigi perioodist. Egiptlaste sõna sellise skulptuuri tähistamiseks ei ole teada.
Criosfinkside allee Karnaki templi ees.
Tuntuim sfinksi kuju on Chephreni sfinks, mis asub Egiptuses Giza platool vaarao Chephreni püramiidi kõrval. Samuti on kuulus sfinkside allee, mis kulgeb Karnaki templist Luksori templini. Algselt koosnes see rohkem kui 900 sfinksist, tänaseks on säilinud 300. Karnaki templist Niiluse suunas kulgeb teine, oinapeadega sfinkside (criosfinkside) allee.
Sfinks Kreekas.
Hiljem laenati sfinksitaoline olend tegelasena arhailise perioodi kreeka mütoloogiasse. Kreeklased nimetasid teda Sphinxiks, millest hiljem kujundati üldnimetaja nii mütoloogilisele olendile kui ka egiptlaste kujudele. Kreeka käsitluses muundus mehe pea naise omaks, lisandusid naiserind ja tiivad. Kõige tuntum vanakreeka tekst, milles Sphinx esineb, on Sophoklese "Kuningas Oidipus".
Tänapäeval on sfinks üks tuntumaid mütoloogilisi olendeid, kes esineb sageli kunstis ja kirjanduses.
Teised samalaadsed olevused.
Kõik muistsed inimpäised olendid ei ole sfinksid.
Klassikalises Kreeka mütoloogias on kõik inimese ja looma tunnustega olendid inimlikud, kuid võivad käituda ka oma loomanatuurist lähtudes. Kreeka säärased olendid (kentaurid, Typhon, Medusa jt) on pärit Olümpose-eelsest religioonist.
India mütoloogias on üks Višnu avataarasid Narasimha ehk Narasingh, mis tähistab mees-lõvi. Sellel avataaral oli inimese keha ja lõvi pea.
Akkadi mütoloogias olid jumalused nimega "šedu" või "lamassu", kes kaitsesid maju, losse ja linnu. Tavaliselt kujutati neid tiivuliste härgadena, harvemini tiivuliste lõvidena. Mõlemal juhul oli kujul inimese pea.


Styx.
Styx ('Vihkamise [jõgi]') oli vanakreeka mütoloogias peal- ja allmaailma (Hades) piiriks olev jõgi, samuti selle jõe personifikatsiooniks olev jumalanna.
Styx teeb üheksa tiiru ümber Hadese.


Star Trek (sari).
"Star Trek" (inglise keeles "Star Trek: Original Series") on kirjanik Gene Roddenberry ulmeloomingu põhjal 1960. aastatel tehtud telesari. See oli esimene Star Treki maailma kajastav sari.


Aruküla hiidrahn.
Aruküla hiidrahn ehk Hellama kivi (ka Hellema kivi/rahn) on looduskaitsealune kivi Harju maakonnas Raasiku vallas Aruküla alevikus ning on üks Eesti suurimatest rändrahnudest. Mahult kuues maapealne hiidrahn Eestis (360 m³).
Rändrahnu ümbermõõt on 35,2 meetrit ja kõrgus 6,2 meetrit.


Perestroika.
Perestroika ehk uutmine (vene keeles "перестройка", tavatähenduses 'ümberehitus', 'rekonstruktsioon', samuti 'ümberhäälestamine', 'ümberrivistumine') oli NLKP KK peasekretäri Mihhail Gorbatšovi poolt juunis 1987 välja kuulutatud majandusreformide programm Nõukogude Liidus.
Laiemas mõttes mõeldakse perestroika all Gorbatšovi võimuletulekuga 1985. aastal alanud perioodi Nõukogude Liidu ajaloos.
Perestroikale oli omane senisest suurem liberaalsus ning vabadus, mis varem oli Nõukogude Liidus praktiliselt olematu, samuti eraettevõtluse (kooperatiivid) teatav tekitamine ja kaasamine, mis varem oli olnud pea täiesti keelatud, hakkas ilmuma ka uusi trükiväljaandeid ja moderniseeriti vanu.
Samas ideoloogiline surve, parteiline järelevalve ajakirjanduse ja kirjanduse väljaandmise üle ja tsensuur ei lõdvenenud, muudeti ainult järelevalve vorme ja surve avaldamise viise. Tugevnes ka vastupanu. Ajaloolase Mati Grafi sõnul sai eestikeelne ajakirjandus 1987. aastal "olla üha avameelsem, kergitada ühe eesti rahva n-ö valupunkti teise järel. Enam julgemalt tegid seda ajakirjad Vikerkaar ja Looming, ajalehed Edasi ning Sirp ja Vasar. Ajakirjandus kippus parteilise kontrolli alt välja libisema, tekitama peavalu nii Valgele Majale [= EKP Keskkomitee] kui Glavlitile, "organitest" [= KGB] rääkimata."
Eestis oli perestroika-perioodi üks tulemusi rahvusteadvuse kasv, mis viis muuhulgas Eestimaa Kommunistliku Partei lõhenemiseni kaheks tiivaks.
Baltikumist alanud rahvuslik ja rahvarinde liikumine, millele järgnesid ka teised liiduvabariigid, oli üks põhjustest, mis viisid 1991. aastal Nõukogude Liidu lagunemiseni.


Pistrikulised.
Pistrikulised ("Falconiformes") on lindude selts.
Süstemaatikas puudub üksmeel selles, millised sugukonnad sellesse seltsi kuuluvad.
Laiemas mõttes (eesti keeles varem kullilised'") haarab pistrikuliste selts haugaslased, pistriklased, kondorlased, kalakotkaslased ja kurgkotkaslased. Pistrikulised kitsamas tähenduses ("Falconiformes") sisaldavad neist ainult pistriklaste sugukonda; süstemaatikates, mis eraldavad pistriklased omaette seltsi alla, arvatakse ülejäänud sugukonnad haukaliste seltsi.


Acapulco.
Acapulco [akap'ulko] (hispaaniakeelne ametlik nimi Acapulco de Juárez'") on linn ja munitsipaliteet ("municipio") Mehhiko edelaosas Guerrero osariigis, Méxicost 300 km lõunaedela pool, osariigi pealinnast Chilpancingost 133 km kaugusel.
Ta asub sügava poolringikujulise Acapulco lahe ääres kitsal (alla 2 km) madalal maaribal lahe ning seda ümbritsevate järskude mägede vahel, olles mere ja mägedega peaaegu sisse piiratud.
Munitsipaliteet piirneb põhjast Chilpacingo ja Juan R. Escudero munitsipaliteediga, lõunast Vaikse ookeaniga, idast San Marcose munitsipaliteediga ja läänest Coyuca de Benítezi munitsipaliteediga.
Linna geograafilised koordinaadid on 16°51' N, 99°54' W (16,85° N, 99,92° W). Munitsipaliteet asub vahemikus 16°41'...17°13' N, 99°32'...99°58' E.
Munitsipaliteedi pindala on 1882,60 km². See moodustab 2,95% Guerrero osariigi pindalast.
Nimi.
Linna nimi tuleb nahua sõnadest "sacatl" 'pilliroog', "poloa" 'lõhkuma' või 'lohistama' ja "co" 'koht' ning tähendab 'koht, kus pilliroogu lõhuti'. Teise versiooni järgi tähendab see 'tiheda pilliroo tasandik'. Teised versioonid on 'pilliroo koht', 'koht, kus kasvab kõrge pilliroog', 'koht, kus lõhutakse (pannakse maha) relvad'.
Aastal 1523 pani Francisco Chico rannale nimeks Santa Lucía, sest sinna jõuti püha Lucia mälestuspäeval.
Ametlikku nime "Acapulco de Juárez" kasutatakse harva. Selle nime sai ta 27. juunil 1873 president Benito Juárezi mälestuseks. Aastal 1855 oli Juárez eksiilist New Orleansist naastes Acapulcos ühinenud Antonio López de Santa Anna pooldajate vastu võitlevate Juan Álvarezi vägedega.
Vapp.
Linna vapp kujutab kahte kätt, mis lõhuvad pilliroogu. Pilliroo lehed on õrnrohelised, roheliste pungadega. Üks käsi on tume, teine hele. Vapikilp on ovaalne, valge tausta ja tumesinise äärisega.
Reljeef.
Munitsipaliteedi kõrgus ulatub merepinnast 1699 meetrini. Kõige kõrgemal on mäetipud Potrero, San Nicolás ja Alto Camarón.
40% munitsipaliteedi alast on ebatasane, 40% pooltasane ja 20% tasane.
Rand ja ankrupaik.
Randa ümbritsevad kaljud, mille all on Mehhiko Vaikse ookeani ranniku parim sadamakoht, mis on ühtlasi üks paremaid looduslikke ankrupaiku maailmas.
Maastik.
Linna ümbruse maastikku peetakse kauniks. Mäed ja laht pakuvad kauneid vaateid, eriti päikeseloojangu ajal.
Veestik.
Munitsipaliteedis on Papagayo jõgi, Xaltianguisi oja, Potrerillo oja, la Provincia oja ja Moyoapa oja.
Seal asuvad la Concepcióni kuumaveeallikas ja Aguas Calientese kuumaveeallikas.
Munitsipaliteedis on Tres Palose laguun ja Coyuca laguun.
Kliima.
Kliima on troopiline.
Maist novembrini on kliima kuum ja niiske, detsembrist aprillini soe ja meeldiv.
Õhutemperatuur on aasta läbi 27 °C.
Mägedesse on rajatud läbikäik Abra de San Nicolás, mis tekitab jahutavaid briise.
Elanike arv.
Elanike arv on 643 800 (2004. aasta 1. jaanuari seisuga).
Elanike arvu dünaamika.
20. sajandil on linn palju kasvanud.
Turism.
Acapulco on populaarne suvituslinn, mida hüütakse ka Mehhiko Rivieraks'". Aastas käib seal üle 300 000 suvitaja. Acapulcos on luksushotellide ja suurepärased supelrannad nagu ikka rannasuvituslinnades. Linna omapäraks on süvamerekalapüük. Üks atraktsioon turistidele on kaljudelt vette hüppavad sukeldujad La Quebradas (alates 1934). Teatud kellaaegadel hüpatakse 40 m kõrguselt Vaikse ookeani mässavatesse lainetesse.
Aastal 1955 asutati välismaalastele suvekool, kus saab õppida Mehhiko kunsti ajalugu ja Mehhiko arheoloogiat.
1920ndatel sai Acapulcost eurooplaste seas populaarne turismipaik. Mehhiko president Miguel Alemán Valdés tegi palju Acapulco moderniseerimiseks ja arendamiseks. Ta jätkas seda tegevust Mehhiko Rahvusliku Turismikomisjoni juhina. Pärast linna infrastruktuuri, sealhulgas hotellide väljaehitamist sai Acapulcost ülemaailmne suvituslinn, kus käisid näiteks Hollywoodi rikkad ja kuulsad asukad. 1960ndatel ja 1970ndatel rajati rohkem majutuspaiku tavalistele inimestele. Maantee valmimine 1990ndatel on toonud Acapulcosse aina rohkem turiste Mehhikost endast.
Acapulco on olnud Mehhiko põhiline suvituslinn ja turismikeskus, kuid sellega võistlevad nüüd Cancún ja teised kohad. Acapulco populaarsus mehhiklaste seas siiski kasvab.
Tööstus.
Acapulco tööstus piirdub kootud sombreerode, merikarpidest esemete, maiustuste ja teiste turistidele mõeldud kaupade tootmisega.
Eksport.
Peale sisemaalt toodud kaupade, mida veetakse välja sadama kaudu, eksporditakse Acapulcost loomanahku, puitu ja puuvilja. Ümbritsevast Tabarese piirkonnast eksporditakse puuvilla, tubakat, kakaod, suhkruroogu, maisi, ube ja kohvi.
Sadam.
Acapulco on sadamalinn. Sadam on tähtis kohvi ja suhkru ning teiste sisemaal toodetud Mehhiko kaupade eksportimise sadam. See on ka peatuspaik Panama ja San Francisco vahelistele laevaliinidele.
Lennuühendus.
Lennuliiklus on tihe. Linna teenindab Juan Álvarezi rahvusvaheline lennujaam.
Maaühendus.
Kõrgete mägede tõttu on ligipääs Acapulcole sisemaalt olnud raske.
Raudteeühendus puudub. 20. sajandi alguseks oli linn valitud kahe raudteeliini lõppjaamaks, mis mõlemad pidid lõppema Vaikse ookeani sadamalinnas. Need olid Ookeanidevaheline raudtee ja Mehhiko Keskraudtee.
1990. aastatel rajati 2 km pikkune tunnel, mis jõuab välja veepiirini. Acapulco on ühenduses México–Cuernavaca maanteega ("Autopista del Sol").
Ajalugu.
Koht on teekäijatele tuntud juba vähemalt tuhat aastat.
Vanimad arheoloogilised leiud (käsikivid ja savinõud) pärinevad 3. aastatuhandest eKr. Sinna asusid elama nahuad.
Esimesed asulad rajasid 13. sajandil eKr mitmed olmeegi hõimud. Nad rajasid Tambuco (Playa Larga ja Cerro de la Aguada vahel) ja Icacose (El Guitarróni mäe, Punta Bruja ja El Farallóni vahel).
Palju hilisemast ajast (Kristuse sünni paiku) pärinevad vormikad naisekujukesed. On ka oletatud, et tegemist on Polüneesia või Aasia mõjuga.
Teised leiud sarnanevad Mehhiko sisemaalt leituga.
7. sajandil pKr jõudis Cuernavaca ja Chilpancingo kaudu Acapulcosse Teotihuacáni mõju, Tehuantepeci kaudu maajade mõju ning La Montaña ja Costa Chica kaudu misteekide mõju.
Playa Hornosest, Pie de la Cuestast ja Tambucost on leitud maaja päritolu keraamikat ja kivikujukesi.
11. sajandil asus Acapulcosse veel nahuasid Aztlánist ja Põhja-Mehhikost.
Kuigi Acapulco oli mõjutatud taraskode, misteekide, sapoteekide ja asteekide kultuurist, maksid vahel neile andamit ja kauplesid nende kaupmeestega, kes Acapulcos käisid, ei olnud ta kunagi nende otsese võimu all, vaid jäi peaaegu kuni hispaanlaste vallutuseni kohalike pealike võimu alla. Alates 1486. aastast Ahuizotli valitsemise ajal oli Acapulco asteekide riigi osa, mis kuulus Tepecuacuilco andamiprovintsi.
Pärast Tenochtitlani ja asteekide vallutamist saatis Hernán Cortés 1521 lõuna poole ekspeditioone, mis pidid ehitama laevu, et leida kullasooni ja laevatee Hiinasse. Esimene ekspeditsioon Acapulcosse purjetas välja praeguse Lázaro Cárdenase linna lähedal asunud Zacatulast 400 km Acapulcost loodes. 13. detsembril 1523 jõuti Francisco Chico juhtimisel kohale ning rannale pandi nimeks Santa Lucía, sest sinna jõuti püha Lucia mälestuspäeval.
Aastal 1524 põliselanikud alistusid. Cortés lubas piirkonda asuda kapten Saavedra Cerónil.
Acapulco ranna avastajaks on peetud ka kapten Santiago Guevarat, kes jõudis sinna 13. detsembril 1526 väikese rannauurimislaevaga El Tepache Santiago.
Aastal 1525 rajati praeguse Acapulco munitsipaliteedi territooriumile Cacahuatepeci piirkonna esimene "encomienda".
Kuningliku dekreediga 25. aprillist 1528 läks Acapulco ja selle ümbrus ("kus hakatakse ehitama lõunalaevu") Hispaania krooni otsealluvusse. Acapulco väga soodsa asendi tõttu tõi Cortés oma meresõidukeskuse Zacatulast üle Acapulcosse. Acapulcost lähtusid avastusretked Peruusse, California lahele ja Aasiasse. Aastal 1531 rajati Cortési käsul Acapulcot ja Méxicot ühendav tee. Ükski ekspeditsioon ei tulnud üle Vaikse ookeani Acapulcosse tagasi, kuni augustiinlasest preester Andrés de Urdaneta avastas ookeani põhjaosa passaadid, mis tõid tema laeva koos Hiina aaretega 1565 Acapulcosse.
Aastal 1531 väljusid mõned hispaanlased eesotsas Juan Rodríguez de Villafuertega Costa Chicalt, et asutada praeguse Acapulco munitsipaliteedi territooriumile Villafuerte asula. Nende eesmärk oli põliselanikud alistada ja sundida neid andamit maksma. Need aga ühinesid Cuautepeci piirkonnas alanud ülestõusuga. Cortés saatis Vasco Porcayo nendega läbi rääkima ja mõningaid järeleandmisi tehes rahu sõlmima.
Acapulco provints jäi Rodríguez de Villafuerte "encomiendaks. Ta sai andamiks kakaod, puuvilla, maisi ja muud. Sellesse provintsi kuulusid järgmised asulad: Acapulco, Acamiutla, Acaúlnanguala, Tepexuchil, Texcatlán, Citlala, Yacapul, Zalzapotla, Xaltianguisco, Coyuca de Benitez ja Wexcaltepec.
Acapulcos hakkas resideerima "Alcalde mayor", kes oli ühtlasi Lõunamere asjade leitnant ("Teniente") ning vastutas Hispaania vägede eest, mis pidid valvama rannavööndit ning eskortima kaupade vedu Acapulco sadamast Méxicosse.
Aastal 1550 asustati Acapulcosse 30 hispaanlaste perekonda Méxicost eesotsas Fernando Santa Annaga, et hispaanlased asustaksid kogu Acapulco ranna.
Acapulcost Manila ja muude Idamaade vahet käima iga-aastane kaubalaev Manila galioon ("Nao de China", "Galeón de Manila"). Pärast selle saabumist algas Acapulco aastalaat, millel kaubeldi siidi, portselani, elevandiluu ja lakitud väärisesemetega. Seoses sellega sai Acapulco 1599 linnaks. See ühendus kestis Mehhiko iseseisvuse aegadeni. Selle tõttu jäid Filipiinid kuni 1844. aasta lõpuni ida poole rahvusvahelist kuupäevaraja.
Acapulcosse toodavad aarded hakkasid ligi tõmbama ka mereröövleid. Aastal 1579 ründas Manila galiooni Francis Drake, kuid tal ei õnnestunud laeva hõivata. Aastal 1587 vallutas Thomas Cavendish San Lucase neeme lähedal laeva Santa Anna. Ainuüksi sularaha saadi 1,2 miljonit kuldpeesot. See viis hinnad Londoni kulla- ja hõbedabörsil ("London bullion market") järsult alla. Galiooni vastu tundis huvi ka mereröövel Henry Morgan.
Aastal 1615 tungis Acapulcosse Hollandi sõjalaevastik. Pärast seda taastasid hispaanlased oma fordi. Aastal 1617 sai fort nimeks San Diego fort ("Fuerte de San Diego"). Fort ehitati 1616, hävis 1776 maavärinas ning taastati 1778–1784.
Aastal 1803 maabus Acapulco sadamas Alexander von Humboldt, kes määras Acapulco geograafilise asendi ning alustas sealt oma uurimisretke Mehhikos.
Mehhiko Iseseisvussõja ajal lõi 4. jaanuaril 1811 José María Morelos praeguse Acapulco munitsipaliteedi territooriumil Tres Paloses kuninga vägesid, mida juhtis Francisco París.
Ülestõusnud piirasid aprillis 1813 linna sisse ja vallutasid selle. Hispaanlased varjusid San Diego forti ning osutasid vastupanu sama aasta augustini, mil José María Morelos ja Pedro Antonio Vélez kirjutasid alla allaandmisdokumendile. See oli ülestõusnute üks tähtsamaid võite.
Aastal 1821 saavutati iseseisvus ja seejärel rajati monarhia. Agustín de Iturbide lõi Lõuna kaptenkonna ("Capitanía del Sur") kuhu ta nimetas kindralkapteniks Vicente Guerrero Saldaña. Aastal 1824 rajati esimene föderaalne vabariik. Acapulco jäi México osariigi jurisdiktsiooni alla.
Pärast Iseseisvussõda Manila galiooni sõidud lakkasid ning linn jäi sajaks aastaks unarusse. Lõpuks sai Acapulcost vahesadam Panama ja San Francisco vahelistele aurikuliinidele. Panama kullapalaviku tõttu sai Acapulco jälle tähtsaks sadamaks.
Aastast 1850 kuulub Acapulco munitsipaliteedina Guerrero osariigi (rajati 24. oktoobril 1849) koosseisu. Acapulcost sai Tabarese maakonna keskus.
Juulis ja augustis 1909 tabasid Acapulcot laastavad maavärinad.
Aastal 1911 vallutasid linna revolutsionäärid.
1968. aastal peeti Acapulcos México olümpiamängude purjeregatt.
Muuseumid.
San Diego fordis ("Fuerte de San Diego") on piirkondlik muuseum.


Star Trek (animasari).
"Star Trek" (inglise keeles "Star Trek: The Animated Series", TAS) on Star Treki ulmemaailma teemaline joonissari, mis oli esmakordselt eetris 1973. aasta septembrist 1974. aasta oktoobrini.
Joonissari jätkas samanimelise telesarja lugu. Kuna telesarja filmimise ajal puudus arvutianimatsiooni kaadrisse lisamise võimalus, siis kasutasid joonissarja tegijad neid käsikirju, mis olid esimese sarja tootmisest üle jäänud või oleksid nõudnud liiga kulukate või keeruliste eriefektide kasutamist. Joonissari valmis tollal väga tuntud stuudios Filmation ning seda tehti kokku 22 osa.
Peategelastele andsid hääled originaalsarjas osalenud näitlejad. Enamikku tulnukate ja puuduvate originaalnäitlejate hääli (ka arvutihääli) tegi Majel Barret, kes oli Gene Roddenberry elukaaslane ja hilisem abikaasa. Samuti andis oma panuse James Doohan, kes mängis nii algses seriaalis, joonissarjas kui esimeses seitsmes täispikas mängufilmis laevamehaanikut.
1974. aastal sai joonissari parima lastesaate Emmy auhinna.


Agali järv.
Agali järv on Mäksa küla külje all orus asuv 13 ha suurune ja 19,5 sügavune järv.
Agali järves leidub särge, ahvenat, haugi, latikat, linaskit, kiiska, roosärge, lutsu, säinast ja angerjat.


Tõnu Õnnepalu.
Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega ka Emil Tode ja Anton Nigov; sündis 13. septembril 1962 Tallinnas) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.
Elukäik.
Tõnu Õnnepalu õppis 1980–1985 Tartu Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ja lõpetas selle "cum laude".
Aastatel 1985–1987 töötas Tõnu Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia ja keemia õpetajana, pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik.
Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar toimetuses algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana.
Ta elab Järva maakonnas.
Tunnustused.
2004. aastal anti talle Valgetähe V klassi teenetemärk.
Tõnu Õnnepalu võitis Juhan Liivi luuleauhinna 2007 Vikerkaares 2006 ilmunud luuletuse "Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb..." eest.
Aastal 2010 sai ta Tammsaare kirjanduspreemia romaani "Paradiis" eest.
Samal aastal pälvis Õnnepalu Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna luulekogu "Kevad ja suvi ja" eest.


Gene Roddenberry.
Gene Roddenberry (kodanikunimega Eugene Wesley Roddenberry; 19. august 1921 – 24. oktoober 1991) oli Ameerika Ühendriikide stsenarist, kes on eelkõige tuntud "Star Trek" loojana.
Lisaks Star Trekile on Roddenberry loonud ja tootnud 2 vähemtuntud TV sarja "Andromeda"(kosmoselaeva nimi) ja ning kirjutanud mõned raamatud, peaasjalikult siiski "Star Treki" teemadel.
"Distinguished Flying Cross" ja "Air Medal".
Sõja lõppedes teenis ta leiba lendurina ja kui hakkas sündima televisioon leidis Roddenberry, et see on koht kus rakendada oma kirjanduslikku talenti. Hollywoodi jõudes avastas ta lapsekingades televisiooni veel väiksemate võimalustega. Alustas tööd Los Angelesi linna politseiametis ja teenis seal välja seersandi paelad. Samal ajal jätkas ta kirjutamist mitmele väljaandele ja ka kasvavale TV tööstusele.
"StarTrek"i tähelend algas madalalt aastal 1960, kui esimene toodetud episood "TheCage" tembeldati liiga "targaks". Vaatamata sellele sai "StarTrek" energia mootoritesse ja kujunes selleks mis ta tänapäeval on. Sarja populaarsusest annab ka tunnistust selline fakt, et NASA - USA Kosmoseuurimise Administratsioon andis ühele oma süstikutest nime "StarTreki" kõige kuulsama laeva Enterprise järgi.
Ta suri 24. oktoobril 1991 a., jättes endast maha abikaasa Majel Barreti, kes osales "TOS"is kui medõde Chapel ja "TNG"s kui Lwaxanna Troi, poja Gene Roddenberry Jr., kaks täiskavanud tütart ja kaks lapselast. Sõbrad, tuttavad ja kolleegid ning fännid jäävad teda kauaks mälestama hüüdnime järgi "The Great Bird Of Galaxy" (Galaktika Suur Lind).


Dirigentide loend.
"Siin on loetletud orkestridirigente; koorijuhid on loetletud koorijuhtide loendis.


Alfonso XIII.
Alfonso XIII (17. mai 1886 – 28. veebruar 1941) oli Hispaania kuningas sünnist kuni 1931. aastani.
Ta kuulus Bourboni dünastia Hispaania liini ja oli eelmise kuninga Alfonso XII postuumne poeg. Alfonso XII surma ja tema poja sünni vahelisel ajal oli Hispaania riigipeaks Alfonso XIII ema María Cristina.
Alfonso hakkas iseseisvalt valitsema 1902 ning omas esialgu küllaltki suurt võimu. Kuid pärast Esimest maailmasõda sattus riik majanduskriisi ning seetõttu haaras ohjad enda kätte diktaator Primo de Rivera, kes oli võimul 1923–1930. Tema karmi diktatuuri kuritegudes süüdistati ka kuningat, mistõttu hakati pärast diktaatori tagasiastumist nõudma ka kuninga troonist loobumist. Kuna vabariiklikud meeleolud muutusid valdavaks, siis oli Alfonso sunnitud 1931 seda ka tegema ning Hispaanias kehtestati Teine vabariik. Alfonso läks välismaale eksiili, kus suri kümme aastat hiljem.
Tema pojapoeg Juan Carlos I sai aga 1975, pärast Francisco Franco surma Hispaania kuningaks ning taastas nii Bourbonide võimu.


Charles VIII.
thumb
Charles VIII (hüüdnimena on kasutatud Hiilgav) (1470 – 1498) oli Prantsusmaa kuningas 1483–1498. Ta oli Louis XI poeg.
Iseseisvalt valitsusasju ajama hakates (1486) oli ta äärmiselt aktiivne ning agressiivne: ta vallutas Bretagne'i hertsogiriigi ning sundis selle valitsejanna Anne'i endaga abielluma. Sellega liitis ta Bretagne'i sisuliselt Prantsusmaaga ning tegi seega lõpu kuningriigi killustatusele.
Aastal 1494 kasutas ta ära Milano hertsogi Francesco Sforza abipalvet ning viis oma armee Itaaliasse, et prantslastele tagasi vallutada Napoli. Samuti oli tal mõttes sealt oma armeega Konstantinoopoli peale minna, et Bütsantsi impeerium taastada. Sellega said alguse Itaalia sõjad, kuid eriti kaugele Charles ei jõudnud. Ta vallutas küll ajutiselt Milano, kuid seejärel hakkasid teised riigid talle vastu ning ta pidi Itaaliast taanduma.
Aastal 1498 suri ta ootamatult pärast seda, kui oli jooksnud peaga vastu uksepiita. Tal ei olnud lapsi.
Troonil järgnes talle tema kauge sugulane, Valois' dünastia Orléansi harru kuuluv Louis XII.
Charles 08


Üldrelatiivsusteooria.
Üldrelatiivsusteooria on Albert Einsteini loodud füüsikateooria, mis seletab gravitatsiooni olemust aegruumi kõveruse abil (gravitatsioon on aegruumi geomeetria tulemus).
Üldrelatiivsusteooria järgi on raske mass ja inertne mass ekvivalentsed: pole võimalik kindlaks teha, kas keha asub gravitatsiooniväljas või kiirendusega liikuvas taustsüsteemis.
Teooria matemaatiliseks väljenduseks võttis Einstein abiks kõvera aegruumi mõiste. Kõveras aegruumis ei ole lühimaks teeks kahe punkti vahel mitte sirge nagu tasases (eukleidilises) ruumis, vaid kõver geodeetiline joon. Mass kõverdab ruumi ja valguskiir järgib seda kõverust. Vabalt langevad objektid liiguvad mööda kõvera ruumi geodeetilisi jooni. Et eukleidiline geomeetria ei sobi kõvera aegruumi kirjeldamiseks, võttis Einstein abiks erilise kõverate ruumide geomeetria, mille lõi Bernhard Riemann.
Üldrelatiivsusteooria matemaatiliseks väljenduseks on Einsteini väljavõrrandid.
Üldrelatiivsusteooriast tulenevad ennustused on vaatlustega kinnitust leidnud. Seni lahendamata vastuolud esinevad aga üldrelatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahel.


Advektsioon (meteoroloogia).
Advektsioon on õhu horisontaalne ümberpaigutumine atmosfääris.
Nähtusi, mis on põhjustatud advektsioonist, nimetatakse advektiivseteks, nt advektiivne udu.


Fulda jõgi.
Fulda on jõgi Saksamaal. Jõgi on oma 218 km pikkusega riigis 24. kohal, Hesseni liidumaal pikim. Fulda valgala on 6932 km². Tema suurimad lisajõed on Haune ja Eder. Fulda jõe ääres asuvatest linnadest on suurimad Kassel ja Fulda.
Fulda algab 850 meetri kõrgusel üle merepinna Hesseni ja Baieri liidumaa piirilt Rhöni mäeahelikust allikast, mis on tänapäeval vaatamisväärsusena tähistatud. Ta voolab valdavalt põhja. Alam-Saksimaal Hannoveri Mündenis 117,5 meetri kõrgusel üle merepinna ühineb ta Werraga ja moodustab Weseri, mis suubub Bremeni lähedal Põhjamerre. Ka Fulda ja Weseri ühinemiskoht on vaatamisväärsus.
Nime "Fulda" päritolu ei ole teada.


Šõnggõstau ahelik.
Šõnggõstau ahelik (kasahhi "Шыңғыстау жотасы") on mäeahelik Aasias, Kasahhi kulumiskingustiku kaguosas.
Kulgeb loode-kagu sihis. Kõrgus kuni 1305 meetrit.
Varem tuntud venekeelse nimega Tšingiztau ahelik (vene "хребет Чингизтау").


Ammoniaak.
Ammoniaak (keemilise valemiga NH3) on omapärase kirbe lõhnaga gaasiline lämmastiku ja vesiniku ühend.
Füüsikalised omadused.
Normaalrõhul kondenseerub ammoniaak temperatuuril -33,49 °C.
Bioloogiline toime.
Suures kontsentratsioonis on ammoniaak mürgine.
Muu toime.
Mõnele materjalile on tal söövitav toime.
Vesilahused.
Ammoniaagi vesilahused on nõrgalt aluselised ja veest väiksema tihedusega.
Ammoniaagi 5-protsendilist vesilahust tuntakse rahva seas nuuskpiirituse nime all.
Saamine.
Ammoniaak tekib näiteks põllumajanduses loomade uriinis sisalduva karbamiidi mikrobioloogilisel lagunemisel anaeroobsetes tingimustes.
Kasutamine.
Ammoniaaki kasutatakse peamiselt väetiste, lõhkeainete ja polümeeride tootmisel.


Leyte.
Leyte on üks Visayani saartest. Pindala 7250 km².
Saar on mägine, kõrgus kuni 1349 meetrit.


Zangezuri ahelik.
Zangezuri ahelik on mäeahelik Aasias, Armeenia mägismaal. Kulgeb põhja-lõuna sihis.


Taga-Alai.
Taga-Alai ahelik ehk Alai-tagune ahelik (kirgiisi "Чоң Алай кырка тоосу", tadžiki "қаторкӯҳи Паси Олой") on mäeahelik Aasias Tadžikistani ja Kõrgõzstani piiril Alai oru serval. Ta on osa Pamiirist selle põhjaosas.
Kulgeb 240 km pikkuselt ida-lääne sihis. Jäätunud ala pindala on 1194 ruutkilomeetrit.
Kõrgus kuni 7134 meetrit. Kõrgeim tipp on Lenini mäetipp.


Ülem-Angara.
Ülem-Angara (vene "Верхняя Ангара") on jõgi Aasias Burjaatias.
Algab Stanovoi mägismaalt. Ülemjooksul on mäestikujõgi. Alamjooksul voolab rahulikult laias soostunud orus. Suubub Baikali järve kirdetippu moodustades delta.
Pikkus 438 km, valgla 21 400 km². Keskmine vooluhulk 265 km³/s. Toitub valdavalt sademetest, kuid suur on ka põhjavee osa. Külmub oktoobri lõpus, jääkattest vabaneb mai alguses. Laevatatav 270 km pikkuselt suudmest ülesvoolu.


Tereki ahelik.
Tereki ahelik (vene "Терский хребет", tšetšeeni "Çergaziyn̩ raġ") on mäeahelik Põhja-Kaukaasias Tšetšeenia, Inguššia ja Põhja-Osseetia alal. Ta on Suur-Kaukasuse eelmäestik.
Tereki ahelik kulgeb ida-lääne suunas Tereki paremkaldal.


Samar.
Samar on saar Filipiinides.
Samarist itta jääb Filipiini meri, läände Samari meri. Samarist loodesse jääb Luzon, millest teda eraldab San Bernardino väin. Läände jääb Masbate, edelasse Biliran. Lõunasse jääb Leyte, millest teda eraldab San Juanico väin. Viimane on kõigest 2 km lai ja tänapäeval läheb sellest sild üle. Samarist kagusse jääb Homonhon.
Samar on suurim Visayani saartest. Tema pindala on 13 080 km². Ta on pindalalt maailma 63. saar ning Filipiinide neljas saar: temast suuremad on Luzon, Mindanao ja Negros.
Saar on künklik, kõrgusega kuni 846 meetrit.
Samar on üsna tihedalt asustatud: seal elab umbes miljon inimest. Põhiline asustus on rannikul, sisemaal suuri asulaid pole. Ka suurim maantee on rannikul, kuid ei kulge ringikujuliselt ümber saare. Kui alustada saare põhjatipus olevast Laoangist ja sõita mööda kallast vastupäeva, siis läbitakse järjekorras järgmised asulad, millest igaühes on üle 10 000 elaniku: Catarman, Allen, Calbayog, Catbalogan, Guiuan, Borongan ja Oras. Oras ei ole Laoangist kaugel, kuid nende kahe vahel maantee puudub. Saare suurimas asulas Catbaloganis elab ligi 100 000 inimest.
Halduslikult kuulub Samar Ida-Visayasi piirkonda. Ida-Visayasi 6 provintsist kolm asuvad Samaril: Samari provints, mille keskus on Catbalogan, Põhja-Samar, mille keskus on Catarman, ja Lääne-Samar, mille keskus on Borongan. Piirkonna keskus Tacloban, kus on üle 100 000 elaniku, asub Leyte saarel otse teisel pool San Juanico väina.
Eurooplastele avastas Samari Hispaania meresõitja Ruy López de Villalobos 1543.
Kohalikud elanikud on rahvuselt enamasti visajad. Nende peamine elatusallikas on põllumajandus. Kasvatatakse riisi, maisi, banaane, tsitruselisi, mangot, kohvi, kakaod, kanepbanaani ja suhkruroogu, loomadest pühvleid, veiseid, kitsi, lambaid, sigu, kanu ja parte. Merel käiakse kalal ning püütakse peamiselt sardiine ja tuune. Elanikud töötlevad puitu ja metalli ning punuvad rotangi ja bambust.


Olaf Luiga.
Olaf Luiga (23. august 1908 Omsk – 5. juuli 1939 Tartu) oli eesti tõstja ja maadleja, EM-pronks 1933 kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus. Klubi: Nõmme “Kalju”.
Tõstjakarjäär.
1927 tuli Luiga Eesti meistriks keskkaalus (kuni 82,5 kg) 297,5 kiloga (kolmevõistlus). Järgmisel aastal kaitses ta tiitlit 315 kiloga. Amsterdami olümpiamängudel oli Luiga 305 kiloga (80 + 95 + 130) 11. Pärast olümpiamänge läks ta üle raskekaalu.
1929–1935 selgitati Eesti meistreid tõstmises viievõistluses. Luiga tuli Eesti meistriks 1929 490 kiloga, 1930 502,5 kiloga ja 1931 515 kiloga. 1929 tuli ta Euroopa meistrivõistlustel 325 kiloga kolmevõistluses (90 + 95 + 140) 5.-ks. Edaspidi pühendus ta maadlusele.
Maadlejakarjäär.
Maadluses oli poolraskekaalu ja raskekaalu piiriks 87 kg. 1930 ja 1931 võistles Luiga raskekaalus, edaspidi poolraskekaalus.
1930.
Vabamaadluses tuli Luiga ainsal korral Eesti meistriks. Eesti meistrivõistlustel nii kreeka-rooma (veebruaris) kui ka vabamaadluses (detsembris), nagu juba 1929. aasta vabamaadlusmeistrivõistlustel võitis ta Kristjan Trossmanni (Palusalu).
Maavõistlusel Soomega detsembris oli Luiga Eesti raskekaalu esinumber. Raskekaalus ja kergekeskkaalus jäi võistlus viiki, muudes kaaludes võitsid soomlased, ühtekokku 22:6.
Eesti võitis veebruaris Tallinnas Läti 4:3.
1931.
Märtsis Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses kaotas Luiga esimest korda Trossmannile.
Eesti võitis oktoobris Riias Läti 5:2 ja viigistas novembris Tallinnas Soomega 14:14.
1932.
Luiga tuli Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus.
Mõlemal aastal võitis Eesti maavõistluses suurelt Lätit.
Los Angelese olümpiamängudest jäi Eesti üldiselt kõrvale. Osvald Käpp siiski maadles.
Euroopa meistrivõistlused.
1933. aasta Euroopa meistrivõistlused toimusid Helsingis. Et Eesti oli eelmisel aastal Rootsi-Saksa-Ungari-Eesti maavõistlusel Stockholmis jäänud viimaseks, ei loodetud õieti kelleltki midagi.
I ringis alistas Luiga Väinö Kokkise (Soome) ja II ringis József Tarányi (Ungari). Johan Rudolf Svensson (Rootsi) seljatas ungarlase, kuid kaotas siis punktidega soomlasele. III ringis maadles Luiga rootslase vastu ebaõnnestunult ja sai seljakaotuse. Surnud ring andis tulemuseks: I Svensson, II Kokkinen, III Luiga.
Albert Kusnets sai kergekeskkaalus samuti pronksi.
1935.
III Turaani turniiril 15.–17. novembril Tallinnas võitis Eesti (18 punkti) Soome (14) ja Ungari (10) ees. Oma kaalu võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo, Olaf Luiga ja Kristjan Palusalu. Kärbeskaallane Evald Sikk tuli teiseks ja sulgkaallane Harald Miss kolmandaks. Ometi ajakirjandus laitis Luiga maadlust.
1936.
Berliini olümpiamängudele plaanitseti saata ka Luiga. Ago Neo oli korduvalt keskkaalus edu saavutanud ja võis seda ehk veelgi teha. Ent Luiga ei suutnud täisjõuga treenida. Haiguse idud olid juba sees. Kolme aasta pärast suri ta vähki. Neo võitis Berliinist poolraskekaalus hõbeda ja pronksi.
1937.
17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Poolraskekaalus võitis B-koondislane Luiga E. Härmä 2:1. Veel võitsid Eesti B-s Heino Kaaremäe, Voldemar Roolaan ja Johannes Kotkas. Kaotasid Juhan Looaru, Adalbert Toots ja A. Väärt. Eesti A poolraskekaallane Ago Neo seljatas Uuno Vento.


Kodu keset linna.
"Kodu keset linna" on TV3-e telesari, mille tegevus keerleb Tallinna perekonna Uuspere ümber. Sarja käsikirja kirjutavad Mihkel Ulman ja Livia Ulman ning Andris Feldmanis.
Saate 2005. aasta sügishooaeg algas ajanihkega: tegevus toimub kaks ja pool aastat hiljem. 2006. aastal lõpetati "Kodu keset linna" näitamine. 2007. aasta sügishooajaga alustati taas seriaali näitamist ajanihkega, kus tegevus toimus viis aastat hiljem. 2011. aasta detsembris lõpetati sarja tootmine, kuna alustati uue sarjaga Elu keset linna, mis on hargnenud välja just sarjast Kodu keset linna. Vana nime ja sisuga tehti kokku 1082 osa.
Elukoht.
Aastatel 2003–2006 elas perekond Uuspere Kristiines, Lilleküla eramajas.
Aastast 2007 toimus tegevus Toompea korteris, kuhu kolis Hannes, et unustada Heiket.
Hilissuvel 2010 kolis tegevus Tallinna kesklinnast Piritale Heleni eramajja.
Tegelastest lähemalt.
Hannes on Heleni abikaasa, Steni, Liisi, Henri ja Hanna-Hella isa. Eeskujulik ärimees ja isa, kel on kõrgestiarenenud vastutus- ja kohusetunne. Ometi pole temalgi õnnestunud vältida liigseid riske ja tõelisi põrumisi. Pärast eelmise hooaja katsumusi üritab Hannes Heleniga abielu jälle korda saada - plaanis on kolida Saaremaale.
Helen on Hannese abikaasa, Henri ja pisitütre Hanna-Hella ema. Helen on konkreetne, sihikindel ja tugeva õiglustundega. Pahatihti aga võtavad need iseloomujooned äärmusliku mõõtme ja Helen võib kergesti konfliktidesse sattuda. Eelmisel hooajal langes ta sarmika petturi Rasmuse võlude kütkeisse, ent nüüd üritab Hannesega uut lehte pöörata.
Sten on 32-aastane. Ta on lahutatud Marinast, kellega tal on tütar – Karola. Stenil on olnud suhe Marleeniga, Beritifa ja Doraga. Sten pidas kesklinnas oma pubi, ta lahkus pubist, sest teda kiusab pubi uus omanik Heike. Uue armastuse Dora leidis Sten siis, kui läks tööle õmblusfirmasse. 13 hooaja lõpus avaldab Marina Stenile armastust, kuid selgub, et nende tunded ei ole vastastikkused ning Sten lahkub mõneks ajaks Berliini. Tagasi tulles asub koos sõbra Sääsega taas pubi juhtima.
Henri on Hannese ja Heleni poeg, Hanna-Hella vend. Käib keskkooli viimases klassis ja ühtlasi valmistub isakssaamiseks. Pärast lapse sündi pannakse Henri esimest korda elus tõeliselt proovile ja ta peab aru saama, mida ta elult tõeliselt tahab.
Annika on Heleni parim sõbranna. Annikal on mees Tom ning nende poeg Kevin, kes on juba 12-aastane. Ta töötab ühe naisteajakirja reklaamiosakonnas. Annika kolis perega maalt ära linna aga maakodu on suvilaks. Teine poeg Ants-Kaspar. Annika tuli töölt ära ja õppis ülikoolis psühholoogiks. Nüüd töötabki psühholoogina.
Rasmus on Sarmikas pettur, kes on praegu vangis. Üritab endiselt Heleniga kontakti saavutada. Rasmus on ka Cristy kadunud isa, kes hülgas perekonna enam kui 20 aastat tagasi. Rasmus püüab nüüd ka ise aru saada, kas ta on võimeline muutuma.
Lenka (Jelena) on 32-aastane fotograaf, kes pildistab Bettit ning nö avastab tema modelliande. Tal on vend Raul, kes ei suuda leppida Lenka parema elusaatusega. Lenka ja Henri vahel tekivad tunded ning Lenka jääb Henrist rasedaks. 15. hooajal elab Uusperede majas koos Henriga ning ootab Henrilt viimast kuud last.
Raul on Lenka poolvend, kes oli elukutseline sõjaväelane. See on muutnud tema psüühikat niivõrd, et ta pandi hullumajja. Nüüd kiusab Lenkat, et too annaks talle pool korterit. Raul armub Bettisse ja noored elavad lausa koos. Raulil on tegelikult oma "eelmisest elust" naine ja laps.
Johanna Heleni onu tütar, kes elab tädi juures. Teismeline tüdruk, kes on otsese ütlemisega. Johanna peab hakkama saama eneseleidmise kui ka hirmsate kuulujuttudega, mida tema kohta Mari-Liis levitab.
Fänni on Lenka ja Anna ema, endine Siluetti modell. Klassikaline kõiketeadjast ema, kes topib oma nina teiste asjadesse tekitades sellega palju segadust ja intriige. Kergesti solvuv, enda välimuse eest hoolitsev, eluaegne plika.
Betti on Henri endine tüdruk. Probleemid Henriga muutsid endise naiivse ja leebe tütarlapse tulise iseloomuga nooreks naiseks, kellel on raske inimesi usaldada. Sel hooajal elab koos Rauliga, kes pole just kõige stabiilsemate elukaaslaste killast.
Martiina on Rauli endine naine. Noor, maalähedane naine, kes unistab kindlast elust, uutest asjadest, ja perekonnast; iseloomult veidi tahumatu ja mitte kuigi peenetundeline.
Joonas on Anna ja Marko poeg, korralik, armas, veidi nohiklik poiss, keda huvitavad arvutimängud.
Anna on Lenka õde, abielus Markoga, kellega tal on 6. aastane poeg Joonas. Vabaneb vanglast, kus ta teistele segastel asjaoludel oli 1,5 aastat. Püüab oma abielu päästa, kohaneda uue elu ja töökohaga.
Marko on ärimees, Hannese endine ülemus, Anna abikaasa, Joonase isa. Markol on ees tõsine enesesse vaatamine, kas jätkata oma elu Annaga või olla koos Angelikaga.
Angeelika on Anna kunagine sõbranna, kes Anna vangis oleku ajal oli toeks Markole ja Joonasele. Angelika ja Marko on Anna äraolekuajal lähedaseks saanud, nüüd on Angelikal hirm Markost ilma jääda.
Anni on Betti sõbranna, kellega ta oli sõbranna juba enne Iirimaale minekut lapsepõlves.
Mariliis on Johanna ja Kristo klassiõde, sõber. Tõeline tibi, kes on endast üliheal arvamusel, sõrmenipsu tegemisel saab kõik, mis tahab.
Kristo on Johanna ja Mari-Liisi klassivend. Olles aastaid armunud Mari-Liisi, tundnud tema alandusi, hakkavad tal tunded tekkima hoopis Johanna vastu.
Veronika on Heleni ema. Väga läbinägelik ja terava keelega, mis puutub teistesse, aga liiga allaheitlik, kui asi puutub temasse. Eelmisel aastal põdes rinnavähki, aga on täielikult paranenud. Elab juba pikemat aega koos Lembituga.


Principia Ethica 1.
George Edward Moore'i raamatu "Principia Ethica" I peatükk "The Subject-Matter of Ethics" ("Eetika aine")
§1.
Eetika tegeleb kahtlemata sääraste igapäevaste otsustuste nagu "See-ja-see on hea inimene" ja "See sell on lurjus" tõesusega. Eetika asi on kahtlemata arutada sääraseid küsimusi nagu "Mida ma peaksin tegema" ja "Kas mul on väär niiviisi toimida?" ning selliseid väiteid nagu "Karskus on voorus ja purjusolek on pahe." Kasutades sõnu "voorus", "pahe", "kohus", "peaks", "õige", "hea" ja "halb" teeme enamasti eetikaotsustusi.
See ei võimalda veel eetika valdkonda määratleda. Mis on kõigile säärastele otsustustele ühine ja iseäralik? Sellele küsimusele on tunnustatud eetikud vastanud väga erinevalt ja võib-olla mitte ükski neist täiesti rahuldavalt.
§2.
Ülaltoodud näited puudutavad kõik inimeste "käitumist", millega eetikat väga tihedalt seostataksegi. Käitumine on kahtlemata eetikaotsustuste kõige tavalisem ja üldhuvitavam objekt.
Paljud eetikud peavadki eetika adekvaatseks määratluseks, et see tegeleb küsimusega, mis on inimeste käitumises hea või halb, vastavalt terminile "praktiline filosoofia". Mina aga kavatsen eetika all mõista üldist uurimist selle kohta, mis on hea.
Kuigi eetika tegeleb sellega, mis on hea käitumine, peab ta kõigepealt ütlema, mis on hea ja mis on käitumine. Kui me ei tea, mis on ühine heale käitumisele ja muudele headele asjadele, siis me ka ei tea, mis on hea käitumine. See tõttu vaatlen ma algul head üldiselt ning nimetan eetikaks teadust sellest, mis on hea ja mis on halb.
§3.
Seda küsimust võib mõista mitmeti. Teaduslik eetika ei küsi hinnanguid konkreetsetele asjadele. Eetika peab sisaldama aluseid ja printsiipe hinnangute andmiseks. Eetiku asi ei ole isiklikud nõuanded ega manitsused.
§4.
Küsimus "Mis on hea" võib tähendada ka: "Mis laadi asjad on head?" Eetika peab näiteks uurima, kas on tõene, et nauding on hea, kuigi see pole nii tähtis kui uurida, kas on tõene, et ainult nauding on hea. Ka raamatutes, kus loetletakse voorusi, näiteks Aristotelese "Eetikas", tehakse seda laadi otsustusi. Ent sama laadi otsustusi tehakse ka kasuistikas. Võidakse öelda, et kasuistika tegeleb üksikumate, eetika üldiste asjadega. Tegelikult on erinevus ainult üldisuse astmes. Eetika, mis loetleb voorusi või nimetab ideaali koostisosi, on kasuistikast eristamatu. Kasuistika on loodusteadustele lähemal kui tavaliselt eetikaks peetu, sest ta ei rahuldu tõdemusega, et ligimesearmastus on voorus, vaid püüab võrdlevalt hinnata ligimesearmastuse eri vorme. Ilma kasuistikata ei saa eetika olla täielik. Kasuistika puudused ei ole põhimõttelised, vaid tulevad sellest, et meil ei jätku teadmisi nii keeruka aine adekvaatseks käsitlemiseks. Kasuistika on eetikaalaste uurimuste eesmärk, kuid selleni me saame jõuda alles lõpuks.
§5.
Küsimus "Mis on hea" võib tähendada ka küsimust selle kohta, kuidas "head" defineerida. See küsimus kuulub ainult eetikasse, mitte kasuistikasse, ja selle juurde kõigepealt asumegi.
See on eetika kõige fundamentaalsem küsimus. Koos küsimusega, mis on "halb", on see ainus eetikale eriomane küsimus. "Hea" defineerimine on eetika defineerimise juures kõige olulisem. Viga selles asjas toob kaasa kõige rohkem ekslikke eetikaotsustusi. Tõese vastuseta sellele küsimusele pole mõtet tegelda eetikasüsteemi teiste osadega. Ülal mainitud kahte laadi tõeseid eetikaotsustusi saab teha ka teadmata vastust sellele küsimusele. Küll aga viib eksimus selles küsimuses väga tõenäoliselt vigadeni kõige üldisemates eetikaotsustustes. Ja igal juhul pole vastuseta sellele küsimusele võimalik teada, millised võivad üldse olla eetikaotsustuse tõendid. Nõnda aga ei saa anda õigeid põhjendeid arvamusele, et see või teine asi on hea; süstemaatiline eetika peab aga sellised põhjendid andma.
§6.
Võib jääda mulje, et "hea" defineerimine on puhtverbaalne küsimus. Ent kuigi defineerimine tähendab sageli sõna tähenduse väljendamist teiste sõnadega, ei ole küsimus siin seda sorti definitsioonis. Ma tahan leida selle objekti või idee loomust, mille tähistamiseks seda sõna tavaliselt kasutatakse.
Minu vastus on, et hea on hea, ja kõik. "Head" ei saa defineerida. Kõik propositsioonid hea kohta on sünteetilised, mitte analüütilised. See tähendab ka, et ei saa olla niisugust aksioomi nagu "Nauding on ainus hüve" või "Hea on see, mida soovitakse" ning "nauding" ja "soovitav" ei ole ka sõna "hea" tõeline tähendus.
§7.
Väidan, et 'hea' on lihtne mõiste nagu 'kollane'. Nagu pole võimalik selgitada, mis on "kollane", pole võimalik ka selgitada, mis on "hea". Definitsioon, mis kirjeldab sõnaga tähistatava objekti või mõiste tõelist loomust, on võimalik ainult siis, kui see objekt või mõiste on liitne. Liitse objekti kirjeldus peab taanduma lihtsatele osadele, mida kirjeldada pole võimalik.
§8.
Kui defineerida hobust kui "kapjadega neljajalgset perekonnast "Equus", siis sellel võib olla kolm tähendust.
1. See võib tähendada: "Kui ma ütlen "hobune", siis tuleb selle all mõista kapjadega neljajalgset perekonnast "Equus"." Seda võib nimetada meelevaldseks sõnaliseks definitsiooniks. Ma ei pea silmas, et "head" ei saaks selles mõttes defineerida. 2. Seletavas sõnaraamatus tähendab see, et inimesed mõtlevad hobuse all tavaliselt kapjadega neljajalgset perekonnast "Equus". Seda võib nimetada õigeks sõnaliseks definitsiooniks. Ma ei pea silmas, et "hea" oleks selles mõttes defineerimatu. Võib näiteks öelda, mis on sõna "hea" tõlkevasted teistes keeltes.
3. See võib tähendada, et hobusel on teatud kindel ehitus ning tema koostisosad on omavahel teatud kindlal viisil seotud. Ma väidan, et selles mõttes ei ole "hea" defineeritav. Ta ei koosne osadest ja nendevahelistest suhetest, millega me võiksime "hea" kui terviku mõttes asendada.
§9.
Ma ei pea "head" defineerimatuks selles mõttes, et oleks võimatu teiste tunnuste abil piiritleda, millised asjad on head. Ma pean võimatuks defineerida "head" kui asjade tunnust.
§10.
See kvaliteet, mis asjale omistatakse, väites, et ta on hea, on defineerimatu. "Hea" on lihtne ja tal ei ole osi. Ta on üks definitsioonide loendamatutest elementaarsetest osadest, mis on ise defineerimatud.
Võib küll olla tõsi, et kõik asjad, mis on head, on ka midagi muud, nii nagu kõik asjad, mis on kollased, tekitavad teatud valgusvibratsiooni. Neid muid omadusi püüab eetika ka välja selgitada. See aga ei ole "hea" defineerimine. Nende omaduste nimetamise samastamist "hea" defineerimisega ma nimetan naturalistlikuks eksituseks ("naturalistic fallacy").
§11.
1) Võib-olla püütakse tõestada, et soovi objekt ei ole nauding. Sellisel juhul ei ole tegemist eetikaga, vaid psühholoogiaga. Sellel küsimusel pole vaidluse ainega mingit pistmist. Kui oponendil on eetikaalane seisukoht, et hüve on nauding, siis psühholoogiaalane väide, et nauding ei ole soovi objekt, ei puutu asjasse. Kui hüve on defineeritud millegi muuna, siis pole võimalik tõestada, et mõni teine definitsioon on väär, ega isegi teist definitsiooni eitada.
2) Teine võimalus seisneb selles, et kui A ütleb "Hea" tähendab 'nauditav'" ja B ütleb "Hea" tähendab 'see, mida soovitakse'," siis nad räägivad lihtsalt sellest, kuidas sõna "hea" tavaliselt kasutatakse. Ent ka see ei puutu eetikasse. Ja ma ei usu, et ükski naturalistliku eetika pooldaja nõustuks, et ta peab silmas seda. Nad ju püüavad meid veenda, et heaks tuleb nimetada sedasama, mida nemadki.
§12.
Kui keegi ütleb "Ma tunnen naudingut" ning ta ei valeta ega eksi, siis see tähendab. et tal on teatud vaimuseisund, mida nimetatakse naudinguks. Muud see ei tähenda. Naudingu aste ega liik pole siin oluline. Nauding on defineerimastu. Võib küll kirjeldada naudingu suhteid teiste asjadega. Kui keegi defineeriks naudingu kui punaseaistingu ning järeldaks sellest, et nauding on värvus, siis me naeraksime ta välja. See oleks samalaadne eksitus nagu naturalistlik eksitus. Naturalistliku eksituse puhul ei olegi õigupoolest oluline see, et "hea" ei ole looduslik objekt. Kui me ütleme, et apelsin on kollane, siis me ei arva, et sellest järelduks, et "apelsin" ei tähenda midagi muud kui "kollane" või et miski peale apelsini ei saa olla kollane. Kui "kollane" tähendab lihtsalt "kollane", kas siis on raskem olla seisukohal, et apelsin on kollane? Sama lugu on "heaga". Pole mõtet öelda, et nauding on hea, kui hea ei ole midagi erinevat naudingust.
§13.
Kui "hea" ei tähista midagi lihtsat ja defineerimatut, siis jääb kaks võimalust: kas ta on liitne tervik (nagu "hobune"), mille õige analüüsi osas võib olla lahkarvamusi, või ta ei tähendagi midagi ning eetikat kui valdkonda pole olemas. Tavaliselt ei ole eetikud "head" defineerida püüdes aru saanud, mida "hea" defineerimine tähendab ja mis laadi see definitsioon peaks olema.
1) "Seda, et hüpotees, et lahkarvamused "hea" tähenduse üle on lahkarvamused antud terviku õige analüüsi osas, ei ole õige, võib väga selgesti näha, kui arvestada asjaolu, et mis tahes definitsiooni ka ei pakuta, nõnda defineeritava kompleksi kohta võib alati mõttekalt küsida, kas ta ise on hea. Võtame näiteks ühe liitsematest ja seega usutavamatest nõnda väljapakutud definitsioonidest: esmapilgul võib kergesti arvata, et olla hea tähendab olla see, mida me soovime soovida. Nii et kui me rakendame seda definitsiooni erijuhule ning ütleme: "Kui me arvame, et A on hea, siis me arvame, et A on üks asjadest, mida me soovime soovida," siis võib meie propositsioon tunduda üsna usutavana. Ent kui me uurimist jätkame ning küsime endalt: "Kas on hea soovida soovida A-d?", siis on pärast väikest järelemõtlemist ilmne, et see küsimus on ise sama arusaadav nagu algne küsimus "Kas A on hea?" – et me nüüd tegelikult küsime sama informatsiooni soovi kohta soovida A-d, mis me enne küsisime A enese kohta. Ent on ka ilmne, et seda teist küsimust ei saa õigesti analüüsida kujule "Kas soov soovida A-d on üks neist asjadest, mida me soovime soovida?": meil ei ole vaimusilma ees midagi nii keerukat kui küsimust kui "Kas me soovime soovida soovida soovida A-d?" Pealegi saab igaüks kontrollides hõlpsasti veenduda, et selle propositsiooni predikaat – 'hea' – on positiivselt erinev mõistest 'soovida soovimine', mis esineb propositsiooni subjektis: "Soovida soovida A-d on hea" ei ole lihtsalt ekvivalentne sellega: "A hea-olemine on hea." Võib küll olla tõsi, et see, mida me soovime soovida, on alati hea; vahest võib olla tõsi isegi ümberpöördu; on aga väga kaheldav, kas see nii on, ja juba ainuüksi asjaolu, et me saame väga hästi aru, mida mõeldakse selles kahtlemise all, näitab selgesti, et meil on vaimusilma ees kaks eri mõistet." [Avatud küsimuse argument]
2) Sama kaalutluse põhjal saab tagasi lükata oletuse, et "hea" ei tähenda mitte midagi. Väga loomulik on ekslikult oletada, et see, mis on universaalselt tõene, on niisuguse loomuga, et selle eitus on vastuoluline. Väga kergesti võidakse teha järeldus, et see, mis paistab universaalse eetikaprintsiibina, on tegelikult tautoloogia. Näiteks kui iga asi, mida nimetatakse heaks, paistab olevat nauditav, siis võidakse kergesti teha järeldus, et propositsioon "Nauding on hüve" ei väida seost kahe eri mõiste vahel, vaid selles on juttu ainult naudingust, mida hõlpsasti tunnistatakse omaette entiteediks. Ent kes tähelepanelikult vaatleb, mis tal vaimusilma ees on, kui ta küsib, kas nauding on ikka hea, veendub, et ta ei küsi lihtsalt seda, kas nauding on nauditav. Ja kui ta proovib sama küsimust ka teiste definitsioonide puhul, siis ta saab aru, et tal on vaimusilma ees üks kindel objekt, mille seose kohta teiste objektidega võib omaette küsimuse esitada. Igaüks saab aru küsimusest "Kas see on hea?". Kui ta seda küsib, on tal teistsugune vaimuseisund kui siis, kui ta küsib, kas see on nauditav, soovitav või heakskiidetav. Sellel, kes mõtleb "seesmisest väärtusest" või ütleb, et mingi asi "peaks olemas olema", on vaimusilma ees üks kindel objekt – asjade teatud kindel omadus –, mida ma mõtlen "hea" all.
§14.
Nii et "hea" on defineerimatu, kuid minu teada on eetikutest ainsana seda selgelt tunnistanud ja väitnud Henry Sidgwick. Toome ühe näite.
Sidgwick viitab Jeremy Benthamile, kelle alusprintsiip on, et kõikide nende suurim õnn, kelle huvi on kõne all, on inimeste tegevuse õige eesmärk. Samas aga võib tema jutust sama peatüki teistes lõikudes välja lugeda, et "õige" tähendab tema jaoks "üldisele õnnele kaasaaitav". Sidgwick leiab, et tulemus "suurim õnn on inimeste tegevuse eesmärk, mis aitab kaasa üldisele õnnele" on nii absurdne, et Bentham ei saanud seda silmas pidada. Minu meelest võis Bentham sellise vea teha küll, ja kindlasti tegi selle vea John Stuart Mill.
Kui "õige" tähenduseks arvata "üldisele õnnele kaasaaitav", siis siin ei pruugi veel olla naturalistlikku eksitust. Sõna "õige" kasutatakse tavaliselt tegude kohta, mis viivad heade asjade saavutamiseni. Neid tegusid ei vaadelda omaette eesmärgina, vaid vahendina ideaali saavutamiseks. Kui Bentham oleks kasutanud sõna "õige" selles mõttes, siis oleks ta võinud väga hästi defineerida "õige" 'üldisele õnnele kaasaaitavana", eeldusel et ta oleks juba tõestanud või aksioomiks võtnud, et üldine õnn ongi hüve. Siis ta oleks juba defineerinud "hea" üldise õnnena; et "õige" tuleb defineerida 'hüvele kaasaaitavana", siis ta tähendakski 'üldisele õnnele kaasaaitav'. Ent Benthamil see nii ei ole, sest ta räägib "õigest eesmärgist". Seetõttu on ta sattunud naturalistlikku eksitusse. Väide, et üldine õnn on inimeste tegevuse õige eesmärk ei saa tal tegelikult olla eetikaprintsiip, vaid kas propositsioon sõnade tähenduse kohta või propositsioon üldise õnne loomuse kohta.
Naturalistliku eksituse olemasolu Benthamil ei kummuta tema väidet, et suurim õnn on inimeste tegevuse õige eesmärk, kui võtta seda eetikapropositsioonina. Jutt on sellest, et põhjendid, mis Bentham esitab, sisaldavad eksijäreldust, mida ta ise ei märganud, sest muidu oleks ta otsinud oma utilitarismile teisi põhjendeid. Ja sel juhul poleks ta neid võib-olla leidnud ning oleks võib-olla oma süsteemi muutnud. Või siis oleks ta leidnud kehtivad põhjendid.
Minu vastuväide naturalismile seisneb selles, et ta ei põhjenda ühtki eetikaprintsiipi. Teiseks viib ta väärade eetikaprintsiipide omaksvõtmisele.
§15.
Meie esimene järeldus eetika aine kohta seisneb selles, et on olemas lihtne defineerimatu analüüsimatu mõtteobjekt, mille kaudu eetika tuleb defineerida. Pole tähtis, kuidas me seda objekti nimetame, kui me ainult anname endale aru sellest, mis see on ning et ta erineb teistest objektidest. Kõik sõnad, mida tavaliselt peetakse eetikaotsustuste tunnusteks, osutavad sellele objektile, ja sellepärast ongi nende näol tegu eetikaotsustustega. Tähtis on aga eristada kaht viisi, kuidas nad sellele osutavad. Eetika peab loetlema kõik tõesed üldised otsustused, mis väidavad millegi kohta, et see on hea iga kord, kui ta esineb. Ent kuigi kõik sellised otsustused osutavad sellele, mida ma nimetan "heaks", ei tee nad seda ühel ja samal moel. Nad kas väidavad, et kõnealusel asjal on alati omadus "hea", või väidavad üksnes, et kõnealune asi on teiste, selle omadusega asjade olemasolu põhjus või tarvilik tingimus. Need kaks universaalsete eetikaotsustuste liiki on väga erineva iseloomuga. Tavakeeles väljendub see erinevus väljendite "hea vahendina" ja "hea iseenesest" ning "väärtus vahendina" ja "seesmine väärtus" erinevuses. Eetikas on neid eristatud ainult kõige ilmsematel juhtudel.
§16.
Kui me teeme otsustuse, et asi on "vahendina hea", siis me teeme otsustuse asja kausaalsete suhete kohta: me teeme otsustuse, et asjal on teatud laadi tagajärg ning et see tagajärg on iseenesest hea. Kuid leida universaalselt tõeseid põhjuslikkuseotsustusi on äärmiselt raske. On ilmne, et me ei saa olla veendunud, et ükski meie universaalsetest põhjuslikkuseotsustustest on tõene isegi samas mõttes nagu füüsikaseadused. Pole võimalik välja selgitada isegi hüpoteetilisi seadusi kujul "Täpselt see tegu kutsub nendel tingimustel alati esile selle tagajärje." Ent õigelt eetikaotsustuselt teatud tegude tagajärgede kohta me nõuame kahes suhtes veel enam. 1) Me nõuame teadmist, et antud tegu kutsub esile kindla tagajärje, olgu asjaolud millised tahes. Kuid see on kindlasti võimatu. On kindel, et teistel asjaoludel võib seesama tegu esile kutsuda tagajärjed, mis on väga erinevad kõige poolest, mis määrab tagajärgede väärtuse. Seega pole meil kunagi õigust öelda enamat kui: "See tulemus tuleneb üldiselt seda laadi teost"; ja isegi selline üldistus on tõene üksnes juhul, kui asjaolud on enam-vähem samasugused. Suurelt jaolt kehtib see ka kindla ajastu ja kindlate ühiskondlike olude puhul. 2) Me nõuame mitte ainult teadmist, et kutsutakse esile üks hea tagajärg, vaid et kõigi antud teost mõjutatud sündmuste hüvebilanss on suurem kui mis tahes muu võimaliku teo puhul. Selles suhtes sisaldavad eetikaotsustused teo tagajärgede kohta palju suuremat raskust kui need, mis on mängus füüsikaseaduste kindlakstegemisel. On ilmne, et me ei saa kunagi näha nii kaugele, et olla kindlad, et mingi tegu kutsub esile parimad võimalikud tagajärjed. Peame rahulduma sellega, kui suurim võimalik hüvebilanss kutsutakse esile piiratud ajavahemiku piires.
§17.
Otsustused, mis väidavad, et teatud liiki asjadel on head tagajärjed, on tõenäoliselt väärad, kui nad väidavad, et teatud liiki asjadel on alati head tagajärjed, ja isegi kui nad väidavad, et neil asjadel on üldiselt head tagajärjed, on paljud neid tõesed ainult teatud ajalooperioodide kohta. Otsustused, mis väidavad, et teatud liiki asjad on iseenesest head, peavad aga juhul, kui nad on tõesed, olema universaalselt tõesed. Seetõttu on väga tähtis neil vahet teha. Mõlemat tüüpi otsustusi väljendatakse samas sõnastuses: "Nii- ja niisugune asi on hea." Ühel juhul tähendab "hea" 'vahendina hea', teisel juhul 'eesmärgina hea'. Kui pole selge, kumba silmas peetakse, siis on vähe šansse õigesti otsustada, kas väide on tõene või väär. Just see selgus on eetikas seni peaaegu täielikult puudunud. Eetikaküsimusi esitatakse tavaliselt kahemõttelises vormis. Kui küsitakse: "Mis on inimese kohus neil asjaoludel?" või "Kas on õige niiviisi toimida?" või "Mille tagamine peaks olema meie eesmärk?", siis neid küsimusi saab edasi analüüsida. Õige vastus mõnele neist sisaldab nii otsustusi selle kohta, mis on hea iseenesest, kui ka põhjuslikkuseotsustusi. Seda eeldavad isegi need, kes väidavad, et me saame absoluutsete õiguste ja kohustuste üle otseselt ja vahetult otsustusi teha. Selline otsustus võib tähendada ainult seda, et kõnealune toimimisviis on parim, mida saab teha; et niiviisi toimides tagatakse kõik hüved, mida on võimalik tagada. Kui selline otsustus on tõene, siis ta eeldab nii propositsiooni kõnealuste teo headuseastme kohta võrreldes teiste asjadega ning mingeid põhjuslikkuseotsustusi. Tõepoolest, teol on vaieldamatult mingid tagajärjed; nende tagajärgede eitamine on otsustus nende seesmise väärtuse üle võrreldes teo endaga. Väites, et see tegu on parim, mida saab teha, me väidame, et sellel teol koos oma tagajärgedele on suurem summaarne seesmine väärtus kui mis tahes võimalikul alternatiivil. Ja nii võib olla kolmel juhul: a) kui teol endal on suurem seesmine väärtus kui mis tahes alternatiivil, kusjuures selle teo tagajärgedel ja alternatiivsete tegude tagajärgedel puudub igasugune (positiivne või negatiivne) seesmine väärtus; b) kui teo tagajärjed on küll seesmiselt halvad, kuid seesmise väärtuse bilanss on suurem kui mis tahes alternatiivi puhul; c) kui teo tagajärjed on seesmiselt head ning tagajärgede ja teo summaarne väärtus on suurem kui mis tahes alternatiivi puhul. Lühidalt, väita, et mingi käitumisviis on antud hetkel absoluutselt õige või kohustuslik, tähendab väita, et kui valitaks teiste võimaluste asemel see toimimisviis, siis oleks maailmas rohkem head või vähem kurja. See aga eeldab otsustusi nii toimimisviisi enda kui ka selle alternatiivide tagajärgede väärtuse üle, seega sisaldab põhjuslikkusotsustusi.
Ka vastuses küsimusele "Mille tagamine tuleks võtta eesmärgiks?" sisalduvad põhjuslikkusotsustused, kuigi pisut teisel moel. Sellele küsimusele vastates tuleb ju nimetada midagi niisugust, mida on võimalik tagada. Mitte kõike ei saa tagada. Isegi kui me teeme otsustuse, et ühelgi asjal, mida pole võimalik saavutada, ei oleks võrdset väärtust sellega, mis on saavutatav, ei ole teo õigeks eesmärgiks olemise seisukohast oluline mitte üksnes saavutatava väärtus, vaid ka võimalikkus. Ei meie otsustused selle kohta, milliseid tegusid me peaksime tegema, ega meie otsustused selle kohta, milliste eesmärkide poole me peaksime püüdlema, ei ole puhtalt seesmise väärtuse otsustused. Teol, mis on absoluutselt kohustuslik, ei pruugi olla mingit seesmist väärtust. Selle täielik vooruslikkus võib tuleneda pelgalt sellest, et tal on parimad võimalikud tagajärjed. Parimatel võimalikel tulemustel, mis meie tegu õigustavad, saab olla vaid niipalju seesmist väärtust, kui loodusseadused meil võimaldavad tagada. Ja teiselt poolt, neil ei pruugigi olla mingit seesmist väärtust; nad võivad olla vaid vahend selleks, et kaugemas tulevikus saavutada midagi, millel on seesmine väärtus. Vastates eetikaküsimustele peame teadma nii erinevate asjade seesmise väärtuse astet kui ka seda, kuidas neid erinevaid asju on võimalik saada. Valdav enamik küsimusi, mida eetikas on arutatud, eeldavad neid kaht liiki teadmist; kuid neid on arutatud neid kaht liiki küsimusi selgelt lahutamata. Suur osa suurtest lahkarvamustest eetikas tuleneb sellest. Põhjuslikkuseotsustuste tähelepanuta jätmisest tuleneb kaks viga. Kas eeldatakse, et millelgi pole seesmist väärtust, või eeldatakse, et kõigel, mis on, peab olema seesmine väärtus. Nii jäetakse kindlaks tegemata, millistel asjadel on seesmine väärtus ja mil määral. Teiselt poolt on hooletusse jäetud ka vahendite põhjalik arutamine, lähtudes aimdusest, et see ei puuduta seesmiste väärtuste küsimust. Igal juhul tuleb möönda, et küsimus, mis on iseenesest parim ja mis toob kaasa parima võimaliku, on äärmiselt erinevad. Mõlemad kuuluvad eetika ainesse. Mida selgemalt neid eristada, seda suuremad šansid on mõlemale õigesti vastata.
§18.
Küsimused, millele eetika peab vastama, jagunevad põhiliselt kaheks: millised asjad on iseenesest head ja milliste muude asjade tagajärjed need asjad on. Esimene sisaldab asjade õiget võrdlust seesmise väärtuse astme poolest. Sellega kaasneb üks põhimõtteline raskus. Nagu öeldud, seisneb üks erinevus kaht tüüpi otsustuste vahel selles, et otsustus, mis väidab, et asi on iseenesest hea, on paratamatult tõene kõikide seda tüüpi asjade kohta; aga asjal, millel on ühtedel asjaoludel head tagajärjed, võivad teistel asjaoludel olla halvad tagajärjed. On küll tõsi, et kõik otsustused seesmise väärtuse kohta on selles mõttes universaalsed. Aga on palju erinevaid asju, mis on seesmiselt head või seesmiselt halvad, ja veel rohkem asju, mis paistavad olevat ei head ega halvad. Kuid asi, mis kuulub mõnda neist klassidest, võib olla osa tervikust, mille teised osad kuuluvad samasse klassi ja teistesse klassidesse. Ja ka neil tervikutel võib olla seesmine väärtus. Ja sellise terviku väärtus ei ole mingi korrapära järgi seotud oma osade väärtuste summaga. Hea asi võib olla teise hea asjaga niisuguses suhtes, et terviku väärtus on palju suurem kui osade väärtuste summa. Tervikul, mille moodustavad hea asi ja ei hea ega halb asi, võib kindlasti olla palju suurem väärtus kui heal asjal üksinda. Kaks halba asja või halb asi ja ei hea ega halb asi võivad lindlasti moodustada palju halvema asja kui kui nende kahe halbus kokku. Ka ainuüksi asjadest, mis ei ole head ega halvad, võib nähtavasti koosneda väga hea või väga halb asi. Kas halva asja lisamine heale tervikule, võib tervikut paremaks teha või kaks kahe halva asja kokkupanemine võib anda tulemuseks hea terviku, tundub kaheldavamana, kuid see on vähemalt võimalik. Seetõttu võib kergesti tunduda, nagu väited seesmise väärtuse kohta poleks universaalsed.
Võib tunduda tõesena, et kaunist objektist teadlik olemine on suure seesmise väärtusega. Kuid kui sellest objektist ei ole keegi teadlik, siis tal ei ole kuigi suurt väärtust, võib-olla üldse mitte. Aga teadlikkus kaunist objektist on kindlasti teatud laadi tervik, milles ma saame osadena eristada objekti ja teadlikkust. Aga see viimane tegur esineb iga kord, kui me millestki teadlik oleme, ise terviku osana. Ja võib tunduda, et mõnel neist tervikutest pole kuigi suurt väärtust ja mõned pole ehk ei head ega halvad või on koguni halvad. Ent me saame nende väheväärtuslikkuse alati panna selle objekti negatiivse väärtuse arvele, mis eristab neid iluteadlikkusest. Objekt ise võib olla nii lähedal kui võimalik absoluutsele neutraalsusele. Et pelk teadlikkus ei anna alati suurt väärtust tervikule, mille osa ta moodustab, ei saa kaunist asjast teadlikkuse suurt üleolekut kaunist asjast enesest panna pelgalt selle arvele, et kauni asja väärtusele lisandub teadlikkuse väärtus. Kui suur ka ei oleks teadlikkuse seesmine väärtus, see ei anna tervikule, mille osa ta moodustab, väärtust, mis oleks proportsioonis teadlikkuse ning selle objekti väärtuse summale. Kui see on nii, siis on meil näide tervikust, mille seesmine väärtus erineb selle osade summa seesmisest väärtusest.
§19.
Seega on tervikuid, mille väärtus on erinev oma osade väärtuste summast ning mille suhteid oma osadega pole seni välja toodud ega omaette sõnaga tähistatud. Eriti märkimisväärsed on kaks asjaolu. 1) Iga sellise osa olemasolu on tarvilik tingimus terviku kui hüve olemasoluks. Sama võib öelda vahendi ja selle hea tagajärje vahelise suhte kohta. Ometi on neil kahel juhtumil väga tähtis erinevus: erinevalt vahendist on osa selle hea terviku osa. Vahendi ja tagajärje suhte puhul on tegemist pelgalt loodusliku, põhjusliku tarvilikkusega (paratamatusega). Kui loodusseadused oleksid teistsugused, võiks seesama hüve olemas olla ka ilma selleta, mis praegu on tema olemasolu paratamatu tingimus. Vahendi olemasolul ei ole seesmist väärtust. Selle hävimine jätaks täiesti puutumata tolle väärtuse, mida praegu on tarvis tagada, täiesti puutumata. Ent osa ja terviku suhte puhul on asi teisiti. Sel juhtumil pole mõeldav tolle hüve olemasolu ilma osa olemasoluta. Tarvilikkus (paratamatus), mis neid seob, ei sõltu loodusseadusest. 2) Ent osa olemasolul endal ei pruugi olla suuremat seesmist väärtust kui vahendil. Seesmine väärtus on terviku olemasolul, ja see sisaldab osa olemasolu. Tundub, nagu sellest järelduks, et osa olemasolul on seesmine väärtus. Kuid see oleks sama väär nagu järeldada sellest, et kahe kivi arv on kaks, et ka kumbki kivi on kaks. Väärtusliku terviku osa väärtus ei sõltu sellest, kas ta on selle terviku osa. Nii et ei saa väita, et üks ja seesama asi on ühtedel asjaoludel seesmiselt hea, teistel mitte, nii nagu saab väita, et vahend mõnikord toob kaasa head tulemused, mõnikord mitte. Ja ometi on õigustatud väita, et on palju soovitavam, et teatud asi oleks ühtedes tingimustes kui teistes: on soovitavam, et teised asjad oleksid temaga sellistes suhetes, et moodustuks väärtuslikum tervik.
§20.
Ma ütlesin, et osa ja terviku vahelisel suhtel, millest äsja juttu oli, pole eraldi nime. Ent see võiks tal olla, ning on üks väljend, mis sobiks, kui see praegusest kasutusest lahutada. Filosoofid, eriti Hegelile toetujad, on viimasel ajal palju kasutanud väljendeid "orgaaniline tervik", "orgaaniline ühtsus", "orgaaniline suhe". Need eeldavad just niisugust suhet osa ja terviku vahel, kuid praegu on nende tähendus segane.
Kui midagi nimetatakse orgaaniliseks tervikuks, siis tavaliselt eeldatakse, et selle osad suhtuvad üksteisesse ja tervikusse nagu vahendid eesmärgisse. Samuti eeldatakse, et osadel "pole tähendust ega mõtet lahus tervikust". Lõpuks eeldatakse ka, et tervikul omadus, mille tähistamiseks ma seda väljendit soovitan. Ent selle termini kasutajad ei ütle, kuidas need kolm omadust omavahel seotud on. Nähtavasti peetakse neid identseteks. Või vähemalt peetakse nende omavahelist seost paratamatuks. Ma juba püüdsin näidata, et identsed nad ei ole. Samuti pole nende vahel paratamatut seost, sest teine omadus on vastuoluline ning seda ei saa millelgi olla, esimene ja kolmas on aga teineteisest sõltumatud.
§21.
Neid suhteid kolme eristatud omaduse vahel saab illustreerida inimese organismi näitel.
1) Organismi paljude osade vahel on suhted, mis on tuttavad Menenius Agrippale omistatud valmist kõhu ja selle liikmete kohta. Organismis on selliseid osi, et ühe olemasolu jätkumine on teise olemasolu jätkumise tarvilik tingimus. Nad on teineteisest vastastikuses põhjuslikus sõltuvuses. Sageli ei peetagi orgaanilise ühtsuse all midagi muud silmas, kui et terviku osad on üksteise vahendid ja eesmärgid. See on iseloomulik elusatele asjadele, kuid ei esine ainult nendel. Võib juhtuda, et kummalgi kahest asjast, mis on sellises vastastikuses sõltuvuses, pole seesmist väärtust, või ühel on, aga teisel pole. Nad ei pea olema teineteise "eesmärgid" muus mõttes kui see, milles "eesmärk" tähendab 'tagajärg'. Ja selles mõttes ei saa tervik olla ühegi oma osa eesmärk. Kui me siin räägime "tervikust", peame tegelikult silmas lihtsalt ülejäänud osi. Kuid rangelt võttes peab tervik sisaldama kõik oma osad ja ükski osa ei saa olla terviku põhjus, sest ta ei saa olla iseenda põhjus. Seega ei saa see vastastikuse põhjusliku sõltuvuse suhe nõuda üheltki objektilt, mis selles suhtes on, nõuda midagi väärtusesse puuduvat. Ja isegi kui mõlemal objektil on väärtus, ei saa säärast suhet olla osa ja terviku vahel.
2) Võib ka olla, et organismil kui tervikul on suurem väärtus kui osade väärtuste summa. Ja võib-olla seda peetaksegi silmas, kui öeldakse, et osad on terviku vahendid. Kui küsida: "Miks peaksid osad olema sellised, nagu ta on?", siis oleks kohane vastata: "Sest tervik, mille nad moodustavad, on nii väärtuslik." Ometi on selline suhe osa ja terviku vahel üsna erinev sellest, mis me väidame olevat osa ja osa vahel, kui me ütleme: "See osa on olemas, sest too osa ei saaks olemas olla ilma selleta." Viimasel juhul me väidame, et osad on omavahel põhjuslikus seoses. Esimesel juhul aga ei saa osa ja tervik olla põhjuslikus seoses ning nendevaheline suhe ei vajagi põhjuslikku seost. Pildi osadel ei ole sellist vastastikust põhjuslikku sõltuvust nagu organismi teatud osadel, ometi võivad põhjusliku seoseta osad olla terviku väärtuse jaoks absoluutselt olulised. Need on täiesti erinevat laadi suhted, ja ühe olemasolust ei saa järeldada teise olemasolu. Sellepärast pole mõtet ühendada neid ühe ja sama nimetusega. Kui me ütleme, et tervik on orgaaniline, sest selle osad on selles mõttes terviku "vahendid", siis pole tarvis öelda, et tervik on orgaaniline sellepärast, et selle osad on vastastikuses põhjuslikus sõltuvuses.
§22.
3) Viimsati on terminit "orgaaniline ühtsus" kõige rohkem kasutatud omaduse kohta, mida tervikul osadel tegelikult olla ei saa. Oletatakse, et täpselt nagu tervik ei oleks see, mis ta on, kui ei oleks osasid, ei oleks osad need, mis nad on, kui ei oleks tervikut. Ja selle all ei mõelda pelgalt seda, et ükski konkreetne osa ei eksisteeriks, kui ei eksisteeriks ka teised, vaid et osa ei ole omaette mõtteobjekt: tervik, mille osa ta on, on omakorda tema osa. See oletus on vastuoluline. Võib küll möönda, et kui mingi konkreetne asi on terviku osa, siis tal on predikaat, mida tal muidu ei oleks, nimelt et ta on terviku osa. Aga ei saa möönda, et see predikaat muudab selle asja loomust, millel ta on, või sisaldub selle definitsioonis. Juba ainuüksi väide, et asi on terviku osa, eeldab, et see asi on erinev sellest, mida tema kohta väidetakse. Muidu väidetaks, et asjal koos sellega, mida tema kohta väidetakse, on predikaat, mille olemasolu temal väidetakse. Lühidalt, ükski osa ei sisalda analüütiliselt tervikut, kuhu ta kuulub, ega teisi selle terviku osasid. Osa suhe tervikuga on erinev terviku suhtest osaga: terviku definitsioon ongi see, et ta sisaldab analüütiliselt seda, mida nimetatakse tema osast. Säärane vastuoluline õpetus näitab Hegeli mõju tänapäeva filosoofiale. Tänapäeva filosoofid hoiatavad abstraktsiooni eest: tervik olevat alati oma osa osa. Nad ütlevad: "Kui tahate teada tõtt osa kohta, siis te ei tohi vaadelda mitte seda osa, vaid midagi muud, nimelt tervikut: miski ei ole tõsi osa kohta, vaid ainult terviku kohta." Aga ometi peab osa kohta kehtima vähemalt see, et ta on terviku osa; ja on ilmne, et kui me seda ütleme, siis me ei pea silmas pelgalt seda, et tervik on iseenda osa. Seetõttu tuleb tagasi lükata õpetus, et osal ei saa olla "tähendust ega mõtet lahus oma tervikust". Selline väide ju eeldab, et väitel "See osa on tolle terviku osa" on mingi tähendus, ja selleks peab nii subjektil kui ka predikaadil olema omaette tähendus. Ja on kerge näha, kuidas see valeõpetus on tekkinud segiajamisest ülalmainitud suhetega, mis tõesti võivad olla tervikute omadused.
a) Osa olemasolu võib loodusliku ehk kausaalse paratamatusega olla seotud oma terviku teiste osade olemasoluga. Seda, mis on terviku osa, ja seda, mis on lakanud olemast terviku osa, võib nimetada ühe ja sama nimega, olgugi et nad seesmiselt teineteisest erinevad. Kui inimeselt käsi maha raiuda, nimetame seda ikkagi käeks. Ometi on elus käsi kahtlemata erinev surnud käest. Nii jõuame kergesti ütluseni: "Käsi, mis on organismi osa, ei oleks see, mis ta on, kui ta ei oleks organismi osa," ning mõtteni, et see iseloomustabki asju. Tegelikult aga pole surnud käsi kunagi olnud organismi osa: ta on vaid osaliselt identne elusa käega. Need selle osad, mis on identsed elusa käe osadega, on täpselt samad, kuulugu nad organismi või mitte. Ja nende näol on meil vaieldamatu näide ühest ja samast asjast, mil ühel hetkel on osa väidetavast "orgaanilisest tervikust", teisel hetkel mitte. Teiselt poolt, need omadused, mis on elusal käel, kuid mida pole surnud käel, ei eksisteeri viimases muutunud kujul: seal neid lihtsalt pole üldse. Kausaalse paratamatusega sõltub nende olemasolu sellest, et neil on see suhe organismi teiste osadega, mida me väljendame ütlusega, et nad on selle osad. Ent kui nad ei oleks organismi osad, siis nad oleksid ikkagi täpselt samad asjad. See, et nad seesmiselt erinevad surnud käe omadustest, ja see, et nad on organismi osad, on propositsioonid, millel puudub omavaheline analüütiline seos. Pole mingit vastuolu oletuses, et neil on need seesmised erinevused, kuid nad ei ole organismi osad.
b) Kui öeldakse, et elusal käel ei ole mingit tähendust ega mõtet lahus organismist, kuhu ta kuulub, siis on tegemist veel ühe eksijäreldusega. Väljendit "tähendust või mõtet ("significance") omama" kasutatakse tavaliselt tähenduses "tähtsust omama". See omakorda tähendab "vahendi või eesmärgina väärtust omama". On täiesti võimalik, et isegi elusal käel lahus oma organismist ei oleks mingit seesmist väärtust, olgugi et tervikul, mille osa ta on, on tänu tema olemasolule suur seesmine väärtus. Nii võib kergesti jõuda ütluseni, et organismi osana on tal suur väärtus, omaette aga tal väärtust ei oleks, mistõttu kogu tema "tähendus" seisneb tema suhtes organismiga. Tegelikult aga ei kuulu see väärtus üldse talle. Väärtuse omamine üksnes osana on sama hea kui väärtuse mitteomamine, kuid olemine osa sellest, millel on väärtus. Et aga selle erinevuse ignoreerimise tõttu viib väide, et osal kui osal on väärtus, mida tal poleks, kui ta poleks osa, kergesti oletuseni, et ta on osana ka erinev sellest, mis ta muidu oleks: on ju tõsi, et kaks asja, millel on erinevad väärtused, peavad ka muus suhtes erinema. Seetõttu on oletus, et ühel ja samal asjal on sellepärast, et ta on ühel hetkel väärtuslikuma terviku osa kui teisel hetkel, ühel hetkel suurem väärtus kui teisel, julgustanud vastuolulist uskumust, et üks ja seesama asi võib olla kaks eri asja, ning ainult ühes neist moodustab ta selle, mis ta tõeliselt on.
Neil põhjustel võtan ma endale vabaduse kasutada terminit "orgaaniline" ühes spetsiaalses tähenduses. Ma tähistan sellega asjaolu, et tervikul on seesmine väärtus, mille suurus erineb oma osade väärtuste summast.
§23.
"Selles peatükis ma püüdsin maksma panna järgmised järeldused. 1) Eetika eripära ei ole mitte see, et ta uurib väiteid inimeste käitumise kohta, vaid see, et ta uurib väiteid asjade omaduse kohta, mida tähistab termin "hea", ja vastupidist omadust, mida tähistab termin "halb". Selleks et oma järeldusi kindlaks teha, peab ta uurima kõikide niisuguste väidete tõesust, välja arvatud need, mis väidavad selle omaduse suhet vaid üheainsa olevaga (§1–§4). 2) See omadus, millele viidates eetika aine tuleb defineerida, on ise lihtne ja defineerimatu. (§5–§14). Ja 3) kõik väited tema suhte kohta teiste asjadega on kahte ja ainult kahte liiki: nad kas väidavad, millisel astmel asjadel enestel on see omadus, või siis väidavad kausaalseid suhteid teiste asjade ja selle omadusega asjade vahel (§15–§17). Lõpuks, 4) vaadeldes erinevaid astmeid, millel asjadel endil on see omadus, peame võtma arvesse asjaolu, et tervikul võib see olla astmel, mis on erinev sellest, mis saadakse nende astmete summeerimisel, millel selle osadel see omadus on (§18–§22).


Kalapoeg Nemo.
"Kalapoeg Nemo" (inglise "Finding Nemo") on 2003. aastal valminud Pixari stuudio arvutianimatsioon, mis jutustab meriroosahvena Marlini ja tema poja Nemo seiklustest.
"Kalapoeg Nemo" tegi esimesel nädalavahetusel kõige vaadatuma joonisfilmi rekordi, teenides 70 miljonit dollarit.
Nemo nimi vihjab Jules Verne'i raamatute tegelasele kapten Nemole.
"Kalapoeg Nemo" on pärjatud parima joonisfilmi Oscariga.


Elektrooniline hääletamine.
Elektrooniline hääletamine ehk e-hääletamine on hääletamine elektroonilise seadme vahendusel.
Elektroonilise hääletuse liigid on näiteks Interneti vahendusel hääletamine, hääletamine jaoskonnas arvuti vahendusel, hääletamine valimiskioski vahendusel ja hääletamine mobiili vahendusel.
E-hääletamine Eestis.
Eestis on seadustatud elektrooniline hääletamine Interneti teel, kus hääletaja tuvastamiseks ja hääle andmiseks kasutatakse ID-kaarti. E-hääletusesüsteem töötati välja Vabariigi Valimiskomisjoni juhtimisel. Pilootprojektina korraldati jaanuaris 2005 Tallinna elanike küsitlus. Esimesed riiklikud valimised, kus kasutati ka e-hääletust, olid kohalike omavalitsuste valimised oktoobris 2005.
E-hääletust eristab muudest hääletusvormidest ka see, et e-häält saab ümber hääletada nii uuesti elektrooniselt hääletades kui ka eelhääletuse ajal valimisjaoskonnas hääletades. Mitu korda hääletamisel läheb arvesse ainult viimasena antud hääl; nii elektrooniliselt kui ka valimissedeliga hääletades läheb arvesse ainult valimissedel. Mitu korda hääletamise võimalus on seadustatud, vältimaks hääletaja mõjutamist hääletamise ajal. Surve avaldamise korral saab hääletaja oma hääle hiljem uuesti anda. Juhul, kui tervet e-hääletussüsteemi kompromiteeritakse, siis on jäetud võimalus ka e-hääletus tervikuna tühistada.
Vabariigi president Arnold Rüütel vaidlustas e-hääletuse, kuna see olevat vastuolus Eesti põhiseadusega. Nimelt rikkuvat hääletamise ühetaolisuse põhimõtet see, et elektrooniliselt antud häält saab hiljem muuta, aga valimissedeliga antud häält mitte. Niihästi riigikogu kui ka põhiseaduskomisjon ei näinud siiski e-hääletuse seaduses vastuolu põhiseadusega.
2011. aasta Riigikogu valimistel hääletas elektrooniliselt 140 846 valijat. Kokku käis valimas 580 264 kodanikku.


Filmide loend.
"Siin on loetletud mängu-, dokumentaal- ja animafilme. Teleseriaale on loetletud seriaalide loendis. Õudusfilme loetletakse ka õudusfilmide loendis. Eesti filme loetletakse ka Eesti filmide loendis.


Alkaline Trio.
Alkaline Trio on Ameerika Ühendriikide punk rock-bänd. Bändi liikmed on Matt Skiba (kitarr/laul), Dan Andriano (basskitarr/laul) ja Derek Grant (trummid). Nad tulid kokku aastal 1996.


Unicode.
Unicode on rahvusvaheline standard arvutites kirjasüsteemide kodeerimiseks. See hõlmab suuremaid kirjasüsteeme, mis on tänapäeval kasutuses, kuid samuti väljasurnud kirju.
2010. aasta alguses on viimane versioon standardist 5.2.0
Unicode'is antakse igale märgile oma "koodipunkt" (ingl "code point"), mis on unikaalne kõikide märkide hulgas. Standardis märgitakse seda stiilis "U+xxxx", kus xxxx on arv heksadetsimaalsüsteemis.
Koodipunkt on ainult abstraktne number, mille kodeerimiseks arvutis on mitu standartset viisi.
Üldises kasutamises on levinuim UTF-8, mille ühikuks on üks bait; mida suurem on tähe kood, seda rohkem baite kulub. UTF-8 kasutab esimese 255 tähe kodeerimiseks ainult ühte baiti, seega on see tagasiühilduv ASCII-ga.
Standardiga paralleelne on ISO 10646 standard, mida hoitakse vastavuses Unicode'iga, kuid ISO standard on ainult kirjeldav ning ei paku juhiseid ega soovitusi.


Eric Clapton.
Eric Patrick Clapton (hüüdnimega Slowhand'"; sündinud 30. märtsil 1945) on Briti kitarrist ja laulude kirjutaja. Clapton on "rock"-muusikas üks mõjukamaid ning austatuimaid muusikuid.
Hoolimata sellest, et ta on mitu korda vahetanud oma stiili, on ta ikkagi jäänud lähedaseks bluusile.
Claptonit on kolm korda pühitsetud "Rock and Roll Hall of Famei.
Ta on mänginud ansamblites The Yardbirds, John Mayall & the Bluesbreakers, Cream, Blind Faith, Delaney & Bonnie & Friends ja Derek and the Dominos.
Kirjandus.
Clapton, Eric
Clapton, Eric


Nimepäev.
Inimese nimepäev on algselt (õigeusu, katoliku ja mõnes teises kirikus) selle pühaku mälestuspäev, kelle järgi inimene on ristimisel ristinime saanud ning kes on tema kaitsepühak. Ühele ja samale eesnimele võib vastata mitu nimepäeva, sest eri pühakutel, kelle mälestuspäev on eri kuupäevadel, võib olla ühine nimi. Mõnel pühakul, näiteks Ristija Johannesel õigeusu kirikus, on mitu mälestuspäeva.
Nimepäevad on mõnikord märgitud ka nende kristlike kirikute kirikukalendrites, kus pühakute mälestuspäevi ei tähistata, ning ilmalikes kalendrites. Neil juhtudel ei ole nimepäev seotud niivõrd pühakuga kui eesnime endaga. Eri kalendrites võib ühele ja samale nimele vastata eri nimepäev. Asi on selles, et kuigi nimepäevakalendrite koostamisel arvestatakse ka pühakute mälestuspäevi ning neist tulenevaid rahvakalendri tähtpäevi, on eriti mittekristlikku päritolu nimede puhul nimepäevad määratud kalendritegijate suva järgi.


James Blunt.
James Blunt (James Hillier Blount; sündis 22. veebruaril 1974 Wiltshire'is Tidworthis) on Briti laulja ja muusik.
Mõnes allikas märgitud sünniaasta 1977 või 1978 on ekslik.
Talle tõi tuntuse debüütalbum "Back to Bedlam", eeskätt sellelt pärinev 2005. aastal singlina ilmunud hitt "You're Beautiful", mis juhtis viis nädalat Suurbritannia singlite edetabelit.
Tema muusika on segu džässist, rockist ja soulist. Seda on võrreldud Elton Johni varase loominguga.
Lisaks laulmisele mängib Blunt albumil ka kitarre (akustiline, klassikaline, 12-keelne) ja klahvpille (klaver, elektroonilised klahvpillid, Rhodes, Wurlitzer, mellotron, tiibklaver, orel, elektriorel, kirikuorel, pumporel) ning marimbat.
James Blount (nime muutis ta muusikakarjääri jaoks) sündis armeehospidalis. Nii tema isa kui ka vanaisa olid Briti armee ohvitserid.
Seitsmeaastaselt saadeti ta internaatkooli ning 13-aastaselt võeti ta vastu Harrow kooli. Seal õppides sai temast 16-aastaselt Briti saarte üks noorimaid lennukijuhtimise õigusega isikuid.
Bristoli ülikoolis õppis ta lennukiehitust ja sotsioloogiat. Seejärel läks ta Briti armeesse. Ta astus NATO rahutagamisjõududesse Kosovos ning teenis välja kapteni auastme. Üks tema viimaseid kohustusi sõjaväes oli kirstu kandmine kuninganna ema matustel 9. aprillil 2002.
Ta on öelnud, et tema pihta on tulistatud rohkem kordi kui 50 Centi pihta (Nyhetsmorgoni intervjuu TV4-s).


Lohusuu.
Lohusuu on alevik Avijõe suudme lähedal ning Lohusuu valla keskuseks.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas alevikus 415 inimest. 4. jaanuari 2010 aasta seisuga oli alevikus elukoht registreeritud 452 inimesel.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Lohusuul 317 inimest. Neist 141 (44,5%) olid eestlased.
Lohusuu jaguneb kaheks:18. sajandil vene vanausuliste poolt Avijõe idakaldale rajatud Vene-Lohusuuks (Veneküla) ja vastaskaldale jäävaks Eesti-Lohusuuks.
Lohusuu on põline kaluriküla, esmamainitud juba 1599. aastal ("Jugowiec-Logowiec").
Lohusuu alevik moodustati 1977. aastal, kui liideti Lagedi, Lohusuu, Separa, Ülejõe ning Veneküla.
Lohusuus sündis väljapaistev rahvavalgustaja, keele- ja kirjamees ja õ-tähe kasutusele võtja Otto Wilhelm Masing (1763–1832).
Lohusuu alevikus on Lohusuu põhikool, kultuurimaja, huvikeskus ning raamatukogu.
Alevikus tegutsevad EELK Lohusuu kogudus (Lohusuu kirikus) ja MPEÕK Lohusuu Jumalailmumise kogudus (Lohusuu Issanda Ristimise kirikus).


Avijõgi.
Avijõgi (muud nimed: Paasvere, Venevere, Avinurme, Lohusuu jõgi) on jõgi, mis saab alguse Muuga küla lähedalt, läbib Avinurme ja Lohusuu aleviku ning suubub Peipsi järve.
Avijõe pikkus on 48 kilomeetrit ja valgala 393 ruutkilomeetrit.
Enne II maailmasõda töötasid jõel vesiveskid Veneveres, Avinurmes, Maetsmal ja Vadil. Varasematel aegadel on vesiveskid olnud veel ka Paasveres ja Kaasiksaares.


Rannapungerja.
Rannapungerja on küla Ida-Viru maakonnas Tudulinna vallas Rannapungerja jõe suudmealal. Külas elas 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 36 inimest ja 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 29 inimest. Neist 24 olid eestlased.
Rannapungerjat on esimest korda mainitud Pagari mõisa kõrvalmõisana 1534. aastal ("Ranna-Pungern"). 19. sajandil tegutses siin kõrts ja postijaam.
Külas asuvad ka keskaegne kalme ja majakas.


Voldemar Mägi.
Voldemar Mägi (4. november 1914 Lehtse vald, Järvamaa – 18. veebruar 1954, Hollywood) oli eesti maadleja, EM-pronks 1937 Kreeka-Rooma maadluse keskkaalus. Kui kaal ja maadlusviis on nimetamata, võistles ta kreeka-rooma maadluse keskkaalus.
Ta läks 1944 Rootsi ja sealt edasi USAsse. Hukkus autoõnnetuses.
1935.
Mägi tuli Eesti meistriks vabamaadluses.
Euroopa meistrivõistlustel Kopenhaagenis võitis Mägi avakohtumise, kuid kaotas kaks järgmist, sealhulgas meistriks tulnud Ivar Johanssonile (Rootsi) seljaga. Veel imelikum sellest, et ilma igasuguste teeneteta Mägi koondisse arvati, oli Eesti pisike esindus: Mäele lisaks vaid Ago Neo, kes võitis pronksmedali.
Eesti võitis Riias Läti 5:2.
Berliini olümpiamängud.
Tavaelus tollal äriteenijana tegutsenud Mägi kohtus avaringis Väinö Kokkisega (Soome). Kohtumine oli tasavägine. Parteris peal olles käänas Mägi soomlase üle õlgade, mida kohtunik ei fikseerinud. Ka Eesti asjatundjad ei nurisenud selle otsuse üle. 2:1 tunnistati võitjaks Kokkinen.
Teises ringis Ercole Gallegati (Itaalia) vastu oli Mägi passiivne, kaotas 0:3 ja kukkus välja.
Eesti võitis Tallinnas Läti 6:1.
1937.
17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Mägi võitis Arvi Pikkusaari 2:1. Veel võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo ja Kristjan Palusalu, kaotasid kaks kergemat, Evald Sikk ja Egon Härma. Eesti B-s võitis keskkaalus Voldemar Roolaan Mikko Nordlingi 3:0. Eesti parimateks nimetatigi Mägi, Roolaan ja Puusepp.
3. oktoobril võitis Eesti Riias Läti 4:3. Võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo ja Kristjan Palusalu, Voldemar Mägi kaotas.
Euroopa meistrivõistlused.
Euroopa 1937. aasta meistrivõistlustele Pariisi saadeti nii Mägi kui ka Roolaan. Kohapeal otsustati maadlema panna Mägi.
I ringis seljatas Mägi Teodor Kryszmalski (Poola), II ringis võitis Josef Hampli (Tšehhoslovakkia) 3:0 ja kolmandas Georgs Ozoliņši (Läti) 2:1. IV ringis kohtus ta Ercole Gallegatiga. Itaallasel oli juba 4 kaotuspunkti ja ta pidi Mäe iga hinna eest seljatama, üritas kõvasti, kuid teenis ainult väikese töövõidu 2:1 ja langes välja, Mägi jäi aga 4 punktiga jätkama.
V ringi jõudsid peale Mäe veel Ivar Johansson (1 punkt) ja Ludwig Schweickert (Saksamaa, 4 punkti). Et Johansson oli Schweickerti juba 3:0 võitnud, kohtusid eestlane ja sakslane hõbedale. Schweickert võitis 3:0.
Palusalu tuli Euroopa meistriks, Neo sai hõbeda. Riikide arvestuses sai Rootsi 13, Soome ja Saksamaa 9, Eesti 6, Tšehhoslovakkia 4 ja Holland 1 punkti.
1939.
26. jaanuaril võitis Eesti Prahas Tšehhoslovakkia 5:2. Hugo Veisman ja Aat Männis said seljakaotuse. Martin Maiste, Voldemar Mägi (kergekeskkaalus Jozef Herda vastu), Voldemar Roolaan, Ago Neo ja Johannes Kotkas võitsid.
5. ja 6. märtsil tuli Mägi Roolaane ees esimest korda Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses.
25. ja 26. märtsil kaotas Eesti A Tallinnas Soome A-le 3:4 (keskkaalus võitis Voldemar Roolaan Arvi Pikkusaari 3:0). Eesti B võitis Soome B 4:3: võitsid Evald Sikk, Voldemar Mägi (Veikko Kokko vastu), Edgar Rohtmets ja Nikolai Karklin.
19. novembril Riias võitis Eesti Läti 5:2. Sulgkaallane Artur Roos kaotas 35 sekundiga. Punktidega kaotas ka Mägi Georgs Ozoliņšile. Võitsid Maiste, Väli, Puusepp, Roolaan ja Kotkas.
1940.
Mägi tuli 5. ja 6. märtsil kergelt Eesti meistriks, sest Roolaan oli kolinud üle poolraskekaalu.
Eesti võitis aprillis Tallinnas Läti 5:2.
1941.
Eesti (Mati Maiste, Evald Sumil, Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi, Voldemar Roolaan, Johannes Kotkas) võitis märtsis Taga-Kaukaasia turneel Gruusia kaks korda 7:0. Aserbaidžaanile kaotati 3:4 (võitsid Maiste, Roolaan ja Kotkas). Moskva võideti 5:2 (kaotasid Maiste ja Väli). Riias võideti Läti 6:1.


Tudulinna.
Tudulinna on alevik Ida-Viru maakonnas, Tudulinna valla keskus.
Alevikus elas 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 335 ja 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 220 elanikku. Neist 179 olid eestlased.
Tudulinnat on esmakordselt mainitud ürikutes 1583. aastal.
Tudulinnast on pärit sopran Paula Padrik ja ooperisolist Tiit Tralla.


Mordva lipp.
Mordva lipp on Venemaa Föderatsiooni koosseisu kuuluva Mordva Vabariigi lipp.
Lipp võeti ametlikult kasutusele 30. märtsil 1995.
Lipu kujundajaks on Andrei Aleskin.
Lipu kirjeldus.
Plagu on ristkülikukujuline horisontaalsete laidudega trikoloor. Värvid on ülevalt alla tumepunane, valge ja tumesinine. Lipu keskel on tumepunane päikesemärk. Ülemine ja alumine laid on 1:4, keskmine 2:4 lipu kõrgusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2.
Sümbolite tähendused.
Punane sümboliseerib elu, inimeste ajaloolist mälu ja kehastust, valge eesmärkide ja vaimu puhtus ning sinine maad, vee rohkust, vabadust ja kiiret arengut. Päikesemärk - karmiinpunane kaheksanurkne rosett on päikese sümbol ning sümboliseerib heatahtlikkust, südamlikku soojust ning avatust.
Lipu kohta on ka fraas: "Me tahame elada (punane) puhta hingega (valge) oma heal, soojal ja avatud (kaheksanurkne täht) vabal areneval viljakal maal (sinine).


Mordva vapp.
Mordva vapp on Venemaa koosseisu kuuluva Mordva Vabariigi vapp.
Vapp võeti kasutusele 30. märtsil 1995.
See kujutab endast lipuvärvides kilpi (tumepunane, valge, tumesinine), mille keskel on Saranski linna vapp (hõbedasel kilbil punane rebane ja kolm musta noolt). Kilpi ümbritsevad kuldsed nisupead, mis sümboliseerivad Mordva peamist majandusharu põllumajandust. Viljapead on seotud rahvusvärvides lindiga. Vapikilbi ja viljapeade vahele on paigutatud kuldne kaelas kantav võru (naiste rahvuslik kaelaehe), millel on seitse ornamenti, need tähistavad vabariigi seitset linna (Saransk, Ardatov, Insar, Kovõlkino, Krasnoslobodsk, Ruzajevka, Temnikov). Kaelaehte ühenduskohta on paigutatud punane päikesemärk (kaheksaharuline täht), mis sümboliseerib päikest, soojust, headust ja avatust. Päikesemärk on jagatud neljaks sektoriks, mis tähistavad Mordvas elavaid peamiseid rahvusi mokšasid, ersasid, venelasi ja tatarlasi.
Vapil olevaid värve on mordva rahvas kasutanud juba iidsetest aegadest. Naiste särgid valmistati valgest linasest riidest ja kaunistati peamiselt punakas-pruuni ja musta tikandiga. Meeste rõivad olid enamjaolt lihtsad, koosnesid valgest särgist ja kootud pükstest. Punakaspruun sümboliseerib elu, valge aga hinge, ning tegude ja mõtete õilsust. Musta asemel hakati kasutama tumesinist, mis sümboliseerib maa viljakust, kastvat niiskust, sest mordvalaste esivanemad olid põlluharijad, ning kasvatasid koduloomi.


Vasknarva.
Vasknarva (vene "Сыренец", Sõrenets, saksa "Syrenetz", "Nyslott") on küla Ida-Viru maakonnas Alajõe vallas Narva jõe lähte vasakul kaldal. Küla tekkis 14. sajandil Vana-Liivimaa kirdepiirile rajatud ordulinnuse juurde. 1930
Külas oli 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 69 elanikku ja 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 40 elanikku.
Rahvaetümoloogia järgi on Vasknarva (algselt "Vastne-Narva") oma eestikeelse nime Vasknarva saanud siin asunud ordulossi vaskkatuse järgi.
Esimene ordulinnus rajati Vasknarva 1349. aastal. Aastatel 1427–1442 ehitati uus linnus ("Vastne-Narva"), millest sai Liivi ordu foogtkonna keskus. Linnus purustati Liivi sõjas. Tänapäeval on linnusest alles vaid osa 3 meetri paksused müüre, peamiselt majalinnuse põhjaküljel.
1892. aastal oli külas suur tulekahju, mis hävitas 64 maja. 1901. aasta tulekahjus põles maha 82 hoonet (sealhulgas koolimaja), hukkusid loomad ning ka paljud elanikud said kannatada. Kodutuks jäi üle 400 inimese.
1783 oli elanike arv umbes 400, 1873. aastal 870. 1934. aastal elas alevikus 830 inimest.
Vasknarva külas on paadisadam, piirivalvekordon, kalmistu, nunnaklooster ja Vasknarva prohvet Eeliase kirik. Oma arhitektuurilt on Vasknarva tüüpiline peipsivenelaste tänavküla, kus ühekorruselised puithooned asetsevad külg-külje kõrval viiluotsaga vastu tänavat.
Narva jõe vastaskaldal Venemaal asub Skamja küla.
Vasknarvas oli sündinud Ameerika kirjandusteadlane, professor Temira Pachmuss.


Terskej-Ala-Too.
Terskej-Ala-Too (kirgiisi; kasahhi keeles "Теріскей-Алатау") on mäestik Aasias, osa Tian Shanist. Kulgeb ida-lääne sihis Õsõk-Köli lõunakaldal.


Hardeknud.
Hardeknud (taani "Knud III Hardeknud", inglise "Canute II Hardy" või "Harthacanute"; umbes 1018 – 8. juuni 1042) oli Knud Suure poeg ning Taani kuningas 1035–1042 ja Inglise kuningas 1035–1037 ning 1040–1042. Ta oli viimane Skandinaavia kuningas, kes valitses ka Inglismaad.


1999. aasta Riigikogu valimised.
1999. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu üheksanda koosseisu valimised, mis toimusid 7. märtsil 1999.
Valimistel osales 12 erakonda ja 19 üksikkandidaati. Kokku seati üles 1901 kandidaati.
Tulemused.
Valimiskasti lastud sedelite koguarv: 492 356
Kohtade saamine etappide kaupa.
Riigikokku valiti 83 meest ja 18 naist keskmise vanusega 50,9 aastat. Eelmise koosseisu liikmetest valiti tagasi 53.
Isikumandaadi teel osutus valituks 11 kandidaati: Keskerakonnast 2, Isamaaliidust 4, Reformierakonnast 3, Mõõdukatest 1 ja Eesti Maarahva Erakonnast 1.
Ringkonnamandaate sai Keskerakond 16, Isamaaliit 5, Reformierakond 7, Mõõdukad 10, Koonderakond 2, EME 1, EÜRP 3, kokku 44.
Kompensatsioonimandaate sai Keskerakond 10, Isamaaliit 9, Reformierakond 8, Mõõdukad 6, Koonderakond 5, EME 5, EÜRP 3, kokku 46.
Välislink.
R9


Pantone Matching System.
Pantone Matching System ehk PMS on USA firma Pantone poolt loodud värvisüsteem, mille järgi saab koodidega tähistada täpseid värve. Seda kasutavad põhiliselt disainerid ja trükkalid, kuid on kasutuses ka lippude värvide kirjeldamiseks (kuigi Pantone ei garanteeri värvikoodide püsivust).


Osta.ee.
Osta.ee on Eesti oksjoniveeb. Seda külastab kuus üle 450 000 inimese, kes kokku vaatavad osta.ee lehekülgi kuus üle 20 miljoni korra, firma enesetutvustuse järgi on külastusi "igal tööpäeval üle 800 000". 2011. aasta juulis oli Osta.ee Eestis külastatavuselt 24. veebisait. Osta.ee keskkonnas on pidevalt üleval üle 90 000 oksjoni.
Omanikud.
Saiti haldab OÜ Consolidated Auctions (CA), mille asutas 1999. aastal Rain Lõhmus. 2001 müüdi kolmandik ettevõttest Lattelekomile. 2003. aastal ostis CV Keskus Lattelekomilt osaluse tagasi ja avas täiesti uue oksjonikeskkonna. Reorganiseerimiste järel on firma omanikuks saanud OÜ Moonfish Media, kellele kuulub ka kinnisvarakeskkond kv.ee. Moonfish Media omanik on omakorda Hollandi firma MIH Allegro BV. 2010. aastal kontrollisid Moonfish Mediat Eesti ärimehed Raivo Hein ja Erko Kundla ning LHV Pank. Toona kuulusid firmale ka kinnisvaraportaali kv.ee haldav ettevõte Diginet OÜ ja kuulutusteportaali Hydra.ee majandav Astarte Invest OÜ.
Majandusnäitajad.
2010. aastal sai OÜ Consolidated Auctions puhaskasumit 4,2 miljonit Eesti krooni - kolm korda rohkem kui 2009. aastal. Müügitulu kerkis 17 protsenti, 11 miljoni kroonini. Firmas töötas keskmiselt kuus inimest, programmeerimistööd ja muud tugiteenused osteti sisse. 2009. aastal oli ettevõtte käive 9,43 miljonit krooni ja kasum 1,3 miljonit krooni, 2008. aastal müügitulu 10,31 miljonit ja puhaskasum 5,37 miljonit krooni.
Internetiväline tegevus.
Reklaami eesmärgil on Osta.ee korraldanud ka internetiväliseid laatu.
Turvalisus.
Sarnaselt teiste ostu-müügiportaalidega on ka Osta.ee-s esinenud pettureid. Pettuste vastu võitlemiseks on portaalis rakendatud turvameetmeid alates elektroonsetest ostu-müügilepingutest ja lõpetades deposiitkontodega, kust müüja saab raha kätte alles päras ostja kinnitust kauba kättesaamise kohta. Kasutaja peab autentima ennast Eesti isikukoodi alusel ID-kaardiga või internetipanga kaudu, erinevalt portaali algusaegadest ei saa autentimata kasutajad ka foorumis küsimusi esitada.
Nn Nigeeria kirjade taolised pakkumised üldjuhul eemaldatakse, ostjatel soovitatakse enesekaitseks kasutada deposiitmakseid. Portaali kasutustingimustes on kehtestatud leppetrahvid oksjonitingimuste rikkumise eest, sh juhuks, kui üks osapooltest esitab pretensiooni katkenud oksjoniga seotud kulude kohta.
Kurioosumid.
Aeg-ajalt on Osta.ee pälvinud ajakirjanduse tähelepanu, kui oksjonitel on müüdud ebatavalisi kaupu või teenuseid, näiteks inimkolpa, kasepuust arvutituge, jalgu, võlanõudeid või kohtinguid. 2010. aasta detsembris tekitas furoori pakkumine osta ära Tallinna-lähedane lumehang. Hang läks müügiks 400 Eesti krooni eest.


Skandinaavia rist.
Skandinaavia rist on lippude element – rist, mille vertikaalne riba on keskmest nihutatud lipuvarda-poolsele küljele. See on niimoodi nimetatud sellepärast, et kõik Skandinaaviamaade lipud kasutavad seda ning nendelt sai see ka alguse (alates Taani lipust).
Kuigi selle ristiga lippudel on erinevad tõlgendused, on rist kõikidel lippudel seotud ka kristlusega.
Skandinaavia ristiga lippudel märgitakse proportsioonid horisontaalselt ja vertikaalselt eraldi kõikide värvide kohta. Näiteks Soome lipu proportsioonid on horisontaalselt 5:3:10 (5 ühikut valget, 3 ühikut sinist, 10 ühikut valget) ja vertikaalselt 4:3:4 (4 ühikut valget, 3 ühikut sinist, 4 ühikut valget).


Otepää lipp.
Otepää lipp on Eesti haldusüksuse Otepää valla lipp.
Lipp kinnitati samal ajal vapiga – 24. juulil 1992.
Lipu kirjeldus.
Otepää lipul on kolm laidu – üleval valge (3/7 lipu laiusest), keskel must (1/7 laiusest) ja all kollane (3/7 laiusest) ning keskel on Otepää vapp. Lipp on nii Otepää linna kui ka valla lipp. Proportsioonid 7:11. Normaalmõõtmed 105x165 cm.
Otepää valla moodustamisel Pühajärve valla baasil 1999. aastal jäeti valla sümboolikaks Otepää linna vapp ja Otepää linna lipp.
Lipu kasutamise kord.
Lipu kasutamise sätestab Otepää valla põhimäärus.
Lipp heisatakse tavaliselt hoonepeasissekäigu juurde. Teiste lippude kõrval heisatakse lipp teiste maakondade ja valdade (välja arvatud Valga) lippudest paremale ning Eesti ja teiste riikide lippudest vasakule.
Välislingid.
Lipp


Liputeadus.
Liputeadus ehk veksilloloogia on teadus, mis tegeleb lippude uurimisega.
Sõna "veksilloloogia" tuleb ladina sõnast "vexillum" (teatud tüüpi lipp, mida kasutasid Vana-Rooma leegionärid), ja sufiksist "-loogia" (millegi uurimine).
Peamine liputeadusega seotud sait internetis on andmebaas "Flags of the World".
Mõisteid.
ahtrilipp - baneer - flüügel - gonfalon - güüs - kaubalaevade lipp - kuningalipp - lahingulipp - laid - lehvis - lipukangas - lipumast - pennon - plagu - rahvuslipp - riigilipp - Skandinaavia rist - standart - sõjalaevastiku lipp - sõjalipp - vardaehis - vimpel - väeosa lipp - väli


Otepää vapp.
Otepää valla vapp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Otepää valla vapp.
Otepää valla moodustamisel Pühajärve valla baasil 1999. aastal jäeti valla sümboolikaks Otepää linna vapp ja Otepää linna lipp.
Vapp on kinnitatud 24. juulil 1992.
Vapi kirjeldus.
Mustal kilbil kuldse rebitud servaga karupea kujutis.
1940. aastal valminud Vabariigi Presidendi otsuse kavandis on antud järgmise, praegusest vapist erineva Otepää linna vapi kirjeldus: "Otepää linna vapiks on kilbi mustavärvilise välja südamikus kuldne karupea, vaatega ette."
Vapi kasutamise kord.
Ülejäänud juhtudel võib vappi kasutada ainult vallavalitsuse loal.


Karl Paks.
Karl Paks prantsuse käsikirja pildil
Karl III Paks (umbes 830 – 13. jaanuar 888) oli 876–887 Alemannia ja Reetia kuningas, 882–887 Ida-Frangi kuningas ("Karl der Dicke"), Frangi keiser 879–887 (Karl III'") ja Lääne-Frangi kuningas 884–887 ("Charles le Gros"). Ta oli viimane valitseja, kes suutis taastada ajutiselt Frangi impeeriumi ühtsuse (välja arvatud Alam-Burgundia). Ta oli Ludwig Sakslase poeg.
Karl III suutis rohkem tänu õnnele kui isiklikele omadustele Frangi impeeriumi ühtsuse küll taastada, kuid ta osutus saamatuks monarhiks. Ilmselt oli tal epilepsia ning võib-olla ka teised tervisehädad, mis tegid ta letargiliseks ja osavõtmatuks. Tema katsed peatada viikingite ja araablaste röövretki kukkusid läbi ning tema vennapoeg Arnulf haaras 887. aastal Ida-Frangi riigis võimu enda kätte. Karl ei teinud midagi, et seda vältida või oma võimu taastada, ning taandus Neidingeni, kus ta järgmise aasta alguses suri. Sellega oli Karl Suure loodud impeeriumil ka lõpp. Järgmised Frangi keisrid olid vaid Itaalia kohalikud võimumehed (välja arvatud Arnulf), kelle reaalne mõju oli väike.


Turkestani ahelik.
Turkestani ahelik on mäeahelik Aasias, Usbekistani, Tadžikistani ja Kõrgõzstani alal. Ta on osa Pamiiri-Alai mäestikust.
Turkestani ahelik kulgeb ligi 340 km pikkuselt ida-lääne sihis Alai ahelikust idas kuni Samarqandi oaasini läänes. Jääb Fergana orust ja Näljastepist lõunasse.
Kõrgus äärmises idaosas kuni 5621 meetrit; ilma idaosa arvestamata kuni 5509 meetrit.


Sukeldumine.
Sukeldujad uurimas kalu ja koralle
Sukeldumine on harrastus ja/või elukutse, mille puhul inimene läheb vee alla, hingates kas balloonidest või pinnavoolikuga õhku või spetsiaalset hingamissegu.
Õhuga on hobisukeldujal lubatud sukelduda kuni 40 meetri sügavusele. Sügavamale sukeldumine nõuab erikoolitust. Õhuga sukeldumisel sügavamale kui 30 meetrit võib tekkida lämmastiknarkoos ja rohkem kui 60 meetri sügavusel ka hapnikumürgitus.
Ajalugu.
Ei ole täpselt teada, millal hakati käsnasid kasutama, kuid Platon ja Homeros on käsna maininud pesemisvahendina.
Antiikajal võis käsna järgi sukeldumine Kalymnose saarel olla isegi kõige vanem elukutse. Saarele tõi käsnade korjamineks sotsiaalse ja majandusliku õitsengu. Käsnakorjajate meeskond käis merel väikese paadiga. Merepõhjast käsnade otsimiseks kasutasid nad silindrilisi klaaspõhjaga esemeid. Kui märgati käsna, läks alasti vabasukelduja vette ja 15-kilone raskus viis ta kiiresti põhja. Seejärel lõikas sukelduja käsna lahti ja pani selle võrkkotti. Sukeldummissügavus ja põhjasoleku aeg sõltusid sukelduja kopsumahust, kuid tavaliselt oli sügavus kuni 30 meetrit ja aeg 3-5 minutit.
Varustus.
Kasutusel on märg ülikond ehk kalipso ja kuiv ülikond koos alusriietusega. Ülikonna ülesanne on hoida sukelduja keha soojas. Ülikonnale lisaks kuuluvad riietuse juurde kindad, saapad, lestad ja kapuuts.
Märg ülikond.
O'Neilli poolde põlve ulatuv märg ülikond
Märg ülikond on enim levinud riietusese sukeldumisel. Märga ülikonda kasutatakse kõikjal, isegi Eestis on tehtud jääsukeldumisi märja ülikonnaga.
Märja ülikonna kasutamisel puutub vesi kokku inimese nahaga. Selle riietuseseme ehitus hoiab vee kehast eemal ja "krae vahelt" sisse pääsenud vee ülikonna sees. See vähene sisse tulnud vesi soojeneb sukelduja keha abil vanniveetemperatuurini. Ülikond toimib soojusisolaatorina, vähendades soojuskadu väliskeskkonda.
Märg ülikonda saab jagada ja kategoriseerida erinevate parameetrite järgi
Saapad.
Sukelduja ülikonna juurde kuuluvad saapad. Kuival ülikonnal on need osa ülikonnast, liimitud säärte külge. Märja ülikonna jaoks on olemas pehme ja kõva tallaga saapad. Saabastel on kaks ülesannet: hoida jalad soojana ja lestad jalas. Lesti on palju parem kinnitada saapa külge kui otse jalalabale.
Vahel soojas kliimas sukeldumisel kanutatakse pehmeid kummist lesti, mis käivad palja jala otsa. Saapaid ei lähe siis vaja. Nende lestade puuduseks on, et tõukejõud on väike, edasisaamiseks tuleb rohkem vaeva näha.
Kuiv ülikond.
Kuiva ülikonna üheks suurimaks eeliseks on soojapidavus. Kuna selle kandmisel puutub keha veega kokku väga vähe, on soojakadu väike. Kuivas ülikonnas on isolaatoriks õhk.
Kuiva ülikonna kasutamine on keerulisem ja nõuab harjutamist, kuna ujuvust hoiavad ülikond ja vest. Lisaks peab oskama vee all ülikonnast õhku välja lasta.
Õhuventiil.
Õhuventiili abil lastakse ülikonnast õhku välja. On olemas automaatsed ja poolautomaatsed ventiilid. Automaatse korral tuleb õhk välja, kui see tõsta õigesse asendisse. Poolautomaatse korral tuleb seda ise reguleerida ja õiges asendis hoida.
Soojendus.
Kui temperatuurid on madalad ja vee all on vaja olla kaua, siis hakkab ka kuiva ülikonnaga külm. Selle vältimiseks pannakse kuiva ülikonna alla soojendusega vest, mille akud kinnituvad ülikonna külge.
Tuukriülikond.
Tuukriülikond on nagu ühemeheallveelaev. See on kuiv ülikond, mis hoiab endas tavalist õhurõhku 1 atmosfäär.
Kapuuts.
Kapuuts või müts on vajalik, et pea vees ei jahtuks. Lisaks võib külmetuda pärast veest laevale ronimist tuule käes. Müts on tavaliselt samast materjalist mis märg kalipso. Kapuuts võib ka kummist olla.
Mask.
Inimese silmad suudavad teravalt näha õhus, kuid mitte vees. Seetõttu on sukeldumisel vaja maski, mis jätaks silmade ja vee vahele õhu. Hakkama saab ka ujumisprillidega, kuid see muudab tasakaalustamise raskemaks, mistõttu eelistatakse maski.
Sukeldumisvest.
Sukeldumisvestiga reguleeritakse ujuvust. Sellesse õhku lisades muutub ujuvus positiivseks ja ujuja kerkib ülespoole, pinnale lähemale. Vestist õhku välja lastes muutub ujuvus negatiivseks ja ujuja hakkab vajuma põhja. Kui vestis on õhku nii palju, et ujuja ei vaju ega tõuse, siis on saavutatud neutraalne ujuvus ja ujuja hõljub kaalutult nagu kosmoses.
Lisaks tavalisele vestile on olemas ka liblikakujulisi veste.
Seljaplaat.
Tavaliselt kinnitub vesti külge seljaplaat ja selle külge balloon. On olemas ka teistsuguse ehitusega seljaplaate, mis lähevad õlarihmadega sukeldujale selga ja kus vest kinnitub plaadile.
Hingamisreduktor e. regulaator.
Reduktor, kõnekeeles regu, on seadis, millega juhitakse hingamissegu balloonidest või pinnavoolikuga sukeldujale suhu.
Balloonid.
Kasutusel on nii terasest kui alumiiniumist balloonid atmosfääriõhu (21% hapnikku) või spetsiaalse hapniku, heeliumi, lämmastiku ja teiste gaaside segu jaoks. Balloonide tavaline maht on 10–18 liitrit ja rõhk neis võib olla kuni 200–300 baari.
Tavaliselt on kasutusel 200-baarise rõhuga balloonid. Esiteks on sellise ballooni täitmise kompressor odavam. Teiseks on madalam rõhk ohutum. Kolmandaks kipub hapniku aatom üle 300-baarise rõhu korral lagunema ja hingatav õhk ei pruugi pärast seda olla hea.
Ballooni ei tohi õhku pikemaks ajaks niisama seisma jätta. Õhu kvaliteeti tuleb alati enne sukeldumist kontrollida.
Vähemalt kord aastas tuleb ballooni hooldada, st. balloonilt tuleb kraan maha keerata ja seda seest puhastada. See pikendab ballooni eluiga, kuna hoolduse käigus eemaldatakse sinna sattunud niiskus. Niiske õhk võib saada saatuslikuks sukeldumisel jahedas vees, kus reduktor võib ära külmuda. Eestis on merevesi sügavuses 15-25 meetrit suvelgi temperatuuriga 3–5 °C.
Lestad.
Lestad võivad olla pehmed ja jäigad. Pehmed lestad pannakse palja jala otsa. Jäik lest käib saapa külge.
Egiptusesse tuleb lisaks oma sukeldumisülikonnale kaasa võtta saapad ja lestad, sest vastasel juhul saad pehmed lestad. Pehmete lestade puuduseks on vähene ujumisjõud: rabeled rohkem ja kulutad oma õhku.
Tuukrinuga.
Tuukrinuga kinnitatakse jala või käe külge. Soovitatav on see kinnitada käe külge, sest hädaolukorras on see lähemalt võtta. Nuga läheb vaja, kui jäädakse kinni kalavõrku või nööridesse. Kui nuga on kinnitatud saapa ehk jala külge, võib see olla liiga kaugel, et sellest kinni haarata. Ühtlasi võib selle haaramisega ennast veel halvemini kalavõrku sisse mässida.
Sukeldumiskell.
On tähtis teada, kui kaua on juba vee all oldud. Sukeldumiskell on veekindel, talub sügavusi ja suurt rõhku.
Sügavuse näitur.
Sügavuse näitur näitab, kui sügaval vee all ollakse.
Sukelduma minek.
Sukelduma saab minna kaldalt, paadist, laevast jne. Igal kohal on oma iseärasus, millega tuleb arvestada.
Paadist sukeldumine.
Paadist sukeldumisel minnakse vette, kallutades ennast üle ääre. Tavaliselt näidatakse filmides sellist vetteminekut, kus sukeldujad istuvad ääre peal, varustus seljas, ja siis kallutavad end, selg ees, üle paadi ääre.
Laevast sukeldumine.
Kuna laev on tavaliselt suurem kui paat, siis seal minnakse vette, astudes üle parda. Vette astumise ja veest laeva tulemise koha ütleb tavaliselt kapten või sukeldumisinstruktor. Egiptuse käib vette minek ja veest tulek ahtrist.
Kaldalt sukeldumine.
Kaldalt sukelduma minek on kõige lihtsam. Selleks tuleb merre jalutada ja piisava sügavuse korral sukelduda. Kaldalt sukeldumisel tuleb jälgida, et vee all liiga kaugele ei ujutaks, sest vee pinnal tagasi ujuda on vahel igav ja ebamugav. Suured lained või kuum ilm võivad lisada ebamugavust. Seega on tähtis vaadata õhukulu ja kompassi, otsustamaks, millal ja kuhu pöörduda, et vee all tagasi jõuda.
Põhjaaeg.
Põhjaaeg tähendab vee all oldud aega. Põhjaaja arvutamine algab hetkest, mil sukelduja alustas sukeldumist (peanupp vajus vee alla), ja lõpeb hetkel, mil sukelduja alustab otsetõusu.
Ohutuspeatus.
Tavaliselt tehakse põhjast tõustes 5 meetri sügavusel 3 minutit kestev peatus. Siis saavad sukeldumise ajal verre läinud gaasid sealt rahulikult eralduda.


Barguzini jõgi.
Barguzin (vene "Баргузин"; burjaadi "Баргажан гол") on jõgi Venemaal Burjaatias.
Barguzin algab Ikati ahelikult. Ülemjooksul mägijõgi. Keskjooksul voolab rahulikult laias orus (Barguzini nõgu) valdavalt edelasse. Alamjooksul kärestikuline. Suubub Baikali järve Barguzini lahte.
Pikkus 480 km, valgla 21 100 km². Toitub peamiselt sademeteveest.
Laevatatav kuni 249 km suudmest ülesvoolu, regulaarselt 226 km.


Uba ahelik.
Uba ahelik (kasahhi "Уба жотасы") on mäestik Aasias Kasahstanis. Ta on osa Altaist.
Uba ahelik kulgeb Altai edelaosas ida-lääne sihis.


Neitsisaared.
Neitsisaared (inglise "Virgin Islands") on saared Lääne-Indias, osa Väikestest Antillidest, Puerto Ricost idas. Pindala: 497 km². Saared on künklikud, kõgus kuni 543 meetrit.
Nad on jagatud Suurbritannia (Briti Neitsisaared) ja USA (Ühendriikide Neitsisaared) vahel.
Nimetatud on nad 11 000 neitsi järgi, kes tapeti legendi järgi koos Püha Ursulaga.
Neitsisaared asuvad Kariibi mere ja Atlandi ookeani vahel.
Kirdepoolsed saared moodustavad piiratud omavalitsusega Briti Neitsisaarte kroonikoloonia ("British Virgin Islands"; 1987. a. 13 000 el., neist 4000 Tortolal asuvas halduskeskuses Road Townis), edelapoolsed kuuluvad liidendamata territooriumina USA-le ("Virgin Islands of the United States"; 1987. aastal 108 000 elanikku., neist umbes 53 000 Saint Thomasel asuvas halduskeskuses Charlotte Amalie`s ja selle eeslinnades).
Neitsisaared koosnevad peamiselt lubjakivist, osalt kristalsetest ja vulkaanilistest kivimitest; suurim kõrgus 543 meetrit. Valitseb troopiline passaatkliima, on orkaane (eriti hilissuvel). Umbes 90% rahvastikust on neegrid ja mulatid. Põhitegevusala on turismimajandus (ligi 1,5 miljonit turisti aastas). Peale selle pannakse Neitsisaartel kokku importdetailidest kokku kelli ja elektroonikatööstuskaupu, valmistatakse ehteid, ravimeid, villaseid esemeid ja rummi, kasvatatakse suhkruroogu, banaane ja troopilisi vilju, peetakse koduloomi, püütakse kala. Saint Croix`saarel töödeldakse üle Atlandi toodud toornaftat ja boksiiti.
Ajalugu.
Saarteaheliku avastas aastal 1493 Christopher Kolumbus ja nimetas Püha Ursula ja tema kaaskonna auks Üheteistkümneks Tuhandeks Neitsiks ehk lühendatult Neitsiteks (hisp "Las Virgines"). Kariibi põlisrahvastiku tõrjus kõrvale koloniseerimine, see algas 1625 inglaste ja prantslaste tulekuga. Saint Croix' (Santa Cruzi) saarele, hiljem oli see saar ka hispaanlaste ja Malta ordu valduses. Tortola oli 17. sajandi keskel hollandi piraatide redupaik, aastal 1666 ilmusid sinna inglise plantaatorid, aastal 1762 kuulutasid nad saare Briti kolooniaks.
Aastal 1627 omandas Saint Thomase Taani Lääne-India Kompanii, aastal 1683 osteti Saint John ja aastal 1733 Saint Crix. 1754. aastast olid need saared Taani Lääne-India koloonia (taani keeles "Danskt Vestindien"). 1917. aastal müüdi see Ameerika Ühendriikidele.


Selts (bioloogia).
Selts (ladina "ordo") on bioloogilises taksonoomias klassist väiksem üksus, mis jaguneb sugukondadeks. Taimesüstemaatikas kasutatakse ka seltsist väiksemat üksust – alamseltsi, loomasüstemaatikas aga lisaks eelmainitule ülemseltsi, mis on seltsist kõrgem üksus, kuid klassist väiksem.
Eestikeelses terminoloogias moodustatakse seltside nimed taimede ja seente puhul lõpuliitega -laadsed (näiteks magunalaadsed) ja loomade puhul liitega -lised (näiteks kabjalised).


Klass (bioloogia).
Klass (ladina keeles: "classis") on bioloogilises taksonoomias hõimkonnast väiksem üksus, mis jaguneb seltsideks, mõnikord ka alamklassideks.
Näiteks: klass imetajad, putukad jne.


Hõimkond.
Hõimkond (ladina "phylum" või "divisio") on bioloogilise taksonoomia suurüksus, mis jaguneb klassideks, mõnikord ka alamhõimkondadeks. Sarnased hõimkonnad moodustavad riigi.
Hõimkonnad on näiteks katteseemnetaimed, lülijalgsed, keelikloomad. Inimene kuulub keelikloomade hõimkonda.
Taimede ja seente süstemaatikas peetakse ladinakeelset "divisiot võrdväärseks hõimkonnaga. Loomasüstemaatikas on "divisio" eestikeelne vaste põhikond, mis on kõrgem kui hõimkond; zooloogias tähistab hõimkonda ladinakeelne "phylum".
Tänapäeva loomariigi hõimkondadest on kõige liigirohkem lülijalgsed, kus on üle 1,1 miljoni liigi. Limuseid on 112 tuhat, keelikloomi üle 100 tuhande, ümarusse 80 tuhat kuni miljon liiki. Mõnest hõimkonnast on seevastu teada väga vähe liike: hõimkonnas "Placozoa" on 1 liik, hõimkonnas "Xenoturbellida" 2 liiki ja hõimkonnas "Cyclophora" vähemalt 3 liiki. Kokku eristatakse loomariigis 36 hõimkonda ja liikide arv on eeldatavasti üle 2 miljoni. Taimeriigis eristatakse 11 ja seeneriigis 6 hõimkonda.
Missugused tänapäevased hõimkonnad esimestena välja kujunesid, see ei ole teada. See sõltub natuke sellest, kuidas hõimkonda määratleda, ja sellestki, kuidas leide interpreteerida. Kambriumist on teada kivistisi, mis meenutavad mõnd tänapäevast hõimkonda, kuid sarnasus võib olla juhuslik. Paljude hõimkondade teke seotakse kambriumi plahvatusega, kuid on võimalik, et mõni neist eksisteeris juba varemgi. Teadaolevalt on kõik loomahõimkonnad tekkinud ookeanis nagu elugi, ehkki ühes tänapäevases hõimkonnas (küüsikloomad) ei ela ookeanis ühtki liiki.
Mõiste ajalugu.
Carl Linné süstemaatikas oli kõrgeim takson klass. Ta eraldas kõik loomad kuude klassi: imetajad, linnud, roomajad, kalad, lülijalgsed ja ussid. Kahepaiksed arvas ta roomajate hulka ja usside hulka läksid kõik, mis viiest esimesest üle jäid. Väljendit "Linné ussid" kasutasid bioloogid veel kaua aega, märkimaks kõiki loomarühmi, mis ei kuulu selgroogsete ega lülijalgsete hulka.
18. ja 19. sajandi vahetusel kirjeldasid zooloogid järjest uusi loomarühmi ja Georges Cuvier koondas esimesena sarnased klassid hõimkondadesse. Tema käsitluses oli hõimkondi neli: selgroogsed, lülijalgsed, limused ja kiirloomad.


Kuningas.
Kuningas (või kuninganna) on tänapäeval monarhistliku korraga riikide enamiku riigipea. Tänapäeva maailmas omavad kuningad sageli vaid esindusfunktsiooni ning sümboolset võimu. Reeglina on kuningatiitel sünnijärgne, harvemini on kuningas valitav.
Sõna kuningas tuleneb muinasgermaani sõnast "kuningaz", algse tähendusega sugukonna, kogukonna, hõimu, rahva juht. Samast pärinevad vanaskandinaavia "konungr", taani "konge", saksa "könig", alamsaksa "könnig", hollandi "koning", norra "konge", rootsi "kung" ja "konung", soome "kuningas". Retkejuhte kutsuti merekuningaiks.
Otsene seos kuningaga on leedu "kunigaikštis"el (suurvürst, "Magnus Princeps", samuti "kunigu kunigas" või "didysis kunigas"), samas lihtsalt "kunigas" tähendab tänapäeva leedu keeles katoliku preestrit. Moodsat kuningat kutsutakse aga "karalius".
Kuningast tuleneb ka läti "kungs" - isand, härra, peremees. Moodsat kuningat kutsutakse "karalis", vürsti knazs.
Muinas-Eestis kutsuti kuningaks (Läti Henriku "princeps", esimene) isandate-"senioride" seisusest valitud juhti.


Ugami ahelik.
Ugami ahelik (kasahhi "Угам жотасі", usbeki "Ugom ") on mäeahelik Aasias Usbekistanis ja Kasahstanis, Tian Shani lääneosas.
Ugami ahelik kulgeb kirde-edela sihis ligikaudu 100 km pikkuselt.


Väike-Hingan.
Väike-Hingan (hiina 小兴安岭 (Xiao Xing’an Ling)) on mäestik Aasias Mandžuurias. Kulgeb Amuuri paremkaldal loode-kagu sihis.


Valgamaa lipp.
Valgamaa lipp on Eestis asuva Valga maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 17. septembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Valga maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust, millest ülemine laid on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Valgamaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Kristjan Palusalu.
Kristjan Palusalu (aastani 1935 Kristjan Trossmann; 10. märts 1908 Varemurru, Saulepi vald – 17. juuli 1987) oli eesti maadleja, olümpiavõitja Berliinis 1936 nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluse raskekaalus, Euroopa meister 1937 kreeka-rooma maadluse raskekaalus, 12-kordne Eesti meister.
Ta on koos Ivar Johanssoniga üks kahest sportlasest, kes on tulnud olümpiavõitjaks mõlemas maadlusviisis.
Sportlaskarjääri algul oli Palusalu 184 cm pikk ja 100 kilo raske (jalanumber 47); olümpiavõitude aegu kaalus ta 114-115 kilo. Ta esindas spordiklubi Tallinna Sport.
Lapsepõlv.
Kristjan sündis Läänemaal Saulepi vallas Varemurru külas Looritsa talus (praegu Pärnumaa, Varbla vald, Rädi küla; alles on vaid talukoht) Jüri ja Liiso Trossmanni kaheksanda lapsena. Tal oli neli vanemat venda ja kolm õde.
16-aastaselt polnud Kristjanil külas enam vägikaikaveos vastast. Ta oleks hea meelega treeninud ja võistelnud, aga polnud õpetajaid ega vastaseid. Ta harjutas üksi võimlemist, tõstmist ja kergejõustikku, eriti jooksu, vahel kõndis 15 kilomeetrit Varblasse või 30 kilomeetrit Vatlasse, et teistega rammu katsuda.
Sõjaväeteenistus ja esimesed võistlused.
1929. aasta aprillis võeti Kristjan sõjaväe ajateenistusse Tallinna lähedal asuvasse Suurupi merekindlusesse. 24. novembril võitis ta Tallinna garnisoni maadlusvõistlustel A-klassis esikoha. Peagi alustas ta treener Anton Ohaka ergutusel üks-kaks korda nädalas treeninguid Tallinna klubis "Sport" ning osales esimestel võistlustel. Detsembris Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses kaotas ta Olaf Luigale ja Otto Viikbergile (Viikmäe).
1930. aasta veebruaris Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses kaotas ta taas Luigale ja Viikbergile.
Oktoobris lõppes poolteist aastat väldanud sõduriaeg. Pärast kodutalus veedetud kuud asus ta elama Tallinnasse, astus klubi "Sport" liikmeks ja leidis tööd klubi liuvälja hooldajana. (Peagi siirdus Kristjan tööle raualattu "Venn. Popov ja Poeg".)
Novembris Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses kaotas ta jälle Luigale ja Viikmäele, kuid võitis Arnold Luhaäärt ja Aleksander Kõllot ning teenis esimese medali: pronksi.
1931-1935.
1931. aasta märtsis Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses võitis Trossmann Kõllo, Luiga ja Eduard Männiku, kuid sai Arnold Luhaäärelt seljakaotuse ning jäi kolmandaks. Selgus, et see oli kokkuleppekaotus, et Luhaäär tuleks Eesti meistriks ja sõidaks EM-ile Prahasse. Karistuseks saadeti sinna hoopis Viikmäe, kes tuli neljandaks. See oli eelviimane kaotus, mille hilisem Palusalu eestlaselt sai.
Eesti võitis oktoobris Riias Lätit 5:2. Trossmann alistas Alberts Zvejnieksi.
Eesti viigistas novembris Tallinnas Soomega 14:14. Voldemar Väli ja Ago Neo kõrval tõsteti esile Trossmanni, kes seljatas 4. minutil Väinö Laitise ja kaotas 1:2 39-aastasele kahekordsele maailmameistrile ja kahekordsele olümpiahõbedale Edil Rosenqvistile.
Trossmann tuli 1932. aastal Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Rootsi–Saksa–Ungari–Eesti maavõistlusel Stockholmis kaotas Trossmann olümpiapronksidele, ungarlasele Rajmund Badóle ja sakslasele Georg Gehringile ning kolmekordsele olümpiavõitjale rootslasele Carl Westergrenile. Viimaseks jäi ka Eesti.
See oli üks põhjus, miks Eesti Los Angelese olümpiamängudelt üldiselt kõrvale jäi. Osvald Käpp siiski maadles.
Maavõistlusele Lätiga Tallinnas pandi raskekaalus välja Eduard Männik, kes aga kaotas Alberts Zvejnieksile. Eesti siiski võitis 5:2.
1933. aastal tuli Trossmann Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Maavõistlusel Riias seljatas Trossmann Zvejnieksi. Eesti võitis 6:1.
Euroopa meistrivõistlustel Helsingis oli neli maadlejat. I Kurt Hornfischer, II Arvo Niemelä, III Carl Westergren. Esimesena medalita jäänud Trossmann sai kaks aastat nooremalt Hornfischerilt seljakaotuse ja Westergrenilt punktikaotuse. Albert Kusnets kergekeskkaalus ja Olaf Luiga poolraskekaalus said pronksi.
I Turaani turniirile Budapesti saadeti Viikmäe. Eesti jäi Soome (18) ja Ungari (13) järel viimaseks (11).
II Turaani turniiri Helsingis 18. ja 19. märtsil 1934 võitis Soome (21) Eesti (12) ja Ungari (9) ees. Soome võitis kõigis kaaludes. Trossmann tunnistati Eesti parimaks, kuigi kaotas 0:3 Arvo Niemeläle.
Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses kaotas Trossmann Nikolai Karklinile, kes Eesti meistriks tuli.
Need kaks kaotust jäidki talle Eestis viimasteks. Kristjan Palusalu ei kaotanud kodustel võistlustel enam kordagi.
Euroopa meistrivõistlustele kreeka-rooma maadluses Rooma raskekaallast ei saadetud (Hornfischer võitis Rudolf Svenssoni (Rootsi) ja Alberts Zvejnieksi ees). Ago Neo sai hõbeda.
Nimede eestistamise kampaania käigus muutis Trossmann oma nime Palusaluks.
Palusalu tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Euroopa meistrivõistlustele kreeka-rooma maadluses Kopenhaagenisse raskekaallast ei saadetud (Hornfischer võitis kolmandat korda järjest Hjalmar Nyströmi (Soome) ja Alberts Zvejnieksi ees). Ago Neo sai pronksi.
Euroopa meistrivõistlustele vabamaadluses Brüsselisse raskekaallast ei saadetud. Võitis Karl Hegglin (Šveits) Hornfischeri ja Nils Åkerlindhi ees.
III Turaani turniiri 15.–17. novembril Tallinnas võitis Eesti (18 punkti) Soome (14) ja Ungari (10) ees. Oma kaalu võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo, Olaf Luiga ja Kristjan Palusalu. Kärbeskaallane Evald Sikk tuli teiseks ja sulgkaallane Harald Miss kolmandaks. Palusalu võitis 2:1 Nyströmi.
Berliini olümpiamängud.
Berliini olümpiamängudel pandi Kristjan Palusalu ja Ago Neo välja mõlemas maadlusviisis. Esialgne plaan oli lasta meestel paar matši vabamaadluses teha ja siis loobuda, et kreeka-rooma stiilis paremini esineda. Kumbki mees ei tahtnud aga katkestamisest kuuldagi ja mõlemad tõid Eestile kaks medalit.
Vabamaadluse raskekaalus oli 11 maadlejat. Esimeses ringis seljatas Palusalu Josef Klapuchi (aega kulus 10.50). Vastase seljatasid ka Hjalmar Nyström ja Nils Åkerlindh.
Teises ringis seljatas Palusalu Robert Herlandi (Prantsusmaa; 6.45) ja tõusis liidriks. Üks miinus oli Åkerlindhil, kes 2:1 võitis Nyströmi, ja Werner Bürkil (Šveits). Georg Gehring seljatas Mehmet Çobani (Türgi) 3 minutiga.
Kolmandas ringis võitis Palusalu Çobani 3:0, kuigi õiglasem tulemus olnuks 2:1. Åkerlindh sai seljavõidu, Nyström oli vaba.
Neljandas ringis seljatas Palusalu Bürki (6.15). Åkerlindh sai Klapuchilt vaieldava seljakaotuse, Rootsi protesti ei rahuldatud ja Åkerlindh loobus protesti märgiks. Nyström seljatas Herlandi.
Esikohakohtumises võitis Palusalu Nyströmi 3:0. Partermaadluses tegi ta mitu võtet ja sai vastase peaaegu selili, püstimaadlus möödus täiesti võrdselt. Seda kulda ei oodanud keegi.
I Palusalu, II Klapuch, III Nyström, IV Åkerlindh, V Herland, VI Bürki.
Üks päev puhkust ja algas kreeka-rooma maadluse turniir. Osales 110 maadlejat 23 maalt. 7 maad olid esindatud täisarvulise võistkonnaga (7 meest), Eesti 6-ga (sulgkaallane puudus).
Raskekaalus oli 12 meest, neist vabamaadlusturniiril olid lisaks Palusalule osalenud Klapuch, Çoban ja Nyström. Puhanud mees oli aga Kurt Hornfischer, juba 17-aastaselt Moskva spartakiaadi võitnu, 1931 töölisolümpiamängude võitja, kolmekordne Euroopa meister. Keegi polnud teda võitnud.
Esimeses ringis jäi Çoban alla Aleardo Donatile (Itaalia; 1:2). Teised favoriidid võitsid seljaga, kõige rohkem kulus aega (8.49) Palusalul Eduard Schölli (Austria) võitmiseks, kes oli “aukartustäratavalt suur, kuid ülemääraselt lihav”. John Nyman (Rootsi) seljatas Zoltán Kondorossy (Rumeenia).
Teises ringis Nyman ja Palusalu vahetasid: esimene seljatas Schölli, teine Kondorossy (10.46). Nemad kahekesi jätkasid ainsatena puhaste paberitega. Hornfischer ei saanud Klapuchit selili (3:0). Ühe miinusega oli ka Nyström, kes võitis Donati.
Kolmandas ringis läksid liidrid Palusalu ja Nyman vastamisi. Rootslasel polnud küll tiitleid, ent oli silmnähtavalt tugev ja osav. Algpüstimaadlus tunnistati viigiliseks, kuid parteris sai Palusalu vastase poolnelsonisse. Rootslane punnis vastu ega läinud selili. Alles päris matši lõpul lendas rootslane õlgadele, kuid ühe õlaga väljapoole matti. Siiski 3:0 eestlasele. See oli tähtis võit, sest rohkem Nyman ei kaotanudki. Hornfischer ei saanud selili ka Alberts Zvejnieksi (3:0). Klapuch aga hilines Donati vastu matile ja itaallasele loeti seljavõit, tšehh langes välja. Çoban võitis 2:1 Nyströmi. Palusalu 1, Hornfischer 2, Çoban ja Nyman 3, Donati ja Nyström 4 punkti.
Pärast matši piirasid saksa ajakirjanikud Palusalu ümber ja tahtsid pildistada. Kuna Palusalu oli higine, ei tahtnud ta minna, kuid treeneri Nikolai Kursmani soovitusel siiski läks. Teda pildistati oma veerand tundi, aga ilm oli külm ja järgmisel päeval tal küünarnukid valutasid, mistõttu ta pidi neid matšide vaheajal soojendama.
Neljandas ringis keeras Hornfischer minutiga selili Donati ja Nyman Nyströmi (15.47). Ainult Palusalu pidi Çobaniga täisaja rassima, enne kui 3:0 võidu sai. Kolm medalisti olid selgunud, medalid veel omavahel jagamata. Hornfischerile loositi vastu Palusalu.
Palusalul oli selja taga 9 matši ja 113 minutit maadlust, Hornfischeril 4 matši ja 44 minutit. Ning veel midagi. Võitmatus. Puupüsti täis "Deutschlandhalle". Reklaamimöll. Auloožis istus Adolf Hitler isiklikult. Juba oli raskekaalu tõstmise võitnud Josef Manger, jättes kolmandaks Arnold Luhaääre.
Hornfischer uskus, et enam-vähem tasavägise maadluse korral kuulutatakse võitjaks tema. Sellepärast ta ei riskinud, vaid oli võrdlemisi passiivne. Algpüstimaadlus tunnistati võrdseks. Ka partermaadluses ei sündinud midagi kummagi kasuks. («Parteris olime teineteise vastu viisakad,» ütles Palusalu.)
Palusalu kümnes matš oli lõppemas. Aga käed olid juba soojaks maadeldud ja valu kadunud. Ta haaras Hornfischeril ümbert, surus ta enda vastu, heitis – ja sakslane oli sillas! Saal vakatas ja seda selgemini oli kuulda, kuidas eestlased karjusid: «Hurra, hurra! Palusalu, murra!» Kolm minutit murdis Palusalu vastast, siis sai too pea matilt välja ja seega püsti, kuid Palusalu virutas ta kohe matile tagasi. Ja siis oligi lõpp. Ei olnud kohtunikel pikka mõtlemist, 3:0 Palusalule. Vihane füürer lahkus kiirustades.
I Palusalu, II Nyman, III Hornfischer, IV Çoban, V Nyström, VI Donati.
Meeskondlikult võitis Rootsi 20, 2. Soome 11, 3. Ungari 10, 4. Eesti 10, 5. Saksamaa 10, 6. USA 9, 7. Türgi 4, 8. Tšehhoslovakkia 4, 9. Prantsusmaa 3, 10. Läti 2, 11. Kanada 1. Ungari võitis 3 kulda, Eesti 2, Saksamaa 0.
Kristjan Palusalu on maailmas ainus, kes samadel olümpiamängudel võitnud nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluse raskekaalus.
Olümplaste tagasitulek (rongiga Valga kaudu) kujunes triumfisõiduks läbi Eesti. Tallinnas Balti jaamas ja austamistseremoonial Kadrioru staadionil tunglesid tohutud rahvamassid.
Riigivanem Konstantin Päts kinkis Palusalule Pillapalu asunduses Harjumaal maakoha "Kungla nr. A-94" suurusega 42,312 ha.
22. detsembril 1936 abiellus Kristjan Palusalu Tallinna Kaarli kirikus Ellen Saidlaga, laulatas Friedrich Stockholm.
1936-1937.
1936. aastal korraldas Tallinna “Sport” turniiri, kus osalesid Palusalu, Viikmäe, Kõllo ja Karklin, lisaks Zvejnieks ja Hornfischer. Lihtne on arvata, mis sakslase siia tõi, raske arvata, mis teda ees ootas. Karklin heitis ta eestvööga silda, heitis teistki korda ja võitis! Palusalu võitis samuti pikapeale Hornfischeri, võitis ka Karklini ja turniiri.
Palusalu tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Palusalu tuli 1937. aastal Eesti meistriks nii kreeka-rooma maadluses (6. ja 7. märtsil Viljandis Johannes Kotka ees) kui ka vabamaadluses (8. jaanuaril 1938 Tartus).
17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Palusalu võitis Nyströmi 3:0, Eesti B-s seljatas Kotkas Edvard Järvise (12.02). Eesti A-s võitsid veel Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi ja Ago Neo.
Eesti võitis 3. oktoobril Riias Läti 4:3. Võitsid Väli, Puusepp, Neo ja Palusalu.
Euroopa meistrivõistlused.
1937. aasta Euroopa meistrivõistlustel Pariisis Palusalu külmetas ning oli kerges palavikus. Seetõttu ta sai esimestes ringides ainult punktivõidud Georg Gehringi (3:0) ja ungarlase Gyula Bóbise üle (2:1). Ka loosiga tal ei vedanud: ta ei jäänud loosiga ainsaski ringis vabaks, ent Josef Klapuch ja John Nyman koguni kaks korda!
Kolmandas ja neljandas ringis sai Palusalu seljavõidud Léon Charlier’ (Belgia) ja Robert Herlandi üle. Nyman seljatas neljandas ringis Klapuchi ning juhtis 0 punktiga, Palusalul oli 2 ja Klapuchil 4 punkti.
Viiendas ringis võitis Palusalu Nymani 3:0, kuid see ei tähendanud veel suuremat: Klapuchi võit viimases matšis andnuks kulla rootslasele ja Palusalule pronksi. Meistriks tulekuks oli vaja Klapuch selili panna.
Kogu algpüstimaadluse ja parteris peal olles Klapuch juhtis. Alles siis, kui Klapuch parterisse pandi, võttis Palusalu viimase jõu kokku ning tasapisi keeras Klapuchi selili.
I Palusalu, II Nyman, III Klapuch.
Ago Neo sai hõbeda, Voldemar Väli pronksi. Riikide arvestuses oli I Rootsi 13, II Soome 9 (3 kulda), III Saksamaa 9 (1 kuld), IV Eesti 6, V Tšehhoslovakkia 4, VI Holland 1.
Karjääri lõpp.
1938. aasta algul juhtus õnnetus. Palusalu heitis Voldemar Roolaant, katsus raskemana talle mitte peale kukkuda ja sealjuures tuli Palusalu õlg liigesest välja. Kui sama vigastus kordus maavõistlusel Soomega, tähendas see Palusalu karjääri lõppu.
Palusalu tuli märtsi alguses Tallinnas Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses Kotka ja Karklini ees.
14. märtsil kaotas Eesti A Helsingis Soome A-le 2:5 (võitsid Roolaan ja Palusalu, kaotasid Juhan Looaru, Evald Sumil, Väli, Puusepp ja Neo) ning Eesti B Soome B-le samuti 2:5 (Kotkas võitis Nyströmi). Palusalu vastane oli Arvo Niemelä, kes tundis Palusalu vastu aukartust ning algpüstimaadlus kulges Palusalu juhtimisel. Parteris läks aga vigastatud õlg uuesti paigast. See tõmmati kohe paigale ning Palusalu viis tahtejõu varal matši võiduka lõpuni (3:0).
Palusalu asemel pandi Eesti koondisse Euroopa meistrivõistlusteks Tallinnas Johannes Kotkas, kes tuligi Euroopa meistriks.
Edaspidi.
1941. aastal Palusalu mobiliseeriti Punaarmeesse nagu enamik eesti raskejõustiklastest. Ta saadeti Kotlasesse.
Peale paljude eestlastega koos põgenemiskatset määrati esialgu surmanuhtlus, mis asendati Karjala rindele saatmisega.
Pool tundi peale rindele jõudmist põgenes ta üle rindejoone Soome, kus Heikki Savolainen tundis ta ära.
Selletõttu lühikest aega pärast sõda 1945. aastal vangilaagris.
Palusalu töötas treeneri ja ehitustöölisena. Pärast sõda võistles ta veel paar korda, näiteks 1948 Eesti spordiühingutevahelisel turniiril “Spartaki” eest.
Alates 1962, mil Martin Kleini medalivõidust Stockholmis möödus 50 aastat, peeti Tarvastus Martin Kleini mälestusvõistlusi, mille alaline peakohtunik oli Kristjan Palusalu.
1966 sai Palusalu vabariikliku kategooria maadluskohtunikuks.
Mälestuse jäädvustamine.
Alates 1988 toimuva Tallinnas rahvusvahelised Kristjan Palusalu mälestusvõistlused Kreeka-Rooma maadluses.
Aastal 1989 sai Kristjan Palusalu nime Eesti Riikliku Merelaevanduse suurim laev (Kristjan Palusalu).
10. märtsil 2009 avati Tallinnas Kristjan Palusalu mälestussammas.


Jude Wanniski.
Jude Thaddeus Wanniski (17. juuni 1936 Pottsville – 29. august 2005 Morristown) oli USA majandusteadlane, ajakirjanik ja konservatiivne kommentaator.
Elulugu.
Wanniski lõpetas California Ülikooli Los Angeleses bakalaureusekraadiga politoloogias ja magistrikraadiga ajakirjanduses.
Aastatel 1972–1978 oli ta ajalehe "The Wall Street Journal" asetoimetaja.
Aastal 1976 võttis Wanniski kasutusele termini "supply-side economics", et eristada taasärkavat klassikalist majandusteooriat valdavast keinsianismist ja monetarismist ("demand-side economics").
Tema raamat "The Way The World Works" (1978) aitas kaasa klassikalise majandusteooria taassünnile. "National Review" arvas selle raamatu 20. sajandi saja mõjukama raamatu hulka. Seal rääkis ta oma avastusest, et USA Senasti hääletused Smooti-Hawley tariifiakti üle langesid päevapealt kokku 1929. aasta musta neljapäevaga.
Wanniski oli 1978–1981 Ronald Reagani nõuandja ning kavandas tema esimese ametiaja maksukärped.
Aastal 1978 asutas Wanniski ettevõtte Polyconomics, mis tegeleb investeerimisnõustamisega poliitilise ja majandusteadusliku analüüsi alusel. Aastal 1997 rajas ta veebiõppekeskuse "Supply Side University".
Aastal 1998 püüdis Wanniski kaasa aidata dialoogile Louis Farrakhani ja nende vahel, kes nimetasid Farrakhani antisemiidiks. Ta korraldas Farrakhani intervjueerimise reporter Jeffrey Goldbergi poold, kes oli teinud kaastööd juudi nädalalehele "The Forward" ja ajalehele "New York Times". Et seda pikka intervjuud kuskil ei avaldatud, otsustas Wanniski panna selle üleskirjutuse üles oma veebisaidile seoses senaator Joseph Liebermani ühe memoga.
2003. aasta alguses vastustas Wanniski häälekalt kavatsetavat sõda Iraagis, mille tõttu ta muutus mõnevõrra kontroversiaalseks tegelaseks. Peale selle toetas ta 27. oktoobril 2004 avalikult demokraatide presidendikandidaati John Kerryt, öeldes: "hr Bush on muutunud imperialistiks – inimeseks, kelle otsused ülemjuhatajana on teinud maailma ohtlikumaks kohaks."


Ajutine valitsus.
Ajutine valitsus on riigi elu korraldamiseks moodustatud täidesaatev võimuorgan, millel (veel) ei ole rahvaesinduse mandaati.
Ajutisi valitsusi moodustatakse enamasti üleminekuaegadel, sõdadest või revolutsioonidest põhjustatud sündmuste järel. Ajutise valitsuse ülesandeks on riigi elu jooksev korraldamine ja võimu- ning õigusliku vaakumi vältimine. Pärast rahva poolt demokraatlikel valimiste tulemusena moodustatud esinduskogu kokkutulemist ja uuele valitsusele mandaadi andmist annab ajutine valitsus oma võimu üle uuele valitsusele.
Eesti Ajutine Valitsus.
Eesti Ajutine Valitsus oli Eesti Vabariigi täidesaatva võimu organ 24. veebruarist 1918. a kuni 8. maini 1919. a.
Venemaa Ajutine Valitsus.
Venemaa Ajutine Valitsus moodustati Venemaa Riigiduuma poolt pärast Veebruarirevolutsiooni 1917. a. Selle eesotsas olid
Venemaa Ajutine valitsus pidi oma võimu üle andma Ülevenemaalise Asutava Kogu poolt moodustatavale valitsusele.
Mõned nädalad enne Ülevenemaalise Asutava Kogu valimisi kukutas Lev Trotski poolt juhitud bolševike rühmitus Oktoobrirevolutsiooni käigus Venemaa Ajutise valitsuse ning moodustas uue valitsuse (Rahvakomissaride Nõukogu) eesotsas Vladimir Leniniga. Ülevenemaaline Asutav Kogu saadeti laiali.


Valedetektor.
Valedetektor ehk polügraaf on seade, millega mõõdetakse inimesel mitut füsioloogilist näitajat (vererõhku, südame löögisagedust, hingamissagedust ja naha elektrijuhtivust), samal ajal kui talle esitatakse küsimusi. Eesmärgiks on välja selgitada, kas inimene valetab.
Valedetektoriseanss algab tavaliselt eelvestlusega, mille käigus luuakse küsitleja ja küsitletava vaheline side ning saadakse eelinfot kontrollküsimuste jaoks. Seejärel selgitab küsitleja valedetektori kasutamise eesmärki, rõhutades, et selle abil on võimalik välja selgitada valetamist ning et tähtis on vastata ausalt. Järgneb sageli "stim test": küsitletaval palutakse meelega valetada, mille järel küsitleja teatab, et valedetektor tabas vale ära. Seejärel algab testküsitlus.
Mõned küsimused on neutraalsed ("Kas te olete 35-aastane?"), mõned on kontrollküsimused, millele vastates enamik inimesi valetab ("Kas te olete kunagi raha varastanud?"). Ülejäänud küsimused on need, mis küsitlejat tegelikult huvitavad. Eri tüüpi küsimusi esitatakse vaheldumisi. Valedetektoritest loetakse edukalt läbituks, kui füsioloogilised reaktsioonid on tõenäolist valetamist eeldavate küsimuste korral suuremad kui asjakohaste küsimuste korral. Kui see nii ei ole, siis püüab küsitleja panna küsitletavat panna üles tunnistama pärast testi ("Teie olukord läheb ainult hullemaks, kui me seda asja selgeks ei räägi"). Ka ülestunnistuse saamine on testi eesmärk.
Valedektoritestide usaldusväärsus on olnud ägeda vaidluse objektiks. Mõned väidavad, et test on 70 kuni 90 protsendil juhtudest usaldatav, kriitikute arvates aga ei ole tegu mitte testiga, vaid küsitlemistehnikaga, mida põhimõtteliselt pole võimalik standardiseerida ning mille usaldatavust pole võimalik kindlaks teha. Valedetektori ebausaldatavuse tõenduseks on mainitud, et selle abil ei ole õnnestunud paljastada spioone, näiteks Aldrich Amesi.
On kirjeldatud mitmeid meetodeid valedetektoritesti edukaks läbimiseks. Nendest kõige tähtsam on mitte üles tunnistada. Samuti võib mitme meetodi abil suurendada füsioloogilisi reaktsioone kontrollküsimuste ajal. Kui Amesilt küsiti, kuidas tal õnnestus valedetektoritest edukalt läbi teha, siis ta vastas, et oma Nõukogude partnerite nõuandel ta lihtsalt lõdvestus.


Louis XVI.
thumb
Louis XVI (23. august 1754 – 21. jaanuar 1793) oli viimne Prantsusmaa ja Navarra kuningas enne revolutsiooni 10. maist 1774 14. septembrini 1791 ja prantslaste kuningas 14. septembrist 1791 – 21. septembrini 1792.
Louis päris riigi oma vanaisalt Louis XV-lt, kuna tema isa ja varasem troonipärija oli juba (1765) surnud. Ta krooniti Reimsis 11. juunil 1775. 16. mail 1770 abiellus ta Austria ertshertsoginna Marie Antoinette'iga, kellega tal oli kaks poega ja kaks tütart.
Iseloomult oli Louis XVI usklik, õiglane ja kohusetundlik, armastas lihtsat eluviisi ja füüsilist tööd, kuid otsustusvõimetu ega omanud ülikute silmis kuninglikku autoriteeti ega aadliku elegantsi.
6. veebruaril 1778 sõlmis Prantsusmaa liidu USA-ga ja toetas viimast sõjas Suurbritannia vastu, kuid ei saavutanud midagi peale uute võlgade.
Sisepoliitikas oli Louis XVI valitsuse peamiseks probleemiks järjest süvenev rahapuudus ja riigivõlg, milles süüdistati kuninganna luksuslikku eluviisi. Marie Antoinette'i vastases propagandas kasutati ära ka tema Austria päritolu, väidetavat truudusetust (mis oleks andnud ettekäände Louis XVI poegade kõrvaldamiseks troonijärglusest tema noorema venna kasuks) ja kaelakeeafääri. Louis XVI kaotas piinamise ja sinekuurid, samuti vähendas ta õukonna kulutusi. Ulatuslikumad reformid nurjusid aadli ja kohalike parlamentide vastuseisu tõttu.
1789 oli Louis XVI sunnitud uute riigitulude kehtestamiseks kokku kutsuma generaalstaadid (esimest korda pärast 1614. aastat). Bastille’i vallutamine 14. juulil, mida loetakse tänapäeval revolutsiooni alguseks, jäi tema nagu ka enamuse kaasaegsete silmis suurema tähelepanuta. Järgnenud revolutsioonisündmustele osutas ta ebakindlat vastupanu, kuid andis järjest järele, lootes vältida hukatud Inglismaa kuninga Charles I
saatust. 6. oktoobril 1789 sunniti ta koos perekonnaga Versailles’st Pariisi ümber asuma. Ta langes sügavasse depressiooni ega olnud enam võimeline tegutsema.
Kaotanud kontrolli sündmuste üle, üritas kuninglik perekond 21. juunil 1791 põgeneda välismaale, kuid tabati, viidi Pariisi tagasi ja hoiti nüüdsest peale valve all, sisuliselt koduarestis. Kuningas eemaldati riigiasjadest kuni 14. septembrini.
10. augustil 1792 rünnati kuningliku perekonna residentsi Tuileries’d ja Louis XVI oli sunnitud koos perekonnaga Rahvuskonvendi kaitset otsima. Alates 13. augustist loeti tema ja ta perekond ametlikult vangideks (algul Luxembourgi palees, seejärel Temple’is) ja 21. septembril 1792 kuulutati Prantsusmaa vabariigiks.
11. detsembril 1792 algas Rahvuskonvendis protsess riigireetmises süüdistatava Louis XVI (keda nüüd nimetati kodanik Louis Capet) üle. Ta mõisteti surma 16/17. detsembri ööl häältega 361: 360 (teistel andmetel 361: 288, kuna 72 konvendi liiget puudusid). Ka Philippe Egalité (Orléans’i hertsog) hääletas kuninga surma poolt.
Louis XVI hukati 21. jaanuaril 1793 giljotiiniga. Louis suri väärikalt, olles andestanud oma vaenlastele. Oma viimase sõnana ütles Louis, et ta sureb süütuna, lootuses, et tema veri prantslastele õnne toob. Ta on ainuke Prantsusmaa kuningas, kes on hukatud.


Louis XVII.
Louis XVII (sündinud Louis-Charles, 27. märts 1785 – 8. juuni 1795) oli monarhistide jaoks Prantsusmaa ja Navarra kuningas 1793–1795. Tegelikku võimu polnud tal korrakski. Tema vanemad olid Louis XVI ja Marie-Antoinette.
Kuningapaari laste kasvatajaks määrati Gabrielle de Polastron, Polignaci hertsoginna, kes oli kuningakojas väga mõjukas ja keda peeti kuninganna Marie-Antoimette'i parimaks sõbrannaks.
Louis XVII ammeks valiti Agathe de Rambaud. Alain Decaux kirjutas: "Proua de Rambaud vastutas ametlikult dofääni kasvatamise eest alates tema sünnist kuni 10. augustini 1792, seega 7 aastat. Nende 7 aasta jooksul ei lahkunud ta temast kunagi, ta kussutas teda, hoolitses tema eest, riietas teda, lohutas teda, riidles temaga. Kümme korda, sada korda rohkem kui Marie-Antoinette oli ta tema tõeline ema."
Louis XVII oli monarhistide silmis Bourboni dünastia juht pärast oma isa, kuningas Louis XVI hukkamist. Pärast vabariigi väljakuulutamist anti ta 3. juulil 1793 kingsepa õpipoisiks. Sel ajal nimetati teda Louis Capet'ks dünastia rajaja Hugh Capet' järgi. See oli mõeldud osalt solvamisena, sest kuningad ei kasutanud perenimesid. Ka tema isa poole pöördusid revolutsionäärid Louis Capet' nimega.
Ta suri 10-aastasena tuberkuloosi ja seejärel sai monarhistide jaoks Prantsusmaa kuningaks tema onu Louis XVIII, Louis XVI vend. Kui Louis XVIII 1814 ka tegelikult võimule sai, võttis ta austusest vennapoja vastu endale just selle järjekorranumbri. Samuti toimis Napoleon III, kes respekteeris nii reaalselt mitte valitsenud Napoleon I poega Napoleon II-na.
Pärast monarhia taastamist hakkas eriti Euroopas, kuid ka mujal maailmas välja tulema inimesi, kes nimetasid iseennast imekombel pääsenud dofääniks. Kõige tuntum pretendent oli Karl Wilhelm Naundorff, kuid kokku oli neid sadakond. Poliitilist mõju polnud neist ühelgi, erinevalt näiteks Vale-Dmitritest, kes tegutsesid kakssada aastat varem.


Ernst Raudne.
Ernst Raudne (1377 – 10. juuni 1424) oli 1386–1406 üks Habsburgide soost Austria hertsogitest, seejärel kuni surmani Steiermargi, Kärnteni ja Kraini valitseja. Ta oli esimene valitseja, kes kasutas Rudolf IV poolt leiutatud ertshertsogi tiitlit. Ta oli keiser Friedrich III isa, kes oli ta poeg teisest abielust Masoovia Cymburgisega, kellega tal oli üheksa last. Lapsena oli ta Albrecht III regentvalitsuse kaitse all, täiskasvanuna oli ta ise aga üks noore Albrecht V regentidest. Oma valdused jättis ta poegadele Friedrich V-le ja Albrecht VI-le.
Hüüdnime "Raudne" sai ta tegelikult alles peale surma.


Wilhelm (Austria).
Wilhelm von Habsburg (umbes 1370 – 15. juuli 1406) oli Austria hertsog ning Steiermargi, Kärnteni ja Kraini valitseja. Koos venna Leopold IV-ga oli ta ka Tirooli ning Austria regent.
Tal polnud järglasi ja nii pärandusid need valdused peale tema surma tema nooremale vennale Ernst Raudsele, kes on ka kõigi järgnevate Habsburgist valitsejate esivanem (peale 1457. aastat, kui suri viimane Habsburgide Alberti liini esindaja Ladislaus Postumus).


Albrecht VI (Austria).
Albrecht VI (1418–1463) oli Habsburgist Austria hertsog ning Steiermargi, Kraini ja Kärnteni kaasvalitseja koos oma vanema venna Friedrich V-ga. Ta soovid olid aga suuremad ja nii püüdis ta 1462 oma keisrist venda Steiermargis Grazi kindluses piirates sundida oma valdusi temale loovutama. Kuid tema muidu halva õnnega vend pidas siiski vastu ning vaid aasta hiljem Albrecht suri, misjärel vendade ühisvaldused läksid Friedrichile.


Leopold I (Austria hertsog).
Leopold I (1290–1326) oli Habsburgide soost Austria kaasvalitseja (hertsog) 1308–1326. Ta oli Albrecht I poeg.
Kuna Leopold I vend Friedrich Ilus tegeles rohkem keisritrooni nõudlemisega, siis jäi Austria valitsemine tema hooleks. Ta püüdis alistada Šveitsi kantoneid, kuid sai 1315 Morgarteni lahingus lüüa. See lahing tagas Šveitsile ka iseseisvuse. Habsburgide alad Šveitsis jäid siiski veel dünastia kätte. Leopold püüdis toetada ka oma venna saamist keisriks ning hiljem tema vabastamist.
Aastal 1326 suri Leopold ootamatult.


Zita (Austria-Ungari).
Zita (täisnimega "Zita Maria delle Grazie Adelgonda Micaela Raffaela Gabriella Giuseppina Antonia Luisa Agnese de Bourbon"; 9. mai 1892– 14. märts 1989) oli Parma printsess, viimase Austria-Ungari valtiseja Karl I abikaasa ning pikaaegse Habsburgide suguvõsa pea Otto von Habsburgi ema. 1922–1930 oli ta Habsburgide tegelik perepea.
Zita oli Parma hertsogi Roberto I ja tema teise abikaasa Maria Antonia tütar.
Zita oli Karliga abielus alates 1911. aastast ning pärast tolle surma 1922 67 aastat lesk. 1982 lubati tal taas Austriasse tulla, pärast 60-aastast eksiili. Ta suri ligi 97-aastasena ning maeti keiserlikku hauakabelisse Viinis.


Askold.
Askold [ask'old] (vene Аскольд, Асколд, Осколд, ukraina Аскольд, idavanapõhja "Haskuldr", läänevanapõhja "Höskuldr" 'odaomanik'; suri umbes 882 või 884 Kiievis) oli kroonika "Jutustus möödunud aegadest" järgi Rjuriku kaaskondlane, varjaagi väepealik ja Kiievi vürst. Kroonika järgi ei olnud ta Rjuriku sugulane, kuid oli bojaar.
Koos Diriga küsis Askold Novgorodis Rjurikult luba minna koos oma sugukonnaga (malevaga) retkele Konstantinoopolisse. Mööda Dneprit sõites nägid nad mäe peal väikest linna (Kiievit) ja küsisid elanike käest: "Kelle oma see linnake on?". Sealsed elanikud vastasid: "Oli kolm venda Kii, Štšek ja Horiv, kes rajasid selle linna ja on surnud. Meie, nende järeltulijad, elame siin, ja maksame andamit kasaaridele." Askold ja Dir asusid Kiievisse elama, kogusid kokku suure hulga teisi varjaage ning hakkasid Kiievit ja poljaanide maad valitsema (864).
Voskressenski kroonika ja teised kroonikad teatavad, et Askold ja Dir sõdisid drevljaanide ja uglitšitega. Joakimi kroonikas öeldakse, et Askold võitles edukalt kasaaridega.
Aastal 866 (või 860; keiser Michaeli 14. valitsemisaastal) ründasid Askold ja Dir Konstantinoopolit. See rünnak oli kreeklastele ootamatu. Konstantinoopoli patriarh Photios I ütleb sel puhul, et see oli nagu välk taevast. Ta räägib sellest jutlustes ning 867 kirjutatud ringkirjas piiskoppidele. Bütsantsi keiser Michael III Joodik oli sel ajal sõjaretkel araablaste vastu ning oli juba jõudnud Musta jõeni, kui eparh (kohalik haldur) saatis talle sõnumi, et russide sõjaretk on tulemas Konstantinoopoli peale. Keiser pöördus tagasi. Russid sõitsid kahesaja laevaga Kuldsarve lahte, tapsid palju kristlasi ning piirasid linna ümber. Nad rüüstasid eeslinnad, põletasid maha hooned ja põllud ning tapsid palju lapsi, naisi ja rauku. Vesi jõgedes muutus vereks, allikaid ja veekogusid oli võimatu ära tunda, sest kõik nad olid täis surnukehi.
Kuid äkitselt tõusis tormituul ning suured lained pühkisid laiali kõik russide laevad, need purunesid vastu kallast, nii et vähestel õnnestus koju naasta.
Sellest sündmusest hakkab kroonikakirjutaja Nestor arvama Vana-Vene ajalugu. See märgistab ka Vene (Russi) ilmumist maailmaajaloo areenile.
16. sajandist pärinevas Nikoni kroonikas (Askoldi hakati seal nimetama Oskoldiks) teatatakse 864. aasta all Askoldi poja hukkumisest bulgaaride käe läbi, 865. aastal Askoldi ja Diri sõjaretkest polotšaanide vastu, "kellele nad tegid palju halba", 867. aasta all nende naasmisest Konstantinoopoli alt maleva jäänustega ning sellest, kuidas nad lõid hulka petšeneege. Sealsamas räägitakse Kiievi russide ja nende vürstide ristimisest. See sündmus leidis aset 874. aasta paiku ja seda kinnitavad Bütsantsi kroonikad.
Aastal 879 suri põhjas Rjurik ning tema järglaseks sai vürst Oleg, kes oli tema sugulane ning kellest sai tema väga väikese poja Igori eestkostja. Umbes 882 läks Oleg retkele, võttes kaasa palju sõjamehi, ning jõudis Kiievi mägedeni ja sai teada, et seal on vürstideks Askold ja Dir. Ta peitis oma sõjamehed laevadesse ning läkitas Askoldi ja Diri juurde saadiku järgmiste sõnadega: "Me oleme kaupmehed ning läheme Olegi ja vürstipoeg Igori juurest kreeklaste juurde. Tulge meie, oma suguvendade juurde." Ja Oleg ütles Ugorskoje eeslinna (предместье Угорское) tulnud Askoldile ja Dirile: "Te ei ole vürstid ega vürstisoost, aga mina olen vürstisoost," ja kui toodi Igor, siis ta lisas: "Vaat tema on Rjuriku poeg." Askold ja Dir tapeti, viidi Ugorskaja mäe otsa ja maeti maha. Oleg aga asus Kiievis valitsema.
Askoldi haua kohale ehitati Nikolai kirik. Praegu on kiriku asemel pargipaviljon.
Skandinaavia allikad.
Saagade järgi oli Askoldi isa üks Ragnarr Loðbróki poegadest Hvitserk (Hvitsärk). Hvitserk oli Rjuriku kaasaegne, kes olevat Ida-Euroopas vallutussõdu pidanud. Kui Hvitserk kohtas sõjaväge, mis oli isegi tema jaoks liiga suur, siis vaenlased, küsisid, kuidas ta tahab surra. Ta tahtis, et teda elusalt põletataks maharaiutud peadest kuhjatud künkal.
Historiograafia.
Arvatakse, et kroonikates on ümber töötatud pärimus selle kohta, et Askold ja Dir olid enne Olegi ja Igori tulekut Kiievi vürstid. Aastal 1095 Petšerski kloostris koostatud Algkroonika ("Jutustus möödunud aegadest") täiendas vürstisoo ühtsuse idee rõhutamiseks seda pärimust detailiga, et Askold ja Dir ei olnud vürstisoost, ning pani Olegi suhu vastavad sõnad. Teate 866. aasta retkest Konstantinoopoli alla seostasid Askoldi ja Diri nimega samuti kroonikakirjutajad. See on võetud Bütsantsi allikatest, kus Askoldi ja Diri ei mainita.
Enamik ajaloolasi kahtleb selles, et Askold ja Dir olid tõesti vennad ja üldse kaasaegsed. Oletatakse, et nad ei valitsenud üheaegselt ning neid ei tapetud üheaegselt. 10. sajandi araabia ajaloolane Masudi räägib ühest slaavi kuningast Dirist.
On ka kaheldud Diri olemasolus. On peetud tõenäoliseks, et tema nimi on kroonikatesse sisse toodud palju hiljem, sest Askoldi ja Diri mainides kasutatakse öeldise ainsusevormi. On alust arvata, et sõjaretke Bütsantsi korraldas Askold üksinda.
Ajaloolased (esimesena Aleksei Šahmatov) on arvanud, et Askold ja Dir ei olnud tegelikult mitte Rjuriku bojaarid, vaid vürst Kii järeltulijad. Nõnda ongi öeldud hilisemates kroonikates. Mõhhailo Gruševski arvas, et Dir valitses pärast Askoldi ning võib-olla isegi pärast Olegi.


Askold (täpsustus).
Askold oli Kiievi vürst 9. sajandil.


Karl IV.
Karl IV (sündinud Wenceslaus (Václav) 14. mai 1316 Praha – 29. november 1378 Praha) oli Luxemburgi dünastiast pärinev Saksa-Rooma keiser ja Böömi kuningas (Karel I.). 1356 andis ta välja Kuldbulla, mis määras kindlaks keisrite valimise korra ja andis eriprivileegid kuurvürstidele.
Ta rajas Böömimaa pealinna Prahasse Karli ülikooli ning valitses sealt ka impeeriumi. Ta on tänapäevalgi üks suuremaid tšehhide rahvuskangelasi, ehkki pärines tegelikult saksa dünastiast.


Karl VII (Saksa-Rooma keiser).
Karl VII Wittelsbach (6. august 1697 Brüssel – 20. jaanuar 1745 München) oli Baieri kuurvürst (Karl Albrecht'") alates 1726 ning Saksa-Rooma keiser alates 1742 kuni surmani.
Ta oli üks Habsburgide oponente ning kui keiser Karl VI suri, keeldus ta pragmaatilist sanktsiooni tunnustamast ning põhjustas koos Friedrich Suurega Austria pärilussõja. Et Habsburgide dünastia meesliin oli lõppenud, siis puudus Saksa-Rooma troonile ka seaduslik pretendent ning kuurvürstid keeldusid Maria Theresia meest Franz Stephanit keisriks valimast. Selle asemel valisid nad keisriks Baieri valitseja, kes oli end juba kuulutanud ka Böömi kuningaks, kuna oli vallutanud koos Friedrich II-ga Praha. Karlile andis täiendava põhjuse trooni küsida see, et tema naine Marie Amalie oli Leopold I lapselaps. 24. jaanuaril 1742 kroonis Karli vend Klemens August, kes oli Kölni peapiiskop ja kuurvürst, Karli isiklikult Saksa-Rooma keisriks. Samas hoidsid aga Austria väed enda käes enamikku Baierit, nii et tegelikult oli Karl VII keiser ilma riigita. Tema kohta käis ka toonane anekdoot, et varem oli Karl käitunud deviisi järgi: "Caesar aut nihil" ("Keiser või mitte midagi!"), kuid keisriks saades oli ta nii keiser kui ka mitte midagi. Pärast tema surma läks keisritroon ikkagi Franz Stephanile ning hiljem Habsburgidele-Lotringitele.


Seep.
Seep on pesemisvahend, mille efekt tuleneb vees lahustuvatest rasvhappesooladest.
Seep on üks vanemaid pesemisvahendeid. Seda hakati valmistama umbes 2000 aasta eest, esialgu tuhast ja rasvast, hiljem soodast ja rasvast. Seebi valmistamine suuremates kogustes sai võimalikuks alles 18. sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast.
Seepi valmistatakse väga paljude sortidena: majapidamis-, sauna-, tualett-, laste-, kosmeetilised ja ravimseebid. Tualettseepidele lisatakse mitmesuguseid värv- ja lõhnaaineid, ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid (tõrv, vaik, glütseriin jt).
Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest.
Arenenud maades tarvitatakse tänapäeval aastas ligi 13 kg seepi inimese kohta.
Ajalugu.
Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda.
Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Lambarasv läks küünalde valmistamiseks.
Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli soovitav alustada mitte liiga kange leelisega vaid osa hiljem juurde lisada; muidu võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud. Edasi toimus seebi väljasoolamine jällegi lisades soola portsionide kaupa ja seejärel seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Pärisseep kogunes peale ja hangus tahkeks, seebipära ehk soop jäi alla. Seebist lõigati noaga tükid, mis pandi soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Saadud seep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.
Retsept (“Perenaiste käsiraamat”. Tallinn, 1929). Kõik rasvajätted võib tulusalt ära tarvitada majapidamises, kui need keedetakse seebiks. 2 kg rasva pääle võetakse 400 gr seebikivi, pannakse 3 liitrit kanget lehelist juurde ja lastakse keeda tund aega. Siis pannakse veel 2-3 liitrit kanget lehelist juurde, riputatakse 1-2 peotäit soola sisse ja lastakse kõik veel pool tundi keeda, kuni leheline välja jookseb. Seep võetakse nüüd tulelt, lõigatakse pääle täielist jahtumist ja hangumist tükkideks ja pannakse lauale kuivama.
RCOOCH(CH2OCOR)2 + NaOH →Rasvade seebistamine→ 3RCOO-Na+ + HOCH(CH2OH)2


Franz I (Saksa-Rooma keiser).
pisi
Franz I Stephan (François Stephane Lotringi dünastiast, 8. detsember 1708 Nancy – 18. august 1765 Innsbruck) oli Saksa-Rooma keiser 1745–1765, Toskaana suurhertsog 1737–1765, Austria kaasvalitseja 1740–1765 ja Lotringi (Lorraine'i) hertsog (François III Stephane) 1729–1737.
Franz I Stephan oli Maria Theresia abikaasa ning üks Habsburg-Lotringi dünastiale alusepanijaist.
Ta taastas Austria valitseja monopoli Saksa-Rooma troonile, kuigi ise ta selle valitsemisest osa ei võtnudki.


Seepia.
Seepia ehk tindikala ("Sepia") on peajalgsete klassi kuuluv limuste perekond. Varem arvati nad kümnehaarmeliste seltsi ("Decapoda"), millele aga nüüdisaja süstemaatika järgi on antud ülemseltsi staatus "Decapodiformes", kust eraldi seltsina on eristatud "Sepiida", kuhu kuulub ka perekond seepia.
Seepiateks nimetatakse ka perekondi "Rossia" ja "Sepiola". Kõik need kuuluvad rühma "Sepioida".
Tindikalaks nimetatakse seepiat sellepärast, et ta kaitseb ennast vaenlaste eest tindinäärme nõrega, mille ta paiskab hädaohu korral välja. Tint omandab seepiale sarnase kuju ja peibutab vaenlast, ja selle hajumine muudab vee sogaseks.
Tuntuim seepia on harilik seepia ("Sepia officinalis").
Seepia on ööloom, kes toitub kaladest ja väikestest vähilaadsetest. Seepia on osav jahimees ja põgeneb oskuslikult oma vaenlaste eest. Päeval varjab ta end pragudes ning muudab pidevalt oma keha värvust, et keskkonnaga ühte sulada.


Joseph II.
Joseph II (13. märts 1741 – 20. veebruar 1790) oli esimene Habsburgi-Lotringi soost Saksa-Rooma keiser ja Austria ertshertsog. Tema vanemad olid Franz I Stephan ja Maria Theresia. Ise sai ta tuntuks kui üks edukamaid valgustatud monarhe.
Peale oma isa surma sai Josephist järgmine Saksa-Rooma keiser. See tiitel tolleks ajaks küll erilist tähtsust enam ei omanud, kuid samal aastal (1765) sai temast ka Austria asevalitseja koos tema ema Maria Theresiaga. Ta polnud kuigi rahul oma ema tema arvates liialt ettevaatlike ning piiratud reformidega ning nii asus ta Austria tegelikuks valitsejaks saades 1780 teostama ilmselt radikaalseimaid reforme, mis kunagi ühegi monarhi poolt tehtud on. Joseph kaotas pärisorjuse, allutas kiriku riigile, deklareeris usuvabadusi ning andis rahvale niivõrd palju kodanikuvabadusi, et see võimaldas tal Prantsuse revolutsiooni algul välja antud Isiku- ja Kodanikuvabaduste Deklaratsiooni nimetada tema seaduste plagiaadiks. Joseph valitses ilmselt tõelise valgustatud monarhi ideaali vääriliselt, kuid paraku ei suutnud enamik toonasest eliidist tema vaimustust valgustusideede osas jagada ning ka lihtrahvas ei mõistnud neid. Tugevalt pahandatud oli ka katoliku kirik. Kuigi juba ta ema ajal oli ametlikuks asjaajamiskeeleks saksa keel, tõid Josephi reformid kaasa tugeva tsentraliseerituse ja saksapärastamise. Joseph deklareeris, et tahab Austriast teha täielikult saksa riigi ("Ma olen Saksa keiser, kes peab valitsema Saksa riiki!"), mille peale algasid mitmel pool vastuhakud. Lõuna- ehk Austria Madalamaad (hilisem Belgia) kuulutasid end 1790. aasta jaanuaris koguni iseseisvaks. Joseph jõudis veel deklareerida, et Madalmaad on ta tapnud, enne kui ta veebruaris tõepoolest suri.
Joseph austas väga Preisimaa valgustatud monarhi Friedrich Suurt, kuid poliitiline tegelikkus viis nad tihti rivaalidena üksteise vastu. Joseph soovis saada samasuguseks väejuhiks kui Friedrich, kuid tema Türgi vastane sõjakäik kukkus läbi ning keiser pääses sealt vaevu eluga. Kuid reformide ulatuse osas Josephile valgustatud monarhide seas vastast ei olnud.


Friedrich II (Saksa-Rooma keiser).
Friedrich II (vasakul) ja Egiptuse sultan Al-Mālik (paremal)
Friedrich II Hohenstaufen (26. detsember 1194 – 13. detsember 1250) oli Saksa-Rooma riigi valitseja 1212–1250, alates 1220. aastast keiser. Ta oli ka Sitsiilia ja Napoli kuningriigi kuningas (alates 1197. aastast kuni surmani 1250. aastal), Švaabimaa hertsogiriigi hertsog ning lühikest aega ka Jeruusalemma valitseja (1225–1228).
Friedrich II oli keiser Heinrich VI ja Sitsiilia kuninganna Constantia poeg. Pärast isa surma krooniti ta 17. mail 1197 2-aastaselt Sitsiilia kuningaks. Pärast oma ema surma oli ta riigi nominaalne ainuvalitseja. Et pärast Heinrich VI surma olid keisririigis puhkenud vastuolud ja Sitsiiliaski oli olukord ebakindel, siis pidid Friedrichi eestseisjad kinnitama tema vasallitruudust paavst Innocentius III-le: ametlikult oli Kirikuriigi valitseja Sitsiilia lääniisand.
1208. aastal tapeti Friedrichi onu Švaabimaa hertsog Philipp. Tema rivaal, Saksimaa hertsog Otto, krooniti järgmisel aastal keisriks. Kuid peagi läks ta paavstiga tülli ja tema võim muutus ebakindlaks. Temavastaselt meelestatud Saksa vürstid valisid 16-aastase Friedrichi 1211. aastal Saksa kuningaks, ta krooniti 1212. aastal ja sai ka paavsti toetuse. Et Friedrich resideeris jätkuvalt Sitsiilia kuningriigis, jäi tema võim Saksamaal aga ka seejärel ebakindlaks. Otto toetajaskond siiski vähenes ning 1215. aastal krooniti Friedrich uuesti. Et Otto sai Bouvines' lahingus lüüa, siis seekord õnnestus Friedrichil ka tegelik võim Saksamaa üle saada. 1220. aastal krooniti ta ka keisriks.
Kuigi Friedrichi valdused paiknesid peamiselt Saksamaal, veetis ta seal vähe aega. Juba 1220. aastal lasi ta oma poja Heinrichi Saksa kuningaks kroonida ning siirdus tagasi Sitsiiliasse. Uuesti saabus ta Saksamaale alles 1236. aastal ning lahkus sealt aasta hiljem, viibides seejärel kuni surmani Lõuna-Itaalias.
Seetõttu oligi Friedrichi võimukeskuseks Sitsiilia. Seal andis ta 1231.. aastal välja uue seadustekogu (Melfi konstitutsioon ehk Liber Augustalis), mis väikeste modifikatsioonidega kehtis kuni 1819. aastani. Friedrich oli ka suur kunstide metseen, pidades ennast antiikse Rooma impeeriumi pärandi taastajaks. Haritud mehena kirjutas ta ka ise mitmeid kirjatöid.
1220. aastatel muutusid suhted keisri ja paavsti vahel aga pingeliseks. Nimelt oli Friedrich Saksa kuningaks saamise järel mitmel korral lubanud minna ristisõtta, kuid seda pidevalt edasi lükanud. 1221. aastal said kristlased aga Viiendas ristisõjas Damietta juures Egiptuses hävitavalt lüüa. Ristisõdijad olid oodanud keisri saabuvat väge ning seetõttu lükanud tagasi ka sultani pakkumise, et sõja lõpetamiseks võiks ta Jeruusalemma kristlastele tagasi anda.
1228. aastal pani paavst keisri kirikuvande alla. Selleks ajaks oli Friedrich aga abiellunud Jeruusalemma kuninganna Isabella II-ga ning kogunud piisavalt suure väesalga, et minna Palestiinasse. Nõnda asus ta kirikuvande all olles ristiretkele ning pärast läbirääkimisi sultan Al-Kamiliga saigi ta Jeruusalemma ja selle ümbruse enda kätte. Seega lõppes Kuues ristisõda kristlastele edukalt, kuid paavsti see ei lepitanud: keiser jäi kirikuvande alla. 1229. aastal krooniti Friedrich ka Jeruusalemma kuningaks, kuid andis peagi tiitli üle oma pojale Konrad IV-le.
1235. aastal alustas aga Friedrichi vanem poeg Heinrich tema vastu mässu, millega liitusid ka Lombardia linnad. Pärast aastapikkust sõda õnnestus Friedrichil Heinrich vangistada, Saksa kuninga tiitel anti üle aga Konradile. Järgneval 15 aastal toimus keisri ja paavstide vahel pidev võitlus. 1245. aastal kuulutas Innocentius IV Friedrichi ketseriks ja kutsus kõigi vahenditega tema vastu võitlema. Järgnes viie aasta pikkune sõda Itaalias, mis kulges vahelduva eduga. Mitmed vürstid hoidsid kirikuvande alla pandud monarhi poole, kuid paavstil õnnestus end Roomas siiski kindlustada. Tema selja taga oli ka Prantsusmaa kuningas Louis IX, kes küll isiklikult keisri vastu sõtta ei läinud, sest pidas keisrit kõigest hoolimata rahusoovlikuks ja kristlikuks.
1250. aasta lõpus suri Friedrich II tõenäoliselt düsenteeriasse. Vaid neli aastat pärast tema surma varises Hohenstaufenite võim kokku ning Saksamaal algas kuni 1273. aastani kestev interreegnum.
Friedrich II oli tuntud oma skepsisega usudogmade suhtes, samas näitas ta erinevate usundite suhtes üles suurt tolerantsi, lastes Siitsilia kuningriiki ehitada ka mošeesid. Friedrich toetas lisaks kunstidele ka teadust ning rajas 1224. aastal Napolisse ülikooli, mis kannab siiani tema nime.


Konrad IV (Saksa kuningas).
Konrad IV (1227–1254) oli Saksa ja Sitsiilia kuningas 1250–1254, Friedrich II poeg.
Püüdis jätkata oma isa poliitikat, kuid paavstivõim suutis ta tunduvalt edukamalt üle mängida. 1254. aastal ta ilmselt mürgitati ning Saksa-Rooma riik sattus kaosesse, üheselt tunnustatud valitseja puudus kuni 1273. aastani.
Konradi poeg Konradin oli viimane Hohenstaufen, peale tema hukkamist oli Saksamaa kunagise võimsaima dünastiaga lõpp.


Konradin.
Konradin (tegelikult Konrad von Hohenstaufen; 25. märts 1252 – 29. oktoober 1268) oli viimane Hohenstaufenite dünastia esindaja, Saksa kuninga Konrad IV poeg. Ta oli Švaabimaa hertsog ning ametlikult ka Sitsiilia kuningas.
Ta püüdis 1267–1268 sõjakäiguga Sitsiilia trooni tagasi võita, kuid et tema vastu olid nii paavst kui ka prantslased, siis kukkus ta üritus läbi: ta reedeti, vangistati ning hukati Napolis. Hüüdnime Konradin pälvis ta itaallastelt, kellele ta üldiselt meeldis. Konradini surmaga lõppes ka lootus, et Hohenstaufenid suudavad Saksa-Rooma riigis interreegnumi lõpetada ning korra taastada. Nende dünastia lõppes igaveseks, kuid ühest Konradini vasallist Rudolf von Habsburgist sai siiski uus Saksa kuningas, kes suutis korra impeeriumis enam-vähem taastada.
Karl Ristikivi on Konradini elust kirjutanud raamatu "Põlev lipp" (1961).


Cimze seminar.
Maja, kus kunagi asus Cimze seminar. Praegu on siin Valka koduloomuuseum. Foto 2010. aastast.
Cimze seminar oli läti pedagoogi ja muusiku Jānis Cimze (1814-1881) juhitud Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminar, mis tegutses aastatel 1839–1849 Valmieras ja 1849–1890 Valgas.
Seminaril oli kujundav osa rahvusliku ärkamise ajal Liivimaal ja Eestimaal ning Jānis Cimzet peetakse Baltimaade koorilaulutraditsiooni peamiseks rajajaks ja 1869. aastal Tartus peetud eesti esimese üldlaulupeo üheks isaks.
Cimze seminaris sai hariduse üle 100 eesti noormehe, sealhulgas Carl Robert Jakobson, Ado Grenzstein, Anton Jürgenstein, Hans Rebane, Joosep Kapp, Andres Erlemann, Mihkel Kampmaa (Kampmann), Hans Einer, Aleksander Kunileid (Saebelmann), Friedrich Saebelmann, Aleksander Thomson, Johannes Eglon ja Aleksander Läte.
Tuntud läti kultuuritegelastest õppisid Cimze seminaris näiteks Kārlis Baumanis, Auseklis, Indriķis Zīle, Apsīšu Jēkabs ja Pēteris Hincenbergs.
Õppetöö korraldus.
Seminari võeti vastu läti ja eesti rahvusest õpilasi iga kolme aasta tagant. Seminari pääsemiseks nõuti kirikuõpetaja soovitust ja kihelkonnakooli lõputunnistust. Ülalpidamiskuludeks tuli maksta 35–40 rubla, õppematerjalide eest 10–15 rubla. Õppetöö toimus saksa keeles ning kestis kolm aastat. Tähtsateks õppeaineteks olid muusika ja pedagoogika. Noormeeste õpetamisel ja kasvatamisel järgis Cimze Johann Pestalozzi ja Adolph Diesterwegi pedagoogika põhimõtteid. Aastal 1871 muudeti töökorraldust ja õpilasi hakati vastu võtma igal aastal. Õppeaega pikendati kolmelt aastalt neljale. Seminari juures korraldati esimesed täienduskursused.
Muusikaline ettevalmistus.
Cimze seminar andis põhjaliku muusikalise ettevalmistuse.Muusikaõpetuse tugevaim külg oli teoreetilise ja praktilise õpetuse loomulik ühendamine. Tulevastele köstritele ja kihelkonnakooliõpetajatele õpetati koorijuhtimist ja nad pidid koraale ja rahvalaule harmoniseerida oskama. Andekamatele noormeestele andis Cimze lisatunde harmooniast ja kompositsioonist. Cimze juhatas isiklikult seminari õpilastest koosnevat meeskoori ning nõudis laulude rütmist ja dünaamikast ranget kinnipidamist. Niisamuti pidas ta oluliseks oreli- ja klaverimänguoskust ning kasvandikud pidid hoolega harjutama. Orel oli koolil olemas, klavereid tuli aga harjutamiseks 4-5 peale ühiselt üürida.
Valga Jaani kirikusse oli Jānis Cimze tellinud 1867. aastal kuulsa saksa orelimeistri Friedrich Ladegasti käest oreli. Põhjuseks oli heal tasemel oreliõpe Cimze seminaris ja vajadus hea pilli järele. Valga Jaani kirik ja sealne orel olid seetõttu tihedalt seotud Cimze seminariga. Seminaristide kontsertidel esitati arvestataval tasemel koguni Bachi ja Mendelssohni oreliloomingut.
Cimze sisendas õpilastesse lugupidamist rahvalaulu vastu. Tema eeskujust ongi pärit Cimze seminari lõpetanud eesti heliloojate armastus rahvaviiside vastu. Cimze seminari kasvandikud panid tugeva aluse eesti heliloomingu- ja klaverimängutraditsioonile. Lausa määrav tähendus oli seminaril aga eesti esimesele üldlaulupeole, mis peeti 1869. aastal Tartus.
Mälestuse jäädvustamine.
Alates 1971. aastast asub kunagise Cimze seminari majas Valka koduloomuuseum. Ajaloolisest asukohast tingituna peab muuseum läti pedagoogika ja koorilaulukultuuri alusepanija Jānis Cimze ja tema kasvandike pärandi tutvustamist oma eriliseks missiooniks. Muuseumis on väljapanek seminari tegevusest.


Sisend/väljund.
Lühendiga I/O (inglise keeles "Input/Output" ehk Sisend/Väljund) tähistatakse arvuti suhtlust kas selle kasutajaga, andmekandjate, üle arvutivõrgu teiste arvutite või välise maailmaga. I/O'ks kasutatavaid seadmeid nimetatakse tihti perifeeriaseadmeteks.


Windows 1.0.
Windows 1.01 oli Microsofti esimene graafiline kasutajaliides personaalarvutiplatvormile.
See lasti välja 20. novembril 1985. Versiooni 1.0 ei avalikustatud tõsise programmeerimisvea tõttu.


Windows 3.x.
Microsoft Windows 3.x on perekond Microsofti toodetud 16-bitiseid graafilisi kasutajaliideseid MS-DOS ühilduvatele DOS operatsioonisüsteemidele (MS-DOS, IBM PC-DOS, Digital Research DR-DOS), mis ilmusid ajavahemikul 1990–1994.
Windows 3.0 oli esimene õnnestunum Windowsi versioon. Esimestel MS-Windows-idel puudus IP võrgutugi. Peale MS-Windowsi winsocki ("Windows Sockets API") defineerimist kasutati Interneti ühenduseks Trumpet Winsock jaosvara, mille autoriks oli Peter Tattam Tasmaania Ülikoolist.


Arvutihiir.
Arvutihiir ehk hiir on arvuti riistvaraline osutusseade. Hiirt kasutades saab paljud käsud arvutile edastada ilma täiendavate tööriistadeta, väheneb sõrmistiku kasutamise vajadus, kuid see ei kao täielikult.
Nimetus.
Arvutihiire esimene nimetus oli inglise keeles "X-Y Position Indicator for a Display System" ehk tõlgituna X-Y asukoha ekraanil näitamise süsteem. Tänapäevane hiire nimetus tuleb sellest, et esimeste hiirte tagaosast tuli välja juhe, mis meenutas hiire saba ja ühendas hiirt arvutikorpusega. Ka suuruselt on ta üksnes pisut suurem oma närilisest nimekaimust. Viimasel ajal on hakatud tootma juhtmeta hiiri, kuid nimetus on jäänud samaks.
Ajalugu.
Hiire leiutas 1963 Douglas Engelbart, kelle jooniste järgi valmistas Bill English samal aastal esimese prototüübi. 9. detsembril 1968 esitles Engelbart San Franciscos kolmenupulist hiirt esmakordselt laiemale publikule.
Jack Hawley ja Bill English, disainisid 1972 Engelbarti tööst inspireerituna uue hiire, mis ei vajanud enam analoog-digitaalmuundurit, vaid saatis selle asemel arvutile otse digitaalselt hiire asukoha kohta käivat teavet. See oli ka esimene hiir, mis kasutas asukoha määramiseks hiire korpuse all olevat kera.
Xerox PARC lisas hiire oma Alto arvutile 1973, kuid kuna see süsteem oli eksperimentaalne, ei saanud arvutihiir laiemalt tuntuks. 1979 kutsuti mitu inimest Apple'ist, kaasa arvatud Steve Jobs, tutvuma Alto süsteemi ja tarkvaraga, millel see jooksis.
Arvutihiirest hakkas nähtavat kasu olema alles graafilise kasutajaliidesega arvutitega töötades. Hiirega arvuteid hakati müüma alles 1981 revolutsiooniliselt uudse arvuti Xerox Star koosseisus. See oli esimene äriliselt turustatav arvuti, mis sisaldas ühtlasi esimesena paljusid tänapäeval enesestmõistetavaid vahendeid: akendel põhinev graafiline kasutajaliides, ikoonid, kaustad, Etherneti toetus, failiserverid ja e-post. Sellegipoolest jäi hiir üsna haruldaseks kuni Apple Macintoshi turuletulekuni.
1982 leiutas Steve Kirsch esimese optilise hiire, mis vajas töötamiseks hiirematti, millele oli prinditud ruudustik. Kuigi need hiired olid väga täpsed, ei saanud nad väga populaarseks.
1983 turustas Apple oma esimese hiire osana Apple Lisa arvutikomplektist. Hiirel oli vaid üks nupp, millest sai Apple'i hiiri iseloomustav ja neid teistest tootjatest eristav tunnusjoon.
1999 lõi Agilent esimese optilise hiire anduri, mis töötas hiirematitagi.
2004 tõi Logitech müüki esimese hiire, mis kasutas asukoha määramiseks laserit. Selleks vajaliku anduri lõi Agilent. Laseripõhine asukoha määramine optilistel hiirtel tõi kaasa suure arengu hiirte täpsuses.
Kaasaeg.
Tänapäeval kuulub hiir enamiku arvutite standardvarustusse ja paljusid hiiri saab ka eraldi osta. Paljud uuemad operatsioonisüsteemid eeldavad arvutihiire kasutamist. Suurimad hiirte tootjad on Microsoft ja Logitech.
Hiired jagunevad tööpõhimõtte järgi kolmeks: mehaaniline hiir, optomehaaniline hiir ja optiline hiir. Lisaks on tänapäeval kasutusel muidki klassikalisi hiiri asendavaid osutusseadmeid.
Mehaaniline hiir.
Hiire kere all asub kummist muna, mis pöörleb, kui hiirt liigutada. Muna omakorda toetub hiire keres olevatele rullidele, mis on üksteise suhtes risti. Üks rull loeb liikumist X-telje ja teine Y-telje suunass. Kahe rulli vastaspoolel on kolmas rull, mis on kinnitatud vedruga ja lükkab muna esimese kahe rulli vastu, et signaal võimalikult täpne tuleks. Need rullid on ühendatud ketastega, milles on teatud vahemaade taga pilud, mis lasevad valgust läbi. Väikesed valgusandurid tuvastavad ketaste liikumise, jälgides valgusdioodi vilkumist, kui ketas pöörleb ja valgus piludest läbi pääseb. Need vilkumised muudetakse kursori liikumiseks vastavatel telgedel.
Optiline hiir.
Optilised hiired kasutavad hiire asukoha muutumise määramiseks valgusdioode ja fotodioode. Laserhiir on optiline hiir, mis kasutab valgusdioodi asemel laseri valgust.
Jadaväratiga ühenduvad hiired.
Väga levinud meetod hiire ühendamiseks vanades arvutisüsteemides on jadavärat. Arvutihiire juhtme otsas on tavaliselt D-sub DE-9 9-kontaktiline emane ühendus (pistikupesa). Mõned väga vanad hiired kasutavad D-sub 25 kontaktilisi ühendusi. Mõlemal juhul kasutatakse arvuti ja arvutihiire vaheliseks andmevahetuseks pistikühendusest vaid paari kontakti, kuid kõik 9 või 25 kontakti on siiski pistikus olemas, isegi kui neid ei kasutata.
PS/2 porti ühenduvad hiired.
Suuremal osal arvutitest on eraldi hiire jaoks mõeldud port, mis on ehitatud otse emaplaadi külge. Liidese nimetus pärineb 1987 välja lastud IBM-i Personal System / 2 sarja personaalarvutitelt. 2 liideste tähistamisel kasutatakse värvikoode, milles roheline on hiire ühenduspordi jaoks.
Juhtmevabad hiired.
Suurem osa juhtmeta hiiri kasutab infrapunaliidest, Bluetoothi või lühilaineliste raadiolainete saatjaid, mis on hiirte sees, ning vastuvõtjaid, mis on tavaliselt väikestes USB- või PS/2-porti minevates seadmetes. Kuna paljud juhtmevabad vastuvõtjad on mõeldud kasutamiseks nii sõrmistike kui hiirte vastuvõtjatena, siis on PS/2 ühenduvad seadmed tavaliselt kahe otsaga: üks sõrmistiku ja teine hiire jaoks. USB-porti ühenduvatel seadmetel seda vajadust pole, kuna üks vastuvõtja suudab hakkama saada mõlema seadme ühendamisega. Vastuvõtja saab oma tööks vajaliku elektrivoolu pordist. Kuna juhtmeta hiired vajavad enamasti akusid või patareisid, on kõige levinum tõrkepõhjus juhtmevabade hiirte töös tühjad akud või patareid. Akutoitel töötavaid juhtmevabu hiiri laetakse enamasti läbi USB pordi, kusjuures laadimisel töötavad nad justkui tavalised juhtmega USB hiired. Kõige ebakindlam meetod juhtmevabade hiirte ühendamisel on infrapunaliidese kasutamine, sest hiire ja vastuvõtja vahel peab alati olema vaba vaateväli, kuna igasugune takistus võib segada signaali jõudmist vastuvõtjani. Sellepärast on tänapäeval peaaegu kõik tootjad loobunud infrapunalainete kasutamist hiirte ühendamisel arvutiga. Bluetoothi seadmed ei vaja alati USB- või PS/2-porti ühenduvat vastuvõtjat, kui arvutil on olemas sinihamba liides. Bluetooth-hiired on tunduvalt suurema tööraadiusega. Ainuke miinus Bluetooth-hiirtel on suurem voolutarve.
ADB port ja InPort.
Hiirt on arvutiga ühendatud ka ADB pordi ja InPordi abil. Kummagi tootmine on tänapäeval lõpetatud.
Näpuhiir.
1992 tutvustas IBM uut seadet nimega "TrackPoint", mis oli lisana ThinkPad 700 ja 700C sülearvutitesse sisse ehitatud. Näpuhiir on sülearvutitel kasutusel olev väike kummist juhtkangi-tüüpi sisendseade. Näpuhiir asetseb tavaliselt klaviatuuril B-tähe kohal G- ja H-tähe vahel.
Juhtkuul.
Juhtkuul on justkui ümberpööratud arvutihiir. See koosneb munast, mis on pesas kinni, ja anduritest, mis jälgivad muna pöörlemist ümber X- ja Y-telje. Erinevalt mehaanilisest hiirest on muna kere peal ja seda liigutatakse käega. Lisaks on muna tunduvalt suurem kui tavalises hiires.
Puuteplaat.
Aastal 1988 leiutas George E. Gerpheide puuteplaadi. See on osutusseade, mida kasutatakse kõige rohkem sülearvutites, kus see on tavaliselt paigutatud klaviatuuri alla. Puuteplaate kasutatakse ka lauaarvutite klaviatuurides, kus nad on tavaliselt paigutatud sõrmistiku parempoolsesse ossa. Puuteplaati kasutatakse tavaliselt kursori juhtimiseks sõrme liigutamisega paneeli pinnal. Puutepatjadel on tavaliselt ka nupud, kuigi enamus puuteplaate reageerib koputusele plaadile justkui vasakpoolse klahvi vajutusele.
Puuteekraan.
Puuteekraan on ekraan, mis suudab tuvastada puute olemasolu ja asukohta. Mõni puuteekraan vajab eraldi puutepliiatsit ega reageeri sõrme või käe puudutusele. Puuteekraane kasutatakse enamasti sülearvutites, tahvelarvutites ja nutitelefonides.
3D-hiir.
3D-hiir on väga sarnane juhtkangile, kuid ta on tunduvalt võimekam ja kallim. 3D-hiir on väga spetsiifiline toode. Seda kasutavad peamiselt inimesed, kes puutuvad kokku kolmemõõtmelise arvutigraafika pildi ja objektide töötlemisega. 3D-hiir on justkui suvaline 3D-objekt käes, mida saab hiire abil liigutada, pöörata, tõsta ja langetada ning suurendada ja vähendada. 3D-hiiri kasutatakse tavaliselt lisaseadmena, mitte alternatiivina tavalisele hiirele.
Hiire puhastamine.
Kui kursor liigub ekraanil ebaühtlaselt või ei reageeri hiire liigutamisele korrektselt, on tõenäoliselt vaja hiirt puhastada. Mehaanilise hiire korral on see tõenäoliselt põhjustatud sellest, et tolm ja mustus on sattunud hiire muna ja rulli vahele ning need ei saa enam ühtlaselt liikuda. Hiire puhastamiseks tuleb see kõigepealt arvuti küljest lahti ühendada, seejärel korpus avada ja eemaldada muna, vastavalt hiire sees või hiire juhises olevatele õpetustele. Muna tuleb seejärel puhastada. Kõige tõhusaem meetod on see kuuma vee ja seebiga pesta ning seejärel kuivatada. Seejärel tuleb puhastada rullid ja nende ümbrus. Selleks on hea kasutada pisikest õhupumpa või niiske vatitupsuga mustus eemaldada. Lõpuks tuleb hiir uuesti kokku panna, nii et mustust kere sisse ei satuks.
Optilisi hiiri on väga lihtne puhastada, kuna nende sees liikuvaid osi ei ole. Puhastamiseks tuleb lihtsalt pühkida ära igasugune mustus ja tolm optiliselt andurilt. Rohkemat hooldust optiline hiir ei vajagi.


Hiir.
Hiir ("Mus") on näriliste seltsi hiirlaste sugukonda kuuluv loomade perekond.
Perekonda kuulub 30 liiki. Neist levinuim on koduhiir ("Mus musculus").


Domeeninimede süsteem.
Domeeninimede süsteem (ingl "Domain Name System" ehk DNS) on internetiteenus, mis tõlgib domeeninimed internetis või intranetis kasutatavateks IP-aadressideks. Toimides omalaadse "telefoniraamatuna" on antud süsteem tavatarbijatele interneti kasutamiseks hädavajalik. Arvutit, mis on konfigureeritud täitmaks DNS teenust, nimetatakse nimeserveriks. Näiteks domeenile www.wikipedia.org vastab IP-aadress [91.198.174.2]. Kui esmane nimeserver ei leia enda nimekirjast vastet, saadab see päringu teisele serverile jne.


Arvutiviirus.
Arvutiviirus ehk viirus on programm, mis on võimeline end iseseisvalt kopeerima ning arvutit nakatama. Mõistet „viirus“ kasutatakse ekslikult ka muud tüüpi, ka isepaljunemisvõimeta pahavaraprogrammide puhul: nt reklaam, nuhkvara, ussid ning trooja hobused. Ehtne viirus levib ühest arvutist teise nakatunud peremees-programmi ümbertõstmisel. Selline levimine toimub näiteks failide saatmisel üle võrgu ja interneti või nende transportimisel erinevate andmekandjatega, nt flopiketas, CD, DVD ja USB-mälupulk.
Viirused suudavad tõsta oma levimisefektiivsust, nakatades võrgus paiknevaid või teise arvuti poolt sagedasti kasutatavaid failisüsteeme.
Eelmainitult mõistetakse termini „viirus“ all ekslikult kõiki pahavaraprogrammide tüüpe: näiteks „ussid“ ning „trooja hobused“, mis on toimeloogikalt täiesti erinevad. Ussid kasutavad ära süsteemis leiduvaid turvaauke, et end võrgu kaudu, võrku lülitatud arvutist uutesse arvutitesse levitada ning trooja hobune on ohutuna näiv programm, kuid peidab endas pahatahtlikke funktsioone. Selline pahavara kahjustab andmefaile arvutisüsteemis ning vähendab selle jõudlust. Kui ühtede pahavaraprogrammide tegevusel tekivad kasutajale märgatavad sümptomid, siis teised tegutsevad süsteemis kahtlust äratamata.
Viirusprogrammid.
1970-ndatel avastati esmakordselt ARPANET’is. (s.o. interneti eelkäijas) viirus nimega Creeper. Tegemist oli Bob Thomase eksperimentaalse isepaljuneva programmiga. Creeper kasutas ARPANET’i võrku, et nakatada TENEX-i operatsioonisüsteemiga DEC PDP-10 arvuteid.
Olles saanud ligipääsu, kopeeris programm end teistesse süsteemidesse, kus kuvati sõnum „Mina olen Creeper, püüa mind kinni, kui suudad!“ (inglise "I'm the creeper, catch me if you can!"). Viiruse eemaldamiseks loodi programm nimega Reaper.
Elk Cloner oli esimene arvutiviirus, mis ilmus väljaspool selle loomiskeskkonda: arvutit või laborit. Kirjutatuna aastal 1981 Richard Skrenta poolt, kinnitas programm end operatsioonisüsteemile Apple DOS 3.3 ning levis diskettide abiga. See pahavara, mis loodi ilma tõsisemate eesmärkideta ajal, mil R. Skrenta õppis veel keskkoolis, levis andmekandjal oleva mänguga. Pärast 50 kasutuskorda aktiveeriti viirus ning kuvati lühike luuletus algusega: „Elk Cloner: Iseloomuga programm“.
Enne arvutivõrkude ulatuslikku kasutamist levisid enamus viirustest irdkandjatega, peamiselt diskettidel ehk flopiketastel. Viimased olid personaalarvutite algusaegadel peamisteks vahenditeks informatsiooni ja programmide vahetamisel. Osad viirused levisid nakatades andmekandjal olevaid programme ning teised paigaldasid end ketta alglaadesektorisse, et aktiveerimine toimuks arvuti vahendilt käivitamisel automaatselt. Kasutati ära tolle aja arvutite omadust käivitumisel diskette lugeda. Kuni selliste andmekandjate kasutusaja lõpuni olid alglaadesektorit kasutavad pahavaralised failid kõige tavapärasemad ning edukamad teiste masinate nakatamisel.
Traditsioonilised arvutiviirused tekkisid 1980. aastatel tänu personaalarvutite, BBS-i (hiljem FidoNet) ja modemite populaarsuse kasvule. Bulletin board-il (BBS) põhinenud tarkvara jagamine aitas otseselt kaasa trooja hobuste levikule ning viiruseid hakati kirjutama enam kasutatavate programmide jaoks.
Makroviirused muutusid tavalisteks 1990. aastate keskpaigast. Enamus sellistest viirustest on kirjutatud Microsofti programmidele nagu Word ja Excel ning levivad läbi Microsoft Office’i nakatades dokumente ja arvutustabeleid. Macintoshi arvutid olid samuti haavatavad, sest mainitud programmid olid saadaval ka Mac OS’ile.
Mõned Microsoft Word’i vanemad versioonid lubavad makrodel imiteerida end tühjade ridadega. Kui kaks makroviirust nakatavad dokumendi samaaegselt, võib nende kombinatsioon olla tuvastatav täiesti uue pahalasena.
Viirused on ka võimelised saatma arvutikasutaja nimekirjas olevatele kontaktidele linke veebisaitidele, mille eesmärgiks on külastajate tehnika nakatamine.
Aastal 2002 teatati viirustest, mis kasutavad murdskirptimist (lüh. XSS). Selliste pahavaraliste failidega on seotud mitmeid juhtumeid MySpace’i ja Yahoo saitidel.
Nakatumisstrateegiad.
Et viirus saaks paljuneda, peab olema võimaldatud programmijuppide jooksutamine ning arvuti mälusse kirjutamine. Selle tõttu kinnitavad paljud programmid end käivitatavate failide külge, mis võivad olla kasutaja poolt installeeritud tarkvara osaks. Strateegia abil aktiveeritakse viirusi tavaprogrammidega samaaegselt. Oma käitumismudeli poolest jagatakse viirused kaheks: mitteresidentsed ja residentsed. Mitteresidentsed viirused otsivad uusi nakatatavaid peremees-faile kohe peale käivitamist, sobivaid leides paljundavad end ning annavad seejärel kontrolli üle protsessi esile kutsunud põhiprogrammile. Residentsed viirused laevad end arvuti mälusse ning jäävad taustal aktiivseks. Uute failide nakatamine toimub nende kasutamisel programmide või operatsioonisüsteemi enda poolt.
Mitteresidentsed viirused.
Koosnevad leidja- ja replikatsioonimoodulist. Esimene viib läbi uute failide otsimist. Sobivate leidmisel kasutatakse teist moodulit leitud failide nakatamiseks.
Residentsed viirused.
Residentsed viirused sisaldavad mitteresidentsetega sarnast replikatsioonimoodulit, mis laetakse aktiveerumisel arvuti mälusse. Moodulit kasutatakse iga kord, mil operatsioonisüsteem täidab kindlat ülesannet. Näiteks võib toimuda pahavara paljunemine iga käivitatava faili jooksutamisel, mille tulemusena nakatatakse kõik leitud sobivad programmid.
Residentsed viirused jagunevad kaheks: kiiresti ning aeglaselt levivateks. Kiiresti paljunevad residentsed viirused on kavandatud nakatama võimalikult paljusid süsteemi poolt kasutatud faile ning nende efektiivsus sõltub suuresti levimiskiirusest. Kiiresti paljunev pahavara kujutab endast erilist probleemi antiviirusprogrammidele, sest süsteemi mälus märkamata jäänud aktiivne viirus võib nakatada üldskaneerimise käigus igat kontrollitud faili. Sellist meetodit kasutades suureneb pahavara avastamise tõenäosus, kuna võib langeda nakatunud arvuti töökiirus ning esineda muidki kahtlust äratavaid sümptomeid. Aeglased residentsed viirused paljunevad aga harva, näiteks ainult failide kopeerimisel. Selliste programmide eesmärgiks on jääda madalat profiili hoides tabamatuks: arvuti aeglustumise võimalus on väiksem ning halvimal juhul esineb tõrjeprogrammide poolt väheseid viiruse jälgede tuvastamisi.
Faililaiendid ja viirused.
- Üldotstarbelised skript-failid nagu batch failid MS-DOS’is ning ka Microsoft Windowsis, VBScript failid ning kest-skript (shell script) failid Unix’i platvormides.
PDF’ides, nagu HTML failideski, on võimalik viitamine kuritahtlikule koodile. PDF-failid võivad ka ise olla pahavaraga nakatunud.
Operatsioonisüsteemides, kus kasutatakse faililaiendeid failide sidumiseks programmidega (nagu Microsoft Windows), võivad laiendid olla vaikeseadmena kasutaja eest peidetud. Selle tõttu on võimalik failide loomine, mille näiv tüüp ei vasta tegelikkusele (näiteks käivitatav fail „pilt.png.exe“, millest kasutajale kuvatakse „pilt.png“).
Teiseks meetodiks on tsükkelkoodkontrolli CRC16/CRC32 kasutades genereerida erinevate operatsioonisüsteemi failide osadest viiruse koodi. Moodust kasutades on võimalik lahti pakkida üsna suuremahulist pahavara. Selline rünnak on väga kergesti leitav traditsioonilise viiruse signatuuri tuvastamismeetodi poolt ning tänaseni pole seda avalikkuses leitud.
Viiruste meetodid avastamise vältimiseks.
Kasutaja poolt märkamata jäämiseks kasutasid osad viirustest, eriti MS-DOS platvormis, „viimati muudetud“ kuupäevaga manipuleerimist. Nimelt välditi nakatamisel selle faili kirje uuendamist. Meetod on viirusetõrjeprogrammide vastu ebaefektiivne.
Osad viirused (süvendviirused, inglise "cavity viruses") on võimelised nakatama operatsioonisüsteemi osi muutmata suurusi ning kahjustamata nende sisu. Selleks kasutatakse failide poolt hõivamata jäänud alasid. Näiteks CIH viirus nakatab käivitatavaid faile, milles esinevate tühimike tõttu saab 1 KB suurune pahavara levida märkamatult.
Leidub ka õelvara, mis üritab tuvastamise vältimiseks katkestada tõrjeprogrammidega seotud protsesse.
Kuna arvutid ja operatsioonisüsteemid muutuvad üha suuremaks ja keerukamas, tuleb viiruste peitmistehnikaid pidevalt uuendada. Tulevikus võib arvuti pahavara eest kaitsmine nõuda failisüsteemidelt üksikasjalikuma ning rangema failide ligipääsupoliitika rakendamist.
Tahtmatud peremees-failid.
Arvutiviirus peab edasi levimiseks nakatama uusi faile, mille seas võib leiduda ka viirusetõrje programme. Kuna paljud neist viivad iseenda peal läbi regulaarset kontrolli, suureneb vale faili nakatades viiruse tuvastamise tõenäosus. Sellel põhjusel on teatud pahalased programmeeritud ignoreerima kindlate tunnustega faile: näiteks väikseid, kindlat sisu omavaid. Viimaste seas võib leiduda ka nn. söötefaile, mis on spetsiaalselt anti-viiruse poolt nakatamiseks loodud.
Et söötefailide kasutamist raskendada, on mõned viirustest programmeeritud ignoreerima kindla käitumismudeli järgi muidu nakatamiseks sobivaid faile. Näiteks võib levik toimuda kindlatel nädalapäevadel või lihtsalt pisteliselt.
Varjatud viirused.
Mõned õelvaralised programmid jälgivad tõrjeprogrammide tegevust ning aktiveeruvad, kui operatsioonisüsteemile esitatakse nende poolt päring faili avamiseks. Niimoodi on võimalik antiviirustarkvarale tagastada nakatatud faili terve versioon ja programmile tundub, et fail on muutmata. Kaasaegsed tõrjeprogrammid kasutavad sellega võitlemiseks erinevaid tehnikaid. Ainuke täielikult usaldusväärne meetod on arvuti nakatamata meediumilt käivitamine ja selle skannimine.
Moondumine.
Enamik antiviirusprogrammidest kasutab pahavara leidmiseks signatuuridel põhinevat skannimist. Selle käigus võrreldakse andmebaasis olevaid baidimustreid kontrollitava faili sisuga. Kui selline muster leitakse, teavitatakse kasutajat õelvarast ning vastavalt paigaldatud tarkvarale lastakse valida järgmine samm (nt. kustutada/parandada fail, puhastada süsteem). Et sellist tuvastamist vältida, kasutavad osad viirused igal nakatamisel erinevat koodi ning tulemuseks on uus signatuur.
Krüpteeritud viirused.
Üheks viiruste kaitsemeetodiks on enese krüpteerimine. Selline pahavara koosneb väikesest dekrüptiast ja krüpteeritud viiruskoodist. Kui iga uue faili nakatamisel kasutatakse krüpteerimiseks erinevat võtit, püsib muutumatuna vaid dekrüptimismoodul. Nendel juhtudel ei suuda tõrjeprogrammid otseselt pahavara signatuuri skannimisega leida, kuid sellest hoolimata jääb dekrüptia osa tuvastatavaks. Kasutatavad võtmed on sümmeetrilised ning neid hoitakse nakatunud peremees-failis. Tänu sellele on võimalik krüpteeritud viiruseid lahti kodeerida. Tihti pole aga antiviirusprogrammidel selleks vajadust, kuna isemuutuv kood on piisavalt haruldane, et lugeda fail halvimal juhul kahtlaseks.
Mitmekujuline kood.
Polümorfne kood oli esimene tehnika, mis kujutas endas tõsist ohtu viirusetõrjeprogrammidele. Selline pahavara nakatab uusi faile oma krüpteeritud koopiaga, mille lahtikodeerimine toimub dekrüptia abiga. Lisaks toimub igal uuel nakatamisel dekrüptimismooduli muutmine, mille tõttu puuduvad hästi kirjutatud polümorfsel viirusel peremees-failides korduvad osad. Tõrjeprogrammidel on keeruline sellist pahavara signatuuride võrdlemisega leida, sest arvatav viirus tuleb ennem lahti krüptida või analüüsida selle struktuuri. Polümorfse koodi kasutamiseks peab viirusel olema oma krüpteeritud kehas vastav mootor.
Osa pahavarast rakendab polümorfset koodi viisil, mis vähendab oluliselt viiruse muteerumissagedust. Näiteks võib muutumine toimuda pikemate ajaperioodide vahel. Samuti saab selliseid viiruseid programmeerida hoiduma mutateerumisest, kui toimub faili nakatamine, mis juba sisaldab sama viiruse krüpteeritud koopiaid. Selliste võimaluste kasutamine raskendab oluliselt antiviirusprogrammide tööd õelvarale kindlate tunnuste leidmisel, sest nende poolt loodud söötefailid sisaldavad endas tüüpiliselt identseid viiruse koopiaid. Nii suureneb tõenäosus, et skannimisel jäävad viiruse osakesed leidmata.
Operatsioonisüsteemide haavatavus viirustele.
Tarkvarasüsteemide mitmekesisus vähendab viiruste hävitavat potentsiaali. Vastupidine olukord leidis aset 1990-ndatel aastatel, mil kasvas Microsoft’i operatsioonisüsteemi ja kontoriprogrammide (Microsoft Office) turuosa. Firma tarkvara populaarsuse tõttu on selle kliendid kõige rohkem viiruste poolt ohustatud. Palju kriitikat on olnud ka vigade ja turvaaukude suunas, mida pahavara kirjutajad saavad ära kasutada.
Kuigi Windows on kaugelt populaarseim viirusekirjutajate sihtmärk, leidub sarnast tarkvara teistelgi platvormidel. Iga operatsioonisüsteem, mis lubab kolmandate osapoolte programme, võib endas kanda aktiivseid viiruseid. Mõned opsüsteemid on turvalisemad kui teised. Unix’il baseeruvad keskkonnad lubavad kasutajatel käivitatavaid programme jooksutada vaid neile etteantud kaitstud mälupiirkonnas.
Internetipõhine uuring näitas, et leidub inimesi, kes vajutaks võimalusel tahtlikult viiruse allalaadimiseks vastavat nuppu. Turvalisusanalüütik Didier Stevens viis Google AdWords’i kaudu läbi reklaamikampaania loosungiga: „Kas sinu arvuti on viiruseta? Hangi nakkus siit!“. Klikkide koguarvuks saadi 6 kuu jooksul 409. Inimeste arvuteid siiski ei nakatatud, sest tegemist oli eksperimendiga.
Aastast 2006 on leitud üsna vähe Mac OS X’ile suunatud pahavara. Apple’i vanematele operatsioonisüsteemidele valmistatud viiruste koguarv varieerub erinevate allikate väitel suuresti. Apple’i sõnul on selleks numbriks 4, sõltumatu allika väitel aga koguni 63. Windows’i ning Mac’i õelvarale haavatavus on ka nende müüginumbrite suurimaks mõjutajaks. 2009. aasta jaanuaris avastas Symantec Apple’i opsüsteemidele suunatud troojalase.
Erinevalt Windows’ist on Linux’i opsüsteemis kasutajal blokeeritud süsteemifailide muutmine. See erinevus on jätkunud tänapäevalgi peamiselt tänu laialdasele administraatorkontode kasutamisele Microsofti kaasaegsetes operatsioonisüsteemides. Unix’i süsteemides on viirusel võimalik nakatada ainult neid faile, millele aktiivsel kasutajal on ligipääs. Kuna erinevalt Windows’ist ei logita sellistes opsüsteemides vaikimisi sisse administraatorina, ei saa viirus peale käivitamist failisüsteemi kahjustada.
Tarkvaraarenduse roll.
Kuna tarkvarasse implementeeritakse omavolilise süsteemiressursside kasutamise vastu erinevaid turvaelemente, peavad viirused levimiseks ära kasutama programmides leiduvaid vigu. Vigased tarkvara arendusstrateegiad suurendavad tavaliselt ka nende ärakasutamise tõenäosust pahavara poolt.
Antiviirustarkvara ja teised kaitsemeetmed.
Paljud kasutajad paigaldavad arvutisse antiviirustarkvara, mis on võimeline viiruseid tuvastama ja eemaldama. Enamlevinud lisaks signatuuride võrdlemisele on veel heuristilise algoritmi kasutamine, mis otsib pahavarale omaseid käitumismudeleid. Selline tehnika on võimeline leidma viiruseid, mille baidimustrid veel andmebaasides puuduvad.
Osad tõrjeprogrammid skannivad faile nende kasutamisel nö. „lennult“. Sellest hoolimata ei muutu vastuvõtlikkus pahavarale, mistõttu on turvaaukude parandamiseks tähtis programmide regulaarne uuendamine. Samuti vajab värskendamist antiviirustarkvara, et tõuseks selle skannimisefektiivsus.
Viiruste poolt tehtava kahju vähendamiseks võib kasutaja teha tähtsamatest failidest regulaarseid koopiaid meediumitele, mis pole süsteemiga pidevalt ühendatud või selle poolt korduvalt kasutatavad. Näiteks liigutades failid optilisele andmekandjale nagu CD või DVD, muutuvad need pahavarale immuunseks (juhul, kui viirust ei kopeeritud ühes).
Taastamismeetodid.
Kui arvuti on juba viirusega nakatunud, pole tavaliselt turvaline jätkata selle kasutamist ilma operatsioonisüsteemi uuesti installeerimiseta. Siiski leidub mitmeid taastamisvõimalusi, mille valimisel tuleb lähtuda nakkuse tüübist ja ulatusest.
Viiruse eemaldamine.
Opsüsteemides Windows Me, Windows XP, Windows Vista ja Windows 7 on võimalik kasutada süsteemitaastet (inglise "System Restore"), mis taastab registri ja kriitilised süsteemifailid valitud kuupäeval olnud seisundisse. Teatud pahalased keelavad aga selle abivahendi kasutamise või teiste tähtsamate programmide nagu tegumihalduri ja käsurea käivitamise. Olukord saavutatakse administraatori õigusi kuritarvitades.
Microsofti operatsioonisüsteemi kasutajatele on firma veebilehel ligipääs tasuta skannimisele. Külastajalt nõutakse 20 numbrikohaga registreerimiskoodi sisestamist. Leidub teisigi saite, kus on tavaliselt võimalik kasutada ainult piiratud puhastamisvõimalusi. Nii mõjutatakse inimesi oma tarkvara ostma. Internetis pakutakse ka ühe faili kontrollimist korraga mitme tõrjeprogrammi poolt.
Operatsioonisüsteemi uuesti paigaldamine.
Teiseks võimalikuks lähenemiseks viiruste eemaldamisel on opsüsteemi uuesti paigaldamine. See tähendab arvuti kõvaketta vormindamist ning platvormi ja programmide installeerimist või partitsiooni taastamist puhtalt tagavaratõmmiselt. Niimoodi on garanteeritud pahavara täielik eemaldamine. Tuleb arvestada, et kogu operatsioonisüsteemi ning programmide uuesti paigaldamine vajab palju pingutust ja aega. Seevastu tagavaratõmmise kasutamine on kiire, täiesti turvaline ja taastab probleemideta kõik seaded koopia loomise hetkele.


Personaalarvuti.
Personaalarvuti ehk mikroarvuti on mikroprotsessoritel põhinev arvuti, mis oma suuruse, hinna ja võimaluste tõttu sobib personaalseks kasutamiseks. Kasutatakse ka lühendit PC, mis tuleneb ingliskeelsest nimetusest "Personal Computer". Termin võeti laialdaselt kasutusele arvutite Apple II ja IBM PC kohta.
Personaalarvuteid kasutatakse tavaliselt teksti- ja tabelitöötluseks, veebis surfamiseks, mängude mängimiseks, videote ja muusika mängimiseks ning ka paljudeks muudeks tegevusteks.
Ajalugu.
Esmakordselt kasutati väljendit „personaalarvuti“ IBM-i valmistatud arvuti IBM 610 AUTO-POINT COMPUTER kohta. Termini tähendus oli mõeldud veidi teisiti: „Arvuti, mida saaks kasutada üks inimene ("1 Person").“
Tänapäevane tähendus mõistel „Personaalarvuti“ hakkas välja kujunema alles 1970. aastate keskel nn mikroarvutite tootmisega, näiteks Altair 8800.
Järgmine samm oli firmas Apple Inc. loodud mikroarvuti Lisa, mis oli juba varustatud graafilise kasutajaliidesega (GUI) operatsioonisüsteemiga (OS). Personaalarvutite kasutamise levikut suurendas mudeli Apple II valmistamine.
1981. aastal valmistas IBM seeria IBM PC (IBM 5150), mis on tänapäevaste arvutite esivanem. IBM PC-ga ühilduvad (X86 protsessoritega ehk Intel 8086, Intel 8088, 80286 või 80386 protsessoritega) personaalarvutid said graafilise kasutajaliidese alles 1990. aastal koos Microsoft Windows 3.0 turule tulekuga. Selleks ajaks oli personaalarvutite hind langenud ja võimalused suurenenud ning need olid juba laiemalt kasutusel. 1990. aastatel sai võimalikuks personaalarvutite ühendamine koht- ja laivõrkudega kasutades Interneti protokolle. 1990-dateks oli personaalarvutite jõudlus kasvanud sedavõrd, et need suutsid keskmise töökoormuse juures käigus hoida lihtsamaid taustateenuseid, nagu näiteks veebiservereid.


Nõukogude Liidu lipp.
Nõukogude Liidu lipp oli Nõukogude Sotsialistlistlike Vabariikide Liidu lipp, mida kasutati 1923–1991.
Esimene Nõukogude Liidu lipp võeti kasutusele 30. detsembril 1922. See kujutas endast punast kangast, mille keskel oli riigivapp. Lipul olid ebatavalised proportsioonid 1:4. 6. juulil 1923 kinnitati see NSV Liidu konstitutsiooniga ametlikuks lipuks. Sama aasta 12. novembril viidi lipu mõõtmed vahekorda 1:2, vapp aga asendati kuldse sirbi ja vasaraga ning nende kohale paigutati kuldse äärisega punane viisnurk. Sellise lipu kinnitasid ka 1924. ja 1936. aasta konstitutsioon ning selline oli ta kuni 1991. aastani, mil Nõukogude Liit lagunes.


2004. aasta Euroopa Parlamendi valimised (Rootsi).
Rootsi valimistel juhtivad sotsiaaldemokraadid esinesid suhteliselt kehvalt, aga kõik Rootsi parlamendierakonnad kaotasid hääli Rootsi euroskeptilisele Juuninimekirjale.
Valimissüsttem.
Rootsi eurovalimistel kasutati 4% valimiskünnist ja modifitseeritud Sainte-Läguë jagajat (1.4,3,5, jne.) Avatud nimekirja süsteem kehtis. Rootsi riik oli valimistel võetud ühe ringkonnana.
Tulemus.
Kokku: kehtivaid hääli: 2 537 573, kohti: 19. 37,2% oli valimisaktiivsus.
Märkus.
Pärast valimisi lahkus Liberaalse Rahvapartei nimekirjas valitud Maria Carlshmare Liberaalsest Rahvaparteist ja astus Feministlikusse Intsitatiivi. Juuninimekirjas valitud Lars Wohlin lahkus sealt ja liitus Kristlike Demokraatidega.
Rootsi


Kirgiisi NSV lipp.
Kirgiisi NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Kirgiisi NSV lipp.
Esimene lipp võeti kasutusele 23. märts 1937. Plagu oli punane, mille vardapoolsesse ülanurka oli kirjutatud kuldsete tähtedega kirgiisi- ja vene keeles "Kirgiisi NSV". 1940, kui kirgiisi kirjakeeles mindi üle kirillitsale muudeti ka lipul kirgiisikeelset teksti.
22. detsember 1952 sai Kirgiisi NSV uue lipu. Lipp oli punane kangas, mille vardapoolses ülanurgas olid kuldsed sirp ja vasar, nende kohal aga kuldse äärisega punane viisnurkne täht. Keskelt läbistasid lippu kolm horisontaalset laidu (sinine, valge, sinine). Valge laid moodustas 1:20 lipu kõrgusest. Sinine sümboliseeris mägijärvede vett, valge triip aga mäetippude igilund.
Kirgiisi NSV kasutas seda lippu kuni 1991 aastani (Kõrgõzstani nime all aga 3. märtsini 1992).


2004. aasta Euroopa Parlamendi valimised (Taani).
2004. aasta Europarlamendi valimistel Taanis saavutasid opositsioonilised sotsiaaldemokraadid suure võidu, peamiselt euroskeptiliste parteide arvel.
Valimissüsteem.
Taani Rahvapartei osales valimistel iseseisvalt. Algselt arvutati välja tulemused valimisliitude kaupa ja siis jaotati valimisliidu saadud kohad D'Hondti meetodil valimisliidus osalenud erakondade vahel. Erakonna nimekirjast selgitati valituks osutunud kandidaadid avatud nimekirja põhimõttel. Euroopa Liidu vastane Rahvaliikumine sai sellega võrreldes otse partei enda tugevuspõhimõttel valimisreegliga ühe mandaadi võrra kasu Konservatiivse Rahvapartei arvelt.
Tulemus.
Kokku: kehtivaid hääli: 1 894 346, kohti: 14.
Valimiskasti lastud lastud sedelite arv: 1 921 541 ehk 47.8%
Kehtivate sedelite arv: 1 894 346 ehk 98.6%
Kehtetuid sedeleid: 27 195 ehk 1.4%
Märkus.
Pärast EP valimisi liitus Sotsialistliku Vasakpartei saadik Roheliste/Euroopa Vabaliidu grupiga (on seal vaatlejaliikme staatus).
Taani


Vehklemine 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Vehklemine 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 15.–25. oktoobril.
individuaalne.
Olümpiavõitja 1964: Egon Franke (Poola).
meeskondlik.
Olümpiavõitja 1964: NSV Liit (German Svešnikov, Viktor Ždanovitš, Mark Midler, Juri Sissikin).
meeskondlik.
Olümpiavõitja 1964: NSV Liit (Umjar Mavlihhanov, N. Assatiani, J. Rõlski, Mark Rakita).
individuaalne.
Olümpiavõitja 1964: Grigori Kriss (NSV Liit).
meeskondlik.
Olümpiavõitja 1964: Ungari (Gyözö Kulcsar, I. Kausz, Zoltán Nemere, T. Gabor).
naiskondlik.
Olümpiavõitja 1964: Ungari (J. Mendelenyi-Agoston, Ildikó Ujlaky-Rejtö, K. Juhasz, Lidia Sakovics-Dömölky).


Evaristus.
Evaristus (kreeka keeles "Ευάριστος", tähendab "hästi meeldiv") oli viies paavst.
Et tema valitsemisaja kohta pole säilinud ühtki kaasaegset dokumenti, siis annavad varasemad allikad tema valitsemisaja pikkuse kohta erinevaid andmeid. Eusebios väidab, et Evaristus valitses 8 või 9 aastat, "Liber Pontificalis" väidab samuti, et alla 10 aasta, kuid "Liberiuse kataloog", kus teda nimetatakse Aristuseks, nimetab valitsemise kestuseks 13 aastat ja 10 kuud. Andmete erinevuse tõttu tunnustatakse Eusebiose antud lühimat valitsemisaega, seega 8 aastat.
Tema nimi osutab kreeka päritolule, kuid tema isa nimi oli Juuda, kes oli Petlemmast pärit juut. Evaristus oli pärit Antiookiast.
Traditsiooni järgi jagas Evaristus Rooma kogudused presbüterite vahel ja kohustas piiskopi saatjaskonnas osalema seitset diakonit. Talle omistatakse ka esimeste kardinalide määramine. Ta olevat sätestanud kirikute sissepühitsemise reeglid piiskoppide poolt. Evaristus pühitses oma ametiajal 15 piiskoppi, 7 preestrit ja 2 diakonit.
Traditsioon tunnustab ka tema märtrisurma ja matmist Püha Peetruse lähedale. Kuigi kirikuloos on tuntud kaks kirja ja kaks dekreeti, mis omistatakse Evaristusele, peetakse neid siiski apokrüüfilisteks.
Evaristust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna, tema mälestuspäev on 26. oktoober.


Aerutamine 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Aerutamine 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 22.–25. oktoobrini.
Ühesüst.
Olümpiavõitja 1964: Rolf Peterson (Rootsi) 3.57,13.
Kahesüst.
Olümpiavõitja 1964: Rootsi (S. Sjödelius, Gunnar Utterberg) 3.38,54.
Neljasüst.
Olümpiavõitja 1964: NSV Liit (N. Tšužikov, A. Grišin, Vladimir Morozov, V. Ionov) 3.14,67.
Ühekanuu.
Olümpiavõitja 1964: J. Eschert (Saksamaa) 4.35,14.
Kahekanuu.
Olümpiavõitja 1964: NSV Liit (A. Himitš, S. Oštšepkov) 4.04,65.
Ühesüst.
Olümpiavõitja 1964: Ljudmila Hvedosjuk-Pinajeva (NSV Liit) 2.18,87.
Pfeffer oli tõusmas liidriks, kui ta pillas aeru ja läks ümber. Vetelpääste tõi ta kiiresti veest välja ning päästis ta elu.
Kahesüst.
Olümpiavõitja 1964: Saksamaa (Roswitha Esser, Annemarie Zimmermann) 1.56,95.


Alevvald.
Alevvald on kohalik omavalitsus, mis koosneb ühest alevist. Alevvald on maa-asulaline analoog linnale–kohalikule omavalitsusele, mille koosseisus samuti on ainult üks asula, antud juhul siis linn, – Tallinn, Tartu või Narva.
Aegviidu, Järvakandi, Kohtla-Nõmme, Lavassaare, Tootsi ja Vändra.


Järvakandi.
Järvakandi on alev ja kohalik omavalitsus – alevvald – Rapla maakonnas. Alev ja vald on territooriumilt ja elanike arvult kokkulangevad – samased.
Järvakandis toimub alates 2005. aastast iga-aastane muusikafestival Rabarock.
Klaas.
Klaasitootmine Järvakandis sai soodsa tooraine, liiva, läheduse tõttu alguse 1879. aastal kui Otto von Taube
asutas Järvakandi klaasikoja ning hakati tootma klaaspurke.
Tänapäeval toodetakse Järvakandi Klaasis 50 ml kuni 3600 ml klaastaarat.


Rohevetikad.
Rohevetikad on suur rühm vetikaid, millest on arenenud embrüofüüdid. Rohevetikaid on umbes liiki.
Ehitus.
Rohevetikate ehitus on võrreldes teiste vetikatega (puna- ja pruunvetikad) kõige mitmekesisem. Leidub nii üherakulisi viburitega või viburiteta, koloniaalseid vorme kui ka hulkrakseid. Lihtsaima struktuuriga rohevetikad on niitjad, täiuslikematel on plaatjas tallus. Suurus on mõnest mikromeetrist kuni mõnekümne sentimeetrini.
Elupaik.
Enamik rohevetikaid elab mageveekogudes. Vähesed suudavad elada mullapinnal või selle pindmistest kihtides. Mõned liigid on kohastunud eluks teistel taimedel. Osa üherakulisi rohevetiktaimede liike elab sümbiontidena teistes organismides.
Süstemaatika.
Rohevetikate süstemaatika on aegade jooksul teinud läbi mitmeid muutusi. Ka tänapäeval omab see mõiste mitmetasandilisust ja sellega kaasnevat mitmetähenduslikkust. Kõige laialdasemalt saab rohevetikaid lugeda koos maismaataimedega üheks monofüleetiliseks rühmaks. Selles kontekstis nimetatakse neid rohelisteks taimedeks'".
Kitsamates tähendustes võib rohevetikateks lugeda klorobionte ("Chlorobionta"), kui neist maha arvata maismaataimed.
Rohevetikad saab jagada ka kaheks suureks klaadiks: rohevetikad sensu stricto ehk "Chlorophyceae" ja mändvetikad "sensu lato". See jagamine on vaieldav, kuna kumbki klass ei pruugi olla monofüleetiline.


Plagu.
Plagu on mingi organisatsiooni või ametiisiku lipp. Plaguks nimetatakse ka kahe väljaga lipu suuremat välja.
(Laiemas tähenduses on plagu lipu teine nimetus. Meremeeste kõnepruugis tähendab plagu ka laevalippu).
Sõna tuleb arvatavasti hollandi sõnast "vlag" või saksa sõnast "Flagge".


Acheng.
Acheng (haldusüksusena hiina keeles 阿城市 'Achengi linn' ("Acheng Shi" ("Āchéng Shì")) ehk Acheng Xian (阿城县 'Achengi maakond'; Azheng Xian zhi (阿城县志)) on linn ja 3. järgu haldusüksus maakonna õigustega linn) Hiinas Heilongjiangi provintsis, 28,5 km Harbinist lõunakagus Ashi jõe (Ashihe) orus mägede ja tasandike vahel. Haldusüksusena moodustab osa Harbinist kui ringkonna õigustega linnast.
Aastal 1909 sai Acheng praeguse nime (varem "Ashihe", "Ashiho"). Linna nimekujud on veel "A-ch'eng", "A-ch'eng-chen", "A-ch'eng-hsien", "Ashihho", "A-shih-ho", "A-shi-ko", "Asche-ho".
Alates 1987. aastast on ta maakonna õigustega linn. Linna pindala on 2680 km² ja selle alla kuulub 11 alevit, 5 valda, 126 küla ja 5 allmaakonda.
Demograafia.
Elanike arv on 606 483 (311 904 meessoost ja 294 579 naissoost isikut; 2005).
Religioon.
Umbes 1,3% linnakeskuse elanikest on kristlased.
Aastal 1989 rajas Zhao Weishan Achengis kultuse Dongfang Shandian ("Välk ida poolt").
Majandus.
2002. aastal oli linna sisemajanduse kogutoodang 8450 miljonit jüaani.
Aastal 1995 valiti Acheng Hiina hügieenilinnaks.
Põllumajandus.
2002. aastal oli teravilja kogutoodang 33 100 tonni.
Aastal 1997 andis Hiina Rahvavabariigi Riiginõukogu Achengile nimetuse "Hiina põhjapoolne kuulsa veinimarhi paik".
Achengi territooriumil on toimunud karjamaade kõrbestumist.
Maavarad.
Achengis on rauda, vaske, tina ja tsinki. Leidub ka molübdeeni.
Marmorivarusid on kindlaks tehtud üle 200 miljoni tonni, graniidivarusid 400 miljonit kuupmeetrit ja kvaliteetse kivimaterjali varusid 100 miljonit kuupmeetrit.
Tööstus.
Achengis toodetakse telliseid, ning elektri- ja muid seadmeid. Töödeldakse puitu. On ka tekstiilitööstus. Kohalikust toorainest toodetakse õlut, ja linatooteid. 1950ndate lõpust on olemas ka väikesemastaabiline metallurgiatööstus. Enamik ettevõtteid on integreeritud Harbini tööstusse. Linnas on üle 300 tööstusettevõtte.
Riigiettevõtete erastamise tõttu on palju töölisi koondatud. 1996. aastal olid riikliku suhkru- ja linavabriku endised töölised kuude kaupa koos perekondadega rahata. Kesksügise Draakonipaadi festivali linn rahanappuse tõttu ei finantseerinud. Töölised tungisid töökodadesse ja suhkruladudesse, et saada toitu ja riideid. Sealjuures laulsid nad "Internatsionaali", mille hiinakeelsete sõnade järgi kõik asjad kuuluvad töölistele. Uueks aastaks oli neli kuud raha saamata. Meeleheitel vanemad töölised heitsid koidikul raudteerööbastele, lootes rongi alla jääda. Kui omaksed said asjast teada, heitsid nad samuti rööbastele. Varsti korraldas üle 3000 tekstiilivabriku töölist rööbastel istumisstreigi, mida vaatas pealt 1000 inimest. Raudteeliiklus Binsui raudteel oli päev läbi halvatud. Partei korraldas läbirääkimised istumisstreigi lõpetamiseks.
Riigile kuuluv suhkruvabrik läks 1998. aastal pankrotti. See oli Hiina suurim pankrotijuhtum. Võlgu oli üle 700 miljoni jüaani.
Aastal 1996 rajati tehnoküla Läänelinn välisinvesteeringutele soodsa kõrgtehnoloogial ja innovatsioonil põhineva ekspordile orienteeritud vähekuluka tootmise arendamiseks.
Kaubandus.
Achengi koguneb ümbruskonna põllumajandustoodang, mis aitab katta Harbini vajadusi.
Transport.
Harbini rahvusvaheline lennujaam on 50 km kaugusel.
Linna läbib idast läände Binsui raudtee. Linna sees on 22 raudteeliini.
Linna läbib mitu suurt maanteed (Harbini–Wuchengi maantee, maantee 301). Harbiniga ühendab teda Harbini–Achengi kiirtee.
Turism.
Linna läbib turismimarsruut Harbin – Yabuli – Jingpo järv – Xingkai järv.
Acheng on valitud väljapaistvaks Hiina turismilinnaks.
Haridus.
Linnas on Achengi Kunstiakadeemia. See asub spordipalees. Akadeemia rektor on graafik korealane Huang Taihua.
Kultuur.
Achengist lõuna pool Baichengi ('Valge Linn'; ka Bai Cheng, Beicheng, Baichengzi) külas on müüriga ümbritsetud linna varemed. Arvatakse, et tegemist on Jini dünastia (1115–1234) aegse pealinna Huiningi (Shangjing, Shang Jing) varemetega. Plonnist müüri ümbermõõt on 11 km. Linnas elas kuni 100 000 inimest. Seda kohta nimetatakse graafika paigaks. Seal on olnud Suure Hiina müüri otspunkt. Kaevatakse välja Jini dünastia kultuuri. Dalingi alevis Jixingtuni lähedal on leitud arvatav keiserliku perekonna kalmistu. Leitud on ka maailma vanim püss, mis on üle 700 aasta vana. See on 38 cm pikkune ja kaalub 5 kg. Torule on kirjutatud "shenfei" 'võlulöök'. Aastal 2000 peeti esimene Achengi Jini dünastia kultuurifestival.
Songfengshani mägi on taoistlik pühapaik.
Yuquani jahiala on Aasia suurim kinnine jahiala.
Achengis on 462 hektari suurune hirvepark, mis on Hiina suurim. Seal elavad punahirved ja tähnikhirved.
Gezidongis ('Tuvikoobas') Achengi territooriumil, 41,3 km² kaugusel Harbinist on 862 hektari suurune Harbini Põhja Metsaloomaaed.
Side.
Achengi telefonikood on 450 või 451.
Sõjandus.
Achengi linna oli maha jäänud 300 Nõukogude keemiamürsku ja 10 tonni mürke. Need on hävitatud.
Vangilaagrid.
Achengis on kaks vangilaagrit (Yucheng, Daqingshan).


Tihumeeter.
Tihumeeter on mahuühik, (tähis: tm) mis on võrdne ühe kuupmeetri puidumassi ruumalaga. Harva kutsutakse ka tihemeetriks. Oluline on rõhutada, et mõeldud on tihedat, õhuvahedeta puitu, mõõdetakse või hinnatakse
ilma kooreta (tähis: ka – koore alt) või koos koorega (tähis: kp – koore pealt).
Suhteliselt lihtne on mõõta kandilise ristlõikega materjali, siis lähtutakse tema nimimõõtudest ja arvutatakse tema maht kui risttahukate mahtude summa. Keerukam on lugu paberipuu või küttepuudega, kus tihe puidumaht (tihumeetrid) leitakse virna mõõtmete järgi arvutatud virna mahu ja virna tihedusest sõltuva koefitsiendi (tavaliselt ca 0,5- 0,6) korrutisena. Põhimõtteliselt on olemas metoodikad selle koefitsiendi määramiseks sõltuvana puiduliigist, selle keskmisest diameetrist ja virnastamisviisist, ent enamasti on tegemist ostja ja müüja vahelise tavapraktikal tugineva kokkuleppega. Saepalkidel, mille hind ja ka mõõdud on suuremad, mõõdetakse tihumeetrite saamiseks iga palki eraldi. Kaasaegsetes saeveskites on selleks laserkiirtega mõõtvad sorteerimisliinid.
Kõnekeeles lühendatakse seda tihti lihtsalt "tihu" ("ostis tihu leppa").


Sixtus I.
Sixtus I oli seitsmes paavst, tema eelkäija oli Aleksander I.
Kaasaegsete allikate puudumisel pole tema valitsemisaastad teada, kuid tema valitsemisaeg kestis kümme aastat.
"Liber Pontificalise" järgi oli Sixtus roomlane, kuigi tema nimi, mis varasemates allikates on antud "Ξυστος" viitab kreeka päritolule. Tema isa Pastor oli preester. Sixtus oli Aleksander I ajal kardinaldiakon ja on seega esimene kardinal, kes valiti paavstiks.
Sixtus I sätestas, et mitte keegi peale ministrantide ei tohi puutuda pühitsetud esemeid, et paavsti juurde kutsutud piiskoppe tunnustatakse pärast nende piiskopkondadesse tagasipöördumist alles pärast vastavate volituste esitamist ja ta kohustas preestreid koos kogudusega laulma "Sanctust". Ta sätestas trisagioni palvetamist enne missat ja korporaali kasutamise.
Traditsiooni järgi suri Sixtus I märtrisurma, kuigi Ireneus ei kajastanud seda oma samal sajandil koostatud märtrite nimekirjas. Traditsiooni järgi maeti Sixtus I Peetruse lähedale, teise versiooni järgi on tema säilmed Alatri akropolis. Talle järgnes paavst Telesphorus.
Sixtust asutatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 6. aprill.


Vene NFSV lipp.
Vene NFSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Vene NFSV (1922. aastani iseseisev riik; 1918–1925 Vene SFNV) lipp.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni, 14. aprillil 1918 kinnitati Nõukogude Venemaa lipuks punane kangas pealkirjaga "Российская Социалистическая Федеративная Советская Республика" ("Vene Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik", sõnade järjestust muudeti riigi nimetuses 1924. aastal).
1918. aasta suvel võeti vabariigi täieliku nimetuse asemel kasutusele sõnade algustähed ning need seisid lipukanga vardapoolsel ülanurgal järgmiselt: keskel asus "Ф", sellest vasemal ja paremal "С", ülal ja all "Р". Sellist lippu küll kasutati, kuid eskiisi ametlikult vastu ei võetud.
Esimese ametliku riigilipu eskiisi valmistas kunstnik S. Tšehhonin samal aastal ja paigutas sellele stiliseeritud kuldsed slaavi tähed. Lipukanga pikkus ületas laiuse kahekordselt, tähti sisaldava ristküliku pikkus moodustas lipukanga pikkusest kaks viiendikku, laius kanga laiusest poole. Lipu nõrgaks küljeks oli tema halb loetavus. Esialgu kasutati samasugust lippu ka sõja- ja kaubalaevastikus, mis mitmeid rahvusvahelisi arusaamatusi põhjustasid. 1920. aasta 13. oktoobril kehtestati merejõududele ja kaubalaevastikule eraldi lipud.
1937. aastal muudeti lippu taas, lipult kaotati ristkülik ning vardapoolsesse ülanurka jäid kuldsed ühesuurused slaavi tähed "Р.С.Ф.С.Р.". Lipu mõõtmed jäid samaks.
Vene NFSV viimane lipp, mis oli kasutusel 1954-1991, võeti vastu 9. jaanuaril 1954. See oli punane kangas, mille vardapoolsel küljel oli sinine vertikaalne laid (Vene rahvusvärv). Punase välja vardapoolsesse ülanurka paigutati kuldsed sirp ja vasar ning punane kuldse äärisega viisnurkne täht. 1978. aasta konstitutsiooni järgi olid sirp, vasar ja viisnurk ainult ühel lipu küljel. Lipu proportsioonid olid 1:2.


Telesphorus.
Telesphorus (kreeka keeles "Τελεσφόρος" "viljakandev") oli kaheksas paavst, tema eelkäija oli Sixtus I.
Kaasaegsete allikate puudumise tõttu pole tema täpsed valitsemisaastad teada. Traditsiooni järgi valitses Telesphorus 2. sajandil 11 aastat.
"Liber Pontificalis'e" järgi oli ta kreeklane ja enne paavstiks saamist tegutses anahoreedina Karmeli mäel. Traditsioon omistab Telesphorusele uuendused, mis viidi ellu alles paari järgneva sajandi jooksul. Näiteks omistatakse talle seitsmenädalase paastu sisseseadmist Ülestõusmispüha eel ja "Gloria in excelsise kasutamist jõuluaegsel kesköömissal. Teda peetakse esimeseks paavstiks, kes tähistas ülestõusmisaja esimest püha pühapäeviti, mitte juudi kalendri järgi, kus püha võis langeda teisele nädalapäevale. Vastuolud ülestõusmispüha tähistamise üle teravnesid Victor I ajal. Ta sätestas, et iga preester peab jõuluööl pidama kolm missat. Ta koostas uusi palveid.
Irenaeus väidab, et Telesphorus suri märtrisurma. Eusebiose andmetel toimus see keiser Antonius Piuse esimesel valitsemisaastal (kas 138 või 139).
Teda on kunstis kujutatud koos armulauakarikaga.
Telesphorust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna, tema mälestuspäev katoliku kirikus on 5. jaanuar, õigeusu kirikus 22. veebruar. Karmeliidid austavad teda kui oma patrooni.


Saksa Riik.
Saksa Riik (saksa "Deutsches Reich"; 1871 – 1943) oli riik Kesk-Euroopas.
Ajalugu.
18. jaanuaril 1871 kuulutati Wilhelm I poolt vallutatud ja Preisimaaga liidetud senini iseseisvatest Saksamaa väikeriigidest Versailles's välja Saksa Riik ja selle esimeseks keisriks krooniti Preisi kuningas Wilhelm I.
Riigiterritooriumid.
Aastatel 1884–1885 sai alguse Saksamaa koloniaalekspansioon, mille raames vallutati teiste suurriikide poolt veel koloniseerimata piirkondi Aafrikas ja Okeaanias. 1898. aastal omandati ka valdus Hiina aladel – Jiaozhou lahe piirkond keskusega Qingdaos.
Kolonialismi etapil tekkis Saksa Riigil huvi raudteeühenduse rajamiseks Pärsia lahe sadamatega, mis oleks võimaldanud tal hankida kiiremini toorainet ja pidada ühendust oma ülemerekolooniatega. Alates 1888. aastast tehti Berliin–Istanbul–Bagdad–Al-Başrah' raudteeliini rajamiseks aktiivselt koostööd Türgi valitsusega. Nii-nimetatud Bagdadi raudteed ei jõutudki enne I maailmasõda lõpuni valmis ehitada. Selle rajamine põhjustas pingeid suhetes Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaaga ning kujunes üheks sõja puhkemise kaudseks põhjuseks.
I maailmasõda.
"Peamine artikkel: Esimene maailmasõda"
Saksamaa esialgsele edule järgnes sõjategevuse aluseks olnud Schlieffeni plaani nurjumine ja pikale veninud positsioonisõda. Sõja venimine ja Euroopas laiemalt levinud revolutsioonilised meeleolud tõid kaasa vasakjõudude aktiveerumise ka Saksamaal. Sõjavastase suuna esindajate seas andsid tooni sotsiaaldemokraadid eesotsas Karl Liebknechti, Rosa Luxemburgi ja Clara Zetkiniga. Kieli mässuga algas 3. novembril 1918 Novembrirevolutsioon.
Novembrirevolutsioon.
Novembrirevolutsiooniga kukutati Saksamaal monarhia ning kuulutati välja vabariik. 11. novembril 1918 kirjutasid Antant ja Saksa Riik alla Compiègne'i vaherahule. Seejärel sai Saksamaa valitsus asuda siseriiklike probleemide lahendamisele. 1919. aasta alguses likvideeriti sotsialistide poolt välja kuulutatud Müncheni Nõukogude Vabariik ja Bremeni Nõukogude Vabariik.
28. juunil 1919 sõlmiti Saksa Riigile kahjulik Versailles' rahu.
Weimari vabariik.
"Peamine artikkel: Weimari vabariik"
Augustis 1919 kehtestati Saksamaal vabariik, valitsuse ajutise asukoha tõttu hiljem tuntud ka kui Weimari vabariik. Samas riigi nimi ei muutunud, selleks oli kuni Teise maailmasõja lõpuni "Saksa Riik" ("Deutsches Reich").
1932 valiti uuesti presidendiks Paul von Hindenburg.
Kolmas Riik.
"Peamine artikkel: Kolmas Riik"
30. jaanuaril 1933 nimetati riigikantsleriks Adolf Hitler.
23. augustil 1939 sõlmisid NSV Liit ja Saksa Riik mittekallaletungilepingu. Saksa Riigi kallaletungiga Poolale 1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda.
II maailmasõda.
"Peamine artikkel: Teine maailmasõda"
3. septembril 1939 kuulutasid Prantsusmaa ja Suurbritannia küll Saksa Riigile sõja, kuid jäid algul passiivseks ("Kummaline sõda"). Saksa Riik okupeeris 1938 – 41 14 riiki, sealhulgas Taani, Norra, Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Kreeka, Jugoslaavia, Läti ning Eesti.
2. veebruaril 1943 lõppes Stalingradi lahing, mis oli II maailmasõja pöördepunkt. Okupeeritud riikides tugevnes vastupanuliikumine. Saksamaal aktiviseerus natsismivastaste rühmade tegevus.
26. juunil 1943 nimetati Saksa Riik ümber Suursaksa Riigiks ("Großdeutsches Reich").
Riigipead.
"Deutscher Kaiser, König von Preußen usw."
"Vollzugsrat der Arbeiter- und Soldatenräte Groß-Berlins"


Jembi.
Jembi on linn Kasahstani Aktöbe oblastis Žemi (Emba) jõe ülemjooksul. Asub Aktöbe - Toshkendi raudteel.


Väike-Kaukasus.
Väike-Kaukasus (gruusia მცირე კავკასიონი (Mtsire Kavkasioni), armeenia Փոքր Կավկաս (Phokhr Kavkas), aserbaidžaani "Kiçik Qafqaz") on mäestik Aasias, osa Kaukasusest. Piirab loodest, põhjast ja kirdest Armeenia mägismaad, ulatudes Çoruhi ülemjooksust Adžaarias Araksini. Kõrgus kuni 3724 meetrit.
Väike-Kaukasuse põhja- ja läänekülgede madalamatel aladel laiuvad heitlehised ja laialehised metsad, kõrgematel aladel sega- ja okaspuumetsad, ka pöögimetsad.
Lõunakülge katavad rohumaad ja stepid kuni 2500 m kõrgusele. Selle regiooni kõrgeimatel aladel laiuvad ka mägi-rohumaad.
Vulkaanilised ja muud kivimoodustised on laialt levinud. Vulkaaniline ala laiub üle suure ala Lõuna-Gruusiast Armeenia ja Edela-Aserbaidzaanini. Silmapaistvamad mäetipud on Aragats, Didi Abuli, Samsari jt. Alale annavad iseloomu vulkaanilised platood, laavavood, vulkaanilised järved, vulkaanilised koonused ja teised tunnusjooned. Väike-Kaukasuses napib liustikke, mis on Suur-Kaukasuses tavalised.


Tuulepealsed saared (Kesk-Ameerika).
Tuulepealsed saared on saarteahelik Lääne-Indias, osa Väikestest Antillidest. Tuulepealsed saared ulatuvad Neitsisaartest põhjas Trinidadini lõunas. Nad eraldavad Atlandi ookeani ja Kariibi merd.


Gonzaga.
Gonzaga on itaalia valitsejasuguvõsa, mille esindajad valitsesid Mantovas aastail 1328–1708.
1433 omandas Gianfrancesco Gonzaga Mantova markii tiitli. Federico II Gonzaga omandas 1530. aastal Mantova hertsogi ja 1536. aastal abielu kaudu Montferrato markii tiitli.


Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioon.
Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon on dokument, mis pani aluse Ameerika Ühendriikidele.
Selle dokumendi võtsid vastu asutavad osariigid ja niinimetatud asutavad isad 2. juulil 1776. Deklaratsiooni ratifitseeris Ameerika Ühendriikide Kongress 4. juulil, mida peetakse Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäevaks. Selle dokumendi põhjal moodustati Ameerika Ühendriigid ning määrati ära seaduste põhisus ja isikute õigused ja kohustused vastavalt Magna Cartale.
Teksti põhiautor oli Thomas Jefferson. Õgupoolest moodustati deklaratsiooni väljatöötamiseks komisjon, kuid John Adamsi õhutusel valis komisjon Jeffersoni projekti koostama.
Iseseisvusdeklaratsioonis kuulutasid kolooniad, kes sel ajal olid sõjas oma emamaa Suurbritanniaga, end iseseisvateks ja mitte Suurbritannia osadeks. Nad õigustasid oma iseseisvumist halva valitsemisega, mis neile osaks sai George III valitsuse all, samuti sellega, et igal rahval on võõrandamatud põhiõigused, nende hulgas õigus revolutsioonile.
Iseseisvusdeklaratsiooniga liitusid kolmteist osariiki: Georgia, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina, Massachusetts, Maryland, Virginia, Pennsylvania, Delaware, New York, New Jersey, New Hampshire, Rhode Island ja Connecticut. Esimene neist oli Delaware, mida seetõttu nimetatakse ka Esimeseks osariigiks.
Kuigi iseseisvusdeklaratsiooni sõnastus kiideti heaks 2. juulil ja deklaratsioon ratifitseeriti 4. juulil, kirjutasid selle vastu võtnud isikud sellele alla alles 4. augustil 1776. Iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastas 56 isikut, kellest noorim oli 26-aastane Edward Rutledge ja vanim 70-aastane Benjamin Franklin. Allakirjutanute seas oli ka kaks hilisemat USA presidenti: Thomas Jefferson ja John Adams.
Pärast seda, kui iseseisvusdeklaratsioon oli täitnud oma esialgse eesmärgi ja USA oli iseseisvunud, ei pööratud deklaratsioonile aastakümneid suurt tähelepanu. Kuid hiljem hakkas ta järjest tähtsamaks muutuma niihästi orjapidamise vastu kui tänapäeva inimõiguste eest võitlejate jaoks. Abraham Lincoln pidas iseseisvusdeklaratsiooni oma poliitiliste põhimõtete aluseks, millest ta lähtus orjust keelustades. USA iseseisvusdeklaratsioon on innustanud rõhutud inimeste võitlust oma õiguste suurendamise eest kõikjal maailmas.
Iseseisvusdeklaratsiooni esialgne, käsikirjaline puhtand, mida kasutati deklaratsiooni ratifitseerimisel, ei ole säilinud. Siiski on säilinud kaks mustandit ja mitukümmend vastuvõtmise järel trükitud eksemplari iseseisvusdeklaratsioonist.


Mantova.
Mantova (nimekuju "Mantua" ei ole eesti keeles soovitatav) on linn Põhja-Itaalias Lombardia maakonnas, Mantova provintsi halduskeskus.
Linn on kolmest küljest piiratud Mincio jõe poolt moodustatud järvedega.
Ajaloolise ja romantilise linnasüdame ümber laiuvad Manotova peamiselt fašistlikust perioodist pärit ehitistega eeslinnad. Siin asuvad keemia– ja paberitööstusettevõtted, mis on süüdi ka ümbuskonna suurma järve Superiore reostamises. Hoolimata sellest peetakse Mantovat üheks Itaalia keskonnasõbralikumaks linnaks (Legambiente raport 2005).
Ajalugu.
Mantova kohal asus algselt etruski (6. sajand eKr), seejärel Vana-Rooma asula.
Linn kuulus 12. sajandil Lombardia Liigasse.
Mantova õitseaeg oli Gonzagade valitsusajal (1328–1627), kes olid üks renessanssiaegse Itaalia rikkamaid ja võimsamaid suguvõsasid.
Aastateks 1628–1631 läks linn pärilussõja tagajärjel Navres'i hertsogite kätte. Aastal 1708 läks Mantova Austria valdusse, 1797 vallutas selle Napoleon I ja linn liideti Tsisalpiini vabariigiga, 1815 taastati Austria võim.
Alates 1866 on Mantova ühendatud Itaalia riigi koosseisus.
Arhitektuurimälestised.
Mantova kesklinn on koondunud ümber nelja omavahel ühendatud väljaku – Piazza Mantegna, Piazza dell'Erbe, Piazza Broletto ja Piazza Sordello. Nende väljakute ääres asub suurem osa Mantova vanemast ja väärtuslikumast arhitektuuripärandist.
Kultuur.
Mantova mälestusmärkides ja tänavanimedes kajastuvad arvukad kultuuriloolised seosed. See on poeet Vergiliuse sünnilinn ("Mantua me genuit"). Samuti on Mantovast pärit kunstnik Andrea Mantegna. Mantovasse saatis Shakespeare maapakku Romeo ja seal on Verdi "Rigoletto" tegevuspaik.
Via Accademial asub 18. sajandist pärinev "Teatro Scientifico Bibiena". Seal andis 13-aastane Wolfgang Amadeus Mozart oma debüütkontserdi.


Magna Carta.
Magna Carta (ladina 'suur paber') ehk Magna Carta Libertatum (sõna "Carta" asemel on kasutatud ka sõna "Charta") on Inglismaa kuninga John Maata 15. juunil 1215 välja antud õigusakt, millega piirati Inglise monarhide absoluutset võimu. See koosneb hulgast dokumentidest, mille poolde pöördutakse ühise nime all.
"Magna Cartale" kirjutasid lisaks kuningale alla 25 parunit, 13 piiskoppi, 19 abti, paavsti ja templirüütlite esindaja. Originaaleksemplarid koostati 15. juulil 1215 ja saadeti allakirjutanutele.
Kuningas John polnud sugugi nõus tema võimu piiravate sätetega ja taganes hartast veel samal aastal, mis põhjustas novembris kodusõja, mille käigus John 21. mail 1216 düsenteeriasse suri. Ka paavst Innocentius III taganes lepingust, kui teada sai, et seal polnud kirjas kiriku võimu kuninga üle.
"Magna Carta" polnud esimene dokument, mis kuningavõimu piiras. Seda tegi näiteks vabaduste harta (1100).
"Magna Carta" määrab, et ükski isik, ei kuningas, aadlik ega lihtne kodanik ei saa olla üle seadusest ning on võrdsed Jumala ja kohtuniku ees. Dokumenti täiendati aastatel 1216, 1217 ja 1225.
"Magna Cartat" on hiljem korduvalt uuendatud. Seda tegid nii Tudorite kui Stuartite dünastia. See mõjutas tugevalt Inglismaa ja pärastpoole teiste riikide, eeskätt Ameerika Ühendriikide seadusandlust. Seetõttu on see üks olulisimaid dokumente demokraatia ajaloos.
Mitmed tänapäeva kodanikualgatuse ja inimõiguste grupid (näiteks Montana Freemen) on võtnud "Magna Carta" oma tegevuse aluseks.
Teksti tõlge.
John, Jumala armust Inglismaa kuningas, Iirimaa senjöör, Normandia ja Akvitaania, ja Anjou krahv, -peapiiskopidele (ülempiiskoppidele), episkoopidele, abeedele, krahvidele, parunitele, kohtunikele, metsaülematele, šeriifidele, bailiffide ((kohtutäiturite)), teenritele ja kõigile oma ustavaile-tervitus.
[1] Esiteks, andsime Jumala ees nõusoleku ja kinnitasime selle hartaga igaveseks ajaks meile ja meie järglastele, et Inglise kirik oleks vaba ja kasutaks oma vabadusi ja puutumatuid õigusi terviklikult selleks, et valikuvabadus, mis tunnistatakse tähtsamaiks, meie puhtast vabast tahtest, sest see on Inglise Kirikule eriti hädavajalik, veel kuni vastuoludeni, mis tekkisid meie ja parunite vahel, armulikult andsime ja kinnitasime ürikus ning saime talle kinnituse senjöör paavst Innokenti III poolt; millist vabadust hakkame meie järgima ja soovime, et ka kõik meie järglased seda tulevastel aegadel järgiksid. Samuti annetasime kõigile vabadele inimestele meie Kuningriigis ja meie järglastele igaveseks ajaks alltoodud vabadused, et nad neid omaksid ja kasutaksid, ning et nende järglastele see edasi kanduks.
[2]Kui keegi krahvidest või parunitest või teistest valdaja, kes seisis meil vahetult (in capite) sõjaväeteenistuses, sureb ja tema surma hetkeks on pärija täisealine ja on kohustatud maksma relefi *((* Relef – (pr.k. relief, lad.relevo)- (aitan) – vasalli rahaline maks senjoori või vasalli muutmisel oma senjoorile keskajal Inglismaal ja Prantsusmaal(tavaliselt pärandamise korras. Relefi makstakse aasta või kahe aasta feoodilt (läänilt) saadud tulu suuruses. Relef oli vasalli suhetes ettenähtud kohustuslik sissemakse. ((SVE-36-342.lk K.L.)), siis ta (pärija) peab saama oma pärandi peale iitse relefi tasumist, s.t. krahvi pärija või pärijad (peavad maksma) terve krahvkonna valduste pealt sada naela (sterlinguid), paruni pärija või pärijad terve valduse pealt sada naela, rüütli pärija või pärijad, kes valdas tervet rüütli fid* ((*Feod – (hilislad. Feodum,või feudum)- Lääne-Euroopas feodalismi ajal maa, mõnikord senjoori poolt oma vasallile päritavaks annetatud ametikoht või tulu, sõjaväeteenistuse, senjoori mõisate juhtimisel aitamise, osalemiseks kohtus ja traditsiooniliste maksude maksmise tingimusel. Sarnased mõisted on veel – „len“ – Lehn (Saksamaal), „feef „– fief (Prantsusmaa), „fi „ – fee (Inglismaal) (SVE-44-608)), kõige rohkem sada šillingit; aga kes peab vähem maksma, las annab vähem, kooskõlas iidse fiide tavaga.
[3]Kui kellegi sellise valdaja pärija osutub alaealiseks ja asub hoolduse all, siis saanud täisealiseks, las saab oma pärandi ilma relefi või lõivu maksmata.
[4]Selle alaealise pärija maa hooldaja peab võtma pärija maalt vaid mõõdukaid tulusid ja mõõdukaid tavalisi makseid ja mõõdukaid koormisi ja seejuures ei tee inimestele ja asjadele kahju ega laosta neid; ja kui me teeme mingi sellise maa hooldamise ülesandeks kellelegi seriifile või kellelegi teisele, kes peab meile andma enda tuludest aru, ja ta laostab või rüüstab selle tema hoolduse all oleva maa, siis me kasseerime temalt sisse trahvi ja see maa peab olema antud selle šeriifi käest kahele täisõiguslikele ja ausatele inimestele, kes hakkavad andma tuludest aru meile ja neile, kelle me selleks nimetame; ja kui me kingime või müüme kellelegi hoolduse mingi sellise maa üle ja ta laostab selle või rüüstab, siis temalt võetaks hooldusõigus ära ja see maa antakse sellest fiist pärit kahele täisõiguslikule ja ausale inimesele, kes samal viisil, nagu on ülalpool öeldud, hakkavad meile aru andma.
[5]Hooldaja, seni kuni ta hoiab oma hoolduses maad, hakkab ülal pidama maju, parke, lautu veistele, tiike, veskeid ja muud sellesse maasse puutuvat, selle maa tuludest ta peab andma pärijale üle, kui ta saab täisealiseks, kogu selle maa, mis varustatud atradega ja muu põllumajandusliku inventariga, palju on seda vaja tööde ajal ja palju võib seda omada, kohastades mõistlikult maalt saadavate tuludega.
[6]Pärijad hakkavad abielluma nõnda, et ei oleks ebavõrdset abielu ja sellisel viisil, et enne abielu sõlmimist oleks sellest teatatud pärija lähimatele veresugulastele.
[7]Lesk, peale oma mehe surma, peab viivitamatult, ilma asja keeruliseks ajamata, saama oma kaasavara ja oma päranduse ning ärgu ta maksku oma lese osa ja oma kaasavara pealt, või siis oma pärandi, millist pärandit mees ja tema ise valdasid mehe surma päeval ja las jääb ta jääb oma mehe majja, neljakümmend päeva peale ta surma, mille kestel talle eraldatakse tema kui lese osa.
[8]Mitte ühtegi leske ei või sundida abielluma, seni kuni ta soovib elada ilma meheta, nii, kuid, et esitaks tagatise, et ei lähe meie, kui ta on meist sõltuv või oma senjoori nõusolekuta mehele, olenevalt sellest kellest ta sõltub, kui ta sõltub kellestki teisest (aga mitte meist).
[9]Mitte meie, mitte meie ametnikud ei hakka võtma võla katteks ära maad, ega sellest saadavat tulu, seni kuni võlgniku liikuvat vara on võla tasumiseks piisavalt; ja võlgniku käendajad ei ei ole sunnitud tasuma (asuma tema võlga maksma), seni kuni peavõlgnik ise ei osutu maksejõuetuks, omamata tasumise allikaid, käendajad vastutavad võla eest ja kui soovivad, võivad saada võlgniku maa ja tulud ning vallata seda seni, kuni saavad võla eest hüvituse, millise nad maksid enne ta eest ära, kui vaid peavõlgnik ei tõesta, et ta on juba nende käendajatega arved õiendanud.
[10]Kui keegi võtab midagi laenuks, rohkem või vähem, juutidelt ja sureb enne seda, kui on selle võla tasunud, siis see võlg ei hakka protsente kandma enne, kui (surnu) pärija saab täisealiseks, ükskõik kellest ta on sõltuv (oma maa eest) ja kui võlg satub meie kätte, siis me nõuame sisse vaid selle vara, milline on kantud võlakohustusse.
[11] Kui keegi sureb, jäädes juudi võlgnikuks, siis ta naine peab saama oma lese osa ja ei ole kohustatud midagi võla maksmiseks ära andma; ja kui surnust jäid maha alaealised lapsed, siis neile peab olema tagatud varale vastav hädavajalik ülalpidamine, aga ülejäägist peavad olema makstud võlg, kuid nii, et (surnu) senjoori ees olevad kohustused ei kannataks seejuures mingit kahju; sellisel viisil peab toimima ka teiste, mitte juutide võlgadega.
[12] Kuningliku nõukogu soovituseta ei või võtta meie kuningriigis mingeid kilbi – ega abirahasid, kui see ei ole meie vangist väljaostmiseks või esmasündinu rüütliks löömiseks või siis esmalt sündinud pojaga esimest korda abielluvale tütrele; ja selleks tuleks anda vaid mõõdukas abiraha; sarnaselt tuleks toimida ka Londoni linnast tulevate rahadega.
[13]Londonil peavad samuti olema kõik muistsed vabadused ja vabad tavad nii nagu maal, nõnda ka vetel. Peale selle lubame ja soovime, et ka teised linnad ja linnakesed alevid ja sadamad omaksid kõik vabadused ja omad vabad tavad.
[14]Selleks, et meil oleks üldine kuninglik nõukogu, et otsustada abirahade maksmisi ja teisi juhtumeid, väljaarvatud ülalmainitud kolm juhtu, või maksustada kilbirahadega, me käsime kutsuda kokku arhipiiskoppe, episkoppe, abeesid, krahve ja vanemaid paruneid meie pitseriga kirjadega ja peale seda laseme kokku kutsuda sheriffidee ja beiliffide kaudu, kõikide nende esindajaid, kes hoiavad vahetult meie eest maad, kindlaksmääratud päevaks, see on vähemalt nelikümmend päeva enne tähtaega ja kindlaksmääratud kohta. Kõigis neis kirjades selgitame kutse põhjuse ja kui nõnda on kutsed laialisaadetud ja kuigi kutsutuist osa jätsid tulemata, siis määratud päeval tuleb hakata asja arutama nendega kes on kohal.
[15]Edaspidi me ei luba kellegil võtta oma vabadelt inimestelt rahalisi toetusi, kui siis tema vangist välja ostmiseks ja tema esmasündinud poja rüütliks tõstmiseks ja tema esmasündinud tütre esimest korda mehele panekuks; ja selleks võib võtta vaid mõõdukat rahalist toetust.
[16]Kedagi ei või sundida rohkemaks teenistuseks oma rüütli lääni eest või muu vaba ülalpidamise eest, kui see, milline on selle eest ette nähtud.
[17]Üldised tsiviilkohtuasjad ei pea käima meie kuuriate järgi vaid peavad olema lahendatud mingis kindlaksmääratud kohas.
[18]Järjekordse ülevõtmise uurimine, eelkäia surma ja viimase sissetuleku esitamisest uurimine peab olema teostatud vaid oma krahvkondades ja sellisel viisil: meie või kui me asume kuningriigi piiridest väljaspool, meie kõrgemale kohtuametkonnale, saadame kaks kohtunikku igasse krahvkonda igal aastal neli korda, kes koos iga krahvkonna poolt valitud nelja krahvkonna rüütliga peab hakkama lahendama asju krahvkonnas kindlaksmääratud päeval ja kohas ülalpool nimetatud kohtuistungitel.
[19]Ja kui päeval, milline on määratud kindlaks krahvkonna koosolekuks, ülalpool nimetatud kohtuistungid ei saa olla läbi vaadatud, siis peab jääma alles niipalju rüütleid ja vabu maavaldajaid, neist, kes olid kohal sel päeval krahvkonna koosolekul, et nende abil olev olnud võimalik ettenähtud viisil koostada kohtuotsuseid, vastavalt sellele, kas iga neist asjadest on rohkem või vähem tähtis (millised kuuluvad nende poolt lahendamisele).((?))
[20]Vaba inimest saab trahvida väiksemate üleastumiste eest vastavalt üleastumise laadile ja suure süüteo eest mitte teisiti kui vastavalt üleastumise tähtsusele; sealjuures tuleb jätta puutumatuks ta põhivara (salvo contenemento suo); samamoodi toimitakse kaupmeestega, ta kaup jääb puutumatuks, ja ka villein`e trahvitakse sarnaselt, ja ka tema inventar jääb puutumatuks, kui nad meie poolt saavad trahvitud ja ei mingeid ülal nimetatud trahve ei määrata teisiti, kui naabrite hulgast ausate inimeste poolt vande all antud tunnistuste alusel.
[21]Krahve ja paruneid hakatakse trahvima mitte teisiti, kui oma peeride vahendusel ja mitte teisiti kui kooskõlas oma üleastumise liigiga.
[22]Klerikut (vaimulik) trahvitakse oma ilmaliku vara valdajana mitte teisiti, kui teisi (valdajaid) keda on mainitud ülalpool, aga mitte oma kirikliku maatüki (benifiits) suuruse järgi.
[23]Nii kogukond, ega ka üksikisik ei pea olema sunnitud ehitama jõgedele sildasid, peale nende, kes peavad neid vanast ajast õiguse järgi tegema.
[24]Nii šeriifil, ega konstaablil, ega koroneridel ega teistel ametnikel ei tule harutada meie krooni kohtualluvuses olevaid asju.
[25]Kõik krahvkonnad, sadakonnad ja kolmandikud * ((*Inglismaa jaotus krahvkondadeks, krahvkonnad aga sadakondadeks; Yorki krahvkond jaotus kolmandikeks (threthingi, teisiti ridings) ja kolmandikud wapentakes. Tõlk märkus)) peavad olema antud väljaostmiseks vanast ajast kindlaksmääratud tasu eest ja mitte mingi lisata, erandiks meie domeniaalsed mõisad.
[26]Kui keegi, kes valdas meilt saadud ilmalikku lääni, sureb ja meie šeriif või bailiff esitab meie võla äramaksmise käsu, millise lahkunu oli meile võlgu, siis las šeriif või bailiff paneb keelu lahkunu vallasvarale, mis leitud ilmalikus läänis ja koostab talle selle võla suuruses summas vara üleskirjutuse, täies selguses, seda täieõiguslike isikute juuresolekul, sellise arvestusega, et sellest varast ei oleks miskit võõrandatud, seni kuni ta ei ole meile võlga tasunud; aga ülejääk las olla jäetud testamenditäitjale, et nad saaksid täita lahkunu testamenti; aga kui ta meile midagi võlgu ei olnud, siis kogu vallasvara peab jääma lahkunu omakestele, kusjuures peab naisele ja tema lastele olema tagatud nende ettenähtud osad.
[27]Kui keegi vaba inimene testamenti jätmata sureb, siis tema vallasvara peab olema lähemate sugulaste ja sõprade kätega ning kiriku järelvalve all jagatud, kusjuures peab olema tagatud võlgade maksmine igaühele, kellele surnu oli võlgu.
[28]Ei konstaabel, ega keegi teine ametnik ei või võtta kelleltki vilja või muud vara teisiti, kui selle eest kohe raha makstes või kui saades müüjalt vabatahtliku nõusoleku tasuda hiljem
[29]Mitte ükski konstabel ei või sundida rüütlit lossi valvamise eest raha maksma sundida, kui ta soovib seda isiklikult valvata või lasta seda kellegi teise ausa inimese poolt teha, kui ta seda vabandaval põhjusel ei saa ise teha; aga kui me teatame või saadame ta sõjakäigule, siis ta vabastatakse lossi valvamise kohustusest ajaks, millise kestel ta oli meie käsul sõjakäigul.
[30]Mitte ükski meie šeriif või bailiff või keegi teine ei tohi võtta kelleltki vabalt inimeselt hobuseid või vankreid veoks teisiti, kui selle vaba inimese nõusolekul.
[31]Nii meie, kui ka meie ametnikud ei hakka võtma kindlustuste ehitamiseks või muudeks vajadusteks metsamaterjali teisiti, kui selle sama isiku nõusolekul, kellele see metsamaterjal kuulub.
[32]Me ei hakka endale pidama nende maad, keda on karistatud rasketes kuritegudes, aasta ja ühest päevast pikemaks ajaks, aga seejärel need maad peavad olema tagastatud nende läänide senjooridele.
[33] Tulevasel ajal peavad olema kõik tammid võetud maha Thamesilt ja Medwaylt ning kõikjalt mujalt Inglismaal, peale mere kallaste.
[34]Praecipe nime kandvat käsku ei või edaspidi kellelegi, kes ta ka ei oleks, välja anda, mille tagajärjel vaba inimene võib kaotada oma kuuria.
[35]Kogu kuningriigis peab hakkama olema üks veini mõõt, ja üks õlle mõõt ja üks vilja mõõt – nimelt londoni veerandik ja üks värvitud või mittevärvitud kalevi ((riidesort)) ja raudrüüde jaoks kootavate kalevite laius – nimelt, äärte vahele jäävad kaks küünart ((0,5 m)); sama, mis käib mõõtude kohta kehtib ka kaaludele.
[36]Miskit ei tule edaspidi anda ja võtta käsuna kui elu või liikmete uurimist ((ld. inquisicionis)) kuid see peab olema antud välja tasuta ja sellest ei või keelduda.((?)).
[37]Kui keegi hoiab meie eest per feodifirmam või per socagium või per burgagium* (*Feodi firma, socagium ja burgagium – on erinevad valdused, kuid mitte sõjaväelise, ega rüütli ülalpidamine, aga nimelt: rahaline ülalpidamine, lihtne vaba ülalpidamine ja linnas ülalpidamine (ülalpidamine linnaõiguse alusel) Tõlk märkus), aga kellegi teise eest pidada maad sõjaväekohustuse eest (rüütliteenistuse), me ei hakka hooldama ta pärija ning maad, millist ta peab kellegi teise eest selle feodifirma, või socagii või burgagii alusel; me ei hakka hooldama selle feodi firma, või socagium, või burgagium`i üle, kui see feodi firma ei kohusta sõjaväekohustust kandma. Me ei hakka pärijat hooldama või mingit maad hooldama, millist ta peab rüütliteenistuse eest kellegi teise eest, sel alusel, et ta (samal ajal) ja meie eest hoiab maad parvae serbenteriae õiguse alusel, on kohustatud andma meile nuge või nooli või siis midagi muud sarnast. ((Sõnastus tahab ülevaatamist)).
[38]Tulevikus ei tohi ükski ametnik kedagi vastutusele võtta (kohtus ordaalide* rakendamisega)((*keskld. Ordalia germ.) nn. Jumalaotsused, keskaja kohtupidamises tarvitatud julmad menetlused, kus kaebealuse süü v. süütuse üle otsustati mitmesuguste piinavate „proovide“ v. kohtuliku kahevõitluse järgi)) vaid oma isikliku suulise avalduse alusel, kutsumata selle juurde usaldusväärseid tunnistajaid.
[39]Ükski vaba inimene ei saa olla arreteeritud või vangistatud, jäetud ilma valdustest, kuulutatud lindpriiks või olla pagendatud, või mingil muul moel ilmajäetu, ning me ei lahenda asja teisiti kui seadusliku kohtu otsusega, mis teole ja maa seadustele vastav.
[40]Kellelegi ei hakka müüma õigusi ja õiglust ning kellelegi ei öelda ära ega venitata õiguse taotlustes.
[41]Kõik kaupmehed peavad saama õiguse vabalt ja ohutult sõita Inglismaalt välja ja tagasi, olla ja reisida mööda Inglismaad nii maal kui veel, selleks et osta ja müüa ilma ebaseaduslike maksudeta, makstes vaid vanad ja õiglased tavades kinnistunud maksud, erandiks sõja aeg, mil kaupmehed kes pärinevad maalt, mis sõdib meie vastu. Kui sellised leiduvad me maal sõja alguses, siis nad tuleb võtta kinni ilma kahju tekitamata nende isikule ja varale seniks kuni saab meile või meie peakohtunikule selgeks see kuidas suhtutakse meilt pärit kaupmeestesse, kes asuvad meie vastu sõdival maal ja kui meie omad on seal väljaspool hädaohtu, siis ka nende omad on meie maal kaitstud.
[42]Igaühele, kes jäävad meile ustavaks olgu lubatud sõita meie Kuningriigist välja ja naaseda sinna täiesti ohutult nii maad kui vett mööda, tehes erandeid kuningriigi ühiseid huve silmas pidades vaid lühikeseks ajaks sõja olukorras, erandiks veel kuningriigi seaduste järgi vangistatud ja õigusteta isikud ning inimesed meiega sõdivatest maadest, lisaks kaupmehed, kellega tuleb toimida nii, nagu ülal öeldud.
[43]Kui keegi pidas maad, milline kuulus mingile läänile vaibevarana, nagu parun ((vabahärra)) Wallingfordile, Nottinghamile, Boulognele, Lancasterile kuuluvate või teiste läänide vaibevarad, millised asuvad meie käes ja kujutavad endast parunite valdusi ja suri, siis tema pärija ei maksa mingit muud relefi ja kandma mingit teist teenistust, kui vaid seda relefi, millist ta oleks pidanud andma parunile ja kandma sellist teenistust, millist ta oleks pidanud parunile kandma, kui baronaat oleks paruni (enda) kätes; ja me hakkame seda sellisel viisil pidama, nagu oleks seda parun pidanud.
[44]Inimesed, kes elavad metsaringkonna piiridest väljaspool, ei pea edaspidi üldiste kutsete alusel ilmuma meie metsakohtute ette, kui nad ei ole asja pooleks või kellegi käendajaks, kes on kutsutud metsi puudutavates asjades kohtu ette.
[45]Me hakkame määrama kohtunikke, konstaableid, sheriffe ja beliiffe vaid nende hulgast, kes tunnevad Kuningriigi seadusi ja soovivad seda ametit kohusetundlikult täita.
[46]Kõik parunid, kes asutasid abtkonna ja omavad inglise kuningate kirju või nende suhtes iidseid valdaja õigusi, peavad jätkama nende üle hoolitsemist vakantside tekkimise ajal, nii nagu see on nende kohuseks.
[47]Kõik metsad, millised said kuninglikeks looduskaitsealasteks metsadeks meie ajal, lakkavad nüüdsest sellistena olemast; samuti tuleb toimida jõgedega, millised olid meie poolt kaitse alla võetud.
[48]Kõik teised tavad, millised eksisteerivad kuninglike looduskaitsealuseid metsi puudutavalt ja neis jahiks eraldatud kohti, aga samuti ametiisikuid, kes juhatavad neid metsi ja kohti, šeriiffe ja nende teenreid, jõgesid ja nende kaitsjaid, peavad viivitamatult olema võetud igas krahvkonnas uurimise alla kaheteistkümnest rüütlist vandekohtunikust koosnevas kohtus samast krahvkonnas, millisest nad peavad olema valitud ausate inimeste poolt ja neljakümne päeva jooksul peale seda, kui on läbi viidud uurimine, peavad need nende poolt olema täielikult hävitatud, et need mitte kunagi enam ei tekiks, kuid nii, et me, või kohtuvõimud, kui me ei asu Inglismaal, oleks sellest eelnevalt teavitatud.
[49]Me tagastame viivitamatult kõik pantvangid ja (kõik) kirjad, millised olid inglaste poolt rahu või ustava teenistuse tagamiseks meile välja antud.
[50]Me kõrvaldame ametist täiesti sugulased Gerard de Athee, et nad tulevikus ei asuks Inglismaal mingis ametis, Engelard de Cigogne. Peter ja Guy ja Andrew de Chanceaux, Cuy de Cigogne, Geoffrey de Martigny ja tema vennad, Philip Marc ja ta vennad ja Geoffrey, tema vennapoeg ja kõik nende järeltulijad.
[51]Ja viivitamatult peale rahu taastamist kõrvaldame kuningriigist kõik välismaised rüütlid, laskurid, seersandid, palgasõdurid, kes saabusid hobustega ja relvaga kuningriiki kahjustama.
[52]Kui keegi meie peeridest oli meie poolt ilma seadusliku kohtuotsusega jäetud ilma (oma) maadest, (oma) lossidest, (oma) eelistest või oma õigustest, siis me tagastame need neile viivitamatult; ja kui sellest tõuseks kohtuasi, siis las olla see otsustatud kahekümne viiest parunist koosneva vandekohtuniku poolt, keda on allpool viidatud, kus on juttu rahu garantiidest; kõige selle suhtes, millest keegi oli jäetud oma peeride seadusliku kohtuotsuseta ilma, meie isa, kuningas Henry või kuningas Richardi, meie venna, poolt ja mis asub meie käes või mida teised valdavad meie hoole all, me saame pikendust kuni kohustuse võtmise tavalise tähtaja lõpuni; erandi moodustab see, millise suhtes on juba kohustused võetud või on meie algatusel viidud läbi uurimine enne kohustuste võtmist; kui me naasema oma palverännakult või kui juhtub, et hoidume palverännakust, siis me viivitamatult osutame selle suhtes täielikku õiglust.((?))
[53]Sellist ajapikendust omame samal viisil metsade suhtes õigluse osutamise suhtes, millised peavad lakkamast olema kuninglikud looduskaitsealad, millised Henry, meie isa, või Richard, meie vend, kuulutasid kuninglikeks kaitsealusteks metsadeks mis kuuluvad võõra feoodi koosseisu, millisele (hooldust) me senini teostasime sel alusel, et keegi (hoides maad teise senjoori eest) samal ajal hoidis feoodi ((Fii`d)) meie eest rüütliteenistuse eest ja abbtkondade suhtes, millised olid asutatud võõras feoodis, aga mitte meie omas, millise suhtes teatas oma õigusest feoodi senjoor; ja kui naaseme või hoidume oma palverännakust, millise suhtes me viivitamatult osutame täielikku õiglust.
[54]Kedagi ei või võtta aresti alla ja vangistada naise kaebuse põhjal, kui ta kaebab mitte oma mehe, aga kellegi teise surma juhtumi üle.
[55]Kõik maksud, millised olid makstud meie poolt ebaõiglaselt ja riigi seaduste vastaselt ja kõik trahvid, millised on makstud ebaõiglaselt ja maa seaduste vastaselt, las vajuvad unustusse või las toimetagu nendega kahekümne viiest parunist koosneva kohtu, keda mainitaks eallpool, otsuse järgi, kus käib jutt rahu garantiidest, või siis nende enamuse otsusega koos ülalpool nimetatud Stepheniga, Canterbury arhipiiskopiga, kui tal on võimalus kohal viibida ja koos teistega, keda ta soovib selleks endaga kaasa kutsuda; aga kui tal ei ole võimalik kohal viibida, siis asi mingu sellegi poolest edasi, et kui sarnase hagi puhul hakkab esinema keegi või mõned neist ülalpoolnimetatud kahekümne viiest parunist, siis nad kõrvaldatakse, kuivõrd asi puudutab selle tsiviilkohtuasja lahendamist, aga nende kohale ja vaid selleks nimetatakse teised neist kahekümne viiest isikust ja nad annavad tõotuse.
[56]Kui me jätsime waleslased maadest ilma või eesõigustest või millegist muust ilma nende peeride seadusliku kohtuotsuseta Inglismaal või Walesis, las siis olgu need neile tagastatud; ja kui sellest tõusis (juba) tsiviilkohtuasi, sellisel juhtumil see lahendatagu (Walesi) käigul nende peeride poolt, aga inglise asjade suhtes inglise õiguse järgi ja uelsi asjades wales`i õiguse järgi, aga asjades March piires Marchi õiguse järgi. Samuti las talitagu waleslased meiega ja meie omadega.
[57]Sõltuvalt sellest, millest oli keegi waleslane oma peeride seadusliku kohtuotsuseta jäetud ilma kuningas Henry, meie isa, ja kuningas Richardi, meie venna poolt, et me hoiame seda käes või et teised hoiavad meie hoolduse all, me saame ajapikendust kuni tavalise kohustuste võtmise tähtaja lõpuni, erandiks see, millise suhtes on juba tsiviilkohtuasi algatatud või on meie soovil enne kohustuste võtmist teostatud uurimine; kui me naaseme või kui juhtub, et me ei suundu meie palverännakule, siis me osutame selle suhtes täieliku õiglust waleslaste seaduste järgi ja vastavalt ülalpool nimetatud metsarikaste maavalduste suhtes.
[58]Me anname viivitamatult tagasi Lywelyni poja, aga samuti kõik Walesi pantvangid ja kirjad, millised olid meie poolt rahu tagamiseks väljaantud.
[59]Me käitume Alexandriga, šotlaste kuningaga, tema õdede ja pantvangide tagastamise ja nende privileegide ning õiguste suhtes kooskõlas selle viisiga, kuidas me toimime teiste meie inglise parunitega, kui vaid (nendega) ei pea käituma teisiti kirjade jõul, milliseid me omame tema isalt Williamilt, kunagiselt šotlaste kuningalt; ja see saab tehtud meie kuurias nende peeride otsuse alusel.
[60]Needsamad ülalmainitud tavad ja vabadused millised me just võtsime täitmiseks meie kuningriigis, nõnda kui see puutub meie suhtumisse oma vasallidesse, puutub see kõigi kuningriigi ilmalike ja vaimulike suhtumisse oma vasallidesse.
[61]Peale seda, kui me Jumalale ja meie kuningriigi parandamiseks ja edukaks, tüli, mis sündinud meie ja meie parunite vahel, maharahustamiseks kõik ülalpool toodu annetasid, soovides, et seda kasutataks kindlalt ning rikkumatult igavesti, koostame ja annetame neile allpool kirjutatud garantii, ja nimelt: et parunid valiksid kuningriigist kakskümmend viis parunit, keda soovivad, kes peavad kogu jõuga valvama ja kaitsma rahu ja eelisõigusi, milliseid me neile annetasime ja seda käesoleva hartaga kinnitasime, nimelt sellisel viisil, selleks, kui meie või meie kohtuvõim, või meie beliffid, või keegi meie teenritest millegagi kellegi vastu patustame või rikume mingit rahu või garantii paragrahvi ja see rikkumine tuvastatakse, ülalpoolnimetatud kahekümne viiest, nelja paruni poolt, siis need neli parunit ilmuvad meie või meie kohtuvõimude ette, kui me asume väljaspool kuningriiki, näidates meile ära rikkumise ja nõudes, et me selle viivitamatult ära parandaksime. Ja kui me rikkumist ära ei paranda, või kui me oleme väljaspool kuningriiki, meie kohtuvõimud seda neljakümne päeva kestel ei paranda, arvestades sellest ajast, mil sellest rikkumisest meile või meie kohtuvõimudele teatati, kui me asume väljaspool kuningriiki, siis ülalpool nimetatud neli parunit teevad sellest ettekande, ülejäänud, neist kahekümne viiest, parunitele ja need kakskümmend viis parunit üheskoos kogu maa kogukonnaga hakkavad meid sundima ja pitsitama kõikidel viisidel, kuidas aga suudavad, st. losside, maade, valduste vallutamisega ning kõigil muudel jõupärastel viisidel, seni kuni (rikkumine) ei ole nende otsuse kohaselt parandatud; puutumatuteks jäävad (seejuures) meie ja meie kuninganna ja meie laste isikud; aga kui asi on parandatud, siis nad alluvad uuesti meile, nagu tegid seda varem. Ja kui riigis keegi soovib anda tõotuse, et kõige ülalnimetatu täitmiseks hakkab kuuletuma ülalpool nimetatud kahekümne viiele parunite käskudele ja et hakkab nendega koos meid kitsendama oma jõu kohaselt ja me anname avalikult ja vabalt igaühele, kes soovib seda anda, loa sellise tõotuse andmiseks ja ei takista kunagi sellise tõotuse andmist. Kõiki riigis, kes ise vabatahtlikult ei soovi meie sundimise ja kitsendamise suhtes koos nendega kahekümne viiele parunile tõotust anda, me sunnime tõotust andma, nagu on öeldud kõrgemal, oma käsuga. Ja kui keegi kahekümnest viiest parunist sureb või riigist lahkub või mingil teisel viisil jääb ilma võimalusest täita ülalpool nimetatud kohustusi, siis ülejäänud, kahekümne viiest, parunist peavad valima oma otsusega kellegi teise tema asemele, kes annab samal viisil tõotuse, nagu teisedki. Kõiges, mis tehakse ülesandeks neile kahekümne viiele parunile, kui juhtub, et kõik kakskümmend viis on kohal ja nende vahel tekib lahkarvamus, või neist mõned, saanud ilmumiseks kutse, ei soovi või ei ole võimelised kohale ilmuma, siis loetagu otsuseks ja kinnitatuks see, millise neist suurem osa, kes viibisid kohal, otsustasid või käskisid, nõnda nagu oleksid selleks andnud nõusoleku kõik kakskümmend viis; ja need ülalpool nimetatud kakskümmend viis parunit peavad andma tõotuse, et kõik ülalmainitud hakkavad ise täitma õieti ja sundima (teisi) järgima kõiki neist sõltuvatel viisidel. Ja me ei hakka kelleltki ise, ega kellegi teise kaudu midagi nõudma, tänu millele neist mingi järeleandmine ja eelisõigus võis olla tühistatud või kahandatud; ja kui miskit oli teha lastud, siis las loetagu see kehtetuks ja tähtsust mitteomavaks ja me kunagi ei kasuta neid ei ise ega ka kellegi teise vahendusel.
[62]Me halastame ja andestame kõigile selle pahatahtlikkuse viha ja tigeduse, mis tekkis ilmalike ja vaimulike riiu ajal nende ja meie vasallide vahel. Peale selle, kõik õigusrikkumised, mis sooritatud ilmalike ja vaimulike poolt tüli käigus meie kuueteistkümnenda valitsusaasta Kevadpühadest kuni rahu taastamiseni, me halastame täielikult kõigile, kuivõrd see meisse puutub, siis seda suurem on andestus. Lisaks me käskisime kirjutada Canterbury peapiiskop senjöör Stephenile, Dublini peapiiskop senjöör Henry ja ülalmainitud episkoopidele ja magister Pandulfile tunnistused nende ülalmainitud ausse tõstmisest ja julgeoleku kindlustamisest.
[63]Sest me soovime ja karmilt karistame, et Inglise Kirik oleks vaba ja et inimesed meie kuningriigis omaksid ja hoiaksid kõik nimetatud lubadused, õigused, järeleandmised ja kingitused heas korras ja rahus, vabalt ja rahulikult, täielikult ja rikkumatult, endale ja oma järglastele, meilt ja meie järglastelt, igas olukorras ja kõigis paigus, igaveseks ajaks, nagu ülalpool öeldud. Selleks, et kõik siin ülalöeldu saaks õiglaselt täidetud ja ilma kurja tagamõtteta, oli antud tõotus nii meie kui parunite poolt. Tunnistajateks olid ülalpool mainitud ja paljud teised.
Antud meie kätest Windsori ja Stainesi vahel asuval Runnymede heinamaal juuni viieteistkümnendal päeval meie valitsemise seitsmeteistkümnendal aastal.
[Hartat kinnitati Henry III 11.02.1225.a. ja Edward I poolt 10.10.1297.a.]
Ladinakeelne tekst on võetud raamatust – Mc Kechnie. Magna Carta. A Commentary on the Great Charter of King John. Second edition revised and largely rewritten. 1914.
Venekeelse tõlke tegi prof. D. M. Petrusevski 1914.a.


Turkmeeni NSV lipp.
Turkmeeni NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Turkmeeni NSV lipp.
Turkmeeni NSV esimene lipp oli kasutusel aastatel 1927–1937, see oli punane kangas, mille vardapoolsel küljel olid suurelt kuldsed sirp ja vasar ning kuldse äärisega punane viisnurk. Aastal 1937 embleem eemaldati ja selle asemel lisati vardapoolsesse ülanurka kuldsed tähed "T.S.S.R", mis 1940 vahetati kirillitsas kirjutatud "ТССР" vastu, sest türkmeeni keel oli vahepeal üle läinud ladina kirjalt kirillitsale.
1. augustil 1953 sai Turkmeeni NSV uue lipu. See oli punane kangas, millel oli kaks sinist horisontaalset laidu, vardapoolses ülanurgas aga kuldsed sirp ja vasar ning kuldse äärisega punane viisnurkne täht (alates 1978. aastast oli embleem ainult lipu ühel küljel). Sinised triibud sümboliseerisid niisutuskanalite vett. Lipp oli kasutusel kuni 29. oktoobrini 1991 (ilma sirbi, vasara ja viisnurgata 19. veebruarini 1992).


Jööri Muuseum.
Jööri külamuuseum on eraalgatuslik muuseum, mis asub Saaremaal Valjala vallas Jööri külas Madise talus. Muuseum eksponeerib endisaegseid talu olmeesemeid ja tööriistu. Muuseum avati 22. augustil 1998. aastal.


Rudolf I (Böömimaa).
Rudolf I (1281–1307) oli Böömimaa kuningas 1306–1307 ning Austria kaasvalitseja koos oma isa Albrecht I-ga 1298–1307 (Rudolf III).
Kuna Böömimaa kuningas Václav III (Wenceslaus) oli 1306. aastal pärijateta surnud, siis tekkis troonile mitu nõudlejat. Neist tugevaimad olid Saksa kuninga Albrecht I poeg Rudolf ja Kärnteni hertsog Heinrich VI. Mõlemad said ametlikult ka Böömi kuningaks, kuid Rudolfil õnnestus tagada endale enamiku toetus. Ent just siis, kui ta oli oma võimu kindlustamas, suri ta düsenteeriasse. Nii sai Heinrich Böömimaa trooni endale.


K kohuke.
a>i välimusega meest, kellel on rinna peal K-täht.
K kohuke (ka: "K-kohuke") on glasuurkohuke, mida tootis AS Kohuke. Toode paisati turule 2005. aasta oktoobris kohalike omavalitsuste volikogude valimiste eel ning tekitas skandaali välireklaami tõttu, mis sarnanes Keskerakonna sümboolikaga.
Koostis.
Pakendi andmetel koosnes K-kohuke kohupiimast, suhkrust ja vanilliinist ning 100 g toodet andis keskmiselt 366,7 kcal energiat. Tootes on valke 13,4 g, süsivesikuid 25,8 g, rasvu 23,3 g. Selle sisu oli väga sarnane Black Mama glasuurkohukesega.
Skandaal.
2005. aasta kohalike omavalitsuste valimiste eel võttis Riigikogu vastu seadusemuudatuse, mis keelas poliitilise välireklaami aktiivse agitatsiooni perioodil. Keeld jõustus 11. septembril, mil 16. oktoobriks määratud valimisteni oli jäänud veidi üle kuu.
Nädalavahetusel, 1. ja 2. oktoobril ilmusid tänavatele reklaamplakatid suure K-tähega rohelisel taustal K-kohukese reklaamid, mille all oli kiri "Igaühele!" või "Hoolib!". Keskerakonna logo on K-täht neljahõlmalise ristikheina lehega ning loosung on "Igaühe eest!".
Skandaal tekkis sellest, et K-kohukese reklaami tajuti sarnasuse tõttu erakonna sümboolikaga Keskerakonna kaudse valimisreklaamina ning seega seadusest möödahiilimisena. Samuti avaldati arvamust, et tegemist on varjatud annetuse või valimiskampaania varjatud rahastamisega äriühingu poolt, mis tähendaks vastuollu minemist erakonnaseadusega.
Nii Keskerakonna infojuht Toomas Raag kui ka peasekretär Kadri Must eitasid erakonna seotust K-kohukese reklaamiga.
Reklaami vastu algatas politsei 4. oktoobril väärteomenetluse poliitilise välireklaami keelu rikkumise pärast. 5. oktoobril alustas menetlust ka Tarbijakaitseamet eksitava reklaami pärast.
Meedia.
Ajakirjandus kajastas K kohukesega seotut detailselt, Postimehes oli see ka esileheküljel.
Holger Lihtmaa pani oma ajaveebi kohukest parodeerivad bännerid ning teised ajaveebide kirjutajad levitasid seda.
Mart Juur ja Peeter Oja kandsid oma 9. oktoobri Ärapanijas terve saate vältel suuri K kohukese kujulisi kostüüme.
Eesti Ekspressi lisaleht Areen valis järgneval nädalal oma nädala sõnaks "kohuvabohu", mis on ühend sõnadest "kohuke" ja "tohuvabohu".
Pärast Keskerakonna valimisvõitu Tallinnas ütlesid paljud naljatlevalt, et "valimised võitis K kohuke" (näiteks Andrus Ansip Kanal 2 Reporteri valimiste erisaates), sarnaselt oli Ärapanija valimistejärgses saates ekraani allservas jooksvates "valimistulemustes" kirjas, et valimised võitis AS Kohuke.


Lombardia.
Lombardia on maakond Itaalias (Põhja-Itaalias). Põhja poolt piirneb Lombardia Šveitsiga, lõunast Emilia-Romagna, idast Trentino–Alto Adige ja Veneto ning läänest Piemonte maakonnaga. Maakonna keskuseks on Milano linn.
Lombardia on Itaalia rikkaim ning arenenuim piirkond. Ta sarnaneb kohati rohkem põhjanaabritega väljaspool Itaaliat kui ülejäänud Itaaliaga. Piirialana on Lombardia olnud haavatav sissetungidele väljastpoolt Itaaliat ning nii ongi siin pikka aega valitsenud nii prantslased kui austerlased. Samas on asukoht aidanud Lombardial kujuneda Euroopa üheks olulisemaks kaubandus- ja rahanduskeskuseks, mida ta on seniajani.
Loodus.
Lombardia lõunaosa asub Po madalikul, põhjaosas kõrguvad Alpid.
Lombardia on tuntud maaliliste järvede piirkonnana. Suurimad järved on Como, Garda (Itaalia suurim järv), Lago Maggiore, Lugano, Iseo, Idro ja Varese järv. Regiooni läbivad lõuna poole suunduvad Po jõgi oma lisajõgede Ticino, Adda ja Oglioga.
Maakonna kirdeosas, Dolomiitide eelmäestike piirkonnas asub osaliselt Trentino-Alto Adige maakonda ulatuv Stelvio rahvuspark, mis on Itaalia suurim. Seal on liustike vahel peidus üle 50 järve. Rahvuspargi kõrgeim tipp on Ortles (3905 või 3902 m).
Stelviost lõuna pool Brescia provintsis asub liustikulise tekkega Camonica org ("Val Camonica", "Valle Camonica", "Valcamonica", "Vallecamonica"), kus asuvad esiajaloolised kaljujoonised. Kaljujoonised on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Kliima on kontinentaalne, suved on kuumad (+24°C) ja talved külmad (0°C; madalikul, mägedes jahedam). Sademete hulk verieerub altes Po madaliku 610 mm aastas kui mägipiirkonna 2032 mm–ni.
Haldusjaotus.
Lombardia maakond jaguneb 12 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 1562 vallaks.
Rahvastik.
Lombardia on Itaalia maakondade seas kõige tihedama rahvastikuga ja kõige suurema jõukuse konstentratsiooniga. Seal elab umbes 9 miljonit inimest, mis moodustab 15,6% riigi rahvaarvust. Kõige tihedamalt on rahvastatud Milano provints, kus rahvastiku tihedus on 5 korda suurem kui ülejäänud Lombardias ning 10 korda suurem kui Itaalias keskmiselt.
24% rahvastikust on alla 25-aastased ning 17,4% üle 65-aastased.
Suuremad linnad.
Milano (1 156 900 elanikku; 2005), Brescia (193 700), Monza (120 900), Bergamo (113 600), Varese (84 400), Busto Arsizio (79 200), Como (78 600), Sesto San Giovanni (74 700), Cinisello Balsamo (74 100), Pavia (71 500), Cremona (70 700), Legnano (58 000), Vigevano (55 100), Rho (53 600), Bollate (49 600), Gallarate (48 500), Cologno Monzese (47 900), Paderno Dugnano (47 700), Lecco (47 100), Mantova (46 000), Lodi e Lissone (43 000),
Transport.
Lombardia teedevõrgu kogupikkus on üle 28 000 kilomeetri. Raudteid on 1875 kilomeetrit.
Ajalugu.
3. kuni 2. aastatuhandel eKr leidus Lombardia järvede ümbruses juba paikseid asulaid. 1. aastatuhandel eKr ilmusid esimesed külad.
7.–6. saj eKr asusid Lombardia idaaladele etruskid. 6.–5. saj eKr tõrjusid üle Alpide tunginud keldid etruskid lõuna poole. Lombardia alad olid nüüd pikka aega keltide valduses; olulisemad hõimud olid insuberid ja senomanid. Keskuseks kujunes Mediolanum (Milano). Roomlased nimetasid kogu keltidega (gallidega) asustatud ala Itaalias Gallia Cisalpinaks (Gallia siinpool Alpe).
Roomlased vallutaid insuberite maa 222 eKr. Lombardia ala kuulus alates 2. sajandist eKr Vana-Rooma Gallia Cisalpina provintsi.
Ajavahemikul 493–554 oli ta osa idagootide kuningriigist; 554–568 kuulusid sealsed alad Bütsantsile. Pärast seda valitsesid seal langobardid, kelle järgi Lombardia on nime saanud. Alates 774 oli Lombardia Karolingide impeeriumi osa.
11.–13. sajandil oli linnkommuunide aeg. Aastal 1167 asutati Lombardia Liiga. Milano kõrval kerkisid esile Pavia, Cremona ja Mantova linnad.
Pärast seda läks võim Milanos suurtele suguvõsadele nagu Viscontid ja Sforzad. Nende dünastiatest said kunstipatroonid, kes ehitasid uhkeid paleesid ja kirikuid, olid tellijateks paljudele tänaseni säilinud kunstiteostele. Milanos, Bergamos, Mantovas ja Cremonas on väga rikkalik valik kunstiaardeid. Lombardias asuvad sellised Euroopa kunsti pärlid nagu Pavia kartuuslaste klooster, Leonardo da Vinci "Püha õhtusöömaaeg" ja Milano Brera pinakoteegi maalikogu.
1535 oli osa Lombardiast Hispaania valitsemise all samas kui põhjapoolsem osa kuulus Šveitsi võimu alla. 1629 puhkes katkuepideemia, mis võimendas veelgi Hispaania võimu küündimatusest tulenenud kriisi.
18. saj sai Hispaania asemel ligi 100 aastaks võimule Austria: majandus taaselustus, linnad kosusid.
1859 läks võim Austrialt Piemontele ning siis Itaalia kuningriigile.
Lombardia köök.
Pastat süüakse ka Lombardias, kuid eelkõige on siinne köök tuntud risottode ja polenta poolest.
Paradoksaalsel kombel on see Euroopa rikkaim piirkond kuulus "piatti poveri" ehk nn "vaeste toidu" poolest: aastasadade jooksul väljakujunenud aeganõudvad toiduvalmistustehnikad ja kujutlusvõime kompenseerivad siin toiduainete nappust. Iseloomulikult kasutatakse oliiviõli asemel palju võid.
Milano traditsiooniliste roogade hulka kuulub kallihinnalise safraniga valmistatud "risotto alla milanese" ja rohkelt liharoogasid (nt ossobuco ja casoêula); küpsetistest on kuulsaimad panettone ja biscotti.
Lombardia on ka üks Itaalia suurimaid juustutootjaid. Siit on pärit kuulsad gorgonzola, mascarpone, grana padano ja taleggio juustud.
Vein.
Lombardia veinipiirkonnad: Franciacorta (DOCG), Terre di Franciacorta (DOC), Valtellina Superiore (DOCG), Sforzato della Valtellina (DOC), Lugana (DOC), San Martino della Battaglia (DOC), Oltrepò Pavese (DOC)


Plektron.
Plektron (kreeka sõnast tähendusega 'lööma') on plastmassist või harvemini muust materjalist ese, mis on mõeldud näppekeelpillide (kõige sagedamini kitarri, kuid näiteks ka kandle) keelte tõmbamiseks.
Peale "plektron" kasutatakse veel mitut sõna, näiteks lipits, mediaator (kõnekeeles ka lühendvorm "medikas") ning triller. Käibel on ka ingliskeelsed sõnad "plectrum" ja "pick".


Mediaator.
"Mediaator" (ladina sõnast "mediator" 'vahendaja') on mitmetähenduslik sõna.


Lombardia Liiga.
Lombardia Liiga ("Lega Lombardia") on 1167. aastal Milano juhtimisel asutatud Põhja-Itaalia linnade liit. Liiga eesmärk oli kaitsta oma õigusi Saksa-Rooma keisrite vastu.
Liit loodi alguses 20 aastaks, kuid püsis 1237. aastani (vaheajaga 1191–1232).
Lombardia Liigat toetasid paavst ning Venezia vabariik ja Sitsiilia kuningriik.
Pärast seda, kui Lombardia Liiga vägi lõi 1176. aastal Legnano lahingus Friedrich I Barbarossa rüütliväge, tunnustas keiser linnade omavalitsusõigust Konstanzi rahulepinguga.


Jahiuluk.
Jahiuluk ehk jahiloom on uluk (imetaja või lind), kellele vastavalt jahiseadusele tohib jahiajal pidada jahti. Jahiulukite liha, sarvi, nahka, sulgi või muid kehaosi tarvitatakse söögiks või muudeks inimvajadusteks.
Jahiulukid jaotatakse suurulukiteks ja väikeulukiteks. Viimaste hulka kuuluvad ka jahilinnud.
Mingil kindlal alal elutsevate kütitavate ulukite kogumit nimetatakse jahifaunaks.
Eestis tohib küttida järgmisi jahiulukeid.
Eestis küttida lubatud jahiulukite nimekirja kinnitab Keskkonnaministeerium.


Po madalik.
Po madalik ehk Lombardia madalik (itaalia "Pianura Padana", ka "Pianura Lombarda") on tasandik Põhja-Itaalias, Alpide ja Apenniinide vahel.
Kunagine oli selle tasandiku kohal Aadria mere laht.
Valdav kõrgus on 100 m, äärealadel 200–500 m.
Tasandikku veestab Po jõestik. Sageli esineb üleujutusi ja udu.
Lombardia madalik on oma viljaka pinnase tõttu üks Itaalia peamisi põllumajanduspiirkondi (riis, nisu, mais).
Suuremad linnad on Milano, Torino, Bologna ja Padova.


AS Kohuke.
AS Kohuke on eesti toiduainetööstuse ettevõte, mis toodab glasuurkohukesi kaubamärkide Black Mama, Kohuke ja K kohuke all.
AS Kohuke on ärimehele Oliver Kruudale kuuluva Tere AS tütarfirma.
Välislingid.
Kohuke


Gregoriuse koraal.
a>d. "Hartkeri antifonaarium". Sankt-Galleni klooster, umb. 1000 pKr.
Gregooriuse koraal ehk gregooriuse laul (ladina "cantus gregorianus") on keskajast pärinev ühehäälne kristlik laul, mis on oma nime saanud paavst Gregorius Suure järgi. Gregooriuse koraal on üldnimetus, mis ühendab mitmeid erinevaid žanre ja vorme.
Gregooriuse koraal arenes välja meloodiatest, mis olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. 604. aastal valmis paavst Gregorius Suure käsul koostatud koraaliviiside valikkogumik ehk "Gregoriuse antifonaarium". Sellest alates hakati kristlikel jumalateenistustel kasutama üksnes seal avaldatud viise. Gregooriuse koraali lauldi saateta, sest kirikus olid pillid keelatud.
Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregooriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale, Jeesusele, Neitsi Maarjale, pühakutele. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke, neumasid, millest on välja arenenud noodikiri.
Mitmehäälsuse tekkides sai gregooriuse koraalist üks vaimuliku laulu häältest. Kuni 12. sajandini valdavaks olnud organumites oli gregooriuse koraal ülemiseks hääleks, umbes 12. - 13. sajandil sai gregooriuse koraalist aga alumine hääl ("cantus firmus").
Hümni "Veni creator spiritus" noot


1324.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad
Aastad: 1319 1320 1321 1322 1323 - 1324 - 1325 1326 1327 1328 1329


1325.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad
Aastad: 1320 1321 1322 1323 1324 - 1325 - 1326 1327 1328 1329 1330


1326.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad
Aastad: 1321 1322 1323 1324 1325 - 1326 - 1327 1328 1329 1330 1331


1327.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad
Aastad: 1322 1323 1324 1325 1326 - 1327 - 1328 1329 1330 1331 1332


Aleksandr Getmanski.
Aleksandr Getmanski (vene keeles Александр Гетманский, sündinud 6. oktoobril 1977) on vene kabetaja, rahvusvaheline suurmeister rahvusvahelises kabes. Ta on kahekordne juunioride maailmameister 1995 ja 1996 ning võistkondlik maailmameister 2005. Ka on ta võitnud kahel korral (1998 ja 1999) Venemaa meistrivõistlused rahvusvahelises kabes.
Getmanski, Aleksandr
Getmanski, Aleksandr


1328.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad
Aastad: 1323 1324 1325 1326 1327 - 1328 - 1329 1330 1331 1332 1333


1329.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1270. aastad 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad - 1320. aastad - 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad
Aastad: 1324 1325 1326 1327 1328 - 1329 - 1330 1331 1332 1333 1334


Ago Neo.
Ago Neo, sündinud August Neo (12. veebruar 1908 Vihterpalu, Harjumaa – 19. august 1982 Århus, Taani) oli eesti maadleja, olümpiahõbe 1936 vabamaadluse poolraskekaalus ja -pronks 1936 kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus, EM-hõbe 1934 kreeka-rooma maadluse keskkaalus ja 1937 kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus, EM-pronks 1935 mõlema maadlusviisi poolraskekaalus ja 1939 kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus. Ta oli 7-kordne Eesti meister vaba- ja 5-kordne Eesti meister kreeka-rooma maadluses ning 28-kordne Eesti koondislane. Kui kaal ja maadlusviis on nimetamata, võistles ta kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus. Elukutselt autojuht. Klubi: Tallinna “Sport”.
1928.
Ago Neo hakkas maadlusega tegelema. Kindlasti innustas teda see, et samal aastal tulid Osvald Käpp ja Voldemar Väli olümpiavõitjateks.
1929.
Ago Neo tuli Eesti meistriks vabamaadluses.
1931.
Ago Neo tuli Eesti meistriks vabamaadluses.
Euroopa meistrivõistlustel Prahas ei saavutanud ta edu. Hõbemedali said Voldemar Väli ja Albert Kusnets.
Eesti võitis oktoobris Riias Läti 5:2.
Novembris viigistas Eesti Tallinnas Soomega 14:14. Eestlastest tõsteti esile Neod, Kristjan Trossmanni ja Voldemar Välja.
1932.
Ago Neo tuli Eesti meistriks vabamaadluses.
Rootsi-Saksa-Ungari-Eesti maavõistlusel Stockholmis jäi Eesti viimaseks, kuid võitis Tallinnas Läti 5:2.
Los Angelese olümpiamängudest jäi Eesti üldiselt kõrvale. Osvald Käpp siiski maadles.
1933.
Ago Neo tuli Eesti meistriks vabamaadluses.
Euroopa meistrivõistlustele Helsingisse saadeti Neo asemel Olaf Luiga, kes tuli pronksmedalile nagu ka Albert Kusnets.
1934.
Ago Neo tuli Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse keskkaalus ja vabamaadluse poolraskekaalus.
II Turaani turniiri Helsingis 18. ja 19. märtsil võitis Soome (21) Eesti (12) ja Ungari (9) ees. Soome võitis kõigis kaaludes.
Euroopa meistrivõistlused.
Euroopa meistrivõistlustele Rooma saadeti ainult kaks meest: kergekaalus Voldemar Väli, kes langes välja 3. ringis, ja keskkaalus Ago Neo.
Keskkaalus oli 14 maadlejat. I ringis seljatas Neo Viktors Kavalsi (Läti), II ringis Hans Stiedli (Austria). III ringis võitis Neo Arvi Pikkusaari (Soome) 3:0, IV ringis seljatas ruttu Ivar Karlseni (Norra).
V ringi pääsesid Neo, Ivar Johansson (Rootsi) ja László Papp (Ungari), kõik 1 karistuspunktiga. Johansson seljatas V ringis Neo ja VI ringis Papi ning tuli Euroopa meistriks. Hõbedakohtumises võitis Neo ungarlase 3:0.
1935.
Ago Neo tuli Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses.
Euroopa meistrivõistlused.
Euroopa meistrivõistlustele kreeka-rooma maadluses Kopenhaagenisse saadeti jälle ainult kaks meest: Voldemar Mägi keskkaalus ja Neo poolraskekaalus. See oli üsna imelik, sest Berliini olümpiamängudel osalemine oli ometigi otsustatud.
I ringis võitis Neo Ede Virág-Ébneri (Ungari) 3:0, II ringis loositi vabaks, III ringis seljatas kiiresti Isak Paikini (Taani), IV ringis võitis ka valitseva Euroopa meistri Edvīns Bietagsi (Läti) 3:0.
V ringi pääsesid Axel Cadier (Rootsi; 1 punkt), Neo (2 punkti) ja Paul Böhmer (Saksamaa; 4 punkti). Cadier seljatas nad mõlemad, kuid eestlane anti talle loosiga enne vastu ja seetõttu oli I Cadier, II Böhmer ja III Neo.
Vabamaadluses Eesti Euroopa meistrivõistlustel ei osalenud, ei pidanud ka maavõistlusi. Ainus erand on 1935, kui Ago Neo omal käel sõitis septembris EM-ile Brüsselisse.
Poolraskekaalus oli 12 maadlejat. I ringis võitis Neo Émile Poilvé (Prantsusmaa) 2:1, II ringis seljatas Fabio Del Genovese (Itaalia), III ringis võitis Paul Dätwyleri (Šveits) 3:0 ja IV ringis Hubert Prokopi (Tšehhoslovakkia) 3:0. V ringis oli ta taas Cadieriga vastamisi. Kuigi rootslane polnud sellises vormis kui Kopenhaagenis (seljakaotus Ede Virág-Ébnerilt), võitis ta Neo 3:0 ja medalid olid jagatud: I Virág-Ébner, II Cadier ja III Neo. Ungarlasega, keda Neo kreeka-rooma maadluses tuuseldas, ta kokku ei sattunudki.
Turaani turniir.
III Turaani turniiril 15.–17. novembril Tallinnas võitis Eesti (18 punkti) Soome (14) ja Ungari (10) ees. Oma kaalu võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo (keskkaalus), Olaf Luiga ja Kristjan Palusalu. Kärbeskaallane Evald Sikk tuli teiseks ja sulgkaallane Harald Miss kolmandaks. Ajakirjandus tõstis esile paari päevaga 7 kg maha võtnud Neo head maadlust.
1936.
Ago Neo tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Berliini olümpiamängud.
Esialgu kavatseti Ago Neo olümpiale saata keskkaalus ja Olaf Luiga poolraskekaalus, ent Luiga ei suutnud treeningperioodi korralikult läbi teha ja teda koondisse ei arvatud. Selle põhjus selgus mõnevõrra hiljem: 1939 suri 31-aastane Luiga vähki.
Kristjan Palusalu ja Ago Neo pandi välja mõlemas maadlusviisis. Esialgne plaan oli lasta meestel paar matši vabamaadluses teha ja siis loobuda, et kreeka-rooma stiilis paremini esineda. Kumbki mees ei tahtnud aga katkestamisest kuuldagi ja mõlemad tõid Eestile kaks medalit.
Vabamaadlusturniiri I ringis kaotas Neo Knut Fridellile (Rootsi) 0:3, kuigi oli kommentaatorite arvates napilt, kuid kindlalt parem. Nikolai Kursmani meelest olnud Fridell vahepeal koguni õlgadel. Fridell võitis ka kõik teised vastased ja tuli olümpiavõitjaks. Seda kaotust nähes soovitasid Eesti meeskonna juhid Neol turniir pooleli jätta, kuid Neo sai kaotusest suure impulsi.
II ringis seljatas Neo Euroopa meistri Ede Virág-Ébneri ja III ringis Ray Clemonsi (USA). Järgnesid 3:0 võidud Paul Dätwyleri ja Erich Sieberti (Saksamaa) üle ning Ago Neo oli võitnud hõbemedali! Pronks läks Siebertile.
Üks päev oli puhkuseks ja algas kreeka-rooma maadluse turniir. Neo sai siiski pikema puhkuse: jäi avaringis vabaks.
II ringis anti Neole vastu Axel Cadier ise. Cadier oli jälle tippvormis, võitis teenitult 3:0, võitis teisedki vastased ja tuli olümpiavõitjaks.
III ringis seljatas Neo Franz Foidli (Austria). IV ringis tuli maadelda teiseks favoriidiks peetud haruldaselt jõulise ja kauni kehaga Umberto Silvestriga (Itaalia). Ent Neo oli näinud, kuidas Cadier eelmises ringis Silvestri seljatas, ja tegi sama kohe järele. V ringi vastaseks tuli Edvīns Bietags, kes kõik senised vastased oli seljatanud. Neo maadles temaga tasavägiselt, ent lõpu eel suutis lätlane eestlast tõsta ja kohtunikud andsid 2:1 võidu Bietagsile. Kullamatšis võitis Cadier Bietagsi 3:0, ent Neo oli siiski võitnud pronksi. Bietagsi medal jäi Läti ainsaks Berliini maadlusturniirilt.
Meeskondlikult võitis Rootsi 20, 2. Soome 11, 3. Ungari 10, 4. Eesti 10, 5. Saksamaa 10, 6. USA 9, 7. Türgi 4, 8. Tšehhoslovakkia 4, 9. Prantsusmaa 3, 10. Läti 2, 11. Kanada 1 punktiga. Ungari sai 3 kulda, Eesti 2, Saksamaa 0.
1937.
Ago Neo tuli Eesti meistriks nii kreeka-rooma (6. ja 7. märtsil Viljandis) kui ka vabamaadluses (8. jaanuaril 1938 Tartus).
17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Neo seljatas Uuno Vento 11.27-ga. Veel võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi ja Kristjan Palusalu, kaotasid Evald Sikk kärbeskaalus ja Egon Härma sulgkaalus. Eesti B-s võitis Olaf Luiga Elmer Härmä 2:1.
Euroopa meistrivõistlused.
EM-ile Pariisi saadeti täismeeskond. Rongireisi ajal sai Neo aga külma ja haigestus. Kuigi ravimitega saadi palavik maha ja nohustki lahti, soovitasid võistkonna juhid tal loobuda Voldemar Roolaane kasuks. Ent Neo avastas, et 13 konkurendi seas pole Axel Cadieri, kes oli tülli läinud oma maadlusliiduga. Rootsit esindas Nils Åkerlindh, kes Berliini olümpial oli vabamaadluse raskekaalus olnud neljas. Seega oli Neol reaalne võimalus lõpuks tulla Euroopa meistriks.
I ringis seljatas Neo Franz Aumeieri (Austria) ja II ringis N. Pélissier’ (Belgia), III ringis võitis Elmer Härmä 3:0. IV ringis sai ta aga Umberto Silvestri vastu õlapõrutuse, maadles, hambad risti, matši lõpuni, kuid passiivsuse tõttu andsid kohtunikud 2:1 võidu itaallasele. Silvestri langes sellegipoolest välja: punktivõit andis talle otsustava, 5. miinuspunkti. V ringis maadles Neo, õlg tuimestatud, Werner Seelenbinderi (Saksamaa) vastu ja saavutas aktiivsuse tõttu 3:0 võidu. Pärast matši halvenes õlg ometi, Neo küll läks esikohamatšile Åkerlindhi vastu, kuid kaotus oli paratamatu. I Åkerlindh, II Neo, III Seelenbinder.
Palusalu tuli ka Euroopa meistriks, Mägi sai pronksi. Riikide arvestuses sai Rootsi 15, Soome 10, Saksamaa 7, Eesti 6, Läti 2, Türgi ja Norra 1 punkti.
1937.
Eesti võitis 3. oktoobril Riias Läti 4:3. Võitsid Väli, Puusepp, Neo ja Palusalu.
1938.
14. märtsil kaotas Eesti A Helsingis Soome A-le 2:5 (võitsid Roolaan ja Palusalu, kaotasid Juhan Looaru, Evald Sumil, Voldemar Väli, Edgar Puusepp ja Ago Neo Elmer Härmäle 0:3) ning Eesti B Soome B-le samuti 2:5 (poolraskekaalus kaotas Juhan Kalde Uuno Ventole).
Haiguse tõttu, mis andis tunda maavõistlusel, jättis Neo vahele Eesti meistrivõistlused kreeka-rooma maadluses ning koduses Tallinnas 24.–27. aprillil peetud Euroopa meistrivõistlused, kus Johannes Kotkas tuli Euroopa meistriks, Neod asendanud Nikolai Karklin tuli hõbedale ja Voldemar Roolaan pronksile.
14. novembril Tallinnas alistas Eesti Saksamaa 5:2. Neo võitis Karl Ehreti. Kogu kohtumise oli Neo palju ründavam ning sakslane ei teinud ühtki võtet, mistõttu on pisut imelik, et kohtunikud andsid Neole väikese töövõidu 2:1, mitte suure võidu 3:0. Veel võitsid Martin Maiste, Adalbert Toots, Voldemar Roolaan ja Johannes Kotkas. Kaotasid sulgkaallane Aleksander Kukk ja kergekeskkaallane Edgar Puusepp.
10. ja 11. detsembril Tallinnas peetud Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses kaotas Neo Edgar Rohtmetsale 1:2 ja jäi tema järel teiseks.
1939.
20. jaanuaril Berliinis kaotas Eesti Saksamaale revanšmatši 3:4. Kolmes kergemas kaalus said Martin Maiste, Hugo Veisman ja Aat Männis seljakaotuse, erapoolik kohtunik luges ka Voldemar Roolaanele seljakaotuse. Võitsid Puusepp, Neo ja Kotkas. Paul Böhmer oli novembris maadelnud Kotkaga ega saanud talle kuidagi vastu. Nüüd ei jäänud Neolgi seljavõidust Böhmeri üle palju puudu.
26. jaanuaril võitis Eesti Prahas Tšehhoslovakkia 5:2. Veisman ja Männis said taas seljakaotuse, kuid Maiste, Mägi, Roolaan, Neo (J. Pelikani vastu) ja Kotkas võitsid.
28. veebruaril võitis Eesti Tallinnas Läti 6:1. Ainsa seljavõidu sai Maiste, sulgkaallane Sumil kaotas 0:3, punktidega võitsid Toots, Puusepp, Roolaan, Neo ja Kotkas.
Ago Neo tuli 5. ja 6. märtsil Tartus Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses Edgar Rohtmetsa ja K. Orumetsa ees.
25. ja 26. märtsil kaotas Eesti A Tallinnas Soome A-le 3:4. Võitsid Roolaan, Neo (Mikko Mansikkat) ja Kotkas, kaotasid Martin Maiste, Johan Viitung, Hugo Veisman ja Edgar Puusepp. Eesti B võitis Soome B 4:3 (poolraskekaalus võitis Rohtmets Ilmari Kalliot).
Euroopa meistrivõistlused.
25.–28. aprillil Oslos peetud Euroopa meistrivõistlustel osales poolraskekaalus küll vaid 9 maadlejat, kuid kõik tähtsamad olid kohal: Nils Åkerlindh, Edvīns Bietags, Mustafa Çakmak, Karl Ehret, Mikko Mansikka ja Umberto Silvestri.
I ringis olid nii Neo kui ka tema vastane türklane Çakmak väga passiivsed. Kohtunikud andsid 2:1 võidu Çakmakile ja Neo pidi Euroopa meistriks tulekuks kõik järgmised vastased seljatama. Ta võitiski nii Ehreti, Mansikka kui ka Bietagsi, ent need olid ainult punktivõidud ja Neol sai 5 karistuspunkti täis. Tiitlikaitsjaga ta maadlema ei pääsenudki. I Åkerlindh, II Çakmak, III Neo.
Kotkas kaitses Euroopa meistri tiitlit, teiseks tuli Puusepp. Riikide arvestuses sai Rootsi 13, Soome 9, Saksamaa 7, Eesti 6, Türgi 4, Ungari 2 ja Norra 1 punkti.
1939.
19. novembril Riias võitis Eesti Läti 5:2. Sulgkaallane Artur Roos kaotas 35 sekundiga. Punktidega kaotas ka Mägi keskkaalus. Võitsid Maiste, Väli, Puusepp, Roolaan ja Kotkas.
1940.
Pärast Eesti annekteerimist kutsuti Neo Nõukogude Liidu II absoluutsele tšempionaadile koos Kotka ja Karkliniga. Neo sai 14 võistleja seas 9. koha, kaotades Kotkale 9.12-ga. Kotkas võitis, Karklin oli 6.
Edaspidi.
Sõja ajal emigreerus Ago Neo Rootsi. Ta töötas sealgi autojuhina ning asutas oma väikese veofirma. Ta töötas autojuhina kuni oma surmani, mis saabus 19. augustil 1982 Taanis teel Rootsist Saksamaale. Ta maeti Stockholmi.


Gonzaga hertsogipalee.
Gonzaga hertsogipalee ("Palazzo Ducale", ka: "Palazzo Ducale di Mantova") on Gonzagade suguvõsale kuulunud palee Itaalias Mantova linnas.
See on üks Euroopa suuremaid losse. Ta võtab enda alla kogu linna kirdeosa. Lisaks lossile kuulub paleekompleksi 14. sajandist pärinev kindlus "Castello di San Giorgio" ning kirik. Osa paleest on avatud külastajatele muuseumina.
Hiilgeaegadel oli lossi suuruseks 34 000 m² ja seal elas üle tuhande inimese. Kui Habsburgid seda 1630. aastal rüüstasid, läks neil palee enam kui 500 ruumist kunstivarade äravedamiseks tarvis 1630 vankrit.
Kunstiväärtused.
"Camera degli Sposi" laemaal, Andrea Mantegna
"Camera delgli Sposi" fresko, Andrea Mantegna
Aadress.
"Museo di Palazzo Ducale, Piazza Sordello 40, 46100 Mantova"


Saatanlik Piibel.
"Saatanlik Piibel" ("The Satanic Bible") on teos, mille kirjutas Anton Szandor LaVey aastal 1969 ning mis on üks tänapäevase ehk ratsionaalse satanismi alustekste.
Raamatusse on kogutud tähelepanekuid, esseesid ning põhilisemate satanistlike rituaalide kirjeldusi. Samuti on seal visandatud LaVey algupärane satanistlik filosoofia, mida on mõjutanud teiste seas Aleister Crowley, Niccolò Machiavelli, Friedrich Nietzsche ja Ragnar Redbeard.
"Saatanliku Piibli" tõlkimist eesti keelde alustas Musta Veenuse Ordu asutaja Jason 1999. Tõlke esimene trükk ilmus 2001 Burton H. Wolfe'i eessõnaga ning Musta Veenuse Ordu juhatuse esimehe Jasoni järelsõnaga. Aastal 2005 tuli müügile teine, veidi suuremas formaadis ja kvaliteetsem trükk, millele on lisatud eessõna Kalle Kulbokilt ning mille järelsõna on kirjutanud taas üks Musta Veenuse Ordu liikmetest.
Kolmas trükk ilmus 2008. aastal kirjastuselt Algol. Sissejuhatuse on kirjutanud CoSi ülempreester Peter H. Gilmore. Lisalehele on kaassõna kirja pannud Sven Kivisildnik.


Peetruse rist.
Tagurpidi Ladina risti nimetatakse Peetruse ristiks.
Peetruse rist ehk tagurpidi rist on kristlik sümbol, mida tänapäeval on hakatud seostama antikristusega. Seostamine antikristusega pole kooskõlas kristluse traditsioonilise käsitlusega Peetruse ristist.
Seostamine satanismiga.
Läbi aegade on satanismi sümboliks peetud pentagrammi, olgu siis harud üles- või allapoole. Viimastel aegadel on satanismile ekslikult hakatud omistama ka Peetruse risti (tagurpidi risti) kandmist. Põhjendatakse selle risti olemust sellega, et see sümboliseerivat kristluse põhimõtete pea peale pööramist. Kuid sel juhul tuleks võtta Jeesus Kristust kujutav krutsifiks ja see tagurpidi pöörata, kuna tavalise risti algne definitsioon oma erinevates vormides on siiski midagi muud.
Mida siis tähendab Peetruse rist ja mida see sümboliseerib?
Peetruse rist sümboliseerib satanistile vastuvõetamatut tunnet- alandlikkust!
Miks? Lugege läbi alljärgnev kirjatükk ja mõistate...
Püha Peetrus, apostel, Andrease vend, oli kalamees Galileas. Ta oli koos Jakoobuse ja Johannesega Kristusele vaimselt kõige lähedasem jünger. Näib, et apostlite seas oli Peetrus eeskõnelejaks. Püha Matteus jutustab oma evangeeliumis, kuidas Peetrus ja Andreas jümgriteks kutsuti: "Aga Galilea mere rannal kõndides ta (Kristus) nägi kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja Andreast, tema venda, võrku merre heitvat. Sest nad olid kalamehed. Ja ta ütles neile: "Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks!" Nemad jätsid kohe võrgud maha ja järgisid teda" (Mt 4:18-20). Sellest kutsumisest saadik mainitakse Peetrust evangeeliumides sageli. See oli Peetrus, kes vastas Kaisareas Kristuse küsimusele "(---) keda teie mind ütlete olevat?" kuulsa lausega "Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!", millele Jeesus vastas: (---) sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse ja surmavalla väravad ei võida seda! Ma annan sinule taevariigi võtmed (---)" (Mt 16:15jj). Kristuse kannatuse kirjalikest ülestähendustest on kõigile tuttavad Peetruse truudusevanne koos järgnenud salgamise ja sügava kahetsusega. Peetruse elust pärast Kristuse taevaminekut räägitakse Apostlite tegudes. Peetrus kuulutas jumalasõna Väike-Aasias, tegutsedes põhiliselt Antiookias. Hiljem läks ta Rooma, kus asutas arvatavasti esimese kristlaste koguduse seal. Pärimuse järgi tegi Peetrus Roomas oma tööd kakskümmend viis aastat, kuni teda süüdistati keisri lemmiku äranõidumises. Oma järgijate palvete peale nõustus ta linnast põgenema, kuid teel ilmus talle Kristus. Peetrus küsis: "Issand, kuhu sa lähed?" (Domine, quo vadis?), mille peale Jeesus vastas: "Rooma, et mind uuesti risti löödaks": seda taevaseks märgiks pidades läks Peetrus Rooma tagasi, kus ta kinni võeti ja vangi pandi. Teda piitsutati ja löödi lõpuks, pea alaspidi, risti. Seda tehti tema enda soovi kohaselt, sest ta ei pidanud end vääriliseks surema samamoodi kui Kristus.
Enamasti on maalidel Püha Peetrust kujutatud taeva võtmeid hoidmas. Vahel on tal käes kala, mis vihjab sellele, et ta oli hingede püüdja. Mõnikord on tema läheduses kukk, mis vihjab tema salgamisele. Tema mantel on erekollane, sümboliseerides ilmutatud usku.


Jeziidid.
Jeziidid ehk jaziidid (kurdi keeles "Êzidîtî") on antiikajast pärineva Lähis-Ida usundi jezidismi järgijad.
Nad kummardavad Paabulind-inglit (Melek Taus, araabia keeles ملاك طاووس ("Malāk Tā'ūs")). Jeziidid usuvad, et ta on langenud ingel, kes kahetses pattu ning seejärel lõi taas maailma, mille olemasolu oli vahepeal katkenud.
Põhiosa jeziididest on kurdid. Enamik jeziide elab Iraagis Mosuli lähistel. Väga väikeste rühmadena on neid ka Süürias, Türgis, Gruusias, Armeenias ja Iraanis. Jeziidide koguarvuks on pakutud umbes pool miljonit.


Pavia.
Pavia on linn Itaalias Lombardia maakonnas, Pavia provintsi halduskeskus. Pavia asub 35 km Milanost lõunas, Ticino jõe ääres. Paviast kagupool ühineb Ticino jõgi Po jõega. Milanoga ühendab Paviat Naviglio kanal.
Ajalugu.
Vana-Rooma ajal oli Pavia nimi Ticinum (Ticino jõe järgi).
Pavia oli aastast 572 langobardide pealinn. Aastal 774 vallutas linna Karl Suur.
Pavia San Michele kirikus said kuulsa Lombardia raudse krooni pähe 9.–12. sajandi Itaalia kuningad. Seal krooniti ka Karl Suur (langobardide kuningaks; 774) ja Friedrich Barbarossa (1155). Oma tähtsuse säilitas Pavia ka siis, kui pealinna staatus 1359 Milanole üle läks.
Aastal 1359 läks ta Viscontide võimu alla.
Pavia lahingus (1525) lõi Saksa-Rooma keisri Karl V armee Prantsusmaa kuninga François I väge. François I langes vangi ja pidi Madridi rahu põhjal (1526) loobuma oma Itaalia-valdustest.
Aastast 1540 kuulus Pavia Hispaaniale, aastast 1714 Austriale ja aastast 1859 Piemontele.
Pavia tornid.
Keskaegset Paviat tunti kui "saja torni linna". Mõned neist tornidest on siiani vanas linnasüdamikus säilinud; üks uhkeimaid neist, Torre Civica, kukkus 1989. aastal ootamatult kokku.
Kultuur.
Pavia ülikool (asutatud 1361) on üks Euroopa vanimaid ja auväärsemaid ülikoole. Praegu tegutseb see mitmesse klassitsistlikku õue avanevates hoonetes Strada Nuova ääres.
Pavias on sündinud esimene Cantebury peapiiskop Lanfranc (1005).
Köök.
Pavia köögi tuntuimad road on "zuppa pavese" ja Certosa di Pavia munkade looming "risotto alla certosina". Pavias nagu kogu Lombardias eelistatakse riisitoite pastale.


1999. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
1999. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused olid VII kergejõustiku maailmameistrivõistlused, mis toimusid 20. – 29. augustil Sevillas Hispaanias.
100 m.
Finaal: 22. august
Maailmarekord: 9,79 Maurice Greene, USA (16. juuni 1999 Ateena)
MM rekord: 9,86 Carl Lewis, USA (25. august 1991 Tokyo)
9,86 Maurice Greene, USA (3. august 1997 Ateena)
Maailmameister 1997: 9,86 Maurice Greene, USA (3. august Ateena)
200 m.
Finaal:27. august
Maailmarekord:19,32 Michael Johnson, USA (1. august 1996 Atlanta)
MM rekord: 19,79 Michael Johnson, USA (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1997: 20.04 Boldon Ato, Trinidad ja Tobago (8. august Ateena)
400 m.
Finaal:26. august
Maailmarekord: 43,29 Harry 'Butch' Reynolds, USA (17. august 1988 Zürich)
MM rekord: 43.39 Michael Johnson, USA (9. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1997: 44.12 Johnson Michael, USA (5. august Ateena)
800 m.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 1.41,11 Wilson Kipketer, Taani (24. august 1997 Köln)
MM rekord: 1.43,06 Billy Konchellah, Kenya (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 1.43,38 Wilson Kipketer, Taani (8. august Ateena)
1500 m.
Finaal:24. august
Maailmarekord:3.26,00 Hicham El Guerrouj, Maroko (14. juuli 1998 Rooma)
MM rekord: 3.32,84 Noureddine Morceli, Alžeeria (1. september 1991 Tokyo)
Maailmameister 1997: 3.35,83 Hicham El Guerrouj, Maroko (6. august Ateena)
5000 m.
Finaal:28. august
Maailmarekord: 12.39,36 Haile Gebrselassie, Etioopia (13. juuni 1998 Helsinki)
MM rekord: 13.02,75 Ismael Kirui, Kenya (16. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1997: 13.07,38 Daniel Komen, Kenya (10. august Ateena)
10 000 m.
Finaal:24. august
Maailmarekord: 26.22,75 Haile Gebrselassie, Etioopia (1. juuni 1998 Hengelo)
MM rekord: 27.12,95 Haile Gebrselassie, Etioopia (8. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1997: 27.24,58 Haile Gebrselassie, Etioopia (6. august Ateena)
Maraton.
Finaal:28. august
Maailmarekord: 2:06.05 Ronaldo da Costa, Brasiilia (20. september 1998 Berliin)
MM rekord: 2:10.03 Robert de Castella, Austraalia (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1997: 2:13.16 Abel Antón, Hispaania (10. august Ateena)
4x100 m.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 37,40 USA (8. august 1992 Barcelona)
37,40 USA (21. oktoober 1993 Stuttgart)
MM rekord: 37,48 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1997: 37,86 Kanada (10. august Ateena)
4x400 m.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 2.54,20 USA (22. juuli 1998 Uniondale)
MM rekord: 2.54,29 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1997: 2.56,47 USA (10. august Ateena)
Finaali võitis algselt USA võistkond (Jerome Davis, Antonio Pettigrew, Angelo Taylor, Michael Johnson) ajaga 2.56,45, kuid nende tulemus tühistati hiljem, kui Pettigrew tunnistas dopingu kasutamist.
100 m tõkkejooks.
Finaal:25. august
Maailmarekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
MM rekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1997: 12,93 Allen Johnson, USA (7. august Ateena)
400 m tõkkejooks.
Finaal:27. august
Maailmarekord: 46,78 Kevin Young, USA (6. august 1992 Barcelona)
MM rekord: 47,18 Kevin Young, USA (19. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1997: 47,70 Stéphane Diagana, Prantsusmaa (4. august Ateena)
3000 m takistusjooks.
Finaal:23. august
Maailmarekord: 7.55,62 Bernard Barnasai, Kenya (24. august 1997 Köln)
MM rekord: 8.04,16 Moses Kiptanui, Kenya (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1997: 8.05,84 Wilson Boit Kipketer, Kenya (6. august Ateena)
20 km käimine.
Finaal:21. august
Maailmarekord: 1:17.46 Julio Martínez, Guatemala (8. mai 1999 Eisenhüttenstadt)
MM rekord:1:19.37 Maurizio Damilano, Itaalia (24. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1997: 1:21.43 Daniel García, Mehhiko (2. august Ateena)
50 km käimine.
Finaal:25. august
Maailmarekord:3:37.41 Andrei Perlov, NSVL (5. august 1989 Leningrad)
MM rekord: 3:40.53 Hartwig Gauder, Saksa DV (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 3:44.46 Robert Korzeniowski, Poola (7. august Ateena)
Kõrgushüpe.
Finaal:23. august
Maailmarekord: 2.45 Javier Sotomayor, Kuuba (27. juuli 1993 Salamanca)
MM rekord: 2.40 Javier Sotomayor, Kuuba (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1997: 2.37 Javier Sotomayor, Kuuba (6. august Ateena)
Teivashüpe.
Finaal:26. august
Maailmarekord: 6.14 Sergei Bubka, Ukraina (31. juuli 1994 Sestriere)
MM rekord: 6.01 Sergei Bubka, Uraina (10. august 1997 Ateena)
Maailmameister 1997: 6.01 Sergei Bubka, Ukraina (10. august Ateena)
Kaugushüpe.
Finaal:28. august
Maailmarekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tokyo)
MM rekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1997: 8.42 Iván Pedroso, Kuuba (5. august Ateena)
Kolmikhüpe.
Finaal:25. august
Maailmarekord: 18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august 1995 Göteborg)
MM rekord:18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1997: 17.85 Yoelbi Quesada, Kuuba (8. august Ateena)
Kuulitõuge.
Finaal:21. august
Maailmarekord: 23.12 Randy Barnes, USA (20. mai 1990 Westwood)
MM rekord: 22.23 Werner Günthör, Šveits (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 21.44 John Godina, USA (2. august Ateena)
Kettaheide.
Finaal:24. august
Maailmarekord: 74.08 Jürgen Schult, Saksa DV (6. juuni 1986 Neubrandenburg)
MM rekord: 68.76 Lars Riedel, Saksamaa (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1997: 68.54 Lars Riedel, Saksamaa (10. august Ateena)
Vasaraheide.
Finaal:22. august
Maailmarekord: 86.74 Juri Sedõhh, NSVL (30. august 1986 Stuttgart)
MM rekord: 83.06 Sergei Litvinov, NSVL (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 81.78 Heinz Weis, Saksamaa (3. august Ateena)
Odavise.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 98.48 Jan Železný, Tšehhi (25. mai 1996 Jena)
MM rekord: 89.58 Jan Železný, Tšehhi (13. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1997: 88.40 Marius Corbett, LAV (5. august Ateena)
Kümnevõistlus.
Finaal:24. – 25. august
Maailmarekord: 8994 Tomáš Dvořák, Tšehhi (4. juuli 1999 Praha)
MM rekord: 8837 Tomáš Dvořák, Tšehhi (5. – 6. august 1997 Ateena)
Maailmameister 1997: 8837 Tomáš Dvořák, Tšehhi (5. – 6. august Ateena)
100 m.
Finaal:22. august
Maailmarekord: 10,49 Florence Griffith-Joyner, USA (16. juuli 1988 Indianapolis)
MM rekord: 10,82 Gail Devers, USA (16. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1997: 10,83 Marion Jones, USA (3. august Ateena)
200 m.
Finaal:27. august
Maailmarekord: 21,34 Florence Griffith-Joyner, USA (29. september 1988 Seoul)
MM rekord: 21,74 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (3. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 22,32 Žanna Tarnopolskaja-Pintusevitš, Ukraina (8. august Ateena)
400 m.
Finaal:26. august
Maailmarekord: 47.60 Marita Koch, Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 47,99 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1997: 49,77 Cathy Freeman, Austraalia (4. august Ateena)
800 m.
Finaal:24. august
Maailmarekord: 1.53,28 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (26. juuli 1983 Münhen)
MM rekord: 1.54,68 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1997: 1.57,14 Ana Fidelia Quirot, Kuuba (9. august Ateena)
1500 m.
Finaal:29. august
Maailmarekord:3.50,46 Qu Yunxia, Hiina (11. september 1993 Peking)
MM rekord:3.58,56 Tatjana Samolenko-Dorovskihh, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 4.04,24 Carla Sacramento, Portugal (5. august Ateena)
5000 m.
Finaal:27. august
Maailmarekord: 14.28,09 Jiang Bo, Hiina (23. oktoober 1997 Shanghai)
MM rekord: 14.46,47 Sonia O'Sullivan, Iirimaa (12. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1997: 14.57,68 Gabriela Szabo, Rumeenia (9. august Ateena)
10 000 m.
Finaal:26. august
Maailmarekord: 29.31,78 Wang Junxia, Hiina (8. september 1993 Peking)
MM rekord: 30.49,30 Wang Junxia, Hiina (21. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1997: 31.32,92 Sally Barsosio, Kenya (5. august Ateena)
Maraton.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 2:20.47 Tegla Loroupe, Kenya (19. aprill 1998 Rotterdam)
MM rekord: 2:25.17 Rosa Mota, Portugal (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: Hiromi Suzuki, Jaapan (9. august Ateena)
100 m tõkkejooks.
Finaal:28. august
Maailmarekord: 12,21 Yordanka Donkova, Bulgaaria (20. august 1988 Stara Zagora)
MM rekord: 12,34 Ginka Zagorcheva, Bulgaaria (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 12,50 Ludmila Engquist, Rootsi (10. august Ateena)
400 m tõkkejooks.
Finaal:25. august
Maailmarekord: 52,61 Kim Batten, USA (11. august 1995 Göteborg)
MM rekord: 52,61 Kim Batten, USA (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1997: 52,97 Nezha Bidouane, Maroko (8. august Ateena)
20 km käimine.
Finaal:27. august
Maailmarekord: 1:27.30 Nadežda Rjaškina, Venemaa (7. veebruar 1999 Adler)
Maailmameister 1997 (10 km käimine): 42.55,49 Annarita Sidoti, Itaalia (7. august Ateena)
4x100 m.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 41,37 Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 41,47 USA (9. august 1997 Ateena)
Maailmameister 1997: 41,47 USA (9. august Ateena)
4x400 m.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 3.15,17 NSVL (1. august 1988 Seoul)
MM rekord: 3.16,71 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1997: 3.20,92 Saksamaa (10. august Ateena)
Kõrgushüpe.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
MM rekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 1.99 Hanne Haugland, Norra (10. august Ateena)
Teivashüpe.
Finaal:21. august
Maailmarekord: 4.60 Emma George, Austraalia (20. veebruar 1999 Sydney)
Kaugushüpe.
Finaal:23. august
Maailmarekord: 7.52 Galina Tšistjakova, NSVL (11. juuni 1988 Leningrad)
MM rekord: 7.36 Jackie Joyner-Kersee, USA (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 7.05 Ljudmila Galkina, Venemaa (9. august Ateena)
Kolmikhüpe.
Finaal:24. august
Maailmarekord: 15.50 Inessa Kravets, Ukraina (10. august 1995 Göteborg)
MM rekord:15.50 Inessa Kravets, Ukraina (10. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1997: 15.20 Sarka Kasparkova, Tšehhi (4. august Ateena)
Kuulitõuge.
Finaal:25. august
Maailmarekord: 22.63 Natalja Lissovskaja, NSVL (7. juuni 1987 Moskva)
MM rekord: 21.24 Natalja Lissovskaja, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 20.71 Astrid Kumbernuss, Saksamaa (7. august Ateena)
Kettaheide.
Finaal:23. august
Maailmarekord: 76.80 Gabriele Reinsch, Saksa DV (9. juuli 1988 Neubrandenburg)
MM rekord: 71.62 Martina Opitz-Hellmann, Saksa DV (31. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 66.82 Beatrice Faumuina, Uus-Meremaa (7. august Ateena)
Vasaraheide.
Finaal:24. august
Maailmarekord: 75.97 Mihaela Melinte, Rumeenia (13. mai 1999 Clermont-Ferrand)
Odavise.
Finaal:28. august
Maailmarekord: 80.00 Petra Felke, Saksa DV (9. september 1989 Potsdam)
MM rekord: 76.64 Fatima Whitbread, Suurbritannia (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 68.78 Trine Solberg-Hattestad, Norra (9. august Ateena)
Seitsmevõistlus.
Finaal: 21. – 22. august
Maailmarekord: 7291 Jackie Joyner-Kersee, USA (23. – 24. september 1988 Seoul)
MM rekord: 7128 Jackie Joyner-Kersee, USA (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1997: 6739 Sabine Braun, Saksamaa (3. – 4. august Ateena)


Kasahhi NSV lipp.
Kasahhi NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Kasahhi NSV lipp.
Esimene Kasahhi NSV lipp võeti kasutusele 26. märtsil 1937. See oli punane kangas, mille vardapoolses ülanurgas olid üksteise all kuldsed kirjad "QAZAQ SSR" (kasahhi keeles) ja "КАЗАХСКАЯ ССР" (vene keeles), nende kohal aga ristatud sirp ja vasar.
1940. aastaks oli kasahhi keelt hakatud kirjutama kirillitsas, mistõttu lipul varasem kasahhikeelne pealdis asendati pealdisega "Қазақ ССР". Ka venekeelses pealdises loobuti läbivates suurtähtedest, nii et see omandas kuju "Казахская ССР". Kirjad paigutati lipu ülaserva, sirp ja vasar aga nende ette.
24. jaanuaril 1953 võeti kasutusele Kasahhi NSV uus lipp. See oli punane kangas, millele oli paigutatud sinine horisontaalne laid nii, et allserva jäi kitsas punane laid. Sinise laiu laius moodustas 2:9 ja alumise punase laiu oma 1:9 lipu laiusest. Vardapoolses ülanurgas olid ristatud sirp ja vasar ning nende kohal punane kuldse äärisega viisnurkne täht. Sinine sümboliseeris pilvitut taevast. Seda lippu kasutas 16. detsembrini 1991 Kasahhi NSV ning sellest ajast kuni 6. juunini 1992 iseseisev Kasahstan.
Plagu proportsioonid on kõikidel lipu variantidel olnud 1:2.


1993. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
1993. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused olid IV kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Need toimusid 1993. aasta 13.- 22. augustil Saksamaal Stuttgardis.
100 m.
Finaal: 15. august
Maailmarekord: 9,86 Carl Lewis, USA (25. august 1991 Tokyo)
MM rekord: 9,86 Carl Lewis, USA (25. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 9,86 Carl Lewis, USA (25. august Tokyo)
200 m.
Finaal: 20. august
Maailmarekord: 19,72 Pietro Mennea, Itaalia (12. september 1979 Mexico)
MM rekord: 20,01 Michael Johnson, USA (27. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 20,01 Michael Johnson, (27. august Tokyo)
400 m.
Finaal: 17. august
Maailmarekord: 43,29 Harry Reynolds, USA (17. august 1988 Zürich)
MM rekord: 44,33 Thomas Schönlebe, Saksa DV (3. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 44,57 Antonio Pettigrew, USA (29. august Tokyo)
800 m.
Finaal: 17. august
Maailmarekord: 1.41,73 Sebastian Coe, Suurbritannia (10. juuni 1981 Firenze)
MM rekord: 1.43,06 Billy Konchellah, Kenya (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 1.43,99 Billy Konchellah, Kenya (27. august Tokyo)
1500 m.
Finaal:22. august
Maailmarekord:3.29,46 Said Aouita, Maroko (23. august 1985 Berliin)
MM rekord:3.32,84 Noureddine Morceli, Alžeeria (1. september 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 3.32,84 Noureddine Morceli Alžeeria (1. september Tokyo)
5000 m.
Finaal:16. august
Maailmarekord:12.58,39 Said Aouita, Maroko (22. juuli 1987 Rooma)
MM rekord:13.14,45 Yobes Ondieki, Kenya (1. september 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 13.14,45 Yobes Ondieki, Kenya (1. september Tokyo)
10 000 m.
Finaal:22. august
Maailmarekord: 26.58,38 Yobes Ondieki, Kenya (10. juuli 1993 Oslo)
MM rekord:27.38,63 Paul Kipkoech, Kenya (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 27.38,74 Moses Tanui, Kenya (26. august Tokyo)
Maraton.
Finaal:14. august
Maailma tipptulemus:2:06.50 Belayneh Dinsamo, Etioopia (17. aprill 1988 Rotterdam)
MM rekord:2:10.03 Robert de Castella, Austraalia (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1991: 2:14.57 Hiromi Taniguchi, Jaapan (1. september Tokyo)
110 m tõkkejooks.
Finaal:20. august
Maailmarekord:12,92 Roger Kingdom, USA (16. august 1989 Zürich)
MM rekord:13,06 Greg Foster, USA (29. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 13,06 Greg Foster, USA (29. august Tokyo)
400 m tõkkejooks.
Finaal:19. august
Maailmarekord:46,78 Kevin Young, USA (6. august 1992 Barcelona)
MM rekord:47,46 Edwin Moses, USA (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 47,64 Samuel Matete, Zambia (27. august Tokyo)
3000 m takistusjooks.
Finaal:21. august
Maailmarekord:8.05,35 Peter Koech, Kenya (3. juuli 1989 Stockholm)
MM rekord:8.08,57 Francesco Panetta, Itaalia (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 8.12,59 Moses Kiptanui, Kenya (31. august Tokyo)
20 km käimine.
Finaal:15. august
Maailmarekord:1:18.13 Pavol Blazek, Tšehhoslovskkia (16. september 1990 Hildesheim)
MM rekord:1:19.37 Maurizio Damilano, Itaalia (24. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 1:19.37 Maurizio Damilano, Itaalia (24. august Tokyo)
50 km käimine.
Finaal:21. august
Maailmarekord:3:37.41 Andrei Perlov, NSVL (5. august 1989 Leningrad)
MM rekord:3:40.53 Hartwig Gauder, Saksa DV (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 3:53.09 Aleksandr Potatšov, NSVL (31. august Tokyo)
4x100 m.
Finaal:22. august
Maailmarekord: 37,40 USA (8. august 1992 Barcelona)
MM rekord: 37,50 USA (1. september 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 37,50 USA (1. september Tokyo)
4x400 m.
Finaal:22. august
Maailmarekord:2.55,74 USA (8. august 1992 Barcelona)
MM rekord: 2.57,29 USA (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 2.57,53 Suurbritannia (1. september Tokyo)
Kõrgushüpe.
Finaal:22. august
Maailmarekord: 2.45 Javier Sotomayor, Kuuba (27. juuli 1993 Salamanca)
MM rekord: 2.38 Patrik Sjöberg, Rootsi (6. september 1987 Rooma)
2.38 Charles Austin, USA (1. september 1991 Tokio)
Maailmameister 1991: 2.38 Charles Austin, USA (1. september Tokio)
Teivashüpe.
Finaal:19. august
Maailmarekord: 6.13 Sergei Bubka, Ukraina (19. september 1992 Tokyo)
MM rekord: 5.95 Sergei Bubka, Ukraina (29. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 5.95 Sergei Bubka, Ukraina (29. august Tokyo)
Kaugushüpe.
Finaal:20. august
Maailmarekord: 8.90 Bob Beamon, USA (18. oktoober 1968 Mexico)
MM rekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 8.95 Mike Powell, USA (30. august Tokyo)
Kolmikhüpe.
Finaal:16. august
Maailmarekord: 17.97 Willie Banks, USA (16. juuni 1985 Indianapolis)
MM rekord: 17.92 Hristo Markov, Bulgaaria (31. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 17.78 Kenny Harrison, USA (26. august Tokyo)
Kuulitõuge.
Finaal:21. august
Maailmarekord: 23.12 Randy Barnes, USA (20. mai 1990 Westwood)
MM rekord: 22.23 Werner Günthör, Šveits (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 21.67 Werner Günthör, Šveits (31. august Tokyo)
Kettaheide.
Finaal:17. august
Maailmarekord: 74.08 Jürgen Schult, Saksa DV (6. juuni 1986 Neubrandenburg)
MM rekord: 68.74 Jürgen Schult, Saksa DV (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 66.20 Lars Riedel, Saksamaa (27. august Tokyo)
Vasaraheide.
Finaal:15. august
Maailmarekord: 86.74 Juri Sedõhh, NSVL (30. august 1986 Stuttgart)
MM rekord: 83.06 Sergei Litvinov, NSVL (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 81.70 Juri Sedõhh, NSVL (25. august Tokyo)
Odavise.
Finaal:16. august
Maailmarekord: 95.54 Jan Zelezny, Tšehhi (6. aprill 1993 Pietersburg)
MM rekord:90.82 Kimmo Kinnunen, Soome (26. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 90.82 Kimmo Kinnunen, Soome (26. august Tokyo)
Kümnevõistlus.
Finaal:20. august
Maailmarekord: 8891 Dan O'Brien, USA (4. – 5. september 1992 Talence)
MM rekord: 8812 Dan O'Brien, USA (29. – 30. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 8812 Dan O'Brien, USA (29. – 30. august Tokio)
100 m.
Finaal:16. august
Maailmarekord: 10,49 Florence Griffith-Joyner, USA (16. juuli 1988 Indianapolis)
MM rekord: 10,90 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 10,99 Katrin Krabbe, Saksamaa (27. august Tokyo)
200 m.
Finaal:19. august
Maailmarekord: 21.34 Florence Griffith-Joyner, USA (29. september 1988 Seoul)
MM rekord: 21,74 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (3. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 22,09 Katrin Krabbe, Saksamaa (30. august Tokyo)
400 m.
Finaal:17. august
Maailmarekord: 47.60 Marita Koch, Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 47,99 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1991: 49,13 Marie-José Pérec, Prantsusmaa (27. august Tokyo)
800 m.
Finaal:17. august
Maailmarekord: 1.53,28 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (26. juuli 1983 München)
MM rekord: 1.54,68 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1991: 1.57,50 Lilija Nurutdinova, NSVL (26. august Tokyo)
1500 m.
Finaal:22. august
Maailmarekord: 3.52,47 Tatjana Kazankina, NSVL (13. august 1980 Zürich)
MM rekord:3.58,56 Tatjana Samolenko-Dorovskihh, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 4.02,21 Hassiba Boulmerka, Alžeeria (31. august Tokyo)
3000 m.
Finaal:16. august
Maailmarekord: 8.22,26 Tatjana Kazankina, NSVL (26. august 1984 Leningrad)
MM rekord: 8.34,62 Mary Decker, USA (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1991: 8.35,82 Tatjana Samolenko-Dorovskihh, NSVL (26. august Tokyo)
10 000 m.
Finaal:21. august
Maailmarekord: 30.13,74 Ingrid Kristiansen, Norra (5. juuli 1986 Oslo)
MM rekord: 31.05,85 Ingrid Kristiansen, Norra (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 31.14,31 Liz Lynch-McColgan, Suurbritannia (30. august Tokyo)
Maraton.
Finaal: 15. august
Maailma tippaeg: 2:21.06 Ingrid Kristiansen, Norra (21. oktoober 1985 London)
MM rekord: 2:25.17 Rosa Mota, Portugal (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 2:29.53 Wanda Panfil, Poola (25. august Tokyo)
100 m tõkkejooks.
Finaal:20. august
Maailmarekord: 12,21 Yordanka Donkova, Bulgaaria (20. august 1988 Stara Zagora)
MM rekord: 12,34 Ginka Zagorcheva, Bulgaaria (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 12,59 Ludmila Engquist, NSVL (30. august Tokyo)
400 m tõkkejooks.
Finaal:19. august
Maailmarekord: 52,94 Marina Stepanova, NSVL (19. september 1986 Toshkent)
MM rekord: 53.11 Tatjana Ledovskaja, NSVL (29. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 53.11 Tatjana Ledovskaja, NSVL (29. august Tokyo)
10 km käimine.
Finaal:14. august
Maailmarekord: 41.30 Kerry Junna-Saxby, Austraalia (27. august 1988 Canberra)
MM rekord: 42.57 Alina Ivanova, NSVL (24. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 42.57 Alina Ivanova, NSVL (24. august Tokyo)
4x100 m.
Finaal:22. august
Maailmarekord: 41,37 Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 41,58 USA (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 41,94 Jamaica (1. september Tokyo)
4x400 m.
Finaal:22. august
Maailmarekord: 3.15,17 NSVL (1. august 1988 Seoul)
MM rekord: 3.18,4 Venemaa (1. september 1991 Tokyo)
Maailmameister 1991: 3.18,4 Venemaa, (1. september Tokyo)
Kõrgushüpe.
Finaal:21. august
Maailmarekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
MM rekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 2.05 Heike Redetzky-Henkel, Saksamaa (31. august Tokyo)
Kaugushüpe.
Finaal:15. august
Maailmarekord: 7.52 Galina Tšistjakova, NSVL (11. juuni 1988 Leningrad)
MM rekord: 7.36 Jackie Joyner-Kersee, USA (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 7.32 Jackie Joyner-Kersee, USA (25. august Tokyo)
Kolmikhüpe.
Finaal:21. august
Maailmarekord: 14.95 Inessa Kravets, Ukraina (10. juuni 1991 Moskva)
Kuulitõuge.
Finaal:15. august
Maailmarekord: 22.63 Natalja Lissovskaja, NSVL (7. juuni 1987 Moskva)
MM rekord: 21.24 Natalja Lissovskaja, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 20.85 Zhihong Huang, Hiina (24. august Tokyo)
Kettaheide.
Finaal:19. august
Maailmarekord: 76.80 Gabriele Reinsch, Saksamaa (9. juuli 1988 Neubrandenburg)
MM rekord: 71.62 Martina Opitz-Hellmann, Saksa DV (31. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 71.02 Tsvetanka Khristova, Bulgaaria (31. august Tokyo)
Odavise.
Finaal:22. august
Maailmarekord: 78.90 Petra Felke, Saksa DV (29. juuli 1987 Leipzig)
MM rekord: 76.64 Fatima Whitbread, Suurbritannia (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 68.78 Demei Xu, Hiina (1. september Tokyo)
Seitsmevõistlus.
Finaal:16. – 17. august
Maailmarekord: 7291 Jackie Joyner-Kersee, USA (23. – 24. september 1988 Seoul)
MM rekord: 7128 Jackie Joyner-Kersee, USA (31. august – 1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1991: 6672 Sabine Braun, Saksamaa (31. august – 1. september Tokyo)


Moritz Moszkowski.
Moritz Moszkowski (23. august 1854 Breslau – 4. märts 1925 Pariis) oli poola-saksa-juudi päritolu helilooja, pianist, viiuldaja, pedagoog ja dirigent.
Muusikat õppis ta Berliinis asuvas Sterni konservatooriumis, sellest ajast on pärit 13-aastaselt loodud klaverikvintett. 19-aastaselt tegi ta debüüdi pianistina, mis oli triumfaalselt edukas. Hiljem õppis ta Theodor Kullaki akadeemias "Neue Akademie der Tonkunst", kus ta kogu hilisema elu ka õpetas.
Pärast 20. sajandi algust tuli Moszkowski elukäiku sisse langus: muusikas hakkasid puhuma uued tuuled, tema populaarsus hakkas kahanema, tema abikaasa ja tütar hukkusid traagilises õnnetuses. Ta müüs oma muusika kirjastamisõiguse ja investeeris kogu oma varanduse Saksamaa ja Venemaa väärtpaberitesse, mis maailmasõja puhkedes muutusid väärtusetuteks. Ta haigestus kopsuvähki ning suri vaesena ja unustatuna Pariisis 4. märtsil 1925.
Looming.
Eestis on tema tuntuimateks teosteks 15 etüüdi op.72, samas on valdav tema loomingust unustatud.
Üheks eredaks näiteks on Klaverikontsert nr.2 E-duur op. 59 (1898), mis on pühendatud Moszkowski õpilasele Josef Hoffmannile. Teos on neljaosaline, esimese osa alguse teema naaseb viimase osa lõpus ning teise osa teema on põimitud ka kolmanda osa sisse, üleminek teisest osast kolmandasse toimub "attacca". Helikeelelt on see teos paigutatav romantismiperioodi lõppu, kuid omab ka jooni 20. sajandi uutest väljendusvõtetest. Orkestratsioon on ülimalt värvikas, tihedalt komponeeritud, polüfooniline, nagu ka klaveripartii, mis nõuab esitajalt ülimat meisterlikkust. Domineerivad helgemad emotsioonid, mis 19. sajandi sünguselembuse taustal on küllaltki erandlik, kuid samas küllalt meeldiv.


Vigevano.
Vigevano on linn Itaalias Lombardia maakonnas Pavia provintsis.
Majandus.
Tänapäeval on seal tugeval järjel jalatsitööstus. Seal asub ka Itaalia ainuke kingamuuseum.
Vigevanos on asutatud Peroni pruulikoda.
Arhitektuurimälestised.
Vigevanos on üks Itaalia kaunemaid väljakuid ("Piazza Ducale"), mis kajastab oma ideaalilähedases 1:2 proportsioonis renessanssiajastu harmooniat. Bramante kavandatud ja tugevate Leonardo da Vinci mõjutustega väljak on kolmest küljest ümbritsetud arkaadiga. Proportsioone ei riku ka see, et toomkirik on algselt väljaku suhtes viltu, sest see viga on hiljem kavalalt parandatud osavalt kaardu ehitatud barokkstiilis fassaadiga.


Pavia kartuuslaste klooster.
Pavia kartuuslaste klooster ("Certosa di Pavia") asub Põhja-Itaalias 10 km Pavia linnast Milano pool Certosa di Pavia vallas.
Mungad elavad kloostris ka tänapäeval. Aastal 1947 läks see küll kartuuslaste käest üle tsistertslaste mungaordule. Kirik ja osa kloostrist on külastajatele avatud.
Kloostrit hakkas ehitama 1396 Gian Galeazzo Visconti, kes kavandas seda suguvõsa mausoleumiks. Visconti soovil pidi kloostrikirik meenutama Milano hilisgooti stiilis katedraali (Milano toomkirikut). Kuid tervelt sajandi pikkuseks veninud ehitamise ajal jõudsid muutuda nii ehitusstiilid (gootika, renessanss ja barokk) kui ka ehitise omanikud: Viscontide valdused läksid Sforzadele.
Suure panuse pühakoja valmimisse andis teiste seas ka 15. sajandi meister Giovanni Antonio Amadeo, kes kasutas kiriku renessanssdekoori loomisel uudset reljeeftehnikat ja mitmevärvilisi kaunistusi. Kloostrikiriku fassaadi alumine osa on ohtralt kaunistatud pühakute, apostlite ja prohvetite kujudega, mille all asuvad Rooma keisrite medaljonreljeefid. Ülemine osa pärineb aastast 1500.
Kloostri sissepääsu taha jääb kirikusse juhtiv siseõu, kus asuvad veinikeldrid ja toidusalved. Teisel pool asub aastatel 1620 kuni 1625 Francesco Maria Richini poolt ehitatud "Palazzo Ducale", kus asusid kloostriülema ja hertsogi eluruumid.


Risti ümberpööramine.
Risti ümberpööramine on sümboolne ja/või vandaalne tegevus, mille eesmärk on näidata oma suhtumist kristlikusse kirikusse ja Jeesusesse. Enamasti süüdistab ühiskond ja meedia ristide ümberpööramises kalmistutel sataniste ja antikristlasi, kuid vähemalt Eestis on politsei pea alati hiljem välja selgitanud, et tegu on alaealiste või joobes vandaalitsejatega, kes omavad väga vähest ülevaadet satanismi põhitõdedest ja eesmärkidest.
Risti ümberpööramist on laialdaselt kasutatud ka filmides ("The Omen", "The Exorcist" jt), kus see sümboliseerib saatanlike või deemonlike jõudude kohalviibimist ning sügavamat huvi kas koha või seal viibivate isikute suhtes.


Maakonna õigustega linn.
Maakonna õigustega linn on linn, millel on maakonna õigused, või maakond, mis halduslikult samastatakse linnaga, kus asub selle halduskeskus.
Eestis praegu maakonna õigustega linnu ei ole. Eesti NSV-s oli sarnane staatus vabariikliku alluvusega linnadel.
Hiina Rahvavabariik.
Hiina Rahvavabariigis (Mandri-Hiinas) on maakonna õigustega linnad (县级市, "xianjishi" (xiànjíshì), "xianjishi" ("xiànjí shì")) maakondadega samal hierarhiatasemel olevad 3. järgu haldusüksused, kuhu kuulub nii linna- kui ka maapiirkondi (linnu, külasid ja põllumajanduslikku maad). Maapiirkonnad hõlmavad tavaliselt suurema territooriumi kui linnapiirkonnad. Et eristada maakonnaõigustega linnu tavalistest linnadest, kasutatakse esimeste korda terminit 市区 'linnaala' ("shiqu" ("shìqū")).
Tavaliselt alluvad nad 2. järgu haldusüksustele (näiteks ringkondadele), mõnikord ka otse 1. järgu haldusüksustele (näiteks provintsidele).
Enamik maakonna õigustega linnu loodi 1980. ja 1990. aastatel maakondadest. See praktika lõppes 1997.
On olemas ka allringkonna õigustega linnad. Need on maakonna õigustega linnad, mille õigused lähenevad ringkonna õigustega linnade õigustele. Sellised on näiteks Jiyuan (Henani provints), Xiantao (Hubei) ja Golmud (Qinghai).
Taiwan ja varasem Hiina.
Taiwanis kannavad maakonnaõigusega linnad ehk provintsialluvusega linnad nimetust 省轄市 "shengxiashi" ("shěngxiáshì") ehk 省管市.
Nad on ühe astme võrra madalamal provintsiõigustega linnadest (otsealluvusega linnadest). Nad on provintside otsealluvuses.
20. sajandi alguses nõuti Linnamoodustamise Seaduste (市組織法) järgi provintsialluvusega linnaks saavalt linnalt, et ta oleks provintsi halduskeskus ning seal elaks vähemalt 200 000 elanikku. Juhul kui linnal oli eriline poliitiline, majanduslik või kultuuriline tähtsus, siis piisas 100 000 elanikust.


Milano.
Milano (itaalia keeles "Milano", Milano murdes "Milán", "Milan") on linn Itaalias Lombardias, Milano provintsi halduskeskus.
Asub Kesk-Euroopast üle Alpide kulgevate teede ristumiskohal; on kanalite kaudu ühenduses Po jõega. Tähtis liiklussõlm, Itaalia suurim tööstuskeskus. Milano on Itaalia jõukaim linn. Milano on ka üks neljast maailma tuntuimast moepealinnast.
Milano asub Po madaliku keskmes Ticino ja Adda jõe vahel. Põhja poole jäävad Alpid.
Ajalugu.
Milano rajasid umbes 390 eKr keldi hõim insuberid. Milano oli nende peamine asula Gallia cisalpinas.
222 eKr vallutasid linna roomlased ja liitsid ta enda riigiga. Roomlased nimetasid teda Mediolanumiks ja sellest tuleb ka linna tänapäevane nimi. Insuberid liitusid Hannibaliga ning sellepärast alistas Rooma riik Mediolanumi 194 eKr uuesti. Keiser Augustuse valitsemise ajal oli Milano Rooma järel suuruselt teine linn impeeriumis. Alates 89 eKr oli ta munitsiipium, Hadrianuse ajal sai kolooniaks ning kujunes Põhja-Itaalia tähtsaimaks linnaks ja liiklussõlmeks.
Kui Diocletianus 3. sajandil impeeriumi kaheks jagas, sai Mediolanumist impeeriumi läänepoolse osa pealinn. Mediolanum oli Lääne-Rooma riigi pealinn seni, kuni keiser Honorius selle 404 Ravennasse viis.
313 kuulutas keiser Constantinus välja Milano edikti, milles ta tunnistas impeeriumi ametliku usundina kristlust.
452 vallutasid Mediolanumi hunnid. 539 purustati ta sõjas gootidega. Alates 569 kuulus ta langobardidele.
Alates 774 kuulus Milano Frangi riiki, 962. aastast Saksa-Rooma riigi keisrite valdusesse.
1045 kuulutati linnas välja autonoomse valitsusega kommuun ning Milano asus teiste tugevate linnadega nagu Pavia, Cremona, Lodi ja Comoga võitlema ülevõimu pärast Lombardias. Aastal 1162 Milano hävitati Friedrich I Barbarossa käsul ning taastati hiljem Lombardia Liiga abiga.
Aastal 1329 algas Viscontide türannia; 1450–1535 olid võimul Sforzad. Alates 1535. aastast kuulus Milano Hispaaniale, 1706–1797 ja 1815–1859 Austriale.
Milano oli 1797–1805 Tsisalpiini ja Itaalia vabariigi ning 1805–1815 Itaalia kuningriigi pealinn.
Majandus.
Milano on vana siiditööstuslinn. Ka tänapäeval on tema tekstiili- ja moetööstus maailmakuulsad.
Milanos asub palju tuntuid ettevõtteid, näiteks Giorgio Armani, Dolce & Gabbana, Prada, Versace, Pirelli, Telecom Italia, Alfa Romeo ja Bugatti.


3. järgu haldusüksus.
3. järgu haldusüksus on haldusüksus, mis on mingi riigi haldusüksuste hierarhias ülaltpoolt kolmandal tasemel.


Heilongjiang.
Heilongjiang [heilungtsjang] (lihtsustatud hiina kirjas 黑龙江, traditsioonilises hiina kirjas 黑龍江, "Heilongjiang" ("Hēilóngjiāng")) ehk Heilongjiangi provints (黑龙江省, "Heilongjiang Sheng" ("Hēilóngjiāng Shěng")) on Hiina provints riigi kirdenurgas.
Heilongjiang asub Mandžuurias, kuhu Hiina provintsidest kuuluvad veel Jilin ja Liaoning. Heilongjiang piirneb lõunast Jilini provintsiga, läänest Sise-Mongooliaga ning põhjast ja idast Venemaaga.
Piir Venemaaga, mille pikkus on üle 3000 km, kulgeb piki Amuuri ja Ussuuri jõge ning läbi Hanka järve. See moodustab suurema osa Hiina ja Venemaa piirist.
Heilongjiang on Hiina 1. järgu haldusüksustest kõige põhjapoolsem ja kõige idapoolsem. Ta asub pikkuste 121°11' ja 135°05' E vahel ning laiuste 43°26' ja 53°33' N vahel.
Seal asuvad Hiina kõige põhjapoolsem punkt (Mohe maakonnas Amuuri ääres) ja kõige idapoolsem punkt (Amuuri ja Ussuuri jõe ühinemiskoha juures).
Heilongjiangi pindala on 460 000 km². Sellega on ta Hiina Rahvavabariigi 1. järgu haldusüksuste seas 6. kohal. Provints moodustab 4,79% Hiina Rahvavabariigi pindalast. Ametlikult kuulub kaardil triibulisena märgitud ala Sise-Mongooliasse (viidi Heilongjiangi provintsist sinna üle kultuurirevolutsiooni ajal), faktiliselt aga haldab seda Heilongjiangi provintsi Da Hinggan Lingi ringkond. Ilma selle alata on provintsi pindala 432 477 km². või 431 767 km².
Provintsi pindalaks on mõnes allikas märgitud 454 000 km², mõnes aga üle 460 000 km².
Nimi.
Provintsi nimi on Amuuri jõe hiinakeelne nimi, mis tähendab 'Musta Draakoni jõge'.
Nime hiinakeelne lühend on 黑 ("Hei" ("Hēi")).
Pinnamood.
Heilongjiangi reljeef on mitmekesine. 70% provintsi alast on mägine (kõrgus merepinnast 300 meetrist 1780 meetrini), 30% provintsi alast on tasane (kõrgus merepinnast 50–250 m). Loode-, põhja- ja kaguosa on kõrgemad, kirde- ja edelaosa madalamad. Provintsi võib pinnamoe järgi jaotada neljaks vööndiks: Songneni tasandik, Sanjiangi tasandik, kagupoolsed mäed ja põhjapoolsed mäed.
Provintsi loodesoppi ulatub Suur-Hingani mäestiku põhjaosa (Emur Shan (kõrgeim tipp Fengshui Shan, 1398 m) ja Yilehuli Shan).
Suur-Hinganist, mis moodustab piiri Sise-Mongoolia ja Siberiga, ida pool kuni Amuuri oruni laiub Songneni tasandiku põhjaosa. Lõuna pool on tasandiku idapiiriks Väike-Hingani mäestik ning mäeahelik Zhangguangcai Ling. Songneni tasandik (150–200 m), mis hõlmab provintsi edelaosa, on Mandžuuria tasandiku ("Dongbei Pingyuan") põhjapoolne pikendus. Seal paikneb ka provintsikeskus Harbin.
Osalt vulkaaniline Väike-Hingan (umbes 600–1000 m; viimane vulkaanipurse 1720) kulgeb provintsi keskosas põhjapiiri lähedal loode-kagu suunas. Selle mäestiku mäetippude seas on Daheiding Shan (1047 m) ja Pingding Shan (1429 m). Selle mäestiku juurde kuulub põhja-lõuna suunaline ahelik Qunghei Shan provintsi kirdeosas Amuuri lähedal.
Provintsi kaguosas Väike-Hinganist lõunas kulgeb kirde-edela-suunaline Zhangguangcai Ling, mis ulatub 1817 meetrini. Selle põhjaosaga rööbiti kulgeb ida pool Laoye Ling ning provintsi idasopis samasihiline Wanda Shan, mis moodustavad Changbai Shani põhjapoolse haru (kõrgus 600–1000 m). Provintsi kaguosa mäetippude seas on Tian Ling. Kagupoolsete mägede kõrgeim tipp on Datudingzi (1690 m) Jilini provintsi piiril.
Sanjiangi tasandik ('kolme jõe tasandik' Amuuri, Ussuuri jõe ning Nen Jiangi ühinemiskohaga; (50–200 m) hõlmab provintsi kirdeosa.
Veestik.
Provintsi siseosas voolavad lõuna-põhjasuunas Amuuri lisajõed Songhua, Nen Jiang ja Mudani jõgi. Amuuri suurim lisajõgi Songhua jõgi, mis läbib lõunast põhja kogu provintsi, on Heilongjiangi suurim veetee, mille valglasse kuulub Songneni tasandik, millelt ta voolab põhja- ja kagumägede vahelt Sanjiangi tasandikule, kus ta ühineb Amuuri ja Ussuuri jõega ("Sanjiang" tähendab 'kolm jõge'). Amuuri jõgi (üks Hiina pikimaid ja veerohkeimaid jõgesid) voolab provintsi põhjapiiril. Idapiiri Venemaaga moodustab Ussuuri jõgi ("Wusuli Jiang"). Tähtsate jõgede seas on veel Suifeni jõgi ("Suifenhe", "Razdolnaja").
Provintsi kaguosas asuvat Hanka järve (Xingkai järve, Xingkaihu, Xingkai Hu) läbib Heilongjiangi ja Venemaa Primorje krai piir. Järvi ja veehoidlaid on kokku 6000. Nende kogupindala on üle 800 000 hektari.
Kliima.
Suuremas osas Heilongjiangist valitseb mandriline parasvöötme mussoonkliima, mida iseloomustavad suured sesoonsed kõikumised.
Aasta keskmine temperatuur on −4...+4 °C. Põhja- ja lõunaosa temperatuuride vahe on 8 kraadi.
Talved on pikad, kuivad ja väga külmad (eriti põhjaosas). Tasandikul on aastas keskmiselt 180 pakaseta päeva. Jaanuari keskmine temperatuur on −31...–15 °C (Harbinis −18,5 °C), temperatuur võib ulatuda 40 külmakraadini, külmarekord on −52,3 °C. Suved on soojad ja vihmased. Juuli keskmine temperatuur on 18...23 °C (Harbinis 22,5 °C).
Aasta keskmine sademete hulk on tavaliselt 500...600 mm (tasandikel umbes 500 mm), äärmused 250 ja 700 mm. Enamik sademetest (umbes 70%) langeb suvel. Suvisel vihmade ajal muutub Sanjiangi tasandik otsekui sooks.
Aastane päikesekiirgus on 100...120 kalorit ruutsentimeetri kohta. Päikesepaistelisi päevi on palju.
Suurem osa provintsist on kevadeti tuuline.
Elustik.
Metsikult kasvavaid taimi on 2100 liiki, sealhulgas 17 liiki paljasseemnetaimi ja 1747 liiki katteseemnetaimi.
Looduslikud metsad (põhiosa Heilongjiangi metsadest) paiknevad peamiselt Suur- ja Väike-Hinganis ning Changbai mägedes. Metsi on ka teistes mägipiirkondades. Provintsi põhjaosas on okasmetsad (sealhulgas lehis), Changbai mägedes on ka näiteks tamme, haaba ja kaske. Metsades kasvab üle 100 liigi puid, millest 30 liigi puidu tootmine on majanduslikult võrdlemisi tõhus.
Suur- ja Väike-Hingani metsades elab looduskaitsealuseid loomi (ussuuri tiiger, õnnekurg, ilves).
Imetajaid elab Heilongjianis 86 liiki. Kõige rangema looduskaitse all on soobel, ahm, tähnikhirv, lumeleopard ja ussuuri tiiger. linnuliike on 343, nende seas looduskaitsealased valgekurg, soomuskoskel ja kaljukotkas.
Looduskaitse.
Provintsis on 84 looduskaitseala, sealhulgas 7 üleriikliku tähtsusega ja 17 provintsitähtsusega looduskaitserajooni. Looduskaitsealade kogupindala on 2,3 miljonit hektarit (5,05% provintsi territooriumist).
Keskkond.
Linnades on õhk reostunud kivisöesuitsust, eriti kütteperioodil.
Mitmes jões on orgaaniline reostus, mistõttu külmumisel tekib hapnikudefitsiit. Mõnes jões on täheldatud kõrget mangaanhappesisaldust.
Maavarad.
Heilongjiangi tähtis maavara on nafta. Daqingi naftamaardla andis pikka aega ligi poole Hiina naftatoodangust, kuid pärast 2000. aastat on tootmine varude ammendumise tõttu tunduvalt vähenenud.
Tähtsad maavarad on ka kivisüsi, kuld ja grafiit. Hegangi, Jixi ja Shuangyashani kullamaardlad kuuluvad Hiina suurimate hulka.
Kokku on Heilongjiangis teada 131 maavara, neist 74 varud on kaardistatud. Provints on Hiinas esimesel kohal nafta, grafiidi, sillimaniidi, asbesti, tsemendi tootmiseks sobiva basaldi, värvlössi, vulkaanilise tuha, klaasi tootmiseks sobiva marmori ja ortoklassi varude poolest. Heilongjiangi kivisöevarud on Kirde-Hiina (Mandžuuria) provintside seas kõige suuremad.
Leidub ka vaske, pliid ja tsinki.
Haldus.
Heilongjiangi halduskeskus on Harbin.
Hiina Kommunistliku Partei Heilongjiangi Komitee sekretär on 2012. aasta seisuga Ji Bingxuan.
Heilongjiangi kuberner (valitsuse esimees) on 2012. aasta seisuga Li Zhanshu. Valitsuse asukoht on Harbinis Nangangi linnarajoonis Zhongshanlu tänavas.
Haldusjaotus.
Provints jaguneb 13 2. järgu haldusüksuseks, 130 3. järgu haldusüksuseks ja 1284 4. järgu haldusüksuseks (31. detsember 2004).
Sümbolid ja tähised.
Standardi ISO 3166 järgi on provintsi tähis CN-23.
Demograafilised näitajad.
Rahvaarv on 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 38 312 224.
1967. aasta andmetel oli rahvaarv 21 000 000.
1990. aasta rahvaloenduse andmetel elas provintsis 35 214 873 inimest.
Aastal 2000 oli rahvaarv 36 890 000, millega provints oli 1. järgu haldusüksuste seas 15. kohal. Rahvastiku tihedus oli 80 inimest ruutkilomeetri kohta.
Aastal 2001 oli rahvaarv 38 110 000, millega provints oli 1. järgu haldusüksuste seas 15. kohal. Provintsi rahvaarv moodustas 2,99% Hiina Rahvavabariigi rahvaarvust. Rahvastiku tihedus oli 81,3 inimest ruutkilomeetri kohta.
Aastal 2002 oli rahvaarv 38 130 000 (83 in/km²; 16. koht).
2003. aasta andmetel oli rahvaarv 38 150 000. Sellega on ta Hiina Rahvavabariigi 1. järgu haldusüksuste seas 16. kohal. Rahvastiku tihedus oli andmetel 82,9 inimest ruutkilomeetri kohta. Sellega oli ta Mandri-Hiina 1. järgu haldusüksuste seas 26. kohal (tagantpoolt kuues). Maarahvastik moodustas 45,8% (17,37 miljonit), linnarahvastik 54,2% (20,55 miljonit).
2004. aastal oli elanike arv 38 170 000.
Rahvaarvu kasv on 6,36 promilli aastas.
Keskmine eluiga on 66,97 aastat (meestel 66,5 aastat, naistel 68,73 aastat).
Rahvuslik koosseis.
2000. aastal moodustasid hiinlased rahvastikust 95%, mandžud 3% (provintsi lõunaosas), korealased 1% (eriti idaosas), mongolid 0,4% ja hueid 0,3%. Heilongjiangis elab 35 rahvust, sealhulgas veel venelased (eriti Harbinis ja Amuuri ääres), dahurid (põhiliselt veisekasvatajad), orotšonid, evengid (kütid) ja nanaid (kalurid).
1990. aasta rahvaloenduse andmetel elas Heilongjiangis 47 rahvust. Hiinlasi oli neist 94,3%. Vähemusrahvustest 42 suuremat moodustas 5,7% (kaks miljonit). Suuremad vähemusrahvused olid mandžud, hueid, mongolid, korealased ja dahurid. Kõige väiksemad olid sibod, nanaid, orotšonid, evengid ja kirgiisid.
Ainuke rahvuslik autonoomne haldusüksus on Dorbodi Mongoli autonoomne maakond. 51 linnas ja maakonnas on vähemusrahvustest elanikke vähemalt 10 000. Rahvusvähemusvaldu on 68 ja rahvusvähemuskülasid 920.
Haridustase.
Aastal 1995 tehtud üheprotsendilise valimi uuringu andmetel oli üle kuueaastastest elanikest 3,4 protsendil kõrgharidus, 12,7 protsendil keskharidus, 35,2 protsendil põhiharidus ja 38,2 protsendil algharidus.
Üle 15-aastastest elanikest oli kirjaoskamatuid ja poolkirjaoskajaid kokku 10,8 protsenti.
Asustus.
Heilongjiang on Hiina provintsidest kõige linnastunum: umbes pool rahvastikust elab linnades.
Heilongjiangi suurim linn on Harbin. Teised suuremad linnad on Qiqihar, Mudanjiang, Jiamusi, Yichun, Daqing, Heihe, Shuangyashan ja Jixi.
Majandus.
Pärast Hiina majanduse avanemist 1980ndatel on Heilongjiani majandus kasvanud aeglasemalt kui Hiinas keskmiselt. Mandžuuria majanduses ilmnenud stagnatsiooni tõttu on keskvalitsus algatanud kampaania "Taaselusta Kirre". Põhiline vahend majanduse ergutamiseks on erastamine, mida kasutatakse Hiina majandusreformides mujalgi.
Heilongjiangis on rikkalikud loodusvarad ning ta on olnud peamiselt subsideeritud energia ning odava tooraine tarnija lõunapoolsemate piirkondade tööstusele.
Üldnäitajad.
Heilongjiangi sisemajanduse kogutoodang oli 2003. aasta andmetel 443,3 miljardit jüaani. See moodustas 3,80% Hiina Rahvavabariiki sisemajanduse kogutoodangust. Mandri-Hiina 1. järgu haldusüksustest oli Heilongjiang 13. kohal.
Sisemajanduse kogutoodangust langes primaarse sektori arvele 11,6%, sekundaarse sektori arvele 57,1% ja tertsiaarse sektori arvele 31,3%.
Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 2003. aastal 11 623 jüaani (10. koht Mandri-Hiinas).
Aastal 2001 oli sisemajanduse kogutoodang 356,1 miljardit jüaani. Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 7697 jüaani. Kasvuprotsent oli 9,3.
Aastal 2002 oli sisemajanduse kogutoodang 390 miljardit jüaani, mis moodustas 3,81% Hiina Rahvavabariigi sisemajanduse kogutoodangust (13. koht). Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 10 200 jüaani.
Sissetulekute tase.
Aastal 2000 oli linnaelaniku keskmine tulu 4913 jüaani.
Aastal 1995 elas provintsi 11 vaeses 3. järgu haldusüksuses 871 000 vaest. Vaeste arv nendes haldusüksustes langes 1999. lõpuks 328 tuhandele.
Samal ajavahemikul tõusid maal üldtulud 3,4 korda. Talupoegade keskmine puhastulu kasvas 761,5 miljonilt jüaanilt 1996. aastal 1310,7 jüaanile 2001. aastal.
Aastatel 1996–2000 eraldas riik 638 miljonit jüaani töökohtade loomiseks ja töötasudeks loodusõnnetuste tagajärgede likvideerimise eest. Provintsitasandil ja kohalikul tasandil eraldati samal otstarbel kummalgi 319 miljonit jüaani.
Välismajandus.
Välismajanduses on tähtis koht piiriülesel koostööl Venemaaga. Aastal 1895 avati piirikaubandus, mis tõi kaasa piirilinnade ja Harbini kasvu, kuid ei mõjutanud oluliselt ülejäänud provintsi majandust.
Aastal 2001 oli provintsi ekspordi-impordikäive 3,38 miljardit dollarit. Võrreldes 2000. aastaga kasvas see 13,3 protsenti.
Välisinvesteeringute maht oli 2001. aastal 860 miljonit dollarit.
Infrastruktuur.
Harbin on tähtis liiklussõlm, millel on raudteeühendus Venemaaga.
Põllumajandus.
Põllumajandus on Heilongjiangi kõige efektiivsem majandusharu. Riiklik tootmine on levinum kui mujal Hiinas, eriti Sanjiangi tasandikul ja Neni jõe ääres, kus pärast 1949. aastat on suuri alasid maaparanduse abil üles haritud. Varem Suureks Põhja Kõnnumaaks nimetatud Sanjiangi tasandikust on saanud üks Hiina tähtsamaid suvinisukasvatuspiirkondi.
Heilongjiangi põllumajanduse spetsialiseerumise määrab külm kliima ning soe, vihmane ja valge suvi.
Tähtsamad põlluviljad on sojauba, mais, nisu, suhkrupeet, lina, päevalill ja sorgo. Pool Hiina suhkrupeedist saadakse Heilongjiangist. Provints on ka Hiina suurim sojaoa kasvataja ning üks suuremaid lina kasvatajaid. Kasvatatakse ka kartulit, riisi ja tubakat, samuti hirssi,
Aastal 2001 oli teravilja kogusaak 25,455 miljonit tonni. Võrreldes 2000. aastaga oli see 17,2% väiksem.
Võrreldes teiste Hiina osadega on Heilongjiangis (Songneni tasandikul) väga head mullad. Provintsis on 44,37 miljonit hektarit hea mullaga maad, millest 40% on ette nähtud põlluharimiseks. Heilongjiangis on üks maailma kolmest suuremast mustmullavööndist. 67,6% põllumaast asub kas mustmullal, paduril või mustal kaltsiummullal. Küntavat maad on 11,8 miljonit hektarit. 47,93 miljonit ha maad on põllumajanduslikus reservis. Reservis oleva künnimaa pindala poolest on Heilongjiang 2. kohal. Heilongjiangi provints on suurima põllumaa pindalaga provints.
Peale selle on Heilongjiangis 4,33 miljonit hektarit karjamaad (7. koht Hiinas). Heilongjiang on ka põllumaa pindala poolest Hiinas esimesel kohal (vähemalt kümnendik kogu põllumaast). Põllumaa pindala ühe elaniku kohta ning talunike poolt haritava põllumaa pindala ühe taluniku kohta ületavad kolmekordselt riigi keskmise.
Loomakasvatus keskendub hobusele ja veisele. Suurtel karjamaadel on korraldatud nii nende kui ka sigade ja lammaste karjatamine. Heilongjiang on Hiina suurim piimatootja ning seal on kõige rohkem piimalehmi.
Metsandus.
Heilongjiang on Hiina suurim metsandusbaas ja suurim puidutootja. Põhiliselt toodetakse männi- (korea seedermänni) ja lehisepuitu.
Heilongjiangis on kogu Hiina suurim metsatööstus. Metsamajanduslik ala katab 31,26 miljonit hektarit (68,9% provintsi territooriumist). Metsaga on kaetud 41,9% provintsi territooriumist (19,19 miljonit hektarit). Puiduvarud moodustavad 1,5 miljardit kuupmeetrit. Kõigi nende näitajate poolest on Heilongjiang Hiinas esikohal.
Mäendus.
Heilongjiangi tähtis maavara on nafta (Daqingi naftaväli). Tähtsad maavarad on ka kivisüsi, kuld ja grafiit.
Kokku on Heilongjiangis teada 131 maavara, neist 74 varud on kaardistatud. Provints on Hiinas esimesel kohal nafta, grafiidi, sillimaniidi, asbesti, tsemendi tootmiseks sobiva basaldi, värvlössi, vulkaanilise tuha, klaasi tootmiseks sobiva marmori ja ortoklassi varude poolest. Heilongjiangi kivisöevarud on Kirde-Hiina (Mandžuuria) provintside seas kõige suuremad.
Kaevandatakse 39 maavara ning mäenduse kogutoodangu poolest on provints Hiinas teisel kohal.
Energeetika.
Heilongjiang on tähtis energiabaas. Ta on üks Hiina põhilisi varustajaid kivisöega (aastal 1999 kaevandati 62,30 miljonit tonni).
Heilongjiang on ka tähtis elektri- ja maagaasitootja. Enne 1949. aastat oli provintsis ainult üks hüdroelektrijaam Jingpo järvel. Hiljem on juurde rajatud nii hüdro- kui ka soojuselektrijaamu. Aastal 1999 oli elektrijaamu 200 ning nende väljundvõimsus oli kokku ligi 10 miljonit megavatti. Hüdroelektrienergiat toodeti 1,4 miljardit megavatt-tundi. Hayi gaasiprojekt (Harbiini gaasikeemiakompanii), mis on suurim omataoline Aasias, toodab 1,89 miljonit kuupmeetrit maagaasi ööpäevas.
Heilongjianis on head eeldused tuuleenergia kasutamiseks, eriti provintsi edelaosas. Tuuleenergia keskmine tihedus on 200 vatti ruutmeetri kohta.
Tööstus.
Heilongjiang moodustab koos ülejäänud Mandžuuriaga Hiina traditsioonilise tööstusbaasi.
Pärast 1949. aastat on tööstust palju arendatud, kuid rohkem keskvõimude vajadusteks kui kohalikuks tarbeks.
Tähtsamad tööstusharud on söetööstus, keemia- ja naftatööstus (Daqing, Harbin, Mudanjiang, Jiamusi), puidutööstus (Yichun), masinaehitus (Harbin, Qiqihar) ja toiduainetetööstus (sealhulgas suhkru (Harbin) ja taimeõli tootmine). On olemas ka metallurgia, ja lina- ja muu tekstiilitööstus (Mudanjiang, Jiamusi) ning toodetakse paberit (Harbin, Mudanjiang, Jiamusi).
Kaubandus.
Heilongjiangi kaudu käib väliskaubandus Venemaaga.
Turism.
Turistidele pakuvad huvi jää ja lumi. Heilongjiangis saab 120–140 päeva aastas suusatada. Lumikate on kvaliteetne. Mäetippudel on palju lund. Mägedes ulatub lumikatte paksus 1–3 meetrini. Provintsis on üle 100 suure suusabaasi.
Loodus pakub kauneid mägesid, metsi, aasu, jõgesid ja järvi. Käiakse vaatamas virmalisi. Kohalik kultuur on omapärane. On arheoloogia- ja muid kultuurimälestisi.
Haridus.
2001. aasta lõpu andmetel oli Heilongjiangis 41 kõrgkooli, milles õppis 271 000 üliõpilast. Kraadiõpet andis 22 kõrgkooli 14 000 üliõpilasele. Täiskasvanuharidust andis 47 kõrgkooli, kus õppis 58 000 üliõpilast.
Kesk-eriõppeasutusi oli 96 ja seal õppis 116 000 õpilast.
Keskkoole oli 2775 ja neis õppis 2,521 miljonit õpilast. Täiskasvanute keskeriõppeasutustes õppis 51 000 täiskasvanud õpilast. Algkoole oli 12 636 ja neis õppis 2,588 miljonit õpilast. Erikoolides õppis 7518 õpilast. Lasteaias käis 370 000 last.
Täiskasvanute tehnikakoolides läbis kursused 3404 miljonit inimest. Lugema ja kirjutama õppis 9000 kirjaoskamatut.
Ajalugu.
Kuni 19. sajandini oli Heilongjiang vähearenenud stepi- ja metsapiirkond, kus elasid kütid ja põhjapõdrarändrahvad, sealhulgas mandžud.
Vana-Hiina ajal oli Heilongjiang tsivilisatsioonist eemal. Seal elasid sjanpeid, mohe rahvas ja kitanid.
Heilongjiangi idaosa valitses 7.–10. sajandil mohe rahva Bohai riik.
Hilisem tšurtšenite Jini dünastia (1115–1234), mis valitses suurt osa Põhja-Hiinast, pärines Heilongjiangist.
Mandžude Qingi dünastia ajal kuulus Heilongjiangi lääneosa Heilongjiangi kindrali võimupiirkonda, mis ulatus Nertšinski lepingu järgi Stanovoi mäestikuni välja. Heilongjiangi idaosa kuulus Jilini kindrali võimupiirkonda, mis ulatus Jaapani mereni. Nendele Mandžuuria aladele hiinlasi elama asuda ei lubatud.
Aastal 1650 rajas Venemaa Amuuri jõele fordi. Sellest ajast on Hiina ja Venemaa vahel olnud piirikokkupõrkeid, viimati 1969–1978.
Aastatel 1858 ja 1860 loovutas Qingi dünastia valitsus kõik maad teisel pool Amuuri ja Ussuuri jõge Venemaale, lõigates Hiina ära Jaapani merest. Nii moodustus Heilongjiani praegune põhjapiir. Ühtlasi lubati hiinlastel Mandžuuriasse elama asuda. 20. sajandi alguseks oli hiinlastest saanud piirkonna domineeriv rahvus.
Aastal 1931 tungisid Heilongjiangi Jaapani väed ning 1932 sai Heilongjiangist Jaapani nukuriigi Mandžukuo osa. See ajajärk oli tähtis tööstuse ja transpordi (sealhulgas raudtee) arengu seisukohast.
Pärast Jaapani lüüasaamist 1945 sisenesid Mandžuuriasse Nõukogude väed ning andsid suurema osa piirkonnast Hiina kommunistide kontrolli alla.
Heilongjiang oli esimene terve provints ja Harbin esimene suurem linn, mis läks Hiina kommunistide võimu alla. Mandžuuria oli kommunistide baas, millest nad alustasid Hiina kodusõda.
Kommunistide võimu algusajal hõlmas Heilongjiangi provints ainult praeguse provintsi lääneosa. Selle halduskeskus oli Qiqihar. Praeguse provintsi ülejäänud ala oli Songjiangi provints (halduskeskus Harbin). Aastal 1954 need provintsid liideti. Kultuurirevolutsiooni ajal liideti provintsiga ka Hulunbuiri liit ja mõned muud Sise-Mongoolia alad. Suurem osa neist on nüüdseks Sise-Mongoolia koosseisu tagasi läinud.
Kultuur.
Heilongjiangi kultuur on osa enam-vähem homogeensest Mandžuuria kultuurist.
Tüüpilised toidud on pelmeenid, leib ja vorst.
Vaatamisväärsused.
Õigeusu Püha Sofia kirik Harbinis
Harbini linna ilmes on palju euroopalikku (eriti venelikku), sest 19. sajandi lõpus ja pärast Oktoobrirevolutsiooni elas seal palju venelasi. Linnas on õigeusu, katoliku ja protestantlikke kirikuid.
Harbin on tuntud Jäälinnana. Alates 1963. aastast peetakse seal 5. jaanuaril (või detsembrist jaanuarini) Harbini jäälaternate festivali, kus tehakse jääskulptuure, mida valgustatakse värvilise valgusega. Talviti toimub ka suusafestival. Suusakeskus on Yabuli. Hiinlased käivad Harbinis lund vaatamas. Suviti toimuvad suvekontserdid.
Peale Harbini pakuvad huvi Daqing ja Yichong, millel on samuti põhjamaine koloriit.
Aastatel 1719–1721 kujunes ühe Amuuri lisajõe osast vulkaanipurske tagajärjel viis omavahel ühenduses olevat järve (Wudalianchi järved). Üks neist on ainulaadne geoloogiline vaatamisväärsus.
Ning'ani maakonnas asub Hiina suurim mägijärv Jingpo järv, mis kujunes vulkaanipurske tagajärjel Mudani jõest. Vaatamisväärsuseks on Diaoshuilou juga.
Zhalongi looduskaitsealal on sood haruldaste lindudega.
On säilinud Tangi dünastia aegse Bohai riigi ajaloomälestisi, sealhulgas Jini dünastia (1115–1234) Huiningi (Hui Ning) palee ja Longquani palee varemed.


1991. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
1991. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused olid kolmandad kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Need toimusid 1991. aastal 23. augustist 1. septembrini Jaapanis Tōkyōs.
100 m.
Finaal: 25. august
Maailmarekord: 9,90 Leroy Burrell, USA (14. juuni 1991 New York)
MM rekord: 9,93 Carl Lewis, USA (30. august Rooma)
Maailmameister 1987: 9,93 Carl Lewis, USA (30. august Rooma)
200 m.
Finaal: 27. august
Maailmarekord: 19,72 Pietro Mennea, Itaalia (12. september 1979 Mexico)
MM rekord: 20,14 Calvin Smith, USA (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1987: 20,16 Calvin Smith, USA (3. september Rooma)
400 m.
Finaal: 29. august
Maailmarekord: 43,29 Harry Reynolds, USA (17. august 1988 Zürich)
MM rekord: 44,33 Thomas Schönlebe, Saksa DV (3. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 44,33 Thomas Schönlebe, Saksa DV (3. september Rooma)
800 m.
Finaal: 27. august
Maailmarekord: 1.41,73 Sebastian Coe, Suurbritannia (10. juuni 1981 Florence)
MM rekord: 1.43,06 Billy Konchellah, Kenya (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 1.43,06 Billy Konchellah, Kenya (1. september Rooma)
1500 m.
Finaal: 1. september
Maailmarekord: 3.29,46 Said Aouita, Maroko (23. august 1985 Berliin)
MM rekord: 3.36,80 Abdi Bile, Somaalia (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 3.36,80 Abdi Bile, Somaalia (6. september Rooma)
5000 m.
Finaal:1. september
Maailmarekord: 12.58,39 Said Aouita, Maroko (22. juuli 1987 Rooma)
MM rekord: 13.26,44 Said Aouita, Maroko (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 13.26,44 Said Aouita, Maroko (6. september Rooma)
10 000 m.
Finaal:26. august
Maailmarekord: 27.08,23 Arturo Barrios, Mehhiko (18. august 1989 Berliin)
MM rekord: 27.38,63 Paul Kipkoech, Kenya (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 27.38,63 Paul Kipkoech, Kenya (29. august Rooma)
Maraton.
Finaal:1. september
Maailma tipptulemus:2:06.50 Belayneh Dinsamo, Etioopia (17. aprill 1988 Rotterdam)
MM rekord: 2:10.03 Robert de Castella, Austraalia (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1987: 2:11.48 Douglas Wakiihuri, Kenya (6. september Rooma)
4x100 m.
Finaal:1. september
Maailmarekord: 37,67 USA (7. august 1991 Zürich)
MM rekord: 37,86 USA (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1987: 37,90 USA (6. september Rooma)
4x400 m.
Finaal:1. september
Maailmarekord: 2.56,16 USA (20. oktoober 1968 Mexico)
2.56,16 USA (1. oktoober 1988 Seoul)
MM rekord: 2.57,29 USA (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 2.57,29 USA (6. september Rooma)
110 m tõkkejooks.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 12,92 Roger Kingdom, USA (16. august 1989 Zürich)
MM rekord: 13,21 Greg Foster, USA (3. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 13,21 Greg Foster, USA (3. september Rooma)
400 m tõkkejooks.
Finaal:27. august
Maailmarekord: 47,02 Edwin Moses, USA (31. august 1983 Koblenz)
MM rekord: 47,46 Edwin Moses, USA (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 47,46 Edwin Moses, USA (1. september Rooma)
3000 m takistusjooks.
Finaal:31. august
Maailmarekord: 8.05,35 Peter Koech, Kenya (3. juuli 1989 Stockholm)
MM rekord: 8.08,57 Francesco Panetta, Itaalia (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 8.08,57 Francesco Panetta, Itaalia (5. september Rooma)
20 km käimine.
Finaal:24. august
Maailmarekord: 1:18.13 Pavol Blazek, Tšehhoslovskkia (16. september 1990 Hildesheim)
MM rekord: 1:20.45 Maurizio Damilano, Itaalia (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 1:20.45 Maurizio Damilano, Itaalia (30. august Rooma)
50 km käimine.
Finaal:31. august
Maailmarekord:3:37.41 Andrei Perlov, NSVL (5. august 1989 Leningrad)
MM rekord: 3:40.53 Hartwig Gauder, Saksa DV (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 3:40.53 Hartwig Gauder, Saksa DV (5. september Rooma)
Kõrgushüpe.
Finaal:1. september
Maailmarekord: 2.44 Javier Sotomayor, Kuuba (29. juuli 1989 San Juan)
MM rekord: 2.38 Patrik Sjöberg, Rootsi (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 2.38 Patrik Sjöberg, Rootsi (6. september Rooma)
Teivashüpe.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 6.10 Sergei Bubka, NSVL (5. august 1991 Malmö)
MM rekord: 5.85 Sergei Bubka, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 5.85 Sergei Bubka, NSVL (5. september Rooma)
Kaugushüpe.
Finaal:30. august
Maailmarekord: 8.90 Bob Beamon, USA (18. oktoober 1968 Mexico)
MM rekord: 8.67 Carl Lewis, USA (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 8.67 Carl Lewis, USA (5. september Rooma)
Kolmikhüpe.
Finaal:26. august
Maailmarekord: 17.97 " Willie Banks, USA (16. juuni 1985 Indianapolis)
MM rekord: 17.92 Hristo Markov, Bulgaaria (31. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 17.92 Hristo Markov, Bulgaaria (31. august Rooma)
Kuulitõuge.
Finaal:31. august
Maailmarekord: 23.12 Randy Barnes, USA (20. mai 1990 Westwood)
MM rekord: 22.23 Werner Günthör, Šveits (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 22.23 Werner Günthör, Šveits (29. august Rooma)
Kettaheide.
Finaal:27. august
Maailmarekord: 74.08 Jürgen Schult, Saksa DV (6. juuni 1986 Neubrandenburg)
MM rekord: 68.74 Jürgen Schult, Saksa DV (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 68.74 Jürgen Schult, Saksa DV (4. september Rooma)
Vasaraheide.
Finaal:25. august
Maailmarekord: 86.74 Juri Sedõhh, NSVL (30. august 1986 Stuttgart)
MM rekord: 83.06 Sergei Litvinov, NSVL (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 83.06 Sergei Litvinov, NSVL (1. september Rooma)
Odavise.
Finaal:26. august
Maailmarekord:96.96 9,90 Seppo Räty, Soome (2. juuni 1991 Punkalaidun)
MM rekord: 89.48 Detlef Michel, Saksa DV (12. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1987: 83.54 Seppo Räty, Soome (30. august Rooma)
Kümnevõistlus.
Finaal:29. – 30. august
Maailmarekord:8847 Daley Thompson, Suurbritannia (8. – 9. august 1984 Los Angeles)
MM rekord: 8680 Torsten Voss, Saksa DV (3. – 4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 8680 Torsten Voss, Saksa DV (3. – 4. september Rooma)
100 m.
Finaal:27. august
Maailmarekord: 10,49 Florence Griffith-Joyner, USA (16. juuli 1988 Indianapolis)
MM rekord: 10,90 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 10,90 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (30. august Rooma)
200 m.
Finaal:30. august
Maailmarekord:21,34 Florence Griffith-Joyner, USA (29. september 1988 Seoul)
MM rekord: 21,74 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (3. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 21,74 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (3. september Rooma)
400 m.
Finaal:27. august
Maailmarekord: 47.60 Marita Koch, Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 47,99 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1987: 49,38 Olga Vladõkina-Brõzgina, NSVL (31. august Rooma)
800 m.
Finaal:26. august
Maailmarekord: 1.53,28 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (26. juuli 1983 Münhen)
MM rekord: 1.54,68 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1987: 1.55,26 Sigrun Wodars-Grau, Saksa DV (4. september Rooma)
1500 m.
Finaal:31. august
Maailmarekord: 3.52,47 Tatjana Kazankina, NSVL (13. august 1980 Zürich)
MM rekord:3.58,56 Tatjana Samolenko-Dorovskihh, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 3.58,56 Tatjana Samolenko-Dorovskihh, NSVL (5. september Rooma)
3000 m.
Finaal:26. august
Maailmarekord:8.22,26 Tatjana Kazankina, NSVL (26. august 1984 Leningrad)
MM rekord: 8.34,62 Mary Decker, USA (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1987: 8.38,73 Tatjana Samolenko-Dorovskihh, NSVL (1. september Rooma)
10 000 m.
Finaal:30. august
Maailmarekord:30.13,74 Ingrid Kristiansen, Norra (5. juuli 1986 Oslo)
MM rekord: 31.05,85 Ingrid Kristiansen, Norra (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 31.05,85 Ingrid Kristiansen, Norra (4. september Rooma)
Maraton.
Finaal:25. august
Maailmarekord: 2:21.06 Ingrid Kristiansen, Norra (21. oktoober 1985 London)
MM rekord: 2:25.17 Rosa Mota, Portugal (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 2:25.17 Rosa Mota, Portugal (29. august Rooma)
100 m tõkkejooks.
Finaal:30. august
Maailmarekord: 12,21 Yordanka Donkova, Bulgaaria (20. august 1988 Stara Zagora)
MM rekord: 12,34 Ginka Zagorcheva, Bulgaaria (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 12,34 Ginka Zagorcheva, Bulgaaria (4. september Rooma)
400 m tõkkejooks.
Finaal:29. august
Maailmarekord: 52,94 Marina Stepanova, NSVL (19. september 1986 Taskent)
MM rekord: 53,62 Sabine Busch, Saksa DV (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 53,62 Sabine Busch,Saksa DV (3. september Rooma)
10 km käimine.
Finaal:24. august
Maailmarekord: 41.30 Kerry Junna-Saxby, Austraalia (27. august 1988 Canberra)
MM rekord: 44.12 Irina Strahhova, NSVL (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 44.12 Irina Strahhova, NSVL (1. september Rooma)
4x100 m.
Finaal:1. september
Maailmarekord: 41,37 Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 41,58 USA (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 41,58 USA (6. september Rooma)
4x400 m.
Finaal:1. september
Maailmarekord: 3.15,17 NSVL (1. august 1988 Seoul)
MM rekord: 3.18,63 Saksa DV (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 3.18,63 Saksa DV (6. september Rooma)
Kõrgushüpe.
Finaal:31. august
Maailmarekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
MM rekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august Rooma)
Kaugushüpe.
Finaal:25. august
Maailmarekord: 7.52 Galina Tšistjakova, NSVL (11. juuni 1988 Leningrad)
MM rekord: 7.36 Jackie Joyner-Kersee, USA (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 7.36 Jackie Joyner-Kersee,USA (4. september Rooma)
Kuulitõuge.
Finaal:24. august
Maailmarekord: 22.63 Natalja Lissovskaja, NSVL (7. juuni 1987 Moskva)
MM rekord: 21.24 Natalja Lissovskaja, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 21.24 Natalja Lissovskaja, NSVL (5. september Rooma)
Kettaheide.
Finaal:31. august
Maailmarekord: 76.80 Gabriele Reinsch, Saksamaa (9. juuli 1988 Neubrandenburg)
MM rekord: 71.62 Martina Opitz-Hellmann, Saksa DV (31. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 71.62 Martina Opitz-Hellmann, Saksa DV (31. august Rooma)
Odavise.
Finaal:1. september
Maailmarekord: 78.90 Petra Felke, Saksa DV (29. juuli 1987 Leipzig)
MM rekord: 76.64 Fatima Whitbread, Suurbritannia (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 76.64 Fatima Whitbread,Suurbritannia (6. september Rooma)
Seitsmevõistlus.
Finaal: 26. – 27. september
Maailmarekord: 7291 Jackie Joyner-Kersee, USA (23. – 24. september 1988 Seoul)
MM rekord: 7128 Jackie Joyner-Kersee, USA (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1987: 7128 Jackie Joyner-Kersee, USA (1. september Rooma)


Sari Essayah.
pisi
Sari Miriam Essayah (sündinud 21. veebruaril 1967 Haukivuori vallas) on Soome endine kergejõustiklane (käija) ja poliitik, maailmameister (1993) 10 km käimises.
Poliitikukarjäär.
2003. aastal valiti Sari Essayah Soome Kristlike Demokraatide esindajana Eduskunna liikmeks. 2007. aasta valimisel ei õnnestunud tal enam parlamenti pääseda. Alates sügisest 2007 tegutseb ta partei peasekretärina.
2009. aasta valimistel valiti Sari Essayah Euroopa Parlamenti.
Ta oli Soome Kristlike Demokraatide kandidaat 2012. aasta Soome presidendivalimistel, kogudes 1. voorus 2,5% häältest.
Isiklikku.
Sari Essayah on 162 cm pikk ja kaalub 58 kg. Sari isa on pärit Marokost, sealt pärineb ka tema võõrapärane perekonnanimi. Sportimist alustas ta algklassides kooli spordiklubis. Algul harrastas ta pikamaajooksu ja suusatamist. Käimisega hakkas Sari tegelema 15-aastaselt, kui tulemas olid noorte EM-võistlused ja talle soovitati seda ala proovida. Ta otsustas katsetada ning tegi kohe kiireid edusamme. Suurest spordist lahkus ta pärast Atlanta olümpiamänge 1996. aastal.
1991. aastal abiellus Sari Essayah Robert Matti Hiskias Knappiga, neil on kaks last, Noora (1998) ja Nea (2001).


Välis-Himaalaja.
Välis-Himaalaja kulgeb Himaalajast edelas ja lõunas, olles selle eelmäestikuks.


Doodž.
Doodž (itaalia "doge" ladina sõnast "dux" 'juht') oli Venezia, Genova ja Senarica valitavate valitsejate (riigipeade) tiitel.
Venezia doodže valiti alates 697. aastast kuni Venezia vabariigi lõpuni 1797, Genova doodže 1339–1797.
Venezia doodž valiti eluks ajaks. Aastast 1310 (kümnemehenõukogu ajast) oli ta riigipea ainult nimeliselt. Genova doodžid valiti aastast 1528 kaheks aastaks.


Täisealisus.
Täisealine on inimene, kes on seaduse silmis omandanud kõik juriidilised õigused ja kohustused. Eestis loetakse täisealiseks 18 aastast ja vanemat inimest.
Kui inimesel on mingil põhjusel piiratud teovõime ja seetõttu väiksemad õigused, ei muuda teda alaealiseks.
Erandid on ka mõningate riigivalitsemisega seotud õiguste osas. Näiteks presidendiks valitud saamise õigus ei teki täisealiseks saamisel.


Etruskid.
Etruskid oli muistne roomlaste-eelne rahvas, mille õitseng Lääne- ja Kesk-Itaalias Etruurias algas 8. sajandil eKr.
Etruski tsivilisatsioon oli õitsval järjel Toscana küngastel paiknevates kindlustatud linnades. Tema rikkus põhines maaharimisel ning rikkalikel vase- ja rauamaardlatel. Suur osa meie teadmistest etruskide kohta pärineb hauakambrite seinamaalingutelt ning hauapanustest. Samuti on etruski kultuuri vahendajateks olnud vanarooma ja -kreeka kunst ja kirjandus. Eriti suur mõju oli etruski kunstil vanarooma pastoraalsele kunstile ja kirjandusele, näiteks Vergiliuse ekloogidele.
Etruskide päritolu.
Etruskide päritolu on teadmata. Ühe hüpoteesi kohaselt pärinevad nad Itaalia muistsetest, indoeurooplaste-eelsetest asukatest. Tuntuma, Herodotose teooria kohaselt arvatakse etruskid olevat Itaaliasse rännanud meritsi Väike-Aasiast Lüüdiast 10.–8. sajandil eKr. Tänapäeval arvatakse, et etruski rahvas on kujunenud kohalike Itaalia põllupidajatest põlisasukate ning Vahemere idaosast merd mööda tulnud kõrge kultuuriga sisserännanute segunemisel.
Etruski keel.
"Lähemalt artiklis Etruski keel"
Etruskid kõnelesid etruski keelt, millest on säilinud üle 8000 lühikese raidkirja; vanimad neist pärinevad 7. sajandist eKr. Ainus pikem tekst on nn "Agrami muumia lõuendsidemed" (üle 1500 sõna). Kuigi on olemas piisavalt võrdlusmaterjali ja etruski kirja osatakse lugeda, on siiski kaheldav, kuipalju sellest dešifreerida suudetakse. Nimelt pidurdab tekstide sisuline piiratus (vaid hauakirjad) keele mõistmist. Ebaselged on ka etruski keele sugulussidemed teiste keeltega. Teada on, et etruskid lõid kreeka tähestiku eeskujul oma kirja.
Etruskide ajalugu.
8.–7. sajandiks eKr olid etruskid asunud Tiberi ja Arno vahelisele alale Toskaana metallirikkasse piirkonda.
6.–5. sajandil eKr olid etruskide linnriigid (Joonia linnade liidu eeskujul asutatud 12 linna liit) Itaalias valitsev jõud. Etruuriast laiendasid etruskid oma võimu Po madalikule ning lõuna poole Roomast edasi Latinumisse, Campaniasse ning Korsika ja Elba saarele.
Etruskidel puudus ühtne riik. Linnade liit oli rajatud peamiselt usulisele ühtekuuluvusele ja seega poliitiliselt nõrk. Siiski kuulus linnade liitudele ülemvõim Itaalias. Linnu valitsesid kuningad, hiljem sai suure võimu ka sõjaväelis-preesterlik aristokraatia (lukumoonid), kelle hulgast valiti ametnikke. Nende ametitunnusteks oli purpurpalistusega rüü ("toga praetexta"), elevandiluust iste ("sella curulis") ja teenritest saatjaskond ("lictores"), kes kannavad vitsakimbu ["fasces") sees kirvest, mis sümboliseerib võimu elu ja surma üle.
Umbes 540 eKr võidavad etruskid liidus Kartaagoga kreeklasi merelahingus Alalia juures. Peale seda valitses etruskide laevastik mõnda aega kogu Vahemere loodeosa merekaubandust.
Ertuskide langus sai alguse pärast 474. aastat eKr, kui sürakuuslased Hieroni juhtimisel purustasid Kyme lähedal etruski laevastiku. Etruskide võimsust murdis latiinide tõus Latinumis ja samniitide tõus Campanias. Põhja-Itaalias surusid etruskidele peale gallialased, lõunast tungis peale tugevnev Rooma. Viimane Rooma etruski kuningas Tarquinus kukutati 509 eKr ja aastaks 283 eKr suutsid roomlased etruskid täielikult alistada. Etruskid sulandusid Rooma ühiskonda.
Etruski kunst.
Etruskid olid oskuslikud insenerid ja linnakujundajad. Nad ehitasid korrapärase planeeringuga ning võimsate müüride ja väravatega linnu, templeid, teid ning veesüsteeme. Kõige tuntumad on nende hauakambrid.
Kunstiteoste peamiseks materjaliks oli savi. Ent etruskid olid ka suurepärased metallitöötlejad; meisterlik oli pronksivalu, mille heaks näiteks on "Kapitoolumi emahunt" (nime saanud asukoha järgi Rooma Kapitooliumi muuseumis).
Etruski arhitektuur.
Ainsad etruskide säilinud arhitektuurimälestised on nende nekropolid (umbes 6. sajand eKr), mis asuvad pemiselt Toscanas, Lazios ja Umbrias. Enamik muid ehitisi oli tõenäoliselt puidust ega ole säilinud. Etruskid said tänu tihedatele kaubandussidemetele eeskuju Kreeka arhitektuurist. Omakorda laenas etruskidelt Rooma arhitektuur.
Etruskide majandus ja igapäevaelu.
Merekaubandus, millega kaasnes piraatlus, ulatus Kartaago ja Kreekani ning maismaakaubandus Kesk-Euroopas keltideni.
Etruskid tegelesid maaharimise, metallitöötluse, meresõidu ja kaubandusega ning armastasid muusikat ja mänge, sealhulgas hasartmänge. Tugevasti mõjutasid etruske kreeklased: etruskid võtsid üle kreeka tähestiku, kandsid himationi (mantlitaoline rõivaese) ja austasid kreeklaste jumalaid. Omakorda võtsid neilt hulga kombeid üle roomlased, kes lõpuks viimistlesid kreekaliku kultuuri täiuslikuks.


Etruria.
Etruria (ka: "Etruuria") on vanaaja maakond Kesk-Itaalias, Tiberi ja Arno jõe vahel.
Nime on Etruuria saanud etruskide järgi, kes seda 8.–3. sajandil eKr asustasid.
Etruuria hõlmab tänapäeva Toscana ja osaliselt Lazio ja Umbria alasid.


Etruria Kuningriik.
Etruria kuningriik oli 1801–1807 Itaalias eksisteerinud Prantsusmaa vasallkuningriik, mis moodustati prantslaste poolt Toscana suurhertsogiriigi asemele. 1807. aasta lõpus kuningriik likvideeriti ja tema alad liideti Prantsuse keisririigiga.


Nikolai Karklin.
Nikolai Karklin (17. detsember 1911 Tamsalu lähedal – 21. august 1999 Montréal) oli eesti maadleja, Euroopa meistrivõistluste hõbemedalivõitja 1938. aastal Kreeka-Rooma maadluse poolraskekaalus. Ta esindas klubi Tallinna “Sport”.
Karklin oli kehakaalult kahe kaalu piiri peal: päris raskekaallast välja ei andnud (95 kg), aga poolraskekaalus (kuni 87 kg) esinemiseks pidi liiga palju alla võtma, mis jõudu nõrgendab. Kui kaal ja maadlusviis on nimetamata, võistles ta kreeka-rooma maadluse raskekaalus.
1934.
Nikolai Karklin jäi viimaseks, kes võitnud Kristjan Palusalu. Võit andis talle Eesti meistri tiitli Kreeka-Rooma maadluse raskekaalus. Rohkem ta Eesti meistriks ei tulnud.
Karklin arvati Eesti koondisse poolraskekaalus. II Turaani turniiri Helsingis 18. ja 19. märtsil võitis Soome (21 punkti) Eesti (12 punkti) ja Ungari (9 punkti) ees. Soome võitis kõigis kaaludes.
1935.
Karklin sai Eesti meistrivõistlustelt medali, võites ka Johannes Kotkast.
1936.
Pärast Berliini olümpiamänge toimunud Tallinna “Spordi” rahvusvahelisel turniiril võitis Karklin kolmekordse Euroopa meistri Kurt Hornfischeri. Ka Palusalu võitis pikapeale Hornfischeri ära, võitis ka Karklini ja turniiri.
1938.
8. jaanuaril peetud Eesti 1937. aasta meistrivõistlustel vabamaadluses kaotas Karklin Johannes Kotkale ning tuli tema järel Palusalu puudumisel hõbedale. Märtsis kreeka-rooma maadluses oli Palusalu kohal ja võitis oma viimase meistritiitli Kotka ja Karklini ees.
Euroopa meistrivõistlused.
24.–27. aprillil peeti Tallinnas “Estonia” kontserdisaalis Euroopa meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses.
Poolraskekaalu Eesti esinumber Ago Neo polnud vormis, äsja B-maavõistlusel Soomega oli kaotanud ka Juhan Kalde (Karklinit ei pandud koondisse). Karklin sai varakult valmistuda ja kilod õnnelikult maha võtta. Kommentaatorite sõnul olnud Karklini võtetearsenal kesine, see-eest jõudu nagu karul.
Poolraskekaalus oli 7 võistlejat. I ringis loositi Karklin vabaks, Umberto Silvestri (Itaalia) võitis Werner Seelenbinderi (Saksamaa).
II ring. Karklin seljatas Silvestri ajaga 18.44, Seelenbinder seljatas Tomasz Gwóźdźi (Poola).
III ring. Karklin võitis Arnolds Kalniņš (Läti) 3:0, Axel Cadier (Rootsi) seljatas Silvestri ajaga 12.47, Seelenbinder seljatas Elmer Härmä (Soome).
IV ringi jõudis kolm meest. Cadier oli vaba, Karklin võitis Seelenbinder 3:0.
V ring. Karklin kaotas Cadierile 1:2. I Cadier, II Karklin, III Seelenbinder.
Johannes Kotkas tuli Euroopa meistriks, Voldemar Roolaan kolmandaks. Riikide arvestuses kogus Rootsi 15, Soome 10, Saksamaa 7, Eesti 6, Läti 2, Türgi ja Norra 1 punkti.
1938.
Novembris kohtumisel Läti klubiga LAS võitis Karklin raskekaalus Edvīns Bietagsi 2:1.
Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses 10. ja 11. detsembril osales raskekaalus kaks maadlejat. Kotkas võitis Karklinit 3:0.
1939.
5. ja 6. märtsil tuli Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluses Tallinnas Kotkas Karklini ja A. Klaaseni ees.
Maavõistlusel Soomega 25. ja 26. märtsil Tallinnas alistas B-meeskondade kohtumises Karklin Pekka Mellavuo 3:0. Eesti A-koondis kaotas 3:4 (Johannes Kotkas võitis Hjalmar Nyströmi), B-koondis võitis 4:3 (eestlastest võitsid veel Evald Sikk, Voldemar Mägi ja Edgar Rohtmets).
1940.
Pärast Eesti annekteerimist kutsuti Karklin Nõukogude Liidu II absoluutsele tšempionaadile koos Kotka ja Neoga. Karklin sai 14 võistleja seas 6. koha, kaotades Kotkale 48 sekundiga, pronksi saanud Konstantin Koberidzele punktidega ja ka hõbeda saanud Aron Gonzale. Kotkas võitis, Neo oli 9.


Žem.
Žem (kasahhi keeles "Жем" või "Ембі") on jõgi Kasahstani lääneosas.
Žem algab Mugodžaaridest, voolab edelasse ja suubub Kaspia merre. Suviti jõgi mereni ei jõua, vaid kaob solontšakkidesse. Jõe maksimaalne pikkus on 712 km. Jõgi toitub lumesulamiseveest ning enamus äravoolust langeb kevadise suurvee ajale (aprill-mai). Vesi, eriti suvel ja alamjooksul, sisaldab suures koguses mineraalaineid.
Ühe versiooni järgi peetakse Žemi loodusgeograafiliseks piiriks Euroopa ja Aasia vahel.


Ülbi ahelik.
Ülbi ahelik (kasahhi "Үлбі жотасы") on mäeahelik Sise-Aasias, Altai edelaosas. Kulgeb edela-kirde suunas. Kõrgus on kuni 2371 meetrit.


Hugo Treffner.
Hugo Hermann Fürchtegott Treffner (17. juuli 1845 Kanepi – 13. märts 1912 Tartu) oli Eesti kultuuritegelane ja Hugo Treffneri Gümnaasiumi asutaja.
Hugo Treffneri mälestuseks on Tartusse püstitatud monument.


Siiltund.
Siiltund on parasitoloogias kasutatav mõõtühik, mis näitab puukide arvu, mida on oma kasukasse korjanud ühe tunni jooksul katselapile lahti lastud siil.


Heilongjiangi haldusjaotus.
Hiina Rahvavabariigi Heilongjiangi provintsi haldusjaotus
Provints jaguneb 13 2. järgu haldusüksuseks, 130 3. järgu haldusüksuseks ja 1284 4. järgu haldusüksuseks (31. detsember 2004).
Provints jaguneb 130 3. järgu haldusüksuseks: 19 maakonna õigustega linnaks, 45 maakonnaks, 1 autonoomseks maakonnaks ja 61 linnarajooniks ja 4 alaks.
4. järgu haldusüksusi on 1314: 475 suurvalda, 400 valda, 58 rahvusvalda ja 381 kvartalit.
Külasid on Heilongjiangis 14 488.


Moldaavia NSV lipp.
Moldaavia NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Moldaavia NSV lipp.
Esimene, 1940. aastal moodustatud Moldaavia NSV lipp pärineb aastast 1941. Enne seda, 1924–1940 eksisteeris Dnestri idapoolsel, vasakkaldal Ukraina NSV-sse kuulunud Moldaavia ANSV.
Aastatel 1941–1952 oli Moldaavia NSV lipuks punane kangas, mille vardapoolses ülanurgas olid ristatud kuldsed sirp ja vasar ning nende kohal poolkaares kuldsed tähed "РССМ".
31. jaanuar 1952 sai Moldaavia NSV endale uue lipu. See oli punane kangas, mille keskele oli lisatud roheline horisontaalne laid, vardapoolses ülanurgas olid aga ristatud kuldsed sirp ja vasar ning nende kohal punane kuldse äärisega viisnurkne täht. Roheline sümboliseeris viinamarjaistandusi, põlde, aedu ja metsi. Lipp oli kasutuses kuni 27. aprillini 1990.
Sama lipp on kasutusel tunnustamata Transnistria Moldaavia Vabariigi riigilipuna.


Gallia.
Gallia on roomlaste antud nimetus gallide (keltide) asualale.
Kuni 1. saj keskpaigani eKr oli Gallia keltide asuala, mis oli killustatud u 80-ks alaks (civitas’eks). Piirkonda asustas 4 hõimu: belgid, gallid, akvitaanlased ja liguurid. Neil ei olnud ühtset riiki. Suguharude ühtsust kandsid druiidid – keldi usu preestrid.
Gallia Cisalpina alistasid roomlased 2. sajandi alguses eKr, muu Itaaliaga ühendati see 42 eKr. Gallia Transalpina lõunaosa, tänapäeva Provence'i alal, asutasid roomlased 212 eKr "Gallia Narbonensis"e provintsi.
Gallia vallutamise viis 58–51 eKr lõpule Julius Caesar. Caesari vallutusega viidi Gallia keldi tsivilisatsioonist ladina tsivilisatsiooni: Gallia romaniseerus, keldi kultuur taandus, druiidide tarkused kaotasid oma mõju, ülemkihi keeleks sai ladina keel. Gallia ülikutele avati Rooma senat (48. aastal).
3. sajandi lõpuks olid frangid asunud Reini Rooma-poolsele kaldale. 5. sajandi lõpus ja 6. sajandi alguses haarasid frangid peaaegu kogu Gallia enda alla ning Chlodovech I pani aluse Frangi kuningriigile. Frankide vallutused viisid Gallia germaani kultuuri.


Kondotjeer.
Kondotjeer ("condottiere") oli 14. sajandi keskpaiga kuni 16. sajandi Itaalias palgasõdurite väeosa juht. Nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast "condotta" (leping), mille alusel kondotjeerid asusid oma linna või isanda teenistusse.
Esimesed Itaalia palgasõdurite armeed olid kokku pandud välismaalastest. Üks kõige varasemaid (1303) koosnes lõunas dünastiatevahelistes sõdades võidenud katalaanidest.
14. sajandi lõpuks asusid paljud itaallased ise palgaarmeedes teenima ning peagi hakkasid kondotjeerid saavutama arvestatavat võimu. Kõige kaugemale jõudis kondotjeeridest Francesco I Sforza, kes sai 1450. aastal võimule Milanos.


Mandžuuria.
Mandžuuria (mandžu keeles "Manju", lihtsustatud hiina kirjas 满洲, traditsioonilises hiina kirjas 滿洲, "pinyinis "Manzhou" ("Mǎnzhōu")) on ala Kirde-Aasias, mis hõlmab Kirde-Hiina. Selle ulatus määratletakse erinevalt, nii et ta kas asetseb tervikuna Hiina Rahvavabariigi territooriumil või on jagatud Hiina ja Venemaa vahel.
Hiinas nime "Mandžuuria" ("Manzhou") tavaliselt ei kasutada. Selle asemel kasutatakse nime "Dongbei" ' Kirre ' (' Kirde-Hiina '; lihtsustatud hiina kirjas 东北; traditsioonilises hiina kirjas 東北, toonimärkidega "pinyinis "Dōngběi"). Viimase nimega peetakse enamasti silmas Hiina piiridesse jäävat Mandžuuriat.
Mandžuuria põliselanikud on olnud Xianbei (Xianbi) rahvas, kitanid ja tšurtšenid, kes on Hiina ajaloo vältel rajanud mitmeid riike, ning viimaste ja kõige kuulsamatena mandžud, kellelt kogu piirkond on nime saanud ja kes 17. sajandil vallutasid Hiina ning valitsesid seda kuni Qingi dünastia kokkuvarisemiseni 1911. Mandžuuria ala, mis jääb Hiina piiridesse, hõlmab vähemalt 1,55 miljonit ruutkilomeetrit.
Mandžuuria määratlused.
Piirkonna etnilisest ajaloost rääkides kasutatakse mõnikord nime "Suur-Mandžuuria". Selle alla arvatakse kogu Korea poolsaar, Sahhalin ja Kuriilid, mõnikord ka Jaapani saarestik. Sellel nimel ei ole poliitilist tähendust.
Mandžuuria piirneb läänest Mongooliaga, põhjast Siberiga, edelast Päris-Hiinaga ja lõunast Põhja-Koreaga.
Nimi.
Pärast 1911. aasta Hiina revolutsiooni, mis kukutas mamdzude Qingi keisririigi, asendati mandžude algkodu nimi "Manzhou" (Mandžuuria) ametlikes dokumentides nimega "Dongbei" ('Kirre';: ametlik eestikeelne vaste "Kirde-Hiina".)
18. septembril 1931. aastal alustas Jaapan pärast Mukadeni instidenti, kui Hiina sõjaväelased tungisid kallale Lõuna-Hiina raudteele sõjategevust ning vallutas Mukadeni ja Harbiini ning lõpuks kogu Lõuna-Mandžuuria piirkonna.
Aastal 1932 rajas Jaapan Mandžuuriasse Mandžukuo-nimelise nukuriigi pealinnaga Changchunis, mida juhtis aastatel 1933–1945 Hiina endine keiser Pu Yi.
Seetõttu kõlab hiinakeelne nimi "Manzhou" (满洲) piirkonna paljude elanike kõrvus halvasti, meenutades separatismi ja kollaboratsionismi. See puudutab ainult kohanime; mandžusid tähistav etnonüüm "Manzu" (满族; "Mǎnzú") kõlab aktsepteeritava ja neutraalsena.
Kirde-Hiina elanikku nimetatakse "kirdelaseks" ("Dongbeiren"). Nimi "Kirre" käib kogu piirkonna kohta, olgu siis jutt ajaloost, kultuurist, traditsioonidest, murretest, köökidest või muust. Praktiliselt asendab ta nime "Mandžuuria" kõikides kontekstidest. Teisi Hiina kirdeosa provintse (näiteks Hebei) ei arvata Kirde osaks.


Harry Potter (romaanisari).
"Harry Potter" on briti kirjaniku J. K. Rowlingi seitsmeosaline romaanisari. Teosed räägivad tavainimeste eest peidetud võlurite ja nõidade maailmast ning selles toimuvast hea ja kurja võitlusest. Peategelane on noor võlur Harry Potter, kes õpib Sigatüüka (inglise keeles "Hogwarts") Nõiduse ja Võlukunsti Koolis.
Selle raamatusarja osasid on 67 keeles müüdud kokku üle 400 miljoni eksemplari.
Romaanisari.
Käsitsi kirjutatud, illustreeritud ja luksuslikult köidetud jutukogu, mille tiraaž oli seitse eksemplari, seondub Potteri-maailmaga sarja seitsmenda raamatu kaudu,kus seda mainitakse.
Sama aasta detsembris ostis Sotheby's oksjonimaja korraldatud heategevusoksjonil ühe eksemplari raamatukauplus Amazon, makstes selle eest 1'950'000.00 briti naelsterlingit. 2008. aasta 4. detsembril muutub raamat kättesaadavaks ka tavalugejale. Raamatust on kaks versiooni, luksuslikum "The Collector's Edition" sisaldab tavaversiooniga võrreldes lisaks veel Rowlingu kirjutatud sissejuhatuse, kümme täiendavat illustratsiooni ning käsitsivalmistatud originaaliga sarnanevat luksuslikku köidet.
Kirjastus.
Harry Potteri raamatuid annab välja kirjastus Bloomsbury Suurbritannias, Ameerikas kirjastus Scholastic, Eestis kirjastus Varrak.


Rolling Stone'i kõigi aegade 500 parema albumi loend.
Rolling Stone'i kõigi aegade 500 parema albumi loend on 2003. aastal muusikaajakirja Rolling Stone koostatud nimekiri 500 parimast albumist. Loendi koostamisel osales 273 muusikut, muusikakriitikut ja muusikatööstuse tegelast.


Stanovoi mäestik.
Stanovoi mäestik (vene "Становой хребет") on mäestik Ida-Siberis. Ulatub Oljokma jõe keskjooksult Aldani lisajõe Utšuri läteteni. Pikkus ligikaudu 700 km, laius 100-180 km. Valdavalt 1500-2000 meetrit, maksimaalselt 2412 meetri kõrgune.
Mäestik on veelahkmeks Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani vahel.
Stanovoi mäestik koosneb mitmest paralleelsest ida-läänesuunalisest ahelikust.


Ränivetikad.
Ränivetikad ehk diatomeed ("Bacillariophyceae" ehk "Diatomophyceae") on üherakulised või koloniaalsed mikroskoopilised organismid. Liike on teada umbes 100 000. Ränivetikaid esineb kõikides veekogudes ja ka mullas.
Ehitus.
Ränivetikate iseloomulikuks tunnuseks on rakke kattev keeruka struktuuriga ränipantser.
Ränipantser koosneb kahest poolmest: välimisest suuremast epitheekast ja sisemisest väiksemast hüpotheekast. Kummalgi pantseri poolmel on omakorda kaks osa: lame kaas ja ümbritsev vöö. Kõik pantseri osad on kindla struktuuriga, neid läbivad poorid ja kanalid. Iseloomulikeks pigmentideks on karotiin, ksantofüll, diatomiin ning klorofüll a ja c. Varuaine on enamasti õlitilgakestena.
Paljunemine.
Ränivetikad paljunevad pooldudes ja suguliselt. Pooldumisel saab kumbki tütarrakk endale pantseri ühe poolme. Alati moodustub juurde pantseri väiksem pool. Seega need rakud, mis saavad endale sisemise poole, vähenevad pidevalt. Niisugune rakkude vähenemine lakkab, kui tütarraku maht on ainult pool kuni kolmandik omaraku esialgsest mahust (suurusest). Siis tekib rakust auksospoor, millega kaasneb raku esialgse suuruse taastumine. Sageli kaasneb aukspooride tekkega suguline protsess.
Süstemaatika.
Üldiselt käsitletakse ränivetikaid klassi tasemel ("Bacillariophyceae"). Harvem (ja ka enamikus varasemates allikates), kui on kõrvale jäetud suhteliselt uus stramenopiilide (heterokontide) hõimkond, siis on ränivetikaid (siis ränivetiktaimed) käsitletud hõimkonna tasemel ("Bacillariophyta").
Pantseri kuju alusel jaotatakse ränivetikad kahte klassi: radiaalsümmeetrilise ehitusega ketasränivetikad ("Centrales") ning kahekülgse ehk bilateraalse sümmeetriaga sulgränivetikad ("Pennales").


Fulbed.
Fulbed (ka "fulanid" ehk "fullahid") on rahvas Lääne-Aafrikas, kelle asuala ulatub Mauritaaniast Kamerunini. Nad elavad enamasti suuremate rühmadena Mauritaania, Senegali, Guinea, Nigeeria, Kameruni, Mali, Nigeri, Tšaadi ja Sudaani Saheli vööndis. Neid on ka Burkina Fasos, Guinea-Bissaus, Beninis ja mujal.
Nende arvuks hinnatakse 10...13 miljonit (2005).
Nad kõnelevad fulbe keelt.
Nad on lähedases suguluses Mauritaanias ja Senegalis Senegali jõe oru keskosas elavate tukulöridega (mõnikord arvatakse viimased fulbede hulka).
Fulbed kannavad paljudes paikades pikki värvilisi voolavaid rõivad, millel on tagasihoidlikud kaunistused, näiteks tikandkirjad.
Fulbed kõnnivad loomi karjatades pikki teekondi jalgsi. Nad on üks Lääne-Aafrika suuremaid rändrahvaid.
Päritolu.
Fulbede päritolu on ebaselge. Kohati erinevad nad välimuselt tugevasti naaberrahvastest. Sageli on nad üsna heleda nahaga ning neil on "peenemad" näojooned: kitsas nina ja kitsad huuled, piklik ovaalne nägu. See on ajendanud vägagi fantastilisi teooriaid nende päritolu kohta, näiteks et nad on tulnud Lõunamerelt.
Teaduskirjanduses peetakse kõige usutavamaks Sahara hüpoteesi, mis seostab fulbede etnogeneesi Sahara veisteperioodiga (4500 eKr – 2500 eKr). Seda hüpoteesi toetavad kaljujoonised, millel kujutatud figuurid sarnanevad tänapäeval Aafrikas elavate nomaadidest karjakasvatajatega, sealhulgas fulbede ja bedžadega. See seletaks ka Aafrika karjakasvatajate omavahelist füüsilis-antropoloogilist ja kultuurilist sarnasust hoolimata geograafilisest kaugusest.
On levitatud ka hüpoteesi, mille järgi fulbed pärinevad Vana-Egiptusest. Selle pooldajate väitel on fulbedel muinasegiptlastega mõningaid silmatorkavaid sarnasusi: kaks fulbede klanni kannab vanaegiptuse müstika mõiste nime – "Ka" ("Dia", "Diallo") ja "Bâ". Ka üks 0. dünastia vaaraodest kandis nime Ka. 'Piim' oli egiptuse keeles "hs3mw" [hosamou], fulbe keeles "kosam". 'Silm' oli egiptuse keeles "írt" [iiret], fuli keeles "yiitere". 'Lehm' oli egiptuse keeles "nk" [nak], fulbe keeles "nagge".
Ajalugu.
Fulbed on olnud karjakasvatajatest nomaadid, kes karjatasid oma asuala kuivadel tagamaadel veiseid, kitsi ja lambaid, hoidudes põlluharijatest eraldi.
16. sajandil levisid fulbed üle Saheli rohumaade praegusest Senegalist praeguse Sudaanini. Nende jõud põhines vägeval ratsaväel, mis oli väga mobiilne. Fulbed ei saanud oma valdusi laiendada lõuna suunas, sest hobused ei talu lõunapoolsete laiuskraadide haigusi.
19. sajandil hakkasid fulbed eesotsas Usman dan Fodioga domineerima tsentraliseeritud Fulani impeeriumis. See riik eksisteeris kuni 1903. aastani, mil ta jagati Euroopa koloniaalriikide vahel.
Põhiliselt praeguse Guinea ning osalt Guinea-Bissau, Senegali ja Sierra Leone territooriumil paiknenud Fouta Djallon oli suur riik, millel oli kirjapandud konstitutsioon ja mida valitsesid kordamööda kaks põhilist parteid – Soriya ja Alphaya. See riik tekkis 1735, mil muslimitest fulbed otsustasid tõsta mässu valitsejate vastu, kelleks olid mittemuslimitest fulbed ja džalunkid, ning luua provintside konföderatsioon. Aastal 1735 valiti praeguse Guinea alal asunud pealinnas Timbos esimeseks "Almaamyks Alpha Ibrahima Sory Maoudho. See riik eksisteeris kuni 1898. aastani, mil Prantsuse koloniaalväed lõid viimast valitsejat Bokar Birot, lõhkusid riigid ning liitsid selle oma uue koloonia "Rivières du Sudi (praegu Guinea) koosseisu.


Sinjoriia.
Sinjoriia (tuleneb itaalia keele nimisõnast "il signore" 'härra') oli paljudes Itaalia kesk- ja varauusaja linnriikide võimuorgan.
Sinjoriiadest arenesid päriliku dünastiaga printsipaadid (itaalia keeles "le principati").
Sinjoriiad hakkasid arenema siis, kui keskaegsed vabariigid ei saanud enam seaduse ja korra säilitamisega hästi hakkama. Linnriikides hakkasid levima anarhilised suundumused ning selleks, et maha suruda erakondade võitlust ja kodanike rahutusi, hakkasid inimesed otsima tugevaid mehi, kes suudaksid taastada korra.
Võimuvaakumi või kriisi ajal pakkusid linnriigid vahel võimu inimestele, keda peeti piisavalt tugevaks, et riiki päästa. Näiteks Pisa pakkus võimu Prantsusmaa kuningale Charles VIII-le lootuses, et see kaitseb linna kauaaegse vaenlase Firenze vastu. Samamoodi pakkus Siena võimu Cesare Borgiale.
Sinjoriia ülesehitus ja ülesanded erinesid riigiti. Mõnes riigis, näiteks Viscontidele kuuluvas Milanos, oli mingi dünastia õigus riiki valitseda sisse kirjutatud linnriigi põhiseadusesse, mis oli rahvaesindajate kinnitatud ja paavsti või Saksa-Rooma riigi tunnustatud. Seevastu mõnes riigis, näiteks Della Scaladele kuuluvas Veronas või Medicitele kuuluvas Firenzes oli see täiesti mitteametlik, lihtsalt üks perekond või suguvõsa oli koondanud enda kätte kogu võimu üheparteilises riigis. Firenzes muudeti Medicite võim ametlikuks pärast seda, kui nad olid 1512 võimu linnas tagasi saanud (1494 aeti nad linnast välja).


Tavavahelik.
Tavavahelik ("Paxillus involutus") on vahelikuliste sugukonda vaheliku perekonda kuuluv seeneliik.
Kirjeldus.
Viljakehad on lihakad, noorelt sügavalt sisserullunud kübaraservaga. Erinevalt puravikest ei ole kübara alla svammi meenutavat torukeste kihti, vaid eoslehed.
Viljakehad on hallikas, kollakas- või oliivpruunid, eosleheksed värvuvad vajutamisel kohe tumepruuniks. Kübara läbimõõt võib olla kuni 25 cm.
Jalg on pruunikas, sametjas, vahel veidi ekstsentriline, kuiv, 5 x 2 cm.
Kasvukoht.
Eestis väga sagedane seen juunist novembrini. Tavavahelik on nii okas- kui lehtpuu-mükoriisaseen. Lisaks metsadele leiab ka inimmõjuga kohtades (aiad, pargid). Eriti palju leidub kuival suvel ja sügisel.
Mürgisus.
Pikka aega peeti tavavahelikku söögiseeneks. Nüüd on tõestatud tavavaheliku mürgisus. Vahelikumürgistus tekib tavavahelikus leiduvate kehavõõraste antigeenide toimel. Antigeenid võivad põhjustada immuunkehade teket ja raskeid immuunpatoloogilisi muutusi inimkehas. Mõnedel andmetel sisaldab tavavahelik veel ka mürgist muskariini.
Tavavaheliku mürgistused on põhjustanud Euroopas mitmeid surmajuhtumeid. Tavavaheliku mürk moodustab inimese veres antikehi, mis hävitavad punaliblesid. See immuunhemolüütiline aneemia on võrreldav allergiaga. Tavavaheliku mürgistuse peiteaeg on tunnist kuni paari aastani. Tavavaheliku muudab ohtlikuks see, et mürgid ei eraldu väljaheidetena, vaid need kogunevad organismi. Tavavahelik ei ole tegelikult mürgine, vaid põhjustab vereliblede kokkukleepumist. Inimesed võivad seenele reageerida erinevalt. Söömine võib lõppeda surmaga. Kupatamine ei muuda tavavahelikku ohutuks.


Seened.
Seened ("Fungi", "Eumycota") on üks eukarüootsete organismide riikidest.
Seeneriiki eristatakse taimeriigist ja loomariigist. Suur erinevus on näiteks selles, et seentel koosneb rakukest kitiinist, taimedel tselluloosist, loomadel aga rakukest puudub.
Selle ja teiste tunnuste alusel eraldatakse seened omaette pärisseente rühma ("Eumycota"), mis on arvatavasti monofüleetiline rühm. Sellesse rühma ei kuulu ehituse poolest lähedased limahallitus ja vesihallitus ("Oomycota").
Seeneteadust nimetatakse mükoloogiaks. Seda peetakse sageli botaanika haruks, ehkki geneetilised uuringud on näidanud, et seened on lähemalt suguluses loomade kui taimedega.
Elukeskkond.
Seened esinevad kõikjal biosfääris, kuid enamik neist on tähelepandamatud nii oma väikeste mõõtmete kui varjatud eluviisi poolest. Nad elavad pinnases, vees ning surnud ja elusate taimede ning loomade välispinnal ja sees. Sageli elavad nad sümbioosis taimede, loomade ja teiste seentega. Selliseid seeni nimetatakse sümbiontideks. Seened on väga olulisel kohal surnud orgaanilise aine lagundamisel toiduahelas. Surnud kudedest toituvaid seeni nimetatakse saprotroofideks.
Seened võivad muutuda märgatavaks siis, kui neile kasvavad viljakehad, samuti hallitusena. Kübarseentele kasvavad kübarad. Viljakehi moodustab siiski vaid üks osa seentest. Enamus seeni koosneb mikroskoopilistest torujatest rakkudest, hüüfidest, mis võivad moodustada suure võrgustiku ehk mütseeli. Ühe seeneisendi mütseel võib hargneda kümneid kilomeetreid.
Kasutamine.
Kübarseente paljusid liike ja trühvleid kasutatakse vahetult söögiks, samuti leiva küpsetamisel kergitava ainena, veini, õlle ja sojakastme kääritamisel. Seened pintselhalliku liigid "Penicillium roquefortii" ja "Penicillium camemberii" annavad Roqueforti ja Camemberti juustule neile omapärase lõhna ja maitse. Sama perekonna veel üht liiki kasutatakse salaami vorsti tootmisel.
Sama seeneperekonna esindajate abil toodeti esmakordselt penitsilliini - antibiootikum, mis pärsib bakterite rakukesta sünteesi. Alates 1940. aastatest kasutatakse seeni antibiootikumide tootmiseks. Kõrreliste parasiitseene tungaltera abil toodetakse teatud alkaloide, mida kasutatakse näiteks migreen aga ka näiteks Parkinsoni tõve ravis. Veel hiljem on hakatud seente toodetavaid ensüüme tööstuslikult kasutama valke lagundavate fermentide jaoks pesuainete tootmises. Seeni kasutatakse bioloogilise tõrjevahendina umbrohtude ja kahjurite vastu.
Seenemürgid.
Paljud seeneliigid toodavad bioaktiivseid aineid, mida nimetatakse mükotoksiinideks. Nende hulka kuuluvad näiteks alkaloidid ja polüketiidid, millest paljud on loomadele, sealhulgas inimestele, mürgised. Seetõttu on tundmatute seente söömine üliohtlik, erinevalt näiteks tundmatute loomade söömisest.
Mitme seeneliigi viljakehad sisaldavad psühhotroopseid aineid, mida kasutatakse nii uimastitena kui muudel otstarvetel. Nii on seletatud mitmeid talurahva seas levinud libahuntide ja muude müstiliste olendite müüte tungaltera mürgistusest põhjustatud hallutsinatsioonidega. Seened suudavad lagundada materjale ja ehitisi ning patogeenidena levitada taimede, loomade ja inimeste haigusi. Seentest põhjustatud viljasaagi vähenemine ja saagi riknemine võib oluliselt mõjutada majandust.
Ühed ohtlikuimad seente toksiinid on aflatoksiinid, mida toodavad perekonna kerahallik mõned liigid. Selle perekonna esindajad võivad koloniseerida näiteks lõunamaiseid pähkleid ja teravilju.
Klassifitseerimine.
Seeneriik hõlmab tohutut hulka liike mitmesuguste elukeskkondade, elutsüklite ja välimusega alates ainuraksetest vees hõljuvatest organismidest kuni suurte kübarseenteni. Sellegipoolest on seeneriik suuresti läbi uurimata. Oletatakse, et maailmas eksisteerib poolteist miljonit seeneliiki, millest tänapäeval on formaalselt kirjeldatud üksnes 5%.
Seeneliike hakati formaalselt kirjeldama juba 18. sajandi lõpul. Seda tehti esialgu välimuse põhjal, näiteks eoste värvi või mikroskoobis nähtavate tunnuste järgi. Molekulaargeneetika areng võimaldas taksonoomiasse kaasata DNA analüüsi, mis on mõnigi kord sundinud mükolooge senist klassifikatsiooni ümber tegema. Fülogeneetilised uuringud viimasel kümnendil on aidanud seeneriigi klassifikatsiooni muuta ja tänapäeval eristatakse seeneriigis 1 alamriik, 7 hõimkonda ja 10 alamhõimkonda.


Brescia.
Brescia uus ja vana katedraal
Brescia on linn Itaalias Lombardia maakonnas Milanost 99 km idas, Brescia provintsi halduskeskus. Brescia on Milano järel suuruselt teine Lombardia linn. Ta asub 150 m kõrgusel merepinnast.
Brescia asub Alpide jalamil, kahe järve, Lago d'Iseo ja Garda vahel. Linna ümbritsevad viinamarjakasvatused (Franciacorta nõlvad läänes on andnud nime ka sealsetele kuulsatele veinidele).
Ajalugu.
Brescia kohal asus algselt keldi asuala Brixia, mis aastast 225 eKr kuulus Roomale. Juba Hannibali sõjakäigu ajal toetasid nad roomlasi. 27 eKr rajas Augustus sinna tsivillkoloonia.
Aastal 452 rüüstas linna Attila. Pärast Rooma riigi langust kuulus linn langobardidele, hiljem Karl Suurele, frankidele ja Saksa-Rooma riigile.
Alates 1167 osales Brescia Lombardia Liiga koosseisus võitluses Saksa-Rooma keisrite vastu. Brescia katedraalis hoitakse reliikviana tahvlit pühalt härjavankrilt Carrocciolt, mis oli Lombardia Liiga sümboliks.
1339 läks linn Viscontide võimu alla, aastatel 1426–1796 allus ta Veneziale. 1797. aastal läks linn Austria kontrolli alla, kes Viini kongressi otsusega linna endale saigi. 1848 puhkes austerlastevastane ülestõus, mis pärast raskeid tänavalahinguid 2. aprillil 1849 lüüa sai.
Itaaliale kuulub Brescia alates 1861. aastast.
Brescia väljakud.
Brescia linnasüda on koondunud nelja keskse väljaku (itaalia keeles: "piazza") ümber. Turuplats ("Piazza del Mercato") on toidukaupluste päralt, Võidu väljak ("Piazza della Vittoria") oma lihtsa ja range kujunduse ning valeva marmorsillutisega on meenutus fašistiliku režiimi aegadest. Väljakutest kõige kaunim on Lodža väljak ("Piazza della Loggia"), mis on pärit 15. sajandist, mil Brescia kutsus enda päästmiseks Viscontide türannia käest valitsema Venezia. Venezia mõju on kõige paremini tajutav väljakule nime andnud kauni renessanss-lodža juures. Paulus VI plats ("Piazza Paolo VI") on üks väheseid kahe toomkirikuga väljakuid Itaalias: 12. sajandist pärinev vana katedraal ehk Rotonda erineb suuresti uuemast maneristlikus stiilis raskepäraset uuest katedraalist.


Francesco I Sforza.
Francesco I Sforza (1401–1466) oli Milano hertsog 1450–1466, Sforzade dünastia rajaja Milanos.
Francesco Sforza abiellus 1416 Polissena Ruffo, Monalto krahvinnaga, kes mürgitati 1420.
Teist korda abiellus ta Bianca Maria Visconti, Milano hertsogi tütrega.
Poliitiline tegevus.
Kondotjeer Muzio Attendolo Sforza pojana oli ta algselt sõjapealik, kes näitas ennast andeka taktiku ning vilunud välikomandörina. Francesco Sforza teenis Milano hertsog Filippo Maria Visconti all, juhatades mitut järjestikust sõjakäiku Venezia vastu.
1430ndate alguses kogus paavsti nõrkust ärakasutav Francesco endale suure kaaskonna ja haaras arvestatava territoriaalse võimu Marches keskusega Fermos, kuid ohverdas oma sealse võimu ahvatlevamatele väljavaadetele Lombardias.
Ilmselt vastutasuks sõjakäikudel osutatud teenete eest sai Francesco 1443 abielluda Filippo Maria Visconti tütre Biancaga. Pärast seda, kui hertsog ilma otseste meesliini pärijateta suri, haaras Francesco Sforza pärilusvõitluse järel kontrolli tolle Milano valduste üle.
Francesco Sforza lõi eduka liidu Cosimo de' Medici poolt valitsetud Firenzega. Cosimo sõpruse ja rahalise toe najal õnnestus tal sõlmida Lodi rahu (1454), mille eesmärgiks oli ohjeldada Venezia ekspansiooni ja stabiliseerida seeläbi olukorda kogu Põhja- ja Kesk-Itaalias.
Mõju kunstipatroonina.
Francesco oli võimekas valitseja, kes viis läbi hulganisti uuendusi. Tema õukonnast sai üks renessansikultuuri keskusi.
Peamiselt Cosimo de' Medici mõjutusel andis Francesco oma lastele humanismi vaimus hariduse ning järgis Cosimo eeskuju ka kunstipatroonina (näiteks "Ospedale Maggiore" Milanos).
Kuigi Francesco eelistas residentsina Pavia Castello Visconteot, taastas ta ka palju kannatada saanud Viscontide Porta Giovia kindluse Milanos.


Castello Visconteo.
"Castello Visconteo" on Pavia Viscontide kastell Põhja-Itaalias Lombardia maakonnas Pavia linnas.
Kindluse ehitamist alustas 1360. aastal Galeazzo II Visconti. Hiljem täiendasid ehitist Sforzad.
Kontrastina kastelli karmile välisilmele olid siseruumid vägagi luksuslikud. Paraku paiknes enamik uhketest siseruumidest kindluse Milano-poolses küljes, mille prantslased 1527. aastal maani maha lõhkusid.
Kindluse allesjäänud ruumid ja õu olid sõjaväe kasarmutena kasutusel kuni aastani 1921.
"Museo Civico".
Tänapäeval on kastelli säilinud ruumid restaureeritud ning neis asub muuseum ("Museo Civico"). Eksponeeritud on peotäis Venezia kunstnike maale, arheoloogiakollektsioon ning Pavia hävinud kirikute säilinud skulptuure, fragmente ja mosaiike (neist tähelepanuväärseimad on 11. ja 12. sajandist pärinevad rekonstrueeritud portaalid).


Jääpall.
pisi
Jääpall on võistkondlik pallimäng, mida mängitakse jääväljakul uiskudega kahe võistkonna vahel.


Rullhoki.
Rullhoki on võistkondlik spordiala, mida mängitakse hokiväljakul "inline"-rulluiskude, hokikepi ja spetsiaalse litriga kahe võistkonna vahel.
Ajalugu.
NHL algas 1980-ndate lõpupoolel siirduda endist laiemini Põhja-Ameerika suurtesse linnadesse ja saavutas linnadesse pisikese hokikultuuri. Rulluisud olid samal ajal muutunud "quad"-uiskudest "inline"-uiskudeks ja sedamoodi hokiuiskude sarnasteks. Uute idolite innustatuna algas linnade parkimisplatsidele ja tenniseväljakuile sündida hokimänguid. Varsti algas rullhoki sünnikohale Kaliforniasse ja mujale Põhja-Ameerikasse tõusta mitu rullhokiareeni ja välisväljakuid. Harrastajate arv kasvas suurelt ja rullhokile sündis omad reeglid ja sarjad. Profiliiga Roller Hockey International (RHI) alustas toimingu Põhja-Ameerikas suvel 1992, aga lõpetas suvel 1999. Aastal 1996 mängis RHI-s ka Eesti hokimängija Dmitri Suur.
Rahvusvaheline Jäähokiliit (IIHF) võttis rullhoki omasse spordialade valikusse jäähoki kõrvale aastal 1995 ja esimesed IIHF-i poolt organiseeritud MM-võistlused peeti 1996. aastal Minneapolises ja St. Paulis, USA-s.
Aastal 2002 asutati USA-s uus rullhoki profiliiga Professional Inline Hockey Association (PIHA). Hooajaks 2006 avardus PIHA seitsme uue klubiga.


2005. aasta maailmameistrivõistlused rahvusvahelises kabes.
2005. aasta maailmameistrivõistlused rahvusvahelises kabes peeti Amsterdamis 6.–23. oktoobrini 2005.
Võistlustel osales 40 mängijat 22 riigist, kes on jagati 4 alagruppi. Alagruppide 3 paremat pääsesid finaali. Esmakordselt kasutati tiitlivõistluste ajaloos kohtade jagamisel punktide võrdsuse korral viigiliste tulemustega lõppenud partiide lõppseisude hinnangut, mida tähistatakse plussi ja miinusega tulemuse juures. Pluss ja miinus lisati viigilise tulemuse juurde, millede puhul tugevamal poolel on mängumaterjali kolme või enama ühiku võrra rohkem, seejuures kabe loetakse võrdseks kahe kiviga. Selle reegli rakendamise tõttu lubatakse lõppmängus kabe ja kaks kivi kabe vastu mängida tavalise 16 käigu asemel 25 käiku, et oleks võimalik sellesse pluss-miinus lõppmängu igal juhul ka jõuda (näiteks seisus valge kabe 47 kivid 46 ja 36 ning must kabe 48 see 16 käiguga ei õnnestuks).


Rulluisuhoki.
thumb
Rulluisuhoki on võistkondlik pallimäng, mida mängitakse saalis vanaaegsete ("quad") rulluiskude, kepi ja palliga kahe võistkonna vahel.
1992. aastal oli rulluisuhoki näidisalana Barcelona suveolümpiamängudel.
Maailma kuulsamad rulluisuhokiklubid on FC Barcelona Hispaaniast ning SL Benfica ja FC Porto Portugalist.


Tänavahoki.
pisi
Tänavahoki on võistkondlik pallimäng, mida mängitakse hokiväljakul, kingad jalas, kahe võistkonna vahel.


Alexander Baljakin.
Alexander Baljakin (vene Александр Балякин; valgevene Аляксандр Балякин; sündis 8. aprillil 1961 Venemaal Arhangelskis) on kabetaja, rahvusvaheline suurmeister rahvusvahelises kabes, juunioride maailmameister 1980, võistkondlik maailmameister 1989 NSV Liidu võistkonna koosseisus. 1986. aastast esindas Valgevenet ning alates 2004. aastast mängib Hollandi eest.
Ta oli ka kolmekordne NSV Liidu meister (1982, 1988, 1989). 2009 ja 2010. aastal tuli ta Hollandi tšempioniks
Baljakin, Alexander
Baljakin, Alexander
Baljakin, Alexander
Baljakin, Alexander


Roberts Misāns.
Roberts Misāns (sündinud 19. veebruaril 1986) on Läti kabetaja, rahvusvaheline meister.
Isiklikku.
2010. aastal abiellus ta baškiiri kabetaja, samuti rahvusvahelise meistri Olesya Abdullinaga.


Oleg Tšernjak.
Oleg Chernyak (Олег Черняк; 10. august 1981 – 6. mai 2009) oli Ukraina kabetaja, kahekordne juunioride maailmameister rahvusvahelises kabes 1997 ja 1998 ning kadettide maailmameister 1996. Hukkus autoõnnetuses.


Juri Anikejev.
Juri Anikejev (ukraina Юрій Анікєєв; nime on kirjutatud ladina tähestikus kujul Yuriy Anikeev samuti ka Yuriy Anikyeyev; sündinud 11. juunil 1983 Kivšarivka asulas Harkovi oblastis) on Ukraina kabetaja, 2004. aasta maailmameister 64-ruudulises kabes.


Maavalla Koda.
Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda (lühendatult Maavalla Koda) on end Eesti põlisrahva omausu järgijateks pidavate ühenduste (kodade) katusorganisatsioon. Selles on esindatud kaks usku: pärast Vabadussõda ja enne Teist maailmasõda loodud taarausk ning eneseidentifikatsioonis põlistele kohalikele traditsioonidele toetuv maausk.
Maavalla Koja moodustasid 1995. aastal Härjapea Koda, Emujärve Koda ja Tartu Supilinna Koda (hilisema nimega Emajõe Koda). Hiljem on asutatud ja Maavalla Kojaga liitunud Saarepealne Koda ja Viru Koda.


Maausk.
Maausuks nimetatakse eeskätt eesti rahvausundi kristluse-eelsetel kihistustel põhinevat tänapäeva usulist liikumist.
Maausuliste jaoks on maausk katkematu usuline traditsioon ning maarahva (eestlaste) pärimuslik omausk, millel on eriline osa eesti kultuuris.
Erinevalt taarausust puudub tänapäeva maausul ühtne dogmaatika ja reeglistik. Peamisteks põhimõteteks on looduse ja esivanemate austamine. Maausuliste koondamiseks ja maausuliste huvide esindamiseks moodustati 1995. aastal usuline ühendus Maavalla Koda.
Terminoloogia.
Maausuks või maauskudeks on vahel nimetatud ka teiste rahvaste loodususundeid. Eesti maausulised soovitavad teiste rahvaste loodususkude kohta kasutada pigem nimetusi "omausk", "loodususk" või "põlisusk" või kohalikest keeltest pärinevaid mõisteid nagu "haltiausko" Soomes või siis soome usk, mari usk jne.
Maausu jumalad.
Maausu jumalad on Maaema, Uku, Vee-ema, Tuleema, Taar.
Maaema, kui kõige elava ema, on tähtsaim jumal. Ukul leidub rohkesti erinevaid nimesid: Ukko, Taevaisa, Taevataat, Vanaisa, Vanajumal, Äikene, Äiukene, Äike, Vanemb, Kõu, Pikne, Pikker jt.
Taar (om taari, vanemas kirjaviisis Taara, murdekeeltes ka Toar, Toor, Toorus, Teer jms, Henriku Liivimaa kroonika järgi Taarapita) on kehatu ja kujuta, kõikeläbiv vägi, ülim jõud ja vaimsus, suur tundmatu, hõlmamatu, haaramatu, mis täidab nii inimesi kui kõike muud olemas olevat.
Näiteid kohalikest jumalatest: Setu karja- ja viljakusjumal Peko, põhjaranniku veejumal Koljo, Metsik, Tõnn, Leeda, Pell.
Ilmalindu, kelle munadest maailm ja inimene alguse sai, ei pea maausulised jumalikustamise objektiks. Vaata ka loomislaul.
Maausuliste meelest on kõigel olemasoleval vaimne mõõde, mis võib avalduda hinge, haldja või jumalana. Jumalate, haldjate ja hingede vahel pole selget piiri. On olemas põllu-, nurme- ja metsajumalad ning -haldjad. Piirkonniti nimed erinevad. Keda Võro-, Tartu- ja Mulgimaal tuntakse imäde ja esädena, nimetatakse mujal haldjateks.
Jumalatel on tavapäraste meeltega tajutav vorm, värv ja muud omadused. Maausulisel on vabadus tajuda jumalaid ja teisi vaimolendeid üksnes loodusjõududena või ka jumalate ja haldjatena, kõnetada neid vaikses pöördumises, ühispalves või lihtsalt tunnetada.
Jumalatele pühendatud päevad: Maaema sünnipäev on kevadisel liikuval maahengause pühal, Uku päev põhjarannikul 02.07. ning Peko pühad sügisel ja kevadel. Taari auks pühitsetakse muistsest ajast saati
Maausu ajaarvamine.
Maausuliste ajaarvamise alguseks on tagantjärele võetud Billingeni katastroof, mille daatum on viirsavide meetodil aastalise täpsusega kindlaks määratud. Nii vastab Maavalla kalendri aastale 10223 kristlikus kalendris 2010.
Null-aasta 8213 eKr määratlejaks oli viirsavide uurija Matti Sauramo. Mõnede hilisemate uuringute järgi on viirsavidateering 8213 eKr ebatäpseks arvatud (nii on Billingeni katastroofi toimumisajaks leitud 8305 eKr., aga ka umbes aasta 9600 eKr.)


Kuma jõgi.
"Selles artiklis on juttu jõest Põhja-Kaukaasias; Jaapani jõe kohta vaata artiklit Kuma jõgi (Jaapan)"
Kuma (vene "Кума", karatšai-balkaari ja kabardi-tšerkessi "Гум", abasiini "Гвым") on jõgi Põhja-Kaukaasias. Algab Suur-Kaukasuse Kaljuahelikult. Ülemjooksul mägijõgi. Keskjooksul laskub tasandikule, voolab laias orus valdavalt kirdesse. Alamjooksul pöördub Kuma-Manõtši nõos itta, eraldades vasakkaldal asuvat Euroopat paremkalda Aasiast (see on üks võimalik loodusgeograafiline piir nende maailmajagude vahel). Alamjooksul hargneb ja kaob tavaliselt kõrbeliiva. Mõnede üleujutuste ajal jõuab Kaspia mereni. Pikkus 802 km.


Džomolungma.
Džomolungma (ka: "Mount Everest"; nimekuju "Everest" ei ole soovitatav) on kõige kõrgemal merepinnast asuva tipuga mägi maailmas, asub Aasias Himaalajas. Asudes mõnevõrra põhja pool naabruses olevatest kõrgetest tippudest, on ta lõunast küll näha, kuid ta kõrgus ei torka silma, kui ei arvestata, et ta on teistest mägedest tagapool. Seevastu põhjast vaadatuna kõrgub Džomolungma selgelt üle kõigi teiste mägede. Kõrgus on umbes 8848 meetrit.
Mäe tippu jõudsid esimeste inimestena Edmund Hillary ja Tenzing Norgay 29. mail 1953.
Esimese eestlasena jõudis Džomolungma tippu Alar Sikk 22. mail 2003. 2011. aasta 16. mail jõudsid tippu ka Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasik.
Nimed kohalikes keeltes.
Mäe nimekujud on nepali keeles सगरमाथा ("Sagarmāthā"), एभेरेस्ट ("Ebheresṭ") ja झोमोलुंग्मा ("Jhomoluńgmā"); tiibeti keeles ཇོ་མོ་གླང་མ ("Qomolangma"), ཇོ་མོ་གླང་མའི་རི་བ ("Qomolangmai Ri(wa)"), ཇོ་མོ་ལུང་མ ("Qomolungma), ཇོ་མོ་བླུ ("Qomolu"), ཇོ་མོ་གངས་དཀར ("Qomoganggar") ja ཇོ་མོ་གངས་ཅན་རི ("Qomogangjain Ri"); hiina keeles 珠穆朗玛峰 ("Zhumulangma Feng").


Tuulepealsed saared (Okeaania).
thumb
Tuulepealsed saared (prantsuse "Îles du Vent") on saared Prantsuse Polüneesias, osa Seltsisaartest.
Suurimad neist on Tahiti ja Moorea.


Kaltsilutiit.
Kaltsilutiit on valdavalt lubimuda kivistumisel tekkinud lubjakivi.
Termin ei ole väga laialt kasutuses, sest karbonaatkivimeid klassifitseeritakse enamasti Dunhami klassifikatsiooni abil, kus kaltsilutiidile vastab mudaline ehk mikriitne lubjakivi.
Termini võttis kasutusele Grabau aastal 1913.


Kalkareniit.
Termin ei ole väga laialt kasutuses, sest karbonaatkivimeid klassifitseeritakse enamasti Dunhami klassifikatsiooni abil, kus kalkareniidile vastab teraline lubjakivi.
Termini võttis kasutusele Grabau aastal 1913.


Kaltsirudiit.
Termin ei ole väga laialt kasutuses, sest karbonaatkivimeid klassifitseeritakse enamasti Dunhami klassifikatsiooni abil, kus kaltsirudiidile vastab jämedateraline lubjakivi.
Termini võttis kasutusele Grabau aastal 1913.


K2.
K2 (ka "Godwin Austeni mägi" ja "Chhogori") on mägi Aasias Karakoramis Hiina ja Pakistani piiril, viimase kõrgeim tipp, maailmas Džomolungma järel teine.
Asub raskesti ligipääsetavas ja inimeluks kõlbmatus paikkonnas. Orgudest pole teda näha, sest teda varjavad ümbritsevad madalamad tipud.


Kriit.
"See artikkel on kivimist; geokronoloogilise üksuse kohta vaata artiklit Kriit (ajastu); kirjutusvahendi kohta vaata artiklit Kriit (kirjutusvahend)."
Kriit on peeneteraline poorne pehme lubjakivi.
Nagu teisedki lubjakivid, koosneb ka kriit valdavalt kaltsiidist - CaCO3. Kriit on moodustunud peamiselt mikroskoopiliste mereloomade, peamiselt foraminifeeride kodadest.
Suured kriidilademed tekkisid Keskaegkonnas, eriti Kriidiajastul, sellest ka ajastu nimi. Siis oli kliima tänasest tunduvalt soojem ning tingimused lubikojaga mereloomadele sobivamad.
Tuntud kriidipaljandeiks on Doveri valged kaljud Inglismaa lõunarannikul, Møni klint Taani samanimelisel saarel ja arvukad pangad Rügeni saarel Saksamaal.
Kriit kirjutusvahendina on valmistatud peenestatud ja kokkupressitud kriidist.


Friedrich IV (Austria).
Friedrich IV Habsburg (1382 – 24. juuni 1439) oli Tirooli hertsog. Ta oli Leopold III poeg. Friedrichi poeg Sigismund oli tema haru viimane esindaja, misjärel kõik Habsburgide valdused koondusid Albrechti liini ehk Maximilian I kätte.
Friedrich toetas vastupaavst Johannes XXIII-t ning sattus seetõttu vastuollu keiser Sigismundiga ning talt taheti Tirooli ära võtta. Tänu kohaliku rahva toetusele õnnestus tal aga see säilitada, ent ta kaotas Habsburgide pärusvaldused (Aargau koos Habsburgi lossiga) Šveitsi kantonite liidule. Tema ajal muutus Tirool jõukaks tänu hõbedakaevandustele. Samuti viis ta oma residentsi Meranost Innsbrucki, tehes sellest Tirooli pealinna.


Dolomiidid.
Dolomiidid (varasem nimi: "Dolomiidi-Alpid"; itaalia "Dolomiti" ehk "Alpi Dolomitiche") on mäestikuala Kirde-Itaalias Alpide lõunaosa lubjakivivööndis.
Dolomiidid on suurelt jaolt tekkinud Triiase ajastul Tethyse ookeanis kasvanud korallide ehitatud korallrahudest.
Dolomiidid on oma nime saanud prantsuse mineraloogi Deodat de Dolomieu järgi, kes kirjeldas esimesena dolomiiti, mis annab Dolomiitide mäetippudele roosaka varjundi.
Dolomiitide tuntuim suusakuurort on Cortina d'Ampezzo, kus peeti 1956. aasta taliolümpiamängud.
Juunis 2009 Sevillas koos olnud UNESCO maailmapärandi komitee otsustas võtta Dolomiidid maailmapärandi nimekirja.


Liivi keel.
Liivi keel ("līvõ kēļ", "rāndakēļ") on läänemeresoome keelte lõunarühma kuuluv keel.
Liivi keelt on kõneldud praeguse Läti maa-alal mõlemal pool Liivi lahte. Idapoolsete Salatsi liivlaste keel hääbus 19. sajandil. Kuramaa liivi keelt kõneldakse tänapäevani, kuid emakeelena rääkijaid on teadaolevalt vaid üks. Teise keelena räägib liivi keelt Lätis umbes 20 inimest. Kokku on registreerinud ennast liivlaseks ametliku Läti statistika järgi 200 inimest.
Nimetust rannakeel ("rāndakēļ") kasutasid Kuramaa liivlased. Kuramaa liivi keelt jaotatakse idamurdeks ja läänemurdeks. Kirjakeeleks on kujunenud idamurre, reeglina õpetatakse seda ka ülikoolides.
Tähestik.
Liivi tähestikus on 45 tähte, see on kombinatsioon eesti ja läti tähestikust. Liivi tähestikus leidub tähti, mida pole eesti ega läti tähestikus, näiteks Ǟ (pikk Ä) ja Ȭ (pikk Õ).
a A, ā Ā, ä Ä, ǟ Ǟ, b B, d D, ḑ Ḑ, e E, ē Ē, f F, g G, h H, i I, ī Ī, j J, k K, l L, ļ Ļ, m M, n N, ņ Ņ, o O, ō Ō, ȯ Ȯ, ȱ Ȱ, (ö Ö), (ȫ Ȫ), õ Õ, ȭ Ȭ, p P, r R, ŗ Ŗ, s S, š Š, t T, ţ Ț, u U, ū Ū, v V, (y Y), (ȳ Ȳ), z Z, ž Ž
Sulgudes toodud tähed esinevad ainult võõrnimedes ja/või on nende kasutamisest tänapäeval loobutud (ö, ȫ ja y, ȳ).
NB! Tehnilistel põhjustel, näiteks kui kirjutusmasinal pole kõiki vajalikke tähti või arvutitarkvara ei võimalda kõigi tähtede kasutamist, on kasutatud mitmeid lihtsustusi või asendusi. Näiteks ḑ asemel d' või ǟ asemel ä'.
Hääldus.
Kriips (ˉ) tähe peal märgib pikka täishäälikut: "Ēstimō" (Eestimaa), "pū" (puu). Pikad kaashäälikud märgitakse sõna keskel kahe tähega, sõna lõpus ühe tähega: "kim" (kümme). Märk (¸) tähistab palataliseeritud kaashäälikut: "tūļi" (tuuline). Õ täht järgsilpides märgib Õ ja A vahepealset häälikut: "pȭzõz" (põõsas). Punkt O tähel (Ȯ) märgib madalat Õ-häälikut:"vȯn" (õnn). Kuni 1995. aastani märgiti seda häälikut O või Õ tähega.
Rõhk on sõna esimesel silbil. Sõnades esineb kolme tüüpi silbiintonatsioone: ühtlane, katkendlik ja langev. Katkendlik ja langev intonatsioon võivad eristada tähendust.
Keelenäiteid.
Meie Isa palve idaliivi murdes (1905)
Meie Isa palve idaliivi murdes (1870)
Meie Isa palve lääneliivi murdes (1905)
Meie Isa palve lääneliivi murdes (1870)


Au.
"Teisi tähendusi vaata leheküljelt Au (täpsustus)"
Au on isiku või kollektiivi väärikus ja maine.


Fii-skaala.
Fii-skaala ehk φ-skaala on geoloogias kasutatav terasuurust kirjeldav logaritmiline skaala.
Fii-skaala põhineb Uddeni-Wentworthi skaalal. Fii väärtused arvutatakse vastavalt valemile: φ=–log2d, kus d on terasuurus millimeetrites.
Miinusmärk on logaritmi ees selleks, et levinumate setete, näiteks liiva φ-väärtused ei oleks negatiivsed. Seega vastab φ suurematele väärtustele väiksem terasuurus ja vastupidi. Liiva terasuurus jääb vahemikku 1/16...2 mm, mis φ-skaalal on 4...–1.
Fii-skaala ja sellega seotud Uddeni-Wentworthi skaala on geoloogias kõige laiemalt levinud setete terasuuruse hindamise skaalad.
Fii-skaala lõi aastal 1934 William Christian Krumbein.


Au (täpsustus).
Au on isiku väärikus ja maine.
Au on Kiribati tõusva päikese jumal.


Bergamo.
Bergamo on linn Itaalias Lombardia maakonnas, Bergamo provintsi halduskeskus. Asetseb Alpide jalamil; umbes 47 km Milanost kirdes.
Linna nimi on tõenäoliselt keldi päritolu; ka tänapäeva saksakeelne "Berg" ('mägi') viitab linna asukohale Alpide mägisel jalamil.
Majandus.
Suur osa Bergamo elanikest on hõivatud kanga- ja metallitööstuses.
Bergamo rahvusvaheline lennujaam Orio al Serio asub linnast 5 km kaugusel.
Ajalugu.
Alates aastast 196 oli Bergamo Rooma asula ("Bergomum"). 1428–1797 oli linn Venezia võimu all. Ka tänapäeval võib nii mõnegi ehitise kaunistusena näha vabariigi sümbolit Venezia lõvi.
Aastal 1796 lõpetas Venezia võimu Bergamos Prantsuse revolutsiooniliste vägede sissetung. Linn oli Prantsusmaa võimu all 1815. aastani, mil see Viini kongressi otsusega Austriale läks. 1859 ühines linn Itaalia kuningriigiga.
Arhitektuurimälestised ja vaatamisväärsused.
Linn jaguneb kaheks osaks: "Bergamo Alta" ehk Üla-Bergamo mäe otsas kesk- ja renessansiaegse vanalinnaga ning moodne "Bergamo Bassa" ehk All-Bergamo selle all. Kahte linnaosa ühendab lisaks käänulisele tänavale ka köisraudtee.
Città Alta.
Ülalinna keskmeks on "Piazza Vecchia". Selle ümbritsevate ehitiste hulgas on 16. sajandi lõpus ehitatud "Biblioteca Civica", 12. sajandist pärinev kohtuhoone Palazzo della Ragione ja 12. sajandi Torre del Commune igal õhtul kell 10 lööva kellaga.
Arkaadid ühendavad Piazza Vecchiat "Piazza del Duomoga". Siin asub klassitsistlik toomkirik, 1476. aastal kondotjeer Bartolomeo Colleoni hauakambrina ehitatud kaunis Colleoni kabel ja romaani stiilis Santa Maria Maggiore kirik.
Città Bassa.
All-linna olulisim kultuuriobjekt on Galleria dell'Accademia Carrara kunstigalerii, kus võib näha muuhulgas Pisanelli, Mantegna, Giovanni Bellini, Botticelli, Tiziani, Raffaeli ja Perugino teoseid. Esindatud on ka muu Euroopa kunstnikud.
Kultuur.
Bergamos on sündinud maalikunstnik Lorenzo Lotti, 15. sajandi kondotjeer Bartolomeo Colleoni ja helilooja Gaetano Donizetti.


Cremona.
Cremona on linn Itaalias Lombardia maakonnas, Cremona provintsi halduskeskus.
Cremona asetseb Po madaliku keskmes Po jõe ääres.
Ajalugu.
Cremona oli algselt gallide asula; aastast 218 eKr Rooma koloonia. Tänaseni on vanalinnas säilinud vihjeid roomaaegsest tänavaplaanist.
Aastal 69 toimus linna lähedal kaks suurt lahingut. 14. aprillil purustas Vitellius Bedriacumi lahingus Rooma keisri Otho, kes seejärel tappis enda. Oktoobris sai keiser Vitellius ise Vespasianuselt lüüa, kes kogu linna purustas; Vitellius tappis enese ja Vespasianus sai keisriks.
Aastal 603 vallutasid Cremona langobardid.
1098 sai Cremonast vabalinn ning alates 1167. aastast, pärast pikaajalist Friedrich Barbarossa poliitika toetamist sai linnast Lombardia Liiga liige. Lombardia Liigas olles osales Cremona samal aastal ka Legano lahingus. Järgnenud majandusliku ja poliitilise õitsengu aastatel ehitati Cremonas palju, sealhulgas linna keskväljakut ("Piazza dei Comunale") ümbritsevad hooned ning linnamüür 1169–1187).
Aastal 1334 vallutasid linna Viscontid ning aastast 1420 kuulus Cremona Milano hertsogiriiki.
Aastatel 1525–1702 oli linn Hispaania ja seejärel 1859. aastani vaheaegadega Austria valduses.
Arhitektuurimälestised.
Linna keskväljak on Piazza del Comune, mille ümber asuvad toomkiriku kompleks ning mitmed palazzod.
Kultuur.
16.–18. sajandil töötasid Cremonas kuulsad viiulimeistrite suguvõsad Amati, Stradivari (sealhulgas Antonio Stradivari) ja Guarneri.
Cremonas sündis helilooja Claudio Monteverdi. Ühe linna keskkoolidest lõpetas levilaulja Mina.


Langobardid.
Langobardid () olid idagermaani hõim, kes valitses aastatel 568 kuni 774 kuningriiki Itaalias. Langobardid arvatakse olevat pärit Skandinaaviast (võib-olla Gotlandilt).
Langobardide ajaloolane Paulus Diaconus kirjutas oma teoses "Historia Langobardorum", et langobardid pärinesid Lõuna-Skandinaavias ("Scadanan") elanud väikesest hõimust nimega "winnili", kes rändasid lõunasse uusi maid otsima. 1. sajandil pKr moodustasid nad osa sueebidest Loode-Saksamaal. 5. sajandi lõpuks olid nad liikunud alale, mis jämedalt vastab tänapäeva Austriale põhja pool Doonaud, kus nad allutasid herulid ja hiljem sõdisid sageli gepiididega. Langobardide kuningas Audoin võitis aastal 551 või 552 gepiidide juhti Turisindi; tema järglane Alboin hävitas gepiidid lõplikult aastal 567 Asfeldi lahingus.
Pärast seda võitu otsustas Alboin viia oma rahva Itaaliasse, mis oli pärast pikka Gooti sõda Bütsantsi ja Idagootide kuningriigi vahel saanud tõsiselt alarahvastatuks. Langobardididega ühines arvukalt sakse, heruleid, gepiide, bulgareid, tüüringeid ja idagoote, ja nende sissetung Itaaliasse oli peaaegu vastupanuta. 569. aasta lõpul vallutasid nad kõik peamised linnad Po jõest põhja pool, väljaarvatud Pavia, mis langes aastal 572. Samal ajal okupeerisid nad alasid Kesk- ja Lõuna-Itaalias. Nad asutasid langobardide kuningriigi Itaalias, hiljem "Regnum Italicum" ("Itaalia kuningriik"), mis saavutas oma suurima ulatuse 8. sajandi valitseja Liutprandi võimu all. Aastal 774 vallutas kuningriigi frankide kuningas Karl Suur ja ühendas selle oma riigiga. Siiski jätkasid langobardide aadlikud Apenniini poolsaare osade valitsemist kuni 11. sajandini, kui nad vallutati normannide poolt ja liideti nende Sitsiilia kuningriigiga. Nende pärand on nähtav kohanimes Lombardia.
Legendaarne päritolu ja nimi.
Põhjalikuim seletus langobardide päritolust, ajaloost ja tavadest on Paulus Diaconuse "Historia Langobardorum" ("Langobardide ajalugu"), kirjutatud 8. sajandil. Pauluse põhiallikas langobardide päritolust on siiski 7. sajandi "Origo Gentis Langobardorum" ("Langobardide päritolu").
"Origo Gentis Langobardorum" räägib loo väikesest hõimust nimega "winnili", kes elasid Lõuna-Skandinaavias ("Scadanan") ("Codex Gothanus" kirjutab, et winnilid elasid algul jõe ääres nimega "Vindilicus" Gallia piiril). Winnilid jagunesid kolme rühma ja üks osa jättis oma kodumaa ja läks võõrsile uut otsima. Väljarände põhjus oli tõenäoliselt ülerahvastus. Lahkuvat rahvast juhtisid vennad Ybor ja Aio ja nende ema Gambara ning nad saabusid "Scoringa" maadele, võibolla Läänemere kaldale või Bardengausse Elbe kallastel. Scoringat valitsesid vandaalid, ning nende pealikud, vennad Ambri ja Assi, andsid winnilitele valida kas tribuut või sõda.
Winnilid olid noored ja vaprad ning keeldusid maksmast, öeldes: "On parem säilitada vabadus relva jõul, kui määrida seda tribuudi maksmisega". Vandaalid valmistusid sõjaks ja konsulteerisid Godaniga (jumal Odin), kes vastas, et ta võiks anda võidu nendele, keda ta näeb esimesena päikesetõusul. Winnilid olid vähemuses ja Gambara otsis abi Frealt (jumalanna Frigg), kes soovitas, et kõik winnili naised peavad siduma oma juuksed nägude ette nagu habemed ja marssima reas koos oma meestega. Nii juhtus, et Godan märkas winnileid enne ja küsis: "Kes on need pikkhabemed?" ja Frea vastas: "Mu isand, sa oled andnud neile nime, nüüd anna neile ka võit". Siit alates tunti winnileid kui "langobarde" (latiniseeritult ja italiseeritult "lombardid").
Kui Paulus Diaconus kirjutas aastatel 787 kuni 796 "Historia", oli ta katoliku munk ja andunud kristlane. Ta pidas oma rahva paganlikke lugusid "rumalaiks" ja "naeruväärseiks". Paulus selgitas, et nimetus "langobard" tuli nende habeme pikkusest. Tänapäevane teooria viitab, et nimi "langobard" tuli Odini nimest "Langbarðr".
Arheoloogia ja ränded.
Straboni (20 pKr) ja Tacituse (117 pKr) kombineeritud tunnistuse kohaselt elasid langobardid varsti pärast kristliku ajastu algust Elbe suudme lähistel, haukide kõrval. Strabon viitab, et langobardid elasid Elbe mõlemal kaldal. Saksa arheoloog Willi Wegewitz kirjeldas mitut rauaaegset matmispaika Elbe alamjooksul kui langobardilikku. Matusepaigad on põletusmatused ja on tavaliselt pärit 6. sajandist eKr kuni 3. sajandini pKr, nii et asustuse katkemine näib ebatõenäoline. Elbe alamjooksu maad jäid Jastorfi kultuuri piirkonda ja kuulusid hermionidele, erinedes maadest Reini, Weseri ja Põhjamere vahel. Arheoloogilised leiud näitavad, et langobardid olid põllupidaja rahvas.
Langobardide matmispaikade levik Elbe alamjooksu maadel, W. Wegewitzi järgi
2. sajandist alates hakkavad paljud germaani hõimud ühinema suuremateks hõimuliitudeks, nagu frangid, alemannid, bajuvaarid ja saksid. Põhjuseks, miks langobardid kadusid Rooma ajaloost aastateks 166–489, võib olla see, et nad elasid nii sügaval Germanias, et neid sai tuvastada alles siis, kui nad ilmusid taas Doonau kallastele, või et langobardid olid suurema hõimuliidu, arvatavasti sakside alluvuses. On siiski võimalik, et kui suurem osa langobarde lahkus, jäi märkimisväärne osa maha ja sulandus hiljem piirkonna saksi hõimudesse, seejuures lahkujad säilitasid nimetuse langobardid. Siiski kirjutab "Codex Gothanus", et langobardid sattusid sakside alluvusse 300. aasta paiku, kuid tõusid kuningas Agelmundi juhtimisel sakside vastu üles. 4. sajandi teisel poolel jätsid langobardid oma kodud maha, tõenäoliselt ikalduse tõttu, ja alustasid rännet.
Langobardide rändetee nende algkodust "Rugilandi" aastal 489 hõlmas mitmeid paiku: "Scoringa" (usutavasti nende maad Elbe kallastel), "Mauringa", "Golanda", "Anthaib", "Banthaib" ja "Vurgundaib" ("Burgundaib"). Ravenna kosmograafia järgi oli Mauringa maa Elbest idas.
Üleminek Mauringasse oli väga raske. Assipittid (uusipid) keelasid neile pääsu läbi oma maade ja võitlus käis kummagi hõimu kõige tugevama mehe peale. Langobardid olid võidukad, läbipääs lubati ja langobardid jõudsid Mauringasse. Esimene langobardide kuningas Agelmund valitses kolmkümmend aastat.
Langobardid lahkusid Mauringast ja jõudsid Golandasse. Õpetlase Ludwig Schmidti arvates oli see kaugemal idas, võibolla Oderi paremal kaldal. Schmidt arvab, et nimi on sama mis Gotland ja tähendab lihtsalt "head maad". See teooria on väga usutav, sest Paulus Diaconus on üles tähendanud langobardide jõeületuse episoodi ja langobardid võisid jõuda "Rugilandi" Oderi ülemjooksu piirkonnast Moraavia värava kaudu.
Golandast lahkudes läbisid langobardid Anthaibi ja Banthaibi, kuni jõudsid Vurgundaibi. Vurgundaib usutakse olevat burgundide vana maa. Vurgundaibis ründasid langobardid "bulgarite" (võibolla hunnide) laagrit ja said lüüa; kuningas Agelmund tapeti. Pärast seda tõusis kuningaks Laimicho; ta oli noor ja soovis Agelmundi eest kätte maksta. Langobardid tehti pärast kaotust arvatavasti hunnide alamaiks, kuid langobardid tõusid nende vastu üles ja alistasid nad suures veresaunas. Võit andis langobardidele suure saagi ja usalduse, kui nad "... said sõjapidamises julgemaks".
540. aastail viis Audoin (valitses aastail 546–565) langobardid üle Doonau veel kord Pannooniasse, kus nad said keisrilt toetust, kui Justinianus I julgustas neid astuma lahingusse gepiididega.
Sissetung ja Apenniini poolsaare vallutamine.
Aastal 560 tekkis uus, energiline kuningas: Alboin, kes alistas naabrid gepiidid, tegi neist oma alamad ja abiellus aastal 566 nende kuninga Kunimundi tütre Rosamundega. 568. aasta kevadel viis Alboin langobardid, koos teiste germaanlastega (bajuvaarid, gepiidid, saksid) ja bulgaritega, üle Julia Alpide Põhja-Itaaliat vallutama nende väljaajamise tõttu Pannooniast avaaride poolt. Esimene tähtis linn, mis langes, oli aastal 569 "Forum Iulii" (Cividale del Friuli) Kirde-Itaalias. Siin asutas Alboin esimese langobardide hertsogkonna, mille ta usaldas oma vennapojale Gisulfile. Varsti langesid germaanlaste kätte Vicenza, Verona ja Brescia. 569. aasta suvel vallutasid langobardid peamise roomlaste keskuse Põhja-Itaalias, Milano. Piirkond toibus siis kohutavast Gooti sõjast ja selle kaitseks jäetud väike Bütsantsi armee ei saanud peaaegu mitte midagi teha. Keiser Justinus II poolt Itaaliasse saadetud eksarh Longinus sai kaitsta vaid rannikulinnu, mida sai varustada võimsa Bütsantsi laevastiku abil. Pavia langes aastal 572 pärast kolmeaastast piiramist ja sellest sai esimene uue langobardide Itaalia kuningriigi pealinn. Järgnevatel aastatel tungisid Langobardid edasi lõunasse, vallutades Toscana ja rajades kaks hertsogkonda, Spoleto ja Benevento, millest varsti said pooliseseisvad ja isegi põhjapoolsest kuningriigist pikemaealised, säilides 12. sajandini. Bütsantslastel õnnestus säilitada kontrol Ravenna ja Rooma piirkondade üle, mida ühendas kitsas koridor läbi Perugia.
Itaaliasse sisenemisel jäid mõned langobardid paganateks, samas teised olid ariaanid. Seetõttu ei olnud neil häid suhteid katoliku kirikuga. Järk-järgult omandasid nad rooma tiitlid, nimed ja kombed ning pöördusid osaliselt ortodoksesse kristlusse (7. sajandil), mitte ilma arvukate usuliste ja rahvuslike konfliktideta. Ajal, kui kirjutas Paulus Diaconus, olid langobardide keel, riietus ja isegi soengud kõik kadunud.
Kogu langobardide territoorium oli jagatud 36 hertsogkonnaks, mille juhid asusid peamistes linnades. Kuningas valitses nende üle ja haldas maad esindajate kaudu, keda kutsuti "gastaldi". Selline alljaotus, koos hertsogkondade sõltumatu sõnakuulmatusega, jättis kuningriigi siiski ilma ühtsusest, tehes selle nõrgaks isegi võrrelduna Bütsantsiga, eriti pärast seda, kui nad hakkasid toibuma algsest sissetungist. See nõrkus sai veelgi selgemaks, kui langobardid seisid silmitsi frankide kasvava võimuga. Vastuseks sellele püüdsid kuningad aja jooksul võimu koondada; kuid nad kaotasid lõplikult kontrolli Spoleto ja Benevento üle.
Ariaanlik monarhia.
Alboin mõrvati aastal 572 Veronas vandenõus, mida juhtis tema naine Rosamunde, kes hiljem põgenes Ravennasse. Tema järeltulija Klef mõrvati ka, pärast 18 kuulist armutut valitsemit. Tema surmaga algas aastatepikune interregnum, "hertsogite valitsemine", mille ajal hertsogid ei valinud ühtegi kuningat ning mida peetakse vägivalla ja korratuse perioodiks. Aastal 584 valisid hertsogid ähvardava frankide sissetungi tingimustes kuningaks Klefi poja Authari. Aastal 589 abiellus ta Baieri hertsogi Garibald I tütre Theudelindega. Katoliiklik Theudelinde oli paavst Gregorius I sõber ja surus kristlust peale. Vahepeal oli Authari alustanud sisemise leppimise poliitikat ja püüdis kuninglikku haldust ümber korraldada. Hertsogid annetasid poole oma varandusest kuninga ja õukonna säilitamiseks Pavias. Välisasjade osas õnnestus Autharil nurjata ohtlik liit bütsantslaste ja frankide vahel.
Authari suri aastal 591. Tema järglane oli Torino hertsog Agilulf, kes aastal 591 abiellus samuti Theudelindega. Ta võitles edukalt mässuliste Põhja-Itaalia hertsogitega, vallutades Padua (601), Cremona ja Mantua (603) ning sundides Ravenna eksarhi tribuuti maksma. Agilulf suri aastal 616; Theudelinde valitses üksi aastani 628 ja tema järeltulija oli Adaloald. Arioald, kes oli abielus Theudelinde tütre Gundepergaga ja juhtis ariaanlikku opositsiooni, tõukas hiljem Adaloaldi troonilt.
Tema järeltulija oli Rothari, paljude autoriteetide poolt kõigist langobardide kuningatest kõige energilisemaks tunnistatud. Ta laiendas oma valdusi, vallutades aastal 643 Liguuria ja ülejäänud osa Bütsantsi territooriumitest Veneto sisepiirkondades, sealhulgas roomlaste linna "Opitergiumi" (Oderzo). Rothari koostas ka kuulsa omanimelise edikti, "Edictum Rothari", mis kehtestas seadused ja maksud tema rahvale ladina keeles: edikti ei rakendatud langobardidest maksumaksjaile, kel olid omad seadused. Rothari poeg Rodoald järgnes talle aastal 652, kuid veel liiga noorena tapeti ta katoliiklaste poolt.
Kuningas Aripert I surmaga aastal 661 jagati kuningriik tema laste Perctariti, kes tegi oma pealinnaks Milano, ja Godeperti vahel, kes valitses Paviast. Perctarit kukutati Friuli ja Benevento hertsogi (aastast 647) Gisulfi poja Grimoaldi poolt. Perctarit põgenes avaaride juurde ja sealt frankide juurde. Grimoald suutis säilitada kontrolli hertsogkondade üle ja kõrvaldada Bütsantsi keisri Constans II viimase püüde vallutada Lõuna-Itaalia. Ta alistas ka frangid. Grimoaldi surmaga aastal 671 tuli Perctarit tagasi ning kuulutas sallivust ariaanide ja katoliiklaste vahel, kuid ei suutnud alistada Trento hertsogi Arachi juhitavat ariaanide parteid, kes alistus alles tema katoliiklasest pojale Cunincpertile.
Katoliiklik monarhia.
Langobardide valduste suurim ulatus Aistulfi ja Desideriuse valitsemise ajal, u. 750–785
Usutülid jäid võitluse allikaks järgnevateks aastateks. Langobardide valitsemine hakkas paranema alles koos Ansprandi poja ja jõhkra Aripert II järeltulija Liutprandiga (kuningas aastast 712). Tal õnnestus taastada teatud kontroll Spoleto ja Benevento üle ja, kasutades ära erimeelsusi paavsti ja Bütsantsi vahel seoses ikoonide kummardamisega, annekteeris ta Ravenna eksarhaadi ja Rooma hertsogkonna. Ta aitas ka frankide majordoomusel Karl Martellil araablasi tagasi tõrjuda. Tema järeltulija Aistulf vallutas esmakordselt Ravenna langobardidele, kuid võideti seejärel paavsti kutsutud frankide kuninga Pippin III poolt ja pidi sellest loobuma. Pärast Aistulfi surma püüdis Ratchis veel kord olla Lombardia kuningas, kuid ta kukutati samal aastal.
Pärast Ratchist sai viimaseks langobardide kuningaks Toscana hertsog Desiderius, kel õnnestus Ravenna lõplikult vallutada, lõpetades Bütsantsi kohalolu Põhja-Itaalias. Ta otsustas taastada vaenu paavsti vastu, kes toetas Spoleto ja Benevento hertsogeid tema vastu, ning sisenes aastal 772 Rooma, olles selles esimene langobardide kuningas. Kuid kui paavst Hadrianus I kutsus appi võimsa kuninga Karl Suure, võideti Desideriust Susa juures ja piirati Pavias ümber, samas tema poeg Adelchis avas Verona väravad frangi vägedele. Desiderius alistus aastal 774 ja Karl Suur võttis täiesti uudse otsusena ka tiitli "Langobardide kuningas". Enne seda olid germaani kuningriigid sageli üksteist vallutanud, kuid keegi ei olnud omandanud teise rahva kuninga tiitlit. Karl Suur võttis osa langobardide territooriumist, et luua Kirikuriik.
Itaalia Lombardia regioon, mis sisaldab Brescia, Bergamo, Milano linnu ja vana pealinna Paviat, on mälestus langobardide kohalolust.
Ühendatud Benevento vürstkond, 774–849.
Kuigi kuningriik keskusega Pavias langes Karl Suurele, ei alistunud langobardide kontrollitav territoorium Kirikuriigist lõunas kunagi Karl Suurele ega tema järglastele. Aastal 774 väitis Benevento hertsog Arichis II, kelle hertsogkond oli ainult nimeliselt kuninga võimu all (kuigi mõned kuningad suutsid oma võimu ka lõunas näidata), et Benevento oli kuningriigi järglasriik. Ta püüdis muuta Beneventot teiseks Paviaks ("secundum Ticinum"). Ta püüdis saavutada kuningavõimu, kuid ilma toetuseta ja ilma kroonimise võimaluseta Pavias.
Karl Suur tuli armeega ja tema poeg Ludwig Vaga saatis mehi, et sundida Benevento hertsogit alluma, kuid viimane ei täitnud kunagi lubadusi alluda ja nii Arichis kui ka tema järeltulijad olid "de facto" sõltumatud. Benevento hertsogid võtsid tiitli "princeps" (vürst) kuningatiitli asemel.
Lõuna-Itaalia langobardid olid seejärel anomaalses olukorras, hallates maad, mida nõudsid kaks keisririiki: Karolingide impeerium põhjas ja läänes ning Bütsants idas. Nad andsid tavaliselt tõotusi ja lubasid Karolingidele makse, kuid tegelikult jäid väljapoole frankide kontrolli. Benevento kasvas vahepeal oma suurimasse ulatusse, kui kehtestas maksud Napoli hertsogkonnale, kes oli nõrgalt truu Bütsantsile, ja vallutas aastal 838 isegi Napoli linna Amalfi. Ühel hetkel Sicardo valitsemise ajal kattis langobardide kontroll enamuse Lõuna-Itaaliast, välja arvatud Apuulia ja Calabria lõunaserv ning Napoli. 9. sajandil hakkas endises kreeka Apuulias kinnistuma tugev langobardide kohalolu. Siiski oli Sicardo avanud lõuna saratseenide sissetungiks seoses sõjaga Napoli Andrea II-ga, ja kui ta aastal 839 tapeti, kuulutas Amalfi iseseisvust ning Beneventos võitlesid võimu pärast omavahel kaks kildkonda, kurnates vürstiriiki ja tehes selle väliste vaenlaste poolt haavatavaks.
Kodusõda kestis kümme aastat ja lõppes aastal 849 alles keiser Ludwig II kehtestatud rahulepinguga (ainus frankide kuningas, kes teostas tegelikku ülemvõimu langobardide riikide üle), mis jagas kuningriigi kaheks: Benevento vürstkonnaks ja Salerno vürstkonnaks, mille pealinn Salerno asus Türreeni mere ääres.
Lõuna Itaalia ja araablased, 836–915.
Napoli Andrea II värbas aastal 836 saratseeni palgasõdureid sõjaks Benevento Sicardoga; Sicardo vastas teiste moslemi palgasõduritega. Saratseenid koondasid algul oma rünnakud Sitsiiliale ja Bütsantsi Itaaliale, kuid varsti kutsus Benevento Radelchi I veel palgasõdureid, kes hävitasid aastal 841 Capua. Landulf Vana asutas lähedasel künkal tänapäevase Capua, "Uue Capua". Üldiselt ei olnud langobardide vürstid eriti valmis liitudeks saratseenidega, kui oma kreeka naabritega Amalfis, Gaetas, Napolis ja Sorrentos. Salerno Guaiferio pani ennast siiski lühikeseks ajaks moslemite ülemvõimu alla.
Suured moslemiväed hõivasid aastal 847 Bari, mis seni oli langobardide gastaldo Pandenolfo kontrolli all. Saratseenide rünnakud jätkusid põhjasuunal, kuni Benevento Adelchi kutsus appi oma isanda Ludwig II. Ludwig sõlmis aastal 869 liidu Bütsantsi keisri Basileios I-ga araablaste väljaajamiseks Barist. Araablaste maaväed alistati keisri poolt aastal 871. Adelchi ja Ludwig olid sõjas viimase surmani. Adelchi pidas ennast langobardide kuningate tõeliseks järglaseks ja seetõttu parandas ta "Edictum Rotharit", olles viimane langobardide valitseja, kes seda tegi.
Pärast Ludwigi surma oli Landulf II lühidalt liidus saratseenidega, kuid paavst Johannes VIII veenis teda seda lõpetama. Salerno Guaimar I võitles saratseenidega koos Bütsantsi vägedega. Kogu selle aja jooksul olid langobardide vürstid liidus kord ühe, kord teise kildkonnaga. Lõpuks, umbes aastal 915, suutis paavst Johannes X ühendada Lõuna-Itaalia kristlikud vürstid saratseenide rajatiste vastu Garigliano jõel. Sel aastal aeti Garigliano lahinguga saratseenid Itaaliast välja.
Itaalia aastal 1000, langobardide riigid lõunas normannide saabumise eelõhtul
Langobardide vürstkonnad 10. sajandil.
Salerno iseseisev riik ärgitas Capua gastaldosid liikuma iseseisvuse suunas ning sajandi lõpuks kutsusid nad endid "vürstideks" ja see oli kolmas langobardide riik. Capua ja Benevento riigid ühendas aastal 900 Atenolfo I. Seejärel kuulutas ta need igaveses liidus olevaks ja need eraldusid alles aastal 982 seoses Pandolfo Raudpea surmaga. Kui kogu langobardide lõuna oli tema kontrolli all, välja arvatud Salerno, tundis Atenolfo end turvalisel kasutades tiitlit "princeps gentis Langobardorum" ("langobardide rahva vürst"), mille kasutamist oli Arichis II alustanud aastal 774. Atenolfo järglaste seast valitsesid suurema osa sajandist vürstkonda üheskoos isad, pojad, vennad, nõbud ja onud. Vahepeal, umbes sajandi keskel, alustas vürst Gisulfo I tiitli "Langobardorum gentis princeps" kasutamist, kuid ühendatud langobardide vürstkonna idee realiseerus alles detsembris 977, kui Gisulfo suri ja tema valdused päris Pandolfo Raudpea, kes ajutiselt haldas peaaegu kogu Itaaliat lõuna pool Roomat ning tõi langobardid liitu Saksa-Rooma riigiga. Tema valdused jagati pärast tema surma.
Benevento ja Capua Landulf Punane püüdis vallutada Salerno vürstkonda Napoli Giovanni III abiga, kuid Amalfi Mastalo I abiga lõi Gisulfo ta tagasi. Benevento ja Capua valitsejad tegid sel ajal mitu vallutuskatset Bütsantsi Apuulias, kuid sajandi lõpul omandasid bütsantslased Basileios II valitemise all langobardide maid.
Langobardide vürstkondade ajaloo peamine allikas sellest ajast on "Chronicon Salernitanum", mis koostatud sajandi lõpul Salernos.
Normannide vallutused, 1017–1078.
Vähendatud Benevento vürstkond kaotas varsti oma sõltumatuse paavstile ja selle tähtsus vähenes, kuni see langes Lõuna-Itaalia vallutamisel normannide poolt. Normannid, kelle langobardid kutsusid esmalt võitlema Bütsantsiga kontrolli eest Apuulia ja Calabria üle (Melo ja Arduini juhtimisel, teiste seas), muutusid rivaalideks hegemoonia saavutamisel lõunas. Salerno vürstkond koges Guaimario III ja Guaimario IV ajal kuldajastut, kuid Gisulfo II ajal kahanes vürstkond tähtsusetuks ja langes aastal 1078 Robert Guiscardile, kes oli abielus Gisulfo õe Sikelgaitaga. Capua vürstkond oli vihatud Pandolfo IV ("Abruzzi hunt") valitsemise ajal kuumas võitluses ning tema poja valitsemise ajal langes see peaaegu ilma võitluseta normann Richard Drengot kätte (1058). Capualased mässasid aastal 1091 normannide ülemvõimu vastu, kukutades Richardi pojapoja Richard II ja seades troonile Lando IV.
Capua läks taas normannide võimu alla pärast Capua piiramist aastal 1098 ning linn kaotas kiiresti tähtsust seoses rea saamatute normanni valitsejatega. Nende langobardi riikide sõltumatu olek on üldiselt tõendatud nende valitsejate võimega vahetada soovi korral isandaid. Olles sageli paavsti või keisri (kas Bütsantsi või Saksa-Rooma) seaduslikud vasallid, olid nad tõelised võimuvahendajad lõunas, kuni nende endised liitlased normannid esile tõusid: langobardid pidasid normanne barbariteks ja bütsantslasi rõhujateks. Pidades oma tsivilisatsiooni ülimuslikuks, pakkusid langobardid tõepoolest keskkonda väljapaistvale "Schola Medica Salernitana".
Keel.
Langobardi keel on välja surnud. See germaani keel hääbus 7. sajandi algul, kuid võis leida hajutatud kasutamist kuni umbes aastani 1000. Keelemälestisi on vaid katkendlikult, peamisteks tõenditeks on ladina keelsetes tekstides kommenteeritud üksikud sõnad. Langobardi tekstide puudumise tõttu pole võimalik teha järeldusi keele morfoloogia ja süntaksi kohta. Keele geneetiline klassifikatsioon põhineb täielikult fonoloogial. Kuna on tõendeid, et langobardid osalesid, ja mõned vanemad tõendid tõepoolest näitavad seda, ülemsaksa keele kaashääliku nihkes, klassifitseeritakse see elbe-germaani või ülem-saksa murdeks.
Langobardi keele fragmente on säilinud ruunikirjades. Esmaste allikate seas on lühikirjed vanemas futharkis, nende seas "Schretzheimi pronkskapsel" (u. 600). On hulk ladina tekste, mis sisaldavad langobardi nimesid, ja langobardi õigusaktid sisaldavad mõisteid, mis võetud rahvakeele õigussõnavarast. Aastal 2005 esitati arvamus, et kirje Perniki mõõgal võib olla langobardi.
Rändeajastu ühiskond.
Täielik emantsipatsioon ilmnes ainult frankide ja langobardide seas.
Katoliikliku kuningriigi ühiskond.
Langobardide ühiskond jagunes klassidesse sarnaselt sellele, mis leidus Rooma teistes germaani järglasriikides: Frangi Gallias ja Läänegootide Hispanias. Olid aadlikud, nende järel vabad, edasi mittevabad mitteorjad (pärisorjad) ja lõpuks orjad. Aristokraatia oli vaesem, rohkem linnastunud ja vähesema maaga kui mujal. Rikaste ja võimsate hertsogite ning kuninga enda kõrval elasid langobardide aadlikud pigem linnades (erinevalt nende frangi kolleegidest) ja neil oli veidi rohkem kui kaks korda sama palju maad kui kaupmeestel (suur vahe frangi provintsiaristokraatiaga, kellel oli sadu kordi rohkem maad, kui lähimal temast alamal mehel). Aristokraatia oli 8. sajandiks sissetuleku mõttes täiesti sõltuv kuningast, eriti kohtunikud: paljusid langobardide aadlikke on selleaegsetes dokumentides nimetatud kui "iudices" (kohtunikud), isegi kui nende ametid olid tähtsate sõjaliste või seadusandlike funktsioonidega.
Langobardide kuningriigi vabade arv oli palju suurem kui Frangi riigis, eriti 8. sajandil, kui nad olid säilinud dokumentaalsetes tõendites peaaegu nähtamatud. Väikemaaomanikud, omanikud-maaharijad ja rantjeed on kõige arvukamad tüübid, mis säilinud langobardide kuningriigi ürikutes. Nad võisid omada rohkem kui poole maast langobardide Itaalias. Vabamehed olid "exercitales" ja "viri devoti", see on, sõdurid ja "ustavad mehed" (sõjaväeline mõiste nagu "teenijad"); nad moodustasid langobardide armee värvatud ja neid kutsuti mõnikord harva teenima, kuigi näib, et see ei olnud nende eelistus. Väikemaaomanikel puudus siiski vajalik poliitiline mõju kontrollida koos kuninga (ja hertsogitega) kuningriigi poliitikat ja seadusandlust. Aristokraatia oli Itaalias poliitiliselt palju võimsam kui samal ajal Gallias ja Hispanias.
Langobardide Itaalia linnastumist iseloomustas "città ad isole" ("linn kui saar"). Arheoloogiast ilmneb, et langobardide Itaalia suured linnad — Pavia, Lucca, Siena, Arezzo, Milano — moodustasid vanade Rooma linnamüüride vahele väga väikeseid linnastumise saarekesi. Rooma keisririigi linnad olid 5. ja 6. sajandi arvukates sõdades osaliselt purustatud. Mitmed osad olid jäetud varemetesse ja antiikmonumendid muutusid rohumaaks, mida kasutati loomade karjatamiseks, niiviisi muutus Rooma foorum veiste väljaks ("campo vaccinio"). Puutumata jäänud linnaosad olid väikesed ja tagasihoidlikud ning sisaldasid katedraali või suurt kirikut (sageli luksuslikult kaunistatud) ning väheseid avalikke hooneid ja aristokraatia linnakodusid. Vähesed tähtsad hooned olid kivist, enamus olid puust. Lõpuks olid linnade asustatud osad üksteisest eraldatud karjamaade vööndiga isegi linnamüüride vahel.
Paganlus.
Esimesed märgid langobardide religioonist näitavad, et algselt Skandinaavias elades teenisid nad germaani jumalaid vaanide hõimust. Pärast asumist piki Läänemere kallast omandasid nad kontaktide kaudu teiste germaanlastega aaside jumalate kultuse, nihe, mis peegeldas kultuurilist muutust põllumajanduslikust ühiskonnast sõjaliseks ühiskonnaks.
Pärast nende rännet Pannooniasse kontakteerusid langobardid iraani sarmaatidega. Sellelt rahvalt laenasid nad pikaealise tava religioossest sümbolismist. Pikk post, mida kroonib linnu kuju (tavaliselt tuvi), mis tuletatud lahingus kasutatud standarditest, paigaldati perekonna poolt maasse mehe kodus, kes suri kaugel eemal sõjas ja keda ei saadud matmiseks koju tuua. Tavaliselt paigaldati lind nii, et see oli suunatud sõjamehe arvatavale surmakohale.
Ristiusustamine.
Pannoonias olles puutusid langobardid esmakordselt kokku kristlusega, kuid ainult puutusid: Nende ristiusustamine oli üldiselt nimeline ja kaugel täielikkusest. Wacho valitsemise ajal olid nad katoliiklased liidus Bütsantsiga, kuid Alboin pöördus idagootide liitlasena arianismi ja tungis Itaaliasse. Kõik need kristlikud pööramised mõjutasid suuremalt osalt ainult aristokraatiat, tavainimesed jäid paganateks.
Itaalias langobardid ristiusustati ja surve katoliiklusse pööramiseks oli suur. Baieri päritolu katoliiklasest kuninganna Theudelinde ajal langes monarhia tugeva katoliikliku mõju alla. Pärast esialgset toetust Rooma-vastasele parteile kolme peatüki skismas jäi Theudelinde paavst Gregorius I lähedaseks toetajaks. Aastal 603 võttis troonipärija Adaloald vastu katoliikliku ristimise. Järgmise sajandi jooksul jäid arianism and paganlus püsima Austrias (Kirde-Itaalia) ja Benevento vürstkonnas. Ariaanidest kuningate troonijärglus oli sõjaliselt agressivne ja kujutas ohtu paavstlusele Roomas. 7. sajandil praktiseeris Benevento nimeliselt kristlik aristokraatia veel paganlikke rituaale, nagu "pühadele" puudele ohverdamine. Cunincperti valitsemisaja lõpuks olid langobardid siiski enam-vähem täielikult katoliku usku pööratud. Liutprandi ajal muutus katoliiklus tõeliseks, kui kuningas püüdis õigustada oma tiitlit "rex totius Italiae", ühendades poolsaare lõunaosa põhjaga ja tuues ühte katoliiklikku riiki kokku itaalia ja germaani alamad.
Benevento kristlus.
Benevento hertsogkond ja lõpuks vürstkond Lõuna-Itaalias arendas 7. ja 8. sajandil välja unikaalse kristliku riituse. Benevento riitus on rohkem seotud Ambrosiuse riituse kui Rooma riituse liturgiaga. Benevento riitus ei ole säilinud täielikul kujul, kuigi enamus põhilisi pidustusi ja mitmed kohaliku tähtsusega pidustused on säilinud. Benevento riitus tundub olevat vähem valmis, vähem süstemaatiline ja liturgiliselt rohkem paindlikum kui Rooma riitus.
Sellele riitusele omane oli Benevento laul, langobardide-mõjutatud laul, millel oli sarnasusi langobardide Milano Ambroosiuse lauluga. Benevento laul on suuresti määratletud tema rolliga Benevento riituse liturgias; paljud Benevento laulud said mitmeid rolle lisamisel Gregoriuse lauluraamatusse. See asendati 11. sajandil lõpuks Gregoriuse lauluga.
Peamine Benevento laulu keskus oli Monte Cassino, üks esimesi ja suuremaid kloostreid läänekristluses. Gisulfo II annetas aastal 744 suure hulga maad Monte Cassinole ja sellest sai baas tähtsale riigile "Terra Sancti Benedicti", mis allus ainult Roomale. Cassino mõju kristlusele Lõuna-Itaalias oli tohutu. Monte Cassino oli ka veel ühe Benevento kloostrielu iseärasuse alustajaks: hääbunud Benevento kirja kasutamine, mis tulenes rooma kursiivkirjast, nagu seda kasutasid langobardid.
Kunst ja arhitektuur.
Oma rändefaasis lõid langobardid sellist kunsti, mida sai kergesti kaasas kanda, nagu relvad ja ehted. Kuigi sellest on suhteliselt vähe säilinud, kannab see sarnasusi teiste Põhja- ja Kesk-Euroopa germaani hõimude sarnaste püüdlustega samast ajast.
Esimesed suured muudatused langobardide germaani stiili tulid Pannoonias ja eriti Itaalias kohaliku, Bütsantsi ja kristlike stiilide mõjul. Rändlusest ja paganlusest paiksuse ja kristluse juurde pöördumisel avanesid ka uued väljendusviisid, nagu arhitektuur (eriti kirikud) ja sellega kaasnev kujutav kunst (nagu freskod).
1. Ciborium oli vabaltseisev, postidele toetuv kivikuppel, mõeldud kiriku altari või ristimiskivi katmiseks. Reljeefil on kujutatud kahte paabulindu, kes sümboliseerisid varakristlikus ja Bütsantsi kunstis paradiisi ja surematust. 8.-9. sajand.
2. Võibolla inspireerituna gootide ehetest arendasid langobardid oma 6. sajandi asupaigas Pannoonias (tänapäeva Ungari) välja linnupeaga, S-kujulise prossi. Korpus valati nikerdatud vormi ja viimistleti kuldamisega. Silmad tehti algselt kivist või klaasist. Tagaküljel on raudnõel seatud pronkshingele ja J-kujulise sulgur hoidis nõela paigal. Hing ja sulgur on terved, samas raudnõela jäänused ning riidetükid, mille külge see nõel oli kinnitatud, on hinge küljes. 6.-7. sajand.
3. See skulptuurne fragment oli arvatavasti osa kiriku kantsli piirdest, mis eraldas kogudust altarist. Sellesse on nikerdatud viinamarjad, viinamarjalehed ja viinamarju nokkiv lind, väga sarnane ornamendile 8. sajandi Theodota sarkofaagil Pavias (langobardide kuningriigi pealinn). See stiil, mille sarnast pole varasemas langobardide kunstis, näitab tugevat Bütsantsi mõju. 7. sajand.
4. Palju klaasobjekte, nagu see karikas, on säilinud 6.-8. sajandist.
5. Klaassarv, leitud Sutris, 6.-7. sajand.
6. Hõbeplaatidega langobardide usulised reliikviakastid, 8.-9. sajand.
7. Usuline fresko Maarjast ja Joosepist Castelseprio kiriku siseseinal. 9. sajandi lõpp.
8. Gallo di Ramperto on kuldplaatidega kaetud vaskne tuulelipp, mis ehib Püha Faustino ja Giovita kiriku tornikiivrit Brescias, Itaalias. 9. sajand.
Arhitektuur.
Vähesed langobardide ehitised on säilinud. Enamus on kadunud, mingis ulatuses ümber ehitatud või renoveeritud ja säilitavad nii väheke algsest langobardide ehitisest. Langobardide arhitektuuri uuriti hästi 20. sajandil ja Arthur Kingsley Porteri neljaköiteline "Lombard Architecture" (1919) on "illustreeritud ajaloo monument".
Väike Oratorio di Santa Maria in Valle Cividale del Friulis on arvatavasti üks vanimaid säilinud tükikesi langobardide arhitektuurist, kuna Cividale oli esimene langobardide linn Itaalias. Langobardide ehitiste osi on säilinud Pavias (San Pietro in Ciel d'Oro, Sant'Eusebio krüptid ja San Giovanni Domnarum) ja Monzas (Duomo di Monza). "Basilic autariana" Fara Gera d'Addas Bergamo lähistel ja San Salvatore kirik Brescias omavad ka langobardide elemente. Kõik need ehitised asuvad Põhja-Itaalias (Langobardia major), kuid vaieldamatult on kõige paremini säilinud langobardide ehitised Lõuna-Itaalias (Langobardia minor). Santa Sofia kirik Beneventos püstitati aastal 760 hertsog Arichis II poolt. See säilitab langobardide freskosid seintel ja isegi langobardide kapiteele postidel.
Läbi katoliku monarhide, nagu Theudelinde, Liutprand ja Desiderius, antud tõuke kloostrite asutamisele nende poliitilise kontrolli edendamiseks, langobardide arhitektuur õitses. Bobbio klooster asutati sel ajal.
Mõnedel hilistel langobardide ehitistel 9. ja 10. sajandist on avastatud elemente Romaani stiiliga seostatud stiilis ja seda on nimetatud "esmaseks romaani stiiliks". Neid ehitisi peetakse, koos mõne sarnase ehitisega Lõuna Prantsusmaal ja Kataloonias, üleminekuetapiks eel-romaani stiili ja väljakujunenud romaani stiili vahel.
Langobardide kuningate loend.
Langobardide kuningad või "reges Langobardorum" (ainsuses "rex Langobardorum") valitsesid seda germaani rahvast 6. sajandi algusest kuni langobardide identiteedi kadumiseni 9. ja 10. sajandil. Pärast aastat 568 kutsusid langobardi kuningad endid mõnikord Itaalia kuningateks ("rex totius Italiae"). Pärast aastat 774 ei olnud nad langobardid, vaid frangid. Lombardia raudkrooni ("Corona Ferrea") kasutati langobardi kuningate ja hiljem Itaalia kuningate kroonimisel sajandeid.
Esmased allikad langobardide kuningate kohta enne frankide vallutusi on anonüümne 7. sajandi "Origo Gentis Langobardorum" ja Paulus Diaconuse 8. sajandi "Historia Langobardorum". "Origo"s loetletud esimesed kuningad (Letingite-eelsed) on peaaegu kindlasti legendaarsed. Nad valitsesid arvatavasti Suure rahvasterände ajal. Esimene langobardide traditsioonist sõltumatult tõendatud on valitseja Tato.
Letingite dünastia.
Letingid olid esimene dünastia Lethuci ajast alates. Viimane Lethuci järglastest valitseja oli Walthari, kelle poja kõrvaldas Audoin Gausi perekonnast.
Karolingide dünastia.
Karl Suur vallutas langobardid aastal 774 paavst Hadrianus I kutsel.
Tiitel "rex Langobardorum", sünonüümne tiitliga "rex Italiae", kestis kõrgkeskajani, kuid hilisemad valitsejad olid juba Itaalia kuningad.


Palazzo Te.
Palazzo Tè "Salaaed" "Il giardino segreto"
"Palazzo Te" (ka: "Palazzo Tè", "Palazzo del Te") on Gonzagade suguvõsale kuulunud palee Itaalias Mantova linnas. See on üks kõige kuulsamaid maneristlikke losse.
"Palazzo Te" ehitas 1524–1534 arhitekt Giulio Romano Federigo II Gonzagale suvepaleeks. Palee ehitamise ajal oli Te (ehk Tejeta, nagu seda siis nimetati) vaid silla kaudu kaldaga ühenduses olev saareke. Saarel asus ka Gonzagade ratsabaas.
Palee on kahekorruseline, ruudukujulise põhiplaani ja siseõuega. Palee seinad ehitati 18 kuuga, ülejäänud aeg kulus lae- ja seinamaalingutele.
1630 laastas palee Saksa-Rooma keisri Ferdinand II sõjavägi, aga lossi ülejäänud elanikud surid sõjaga kaasnenud katku. Loss jäi tühjaks ja rüüstati täielikult.
Praegu on lossis mesopotaamia kunsti muuseum "Museo Civico".
"Sala dei Gigantis".
Sealsetel freskodel on kujutatud titaane, kes näivad justkui maha kangutavat ruumi enda sambaid.
"Sala di Amor e Psiche".
Ruumi seinu kaunistavad erootilised stseenid Apuleiuse "Kuldsest eeslist" olevat pühendatud Federico II Gonzaga kallimale Isabella Boschettale.
Välislingid.
Te


Kyme.
Kyme (ladina "Cumae", itaalia "Cuma") oli Itaalia vanim ja põhjapoolseim kreeka koloonia. Selle asutasid Chalkisest pärit kolonistid umbes 750 eKr.
Kyme oli üks peamisi kreeka kultuuri vahendajaid Vana-Roomas. Hiljem muudeti ta rooma kolooniaks.


Liguuria.
Liguuria (itaalia "Liguria") on maakond Itaalias (Põhja-Itaalias).
Liguuria on kitsas rannikuriba mägede jalamil. Läänepoolne Liguuria Riviera Ponente nime all tuntud rannik ulatub kitsa lauge rannaribaga välja kuni Prantsusmaa piirini, Riviera Levante on aga metsikum ja järsemate kallastega. Nende kahe piirkonna vahel asub maakonna keskus Genova.
Suuremad linnad.
Genova, Imperia, La Spezia, Savona, San Remo, Portofino, Rapallo
Transport.
Prantsusmaa piirist Toscanani kulgeb piki rannikut kiirtee A10, mis Genovast alates muutub A12–ks. Raudteeühendus on Torino ning Milanoga. Juurdepääs Liguuria sisemaale on mägede tõttu raskendatud.
Liguuria köök.
Liguuria kööki nimetatakse "cucina del ritorno" ehk "kojusaabumise köögiks" pidades silmas meremehi, kes peale kuudepikkust merelolemist siin korralikult ja koduselt süüa said. Ka väljendab see Liguuria köögi armastust kohalike toorainete vastu. Palju süüakse kala ja mereande, värskeid köögivilju ning ürte, tänu meremeeste panusele ehk ka rohkem vürtse kui itaallastel üldiselt kombeks.
Liguuria köögi kuulsus on pesto, basiilikust, oliiviõlist, piiniaseemnetest ning juustust hõõrutud kaste.
Liguuria kliima sobib ideaalselt oliivikasvatuseks, ning siinsed oliiviõlid võistlevad edukalt Toscana omadega.
Vein.
Liguuria veinipiirkonnad: Cinqueterre (DOC), Cinqueterre Sciacchetra (DOC), Rossese di Dolceaqua (DOC), Riviera Ligure di Ponente (DOC).


Rashīd Ramzī.
pisi
Rashīd Ramzī (رشيد رمزي; sündinud 17. juulil 1980 Khoulas (Maroko)) on Maroko päritolu Bahreini kergejõustiklane (800 m ja 1500 m). Ta on kahekordne maailmameister (2005).
Bahreini esindav marokolane Rashīd Ramzī tegi Helsingi MM-il seda, mis viimati õnnestus tiitlivõistlustel legendaarsel uusmeremaalasel Peter Snellil: ta võitis ühel võistlusel nii 1500 m kui ka 800 m jooksu.
2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis jäi ta vahele dopinguga ning talt võeti ära kuldmedal.
Isiklikku.
Rashīd Ramzī on 175 cm pikk ja kaalub 58 kg.


Aeroc Rakvere.
Aeroc Rakvere on Rakvere võrkpalliklubi Rivaal esindusmeeskond.
Võrkpalliklubi loodi 14. aprillil 1990 Rakvere Spordikooli treeneri Mati Meriranna eestvedamisel.
Meeskond komplekteeriti toona Rakvere Spordikooli kasvandikest ning on edaspidi läbi aastate tuginenud Rakvere noorte järelkasvule.
Aeroc Rakvere on saavutanud kolm korda (1995, 1996, 1997) Eesti meistritiitli ning kaks korda võitnud Eesti meeste võrkpalli karikavõistlused.


Genova.
Genova (varasem eestikeelne nimekuju "Genua" on ebasoovitatav) on sadamalinn Itaalias Liguuria maakonnas, Genova provintsi halduskeskus.
Ajalugu.
Genova oli liguurlaste asula. Arvatavasti tuleneb ka linna nimi liguuria dialektist, tähendades "põlve" ja vihjates linna geograafilisele asendile.
Genova kujunes tänu oma looduslikule sadamale ja seda kaitsvatele mägedele tugevaks kaubanduskeskuseks juba kreeklaste ja foiniiklaste ajal. Hilisem mereriik võistles võimsuselt jõuka Veneziaga. Genova tõus sai alguse 12. sajandil, mil tal õnnestus eemale tõrjuda rannikuid laastanud saratseenidest piraadid.
Genova kuldne ajastu kestis 16. sajandist kuni 17. sajandi keskpaigani. Seejärel viisid aristokraatide omavahelised vastuolud ning Prantsusmaa (1668) ja Austria (1734) vallutused kogu piirkonna allakäigule.
Paleed.
Genova uhkemad "palazzod" on koondunud Via Garibaldi ja Via Balbi äärde.
Staglieno kalmistu.
Bisagno jõe ääres Genovast kirdes asub suur (160 ha) kalmistu. Kalmistu suuruse tõttu toimib seal sisemine bussiliin. Kalmistu asutati 1844. Staglienole on maetud Giuseppe Mazzini.
Kultuur.
Christoph Kolumbus ausammas Piazza Aquaverdel
Genova oli 2004. aastal Euroopa kultuuripealinnaks.
Sport.
Linna kuulsaimad jalgpalliklubid on Serie A-s mängivad Genoa CFC ja UC Sampdoria.


Liivlased.
Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvaid. Nad elavad praeguse Läti Vabariigi territooriumil. 2010. aasta seisuga elab Lätis 177 end liivlasena määratlevat inimest. 2011. aasta rahvaloendusel loendati Lätis 250 liivlast.Üksikuid liivlasi elab ka teistes riikides.
Liivlased ise nimetavad end ' ja rānda-kurali ehk 'randlased, rannakuralased' ja oma keelt rāndakēl ehk'rannakeel'. Nad kõnelesid emakeelena soome-ugri keelkonda kuuluvat liivi keelt (' 'rannakeel'), tänapäeval valdavalt läti keelt. Liivi rahvuslipu värvid on roheline-valge-sinine - see sümboliseerib randa, nagu seda oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri. Liivi rahvushümnil on sama meloodia, mis eesti ja soome hümnilgi. Liivi rahvuspühad on liivlaste püha augusti esimesel laupäeval ja liivi lipu päev 18. novembril (18. novembril 1923. aastal pühitseti Irē kirikus rohe-valge-sinine liivi lipp).
Ajalugu.
Esimesed teated liivlaste kohta pärinevad 12. sajandi Nestori kroonikast, 13. sajandil on liivlastest põhjalikumaid teateid Henriku Liivimaa kroonikast. Tollal elasid liivlased põhiliselt Liivimaal: tänapäeva Vidzeme lääneosas Metsepoles, Salatsi jõe ümbruses; Koiva alamjooksul (Koiva-liivlased); Väina alamjooksul (Väina-liivlased) ja Kuramaa põhjaosas. 13. sajandi teisest poolest on teada ka üks liivlaseks peetav Liivi ordu liige: Ykemele. Ta on ainus teadaolev Baltimaade põlisrahvaste esindaja ordus.
Läänemere ristisõjad tõid ühtmoodi häda ja õnnetust liivlastele, eestlastele ja läti hõimudele. Aga samal ajal kui kristianiseerimine tähendas paljudele rahvastele rahvusliku konsolideerumise protsessis uut jõulist etappi, tähendas see liivlastele lõpu algust. Liivlaste asustusala polnud eriti kompaktne, ta hõlmas neil aegadel ulatusliku osa läänepoolsest Vidzemest ja Kuramaast. Selle kaare ümber Liivi lahe purustas Riia linna asutamine — vallutajate ülivõimas majanduslik ja ideoloogiline kants tükeldas liivlaste ala kaheks. Riia linna kasvu ja õitsenguga käis kaasas liivlaste elualade vähenemine. Orjastatud rahvaste kindlamaks vaoshoidmiseks ja eriti liivlaste lõplikuks allasurumiseks hakkasid maa uued isandad liivlaste aladele asustama latgalle, zemgalle ja kurše, kellele ühtlasi anti majanduslikult soodsamad tingimused, paremad maad ja tihti ka juhtpositsioon külaühiskonnas.
Liivimaa liivlaste asuala sai 16. ja 17. sajandil rängalt kannatada Liivi sõja ja Poola-Rootsi sõdade tagajärjel. 1710.-1711. aasta katk vähendas tunduvalt liivlaste arvu.
Liivi kultuuri õitsengu aegu X-XIII sajandil olid liivlastega asustatud ka Väina jõe alamjooks, Toreida ehk tänapäeval Sigulda-Turaida-Krimulda piirkond Koiva jõe ääres, Metsepole ehk tänapäeva Limbaži ümbrus ja Salatsi jõeäärsed maad ning Idumea kihelkond Koiva jõest põhja pool.
Liivlaste arvuks 12. sajandil hinnatakse 15 000 kuni 28 000. Aja jooksul kahanes nii nende arv kui ka asuala, eelmise sajandi keskel oli alles jäänud vaid 22 inimest Liivimaal Salatsi jõe ümbruses ja 2700 inimest Põhja-Kuramaa rannikul. Aastal 1852 oli liivlasi 2324. Pärast I maailmasõda oli liivlasi umbes 1500 inimest, nad elasid Põhja-Kuramaa 12 rannakülas. Tänu tihedale asustusele õnnestus säilitada liivikeelne keskkond. Siiski hakkasid liivlased vähehaaval mujale kolima, lätikeelses keskkonnas nad enamjaolt assimileerusid. II maailmasõja järel elas rannakülades veel 800 liivlast. Kuid pärast Nõukogude Liidu poolt kehtestatud piiritsooni-režiimi oli suurem osa liivlasi sunnitud tööotsinguil rannast lahkuma.
Aastal 1970 pidas ennast liivlaseks ainult 70 inimest. Hiljem on liivlaste arv hakanud kasvama ning suurenenud on ka huvi liivi keele vastu.
Tänapäeval elavad liivlased peamiselt Riias, Ventspilsis ja Kuramaa looderannikul nn Liivi rannas.
Liivikeelse kirjasõna kohta leidus kuni 18. sajandini vaid juhuslikke andmeid. On olemas andmeid liivikeelsest raamatust (nagu ka eesti- ja lätikeelsest keelatud luterlikust kirjandusest) juba 1525. a. Seni nii vana raamatut leitud ei ole. Esimene liivikeelne tekst avaldati 1789, mis oli "Meie Isa palve". Liivlaste ja liivi keele teaduslik uurimine algas aastal 1846, mil Andreas Johan Sjögreni (1794-1855) juhatusel leidis aset esimene uurimisreis liivlaste juurde. 1861. aastal valmis esimene liivi keele sõnaraamat ja grammatika (töö viis lõpule Ferdinand Johann Wiedemann), 1863. aastal trükiti Briti ja Väljamaa Piibliseltsi poolt Londonis Liivi keeles välja antud Matteuse evangeelium, millest 1880. a. ilmus uus trükk.
Rahvariides liivlased Riias. Foto 19. sajandi lõpust.
Lihtsad ei ole olnud liivlaste suhted lätlastega, mida on ära kasutanud ka Vene keisririigi võimuesindajad, 1859. aastal, mil Dundaga mõisa liivi talupojad keeldusid alla kirjutamast kõrgendatud rendilepingutele. See Liivi mässu nime all tuntud vastuhakk lämmatati tolle aja agraarpoliitika vaimus: tõrkujad aeti taludest välja ja talud anti sissetoodud lätlastele.
Esimese maailmasõja ajal, kui sakslased kogu Liivi ranniku evakueerisid, sattus osa liivlasi Haapsallu.
Liivlaste kultuuriliseks õitsenguperioodiks peetakse ajavahemikku 1920-1940, mis algas Suomalaisuuden Liitto, Akadeemilise Emakeele Seltsi poolt Lauri Kettuneni ja Oskar Looritsa ekspeditsiooniga rannaküladesse. Liivlaste kultuuri- ja seltsielu elavnes. Aastal 1923 asutati "Līvõd Līt" (Liivlaste Liit), koolides hakati esimest korda fakultatiivainena õpetama liivi keelt. Asutati rahvuskoore ja leiti võimalusi noorte koolitamiseks. Eestis ja Soomes ilmus sel ajavahemikul kokku umbes 20 liivikeelset raamatut. Põhiline osa olemasolevast liivikeelsest kirjandusest ilmus 1920-1940. See on peaaegu täielikult tarbekirjandus: 5 vihikukest liivi lugemisraamatut (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised), "Piški katkismus" (1936), "Ūž Testament. Evangeliumõd ja apostõld t?öd" (1937), "Līvlist vaimli loulrāntõz" (Liivlaste vaimulik lauluraamat, enamasti kooliõpetaja K. Stalte ümberluuletused, 1939). Vaimulik kirjandus anti välja Soomes ja Ūž Testament (õieti osa Uuest Testamendist) on oma 296 leheküljega suurim liivi rahvale määratud liivikeelne raamat. Vaimuliku kirjanduse eelisväljaandmine iseloomustab õige hästi Soomest toetatud hõimuliikumise suunda. Soomes ilmunud liivikeelsest kirjandusest on huvitavaim kooliõpetaja Pētõr Dambergi „"Jemakiel lugdõbrāntõz skūol ja kuod pierast" I (1935). See ilmaliku liivikeelse kirjanduse väljapaistvaim näide sisaldab oma 99 leheküljel palju rahvaehtsat lugemismaterjali, ka palju luuletusi liivi autoritelt (Karl Stalte, August Skadin jt.). See ja ka varasemad liivi lugemisraamatud on emakeelseks lugemiseks kõigile, koolis ja kodus, et rahval üldse oleks midagi emakeeles lugeda.
Soomlaste abiga hakati aastal 1930 välja andma esimest liivikeelset ajalehte "Līvli". Eesti, Soome ja Ungari hõimuliikumise ning ka Läti Vabariigi toetusel valmis 1939. aastal liivi rahvamaja. Rahvamajal on kultuurielus oluline koht, seda peetakse soome-ugri rahvaste hõimuliikumise materialiseerunud sümboliks.
Nõukogude võimu kehtestamine Lätis 1940. aastal muutis olematuks kõik saavutused. Likvideeriti Liivlaste Liit, suleti rahvamaja. Liivlastelt võeti võimalus ühiskondlikuks ja kultuuriliseks tegevuseks. Alles 1972. aastal õnnestus asutada kaks laulukoori - "Līvlist" Riias ja "Kāndla" Ventspilsis - millest said põhilised liivi kultuuri kandjad Lätis.
1988. aastal saabus rahvuslik ärkamisaeg ka liivlastele. Taastati organisatsiooni Liivlaste Liit tegevus, hakati välja andma liivikeelset kirjandust. Riias ja Ventspilsis taasalustati liivi keele õpetamisega. Alates aastast 1989 peetakse igal aastal augusti esimesel nädalavahetusel Liivi Rannas Irēl Liivi Pühi. 1992. aastast korraldatakse liivi laste suvelaagreid ja ilmub taas ajaleht "Līvli" (tänapäeval küll enamjaolt lätikeelsena). 1994. aastal asutatud Liivi Kultuuri Keskus andis välja liivikeelset ajakirja "Õvā". Alates 1995. aastast hakati esimest korda Läti Ülikooli ajaloos õpetama selles kõrgkoolis liivi keelt.
Liivi Rand.
Liivi rand on ajalooliselt liivlastele kuuluv ala, viimane koht, kus liivlased elasid rahvana. Rannas on 12 küla. Ajalooliselt oli liivi rand jagatud kaheks osaks (ida- ja lääneosa), kus räägiti ka erinevaid murdeid - idamurret ja läänemurret. Kumbki osa kuulus eraldi valla ja kihelkonna alla. Ka praegu on ajalooline liivi ranna territoorium jagatud kahe maakonna ja nelja eri valla vahel. 1920. aastail üritati liivlaste asuala ühendada ühte valda, kuid see plaan ebaõnnestus.
Täna eraldatusele ümbritsevast maailmast ja piiritsoonile, mis hoidis ranna inimtühjana, on seal säilinud puutumatu loodus. Et seda kaitsta, loodi juba aastal 1928 Liivi rannast veidi sisemaale jääv Slītere looduskaitseala, mida hiljem korduvalt laiendati. Tänapäeval hõlmab see ka suure osa ranna-aladest. Haruldaste taime- ja loomaliikide poolest on Slītere looduskaitseala Lätis üks rikkamaid. Pärast Läti Vabariigi taasiseseisvumist on Liivi rannast saanud populaarne turismi- ja suvituskoht. Läti Vabariigi valitsus ühendada "Slītere looduskaitseala ja Līvõd Rānda" territooriumi, et luua rahvuspark.


Kuma.
Kuma on mitme asja nimi. Jaapani nimedes tuleb see sõnast 熊 ("kuma" 'karu').


Sigismund (Tirooli hertsog).
Sigismund von Habsburg (1427–1496) oli Tirooli hertsog 1439–1490, ertshertsog alates 1477. Ta oli hertsog Friedrich IV poeg.
Sigismund valitses lisaks Tiroolile ka mõningaid alasid Švaabimaal (Elsassis) ja Šveitsi lähedal, enamasti resideeris ta aga ikkagi Innsbruckis. Kuni 1446. aastani oli ta oma nõbu, hilisema keisri Friedrichi eestkoste all. Seejärel sai ta aga Tirooli ainuvalitsejaks ja et Friedrich oli püüdnud talt tema valduseid kätte saada (või seal vähemalt oma ülemvõimu kehtestada), siis isoleeris Sigismund end muudest Habsburgidest. Ta oli kaks korda abielus, kuid järglasi tal polnud.
1469 pantis või müüs Sigismund oma valdused Elsassis Burgundia hertsogile Charles Südile, ilmselt seetõttu, et need oleks Šveitsi eest paremini kaitstud. 1474 muutis ta meelt ning ostis oma valdused tagasi, liitudes Šveitsiga võitluses Charlesi vastu.
Sigismund alustas ka uute rahade müntimist, millest hiljem kujunes välja taaler. Esialgu sai Tirool äärmiselt jõukaks, kuid hiljem hakkas Sigismund pillavalt elama, lisandus ka sõda Veneziaga, mis lõppes 1487 eriliste tulemusteta. Rahulolematus rahva seas kasvas ja nii pidi Sigismund 1490. aastal Tiroolist keiser Friedrichi poja Maximiliani kasuks loobuma.


Sünehhism.
Sünehhism (inglise keeles "synechism") on filosoofiline positsioon, mille kohaselt kõik on pidev.


Como järv.
Como järv (itaalia "Lago di Como") asub Põhja-Itaalias Alpide lõunajalamil. Itaalias tuntakse järve ka "Lario" nime all.
Hargikujulise järve uhkuseks on maalilised mäed ning jõukad linnad Como ja Lecco. Juba sajandeid on Como ümbrus meelitanud ligi turiste ja suvitajaid.
Järve põhjaosa rannik on hõredama asustusega kui lõunaosa rannik.
Järve pindala 146 km², suurim sügavus 410 m. Suuruselt Itaalia kolmas järv peale Garda ja Maggiore järve. Samuti on Como üks Euroopa sügavamaid järvi.
Läbi järve voolab Adda jõgi, mis suubub järve Colico linna ning voolab välja Lecco kohalt. Adda jõgi on järve suurimaks veega toitjaks. Järve põhjaosa on laiem ja kui lõunaosa. Järve kagusoppi kutsutakse ka Lecco järveks.
Ainuke saar Isola Comancina, asub järve kõige kitsamas kohas, kuurortlinnade Tremezzino ja Managgio läheduses.


Como.
Como on linn Itaalias Lombardia maakonnas, Como provintsi halduskeskus. Asub Como järve edelakaldal.
Majandus.
Peale turismi on Como teiseks põhitööstusharuks siiditööstus: seal asuvad Milano moekunstnike põhilised siidiga varustajad.
Ajalugu.
Comos asus antiikajal Rooma koloonia "Comum". 774. aastal vallutas linna Karl Suur.
Arhitektuurimälestised.
Como peaväljakuks on moodsate hotellide ja pangahoonetega piiratud Piazza Cavour'".
Kultuur.
Comos on sündinud Alessandro Volta, arhitekt Giuseppe Tarragni ja paavst Innocentius XI. Samuti Plinius Vanem ja Plinius Noorem


Teherani UFO-juhtum (1976).
Vastavalt FOIA seadusele avaldatud Sõjaväe Luureagentuuri (DIA) raport teatab järgmist.
Kell 00.30 sai Iraani Šahhi Impeeriumi õhujõudude kommunikatsioonikeskus Teheranis neli telefonikõnet kodanikelt, kes teatasid, et on näinud tundmatut lendavat objekti, millest lähtus tugevat valgust. Pärast konsultatsiooni Mehrabadi lennujaamaga (tsiviilobjekt), kust oli võimalik objekti visuaalselt jälgida, saadeti asja kontrollima hävituslennuk F-4 Shahrokhi õhujõudude baasist.
Lennuk tõusis kell 01.30 õhku ja suundus 40 meremiili kaugusele Teheranist põhja suunas. Raadioühenduses baasiga teatas lendur, et jälgib endast umbes 25 meremiili kaugusel tugevalt helendavat objekti. Liikudes 150 meremiili tunnis, teatas lendur, et seni liikumatult hõljunud objekt hakkas liikuma ja hoidis pikivahet 25 meremiili. Kui lendur püüdis läheneda, kaotas ta sellel kaugusel olles kontrolli lennuki elektroonika üle. Kui ta kukkumisel planeeris lennuki tundmatust objektist eemale, siis lennuki elektroonika taastus. Lennuk pöördus tagasi baasi.
Kell 01.40 startis teine F-4, mis oli suuteline saama objektiga ka radarikontakti. Lennuk liikus kiirusega 150 meremiili tunnis ning jäi objektist 25 meremiili kaugusele.
Objekti suuruseks arvasid piloodid "707" klassi õhutankimislennuki suurusjärgu, kuid objekt tundus olevat ruudukujuline ning mitut värvi vilkuvate tuledega. Et tuled liikusid väga kiiresti, siis tundus kaugemalt, et on ainult üks ere tugev pulseeruv valgus. Vaatlus jätkus veel paari tunni ulatuses, seejärel objekt kadus.
Järgmisel päeval vaatlesid Impeeriumi Õhujõud sarnast, kuid silindrikujulist objekti. Seekord täheldati, et objektist eraldus väiksem objekt, mis maandus. Arvates, et tegemist on rünnakuga, püüdis lennuki F-4 meeskond tulistada objekti suunas raketi. Rakett väljus ja plahvatas, kuid objekt tundus olevat vigastamata, kuigi liikus kiirendatul kursil põhja suunas. Järjekordselt ütlesid üles lennuki elektroonika seadmed just siis, kui lennuk liikus objektile tule avamiseks piisavalt lähedale. Maandumiskohas ei avastatud jälgi objektist ega maandumisest, kuid mõõdeti normaalsest tugevam radiatsioonitase.
Antud juhtumi teeb huvitavaks see, et DIA arhiividest saadi kätte raport, mis näitab, et samal ajal mõõtis USA luuresatelliit DSP-1 vastavalt objekti liikumisgraafikule infrapunavalguse spektris anomaaliat, mis vastas objekti logistikale. DSP-1 on mõeldud registreerima rakettide väljalaskmist maa-alustelt ja liikuvatelt seadmetelt, et alarmeerida võimalikust ründe algusest. Seda tüüpi satelliidid toimivad orbiidil seniajani.


Alessandro Volta.
Alessandro Giuseppe Antonio Anastasio Volta (18. veebruar 1745 Lombardia, Como – 5. märts 1827 Como) oli itaalia füüsik, kes tegi mitmeid avastusi elektri alal. Tema järgi sai nime pingeühik volt.
Eluloost.
Alessandro Volta sai hariduse Comos. Aastal 1779 sai temast 25 aastaks Pavia ülikooli professor.
Aastal 1810 tõstis Napoleon ta krahviseisusesse.
Teadustegevus.
Volta leiutas elektrofoori (1775), tundliku elektroskoobi (1781) ja elektromeetri.
Aastal 1799 ehitas ta esimese galvaanielemendi ning koostas neist patarei (Volta sammas).
Ta avastas kontaktelektri (1795) ja järjestas metallid kontaktpotensiaalide vahe järgi (1801).


Rooma koloonia.
Rooma koloonia oli Vana-Rooma vabariigi ajal Rooma kodanikuõigusega sõjaväeline asula, mis rajati riigi sõjalise võimsuse tugevdamiseks ja kohaliku elanikkonna romaniseerimiseks esialgu väljapoole Latiniumi, hiljem väljapoole Itaaliat.
Juriidiliselt oli koloonia iseseisev ja tema halduskorraldus meenutas Rooma oma.


Kanchenjunga.
Kanchenjunga (hindi कांचंजुंगा "Kāńchańjuńgā") on mägi Aasias Himaalajas. Kõrgus 8586 meetrit, maailmas kõrguselt kolmas ja India kõrgeim tipp. Asub teistest kõrgetest tippudest idas, Nepali ning India osariigi Sikkimi piiril. Temast lõuna poole jäävad tipud on madalad, seetõttu on ilusa ilma korral hästi näha. Kuid idapoolse asendi ja avatuse tõttu lõunatuultele on ilm seal sageli halb.
Maailma suurim üle 8 kilomeetri kõrgusel merepinnast asuv maa-ala paikneb just Kanchenjunga ümber.


Brera pinakoteek.
Brera pinakoteek (itaalia "Pinacoteca di Brera") on kunstimuuseum Milanos, kus on üks Itaalia suuremaid kunstikogusid. Muuseum asub 17. sajandist pärit Palazzo di Brera's.
18. sajandil asutati seal Kunstiakadeemia ("Accademia di Belle Arti"), mille juurde tekkis aegamööda kunstikogu.
Breras asub üks paremaid Itaalia renessanss- ja barokkmaali kollektsioone maailmas. Leidub ka Itaalia kuulsate nüüdisaegsete kunstnike teoseid. Mitte-Itaalia kunstnikest on esindatud El Greco, Rembrandt, Rubens, van Dyck.
Kunstikogusid eksponeeritakse 38 saalis. Teosed on pärit kirikutest ja kloostritest üle Euroopa, hiljem on kogu pidevalt täiendatud ostude toel.
Kaaristutega õuel seisab Napoleoni pronkskuju. Tema muutis Brera rahvusgaleriiks, konfiskeerides eksponaate kirikult ja ülikutelt.
Kuulsamate Breras esindatud kunstnike seas on Piero della Francesca, Giovanni Bellini (kaks maali Madonnast lapsega), Gentile Bellini, Raffael, Andrea Mantegna, Tintoretto ("Püha Markuse surnukeha leidmine"), Paolo Veronese ("Jeesus aias") ja Caravaggio.


Milano toomkirik.
Milano toomkirik ("Duomo di Milano") on üks tuntuimaid gooti stiilis ehitisi Euroopas. Ta asub Põhja-Itaalias Milano linna südames Piazza del Duomo ääres.
Viielööviline, 157 m pikk ja 92 m lai basiilika on üks suurimaid gooti katedraale maailmas. Ta on mõeldud mahutama 40 000 inimest. Peatorn on 109 m kõrge. Katedraali tähelepanuväärseim osa on katus oma 135 tornikese ja tohutu hulga kujude ning veesülititega.
Ehituslugu.
Ehitamisega alustati Gian Galeazzo Visconti ajal 14. sajandil. Nimelt oli Gian Galeazzo pärast võimuletulekut Milanos laiendanud oma valdusi üle kogu Lombardia idaosa, allutanud endale osa Veneto piirkonnast ning maid ka lõuna pool. Unistades tervet Põhja-Itaaliat katvast kuningriigist, vajas ta oma tulevasele pealinnale väärilist kirikut.
Gian Galeazzo andis heldelt maksuraha tohutu hulga marmori hankimiseks ja kohaletoimetamiseks. Marmorit Milano lähedal ei leidu ja see toodi kohale Novara lähedalt Candoglia mägedest. "Duomo di Milano" teeb eriliseks asjaolu, et kiriku ehitamiseks on kasutatud vaid marmorit.
"Duomo" esimene arhitekt ei ole täpselt teada. Dokumentides mainitud Simone da Orsenigo paistab olevat rohkem midagi töödejuhataja taolist. Kõige tõenäolisem on, et kaasati palju arhitekte, mõned neist kindlasti ka Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Müürsepad ja muud ehitusmeistrid olid palgatud Como ümbrusest jt maapiirkondadest ("i maestri campionesi"), ent ka Austriast, Ungarist ja mujalt.
Fassaad.
Kiriku pikk ehituslugu kajastub ilmekalt fassaadil, millega tehti algust 1590. aastal. Esialgu pidi fassaad tulema maneristlikus stiilis suurte uste ja madalate akendega. Töö aga peatati, sest leiti, et tulemused ei sobinud kokku ülejäänud ehitisega, ja 1650. aastaks valmis uus kavand, mille järgi säilis juba valmisehitatu, kuid sambaid ja tugipiilareid muudeti gootilikumaks. Fassaadi ehitamine jõudis lõpule alles 1807–1814 vastavalt Napoleon I juhistele.
Skulptuurid.
"Duomo" on kaunistatud tohutu hulga skulptuuridega, mida on lisatud kogu kiriku olemasolu vältel. Vanimad kujud asuvad kiriku idaküljel, hiliseimad läänes; kõrgemal asetsevad kujud on uuemad kui allpoolsed.
Interjöör.
Pealöövi sambad on unikaalsed tänu nende ülaosas olevatele kujudega kaunistatud niššidele.
Parempoolses löövis esimese akna all asub Ariberto rist (12. sajandist) ja peapiiskop Ariberto (1018–1045) haud.


Benjamin Limo.
Benjamin Limo (sündis 23. augustil 1974 Kaptagetis) on Kenya kergejõustiklane (5000 m jooksja). Maailmameister 5000 m jooksus (2005).
Ta võistleb ka teistel distantsidel 1500 meetrist kuni 10 000 jooksuni.
Saavutused.
Limo, Benjamin
Limo, Benjamin


Kristin Halvorsen.
thumb
Kristin Halvorsen (sündis 2. septembril 1960 Norras Vestfoldis Hortenis) on Norra poliitik, alates oktoobrist 2009 on ta Norra haridus- ja teadusminister. 2005-2009 oli ta Norra rahandusminister. Alates 1997. aastast on ta Sotsialistliku Vasakpartei esimees.
Koalitsioonis Norra Tööpartei ja Keskparteiga on Vasakpartei alates 2005. aasta valimistest Norra valitsuses.
Halvorsen on õppinud pedagoogikat ja kriminoloogiat ning töötas mõnda aega juriidilise sekretärina. Aastal 1985 sai ta Stortingi (parlamendi) asendusliikmeks. Aastal 1989 valiti ta Oslo piirkonna esindajana Stortingisse ning on sellest ajast saadik kogu aeg parlamendi liige olnud. Parlamendis on ta töötanud rahanduskomisjonis (1989–1997) ning tööhõive- ja põhiseaduskomisjonis (1997–2001).
Halvorsen oli esimene Norra parteiesimees, kes avas ajaveebi. Kuigi ta täiendas seda harva, sai see väga vaadatuks.
Isiklikku.
Kristin Halvorsen on abielus Charlo Halvorseniga, kes on produtsent Norra Riigiringhäälingus ("Norsk Rikskringkasting") ja sai kuulsaks 1988-1992, kui ta koos tuntud komöödianäitleja Otto Jesperseniga juhtis klassikaliseks saanud komöödiasaadet "Revolvermagasinet". Neil on kaks last.


Kukeaabits.
Kukeaabits on aabits, mille kaanel on kuke pilt.
Kukk on aabitsa sümbol paljudes maades, aabitsa algaegadest saadik ka Eestis. Arvatavasti on see sümbol pärit kristlusest, kus kukke kui äratajat peetakse hoolsuse sümboliks.


Jaouad Gharib.
Jaouad Gharib (sündis 22. mail 1972 Khenifras) on Maroko kergejõustiklane (5000 m, 10 000 m ja maraton). Kahekordne maailmameister maratonis (2003 ja 2005).
Saavutused.
Gharibile oli 2003. aasta MM-start alles teine kord maratonis võistelda. Marokolane debüteeris sama aasta aprillis Rotterdami maratonil, kus sai kuuenda koha. Kulla saatus otsustati Pariisi maailmameistrivõistlustel staadioni tunnelis, kus Gharib kiirendas ning tegi hispaanlase Julio Reyga paarikümnemeetrise vahe sisse. Viimane ring staadionil enam midagi ei muutnud ja lõpujoone ületas omaaegse kuulsuse Brahim Boutayebi juhendamisel harjutav Gharib seitse sekundit enne Rey'd.
Vaid kaks aastat tagasi tõsisemalt maratoniga tegelema hakanud Jaouad Gharib võitis ka Helsingi maailmameistrivõistlustel maratoni ja on nüüd kahekordne maailmameister.
Gharib, Jaouad
Gharib, Jaouad


Ladji Doucouré.
Ladji Doucouré (sündis 28. märtsil 1983 Juvisy-sur-Orge'is) on Prantsusmaa kergejõustiklane (110 m tõkkejooks), maailmameister (2005).
Maailmameistrivõistlustel.
maailmameister 4x100 m 38.08 (Ladji Doucouré, Ronald Pognon, Eddy de Lépine ja Lueyi Dovy).
Välislingid.
Doucouré, Ladji
Doucouré, Ladji


Eestikeelsete aabitsate loend.
"Siin on loetletud kronoloogilises järjekorras eesti- ja võrukeelseid aabitsaid.
Aabitsad


Ladumisaabits.
Ladumisaabits ehk liikuv aabits on komplekt papi- või paberitükke (tähekaarte), millel on kujutatud kirjatähed. Nende rittaladumine on abiks kirjaoskuse omandamisel lastele, kes ei oska tähti kirjutada.
Tähekaartidega käivad kaasas kaaned koos taskutega, kuhu kaardid saab ladumisel asetada.


Aacheni rahu (1748).
Aacheni rahu ehk Teine Aacheni rahu oli rahuleping, mis lõpetas Austria pärilussõja ühelt poolt Suurbritannia, Austria ja Hollandi ning teiselt poolt Prantsusmaa, Preisimaa, Baieri, Hispaania, Saksimaa, Rootsi, Napoli, Pfalzi ja Kölni peapiiskopkonna vahel.
Rahukongress vabas riigilinnas Aachenis algas 24. aprillil 1748 ning lõppes lepingu allakirjutamisega Aacheni raekoja Punases saalis 18. oktoobril 1748. Läbirääkimistel etendasid peamist osa Prantsusmaa ja Suurbritannia.
Lepingu sisu.
Suurbritannia ja Prantsusmaa vahelise kaubandussõja osas Lääne-Indias, Aafrikas ja Indias ei otsustatud midagi, mistõttu Aacheni rahuleping ei pannud alust püsivale rahule. Prantsusmaal valitses üldine nördimus, sest rahulepingus nähti tarbetut eeliste loovutamist. See puudutas eriti Hispaania Hollandit, mis vallutati tänu marssal krahv Moritz von Sachseni Maurice de Saxe'i hiilgavale strateegiale. Pariisis tuli käibele väljend "bête comme la paix" 'tobe nagu rahu'. Itaaliasse tõi Aacheni rahu siiski stabiilsust. Uute territoriaalsete kokkulepete ning rahumeelse Fernando VI troonileasumise tõttu Hispaanias säilitas Aachenis kokkulepitu maksvuse kuni Koalitsioonisõdade puhkemiseni 1792.
Hispaania osutas hiljem vastupanu Asiento lepingu tingimustele ning 5. oktoobril 1750 täiendas Aacheni rahu Madridi rahu. Selle kohaselt loobus Suurbritannia 100 000 naela suuruse kahjutasu eest Asiento lepingust tulenevatest nõuetest.


Bershawn Jackson.
Bershawn Jackson (sündis 8. mail 1983 Miamis) on USA kergejõustiklane (400 m tõkkejooksja ja 400 m jooksja).
2002 Jamaikal Kingstonis tuli Jackson juunioride maailmameistriks ajaga 50,00.
2003. aasta MM-il Pariisis osales Jackson viimases eeljooksus, kus edasipääsemiseks tuli joosta 49,45, aga Jackson diskvalifitseeriti. USA sportlastest jõudis finaali üksnes Joey Woody, kes võitis hõbemedali.
2004. aasta suveolümpiamängudele Ateenasse Jacksonit ei saadetud. Seal esinesid USA sportlased finaalis nõrgemini kui poolfinaalis ega saanud medalit, James Carter oli parimana 4. Olümpiavõitjaks tuli Félix Sánchez Dominikaani Vabariigist.
Bershawn Jackson võitis maailmameistritiitli Helsingi maailmameistrivõistlustel 2005. aastal kõigi aegade edetabelis üheksanda tulemusega 47,30. Kõik kolm USA sportlast võitsid oma eeljooksu ning poolfinaalis saavutasid nad kaks võitu ja ühe teise koha. Finaalis tõid Jackson ja James Carter (püstitas isikliku rekordi 47,43) USA-le kaksikvõidu, Kerron Clement oli 48,18-ga jaapanlase Dai Tamesue järel neljas. Edmontoni ja Pariisi MM-il võidutsenud Félix Sáncheze finaal sai otsa pärast esimest sadat meetrit, kui tiitlikaitsja haaras käega parema jala reiest.
"Tahan olla Edwin Mosese moodi," sõnas 22-aastane Jackson, kelle esimeste õnnitlejate seas oli ka kunagine legendaarne tõkkejooksja. "Kohtasin teda siin esimest korda ja nüüd tean kindlasti, et tahan olla selline nagu tema," lisas ta.
2007. aasta MM-ile Ōsakasse läks Jackson juba suurfavoriidina. Ta loositi viimasesse eeljooksu koos Sánchezega ning nad jooksid eeljooksude kaks kiireimat aega (Sánchez 48,70, Jackson 48,87). Nad olid koos ka samas poolfinaalis, kust finaali läks kaks paremat. Sánchez võitis selle poolfinaali 48,35-ga, aga teise koha võttis kreeklane Periklis Iakovakis 48,44-ga. Jackson ei suutnud enamat 48,95-st, mis jättis ta jooksus kolmandaks ja finaalist välja. Finaalis oli küll kolm ameeriklast, kuid Jackson jäi 10. kohale. Clement tuli 47,61-ga maailmameistriks Sáncheze (48,01) ees.
Samal MM-il osales Jackson 4×400 m jooksus, kus ta jooksis eeljooksus avavahetust. USA koondis võitis teise eeljooksu, kuigi üksnes eeljooksude 5. ajaga 3.01,46. Finaalis tõkkejooksjad Jackson ja Clement jooksma ei pidanud ning USA tuli 2.55,56-ga maailmameistriks, edestades hõbeda võitnud Bahamat 3,62 sekundiga.
2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis võitis Jackson 49,20-ga oma eeljooksu, kuigi see oli alles eeljooksude 9. aeg. Poolfinaalides jooksid USA sportlased kolm parimat aega ja finaalis saavutasid nad kindla kolmikvõidu. Kulla sai Angelo Taylor (47,25), hõbeda Clement (47,98) ja pronksi Jackson (48,06).
2009. aasta MM-il Berliinis jooksis Jackson eeljooksus 10. aja 49,34, seevastu poolfinaalis pingutas ja võitis teise poolfinaali 48,23-ga (Clement võitis esimese 48,00-ga). Nemad olidki USA esindajad finaalis, sest Taylor ei saanud eeljooksustki edasi. Selle võitis Clement 47,91-ga, Jackson kordas oma poolfinaali aega ja jäi puertoriikolase Javier Culsoni järel pronksile.
Samal MM-il osales Jackson 4×400 m eeljooksus, kus jooksis kolmandat vahetust. USA saavutas poolfinaalide parima aja 3.01,40. Finaalis Jackson ei pidanud jooksma. USA tuli 2.57,86-ga maailmameistriks, edestades Suurbritanniat ligi 3 sekundiga.
2010 tuli Jackson Dohas 4×400 m jooksus maailma sisemeistriks. Eeljooksus teda jooksma ei pandud, ta jooksis üksnes finaalis viimast vahetust. USA võitis 3.03,40-ga Belgia (3.06,94) ees.
Isiklikku.
Bershawn Jackson on 170 cm pikk ja kaalub 67 kg.


Armeenia NSV lipp.
Armeenia NSV lipp oli 1922–1936 Taga-Kaukaasia SFNV ja 1936–1991 NSV Liidu haldusüksuse Armeenia NSV lipp.
Armeenia NSV esimene lipp võeti kasutusele 2. veebruar 1922, see oli punane kangas, mille vardapoolses ülanurgas olid kuldsed kirillitsa tähed "ССРА" ("ANSV"–Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik).
23. märts 1937 vahetati kirillitsa tähed armeenia tähtede vastu ning tähtede kohale lisati kuldsed ristatud sirp ja vasar.
17. detsember 1952 sai Armeenia NSV endale uue lipu. Plagu oli punane ja selle keskele oli asetatud sinine horisontaalne laid, mis moodustas 1:4 lipu kõrgusest. Vardapoolses ülanurgas olid kuldsed sirp ja vasar ning nende kohal oli punane kuldse äärisega viisnurk. Lipu proportsioonid olid 1:2.


Aacheni vapp.
Aacheni vapp on Saksamaa Liitvabariigi Nordrhein-Westfaleni liidumaa Kölni ringkonna kreisivaba linna Aacheni vapp.
Vapil on paremale vaatav punaste küüniste, noka ja keelega must kotkas kuldsel põhjal.
Linna värvid on must ja kollane.
Vapp sätestati viimati 24. jaanuaril 1980 Aacheni linna peastatuudiga ("Hauptsatzung"), kuid see on kasutusel juba väga ammu.
a>ist (1888) pärit kujutisel on kotkal peas kroon, mida vapi kirjeldus ei maini ning mida traditsioonilistel vappidel ei ole.
Kotkas sümboliseerib riiki ning väljendab asjaolu, et Aachen oli kausa aega Saksa kuningate kroonimispaik. Kõigil riigilinnadel (linnadel, mis allusid otse keisrile), on vapil must kotkas kuldsel põhjal.
Keskaegsetel Aacheni pitseritel on kujutatud troonil istuv Karl Suur. Kõige vanemad pitserid pärinevad 12. sajandist. Samasugust kujutist kasutati 16. sajandini. Siis võeti vapil kasutusele Saksa-Rooma riigi kotkas.
Napoleoni ajal 1811–1817 oli Aacheni vapil kera, mille külgedel oli neli kotkast. Päises oli kolm mesilast, mis olid Prantsuse keisririigi riigilinna tunnuseks.


Judas Priest.
Judas Priest on Inglismaa päritolu "heavy metal"-bänd, mis tegutseb alates 1969. aastast. Judas Priesti peetakse tihti koos Black Sabbathi ja mõne teise bändiga "heavy metal"ile stiilile alusepanijaks.
Ajalugu.
Bändi asutas 1969. aasta septembris John Alan Atkins, kes oli juba varem mitmes bändis lauljana tegutsenud. Teised liikmed olid Brian Stapenhill basskitarril, John Partridge trummide taga ja John Perry kitarristina. Paar päeva pärast bändi loomist viimane aga hukkus ning tema asemele asus Ernest Chataway. Bändi nimi võeti Bob Dylani loost "The Ballad of Frankie Lee and Judas Priest". Selle avastas Bruno Stapenhill ning see meeldis ka teistele liikmetele, kuna nad olid vaimustuses Black Sabbathist ning soovisid endale analoogset, religiooni tumedama poolega seonduvat nime leida.
Esialgu oli Judas Priest enim mõjustatud bluusist ning polnud Chataway jaoks piisavalt rokilik, mistõttu ta lahkus 1970. aastal, kui bändil ei õnnestunud plaadikompanii pankroti tõttu oma esimest albumit välja anda ning Black Sabbathi lugu "Paranoid" sai üldtuntuks.
Alan Atkins otsustas hakata tegema karmimat muusikat. Bänd oli sisuliselt laiali saadetud, ent Atkins liitus basskitarristi Ian Hilli, kitarristi Ken Downingu (rohkem tuntud K. K. Downinguna) ja trummar John Ellisega, kes otsisid endale lauljat ning võtsid Judas Priesti nime üle. Tihti loetakse just seda sündmust 1970. aasta novembris Judas Priesti tõeliseks alguseks.
Tasapisi hakkas bänd tuntust koguma ning sai üha enam esinemiskutseid, mistõttu bändis osalemine muutus meeste põhitegevuseks. John Ellis otsustas jääda aga oma töökohale, mistõttu ta lahkus 1971. aasta oktoobris bändist. Teda asendas Alan Moore, kuid too lahkus juba detsembris, mistõttu tema asemele võeti mustanahaline trummar Christopher Louis Campbell. Järgnevatel aastatel sai Judas Priest tuntuks üle kogu Inglismaa, suuresti tänu Black Sabbathile lähedalseisvatele inimestele.
Kuid albumilepingut ei õnnestunud endiselt sõlmida ning seetõttu otsustasid Atkins ja Campbell 1973. aasta mais bändist lahkuda, mistõttu tundus, et Judas Priestiga on lõpp, ent Ian Hill ja Downing otsustasid siiski jätkata, võttes lauljaks juba mitmes rockbändis tegutsenud Rob Halfordi ning trummariks John Hinchi, kellega Halford oli teinud bändi nimega Hiroshima. Downing ja Halford hakkasid kirjutama lugusid ning samuti esitati Atkinsi poolt looduid. 1974. aastal õnnestus neil sõlmida leping plaadifirmaga Gull Records. Samuti käisid nad oma esimesel välistuuril, andes kontserte Hollandis, Saksamaal ning Taanis ja Norras. Peale välisturneed sõlmiti Gulliga ametlik leping ning bändiga liitus kompanii survel teise kitarristina Glenn Tipton, kes pidi esialgu osalema vaid albumi lindistamise ajal, ent sulandus bändi nii hästi sisse, et sai püsiliikmeks. Judas Priest oli üks esimesi bände kahe juhtkitarristiga, seda ideed kopeerisid hiljem paljud.
1974. aasta augustis tuli välja Judas Priesti esimene album "Rocka Rolla", mis kriitikute ja asjatundjate, aga ka bändiliikmete eneste hinnangul polnud suurem asi. Siiski oli bändi jaoks äärmiselt oluline, et lõpuks ometi olid nad suutnud välja anda oma debüütalbumi, peale peaaegu viit tegutsemisaastat. Tänu sellele esinesid nad järgmisel aastal BBC-s ning ka esimesel suurel kontserdil Readingi Festivalil. 1975. aasta septembris lahkus aga trummar Hinch, kelle asemele võeti tagasi Alan Moore.
Novembris 1976 asuti salvestama uut albumit "Sad Wings of Destiny", mida loetakse tunduvalt õnnestunumaks kui "Rocka Rollat". Plaadil olev muusika sai tugevaid mõjustusi sel ajal Inglismaal juba populaarsuse tippu tõusva Queeni muusikast ning seetõttu on seal nii klaverimängu kui ka polüfoonilisi lugusid.
1980 ilmus album "British Steel", mida peetakse üheks pop-hevile aluse pannud teoseks. 1980. aastatel toimus Judas Priesti loomingus pidev eksperimenteerimine. See oli ka aeg, mil Judas Priest sai tuntuks väljaspool Inglismaad ning 1990. aastaks oli ta ilmselt jõudnud oma populaarsuse tippu.
1990. aastal ilmus bändi sageli parimaks albumiks peetud "Painkiller" ning paistis, et ka järgmine kümnend saab olema edukas. Kuid siis lahkus bändisiseste erimeelsuste tõttu laulja Rob Halford, keda asendas Tim Owens, kes oma hüüdnime "The Ripper" oli saanud just Judas Priesti samanimelise loo järgi ning kelle vokaal Halfordi omaga tugevalt sarnanes. Bändi järgnenud albumid, millel olev muusika lähenes industreial metal'ile, ei toonud siiski kaasa erilist edu.
2004. aastal naasis bändi aga Rob Halford ning järgmisel aastal ilmus "Angel of Retribution", mis osutus Judas Priesti populaarseimaks albumiks pärast "Painkillerit". Album sai üle maailma laialdase tähelepanu osaliseks ning alanud kontsertturnee tõi Briti raskeroki lipulaeva 1. detsembril 2005 ka Eestisse.
2010. aasta lõpus teatas Judas Priest, et 2011–2012 toimuv Epitaph World Tour jääb nende viimaseks kontsertturneeks, täpsustades hiljem, et tegemist on viimase suure maailmatuuriga. 2011. aasta aprillis lahkus bändist K. K. Downing, tema asemele võeti uueks kitarristiks Richie Faulkner.


Sayf Sa‘īd Shāhīn.
Sayf Sa‘īd Shāhīn (سيف سعيد شاهين; endise nimega Stephen Cherono; sündis 15. oktoobril 1982 Keiyos Kenyas), on Katari kergejõustiklane (3000 m takistusjooks).
2003. aasta maailmameistrivõistlustel Pariisis 3000 meetri takistusjooksus Katarile läbi aegade esimese MM-medali toonud ja kuus viimast aastat sel alal triumfeerinud Kenya ülemvõimu lõpetanud Saif Saaeed Shaheen teenis esikoha eest miljon dollarit. Lisaks kindlustas Katar 20-aastasele sportlasele elu lõpuni tuhandedollarilise kuutoetuse. Vähem kui kuu aega varem oli Shaheen Kenya kodanik, kandes nime Stephen Cherono.


Aacheni lipp.
Aacheni lipp on Saksamaa Liitvabariigi Nordrhein-Westfaleni liidumaa Kölni ringkonna kreisivaba linna Aacheni lipp.
Lipul on kaks võrdset horisontaalset laidu: ülal must ja all kollane. Värvid on võetud Aacheni vapilt.


Sjass.
Sjass (vene "Сясь", vepsa "Sääs") on jõgi Euroopas Venemaa Novgorodi ja Leningradi oblastis. Algab Tihvini kõrgustikult. Voolab valdavalt loodesse, suubub Laadoga järve.
Pikkus 260 km, valgla 7330 km².


Lhotse.
Lhotse on mägi Aasias Himaalajas. Paikneb vahetult Džomolungmast lõunas, millega ta on kõrge sadula kaudu ühenduses. Kõrgus 8545 meetrit.


Tuulepealsed saared (Aafrika).
Tuulepealsed saared (portugali "Ilhas de Barlavento") on osa Roheneemesaartest, nimelt Santo Antão, São Vicente, Santa Luzia, São Nicolau, Sali ja Boa Vista saar.


Kreisivaba linn.
Kreisivaba linn ("kreisfreie Stadt") on Saksamaa Liitvabariigis 3. järgu haldusüksus, kreisiga võrdsustatud linn.
Baden-Württembergis nimetatakse neid linnkreisideks ("Stadtkreis").
Kreisivaba linn on kommunaalne territoriaalne korporatsioon, millel on Saksamaa omavalitsusõiguse järgi kindlad pädevused.
Enamik kreisivabu linnu on suurlinnad (üle 100 000 elanikuga linnad) või suuremad keskmise suurusega linnad. Ent Baden-Württembergis, Alam-Saksis ja Nordrhein-Westfalenis on ka suurlinnu, mis ei ole kreisivabad, näiteks Hildesheim, Moers, Neuss, Recklinghausen, Reutlingen ja Witten. Teiselt poolt on Baieris ja Rheinland-Pfalzis kreisivabasid linnu, kus on alla 50 000 elaniku.
Kõige väiksem kreisivaba linn on Rheinland-Pfalzis asuv Zweibrücken, kus 2008. aasta lõpus oli umbes 34 500 elanikku. Suurim kreisivaba linn on Baieri liidumaa pealinn München (1,3 miljonit elanikku). Berliin ja Hamburg on küll suuremad linnad, kuid nad ei ole kreisivabad linnad, vaid linnriigid. Linnriik Bremen koosneb koguni kahest linnkreisist, nimelt Bremeni linn ja umbes 60 km põhja pool asuv mereäärne linn Bremerhaven.
Lüchow-Dannenbergi kreisis on kaalutud tolle 17 vallaga kreisi muutmist kreisivabaks vallaks. Sellist haldusüksust ei ole Saksamaa Liitvabariigis seni olnud.


Kölni ringkond.
Kölni ringkond ("Regierungsbezirk Köln") on üks viiest ringkonnast Saksamaa Liitvabariigi Nordrhein-Westfaleni liidumaal.
Kölni ringkond asub Nordrhein-Westfaleni edelaosas. Ta on üks Saksamaa suurema elanike arvu ja rahvastiku tihedusega ringkondi.
Kölni ringkond piirneb põhjast Düsseldorfi ringkonnaga, idast Arnsbergi ringkonnaga, lõunast Rheinland-Pfalzi liidumaaga ning läänest Belgia ja Hollandiga.
Ringkonna territooriumile jäävad Eifeli mäestik ja Bergisches Land.
Ringkonna pindala on 7395,31 km² (teistel andmetel 7364,71 km²).
Elanike arv oli 4 350 368 (31. detsember 2003), rahvastiku tihedus 588 inimest km² kohta. Aastal 2002 oli elanike arv 4 318 758 ja rahvastiku tihedus
Haldus.
Ringkonnavalitsus asub aadressil Zeughausstraße 2–10, 50667 Köln.
Praegune valitsusjuht on Gisela Walsken (SPD).
Haldusjaotus.
Ringkond koosneb 8 kreisist kokku 95 kreisikuuluvusega vallaga ning 4 kreisivabast linnast (kokku 99 vallast).
Ajalugu.
Ringkonna ajalugu ulatub tagasi "Preisimaa määruseni provintsivõimude paremast korraldusest" 30. aprillist 1815. Siis korraldati Preisimaa valitsemine ja haldus pärast Viini kongressi ümber ning provintsid jaotati kokku 28 ringkonnaks ("Regierungsbezirke"). Üks neist oli Kölni ringkond, mis oli algul Jülich-Kleve-Bergi provintsis ning 1922 läks üle Reini provints. Nagu teisedki ringkonnavalitsused, hakkas Kölni ringkonna valitsus tööle 22. aprillil 1816. Aastal 1972 ühendati Kölni ringkonnaga Aacheni ringkond.
Suurt mõju ringkonna lähiajaloole on avaldanud Franz-Josef Antwerpes, kes oli valitsusjuht ("Regierungspräsident") 1978–1999.
1816–1974.
Mõned kreisid eksisteerivad tänaseni, kuid nende territoorium on muutunud. Ka kolm kreisivaba linna eksisteerivad tänaseni, kuid nende territoorium on tublisti suurenenud.


Tugipiilar.
Tugipiilar ehk kontraforss on gooti arhitektuurile omane piilaritaoline seinatugi võlvide külgsurve tasakaalustamiseks (võlvikandade toetamiseks). Tavaliselt astmeliselt aheneva profiiliga tugipiilarid paiknevad reeglina seinamüüri välisküljel (harvemini ka siseküljel).


Curaçao.
Curaçao (hollandi; papiamento "Kòrsou") on saar Kariibi meres Venezuela ranniku lähedal. Saar moodustab koos Klein Curaçao saarega Madalmaade Kuningriigi kooseisus oleva Hollandi Antillide omavalitsusliku osa (saareala), mille halduskeskus on Willemstad.
Saare pindala on 444 km² ja elanike arv 142 200 (2010) (oli 133 600 (2003).
Saar on suurim ja rahvarohkeim niinimetatud ABC saartest (Aruba, Bonaire ja Curaçao).
Curaçao avastasid konkistadoor Alonso de Ojeda ja Amerigo Vespucci 1499. aastal, misjärel Hispaania koloniseeris saare. 1634. aastal okupeeris saare Hollandi Lääne-India Kompanii Johannes van Walbeecki juhtimisel. Saarest sai orjakaubanduse keskus. Napoleoni sõdade ajal kuulus saar kahel lühikesel perioodil Suurbritanniale, kuid Pariisi rahulepinguga 1815. aastal tagastati saar Hollandile.


Lombardia raudkroon.
Lombardia raudne kroon ("Corona Ferrara") on vanimaid Euroopa kuningate võimumärke; asub Monza katedraalis Lombardias.
Raudne kroon on püha reliikvia, mille valmistamisel olevat kasutatud üht naela Jeesuse ristilt. Naela olevat andnud Constantinus Suurele tema ema Helena, kes Jeesuse ristipuu avastas. Kuidas see aga Lombardia kuningate kätte sattus, ei ole teada.
10. sajandist reisisid Saksa-Rooma kuningad Rooma, kus nad krooniti Püha Rooma keisriks. Teel peatusid nad tavapäraselt Lombardias, kus nad krooniti Lombardia raudkrooniga Itaalia kuningaks. Traditsiooniline kroonimispaik oli Lombardia vana pealinn Pavia, kuid alates Konrad II-st 1026. aastal toimusid kroonimised ka Milanos. 1530 sai Karl V raudkrooni koos oma keisrikrooniga Bolognas.
26. mail 1805 kroonis Napoleon Bonaparte end Milaanos Itaalia kuningaks. Sel puhul rajas ta 15. juunil 1805 ka Keiserliku Raudkrooni Ordu, mille pärast Napoleoni langust kinnitas 1. jaanuaril 1816 Austria keiser Franz I.
Viimasena krooniti Lombardia raudkrooniga Austria keiser Ferdinand I Lombardia ja Veneetsia kuningaks. See toimus 6. septembril 1838 Milanos.
Pärast Itaalia-Austria sõda, kui austerlastel tuli Lombardia 1859. aastal loovutada, viidi raudkroon Viini. Itaalia kolmanda iseseisvussõja järel tagastati see 1866. aastal Itaaliale.
Lombardia raudkrooni mainis Herman Melville romaani "Moby Dick" 37. peatükis.
Itaalia film "La corona di ferro" (1935, režissöör Alessandro Blasetti) räägib fantastilise loo krooni teekonnast Itaaliasse.


Sócrates.
Sócrates Brasileiro Sampaio de Souza Vieira de Oliveira, tuntud kui Sócrates (19. veebruar 1954 – 4. detsember 2011) oli Brasiilia jalgpallur.
Ta oli läbi aegade üks paremaid keskväljamängijaid; oli Brasiilia koondise kapten, esindas riiki 1982. ja 1986. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel. Aastail 1979–1986 lõi ta koondise eest mängides 22 väravat.


Linnajagu.
Linnajagu on suurema linna sisene haldusüksus. Enamasti moodustatakse need üle 150 000 elanikuga suurlinnades, et haldust linnakodanikele lähemale tuua.
Eestis täidavat linnajagude ülesannet Tallinna linnaosad.
Saksamaa.
Saksamaal nimetatakse linnajagu "Stadtbezirk" või ka "Bezirk" (näiteks Berliinis) või "Stadtteil" (näiteks Karlsruhes).
See, kas linn tohib moodustada linnajagusid, sõltub konkreetse liidumaa vallakorrast.
Suuremad linnad on enamasti kohustatud seda tegema. Linnajaod kehtestatakse linnanõukogu otsusega vastavalt linna põhimäärusele ("Hauptsatzung").
Linnajaol on oma esinduskogu, mida sageli nimetatakse "Bezirksbeirat" või "Bezirksversammlung". Need moodustatakse iga kord pärast kohalikke valimisi uuesti. Olenevalt liidumaast valib selle kogu otseselt rahvas või selle nimetab linnanõukogu.
Linnajaol on ka vanem ("Bezirksvorsteher", "Bezirksamtsleiter", "Bezirksbürgermeister"). See võib olla nii tasustatav ametikoht kui ka auamet. Linnajagu haldavat asutust nimetatakse "Bezirksamt". Mainitud nimetused on eri liidumaades erinevad.
Suured linnajaod on mõnikord jaotatud veel linnaosadeks ("Stadtteil") ja kvartaliteks ("Stadtviertel"), kuid need üksused ei ole haldusüksused, vaid puhtstatistilised üksused.
Mõnes linnas nimetatakse linnajagusid ka linnaosadeks ("Stadtteil"). Mõnikord on nimetus "Stadtbezirk" antud nendest väiksematele üksustele (näiteks Karlsruhe). Seega võivad sõnade Insofern "Stadtbezirk" ja "Stadtteil" tähendused olla ümber pööratud.
Mõnes linnas, näiteks Essenis on "Stadtbezirk" esimene alajaotuste tasand, "Stadtteil" teine. Maini-äärses Frankfurdis on "Stadtbezirk" kõige väiksem alajaotus.
Linnajagu on formaalne haldusüksus, mis on osalt sõltumatu ajalooliselt väljakujunenud struktuuridest. Suurlinnade koosseisu on sageli läinud algselt omaette olnud asulaid, mis on haldusreformide käigus koondatud linnajagudesse.
Põhiliselt juhtudel, kui linnajagu kujutab endasst asulat, mis on linnast, mille koosseisu ta kuulub, ruumiliselt eraldatud, kasutatakse linnajao kohta ka nimetust "Teilort".


Oche murre.
Oche murre ehk Aacheni murre ("Öcher Platt") on Aachenis (Oche murdes "Oche") kõneldav saksa keele murre, mis kuulub ripuaari murderühma ning on suhteliselt sarnane Kölni murdega ("Kölsch").
Oche murdel on silmatorkavalt omapärane kõnemeloodia, mida sageli nimetatakse "Singsang".
Meeleldi kasutatakse sõimusõna "Printekopp" 'vürtsipräänikupea'. Hüvastijätul kasutatakse fraasi "Komm jut zuhaus, waa!?". "Mul on külm" kõlab "Ich hab' kalt", mis on mujalt pärit sakslastele võõrastav.


Köln.
Köln on suuruselt neljas linn Saksamaal ning suurim linn Nordrhein-Westfaleni liidumaal ja Ruhri linnastus.
Köln on üks Saksamaa vanemaid linnu. See on asutatud 38. aastal eKr. Linn asub Reini jõe kahel kaldal ja on ümbruskonna kultuurikeskus, kus asub enam kui 30 muuseumi ja sadu galeriisid. Köln on üks Saksamaa meediakeskusi. Linnas tegutsevad mitmed raadio- ja telejaamad, sealhulgas asuvad Kölnis Lääne-Saksa Ringhäälingu (Westdeutscher Rundfunk), RTLi ja VOXi peakorterid ning saateid toodavad sealt ka Pro7 ja Sat.1.
Nimi.
Nimi "Köln" tuleneb linna nimest Rooma impeeriumi ajal ("Colonia Claudia Ara Agrippinensium").
Kuni 1919. aastani nimetati linna saksa keeles ka "Cöln".
Inglise ja prantsuse keeles on linna nimi "Cologne", hollandi keeles "Keulen", hispaania ja itaalia keeles "Colonia".
Rahvastik.
Köln on elanike arvu poolest Saksamaa suuruselt neljas linn Berliini, Hamburgi ja Müncheni järel. Alates 2010. aasta maist on Köln taas üle pika aja miljonilinn. Linnas elab kokku 1 000 298 inimest. Eelduste kohaselt jätkub elanikkonna kasv Kölnis ka lähiaastatel ning aastaks 2035 peaks prognoositav elanike arv linnas olema 1 030 000. Köln on Bonni regiooni keskuseks, kus koos ümbruskaudsete linnadega (Bonn, Hürth, Leverkusen ja Bergisch Gladbach) elab ligikaudu 3 miljonit inimest.
1970-ndatel oli Köln lühikest aega miljonilinn: linna territooriumi viimase laiendamise järel ulatus elanike arv 1. jaanuaril 1975 miljonini. Kui aga Wesselingi linn 1. juulil 1976 Kölnist lahutati, langes elanike arv jälle alla miljoni.
Kölni elanikest moodustavad 31,4% sisserändajad ning 17,2% linlastest pole Saksa kodanikud. Suurima vähemusrahvuste grupi moodustavad türklased, kelle osakaal kogu linna elanikkonnas on 6,3%.
Linna elanikest 15,5% on alla 18aastased, 67% Kölni elanikest on vanuses 18-64 aastat ning 17,4% on 65aastased või vanemad. Kuna Kölnis asub mitu kõrgkooli, elab linnas enam kui 100 000 tudengit.
Geograafia ja kliima.
Kölni pindala on 405,15 km² (sellest 230,25 km² asub Reini jõe vasakul kaldal ja 174,87 km² paremal kaldal). Linna kõrgeim punkt ulatub 118,04 meetrit üle merepinna (Monte Troodelöh).
Köln on üks Saksamaa kõige soojemaid linnu, kus talved on suhteliselt pehmed ja suved soojad. Aasta keskmine temperatuur on 10 °C. Kõige külmem kuu on jaanuar, mille keskmine temperatuur on 2,3 °C ja kõige soojem juuli, mille keskmine temperatuur on 18,3 °C.
Kölni ähvardavad sageli Reini jõest tulenevad üleujutused ning linna peetakse Euroopa kõige üleujutusteohtlikumaks suurlinnaks. Kölnis on ulatuslik üleujutuste tõkestamise süsteemi, mis hõlmab endas nii püsivaid kui mobiilseid üleujutuste tõkkeseinu, seire- ja ennustussüsteemi, pumbajaamu kui ka kavasid juhtimaks veevooge. Kogu süsteem vaadati üle pärast 1993. aasta üleujutust, mis tõi kaasa suure kahju.
Rooma impeeriumi periood.
Esimene linnaline asula praeguse Kölni kesklinna territooriumil oli 38. aastal eKr kohalike germaani hõimude poolt rajatud "Oppidum Ubiorum". 50. aastal tunnistati Köln linnaks nime "Colonia Claudia Ara Agrippinensium" all ja nimetati provintsipealinnaks. Tänapäeval on Kölnis näha mitmeid Rooma perioodi jälgi, eriti sadamapiirkonnas, kust 2007. aastal leiti 1900 aastat vana Rooma laev. Aastatel 260-271 oli Köln Gallia pealinn.
313. aastal piiskopiks valitud Maternus oli esimene teadaolev Kölni piiskop. Provintsipealinnaks oli Köln kuni 459. aastani, mil selle okupeerisid frangid. 785. aastal sai Köln peapiiskopi asukohaks.
Keskaeg.
Püha Rooma riigi ajal oli Kölni peapiiskop üks seitsmest liikmest kuurvürstide kolleegiumis, kes valisid riigile keisri. Peapiiskopid haldasid pikka aega ka suuri ilmalikke valdusi, kuid 1288. aastal sai Sigfried II von Westerburg Worringeni lahingus lüüa ja sunniti eksiili Bonni.
Köln asus tähtsate kaubateede ristumiskohas ida ja lääne vahel ning seetõttu oli kaubandus linna kasvu aluseks. Köln kuulus Hansa Liitu ning sai 1475. aastal vabalinnaks, mis allus otse keisrile. Sellest hoolimata säilis Kölni peapiiskopil surmanuhtluse määramise õigus, mistõttu allus linnavalitsus kriminaalõiguse küsimustes täielikult peapiiskopile. Selline olukord püsis kuni Prantsusmaa vallutas Kölni.
Lisaks majanduslikule ja poliitilisele tähtsusele sai Kölnist keskajal ka oluline palverännakute sihtpunkt, kui peapiiskop Rainald von Dassel andis 1164. aastal Kolme Targa säilmed Kölni katedraalile. Samuti asuvad Kölnis Püha Ursula ja Albertus Magnuse säilmed.
Kölni majandust kujundas keskajal ja varauusajal sadamalinna ja transpordisõlme staatus Reini jõel. Käsitööliste tegevust organiseerisid iseseisvad gildid, millest mõned olid mõeldud vaid naistele.
Vabalinnana oli Köln Saksa-Rooma keisririigis suveräänse territooriumi staatuses ja omas seega nii õigust kui ka kohustust pidada üleval oma sõjaväge. Kölni punases vormis sõjaväelasi kutsuti punasteks sädemeteks ("Rote Funken"). Kölni sõjaväelased kuulusid Saksa-Rooma keisririigi armeesse ja osalesid 17. ja 18. sajandil peetud sõdades. Võitluses Prantsusmaa vastu hävitati Kölni vead pea täielikult.
Kölni vabalinna kõrval eksisteeris Kölni peapiiskopkond, mis oli eraldi riik Saksa-Rooma keisririigi sees. Alates 16. sajandi teisest poolest võeti peapiiskoppe Baierist pärit Wittelsbachi dünastiast. Kölni vabalinna staatusest tulenevalt ei lubatud peapiiskopil üldjuhul linna siseneda, mistõttu asus peapiiskopi residents esilagu Bonnis ja hiljem Brühlis. Tulenevalt oma mõjuvõimsast positsioonist keisri valijana ähvardasid peapiiskopid 17. ja 18. sajandil korduvalt Kölni vabalinna staatust ning vabalinna ja peapiiskoppide konfliktide lahendamiseks pidi sekkuma ka Saksa-Rooma keisririigi ülemkohus.
19. sajand ja 20. sajandi algus.
Köln kaotas oma vabalinna staatuse Prantsuse võimu alla olles. Vastavalt Lunéville’i rahule 1801. aastal läksid kõik Reini jõest lääne pool asunud Saksa-Rooma keisririigi alad Prantsusmaale, mis Kölni oli okupeerinud juba 1789. aastal. Köln oli osaks Roeri departemangust, mille pealinnaks oli Aachen (Aix-la-Chapelle). Prantsuse võimud kõrvaldasid võimult varasema eliidi ning viisid sisse Napoleoni koodeksi, mis Reini vasakul kaldal jäi kehtima kuni 1900. aastani, mil Saksamaa kehtestas ühtse tsiviilseadustiku ("Bürgerliches Gesetzbuch").
1815. aastala sai Kölnist Viini kongressi otsusega osa Preisi kuningriigist. Püsivad pinged katoliikliku Reinimaa ja protestantliku Preisi vahel asetasid Kölni konflikti keskmesse. 1837. aastal vahistati ja vangistati kaheks aastaks Kölni peapiiskop Clemens Augustus von Droste-Vischering protestantide ja katoliiklaste vaheliste abielude õigusliku staatuse üle puhkenud vaidluse tõttu. 1874. aastal vahistati Kulturkampfi käigus peapiiskop Paul Melchers. Konfliktide tulemusena võõrandus kohalik elanikkond võimukandjatest Berliinis ja kujunes sügav Preisi-vastane meelsus, mis püsis veel Teise maailmasõja järelgi.
19.ja 20. sajandi jooksul haaras Köln endasse mitmed ümbritsevad asulad ning Esimeseks maailmasõjaks oli linnas juba 700 000 elanikku. Industrialiseerimine muutis linna olemust ja kiirendas selle kasvu. Rasketööstus oli Kölnis vähemtähtis kui Ruhri piirkonnas, kuid eriti edukas oli linn masina- ja mootoritööstuse valdkonnas. Rajatud Saksa riigi sümbolina lõpetati 1880. aastal Kölni katedraali ehitus. Linna kasv tuli kohati aga varasema pärandi hävitamise arvelt, nii näiteks lõhuti linnamüürid ning hoonestus katedraali ümbruses.
Köln ümbritseti kahe tugevalt relvastatud kindlustustemüüriga, et seista vastu Verduni ja Liège’i kindlustele Prantsusmaal ja Belgias. Jäänuseid kindlustustest võib näha veel praegugi. Saksamaa suurimale kindluslinnale esitatud sõjaväelised nõudmised hakkasid aga takistama Kölni arengut, sest fordid, punkrid ja varjendid takistasid territoriaalset laienemist. Selle tulemusel ehitati Kölni linn väga tihedalt täis.
Esimese maailmasõja käigus tabasid Kölni mõned väiksemad õhurünnakud ning sõja järel, kuni 1926. aastani okupeeris linna vastavalt Versailles' rahule Briti armee.
1919. aastal taasavati Kölni ülikool, mille Prantsuse võimud oli 1789. aastal sulgenud. Taasavatud ülikool oli mõeldud asendama Strasbourg'i ülikooli, mis oli aastatel 1918-1919 muudetud saksakeelsest prantsuskeelseks.
Weimari vabariigi ajal arenes Köln linnapea Konrad Adenaueri eestvedamisel jõudsalt edasi. Suured arengud toimusid nii avalikus halduses, elamuehituses, planeerimises kui sotsiaalsektoris. Muuhulgas rajati suured avalikud pargid, millest tähelepanuväärsemad olid kaks "Grüngürtel"it (rohelist vööd), mis loodid Reinimaa demilitariseeritud tsooni rajamise käigus lammutatud kindlustuste kohale. Kölnis loodi sotsiaalmajade süsteem, mis oli eeskujuks teistele Saksamaa linnadele. Olümpialinnaks kandideerimise käigus rajati Müngersdorfi kaasaegne staadium. Briti okupatsiooni lõppedes lubati Saksa tsiviillennukitel taas üle Kölni lennata ning Butzweilehofi lennuväli avati nii sise- kui välislendudele.
1939. aastaks oli Kölni elanike arv jõudnud 772 221 elanikuni. Võrreldes teiste Saksamaa suurlinnadega ei saavutanud natsionaalsotsialistid Kölnis arvestatavat poolehoidu ning Riigipäeva valimistel oli NSDAP poolt hääletanute osakaal alati väiksem riigi keskmisest.
Teine maailmasõda.
Teise maailmasõja ajal oli Köln kodubaasiks 21. jalaväe rügemendile ja 26. suurtükiväe rügemendile. Linn kuulus VI sõjaväepiikonna alla ja seda juhtis kindralleitnant Roeder von Diersburg, kes vastutas sõjaväeoperatsioonide eest Bonnis, Siegburgis, Aachenis, Jülichis, Dürenis ja Monschaus.
Pommitamiste käigus korraldasid liitlasväed Kölnile 262 õhurünnakut, milles sai surma umbes 20 000 tsiviilelanikku ja mis peaaegu täielikult hävitasid Kölni kesklinna. 31. mail 1942 korraldas Briti lennuvägi 1046 pommitajat kaasanud rünnaku, mille käigus heideti sihtmärkidele 1455 tonni lõhkeainet. Rünnak kestis umbes 75 minutit ning selle käigus hävitati 243 hektarit hoonestatud maad, hukkus 486 tsiviilisikut ning 59 000 jäi kodutuks. Teise maailmasõja lõpuks oli Kölni elanikkond vähenenud 95%, seda peamiselt ulatuslike evakueerimiste tulemusel. 1945. aasta lõpuks oli elanike arv taas tõusnud aga umbes 500 000ni.
Sõja lõpuks olid Saksa võimud kogu 20 000 inimese suuruse Kölni juudikogukonna deporteerinud või tapnud. Kuus linnas olnud sünagoogi olid hävitatud.
Köln pärast Teist maailmasõda.
Hoolimata sellest, et Köln oli piirkonna suurim linn, valiti lähedal asuv Düsseldorf Nordrhein-Westfaleni liidumaa pealinnaks. Et Bonn valiti Saksamaa Liitvabariigi ajutiseks pealinnaks ja valitsuse asukohaks, lõikas Köln kasu kahe olulise võimukeskuse vahel paiknemisest. Linna rajati terve rida riiklikke asutusi ja organisatsioone. Saksamaade taasühinemise järel sai Saksamaa pealinnaks Berliin.
1947. aastal koostas arhitekt ja linnaplaneerija Rudolf Schwarz kava Kölni rekonstrueerimiseks, mis nägi ette ka mitme äärelinnu läbiva maantee rajamist ja oskas ennustada kiiret autoliikluse kasvu. Pommitamiste tulemusel oli hävinud terve rida suure kultuuriväärtusega kirikuid ja muid hooneid, mille taastamise mõttekuse üle peeti küll arutelusid, kuid suurem osa neist otsustati siiski rekonstrueerida. Taastamistööd kestsid kuni 1990. aastateni, mil lõpetati romaani stiilis St. Kuniberti kiriku ehitamine.
Kölni elanike arv jõudis sõjaeelsele tasemele 1959. aastaks, jätkates seejärel kasvamist ja ületades 1975. aastal lühikeseks perioodiks ka miljoni piiri. Kuni 2010. aastani oli Kölnis elanikke pidevalt pisut alla miljoni ning nüüdseks on Köln taas miljonilinn.
1980. ja 1990. aastatel õitses Kölni majandus tulenevalt linnas tegutsevatest meediakompaniidest ning infrastruktuuri heast arengust.
Majandus.
Kölni Reini-äärne sadam on üks Euroopa tähtsamaid sisesadamaid ning suuruselt teine sisesadam Saksamaal.
Kölni majanduse alustaladeks on kindlustus- ja meediaettevõtted, kuid linnas on ka mitmed kultuuri- ja uurimiskeskused ning terve rea korporatsioonide peakorterid. Kölnis asuvad suurtest meediaettevõtetest näiteks Westdeutscher Rundfunk, RTL Television oma filiaalidega, Deutschlandradio ja Brainpool TV ning kirjastustest näiteks J. P. Bachem, Taschen, Tandem Verlag ja M. DuMont Schauberg. Kindlustusettevõtetest asuvad Kölnis Central, DEVK, DKV, Generali Deutschland, Gothaer ja HDI Gerling, samuti on linnas AXA Insurance’i ja Zurich Financial Servicesi riiklikud peakorterid.
Kölnis asub ka Saksa lennufirma Lufthansa peakorter.
Linna suurim tööandja on Ford Europe, mille Euroopa peakorter ja tehas asuvad Niehli linnaosas. Autotööstustest on linnas tegev veel Toyota, kelle ralliautosid ja vormel 1 autosid tootva mootorispordi haru (Toyota Motorsport GmbH) peakorter ning töökojad asuvad Kölnis.
Kölni messikeskus on üks olulisemaid Euroopas ning seal toimub igal aastal enam kui 50 messi ja muud kultuuri- ning spordiüritust.
Kölni suurima päevaleht on Kölner Stadt-Anzeiger.
Transport.
Teedeehitus Kölnis ja selle ümbruses oli teravalt päevakorras 1920ndatel aastatel, kui Kölni linnapeaks oli Konrad Adenauer. 1929. aastal hakati Kölni ja Bonni vahele ehitama Saksamaa esimest vaid mootorsõidukitele mõeldud ja ilma ristmiketa maanteed. 1965. aastal sai Kölnist esimene linn Saksamaal, mida ümbritses täielikult ringmaantee.
Nagu suuremas osa Saksamaa linnades on Kölni liiklus planeeritud jalgrataste kasutamist soosivalt. Linnas on ulatuslik jalgrattateedevõrgustik ning olemas on jalgrataste eelisõigusega ristmikud.
Kölni pearaudteejaamas (Köln Hauptbahnhof) ning Köln Messe/Deutzi ja Köln/Bonn Flughafeni jaamades peatuvad Deutsche Bahn Intercity ja ICE rongid, mis ühendavad Kölni teiste Saksamaa linnadega. ICE ja Thalys’ kiirrongidega saab sõita Kölnist Amsterdami, Brüsselisse ja Pariisi.
Kölni linna ja selle lähiümbrust teenindab Kölner Verkehrsbetriebe (KVB), millel on linnas ulatuslik raudteevõrgustik, mis osaliselt toimib maa all. Lähedal asuva Bonniga on Köln ühenduses nii linnaraudtee kui Deutsche Bahni rongide abil. Düsseldorfi sõidavad Kölnist S-Bahn rongid, mida opereerib Deutsche Bahn.
Hästiarenenud bussivõrgustik katab suuremat osa linna ja selle ümbrust ning Eurolinesi bussid sõidavad Brüsseli kaudu Kölnist Londonisse.
Häfen und Güterverkehr Köln on üks Saksamaa suurimaid sisesadamate operaatoreid. Köln-Düsseldorferi laevafirma pakub jõekruiise kogu Reini jõe ulatuses.
Kölni teenindab Köln/Bonni rahvusvaheline lennujaam (CGN). Lennujaama kutsutakse ka endise Saksmaa kantsleri ja Kölni kunagise linnapea järgi Konrad Adenaueri lennujaamaks. Kölnis asub Euroopa Lennundusohutusameti (EASA) peakorter ning Köln/Bonni lennujaam on lennufirma Germanwingsi põhikeskuseks.
Linnapilt ja vaatamisväärsused.
Kölni kesklinn purustati Teises maailmasõjas täielikult ning taastamistööd on tehtud 1950ndate stiilis, arvestades siiski varasemat hoonete paigutust ja tänavanimesid. Sellest tulenevalt annavad linnale ilme eelkõige lihtsad ja tagasihoidlikus sõjajärgse perioodi hooned, mille vahel asuvad üksikud sõjaeelsest ajast pärit hooned, mis taastati nende ajaloolise tähtsuse tõttu.
Linna kuulsaimaks sümboliks on Kölni katedraal (Kölner Dom). Gooti stiilis kirikut hakati ehitama 1248. aastal ning see valmis 1880. aastal 1996. aastal lisati Kölni katedraal UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Lisaks Kölni katedraalile asuvad linnas veel 12 romaani stiilis kirikut, mis on suurepärasteks näideteks keskaegsest sakraalarhitektuurist. Mõne kiriku ajalugu ulatub tagasi Rooma keisririigi aega. Näiteks Sankt Gereoni basiilika oli Rooma riigi perioodil surnuaia kabel. Kõik kirikud peale Sankt Maria Lyskircheni said Teises maailmasõjas tõsiselt kannatada ning nende rekonstrueerimine jõudis lõpule alles 1990ndatel aastatel.
Kölni raekoda (Kölner Rathaus) pärineb 12. sajandist ning on vanim seni kasutuses olev raekoda Saksamaal. Raekoja renessanss stiilis rõdu ja torn on ehitatud 15. sajandil.
Keskajal rajatud 12 linnaväravast on tänapäeval säilinud veel ainult Eigelsteintorburg Ebertplatzil, Hahnentor Rudolfplatzil ja Severinstorburg Chlodwigplatzil.
Kölni linnas asuvad mitmed üle Reini jõe viivad sillad. Neist tähelepanuväärseim on Hohenzollernbrücke oma jõepanoraamil domineeriva raudkonstruktsiooniga. Omapäraseks jõe ületamise viisiks on ka Kölni köisraudtee (Kölner Seilbahn), mis ühendab Reini erinevatel kallastel asuvat Kölni loomaaeda ja Rheinparki.
Kölni kõrgeim hoone on 266 m kõrgune Coloniuse teletorn, mille vaateplatvorm on aga alates 1992. aastast suletud.
Kölni suurim staadion on RheinEnergieStadion, mida peamiselt kasutatakse jalgpalliks. Koduliiga mängudel mahutab see 50 374 pealtvaatajat ning rahvusvahelistel kohtumistel 46 134 pealtvaatajat. RheinEnergieStadion on kodustaadioniks Saksa kõrgliiga jalgpallimeeskonnale 1. FC Köln.
Haridus.
Köln on suur ülikoolilinn, kus üliõpilaste osatähtsus on umbes 7% (70 000).
Sport.
Linnas on jalgpalliklubi 1. FC Köln.


Lynx (brauser).
Lynx (e.k. ilves) on laialdaselt seadistatav tekstipõhine veebilehitseja, mis on mõeldud kasutamiseks kursoriga suunatavates tekstilahtrite-põhistes terminalides. Olles alustanud 1992. aastal, on see 20 aastat hiljem 2012.a. seisuga vanim veebilehitseja, mis on siiani üldkasutuses ja arenduses.
Toetatud platvormid.
Lynx on väga levinud UNIX-i laadsetes operatsioonisüsteemides. See on vaikimisi OpenBSD süsteemides ja seda võib leida enamiku Linux süsteemide paketivaramutest ja Mac OS X opsüsteemi Fink paketihoidlast.
Lisaks UNIX-ile on Lynx saadaval ka VMS, Microsoft Windows, DOS ja 2' EMX operatsioonisüsteemidele.


Naltšik.
Naltšik (vene ja karatšai-balkaari "Нальчик", kabardi-tšerkessi "Налшык") on Venemaa Kabardi-Balkaari Vabariigi pealinn.
Asub Suur-Kaukasuse eelmäestike jalamil Naltšiki jõel.
Linna läbib oluline Rostovi-Bakuu maantee.
Elanikke on 282 900 (2005). 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Naltšiki elanikest kabarde 47,3 %, venelasi 31,8 %, balkaare 11,4 %, osseete 1,9 %, ukrainlasi 1,0 %, juute 0,4 % ja muudest rahvustest inimesi 6,2 %.
Linn asutati 1817 Venemaa Kaukaasia kaitsevööndi kindlustusena, mille juurde 1838 rajati sõjaväelaste asula. 1871. aastal sai temast slobodaa ja Tereki oblasti Naltšiki ringkonna keskus.
21. märtsist kuni 7. oktoobrini 1918 ning novembrist 1918 jaanuarini 1919 oli Naltšikis võim bolševike käes. Edasi kuni 24. märtsini 1920 oli Naltšik Denikini vägede valduses.
1. septembrist 1921, kui ta sai Kabardiini autonoomse oblasti keskuseks, on Naltšik linn. 16. jaanuarist 1922 oli ta Kabardi-Balkaari autonoomse oblasti keskus, 1936–1944 ja 1957–1991 Kabardiini-Balkaari ANSV ning 1944–1957 Kabardiini ANSV pealinn.
25. oktoobrist 1942 3. jaanuarini 1943 okupeerisid linna Saksa väed.
Linnas asub 1957. aastal asutatud Kabardi-Balkaaria Riiklik Ülikool.
Linna jalgpalliklubi Naltšiki Spartak mängib Venemaa kõrgliigas.


Jefferson Pérez.
Jefferson Pérez (sündis 1. juulil 1974 Cuencas) on Ecuadori kergejõustiklane (20 km käija), olümpiavõitja (1996) ja kolmekordne maailmameister (2003, 2005 ja 2007).
27px Olümpiamängudel.
olümpiavõitja 20 km käimine 1:20.07
Isiklikku.
Jefferson Pérez on 174 cm pikk ja kaalub 59 kg.
Välislingid.
Pérez, Jefferson
Pérez, Jefferson


Robert Korzeniowski.
Robert Korzeniowski (sündis 30. juulil 1968 Lubaczówis) on Poola kergejõustiklane (20 km käimine ja 50 km käimine). Neljakordne olümpiavõitja (1996, 2000 ja 2004), kolmekordne maailmameister (1997, 2001 ja 2003) ja kahekordne Euroopa meister (1998 ja 2002).
27px Olümpiamängudel.
olümpiavõitja 50 km käimine 3:43.30
olümpiavõitja 20 km käimine 1:18.59
Maailmameistrivõistlustel.
maailmameister 50 km käimine 3:36.03; maailmarekord
Euroopa meistrivõistlustel.
Euroopa meister 50 km käimine 3:43.51
Euroopa meister 50 km käimine 3:36.39
Välislingid.
Korzeniowski, Robert
Korzeniowski, Robert


Valgevene NSV lipp.
Valgevene NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Valgevene NSV lipp.
Valgevene NSV lipp loodi 1919 aastal, see oli punane kangas mille vardapoolses ülanurgas olid kuldsed tähed "ССРБ". 11. aprillil 1927 lisati vardapoolsesse ülanurka punane kuldsete äärtega ristkülik. Kuldsed äärised olid vaid ristküliku alumisel- ja lehvipoolsel küljel, ristküliku sisse jäid tähed "БССР" (VNSV–Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik).
19. veebruaril 1937 muudeti lipu taas, see sai NSV Liidu lipu sarnane. Erinevuseks oli vaid see, et sirbi ja vasara kujutise alla olid paigutatud kuldsed tähed "БССР".
Valgevene NSV sai endale uue lipu 25. detsembril 1951, see oli punane kangas, mille alumisel serval oli roheline horisontaalne laid, mis moodustas 1/3 lipu kõrgusest, vardapoolsel küljel aga vertikaalne laid rahvusliku ornamendiga. Roheline sümboliseeris loodust. Punase välja vardapoolses ülanurgas olid aga ristatud kuldsed sirp ja vasar ning nende kohal kuldse äärisega punane viisnurk. 1991 aastal, Nõukogude Liidu lagunemisel võeti lipp kasutuselt.


Sõudmine 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Sõudmine 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos
13.–19. oktoober.
Ühepaat.
Olümpiavõitja 1964: Vjatšeslav Ivanov (NSV Liit) 8.22,51.
Paarisaeruline kahepaat.
Olümpiavõitja 1964: NSV Liit (O. Tjurin, B. Dubrovski) 7.10,66.
Roolijata kahepaat.
Olümpiavõitja 1964: Kanada (G. Hungerford, R. Jackson) 7.32,94.
Roolijaga kahepaat.
Olümpiavõitja 1964: USA (E. Ferry, C. Tindlay, K. Mitchell) 8.21,33.
Roolijata neljapaat.
Olümpiavõitja 1964: Taani (J. Hansen, B. Haslöv, E. Petersen, K. Helmudt) 6.59,30.
Roolijaga neljapaat.
Olümpiavõitja 1964: Saksamaa (P. Neuel, B. Britting, J. Werner, E. Hirschfelder, J. Oelke) 7.00,44.
Roolijaga kaheksapaat.
Olümpiavõitja 1964: USA (J. Amlong, T. Amlong, H. Budd, E. Clark, S. Cwiklinski, H. Foley, V. Knecht, W. Stowe, R. Zimonyi) 6.18,23.


Makalu.
Makalu on mägi Aasias Himaalajas, maailma kõrguselt viies tipp. Ta asub Džomolungmast 19 km kagus Nepali ja Hiina piiril.


Harold Pinter.
Harold Pinter (10. oktoober 1930 – 24. detsember 2008) oli juudi päritolu Briti näitekirjanik.
Harold Pinter oli 2005. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat. Aastal 2005 sai ta ka Franz Kafka auhinna.
2009. aasta 14. oktoobril anti välja esimene Pinteri kirjandusauhind, millele võivad kandideerida ainult britid või Suurbritannias tegutsevad kirjanikud.
Looming.
Samuti on Harold Pinter kirjutanud luulet (esimene kogu ilmus 1950. aastal), proosat, stsenaariume filmidele jm.
Isiklikku.
Aastail 1956–1980 oli ta abielus Briti filminäitleja Vivien Merchantiga. Neil oli poeg Daniel.
1980. aasta lõpust kuni surmani oli abielus ajaloolase ja kirjaniku Antonia Fraseriga.


Rostov.
Rostov (vene "Ростов", rööpnimi "Ростов-Ярославский"; 12.–17. sajandil "Ростов-Великий") on linn Venemaal Jaroslavli oblastis, Rostovi rajooni keskus. Asub Nero järve ääres.
Rostov kuulub Venemaa vanimate linnade hulka. Nestor mainib teda oma kroonikas "Jutustus möödunud aegadest" kui juba aastal 862 ammu seisnud linna. 988 asutati Rostovisse piiskopkond. 10. sajandil oli ta Rostovi-Suzdali vürstkonna keskus, kuni Juri Dolgoruki viis selle 1125 Suzdalisse. 11. sajandist 13. sajandi alguseni kuulus Rostov Vladimiri-Suzdali vürstkonda, aastast 1207 oli Rostovi vürstiriigi pealinn. Sel ajal oli linnas 15 kirikut ja mitu kloostrit; linnamüüriga piiratud ala ulatus üle ruutkilomeetri.
Aastal 1238 vallutasid linna mongoli-tatari väed pärast seda, kui Batu-khaan oli purustanud Vladimiri vürsti Juri Vsevolodovitši ja Rostovi vürsti Vassilko ühendatud väe.
Aastast 1474 oli Rostov Moskva riigi koosseisus. 1589–1788 oli linn metropoliidi residents, hiljem viidi see Jaroslavli.
1608 röövisid Rostovi paljaks ja põletasid maha Rzeczpospolita väed. Varsti pärast seda ehitati linna ümber muldkindlustused ja see on viimane kord, mil võõrväed on Rostovi vallutanud.
Aastast 1777 sai Rostov maakonnakeskuseks Jaroslavli rüütelkonnas, aastast 1796 Jaroslavli kubermangus.


Rostov Doni ääres.
Rostov Doni ääres on linn Lõuna-Venemaal. Ta on Rostovi oblasti ja Lõuna föderaalringkonna keskus.
Linn asub Doni jõe alamjooksul selle suudme lähedal Aasovi merre.
Ajalugu.
Aastal 1749 asutati Temerniki jõe suudmesse tollipunkt. Selle kaitseks rajati 1761 kindlus, mille ümber kujunes asula. Rostov Doni ääres on linn aastast 1807.


Gian Galeazzo Visconti.
Gian Galeazzo Visconti (ka Giangaleazzo Visconti) (1351 – 3. september 1402) oli esimene Milano hertsog, kardetud ja vihatud türann, kes valitses Milanos vararenessansi ajajärgul aastatel 1386–1402.
1360 abiellus Gian Galeazzo Prantsuse kuninga Jean II tütre Isabella de Valois'ga (1348–1372); sellest abielust sündis tütar Valentina Visconti.
Oma onutütre Katharina Visconti'ga (?–1404) poeg Filippo Maria Visconti
1378 suri Gian Galeazzo isa Galeazzo II Visconti ja pärandas pojale Milano läänepoolse osa. Idapoolne Viscontide Milano-valdus jäi Bernabò Visconti valitseda.
Võimu haaramine Milanos.
Gian Galeazzo pääses kogu Milanos võimule pärast oma onu Bernabò Visconti vangistamist. Bernabò suri mõned kuud peale vangistamist arvatavasti kas nälja või mürgitamise läbi. Viscontide kohta on öeldud, et nad "kasutasid mürki rohkem kui soola" ja Gian Galeazzo oli kahtlemata intriigides ja võimuvõitluses vahendeid mitte valiv vastane.
1395 ostis ta endale keisri käest 100 000 floriini eest päritava Milano hertsogi tiitli. 1399 nimetati ta Pavia krahviks.
Valduste laiendamine.
Varsti peale Milano enda kätte saamist haaras ta oma valdusesse ka Verona, Treviso, Vicenza ja Pavia omandades seeläbi kontrolli pea kogu Po jõe oru üle.
Gian Galeazzo unistuseks oli liita kogu Põhja-Itaalia oma võimu alla ühiseks riigiks. Suurimaks takistuseks selle unistuse täideviimisel olid Bologna ja Firenze. 1399 vallutas ta Pisa ning Siena, Perugia ja teised Umbria linnad langesid Visconti valdusesse 1400.
1394 läks Galeazzo Bologna ja Firenze vastu sõjakäigule. Sõjapidamine oli kurnav mõlemale poolele; vägesid laastasid haigused, nälg ja vaesus. Kuid üldiseks arvamuseks oli, et peale jäävad milanolased. 1395 langeski Bologna ning Galeazzo alustas otsustava rünnakuga Firenze vastu. 1402 võitis ta teisegi lahingu Bologna vastu (Casalecchio lahing 26. juunil 1402).
Kuid Gian Galeazzo unistused purunesid: paar kuud hiljem jäi ta palavikku ja suri 3. septembril 1402 Milano lähedal Melegnanos katku. Rünnak Firenze vastu luhtus ja peagi killustusid tema valdused järglaste vahelises kisklemises.
Mõju kunstipatroonina.
Gian Galeazzo võimu ajal alustati Milano toomkiriku ja Certosa di Pavia ehitamist.


Kemikaal.
Kemikaal on kindla puhtusastmega keemiatoode, mida kasutatakse laboratoorsel või tööstuslikul otstarbel. Kemikaal võib olla nii liht-, liitaine kui ka ainete segu.
Päritolult võib kemikaal olla looduslik või toodetud.
Eestis reguleerib kemikaalide käitlemist ja käitlemisega seotud majandustegevust kemikaaliseadus.


Firenze.
Firenze (vana käibelt kadunud nimekuju Fiorenza; ladina Florentia) on linn Itaalias, Toscana maakonna ja Firenze provintsi halduskeskus.
Firenze asub Arno jõe ääres, peaaegu Itaalia poolsaare keskel.
Transport.
5 km kaugusel Firenze kesklinnast asub rahvusvaheline Amerigo Vespucci lennujaam (FLR). A1 kiirtee ühendab Firenzet Bologna ja Milanoga põhjas ning Rooma ja Napoliga lõunas. Autostrada del Mare suundub Prato Pistoia, Lucca ja Pisa suunas ning ühendab neid Türreeni mere kuurortitega.
Ajalugu.
Firenze sai alguse hästikaitstava künka nõlvale rajatud etruskide asulast. Siia rajasid roomlased 59. aastal eKr "Florentia" nimelise koloonia, mis sai nime jumalanna Flora järgi. Linn laienes Rooma keisririigi ajal jõudsalt tänu Arno jõge mööda kulgevale kaubandusele.
5. sajandil langes linn barbarite kätte: esimesena saabusid idagoodid, siis goodid, seejärel langes linn langobardide ja veelgi hiljem, 8. sajandil Karl Suure frankide võimu alla. Püha Rooma riigi loomine aitas leevendada kiriku ja Karl Suure vahelist konflikti.
10. kuni 11. sajandini, mil linn kuulus Toscana markkrahvkonna koosseisu, kujunes Firenzest oluline käsitöökeskus. Veidi enne markkrahvinna Matilde di Canossa surma moodustasid firenzelased 1115. aastal vaba kommuuni.
13. sajandiks oli linn tänu edukale villa- ja tekstiilikaubandusele ning võimsale pangandustegevusele saanud üheks Itaalia keskuseks. 1200. aasta paiku loodi esimesed gildid ("Arti"), mis kaitsesid kaupmeeste ning pankurite huvisid gvelfide ja gibellinide vahelises konfiktis. Pärast seda, kui 1260. aastal Siena gibelliinide armee vallutas Firenze, jäi linna gvelfimeelne valitsus ehk nn "Primo Popolo", kus juhtrolli mängisid kaupmehed, võimust ilma. 1280. aastaks olid gvelfid taas "Secondo Popolo" näol võimul tagasi. Aadli kõrvalesurumine valitsemisest 1293. aastal oli kõige jõulisem abinõu poliitiliste reformide kavast, mis andis linnavalitsemise volitused gildide esindajatest moodustatud sinjoriia kätte. Firenze administratiivvõimu kantsiks sai Palazzo della Signoria (tänapäeval tuntud kui Palazzo Vecchio).
13. sajandil oli Firenze rahvaarv kasvanud 100 000 inimeseni. Kaubandus õitses ning eriti arenenud oli pangandus. Firenzes tulid käibele kuldmündid, mida nimetati linna nime järgi floriinideks. Nende järgi hakkasid paljud Euroopa maad vermima algul kuld- ja siis hõbemünte.
14. sajandi alguseks oli Firenze Euroopa jõukamaid linnu. Kuid siis, 1340. aastatel, läks kaks suurimat Firenze panka pankrotti. Linna tabas katkupuhang, mis tappis ligi poole elanikkonnast. Kujunenud majanduskriis viis 1378. aastal Ciompi mässuni.
Areng suudeti taastada alles 1434. aastal, mil Cosimo de' Medici määrati sinjoriia poolt Firenze "signore"ks. Siitpeale jäi Firenze koos suurema osaga Toscanast tervelt kolmeks sajandiks Medicite võimu alla. Just Medicite ajal sai Firenzest Euroopa kunsti- ja kultuurikeskus. Eriti jõudsalt arenesid kultuur ja majandus Cosimo pojapoja Lorenzo il Magnifico ajal. Paavsti meelepaha Firenze iseseisvuse vastu leidis toetust Pazzide, Medicitega Firenzes rivaalitseva perekonna poolt. Vastuolu jõudis haripunkti 1478. aasta Pazzi vandenõuga, mille käigus Lorenzo sai haavata ning tema vend Giuliano tapeti. Enne Lorenzo surma 1492. aastal jõudis Medicite pank pankroti äärele ning Lorenzo poeg Piero oli selle ja alanud Itaalia sõdade tõttu sunnitud 1494. aastal Firenzest pagema.
Pärast Medicite esimest valitsemisperioodi, mis lõppes Piero pagendusega, oli linnas taas võimul vabariiklik valitsus. Valitsus oli tugevasti mõjutatud fanaatilise dominikaani munga Fra Girolamo Savonarola tegevusest. Savonarola jutlustas linnas valitsevast jumalavallatusest ja korruptsioonist ning manitses rahvast loobuma liigsetest maistest naudingutest, mille alla ta liigitas ka humanistliku kultuuri. Savonarola tegevus, mis sundis linnast lahkuma hulgaliselt kunstnikke, filosoofe ja kirjanikke, tipnes 1497. aastal nn "Edevuse tuleriida" süütamisega, milles põletati tuhaks sadu "Vecchio" palee esisele Sinjoriia platsile kuhjatud raamatuid, maale, rõivaid, mööblit jm kunstiväärtusi. Hiljem pöördus rahvas Savonarola vastu ja ta hukati 1498. aastal samal platsil.
Pärast Savonarola aega elas linn mõnda aega rahulikku elu Piero Sonderini ja tema nõuandja Niccolò Machiavelli juhitud valitsuse all. 1512. aastal toimus Medicite restauratsioon. 1513. aastal sai Giovanni de' Medicist paavst Leo X. 1537. aastal, peale Alessandro de' Medici mõrvamist läks võim Firenzes Cosimo I de' Medici kätte, kes sai endale pärast Siena vabariigi vallutamist 1569. aastal Toscana suurhertsogi tiitli.
Alates 15. sajandi lõpust hakkas linna majandus vähehaaval seiskuma. Iga uus Medicite valitseja oli nõrgem ja veidram kui eelmine. Francesco I veetis enamuse oma 13–aastasest valitsemisajast alkeemiast haaratuna oma paleesse varjunult. Ferdinando I oli võimetu tegutsema, kui tema valdusi tabasid viljaikaldus ja katku tagajärjel puhkenud rahvarahutused, tema silma all hääbusid Firenze kuulus pangandus ja tekstiilitööstus. Antisemiidist usufanaatik Cosimo III tegeles enamuse oma 53–aastasest valitsemisajast dissidentide tagaajamise ja palvetamisega ning Gian Gastone de' Medici veetis pea kõik oma päevad veiniuimas. Ning kui Gian Gastone 1737 meesliini pärijata suri, läks Firenze kuni Itaalia ühendamiseni 1860. aastal Habsburgide valitsemise alla.
Aastatel 1865–1871 oli Firenze uue Itaalia kuningriigi pealinn.
Kultuurilugu.
Firenze ülikool (asutatud 1321) on üks Euroopa vanimaid.
Firenze on Dante sünnilinn. Siin elasid kunstnikud Cimabue ja Giotto, Arnolfo ja Andrea Pisano, Donatello, Brunelleschi ja Masaccio, Filippo Lippi, Fra Angelico, Botticelli ja Paolo Uccello, kelle töid on säilinud Firenze arvukates muuseumites ja kirikutes tänaseni.
Firenze valiti teisena Euroopa kultuuripealinnaks aastal 1986.


Korn.
Korn (ametliku logo järgi ka KoЯn või Koяn) on USA "nu metal" bänd. Neid peetakse tihti selle žanri alustajateks ja bändide nagu Limp Bizkit ja Deftones inspiratsiooniks.
Korn on üks 1990. aastate populaarsemaid uusi tulijaid, kelle edu algas "underground"-muusika fännide toetusel kuni tõusuni MTV soosituimaks videokuulsuseks.
Bändi eellugu.
Californias Bakersfieldis tekkis "heavy metal" bänd nimega LAPD, kuhu kuulusid kitarristid James "Munky" Shaffer ja Brian "Head" Welch, basskitarrist Reginald "Fieldy" Arvizu ning trummar David Silveria. Peale LP valmimist lahkus laulja ning bändi kutsuti Sexarti solist Jonathan Davis ning uus ansambel sai nimeks Creep. Kui bänd liikus Los Angeles'ile lähemale, nimelt Huntington Beach'ile, muudeti nimi Korniks.
1994.
Sel aastal anti välja esimene LP nimega "KoЯn" ning algas kaheaastane kontserttuur koos selliste kuulsustega nagu Ozzy Osbourne, 311, Marilyn Manson, KMFDM ning Megadeth. Kahe aasta jooksul kasvas nende fännide hulk ning nende esimest plaati osteti pea 700 000 koopiat.
1996.
Oktoobris sai Kornist esimene ansambel, kes oma uut albumit "Life Is Peachy" live-ina internetis reklaamis, produtsent Ross Robinsoni abiga jõuti rokiedetabelites kolmandale positsioonile. Esimene singel "No Place to Hide" kandideeris 1997. aastal Grammy auhinnale parima "metal"-esituse kategoorias, edu aitas kindlustada ka teine singel nimega "A.D.I.D.A.S.".
1997. aastal kogus bänd tuntust, kui oli Lollapalooza muusikafestivali üks peaesinejatest koos ansambliga Tool. Kuid varsti tuli Kornil tuur katkestada, sest kitarrist Shafferil diagnoositi viiruslik meningiit.
1998.
18. augustil ilmus album "Follow The Leader", millelt pärineb hittsingel "Freak On A Leash". Kohe esimesel nädalal tõusis LP Billboardi albumiedetabelis esikohale.
Oktoobris tõusis skandaal: lauljat Jonathani süüdistati homoseksuaalsuses, kuna kasutas meiki. Laulja ise suhtus sellesse huumoriga ning ajakirjandus kaotas selle juhtumi vastu suurema huvi.
Detsembris valisid ajakirja Rolling Stone lugejad ansambli aasta parimaks metalibändiks.
1999. aastal kõlas nende lugu "The Camel Song" filmis "End Of Days".
1999.
16. novembril ilmus Korni neljas album "Issues", mida Davis on iseloomustanud kui "Korni kõige süngema heli ja emotsionaalsemate laulutekstidega albumit". Album debüteeris enam kui 573 000 müüdud koopia toel Billboard 200-s esikohal.
Trummar Silveria vigastas ühel Põhja-Dakotas antud kontserdil oma käerannet nii tõsiselt, et vajas operatsiooni. Samuti tuli tal vahele jätta kaks tuuri, kus tema asendajaks oli Mike Bordin Faith No More-ist.
Novembris 1999 ilmus Korni video "Falling Away From Me", mis kandideeris MTV parima rockvideo auhinnale.
2002.
11. juunil anti välja viies album "Untouchables", mis müüs esimesel nädalal 434 000 koopiat ning debüteeris Billboard 200-s 2. kohal. Esimene singel "Here To Stay" võitis Kanada MuchMusic videoauhindade jagamisel parima rahvusvahelise ansambli auhinna. Teiseks singliks sellelt plaadilt sai oktoobris ilmunud "Thoughtless".
2003.
22. juulil 2003 paisati raadiotesse uus lugu nimega "Did My Time", mis oli salvestatud filmi "Laura Croft Tomb Raider: Cradle Of Life" tarvis, kuid lugu filmi heliribale ei jõudnud (põhjuseks teatud juriidilised põhjused), küll aga ilmus see eraldi singlina Sony Music’ult. Singli b-pooleks on Metallica cover "One".
Korni kuues album, 14-looline "Take a Look in the Mirror" ilmus Euroopas 24. novembril 2003. Plaadi on produtseerinud laulja Jonathan Davis, lood on salvestatud tema stuudios. Plaadi andis välja Epic Records ning sel kõlab tuttav "Did My Time". Külalisena astub seekord üles räppar Nas, kellega esitatakse lugu "Play Me". Albumist ilmus ka limiteeritud väljaanne, kus lisaks CD-le oli ka boonus-DVD, mis sisaldas 30 minutit videosid, kontsert-materjali ning kaadritaguseid hetki.
Albumi esimese singlina anti välja "Right Now". Esimene versioon oli internetikasutja Junoon poolt, mis aga televisiooni ei jõudnud. Sama loo teine videoversioon, koosnedes grotesksest animatioonist "Lloyd's Lunchbox"-i seeriast, mille loojaks Spike & Mike Animation, sai MTV2 programmis "Headbangers Ball" üsna palju eetriaega. Kolmas versioon, "Right Now (Mirror mix)" mille režissööriks Nathan Cox, lisati albumi limiteeritud väljaandele.
2004.
Teine singel plaadilt "Take a Look in the Mirror" anti Suurbritannias välja 22. märtsil 2004 ning selleks oli "Ya'll Want A Single". Lugu protesteerib plaadifirmade ülemvõimu vastu muusikute üle. Videos, mille autoriks on Andrews Jenkins, kujutatakse bändiliikmeid plaadipoodi rüüstamas ning vahepeal kuvatakse muusikatööstust kritiseerivaid seisukohti. Video läks maksma 150 tuhat dollarit.
Kolmas singel plaadilt oli "Everything I've Known". Ametlikku videot loole ei tehtud, kuid Gregory Ecklund'i animatsioon sai MTV2 programmis "Headbangers Ball" veidi eetriaega.
2004. aasta sügisel andis bänd välja albumi “KoЯn Greatest Hits Volume 1“. Plaadil kuuleb lisaks ansambli oma loomingule ka töötlusi nagu Pink Floydi "Another Brick in the Wall" ning Cameo "Word Up!", millest viimane oli ka kogumiku esimene singel. Plaadil on kokku 19 lugu ning see ilmus 5. oktoobril 2004.
5. oktoobril 2004. aastal abiellus Jonathan Davis Hawaii saarel Konas modell Deven Davisega. Nende laps sündis 2005. aasta märtsis.
Järgmise stuudioplaadi produtsendiks kutsuti Dallas Austin, kes on teinud koostööd artistidega nagu Madonna, Michael Jackson ning TLC. Samal aastal esines Korn "Projekt Revolution"-nimelisel festivalil.
2005.
Veebruari lõpus teatas bändi kitarrist Brian "Head" Welch, et lahkub ansamblist ja pühendub jumala teenimisele. Peale seda uudist teatas Jonathan Davis, et uut liiget bändi ei võeta ning jätkatakse neljakesi.
Korn "cover"das Public Enemy lugu "Fight the Power", mis kõlas filmi "XXX: State of the Union" heliribal. Loos lõi kaasa Xzibit.
18. märtsil sündis Jonathan Davisel poeg, kes sai nimeks Pirate Houseman Davis. Davis pidas seda heaks märgiks, sest tema esimene poeg Nathan sündis 9 aastat varem samuti 18. kuupäeval (küll aga oktoobrikuus).
Korn lindistas uue plaadi tarvis mõned demod, millel mängib soolokitarri kunagine Evanescence'i kitarrist Ben Moody. Bänd tegi demod kättesaadavaks ka oma koduleheküljel. Juuli lõpus teatas ansambel, et nende Suurbritannia/Euroopa turneel osaleb kontsertkitarristina bändi Otep mees Rob Patterson.
Kuna Korni plaadileping Sony'ga sai täidetud, alustas bänd koostööd EMI-ga ning sõlmis plaadilepingu Virgin Records-iga. 6. detsembril 2005 ilmuski Korni seitsmes album, 15-looline "See You on the Other Side".
Esimene singel oli "Twisted Transistor". Singli videos mängisid Korni liikmeid tuntud räpparid Lil Jon, Snoop Dogg, Xzibit ja David Banner. Albumist oli saadaval ka limiteeritud väljaanne, mis sisaldas lisadena kolme varem avaldamata lugu, kaht "remix"i ning kahe uue loo kontsertvideosid.
Albumi teiseks singliks oli "Coming Undone", mille maksisingel sisaldas lisaks nimiloole ka limiteeritud väljaandel olnud laulu "Eaten Up Inside" ja kontsert-versiooni loost "Twisted Transistor".


Coldplay.
Coldplay on briti alternatiivrockbänd Londonist. Nad tulid kokku 1997. aastal. Välja andnud kolm albumit, Coldplay on saavutanud suurt edu ka nende singlitega nagu "Yellow", "Speed of Sound" ning Grammy võitnud singliga "Clocks".
Coldplay varast materjali mõjutasid Jeff Buckley ja Radiohead, samas ka U2 ning Travis. Peale bändi debüütalbumi Parachutes väljastamist (2000.a.), sai Coldplay album A Rush of Blood to the Head (2002) mõjutusi teistelt bändidelt, sealhulgas Echo & The Bunnymen ja George Harrison. Albumi X&Y (2005.a.) mõjudeks olid Johnny Cash ja Kraftwerk.
Coldplay on üks vähestest briti ansamblitest, mis on saavutanud suurt edu Põhja-Ameerikas. Hoolimata bändi suurest populaarusest, on Coldplay jäänud oma muusika suhtes kaitsvaks ning keelab selle kasutust toodete reklaamimisel. Coldplay on keeldunud mitmeid miljoneid dollareid maksvatest lepingutest Gatorade'i, Diet Coke'i ja The Gap-iga, kes tahtsid kasutada vastavalt lugusid "Yellow", "Trouble" ning "Don't Panic".
Aastast 2002 on Coldplay olnud mitmete sotsiaalsete ja poliitiliste ürituste toetaja. Bänd on esinenud ka mitmetel heategevusüritustel nagu Band Aid 20, Live 8 ja Teenage Cancer Trust.
Ansambel Coldplay koosneb bassimees Guy Berrymanist, soolokitarrist Jonny Bucklandist, trummar Will Championist ja Chris Martinist, kes laulab ja mängib vastavalt vajadusele kas kitarri või klaverit.
Algselt kandis nende nelja mehe ansambel nime Starfish ja Coldplay oli hoopis üks teine bänd, kus mängisid nende sõbrad. Kui sõbrad enam Coldplay nime ei tahtnud, küsisid Starfishi liikmed, kas nad võivad seda nime ise kasutada. Nagu näha, olid sõbrad nõus. Too teine bänd võttis omale nime Coldplay ühest luulekogust leitud Philip Horky luuletuse „Cold play“ järgi-
Coldplay liikmed kasvasid üles Inglismaa ja Šotimaa eri paigus ning kohtusid esimest korda 1990-ndate keskel Londonis, oma esimesel kolledžinädalal. Neist neljast said kohe väga head sõbrad ja mõne aja pärast kasvas sõprusest välja ansambel. Chris hakkas koos Jonnyga lugusid kirjutama, Guy asus bassi mängima ning kuna Will tahtis ka hirmsasti kaasa lüüa, pidi ta kitarri trummide vastu vahetama, sest trummarit oli ju ka vaja. Neid noori sidus lisaks sõprusele ka kirg muusika vastu ja salajane soov saada nii headeks muusikuteks kui see vähegi võimalik on.
Läbi suure häda välja antud esimene singel „Brothers And Sisters“ viis Coldplay ka esimese lepinguni stuudioga Parlophone. Nüüd, mil nad on võitnud neli Grammyt, neli Briti muusikaauhinda ja müünud pea seitseteist miljonit albumit, kipub ununema see, kui kaugel oli Coldplay oma esimese albumi „Parachutes“ (2000) ilmumise ajal sellest, millised olid enamik teisi artiste. Keegi on väga ilusasti öelnud, et Coldplay oli justkui vaikne torm, täis toorest, tõelist emotsiooni, samal ajal kui ülejäänud muusikamaailm tegeles üksnes hääleka enese näitamisega.
Edu kodusel Inglismaal sai peagi toetust ka USAst, kus Coldplayd peetakse Briti bändide nii-öelda uue laine avalöögiks.
Teise albumiga „A Rush Of Blood To The Head“ (2002) tõusis ansambel Coldplay vaieldamatult muusikamaailma kõrgliigasse. 2003. aastal tuuritasid nad maailma suurematel lavadel. Piletid olid iseenesestki mõista välja müüdud.
Pärast seda kirjutasid mehed uut muusikat, kuid võtsid aja maha ja tegid seda rahulikus tempos. Igüks käis aeg-ajalt stuudios lugudele mingit oma nüanssi lisamas. Äkki said muusikud aru, et nii see asi ei edene. „See kõik oli lihtsalt kuidagi... kergeks muutunud. Aga ükski hea asi ei tule kunagi kergelt. Selles kõiges polnud enam kirge... polnud energiat,“ ütleb Will.
Nii sii juhtuski, et esimest korda pika aja jooksul hakkasid neli sõpra jälle koos hängima. Nad mängisid jalkat ja pesapalli, käisid väljas söömas ja tegid nõmedaid koduvideoid, mida kodulehele üles panna. Nad said aru, mis puudu oli. Suures täiuseihas olid kutid unustanud selle, mis tegelikult kõige tähtsam oli. Selle, et kõige alguses ja ennekõike olid nad ikkagi sõbrad. Niisiis leidsidki nad tee tagasi armetusse prooviruumi, kus põrandad õllest kleepusid ja seinad olid täis kriitseldusi. Ja võib vist öelda, et nad said oma touchi tagasi.
Tagasi stuudios, omaenda lauludest tõeliselt aru saanud, lindistasid nad uue albumi materjali ja 6.juunil 2005. aastal ilmuski Inglismaal nende kolmas album „X & Y“, mille esimene singel „Speed Of Sound“ lendas ülehelikiirusel nii inimeste südametesse kui ka edetabelite tippu. Selle järgnesid singlid " Fix You", " Talk" ning " Hardest part".
Pärast plaati X&Y nõudsid fännid kohe aga ka uut. Niisiis otsustas nelik minna Lõuna-Ameerikasse turneedele ja samas ka inspiratsiooni ammutama.Koos kirjutati arvukalt erinevaid lugusid, täiesti uudse saundiga. Paljudes lugudes oli tunda Lõuna-Ameerikalikku mõjutust ja bändi arust oli selline uus lähenemine geniaalne. Plaati hakati salvestatama 2007. aasta juunist 2008. aasta aprillini ning lasti välja 12. juunil 2008 Suurbritannias ja 17.juunil Ameerika Ühendriikides. Enne plaadi väljalaskmist toimusid juba spekulatsioonid ja liba-uudised, mis ennustasid plaadi väljalaskekuupäeva ja nime. Üllitisele pakuti ekslikult nimeks "Prospekt" ning ka väljalaskekuupäevaks määrati fännide poolt omavoliliselt 19. maid. Uuenduslikiu plaadi nimeks sai aga Viva la Vida or Death and All His Friends. Coldplay on plaadilt avaldanud esimesed kaks singlit "Violet Hill" ja "Viva la vida" millele on valminud ka videod ja mida on saatnud suursugune edu. 36 riigis üle terve maailma on plaat olnud müügiedetabelite esikohal.


Rada7.
Rada7 on eestikeelne muusika ja -kultuuri veebisait. See on omalaadsete seas Eesti suurimaid, ühendades ürituste korraldajaid, artiste ja publikut.
Rada7 on tegutsenud augustist 1999.
Saidil on kasutajate poolt kirjutatud artiklid üritustest ja esinemistest, intervjuud artistidega, plaadiarvustused, foorum, kalender muusikasündmustega ning Eesti muusikale keskendunud plaadipood. Varem oli seal albumite kohta käiv lehekülg "grammofon" vabalt allalaetavate lugudega ning ajakirja "Pläkk" nurgake.


Dwight Phillips.
thumb
Dwight Phillips (sündinud 1. oktoobril 1977 Decaturis Georgia osariigis) on USA kergejõustiklane (kaugushüpe). Olümpiavõitja (2004) ja kolmekordne maailmameister (2003 ja 2005).
Pariisi MM 2003. aastal jätkas ameeriklaste Carl Lewise ja Mike Powelli võidutavasid Dwight Phillips. Meeste kaugushüpet on MM-võistlustel valitsenud vaid läänepoolkera sportlased.
Aastatel 1983 ja 1987 võitis Carl Lewis, kahel järgmisel korral (1991 ja 1993) Mike Powell ning neljal viimasel MM-il (1995, 1997, 1999 ja 2001) kuubalane Ivan Pedroso.
2005. aasta maailmameistriks krooniti Dwight Phillips oma ainsal õnnestunud katsel, esimesel, 8.60-ga isiklikku rekordit korranud hüppega. Ühtlasi ületas 27-aastane Phillips viie sentimeetriga Carl Lewisele 22 aastat tagasi MM-tiitli toonud Helsingi olümpiastaadioni rekordi 8.55.
Olümpiamängudel.
2004 olümpiavõitja (8.59)
Maailmameistrivõistlustel.
2003 maailmameister sisemaailmameistrivõistlustel (8.29)
2003 maailmameister (8.32)
2005 maailmameister (8.60)
2009 maailmameister (8.54)


Iván Pedroso.
Iván Lázaro Pedroso Soler (sündis 17. detsembril 1972 Havannas) on endine Kuuba kergejõustiklane (kaugushüpe). Olümpiavõitja ja üheksakordne maailmameister.
Ivan Pedroso ei andesta Itaalia kergejõustikujuhtide peale, kes tühistasid tema 29. juulil 1995. aastal Sestrieres hüpatud maailmarekordi 8.96. Itaalia Kergejõustikuföderatsioon karistas ka kolme kohtunikku, kelle tegevus ei võimaldanud Pedroso hüppe ajal saada tuule kiiruse õiget näitu. Üks kolmest kohtunikust, kes seisis tuulemõõtja ees, diskvalifitseeriti eluks ajaks.
Kaks nädalat pärast Sestriere hüpet tuli Petroso Göteborgi MM-il 8.70ga maailmameistriks.


San Pietro in Ciel d'Oro.
San Pietro in Ciel d'Oro (itaalia keeles 'Püha Peetrus kuldses taevas') on 12. sajandist pärit kirik Itaalias Pavia linnas.
Püha Peetruse kirikut Pavias on esimest korda mainitud 604. Aajavahemikul 720–725 laskis langobardide kuningas Liutprand kiriku renoveerida ja ta on sinna ka maetud. Praeguse romaani stiilis kiriku pühitses paavst Innocentius II 1132.
Kunagist kuldset lage, mille järgi kirik oma nime sai, enam ei ole. Varasemat kuldseks värvitud lage on oma teostes maininud Dante ja Boccaccio.
Kirik on Itaalia kirikutele iseloomuliku lihtsa välisarhitektuuriga. Põrand asub tänavapinnast tunduvalt allpool seitsme sajandi jooksul kogunenud "kultuurkihi" tõttu.
Kirik on kuulus seal asuva Püha Augustinuse pühamu tõttu. Augustinuse säilmed olevat 8. sajandil Kartaagost Paviasse toonud Lombardia kuningas Luitprand. Augustinuse säilmeid hoitakse suures gooti stiilis marmorist sarkofaagis "Arca di Sant'Agostino" (1362).
Krüptis on aastal 524 või 525 surnud kristliku filosoofi Boëthiuse haud. Tema auks on kiriku fassaadil tsitaat Dante "Jumalikust komöödiast", mille osas "Paradiis" ta Boëthiuse hauda mainib.


Ukraina NSV lipp.
Ukraina NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse (1919–1922 Punaarmee poolt vallutatud ala) Ukraina NSV lipp.
Esimese lipu sai Ukraina NSV 1919. aastal, see oli punane kangas mille vardapoolses ülanurgas olid kuldsed tähed "УССР". Plagu oli kasutusel kuni 1937. aastani. Aastatel 1929–1937 oli kasutusel ka lipu teine variant, see erines teisest vaid selle poolest, et talle oli lisatud tähtede ümbere kollane ristkülik (kollased olid vaid alumine ja lehvi poolne külg).
1937. aastal muudeti lipul kirja, "УССР"-ist sai "УРСР", tähtede kohale aga lisati kuldsed ristatud sirp ja vasar.
21. november 1949 võeti kasutusele uus lipp. Lippu väli oli punane, mille alaserva oli paigutatud sinine horisontaalne laid, vardapoolsesse ülanurka aga ristatud kuldsed sirp ja vasar ning punane kuldse äärisega viisnurkne täht. Proportsioonid 1:2. See lipp oli kasutusel 24. augustini 1991.


Leedu NSV lipp.
Leedu NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Leedu NSV lipp.
Esimene lipp võeti kasutusele 25. augustil 1940. Lipul oli punane väli, mille vardapoolsesse ülanurka oli kirjutatud kahes reas "LIETUVOS (ülemises reas) TSR (alumises reas), nende all aga kuldsed ristatud sirp ja vasar.
Aastatel 1953 – 1989 kasutusel olnud lipp oli punane kangas, mille alumises servas olid valge (kitsam) ja roheline (laiem) laid. Roheline sümboliseeris tammemetsasid ja valge – rahu. Vardapoolses ülanurgas olid kuldsed ristatud sirp ja vasar ning nende kohal punane kuldse äärisega viisnurk.


Karjala-Soome NSV lipp.
Karjala-Soome NSV lipp oli NSV Liidu haldusüksuse Karjala-Soome NSV lipp.
Esimene lipp, 1940 – 1953 oli punane, mille vardapoolses ülanurgas oli soomekeelne kiri "Karjalais-Suomalainen SNT", selle all aga venekeelne kiri "Карело-Финская ССР" ning nende kohal kuldsed ristatud sirp ja vasar.
1. september 1953 võeti kasutusele uus lipp, mis oli punane, alaservas aga horisontaalsed laiud - sinine ja roheline. Vardapoolses ülanurgas olid ristatud kuldsed sirbi ja vasara kujutised, nende kohal punane kuldse äärisega viisnurk. Lipp oli kasutusel 1956. aastani, mil Karjala-Soome NSV muudeti Karjala ANSV-ks.


Krüpt.
Krüpt (kreeka "kryptos" "varjatud, salajane") oli algselt märtri koobas katakombides.
Keskaegsetes kirikutes oli krüpt kooriruumi (idakoori) all paiknev maa-alune reliikviahoidla või haud. Romaani ehituskunstis arenes krüptist tihti suur mitmelööviline ruum. Tavaliselt on krüptid tugevalt võlvitud. Alates romaani stiilist, kui koori tasand tõsteti lööviga võrdseks, esineb ka akendega krüpte.
Gootikas on krüpt haruldane.
Eestis on krüptitaoline ruum vaid mõnel 13. sajandi lõpus ja 14. sajandil ehitatud kirikul (dominiiklaste Püha Katariina kloostris Tallinnas ja Padise kloostris).


Kuma jõgi (Jaapan).
Kuma (jaapani 球磨川 (Kuma-gawa)) on jõgi Jaapanis Kyūshū saarel.
Ülemjooksul mägijõgi. Voolab valdavalt läände, suubub Yatsushiro lähedal Ida-Hiina merre.
Pikkus 115 km, valgla 1880 km².


Cho Oyu.
Cho Oyu (tiibeti "jo bo dbu yag", hiina 卓奥友山 "Zhuó'àoyǒu Shān") on mägi Aasias Himaalajas. Asub Džomolungmast loodes. Kõrgus 8201 meetrit (kõrguselt 6. mägi maailmas). Cho Oyut peetakse kõige kergemini vallutatavaks 8000-liseks.
Mäe tippu jõudsid esimestena Herbert Tichy, Sepp Jöchler ja šerpa Pasang Dawa Lama 19. oktoobril 1954.
1958 jõudis mäe tippu teine ekspeditsioon, mida juhtis Pasang Dawa Lama, saades niiviisi esimeseks, kes kaks korda mäe tippu jõudis. See oli esimene 8000-lise vallutus, kus ekspeditsiooni juhtis šerpa. Sellel ekspeditsioonil toimus ka Cho Oyu esimene surmaga lõppenud õnnetus.
1959 hukkus rahvusvahelisel naiste ekspeditsioonil laviinis 4 alpinisti.
1964 toimus oletatav kolmas tõus. Selle kohta puuduvad tõendid, sest mõlemad saksa mägironijad surid kurnatusse 7600 meetri kõrgusel.
1978 tõusid Edi Koblmüller ja Alois Furtner Austriast tippu eriti rasket kagunõlva pidi.
1983 õnnestus Reinhold Messneri neljas katse Cho Oyu vallutada.
1984 sooritasid Maciej Baebeka ja Maciei Pawlikowski esimese talvise tõusu.
1994 sooritas Yasushi Yamanoi esimese soolotõusu edelanõlva pidi.


Lars Ulrich.
Lars Ulrich (sündis 26. detsembril 1963 Gentoftes Taanis) on "heavy metal" 'i bändi Metallica trummar ja asutajaliige.
Ulrich sündis Taanis, kuid kolis 1970ndate lõpus perega USAsse. Seal hakkas ta aktiivselt tegelema "heavy metal" 'i viljelemisega.
Ta asutas Metallica koos James Hetfieldiga 28. oktoobril 1981. Teda on tihti peetud bändi tegelikuks liidriks, seetõttu on tema kaela aetud mitmeid süüdistusi, millega on ka kaasnenud negatiivne reputatsioon, näiteks Napsteri kohtuasjas.


Voldemar Roolaan.
Voldemar Roolaan (kuni 1938 Frooman; 4. jaanuar 1914 Harjumaa Laitse vald – 3. juuni 1991 Tallinn) oli eesti maadleja, EM-pronks 1938, 16-kordne Eesti meister.
Rahvusvahelistel võistlustel osales ta ainult kreeka-rooma maadluses. Klubi: Tallinna “Sport”, pärast “Spartak”.
1932.
Roolaan tuli Eesti meistriks vabamaadluse keskkaalus.
1934.
Roolaan tuli Eesti meistriks vabamaadluse keskkaalus.
1935.
Roolaan tuli Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse keskkaalus.
1936.
Roolaan tuli Eesti meistriks mõlema maadlusviisi keskkaalus. Ometigi saadeti tema asemel Berliini olümpiale Voldemar Mägi, kes kreeka-rooma maadluses mõlemad matšid kaotas. Vabamaadluse keskkaalus ei pannudki Eesti esindajat välja.
1937.
Roolaan tuli Eesti meistriks nii kreeka-rooma (6. ja 7. märtsil Viljandis) kui ka vabamaadluse keskkaalus (8. jaanuaril 1938 Tartus).
17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Keskkaalus võitis Roolaan Eesti B-s M. Nordlingi 3:0. Eesti A-s võitis Voldemar Mägi Arvi Pikkusaari 2:1. Mõlemat, nii Roolaant kui Mäge tõsteti pressis esile.
Euroopa meistrivõistlustele Pariisi saadeti mõlemad. Kohapeal otsustati võistlema panna Mägi, kes võitiski pronksmedali.
1938.
Aasta algul Kristjan Palusaluga treenides juhtus õnnetus. Palusalu heitis Roolaant, katsus raskemana talle mitte peale kukkuda ja sealjuures tuli Palusalu õlg liigesest välja. Kui sama vigastus kordus maavõistlustel Soomega, tähendas see Palusalu karjääri lõppu.
Roolaan tuli Eesti meistriks nii kreeka-rooma (märtsis) kui ka vabamaadluse (detsembris) keskkaalus.
Maavõistlusel 14. märtsil Soomes esines Roolaan esimest korda A-koondises. Kuigi ta võitis, kaotas Eesti ometi 2:5 (Palusalu tõi teise võidu). Eesti B kaotas samuti 2:5 (võitsid Karl Kullisaar keskkaalus ja Johannes Kotkas raskekaalus).
Euroopa meistrivõistlused.
Võistlused peeti 24.–27. aprillini Tallinnas “Estonia” kontserdisaalis. Keskkaalus oli 10 maadlejat.
I ring. Roolaan seljatas Harry Baerensi (Taani) ajaga 5.33. II ring. Roolaan–Béchir Bouazzat (Prantsusmaa) 3:0. III ring. Roolaan–Ludwig Schweickert (Saksamaa) 1:2.
IV ringi jõudis 4 meest. Georgs Ozoliņš (Läti)–Bouazzat 3:0, Ivar Johansson (Rootsi)–Roolaan seljavõit ajaga 7.44. V ring: Johansson–Ozoliņš seljavõit ajaga 14.53. Kokkuvõttes: I Johansson, II Ozoliņš, III Roolaan, IV Bouazzat, V Schweickert.
Johannes Kotkas tuli Euroopa meistriks, Nikolai Karklin teiseks. Riikide arvestuses kogus Rootsi 15, Soome 10, Saksamaa 7, Eesti 6, Läti 2, Türgi ja Norra 1 punkti.
1938.
14. novembril toimus Tallinnas ajalooline maavõistlus, kus Eesti võitis Saksamaad 5:2. Võitsid Martin Maiste kärbeskaalus, Adalbert Toots kergekaalus, Ago Neo poolraskekaalus ja Johannes Kotkas raskekaalus. Ka Roolaan sai Schweickertilt revanši 2:1. Ainult Aleksander Kukk sulgkaalus ja Edgar Puusepp kergekeskkaalus kaotasid.
Roolaan tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
1939.
Voldemar Roolaan maadlemas Arvi Pikkusaariga Berliinis (1939)
20. jaanuaril toimus Berliinis revanšmatš Saksamaa – Eesti. Kohe maadluse algul tegi Schweickert Roolaane vastu võtte ja heitis ta külili matile. Kohtunik vilistas kohe ja luges sakslasele seljavõidu 28 sekundiga. Eestlased protestisid, aga see ei aidanud. Kahjuks otsustas see kohtumine maavõistluse võitja: kolm kergemat meest (Martin Maiste, Hugo Veisman ja Aat Männis) kaotasid seljaga, Edgar Puusepp, Ago Neo ja Johannes Kotkas võitsid.
26. jaanuaril võitis Eesti Prahas Tšehhoslovakkia 5:2. Veisman ja Männis said taas seljakaotuse, kuid Maiste, Mägi, Roolaan (Josef Hampli vastu), Neo ja Kotkas võitsid.
28. veebruaril võitis Eesti Tallinnas Läti 6:1. Ainsa seljavõidu sai Maiste, sulgkaallane Evald Sumil kaotas 0:3, punktidega võitsid Toots, Puusepp, Roolaan, Neo ja Kotkas.
5. ja 6. märtsil Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses Tallinnas ei suutnud Voldemar Roolaan keskkaalu võita; meistriks tuli Voldemar Mägi. Küll tuli Roolaan aga Eesti meistriks vabamaadluses 9. ja 10. detsembril ainult seljavõitudega.
25. ja 26. märtsil Tallinnas kaotas Eesti A Soome A-le 3:4, Eesti B võitis Soome B 4:3. Keskkaalus võitis Voldemar Roolaan Arvi Pikkusaari 3:0 ja Voldemar Mägi Veikko Kokko samuti 3:0. Eesti A-s võitsid veel Ago Neo ja Johannes Kotkas, kaotasid Martin Maiste, Johan Viitung, Voldemar Väli ja Edgar Puusepp.
Euroopa meistrivõistlustel Oslos 25.–28. aprillil osales keskkaalus 11 meest. I ring. Roolaan–Ivar Johansson (Rootsi) 0:3. II ring. Roolaan–Arvi Pikkusaari (Soome) 3:0. III ring. Roolaan oli vaba, Johansson–Ludwig Schweickert (Saksamaa) punktivõit. IV ring. Roolaan–Ercole Gallegati (Itaalia) 3:0, Johansson–Pikkusaari punktivõit. I Johansson, II Schweickert, III Pikkusaari, IV Roolaan. Eestlastest Johannes Kotkas võitis, Edgar Puusepp oli teine ja Ago Neo kolmas. Meeskondlikult oli Eesti Rootsi, Soome ja Saksamaa järel 4.
19. novembril Riias võitis Eesti Läti 5:2. Sulgkaallane Artur Roos kaotas 35 sekundiga. Punktidega kaotas ka Voldemar Mägi keskkaalus. Võitsid Maiste, Väli, Puusepp, Roolaan ja Kotkas.
1940.
Roolaan tuli 2. ja 3. märtsil Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus ja aasta lõpus vabamaadluse keskkaalus.
1941.
Eesti võitis märtsis Taga-Kaukaasia turneel Gruusia kaks korda 7:0. Aserbaidžaanile kaotati 3:4. Moskva võideti 5:2. Eesti võitis Riias Läti 6:1. Roolaan võitis poolraskekaalus kõik kohtumised.
Roolaan tuli Eesti meistriks klassikalise maadluse poolraskekaalus.
1942.
Roolaan tuli Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse raskekaalus.
1945.
Roolaan tuli Eesti meistriks mõlema maadlusviisi poolraskekaalus.
Nõukogude Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel võitis Eesti I ringis kodus Läti 6:1. Võitsid Johannes Kaubi, Evald Sumil, Adalbert Toots, Edgar Puusepp, Voldemar Roolaan ja Johannes Kotkas, ainult August Kukk kaotas keskkaalus. II ringis võideti Sverdlovsk võõrsil 6:1 ja jõuti finaalturniirile Moskvasse. Seal võideti Tbilisi 5:2 ja Kiiev 4:3, kuid Moskva võitis Kiievi 4:3 ja Tbilisi 6:1. Pronksikohtumises võitis Kiiev Tbilisi 5:2. Kullakohtumises võitsid Kaubi, Roolaan (Krutkovskit) ja Kotkas, kuid kaotasid Johannes Looaru, Adalbert Toots, Edgar Puusepp ja Edgar Rohtmets. Kokku 3:4 ja hõbemedalid.
Individuaalselt oli Roolaan Nõukogude Liidu meistrivõistlustel poolraskekaalus 7.
1946.
Nõukogude Liidu meeskondlikud meistrivõistlused peeti Riias. Osalesid 10 liiduvabariiki, Moskva ja Leningrad. Eesti võitis Armeenia 6:1 ja Aserbaidžaani 5:2, kuid kaotas poolfinaalis Moskvale 2:5. Juhan Looaru ja Edgar Puusepp võitsid, punktikaotuse said Boriss Sülluste ja Voldemar Roolaan (Konstantin Koberidzele). Seljakaotuse said Elmar Runge, August Väät ja Sergo Koosler. Ukraina koosseisus oli küll 5 NSV Liidu meistrit, kuid siiski suutis Eesti võita pronksmedali, sest raskekaalus polnud neil meest väljas. Võitsid Looaru ja üllatuslikult ka Väät. Otsustavas kohtumises võitis Roolaan I. Karpinski. Kaotasid Sülluste, Runge ja Puusepp. Moskva võitis finaalis Vene NFSV 6:1.
1947.
Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Tallinnas oli Roolaan poolraskekaalus 5.
Viited.
Roolaan, Voldemar
Roolaan, Voldemar
Roolaan, Voldemar
Roolaan, Voldemar


Germaanlased.
Germaanlased (ladina "Germani") olid Lõuna-Skandinaaviat ja Reini ning Visla vahelist Kesk-Euroopa ala asustanud indoeuroopa hõimud.
Roomlastele said germaanlased tuntuks keltide kaudu, kes nimetasid nii oma naabreid teutooni hõime. Nimetus kandus aegamööda üle ka teistele hõimudele. Esimest korda kasutas germaani hõimude kohta üldnimetust "Germani" Poseidonios (135–51 eKr).
Vanim teadaolev germaanlaste kultuur oli 7. sajandil eKr Elbe alamjooksul ja Jüüti poolsaarel levinud Jastorfi kultuur. Edasi jõudsid germaanlased ka Skandinaavia poolsaare lõunaossa ning hakkasid oma asualadelt alates 4. sajandist eKr pidevalt lõuna poole tungima.
Enamik germaani hõime võitles Rooma riigiga. Esimesed kokkupõrked toimusid 113–101 eKr kimbrite ja teutoonide sõjakäikude ajal.


Medici.
Medici oli Firenze pankuri- ja valitsejasuguvõsa, tuntud 13. sajandi algusest.
Medicid pärinesid tõenäoliselt talupoegade seast, kuigi perekonnalegendi järgi oli nende esivanemaks Karl Suure kaaskonda kuulunud rüütel, kes tapnud Põhja-Itaalias hiiglase. Spekuleeritud on ka selle üle, et Medicite esivanemad olid arstid või apteekrid, kuid see versioon pole eriti suurt toetust leidnud.
Medicid tegelesid pangandusega juba 13. sajandil, kuid esile tõusid nad alles 14. sajandi teisel poolel, kui Mustast Surmast ja teistest teguritest tingitud majanduslangus oli varasemad pangaperekonnad pankrotti ajanud. Nii tõusid nad Firenze mõjukaimate perekondade sekka, kuid eriti suurt poliitilist mõju nad kuni 15. sajandi teise veerandini ei omanud.
Medicid valitsesid Firenzet aastatel 1434–1737, vaheaegadega 1494–1512 ja 1527–1530. Nad säilitasid 1532. aastani vabariikliku valitsusvormi, seejärel omandasid Firenze hertsogi ja 1569. aastal Toscana suurhertsogi tiitli. Medici suguvõsast pärinesid paavstid Leo X, Clemens VII ja Leo XI, samuti Prantsusmaa kuningannad Caterina de' Medici ning Marie de' Medici.
1737. aastal suri Medicite meesliin välja.


Walter Davis (kolmikhüppaja).
Walter Davis (sündinud 2. juulil 1979 LaFayette'is Louisianas) on USA kergejõustiklane, kolmikhüppaja.
4. augustil 2001 osales Davis Kanadas Edmontonis toimunud maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonis, olles rootslase Christian Olssoni kõrval ainus, kes kvalifikatsiooninormi avakatsel täitis. Davise isiklik rekord 17.22 jäi kvalifikatsiooni teiseks tulemuseks, üksnes Jonathan Edwards (Suurbritannia) hüppas 17.46. 6. augustil toimunud finaalvõistlusel oli Davis avakatse järel 17.20-ga liider, aga edaspidi läksid hüpped aina lähemaks (teine katse 17.18, kolmas 17.05, ülejäänud alla 17 meetri) ning lõpuks jäi ta 5. kohale. Medalid võtsid Edwards 17.92, Olsson 17.47 ja Igor Spassovhodski (Venemaa) 17.44-ga.
16. märtsil 2003 osales Davis sisemaailmameistrivõistlustel Suurbritannias Birminghamis. 16.74 andis talle avakatse järel 3., teise katse järel 4. koha. Ta hüppas neljandal katsel 16.85 ja viiendal 16.92, aga jäi ikka 4. kohale. Kuid viimasel katsel hüppas ta 17.35 ja tõusis liidriks. Kuid ka konkurendid parandasid seepeale oma tulemust. Olsson võitis 17.70-ga Davise ja Yoelbi Quesada (Kuuba) ees. Edwards ei suutnud viimasel katsel tulemust parandada ja langes teiselt kohalt neljandaks.
2003. aasta MM-il osales Davis kaugushüppes. Kvalifikatsioonis hüppas ta 27. augustil 8.14, mis oli kvalifikatsiooni paremuselt kolmas tulemus. Finaalis 29. augustil seevastu ei suutnud ta seda korrata: hüpped jäid vahemikku 7.89–7.96 ja alles viimase katse 8.02 andis 7. koha.
13. septembril 2003 saavutas Davis IAAF-i finaalvõistlustel Monte Carlos Olssoni järel teise koha.
2004. aasta suveolümpiamängudel Ateenas oli Davisel 20. augustil kvalifikatsioonis kahe katse järel kirjas alamõõduline 16.28, mis andis 27. koha, aga viimasel katsel suutis Davis 16.94, mis viis eelviimasena lõppvõistlusele. Kuid 22. augustil finaalis jäid hüpped vahemikku 16.59–16.78 ja see andis eelviimase koha Phillips Idowu ees, kes üldse tulemust kirja ei saanud. Olsson võitis riigi rekordi 17.79-ga.
2005. aasta MM-il Helsingis täitis Davis 10. augustil 17.08-ga kvalifikatsiooninormi. Põhivõistlusel tuli ta 11. augustil 17.57-ga maailmameistriks.
2006. aasta sise-MM-il Moskvas hüppas Davis 11. märtsil kvalifikatsiooni avakatsel 16.93, 2 cm alla kvalifikatsiooninormi. See ei olekski edasipääsu taganud, aga Davis sai viimasel katsel 17.09, mis oli paremuselt 6. tulemus ja viis lõppvõistlusele. Seal hüppas Davis kohe avakatsel isikliku rekordi 17.73 ja tuli maailma sisemeistriks Jadel Gregório (Brasiilia, 17.56) ees.
2007. aasta MM-il Jaapanis Osakas täitis Davis 25. augustil 17.10-ga täpselt kvalifikatsiooninormi. Lõppvõistlusel tuli ta 27. augustil 17.33-ga pronksmedalile Nelson Évora (Portugal) ja Jadel Gregório järel.
Isiklikku.
Walter Davis on 185 cm pikk ja kaalub 78 kg.
Davis, Walter
Davis, Walter


Friedrich VI (Švaabimaa).
Friedrich VI (mõnikord nimetatud ka Friedrich V-ks, sest tema vend Friedrich V suri alaealisena; 1167–1191) oli Friedrich Barbarossa poeg ning Švaabimaa hertsog 1170–1191.
Ta osales koos oma isaga Kolmandas ristisõjas ning oli Saksa-Rooma armee juht pärast oma isa surma. Kuid 1191. aastal suri ta, arvatavasti malaariasse, ning seejärel loobusid keisririigi väed Palestiinas sõdimisest.


Merlene Ottey.
Merlene Joyce Ottey (sündinud 10. mail 1960 Cold Springis) on Jamaica kergejõustiklane (100 m ja 200 m jooks). Ta on kuuekordne maailmameister ja paljukordne tiitlivõistluste medalivõitja.
Merlene Ottey osales 44-aastaselt oma seitsmendatel olümpiamängudel 2004. aastal Ateenas. Kuus korda esindas ta olümpiamängudel sünnimaad Jamaicat ja seejärel võistles Sloveenia eest. Ottey sai Sloveenia kodakondsuse 2002. aastal.
Aastal 2010 jooksis ta 50-aastaselt 100 m ajaga 11,67 s. Samal aastal osaleb ta Euroopa meistrivõistlustel Sloveenia 4×100 m teatejooksu võistkonnas.
Olümpiamängudel.
Moskva 1980
Los Angeles 1984
Barcelona 1992
Atlanta 1996
Sydney 2000
Maailmameistrivõistlustel.
Helsingi 1983
Rooma 1987
Tōkyō 1991
Stuttgart 1993
Göteborg 1995
Ateena 1997
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Indianapolis 1987
Budapest 1989
Sevilla 1991
Barcelona 1995
Isiklikud rekordid.
100 m 10,74 (1996)
200 m 21,64 (1992)
Isiklikku.
Merlene Ottey on 175 cm pikk ja kaalub 62 kg.


Emanuel Merins.
Emanuel Merins (sündis 14. oktoobril 1946) on Saksamaa kabetaja ja endine kabetreener.
Omab rahvusvahelise meistri nimetust rahvusvahelises kabes ning on Valgevene ja Läti teeneline treener. Tema tuntumaid õpilasi on Guntis Valneris. Praegusel ajal ta enam kabetreenerina ei tegutse vaid õpetab lastele jalgpalli, korvpalli ja võrkpalli.
Merins, Emanuel
Merins, Emanuel
Merins, Emanuel


Friedrich V (Švaabimaa).
Friedrich V (1164–1170) oli Friedrich Barbarossa vanim poeg ning ametlikult Švaabimaa hertsog 1167–1170.


Friedrich IV (Švaabimaa).
Friedrich IV (1145–1167) oli Švaabimaa hertsog alates 1152. Ta oli Saksa kuninga Konrad III poeg ning sai Švaabimaa valitsejaks pärast seda, kui tema nõbu Friedrich Barbarossa oli järgmiseks Saksa kuningaks saanud. Barbarossa nimetas Friedrichi ka oma järeltulijaks Saksa-Rooma troonil, kuid viimane hukkus sõjakäigul Rooma, misjärel Švaabimaa läks Barbarossa 3-aastasele pojale Friedrich V-le.


Friedrich II (Švaabimaa).
Friedrich II (1090–1147) oli Švaabimaa hertsog alates 1105. aastast.
Ta oli Friedrich Barbarossa isa ja Konrad III vend.
Ta toetas oma venna kuningaks saamist ning võitles Lothar von Supplinburgiga. Ise ta kuningaaust loobus, ehkki abiellus Welfide suguvõsa esindaja Judithiga, mistõttu tema valitsejaks saamine oleks võinud Welfid ja Hohenstaufenid lepitada.


Friedrich I (Švaabimaa).
Friedrich I von Staufen (u. 1050 – 1105) oli esimene Hohenstaufenite soost Švaabimaa hertsog. Ta valitses alates 1079. aastast.
Ta abiellus keiser Heinrich IV tütre Agnesega ning seeläbi said tema järglased tulevikus võimaluse Saksa-Rooma troonile tõusta.


Täht (kiri).
Täht (ka: "kirjatäht", "aabe", "pookstav") on laiemas tähenduses tähtkirja (häälikkirja) või silpkirja tähestiku märk.
Kitsamas tähenduses mõistetakse tähe all häälikkirja tähestiku märki.
Tähtkirjas kirja pandud sõna koosneb tähtedest.
Häälikkirja tähed.
Tüüpjuhul märgib häälikkirja täht ühte häälikut või foneemi.
Mitmes häälikkirjas (näiteks ladina kirjas, kreeka kirjas, kirillitsas, armeenia kirjas) on tähel kaks varianti – suurtäht ja väiketäht. Need on tähe kui grafeemi allograafid.


Aabe.
Aabe on dekoratiivne tähenduslik kiri mündi või pitsati äärel või ehtel.


Karjala-Soome NSV vapp.
Karjala-Soome NSV vapp oli NSV Liidu haldusüksuse Karjala-Soome NSV vapp.
1940. aastal moodustatud Karjala-Soome NSV sai endale vapi 8. juulil 1940, sellel oli kujutatud mägede, metsade ja järvede tagant tõusvat päikest, mille kiirtes olid ristatud kuldsed sirp ja vasar. Figuure ümbritsesid männiokstest ja viljapeadest pärg, mis olid mõlemalt poolt seotud kahe lindiga, üks oli punane ja teine rahvuslikku ornamente kujutav lint, alt olid aga lindid ühendatud. Külgmistel punastel lintidel oli ühel pool soomekeelne ja teisel venekeelne deviis "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!". Alumisel aga soome keeles "KARJALAIS-SUOMALAINEN SNT" ja vene keeles "КАРЕЛО-ФИНСКАЯ ССР". Vapi kohal oli punane kuldse äärisega viisnurkne täht. 20. augustil 1956 muudeti Karjala-Soome NSV Karjala ANSV-ks ja see vapp kõrvaldati käibelt.


Poseidonios.
Poseidonios (umbes 135 Süüria, Apameia – 51 eKr) oli vanakreeka filosoof, ajaloolane, geograaf ja astronoom.
Ta oli oma aja üks suuremaid erudiite.
Elulugu.
Poseidonios õppis Ateenas Panaitiose juures.
Arvatavasti aastast 97 eKr tegutses Poseidonios Rhodosel, kus juhtis stoitsistlikku kooli. Rhodosel käisid teda kuulama mitmed rooma ülikud, sealhulgas Cicero ja Pompeius.
Poseidonios reisis Itaalias, Hispaanias, Gallias, Põhja-Aafrikas ja Kreekas. Hispaanias, tänapäeva Cádizi kandis tegeles ta tõusu ja mõõna uurimisega. Gallias tundis suurt huvi keltide vastu; tema tähelepanekud andsid hiljem Tacitusele ainet "Germania" kirjutamiseks.
Filosoofia.
Poseidonios püüdis ühendada vanema stoa õpetust Platoni ja Aristotelese omaga. Stoitsismile tuginedes uskus ta, et maailma areng lõpeb katastroofiga. Filosoofia ülesandeks pidas ta säilitada inimese sidet algselt kosmost ja inimkonda valitsenud logosega. Ta õpetas inimest järgima logost, mis looduses enam puhtal kujul ei avaldu.
Historiograafia.
Poseidoniose ajalooteosed (52 raamatut), millest on säilinud katkeid, on jätkuks Polybiose "Maailma ajaloole", hõlmates aastaid 144–86 eKr.
Poseidonios imetles Rooma kasvavat mõju. Hellenistlike riikide ajalugu oli tema meelest mandumisprotsess. Ka võõraste rahvaste (Ibeeria poolsaare ja põhja rahvad) kultuuriloost leidis ta tõendeid selle kohta, et inimkond irdub üha enam logosest.
Geograafia.
Oma geograafiaalases teoses "Ookeanist" ei ole Poseidonios piirdunud vaid kirjeldustega, vaid on püüdnud anda ka seletusi Maa arengu kohta. Näiteks arvas ta, et saared on tekkinud merepõhja tõustes vulkaanilise tegevuse tagajärjel.
Sarnaselt Pytheasele seostas ta tõusu ja mõõna Kuu faasidega. Ekslikult arvas ta, et Kuu koosneb õhust ja tulest ning paneb oma kuumusega vee paisuma, põhjustades sellega tõusu.
Poseidoniose mõju.
Poseidoniose teoste suure filosoofilise veenvuse ja meeldiva käsitluslaadi tõttu hinnati teda hellenistlikus ja rooma teaduses kõrgelt. Tema ajaloo- ja etnograafiaalastele töödele tuginesid Diodoros, Sallustius ja Strabon. Tema filosoofia mõjutas tugevalt Cicerot ja Senecat.
Enamik Poseidoniose teoseid on säilinud vaid fragmentidena.


Dhaulagiri.
Dhaulagiri (inglise; hindi धौलागिरी ("Dhaulāgirī")) on mägi Aasias Himaalajas. Dhaulagiri on läänepoolseim üle 8000 meetri kõrgune mägi Nepalis ja maailma kõrguselt 7. mägi kõrgusega 8167 meetrit.
Esimesed 5 ekspeditsiooni 1953–1958 püüdsid tipule läheneda põhjast. Hiljem selgus, et kirde poolt on mäge vallutada hõlpsam ja kõik esimesed vallutused toimusid kirde poolt.
Esimesena tõusis mäe tippu 13. mail 1960 Šveitsi-Austria ekspeditsioon, kuhu kuulusid Kurt Diemberger, Peter Diener, Ernst Forrer, Albin Schelbert, Nyima Dorji ja Nawang Dorji.
Teine tõus mäe tippu toimus alles 1970, kolmas 1973 (USA mägironijad) ja neljas 1976 (Itaalia mägironijad).
Mägi on tuntud sagedaste surmajuhtumite poolest. 1969 hukkus 7 ameeriklast ja 1975 6 jaapanlast.
Alles kevadel 1978 vallutati tipp esimest korda mitte kirdest, vaid mõnest muust ilmakaarest (edelast). Sealjuures sai 1 liige surma. Samal sügisel vallutas Jaapani ekspeditsioon mäe kagu poolt, kusjuures 4 liiget sai surma.


Santo Antão.
Santo Antão on saar Atlandi ookeanis, suurim Roheneemesaarte Tuulepealsetest saartest.
Saare pindala on 779 km².
Saar on mägine, kõrgus merepinnast on kuni 1979 meetrit.


Latiinid.
Latiinid olid Latiumis elanud itaalikute hõim; elasid Tiberi alamjooksu ja Albanuse massiivi vahel ning Kesk-Itaalia rannikualadel.
Umbes 8. sajandil eKr tekkis latiinidel kogukondade liit (keskus Alba Longa). Juba varakult tegelesid latiinid põllunduse ja karjandusega ning oskasid maad kuivendada. Nad elasid kindlustatud asulais ning neil olid ühised pühamud.
6. sajandil eKr sai hakkasid latiinide aladele peale suruma roomlased.
496 eKr võitsid roomlased latiine Regilluse järve ääres. 493 eKr sõlmisid nad latiinidega võrdõiguslikkusel põhineva liidulepingu.
Tänu roomlaste survepoliitikale alustas latiinide liit 340 eKr Rooma-vastast ülestõusu nn Latiinide sõda), mis lõppes 338 eKr latiinide lüüasaamisega. Latiinide liit kaotati, osa nende linnu liideti Rooma riigiga, osa allutati lepingutega. Nende linnadel oli sestpeale piiratud (latiini) kodanikuõigus ("ius sine suffragio"). Alles pärast Liitlassõda (90–88 eKr) said latiinid Rooma kodanikuõiguse.


Karjala ANSV vapp.
Karjala ANSV vapp oli Vene NFSV haldusüksuse Karjala ANSV vapp.
1923. aastal moodustatud Karjala ANSV sai endale vapi 17. juunil 1937. See oli Vene NFSV vapp millele olid lisatud tähtede "РСФСР" alla vene-, soome- ja karjalakeelne kiri "Karjala ANSV", ka deviis oli kolmes keeles.
29.detsembril 1937 eemaldati vapilt soomekeelsed kirjad. Kilbile jäid vene keeles "КАРЕЛСКАЯ АССР" ja karjala keeles "KARELSKOI ASSR".
1940. aastal muudeti Karjala ANSV Karjala-Soome NSV-ks ning võeti kasutusele Karjala-Soome NSV vapp.
20. augustil 1956 muudeti Karjala-Soome NSV taas Karjala ANSV-ks, ning võeti taas kasutusele täiendustega Vene NFSV vapp, mille kilbile oli lisatud venekeelne kiri "Karjala ANSV" ja deviis oli kahes keeles, soome- ja vene keeles.
30. mail 1978 lisati vapile ka soomekeelne kiri "Karjala ANSV", ning vapi kohale paigutati kuldse äärisega viisnurkne täht. See vapp oli kasutusel 28. septembrini 1993, kui Karjala ANSV-st sai Venemaa Föderatsiooni kuuluv Karjala Vabariik.


Manaslu.
Manaslu on mägi Aasias Himaalajas. Kõrgus 8163 või 8156 meetrit.
Esimestena tõusid mäele 1956. aastal T. Imanishi and Gyalzen Norbu.


Adda.
Adda on jõgi Alpides Itaalias.
Adda on 313 km pikk. Ta algab 2235 m kõrgusel üle merepinna ja suubub Po jõkke 32 m kõrgusel üle merepinna, nii et tema lang on 2203 m. Adda valgla suurus on 7979 km². Suudmes on tema vooluhulk 187 m³/s.
Adda algab Šveitsi ja Itaalia piirilt Bormiost pisut põhja pool ja suundub pärast Bormio läbimist edelasse. Pärast Tirano läbimist pöördub ta läände ning voolab läbi Sondrio ja Morbegno. Sel ajal jäävad temast lõunasse Orobie Alpid ja põhja Reetia Alpid – viimased tõusevad enam kui 4 km kõrgusele merepinnast (Bernina 4049 m) ja jäävad enamjaolt Šveitsi. Adda suubub Como järve kirdetippu. Suubumiskoha lähedale jääb Orobie Alpide kõrgeim tipp Legnone (2609 m).
Adda väljub Como järve ning voolab üldiselt lõunasse, läbi Lecco. Seejärel laskub ta Lombardia madalikule ning voolab Bergamo ja Milano vahelt läbi. Lodis pöördub ta kagusse ning suubub Cremona ja Piacenza vahel vasakult Posse.
Addal ei ole suuri lisajõgesid ja ka Como järve ei suubu peale Adda teisi suuri jõgesid.
Jõe orus kulgeb Bormiost kuni Lecconi maantee. Raudteed piki jõge ei kulge, ehkki Lombardia madalikul ületab Addat mitu raudteed.
1377 valmis üle Adda Trezzo sull'Adda sild, mille sildeava oli 72 m. See oli tollal maailmarekordiline ja jäi suurimaks sildeavaks rohkem kui 400 aastaks, kuni 1796 valmis Sunderlandis sama sildeavaga Wearmouthi sild, aga kivisildade arvestuses kuni 1903. aastani, mil Luxembourgi linnas valmis Adolphe'i sild. Trezzo sull'Adda sild ei ole säilinud.
Adda alamjooks oli Veneetsia vabariigi ja Milano hertsogiriigi vaheliseks piiriks pärast 1454 sõlmitud Lodi rahulepingut, aga rahu püsis kõigest 1482. aastani ja see piir 1494. aastani.


Nanga Parbat.
Nanga Parbat (inglise; urdu نانگاپربت (Nāngāparbat)) on mägi Aasias Himaalajas, mille loodeotsa ta moodustab. Indus voolab põhjast ja läänest ümber Nanga Parbati jalami. Kõrgus 8126 meetrit.


Itaalikud.
Itaalikud olid 2. aastatuhandel eKr arvatavasti Alpide või Aadria mere tagant Apenniini poolsaarele rännanud ning seal paikseks muutunud indoeuroopa hõimud. Rääkisid itali keeli.
Itaalikud olid peamiselt karjakasvataja rahvas. Vaid mõned hõimud nagu näiteks latiinid ja oskid tegelesid ka põlluharimisega.
Umbes 3. sajandi keskel eKr alistasid roomlased itaalikud oma võimule ja andsid neile "divide et impera" (väljend on uusaegne) põhimõtte järgi erisugused õigused.
Liitlassõja (90–88 eKr) tulemusel said itaalikud Rooma kodaniku õigused ja sulandusid seejärel tasapisi roomlastega ühte.
Itaalikute keeled tõrjus välja nendega suguluses olev ladina keel.


Annapurna.
Annapurna on mägi Aasias Himaalajas. Asub Dhaulagirist idas. Kõrgus 8091 meetrit.


São Vicente.
São Vicente on saar Atlandi ookeanis, üks Roheneemesaarte Tuulepealsetest saartest.
Saar on künklik, kõrgus kuni 774 meetrit.
92,6 protsenti saare elanikest elab Mindelos.


Rooma riik.
Rooma riik ehk Vana-Rooma oli vanaaja riik, mis sai alguse Rooma linnast Itaalias Latiumis.
Territoorium.
Roomlased vallutasid kõigepealt Itaalia ning seejärel enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid.
Rooma riigi territoorium oli suurim Traianuse valitsemisajal (98–117), mil impeeriumi alla kuulusid peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia (Inglismaa), Gallia (Prantsusmaa, Belgia, Holland, Luksemburg, Šveits, osa Saksamaast), Hispaania, alad lõunapool Doonaud (Baieri, Austria, Ungari, Albaania, Bulgaaria, Serbia, Horvaatia, Sloveenia), Daakia (Rumeenia), Makedoonia, Ahhaia (Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia ja Armeenia (Türgi, Iraan, osa Iraaki, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan), Süüria ja Juudamaa (osa Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist ja Iisraelist) ja kogu Põhja-Aafrika rannik (Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptus).
Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema.
Kuningate ajajärk.
"Lähemalt artiklis Kuningate ajajärk"
Kuningate ajajärk (753–509 eKr) oli Rooma linnriigi kujunemise aeg.
Riigi eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningas ("rex"). Pärimuse järgi valitsesid Roomat seitse kuningat, kellest ajaloolisteks saab pidada vaid kolme viimast etruski niinimetatud Tarquinuste dünastia kuningat.
Etruskide ülemvõimu ajal arenes riik jõudsalt ning kuningavõim muutus päritavaks.
Vanemate nõukogusse (senatisse) kuulunud mõjukate perekondade peadest kujunes aja jooksul patriitside aristokraatia. Patriitsiperekondadest väljapoole jäi lihtrahvas (plebeid).
Vabariigi ajajärk.
"Lähemalt artiklis Vabariigi ajajärk"
Vabariigi ajajärk kestis aastast 510 eKr aastani 30 eKr või aastani 27 eKr.
Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat konsulit. Konsulid juhatasid sõjaväge. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile.
Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. Hortensiuse seadus (287 eKr) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia nobiliteet, kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.
Latiini liit.
4. sajandil enne Kristust ajasid roomlased Lõuna-Latiumist välja sõjaka volskide hõimu ja lõid latiinide hõimudega liidu. Gallide uue invasiooni oht soodustas latiini liidu tugevnemist. Liitlased polnud rahul Rooma ülemvõimuga ja 340 eKr puhkenud Latiini sõjas nõudsid nad, et üks konsulitest ja pooled senaatorid valitaks liitlaste hulgast. Ladina liit saadeti laiali ja endised liitlased pidid alistuma Roomale.
Gallide sissetung.
Ootamatu tagasilöögi andis Rooma võimsuse kasvule gallide sissetung aastal 387 eKr. 4. sajandi algul tungisid Po jõe orust Etruuriasse gallid. Läbinud Etruuria, ründasid nad Roomat. Aastal 390 eKr purustasid gallid Rooma armee, ja vallutanud elanike poolt maha jäetud linna, purustasid selle peaaegu tervenisti.
Pärimus kõneleb, et ainult väike salk noorukeid varjas end Rooma ligipääsematus linnuses Kapitooliumis. Gallide katse vallutada Kapitoolium ei õnnestunud ning nad asusid seda piirama. Ühel ööl hakkas gallide väesalk üles ronima mööda Kapitooliumi nõlva. Gallid liikusid nõnda vaikselt, et keegi ei kuulnud neid. Ühel gallil õnnestus pääseda isegi päris üles. Selle peale tõstsid hirmsat kisa haned, kes jumalatar Juno pühade lindudena elasid Kapitooliumil templis. Roomlased ärkasid ja paiskasid gallialaste väeüksuse kuristikku.(Siit ongi pärit väljend "Haned päästsid Rooma".)
Saanud roomlastelt määratu suure lunaraha, 1000 naela kulda, gallialased lahkusid. Ka hiljem ründasid nad mitmel korral Rooma territooriumi, kuid neil ei õnnestunud enam linna vallutada. Peale gallide rünnakut üles ehitatud Rooma sai endale tugevad kindlustused.
Samniidi sõjad.
Samniidi sõjad said alguse rikka ja viljaka Campania maakonna pärast ja jätkusid vaheaegadega aastatel 343 kuni 290. Kui samniidid hõivasid Campania ja Capua linna, pöördusid sealsed elanikud abi saamiseks roomlaste poole. Sellest kasvas välja esimene samniidi sõda, mis kestis 343–341 ja lõppes Rooma võiduga. Roomlaste tugevnenud positsioon võimaldas neil end Campanias paremini sisse seada, mis viis uue samniidi sõjani – 327–304. Võitlus oli tasavägine, esialgne edu asendus raske lüüsaamisega. Rooma suutis end koguda alles peale täielikku vägede reorganiseerimist. Samniidi föderatsioon jäi püsima ja Rooma sõlmis sellega lepingu.
Kolmas samniidi sõda puhkes gallide ja etruskide vägede invasioonist Rooma piiridsse, mida kasutas ära ka samniidi föderatsioon. Sõja algul elasid roomlased üle raske lüüasaamise. Samniidid piirasid Rooma armee metsaga kaetud Caudiumi kitsustikus sisse ning sundisid häbistavail tingimustel alistuma. Roomlased pidid läbi minema "ikke alt": maasse pisteti kaks oda ja üles oli põiki seotud kolmas. Relvadeta Rooma sõdurid pidid ükshaaval minema odade vahelt läbi vaenlase pilkerahe all. Olukorra tegi eriti raskeks see, et roomlaste vastu tõusid üles nii etruskid kui gallid, kuid kuna erinevad hõimud polnud liitunud, väljus Rooma sõjast võitjana. 296 saavutasid roomlased otsustava võidu Sentiumi lahingus, mille tulemusena sõlmiti etruskidega rahu, samniidi riigid aga liideti Rooma riigiga. Hiljem alistas Rooma endale ka Põhja-Etruuria. Pärast samniidi sõdu jäi kogu Kesk-Itaalia ja osa Põhja-Itaaliast roomlaste kätte.
Itaalia alistamine.
Lõuna- Itaalias asuvaist kreeka linnadest oli tugevaim rikas Tarentum. Roomlaste tegevus Tarentiumi mõjualal sai piisavaks põhjuseks sõja alustamiseks. Tarentiumlased pöördusid abi saamiseks selle aja võimsaima Kreeka kuninga Pyrrhose poole, kes maabuski 280 Itaalias. Tema armee koosnes 20 000 mehelisest jalaväest, 3000 ratsurist ning hulgast sõjaelevantidest. Roomlased purustati juba esimeses lahingus. Kaalukeeleks said lahinguelevandid, keda Rooma sõdurid kartsid. Järgmisel aastal kohtusid roomlased uuesti Pyrrhosega. Äge Asculumi lahing vältas kaks päeva. Roomlased purustati uuesti, kuid ka Pyrrhos kandis nii suuri kaotusi, et hüüdis: "Ἂν ἔτι μίαν μάχην νικήσωμεν, ἀπολώλαμεν" ("Veel üks selline võit ja ma olen kadunud"!) Siit ongi tulnud väljend Pyrrhose võit. Pyrrhos mõistis, et sõda Roomaga venib väga pikaks, kuid tema jõud on lõppemas. Ta otsustas ta mõneks ajaks Itaaliast lahkuda. Kui ta tagasi pöördus, koondasid roomlased oma jõud ja lõid ta puruks. Pärast seda oli roomlastel juba lihtne vallutada kogu Lõuna-Itaalia. Kogu Apenniini poolsaar, välja arvatud Po jõe org, läks Rooma kätte.
Puunia sõjad.
Puunia sõdades (264–146 eKr) purustati Kartaago, vallutati Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Hispaania rannik, mis muudeti Rooma provintsideks.
Idaalade vallutamine.
Illüüria sõdadega (215–168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemeremaade allutamist. Provintsiks muudeti Makedoonia, allutati Kreeka linnriigid.
Impeerium.
Sõdade tulemusena rajati Rooma impeerium, maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Toimus ka Itaalia linnastumine. Kuningate ajajärgust alates säilinud linnriiklik valitsemiskord ei sobinud enam provintside haldamiseks. Algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Riigi otsustavaks jõuks said väejuhid.
Esimene keiser.
60 eKr sõlmisid Caesar, Pompeius ja Crassius senativastase I triumviraadi. Järgnenud kodusõjas võitis Caesar Pompeiuse senati väe ja kehtestas diktatuuri. Peale Caesari surma sai ainuvalitsejaks Octavianus. 27 eKr tunnistas tema võimu ka senat ja andis talle "Augustuse" tiitli.
Varane keisririik.
Niinimetatud printsipaadi ajajärk 30 või 27 eKr–284 pKr.
Keiser koondas enda kätte magistraatide (konsuli, tsensori, rahvatribuuni) ametivõimu ning sõjaväelise võimu. Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid reaalsuses kontrollis valitses keiser. Peale Augustuse surma tugevnes senati opositsioon. Selle mahasurumiseks rakendasid Juliuste–Claudiuste dünastia keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud Pannoonias, Traakias, Gallias, Britannias ja Palestiinas. Peale Nero kukutamist tuli võimule Flaviuste dünastia.
Provintside majandus edenes jõudsalt. Alates 1. sajandi lõpust hakkas Itaalia neile oma juhtpositsiooni kaotama. 3. sajandil elas Rooma riik üle sügava kriisi. Algas linnade langus, kaubalis-rahalised suhted nõrgenesid, põllumajanduses sai valitsevaks latifundium. Impeeriumis hakkas levima kristlus, mille tõkestamiseks hakati kristlasi taga kiusama.
Severuste dünastiale järgnes nn sõdurkeisrite ajajärk. Kodusõjaga kaasnesid barbarite sissetungid ning mitmete provintside lahkulöömine. Aurelianusel õnnestus riigi ühtsus taastada.
Hiline keisririik.
Niinimetatud dominaadi ajajärk 284–476 aasta.
Impeeriumi kriis süvenes. Puhkes kolooniate, talupoegade ja orjade ülestõuse. Suure mõju omandasid riigi teenistuses olevad germaani sõjapealikud (Stilicho, Odoaker).
Impeeriumi lagunemine.
Kuna kriis puudutas idapoolseid alasid vähem, tegi Constantinus pealinnaks Konstantinoopoli. Peale Constantinust valitsesidki riigi ida- ja lääneosa erinevad keisrid: lääneosa keisri residents oli Mediolanum (Milano) või Ravenna.
Pärast Theodosius I surma (395) jagunes impeerium lõplikult Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks. Ida-Rooma riik (Bütsants) püsis kuni 1453. aastani, Lääne-Rooma riik varises kokku Suure rahvasterändamise tagajärjel.


Adam Nelson.
Adam Nelson (sündinud 7. juulil 1975 Atlantas) on USA kuulitõukaja. Maailmameister (2005).
Meeste kuulitõuke 2004. aasta olümpiavõitjaks tuli antiikmängude staadionil Olümpias 30-aastane Ukraina vägilane Juri Bilonog 21.16-ga. Täpselt sama tulemuse sai kirja ka Adam Nelson, kuid ukrainlase paremuselt teine katse oli parem (21.15).
Võitja selgitas alles kogu võistluse viimane tõuge. Esimesel katsel saavutatud 21.16-ga liidriks asunud Adam Nelson saatiski raudmuna väga kaugele, kuid astus korraks ka ringi äärele. Närvilise võistlusoleku poolest tuntud Nelson püüdis küll kohtunikke uskuma panna, et kõik oli õige, kuid eksimus oli kahtluse tekkimiseks liiga ilmne. Nii nagu Sydny OM-il kui ka Edmontoni ja Pariisi MM-il tuli 29-aastasel Nelsonil ka nüüd leppida hõbedaga.
115 kilo kaaluv Adam Nelson krooniti 2005. aasta Helsingi MM-il võitjaks 21.73-ga. Võidutõuke sooritas 7. juulil 30-aastaseks saanud atlantalane kohe esimeses voorus, kuid väärtuslikeima medali oleks talle kindlustanud ka kolmanda katse 21.68
Nelsoni seni ainus tiitlivõistluste kuld pärines 1994. aastast, kui tollal 19-aastane nooruk tuli Lissabonis 18.34-ga juunioride maailmameistriks.
USA kuulitõukajatele oli Nelsoni võidetud kuld MM-idelt viies. Kolm korda on võidutsenud Helsingis lõppvõistluselt välja jäänud John Godina ning ühe korra (1999) hilisem dopingupatune C.J. Hunter.
Olümpiamängudel.
Sydney 2000
Ateena 2004
Maailmameistrivõistlustel.
Edmonton 2001
Pariis 2003
Helsingi 2005
Ōsaka 2007
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Lissabon 2001
Juunioride maailmameistrivõistlustel.
Lissabon 1994
Isiklikku.
Adam Nelson on 183 cm pikk ja kaalun 115 kg.
Välislingid.
Nelson, Adam
Nelson, Adam


Ride the Lightning.
Ride the Lightning on USA rockbändi Metallica teine album, mis anti välja 1984. aastal.
Fakte.
Ride the Lightning, olles bändi debüütalbumist Kill 'em All tunduvalt professionaalsem, filosoofilisem ja morbiidsem, äratas üpris laia tähelepanu, kuid bänd jäi laiematele massidele veel tundmatuks. Seda peetakse Metallica üheks parimaks albumiks (väga suur osa fännidest peab aastaid 1984–1991 bändi kuldajaks).


Master of Puppets.
Master of Puppets on USA ansambli Metallica kolmas album, mis ilmus 21. veebruaril 1986. Album on lindistatud 1985. aasta septembrist detsembrini Kopenhaagenis, Taanis "Sweet Silence" stuudios Flemming Rasmusseni poolt. Seda peetakse üheks parimaks thrash metal albumiks.
Kahte esimest lugu, "Battery" ja "Master of Puppets" on sageli nimetatud Metallica parimateks lugudeks. See album tõi Metallicale tuntust laiema üldsuse ees, ehkki "mainstream"ist jäädi veel kaugele.
USAs on plaati tänaseks müüdud üle 6 miljoni eksemplari.
Lood.
Kõikide lugude sõnad on kirjutanud James Hetfield.


...And Justice for All.
...And Justice for All on USA rockbändi Metallica neljas täispikk album, mis anti välja 1988. aastal.
Fakte.
See album tegi Metallica tuntuks üle kogu maailma. Loole "One" (mida peetakse väga sageli Metallica parimaks) tehti ka bändi esimene video, mis mitmeid "hardcore"-fänne vihastas. "...And Justice For Alli" lood olid tunduvalt pikemad ning rahulikumad kui Metallica eelnev looming ning see ennustas ette veelgi suuremaid muutusi.
Lugu "To Live Is to Die" on pühendatud 1986. aastal hukkunud Metallica bassimehele Cliff Burtonile.
And Justice for All
And Justice for All


Metallica (album).
Metallica on USA heavy metal bändi Metallica eponüümne album. See on nende viies täispikk album. Seda nimetatakse ka The Black Album ('must album') kaanekujunduse järgi, kus domineerib must värv. Album ilmus 1991. aastal.
Fakte.
Black Album on kahtlemata Metallica kõige edukam ja tuntum album - seda müüdi rohkem kui kõiki teisi bändi eelnevaid albumeid kokku. "Nothing Else Mattersit" peetakse üheks parimaks rock-ballaadiks üldse. Järgnevad viis aastat elasid Metallica liikmed selle albumi kuulsusest, andes pidevalt kontserte üle kogu maailma.


Mati Laur.
Mati Laur (sündinud 17. juunil 1955 Abja-Paluojas) on eesti ajaloolane, Tartu Ülikooli uusaja professor. Ta on avaldanud peamiselt Liivimaa varauusaega puudutavaid teoseid, samuti on ta paljude kooliõpikute kaasautor ja konsultant.
Alates 2006. aastast on Mati Laur koos Karsten Brüggemanniga ajalooajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte väljaandja.
Organisatsiooniline tegevus.
7. aprillil 2010 pidas TÜ aulas TÜ üldajaloo õppetooli uusaja professor Mati Laur Eesti Üliõpilaste Seltsi 140. sünnipäeva raames akadeemilise loengu teemal "Miks Venemaa on just selline?".
Välislingid.
Laur, Mati


Ain Mäesalu.
Ain Mäesalu (sündinud 23. veebruaril 1955 Pärnumaal Emmu-Arukülas Mäe-Jüri talus) on Eesti arheoloog ja Tartu Ülikooli õppejõud. On avaldanud mitmeid Euroopa keskaja relvastust puudutavaid teoseid, sealhulgas välja töötanud ammunoolte tüpoloogia, mis on leidnud tunnustamist üle Euroopa.


Ivan Cichan.
Ivan Cichan, ka Ivan Tihhon (vene keeles "Иван Тихон", valgevene keeles "Іван Ціхан"; sündis 24. juulil 1976 Slonimis) on Valgevene kergejõustiklane (vasaraheitja). Kolmekordne maailmameister.
2003. aasta maailma edetabelis Kōji Murofushi järel teisel kohal paiknenud Tihhoni teel maailmameistriks on olnud mitmeid hetki, mil ta on pidanud staadionilt lahkuma, silmad maas. 1997. aasta Ateena MM-il sai ta lõppvõistlusel nulli, 2001. aastal Edmontonis ei suutnud valikvõistluse sõela läbida. Koostöö eksmaailmameistri Sergei Litvinoviga õnnestus tipptulemuseks vormida alles Pariisis.
Meeste vasaraheite 2005. aasta MM finaalis domineerisid Valgevene vägilased Ivan Cichan ja Vadim Devjatovski.
Kuigi hooaja edetabelijuht Cichan oli kolmanda vooru alguseks sattunud üliraskesse olukorda, sest kirjas oli kaks ebaõnnestumist, tuli 2003. aasta maailmameister aga sellest olukorrast auga välja - ta heitis 80.97 ja asus liidriks. Devajatovski vastas aga 82.60 ning juhtkoht oli tema käes.
Neljandas voorus püstitas Cichan 83.89-ga uue maailmameistrivõistluste rekordi ja astus suure sammu teise järjestikuse MM-tiitli suunas. Devjatovski suutis viimases voorus veel 82.19, kuid sellest esikoha võitmiseks ei piisanud. Pronksi võitis 2001. aastal Edmontonis MM-tiitli võitnud poolakas Szymon Ziółkowski 79.35-ga.
2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis sai ta kolmanda tulemuse (81,51), kuid andis positiivse dopinguproovi ning jäi pronksmedalist ilma. Sportlane kaebas diskvalifitseerimise ja võistluskeelu otsuse Rahvusvahelisse Spordi Arbitraažikohtusse ning 5. augustil 2010 sai oma olümpiamedali tagasi.
Isiklikku.
Ivan Tihhon on 185 cm pikk ja kaalub 115 kg.
Viited.
Cichan, Ivan
Cichan, Ivan


Gregorius XIV.
Gregorius XIV (Niccolò Sfondrati; 11. veebruar 1535 – 16. oktoober 1591) oli paavst 5. detsembrist 1590 kuni surmani. Ta oli 229. paavst.
Niccolò Sfondrati sündis Somma Lombardos krahv Francesco Sfondrati ja Anna Visconti 7-lapselises peres vanima lapsena. Temast sai krahv ja ta kandis Vallassina, Pusiano, Bosizio, Suella, Mojana, Garbagnate, Borima, Maggiolino, Masnaga, Tregolo, Pettana, Tabiago, Mandello, Bellano ja Devio "signore" tiitlit, olles ühtlasi Milano ja Cremona patriits. 1543 suri sünnitusel tema ema, mille järel siirdus isa kiriku teenistusse ja temast sai hiljem kardinal.
Sfondrati õppis Perugia ülikoolis ja Padova ülikoolis. Ta kaitses Pavia ülikoolis doktorikraadi. Sel ajal tutvus ta Carlo Borromeoga ja hiljem kujunes nende sõprus ühiste eesmärkide eest võitlemisel üha tugevamaks.
1551 sai Sfondrati Civate abtiks. 20. juunil 1552 määras Hispaania kuningas Felipe II ta Milano senaatoriks. Hiljem sai temast Siena valitsuse president. 12. märtsil 1560 määrati ta Cremona piiskopiks. Sfondrati osales Trento oikumeenilisel kirikukogul, kus ta taunis kirikuametite pluralismi ja rõhutas piiskoppide resideerumist nende ametipostil. Ta määrati 17. veebruaril 1562 komisjoni liikmeks, mis valmistas ette keelatud raamatute nimekirja, ja kinnitati 21. juunil 1563 laulatuse põhisätteid määratleva komisjoni liikmeks. Hiljem asus ta oma piiskopkonnas teostama Trentos vastu võetud otsuseid. 12. detsembril 1583 pühitseti ta kardinalpreestriks ja 14. jaanuaril 1585 sai ta Santa Cecilia kardinalpreestriks. Kardinalina toetas ta Filippo Neri tegevust. Ta osales ajavahemikul 1585–1590 3 konklaavil.
1590. aasta teine konklaav.
Gregorius XIV valiti paavstiks 5. detsembri pärastlõunal 1590 Vatikani paavstipalees ja krooniti 8. detsembril. Ta valis nime Gregorius XIII järgi.
8. oktoobrist 5. detsembrini 1590 kestnud konklaavil osales 53 kardinali. Konklaavil tekkis 7 fraktsiooni. Kardinalide tegevust häiris Hispaania sekkumine. Saadik hertsog Olivares esitas kardinalidele Felipe II koostatud nimekirja 7 isiku kohta, keda kuningas sooviks paavstina näha, kuid kardinalid ei suutnud leida üksmeelt, keda neist valida. Kuninga soosik oli kardinal Girolamo Simoncelli. Mitme vooru järel oli kardinalide võimalik soosik nii Ippolito Aldobrandini (hilisem paavst Clemens VIII) kui Gabriele Paleotti, kuid siis kaldus nende enamus toetama Sfondratit. 'Catholic Encyclopedia' andmeil tulnud kardinal Michele Bonelli vahetult enne viimast valimisvooru Sfondrati kongi ja leidnud ta nuttes palvetamas krutsifiksi ees. Pärast valimisi hüüatanud uus paavst: „Jumal andestagu teile! Mida te olete teinud?“
Välispoliitika ja sisepoliitika.
Gregorius XIV välispoliitika oli orienteeritud Hispaania huvidele. Eelkõige toetas ta Hispaania võitlust Prantsusmaaga, kus võimule oli saanud Henri IV. 1. märtsil 1591 kinnitas ta Sixtus V otsuse Henri IV ekskommunitseerimise kohta. Gregorius XIV toetas Katoliiklikku Liigat ja Pariisi igakuiste subsiidiumitega ning saatis Prantsusmaale oma väed.
Tema ajal tabas Roomat katk ja Kirikuriigis valitses suur toidupuudus.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Gregorius XIV kinnitas 18. veebruaril 1591 Francesco Caracciolo kongregatsiooni ja 21. septembril 1591 tunnustas ta Camille de Lellise rajatud kongregatsiooni. 7. märtsil 1591 tunnustas ta Püha Rochuse vennaskonna privileege.
Ta kohustas piiskoppe resideeruma nende piiskopkondades ja määratles 15. märtsil 1591 avaldatud bullas 'Circumspecta' nõuded piiskopikandidaatidele. Ta keelas eramajades peetavad missad.
Liturgilised otsused.
Gregorius XIV määras 7. veebruaril 1591 ametisse komisjoni, mis revideeriks Sixtus V poolt ametlikuks tõlkeks määratut "Vulgatat" ja kinnitas 21. aprillil ametisse komisjoni, mille eesmärk oli revideerida breviaariumi.
Ta keelas kaputsiinidel läbi viia pihisakramenti. 25. aprillil 1591 karmeliitidele saadetud kirjas tühistas ta Sixtus V sätted.
26. aprillil 1591 sätestas ta ordudesse kuuluvatele kardinalidele õiguse kanda punast "birettat", punast "galerot" ja punast "zucchettot". Neid peakatteid oli Innocentius IV 1245 kohustanud kandma teistel kardinalidel. 9. juunil 1591 andis ta isiklikult "galerod" kardinalidele Michele Bonellile, Girolamo Berneriole ja Gregorio Petrocchinile.
Kristlik eetika ja moraal.
Gregorius XIV keelustas 21. märtsil 1591 avaldatud bullaga 'Cogit nos' ekskommunitseerimise ähvardusel kõik kihlveod paavsti valimiste, paavsti valitsemisaja pikkuse ja kardinalide pühitsemise üle.
Ta käskis 18. aprillil 1591 vabastada Filipiinidel kõik orjad.
Ta määratles 24. mail 1591 avaldatud bullas 'Cum alias' asüüliõiguse.
Ta leevendas bullas 'Sedes apostolica' Sixtus V otsust abortide tegemise kohta.
Uus piiskopkond.
Gregorius XIV rajas 8. mail 1591 Itaalias Oria piiskopkonna.
Onupojapoliitika.
Gregorius XIV vend Paolo Sfondrati abiellus Sigismonda d’Estega. Paolo tütar Anna abiellus Saliceto krahvi Ercole Viscontiga, kelle suguvõsast pärines paavst Gregorius X. Gregorius XIV pühitses Paolo poja Paolo Emilio Sfondrati oma esimesel konsistooriumil kardinaliks ja määras ta kardinal-riigisekretäriks. Paolo teine poeg Ercole Sfondrati abiellus 26. novembril 1590 Lucrezia Cybo Malaspinaga, kelle suguvõsast pärines Innocentius VIII.
Gregorius XIV teine vend Francesco Sfondrati abiellus Bianca Viscontiga, sai 1591 Montafia markiiks ja oli 1590–1591 Sant' Angelo kindluse kastellaan.
Kardinalide pühitsemised.
Gregorius XIV pühitses oma ametiajal 5 kardinali 2 konsistooriumil. Esimesel konsistooriumil 19. detsembril 1590 pühitses ta kardinaliks Paolo Emilio Sfondrati. Teisel konsistooriumil 6. märtsil 1591 pühitses ta neli kardinali: Ottavio Acquaviva d’Aragona, Odoardo Farnese, Ottavio Paravicini ja Flaminio Piatti. Ta olevat soovinud pühitseda kardinaliks ka Filippo Nerit, kuid Neri ei soovinud tiitlit saada.
Gregorius XIV kultuuriloos.
Gregorius XIV usaldas Pietro Arendiuse soovitusel Kreeka kolleegiumi juhtimise taas jesuiitidele.
Ta nimetas 28. juunil 1591 avaldatud kirjas Alonso Sánchezit Püha Tooli kaitsjaks.
Surm.
Gregorius XIV suri 56-aastaselt ööl vastu 16. oktoobrit 1591 Roomas sapikivide tagajärel tekkinud tüsistustesse, olles valitsenud 10 kuud ja 11 päeva. Ta maeti Vatikani basiilikasse.


Näitekirjanik.
Näitekirjanik ehk draamakirjanik ehk dramaatik (ka "dramaturg") on näidendeid kirjutav kirjanik.


Arūnas Norvaišas.
Arūnas Norvaišas (sündis 15. oktoobril 1963) on Leedu kabetaja, suurmeister vene kabes. Tema suurimaks saavutuseks on NSV Liidu meistrivõistluste võitmine 1985. aastal.
Norvaišas, Arunas
Norvaišas, Arunas


1330.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad
Aastad: 1325 1326 1327 1328 1329 - 1330 - 1331 1332 1333 1334 1335


1331.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad
Aastad: 1326 1327 1328 1329 1330 - 1331 - 1332 1333 1334 1335 1336


1332.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad
Aastad: 1327 1328 1329 1330 1331 - 1332 - 1333 1334 1335 1336 1337


1333.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad
Aastad: 1328 1329 1330 1331 1332 - 1333 - 1334 1335 1336 1337 1338


1334.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad
Aastad: 1329 1330 1331 1332 1333 - 1334 - 1335 1336 1337 1338 1339


1335.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad
Aastad: 1330 1331 1332 1333 1334 - 1335 - 1336 1337 1338 1339 1340


1336.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad
Aastad: 1331 1332 1333 1334 1335 - 1336 - 1337 1338 1339 1340 1341


1337.
"See artikkel räägib 1337. aastast; internetižargooni kohta vaata artiklit Leet"
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad
Aastad: 1332 1333 1334 1335 1336 - 1337 - 1338 1339 1340 1341 1342


1338.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad
Aastad: 1333 1334 1335 1336 1337 - 1338 - 1339 1340 1341 1342 1343


1339.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1280. aastad 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad - 1330. aastad - 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad
Aastad: 1334 1335 1336 1337 1338 - 1339 - 1340 1341 1342 1343 1344


Krokodill Gena.
Krokodill Gena (vene keeles "Крокодил Гена") on vene lastekirjaniku Eduard Uspenski loodud tegelane.
Esimest korda astub ta üles raamatus "Krokodill Gena ja sõbrad" (vene keeles "Крокодил Гена и его друзья") 1966. aastal.
Gena on 50 aastat noor intelligentne Aafrika krokodill ja töötab linna loomaaias krokodillina.
Gena lugu.
Töövälisel ajal armastas Gena oma väikeses korteris ajalehti lugeda, piipu tõmmata ja iseendaga trips-traps-trulli mängida. Kord, kui ta oli mänginud endaga nelikümmend matši järjest, läks ta meel väga kurvaks ja ta otsustas endale sõpru muretseda. Nii riputas ta linna üles kuulutused, et otsib sõpru. Kuulutustele reageerisid väike tõsine tüdruk Galja ja äsja linna kolinud teadusele tundmatu loom Potsataja. Saavadki kokku raamatu kangelased – Gena, pioneer Galja ja Potsataja – ning otsustavad asutada Sõpruse Maja, et viia kokku neid, kes otsivad sõpru. Potsatajale, Genale ja Galjale loobivad kaikaid kodaraisse õel vanatädi Kübaramoor ja tema tige rott Larissa.


Pu Yi.
Pu Yi (ka "Puyi"; hiina keeles 溥儀; 7. veebruar 1906 – 17. oktoober 1967) oli Hiina viimane keiser 1908–1912 ja 1917 ning Mandžukuo president 1932–1934 ja keiser (Kangde (康德) ajastu) 1934–1945. Ametlikult valitses ta ainult Keelatud Linnas 1912–1924.
Ta sai keisriks pärast oma vanaonu poja, keiser Guangxu surma. Guangxu oli püüdnud läbi viia reforme. Teda vastustas aga riigi kauaaegne tegelik valitseja, keisrinna Cixi, kes ilmselt laskis Guangxu mõrvata. Kuid Cixi suri vaid kuu aega hiljem, detsembris 1908, nimetades enne oma surma keisriks kaheaastase Pu Yi.
1912. aasta Hiina revolutsioon kukutas keisri ametlikult võimult, ent talle jäeti võim Keelatud Linnas. Seal hoiti teda sisuliselt vangistuses kuni 1924. aastani, mil ta sealt välja aeti ning talt keisritiitel ära võeti. Aastal 1917 taastas kindral Zhang Xun nädalaks formaalselt Pu Yi võimu, kuid reaalselt valitseda keiser ei saanud.
1924–1932 elas Pu Yi eraelu Henry Pu Yi nime all (seda nime oli talle soovitanud tema õpetaja Reginald Johnston). Ta nautis Jaapani saatkonna poolt võimaldatud läänelikku pleiboi-elu, kuid langes nende salaluure võrku.
Aastal 1932 tegid jaapanlased temast oma marionettriigi Mandžukuo valitseja, alates 1934. aastast keisri. Pu Yi arvates oli see õiglane, sest ta oli rahvuselt mandžu (Qingi dünastiast) ning Hiina Vabariik oli ta hüljanud. Ent ka Mandžukuod ei saanud ta reaalselt valitseda, ta oli pelgalt Jaapani ametnike käsutäitja.
Kui Jaapan 1945 sõja kaotas, langes Pu Yi venelaste kätte vangi ning 1950 andsid nood ta Hiina kommunistidele välja. Ta mõisteti vangi kui sõjakurjategija ning vabanes sealt 10 aastat hiljem. Elu lõpul töötas ta aednikuna. Ta suri vähki.
1995. aastal saadi Hiina valitsuselt luba matta Hiina viimane keiser oma eelkäijate kõrvale Pekingi lähedale.
Bernardo Bertolucci on teinud Pu Yi elust mängufilmi "Viimane keiser" (1987).


Hirohito.
Hirohito (裕仁) (29. aprill 1901 – 7. jaanuar 1989) oli 124. Jaapani keiser 1926–1989. Tema valitsejadeviis oli Shōwa, mistõttu teda tuntakse ka Shōwa-tennona. Ta oli viimane Jaapani keiser, keda austati šintoismis elava jumalana 1945. aastani.
Hirohito oli keiser Yoshihito poeg ning sai troonile pärast viimase surma. Formaalselt oli ta absoluutne monarh, reaalselt juhtis riiki aga aastani 1945 sõjaväelastest koosnev autoritaarne valitsus, mille eesotsas oli Hideki Tojo. Valitsus soovis teha Jaapanist Kaug-Ida valitsejat. Selle üle, kas Hirohito seda suunda toetas, on palju polemiseeritud, ent tõde pole selgunud siiani. Siiski ei antud Hirohitot sõjakurjategijana kohtu alla; ta pidi vaid loobuma enda kummardamisest jumalana.
Kui sõja kulg juunis 1942 pöördus Jaapani vastu, kaasas Hideki Tojo keisri riigi ellu, sundides inimesi end tema nimel ohverdama. Hirohito hakkas valitsust mõjutama alles siis, kui kaotus muutus möödapääsmatuks, ent ta jäi oma otsustega hiljaks: Hiroshimale ja Nagasakile heiditi aatomipomm. 1945. aasta 15. augusti raadiokõne, milles ta teatas Jaapani alistumisest eelmisel päeval, oli läbi aegade esimene Jaapani keisri otsepöördumine oma rahva poole.
Hirohito oli bioloog ning merebioloogiat käsitlevate raamatute autor.


Akihito.
Keiser Akihito ja keisrinna Michiko (2005)
Akihito (jaapani keeles 明仁; sündis 23. detsembril 1933) on Jaapani keiser alates 1989. aastast, mil suri tema isa Hirohito ehk Shōwa-tenno. Akihito on Jaapani 125. keiser ja tänapäeval maailma ainus keiser.
Akihito deviis on Heisei (平成 'üldine rahu'), seega saab temast pärast surma Heisei-tennō.
Akihitol oli neli vanemat õde, kellest üks suri väikelapsena, ning noorem vend ja noorem õde.
Ta on õppinud kõrgkoolis nii Inglismaal kui ka Jaapanis (politoloogiat Gakushuini ülikoolis), kuid pole kõrgkooli lõpetanud.
Sellegipoolest on ta harrastusihtüoloog ning avaldanud artikleid ja raamatuid merihärgade kohta. Tema järgi on nimetatud 2005 avastatud merihärg "Exyrios akihito". Ta on avaldanud ka artikleid Jaapani teadusajaloost ajakirjades "Science" ja "Nature". 1986 valis Londonis asuv Linné ühing ta oma auliikmeks.
Kuigi Akihito oli troonipärija sündimisest saadik, nimetati ta ametlikult troonipärijaks alles 10. novembril 1952 Tokio keisripalees toimunud tseremoonial.
1953. aasta juunis esindas Akihito Jaapanit Londonis Elizabeth II kroonimise tseremoonial.
Akihito oli esimene Jaapani keiser, kelle abikaasa (Michiko Shōda, sündinud 24. oktoobril 1934) pole aadlik. Michiko isa oli suurärimees.
Erinevalt varasematest keisritest kasvatasid Akihito ja Michiko oma lapsi ise, mitte ei jätnud seda lapsehoidjate ja teenijate hooleks.
Akihito hakkas osa keisri kohustusi täitma pärast oma isa haigestumist 1988. aasta septembris, sealhulgas osales ta Jaapani parlamendi istungi avatseremoonial. Hirohito suri 7. jaanuaril 1989, kuid ametlikult krooniti Akihito keisriks alles 12. novembril 1990.
Akihito on konstitutsiooniline monarh, kelle olulisim ülesanne on riigi esindamine ning rahvusliku ühtsuse ja traditsioonide säilimise tagamine. Juba enne keisriks saamist käis ta oma abikaasaga ametlikul visiidil 37 riigis. Samuti on nad külastanud kõiki 47 Jaapani prefektuuri.
Akihito on avaldanud Jaapani vägede tegutsemise üle Teises maailmasõjas Koreas ja Hiinas küll kahetsust, ent pole ametlikult vabandanud, ehkki nii Hiinas kui Koreas on seda oodatud.
24. ja 25. mail 2007 külastasid Akihito ja Michiko Eestit.


Anti Selart.
Anti Selart (sündis 11. augustil 1973 Tallinnas) on eesti ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud, alates 2002 filosoofiadoktor. Ta uurib põhiliselt Eesti keskaega.
Alates 2009. aasta 19. juunist on ta Tartu Ülikooli keskaja professor.


Heiki Valk.
Heiki Valk (sündinud 7. mail 1959 Tartus) on eesti arheoloog ja Tartu Ülikooli õppejõud, filosoofiadoktor, uurib Eesti keskaega ja hilisrauaaega. Alates 23. jaanuarist 2008 on ta Õpetatud Eesti Seltsi esimees.
Isiklikku.
Tema isa oli metsateadlane Uno Valk.
Heiki Valgu abikaasa oli usuteadlane Pille Valk.
Rahvaluuleteadlane Ülo Valk on Heiki Valgu vend.


Sipsik.
Sipsik on Eno Raua lasteraamatute tegelane. Esimest korda esineb ta raamatus "Sipsik" (1962).
Sipsik sai endale suure musta juuksepahmaka, suurte silmadega naerunäo ning sinise-valge triibulise ülikonna. Kõik Sipsiku-raamatud on illustreerinud Edgar Valter.
Sipsik on üks tuntumaid tegelasi eesti lastekirjanduses.
Raamatu "Sipsik" teiste peategelaste, laste Mardi ja Anu prototüübid olid Eno Raua enda lapsed Rein Raud ja Anu Raud.


Aadu Must.
Aadu Must (sündis 25. märtsil 1951 Pärnus) on Eesti ajaloolane ja poliitik.
Ta on Tartu Ülikooli arhiivinduse professor ja oli 2007–2009 Riigikogu liige. Alates aastast 1996 kuulub ta Eesti Keskerakonda. On Eesti Keskerakonna juhatuse liige.
Poliitikaväline tegevus.
Aadu Must lõpetas 1969 Tartu 7. Keskkooli ajaloo eriklassi ning 1976 "cum laude" ajaloo eriala Tartu Ülikoolis. Sama aastal asus ta TÜ ajaloo osakonna õppejõu kohale. Ajalookandidaadi kraadi kaitses 1986. aastal, kandidaaditööks oli "Sindi linn ja 1. Detsembri nimeline Vabrik, 1833–1983".
Must on Tartu Ülikooli ajaloo osakonna arhiivinduse õppetooli asutaja. Esialgu oli ta selle hoidja, alates 1998. aastast aga arhiivinduse korraline professor ja õppetooli juhataja. Must on Eesti Arhiivinõukogu liige. Ta on avaldanud ka raamatu perekonnaloo uurimisest ("Eestlaste perekonnaloo allikad") ning tegelenud aktiivselt eestlaste nimede uurimisega (andmebaas Onomastika NET).
Aadu Must on Tartu Ülikooli Kirjastuse juhatuse liige ning "Ajaloolise Ajakirja" taasasutaja ja endine peatoimetaja (1998–2002). Enne seda toimetas ta ajalooajakirja "Kleio" (1989–1997). Must on Eesti Arhivaaride Ühingu, Õpetatud Eesti Seltsi ja Rotary Tartu Toome Klubi liige ning oli Akadeemilise Ajalooseltsi aseesimees. Must on Euroopa Teadusfondi programmi "Euroopa ajalugu ja rahvuslikud ajalood" juhtkomitee liige.
Poliitiline tegevus.
Aadu Must oli Eesti Rojalistliku Partei liige. 1996. aastast on ta Eesti Keskerakonna liige.
Must oli Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige, 2007–2009 XI Riigikogu liige.
Kandideeris 1995. aastal VIII Riigikogusse Eesti Roheliste ja Eesti Rojalistliku Partei moodustatud valimisliidu Neljas Jõud nimekirjas, kuid ei osutunud valituks.
Ta on olnud Tartu Linnavolikogu liige 1989–1992, 1999–2007 ning esimees 2001–2007 ja alates 2009. Ta on TÜ Kliinikumi ja Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liige.
Isiklikku.
Ta on abielus Ülle Mustaga. Neil on neli tütart, vanim neist on Kadri Simson.


Éva Janikovszky.
Éva Janikovszky ['eeva j'anikovski] (23. aprill 1926 – 14. juuli 2003) oli ungari lastekirjanik.
Elulugu.
Éva Janikovszky õppis aastatel 1944–1950 õppis Szegedi Ülikoolis filosoofiat, etnograafiat, ungari ja saksa kirjandust, seejärel Budapesti Ülikoolis sotsioloogiat, filosoofiat ja psühholoogiat.
Aastatel 1954–1964 oli ta kirjastuse Móra toimetaja ja 1964–1987 peatoimetaja.
Aastatel 1978–1995 Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Ungari osakonna esimees ning H. C. Anderseni nimelise lastekirjanduspreemia nõukogu liige ning 1980 UNICEF-i Ungari nõukogu liige.
Aastal 2003 IBBY Ungari osakond esitas Éva Janikovszky kandidatuuri Hans Christian Anderseni auhinnale aastaks 2004. Kahjuks suri kirjanik veel samal aastal vähki.
Looming.
Éva Janikovszky lõbusaid raamatuid on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde. Aastal 1980 ilmusid "Kui ma oleksin suur", "Usu või ära usu" ja "Minuga juhtub alati midagi" ka eesti keeles Aino Perviku tõlkes. Janikovszky raamatute lahutamatuks osaks on tema "ihu-illustraatori" László Réberi vaimukaid pildid.


Maarja.
Maarja (kristluses kasutatakse tema kohta ka väljendeid "Neitsi Maarja", "Jumalaema", "Püha Maarja", "Ikkaneitsi", "Jumalasünnitaja") oli Jeesuse ema, Anna ja Joakimi tütar.
Uue Testamendi kohaselt viljastati Maarja Pühast Vaimust ning sünnitas neitsina.
Nimi.
Eestipärane "Maarja" nimi pärineb ladinapärasest nimest "Maria", mis omakorda on tulenenud vana-heebrea nimest "Miriam", mis oligi tõenäoliselt tema algupärane nimi.
Sünoptilised evangeeliumid nimetavad Jeesuse ema nimepidi (eestikeelsetes piiblitõlgetes: Maarja); Johannese evangeeliumis Jeesuse ema nimepidi ei nimetata. Seevastu Jh 19:25 öeldakse: "Aga Jeesuse risti juures seisid tema ema ja tema ema õde Maarja, Kloopase naine, ja Maarja Magdaleena", mistõttu ei saaks Jeesuse ema nimi olla sama mis tema õel.
Jeesuse sünd.
Matteuse evangeeliumi järgi (1:18-25). 18. Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. 19. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. 20. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: "Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. 21. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest." 22. Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: 23. "Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel", see on tõlkes: Jumal on meiega. 24. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, 25. ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.
Neitsistsünd.
Piiblikriitilised teoloogid väidavad, et neitsisünnituse arusaam tekkis tõlkeeksituse ja kreeka müüditraditsioonide mõjul. Mõte, et neitsi rasestub ja sünnitab on ühes lauses koos Luuka evangeeliumis (1:31): "Sa rasestud, tood ilmale poja ja paned temale nimeks Jeesus". Matteuse evangeeliumis (1:18) alguses väljendub probleem selles, et kihlatu on enne Joosepiga kooselamist rasedaks jäänud.
Markuse evangeelium kannab hoopis vanemat, juudakristlaste mõtet, et Jeesus sai Jumala Vaimu ristimise, mitte neitsisünni läbi. Hellenite müüditraditsiooni mõjul sai riigikirikus valitsevaks viimane arusaam.
Maarja surm ja taevassevõtmine.
Neitsi Maarja elas pärast Kristuse ristilöömist apostel Johannese juures ja külastas taas mitmeid poja eluga seotud paiku. Lõpuks pöördus ta palves Jumala poole sooviga elust lahkuda. Teda külastas ingel, kes lubas, et Maarja saab kolme päeva pärast Paradiisi, kus ta poeg teda ootab. Ingel kinkis talle palmioksa ja Maarja andis selle omakorda pühale Johannesele sooviga, et seda kantaks matustel tema ees. Maarja palus inglit, et tema suremise juures viibiksid kõik apostlid, ja see soov täideti. Maarja surmaööl ilmus Jeesus koos teda saatvate inglitega. Maarja hing lahkus kehast poja käte vahele, kes kandis ta Taevasse. Maarja keha aga jäi maa peale ja apostlid matsid selle maha. Kolme päeva pärast aga nõudis Jeesus, et tema ema hing ühendataks taas kehaga ja mõlemad toodaks Taevasse.
Neitsi Maarja taevavõtmise püha eelkäijaks oli Jumalaema Maarja püha, mida peeti Jeruusalemmas juba 5. sajandil. Ladina kirikukalendrisse tõi selle püha paavst Sergius I (687 - 701). 1. novembril 1950. a. kuulutas paavst Pius XII Maarja taevassevõtmise dogmaks.
Maarjamaa.
1215. aastal, neljandal Lateraani kirikukogul, pühitseti neitsi Maarjale Põhjala ristisõdade käigus vastristitud ja veel ristimata Liivimaa alad, s.o praeguse Eesti ja Läti alad. Selle piirkonna kaks tähtsamat kirikut – Riia ja Tallinna toomkirikud - on pühitsetud neitsi Maarjale. Kaasajal nimetatakse ka Eestit tihti Maarjamaaks, samuti on Maarjamaa Risti teenetemärk Eesti kõrgeim riiklik välismaalastele annetatav autasu. Neitsi Maarja on andnud nime ka järgmistele Eesti paikadele: Märjamaa (algselt Maarjamaa), Väike-Maarja ja Ambla (Suur-Maarja ehk Amplae Mariae). Neitsi Maarja kaitseb Eestimaad, on me kaitsepühak.


Konsul.
"Konsul" (ladina sõnast "consul") on mitmetähenduslik sõna.


Sacco di Roma.
"Sacco di Roma" (itaalia keeles: Rooma rüüste, riisumine) oli Rooma rüüstamine Saksa palgasõdurite poolt 1527. aastal.
Et keiser Karl V ei suutnud palgasõduritele palka maksta, siis muutusid nad kontrollimatuks ja otsustasid oma sissetulekuid alternatiivsetel viisidel kasvatada. Ka nende juhid Georg von Frundsberg ja konnetaabel Charles de Bourbon ei suutnud neid endale allutada ja pidid tegema seda, mida enamik nõudis. Nii asusid nad keisri käsu vastaselt Roomat piirama ja kui Bourbon hukkus, muutusid palgasõdurid, kellest suur osa olid pealegi veel protestandid, täiesti kontrollimatuks. Nad vallutasid Rooma ja rüüstasid seda mitu päeva. Paavst jõudis hädavaevu oma kindlusse põgeneda ja vaatas abitult hävingut pealt. Karl V mainele mõjus see "intsident" väga negatiivselt, ehkki ta selle väga karmilt hukka mõistis.


Kitarr.
Kitarr on kromaatiline keelpill. Enamasti on kitarril 6 keelt, kuid leidub ka teistsuguse keelte arvuga pille. Tavapärase mänguviisi korral mängitakse kitarri ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates. Valmistatakse vasema- ja paremakäeliste pille, mille erinevus seisneb selles, et on niiöelda "peeglis".
Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kaelal asetsev sõrmlaud on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks, mille täpne arv sõltub kitarri mudelist, samas valmistatakse ka astmetraatideta nn "fretless"-kitarre. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad pingutid, mille abil toimub kitarri häälestamine. Kitarri pea ja kaela ühenduskohal asub keelte asendit fikseeriv ülemine sadul.
Akustilistel ja elektroakustilistel kitarridel täidab kere ühtlasi kõlakasti funktsiooni. Heli väljub kere kaanel asuva kõlaava kaudu. Elektroakustilistel kitarridel on lisaks kõlakastile ka vähemalt üks helipea. Elektrikitarril kõlakast puudub. Heli tekitatakse keelte alla paigutatud helipeade abil. Sageli võib elektrikitarridel küljes olla roobi liigutamist võimaldav kang, mille abil tekitatakse "tremolo" ja "vibrato"-efekt. Samuti on osadel elektrikitarridel peenhäälestussüsteem, millega lukustakse keeled ülemisel sadulal peale häälestamist, (peen)häälestamine toimub spetsiaalsete poltide abil alumisel sadulal. Peenhäälestussüsteem võimaldab hoida pilli hääles hoolimata keeltele suurt pinget andvate kangitehnikatele (kangiga on võimalik lasta keeled hetkega lõdvaks või näiteks venitada keeli mitme tooni võrra kõrgemaks.
Tänapäeval on kitarr üks maailmas enam levinud ja populaarsemaid pille, mistõttu leiab kasutamist väga paljudes muusikastiilides. Kitarr on "rock"muusika ja bluusi peamine muusikainstrument.
Tüübid.
Kitarrid jaotatakse akustilisteks, elektroakustilisteks ning elektrikitarrideks. Akustilise kitarri puhul tekib heli keelte ja kõlakasti resoneerivast võnkumisest. Elektrikitarris kasutatakse üht või enamat helipead, mis suunavad nende magnetväljas võnkuvate keelte tekitatud nõrga indutseeritud elektrivoolu edasi võimendisse, kust see kõlarisse juhituna helina väljub.
Häälestus.
6-keelse kitarri standardhäälestus alates esimesest keelest on E, B, G, D, A, E. Kõlab oktaav madalamalt, kui noodis kirjas on.
Samas on erinevaid häälestusviise palju ning erinevad stiiliti - standardhäälestuse kõrval kasutatakse mitmesugused alternatiivsed häälestusi nagu näiteks kvinthäälestus, üks tõenäoliselt tuntumaid alternatiivseid häälestusi.
Mängimine.
Lisaks tavalistele mänguviisidele kasutatakse kitarri mängimisel ka mitmeid teisi võtteid: keeli tõmmatakse vasaku käega või hoopis roobi tagant; heli tekitatakse poognaga keeli tõmmates; keelte tõmbamiseks või sõrmlaua krihvidele vajutamiseks kasutatakse mitmesuguseid muid vahendeid nagu slide jne. Samuti võidakse erinevate helide tekitamiseks kitarri tempereerida asetades näiteks sõrmlaua ja/või keelte vahele erinevaid esemeid. Ilmselt tuntumaid sellelaadsete tempereeritud kitarride kasutamise poolest on ansambel Sonic Youth.
Mängutehnilise abivahendina on kõige sagedamini kasutusel barreevõti, millega pilli häälestus transponeeritakse mõne tooni võrra kõrgemaks.
Vaikimisi mängivad vasakukäelised kitarri parema käega keeli sõrmlauale vajutades ja vasaku käega keeli tõmmates; kitarri kael on mängimise ajal suunatud paremale. Kitarri keeled on sel juhul ümber asetatud nii, et bassikeel asuks ülalpool; mõned vasakukäelised kitarristid mängivad ka ümberasetamata keeltega.
Mõned tuntumatest vasakukäelistest kitarristidest on Paul McCartney, Jimi Hendrix, Kurt Cobain.
Ajalugu.
Kitarrisarnased pillid on olnud populaarsed juba vähemalt 5000 aastat. Varaseim kitarri eellane arvatakse olevat Kesk-Aasiast pärit kitara. Tänapäeva Iraani aladelt Susast leitud nikerdustes ja kujukestes (pärit ajast 2000 kuni 1500 e.m.a.) võib ära tunda kitarrile sarnanevaid instrumente.
Keskajal olid kasutusel kolme, nelja ja viie keelega kitarrid. Ühel varase kitarri variandil ("Guitarra Morisca"), mille tõid Hispaaniasse maurid, oli ovaalne kõlakast koos paljude kõlaavadega. 15. sajandil tulid moodi nelja topeltkeelega kitarrid, mis sarnanesid lautole. 16. sajandil lisati viies topeltkeel. Selle aja heliloojad kirjutasid muusikat üles peamiselt tablatuuri vormis. 17. sajandi jooksul oli kitarrimaailma keskus Itaalia, Hispaania kitarrimeistrite koolkond puhkes õitsele 18. sajandi lõpus, pärast kuuenda keele lisandumist. 19. sajandil tekkisid muusikutel tänu kommunikatsiooni ja transpordi arengule võimalused kaugemale reisida ja seetõttu sai kitarr laialt tuntud pilliks. Kitarrimuusika sai eriti populaarseks Hispaanias. Antonio de Torres arendas välja hispaania kitarri selle tänapäevasel kujul, mida iseloomustavad avaram kere, keskosa sügavam sissesopistumine, ühekordsed keeled topeltkeelte asemel ja häälestusmehhanism pilli peas asendamas puust häälestuspulki.
Renessansskitarr.
Renessansskitarr ehk gittern sarnaneb väiksele lautole või kitarrile. See on suguluses teise keskaegse instrumenti citole-iga (prantsuse diminutiiv sõnast "chitara" 'kitara'). Kõvera sirbikujulise peaga pill nikerdati ühest puutükist. Üks säilinud eksemplar on pärit umbes aastast 1450.
Vihuela.
Vihuela arenes välja Hispaanias 16. sajandi alguses. Kuigi lauto oli sellel ajal mujal Euroopas saamas väga populaarseks, ei suhtunud hispaanlased sellesse hästi, sest see pill seostus neile mauridega. Eelistatumaks sai nelja keelega kitarri vorm, millele lisati veel kaks keelt suurendamaks ulatust ja keerukust. Oma kõige arenenumas vormis oli vihuela kitarrisarnane pill kuue soolest valmistatud topeltkeelega ja moodsa klassikalise kitarri häälestusega (välja arvatud kolmas keel, mis oli pool tooni madalam).
Barokk-kitarr.
Barokk-kitarr oli kasutusel barokiajastul (u 1600-1750), see oli tänapäevase kitarri esivanem. Sama mõistet kasutatakse ka tänapäeval valmistatud samas stiilis pillide kohta. Barokk-kitarr oli väiksem ja kergem kui modernne kitarr, sooltest keelte ja krihvidega. Tüüpiliselt oli sellel pillil viis topeltkeelt.


Libahunt.
Libahunt on paljude rahvaste usundis esinev ajutiselt või alaliselt hundiks muutunud või muudetud inimene.
Libahundi (ka koduhunt, inimesehunt, soend) kujutelm on tuntud ka eesti rahvausundis; võimalik, et laenuna germaani ja slaavi rahvastelt. Eestlaste uskumuste järgi võis libahundiks saada nõia loitsimise (needmise) läbi või ise teatud maagilisi toiminguid sooritades (hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber nõiutud kivi käimine, enda erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine).
Usuti, et libahundid murravad koduloomi, harvem ka inimesi.
Esines uskumus, et libahunte eristab tavalistest huntidest valge märk kaelal – jälg kaelas kantud sõlest, preesist vms ehteasjast.
Et libahunti taas inimeseks muuta, tuli talle leiba süüa anda. Vahel lisandus nõue, et leiba pidi ulatama sepistatud rauast teraga, näiteks noa otsas.
Libahundiks nimetati ka tavalise hundi kümnendat (ka seitsmendat, üheksandat, kaheteistkümnendat) poega, kes pidavat koduloomi murdma ja sööma mitte kõri kallale hüpates, vaid tagaotsa poolt.
Kirjapandud rahvaluuleline ainestik pärineb ajast, mil Jakob Hurda eestvedamisel alustati Eesti rahvapärimuste kogumist. Rahvaluule kõneles ka soenditest ja libadest. Kogumistöös osales aktiivselt noor kirjamees August Kitzberg. Nimetatud motiivile tuginedes kirjutas ta jutustuse "Libahunt". Hiljem dramatiseeris ta selle ja samanimelist tragöödiat võib pidada eesti näitekirjanduse üheks tippsaavutuseks.
Hilisemas eesti kirjanduses on libahundi motiivi kasutanud Matt Barker, August Gailit, Juhan Jaik, Andrus Kivirähk jt.


Eesti Lastekirjanduse Keskus.
pisi
Eesti Lastekirjanduse Keskus (2. jaanuarini 2007 Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus) on keskne teaduslik eriala- ja infoasutus lastekirjanduse alal ning arendus- ja kutsealase nõustamise keskus lapsi teenindavatele raamatukogudele.
Eesti Lastekirjanduse Keskuse peaeesmärgiks on eesti lastekirjanduse kogumine ja säilitamine ning tutvustamine ja vahendamine asjast huvitatuile kodu- ja välismaal. Keskus on asutatud 1. detsembril 1997. aastal Eesti Lasteraamatukogu õigusjärglasena.
Teabekeskuse põhitegevus.
Eesti Lastekirjanduse Keskus funktsioneerib arhiivraamatukoguna ja erialase bibliograafiakeskusena. Kogutakse eestikeelseid ning Eestis ilmunud lasteraamatuid ja -ajakirju, maailma lastekirjanduse klassikat ja auhinnatud teoseid originaalkeeltes, lastekirjandusalaseid teatmeteoseid, monograafiaid, ajakirju jm materjale. Eesti Lastekirjanduse Keskuse kogudes on kokku üle 44 000 teaviku. Vanim seal säilitatav eestikeelne lasteraamat pärineb aastast 1820.
Eesti Lastekirjanduse Keskus korraldab lastekirjanduse ja laste lugemise alaseid üritusi. Igal aastal 20. oktoobril viiakse läbi üleriigiline ettelugemispäev. Igal aastal 6. aprillil korraldatakse Lastekirjanduse ümarlaud. Igal aastal detsembrikuu esimesel pühapäeval korraldatakse eesti lastekirjanduse päev. Iga kahe aasta tagant korraldab teabekeskus Nukitsa konkurssi lastele enim meeldinud eesti lastekirjaniku ja lastekirjanduse illustraatori väljaselgitamiseks. Samuti antakse iga kahe aasta tagant välja Muhvi auhinda parimale lastekirjanduse kajastajale ajakirjanduses.


Mardus.
"See artikkel räägib mütoloogilisest tegelasest; ajakirja kohta vaata artiklit Mardus (ajakiri)."
Mardus (ka "marras, margus, mardo") on Eesti rahvapärimuses surmahaldjas, surma ettekuulutaja. Võimalik, et sõna on etümoloogiliselt seotud iraani tüvega "marta-", mis tähendas surelikku. Samast tüvest võib pärineda ka "marrasknahk" - surmale määratud nahk. Esialgu võis "marras" esineda lihtsalt surnu tähenduses, seda enam, et novembrikuus olev hingedeaeg (kooljakuu) kannab soomlastel "marraskuu" nime. Võib-olla on ka Eesti mardikuu soome mardakuust tekkinud.
Teke.
Mardus ilmub ikka sinna, kus keegi inimene on surmale määratud. Aga ka kohal, kus keegi õnnetult surma saanud ja maha maetud, on täheldatud marda sagedast ilmumist. Leitakse mahamaetud ehk maast välja tulnud kondid ja maetakse surnuaiale maha, kaovad marda ilmumised.
Kuju.
Tavaliselt näitab mardus inimese kujul, harva loomana. Ent looma kujul käib marda meel ja mõte tavaliselt ikka kurja peale.
Tegevus.
Mardus on surma käskjalg. Mardus sünnitab majades ja majade ümber viirastusi. Mõnikord ei tähenda marda ilmumine peatset surma, vaid surma koguni alles pika aja pärast. Tihti ei näita marras end, vaid kuulutab oma ligiolekut kolistamise, müristamise, oigamise või käimisega.


Edgar Puusepp.
Edgar Puusepp (11. september 1911 Tallinn – 19. detsember 1982 Tallinn) oli eesti maadleja, treener ja kohtunik.
Puusepp oli Euroopa meistrivõistluste hõbemedaliomanik 1939, NSV Liidu individuaalne meister 1944 ja 1947, hõbe 1947 ja pronks 1945, meeskondlik hõbe 1945, 1947 ja 1948 ning pronks 1946, 11-kordne Eesti meister, meistersportlane (1944), NSV Liidu teeneline meistersportlane (1951). Kui kaal ja maadlusviis on nimetamata, võistles ta kreeka-rooma maadluse kergekeskkaalus.
Klubi: Tallinna “Sport”, nõukogude ajal Tallinna “Kalev”.
Puusepp oli üleliidulise (1949) ja rahvusvahelise (1952) kategooria kohtunik, NSV Liidu aukohtunik (1964), NSV Liidu teeneline treener (1956).
Edgar Puusepa esimene treener oli Osvald Käpp.
1935.
Puusepp arvati esimest korda Eesti koondisse III Turaani turniiril 15.–17. novembril Tallinnas. Selle võitis Eesti (18 punkti) Soome (14) ja Ungari (10) ees. Oma kaalu võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo, Olaf Luiga ja Kristjan Palusalu. Kärbeskaallane Evald Sikk tuli teiseks ja sulgkaallane Harald Miss kolmandaks.
Eesti meistrivõistlustel sai Puusepp medali, meistriks tuli Osvald Laan.
1936.
Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis tuli Osvald Laan.
Edgar Puusepa arvamine Eesti koondisse Berliini olümpiamängudeks võib tekitada küsimusi. Puusepp polnud veel kordagi Eesti meistriks tulnud. Enne ja pärast olümpiat valitses Eestis kergekeskkaalu Osvald Laan, kellele aga ikka ja jälle koondises Puuseppa eelistati. Laan jäeti vahel välja ka B-koondisest.
Olümpial osales kergekeskkaalus 14 meest. I ringis kaotas Puusepp Fritz Schäferile (Saksamaa) 1:2, seljatas siis Gyula Vincze (Ungari) ja Jean De Feu (Belgia) ning kaotas punktidega Rudolf Svedbergile (Rootsi). I Svedberg, II Schäfer, III Eino Virtanen (Soome), IV Puusepp.
Kristjan Palusalu sai olümpialt kaks kulda, Ago Neo hõbeda ja pronksi ning Voldemar Väli pronksi. Riikide arvestuses oli I Rootsi 20, II Soome 11, III Ungari, IV Eesti ja V Saksamaa 10 punktiga.
1937.
Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis tuli Osvald Laan.
17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Eesti A-s võitis Puusepp Antti Mäe 3:0, Eesti B-s sai kergekeskkaalus A. Väärt Eino Virtaselt seljakaotuse ajaga 14.46. Ajakirjanduses tõsteti Puuseppa esile.
Euroopa meistrivõistlustel Pariisis jäi Puusepp avaringis vabaks ja siis seljatas E. Jenseni (Taani). Kolmandas ringis tegi aga Puusepp rumala vea: jäi kuulama kohtuniku manitsust. Kuna kohtunik ei andnud sinna juurde vilet, siis aeg tegelikult jooksis, vastane Fritz Schäfer tegi võtte ja viis Puusepa parterisse, kust eestlane alles suurte pingutustega pääses. Kuigi edaspidi käis Puusepp vastasele ägedalt peale ja väsitas ta täielikult, andsid kohtunikud ikkagi 3:0 võidu sakslasele. Neljandas kohtumises maadles Puusepp tujutult Jean Jourlini (Prantsusmaa) vastu ja kaotas 1:2, mistõttu mõlemad välja langesid. I Schäfer, II Karel Zvonař (Tšehhoslovakkia), III Walter Massop (Holland), IV Puusepp, V Jourlin.
Kristjan Palusalu tuli Euroopa meistriks, Ago Neo teiseks ja Voldemar Väli kolmandaks. 1. Rootsi 13, 2. Soome 9, 3. Saksamaa 9, 4. Eesti 6.
3. oktoobril võitis Eesti Riias Läti 4:3. Punkti tõid Väli, Puusepp, Neo ja Palusalu.
1938.
Märtsi alguses peetud Eesti meistrivõistlustel Narvas võitis Puusepp Osvald Laane ja tuli esimest korda Eesti meistriks. Kuid Laan tuli Eesti meistriks vabamaadluses 10. ja 11. detsembril Tallinnas.
14. märtsil kaotas Eesti A Helsingis Soome A-le 2:5 (võitsid Voldemar Roolaan ja Kristjan Palusalu, kaotasid Johannes Looaru, Evald Sumil, Voldemar Väli, Edgar Puusepp ja Ago Neo) ning Eesti B Soome B-le samuti 2:5.
Euroopa meistrivõistlusi Tallinnas 24.–27. aprillil "Estonia" teatris alustas Puusepp töövõitudega Jozef Herda (Tšehhoslovakkia), A. Arikani (Türgi) ja E. Christenseni (Taani) üle, kuid kaotas siis taas Fritz Schäferile 0:3 ja langes välja. I Fritz Schäfer, II Rudolf Svedberg, III Antti Mäki, IV Puusepp.
Johannes Kotkas tuli Euroopa meistriks, Nikolai Karklin teiseks ja Voldemar Roolaan kolmandaks. Riikide arvestuses kogus Rootsi 15, Soome 10, Saksamaa 7, Eesti 6, Läti 2, Türgi ja Norra 1 punkti.
14. novembril Tallinnas alistas Eesti Saksamaa 5:2. Puusepp kaotas taas Schäferile 0:3. Ta maadles siiski üsna hästi, kuid taktikavea tõttu lasi end tõmmata korraks üle silla. See otsustaski. Võitsid Martin Maiste, Adalbert Toots, Voldemar Roolaan, Ago Neo ja Johannes Kotkas, veel kaotas sulgkaallane Aleksander Kukk.
1939.
Edgar Puusepp maadleb Berliinis Fritz Schäferiga (1939)
20. jaanuaril Berliinis kaotas Eesti Saksamaale revanšmatši 3:4. Kolmes kergemas kaalus said Martin Maiste, Hugo Veisman ja Aat Männis seljakaotuse, erapoolik kohtunik luges ka Voldemar Roolaanele seljakaotuse. Edgar Puusepp võitis lõpuks ometi Schäferi 2:1. Võitsid ka Ago Neo ja Johannes Kotkas.
28. veebruaril võitis Eesti Tallinnas Läti 6:1. Ainsa seljavõidu sai Maiste, sulgkaallane Sumil kaotas 0:3, punktidega võitsid Toots, Puusepp, Roolaan, Neo ja Kotkas.
Eesti meistrivõistlustel jäi Puusepp Tartus jällegi Osvald Laane järel teiseks. Laan võitis ka vabamaadluses 9. ja 10. detsembril.
25. ja 26. märtsil kaotas Puusepp maavõistlusel Soomega Eino Virtasele 1:2. B-koondiste kohtumises sai Laan T. Lempiselt seljakaotuse ajaga 11.54. Eesti A kaotas 3:4, Eesti B võitis 4:3. Eesti A-s võitsid Roolaan, Neo ja Kotkas, kaotasid neli kergemat meest: Maiste, Veisman, Väli ja Puusepp.
Euroopa meistrivõistlustel Oslos 25.–28. aprillil osales 12 maad 58 maadlejaga, kergekeskkaalus 7 meest. Kohe alguses tõi loos vastu Fritz Schäferi ja Puusepp kaotas 1:2. Kuid teises voorus õnn naeratas Puusepale: ta jäi vabaks. Kolmandas ringis keerles Puusepp nagu vurr tulevase türklasest olümpiavõitja (London 1948) Celal Atiki ümber, oli kogu matši jooksul aktiivsem ja võitis 3:0. Ja seekord rohkem polnudki tarvis maadelda: neljandas voorus jäi ta jälle vabaks. I Schäfer, II Puusepp, III Virtanen. Virtasel said kaotuspunktid täis ja hõbedakohtumine jäi ära.
Johannes Kotkas võitis, Ago Neo oli kolmas. Riikide arvestuses oli 1. Rootsi 13, 2. Soome 9, 3. Saksamaa 7, 4. Eesti 6, 5. Türgi 4, 6. Ungari 2, 7. Norra 1 punktiga.
19. novembril Riias võitis Eesti Läti 5:2. Sulgkaallane Artur Roos kaotas 35 sekundiga. Punktidega kaotas ka Voldemar Mägi keskkaalus. Võitsid Maiste, Väli, Puusepp, Roolaan ja Kotkas.
1940.
Eesti meistrivõistlustel 2. ja 3. märtsil seljatas Puusepp kõik vastased peale Laane, keda võitis punktidega, ja tuli Eesti meistriks. Vabamaadluses tuli Laan aasta lõpul jällegi meistriks.
1941.
Eesti (Mati Maiste, Evald Sumil, Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi, Voldemar Roolaan, Johannes Kotkas) võitis märtsis Taga-Kaukaasia turneel Gruusia kaks korda 7:0. Aserbaidžaanile kaotati 3:4 (Puusepp kaotas NSV Liidu meistrivõistluste hõbedale Fedossovile, võitsid Maiste, Roolaan ja Kotkas). Moskva võideti 5:2 (Maiste ja Väli kaotasid). Riias võideti Läti 6:1.
1942.
Enamik Eesti maadlusparemikust oli Nõukogude tagalas. Eesti Laskurkorpuse koondis kaotas sügisel Moskvas Moskvale 2:5, Puusepp ja Kotkas võitsid. See võistlus oli mõeldud kuulujuttude kummutamiseks, et eesti maadlejad olevat vangilaagrisse saadetud.
1943.
Puusepp tuli Moskva lahtistel meistrivõistlustel teiseks (Johannes Kotkas ja Johannes Kaubi võitsid).
1944.
Edgar Puusepp sai 20.–22. mail NSV Liidu meistrivõistlustel (8 meest ringsüsteemis) 1 seljavõidu, 5 punktivõitu ja ühe küsitava punktikaotuse ning tuli NSV Liidu meistriks. Ka Johannes Kaubi pidanuks võitma, kuid kohtunikud jätsid ta kolmandaks. Johannes Kotkas tuli meistriks.
1945.
Nõukogude Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel võitis Eesti I ringis kodus Läti 6:1. Võitsid Kaubi, Sumil, Toots, Puusepp, Roolaan ja Kotkas, ainult August Kukk kaotas keskkaalus. II ringis võideti Sverdlovsk võõrsil 6:1 ja jõuti finaalturniirile Moskvasse. Seal võideti Tbilisi 5:2 ja Kiiev 4:3, kuid Moskva võitis Kiievi 4:3 ja Tbilisi 6:1. Pronksikohtumises võitis Kiiev Tbilisi 5:2. Kullakohtumises võitsid Kaubi, Roolaan ja Kotkas, kuid kaotasid Juhan Looaru, Adalbert Toots, Edgar Puusepp (NSV Liidu meistrivõistlustel viimaseks jäänud S. Maruškinile seljaga) ja Edgar Rohtmets. Kokku 3:4 ja hõbemedalid.
Individuaalsetel meistrivõistlustel kaotas Puusepp moskvalastele V. Kožarskile ja S. Maruškinile 1:2, kuid võitis ülejäänud 5 vastast ja sai pronksmedali. Kaubi võitis kärbeskaalus, Kotkas oli raskekaalus teine ja võitis absoluutses kategoorias, vabamaadluses said pronksmedali August Väät ja Artur Lõhmus.
Puusepp hakkas “Kalevis” tööle treenerina. Esialgu oli ta Kalevi ainus maadlustreener, 1946 lisandus Boris Sülluste.
1946.
Puusepp tuli Haapsalus Eesti meistriks keskkaalus.
Nõukogude Liidu meeskondlikud meistrivõistlused peeti Riias. Osalesid 10 liiduvabariiki, Moskva ja Leningrad. Eesti võitis Armeenia 6:1 ja Aserbaidžaani 5:2, kuid kaotas poolfinaalis Moskvale 2:5. Võitsid Juhan Looaru ja Edgar Puusepp (V. Kožarskit), punktikaotuse said Boris Sülluste ja Voldemar Roolaan. Seljakaotuse said Elmar Runge, August Väät ja Sergo Koosler. Ukraina koosseisus oli küll 5 NSV Liidu meistrit, kuid siiski suutis Eesti võita pronksmedali, sest raskekaalus polnud neil meest väljas. Võitsid Looaru, üllatuslikult ka Väät ja otsustavas kohtumises Roolaan. Kaotasid Sülluste, Runge ja Puusepp (V. Trubtšaninovile). Moskva võitis finaalis Vene NFSV 6:1.
Individuaalselt oleks Puusepp võinud saada medali, kuid ta diskvalifitseeriti, sest ei olnud rahul kohtunike tegevusega. Kotkas võitis, Kaubi tuli teiseks. Vabamaadluses tuli Kotkas teiseks.
Puusepp oli üks viiest mehest, kellele esimestena anti vabariikliku kategooria maadluskohtuniku õigused (veel Erich Byström, Aleksander Ojala, Boris Sülluste ja Gustav Vaher).
1947.
Puusepp võitis NSV Liidu meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses oma peakonkurendid V. Kolomiitsevi, V. Košarski ja S. Maruškini ning tuli teist korda NSV Liidu meistriks. Elmar Runge võitis pronksmedali.
NSV Liidu meistrivõistlused vabamaadluses peeti Tallinnas Kadrioru tennisehallis ning täismaja ees esinesid eestlased hiilgavalt: Juhan Looaru ja Johannes Kotkas tulid meistriks, Edgar Puusepp ja Elmar Runge teiseks ning Johannes Kaubi kolmandaks.
NSV Liidu võistkondlikke meistrivõistlusi ei peetud enam liiduvabariikide, vaid spordiühingute vahel. Edgar Puusepp, Elmar Runge ja Boris Sülluste tulid ametiühingute koondises hõbemedalile. “Dünamo” koondises võitis Johannes Kotkas, “Spartaki” koondises oli Boris Meos kolmas.
1948.
Puusepp tuli mõlemas maadlusviisis Eesti meistriks.
Baltimaade esimesel spartakiaadil Riias jäi Eesti kehva ettevalmistuse tõttu teiseks (Läti 36, Eesti 35 p.)
NSV Liidu meistrivõistlustel oli Puusepp kreeka-rooma maadluses 8. ja vabamaadluses 5. Johannes Kotkas võitis kreeka-rooma maadluses kulla ja vabamaadluses hõbeda. Lisaks sai vabamaadluses Juhan Looaru kulla ja Boris Meos pronksi.
NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel tulid Puusepp, Runge ja Sülluste taas ametiühingute koondises hõbedale. “Dünamo” koondises võitsid Kaubi ja Kotkas, armee koondises oli August Englas kolmas.
1949.
Esimese eestlasena sai Puusepp üleliidulise kategooria maadluskohtunikuks.
NSV Liidu meistrivõistlustel oli Puusepp kreeka-rooma maadluses 6. Johannes Kotkas võitis hõbeda. Vabamaadluses tuli August Englas NSV Liidu meistriks ja Juhan Looaru kolmandaks.
Puusepp tuli kreeka-rooma maadluses Eesti meistriks.
1950.
Puusepp tuli kreeka-rooma maadluse keskkaalus Eesti meistriks.
NSV Liidu meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses oli Puusepp väga heas vormis, aga otsustavate kohtumiste eel vigastas käe ja jäi neljandaks. Kotkas tuli NSV Liidu meistriks.
Baltimaade II spartakiaadil Vilniuses võitis Eesti Leedu 8:0 ja Läti 6:2.
1951.
Puusepp tuli mõlemas maadlusviisis keskkaalus Eesti meistriks.
NSV Liidu meistrivõistlustel jäi Puusepp 9. kohale. Meistriteks tulid Kotkas ja Englas, Helmut Puur võitis pronksmedali.
Puusepp määrati Vabariikliku Spordikomitee Maadlussektsiooni aseesimeheks (esimees oli Johannes Kotkas).
1951–1957 oli Puusepp NSV Liidu maadluskoondise treener.
Puusepp sai NSV Liidu teeneliseks meistersportlaseks (teistel andmetel 1949).
1952.
Edgar Puusepp sai esimese (ja kuni 1973 ainsa) eestlasena rahvusvahelise kategooria maadluskohtunikuks. Ta osales ka Helsingi olümpiamängudel. Kohtunikuna.
Baltimaade III spartakiaadil Tallinnas võitis Eesti nii Leedu kui Läti 8:0. Maadlesid Sergei Kaškin, V. Aasaots, Johannes Kaubi, Helmut Puur, Elmar Runge, Edgar Puusepp keskkaalus, August Englas ja Johannes Kotkas.
1956.
Puusepp sai NSV Liidu teeneliseks treeneriks. Ainult Boris Meos on veel maadluses sama tiitli saanud (1965).
Puusepp osales Melbourne’i olümpial kohtunikuna.
1964.
Puusepp sai NSV Liidu aukohtunikuks. Ainult Erich Byström on veel maadluses sama tiitli saanud (1961).


Sergi Bubka.
Sergi Bubka (ukraina keeles Сергій Назарович Бубка; sündinud 4. detsembril 1963 Vorošilovgradis) on Ukraina endine kergejõustiklane (teivashüppaja), alates 2002. aastast Rahvusvahelise Olümpiakomitee sportlaskomisjoni juht. Ta on olümpiavõitja ja kümnekordne maailmameister. Kehtiv maailmarekord 6.14 on tema nimel.
Bubka uuendas maailmarekordit 35 korda (17 korda sisevõistlustel, 18 väljas). Esimesena maailmas 6 meetrit ületanud ja kuus esimest MM-i võitnud Bubka valitses tiitlivõistlustel 15 aastat ja võistles peaaegu vahetpidamata, nii suvel kui ka talvel. Ta on siiani ainus, kes kuuel MM-il maailmameistriks tulnud.
Bubka on ületanud 6 meetrit või rohkem enam kordi kui kõik ülejäänud inimesed kokku. 2009. aasta aprilli seisuga on Bubka hüpanud vähemalt 6 meetrit 45 juhul, kõik ülejäänud 42 juhul.
Bubka esindas algul Nõukogude Liitu ja hiljem iseseisvunud Ukrainat. Ta kasutas mitme treeneri abi, kuid enim toetus Vitali Petrovile. Suuri auhinnarahasid silmas pidades, hiigelmakse vältides ja rahulikumaid treeninguolusid otsides elas Bubka karjääri viimastel aastatel perega Monte Carlos ja Saksamaal.
Bubkal olid suur kiirus, jõud ja akrobaatilised võimed. Tema keskmine kiirus teibakastile lähenedes oli 35,7 km/h. Ta haaras teibast kõrgemalt kui enamik teisi teivashüppajaid, mis võimaldas olla teibast lahti laskmise hetkel teistest kõrgemal, ehkki Bubka ise seda eriti ei tähtsustanud. Bubka tugevus tähendas seda, et ta võis võtta oma kaalu kohta suhteliselt jäiga ja raske teiba ning ta suutis selle korralikult paindesse joosta, mis äratõukel andis suurema hoo.
Bubka edu peamiseks tagatiseks oli tema tehniline meisterlikkus. Tema hüppestiili nimetatakse Petrovi-Bubka tehnikaks. Hüppestiil on asendite ja liigutuste järjestus, mis kirjeldab sportlase liikumist hüppel. Tavalised hüppestiilid keskenduvad teiba kindlale asetamisele teibaauku, et teivas maksimaalsesse paindesse ajada veel enne äratõuget, keskendub Petrovi-Bubka tehnika pigem teiba püstiajamisele teibaaugus. See võimaldab teiba sirgestumise ajal pärast äratõuget teiba potentsiaalset energiat tõhusamalt hüppajale tagasi anda.
Bubka esimene rahvusvaheline võistlus oli 1981. aasta Euroopa juunioride meistrivõistlused, kus ta saavutas 7. koha. Kui ta arvati 1983. aasta MM-i koondisesse, ei tundnud teda veel õieti keegi. Kui ta tuli 5.70-ga maailmameistriks, oli see üllatus.
Kuid seda, et see polnud juhus, tõestas ta juba järgmisel aastal, parandades neli korda maailmarekordit välistingimustes ja kolm korda sisetingimustes. Esimesed maailmarekordid olid 15. jaanuaril 1984 Vilniuses ületatud 5.81 hallis ja 26. mail 1984 Bratislavas ületatud 5.85 staadionil. Tema viimasteks maailmarekorditeks jäid 21. veebruaril 1993 Donetskis hüpatud 6.15 hallis ja 31. juulil 1994 Sestrieres hüpatud 6.14 staadionil.
Nelja aastaga (1984–1988) parandas Bubka maailmarekordit 21 cm, rohkem kui eelmise 12 aasta jooksul oli maailmarekordit parandatud. 13. juunil 1985 ületas ta Pariisis esimesena maailmas 6 meetrit.
Tema vanem vend Vassili Bubka oli samuti teivashüppaja. NSV Liidu koondisse Vassili ei pääsenud, aga pärast selle lagunemist Ukraina koondisse küll.
Peaaegu kõik oma rekordid püstitas Bubka väljaspool konkurentsi. Polnud kedagi, kes oleks tema rekordeid ohustanud. Seetõttu püstitas ta rekordeid suuresti auhinnaraha pärast. Ta parandas maailmarekordit tavaliselt ühe-kahe sentimeetri kaupa ja pärast rekordi püstitamist ei proovinud kunagi järgmist kõrgust, isegi kui ta rekordkõrguse suure varuga ületas, vaid võttis vastu maailmarekordi püstitamise eest ette nähtud auhinna. Järgmist maailmarekordit proovis ta alles järgmisel võistlusel. Sellepärast on teadmata, kui palju ta oleks oma võimete tipul olles võinud hüpata.
Dopinguskandaalidesse ta ei sattunud ning sai IAAF-i ja ROK-i silmis autoriteediks.
Bubka valiti kolm aastat järjest, 1984–1986 NSV Liidu aasta sportlaseks. Ajakiri "Track & Field News" valis ta 1988. ja 1991. aasta meeskergejõustiklaseks.
2001 valiti Bubka IAAF-i nõukogu liikmeks. 2002–2006 oli ta Ukraina Ülemraada saadik ning kuulus ülemraada noorte-, kehakultuuri-, spordi- ja turismikomisjoni. Alates 2008 on Bubka ROK-i liige.
Bubka pälvis Lenini ordeni ja 1985 Tööpunalipu ordeni. Ta on Bratislava, Donetski (1993), Donetski oblasti (2003), Luganski (2008) ja Padua aukodanik. 2004 sai ta Donetski Riikliku Ülikooli ja 2005 Bulgaaria Riikliku Spordiakadeemia audoktoriks. Ukrainas on teda autasustatud ordeni "Teenete eest" III järguga 1994, II järguga 1997 ja I järguga 1999. 2001 nimetati ta Ukraina kangelaseks koos Riigi ordeni annetamisega.
27px Olümpiamängudel.
1988 Seoul
Maailmameistrivõistlustel.
1983 Helsingis
1987 Roomas
1991 Tōkyōs
1993 Stuttgartis
1995 Göteborgis
1997 Ateenas
Sisemaailmameistrivõistlustel.
1985 Pariisis
1987 Indianapolis
1991 Sevillas
1995 Barcelonas


Nukitsa konkurss.
Nukitsa konkurss on Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt korraldatav üle-eestiline lugejaküsitlus, kus viimase kahe aasta eesti lastekirjanduse saaki hindavad lapsed ise. Konkurss toimub üle ühe aasta, alates 1992. aastast. Konkurss on nimetatud kirjanik Oskar Lutsu populaarse raamatutegelase Nukitsamehe järgi.
Auhind.
Auhinna väljaandmise eesmärgiks on eesti algupärase lastekirjanduse ning raamatuillustratsiooni toetamine ja edendamine.
Auhinnad kuulutatakse välja kahes kategoorias – lastekirjanikud ja lasteraamatute illustraatorid. Kõige enam laste hääli kogunud kirjanik ja lasteraamatukunstnik pälvivad esemelise auhinna (rätsepaistes raamatut lugeva sarvikpoisi pronkskujuke) ning rahalise auhinna. Ülejäänud kaks populaarsemat kirjanikku ja kunstnikku saavad rahalise preemia.
Aastatel 2002 - 2010 võtsid hääletusest osa ka täiskasvanud – raamatukoguhoidjad, õpetajad, lapsevanemad ja teised lastekirjanduse sõbrad, kuid parim kirjanik ja kunstnik valiti siiski vaid laste hääli arvestades.


Bakad.
Bakad ("Baka", "Bebayaka", "Bebayaga", "Bibaya", "Babinga") on Aafrika pügmeede hulka kuuluv pügmeerahvas Kameruni, Kongo DV, Põhja-Gaboni ning Kesk-Aafrika Vabariigi vihmametsades.
Mõnikord arvatakse ekslikult, et nad kuuluvad batvade hulka, kuid need kaks rahvast ei ole omavahel lähedases suguluses. Bakadeks nimetatakse mõnikord ekslikult ka teisi Kameruni pügmeerahvaid.
Bakade keskmine kasv on 1,5 m. Et pügmeede hulka arvatakse rahvad ja hõimud, kelle keskmine kasv on alla 1,5 m, siis rangelt võttes ei ole bakad mitte pügmeed, vaid pügmoidid. Nende kohta on siiski levinud nimetus "pügmeed". Bakad ise peavad seda sõna halvustavaks.
Täiskasvanud baka mees kaalub 40...45 kg. See võimaldab hõlpsasti puuokstel turnida.
Demograafia.
Bakade täpset arvu on raske määrata, sest neid ei registreerita ja nad liiguvad vabalt üle riigipiiride (nad ei teagi, mis riigis nad parajasti on). Hinnangud ulatuvad 5 tuhandest 28 tuhandeni.
Keel.
Erinevalt enamikust teistest Kesk-Aafrika pügmeede rühmadest on bakadel oma keel – baka keel ("Libaka"), mis kuulub Nigeri-Kongo keelkonna Adamaoua-Oubangui harru. See keel kõlab lindude häälitsuste taoliselt.
Paljud bakad kõnelevad võõrkeelena ka koozime keelt, vähesed prantsuse keelt.
Elukorraldus.
Bakad on vihmametsa kütid-korilased. On leitud, et nende elulaad on kiviaegne. Alates 20. sajandi lõpustl on nad õppinud kasutama mõningaid metallist tööriistu (katel, nuga).
Bakade rühmad rajavad ajutisi onnide laagreid. Onnid ehitatakse painutatud puuokstest ning kaetakse suurte puulehtedega. (Tänapäeval rajatakse üha enam ka selliseid maju nagu bantudel (punasest savist ja puust ritvadel.) Onni sees on väike koldetuli, mille suits peletab putukaid. Iga onni sees on palkidest lamamisase ja maranta laiadest lehtedest voodi. Tule kohal on palkidest "laud", millel suitsutatakse liha ja hoitakse toiduaineid.
Onni püstitamiseks puhastatakse selle ase matšeetega.
Kui laager on maha jäetud, siis kuu aja pärast on mets selle endasse neelanud.
Naised hoolitsevad laste eest ning korjavad metsikult kasvavaid puuvilju, pähkleid, rohttaimi ja juuri ning mett (vihmaperioodil), seeni ja tõuke. Nad lähevad varahommikul punutud korvidega korjama. Üks või kaks naist jäävad laagrisse lõket valvama. Nende tegevustega tegelevad ainult naised.
Naised püüavad ka kala. Selleks tehakse jõelõigule kahelt poolt palkidest ja savist tamm ette. Poole tunni kuni tunniga ammutatakse jõest vesi välja. Selle töö ajal lauldakse täiest kõrist. Kui jõepõhi paljastub ning kalad ja teised väikesed veeloomad (krabid, limused) korjatakse välja. Nelja tunni jooksul õnnestub naiste rühmal niiviisi koguda vähem kui pool korvitäit söödavat.
Mett saadakse kahel moel. Madalal asuvasse tarusse puistatakse hõõguva söe tükikesi, mis mesilased eemale peletavad. Kui taru on kõrgel, siis rajatakse liaanidest kahe-kolme meetri kõrgused tellingud. Kaks-kolm bakat ronivad nende peale, kinnitavad ja julgestavad end liaanidega ning raiuvad oma algeliste kirvestega puud, üksteist välja vahetades. Paari tunniga on niiviisi võimalik kuni meetrise läbimõõduga puu maha raiuda. Taru võib ka tühjaks osutuda. Elujõulisi puid ei raiuta, kartes Metsa kättemaksu.
Mehed kütivad (põhiliselt ahve, linde ja kabriklasi) ja langetavad puid. Kütitakse vibu ja mürginooltega. Bakad kasutavad relvadena ka odasid.
Varem kogunesid bakade rühmad ühisele jahile ("magua-muso"), et küttida suuri loomi (näiteks aafrika elevante ja gorillasid ("ebubu")), kuid neid loomi on liiga väheks jäänud.
Bakad raiuvad põhiliselt selliseid puid, mis on kuivanud või ei õitse. Ühe puu langetamine võtab tunde.
Lõunaks ja õhtuks kogutakse saak kokku ja süüakse ühisest katlast. Saak jaotatakse perekondade vahel võrdselt. Naiste poolt korjatust teevad toitu naised, meeste jahisaagist mehed. Naised ja mehed söövad ühel ajal, kuid eraldi. Süües kogunetakse ringi, mille keskel on toit, mis on asetatud marantalehtedele. Enne sööki tänatakse jumalaid. Süüakse vaikides.
Üks toitudest on küpsetatud tõugud. Pikad rasvased valged tõugud, mis on kaetud pruunide harjastega, kallatakse korvi ning puistatakse elusana hõõguva söega üle. Korvi segatakse ja harjased põlevad ära. Tõugud võetakse korvist välja ning neile puistatase taimi peale. See toit maitseb nagu kuivatatud krevetid.
Bakad orienteeruvad kuulmise järgi väga hästi kottpimedas vihmametsas. Ise liiguvad nad kuulmatult ja nähtamatult.
Rühm jääb ühte paika seniks, kuni sealsed küttimisvõimalused on ammendatud.
Kuigi rühmal on pealik, teeb rühm otsused ühiselt, konsensuse alusel.
Tüdrukud lähevad mehele ja sünnitavad väga vara. Tüdruk kasvatab oma maja ees lapsest peale lille. Abielludes läheb ta üle abikaasa sugukonda ja istutab lille oma uue maja ette.
Usund.
Bakade usund on animistlik.
Nad kummardavad metsavaim Jengit (Djengit), kes on neile esivanemaks ja kaitsjaks. Iga päev kutsutakse appi Metsa, et ta kaitseks hädade eest.
Ka loomad ja puud on jumalustatud.
Pärast edukat jahti toimub tänutants "luma", mida saadab trummilöömine ja mitmehäälne laul. Pillideks on "indumu" (kõrge tamtamm) ja kõristid.
Õhtupimedas enne magamaminemist tantsivad vanemad mehed rituaalriietuses lõkke ääres mõnikord jumalate auks rituaaltantsu "bumu". Naised laulavad. On olemas veel üks salajane tants, mis väljendab nende
Üks tähtsamaid rituaale on Jengi tseremoonia. See on pikk ja salajane poiste initsiatsiooniriitus, mida on saanud põhjalikult uurida antropoloog Mauro Campagnoli, kes selles ise osales.
Baka mütoloogias tapab maailmalõpus Suurim jahimees Suurima elevandi.
Bakade rahvameditsiin on nii kõrgel tasemel, et nende ravitsejate poole pöörduvad ka naaberrahvad.
Suhted teiste rahvastega.
Bakad elavad oma bantudest naabritega enam-vähem sümbiootiliselt koos. Sageli püstitavad nad oma laagrid tee äärde, et paremini kaubelda. Bakad pakuvad kaubaks jahisaaki ning saavad vastu näiteks soola, mida neil napib.
Teised rahvad kasutavad bakasid ära, sest nad pole veel rahaga harjunud. Mõnikord võetakse bakasid päivilistena tööle, kuid neile makstav töötasu on tühine. Samuti korraldavad naaberrahvad turistidele külaskäike bakade juurde või palkavad turistide jaoks bakadest vihmametsateejuhte, kuid bakad saavad selle eest väga väikest tasu.
Bakad eristavad "suuri musti" ja "suuri valgeid".
Sagenemas on bakade abielud teiste rahvaste esindajatega. Sellisel juhul võtavad bakad tavaliselt üle abikaasa elulaadi. Mõned uurijad on arvanud, et see viib välja bakade täieliku assimileerumiseni.
Ajalugu.
Bakad kuuluvad Kameruni ja naabermaade kõige põlisemate asukate hulka.
Nende poolrändav eluviis on püsinud muutumatuna tuhandeid aastaid, olgugi et koloniaalajastul püüdsid sakslased ja prantslased sundida neid asuma teeäärsetesse küladesse paikselt elama. Põhjuseks oli bakade osavus aafrika elevantide küttimisel, mida kolonisaatorid tahtsid ära kasutada elevandiluu hõlpsamaks hankimiseks.
Kameruni valitsus on küll loobunud püüetest bakasid paikseks sundida, küll aga püüab neile peale sundida koolikohustust. See aga eriti ei õnnestu.
Praegu on suurimaks ohuks bakade traditsioonilisele eluviisile metsaraie. Metsade hävides hävivad ka loomad ja taimed, kellest bakad elatuvad. Bakad näitavad metsakompaniidele kätte kohad, kus on kõige väärtuslikum puit.


Darkeden.
Darkeden on esimene ülevõrguline MMORPG õuduskategooriasse kuuluv mäng, kus on mängijal võimalik valida kahe rassi vahel.
Darkeden on loodud Korea firma Softon-i poolt ja on mõeldud Windowsi platvormile. Välja on ka lastud rahvusvaheline versioon, mis on tasuta kättesaadav firma, mis on aga ainult kärbitud versioon nende tasuliset mängust.
Rassid.
Inimrass, kes võivad spetsialiseeruda viiele alale. Vampiiritapjaga sa ei pea oma oskusi niivõrd arendama, kuivõrd seda teevad relvad. Terariista/Mõõgaga: Suurendad sa oma jõudu. Relvadega: Suurendad sa om täpsust. Risti/Sauaga: Suurendad sa oma teadmisi. Ka teised sinu oskused kasvavad kuid aeglasemini kui sinu relva antud oskused.
Vampiiri arendamist peatakse lihtsaks ja nad saavad ka üsna lihtsalt üksi hakkama. See rass lubab sul valida mida sa soovid arendada. Kõik vampiirid oskavad lõpuks kõiki loitse. Kõik põhi atribuutid on alguses 20 ja sellest madalamaks nad minna ei saa.
Rünnak kiirus on vähendatud ja siiski suudab teha normaalselt viga. Täpsus peab olema umbes 240, et saaks kasutada täisvõimsusel vampiiride loitsu "Kiirtribling". Üks parimaid Vampiiride loitse.
Teeb maksimaalselt viga säilitades parimad võimalused kiirtriblinguks. Samas tõstab täpsus pihtasaamis võimalust mis määrab ära, kui palju teed sina viga neile (saades rohkem pihta) ja kui palju saavad nemad sulle pihta. Põhi rünnakuna kasutatakse Happe käsi, Veriseid küüsi ja Maagilist kätt (saad rünnata isegi kui ei ole rünnatava vastas).
pam: kaubandustermin, lühend korea keelest tähendusega "müün"
sam: kaubandustermin, lühend korea keelest tähendusega "ostan"
lair: üldtermin, asukoha nimi, koht kus on võimalik saade beade ja pendante, mis on maagilised esemed, ning mida võib kas vahetada või müüa turul. Beadi või pendanti saamiseks tuleb lairis lõpuni elus püsida. Kuna lairis on võimlik saada kiiresti exp-i "kogemusi" siis on tavaline nähtus, et nõrgemad lüüakse lairi ees või siis sees maha teiste kasutajate poolt.
gejak;rankup: üldtermin, tähendab kiiresti mängija auastmeid või leveleid üles tuunimist. Vastavalt rassile on ka tuunimis viisid erinevad.
"Vampiiritapjad": Kasutatakse ära mõõgamehe erioskust counter attack "pimesi vasturünnak" mängus leiduvate koletis pealike peal, kes on kas punast või kuldset tooni. Teoreetiliselt saab gejakida mõõgamees üksi kui praktikas on seda kasulikum teha kambas. Kampa kuuluvad liikmed saavad ka auastme kogemusi. Kampa peaksid kuuluma mõõgamees (kasutab pimesi vasturünnakut ja maagilist kilpi) paar ravitsejat, kes pidevalt ravivad mõõgameest ja vastavalt võimalusele keegi kes hoiab vampiire ja koletisi eemal.
"Vampiirid": Kõige kasulikum on tuunida level 1 vampiiri, tuunimiseks läheb vaja kõrge oskustega ühte vampiiritapjat ja ühte vampiiritapjat kes oskab elustada ning 1-6 level 1 vampiiri kes on kambas. Vampiirid tapavad ühte vampiiritapjat ja teine vampiiritapja elustab teda. NB: Esimene tapmine ei tohi toimuda läbi level 1 vampiiride käe läbi, sest nad võivad saada leveli ja auastme kogemused tulevad siis aeglasemini.
Holyland: üldtermin, asupaik kus on mängu ühed tugevamad koletised. Sinna on võimalik pääseda Lake Timor SE-ist läbi portaali.
Blood bible: üldtermin, verepiibel boonus mis kehtib nädala jooksul kõigile holylandy rassi liikmetele kes selle püha sõja ajal omandasid. Verepiibleid on 12.
Holy war: üldtermin, püha sõda on rasside vaheline sõda vere piiblite pärast. Eesmärgiks on piiblid oma lossi toimetada ja need seal hoida kuni sõja lõpuni, mis kestab tavaliselt 2 tundi (pärisajas).
Clan war: üldtermin, kamba sõda losside pärast. Lossi võitnud klanni juht saab endale kasserida lisa raha lossi kassast ja kõik kamba liikmed (maksimum 200) saavad juurdepääsu lossi keldritesse, ning erivõime. Kamba sõja võitmiseks tuleb lossi keldrites toimetada lossi hing ühelt altarilt teisele.
level 1.
Nüüd saab valida 3 lahtrit, ning selle peale saab vastuse palju miine oli valikus. Juhul, kui kõik olid miinid või ükski polnud
öeldakse 3x või 3o. Kui valin välja 3 esimest ja tähistan nad v ga, siis v6iks tulem olla selline
see tähendab, et valikus on 2 vaba koht ja 1 miin. See aga on paha, sest tuleb välistada kohtasid kus miinid olla ei saa. Seega teeme uue valiku.
Valikus on 2 miini ja üks vaba koht. Kuid kuna teame, et pidime 2te miini otsima, siis ? kohal miini ei ole! Nüüd näeb topelt klõps küsimärgil.
Kindel lahend.
Tuleb valida kaks stabiilset üksust, ning vastavalt nendele leida kõik ülejäänud. Vali 3 üksust. Jäta endale 2 kindlat üksust ja vaheta 1 neist seni, kuni muutub tagastatv tekst. Meid huvitab siin vaid miinide arv, mis on tähistatud o-ga.
Level 1, kordumatuid võimalusi = 6
Level 2, kordumatuid võimalusi = 126
Level 3, kordumatuid võimalusi = 12870


Austria Anna.
Austria Anna (hispaaniakeelne sünninimi Ana María Mauricia de Austria; saksa keeles "Anna Maria von Habsburg"; prantsuse keeles "Anne d'Autriche"; 22. september 1601 kell 1.30 Valladolid – 20. jaanuar 1666 Pariis, Louvre) oli Hispaania infanta, alates 1615. aastast Prantsusmaa kuninganna, 1643–1651 Prantsusmaa regent.
Päritolu.
Tema vanemad olid Hispaania kuningas Felipe III ja Austria ertshertsogitar Austria Margarete. Ta oli nende vanim tütar ning tal oli kuus õde-venda. Anna oli sünnipäraselt Hispaania ja Portugali infanta, Austria ertshertsoginna, Burgundia printsess ja Madalmaade printsess. Mõlemad vanemad olid Habsburgide suguvõsast. Anna oli Karl V lapselapselaps.
Annat kutsuti Austria Annaks sellepärast, et Habsburgid olid pärit Austriast ja Anna ema Margarete oli Austria printsess.
Välimus.
Annal olid neiuna heledad, kergelt laines juuksed, valge nahk ja väike elegantne nina. Alahuul oli etteulatuv nagu Habsburgidel ikka. Silmad olid tumepruunid, peaaegu mustad.
Claude Dulong (2006:7–8) ütleb Rubensilt pärinevale Louvre'is asuvale portreele (umbes 1920) viidates: "Just samasugust heledat päikesevalgust kui see, mis kuldab lõuendit, kiirgas ka Austria Annast. Selles Hispaania infantas ei ole mitte midagi hispaanialikku. Rohelised silmad, prink ihu, liilia ja roosi jume, kui kasutada tolle aja kõnepruuki, olid niisama pimestavad kui juuste valevus. Tal oli ehk pisut ebakorrapärane nina ning paks alahuul, mis laskis aimata Habrsburgide verd, ent just see aimatavus muutis suu sensuaalseks. Annal oli väike, kuid laitmatu kujuga keha, mis säilis niisugusena kaua. Mis puutus kätesse, siis need olid nii peened, et seda mainitakse isegi tema matusekõnes."
Lapsepõlv.
Vanemad, kes olid väga vagad, andsid Annale väga religioosse kasvatuse. Erinevalt tollastest tavadest, mis nägid ette infantide lahutamise vanematest, elas Anna armastava perekonna rüpes rahulikku ja ettekirjutatud elu. Perekond hoidis kokku ja Anna oli oma õdedesse ja vendadesse elu lõpuni väga kiindunud. Tema hellitatud lapsepõlv erines tema tulevase abikaasa Louis XIII omast, kellel olid oma emaga konfliktid.
Aastal 1611, kui Anna oli 10-aastane, suri tema ema. See puudutas Annat väga.
Anna guvernant oli algul Magdalena de Guzmán, markiis del Valle. Pärast tema pagendamist 1603 sai guvernandiks Leonor de Sandoval.
Kihlus.
Hispaania õukond algatas Prantsusmaa ja Hispaania kuninglike perekondade vahelise topeltabielu. Henri IV, kes pidas Habsburge põlisvaenlasteks, põikles. Ta heitis selle plaani kõrvale ja kavatses Hispaania ülemvõimule lõpu teha. Ent umbes aasta pärast, pärast tema surma tegi tema lesk Marie de' Medici katoliikliku partei toetusel poliitikas pöörde, pidades abieluliitu Hispaaniaga kahe katoliikliku suurriigi vahelise rahu pandiks. Selle mõtte andis talle Concino Concini. Abielu aluseks oli Fontainebleau leping (22. august 1612). Felipe III jälle lootis, et tema tütre kohalolek Prantsusmaa õukonnas toetab Hispaania huvisid, ning andis tütrele salajasi juhtnööre.
Anna ja Louis XIII abielu otsustati 1611, kui mõlemad olid 10-aastased.
Annal oli õigus pärida Hispaania trooni, mistõttu ta oli kartnud, et otsustatakse tema noorema õe kasuks. Ta oli kuulutanud, et ei abiellu kellegi vähema kui Prantsusmaa kuningaga ning läheb pigem kloostrisse. Nüüd hakati Annat isa õukonnas nimetama majesteediks ja teenindama põlvini.
Abielu aluseks oli Fontainebleau leping (22. august 1612). Et Anna, kellel oli õigus pärida Hispaania trooni, pärandist loobus, pidi Felipe III maksma 500 000 kuldeküüd kaasavaraks. Louis XIII-l paluti "assigneerida see kindlate rentide ja tagatiste peale". Louis XIII lubas, et Annale makstakse lesestumise puhul pensioni 21 000 kuldeküüd aastas ja kaetakse tema "toakulud" ning tema seisuse kohased ja tema koja ülalpidamiseks vajalikud summad. Ta võib minna, kuhu soovib, võttes kaasa oma kaasavara, varad, mööbli, alluvad ja teenrid.
Aastal 1613 põdes Anna rõugeid, kuid see ei kahjustanud tema välimust.
Abielu algaastad.
18. oktoobril 1615 laulatati Burgose katedraalis 14-aastane Anna noore Prantsusmaa ja Navarra kuninga Louis XIII-ga, kes kuulus Bourbonide dünastiasse. Kuningas ei olnud laulatusel füüsiliselt kohal. Teda esindas Lerma hertsog, Hispaania peaminister. Samal päeval abiellus Bordeaux's Louis XIII õde Élisabeth Anna venna infant Philippiga, tulevase Hispaania kuninga Felipe IV-ga. Hiljem (9. novembril) "vahetati" printsessid Hendaia lähedal Bidasoa jõe Konpantzia saarel. 25. oktoobril toimus abiellumise puhul missa Prantsusmaal Bordeaux' Saint-André katedraalis (nii-öelda tegelik laulatus).
Anna ja Louis XIII olid väga erinevad: Louis oli jahti eelistav introvert, Anna armastas teatrit, tantsu ja seltskonda. Abielu ei olnud õnnelik. Õukond umbusaldas Annat kui hispaanlast.
Pulmaöö veetis noorpaar koos, kuid noorte kogenematuse tõttu ilma intiimläheduseta. Marie de' Medici oli poliitilistel põhjustel nõudnud abielu tühistamise vältimiseks, et abielu kohe teostuks. Louis koges seda alandusena, oli ema peale pahane ega lähenenud abikaasale enam mitme aasta jooksul.
Koos oma kaaskonnaga Louvre'isse elama asunud Austria Annale said osaks kõik kohased auavaldused, kuid ta oli hüljatud. Ühelt poolt kandis Marie de' Medici endiselt kuninganna tiitlit ega ilmutanud minia vastu vähimatki aupaklikkust.. Teiselt poolt, Louis XIII ei ilmutanud tema vastu huvi. Kuningal oli küll keeruline loomus ja argus takistas tal kuningannaga suhtlemist. Anna elas oma väikeses õukonnas, kus teda ümbritses sadakond hispaania daami, hispaania kombel ja tema prantsuse keel oli veel väga kobav. Tal oli raske oma uue perekonnaga suhelda. Ja ka tema oli arg ning tal ei jätkunud kogemusi, et olukorraga toime tulla.
Asjad hakkasid arenema alles pärast Concino Concini mõrvamist ja Louis XIII riigipööret oma ema vastu 1617. Kuninga uus soosik Charles d'Albert, hertsog de Luynes, kes oli teadlik diplomaatilisest ja dünastilisest probleemist, mida kuninga ükskõiksus kuninganna vastu põhjustab, püüdis olla neile vahendajaks. Kõigepealt laskis ta Austria Anna hispaanlannadest õukonna minema ajada ning asendada nad prantsuse daamidega. Kuninganna maja peaintendant krahvinna de La Torre asendati Luynesi hertsogi abikaasa Marie de Rohani, tulevase hertsoginna de Chevreuse'iga. Kuninganna ümbrusse ilmusid Louise Marguerite de Lorraine, printsess de Conti, hertsog de Luynesi õde Antoinette d'Albert, dame du Vernet, Henri IV tütar, Louis III poolõde Gabrielle-Angélique de Verneuil ja Catherine Henriette de Balzac d'Entragues. Hertsog korraldas Anna ja kuninga vahel intiimseid kokkusaamisi. Hertsogi abikaasa mõjul hakkas kuninganna riietuma ja käituma prantslanna kombel. Ta pandi dekolteesid kandma. Abielu olevat teostunud alles kevadel 1619, kui Luynes sundis kuninga kuningannaga magama.. Sellest hetkest Anna ja Louis XIII suhted järjest paranesid, ning kui kuninganna oli jaanuaris 1620 raskelt haige, jäi Louis kauaks tema voodipeatsisse. Siiski ei võetud Annat Kuninga nõukogusse, mille liige kuninganna-ema oli. Nii ei olnud Austria Annal mingit võimalust etendada seda poliitilist osa, mida isa temalt oli oodanud.
Marie de Rohani mõju all.
Pärast kolme nurisünnitust abielu alguses tundus troonipärija saamine lootusetuna ning Anna jäi abikaasa tähelepanust ilma. 14. märtsil 1622 juhtus kuningannal Louvre'i pimedates galeriides õuedaamidega mängides õnnetus, mille tagajärjel tal oli nurisünnitus. Louis XIII oli tema peale vihane, veel rohkem aga Marie de Rohani, hertsoginna de Luynesi peale, kellest oli tema meelest andestamatu lubada kuningannal nii ettevaatamatult mängida.. Sellest ajast vaatas kuningas üha halvemini hertsoginna de Luynesi mõju peale tema abikaasa üle. Asi oli seda halvem, et hertsog de Luynes oli eelmisel aastal surnud ja kuningas oli hõivatud protestantidevastaste sõdadega.
Kuningas kõrvaldas mõneks ajaks Marie de Rohani, jättes talle kuninganna peaintendandi ülesanded. Kuid tema abiellumine hertsog de Chevreuse'iga muutis ta puutumatuks. Marie de Rohani pagenduse ajal käis Anna tal sageli külas ja oli temaga kirjavahetuses. Hertsoginnal, kes kuningat ei sallinud, oli kuninganna üle kahjulik mõju.
Alates 1620. aastast elasid kuningas ja kuninganna eraldi.
Buckinghami afäär.
Hiljem omistati Annale armuafääre kõrgaadlikega, kelle seas olid Henri II de Montmorency ja George Villiers, esimene Buckinghami hertsog. Need on ebatõenäolised, sest kuninganna oli range sotsiaalse kontrolli all.
Armulugu Buckinghami hertsogiga moodustab osa Alexandre Dumas vanema romaani "Kolm musketäri" süžeest. Selles asjas pole midagi tõestatud peale nähtavasti armunud Buckinghami meelituste kuningannale.
Aastal 1625 sõlmiti Prantsusmaa ja Inglismaa vahel abieluliit. 11. mail abiellus Louis XIII õde printsess Henriette Marie volituse kaudu Inglismaa uue kuninga Charles I-ga. Kadunud kuninga soosikule Buckinghami hertsogile tehti ülesanne printsessi eskortida. Louis XIII jäi Pariisi, Anna ja kuninganna-ema aga sõitsid kaasa. Selle sõidu ajal kurameeriski Buckinghami hertsog pealekäivalt Annaga. Amiensis tehtud peatuse ajal korraldas hertsoginna de Chevreuse nii, et Anna ja Buckingham jäid omavahele. Viimane käitus ettevõtlikult, Anna karjatas, kuninga kaaskond jooksis kohale, Buckingham tõmbus eemale.
Midagi halba ei juhtunud, kuid kuuldus sellest vahejuhtumist levis Euroopa õukondades ja puudutas valusalt Louis XIII enesearmastust; abielupaari suhted olid juba niigi pingelised. Buckinghamil keelati Prantsusmaale sisenemine.
Hiljem mõtles François de La Rochefoucauld oma memuaarides välja loo hertsogile pakutud briljantripatsitest, mida kasutas Alexandre Dumas vanem romaanis "Kolm musketäri".
Sügav tüli abikaasade vahel ja suhted Richelieuga.
Lahkheli kuningaga jäi püsima kahel põhjusel.
Esiteks ei olnud pärast 16 abieluaastat ikka veel sündinud troonipärijat. See olukord nõrgendas dünastiat, sest kuninganna-ema Marie de' Medici ja eeldatav troonipärija, kuninga vend Gaston, Orléansi hertsog, intrigeerisid nii kodumaal kui ka välismaal.
Teiseks pidas kuninga minister Richelieu võitlust Habsburgidega. Kuigi Annal ei olnud poliitilist mõju (ta ei olnud Kuninga nõukogu liige), jäi ta lähedaseks oma perekonnale Hispaanias ning oli Richelieu vastu vaenulik. Seda vaenu jagas ta katoliikliku partei ja kuningriigi grandidega.
Jäädes hertsoginna de Chevreuse'i mõju alla, laskis kuninganna end kaasa tõmmata 1624. aastast peaministriks olnud Richelieu absolutistliku poliitika vastase opositsiooniga, niiviisi end kompromiteerides. Anna ja Richelieu umbusaldasid teineteist. Küllap see ongi sünnitanud tõendamata kuulujutud Anna osalemisest Chalais' ja Cinq-Marsi vandenõus ning salajasest kirjavahetusest venna Felipega, mis olevat ulatunud kaugemale õetunnete väljendusest.
Habsburgi ja vaga katoliiklasena oli Anna kohkunud, kui esimene minister kardinal Richelieu astus 1635 protestantlike vürstide poolel sõtta Hispaania vastu. Anna oli Richelieu Habsburgide-vastase poliitikaga opositsioonis. Ta kaitses kirikut ja vagamehi.
Augustis 1637 sattus Anna kahtluse alla. Louis XIII käsul toimus politseiuurimine kuninganna tegevuse üle. Otsiti läbi Val-de-Grâce'i klooster, kuhu Annal oli tavaks tagasi tõmbuda. Louis XIII käskis tal alla kirjutada ülestunnistusele oma lubamatu kirjavahetuse kohta. Tema kirjavahetust hakati sestsaadik avama. Tema kaaskond puhastati (muret tekitav hertsoginna de Chevreuse pagendati) ja tema käikude üle hakati valvama.
Poegade sünd.
Austria Anna koos poeg Louis'ga.
Pärast 23 aastat kestnud abielu kasvavas kibestumuses oli Annal 5. detsembril 1637 saatuslik kohtumine oma abikaasaga. Viimane oli teel oma Versailles' jahilossi või Saint-Mauri, kuid pidi halva ilma tõttu sõidu katki jätma ning ööbima Louvre'is, kus kuninganna oli end talveks sisse seadnud. Tol ajal köeti lossides ainult neid isandate ruume, kus ka elati. Kuningas oli seetõttu sunnitud minema magama ainsasse sooja magamistuppa, mis kuulus kuningannale. Üheksa kuud (5. septembril 1638) hiljem tõi 38-aastane Anna ilmale oma esimese terve lapse, dofääni Louis Dieudonné, hilisema Prantsusmaa kuninga Louis XIV. Mõni aeg hiljem, 21. septembril 1640 sünnitas Anna teise poja Philippe'i. Sellega oli tema positsioon õukonnas lõpuks kindlustatud ning ta ei pidanud kartma kloostrisse pagendamist.
Kuningas oli küll õnnelik troonipärija sünni üle, kuid muutus varsti ilmselt kadedaks oma poja kiindumuse tõttu emasse. Ta heitis kuningannale ette, et too meelestab poega tema vastu.
Tegevus regendina.
4. detsembril 1642 suri Anna poolt vihatud kardinal Richelieu. Ka kuninga tervislik seisund halvenes järsult. Enne oma surma 14. mail 1643 tegi ta testamendiga korralduse, et alaealise Louis XIV eest ei valitseks regendina mitte Anna, vaid regendinõukogu: ta ei usaldanud oma abikaasat. Ent Anna laskis Pariisi parlamendil (kõrgemal kohtul) selle testamendisätte tühistada, kõrvaldades regendinõukogu. Esimeseks ministriks sai ta kardinal Jules Mazarin, kelle Louis XIII ise oli Richelieu soovitusel tema järglaseks määranud. Mazarin oli ka noore kuninga ristiisa. Hiljem oli ta võib-olla Anna armuke või koguni salajane abikaasa. Igatahes on Mazarini kirjavahetusest näha, et too võis Annale julgelt toetuda.
Alates 1643. aastast elas Anna koos Louis XIV-ga Palais-Royali kirdetiivas.
Anna esimesed poliitilised otsused äratasid tähelepanu. Selmet oma venna Felipega rahu sõlmida, jätkas ta sõda Hispaaniaga, kui Prantsuse väed olid 19. mail 1643 Rocroi lähedal Ardennides otsustava võidu saavutanud.
Annal ja Mazarinil, keda aadel ja rahvas vihkasid, tuli aga tegemist teha mässudega Prantsusmaa sees, mille hulgas oli 1648 alanud Fronde, mida juhtis Louis II de Bourbon, Condé prints. Nendest õnnestus jagu saada.
Anna regendiaeg lõppes ametlikult, kui 13-aastane Louis XIV kuulutati 1651 täisealiseks. Tema ja Mazarini võim kestis aga faktiliselt edasi. Aastal 1652 oli Anna "frondööride" survel sunnitud Mazarini ametist vabastama. Too läks Kölni lähedale Brühli eksiili, kuid nõustas kuningannat sealtki. Aastal 1653 sai ta tagasi tulla.
Kui Prantsusmaa oli 1648 Vestfaali rahuga lõpetanud sõjategevuse Saksamaal, sõlmiti 1659 ka Pürenee rahu Hispaaniaga. Rahulepingu allakirjutamisel Hispaania-Prantsuse piirijõe Bidasoa Konpantzia saarel nägi Anna esimest korda pärast 1615. aastat jälle oma venda Felipe IV-t. Kohtumine oli aga väga jahe, sest Hispaania pidi loovutama Prantsusmaale maa-alasid.
Austria Anna tõstis aadliseisusse Pierre Corneille' perekonna. Ta protežeeris püha Vincent de Pauli tegevust.
Aastal 1660 toimus rahu sõlmimisel kokku lepitud abielu Anna poja Louis' ning Anna vennatütre Austria Maria Theresia vahel.
Tagasitõmbumine.
Kui Louis pärast Mazarini surma (1661) riigiasjad enda kätte võttis, tõmbus Anna üha enam õukonnast tagasi ning elas enamasti Val de Grâce'i kloostris Pariisi lõunaservas. Selle kloostri ehitamist oli alustatud 1645 Anna korraldusel ning ta valmis pärast Mazarini surma.
Poja Louis'ga oli Annal väga südamlik suhe. Kui nad omavahel olid, ei kõnetanud Louis teda "Madame" nagu etikett ette nägi, vaid "Maman". Louis varjas ema eest oma korratut eraelu. Pärast ema surma nimetas Louis teda "üheks meie suuremaks kuningaks".
Surm.
Anna suri Louvre'is rinnavähki. Ta maeti Saint-Denis' basiilikasse. Tema süda puhkab Val-de-Grâce'is.
Deviis.
Austria Anna deviis olevat olnud "Mon prix n'est pas dans ma couronne" 'Minu väärtus ei ole minu kroonis'.
Austria Anna memuaarides ja ilukirjanduses.
Austria Anna lähikondlane Madame de Motteville avaldas raamatu "Mémoires pour servir à l'histoire d'Anne d'Autriche" ("Memuaarid abiks Austria Anna ajaloole"). François de La Rochefoucauld avaldas 1662 raamatu "Mémoires sur la régence d'Anne d'Autriche" ("Memuaarid Austria Anna regendiajast").
Austria Anna on üks tegelasi Alexandre Dumas vanema romaanides "Kolm musketäri" ja "Kakskümmend aastat hiljem", samuti romaanis "Naiste sõda". Temast on kirjutanud ka Briti kirjanik Evelyn Anthony oma ajaloolises romaanis "Anne of Austria" (ilmunud 1968).
Kunst.
Austria Anna kuulsamad portreed pärinevad Peter Paul Rubensilt (Prado) ja Pierre Mignardilt (Louvre). Rubens on maalinud ka printsesside vahetamist 1615 (Louvre).
Luxembourgi aias on Austria Anna kuju, mille autor on Joseph Marius Ramus.


Roger Federer.
Roger Federer (sündis 8. augustil 1981 Baselis) on Šveitsi tennisist, kes hoiab ATP edetabelis hetkel 3. kohta. 2004. aasta 2. veebruarist kuni 2008. aasta 17. augustini oli Federer maailma esireket, püsides tenniseedetabeli tipus rekordilised 237 nädalat järjest. Siis kaotas ta oma staatuse hispaanialasele Rafael Nadalile. Paljud tennisekriitikud, legendaarsed mängijad ja praegused profitennisistid peavad Federeri tenniseajaloo läbi aegade parimaks mängijaks.
2008. aastal pälvis Federer neljandat järjestikust korda prestiižse Laureuse auhinna.
Varajane elu.
Roger Federer sündis Baseli linnas, mis asub Šveitsis. Tema isa on Šveitsi-Saksa päritolu Robert Federer. Roger Federer' ema on lõuna-aafriklane Lynette Federer. Roger hakkas tennist mängima 6-aastaselt. Roger mängis ka jalgpalli, kuid ta pidi tegema otsuse ja valis tennise. Tema iidoliteks olid Boris Becker, Stefan Edberg ja Marcelo Rios.
2001.
Federeri esimene turniirivõit tuli Milanos 2001 aasta veebruaris. Hiljem sellel aastal jõudis ta veerandfinaali Wimbledonis. Turniiri neljandas ringis alistas ta 7.kordse Wimbledoni võitja Pete Samprase. Paljude arvates oli see võit tema karjääri pärliks. Kuid veerandfinaalis kaotas ta Tim Henmanile. Selle aasta lõpetas ta 13. kohal.
2002.
Federer alustas aastat üsna hästi. Ta jõudis ATP Mastersi turniiri finaali Miamis, kuid kaotas finaalis Andre Agassile. Kuid ta võitis aga järgmise ATP Mastersi turniiri Hamburgis, kus finaalis alistas ta Marat Safini. Kuid sel aastal kaotas ta Grand Slammide varastes raundides. Sel aastal jõudis ta ka Masters Cupile, kuid kaotas seal poolfinaalis austraallasele Lleyton Hewittile.
2003.
Selle aasta alguses kaotas ta David Nalbandianile Austraalia lahtiste kaheksandikfinaalis.
Siis ta võitis kaks turniiri Marseilles ja Dubais. Ta võitis ka turniiri Münichis. Kuid kaotas Prantsusmaa lahtiste avaringis. Siis võitis Federer oma esimese Grand Slam turniiri. See oli Wimbledonis. Kus ta finaalis alistas Mark Philippoussise. Kuid Federer põrus ka US Openil, kus ta kaotas samuti nagu Austraaliaski kaheksandikfinaalis. Ta võitis veel turniiri Viinis. Aastalõpu Masters Cupile pääses Federer jällegi. Ning ta ka võitis selle turniiri. Federer lõpetas aasta teisena.
2004.
See aasta oli üks Federeri edukamaid. Ta võitis kolm Suurt Slämmi. Ta võitis aasta alguses Austraalia lahtised. Siis ta tõusis ka esmakordselt maailma esireketiks. Ta kaitses edukalt oma Wimbledoni turniiri. Kui alistas finaalis Andy Roddicku. Siis võitis ta veel US Openi. Kus alistas finaalis Lleyton Hewitti. Ta lõpetas aasta võites Tennis Masters Cupi. Ta sai sel aastal palju auhindu samuti.
2005.
Aasta alguses Federer jõudis Austraalia lahtiste poolfinaali. Kuid kaotas seal venelasele Marat Safinile. See oli raske viiesetiline matš. Hiljem ta võitis kaks Masters Seriesi turniiri Indian Wellsis ja Miamis. Siis ta võitis kolmandat korda turniiri Hamburgis. Ta oli küll suur favoriit võitmaks Paratsusmaa lahtisi, kuid kaotas poolfinaalis Rafael Nadalile. Ta siis kaitses oma tiitlit Wimbledonis, kui alistas järjekordselt Andy Roddicku. Varsti jõudsid kätte järjekordsed USA lahtised meistrivõistlused, mille ta ka võitis. Kui alistas finaalis Andre Agassi. Ta kaotas Tennis Masters Cupi finaalis David Nalbandianile. Ta lõpetas aasta järjekordselt esinumbrina.
2006.
Sel aastal võitis ta jälle kolm Suurt Slämmi. Alguses võitis ta Austraalia lahtised, kui alistas finaalis Marcos Baghdatise. Hiljem ta võitis jälle kaks Masters Seriesi turniiri Indian Wellsis ja Miamis. Ta jõudis siis finaali kahel turniiril, kus kaotas Rafael Nadalile. Hiljem jõudis ta esmakordselt finaali Prantsusmaa lahtistel, kuid kaotas jällegi Rafael Nadalile. Mõni nädal hiljem võitis ta Wimbledonis, kus alistas Rafael Nadali. Pärast võitis ta kolmandat aastat järjest USA lahtised, kui alistas finaalis vana rivaali Andy Roddicku. Aastalõpetuseks võitis ta jälle Tennis Masters Cupi. Ta lõpetas aasta jälle maailma esireketina.
2007.
Aasta alguses võitis ta jälle Austraalia lahtised, kus finaalis alistas Fernando Gonzaleze. Ta tegi muide seda settigi kaotamata. Peale seda võitis ta turniiri Dubais. Siis ta kaotas kaks kohtumist järjest Guillermo Canasele. Need olid kahel järjestikusel turniiril Indian Wellsis ja Miamis. Enne Prantsusmaa lahtisi võidutses ta Hamburgis, kus võitis Rafael Nadali ja lõpetas tema 81 järjestikulise võitude seeria saviliival. Jällegi kaotas ta aga Prantsusmaa lahtiste finaalis Rafael Nadalile. Muide seda teist aastat järjest. Pärast kaitses ta edukalt oma tiitlit Wimbledonis, kus alistas finaalis Rafael Nadali. Ta kordas sellega Björn Borgi rekordit. Selleks oli muide viis järjestikku Wimbledoni tiitlit. Siis ta võitis Masers Seriesi turniiri Cincinnatis, kus finaalis alistas James Blakei. Ja siis kaitses ta oma tiitlit USA lahtistel, kus finaalis alistas serblase Novak Djokovici. Siis võitis Federer oma neljanda Masters Cupi tiitli. Ta võitis jällegi kolm Suurt Slämmi.
2008.
Federer alustas aastat jõudmisega poolfinaali Austraalia lahtistel. Tal oli sinna väga raske teekond, kui ta pidi kolmandas ringis alistama ühe Serbia tennisisti viies setis. Poolfinaalis kaotas ta Novak Đokovićile. Siis läks Federer Dubaisse, kuid kaotas kohe seal. Indian Wellsis kaotas ta poolfinaalis ja Miami turniiril veerandfinaalis. Federeri põrumise põhjuseks oli haigus. Seejärel osales Federer turniiri Estorilis. Selle turniiri ta võitis. Ta kaotas turniiril Roomas. Federer jõudis kolmandat aastat järjest Roland Garrose finaali, kuid seal pidi ta tunnistama täielikult Rafael Nadali paremust kolmes lihtsas setis. Siis läks Federer turniirle Hallesse, mille ta ka võitis. Wimbledoni turniiri finaali jõudis Federer settigi kaotamata, kuid kaotas seal taas Rafael Nadalile. See finaal läks ajalukku, kui kõige huvitavama finaalina Wimbledoni tennisemeistrivõistluste ajaloos. Kui Rafael juhtis juba kahe setiga 6:4 6:4, siis paistis tal juba võit käes olevat. Aga kes oli tema vastas, Roger Federer ise. Federer võitis kolmanda seti tapvalt 7:6 tiebreak'is. Ndal oli kahe punkti kaugusel võidust, kuid Federer suutis tulla tagasi. Neljas sett mõõdus servi hoidmisega ja jõudis kätte järjekordne tiebreak. Nadal läks tiebreak'i juhtima 5:2. Arvati et Nadal on saanud enda tahtmise, kuid ei.
Federer võitis 4 punkti järjest ja omas esimest sett palli. Siis võitis Nadal 2 punkti järjest ja tal oli kasutada esimene Championship pall. Ndal lõi selle võimaluse out'i. Järgmine Championship pall oli tal seisul 8:7, siis juhtus ime. Federer oli surutud täielikult nurka, kuid ta lõi imelise tagakäe lõõgi. See näitas milline mängija on Roger Federer. Federer oli leidnud endas veel võitlusvaimu ja seisul 9:8 kasutas ta enda võimaluse ära võitis tiebreaki'i 10:8. Seis oli 4:6 4:6 7:6 7:6. Ees oli viimane e. viies sett. Seisul 4:3 omas Federer ka paari murde palli, kuid ei realiseerinud neid. Siis mindi edasi servi hoidmisel. Seisul 7:7 oli kasutas Nadal oma võimaluse ja murdis Federeri. Ja siis oli see hetk käes, Nadal võitiski selle tiitli. Lõpptulemus oli 6:4 6:4 6:7 6:7 9:7. Federer oli haavatud. Kui mängijad said autasustamiselt ära, hakkas John McEnroe tegema nendega väikese intervjuu. Federer puhkes lõpuks pisaratesse, kui ta hakkas sealt lahkuma. Siis tegi Federer väikese pausi ja sõitis siis Torontosse. Seal toimus Roger's Cup. Federer halb vorm jätkus, ta kaotas kohe tesies ringis Gilles Simonile. Muide Federeril on nüüd hoidnud enda ATP edetabeli esimest kohta juba alates 2004. aasta veebruarist. Kuna Federer langes nii vara Torontos, siis järgmine turniir Cincinnatis otsustab kõik. Federer aga kaotas Cincinnatis Ivo Karlovicile ja maailmaesireketi koht oli ära antud Rafael Nadalile.
Olümpiamängudele läks Federer mõttega et võtta kuld. Üksikmängus ta võitis kolm esimest kohtumist kergesi. Siis aga veerandfinaalis, kus ta mängis ameeriklase James Blakeiga ta jällegi kaotas. Aga Federeri kullalootused polnud veel kustunud. Ta jõudis koos kaasmaalase Stanislas Wawrinkaga finaali. Seal täitus Federeri unistus saada olümpiavõitjaks. Nad alistasid Rootsi paari Simon Aspelin ja Thomas Johansson. Järgine turniir on Federeril US Open. Federer alistas esimesed kolm vastast kindlalt. 4.ringis on Federeri vastane Radek Stepanek. Stepaneki alistas Federer kindlalt. Järgmine vastane oli Igor Andreev, kuid tema aliastas ta juba viies setis. Veerandfinaalis alistas ta kolmes setis Gilles Mulleri. Poolfinaalis oli ta jõud aga üle Novak Djokovicist. Selle võiduga jõudis ta juba viiendat aastat järjest Us Openi finaali. Seal alistas küllaltki lihtsalt Šotlase Andy Murray. See oli Federerile 13. Suure Slämmi turniirivõit. Peale seda võitu sai Federerist esimene inimene tenniseajaloos kes on võitnud kaks Suure Slämmi turniiri viis korda. Ja veel uskumatuks teeb selle asja see et ta võtis mõlemad turniirid viis korda järjest. Inimeses olid juba arvamusel et Kuningas on tagasi. Federeril oli järgmisena ees turniir Madridis. Seal kaotas ta poolfinaalis. Siis sõitis Federer kodulinna Baselisse. Seal tegi ta uskumatu turniiri ja võitis selle. Siis läks ta Pariisi, kus veerandfinaalis pidi ta seljavigastuse tõttu turniiri pooleli jätma. Siis oli Federeril ees suur otsus, et kas minna aastalõpu turniirile Shangaisse või loobuda. Kuna Federeri vaevas vigastus veel Shangaiski. Ta siiski otsustas minna. Kuid kui ta oleks loobund poleks ta ainuke, kes turniirist loobus. Maailma esinumber Rafael Nadal outsustas turiinist loobuda. Federer on võitnud aastalõpu turniiri kokku 4. korral. Kuid Federeri vigastus ei lasknudki kuningal eriti mängida ning Federer pidi reketid pakkiam juba alagrupimängudel.
2009.
Ettevalmistamisel Austraalia Lahtisteks, Federer mängis kaks näidisturniiri ja ühe ametliku turniiri. Ta kaotas Andy Murrayle oma poolfinaali Abu Dhabis. Ta kaotas on poolfinaali ka ATP World Tour 250 seeria-turniiri Dohas, jällegi Murrayle 6–7 (6), 6–2, 6–2. Federer võitis Aami Classic näitusturniiri Melbournis, kus ta alistas Stanislas Wawrinka on the final 6-1, 6–3.
Federer alistas oma esimesed kolm vastast väga lihtsalt Austraalia Lahtistel, sealhulgas endise maailma esireketi Marat Safini kolmandas ringis 6-3, 6–2, 7–6. Neljandas ringis, Federer alistas siis Tomas Berdychi 4–6, 6–7 (5), 6–4, 6–4, 6–2, mis oli tõeline katsetus tema vaimsetele ja füüsilistele võimetele. Veeranfinaalis kohtus ta kaheksanda asetusega Juan Martin del Potroga. Ta lausa hävitas Del Potro ja lõpptulemuseks jäi koguni 6-3, 6–0, 6–0 ja terve matš kestis vaid 80 minutit. Federer seejärel alistas teise endise maailma esireketi, Andy Roddicku 6-2, 7–5, 7–5, et edeneda oma 18. Grand Slami finaali (üks taga kõigi aegade rekordist Ivan Lendli poolt). Kätte oli jõudnud unistuse finaal, Federeri peeti suureks favoriidiks. Tõusude ja mõõnadega matš kestis üle nelja tunni, kuid lõpuks Federeri mäng lagunes täiesti ja ühesõnaga Nadal ei pidanud palju tegemagi, et otsustav sett võita. Pärast autasustamisel langes Federer pisaraissse. Federer süüdistas kaotuses põhiliselt tema esimese servi ebaõnnestumist.
Federer siis loobus Barclays Dubai Tennis Championshipist ja Šveitsi Davis Cupi võistlusest USA vastu. Loobus ta seljavigastuse tõttu. Ta märkis, et see on tähtis tema eelolevaks hooajaks.
Federer tahtis ka vahepeal treenerit võtta, kuid Darren Cachill polnud nõus reisima terve aasta.
BNP Paribase turniiril Indian Wellsis kaotas Federer Andy Murrayle oma poolfinaali 6-3, 4–6, 6–1.
Sony Ericssonil alistas Federer oma esimesed kolm vastast lihtsalt. Seejärel alistas ta Andy Roddicku 6-3, 4–6, 6–4. Ta mängis hästi esimese seti oma poolfinaalis Novak Djokoviciga ja võitis selle seti 6-3. Kuid siis hakkas ta mäng jällegi lagunema nagu viimasel ajal see tal kombeks ja lõpptulemuseks jäi 6-3, 2–6, 3–6. Selle poolfinaali käigus lõhkus tavaliselt rahulik Federer oma reketi täielikult, pärast lihtsa eeskäelöögi eksimist.
Federer on otsustanud nõustunud osa võtma Monte Carlo Mastersi turniirilt.
2009. aasta Prantsusmaa lahtistel (Roland Garros) sai Federer lõpuks tiitlivõidu, mängides üle Robin Söderlingi. Federer oli kolm aastat järjest kaotanud finaalis Rafael Nadalile. Nüüd on ta võitnud kõik Grand Slam turniirid ning on 6. mees maailmas, kes seda on suutnud. Sama turniirivõiduga sai ta ka Pete Samprasega ühele joonele olles oma elus võitnud 14 Grand Slammi turniiri.
Üksikmängu turniiride statistika.
EMS – ei ole ATP Masters Series 1000 turniir ega ka ATP Masters Series turniir.
Isiklikku.
Huvid: sport (suusatamine, jalgpall, golf), sõbrad, PlayStation, muusika, kaartidega mängimine.
Lemmikud tennisemängijad: Boris Becker, Stefan Edberg.
Lemmiktoit: tomatid ja Mozarella Di Buffala.
Välislingid.
Federer, Roger
Federer, Roger


Riigilipp.
Riigilipp on riigiasutuste hoonetel heisatav lipp ja sümbol omamaistel või rahvusvahelistel üritustel. Riigilipu kirjeldus ja kasutamise kord on ära määratud maa põhiseaduses.


Rooma provintsid.
Rooma provintsid (ladina "provincia") olid Rooma riigi haldusüksused väljaspool Itaalia emamaad. Provintside arv kasvas osalt uute alade vallutamise, osalt olemasolevate provintside väiksemateks jagamise tõttu.
Esimese provintsi, Sitsiilia, vallutas Rooma pärast Esimest Puunia sõda (241 eKr).


Rahvuslipp.
Rahvuslipp on lipp, mida kasutavad eraisikud riiklike pühade või perekondlike sündmuste tähistamisel.
Tavaliselt on rahvuslipp identne riigilipu ja kaubalaevade lipuga, kuid enamjaolt puudub rahvuslipult riigivapp.
Rahvuslipp võib olla ka rahvastel, kellel oma riiki ei ole.


Austraalia lahtised meistrivõistlused tennises.
Austraalia lahtised meistrivõistlused (tuntud ka kui Australian Open) on tenniseturniir, mis toimub igal aastal jaanuaris.
Austraalia lahtised meistrivõistlused kuuluvad Grand Slam ehk Suure slämmi turniiride hulka.
Ajalugu.
Tennist mängitakse Austraalias 1880. aastast, kuid oma tenniseliit loodi alles 25 aastat hiljem ning seetõttu peeti esimesed Austraalia meistrivõistlused 1905. aastal.
Naised said õiguse tenniseturniiril osaleda 1922. aastast.
Algul toimusid turniirid muruväljakul, tänapäeval on mindud üle asfaltväljakule. Pidevalt on muudetud ka turniiride toimumiskohti, viimasel ajal toimuvad need Melbourne´is.
Eesti tennisistide saavutused.
Eestlaste parimad saavutused Austraalia lahtistel meistrivõistlustel on Kaia Kanepi jõudmine 2009. aastal kolmandasse ringi ja 2006. aastal teise ringi ning Andres Võsandi jõudmine 1990. aastal esimesse ringi.


Aserbaidžaani NSV lipp.
Aserbaidžaani NSV lipp 1952 – 1991
Aserbaidžaani NSV lipp oli 1920 – 1922 Punaarmee poolt vallutatud Aserbaidžaani aladel moodustatud Aserbaidžaani NSV lipp, 1922 – 1936 Taga-Kaukaasia SFNV ja 1936 – 1991 NSV Liidu haldusüksuse Aserbaidžaani NSV lipp.
Esimene lipp loodi 1921. aastal, see oli põhivärvilt punane, mille vardapoolses ülanurgas oli roheline ristkülik, mis moodustas lipu pikkusest ja kõrgusest poole. Rohelisel olid kuldsed tähed "А.С.С.Р.".
14. märtsil 1925 kasutusele võetud lipu põhivärv oli ka punane, aga sellel oli vardapoolses ülanurgas kuldsed ristatud sirp ja vasar, nende kohal aga poolkuu, mille sees oli punane kuldse äärisega viisnurkne täht. Embleemist lehvi poole jäid aga kuldsete ladina ja araabia tähtedega kirjutatud lühend "ANSV" (Aserbaidžaani Nõukogude Sotsialistlik Vabariik). 1931 aastal võeti lipult araabia tähed ja jäid ainult ladina tähed "A.S.Ş.C.".
1937. aastal kaotati lipult poolkuu ja viisnurk, tähed aga paigutati sirbi ja vasara alla, ning muudeti "AzSSR"-iks, 1940. aastal omakorda "АзССР".
7. oktoobril 1952 sai Aserbaidžaani NSV endale uue lipu, see oli punane kangas, mille alaserva oli paigutatud sinine horisontaalne laid, ning vardapoolses ülanurgas olid kuldsed sirbi ja vasara kujutised, nende kohal aga punane kuldse äärisega viisnurkne täht. Sinine sümboliseeris Kaspia merd. Lipp oli kasutusel Aserbaidžaani iseseisvumiseni, 5. novembrini 1991.


Suure slämmi turniirid.
Suure slämmi turniirideks (Grand Slam) nimetatakse mitmel spordialal kõige mainekamaid võistlusi, kuhu koguneb maailma paremik. Kui kellelgi õnnestub siiski ühel aastal kõik need võita, peetakse seda sama haruldaseks kui bridžis suure slämmi väljamängimist.
Tennis.
Kõige tuntumad on suure slämmi turniirid tennises. Need on
Suure slämmi võitjad tennises.
Suure slämmi ehk siis neli suure slämmi turniiri ühe aasta sees, on võitnud vähesed. Esimesena sai sellega hakkama Donald Budge 1938. aastal. Aastatel 1962 ja 1969 võitis Rod Laver. Kuldse slämmi võitja on ka Andre Agassi - ta on võitnud karjääri jooksul kõik 4 suurt slämmi pluss kuldne olümpiamedal.
Naistest on suure slämmi võitnud Maureen Connolly (1953), Margaret Smith Court (1970) ja Steffi Graf (1988). Steffi Graf võitis samal aastal ka olümpiamängudel. Sellega on ta ainus nö kuldse suure slämmi võitja.
Enim suure slämmi turniire on meestest võitnud Roger Federer (16), Pete Samprasel on 14 võitu. Naistest on enim võite Margaret Smith Courtil (24 võitu), Steffi Grafil on 22 võitu.


Gruusia NSV lipp.
Gruusia NSV lipp oli 1921 – 1922 Punaarmee poolt vallutatud Gruusia aladel moodustatud Gruusia NSV lipp, 1922 – 1936 Taga-Kaukaasia SFNV ja 1936 – 1991 NSV Liidu haldusüksuse Gruusia NSV lipp.
Gruusia NSV lipp loodi 28. veebruaril 1922, see oli punane kangas, mille vardapoolses ülanurgas olid kuldsed kirillitsa tähed "ССРГ" ("GNSV" – Gruusia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik).
13. veebruaril 1937 muudeti lipul olevad tähed gruusiakeelseks ning kuni 1951. aastani oli kasutusel kaks lippu, ühel olid gruusia keelsed tähed "GNSV", teisel aga "Gruusia" ning selle all "NSV".
11. aprill 1951 sai Gruusia NSV endale uue lipu, selle põhivärv oli punane, mille vardapoolsesse ülanurka oli ruudukujuliselt paigutatud sinine päike. Päikese sees olid aga punased ristatud sirp ja vasar ning viisnurkne täht. Päikeseruudu kõrvale oli aga paigutatud sinine horisontaalne laid nii, et sellest ülespoole jäi sama lai punane laid. Sinine päike sümboliseeris pilvitut taevast, sinine laid aga Musta merd. Lippu kasutati 14. novembrini 1990 (26. märtsist 1989 oli mitteametlikult kasutusel ka Gruusia puna-must-valge lipp).


USA lahtised meistrivõistlused tennises.
USA lahtised meistrivõistlused (tuntud ka kui US Open) on tenniseturniir, mis toimub igal aastal septembris.
USA lahtised meistrivõistlused kuuluvad Suure slämmi turniiride hulka.
Ajalugu.
Aastal 1881 loodi USA Tenniseföderatsioon ning esmaseks ülesandeks võeti korraldada esimesed rahvusvahelised meistrivõistlused. Need viidi läbi samal aastal Rhode Islandi osariigis Newportis.
Turniiril osalesid mehed üksik- ja paarismängus. Üksikmängu võitjaks tuli Richard Sears, kes püsis võitmatuna 1887. aastani, kui ta loobus vigastuse tõttu. Naised said mänguõiguse 1887. aastal.
Mõne aasta pärast viidi USA lahtised meistrivõistlused üle New Yorki Forest Hillsi ja 1970. aasta lõpus Flushing Meadowsi väljakutele.
Algselt mängiti muruväljakutel, kuid leiti, et muru hooldamine on raske ja kulukas, ning alates Flushing Meadowsisse kolimisest peetakse turniir kõvakattega väljakutel.
Eestlased USA lahtistel meistrivõistlustel.
Eestlastest on parimana Kaia Kanepi jõudnud 2010. aastal veerandfinaali.


Halinga valla vapp.
Halinga valla vapp on Eesti haldusüksuse Halinga valla vapp.
Vapi kinnitas Riigikantselei 1. märtsil 1994 ja see õnnistati Pärnu-Jaagupi kirikus 14. detsembril 1994.
Vapi autor on Priit Herodes.
Vapi kirjeldus.
Kuldse kilbi ülemisel poolel on must karupea koos tõstetud parema käpaga. Manused on sinised. Kilbi alumisel poolel on kolm sinist pärlikarpi (2+1). Vapi värvused ja tunnused tähistavad Pärnumaad ja apostel Jaakobust (Pärnu-Jaagupi kihelkond). Halinga valla vapi kujutis peab mõõtmetest olenemata vastama etalonkujutisele.
Välislingid.
Vapp


Halinga valla lipp.
Halinga valla lipp on Eesti haldusüksuse Halinga valla lipp.
Lipu kinnitas Riigikantselei 1. märtsil 1994 ja see õnnistati Pärnu-Jaagupi kirikus 14. detsembril 1994.
Lipu autor on Priit Herodes.
Lipu kirjeldus.
Kuldse välja ülemisel poolel on must karupea koos tõstetud parema käpaga. Manused on sinised. Välja alumisel poolel on kolm sinist pärlikarpi (2+1). Lipu värvused ja tunnused tähistavad Pärnumaad ja apostel Jaakobust (Pärnu-Jaagupi kihelkond).
Vallavalitsuse piduliku kandelipu varras on sinine ja selle vardaehteks on kuldne odaots. Lipu normaalsuurus on 105x105 cm. Valla lipp ei tohi ületada riigilipu mõõtmeid. Kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Johannes Kotkas.
Johannes Kotkas (3. veebruar 1915 – 8. mai 1998) oli eesti maadleja, olümpiavõitja 1952 Helsingis kreeka-rooma maadluse raskekaalus, valitsev Euroopa meister 1938–1966 (see on maailmarekord), MM-hõbe 1953, maailma karikavõitja 1956, 13-kordne Nõukogude Liidu meister ja 6-kordne hõbemedaliomanik (see on maadluses Eesti rekord), 22-kordne Eesti meister (see on maadluses Eesti rekord), NSV Liidu teeneline meistersportlane (1943), Eesti NSV teeneline sporditegelane (1964), vabariikliku (1950) ja üleliidulise (1965) kategooria kohtunik.
Klubi: 1934 Tartu “Kalev”, 1937 Tallinna “Kalev”, pärast sõda “Dünamo”. Kaal 1940. aastal 110 kg, sama aasta sügisel 115 kg.
Lapsepõlv.
Kotkas sündis Tartumaal Kodijärve vallas Metsa talus, mida ka Otsa taluks hüüti, Juhan ja Minna-Alviine Kotka teise lapsena. Tal oli vanem õde Elli. Isa jäi 1917 Esimese maailmasõja rindel teadmata kadunuks. Mõne aasta pärast kolis pere Tartusse. Johannes käis neli aastat 8. ja kaks aastat 15. algkoolis ning läks siis lukksepaõpilaseks.
1934 hakkas Kotkas tõsisemalt sporti harrastama, algul tõstmist Leonhard Kuke juures. Aleksander Pohla õhutusel vahetas ta selle ala maadluse vastu.
1935.
Eesti meistrivõistlustel Tartus kaotas Kotkas Otto Viikmäele ja Nikolai Karklinile.
1936.
Kotkas kutsuti kaitseväkke. Ta teenis Peipsi Laevastiku Divisjonis, asukohaga põhiliselt Tartus.
“Kalevi” 35. sünnipäeva turniiril detsembris Tallinnas seljatas ta juba J. Randmaa ja isegi Otto Viikmäe ning võitis ka Alberts Zvejnieksi 3:0.
1937.
13. ja 14. veebruaril Eesti 1936. aasta meistrivõistlustel vabamaadluses tuli Kotkas Kristjan Palusalu järel teiseks. Sama kordus 6. ja 7. märtsil Viljandis kreeka-rooma maadluses.
17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Kotkas seljatas Edvard Järvise (12.02), Eesti A-s võitis Palusalu Hjalmar Nyströmi 3:0. Eesti B-s võitsid veel Heino Kaaremäe-Kristal, Voldemar Roolaan ja Olaf Luiga, kaotasid Johannes Looaru, Adalbert Toots ja A. Väärt.
Kotkas kolis Tallinna ja sai tööd Eesti Panga ekspeditsiooniosakonnas palgaga 85 krooni kuus, mis oli korralik töötasu.
1938.
8. jaanuaril Eesti 1937. aasta meistrivõistlustel vabamaadluses Tartus ei osalenud Palusalu. Johannes Kotkas võitis Nikolai Karklini ja tuli esimest korda Eesti meistriks.
Märtsis Tallinnas tuli Palusalu Kotka ja Karklini ees Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses.
14. märtsil Helsingis kaotas Eesti A Soome A-le 2:5 ja Eesti B Soome B-le samuti 2:5. Kotkas võitis Eesti B-s Hjalmar Nyströmi 3:0. Võitsid veel mõlemad keskkaallased Voldemar Roolaan ja Karl Kullisaar. Maadlusmatši ajal 127 kg kaaluva Arvo Niemeläga sai Kristjan Palusalu vigastuse, mis lõpetas tema sportlaskarjääri, kuid kohtunikud andsid talle siiski 3:0 võidu.
Euroopa meistrivõistlused.
1938. aasta Euroopa meistrivõistlused kreeka-rooma maadluses peeti 24.–27. aprillil Tallinnas “Estonia” teatris. Raskekaalus osales 8 maadlejat.
I ringis kohtus Kotkas peafavoriidi John Nymaniga Rootsist, kes oli Palusalu järel teiseks jäänud nii viimastel Euroopa meistrivõistlustel kui ka Berliini olümpiamängudel. Nyman alustas aktiivselt, kuid ei suutnud ainsatki võtet teha. Lõpuks hakkas Nyman väsima ja pidi end paar korda matilt põgenemisega päästma. Kotkas võitis 3:0.
II ringis seljatas Kotkas Uuno Vento (Soome) 37 sekundiga. Vento oli pigem poolraskekaallane.
III ringis seljatas Kotkas Edvīns Bietagsi Lätist 18.27-ga. Bietags oli samuti peamiselt poolraskekaallane.
IV ringis võitis Kotkas Mehmet Çobani Türgist 3:0 ning oli sellega tulnud Euroopa meistriks. Nyman võitis 3:0 Bietagsi.
V ringis seljatas Nyman Çobani 12.59-ga. I Kotkas, II Nyman, III Çoban, IV Bietags, V Vento, VI Olaf Knutsen Norra.
Nikolai Karklin tuli poolraskekaalus hõbemedalile ja Voldemar Roolaan keskkaalus pronksmedalile. Riikide arvestuses kogus Rootsi 15, Soome 10, Saksamaa 7, Eesti 6, Läti 2, Türgi ja Norra 1 punkti.
Aasta lõpp.
14. novembril toimus Tallinnas ajalooline matš, kus Eesti võitis Saksamaa 5:2. Raskekaalus kurnas Kotkas Paul Böhmerit poolnelsoniga seni, kuni see 9 minuti järel alistus. Veel võitsid Martin Maiste, Adalbert Toots, Voldemar Roolaan ja Ago Neo, kaotasid sulgkaallane Aleksander Kukk ja kergekeskkaallane Edgar Puusepp.
Novembri lõpul käis Tallinnas Läti üks tugevaimaid maadlusorganisatsioone LAS, mille koondis kaotas aga nii Tallinna “Kalevile” kui ka Tallinna “Spordile” 3:6. Kotkas võitis Edvīns Bietagsi 3:0.
10. ja 11. detsembril osales Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses Tallinnas kaks raskekaallast. Kotkas võitis Nikolai Karklini 3:0.
1939.
20. jaanuaril Berliinis kaotas Eesti Saksamaale revanšmatši 3:4. Kolmes kergemas kaalus said Martin Maiste, Hugo Veisman ja Aat Männis seljakaotuse, erapoolik kohtunik luges ka Voldemar Roolaanele seljakaotuse. Võitsid Puusepp, Neo ja Kotkas. Kotkas seljatas Kurt Hornfischeri 6.45-ga.
26. jaanuaril võitis Eesti Prahas Tšehhoslovakkia 5:2. Veisman ja Männis said taas seljakaotuse, kuid Maiste, Mägi, Roolaan, Neo ja Kotkas võitsid. Kotkas seljatas Josef Klapuchi 3.00-ga.
28. veebruaril võitis Eesti Tallinnas Läti 6:1. Ainsa seljavõidu sai Maiste, sulgkaallane Evald Sumil kaotas 0:3, punktidega võitsid Toots, Puusepp, Roolaan, Neo ja Kotkas (alistas Erlins Skuja 2:1).
5. ja 6. märtsil Tallinnas tuli Kotkas Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses Karklini ja A. Klaaseni ees.
25. ja 26. märtsil kaotas Eesti A Tallinnas Soome A-le 3:4; Eesti B võitis Soome B 4:3. Kotka vastane Hjalmar Nyström loobus võistlusest pärast algpüstimaadlust. Eesti A-s võitsid veel Ago Neo ja Voldemar Roolaan, kaotasid Edgar Puusepp, Voldemar Väli, Johan Viitung ja Martin Maiste. Eesti B-s võitis raskekaalus Karklin Pekka Mellavuo 3:0.
Euroopa meistrivõistlused.
25.–28. aprillil peeti Oslos Euroopa meistrivõistlused. Raskekaalus osales 8 maadlejat.
I ring. Algpüstimaadluses heitis ungarlane Gyula Bóbis Kotkast ja oli algpüstimaadluse järel ülekaalus. Edaspidi simuleeris ungarlane korduvalt vigastatut, sai niimoodi puhkepause ja suutis matši võidukalt lõpetada (3:0). John Nyman võitis Mehmet Çobani 3:0, Hjalmar Nyström Kurt Hornfischeri 3:0 ja Kåre Larsen (Norra) seljatas Peter Larseni (Taani).
II ring. Kotkas seljatas Hornfischeri 27 sekundiga! Nyman seljatas Kåre Larseni ja Çoban Peter Larseni.
III ring. Kotkas seljatas Nyströmi 6.44-ga.
IV ring. Kotkas seljatas Çobani 12 minutiga.
V ring. Kotkas võitis Nymani 3:0.
I Kotkas, II Nyman, III Bóbis, IV Çoban, V Nyström, VI Peter Larsen.
Edgar Puusepp sai hõbemedali ja Ago Neo pronksmedali. Riikide arvestuses kogus Rootsi 13, Soome 9, Saksamaa 7, Eesti 6, Türgi 4, Ungari 2 ja Norra 1 punkti.
1939.
19. novembril võitis Eesti Riias Läti 5:2. Kotkas seljatas J. Mendziņši 4.30-ga. Kergekaalus kaotas Artur Roos 35 sekundiga, keskkaalus kaotas Voldemar Mägi Georgs Ozoliņšile. Võitsid veel Maiste, Väli, Puusepp ja Neo.
9. ja 10. detsembril tuli Kotkas Eesti meistriks vabamaadluses A. Soolaiu ja A. Toomi ees.
1940.
2. ja 3. märtsil Viljandis Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses juhtus üllatus: Kotkas sai seljakaotuse Jaan Miililt ja oli selili minemas ka Juhan Kalde vastu! Selle põhjustas nähtavasti vastaste alahindamine. Kotkas viis siiski matši Kalde vastu võiduka lõpuni. Et Kalde oli omakorda seljatanud Miili, tekkis nende vahel surnud ring: kõigil 3 miinuspunkti. Puhaste võitude ajad andsid meistritiitli Kaldele, teiseks tuli Miil ja kolmandaks Kotkas.
Aprillis võitis Eesti Tallinnas Läti 5:2. Kotkas seljatas 3.23-ga Kārlis Brigmanise.
14. kuni 23. detsembrini Moskvas peetud NSV Liidu absoluutsel tšempionaadil kreeka-rooma maadluses osalesid 14 sportlase seas Johannes Kotkas, Nikolai Karklin ja August Neo. Turniirisüsteemis peetud võistlusel alistas Kotkas kõik 13 vastast, sealhulgas 5 punktidega ja 8 seljavõiduga. Teiseks tulnud Aron Gonža (Ukraina) seljatas ta 13.49-ga. 3. oli Konstantin Koberidze, 4. Vladimir Matškaljan (mõlemad Gruusia) ja 5. Jakov Kuksenko, kes kõik kaotasid Kotkale punktidega. Karklin oli 6. ja Neo 9.
1941.
Eesti (Mati Maiste, Evald Sumil, Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi, Voldemar Roolaan, Johannes Kotkas) võitis märtsis Taga-Kaukaasia turneel Gruusia kaks korda 7:0 (Kotkas kohtus esmakordselt ühe oma hilisema suurima rivaali Arsen Mekokišviliga). Aserbaidžaanile kaotati 3:4 (võitsid Maiste, Roolaan ja Kotkas). Moskva võideti 5:2 (Maiste ja Väli kaotasid). Riias võideti Läti 6:1.
1942.
Enamik Eesti maadlusparemikust oli Nõukogude tagalas, Kotkas Arhangelski oblastis Kotlases. Eesti Laskurkorpuse koondis kaotas sügisel Moskvas Moskvale 2:5, Puusepp ja Kotkas võitsid. See võistlus oli mõeldud kuulujuttude kummutamiseks, et eesti maadlejad olevat vangilaagrisse saadetud.
1943.
Johannes Kotkas ja Johannes Kaubi võitsid Moskva lahtistel meistrivõistlustel. Edgar Puusepp tuli teiseks.
Kotkas tuli septembris Gorkis NSV Liidu meistriks vasaraheites NSV Liidu rekordiga 53.88.
Novembris peeti Gorkis ka NSV Liidu III absoluutne tšempionaat kreeka-rooma maadluses 8 osavõtjaga. Kotkas võitis Koberidze ja Mekokišvili (mõlemad Gruusiast) punktidega ja seljatas ülejäänud vastased (hoolimata viga saanud roietest seljatas ta Matškaljani 4.23-ga). I Kotkas, II Koberidze, III Aleksandr Mazur, IV Anatoli Kazanski (mõlemad Vene NFSV), V Mekokišvili, VI Viktor Strižak.
Kotkas sai NSV Liidu teeneliseks meistersportlaseks.
1944.
4. jaanuaril asutati ametiühingute spordiselts “Kalev”. Mõne kuu pärast kinnitati Kotkas selle aseesimeheks. Maadlussektsiooni juhtis ta 1950. aastani.
Novembris peeti Tbilisis NSV Liidu IV absoluutne tšempionaat kreeka-rooma maadluses 10 osavõtjaga, kellest 3 katkestasid turniiri ja nende tulemused tühistati. Kotkas alustas suurte punktivõitudega Koberidze ja Mazuri üle, kuid siis sai seljakaotuse Aleksandr Senatorovilt. Juba esimesel minutil viis ta vastase parterisse ja hakkas teda poolnelsoniga selili pöörama, kui vastane haaras tal peast, tegi vastuvõtte ja Kotkas oligi 31 sekundiga selili. Ent viimastes voorudes seljatas Kotkas Matškaljani, võitis punktidega Mekokišvili ja seljatas Belovi ning suutis tiitlit kaitsta. I Kotkas 6, II Mekokišvili 7, III Mazur 7, IV Koberidze 8, V Matškaljan 11 punkti, VI Senatorov.
Kergekeskkaalus tuli Puusepp NSV Liidu meistriks. Ka Johannes Kaubi pidanuks võitma, kuid erapoolik kohtunik jättis ta kolmandaks.
1945.
Kotkas tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Nõukogude Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel võitis Eesti I ringis kodus Läti 6:1. Võitsid Kaubi, Sumil, Toots, Puusepp, Roolaan ja Kotkas, ainult August Kukk kaotas keskkaalus. II ringis võideti Sverdlovsk võõrsil 6:1 ja jõuti finaalturniirile Moskvasse. Seal võideti Tbilisi 5:2 ja Kiiev 4:3, kuid Moskva võitis Kiievi 4:3 ja Tbilisi 6:1. Pronksikohtumises võitis Kiiev Tbilisi 5:2. Kullakohtumises võitsid Kaubi, Roolaan ja Kotkas (Mazuri), kuid kaotasid Juhan Looaru, Adalbert Toots, Edgar Puusepp ja Edgar Rohtmets. Kokku 3:4 ja hõbemedalid.
Kesksuvel Tallinnas Kadrioru staadionil peetud individuaalsetel kreeka-rooma maadluse üleliidulistel meistrivõistlustel võitis Kotkas taas oma peakonkurendid Mazuri ja Mekokišvili punktidega, kuid meistriks ei tulnud, sest läks omast võttest selili Fjodor Bezdolja vastu. Meistriks tuli Mazur, kuigi oli kaotanud nii Kotkale kui ka kolmandaks tulnud Mekokišvilile.
Kaubi võitis kärbeskaalus, Puusepp oli kergekeskkaalus kolmas, vabamaadluses said pronksmedali August Väät ja Artur Lõhmus.
Septembris pälvis Kotkas Kiievis NSV Liidu kergejõustikumeistrivõistlustel vasaraheites 3. koha (46.55).
Detsembris peeti Leningradis NSV Liidu V absoluutne tšempionaat kreeka-rooma maadluses. Need olid pühendatud Venemaa raskejõustiku 60. ja amatöörmaadluse 50. sünnipäevale. Aukülaliste seas olid Ivan Lebedev ja Martin Klein.
Kotkas võitis jällegi kõik oma vastased ning tuli 3 kaotuspunktiga meistriks. II Mazur 4, III Mekokišvili 6, IV Senatorov 10, V Matškaljan 12, VI Brigmanis.
Absoluutsete tšempionaatide pidamine NSV Liidus katkestati kuni 1974. aastani. Johannes Kotkas tuli 4 korda absoluutseks meistriks, võites 31 matšist 30 (97%).
Johannes Kotkas astus NLKP liikmeks.
1946.
Kotkas tuli Haapsalus Eesti meistriks kreeka-rooma stiilis.
NSV Liidu meistrivõistlustel tuli Kotkas kreeka-rooma maadluses Jerevanis esimeseks (2. Mazur, 3. Mekokišvili) ja vabamaadluses Tbilisis teiseks (1. Mekokišvili, 3. Zurab Zugladze). Kaubi oli kreeka-rooma maadluse kärbeskaalus teine.
Septembris pälvis Kotkas Dnepropetrovskis NSV Liidu kergejõustikumeistrivõistlustel vasaraheites 2. koha (52.41).
NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel oli Eesti ilma Kotkata kolmas. Et poolfinaalis kaotati Moskvale 2:5, poleks ka Kotkas suutnud asja päästa.
1947.
NSV Liidu maadlussektsioon (pärast föderatsioon) astus Rahvusvahelise Maadlusföderatsiooni FILA liikmeks. Otsekohe teatati soovist osaleda esimestel sõjajärgsetel Euroopa meistrivõistlustel Prahas.
Kotkas tuli NSV Liidu võistkondlikuks meistriks “Dünamo” koondises. Boris Sülluste, Elmar Runge ja Edgar Puusepp olid ametiühingute võistkonnaga teised ja Boris Meos “Spartakiga” kolmas.
Euroopa meistrivõistlused.
NSV Liidu koondises olid eestlastest Kotkas ning kärbeskaallane Johannes Kaubi. Kaubil ei vedanud loosiga ning ta jäi neljandaks, kuigi oma tasemelt väärinuks hõbemedalit.
Kotkas alistas avaringis oma peakonkurendi Bertil Antonssoni (Rootsi) 3:0 ning seljatas teises Johannes Artsi (Holland). Kolmandas ringis türklast Mustafa Çakmakit heites kukkus ta aga vastase peale nii õnnetult, et murdis ribi. Kuna võit oli juba käega katsuda, keeras Kotkas Çakmaki selili. Ta otsustas ka viimases kohtumises ungarlase János Rihetzky vastu matile minna. Õnneks ei tulnud ka sellega kaua maadelda: kolme seljavõidu peale kokku kulutas Kotkas 10 minutit.
1. Kotkas, 2. Çakmak, 3. Pauli Riihimäki (Soome), 4. Natale Vecchi (Itaalia), 5. Rihetzky, 6. Jaroslav Sysel (Tšehhoslovakkia).
NSV Liitu läks meistritiitel kolmes raskemas kaalus: poolraskekaalus võitis Konstantin Koberidze ja keskkaalus Nikolai Belov. Meeskondlikult kogus Rootsi 14, NSV Liit 12 ja Türgi 8 punkti.
Kogu maailmasõja aja oli Kotkas väga heas vormis olnud. Kuri sõda oli ära söönud 7 võimalikku Euroopa meistri tiitlit.
Kuni 1966. aastani rohkem Euroopa meistrivõistlusi ei peetud. Neid asendasid maailmameistrivõistlused, mida peeti vaheldumisi kreeka-rooma ja vabamaadluses.
NSV Liidu meistrivõistlustelt sai Eesti sel aastal 7 medalit. Kreeka-rooma maadluses Edgar Puusepp võitis ja Elmar Runge oli kolmas. Tallinnas peetud vabamaadlustšempionaadi võitsid Kotkas (2. Mekokišvili, 3. Bezdolja) ja Looaru, hõbedale tulid Puusepp ja Runge ning pronksile Kaubi.
Sügisel sai Kotkas Harkovis NSV Liidu kergejõustikumeistrivõistlustel vasaraheites 3. koha (50.62) ja kuulitõukes 4. koha (14.41; võitis 16.17-ga Heino Lipp).
1948.
Kotkas tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
I Baltimaade spartakiaadi võitis Läti (36 punkti) Eesti (35) ees.
Kotkas tuli kreeka-rooma maadluses Zaporižžjas NSV Liidu meistriks (2. Mazur, 3. Mekokišvili) ning vabamaadluses Mekokišvili järel hõbedale (3. Vladimir Suhhorutšenko). Vabamaadluses tuli Juhan Looaru NSV Liidu meistriks ja Boris Meos pronksile.
Kotkas ja Kaubi tulid NSV Liidu võistkondlikuks meistriks "Dünamo" koondises. Boriss Sülluste, Elmar Runge ja Edgar Puusepp olid ametiühingute võistkonnaga teised ja August Englas armee võistkonnas kolmas.
Eesti alistas Leningradis Leningradi 5:3. Kotkas seljatas Ivanovi 28 sekundiga.
Londoni olümpiamängudest jäi NSV Liit kõrvale.
1949.
Kotkas tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Kotkal ei õnnestunud tulla kreeka-rooma maadluses NSV Liidu meistriks, sest kaotas otsustavas kohtumises Aleksandr Mazurile punktidega (3. Strižak). Vabamaadluses tuli August Englas NSV Liidu meistriks ja Juhan Looaru pronksile.
1950.
Kotkas tuli Eesti meistriks kreeka-rooma stiilis.
Kotkas tuli Saraatovis NSV Liidu meistriks kreeka-rooma maadluses, seljatades 11.28-ga ka Mazuri (viimasele oli see esimene seljakaotus pärast 1943; 3. Bezdolja). Helmut Puur oli kolmas. Vabamaadluses tulid meistriteks Englas ja Looaru, hõbedale Boris Meos ja Elmar Runge.
II Baltimaade spartakiaadil võitis Eesti Vilniuses Leedu 8:0 ja Läti 6:2. Kotkas alistas vastavalt A. Skaigirise (seljavõit 15 sekundiga) ja Brigmanise (vastane loobus 5. maadlusminutil edasi võistlemast).
Kotkas valiti Eesti maadlussektsiooni presiidiumi esimeheks.
1951.
Kotkas tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Kotkas tuli kreeka-rooma maadluses NSV Liidu meistriks, võites otsustavas kohtumises Mazuri 2:1 (3. Brigmanis). Englas tuli NSV Liidu meistriks poolraskekaalu mõlemas maadlusviisis. Helmut Puur kreeka-rooma ja Boris Meos vabamaadluses said pronksmedali.
Kotkas ja Kaubi tulid NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel kolmandaks “Dünamo” koondises. Boriss Sülluste, Elmar Runge ja Arvo Mõttus võitsid ametiühingute võistkonnaga, Englas oli armee võistkonnas teine.
Tallinnas peetud NSV Liidu meistrivõistlustel sambo raskekaalus oli Kotkas teine (1. Mekokišvili, 3. Aleksei Bratko).
NSV Liit (koosseisus Englas ja Kotkas) alistas Ungari kaks korda 8:0. Tšehhoslovakkia ja Rumeenia (Bukarestis maadles ka Kotkas) alistati samuti 8:0.
Aprillis moodustati NSV Liidu Olümpiakomitee ning detsembris otsustati osaleda Helsingi olümpiamängudel.
1952.
Kotkas tuli Eesti meistriks kreeka-rooma stiilis.
Kotkas võitis Sofias toimunud Euroopa sotsialismimaade turniiri kreeka-rooma maadluses (Poola ja Jugoslaavia ei osalenud).
Helsingi olümpiamängud.
Helsingi olümpiamängudele oli kreeka-rooma maadluses üles antud 12 raskekaallast. Neist Kotka esimene vastane Auguste Baarendse (Luksemburg) andis loobumisvõidu, sest oli vabamaadlusturniiril vigastada saanud. Teine vastane Bengt Fahlkvist (Rootsi) oli rohkem poolraskekaallane ning vabamaadleja, mistõttu Kotkas seljatas ta 2.40-ga. Järgnesid võidud Londoni olümpia pronksmedalimehe Guido Fantoni (Itaalia, 3.41), Tauno Kovase (Soome, 2.43) ja 140-kilose tšehhi Josef Růžička (4.32) üle. Kokku kulutas ta kõigi vastaste alistamiseks ainult 13.36, s.t. vähem kui ühe täispikkusega matši kestus!
1. Kotkas, 2. Růžička, 3. Kovanen, 4. Willi Waltner (Lääne-Saksamaa), 5. Alexandru Suli (Rumeenia), 6. Antonios Georgoulis (Kreeka) ja Fahlkvist.
III Baltimaade spartakiaadil Tallinnas võitis Eesti nii Leedu kui ka Läti 8:0.
1952.
Novembris toimusid Jerevanis NSV Liidu meistrivõistlused kreeka-rooma maadluses. Kotkas kaitses tiitlit, alistades Mazuri esikohamatšis 2:1 (3. Fjodor Bondur). Peale Artjom Terjani oli Kotkas ainus Helsingi olümpial käinud kreeka-rooma maadleja, kes suutis sel aastal NSV Liidu meistriks tulla. Vabamaadluses suutsid seda Arsen Mekokišvili, David Tsimakuridze, Armenak Jaltõrjan ja August Englas.
1953.
Jällegi tuli Kotkas Rostovis NSV Liidu meistriks kreeka-rooma maadluses, alistades esikohakohtumises napilt Mazuri. Vabamaadluses tulid NSV Liidu meistriks Englas ja Runge, hõbedale Arvo Mõttus ning pronksile Sergei Kaškin ja Endel Saar.
Kotkas tuli NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel “Dünamo” koondises kolmandaks. Johan Possul oli “Spartakiga” teine. Rein Tomingas võitis vabamaadluses “Dünamo” koondises.
Maailmameistrivõistlused.
Napolis maailmameistrivõistlustel seljatas Kotkas avaringis kümne minutiga Josef Růžička, teises ühe minutiga Josip Bajeri (Jugoslaavia), kolmandas Willi Waltneri (Saksa FV), neljandas Taisto Kangasniemi (Soome) ja oli viiendas vaba. Kuuendas ringis seljatas ta Guido Fantoni, kuid finaalis kaotas 130 kg kaalunud Kotkas tasavägise kohtumise 35 kg vähem kaalunud Bertil Antonssonile kohtunike häältega 1:2. Sellega tuli maailmameistriks Antonsson Kotka ja Fantoni ees. (4. Kangasniemi, 5. Süleyman Baştimur (Türgi), 6. Georgoulis.)
NSV Liit võitis viies kaalus: Boriss Gurevitš, Artjom Terjan, Gurgen Šatvorjan, Givi Kartozia ja August Englas.
1954.
Kotkas tuli Eesti meistriks kreeka-rooma stiilis.
IV Baltimaade spartakiaadil alistas Eesti nii Läti kui ka Leedu 6:2 ning viigistas finaalis Valgevenega 4:4. Kaotasid 4 kergemat meest N. Lobõrev, V. Aasaots, Arvo Mõttus ja Juhan Kaubi, võitsid raskemad mehed Helmut Puur, Meinhard Niglas, August Englas ja Johannes Kotkas. Suurem seljavõitude arv andis esikoha Eestile.
Eesti alistas ilma Kotka ja Englaseta Leningradi 5:3. Raskekaallane Valdeko Trisberg seljatas vastase.
NSV Liidu meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses tekkis raskekaalus surnud ring, mis reastas sportlased nii: 1. Aleksandr Parfjonov, 2. Johannes Kotkas, 3. Aleksandr Mazur. Teiseks tuli ka Helmut Puur kergekaalus. Vabamaadluses võitis August Englas, pronksi said Vladimir Gorškov ja Valdeko Trisberg.
1955.
Kotkas tuli Eesti meistriks kreeka-rooma stiilis.
Kotkas tuli Saraatovis NSV Liidu meistriks kreeka-rooma maadluses Ivan Bogdani (Ukraina) ees, Mazur ei osalenud. Vabamaadluses võitsid Sergei Kaškin, Endel Saar ja Valdeko Trisberg, Arvo Mõttus oli teine.
1956.
Kotkas tuli Eesti meistriks kreeka-rooma stiilis.
Eesti võitis Leningradis ilma Kotkata Leningradi 6:2.
Kreeka-rooma maadluses tulid Kotkas ja Puur Moskvas NSV Liidu meistriks. Vabamaadluses said pronksi Nikolai Solovjov, Runge, Saar ja Gorškov. See oli ühtlasi Nõukogude Liidu rahvaste I spartakiaad.
Ametlikult sai olümpiavõitja ka maailmameistri tiitli. Seetõttu neid võistlusi, mis sisuliselt olid maailmameistrivõistlused, nimetati maailma karikavõistlusteks. Mais tuli Kotkas maailma karikavõitjaks, edestades ka peatset olümpiavõitjat vabamaadluses Hamit Kaplanit (Türgi).
NSV Liidu rahvaste spartakiaadi võitis samuti Kotkas Bogdani ja Parfjonovi ees.
Olümpiamängudele Melbourne’i saadeti Kotkas, Mõttus, Saar ja Puusepp. Kolm esimest varumeestena, viimane kohtunikuna. Kotkast asendanud Parfjonov tuli olümpiavõitjaks.
1957.
Maadlusaeg lühenes 15 minutilt 12-le. Maadlus võis nüüdsest ka viigiga lõppeda.
Kotkas tuli Eesti meistriks kreeka-rooma stiilis.
V Baltimaade spartakiaadil kaotas Eesti finaalis Valgevenele 2,5:5,5 ja jäi teiseks. Oma kaalu võitsid Rein Tomingas, Meinhard Niglas ja Johannes Kotkas, teiseks tulid Helmut Puur ja Hans Unt. Esimest korda peeti spartakiaad ka vabamaadluses, kus Eesti võitis kindlalt. See jäi viimaseks Baltimaade spartakiaadiks.
Eesti viigistas Tallinnas Leningradiga 4:4, kuid kuulutati võitjaks. Võitsid Helmut Puur, Jaan Roots, Meinhard Niglas ja Johannes Kotkas. Kaotasid V. Laas, V. Kovaljov, J. Luhtjärv ja Uno Essenson.
NSV Liidu meistrivõistlustel oli Kotkas 11. Meinhard Niglas sai keskkaalus hõbemedali.
1958.
Kotkas tuli Eesti meistriks kreeka-rooma stiilis.
Eesti kaotas Leningradis ilma Kotkata Leningradile 3,5:4,5.
NSV Liidu meistrivõistlustel ei saanud Eesti ainsatki medalit. II rahvaste spartakiaadil tuli Niglas kolmandaks ja Kotkas viiendaks, teised jäid tahapoole.
Tallinn koos Kotkaga võitis kodus Turu linna 8:0 ja võõrsil 6,5:1,5 (Kotkas viigistas E. Mäkeläga). Helsingi alistati võõrsil 7,5:0,5. Eesti alistas ilma Kotkata Kotkas Soome 6:2.
Kotkas määrati Eesti maadluskoondise riiklikuks vanemtreeneriks. Sel ametikohal töötas ta 15 aastat, 1973. aastani.
Kotkas abiellus Ilse Klaumanniga, kes töötas õpetajana.
1959.
Kotkas tuli Eesti meistriks kreeka-rooma stiilis.
Eesti A kaotas Tallinnas Soome A-le 3,5:4,5 ja Eesti B Soome B-le 3:5. Eesti A-s võitsid Johannes Kotkas ja Jaan Roots, viigistasid Rein Tomingas, Helmut Puur ja O. Palmet, kaotasid V. Laas, V. Kovaljov ja Paul Kuldkepp.
1960.
NSV Liidu meistrivõistlustel Saraatovis ei kaotanud Kotkas ühtki matši. Hulk viike ei andnud siiski kõrgemat 4. kohast.
1964.
Kotkas sai Eesti NSV teeneliseks sporditegelaseks.


Suupill.
Suupill (ka harmoonika) on puhkpill, milles heli tekitatakse õhku läbi avade puhudes, kus hakkavad vibreerima metallist "keeled" (metallribad).
Suupill on populaarne bluusis ja kantrimuusikas.
Tihti loetakse suupilli Saksa rahvuspilliks, sest Teise maailmasõja ajal anti igale sõtta minevale Saksa sõdurile kaasa suupill. Tänapäeval kingivad paljud sakslased oma lapsele vähemalt ühe suupilli. Saksamaal on isegi koolides suupillikallakuga klassid.
Eestis on suurim suupilliklubi Piccolo, mis asutati 1996. aastal 23 liikmega Feliks Kargu juhtimisel. Klubist kasvas välja ka ansambel Piccolo Kvintett, kus mängivad Feliks Kark, Andrus Haugas, Andres Kokk, Elmar Trink ja Ilmar Tõnisson. Pärnus on peetud viis rahvusvahelist suupillipäeva ja kaks festivali.
Ajalugu.
Suupilli leiutajana märgitakse tihti Karl Friedrich Ludwig Buschmann'i 1812. aastal, kuid tegelikkuses arenes see tõenäoliselt välja mitme erineva eraldi leiutaja tööna.


Heinrich I.
Heinrich I on olnud mitme valitseja nimi.


Tiit Rosenberg.
Tiit Rosenberg (sündinud 26. detsembril 1946 Tsirguliinas) on Eesti ajaloolane, Tartu Ülikooli õppejõud, Eesti ajaloo professor. Ta oli Õpetatud Eesti Seltsi esimees aastatel 1996–2008.
Elulugu.
Tiit Rosenberg käis aastatel 1954–1962 Restu 8-klassilises koolis, seejärel kuni 1965. aastani Valga I Keskkoolis, mille lõpetamise järel töötas ta pool aastat Keeni 8-klassilise kooli kehalise kasvatuse, geograafia ja matemaatika õpetajana. Seejärel teenis ta üle kahe aasta Nõukogude armees, misjärel astus 1968. aastal Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Peagi asus ta tööle ka Ajaloo Instituuti, mistõttu pidi õpinguid jätkama kaugõppes, sest instituut asus Tallinnas. 1973. aastal lõpetaski Rosenberg ülikooli kaugõppes "cum laude"ga. Seejärel läks ta aspirantuuri, kus uuris agraarajalugu Artur Vassara käe all.
Kuni 1977. aastani oli Tiit Rosenberg tööl Ajaloo Instituudis, seejärel asus aga Tartu Ülikooli Nõukogude Liidu ajaloo kateedri õppejõuks. 1980. aastal kaitses ta kandidaadikraadi, mille kinnitamise järel 1982. aastal võis ta asuda dotsendi kohale. Põhiosa tema kandidaaditööst 18.–19. sajandi maatööliste kihi kujunemisest ilmus artiklitena, sellega samaaegselt valminud uurimus maaarahvastiku sotsiaalsest struktuurist Lõuna-Eestis 19. sajandi lõpul, mis pälvis 1979 vabariiklikul noorte teadlaste uurimistööde konkursil II preemia, ilmus venekeelse lühimonograafiana Eesti NSV Teaduste Akadeemia väljaandel (1980).
1993. aastal sai Rosenbergist pärast Sulev Vahtre emeriteerumist Eesti ajaloo õppetooli juhataja kohusetäitja ning alates 1994. aastast on ta korraline Eesti ajaloo professor ning õppetooli juht. Aastatel 1995–1996 oli Rosenberg ka Tartu Ülikooli Ajaloo osakonna juhataja. 1980. ja 1990. aastatel on ta täiendanud end ka välismaal, nii Venemaal, Saksamaal kui ka Inglismaal.
Tiit Rosenberg uurib peamiselt agraarajalugu, eriti mõisate ajalugu ning viimasel ajal ka 20. sajandi alguse Balti maareformide ajalugu, teda võib pidada Hans Kruusi ja Artur Vassara loodud tugeva Eesti agraarajaloo koolkonna üheks silmapaistvamaks esindajaks. Samuti on ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna Ajaloo ja Arheoloogia Instituudi Eesti ajaloo õppetooli juhataja. Rosenberg on ka prominentsemaid Eesti ajaloo historiograafia (ajalooteaduse ja -kirjutuse) uurijaid, tema sulest on ilmunud enamik kaasaegseid Eestiga seotud ajaloolaste elulugusid, enamasti artiklite kujul. Seetõttu on ta palju tegelenud ka ajalooteooriaga ning aidanud seada sihte Eesti ajaloo uurimise edasisel teel. Rosenberg on üks Lennart Meri poolt välja kuulutatud projekti "Eesti ajalugu 1700–2000" aktiivsemaid initsiaatoreid ja elluviijaid, tema kaastoimetamisel (teiseks tegevtoimetajaks oli Toomas Karjahärm) ilmus koguteose viies köide, mis käsitleb aastaid 1816/1819–1917/1918 (pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani).


Gasherbrum I.
Gasherbrum I (K5) on mägi Aasias Karakoramis Pakistani ja Hiina piiril. Paikneb K2-st kagus kõrvalises ja inimeluks sobimatus paikkonnas. Kõrgus 8068 meetrit.


Kreeka-Pärsia sõjad.
Kreeka-Pärsia sõjad olid rida hellenite linnriikide ja Ahhemeniitide Pärsia suurriigi vahelisi sõjalisi kokkupõrkeid ajavahemikus 499 eKr kuni 449 eKr.
Sissejuhatus.
Sõdadel oli Antiik-Kreekas suur osatähtsus. Sealsed alad vahetasid võimu väga tihedalt, sõditi maade ja kaubandusteede pärast, lisaks oldi suhteliselt avatud võõrastele mõjudele (eriti Väike-Aasia poolt). Müütidestki on tuntud Trooja sõda ning väiksemad taplused. Pärast seda kuulsat kümneaastast piiramist Ilioni all hajusid peagi nii Minose kui ka Mükeene kultuur.Algas pime ajastu. Seda ajastut on nimetatud pimedaks, kuna nendest aastasadadest pole suuremaid kirjalikke märke. Toidupuuduse tõttu hakati rajama kolooniaid. Siis lõppes aga ka pime ajastu, järgnes arhailine ajajärk. 776 eKr toimusid esimesed olümpiamängud, tekkisid polised - Kreeka linnriigid. Kolooniate rajamine kiirenes, tekkisid tihedamad sidemed lähisümbrusega. Hakati vermima hõbemünte. Tõusid esile kaks linnriiki, Ateena ja Sparta. Ateenas pöörati tähelepanu haridusele ning sõjaliselt oli nende trump merevägi. Sparta oli seevastu militaristlikult väga tugev. Seal kasvatati ideaalseid sõdureid, ebanormaalsed lapsed visati juba pärast sündi kaljult alla. Poisslapsed olid riigi omand, ainsana kreeka polistest pidas Sparta alalist sõjaväge. Nende sõjaline tugevus peitus maaväes. Aastal 500 eKr kehtestas viimane Ateena türann Kleisthenes esimese demokraatia maailmas. Kogu arhailist ajastut on nimetatud ka klassikaliseks Kreeka tsivilisatsiooniks.
Pärsia esimene sissetung Kreekasse (492–490 eKr).
6. sajandil eKr kujunes Lähis-Idas uus maailmariik Pärsia. See laienes igas suunas kuni jõudis Väike-Aasiasse. Kuni jõudis Väike Aasia kreekapoolsele rannikule, kus asusid Kreeka linnad. Pärast seda, kui see vallutati, tegid kreeklased Balkanilt vasturünnaku ja vabastasid need linnad. Pärsia allutas need linnad uuesti ja asus 490. aastal karistusrünnakule Balkani poolsaarele. Allutades kõik vahepealsed alad, jõudis Pärsia vägi Maratoni väljale, 35 kilomeetrit Ateenast ning kohtus ateenlaste ja plataialaste ühisväega.
Maratoni lahing (490a eKr).
Kreeklasi juhtis Ateena sõjapealik Militiades. Tema käsutada oli ligi 10000 sõjameest, kellest 7200 olid Ateena hopliidid. Kuigi abi oli palutud ka Sparta linnriigilt, oli neil parasjagu tähistamisel religioosne püha, ning ateenlased ja plataialased pidid lahingu ise vastu võtma. Pärslaste sõjaväe suurus oli 25000 sõjameest. Kui kaks väge olid oma positsioonid sisse võtnud järgnes ootamine. Koidikul alustasid kreeklased rünnakut. Et kaitsta ennast pärslaste noolte eest, läksid kreeka hopliidid rünnakule nõlvalt alla joostes. Pärslaste vilunud vibukütid ei suutnud nende liikumiskiirust õigesti hinnata ja seetõttu lendasid nende väljalastud nooled peamiselt üle kreeklaste peade. Samal ajal sundisid pärslaste eliitväed kreeklaste nõrga tsentri taganema, kuid Kreeka vägede külgedele koondatud hopliidid purustasid vastaste tiivad ning ründasid omakorda keskelt läbitunginud pärslaste põhijõudusid. Pärslaste read läksid sassi ning järgnes nende taganemine laevadele. Pärslaste ratsaväe hilinenud lahingusse sekkumine päästis nad täielikust katastroofist ning kreeklastel õnnestus vallutada vaid kuus nende laeva. Kokku hukkus kreeklaste andmetel 6400 pärslast. Samas oli lahingus hukkunud vaid 192 ateenlast ja 11 plataialast. Meritsi põgenevad pärslased soovisid vallutada kaitseta jäänud Ateena, kuid ateenlased said sellest teada ja asusid oma kodude kaitsele. Kui pärsia laevad Ateena lähistele jõudsid, olid ateenlased neid juba ootamas. Seepeale põgenesid pärslased lõplikult. Osa linnriike jäid aga Põhja-Kreekas siiski nende kätte.
Sõdadevaheline periood (490–480 eKr).
Maratoni lahing näitas kreeklastele, et võimsat Pärsiat on võimalik lüüa, Pärsia aga kaotas esimese lahingu kahe põlvkonna jooksul. See ei tulnud nende mainele sugugi kasuks, sest väike Ateena linn suutis alistada võimsad pärslased. Sestap hakkas kuningas Dareios I pärast sõjakäigu lõppu peagi uuesti mõtlema kogu Kreeka alistamisele. Samal ajal taastus Ateena Maratoni lahingust ning tuues ettekäändeks Aigina polise pidevad röövretked laevastikuga, hakkas Themistokles (üks kahest Ateena valitud juhist) ette valmistama laevastikku tulevaste Pärsia rünnakute vastu. 481. eKr toimus kongress Korintose maakitsusel, kuhu kutsuti kõikide vabade linnriikide esindajad. Seal lepitati Ateena ja Aigina ning räägiti valitsevast Pärsia ohust, pärslased olevat ehitanud sillad üle Dardanellide väina. Sõlmiti liidulepingud peamiselt Peloponnesose poolsaare, Atika ja Euboia saare linnriikide vahel.
Pärslaste teine sissetung (480–479 eKr).
Pärast Dareios I surma alustas tema järglane Xerxes I ettevalmistusi uueks invasiooniks. Nelja aastaga kogus ta kokku hiigelsuure armee, mille kooseisus olid 46 erinevat rahvast. Selle suurus ulatus väidetavalt kuni 1 000 000 sõdalaseni. 480 a eKr alustas Xerxes oma teed üle Dardanellide ja kohtamata vähematki vastupanu, jõudis ta välja Termopüülide kitsasteeni, kusjuures vahepealsed Kreeka rahvad alistusid vastupanuta.
Termopüülide lahing (480a eKr).
Pärslaste 250 000 sõdurit kohtusid 7000 kreeklasega Termopüülide kitsasteel, mis oli kõige kitsamas kohas 50 m laiune. Kreeka vägesid juhatas Leonidas I ja sinna kuulusid 300 kuninglikku sparta sõdurit. Lahingu eelõhtul kutsus pärsia kuningas Xerxes Leonidase enda juurde ja lubas temast teha kogu Kreeka kuninga, kui ta väed alistuvad. Leonidas keeldus, öeldes, et ta parem sureb Kreeka eest, kui valitseb oma sõjakaaslaste üle. Selle peale Xerxes ärritus ja käskis kreeklastel relvad maha panna. Selle peale ütles Leonidas: "Tulge ja võtke need ise!"
Kui pärslasteni jõudsid andmed kreeklaste neljakümnekordsest vähemusest, naersid nad Leonidase sõnade üle. Nad ei teadnud, et spartalased olid juba ette valmistatud surmani võitlema, ning et kreeka faalanks kaitseb seda väikest maalappi küllaltki tugevalt. Xerxes ootas paar päeva kreeklaste alistumist, kuid kuna seda ei tulnud asus ta rünnakule 10 000 sõdalasega, kellest osad olid meedlased ning osad Maratoni lahingus hukkunute sugulased. Väidetakse, et nood 10 000 suutsid tappa vaid kolm kreeklast. Pärast sellist masendavat kaotust saatis Xerxes 20 000 meest uuesti ründama, neil ei läinud sugugi paremini. Kuna kitsus oli niivõrd väikene, sai Leonidas pidevalt eesliini vahetada, lastes alati puhanud sõduritel sõdida, see tõi talle ka edu. Kui need 20 000 ei soovinud eelmiste eeskuju järgida, ning kippusid põgenema, lasi Xerxes taganejatele piitsa anda, ta lülitas võitlusesse veel 50 000 meest. Teise päeva lõpuks, kui Pärsial polnud ikka veel mingit edu, läks üks kohalik karjus Ephialtes, kelle nimi on nüüdseks sünonüüm kreeka sõnadele õudusunenägu ja reetur, Xerxese juurde ja näitas talle teed kreeklaste selja taha läbi mägiradade. Xerxes saatis osa oma väest sealtkaudu ning kreeklased olid ühtäkki väga halvas seisus. Leonidas, teades, et järgneb võitlus surmani, lasi kõigil peale oma spartalaste ja teebalaste, kes olid pantvangis oma truuduse tõestamiseks, taganeda. Nende 300 sõduriga ühinesid ka 700 thespialast, kes samuti lubasid võidelda surmani Kreeka nimel. Järgnes väga brutaalne lahing, kus teebalased alistusid ning kõik spartalased ja thespialased võitlesid raevukalt lõpuni. Kui Leonidas sai hukka oli suur võitlus tema keha pärast. Kolm Kuninglikku Spartalast võitlesid selle pärast ja said selle lõpuks kätte. Kuid nad ei pidanud kaua vastu, ning hukkusid. Leonidasel võeti surnuna pea maha ning tema keha löödi risti. Pärslased kaotasid kogu lahinguga 20 000 - 50 000 meest. Nad jätkasid teekonda Ateena poole.Peale Leonidase Ja 300 Spartalase surma ehitasid Kreeklased sinna lõvikujulise mälestussamba.
Samal ajal põgenesid ateenlased Artemisioni merelahingus, saades teada kaotusest Termopüülidel, et aidata evakueerida Ateena linna Salamise saarele, andes ülemvõimu Egeuse merel pärslaste kätte. Pärsia laevastik järgnes neile seal, alustades sellega maailma ajaloo seni suurimat merelahingut.
Salamise merelahing (480a eKr).
Pärslaste maavägi põletas maha kõik linnad, mis neile vastu hakkasid, ning jõudes pea inimtühja Ateenani, tegid selle sõna otseses mõttes maatasa. Ateenlastel läks linna taastamiseks järgmised pool sajandit. Spartalased tahtsid seepeale taganeda Peloponnesose poolsaarele, ehitades Korinthose maakitsusesse müüri ning kaitstes seda maksimaalselt, kuid Themistokeles ateenlaste poolelt nõudis, et Delfi oraakli ennustuse kohaselt jääks kogu sõjajõud merelahingu peale. Ning lahing algas üsna pea. Xerxes läks isiklikult rannikuäärselt mäetipult lahingut jälgima, Pärsia merejõud olid kolmekordses ülekaalus 1200 laeva kreeklaste 400 vastu. Siiski olid looduslikud olud kreeklaste kasuks, ateenlased tundsid seal iga lahesoppi, mis olid küllaltki riukalikud, samas kui suur osa pärsia laevastikust hukkus karile joostes. Lahingu alguses kreeklased taganesid, juhtides pärslased sügavamale tundmatutesse kitsastesse lahesoppidesse ja väinadesse, kus väikestel kreeka trireemidel oli selge eelis suurte ja kohmakate pärsia laevade üle. Siis hakkas puhuma tugev tuul, mis tõstis suuri laineid, segades foiniikia (kes oli osa pärsia laevastikust) laevadel olevaid vibumehi. Seepeale kreeklased pöördusid ümber ning rammisid pärslasi, ning tungisid nende laevadele. Kreeka laevadel olid raskerelvastuses hopliidid, kellele kergrelvastatud pärslased olid kerge saak. Pärsia eliitüksus, surematud, põgenes laevade karile joostes lähedalolevale saarele, kus hopliidid nad leidsid ning viimseni maha tapsid. Pärslaste õnnetuseks loeti ka seda, et erinevalt kreeklastest, ei osanud nad ujuda. Kui tapeti ka pärsia väepealik Ariamenes, tekkis pärslaste hulgas segadus ning kõik, kes suutsid, põgenesid. Kreeka võit oli täielik.
Pärast Salamise lahingu ootamatut lahenduskäiku pages Xerxes I kiiresti tagasi Pärsiasse, võttes paljud mehed ühes ning jättes maha väejuhiks Mardoniose koos 300 000 mehega. Xerxese selline käitumine oli põhjustatud sellest, et ilma oma suure laevastikuta ei olnud Pärsia võimeline varustama oma hiigelsuurt armeed kivisel, väheviljakal Kreekamaal. Mardonios läks ning vallutas uuesti Ateena, olles eelnevalt saanud oma rahupakkumise tagasi lükatud. Ateena, Megara ning Plataia linnriigid läksid ning palusid Sparta käest abi, mida nad esialgu ei saanud, sest spartalased pugesid peitu uue püha taha. Viimaks aga saadi ka nendega kaubale ning kreeklased panid Plataia lahinguks välja Kreeka kohta lausa uskumatu 100 000 meest. Sellist arvu on suudetud Kreekas korrata alles 19. saj pKr vabadussõjas Türgi vastu. Kui Mardonios sai teada, et spartalased ühinevad väega, lõpetas ta Ateena lõhkumise, kuni kõik oli maatasa ning siis läks Teebasse, kes siiski oli äraandja, ning jäi kreeklasi ootama. Kreeklased läksid Mardoniose skalbi järgi. Peale manööverdusi ning tagaajamisi mägedes jõudsid mõlemad väed Plataia väljadele, kus peeti Kreeka-Pärsia sõdade lõppvaatus.
Plataia lahing (480a eKr).
Kümme päeva seisid kaks väge vastamisi. Siis rikkusid pärslased kreeklaste veevarustuse ning kreeklased otsisid omale uue laagri. Pärslased jälitasid neid ning lõpuks otsustasid rünnata. Spartalased alustasid vasakul tiival taganemisega mägedesse, kust pärslased neid hobustega lüüa ei saaks ning ka vibud olid sel juhul kasutud. Tegeanlasi, kes järgnesid spartalastele mägedesse, tüütas pärslaste noolterahe, millega nad kreeklasi kostitasid ning nad ründasid pärslasi. Seepeale tulid ka spartalased mägedest alla. Kreeklaste raskem relvastus, pikemad odad, pronksist kilp, mitte puust nagu pärslastel, tagasid neile võidu. Samal ajal võitlesid ateenlased paremal tiival teebalastega, kes ainsana Kreeka linnriikidest, kes Pärsiale alistati ei andnud alla, enne kui olid kõik surnud. 300 000 pärslasest pääses vaid 43 000 elusana, kes põgenesid Väike-Aasia poole, sattudes vahepeal lahingusse Makedoonia valitseja Alexandrosega, kes hävitas need riismedki kunagisest miljonisest Pärsia väest. Mardonios sai spartalase käe läbi surma.
Pärast Plataia lahingut taandusid pärslased kõikjalt Kreekast ning ei naasnud enam. Samaaegselt Plataiaga toimus Mükaia merelahing, kus hävis ka järgi jäänud Pärsia merelaevastik. Sellega lõppes Pärsia sõdade kaitsev positsioon ning kreeklased vabastasid ka oma linnad Väike Aasia läänerannikul. Kuid Pärsia jäi mõjutama kogu Kreeka elu kuni Aleksander Suure ajani sajandi pärast.


Värvipimedus.
Värvipimedus ehk daltonism on inimese võimetus tajuda erinevusi mõnede või kõikide värvide vahel, mida teised inimesed suudavad tajuda.
Värvipimeduse põhjus on tavaliselt geneetiline, kuid võib olla ka silma-, närvi- või ajukahjustus või kokkupuude teatud kemikaalidega.
Esimese uurimuse sellel teemal avaldas inglise keemik John Dalton aastal 1794 pealkirjaga "Extraordinary facts relating to the vision of colors" ("Erakordsed faktid värvide nägemise kohta"). Ta kirjutas selle siis, kui avastas, et on ise värvipime. Ta hakkas nimelt uurima, millest tuleb see, et teised suudavad küpseid ja tooreid õunu välimuse järgi eristada, aga tema ei suuda kuidagi. Tänapäeval tähendab see kindlat tüüpi värvipimedust nimetusega deuteranoopia.
Tavaliselt klassifitseeritakse värvipimedust kui puuet, kuid mõnes olukorras võib see olla kasulik: näiteks värvipimedad jahimehed eristavad loomi segase tausta juures paremini; samuti on leitud, et värvipimedad sõdurid näevad mõnikord kamuflaaži, mis petab teised ära.


Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused tennises.
Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused ehk French Open (ametlik nimetus "Tournoi de Roland-Garros") on tenniseturniir, mis toimub igal aastal juunis.
Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused kuuluvad Grand Slam ehk Suure slämmi turniiride hulka.
Ajalugu.
Prantsusmaal sai tennis kiiresti populaarseks ja tõrjus 19. sajandi lõpus välja muud sellelaadsed mängud. Peagi sai Pariis ja Prantsuse Riviera maailmatasemel tennisekeskuseks. Põhiliseks probleemiks olid seal aga väljakud, sest muru sellise kliima ja pinnase juures ei kasvanud. Prantslased lahendasid olukorra sellega, et töötasid välja savist ja liivast väljakukatte, mis on tänapäeval levinud kõikjale.
Esimene turniir peeti savi-liivaväljakutel Pariisi lähedal Roland-Garros´s 1891. Võistluse koht on jäänud samaks tänaseni. Kuni 1915. aastani ei tohtinud peale prantslaste neil võistlustel keegi osaleda, kuid siis avati turniir kõigile. Esimesed turniirid olid ette nähtud vaid meestele. Naised lubati väljakutele 1897. aastast.
Tennisekompleks on oma nime saanud Esimeses maailmasõjas hukkunud lenduri, Roland Garrosi järgi.
Huvitavaid fakte.
Enim võite, 13, on Margaret Smith Courtil (5 üksikmängus, 4 naispaarismängus ja 4 segapaarismängus) aastatest 1962–1973.
Kõige rohkem tiitleid üksikmängus, 7, on võitnud Chris Evert aastatel 1974–1986.
Eestlastest jõudis Toomas Leius 1965. aastal veerandfinaali ja Kaia Kanepi 2008. ning 2012. aastal veerandfinaali.


Wimbledoni turniir.
Wimbledoni tenniseturniir (inglise The Championships Wimbledon) on igal aastal juunis-juulis Suurbritannias toimuv tennisevõistlus. Wimbledoni turniir kuulub suure slämmi turniiride hulka.
Wimbledon tenniseturniir toimub All England Lawn Tennis and Croquet Clubi ülikiiretel muruväljakutel. Kaks nädalat kestev tennisepidu viiakse läbi kaheksateistkümnel väljakul, mängude arv on ligi 800.
Vastavalt Wimbledoni korraldajatele ettekirjutusele, peavad Wimbledonis kõik tennisistid kandma platsil pealaest jalatallani lumivalget tenniseriietust.
Ajalugu.
Aastal 1875 otsustas "All-England Croquet Club" rajada Londoni lähedal paiknevasse Wimbledoni tenniseväljaku. Tennis sai selles klubis peagi populaarseks ning klubi nimele tuli lisada sõna "tennis". Aastal 1877 korraldas klubi sellel väljakul esimese turniiri amatööridele, pannes võitjale välja ajakirja The Field hõbedase rändkarika.
Võisteldi vaid meesüksikmängus ning osavõtjaid oli 22. Tennisistide riietus koosnes tol ajal flanellsärgist, lipsust, pikkadest pükstest ja mütsist, mis kõik olid valged.
Esimese turniiri võitis Spencer Gore, kes kasutas mängus tugevalt lõigatud altpallingut (ülaltservi veel ei tuntud) ja pahandas paljusid võrgu juurde jooksmisega, sest üldiselt mängiti tollal ainult tagajoonel. Finaalkohtumist jälgis 200 vaatajat, kes olid pileti eest maksnud ühe šillingi.
Aastal 1884 korraldati esimesed võistlused meespaarismängus ja naiste üksikmängu turniir, mille võitis Maud Watson. Naispaarismäng võeti kavva 1913, sest varem arvati, et see mänguliik pole pealtvaatajatele küllalt huvitav. Elukutselistele avati turniir 1968 ja sellest ajast alates loetakse Wimbledoni võistlust mitteametlikeks muruväljaku maailmameistrivõistlusteks.
Eestlased Wimbledonis.
Eestlastest parimatena on Kaia Kanepi jõudnud 2010. aastal veerandfinaali ning Toomas Leius kolmel korral kolmandasse ringi.


Tõeline Jeesuse Kirik.
Tõeline Jeesuse Kirik (traditsioonilises hiina kirjas 真耶穌教會) on iseseisev Hiina kirik, mis on saanud alguse nelipühikirikust.
Kirik rajati Pekingis 1917.
Tänapäeval tegutseb see 38 maal. Liikmeid on hinnanguliselt 1,5 miljonit.
Püha Vaim.
"Püha Vaimu vastuvõtmine, millest annab tunnistust keeltega rääkimine, tagab meie pärandiosa taevases kuningriigis."
Ristimine.
"Veega ristimine on sakrament pattude mahapesemiseks vaimu uuenemiseks. Ristimine tuleb toimetada looduslikus elavas vees, näiteks jões, meres või allikas."
Ristija, kes on juba varem saanud Püha Vaimu ristimise, juhatab ristimist Jeesuse Kristuse nimel. Ristitav tuleb allapoole painutatud peaga ja nägu alaspidi üleni vette kasta."
Jalgade pesemine.
"Jalgade pesemise sakrament võimaldab Jeesusega üks olla. See ka tuletab meile pidevalt meelde armastust, pühadust, alandlikkust, andeksandmist ja teenimist. Iga inimene, kes on veega ristitud, peab laskma oma jalgu Jeesuse Kristuse nimel pesta. Mõlemapoolset kristlikku jalgade pesemist võib toimetada siis, kui see on asjakohane."
Armulaud.
"Armulaud on sakrament, mida toimetatakse Jeesuse Kristuse surma mälestuseks. See võimaldab meil osa saada oma Issanda verest ja ihust ning olla temaga ühenduses nii, et me saame igavese elu ja meid päästetakse viimsel kohtupäeval. Armulauda toimetatakse alati, kui see on võimalik. Armulaual kasutatakse ainult ühte hapendamata leiba ja viinamarjamahla."
Sabat.
"Sabatipäev, seitsmes nädalapäev (laupäev), on püha päev, mille Jumal õnnistas ja pühitses. Seda peetakse Issanda armust Jumala loomistöö ja pääste mälestuseks, lootes igavest puhkust tulevases elus."
Jeesus Kristus.
"Jeesus Kristus, Sõna, mis sai lihaks, suri ristil patuste lunastuseks, tõusis üles kolmandal päeval ja läks üles taeva. Ta on inimkonna ainus Päästja ja ainus tõeline Jumal."
Püha Piibel.
"Püha Piibel, mis koosneb Vanast ja Uuest Testamendist, on Jumalast inspireeritud, ainus pühakirjatõde ja kristliku elu standard."
Pääste.
"Pääste antakse Jumala armust usu läbi. Usklikud peavad toetuma Pühale Vaimule, et taotleda püha elu, austada Jumalat ja armastada inimesi."
Kirik.
"Tõeline Jeesuse Kirik, mille rajas meie Issand Jeesus Kristus Püha Vaimu läbi "hilise vihma" ajal, on taastanud apostliteaegse tõelise kiriku."
Viimsepäeva kohus.
"Issanda teine tulemine leiab aset viimsel kohtupäeval, mil ta tuleb kohut mõistma maailma üle: õiged saavad igavese elu, aga õelad mõistetakse igavesse hukatusse."


Hinnavaatlus.
Hinnavaatlus (ehk HV) on eestikeelne arvutustehnika toodete hinnavõrdlusele spetsialiseerunud veebisait. Sait alustas tegevust 1998. aasta alguses ja sisaldab andmebaasi arvutite ja muu tehnoloogiaga seotud toodete kohta, eriti nende hindade kohta (sellest ka nimi). Saidi juures on ka foorum.


Ladaklubi.
Ladaklubi on Eesti Lada autodest huvitatuid ühendav seltsinguna tegutsev klubi, ning sellega seotud veebifoorum (Ladaklubi.ee). Foorum tegutseb alates 17. märtsist 2002. aastast. Foorumi kasutajad on aktiivselt korraldanud kokkutulekuid, suurim neist on Lada Camp. Muuhulgas kogutakse teavet Ladade mudelite kohta ja jagatakse autode hooldamise infot.


Kübaramoor.
Kübaramoor (vene keeles "Шапокляк") on tegelane tuntud vene lastekirjaniku Eduard Uspenski raamatust "Krokodill Gena ja sõbrad" (vene keeles "Крокодил Гена и его друзья", 1966). Koos oma roti Larissaga on ta krokodill Gena lugude antikangelane.
Venekeelse nime Шапокляк on kirjanik tuletanud prantsuskeelsest sõnast "chapeau claque" [ʃap'o klak], mis tähendab madalat silinderkübarat.
Kübaramoori lugu.
Äsja kohtunud krokodill Gena, pioneer Galja ja Potsataja otsustavad Gena korteri Sõpruse Majaks nimetada, et viia kokku neid, kes otsivad sõpru. Kõigi ehmatuseks on esimeseks külaliseks väike kräbe vanamoor ja tema suur hall rott. Tuleb välja, et vanamoori nimi on Kübaramoor ja ta kogub halbusi e. halbu tegusid. Ta tuli otsima abilisi uute pahanduste korda saatmiseks. Kui aga Kübaramoor kuuleb, et meie sõbrad tahavad teha vaid heategusid ja kavatsevad luua isegi Sõpruse Maja, siis kuulutab ta neile sõja.


CV-Online.
CV-Online on eestikeelne töökuulutuste veebisait ning elulookirjelduste andmebaas.
Saiti haldab CVO Group OÜ.
CV-Online loodi 1996. aastal personaliotsingu firmana nelja Eesti eraisiku poolt. 1997. aastal arendati välja Internetipõhine teenus.
CV-Online omab kontoreid ja veebisaite lisaks Eestile Lätis, Leedus, Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris, Venemaal, Rumeenias ja Bulgaarias.


Unehäire.
Unehäire ehk somnipaatia on inimese või looma unerütmi häire. RHK-10 järgi kodeeritakse seda häiret F51 või G47.
Düssomniad.
Düssomniad on peamiselt psühhogeensed häired, mille korral on häiritud une kestus, kvaliteet ja aeg.


Meeleoluhäire.
Meeleoluhäire on psüühikahäire, mida iseloomustab põhiliselt inimese meeleolu või afekti muutus, tavaliselt alanemise e. depressiooni või tõusu e. maania suunas. Sellega kaasneb tavaliselt ka aktiivsuse muutus.
Enamik meeleoluhäireid on korduvad, episoodide algus on sageli seotud stressitekitavate sündmuste või olukordadega.


Bidasoa jõgi.
thumb
Bidasoa jõgi (hispaania ja baski "Bidasoa", prantsuse "Bidassoa") on jõgi Hispaania põhjaosas ja Prantsusmaa piiril (Baskimaal).
Jõgi saab alguse Hispaanias Navarras Baztani vallas Izpegi (prantsuse "Ispéguy") künka ja Erratzu asula lähedal Izpegi ja Iztauzi niisutuskraavi ühinedes, saades oma vee mitmetest mägiojadest, ning voolab suuremalt jaolt Hispaanias, läbides Navarra Malerreka ja Bortziriaki piirkonna (Endarlatsani) ja Gipuzkoa provintsi. Algusest kuni Oronozi ja Mugairini nimetatakse teda Baztani jõeks. Kümne kilomeetri jooksul enne suuet alates Endarlatsast on ta Prantsusmaa (Pyrénées-Atlantiques) ja Hispaania (Gipuzkoa) piiriks. Ta suubub Hendaia ning Gipuzkoa provintsis asuva Hondarribia asula vahel
Atlandi ookeani (Biskaia lahte), täpsemalt Txingudi lahte, mida peetakse ka jõe osaks. Viimase Hispaania-rannikul on San Sebastiáni lennujaam, mille stardirada asub lahte rajatud muulil. Txingudi laht omakorda suubub Figuieri/Higueri lahte.
Bidasoa jõkke suubuvad muuhulgas Ceberia niisutuskraav, Ezkurra jõgi, Iruribieta kuristik, Etxalari niisutuskraav, Arregi oja ja Onin.
Bidasoa on forelli- ja lõherikas.
Jõe alamjooksul asuv Konpantzia saar on neutraalne ala, mis kuulub mõlemale riigile. Aastal 1659 sõlmiti seal Pürenee rahu.


Rahvusvaheline Noorsookirjanduse Nõukogu.
Rahvusvaheline Noorsookirjanduse Nõukogu (inglise keeles "The International Board on Books for Young People"; lühend IBBY ['ibi]) on mittetulundusühing, mis esindab lastekirjandusele pühendunud inimesi üle maailma.
IBBY asutati 1953 Zürichis. Tänaseks koosneb IBBY enam kui kuuekümnest rahvuslikust osakonnast riikides üle maailma ning selle peakontor asub Baselis.
IBBY põhitegevus.
IBBY korraldab lastekirjanduse alaseid seminare, projekte, näitusi ja teisi üritusi.
IBBY häälekandjaks on kord kvartalis ilmuv ajakiri "Bookbird" ().
Alates 1967. aastast, tähistatakse Hans Christian Anderseni sünnipäeval 2. aprillil IBBY eestvedamisel rahvusvahelist lasteraamatupäeva.
Kord kahe aasta tagant annab IBBY välja Hans Christian Anderseni auhinda, mis on kõrgeim rahvusvaheline tunnustus lastekirjanduse alal.
Igal aastal antakse välja IBBY-Asahi auhind edukaimale laste lugemist propageerivale projektile.
IBBY aunimekiri.
Kord kahe aasta tagant koostatakse IBBY aunimekiri (inglise keeles "IBBY Honour List") – valik eeskujulikest, hiljuti välja antud raamatutest, tunnustamaks kirjanikke, kunstnikke ja tõlkijaid IBBY liikmesriikides.


1995. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
1995. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused olid V kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Need toimusid 1995. aasta 5. – 13. augustil Rootsis Göteborgis.
100 m.
Finaal: 6. august
Maailmarekord: 9,85 Leroy Burrell, USA (6. juuli 1994 Lausanne)
MM rekord: 9,86 Carl Lewis, USA (25. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1993: 9,87 Linford Christie, Inglismaa (15. august Stuttgart)
200 m.
Finaal: 11. august
Maailmarekord: 19,72 Pietro Mennea, Itaalia (12. september 1979 Mexico)
MM rekord: 19,85 Frankie Fredericks, Namiibia (20. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 19,85 Frankie Fredericks, Namiibia (20. august Stuttgart)
400 m.
Finaal: 9. august
Maailmarekord: 43,29 Harry Reynolds, USA (17. august 1988 Zürich)
MM rekord: 43,65 Michael Johnson, USA (17. august Stuttgart)
Maailmameister 1993: 43,65 Michael Johnson, USA (17. august Stuttgart)
800 m.
Finaal: 8. august
Maailmarekord: 1.41,73 Sebastian Coe, Suurbritannia (10. juuni 1981 Firenze)
MM rekord: 1.43,06 Billy Konchellah, Kenya (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 1.44,71 Paul Ruto, Kenya (17. august Stuttgart)
1500 m.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 3.27.37 Noureddine Morceli, Alžeeria (12. juuli 1995 Nice)
MM rekord: 3.32,84 Noureddine Morceli, Alžeeria (1. september 1991 Tokyo)
Maailmameister 1993: 3.34,24 Noureddine Morceli, Alžeeria (22. august Stuttgart)
5000 m.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 12.55,30 Moses Kiptanui, Kenya (6. juuni 1995 Rooma)
MM rekord: 13.02,75 Ismael Kirui, Kenya (16. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 13.02,75 Ismael Kirui, Kenya (16. august Stuttgart)
10 000 m.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 26.43,53 Haile Gebrselassie, Etioopia (5. juuni 1995 Hengelo)
MM rekord: 27.38,63 Paul Kipkoech, Kenya (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 27.46,02 Haile Gebrselassie, Etioopia (22. august Stuttgart)
Maraton.
Finaal:12. august
Maailma tipptulemus:2:06.50 Belayneh Dinsamo, Etioopia (17. aprill 1988 Rotterdam)
MM rekord: 2:10.03 Robert de Castella, Austraalia (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1993: 2:13.57 Mark Plaatjes, USA (14. august Stuttgart)
3000 m takistusjooks.
Finaal:11. august
Maailmarekord:8.02,08 Moses Kiptanui, Kenya (19. august 1992 Zürich)
MM rekord: 8.06,36 Moses Kiptanui, Kenya (21. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 8.06,36 Moses Kiptanui, Kenya (21. august Stuttgart)
110 m tõkkejooks.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
MM rekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20.august Stuttgart)
400 m tõkkejooks.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 46,78 Kevin Young, USA (6. august 1992 Barcelona)
MM rekord: 47,18 Kevin Young, USA (19. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 47,18 Kevin Young, USA (19. august Stuttgart)
20 km käimine.
Finaal:6. august
Maailmarekord: 1:18.04 Bu Lingtang, Hiina (7. aprill 1994 Peking)
MM rekord:1:19.37 Maurizio Damilano, Itaalia (24. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1993: 1:22.31 Valentí Massana, Hispaania (15. august Stuttgart)
50 km käimine.
Finaal:10. august
Maailmarekord:3:37.41 Andrei Perlov, NSVL (5. august 1989 Leningrad)
MM rekord: 3:40.53 Hartwig Gauder, Saksa DV (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 3:41.41 Jesœs Angel Garcia, Hispaania (21. august Stuttgart)
4x100 m.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 37,40 USA (8. august 1992 Barcelona)
37,40 USA (21. oktoober 1993 Stuttgart)
MM rekord: 37,48 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 37,48 USA (22. august Stuttgart)
4x400 m.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 2.54,29 USA (22. august 1993 Stuttgart)
MM rekord: 2.54,29 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 2.54,29 USA (22. august Stuttgart)
Kõrgushüpe.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 2.45 Javier Sotomayor, Kuuba (27. juuli 1993 Salamanca)
MM rekord: 2.40 Javier Sotomayor, Kuuba (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 2.40 Javier Sotomayor, Kuuba (22. august Stuttgart)
Teivashüpe.
Finaal:11. august
Maailmarekord: 6.14 Sergei Bubka, Ukraina (31. juuli 1994 Sestriere)
MM rekord: 6.00 Sergei Bubka, Ukraina (19. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 6.00 Sergei Bubka, Ukraina (19. august Stuttgart)
Kaugushüpe.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tokyo)
MM rekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1993: 8.59 Mike Powell, USA (20. august Stuttgart)
Kolmikhüpe.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 17.98 Jonathan Edwards, Suurbritannia (18. juuli 1995 Salamanca)
MM rekord: 17.92 Hristo Markov, Bulgaaria (31. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 17.86 Mike Conley, USA (16. august Stuttgart)
Kuulitõuge.
Finaal:9. august
Maailmarekord: 23.12 Randy Barnes, USA (20. mai 1990 Westwood)
MM rekord: 22.23 Werner Günthör, Šveits (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 21.97 Werner Günthör, Šveits (21. august Stuttgart)
Kettaheide.
Finaal:11. august
Maailmarekord: 74.08 Jürgen Schult, Saksa DV (6. juuni 1986 Neubrandenburg)
MM rekord: 68.74 Jürgen Schult, Saksa DV (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 67.72 Lars Riedel, Saksamaa (17. august Stuttgart)
Vasaraheide.
Finaal:6. august
Maailmarekord: 86.74 Juri Sedõhh, NSVL (30. august 1986 Stuttgart)
MM rekord: 83.06 Sergei Litvinov, NSVL (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 81.64 Andrei Abduvalijev, Tadžikistan (15. august Stuttgart)
Odavise.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 95.66 Jan Zelezny, Tšehhi (29. august 1993 Sheffield)
MM rekord: 85.98 Jan Zelezny, Tšehhi (16. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 85.98 Jan Zelezny, Tšehhi (16. august Stuttgart)
Kümnevõistlus.
Finaal:6. – 7. august
Maailmarekord: 8891 Dan O'Brien, USA (4. – 5. september 1992 Talence)
MM rekord: 8817 Dan O'Brien, USA (19. – 20. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 8817 Dan O'Brien, USA (19. – 20. august Stuttgart)
100 m.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 10,49 Florence Griffith-Joyner, USA (16. juuli 1988 Indianapolis)
MM rekord: 10,82 Gail Devers, USA (16. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 10,82 Gail Devers, USA (16. august Stuttgart)
200 m.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 21,34 Florence Griffith-Joyner, USA (29. september 1988 Seoul)
MM rekord: 21,74 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (3. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 21,98 Merlene Ottey, Jamaica (19. august Stuttgart)
400 m.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 47.60 Marita Koch, Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 47,99 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1993: 49,82 Jearl Miles-Clark, USA (17. august Stuttgart)
800 m.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 1.53,28 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (26. juuli 1983 München)
MM rekord: 1.54,68 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1993: 1.55,43 Maria Mutola, Mosambiik (17. august Stuttgart)
1500 m.
Finaal:9. august
Maailmarekord:3.50,46 Qu Yunxia, Hiina (11. september 1993 Peking)
MM rekord:3.58,56 Tatjana Samolenko-Dorovskihh, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 4.00,50 Liu Dong, Hiina (22. august Stuttgart)
5000 m.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 14.36,45 Fernanda Ribeiro, Portugal (22. juuli 1995 Hechtel)
Maailmameister 1993 (3000 m: 8.28,71 Yunxia Qu, Hiina (16. august Stuttgart)
10 000 m.
Finaal:9. august
Maailmarekord: 29.31,78 Wang Junxia, Hiina (8. september 1993 Peking)
MM rekord: 30.49,30 Wang Junxia, Hiina (21. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 30.49,30 Wang Junxia, Hiina (21. august Stuttgart)
Maraton.
Finaal:5. august
Maailma tippaeg: 2:21.06 Ingrid Kristiansen, Norra (21. oktoober 1985 London)
MM rekord: 2:25.17 Rosa Mota, Portugal (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 2:30.03 Junko Asari, Jaapan (15. august Stuttgart)
100 m tõkkejooks.
Finaal:6. august
Maailmarekord: 12,21 Yordanka Donkova, Bulgaaria (20. august 1988 Stara Zagora)
MM rekord: 12,34 Ginka Zagorcheva, Bulgaaria (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 12,46 Gail Devers, USA (20.august Stuttgart)
400 m tõkkejooks.
Finaal:11. august
Maailmarekord: 52,74 Sally Gunnell, Suurbritannia (19. august 1993 Stuttgart)
MM rekord: 52,74 Sally Gunnel, Suurbritannia (19. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 52,74 Sally Gunnell, Suurbritannia (19.august Stuttgart)
10 km käimine.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 41.29 Larisa Ramazanova, Venemaa (4. juuni 1995 Iževsk)
MM rekord: 42.57 Alina Ivanova, NSVL (24. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1993: 42.59 Sari Essayah, Soome (14. august Stuttgart)
4x100 m.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 41,37 Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 41,49 Venemaa (22. august 1993 Stuttgart)
41,49 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 41,49 Venemaa (22. august Stuttgart)
4x400 m.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 3.15,17 NSVL (1. august 1988 Seoul)
MM rekord: 3.16,71 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 3.16,71 USA (22. august Stuttgart)
Kõrgushüpe.
Finaal:13. august
Maailmarekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
MM rekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 1.99 Ioamnet Quintero, Kuuba (21. august Stuttgart)
Kaugushüpe.
Finaal:6. august
Maailmarekord: 7.52 Galina Tšistjakova, NSVL (11. juuni 1988 Leningrad)
MM rekord: 7.36 Jackie Joyner-Kersee, USA (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 7.11 Heike Daute-, Saksamaa (15. august Stuttgart)
Kolmikhüpe.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 15.09 Anna Birjukova, Venemaa (21. august 1993 Stuttgart)
MM rekord:15.09 Anna Birjukova, Venemaa (21. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1993: 15.09 Anna Birjukova, Venemaa (21. august Stuttgart)
Kuulitõuge.
Finaal:5. august
Maailmarekord: 22.63 Natalja Lissovskaja, NSVL (7. juuni 1987 Moskva)
MM rekord: 21.24 Natalja Lissovskaja, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 20.57 Zhihong Huang, Hiina (15. august Stuttgart)
Kettaheide.
Finaal:12. august
Maailmarekord: 76.80 Gabriele Reinsch, Saksa DV (9. juuli 1988 Neubrandenburg)
MM rekord: 71.62 Martina Opitz-Hellmann, Saksa DV (31. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 67.40 Olga Burova-Tšernjavskaja, Venemaa (19. august Stuttgart)
Odavise.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 78.90 Petra Felke, Saksa DV (29. juuli 1987 Leipzig)
MM rekord: 76.64 Fatima Whitbread, Suurbritannia (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 69.18 Trine Solberg-Hattestad, Norra (22. august Stuttgart)
Seitsmevõistlus.
Finaal:9. – 10. august
Maailmarekord: 7291 Jackie Joyner-Kersee, USA (23. – 24. september 1988 Seoul)
MM rekord: 7128 Jackie Joyner-Kersee, USA (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1993: 6837 Jackie Joyner-Kersee, USA (16. – 17. august Stuttgart)


Hilary Duff.
Hilary Erhard Duff (sündis 28. septembril 1987 Houstonis) on USA filminäitleja ja lauljatar.
Tuntuks sai ta Disney Channeli originaalsarjas "Lizzie McGuire" ja jätkas filmimaailmas. Samuti on ta olnud edukas poplauljana. Tema singlid on olnud esikohal paljude riikide muusikaedetabelites ja tema albumidki on Billboardi edetabelis kõrgetele kohtadele tõusnud.
Lapsepõlv.
Hilary isa Robert Duff oli poeketi omanik ja ema Susan Duff koduperenaine. Kuueaastaselt said Hilary ja tema vanem õde Haylie Duff osa balletis "Pähklipureja süit". Samuti hakkasid nad võtma näitlemiskursusi. Õed soovisid osaleda filmides ja kolisid koos emaga Los Angelesse. Isa jäi Houstonisse äriga tegelema. Mõnda aega jäid tüdrukute suurimateks saavutusteks rollid telereklaamides, kuni Hilary sai peaosa "Lizzie McGuire'is".
Näitlejakarjääri varase alguse tõttu ei saanud Hilary koolis käia. Sellepärast õppis ta kodus.
Auhinnad.
Juba Duffi esimesed rollid olid edukad.
Noore näitleja auhinna kandidaadiks nimetati ta viis korda ja võitis neist kaks. 1998 nimetati ta auhinna kandidaadiks filmi "Casper Meets Wendy" eest kuni 10-aastase tüdruku kategoorias televisioonis (seda ta ei võitnud), 1999 filmi "The Soul Collector" eest parima kõrvalosatäitja kategoorias televisioonis (selle ta võitis). 2002 ja 2003 nimetati ta selle auhinna kandidaadiks peaosa eest "Lizzie McGuire's" parima telenäitleja kategoorias ja 2003 parima telekomöödiasarja naispeaosatäitja kategoorias (ta ei võitnud neist ühtki). 2003 nimetati ta kandidaadiks filmi "Seltsis segasem" eest noortefilmi parima näitlejaskonna kategoorias (selle ta võitis, jagades seda ülejäänud näitlejatega).
Teismeliste valiku auhinna kandidaadiks nimetati ta 13 korda 12 kategoorias ja neist võitis ta neli: 2003 parima naisuustulnuka kategoorias, 2005 parima punastamise kategoorias, 2007 parima armulaulu kategoorias ja 2010 parima stseeni kategoorias.
Nickelodeoni filmiauhinna kandidaadiks nimetati ta 7 korda ja neist võitis ta kaks: 2004 parima naislaulja kategoorias ja 2005 parima naisnäitleja kategoorias (seda ei määrata konkreetse filmi, vaid kogu aasta filmiloomingu eest).
Ühtlasi on Hilary Duff neli korda nimetatud halvima näitleja auhinna Kuldne Vaarikas kandidaadiks: 2004–2006 halvima naisnäitleja kategoorias ja 2006 ühtlasi halvima ekraanipaari kategoorias (koos oma õe Hayleyga). Ta ei pälvinud neist ühtki.
Välislingid.
Duff, Hilary
Duff, Hilary
Duff, Hilary


Norrström.
pisi
Norrström on vooluveekogu Euroopas Rootsis. Lähtub Mälarenist, suubub Strömmenisse, eraldab Helgeandsholmenit ja Norrmalmi. Kõrge veeseisu korral meres voolab tagurpidi.


Broad Peak.
Broad Peak (ka K3 ning Phalchen Kangri) on mägi Aasias Karakoramis. Paikneb K2 ja Gasherbrum I (K5) vahel. Kõrgus kuni 8047 meetrit.
Maailmas kõrguselt 12. mäetipp, Pakistanis kõrguselt 4. mäetipp.
Vallutati esmakortselt 9. juunil 1957. aastal.


Jeesus (täpsustus).
"Jeesus" on heebrea nime Ješua (יהושׁע) (varasem variant "Jehošua") eestikeelne kuju, mida kasutatakse Uues Testamendis. See nimekuju on eesti keelde tulnud kreeka nimekuju "Iesus" ("Iēsus") ning ladina nimekuju "Jesus" ("Iesus") ja saksa nimekuju "Jesus" vahendusel.
Mõnikord kasutatakse nimekuju "Jeesus" heebrea nime Ješua või Jehošua vastena ka muudel puhkudel.
Eesti keeles nime "Jeesus" eesnimena ei kasutata, küll aga näiteks selle inglise vastet "Jesus" ja hispaania vastet "Jesús".


Eesti Raadio.
Eesti Raadio (lühend ER) oli Eesti riigieelarveline ringhäälinguasutus. 1. juunil 2007 ühinesid Eesti Televisioon ja Eesti Raadio Eesti Rahvusringhäälinguks.
Seisuga 2007 levitas ER viit raadioprogrammi: kolm eestikeelset (Vikerraadio, Raadio 2, Klassikaraadio), üks venekeelne (Raadio 4) ja üks mitmekeelne (Raadio Tallinn).
ER luges oma eelkäijateks Raadio Ringhäälingut (1924–1934), Riigi Ringhäälingut (1934–1940) ja 1940–1990 võõrvõimude kontrolli all tegutsenud Tallinna raadiot. Vabanenud jaanuaris 1990 üleliidulise tele-raadiokomitee alluvusest, hakkas ER ajapikku kujunema avalik-õiguslikuks raadioks, mis koos Eesti Televisiooniga allus parlamentaarsele Ringhäälingunõukogule.
ER kuulus Euroopa Ringleviliitu (EBU).


Õigusakt.
Õigusakt on kirjalikus vormis esitatud õigusnormide kogum. Kontinentaaleuroopa õigussüsteemis on õigusakt peamiseks õiguse allikaks.


Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia.
Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia (inglise keeles "Hans Christian Andersen Award") on kõrgeim rahvusvaheline tunnustus, mida omistatakse lastekirjanikule või lasteraamatute illustraatorile. Auhinna mainekust kinnitab ka hellitusnimi "Väike Nobeli kirjanduspreemia". Auhind on nimetatud Taani lastekirjaniku Hans Christian Anderseni järgi ning lastekirjanduspreemia patrooniks on Taani kuninganna Margrethe II.
Auhinda annab iga kahe aasta tagant välja Rahvusvaheline Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) ühele elavale kirjanikule ja kunstnikule, kelle tööd on aegumatuks panuseks lastekirjanduses.
Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia nominendid esitatakse IBBY rahvuslike osakondade poolt ning laureaadid valitakse lastekirjanduse spetsialistidest koosneva žürii poolt. Auhinnaks on diplom ja kuldmedal.
Kirjanikud.
Lastekirjanikke on Hans Christian Anderseni preemiaga autasustatud alates 1956. aastast.
Kunstnikud.
Illustraatoreid on Hans Christian Anderseni preemiaga autasustatud alates 1966. aastast.


Ryan Giggs.
Ryan Giggs (kodanikunimega Ryan Joseph Wilson; sündis 29. novembril 1973 Cardiffis) on endine Walesi jalgpallikoondise mängija, vasakpoolkaitsja.
Ryan Giggs kolis 7-aastaselt perega Manchesteri.
Klubikarjäär.
Giggs debüteeris Manchester Unitedis 1991. aastal. Selles klubis mängib ta tänapäevani.
Giggsi nimel on palju Premier League'i rekordeid. Ta on tulnud kõige rohkem kordi Inglismaa meistriks (11 korda). Ta on osalenud 609 mängus, millega on kõige rohkem mänge pidanud väljakumängija. Sealjuures ei ole ta kordagi punast kaarti saanud. Ta on andnud kõige rohkem resultatiivseid sööte (vastavat statistikat peetakse alates 2002). Ta on ainus, kes skoorinud kõigil 19 Premier League'i hooajal, ja üks kahest Sol Campbelli kõrval, kes mänginud igal hooajal. Nende kohtumiste jooksul on ta löönud 110 väravat, millega ta on Manchester Unitedi resultatiivseim ja üldse teine pallur, kes löönud ühe klubi kasuks 100 väravat (esimene oli Matthew Le Tissier).
Ta on ainus jalgpallur, kes värava löönud 11 järjestikusel UEFA Meistrite Liiga hooajal (1996-97 kuni 2006-07). Kokku on ta löönud värava 14 Meistrite Liiga hooajal (see on siiski üksnes klubi rekord). Ta on kõige resultatiivsem Briti saarte mängija Meistrite liigas, ehkki üldarvestuses alles 14. (ilma eelringideta).
Koondisekarjäär.
Esimest korda mängis Giggs Walesi jalgpallikoondises 1991, saades klubi kõigi aegade noorimaks koondislaseks. 1998 ületas selle rekordi Ryan Green. Giggs on mänginud Walesi eest 64 mängu ja löönud neis 12 väravat. Esimese värava Walesi eest lõi ta 31. märtsil 1993 Cardiffis 1994. aasta MM-i kvalifikatsiooniturniiril Belgia jalgpallikoondise vastu 2:0 lõppenud mängus. Ühe korra on ta ka kaks väravat löönud: 12. oktoobril 2005 Cardiffis 2006. aasta MM-i kvalifikatsioonis Aserbaidžaani jalgpallikoondise vastu 2:0 lõppenud mängus. Aserbaidžaani vastu on ta löönud 3 ja Belgia vastu 2 väravat, ülejäänud väravad eri meeskondadele.
Walesi koondisega ei ole Giggs suurt edu saavutanud. Parimaks jäi 2004. aasta EM-i kvalifikatsioon, kus Wales oli loositud neljandasse tugevusgruppi, kuid lõpetas selle teisena, edestades teises tugevusgrupis olnud Serbia ja Montenegro jalgpallikoondist (kuigi kaotas mõlemad omavahelised mängud) ja kolmandas tugevusgrupis olnud Soome jalgpallikoondist (viik kodus ja võit võõrsil). Wales oli ainus, kes suutis võita alagrupivõitjat Itaalia jalgpallikoondist. Giggs alustas iga mängu algkoosseisus ja lõi ühe värava (4:0 koduvõidus Aserbaidžaani vastu viimase värava). Wales pääses lisamatšile alagrupis teiseks tulnud meeskondade vahel, kus tema vastu loositi Venemaa jalgpallikoondis. Venemaal tehti 0:0 viik ja Walesis tuli vastu võtta 0:1 kaotus, millega Venemaa kvalifitseerus finaalturniirile.
Isiklikku.
Ryan Giggs on 180 cm pikk ja kaalub 68 kg.
Giggs abiellus 7. septembril 2007 Stacey Cooke'iga. Neil on kaks last: Liberty Beau (sündis 2003) ja Zachary Joseph (sündis 2006).


Aleksander III.
Aleksander III ("Александр III Александрович Романов"; 10. märts (26. veebruar) 1845 – 1. november (20. oktoober) 1894) oli Venemaa keiser 1881–1894, Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast. Ta oli Aleksander II poeg ja Nikolai II isa. Ta on läinud ajalukku repressiivse poliitika rakendajana ning venestamise algatajana.
Noorus.
Tsareevitš Aleksander Aleksandrovitši juhendajad nooruses olid: Sergei Solovjov (1820-1879), Mihhail Dragomirov, Konstantin Pobedonostsev, Nikoli Zinovjev.
Osales Vene-Türgi sõjas aastail 1877–1878.
Sisepoliitika.
Aleksander sai troonile pärast oma isa tapmist narodnikute poolt läbiviidud atentaadis ning seetõttu otsustas ta mitte jätkata isa liberaalsete joontega poliitikat, vaid koondada kogu võim keisri ümber ning luua politseiriik, teisitimõtlejate rangemaks kontrolliks. Karmistati tsensuuri ning suurendati riigi propagandat.
Samas püüdis ka talurahva olukorda parandada aeglaste protsesside teel-vähendas maa päriseks ostu hindu, lõi Talupidajate panga ("Крестьянский банк") soodsa laenu saamiseks maade väljaostmiseks mõisnikelt,
Venemaa kultuuri ja ideoloogilises määratluses eemaldus Euroopast ning arendas teooriat Venemaa ainulaadsest rollist maailma kultuuriruumis.
Välispoliitika.
Välispoliitiliselt lähenes Venemaa tema ajal Prantsusmaale, tollega sõlmiti 1891 ka liiduleping. Tema 13 aastase valitsusaja jooksul ei osalenud Venemaa ainsaski sõjas. Saksamaaga jäid suhted segaseks, kuid selle tõttu, et keiser Wilhelm II toetas Austria-Ungarit, hakkasid Vene-Saksa suhted peagi halvenema.
1885. aastal viis lõpuni Kesk-Aasia ühendamise Venemaaga.


Venemaa riigipeade loend.
Venemaa riigipeade loend loetleb Venemaa valitsejad kronoloogilises järjekorras alates Vana-Venest kuni tänapäevani.
Vana-Vene vürstid ja suurvürstid.
Vana-Vene riigi tuumikalasid oli kaks: põhjapoolne asus Volhovi jõe kesk- ja alamjooksul, kus olulisimateks asulateks olid ilmselt viikingite (varjaagide) poolt asutatud Vana-Laadoga ja tänasest Novgorodist veidi lõunas asuv asula (Vana-Novgorod?), kus kroonika andmeil tekkis riik 862. aastal; lõunapoolne ala oli aga Dnepri keskjooksul, kus asus Kiiev. Ühe riigi alla läksid mõlemad tuumikalad ilmselt 882. aastal. Seda peetakse ka Kiievi-Vene alguseks, ent Venemaa algus paigutatakse üldiselt siiski 862. aastasse, kui (eel-)Novgorodis asusid võimule viikingid, ehkki slaavlaste osalus selles aktsioonis on suhteliselt kahtlane. Kuid ajalooline traditsioon on asja üldiselt niimoodi määratlenud.
Kiievi valitsejad, suurvürstid juhtisid suhteliselt detsentraliseeritud riiki, kuid kuni 11. sajandini oli nende ülemvõim kogu toonase Venemaa üle suhteliselt kindel. Siis algasid sisetülid ning reaalselt kaotasid Kiievi valitsejad võimu teiste vürstkondade üle 12. sajandi keskpaiku. Formaalselt jäid nad aga Vana-Vene suurvürstideks kuni mongolite vallutusteni 13. sajandil, ehkki 12. sajandi lõpuks tekkis ka teine suurvürstkond, Vladimir-Suzdali oma, mis taotles ja sageli ka omas reaalset ülemvõimu Vene maade üle.
Vladimiri-Suzdali suurvürstid.
Vladimir-Suzdali vürstid polnud küll ametlikult Venemaa riigipead, kuid omasid sageli seda staatust reaalselt. Mongolite vallutuse järel tegid nood Vladimiri suurvürstist ka ametlikult Venemaa valitseja, kes pidi neile makse korjama. Mongolid võisid neile ebameeldiva suurvürsti ka võimult kõrvaldada. Seda kasutasid omavahelistes intriigitsemistes ära ka kohalikud vene valitsejad, eriti edukalt Moskva vürstid, kes 14. sajandi jooksul suurvürstitiitli sisuliselt monopoliseerisid. Nende juhtimise all suutsid venelased end mongolite võimust ka vabastada. 15. sajandil hakkasid Moskva valitsejad end ka ametlikult nimetama Moskva suurvürstideks, mida nad tegelikult juba sajandi olid olnud. Venemaa ühendamise protsess viidi lõpule 16. sajandi jooksul, ehkki paljud idaslaavlaste alad jäid veel Poola-Leedu riigi kätte.
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu ametlikud ja tegelikud riigipead.
"Täpsemalt Nõukogude Liidu riigipeade ja valitsejate kohta vaata artiklit Nõukogude Liit"
Nõukogude Liidu tegelikud riigijuhid.
Tavaliselt olid nendeks partei peasekretärid, ent 1920ndate alguses käis võimuvõitlus peamiselt kahe grupi vahel, mille eeotsas seisid Trotski ja Stalin (Lenin oli alates 1922. aasta lõpust raskelt haige). Teine võimuvõitluste laine algas peale Stalini surma ja siis jäi peale Nikita Hruštšov.


Art Leete.
Professor Art Leete kõnelemas Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi bakalaureuseõppe lõpuaktusel 30. juunil 2010.
Art Leete (sündis 19. veebruaril 1969) on Eesti etnoloog. Ta on Tartu Ülikooli etnoloogia professor ning kultuuriteaduste ja kunstide instituudi etnoloogia osakonna juhataja.
Haridus.
Art Leete lõpetas Tartu Ülikooli 1994. Aastal 1996 sai ta magistrikraadi tööga "Orienteerumisstrateegiad Lääne-Siberi taiga- ja tundravööndi kultuurides" (juhendaja Jaanus Plaat). Aastal 2000 kaitses ta doktorikraadi tööga "Põhjarahvad antiigist tänapäevani: obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine" (juhendaja Ülo Valk).
Teadustöö.
Ta on uurinud põhjarahvaste, eriti neenetsite ja obiugrilaste ajalugu ning kombeid.


Tunne Kelam.
Tunne Kelam 2007. aastal Hirvepargis.
Tunne-Väldo Kelam (varem Tunne Sink; sündinud 10. juulil 1936 Taheva vallas) on Eesti poliitik, Isamaa ja Res Publica Liidu liige.
Aastatel 1988–1995 oli ta Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ning aastatel 2002–2005 Isamaaliidu esimees. Alates 2004. aastast on Tunne Kelam Euroopa Parlamendi liige.
Elulugu.
Aastal 1959 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo erialal. Aastatel 1959–1975 oli ta ENSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi vanemteadur, alates aastast 1965 Eesti nõukogude entsüklopeedia (ENE) peatoimetuse vanemteadustoimetaja.
Aastal 1972 koostas ta ÜROle memorandumi, kus taotles Nõukogude okupatsiooni lõppemist ning Eesti Vabariigi taastamist. Tegi tihedat koostööd Sergei Soldatovi juhitud Eesti Demokraatliku Liikumisega. Pidas põrandaalustele ringkondadele, sealhulgas Jüri Lina noorteliikumisele Tartus, loenguid eri teemadel. Huvitus UFO-de ja parapsühholoogiliste nähtuste uurimisest, avaldades nendel teemadel kirjutisi ja pidades loenguid.
Aastal 1975 pidi ta KGB survel ameti maha panema. Aastatel 1975–1979 oli ta F. R. Kreutzwaldi nimelise ENSV Riikliku Raamatukogu vanembibliograaf. Pärast seda töötas 1980–1988 Ranna sovhoosis öövahina. Aastatel 1988–1990 oli ta ajakirja Akadeemia esindaja Tallinnas ning toimetaja.
Tunne Kelam alustas avalikku osalemist Eesti poliitikas perestroika ajal. Ta toetas algusest peale Eesti iseseisvuse taastamist Eesti Vabariigi õigusjärgluse alusel, olles üks Eesti Vabariigi Kodanike Komiteede loomise initsiaatoreid. Tunne Kelam oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige ning Eesti Komitee juhatuse esimees.
Aastal 1995 otsustas tema juhitud ERSP ühineda Rahvusliku Koonderakonnaga Isamaa, mille juht oli toona Mart Laar. Nii kaotas Kelam liidrirolli, kuid temast sai 2001. aastal üks erakonna presidendikandidaate, ehkki jäi parteisiseses võistluses alla Peeter Tulvistele. Aastal 2002 sai temast aga pärast Laari tagasiastumist Isamaaliidu juht. Esimehe kohast loobus ta 2004. aastal seoses valimisega Euroopa Parlamenti, mistõttu tal polnud enam võimalik Eestis viibida ja erakonda reaalselt juhtida. Tema koha sai endale Tõnis Lukas.
Tunne Kelam oli Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi resolutsiooni üks algatajaist ja läbiviijaist Euroopa Parlamendis, Euroopa Demokraatide (ERP/ED) fraktsiooni alusteksti ettevalmistaja.
2009. aastal valiti Tunne Kelam teiseks ametiajaks Euroopa Parlamenti. Ta kuulub väliskomisjoni ning selle kaitse- ja julgeoleku allkomisjoni.
Isiklikku.
Tunne Kelami abikaasa on Riigikogu liige Mari-Ann Kelam (neiupõlvenimega Dotsenko, esimeses abielus Rikken).
Tunne Kelami vend oli helilooja Kuldar Sink.
Tunne Kelami isa oli kunstnik, luuletaja, äratusjutlustaja ja EELK Elva koguduse õpetaja Peeter Sink. Tema ema oli helilooja ja koorijuht Marje Sink.


Konpantzia.
Konpantzia [konp'antsia] on jõesaar piirijõe Bidasoa alamjooksul riikidevahelisel piiril, Prantsusmaa ja Hispaania ühisvaldus (kondomiinium).
Saart haldavad kordamööda poole aasta kaupa Hispaania Gipuzkoa provintsi Iruni vald ja Prantsusmaa Pyrénées-Atlantiques'i departemangu Hendaia kommuun. Mõlemal riigil on aasta läbi õigus oma kodanikke saarel toime pandud õigusrikkumisteesst karistada.
Varem on ta kuulunud Hondarribia valda.
Saare pindala on praegu 2000 m². Tänu tehtud kaitsetöödele on saar hävimise eest kaitstud.
Prantsuse keeles nimetatakse saart enamasti "Île de l'Hôpital" ['il də lɔpit'al]. Rööpnimed on "Île des Faisans" ['il də fɛz'ã], mida on tõlgendatud 'faasanite saareks', mistõttu teda hispaania keeles hüütakse "Isla de los Faisanes", ja "Île de la Conférence" ['il də la koƞfer'ãs] 'nõupidamisesaar' (17. sajandil seal peetud paljude riikidevaheliste läbirääkimiste järgi), millest tuleneb baskikeelne nimi "Konpantzia".
Saar on olnud Hispaania ja Prantsusmaa vaheline neutraalne ala, kus on toimunud palju ajaloolisi sündmusi.
9. novembril 1615 "vahetati" seal Prantsusmaa kuningaga abielluv Hispaania infanta Anna ja Hispaania infandi Felipega abielluv Prantsuse printsess Élisabethiga.
Aastal 1659 sõlmiti Konpantzia saarel pärast 24 läbirääkimistevooru Luis de Haro ja kardinal Mazarini vahel Pürenee rahu, millega kaasnes abielu Prantsusmaa kuninga Louis XIV ja Hispaania infanta Maria Theresia vahel.
Saarel on toimunud ka pantvangide vahetamisi.
Saare keskel kõrgub monoliit, millel on pealdis sealsete saavutuste loeteluga.


Game Maker.
Game Maker'"(GM) on Windowsile ja Macile Delphi programmeerimiskeeles kirjutatud programm, mille abil saab arendada arvutimänge, tundmata keerulisemaid keeli nagu C++ või Pascal. Game Makeri algne looja on Mark Overmars, praegune arendaja ja publitseerija on YoYo Games, tarkvarakompanii, kus Overmars töötab. Game Makeris on sisseehitatud skriptimiskeel "GML" ("Game Maker Language"). Lihtsamate ülesannete jaoks võib kasutada ka "drag'n'drop" ikoone, mis on algajatele lihtsam, kuigi kogenumad programmeeriad seda tavaliselt ei kasuta. Viimane Game Makeri väljalase on 8.1.
Programmi abil loodud mänge võib levitada tasuta või raha eest .exe-failidena. Gamemakerist on olemas tasuta Lite versioon ja tasuline Pro versioon, tasulise versiooniga saab teha osakeste süsteeme ("particle systems"), 3D mänge, näidata videot, kasutada internetiühendust "multiplayer" mängude loomiseks ja palju muud. Kasutades GML-i, on võimalik ka üsna keeruliste ning ilusate mängude loomine.


Prantsusmaa Isabel.
Prantsusmaa Isabel (Prantsusmaa Élisabeth, Élisabeth de Bourbon, Isabel de Bourbon; 22. november 1602 Fontainebleau – 6. oktoober 1644 Madrid) oli Hispaania, Portugali ning Sitsiilia ja Napoli kuninganna, Prantsusmaa kuninga Henri IV ja Maria de' Medici vanim tütar.
Élisabethil oli vanem vend Louis XIII, kaks nooremat venda, kellest üks suri 4-aastaselt, ja 2 nooremat õde. Vanema venna ja mõlema õe järeltulev sugu kestab tänapäevani. Kolmest õest keskmine Christine Marie abiellus Savoia hertsogi Vittorio Amedeo I-ga ja noorim Henriette Marie Inglismaa kuninga Charles I-ga.
Kui Élisabeth oli 10 aastat vana, algasid Prantsusmaa ja Hispaania kuningakoja vahel läbirääkimised kahe abielu sõlmimiseks, mis tihendaksid kuningakodade omavahelisi sidemeid. Élisabeth abiellus 25. novembril 1615 Bordeaux's Hispaania infandi Felipega. Päev varem abiellus tema vend Louis XIII Felipe õe, Hispaania printsessi Austria Annaga. Pärast abiellumist ei näinud Élisabeth ja Louis teineteist enam kunagi. Pulmade ajal oli Élisabeth kõigest 13 aastat vana. Ta hakkas kandma Astuuria printsessi tiitlit ja hispaaniapärast eesnime Isabel.
Isabel sünnitas oma abikaasale kaheksa last, kellest elas täisealiseks ainult noorim tütar, tulevane Louis XIV abikaasa Austria Maria Theresia. Tema kaudu kestab tema sugu tänapäevani ja ka Hispaania kuningas Juan Carlos I on tema järeltulija.
Troonipärija infant Baltasar Carlos, kellel olid silmapaistvad vaimuanded ja kes näitas soovi valitseda, suri 17-aastasena, kandes Astuuria printsi tiitlit.
Isabel ei kodunenud Hispaanias ja jäi Prantsusmaad taga igatsema. Abikaasa murdis talle sageli truudust ning tal oli palju sohilapsi.
14. mail 1622 puhkes tulekahju ajal, mil õukonnas etendati Juan de Tassise maskiballi "Nikaia kuulsus". Autor ise kuulus õukonna teenijate hulka ja kandis kuninganna ohutusse kohta. See tekitas kahtluse, et poeedi ja kuninganna tunded teineteise suhtes võivad süveneda. Juan de Tassis keeldus tunnistamast, et tema elu ripub juuksekarva otsas, ning 21. augustil 1622 ta mõrvati, kui ta oma tõllast välja astus. Üldsus kahtlustas mõrva organiseerimises kuningat ja tema peaministrit Gaspar de Guzmáni.
Isabel suri 41-aastaselt, jättes endast järele kaks last. Ta pärandas palju varasid sõjaväele. Felipe abiellus uuesti oma õetütre Austria Marianaga. Sellest sündinud lapsed surid väga noorelt peale Carlos II, kes oli degenerant ega olnud võimeline lapsi saama. Pärast tema surma 1700 läks Hispaania kuningatroon Prantsusmaa Isabeli tütre ainsa täiskasvanuks saanud lapse Louis XIV keskmisele pojale Felipe V-le.


Austria Mariana.
Austria Mariana (Maria Anna'"; 23. detsember 1634 Viin – 1696 Madrid) oli Hispaania kuninganna, oma onu Felipe IV teine abikaasa, Saksa-Rooma keisri Ferdinand III ja Hispaania Maria Anna tütar, Carlos II ema.
Maria Anna sündis oma isapoolse vanaisa Ferdinand II õukonnas. Maria Anna isa, kellest sai keiser 1637, oli tollal veel vaid Ungari ja Böömimaa kuningas ning oli suurema osa oma abikaasa raseduse ajast ära Kolmekümneaastases sõjas.
Lapsena oli Maria Anna kihlatud oma nõo Baltasar Carlosega, Hispaania Habsburgide hulka kuuluva Hispaania troonipärija ja Astuuria printsiga, Ent kui too 1646 16-aastasena suri, jäi Felipe IV ilma meessoost pärijata ja Maria Anna ilma peigmeheta. Aastal 1649 abiellus kuningas ise oma 14-aastase õetütrega.
Teel Madridi toodi printsessile kingituseks siidsukad, kuid majordoomus viskas need kohe välja, öeldes: "Hispaania kuningannal ei ole jalgu." Maria Anna, kes avastas, et tema jalad on etiketile ohvriks toodud, langes minestusse.
Felipel ja Marianal oli kaks last, kes elasid täiseani: Margarita Teresa (sündis 1651), noor infanta Diego Velázquezi maalil "Las Meninas", kes hiljem abiellus oma onu, Saksa-Rooma keisri Leopold I-iga, ja Carlos (sündis 1660), kellest sai viimane Habsburgide soost Hispaania kuningas Carlos II. Pärast Felipe surma 1665 päris ta kolmeaastaena trooni. Carlos, kes enamasti ei suutnud kõndida ega rääkida, vajas regenti rohkem kui enamik teisi lapskuningaid. Teda kanti kätel kuni 10-aastaseks saamiseni.
Mariana oli 1675. aastani regent ning valitses Hispaaniat väikesevaheajaga kuni oma surmani 1696. Ta pani valitsust juhtima Juan Everardo Nithard. Mariana aitas kaasa Devolutsioonisõjale (1667–1668) Louis XIV ning Aacheni rahu sõlmimisele 1668. Aastal 1673 sai kuninganna favoriidiks Fernando de Valenzuela. Aastal 1675 sai Carlos II täisealiseks, kuid hoolimata formaalse regendiaja lõpust avaldas ta oma nõrgale pojale endiselt väga suurt mõju. Vahepeal õnnestus eelmise kuninga sohipojal Austria Juan Josél 1677 toimepandud paleepöördega võimule tulla ning Mariana Madridist Toledosse pagendada, sest õukond ei olnud rahul sellega, et too toetas oma favoriiti Fernando de Valenzuelat. Kui Juan 1679 suri, naasis Mariana Madridi ja valitses edasi, kuigi ta polnud formaalselt regent.
Aastal 1668 nimetas jesuiidi misjonär Diego Luis de San Vitores tema nime järgi Mariaani saarestiku Vaikse ookeani põhjaosas.


Animatsioon.
"Selles animatsioonis on kuus kaadrit ning see liigub kiirusega 10 kaadrit sekundis"
"See animatsioon liigub kiirusega 2 kaadrit sekundis, mistõttu iga kaader on eristatav."
Animatsioon on illusioon liikumisest, mis on loodud staatiliste piltide järjestikuse esitamisega. Filmi tootmises tähendab see tehnikat, kus iga filmikaader on loodud ja töödeldud eraldi. Sellised kaadrid võivad olla loodud arvuti abil, pildistades joonistust või maali või muutes järjest mingi objekti asendit ning pildistades iga selle etappi. Kui need kaadrid kokku monteerida ja filmina taasesitada, tekib illusioon pidevast liikumisest. Kuigi arvutite kasutuselevõtt on animeerimise protsessi oluliselt lihtsustanud, on selliste filmide tegemine töömahukas.
Animatsiooni "klassikalises" vormis, joonisfilmis, mis oma tänapäevase tähenduse sai 20. sajandi alguses, kasutatakse kiirust kuni 24 kaadrit sekundis.
Animatsiooni peamine otstarve on vaatajale meelelahutuse pakkumine või autori eneseväljendus, praktilist kasutust leiab see enamasti instruktsioonides ning abivahendina õpetamisel ja õppimisel.
Teerajaja Elbert Tuganov.
Elbert Tuganov (22. veebruar 1920 – 22. märts 2007) on Eesti filmi ja Eesti kultuuri suurkuju, rahvusliku animatsiooni looja.
1927. aastal saadeti noor Elbert Bakuust Berliini tädi juurde. Elbert lõpetas Berliinis nii algkooli kui ka Fichte gümnaasiumi (1939). 1937–1939 töötas Tuganov kolmes Berliini joonisfilmistuudios. Viimases stuudios Döring-Film-Werke spetsialiseerus ta värvijaks. 1939 tuli Elbert Tuganov Eestisse vabatahtlikult sõjaväkke sundaega teenima, et pärast seda minna Saksamaale ülikooli arhitektuuri õppima. 22. juunil 1941 kolis ta sõja tõttu Sõjakool Tjumeni linna ida pool Uraale.
1946. aasta jaanuaris asus Tuganov Tallinnfilmi stuudios tööle operaatori assistendina ja sai ainutegijaks tiitrite-pealkirjade osakonnas. 1957 valmis Nukufilmi esimene film "Peetrikese unenägu", mille aluseks oli võetud Jens Sigsgaardi muinasjutt "Palle üksi maailmas". Kolmas nukufilm, "Metsamuinasjutt" (1960) tõi filmifestivalil Bukarestis 1960. aastal esimese rahvusvahelise auhinna eesti filmikunstile. "Ott kosmoses" (1961) sai aastal 1963 rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil Deauville’is eriauhinna. Viienda nukufilmiga "Mina ja Murri" 1961. aastaks töötas filmistuudios juba kakskümmend inimest. Siit algas regulaarne nukufilmitootmine. Aastatel 1958–1963 oli esimese üheksa nukufilmi ainurežissöör Elbert Tuganov, seejärel debüteeris tema senine operaator Heino Pars filmiga "Väike motoroller" (1963).
Järgnesid filmid "Just nii" (1963), "Park" (1966), "Jonn" (1966), "Hammasratas" (1968) ja "Jalakäijad" (1971, mis keskendusid natuke tõsisematele teemadele, nagu nõukogude bürokraatia satiir. Järgnesid filmid "Hiirejaht" (1965), "Ahvipoeg Fips" (1968), "Aatomik" (1970) ning "Aatomik ja Jõmmid" (1970), mis säilitasid satiirilist meeleolu, siis paroodiafilmid "Eesel, heeringas ja nõialuud" (1969) ja "Verine John" (1974). Aimefilm "Žanri sünd" (1967) on kokkuvõte animafilmi tekkimisest ja kujunemisest 19.–20. sajandi vahetusel. Jätkates eksperimenteerimist, tegi Tuganov piksillatsioonfilmimise abil laulupeost reportaaži "Inspiratsioon" (1975) ja filmi "Suveniir" (1977), mis on arvatavasti maailma esimene stereoskoopnukufilm (3D-film).
Tuganovi järel arenes animatsioon rahvuslikku kultuurirada pidi, uude kunstiliiki hakati kohe kutsuma Eesti heliloojaid, kunstnikke, kirjanikke. 1972. aastal rajas esimese nukufilmi kunstnik Rein Raamat regulaarse joonisfilmitootmise. Eesti animatsioon oli nüüdseks täisealine.


Kohuke.
Kohuke (varasem nimetus "kohupiimajuustuke") on magusast kohupiimamassist või kohupiimakreemist vormitud väike tavaliselt torukese- või risttahukakujuline maiustus. See võib olla ümbritsetud glasuuriga (glasuurkohuke) ning sellele võib olla lisatud täidis või segatud lisandeid.
Traditsiooniline on vanillimaitse, mis saadakse sünteetilise vanilliini abil. Levinuim on šokolaadiglasuur, ehkki kasutatakse ka muid. Kakaoõli asemel tarvitatakse glasuuris sageli palmiõli, kuid esineb kohukesi, milles on naturaalne šokolaad ja vanill.
Kohukesed on eriti populaarsed Eestis, Lätis (Kārums) ja Leedus. Sarnaseid tooteid valmistatakse ka Venemaal, Ungaris (Túró Rudi), Poolas ja Rumeenias.
Ajalugu.
1949. aastal hakati Lätis tootma kohukest nimega "Mazulis". Neid valmistati käsitsi 1970. aastateni, mil kohukeste valmistamiseks paigaldati Läti toiduainetööstuse üks esimesi tootmisliine. Kohuke "Kārums" sündis ettevõttes Rīgas Piensaimnieks 1994. aastal. Eestis toodeti kohukesi "Eskimo" jäätise liinil.
Nõukogude kauplustesse jõudsid kohukesed 1950. aastatel, kiiresti sai neist tõeline kultustoode. Mõned vanemad püüdsid anda glasuurkohukesi lastele "Eskimo" jäätise pähe, eriti kui lastel oli kurk haige. Klassikaline pakend oli kollase-sinise-valgekirju, Venemaal püüab enamik tootjaid tänini nõukogudeaegset disaini matkida. 1980. aastail muutusid kohukesed defitsiidiks.
1990. aastate algul ilmusid kohukesed taas lettidele. Ehkki neid valmistasid mitu tootjat, oli sortiment algselt lihtne: vanilje- ja kakaomaitselised. 1990. aastate keskel laienes nii tootjate arv kui ka maitsete valik, moodsate pakendite tulekuga paranes ka kohukeste säilivusaeg isegi konservantideta. Paljud tootjad lisasid siiski kohukestele säilivuse parandamiseks kaaliumsorbaati.
Kohuke kultuuris.
1956. aasta nõukogude lastefilmis "Vanake Hottabõtš" ("Старик Хоттабыч") on episood, kus peaosaline sööb hulga "Eskimo" jäätiseid üksteise järel. Et mitte külmetuda, sõi näitleja Nikolai Volkov tegelikult kohukesi.
Kohupiimajuustukesi hoidis oma auto külmkapis Eno Raua lasteraamatu "Naksitrallid" tegelane Muhv.
2005. aasta omavalitsuste valimiste eel lasi AS Kohuke müüki "K kohukese", mille reklaamid sarnanesid Keskerakonna reklaamidele. Ajakirjanduses süüdistati Keskerakonda kavatsuses hiilida sel viisil mööda poliitilise välireklaami keelust. Keskerakond eitas seotust K-kohukese reklaamiga.
Kirjandus.
"Selle artikli kirjutamisel on kasutatud venekeelset artiklit seisuga 4. jaanuar 2012."


Ameerika Ühendriikide president.
Ameerika Ühendriikide president on Ameerika Ühendriikide riigipea.
Ameerika Ühendriigid on esimene riik ajaloos, mille riigipeaks sai president.
Ameerika Ühendriikide president on ka valitsuse juht ja sõjaväe ülemjuhataja.
Praegune president on Barack Obama, kes on järjekorras 44. USA president.
Vaata ka.
Ameerika Ühendriikide president


Riigikogu komisjonid.
Riigikogu komisjon on Riigikogu organ. Riigikogu komisjonid jagunevad alatisteks ja erikomisjonideks.
Alatised komisjonid.
Riigikogu alatine komisjon valmistab ette eelnõusid Riigikogu täiskogus arutamiseks, teostab oma valdkonna piires kontrolli täidesaatva riigivõimu teostamise üle ning täidab muid seadusega või Riigikogu otsusega talle pandud ülesandeid.
Riigikogu liige kuulub ühte Riigikogu alatisse komisjoni, komisjoni liikmete arvu määrab Riigikogu juhatus. Oma liikmed määrab alatistesse komisjonidesse fraktsioon, fraktsioonile kuuluvate kohtade arvu igas alatises komisjonis määrab Riigikogu juhatus.
Riigikogu komisjoni esimehe ja aseesimehe valivad komisjoniliikmed enda hulgast komisjoni esimesel istungil, komisjoni esimeheks saab kõige rohkem hääli kogunud kandidaat.
Riigikogu erikomisjonid.
Riigikogu moodustab erikomisjoni seaduse alusel, samuti seadusest või välislepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Erikomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega, milles määratakse tema koosseis, asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja tegevusest aruandmise kord.
Uurimiskomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega avalikku huvi pakkuva sündmuse asjaolude uurimiseks. Otsusega määratakse koosseis, samuti asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja volituste kestus. Uurimiskomisjon esitab Riigikogule vähemalt kord aastas vahearuande oma tegevusest ning tegevuse lõpetamisel lõpparuande.
Probleemkomisjoni võib moodustada olulise tähtsusega probleemi läbitöötamiseks. Probleemkomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega, milles määratakse tema koosseis, sealhulgas ka asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja volituste kestus. Tegevuse lõpetamisel esitatakse Riigikogule aruanne tegevuse kohta.


Gasherbrum II.
Gasherbrum II (ka K4) on mägi Aasias Karakoramis. Asub Gasherbrum I ja Broad Peaki vahel. Kõrgus 8035 meetrit.


Santa Luzia saar.
Santa Luzia on saar Atlandi ookeanis, üks Roheneemesaartest.
Pindala 35 ruutkilomeetrit, kõrgeim tipp on 395 meetrit üle merepinna. Saar on asustamata.


Xixabangma.
Xixabangma (hiina 希夏邦马峰 "Xixiabangma feng"; tiibeti ཤི་ཤ་སྦང་མ། "Xixabangma", varasem nimi (sanskriti keeles) "Gosainthan") on mägi Aasias Himaalajas Hiina territooriumil Tiibetis. Asub Cho Oyu ja Manaslu vahel. Kõrgus 8027 meetrit.
Xixabangmale tõusid esimestena 2. mail 1964 Xu Jing ("Xǔ Jìng", 许竞) ja tema kümneliikmeline Hiina ekspeditsioon.
Xixabangmal on hukkunud üle 20 alpinisti.


Tõstmine 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Tõstmine 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos
Kärbeskaal.
Maailmarekord: Gennadi Tšetin (NSV Liit) 367,5 (1968).
Olümpiarekord: Aleksei Vahhonin (NSV Liit) 357,5 (1964).
13. oktoober.
Sulgkaal.
Maailma- ja olümpiarekord: Yoshinobu Miyake (Jaapan) 397,5 (1964).
14. oktoober.
Kergekaal.
Maailmarekord: Waldemar Baszanowski (Poola) 440 (1967).
15. oktoober.
Kergekeskkaal.
Maailmarekord: Viktor Kurentsov (NSV Liit) 482,5 (1968).
Olümpiarekord: Hans Zdražila (Tšehhoslovakkia) 445 (1964).
16. oktoober.
Keskkaal.
Maailmarekord: Boriss Selitski (NSV Liit) 487,5 (1968).
Olümpiarekord: R. Pljukfelder (NSV Liit) 475 (1964).
17. oktoober.
Poolraskekaal.
Maailmarekord: Kaarlo Kangasniemi (Soome) 522,5 (1968).
Olümpiarekord: V. Golovanov (NSV Liit) 467,5 (1964).
18. oktoober.
Raskekaal.
Maailmarekord: Leonid Žabotinski (NSV Liit) 590 (1967).
19. oktoober.


Sirp ja vasar.
Sirp ja vasar on kommunismi ja kommunistlike parteide sümbol, mis algselt tähistab töölisklassi ja talurahva liitu.
Sümbol on tuntuim Nõukogude Liidu punalipult, kus see tähistas ka töörahva võimu.
UNICODE'i tabelis on sirbi ja vasara sümbol koodiga U+262D (☭).


August Englas.
August Englas (sündinud 15. jaanuaril 1925 Otepääl Pühajärve vallas) on eesti ja NSV Liidu endine maadleja, maailmameister kreeka-rooma maadluses 1953 ja vabamaadluses 1954, seitsmekordne NSV Liidu meister ja seitsmekordne Eesti meister.
Ta võistles poolraskekaalus, kui kaal on nimetamata. Ta oli 182 cm pikk ja kaalus 90 kg.
Teine maailmasõda.
Teise maailmasõja läbis ta Punaarmees, osales kuulipildurina Saaremaa veristes lahingutes ja Kuramaa koti likvideerimises, sai kaks korda haavata ja teenis vapruse eest mitu autasu.
1947.
Englas alustas maadlustreeninguid "Kalevis" Edgar Puusepa ja Boris Sülluste juhendamisel.
1948.
Englas tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusstiilis.
Ta paistis silma spordiühingutevahelisel raskejõustikumatšil, mille "Kalev" võitis, ja osales Baltimaade I spartakiaadil Riias, kus Eesti kehva ettevalmistuse tõttu teiseks jäi (Läti 36 punkti, Eesti 35). Englas kaotas napilt NSV Liidu meistrile A. Abolinšile.
NSV Liidu meistrivõistlustel tuli Englas kreeka-rooma maadluses üheksandaks (Johannes Kotkas raskekaalus võitis) ning vabamaadluses neljandaks (Juhan Looaru kuld, Johannes Kotkas hõbe, Boris Meos pronks, lisaks said eestlased kolm neljandat ja ühe viienda koha).
1949.
NSV Liidu meistrivõistlused mõlemas maadlusstiilis peeti samal ajal. Englas valis vabamaadluse. Kindel favoriit oli Tbilisi maadleja Vladimir Matškaljan, kes oli noorpõlves kreeka-rooma maadleja, kuid polnud suutnud tippu tõusta. Kui NSV Liidus hakati vabamaadlust harrastama, leidis Matškaljan endale õige ala. Ta oli juba 4-kordne NSV Liidu tšempion. Ent Englas võitis 8 kohtumisest 5 seljaga ja 3 punktidega, sealhulgas sai Matškaljani üle viimases voorus suure punktivõidu, ning tuli NSV Liidu meistriks. Johannes Kotkas sai kreeka-rooma maadluses hõbeda ja Juhan Looaru vabamaadluses pronksi.
Suvel võitis Englas Budapestis ülemaailmse noorsoofestivali raames toimunud X rahvusvahelised üliõpilasmängud kreeka-rooma maadluses.
1950.
Maadlusaeg lühenes 20 minutilt 15 minutile.
Englas kaitses vabamaadluses NSV Liidu meistritiitlit. Need olid üldse eestlastele õnnelikud meistrivõistlused: kärbeskaalus said eestlased Juhan Looaru ja Boris Meos koguni kaksikvõidu, kergekaalus sai Elmar Runge hõbemedali. Kreeka-rooma maadluses lisandusid Johannes Kotka kuld ja Helmut Puuri pronks.
II Baltimaade spartakiaadil Vilniuses võitis Eesti Leedu 8:0 ja Läti 6:2.
1951.
August Englasest sai ainus eesti maadleja, kes on tulnud NSV Liidu meistriks samal aastal mõlemas maadlusstiilis. Kreeka-rooma maadluses tuli meistriks ka Johannes Kotkas; Helmut Puur sai pronksi. Vabamaadluses saavutas pronksi Boris Meos.
NSV Liidu esinduskoondis koos Englase ja Kotkaga alistas kahel korral Budapestis Ungari 8:0. Samuti võitis Englas rahvusvahelised noorsoomängud Berliinis.
Kolmanda Eesti maadlejana Johannes Kotka ja Edgar Puusepa järel omistati August Englasele NSV Liidu teenelise meistersportlase aunimetus.
1952.
Englas tuli Eesti meistriks nii kreeka-rooma (poolraskekaalus) kui ka vabamaadluses (raskekaalus). Harukordne saavutus!
NSV Liidu koondis, kuhu kuulusid ka August Englas ja Elmar Runge, saavutas ülekaaluka võidu kolmikmaavõitlusel nii Saksa DV kui ka Ungari üle.
Helsingi olümpia.
Erilisi küsimusi ei tekitanud Englase valimine koondisse mõlemas maadlusviisis.
Selgus, et enam-vähem võrdsed on neli meest: rootslane Wiking Palm, ameeriklane Henry Wittenberg, türklane Adil Atan ja Englas.
I ring. Englas–Atan 2:1, Palm–Kevin Coote (Austraalia) 3:0, Wittenberg–Padron (Venetsueela) 1.30.
II ring. Englas–Sayed Jadavi (India) 0.50, Palm–Padron 2.15, Wittenberg–Willy Lardon (Šveits) 0.50, Atan–Max Leichter (Saksamaa) 0.42.
III ring. Englas–Leichter 3.47, Atan–Jacob Theron (Lõuna-Aafrika Liit) 11.55, Palm–Wittenberg 2:1.
IV ringi jõudsid viis meest. Atan loositi vabaks. Englas–Wittenberg 1:2, Palm–Abbas Zandi (Iraan) 2:1.
V ring. Englas–Palm 1:2, Wittenberg–Atan 9.14.
I Palm, II Wittenberg, III Atan, IV Englas, V Zandi, VI Theron.
Englase halva esinemise tõttu maadles kreeka-rooma stiilis NSV Liidu eest varuvõistleja grusiin Šalva Tšihladze, kes saigi hõbemedali.
1952.
Tallinnas toimunud III Baltimaade spartakiaadil võitis Eesti nii Läti kui ka Leedu 8:0.
NSV Liidu meistrivõistlustel vabamaadluses Bakuus tuli Englas juba 4. korda järjest NSV Liidu meistriks. (Kreeka-rooma maadluses võitis Jerevanis Kotkas.)
1953.
Englas tuli NSV Liidu meistriks kreeka-rooma maadluses nagu Kotkaski. Mõlemad pääsesid maailmameistrivõistlustele Napolisse. Tbilisis läks vabamaadluses ka väga hästi: Elmar Runge tuli meistriks, Arvo Mõttus hõbedale, Sergei Kaškin ja Endel Saar pronksile, Helmut Puur neljandaks.
Maailmameistrivõistlustel Napolis seljatas Englas avaringis Adelmo Bulgarelli (Itaalia), teises võitis punktidega olümpiavõitja Kelpo Gröndahli (Soome), kolmandas kaotas punktidega Karl-Erik Nilssonile (Rootsi) ja neljandas seljatas Kurt Rusterholzi (Šveits). Üllatuslikult polnudki vaja rohkem maadelda: kuna Nilsson kaotas Gröndahlile punktidega ja välja langes, oli Englas maailmameister soomlase ja šveitslase ees (hõbedakohtumise võitis Gröndahl punktidega). Kotkas sai Napolist hõbemedali.
Englas võitis ka I rahvusvahelised noorsoomängud Bukarestis. Elmar Runge tuli sealsamas teiseks.
1954.
Englas esindas NSV Liitu vabamaadluse meistrivõistlustel Tokios. Nagu Helsingis, oli ka siin esimene vastane Adil Atan. Nagu Helsingis, sai ka nüüd Englas väikese punktivõidu. Edasi läks uutmoodi: teises ringis seljatas Englas N. Ito (Jaapan), kolmandas oli vaba ja neljandas võitis punktidega Gyula Kovácsi (Ungari). Esikohamatšis saavutas Englas suure punktivõidu Helsingi olümpiavõitja Wiking Palmi üle ja tuli maailmameistriks. Palm sai hõbeda, Atan pronksi.
Vähe on neid, kes tulnud maailmameistriks mõlemas maadlusstiilis. Kogu NSV Liidu ajaloos oli Englas ainuke. Ka eestlastest on ta ainuke.
IV Baltimaade spartakiaadi finaalis võitis Eesti Valgevene 4:4 seisul tänu suuremale seljavõitude arvule.
NSV Liidu meistrivõistlustel vabamaadluses Leningradis võitis Englas oma viimase, seitsmenda meistritiitli. Samas poolraskekaalus tõi Eestile pronksi Vladimir Gorškov, raskekaalus Valdeko Trisberg. Endel Saar oli 4. Kreeka-rooma maadluse meistrivõistlustel Riias said hõbemedali Johannes Kotkas ja Helmut Puur.
1955.
Englas tuli Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses.
Eesti koondise kokkutulekul nihestas Englas õla. See ei juhtunud treeningmatšil ega harjutamise ajal, vaid sportlaste omavahelisel naljategemisel. Õlg pandi kohe paika, kuid õlalihas hakkas paranemise asemel hoopis kärbuma. Englase karjäär tippsportlasena oligi sellega läbi.
NSV Liidu meistriks tulid vabamaadluses Sergei Kaškin, Endel Saar ja Valdeko Trisberg. Koos Englasega oleks Eesti võitnud pooled kullad! Arvo Mõttus sai hõbeda. Kreeka-rooma maadluses sai kulla Kotkas.
1956.
Englas kinnitati Eesti koondise peatreeneriks kreeka-rooma maadluses. Johannes Kotkas ja Helmut Puur tulid samal aastal NSV Liidu meistriks. Võistkondlikult oli Eesti 6. Sellega jäädi alla vabamaadlejatele (4 pronksi, 4., 5. ja 6. koht, kokku 3.), keda juhendas Edgar Puusepp.
1957.
Englase käsi oli pisut paranenud. Treeneri amet nõudis ka võtete ettenäitamist ja ta hakkas pisitasa harjutama. Ta tuli Eesti meistriks vabamaadluses.
1958.
NSV Liidu meistrivõistlustel oli ta vabamaadluses 8.
Maavõistlustel soomlastega alistas Eesti (koos Englasega) Turu koondise Tallinnas 8:0 ja Turus 6,5:1,5 ning Helsingi Helsingis 7,5:0,5.
1959.
Englas tuli Eesti meistriks vabamaadluse raskekaalus. Nõnda on ta tulnud nii Eesti kui ka NSV Liidu meistriks 7 korda. Eestlastest on ainult Johannes Kotkal rohkem NSV Liidu meistrivõistluste medaleid.


Lõuna-Schleswig.
Lõuna-Schleswig (saksa keeles "Südschleswig", taani keeles "Sydslesvig") on ajaloolise Schleswigi hertsogkonna lõunaosa, hilisema Preisimaa Schleswig-Holsteini provintsi osa, mis 1920. aastal jäi rahvahääletuse tulemusel Saksamaale (piirkond ulatub paarikümne kilomeetri kaugusele Taani piirist).
Schleswigi hertsogi tiitli sai Saksa riigilt Lõuna-Jüütimaa krahv (jarl) Knud Lavard 12. sajandil.
Lõuna-Schleswigi tähtsamad linnad on Flensburg, Rendsburg ja Schleswig.
Rahvahääletus.
Juba Praha rahu, mis sõlmiti 1866 pärast Preisimaa võitu Austria üle, nägi ette rahvahääletuse Preisi-Taani piiril. Kui aga Preisimaa 1867 Schleswigi ja Holsteini annekteeris ning provintsina annekteeris, siis seda Praha rahu punkti eirati. See teravdas taanlaste ja sakslaste vahelist konflikti.
Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas määrati, lähtudes USA presidendi Woodrow Wilsoni rahvaste enesemääramisõiguse põhimõttest, Versailles' rahu artiklitega 109–114 kindlaks, et Põhja-Schleswigi elanikkond saab rahvahääletusega otsustada, kust hakkab jooksma Saksamaa ja Taani vaheline piir.
Rahvahääletus toimus kahes hääletuspiirkonnas. Esimene hääletuspiirkond hõlmas ala Schleswigi põhjapiirist Königsaust kuni Clauseni liinini Tønderist lõuna pool ja Flensburgist põhja pool, mis vastab praegusele Saksa-Taani piirile. Teine hääletuspiirkond hõlmas teatud ala lõuna pool Clauseni liinist (see hõlmas ka Niebülli ja Flensburgi linna). Algselt ettenähtud kolmas hääletuspiirkond veelgi lõuna pool jäeti Taani ettepanekul ära.
Hääleõiguslikud olid kõik enne 1. jaanuari 1900 sündinud isikud, kes olid kas rahvahääletuspiirkonnast pärit või hiljemalt 1900. aastast seal elanud või enne 1900. aastat seal elanud, kuid Saksa võimude poolt välja saadetud. Kumbki rahvusgrupp mobiliseeris väljaspool piirkonda elavaid inimesi.
Hääletuskord tekitas vaidlusi. Taani arvas esimeses hääletuspiirkonnas kõik hääled kokku. See kahjustas eelkõige neid külasid ja linnu, kus sakslased olid ülekaalus, näiteks Tønder, Åbenrå, Haderslev ja Sønderborg. Teises hääletuspiirkonnas hääletati linnade ja valdade kaupa.
Esimeses hääletuspiirkonnas anti 10. veebruaril 1920 74,9% hääli Taani kasuks. 14. märtsil 1920 anti 80,2% hääli teises hääletuspiirkonnas Saksamaa kasuks. Nii läks esimene hääletuspiirkond üle Taanile.
Rahvusvähemuste kohtlemine Taanis ja Põhja-Saksamaal.
26. septembrilil 1949 tagati Kieli deklaratsiooniga taani vähemusele Lõuna-Schleswigis õigus rahvuslikule identiteedile. Loodeti, et Taani valitsus tagab saksa vähemusele Põhja-Schleswigis analoogilised õigused. Kuid seda ei juhtunud: põhjašlesviglaste Lõuna-Jüütimaa saksa vähemuse vara jäi konfiskeerituks ning saksakeelsete koolide lõputunnistusi ei aktsepteeritud.
Ka Schleswig-Holsteini poolel kasvas Kristlik-Demokraatlikku Liitu esindava peaministri Friedrich-Wilhelm Lübke ajal (juuni 1951 – oktoober 1954) surve taani vähemusele. Et Lõuna-Schleswigi Valijateühingut ("Südschleswigscher Wählerverband", SSW) maapäevast ("Landtag"; liidumaa parlament) eemal hoida, tõsteti maapäeva pääsemiseks vajalikku künnist 5%-lt 7,5%-le. SSW kaebas Saksamaa LV konstitutsioonikohtule ja võitis. Viieprotsendine künnis taastati. 1953 sai saksakeelsete põhjašlesviglaste liidu esimees Hans Schmidt mandaadi Taani parlamenti Folketingi. 1954 kogus SSW maapäeva valimistel 3,5% häältest.
Enne Saksamaa LV NATO-sse astumist tuli suhted Taaniga korrastada. Liidukantsler Konrad Adenauer alustas Taaniga läbirääkimisi. 23. märtsil 1955 kuulutati välja Bonni-Kopenhaageni deklaratsioonid. Kaotati kooliõiguse kitsendused Põhja-Schleswigis ja valimisõiguse kitsendused Lõuna-Schleswigis. SSW suhtes kaotas kehtivuse 5% künnis.


Gelnhausen.
Gelnhausen on linn Saksamaal Hesseni liidumaal.
Linn on asutatud 1170. aastal Friedrich I Barbarossa poolt.


Söderström.
Söderström on jõgi Euroopas Rootsis. Lähtub Mälarenist, suubub Saltsjönisse, eraldab Stadsholmenit Södermalmist.


Lenini mäetipp.
Lenini mäetipp (aastani 1928 Kaufmani mägi; eesti keeles on kasutatud ka nimekuju "Kaufmanni mäetipp") on mägi Aasias Taga-Alai ahelikus. Kõrgus 7134 meetrit.
Mägi avastati 1871. aastal ja sai nime Turkestani kuberneri Konstantin von Kaufmani järgi. Aastal 1928 andsid Nõukogude võimud mäele uue nime Vladimir Leninile austuse avaldamiseks. Kaua aega peeti Lenini mäetippu Pamiiri mäestiku kõrgeimaks punktiks, kuid 1933. aastal selgus, et Ismoili Somoni mäetipp on veel 300 meetrit kõrgem.
Esimesena vallutasid Lenini tipu 1928. aastal saksa alpinistid Karl Wien, Eugen Allwein ja Erwin Schneider. 11. augustil 1965 jõudsid Peeter Varepi juhtimisel tippu ka esimesed eestlased.
4. juulil 2006 nimetati Lenini mäetipp Tadžikistani presidendi otsusega ümber Abuali ibni Sino mäetipuks ("Avicenna mäetipuks"). Venekeelse meedia kaudu on levinud aga, teated nagu oleks mäetipu uueks nimeks Sõltumatuse ehk Istikloli mäetipp. Segadus on tekkinud seetõttu, et samaaegselt nimetati ümber veel Revolutsiooni mäetipp ja ilmselt on kaks uut nimetust pressis omavahel ära vahetatud. Uue nime rahvusvahelist kasutuselevõttu raskendab ka asjolu, et osa mäest asub Kõrgõzstani territooriumil ning selles riigis ei ole otsust mäetipu nime muutmise kohta tehtud.


Sergei Koroljov.
Sergei Pavlovitš Koroljov (Сергей Павлович Королёв; 12. jaanuar 1907 (vana kalendri järgi 30. detsember 1906) Žõtomõr – 14. jaanuar 1966 Moskva) oli Nõukogude lennuki- ja raketikonstruktor.
Ta oli Nõukogude Liidu kosmoseprogrammi peakonstruktor ning üks Nõukogude kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide peamisi väljatöötajaid.
Lapsepõlv.
Segei Koroljov sündis vana kalendri järgi 30. detsembril 1906 Žitomõris. Tema vanemad olid Maria Nikolajevna Koroljova (neiuna Moskalenko, teises abielus Balandina) ja Pavel Jakovlevitš Koroljov. Isa oli lõpetanud Magiljovi vaimuliku seminari ja Nižini ajaloo-filoloogiainstituudi. Ta õpetas gümnaasiumis keelt ja kirjandust. Žitomõris oli Koroljovide kodu Dmitrijevskaja tänavas ühekorrulises majas.
Maria ja Paveli abielu oli vanemate poolt korraldatud ja nad ei olnud õnnelikud. Kolm aastat pärast poja sündi lahutati nende abielu finantsilistel põhjustel. Ema ütles Sergeile, et isa suri, ning Sergei sai alles hiljem teada, et isa elas 1929. aastani. Ta ei kohtunud isaga enam kordagi, kuigi Pavel hiljem kirjutas Mariale, paludes kokkusaamist pojaga.
Sergei kasvas üles Nižõnis vanavanemate hoole all. Ema viibis sageli Kiievis, et õppida kõrgematel naiskursustel. Sergei oli üksildane laps, kellel oli vähe sõpru ja kes suhtles põhiliselt täiskasvanutega. Ta õppis hästi, jõudes eriti hästi edasi matemaatikas.
Aastal 1916 abiellus ema elektriinseneri Grigori Mihhailovitš Balaniniga, kelle mõju oli poisile soodne. Grigori sai 1917 tööd Odessas raudtee alal ning perekond kolis sinna.
Aastal 1918 koolid suleti segaste aegade tõttu ning Sergei pidi õppima kodus. Aastal 1919 oli terav toidunappus ja Sergei haigestus tüüfusesse.
Tunnustus.
1996. aastal nimetati tema järgi ümber Koroljoviks Kaliningradi linn Moskva oblastis.


Kadri Simson.
Kadri Simson (sünninimi Kadri Must; sündinud 22. jaanuaril 1977) on eesti poliitik, Keskerakonna aseesimees alates 25. augustist 2007.
Kadri Simson on XII Riigikogu liige ja Keskerakonna Pärnu piirkonna esimees alates maist 2011.
Lõpetas 1995. aastal Tartu 10. Keskkooli ja 2000. aastal cum laude Tartu Ülikooli ajaloo erialal. Kadri Simsonil on magistrikraad University College Londonist.
Poliitiline tegevus.
Kuulub 1995. aastast Eesti Keskerakonda. Oli 2003–2007 selle peasekretär, alates 2007 aseesimees. Ta on Riigikogu liige ja Riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimees. Kuulub Riigikogu väliskomisjoni ja NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni. On Riigikogu Eesti-USA ja Eesti-Türgi parlamendirühmade esimees.
Kadri Simson oli aktiivne Iraagi sõja lõpetamise ja Eesti vägede kojutoomise eestkõneleja.
Kadri Simson on kõneisik astmelise tulumaksu kehtestamisel, millega alandataks maksu kõigile alla keskmist palka teenivatele töötajatele. Ta seisab toasooja käibemaksu langetamise ning ravimite käibemaksu langetamise eest.
Kadri Simson oli kõige enam kõnesid ja sõnavõtte pidanud XI Riigikogu koosseisu liige.
Tegevus ühingutes.
Kadri Simson on korporatsioon Amicitia vilistlane. Samuti on ta Eesti NATO Ühingu nõukogu aseesimees ning Eesti Välispoliitika Instituudi nõukogu liige.
Isiklikku.
Aadu Musta ja Ülle Musta tütar. Tal on kolm nooremat õde, Kristiina, Liis ja Susan.
Kadri Must abiellus 6. juunil 2008 ajakirjanik Priit Simsoniga.


Nordea Pank.
Nordea Pank (Nordea Bank AB) on põhjamaade finantskontsern.
Nordea Pank tekkis Rootsist, Soomest, Norrast ja Taanist pärit nelja panga, vastavalt Nordbankeni, Merita panga, Kreditkasseni ja Unibanki ühinemisel aastail 1997–2000. Tänapäeval nimetatakse neid nelja haru vastavalt Nordea Bank Sweden, Nordea Bank Finland, Nordea Bank Norge ja Nordea Bank Danmark. Lisaks kuuluvad Nordea kontserni kindlustusettevõtted Vesta, Livia ja Nordea Life ning pankade liisingu, kinnisvara ja väärtpaberitega tegelevad tütarettevõtted.
Nordea tegutseb kolmes ärivaldkonnas: jaepangandus, äri- ja institutsionaalne pangandus ning varahaldus ja elukindlustus.
Põhjamaades on Nordea kontsernil peaaegu 11 miljonit klienti, neist 10 miljonit eraklienti ja 0,7 miljonit äriklienti, ning 1150 pangakontorit. Nordea on 5,9 miljoni e-kliendiga üks maailma suurimaid internetipanganduse ettevõtteid. Igal aastal teeb Nordea Pank internetipanga kaudu üle 260 miljoni ülekande aastas.
1998. aasta sügisel avas uksed esimene kontor Riias. 1999. aasta aprillis loodi kontserni koosseisus Baltikumi ja Poola Regionaalpank, mille osa on ka Eesti filiaal. 2000. aastal laieneti Leedusse. Poolas tegutseb Nordea Bank Polska.
Baltimaades on esindatud jae- ja korporatiivpangandusharu, Eestis vähemal määral ka varahaldus.
Lisaks Põhjamaadele, Baltikumile ja Poolale on Nordea esindatud veel 18 riigis maailmas. Tema äripanganduse harul on esindused Hiinas (Shanghais), Saksamaal (Maini-äärses Frankfurdis), Singapuris, Suurbritannias (Londonis) ja USA-s (New Yorgis). Rahvusvahelise jaepanganduse haru peakorter on Luksemburgis ning selle osakonnad on Belgias (Brüsselis), Hispaanias (Fuengirolas), Prantsusmaal (Cannes'is) ja Šveitsis (Zürichis). Pangal on esindused ka Brasiilias São Paulos ja Hiinas Pekingis. Kontsernil on üle 7000 korrespondentkonto maailma eri pankades. Muuhulgas on Nordea osanik Moscow International Bankis.
Nordea Panga aktsiad on noteeritud Stockholmi, Helsingi ja Kopenhaageni börsil.


Aconcagua.
Aconcagua on Andide, kogu Ameerika ning läänepoolkera kõrgeim mägi. Ta asub Lõuna-Ameerikas Argentinas, 15 km kaugusel Tšiili piirist ja 112 km kaugusel loodes Tšiili pealinnast Santiagost. See on ühtlasi maailma kõrgeim mägi väljaspool Aasiat. Kõrgus 6960 meetrit.
Mäe nime päritolu on teadmata. On oletatud, et see tuleb maputše keelest või ketšua keelest.
Mägironimise mõttes ei ole Aconcagua keeruline mägi. Siiski tuleb arvestada mägihaigusega, sest õhurõhk tipus on üksnes 40% sellest, mis on merepinnal. Sellepärast nõuab mägironimine aklimatiseerumist, milleks on mäel hulk sobivaid laagripaiku. Kuid lisahapnikku ei peeta vajalikuks.
On tõenäoline, kuid mitte kindel, et inkad tõusid Aconcaguale juba enne eurooplaste tulekut. On teada, et inkad ronisid kõrgete mägede otsa, näiteks 6739 m kõrguse Llullaillaco vulkaani tippu Tšiili ja Argentiina piiril põhja pool Atacama kandis. Aconcagual on avastatud edelanõlval 5400 m kõrgusel inka muumia. 1947 avastati Aconcagua põhja- ja lõunatipu vahelisel harjal guanako luustik ja on kahtlane, kas guanako omapäi nii kõrgele roniks.
Esimene teadaolev inimene, kes Aconcaguale tõusis, oli šveitslane Matthias Zurbriggen 12. veebruaril 1897. Ta tõusis tippu mööda selle põhjakülge. Lõunakülg on ronimiseks raskem, sest ta on järsem ja sealne kliima on niiskem.
Noorima teadaoleva isikuna tõusis mäele 10-aastane Matthew Moniz (USA) 16. detsembril 2008. Vanima teadaoleva inimesena tõusis mäele 87-aastane Scott Lewis 26. novembril 2007.


São Nicolau.
São Nicolau on saar Atlandi ookeanis, üks Roheneemesaartest. Pindala 388 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 1304 meetrit. Kuulub Roheneemesaartele.


Mount McKinley.
Mount McKinley (ehk Denali) on mägi Alaska ahelikus. Mäe kõrgus on 6194 meetrit. Mount McKinley on kõrgeim mägi Põhja-Ameerikas.


Zambezi.
Zambezi (ka "Sambesi") on jõgi Aafrika lõunaosas.
Ülemjooksul on tasandikujõgi, voolab kaares edelasse, seejärel lõunasse ja kakku, moodustades kohati kärestikke. Seejärel langeb alla Victoria joast ning voolab keskjooksul sügavas orus itta ja kirdesse. Alamjooksul on tasandikujõgi, voolab kakku ja suubub Mosambiigi väina, moodustades delta.


Kilimanjaro.
Kilimanjaro (nimekuju "Kilimandžaaro" ei ole soovitatav) on kõrgeim mägi Aafrikas ja Tansaania kõrgeim tipp. Paikneb üksi keset tasandikku, olles päritolult kihtvulkaan. Nõlvad on tipuni lauged, seetõttu on mäe otsa kerge ronida. Kõrgus 5895 meetrit.


Elbrus.
Elbrus on Kaukasuses asuv Venemaa kõrgeim mägi. Euroopa ja Aasia piiri erinevate kontseptsioonide tõttu võidakse Elbrus arvata Euroopasse või Aasiasse. Kui ta kuulub Euroopasse, siis on ta ka Euroopa kõrgeim mägi.
Elbrus asub Suur-Kaukasuse Kõrvalahelikus Karatšai-Tšerkessia ja Kabardi-Balkaaria piiril. Elbrus on 5642 meetrit kõrge. Elbruse teine, idapoolne tipp on pisut madalam – 5621 meetrit.
Tipus on Elbrus kaetud igijääga. Elbruselt laskub 22 liustikku, mis toidavad Baksani, Kubani ja Malka jõge (kõik Venemaal).
Elbrus on kihtvulkaan, mis oli viimati aktiivne umbes 2000 aasta eest.
Elbruse kahest tipust madalamale tõusis esimest korda 10. juulil 1829 (vkj.) Hillar Hadžirov, Venemaa ekspeditsiooni teejuht, rahvuselt karatšai. Kõrgemale tipule tõusis esimest korda 1874 Suurbritannia ekspeditsioon, mida juhtis Florence Crauford Grove ning kuhu kuulusid veel Frederick Gardener, Horace Walker ja šveitslane Peter Knubel.
NSV Liidu algaastatel sai alpinism populaarseks ja Elbrusel oli väga palju külastajaid.
1942. aasta augustist 1943. aasta jaanuarini oli Elbruse lähiümbrus Wehrmachti poolt okupeeritud. Saksa üksused viisid Elbruse tippu haakristiga lipu, mis lehvis seal seni, kuni see Hruštšovi käsul maha võeti. Selleks ajaks oli lipp nii ära kulunud, et peale lipuvarda polnud sellest õieti midagi järel. See oli viimane Natsi-Saksamaa lipp, mis NSV Liidu territooriumil lehvis.
Teadaolevalt esimese eestlasena tõusis Elbruse tippu 11. augustil 1956 Bernald Sillaots.
1997. aastal sõideti Elbruse sadulale Land Rover Defenderiga, mis oli Guinnessi rekord.
Elbrust ei tohi segi ajada Alborzi ehk Elbursiga, mis on Iraani kõrgeim mäeahelik. Selle kõrgeim tipp Damāvand on 5610 meetrit kõrge.
Load.
Elbrus asub väga lähedal Gruusia piirile. Sellepärast nõuavad Venemaa võimud kõigilt Elbrusele minna tahtjatelt piiritsooni mineku luba. Seda annab välja Naltšikis asuv sõjakomissariaat.
Elbruse ümber on loodud Elbruse rahvuspark. Rahvusparki sisenemine nõuab vastavat luba. Loa saamiseks ei ole kindlat süsteemi ja hinnad on kokkuleppel. Lube saab Elbruse külast, mis asub Baksanist algava maantee lõpp-punktis. Seal asub ka rahvuspargi keskus.
Kõik välismaalased peavad omama eraldi OVIRi luba. Lube annab välja viisade ja välismaalaste registreerimise keskus Tõrnõauzis, mis asub Baksani–Elbruse maanteel. Luba maksis 2008. aastal 50 rubla. Seda saab ka näiteks Mineralnõje Vodõ lennujaamast, kuid märksa kallimalt. Lube saab ka hotellide kaudu.


Sali saar.
Sal (portugali sõnast 'sool') on Cabo Verdele kuuluv saar Atlandi ookeanis, kõige kirdepoolsem Roheneemesaartest. Minevikus oli saarel soolakaevandus. Saare pindala on 216 km² ja kõrgus 405 meetrit.
Sali suurim asula on saare keskel paiknev Espargos, kus on ka saare lennujaam. Kui juurde arvata linnalähipiirkonnad, elab seal enam kui pool saare enam kui 14 tuhandest elanikust.
Salis on aastas 350 päikesepaistelist päeva. Seetõttu on Sal turismikeskus, mida külastab üle poole Cabo Verde turistidest. Tuul puhub peamiselt loodest.
Ajalugu.
Sal on Roheneemesaartest vanim, umbes 50 miljonit aastat. Ta on vulkaanilise päritoluga, ent saare tekitanud vulkaan pole enam aktiivne.
Sali avastas 3. detsembril 1460 Henrique Meresõitja kapten António da Noli ja nimetas Planaks ehk tasaseks saareks. Varsti avastati saarel soolalademed. Soola eksporditi peamiselt Aafrika kolooniatesse ja Ladina-Ameerikasse. Soola toodeti sajandeid, ent 19. sajandil tootmine järjest vähenes ja lõpetati 1930. aastal, kui saarele rajati tuunide töötlemise tehas.


Vinson.
Vinson on mägi Ellsworthi maal. Kõrgus 4892 m (2004), sellisena kujutab endast Antarktika kõrgeimat mäge.


Shire jõgi.
thumb
Shire (inglise; alamjooksul portugalikeelsena Chire) on jõgi Aafrikas. Lähtub Njassa järvest. Voolab lõunasse. Ülemjooksul on tasandikujõgi. Keskjooksul moodustab kärestikke, alamjooksul laskub tasandikule. Suubub vasakult Zambezisse. Pikkus 402 km.


Matterhorn.
Matterhorn ehk Cervino (vastavalt saksa ja itaalia keeles) on mägi Penniini Alpides.
Mäe kõrgus on 4477 meetrit. Mäel on terav tipp ja järsud nõlvad, eriti lõunaküljel.
Esmavallutusel 14. juulil 1865 hukkus seitsmest mägironijast neli. Järgneva 130 aasta jooksul on Matterhorn nõudnud üle 500 ohvri ja on üks surmatoovamaid tippe Alpides.


Grossglockner.
Grossglockner (vanas saksa kirjapildis Großglockner) on mägi Alpides Kõrg-Tauerni ahelikus. Kõrgus 3797 meetrit. See on Austria kõrgeim mägi.


Boa Vista saar.
Boa Vista on saar Atlandi ookeanis, idapoolseim Roheneemesaartest.
Pindala 620 km², kõrgus kuni 387 meetrit.


Ivan IV.
Ivan IV ehk Ivan Julm (vene keeles Иван Васильевич Грозный (Ivan Groznõi'")); 25. august 1530 – 18. märts 1584 Moskva) oli Rjurikovitšite dünastiast Moskva suurvürst alates 1533 ja Moskva tsaar alates 1547 kuni surmani. Ta läks ajalukku kui üks kõige verisemaid Venemaa (Moskoovia) valitsejaid enne 20. sajandit.
Ivani noorus ning regendivalitsus 1533-1547.
Ivan sai valitsejaks 3-aastaselt. Esialgu valitses tema eest regendina ema Jelena Glinskaja. Väga mõjukad olid sel ajal Šuiski ja Belski bojaariperekonnad, kes noort tsaari tema enda sõnul sageli alandasid ja solvasid. Ent juba nooruses avaldus Ivani kalduvus inimesi piinata, mille tema lähedased heaks kiitsid. Lossis toimusid pidevad intriigid, tuli ette isegi mõrvu, mis arendasid seda omadust veelgi.
Regentnõukogusse kuulusid: Ivan IV ema - Jelena Vassiljevna Glinskaja (aastail 1533 - 38); vürst Ivan Jurjevitš Šigona-Podžogin (1533-1534); vürst Ivan Fjodorovitš Ovtšina-Telepnev-Obolenski (1534 - 38); vürst Ivan Vassiljevitš Šuiski (1538 - 40, 1542 - 43); metropoliit ("Иоасаф") (1540 - 42); vürst Ivan Fjodorovitš Belski (1540 - 42); vürst Andrei Mihhailovitš Šuiski (1543); vürst Ivan Ivanovitš Kubenskoi (1542 - 44, 1545 - 46); vürst Fjodor Semjonovitš Vorontsov (1544 - 46); vürst Mihhail Vassiljevitš Glinski (1544 - 47); vürst Juri Vassiljevitš Glinski (1544 - 47).
Ivan IV valitsusaeg alates 1547. aastast.
1547. aastal krooniti Ivan Moskva tsaaririigi esimeseks tsaariks. Tiitlit oli vaja muuta sellepärast, et suurvürsti ei tõlgitud sageli teistesse keeltesse kuningaks, vaid vürstiks või suurhertsogiks. Tsaar oli teisteski keeltes kuningaga võrdne tiitel, jäädes alla vaid imperaatorile. Tsaaritiitlit olid kasutanud ka juba tema vanaisa Ivan III ja isa Vassili III, ent Ivan IV oli esimene, kes ametlikult tsaariks krooniti.
Ta soosis trükikunsti arengut ja asutas Moskvas trükikoja.
Ivan IV ajal liideti Moskva suurvürstiriigiga viimane iseseisev Venemaa vürstiriik Rjazani vürstkond.
Ivan IV alustas ka sõjategevust Moskva tsaaririigi piiride laienemiseks itta, hõivates mongoli-tatari alasid ning lõpuks ka Lääne-Siberi. 1552. aastal alistasid ta väed Аleksei Danilovitš Basmanovi ja Мihhail Ivanovitš Vorotõnski juhtimisel Kaasani ja 1556 ka Astrahani khaaniriigi.
Lääne pool võitles Ivan Leedu Suurvürstiriigi (hiljem Rzeczpospolita) vastu ja püüdis hõivata ka Liivimaad, et tagada Moskva suurvürstiriigile väljapääs Läänemerele ning saada endale jõukaid provintse, ent sai Liivi sõjas lüüa.
Sõja käigus said kannatada Liivi ordu Vana-Liivimaa osad Eesti-, Liivimaa ja ka Ingerimaa, mille keskuseks oli Narva linn.
Ivan IV ning sisepoliitika.
Sisepoliitikas viis ta läbi keskvõimu tugevdamiseks bojaaride võimu piiramist, sellele ajale kombeks olnud vägivaldsel viisil ning küüditas inimesi riigi Euroopa osast Lääne-Siberisse.
1565. aastal kehtestas Ivan opritšnina-süsteemi, mis tähendas maavalduste jagamist kaheks: opritšninaks ja žemštninaks. Esimeses osas kehtestus tsaari piiramatu isevalitsus, kus tegutsesid opritšnikud, tsaari terroripoliitika elluviijad. Opritšnina raames korraldati Maljuta Skuratovi juhtimisel mitmel pool Venemaa tsaaririigi äärealadel ning Moskva keskvõimule mittealluvates piirkondades äärmiselt veriseid pogromme, kus hukati tuhandeid inimesi, sealhulgas ka Novgorodis (Novgorodi veresaun), Pihkvas. Mis sellise valimatu tapmise taga oli, pole siiamaani selge. Ivan kaotas ka talupoegade liikumisvabaduse ja tekitas niimoodi Venemaal pärisorjuse.
a>i maal. Ivan Julm oma sureva pojaga.
Ivan IV surm ning troonipärimine.
Ivan IV suri Bogdan Belskiga malet mängides. 1960. aastatel avati tema haud ja nõukogude teadlased leidsid tema säilmetest märkimisväärsel hulgal elavhõbedat, mis viitab mürgitamisele. Eelkõige kahtlustatakse selles tema peamisi nõuandjaid Boriss Godunovi ja Bogdan Belskit. Kolm päeva enne oma surma oli Ivan püüdnud vägistada oma poja Fjodori naist Irinat, kes oli Boriss Godunovi õde. See karjus appi, Godunov ja Belski jooksid kohale ja Ivan lasi naise lahti, kuid Godunov ja Belski võisid hakata kartma oma elu pärast. Pärast Ivan Julma surma troonile tema piiratud mõistusega poeg Fjodor I, tegelikuks valitsejaks sai aga bojaar Boriss Godunov. 1598. aastal valiti Boriss Godunov uueks tsaariks. Samas on ka arvatud, et elavhõbe võis Ivani luudesse sattuda mitmete seda sisaldavate salvide kaudu, millega too ennast pidevalt võidis. Seega pole Godunovi "süü" otseselt tõestatav.
Ivan Julm tema kaasaegsel ikoonimaalil
Isiklikku.
Ivan oli Moskva suurvürsti Vassili III ja Jelena Glinskaja poeg.
Ivan Julm oli seitse korda abielus (ehkki tollased seadused keelasid abiellumast rohkem kui kolm korda) nagu ka samal ajal Inglismaad valitsenud Henry VIII-s.
Ivanil ja Anastassial olid ka tütred Anna, Marija ja Jevdokia, kes surid lapseeas.
2)kabardiini vürsti tütar Marija Temrjukovna (-1569), nimi enne vene õigeusu kohast ristimist "Kutšenei";
3)Marfa Vassiljevna Sobakina (-13. november 1571), Kolomna mitterikkast aadlisuguvõsast ja Maljuta Skuratov sugulane, kellega laulatus peeti 28. oktoober 1571. aastal;
1581. aastal lõi Ivan Julm raskelt oma poja Ivani rasedat naist, kuna see olevat kandnud kohatut riietust, ja naisel oli nurisünnitus. Kui poeg selle eest isale etteheiteid tegi, tappis Ivan Julm vihahoos ka tema. Pärast kahetses ta seda kibedalt. Teise versiooni järgi tappis Ivan IV oma poja seetõttu, et too süüdistas teda arguses. Erinevalt Venemaa ajaloolistel maalidel kujutatust, ei hukkunud Ivani poeg mitte kohe, vaid sai isa löögist närvipõletiku ning suri umbes nädal aega hiljem.


Sulev Vahtre.
Sulev Vahtre (kuni 1937. aastani Sulev Vinkmann, 7. juuli 1926 Laiuse vald – 31. august 2007 Tartu) oli eesti ajaloolane.
Vahtre uuris Eesti ajalugu, eriti muinas- ja keskaega, samuti agraar- ning kultuuriajalugu ja keskaegseid kroonikaid. Ta oli kauaaegne Tartu Ülikooli professor.
Elukäik.
Vahtre sündis põlise talupoja peres Põhja-Tartumaal Laiuse vallas. Tema isa oli aktiivne seltsi- ja kultuurielu tegelane Heinrich Vahtre (kuni 1937 Vinkman), ema aga Elise Möllerson, kellelt Sulev Vahtre päris kristliku ja kultuurilembese vaimsuse. Ta käis Kivijärve algkoolis ning astus pärast aastatel 1939–1940 Paldiskis ajutiselt kaubandusõpilaseks olemist Tartu Kommertsgümnaasiumisse, kus õppis 1940–1943. 1942. aastal ilmus Postimehes tema esimene kirjatöö "Sõjasuvi Laiusel", mida ta ise pidas nii poliitika kui ka ajaloo valdkonda kuuluvaks. 1943. aastal katkestas ta ajutiselt kooliõpingud ning viibis kuni 1945. aastani üldiselt isatalus, kus aitas teha talutöid, sest tema kaks vanemat venda olid sõjas langenud. 1944. aasta sügisel osales ta Pitka-poisina Tallinna kaitsmise katses, otsustades Punaarmee tankide saabudes relvastatud vastupanust siiski loobuda. Seejärel siirdus ta taas koju, asudes järgmisel aastal uuesti koolis õppima.
1947. aastal lõpetas Vahtre Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumi (varasema Kommertsgümnaasiumi) ning asus samal aastal Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Tema peamisteks juhendajateks kujunesid Arno Rafael Cederbergi õpilased Rudolf Kenkmaa ja Julius Madisson, kes jätkasid Eesti Vabariigi ajale iseloomuliku allikakriitilise ajaloouurimise õpetamist. Vahtret paelus kõige enam agraarajalugu, mis oli toona ka üheks parimaks võimaluseks pääseda ajaloo uurimisel tugevast ideoloogilisest sunnist ning sellega kaasnevatest moonutustest, kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka karjääri teha. 1952. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga Prantsuse revolutsiooni agraarsuhetest, töö juhendajaks oli kolmas Cederbergi õpilane Jaan Konks. Seejärel asus Vahtre edasi õppima aspirantuuri. Vahepeal oli ta ka Tartu Õpetajate Seminari õppejõud (1952. aasta suvel). 1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Töö ametlikuks juhendajaks oli Hilda Moosberg, ent tegelikult aitas Vahtrel seda koostada ennekõike Julius Madisson. Oma kaaluka uurimusega tõmbas ta endale ühe Eesti keskaja prominentsema uurija, Paul Johanseni tähelepanu, kellega jäi Vahtrel isiklik kontakt küll saavutamata, sest Johansen suri juba 1965. aastal.
1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. 1962. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. Et Vahtre väärtustas eriti ajaloo allikaõpetuslikku külge, siis otsustas ta oma doktoritöö kirjutada ajaloolise demograafia teemal. 1971. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal (raamatu kujul ja mõnevõrra täiendatud kujul ilmus teos 1973. aastal). 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor.
Agraarajaloo kõrval huvitasid Vahtret jätkuvalt aga ka keskaegsed kroonikad ning Eesti keskaeg üldisemalt. 1980. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud uurimus Jüriöö ülestõusust, mille eest ta 1990. aastal sai doktor Arthur Puksovi fondi preemia. 1980. aastatel tegeles ta aktiivselt ka vaimuelu ja kirikuajaloo uurimisega, kuid järgmine oluline teos käsitles taas eesti varasemat poliitika- ja sõjaajalugu: 1990. aastal ilmus raamat "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227".
Ülikooli õppejõuna võttis Vahtre aktiivselt osa ÜTÜ Ajalooringi tegevusest, olles selle üks pikaajalisemaid juhendajaid. Koos kolleegi Helmut Piirimäe ja mõnede teistega muutis ta selle üheks rahvusvaimsuse hoidjaks toonases Tartu Riiklikus Ülikoolis. Samuti tegeles Vahtre aktiivselt spordiga, algatades 1979. aastal iga-aastased õppejõudude ja lõpetajate jalgpallivõistlused, mis kestavad siiani. Vahtre ise oli õppejõudude meeskonna 13-kordne kapten.
Et Vahtre jäi Nõukogude ajal oma rahvuslikele ja demokraatlikele põhimõtetele kindlaks ega astunud kommunistlikusse parteisse, jäid tema karjäärivõimalused küllaltki piiratuks (parteisse mitte kuuluv inimene ei võinud saada NSV Liidu ajaloo kateedri juhatajaks). Samuti ei saanud ta midagi teha, kui ta poeg Lauri Vahtre 1982. aastal nõukogudevastase meelsuse pärast ülikoolist välja heideti, ka Sulev Vahtret ähvardati hiljemalt 1988. aastaks professori kohalt kõrvaldada.
Ent ajad muutusid enne seda. Vahtre sekkus laulva revolutsiooni ajal innukalt ühiskondlikusse tegevusse. Temast sai üks Eesti Muinsuskaitseseltsi (EMS) aktiivsemaid liikmeid. 1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevadel nõudis ta Eesti iseseisvuse taastamist. Samal aastal võttis Vahtre osa ka Õpetatud Eesti Seltsi taastamisest. 1989. aastal toimetas ta Lauri Vahtre, Mart Laari ja Heiki Valgu poolt juba mitu aastat varem valmis kirjutatud raamatu "Kodu lugu", mis oli tolleaegse eestlaste rahvusliku ajalookäsitlusena äärmiselt oluline teos. Samal aastal loodi tema initsiatiivil Tartu Ülikoolis ka Eesti ajaloo õppetool, mille juhatajaks oli ta kuni 1993. aastani, misjärel temast sai emeriitprofessor. 1989. aastal valiti ta ka Eesti Kodanike Komitee juhatuse hulka, hiljem oli ta ka Eesti Kongressi liige. 1991–1992 oli Vahtre ka Eesti Põhiseadusliku Assamblee liige.
Vahtre viljakas ajaloolasetöö jätkus ka edaspidi. Peamiselt tegeles ta erinevate ajalooteoste toimetamisega. Kõige olulisematena tõusid neist esile Eesti ajaloo kronoloogia (1994, teine, täiendatud trükk 2007), Eesti ajalugu elulugudes (1997), samuti mitmed artiklid Eesti vanemast historiograafiast (kroonikatest) ja seni käsikirjas olev uurimus Eesti vanema ajaloo kohta tervikuna. Ent tema viimaste eluaastate silmapaistvaimaks panuseks võib ilmselt pidada 1940. aastal pooleli jäänud Eesti ajaloo üldkäsitluse jätkamist (ta oli koguteose "Eesti ajalugu" IV, V ja VI köite peatoimetaja; neist V ilmus alles kolm aastat pärast Vahtre surma, aastal 2010).
Sulev Vahtre silmapaistvamateks õpilasteks võiks lugeda Heldur Pallit, Mati Lauri, Mart Laari, Lauri Vahtret, Tõnis Lukast, Katri Raiki ja Andres Andreseni, kellest enamik on saanud ajaloodoktoriks. Kuni 2006. aastani tegeles Vahtre magistritööde juhendamisega.
Sulev Vahtre suri 2007. aastal Tartus.
Isiklikku.
1951. aastal abiellus Vahtre Idi-Alice Rammiga. Nende pojad on kunstnik Silver Vahtre ning ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre.
Sulev Vahtre oli aastast 1992 erakonna Isamaa, hiljem Isamaaliidu liige.


Leopold von Ranke.
Leopold von Ranke (21. detsember 1795 – 23. mai 1886) oli Saksa ajaloolane, keda peetakse ka moodsa ajalooteaduse isaks.
Ta rajas oma koolkonna ning pani aluse historitsistlikule uurimissuunale ("forschen zu verstehen" 'uurida, et aru saada'). Õppejõuna võttis ta kasutusele tänapäeval laialt rakendatava õppevormi ajaloo seminari.
Põhiline, mida ajaloolane peab tegema, oli tema arust esitada ajalugu nii, nagu see tegelikult oli olnud ("wie es eigentlich gewesen"). Seega oli ta vastu igasugustele moonutustele, ilustustele ja subjektivismile. Toonased ajaloolased uskusid tõsimeeli, et ajalugu võib vaid rekonstrueerida teadaolevate faktide põhjal sellisena, nagu ta tegelikult oli, kuid juba nende endi teosed näitasid, et reaalselt on see võimatu. Ka Ranke enda teostes on subjektivismi (ta oli äärmuslik konservatiiv) ning peegeldub toonastele arusaamadele vastav arusaam maailma asjadest. Siiski tõi ta historiograafiasse enamiku tänapäevastest põhimeetoditest, kaasa arvatud ka selle, et ajalugu uuritaks niivõrd palju kui võimalik primaarsete allikate kaudu.


Lauri Mälksoo.
Lauri Mälksoo (sündinud 28. jaanuaril 1975) on eesti õigusteadlane, Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor.
Haridus ja töökohad.
Lauri Mälksoo lõpetas 1998. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. 1999. aastal sai ta USAs Georgetowni ülikoolist magistrikraadi, 2002. aastal kaitses Berliini Humboldti ülikoolis doktorikraadi õigusteaduse alal (summa cum laude) tööga "Illegal Annexation and State Continuity: the Case of the Incorporation of the Baltic States by the USSR. A Study of the Tension between Normativity and Power in International Law." Dissertatsiooni eest sai ta 2003. aastal Berliini Humboldti Ülikooli õigusteaduskonna "Raamatukogu Sõprade Klubi" eriauhinna.
Aastail 1995–1996 oli ta vahetusüliõpilane Göttingeni ülikooli õigusteaduskonnas, 2004–2005 oli ta Hauseri uurimisstipendiumiga New Yorgi ülikooli õigusteaduskonnas, 2006–2007 tegi uurimistööd Tokyo ülikooli õigusteaduskonnas.
Aastail 1997–2003 töötas Mälksoo Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas uurimisassistendi ja rahvusvahelise õiguse lepingulise õppejõuna, 2003–2005 lektorina, 2005–2009 dotsendina. Alates 1. septembrist 2009 on ta Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor.
Aastail 1999–2001 oli ta Eesti Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni nõunik. Alates 2002. aastast töötab ta osalise koormusega ka õiguskantsleri nõunikuna. Alates 2006. aastast on ta Eesti Vabariigi presidendi mõttekoja liige, 2008. aastast Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Ühingu tegevjuhatuse liige, 2010. aastast Avatud Eesti Fondi nõukogu liige ja 2011. aastast Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nõukogu esimees.
Detsembris 2012 valiti ta Eesti Välispoliitika Instituudi juhatuse esimeheks.
Teadustöö.
2007. aastal sai Mälksoo Eesti Teadusfondilt grandi Friedrich Martensi pärandi uurimiseks aastatel 2007-2008.
2009. aastal sai ta esimesena Eestis maineka Euroopa Uuringute Nõukogu (ERC) teadusgrandi, mille "eesmärgiks on uurida, milline mõju on Vene Föderatsiooni üha mitteliberaalsemal valitsusel rahvusvahelise õiguse doktriinile ja selle kohaldamisele"


Keskpartei (Rootsi).
thumb
Rootsi Keskpartei (rootsi "Centerpartiet", rootsi lühend "C") on Rootsi maapartei, kuid Euroopa kontekstis võib erakonda pidada sotsiaalliberaalse mõtteviisi kandjaks, mis keskendub põllumajandus-, keskkonna- ja maaküsimustele. Pikaajalised teemad on vastasseis tuumaenergia kasutamisele ja ettepanekud detsentraliseerida poliitiline võim.
Partei asend Rootsi poliitikas.
Partei kuulub Rootsis aastast 1957 parem- ja keskparteide blokki, mille eesmärk on võtta Rootsis sotsialistlike parteide ja roheliste blokilt võim, kuigi partei oli enne seda Rootsi sotsiaaldemokraatide lähim liitlaspartei tervelt 25 aastat ning moodustas nendega valitsuse 1936–1945 ja 1951–1957. Samas lahkus partei paremparteide valitsusest 1994. aastal ja moodustas liidu sotsidega aastani 1998. Partei kuulus parem- ja keskparteide bloki valitsustesse 1976–1982 ja 1991–1994. Rootsi peaminister Thorbjörn Fälldin kuulus samuti Keskparteisse. Kunagi Rootsi poliitikas suurt rolli mänginud Keskpartei on langenud tänaseks Riksdagi (Rootsi parlament) esindatuse järgi suuruselt viiendale kohale. Parteisse kuulub üle 51 000 inimese. Keskpartei sõlmis 2006. aasta Rootsi parlamendivalimiste eel koostööleppe Kristlike Demokraatide, Mõõduka Koalitsiooniparteiga ja Liberaalse Rahvaparteiga. Kuna nendel valimistel võitsid vastava koostöölepingu sõlminud parteid enamuse, tuli Keskpartei võimule.
Asutamislugu.
Partei asutati 1913 Põllumeeste Liidu nime all ("Bondeförbundet"), mis liitus 1922 Rahvusliku Farmerite Liiduga ("Jordbrukarnas Riksförbund"). Aastal 1957 võttis partei endale praeguse nime.
Valijaskond.
Partei valijaskond on maaelanikud. Küllaltki vähe on farmereid ja ärimehi.
Viimased valimised.
2006. aasta Rootsi parlamendivalimistel kogus Keskpartei 7,9% häältest ja 29 kohta 349-st. 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kogus partei 6,1% häältest ja 1 koha 19-st Rootsile eraldatud europarlamendikohast. Kummalgi valimisel kehtis 4% üleriigiline valimiskünnis.


Põhjala Vasak-Roheline Allianss.
Põhjala Vasak-Roheline Allianss (inglise keeli: "Nordic Green Left Alliance" (lühend: "NGLA") on vasaksotsialistlik Euroopa poliitiline allianss asutati Reykjavíkis 1. veebruaril aastal 2004.
PVA parteid ei kuulu Euroopa Rohelisse Parteisse ega ka nende Euroopa Vabaliidu EP parlamendigruppi, selle asemel on nende juured hoopis kommunismis. Seepärast nad töötavad koos teiste Euroopa kommunistlike ja vasaksotsialistlike parteidega. EPs istuvad nad Põhjala Vasakroheliste EP parlamendigruppis ja osalevad Euroopa Vasakpartei üritustel vaatlejatena.


Ivan III.
Ivan III ehk Ivan Suur (vene keeles Иван Великий (Ivan Veliki'"); 22. jaanuar 1440 – 27. oktoober 1505) oli Rjurikovitšite dünastiast Moskva suurvürst alates 1462 kuni surmani. Tema ajal tõusis Moskva Suurvürstiriik lõplikult Venemaa vürstiriikide seas tugevaimaks riigiks ning valitsejaks.
Tema valitsusaja põhiprobleem oli võimuvõitlus Novgorodiga, mis tahtis Moskvast sõltumatuks jääda, kutsudes selleks appi Poola kuninga ja Leedu suurvürsti Kazimierz IV. Ivan saatis 1478 mässulise vabariigi vastu oma armee. Järgnenud lahinguis said novgorodlased rängalt lüüa ja Venemaa pindalalt suurim vürstkond liideti ametlikult Moskva Suurvürstiriigiga. Sellega sai Ivan endale väljapääsu Läänemerele ja tema riigi piir jooksis nüüd mööda Narva jõge.
Peagi alustas ta ettevalmistusi ka Liivimaa haaramiseks oma võimu alla, mis tundus olevat üpris kerge ülesanne. Kuid ometi said tema väed Liivi ordumeistrilt Wolter von Plettenbergilt lüüa ja nii lükkus Vana-Liivimaa jagamine veel pool sajandit edasi. See oli ka Ivani ainus tõsine lüüasaamine. Mujal oli ta silmapaistvalt edukas, vallutades suuri alasid Leedu suurvürstiriigilt ja allutades endale vasallidena veel formaalselt iseseisvad Vene vürstiriigid. Seetõttu sai Moskvast arvestatav jõud Ida-Euroopas. Ivan lõpetas 1480 ametlikult Moskva vasallisõltuvuse Kuldhordist, kui pärast Ugral seismist loobusid khaani väed Ivani valdustesse tungimast.
Ivan III järgi on nimetatud Jaanilinn.
Isiklikku.
Ivani isa oli Moskva suurvürst Vassili II.
Ivan III esimene abikaasa oli Tveri vürsti Boriss Aleksandrovitši tütar Marija Borissovna. Abielust sündis 15. veebruaril 1458 poeg Ivan. Maria oli nõrga tervisega ja suri 22. aprillil 1467, saamata 30-aastaseks.
12. novembril 1472 abiellus ta Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI vennatütre Zoe Palaiologosega ("Софьия Палеолог") (1455-1503). Zoe võttis kaasa Bütsantsi riikluse sümbolid, sealhulgas kahepäise kotka, ja seetõttu luges Venemaa ennast Bütsantsi järglaseks. Selle abielu kiitis heaks ka Rooma paavst, kes oli olnud Zoe eestkostja. Paavst lootis sel moel ka Ivani mõjutada, kuid need plaanid kukkusid täielikult läbi.
Ivan III ja Zoe Palaiologose abielust sündis 5 poega ja 6 tütart, kellest kaks vanemat, mõlemad tütred, surid väga noorelt.


Lavrenti Beria.
Lavrenti Pavlovitš Beria (gruusia ლავრენტი ბერია, vene "Лаврентий Павлович Берия"; 29. märts(17.vkj) 1899 Merheuli, Abhaasia – 23. detsember 1953 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, NSV Liidu marssal (1945) ja üks Jossif Stalini lähemaid kaastöölisi Nõukogude Liidu juhtkonnas.
Tema isikut ja tegevust on hinnatud väga vastuoluliselt. Nikita Hruštšov tegi temast peamise vastutaja Stalini-aegsete kuritegude eest, kujundades temast põhisüüdlase kõigi nõukogude võimu ja repressioone toetanud ja läbiviinud parteijuhtide asemel, hiljem aga on tema tegevuse kohta (1953. aastal pärast Stalini surma) avaldatud ka märksa positiivsemaid arvamusi.
Noorus.
Beria sündis Suhhumi lähedal megreli talupoja perekonnas, pärast Suhhumi algkooli lõpetamist kiitusega jätkas õpinguid ja läks 1917. aastal Bakuusse Mehhanika-ehituskooli, mille lõpetas 1919. aastal arhitekt-ehitaja haridusega. Õppetöö kõrvalt töötas Nobeli perekonna (Alfred ja Ludvig Nobeli venna) Robert Nobeli naftatöötluskompanii peakontori praktikandina. Samal ajal asus ta poliitilisse tegevusse liitudes sotsiaaldemokraatlikusse liikumisse. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni märtsikuus liitus VSDT(b)P parteiga. 1917. aasta juuni-detsember viibis Rumeenia rindel hüdrotehniliose salga tehnik-spetsialistina. Pärast naasmist Bakuusse, töötas Bakuu Tööliste Saadikute Nõukogu sekretariaadis.
1918. aastal pärast Aserbaidžaani okupeerimist Osmani impeeriumi vägede poolt töötas Kaspia ühistu Valge linn kontoritöötajana, ning tegi koostööd illegaalse kommunistliku liikumisega. Pärast 1918. aasta lõpus Aserbaidžaanis kehtestatud Aserbadžaani demokraatliku Musavat Partei valitsust asus Aserbaidžaani K(b)P KK teadmisel Aserbaidžaani Vabariigi Riikiku Kaitsekomitee vastuluure teenistusse 1919. aasta sügisel.
1920. aasta aprillis suunati kommunistliku partei poolt Gruusiasse, kus tegeles poliitilise agitatsiooniga Gruusia sotsiaaldemokraatliku (menševike) Gruusia Demokraatliku Vabariigi valitsuse vastu VK(b)P Kaukaasia kraikomitee volinikuna. Vahistati Gruusia võimude poolt Tiflises koheselt ning saadeti Gruusiast välja. Kuid suunati uuesti Vene FSNV esindusse Lakerbai ("Лакербай") valenime all, kus töötas koos esinduse juhi Sergei Kiroviga, 1920. aasta maikuus vahistati uuesti ning asus Kutaissi vanglas kuni väljasaatmiseni Aserbaidžaani.
1920. aasta augustis määrati Lavrenti Beria Aserbaidžaani K(b)P KK Asjadevalitsejaks ja Kodanluse vara ekspropiteerimise ja tööliste olukorra parandamise erakorralise komisjoni vastutavaks sekretäriks.
Tegevus Kaukaasia julgeolekuasutustes.
1921. aasta aprillist määrati Beria Aserbaidžaani Tšekaa Salajas-Operatiivjaoskonna ülema asetäitjaks.
1921. aasta maikuust Aserbaidžaani Tšekaa Salajas-Operatiivjaoskonna ülemaks ja Aserbaidžaani Tšekaa esimehe asetäitjaks.
1922. aastast Gruusia Tšekaa Salajas-Operatiivteenistuse ülema asetäitjaks ja Gruusia Tšekaa esimehe asetäitjaks.
1926. aasta märtsist määrati ta Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV ühendava Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit Ühendatud Poliitvalitsuse ülema asetäitjaks ning sama aasta detsembrist juba Jossif Stalini naisevenna Stanisław Redensi asemel Gruusia NSV Riikliku Poliitvalitsuse esimeheks. Samaaegselt oli ta ka alates 1927. aasta aprillist Gruusia NSV siseasjade rahvakomissar.
Karjäär nõukogude riigi ja parteiaparaadis.
1931. aasta oktoobrist määrati Lavrenti Beria ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee II sekretäriks; 1932. aasta oktoobrist määrati ta ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee I sekretäriks. ().
Tegevus NSV Liidu siseasjade rahvakomissarina.
1938. aastal sai Beriast NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juht ning Stalini üks suuremaid pikaajalisi soosikuid. Tema ülesandeks jäi Suure Terrori lõpetamine ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi eksjuhi Nikolai Ježovi ja tema soosikute kõrvaldamine.
Samas ei valanud Beriast sugugi vähem verd ka Stalini teised lähedased isikud, sealhulgas ka Nikita Hruštšov, kes juhtis Ukraina NSV-d Ukraina K(p)P esimese sekretärina ja lasi Terrori ajal represseerida ja hukata sadu tuhandeid inimesi.
5. märtsil 1940 peale Gestapo–NKVD kolmandat konverentsi Zakopane's, saatis ta kirja Stalinile, kus otsustati ära muuhulgas Poola sõjavangide saatus - vaata Katõni massimõrv.
3. veebruaril 1941. aastal eraldati NSV Liidu siseasjade RK allunud riiklikud julgeoleku ja sisejulgeolekustruktuurid ja L. Beria jäi siseasjade RK ning määrati ka NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitjaks. Esimehe asetäitjana kureeris Beria NSV Liidu SARKi, RJRK, Metsatööstuse RK, Värviliste metallide RK, Naftatööstuse RK ja Jõelaevanduse RK tööd (mille tööjõuks olid enamikus NKVD laagrites kinnipeetavad).
Tegevus Teise maailmasõja ajal.
Teise maailmasõja ajal tõusis ta Nõukogude võimuhierarhia ladvikusse, temast sai - jäädes ühendatud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissariks "ka" Riikliku Kaitsekomitee liige, NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe (Stalini) asetäitja, sõjatööstuse juht ning lõpuks ka nõukogude tuumapommi loomise eest vastutaja.
Sõja järel jäi Beria oma julgeolekujuhi tööst ilma (tema asemele tuli Viktor Abakumov) kuid jäi NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks ning ka Poliitbüroo liikmena jäi ta siiski NSVL-i üheks olulisemaks juhiks. Lisaks sellele asus ta pärast aatomipommi valmimist juhtima ka vesinikupommi väljatöötamist. Beria teened tuumapommi loomisel tulenevad peamiselt oskuses organiseerida NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Erikomitee juhina tööstusspionaaži abil Ameerika Manhattani projektist ja Suurbritannia Tube Alloys tuumauuringutest olulist teadus-tehnilise luureinfo hankimist.
Tegevus pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal.
Vahetult enne Jossif Stalini surma tekkisid Berial temaga vastuolud, peamiselt seetõttu, et Stalin kartis Beria võimu liigset suurenemist ning ei soovinud temast oma järglast. Seetõttu püüdis ta Beriat mässida fiktiivsetesse megreelide ja arstide süüasja vandenõudesse.
1953. aastal, pärast Stalini surma, sai Beriast koos Nikita Hruštšovi ja Georgi Malenkoviga nn "kollektiivse juhtkonna" liige ehk Nõukogude Liidu tegelikke juhte. Just tema initsiatiivil viidi läbi radikaalseid reforme riigi sise- ja välispoliitikas.
Lavrenti Beria ümberkorralduskavad.
Lavrenti Beria initsiatiivil alustati kohe pärast Stalini surma (5. märtsil) GULAGi kinnipidamiskohtades viibivate süüdimõistetute arvu vähendamist, kuid 27. märtsil 1953 NSV Liidu Siseministeeriumi esildise alusel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi poolt välja antud amnestia kohaselt vähendati karistusaega ning vabastati ainult kinnipeetud, kelle karistusajad olid lühiajalised (vähem kui 5 aasta vabaduskaotust), kuna aga poliitiliste "süütegude" eest §58 alusel süüdimõistetud olid pika karistusajaga, siis laienes amnestia põhiliselt kriminaalkuritegude eest süüdimõistetutele.
4. aprillil 1953. aastal andis Lavrenti Beria NSV Liidu siseministrina välja (järjekorranumbrita) käskkirja "Kinnipeetute suhtes sunni- ja füüsiliste mõjutustemeetmete keelamisest".
Peale selle kavandas Beria ka bürokraatia vähendamist ning riigiaparaadi funktsioneerimise radikaalset efektiivistamist, näiteks vähendati NSVL ministeeriumite arvu üle kahe korra ning siseministeeriumi töötajate arvu ligi poole võrra.
Välispoliitikas püüdis Beria tegeleda pingelõdvendusega, püüdes ära leppida nii Jugoslaavia juhi Josip Broz Titoga kui ka lääneliitlastega. Suurelt osalt just tänu tema poliitikale lõppes Korea sõda.
Beria kaugemateks eesmärkideks olid aga Saksamaa ühendamine erapooletuks kapitalistlikuks riigiks ning idabloki radikaalne reformimine.
Vahistamine ja surm.
Lavrenti Beria ja kaassüüdistatavate kriminaalasi
Kuigi Nikita Hruštšov ja Georgi Malenkov toetasid algetapil Beria tegevust, asusid nad liiga suurt võimu ja populaarsust koguva Beria vastu peagi vandenõud kavandama.
26. juunil 1953. aastal vahistati Beria koos tema toetajate gruppi kuuluvate: Bogdan Kobulovi ja Sergo Goglidze (komandeeringust Saksa DV-s), Lev Vlodzimirski, Vsevolod Merkulovi, Pavel Mešiku, Vladimir Dekanozovi, Nikolai Sazõkini Boriss Obrutšnikovi, Leonid Raichmani, Pavel Lorenti, Stepan Mamuloviga marssal Georgi Žukovi kaasabil parteikongressil, vahistati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi istungil ning juuli alguses mõisteti Beria tegevus parteipleenumil ametlikult hukka, muuhulgas tembeldati ta ka rahvusvahelise imperialismi agendiks.
Beria ja tema kaaskondlaste üle mõistis õigust NSV Liidu Ülemkohtu Erikohus. Kohus kestis kuus päeva: 16.–23. detsembrini 1953. Kohtuistungit juhatas Nõukogude Liidu marssal Ivan Konev. Kohtu koosseisu kuulusid Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu esimees Nikolai Švernik, NSV Liidu Ülemkohtu esimehe esimene asetäitja J. L. Zeidlin, armeekindral Kirill Moskalenko, NLKP Moskva oblastikomitee sekretär N. A. Mihhailov, Gruusia ametiühingute nõukogu esimees M. I. Kutšava, Moskva linnakohtu esimees L. A. Gromov, NSV Liidu sieministri esimene asetäitja Konstantin Lunev.
Detsembris mõisteti Lavrenti Beria surma ning hukati 23. detsembril 1953. aastal Nõukogude Liidu kangelase Pavel Batitski poolt.


Oleg.
Oleg (ka Helge, Helgu või Helgi; enne 862. aastat – 912 või 922) oli Vana-Vene riigi tegelik rajaja. Samas on ta, nagu Rjurikki, poolmüütiline tegelane, kelle võis munk Nestor ka välja mõelda.
Kroonikate põhjal oli Oleg Rjuriku kaaskondlane (võimalik, et väimees), kes pärast viimase surma 879 sai regendina Novgorodi valitsejaks, sest Rjuriku poeg Igor ehk Ingvar olevat olnud veel liiga noor. Oleg aga haaranud võimu enda kätte ning valitsenud kuni surmani.
882. aastal läks Oleg sõjakäigule lõunasse ning alistas endale Kiievi, kus valitsenud samuti skandinaavlased Askold ja Dir. Ta tegi sellest oma riigi pealinna, alistades enda võimule ka kohalikud vürstid, kes seni olid maksnud makse Kasaari kagaanile. Nii sai Olegist vürstide vürst ehk suurvürst.
Oleg käis ka sõjakäikudel Bütsantsi vastu. Sellest on jälgi ka viimase allikates. Korra olevat ta Konstantinoopoli all ka võitnud ning sundinud roomlasi endale kopsakat valuraha maksma.
Tihedad suhted olid Olegil mõistagi ka Skandinaaviaga. Mõnede andmete kohaselt olevat ta loobunud 912 vürstitroonist ning läinud tagasi Skandinaaviasse, kus ka surnud. Teise versiooni kohaselt olevat teda salvanud madu, kes oli peitunud tema surnud lemmikhobuse kolpa.


Angela Merkel.
thumb
Angela Merkel (sünninimi Angela Dorothea Kasner'"; sündinud 17. juulil 1954 Hamburgis) on Saksamaa poliitik, alates 2005. aastast liidukantsler.
Biograafia.
Tema isa Horst Kasner oli luterlik pastor. Merkeli ema Herlind (neiupõlvenimi Jentzsch) oli inglise ja ladina keele filoloog.
Aastal 1954 sai Merkeli isa pastori koha Quitzowi kirikus, Perlebergi lähedal Saksa DV-s. Perekond kolis lähedalasuvasse Templini linna, kus Merkel ka üles kasvas.
Aastal 1973 astus Merkel Leipzigi Ülikooli, kus õppis füüsikat. Kooli lõpetas ta 1978. aastal ning asus tööle Ida-Saksa Teaduste Akadeemia Füüsikalise keemia instituudis (1978–1990). Ta oli instituudis agitatsiooni- ja propagandasekretär FDJ liinis.
Poliitikukarjäär.
Poliitikasse läks ta aastal 1989.
Aastal 1991 valiti Merkel Helmut Kohli valitsuse nais- ja noorsooasjade ministriks.
Aastal 1994 määrati ta keskkonnaministriks.
Aastal 1998 sai Merkelist Kristlik-Demokraatliku Liidu peasekretär.
Aastal 2000 sai partei eesistujaks.
Alates 2005. aastast on Merkel Saksamaa liidukantsler.


Igor.
Igor (ka Ingvar ja Inge; enne 879. aastat – 945) oli Kiievi suurvürst alates 912 või 922. Nestori kroonika andmeil oli tegu Rjuriku pojaga, kelle eest varem valitses Oleg.


Giovanni Bellini.
Giovanni Bellini ehk Giambellino (umbes 1430 Venezia– 1516 Venezia) oli itaalia maalikunstnik, Venezia kõrgrenessanssi maalikoolkonna rajaja.
Oli Venezia Bellinide kunstnikeperekonna kuulsaim liige (tuntud maalikunstnikud olid ka tema isa Jacopo Bellini ja vend Gentile Bellini). Tema kujunemist kunstnikuks mõjutas tugevalt ka õemees Andrea Mantegna.
Biograafia.
Sündinud Venezias ja õppinud siin oma isa kõrval jäi Giovanni Bellini oma sünnilinna kogu eluks. Peale isa juurest lahkumist asutas ta siin oma ateljee. 1479. aastal võttis ta üle venna Gentile töö Doodžide palees. 1483. aastal nimetati Bellini Venezia linna ametlikuks maalikunstnikuks.
Looming.
Giovanni Bellini loomingu olulisemateks mõjutajateks olid Mantegna tööd ning Antonella da Messina poolt Venezia maalikunsti kohandatud Madalmaade kunsti elemendid. Neile tuginedes lõi Bellini oma isikupärase stiili, milles mängib olulist osa soe ja helendav valgus ning loomulik rahulik atmosfäär.
Giovanni Bellini "lemmikteema" oli madonna Jeesus-lapsega. Ta oli tuntuim Veneetsia "Madonnieri" (madonnamaalijate) kunstnikegrupist. Viljeles veneetsiapärast kompositsiooni "Santa Conversazionet (nn püha keskustelu), millel istuvat madonnat ümbritsevad pühakud; maalide taustaks oli tavaliselt lüüriline maastik.
"Püha allegooria" (u 1490–1500, Uffizi Galerii)
Vähemal määral lõi ka portree- ja olustikumaale.
Tema kuulsamad õpilased olid Giorgione, Tizian ja Lorenzo Lotto.


Andrea Mantegna.
Leinav Maarja. Verona San Zeno kiriku altarimaali detail (1459)
Andrea Mantegna (1431 – 13. september 1506) oli itaalia vararenessanssi maalikunstnik ja graafik.
Elulugu.
Mantegna õppis Padovas; käis läbi Padova ülikooli teadlastega, mis on arvatavasti mõjutanud tema huvi maalikunsti matemaatilis-perspektiivsete probleemide vastu.
Alates 1460 oli Mantegna Mantovas Ludovico II Gonzaga õukonnakunstnik. Mantova hertsogipalees "Castello di Cortes" lõi ta oma kuulsad freskod.
Looming.
Montegna maalis monumentaalseid antiikmütoloogia- ja piibliteemalisi seina- ja tahvelmaale. Teda iseloomustas oskuslik rakursi- ja ruumikäsitlus ning plastiline vorm. Ta andis diferentseeritult edasi antiikaja arhitektuuri ja ornamentikat ning rakendas realismi, mis tollal oli uudne. Nagu teisedki oma aja kunstnikud, katsetas Mantegnagi perspektiiviga, näiteks viis silmapiiri madalale, et suurendada monumentaalsust. Tema maastikud seevastu tunduvad olevat nagu kivist ja metallist tehtud ning inimesdki näivad skulptuuridena.
Inimese käitumises ja meelelaadis rõhutas Mantegna kangelaslikkust. Ta kujutas nii kristlikke kangelasi Püha Sebastiani ja Püha Jüri kui antiikaja heeroseid Scipiot ja Caesarit. Caesari võitu on ta kujutanud 9 pildil. Usutavasti samastas ta maalitud kangelasi oma kaasaegsetega, näiteks Gonzaga ja Mezzarotaga. See tõrjus maali loomise ajendi tagaplaanile ja püstitas selle asemel maali loomise tõelise eesmärgina inimkuju.
Mantegnal on oluline roll vaselõike väljaarendamises. Tema töökoda oli 15. sajandi lõpul Veneetsia juhtiv trükikoda.
Mantegna stiil mõjutas Põhja-Itaalia maalikunsti kuni 1490. aastateni, mil suuremat tähtsust hakkas omandama Giovanni Bellini eeskuju.
Mantegna on maalinud bakhanaali, Fortunat, muusasid ja Parnassi.


Fresko.
Fresko (itaalia keeles "a fresco", "al fresco", "affresco" sõnast "fresco" 'värske') on seinamaaliliik ja -tehnika. Tegu on arhitektuuriga seonduva monumentaalmaaliga.
Maalitehnika.
Seinale laotatakse mitme kihina lubjast ja liivast tehtud krunt.
Fresko maalitakse märjale krohvile lubjakindla värviga. Vabaneva süsihappegaasi toimel kalgastub krohvipind klaasjaks. Tekib kõva, vees lahustamatu kaltsiumkarbonaadikiht. Värvaine reageerib krohvis oleva lubjaga ning tekivad tugevad rikkalikud värvitoonid.
Fresko on paindlik, väga püsiv ja suhteliselt odav tehnika. Freskot iseloomustab peen läige.
"Secco".
Lisaks tuntakse ka "kuiva freskot", mille puhul töö võib lõpetada kuival pinnal, näiteks temperavärvidega peale maalides. Kuivale lubjapinnale tehtud maali nimetatakse "secco". "Fresco secco'"t on tihti kasutatud detailide lisamisel või paranduste tegemisel valmis freskodele.
Kahe tehnika suurim erinevus seisneb selles, et tõeline fresko on kestev, kuiv fresko aga kipub aja jooksul maha kuluma.
Ajalugu.
Freskosid maaliti juba antiikajal, kuid Pompei ja teiste Rooma linnade väljakaevamistel leitud freskode puhul ei ole teada, kas sel ajal kasutati ülalkirjeldatud freskotehnikat ehk nn Itaalia meetodit, mida Cennino Cennini kirjeldab 15. sajandi alguses "tõelise freskona" ("buon fresco").
Rohkelt freskosid on maalitud keskajal Bütsantsis, Gruusias ja Serbias; eriti aga 14.–16. sajandil Itaalias (Giotto di Bondone, Mantegna, Michelangelo, Raffael jt) ja Vana-Venes Theophanes Kreeklane, Andrei Rubljov jt).


Georgi Lvov.
thumb
Georgi Lvov (2. november 1861 – 7. märts 1925) oli Venemaa riigitegelane ja Ajutise Valitsuse esimene juht alates 23. märtsist kuni 21. juulini 1917.
Georgi Lvov lõpetas Moskva ülikooli õigusteaduskonna. 1905. aastal valiti ta Venemaa Keisririigi I Riigiduumasse, konstitutsiooniliste demokraatide partei liikmena.
Aastatel 1914-1917 oli ta Ülevenemaalise haigete ja haavatute abistamise liidu esimees.
Tegevus pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni.
Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni pakuti peale Veebruarirevolutsiooni valitsus- ja riigijuhi kohta. Venemaa Ajutine Valitsus püüdis olukorda parandada uute liberaalsete seadustega, kuid jätkuva I maailmasõja tõttu ei saanud kohe mitmeid reforme ellu rakendada, mis põhjustas rahvas üha kasvavat rahulolematust.
Vürst Lvovi poolt juhitava liberaalse ning demokraatliku valitsuse valitsusajal kujunes Petrogradis välja demokraatlikult valitud Venemaa valitsuse ja demokraatlikku riigikorda mittetunnistava radikaalsete sotsiaaldemokraatide (bolševike), mõõdukate sotsiaaldemokraatide ning esseeride poolt moodustatud Petrogradi Nõukogu kaksikvõim.
Lõpuks otsustas Lvov valitsusjuhi kohast Sotsialistide-Revolutsionääride Partei juhtliikme Aleksandr Kerenski kasuks loobuda, lootes, et vasakpoolse meelestusega elanikkond on viimase valitsemisega rohkem rahul.
Emigratsioon.
Pärast enamlaste 1917. aasta riigipööret muutus Lvov ebasoovitavaks isikuks ning oli mõnd aega ka vangis. Mahalaskmisest ta siiski pääses, kuna tal õnnestus põgeneda. Oma viimased eluaastad veetis ta Pariisis.


Nikolai I.
Nikolai I (vene keeles Николай I ja Николай Павлович Романов; 6. juuli (vkj 25. juuni) 1796 – 2. märts (18. veebruar) 1855) oli Venemaa keiser 1825–1855, Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast. Ta oli Paul I ja Württembergi printsessi Sophia Dorothea Augusta Luisa kolmas poeg ja Aleksander I vend.
Noorus ja sõjaväeteenistus.
Nikolai Pavlovitš Romanovit kasvatati sõjaväelaseks, sest ei olnud esikpoeg ning troonipärija (tsareevitš). Troonipärijad olid tema vanemad vennad tsareevitš Aleksandr Pavlovitš või suurvürst Konstantin Pavlovitš Romanov. Pärast sündimist 1796. aastal arvati Nikolai Pavlovitš vastavalt selle aja tradistioonidele kindralleitnanti auastmes Ratsaväe Ihukaardiväepolku, maikuus 1800 arvati ta Izmailovo Ihukaardiväepolku. Kui suurvürst Nikolai sai 6-aastaseks, alustas ta õppetööd koduõpetajatega, millest suur osa oli suunatud sõjateadustele. 1810. aastal moodustati suurvürstide sõjaliseks väljaõppeks paažidest Ihukaardiväe Aadlikorpus, kus Nikolai täitis rooduadjutandi ja staabikapteni ülesandeid. Rood täitis õukonnas tseremooniakohuseid. 1812. aasta sõdade ajal ta lahingutegevuses Venemaal ei osalenud, kuid osales Vene vägedega Napoleoni Elbalt põgenemise järel tema tabamiseks ning kukutamiseks toimunud sõjaretkel Prantsusmaale. 1817. aastal määrati ta Venemaa Keisririigi sõjavägede Insenerikorpuse peainspektoriks, kelle ülesanne oli kogu Venemaa kaitseehitiste teostamine ja kontroll.
Venemaa keisriks tõusmine.
1824. aastal teatas 42-aastane keiser Aleksander I, et kavatseb 50-aastaselt troonist loobuda. Paraku suri Aleksander enne selle tähtaja saabumist – 19. novembril 1825 – ootamatult, kui külastas Taganrogis tervisevetel viibivat naist. Aleksander I ootamatu surma järel jäi Vene riik mõneks ajaks valitsejata. Vastavalt troonipärimisseadusele oleks pidanud trooni saama Aleksandri vanuselt järgmine vend Poola asehaldur suurvürst Konstantin Pavlovitš, kes oli küll ammu teatanud troonist loobumisest, kuid seda teadis vaid väike perekonnaring. Keisriks kroonimine määrati Nikolaile 14. detsembriks 1825.
Dekabristide 1825. aasta riigipöördekatse.
Pärast oma vanema venna Aleksander I ootamatut ja järglasteta surma tõusis ta detsembris 1825 keisritroonile. Juba enne keisriks saamist peeti Nikolaid üldiselt tagurlikuks, karmiks ning läbini militaristlikuks meheks, mistõttu liberaalsed dekabristid otsustasid tema võimuletulekut takistada, kehtestades konstitutsioonilise monarhia ja tõid omale ustavad väed Senati väljakule, kus nad keeldusid Nikolai I-le truudust vandumast, nõudes vanema troonipärija Konstantini troonileasumist. Paleeväljakule kogunenud ohvitserid tapsid Nikolai poolt saadetud keisri esindaja Peterburi sõjakuberner Mihhail Miloradovitši, pärast mida väljakule kogunenud väed purustati suurtükiväe tulega ning nende katse 14./25. detsembri riigipöördeks ning konstitutsioonilise monarhia kehtestamiseks kukkus läbi ning enamik neist saadeti Siberisse asumisele.
Peale riigipöördekatset asutas keiser Nikolai keisri isevalitsuse kaitseks ja riigiaparaadi korruptsiooni ohjeldamiseks Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna, mida asus juhtima baltisaksa päritolu keisri isiklik sõber ning 1812. aasta isamaasõjas vaprusega silma paistnud jalaväekindral Alexander von Benckendorff.
Sisepoliitika.
Nikolai kohta on öeldud, et ta valitses Venemaad kui hiiglaslikku sõjaväekasarmut, hoolimata inimeste ehk sõdurite olukorrast, pöörates peaaegu kogu tähelepanu vaid riigi sõjalise ja välise võimsuse kasvatamisele. Selles oli tal ka mõnevõrra edu. Just temaaegset Venemaad nimetati Euroopa sandarmiks, kuna ta oli valmis maha suruma igasuguse monarhistliku korra vastase liikumise.
Riigiaparaadi reformid.
1826. aastal moodustas Nikolai I, Venemaa Keisririigi kontrollimiseks Isikliku Kantselei, mille 1. osakonna ülesanneteks oli täidevsaatva võimu kontroll ja rakendamine; 2. osakond tegeles seadusandliku võimu ülesannete realiseerimise ning seaduste kodifitseerimisega ning 3. osakond keisri ainuvõimu vastase ja riiklikku julgeolekut ohtude ning riigiaparaadi korruptsiooni jälgimisega (poliitiline politsei).
Euroopas leviva vabastusideede mõjutusel alustasid Venemaa Keisririigi koosseisus oleva Poola aadlikud ja sõjavägi Poola 1830. aasta ülestõusu, mis Vene asõjaväe poolt maha suruti.
Euroopa sandarm.
Pärast Prantsuse revolutsiooni Euroopas alanud monarhide ainuvalitsemiskorra vastaste ja rahvaste iseseisvusliikumiste mahasurumiseks püüdis Nikolai I saada teiste riikide nõusolekut 1830. aastal Hollandi ülemvõimu vastu puhkenud Belgia revolutsiooni ajal Belgiasse tungimiseks ja ka 1848. aastal Austria-Ungari koosseisus olevasse Ungarisse tungimiseks, selleks et abistada vananend keiser Franz II-st.
Krimmi ehk Idasõda.
Kuid 1853 rikkus Nikolai jõudude tasakaalu Euroopas, kui kuulutas järjekordse sõja Türgile. Prantsusmaa ja Suurbritannia tulid Türgile appi ning maabusid Krimmis. Algas Krimmi sõda, mille Venemaa lõpuks kaotas. Nikolai ise selle lõppu ei näinud, surres 1855. aastal enne sõja lõppu.


Paul I.
a>. Imperaator Paul I portree (1797)
Paul I (vene "Павел I"; 1. oktoober 1754 – 11. vkj/23. märts 1801) oli Venemaa keiser aastatel 1796–1801.
Romanovite dünastiasse kuulunud Paul (venepäraselt Pavel) oli keiser Peeter III ja tema abikaasa, Preisi feldmarssali tütre Sofia (venepäraselt Jekaterina Aleksejevna, keisrinnana Katariina II) poeg.
Noorus.
Pauli sündimise ajal valitses Venemaad keisrinna Jelizaveta Petrovna, Peeter I ja Katariina I lastetu keskmine tütar. Ta võttis Pauli kohe pärast sündimist enda juurde. Ema Jekaterina Aleksejevna nägi last alles kaheksandal päeval, ja sedagi vaid korraks. Keisrinna Jelizaveta ei usaldanud last kellelegi isegi emale. Nii kasvaski Paul eraldatuna vanematest. Pärast Pauli kuueaastaseks saamist määras keisrinna Jelizaveta Petrovna Pauli kasvatajaks Nikita Panini, kes oli olnud Venemaa saadik Taanis (1747) ja Rootsis (1748–1760) ning Jelizaveta Petrovna hinnangul erudeeritud ning euroopaliku mõttelaadiga. Panin oli tulihingeline konstitutsioonilise monarhia poolehoidja, milleks ta sai eeskuju Rootsi kuningriigist.
Pärast keisrinna Jelizaveta surma ning keiser Peeter III lühiajalist valitsemist pani keisrinna Jekaterina Aleksejevna 1762. aasta juunis toime paleepöörde ning kõrvaldas kaardiväelaste abil oma mehe troonilt. Keisrinna asus Katariina II nime all ise riiki valitsema. Oranienbaumis ja Peterhofis vangistuses peetud Peeter III pöördus korduvalt oma abikaasa poole palvega lasta ta koos koera, viiuli ning armukese Jelizaveta Vorontsovaga tagasi kodumaale Holsteini. Katariina ei vastanud palvetele ning 6. juulil Peeter III tapeti.
Troonile asudes lubas Katariina valitseda regendina kuni poja 18-aastaseks saamiseni.
Suurvürst Paul pandi paari Hessen-Darmstadti maakrahvi Ludwig IX tütre Wilhelmine Louisega, kellest õigeusku ristimise järel sai suurvürstinna Natalja Aleksejevna. Suurvürstinna eestvedamisel tekkis esimene Katariina II vastane vandenõu. Paul läks vandenõuga kaasa ja kinnitas, et võimule saades kehtestab ta Venemaal Nikita Panini koostatud konstitutsiooni. Vandenõu paljastati, seda toetanud Nikita Panin eemaldati õukonnast, vürst Nikolai Repnin saadeti oma Smolenski mõisa. Pauli last ootav abikaasa mürgitati Katariina käsul.
1776. aastal abiellus Paul Katariina II tahtel Preisi kuninga Friedrich II sugulase, Württembergi printsessi Sofie Dorotheaga. Pulmad toimusid 30. septembril 1776. Sofie Dorothea sai õigeusu nimeks Maria Fjodorovna. Katariina II tahtel suunati ta Peterburist ja õukonnast eemale, Tsarskoje Selost kolme versta kaugusel asuvasse Pavlovskoje mõisasse. Seal sündis Pauli esiklaps, poeg Aleksander – tulevane keiser Aleksander I, kelle Katariina II kohe noortelt ära võttis.
1781. aasta septembris saadeti Paul koos abikaasaga Euroopasse ringreisile. Ta külastas Viini, Veneetsiat, Padovat, Firenzet, Bolognat, Roomat, Parmat, Milanot, Torinot, Lyoni ning Pariisi. Viinis kohtus ta Austria keisri Josephi, Roomas paavst Pius VI-ga. Igal pool tekitasid Paul ja tema abikaasa väga positiivseid vastukajasid.
Pärast reisilt naasmist 1783. aastal karmistas Katariina veelgi oma poja ning troonikandidaadi isolatsiooni riigivalitsemisest. Pauli hoiti kiivalt riigiasjadest eemal ning ainus, millega tal lubati tegeleda, oli väikesearvulise Gattšina kaardiväe juhatamine. Suhtlemine Pauliga oli taunitav ning suurvürst Pauli juurde Gattšinasse visiidile sõita tähendas tollastele õukondlastele Katariina II viha alla langemist.
Paul oli oma emaga pidevas opositsioonis ja süüdistas teda oma isa Peeter III surmas. Vastasseis Katariinaga tekitas talle endale palju vastaseid, sest Katariina poliitika oli Venemaad tunduvalt tugevdanud ja teinud sellest euroopaliku suurriigi. Paulile aga olid tähtsamad põhimõtted kui pragmaatiline reaalpoliitika.
Vahetult enne surma olevat Katariina II koostanud dokumendi, mille kohaselt ta tahtis välistada Paul trooniletõusu. Dokumendi kohaselt pidi valitsemine minema Pauli vanema poja Aleksandri kätte, ent Katariina II suri enne tahte avaldamist. Dokument avastatud Katariina II paberite hulgas kui Paul saatis poja Aleksandri ning vürstid Aleksei Kurakini ja Fjodor Rostoptšini Katariina pabereid ja arhiivi üle vaatama. Aleksander olevat hirmust isa ees paberi kaminas põletanud.
Paul I Venemaa keisrina.
Katariina suri 1796. aasta 4. novembril.
Paul krooniti keisriks 1797. aasta 5. aprillil. 42-aastane Paul alustas võimule saades kohe radikaalseid ümberkorraldusi. Ta taastas Peeter I poolt muudetud Venemaa troonipärimisõiguse: trooni pidi pärima valitseja järglane meesliinis, naisliini esindaja, aga vaid meesliini katkemisel. See seadus jäi jõusse 1917. aastani. Teise seadusega piiras Paul teoorjust: talupoegadele kohustuslikku tasuta mõisategu piirati kolme päevaga nädalas.
Välispoliitika.
Valitsema asudes avaldas Paul manifesti, mis deklareeris Venemaa rahuarmastavat välispoliitikat. Tühistati Katariina II poolt välja kuulutatud järjekordne nekrutite värbamine sõjaks revolutsioonilise Prantsusmaa vastu.
1799. aastal otsustas Paul lahkuda Prantsusmaa vastasest koalitsioonist ja Napoleoniga hoopis koostööd alustada. 1800. aasta detsembri algul liitusid Prantsusmaa-Venemaa liiduga ka Taani, Rootsi, Preisimaa, Holland, Itaalia ja Hispaania. Mandri-Euroopas tekkis selliste riikide koostöölepinguga täiesti uus olukord – puudus otsese sõjalise konflikti oht. Liidust jäi välja Suurbritannia, kes pretendeeris oma kolooniate ning asumaadega maailmamerede valitseja rollile ning vastandus Mandri-Euroopa riikidele.
Sisepoliitika.
Riigi majanduse ja elanikkonna heaolu parandamiseks lõi Paul riigimagasinid, inflatsiooni tõkestamiseks põletati kuue miljoni rubla väärtuses katteta paberraha, uute täisväärtuslike hõberublade valamiseks korraldati korjandusi, kuhu Paul ise andis oma osa. Pagendusest ja asumiselt vabanesid Nikolai Novikov, Poola vabadusvõitleja Tadeusz Kościuszko, literaat Aleksandr Radištšev.
Aastatel 1796–1799 omas riigivalitsemises suurt mõjuvõimu favoriit Aleksei Andrejevitš Araktšejev ("Алексей Андреевич Аракчеев").
Sõjaväereform.
Pauli ema Katariina II valitsemisajal olid Katariinat paleepöördes toetanud kaardiväepolgud demoraliseerunud, teenistuses viibiti formaalsest, tegelikkuses viibisid enamik ohvitsere oma mõisades ning osalesid Peterburi õukonnaelus, teenistusaeg ja uued auastmed aga tulid lihtsalt niisama. Katariina II oli aadelkonna toetuse nimel välja kuulutanud “Aadli armukirja”, mille kohaselt pärusaadel vabastati üldse riigiteenistusest. Paul aga muutis sellise korra ära, tehes sõjaväe- ja riigiteenistuse ka aadlikele kohustuslikuks. 29. novembril 1798 viidi sisse uus sõjaväemäärustik, uued koosseisud, uus nekrutite võtmise kord, uus mereväemäärustik ning mis eriti tähtis – eluaegne teenistus muudeti ära 25-aastaseks, igale erusõdurile ja erru läinud allohvitserile nähti riigi poolt ette abi elu sisseseadmiseks pärast sõjaväeteenistust.
Riigipööre ja surm.
Pauli poliitika tekitas vastumeelsust nii kodumaal (Katariina II endise favoriidi Platon Zubovi õde Olga, tagandatud kindralid, senaatorid ja kaardiväeohvitserid, kes igatsesid tagasi Katariina II armukirja ajal kehtinud korda ning ihkasid kättemaksu selle eest, et uus keiser neid möödalaskmiste ja muude pattude eest karmilt karistas ning tööle panna tahtis), kui ka kui välismaal (kus senine maailmavalitseja Suurbritannia oli Pauli välispoliitika tulemusena kõrvaldatud maailma liidripositsioonilt) ning 1801. aastal valmistati ette ja viidi läbi vandenõu tema asendamiseks troonipärija Aleksanderiga.
12. märtsi ööl 1801. (vkj) sisenesid Pauli magamistuppa Mihhailovskoje lossis vürstid Platon ja Nikolai Zubov, kindral Benningsen ning kaardiväeohvitserid, kokku 12 meest. Platon Zubov esitas Paulile paberi, kuhu oli kirjutatud manifest, millega too oleks loobunud troonist poeg Aleksandri kasuks. Paul ei allunud vägivallale ning keeldus alla kirjutamast. Seepeale lõi Nikolai Zubov keiser Pauli kullast tubakatoosiga meelekohta, mispeale kaardiväeohvitserid asusid Pauli jalgadega peksma. Keisri pea purustati mõõgapidemega ja lõpuks kägistati ta vöösärbiga.
Vandenõu organiseerisid Peterburi sõjakuberner Peter Ludwig von der Pahlen ja viitsekantsler krahv Nikita Petrovitš Panin Pauli poja Aleksandri teadmisel ja heakskiidul.
Pauli isiku ja tegevuse erinevad tõlgendused.
Paul I käitumist mõjutas tugevalt tema isa Peeter III tapmine riigipöörde käigus, mistõttu kartis Paul pidevalt riigipöördeohtu, samuti mõjutas tema käitumist tema ema Katariina II poolne omaaegne “poliitika”, mille sihiks oli vältida iga hinna eest võimu üleandmist pojale ja soov valitseda ise lõpuni ning seejärel nimetada troonipärijaks Pauli vanim poeg Aleksandr Pavlovitš, eirates troonipärimisjärjekorras Pauli.
Paul I ja Eesti.
Eesti ajalukku on Paul läinud asehalduskorra kaotaja ning Balti erikorra taastajana. Tema valitsemisajal ajal hakati Läänemereprovintsidest ka nekruteid võtma.
Isiklikku.
Paul I oli Venemaa keisri Peeter III ja Venemaa keisrinna Katariina II poeg.
Pauli esimene abikaasa oli Wilhelmina Luisa von Hessen-Darmstadt (1755–1776).
Pauli teine abikaasa oli 7. oktoobrist 1776 Württembergi printsess Sophie Dorothee Auguste Louise ehk Maria Fjodorovna (1759—1828).


Katariina II.
pisi
Katariina II (ka Katariina Suur, Jekaterina II'"; ("Екатерина II") sünninimega Sophie Friederike Auguste; 2. mai 1729 Stettin, Preisimaa kuningriik – 17. november (vkj 6. november) 1796 Peterburi) oli Anhalt-Zerbsti printsess ning Venemaa keisrinna 1762–1796. Ta oli Peeter III abikaasa ning Paul I ema.
Elukäik.
Oma teise põlve nõo, Vene troonipärija, Holstein-Gottorpi hertsogi Karl Peter Ulrichi pruudina võttis Sophie 1744 vastu õigeusu, millega sai nimeks Katariina. Abielu 21. augustil 1745 (vkj.) sai teoks nii poliitiliste kui eriti Katariina ema, Holstein-Gottorpi printsessi Johanna Elisabethi isiklike intriigide tulemusel. Katariina pühendus kogu hingega vene olemuse tundmaõppimisele, liialdas usuliste kombetalitustega, tegi kõik, et väärida krooni, nagu ta on oma mälestustes tunnistanud. Rahuldamatu abielu, millest alles 1754 sündis poeg (tulevane keiser Paul I) ja hiljem tütar Anna (1757–1759), süvendas Katariina nümfomaaniat ja viis suheteni meestega, kes oma karjääri võlgnesid ainult talle. Ühtlasi hoidis vaimselt võimekas Katariina end kursis poliitiliste oludega ja pidas kirjavahetust valgustusajastu oluliste nimedega, eelkõige Voltaire'iga, kes on nimetanud seda printsessi "Põhjala täheks".
Võimuletõus ja valitsemisviis.
Peale keisrinna Jelizaveta Petrovna surma Venemaa Keisririigi troonile tõusnud Peeter III annuleeris kõik Preisimaaga peetud Seitsmeaastase sõja võidud. Vastukaaluks tema Preisi-lembusele Katariina toetuseks koondunud kaardivägi kukutas Peeter III ja kuulutas Katariina II paleepöörde tulemusena 14. juulil (ukj) 1762. aastal valitsejaks. Riigipöörde läbiviimisesse oli kaasatud ka võimuahne Katariina ise, kuna kaardiväerügemendi ohvitserid, kus teenis tema soosik Grigori Orlov vennaga, panid toime Peeter III mõrva mõni päev hiljem ja teiste trooninõudlejate (vt. Ivan VI) vangistamise, mis märgistas kogu tema valitsusaega. Samuti takistas Katariina poeg Pauli valitsemast, väites ta memuaarides olevat koguni oma armukese Sergei Saltõkovi poja.
Sisepoliitika.
1764. aastal viis ta läbi kiriku maade riigistamise, mille tulemusena seni kirikule kuulunud pärisorjad ja maavaldused läksid riigi omandusse. Riigistamise vastaseid vaimulikke karistas ta riigivastastena. Teiste hulgas vangistati ka Rostovi metropoliit Arseni, keda hoiti Tallinna kindluse Harju väravatornis asuvas vanglas.
1775. aasta haldusreform.
Katariina viis läbi muudatusi riigihalduses (1775. aasta kubermanguseadus), püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. Provintse asusid valitsema asehaldurid ning ning linnadele anti piiratud omavalitsusõigus. Kubermanguseaduse alustel moodustati kubermangude ametiasutused 18. sajandu lõpul levinud Charles de Montesquieu halduspõhimõtetel, mille kohaselt pidi toimima võimude lahususe põhimõte, kuid siiski olid ette nähtud igale Venemaa sisekubermangude seisustele eraldi võimuasutused.
Haridussüsteemi edendamine.
Lisaks hooldeasutustele (5. mail 1764. aastal Aadlineiude kasvatusselts ("«Воспитательное общество благородных девиц»" ehk Smolnõi instituut) ja 1765. aastal Venemaa esimeste linnarahvakoolide rajamise kõrval ("Устав мещанского училища") edendas Katariina meelsasti ka kauneid kunste. Katariina tegeles ka ise ilukirjandusega. Ta kuulutas välja ususallivuse peale (see ei laienenud vaid juutidele). Lääne-Euroopale, kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, esines ta valgustatud monarhi ja diplomaadina.
Kuigi Katariina arvustas pärisorjust kinnistasid tema reformid talurahva rõhutud olukorda, millega kaasnesid ulatuslikud rahutused sh. Jemeljan Pugatšovi ülestõus 1773–1775. aastal.
Välispoliitika.
Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Vene riigi piiride nihutamise eest, mis nii laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal. Peamisi muresid oli sekkumine Poola kui Venemaa jaoks ammuse vaenu- ja mässukolde riigiasjadesse, mis viidi lõpule Kolmanda Poola jagamisega 1795. Samal aastal liidendas Katariina Kuramaa ja suurema osa Leedut. 1783. aastal kaotati Läänemereprovintside iseseisvus, mille Paul I võimule tulles taastas. Sõdades türklaste ja tatarlastega võitis Venemaa Lõuna-Ukraina ja Krimmi. Nii enne Katariinat kui tema ajal vallutatud alad asustati, kas või Potjomkini küladega. Suurima aktsioonina tuntakse saksa talupoegade (pärastised volgasakslased) paigutamist Volga kallastele.
Isiklikku.
Oma armukese Grigori Grigorjevitš Orloviga oli Katariinal poeg Aleksei (1762–1813), pärastine krahv Bobrinski, ja tütar. Väidetavalt oli tal veel kaks vallastütart kahe armukesega. Katariinal oli mitmeid soosikuid: krahv Grigori Grigorjevitš Orlov, feldmarssal Grigori Potjomkin, rittmeister Platon Zubov, ratsaväe kaardiväeohvitser Aleksandr Lanski, Zavadovski, ratsaväe kaardiväeporutšik Vasiltšikov, kürassiiride kapten Ivan Korsakov, kaardiväekapten Aleksandr Mamontov, Potjomnkini adjutant Aleksei Jermolov.
Saanud vannitoas rabanduse, suri Katariina teadvusele tulemata oma voodis. Võib-olla liialdatult mainiti, et rabandus oli teda tabanud potil, milleks ta oli kujundanud kunagise armukese, Poola kuninga Stanisław Poniatowski trooni.
Muud.
Et Katariina sünnipärane eesnimi oli Sophie, kutsuti teda perekondlikult Fieke, Figge või Figchen.
Voltaire nimetas Katariinat "Catherine le Grand" – "Katariina Suur" meessoost artikliga, mis kõditas juba lapsena mehelikku eelistanud keisrinna enesearmastust iseäranis.
Keisrinna portree järgi Vene 100-rublasel paberrahal nimetatakse viimast "Katariinaks".
Hiljem avastati, et ta oli hoopiski lesbi.
Katariina II ja Eesti.
1764. aastal tegi Katariina ringreisi Eesti- ja Liivimaa kubermangus. Keisrinna sõitis Peterburist välja 20. juunil. Esimese vastuvõtu organiseerisid Eestimaa rüütelkonna ja Narva bürgermeister Narvas. Tallinnas ehitati tema auks triumfivärav, millel oli kiri "Katariina II-le, Isamaa Emale, võrreldamatule" ("Екатерине II, матери Отечества, несравненной"). Paar päeva hiljem suundus keisrinna Paldiskisse sealse sõjasadama ülevaatuseks ja seejärel Riiga, kust lahkus 15. juulil Peterburi, sest 5. juulil oli toimunud troonipretendendi Ivan IV põgenemiskatse ja tema tapmine.
3. mail 1783 kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks, kõrvaldades sellega aastakümneid mõisnikke ärevuses hoidnud reduktsiooniohu. Samas kaotati Baltikumi senine Venemaast erinev maksusüsteem. Eesti- ja Liivimaale laiendati Venemaal juba Peeter I aegadest käibel olnud pearahamaks. Mõisnik pidi iga talle kuuluva talupoja eest tasuma aastas 70 kopikat, linlase pearahaks kehtestati 1 rubla ja 20 kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist. Pearahamaksu kehtestamine nõudis hingeloenduste korraldamist Eesti- ja Liivimaal. Esimene loendus korraldati põhiliselt 1782. aasta esimesel poolel. Eestis elas loenduse andmetel 485 000 inimest, nendest Eestimaa kubermangus 205 000. Mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt. Talupojad moodustasid rahvastikust üle 90%, aadlikud umbes 1%. Linnades elas umbes 23 500 inimest ehk 5%.
3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775 sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi kehtima kuni Katariina II surmani 1796, misjärel Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur. Selle järgi nimetatakse perioodi 1783–1796 asehaldusajaks ja vastavat valitsemiskorda asehalduskorraks. Kõik Eesti- ja Liivimaa mõisnikud said ühesugused õigused, ükskõik kas nad siis kuulusid rüütelkonda või ei. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu.
Tema valitsemisajal asutati Paldiski ja Võru ning Tartusse ehitati Liivimaa esimene kivisild (Tartu Kivisild).


Wolter von Plettenberg.
Wolter von Plettenbergi büst Cēsise Jaani kirikus
Wolter von Plettenberg (ka Walter von Plettenberg; umbes 1450 Meyerichi linnuses Vestfaalis – 28. veebruar 1535 Võnnus) oli Liivi ordu maameister 1494–1535.
Soesti lähedalt Vestfaalist pärinev Plettenberg astus Liivi ordu liikmeks juba 14-aastaselt, mistõttu ta on ilmselt selle üks kõige pikaajalisemaid liikmeid, kelle ordukarjäär võis kesta koguni 70 aastat. Enne maameistriks saamist läbis ta pea kogu orduhierarhia, olles nii majandusametnik, foogt kui ka maamarssal. Plettenbergi on peetud üheks võimekamaks ordumeistriks, sest ta suutis mitmes Liivimaa-Moskva sõja lahingus võita Moskva suurvürstiriiki ning hiljem, 1520. aastatel reformatsiooni ajal, ordu ja tema valdused Liivimaal säilitada. Kõige enam on talle tuntust toonud ilmselt Smolino lahingu võitmine 1502. aastal. Tema pikka ametiaega on uurinud nii baltisaksa, saksa, poola, läti kui ka eesti ajaloolased.
Nimedest.
Wolter von Plettenberg pärines Plettenbergi suguvõsast, mille juured olid Vestfaalis Plettenbergi linna lähedal; viimase järgi sai perekond ka oma nime. Kuna 15. ja 16. sajandil nimede ortograafiareegleid polnud, siis kirjutati ordumeistri nime mitmel erineval moel. Allikatest teadaolevad eesnime variandid (lisaks Wolterile) olid: "Wolther, Woltter, Woltther, Walter, Walterus, Walther, Valterus, Wolterus, Woltherus, Gwalterus, Valterothe, Gualterus". Nendest nimevariantidest kasutatakse ajalookirjanduses mõnikord tema puhul nime Walter, kuid teisi nimesid mitte. Perekonnanime kirjutamisel oli erinevaid variante veelgi rohkem: "Plettenberge, Plettenbergh, Plettenberch, Plettenbergk, Plettenborch, Plettemberg, Plettemberch, Plettenbergge, Pletteberch, Plettenberghe, Plettennberghe, Plettembergge, Plettekberck, Plettembergk, Plectemborg, Plettenbergus, Plettenbergius, Pletembergus, Pletennberch, Plettenberche".
Suguvõsa ja lapsepõlv.
a> – Wolter von Plettenbergi esimene teenistuspaik Liivimaal.
Wolter von Plettenbergi isa Bertoldi perekonna pärusvaldused asusid Plettenbergi linna vahetus läheduses, kuid Wolter sündis hoopis Meyerichi linnuses, mis asus Plettenbergist põhja pool olevast Soesti linnast loodes, sest tema ema Gosteke Lappe oli linnuse pärija. Wolter oli tõenäoliselt selle paari esimene laps, kes sündis vahetult pärast nende abielu 1450. aasta paiku. Peale selle oli Wolteril veel vähemalt seitse õde-venda. Tema vendadest olulisemad olid: Johann, kellest sai hiljem Liivimaa aadlik, Bertold, kes päris Meyerichi linnuse ja Wolter noorem, kellest sai ordukäsknik oma venna alluvuses.
Ehkki Wolter oli arvatavasti perekonna esimene laps, valiti talle poolvaimuliku sõjamehe karjäär Liivimaal. See polnud Vestfaalis siiski tõenäoliselt kuigi ebatavaline, sest sealt pärines, eriti 15. sajandi teisel poolel, rõhuv enamus Liivimaa orduharu liikmetest ning Liivimaal oli juba mitmeid Wolteri sugulasi nii isa- kui ka emapoolsest liinist. Pealegi võib oletada, et kui umbes kümneaastane Wolter Liivimaale saabus, oli vähemalt üks ta vendadest juba sündinud. Oma uuel kodumaal anti ta tõenäoliselt oma sealse silmapaistvaima sugulase, Goddert von Plettenbergi, Liivi ordu maamarssali (1450–1461) ja endise Narva foogti (1447–1449), hoole alla. Arvatavasti just tema kaudu sai Wolteri esimeseks teenistuskohaks Narva linnus. Kõigest 14-aastaselt sai temast Liivi ordu liige.
Tegevus Liivi ordus enne maameistriks saamist.
a>e, kus Plettenberg kuus aastat foogtiks oli, varemed
Lisaks Plettenbergidele ja Lappedele olid Wolteri kaugemateks sugulasteks ka Fürstenbergid, kellest paljud olid samuti Liivimaal. Üks neist, tõenäoliselt emapoolne nõbu Wennemar von Fürstenberg, kes oli saabunud Liivimaale mõni aasta enne Wolterit, aitas oletatavasti tugevalt kaasa tema karjääri algusele Liivi ordus. 1469. aastal võis Wolter Narvast ümber asuda Aizkrauklesse (Ascheradeni) ja saada majandusametnikuks ("Schenk"), kuid üldiselt pole seda ajalooteaduses siiski väga usutavaks peetud (tavaliselt peetakse Aizkraukles majandusametnikuks olnud Plettenbergi siiski eraldi isikuks, kelle eesnime pole teada). Kuid 1481. aastal oli ta kindlasti ordu varustus- ja majandusülem ("Schäffer") Riias.
1482–1488 oli Plettenberg Rēzekne foogt ning 1489–1494 ordu maamarssal – nõnda sai temast ordut juhtiva ordumeistri sisenõukogu ehk siseringi liige. Maamarssalina lõpetas Plettenberg 1491. aastal, pärast Neuermühleni lahingut, võidukalt sõja Riia linnaga, sundides linna taas tunnustama ordumeistri ja Riia peapiiskopi kaksikülemvõimu (mis oli kehtestatud 1452. aastal Kirchholmi lepinguga), samuti pidid riialased taastama vahepeal hävitatud Riia ordulinnuse ning Dünamünde (Daugavgrīva) linnuse.
7. juulil 1494, poolteist kuud pärast eelmise ordumeister Johann Freytag von Loringhoveni surma, valiti Plettenberg Liivi orduharu meistriks ning peagi tuli tal tegelema hakata üha kasvava Moskva-poolse survega.
Esimesed aastad ordumeistrina.
Sel ajal, kui Plettenberg ordumeistriks sai, olid Liivimaa ja Moskva suurvürstiriigi vahelised pinged jõudmas haripunkti. 1492. aastal olid moskvalased ehitanud Jaanilinna (Ivangorodi) linnuse ning 1494. aastal suleti Hansa kaubakontor Novgorodis. Samal ajal oli suurvürst Ivan III sõlminud sõjalise liidu Taani kuninga Hansuga, mistõttu Liivimaal kardeti kahepoolset sissetungi, seda enam, et Taani oli 15. sajandi keskpaigast alates üha häälekamalt asunud talle kunagi kuulunud Eestimaad tagasi nõudlema. Tegelikkuses oli Moskva-Taani liit suunatud siiski Rootsi vastu ning Hansa kontor suleti tõenäoliselt eeskätt selleks, et hirmutada kaubalinnu sõjas Rootsit mitte toetama. Ka Plettenbergil polnud võimalik Rootsit tolle sõjas (aastatel 1495–1497) Moskva vastu abistada, sest Liivimaa polnud sõjaks valmis. Kuid pinged üha kasvasid: 1496. aastal vallutasid rootslased Jaanilinna, põletasid selle maha ning pakkusid selle aset Plettenbergile. Ordumeister ei tahtnud aga endiselt sõtta sekkuda ning pidi vaeva nägema ka venelastepoolsete süüdistuste tõrjumisega, nagu oleks Liivimaa Rootsit teadlikult Jaanilinna hävitama ässitanud. Võimalik, et osa Narva elanikkonnast selle hävitamisel ka osales, kuid tõenäoliselt ilma Plettenbergi-poolse käsuta. Samal ajal tungisid pihkvalased üle Liivimaa (täpsemalt Tartu piiskopkonna) piiri ning rüüstasid piiriäärseid asulaid. Kui Plettenberg saadikud konflikti lahendamiseks Pihkvasse saatis, koheldi neid äärmiselt üleolevalt ning ähvardati kõik sakslased Liivimaalt välja ajada. Võtnud seda kui otsest sõjaähvardust, otsustas Plettenberg veel enne Vene (Moskva ja Pihkva) ning Liivimaa vahelise rahu lõppu 1503. aastal venelaste vastu preventiivsõda alustada. Lõplikult otsustas ta selle kasuks ilmselt pärast 1498. aasta alguses toimunud Hansa ja Vene saadikute nurjunud läbirääkimisi Narva lähistel. Ennetava sõja õnnestumiseks oli ordumeistril aga hädasti vaja liitu teiste riikidega.
15. sajandi viimastel aastatel otsiski Plettenberg Liivimaale aktiivselt liitlasi, kuid neid oli raske leida. Rootsi oli alates 1497. aastast Vene-sõbraliku Taani kuninga Hansu kontrolli all, Preisimaal asuv kõrgmeister aga pidevas tülis Poolaga, mistõttu jäid kõrvale ka need riigid. Keiser ja Hansa ei soostunud samuti Liivimaad sõjaliselt aitama, ehkki mõned hansalinnad (Lübeck ja Schwerin) hiljem Liivimaale teatud määral rahalist abi siiski osutasid. Paavst ei saanud Liivimaad materiaalselt toetada seetõttu, et 1500. aastal tähistatav Juubeliaasta neelas pea kõik tema sissetulekud. Alles pärast sõja lõppu, aastal 1503, andis paavst Aleksander VI Liivimaale loa jutlustada indulgentse Moskva-vastase sõja jaoks raha kogumiseks; 1505. aastal pikendas luba veel viie aasta võrra ka paavst Julius II. Kuigi pole täpselt teada, kui palju raha kahe indulgentsikampaania käigus koguti, viitavad kaudsed andmed, et need läksid edukalt.
Eelneva tõttu jäi 1500. aastal Liivimaa ainsaks reaalseks Moskva-vastaseks liitlaseks Leedu, mis oli alates 1500. aastast Venemaaga sõjas. 1501. aasta alguses otsustati Volmari (Valmiera) maapäeval Leedu suurvürsti Aleksandrasega kümneks aastaks sõjaline liit sõlmida. See leidis aset sama aasta juunis ning juba varasematel aastatel kehtestatud erakorralised maksud andsid Plettenbergile võimaluse koondada Liivimaale arvestatav hulk palgasõjaväge ning välisuurtükke. Eelolev sõda pidi olema lühike, sest Liivimaal polnud ressursse pikemat aega palgasõjaväge ülal pidada. Plettenbergi põhieesmärgiks sõjas oli Liivimaa sõjalise võimekuse demonstreerimine Moskvale, aga samuti ka 1470. aastatel Pihkvale kaotatud maa-alade tagasisaamine. Tema sõjaplaan nägi ette koos Leedu abivägedega Pihkva vallutamist, seega oli see üldjoontes sama Bernd von der Borchi sõjaplaaniga 1480.–1481. aasta sõjas Pihkva ja Moskva vastu. Kuid juba enne lahingutegevuse algust kerkis esile tõsine probleem, sest Aleksandrase vend, Poola kuningas Jan I Olbracht oli juunis surnud ning esimene asus nüüd Poola trooni taotlema. Seetõttu ei saanud ta Plettenbergile Pihkva-vastasteks operatsioonideks abivägesid anda.
Sõda Pihkva ja Moskvaga.
Plettenbergi hauaplaadi kujutis Võnnu ordulinnusel
1501. aasta augustis tungis Plettenberg 4000 ratsaniku, paljude välisuurtükkide ja suure hulga jalameeste, sealhulgas ka eesti ja läti talupoegadest abivägedega Venemaale. Võimalik, et tegu oli Liivimaa kõigi aegade suurima väliväega, kuid usaldusväärseid arvandmeid selle kohta pole. Balthasar Russowi kroonikas esinev arv 80 000 on igal juhul ilmselge liialdus. Liivimaalaste vägi suutis venelasi võita Irboska lähedal Seritsa lahingus ning maha põletada Ostrovi linnuse Velikaja jõel, kuid et Leedu abiväed jäid seoses Aleksandrase võitlusega Poola trooni pärast tulemata, siis Plettenberg otsustavat edu ei saavutanud ning Liivimaa väes puhkesid peagi ka taudid. Juba septembris naasis Plettenberg Liivimaale, olles ka ise kõhutõppe, tõenäoliselt tüüfusesse, haigestunud.
1501. aasta lõpul ja 1502. aasta algul tungisid Moskva väed mitmel korral Liivimaa pinnale ning rüüstasid Tartu piiskopkonda, Virumaad ja Ida-Lätit ning võitsid liivimaalasi Helme lahingus. Tartu piiskop ning orduvasallid Eestimaal soovisid rahu sõlmida, ähvardades vastasel korral eraldi rahu sõlmida või Taani ülemvõimu alla minna. Teistest maaisandatest toetaski Plettenbergi vaid Riia peapiiskop Michael Hildebrand, kelle toel suutis ordumeister ka uued sõjamaksud kehtestada. Siiski polnud tal enam võimalik koguda sama suurt armeed kui eelmisel aastal, nõnda sai ta augustikuiseks sõjaretkeks kokku koguda vaid umbes 5000-mehelise väe. Sellega suundus ta Pihkvat piirama, kuid peagi jõudsid sinna ka Novgorodist liikuma hakanud Moskva abiväed, mis oma suuruselt Plettenbergi väge tunduvalt ületasid. Liivimaalased taandusid linnas edela suunas ning jäid vastast Smolino järve ääres ootama. 13. septembril toimunud Smolino lahingus suutsid liivimaalased tunduvalt suurema venelaste väe (Plettenbergi toonase sekretäri ja kroonika "Eynne Schonne Hysthorie" autori Christian Bomhoweri ja tema järgi kirjutanud Balthasar Russowi andmetel oli selle suuruseks umbes 90 000 meest, tõenäolisemalt aga 18 000) purustada. Sõja üldisele kulgu see siiski ei mõjutanud, sest Leedu ei saanud Liivimaale endiselt appi tulla ning 1503. aastal pidi Plettenberg koos leedulastega Moskvaga rahu sõlmima.
Hiljem pikendati Moskva ja Liivimaa vahelist rahu veel mitmel korral, Plettenbergi ajal aastatel 1509, 1521 ja 1531. Sõda näitas, et Liivimaa suudab ennast välisvaenlaste vastu kaitsta ning Moskva-poolne surve kadus ligi pooleks sajandiks, kuid see oli pigem seotud siiski Leedu-Moskva konflikti jätkuva püsimise ja ka samaaegselt Moskva valitsejate huvide ittapöördumisega.
1507. aasta talupoegade relvakandmise keeld.
1507. aasta maapäeval keelati ordumeistri ettepanekul Liivimaa talupoegadel avalik relvakandmine. Ajalookirjutuses on sellele tihti rõhutatud tähelepanu pööratud, koguni väidetud, et see Plettenbergi samm polnud sõjaliselt kuigi ettenägelik, sest sellest peale polnud Liivimaa talurahvas enam relvastatud rahvas. Tegelikkuses ei keelatud maapäeval siiski relvakandmist täielikult: talupoeg võis seda teha kuni kolmenädalase perioodi jooksul koos oma isandaga sõjakäigul olles. Samuti on enam kui tõenäoline, et tegelikkuses ordu talurahva käes olnud relvi ära ei korjanud, neid ei tohtinud lihtsalt enam igapäevaselt eksponeerida. Sõjakäikudele pidid talupojad ilmselt tulema ikkagi oma varustusega nagu varemgi, sest toonase haldussuutlikkuse juures tundub ebatõenäoline, et ordu suutnuks suurt talupoegade massi kiirelt omalt poolt relvadega varustada. Kindlasti märkis aga üldise relvakandmise keeld talupoegade sõjalise tähenduse vähenemist; tulirelvade ajastu alguses muutus üha tähtsamaks palgasõjavägi. Teatud seos võib sel olla ka mõisnike sooviga talupoegi tugevama kontrolli all hoida.
Eestimaa omandamine ja privileegide laiendamine.
Plettenberg suutis lahendada ka Liivi ordule juba poolteist sajandit probleeme valmistanud Põhja-Eesti (endise Eestimaa hertsogkonna) staatuse küsimuse. Kuigi ametlikult oli Saksa ordu kõrgmeister alast loobunud juba 1459. aastal ja nende võim oli ka varem olnud pigem nominaalne, ei tahtnud hilisemad kõrgmeistrid seda enam tunnistada ning pidasid end endiselt Eestimaa ülemvalitsejateks. Sarnaselt suhtusid asjasse ka Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond, kes olid 1508. aastal keeldunud Plettenbergi oma valitsejana tunnustamast, viidates endiselt kõrgmeistrile kui oma lääniisandale. Selline olukord oli Liivi ordu jaoks aga ohtlik, sest Poolaga pidevas konfliktis olev Preisi haru võis Eestimaa kaudu sõtta tõmmata ka Liivimaa.
1519. aasta lõpus puhkeski Preisimaa ja Poola vahel sõda, kus ka Plettenberg oli vastu tahtmist osalema sunnitud. Tema liit Leeduga oli küll lõppenud juba 1511. aastal, kuid küllaltki head suhted kestsid edasi (1514. aastal oli ta sõlminud Leeduga igavese rahu- ja sõpruslepingu) ja erinevalt kõrgmeistrist nägi Plettenberg enda peavaenlasena Venemaad. Kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern suutis Plettenbergi siiski ennast toetama keelitada. Nad kohtusid omavahel Klaipėdas (Memelis) 1516. ja 1520. aastal ning vastutasuks toe eest lubas Albrecht lõplikult loobuda pretentsioonidest Harju-Virule ning anda Liivimaa harule ka täiesti vabad käed ordumeistri valimisel, isegi temapoolsest formaalse kinnitamise nõudest oli ta valmis loobuma. Nõnda luhtusid Albrechti plaanid oma võimu orduharude üle tugevdada – ka Saksa meister Dietrich von Cleen suutis sarnaselt Plettenbergile oma haru sõltumatust hoopis suurendada. Plettenberg jäi Albrechti pakutuga nõusse ja surus 1520. aasta oktoobris Volmari maapäeval läbi otsuse Preisimaa toetamiseks relvade, sõjamoona ja saja ratsanikuga, kellest enamiku panid välja Viljandi komtuur ja Maasilinna foogt. Liivimaa väed jäid siiski liialt väikesteks, et sõtta otsustavat pööret tuua ja Albrecht oli sunnitud 1521. aastal sisuliselt tunnistama kaotust. Plettenbergile antud lubaduste täitmisega ta aga ei kiirustanud, kogu tema aeg kuni 1525. aastani kulus peamiselt uute Poola-vastaste liitlaste otsimisele, keda ta aga ei leidnud.
Lisaks hakkasid reformatsiooni alguses (selle kohta Liivimaal vaata lähemalt altpoolt) 1520. aastate esimesel poolel levima kuulujutud, et kõrgmeister kavatseb Preisimaa sekulariseerida. Ent Albrecht oli sõja järel väga tõsises rahahädas ja nõnda pakkus ta 1524. aasta lõpus Plettenbergile tehingut, millega 24 000 kuldna eest oleks ta lõpuks kinnitanud 1520. aastal antud lubadused anda Plettenbergile tegeliku ülemvõimu Eestimaa üle ja laiendada oluliselt Liivi ordumeistri privileege, andes sealhulgas ka võimaluse saada riigivürstiks. See tähendanuks sisuliselt Liivimaa orduharu täielikku sõltumatust kõrgmeistrist, ent ka tihedamaid sidemeid Saksa-Rooma riigiga. Plettenberg otsustas tekkinud võimalusest kinni haarata ja tehing saigi 1525. aasta jaanuaris teoks. Sama aasta märtsis sõitis ta pidulikult Tallinna sisse ja võttis selle kodanikelt ning Harju-Viru vasallidelt kuulekusvande. Tava, et uus ordumeister sääraselt kuulekusvande võtab, jäi kehtima kuni Vana-Liivimaa eksistentsi lõpuni.
Reformatsioon ja Saksa ordu edasise valitsemise küsimus.
Wolter von Plettenbergi aegsed taalrid tema kujutisega
1520. aastatel jõudis reformatsioon Liivimaale ning suuremad linnad (Tallinn, Tartu, Riia) ja mitmed aadlikud kuulutasid end uue usu pooldajateks. Eriti suured pinged tekkisid Riia peapiiskopi Johann Blankenfeldi ja Riia linna vahel, sest esimene jäi jäigalt katoliiklusele truuks, samas kui protestantluse populaarsus liivimaalaste, eriti vasallide hulgas, üha kasvas. 1525. aastal nõudis protestantlik Riia raad ordumeistrilt kaitset katoliikliku peapiiskopi vastu, lubades vastasel juhul end Preisimaa hertsogi Albrechti võimu alla anda. Nii pidigi Plettenberg Kirchholmi lepingu tühistama ja sai septembris Riia linna ainuisandaks.
Sama aasta detsembris vangistasid peapiiskopkonna vasallid Plettenbergi käsul Blankenfeldi, sest teda kahtlustati reeturlikus koostöös venelastega. Seejärel võttis Plettenberg nii Riia peapiiskopkonna kui ka Tartu piiskopkonna, mida Blankenfeld samuti valitsenud oli, enda kaitse ja ajutise valitsemise alla. Nõnda oli Plettenbergi tegeliku võimu all kogu Liivimaa peale Saare-Lääne piiskopkonna (Kuramaa piiskopkonnas valitsesid Saksa ordusse kuuluvad ja sellest sõltuvad piiskopid) ja ordumeistril tekkis teoreetiline võimalus ordu valdused sekulariseerida ja ilmalikuks vürstiks saada, nagu seda Preisimaal oli teinud Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern, kellest oli saanud esimene Preisimaa hertsog. Sekulariseerimist toetasid Tallinn ja Riia ning protestantlikud orduvasallid, samal ajal kui kaoliiklik Harju-Viru rüütelkond pooldas küll ordumeistri võimu kasvu, kuid ilmselt mitte sekulariseerimist. Tartu linn aga vastandusid selgelt ordumeistri võimu igasugusele kasvule, samas kui piiskopid olid valmis teatud järeleandmisi tegema.
Plettenberg otsustas siiski jätta Liivi orduharu sekulariseerimata ning tagas Volmari maapäeval 1526. aasta 15. juunil sõlmitud Volmari liiduga katoliiklike instantside püsimise kogu Liivimaal. Samas tunnustasid piiskopid, Riia peapiiskopkonna rüütelkond, Riia ja Tallinn teda ka Liivimaa kõrgeima valitsejana, kuid Tartu ja teised rüütelkonnad seda siiski ei teinud.
Liivimaa sekulariseerimata jätmist on põhjendatud mitmeti. Plettenberg ise oli veendunud katoliiklane ja olnud ordus tõenäoliselt juba üle 60 aasta ning liiga vana, et rajada uut dünastiat; seetõttu oli juba puhtalt isikulistel põhjustel väheusutav, et ta Liivimaa sekulariseerimise ette võtab. Peale selle takistasid seda ka Liivimaa orduharu Preisimaa omast erinev struktuur, kus väga olulist rolli mängisid käsknikud, kellest enamik olid 1520. aastatel veendnund katoliiklased ja kes enamasti olid vastu igasugusele ordumeistri võimu kasvule. Ka Liivimaa piiskoppidel oli Preisimaaga võrreldes tunduvalt suurem poliitiline mõjuvõim, kuna pea kogu võim Preisimaal oli koondunud kõrgmeistri kätte. Lisaks saab senise korralduse jätkumist põhjendada ka Venemaa ohuga, millele oli kergem vastu seista Saksamaalt otsest toetust saava orduna kui ilmaliku hertsogkonnana, mis oleks pidanud paratamatult sõltuma kas Poolast või Leedust. Arvamused ja kartused, et Plettenberg võib ordu sekulariseerida, pärinesid üldiselt Saksa ordu Saksamaa harust ja see oli seotud võitlusega vakantseks jäänud kõrgmeistri koha omandamise pärast, mida kardeti Plettenbergile minevat.
Pärast Preisimaa sekulariseerimist oli Plettenbergile esmatähtis säilitada rahumeelsed suhted hertsog Albrechtiga, sest konflikt temaga oleks kaasa toonud ka Poola ja Leedu sekkumise ning oleks ära lõiganud ka ühendusteed Saksa-Rooma riigiga. Selleks palus ta ka ordu Saksamaa harul hoiduda agressiivsest poliitikast Albrechti suunal ning pakkus 1525. aasta oktoobris välja mõtte, et allesjäänud kaks orduharu võiksid olla võrdsed ning meistrid juhiksid ordut ühiselt. Samuti palus ta Saksa meistril Dietrich von Cleenil aidata talle hankida riigivürsti tiitlit, mis oleks Liivi orduharu otseselt keisririigiga sidunud ja andnud võimaluse taotleda otse keisrilt ja Riigipäevalt abi ning kaitset. Saksa meister püüdis aga saada kõrgmeistri kohusetäitjaks ja nõnda puhkes kahe orduharu vahel konflikt. Ehkki Saksa haru oli väiksem ja majanduslikult ning poliitiliselt tähtsusetum, asus selle peakorter Saksamaal Mergetheimis ja nii sai Saksa meister tunduvalt paremini suhelda nii keisri kui ka paavstiga. Plettenberg püüdis Saksa haru ka pigem lepitada, kuid ei saanud siiski nõustuda selle Preisi-vastase poliitikaga, samuti ei tahtnud ta tunnustada Saksa meistri ülimuslikkust, mis võis tema positsiooni Liivimaal ja selle naabruses teatava kahtluse alla panna.
1526. aastal, kui Plettenbergist oli tänu Volmari liidule saanud sisuliselt Liivimaa kõrgeim valitseja, püüdis ta oma positsioone siiski ka aktiivsemalt kaitsta. Hertsog Albrechti juurde saatis ta sel ja järgnevatel aastatel saadikuks Kandava foogti Heinrich von Galeni, Poolasse-Leedusse ja hiljem ka Lääne-Euroopasse aga oma kantsleri Schnebergi, Kuramaa piiskopi Hermann Ronnebergi ja tema olulisimaks liitlaseks saanud Riia peapiiskopi Johann Blankenfeldi. Poolaga õnnestus neid suhteid siluda ning tänu Blankenfeldi osavusele ja kontaktidele toetas Plettenbergi ka paavst. Kuid peapiiskop asus taotlema Plettenbergile endale kõrgmeistri tiitlit, mida Liivi ordumeister ise polnud ilmselt reaalselt kunagi tahtnud. 1526. aasta lõpus oli ta küll seoses uue Saksa meistri Walter von Cronbergi agressiivse sihiga saada kõrgmeistriks väljendanud nördimust ja leidnud, et ehk oleks tema kõrgmeistriks siiski hoopis sobivam kandidaat, kuid oma instruktsioonides Blankenfeldile ei olnud ta kõrgmeistriks saamise ambitsiooni kordagi maininud. Seega sõltus see ainuüksi peapiiskopi isikust ja kui ta 1527. aastal ootamatult suri, suutis Cronberg oma tahtmise peagi läbi suruda. Sama aasta lõpus nimetati ta Karl V poolt kõrgmeistri kohusetäitjaks. Järgmise aasta alguses otsustas Plettenberg ordu ühtsuse huvides Cronbergi formaalset ülimuslikkust ka tunnustada, kuid lasi tal samas kinnitada ka Liivi ordu senised privileegid, mis jätsid selle endiselt sõltumatuks.
Plettenberg otsustas seega reformatsiooni kriitilisimal ajajärgul (1525–1526) Liivi ordu ja piiskopkondade säilitamise kasuks ja oli esitanud oma positsiooni tugevdamiseks 1525. aasta oktoobris Saksa-Rooma riiki palve end riigivürstiks teha. 24. detsembril 1526 ta selleks saigi ja 1530. aastal läänistas Karl V talle Augsburgi riigipäeval pidulikult Liivi ordu valdused. See ei tähendanud siiski Plettenbergi saamist faktiliselt kogu Liivimaa valitsejaks, nagu see 1526. aasta Volmari liidu lepingust võiks tunduda. Et hoida senist valitsuskorda stabiilsena, pidi ta taastama peapiiskopi võimutäiuse ja andis 1530. aasta maapäeval talle formaalselt tagasi ka kaasvõimu Riia linna üle; viimane jäi tegelikkuses siiski ordu ainuvõimu alla, kuna ei soovinud rangelt katoliiklikku peapiiskoppi oma isandaks. Samal maapäeval Volmari liiduleping seega sisuliselt tühistati.
Puhtalt usulisest külje pealt jäi Plettenberg isiklikult truuks katoliiklusele, kuid ta sallis ka uue usu levikut, eestkätt küll seal, kus tal polnud reaalseid võimalusi selle levikut piirata, näiteks Tallinnas ja Riias. 1533. aastal nõustus Plettenberg lepingus Riia peapiiskopi koadjuutoriga protestantliku usu vaba levitamisega Liivimaal, kuid tegemist oli pigem poliitilise manöövriga, mis kuigivõrd reaalseid tagajärgi ei toonud. Luterluse positsioon jäi väljaspool Liivimaa suuremaid linnu ebaselgeks ka seetõttu, et see polnud veel ühtseks selgeks usulahuks organiseerunud.
Viimased aastad.
Riia peapiiskopi koadjuutor ja hilisem peapiiskop Wilhelm
Reformatsiooni Liivimaale sissetoomise järel ei muutunud Liivimaa sisepoliitika aga sugugi rahulikuks, sest 1528. aastal Riia peapiiskopiks saanud Thomas Schöning püüdles peapiiskopi positsiooni igatise tugevdamise poole. 1529. aastal oli ta oma koadjuutoriks nimetanud hertsog Albrechti venna Wilhelmi, kes oli selgelt protestantliku meelestatusega ja püüdis oma võimu pidevalt suurendada. Liivi ordus ja ka Liivimaal laiemalt tekkis tugev temavastane meelestatus, sest kardeti, et ta võib proovida kogu Liivimaad sekulariseerida. 1532. aastal sekkus Wilhelm Saare-Lääne piiskopkonna sisetülidesse ja haaras novembris enda võimu alla Läänemaa. Plettenberg otsustas Saare-Lääne vaenusesse sõjaliselt mitte sekkuda, sest see oleks võinud kaasa tuua omakorda Taani, Poola-Leedu ja Preisimaa sekkumise. Seetõttu püüdis ta vastuolusid siluda, sõlmides 1533. aastal lepingu (Võnnu liit), millega ta sõlmis protestantliku usu levitamise vabaduse ja Wilhelmi püüdluste kaitseks liidu Wilhelmi ja Riia linnaga. See liit lubas tal ühest küljest piirata Wilhelmi ambitsioonikust, sest liiduleping keelas viimasel ründesõja pidamise, samas nõrgendas see ka katoliikliku peapiiskopi positsioone, sest viis ordu kokku Liivimaa tugevaimate protestantlike jõududega. See liit oli suures osas ka sunnitud, sest Wilhelmit oli äärmiselt tugevalt toetanud Taani kuningas, hertsog Albrechti äi Frederik I. Kuid järgnevalt nõrgenesid Wilhelmi positsioonid tunduvalt, teatavaks sai ka Wilhelmi vastase Reinhold von Buxhoevedeni piiskopiks kinnitamine paavsti poolt. Mitmed ordukäsknikud asusid peaaegu avalikult Buxhoevedeni poolele: Tallinna komtuur lasi tal oma territooriumil värvata sõjaväge ja koguda sõjamoona, Maasilinna foogt toimetas sõjamoona Kuressaarde ja Pärnu komtuur lubas tal oma alalt sooritada Wilhelmi-vastaseid rünnakuid. Plettenberg säilitas siiski vormiliselt Võnnu liidu ja kinnitas, et ordu on ametlikult konfliktis neutraalne. 1534. aasta Liivimaa maapäev Viljandis Plettenbergi-Wilhelmi lepingut ei toetanud, ka Frederik I oli vahepeal surnud ja Wilhelm seega oma peamisest toetajast ilma jäänud. Ka Plettenberg asus 1534. aastal Wilhelmi-vastasesse leeri, sõlmides koos teiste Liivimaa valitsejatega Buxhoevedeni toetava Viljandi liidu. Sama aasta septembris oli Wilhelm sunnitud Läänemaast loobuma. Tema tüli Buxhoevedeniga jäi siiski kestma ja lõpliku lahenduse leidis see alles pärast Plettenbergi surma, 1536. aasta juulis.
Oma viimastel eluaastatel koges Plettenberg keisri ja tema soosikute poolt küllaltki tugevat survet määrata oma koadjuutoriks mõni Saksa vürstliku suguvõsa liige, et ordu positsioone tugevdada. Kõige aktiivsemalt tegutses selles osas Münsterbergi hertsog Karl, kes tahtis oma pojast Johannist kas Plettenbergi või mõne Liivimaa piiskopi koadjuutorit või ka Masoovia hertsogit teha. Liivi ordus kardeti aga, et vürstliku koadjuutori ametisseseadmine võiks kaasa tuua ordu sekulariseerimise, nagu see Preisimaal oligi juhtunud. Seetõttu otsustas Plettenberg 1532. aastal oma järglaseks määrata pikka aega orduladvikus olnud maamarssali Hermann von Brüggenei. Brüggenei sai Saksa kuninga Ferdinand I kinnituse 1533. aastal ja sai koadjuutorina lõpliku heakskiidu Viljandi maapäeval 1534. aasta veebruaris.
1534. aasta novembrist on teada, et Plettenberg oli niivõrd haige, et ei saanud peapiiskopi koadjuutori Wilhelmiga kohtuda ja esitas oma seisukohad jätkuva Saare-Lääne vaenuse osas talle kirjalikult. Mõni aeg hiljem saatis ta välja uue maapäeva kokkukutsumise teate, see pidi aset leidma 1535. aasta märtsis. Plettenberg suri aga suhteliselt ootamatult veidi enne seda Võnnus, 28. veebruaril ("dies Oculi"), olles umbes 85-aastane. Legendi järgi suri ta täies sõjavarustuses kamina ees tugitoolis istudes. Ta on maetud samasse Jaani kirikusse.
Hinnangud.
Traditsiooniliselt on nii baltisaksa kui ka eesti ajaloolased pidanud Plettenbergi üheks võimekamaks ja edukamaks ordumeistriks Liivimaal, esimesed on sageli teda nimetanud koguni suurimaks maameistriks ning rahvuskangelasekski. Peamine osa tema kuulsusest seisneb Vene vägede võitmisel Smolino lahingus, kuid sellega tekivad teatud probleemid. Mitmed ajaloolased on hilisemal ajal arvanud, et ründesõja pidamine tugeva Moskva suurvürstiriigi vastu oli peaaegu saatuslik viga ning et pigem oli tegemist ülimalt konservatiivse ja mitte kuigi ettenägeliku mehega. Siiski oli sõda Moskvaga tollel ajajärgul ilmselt peaaegu paratamatu või vähemalt arvati nõnda Liivimaal ning Plettenberg püüdis sellest olukorrast võtta maksimumi, sõlmides liidu toona ainsa võimaliku liitlase, Leeduga. Tema ebaõnneks algas Poolas aga troonivahetus ning järgnevas sõjas pidi Liivmaa võitlema ülekaaluka vastasega üksinda. Ent Plettenberg suutis raskest olukorrast välja tulla ning piirimuutusteta rahu sõlmida, pikendades seda hiljem mitmel korral sarnastel tingimustel. Ka reformatsiooni ajal õnnestus tal oma autoriteedile ning kogemustele tuginedes vältida Vana-Liivimaa kokkuvarisemist.
Plettenbergi võimuperioodi on äärmiselt pikalt ja põhjalikult uuritud aga mitte ainult tema isiku pärast, vaid ka seetõttu, et tol ajal leidis aset reformatsioon, mis baltisakslastele oli äärmiselt oluline, ja ka lihtsalt sellepärast, et tema valitsusaeg oli äärmiselt pikk, ulatudes Kesk-Euroopa kontekstis keskajast varauusaega. Eesti uurijatest on viimasel ajal Plettenbergi perioodiga põhjalikumalt tegelenud Pärtel Piirimäe ja Juhan Kreem.
Mitmesugust.
Plettenbergi elust on kirjutatud kaks romaani: ajalooliste faktidega äärmiselt vabalt ümber käiv Hans Friedrich Bluncki "Wolter von Plettenberg: Deutschordensmeister in Livland" (1938) ja asju reaalsuselähedasemalt kujutav Mia Munier-Wroblavski "Zeitenwende. Ein Deutschordensroman" (1939). Lisaks sellele on Plettenbergi tegelaskuju episoodiliselt esinenud ka mitmetes teistes ilukirjanduslikes tekstides.
Plettenbergist on loodud ka skulptuure ja maale. Esimestest tõenäoliselt kuulsaim asub Walhalla templis, üks puuskulptuur on Riias. Plettenbergi hauakivi asub Võnnus (Cēsises).
Welveris, mille alla kuulub tänapäeval ka Plettenbergi sünnikoht Meyerich, on temanimeline tänav ("Wolter-von-Plettenberg-Straße"), Soesti linnas asub aga "Wolter-von-Plettenberg-Weg".


Avalik teave.
Avalik teave on riigiasutustes avalikke ülesandeid täites koostatud või loodud ja jäädvustatud teave, mis on mõeldud üldiseks kasutamiseks. Mõiste põhineb põhiseaduse § 44 lausel 1, mille kohaselt on igaühel "...õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni."
Avalike teabe valdajad on lisaks riigiasutustele ka ühingud, sihtasutused ja füüsilised isikud, kes õigusakti või lepingu alusel täidavad avalikke ülesandeid.


Nikita Hruštšov.
Nikita Sergejevitš Hruštšov (15. aprill 1894 Kalinovka, Kurski kubermang – 11. september 1971 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, kindralleitnant (1943) ja NLKP KK I sekretär – riigi tegelik juht aastail 1953–1964.
Noorus ja karjääri algus nõukogude võimuaparaadis.
Hruštšov sündis Kurski kubermangus talupojaperekonnas ning hakkas iseseisvalt tööle varases nooruses, 12-aastaselt asus tööle Donbassi kivisöebasseini tehastes ja kaevanduses. 1918. aastal astus VK(b)P liikmeks ja osales ka Venemaa kodusõjas, pärast sõda oli majandus- ja parteitööl. Oli Ukraina NSV saadik ÜK(b)P XIV ja XV Kongressil.
Komsomolisuunamisega saadeti Hruštšov õppima Moskvasse Tööstusakadeemiasse, kus valiti Tööstusakadeemia parteikomitee sekretäriks. Akadeemia lõpetas ta 1929. aastal.
1931. aasta jaanuarist oli Hruštšov ÜK(b)P Moskva linna Baumani rajoonikomitee ja seejärel Krasnopresnenski rajoonikomitee sekretär. 1932–1934 töötas ÜK(b)P Moskva linnakomitee 2. ja pärast 1. sekretärina, seejärel ÜK(b)P Moskva Linnakomitee 2. sekretärina.
ÜK(b)P XVII Kongressil 1934. aastal valiti Hruštšov ÜK(b)P KK liikmeks ja 1935. aastal valiti ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti parteiorganisatsiooni juhiks 1. sekretäriks.
1935–1938 aastatel oli ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär.
Tegevus Ukraina NSV-s.
1938. aastal valiti Hruštšov Ukraina K(b)P 1. sekretäriks ning UK(b)P KK Poliitbüroo kandidaadiks, 1939. aastal UK(b)P KK Poliitbüroo liikmeks.
Teises maailmasõjas.
Teises maailmasõja oli Hruštšov Kagurinde suuna, Kagurinde, Stalingradi rinde, Lõunarinde, Voroneži rinde ja 1. Ukraina rinde Sõjanõukogu liige. Teise maailmasõja lõpetas kogu sõja poliittöötajana tegutsenud Hruštšov kindralleitnandi auastmes.
Aastatel 1944 kuni 1947 oli Hruštšov Ukraina NSV Ministrite Nõukogu esimees ja pärast Ukraina K(b)P KK 1. sekretär.
Tegevus Moskvas.
1949. aasta detsembrist oli Hruštšov uuesti ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär ja ÜK(b)P KK sekretär.
Pärast Stalini surma 1953. aastal suutis ta koos Georgi Malenkoviga üle mängida oma põhirivaali Lavrenti Beria ning esialgu valitsesid Malenkov ja Hruštšov ühiselt NSV Liitu.
Hruštsovi võimuletõus.
Kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus asus Hruštsov koos liitlastega partei KK-s 1956. aastal konkurente kõrvaldama, kasutades ära nonde Stalini-aegseid kuritegusid. Ta kuulutas avalikult Stalini isikukultusest, alustas Stalini-aegsete kommunistliku partei juhtide paljastamist, nende karistamist ja vangilaagritesse paigutatud inimeste vabastamist.
Kuid riigi senine kommunistlik suunitlus jäi püsima, oldi valmis sõdima "kapitalistlike vereimejatega" ning igasugune ohtlik opositsioon suruti maha.
Hruštsov ja NLKP XX Kongress.
Võimuvõitluses kasutas Hruštšov Jossif Stalini inimsusevastaste kuritegudes osalenud NLKP juhtkonna liikmete vastu 1956. aastal moodustatud nn Šverniku komisjoni kokkuvõtet Stalini ja tema aktiivsete kaaslaste poolt 1934. aastal toime pandud kuritegudest: ÜK(b)P XVII Kongressi ehk Võitjate kongressi hääletustulemuste võltsimisest, Sergei Kirovi tapmisest ja aastatel 1936–1938 läbiviidud Suurest Terrorist.
Komisjoni kuulusid NLKP KK Parteikontrolli komisjoni esimees Nikolai Švernik, NSV Liidu peaprokurör Roman Rudenko, NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Aleksandr Šelepin, NLKP KK Sekretariaadi Kaitse osakonna juhataja Mironov ja rehabiliteeritud poliitvang Olga Šatunovskaja.
Hruštšov ja välispoliitika.
Nikita Hruštšov tegi 1959. aasta septembris esimese NSV Liidu riigijuhina Ameerika Ühendriikide presidendi Dwight Eisenhoweri kutsel riigivisiidi Ameerika Ühendriikidesse.
Võimult kõrvaldamine ja viimased eluaastad.
1964. aastal korraldasid aga temaga rahulolematud kommunistliku partei ladviku liikmed Leonid Brežnev, Juri Andropov riigipöörde, kukutasid ta 1964. aasta NLKP KK oktoobripleenumil. Partei- ja riigijuhiks sai tema endine liitlane Leonid Brežnev.
Hruštšov elas oma viimased aastad personaalpensionärina (sisuliselt koduarestis) ning kuni Mihhail Gorbatšovi valitsemise alguseni oli ta ametlikult maha vaikitud. Pensionipõlves kirjutas Hruštšov mälestused, mis salaja välismaale toimetati ja seal avaldati.
Nikita Hruštšov on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.
Hruštšovi ekstravagantne käitumine.
Hruštšovile olid omased lihtne, kuid tihti ka labane ja vulgaarne käitumine. Näiteks 12. oktoobril 1960, mil ta külastas ÜRO Peaassambleed, võttis ta jalast kinga ja tagus sellega vastu kõnepulti.


Mihhail Gorbatšov.
Mihhail Sergejevitš Gorbatšov (vene keeles "Михаил Сергеевич Горбачёв"; sündinud 2. märtsil 1931 Stavropolis, NSV Liidus) oli Nõukogude Liidu viimane riigipea. Gorbatšov oli 1980–1991 NLKP KK Poliitbüroo liige, 1985–1991 NLKP KK peasekretär, 1988–1990 NSVL Ülemnõukogu esimees ja Nõukogude Liidu president.
Elulugu.
Põhja-Kaukaasias Stavropolis vene-ukraina segaperekonda sündinud Gorbatšov õppis Moskva Riiklikus Ülikoolis õigusteadust (lõpetas 1955) ja astus 1952 NLKP-sse. 1955–1962 töötas ta Stavropoli krai komsomoliorganeis, seejärel parteilistel ametipostidel Stavropoli krais ja linnas. 1970–1978 oli ta Stavropoli krai parteiliider ja jättis sellena hea mulje Juri Andropovile, kes tõi ta 1978 üle NLKP KK sekretariaati.
Juba enne Leonid Brežnevi surma (1982) edutati Gorbatšov 1980. aastal NLKP KK poliitbüroosse, kus ta hakkas vastutama majanduse eest. Konstantin Tšernenko valitsemisajal 1984–1985 oli ta välisasjade komisjoni esimees.
Tegevus NLKP peasekretärina.
Pärast NLKP peasekretäri Konstantin Tšernenko surma valiti Gorbatšov 1985. aastal uueks parteijuhiks. Ta oli vaid 54-aastane ja esimene NSV Liidu juht, kes oli sündinud Nõukogude Liidus. Ta mõistis, et riigi päästmiseks on vaja tõsiseid reforme, kuna eelmiste juhtide ajal oli riigi majandusareng pidurdunud ning korruptsioon süvenenud.
Nii otsustas Gorbatšov alustada laiaulatuslikke reforme, mis esialgu pidid olema põhiliselt majanduslikud, et riiki eesseisvast majanduskriisist päästa. Reformi kui terviku nimeks sai uutmine (vene keeles "perestroika", "ümberehitus"). Ta alustas korruptsiooni- ja alkoholismivastast võitlust (ehkki hiljem on ta väitnud, et karskusliikumise taga oli NLKP KK ideoloogiasekretär Jegor Ligatšov) ning ettevaatlikult ka teatud turumajanduslikke reforme. Kuid Gorbatšov ei osanud arvata, et need reformid võivad jõuga loodud ja hoitud impeeriumi ka destabiliseerida ja isegi hävitada. Ta käivitas sisepoliitikas liberaalsed reformid (sh avalikustamine, vene keeles "glasnost", "selgus") ning pani ette kehtestada mitmeparteiline demokraatia, välispoliitiliselt üritas aga peatada võidurelvastumist.
Mihhail Gorbatšov ja USA president Ronald Reagan
Gorbatšovi uus juhtimisstiil kohtas vastuseisu nii vanameelsetelt kui ka radikaalidelt, kuid ta ei distantseerunud parteist. See-eest osutus ta välismaal ülimalt populaarseks ja paljud välisriigid andsid Nõukogude Liidule demokratiseerumise toetuseks tohutuid laene. 1990. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia.
Hiljem on Gorbatšov oma intervjuudes öelnud, et kui Nõukogude Liit oleks kasutanud Berliini müüri langemisele eelnenud demonstratsioonide vastu 1989. aastal sõjaväge, võinuks see viia Kolmanda maailmasõjani. Tema eesmärk oli ent selline stsenaarium ära hoida: "Minu poliitika oli avatud ja siiras, poliitika, mille eesmärk oli demokraatia vahendite kasutamine, mitte verevalamine. Aga see läks mulle väga kalliks maksma, uskuge mind."
Tegevus Nõukogude Liidu presidendina.
Mihhail Gorbatšov valiti 1989 riigipeaks ja märtsis 1990 viieks aastaks laiendatud volitustega Nõukogude Liidu presidendiks. Ent majandusreform ei suutnud 1990.–1991. aasta talvel ära hoida toiduainekriisi ning liiduvabariigid hakkasid taotlema järjest suuremat iseseisvust. 1991 nimetas Gorbatšov partei vanameelse tiiva lepitamiseks võimupositsioonidele mõned konservatiivid. Kevadel tuli Gorbatšov välja uue liidulepingu plaaniga, mis pidi rahuldama reformimeelseid. See plaan ärritas jäiga joone pooldajaid, kes ta augustis 1991 ajutiselt võimult kõrvaldasid (augustiputš). Riigipöördekatse nurjasid peamiselt Venemaa Boriss Jeltsini jõupingutused ja vandenõulaste tölplus.
Tema rahvusvahelist mainet kahjustas rahvuslaste meeleavalduste jõhker mahasurumine Taga-Kaukaasias. Tagurlaste augustiputš, Balti riikide taasiseseisvumine ja sammud iseseisvumise suunas teisteski liiduvabariikides nõrgendasid Gorbatšovi võimu. Varsti pärast võimule ennistamist oli ta sunnitud ohje veelgi lõdvendama, NLKP keelustama ja loovutama paljud oma volitused liiduvabariikidele. Ta jätkas oma liidulepingu pealesurumist, et vältida NSV Liidu lagunemist, kuid ei suutnud kontrolli säilitada ja astus 25. detsembril 1991 tagasi, loovutades sisuliselt võimu Jeltsinile.
Mihhail Gorbatšov 15. mail 2007 Berliinis
Hilisem elu.
Gorbatšov asutas Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei, mis on jäänud nišiparteiks. Juunis 1996 kandideeris ta Venemaa presidendiks, kuid võitis vaid 0,5% häältest.
2009. aastal avaldas Gorbatšov piiratud tiraažiga plaadi "Laulud Raissale" romanssidega oma abikaasa mälestuseks, kes suri 1999. aastal leukeemiasse. 6. juunil 2009 koostöös Raissa Gorbatšova-nimelise fondi ja Marie Curie-nimelise fondiga Londonis korraldatud heategevuslikul oksjonil tõi plaat 1,7 miljonit naelsterlingi tulu, mis annetati leukeemiahaigeid lapsi abistavatele organisatsioonidele.
Leedu prokuratuur on pöördunud Venemaa poole õigusabipalvega, et küsitleda Mihhail Gorbatšovi tunnistajana sündmuste kohta 1991. aasta 13. jaanuaril, mil Nõukogude armee rünnakus Vilniuse teletornile hukkus 14 ja sai vigastada tuhatkond tsiviilisikut.
Süüdistused Leedult kompensatsiooni nõudmises.
9. märtsil 1990. aastal kirjutas tollal Leningradis Rootsi peakonsulina töötanud Dag Sebastian Ahlander Stockholmi läkitatud memos, et Gorbatšov olevat nõustunud Leedu iseseisvumisega, kuid nõudnud kohtumisel Leedu juhi Algirdas Brazauskasega 21 miljardit rubla kompensatsiooniks tööstusettevõtete eest. Samuti olevat ta tahtnud, et Klaipeda linn, kus elas kõige rohkem sisse sõitnud venelasi, loovutataks Kaliningradi oblasti koosseisu vastavalt 1939. aasta oktoobris sõlmitud baaside lepingus määratletud piirile.
Gorbatšov lükkas memo avalikustamise järel 2011. aastal meedias levitatud väited ümber, kinnitades, et läbirääkimistel lähtus ta vaid poliitilisest realismist: "Ma arvan praegugi, et kui Leedu oleks nõustunud suveräänsete riikide liidu lepingule alla kirjutama, oleks tal olnud piisavalt võimalusi iseseisvuseks ning seejuures märksa rohkem plusse vastastikku kasulikuks koostööks teiste liidulepingu osalistega."
Gorbatšov ja Eesti.
Mihhail Gorbatšov külastas Eestit 1987. aastal 19.-21. veebruarini ning kohtus "parteiveteranidega", käis tootmiskoondises "Marat", Paide rajooni "9. Mai kolhoosis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis. M. Gorbatšov on korduvalt andnud intervjuusid Eesti ajakirjandusele. Eesti keeles on temast ilmunud mitu raamatut, samuti on ilmunud raamat Raissa Gorbatšovast.
Nõukogude Liidu ja NLKP juhina oli Gorbatšovil oluline roll Eesti taasiseseisvumises. Ehkki ta ise Balti riikide iseseisvuse taastamist ei pooldanud, päästis ta valla protsessid, mille tulemusena sai Baltimaade iseseisvuse taastamine võimalikuks.
Perekond.
Tema abikaasa oli Raissa Gorbatšova (5. jaanuar 1932 – 20. september 1999) ja neil on tütar Irina Virganskaja (1956).


Plettenberg.
Plettenberg on linn Saksamaal Nordrhein-Westfaleni liidumaal.
Plettenberg sai linnaõigused 1397. aastal.
Põhilisteks tööstusharudeks on metallurgia ja masinaehitus.


Plettenberg (täpsustus).
Plettenberg on mitme koha ja isiku nimi.


Jiddu Krishnamurti.
thumb
Jiddu Krishnamurti (telugu keeles జిడ్డు కృష్ణ మూర్తి) (ka J. Krishnamurti (జే. కృష్ణ మూర్తి); 12. mai 1895 Madanapalle, India – 17. veebruar 1986 Ojai, California) oli India (telugu) päritolu filosoof ja vaimne õpetaja. Ta kirjutas ja kõneles filosoofilistel ja vaimsetel teemadel, kuid rõhutas, et ta pole guru, ega tahtnud rajada uut filosoofiat.
Oma tähtsamates publikatsioonides käsitleb Krishnamurti vaimseid küsimusi, nagu täieliku vaimse vabanemiseni jõudmine meditatsiooni teel, ning ka filosoofilisi ja religioosseid küsimusi.
Eriti tuntuks sai Krishnamurti Teosoofilise Ühingu juhtide kaudu. Annie Besant kuulutas ta 1910 tulevaseks "maailmaõpetajaks" ning talle asutati ordu Order of the Star in the East.
Elulugu.
Jiddu Krishnamurti sündis 1895 Lõuna-Indias ortodoksses brahmiinide perekonnas Sanjeevamma ja Narianiah Jiddu kaheksanda lapsena ning sai vastavalt hinduismi traditsioonile kaheksanda lapsena sündinud pojana nimeks 'Krišna kujul'. Jiddu (kirjutatud ka kujul "Geddu") oli tema perekonnanimi. Isa oli koloniaaladministratsiooni teenistuja.
Hoolimata oma abikaasa protestist nõudis ema, kellel oli eelaimus, et pojast saab midagi erilist, et ta sünnitaks "puja"-ruumis, kuhu tohtis siseneda ainult pärast rituaalset puhastust. Krishnamurti sündis 12. mai öösel kell 00.30. Brahmiinide kalendri järgi tähendas see 11. maid, sest kalendripäeva algust loeti kella neljast hommikul. Erinevalt ema varasematest sünnitustest oli sünnitus kerge. Järgmisel hommikul näidati poja horoskoopi tuntud astroloogile, kes ütles, et temast saab väga suur mees, ning jäi endale kindlaks ka aastaid hiljem, kui tundus, et ennustus ei taha täituda.
Tema sünnikoht Madanapalle asub tänapäeva Andhra Pradeshi osariigis Chittoori ringkonnas.
Vanemad olid teise astme nõbud. Neil oli kokku 10 last, kellest täiskasvanuks sai kuus. Nad olid ranged taimetoitlased, kes ei söönud isegi muna. Nad viskasid ära toidu, "millest inglase vari oli üle käinud."
Aastal 1903 asus perekond elama Cudappah'sse, kus Krishnamurti oli kaheaastaselt haigestunud malaariasse ja oleks peaaegu surnud (tal oli veel mitu aastat hiljem malaariahooge, nii et ta ei saanud ninaverejooksude tõttu kooli minna ja oli emaga lähedasem kui teised lapsed.
Ta armastas koos emaga templis käia.
Ta oli tundlik ja haiglane laps; et ta oli "ebamäärane ja unistav", peeti teda sageli vaimselt alaarenenuks; koolis peksid teda õpetajad ja kodus isa. Mitukümmend aastat hiljem meenutas Krishnamurti oma lapsepõlve meeleseisundit: "Ükski mõte ei sisenenud tema meelde. Ta vaatas ja kuulas ja ei midagi muud. Kunagi ei tekkinud mõtet oma assotsiatsioonidega. Ei olnud kujutlemist. Sageli proovis ta mõtelda, kuid ühtki mõtet ei tulnud"
Ta armastas loodust, ja see jäi talle kogu eluks: "...Tal oli alati see kummaline distantsi puudumine enda ning puude, jõgede ja mägede vahel. See ei olnud kultiveeritud." Ta võis väga pikalt seista ja vaadata puid ja pilvi, lilli ja putukaid.
Krishnamurtil ilmnes ka võime jälgida ja meelde jätta mehhanisme ning käteosavus, mis võimaldas neid uuesti kokku panna. Ta võttis isa kella koost lahti, et näha, kuidas see töötab, ning keeldus kooli minemast ja isegi söömast, kuni kell on uuesti kokku pandud.
Krishnamurti oli väga helde; ka see jäi talle kogu eluks. Sageli tuli ta koolist koju, olles kõik koolitarbed mõnele vaesemale koolivennale ära kinkinud. Kui kerjused käisid hommikul kombe kohaselt keetmata riisi küsimas ja ema ta välja riisi jagama saatis, valas ta kogu riisi esimesele mehele ning läks tuppa lisa küsima. Kui kerjused tulid õhtul keedetud toitu küsima ja teenija tahtis neid ära ajada, jooksis Krishnamurti tuppa toitu tooma. Kui ema jagas lastele maiustusi, võttis Krishnamurti oma osast ainult osa ning andis ülejäänu ära.
Kui poiss oli 10 ja poole aastane, suri ema, keda poiss väga armastas. Mälestustes, mis ta kirjutas 18-aastaselt, mainis Khrishnamurti, kuidas ta "nägi" oma kõige vanemat, väga spirituaalse loomusega õde, kes oli surnud 20-aastasena 1904 (tema ja ema "nägid" mõlemad õde samas kohas aias), ja veel selgemini oma ema, kes oli surnud 1905. Seda kinnitas ka isa.
Krishnamurti klammerdus veel tihedamalt kolm aastat noorema venna Nitya (Nityananda) külge. Erinevalt temast oli vend koolis taibukas.
Krishnamurti isa Naraniyah oli üks Teosoofilise Ühingu vanemaid liikmeid, kelle Jelena Blavatskaja oli 1882 isiklikult vastu võtnud, kuigi ta oli ortodoksne brahmiin "Teosoofia hõlmas kõiki usundeid." 1907. aasta lõpul sunniti isa 52-aastaselt riigiametist pensionile minema, ja tema pension oli pool tema palgast. Et tema sissetulek oli väike, kirjutas ta tollasele Teosoofilisele Ühingu presidendile Annie Besantile, küsides mis tahes töökohta ühingu peakorteris Adyaris. Ta saigi Teosoofilise Ühingu Adyari keskuses kindla ametnikukoha ning kolis jaanuaris 1909 oma nelja pojaga elama selle vahetusse lähedusse. Nad olid algselt määratud elama majakesse kohe teosoofide krundi kõrval, kus ei olnud korralikke hügieenitingimusi. Vaesuse tõttu olid Krishnamurti ja tema vennad varsti näljas ja neil olid täid.
Aprillis 1909 avastas teosoof Charles Webster Leadbeater, kes oli kuulutanud end selgeltnägijaks, jalutuskäigul teosoofide valduses Adyari jõe ranna ääres noore Krishnamurti (kes samuti koos teistega sageli rannas käis) ning ütles, et tal olevat ebatavaliselt ilus aura ("kõige imelisem aura, mida ta iial oli näinud, vähimagi isekuseta"). Krishnamurti välimus oli tunnistajate ütluste järgi tavaline, mittemidagiütlev ja hoolitsemata. Poissi peeti ka "eriti nürimeelseks"; tal oli sageli "äraolev ilme", mis "andis talle peaaegu "lolli ilme". Leadbeater jäi "kõigutamatuks", et poisist saab "suur õpetaja."
Pupul Jayakar tsiteerib oma Krishnamurti biograafias Krishnamurti juttu sellest oma eluperioodist umbes 75 aastat hiljem: "Poiss oli alati öelnud: "Ma teen kõik, mida te tahate." Selles oli lömitamise, alandlikkuse element. Poiss oli ebamäärane, ebakindel, hajevil; paistis, nagu ta ei hooliks sellest, mis toimub. Ta oli nagu suure auguga nõu, millest kõik, mis sisse pandi, läbi läks, midagi ei jäänud sisse."
Isa loal hakkas Leadbeater poissi kasvatama ja hooldama. Mõned Adyari teosoofid ootasid parajasti Jelena Blavatskaja tööd edasiviiva suure õpetaja ("maailmaõpetaja" või Isand Maitreja) ilmumist. Usuti, et maailmaõpetaja on inimene, kelle "33. eluaastal, nagu Jeesuse, varjutab Kristus". Enne Krishnamurtit oli Leadbeater juba toonud Chicagost Adyari poisi, et kujundada temast maailmaõpetaja "kandja"; viie aasta pärast sõitis poiss Chicagosse tagasi ning temast sai seal advokaat.
Aastal 1912 saadeti Krishnamurti ja tema vend Nitya Inglismaale edasi õppima. Et võimaldada lastele paremat tulevikku, loovutas isa Krishnamurti ja Nitya hooldusõiguse Annie Besantile; 1913 ja 1914 nõudis ta seda tulutult kohtu kaudu tagasi.
22. detsembril 1911 asutas George Arundale Annie Besanti loal ordu Order of the Star in the East, mille peaks nimetati Krishnamurti. Ordu pidi tasandama teed maailmaõpetaja taastulekuks 33. eluaastal. Ordul oli vähe reegleid. Liikmed tegelesid humanitaarabiga. Ordu oli Teosoofilisest Ühingust organisatsiooniliselt sõltumatu, kuid algaastatel kuulusid sellesse peaaegu ainult esimese liikmed. Teosoofilise Ühingu Society Saksamaa sektsiooni peasekretär Rudolf Steiner protesteeris peagi ordu tegevuse vastu oma piirkonnas ning heitis välja peaaegu kõik oma sektsiooni liikmed, kes kuulusid ka ordusse. See oli vastuolus Theosophical Society Adyari põhikirjaga. Et Annie Besantil ei õnnestunud Steinerit veenda põhikirja järgima, kandis ta veebruaris 1913 sektsiooni asutamisüriku üle nendele loožidele, mis nõustusid põhikirja jätkuvalt tunnustama. Steineri pooldajad olid juba detsembris 1912 Kölnis asutanud Antroposoofilise Seltsi.
Õpetuse areng.
Pärast noore Krishnamurti vastuvõtmist teosoofilisse ühingusse kasvas ta üles täielikult selle ühingu mõju all. C. W. Leadbeater ja Annie Besant määrasid, kellega ja millises ümbruses Krishnamurti tohtis lävida.
Augustis 1922 in Ojais algas Krishnamurtil transformatsiooniprotsess (ta ise nimetas seda "protsessiks"), mis kestis sügiseni 1924.
Järgnevatel aastatel tekkis Krishnanurti ja teosoofilise ühingu vahele lõhe: peaaegu plahvatuslikult sagenesid teosoofilise ühingu juhtivate ja prominentsete liikmete "initsiatsioonid" okultsete meistrite poolt. See, maailmaülikooli ja uue maailmausundi rajamise väljakuulutamine ning armastatud venna Nitya varajane surm kõigutasid tema seniseid ettekujutusi ja tema usku "meistritesse" oluliselt.
3. augustil 1929 saatis ta järgmise kõnega laiali tema jaoks asutatud organisatsiooni Order of the Star in the East: "Ma kinnitan, et tõde on radadeta maa ning pole radu, mis selleni viiksid – ei usundeid, ei sekte. See on minu seisukoht, mida ma pooldan absoluutselt ja tingimusteta. Tõde on piirideta, teda ei saa tingida, temani ei saa jõuda etteantud teid pidi ja seetõttu ei saa teda ka organiseerida. Sellepärast ei tohiks asutada organisatsioone, mis viivad või sunnivad inimesed teatud kindlale rajale. Kui te olete seda kord mõistnud, siis te taipate, et on täiesti võimatu usku organiseerida. Usk on absoluutselt individuaalne asi ning seda ei saa ega tohi suruda organisatsioonidesse. Kui seda tehakse, saab sellest midagi surnut, tardunut; temast saab himu, sekt, usund, mis teistele peale surutakse. (...) Ma ei tahaks kuuluda ühessegi spirituaalsesse organisatsiooni, olgu see mis laadi tahes, ja ma palun teil seda mõista. Ma rõhutan veel kord, et ükski organisatsioon ei saa viia inimest vaimsuse juurde. Kui selleks otstarbeks on asutatud organisatsioon, saab sellest kark, mis teid nõrgestab, vangla. Säärased organisatsioonid sandistavad indiviidi, takistavad tal kasvada ja elada oma ainulaadsust, mis seisneb ju selles, et ta avastab selle absoluutse, piiramatu tõe üksinda. See on veel üks põhjus, miks mina – olles selle ordu president – olen otsustanud selle laiali saata. Keegi ei ole mind selleks otsuseks sundinud ega veennud. See ei ole õilis tegu, sest ma ei taha jüngreid ega pooldajaid; ma mõtlen seda nii, nagu ma ütlen. Niipea kui hakatakse kedagi järgima, lakatakse järgimast tõde."
Ent alles pärast 1947. aastat algas Krishnamurti laialdane tegutsemine, mida ta jätkas vaibumatu jõuga ning muutuva aja vajadustega kohandatud teemadega kuni surmani. Esimestel aastatel pärast teosoofilisest ühingust lahtiütlemist andis ta palju intervjuusid ja pidas arvukalt diskussioone, hiljem kerkisid esiplaanile ettekanded.
Põhilised mõtted.
Krishnamurti õpetus lähtub täieliku "vaimse" vabaduse võimalikkusest, mis põhineb oma "loomuse" tundmaõppimisel ning oma meele ja selle reaktsioonide vaatlemise kaudu hetkel, mil need aset leiavad. Tema õpetuses (mis polegi õieti õpetus) on keskne ütlus: "Tõde on radadeta maa" ("Truth is a pathless land"). Ükski meetod, usund ega õpetaja ei saa viia tõeni. Igaüks vastutab ise oma tee eest.
Krishnamurti ei ole teinud oma ütlustest teooriat. Kõigis ettekannetes räägib ta, et selles, mida ta ütleb, tuleb kahelda, sest ainult see, mida me ise tunnetame, on tõeline taipamine, mitte see, mida me raamatutest loeme. See kehtib ka tema raamatute kohta. Ta püüdis kõigiti takistada uue ideoloogia tekkimist nendest. Selleasemel peavad tema ütlused meid ergutama iseenda elu ja kogu elu tõde ise üles leidma.
Üksikteemad.
Krishnamurti uskus, et kõik inimlikud konfliktid on vaid meie siseseisundi toimed. Alustada ei tule mitte ühiselu pahede välisest kõrvaldamisest, vaid kõigepealt tuleb mõelda inimese seesmisele transformatsioonile, radikaalsele muutusele, millel pole midagi pistmist maailmavaate ega usundiga. Ilmselt on inimene tingitud traditsioonidest ja eelarvamustest, nagu näiteks rahvus, rass ja sugu. On inimesi, kes nende eraldustega üksteist hävitavad: "Saab üha selgemaks, et mitte keskkonnaprobleemid, näljasurm ja vaesus ega üldine ebaõiglus ei ole tegelik probleem, vaid see tõsiasi, et inimesest saab üha enam selle maailma terror. On inimesi, kes üksteist hävitavad. Nad lõhenevad hävitavate eraldavate protsesside toimel klassideks ja rahvusteks. (...) Me oleme saanud vastastikuseks ohuks; sest meid lahutavad organiseeritud religioonid, usutunnistused ja dogmad oma rituaalidega, kogu see mõttetus. Sõjad, sõjaks valmistumine ja aatomipommid – kõik te teate selle maailma õudust. (...) Miks me oleme pärast miljoneid aastaid evolutsiooni, mil me oleme kogunud tohutud teadmised ja kogemused, ikka veel needsamad? Miks me ikka veel kannatame, ikka veel vihkame üksteist, elame isiklikes illusioonides? Miks me oleme hõimus kinni, kaitseme rahvusi? Kus on selle põhjus?"
See on küsimus, mida Krishnamurti aina uutes variatsioonides üha uuesti tõstatab. Lugeja ei tohi aga oodata tavalises mõttes vastust. Vastupidi, ta pöörab küsimuse küsijale tagasi: "Ta õpetas kuulajat vaatama ennast nagu peeglist – vaatlema oma valu, oma raevu, hirmu ja üksildust."
Mina.
Üks keskne punkt Jiddu Krishnamurti õpetuses on mina küsimus.
Kui psühhoanalüüsi järgi seisneb psühholoogia ülesanne mina teadvustamata osade integreerimises minasse, et niiviisi lahendada (juba tekkinud) konflikte, siis Krishnamurti näeb probleemi õieti juba mina eksisteerimiseks: ei tule püüda mina stabiliseerida, vaid sellest lahti saada. Mina (Krishnamurti ei erista seda isest ja egost) ongi kõigi konfliktide põhjus. Mina on mõtlemise saadus, paljas mõtlemise struktuur.
Mõtlemine.
Mõtlemine ei saa olla meie konfliktide lahenduseks, samuti mitte sellest tulenevad maailmavaated, kindlad väärtused, isiklikud vaated jne. Mõtlemine on lahutav, analüütiline protsess, mis ei saa kunagi olla tegelikkus. See on refleksioon meie isiklikust, tingitud vaatest asjadele.
"Mõtlemine on protsess ajas ja ruumis. Mõtlemine on mälu, mineviku meenutamine. Mõtlemine on teadmise aktiivsus (...) teadmine ei ole kunagi täielik. Ta käib alati käsikäes teadmatusega. (...) Aeg, teadmine, mälu, mõtlemine on üksainus ühik."
Ideed ja ideaalid.
Krishnamurti ei omista ideedele ja ideaalidele maailma parandavat tähtsust, vaid püüab näidata nende ohtlikkust, kui nad pärinevad ainult mõtlemisest ja minast.
"Idee on meile tähtsam kui tegelikkus; see, mis me peaksime olema, on meil rohkem südame peal kui see, mis me oleme. (...) Meie püüdlus on suunatud täielikult sellele, et suruda seda tegelikkust oma ettekujutuse šablooni. Et see meil ei õnnestu, loome sellega vastuolu selle vahel, mis on, ja selle vahel, mis peaks olema. See, mis peaks olema, on meie idee, meie fantaasia looming, nii et illusioon ja tegelikkus satuvad konflikti – mitte väljaspool, vaid meis enestes."
Aeg.
Krishnamurti eristab kronoloogilist ja psühholoogilist aega. Tema arutluste keskmes ei ole kronoloogiline aeg, vaid aja psühholoogiline tähendus: "Aeg on idee ja toimingu vaheline vahemik."
"Mõtlemine, mis on sellesse protsessi sisse püütud, esitab küsimuse: "Mis on aeg?" Ja see uuriv küsimus tuleb aja mehhanismist. Sellepärast pole järeleuurimisel väärtust, sest mõte on aeg. Eilne on tekitanud mõtlemise, ja nõnda jaotab mõte aja eilseks, tänaseks ja homseks. Või ta ütleb: "On ainult olevik," ja unustab seejuures, et olevik ise on eilse tulemus."
Kasvatus.
Krishnamurti kritiseerib meie ühekülgset teadmiste omandamise rõhutamist ning võimalikult konfliktideta lülitamist meie ühiskonna mehhanismidesse, kus on väärtused ja traditsioonid, mis sageli seavad esiplaanile saavutused ja edu. Seevastu tõeline kasvatus peaks "õpilast aitama ära tunda kõik ühiskondlikud eristused ja eelarvamused ning need endalt maha rebida – see oleks ainult reaktsioon ühiskonnale, mitte vaba tegutsemine – vaid tuleb uurida meie korrumpeerima ühiskonna toimeid meis endis.
Ilmselt ei ole hariduskontseptsioonid ja -reformid toonud põhjapanevat muutust: "Kui ei mõisteta inimese kogu keerukat olemust, tekitab paljas reformimine vaid segadusse ajavat iha edasiste reformide järele." Ainult iseenese järele küsimine ja iseenda mõistmine, mitte põhimõtete, autoriteetide ja ideaalide ülevõtmine võivad kaasa tuua tõelise muutuse: "Mis on kasvatus? Põhiliselt on see kunst õppida, mitte ainult raamatutest, vaid kogu eluliikumise kaudu. (...) Raamatud on tähtsad, aga palju tähtsam on uurida seda raamatut, mis on teie enese lugu, sest teie olete kogu inimkond. Selle raamatu lugemine on õppimise kunst."


Ahvenamaa lipp.
Ahvenamaa lääni lipp on Soome autonoomse lääni Ahvenamaa lipp. Lipp võeti ametlikult kasutusele 3. aprillil 1954. See on põhivärvilt sinine, millele on lisatud kahevärviline Skandinaavia rist. Lipu alus on Rootsi lipp, millele on lisatud punane rist. Kollane (PMS 116C) ja sinine (PMS 2945C) pärinevad Rootsi lipult, kollane ja punane (PMS 186C) aga Soome vapilt. Lipu väljad on jaotatud horisontaalselt 16+3+4+3+26 ja vertikaalselt 12+3+4+3+12.
Ahvenamaa eelmine lipp oli horisontaalsete võrdsete väljadega sini-kolla-sinine lipp, mis oli mitteametlikult kasutusel 1922-1954.


Purjetamine 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Purjetamine 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 14.–21. oktoobril.
Purjeregatt korraldati Acapulcos (Acapulco de Juárez) Guerrero osariigis.
Need, kes ei startinud või katkestasid, said viimase koha punktid (võistlejate arv + 6).
Diskvalifitseeritud said lisaks veel 3 punkti (võistlejate arv + 9). Halvim sõit ei läinud arvesse.
Viimast korda võisteldi 5,5 m klassis, järgmistel suveolümpiamängude regatil tuli selle klassi asemel kasutusele Soling.
Finn.
Olümpiavõitja 1964: Wilhelm Kuhweide (Saksamaa).
Lendav hollandlane.
Olümpiavõitja 1964: Uus-Meremaa (roolimees Earle Wells).
Star.
Olümpiavõitja 1964: Bahama (roolimees Durward Knowles).
Draakon.
Olümpiavõitja 1964: Taani (roolimees Olaf Berntsen).
5,5 m.
Olümpiavõitja 1964: Austraalia (roolimees William Northam).


Abel.
Abel on mitme isiku, koha ja asja nimi.
Abel on mitmes keeles eesnimi, mis on pärit Vana Testamendi tegelase Aabeli nimest.
Abel on linn USA-s Alabama osariigis.
Abel on levinud perekonnanimi, mida on kandnud või kannavad paljud tuntud isikud, sealhulgas
Pikem nimekiri on artiklis Abel (perekonnanimi).


LimeWire.
LimeWire on tasuta ja avatud koodiga Gnutella kasutajalt-kasutajale (inglise "peer to peer") võrgu klient, mis on välja lastud GNU litsentsiga. Programm lubab jagada faile üle Gnutella kasutajalt-kasutajale võrguprotokolli. See oli esimene failivahetusprogramm, mis toetas läbi kahe tulemüüri failide jagamist, võimalus mida tutvustati versiooniga 4.2, mille väljalase toimus 2004. aasta novembris.
LimeWire on kirjutatud Javas ja tänu sellele töötab kõigil platvormidel kuhu on Java eelnevalt paigaldatud. Et hõlbustada installeerimist tavakasutajale, on arendajad välja lasknud install-paketid Microsoft Windowsi, Mac OS Xi ja ka Linuxi (Linuxi jaoks on vigade vältimiseks lastud ainult rpm paketina, seda toetavad SuSe 9.x, Suse 10.x, RedHat ja sellele üles ehitatud Linuxid (Fedora Core, Mandiva).
Kuid ta paistab silma kui parim üleplatvormiline failivahetusprogramm, mis on leidnud endale suure kasutajaskonna Apple-Macintoshi platvormil.


Mait Kõiv.
Mait Kõiv (sündis 17. augustil 1961) on eesti ajaloolane, Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi õppejõud.
Ta tegeleb vanaaja, eriti Vana-Kreeka ajaloo uurimisega.
Ta kaitses 1992. aastal magistritöö "Charillos of Sparta and Pheidon of Argos. A Study in the Beginning of Greek Tyranny".
2003. aastal kaitses doktoritöö teemal "Ancient Tradition and Early Greek History".
Samuti on ta suure hulga kooliõpikute autor ja kaasautor.


A. H. Almaas.
A. Hameed Ali (sündis 1944 Kuveidis) on Kuveidi päritolu Ameerika Ühendriikide New Age'i kirjanik. Tema kirjanikunimi on A. H. Almaas'". Almaas on loonud müstilise lähenemise psühholoogiale ja psühhoteraapiale, mida ta nimetab Teemantlähenemiseks ("The Diamond Approach"). Mitmed tema raamatud põhinevad Teemantlähenemise gruppides loetud loengutel.
Almaasi mõistekasutus tugineb suuresti Georgi Gurdžijevil, sufismil, budismil, aga ka psühhoanalüüsil ja geštaltpsühholoogial.
Teemantlähenemist on näiteks Ken Wilber pidanud üheks tasakaalustatumaks transpersonaalse psühholoogia praktika vormiks.


Marit Bjørgen.
Marit Bjørgen (sündinud 21. märtsil 1980 Trondheimis) on Norra murdmaasuusataja, kolmekordne olümpiavõitja ja neljakordne maailmameister.
Juunioride maailmameistrivõistlustel jäi Bjørgeni parimaks kohaks 3. veebruaril 1999 Austrias Saalfeldenis saadud 8. koht 5 km klassikatehnikadistantsil.
Bjørgen debüteeris MK-sarjas 27. detsembril 1999 Šveitsis Engelbergis klassikasprindis, kus ta jäi 39. kohale. Esimest korda sõitis ta MK-punktidele aasta hiljem, 29. detsembril 2000 jällegi Engelbergis, kus oli 1 km klassikasprindis 17. ja järgmisel päeval 1 km vabasprindis 29.
21. jaanuaril 2001 tuli ta esimest korda Norra meistrivõistlustel medalile, sõites 5 km klassikas välja pronksmedali. 31. märtsil 2001 sai ta pronksmedali ka 1 km vabatehnikasprindis.
Esimest korda osales Bjørgen suurvõistlustel 2001. aasta maailmameistrivõistlustel Soomes Lahtis, kus tema parimaks tulemuseks jäi 19. koht 10 km jälitussõidus. 10 km klassikasõidus oli ta 24. Ta pääses Norra koondisesse sellest hoolimata, et oli Norra meistrivõistlustelt seni ainult ühe pronksmedali saanud ega olnud kordagi MK-sarjas esikümnesse pääsenud.
2002. aastal ei tulnud Bjørgen Norra meistrivõistlustel üldse medalile, kuid parandas oma parimat kohta MK-sarjas. 24. novembril 2001 oli ta Kuopios 5 km klassikasõidus 14. ja 8. detsembril Itaalias Cognes 5 km klassikadistantsil samuti. Tulemused ei olnud muljetavaldavad, kuid ta arvati Salt Lake Citys toimunud 2002. aasta taliolümpiamängude koondisse. Ta sõitis 30 km klassikasõidus välja 14. koha, aga teatesõidus saavutas hõbemedali. Ühisstardiga 15 km vabastiilis sõidus oli ta 50.
Pärast olümpiamänge paranesid tema tulemused märgatavalt. 10. märtsil saavutas ta MK-etapil Norra naiskonnas Rootsis Falunis taas 2. koha, 23. märtsil Norras Lillehammeris ühisstardiga 58 km klassikastiilis sõidus 13. koha ja 26. oktoobril võitis ta Saksamaal Düsseldorfis oma elu esimese MK-etapi. See sõideti 2 km distantsil vabastiilis sprindina.
2003. aasta maailmameistrivõistlustel Itaalias Val di Fiemmes tuli ta 26. veebruaril 1,5 km sprindi vabasõidus maailmameistriks. Enne seda oli ta 18. veebruaril tulnud ühisstardist 15 km klassikasõidus 24. kohale ja võitnud 24. veebruaril teatenaiskonnaga hõbemedali Saksamaa järel ja Venemaa ees.
Kaks aastat hiljem, 28. jaanuaril 2005 tuli Bjørgen esimest korda Norra meistriks. See toimus 1 km klassikasprindis. 7,5+7,5 km jälitussõidus tuli hõbemedal. 2005. aasta MM-il Saksamaal Oberstdorfis Bjørgen üllatuslikult sprindis oma tiitlit kaitsata ei suutnud, jäädes 16. kohale, kuid tuli maailmameistriks 30 km ühistardiga klassikasõidus, teatesprindi vabasõidus koos Hilde Pederseniga ja 4×5 km teatesõidus Venemaa ja Itaalia ees, sõites viimast vahetust. Veel sai ta neilt võistlustelt hõbemedali 2×7,5 km jälitussõidus Julia Tšepalova järel ning pronksmedali 10 km vabasõidus Kateřina Neumannová ja Tšepalova järel, olles nende võistluste edukaim sportlane.
2006. aasta taliolümpiamängudel Pragelatos tegi Bjørgen viis starti. 12. veebruaril katkestas ta 7,5+7,5 km jälitussõidu (Kristina Šmigun võitis), 14. veebruaril oli naiskondlikus klassikasprindis 6×1,2 km distantsil 4., 16. veebruaril tuli 10 km klassikatehnikas sõidul Kristina Šmiguni järel hõbemedalile, 18. veebruaril saavutas teatenaiskonnas 5. koha, sõites viimast vahetust, ja 22. veebruaril tuli 1,2 km vabastiilis sprindis 18. kohale.
2007. aasta MM-il Jaapanis Sapporos startis ta kõigil kuuel distantsil. 22. veebruaril oli ta klassikasprindis B-finaali 4. ja kokku 10., 23. veebruaril võitis ta koos Astrid Jacobseniga pronksmedali sprinditeates Soome ja Saksamaa järel, 25. veebruaril oli ta 7,5+7,5 km jälitussõidus 12., 27. veebruaril oli 10 km vabastiilis sõidus 22., 1. märtsil võitis Norra naiskonnas 4×5 km teatesõidus pronksmedali Soome ja Saksamaa järel (Bjørgen sõitis teist vahetust) ning 3. märtsil tuli ühisstardist 30 km klassikatehnikas sõidus 9. kohale.
2009. aasta MM-il Liberecis startis ta neljal distantsil. 19. veebruaril oli ta 10 km klassikasõidus 16., 21. veebruaril 7,5+7,5 km jälitussõidus 19., 24. veebruaril 1,3 km vabastiilis sprindis 9. ja 26. veebruaril 4×5 km teatesõidus 4.
2010. aasta taliolümpiamängudel Kanadas Vancouveris startis ta viiel distantsil. 15. veebruaril tuli ta 10 km vabatehnikasõidus Charlotte Kalla ja Kristina Šmiguni järel pronksmedalile, 17. veebruaril võitis 1,5 km klassikasprindi, 19. veebruaril võitis 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidu, 25. veebruaril võitis 4×5 km teatenaiskonnaga juba kolmanda kuldmedali ja 27. veebruaril tuli ta ühisstardist 30 km klassikasõidus Justyna Kowalczyki järel hõbemedalile, kaotades kõigest 0,3 sekundiga.
Bjørgen on maailma karika võitnud kaks korda (2005 ja 2006) ning sprindikarika neli korda (2003, 2004, 2005 ja 2006).
27px Olümpiamängudel.
2002 Salt Lake Citys
2006 Torinos
2010 Vancouveris
Maailmameistrivõistlused.
2003 Val di Fiemmes
2007 Sapporos
2011 Oslos
Maailma karikavõistlustel.
Marit Bjørgen on individuaalarvestuses osalenud (seisuga 27. jaanuar 2012) 169 maailma karikavõistluste etapil ja jõudnud esikolmikusse 75 korda, neist 49 korda on ta võitnud.
Esialgu oli Bjørgen peamiselt sprinter ja ta võitis oma 11 esimest MK-etappi sprindis. Hiljem on ta hakanud pikemaidki distantse hästi sõitma, näiteks 2006. aastal võitis ta 45 km ühisstardist maratoni.
8. jaanuaril 2005 võitis Bjørgen Otepää MK-etapi 10 km klassikas.
Isiklikku.
Marit Bjørgen on 168 cm pikk ja kaalub 64 kg.


Peter Larsson.
Peter Larsson (sündis 10. novembril 1978) on rootsi murdmaasuusataja (sprinter).
Olümpiamängudel.
2006 Torinos
Maailma karikavõistluste etappide võidud.
Larsson, Peter
Larsson, Peter


Leonard Orr.
Leonard Orr (sündinud umbes 1938) on üks vaimseid õpetajaid USA-s.
Ta lõi "rebirthingi – hingamistehnika, mis võimaldab inimesel tervendada oma "sünnitrauma". Kuigi "rebirthingit peetakse tõhusaks teraapiaks, on hinnangud Orrile jäänud vastuoluliseks, ennekõike tema ebaortodoksse nägemuse tõttu inimpsüühikast ning vaimsusest. Peamiseks põhjuseks on Orri väited, mille kohaselt on "rebirthingu" abil võimalik saavutada surematus. Oma sõnade järgi olevat Orr kohanud üheksat surematut joogit, kellest tuntuim on Babaji ehk Herakhan Baba.
Välislingid.
Orr, Leonard
Orr, Leonard


Rebirthing.
Rebirthing (ka "vabastav hingamine", "teadlik hingamine", "opaalhingamine" või isegi "reböfing") on teraapiline hingamistehnika, mis kasutab pausideta katkematut hingamist, lõdvestust ja tähelepanu. "Rebirthing"u eesmärgiks on tervendada "sünnitrauma." Mõned "rebirthing"u praktiseerijad usuvad, et selle abil on võimalik saavutada surematus.
"Rebirthing"u teooria ja praktika rajaja oli Leonard Orr.
"Rebirthing"ul ei ole teaduslikku põhjendust, kuid selle tehnika rakendamisel on saavutatud positiivseid tulemusi.


Tor Arne Hetland.
Tor Arne Hetland (sündis 12. jaanuaril 1974 Stavangeris) on Norra murdmaasuusataja.
Hetland võitis sprindis kuldmedali nii 2001. aasta maailmameistrivõistlustel Lahtis, kui ka 2002. aasta olümpiamängudel Salt Lake City`s. 2003. aasta MM-il Val di Fiemmes oli ta sprindis kolmas ja 2005. aasta Mm-il Oberstdorfis teine. Lahti MM-il kuulus ta ka 4x10 km teatesõidus maailmameistriks tulnud Norra meeskonda ja Oberstdorfis võitis ta koos Tore Ruud Hofstadiga kuldmedali esimest korda maailmameistrivõistluste kavva võetud teatesprindis.
Pikematel distantsidel Hetland pole nii edukas olnud, kui sprindis, kuid siiski kahel korral on ta MK-etapi võitnud. Esimene tuli 19. novembril 2005. aastal Beitostølenis, kui ta võitis 15 km ja teine kaks aastat hiljem Rõbinsk, kui ta oli esimene 30 km ühistardiga vabatehnikasõidus.
Maailmakarika etappide võidud.
Tor Arne Hetland on seni osalenud (seisuga 1. märts 2008) 140 maailmakarika etapil ja jõudnud poodiumile 28 korral, millest 11 korral kõige kõrgemale astmele.


Kanaldamine.
Kanaldamine (inglise keeles "channeling") on (väidetav) informatsiooni vastuvõtmine üleloomulikul viisil.
Kanaldaja ehk meedium on isik, kes väidetavalt võtab vastu informatsiooni (enamasti teksti) intuitiivselt või meelteväliselt ning fikseerib selle (enamasti) üles kirjutades või (mõnedel juhtudel) edasi rääkides. Informatsiooni allikaks peetakse enamasti üleloomulikke olendeid, jumalaid, surnute hingi, tulnukaid, vaime vmt. Kanaldamise tulemuseks on meediumkirjandus ehk meediumiraamatud.
Kanaldamine on tuntud "New Age" 'is, aga ka paljudes religioossetes traditsioonides.


Georgi Gurdžijev.
Georgi Ivanovitš Gurdžijev (ingliskeelses kirjanduses "G. I. Gurdjieff"; 13. jaanuar 1872? Aleksandropol – 29. oktoober 1949 Neuilly-sur-Seine) oli armeenia päritolu müstik.
Tema sünniaeg ei ole täpselt teada; sünniaastana on nimetatud 1866, 1872 ja 1877.
Tema rajatud on "Neljanda Tee" vaimne kool.


Eckhart Tolle.
Eckhart Tolle (sündis 1948 Saksamaal) on kaasaja populaarsemaid eneseabi kirjanikke. Tema lihtsad ja mittesektantlikud kirjutised paigutatakse vahel New Age'i kategooriasse.
Tolle sündis ja elas kuni 13-aastaseks saamiseni Saksamaal. Seejärel elas ta koos isaga Hispaanias, kuni 19-aastasena kolis Inglismaale. 13-aastaselt keeldus ta formaalse haridustee jätkamisest, kuid sellest hoolimata lõpetas Londoni Ülikooli kõrgeimate hinnetega.
Eluaeg teda vaevanud depressioonid tipnesid 29-aastaselt, umbes samal ajal kui ta sai Cambridge'i ülikooli uurimisstipendiumi, müstilise kogemusega. Õndsusseisundis veetis ta kaks aastat hulkurina, misjärel temast kujunes vaimne kirjanik ja lektor vaimsetel teemadel.
Kuigi ta ei ole olnud ühegi vaimse liikumise järgija, on talle lähedased olnud Bo Yin Ra, Jiddu Krishnamurti ja Ramana Maharshi teosed.
Oma loengutes ja kirjutistes rõhutab ta väge, mis tuleneb käesolevale hetkele tähelepanu pööramisest ning seda, kui väeti on muretseda möödaniku pärast või karta tulevikku. Praegune on kõik, mis meil tegelikult on ning teadlikult siinses kohalolek on parim viis tuleviku potentsiaali realiseerida. Praeguses olek viib ka teadvuse mõistusest kaugemale. Selline teadlikkus võimaldab vabaneda "valukehast," mis on tekkinud teadvuse identifitseerumisel mõistuse, keha ja egoga.
Praegu elab Tolle Kanadas, Briti Columbias, Vancouveris
Välislingid.
Tolle, Eckhart


Vääna-Jõesuu.
Vääna-Jõesuu on küla Harku vallas Harju maakonnas. Populaarne suvituspiirkond mereranna ning Vääna jõega.


Küla.
Küla on väike maa-asula, mille moodustavad üksteisega lähestikku asuvad talud või elamud. Küla elanikud tegelevad valdavalt põllumajanduse, metsanduse või kalapüügiga, kuid tänapäeval käiakse külast tööl ka väljaspool.
Eri maades on kasutusel erinevad ametlikud küla definitsioonid, mis võivad sellest prototüüpsest külamõistest hälbida.
Külal võib olla ka omavalitsus.
Külad Eestis.
Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse kohaselt on küla siiski mitte asula, vaid vallasisene territoriaalüksus. Küladel pole küll otseselt autonoomiat, kuid kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahv 58 lubab külaelanikel valida külavanema. Külavanema statuudi võib kehtestada vallavolikogu.
2011. aasta rahvaloenduse andmeil oli Eestis 4438 küla. Enamikus neist elas alla 100 inimese. Üle 1000 püsielanikuga külasid oli 12 ja 100–999 püsielanikuga 645. Suurima rahvaarvuga küladest asusid 6 Tallinna lähistel, 2 Tartu ja 2 Pärnu lähedal. Kõik need külad olid suuremad kui Eesti väikseimad linnad - näiteks oli Mõisakülas 825 ja Kallastel 852 elanikku.
Eesti külatüübid.
Talude paiknemine külas sõltub nii looduslikust omapärast kui piirkonnast.
Põhja-Eestis on olnud valdavad haja-sumbkülad.
Hüljatud külad.
Eri põhjustel (linnastumine, epideemiad, sõjad, näljahädad, keskkonnakatastroofid jms) tekib kõikjal maailmas külasid, kus pole ühtki elanikku. Aja jooksul võidakse mahajäetud külad uuesti asustada.
Eestis oli 2012. aasta alguses statistikaameti andmeil 102 hüljatud küla.


Tali vald.
Tali vald oli omavalitsusüksus Pärnumaal enne ühinemist Saarde vallaga 16. oktoobril 2005.
Noppeid ajaloost.
Põhjasõja tulemusena kuulusid Eesti- ja Liivimaa Vene impeeriumile.
1724. aasta adramaarevisjoni materjalidest võib lugeda, et Tali on hajatalu. Laiksaare karjamõis eraldati 1724. ja 1731. aasta vahel Kilingi mõisast ning see hakkas tegutsema iseseisva mõisana.
1731. aasta revisjonis on mõisa omanikuks märgitud Carl Ernst Wolffeldt, kes oli ka Voltveti mõisa omanik. 1752 Laiksaare riigistati ning renditi välja aja jooksul vahetunud eraisikutele.
1862. aastal hakkas tegutsema Tali vallakohus, mille eesistuja oli Tiit Kartau ning kaasistujad Mats Teearu ja Peet Kartau. 1866. aasta vallaseadus suurendas tunduvalt talurahva omavalitsust.
1909. aastal asutati Tali Ühispank, millel oli juhatuses 3 liiget, 6-liikmeline nõukogu ja 3-liikmeline revisjonikomisjon. 1911. aastal asutati Talli piimaühing.
1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik. Lõplikul piiriajamisel Lätiga 1924 sai Tali vald Valmiera maakonnast juurde Sandre (Rose) ja Baumanni talud.
1926 asutati Majandusühisuse otsusega Talile harukauplus, mis alustas tegevust 1. augustil 1927. Harukaupluse kaubaartikliteks olid rohuniitjad, loorehad, põllutööriistad, tarbekaup, piiritus ja viin. Kilingi-Nõmme Majandusühistu kauplusena töötab pood ka praegu.
Haridusministeerium tunnistas 1938 õppetaluks ja 1939 õppekoduks Lanksaare talu, mille peremeheks-perenaiseks olid Kaarel ja Emma Leesment.
19. detsembril 1991 nimetati Tali külanõukogu ümber Tali vallaks.
16. oktoobri 2005 kohalike omavalitsuste valimistulemuste väljakuulutamisega ühinesid piirkonna kolm omavalitsust: Saarde ja Tali vald ning Kilingi-Nõmme linn üheks omavalitsuseks, mille nimeks jäeti juba kihelkonna nimena tuntud Saarde vald.


Laskmine 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Laskmine 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 18.–23. oktoobril.
Vabapüss.
Maailmarekord: Gary Anderson (USA) 1156 (1966).
Olümpiarekord: Gary Anderson 1153 (1964).
Väikepüss.
Maailmarekord: Gary Anderson (USA) 1165 (1966).
Olümpiarekord: Lones Wigger (USA) 1164 (1964).
Väikepüss.
Maailmarekord: J. Halup (Ungari) 598 (1959).
Olümpiarekord: László Hammerl (Ungari) 597 (1964).
Väikepüstol.
Maailmarekord: Aleksandr Jassinski (NSV Liit) 566 (1955).
Olümpiarekord: V. Markkanen (Soome) 560.
Olümpiakiirlaskmine.
Maailmarekord: V. Atanasiu (Rumeenia) 596 (1966).
Olümpiarekord: Pentti Linnasvuo (Soome) 592 (1964).
Kaevikrajalaskmine.
Maailma- ja olümpiarekord: Ennio Mattarelli (Itaalia) 198 (1964).
Kaarrajalaskmine.
Maailmarekord: J. Jotar (Tšiili) 197 (1966).


Bzõbi jõgi.
Bzõb (vene; abhaasi "Бзыҧ" (Bzõph), gruusia ბზიფი (Bziphi)) on jõgi Kaukaasias Abhaasias.
Algab Suur-Kaukasusest. Ülemjooksul voolab valdavalt läände. Alamjooksul pöördub lõunasse ja suubub Musta merre, moodustades delta. Suudmealal asub Pitsunda.


Zugspitze.
Zugspitze on mägi Euroopas Saksamaal Baieri Alpides, Saksamaa kõrgeim mägi (2962 m).


Riksdag.
thumb
Riksdag ehk Riigipäev on Rootsi parlament. Valitakse võrdelise valimissüsteemi põhimõtetel 4 aastaks. Sinna kuulub 349 liiget. 310 kohta jaotatakse ringkondade vahel otse ja 39 kohta tasandusmandaatidena. Valimiskünnis on 4% häältest üle riigi, et osaleda kõikide mandaatide jaotamisel või 12% vastavas ringkonnas ringkonnamandaatide jaotamisel osavõtmiseks. Riksdag on ühekojaline Rootsi seadusandlik organ.


Ramtha.
Ramtha on olend, keda kanaldab J. Z. Knight. Knighti sõnul on Ramtha üks ülestõusnud meistritest, 35 000 aasta vanune Lemuuria päritolu sõdalane, kes vallutas Atlantise ja seejärel saavutas valgustatuse.
J. Z. Knightil on Ramthale autoriõigus ning ta on selle pärast korduvalt kohtus käinud.
Knight ja Ramtha osalesid koos filmis "What the Bleep Do We Know!?"


Lenna Kuurmaa.
Lenna Kuurmaa (sündis 26. septembril 1985 Tallinnas) on eesti muusik, ansambli Vanilla Ninja ja Lenna laulja.
2006. aastal oli Kuurmaa ETV saate Laulukarussell 7-9 aastaste vanusegrupi saatejuht.
Ta valiti Kroonika lugejate poolt 2006. ja 2008. aastal seksikaimaks naiseks.
Lapsepõlv.
Oma lapsepõlve veetis Lenna Kuurmaa Mustamäel, elades oma ema, isa ja venna Raidoga 9-korruselises majas. Kooliteed alustas Lenna Tallinna 54. Keskkoolis, kus käis saksa keele süvaklassis (paar aastat ka saksa osakonna klassis). Mis jäi aga bändi tõttu pooleli.
Õpingute ajal oli Kuurmaa lisaks heale lauluoskusele tuntud ka kui hea sportlane, kuuludes kooli korvpallinaiskonda. Lisaks osales nii võimlemis-, ujumis- kui ka kergejõustikuvõistlustel.
Muusikaline karjäär.
Laulmisega alustas Lenna juba 3-aastaselt, kui vanemad ta Eesti Televisiooni laulukoori panid, kus ta laulis 14 aastat. Sellele lisaks käis ta Nõmme Muusikakoolis, kus õppis viiulit.
Lenna käis ka 1993. aastal Laulukarussellil.
Eesti Televisiooni laulukooriga osales ta ka paljudel rahvusvahelistel lauluvõistlustel ning nii mõnigi kord toodi võit koju. Lenna on laulnud ka muusikalides "Kuningas ja mina" ning "Helisev muusika".
Lisaks sellele osalenud ka Tallinna Saksa Gümnaasiumi lauluvõistlustel, kus samuti esikohti saavutas.
2002 võttis Lenna osa Fizz Superstar konkursist, kus jõudis viieteistkümne veerandfinalisti hulka. Selle saavutusega jäi ta silma plaadifirmale TopTen ning nii ta Vanilla Ninjasse valitigi.
3. jaanuaril 2007 esines ta 2006. aasta R2 Aastahiti galakontserdil Unistuste Bändi koosseisus, esitades Justin Timberlake'i loo "Sexyback".
Diskograafia.
Lennal on ilmunud mitu soolosinglit ("Saatus naerdes homse toob", "Sellel ööl", "Rapunzel" jt).
2010. aasta mai lõpus ilmus tema esimene sooloplaat "Lenna".
Hobid.
Lenna on suur jalgpallifänn ning tema enda sõnul oli tal nõrkus jalgpallurite vastu.
Veel meeldib Lennale tantsida, näidelda ja laulda.


1348.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad
Aastad: 1343 1344 1345 1346 1347 - 1348 - 1349 - 1350 1351 1352 1353


1347.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad
Aastad: 1342 1343 1344 1345 1346 - 1347 - 1348 1349 1350 1351 1352


Friedrich Fromhold Martens.
Friedrich Fromhold Martens (umbes 1878).
Friedrich Fromhold von Martens (ka Fjodor Fjodorovitš Martens; 27. august (vkj. 15. august) 1845 Pärnu – 20. juuni (vkj. 7. juuni) 1909 Valga) oli Eesti päritolu Venemaa keisririigi õigusteadlane, diplomaat, vahekohtunik ja ajaloolane. Martens andis suure panuse tänapäevasesse rahvusvahelisse õigusse.
Elulugu.
Friedrich Fromhold von Martens oli rätsepa poeg.Varakult isa kaotanud Martens saadeti 1854 Peterburi apteekriõpilasest venna juurde, kel õnnestus paigutada noorem vend sealse Jaani koguduse orbudekodusse ja selle juures asuvasse kooli. Martens oli haruldaselt edukas õpingutes, samuti luuleloomingus – nt seoses Nikolai I surmaga (2. märts 1855) koostas ta värsivormis järelehüüde, mille kandis ette kooli aktusel: "Dank dem illustren Herrscherhause / Sind wir doch aller Sorgeb bar / Und können rufen ohne Pause: / Der Zar ist tot, es leb' der Zar!".
Õppis 1863–67 Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas, spetsialiseerudes rahvusvahelisele õigusele, lõpetas kandidaadikraadiga. Täiendas end seejärel Viini, Heidelbergi ja Leipzigi ülikoolis, õigusteaduse magister (1868, Peterburi Ülikool), väitekiri "О праве частной собственности во времия войны", õigusteaduse doktor (1875, samas), väitekiri "О консулах и консульской юрисдикции на Востоке" (saksa ja inglise keelde tõlgituna pani see aluse Martensi rahvusvahelisele tuntusele).
Martensi juhendajaks Peterburi Ülikoolis oli ka TÜ professorite instituudis õppinud professor I. Ivanovski, kelle järglaseks Martens sai Peterburi Ülikoolis riigi- ja rahvusvahelises õiguses, olles 1868–72 Peterburi Ülikooli rahvusvahelise õiguse kateedri eradots ja dotsent, aastast 1871 ka kateedri juhataja, 1872–1905 professor, ühtlasi pidas loenguid rahvusvahelisest õigusest ka teistes Peterburi kõrgkoolides. Pidas Peterburi Ülikoolis 1871 habilitatsiooniloengu teemal "О задачах современного международного права", tema loengukursus "Международное право цивилизованных народов" tõlgiti ka saksa, prantsuse, hispaania, jaapani jt keeltesse.
1880. aastatel ostis Martens Pärnus tagasi oma isamaja ning veetis suvepuhkused kodumaal.
1888 sai Martens Viini Ülikooli õigusteaduskonnalt kutse asuda ülikooli rahvusvahelise õiguse kateedri juhataja kohale (tegemist oli esimese välismaise ülikooli kutsega Vene professorile), millest Martens aga loobus. Martensi õpilaste hulka kuulus õigusteadlane L. Challande (1870–1919), kes omakorda oli TÜ esimese riigiõiguse professori Nikolai Maimi (1884–1976) õpetaja. Martensist tugevalt mõjutatuks pidas end ka TÜ rahvusvahelise õiguse professor A. Piip (1884-1942).
1891. aastal osales Martens Suurbritannia ja Prantsusmaa vahelise vaidluse lahendamisel Newfoundlandi üle. Vene-Jaapani sõja ajal võttis ta osa rahuläbirääkimistest, mis viisid Portsmouthi rahulepingu allakirjutamiseni 1905. 1899. ja 1907. aasta Haagi rahukonverentsidel oli ta Vene delegatsiooni juht.
1909 juuni lõpul kutsuti Martens Pärnust Peterburi nõupidamisele välisministeeriumis, kuhu ta ei jõudnud, sest raudteel tabas teda südameatakk ja Martens suri Valga raudteejaamas. Martensi lahkumisele reageeris järelehüüetega nii Euroopa, USA, Venemaa kui ka Eesti ajakirjandus. Postimees kirjutas: "Prof. Martens, endine rahvusvahelise õiguse professor Peterburi ülikoolis ja välismaiste asjade ministeeriumi alaline liige, on, nagu telegramm teatab, 7. skp. Valga jaamas ära surnud. Kadunu oli rahvuse poolest eestlane."
Teadustöö.
Arvukalt töid rahvusvahelise õiguse ja diplomaatia ajaloo alalt. Esimene rahvusvaheliselt tuntud eestlasest õigusteadlane, kelle tähelend sai alguse novembris 1873, mil Peterburi Ülikooli rektor andis talle korralduse ilmuda riigikantsleri (välisministri) vürst A. M. Gortšakovi audientsile, kus viimane teatas, et keiser Aleksander II-l on kavatsus süstematiseerida ja avaldada seeriana kõik Venemaa poolt aegade jooksul välisriikidega sõlmitud lepingud. Keisri nimel tegi riigikantsler Martensile ettepaneku see töö enda peale võtta. Et keelduda polnud võimalik, võttis Martens ettepaneku vastu, saades samas ka riigikantslerilt korralduse koostada ja nädala pärast talle esitada suurteose avaldamise kava. Martens koostaski 20-köitelise teose kava pealkirjaga "Recueil des traités et conventions conclusive par la Russie avec les puissances étrangéres". Teosest ilmus aastail 1874–1909 15 kd.
Martensi sulest tema eluajal viimasena ilmunud 2-osaline õpik oli esimene vene keeles välja antud terviklik originaalne kõrgkooliõpik rahvusvahelisest õigusest, mis sai eeskujuks (standardiks) järgnevate rahvusvahelise õiguse õpperaamatute autoritele. Pärast 1905. aastat kritiseeriti autorit õpiku kitsendava pealkirja pärast, mis eristavat "tsiviliseeritud rahvaste rahvusvahelise õiguse". Kuid hiljem on rahvusvahelise humanitaarõiguse klassiku mõtet hakatud ka teisiti tõlgendama. Näiteks 2003 Pärnus peetud Martensile pühendatud rahvusvahelise õiguse seminaril rõhutas Haagi kohtu liige (hiljem, kuni 2009 president) leedi Rosalyn Higgins, et 21. sajandil on õpiku pealkirjas esitatud "tsiviliseeritud ­riigi" mõiste, mida 20. sajandil püüti ­isegi šovinistlikuks ja rassistlikuks ­tembeldada, omandanud täiesti uue tähenduse: Martensi määratluse järgi "tsiviliseeritud riikideühiskonna liige on ­konkreetne riik üksnes siis ja sedavõrd, kui ja kuivõrd selles riigis inimisiku võõrandamatud inimõigu­sed on teoreetiliselt ja ­tegelikult kaitstud... Kus ta moraalses ja juriidilises mõttes asetseb, seda ei määra tema paraadi­de täiuslikkus, tema suurtükkide laske­ulatus ega ta drednootide soomuse paksus. Konkreetse riigi rahvusvahelise tõsiselt­võetavuse ja usaldusväärsuse ­ainus tõeline kriteerium on inimese eneseteostamis­võimaluste maht, ­reaalsus ja puutumatus selles riigis..." R. Higginsi arvates tuleb lõpetada Martensi halvustamine või eiramine ja selgelt tunnistada, et ka 21. sajandil tuleb riike nimetada tsiviliseerituks vaid siis, kui nad on ise nõus oma käitumisele seadma õiguslikke ja moraalseid piiranguid.
Rahvusvahelise õiguses eksisteerib tähtsa põhimõttena Martensi klausel, mis sõnastati esmakordselt Haagi 1889 kokkuleppe preambulis ja mis moodustab Haagi konventsioonide filosoofilise aluse. Martens tuli sellega välja Haagi esimesel rahukonverentsil, kus rühm väikeriike eesotsas Belgiaga ei nõustunud suurriikidega okupatsioonijõudude õiguste ja kohustuste osas ning taotles okupeeritud alade elanike piiramatu vastupanuõiguse tunnustamist. Kõige laiemas tõlgenduses on Martensi klauslist saanud üks humanitaarõiguse aluspõhimõtteid rahvusvahelises õiguses, mis on ära toodud ka 1907. aasta Haagi IV konventsiooni, nelja 1949. aasta Genfi konventsiooni ja selle 1977. aasta lisaprotokolli preambulites, 1998. aasta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudisi jne. Isegi Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) võttis oma 2000. ­aastal vastu võetud loodushoiu miinimum­standardi preambulisse Martensi klausli. 21. sajandi kontekstis kajastub Martensi mõte ehk kõige kontsentreeritumalt Haagi teise rahukonverentsi IV konventsiooni artiklis 22, mis ütleb, et sõdijatel ei ole piiramatut õigust vaenlasele kahjutegemise abinõude valikus.
Martensi klausli tõlkis professor A. Piip 1927 eesti keelde järgmises sõnastuses: "Täieliku sõja seaduste kogu väljaandmiseni on kõrged lepinguosalised pooled heaks arvanud konstateerida, et juhtumustel, mis mitte pole ette nähtud nende poolt vastu võetud korraldavates määrustes, elani­kud ja sõdijad jäävad rahvusvahelise õiguse kaitse ja võimupiirkonna alla niivõrd, kui need järelduvad tsiviliseeritud rahvaste vahel maksvatest tavadest, humanitaarsetest seadustest ja avalikust õigustundest." See tähendab lahtiseletatult, et isegi ilma spetsiaalsete eeskirjade ja seadusteta tuleb okupeeritud alade tsiviil­elanikke ja sõdijaid kohelda vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele, mis omakorda lähtuvad tsiviliseeritud rahvaste/riikide praktikast, puhtast inimlikkusest ja avalikust südametunnistusest.
Õppe- ja teadustöö kõrval kuulus Martens muuhulgas muudesse ametitesse ja organisatsioonidesse: oli Venemaa välisministeeriumi nõukoja liige (1881–1909), Rahvusvahelise Õiguse Instituudi asepresident ja Haagi Rahvusvahelise Arbitraažitribunali alatine liige (aastast 1884) jm, esindas Venemaad paljudel rahvusvahelistel konverentsidel ja rahuläbirääkimiste delegatsioonide liikmena. Martensil oli eriline roll Haagi Rahupalee ehitamisel – ehituseks raha hankimisel miljardär Andrew Carnegielt olevat kaalukeeleks saanud Martensi diplomaadioskused.
Martens oli Peterburi TA korrespondentliige (1903), Prantsuse Instituudi, Belgia Kuningliku Akadeemia, Berliini ja Dublini juristide ühingute, Societé d'historie diplomatique'i, Vene Imperaatorliku Ajalooühingu jmt organisatsioonide liige, Cambridge'i, Edinburghi ja Yale'i ülikooli audoktor.
Tunnustused.
1901. aastal nimetati ta Pärnu linna aukodanikuks.
Aastail 1901–1908 oli ta pidevalt esitatud Nobeli rahupreemia kandidaadiks (1902 oli ­peafavoriit). Tõus Vene impeeriumi seisuste tabelis salanõuniku astmele andis Martensile ka aadliseisuse. Paljude Venemaa ja välisriikide aumärkide (Püha Stanislavi ja Püha Anna 2. ja 1. järgu ordenid, Püha Vladimiri 2. järgu orden, Aleksander Nevski orden, Franz Josephi Komandöririst jt) kavaler.
Eestis loodi 2004. aastal Martensi Selts.
Tegevuse jäädvustamine.
Venemaa Teaduste Akadeemia annab aastast 1995 välja Martensi-nimelist auhinda kui üht kõrgeimat tunnustust rahvusvahelise õiguse alal vene keeles avaldatud töödele (1995–2007 on auhinna saanud 4 teadlast).
Ta on Jaan Krossi romaani "Professor Martensi ärasõit" (1984) peategelane.
Haagi Rahupalee fuajees on avatud Martensi mälestusbüst, samasugune büst asub ka Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas. 2003 avati Martensile mälestustahvel Pärnu südalinnas asuval pangahoonel (endine raudteejaama hoone).


Neljas Tee.
Neljas Tee ("The Fourth Way") on 20. sajandil Läänes laiemat tähelepanu saanud psühholoogilise ja vaimse arengu koolkond. Selle mõistega tähistatakse ka koolkonnai rajaja G. I. Gurdžijevi ideid tervikuna. Sünonüümid "Töö", "Gurdžijevi Töö" viitavad arvatavasti analoogiale alkeemilise "Suure Tööga".
Neljas Tee pidi kolme varasema tee olulisi elemente kasutama ning selle tulemusena arendama inimesel välja hinge, mis Gurdžijevi väitel inimestel puudub.


Suursaadik.
Suursaadik on kõrgeim diplomaatiline auaste.


Diplomaatiline teenistusaste.
Diplomaatiline teenistusaste on diplomaadile lähtuvalt tema teenistusstaažist antud nimetus.
Eesti välisteenistuse teenistusastmed.
Eesti välisteenistuses ei kasutata saadiku teenistusastet ning suursaadik on välissuhtlemisalaste teenete eest antav nimetus (auaste), mille omistamine ei sõltu teenistusstaažist (välisteenistuse seaduse §§ 13-22).
Lisaks oli välisriikidesse, kus polnud ette nähtud saadiku kohta, võimalik määrata alaline esindaja ("chargé d'affaires").


Vahekohus.
Vahekohus ehk arbitraaž on alternatiivne vaidluste lahendamise vorm, milles õigusliku vaidluse osapooled annavad oma seisukohad sõltumatule kolmandale osapoolele otsustamiseks.
Eristatakse alalisi ja kaasusepõhiseid ("ad hoc") vahekohtuid. Alalisel vahekohtul on oma reglement ja alaliselt tegutsev sekretariaat (kantselei). Kaasusepõhine vahekohus moodustatakse ühe kindla vaidlusküsimuse lahendamiseks. Vahekohtunikud võivad, kuid ei pea ilmtingimata omama juriidilist kõrgharidust.
Eestis reguleerib vahekohtute tegevust Tsiviilkohtumenetluse seadustiku XIV osa.
Alaliselt tegutsevate vahekohtute lahendid on rahvusvaheliselt tunnustatud neis riikies, kes on ratifitseerinud 10.06.1958 a. New Yorgi "Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni".
Kaasusepõhise vahekohtu otsus kuulub viivitamatule täitmisele peale selle kinnitamist riikliku kohtu poolt. Alaliselt tegutseva vahekohtu otsus kuulub kohe viivitamatule täitmisele.
Vahekohtu otsused on lõplikud ja ei kuulu edasikaebamisele. Otsuse tühistamine on võimalik riikliku kohtu poolt üksnes seaduses sätestatud erandjuhtumeil.
Asja allutamine vahekohtule toimub kirjalikult sõlmitava vahekohtu kokkuleppe alusel. Kord sõlmitud vahekohtu kokkulepet ei saa enam ühepoolselt muuta. Vahekohtu kokkulepe välistab võimaluse selle asja lahendamiseks riiklikus kohtus: kui riiklik kohus tuvastab vahekohtu kokkuleppe olemasolu, peab ta menetluse antud asjas kohe lõpetama ja andma asja üle vastavale vahekohtule.
Vahekohtu eeliseks kohtu ees on suurem konfidentsiaalsus, otsuse lõplikkus, menetluse kiirus ja asjaolu, et kohtunikeks saab valida vastava ala asjatundjaid. Ka võib vahekohtu menetlus olla odavam kui menetlus riiklikus kohtus.


Erakorraline ja täievoliline suursaadik.
Erakorraline ja täievoliline suursaadik (mitteametlikult: "suursaadik", kõnekeeles ebakorrektselt ka: "saadik") on ühe riigi kõrgeimat tüüpi alaline diplomaatiline esindaja teises riigis (või rahvusvahelise organisatsiooni juures), tavaliselt suursaatkonna juht.


Nikolai Buhharin.
Nikolai Buhharin (9. oktoober 1888 Moskva – 15. märts 1938 Moskva oblast Kommunarka) oli bolševik, Oktoobrirevolutsiooni juhte ja Nõukogude Liidu riigitegelane, aastail 1924–1929 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige ning 1926–1929 Kominterni juht.
Elulugu.
Nikolai Buhharin oli pärit õpetajate perekonnast, aastetel 1907-1910 õppis ta Moskva ülikool majandusteaduskonnas.
Buhharin liitus bolševikega juba 1906, vaid 18-aastaselt ning poliitilise tegevuse eest karistati teda korduvalt.
1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni valiti ta 1917. aastal Moskva tööliste Saadikute Täitevkomitee liikmeks ja Moskva linnaduumasse.
Pärast bolševike võimuhaaramist oktoobrirevolutsiooni tulemusena sai temast 1918. aastal kommunistliku partei tähtsaima ajalehe "Pravda" toimetaja. Poliitiliselt oli ta vasakkommunistide positsioonil.
Buhharin oli vastu Brest-Litovski rahu sõlmimisele, arvates, et peab jätkama maailmarevolutsiooni, nagu soovis ka Lev Trotski. Hiljem muutis ta oma vaateid aga kardinaalselt.
1920-ndatel oli Buhharin üks olulisimaid NSV Liidu poliitikuid, sealhulgas NEP-i põhiline kaitsja ja edendaja. Buhharini kavade järgi oleks sarnane majanduspoliitika pidanud jätkuma ka pärast 1928. aastat, kuid Jossif Stalin arvas teisiti ning alustas majanduse tsentraliseerimist ja kollektiviseerimist.
Buhharin toetas Stalinit selle parteisiseses võimuvõitluses Trotski, Lev Kamenev ja Grigori Zinovjevi vastu.
1928–1929 üritas Buhharin Stalinile vastu seista, kuid see lõppes tema jaoks halvasti. Ta arvati ÜK(b)P KK Poliitbüroost välja ning ta rehabiliteeriti osaliselt ning ta sai 1934. aastal "Izvestija" toimetajaks.
Pärast Stalini poolt ainuvõimu haaramist Nõukogude Liidu kommunistlikus parteis sai temast partei juhtiv teoreetik ning nii lõi tegelikult just tema Stalini kuulsa teesi sotsialismi ehitamisest ühel maal ning ka 1936. aasta Nõukogude Liidu konstitustiooni.
Nikolai Buhharin mõisteti süüdi Nõukogudevastase parempoolse trotskistliku bloki süüasja raames ja hukati 1938. aasta märtsis.
Karjäär.
Buhharin, Nikolai
Buhharin, Nikolai
Buhharin, Nikolai


Nikolai Ježov.
Nikolai Ivanovitš Ježov ("Николай Иванович Ежов"; 1. mai 1895 Suwałki kubermang Marijampolė maakond Venemaa Keisririik – 4. veebruar 1940 Moskva NSV Liit) oli Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissar 1936–1938 ning üks nõukogude poliitiliste repressioonide – Suure Terrori peamisi läbiviijaid.
Päritolu ja noorus.
Nikolai Ježov oli pärit vene-leedu segaperekonnast, tema isa oli erusoldat ja ema vaimuliku teenijanna, ehkki oma ankeetides märkis Ježov, et ta alustas oma töölisteed Peterburis Putilovi tehastes, oli ta tegelikult Peterburis oma sugulase – rätsepa juures abiliseks. Esimene maailmasõdaEsimese maailmasõja ajal, 1915. aastal astus vabatahtlikult Venemaa keisririigi Venemaa keiserlikku armeesse, kuid haigestus ning sõjategevuses ei osalenud, pärast paranemist jätkas teenistust kirjutajana tagalaväeosas, kuni 1917. aasta juunini. Astus Vitebskis 1917. aasta 1. augustil VSDT(b)P liikmeks.
Karjäär nõukogude võimuaparaadis.
Venemaa kodusõja ajal teenis Ježov Punaarmee allüksuste sõjakomissarina ning karjääri nõukogude riigiasutuses alustas ta Turkestanis: 1922. aastal VK(b)P Semipalatinski kubermangukomitee sekretärina ja hiljem Alma-Atas, Kasahstani VK(b)P oblastikomitee vastutava sekretäri asetäitjana ja osakonnajuhatajana. Oma põhimõttekindla tegevusega teenis Ježov ära Moskva kommunistliku partei Keskkomitee juhtivkaadrite jaotusega tegeleva sekretäri Ivan Moskvini tähelepanu, kes korraldas Ježovi üleviimise Moskvasse ning 16. juulil 1927. aastal vormistati Ježov KK koosseisu ÜK(b)P KK Organisatsioonilis-jaotusosakonna juhataja asetäitjaks ning 4 kuu pärast juba ÜK(b)P KK osakonnajuhataja asetäitjaks, kus töötas kuni 1929. aastani.
1929. aastal viidi üle Maaharimise Rahvakomissariaati, kus töötas ligi aasta rahvakomissari asetäitjana (kollektiviseerimise kõrgpunktis), peale mida viidi tagasi ÜK(b)P Keskkomiteesse, kus töötas järgmised kuus aastat. ÜK(b)P KK jaotus-, tööstusosakondades, olles samaaegselt ka kommunistliku partei kontrollorganis ÜK(b)P KK Parteikontrolli komisjonis Lazar Kaganovitši alluvuses.
1934. aastal toimunud ÜK(b)P XVII Kongressil valiti Ježov ÜK(b)P Keskkomiteesse ning määrati/valiti 1. veebruaril 1935. aastal KK sekretäriks, kelle tööülesanneteks oli NSV Liidu julgeolekuametkondade kureerimine (varem oli sellel ametikohal Lazar Kaganovitš).
"Nõukogudevastane trotskistlik-zinovjevlik keskus".
19. kuni 24. augustini 1936. aastal viidi Moskvas läbi Genrihh Jagoda poolt juhitud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse poolt ette valmistatud ja lavastatud avalik poliitiline kohtuprotsess "Ühendatud nõukogudevastase trotskistliku-zineovjevliku keskuse («Антисоветскй объединенный троцкистскй-зиновьевскй центр») süüasja arutamisega, mille juhtimises süüdistati Grigori Zinovjevit ja Lev Kamenevi. Kõik esimest 16 kohtualust mõisteti surma mahalaskmise läbi (Grigori Zinovjev, Lev Kamenev, Grigori Jevdokimov, Ivan Smirnov,Sergei Mratškovski) kuid 10. septembril mõistis NSV Liidu Ülemkohus "süüteokoosseisu puudumise tõttu" õigeks ÜK(b)P KK sekretäri Jossif Stalini poliitilised vastased Nikolai Buhharini ja Aleksei Rõkovi.
Pärast avaliku kohtuprotsessi läbikukkumist toimunud organisatsioonilist erimeetmete tarvituselevõttu kinnitati seni NSV Liidu Sideministeeriumi ministrina töötanud Ježov ÜK(b)P KK Politbüroo poolt NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissariks juba 26. septembril 1936. aastal, pärast eelmise rahvakomissari Genrihh Jagoda kõrvaldamist ÜK(b)P sekretäri Jossif Stalini poolt säilitades ta positsiooni ÜK(b)P KK sekretäri ja ÜK(b)P KK juures asuva Parteikontrolli Komisjoni esimeheks.
"Paralleelne nõukogudevastane trotskistlik keskus".
23. kuni 30. jaanuarini 1937. aastal viidi "edukalt" läbi Ježovi poolt juhitud ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse poolt ette valmistatud ja lavastatud avalik poliitiline kohtuprotsess "Paralleelse nõukogudevastase trotskistliku keskuse" süüasjas. Peamised süüalused Karl Radek ja Georgi Pjatakov, Leonid Serebrjakov, Grigori Sokolnikov. 13 kohtualust mõisteti süüdi ja surma mahalaskmise läbi; hukati 1. veebruaril 1937, Radek ja Pjatakov tapeti 1939. aastal vangistuses.
"Nõukogudevastane parempoolne trotskistlik blokk".
2. kuni 13. märtsini 1938 aastal viidi "edukalt" läbi Ježovi poolt juhitud ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse poolt ette valmistatud ja lavastatud avalik poliitiline kohtuprotsess Nõukogudevastase parempoolse trotskistliku bloki süüasjas, mille tulemusena mõisteti süüalused süüdi ning mõisteti surmanuhtlus 17 kohtualusele sh. Nikolai Buhharinile ja Aleksei Rõkovile ning eelmisele rahvakomissari Genrihh Jagodale.
"Kontrrevolutsiooniline sõjalis-fašistlik organisatsioon Punaarmees".
Siseasjade rahvakomissari Genrihh Jagoda ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse juhi Mihhail Frinovski poolt viidi läbi ka "Kontrrevolutsiooniline sõjalis-fašistlik organisatsiooni Punaarmees" "avastamine" ning Mihhail Tuhhatševski, Iona Jakiri, Jeronimas Uborevičiuse, August Korgi, Roberts Eidemanise, Boriss Feldmani, Vitali Primakovi ja Vytautas Putna asjas eeluurimine, millele järgnes Vassili Ulrichi juhitava NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi Erikoosseisu poolne süüdimõistmine ja hukkamine.
1937. aasta jaanuaris anti Ježovile riikliku julgeoleku peakomissari auaste, 17. juulil 1937. aastal autasustati Lenini ordeniga, 12. oktoobril valiti ta ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmekandidaadiks, tema auks nimetati Tšerkassia pealinn Sulimov ümber Ježovo-Tšerkersskiks.
Ježovi langus.
Pärast suurte repressioonide läbiviimist nõukogude võimuladvikus ja kommunistliku partei juhtkonnas, viidi ta üle siseasjade rahvakomissari kohalt 25. novembril 1938, asendades ta Lavrenti Beriaga, ning määrati NSV Liidu Veetranspordi Rahvakomissariaati rahvakomissariks.
Vahistamine, süüdimõistmine ja hukkamine.
3. märtsil 1939. aastal kõrvaldati Nikolai Ježov ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsusega kõigilt juhtivatelt ametikohtadelt (kaasa arvatud veetranspordi rahvakomissari oma) ja arreteeriti sama aasta 10. aprillil. Vassili Ulrichi juhtimisel mõisteti ta NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi kinnisel istungil 3. veebruaril 1940. aastal surma ja hukati 4. veebruaril.
Pärast Ježovi arreteerimist süüdistati teda kommunistliku partei juhtorganite ja Jossif Stalini poolt partei poliitika vales rakendamises ning kujundati temast riikliku propagandaga kommunistliku partei poolt teostatud terrorilaine ainusüüdlane.
Isiklikku.
Ježov oli väga lühikest kasvu mees (151 cm), kes oli äärmiselt fanaatiline ja kohusetundlik. Ta täitis ustavalt kõik Stalini käsud.


Sergei Kirov.
Sergei Kirov (tegelikult Sergei Mironovitš Kostrikov; 27. märts 1886 Uržum, Vjatka kubermang – 1. detsember 1934 Leningrad) oli Nõukogude Liidu poliitik, ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee 1. sekretär ja ÜK(b)P Keskkomitee sekretär.
Sergei Kirov oli 1930ndate alguses üks Stalini peamisi soosikuid ning sai ÜK(b)P Leningrad oblastikomiteei parteijuhiks - KK 1. sekretäriks.
Kuid siis muutus ta juba liiga popularseks, hakates koguni ohustama Stalini juhtrolli parteis, (1934. aastal toimunud ÜK(b)P Kongressil, nn Võitjate kongressil sai ta rohkem saadikute hääli kui Jossif Stalin) ja seega kogu riigis. Aastal 1934 valitigi ta koos Staliniga kommunistliku partei keskkomitee sekretäriks.
1934. aastal, vaid mõni kuu hiljem lasti NKVD Leningradi oblastivalitsuse poolt kaitstav Kirov, kolmandal katsel maha. Võimalik, et mõrv oli sooritatud Stalini soovil, kuid kindlaid tõendeid selle kohta "pole säilinud".
Igal juhul sai Stalin sellest ettekäände Suure Terrori alustamiseks. Kirovi surmas süüdistati Grigori Zinovjevit ja Lev Kamenevi, kes ka kohe süüdi mõisteti (esialgu vangi, 1936. aastal surma), hiljem järgnesid tunduvalt mastaapsemad ja verisemad "puhastused".
Viited.
Kirov, Sergei
Kirov, Sergei
Kirov, Sergei


Feliks Dzeržinski.
Feliks Edmundovitš Dzeržinski sünnipärane nimi Feliks Rufin (poola keeles Feliks Dzierżyński, vene keeles Феликс Эдмундович Дзержинский, kasutas ka varjunime "Juzef", "Domanski"; 11. september 1871 Kojdanaŭ lähedal (praegu Dziaržynsk) Vilniuse kubermangus (tänapäeva Valgevenes) – 20. juuli 1926 Moskva) oli bolševik ja Nõukogude repressiivaparaadi Tšekaa looja ning juht 1917–1926.
Feliks Dzeržinski oli päritolult väikeaadlik. Rahvuselt poolakas. Tema isa Edmund Rufin oli gümnaasiumi õpetaja.
Poliitiline tegevus enne 1917. aastat.
Juba 1895 astus ta Poola Kuningriigi ja Leedu sotsiaaldemokraatlikku organisatsiooni, 1897.aastal hakkas välja andma illegalset poliitilist ajakirja "Kowieński Robotnik". 1898. aastal saadeti Dzeržinski poliitilise tegevuse eest 3 aastaks Vjatka kubermangu asumisele, kust ta 1899. aastal põgenes ning viibis illegaalselt Poolas ja Leedus, kuni järjekordse vahistamiseni 1901. aastal. Pärast järjekordset süüdimõistmist saadeti ta asumisele Verholenskisse, kust taga jällegi põgenes, seekord aga välismaale.
Dzeržinski toetas Poola Kuningriigi ja Leedu Sotsiaaldemokraatliku Partei liitumist VSDTP-ga.
1917. aastal veebruarirevolutsiooni toimumise ajal viibis ta Moskvas Butõrka vanglas, kust vabastati koos teiste poliitvangidega ning liitus VSDT(b)P-ga.
Tegevus 1917. aasta revolutsioonides.
1917. aasta sügisel arvati ta bolševike poolt organiseeritud riigipööret ettevalmistava sõja-revolutsioonikeskusse ja oktoobrirevolutsioonis osales Dzeržinski Petrogradis, posti- ja telegraafiasutuste hõivamisel ning seejärel riigipöördekeskuses Smolnõis punakaardisalkade tegevuse koordineerimises võimuhaaramisprotsessis.
Tšekaa asutaja ja juhina.
20. detsembril 1917. aastal asutati Tšekaa, mida VSDT(b)P KK poolt määrati juhtima Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidiumi liige Feliks Dzeržinski, kes kuni oma surmani juhtis peamist nõukogude repressivasutust. See tegeles kontrrevolutsionääride ja teiste bolševike valitsuse ja kommunistliku partei suhtes vaenulikult meelestatud inimeste jälitamisega, pärastpoole ka parteisisese opositsiooni mahasurumisega.
Nõukogude-Poola sõda.
1919. aasta kevadel alanud sõjas Poolaga, määrati Feliks Dzeržinski 1920. aasta maikuus Edeelarinde tagalaülemaks ja Edelarinde Sõjarevolutsiooninõukogu liikmeks. Edelarinde tagalaülemana tagas ta nõukogude võimu vastaste represeerimise ning relvastatud vastupanu mahasurumise nõukogude sõjaväe tagalapiirkondades Ukrainas -Harkovi, Poltava, Donetski, Tšernigovi, Volõõnia ja Kiievi, Jekaterinoslavi ja Tauria kubermangus, kus ta moodustas kubermangude, maakondade ja rajoonide Tšekaad ning jaotas piirkonnad sõjaväestatud komandantide alluvusse, kes vastutasid piirkondade eest.
1920. aasta juulikuus, kui Punaarmee väed jõudsid Poola territooriumile ja vallutasid 26. juulil 1920 Białystoki moodustati seal 30. juulil 1920 Ajutine Poola Sõja-Revolutsioonikomitee, mille esimeheks nimetati Julian Marchlewski, komitee liikmeteks aga Feliks Dzeržinski, Józef Unszlicht, Edward Próchniak ja Feliks Kon.
Parteisisene võitlus.
Pärast Venemaa kodusõja lõppu ning bolševike võimu kindlustamist alanud siseriiklikke repressioone liitus Džerinski Aleksandr Šljapnikovi juhitud kommunistliku partei sisemise opositsiooniga (Töölisopositsioon), kes ei olnud nõus Lenini-Zinovjevi-Kalinini-Kamenevi-Lozovski-Petrovski-Rudzutaksi-Stalini-Tomski põhiliiniga, mis tunnistas nõukogudes põhiliseks juhitvaks jõuks kommunistliku partei ning välistas ametiühingute rolli riigi juhtimises. 1921. aastal fraktsiooni valimiseelsel konverentsil VK(b)P KK kandidaatide esitamiseks teavitas Dzeržinski oma soovist loobuda Tšekaa juhtimisel motiiveerides, (Kroonlinna ülestõusu mõjul) oma soovi sellega, et Tšekaa repressioonid on suunatud mitte klassivaenlaste hävitamiseks (mille vastu Džerzinskil ei olnud vastuväiteid), vaid oktoobrirevolutsiooni põhitegijate Kroonlinna madruste vastu.
1924. aastast oli Feliks Dzeržinski VK(b)P KK Poliitbüroo liikmekandidaat.
Tegevus riigi majandusjuhina.
Dzeržinski oli NEPi pooldaja. Ta soovitas arendada talusid ning soodustada nende toodangu müümist turul ja väikeerakaubandust. Kuna enamuse riigi alamatest moodustasid talupojad, pidas ta vajalikuks orienteerida riigi majandus pigem talupoegade, kui tööliste vajadustele ning arendada tööstust ka maapiirkondades.
Lähtudes partei ühtsusest, astus ta vastu kõigile, kes partei peajoonest kõrvale kaldusid, kuid endisi menševikke, kes nüüd partei peajoont jälgisid, kaitses, nähes neis eeskätt spetsialiste.
Dzeržinski pidas hädavajalikuks radikaalselt muuta Nõukogude Liidu juhtimisstiili, et vähendada bürokraatia mõju. Vastasel juhul, tema oma sõnul, «leiab riik oma diktaatori, revolutsiooni hauakaevaja, ükskõik kui punased suled tema ülikonnal ka ei oleks.»
Feliks Dzeržinski suri infarkti pärast kõnet 1926. aasta NLKP Keskkomitee pleenumil, milles nimetas Georgi Pjatakovi Venemaa tööstuse kõige suuremaks desorganisaatoriks ja süüdistas Lev Kamenevi selles, et ta ei tööta, vaid tegeleb politikaanlusega.
Feliks Dzeržinski oli esimene NSV Liidu bolševistlik juht, kes maeti Moskva Kremli müüri juurde.
Isiklikku.
Feliks Dzeržinski abiellus 1910. aastal poola päritolu Zofia Muszkatiga, kuid Zofia vahistati rasedana poliitilise tegevuse pärast ning viibis vanglas, kus kinnipidamise ajal sündis ka nende ainule laps Jazek. Pärast kohtuotsust ja Siberisse igaveseks ajaks asumisele saatmist (laps anti Zofia onu peresse kasvatada) organiseeris Feliks Dzeržinski Zofia Julia Dzierżynska Irkutski kubermangust põgenemise, Euroopasse (Viini Austrias ja pärast Berni Šveitsis), kus ta ka elas ja töötas kuni naasemiseni NSV Liitu.
Mälestuste jäädvustamine.
Tema nime kannab Nõukogude Liidus toodetud auruvedur FD, fotoaparaat FED (Feliks Edmundovitš Dzeržinski) ja arvutusmasin Feliks.
Välislingid.
Dzeržinski, Feliks
Dzeržinski, Feliks
Dzeržinski, Feliks


Juri Andropov.
Juri Andropov (vene keeles "Юрий Владимирович Андропов"; 15. juuni 1914 Nagutskaja jaam Mineralnõje Vodõ lähedal Stavropoli kubermangus – 9. veebruar 1984 Moskva) oli Nõukogude Liidu poliitik ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee pikaaegne juht.
Elulugu.
Andropov oli pärit kasaka-aadli perekonnast. Tema isa oli kõrgema haridusega raudteeametnik Vladimir Andropov, ema Jevgenia Flenkenstein oli Soomest pärit sakslase Karl Flenkensteini tütar. Teistel andmetel oli ta ema juudi rahvusest. Juri Andropovi sugulane on tuntud vene revolutsionäär, aadlik Sergei Andropov.
Andropov oli poliitiliselt tegev alates 1930. aastatest. Andropov tegi komsomolikarjääri Jaroslavlis, viidi aga ilmselt Soome juurte tõttu üle Karjalasse. Seal tõusis ta komsomolijuhi kohalt ÜK(b)P Karjala Keskkomitee II sekretäriks.
Vaid oma ülemuste reetmine Karjalas päästis Andropovi nn Leningradi protsessist. Tänutäheks viis Stalini favoriit Georgi Malenkov Andropovi tööle NLKP Keskkomitee aparaati, kus ta 1951. aastast tegeles Balti vabariikide kommunistlike parteide kureerimisega.
Tüli mõjuka NLKP KK sekretäri Mihhail Susloviga tõi kaasa tema kõrvaldamise sellelt kohalt ning ta suunati Vjatšeslav Molotovi palvel NSV Liidu välisministeeriumisse, keda omakorda õhutas selleks Andropovit nn Leningradi protsessi aegadest soosinud Georgi Malenkov.
Tegevus Ungaris.
Andropovi osa Ungari rahvusliku ülestõusu mahasurumises 1956, mil ta oli NSV Liidu suursaadik Ungari Rahvavabariigis Budapestis, tõi ta Andrei Gromõko soovitusel 1957 Ida-Euroopa asjade spetsialistina kommunistliku partei keskkomiteesse osakonnajuhatajaks ning Nikita Hruštšovi soosingul 1962 keskkomitee sekretariaati. 1966 aastal valiti ta NSV Liidu Ülemnõukogusse Eesti NSVst, sel põhjusel külastas ta korduvalt Eestit.
Tegevus NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehena.
Aastatel 1967–1982 oli Andropov NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees. Kohe pärast NSV Liidu RJK esimeheks määramist alustas Andropov "võitlust ideoloogilise diversiooniga" ning poliitiliste teisitimõtlejatega ja moodustas selleks eraldi NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Viienda valitsuse.
Andropovi esimeheks oleku ajal alustati jälle nõukogude julgeolekuorganite heroiseerimist ning propagandaaktsioone, muuhulgas alustati tema käsul filmi "Seitseteist kevadist hetke" käsikirja loomist.
Aastal 1973 sai ta NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmeks, olles Leonid Brežnevi suurim toetaja ja lähim kaasvõitleja.
Andropov ja Eesti.
1966. aastal valiti Juri Andropov, Eesti NSV-st NSV Liidu Ülemnõukogu Liidunõukogu liikmeks.
1974. aasta sügisel külastas Andropov NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehena Eestit, kus korraldas ka nõupidamise Eesti NSV Riiklikus Julgeoleku Komitees, mille üheks põhjuseks oli Eestist ÜRO peasekretär Kurt Waldheimile saadetud "Memorandum Eesti iseseisvuse taastamiseks ning Eesti ÜRO liikmeksvõtmise kohta". Selles esitasid kirja koostajad Sergei Soldatov, Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde aktivistid jt ettepanekud: 1) likvideerida Eestis koloniaalhaldusaparaat; 2) viia Eestist välja Nõukogude väed; 3) tuua Eestisse ÜRO väed; 4) võimaldada kõigil eestlastel tulla tagasi kodumaale; 5) korraldada Eestis ÜRO järelevalve all vabad valimised Asutava Kogu loomiseks; hiljem kuulutada välja Eesti Vabariik ja määrata nende valitute seast Eesti valitsus.
Tegevus NLKP KK peasekretärina.
Aastal 1982, pärast Brežnevi surma valiti Andropov uueks NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Ta püüdis stagneeruvat Nõukogude Liitu karmide keeldude-käskudega tugevdada, kuid eriti edukaks tema poliitika ei osutunud.
Andropov oli viletsa tervisega ning suri juba vähem kui poolteist aastat pärast võimule saamist. Sellega lõppes ka lühiajaline aktiivne periood pärast stagnatsiooni.
Mälestuse jäädvustamine.
Pärast tema surma nimetati Rõbinsk tema auks ümber Andropoviks. Linn kandis Andopovi nime 1984.-st kuni 1989. aastani. Stavropoli krais on tema järgi nimetatud Andropovi rajoon. Andropovi nime kannavad prospekt Moskvas ja tänavad Jaroslavlis, Petroskois ning Stupinos. Talle on püstitatud mälestussambad tema kodukülas Soluno-Dmitrijevskojes ja 2004. aastal Petroskois. Vladimir Putin lasi 2000. aastal taastada 1991. aastal mahavõetud mälestustahvli Kutuzovi prospektil kortermajal, kus Andropov oli elanud. Andropovi mälestustahvlid on ka Petroskois, Jaroslavlis, Rõbinskis ja Nagutskojes.
Viited.
Andropov, Juri
Andropov, Juri
Andropov, Juri


Konstantin Tšernenko.
Konstantin Ustinovitš Tšernenko (vene keeles "Константин Устинович Черненко") (24. september 1911 Šapõpovo Krasnojarski krai – 10. märts 1985) oli Nõukogude Liidu parteitegelane, NLKP Keskkomitee peasekretär aastail 1984–1985.
Noorus.
Konstantin Tšernenko sündis Siberis, Krasnojarski krais. Sai 17 aastatselt komsomoli rajoonikomitee propagandaosakonna juhtajaks.
Seejärel asus teenima aega piirivalves, kus astus 1931 NLKP liikmeks. Oli piirivalvesalga partorg. 1933 aastal jätkas karjääri kodurajoonis partei rajoonikomitee propagandaosakonna juhatajana, krai poliitmaja direktorina, partei kraikomitee propagandaosakonna juhataja.
Parteikarjäär.
1941. aastal ÜK(b)P Krasnojarski kraikomitee sekretär. Kaotas oma koha 1943 aastal pärast katset väljaanda Jossif Stalini Turuhanski sunnitöö aega käsitlevat brošüüri. Saadeti seejärele õppima Moskvasse parteiorganisaatorite kõrgemasse kooli, kust 1945 aastal suunati ÜK(b)P Pensa oblastikomiteesse, kus töötas oblastikomitee ieoloogiasekretärina.
1948. aastal määrati ÜK(b)P Keskkomitee inspektoriks. Määramise käskkiri tühistati, kuna selgus et Tšernenkol on käsil juba viies abielu. Seejärel suunati Tšernenko 1948 aastast Moldaavia Kommunistliku Partei Keskkomiteesse propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitjaks ning lühikese aja pärast osakonnajuhatajaks. Parteitööl Kišinjovis sai ta tuttavaks ka tulevase NLKP peasekretäri Leonid Brežneviga, kes ol sellela jal Moldaavia KP KK esimene sekretär.
1956. aastal võttis Leonid Brežnev, kes oli saanud NLKP KK sekretäriks, Tšernenko oma referendiks. Seejärel määrati Tšernenko NLKP KK propagandaosakonna sektorijuhatajaks.
Aastatel 1960 - 1965 oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi sekretariaadi juhataja, septembris 1965 kuni veebruarini 1965 Keskkomitee kirjade osakonna juihataja;
1965. aasta märtsist määrati ta NLKP Keskkomitee üldosakonna juhtajaks, selle ametikohal töötas ta ligi 15 aastat.
1966. aastal valiti ta NLKP Keskkomitee liikmekandidaadiks.
1971. aastal NLKP Keskkomitee liikmeks.
1976. aastast oli ta NLKP Keskkomitee sekretär.
1977. aastast NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat, 1978 aastast Poliitbüroo liige.
Pärast Mihhail Suslovi surma juhtas ta NLKP Keskkomitee sekretariaadi istungeid, kuid pidi selle au loovutama mõne aja pärast NLKP KK sekretäriks valitud Juri Andropovile.
Pärast Juri Andropovi valimist NLKP KK peasekretäriks vastutas ideoloogia eest ning juhatas Andropovi haiguse ajal NLKP KK Poliitbüroo ja NLKP KK sekretariaadi istungeid.
Valiti 13. veebruaril 1984 aastal NLKP KK peasekretäriks, kelleks ta oli kuni 9. märtsini 1985. aastal ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiiidiumi esimeheks.
Ta oli võimule saades juba vana ja haige ega suutnud riigi tugevdamise heaks midagi ära teha. 1983 augustis tabas teda Krimmis puhkusel olles raske mürgitus, mille tõttu ta täielikult invaliidistus.
Tšernenko tegevus riigijuhina.
Tšernenko oli nn. vana kooli stalinist ning oma valitsemisajal kavandas ta Jossif Stalini taasaustamist, ta ennistas NLKP ridadesse Stalini inimsusevastaste kuritegude kaasosalised: Vjatšeslav Molotovi, Lev Kaganovitši, Georgi Malenkovi ning tegi ettevalmistusi Volgogradi linna taasnimetamiseks Stalingradiks. Ta veenis ka naasma NSV Liitu Stalini tütre Svetlana Allilujeva, kes lahkus pärast Tšernenko surma uuesti emigratsiooni.
Pärast tema surma nimetati tema sünnilinn Šapõpovo ümber Tšernenko järgi ning samuti nimetati ümber Krasnojarski tänav Goljanovo rajoonis Moskva linnas. Linna nimi ennistati 1988. aastal, tänava nimi muudeti aga Habarovski tänavaks.
Tšernenko, Konstantin
Tšernenko, Konstantin
Tšernenko, Konstantin


Botswana vapp.
thumb
Botswana vapp on Botswana Vabariigi ametlik vapp.
Vapp võeti kasutusele 25. jaanuaril 1966.


Depeche Mode.
Depeche Mode esinemas 2009. aastal.
Depeche Mode on inglise rokkansambel, mis asutati Basildonis Essexis 1980. aastal. See on üks edukamaid uue laine ("new wave") ja uusromantilisi bände. 2006. aasta seisuga on bänd müünud maailmas umbes 91 miljonit helikandjat (56 miljonit albumit/35 miljonit singlit).
Ajalugu.
Depeche Mode'i juured ulatuvad aastasse 1976, kui Vince Clarke ja Andrew Fletcher tegid ansambli "No Romance in China". Bändil ei läinud hästi ning kolm aastat hiljem moodustasid Martin L. Gore ja Clarke ansambli "French Looki". Kui ansambliga liitus Andy Fletcher, võeti nimeks "Composition of Sound". Algul oli bändi esimees ja laulja Vince Clarke, kuid ta ei tundnud end kunagi selles rollis eriti mugavalt. 1980 nägi Clarke ühes kohalikul esinemisel laulmas Dave Gahanit, kes esitas David Bowie laulu "Heroes". Gahan võeti bändi liikmeks ja nimi muudeti "Depeche Mode'iks", mis on võetud prantsuse moeajakirjalt. Hiljem sai "Depeche Mode'ist" Daniel Milleri uue plaadifirma "Mute Records" üks esimesi artiste. Tähelepanuväärne on, et alguses sidus kahte poolt vaid suuline leping.
Aastal 1981 andis bänd välja oma esimese albumi "Speak and Spell". Kohe saatis neid ka edu. Album jõudis Suurbritannias 10. kohale ja lugu "Just Can't Get Enough" sai hitiks. Pärast esimest turneed lahkus Vince Clarke "Depeche Mode'ist", et algatada koos Alison Moyet'ga bänd "Yazoo" ja hiljem Andy Belliga "Erasure". Lugude kirjutamise võttis üle Martin Gore, kes oli debüütalbumil kirjutanud lood "Tora, Tora, Tora" ning "Big Muff". Vince Clarke'i hakkas asendama õppinud muusik Alan Wilder. Wilder ei osalenud teise albumi "A Broken Frame" tegemisel, kuid võeti pärast seda juba ametlikult "Depeche Mode'i" liikmeks.
Suurem muudatus tuli 1983. Album "Construction Time Again" oli muusikalt tumedam ja laulusõnadelt sügavamõttelisem. See stiil juurdus 1986 albumil "Black Celebration". Kuigi "Depeche Mode" oli jäänud Duran Durani ja U2 varju, tundus see muutuvat isegi eeliseks. Tekkima hakkas suur fänkond, kes läheks nendega läbi tule ja vee. Albumiga "Music for the Masses" saabus ka läbilöök USAs. Maailmaturnee kulmineerus kontserdiga 80 000 inimesele Pasadena Rose Bowlil. Kontserdist andi välja ka "live" album "101" ja samanimeline dokumentaalfilm.
Aastal 1990 anti välja album "Violator", mis on seni bändi enim müüdud plaat. Singlist "Personal Jesus" sai nende esimene kuldsingel USAs ja "Enjoy the Silence"ist" nende edukaim singel. Uue albumi reklaamimiseks peeti Los Angelese kaubakeskuses autogrammitund, mis meelitas kohale 17 000 fänni. Aknad trambiti sisse ja üritus tuli katkestada. Kohale kutsuti politseibrigaadid ning helikopterid. "World Violation Tour" oli aga edukas. Kõik kontserdid müüdi mõne tunniga välja.
Pärast kolmeaastast vaheaega tuldi välja uue albumiga "Songs of Faith and Devotion", mis tõusis nii USAs kui ka Suurbritannias esimeseks. Album oli eelmistest palju rokilikum. Albumile järgnes 14 kuud kestev "Devotional" tuur, mis osutus kõikidele bändiliikmetele kurnavaks. Fletcher pidi viimase osa turneest kaasamängimisest keelduma, lisaks ilmnes Dave Gahani narkosõltuvus. Pärast turnee lõppu, aastal 1995, teatas Alan Wilder oma lahkumisest.
Aastal 1996 võttis Dave Gahan heroiini üledoosi ja oli kaks minutit kliiniliselt surnud. Pärast seda läks ta taastusravile ning sealt naastes võttis ühendust Martin Gore'iga, et arutada bändi tuleviku üle. 1997 avaldatigi album "Ultra", mis debüteeris Suurbritannias esikohal. Seekord keelduti aga turneele minemast.
Aasta hiljem lasti välja kogumik "The Singles 86>98" ja mindi neljakuulisele tuurile, mis algas Tartu lauluväljakult. Kolm aastat hiljem avaldati album "Exciter" ja külastati taas Eestit. Seekorda anti kontsert Tallinna lauluväljakul.
2004. aasta jõulude paiku teatas bändi ametlik koduleht "depechemode.com", et bänd on otsutanud uuesti stuudiosse minna, et lindistada uus album koos produtsendi Ben Hillieriga. 2005. aasta oktoobris lastigi müügilettidele album "Playing the Angel", millel on ka kolm Dave Gahani kirjutatud laulu. 2006. aasta märtsis esines "Depeche Mode" Saku Suurhallis.
2008. aastal alustas ansambel tööd uue albumi kallal, mis kannab nime "Sounds of the Universe" ja peaks ilmuma 2009. aasta aprillis.


Püha Jüri rist.
Püha Jüri rist on servadeni ulatuvate haaradega punane rist valgel põhjal.
Püha Jüri rist on Inglismaa rahvuslipul umbes aastast 1277. Juba ristisõdade ajal kandsid inglise sõdurid oma vormil sellist risti.
Püha Jüri on Inglismaa ja mitmete teiste riikide ja piirkondade kaitsepühak. Püha Jüri rist on ühtlasi Milano, Genova, Freiburgi ja Montréali sümbol ning esineb Barcelona linna lipul ja Gruusia lipul.
Erinevalt Püha Jüri ristist ei ulatu Punase Risti embleemil risti haarad lipu servadeni (nagu ka Šveitsi lipul).


Punase Risti embleem.
Punase risti embleem on punane rist valgel põhjal. Erinevalt Püha Jüri ristist ei ulatu Punase Risti embleemil risti haarad lipu servadeni.
Embleem on algselt loodud Šveitsi lipu negatiivina.
Islamiriigid kasutavad Punase Risti embleemina Punast Poolkuud.


Adamiidid.
Adamiidid ehk aadamlased olid kristlik usulahk, mille hiilgeaeg oli 2., 3. ja 4. sajandil Põhja-Aafrikas.
Adamiidid väitsid, et nad on taastanud Aadama ja Eeva aegse algse süütuse Eedeni aias. Nad harrastasid "püha nudismi", eitasid abielu, mida nende meelest ilma patuta ei saaks olla, ja pidasid kinni rangest seksuaalsest abstinentsist, ning elasid ilma seadusteta, olles arvamusel, et ükski nende tegu ei saa olla hea ega halb. Nad ei töötanud.
Tõenäoliselt kujunes nende õpetus gnostitsismi ja asketismi mõjul.
Kirik kuulutas nende õpetuse hereesiaks.
Keskajal taaselustasid adamiitide õpetuse vaba vaimu vennad ja õed ning mõned taboriidid Böömimaal.
Uusajal praktiseerisid adamiitide õpetust mõned inglise dissidendid.


Adamiit.
"See artikkel räägib mineraalist; usulahu kohta vaata artiklit Adamiidid"
Adamiit on raske arseeni ja tsinki sisaldav mineraal.
Adamiit moodustub peamiselt tsinki ja arseeni sisaldava maagi murenemisel.
Nimetatud prantsuse mineraloogi Gilbert Joseph Adami järgi.


Rahvusvaheline humanitaarõigus.
Rahvusvaheline humanitaarõigus on õigusnormide ja -põhimõtete kogum, mis määratleb relvakonfliktis osalevate ning relvakonfliktist puudutatud riikide ja üksikisikute õigused ja kohustused.


Basiilika.
Basiilika (kreeka "stoa basilikē" 'kuninglik koda') on pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akenderea - valgmiku. Juhul, kui need aknad puuduvad, on tegemist pseudobasiilikaga.
Antiikbasiilika.
Vana-Kreekas oli basiilika basileuse valitsushoone.
Vana-Roomas kasutati basiilika tüüpi kohtu- ja turuhoonete juures.
Antiikbasiilika ühes otsas paiknes portikus ja teises apsiid, kus asus kohtuniku iste või jumala kujutis.
Vanim säilinud basiilika on Rooma "Basilica Porcia" (184 eKr).
Sakraalne basiilika.
Rooma basiilikad said varakristlaste kogunemiskohtadeks. Hiljem muutus see hoonetüüp valdavaks kirikute arhitektuuris. Eriti suurejoonelised olid keskaegsed romaani ja gooti basiilikad.
Tüüpilises basiilikas asub apsiidi ja pikihoone vahel kooriruum ja ristihoone ehk transept. Risti- ja pikihoone ristumiskohas moodustuva nelitise kohal asub kesktorn.


Giulio Romano.
Giulio Romano. "Madonna lapsega" (umbes 1523)
Giulio Romano (umbes 1499 Rooma – 1. november 1546) oli itaalia arhitekt ja maalikunstnik.
Romano stiil kaldus kõrvale kõrgrenessansist, mida esindas tema õpetaja Raffael. Romano on üks neist kunstnikest, kelle loomingu põhjal määratletakse manerismi. Tema töödest on valmistatud palju gravüüre, mis aitasid itaalia kunstil ja manerismil levida üle Euroopa.
Romano oli Raffaeli õpilane. Raffael töötas paavsti ametliku residentsi Apostelliku palee freskode loomisel. Raffael suri 1520 ning freskod lõpetasid Raffaeli kavandite põhjal tema assistendid Romano, Gianfrancesco Penni ja Raffaellino del Colle. Põhiliselt Romano loodud on fresko Mulviuse silla lahingust, mis kujutab esimese kristliku Vana-Rooma keisri Constantinus I võitu viimase paganliku keisri Maxentiuse üle 28. oktoobril 312. Teine tema fresko kujutab tulekahjut Rooma linnaosas Borgos, mille paavst Leo IV olevat oma õnnistamisega vaigistanud. Ta aitas Raffaeli ka Villa Farnesina laemaali juures – seda maja hakati ehitama 1506 ja see valmis 1510. Ta aitas lõpetada ka Raffaeli teosed "Neitsi kroonimine" ja "Transfiguratsioon".
Roomas kaunistas Romano kardinali Giuliano de' Medici, hilisema paavsti Clemens VII jaoks Villa Madama – seda hakati ehitama 1518 ja see valmis 1525. Romano rahvarohketel freskodel puudub tema õpetaja väärikas ja rahulik lihtsus.
Pärast paavsti Leo X surma 1521 ja Rooma rüüstamist 1527 vähenesid tellimused kunstnikele Roomas. Osa kunstnikke lahkus mujale tööd tegema.
Giorgio Vasari, kes pani kirja sadade itaalia kunstnike eluloo, kirjutas sellest, kuidas Mantova hertsog Federico II Gonzaga saatis Baldassare Castiglione Romanot Mantovasse kutsuma. Romano astus hertsogi teenistusse 1524 selleks, et valmistada maale ning teostada arhitektuurilisi ja insener-tehnilisi projekte. Tema arhitektuuriline ja freskomaalialane meistriteos on Mantova lähedal (tänapäeval eeslinnas) asuv Palazzo Te, mille rajamist alustati 1525 ja mis valmis 1535. Ta aitas üles ehitada hertsogipaleed, ümber ehitada katedraali ja projekteeris läheduses oleva Püha Benedictuse kiriku. Tema juhtimisel moderniseeriti süsteem, mis kaitses Modena mõnda linnaosa üleujutuste eest. Hertsogi sõprus ja heatahtlikkus Romano suhtes ei lõppenud: Romano teenis igal aastal rohkem kui 1000 tukatit. Ühtlasi rajas Romano Mantovasse populaarse kunstikooli.
Nagu renessansiaja kunstnikele tavaks, oli ka Romano loomingust suur osa üksnes ajutine. Vasari kirjutas sellest niimoodi: "Kui Karl V tuli Mantovasse, siis laskis Giulio hertsogi käsul ehitada palju kauneid võlvkaari, lavakujundusi komöödiatele ja teisi asju, milles tal ei olnud võrdset. Keegi ei suutnud nagu tema korraldada maskeraade ning valmistada veidraid kostüüme piigivõitluste, pidusöökide ja turniiride jaoks, mis äratas suurt imestust keisris ja kõigis juuresolijates. Mantova linna jaoks projekteeris ta läbi aegade kirikuid, kabeleid, maju, aedu ja fassaade ning oli nende kaunistamisse niivõrd kiindunud, et ta muutis kuivaks, tervislikuks ja meeldivaks kohti, mis varem olid olnud porised, täis seisvat vett ja peaaegu elamiskõlbmatud."
Genovas Püha Stefanose kirikus asub Vasari teos "Püha Stefanuse loopimine kividega". Vasari ütles: "Giulio ei teinud kunagi kaunimat tööd kui see." Domenico del Barbiere valmistas selle põhjal gravüüri, nii et see mõjutas neidki kunstnikke, kes ise kunagi Genovas ei käinud.
Vasari kirjeldas oma kohtumist Romanoga niimoodi: "Sel ajal oli Giorgio Vasari Giulio suur sõber, kuigi nad tundsid üksteist üksnes kuulu ja kirjade kaudu. Vasari sõitis teel Veneetsiasse Mantovast läbi, et näha teda ja tema töid. Kokku saades tundsid nad teineteist ära, nagu nad oleksid tuhat korda varem kohtunud. Giulio oli nii rõõmus, et ta veetis järgmised neli päeva, näidates Vasarile kõiki oma töid, eriti plaane antiiksetest ehitistest, mis asusid Roomas, Napolis, Pozzuolos ja Kampaanias, samuti teisi põhilisi antiigimõjulisi projekte, mille oli osalt valmistanud tema ja osalt teised. Seejärel avas ta suure kapi ja näitas talle kõigi ehitiste plaane, mis tema projekti järgi olid püstitatud Mantovas, Roomas ja kogu Lombardias ning olid nõnda ilusad, et ma ei usu, et omapärasemaid, kummalisemaid ja sobivamaid ehitisi üldse olemas on."
1524 avaldas Rooma graveerija ja trükkal Marcantonio Raimondi raamatu "I modi", milles oli kujutatud 16 seksipoosi. Kuulu järgi oli nende gravüüride autor Giulio Romano. Paavsti Clemens VII käsul tiraaž hävitati ja Raimondi pandi vanglasse. 1527 ilmus raamatust teine trükk, seekord Pietro Aretino erootiliste sonettidega. See oli maailma esimene raamat, milles olid ühendatud erootilised pildid ja tekst. Paavsti käsul konfiskeeriti ja hävitati seegi trükk. Aretino pidi Roomast põgenema. Need joonistused ei ole säilinud, kuid Aretino tekst on.
Vasari andmetel olid Romano parimad õpilased Giovanni dal Lione, Raffaellino dal Colle, Benedetto Pagni, Figurino da Faenza, Giovanni Battista Bertani, viimase vend Rinaldo ja Fermo Guisoni. Kuid keegi nendest ei saavutanud kaugeltki Romano kuulsust.
Romano reisis ka Prantsusmaale ja tutvustas itaalia kunsti Prantsusmaa kuningale François I-le.
Giulio Romano on ainus renessansskunstnik, keda on maininud William Shakespeare. Ta ütles "Talvemuinasjutus", et kuninganna Hermione skulptuuri valmistas Giulio Romano. Romano ei olnud skulptor.


Lazar Kaganovitš.
Lazar Kaganovitš ja Jossif Stalin
Lazar Kaganovitš (vene keeles Лазарь Моисеевич Каганович, õieti Lazar Moissejevitš Kogan (Koган); 22. november 1893 Kabana küla Kiievi kubermang – 22. juuli 1991 Moskva) oli Nõukogude Liidu poliitik ja Stalini üks lähemaid kaastöölisi alates 1930ndatest, rahvuselt juut.
Kaganovitšit seostatakse Nõukogude massimõrvadega (näljahäda tekitamisega) Ukrainas (Golodomor) ning jõhkrusega kiriku ja religiooni vastu võitlemisel. Ta jäi kuni elu lõpuni Stalini meetodite veendunud pooldajaks.
Elulugu.
Lazar Kaganovitš sündis 1893. aastal Ukrainas, 150 km kaugusel Kiievist, UKraina ja Valgevene piirialadel, rätsepa perekonnas 3. pojana. Elatuse teenimist alustas ta Mozõri linnas kingsepana, seejärel asus Kiievisse, kus töötas tekstiilivabriku laotöölisena ning hakkas osalema bolševike poliitilises tegevuses. 1916. aastaks oli ta valitud juba Kiievi sotsiaaldemokraatide komitee liikmeks. Poliitilise agitatsiooni eest ta vahistati ja saadeti Kiievist välja, pärast mida ta suundus valedokumentidega Jekaterinoslavi, asutas ta end tööle jalatsivabrikusse kingsepana, kuid jätkas poliitilist tegevust kingseppade ametiühingu loomist. Aktiivsuse eest valiti ta Jekaterinoslavi rajooni parteikomitee liikmeks ja samuti partei linnakomitee liikmeks. Ta organiseeris mitmes piirkonnas tööliste streike ning oli seetõttu sunnitud vahetama valenimesi ja elukohti.
Esimese maailmasõja lõpus ta mobiliseeriti sõjaväkke, suurtükiväkke Saratovisse, kus ta aga jätkas poliitilist tegevust saades Saratovi parteikomitee aktiivseks liikmeks ja valiti Armee sõjapartei organisatsiooni liikmeks ning Keskkomitee Venemaa sotsiaaldemokratliku töölispartei saadikuks. Riigivastase poliitilise tegevuse eest oli ta sunnitud Saratovist põgenema Gomelisse, Mogiljovi lähistele Valgevenesse.
Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Petrogradis valiti L. Kaganovitš Ülevenemaalise Asutava Kogu saadikuks enamlaste fraktsiooni poolt ning ta osales saadikuna Petrogradis toimunud III Ülevenemaalisel tööliste, soldatite ja talupoegade nõukogude kongressil 1918. aastal, kus ta valiti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks.
Alanud Vene kodusõjas osales L. Kaganovitš Nižni Novgorodis Punaarmee väeosade loomisel, seejärel osales lahingutes Lõunarinne Anton Denikini vägede vastu. Pärast Punaaarmee poolt Voroneži vallutamist, näärati L. Kaganovitš Voroneži Revolutsioonikomitee esimeheks.
1920. aastal suunati L. Kaganovitš Kesk-Aasiasse, kus ta nimetati Turkmeenias kommunistliku partei keskkomitee liikmeks ning varsti määrati ka Tööliste-talupoegade Turkestani vabariigi rahvakomissariks ja Taškendi linnanõukogu esimeheks ning Taškendi linnavalitsuse esimeheks.
1922. aastal asus L. Kaganovitš Moskvasse, ta määrati Üleliidulise Ametiühingute Keskkomitee instruktoriks, kuid samal aastal määrati ta VK(b)P KK Turkestani büroo esindajana, kus kureeris 3 kuud nõukogudevastaste basmatšide vastast tegevust. Naastes tagasi Moskvasse määrati L. Kaganovitš 1922. aastal VK(b)P KK Organisatsioonilis-jaotusosakonna juhatajaks.
1924. aastal määrati L. Kaganovitš Ukraina K(b)P KK esimeheks ning ta viis läbi Ukraina K(b)P organisatsioonis muudatused, mille käigus kõrvaldas juhtivatelt kohtadelt ukraina kommunistid, kes soovisid säilitada Ukraina kommunistide suhtelist sõltumatust ÜK(b)P otsustustest ning Moskvas võimu haarava Jossif Stalini ainujuhtimisest. Tema juhtimise ajal ehitati Dnepri jõele, hüdroelektrijaam Dneproges ja ukraina põllumajandust hakati varustama rasketehnikaga, koos L. Kaganovitšiga töötas Ukrainas ka Nikita Hruštšov.
1928. aastal naasis L. Kaganovitš Moskvasse, kus ta valiti Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu sekretäriks ja presiidiumi liikmeks.
1930-ndail aastal viis L. Kaganovitš ÜK(b)P KK sekretärina läbi Ukrainas kollektiviseerimist, mis põhjustas suure häljahäda (Golodomori). Reaalset viisid kollektiviseerimist Ukrainas läbi Ükraina K(b)P KK 2. sekretär Mendel Hatajevitš ja KK põllumajandusosakonna juhataja Karlis Baumanis ning ÜK(b)P KK erakorraline volinik Ukrainas 1931. aasta detsembris ja 1932. aasta oktoobris läbiviidud viljavarumiskatsioonis Vjatšeslav Molotov.
1950. aastate alguseks oli Kaganovitš langemas koos Vjatšeslav Molotovi ja Lavrenti Beriaga Stalini ebasoosingusse ja võib-olla too kavatses neid tappa.
1957. aastal püüdis Kaganovitš koos teiste stalinistide Georgi Malenkovi, Vjatšeslav Molotovi ja Kliment Vorošiloviga Nikita Hruštšovi tagandada. Vandenõulased saavutasid NLKP KK Poliitbüroos enamuse 7:4, kuid Hruštšov väitis, et Poliitbürool pole õigust teda tagandada, seda tohib teha üksnes NLKP Keskkomitee. Keskkomitee istungil pidas Georgi Žukov jõulise kõne Hruštšovi toetuseks ja umbusaldus kukkus läbi.
Vandenõulastele ei määratud juriidilises mõttes karistust, kuid nad tagandati poliitbüroost ja saadeti võrdlemisi tähtsusetutele ametikohtadele. Kaganovitš saadeti väikese kaaliumitehase direktoriks Uuralis. See oli enneolematu pööre NSV Liidu poliitikas: seni oli ebasoosingusse langenud tipp-poliitikud, viimati Lavrenti Beria, kohtus surma mõistetud ja hukatud.
Aastal 1961 heideti Kaganovitš parteist välja ja ta jäi pensionile. Ta elas üle kõik oma kolleegidest põlvkonnakaaslased ja suri vaid mõni kuu enne NSV Liidu kokkukukkumist. Ta on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.
Välislingid.
Kaganovitš, Lazar
Kaganovitš, Lazar
Kaganovitš, Lazar


Milano Santa Maria delle Grazie kirik.
Santa Maria delle Grazie on kirik Milanos, mis on tuntud kui Leonardo da Vinci seinamaali "Püha õhtusöömaaeg" asupaik.
Kirik ehitati 1466–1490 dominikaani munkade toetusel Guiniforte Solari poolt gooti stiilis.
Hiljem (1492–1497) on kiriku ehitamisse oma panuse andnud ka Donato Bramante, kes täiendas kirikut renessansi vaimus. Seoses hertsog Ludovico Sforza sooviga teha kirikust oma perekonna mausoleum ehitati Bramante kavandite järgi uus apsiid Solari presbüteeriumi asemele; samal ajal (1495–1497) maalis Leonardo Santa Maria delle Grazie kloostri söögisaali seinale ka "Püha õhtusöömaaja".
Ludovico Sforza suured plaanid, milles nähti muuhulgas ette ka fassaadi täielikku ümberehitamist, katkestas tema naise Beatrice äkiline surm 1497. aastal ja Sforzade võimult tõukamine 1499. aastal.


Vjatšeslav Molotov.
Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov (vene keeles Вячеслав Михайлович Молотов; tegelik nimi: Vjatšeslav Skrjabin (Скрябин); 9. märts (25. veebruar vkj) 1890 Vjatka kubermang, Venemaa keisririik – 8. november 1986, Moskva NSV Liit) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, kindralmajor (1940). Ta oli üks Stalini lähedasemaid abilisi juba enne tolle täielikku võimuhaaramist.
Noorus.
Vjatšeslav Molotov liitus 1906. aastal VSDT(b)P-ga, 1910. aastal lõpetas Kaasani reaalkooli, aastail 1911–1916. õppis Peterburi Polütehnilises Instituudis.
Revolutsioonid.
1917. aastal oli Petrogradi Nõukogu Täitevkomitee liige, Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee liige.
Karjäär NSV Liidus.
Vjatšeslav Molotov oli aastail 1920–1921 Ukraina K(b)P Keskkomitee sekretär, 1921–1930 VK(b)P/ÜK(b)P Keskkomitee sekretär ja aastail 1928–1929 ka ÜK(b)P Moskva linnakomitee I sekretär.
Tegevus kollektiviseerimisel ja süü Ukraina golodomoris.
Vjatšeslav Molotov oli ÜK(b)P erakorraline volinik Ukrainas 1931. aasta detsembris ja 1932. aasta oktoobris läbiviidud viljavarumiskatsioonis. mille tulemusena tekitati vilja sundkogumise ja rekviseerimisega 1932-1933. aasta näljahäda Ukrainas.
1953. aasta ja Jossif Stalini surm.
Enne Stalini surma sattus ta ebasoosingusse ning nii oli Juhi ootamatu surm talle suureks kergenduseks. Järgnenud võimuvõitluses kaotas ta aga Nikita Hruštšovile ja Georgi Malenkovile ning pidi poliitelust tagasi tõmbuma.
Võimukaotus.
Aastal 1957. arvati Vjatšeslav Molotov välja Poliitbüroost ja Keskkomiteest, kus ta oli 1920-dast, kui sai Keskkomitee kandidaadiks ja 1921 Keskkomitee liikmeks (37 aastat) ning lähetati saadikuks Mongooliasse.
Aastal 1960. määrati ta NSV Liidu esindajaks Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri juurde. Siis tundus see osalise rehabiliteerimisena. Aga pärast NLKP 22. kongressi 1961. aastal tagandati ta kõikidest oma ametitest ning heideti välja ka parteist. Lõplikult sunniti teda pensionile minema 1962. aastal, kui stalinism oli Hruštšovi poolt täielikult hukka mõistetud.
Molotov rehabiliteeriti osaliselt Leonid Brežnevi valitsemisaastail ning 1984. aastal lubati tal taas liituda NLKP-ga.
Molotov elas väga kõrge eani, ta suri 96-aastasena. Ta on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.
Kirjandus.
Molotov, Vjatšeslav
Molotov, Vjatšeslav
Molotov, Vjatšeslav


Mihhail Kalinin.
Mihhail Ivanovitš Kalinin (19. november 1875 Tveri kubermang – 3. juuni 1946 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane ning formaalne riigipea (NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees) 1919–1946. Tegelikku võimu tal polnud.
Mihhail Kalinini tegevus enne 1917. aasta revolutsioone.
Enne Oktoobrirevolutsiooni oli Kalinin Lenini ja VSDT(b)P bolševike tiiva toetaja. Ta tegutses revolutsionäärina mitmel pool, töötas lühikest aega ka Tallinna Volta tehases metallitöölisena. 1912 valiti ta VSDTP keskkomitee liikmekandidaadiks.
Tegevus Nõukogude Venemaal, Vene SFNV-s ja NSV Liidus.
Pärast revolutsiooni ei saanud tast kommunistliku partei juhtkonnas kuigi olulist tegelast, VK(b)P KK Poliitbüroosse hakkas ta kuuluma alles 1925. Et ta ei avaldanud kuigivõrd oma arvamust ning nõustus tegema kõike, mis Stalin tal teha käskis, siis sai ta oma kohal püsida veerand sajandit.
NSV Liidu Kesktäitevkomitee ja Ülemnõukogu esimehena.
Mihhail Kalinin oli ka aastatel 1931 kuni 1946 NSV Liidu Kesktäitevkomitee juures asuva Kohtuasjade Läbivaatamise ja Kontrolli Komisjoni esimees, järelvalvet teostava organi esimehena Kalinin eri reageerinud ning takistanud NSV Liidus läbiviidavaid õigusvastaseid repressioone ja 1936-1938. aastate Suurt Terrorit, jättes reageerimata õigusvastastelt represseeritud isikute taotlustele Kesktäitevkomiteele.
Natuke aega pärast pensionile jäämist ta suri.
Ajalooline pärand.
Kalinini auks on nimetatud Kaliningradi (varem Königsberg) linn (1946. aastal) ja samanimeline oblast (varasem Ida-Preisimaa põhjaosa).
Kalinini auks oli nimetatud üks Tallinna 4 linnarajoonist Kalinini rajooniks (umbes Põhja-Tallinn ja Haabersti), samuti oli tema mälestuseks antud tema kunagisele töökohale - Volta tehasele Mihhail Kalinini nimeliides.
Kalinini nime kandis 50ndatest kuni 1990nda aastani Tallinnas paiknev Kopli tänav.
Tveri linn kandis aastatel 1931–1990 nime Kalinin ja ka tänapäeval on Tveri oblastis olemas Kalinini rajoon.
Koroljovi linn Moskva oblastis kandis 1938–1996 nime Kaliningrad. Tema järgi nimetati ka hulk külasid ja kolhoose.
Isiklikku.
Mihhhail Kalinini abikaasa oli Jekaterina Ivanovna Kalinina (Jekaterina Johani t. Lorberg) sünd. 1882 Paides Eestimaa kubermangus, 1936-1938 aastani töötas Vene SNFV Ülemkohtus, vahistati 25. oktoobril 1938 NKVD Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse 2. osakonna poolt süüdistatuna "nõukogudevastases tegevuses ja sidemetes trotskistide ja parempoolsetega". NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi poolt süüdi mõistetud 22. aprillil 1939 § 58 alusel ("17-58-6, 17-58-8 и 58-11 УК РСФСР") ja määrati töö- ja paranduslaagritesse 15 aastaks, kodanikeõiguste äravõtmisega 5 aastaks. 63 aastaselt, tunnistatuna invaliidiks esitas armuandmispalve ning 11. juuni 1945, "anti armu" ning vabastati kinnipidamiskohast Ustvõmlagist ("Устьвымлаг НКВД").
Kalinin, Mihhail
Kalinin, Mihhail
Kalinin, Mihhail


Number.
Numbrid ehk numbrimärgid on kirjamärgid, mille abil esitatakse arve arvusüsteemis. Näiteks arvu 36 märgitakse numbritega "3" ja "6".
Positsioonilises arvusüsteemis vastab igale mittenegatiivsele täisarvule, mis on väiksem kui arvusüsteemi alus, eraldi number.


Donato Bramante.
Donato Bramante (Donato d'Angelo di Pascuccio) (umbes 1444 – 11. märts 1514) oli itaalia arhitekt ja maalikunstnik.
Elulugu.
Bramante arvatakse olevat sündinud Urbino lähedal Fermignanos, mis tollal kandis Monte Asdrualdo nime. Urbino õukond oli 1460ndate Itaalias silmapaistvalt kultuuri- ja kunstilembeline.
Donato tegutses arvatavasti Luciano Laurana abilisena Urbino lossi ehitamisel. Laurano lisas lossile, milles elas Federico da Montefeltro, sammashoovi ja muudki, mis meenutas antiikstiili.
1474. aasta paiku asus Bramante Milanosse, kus hoonete ehitamisel oli juurdunud tava kasutada gooti stiili. Hertsog Ludovico Sforza võttis ta 1476 sisuliselt õukonnaarhitektiks. Seal rajas ta hulgaliselt vararenessanss-stiilis ehitisi, näiteks 1482–1486 töötas ta Santa Maria presso San Satiro kiriku kooriruumi ehitusel. Apsiidi jaoks polnud piisavalt ruumi, sellepärast kasutas Bramante reljeefi ja maalikunsti, et jätta mulje, nagu oleks apsiid olemas. Tema tähtsaim teos on Santa Maria delle Grazie kiriku kooriruum (1492–1499). Bramante tegevus avaldas mõju kogu Lombardia arhitektuuri arengule.
Aastal 1499 oli Bramante sunnitud Milanost lahkuma, sest Prantsusmaa sõjavägi ajas tema patrooni Sforza Milanost minema. Bramante kutsuti Rooma, kus teda juba varasemast tundis kunstide patroon kardinal Raffaele Riario. Seal tutvus ta kardinal della Roverega, kellest peatselt sai paavst Julius II. Seal valmis tema kavandite järgi 1504. aastal Tempietto kabel San Pietro in Montorio kloostri õuel. Aastal 1505 alustas Bramante Vatikani lossi ümberehitust, see jäi aga lõpetamata.
Looming.
Bramantet huvitas kuppelehitise probleem, mida süvendas tõenäoliselt tema läbikäimine Leonardo da Vinciga.
Bramante kavandatud kirikud on peamiselt kreeka risti kujulise põhiplaaniga tsentraalehitised.


Ludwig Sakslane.
Ludwig Sakslane (ka Ludwig II; umbes 806 – 28. august 876 Frankfurt am Main) oli Ludwig Vaga poeg ning esimene Ida-Frangi riigi kuningas 843–876, Karolingide dünastiast. Varem valitses ta isa süseräniteedi all samuti Frangi impeeriumi idaalu (peamiselt Baierit, alates 817).
Ludwigi isa oli Frangi keiser Ludwig Vaga
Kuid ka peale vanema venna Lothari edukat alistamist ei olnud Charlesi ja Ludwigi omavahelised suhted normaalsed, sest 858. aastal Charlesi alluv abbe Aladgardi ja mõjuvõimu omavate isikute kutsel tegi Ludwig sõjaläigu Charlesi maa-alade vastu läbi Elsassi, sellel ajal kui Charles oli hõivatud sõjategevusega normannidega. Kuid enne suurt lahingut toimunud 3-päevaste läbirääkimiste ajal reetsid Charlesi vasallid ta ning ta oli sunnitud väiksese sõjasalgaga põgenema sõjaväljalt Burgundiasse ja suur osa Charlesi riigist jäi Ludwigi valdusese. 859. aastal aga uue Charlesi sõjakäigu ajal ei võtnud Ludwig sõjategevust vastu ning taandus oma kuningriiki, tema valitsusaeg kestis vaid 2 kuud. 860. aastal Koblenzis toimunud läbirääkimistel leppisid vennad uuesti rahuga.
Ka hiljem osutus Ludwig heaks armeejuhiks ning suutis tagasi tõrjuda kõik saratseenide rünnakud Ida-Frangi riigile (Lõuna-Itaalias), samuti oma valdusi suurendada, põhiliselt laguneva Kesk-Frangi riigi arvelt. 875, kui ta vennapoeg keiser Ludwig II suri, taotles Ludwig oma venna Karl Paljaspea kõrval keisritrooni, kuid viimane jõudis ette ning allutas Itaalia oma võimule. Solvunud Ludwig plaanitses kättemaksuretke, kuid suri enne, kui jõudis armeed oma venna vastu viia.
Ludwigi lisanime "Sakslane" võtsid kasutusele alles 19. sajandi Saksa ajaloolased, kes püüdsid näidata Ida-Frangi riiki sisuliselt Saksa rahvusriigina, ent tegelikult see nii ei olnud. Ludwig oli ilmselt küll germaanlane, kuid vaevalt see tolleaegses käsitluses tema esmane identiteeditunnetus oli.
Ludwigi pojad olid: Karlmann, Baieri kuningas ja Ida-Frangi järgmine kuningas, Ludwig Noorem, Saksimaa valitseja, ja Karl Paks, viimane Frangi riigi ainuvalitseja.


William Marshal.
William Marshal (umbes 1145 – 14. mai 1219) oli Inglismaa rüütel, esimene Pembroke'i krahv (alates 1199) ning Inglismaa regent (alates 1217). Teda on nimetatud ka "maailma parimaks rüütliks".
Elu.
William sündis Inglise kuninga õukonnaliikme John Marshalli neljanda pojana, mis tähendas seda, et ta jääb tõenäoliselt pärandusest ilma ning polnud ka isale eriti oluline. Ta isa võitles 1150. aastatel kuningas Stepheni vastu ning ühtedel rahuläbirääkimistel pidi ta oma poja pantvangi andma. Nii sai alla 10-aastane William juba siis kuninga seltskonnas viibida, ehkki üpris riskantsetel asjaoludel.
1154. aastal tõusis Inglismaa troonile Plantagenêt' dünastia ning selle esimeseks kuningaks oli Anjou krahv Henri, kuningana Henry II, misjärel Marshallid jälle kuninga soosikuiks tõusid. William saadeti õige pea isa juurest ära Normandiasse, rüütliks õppima. Ning seda ta ka tegi, tõustes varsti üheks kõigi aegade parimaks turniirivõitlejaks. Seega polnud ka ime, et peagi sai ta endale koha kuningas Henry poja ja troonipärija Henry Noorema kaaskonda, tõustes koguni selle juhiks. Temast sai troonipärija õpetaja sõjakunsti ning rüütlivooruste alal.
Pärast Henry II surma teenis William ustavalt ka tema poegi Richard I ja Johni. Tema jaoks oli olulisim isiklik truudus monarhile ning oma maale, mistõttu ei võtnud ta kordagi osa mässukatsetest John Maata vastu. Viimane kahtlustas teda siiski reetmises ning mõneks ajaks langes juba elatanud rüütel taas ebasoosingusse. Kuid Johni surres osutus William ainsaks, kes suutis alaealise kuninga Henry III võimu kaitsta ning kokku varisema kippuvat riiki koos hoida. Tema regendiks oleku ajal löödi Inglismaalt välja nii prantslased kui ka teised troonitaotlejad. 1218. aastal, umbes 75-aastasena, loobus William võimust ning tõmbus tagasi oma valdustesse, kus ta aasta hiljem suri.


Erasure.
"Erasure" on inglise "synthpop"-bänd, mille moodustavad helilooja Vince Clarke, kes mängib süntesaatorit ja kitarri, ning laulja Andy Bell.
Clarke oli "Depeche Mode'i" asutajaliige 1980 ja selle 3 esimese singli autor. 1981. aasta lõpul lahkus ta bändist, polles rahul selle suundumustega, aga tema 3 bändikaaslast esinevad "Depeche Mode'iga" tänapäevani. Pärast seda proovis ta asutada duo ning laulda paaris Alison Moyet', Feargal Sharkey ja Paul Quinniga, saavutades mõnega neist isegi edu. 1985 valis ta paariliseks Belli, kellega esineb koos tänapäevani.
Bändi nime päritolu pole teada. Võimalik selgitus on selline, et kui duo, kes sel ajal veel nimeta oli, saatis oma esimese demo plaadiettevõttele Mute Records, kirjutas selle töötaja ekslikult lindikarbile sõna "erasure" ('kustutamine'). Kui bänd lindikarbi tagasi sai, otsustas ta sellel oleva sõna enda nimeks võtta.
"Erasure" on üks kuulsaimaid "synthpop"-stiilis bände. Sellele stiilile on omane süntesaatori kasutamine põhiinstrumendina. Nende plaate on maailmas müüdud üle 25 miljoni. Eriti populaarsed olid nad 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses.
Aastail 1986–1997 tõusid bändi 20 järjestikust laulu Suurbritannia muusikaedetabeli Top20-sse. USA-s polnud läbilöök nii tugev: seal jõudis neist Billboardi Top20-sse üksnes 3 laulu. 2009. aasta seisuga on bänd välja andnud 45 singlit ja EP-d, millest 8 ei olnud Suurbritannias edetabelikõlblikud, aga ülejäänud 37-st jõudis seal 34 Top20-sse ja 17 Top10-sse.
"Erasure" on populaarne homoseksuaalide seas, sest Andy Bell on avalikult homoseksuaalne. 2004 tunnistas ta, et ta on HIV-positiivne ja teab seda juba 1998. aastast. Tema elukaaslane Paul Hickey suri 11. aprillil 2012.


Thukydides.
Thukydides (umbes 460 eKr – 396 eKr) oli Vana-Kreeka klassikalise ajajärgu silmapaistvaim ajaloolane, kelle elutööks oli "Peloponnesose sõja ajaloo" kirjutamine.
Thukydides oli Traakia päritolu Ateena aristokraat, kullakaevanduste omanik Traakias ja Ateena riigimehe Miltiadese sugulane.
Ta tegeles enne ajaloolaseks hakkamist poliitikaga. Ta osales strateegina Peloponnesose sõjas, kuid ebaedu tõttu Amphipolise kaitsmisel ta 424 eKr pagendati 20 aastaks. Traakias eksiilis olles hakkas ta uurima poliitika ja ajaloo kulu seaduspärasusi ja asus kriitiliselt ning täpselt kirja panema ka toonase tähtsündmuse – Peloponnesose sõja kulgu. See käsitleb sõda kuni aastani 411 eKr; sõja hilisemast käigust on kirjutanud Xenophon. Teos avaldati 8 raamatuks jagatuna postuumselt ja on säilinud.
Erinevalt Herodotosest, kes Kreeka-Pärsia sõjad pani kirja vaid teiste inimeste mälestuste ja juttude põhjal, oli Thukydidesel kasutada nii oma mälu kui ka usaldusväärseid kontakte. Tema allikakriitika läks isegi liiale, sest kõik sündmuste versioonid, mis ei tundunud talle piisavalt usaldusväärsed, jättis ta kõrvale (samas kui Herodotos pani kirja kõik, mis ta kuulis). Samuti ei pidanud ta sündmuste toimumise ja asjade kulgemise põhjuseks jumalate tahet, vaid üksikindiviidide ambitsioone ning võimalusi oma soove teostada. Thukydides keskendus vaid poliitilisele ajaloole, jättes kõrvale mentaliteedi, kultuuri ja ühiskonnaga seonduva. Poliitilistelt vaadetelt oli ta mõõduka oligarhia pooldaja.
Teose esimene raamat "Arheoloogia" (sõja eellugu) on ülevaade Kreeka ajaloost, etnograafiast ja majandusest. Sellele on lisatud metodoloogilisi näpunäiteid ajaloolastele. Ta kirjutas oma teose selleks, et ajaloo najal saaks õppida, ning selle huvides püüdis ta olla võimalikult erapooletu. Tema arvates peabki ajaloolane kajastama sündmusi "nii, nagu need tegelikuklt olid ja inimloomust arvestades ka tulevikus samamoodi või sarnaselt ette tulevad" ("Meetoditest", I peatükk).
Ajaloolasena olid Thukydidesele esmatähtsad sündmused ja nende vahetud põhjused. Ta andis kõrvu sündmuste üksikasjaliku ja kainelt hindava kirjeldusega ka toimunu põhjustest tuletatud poliitilisi juhtnööre. Ta oli esimene ajaloolane, kes käsitles sündmusi ja nende tekkepõhjusi ajaloolises arengus ja vastastikuses seoses. Ta jättis kõrvale mütoloogilised arusaamad ning vaatles tegelikkust kriitiliselt, püüdes leida sündmuste põhjusi ja ajendeid.
Thukydides kirjeldas poliitiliselt mõjukaid isikuid, kes tema meelest ajaloo käiku kõige enam mõjutasid. Nende iseloomustamiseks valis Thukydides nende kõned. Nii tõi ta "Peloponnesose sõja ajaloos" ära hulga suurmeeste kõnesid, mis on ilmselt fiktiivsed, kuigi saadetud märkusest, et kõned on kirjas nii hästi, kui mälu lubab. Näiteks toob Thukydides ära sõja esimeste lahingute järel peetud kuulsa matusekõne Perikleselt, kus too kirjeldab ülistavalt Ateenat ja ateenlasi ning õigustab oma polise demokraatlikkust. Need kõned annavad tabava pildi 5. sajandi ühiskondlik-poliitilisest võitlusest. Mõnikord tõlgendas ta sündmusi inimeste eluhoiakust ja psühholoogiast lähtudes ning seostas need poliitiku ja väejuhi loomupäraga (kuulsusejanu, omakasupüüdlikkuse, ahnusega), kuid tegi seda pahatihti ühekülgselt ja haiglaslikke kalduvusi rõhutades.
Thukydides rajas pragmaatilise ajalookirjanduse, mis ületas varasema, Herodotosele omase eepiliselt avara, jutustava historiograafia. Juba antiikajal oli ta teistele ajaloolastele peaaegu ületamatu eeskuju. Selline uurimisstiil kestis ajalookirjutuses üldjoontes kuni 18.-19. sajandini (muidugi neil juhtudel, kui üldse sai rääkida teaduslikust ajalookäsitlusest).


Pisarviljak.
Pisarviljak ("Dacrycarpus") on okaspuude perekond kivijugapuuliste sugukonnast.
Perekonda kuuluvad kahekojalised igihaljad puud ja põõsad, mille kõrgus ulatub kuni üle 60 m.
Perekond on levinud Uus-Meremaalt ja Fidžilt Uus-Guinea, Indoneesia, Malaisia ja Filipiinide kaudu Põhja-Myanmari ja Lõuna-Hiinani. Suurim mitmekesisus (viis liiki) on Uus-Guineal.
Perekonda kirjeldas Stephan Ladislaus Endlicher.


Kõrge pisarviljak.
Kõrge pisarviljak ehk kõrge kivijugapuu ehk kahikatea ("Dacrycarpus dacrydioides") on Uus-Meremaal endeemne okaspuu kivijugapuuliste sugukonna pisarviljaku perekonnast.
Tüvi.
Puu kasvab 55 meetri kõrguseks ning on Uus-Meremaa kõrgeim pärismaine puu. Enne ulatuslikku raiet oli teada üle 60 m kõrgusi kõrgeid pisarviljakuid, kuid praegune kõrgeim puu Pirongia metsakaitsealal on 55 m kõrgune.
Võra.
Võra on laikoonusjas.
Lehed.
Okkad on lineaalsed, nõeljad, igihaljad. Asetsevad võrsetel vahelduvalt. Noorel taimel on okkad naaskeljad, 3–8 mm pikkused. Nad on alusel keerdus ning asetsevad tasapinnaliselt laiali ümber võrse. Täisküpse pisarviljaku lehed on soomusjad, 1–2,5 mm (kuni 3 mm) pikkused ning paiknevad võrse vastu liibunult.
Käbi.
Kõrge pisarviljaku viljadeks on oranži kuni punase (erkpunase) lihaka seemnerüüga 3–5 mm suurused seemned.
Paljunemine.
Seemneid levitavad linnud, kes söövad lihakat seemnerüüd ning kannavad seemneid edasi väljaheitega.
Levila ja kasvukohad.
Kõrge pisarviljak on valdav liik Põhja- ja Lõunasaare soistes metsades ja märgaladel. Nüüdseks on suured pisarviljakumetsad raie tõttu kadunud. Salusid esineb lääneranniku raskesti ligipääsetavates soodes. Erametsades kasvavaid kõrge pisarviljaku puid tohib raiuda vaid erilubade alusel ning säästva metsamajandamise nõuetest kinnipidades.
Kõrge pisarviljaku leviku kõrguspiir on 600 m.
Kasutamine.
Seemnerüüd on söödavad. Maooridele on see olnud tähtis toit. Et kõrge pisarviljaku puit ei lõhna, siis valmistati sellest kaste või eksportimiseks.


Tintoretto.
Tintoretto (pärisnimega Jacopo Comin) (12. september 1518 Veneetsia – 31. mai 1594) oli Itaalia hilisrenessansi maalikunstnik.
Nooruses tunti teda ka Jacopo Robusti nime all, kuna tema isa oli "robustsel viisil" kaitsnud Padova väravaid Cambrai liiga sõjas (1509–1516) Saksa-Rooma keisri vägede rünnaku eest.
Tintoretto sündis 22-lapselise pere vanima lapsena. Tema isa Giovanni oli värval (itaalia keeles "tintore") ja sellest sai Jacopo endale hüüdnime Tintoretto, mis tähendab väikest värvalit või värvali poega. Perekond ise pärines vanemate andmete järgi Luccast, uuemate andmete järgi Bresciast, mis kuulus Veneetsia Vabariiki.
Tintoretto õppis ja töötas Veneetsias. Seal õppis ta lühikest aega ka Tiziani juures. Kuid juba kümne päeva pärast saatis Tizian ta koju. Kuulujuttude järgi nägi umbes 56-aastane Tizian umbes 15-aastases õpipoisis nii suurt annet, et sai tema peale kadedaks ega tahtnud teda õpetada. Tõenäolisemalt näitasid Tintoretto joonistused nii suurt iseseisvust, et Tizian otsustas, et kuigi Jacopo võib saada kunstnikuks, ei tuleks temast head õpipoissi. Tintoretto jäi kuni surmani Tiziani geeniuse austajaks, kuid sõpru neist ei saanud.
1550 abiellus Tintoretto Veneetsia aadliku Faustina de Vescoviga. Abielust sündis mitu last, arvatavasti 2 poega ja 5 tütart. Lisaks oli Tintorettol väljaspool abielu sündinud tütar Marietta Robusti, keda ta samuti kasvatas ja maalima õpetas. Mariettast sai oma aja üks väheseid naiskunstnikke.
Õpilasi oli Tintorettol vähe: tütar, pojad ja Antverpenist pärit Maarten de Vos. Nad olid kõige rohkem keskpärased kunstnikud. Küll on aga Tintoretto mõjusid nähtud El Greco loomingus. El Greco nägi Tintoretto teoseid sel ajal, kui ta Veneetsias viibis.
Tintoretto armastas kõiki kunste. Nooruses mängis ta lautot ja teisi muusikariistu, millest mõne valmistas ta ise. Ta valmistas teatri jaoks lavakujundusi ja projekteeris näitlejatele kostüüme. Ta oli ka mehaaniliste seadmete valmistamises osav.
Tintoretto oli seltskonnas meeldiv kaaslane, kellel oli külluses meeldivaid teravmeelseid ütlemisi, aga ta ise naeratas harva. Kuid oma töö huvides elas ta väga tagasihoidlikult. Isegi siis, kui tal parajasti tellimusi polnud, jäi ta oma ateljeesse, kuhu ta ei lasknud õieti kedagi peale oma abiliste, isegi lähimaid sõpru mitte, ja oma töömeetodid hoidis ta saladuses.
Looming.
Tintoretto on saanud mõjutusi Parmigianino ja hiljem Michelangelo loomingust. Hoolimata sellest, et ta oli Tiziani õpilane, arendas ta kunsti omas suunas, välja kõrgrenessansi raamistikust. Ta püüdles naturalismi poole, taotles oma maalides dramaatilisust ja dünaamikat, valmistades teed barokile.
Tintoretto on loonud suuri figuuriderohkeid, dünaamilise ülesehituse ja järskude rakurssidega usu- ja antiikmütoloogiaainelisi kompositsioone. Talle iseloomulik rahutu mitmekesisus ja järsk joon kujunesid lõplikult välja "Scuola di San Rocco" seinamaalides, kus ta ütles lahti senisest renessansi kompositsioonitraditsioonist rühmitada figuurid sümmeetriliselt ühe keskme ümber. Tintoretto asetas raskuspunkti pildi servale; ta püüaks justkui vaataja pilku sundida viltu pildi sisse vaatama.
Tintoretto maalide koloriidis valitsevad tumedad külmsinakad toonid; Veneetsia kunsti traditsiooni heledat koloriiti kohtab tema esimestel maalidel (näiteks "Püha Markuse ime").
Tintoretto on viljelenud ka portreemaali.
Tintoretto on maalis kujutanud Antaiost, Antiopet, Arachnet, Arest, Arest, Ariadnet, Danaed, magavat Endymioni Selenega, Europet, Helenat, Heraklest, Hermest, Ikarost, kariide, kükloope Hephaistose sepasellidena, Ledat, Lunat, Marsi, Marsyase nülgimist, Midast, muusasid, Narkissost, niobiidide tapmist, Omphalet, Orpheust, Perseust, Phaethoni kukkumist, Semelet ja sibülli. Ta on skulptuuris kujutanud Aeneast Didoga.
Üle 90% Tintoretto teostest on tänapäevani Veneetsias ja paljud neist asuvad nendessamades kirikutes ja teistes hoonetes, mille jaoks Tintoretto nad valmistas.


Romaani stiil.
Romaani stiil on esimene keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil.
See oli valdav 10. sajandist kuni 13. sajandini. Romaani stiil tekkis pärast karolingide kunsti umbes 10. sajandi lõpus ja püsis kuni gooti stiili tekkimiseni.
Eeskätt avaldub romaani stiil arhitektuuris.
Romaani arhitektuur.
Kujunes välja 10. sajandi lõpuks. Palju mõjutusi oli antiik-, varakeskaja, bütsantsi ja armeenia kunstist.
Üldised iseloomulikud tunnused olid: paksud müürid (6...8 m), ümarkaared, kitsad ning väikesed uksed ja aknad.
Eriti tähtsal kohal oli keskajale omaselt sakraalarhitektuur, mis domineeris ilmaliku üle. Romaani profaanarhitektuuri on säilinud vähe.
Sakraalarhitektuur.
Romaani kirikute eeskujuks oli karolingide basiilika. Romaani ehitusmeistrid pikendasid pikihoonet teisele poole transepti, nii et transepti ja apsiidi vahele tekkis kooriruum. Pikihoone ja transepti lõikumiskohta nimetatakse nelitiseks. Koori all oli sageli krüpt.
Tornid.
Torne ehitati kirikutele rohkesti. Tavaliselt oli massiivne torn nelitisel. Lisaks sellele kaunistasid tornid tihti ka läänefassaadi (leidub nii ühe kui kahe fassaaditorniga kirikuid). Torne leiab ka transepti ja koori nurkadest, samuti transepti lõuna ja põhjaseina vastu ehitatuna.
Torn on ehitatud sageli ka läänepoolse apsiidiga koori kohale.
Võlvid.
Vanemad romaani kirikud olid varakristlikele basiilikatele sarnaselt lameda laega: võlvid olid vaid külglöövidel. Alates 11. sajandi lõpust hakatakse laialdaselt võlvima ka kesklöövi.
Lihtsaim võlvitüüp oli silindervõlv, mille kõrval kasutati ka ristvõlvi.
Hilisromaani kirikutes leidub juba ka roidvõlve.
Sambad.
Massiivsete ja raskete romaani kirikute toetamiseks oli vaja tugevaid sambaid.
Tihti asendasid sambaid neljatahulised või ristikujulise läbilõikega piilarid.
Levinuim kapiteel oli kuupkapiteel, mille alumised nurgad ümardati.
Romaani skulptuur.
Romaani skulptuur avaldus põhiliselt ehitusplastikas, eriti lamereljeefina. Kõige enam kaunistati portaale, samuti fassaadi ja sambakapiteele.
Nii ornament- kui figuraalsed kujutised olid stiliseeritud.
Romaani maalikunst.
Romaani maalikunstis viljeldi peamiselt miniatuurmaali. Säilinud on ka freskosid. Romaani ajastul sai alguse ka vitraažikunst.
Lähedal maalikunstile on ka nn Bayeux' vaip, millele on tikitud William Vallutaja Inglismaa-retke lugu.
Prantsusmaa.
Prantsusmaa oli romaani stiili sünnimaa ja siin asuvad ka kõige silmapaistvamad romaani ehitised, sealhulgas suurim romaani kirik: viielööviline kahe põikihoonega Cluny kloostri basiilika.
Prantsusmaal eristatakse 10 erinevat romaani koolkonda.
Inglismaa.
Inglismaale jõudis romaani stiil ühes normannide vallutustega 1066. aastal. Inglased nimetavad seda siiani normannide stiiliks. Põhiplaanilt on tegu pikkade ja kitsaste hoonetega, enamasti olid võlvitud külglöövid, aga pealöövid algselt kaetud siiski puitlaega. Oluline ja tuntud on näiteks Durhami katedraal (uhked kaunistatud sambad).
Saksamaa.
Saksamaal töötati prantsuse ja itaalia mõjud ümber omaenda monumentaalseks ja raskepäraseks romaani stiiliks. Saksapärased on kahe koori ja transeptiga (nii idas kui läänes) kirikud. Tihtipeale on kasutatud tellist. Paljud romaani kirikud on märkimisväärselt kõrged ja Saksa kirikutel on sageli apsiidid ka ristlöövi otstes. Saksamaal on suhteliselt tihti ka näiteks ümmargusi või kaheksatahulisi torne kasutatud tüüpilisemate nelinurksete kõrval. Mõned näited romaani stiilis kirikutest Saksamaal on näiteks Bambergi, Limburgi või Trieri katedraalid, muuseas on oluline ära mainida ka Sankt Galleni kloostri jaoks koostatud ehitusplaani, millele on detailselt välja joonistatud kogu suur kloostrikompleks, mis kujutab põhimõtteliselt selle perioodi ideaalkloostrit. Kloostrit sellisena valmis ei ehitatud, aga plaan, mis selgitab toonaste kirikutegelaste ja ehitusmeistrite arusaamu, on vaieldamatult oluline kunstiteos.
Itaalia.
Itaalias mõjutas romaani stiili tugevalt antiikkunsti pärand.
Itaalia kirikutel polnud torne. Neid asendas kiriku kõrvale iseseisvana püstitatud kampaniil.
Osa kirikuid kaeti roomapäraselt eri värvi marmorist mustritega.
Eesti.
Eestisse jõudis romaani stiil enne gootika lõplikku võitu 13. sajandi algul siinsed alad võõrvallutajatele allutanud põhjala ristisõdade käigus. Üsna pea hakkas romaani stiili asemel levima aga gootika, mistõttu Eestis on säilinud vaid paar romaani stiili elemente kandvat ehitist. Tuntuim neist on Valjala kiriku ümarportaal (ja kaks kinnimüüritud kõrvalportaali), mis on ehitatud arvatavasti 1230ndatel aastatel. Samuti võib romaani stiili alla lahterdada Tartumaal asuva Võnnu kiriku kinnimüüritud kõrvalportaali (ka arvatavalt 1230ndad), mis on samuti ümarvormides.
Uuesti levis romaani stiil Eestis historitsismiperioodil 19. sajandi teisel poolel neo- ehk pseudoromaani stiilina. Selle parimad näited on Kaarli kirik Tallinnas ja Rapla kirik (1901).
Omapärane neoromaani stiili ja kaasaegsete arhitektuuristiilide õnnestunud segu oli ka 1980ndatel püstitatud Sakala keskuse uus korpus (tollal: Poliitharidusmaja).


Rysy.
Rysy (poola ja slovaki) on mägi Euroopas Tatra mägedes. Kõrgus 2499 meetrit. Asub Poola ja Slovakkia piiril ning on Poola kõrgeim tipp.


Seltsisaared.
Seltsisaared (prantsuse "Îles de la Société", tahiti "Totaiete") on saarestik Prantsuse Polüneesias. Pindala 1600 km². Jaguneb Tuulepealseteks ja Tuulealusteks saarteks.
Saared on mägised, kõrgus kuni 2241 meetrit.


Transept.
Transept ehk ristlööv on pikihoonet risti läbiv kirikuosa.
Algselt basiilikatel transepte ei olnud. Need hakkasid ilmuma alates 5. sajandist, mis kasvav vaimulikkond vajas altari lähedal rohkem ruumi. Transept on iseloomulik keskaja sakraalarhitektuurile hilisgootikani.
Transeptil võib olla üks või mitu löövi.
Harilikult eendub transept pikihoone külgedest ja muudab seega hoone põhiplaani ristikujuliseks.
Leidub ka kahe transeptiga kirikuid (näiteks Cluny kolmas kloostrikirik).


Kosciuszko mägi.
Mount Kosciuszko on mägi Austraalia Alpides, Austraalia mandri kõrgeim tipp. Tegu on lamedatipulise ja laugenõlvalise mäeharjaga. Kõrgus 2228 meetrit.
Nimetatud Poola kindral Tadeusz Kościuszko (1746–1817) järgi aastal 1889.


Jordan.
Jordan (heebrea keeles נהר ירדן (Nehar Yardén), araabia keeles الاردن، نهر (Nahr al-Urdun)) on jõgi Aasias Lähis-Idas.
Jordan algab Hermoni läänejalamilt. Ta on 251 kilomeetrit pikk.
Jordani lisajõed ülemjooksul on Banias ja Dan, mis mõlemad samuti Hermoni mäe jalamilt algavad, ning Hasbani ja Iyon, mis mõlemad voolavad Liibanonis.
Ülemjooksul voolab Jordan edelasse, läbides Hula järve, mis asub 75 km kaugusel jõe lähtest ja pisut kõrgemal merepinnast. Sellel lõigul langeb jõgi kõvasti. Pärast Hula järvest väljumist voolab Jordan kärestikulisena lõunasse Kinnereti järve, mis asub 25 km kaugusel Hula järvest ja 209 m madalamal merepinnast. Sellest väljununa voolab Jordan edasi lõunasse. Viimane osa ei ole nii järsk kui eelmised ja sellel lõigul Jordan lookleb tugevalt. Ta suubub deltat moodustades Surnumerre, mis on 408 m merepinnast madalamal.
Oma keskjooksul moodustab Jordan Iisraeli ja Süüria vahelise piiri. Seda küll üksnes "de jure", sest Iisrael on okupeerinud Jordani vasakkaldal oleva Golani kõrgendiku.
Oma alamjooksul, välja arvatud lühike lõik pärast Kinnereti järvest väljumist, moodustab Jordan Iisraeli ja Jordaania vahelise piiri. Alamjooksu esimesel poolel piirneb Jordan Jordaania Irbidi maakonnaga ning teisel poolel Al-Balqa maakonnaga. Alamjooksu esimesel kolmandikul piirneb Jordan Iisraeli Põhjaringkonnaga ning kahel viimasel kolmandikul palestiinlastele kuuluva Jordani Läänekaldaga.
Aastal 1964 rakendas Iisrael tööle tammi, mis kasutab Kinnereti järve vett. Samal aastal rajas Jordaania kanali, mis eraldab vett Jordani suurimast lisajõest Al-Yarmūkist. Al-Yarmuk on Jordaania ja Süüria piirijõgi ning Süüriagi on ehitanud reservuaare, mis koguvad Al-Yarmukist vett.
Keskkonnakaitsjad süüdistavad Iisraeli, Jordaaniat ja Süüriat Jordani ökosüsteemi kahjustamises. Tänapäeval tarvitatakse 70–90% Jordani veest inimese heaks ja veevool on võrreldes kunagisega tunduvalt vähenenud. Selle tulemusena kuivab Surnumeri kokku, selle lõunaots on juba kuivendatud ja muudetud soolatasandikeks. Samuti on Jordan oma alamjooksul väga saastunud.


Halti.
Halti (soome; saami "Háldi") on tundrute rühm Skandinaavia mägedes. Kõrgus kuni 1365 meetrit.
Soome piiridesse jääva Halditšohkka rindel on kõrgusel 1324 meetrit Soome kõrgeim punkt.


Charles II Paljaspea.
Charles II Paljaspea ehk Charles Paljaspea (saksapäraselt Karl Paljaspea; 13. juuni 823 Frankfurt am Main – 6. oktoober 877 Avrieux) oli Lääne-Frangi riigi esimene kuningas alates 843 (isa Ludwig Vaga süseräniteedi all valitses ta Alemanniat 829–840) ning Frangi keiser alates 875 kuni surmani.
Charles oli Ludwig Vaga noorim poeg ning sai endale oma kuningriigi hoolimata sellest, et ta oli oma vanematele poegadele Lotharile ja Ludwigile lubanud, et nemad kahekesi pärivad riigi. See tekitas mõistagi pingeid. Kuid kui Ludwig Vaga suri, tahtis Lothar üksinda võimu haarata ja nii ühinesid Ludwig ja Charles tema vastu. Konflikt lõppes aga teatavasti Verduni leppega, millega iga vend sai osa Frangi impeeriumist. Charles sai endale Lääne-Frangi riigi, millest hiljem kujunes Prantsusmaa.
Kui 875. aastal suri Lothari poeg, keiser Ludwig II, saavutas Charles enda kroonimise Roomas keisriks ning Itaalia kuningaks. Tema vastu hakkas valmistuma sõjaks Ludwig Sakslane, kuid ta suri enne, kui jõudis sõda alustada. 877. aastal suri ka Charles.


Vladimir Püha.
Vladimir Püha (ka Vladimir Suur ja Vladimir Svjatoslavitš, Vladimir Särav Päikene (vene keeles "Владимир Святославич"); umbes 950 - 15. veebruar 1015) oli Kiievi suurvürst 980–1015 ja Venemaa ristiusustaja.
Vladimir Svjatoslavitši isa oli Kiievi suurvürst Svjatoslav I.
Võimuvõitlus ja võimuletõus.
Pärast isa Kiievi suurvürst Svjatoslav I-e surma valitsesid tema pojad eraldi neile antud piirkonnas. Vanim vendadest, Jaropolk, ründas 977. aastal oma venna Olegi vürstkonda, soovides seda oma võimule allutada ning Oleg sai vallutamise ajal surma.
Vladimir Svjatoslavitš, kes valitses Novgorodi vürstiriiki vürstina 970 - 980; põgenes pärast võimuvõitlusest teada saamist Skandinaaviasse. Mõne aja pärast naasis ta varjaagidest koosneva sõjaväega ning asus Jaropolki vastu võitlusse. 978. aastal tapeti Jaropolk varjaagide poolt rahuläbirääkimistel ja Vladimir sai 980. aastal ainuvalitsejaks, Kiievi-Vene suurvürstiks.
Pärast Vladimir Püha surma jagunes Kiievi-Vene riik Vladimiri poegade Mstislav Vladimirovitši, kes sai maaalad, mis asusid Dneprist vasakul pool ja Jaroslav Vladimirovitši vahel, kes sai Dnepri jõest paremal pool asuvad maaalad, kuid siiski algas poegade vahel kodusõda, mille võitis Jaroslav, kes suutis 1016. aastal oma venna Svjatopolki väed purustada ning sai seega Kiievi-Vene suurvürstiks.
Isiklikku.
Vladimir Svjatoslavitš oli abielus Rogneda Rogvolodovna (Ragnhild Ragnvaldi tütar), kuid tal oli elu jooksul vähemalt 6 seaduslikku naist.


Neuro-lingvistiline programmeerimine.
Neuro-lingvistiline programmeerimine (NLP) on üks psühhoteraapia ja eneseabi meetodeid.
NLP meetodi esitasid Richard Bandler ja John Grinder 1973. aastal kui mudelite ja põhimõtete võrgustiku, mis kirjeldasid meele ("neuro"-) ja keele ("lingvistilisi") aspekte koos nende omavaheliste suhetega ("programmeerimisega"). Algselt iseloomustati seda meetodit kui "terapeutilist maagiat" või "õpetust subjektiivse kogemuse struktuurist". Bandleri ja Grinderi kõrval oli kaastegev sotsiaalteadlane Gregory Bateson. Olulised osad neuro-lingvistilisest programmeerimisest saadi kolme psühhoterapeudi: Virginia Satiri, Frederick Perlsi ja Milton Ericksoni meetodite jälgimisel ja kopeerimisel. 1980. aastatel tegi NLP populaarseks oma väitel seda kasutades koristajast miljonäriks saanud Anthony Robbins.
NLP on tänapäeval tuntud psühhoteraapiana, aga kasutusel ka juhtimiskoolitustel, eneseabikursustel jpm muudel aladel. Tuntud eestlastest on NLP meister-praktiseerija koolituse läbinud näiteks poliitik Laine Jänes.
Taustaoletused.
NLP praktiseerijaid omandavad uskumustena rea oletusi, mis on suunatud efektiivsemale tulemuste saamisele tehnikate rakendamisel. Need oletused on erinevatel praktiseerijatel sageli erinevalt sõnastatud ning kõik eeldused ei pruugi erinevatel praktiseerijatel kattuda.


Felipe V.
Felipe V (19. detsember 1683 – 9. juuli 1746) oli Hispaania kuningas 1700–1746.
Ta oli Louis XIV pojapoeg ning Hispaania Borbóni dünastia rajaja.
Aastal 1700 suri eelmine Hispaania kuningas Carlos II lastetuna. Ka kõik tema õed-vennad, keda oli sündinud 12, olid selleks ajaks surnud. Carlos II isa Felipe IV järglastest olid elus vaid tema vanema täiskasvanuks saanud tütre Hispaania Maria Teresa, kes oli abiellunud oma onupoja, Prantsusmaa kuninga Louis XIII-ga, ainsa täiskasvanuks saanud poja Louis' kolm poega. Vanim poeg Louis pidi pärima Prantsusmaa trooni ja sellepärast ei valitud Hispaania uueks kuningaks teda, vaid keskmine vend Philippe, keda hakati hispaaniapäraselt nimetama Felipeks.
Felipe V abiellus kaks korda. Esimese abielu sõlmis ta 3. novembril 1701 Savoia hertsogi Vittorio Amedeo II tütre Savoia Maria Luisaga. Sellest abielust sündis neli poega, kellest kaks keskmist surid lapsena. Vanim poeg Luis abiellus Louise Élisabeth d'Orléansiga, kuid suri 17-aastaselt lastetuna. Noorim poeg Fernando VI päris trooni Felipe surma järel, kuid tema abielust ei sündinud samuti lapsi ja pärast tema surma läks Hispaania troon Felipe V teisest abielust sündinud lastele.
Pärast esimese abikaasa surma 14. veebruaril 1714 abiellus Felipe V 24. detsembril 1714 uuesti. Teine abikaasa Parma Elisabetta oli Parma hertsogi Ranucco II ainus lapselaps, ehkki lapsi oli Ranucciol 14. Felipe ja Elisabetta abielust sündis seitse last, kellest kuus said täiskasvanuks. Vanim poeg Carlos III sai Hispaania kuningaks pärast oma poolvenna Fernando surma. Vanim tütar Hispaania Mariana Victoria sai Portugali kuningannaks. Kolmas (teine suri imikuna) poeg Filippo I päris Parma trooni. Teine tütar Hispaania Maria Teresa abiellus Prantsusmaa dofääni Louis-Ferdinandi, Louis XV pojaga, kellest sai kolme Prantsusmaa kuninga isa, ehkki Maria Teresaga sündis Louis-Ferdinandil üksnes üks noorelt surnud tütar. Neljas poeg Luis Antonio Jaime sai kardinaliks, ehkki ka tema järeltulev sugu kestab tänapäevani. Noorim tütar Hispaania Maria Antonieta Ferdinanda sai Sardiinia kuningannaks ja kolme Sardiinia valitseja emaks.


Friedrich Wilhelm (Brandenburgi kuurvürst).
Friedrich Wilhelm I ehk Suur Kuurvürst (16. veebruar 1620 Berliin – 29. aprill 1688) oli Hohenzollernite dünastiasse kuuluv Brandenburgi kuurvürst ja Preisimaa hertsog alates 1640 kuni surmani.
Tema ajal muutus Brandenburg üheks Saksamaa sõjaliselt võimsaimaks riigiks. Ta suutis saavutada selle, et Preisimaa liideti täielikult Brandenburgiga ja hertsogkond vabanes Poola vasalli staatusest. Friedrich Wilhelm sõdis edukalt Rootsiga ja sai endale Ees-Pommeri lääneosa. Ta tõusis nii Saksamaa võimsaimaks protestantlikuks vürstiks. Ta lõikas kasu ka hugenottide väljaajamisest Prantsusmaalt, meelitades töökaimad neist Brandenburgi.
Ta rajas küllalt suure, 40 tuhande mehelise armee, millest sai pärastise Preisi armee eellane. Selle hulka kuulus otsuste laialdane delegeerimine alluvatele ohvitseridele ja sõjaväe suur mobiilsus. Nii näiteks läbis ta 1675. aastal oma sõjaväega 15 päeva jooksul 250 kilomeetrit ja purustas 28. juunil 1675 Fehrbellini lahingus Rootsi sõjaväe üllatusrünnakuga – rootslased ei osanud tema väe nii kiiret liikumist ette näha. Selline tempo saavutati moonavankrite mahajätmisega. Sõjavägi ostis moona kohalikelt elanikelt, vältides sealjuures rüüstamist. Sealjuures oli rootslastel arvuline ülekaal: 7000 meest Brandenburgi 5600 vastu. Ühtlasi murdis Friedrich Wilhelm müüdi rootslaste sõjalisest võitmatusest ja teda hakati kutsuma Suureks Kuurvürstiks. Ta purustas ka Rootsi järgmise armee, kes 1678. aastal kätte maksma tuli.
7. detsembril 1646 abiellus ta Haagis Oranje printsi Frederik Hendrik van Oranje tütre Louise Henriette van Nassauga (1627–1667). Sellest abielust sündisid 5 poega ja 1 tütar, kellest täiskasvanuks said kolm poega. Teine poeg Karl Emil (1655–1674) ja noorim poeg Ludwig (1666–1687) surid noorelt ning lapsi neil polnud, kuigi Ludwig jõudis abielluda. Trooni päris kolmas poeg Friedrich I.
13. juunil 1668 abiellus Friedrich Wilhelm Gröningenis Philipp von Schleswig-Holstein-Sondenburg-Glücksburgi tütre Dorothea Sophie von Schleswig-Holstein-Sondenburg-Glücksburgiga. Sellest abielust sündis 4 poega ja 3 tütart, kellest lapsena suri ainult 1 tütar.


Espoo.
Espoo ['espoo] (rootsi "Esbo") on linn Soomes, Soome lahe põhjakaldal.
Espoo piirneb Kirkkonummi valla, Vihti valla, Vantaa linna, Helsingi linna ja Kauniaise linnaga. Viimane asetseb Espoo linna sees.
Espoo jaguneb järgmisteks piirkondadeks: Põhja-Espoo, Suur-Espoonlahti, Suur-Kauklahti, Suur-Leppävaara, Suur-Matinkylä, Suur-Tapiola ja Vanha-Espoo.


Violator (album).
"Violator" on Depeche Mode'i seitsmes täispikk stuudioalbum, mis anti välja 1990. aastal.
Arvatavasti kõige tuntumad Depeche Mode'i lood, "Personal Jesus" ning "Enjoy the Silence", nägid ilmavalgust just sellel albumil.
Ajakiri "Rolling Stone" pani "Violator"i oma läbi aegade 500 parima albumi edetabelis 342. kohale.
Plaadi produtsendid on Depeche Mode ja Mark Ellis. Albumi Suurbritannias andis välja Mute Records ning USA-s plaadifirma Sire.
"Violator"it on müüdud üle 7,5 miljoni.


Lasnamäe linnaosa.
Lasnamäe linnaosa on Tallinna halduslik linnaosa.
See asub Tallinna idaosas Lasnamäe kõrgendikul. Linnaosa pindala on 27,41 km².
Seisuga 1. september 2007 oli linnaosas registreeritud 112 088 alalist elanikku. Neist 28,6% on eestlased ja 57,8% on venelased.
1. oktoobril 2011 oli linnaosas registreeritud 116 577 alalist elanikku. See on Tallinna linnaosade seas suurim elanike arv.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Lasnamäe linnaosas 108 042 elanikku, neist eestlasi 31 806 (29,44%).
Lasnamäe linnaosa piirneb põhjasuunal Pirita ja läänesuunal Kesklinna linnaosaga.
Lasnamäe on kuulus oma nõukogude perioodil ehitatud paneelelamute poolest.
Lasnamäe linnaosa piiri kirjeldus Tallinna Linnavolikogu määruse järgi.
Siin on sõna-sõnalt toodud Lasnamäe linnaosa piiri kirjeldus Tallinna Linnavolikogu 23. märtsi 2006. a määruse nr 14 "Tallinna põhimääruse muutmine" LISA 6 "Lasnamäe linnaosa piiri kirjeldus ja skeem" järgi.
Piir algab Mäe tänava idaservast ja kulgeb ida suunas mööda Lasnamäe klindi ülemist serva ning Narva maantee põhjaserva kuni Tallinna linna halduspiiri punktini 345 Pärnamäe tee ristil. Punktis 345 pöördub Lasnamäe linnaosa piir koos Tallinna halduspiiriga lõunasse mööda Linnuse tee idaserva läbi linnapiiri punktide 346–348 kuni Pirita jõe teljeni. Mööda Pirita jõe kesktelge kulgeb piir kuni Ülemiste-Maardu raudtee sillani. Sealt suundub piir edelasse mööda raudtee loodeserva läbi linnapiiri punktide 390–394, ületab Lagedi tee ja läheb edasi mööda Väo karjääri (Lagedi tee 16a) – 16 lõunapiiri punktide 395 – ületades Betooni tänava. Edasi kulgeb piir piki Ülemiste-Maardu raudtee põhjaserva läbides linnapiiri punktid 404–410. Punktis 410 pöördub piir lõunasse läbides linnapiiri punktid 411–423 ja ületades Suur-Sõjamäe tänava. Punktis 423 pöörab piir läände, läbides linnapiiri punktid 424–430 ja suundudes paralleelselt lennuväljaga triangulatsioonipunktini "Raba", kus pöördub loodesse läbi punktide 431 ja 432 punkti 433 Kanali tee nurgal. Punktis 433 pöördub piir edelasse mööda Kanali tee 6a kinnistu kagupiiri, läbi punktide 434 ja 435 Vaskjala-Ülemiste kanalini ning suundub mööda kanali kirde- ja põhjaserva Tartu maanteeni. Edasi läheb piir mööda Tartu maantee kirdeserva ning Lasnamäe tänava loodeserva kuni Laagna teeni, ületab Laagna tee ja kulgeb mööda Kumu kinnistu lõuna-ja idapiiri Valge tänavani ja edasi mööda Valge tänava loodeserva kuni Narva maantee põhjaservani. Sealt pöörab piir kirdesse ja läheb mööda Narva maantee põhjaserva Mäe tänavani, piki Mäe tänava idapiiri kuni oma alguspunkti Lasnamäe klindi ülemises servas.
Asumid.
Lasnamäe linnaosa koosneb 17 asumist.


Lasnamäe.
Lasnamäe on Tallinna idaosa, mis asub mõlemal pool Tallinna–Peterburi maanteed ja lõunapool Vana-Narva maanteed.
Piirkond kandis 14. sajandil nimetusi "Lakederberge" (1370), "Lakederberg" (1371), või "Lakeden berghe" (1372), eestistatult Lageda mägi.
Lasnamäe territoriaalne jaotus.
Lasnamäe territooriumi pindala on u 30 km², mida võib tinglikult jagada kaheks erinevate funktsioonidega piirkonnaks, ühelt poolt elamute ala ja teisalt Peterburi tee lähedusest kuni Rae valla piirini olev tööstusala.
Praeguste piiridega Lasnamäe linnaosa loodi 1. septembril 1993, kus on kokku 17 asumit: Väo, Sõjamäe, Ülemiste, Sikupilli, Uuslinn, Pae, Kurepõllu, Paevälja, Laagna, Loopealse, Katleri, Tondiraba, Kuristiku, Priisle, Mustakivi, Seli ja osaliselt Iru asum.
Lasnamäe ajalugu.
Lasnamäe ajalugu ulatub väga kaugesse minevikku. Arheoloog L. Jaanits´a arvates on vanimad inimtegevuse jäljed Iru linnamäel Lasnamäel pärit nöörkeraamika-kultuuriga seotud ajast, seega III aastatuhande teisest poolest e.Kr. Linnuse põhjaplatoolt ning mitmest muust kaevandist on leitud seitse tulekivist kõõvitsat ning umbes 400 savinõu tükki, mis on kaunistatud tollele ajale iseloomulike nöörivajutuste või lohuridadega.
Nooremal pronksiajal tekkisid kindlustatud asulad, Lasnamäe üheks suuremaks keskuseks oli Iru linnus. Lasnamäe praegusele alale lisandus mitu uut asulat. Tegemist oli väikeste, ühest või kahest talust koosnevate nn asustusüksustega. On arvatud, et asustusüksused muutsid aeg-ajalt oma asukohta teatud ala piires.
Arvatakse, et muinasajal kuulus suur osa praegusest Lasnamäest ümberkaudsete külade kogukonnale. Taani kuningas Valdemar II võõrandas need maad sunniviisiliselt Tallinna linnale. Sunniviisiline võõrandamine riivas paljude ümberkaudsete talupoegade ja maaomanike huve, kes ei tunnistanud uusi piire. Tekkisid sagedased konfliktid.
Ka Jüriöö ülestõus 1343. aastal sai alguse Lasnamäel süüdatud lõkkest. Samas paigas on nüüd Jüriöö park,kus toimuvad tänapäeval erinevad mälestusteenistused ja truudustõotuste tseremooniad.
Vanim tööstusagul on Sikupilli, mis on saanud oma nime samanimelise kõrtsi järgi. Väo, Priisle ja Kuristiku külade piirkonnas olid asulad juba pronksiajal.
Alates keskajast töötasid Lasnamäe nõlval vesiveskid, millest viimase lammutas 1916. aastal Tallinna paberi- ja tselluloosivabrik.
Tänase Lasnamäe linnaosa kujunemislugu on üks vastuolulisemaid Tallinnas, sest nõukogude võimu ajal muudeti just selles piirkonnas keskkonda tundmatuseni. See on süvendanud eksiarvamust, nagu oleks Lasnamäe tühjale kohale ehitatud uus linnaosa. Tänuväärse töö ajaloolise mälu korrastamisel on teinud Robert Nerman, kelle raamat “Lasnamäe ajalugu” (Tallinn 1998) annab põhjaliku ja huvitava ülevaate.
Suurelamute ehitust alustati Lasnamäel 1970-ndate lõpul. Kõiki plaanitud elamu(mikro)rajoone valmis ei ehitatud, mistõttu on endiselt palju tühja reservmaad.
Lasnamäel on 750 elamut, millest 650 on korrusmajad. Suurima korterite arvuga elamu, 288 korterit, asub Vikerlase tänaval.
Esimestel taasiseseisvuse aastatel linnaosa areng seiskus loosungite “Peatage Lasnamäe!” toel.


Positiivne õigus.
Positiivne õigus ehk objektiivne õigus on kirjutatud kujul esitatud õigusnormide kogum. Mõistet kasutatakse sageli vastandina tavaõigusele või loomuõigusele.
Positiivsest õigusest tulenevad konkreetsed subjektiivsed õigused.
Kontinentaaleuroopa õigussüsteemis, millesse Eesti kuulub, on positiivsel õigusel eriliselt tähtis roll, sest õiguse allikana nähakse ennekõike õigusakte. Seetõttu nimetatakse kontinentaaleuroopa õigussüsteemi ka seadusõiguseks. Kuigi seadusõigus ei välista kohtupretsedendi arvessevõtmist, on see keerukam kui angloameerika õigussüsteemis.


Subjektiivne õigus.
Subjektiivne õigus on positiivsest õigusnormist õigussubjektile tulenev ja kuuluv õigustus.
Subjektiivses õiguses peegelduvad nii õigussubjekti huvi kui ka võim. Vana-Rooma juristi Ulpianuse huviteooria kohaselt on peamiseks õiguse määrajaks huvi "Kui asi puudutab Rooma riigi huvi, on see avalik õigus, kui eraisiku kasu, siis eraõigus". Seega on eraisiku subjektiivsed õigused seotud kasu ja huviga. Subjektiteooria kohaselt määratleb õiguse koordinatsiooni- või subordinatsioonisuhte olemasolu. Seega on subjektiivsed õigused seotud ka võimuga.
Avaliku õiguse subjektiivsed õigused.
Need on kaitsval normil põhinevad õigused avaliku võimu kandjate vastu. Tegemist on ka ühe õigusriigi tähtsa tunnusega, mis annab "õigusliku tee" avaliku võimu vastu.


Õigusriik.
Õigusriik on ettekujutus sellest, et riigivõimu teostamine peab olema kooskõlas õigusega, mille on loonud legitiimne menetlus.
Kehtivale õiguskorrale kui õigusriigile viitamine sisaldab endas väidet, et tegu on õiglase ja hea valitsemisega riigiga. (nt "Eestis kui õigusriigis ei esine ametnike omavoli".)
Õigusriigis peaksid kokku langema õigus ja ühiskonna ettekujutus õiglusest. Õigusriigi teostamise elemendid on näiteks võimude lahusus ning inimõigused.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10 viitab selgesõnu õigusriigile.


Sionism.
Sionism on rahvusvaheline juutide poliitiline liikumine, mis toetab juutide kodumaad Iisraeli maal.
Liikumise asutas ametlikult Austria-Ungari ajakirjanik Theodor Herzl 19. sajandi lõpus, kuid see pärineb juba varasemast ajast. Liikumise peamiseks edulooks on Iisraeli riigi loomine 1948. aastal, mis on maailma ainuke ja esimene moodne juudiriik.
Sionistlik liikumine on tänapäeval Iisraeli riigi ja valitsuse toetusorganisatsioon.
"Encyclopedia Britannica" kirjeldab kui „juutide rahvuslikku liikumist, mille eesmärk on juutide rahvusliku kodumaa loomine Palestiinasse – juutide algsele kodumaale – ja selle toetamine.
"The American Heritage Dictionary of the English Language" (neljas väljaanne) kirjutab, et sionism on „juutide liikumine, mis tekkis 19. sajandil vastuseks kasvavale antisemitismile ning soovis taasluua juutide kodumaad Palestiinasse“.
Sionism põhineb usulisel traditsioonil, mis seob juudid Iisraeli maaga, kus usutavasti arenes juutide rahvus välja ajal, mis jääb aastate 1200 e.m.a. ja 70 m.a.j. vahele.
Kuigi sionism põhineb religioossel traditsioonil, oli moodne liikumine peamiselt sekulaarne ehk ilmalik.
Pärast holokausti sai sionismist peamine juutide poliitiline liikumine.
Sõna „sionism“ tuleneb sõnast „siion“ ehk „zion“ (heebrea keeles: ציון, "Tsiyyon"), mis oli üks Jeruusalemma ja Iisraeli maa nimedest juutide pühakirjas. Austria juudist kirjastaja Nathan Birnbaum oli esimene, kes hakkas kasutama seda juudirahvusluse terminina.
Mõned inimesed ja rühmitused kasutavad terminit „sionism“ selleks, et õigustada juutide ründamist. Ajaloolaste Walter Laquer'i, Howard Sachari ja Jack Fischeri andmetel kasutavad antisemitismi apologeedid sõna „sionist“ ka eufemismina juutide kohta.
Juudi ortodoksse rühmituse Neturei Karta liikmed usuvad, et traditsioonilise judaismi järgi on Iisrael paik, mille andis Jumal israeliitidele, ning ehkki juutide õigus sellele maale on alaline ja võõrandamatu, peab messias tulema enne, kui Iisrael võib naasta juutide kontrolli alla.
Adolf Hitleri võimuletulek Saksamaal 1933. aastal ja juutide suhtes läbiviidavad riiklikud repressioonid põhjustasid uue tõuke sionismile. Enamik riike sulges oma uksed juutide immigratsioonile. Hulk emigrante soovis sõita Palestiinasse, kuid seal tol ajal valitsenud Briti võimud kehtestasid põgenikele immigratsioonikvoodid, kuna sellesse väikese territooriumiga piirkonda, kus puudus eluks vajalik infrastruktuur ning olid pingelised ja vägivallaaktidega lõppevad suhted kohalikute araablaste ja juutide vahel, soovisid emigreeruda eluohtlikust natsi-Saksamaalt kümned või isegi sajad tuhanded inimesed.
, jäid ootenimekirjadesse ning veetsid aastaid õppides heebrea keelt ning põllumajandust.
Natsid tahtsid ajada juute Saksamaalt ära, kuid ei lubanud neil varandust kaasa võtta. Selle tagajärjel leppis Palestiina Juudi Agentuuri poliitilise osakonna ülem (no välisminister) H̠ayyim Arlozorov natsidega kokku Havaara leppe, mille alusel võisid juudid eksportida kaupu Palestiinasse. Seal kaubad müüdi ning sissetulek anti immigrantidele. Arlozorov tapeti selle leppe pärast Tel Avivis, 1933. aastal. Mõned ajaloolased on seisukohal, et Arlozorov on tapetud ETSELi poolt.
1934. aastal hakasid revisionistid organiseerima illegaalset immigratsiooni Palestiinasse. Juutide rahvaarv Palestiinas hakkas kiiresti kasvama ning see viis majanduse tõusuni, samas põhjustas juutide hulga kasv araablaste ülestõusu. 1938. aastal hakkasid ka vasakpoolsed sionistid organiseerima immigratsiooni Palestiinasse.


Apsiid.
Hallikalt varjundatud on apsiidi asukoht kiriku põhiplaanil
Apsiid (kreeka "hapsis" 'võlv, ümarus', ladina "apsis") on poolringikujulise või hulknurkse põhiplaaniga eendehitis ruumilõpmik, tavaliselt võlvitud ruum, mis ühendas pikiruumi kooriruumiga.
Apsiid oli tuntud juba neoliitikumis.
Antiikajal ehitati apsiide templitele ja rooma basiilikatele. Apsiidi paigutati tavaliselt jumalakujud või muud raidkujud.
Keskajal hakati apsiidi vanarooma arhitektuuri eeskujul laialdaselt kasutama kirikuarhitektuuris. Romaani kirikutel ehitati apsiid tavaliselt poolringjas, gooti kirikutel hulknurkne.
Tavaliselt paikneb apsiidis kõrgvaimuliku istekoht, presbüteerium või altar ja ta asetseb kiriku idaotsas. On ka külglöövile ja ristlöövile ehitatud apsiide.
Saksamaal on tihti suurematel kirikutel ka teine, läänepoolne apsiid.
Hulknurkset, kooriga ruumiterviku moodustavat gooti apsiidi nimetatakse ka koorilõpmikuks (näiteks Tallinna toomkirikus).


Kooriruum.
Koor (kreeka "choros") ehk kooriruum on sakraalarhitektuuris kiriku idaosas olev ruum, kus asub peaaltar.
Kooriruum on tihti eraldatud pikihoonest võidukaarega ja koorivahevõre või letneriga. Kooriruum lõpeb sageli apsiidi, sirge või polügonaalse koorilõpmikuga;
Kui eraldi kooriruumi kirikus ei ole, kasutatakse koorina lihtsalt pikihoone idaosa (nt Pirita kloostri kirikus).
Kui külglööve on pikendatud ümber koori, tekib kooriümbriskäik.
Romaani ajastul on eriti Saksamaal ehitatud ka kahe kooriga kirikuid; teine koor asub sel juhul pikihoone lääneotsas. Kooriruumi all asub romaani kirikutes sageli krüpt.


Loož (vabamüürlus).
Loož (inglise keeles "lodge") on vabamüürluse struktuuriüksus.
"Blue Lodge" ('sinine loož') on loož, mis annab kolm esimest astet. See on kõnekeelne termin, millele algul vaadati viltu, kuid nüüd on muutunud väga kasutatavaks. Suurbritannias on levinum termin "Craft Lodge".
Vabamüürlased, kes on kuulunud mitmesse looži, nimetavad emaloožiks ("Mother Lodge") looži, kus nad said esimese astme. Emaloožiks võidakse nimetada ka looži, mis volitab või spondeerib uue looži loomist.
Suurloož hõlmab teatud riiki või muud piirkonda. Sellele allub rida loože, mis jagunevad kas riikide, rahvuste või muude tunnuste alusel ning kokku moodustavad suurlooži.
Loože on kolm gruppi, millest kõige suuremate õigustega on esimese astme suurloož, mis tavaliselt juhib loože mingis riikide rühmas. Sellele allub grupp teisi suurloože, mis tavaliselt tegutsevad konkreetse riigi ulatuses. Neile alluvad väiksemad "harukontorid" – loožid. Ainult suurložil on õigus moodustada uusi looze ja anda neile tegevusluba. Kui riigis suurloož puudub, siis küsib tekkiv vabamüürlaste rakuke looži asutamiseks luba mõne teise riigi suurloožilt, mis jääb tema patrooniks.


Loož.
Loož on ülejäänud ruumist külgseintega eraldatud ruum, milles on istekohad vähestele inimestele.
Teatris ja kontserdisaalis on loožid kõrgete külaliste (näiteks monarhide ja riigipeade ning nende saatjate jaoks). Need on ülejäänud publiku istekohtadest vaheseintega eraldatud, nii et vabaks jääb ainult vaade lavale.
Ka kirikutes on olnud loože monarhidele.
Restoranides ja kohvikutes on loožid ülejäänud saalist eraldatud ruumid, mis võimaldavad nendes istujatele suuremat privaatsust.


Apollo 13 (film).
"Apollo 13" on 1995. aastal valminud USA põnevusfilm, mis räägib kosmoselaeva Apollo 13 luhtunud missioonist Kuule. Selle üks meeldejäävaim tsitaat on "Houston, meil on probleem" ("Houston, we have a problem.").
Ajalugu.
1970. aastal plahvatas ameeriklaste Kuule teel olnud Apollo 13 hapnikupaak ning astronaudid Jim Lovell, Jack Swigert ja Fred Haise pidid kapsliga tagasi pöörduma. Ainuke häda oli selles, et nad olid Maast üle 300 000 km kaugusel. Nii pikaks reisiks polnud kuumoodul ette nähtud. Et tagasi maale pääseda, pidi Apollo 13 tegema tiiru ümber Kuu. Pealegi nappis elektrit, mistõttu tuli välja lülitada kõik peale elutagamissüsteemide ja raadioside. Kosmoselaev külmus seestpoolt sõna otseses mõttes ning kuna elektrit polnud tuli laev üle viia automaatikalt käsijuhtimisele.


Budinaaž.
Budinaaž on venituspingete väljas õhenenud ja kohati katkenud kivimkiht või -keha.
Budinaaž koosneb budiinidest, mis on katkenud kivimkeha fragmendid, mis kuju poolest meenutavad vorstikesi. Kivimkeha, millest budinaaž moodustub, peab olema ümbritsevaist kivimeist hapram. Seda seepärast, et pinge on temas tekitanud hapra deformatsiooni, samas kui ümbritsevad kivimid on deformeerunud plastilisemalt. Budinaaž võib moodustuda nii moonde-, sette- kui ka tardkivimeist.
Budinaaži saab kasutada struktuurse analüüsi läbiviimiseks, sest ta aitab venituspingete väljas toimunud deformatsiooni ulatust hinnata.


Lev Kamenev.
Lev Borissovitš Kamenev (vene keeles "Лев Борисович Каменев" tegelikult Rosenfeld ("Розенфельд"); 18. juuli 1883 Hersoni kubermang, Venemaa Keisririik – 25. august 1936 Moskva, NSV Liit) oli Vene kommunistlik revolutsionäär, Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitik ning riigitegelane. Ta oli rahvuselt juut.
Ta lootis koos Grigori Zinovjeviga Lenini pärijaiks saada, kuid võitluses Staliniga jäid nad alla ning visati 1927 koos Trotskiga parteist välja. Ta palus alandlikult andeks, öeldes oma seisukohtadest lahti, ning sai parteisse 1928 tagasi. Kuid stalinlike puhastuste käigus oli ta üks esimesi, kes hukati, süüdistatuna "trotskistlik-zinovjevistlikus vandenõus".
Lev Kamenev hukati 1936. aastal ja rehabiliteeriti 1988. aastal.
Isiklikku.
Lev Kamenev oli abielus Lev Trotski õe Olga Davidovna Bronšteiniga.
Kamenev, Lev
Kamenev, Lev
Kamenev, Lev


Joseph Haydn.
Franz Joseph Haydn (maali autor Ludwig Guttenbrunn)
Franz Joseph Haydn (31. märts 1732 Rohrau – 31. mai 1809 Viin) oli Austria helilooja.
Haydn on klassitsistliku muusika esimene suurmeister, kelle teostes kujunes välja uus helikeel ja uued muusikaliigid. Ta on läinud ajalukku kui sümfoonia ja keelpillikvarteti looja.
Lapsepõlv.
Joseph Haydn sündis Austrias tõllassepa pojana. Tänu ilusale lauluhäälele võeti ta 8-aastaselt Viini Püha Stefani katedraali kooripoisiks. Seal sai ta oma põhilise hariduse. Samas koolis õppis ka tema noorem vend Michael, kellest sai samuti helilooja. Pärast häälemurret tuli Haydnil koorist lahkuda.
Aastad Esterházy õukonnas.
Alates 1761. aastast töötas Haydn Ungaris rikkas Esterházy õukonnas, mis asus Viinist 50 kilomeetri kaugusel. Tema sinna asudes oli valitsejaks muusikast lugu pidav vürst Paul II Anton Esterházy ja pärast teda pikemat aega samavõrra muusikahuviline vürst Nikolaus I Esterházy. Haydn pidi kirjutama igaks kontserdiks uue teose. Õukonnas töötas ka orkester, millega Haydn töötada sai. Lossis käis palju tähtsaid külalisi, kes olid Haydni muusikast vaimustatud. Haydn sai kuulsaks. 1790. aastal saatis uus vürst Anton Esterházy kapelli laiali, jättes tööle ainult Haydni enda ja väikese arvu muusikuid. Haydnil oli nüüd Esterházys tegemist palju vähem ja tal avanes võimalus võtta vastu uusi tööpakkumisi. Pärast Antoni surma soovis uus vürst Nikolaus II Esterházy orkestri taastada ja Haydn võttis selle taas enda peale.
Haydn vaba mehena 1790–1809.
Pärast orkestri laialisaatmist jäi Haydn küll õukonda palgale, kuid nüüd oli tal seal vähem kohustusi ja tal lubati elada Viinis. Ta sai palju tööpakkumisi. Haydn otsustas sõita Londonisse. Esimene reis toimus 1791–1792. Haydni saabumine tekitas suurt elevust. Temast kirjutasid ajalehed, paljud tahtsid kuulsa heliloojaga tuttavaks saada. Londonis pidi ta kirjutama 6 sümfooniat ja veel teisi teoseid. See muusika tuli Londonis ka ette kanda. Kontserdid möödusid väga edukalt. Tagasisõidul Viini tehti peatus Bonnis ja seal kohtus Haydn noore Beethoveniga. Haydn tegi ka teise reisi Londonisse (1794–1795). Kuigi Inglismaa kuningas palus tal Londonisse elama jääda naasis Haydn siiski kodumaale. Ta sai hüüdnime Papa Haydn.
Haydn suri 1809. aastal Viinis.
Looming.
Haydnit on nimetatud sümfoonia isaks. Tema loomingus kujunes sümfoonia tõsiseks kontsertteoseks. Ta on kirjutanud 104 sümfooniat, neist esimese 1759. aastal. Tuntuimad on number 45 (Lahkumissümfoonia), 6 Pariisisümfooniat, 12 Londonisümfooniat, number 101 (Kell), nr. 94 Üllatussümfoonia jpm. Tema sümfooniad on saanud ka pealkirjad (nt "Lastesümfoonia, kus kasutati laste instrumente).
Haydn, Joseph
Haydn, Joseph
Haydn, Joseph


Aestii.
Aestid oli Rooma ajaloolase Tacituse teoses "Germania" (98. maj) mainitud rahvas ("Aestiorum gentes") asukohaga Läänemere ("Mare Svebicum") parempoolses (Roomast, Roomas sellel ajal teadaolevatest maadest) vaadates idapoolseimas rannas.
Anglosaksi reisija ja kaupmees Wulfstan af Hedeby reisikirjelduses (880. maj) mainitud maa (Estland, Eastland) ja selle rahvas (Estum) Ida-Preisis Estmere (Visla lahe) rannas.
Kui Tacituse kirjeldus viitab kohalikule põlluharijale, siis Wulfstani oma stepiratsanikele. Märapiima all on mõeldud ilmselt kääritatud märapiima - kumõssi. Rohtlarahvas võis jõuda Preisi hunnide Attila tekitatud rahvarände aegu.
Mõned autorid seostavad Tacituse aeste ja Wulfstani este. Neid peetakse prusside (preislaste) ja leedulaste esivanemaiks.
Tacituse aeste on peetud ka eestlaste esivanemaiks. Kuna Tacituse kirjelduses järgnevad aetidele fennid (soomlased), siis ka geograafiliselt võib aestides eestlaste esivanemaid näha. Ent seni, kuni rahvaränne Ida-Preisimaalt Eestisse pole tõendatud, tuleb teadmiseks võtta vaid nime nihkumise võimalust lõunast põhja: Aestyi, Aisti ja Aistorum, Istum, Aistland, Hestia, Estonum, Haestii, Eistlanz, Eistland, Estland, Aestland, Astlanda, Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia.
Spekulatsioonid, et aest-aist-eist-est vihjavad idasuunale (idarahvale) ei pea paika, sest skandinaavlaste ida on austri, austr, öster.


Margrethe II.
Margrethe II ("Margrethe Alexandrine Þórhildur Ingrid"; sündinud 16. aprillil 1940) on Taani kuninganna alates 1972. aastast.
Sünd.
Printsess Margrethe sündis 16. aprillil 1940 Amalienborgi lossis Kopenhaagenis kroonprints Frederiki ja kroonprintsess Ingridi esimese tütrena. Kuna tema vanaisa, kuningas Christian X oli sellel ajal ka Islandi kuningas, sai printsess viisakusavaldusena Islandi nime "Þórhildur".
Printsessi ristivanemad olid Taani kuningas Christian X, Taani prints Knud, Taani prints Axel, Rootsi kuningas Gustav V, Rootsi kroonprints Gustav Adolf, prints Gustav Adolf, Connaughti krahv Arthur, Taani kuninganna Alexandrine, Taani printsess Thyra, Rootsi kroonprintsess Louise, Taani printsess Helena Viktoria, leedi Patricia Ramsay, Preisimaa kroonprintsess Cecile ja Bourbon-Parma printsess Margrethe.
Tulevane kuninganna.
Ehkki Margrethe oli tulevase kuninga vanim järeltulija, ei sündinud ta troonipärijaks, kuna troonipärimisseadus ei lubanud naistel troonile tõusta. Kuna printsessil oli kaks õde, eeldati, et trooni pärib tema onu, Taani prints Knud.
Kuid prints Frederiki ja tema perekonna populaarsus rahva hulgas alustas 1947. aastal põhiseaduse uuendamise protsessi, kui oli selge, et kuninganna Ingrid ei ole enam võimeline lapsi saama. Põhiseaduse parandusega tegeles kaks parlamendi koosseisu ning viimaks viidi 27. märtsil 1953 läbi referendum. Uus seadus lubas ka naistel trooni pärida, kuid seda ainult juhul, kui meessoost järeltulija monarhil puudub.
1. aprillil 1955 kinnitati Margrethe ametlikult troonipärijaks. Oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval, 16. aprillil 1958 anti printsessil koht riiginõukogus ning kuninga puudumisel istungitelt asendas Margrethe teda eesistuja kohal.
1960 – 1961 õppis Margrethe Cambridge'i ülikoolis eelajaloolist arheoloogiat, 1961 – 1962 Aarhusi ülikoolis, 1963 Sorbonne'i ülikoolis ja 1965 Londoni majanduskoolis politoloogiat.
Perekond.
10. juunil 1967 abiellus printsess Margrethe prantsuse diplomaadi Henri de Laborde de Monpezat'ga. Laborde de Monzepat sai tiitli "Tema Kuninglik Kõrgus Taani prints Henrik" ning tema eesnimi Henri muudeti Taani-päraselt Henrikuks.
Kuninglikul paaril sündis kaks poega, Frederik (1968) ja Joachim (1969). Praegu on neil ka neli lapselast.
Taani kuninganna.
USA president George W. Bush ja Laura Bush vastuvõtul Margethe II ja prints Henriku juures 2005. aastal
Frederik IX suri 1972. aastal ning Margrethest sai uue troonipärimisseaduse järgi esimene Taani kuninganna.
Taani kuningriik on konstitutsiooniline monarhia, mis tähendab, et monarh ei saa iseseisvalt otsuseid ellu viia. Ehkki ta allkirjastab kõik seaduslikud aktid, mis selle läbi seaduseks muutuvad, ei jõustu seadused enne, kui neile on alla kirjutanud ka minister.
Riigipeana osaleb kuninganna ka valitsuse moodustamises. Pärast konsulteerimist poliitiliste erakondade esindajatega, palutakse selle erakonna liidril, kes on valimistel saanud enim kohti parlamendis, moodustada uus valitsus. Kui see on tehtud, nimetab kuninganna formaalselt uue valitsuse ametisse.
Kuninganna on ka valitsuse tegelik juht ning seetõttu ka riiginõukogu eesistuja. Peaminister ja välisminister teavitavad pidevalt kuningannat viimastest poliitilistest sündumustest ning annavad talle nõu, kuidas toimida. Tema Majesteet korraldab ametlikke vastuvõtte teistele riigipeadele ning käib ka ise välisvisiitidel. Kuninganna võtab vastu iga välisriigi esindaja, kes töötab Taanis ning ka võtab tööle ja vabastab ametist riigiametnikke.
Margrethe II peamised ülesanded on Taanit välismaal esindada ning olla kodumaal riigi ühtsuse hoidja. Ta avab näitusi, võtab osa erinevatest pidustustest, sisseõnnistamistest, jne. Kuna kuningannat ei valita ametisse, ei tohi ta ametlikult omada poliitilisi veendumusi ning ei toeta avalikult ühtegi erakonda.
Kuningannal on Euroopa kõige moodsama ja progressiivsema monarhi kuulsus, kes on nõus andma ka intervjuusid.
Huvid.
Kuninganna on tunnustatud kunstnik ning ta on aastate jooksul oma töid näitustel eksponeerinud. On öeldud, et kui ta poleks kuninganna, võiks ta olla edukas kunstnik. J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste isanda" Taani väljaandes, mis ilmus 1977 ja ka 2002. aastal kordustrükis, kasutati kuninganna tehtud illustratsioone Ingahild Grathmeri varjunime all. Ta on ka tõlk ning arvatakse, et ta osales "Sõrmuste isanda" tõlkimisel.
Margrethe II emakeel on taani keel ning võõrkeeltest valdab ta vabalt prantsuse, inglise, rootsi ja saksa keelt.


Harald V.
Harald V (sündinud 21. veebruaril 1937 Skaugumis Askeri vallas) on Norra kuningas alates 1991. aastast. Harald on esimene kuningas pärast Olav IV-t (elas 14. sajandil), kes sündis Norras. Norra kuningana on ta ka Norra kirikupea.
Lapsepõlv ja haridus.
Haraldi isa oli toonane krooprints Olav ja ema Rootsi printsess Märtha. Teise maailmasõja ajal 1940. aastal pages tema ema lastega Saksa vägede eest Washingtoni. Tema isa Olav ja vanaisa Haakon VII olid koos eksiilvalitsusega Londonis. Prints Harald naasis Norrasse pärast sõja lõppu 1945. aastal.
1955 alustas Harald õpinguid Oslo ülikoolis. Hiljem õppis ta Trandumis Ratsaväeohvitseride koolis ning Norra Sõjaväeakadeemias, mille ta lõpetas 1959. 1960. aastal astus Harald Oxfordi ülikooli, kus õppis ajalugu ja majandusteadust. Samal aastal tegi ta esimese ametivisiidi välismaale külastades Ameerika Ühendriike.
Kuningas Haraldil on kaks õde, Ragnhild Lorentzen ja Astrid Ferner.
Perekond.
Kuningas Edward VII lapselapselapsena on ta 30. aprilli 2010 seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 63. kohal.
Sportlaskarjäär.
Harald V osales 1964. ja 1968. aasta suveolümpiamängudel purjetamises klassis 5,5 m, kus saavutas vastavalt 8. ja 11. koha. 1964. aastal Tōkyōs kandis ta olümpiamängude avatseremoonial Norra lippu.
Maailmameistrivõistlustelt on ta võitnud kuld-, hõbe- ja pronksmedali, vastavalt 1987, 1982 ja 1988. Juulis 2005 tulid kuningas ja tema meeskond kuninglikul jahil "Fram XV" Rootsis Euroopa meistriteks.
Positsioon Norra kuningana.
Kuningas on Norra kiriku pea. Ta on ka kindral, admiral ja Norra armee ülemjuhataja.
Ihukaitsjad valvavad kuninga residentse: kuningapaleed, kroonprintsi residentsi Skaugumis ja Akershusi lossi mausoleumi.
Tervis.
1. detsembril 2003 teatati, et kuningas on haigestunud põievähki. 8. detsembril sooritati edukas operatsioon Norra riiklikus haiglas "Rikshospitalet"is Oslos: tema põis eemaldati ning ehitati uus. Kuningas oli seejärel ravil ning vabastatud ametikohustustest, mida täitis kroonprints Haakon. Kuningas võttis oma kohustused tagasi 13. aprillil 2004. On teada, et kuningas oli ahelsuitsetaja, kuid ta loobus suitsetamisest täielikult, kui tal vähk diagnoositi.
1. aprillil 2005 tehti Haraldile edukas südameoperatsioon. 10. aprillil teatati, et kuningal tehti veel üks operatsioon, millega parandati eelnevast tekkinud komplikatsioonid. Pärast seda oli kuningas kohustustest kõrval peaaegu kaks kuud ning kroonprints võttis jällegi tema kohustused üle. Kuningas toibus niivõrd hästi, et suutis vaid kolm kuud pärast operatsiooni osaleda Euroopa Meistrivõistlustel ookeanipurjetamises ning need ka võita.
Järgides oma ihuarsti nõuandeid otsustas kuningas 2005. aasta lõpus oma kohustuste hulka vähendada, võttes kolmapäevad vabaks ning üritades nädalavahetuseti võimalikult vähe töötada.


Hassanal Bolkiah.
Hassanal Bolkiah Al-Mu'izzaddin Waddaulah ehk lühemalt Hassanal Bolkiah (sündis 15. juulil 1946) on Brunei sultan alates 1967.
Ta sai valitsejaks pärast oma isa Omar Ali Saifuddien III loobumist troonist. Pärast riigi iseseisvumist Briti võimu alt (1984) on kogu võim tema käes, ta on ka peaminister.
Nafta- ja gaasirikka kääbusriigi peana on ta pälvinud maailma rikkaima inimese maine: tema vara hinnatakse 22 miljardile USA dollarile, kaasa arvatud hotellid "Dorchester" ja "Beverly" Londonis ning 40 miljardile dollarile hinnatav maailma suurim palee. Hariduse sai ta Briti sõjakoolis.
Tiitlid.
Koos kõigi tiitlitega on sultani nimi Ke Bawah Duli Yang Maha Mulia Paduka Seri Baginda Sultan Haji Sir Hassanal Bolkiah Al-Mu'izzaddin Waddaulah ibni Almarhum Sultan Sir Omar Ali Saifuddin.
Autod.
Kui palju autosid tal on, ei teata. On esitatud arve tuhandest viie tuhandeni. Sealhulgas on kakssada Rolls-Royce'i, mis on maailma suurim Rolls-Royce'ide kollektsioon. 1990. aastatel ostis Hassanal Bolkiah ligi poole Rolls-Royce'i toodangust. Hulgaliselt on tema valduses ideeautosid, samuti iga Vormel 1 maailmameistri vormeliauto alates 1980. aastast (eelistatavalt see, mida ta viimasel etapil juhtis).
Perekond.
Bolkiah, Hassanal


PaCO2.
PaCO2 on meditsiiniline termin, mis tähistab süsinikdioksiidi rõhku arteriaalses veres.


Robert Jordan.
Robert Jordani romaani "The Dragon Reborn" kaanekujundus.
Robert Jordan (pärisnimega James Oliver Rigney Jr. (17. oktoober 1948 – 16. september 2007) oli
Rohkem tema teoseid ei ole eesti keelde tõlgitud.
Välislingid.
Jordan, Robert
Jordan, Robert
Jordan, Robert


Gaiziņkalns.
Gaiziņkalns (Gaiziņš) on mägi Lätis Vidzeme kõrgustikul. Kõrgusega 311,9 meetrit on ta Läti kõrgeim tipp ja Balti riikide teine Suure Munamäe järel.


Tahiti.
thumb
Tahiti on saar Polüneesias, üks Tuulepealsetest saartest. Pindala 1042 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 2241 meetrit.
Saarel elab 169 677 elanikku (2002). See on enimasustatud Prantsuse Polüneesia saar.
Saare avastas 1767. aastal Samuel Wallis.
Kuulub Prantsusmaale (Prantsuse Polüneesia).
22. septembril 1914 ründas saart Saksa Ida-Aasia eskaader Maximilian von Spee juhtimisel.


Agung.
Agung on 3142 m kõrgune tegevvulkaan Indoneesias Bali saare idaosas, Bali kõrgeim tipp.
Vulkaan purskas viimati 1963–1964 ja tegutseb siiani. Tal on 500 m lai ja 200 m sügav kraater, kust aeg-ajalt väljub suitsu ja tuhka.
Läänest tulevad õhumassid kaotavad Agungi ületades niiskuse. Selletõttu on Agungi läänenõlval palju sademeid ja kasvab vihmamets, aga idanõlv on kuiv ja viljatu.
Agungilt on hea ilmaga võimalik näha Balist idas paikneval saarel Lombokil olevat Rinjani mäge. Sellist head ilma juhtub harva, sest mõlemad mäed on sageli pilvedega kaetud.
Mägironimine.
Et Agung on tegevvulkaan, on selle otsa ronimine ohtlik.
Kirjeldatud on kaht teed tippu, mille vahel puudub ühendus.
Mäe otsa ronimiseks pole vaja eriluba.
Agungi lõunajalamil olevast Besakihi külast ja selle kloostrist saab palgata teejuhi. Suur osa tippu viivast rajast asub džunglis ja ilma teejuhita on võimalik metsas rada käest kaotada. Tõus tippu kestab ka kogenud mägironijal neli-viis tundi, lisaks allatulek, seetõttu on oluline rajalt eksimist vältida.
Agungi otsa ei ole kuigi lihtne ronida. Siiski ei ole köisi vaja kasutada. Mägi pole ka piisavalt kõrge mägihaiguse tekkeks. Tarvis on kaasa võtta ja kanda sooja veekindlat riietust. Kaasa tuleb võtta vett, sest seda ei ole vahepealt saada. Tuleb arvestada, et tipus võib ilm kiiresti muutuda.


Ameerika Riikide Konföderatsioon.
Ameerika Riikide Konföderatsioon ("The Confederate States of America") oli Põhja-Ameerikas 1861–1865 eksisteerinud riik.
Ajalugu.
Pärast Vabariikliku Partei kandidaadi Abraham Lincolni võitu presidendivalimistel 1860 lõid Lõunaosariigid 4. veebruaril 1861 11 osariigi konföderatsiooni, mille presidendiks sai Jefferson Davis. Konföderaalide rünnakuga Fort Sumterile 14. aprillil 1861 algas Ameerika kodusõda. Hoolimata põhjaosariikide majandusliku potentsiaali ja inimressursside ülekaalust, saavutas Konföderatsioon esialgu tunduvat edu. Murrangu tõid Homesteadi akt 1862, neegerorjade vabaks kuulutamine 1. jaanuaril 1863 ja armeesse mobiliseerimine, mis andsid sõjale liberaalse revolutsiooni ilme. 9. aprillil 1865 lõppes sõda Konföderatsiooni purustamisega.
Välislingid.
Ameerika Riikide Konföderatsioon


Hagia Sophia.
Hagia Sophia [aja sofiia] on endine basiilika, hiljem mošee ja nüüd muuseum İstanbulis (tolleaegses Konstantinoopolis). See on bütsantsi arhitektuuri üks kuulsamaid mälestusmärke. See ehitati aastail 532–537.
Bütsantsi kirikuteenistus oli väga pidulik ning vajas avarat ruumi. Sellepärast eelistati bütsantsi sakraalarhitektuuris kupliga kaetud tsentraalehitist, kus protsessiooni, kirikliku rongkäigu ilu on mitmest küljest vaadeldav.
Sellist kirikut olevat keiser Justinianus I näinud öösel unes. Ta oli andnud tõotuse, et ehitab sellise kiriku. Aastal 527 andis Justinianus I korralduse Püha Sophia kiriku ehitamiseks. Laevadega veeti kohale tohututes kogustes punast porfüüri, valget ja kollast marmorit ning rohelist serpentiini. Kirikut, mis oli samas paigas juba kolmas, hakati ehitama 532 ning ta sai valmis kuue aastaga. Maavärinaterohkes piirkonnas vajus 21 aasta pärast kuppel sisse, taastustööd kestsid 5 aastat. Nüüd pidas kirik vastu neli sajandit, enne kui uued maavärinad tingisid uusi ümberehitusi.
Hagia Sophia ehitusmeistrid Anthemos Trallesest ja Isidoros Mileetosest ühendasid veelgi suurema ruumi saamiseks kaks põhimõtteliselt erinevat ehitisetüüpi – basiilika ja tsentraalehitise – kuppelbasiilikaks. Kiriku 77 meetri pikkune kesklööv on kaetud kupli ja kahe poolkupliga. See suurendab ruumimõju ja annab kuplis asuvate akende kaudu ruumile hea valgustuse. Hoone konstruktsiooni põhitugedeks on neli võimsat piilarit, millele toetub kuppel.
Hagia Sophia katedraal on omalaadne ehitusmälestis, kus Lääne ja Ida arhitektuuritraditsioonid ja kaunistusvõtted on saavutanud harmoonilise terviku. Kui türklased 1453. aastal vallutasid Konstantinoopoli, siis muudeti kirik mošeeks ja lisati minaretid, mis moonutasid hoone ilusat siluetti.
Interjöör.
Enamik mosaiike on kaetud, üle krohvitud mošeeks tegemise käigus, sest islamis ei ole lubatud inimesefiguuri kujutada. Lagi oli kuldmosaiigiga kaetud, mis peegeldus kiriku poleeritud seintel. Marmorsambad olid nii õrna ja kaunist värvitooni, et ajaloolane Prokopios võrdles neid lilli täis aasaga. Kõikehaarav puhta ilu tunne. 987 kuulutasid Kiievi vürsti Vladimiri saadikud: "Me ei teadnud, kas oleme taevas või maa peal". Tänapäevaks on kuld tuhmunud, hoones on muuseum alates 1935.
Kirikute sisemusi kaunistati mosaiikidega. Pühakute pildid paigutati alla, kus seisis rahvahulk. Kuplil kujutati Kristust, apostleid ja prohveteid. Igal neljal kupli küljel kujutati ingleid. Seinu kaunistasid stseenid piibli ajaloost. Mosaiikidele iseloomulikud ranged näoilmed, fooniks kuld. Palju kasutati lillat.


Indiaanlased.
Indiaanlased on Ameerika põlisrahvaste (välja arvatud eskimod ja aleuudid) üldnimetus.
Praeguste seisukohtade kohaselt asustas enamik indiaanlasi Ameerika Siberist vähemalt 16 000 aastat tagasi ning nad jagunesid sadadeks kultuuriliselt erinevateks rahvasteks ja hõimudeks.
Tänapäeval elab Ameerikas umbes 35 miljonit indiaanlast.


Andesiit.
Andesiit on üks vulkaanilistest kivimitest, tüüpiline keskmise koostisega kivim.
Andesiit on basaldi järel kõige levinum vulkaaniline kivim. Andesiit on kõige levinum subduktsioonivööndi vulkanismi produkt ning on seetõttu eriti iseloomulik Vaikset ookeani ümbritsevale tulerõngale. Siiski ei pea andesiit esinema tingimata just subduktsioonivööndi tektoonilises režiimis, sest andesiiti defineeritakse keemilise koostise, mitte tekketingimuste järgi. Valdavalt andesiitse laavaga vulkaanid on plahvatusliku iseloomuga ning tekitavad lisaks laavale ka suures koguses tefrat. Andesiitse laavaga vulkaanipursked võivad olla väga ohtlikud ja võimsad, sageli kaasneb nendega ka lõõmpilvede teke.
Andesiit on värvuselt tume- kuni helehall või pruun. Mineraloogiliselt koosneb andesiit peamiselt pürokseenist, plagioklassist, küünekivist ja biotiidist. Andesiit on koostiselt lähedane basaldile ja datsiidile. Keemiliselt koostiselt on andesiit nende vahevormiks ning moodustab reeglina ka sujuva ülemineku värvitoonis (murenemata basalt on must, andesiit enamasti tumehall või pruun ning datsiit helehall). Andesiidi struktuur on enamasti porfüüriline, mis tähendab, et valdavalt peeneteralises kivimis esinevad suuremad fenokristallid.
Ajaloolise aja kõige võimsamad vulkaanipursked on olnud valdavalt andesiitse koostisega purskematerjaliga. Nende hulka kuuluvad Tambora (1815), Krakatau (1883), Pelée (1902), Saint Helens (1980) ja Pinatubo (1991). Ehkki basalt ja basaltset materjali purskavad vulkaanid on andesiitseist levinumad, on nad märksa vähem tuntud, sest nad tegutsevad palju rahulikumalt ning väga sageli inimsilma eest varjatult ookeanide sügavuses.
Ohtliku käitumise tõttu on paljudel andesiitsetel tegevvulkaanidel alaliselt tegutsevad vulkanoloogiaobservatooriumid. Andesiidi teke on keerukas ja selles osalevad muu hulgas vahevöö ainese osaline sulamine ning hilisem fraktsioneeruv kristalliseerumine ja segunemine maakoore materjaliga.
Ajalugu.
Nimetus "andesiit" on tuletatud Andide mäestiku järgi. Andid asuvad subduktsioonivööndi kohal, mistõttu esineb seal rohkelt andesiitset vulkaanilist materjali. Andesiit on kõige levinum vulkaaniline kivim Andide mäestikus. Andesiidile andis nime saksa geoloog Christian Leopold von Buch aastal 1836. Von Buch nimetas andesiidiks päevakivi (albiiti) ja küünekivi sisaldavaid vulkaanilisi kivimeid. Von Buch pidas andesiiti trahhüüdi erimiks, mis koosneb küünekivist ja albiidist, erinedes tavalisest trahhüüdist, mis koosneb peamiselt küünekivist ja sanidiinist. Termin "andesiit" kadus siiski paariks aastakümneks käibelt, sest Berliini ülikooli mineraloog Gustav Rose näitas, et andesiidis sisalduv päevakivi ei ole albiit.
Ka mõiste edasine kujunemislugu on seotud peamiselt saksa teadlastega, kes omasid 19. sajandil petroloogilises teadustöös maailmas juhtivat rolli.
"Andesiidi" tõi geoloogilisse terminoloogiasse tagasi Justus Roth, kes 1861. aastal täpsustas mõiste definitsiooni. Ta pidas oluliseks kivimis sisalduvate päevakivide koostist. Roth nimetas kivimit andesiidiks siis, kui selles sisalduv plagioklass on oligoklassi (oligoklass hõlmas sel ajal ka andesiini) koostisega. Ferdinand Zirkel (1894) aga ei pidanud plagioklassi koostist definitsiooni seisukohalt oluliseks. Ta nimetas andesiidiks augiiti ja plagioklassi sisaldavaks vulkaaniliseks kivimit, mis ei sisalda oliviini. Seega eristas ta andesiiti basaldist just oliviini järgi, mis on basaldis enamasti küllaltki tavaline mineraal.
Hiljem on basaldil ja andesiidil taas keemilise koostise järgi vahet tehtud. Henry Washington nimetas kivimit andesiidiks siis, kui rauda ja magneesiumi sisaldavate normatiivsete mineraalide osatähtsus on väiksem kui 37,5 protsenti. Ka James Shand kasutas sarnast meetodit. Andesiidiks nimetas ta kivimit, mille modaalsest mineraloogilisest koostisest moodustavad raua- ja magneesiumisilikaadid vähem kui 30 protsenti. Alates 1888. aastast peetakse andesiiti ilma kvartsita dioriidi vulkaaniliseks analoogiks.
Klassifikatsioon.
Andesiit on QAPF-diagrammil koos basaldiga paremal keskel. Basaldist eristab andesiiti värviliste mineraalide väiksem osatähtsus.
Tänapäevane andesiidi definitsioon on sarnaselt teistele tardkivimitele Rahvusvahelise geoloogiaühingu (IUGS) tardkivimite süstemaatika alakomisjoni ("Subcommission on the Systematics of Igneous Rocks") poolt välja töötatud.
Kui kivimi modaalne mineraloogiline koostis on määratud, siis klassifitseeritakse andesiiti QAPF-diagrammi kasutades järgmiselt: Q/(Q+A+P) on vahemikus 0...20%, F/(F+A+P) on vahemikus 0...10%, P/(A+P) on suurem kui 65% ning M on väiksem kui 35%. Q, A, P, F ja M on vastavalt kvarts, leelispäevakivi, plagioklass, feldšpatoidid ja värvilised mineraalid (peamiselt pürokseenid, amfiboolid, biotiit ja oliviin). Värviliste mineraalide osatähtsus eristab andesiiti antud juhul basaldist, mille värviliste mineraalide osatähtsus on suurem kui 35%.
Enamasti kasutatakse vulkaaniliste kivimite klassifitseerimiseks QAPF-diagrammi asemel TAS-diagrammi, mis põhineb kivimite keemilisel koostisel. Vulkaanilised kivimid on tavaliselt väga peeneteralised ning sisaldavad sageli kristallstruktuurita vulkaanilist klaasi, mistõttu on keemilisel analüüsil põhinev klassifikatsioon täpsem ning sageli ainuvõimalik viis kivimi adekvaatseks määramiseks.
Andesiit on TAS-diagrammil defineeritud kui kivim, mille ränidioksiidisisaldus jääb vahemikku 57...63%. Andesiidivälja otspunktide koordinaadid on: 57, 0; 57, 5,9; 63, 0; 63, 7. Et andesiidi ja basaldi vahel ei ole teravat üleminekut, vaid nende vahelised eraldusjooned on kunstlikud, on loodud täiendavalt termin basaltne andesiit, mida kasutatakse siis, kui ränidioksiidisisaldus jääb vahemikku 52...57%.
Kuni IUGSi tardkivimite süstemaatika alakomisjoni loomiseni ei olnud tardkivimite nimetamine reguleeritud. Selle tulemuseks on tohutu kogus termineid ning üle tuhande defineeritud kivimtüübi. Paljusid neist loetakse tänaseks vananenuiks või kasutatakse väga harva. Ka andesiidil on mitmeid sünonüüme ning kitsamalt defineeritud erimeid. Nende hulka kuuluvad: amboniit, andesiitkivim, andesitoid, auganiit, bandaiit, beringiit, boniniit, doreiit, felsoandesiit, inninmoriit, islandiit, kohalaiit, kumbraiit, ortoandesiit, sakalaviit, sanakiit, santoriniit, sanukiit, suldeniit, šastaliit, tomatsiit ja ungariit.
Andesiidi klassifitseerimiseks kasutatakse tavaliselt TAS-diagrammi.
Koostis ja struktuur.
Mineraloogiliselt koosneb andesiit peamiselt pürokseenist, plagioklassist, küünekivist ja biotiidist. Andesiidi koostis on lähedane basaldile ja datsiidile. Keemiliselt koostiselt on andesiit nende vahevormiks ning moodustab reeglina ka sujuva ülemineku värvitoonis (murenemata basalt on must, andesiit enamasti tumehall või pruun ning datsiit helehall või kahvatupruun).
Värske murenemata andesiit on enamasti tumehalli värvi. Murenedes võib kivim selles sisalduvate rauaosakeste oksüdeerumise tõttu omandada pruuni või isegi punaka ilme. Mida heledam andesiit, seda enam sisaldab ta ränidioksiidi. Orogeenne ehk subduktsioonivööndi andesiit on peaaegu alati porfüürilise struktuuriga. Kivimi põhimass koosneb nii peenikestest mineraaliteradest, et neid on isegi mikroskoobi abiga keeruline määrata. Peenikese põhimassi sees paiknevad palju suuremad fenokristallid, mis kuuluvad tavaliselt plagioklassile, pürokseenile, raua- ja titaanioksiididele, biotiidile ja küünekivile. Andesiit võib sisaldada ka kristallstruktuurita vulkaanilist klaasi. Tüüpilise maapealsetes tingimustes tardunud andesiidi massist moodustavad fenokristallid umbes 30 protsenti.
Porfüüriline struktuur vihjab kivimi keerulisele tekkeloole. Kristallid saavad suureks kasvada ainult siis, kui neil on selleks piisavalt aega. Seega pidi magma kristalliseerumine algama juba magmakambris ning vulkaanikraatrist väljunud magma sisaldas juba lisaks vedelale komponendile ka kristalliseerunud ainet. Peeneteraline põhimass on moodustunud kiire jahtumise teel maapinnani jõudnud laavast.
Andesiitne laava sisaldab sageli vesiikuleid, mille moodustavad laavas sisalduvad vulkaanilise gaasi mullid, mis pole laava viskoossuse tõttu sellest väljapääsu leidnud ning jätavad kivimi tardudes juustusarnaselt auklikuks. Hiljem võivad vesiikulid täituda sekundaarsete mineraalidega, milleks on enamasti kvarts, kaltsiit või tseoliidid.
"Numbrid on keskmistatud 2600 analüüsitud andesiiditüki alusel."
Teke.
Andesiidi tüüpiliseks tekkekeskkonnaks on subduktsioonivöönd, eriti mandriline subduktsioonivöönd, kus ookeaniline maakoor sukeldub mandrilise maakoore alla.
Sügavamale vajuvad kivimid soojenevad ning satuvad järjest suureneva rõhu tingimustesse. Suureneva rõhu käes pole paljud mineraalid enam stabiilsed ning hakkavad muutuma teisteks uutesse tingimustesse sobivateks mineraalideks. Sellist protsessi nimetatakse moondeks ja selle käigus moodustunud kivimeid moondekivimeiks. Ebastabiilseiks muutuvad eeskätt vett sisaldavad mineraalid, mida subdutseeruvas laamas on rohkelt, sest varem ookeanipõhja moodustanud maakoores sisaldub paljude mineraalide kristallstruktuuris vesi. Moonde käigus vesi vabaneb kivimite pooriruumi ning liigub kõrgemale, alandades sukelduva laama kohal oleva vahevöö ülaosa sulamistemperatuuri ja tekitades seeläbi ülessulamiskoldeid. Vesi alandab kivimite sulamistemperatuuri umbes 200...300 °C.
Moodustuma hakkavad esimesed magmatilgad, mis on ümbritsevaist kivimeist väiksema tihedusega ning otsivad seetõttu teed ülespoole. Magma tihedus moodustab reeglina umbes 90% lähtekivimi tihedusest. Kivimite osalise sulamise läbi tekkinud magma koostis erineb lähtekivimi koostisest. Kivimid pole puhtad ained, vaid koosnevad paljudest erineva sulamistemperatuuriga mineraalidest (ka enamiku kivimit moodustavate mineraalide koostis ja seega ka sulamistemperatuur varieeruvad). Kõige madalama sulamistemperatuuriga on ränirikaste tardkivimite koostismineraalid (peamiselt kvarts ja leelispäevakivi), mistõttu on kivimi osalisel sulamisel sellest tekkinud magma ränirikkam kui lähtekivim ise. See ongi moodus, kuidas üks tardkivim läbi sulamise teiseks muundub. Vahevöö ülaosa peamisest komponendist peridotiidist tekib osaliselt sulades basaltse koostisega magma. Basaldi sulamine omakorda tekitab andesiitse, datsiitse või muu sarnase ränirikka koostisega magma.
Andesiidi moodustumine pole lihtsalt ränivaesema kivimi sulamise tulemus. Selle protsessi kõik detailid ei ole tänaseks selged, kuid magma koostist mõjutavateks protsessideks on lisaks sulamisele ka fraktsioneeruv kristalliseerumine (magmast kristalliseeruvad mineraalid, mis magmaga koos edasi ei liigu ning muudavad seega selle koostist). Oluliseks koostise mõjutajaks võib olla ka magma segunemine maakoore materjaliga. Keskmine mandriline maakoor on ränirikkama koostisega kui basalt, mistõttu on ta ka madalama sulamistemperatuuriga ning hakkab basaltse magmaga kokku puutudes sulama ning sellega segunema.
See on oluline ka seepärast, et nii saab magma tõusta kõrgemale. Ränivaesemad kivimid sisaldavad suuremas koguses raskemaid elemente, näiteks rauda. Seetõttu on ka basaldi tihedus pisut suurem kui andesiidil. Basaltne magma saab maakoores tõusta nii kõrgele, kui lubab tema ujuvus selle suhtes. Paksust ning suhteliselt väikse tihedusega mandrilisest maakoorest on basaldil raskem läbi murda, mis ongi üks põhjusi, miks pole basalt mandritel nii levinud kui ookeanides. Näiteks andesiidile nime andnud Andide alune maakoor on umbes 60 kilomeetri paksune, mistõttu basalti seal praktiliselt ei esinegi. Kui basaltne magma seguneb mandrilise maakoore materjaliga, muutub ta koostis andesiitsemaks ja tihedus väiksemaks ning seeläbi on magmal võimalik kõrgemale liikuda.
Basaltne magma, mis moodustab ookeanipõhja, on väga väikse veesisaldusega (vähem kui 0,5%). Andesiitsest subduktsioonivööndi magmast moodustab vesi aga kuni 6 protsenti. See vesi on pärit subdutseerunud laamast, mille ümberkristalliseeruvad mineraalid vee vabastasid. Vabanenud vesi tekitas sulamise ning liikus koos magmaga ülespoole. Kui rõhk ülespoole liikudes väheneb, hakkab magmas lahustunud vesi moodustama gaasimulle, sest vedelike lahustuvus gaasides halveneb rõhu langedes. Keemistemperatuuril merepinnal on gaasilise vee ruumala üle 1600 korra suurem vedela vee ruumalast. See on peamiseks põhjuseks, miks ookeanide keskahelikes pole praktiliselt üldse plahvatuslikke purskeid, sest puudub pingeid tekitav veeaur, mistõttu võib basaltne ning vedel laava rahulikult merepõhja voolata. Veega laetud subduktsioonivööndi magma ei leia aga kuidagi rahulikku väljapääsu kraatrist. Plahvatuslikkust võimendab ränirikka laava suurem viskoossus, mis ei lase tekkinud gaasimullidel magmast vabalt välja liikuda. Äärmuseni viidud pinged vabanevad lõpuks plahvatuslike vulkaanipursete näol, mille käigus on esmasteks purskeproduktideks tavaliselt vulkaanilised gaasid ning gaaside poolt pihustatud magma fragmendid, mida kokkuvõtvalt nimetatakse tefraks. Kui vulkaan on nö hääle puhtaks köhinud, võivad järgneda ka näiteks andesiitse koostisega laavavoolud.
Lasumuskehad.
Vulkaani pursketüübi määrab peamiselt magma keemiline koostis. Väga üldiselt saab vulkaanid pursketüübi alusel jaotada kaheks – rahuliku käitumisega ning vedelat laavat purskavaiks ning plahvatuslikeks rohkelt püroklastilist materjali tootvaiks vulkaanideks. Esimesel juhul on laava peamiselt basaltse koostisega, teisel juhul koosnevad vulkaanilised kivimid peamiselt andesiidist ning vähemal määral veelgi enam räni sisaldavaist datsiidist, rüoliidist, trahhüüdist jne.
Andesiit on basaldist oluliselt viskoossem, mistõttu ei moodusta ta basaldile omaseid õhukesi ning kergelt voolavaid laavavoolusid. Temperatuuril 1100 °C on andesiitne laava kuni 200 korda viskoossem Hawaii saare basaltsest laavast. Andesiitsed laavavoolud on paksud ning liiguvad aeglaselt. Laavavoolu sees on plastiline laava, mis aeglaselt edasi roomab, selle välispind on aga pragunenud ja ebaühtlane ning meenutab eemalt vaadates hunnikusse lükatud nurgelisi kivilahmakaid. Ühe andesiitse laavavoolu kõrgus võib ulatuda mitmesaja meetrini ning selle serv on tavaliselt väga järsk. Sellist laavavoolu nimetatakse plokk-laavaks. Andesiitne laavavool võib moodustada ka aa-laava, kuid erinevalt basaldist ei teki andesiitsest laavast kunagi pahoehoe-tüüpi laavavoolu.
Laavavoolud on vaid üks osa andesiidi esinemisvormidest, sest andesiitsed vulkaanid on plahvatusliku pursketüübiga ning paiskavad suure osa magmast kraatrist välja väikesteks tükkideks fragmenteerununa, mis langevad maale tagasi vulkaaniliste pommide, plokkide, lapillide ja tuha näol.
Andesiit võib moodustada ka maa-aluseid plaatjaid intrusioone ehk daike, kuid pikemate andesiitsete daikide paksus peab üldjuhul ületama ühte meetrit, vastasel korral pole viskoossel andesiidil võimalik kuigi kaugele voolata. Mida kitsam on liikumistee, seda suuremat jõudu tuleb rakendada, et magma seda mööda edasi liikuma sundida.
Andesiidi äratundmine looduses ei pruugi olla lihtne. Ivar Murdmaa kirjutab raamatus "Ookean tulerõngas", kuidas ta üritas Onekotani saarel koguda võimalikult erinevaid kivimeid, kuid pärast neid laboris uurides selgus, et ta oli kaasa toonud seljakotitäie erineva väljanägemisega andesiiti.
Andesiitse laava temperatuur kraatrist väljumise hetkel on 950...1170 °C. Tihedus pursketemperatuuril (ilma vesiikuliteta) on 2450 kg/m³ ning viskoossus 104...107 Pa·s.
Mandriline maakoor on ookeanilisest väiksema tihedusega ning koosneb peamiselt tard- ja neile keemiliselt koostiselt sarnanevaist moondekivimeist. Arvatakse, et mandrilise maakoore materjal ongi tekkinud läbi subduktsiooniprotsessi. Sellele viitab ka mandrilise maakoore keskmine koostis, mis vastab umbes andesiidi keemilisele koostisele.
Andesiit Eestis.
Eesti asub tervenisti Ida-Euroopa platvormil, mis tähendab, et kristalne aluskord on siin kõikjal kaetud settekivimeist ja setteist koosneva pealiskorraga (Põhja-Eestis peamiselt karbonaatkivimid ja Lõuna-Eestis peamiselt liivakivi). Andesiidipaljandeid seega Eestis ei esine. Valdavalt liustike poolt Fennoskandia kilbilt siia kantud pudedate setete seas leidub küll suures koguses kristalseid kivimeid, kuid Soomes ja Rootsis paljanduv aluskord koosneb peamiselt ligi kahe miljardi aasta vanustest moondekivimeist, mida lõikavad peamiselt graniidist ja selle erimist rabakivist koosnevad umbes 1,6 miljardi aasta vanused intrusioonid. Rabakiviintrusioonidega on seotud ka aluseliste plaatjate intrusioonide ehk daikide esinemine (näiteks Häme daikiparv Soomes), kuid nende koostis on peamiselt basaltne. Seega võib andesiit Eestimaa pinnal esineda vaid väga harva ja ebatõenäolise külalisena.
Sellele vaatamata on andesiit Eestis siiski olemas. Üks puurauk (Undva-580), mis asub Saaremaal Undva lähedal, lõikab sügavusel alates 422,60 meetrist kuni 441,30 meetrini (puuraugu lõpp) keskmise koostisega vulkaanilisi kivimeid, mis on tekkinud samaaegselt Riia plutooniga (umbes 1,6 miljardit aastat tagasi). Keemiliselt koostiselt on tegemist andesiidiga, ehkki ajaloolistele traditsioonidele tuginedes on neid kirjanduses nimetatud peamiselt plagioklassporfüriidiks.
1 – kogu raud on arvutatud ümber kolmevalentse raua oksiidiks.


Aktsessoorne mineraal.
Aktsessoorne mineraal on kivimi koostises esinev mineraal, mis esineb kivimis juhuslikult või nii väikses koguses, et teda ei kasutata kivimi nimetamisel ja klassifitseerimisel.
Settekivimites on aktsessoorseteks mineraalideks tihti rasked maakmineraalid. Mõnikord peetakse aktessoorseiks mineraale, mis moodustavad kivimi koostisest vähem kui 5%.


Amfiboliit.
Amfiboliit on sätendav tume moondekivim.
Amfiboliit koosneb valdavalt küünekivist ja plagioklassist. Amfiboliit on regionaalmoonde kivim, tekkides sügaval maakoores. Lähtekivimiks on enamasti aluselised vulkaanilised kivimid, näiteks basalt. Seega kuulub amfiboliit metabasiitide hulka.
Amfiboliiti on suhteliselt lihtne ära tunda, sest tema peamisel koostisosal, küünekivil, on tugev läige, mis teeb amfiboliidi värske murdepinna sädelevaks. Reeglina ei ole amfiboliidil paljudele moondekivimeile omast suunatud tekstuuri. Värvuselt on amfiboliit must kuni roheline. Amfiboliit on küllaltki tavaline ka Eesti rändkivide seas.


Fosforiit.
Fosforiit on kivim, mis sisaldab suures koguses fosforit.
Enamasti on tegemist settekivimiga ja tihti käsitletaksegi fosforiiti kui settekivimit, kuid ka kõrge fosforisisaldusega magmakivimeid on olemas (näiteks Hibiinides), mida tihti samuti fosforiidiks nimetatakse. Fosfor esineb fosforiidis mineraal apatiidina (sama mineraal, millest koosnevad näiteks meie hambad). Fosforiidiks peetakse kivimit reeglina siis kui tema P2O5 sisaldus on üle 15...20%.
Fosforiidilademed on tekkinud enamasti organismide mere põhja settinud jäänustest. Näiteks Eesti fosforiit on tekkinud lingulaatide (lukuta brahhiopoodid, kes ehitavad oma koja apatiidist) kodadest. Need olid karbisarnased loomad, kes elasid madalas šelfimeres.
Fosforiit on tähtis maavara, mida leidub ka Eestis, kuid Eestis teda enam ei kaevandata.


Evaporiidid.
Evaporiidid on settekivimid, mis moodustusid väga soolasest veest välja kristalliseerunud mineraalidest (sooladest).
Tuntuim evaporiit on kahtlemata kivisool, mis mineraalina on haliit ja mida me tunneme tavalise lauasoolana (NaCl). Levinuimad on aga mineraalid kips (CaSO4*H2O) ja anhüdriit (CaSO4). Laia levikuga on ka kibeda maitsega sülviin ehk kaalisool (KCl).
Evaporiitide tekkeks on vaja kuiva ja kuuma kliimat. Tuntud evaporiitide tekkekohaks on tänapäeval näiteks Garabogazi laht. Et tekiksid suured evaporiidilademed, peab nende ladestumiskohta olema pidev ja aeglane soolase vee juurdevool, sest merevee aurutamisel jääks järgi suhteliselt õhuke soolakiht. Maailmas on aga teada evaporiidilademeid, mille paksus ületab kilomeetrit, näiteks Vahemere alustes settekivimites.
Eriti intensiivsed evaporiitide tekke perioodid on olnud Kambrium, Perm, Juura ja Miotseen.
Ehkki evaporiidid on soolad, ei tohi sellest teha järeldust, et kõik soolad on evaporiidid. Näiteks kaltsiumkarbonaat, millest koosneb lubjakivi, on samuti sool, kuid ta ei setti veekogude põhja mitte keemiliselt, vaid pigem biokeemiliselt ehk läbi organismide.
Eestile lähimad evaporiidilademed, mis koosnevad kipsist, on endisel Eesti territooriumil Setumaal.


Uniformism.
Uniformism (inglise "uniformitarianism") on printsiip, mille kohaselt maailma täna mõjutavad loodusseadused on universaalsed ehk ajas muutumatud.
Uniformismi võib sõnastada väga mitmeti. Printsiip omab tähtsust selliste teaduste jaoks, kus on tegemist väga pikkade ajavahemike jooksul toimunud sündmuste mõistmisega. Seega siis peamiselt geoloogia, paleontoloogia ning astronoomia.
Uniformismiprintsiibi loojaks peetakse briti geoloogi James Huttonit, kes sõnastas selle järgnevalt: "No vestige of a beginning, no prospect of an end" (pole mingit märki algusest, mitte mingit väljavaadet lõpule). Hutton pidas siin silmas kivimite ringet, mis toimub aeglaselt, kuid pidevalt ning ilma nähtava alguse ning lõputa. Briti geoloog Archibald Geikie sõnastas uniformismi nii: "the present is the key to the past" (tänapäev on võtmeks mineviku mõistmisel). Selle lause tegi tuntuks ning geoloogias tänaseni kuulsaks Charles Lyell, keda seetõttu mõnikord ekslikult uniformismi rajajaks peetakse.
Terminid "uniformism" ning selle antonüümi "katastrofism" mõtles välja William Whewell 1831. aastal, et anda nimed erinevatele geoloogilistele nägemustele, mille tuntuimad esindajad olid vastavalt Hutton ja Georges Cuvier.
Geoloogias mõistetakse uniformismi tihti nii, et minevikus toimunud geoloogilised sündmused ei erine tänapäevastest ei iseloomu ega ka intensiivsuse poolest. Eeldatakse, et Maa geoloogiline ehitus on pika ning aeglase arengu tulemus. Üldjoontes see nii ongi, kuid paljud geoloogilised sündmused on oma iseloomult pigem hetkelise kui pikaaegse mõjuga (maavärinad, vulkaanipursked, impaktsündmused jne). Seetõttu on pikalt diskrediteeritud seisuses olnud katastrofism vähemalt mingil määral õigeks tunnistatud. Tõde, nagu tihti juhtub, on kusagil vahepeal.
Vanemas, eelkõige kontinentaalse Euroopa kirjanduses on uniformismi nimetatud ka aktualismiks.


Aktualism.
Aktualism on seisukoht, mille kohaselt tegelikult ei ole olemas teisi võimalikke maailmu peale tegeliku maailma.


Hyginus.
Hyginus oli 9. paavst, kes valitses Eusebiose andmetel 2. sajandil Telesphoruse järel 4 aastat, kuid kaasaegsete allikate puudumisel on tema valitsemisaastad vaieldavad. Enim on pakutud aastaid 136–140 ja 138–142. Samas annab "Liberiuse kataloog" tema valitsemisaja pikkuseks 12 aastat.
"Liber Pontificalise" järgi oli Hyginus kreeklane, pärines Ateenast ja oli enne vaimulikuks pühitsemist filosoof. Traditsioon omistab Hyginusele vaimulikkonna hierarhilise reorganiseerimise. Ta olevat kohustanud vaimulikke ristima ristivanemate juuresolekul, kes peavad ristitavat assisteerima kristlikus elus. Ta sätestas, et kõik kirikud peavad olema pühitsetud. Tema valitsemisajal tulid Egiptusest Rooma gnostikud Valentinus ja Cerdo.
Hyginust austatakse katoliku kirik ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 11. jaanuar.
Tema järeltulija oli Pius I.


Pius I.
Pius I (ladina keeles 'vaga') oli 10. paavst, kes valitses Hyginuse järel 15 aastat. Tema valitsemisaeg oli umbes 140–155. Segaduse tõttu varasemates nimekirjades on ta mõnikord paigutatud ka oma järeltulija Anicetuse järele.
Pius I pärines Aquileiast. Tema isa oli Rufinus. Traditsiooni järgi peetakse tema vennaks Hermast, kellele omistatakse vanakatoolset kirjutist "Karjane". Seega võis Pius olla libertiin.
Pius I oli traditsiooni järgi sätestanud ülestõusmispühade pidamise esimesel pühapäeval pärast märtsis olnud täiskuud, kuid see vaidlus ülestõusmispühade pidamise aja üle jätkus tema järeltulijate ajal. Pius I valitsemisajal viibisid Roomas Markion ning gnostikud Valentinus ja Cerdo. Pius I pidas juulis 144 sinodi, mille otsusega visati Markion kogudusest välja. Talle omistatakse Santa Pudenziana ja Santa Prassede kirikute rajamist Roomas. Pius I sätestas reeglid, kuidas võtta kristlaseks saanud juudid kiriku liikmeteks.
Teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 11. juuli.
Pius I järeltulija oli Anicetus.


Martinus V.
Martinus V (Oddone Colonna või Odo Colonna, 1368 – 20. veebruar 1431) oli paavst 1417–1431. Ta oli 206. paavst.
Oddone Colonna sündis Genazzanos 1368, kuid tema sünnikuupäeva kohta puuduvad kindlad andmed. Mõni teatmik on selleks pakkunud 20. veebruari.
Oddone Colonna oli 5-lapselises peres 4 laps. Tema isa oli aadlik Agapito Colonna, kelle suguvõsast oli Salvador Miranda andmetel seni pärinenud 7 kardinali. Oma ema Caterina Conti kaudu oli hilisem paavst seotud teise mõjuka suguvõsaga, kust olid pärinenud paavstid Innocentius III ja Gregorius IX.
Colonna õppis Pavia ülikoolis ja Perugia ülikoolis õigusteadust. Ta ordineeriti alamdiakoniks. Colonna lahkus 1408 paavst Gregorius XII teenistusest ja oli edaspidi seotud Pisa kuuriaga. Ta osales Konstanzi oikumeenilisel kirikukogul ja 2 konklaavil 1406–1417. Ta osales 1409 vastupaavst Aleksander V ja 1410 vastupaavst Johannes XXIII valimisel.
Teda hinnati tema õpetatuse, mõõdukuse, õigluse ja äriliste võimete pärast.
1417. aasta konklaav.
a>i Kaufhaus. Selles hoones valiti 1417 paavstiks Martinus V.
Martinus V valiti paavstiks Saksamaal peetud Konstanzi oikumeenilisel kirikukogul 11. novembril 1417 hommikul kella 10 paiku Konstanzi Kaufhausis, ordineeriti 12. novembril diakoniks, 13. novembril preestriks, 14. novembril piiskopiks ja krooniti 21. Novembril kardinal Rinaldo Brancaccio poolt. Martinus V võttis nime püha Martini järgi, kelle mälestuspäeval ta paavstiks valiti. Tema paavstiksvalimise oli ette ennustanud Reute püha Elizabeth.
8.–11. novembrini 1417 toimunud konklaavil osales 23 kardinali ja 5 rahvuse esindajad. 1414 Konstanzis kokku tulnud oikumeeniline kirikukogu oli tagandanud ametist vastupaavstid Benedictus XIII ja Johannes XXIII ning tunnustanud Gregorius XII tagasiastumist. Uue paavsti valimine venis kaks aastat valimisprotseduuride täpsustamise tõttu.
Suur skisma.
Martinus V valimisega paavstiks lõppes suur skisma. Vastupaavst Johannes XXIII tunnustas uue paavsti valimise järel oma tagandamist ja vastukaaluks pühitses Martinus V ta oma esimesel konsistooriumil 1419 kardinaliks. Vastupaavst Benedictus XIII ei tunnustanud vaatamata varasematele lubadustele oikumeenilise kirikukogu otsust ja teda ei võetud kiriku osadusse.
Välispoliitilised suhted.
Martinus V sõlmis 1418 konkordaadid Saksamaaga, Prantsusmaaga, Kastiiliaga, Itaalia riikidega ja Inglismaaga. Ta taastas Prantsusmaal skisma ajal tühistatud privileegid. Saja-aastases sõja lõpetamiseks läkitas Martinus V oma saadikud Inglismaa ja Prantsusmaa õukondadesse. Augustis 1426 sõlmis ta konkordaadi Prantsusmaaga ja määras Guillaume Fillastre legaadiks Prantsusmaale.
Martinus V korraldas 13. mail 1418 ja 1. septembril 1420 vaherahu sõlmimist Poola ja Saksa ordu vahel.
Martinus V tunnustas Napoli kuningannana Giovanna II-t, millega saavutas Napoli vägede väljatõmbumise Kirikuriigist.
Ta andis Kristuse Rüütlite rüütliordu suurmeistrile täieliku jurisdiktsiooni koos õigusega presenteerida benefiitse ja kehtestada kiriku poolt kogutavaid makse eurooplaste poolt avastatud aladelt.
Martinus V ja Eesti .
29. augustil 1422 tutvustas Martinus V Riia peapiiskopile ja Liivi ordu ordumeistrile Jan Husi vaadete põhijooni. 1. juulil 1426 andis paavst otsuse, et ilmikutele tuleb armulaua sakramenti anda vaid oblaadina.
15. detsembril 1423 keelustas paavst birgitiinide kloostrites topeltkonvendid.
20. veebruaril 1424 korraldati Martinus V otsuse alusel ümber Saksa ordu alade kohtukorraldus.
23. detsembril 1424 saatis Tartu piiskop paavsti juurde kaks toomhärrat koos kingitustega.
Erik VII teatas 18. augustil 1425, et ta võttis paavsti korralduse alusel Saare-Lääne piiskopkonna oma kaitse alla.
Martinus V sätestas 27. septembril 1425 Pirita kloostri ennistamise ("redintegratio").
Mais 1426 saatis Tartu piiskop seoses Tallinna pärast käiva tüliga paavsti juurde vastava teatise.
30. detsembril 1426 saatis Martinus V kirja Leedu suurvürstile Vytautasele, milles nõudis Riia peapiiskopkonnale turvalisuse tagamist.
Riia peapiiskop saatis 1427 paavstile palvekirja pärusläänide andmise osas.
29. augustil 1428 andis Martinus V Tartu piiskopile Dietrich Reslerile käsu otsustada oma mõisast jõuga väja aetud Peter Salza poolt Riia peapiiskop Henning Scharpenbergi vastu esitatud kaebekirja asjus.
Riia toomkapiitli prokuraator Johann von Löwen teatas 15. juulil 1429 Arnold Brinkele, et paavst on koostanud bulla, millega Brinke määratakse Riia praostiks, kuid bullat pole veel avaldatud.
Riia peapiiskopkonna ja Saksa ordu vaheline vaidlus.
Riia toomkapiitel saatis 14. jaanuaril 1423 paavstile palvekirja, milles sooviti tühistada Bonifatius IX poolt 1394 ja 1397 langetatud otsused. Ordumeister saatis 25. aprillil 1423 paavstile palvekirja, milles soovis, et paavst jätaks oma eelkäija otsused tühistamata. Augustis 1423 kinnitas Saksa ordu kõrgmeister paavstile, et Bonifatius IX kõrvaldas oma otsustega Liivimaal vaenu ja soovis, et paavst määraks Saare-Lääne piiskopiks ordule vastuvõetavama isiku. Riia peapiiskop saatis paavstile taas palvekirja, mille alusel Martinus V tühistas 22. detsembril 1423 Bonifatius IX otsused Saksa ordu volituste kohta Riia peapiiskopkonnas, kuid jättis tühistamata otsuse, mille järgi pidid Riia peapiiskopkonna ametnikud kandma Saksa ordu ordurüüd ("habitus").
Saksa ordu kõrgmeister Paul von Rusdorf soovis 25. juunil 1424 ühelt kardinalilt, et ta mõjutaks paavsti, et määrata Riia peapiiskopiks Kuramaa piiskoppi, kuid paavst teatas, et ei kavatse Kuramaa piiskoppi Riia peapiiskopiks määrata. 12. mail 1425 kardinal Louis Alemanile ja Tartu piiskopile saadetud kirjas nõudis paavst Riia vabastamist ordule antud vannetest. 13. novembril 1426 otsustas paavst, et Riia kirikuametites tuleb järgida Augustinuse reegleid.
Saksa kuningas Sigismund saatis 18. novembril 1428 paavstile avalduse, milles soovis paavsti lõpetada Riias tülid seoses Saksa ordu ordurüü kandmisega. Samas asjas esitasid paavstile palvekirjad Baieri hertsog Ludwig VII, tema vennad ja Trieri peapiiskop.
Saksa ordu kõrgmeister Paul von Rusdorf soovis paavstilt aprillis 1429 Riia toomkapiitli korraldust Augustinuse reeglite osas muuta vastavaks Saksa ordu reeglitele.
Martinus V andis 9. detsembril 1428 Riia juhtumi uurida kardinal Louis Alemanile ja kardinal Giordano Orsinile. Paavst nõudis Saksa ordult rohkem raha.
Wandofen teatas 23. augustil 1429 Saksa ordu kõrgmeistrile et kardinal Aleman oli paavsti juurde saabunud ja asi jääb kuni oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumiseni lahendamata. 10. jaanuaril 1430 teatas Wandofen, et paavsti otsuse aluse peavad Riia toomhärrad ordurüüd edasi vastu võtma.
Martinus V nõudis 6. augustil 1430 Saksa ordu kõrgmeistrilt, et seoses Saare-Lääne piiskopi Christian Kubandi eemalviibimisega tuleb tema alad anda üle Tartu dekaanile Johann Schuttele, Saksa ordu poolt tekitatud kahju tuleb heastada ja vangistatud toomhärra Ludolf Grove vabastada.
1430 olid nii Saksa ordu kui ordu ülemprokuraator paavsti juures ebasoosingus, kuna Kuband oli ordu vastu esitanud süüdistused. Martinus V andis Saksa ordule korralduse tagastada ordu poolt Saare-Lääne piiskopkonnas vallutatud mõisad Saare-Lääne piiskopile.
Andreas Patkuli määramine.
Riia vaimulik Andreas Patkul palus 23. jaanuaril 1424 paavsti, et paavst soosiks tema määramist Riia toomhärraks. 5. veebruaril 1424 saatis Saksa ordu kõrgmeister paavstile Patkuli asjus palvekirja, mille soovis Patkuli määramise toomhärraks tühistada.
Haridusalased otsused.
Martinus V kohustas 7. mail 1421 Riia peapiiskoppi tegelema Tallinna toomkooli asjus.
Ta lubas 13. juunil 1422 Saksa ordu liikmetel pühenduda õigusalastele õpingutele ja omandada teaduskraade.
6. jaanuaril 1424 saatis Tallinna raad paavstile kirja, milles kirjeldati kooli ülalpidamisega kaasnevaid raskusi.
17. juulil 1424 lubas Martinus V rajada Tallinnasse linnakooli (selle bulla koopiat kavatseti 1993 kinkida Johannes Paulus II-le).
1425 andis Martinus V Tallinna skolastiku Henning Bekemanni kooli rajamise asjas käiva protsessi lahendada audiitorile.
Privileegid.
Martinus V kinnitas 27. jaanuaril 1418 Tallinna kirikute privileegid. Ta kinnitas 22. aprillil 1418 Tallinna Mihkli nunnakloostri privileegid.
16. oktoobril 1424 andis paavst Riia Maarja-Magdaleena tsistertslaste nunnakloostile indulgentse.
Martinus V lubas 1430 kõikidele, kes Riia Maarja-Magdaleena kloostri kirikut teatud kirikupühadel külastavad, patukustutuse 3 aastaks.
Piiskoppide määramised .
Martinus V määras 11. juulil 1418 Riia peapiiskopiks Johannes VI Ambundi ja 13. oktoobril 1424 Henning Scharpenbergi.
Ta kinnitas Tallinna kapiitli otsuse alusel 8. aprillil 1418 Tallinna piiskopiks Arnold Stoltevoeti ja 20. novembril 1419 määras ametisse Heinrich Uexkülli.
Ta määras Saare-Lääne piiskopiks 8. jaanuaril 1420 Kaspar Schuwenflugi ja 5. septembril 1423 oma pihiisa Christian Kubandi.
Ta määras Kuramaa piiskopi Spoleto kuberneriks ja Saare-Lääne piiskopi Kubandi 1430 legaadiks Nürnbergi riigipäeval.
Sisepoliitika.
Martinus V liikus Konstanzist Rooma läbi Berni, Genfi, Mantova, Firenze ja saabus 28. septembril 1420 Rooma. Oma ametiajal reorganiseeris Martinus V Kirikuriigi ametkonna. Ta reformis 20. märtsil 1418 Kirikuriigi maksusüsteemi, samuti kinnitas ta paavsti nõudeid tuludele vakantsetelt ametikohtadelt.
Paavsti vägi purustas 2. juunil 1424 L'Aquila all peetud lahingus Braccio da Montone väe, keda paavst oli varem tunnustanud Perugia isandana. Montone sai selles lahingus surmavalt haavata ja pärast tema surma lasi paavst ta matta pühitsemata mulda.
1429 lasi Martinus V suruda maha ülestõusu Bolognas.
Martinus V oli 1423 raskesti haige. Augustis 1424 lahkus paavst katku tõttu Roomast. Suvel 1429 lahkus ta taas katku tõttu Roomast, viibides Anagnis, siis Castel Supinos, Ferentinos ja siirdus 16. septembril 1429 Genazzanosse.
Oikumeenilised kirikukogud.
Martinus V sulges 22. aprillil 1418 Konstanzis oikumeenilise kirikukogu. Oma 10. mail 1418 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga keelustas ta paavstide apellatsioonid oikumeenilisele kirikukogule.
22. septembril 1423 kutsuti Pavias paavsti korraldusel kokku kirikukogu, kuid Pavias puhkenud katku tõttu viisid paavsti legaadid selle üle Sienasse. Kuna paavst ei osalenud sellel kirikukogul, määras ta 1424 oikumeenilise kirikukogu toimumiskohaks Baseli, kuhu see pidi 1431 kogunema. 1. veebruaril 1431 nimetas Martinus V kardinal Giuliano Cesarini oikumeenilise kirikukogu eesistujaks.
Martinus V soovis pidada oikumeenilist kirikukogu Konstantinoopolis, millel oleks toimunud taasühinemine 1054 Roomast lahku löönud kreeka-katoliku kirikuga.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Martinus V reorganiseeris kuuria, mille käigus pühitses ta ametisse Avignoni kuuriast tulnud ametnikke. 26. veebruaril 1418 sätestas ta paavstile kuuluvana õiguse kollatsioneerida benefiitse, kuid loobus 20. märtsil 1418 paavsti õigusest benefiitsidele vakantsetelt ametikohtadelt. 16. mail 1425 avaldatud konstitutsiooniga soovis ta parandada kuuria ametkonna elustiili ja nõudis prelaatide resideerumist neile määratud piiskopkondades.
Martinus V ei saavutanud Inglismaa kuningale kuulunud privileegide kaotamist, millega Inglismaa valitseja võis peatada paavsti poolt määratud ametnike asumise vakantsetele ametikohtadele.
1422 sätestas ta Rota Romana audiitorite tegevuse.
Ta ei tunnustanud 1423 Rudolph Diepholzi valimist Utrechti piiskopiks ja lahendas Augsburgis tekkinud vaidluse piiskopi õiguslikkuse osas.
1424 keelas ta kardinalidel tunnustada suveräänide protektoraati.
Ta sätestas apostelliku sündiku tegevuse.
Apostellikus konstitutsioonis 'In Apostolicae' sätestas ta abbreviaatorite tegevuse.
Ta tunnustas Windesheimi augustiinlaste kloostri konstitutsiooni.
Ta andis Rooma San Paolo fuori le Mura basiilika benediktlastele Monte Cassino kongregatsiooni käsutusse.
Ta tunnustas birgitiinide konstitutsiooni ja 1418 Inglismaal Syoni kloostri rajamist.
Ta tunnustas Portugali Boni Hominesi kongregatsiooni tegevust.
14. novembril 1418 ja 7. aprillil 1426 lubas ta frantsiskaanidel asuda fratitselli liikumise poolt mahajäetud kloostritesse.
Ta ühendas frantsiskaani konventuaalid ja observandid, kelle üldkapiitel peeti 1430 Assisis.
Ta tunnustas 1420 serviidi tertsiaaride ordut.
Liturgilised otsused.
Martinus V mõistis 1418 apostellikus konstitutsioonis 'Quod antidota' hukka eksekvatuuri.
1423. aastat tähistati juubeliaastana, mille puhul avas paavst palveränduritele Rooma Peetri kiriku ukse.
1427 kohtus ta Siena Bernardinoga, kelle tegevuse ta esmalt keelustas, kuni selle vastavus kiriku normidega kontrolliti järgi, seejärel määras ta Bernardino Siena piiskopiks ja tunnustas kirikus Jeesuse Pühima Nime austamist.
1430 käskis ta püha Monica reliikviad tuua Rooma.
Ta lubas Jeesuse Ihu pühal pidada protsessioone.
Ta sätestas 10 võimalust ekskommunikatsiooni langetamiseks.
Ta lubas kohalikul vaimulikul anda indulgentse neile, kes siirduvad palverännakule püha Winefride kaevu juurde Inglismaal.
Teoloogilised vaidlused.
Martinus V mõistis hukka hussiitide tegevuse ja kuulutas 1. märtsil 1420 ristisõja Jan Husi järgijate vastu.
Ta ei tunnustanud fratitselli liikumist, mille kloostrid lubati hõivata teiste ordude liikmetel. 7. juunil 1427 käskis ta Porto piiskoppi tegutseda fratitselli liikumise vastu.
Suhtumine juutidesse.
Martinus V keelas alla 12-aastaste juudi laste vägivaldse ristimise.
1418 saatsid Forlì juudid tema juurde delegatsiooni, paludes tühistada vastupaavst Benedictus XIII poolt sätestatud juutidevastased meetmed.
3. juunil 1425 avaldatud bullas 'Sedes apostolica' kohustas paavst kandma juute erilist tunnusmärki.
Nürnbergi Sebalduse kanoniseerimine.
Martinus V kanoniseeris 26. märtsil 1425 Nürnbergi Sebalduse.
Onupojapoliitika.
Martinus V andis oma suguvõsa liikmetele privileege ja kinkis neile suuri maavaldusi Kirikuriigis
Ta määras oma venna Lorenzo Onofrio poja Prospero Colonna kardinaliks.
Lorenzo tütar Anna abiellus 1419 Bari hertsogi ja Taranto vürsti Gianantonio I Orsiniga.
Lorenzo tütar Caterina abiellus 1424 Montefeltro krahvi Guidantonio I Montefeltroga.
Tema õde Paola Colonna oli abiellunud Gherardo Leonardo d’Appianoga. Nende poeg Jacopo d’Appiano abiellus 1423 Lavagna krahvi tütre Donella Fieschiga, kelle suguvõsast pärines paavst Innocentius IV.
Gherardo tütar Violante abiellus 1420 Camerino valitseja Rodolfo da Varanoga.
Gherardo tütar Polissena abiellus 1423 Giberto Pio di Carpiga.
Kardinalide pühitsemised.
Martinus V pühitses oma ametiajal 17 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 3 hispaanlast, 1 sakslane, 1 inglane ja 1 vaimulik Küproselt. Ta määras kardinaliks endise vastupaavsti Johannes XXIII. Ta oli ka esimene paavst, kes pühitses kardinale, avaldamata nende nimesid, kuid erinevalt "in pectore" pühitsemisest olid nende nimed teada kardinalide kolleegiumile. Konstanzi oikumeenilise kirikukogu otsuse alusel tõstis ta samal ajal tegutsevate kardinalide maksimaalarvu 24-ni, kuid sellest nõudest ei peetud hiljem kinni.
Martinus V kultuuriloos.
a>i zoloogiainstituudi hoone. Martinus V rajas Rostocki ülikooli.
Martinus V lasi rekonstrueerida Lateraani basiilika ja käskis 1419 taastada Forlì katedraali.
1418 sätestas ta tsensuuri tingimused ja mõistis hukka ülikoolide intellektuaalsed vabadused. Ta rajas 13. veebruaril 1419 Rostocki ülikooli ja andis 1427 sellele privileegi, mille alusel võis rektor koos doktoritega anda teaduskraadi vastu ülikooli kantsleri tahtmist. 9. detsembril 1425 rajas ta Leuveni ülikooli. Ta toetas Bologna ülikooli ja 1422 Salamanca ülikooli tegevust. 17. detsembril 1421 tunnustas ta Montpellier' ülikoolis teoloogiateaduskonna tegevust.
17. juulil 1424 lubas ta rajada Tallinnasse linnakooli. Ta tunnustas 1426 Perugias San Girolamo kolleegiumi asutamist.
Kunstnik Pisanello on paavsti kujutanud maalil.
Surm.
Martinus V suri 20. veebruaril 1431 Roomas ajurabandusse ja maeti Lateraani basiilikasse. 1853 maeti ta säilmed samas basiilikas ümber.


Adam Johann von Krusenstern.
Hagudi mõisa härrastemaja – Adam Johann von Krusensterni sünnikoht
Adam Johann von Krusenstern (venepäraselt Ivan Fjodorovitš Kruzenštern; Иван (Иоганн Антон) Фёдорович Крузенштерн; 19. november 1770 Hagudi mõis – 12. august 1846 Kiltsi mõis) oli baltisaksa päritolu Vene meresõitja, admiral (1842).
Elulugu.
Adam Johann von Krusenstern sündis perre seitsmenda lapsena Hagudi mõisas 1770. Õppinud 12. eluaastani kodumõisas, asus Adam Johann õppima Tallinna Toomkooli ja seejärel Kroonlinna Kadetikorpusesse. Lõpetanud kooli 1788, viis teenistus ta juba samal aastal Vene-Rootsi sõtta (1788–1790). Sõjas võttis Krusenstern osa lahingutest Saaremaa, Tallinna ja Kroonlinna juures ning Viiburi lahes.
Pärast sõja lõppu tegeles Krusenstern eneseharimisega, õppis inglise keelt ja täiendas end aastail 1793–1799 Inglismaal. Ta sooritas kaubalaeval reisi Lääne-Indiasse ja tegi hiljem inglise laevadel kaasa reisi ümber Aafrika Indiasse Kalkutasse. Pärast seda teenis kaubalaeval, mis sõitis Hiina vetes.
Naasnud 1799 Venemaale peatus ta lühemat aega Peterburis ja sõitis siis Eestisse. Kiltsi alevikus Tamsalu lähedal korrastas ta oma märkmeid. Seitse aastat maailmameredel olid andnud hulgaliselt kogemusi ning kinnitanud arusaama, et maakeral on veel palju "valgeid laike".
Krusensterni ümbermaailmareis.
Ümbermaailmareisi projekt, mille ta Mereministreeriumile esitas, ei leinud seal heakskiitu, kuid Krusensternil õnnestus äratada huvi Vene-Ameerika kompaniisse kuuluvates vene töösturites. Krahv N. Rumjantsev, oma aja haritumaid inimesi, toetas noort meremeest. Krusensterni kasutada anti kaks väikest purjelaeva "Nadežda" ja "Neva". Ise juhtis ta laeva "Nadežda", "Neva" komandör oli kaptenleitnant Juri Lisjanski (1773–1837).
7. augustil 1803 Kroonlinnast alanud ekspeditsiooni eesmärk oli Vaikse ookeani ranniku uurimine, Vene-Ameerika kompanii kaubanduse arendamine ja Vene diplomaatide esinduse Jaapanisse toimetamine. Sihiks oli kõigepealt Brasiilia, edasi Kap Hoorni kaudu Vaiksele ookeanile. Sandwichi saarte juures läksid laevad 1804. aastal lahku. Krusenstern tegi Lisjanskile ülesandeks uurida saari Vaikse ookeani keskosas, samas kui ta ise suundus põhja poole. Ekspeditsioon külastas nii soojemaid (Markiisaared, Havai) kui ka külmemaid piirkondi (Kamtšatka, Sahhalin, Kuriilid). Jaapanis missioon ebaõnnestus ning saadikuid keelduti vastu võtmast. 1805. aasta detsembris kohtusid laevad Hiinas ning jõudsid 19. augustil 1806 – kolme aasta ja 12 päeva pärast – tagasi Kroonlinna.
Krusensterni reisist võtsid osa saksa loodusteadlased Georg Heinrich von Langsdorff ja Wilhelm Gottfried Tilesius, Šveitsi astronoom Johann Caspar Horner, junkur Otto von Kotzebue ja Moritz von Kotzebue, mitšman Hermann Ludwig von Löwenstern ja kartograaf Fabian Gottlieb von Bellingshausen.
Ekspeditsioonil koguti rikkalikku materjali polüneeslaste, Sahhalini ainude ja nivhide, Kodiaki saare eskimote, Alaska indiaanlaste ja teiste rahvaste kultuuri, kommete, tavade ja eluviisi kohta. Peale etnograafiliste kirjelduste koostati pärismaalaste keelte sõnastikke ning koguti hulgaliselt relvi, tööriistu, tarbeesemeid ja ehteid. Tähtsad olid ka mereuuringud: uuriti vee temperatuuri ja tihedust ning hoovusi, millega pandi alus uuele teadusharule: okeanograafiale. Reisil tehtud kaardistused võimaldasid kaartidel koordinaate parandada, enim täpsustati Kuriilide ja Sahhalini rannikujoont. Krusenstern avastas ja nimetas Vaikses ookeanis 18 väina, neeme, lahte ja vulkaani.
26. augustil 1806 lõppenud ümbermaailmareisi tulemused avaldati reisikirjelduses 1809–1812 ja selle juurde kuuluvas atlases. Krusensterni reisil tehtud kaardistuste ja vaatlusandmete põhjal koostatud "Lõunamere atlas" (1823–1826) oli oma aja parim.
Tegevus pärast ümbermaailmareisi.
Aastal 1811 sai Krusensternist Kroonlinna Mereväe Kadetikorpuse inspektor ja 1827–1842 oli ta samas direktoriks. 1842 omistati talle admirali aukraad. Krusenstern kuulus paljudesse Vene ja välismaa teadusseltsidesse ning oli 1845 üks Vene Geograafiaseltsi asutajatest.
1816. aastal ostis ta Kiltsi mõisa, kus valmis ka "Lõunamere atlas".
Adam Johann von Krusenstern suri Kiltsis 12. augustil 1846 ning maeti Nikolai I eriloal Tallinna Toomkirikusse. Tema valgest marmorist hauamonumendil toetub ingel vasaku käega ankrule, hoides paremas ülestõstetud käes tõrvikut. Ta seisab laeva ees, millel on lint sõnaga "Lootus" ja kiri: "Esimesele vene ümbermaailmasõitjale (1803–1806)".
Krusensterni auks on maailmas nimetatud 12 geograafilist objekti. Hagudis asub tema mälestusmärk.
Perekond.
14. september 1801 abiellus Adam Johann Juliana Charlotte von Taubega (1784–1849) Järvakandi mõisast, kes oli Otto Reinhold von Taube (1726–1798) ja Krape mõisast ("Kroppenhof") Lätist pärit Christina Juliana Strandmanni (1745-) tütar.


Valda Raud.
Valda Raud (sündinud 29. jaanuaril 1920 Tartus) on eesti tõlkija.
Valda Raud on tõlkinud peamiselt inglise ja vene keelest.
Tema abikaasa oli Mart Raud ja tütar on tekstiilikunstnik Anu Raud.


Mart Raud.
Mart Raud (14. september 1903 – 6. juuli 1980) oli eesti luuletaja, prosaist ja näitekirjanik.
Looming ja kirjandustegevus.
Ta debüteeris luuletajana 1919. aastal. Esimesed värsikogud "Kangastused" (1924) ja "Äitsmik" (1925) sisaldavad murdekeelt ja esitlevad autorit romantiliselt igatseva luulelaadi viljelejana. Lüürikueeldusi tõendasid looduspiltide plastilisus ja sõnaleidlikkus. Kogus "Rusemed" (1927) leidub groteskseid pilte, on märgata autori liikumist sotsiaalsema luule suunas. 1920. aastatel alustas ta paralleelselt värsiloominguga ka lühiproosa avaldamist, järjejuttudena ajalehtedes ilmusid asunikuromaanid "Metsa Manni" (1924) ja "Uued inimesed" (1925). Samal perioodil katsetas arvustajana.
1946. aastal Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeval ilmus Mart Raua "Jüriöö tuled", mille illustratsioonid valmistas tunnustatud raamatugraafik Paul Luhtein. 16 linoollõiketehnikas illustratsiooniga kaunistatud raamatut trükiti vaid 1200 eksemplari.
Isiklikku.
Mart Raud oli Eno Raua ja Anu Raua isa. Mart Raua kauaaegses elupaigas Raudna Kääriku talus Viljandi lähistel on tema abikaasa Valda Raua eestvõttel loodud kirjaniku memoriaaltuba.


Šetlandi poni.
Šetlandi poni on maailma väikseim poni. Ta on pärit Šotimaa põhjaranniku lähedal asuvatelt Shetlandi saartelt – karmi kliimaga viljatust piirkonnast, kus talved on väga külmad ja loomadel on raske leida ulualust või toitu. Šetlandi ponid on laialt kasutusel hobustena, kellega lapsed ratsutama õpivad.
Mõned inimesed arvavad, et need loomad toodi sinna viikingite poolt, kes rohkem kui tuhat aastat tagasi neile saartele asusid. Ebasõbralikus keskkonnas jäid ellu vaid tugevamad ja vastupidavamad loomad. Loomadel oli paks talvekarv, lühikesed jalad, väikesed kõrvad ning tihe lakk ja saba. Shetlandi elanikud kasutasid ponisid, et tuua elamute kütmiseks rabast turvast ja põldude väetamiseks rannikult adrut, ponide sabakarvadest punuti isegi kalavõrke. Kuigi šetlandi ponid on oma kasvu kohta väga tugevad, ratsutati nendega harva.


Kongo jõgi.
Kongo on jõgi Aafrika keskosas Kongo nõos. Ta on 4700 kilomeetrit pikk. Kongo on pikkuselt maailma 8. ja Aafrika teine jõgi Niiluse järel, valglalt ja vooluhulgalt maailma teine jõgi Amazonase järel ja maailma kõige sügavam jõgi (225 m).
Põhiosa Kongo jõe valglast kuulub Kongo DV-sse. Pisut jääb valglast ka Angoola, Burundi, Kesk-Aafrika Vabariigi, Kongo, Ruanda, Sambia ja Tansaania territooriumile.
Kongu jõgi algab Katanga platoolt Lualaba jõena. Ülemjooksul voolab jõgi läände, seejärel valdavalt põhja suunas. Rahuliku vooluga lõigud vahelduvad kärestikega ja kohati kuristikega. Kisangani lähedal langeb Lualaba Boyoma kosest, laskub nüüd juba Kongo nime kandes Kongo nõkku ja pöördub läände. Kongo nõos voolab Kongo jõgi kaares läände ja edelasse madalate kallaste vahel. Jõesängis on palju saari. Seejärel org aheneb kõrgete kaljuste kallaste vahele kuni Malebo tiigini. Malebo tiigist voolab Kongo alla Livingstone'i koskedest kuni Matadini. Matadis jõuab Kongo rannikumadalikule ja voolab rahulikult, kuni suubub Atlandi ookeani.
Kongo jõe valglast jääb suur osa nii põhja kui lõuna poole ekvaatorit. Seetõttu on jõgi aasta ringi ühtlaselt veerohke: igal aastaajal on osas valglast vihmaperiood.
Kuuldused, nagu oleks Kongo jõgi ainus jõgi maailmas, mis voolab kaks korda üle ekvaatori, ei vasta tõele. Kaks korda ületab ekvaatori ka näiteks Katonga jõgi Ugandas.


Apo.
Apo on vulkaan Filipiinidel Mindanao saarel SOCCSKSARGENi ja Davao provintsi piiril.
Vulkaani kõrgus on 2954 meetrit. Apo on Filipiinide kõrgeim mägi.
Apo vulkaani nõlvadel esineb fumaroole, kuid viimase purske kohta kirjalikud ülestähendused puuduvad. Apo on kolme tipuga ja pealt võrdlemisi lame. Tipus on 500 meetri laiune vulkaanikraater, milles on väike kraatrijärv.
Apo on tegevvulkaan, mille purse ähvardaks mitut suurt linna: temast 40 km idas asub Davao piirkonna halduskeskus, ligi miljoni elanikuga Davao, 25 km lõunas asub Digos ja 20 km läänes Kidapawan.
Apo on maasoojusenergia allikas. Mäe jalamil asub Agco järve kuurort, kus turistid saavad supelda kuumaveeallikates.
Apo on mägironijate jaoks üks Filipiinide kõige populaarsemaid sihtkohti. Mäe tippu on suhteliselt lihtne jõuda. Apo tippu viib mitu matkarada nii Davaost kui SOCCSKSARGENist. Keskmine matk võtab aega 2–4 päeva. Matka käigus saab vaadata nii kraatrijärve kui vana kraatrit. Mäele võib ronida ükskõik mis aastaajal.
Filipiinide Keskkonna- ja Loodusressursside Ministeerium on esitanud Apo mäe lisamiseks UNESCO maailmapärandi loendisse. Ministeerium loeb Apo mäge endeemluse keskuseks Mindanaol. See on taimestiku ja loomastiku suure bioloogilise mitmekesisusega piirkond. Metsatüüpe on Apo mäel kolm: jalamil troopiline vihmamets, kõrgemal keskmäestikumetsad ja lõpuks kõrgmäestikumetsad. Mäel elab umbes 270 linnuliiki, kellest üle 100 on endeemsed.
9. mail 1936 kuulutas Filipiinide president Manuel Quezon Apo ümbruse rahvuspargiks. Sellegipoolest on tänapäeval kõik matkarajad rämpsu täis. Liigne turistide hulk soodustab pinnase erosiooni. Mõned mägironijate ja vabatahtlike ühendused korraldavad igal aastal lihavõttepühade paiku mäe puhastamise kampaania.


Asama.
Asama (jaapani keeles 浅間山) on tegevvulkaan Jaapanis Honshū saarel.
Asama asub saare keskosas Nagano ja Gumma prefektuuri piiril. See piir kulgeb mööda Kantō ahelikku ja Asama asub selle aheliku põhjaosas, kus Kantō ahelik jõuab Mikuni ahelikuni.
Asamale lähimad linnad on Komoro edelas ja Naganohara kirdes. Pisut kaugemale jäävad Ueda läänes ja Saku lõunas. Komorot ja Uedat läbivad Tōkyō–Nagano maantee ja raudtee.
Asama idanõlval asub Tokio ülikooli vulkanoloogiajaam.
Asama on noor vulkaan. Ta moodustus hilispleistotseenis ja holotseenis. Põhiliselt koosneb ta andesiidist ja datsiidist.
Asama on Honshū saare kõige aktiivsem vulkaan. Alates 685. aastast on teada 129 vulkaanipurset, aga kui arvestada, et enne 1500. aastat on neid teada vaid 5, siis võib oletada, et neid on sel ajavahemikul toimunud veel palju rohkem. Asama purskas viimati 2. veebruaril 2009.
Asama kõige ohvriterohkem purse toimus 1783. See oli pliinia-tüüpi purse, mis kestis 3 kuud. Selle käigus esinesid pimsisajud, püroklastilised voolud ja laavavoolud. Vulkaanikoonus muutus kõrgemaks. Suurel osal ümberkaudsetel põldudel hävis saak ja järgmisel neljal-viiel aastal jäi sealkandis põldude saagikus alla keskmise. See põhjustas suure nälja. Olukorra muutis palju hullemaks see, et hiljuti oli mitu aastat kestnud eelmine nälg ja seetõttu polnud ei võimudel ega inimestel vilja varuks.
Sel ajal viibis Jaapanis Hollandi kaupmees ja suursaadik Isaac Titsingh. Ta pöördus 1896 Euroopasse tagasi ja suri 1812 Pariisis. 1820 ilmus Pariisis tema teos Asama vulkaani 1783. aasta purskest, mis põhines suuresti Jaapani allikatel. See oli esimene vulkaanipurset käsitlev teos, mis läänemaailmas laialt levis.


Tuulealused saared (Okeaania).
Tuulealused saared (prantsuse "Îles sous le Vent") on saared Polüneesias, osa Seltsisaartest.
Saared kuuluvad Prantsuse Polüneesia koosseisus Prantsusmaale.


Hufu.
Hufu (kreeka Cheops; vanaegiptuse "Hufu"; inglise "Khufu") oli Vana-Egiptuse Vana riigi 4. dünastia teine kuningas. Tema valitsemisaeg langes umbkaudu aastatesse 2589 kuni 2566 e.Kr.
Hufu oli kuningas Snofru poeg. Tal oli mitu poega, neist Džedefra oli valitsejaks tema järel. Kuninganna Hetepheres II oli tema tütar.
Hufu on läinud ajalukku kui Giza platoole maailma suurima ja tuntuima, Cheopsi püramiidi ehitaja. Seda loeti üheks seitsmest vanaaja maailmaimeks ja on neist ainuke, mis on kaasajani füüsiliselt säilinud.
Hufu isa Snofru oli esimene vaarao, kes tahtis endale rajada mitte väiksema astmelise, vaid tõelise püramiidi. Kuid Medumi lähedal (Sakkarast ja Dahšurist lõuna poole) alanud ehitus ei jõudnud lõpule, sest Snofru viis oma residentsi põhja poole. Sakkarast põhja pool, Dahšuris, laskis ta püstitada teise püramiidi. See oli 97 meetrit kõrge, murrukohaga kantidel.
Püramiidi ehitas ka Hufu järeltulija Džedefra. Tema püstitas selle Abu Rawashi (Gizast põhja poole).
Järgmised valitsejad Hafra (Chephren) ja Mykerinos lasid oma püramiidid püstitada taas Cheopsi püramiidi naabrusesse Giza lähedale.
Hufu muumiat ei ole seni leitud. Tema püramiidi hauakambris asub küll kivist sarkofaag, kuid pole kindel, kas seda on kunagi surnukeha hoidmiseks kasutatud.
Hufu kohta on egüptoloogidel üldse vähe andmeid. Temas on säilinud veel üks väike kujuke, mis leiti Abydose templist ja mis on praegu Kairos, Egiptuse Muuseumi ekspositsioonis.
Kogu Cheopsi püramiidist on leitud vaid ühest kõrvalkambrist tema nime tähistav hieroglüüf. Püramiidi kõrval asuvate hoonete varemetest on siiski tema kartušše avastatud.
Viimased faktid on mõnedele uurijatele andnud alust arvata, et Hufu ei ole üldse reaalne ajalooline isik, vaid tema kartušš tähistas hoopis Jumalate Jumalat ehk päikest. Seega oleks vanad egiptlased ehitanud justkui Cheopsi püramiidi austamaks igavesti oma peajumalat.


Cheopsi püramiid.
Cheopsi püramiid on Egiptuse püramiid, mis on nime saanud Vana-Egiptuse kuninga Cheopsi (Hufu) järgi.
Cheops laskis selle ehitada aastatel 2551–2471 eKr. Cheopsi püramiid asub Egiptuses, Giza platool ja on suurim Egiptuse püramiididest ja maailma kõrgeim püramiid.
Ta loeti vanaaja seitsme maailmaime hulka ja on nendest ainuke, mis on tänaseni säilinud. Ligi neli ja pool tuhat aastat oli ta maailma kõrgeim ehitis – kuni 1300. aasta paiku valmis Inglismaal Lincolni katedraal.
Tehnilised andmed.
Püramiidi originaalne valgest lubjakivist kattekiht on nähtav vaid põhjakülje esimesel astmel
Asend.
Cheopsi püramiid asub praktiliselt ideaalselt tasandatud kaljul (kuni 2 cm kõikumised) ja püramiidi põhi on lähedane ideaalsele ruudule. Püramiid on orienteeritud põhiilmakaartega nii, et iga külg on täpselt risti kahega neist.
Algselt kaeti püramiid valge lubjakiviga, kuid alates 14. sajandist on püramiidi vahelduva eduga kasutatud kivimurruna ja katteplaadid kasutati ära Kairo linna ehitamisel. Samuti on maha kulunud püramiidi tipp, mis praegu on 7,85 meetri võrra madalamal.
Siseehitus.
Püramiid on ehitatud kolmes järgus ja igal etapil ehitati ka uus hauakamber, kuna tõenäoliselt kuningas soovis, et üks oleks teda alati ootamas.
Vaade alumisest kaldkäigust tagasi üles.
Vaade peamise hauakambi sissepääsule. Läbipääsemiseks on tarvis laskuda küürakile või neljakäpukile.
Esimene maa-alune hauakamber on raiutud püramiidi alla kaljusse umbes 30 meetrit allpool maapinda ja see ei asu täpselt püramiidi aluse keskpunktis. Hauakambri mõõtmed on 8x14 meetrit ja kõrgus 3,5 meetrit. See on lõpetamata. Tema juurde viib peasissepääsu juurest 36 meetrit pikk ja meeter kõrge järsk käik.
Teine hauakamber (tinglikult nimetatud kuninganna kambriks) asub umbes 20 meetri kõrgusel püramiidi jalamist ja asetseb täpselt tipu all. Kambri mõõtmed on 5,7x5,2 meetrit ja selle võlvlagi on kõrgeimas kohas 6,7 meetrit kõrge.
Selle hauakabri sissepääsu juurest algab 47 meetrit pikk ja 8,5 meetrit kõrge nn. suur galerii, mis viib peamisse hauakambrisse.
Kolmas, nn. kuninga hauakamber on lõpetatud ja selles asub ka kivist sarkofaag. Hauakamber asub 42,3 meetri kõrgusel maapinnast ja püramiidi teljest veidi lõuna pool. Kambri mõõtmed on 5,20x10,43 meetrit, kõrgus 5,81 meetrit.
Kogu püramiid on ehitatud liivakivist, kuid see hauakamber on vooderdatud lihvitud ja hoolikalt ühendatud graniitplokkidega. Selle ruumi kohal asetseb ligi kaks kolmandikku kogu püramiidi raskusest.
Hauakambris asuv ühest graniidipangast valmistatud sakrofaag on laiem kui kitsas ja madal sissepääs hauakambrisse (sisse pääsemiseks tuleb käpuli laskuda). Samas on uurijad oletanud, et praegune seinaplokkide asetus sissepääsu ümber ei ole ehitusjärgne, vaid pärast kõige vajaliku sisseviimist lasti eelnevalt rippu jäetud kiviplokid oma praegusele kohale. Sellest annavad tunnistust ka sooned plokkide külgedel ja tühimikud nende kohal.
Et kamber püramiidi raskuse all ei puruneks, tuli see raskus ühtlaselt jaotada. Selleks on hauakambri lae peal viis üksteise kohal asuvat nn. montaažikambrit kogukõrgusega 17 meetrit. Viimane neist lõpeb nürinurga all kokku pandud suurtest kiviplaatidest katusega, mis kannavad püramiidi raskust nii, et see ei rõhu hauakambrile. Samasuguseid kambreid on leitud ka teistest püramiididest.
Lisaks peakäikudele ja hauakambritele on püramiidis veel keeruline koridoride süsteem. Selline labürint oli osalt tehniliseks otstarbeks, osalt pääsuks hauakambrisse, aga samuti ohutuse mõttes, et varas või hauakambri juhuslik rüvetaja eksiks ja hukkuks.
Paljud koridorid lõpevad umbteega ning paljud ristuvad üksteisega. Mõned koridorid on nii madalad, et neist pääseb läbi ainult roomates, teised on küllalt kõrged. Koridorides on raske hingata, sest püramiidi sisetemperatuur on üle kolmekümne kraadi. Osa koridore on järsu kallakuga, mõned aga lõpevad äkki sügava šahtiga.
Vaade peamisele hauakambrile ja selles asuvale sarkofaagile
Ehituskäik.
Cheopsi püramiidi ehitamise kohta on kaks peamist teooriat. Esimese järgi, mis pärineb kreeklastelt, arvatakse, et püramiid on ehitatud orjade tööjõuga ja neid sunniti selleks. Sellest teatab kreeka ajaloolane Herodotos. Ta lisab, et Cheopsi püramiidi püstitamiseks rajati kõigepealt kiviplokkide vedamiseks vajaminev kaldtee ja maa-aluseid ruumid kalju sees. Seejärel ehitati püramiid ise.
On selge, et Herodotos ei saanud ise püramiidi ehitamist näha ja ta on selle informatsiooni saanud oma eelkäijatelt, kes kogunud selle pärimuse tõenäoliselt Giza nekropolis töötanud preestritelt.
Herodotose "Historia" andmetel ehitasid Cheopsi püramiidi 20 aasta jooksul 400 000 meest, kes töötasid 100 000 mehe kaupa kolmekuulistes vahetustes.
Teine teooria, millel on tänapäeva egüptoloogide hulgas rohkem pooldajaid, väidab, et püramiid on ehitatud sadade oskustööliste poolt. Neil oli elamislaager samas kõrval ja nad said oma töö eest palka või ei pidanud selle eest mõnda aega makse tasuma.
Samuti on teadlased jõudnud üksmeelele, et samal Giza platool asuv sfinks on kõrvalasuva, Chephreni püramiidi tellija-ehitaja nägu.
Püramiidi ehituseks vajalike kiviplokkide kohaletoimetamiseks Niiluse ääres asuvast kivimurrust kasutati plokkide alla kinnitatud jalaseid. Tõenäoline on, et lisaks madalale kaldteele, mida mööda plokid püramiidi jalamile veeti, ehitati ka püramiidi kerkides selle astmetele spiraalis tõusev kaldtee. Mõned uurijad eelistavad küll ühe pika kaldtee versiooni, mida siis pidevalt tõsteti, kuid see ei ole tõenäoline, kuna sellisel juhul oleks see veel enne püramiidi tipuni jõudmist enda alla matnud kogu kivimurru.
Plokkide kõrgusesse liigutamisel kasutati lisaks kaldteele kange ja rullikuid. Kiviplokid paigaldati ülitäpselt, sisuliselt on ehitis veekindel.
Pärast põhimüüride valmimist kaeti need valge lubjakiviga. Selleks murti kive Gizast umbes 30 km kaugusel asuvatest Niiluse paremkalda lubjakivikarjääridest. Pärast paigaldamist lihviti plaadid siledaks. Legendid teatavad, et kuningate ajal valged püramiidid sädelesid päikesekiirtes, ja mõne allika väitel pimestas nende lehtkullast kattega tippude sära silmi.
Tänapäeval pole püramiididel valgest lubjakivikattest jälgegi. 14. sajandi rändurid on kirjutanud püramiidil sipelgatena tegutsevatest ja poleeritud plaate alla laskvatest inimestest. Uus Kairo on ehitatud paljuski just nendest plaatidest.
Uurimine.
2004. aasta augustis teatasid kaks prantuse amatöör-egüptoloogi, Gilles Dormion ja Jean-Yves Verd'hurt, et nad on maaradari ja arhitektuurilise analüüsi abiga leidnud püramiidist senitundmatu koridori. Kui nende oletus vastab tõele, siis ei ole sellesse koridori tõenäoliselt kunagi võõras jalg astunud ja see võib viia võimaliku puutumatu hauakambrini, mis sisaldab kuninga säilmeid. Seni ei ole Egiptuse muinsuskaitseametnikud andnud amatöörteadlastele luba uurimist jätkata.


Iru.
Iru on küla Jõelähtme vallas Harjumaal.


Chephreni sfinks.
Chephreni sfinks on oma nime saanud Vana-Egiptuse kuninga (üldnimetaja vaarao) Chephreni järgi, kes püstitas Giza platoole püramiidi. See on teine kolmest suurest Giza püramiidist.
Chephreni sfinks on lõvi keha ja inimese näoga monumentaalne kuju, kes kujutab endast jumalat Ra-Harahtet. Sfinks asub Chephreni püramiidi idaküljel asuva pühamu ees, st sfinks kuulub Chephreni hauakopleksi juurde. Suur sfinks tahuti arvatavasti välja lubjakivikaljust, mis jäi üle Chephreni püramiidi blokkide murdmisest. Sfinksi nägu kujutas arvatavasti Chephrenit ja on seega vanim teadaolev monumentaalne vaaraoportree.
Sfinks, nagu ka kõrvalasuvad püramiidid on orienteeritud põhiilmakaarte järgi. Sfinks on umbes 20 m kõrge ja 73 m pikk.
Suurema osa viimasest neljast ja poolest tuhandest aastast oli sfinks liiva alla maetud. Suur steel sfinksi rinna ees annab teada, et 1419 e.Kr kaevas siis veel alles noor prints Tuthmosis IV selle liiva seest välja pärast üht unenägu, kus sfinks lubas talle Egiptuse kuningriiki juhul, kui noor prints sfinksi liivast välja kaevab.
Sfinksi vanus.
Ühe oletuse järgi on sfinks jäänuk perioodist, mis eelneb meile tuntud Vana-Egiptuse tsivilisatsioonile. Selle teooria kohaselt pärineb ta 15 000 aastat tagasi eksisteerinud ürgkultuurist. Väide tugineb Chephreni sfinksi ja Giza püramiidide ehitusmaterjali erosioonikahjustuste võrdlemisel.
Teise, üldlevinud oletuse, on enamus egüptolooge tänaseks kokku leppinud, et sfinks kujutab siiski meile tuntud egiptuse kuningat Chephreni, kes oli 4. dünastia neljas kuningas ja kes valitses 3. aastatuhandel e.Kr.


Sfinks (Vana-Kreeka).
Sfinks ehk Sphinx (kreeka keeles Σφίγξ 'kägistaja') oli vanakreeka mütoloogias naise pea ja rinnaga ning tiivulise lõvikehaga koletis.
Teda peeti hävingu ja halva õnne deemoniks. Sfinks oli Hesiodose järgi Kimääri ja Orthose, mõnedel andmetel aga Typhoni ja Echidna tütar. Ehkki Sfinksil olid tiivad, polnud ta teadaolevalt lennuvõimeline.
Hera saatis Sfinksi tema kodust Aithiopias (sellega meenutasid kreeklased Sfinksi välismaist päritolu) Teeba linna lähistele, kus ta kõigilt teelistelt küsis mõistatuse ja kägistas ära kõik, kes vastust ei teadnud.
Niimoodi karistas Hera Teeba kuningat Laiost, kes oli oma vastsündinud pojal Oidipusel jalad kokku sidunud ja ta mägedesse surema jätnud. Vähetõenäoline, et see juhtus vahetult pärast Oidipuse hülgamist: sel juhul oleks Sfinks paarkümmend aastat teebalasi kimbutanud.
Oidipus kasvas üles Korintose kuninga Polybose pojana. Kui ta oli suureks kasvanud, läks ta Delfisse, et selgitada välja oma tõelised vanemad. Teiste andmete järgi sai ta teada ennustusest, et tapab oma isa, ja lahkus Korintosest, sest pidas oma isaks Polybost. Teel kohtas Oidipus Laiost, kes oli teel oraakli juurde, et pärida, kuidas vabaneda Sfinksist. Oidipus keeldus kuninga teelt kõrvale astumast, mispeale puhkes kaklus ning Laios tapeti.
Oidipus rändas edasi ja kuulis Sfinksist. Kuna Oidipus oli üksik inimene, kellel polnud kodu ega lähedasi ja kellele tema elu palju ei tähendanud, otsustas ta proovida Sfinksi mõistatust lahendada ja otsiski koletise üles. Oidipus lahendas mõistatuse, mispeale Sfinks tappis enese, viskudes kuristikku. Varasemad jutustajad konkreetset mõistatust ära ei toonud. Hiljem ilmus legendidesse ka konkreetne mõistatus: "Kes käib hommikul neljal jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal? Mida rohkem on tal jalgu, seda vähem on tal jõudu." Vastus: inimene.
Kuna kuningas Laios oli surnud ja tal polnud pärijat, valisid teebalased rõõmust, et koletisest vabanesid, Oidipuse uueks kuningaks. Ta abiellus vana kuninga lese Iokastega. Keegi ei teadnud, et Oidipus oligi Laiose tapnud ja abiellus oma emaga (seda ei teadnud ka Oidipus ise).
Kõige tuntum vanakreeka tekst, milles Sfinks esineb, on Sophoklese "Kuningas Oidipus".


Aafrika kultuur.
pisi
Aafrika kultuur hõlmab kõiki Aafrika kontinendil kunagi olnud ning praegu olevaid kultuure.
Aafrika manner oli hominiidide ning perekonna "Homo" sünnimaaks (kaheksa liiki, millest ainult "Homo sapiens" ('tark inimene') ellu jäi). Inimkultuur Aafrikas on sama vana kui inimkond. Aafrika kultuuripärandi hulka kuuluvad nii neoliitikumi (10 000 e.Kr) kaljugraveeringud, Põhja-Aafrika rohumaade küttide jääaegsed petroglüüfid kui muistne Vana-Egiptuse kultuur.
Üks kontinent, erinevad maailmad.
Aafrika manner hõlmab ligikaudu 30 miljonit ruutkilomeetrit (1/5 kogu maismaast) ning seal asub üle 50 riigi. Loodustingimused varieeruvad niisketest troopilistest vihmametsadest (aastane sademetehulk 250–380 cm) troopiliste kõrbeteni. Kilimanjaro mägi (kõrgus 5895 m) jääb aasta läbi tipust lumega kaetuks, samal ajal kui Sahara on maailma suurim ja kuumeim kõrb. Aafrikas on mitmekesine taimestik – esindatud on nii võsastikud ja savannid kui ka kõrbe-, mägede-, vihmametsade- ning laialehiste metsade taimestik. Aafrikas elab üle miljardi inimese, kes esindavad väga eripalgelisi kultuuritraditsioone.
Hõimud ja etnilised grupid.
Aafrika on koduks arvukatele hõimudele ning erinevatele etnilistele ja sotsiaalsetele gruppidele. Mõnda kuulub vaid paar tuhat inimest, mõned on väga rahvaarvukad. Aafrika rahvad ja hõimud: afarid, anlo ewe, amharad, araablased, ashantid, bakongod, bambarad, bembad, berberid, bobod, bušmanid (sanid), chewad, dogonid, fangid, fondid, fulanid, ibod, kikuyud, masaid, mandinkad, pügmeed, samburud, senufod, tuareegid, wolofid, yorubad, suulud.
Muusika ja tants.
Aafrika muusika– ja tantsupärimus on suuline. Põhja- ning Lõuna-Aafrika muusika- ning tantsustiilid on erinevad – Põhjas on märgatav Araabia mõju, lõunapoolne kultuur on koloniaalajastul saanud mõjutusi Lääne muusikast ja tantsudest. Paljud Aafrika keeled on tonaalsed, st heli kõrgus määrab ära sõnade tähenduse. See avaldub ka Aafrika muusikalistes meloodiates ning rütmides. Kasutatakse erinevaid pille, sh kõige laiemalt trumme, samuti kellasid, vibupille, vilesid ja pasunaid.
Aafrika tantsud on tähtsad kommunikatsioonivahendid, tantsijad kasutavad žeste, maske, kostüüme, kehamaalinguid ning erinevaid visuaalseid vahendeid. Põhiliigutused on tihtipeale lihtsad, rõhutatakse üksikuid kehaosi: ainult ülakeha, torsot või jalgu. Tantsitakse nii üksi kui väikeste gruppidena (kaks kuni kolm inimest). Rühmatantse esitatakse erinevates kujundites: joon, ring, maotaoline liikumine. Linnastumise ja moderniseerumisega on Aafrika tants ja muusika saanud mõjutusi paljudelt erinevatelt kultuuridelt.
Kunst ja käsitöö.
Aafrika on rikas kunsti- ja käsitöötraditsioonide poolest – puulõige, vask- ja nahkesemed. Aafrika kunst ning käsitöö hõlmavad ka skulptuuri, maali, keraamikat, tseremoniaalseid ja religioosseid kostüüme ning peakatteid.
Aafrika kultuuris on alati inimese välimusele rõhku pandud, mistõttu mängivad juveelid olulist rolli isiklike aksessuaaridena. Maskid on üksikasjalikult välja töötatud ning hoolega viimistletud ja Aafrika kultuuris väga olulisel kohal. Maske kasutatakse tseremooniates esivanemate, vaimude, mütoloogiliste olendite ja ka viljakusjumalate kujutlemisel.
Aafrika traditsioonilises kunstis ja käsitöös esineb arvukalt püsimotiive, näiteks paare (naine lapsega, mees relva või loomaga, kõrvalise isiku või võõraga). Paarid võivad esindada esivanemaid, ühiskonna loojaid, abielus olevaid paare või kaksikuid. Paaride teema esindab aga harva mehe ja naise vahelist intiimsust. Ema lapsega või lastega väljendab intensiivset emaduse olulisust aafriklastele, emakest Maad ning inimesi kui tema lapsi. Mees relva või loomaga sümboliseerib au ning võimu. Võõras võib olla mõnest muust hõimust või mõnest muust riigist ning teda võidakse kujutada moonutatult.
Aafrika kunstist on saanud inspiratsiooni näiteks Giacometti, Max Ernst ja Pablo Picasso.
Folkloor ja muistendid.
Folklooris talletuvad inimeste kogemused ja väärtused, muistendid valgustavad moraali ja kombeid. Aafrika rahvajuttude arv võib ulatuda veerand miljonini. Suuline pärimus peegeldab sotsiaalse kogemuse väga erinevaid tahke. Esindatud on veeuputusmüüdid. Pügmeede müüdi kohaselt kuulis Kameeleon puu seest veidrat häält, lõikas puutüve lõhki ning sellest voolas välja suur hulk vett, mis kattis kogu maa. Koos veega ilmusid esimesed inimesed. Elevandiluuranniku müüt räägib heldest mehest, kes andis ära kõik mis tal oli, misjärel jumal Ouende andis talle tasuks varanduse, soovitas tal maalt lahkuda ning lasi tema omakasupüüdlike naabrite hävitamiseks kuus kuud vihma sadada.
Keeled ja kirjandus.
Aafrika kontinendil räägitakse tuhandeid keeli. Kui lisada erinevate etniliste gruppide poolt räägitavaid murded, on see number märkimismäärselt suurem. Mõningaid keeli ja murdeid räägib ainult mõnisada inimest, teisi aga miljonid. Enamkõneldud keelte hulgas on araabia, suahiili ja hausa keel. Väga vähesed Aafrika riigid on ükskeelsed, paljudes on ametliku keelena kasutusel ka mõni Euroopa keel. Näiteks Lõuna-Aafrikas on kasutusel 11 ametlikku keelt, millest üks on inglise keel.
Aafrika neli peamist keelkonda on afroaasia, niiluse-sahaara, nigeri-kordofani, khoisani.
Aafrika Tinditee oli varajane kirjaoskuse keskus.
Stanfordi ülikooli keeleteadlase Joseph Greenbergi uurimus jaotab Aafrika kuude (6) keelkonda: Afroaasia (roheline), Nigeri-Kongo mitte bantu (must), Nigeri-Kongo bantu (lilla), Niiluse-Sahara (punane), khoisani (kollane) ja austroneesia (valge) keelkondadeks. J. Greenbergi uurimuses on Aafrikas hinnanguliselt 1500 keelt.
Religioon.
Traditsioonilisi Aafrika animistlikke usundeid järgib tänapäeval u 100 miljonit aafriklast. Ristiusk jõudis Põhja-Aafrikasse 1. sajandil ning levis sealt 4. sajandiks Sudaani ja Etioopiasse. Etioopias on säilinud koptide kristlik usulahk. 15. sajandil jõudis kristlus troopilisse Aafrikasse ja tänapäeval on Aafrika mandril ligikaudu 340 miljonit kristlast.
Islam, populaarsuselt teine religioon Aafrikas, saabus siia 7. sajandil Vahemere rannikult. Aja jooksul levis islam edasi idarannikule ja Ida-Aafrikasse. Tänapäeval on moslemeid kõikjal Aafrikas, kokku u 285 miljonit inimest.
Pühad ja pidustused.
Peaaegu kõik inimelu tähtsündmused ja olulised aspektid on Aafrikas seotud pidustustega – sünd, initsiatsioon, kosimine ja abielu, suguharude pealike valimine, viljakoristus, jumalate kummardamised, surm, vaimud ning esivanemad.
Söök ja jook.
Aafrika toidutraditsioonid peegeldavad nii kohalikke loodusolusid kui mõjusid koloniaalvallutajatelt, kes tõid toidulauale näiteks paprika, pähklid ja maisi. Aafrika köök kasutab traditsioonilisi puu- ja köögivilju, piima- ja lihatooteid. Aafrika küla toidusedel koosneb tihti piimast, kohupiimast ja vadakust. Aafrika toidutraditsiooni keskmes on tärkliserikkad toiduained koos hautatud liha ja/või aedviljadega. Peamised juurviljad on maniokk ja bataat, kasutatakse ka aurutatud rohelisi köögivilju koos teravate vürtsidega. Laialdaselt tarbitakse aurutatud või keedetud aedvilja, kaun- ja teravilju, maniokki, bataati ja jamssi. Rohkelt kasutatakse ka metsikult kasvavaid puu– ja aedvilju. Palju süüakse arbuusi ja banaani.
Põhja-Aafrika rannikualade toidukultuur Marokost Egiptuseni erineb Sahara aafriklaste omast, kelle toidulaud on väga kesine. Nigeerias ja Lääne-Aafrikas armastatakse vürtsikaid toite. Mitte-moslemid toodavad ka alkoholi, mis sobib hästi enamiku Aafrika toitudega. Kõike tuntum alkoholne jook on Etioopia meevein "tej".
Toiduks valmistatakse nii liha kui kala, kaasa arvatud kuivatatud kala. Lõuna-Aafrika ja naabermaade köögid on rahvusvahelised, sisaldades võõrmõjusid nagu india köögist tuntud läätsesupp ja karri. Ida-Aafrika toidud ei sisalda liha. Veiseid ja lambaid peetakse vahetuskaubana, mitte toiduna.
Etiooplased on esimesed kohvikasvatajad ning neil on kohvitseremooniad, mis sarnanevad Jaapani teetseremooniaga. Etioopiast levis kohv edasi Jeemenisse, sealt Araabiasse ning ülejäänud Euroopasse.


Askja.
Askja on tegevvulkaan Islandil.
Vulkaan on olnud aktiivne aastatel 1797, 1875, 1919, 1921, 1922, 1923, 1924, 1926, 1938, 1961. Kõige võimsam registreeritud vulkaanipurse toimus aastal 1875 (VEI-indeks 5).
Vulkaani kõrgus merepinnast on 1516 meetrit.


Absoluutselt must keha.
Absoluutselt must keha on selline idealiseeritud keha, mis neelab kogu talle pealelangeva valguse (st valgus üldse ei peegeldu sellise objekti pinnalt).
Kuigi ükski materjal ei käitu absoluutselt musta keha taoliselt, on võimalik implementeerida objekt, mille omadused on kuitahes lähedased absoluutselt musta keha omadele. Selliseks objektiks on tumedate (nt tahmatud) siseseintega õõnsus, mille seina on tehtud hästi väike avaus. Välisele vaatlejale tundub auk absoluutselt mustana, sest läbi avause õõnsusse sattunud valguskiir peegeldub mitmeid kordi õõnsuse siseseintel enne kui pääseb uuesti läbi avause välja ja seega neeldub praktiliselt täielikult (muuseas, samal põhjusel näib toa sisemus päikesepaistelisel päeval kaugelt läbi avatud akna vaadatuna mustana). Kuna avaus on hästi väike, siis õõnsuse sisemuses olev kiirgus on praktiliselt tasakaalus seintega (mida hoitakse fikseeritud temperatuuril). Seega avaus kiirgab välja tasakaalulise spektriga kiirgust (nagu absoluutselt must keha).
Absoluutselt musta keha kiirgus.
See näitab, et temperatuuri tõustes nihkub spektri maksimum lühemate lainepikkuste poole. Vastavalt muutub ka kiirguse värvitoon.
Seos reaalsete kehadega.
Reaalsed kehad emiteerivad kiirgust vähem kui sama temperatuuriga absoluutselt must keha, vastavat koefitsienti nimetatakse keha kiirgamisvõimeks ja tähistatakse formula_6. Seega formula_7. Vastavalt Kirchhoffi seadusele on see võrdne keha neelamisvõimega. Kui formula_8 (ei sõltu lainepikkusest), nimetatakse keha "halliks" (neelab ühtemoodi igasugusel lainepikkusel).
Enamuse tahkete kehade ning kõrgele rõhule ja temperatuurile viidud gaaside soojuskiirgus on spektraalkoostiselt siiski üsna lähedane absoluutselt musta keha omale. See võimaldab kiirguse spektri järgi hinnata keha temperatuuri. Sellisel viisil määratud temperatuuri nimetatakse värvustemperatuuriks.


Ingeri.
Ingeri ehk Ingerimaa (soome "Inkeri", rootsi ja saksa "Ingermanland", vene "Ингерманландия", "Ингрия", "Ижорская земля", ladina "Ingria", inglise "Ingria") on ajalooline piirkond Loode-Venemaal Peterburi ümbruses ja Leningradi oblasti lääneosas.
Looduslik asend.
Ingeri piirneb põhjasuunal Narva, Lauga ja Koporje lahega, mille vahel asetsevad Kurkula ja Soikino poolsaared; kirdesuunal Neeva laht ja Laadoga järv, idapiiriks peeti
Laadoga järve suubuvat Lavaoja jõge, lõunapiiriks oli Peipsi põhjakaldast ida suunas tõmmatud joon, põhjapiiriks Soomega piirnev Rajajõgi. Ingerimaad eraldab Eestist Narva jõgi ja Peipsi järv, ajalooline piir Soome ja Karjalaga kulges mööda Sestra jõge (soome keeles "Rajajoki" 'piirijõgi', varem Siestarjoki). Ingerimaad eraldas Karjalast ka Laadoga järv.
Rahvad.
Ingerimaa põlisrahvasteks olid läänemeresoome hõimud vadjalased ja isurid. Vadjalased arvatakse olevat Ingerisse tulnud kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel. Esimesed teated vadjalaste kohta pärinevad 11. sajandist. Isurid arvatakse olevat sõja- ja rüüsteretkede tõttu tühjaks jäänud Ingerimaale sisse rännanud 10. sajandil Karjalast. Esimesed teated isurite kohta pärinevad 12. sajandist. Tõenäolisem on siiski, et mõlema rahva esivanemad on nendel aladel elanud juba tuhandeid aastaid.
Isureid esines väikeste saartena Soome lahe rannikul ja eraldi Põhja-Ingeris Lempaalas. Praegu elavad isurid mõnedes Ingeri põhja- ja loodeosa külades Luga jõe alamjooksul, Kurgla, Soikkola poolsaarel ja Hevaa (Kovaši) jõgikonnas. Isurite arv on vastavalt Venemaa 2002. aasta loendusele 327 inimest, neist 177 Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. 53,1% neist rääkis isuri keelt emakeelena. 1989. aastal elas Venemaal 449 isurit.
Ajalooallikate, keele- ja arheoloogiaandmete kohaselt on vadjalastega asustatud ala ulatunud vanasti kaugele nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste ala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas. Praegu kõneldakse vadja keelt vaid Laukaa jõe suudme ääres: Jõgõperä (Krakolje), Liivtšülä (Peski) ja Luuditsi (Lužitsõ) külades. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis. Tõenäoliselt on tegemist inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased hoopis "teiste rahvaste" hulka. 2008. aastal said vadjalased Leningradi oblastis põlise väikerahva staatuse. Viimastel aastetel on vadjalaste asualale kerkinud Ust-Luga sadamakompleks ja plaanis on rajada sinna ka kuni 70 000 elanikuga linn.
12. ja 13. sajandil hakkasid Ingerisse asuma slaavlased. Seejärel läksid kalastamise, karjakasvatuse ja põlluharimisega tegelevad vadjalased ja isurid algul Novgorodi ning hiljem Moskva võimu alla. Nendest sai õigeusulised.
Rootsi võimu ajal 17. sajandil asus Ingerisse elama ka rootslasi ja hulgaliselt soomlasi. Soomlasi rändas enne Äyräpää kihelkonnast, hiljem kaugemalt Savo maakonnast. Nende järeltulijatest tekkisid äyrämöiste ja savakote hõimud, hiljemate ingerisoomlaste ehk ingerlaste esivanemad. Kolmas soomlaste rühm tekkis Narva ja Laukaa jõgede vahelisel alal (nn narvusi soomlased) Viru Ingeris. See rühm sai alguse tänu Soome lahe saarte ja ranniku külade tihedale kaubavahetusele Virumaaga.
Äyrämöiste peamised asualad olid Kesk-Ingeri põhjaosad ja kagunurk ning Põhja-Ingeri lääneosa. Savakod elasid Kesk-Ingerimaa lõunaosas, Ida-Ingeris ning Põhja-Ingeri lõuna- ja idaosas. 17. sajandi jooksul Ingeri alad soomestusid, nii et kui Venemaa Põhjasõja käigus (1700–1721) vallutas Ingerimaa, oli soomlaste arv selleks ajaks kasvanud juba 70 000-ni ehk 75% elanikkonnast. Geograaf Peter von Köppeni uurimuste järgi elas Ingeris 1849. aastal 5148 vadjalast, 15 600 isurit, 29 243 äyrämöist ja 43 080 savakot (ehk kokku 72 323 soomlast).
Ala venestumine sai hoogu Peterburi rajamisega, ehkki veel 20. sajandi alguses ümbritsesid impeeriumi pealinna peamiselt soomekeelsed külad. 19. sajandi lõpul rändas Ingerimaale välja ka palju eestlasi, mistõttu lisaks ingeri ja vene küladele tekkis sinna hulganisti ka eesti külasid. Ingerimaal elanud eestlaste enamik evakueeriti Teise maailmasõja ajal 1943. aasta hilissügisel Eestisse ning neist pöördusid tagasi väga vähesed.
Soomeugrilaste kultuur ja keel Ingerimaal on välja suremas. Vadjalased on praktiliselt välja surnud, isureid on Lääne-Ingerimaal veel mõnisada. Ka ingerisoomlasi on Ingeris praegu vähe ning needki on paljus venestunud (1937 keelati väikerahvuste omakeelsete koolide tegevus). Veel 1926. aasta rahvaloendus tuvastas "Leningradi soomlaste" arvu 126 000-ni – teiste andmete kohaselt oli soomlasi samal ajal isegi 160 000 1928. aastal algas Nõukogude Liidus kollektiviseerimine ja viidi läbi esimene massküüditamine. 1939. aastaks tapeti vähemalt 13 000 soomlast, vangilaagris viibis vähemalt 37 000. 1942. aastal küüditati ligi 30 000 inimest Siberisse. Üle 60 000 soomlase evakueeriti Eesti kaudu Soome 1943–1944. Neist enamik naasis, aga nad hajutati Sise-Venemaa oblastitesse ja nendel keelati elada Ingeris. Napi 20 aasta vältel viidi Ingerimaalt ära umbes 110 000 inimest ehk 97%. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil elas Nõukogude Liidus 67 359 soomlast, neist umbes veerand Karjalas, teine veerand Eestis, kolmas Leningradi oblastis ja ülejäänud mujal. Leningradi oblasti elanikkonnast (ilma Peterburita) moodustasid soomlased 1989. aastal umbes 1%. 1990ndatel aastatel anti ingerlastele õigus asuda ümber Soome. Kümne aastaga kasutas seda õigust 20 000 soomlast.
Varasem ajalugu.
Hilisel rauaajal (viikingite ajal), alates 750. aastatest oli Ingerimaa sillapea varjaagide kaubateel Ida-Euroopaga. Kujunes välja varjaagide aristokraatia, kust pärinesid hilisemad Vana-Vene valitsejad.
Ingerimaa ja sellest ida suunas asuv Vadjamaa kuulusid ajaloolise Novgorodimaa koosseisu, Vadja viiendiku ja Šeloni viiendikuna.
Rootslased hakkasid nimetama seda piirkonda "Ingermanland" (ladina keeles "Ingria"). Selle nime olevat maa saanud Rootsi kuninga Olof Skötkonungi tütre Ingegärd Olofsdotteri järgi, kes 1019 abiellus Jaroslav Targaga. Kaasavaraks anti talle Staraja Ladoga ümbruse maad. Neid haldasid Rootsi jarlid Novgorodi Vabariigi võimu all.
12. sajandil liideti Lääne-Ingerimaa Novgorodiga. Järgnevatel sajanditel oli Ingerimaa kui Venemaad ja Lääne-Euroopat ühendava kaubatee pärast palju sõdu, peamiselt Venemaa ja Rootsi vahel, kuid sageli olid asjasse segatud ka Taani ja Saksa Ordu. Ingerimaa põliselanikud sõdisid juba 1240 Aleksander Nevski väe koosseisus Rootsi vastu Neeva lahingus, 1241. aastal vallutas Aleksander Nevski Koporje linnuse ning 1242. aastal vallutasid Novgorodi väed tagasi Pihkva linna. Sama aasta suvel vallutati ka Ingerimaa tagasi ja Liivi ordu kaotas oma äsjased vallutused.
Rootslased rajasid 1300 Torkel Knutssoni juhtimisel Neeva jõe suudmealale Landskrona kindluse, mille novgorodlased 1301 hävitasid. Taani rajas oma valduste piirilinnuseks Narva linnuse mida Liivi ordu oma võimuperioodil edasi ehitas, misjärel venelased rajasid Narva jõe vastaskaldale 1492 Jaanilinna kindluse. Ingerimaal oli ka Koporje kindlus.
Alates 1478. aastast liideti Vadja viiendikuna Novgorodi Vabariigi koosseisus olnud Ingerimaa Moskva suurvürstiriigiga. Vene võim tõi kaasa õigeusustamise, mis algas 13. sajandi esimesel poolel. Et jumalateenistused olid slaavikeelsed, tõi see kaasa ka teatava venestumise.
Liivi sõjas vallutas Pontus De la Gardie Ingerimaa ja Karjala kannasel 1580 Schlossburgi ning 1581. aastal Narva, Ivangorodi, Pähkinälinnai ja Jami, Käkisalmi, Koporje, Venemaa tsaaririigilt ning maa-alad liideti Ingerimaa Rootsi kuningriigi valdusesse aastatel 1580–1595 (vt ka Pljussa vaherahu).
Aastatel 1590–1595 toimunud Vene-Rootsi sõja lõpetanud Täyssinä rahulepinguga 1595. aastal, loovutati piirkond Ingerimaal, Ivangorodist Käkisalmini jälle Venemaa tsaaririigile.
1609. aastal Segaduste ajal, Venemaale trooninõudlejale Vassili Šuiskile esialgu appi kutsutud Rootsi armee Jakob De la Gardie juhtimisel okupeeris järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini (samuti Staraja Russa, Porhovi, Laadoga ja Oudova).
Ingeri sõda.
Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahuga läks piirkond koos Ingerimaal kindluste Ivangorodi, Jami, Koporje, Nöteborg ja Kexholmiga Rootsile tagasi ning jäi aastateks 1617–1721 Rootsi krooni valdusesse.
Rootsi jaoks oli Ingerimaal strateegiline tähtsus. See oli puhvertsoon, mis pidi ära hoidma Venemaa rünnakud Karjala kannasele ja praeguse Soome alale. Samuti pidi Venemaa väliskaubandus käima Rootsi territooriumi kaudu. Ingerimaa oli ka koht, kuhu Rootsi oma alamaid asumisele saatis.
Rootsi valduses oleva Ingermanlandi koosseisu kuulusid: Jaanilinna maakond, Jaama maakond, Kaprio maakond ja Pähkinälinna maakond. Maa–ala ulatus ida – lääne suunas Narva alamjooksust Lava jõeni (200 km), põhja – lõuna suunas Viiburi Karjala rajalt Vene piirini (130 km).
17. sajandi 30-nendail aastail algatas Rootsi kuningas Ingerimaa soodsa asukoha tõttu piirkonnas majanduse elavdamise programmi, 17. juunil 1632 langetas Gustav II Adolf otsuse, et Neeva jõe äärde ja mujale sobivatesse kohtadesse Karjalas ja Ingerimaal tuleb rajada linnad (Nyen jt.), anda neile linnaõigused ja privileegid. Läheduse tõttu Venemaale osutas Nyen suurt konkurentsi senistele kaubalinnadele: Tallinnale, Narvale ja Viiburile. Esimesed oma linnaprivileegid sai Nyen
siiski alles 20. septembril 1642. aastal ning Nyen tõusid ka tähtsaimaks Ingerimaa linnaks – provintsi pealinnaks. 1642. aastal lahutati Liivi- ja Ingerimaa kindralkubermang ning moodustati kaks eraldi kindralkubermangu. Ingerimaa esimeseks kindralkuberneriks määrati Erik Karlsson Gyllenstierna. 1651. aastal viidi piirkonna keskus senisest keskusest Nyenist üle Narva.
Maa oli aastakümneid kestnud lahingute, küüditamiste ja näljahädade tõttu tühjenenud. Rootsi võimude toel sai teoks luteriusuliste soomlaste kolonisatsioon tühjadele aladele. Riik vabastas uusasukad sõjaväekohustusest ja luteriusuliste osa elanikkonnast kasvas: 1656 moodustasid soomlased Ingeri rahvastikust 41,1%, 1671. aastal 56,9% ja 1695. aastal juba 73,8%. Aastal 1664 oli elanike arv 15 000; Rootsi aja lõpus elas Ingerimaal üksi soomlasi 70 000.
Algul oli kuningas Gustav II Adolf tahtnud muuta Ingeri saksa alaks, pakkudes sakslastest talupoegadele soodsaid tingimusi, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ka kohalikule õigeusulisele talurahvale püüti luterlust peale suruda, kuid seegi ei õnnestunud, kuigi usuvahetajatele lubati maksukergendusi ja muid eesõigusi.
Luterlus levis alles koos vabatahtlike soomlastest ümberasujatega eriti Savost ja Karjala kannaselt, eriti Äyräpää kihelkonnast. Neist saigi ingerisoomlaste aluspõhi, "savakot" ning "äyrämöiset". Neist "äyrämöiset" elasid Kesk-Ingeri põhja- ja kaguosas ning Põhja-Ingeri lääneosas. Suuremaks rühmaks kujunenud "savakot" paiknesid Kesk-Ingeri lõunaosas, Ida-Ingeris ning Põhja-Ingeri ida- ja lõunaosas.
Ingerimaa läänistati Ingerimaa rüütelkonna aadlikele, sõjaväelastele ja riigiametnikele, kes tõid kaasa luterlastest teenreid ja töömehi. Maad harima hakkasid aga soomlased. Ingerimaal oli mitu riigimõisat "Academia Gustaviana" ülalpidamiseks.
Rootsi–Vene sõda 1656–1658.
1656. aasta alanud Rootsi–Vene sõjas hõivasid Vene tsaaririigi väed 1658. aasta alguses Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust, Jamburgi ja Koporjet. Sõja lõpetas 1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Venemaa vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu, kuid piirkonna elanikkonnast oli alles jäänud vaid 1/3 sõjaeelsest rahvastikust.
1695. aastast so Rootsi aja lõpul on teada Ingerimaa kihelkondadest: Ingeris Lempaala, Vuole, Valkeasaari ja Kuivaisi (Toksovo) kihelkond; Kesk–Ingeris: Venjoki, Tuutari, Hietamäki, Skuoritsa ja Ropsu ning Lääne–Ingeris Kupanitsa ja Valkeakirkko (Moloskovitsõ) kihelkond.
Vene aeg.
Põhjasõja tagajärjel langes Ingerimaa Uusikaupunki rahulepinguga 1721 tagasi Venemaa kätte. Venemaa vallutas Ingeri tegelikult kohe Põhjasõja alguses aastatel 1702–1703. Oktoobris 1702 vallutasid vene väed Neeva jõe ülemjooksul Nöteborgi ja 1. mail 1703 langes jõe suudmealal Ohta harujõe
kaldal paiknenud Nyenskansi kindlus koos Nyeni linnaga.
Aastal 1703 hakkas Peeter Esimene Neeva jõe soisel suudmealal, allajõge vanast Rootsi kindlusest Nevanlinnast, ehitama Peeter-Pauli kindlust, millest kasvas Nevanlinna kohale välja Venemaa keisririigi uus pealinn Peterburi.
1704. aastaks Neeva suudme piirkonna ning vallutatud piirkonna haldamiseks moodustati 1706. aastal Vene tsaaririigi Ingerimaa kubermang, mille koosseisu liideti 1708. aastal Pihkva maakond ja 1710. aastal asutatud Peterburi linna ümbrus, Schlüsselburg, Jamburg, Koporje, Narva maakond, Tartu maakond, Olonetsi kaid, maad Oneega jõe ääres (Kargopolje maakond) ja Novgorodi linna ümbritsevad maad.
Kubermangukeskuseks oli kuni 1710. aastani Schlüsselburg ja pärast seda juba Peterburi, 1710. aastal nimetati ka Ingerimaa kubermang ümber Peterburi kubermanguks.
Peterburi kubermangus.
Peeter I muutis pärast vallutamist Ingeri kubermangu Ingerimaa hertsogiriigiks, mille esimeseks ja viimaseks vürstiks ja hertsogiks sai Aleksandr Menšikov. Aastal 1710 muudeti Ingeri Peterburi kubermangu osaks koos Tallinna kubermangu Wesenbergi maakonnaga ja Tartumaaga. 1719. aastal tsaar Peeter I korraldusel läbiviidud haldusreformi tulemusel reorganiseeriti senised Venemaa kubermangud, määrati kubernerid ning Ingeri kuulus Sankt-Peterburi kubermangu Peterburi provintsina, kuhu kuulusid Kotlini saar Kroonlinnaga, Schlüsselburg, Koporje ja Jamburgi maakond ja Narva linn.
19. sajandi teisel poolel rajati Ingerisse väljarännanud eestlaste asundusi (Volossovos, Zimititsõs, Aasikul). Eestlasi rändas Ingerimaale eriti 19. sajandi teisel poolel, nii et 19. sajandi lõpul oli Lääne-Ingeri mõne kihelkonna elanikest juba kolmandik eesti talupojad. Eestis aga elas ingerisoomlasi vähe, needki peamiselt Narva piirkonnas.
Luterluse, soomekeelse kultuuri ja hariduselu arengut soodustas Soome liitmine Venemaaga 1809. aastal. Venemaa keisririigi aja lõpus tegutses Ingeris juba 34 kogudust.
1863. aastal asutati Kolppanas isegi soomekeelne õpetajaseminar. Tänu sellele sai põhielanikkond soomekeelse põhihariduse. 1913. aastal töötas Ingeris 229 soomekeelset kooli.
Ingeris ilmus ka 19. sajandi teisel poolel mitmeid soomekeelseid ajakirju. Samuti soomlaste seltsitegevus arenes. Eesti eeskujul hakati Ingerimaal korraldama laulupidusid aastast 1899, mida 1918.aastani jõuti korraldada kokku seitse.
Ingeri ajaloolised kihelkonnad ja mõned külad.
Ingerimaa kihelkonnad 1925. aasta paiku
1917. aasta revolutsioonisündmused.
23. aprillil 1917. aastal toimus "Soitthu" kongress, kus otsustati alustada soomekeelse hariduse andmist. "Soitthu" oli Ingeris moodustatud ühing, millel oli idee luua Ingeri autonoomia. Kolmandal kongressid loodi kohalikud nõukogud, mille bolševikud ajasid laiali, paljud nõukogude liikmed põgenesid Soome ja Eestisse. Eestis loodud ingerlastest pataljon osales Eesti Vabadussõjas.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni (1917) püüti Ingeri pataljoni (ülem Aleksander Tynni) ja Soome vabatahtlike toetusel saavutada Ingerimaa iseseisvust, et hiljem Ingeri inkorporeerida osalt Soome, osalt Eesti riigi koosseisu (ingerlaste ülestõus, nn Volossovo mäss, mis sai alguse Lääne-Ingerist, Iljussa külast, kus kohalik rahvas astus nõukogude võimu vastu välja).
Ingeri Vabadussõjas ja Vene kodusõjas.
Kevadest 1918 sügiseni 1919 olid Ingerimaal Vabadussõja ja Vene kodusõja käigus relvastatud kokkupõrkeid. 1919. aastal Põhja-Ingeris peetud lahingute tõttu põgenes Soome piiri lähedal olevatelt Ingeri aladelt üle 6000 inimese Soome. Aastatel 1919–1920 oli osa maast iseseisvuslaste käes (ingerlaste mäss). 27. mail 1919.a. Põhja-Ingermanlandi polk polkovniku Juri Elfengreni juhtimisel (580 võitlejat) vallutas Kirjäsalo, Kikkulaise, Lembolo, Vaskelova külad ja ligines Kuivoja külale ja Gpusino jaamale. Kirjäsalo sai uueks pealinnaks Põhja-Ingerile. Täieliku võimu võttis endale Põhja Ingermanlandi komisjon. Põhja-Ingeri Vabariigi ajutine valitsus laskis välja isegi postmarke, mis on filatelistide seas praegu väga hinnas. Põhja-Ingeris oli mitme küla omavalitsuspiirkond (Kirjasalo vabariik).
Ingerimaal toimusid vene valgekaartlaste Loodearmee I ja II pealetung Petrogradile.
Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise Tartu rahulepinguga 1920 läks Ingerimaa äärmine lääneosa Eestile. Samal aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga Soome ja Nõukogude Venemaa vahel jäi ülejäänud osa Ingerimaast Venemaale. Leping nägi Ingerimaale ette usuvabaduse ja kultuuriautonoomia, kuid neid lepingusätteid ei täidetud.
Sõja ja vägivalla eest põgenes Ingerimaalt 8000 inimest Soome ning vähemalt 1000 inimest Eestisse. Olukorra rahunedes läks enamik põgenikke tagasi kodumaale. 1926. aasta rahvaloenduse andmeil elas NSV Liidus 114 831 "Leningradi soomlast".
Ingeri häving.
Aastal 1928 alustati Ingeris kolhooside moodustamist ja vana talusüsteemi likvideerimist. Sellega kaasnesid repressioonid. Aastail 1929–1931 küüditati Ingerimaalt Ida-Karjalasse, Hibiinidesse, Kasahstani ja Kesk-Aasiasse u. 18 000 inimest.
1935–1936 puhastati peamiselt Põhja- ja Lääne-Ingeri piirialasid "ebausaldatavast elemendist". See tabas 27 000 inimest. Repressioonid saavutasid haripunkti 1937–1938.
Aastate 1929–1938 tagakiusamiste ajal vangistati ja küüditati Ingeri soomlastest 40–45 %, u. 40 000 – 50 000 inimest. Löögi all olid eriti jõukamad ja haritumad inimesed.
1930. aastatel õnnestus sadadel ingerisoomlastel Soome põgeneda. Seal said nad pagulase staatuse. Aastaks 1943 oli Soomes 1672 kodakondsuseta ingerisoomlast.
1920. aastatel hakati ka luteri kirikut ja kirikuõpetajaid taga kiusama. Vaimulikke vangistati ja saadeti asumisele. 1930. aastatel kirikud suleti. Aastal 1937 mindi ingerisoome koolides üle vene keelele, kuigi õpilased seda ei osanud. Soomekeelsed õpikud hävitati ja soome keele kõnelemist karistati.
Ingeri Teises maailmasõjas.
Eriti karmistusid repressioonid Teise maailmasõja ajal. Leningradi blokaadi jäänud ingerisoomlastest asustati talvel 1941/1942 umbes 20 000 – 30 000 inimest Siberisse. Kesk- ja Lääne-Ingeri alad vallutas Saksa Wehrmachti väegrupp Nord 18. armee, nende kätte jäi üle 60 000 soomlase.
Sõjaviletsus ja nälg sundis soomlasi lahkuma oma elualadelt Eestisse. Mitu tuhat ingerisoomlast viidi karantiinilaagritesse Eestis ja mujal, sealhulgas Narvas ja Põllkülas. Laagrites suri üle 3000 inimese epideemiatesse ja nälga. Ka Saksamaale läks tööle 3000 soomlast.
Leningradi blokaadirõnga kujundanud Ingerimaal Saksa vägede asetsus 1942. aasta mai- 1943. aasta jaanuar
Saksa ja Soome vahelise lepingu alusel algas 1943. aasta kevadel ingerisoomlaste vabatahtlik ümberasumine Soome. Paldiski sadamast viidi kokku 63 000 ingerisoomlast. Nad asusid elama peamiselt Häme, Turu ja Pori ning Uusimaa lääni. Nad said tööd tööstuses ja põllumajanduses ning sulandusid kiiresti Soome ühiskonda. Osa soomlastest, umbes 3000 inimest, jäi Eestisse.
19. septembril 1944 sõlmis Soome Nõukogude Liiduga vaherahu, millega ta kohustus tagastama sõja ajal interneeritud Nõukogude Liidu kodanikud, sealhulgas ingerisoomlased. Viimastele lubati kodukohta tagasi pääsemist. 55 000 ingerisoomlast läkski tagasi, kuid kedagi neist ei lubatud Ingerisse. Nad viidi väljasaatmiskohtadesse, peamiselt Kesk-Venemaale, Kalinini, Vladimiri ja Vologda oblastitesse. Umbes 8000 ingerisoomlast jäi end varjates Soome. Soome ja Nõukogude Liidu surve alt põgenesid pooled neist edasi Rootsi.
Pärast Ingerimaa hõivamist jagati Ingerimaa taas Leningradi oblasti erinevate rajoonide vahel.
Uus algus.
Pärast Teist maailmasõda sai Eesti ingerlaste üheks tähtsamaks elukohamaaks. Ingerlaste massiline siirdumine Eestisse algas juba sõja ajal, mis ajast jäi siia umbes 3000 soomlast. Kohe pärast sõda hakkasid Sise-Venemaale deporteeritud soomlased rändama Eestisse, mis oli ahvatlev majandusliku paremuse ning religiooni, kultuuri ja keele sarnasuse tõttu. 1947–1950 Nõukogude võimud saatsid ingerlastest enamuse välja, aga 1950. aastate teisel poolel hakkasid nad pöörduma jälle tagasi.
Samal ajal avanes võimalus Ingerisse tagasi minna, aga seal ootasid ees konfliktid mujalt tulnud uusasukatega ning sõja ajal hävinud kodud. 1959. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid ingerisoomlased Eestis suuruselt teise rahvusvähemuse: 16 699 inimest.
1990. aastatel nad rehabiliteeriti ning neile anti luba Soome emigreeruda. Selleks ajaks oli Ingerisse alles jäänud 20 000 soomlast. Nad olid oma kodumaal vähemusse jäänud, muuhulgas venelaste massilise sisserände tõttu. 18 000 soomlast elas Ida-Karjalas ja umbes 17 000 Eestis. Tuhandeid oli veel Siberis, Kesk-Aasias ja mujal.
Nõukogude aja lõpul hakkasid ingerisoomlased aktiivselt kultuurielu edendama. Ingerlased asutasid kultuuriseltse 1988. aasta oktoobris nii Eestis kui ka Peterburis.


OÜ Nantecom.
OÜ Nantecom on Rakveres (Jaama puiestee 25) tegutsev firma, mis toodab glasuurkohukesi. Ta kuulub Eesti ja Soome omanikele.
Firma alustas kohukeste tootmist 2002. aasta lõpus. Rakveresse rajati vabrik sellepärast, et seal olid sobivad ruumid ja võimalus teha koostööd Rakvere Piimaga ning tootmine on seal odavam kui Tallinnas.
Nantecom võttis esimesena kasutusele mitmekihilise kohukese tehnoloogia.
Kohuke valmib kahe ööpäeva jooksul, läbides kümnemeetrise tootmisliini.
Kohupiimamass saadakse Rakvere Piimalt. Turustamisel kasutatakse Rakvere Piima logistikat, mis võimaldab neid müüa kogu Eestis.
Tootmist alustati ühes vahetuses, kuid kohe mindi üle kahele vahetusele.
Eesti Parim Toiduaine.
OÜ Nantecom on osalenud konkurssidel Eesti Parim Toiduaine.
Aastal 2003 märgiti ära Duo BONO Šoko.
2004. aasta konkursil osalesid BONO Kids Metsmaasikas ja BONO Rosina.
Aastal 2005 märgiti ära Šokolaadi kOHuke ja Jõhvika kOHuke. Vanilli kOHuke konkursi ajal veel tootmises ei olnud.
Müük ja turuosa.
2005. aasta seisuga on Nantecomi turuosa Eesti kohukeseturul umbes 15%. Teda edestavad AS Kohuke ja AS Hea Meier.
Käive oli 2003. aastal 14 miljonit krooni, 2004. aastal 17 miljonit krooni. Aastal 2005 oli plaanis müüa 20 miljoni krooni eest.
80% käibest tuleb suurtest kaubanduskettidest, sest Bono kohukesi peetakse kalliks.
Kahel aastal on Nantecomi kohukesi müüdud Lätis firma Tukuma Piens kaudu Baltais Premiumi nime all. Sügisel 2005 mindi ka Leedu turule.
Personal.
Juhatuse esimees on Tõnu Rehema. Tootmisjuht on Kai Jaumees, kes on ka retseptide väljamõtleja.
Ettevõttes on 2005. aasta seisuga 25 töötajat.
Välislingid.
Nantecom


Eugenius IV.
Eugenius IV (Gabriele Condulmer; ka Gabriello Condulmaro, Condolmer, Condulmieri, Condolmieri või Condulmerio, 1383 – 23. veebruar 1447) oli paavst 1431–1447. Ta oli 207. paavst.
Gabriele Condulmer sündis Venezias umbes 1383. aasta paiku, teistel andmetel 1388. Ta oli pärit jõuka kaupmehe Angelo Condulmeri ja Beriola Correri 4-lapselisest perest. Tema onu oli paavst Gregorius XII.
Condulmer õppis Padova ülikoolis. Tundes kutsumust saada vaimulikuks, jagas ta vaestele 1400. aastal oma varanduse, mida hinnati 20 000 tukati väärtuseks ja liitus Alga augustiini regulaarkanoonikute kongregatsiooniga. 1406 sai tema onu paavstiks ja kutsus Condulmeri Rooma.
Kardinal Condulmer osales oikumeenilisel kirikukogul Saksamaal. Ta osales 2 konklaavil 1417–1431.
1431. aasta konklaav.
Eugenius IV valiti paavstiks 3. märtsil 1431 Roomas Santa Maria sopra Minerva kiriku lähistel asunud dominiiklaste konvendis ja krooniti 11. märtsil kardinal Lucido de' Conti poolt.
2.–3. märtsini 1431 toimunud konklaavil osales 13 kardinali. Eugenius IV valiti paavstiks esimeses voorus. Konklaavil andsid kardinalid vande, et pühendavad paavstiks saamise korral oma tegevuse reformidele ja teevad koostööd kardinalide kolleegiumiga. Eugenius IV kinnitas selle otsuse pärast oma valimist.
Baseli oikumeeniline kirikukogu ja skisma.
Eugenius IV valitsemisaja tähtsamaks sündmuseks oli 1431–1449 Baselis toimunud XVII oikumeeniline kirikukogu. Martinus V oli kirikukogu eesistujaks määranud kardinal Giuliano Cesarini, kelle puudumisel avati kirikukogu 23. juulil 1431 paavsti esindajate poolt. Vaimulike loiu osavõtu tõttu kirikukogu töös otsustas paavst kirikukogu 18. detsembril 1431 laiali saata ja kutsuda 18 kuu jooksul kokku uue kirikukogu.
Paavsti otsus tekitas kardinalides vastuseisu, kes keeldusid laiali minemast, nõudsid 29. aprillil 1432 paavsti ilmumist Baselisse 3 kuu jooksul ja 18. detsembril 1432 esitasid paavstile ultimaatumi, mille tõttu andis paavst esmalt kardinalidele järele, tühistades 15. detsembril 1433 oma varasema otsuse kirikukogu laialisaatmise kohta. Juunis 1436 mõistis Eugenius IV hukka kirikukogu taotlused paavstivõimu kärpimiseks. 18. septembril 1437 määras paavst oikumeenilise kirikukogu toimumispaigaks Ferrara, mille viis jaanuaris 1439 üle Firenzesse.
Paavsti ja kardinalide vahelise kriisi tõttu tagandas oikumeeniline kirikukogu paavsti 25. juunil 1439 ametist ja 5. novembril 1439 valiti tema asemele vastupaavstiks Savoia hertsogi Amadeo VIII, kes võttis nimeks Felix V. Eugenius IV ekskommunitseeris vastupaavsti 23. märtsil 1440. Prantsusmaa ja Saksamaa kuulutasid tekkinud olukorras välja neutraliteedi, kuid Prantsusmaal võeti 1438 vastu Bourges’ pragmaatilised sanktsioonid, milles tunnustati oikumeenilise kirikukogu ülemvõimu paavsti suhtes. Samas jäid kõik suuremad riigid tekkinud skismas paavsti toetajateks.
Välispoliitilised suhted.
Eugenius IV kroonis 31. mail 1433 Roomas keisriks Sigismundi. Eugenius IV sõlmis Saksamaaga 1445 lepingu ja 1447 konkordaadi.
Ta tunnustas 6. juulil 1443 Aragóni kuninga Alfonso V nõudlusi Napoli troonile.
1443 kuulutas ta ristisõja türklaste vastu, milles hukkus kardinal Cesarini. 13. jaanuaril 1445 avaldatud kirja 'Dum universalis' ja 1. veebruaril 1445 avaldatud kirja alusel saatis ta frantsiskaanid koguma annetusi ristisõja jaoks.
Lombardia sõjas toetas paavst Firenzet ja Veneziat.
Paavst soovis 3. oktoobril 1444, et Leedu suurvürst Kazimieras I abistaks Saksa ordut sõjas venelastega.
Eugenius IV ja Eesti .
1431 käis oma pärandusasja pärast paavsti juures Odilia Czettrissin.
Eugenius IV sätestas 17. novembril 1431 Riia tsistertslaste kloostri konvendi omandi ja tulud.
Ta kinnitas 2. oktoobril 1436 Martinus V poolt 1424 antud privileegi, millega korraldati Saksa ordu aladel ümber kohtukorraldus. Saksa ordu diplomaatiline suhtlus Roomaga aktiviseerus, kui Liivimaal oli vaja määrata ametisse piiskoppe, sest ordu soovis ametisse saada meelepärast isikut.
Vaidlus Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel.
Veebruaris 1431 esitasid Riia peapiiskop Henning Scharpenberg ja Liivi ordu maameister Cisse von Rutenberg paavstile palve lubada ordurüü kandmise osas Riia peapiiskopkonna piirkonnas tagasipöördumist Bonifatius IX kehtestatud reegli juurde, kuid Saare-Lääne piiskop Christian Kuband palus paavstil jätta see soovitus täitmata. Saksa ordu prokuraator Caspar Wandofen teatas 20. veebruaril 1432 Saksa ordu kõrgmeistrile, et paavst lubas Riia peapiiskopkonnas Augustinuse reeglite asemel järgida Saksa ordu reegleid, mida paavst 22. veebruaril 1432 ametlikult kinnitas ning määras Saksa ordu ja Riia peapiiskopi vahelise vaidluse lahendamiseks ametisse eksekuutorid.
25. detsembril 1434 määras Liivi ordu maameister Frank Kerskorff paavsti juurde prokuraatoriteks Andreas Pfaffendorfi ja Johann von Reve.
Eugenius IV muretses 12. mail 1441 Culmi piiskopile saadetud kirjas Riia peapiiskopi poolehoiu pärast oikumeenilise kirikukogu suhtes ja 19. novembril 1443 kohustas paavst Saksa ordu kõrgmeistrit Konrad von Erlichshausenit rakendama vajaduse korral relvi, et tuua Riia peapiiskop Scharpenberg paavsti alluvusse.
Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast.
Eugenius IV kinnitas 22. oktoobril 1432 Saare-Lääne piiskopiks Johann I Schutte.
20. märtsil 1439 esitles Johann II Creul end paavstile, kui Saare-Lääne piiskoppi ja 24. märtsil 1439 määras Eugenius IV ta ametisse, teatades sellest Liivi ordu maameistrile. 21. oktoobril 1439 ekskommunitseeris Ostia kardinalpiiskop Antonio Correr Ludolf Grove. 2. augustil 1440 teatas Creul Saksa ordu kõrgmeistrile, et kõrgmeistri sekretär soovis paavstilt dispensatsiooni, kuid ei saanud seda. 2. detsembril 1440 teatas Eugenius IV Firenze peapiiskopile Saare-Lääne piiskopkonna asjus. 10. detsembril 1440 nõudis paavst Heinrich Winch'ilt Creuli abistamist. Paavst vabastas kõik Saare-Lääne piiskopkonna alamad Grovele antud vannetest.
Ametnike määramised.
Eugenius IV määras 15. detsembril 1431, 18. veebruaril 1432, 20. septembril 1436 ja 29. mail 1445 Riia peapiiskopi konservaatorid. 31. augustil 1435 kinnitas Eugenius IV Martinus V otsuse Riia peapiiskopi konservaatorite määramise osas.
Paavst määras 17. augustil 1439 legaadiks Leedusse, Liivimaale ja Venemaale Kiievi peapiiskopi Isidori.
Sisepoliitika.
Võimule saades läks Eugenius IV tülli Francesco I Sforzaga, kes okupeeris osa Kirikuriigi territooriumist. Colonnade liitumisel Sforzaga halvenes poliitiline olukord Roomas. Eugenius IV sundis Colonna suguvõsa loovutama Martinus V poolt annetatud valdused ja privileegid. Lisaks pidi Colonna suguvõsa maksma 75 000 tukatit kahjutasu. Selle tagajärjel puhkes 1434 Roomas Colonnade õhutatud ülestõus, mistõttu aastatel 1434–1443 ei viibinud paavst Roomas. Eugenius IV siirdus esmalt Firenzesse, kus elas dominiiklaste Santa Maria Novella kloostris, siis asus ta Bolognas ja Sienas. Ta saabus taas Rooma 28. septembril 1443.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Eugenius IV tagandas ametist Kölni peapiiskopi ja Trieri peapiiskopi. Ta sätestas 30. oktoobril 1439, et paavstipalee magister asub ametiredelil Rota Romana dekaani järel.
Eugenius IV rajas 1441 Milano lähedal ambrosiaani eremiitide kongregatsiooni.
1431 andis ta benediktlaste Santa Giustina kongregatsioonile privileege.
4. juulil 1434 tunnustas ta benediktlaste Tor di Specchi kongregatsiooni.
Ta sätestas 11. jaanuaril 1446 avaldatud bullas 'Ut sacra ordinis' frantsiskaani observantide tegevuse, lubades neil määrata oma vikaari. 1431 liitusid La Verna eremiidid regulaarobservantidega. 7. jaanuaril 1432 andis paavst Siena Bernardinole loa reformi läbiviimiseks ja 1437 määras ta Siena Bernardino Itaalia observantide generaalvikaariks.
Ta tunnustas 1433 Burgundia hertsogi Philippe Hea rajatud Kuldvillaku rüütliordut.
23. augustil 1435 vabastas paavst Saksa ordu preestervennad ekskommunikatsioonist. Ta kinnitas 9. juunil 1442 Saksa ordu privileegid.
Eugenius IV saatis 21. jaanuaril 1438 kirja Saksa ordu Deutschmeistrile Eberhard von Sanszeymile seoses erimeelsustega Saksa ordus. Paavst saatis tekkinud tüli pärast 16. märtsil 1439 kirja Warmia piiskopile. Saksa ordu kõrgmeister Paul von Rusdorf saatis 19. oktoobril 1439 palvekirja paavstile.
Ta rajas 1439 Püha Monica, Püha Augustinuse, Püha Tolentino Nicolause ja San Giacomo augustiinlaste eremiitide vennaskonnad.
Liturgilised otsused.
Eugenius IV saatis 1435 kuldroosi Saksa-Rooma keisrile Sigismundile ja 1444 Inglismaa kuningale Henry VI-le.
Ta lubas Kristuse Ihu pühal pidada protsessioone.
28. septembril 1432 tunnustas ta palverännakuid Iirimaal Croagh Patricku mäele.
Ta lubas karmeliitidel kasutada toorest liha 3 või 4 korda nädalas.
Teoloogilised vaidlused.
Eugenius IV rõhutas teiste kirikutega suheldes katoliku kiriku teoloogilisi tõekspidamiste järgimist. Ta kinnitas 1439 dekreedis Pro Armenis, et pihisakramendi vorm on preestri sõnades: "Ego absolvo te a peccatis tuis in nomine Patris" (Mina vabastan sind sinu pattudest Isa nimel).
Karmeliit Thomas Conecte taunis kuuria ja paavsti eluviise, mille eest ta saadeti 1433 tuleriidale.
Eugenius IV tunnustas partikulaarkohtumõistmise dogmat.
1443 mõistis ta hukka Alonso Tostado, kuna too kaitses ketserlikke vaateid.
Kanoniseerimised.
Eugenius IV kanoniseeris 1444 Honoré de Buzançaisi ja 5. juunil 1446 Tolentino Nicolause.
Ta lasi Bolognasse tagasi viia Niccolò Albergati surnukeha ja osales Albergati reekviemimissal.
Suhtumine juutidesse.
8. veebruaril 1432 avaldatud bullas taunis Eugenius IV juutide sundristimist. 20. veebruaril 1434 keelas ta juudivaenulikud jutlused. 8. augustil 1442 andis ta välja bulla "Dudum ad nostram audientiam", milles keelati juutidel elada koos kristlastega, neile oli keelatud käsitöö ja nad ei tohtinud pidada kohtunikuametit.
Oikumeenia.
6. juulil 1439 avaldatud dekreediga "Laetentur coeli" lõpetati juriidiliselt 1054 tekkinud skisma, kuid see dekreet ei jõustunud tegelikkuses kreeka-katoliku vaimulikkonna vastuseisu tõttu. Dekreedi järgi nõustus kreeka-katoliku kirik paavsti primaadiga ning katoliku teoloogia põhimõtetega.
22. novembril 1439 avaldatud bullas "Exultate Deo" sõlmis Eugenius IV kokkuleppe monofüsiitliku Armeenia Apostliku kirikuga, 1443 leppe Egiptuse koptikirikuga, 1444 Mesopotaamia nestoriaanidega ja 1445 Küprose nestoriaanidega.
Kristlik eetika ja moraal.
Eugenius IV taunis 13. jaanuaril 1435 avaldatud bullas 'Sicut dudum' Kanaari saarte päriselanike orjastamist.
Onupojapoliitika.
Eugenius IV õde Polissena abiellus Nicola Barboga, nende poeg Pietro Barbo sai kardinaliks.
Kardinaliks sai paavsti sugulane Francesco Condulmer.
Kardinalide pühitsemised.
Eugenius IV pühitses oma ametiajal 27 kardinali 6 konsistooriumil, sealhulgas said tema ajal kardinalideks tulevased paavstid Paulus II, Calixtus III ja Nicolaus V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 3 hispaanlast, 1 kreeklane, 1 inglane, 1 poolakas, 1 portugallane, 1 sakslane, 1 ungarlane ja 1 vaimulik Kiievist.
Ta tagandas Baseli oikumeenilise kirikukogu tegevuse tõttu ametist kardinalid Domenico Capranica ja Louis Alemani.
26. oktoobril 1436 avaldatud bullas 'In Eminenti' sätestas ta, et kardinalid ei saa seni täievolilisi õigusi, kuni nad pole ametisse pühitsetud. See nõue kehtis 1571. aastani. 1441 kirjas 'Non mediocri' sätestas ta kardinalide volitused. Ta kinnitas ka, et kardinalidel on eelisõigus patriarhide ees.
Eugenius IV kultuuriloos.
Antonio da Rho esitleb paavst Eugeniusele oma tööd
Eugenius IV sätestas 10. oktoobril 1431 Rooma ülikooli reorganiseerimine. 1431 tunnustas ta Poitiers’i ülikooli rajamist ja Leuveni ülikoolis teoloogiateaduskonna asutamist. 1432 rajas ta Angersi ülikoolis teoloogiateaduskonna, arstiteaduskonna ja kunstideteaduskonna.
Tema ajal suurendati ja täiendati Vatikani raamatukogu.
Ta kohustas Fra Angelicot dekoreerima Vatikani kabelit.
Temast on olemas Jean Fouquet poolt tehtud portree.
Surm.
Eugenius IV haigestus jaanuari algul 1447 ja suri 23. veebruaril 1447 Vatikani paavstipalees. Ta maeti 24. veebruaril Rooma San Salvatore in Lauro kirikusse.


1997. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
1997. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused olid VI kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Need toimusid 1997. aasta 1. augustist 10. augustini Kreekas Ateenas.
100 m.
Finaal: 3. august
Maailmarekord: 9,84 Donovan Bailey, Kanada (27. juuli 1996 Atlanta)
MM rekord: 9,86 Carl Lewis, USA (25. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1995: 9,97 Donovan Bailey, Kanada (6. august Göteborg)
200 m.
Finaal: 8. august
Maailmarekord: 19,32 Michael Johnson, USA (1. august 1996 Atlanta)
MM rekord: 19,79 Michael Johnson, USA (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1995: 19,79 Michael Johnson, USA (11. august Göteborg)
400 m.
Finaal: 5. august
Maailmarekord: 43,29 Harry Reynolds, USA (17. august 1988 Zürich)
MM rekord: 43,39 Michael Johnson, USA (9. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1995: 43,39 Michael Johnson, USA (9. august Göteborg)
800 m.
Finaal: 8. august
Maailmarekord: 1.41,73 Sebastian Coe, Suurbritannia (10. juuni 1981 Florence)
1.41,73 Wilson Kipketer, Taani (7. juuli 1997 Stockholm)
MM rekord: 1.43,06 Billy Konchellah, Kenya (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 1.45,08 Wilson Kipketer, Taani (8. august Göteborg)
1500 m.
Finaal: 6. august
Maailmarekord: 3.27.37 Noureddine Morceli, Alžeeria (12. juuli 1995 Nice)
MM rekord: 3.32,84 Noureddine Morceli, Alžeeria (1. september 1991 Tokyo)
Maailmameister 1995: 3.33,73 Noureddine Morceli, Alžeeria (13. august Göteborg)
5000 m.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 12.44,39 Haile Gebrselassie, Etioopia (16. august 1995 Zürich)
MM rekord: 13.02,75 Ismael Kirui, Kenya (16. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 13.16,77 Ismael Kirui, Kenya (13. august Göteborg)
10 000 m.
Finaal:6. august
Maailmarekord: 26.31,32 Haile Gebrselassie, Etioopia (4. august(???) 1997 Oslo)
MM rekord: 27.12,95 Haile Gebrselassie, Etioopia (8. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1995: 27.12,95 Haile Gebrselassie, Etioopia (8. august Göteborg)
Maraton.
Finaal:10. august
Maailma tipptulemus:2:06.50 Belayneh Dinsamo, Etioopia (17. aprill 1988 Rotterdam)
MM rekord: 2:10.03 Robert de Castella, Austraalia (14. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1995: 2:11.41 Martín Fiz, Hispaania (12. august Göteborg)
3000 m takistusjooks.
Finaal:6. august
Maailmarekord: 7.59,18 Moses Kiptanui, Kenya (16. august 1995 Zürich)
MM rekord: 8.04,16 Moses Kiptanui, Kenya (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1995: 8.04,16 Moses Kiptanui, Kenya (11. august Göteborg)
110 m tõkkejooks.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
MM rekord: 12,91 Colin Jackson, Suurbritannia (20. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 13,00 Allen Johnson, USA (12. august Göteborg)
400 m tõkkejooks.
Finaal:4. august
Maailmarekord: 46,78 Kevin Young, USA (6. august 1992 Barcelona)
MM rekord: 47,18 Kevin Young, USA (19. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 47,98 Derrick Adkins, USA (10. august Göteborg)
20 km käimine.
Finaal:2. august
Maailmarekord: 1:18.04 Bu Lingtang, Hiina (7. aprill 1994 Peking)
MM rekord:1:19.37 Maurizio Damilano, Itaalia (24. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1995: 1:19.59 Michele Didoni, Itaalia (6. august Göteborg)
50 km käimine.
Finaal:7. august
Maailmarekord:3:37.41 Andrei Perlov, NSVL (5. august 1989 Leningrad)
MM rekord: 3:40.53 Hartwig Gauder, Saksa DV (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 3:43.42 Valentin Kononen, Soome (10. august Göteborg)
4x100 m.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 37,40 USA (8. august 1992 Barcelona)
37,40 USA (21. oktoober 1993 Stuttgart)
MM rekord: 37,48 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 38,31 Kanada (13. august Göteborg)
4x400 m.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 2.54,29 USA (22. august 1993 Stuttgart)
MM rekord: 2.54,29 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 2.57,32 USA (13. august Göteborg)
Kõrgushüpe.
Finaal:6. august
Maailmarekord: 2.45 Javier Sotomayor, Kuuba (27. juuli 1993 Salamanca)
MM rekord: 2.40 Javier Sotomayor, Kuuba (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 2.37 Troy Kemp, Bahama (8. august Göteborg)
Teivashüpe.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 6.14 Sergei Bubka, Ukraina (31. juuli 1994 Sestriere)
MM rekord: 6.00 Sergei Bubka, Ukraina (19. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 5.92 Sergei Bubka, Ukraina (11. august Göteborg)
Kaugushüpe.
Finaal:5. august
Maailmarekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tokyo)
MM rekord: 8.95 Mike Powell, USA (30. august 1991 Tokyo)
Maailmameister 1995: 8.70 Iván Pedroso, Kuuba (12. august Göteborg)
Kolmikhüpe.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august 1995 Göteborg)
MM rekord:18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1995: 18.29 Jonathan Edwards, Suurbritannia (7. august Göteborg)
Kuulitõuge.
Finaal:2. august
Maailmarekord: 23.12 Randy Barnes, USA (20. mai 1990 Westwood)
MM rekord: 22.23 Werner Günthör, Šveits (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 21.47 John Godina, USA (9. august Göteborg)
Kettaheide.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 74.08 Jürgen Schult, Saksa DV (6. juuni 1986 Neubrandenburg)
MM rekord: 68.76 Lars Riedel, Saksamaa (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1995: 68.76 Lars Riedel, Saksamaa (11. august Göteborg)
Vasaraheide.
Finaal:3. august
Maailmarekord: 86.74 Juri Sedõhh, NSVL (30. august 1986 Stuttgart)
MM rekord: 83.06 Sergei Litvinov, NSVL (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 81.56 Andrei Abduvalijev, Tadžikistan (6. august Göteborg)
Odavise.
Finaal:5. august
Maailmarekord: 98.48 Jan Zelezny, Tšehhi (25. mai 1996 Jena)
MM rekord: 89.58 Jan Zelezny, Tšehhi (13. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1995: 89.58 Jan Zelezny, Tšehhi (13. august Göteborg)
Kümnevõistlus.
Finaal:5. – 6. august
Maailmarekord: 8891 Dan O'Brien, USA (4. – 5. september 1992 Talence)
MM rekord: 8817 Dan O'Brien, USA (19. – 20. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 8695 Dan O'Brien, USA (6. – 7. august Göteborg)
100 m.
Finaal:3. august
Maailmarekord: 10,49 Florence Griffith-Joyner, USA (16. juuli 1988 Indianapolis)
MM rekord: 10,82 Gail Devers, USA (16. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 10,85 Gwen Torrence, USA (7. august Göteborg)
200 m.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 21,34 Florence Griffith-Joyner, USA (29. september 1988 Seoul)
MM rekord: 21,74 Silke Gladisch-Möller, Saksa DV (3. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 22,12 Merlene Ottey, Jamaica (10. august Göteborg)
400 m.
Finaal:4. august
Maailmarekord: 47.60 Marita Koch, Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 47,99 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (10. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1995: 49,28 Marie-Jose Perec, Prantsusmaa (8. august Göteborg)
800 m.
Finaal:9. august
Maailmarekord: 1.53,28 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (26. juuli 1983 Münhen)
MM rekord: 1.54,68 Jarmila Kratochvílová, Tšehhoslovakkia (9. august 1983 Helsingi)
Maailmameister 1995: 1.56,11 Ana Fidelia Quirot, Kuuba (13. august Göteborg)
1500 m.
Finaal:5. august
Maailmarekord:3.50,46 Qu Yunxia, Hiina (11. september 1993 Peking)
MM rekord:3.58,56 Tatjana Samolenko-Dorovskihh, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 4.02,42 Hassiba Boulmerka, Alžeeria (9. august Göteborg)
5000 m.
Finaal:9. august
Maailmarekord: 14.36,45 Fernanda Ribeiro, Portugal (22. juuli 1995 Hechtel)
MM rekord: 14.46,47 Sonia O'Sullivan, Iirimaa (12. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1995: 14.46,47 Sonia O'Sullivan, Iirimaa (12. august Göteborg)
10 000 m.
Finaal:5. august
Maailmarekord: 29.31,78 Wang Junxia, Hiina (8. september 1993 Peking)
MM rekord: 30.49,30 Wang Junxia, Hiina (21. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 31.04,99 Fernanda Ribeiro, Portugal (9. august Göteborg)
Maraton.
Finaal:9. august
Maailma tippaeg: 2:21.06 Ingrid Kristiansen, Norra (21. oktoober 1985 London)
MM rekord: 2:25.17 Rosa Mota, Portugal (29. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 2:25.39 Maria Manuela Machado, Portugal (5. august Göteborg)
100 m tõkkejooks.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 12,21 Yordanka Donkova, Bulgaaria (20. august 1988 Stara Zagora)
MM rekord: 12,34 Ginka Zagorcheva, Bulgaaria (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 12,68 Gail Devers, USA (6. august Göteborg)
400 m tõkkejooks.
Finaal:8. august
Maailmarekord: 52,61 Kim Batten, USA (11. august 1995 Göteborg)
MM rekord: 52,61 Kim Batten, USA (11. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1995: 52,61 Kim Batten, USA (11. august Göteborg)
10 km käimine.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 41.04 Jelena Nikolajeva, Venemaa (20. aprill 1996 Sotši)
MM rekord: 42.13 Irina Stankina, Venemaa (7. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1995: 42.13 Irina Stankina, Venemaa (7. august Göteborg)
4x100 m.
Finaal:9. august
Maailmarekord: 41,37 Saksa DV (6. oktoober 1985 Canberra)
MM rekord: 41,49 Venemaa (22. august 1993 Stuttgart)
41,49 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 42,12 USA (13. august Göteborg)
4x400 m.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 3.15,17 NSVL (1. august 1988 Seoul)
MM rekord: 3.16,71 USA (22. august 1993 Stuttgart)
Maailmameister 1995: 3.22,39 USA (13. august Göteborg)
Kõrgushüpe.
Finaal:10. august
Maailmarekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
MM rekord: 2.09 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (30. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 2.01 Stefka Kostadinova, Bulgaaria (13. august Göteborg)
Kaugushüpe.
Finaal:9. august
Maailmarekord: 7.52 Galina Tšistjakova, NSVL (11. juuni 1988 Leningrad)
MM rekord: 7.36 Jackie Joyner-Kersee, USA (4. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 6.98 Fiona May, Itaalia (6. august Göteborg)
Kolmikhüpe.
Finaal:4. august
Maailmarekord: 15.50 Inessa Kravets, Ukraina (10. august 1995 Göteborg)
MM rekord:15.50 Inessa Kravets, Ukraina (10. august 1995 Göteborg)
Maailmameister 1995: 15.50 Inessa Kravets, Ukraina (10. august Göteborg)
Kuulitõuge.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 22.63 Natalja Lissovskaja, NSVL (7. juuni 1987 Moskva)
MM rekord: 21.24 Natalja Lissovskaja, NSVL (5. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 21.22 Astrid Kumbernuss, Saksamaa (5. august Göteborg)
Kettaheide.
Finaal:7. august
Maailmarekord: 76.80 Gabriele Reinsch, Saksa DV (9. juuli 1988 Neubrandenburg)
MM rekord: 71.62 Martina Opitz-Hellmann, Saksa DV (31. august 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 68.64 Ellina Zvereva, Valgevene (12. august Göteborg)
Odavise.
Finaal:9. august
Maailmarekord: 78.90 Petra Felke, Saksa DV (29. juuli 1987 Leipzig)
MM rekord: 76.64 Fatima Whitbread, Suurbritannia (6. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 67.56 Natalja Šikolenko, Valgevene (8. august Göteborg)
Seitsmevõistlus.
Finaal: 3. – 4. august
Maailmarekord: 7291 Jackie Joyner-Kersee, USA (23. – 24. september 1988 Seoul)
MM rekord: 7128 Jackie Joyner-Kersee, USA (1. september 1987 Rooma)
Maailmameister 1995: 6651 Ghada Shouaa, Süüria (9. – 10. august Göteborg)


Jalgrattasport 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Jalgrattasport 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 15.–23. oktoobrini.
1 km paigaltstardist.
Maailmarekord: Gianni Sartori (Itaalia) 1.04,61 (1967).
Olümpiarekord: S. Galardoni (Itaalia) 1.07,27 (1960).
Olümpiavõitja 1964: P. Sercu (Belgia) 1.09,59.
2 km tandem.
Olümpiavõitja 1964: Itaalia (A. Damiano, S. Bianchetto).
4 km jälitussõit.
Maailmarekord: J. Daler (Tšehhoslovakkia) 4.45,94 (1967).
Olümpiarekord: G. Ursi (Itaalia) 4.56,07 (1964).
Senise maailmarekordi ületamine oli jõukohane enamikule ja senise olümpiarekordi ületamine peaaegu igaühele. Eelsõitude kiireim oli Xaver Kurmann (4.40,41). 3. veerandfinaalis sõitis Daniel Rebillard 4.39,87 ja 4. veerandfinaalis Mogens Frey 4.37,54.
Finaalis saavutas Rebillard aja 4.41,71 ja pronksisõidus Kurmann aja 4.39,42.
4 km meeskonnasõit.
Eelsõidus ületasid senise maailmarekordi Itaalia (4.16,10), NSV Liit (4.19,29) ja Saksa FV (4.19,90).
Tugevamas poolfinaalis võitis Saksa FV Itaalia 4.15,76:4.16,21. Finaalis võitsid sakslased kindlalt 4.18,94:4.22,44, ent diskvalifitseeriti üksteise abistamise tõttu (eelviimases kurvis). Alles tagantjärele anti neile hõbemedalid. Pronksisõidu võitis Itaalia 4.18,35-ga.
Individuaalne.
Olümpiavõitja 1964: M. Zanin (Itaalia) 4:39.51,63 (194,832 km).
100 km meeskonnasõit.
Mehhikole lisati 4 minutit kõrvalise abi kasutamise eest.


Rula.
Rula (slängis laensõna skeit, inglise "skateboard") on kahest paarist väikesemõõdulistest ratastest ja vineerplaadist koosnev noorte seas populaarne vabaajaspordivahend.
Laud.
Rulalaua laiuseks on tänapäeval 7,5-9 tolli(19.05-20.32 cm) ja pikkuseks 2,5-3 jalga(76-91 cm). Rulalaual on 5-7 kihti vineeri, mis on kokku liimitud ja pinnal on sissepressitud nõod(inglise keeles "concave"). Rulalaua hind varieerub 150 kroonist kuni 1200 kroonini.
Libisemisvastane pind.
Rulal libisemise vastu on lauapind kaetud liivapaberiga, mille värv on enamasti must. Liivapaberi hind on tavaliselt 80-100 krooni.
Väändteljed.
Trukid (toortõlge inglise keelsest väljendist "trucks") on lauaga ning ratastega ühendatud. Tavaliselt tehtud alumiiniumist või mõnest alumiiniumisulamist. Lauapoolset külge kinnitatakse 4 kruviga alusplaadi külge. Sealt edasi läheb 2 toru. Üks on "kingpin", mis hoiab tervet trukki koos. Teine aga on kohe kingpini kõrval, ja ta polegi plaadiga ühendatud. See osa aitab trukkidel keerata mõlemale poole. Trukke müüakse poodides enamasti paarikaupa ja paari hind on 500-900 krooni.
Rattad.
Selleks, et rula sõidaks on rattaid vaja. Tänapäeval kasutatakse standardseid 100A 50-55mm suurusega rattaid. 100A näitab ratta kõvadust (mida väiksem, seda pehmem on ratas) ja 50-55mm näitab ratta diameetrit. Tänapäeval tehakse rattaid "polüuretaanist".
Rattaid müüakse ainult 4 kaupa ja hinnaks on 230 - 800 krooni.
Laagrid.
Veeremist võimaldavad kuullaagrid, mida on kaks ratta kohta, seega kokku vajab rula kaheksat kuullaagrit. Laagrite veerevust saab määrata selle järgi, et vaadata mitu ABEC-it nad on. Poes müüakse ABEC 3-7 laagreid. On ka firmasid, mis ei kasuta ABEC süsteemi (näiteks Bones Bearings). Laagreid müüakse 8 kaupa ja nad maksavad 250-750 krooni.
Ajalugu.
Rulatamise juured on tulnud lainelauasõidust(ingl. surf). Sellega kaasneb tema algeline nimi, "sidewalk surfing".
Esimene grupp, kes tegi rulatamise ajaloos mitu evolutsiooni on "Z-Boys", Venice(Kalifornia, USA). Ning ka omad tänud tuleb avaldada 1980 "Bones Brigade" tiimile, kes suutsid oma hämmastavate videodega tuua rulakultuuri massideni.
Esimene põlvkond.
Esimeses generatsioonis valitsesid savirattad ning laudu pidi ise tegema, ehk saagima nurgad jms. välja. Sellel ajal oli rula kvaliteet väga halb. Savirattad panid rula automaatselt seisma, kui vastu kõige väiksemadki kivi sõitsid. Tänapäeval on laagrid kestade sees, tol ajal veel kestades ei olnud. Kui üks laager sõidu ajal välja tahab lennata, jääb see suure tõenäosusega ratta vahele kinni ning jällegi toimub järsk pidurdus. Rulataja muidugi kukkus rulalt maha, nagu kaltsunukk. Spetsiaalseid rulatrukke polnud ka saadaval, seega pidi ostma paar rulluiske ja sealt maha võtma trukilaadsed asjad.
Kuna tol ajal oli rulatamine nii ohtlik, siis see isegi keelati osades linnades ära. Aastal 1965 suri rulaindustratsioon täielikult välja ja sellega ka lõpetades esimese generatsiooni.
Teine põlvkond.
1970. aastal hakkas Frank Nasworthy tootma uuest materjalist rattaid, mis olid tehtud "polüuretaanist". Kuna rattad nüüd veeresid paremini ja haare oli ka hea, siis rula populaarsus aina tõusis. Firmad hakkasid rohkem investeerima uude kasvavasse sporti ning hakati tootma spetsiaalseid rattaid, trukke, laudu ja muud sellist. Kuna rulaosade kvaliteet kasvas, sai hakata ka uusi trikke leiutama. Kõige enam arendas "Z-boys" nimeline grupp, kes viis rulasõidu vertikaalsesse seina sõites, kuiva tühja basseini aasta 1976 California osariigi põuas.
Kuna uued trikid olid enamasti ohtlikud hakkasid tolle aja "skatepargi", ehk rulapargi omanikud kindlustusega seotud süüdistusi saama. Sellega kaasnes massiline "skatepark"ide kinnipanek ja 1980. aastaks oli rulakultuur jälle välja surnud.
Kolmas põlvkond.
See generatsioon eksisteeris 80-ndatest kuni 90-ndateni. Uued rulafirmad hakkasid edendama oma kunsti. Tollel ajal olid põhilised obstaaklid "vert" rämbid. "Vertramp" või "verträmp" on hobuserauakujuline, ent keskelt on lahti tõmmatud ja horisontaalset pinda vahele pandud. Sõna "vert" tuleb vertikaalist, kuna rambi ots on täpselt 90 kraadi maapinna suhtes.
1978. aastal leiutati trikk "ollie" Alan Gelflandi poolt. "Ollie" põhimõte on laud saada õhku ilma käsi kasutamata, ainult jalgu. See tagas "vert"ides kõrgemaid hüppeid, ehk "air"e.
Kuna "vert" oli väga popullaarne, siis tehti rulasi väga laiade laudadega ning suurte ratastega. Ent rulaparke polnud ikka palju, paljudes kohtades selline asi lihtsalt puudus. Sellega tekkis uus rulaliik, "street". Ehk tänavasõit. Sellega kaasnes järjekordne revolutsioon, kus laua, rataste ja trukkide kuju uuendati/muudeti.
Kolmanda generatsiooni lõpp on 90-ndate algus maailma majanduslanguse tõttu.
Tänapäeva põlvkond.
Tänapäeva lauakuju juures domineerib trikk "ollie". Enamik laudadest on 7.5 - 8 toll laiad. Tehakse ka lastele laudu laiusega 6.5-7.5 tolli ning ikka tehakse ka "vert"rulalaudu, mille laiused on 8 - 9 tolli vahepeal.
Rattad olid vanasti suhteliselt pehme koostisega, neil oli haare maksimaalne. Mis tegelikult osutus negatiivseks ja tänapäeval on enamik rattaid poolkõvad. Kõvadus tagab parema tulemuse, näiteks "slide"i, ehk libisemist teha. Suurus on ka muutunud. Nüüd tehakse rattaid väiksemana kui vanasti, 50-55mm tavaliselt. Kuna rattad on väiksemad ja kergemad saab lauda "flippida" ehk pöörlema panna paremini.


Titanic.
Titanic oli omal ajal maailma suurim ja võimsaim laev. Juba oma esimesel reisil sõitis laev vastu jäämäge. See juhtus pühapäeval, 14. aprillil 1912 kell 23:40 laeva aja järgi ning laev vajus põhja 2 tundi ja 40 minutit hiljem ehk 02:20 laeva aja järgi. Laevaga läks põhja üle 1500 inimese.
Laeva vrakk avastati 1. septembril 1985.
Titanic proovireisil 2. aprillil 1912
Ehitus.
Titanic kuulus firmale White Star Line. Laev ehitati Harlandi ja Wolffi laevaehitustehases Belfastis, selle olid projekteerinud lord Pirrie, Thomas Andrews ja Alexander Carlisle. Ehitust toetas J. P. Morgan ja tema firma International Mercantile Marine Co. ning ehitus algas 31. märtsil 1909. Titanic oli 269 meetrit pikk ning 28 meetrit kõrge ja kaalus 46 328 tonni. Laeval oli 29 aurukatelt, mis tagasid kiiruse 43 km/h. Titanicu neljast 19-meetri kõrgusest korstnast töötasid kolm korstnana ja neljas oli ventilatsiooniks. Titanic mahutas 3547 inimest. Kuna Titanic vedas ka posti, kasutati laeva nime ees lühendit RMS ("Royal Mail Steamer" – kuninglik postiaurik), kuid kasutatakse ka lühendit SS ("Steam Ship" – aurulaev).
Oma aja kohta oli Titanic väga luksuslik. Laeval oli võimla, bassein, türgi saun, raamatukogu ja seinatenniseväljak. 3 lifti olid esimese klassi reisijatele ning üks lift teise klassi reisijatele.
Titanic oli oma aja laevaarhitektuuri tipp. Laev oli veekindlate vaheseintega jagatud 16 sektsiooniks ning ajakiri "The Shipbuilder" arvas, et Titanic on "praktiliselt uppumatu".
Reis.
Titanicu esmareis algas Southamptonist Inglismaal ning pidi lõppema New Yorkis. Reis algas kolmapäeval, 10. aprillil 1912 kapten Edward John Smithi juhtimisel. Teel peatus Titanic Cherbourgi (Prantsusmaa) ja Queenstowni (Iirimaa) sadamais. Selleks ajaks oli laeval 2223 reisijat. Kolmanda klassi reisijad olid enamasti immigrandid, kes lootsid Ameerikas paremat elu. Teise klassi ruumid olid sama luksuslikud kui teiste laevade esimese klassi ruumid. Samuti reisis Titanicuga palju tuntud ja rikkaid inimesi.
Jäämägi, mille vastu Titanic arvatavasti sõitis. Pildistatud 5 päeva hiljem.
Õnnetus ja päästmine.
14. aprilli ööl oli temperatuur langenud nulli lähedale. Meri oli täiesti vaikne, taevas täiesti pilvitu. Titanic oli saanud mitu hoiatust läheduses triivivate jäämägede kohta ning kapten Smith muutis kurssi umbes 20 kraadi võrra. Samal päeval kell 13.45 andis aurik Amerika hoiatuse, et Titanicu teel on suured jäämäed. Teadmata põhjusel ei antud seda hoiatust kaptenisilda edasi. Õhtul saadi veel mitmelt laevalt telegramme jäämägede kohta, üks telegramm oli aurikult Mesaba. Selle võtsid vastu raadiotelegrafistid Jack Phillips ja Harold Bride, kes kirjutasid selle üles selliselt: "Teade jääoludest. 42° ja 41°25' põhjalaiuse ning 49° ja 50°30' läänepikkuse vahel paks jää ning rohkesti jäämägesid. Ilm hea, taevas selge". Ka seekord ei jõudnud see teade kaptenisillale. Laeval oli palju rikkaid, kes soovisid saata oma teateid New Yorki ja mujale ning maksid nende saatmise eest korraliku jootraha, mistõttu jääolude telegrammi edastamine kaptenisillale viibis.
Titanicu kiirus oli 20,5 sõlme. Mastikorvis vahis olnud madrus Frederick Fleet märkas kell 23.40 esimesena jäämäge ja teatas sellest kohe kaptenisillale: "Ees on jäämägi!". Sillal olnud vanemtüürimees William Murdoch andis käsu "Täiskäik tagasi!" ja "Rool tüürpoordi!", ent laev liikus ikkagi jäämäe suunas. Jäämägi ulatus veepiirist 30 meetri kõrguseni ja vahemaa laevani vähenes ähvardava kiirusega. Laev hakkas kurssi muutma 38 sekundit pärast käsku. Paistis, et kokkupõrke vältimiseks oleks tarvis olnud veel 3...5 sekundit.
Punktis 41°40' N, 50°14' W, 330 miili kaugusel Cape Race'ist, lõikas jäämägi Titanicu paremasse pardasse 61 meetri pikkuse lõhe. Kuueteistkümnest veekindlate vaheseintega eraldatud sektsioonist kuude pääses vesi, mistõttu laev oli määratud uppuma. Selleks ajaks oli äratatud ka kapten Smith. Ta tegi koos laevaehitaja Thomas Andrewsiga ringkäigu, et tuvastada kahjustusi, mis olid üpris suured. Andrews võttis pärast jalutuskäiku istet suitsetamissalongis ja sõnas endamisi: "Põhjaminekuni jääb kõige rohkem poolteist tundi."
Selleks hetkeks oli kapten Smith käinud ära raadioruumis ja andnud radistidele käsu lõpetada telegrammide edastamine ja valmis olla hädasignaali edastamiseks. Reisijaid ei häiritud enne keskööd. Kõigepealt äratati I klassi reisijad ja neid paluti riietuda. Seejärel äratati II klassi reisijad. III klassi reisijaid ei tulnud üldse. On teadmata, kas need 700 reisijat oli kästud sulgeda alumisele tekile või nad keeldusid lahkumast, sest olid laevapileti eest suure summa maksnud. Vastupidi levinud arvamusele olid vaid mõned teist ja kolmandat klassi eraldavad väravad lukus, kuid suuremad perekonnad kolmandast klassist keeldusid üksteisest lahkumast ja tõenäoline ei olnud ka, et stjuuardid oleksid neid alla otsima ja välja aitama läinud.
Kell 0.05 andis kapten käsu alustada reisijate evakueerimist. Kell 0.15 anti raadioruumist eetrisse esimene hädasignaal, selleks kasutati SOS-signaali, mis oli tollal uudne. Kasutati ka vana hädakutsungit CQD. Lisati veel teade, et laev on paremale 5° kreenis. Samuti lasti taevasse signaalrakett, et äratada teiste laevade tähelepanu. Kell 0.30 öösel andis kapten käsu naistel ja lastel asuda paatidesse ning eemalduda uppuvast laevast, mispeale tekkis paanika. Näiteks lukustas üks mees end oma kajutisse ja karjus seal appi, mille peale üks kaasreisija kajuti ukse maha lõhkus. Seda juhtus pealt nägema peastjuuard, kes sõimas lõhkuja läbi ja lubas vandaalitseja kui laeva vara lõhkuja New Yorki politseile üle anda.
Titanicul oli 16 päästepaati, mis mahutasid kokku 986 inimest. Lisaks sellele oli ka neli abipäästepaati: A, B, C, D, mis kokku mahutasid 192 inimest. Seda oli selgelt vähe, kuigi Titanicul oli rohkem päästepaate, kui tolle aja nõuded ette nägid. Päästepaatidesse lasti alguses ainult esimese ja teise klassi reisijaid ning esimesse paati, millesse tegelikult mahtunuks 65 inimest, pandi ainult 28. Ka järgmised vettelastud paadid olid peaaegu tühjad, näiteks paati nr 4 oleks mahtunud 40 inimest, kuid sinna läks ainult 13. Algul ei olnud enamik reisijaid nõus päästepaati istuma, sest nad arvasid ikka veel, et Titanic on uppumatu; laev tundus olema kindlam, kui habras paat. Esimeses paadis istujad jälgisid Titanicu uppumist poolteist tundi, olles laevale väga lähedal.
Laeval viibis piisavalt palju härrasmehi, kes pidasid kinni kapteni käsust lubada päästepaatidesse esmalt naised ja lapsed. Näiteks Valge Maja sõjandusnõunik major Archibald Butt takistas paanikasse sattunud inimesi paatidesse trügimast. Korraldanud mõnda aega evakueerimist, lahkus ta tekilt, et minna suitsetamissalongi oma tavalisse kaardilauda. Koloneli auastet kandev miljonär John Jacob Astor tegutses sarnaselt major Buttiga. Tõrjudes eemale paanikasse sattunud kaasreisijaid, õnnestus tal suunata oma naine päästepaati, seejärel suudles ta naist hüvastijätuks, astus kõrvale ning andis sõjaväelase kombel au ja pärast seda lahkus tekilt. Katastroofist eluga pääsenud noor naine nägi oma abikaasat uuesti juba kaldal, balsameerituna. Üleüldises paanikas õnnestus pääseda päästepaati ka Benjamin Guggenheimi armukesel. Guggenheimi abikaasale andis hiljem üks laeva stjuuarditest edasi Guggenheimi viimse sõnumi: "Öelge minu abikaasale, et ma olin lõpuni korrektne. Ükski naine ei pidanud sellesse laeva jääma põhjusel, et Ben Guggenheim oli argpüks."
Hädasignaalile vastasid paljud laevad, ent ükski polnud piisavalt lähedal, et õigeks ajaks õnnetuspaigale jõuda. Kõige lähemal olev laev RMS Carpathia oli 93 km kaugusel ning oleks Titanicuni jõudnud 4 tunniga.
Kell 2 oli vesi tõusnud juba C-tekini. Kella kaheks oli laeva vöör vajunud vee alla. Viimase päästepaadi lahkumist kell 2.05 õnnistas laeva orkester, mängides lahkujaile saateks "Jumal sul ligemal".
Pärast viimase päästepaadi lahkumist tõusis laeva ahter 45° nurga alla ja hakkas aeglaselt vette vajuma. Kell 2.10 hakkas laeva ahter kerkima juba üle veepinna. Laev vajus, vöör ees. Vee suure sissevoolu tagajärjel purunesid kere teraskonstruktsioonid ning laev murdus 3. ja 4. korstna vahelt pooleks.
Laeva esimene pool oli juba täielikult uppunud, tagumine osa aga jäi paariks minutiks vertikaalselt hulpima. Kell 2.20 vajus ka see põhja. Eeldatavasti millalgi kella 2.30 ja 3 vahel vajus Titanicu vööriosa põhjamudasse, ahtrist umbes 600 m kaugusele. Tunde pärast Titanicu uppumist vajus merepõhja veel hulk laevalt pärinevaid esemeid, neid hulpis uppumiskohas rohkesti.
Kunstniku nägemus Titanicu viimastest minutitest
Laeva 2223 reisijast pääses eluga ainult 706. Enamiku surma põhjustas alajahtumine, sest vee temperatuur oli -0,56°C. Laevaga läks põhja või uppus jäises vees 1513 inimest. Paatides oli palju rikkaid, kes maksid madrustele, et uppuvast laevast kaugemale saada, kuigi oleksid võinud veel päästa mõned inimesed.
Osa päästepaate läks tagasi laeva uppumiskoha juurde, et ellujäänuid otsida. Kokku leiti 9 ellujäänut, kellest 3 suri hiljem. Enamikus päästepaatides oli vaidlus selle üle, kas minna tagasi või mitte. Inimesed kartsid, et nende paadi uputavad suured inimmassid.
SOS-signaali sai kätte Titanicu sõsarlaev Olympic, mis väljus New Yorgist, samuti 243 miili läänes asetsenud Baltic ning 58 miili ida pool asetsenud Prantsuse kuunar Carpathia. Need laevad ruttasid katastroofipaika appi, samuti Mount Temple (49 miili), Frankfort (153 miili), Birma (70 miili) ja Virginian (170 miili uppumiskohast eemal). Hiljem selgus, et Titanicu hädasignaali eiranud Californian asetses uppujast 10-19 miili kaugusel. Kell 4.10 leidis aurik Carpathia esimese päästepaadi 58 miili kauguselt õnnetuspaigast.
Carpathia saabus õnnetuspaigale kaks tundi pärast laeva uppumist. Päästepaatides olevaid inimesi võeti peale mitu tundi. "Carpathial" järgnes lühike hukkunute mälestamine. White Star Line saatis laeva MacKay-Bennett laipade järele. Kokku saadi kätte 328 laipa.
Aurik Carpathia korjas merest üles kõige suurema hulga pääsenuid, 705 inimest. Nendega jõudis laev New Yorki 18. aprilli hommikul. USA president William Howard Taft saatis oma sõpra major Butti otsima kaks sõjalaeva. Sõjanõuniku surnukeha ei leitud, aga teised laevad korjasid veest välja 328 surnukeha, mis olid veel veepinnale jäänud.
Kui uudis laevahukust levis, olid paljud šokeeritud, et nii täiuslik laev võis uppuda niivõrd suurte inimkaotustega. Ajalehed olid täis õnnetuse kirjeldusi ning aina ootasid uuemat teavet. Korraldati korjandus pääsenute heaks, sest paljud olid õnnetuse läbi kaotanud oma pere ainsa leivateenija või, nagu kolmanda klassi reisijate puhul, kogu maise vara. Southamptoni inimesed olid õnnetusest kõige rohkem puudutatud: peaaegu 1000 perekonnal oli keegi lähedastest laevale jäänud, üle 500 perekonna kaotas ühe liikme.
Ehitusvead.
Titanicu veekindlad vaheseinad olid valmistatud keemiliselt ebapuhtast terasest. Lisaks sellele sisaldas teras liiga palju väävlit ja fosforit, mistõttu see oli rabedam kui praegused terased, samuti tuvastas ookeanipõhjast üles tõstetud laevakereplaate kokku hoidnud neetide ekspertiis, et need olid valmistatud mitte terasest, vaid 2. kategooria rauasulamist, mistõttu oli nende vastupanuvõime laevakere deformeerumisel külgkokkupõrkel jäämäega liiga väike.
Titanicu vööriosas oli niinimetatud kütjate tunnel, mis koosnes kolmest sektsioonist. Mitte ühelgi polnud veekindlat ust. Kokkupõrke järel voolas vesi kiiresti edasi järgmistesse ruumidesse ja hiljem tõusis mööda trepikäike kõrgemale.
Vraki avastamine.
Mõte Titanicu vrakk üles otsida tekkis kohe pärast laeva uppumist, ent selle avastas alles 1. septembril 1985 Ameerika-Prantsuse ühisekspeditsioon, mida juhtisid Jean-Louis Michel IFREMERist ja Robert Ballard Woods Hole Oceanographic Institutionist. Laeva leidmiseks kasutati videokaameratega varustatud allveealust Argo. Titanic on 3,8 km sügavuses, Newfoundlandist kagus. Sel ajal oli kõige suuremaks avastuseks, et laevakere on pooleks, kuna varem arvati, et Titanic uppus ühes tükis. Vrakk avastati 22 km kauguselt sellest kohast, kus seda arvati olevat.
Ballard ja tema meeskond ei toonud laevast esemeid üles, öeldes, et see oleks hauarööv. Ometi on vrakilt eemaldatud ligikaudu 6000 eset, mis on välja pandud Inglismaa Rahvuslikus Meremuuseumis.


Nicolaus V.
Nicolaus V (Tommaso Parentucelli või Tomaso Parentucelli, 15. november 1397 – 24. märts 1455) oli paavst 1447–1455. Ta oli 208. paavst.
Tommaso Parentucelli sündis 15. novembril 1397 Sarzanas arsti Bartolomeo Parentucelli ja Andreola Tomeo dei Bosi peres. Kui tema isa 1401 suri, abiellus ema Tommaso Calandriniga, kuid Parentucelli ei saanud oma võõrasisaga hästi läbi. Ajaloolase Salvador Miranda järgi oli Parentucelli lapsena kord väga haige ning tema ema oli näinud nägemust, et Parentucellist saab kunagi paavst.
Parentucelli asus pärast õpinguid Sarzanas 1417 õppima Bologna ülikoolis teoloogiat ning tegutses samal ajal Firenze mõjukate perekondade Albizzide ja Strozzide tuutorina. Pärast doktorikraadi omandamist 1422 oli Parentucelli Bologna piiskopi Niccolò Albergati teenistuses. 1422 ordineeris Albergati ta preestriks. Ta osales Albergati kaaskonnas missioonidel Prantsusmaal, Roomas, Firenzes ja Venezias. 1426 asus ta diplomaadina paavsti teenistusse.
Parentucelli osales Baseli oikumeenilisel kirikukogul ja Firenze kirikukogul. Ta osales läbirääkimistel armeenlaste ja koptidega.
1447. aasta konklaav.
Nicolaus V valiti paavstiks esmaspäeva 6. märtsi hommikul 1447 ja krooniti pühapäeval 19. märtsil kardinal Prospero Colonna poolt.
4. – 6. märtsini 1447 toimunud konklaavil osales 18 kardinali. See konklaav toimus Roomas Santa Maria sopra Minerva kiriku lähedal dominikaanide konvendis. Nicolaus V valiti paavstiks kompromisskandidaadina, kuna peamine soosik kardinal Prospero Colonna ei saanud vajalikul arvul hääli.
Sellel konklaavil oli valituksosutumiseks vaja saada 12 häält, kuid 1 voorus 5. märtsi hommikul sai Colonna 10 häält, ülejäänud hääled jagunesid kardinal Domenico Capranica ja Parentucelli vahel. Järgmises voorus jäi Colonna häälte arv samaks, kuid hääli said ka Nicolaus Cusanus ja Firenze peapiiskop. Parentucelli osutus valituks 3 voorus kardinal Giovanni Berardi soovitusel ja ta võttis endale nime arvatavasti Niccolò Albergati järgi.
Baseli oikumeeniline kirikukogu ja skisma.
Nicolaus V sai võimule XVII oikumeenilise kirikukogu ajal, kui oli tekkinud skisma vastupaavsti Felix V tõttu. 7. aprillil 1449 nõustus Felix V loobuma pretensioonidest paavstitroonile, millega lõppes 10 aastat kestnud skisma ja ühtlasi lõpetati kirikukogu tegevus. Vastukaaluks pühitses paavst endise vastupaavsti kardinaliks.
Välispoliitilised suhted.
Nicolaus V soovis oma tegevusega sisetülides vaevleva Itaalia poliitilist stabiliseerumist, mis teostus alles pärast tema surma 26. juunil 1455 Itaalia riikide vahel 25 aastaks sõlmitud rahulepinguga.
Nicolaus V tunnustas Eugenius IV otsuseid Saksamaa kohta ja sõlmis 17. veebruaril 1448 Viini konkordaadi. 19. märtsil 1452 kroonis ta Roomas keisriks Friedrich III. See oli viimast korda ajaloos, kui Saksa-Rooma keiser krooniti Roomas.
1450 saatis paavst kardinalid Nicolaus Cusanuse ja Giovanni Capistrano legaatidena Saksamaale ja kardinal d'Estouteville'i legaadina Prantsusmaale.
Bütsantsi keiser Konstantinos XII palus paavstilt türklaste vastaseks võitluseks abi. Mais 1452 saatis paavst legaadiks Konstantinoopolisse kardinal Isidori. Juunis 1453 jõudsid Rooma teated Konstantinoopoli vallutamisest türklaste poolt. 30. septembril 1453 kuulutas Nicolaus V Konstantinoopoli vabastamiseks türklaste vastu välja ristisõja.
Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Erlichshausen soovis 23. juunil 1447 orduprokuraatorilt, et see kirjeldaks paavstile Novgorodi poliitikat. Kõrgmeister soovis 17. augustil 1447 paavstilt kasutada ordu aladelt kogutud raha sõjaks Novgorodiga. Sama aasta jooksul esitas kõrgmeister paavstile veel mitu taotlust, et pidada sõda Novgorodiga. 6. augustil 1453 saatis Liivi ordu maameister Mengede paavstile palvekirja seoses venelaste rünnakutega.
Ta avaldas 18. juunil 1452 bulla 'Dum diversa' ja 8. jaanuaril 1455 bulla 'Romanus Pontifex' Portugali orjakaubanduse kohta.
1451 andis ta Savoia hertsogile presentatsiooniõiguse.
Nicolaus V ja Eesti .
Nicolaus V teatas 14. juunil 1447 Camerino ja Kuramaa piiskoppidele Poznani presbüteri Matthias Gizmislai asjus.
Paavst tunnistas 30. aprillil 1449 Werner von Orselni statuudid kehtetuks.
2. juunil 1450 volitas Nicolaus V Tallinna dekaani otsustama Tallinna piiskopi ja rae vahelises kohtuasjas Gertrudi kabeli ehitamisel.
Nicolaus V teatas 4. juunil 1450 Riia peapiiskopile Silvester Stodewescherile Rootsi ja Taani vahelise rahu sõlmimisest.
Paavst määras 2. augustil 1450 legaadiks Preisimaale Silvesi piiskopi Luís Piresi (Ludwig von Silves).
Paavst otsustas 17. aprillil 1451 Tartu piiskopi ja kapiitli palvel Luckede mõisa osas.
14. aprillil 1452 teatas Saksa ordu kõrgmeister orduprotektorile doktor Leonard Rothose asjus, mille kohta andis paavst 8. oktoobril 1452 vastava korralduse.
1452 teatas Nicolaus V Riia peapiiskopile Riia püha Andrease kabeli lammutamise ja luude ümbermatmise asjus.
1453 aktiviseerus Saksa ordu diplomaatiline suhtlus Roomaga Kuramaa piiskopi määramise osas.
Vaidlus Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel.
Paavst määras 16. novembril 1448 ametisse Riia peapiiskopkonna eksekuutorid.
Saksa ordu kõrgmeister Ludwig von Erlichshausen saatis 5. novembril 1451 paavstile palvekirja, mille järel kinnitas paavst 4. märtsil 1452 Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel sõlmitud lepingu Saksa ordu ordurüü kandmise osas Riia peapiiskopkonnas.
17. jaanuaril 1454 sätestas Nicolaus V Riia valitsemise Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel ning määras ametisse eksekuutorid.
Riia peapiiskopi määramine.
Alates 16. aprillist 1448 saatis Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Erlichshausen paavstile soovitusi, et Riia peapiiskopiks määrataks Silvester Stodewescher. 9. oktoobril 1448 kinnitas Nicolaus V Stodewescheri Riia peapiiskopiks, kuid Riia toomhärra Detmar Roper appelleeris paavstile Stodewescheri määramise asjus. Stodewescher saatis 1449 paavstile tänukirja oma määramise eest.
Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast.
Nicolaus V kohustas 24. mail 1447 Riia peapiiskopkonna rüütelkondi abistama Saare-Lääne piiskoppi Johann II Creuli võitluses Ludolf Grove vastu. Paavst kohustas 1. detsembril 1449 Riia peapiiskoppi Stodewescherit vabastama Grovet ja tema pooldajaid ekskommunikatsioonist ja tunnustas Kuressaare rahulepingut. 30. aprillil 1449 tunnustas Nicolaus V Rootsi kuningat Karl VIII ja Brandeburgi markkrahve Creuli toetamise eest.
Vaidlus Tartu piiskopkonnas.
Nicolaus V keelas 2. augustil 1450 Tartu piiskopkonna kapiitlil vakantsiperioodil valida piiskoppi, kuid paavst tühistas 16. aprillil 1451 selle otsuse ja lubas kapiitlil taas piiskoppi valida. 16. juunil 1451 kinnitas Nicolaus V oma otsust kapiitli valimisõiguse osas ja nõudis Liivi ordu maameistrilt Johann von Mengedelt, et ordu ei takistaks piiskopi valimist kapiitli poolt. Nicolaus V kinnitas 13. juulil 1451 taas oma otsust ja määras 21. augustil 1451 Tartu piiskopkonna Saksa ordu kõrgmeistri kaitse alla.
Sisepoliitika.
Nicolaus V suutis Kirikuriigi alad saada oma kontrolli alla ja tunnustas mitmete sõltumatute linnade isandaid oma vikaaridena. Ta andis Bolognale näilise sõltumatuse. Ta kavatses tugevdada Rooma välikindlustusi ja rajas Kirikuriigis kindluseid.
Paavst siirdus 15. juulil 1450 Roomast Fabrianosse.
Vandenõu paavsti vastu.
1453 avastati Stefano Porcaro kavandatud vandenõu paavsti vastu, mille järel Porcaro hukati.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Nicolaus V kinnitas 27. aprillil 1447 ja 21. novembril 1450 Saksa ordu privileegid. Ta teatas 31. mail 1447 Volterra piiskopile Roberto Cavalcantile oma bullast, mille alusel vabastas ta Saksa ordu liikmed ilmaliku kohtu, eriti feemikohtu jurisdiktsioonist. Paavst ekskommunikeeris 2. septembril 1448 kõik isikud, kes kasutavad Saksa ordu aladel võõra jurisdiktsiooniga kohtuniku, eriti feemikohtuniku teenust ja kuulutas selliste kohtunike poolt langetatud otsused kehtetuks.
13. jaanuaril 1449 kinnitas paavst Saksa ordule Saksa-Rooma keiser Friedrich II poolt määratud vabastuse kõikidest riigimaksudest ja andamitest.
Paavst lubas 12. septembril 1449 ekskommunikeerida iga Saksa ordu liikme, kes ilma ordumeistri loata jätab maha oma maja. Seetõttu andis Saksa ordu kõrgmeister Ludwig von Erlichshausen 17. aprillil 1450 korralduse, et ilma ordumeistri loata ei tohi keegi ordumaadelt Rooma siirduda.
1. septembril 1454 manitses paavst Poola kuningat Kazimierz IV tülitsemast Saksa orduga..
Ta tunnustas Kilmore kiriku staatust katedraalina.
1448 tunnustas ta Colette’i rajatud kolettiinide ordut.
Liturgilised otsused.
1448 andis paavst kuldroosi Poola kuningale Kazimierz IV-le. 1452 andis ta kuldroosi keiser Friedrich III-le.
Skisma lõppemise puhul kuulutas Nicolaus V 1450 aasta juubeliaastaks.
Kanoniseerimised.
Nicolaus V kanoniseeris 3 isikut ja kuulutas õndsaks 1 isiku.
Ta kuulutas 1454 õndsaks Sitsiilia Alberti.
Misjon.
8. jaanuaril 1454 kohustas Nicolaus V Portugali kontrollima misjoni läbiviimist Hiinas. Ta lubas Portugali kuningal rajada uusi kirikuid
Suhtumine juutidesse.
Nicolaus V avaldas 2. novembril 1447 bulla juutide kohta. 25. veebruaril 1451 avaldatud bullas keelas ta kristlastel suhtlemise juutide ja saratseenidega. 28. mail 1451 sätestas ta juutide vastu mitmeid piiranguid Hispaanias ja Itaalias. 21. septembril 1452 avaldatud bullas 'Romanus Pontifex' käsitles ta Austria juutide olukorda.
Onupojapoliitika.
Nicolaus V poolvend Filippo Calandrini sai kardinaliks.
Kardinalide pühitsemised.
Nicolaus V pühitses 11 kardinali 4 konsistooriumil, sealhulgas endise vastupaavsti Felix V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 1 hispaanlane ja 1 vaimulik Belgiast. Ta taastas 19. detsembril 1449 Louis Alemani volitused kardinalina.
Nicolaus V kultuuriloos.
Nicolaus V oli patrooniks paljudele tol ajal Roomas viibinud kunstiinimestele. Tema teenistuses olid näiteks Fra Angelico, Leon Battista Alberti ja Piero Da San Sepolcro. Paavsti soosimisel tõlgiti ladina keelde mitmeid Vana-Kreeka autoreid. Nicolaus V kogus manuskripte ja lasi neid kopeerida. Pärast tema surma oli Vatikanis 1200 koopiat, mille tõttu peetakse teda Vatikani raamatukogu rajajaks.
Nicolaus V ajal taastati ja renoveeriti Roomas arvukalt kirikuid, sildu ja muid ehitisi, kuid tema taastamistööd leidsid tollal vastuseisu, kuna ta lasi lammutada varisemisohtlikke, kuid ajalooliselt väärtuslikke hooneid. Ta lasi taastada Aqua Virgo akvedukti, puhastada ja sillutada Rooma tänavaid. Ta kutsus Bernardo Rosselinit alustama Rooma Peetruse kiriku ümberehitamist ja lasi teostada ümberehitusi Vatikanis, nagu Nicolaus V kabel.
Ta rajas Glasgow ülikooli ja kinnitas Barcelona ülikooli rajamist. Ta toetas Bologna ülikooli tegevust. Ta rajas Perpignani ülikoolis teoloogiateaduskonna. Ta tunnustas Šotimaal St. Andrewsi kolleegiumi rajamist.
Tema mälestuseks on Sarzanas püstitatud monument ja Fivizzanos büst.
Surm.
Nicolaus V suri 24. märtsil ööl vastu 25. märtsi 1455 Roomas podagrasse ja maeti Vatikani basiilikasse.


Serpentiin (mineraal).
Serpentiin on magneesiumi ja rauda sisaldavatest sekundaarsetest silikaatsetest mineraalidest koosnev mineraalirühm.
Serpentiinid kuuluvad kivimit moodustavate mineraalide hulka. Nende keemiline valem on: Mg3Si2O5(OH)4. Magneesium võib teatud määral asenduda nikli või rauaga ning räni alumiiniumiga. Serpentiin on alati sekundaarne. See tähendab seda, et ta on tekkinud mõnest teisest mineraalist, näiteks oliviinist või pürokseenist nende hüdrotermaalse muutumise käigus. Seda protsessi nimetatakse serpentiinistumiseks. Esinevad nii tard- kui ka moondekivimite koosseisus. Serpentiinistuvad enamasti ultraaluselised kivimid (näiteks peridotiit), sest nad sisaldavad rohkelt oliviini. Tugevalt serpentiinistunud kivimit nimetatakse serpentiniidiks.
Tähtsamad serpentiinid on krüsotiil, lizardiit ja antigoriit. Krüsotiil on neist tuntuim ja tihti räägitaksegi krüsotiilist kui serpentiinist, ehkki see pole päris korrektne. Krüsotiil on ka tähtsaim asbestide hulka kuuluv mineraal. Serpentiinidel on rasva- või siidiläige. Katsudes meenutab kiudja krüsotiili libe pind pisut seepi. Serpentiinid esinevad kas massiivsete, teraliste või kiudjate agregaatidena. Värvuselt on serpentiinid rohekad, kollakasrohelised või rohekashallid. Serpentiini erikaal on 2,5...2,6. Kõvadus 2,5...5, enamasti 4. Antigoriidil on täiuslik lõhenevus, kuid krüsotiilil lõhenevus puudub.
Krüsotiil on tähtis maavara, sest üle 90% tööstuslikult toodetavast asbestist koosneb krüsotiili kiududest. Tähtsamad leiukohad on Uurali mäestik Venemaal ja Québeci provints Kanadas. Venemaalt tuleb üle poole kogu maailma krüsotiilist. Kolmas tähtis krüsotiilitootja on Lõuna-Aafrika Vabariik.
Kõige laiemalt kasutatav serpentiin on krüsotiil. Krüsotiil on tulekindluse ja halva soojusjuhtivuse tõttu hea isolatsioonimaterjal. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele kujutab krüsotiilne asbest tervisele minimaalset ohtu. Ohtlikumad asbestide hulka kuuluvad mineraalid on ribekiidi erim krokidoliit ja grüneriidi erim amosiit, mis mõlemad kuuluvad amfiboolide hulka. Et kogu maailma asbestist ligikaudu 95% valmistatakse just krüsotiilist, on ka hirm asbesti ees tugevasti liialdatud.


Ratsutamine 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Ratsutamine 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 18.–27. oktoobril.
Individuaalne.
Olümpiavõitja 1964: Henri Chammartin (Šveits) 1604.
Individuaalne.
Olümpiavõitja 1964: Pierre Jonquéres D'Oriola (Prantsusmaa) 9.
3.–6. koha selgitamiseks toimusid ümberhüpped (lisavõistlus). Nendel ei eksinud keegi. Paremusjärjestuse otsustas ümberhüpete aeg.
Võistkondlik.
Olümpiavõitja 1964: Saksamaa (Hermann Schridde, K. Jarasinski, Hans Winkler) 68,5.
Individuaalne.
Olümpiavõitja 1964: M. Checcoli (Itaalia) 64,4.
Võistkondlik.
Olümpiavõitja 1964: Itaalia (M. Checcoli, G. Ravano, P. Angioni) 85,8.


Maaväline elu.
Maavälise elu all mõistetakse füüsilist elu, mis ei pärine Maalt. Pole teada, kas maaväline elu on olemas ja kas ta on olemas olnud.
Maavälise elu mõiste alla arvatakse erineva keerukusastmega eluvormid (näiteks bakterilaadsed organismid, inimesest arukamad olendid).
Praegu ei looda teadlased leida meie päikesesüsteemist kõrgemaid eluvorme, vaid midagi bakterite taolist. Elu või selle jälgede avastamine teistel taevakehadel oleks suure teadusliku tähtsusega.
Mineviku uskumused ja oletused maavälise elu kohta.
Mütoloogias ja religioonis ei ole tehtud selget vahet tulnukate ja jumalate vahel. Seetõttu on raske rääkida varajastest uskumustest maavälise elu kohta.
Kreeka filosoofias esines idee maailmade paljususest, eriti atomistidel, sealhulgas Epikurosel. Atomistide jumalad on füüsilise kehaga täiuslikud olendid, kes elavad maailmadevahelises ruumis ega ole huvitatud inimeste käekäigust.
Aastal 1217 esitas Pariisi piiskop Étienne Tempier väite, et Jumal oleks võinud luua rohkem kui ühe maailma, kuigi me ilmutusest teame, et see nii ei ole.
Kui tänu teleskoobi leiutamisele avastati, et Maa on vaid üks planeetidest, leiti, et ka teistel taevakehadel võib olla elu. Giordano Bruno väitis, et on lõpmata palju Päikesesüsteemi taolisi maailmu, ja nendes on ka elu.
17. sajandi alguses arutles tšehhi astronoom Antonín Maria Sírek: "Kui Jupiteril on elanikke, peavad nad olema suuremad ja ilusamad kui maalased, proportsionaalselt nende kahe kera suurusega."
Paljud 18. ja 19. sajand astronoomid, sealhulgas William Herschel, olid veendunud, et Päikesesüsteemis (ja võib-olla ka väljaspool seda) võib olla maaväline elu. Maailmade paljusesse uskusid ka näiteks Immanuel Kant ja Benjamin Franklin. Valgustusajal peeti elu võimalikuks isegi Kuul ja Päikesel.
Maavälise elu otsingud tänapäeval.
Eriti innustusid inimesed maavälise elu ideest 20. sajandil. Kuid tänapäeval on lükatud ümber arvamused, et maaväline elu võib asuda Kuul, Marsil või Veenusel. Maavälise elu otsingud meie päikesesüsteemis ei keskendu praegu planeetidele, vaid ka nende kaaslastele, eriti Jupiteri ja Saturni kuudele Europale, Titanile, Iole ja Iapetusele. Kuigi nii NASA kui ka Euroopa Kosmoseagentuur - ESA seda eitavad on paljud uurijad leidnud Kuult, Marsilt ja oletavasti ka Saturni kuult Iapetuselt anomaalseid objekte mis võivad viidata seal minevikus tegutsenud mõistusega eluvormidele. Väidete aluseks on just samade kosmose uurimise agentuuride poolt tehtud ülesvõtted nendest taevakehadest.
NASA SETI programmi ülesanne on leida kosmosest kunstlikke signaale, mis poleks maist päritolu. Pärast nelja aastakümmet pole veel midagi leitud.
Ulme.
Ulmes esineb maaväline elu kõige sagedamini humanoidide või olendite vormis mida me ei ole harjunud nägema. Televisioonis ja filmis on humanoidide kasutus olnud puhtpraktilistel kaalutlustel, näiteks filmi ja televisiooni algusaastatel igasugused elukad ei näinud varasematel aegadel piisavalt tõepärased välja ning lähima tõepärasuseni jõudmine oli keeruline ja kallis. Seega oli ja on odavam variant tulnukaks grimmeeritud näitleja, mis toetab ka teist põhjust — nimelt kasutatkse ulmet, nagu ka muinasjutte, valme jne, inimühiskonna allegooriana ühiskondlik-sotsiaalsete nähtuste kommenteerimiseks.
Maaväline elu ja ühiskond.
Ühiskonnas on lai uskumus maavälise elu kohta. Enamik usub, et maavälise elu olend on humanoid ning nad suudavad galaktilisi reise ette võtta enda lennumasinatega. Usutakse ka, et tulnukad külastavad meie planeeti.
Humanoidid.
Kõige kuulsam tulnukhumanoidi tüüp on "grey"d ehk hallid. Nende kasv varieerub umbes 110 cm-st 180 cm-ni. Neil puuduvad kehakarvad, nahk on halli värvi ning üldjuhul kannavad nad ka hõbeda- ja/või halli värvi kombinesooni. Nende pead on suured ja pirnikujulised. Silmade suurus varieerub, kuid need on üldiselt tunduvalt suuremad inimsilmadest ning kaetud musta valgustundliku membraaniga, mis töötab ka öise vaatlusvahendina ja kaitseb silmi muude vigastuste eest. Nina asemel on 2 auku, suu on väga väike. Kõrvad kas puuduvad või on rudimentaarsed. Oletatavasti suudavad nad mõtte teel suhelda.
UFO ehk tundmatu lendav objekt.
UFO on lühend ingliskeelsetest sõnadest "Unidentified flying object" (tundmatu lendav objekt). Tundmatu tähendab seda, et kui objekt on näiteks kauge tsivilisatsiooni kosmoselaevana tuvastatud, siis ta lakkab olemast UFO.
Rahvapäraselt nimetatakse UFO-sid lendavateks taldrikuteks, sest need on sageli taldrikukujulised.
Tundmatutest lendavatest objektidest on tehtud väga palju pilte ning videolõike. Enamasti on need seletatavad maiste nähtustega (peegeldus, miraaž, halo, meteoroloogiline sond, virmalised, ülehelikiirusega lennukid jms), ent kõigile juhtumitele ei ole rahuldavat selgitust leitud.


Puerto Plata.
Puerto Plata provintsi asukoht Dominikaani Vabariigis
San Felipe de Puerto Plata ehk Puerto Plata on Dominikaani Vabariigi põhjarannikul asuv linn, Puerto Plata provintsi keskus.
Puerto Plata rahvaarv on 90 000 (2000). Linn saab raha peamiselt turismist.
Kolumbus asutas 2. jaanuaril 1494 tänapäeva Puerto Plata lähedal La Isabela küla. See oli esimene eurooplaste asutatud küla Uues Maailmas. Puerto Plata asutamisaasta ei ole täpselt teada, eri ajaloolased on pakkunud aastaid 1496–1506.
1563. aasta aprillis saabus Puerto Platasse pärastine Inglismaa mereväe laekahoidja John Hawkins, kes müüs hispaanlastele 400 orja, kelle ta Sierra Leonest röövinud oli. Sellega algas Inglismaa osalus orjakaubanduses.
Puerto Plata aastane keskmine õhutemperatuur on +25,1 °C. Aastas muutub see vähe. Kõige palavamad kuud on juuli (+26,9 °C) ja august (+26,8 °C), aga ka veebruaris on see +23,1 °C ja jaanuaris +23,2 °C. Kõige kõrgem temperatuur +40,0 °C on mõõdetud septembris, aga isegi detsembris ja jaanuaris on mõõdetud +32,5 °C. Kõige madalamaid temperatuure on täheldatud jaanuaris (+9,4 °C) ja veebruaris (+10,0 °C). Septembri absoluutne miinimumtemperatuur on +16,1 °C.
Seevastu on erinevus aastases sademete hulgas. Suvel sajab märksa vähem. Aastane keskmine sademete hulk on 1511 mm. Kõige sademeterohkemad kuud on detsember (232 mm) ja november (229 mm), kõige sademetevaesemad kuud juuni (51 mm) ja september (64 mm). Kõige rohkem sajupäevi on detsembris (15) ja novembris (14), kõige vähem juunis (6).
Puerto Platas on Kariibi saarte ainus köisraudtee. Seal on veel botaanikaaed ja merevaigumuuseum.


Saksa kuningas.
Saksa kuningas on historiograafiline nimetus Saksamaad valitsenud monarhide kohta keskajal. See on tihedalt seotud Saksa-Rooma keisri mõistega.
Algus ja Otto I reformid.
Üldiselt peetakse esimeseks Saksa kuningaks Ida-Frangi kuningat Ludwig Sakslast, kelle riik hõlmas enamiku hilisemast Saksamaast, ehkki kuni Heinrich I või isegi ta poja Otto I-ni kasutatakse tavaliselt nimetust Ida-Frangi kuningas. Kuid Otto sidus Saksa kuninga ning Rooma keisri institutsioonid ühte. Alates temast pidi Saksa kuningaks saanu kroonitama ka Itaalia kuningaks ning Rooma keisriks, seega tähendas kuningatiitli omandamine automaatselt ka tulevikus keisritiitli omandamist. Reaalselt paljudel keisritiitlit ära oodata ei õnnestunud, kuna nad kas surid enne, olid võimul neile vastalised paavstid või polnud nad keisritiitlist lihtsalt huvitatud.
Nimetusest.
Kuni 11. sajandini nimetasid Saksa kuningad end üldiselt edasi Ida-Frangi kuningaiks, kuid siis tekkis tüli paavstide ja keisrite vahel ning ilmselt oli Gregorius VII see, kes võttis kasutusele mõiste Saksa või sakslaste kuningas ("rex teutonicum"), viidates sellele, et tegu on kaugelt põhjast pärit võõramaalasega, kel pole tegelikult õigust valitseda varem Rooma impeeriumile kuulunud alasid, veel vähem kanda keisrikrooni. Kuningad-keisrid vastasid aga sellega, et hakkasid end nimetama roomlaste kuningaks. Nimetus roomlaste kuningas püsis ametliku nimetusena kuni 16. sajandini, mil keisrid nõustusid end tihedamalt tärkava saksa rahvuslusega siduma. Kohati kasutati seda arhailist nimetust ka hiljem.
Tiitli tähenduse muutumisest.
Et Saksa kuningaks saamine tähendas tulevikus keisriks saamist, siis lasi mitu Saksa-Rooma keisrit oma poja juba omaenese eluajal kuningaks valida, et neile keisrikroon kindlustada. Selline poliitika tekitas mõnikord vastumeelsust ning viis kodusõdadenigi. Kuid 16. sajandil, mil keisritiitli sakraalne ja reaalne väärtus kaduma kippus, muutus termin 'Saksa kuningas' sisuliselt troonipärija tiitliks ning kaotas oma senise tähtsuse ja tähenduse, kuna tiitel oli reaalselt pärilik ning Habsburgide valduses. Uusajal langes tiitli 'Saksa kuningas' tähtsus veelgi, kuna keisritiitel omistati keisriks valitule kohe pärast valimisi (valitud keisri tiitli võttis endale esimesena Maximilian I). Samas kasutati seda ikkagi kuni keisririigi lõpuni välja


Lukuga jõgi.
Lukuga on jõgi Aafrikas. Lähtub Tanganjika järvest. Kärestikulise vooluga. Suubub paremalt Lualabasse. Pikkus umbes 350 km.


Aso vulkaan.
Aso (jaapani 阿蘇山 (Aso-san)) on tegevvulkaan Kyūshū saare keskosas Kumamoto prefektuuris.
Vulkaani kaldeera mõõtmed on 23x16 km. Läheduses leidub palju kuumaveeallikaid.
Vulkaanil on mitu tippu, millest kõrgeima, Taka, kõrgus on 1592 meetrit.
Praeguse kuju sai vulkaan umbes 300 000–90 000 aastat tagasi toimunud nelja plahvatusliku purske tagajärjel.


Tulnukad (film).
"Tulnukad" (originaalpeakirjaga "Aliens") on 1986. aasta ulmefilm, mis on järg Ridley Scotti 1979. aasta filmile "Tulnukas" ("Alien").
Filmi režissöör on James Cameron, kes 1984. aastal oli lavastanud filmi "The Terminator".
Stsenaariumi kirjutasid Cameron, David Giler ja Walter Hill.
Peaosi mängivad Sigourney Weaver, Michael Biehn, Lance Henriksen ja Bill Paxton.
Võtted toimusid Inglismaal stuudios Pinewood Studios.
Filmi eelarve oli 18 miljonit USA dollarit.
"Tulnukad" sisaldab rohkem "actionit ja põnevust kui "Tulnukas", mis keskendus rohkem ulmelise atmosfääri loomisele.
Süžee.
Filmi alguses päästetakse kosmosest veltveebel Ellen Ripley (Sigourney Weaver), kes jäi ainsa inimesena kosmoselaevas Nostromo viibinutest ellu jäi. Ta äratatakse 57 aastat kestnud hüperunest. Järk-järgult teatatakse talle vahepeal aset leidnud muutustest. Oma kohkumuseks saab ta teada, et planeedi LV-426 (kus Nostromo meeskonnal oli esimene saatuslik kohtumine kosmosetulnukaga (ksenomorfiga)) keskkond on ümber kujundatud inimesele sobivaks ning sinna on rajatud inimeste koloonia Hadley's Hope. Kui Ripley saab teada, et ühendus kolooniaga on kadunud, kardab ta kohe kõige halvemat. Ripley sõbrad ja perekond on ammu surnud. Ta on nüüd ülendatud leitnandiks. Vastu tahtmist nõustub ta minema kaasa päästeekspeditsiooniga, mille saadab välja kõikvõimas Kompanii (Weyland-Yutani). Ta nõustab entusiastlike Ameerika Ühendriikide Koloniaalmerejalaväelaste jagu, mis saadetakse koloniste päästma. Nad kasutavad kosmoselaeva Sulaco, mis on nime saanud Joseph Conradi teose järgi nagu Nostromogi.
Jõudes planeedile LV-426 avastavad Ripley ja tema kaaslased peagi, et kolooniat on rünnanud tulnukad ning kõik asunikud on nähtavasti surnud. Päästesalk on ise varsti asulas lõksus: neid jahivad terved armeed ksenomorfe, keda juhib kuninganna. Lõpuks leiab Ripley ainsa inimesena ellu jäänud tüdruku hüüdnimega Newt, kes on tapatalgutest imekombel pääsenud. Olukorra teeb veelgi keerulisemaks see, et Burke'il (Paul Reiser), kes on Kompanii esindajana kaasa võetud, on salaplaan võtta iga hinna eest Maale kaasa üks ksenomorfidest. Kui tulnukad Newti röövivad, peab Ripley lapse päästmiseks eluga riskima. Planeedilt tuleb põgeneda enne, kui tuumaplahvatus planeedi "steriliseerib".
Versioonid.
"Tulnukate" kinoversioon oli 137 minuti pikkune. Hiljem koostas Cameron 157 minuti pikkuse "special editioni. See ei ole "director's cut", sest Cameron oli kinoversiooniga rahul. Selles versioonis sisalduvad stseenid kolooniast enne tulnukate rünnakut, lahingustseen merejalaväelaste robot-tunnimeestega ning lugu Ripley tütrest).
"Special Edition" lasti esmakordselt välja laserdiskil ja VHS-formaadis 1992. aastal. Mõlemad versioonid koos avaldati esmakordselt 2003 lasti esmakordselt koos DVD-kogumikus "Alien Quadrilogy".


Dollar.
Dollar on rahaühik mitmetes riikides, sõltkondades ja muudes piirkondades. Dollari ametlik märk on "$".
USA dollar on maailma enimkasutatav valuuta.


VHS.
VHS (lühend inglise sõnadest ("Video Home System" 'Video Kodusüsteem') on videomagnetofonide salvestus- ja taasesitusstandard, mis pärineb aastast 1976. Algselt omas VHS tähendust ("Vertical Helical Scan", mis viitas seadmes kasutatavale salvestusseadmele), kuid hiljem otsustati muuta ümber Video Home System'iks.
Video Home System on tarbia taseme analoogse salvestamise videokassett, mis on standardselt aretatud Jaapani Victor Company poolt. 1970. aastad oli periood, kui videosalvestamine muutus suureks toetajaks televisiooni tööstuses. Nagu paljud teised tehnoloogilised innovatsioonid, iga mõnest ettevõttest üritas luua televisiooni salvestus standardi, mida suurem osa maailmast kasutaks. Selle kõige tipus oli koduvideote tööstus kaasahaaratud videoklipi formaadi sõdades. Kaks nendest formaatides, VHS ja Betamax, said kõige rohkem paljastust. Lõppudelõpuks VHS võitis selle sõja ja sellega domineeris koduvideote formaadi kuni videoteibi formaadi perioodi lõpuni.
1980. ja 1990. aastatel oli VHS üldine standard mis on nüüdseks asendumas DVD-formaadiga.
Hiljemastel aastatel hakkas optiline disk pakkuma palju paremat kvaliteeti. Kõige varajasem formaat, laserdisk, ei olnud laialdaselt adopteeritud, aga järgnev DVD formaat sai lõppudelõpuks massilise tarbia nõusoleku ja asendas VHSi kui eelistatud video levimis viis aastal 2000. 2006. aastaks lõpetas Ühendriikide filmistuudio uute filmide väljalaskmist VHSi formaadis. 31. Detsembril 2008. aastal eksportis Ühendriikide viimane VHS kassettide varustaja oma viimase laadungi. 2010. aastast on suurem osa VHS kassettidest, mida toodetakse, kuue kuni kaheksa tunnised tühjad kassetid.
VHS.
1970.tel muutus videosalvestus televisioonitööstuses suureks kaasategijaks. Nagu iga teine tehnoloogiline innovatsioon püüdsid nii mõnedki firmad luua standardi video salvestamises, mis lööks maailmas läbi. Käis sõda, mis formaati võiks videod olla.
Yuma Shiraishi koos Shizuo Takano'ga lõid koos töötadess Victor Company of Japan'is VHS formaadi ja lõid sellest ülemaailmse standardi.
VHS ja Betamax.
Kaheksakümnendatel olid konkurentsis kaks formaati- VHS ja Betamax mis said mõlemad päris palju tähelepanu meedialt. Mõned professionaalsed stuudiod eelisasid Betamax, pidades selle pildi kvaliteeti paremaks kui VHS-i oma. Kuid olenemata kvaliteedist pidavat VHS säilima kauem ning VHS kassetil oli pikem salvestusaeg kui Betamax kassetidel.
VHS oli see kes sõja võitis ning seetõttu lõppetas kui dominantne koduvideo format, püsides domineerivana läbi kogu kassetiperioodi.
Info.
VHS kasutab 1.27 cm laia magnetilist linti, seetõttu oligi VHS algul kui "Vertical Helical Scan" ehk "vertikaalne vedrukujuline seade", mis hiljem muudeti Video Home System'iks, kui toode muutus tavatarbijate seas populaarseks.
VHSil on mitu varianti. Standard variant jäädvustab sama pildiresolutsiooni, mis otse televiisorist näha. Kõige arenenum versioon, digitaalne VHS (D-VHS) laseb salvestamisel taastada digiaalse kõrge-definitsiooni televiisori pildi. Mõningaid VHS kassete saab samuti kasutada arvutiandmete salvestamiseks.
Super-VHS / ADAT / SVHS-ET.
Eksisteerib ka mitmeid täiustatud VHS verisoone, eelkõige Super-VHS (S-VHS), mis on analoogne video standardile ja täiustatud videolindi ribalaiusega. S-VHS on tõstetud helenduse resolutiooni kuni 400 rida horisontaalselt iga pildi jaoks (VHS jaoks on see keskmiselt 250). Audio-süsteem (nii lineaarse kui ka AFM jaoks) on jäänud samaks. S-VHS on vähe mõjutanud oma koduturul, kuid saavutas valitseva seisundi videokaamera turul tänu oma heale pildikvaliteedile.
ADAT formaat võimaldab salvestada mitmekordselt digitaalset heli, kasutades S-VHS meediat. JVC arendas ka SVHS-ET tehnoliigia oma Super-VHS videokaamerate ja videomakkidega, mis võimaldab lindistada Super VHS signaale odavatele VHS kassetidele, kuigi kergelt on udused. Peaaegu kõik Super-VHS videokaamerad ja videomakid on tänapäeval SVHS-ET tehnoloogiaga.
VHS-C / Super VHS-C.
Teine variant on VHS-C, algselt valmistatud kaasaskantavate VCR-de jaoks aastal 1982, kuid lõpuks peopesasuurutes videokaamerates. Pikeim lint, mis saadaval on, omab 60 minutit SP režiimis ja and 180 minutit EP režiimis. Kuna VHS-C lindid põhinevad samasugutel magnetlintidel kui täissuurustes lindid, siis neid saab mängida ka standardse VHS mängijaga kasutades mehaanilist adapterit, ilma, et oleks vaja mingit signaali ümber muuta. VHS-C kassetide magnetlint on keritud ühe peamise rulli peale ja kasutab hammasratast, et seda edasi kerida.
Adapter ei nõua patarei funktsiooni ja on lihtsalt mehaaniline adapter. See on sisemise südamikuga, et ühenduda VCR mehhanismiga. Kui VHS-C on adaptarisse pandud, siis üks väike käsi tõmbab lindi miniatuurses kassetist välja, et pikendada lindi teekonda ümber rullide nagu täismõõdus lintidel. See võimaldab kasutada miniatuurset kasseti sama pealelaadimismehanismiga, mis täismõõdus lintidel on.
W-VHS / Digital-VHS (kõrglahutusega).
W-VHS võimaldas lindistada (Multiple sub-nyquist sampling Encoding system) MUSE Hi-Visioniga, analoog kõrglahutusega televisioonis, mis kasutati Jaapanis alates 1989 kuni 2007. Teine täiendatud standard on Digital-VHS (D-VHS), lindistab digitaalset kõrglahutusega video VHS laadse lindile. D-VHS saab lindistada kuni 4 tundi ATSC digtaaltelevisiooni 720p või 1080i formaadis, kasutades kiireimat salvesrusrežiimi ja kuni 40 tundi standardse lahutusega videot aeglase kiirusega.
Lisandid.
Peagi pärast VHS formaadi tutvustust töötati välja VHS lindi tagasikerijad. Nende seadmete ainus eesmärk oli VHS lindtide tagasikerijad. Tagasikerija pooldajad väidsid, et tagasikerimise funktsioon VHS mängijal mõjutab taasesituse kvaliteeti. Paljud odavad videomakid jätaksid lindi video pea ümber samal ajal kui tagasikerimine või edasikerimine toimuks, nii et tagasikerijad päästaksid linti. Tagasikerija keriks linti sujuvalt ja seda ka harilikult kiiremini kui tagasikerimise funktsioon VHS mängijal. Kuid mõned tagasikerijad tegid sageli järske pidurdusi, mis aeg-ajalt kahjustasid linti.
Kassetide lindistamisaja pikkused.
Nii NTSC kui ka PAL/SECAM VHS kassetid on füüsiliselt identsed. Kuigi kasseti kiirused erinevad NTSC ja PAL/SECAM vahel oleneb mängimis aeg iga kasseti kohta varieeruda süsteemide vahel.
Segaduse ärahoidmiseks näitavad tootjad ära kasseti aja pikkuse minutites mida loota turul kus kassetti müüakse. On perfektselt võimalik salvestada ja tagasi mängida tühja T-XXX kassetti PAL masinal või tühja E-XXX kassetti NTSC masinal, aga mängimis aeg saab olema erinev sellest, mis peaks olema. Mõned uuemad Panasonicu NTSC/ATSC salvestajad sisaldavad väga pikka mängimisaja (VP) meetodit, mis ei ole osa ametlikust spetsifikatsioonist. See võimaldab salvestamist 1/5 SP kiirusest, nii nagu T-180 suudab lindistada 15 tundi.
VCD.
Video CD ehk VCD loodi aastal 1993, saades alternatiivseks meediumiks videode jaoks CD-suurustes diskides. Kuigi aegajalt näitab vigu kompresseerimine ja värviriba, mis on ühinsed lahknevused digitaalses meedias on vastupidavus ja kvaliteer sõltuv VCD tootmisest kvaliteedist ja kuidas seda käsitletakse. Salvestades andmeid digitaalselt VCD’le, ei lähe andmed halvemaks. Plaadimängijas puudub füüsiline kontakt tehtud andmetega kui ka ketta poolustega. Ja kui õigesti käsitleda, peavad VCD’d ka kaua vastu. Kuid praktikas toimub ikka füüsiline kontakt töötajatega, põhjustades kehaõlisid ja tolmu kogunema disketile ja lõpuks üle minna playeri mootorisse ja objektiivi, kui ei puhastata.
Samuti kui VCD kasutatakse ainult tööstuslikel või kaubanduslikes keskondades sadu korda, võib toimuda disketil kulumist, kui seda ei käsitleta õigesti. Samuti võivad pika aja möödudes disketid muutuda loetamatuks.
Kuna VCD on võimeline sisaldama 70 minutit videot, siis filmid, mis on pikemad sellest ajast, on jaotatud kahe disketi peale. See formaat on populaarne arenenud riikides.
DVD.
DVD- video formaat tutvustati esimesena 1996 Jaapanis
Blu-ray Disc.
Uuem versioon optilise andmekandja formaadina on Blu-ray ketas, mis on töödeldud välja kui DVD pärijana (konkureeriva formaadina Blu-ray jaoks oli HD DVD, mis kadus turult kui Blu-ray ilmus) Blu-ray ketas võib sisaldada kuni 128GB informatsiooni (25 korda rohkem kui ühekihiline DVD). Sealhulgas kuni 1080p kõrglahutusega videosid, kõrgvaltiteediga pilte,muusikat ja enamgi.
High-capacity digital recording technologies.
Hard disk-põhised süsteemid sisaldavad endas nii TiVo-t kui ka teisi digitaalseid videosalvestuse võimalusi Sellist tüüpi süsteemid varustavad kasutajat hooldusvaba võimalusega videomaterjali lindistamiseks. Subscriber-põhise televisiooni kliendid saavad tavaliselt elektroonilisi kavasid, mis lubavad kiiret salvestusgraafikute sätestust. Hard disci-põhiliste süsteemide tõttu on võimalik lindistada tunde ilma kasutaja hoolduseta. Näiteks suudab 120 GB süsteem üle 25 tunni järjest salvestada kiirusega 10 Mbit/s MPEG-2 videot. Kahjuks ei ole võimalik DVR tehnoloogiaga porditavus ega pikaajaline säilitamine.
Eluiga.
VHS-kasseti eluiga sõltub lindi kvaliteedist, mängimise sagedusest, videomaki mehhanismi seisust ja hoiutingimustest.
Kui plastriba ilmastiku, niiskuse, kriipsude-kraapsude, tolmu ja puru mõjul või välja venides amortiseerub, on lindile talletatu jäädavalt kadunud. Magnetkihti plastribal kulutab õhemaks iga mängimiskordki ning kassette ei tohiks hoida magneti läheduses, näiteks suurte kõlarite juures, sest magnet rikub ja kustutab lindilt infot.
Eelmainitust tingituna jääb VHS-kasseti eluiga 10–20 aasta vahele. , Ivo Üprause mõtted VHS'ist.


DVD.
DVD (inglise "Digital Versatile Disc" – digitaaluniversaalplaat; "Digital Video Disc" – digitaalvideoketas) on tavalist CD-d meenutav optiline andmekandja, mis on võimeline salvestama rohkem andmeid kui tavaline CD, kuna ta kasutab lühema lainepikkusega laserit.
Ajalugu.
1993. aastal töötati välja kaks optiliste andmekandjate standardit. Üks neist oli Multimedia Compact Disc (MMCD), mida arendasid sellised firmad nagu Philips ja Sony, teist – Super Density Disc (SD) – toetasid 8 suurt korporatsiooni: Toshiba, Time Warner, Matsushita Electric, Hitachi, Mitsubishi Electric, Pioneer, Thomson ja JVC.
Hiljem läksid standardite arendajate jõupingutused IBM-i alluvusse, mis ei tahtnud, et korduks formaatide sõda (sõda VHS-i ja Betamax-i videokassettide vahel 1980. aastatel). Seetõttu lõi Alan E. Bell, IBM-i Almaden Research Center’i teadlane, arvutitööstuse ekspertidest koosneva grupi, kuhu kuulusid nimekamatest ka Apple'i, Microsofti, Suni ja Delli esindajad. Selle grupi nimeks sai Technical Working Group ehk TWG.
TWG survel jõudsid kaks leeri üksmeelele ja leppisid kokku ühes standardis, milleks saigi DVD. TWG tegi koostööd ka Optical Storage Technology Association’iga (OSTA), et võtta uuele DVD-le kasutusele ka selle ISO-13346 failisüsteemi standard (tuntud kui Universal Disc Format (UDF).
Uus ketas sisaldas kahte tüüpi tehnoloogiaid: enamasti oli ta tehtud SD ketta alusel, kuid kahekihilisus (MMCD oli ühepoolne, kuid kahekihiline; SD oli kahepoolne ja ühekihiline) ja "EFMPlus" modulatsioonid olid võetud MMC ketta tehnoloogiast.
EFMPlus osutus valituks, kuna ta oli üpris vastupidav kahjustustele nagu kriimustused ja sõrmejäljed.
Esimesed DVD-kettad ja –mängijad ilmusid Jaapanis 1996. aasta novembris ja USAs 1997. aasta märtsis.
Kõik muudatused ja täiendused spetsifikatsioonidesse lisatakse DVD Forumi poolt (mille endine nimi oli DVD Consortium), mille liikmeteks on 10 firmat-asutajat ja veel 98 teist firmat.
Nimetus.
Tähekombinatsiooni "DVD" tõlgendati algul lühendina inglise keele sõnadest "digital video disc" (eesti keeles digitaalvideoketas), sest algul kasutati seda videokassettide asendajana. Hiljem hakati DVD-d kasutama ka suvaliste andmete talletamiseks ja "DVD" tõlgenduseks sai "digital versatile disc" (eesti keeles digitaalne universaalketas). Aastal 1999 teatas DVD Consortium (praeguse nimega DVD Forum) aga, et tähekombinatsiooni "DVD" ei tule võtta lühendina, vaid iseseisva sõnana.
Identifikatsioon (MID).
DVD koosneb spiraalsoontest, mida loetakse või „kirjutatakse“ alustades ketta "keskpunktist".
Soone kuju sisse kodeeritakse muutumatud identifitseeritud andmed, tuntud ka kui Media Identification Code (MID).
MID sisaldab andmeid tootja, mudeli, andmete edastuskiiruse, mahutavuse (baitides) jms. kohta.
Tehnoloogia.
DVD lugemiseks ja kirjutamiseks kasutatakse punast laserit, mille lainepikkus on 650 nm (CD jaoks kasutatakse laserit lainepikkusega 780 nm). See võimaldab võrreldes CD-ga väiksemat süvendit DVD pinnale graveerida. Seega on ka DVD mahutavus suurem.
Kui vaadata Blu-ray Disci, DVD formaadi järeltulijat, siis see kasutab laserit lainepikkusega 405 nm ja ühe kahekihilise ketta mahutavus on 50 GB.
Tehniline informatsioon.
Iga tüüpi DVD võib kasutada ükskõik millist andmestruktuuri.
Füüsiliselt võib DVD olla "ühe-" või "kahepoolne" ja "ühe-" või "kahekihiline" (ketta mõlemal poolel). DVD poolte ja kihide arvust sõltub selle mahutavus (seetõttu 8-cm (ehk MiniDVD) kettad said nimeks DVD-1,-2,-3,-4 aga 12-cm (standardne DVD) kettad – DVD-5,-9,-10,-14,-18 – kus need arvud näitavad, kui suur on selle ketta ligikaudne mahutavus gigabaitides).
DVD mahutavus ja nomenklatuur.
NB! GB on gigabait, võrdne 109 (või 1 000 000 000) baidiga. Paljud operatsioonisüsteemidid näitavad mahutavust gibibaitides (GiB), võrdne 230 (või 1 073 741 824) baidiga.
DVD kirjutamise kiirus.
Esimeste DVD ajurite kirjutamise kiirus oli 1×, võrdne 1350 kB/s (1318 KiB/s); tänapäevaste aga - 18× või 20×. Märkusena tähendab CD ajurite korral 1× 153,6 kB/s (150 KiB/s), mis on umbes üks üheksandik DVD ajuri kirjutamise kiirusest.
CD-R ajur (üleval) ja DVD+R(W) ajur (all)
DVD-RAM'i saab ära tunda selle pinnal olevate rohkearvuliste ristkülikute abil
DVD-R/RW, DVD+R/RW ja DVD-RAM formaadid.
DVD-sid kasutatakse erinevate andmete salvestamiseks. Kirjutatavaid DVD-sid on kahte tüüpi: DVD-R ja DVD+R. DVD-R-e toodetakse kahes formaadis: "General" (650 nm) ja "Authoring" (635 nm), "Authoring" kettad võivad salvestada ka krüpteeritud sisu, aga "General" kettad mitte.
„Pluss“ ja „miinus“ formaadid kasutavad erinevaid kirjutamis-spetsifikatsioone.
1997. aastal oli DVD Forumisse kuuluvate ettevõtete grupiga väljatöötatud DVD-R(W) standard, mis oli kirjutatavate (hiljem ka ülekirjutatavate (~1000 korda)) ketaste ametlik spetsifikatsioon. Kuna selle tehnoloogia litsentsi hind oli liiga kõrge, siis ühinesid kirjutavate ajurite ja andmekandjate tootjad DVD+RW Alliance’iga. 2002. aastal töötasid nad välja DVD+R(W) standardi, mille litsentsi hind oli natukene odavam.
DVD-RAM on ülekirjutatav (~100 000 korda) andmekandja. Andmete ülekirjutamiseks kasutatakse "faasi muutmise tehnoloogiat", mistõttu saab DVD-RAM-i võrrelda eemaldatava kõvakettaga. 2000. aastaks töötati välja DVD-RAM ketas (DS SL), mille mahutavus on 9,40 GB. Enamik DVD-RAM ketastest kasutavad kaitsekassette.


Tulnukad.
Tulnukad on oletatavad või väljamõeldud mõistusega olendid, kes on pärit kosmosest (või ka näiteks "teisest dimensioonist") ning kellega inimestel on olnud, on praegu või on tulevikus otsene kontakt. Laiemas mõttes võidakse tulnukate all mõista ka kosmilise või muu taolise võõrpäritoluga mõistusega olendeid, kellel inimestega kokkupuudet ei ole ega saa olema.
Tulnukad ei ole üleloomulikud olendid. Neil on füüsiline keha. Sellegipoolest võivad neil olla paranormaalsed võimed.
Tulnukate olemasolu ei ole teaduslikult kindlaks tehtud, kuid teadus ei välista seda. Ulmekirjanduses ja mujal populaarkultuuris on tulnukate motiiv väga levinud.


Jaan Kross.
Jaan Kross (19. veebruar 1920 Tallinn – 27. detsember 2007) oli eesti proosakirjanik, luuletaja, esseist ja tõlkija. Ta esitati mitu korda Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.
Elulugu.
Jaan Kross sündis Tallinnas, õppis pärast Jakob Westholmi Gümnaasiumi lõpetamist Tartu Ülikoolis (1938–45) õigusteadust
Saksa okupatsiooni ajal 1944. aastal arreteeriti Saksa Julgeolekupolitsei ja SD poolt ning viibis eeluurimise all Keskvanglas. Aastal 1944 ta vabanes ja jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis, kus oli pärast lõpetamist ka kuni 1946. aastani õppejõud (uuesti 1998 vabade kunstide professorina).
1946. aastal ta arreteeriti Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi poolt, mõisteti süüdi NKVD Erinõupidamise otsusega ja viibis GULAGi laagrites Krasnojarski krais ja Komis, kust vabanes 1954. aastal.
Pärast naasmist hakkas 1954. aastal professionaalseks kirjanikuks.
Kross alustas kirjanduses luuletajana, läks hiljem üle proosale ning sai tunnustatud ajalooromaanide loojaks. Viimasel ajal oli ta keskendunud mälestusraamatute kirjutamisele.
2004. aastal oli Jaan Kross Eesti kõige rohkem autorihüvitist teeninud kirjanik. Ta sai autorihüvitisena seadusega maksimaalselt lubatud 29 148 krooni suuruse summa. Ka 5 tõlkijat said sama maksimumsumma. 2006. aastal oli ta 16 520 krooniga kirjanikest 6. kohal.
Samal aastal anti Krossi 85. sünnipäeva puhul välja artiklikogumik "Metamorfiline Kross", Krossi kogutud teoste uus köide ja ilutrükis "Maailma avastamine".
Jaan Kross suri 27. detsembri pärastlõunal 2007. Ta on maetud Rahumäe kalmistule.
Pere.
Jaan Krossi esimene abikaasa oli Helga Pedusaar, nad olid abielus 1940–1949. 1954–1958 oli Jaan Kross abielus Helga Roosiga, Kristiina Ross (sündinud 1955) on nende tütar.
1958. aastast oli Jaan Kross abielus luuletaja ja lastekirjaniku Ellen Niiduga. Maarja Undusk (sündinud 1959), Eerik-Niiles Kross (sündinud 1967) ja Märten Kross (sündinud 1970) on nende lapsed.
Poliitika.
Jaan Kross valiti 1992. aastal Mõõdukate nimekirjas VII Riigikokku, kuid 23. septembril 1993 loobus ta parlamendiliikme tööst, tema asemel tuli Riigikokku Toivo Jullinen. Jaan Kross oli Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees aastail 1992–1993.


Gregorius VII.
Gregorius VII (Ildebrando, ka Ildebrando Aldobrandeschi da Soana, Hiltrapandus, Dhiltbrandus, Hellebrand; saksa, inglise ja prantsuse ajalookirjutuses Hildebrand'"; 1020 ? – 25. mai 1085) oli paavst 1073–1085. Ta oli 157. paavst.
Ildebrando sündis 1020. aasta paiku Soanas (tänapäeval Sovana) käsitöölise (teistel andmetel puusepa või talupoja) Bonizione (Bonizo) ja tema naise Betta peres. Tal oli onupoeg Rusticus (Rustico) ja onutütar või täditütar, kes elas Roomas. Aldobrandini suguvõsa traditsiooni järgi pärines Ildebrando sellest suguvõsast. Tema nime kuju järgi on oletatud, et ta võis päritolult olla langobard, kuid näiteks ajaloolane Herbert Cowdrey ei pea vastavat väidet tõenäoliseks, kuna paavsti kolju kuju viitab tema pärinemisele indovahemere rassist.
Ildebrando läks lapsena ("ab infantia") emapoolse onu Santa Maria all'Aventino kloostri abti Lorenzo d'Amalfi kutsel Rooma. Ta omandas hariduse Santa Maria all'Aventino kloostris ja Lateraani palees. Cowdrey ja Catholic Encyclopedia järgi sai ta juba tollal benediktiini mungaks, Salvador Miranda arvates sai ta mungaks aga alles pärast Gregorius VI surma.
Ildebrando asus Rooma San Giovanni a Porta Latina kiriku ülempreestri Giovanni Graziano teenistusse, kes sai 1045 Gregorius VI nime all paavstiks. Gregorius VI ordineeris Ildebrando vaimulikuks ja määras ta oma kaplaniks. Kui Saksa-Rooma keiser Heinrich III pagendas Gregoriuse 1047 Saksamaale, siirdus Ildebrando koos paavstiga pagendusse. Gregorius VI surma järel tõmbus ta avalikust elust Cluny kloostrisse või mõnda Cluny kloostri reeglistikuga seotud kloostrisse.
Ildebrando kohtus jaanuaris 1049 Besançonis Rooma poole teel olnud Touli piiskopi Brunoga (Leo IX), kelle Heinrich III oli määranud uueks paavstiks. Leo IX kutsus Ildebrando Rooma, ordineeris ta alamdiakoniks ja määras varahoidjaks, San Pietro kloostri prioriks ning San Paolo fuori le Mura kloostri prioriks või proposituseks. Ildebrando sai tuntuks reformimeelse vaimulikuna.
Leo IX saatis Ildebrando 1054 legaadina Prantsusmaale, et ta mõjutaks teoloog Berengari loobuma oma vaadetest. Leo IX surma järel saatsid Rooma vaimulikud ja kodanikud Ildebrando Heinrich III juurde, kes määras uueks paavstiks Eichstätti piiskopi Gebhardi, kes võttis endale nimeks Victor II. Rooma vaimulike üheks soosikuks oli ka Ildebrando, kes olevat paavsti ametist keeldunud. Victor II saatis ta 1056 legaadina Prantsusmaale, kus ta pidi viima läbi reforme. Ta läks 1057 koos Lucca piiskopi Anselmo da Baggioga (hilisem paavst Aleksander II) Milanosse, et tutvuda pataria liikumise vaadetega ja uurida Milano peapiiskopi Guido da Velate tegevust. Ildebrando nimi sisaldub alates juunist 1055 avaldatud bullades.
Victor II surma järel 1057 pakkus Monte Cassino kloostri abt Friedrich (Stephanus IX) Ildebrandot ühe kandidaadina paavsti kohale, kuid abt osutus ise valituks. Stephanus IX saatis Ildebrando 1057 Saksamaale, et saada endale Saksa kuninga õukonnalt tunnustust, kuna paavst oli ametisse pühitsetud ilma sel ajal hädavajaliku Saksa kuninga loata. Kui Ildebrando saabus 1058 Saksamaalt tagasi Itaaliasse, leidis ta eest skisma, sest Stephanus IX oli andnud vaimulikele korralduse, et tema võimaliku surma korral ei tohi nad valida uut paavsti enne Ildebrando tagasipöördumist. Rooma aadel oli vahepeal upitanud võimule vastupaavst Benedictus X, kuid Ildebrando initsiatiivil valiti 6. detsembril 1058 Sienas paavstiks Nicolaus II, kes määras ta 1059 Rooma ülemdiakoniks ja 6. märtsil 1059 Santa Maria in Domnica kardinaldiakoniks. Ildebrando oli mõjukas vaimulik 1059. aasta Lateraani sinodil, kus sätestati paavsti valimise kord ja tema vahendusel sõlmis paavst samal suvel rahu Itaalia viikingitega.
Ildebrando initsiatiivil valisid kardinalid 1061 paavstiks Aleksander II, kes määras ta oma kantsleriks. Ta osales 6. mail 1065 peetud Lateraani sinodil, toetas 1072 Guiberto (hilisem vastupaavst Clemens III) nimetamist Ravenna peapiiskopiks ja soovitas paavstil teda tunnustada.
Cowdrey iseloomustuse järgi oli Gregorius VII 163 cm pikk ja tugeva kehaehitusega.
Saamine paavstiks.
Gregorius VII valiti paavstiks 22. aprilli pärastlõunal või õhtul 1073 Roomas San Pietro in Vincoli kirikus, kuid juba samal päeval varem Lateraani basiilikas peetud Aleksander II matusetseremoonial nõudsid vaimulikud ja rahvahulgad tema valimist paavstiks, ehkki ta üritas protesteerida.
Gregorius VII ordineeriti preestriks mais ja pühitseti ametisse 30. juunil 1073. Ta võttis nime Gregorius I järgi ja ta oli teine paavst, kes valiti 1059 Lateraani sinodil sätestatud korra alusel, mille järgi tohtisid paavsti isiku määrata vaid kardinalpiiskopid.
Investituuritüli ja skisma.
1059. aasta Lateraani sinodi otsuse alusel ei taotlenud Gregorius VII paavstiks saades Saksa kuninga kinnitust, kuid teavitas teda oma ametisse asumisest ja Heinrich IV tunnustas teda paavstina. Kuningas avaldas paavstile kahetsust oma varasema kiriku vastase tegevuse pärast, kuid soovis paavstilt, et Aleksander II poolt ekskommunitseeritud ametnikud vabastatakse vastavast karistusest.
Gregorius VII mõistis paastuajal 24. – 28. veebruarini 1075 Roomas peetud sinodil hukka ilmikute investituuri ja ähvardas ekskommunitseerida iga võimukandja, kes määrab ametisse mõne vaimuliku. Paavst nõudis viie simoonias süüdistatud Heinrich IV nõuniku ilmumist Rooma 1. juuniks, soovitades kuningal saata nad õukonnast minema. Kuna Ravenna peapiiskop Guiberto (hilisem vastupaavst Clemens III) ei ilmunud sinodile, siis peatas paavst tema volitused.
Saksa kuningas Heinrich IV surus juunis 1075 maha saksilaste ülestõusu ning määras uued isikud Milano peapiiskopkonna, Fermo ja Spoleto piiskopkondade etteotsa. Paavst taunis 11. septembril 1075 Toscana krahvinnale Matildale saadetud kirjas kuninga soovimatust pidada rahu, noomis 8. detsembril 1075 kuningat, tagandas tema määratud vaimulikud ja andis talle korralduse ilmuda Rooma, et anda sinodil oma tegevusest aru.
Kuningas pidas 23. jaanuaril või 24. jaanuaril 1076 Wormsis riigipäeva, kus Gregorius VII tagandati ametist. Lombardia piiskopid otsustasid Piacenza sinodi järel toetada Wormsi riigipäeva otsust. Kuningas saatis isiklikult paavstile kirja, milles nõudis tema tagasiastumist, nimetades Gregoriust mitte paavstiks, vaid valemungaks.
Gregorius VII ekskommunitseeris 22. veebruaril 1076 Roomas peetud sinodil (see algas 14. veebruaril) Heinrich IV ja vabastas tema alamad vasallivandest. Ta ekskommunitseeris ka Guiberto.
Oktoobris 1076 nõudsid Saksa vürstid Treburis uue kuninga valimist. Nad teatasid Heinrich IV-le, et ta on ametist tagandatud, kui ta ei suuda aasta ja ühe päeva jooksul paavstilt lunastust saada. Samal ajal hakkas Švaabimaa hertsog Rudolf nõudlema Saksa kuninga krooni.
Heinrich IV kutsus 1077. aasta veebruariks Augsburgi kokku kirikukogu ja kutsus paavsti selle eesistujaks. Gregorius VII lahkus Roomast ja reisis Põhja-Itaaliasse. Heinrich IV põgenes 1076/1077 karmil talvel koos naise ja lapsega Speyerist sisepoliitilise olukorra pingestudes mässuliste vasallide eest üle Alpide Põhja-Itaaliasse, kus itaallased lubasid anda talle abi võitluses paavstiga, kuid kuningas lükkas nende pakkumise tagasi.
Augsburgi teel olnud paavst kartis, et kuningas võib teda rünnata ja tõmbus koos krahvinna Matildaga Canossa kindlusesse. Kuningas jõudis 25. jaanuaril 1077 Canossasse (Canossa käik, Canossa teekond), kuid paavst keelas tal kindlusesse siseneda. Kuningas käis mitu päeva kotiriiet kandes, paljajalu ja paastudes kindluse juures. Gregorius VII soostus 28. jaanuaril järele andma ja tema nõudel avati kindluse väravad. Kuningas põlvitas paavsti ette, kes vabastas ta ekskommunikatsioonist.
Heinrich IV pöördus seejärel tagasi Saksamaale, kus tema vasallid olid 15. märtsil 1077 Forchheimis paavsti legaatide juuresolekul valinud vastukuningaks Rudolfi. Paavst püüdis sisepoliitilises kriisis esmalt jääda neutraalseks ja üritas vastaseid lepitada. Ta saatis 1079 lepitamise eesmärgil Saksamaale legaatideks benediktiini munga Pietro Aldobrandini koos Padova piiskopi Oldericoga.
Gregorius VII ekskommunitseeris 1078 taas Guiberto ja 7. märtsil 1080 Heinrich IV, kelle ta tagandas ametist, tunnustades seadusliku kuningana Rudolfit, kes suri 15. oktoobril 1080. Heinrich IV initsiatiivil toimus 25. juunil 1080 Brixenis kirikukogu, kus talle lojaalsed piiskopid määrasid paavstiks Guiberto, kes võttis nimeks Clemens III. Paavst kinnitas 1081 oma otsust kuninga ekskommunikatsiooni osas. 6. augustil 1081 valisid Saksa vürstid uueks kuningaks Salmi krahvi Hermanni. Heinrich IV tungis 1081 Itaaliasse ja piiras nelja aasta jooksul neli korda Roomat. 1082 ja 1083 üritas paavsti ja kuningat lepitada Monte Cassino abt Desiderius (hilisem paavst Victor III).
Heinrich IV tungis märtsis 1084 Rooma, lubades vastupaavsti anda paavstile vangina üle, kui Gregorius VII kroonib ta Saksa-Rooma keisriks. Gregorius keeldus Heinrichit keisriks kroonimast, mistõttu ta krooniti keisriks Clemens III poolt. Seejärel tungis Rooma Robert Guiscard, sundides Heinrich IV tagasi tõmbuma. Gregorius VII põgenes Roberti kaitse all esmalt Monte Cassino kloostrisse ja seejärel Salernosse. Ta saatis 1084 legaadina Saksamaale Ostia kardinalpiiskopi Odon de Lagery (hilisem paavst Urbanus II). Skisma tõttu lahkus Gregorius VII kuuriast 13 kardinali.
Kolm päeva enne oma surma tühistas Gregorius VII kõik oma ametiajal langetatud ekskommunikatsioonid, jättes jõusse ainult Heinrich IV ja Clemens III ekskommunitseerimise. Heinrich IV vastaseid hakati kutsuma ultramontanistideks.
Dictatus papae.
Gregorius VII avaldas märtsis 1075 kirjutise "Dictatus papae". Kirjutise järgi on paavst apostel Peetruse järglane ja kõik kristlased on paavsti subjektid.
Paavstil on õigus tagandada ametist ilmalikke ja kiriklikke võimukandjaid, kel tuleb suudelda paavsti jalgu. Ta rõhutas, et vaid paavsti tuleb ainsana pidada universaalseks ("universalis") ja kirikus räägitakse vaid paavsti nimel, Rooma kirik on aga eksimatu. Paavsti legaat on kirikukogul tähtsam, kui kohalikud piiskopid. Ta märkis, et isik, kes pole Rooma kirikuga ühel nõul, pole ka katoliiklane.
Gregorius VII hakkas kristlikelt valitsejatelt nõudma vasallivannet.
Suhted Bütsantsiga.
Gregorius VII ekskommunitseeris novembris 1078 Bütsantsi keisri Nikephoros III ja 1081 tema järeltulija Alexios I.
Suhted Itaalia viikingitega.
Gregorius VII sõlmis 1073 rahulepingud Capua vürsti Richard Drengot'ga, Benevento vürsti Landolfo VI-ga ja Salerno vürsti Gisulfo II-ga.
Ta ekskommunitseeris 1074 Robert Guiscardi, kes korraldas Kirikuriigi alale röövretki, kuid sõlmis temaga 1080 rahulepingu, kuna vasallid ähvardasid Guiscardi võimult tõugata. Paavsti ja Guiscardi vahendajana tegutses Bar-sur-Aube krahv Simon.
Guiscard tungis mais 1084 Rooma, sundides Saksa-Rooma keisri Heinrich IV tagasi tõmbuma, kuid roomlased korraldasid ülestõusu ja paavst põgenes viikingite kaitse all Roomast.
Suhted Horvaatiaga.
Gregorius VII tunnustas 1075 Horvaatia kuningana Dmitar Zvonimiri, kelle kroonis paavsti legaat. Kuningas väljendas oma lojaalsust paavstile sellega, et andis Vrana linna ja ühe benediktiini kloostri paavsti protektsiooni alla.
Suhted Kastiiliaga.
Kastiilia kuningas Alfonso VI ei soostunud paavsti Kastiilia suveräänina tunnustama. Gregorius VII kutsus 30. aprillil 1073 kuningat alustama ristisõda. Paavst kirjutas kuningale 19. märtsil 1074 oma legaadi Ostia kardinalpiiskopi Gerhardi pärast. Paavst kuulutas 28. juunil 1077 oma suveräniteedist Pürenee poolsaare alade üle.
Suhted Kiievi-Venega.
Kiievi-Vene suurvürst Izjaslav I saatis paavsti juurde oma poja Jaropolki juhitud delegatsiooni ja lubas anda riigi paavsti protektsiooni alla. Gregorius VII vastas talle 17. aprillil 1075, nimetades suurvürsti Demetriuseks ja saatis Kiievisse kaks legaati.
Suhted Inglismaaga.
Gregorius VII avaldas muret Peetruse penni kogumise pärast Inglismaal ja nõudis Inglise kuningalt William Vallutajalt vasallivannet. Kuningas William teatas paavstile, et ta ei tunnusta paavsti suveräniteeti Inglismaa üle.
Suhted Norraga.
Gregorius VII kohustas 1078 Norra kuningat Olav Kyrret mitte toetama Taani kuninga Harald III poolvendi. Ta soovis kuningalt, et Norrast saadetakse Rooma noori mehi, kes koolitatakse seal vaimulikeks.
Suhted Poolaga.
Gregorius VII saatis 20. aprillil 1075 Poola vürstile Bolesław II kirja Włocławeki piiskopkonna kohta. Kuna vürst toetas investituuritüli ajal paavsti, krooniti ta Gregorius VII loal 25. detsembril 1076 kuningaks.
Suhted Rootsiga.
Gregorius VII saatis 4. oktoobril 1080 ja 1080 või 1081 kirjad Rootsi kuningale Inge I-le, nimetades teda ja kaasvalitsejat Halsteni korra Västergotlandi kuningateks ("Visigothorum regibus").
Suhted Taaniga.
Gregorius VII saatis 25. jaanuaril 1075 kirja Taani kuningale Svend II-le, kes oli selleks ajaks juba surnud. Paavst lubas luua Hamburg-Bremeni peapiiskopkonnast sõltumatu peapiiskopkonna ja soovis kuningalt selle kohta saada vastavat otsust.
Ta saatis 19. aprillil 1080 kirja kuningas Harald III-le.
Suhted Ungariga.
Gregorius VII noomis 1074 Ungari kuningat Salamoni. Ungari kuningas Géza I saatis samal aastal Rooma saadikud ja soovis paavstilt saada tunnustust. Gregorius VII nõudis Gézalt, et kuningas tunnustaks paavsti Ungari suveräänina, mida Géza ei soostunud tegema.
Järgmine kuningas László I toetas paavsti võitluses Heinrich IV-ga.
Paavst kanoniseeris 20. augustil 1083 Ungari kuninga István I ja tema poja Imre.
Suhted Toscana Matildaga.
Gregorius VII nimetas Toscana krahvinnat Matildat ja tema ema „apostel Peetruse õdedeks ja tütardeks.“ Ta teavitas Matildat 1074 oma kavatsusest kuulutada välja ristisõda.
Matilda osales koos emaga 1074 ja 1075 Roomas peetud sinoditel.
Paavst taunis 11. septembril 1075 Matildale saadetud kirjas Saksa kuninga Heinrich IV soovimatust pidada rahu. Matilda siirdus jaanuaris 1076 koos paavstiga Canossa kindlusesse. Ta toetas paavsti oma sõjameeste ja rahaga, saates paavstile 700 naela hõbedat ja 9 naela kulda.
Üleskutsed ristisõjaks.
Gregorius VII teavitas 1073 Bütsantsi keisrit Michael VII-t ja Toscana krahvinnat Matildat, et kavatseb Jeruusalemmas asuva Jeesus Kristuse haua vabastamiseks muhameedlaste käest kuulutada välja ristisõja. Ta kutsus üles vabastama Bütsantsi türklastest, soovides mobiliseerida Lääne-Euroopas 50 000 mehelise väe. Paavst saatis Konstantinoopolisse legaadiks Venezia patriarhi.
1075 Cluny abtile Hugues'le saadetud kirjas märkis Gregorius VII, et idakirik on usust taganenud ja asunud uskmatute poolele.
Kuuria.
Gregorius VII määras 1080 Ostia kardinalpiiskopiks Odon de Lagery (hilisem paavst Urbanus II).
Skisma tõttu lahkus kuuriast 13 kardinali.
Suhted Hispaania piiskoppidega.
Gregorius VII saatis 1073 Hispaaniasse legaadiks Hugues Remiremontist. Ta vabastas 9. mail 1074 kirikuvande alt Muñó piiskopi.
Suhted Itaalia piiskoppidega.
Paljud Põhja-Itaalia piiskopid ei toetanud investituuritüli ajal paavsti, vaid Saksa kuningat.
Gregorius VII ekskommunitseeris 1076 Ravenna peapiiskopi Guiberto (hilisem vastupaavst Clemens III) ja 1078 Milano peapiiskopi Teobaldo.
Ta tagandas 1076 ametist Piacenza piiskopi Dionisio.
Ta määras Sutri piiskopiks Bonizo, kelle ta saatis 1078 legaadina Cremonasse. Ta määras 1073 Lucca piiskopiks Anselmo da Baggio ja 1080 Segni piiskopiks Bruno. Ta määras 1077 Pisa piiskopi Korsika vikaariks.
Ta on oma kirjades esmakordselt maininud Oristano piiskoppi. Ta rajas 1073 Mileto piiskopkonna.
Suhted Prantsuse piiskoppidega.
1074 Pariisis toimunud sinodil kuulutati Gregorius VII otsused vaimulike abielu keelamise osas tühistatuks, kuid Roueni peapiiskop Jean ja Pontoise'i abt Gautier (Walter) toetasid paavsti.
Gregorius VII saatis 1073 Prantsusmaale legaadiks Hugues Remiremontist, kuid hiljem ekskommunitseeris ta süüdistatuna simoonias ja vastupaavst Clemens III toetamises.
Ta tagandas 1076 simoonias süüdistatuna Lyoni peapiiskopi Humbert'i ja 1080 Reimsi peapiiskopi Manassès de Gournay, keda ta oli 30. juunil 1073 noominud Saint-Remi kloostri munkade kohtlemise pärast.
Ta tunnustas Lyoni peapiiskopi Jubini (Gebuin) priimase staatust Roueni piiskopkonna üle.
Ta saatis 1082 legaadina Prantsusmaale Ostia kardinalpiiskopi Odon de Lagery (hilisema paavsti Urbanus II).
Ta ordineeris 1073 Die piiskopiks Hugues' ning määras Embruni piiskopiks Lautelini, Grenoble'i piiskopiks Hugues', ja Cavaillon'i piiskopiks Didier.
Suhted Saksa piiskoppidega.
Saksa piiskopid tervitasid Gregorius VII saamist paavstiks, kuid paljud neist toetasid investituuritülis Saksa kuningat.
Gregorius VII nõudis 1073 ja 1074 Saksa piiskoppidele saadetud kirjades loobumist simooniast ja vaimulike moraalinõuete järgimist. Nürnbergi sinodil kinnitasid Saksa piiskopid, et nad on valmis pigem loobuma preestriseisusest kui oma abikaasadest. Konstanzi piiskop Otto I otsustas aga vaimulike abielu sanktsioneerida.
Paavst ekskommunitseeris 1075 Hamburg-Bremeni piiskopi Liemari ning peatas Strassburgi piiskopi Werneri, Speyeri piiskopi Heinrichi ja Bambergi piiskopi Hermanni volitused. Ta tagandas 1076 Baseli piiskopi Burchardi, kes oli talle varem saatnud solvava kirja. Ta ekskommunitseeris Konstanzi piiskopi Otto I.
Suhted Tšehhi piiskoppidega.
Gregorius VII püüdis lahendada Praha ja Määri piiskoppide vahelist tüli. Ta kutsus mõlemad piiskopid Rooma aru andma. Ta käskis Böömi hertsogil Vratislav II-l tagandada Praha piiskop Jaromír jõuga ametist, kuna too ei ilmunud Rooma.
Vaimulike moraalinõuete rõhutamine.
Gregorius VII mõistis märtsis 1074 ja 1075 Roomas peetud sinoditel hukka vaimulike abielu ja simoonia. Ta nõudis tsölibaadi järgimist ja sätestas, et ostmise teel vaimuliku ameti saanud isik ei tohi sel ametikohal enam töötada.
Paavsti üleskutse leidis Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal teravat vastukaja, kuna sealsed vaimulikud pooldasid vaimulike abielu. Nürnbergi sinodil kinnitasid Saksa piiskopid, et nad on valmis pigem loobuma preestriseisusest kui oma abikaasadest. Konstanzi piiskop Otto I otsustas aga vaimulike abielu sanktsioneerida.
1074 Pariisi sinodil kuulutati Gregorius VII otsused tühistatuks. Roueni peapiiskop Jean ja Pontoise'i abt Gautier (Walter) toetasid paavsti. Burgose sinodil tungiti paavsti legaadile kallale.
Paavst nõudis, et metropoliidid peavad palliumi saamiseks tulema Rooma.
Ta taunis 1075 Cagliari piiskoppi habeme kandmise pärast.
Liturgilised otsused.
Gregorius VII sätestas, et kristlased peavad laupäeviti hoiduma söömast liha, kui laupäevale ei lange just kiriklikku suurpüha.
Ta vähendas advendi aja pühapäevi seniselt viielt neljani.
Ta üritas tühistada ambrosiaani riitust.
Ta taunis 1075 Cagliari piiskoppi habeme kandmise pärast.
Teoloogilised vaidlused.
Gregorius VII kohustas 1079 teoloog Berengari loobuma oma vaadetest. Ta keelas Berengari nimetamise ketseriks.
Ta teatas 2. jaanuaril 1080 Böömi hertsogile Vratislav II-le, et Piiblit ei tohi tõlkida tšehhi keelde, kuna see võib tuua kaasa pühakirja vääriti tõlgendamise.
Munklus.
Gregorius VII määras San Lorenzo fuori le Mura kloostri abtiks Raniero di Bleda (hilisem paavst Paschalis II).
Ta nõudis Cluny abtilt Hugues'lt, et see tuleks Rooma, kuid abt ei saanud sinna minna, vaid külastas paavsti 1076 Canossas.
Kanoniseerimised.
Gregorius VII kuulutas pühakuks 4 isikut. Teda on peetud Kölni peapiiskopi Heriberti kanoniseerijaks, kuid ajaloolased kahtlevad selle kanoniseerimisüriku autorluses.
Suhted Armeenia kirikuga.
Armeenia Apostliku Kiriku katoolikos Grigor II tundis muret türklaste rünnakute pärast. Ta saatis paavsti juurde preester Hovhannese (Johannes). Gregorius VII nõudis, et katoolikos järgiks esimese nelja oikumeenilise kirikukogu õpetust, tunnustaks Rooma reeglit kriisami valmistamisel ja loobuks Aleksandria patriarhi Dioscoruse vaadetest Jeesus Kristuse loomuse kohta.
Suhted juutidega.
Gregorius VII sätestas 1078, et juudid ei tohi olla kristlastele ülemusteks. Ta andis korralduse, et juudid ei tohi tegutseda mündivermijatena.
Uued kardinalid.
Gregorius VII määras 31 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Urbanus II ja Paschalis II.
Gregorius VII kultuuriloos.
Itaalia kunstnik Carlo Emanuele on Gregoriust kujutanud 1650 maalil, Saksa kunstnik Eduard Schwoiser on teda kujutanud 1852 valminud maalil.
Paavst ei tuginenud poliitiliste õiguste taotlemisel kordagi Constantinuse kingitusele.
Tema tiaara kuju alusel on ehitatud Bayeux' katedraali torn.
Surm.
Gregorius VII suri 25. mail 1085 Salernos ja maeti Salerno katedraali. Enne surma olevat ta lausunud: "Amavi iustiam et odivi iniquitatem; propterea, morior in exilio" ([Ma] armastasin õigust [õiglust] ja vihkasin ülekohut, seepärast surin eksiilis.)
Gregorius XIII kuulutas ta 1584 õndsaks ja Benedictus XIII 1728 pühakuks. Tema mälestuspäev on 25. mail.
Hinnang.
Gregorius VII-t valinud kardinalid kirjeldasid teda vaga ja õpetatud inimesena, kes armastab õigust, kelle käitumine on laitmatu ja tagasihoidlik.
Ajaloolane Leopold von Ranke hindas teda suurimaks kirikumeheks.


Urbanus II.
Urbanus II (Eudes de Châtillon, Eudes de Lagery, Odon de Lagery, Odon de Châtillon, ka Odo, Ostia piiskop Otto; 1035 või 1042 – 29. juuli 1099) oli paavst 1088–1099. Ta oli 159. paavst.
Eudes de Châtillon sündis 1042. aasta paiku (kirikuloolase J. N. D. Kelly väitel 1035. aasta paiku) Châtillon-sur-Marne'is või Lagery's Châtillon'i senjööri Milon de Châtillon'i 4-lapselises peres noorimana. Tema onu Guy de Roucy (Guy de Châtillon) oli 1033 saanud Reimsi peapiiskopiks.
Eudes õppis Reimsis kartuuslaste ordu rajaja Bruno juures ja kaitses Roomas doktorikraadi teoloogias. Ta liitus Roomas augustiini regulaarkanoonikutega ja elas Santa Trinità della Cava benediktiini kloostris. Temast sai Reimsis kanoonik ja seejärel ülemdiakon. 1068 asus ta Cluny kloostrisse, tõustes hiljem prioriks.
Cluny abt Hugues saatis Eudes' Rooma ning soovitas teda Gregorius VII-le, kes määras ta 1073 kardinalpreestriks, 1078 Ostia kardinalpiiskopiks, Velletri administraatoriks ja kardinalide kolleegiumi dekaaniks. Paavst saatis ta 1082 legaadina Prantsusmaale. Saksa kuningas Heinrich IV lasi ta 1083 vangistada, kuid vabastas peatselt. Paavst saatis Eudes' 1084 legaadina Saksamaale, kus ta pidas 1085 Quedlinburgis sinodi, millel mõisteti taas hukka vastupaavst Clemens III. Ta tagandas Saksamaal ametist vastupaavsti pooldajaid ja määras nende asemele ametisse Gregoriusele ustavaid vaimulikke.
Rooma konsul Cencio esitas Eudes' 1086. aasta paavsti valimistel üheks kandidaadiks, kuid kardinalid ei toetanud tema saamist paavstiks ja valisid Victor III, kelle Eudes' pühitses 9. mail 1087 ametisse.
Saamine paavstiks.
Urbanus II valiti paavstiks pühapäeval 12. märtsil 1088 Terracinas, sest Rooma oli vastupaavst Clemens III valduses. Ta võttis nime Urbanus I järgi.
Ajaloolase Horace Kinder Manni järgi kogunes 9. märtsil 1088 Terracinas Santi Pietro e Cesario kirikusse 40 piiskoppi ja abti ning paavstlik prefekt Benedetto. Kui nad olid kolm päeva paastunud ja palvetanud, kogunesid nad uuesti kirikusse. Tuscolo piiskop Giovanni Minuto, Albano piiskop Pietro Igneo Aldobrandini ja Porto piiskop Giovanni teatasid amboni juures vaimulikele, et uueks paavstiks otsustati valida Eudes.
Urbanus II oli kolmas või neljas prantslasest paavst. Enne teda olid prantslastest saanud paavstiks Silvester II ja Nicolaus II. Prantsuse ajalookirjutus loeb prantslaseks ka Stephanus IX-t, keda saksa ajalookirjutuses peetakse sakslaseks.
Investituuritüli ja skisma.
Urbanus II valitsemisajal jätkus Gregorius VII ajal alanud skisma vastupaavst Clemens III-ga. Urbanus II teavitas kristlikke võimukandjaid enda saamisest paavstiks ning püüdis veenda Gregorius VII-le ja Victor III-le truuks jäänud valitsejaid teda paavstina tunnustama.
Kuna Rooma oli Clemens III valduses ja Itaalia viikingid omavahel sõjajalal, siirdus paavst esmalt Lõuna-Itaaliasse, kus ta kohtus Troinas Sitsiilia krahvi Ruggero I-ga (Roger I). Urbanus II saabus novembris 1088 Rooma, kuid pidi peatselt vastupaavsti pooldajate tegevuse tõttu põgenema Pierleoni suguvõsa valdustesse Tiberi (San Bartolomeo) saarel.
Clemens III kutsus paavsti Rooma sinodile. Paavsti ja vastupaavsti vägede vaheliste lahingute tulemusena saatis võit paavsti mehi ning Urbanus II võis taas Rooma minna. Ta määras 18. aprillil 1089 Konstanzi piiskopi Gebhard III ja Passau piiskopi Altmanni apostellikeks vikaarideks Saksamaal. Septembris 1089 siirdus ta Melfisse sinodile, kus ta mõistis hukka ilmikute investituuri. Ta naasis Rooma detsembris, kuid pidi taas Lõuna-Itaaliasse minema, sest Saksa-Rooma keiser Heinrich IV tungis Itaaliasse. 1093. aasta lõpus õnnestus paavstil Rooma tagasi pöörduda.
Paavst kinnitas 1094 ja 1095 otsust keisri ja vastupaavsti ekskommunitseerimise kohta, kuid ta kuulutas märtsis 1095 Piacenzas peetud sinodil Clemens III ning teda pooldanud vaimulike teostatud ordinatsioonid mittevastavateks kanoonilisele õigusele. Heinrich IV poeg Konrad liitus paavstiga ja andis 1095 paavstile vasallivande. Paavst toetas tema abielu Ruggero I tütre Costanzaga.
Urbanus II sai 1094 altkäemaksu andes oma valdusesse Lateraani palee ja 24. augustil 1098 Sant'Angelo kindluse, mis oli Clemens III pooldajate viimane tugipunkt Roomas.
Esimene ristisõda.
Bütsantsi keiser Alexios I saatis märtsis 1095 Piacenzas toimunud sinodile saadikud, et paluda sõjalist abi võitluseks türklastega.
Urbanus II kutsus 27. novembril 1095 Clermont-Ferrandis peetud kirikukogul kristlasi minema Jeruusalemma Jeesus Kristuse hauda vabastama. Ta määras ristisõja juhiks ja apostellikuks legaadiks Le Puy piiskopi Adhémari ning lubas ristisõjast osavõtjatele anda indulgentse.
Paavst reisis seejärel mööda Prantsusmaa linnu, et kutsuda rüütleid ristisõjas osalema (näiteks Carcassonne'is esitas ta üleskutse vikont Bernard de Trincavel'ile). Ta saatis kirju piiskoppidele, kes ei saanud Clermont'i kirikukogule tulla ja kutsus neid ristisõda toetama. Ta andis tagasiteel Rooma 1096 Luccas ristisõdijate väe juhile Hugues de Vermandois'le üle Peetruse lipu. Ajaloolase Louis de Mas Latrie andmetel määras ta Antiookia ladina patriarhiks Artahi (Artesia) piiskopi Bernardi.
Urbanus II suri kaks nädalat pärast Jeruusalemma langemist ristisõdijate kätte, kuid ta ei saanud tollaste kommunikatsiooniolude tõttu sellest sündmusest teada.
Suhted Aragóniga.
Urbanus II toetas rekonkistat ja laiendas paavsti protektsiooni Pürenee poolsaare alade üle.
Vici piiskop Berenguer Sunifred de Lluçà palus paavstil toetada rekonkistat Tarragona tagasivallutamiseks muhameedlaste käest. Ta saatis 1089 bulla Barcelona krahvile Berenguer Ramónile ja Besalú krahvile Armengolile, milles ta toetas Tarragona tagasivallutamist.
Suhted Bütsantsiga.
Urbanus II vabastas 1089 kirikuvandest Bütsantsi keisri Alexios I. Keiser saatis märtsis 1095 Piacenzas toimunud sinodile saadikud, et paluda sõjalist abi võitluseks türklastega.
Suhted Inglismaaga.
Inglise kuningas William II jäi seoses skismaga esialgu neutraalseks, kuid tunnustas Urbanus II-t 1095 paavstina. Kuningas nõudis, et paavsti legaadid ei tohi Inglismaale tulla ilma tema nõusolekuta.
Urbanus II ei suutnud lahendada William II ja Canterbury peapiiskopi Anselmi vahelist vaidlust.
Suhted Itaalia valitsejatega.
Urbanus II sõlmis 1089 rahulepingu Sitsiilia krahvi Ruggero I (Roger I) ja Taranto vürsti Bohemond I vahel. Paavst põgenes 1090 Saksa-Rooma keisri Heinrich IV eest viikingite kaitse all Lõuna-Itaaliasse. Ta andis 5. juulil 1098 Ruggero I-le privileege (Sitsiilia monarhia), mille tühistas 19. sajandil Pius IX. Ta määras Ruggero paavstlikuks legaadiks Sitsiilias.
Ta tunnustas Pisa suveräniteeti Korsika üle.
Paavsti soovil abiellus Toscana krahvinna Matilda 1089 hilisema Baieri hertsogi Welf II-ga.
Suhted Kiievi-Venega.
Urbanus II saatis 1091 legaadina Kiievi-Vene riiki piiskop Teodoro. Paavst saatis suurvürst Vsevolod I-le püha Nikolause reliikviad.
Suurvürsti õde ja Saksa-Rooma keisrinna Jevpraksia (Eupraxia) osales 1095 Piacenzas peetud sinodil.
Suhted Prantsusmaaga.
Prantsusmaa kuningas Philippe I lahutas oma abielu kuninganna Berthest ja abiellus 15. mail 1092 Anjou krahvi Foulque IV abikaasa Bertradega. Urbanus II andis märtsis 1095 kuningale Piacenzas peetud sinodil mõtlemisaega, kuid novembris 1095 ekskommunitseeris ta kuninga Clermont-Ferrand'is peetud kirikukogul, süüdistades teda abielurikkumises. Ta kinnitas märtsis 1096 Tours'is peetud kirikukogul Philippe I ekskommunitseerimise ja saatis Foulque'le kuldroosi.
Paavst vabastas juulis 1096 kuninga Nîmes'is peetud kirikukogul ekskommunikatsioonist, kuna kuningas oli vabandanud, kuid paavsti legaat pani kuninga 1097 uuesti kirikuvande alla.
Suhted Taaniga.
Urbanus II esitas Taani kuningale Erik I-le kaks taotlust: ta pidi rajama peapiiskopkonna ja aitama kanoniseerida oma venda Knud IV.
Vaimulike moraalinõuete rõhutamine.
Urbanus II taunis septembris 1089 Melfis peetud sinodil vaimulike abielu, ilmikute investituuri ja simooniat. Ta tunnustas tsölibaati ja taunis Piacenzas peetud sinodil konkubinaati.
Ta keelas novembris 1095 Clermont-Ferrand'is peetud kirikukogul vaimulikel olla ilmikutest suveräänide vasallid.
Ta keelas vaimulike laste ordineerimise.
Kuuria.
Urbanus II-t peetakse Rooma kuuria tegelikuks rajajaks, kuna ühes tema 1089 avaldatud bullas ilmub esmakordselt mõiste Rooma kuuria ("Curia Romana").
Ta ei kasutanud reformide läbiviimisel senist meetodit, mille alusel saatis paavst Roomast teistesse riikidesse reforme teostama legaadid.
Suhted Briti piiskoppidega.
Canterbury peapiiskop Anselm pidas märtsis 1095 Rockinghami kirikukogul paavsti tunnustava jutluse ja Urbanus II saatis talle palliumi. 1097 siirdus Anselm Itaaliasse, kus ta kohtus paavstiga. Ta osales koos paavstiga oktoobris 1098 Baris peetud sinodil.
Suhted Hispaania piiskoppidega.
Ta sätestas 11. mail 1089, et Huesca piiskopi asukohaks saab Jaca asemel taas Huesca, mis oli muhameedlaste käest tagasi vallutatud.
Ta taastas 1088 Toledo peapiiskopkonna, saatis peapiiskop Bernardo de Sediracile palliumi ja määras ta Hispaania priimaseks. Ta taastas Santiago de Compostela piiskopkonna ja 5. detsembril 1095 seadis selle paavsti protektsiooni alla.
Suhted Itaalia piiskoppidega.
Urbanus II määras 1092 või 1099 Korsika piiskopkonna Pisa piiskopkonna sufragaanpiiskopkonnaks.
Ta andis 1093 palliumi Siracusa piiskopile Ruggerole.
Suhted Prantsuse piiskoppidega.
Urbanus II peatas märtsis 1095 Piacenzas peetud sinodil Lyoni peapiiskopi Hugues' volitused, kuna ta polnud ilmunud sinodile ja oli tauninud Prantsuse kuninga Philippe I kooselu armukese Bertradaga.
Ta määras 1096 Penne' piiskopiks Marbode (Marbodius).
Liturgilised otsused.
Urbanus II sätestas püha Nicolause mälestuspäevana 9. mai.
Ta sätestas, et vajaduse korral võib ristimise viia läbi naine, kuid ristimisel tuleb kasutada Kolmainsuse vormelit.
Ta mõistis novembris 1095 Clermont-Ferrand'i kirikukogul hukka hostia kastmise armulauaveini sisse enne selle pakkumist usklikele armulauasakramendi andmisel ("intinctio Panis").
Teoloogilised vaidlused.
Urbanus II mõistis märtsis 1095 Piacenzas peetud sinodil hukka Tours'i Berengari õpetuse.
Ta pidas oktoobris 1098 Baris sinodi, kus Lääne-Euroopa piiskopid arutasid Kreeka piiskoppidega Filioque üle.
Munklus.
Ta võttis 1090 vallumbrosiaani ordu paavsti protektsiooni alla.
Ta saatis 1090 seni kreeka munkade valduses olnud Nardò kloostrisse benediktiini mungad.
Ta lubas 1094 Passau piiskopil Ulrichil kasutada Göttweigi kloostris Benedictuse reeglit.
Ta kinnitas 29. novembril 1095 Molesme Roberti institutsiooni (tsistertslaste ordu).
Ta kutsus oma kunagise õpetaja kartuuslaste ordu rajaja Bruno Rooma.
Ta andis privileege Salerno Trinità di Cava dei Tirreni kloostrile.
Ta pühitses 25. oktoobril 1095 Cluny kloostri kiriku uue altari ja andis kloostrile privileege. Ta pühitses 1096 sisse Saint-Flouri kloostri kiriku ja veel mitmete kloostrite kirikuid Prantsusmaal.
Suhted juutidega.
Urbanus II otsis kaitset juudi päritolu Pierleoni suguvõsa valdustest.
Kanoniseerimised.
Urbanus II kuulutas pühakuks 5 isikut.
Uued kardinalid.
Urbanus II määras 71 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Gelasius II, Honorius II ja Innocentius II.
Onupojapoliitika.
Urbanus II onu Gervais de Châtillon'i poeg Manassès de Châtillon sai 1096 Reimsi peapiiskopiks.
Ta määras 1088 oma onu Guy de Châtillon'i poja Odon de Châtillon'i kardinaliks ja Ostia kardinalpiiskopiks.
Urbanus II kultuuriloos.
Urbanus II pühitses 1095 Mendes sisse Saint Sauveur de Chiraci kiriku ja kiriku Cruas', 1096 Marmoutier'i basiilika, Carcassonne'is Saints-Nazaire-et-Celse kiriku, Saint-Flour'i kloostri kiriku ja 1097 basiilika Baris.
Ta tugines 1091 oma väidete õigustamisel Constantinuse kingitusele.
Skulptor Joseph Le Goff püstitas 1887 tema mäestuseks monumendi Châtillon-sur-Marne'is ja Henri Gourgouillon 1898 Clermont-Ferrand'is.
Teda on kujutatud Lateraani palee oratooriumi apsiidil.
Eustache Le Sueur on teda 1645 paiku kujutanud oma maalil.
Surm.
Urbanus II suri 29. juulil 1099 Roomas. Salvador Miranda andmetel suri ta San Nicola in Carcere kirikus, Catholic Encyclopedia andmetel aga Pierleoni suguvõsale kuulunud kindluses. Ta maeti esmalt Lateraani basiilikasse ja hiljem Rooma Peetruse kirikusse.
Leo XIII kuulutas ta 14. juulil 1881 õndsaks. Urbanus II mälestuspäev on 29. juulil.


Bonifatius VIII.
Bonifatius VIII, ka Bonifacius VIII (Benedetto Caetani või Benedetto Caetano; sündinud millalgi ajavahemikul 1230 või 1240, levinuima versiooni järgi 1235. aasta paiku – surnud 11. oktoobril 1303) oli paavst 1294–1303. Ta oli 193. paavst.
Caetani sündis Anagnis Kataloonia päritolu Lofredo Caetani (teistel andmetel Roffredo Caetani) ja Emilia Patrasso di Guarcino peres. Tema sugulane Aldobrandini Caetani sai 1216 kardinaliks. Ta oli isa poolt paavst Nicolaus III sugulane, kelle ema pärines Caetani suguvõsast. Tema emapoolne suguvõsa oli seotud Segni krahvidega, kust põlvnesid paavstid Innocentius III, Gregorius IX ja Aleksander IV.
Caetani õppis esmalt Todis, kus tema onu Pietro Caetani sai 1252 piiskopiks. Ta õppis seejärel Perugia ja Bologna ülikoolis õigusteadust, omandades doktorikraadi.
Caetani sai 1250. aasta paiku Anagni ja 1260 Todi kapiitli kanoonikuks. Ta oli hiljem Pariisi, Lyoni ja Vatikani kanoonik. Ta oli 1264 legaadi Simon de Brioni sekretärina Prantsusmaal ja 1265–1267 legaadi Ottobono Fieschi kaaskonnas Inglismaal. Ta sai 1276 paavstlikuks protonotariks. Ta osales 1280 Saksa kuninga Rudolf I ja Sitsiilia kuninga Carlo I vaheliste läbirääkimiste vahendamises.
Martinus IV määras Caetani 12. aprillil 1281 San Nicola in Carcere kardinaldiakoniks ja Nicolaus IV 22. septembril 1291 Santi Silvestro e Martino ai Monti kardinalpreestriks. Ta sai 1. aprillil 1285 Rooma Santi Quattro Coronati kiriku ja 8. märtsil 1288 Santa Susanna kiriku administraatoriks. Ta sai 1. juulil 1288 Monte Vergine ordu kardinal-protektoriks. Ta oli legaat Sitsiilias, alates 2. märtsist 1289 Portugalis ning 23. märtsist 1290 kuni 1291 Prantsusmaal, kus ta toetas kerjusmunkade õigust anda Pariisi Ülikoolis loenguid ja vahendas Tarasconi rahulepingu sõlmimist. Ta sai 1293 kardinal primoprete ametitiitli ja veenis 1294 Coelestinus V-t tagasi astuma.
Tal oli benefiitse Langresi, Chartresi, Lyoni, Pariisi, Anagni, Todi ja Thérouanne'i piiskopkondades. Ta sai benefiitse commendam Rooma Sant'Agata, Sant'Agnese ja San Nicola in Carcere kogudustest.
Kardinal Caetani osales 4 paavsti valimistel 1285–1294.
1294. aasta konklaav.
Bonifatius VIII valiti paavstiks jõululaupäeval 24. detsembril 1294 Napolis Castel Nuovo kindluses ning ordineeriti piiskopiks ja pühitseti ametisse 23. jaanuaril 1295 Rooma Peetri kirikus kardinal Matteo Orsini poolt. Ta nimetas end 8. Bonifatiuse-nimeliseks paavstiks, sest tollal peeti Bonifatius VII-t paavstiks, mitte vastupaavstiks.
23. – 24. detsembrini 1294 toimunud konklaavil osales 22 kardinali. See oli esimene konklaav pärast Hadrianus V-t, kes oli konklaavi reeglid tühistanud, kuid Coelestinus V taastas need.
Konklaavil viibis Napoli kuningas Carlo II. Konklaavi 1. voorus valiti paavstiks Matteo Orsini, kuid ta loobus ametisse asumast. Bonifatius VIII valiti paavstiks 3 voorus, Giacomo Caetani Stefaneschi järgi sai ta aga 1. voorus enamiku häältest, kuid mitte vajalikku 2/3 enamust. Ta avaldas 23. jaanuaril 1295 bulla "Gloriosus et mirabilis", milles teatas valitsejatele oma saamisest paavstiks.
Paavstluse doktriin.
Bonifatius VIII avaldas 5. detsembril 1301 bulla "Ausculta fili", milles rõhutas, et paavst on Kristuse vikaar, kes on asetatud kuningate ja kuningriikide üle. Ta märkis, et paavst on kohtunik elavate ja surnute üle, kuna istub õigluse troonil.
Ta kandis pidulikel tseremooniatel keiserlikke ametitunnuseid.
Suhted Prantsusmaaga.
Mais 1286 maksis Inglismaa kuningas Edward I tribuuti Prantsusmaa kuningale Philippe IV-le, kuna Edward oli Akvitaania hertsogina Philippe'i vasall. 1293 toimus inglise ja prantsuse laevade vahel intsident, mille käigus kaaperdasid inglased mõned prantslaste laevad ja mille selgitamiseks kutsus Philippe IV Edwardi oma õukonda aru andma. Kuna Edward ei ilmunud seoses Šotimaa pärilussõjaga kohale, otsustas Šoti kuninga John Ballioliga liidu sõlminud Philippe IV Edwardile kuulunud Gascogne ja Guyenne hõivata.
Inglismaa ja Prantsusmaa valmistusid sõjaks, mille rahastamiseks maksustasid mõlemad kuningad vaimulikkonna. Vaimulikud polnud maksustamisega rahul ja kaebasid paavstile. Bonifatius VIII saatis esmalt mõlema kuninga juurde legaadid, kuid nende missioon jäi tulemusteta. Paavst avaldas 25. veebruaril 1296 bulla "Clericis laicos", milles sätestas, et vaimulikkonna maksustamisel tuleb valitsejal konsulteerida paavstiga. Prantsusmaa kuningas Philippe IV peatas vastukaaluks paavsti otsusele 17. augustil raha, toiduainete ja relvade saatmise Kirikuriigile. Ta pagendas Prantsusmaalt mitmed paavsti ametnikud. Paavst avaldas 20. septembril 1296 bulla "Ineffabilis amor", milles ta taunis kuninga tegevust ja saatis 30. aprillil 1297 Creili legaadid, et kuningaga tekkinud olukorda arutada. Kuna paavstil puhkes samal ajal tüli Colonna suguvõsaga, andis Bonifatius VIII 31. juulil 1297 avaldatud bullaga "Etsi de statu" Prantsusmaa kuningale loa maksustada vaimulikkond, mispeale kuningas taastas ekspordi Kirikuriiki. Paavst kuulutas omakorda pühakuks Philippe'i vanaisa Louis IX.
1298 vahendas Bonifatius VIII Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate vahel vaherahu sõlmimist, mille alusel abiellus Edward I 1299 Philippe IV õe Margaretiga, kes sai kaasavaraks Guyenne.
Paavst rajas 23. juulil 1295 avaldatud bullaga "Romanus Pontifex" Prantsusmaale Pamiersi piiskopkonna, mille piiskopiks määras ta Bernard Saisset ning sätestas 18. aprillil 1296 piiskopkonna piirid. Paavst määras 1301 Prantsusmaa kuninga juurde legaadiks Saisset, kes kritiseeris kuninga tegevust ja ähvardas teda kiriklike karistustega. Philippe IV lasi Pamiersi tagasi läinud piiskopi peatselt vangistada ja tuua 12. juulil 1301 kohtu ette, kus Saisset'd süüdistati Jumala teotamises, ketserluses ja reetmises. Piiskop eitas tema vastu esitatud süüdistusi. Kuningas nõudis paavstilt piiskopi tagandamist ning saatis kantsler Pierre Flote ja nõunik Guillaume de Nogaret vastava nõudega Rooma. Paavst nõudis omakorda kuningalt piiskopi vabastamist ja kui nõue jäi rahuldamata, mõistis ta 5. detsembril 1301 avaldatud bullas "Ausculta fili" piiskopi vangistamise hukka ja kutsus Prantsusmaa prelaate osalema 1302 Roomas toimuval sinodil.
Philippe IV sai 10. veebruaril 1302 kätte paavsti bulla, kuid Artois krahv Robert III rebis selle legaadi Narbonne'i ülemdiakoni Jacques de Normansi käest ja viskas tulle. Pingete õhutamiseks võltsitud bulla koostanud Flote süüdistas omakorda paavsti, et ta peab end Jumalast ülimuslikumaks. Kuningas kutsus 10. aprillil 1302 kokku generaalstaadid, kes toetasid kuningat.
Noyoni, Konstanzi ja Béziersi piiskopid viisid paavstile generaalstaatide otsused. Paavst süüdistas generaalstaatidel osalenud piiskoppe arguses ja taunis 24. juunil 1302 Flotet. Augustis 1302 teatas Porto kardinalpiiskop Matteo d'Aquasparta Prantsuse saadikute juuresolekul, et paavst pole taotlenudki Prantsusmaal ilmalikku võimu, nagu paavsti otsuseid Prantsusmaal tõlgendati.
31. oktoobril 1302 avati Roomas sinod, mille järel avaldas Bonifatius VIII 18. novembril 1302 bulla "Unam Sanctami". Paavst esitas seejärel kuningale omapoolsed tingimused tüli lahendamiseks, kuid Philippe IV lasi Nogaret mõjul 12. märtsiks 1303 koostada nimekirja paavsti süütegudest, süüdistades teda muuhulgas ketserluses. Nogaret tegi kuningale ettepaneku kutsuda kokku oikumeeniline kirikukogu, et paavst ametist tagandada. Paavst saatis veebruaris 1303 legaadina Prantsusmaale Amiensi piiskopi Jean Le Moine, kellele ta läkitas 13. aprillil kaks kirja, milles ühes teatas, et võib kuninga ekskommunitseerida ja ametist tagandada, teises nõudis Prantsusmaa prelaatidelt 3 kuu jooksul Rooma ilmumist. Paavst kutsus ka Saksa kuningat Albrechti alustama sõda Philippe'i vastu. Aprillis 1303 alustas vandenõud kavandanud Nogaret koos Sciarra Colonnaga Toscanas palgasõdurite värbamist.
Juunis 1303 vangistati Troyes'is paavsti uus legaat. Juunis esitas Guillaume du Plessis 29-punktilise süüdistuse Bonifatius VIII vastu ja nõudis oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist. Paavsti süüdistati muuhulgas ketserluses, ebajumala austamises, Coelestinus V surmas, Püha Maa loovutamises muhameedlastele, simoonias ja maagias. Paavsti toetanud Cîteaux abt Jean III de Pontissier de Pontoise ja Autuni piiskop Barthélémy tagandati ametist.
Bonifatius VIII lükkas augustis 1303 tema vastu esitatud süüdistused tagasi ja peatas Nikosia peapiiskopi Gérard de Langresi ametivolitused. Ta peatas ka Pariisis vaimulike määramise, samuti ei lubanud kuningat toetanud Pariisi Ülikoolis õpetada teoloogiat. Ta kavatses 8. septembril 1303 kuninga avalikult ekskommunitseerida, kuid 7. septembri varahommikul tungis Nogaret koos Sciarra Colonnaga Anagni paavstipaleesse, vangistas paavsti ja tahtis ta viia Prantsusmaale, et anda ta Lyonis korraldataval kirikukogul kohtu alla. Kroonik Dino Compagni järgi jäi paavsti lähikonda selleks ajaks 5 kardinali. Colonna seadis paavstile kolm tingimust: taastada Colonna suguvõsa võõrandatud varad, astuda ametist tagasi ja anda end vandenõulaste kätte. Paavst keeldus ja Colonna kavatses ta tappa, kuid Nogaret peatas ta.
Anagnis puhkenud rahutuste järel vabastas rahvahulk 9. septembril 1303 paavsti ja ajas tema vangistajad linnast minema. Paavst siirdus Orsini suguvõsa kaitse all Rooma, andes enne surma mõnedele vandenõu kaasosalistele andeks.
Bonifatius VIII kutsus 1300 Philippe IV venna Valois krahvi Charles'i Itaaliasse appi lahendama sisekonflikte Firenzes.
Ta määras 1295 Bourgesi piiskopiks Egidio Colonna ja ordineeris detsembris 1296 Toulouse'i piiskopiks Louis d'Anjou.
Suhted Armeeniaga.
Kiliikia katoolikos Gregorios VII saatis paavstile kirja.
Suhted Inglismaaga.
Inglismaa kuningas Edward I kehtestas vaimulikkonnale maksu, et sõdida Prantsusmaaga. Paavst taunis kuninga tegevust ja saatis legaadi Inglismaale.
Juunis 1297 teatas kuningas paavstile, et soovis Durhami piiskopiks määrata William Houghtoni, kuna kapiitli valitud Thomas Chatworth ei tunnustanud kuninga võimu. Paavst tunnustas Houghtonit Durhami piiskopina ja 1298 saatis kuningas Houghtoni saadikuks paavsti juurde. Piiskop kohtus 20. juunil 1298 paavstiga.
Bonifatius VIII toetas šotlasi võitluses inglastega. Šotlased saatsid paavsti juurde saadikud abi saamiseks. Paavst nõudis 27. juunil 1299 Edward I-lt Šotimaa sõltumatuse tunnustamist.
Suhted Saksamaaga.
Bonifatius VIII tunnustas 30. aprillil 1303 Albrecht I-st Saksa kuningana, taunides teda varem seoses Nassau Adolfi mõrvaga, ehkki Albrecht oli teatanud, et ta ei tapnud Adolfit. Paavst taunis 1301 Albrechti sõda Saksa piiskoppidega ja kutsus ta Rooma oma tegevusest aru andma.
Albrecht tunnustas 17. juulil 1303 paavsti ülemvõimu Saksamaal ja lubas kaitsta katoliku kirikut. Paavst kutsus teda alustama sõda Prantsusmaa kuninga Philippe IV-ga.
Suhted Sitsiiliaga.
Napoli kuningas ja Sitsiilia titulaarkuningas Carlo II osales konklaavil ja seejärel koos pojaga paavsti kroonimistseremoonial. Bonifatius VIII taotles Sitsiilia jäämist Anjou dünastia valdustesse, kuid tunnustas 21. juunil 1295 Aragóni kuninga Jaime II ja Carlo II vahelist lepet. Ta andis Jaimele Kirikuriigile kuulunud Sardiinia ja Korsika.
Paavst soovis, et Aragóni prints Federico loobuks oma nõudlustest Sitsiiliale. Ta kohtus kuningaga Velletris ja pakkus talle vastukaaluks abielu Ladina Keisririigi printsessiga. Federico keeldus pakkumisest, ta krooniti Sitsiilia kuningaks, mille järel aeti Sitsiiliast minema paavsti legaat. Paavst ekskommunitseeris Federico ja kehtestas Sitsiilias interdikti, kuid tunnustas 12. juunil 1303 Caltabellotta rahulepingut, mille alusel jäi Sitsiilia Frederico kätte, kes abiellus Carlo II tütrega. Paavst vabastas Frederico ekskommunikatsioonist ja Sitsiilia interdiktist.
Ta taastas Jaime II Sitsiilia kuningaks krooninud ja seejärel ekskommunitseeritud Tancredo da Monte volitused Nicastro piiskopina.
Suhted Taaniga.
Kui Taani kuningas Erik VI vangistas 1294 Lundi peapiiskopi Jens Grandi, saatis Bonifatius VIII Taani legaadiks Carcassonne ülempreestri Isarnuse ja nõudis kuningalt peapiiskopi vabastamist. Kuningas saatis Rooma oma saadikud, kuid paavst ekskommunitseeris 1298 Eriku ja kehtestas Taanile interdikti. Kuningas pidi 1303 paavstile järele andma, mille järel ta vabastati kirikuvandest.
Paavst määras 11. aprillil 1302 Isarnuse Lundi peapiiskopiks.
Suhted Ungariga.
Bonifatius VIII tunnustas Ungari ja Horvaatia kuningana Napoli kuninga Carlo II poega Károly I-t. Aadlikud valisid kuningaks aga András III ja tema surma järel Tšehhi kuninga Václav III.
Paavst määras 13. mail 1301 Ostia kardinalpiiskopi Niccolò Boccasini (hilisem paavst Benedictus XI) legaadiks Ungaris, Poolas ja Dalmaatsias, kes määras Ungarile interdikti.
Paavst rajas 1. mail 1298 Šibeniki piiskopkonna.
Bonifatius VIII ja Eesti .
Bonifatius VIII käskis 1297 Praha peapiiskopil ja Lübecki piiskopil ekskommunitseerida igaühe, kes Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelise sõja ettekäändel tarvitas vaimulike vastu vägivalda.
Ta andis 7. jaanuaril 1299 avaldatud bullas "Fidedignis relatibus intellecto" Saksa ordu kõrgmeistrile ja Liivi ordu ordumeistrile korralduse ilmuda 6 kuu jooksul paavsti juurde aru andma, kuna paavst oli saanud teada, et orduvennad türanniseerivad ("tyrannidem") vastristituid, mistõttu paljud usklikud, kes ristiusu on vastu võtnud, on kristlusest loobunud. Samuti olevad orduvennad vangistanud Riia peapiiskopi, piiranud Lihula linnuses Saare-Lääne piiskoppi ja ajanud Saare-Lääne toomhärrad nende valdustest minema. Paavst nõudis ordult Riia peapiiskopi kohest vabastamist. Paavsti korraldusel pidid ka peapiiskop ja Saare-Lääne piiskop tema juurde 6 kuu jooksul koos vaimulike ja Riia linna esindajatega ilmuma. Juulis 1299 selgitas paavst Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelist kokkulepet.
Ta teatas 1294, et Salatsi jõgi ja sellest Eesti poole jäävad alad kuuluvad Riia peapiiskopkonnale. Ta kinnitas 10. juunil 1295 Riia peapiiskopi palvel Honorius III bulla 28. oktoobrist 1219. Ta määras 19. detsembril 1300 Riia peapiiskopiks Isarnuse ja andis talle palliumi. Ta käskis 18. mail 1301 Saksa ordul anda vallutatud mõisad tagasi Riia peapiiskopile ja andis 9. aprillil 1301 peapiiskopile korraldusi benefiitside osas.
Paavst nõudis 18. märtsil 1299 avaldatud bullas "Paganorum horrenda perfidia", et Riia peapiiskop, Tartu ja Saare-Lääne piiskopid aitaksid Eestimaa vasalle võitluses paganatega. Paavsti väitel olevat Eestimaa paganad mitmel korral mässanud Taani kuninga ning ta vasallide vastu, tahtes neid hävitada, mistõttu kristlaste olukord olevat regioonis nigel.
Ta nimetas 20. aprillil 1298 frantsisklase Heinrichi Tallinna piiskopiks ja vabastas 7. detsembril 1300 Tallinna Taanile kehtestatud interdiktist. Paavst tähendas, et Tallinna piiskopkonnas on vastristitute kõrval veel palju uskmatuid, mistõttu Taanile määratud interdikti laiendamine Eestimaale võiks õhutada usklike kalduvust paganlusele, sest katoliku usku uuesti tagasi pöördunud pole oma usus veel kindlad, kuna neid mõjutavad usust taganemisele õigeusklikud venelased, paganlikud karjalased, ingerlased, vadjalased ja leedulased, kes neile pidevalt peale tungivad.
Tüli Colonnadega.
Paavstil tekkisid kõige tõsisemad erimeelsused Colonna suguvõsaga, kuigi selle kaks kardinali Giacomo Colonna ja Pietro Colonna olid paavsti toetanud 1294 konklaavil. Kardinal Giacomo Colonna konfiskeeris 1297 algul oma vendade valdused ja andis need oma onupoegadele. Kardinali vennad apelleerisid paavstile, kes nõudis kardinalilt vendade õiguste tagamist. Kardinali toetajad taunisid paavsti sekkumist suguvõsa siseasjadesse. Paavst kutsus Colonnasid mõistlikkusele, kuid kohustas neid oma kindlustesse võtma paavstlikke garnisone, millest Colonnad keeldusid.
Stefano Colonna röövis 3. mail 1297 Anagnist Rooma teel olnud paavsti vara vedanud konvoid. Paavst kutsus seepeale Colonnad enda juurde, kes saabusid 6. mail 1297 kohale. Paavst nõudis röövitud vara tagastamist, Colonnade põliste kindluste loovutamist ja Stefano Colonna üleandmist paavstile. Colonnad keeldusid paavsti nõuete täitmisest, mispeale paavst tagandas ja ekskommunitseeris 10. mail 1297 avaldatud bullaga "In excelso throno" kardinalid Giacomo ja Pietro Colonna, andes neile siiski 10 päeva aega meeleparanduseks.
Samal päeval hõivasid Colonnad Roomas mitmed kirikud ja kuulutasid Bonifatius VIII saamise paavstiks ebaseaduslikuks, nõudsid oikumeenilise kirikukogu korraldamist ja seadsid kahtluse alla Coelestinus V ametist loobumise vastavuse kanoonilise õigusega. 16. mail tulid Colonnad välja uute süüdistustega. Paavst kuulutas 23. mail 1297 avaldatud bullaga "Lapis abscissus" mässulised Colonnad skismaatikuteks, võõrandas nende kindlused ja maavaldused. Ta ähvardas interdiktiga iga asulat, mis võtab mässulised Colonnad vastu. Mässulised Colonnad asusid 15. juunil 1297 oma kindluseid kindlustama. Paavst siirdus Orvietosse, kus ta kuulutas 4. septembril 1297 mässuliste Colonnade vastu sõja ja määras paavsti vägede ülemaks oma venna peale vara võõrandamise asjus paavstile kaevanud Landolfo Colonna. Paavst kuulutas detsembris 1297 mässuliste Colonnade vastu koguni välja ristisõja. Colonnad alistusid järk-järgult ja viimasena andis septembris 1298 paavsti vägedele alla Palestrina kindlus, mis paavsti korraldusel tehti maatasa ja selle varemetele külvati soola, nagu Kartaago hävitamisel.
Mässulised kardinalid läksid esmalt Rietisse paavsti juurde absolutsiooni saama. Paavst vabastas nad kirikuvandest, kuid ei tagastanud neile varasid. Colonnad organiseerisid seepeale ülestõusu ja Bonifatius VIII ekskommunitseeris uuesti suguvõsa mässulised liikmed. Neile varem kuulunud varad võõrandati ja jagati paavsti suguvõsa, Landolfo Colonna ja Orsinide vahel. Mässulised Colonnad põgenesid Prantsusmaale ja Sitsiiliasse.
Septembris 1303 osales paavstivastases Anagni vandenõus Sciarra Colonna.
Kirikuriigi ametnike ja piiskoppide määramised.
Bonifatius VIII tagandas ametist Napoli kuninga Carlo II määratud isikud. Ta määras Romagna kuberneriks Guillaume Durandi. Ta saatis 1296 kardinal Giacomo Gaetani Stefaneschi legaadina Cesenasse, Bolognasse, Forlisse ja Faenzasse. Ta määras 1299 Niccolò Alberti Spoleto piiskopiks.
Linnriikide tülide lahendamine.
Paavst kehtestas 1299 Venezia ja Genova vahelises tülis vaherahu. Ta püüdis lahendada Firenze ja Toscana vahelist tüli, kuhu saatis legaadina kardinal Matteo d'Acquasparta, kes kehtestas Firenzes interdikti. Ta lahendas Orvieto ja Viterbo sisetülid, saades 1297 Orvieto linnapeaks.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Bonifatius VIII tühistas 27. detsembril 1294 enamiku Coelestinus V poolt ordudele antud privileegidest. Ta andis korralduse viia ametist tagasi astunud Coelestinus V järelvalve all Rooma, kuid eremiit põgenes teel. Kui ta kinni nabiti, vangistati ta Bonifatiuse korraldusel Fumone kindlusesse. Colonna suguvõsa mässulised liikmed süüdistasid hiljem paavsti Coelestinuse surmas.
Paavsti kaplan oli hilisem Riia peapiiskop Isarnus.
Ta piiras 18. veebruaril 1300 avaldatud bullaga "Super cathedram" kerjusmunkade volitusi pihisakramendi andmisel, kuid lubas neil jutlustada nende oma kirikutes ja avalikes paikades, kuid mitte ajal, mil jutlusi peab piiskopkonna prelaat.
Ta saatis laiali frantsiskaani tsölestiinid.
Ta sätestas antoniinide ordule augustiinlaste reeglid.
Ta määras Fonte-Avellana eremiitide kongregatsiooni paavstliku jurisdiktsiooni alla.
Ta vabastas 9. veebruaril 1296 Saksa ordu Sitsiilia kuninga määratud kümnisest ja kinnitas 16. veebruaril 1300 Saksa ordu privileegid. Ta kutsus Saksa ordu kõrgmeistri 7. jaanuaril 1299 Rooma ning kinnitas juulis 1299 ordu leppe Riia peapiiskopiga. Ta käskis 18. mail 1301 Saksa ordul anda vallutatud mõisad tagasi Riia peapiiskopile..
Kui 1296 valiti Calatrava rüütliordule kaks suurmeistrit, volitas paavst ordu üldkapiitlit tüli lahendama.
Liturgilised otsused.
Bonifatius VIII kuulutas 1300. aasta juubeliaastaks. Ta avaldas 22. veebruaril 1300 bulla "Antiquorum fida relatio", milles andis Rooma saabuvatele palveränduritele indulgentse.
Ta sätestas 1298 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Periculoso" klausuuri kõikidele nunnadele. Ta sätestas, et abtiss ei tohi ametisse asudes olla noorem kui 30-eluaastat.
Ta laiendas apostlite ning Gregorius I, Ambrosiuse, Augustinuse ja Hieronymuse auks peetavate kirikupühade tähistamist.
Ta andis kardinalidele korralduse kanda punast sutaani.
Tema ajal lisati tiaarale teine kroon. Kolmanda krooni lisas Benedictus XII.
Otsused kanoonilise õiguse alal.
Bonifatius VIII avaldas 3. märtsil 1298 kanoonilise õiguse kogumiku "Liber Sextus".
Ta sätestas, et ametisse valitud piiskop saab ametisse, kui ta annab ajutistele administraatoritele üle kirjad oma valimise kohta.
Ta teatas, et kõik ketserite kohta langetatud kohtuotsused, mis pole saanud piiskopilt vastavat luba, on tühised. Ta sätestas, et vaimulikke võib süüdimõistmise korral vanglasse saata.
Ta lubas 21. veebruaril 1300 avaldatud bullas "De sepulturis" ekskommunitseerida igaühe, kes lahkavad surnukehi või keedavad neid.
Louis IX kanoniseerimine.
Bonifatius IX kanoniseeris 11. augustil 1297 Prantsusmaa kuninga Louis IX.
Suhted juutidega.
Bonifatius VIII ihuarst Isaac oli juut. Paavst avaldas 13. juunil 1299 bulla "Exhibita nobis" juutide kohta.
Onupojapoliitika.
Bonifatius VIII määras kardinalideks oma sugulased Benedetto Caetani, Giacomo Tomassi-Caetani, Giacomo Caetani Stefaneschi, Francesco Caetani ja Leonardo Patrasso.
Paavst jagas oma suguvõsa liikmetele Colonnadelt võõrandatud varasid.
Uued kardinalid.
Bonifatius VIII määras 15 uut kardinali 5 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XI. Ta andis Rooma kardinalvikaarile õiguse anda pihisakramenti.
Bonifatius VIII kultuuriloos.
Bonifatius VIII rajas 20. aprillil 1303 avaldatud bullaga "In supremæ" Rooma ülikooli ning 1303 Fermo ja Avignoni ülikooli. Kuna Pariisi Ülikool toetas Philippe IV ja paavsti vahelises tülis kuningat, siis tühistas Bonifatius VIII teoloogia ja juura õpetamise Pariisis.
Ta määras Guido de Baysio Bologna ülikooli kantsleriks.
Ta lasi reorganiseerida Vatikani raamatukogu ja arhiivid.
Tema ajal püstitati Roomas, Anagnis ja teistes Kirikuriigi linnades paavstile ohtralt marmorist monumente.
Tema ajal renoveeriti või kaunistati Anagnis olev paavstipalee, Perugia katedraal, Orvieto katedraal ning Roomas senatipalee, Castel Sant' Angelo, Rooma Peetri kirik, Santa Maria Maggiore kirik, Lateraani basiilika ja San Lorenzo in Panisperna kirik.
Ta lasi Rooma Peetri kirikule paigutada uue kella.
Ta andis Venaissinile müntimisõiguse.
Paavsti kuurias tegutses arst Arnaldo da Villanova.
Ta kutsus Rooma Giotto di Bondone, kes kujutas paavsti freskol Lateraani basiilikas. Arnolfo di Cambio rajas tema hauamonumendi. Kunstnik Ambrogio Lorenzetti on paavsti kujutanud 1340 valminud maalil ja kunstnik Alphonse-Marie-Adolphe de Neuville on paavsti vahistamist Anagnis kujutanud 1883 valminud gravüüril.
Bonifatiuse vastase manifesti koostas frantsisklasest poeet Jacopone da Todi, kes 1298 vangistati.
Kroonik Dino Compagni väitel külastas paavsti oktoobris 1301 Dante Alighieri seoses gvelfide ja gibelliinide vahelise võitlusega Firenzes. Dante on maininud paavsti ka Jumalikus komöödias.
1911 valmis Itaalias Gerolamo Lo Savio tehtud film "Bonifacio VIII".
Paavsti on kujutatud 1998 Vatikanis ilmunud postmargil.
Surm.
Bonifatius VIII suri 11. oktoobril 1303 Vatikanis palavikuhoo tagajärjel ja maeti Rooma Peetri kirikusse.
Prantsusmaa kuninga Philippe IV soovis Bonifatiuse kuulutamist ketseriks ja tema nime eemaldamist paavstide loendist. Nii Benedictus XI kui Clemens V võtsid tagasi Bonifatiuse avaldatud bullade "Unam Sanctami" ja "Clericis laicose" sätted.
Juunis 1308 esitasid generaalstaadid Bonifatiuse vastu süüdistusi ja 2. veebruaril 1309 alustati Avignonis Bonifatiuse vastu kohtuprotsessi. Clemens V kinnitas 13. septembril 1309 Bonifatiuse süütust talle esitatud süüdistuste osas ning mõistis 27. aprillil 1311 Anagni vandenõu läbiviijad samuti vabaks süüdistustest ja tühistas Bonifatius VIII otsused Prantsusmaa kohta alates novembrist 1302. Vienne'i oikumeenilisel kirikukogul tunnustati 16. oktoobril 1311 Bonifatiust legitiimse paavstina.


Louis IX.
Louis IX Püha (25. aprill 1214 või 1215 – 25. august 1270) oli Kapetingide dünastiasse kuuluv Prantsusmaa kuningas aastail 1226–1270. Teda peetakse viimaseks tõeliseks ristisõdade ideaalide kandjaks ning Prantsuse kuningavõimu oluliseks tugevdajaks. 1297 kuulutas paavst Bonifatius VIII ta pühakuks.
Louis IX elu kohta sisaldavad küllaltki detailset teavet tema sõbra ja krooniku, senešall Jean de Joinville'i memuaarid.
Louis IX oli Louis VIII Lõvi ja Kastiilia Blanche'i poeg. Esimene suri ootamatult 1226. aastal ning alaealisest Louis'st sai uus kuningas. Tema eest valitses regendina ema Blanche. Too osutus osavaks poliitikuks: surus maha aadlike rahutused ja nurjas Inglismaa kuninga Henry III katsed Plantagenetite endiseid valduseid tagasi saada. Philippe II ja Louis VIII aegsed nõunikud säilitasid oma positsioonid ning viimased pool sajandit kontsentreerunud keskvõim tugevnes veelgi.
1234. aastal kuulutati Louis IX täisealiseks ning abiellus Provence'i Margueritega. Ehkki ametlikult sai Louis valitsejavõimu enda kätte, jäi ta reaalselt veel aastateks oma ema mõju alla. Louis'le kujunes peagi probleemiks ka tema noorem ja ülimalt ambitsioonikas vend Charles d'Anjou, hilisem Napoli kuningas, kes hakkas peagi riigiasjusse sekkuma. Siiski kujunes tema valitsusaeg küllaltki edukaks: tänu tema (kroonikute väitel) vagadele ja õiglastele isikuomadustele kasvas kuningavõimu autoriteet ning tänu tsentraliseerivatele reformidele riigi majanduslik ja poliitiline stabiilsus.
1240. aastatel tugevnes tunduvalt kuninga harras religioossus: ta hankis endale mitmeid Jeesusega seotud reliikviaid ning mõtles üha tõsisemalt ristisõtta mineku peale. 1247. aastal haigestus ta tõsiselt ning oli suremas. Pärast ootamatut tervenemist otsustaski Louis tänutäheks Jumalale minna ristisõtta ning vabastada Jeruusalemm. Nii algatas ta järgmisel aastal Seitsmenda ristisõja (1248–1254), ent kuna parajasti oli käimas laiaulatuslik konflikt paavst Innocentius IV ja Püha Rooma (Saksa-Rooma) keisri Friedrich II vahel ning Henry III polnud oma suurima rivaali abistamisest huvitatud, kujuneski sellest vaid prantslaste üritus.
Sõda algas Louis'le edukalt, ta vallutas Damietta linna Niiluse suudmes, kuid hiljem takerdusid ta väed lõuna pool jõe soodesse ning kuningas ise langes vangi. Pärast pikki läbirääkimisi vabastati ta Damietta ning suure rahasumma loovutamise hinnaga ning järgnevalt suundus ta Palestiinasse, kus asusid Jeruusalemma kuningriigi jäänukid, kristlaste hertsogi- ja krahviriigid. Seal viibis Louis 4 aastat (1250–1254), lüües tagasi moslemite rünnakud ning kindlustades linnu. Jeruusalemma vallutada tal siiski ei õnnestunud. 1254 otsustas ta Prantsusmaale naasta, kuna tema äraoleku ajal taas regendiks olnud
Blanche oli surnud ja tema vennad kemplesid riigis võimu pärast.
Järgnevalt viis Louis läbi mitmeid riiki tsentraliseerivaid ning kohtureforme. 1270. aastal asus ta uuele ristiretkele. Kaheksas ristisõda leidis aset Tuneesias, kus ta aga samal aastal katku või düsenteeriasse suri.


Load (Metallica).
"Load" oli USA hevibändi Metallica kuues stuudioalbum.
Iseloomustus.
Tegu oli bändi siiani kõige enam "mainstreami kalduvama plaadiga, kus varasem "metal" oli asendunud peaaegu "rock'n'roll'"iga.
Lugu "Hero of The Day" sai hitiks ning sellele tehti ka video.
Album aitas kindlustada bändi ülemaailmset kuulsust. Samas oli "Load" ning bändiliikmete muutunud imidž paljudele vanadele fännidele suureks šokiks, ehkki uusi toetajaid tuli ilmselt enam juurde kui vanu pettus.


Inglismaa Ühendatud Suurloož.
Inglismaa Ühendatud Suurloož (inglise keeles "United Grand Lodge of England", lühend "UGLoE", "UGLE") on maailma esimene vabamüürlaste suurloož. See on Inglismaa vabamüürluse peamine keskus ning sellele alluvad ka jurisdiktsioonid teistes maades, põhiliselt endise Briti impeeriumi ja Rahvaste Ühenduse maades. Faktiliselt juhib see "regulaarset" vabamüürlust.
See on maailma vanim suurloož. Koos Iirimaa Suurlooži ja Šotimaa Suurloožiga on see üks "kodusuurloožidest" ("the home Grand Lodges").
Erinevalt paljudest teistest jurisdiktsioonidest maailmas juhib UGLE ka Kuldvõlvi, kuigi vabamüürluse teisi lisaastmeid juhitakse eraldi.
Teke.
Inglismaa Esimene Suurloož (inglise keeles "The Premier Grand Lodge of England", lühend "PGLoE") tekkis 24. juunil 1717, kui "Goose and Gridiron Ale Houseis "St Paul's Churchyardis liitusid neli vana vabamüürlaste looži Londonist ja Westminsterist.
"Corporation of London" on paigaldanud algse kõrtsi lähedusse mälestustahvli.
Aastal 1721 tegi inglise vabamüürlaste esimene aadlikust suurmeister John Montagu, teine Montagu hertsog šoti jutlustajale James Andersonile ülesandeks koostada vanade gooti põhikirjade alusel suurloožile uus põhikiri, mida tänapäeval tuntakse Vanade Kohuste nime all. Aastal 1751 tekkis opositsiooniline suurloož, mis väitis, et PGLoE on teinud uuendusi ning kõrvale kaldunud Vanadest Piirikividest, mis 926 Yorkis andis prints Edwin. Sellepärast nimetatakse seda suurlooži "Antients Grand Lodge". Need eriarvamused kahe suurlooži vahel kestsid umbes 63 aastat. Oli liikmeid, kes tegutsesid mõlemas suurloožis.
Aastal 1809 nimetasid mõlemad suurloožid volinikud liitumisläbirääkimisteks. Need kestsid umbes neli aastat, kuni 27. detsembril 1813 korraldati Londonis "Freemasons' Hallis tseremoonia, kus kaks suurlooži ühinesid Inglismaa Ühendatud Suurloožiks'". Suurmeistriks sai kuningas George III noorem poeg prints Augustus Frederick, Sussexi hertsog.
Tänapäeval on Inglismaa Ühendatud Suurloož organiseeritud provintsisuurloožideks, mis enam-vähem vastavad Inglismaa traditsioonilistele krahvkondadele. Need moodustavad organisatsiooni kohaliku halduse. Londoni provintsdi nimetatakse Pealinna Suurloožiks ("Metropolitan Grand Lodge"). Jurisdiktsioonid teistes maades on organiseeritud distriktideks.
"Grand Orient de France".
Algul tunnustasid "Grand Orient de France" (GOdF) ja Inglismaa Ühendatud Suurloož teineteist. Konvendil 1877 jättis "Grand Orient de France" esimest korda "kõikide maailmade kõikvõimsa ehitusmeistri" mõiste mainimata, lähtudes protestantliku vaimuliku Frédéric Desmonsi ettepanekust: "Vabamüürlusel on printsiipideks südametunnistuse vabadus ja inimestevaheline solidaarsus. Ta ei jäta kedagi välja tema usu pärast."
Kui siis GOdF veel asendas "Püha seaduse raamatu" "valge raamatuga", algas lõhenemine. Inglismaa Ühendatud Suurloož katkestas 1913 ametlikult ühepoolselt sidemed GOdF-iga ning loobus selle "regulaarsuse" tunnustamisest. Seevastu GOdF tunnustab endiselt Inglismaa Ühendatud Suurlooži ning selle poolt tunnustatud suurloože ja loože. Tänapäeval põhjendatakse seda mittetunnustamist sellega, et GOdF-ist lähtuvad "liberaalsed" loožid rikuvad UGLoE põhiprintsiipe ("Basic Principles"), lubades loožides poliitilisi arutelusid ning tunnustades naiste- ja ühisloože. Peale selle olevat inimesest kõrgemal seisva ülema olendi tunnistamine alandlikkuse tingimus.
Prince Hall.
"Prince Hall"i asutas Inglismaa Esimene Suurloož ja ta sai asutamiskirja 2. märtsil 1784. Ometi keelab Inglismaa Ühendatud Suurloož "Prince Hall"iga suhtlemast, tuues põhjenduseks, et ükski välismaa suurloož ei tohi olla suhetes kahe loožiga, mis teineteist ei tunnusta.
Inglismaa Ühendatud Suurloož ei välista siiski põhimõtteliselt värvilisi liikmeid.


Juri Lotman.
Juri Lotman (28. veebruar 1922 Petrograd – 28. oktoober 1993 Tartu) oli juudi päritolu Eesti semiootik, kirjandusteadlane ja kulturoloog, üks Tartu-Moskva semiootikakoolkonna rajajaist ning kauaaegne Tartu Ülikooli professor.
Haridus.
1930–1939 õppis Juri Lotman St. Petri-Schules, seejärel astus Leningradi ülikooli filoloogiateaduskonda. Eeskujulike hinnete tõttu võeti ta ülikooli eksamiteta. Eriala valis ta oma õe Lidija Lotmani sõprade mõjul, loenguid kuulas ta juba keskkoolis. Õppejõududeks olid kuulsad kirjandusteadlased, teiste seas Boriss Tomaševski ja Vladimir Propp.
1940. aastal kutsuti ta sõjaväeteenistusse. Lotman osales Teises maailmasõjas Nõukogude armee suurtükiväe koosseisus, demobiliseeriti 1946.. Lõike tema sõjamälestustest on avaldatud eesti keeles ajakirjas Akadeemia. 1942. aastast kuulus Lotman ÜK(b)P-sse.
Teadustöö.
Pärast ülikooli lõpetamist 1950. aastal töötas Lotman elu lõpuni Tartus, kuna Eesti akadeemilised ringkonnad olid Venemaaga võrreldes liberaalsemad 1954. aastast töötas ta Tartu ülikoolis. 1960—1977 oli ta vene kirjanduse kateedri juhataja, 1963. aastast professor. 1961. aastal kaitses ta Leningradi ülikoolis doktoritöö "Dekabrismieelse vene kirjanduse arenguteed" ("Пути развития русской литературы преддекабристского периода").
Lotman alustas vene kirjanduse uurijana. Ta on kirjutanud monograafiad Andrei Kaissarovist, Aleksandr Puškinist ja Nikolai Karamzinist.
Ta uuris 18.–19. sajandi vene kirjanduse arengut, Aleksandr Puškini isikulugu, poeetiliste tekstide struktuuri, filmipoeetikat, kultuuriteadvuse ehitust ja kultuuritüpoloogiat. Aastast 1967 oli Lotman Rahvusvahelise Semiootikaassotsiatsiooni asepresident.
1970.–1980. aastatel tegeles Juri Lotman kultuurisemiootika põhialuste väljatöötamisega. Ühendades endas kultuuriloo sügava tundmise ja isikupärase teoreetilise mõtlemise, andis Juri Lotman ainulaadse panuse 20. sajandi humanitaaria arengusse.
1980. aastate lõpus salvestas Lotman Eesti Televisioonis saatesarja "Vestlusi vene kultuuriloost" ("Беседы о русской культуре"), mille tekstid on hiljem avaldatud ka raamatuna.
Nõukogude ajal põrkus Lotman korduvalt raskustega oma tööde avaldamisel. Osalt oli selle põhjuseks nõukogude režiimi juudivaenulikkus, osalt semiootika staatus vaid pooleldi lubatud teadusena. Sellele vaatamata saavutas Lotman rahvusvahelise renomee ühena semiootika suurkujudest. Ta oli Briti teaduste akadeemia korrespondentliige (1977), Norra teaduste akadeemia liige (1987), Rootsi kuningliku akadeemia liige (1989) ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.
Perestroika ajal osales Lotman lühemat aega ka Eesti poliitikas. 1988. aasta oktoobris valiti ta Eestimaa Rahvarinde juhatusse.
Juri Lotman avaldas üle 800 teadustöö, neid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Tema tuntumate kirjutiste seas on "Filmisemiootika" (1973), "Luuleteksti analüüs" ja "Kunstilise teksti struktuur".
Lotmani arhiivi ja raamatukogu põhjal on loodud Eesti Semiootikavaramu, mis tegutseb Tallinna Ülikooli ruumides koostöös TLÜ Slaavi keelte ja kultuuride instituudi ja TLÜ Eesti Humanitaarinstituudiga.
Mälestuse jäädvustamine.
Juri Lotmani mälestusmärk Tartu Ülikooli raamatukogu ees.
Juri Lotman on maetud Raadi kalmistule Tartus.
Tartu Ülikooli õppehoones Lossi tänav 3 on Lotmani nimeline auditoorium.
Tartu Ülikooli raamatukokku on paigaldatud Lotmani büst. 2011. aastal avati Lotmani pronksbüst (autor Stanislav Netšvolodov) ka Tartu Ülikooli Philosophicumis (Jakobi 2).
6.oktoobril 2007 avati Tartu Ülikooli raamatukogu esisel platsil Vanemuise tänava ääres Juri Lotmani mälestusmärk.
28. veebruaril 2009 avati tema viimases elupaigas Tartus majal Laulupeo puiestee 7 mälestustahvel. 28. veebruaril 2012 avati mälestustahvel tema elukohas majal Veski tn. 63.
Pere.
Juri Lotmani vanemad olid Aleksandra ja Mihhail Lotman. Tema isa oli jurist, ema Sorbonne'i ülikooli haridusega hambaarst. Juri Lotmanil oli kolm õde: helilooja Inna Obraztsova (1915–1999), kirjandusteadlane Lidija Lotman (1917–2011) ning arst Viktorija Lotman (1919–2003). Filoloogiadoktor Lidija Lotman töötas Peterburis Venemaa Teaduste Akadeemia Vene Kirjanduse Instituudis. Tema uurimisteemaks oli vene kirjandus 19. sajandil.
1951. aasta märtsis abiellus Juri Lotman kirjandusteadlase, Tartu Ülikooli professori, Aleksandr Bloki loomingu ja vene sümbolismi asjatundja Zara Mintsiga. Neil on kolm poega – poliitik ja semiootik Mihhail, Grigori ning poliitik ja keskkonnategelane Aleksei.
Juri Lotman elas Tartus aastail 1963–1970 Kastani tänaval (majas nr. 9, krt. 7), seejärel aastail 1970–1989 Veski tänavas (majas nr. 63, krt. 6) ja elu lõpuaastail Laulupeo puiesteel (majas nr. 7).


Heldia Estam.
Heldia Estam (neiupõlvenimi Naelapea, 1. oktoober 1923 Tartu – 26. jaanuar 2004 Tallinn) oli eesti ajakirjanik ja fotograaf.
Heldia Estam lõpetas 1943 Tallinna 9. gümnaasiumi (Riiklik Inglise Kolledž). Tema vanemad Yri ja Alice Naelapea põgenesid läände oma kolme lapsega septembris 1944 vahetult enne Tallinna vallutamist Punaarmee poolt. Pärast põgenikelaagrites veedetud aastaid Saksamaal ja abiellumist Jüri Estam seenioriga emigreerus Heldia Estam 1956 koos mehe ja kolme lapsega USA-sse.
Võimalik, et Heldia Estam oli esimene eestlane, kellele tehti õnnestunud südamelõikus avatud rinnakorvi kaudu. Kirurgiks oli 1958. aastal doktor Walt Lillehei Minneapolises. Lillehei oli esimene maailmas, kellel seda sorti operatsioonid õnnestusid. Vt. "King of Hearts: The True Story of the Maverick Who Pioneered Open Heart Surgery", G. Wayne Miller, New York, New York: Times Books, 2000.
Heldia Estam õppis ajakirjandust, võrdlevat kirjandusteadust ja fotograafiat Santa Monica City College'is ja California State University juures. Ta oli Ameerika Hääle eestikeelse toimetuse liige ning ajakirja "Triinu" kolleegiumi liige ja selle väljaande kirjasaatja USA läänerannikul. H. Estam-Naelapea oli mitme pagulasorganisatsiooni aktiivne liige. Akadeemiline kuuluvus: Korp! Indla, Society of Professional Journalists Sigma Delta Chi. Fotonäitused: Los Angeleses oma ajakirjandustegevuse 35. aastapäeval, väljapanekuid Ülemaailmsetel Eesti Päevadel.
Pärast Eesti taasiseseisvumist naasis Heldia Estam kodumaale.
Isiklikku.
Heldia Estami poeg on Jüri Estam.


Victoria Niilus.
Victoria Niilus (inglise "Victoria Nile") on Niiluse nimi Victoria järvest Alberti järveni.


Avatša.
Avatša (vene Авачинская сопка, Авача) on tegevvulkaan Aasias Kamtšatka poolsaarel.


Raiatea.
Raiatea on saar Prantsuse Polüneesias, suurim Tuulealustest saartest. Pindala 238 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 1032 meetrit. Kuulub Prantsusmaale.


Kroonlinna null.
Kroonlinna null ehk Kroonlinna peel null on Kroonlinna veemõõdulati nullpunkt, mille määras ja märkis 1840. aastal pikaajalise mõõdistamise keskmisena Mihhail von Reineke.
Kroonlinna nulli suhtes arvestatakse veetaset, kas ülal- (ümp) või allpool (amp) merepinda. Samuti Kroonlinna nulli suhtes arvestatakse kogu endise Nõukogude Liidu territoriuumil koha absoluutset kõrgust või absoluutset sügavust ja satelliitide orbiidi kõrgust.


Alberti Niilus.
Alberti Niilus (inglise "Albert Nile") on Niiluse nimi Alberti järvest Nimule kärestikeni.


Bandai.
Bandai (jaapani 磐梯山 "Bandai-san") on tegevvulkaan Honshū saarel Inawashiro järve kaldal.
Mäe kõrgus on 1819 meetrit. Vulkaan tegutses viimati aastal 1888.
Bandai vulkaani ümber on moodustatud Bandai-Asahi rahvuspark.


2006. aasta Vormel 1 hooaeg.
2006. aasta Vormel 1 hooaeg
2006. aasta F1 autode MM-sarjas on 18 etappi, kuid hooaeg algab mitte Austraalias nagu viimastel aastatel kombeks, vaid 12. märtsilBahreini ringrajal. FIA mootorispordi nõukogu tegi sellise otsuse oma kalendrikoosolekul 26. oktoobril 2005 Roomas.
Meeskonnad.
Ferrari
Honda F1
Red Bull
Renault F1
Super Aguri
BMW Sauber
Toyota F1
Toro Rosso
Punktiseis.
1 – Bahrein, 2 – Malaisia, 3 – Austraalia, 4 – San Marino, 5 – Euroopa, 6 – Hispaania, 7 – Monaco, 8 – Suurbritannia, 9 – Kanada, 10 – USA, 11 – Prantsusmaa, 12 – Saksamaa, 13 – Ungari, 14 – Türgi, 15 – Itaalia, 16 – Hiina, 17 – Jaapan, 18 – Brasiilia


Alice Cooper.
Alice Cooper (kodanikunimega Vincent Damon Furnier; sündis 4. veebruaril 1948 Detroidis) on USA rock-muusik.
Cooperi muusikukarjäär algas 1962 kooliansamblis "The Earwigs". Veidi aja pärast bändi koosseis ja nimi muutusid: sellest sai "The Spiders". Mõlemad bändid esitasid The Beatlesi ja Rolling Stonesi lugusid. Edaspidiseks sai Furnier inspiratsiooni 1964 Rolling Stonesi kontserdilt, kus ta nägi bändiliikmete pillimängu ja Mick Jaggeri esinemist, kuid peaaegu olematut lawashow'd. Nii tekkiski mõte hakata kasutama oma esinemistel vaatemängulist ja publikut kaasahaaravat esinemist, mis viis hiljem keeruka lasershow´ ning eriefektideni. Nii võitiski "The Spiders" 1965 USA noorte bändikonkursi "The Battle Of Bands". Siis tuli veel üks nimemuutus: "The Nazz", enne kui Vincent Furnier Alice Cooperi nime all esinema hakkas.
Aastal 1969 sõlmiti leping Frank Zappa plaadifirmaga ja ilmus esikalbum "Pretties For You". Samal aastal soojendati legendaarset The Doorsi. Plaadirindel tuli läbikukkumine – "Easy Action" kõrbes. Seevastu kolmandal albumil "Love It To Death" 1971 leidunud "I'm Eighteen" muutus teismeliste hulgas kiiresti lööklauluks. Cooperi võidukäik oli alanud. Publiku tähelepanu võitmiseks otsustas Alice kõikvõimalike trikkidega lagedale tulla. Üks esimesi suuri skandaale algas laval toimunud padjasõjast, kus bänd lõhkus kaheksa patja – sulgi lendas nii lavale kui ka esiridadesse. Selle peale viskas keegi rahva hulgast lavale elusa kana. Cooper lennutas kana publiku sekka tagasi, kus see tükkideks rebiti ja tükid lavale visati. Järgmisel päeval kirendasid lehed pealkirjadest "Kanatapja Alice". Paha poiss ei lasknud end sellest heidutada, vaid arendas asja edasi. Tema lahutamatuks kaaslaseks sai madu, pead lendasid giljotiini all, lisaks veel elektritoolid, võllad ja muu selline atribuutika. Fantastiliselt edukale plaadile "Billion Dollar Babies" (1973) järgnenud samanimelisel tuuril tükeldati seevastu plastmassist nukke. Paljud lapsevanemad ja usutegelased protestisid, kuid populaarsus noorte hulgas üha kasvas. Pärast "Billion Dollar Babiesi" tuuri läksid Cooperi ja tema bändi teed lahku. Cooper riskis ja pani kogu teenitud raha mängu, et soolokarjääri alguses laineid lüüa. "Welcome To My Nightmare" (1975) ongi jäänud läbi aegade üheks parimaks Cooperi albumiks. Sealt pärineb kaunis ballaad "Only Women Bleed". Järgnenud showd olid rabavad: tantsivad hiidämblikud, koletised jpm. Järgnevalt tuli sisse väike paus, kus Cooper sattus viinaravile ning veetis aega ka psühhiaatriahaiglas.
Aastal 1983 sai Cooper lõpuks joomahullusest üle ning pühendus golfile. 1986 sai teoks tormiline tagasitulek. Suht metalne "Constrictor" ning kontserdid keskeltläbi 25 000 vaataja ees lennutasid mehe jälle kõrgustesse. Ka "Raise Your Fist And Yell" (1987) oli hevilik, kuid paar aastat hiljem üllatas mees rock-popi valdkonda kuuluva "Trashiga". Koguni neli lugu plaadilt tõusid edetabelitesse, "Poison" sai lausa megahitiks. Pärast järgnenud maailmatuuri kutsuti Alice Hollywoodi, jätmaks käejälge Rockwalkile. 1991. aastal ilmunud "Hey Stoopid" enam "Trashi" tasemele ei küündinud, kuid kobedaid palasid leidus sealgi. Isegi Venemaal ja Ungaris välja antud plaadi nimilugu oli mõeldud maailma noortele hoiatuseks narkootikumide kasutamise eest. Albumil teevad kaasa Ozzy Osbourne, Slash, Nikki Sixx, Mick Mars ja Rob Zombie. Aastal 1994 ilmunud "The Last Temptation" ei saavutanud suurt müügiedu, kuid jätkas kindlalt "Trashi" ja "Hey Stoopidi" stiili.
Aastal 1999 ilmunud "The Life And Crimes Of Alice Cooper" sisaldab varem avaldamata materjali ning isegi mõned "The Spidersi" lood.
2000. aastal tegi Cooper võimsa comeback'i albumiga "Brutal Planet". 2001 aastal järgnes sellele album "Dragontown". Viimased Alice Cooperi plaadid on 2003. aasta "The Eyes Of Alice Cooper", 2005 ilmunud "Dirty Diamonds" ja 2008. aastal ilmunud "Along Came A Spider".
Välislink.
Cooper, Alice
Cooper, Alice


Batur.
Batur on tegevvulkaan Balil, Bali kõrguselt teine tipp Agungi (3142 m) järel.
Vulkaani kõrgus on 1717 meetrit. Baturi esimene kirjeldatud purse toimus 1804. Sellest ajast saadik on ta aktiivne olnud ja viimati purskas ta 2000. Pursked on olnud kerged kuni mõõdukad ja vahel kaasneb nendega laavavool, mis on kaldeera põhjagi ulatunud. Sellegipoolest ei tähista Suur maailma atlas teda vulkaani, vaid tavalise mäetipu tingmärgiga.
Baturil on kaks kontsentrilist kaldeerat. Välimise, suurema mõõtmed on 10×13 km. Sisemine, 7,5 km läbimõõduga kaldeera moodustus umbes 23 670 kuni 28 500 aastat tagasi. Sisemises kaldeeras asub 700 m kõrgune kihtvulkaan. See on sisemise kaldeera seina tekitanud hulgaliselt lõõre, mille kaudu gaasid välja pääsevad.
Välimise kaldeera kaguküljel on Baturi järv, mis on Bali suurim kaldeerajärv. Hoolimata sellest, et viimastel sajanditel on laavavoolud järvegi jõudnud, on see tänapäeval kalarikas. Välimine kaldeera on ka asustatud: selles on kaks küla, Kedisan ja Toya Bungkah, kokku 16 tuhande elanikuga.
Baturi otsa on võrreldes teiste Indoneesia vulkaanidega kerge ronida ja Batur on seetõttu Bali matkajate seas populaarne sihtkoht. Sellepärast on vulkaani juures asuvates külades, mis traditsiooniliselt on elatunud põllumajandusest, hakanud viimasel ajal arenema turism.
2010. aasta märtsis kukkus 25-aastane Rootsi meesturist 150 m kõrguselt Baturi kraatrisse ja sai silmapilkselt surma. Turist kõndis mööda ametlikult kinnitatud turismirada.


Beerenberg.
Beerenberg on tegevvulkaan Jan Mayenil. See on kõige põhjapoolsem üle merepinna ulatuv vulkaan.


Moorea.
Moorea (prantsuse; Euroopas tuntud ka nimega "Eimeo") on saar Polüneesias, üks Tuulepealsetest saartest.
Pindala 132 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 1207 meetrit.
Kuulub Prantsuse Polüneesiasse.


Ida-Frangi kuningas.
Ida-Frangi kuningas oli Karl Suure impeeriumi idaosa valitsejate nimetus alates 843. aastast. Alternatiiv on ka "idafrankide kuningas", mis vastab ehk paremini varakeskaegsetele hõimuarusaamadele (tähtis pole mitte territoorium, vaid rahvas, hõim, klann).
11. sajandi jooksul kadus tiitel käibelt, kuna Rooma paavstid hakkasid idafrankide kuningaid nimetama Saksa kuningateks, kuningad ise aga "roomlaste kuningaiks". Historiograafiliselt kandus Saksa kuninga nimi üldiselt üle ka varasematele Ida-Frangi kuningatele, hiljemalt keiser Otto I-st.


Erasmus Rotterdamist.
Desiderius Erasmus, Desiderius Erasmus Roterodamist või lihtsalt Erasmus Rotterdamist (sündis oletatavalt 1466 ning suri 1536) oli varauusaja tähtsaim humanistik õpetlane ja teoloogia doktor. Ta ise jäi katoliiklikuks, kuid toetas kohati ka Martin Lutherit.
1516. aastal avaldas tekstikriitilise kreekakeelse Uue Testamendi "Novum Instrumentum omne". See on vanim trükitud Uue Testamendi kreekakeelne väljaanne.
Kirjandus.
Erasmus, Rotterdamist
Erasmus, Rotterdamist


Slayer.
Slayer on USA "thrash metali bänd, mis tegutseb alates 1981. aastast. Neid peetakse koos Metallica, Megadethi ja Anthraxiga "thrash metali "Suurde Nelikusse" kuuluvaks. Ansambel tegutseb siiamaani algkoosseisus ja on suurt tähelepanu pälvinud oma provokatiivsete laulusõnade tõttu. 1986. aastal ilmunud Slayeri üllitise "Reign In Blood" valis "metal"-ajakiri "Kerrang!" kõigi aegade kõige hevimaks albumiks.
2008. aasta 1. juulil andis Slayer kontserdi Tallinnas Eesti Näituste Messikeskuses.
Ajalugu.
Slayeri moodustasid aastal 1981 kitarristid Kerry King ja Jeff Hanneman, kes võitsid lauljaks Kingi ühes varasemas bändis osalenud Tom Araya. Trummar Dave Lombardoga kohtus King siis, kui too oli pitsat kohale toimetamas. Võimalik, et bändi nimi võeti samal aastal linastunud filmilt "Dragonslayer", on ka väidetud, et esialgu oligi bändi nimeks filmi pealkiri, kuid Kerry King on seda eitanud. Esialgu mängiti peamiselt Judas Priesti ja Iron Maideni kavereid. Bändi imidž oli algusest peale äärmiselt sünge ja satanistlik, kujunduses kasutati pentagramme ja tagurpidi pööratud riste. 1982. aastal jäi Slayer Los Angeleses Woodstocki klubis esinedes silma Metal Blade Recordsi asutajale Brian Slagelile, kellega sõlmiti peagi ka plaadileping. Slayeri esimene album, "Show No Mercy", ilmus järgmise aasta lõpus, lindistamiseks hankis Araya raha hingamisterapeudina ("respiratory therapist") töötades, King laenas selle aga isalt. 1984. aastal järgnesid esimesed konterttuurid, lisaks USA linnadele jõuti ka Belgiasse. Samal aastal tekkis aga bändis ka tõsine kriis, kui Kerr King lahkus ajutiselt Megadethi. Kuid ta läks peagi selle liidri Dave Mustaine'iga tülli ja naasis Slayerisse, kaks bändi olid aga selle intsidendi pärast pikka aega tülis.
Slayeri tõeline läbimurre "metal"-maailmas saabus aga 1986. aastal kui valmis bändi kolmas stuudioalbum "Reign In Blood". Kui varasemad plaadid olid olnud põhiliselt satanistliku alatooniga, siis sellelt, eriti Josef Mengelest jutustavast loost "Angel of Death", loeti välja natsilembust ja mitmed raadiojaamad keeldusid lugu mängimast. Sellest hoolimata sai loost Slayeri esimene hitt. Samal aastal lahkus poole kontserttuuri pealt bändist trummar Lombardo, tuues põhjuseks liialt vähese rahalise kasu. Järgmisel aastal naasis ta siiski bändi.
1990. aastal ilmus album "Seasons in the Abyss", mis on jäänud Slayeri kõige rahumeelsemaks plaadiks nii sõnade kui ka muusika poolest. Erinevalt 1988. aastal ilmunud plaadist "South of Heaven" pälvis see ka kiiresti laialdase populaarsuse. 1992. aastal lahkus Lombardo aga uuesti bändist ja asendati Paul Bostaphiga. 1994. aastal ilmus uus album, "Divine Intervention", mille lood rääkisid peamiselt natsidest ja massimõrvaritest. "Divine Intervention" osutus Slayeri populaarseimaks albumiks, mille müügiedu ületas alles "Christ Illusion" 2006. aastal.
1996. aastal ilmus Slayeri kaveriplaat "Undisputed Attitude", kus esitati peamiselt punkbändide lugusid. 1998. aastal ilmunud "Diabolus In Musica" märkis bändi temaatika tagasipöördumist satanismitemaatika juurde. Ka järgnevad plaadid "God Hates Us All" ja "Christ Illusion" tegelesid usutemaatikaga, olles väljakutsuvalt antikristlikud. "Diabolus In Musica" lähenes aga stiililt nu metalile, järgmistel albumitel pöörduti tagasi aga varasema thrash-stiili juurde. Alates 2002. aastast, kui Lombardo bändi naasis, on Slayer taas algkoosseisus.
2008. aastal asus Slayer salvestama oma kümnendat stuudioalbumit, nimega "World Painted Blood". See ilmus 2009. aasta Novembris.
Slayeri liikmete maailmavaadetest ja sellega seotud vastuoludest.
Slayerit on tihtipeale süüdistatud satanismis ja natsilembuses, kuid bänd on need süüditsused alati tagasi lükanud. 1996. aastal kaebasid Slayeri fännidest satanistide poolt mõrvatud Elyse Pahleri vanemad bändi kohtusse, süüdistades teda tahtlikus noorsoo rikkumises. Kohus leidis siiski, et see ei vasta tõele. Slayeri liikmed on hiljem väitnud, et enamik nende satanismilembusest on pigem paroodia ja iroonia ning seda ei tuleks väga tõsiselt võtta. Slayeri puhul komplitseerib asja ka see, et Kerry King ja Jeff Hanneman on ateistid, Tom Araya ja Dave Lombardo aga kristlased, kuid kes on valmis aktsepteerima ka Kingi ja Hannemani kirjutatud kristlusevastaseid sõnu.


Narva Postiljon.
Narva Postiljon on Narvas alates 24. jaanuarist 2004 ilmuv ajaleht.
Leht ilmub üks kord nädalas, laupäeviti.
Narva Postiljon on praegu ainuke eestikeelne perioodiliselt ilmuv ajaleht Narvas.
Lehe väljaandjad on OÜ NG-Leht ja Sihtasutus Pro Narva. OÜ NG-Leht annab välja ka kaks korda nädalas ilmuvat venekeelset ajalehte Narvskaja Gazeta, mis on Narva Postiljoni emaleht.
Narvskaja Gazeta ja Narva Postiljoni ühine peatoimetaja on Sergei Stepanov. Esimene Narva Postiljoni tegevtoimetaja on Tanel Mazur.
Narva Postiljon vahetab materjali ja teeb muud koostööd üle-eestilise päevalehega Eesti Päevaleht.
Narvas ilmus nõukogude perioodil eestikeelne ajaleht Narva Tööline (1940–1941, 1953–1962), mis suleti väidetavalt lugejate vähesuse tõttu. Hiljem ei ole kuni Narva Postiljoni ilmumahakkamiseni Narvas eestikeelset perioodiliselt ilmuvat ajalehte olnud.
Et ajaleht Narvskaja Gazeta ilmus nõukogude ajal nime Narvski Rabotši all ja see oli omakorda Narva Töölise emaleht, siis peab ka Narva Postiljon ennast kaudselt Narva Töölise järglaseks.
Narva Postiljon


Alo TV.
Alo Televisioon on Tartu kohalik interaktiivne telekanal, mis näitab ööpäevaringselt Eesti muusikavideoid ja uudiseid. Nädalavahetusel on eetris erinevad saated.
Alo TV alustas 27. detsembril 1992, kui eetrisse anti esimene, kolme tunnine otsesaade.
Alo TV on Eestis teine muusikatelevisioon kanal Seitse kõrval. Erinevalt kanal Seitsmest, näeb Alo TVs ainult Eesti loomingut. Kui varemalt piirdus telekanali leviala Tartu linna lähiümbrusega, siis nüüd on see nähtav ka Elioni ja Starmani Digi-TVs.
Alo TV juht on Jaan Kalmus seenior.


Henry II.
Henry II (5. märts 1133 – 6. juuli 1189) oli Inglismaa kuningas 1154–1189 ning Anjou krahv ja Normandia hertsog. Ta oli Richard Lõvisüdame ja John Maata isa.
Henry ajal muutus Inglismaa Euroopa üheks võimsamaks riigiks, jäädes alla vaid Friedrich Barbarossa Saksa-Rooma riigile. Henry käes oli peaaegu pool Prantsusmaad. Kui ta oleks suutnud endale haarata ka Toulouse'i krahvi alad, siis poleks Pariisis resideeriv Prantsusmaa kuningas ilmselt enam oma tiitlit väärinud.
Henry II pani aluse Plantageneti dünastiale.
Abielu.
18. mail 1152 abiellus 19-aastane Henry Akvitaania Eleanoriga.
Abieluvälised lapsed.
Seitsme armukesega sündis Henry II-l veel vähemalt 8 last.


ReLoad (Metallica).
ReLoad on USA "heavy"bändi Metallica seitsmes stuudioalbum, mis ilmus 1997 aastal.
Albumist.
"ReLoad" lindistati stuudios samal ajal kui albumit "Load", ent üldiselt peetakse seda viimasest õnnestunumaks. Lugudes oli enam agressiivsust ning nende tase ühtlasem. Hittideks said "Fuel", "The Memory Remains" ja "Unforgiven II".


Garage Inc..
"Garage Inc." on USA "heavy"-bändi Metallica kaheksas stuudioalbum. See anti välja 1998. aastal.
Albumist.
Tegu on Metallica esimese kaver- ja duubelalbumiga. Kõik sellel olevad lood on bändi inspireerinud kollektiivide Metallica-poolsed interpretatsioonid.
Esimese plaadi lood salvestati 1998. aastal, teisel plaadil olevad olid varem juba kas lisaloona singlil avaldatud (või salvestatud ja kuni "Garage Inc."-ini avaldamata jäetud) või mõnel erikontserdil mängitud.


St. Anger.
"St. Anger" on USA "heavy metali bändi Metallica kaheksas stuudioalbum. See ilmus 2003. aastal.


PZL-Świdnik.
PZL Świdnik SA (poola keeles "Wytwórnia Sprzętu Komunikacyjnego PZL-Świdnik S.A.") on Poola kopterite ja väikelennukite tootja.
Tehas rajati Świdnikisse 1951. Esialgu kandis ta nime WSK-Świdnik. 1957 sai ta nimeks WSK PZL-Świdnik. Alates 1956 hakkas ta litsentsi alusel tootma nõukogude koptereid Mil Mi-1 ja sai selle peamiseks tootjaks kogu maailmas. Ta on ainus ettevõte, mis tootnud Mi-1 järeltulijat Mil Mi-2.
1954–1980 tootis ettevõte mootorrattaid WSK. Kokku valmis 2 miljonit mootorratast ning nende mootori töömaht oli 125 cm³ ja 175 cm³.
1980. aasta juulis toimus ettevõttes suur streik. Veel samal kuul see lõppes, kui valitsus oli enamiku tööliste nõudmisi rahuldanud.
Alates 1980. aastate lõpust toodab ettevõte Poolas projekteeritud keskmist kopterit PZL W-3 Sokól. Ta toodab ka kergekoptereid PZL SW-4 Puszczyk. 1991 reorganiseeriti ettevõte riiklikuks aktsiaseltsiks WSK PZL-Świdnik SA.
2010. aasta algul omandas Świdniki AugustaWestland.


Nothing Else Matters.
"Nothing Else Matters" on USA "thrash metal"-bändi Metallica üks tuntumaid lugusid. Seda on peetud üheks kõigi aegade paremaks rock-ballaadiks.
Paljud vanad Metallica fännid, kes olid harjunud Metallica esimese nelja albumi "thrash metal"-lauludega, võõristasid ballaadi võtmist bändi uuele plaadile. Muuhulgas ka selle laulu pärast hakkasid fännid ansamblit süüdistama enesemüümises. Praegu aga on see laul ka Metallica fännide seas väga populaarne ja seda mängitakse seniajani sageli raadios.
Laulu kirjutas algselt ansambli laulja ja rütmikitarrist James Hetfield oma kunagisele tüdrukule, kuid ta ei suuda meenutada üksikasju. Laul algab sõnadega "so close no matter how far" ('nii lähedal, pole tähtis, kui kaugel'). Seda on tõlgendatud nii, et ka kontsertreisidel oli ta oma südames kallimale lähedal. Hetfield on hiljem öeldud, et laul räägib ansambli pidevast ratastel viibimisest. James pidas seda laulu avaldamiseks liiga isiklikuks, ent kui kitarrist Kirk Hammett seda kuulis, tahtis ta seda uue plaadi jaoks lindistada. Laulu plaadiversiooni kaasautorid on Lars Ulrich ja Kirk Hammett. Nüüd tõlgendab Metallica asja nii, et see laul on pühendatud kõikidele nende fännidele. Sellest laulust on saanud oodatuim pala ansambli kontsertidel.
Laulu intro on mi-minooris arpedžo. Kui Hetfield seda laulu komponeerima hakkas, rääkis ta parajasti telefoni teel oma kallimaga ning tal oli ainult üks käsi vaba. Seetõttu on seda väga lihtne mängida ning see on paljude Metallica fännide jaoks üks esimesi meloodiaid, mida nad kitarril mängima õpivad.
Laulu arranžeeris orkestrile Michael Kamen, kes dirigeeris San Francisco Sümfooniaorkestrit. Originaalsalvestuses kasutati mitmeid sümfooniaorkestri pille. Laulu pikkus originaalsalvestuses on 6 minutit ja 29 sekundit.
Laulu videot näidati esimest korda MTV-s 26. veebruaril 1992. Selle lavastas Adam Dubin. Video on kokku pandud albumi "Metallica" salvestamisest tehtud dokumentaalvideo "A Year and a half in the life of Metallica" kaadritest.
Albumil "S&M" on laulu "live"versioon. Sama versioon avaldati 4. jaanuaril 2000 singlina "Nothing Else Matters '99", mis sisaldab veel albumil "S&M" olevate laulude "For Whom The Bell Tolls", "Human" ja "Until It Sleeps" B-pooled.
Nii originaalversioon kui ka "S&M-i" versioon jõudsid edetabelite tippu.
Laulu populaarsuse ja kerge mängitavuse tõttu on sellest tehtud palju kavereid, sealhulgas mittehevimuusikute poolt. Tribuutalbumitel on seda kaverdanud ansamblid Apocalyptica ja Die Krupps. Samuti on seda esitanud Viini Poistekoor, gregooriuse laulu ansambel Gregorian, Lucie Silvas, Angels of Vines ja Staind.


Leo I (paavst).
Leo I (ka Leo Suur'") oli paavst 440–461. Ta oli 45. paavst.
Leo sündis ajavahemikul 390–400 Toscanas või Roomas. Ta oli Quintianuse poeg, kelle suguvõsa pärines Toscanast. Traditsiooni järgi ristiti Leo hilisema paavsti Coelestinus I poolt.
Leod on seostatud akolüüdiga, keda Augustinus mainis aastal 418 paavst Zosimuse ja hilisema paavsti Sixtus III kirjade edasitoimetajana.
Leo oli Coelestinus I ajal diakon või ülemdiakon. Johannes Cassianus pühendas talle aastal 430 või 431 oma traktaadi Nestoriose kohta "De Incarnatione". Leo ei toetanud Jeruusalemma piiskopkonna saamist patriarhaadiks. 439 veenis ta paavst Sixtus III-t keelduma lubamast Julianusel eksiilist tagasi pöörduda.
Saamine paavstiks.
Leo I valiti paavstiks augustis või septembris 440, kui ta viibis Lääne-Rooma keisri Valentinianus III korraldusel Gallias, et lahendada väepealiku Flavius Aëtiuse ja Albinuse tüli. Ta pühitseti ametisse 29. septembril 440 Roomas.
Teda on peetud esimeseks paavstitiitli kandjaks.
Kohtumised valitsejatega.
Veebruaris 450 külastasid Roomat Lääne-Rooma keiser Valentinianus III abikaasa Eudoxiaga ja oma ema Galla Placidiaga. 22. veebruaril 450 osalesid nad Leo I peetud missal Rooma Peetri kirikus.
Leo kohtus aastal 452 Mincio jõe ääres koos konsul Avienuse ja prefekt Trigetiusega hunnide valitseja Attilaga. Paavsti teeneks peetakse, et ta mõjutas hunnide juhti Itaaliast lahkuma, kuid tegelikult pole päris selge, millised tegurid Attilat oma vägesid tagasi tõmbama sundisid. Igal juhul suutis paavst Itaalia päästmise au siduda enda isikuga ning sai väga populaarseks.
455 kohtus ta Roomat piirava vandaalide valitseja Geiserichiga. Ta veenis Geiserichi Rooma tungimisel mitte piinama ja tapma elanikke.
Vaidlus monofüsiitluse üle.
Aastal 448 sai Leo I munk Eutycheselt kaebuse nestoriaanide peale ja aastal 449 Konstantinoopoli patriarhi Flavianose peale, kes oli ta ekskommunitseerinud. Tutvunud Eutychese vaadetega ja Flavianose argumentidega, saatis Leo Flavianosele 13. juunil 449 dokumendi "Tome", milles ta mõistis Eutychese ja tema õpetuse hukka. Vastavasisulised teated saatis paavst veel mitmele piiskopile.
Ida-Rooma keiser Theodosius II kutsus 449 Efesoses kokku kirikukogu, kuhu Leo saatis kolm esindajat, nende seas hilisema paavsti Hilariuse. Kirikukogu mõistis hukka Flavianose ja rehabiliteeris Eutychese.
Leo ei tunnustanud kirikukogu otsust ja Ida-Rooma keisrile saadetud kirjades soovis oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist Itaalias. Theodosius II ei soostunud hoolimata Valentinianus III soovitusest paavsti nõuet täitma.
Leo nõudis, et Konstantinoopoli patriarhiks saanud Anatolios tutvuks põhjalikult kirikuisade õpetusega, enne kui langetab Eutychese osas otsuse. Pärast Theodosius II surma kutsus uueks keisriks saanud Marcianus Kalchedonis kokku oikumeenilise kirikukogu.
Leo I tervitas 457 keiser Leo I asumist troonile ja palus talt abi võitluseks ketserlustega, eriti monofüsiitlusega.
457 sai Aleksandria patriarhiks monofüsiit Timotheos II Ailouros. Leo saatis Timotheost taunivad kirjad Thessaloníkisse, Jeruusalemma, Korintose ja Dyrrhachiumi piiskoppidele. Paavst ja Ida-Rooma keiser kutsusid kokku provintsiaalsinodid. Juunis 460 õnnitles Leo keisrit Ailourose väljasaatmise puhul. Ta tunnustas 18. augustil 460 Timotheose järeltulijat ja hoiatas Konstantinoopoli patriarhi Gennadios I Timotheose eest, kes siirdus Konstantinoopolisse.
Kalchedoni oikumeeniline kirikukogu.
Leo I ei osalenud 451 toimunud Kalchedoni oikumeenilisel kirikukogul. Ta saatis kirikukogule 4 legaati, kes olid aukohtadel. Paavsti legaatideks olid Kosi piiskop Julianus, Lilybaeumi piiskop Paschasinus ja piiskop Lucentius.
Kirikukogu 28. kaanon tunnustas Konstantinoopoli patriarhi ameti võrdväärseks paavstiametiga. Leo tunnustas seetõttu oikumeenilise kirikukogu otsuseid alles 21. märtsil 453, kuid selgitas, et 28. kaanon on vastuolus Nikaia oikumeenilise kirikukogu 6. kaanoniga.
Manilus.
Leo I pidas oma jutlustes manilust kõikide ketserluste seguks. Aastal 439 olid manilased põgenenud Kartaagost Rooma. Paavst kohustas aastal 443 usklikke teatama preestritele manilastest. Ta andis 30. jaanuaril 444 korralduse maniluse vastu, lasi manilaste raamatuid põletada ja vaimulikud Roomast pagendada. Leo veenis aastal 445 Lääne-Rooma keisrit andma manilaste vastu välja edikti.
Pelagianism.
Altinumi piiskop Septimus teatas Leole, et pelagiaanid olid Aquileia piiskopkonnas saanud armulauda salgamata oma vaateid. Leo nõudis asja arutamist Aquileia provintsiaalsinodil.
Priskillianism.
21. juulil 447 saatis Leo I kirja Hispaania piiskopile Turibiusele, milles nõudis asumist priskillianistide vaadete vastu. Ta nõudis Gallicias ja mujal Hispaanias kokkukutsutud kirikukogudel osalejaid uurima, kui palju oli priskillianismil järgijaid.
Loodususundid.
Leo I taunis päikese kummardamist.
Suhted Aafrika piiskopkondadega.
21. juulil 445 nõudis Leo I Aleksandria patriarhilt Dioskoroselt, et Aleksandria kirik peab järgima Rooma norme nii liturgias kui vaimulike ordineerimises. Hiljem ekskommunitseeris Dioskoros Leo, kuid tagandati.
Leo laiendas aastal 446 oma autoriteedi Mauretania Caesariensise provintsi piiskopkondades. Ta sai piiskop Lupicinuselt kaebuse.
Suhted Gallia piiskopkondadega.
Arles’ piiskop Hilarius nõudis oma piiskopkonnale ulatuslikumat autonoomiat ja taotles kõikide Gallia piiskoppide ordineerimist Arles’ piiskopi poolt. Hilarius tagandas ametist Besançoni piiskopi Celidoniuse, kes kaebas otsuse paavstile edasi. Piiskop Projectus kaebas Leole samuti Hilariuse peale, kes määras tema asemele uue piiskopi.
445 läks Hilarius Rooma, kus peeti sinod. Leo jättis Arles’ piiskopkonna ilma jurisdiktsioonist Gallia üle. Samuti taastati Celidoniuse ja Projectuse volitused. Pärast Hilariuse surma nimetas Leo teda austavalt "beatæ memoriæ" ja saatis tema järeltulijale südamlikud kirjad.
6. juunil 449 andis Lääne-Rooma keiser Valentinianus III välja edikti, millega tunnustati paavsti jurisdiktsiooni kogu kirikus. 450 palusid Gallia piiskopid taastada Arles’ piiskopi volitused. 5. mail 450 jagas Leo Gallia piiskopkonnad Arles’ ja Vienne’ piiskoppide vahel.
Suhted Itaalia piiskopkondadega.
Aastal 443 kirjas Campania, Picenumi ja Toscana piiskoppidele kohustas Leo I neid pidama kinni oma korraldustest.
Ta noomis aastal 447 Sitsiilia piiskoppe, et nad ei järginud ristimisel Rooma norme.
Suhted vikariaadiga.
Leo I kinnitas aastatel 444 ja 446, et Thessaloníki piiskop Anastasios on Illüüria vikaar, kuid käskis Anastasiosel arvestada metropoliitide õigustega, sest Epirus vetuse metropoliit Attikos kaebas paavstile vikaari tegevuse peale.
Leo saatis Kosi piiskopi Julianuse oma esindajaks ("apocrisiarius") Konstantinoopoli patriarhi juurde. Paavst saatis ühe kirja piiskoppidele, paludes pidada Julianust paavsti asemikuks endi seas, ning teise keisrile, paludes tal pidada Julianust Rooma paavsti kõrvadeks ja hääleks.
Liturgilised otsused.
Leo I kinnitas, et ülestõumispühad on kirikuaasta kõige tähtsamad pühad ("festum festorum") ja jõulud on ettevalmistuseks ülestõusmipühadele. Ta andis korralduse, et kõik kristlased peavad ülestõusmispühi tähistama samal ajal, sest Aasia ja Aafrika kogudustes olid teised tavad.
Ta sätestas ordineerimise detailid ja määras ordineerimise päevaks pühapäeva või öö vastu pühapäeva.
Ta sätestas, et abtissiks tohib saada alles 40-aasta vanuselt.
Ta soosis vaimulike tsölibaati.
Ta keelas orjade ordineerimise vaimulikuks.
Ta keelas määrata piiskoppe piirkondadesse, kus on vähe ilmikuid.
Ta keelas ilmikutel ja munkadel jutlustamise.
Ta soosis erapihti üldpihi asemel. Vaimulike karistuste all olevad ilmikud pidid hoiduma äritegevusest, sõjaväeteenistusest ja tsiviilkohtu teenistusest.
Ta sätestas, et ristida tuleb ülestõusmispühadel või nelipühadel, välja arvatud hädaolukordades. Ta sätestas, et kui teatud olukordades ei olda kindlad ristimise kanoonilisuses (näiteks orjusest või pantvangistusest vabanemisel), tuleb see selgitada lähedaste tunnistuste kaudu. Kui ka sel juhul puuduvad tõendid ristimise kohta, tuleb isik ristida.
Ta taunis liigkasuvõtmist ("Fenus pecuniae est funus animae" – liigkasuvõtmine on hinge matus).
Ta määras ametisse "cubiculariused", sellest ametist kujunesid hiljem kapellaanid.
Leole omistatud "Sacramentarium Leonianum" on koostatud 6. sajandil.
Misjon.
Leo I saatis Passau piiskopi Valentinuse misjonitööle Raetia provintsi.
Dokumendid.
Leo I-lt on teada 96 jutlust ja 143 kirja. Tema sekretäriks oli Akvitaania piiskop Prosperus.
Leo I kultuuriloos.
Leo I taastas Rooma kirikutes hõbeornamendid. Ta lasi taastada vandaalide poolt rüüstatud Rooma Peetri kiriku ja Pauluse kiriku katuse. Ta lasi ehitada San Cornelio kiriku.
Ta veenis Lääne-Rooma keisri Valentinianus III ema Galla Placidiat andma korraldust Rooma Triumfikaare mosaiigi kujundamiseks.
Hinnang.
Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly iseloomustab Leod kui energilist ja sihikindlat paavsti, kes lähtus poliitikas põhimõttest, et kiriku ülim ja universaalne autoriteet, mis oli antud Peetrusele, oli apostelliku suktsessiooni kaudu pärandunud tema järeltulijatele ja seega on paavst kõikide piiskoppide priimas.
Leo kuulutas idakirikutele oma universaalset hoolt ("universalis cura") kogu kiriku eest. Tema kirjades sisalduvat mõistet "nostra communio" on tõlgendatud universaalse tähendusega. Ta soovis, et kõik kristlikud vaimulikud apelleeriks temale.
Nii küsis Konstantinoopoli patriarh Flavianos Leolt tunnustust Eutychese hukkamõistmiseks. Samuti koheldi paavsti legaate austusega Kalchedoni oikumeenilisel kirikukogul.
Leod nimetati ka Rooma salakeisriks, sest erinevalt jõuetust Lääne-Rooma keisrivõimust omas ta suhteliselt suurt võimutäiust, valitsedes tegelikult Rooma linna ja selle ümbrust.
Leo suutis ka läbi suruda arusaama paavstist (Rooma peapiiskopist) kui kõrgeimast kirikupeast, toetudes seejuures Jeesuse sõnadele Peetrusele Matteuse evangeeliumis, kus Jeesus määras Peetruse enda maapealse töö jätkajaks.
Surm.
Leo I suri 10. novembril 461 Roomas ja maeti Rooma Peetri kiriku portikuses. Tema säilmed maeti aastal 688 Rooma Peetri kirikus ümber.
Leod austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on katoliku kirikus 10. november, õigeusu kirikus 18. veebruar.
Benedictus XIV kuulutas ta 1754 Kiriku doktoriks.
Leo I on lauljate, muusikute ja organistide patroon. Kunstis on tema sümboliks draakon.


Vene-Türgi sõda (1768–1774).
Vene-Türgi sõda 1768–1774 ehk Neljas Vene-Türgi sõda oli sõda Venemaa ja Türgi vahel. Sõda toimus põhiliselt Dnepri ja Doonau vahelisel alal.
Poola kodusõjas kutsus Bari konföderatsioon türklased appi.
Venemaa hõivas Bessaraabia, Moldova ja Valahhia.
Aastal 1770 hävitas Vene sõjalaevastik Çeşme sadamas Türgi sõjalaevastiku (Çeşme merelahing).
Aastal 1774 saavutasid venelased võidu Larga ja Cahuli jõe juures Šumeni all.
21. juulil 1774 sõlmiti Küçük Kaynarci rahu (Küçük Kaynarca rahu, Kjutšukkainardža rahu). Lõuna-Ukraina, sealhulgas Bugi, Dnepri ja Doni suue, läksid Venemaale, nii et Venemaa sai seal väljapääsu Mustale merele. Krimm sai iseseisvaks Osmani impeeriumist (annekteeriti 1783 Venemaa poolt). Vene laevad said õiguse väinadest läbi sõita. Venemaa sai protektoraadiõiguse Osmanite riigi õigeusuliste üle.


Lestaadiuslus.
Lestaadiuslus on luterlik äratusliikumine ja õpetus, mis on levinud eeskätt Soome, Rootsi ja Norra põhjaosas soomlaste ja saamide seas.
Lestaadiuslik kristlus on saanud nime Lars Levi Laestadiuse järgi, kes elas aastatel 1800–1861. Aastal 1844 elas Laestadius läbi usulise ärkamise, kui usklik saami tüdruk Lapimaa Maria kuulutas talle pattude andeksandmist. Laestadius ei loonud uut õpetust.
Soome lestadiuslased kasutavad kokkutulekutel jutlustes Piibli 1776. a tõlget soome keelde.
Eestis tegutseb Tartus asutatud vanalestadiuslik Eesti Luterlik Rahuühendus.


Maahoki 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Maahoki 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos
13.-26. oktoober.
Poolfinaalid.
11. koha mäng: Saksa DV-Suurbritannia 2:1


Kriminalistika.
Kriminalistika on teadus, mis käsitleb kohtueelses menetluses tõendite kogumist.
Kriminalistikas esitatakse kooskõlas kriminaalmenetluse seadustikuga teaduslikult põhistatud üldist laadi soovitusi ja nõudeid nüüdisteaduse andmete ja tehnikasaavutuste rakendamiseks kriminaalmenetluses, tagamaks kuritegude kiire ja täieliku avastamise.


Donald Koppel.
Donald Koppel (14. aprill 1919 Aegviidu – 25. juuni 2005 Orlando, Florida) oli eesti rindefotograaf, kes jäädvustas Eesti Leegioni sõjateed Eestis ja tagalaelu mujal Euroopas.
Donald Koppel sai Tartus hariduse tsinkograafi erialal, samuti õppis fotograafiat. Enne sõda töötas ta ühes Tallinna trükikojas tsinkograafina. Aastal 1940 kutsuti ta aega teenima Eesti sõjaväkke Tapale. Edasi suunati teda Narva ja sealt pärast Eesti inkorporeerimist NSV Liitu Nõukogude sõjaväe polgukooli Tamsalus. Tema teenistus jätkus Väike-Maarjas, kust polk viidi seoses sõja algusega Venemaale. 1941. aasta augustilahingutes põgenes ta sakslaste poole.
Koppel teenis Tallinnas politsei ratsareservis. 1943. aastal mobiliseeriti Eesti SS-brigaadi Poolas, seejärel sõdis Neveli all ja lõpuks Narva lähistel.
Teises maailmasõjas oli Koppel Eesti Leegioni rindefotograaf. Tema piltidel on jäädvustatud Narva enne ja pärast Nõukogude lennuväe pommirünnakuid 1944. aasta märtsis ning sõjakeerisesse kistud inimeste eluolu. Lisaks on ta pildistanud tagalaelu Lätis, Leedus, Poolas, Venemaal, Austrias ja Saksamaal.
Koppeli fotod paistavad silma sellega, et on ideoloogiliselt neutraalsed. Tema piltidest paistab eestlase tüdinud neutraalsus II maailmasõja suhtes, neis puuduvad empaatia ja heroilisus.
Koppeli üks tuntumaid fotoseeriaid on "Inandal üle suure lombi". See koosneb fotodest, mis on tehtud tema põgenemisel Rootsist Floridasse 1946. aasta suvel. 18 inimest purjetas väikese kalapaadiga "Inanda" 83 päeva üle Põhjamere ja Biskaia lahe ning seejärel üle Atlandi ookeani. Pärast sõda töötas Koppel fotograafi ja tsinkograafina Floridas.
Donald Koppel kuulus mitmesse väliseesti organisatsiooni ning oli valitud Eesti sõjainvaliididele osutatud abi eest Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühenduse auliikmeks. Donald Koppelit autasustati 2004. aastal Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga.
Aastatel 2002–2004 esines Donald Koppel mitmes Eestis paigas oma fotonäitusega.
Isiklikku.
Aastal 1942 abiellus ta Hertaga, kellega ta oli tutvunud 1941. Hiljem sündisid neil poeg T. Thomas ja tütar Inga Carr.


Bayer Leverkusen.
Bayer 04 Leverkusen on Saksamaal Leverkusenis asuva kontserni Bayer AG spordiühing, mis on üks suurema liikmeskonnaga spordiühinguid Nordrhein-Westfalenis.
Ühing asutati 15. juunil 1904 vabriku spordiühinguna nime all "Turn- und Spielverein 1904 der Farbenfabrik vormals Friedrich Bayer Co. Leverkusen". Ühingu värvid on must-punane.
Ühingul on kokku 14 osakonda ning ta katab laia spordispektri noorte- ja massispordist tippspordini.
Jalgpall.
Kõige tuntum on jalgpallosakond, mille värvid on must-punane. Meeskond mängib alates 1979. aastast katkematult esimeses Bundesligas.
Meeskond pidi kaua võitlema vabrikumeeskonna imidžiga, kuid viimastel astatel on ta pidevalt kuulunud Bundesliga tugevamate hulka ning tuli aastatel 1997, 1999, 2000 ja 2002 Saksamaa meistrivõistlustel teiseks.
Aastal 1988 võideti Espanyol Barcelonaga mängides UEFA karikas, 1993 DFB karikas ja 1994 Saksamaa sisemeistrivõistlused. Aastal 2002 mängis Bayer Leverkusen UEFA meistrite karika finaalis ja kaotas Real Madridile 1:2.
Hooaeg 2011-2012.
Hooajal 2011-12 osaleb klubi UEFA Meistrite Liiga 2011-12 grupifaasis. Bayer jõudis turniiri kaheksandikfinaali, aga kaotas mõlema mängu FC Barcelonale (1:3 kodus ja 1:7 Hispaanias).
Välislingid.
Leverkuseni Bayer


Lõuna-Sudaani lipp.
Lõuna-Sudaani lipp on Lõuna-Sudaani riigilipp.
Lõuna-Sudaani lipuks võeti 9. juulil 2005 Sudaani Rahvavabastusliikumise lipp. See sarnaneb Kenya lipuga (must, valge, punane, valge, roheline). Vardapoolsele küljele on lisatud sinine kolmnurk kollase viisnurkse tähega.
Sinine tähistab Niilust, täht aga sümboliseerib Lõuna-Sudaani rahva tuleviku lootusi. Punane kujutab valatud verd ning roheline regiooni põllumajandust.


Vettehüpped 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Vettehüpped 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos
17.–26. oktoobril.
Hoolauahüpped.
Olümpiavõitja 1964: K. Sitzberger (USA) 159,9.


Göta jõgi.
Göta (rootsi "Göta älv") on jõgi Euroopas Rootsis. Algab Vänernist. Voolab lõunasse, moodustab kärestikke ja Trollhättani kose. Suubub Göteborgis Kattegatti.


Bromo.
Bromo on tegevvulkaan Jaava saarel Indoneesias.
Bromo on moodustunud Tenggeri kaldeerasse.


Colima vulkaan.
Colima on tegevvulkaan Põhja-Ameerikas Mehhikos.


Somaalimaa lipp.
Somaalimaa lipp on end ühepoolselt Somaaliast iseseisvaks kuulutanud Somaalimaa lipp.


Puntlandi lipp.
Puntlandi lipp on end ühepoolselt Somaaliast iseseisvaks kuulutanud Puntlandi lipp.
Lipp võeti kasutusele 22. detsembril 2009.


Colima.
Colima on linn Mehhikos, Colima osariigi pealinn ja Colima valla halduskeskus.
Elanike arv 2005. aastal oli 123 597.
1527. aastal asutatud Colima on üks Mehhiko vanemaid linnu.
2003. aastal toimus piirkonnas 7,8-magnituudine maavärin, mis tõi kaasa suuri purustusi ja nõudis vähemalt 24 inimelu..


Calixtus III.
Calixtus III, ka Callistus III (Alfonso de Borja või itaaliapäraselt Borgia; ka Alphonso de Borja või Alonso de Borja, katalaanipärane variant Alfons de Borja, 31. detsember 1378 – 6. august 1458) oli paavst 1455–1458. Ta oli 209. paavst.
Varasem elu.
Alfonso de Borja sündis Hispaanias Valencia kuningriigis Xàtiva (Jàtiva) lähistel Torreta de Canalsis (tänapäeval Canals) aadliku Domingo de Borja (Domènec de Borja) ja tema abikaasa Francina Martí (või Llançol) 4-lapselises peres ainsa pojana ning ristiti Santa Maria kirikus.
Ta õppis esmalt Valencias ja seejärel Lleida ülikoolis (Lérida) õigusteadust. Ülikooli lõpetamise järel õpetas ta Lleidas õigusteadust. Ta oli rooma õiguse ja kanoonilise õiguse doktor ja kanoonilise õiguse professor.
Alfonso de Borja oli 1408. aastast vastupaavst Benedictus XIII nõunik juriidilistes küsimustes, teenides tema kuurias, ning määrati 1411 kanoonikuks.
Lleida toomkapiitel valis Borja delegaadiks Konstanzi oikumeenilisele kirikukogul, kuid tal jäi sinna sõitmata seoses Alfonso V saamisega Aragóni kuningaks ja ta siirdus hoopis Barcelona sinodile oma piiskopkonda esindama.
Aastal 1417 hakkas Borja tööle Alfonso V kantseleis õukonna ametnikuna. 1418 määrati ta Valencia San Nicolási kiriku rektoriks ja varsti sai temast Aragóni Kuningliku Nõukogu liige. 1420 nimetas kuningas ta Lérida ülikooli kantsleriks, kuid tegelikult sai ta asekantsleri koha, sest ülikoolil oli oma kandidaat kantsleri kohale. Nendes ametites saatis ta kuningat reisidel riigi Kataloonia- ja Itaalia-osas ning viibis 1420–1423 delegatsioonide koosseisus Kastiilias ja Itaalias. Ta spetsialiseerus ametkondlikus asjaajamises kirikupoliitikale.
Borja esimene tähtsam ülesanne oli koos Francesc Martorelliga paavsti legaadi Pisa kardinali Alamanno Adimari vastuvõtmine, kes saabus 1418 Pürenee poolsaarele, pidades viljatuid läbirääkimisi Suure skisma lõpetamiseks.
Alfonso V püüdis edendada Borja kiriklikku karjääri, tunnustades teda vastupaavstile. Aastal 1424 oli päevakorral Borjale Mallorca piiskopi koha ja kardinalikübara andmine, kuid ta pidi rahulduma piiskopkonna finantsasjadega tegelemisega.
Jaanuaris 1425 saabus skismat lõpetama uus paavsti legaat kardinal Pierre de Foix. Kui Aragóni kuningas Alfonso V otsustas vastupaavstide toetamisest loobuda, veenis Borja, kes juristina vahendas läbirääkimisi vastupaavst Clemens VIII ja paavst Martinus V vahel, aastal 1429 Clemensit tunnustama Martinust paavstina.
Paavst Martinus V määras Alfonso de Borja 20. augustil 1429 kardinal de Foix' soovitusel Valencia piiskopiks. Borja ordineeriti piiskopiks 31. augustil 1429.
Piiskop Borja tegeles ka Aragóni ja Kastiilia vaheliste suhetega. Ta kuulus mitmete saatkondade koosseisu ja oli mitme komisjoni liige pärast vaherahu sõlmimist 1430 ning aitas lahendada kahe riigi vahelist konflikti 1436.
Et Borja oli seotud Napoli kuningriigi vallutamisega, ei saanud ta piiskopina Valencias viibida. Ta hoidis piiskopkonnaga sidet generaalvikaaride kaudu ning tal oli kohapeal hulk ametnikke ning ilmalikke sugulasi, kes hoidsid teda toimuvaga kursis. Ta kaitses piiskopi eesõigusi kohalike võimude ja kuninga ametnike vastu. Ta korraldas piiskopkonnas vaimulikkonna reformi, kutsudes 1432 kokku piiskopkonna sinodi, kuid keeldus minemast Baseli oikumeenilisele kirikukogule. Ta võttis kasutusele meetmeid judaismi mõjude ning rahvakeelsete Piiblite levitamise vastu. Samuti arendas ta piiskopkonna majandusasju. 1439 sõitis ta Itaaliasse, kus oli Firenze kirikukogul Aragóni delegatsiooni juht ja Alfonso V esindaja.
Ta oli üks Aragóni esindajaid läbirääkimistel Aquileia kardinali Ludovico Trevisanoga, mille tulemusena saavutati Terracina rahu (1443) kuningas Alfonso ja paavst Eugenius IV vahel. Paavst tunnustas kuninga õigust Napoli troonile ja kuningas loobus toetamast paavstiga vastuollu läinud Baseli kirikukogu.
Aastast 1442 tegutses Borja Napolis, viies ellu haldusreformi. Sel ajal sai temast kuningliku nõukogu juht. Ta oli kuninga abieluvälisest suhtest sündinud poja, tulevase Napoli kuninga Fernando õpetaja. 1443 tegi Alfonso V talle ülesandeks koostada dokumendid, mille alusel Fernando kuulutati Napoli kuningriigi pärijaks.
Eugenius IV pühitses Borja 2. mail 1444 Santi Quattro Coronati kardinalpreestriks. Ta asus elama Rooma ning lahkus kuninga teenistusest, kuid jäi paavsti õukonnas esindama Aragóni huvisid ning koondas enda ümber Hispaaniast pärit kaastöötajaid. Ta asus 10. aprillil 1446 Püha Vaimu vennaskonna liikmeks.
Kardinal Borja osales 2 konklaavil 1447–1455.
Alfonso de Borjal oli abieluvälisest suhtest sündinud poeg Francesco de Borja.
1458. aasta konklaav.
Pärast Nicolaus V surma valiti Calixtus III teisel ülestõusmispühal 8. aprillil 1455 kompromisskandidaadina Vatikani paavstipalees paavstiks ja krooniti 20. aprillil kardinal Prospero Colonna poolt Rooma Peetri kirikus.
Calixtus III sai võimule 76-aastaselt, mis teeb temast ühe eakama paavstiks valitu kogu ajaloos. Ta on üks kolmest Hispaania päritolu paavstist, kui nende hulka arvata vaieldava päritoluga Damasus I.
Konklaav kestis 4. aprillist 8. aprillini 1458. Sellel konklaavil moodustus kaks fraktsiooni, mida juhtisid Prospero Colonna (Firenze toetajad) ja Latino Orsini (Milano, Venezia ja Napoli toetajad). Võimalikeks soosikuteks peeti kardinale Barbot, Trevisanot, Capranicat, Orsinit või Bessarioni.
Esimeses kolmes hääletusvoorus sai kõige rohkem hääli Capranica, kuid tema kandidatuur ei läinud läbi Orsini vastuseisu tõttu, sest Capranica oli Orsinidega vaenutseva suguvõsa Colonnade sõber. Kui kumbki fraktsioon ei suutnud oma kandidaati läbi suruda, hakati otsima kompromisskandidaati. Esialgu peatuti Bessarionil, kes oli nii Colonnast kui ka Orsinist sõltumatu. 7. aprilli hommikul sai Bessarion 8 häält. Seejärel olevat Alain de Coëtivy pidanud kõne, milles rõhutas, et endine õigeusklik, kes lisaks kandis kreeka kombe kohast habet, ei sobi paavstitroonile. Kandidaadid võisid peljata Bessarioni rangust ja uuendusmeelsust. Sama päeva pärastlõunal olid hääled jälle hajunud ning hääli sai ka üks mittekardinal, Antonio de Montefalcone. Õhtul hakkasid mõned kardinalid eesotsas Alain de Coëtivy ja Ludovico Trevisanoga suruma läbi Borja määramist, kes valiti paavstiks 8. aprilli hommikul. Kindlateks tema poolt hääletajateks peetakse Trevisanot, de Coëtivyd, Barbot, Orsinit, d'Estaingi, de Carvajali ja Torquemadat.
Alfonso de Borja valikul oli otsustavaks tema kõrge iga ning ristisõja idee toetamine. Tema valimise paavstiks oli ette ennustanud Vincente Ferrer.
Türgi-vastane ristisõda.
Aastal 1453 olid türklased sultan Mehmet II juhtimisel vallutanud Konstantinoopoli. Calixtus III pooldas kogu oma valitsemisaja jooksul ristisõda Konstantinoopoli tagasivallutamiseks ja türklaste tagasilöömiseks Euroopas, mida ta oli planeerinud juba kardinalina. Ta oli veendunud, et Ettehoole on teda määranud türklaste minemakihutajaks kristlaste aladelt. Ta saatis üle kogu Euroopa (sealhulgas Inglismaale, Prantsusmaale, Saksamaale, Ungarisse ja Portugali) ristisõjajutlustajaid ning nuntsiuseid ja legaate indulgentsidega, taotledes vabatahtlike vägesid ja makse ning korraldas protsessioone ja palvekella helistamist igal keskpäeval, et ühendada kõiki palveks türklaste vastu. Selle tegevuse tulemusena koguti märkimisväärsel hulgal annetusi.
Paavstil ei õnnestunud siiski õhutada ristisõjavaimustust, sest Euroopa valitsejad olid omavahel sõjajalal. Saksa-Rooma keiser Friedrich III leidis, et ristisõda tooks kasu tema vaenlasele Ladislaus Postumusele. Paavstile makstava sõjamaksu vastu olid Saksamaa piiskopid ja kuurvürstid. Inglismaa ja Prantsusmaa ei olnud pärast Saja-aastase sõja lõpetamist valmis uueks sõjaks.
Calixtus leppis algul küll Aragóni kuninga Alfonsoga kokku ristisõja alustamises, kuid koostöö takerdus muuhulgas erinevate huvide tõttu Itaalias. Paavst aga tõrkus kinnitamast kuninga vallaspoega Fernandot kuninga järglaseks Napoli kuningana, sest ta ei tahtnud Napoli liigset poliitilist tugevnemist. Kuningas nõudis paavstilt Ancona liitmist oma valdustega, kuid paavst ei tahtnud kiriku maid loovutada. Tüli tekitas ka piiskopkondadest laekunud tulude jagamine, sealhulgas Valencia piiskopkonna tulude jagamine paavsti õepoja Rodrigo Borgia (tulevase paavsti Aleksander VI) ning kuninga venna Juani vahel. Kõige selle tagajärjel jahenesid kuninga ja paavsti suhted.
Genova varustas siiski Türgi-vastast laevastikku, kuid seda ründasid Aragóni laevad, saboteerides Türgi-vastast ristisõda. Portugal oli algul küll valmis oma laevastikuga osalema, kuid Genova laevastikule osaks saanud kaotuse tõttu loobus sellest.
Ungari kuningriigi regendi János Hunyadi väed läksid paavsti (ja tema saadiku Juan de Carvajali) abiga ning Giovanni da Capistrano moraalsel toetusel türklastele vastu ning võitsid 22. juulil 1456 Türgi vägesid, mis piirasid Belgradi. Ka see võit ei suutnud ristisõjaks innustust tuua, sest ristisõja juhiks määratud Hunyadi suri 11. augustil 1456.
Paavst organiseeris omakorda väikese sõjalaevastiku. Hoolimata võidust Metelino juures 1457 jäi püsiv sõjaline edu tulemata.
Aastal 1457 püüdis Calixtus veel kord Saksamaad ristisõja korraldamisse kaasata, püüdes jõuda rahuni Saksa-Rooma keisri Friedrich III ja Ladislaus Postumuse vahel, kuid läbirääkimiste ajal Ladislaus suri. Algas troonijärglustüli, milles osalesid Habsburgide suguvõsa esindajad Friedrich III, Austria hertsogi Albrecht VI ja Tirooli hertsogi Sigismundi vahel.
Türgiga oli valmis võitlema ainult Albaania juht Skanderbeg, kellest Mehmet jagu ei saanud. Paavst saatis Skanderbegile raha ja nimetas ta ristisõja juhiks. Paavst püüdis 1457 veel kord Euroopa valitsejatega ühiselt kavandada meetmeid Mehmeti ekspansiooni vastu, kuid jälle edutult. Prantsusmaa dofään küll pooldas Calixtuse ettepanekuid, kuid kuningas oli vastu ning vaimulikud olid rahulolematud ristisõja korraldamiseks kehtestatud maksuga, keeldudes mitmes provintsis selle maksmisest. Samasugused meeleolud valitsesid Saksamaa vaimulike ja kuurvürstide seas, Inglismaa käis Rooside sõda, Aragóni ja Genova vahel jätkus sõda, Venezia pidas Türgi sõjalaevastiku purustamisest tähtsamaks oma kaubanduse edendamist, Böömimaal möllas troonijärglustüli, ja kui lõpuks valiti kuningaks Jiří z Poděbrad, siis oli tollel liiga palju tegemist oma katoliiklastest ja kariklastest alamate lepitamisega ning Friedrich III-ga kokkuleppele jõudmisega, et hakata ristisõjas osalema.
Ka Ungaris oli troonijärglusega tekkinud probleeme. Troonile pretendeerisid oma abikaasade nimel Saksi hertsog Wilhelm III ja Poola kuningas Kazimierz IV, kuid ei leidnud ungarlastelt praktiliselt mingit toetust. Pestis koos olnud rahvuskogul valiti kuningaks Belgradi vallutaja János Hunyadi poeg Mátyás I, kuid Habsburgid sellega ei leppinud ning valisid 1459 kuningaks Friedrich III.
Niiviisi olid need riigid, mida Türgi oht kõige otsesemalt ähvardas, võimetud midagi ette võtma. Kuigi Mátyás tahtis väga ristisõjaga liituda, oli tal liiga palju tegemist riigisisese korra tagamisega ning Friedrich III pretensioonidele vastuseismisega. Skanderbegil jätkus jõudu ainult Albaania kaitsmiseks.
Suhted Aragóniga.
Kui Aragóni kuningas Alfonso V 27. juunil 1458 suri, sekkus Calixtus riigis puhkenud troonipärimistülisse. Alfonso järglaseks pidi Aragónis ja Sitsiilias saama tema vend Juan II, Napoli kuningriigi pidi aga saama Alfonso poeg Fernando, kelle Alfonso V oli kuulutanud seaduslikuks järeltulijaks. Calixtus, kes oli Napoli senjöör, ei pidanud Fernandot sobivaks kuningaks, tahtes Napoli trooni jätta oma onupojale Pedro Luis de Borjale. See vaidlus pööras Aragóni kuningliku perekonna tema ristisõjaplaanide vastu, mida Calixtus ei jõudnudki korraldada.
Calixtus III ja Eesti .
1456 saadeti paavstile Liivimaalt mitu kirja, et Tallinna piiskopiks määrataks Paul Einwaldi või mõni teine isik, kes oleks Saksa ordule vastuvõetav.
1. juulil 1456 vabastas paavst kirikuvandest Preisimaa kogudused ja aadlikud. Samal päeval sätestas ta Tartu kapiitli volitused vakantsiperioodil.
Paavst laiendas 1456 Saksa ordu patronaadiõigust Tallinnas.
Calixtus III lubas 12. märtsil 1457 Tallinna piiskopil Ewehard Callel vastu võtta Saksa ordu ordurüü ja loobuda ametisse pühitsemisel Lundi peapiiskopi professioonist.
Aprillis 1457 esitas Reinold Storning Rooma kaebuse Heinrich Vrese peale päranduse asjus.
27. jaanuaril 1458 teatas Riia peapiiskop Silvester Stodewescher paavstile, et Saksa ordu ülemprokuraator Jodokus Hoenstein, Arnold Dattelen ja Andreas Lumpe on Saksa ordu poolt akrediteeritud saadikud Roomas.
13. mail 1458 teatas Taani kuningas Christian I paavstile soovist määrata Saare-Lääne piiskopiks Hoensteini.
Calixtus III määras 26. jaanuaril 1457 Tallinna piiskopiks Ewehard Calle ja 24. juulil 1458 Saare-Lääne piiskopiks Jodokus Hoensteini.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Calixtus III sätestas 13. novembril 1455 paavstipalee magistri volitused. 1457 ja 1458 tunnustas ta Roueni piiskopkonna sõltumatust Lyoni piiskopkonnast.
Ta määras 1455 frantsiskaanide konventuaalide ja observantide vahendajaks Giacomo della Marca.
Ta lubas klarissidel rajada uusi konvente Bolognas ja Cremonas.
Saksa ordu soovis 1456 paavstilt, et see määraks Tallinna piiskopiks Paul Einwaldi. Paavst laiendas 1456 Saksa ordu patronaadiõigust Tallinnas ja lubas 12. märtsil 1457 Tallinna piiskopil Ewehard Callel vastu võtta Saksa ordu ordurüü.
Jeanne d'Arci rehabiliteerimine.
16. juunil 1456 kuulutas Calixtus III Jeanne d'Arci vastu esitatud kohtuotsuse õigustühiseks. Paavst langetas otsuse Jeanne'i ema palvel.
Liturgilised otsused.
Calixtus III sätestas Belgradi juures türklaste üle saavutatud võidu tähistamiseks 1456 Issandamuutmise püha tähistamise 6. augustil.
1456 tunnustas ta Zaragozat palverännukohana.
Ta sätestas 29. juunil 1456 keskpäevase palvuse ajal kirikukellade helistamise.
1456 taunis ta Aquileia riituse kasutamist kirikus.
1457 saatis ta Prantsusmaa kuningale Charles VII-le kuldroosi.
8. oktoobril 1457 määras ta Venezia peapiiskopi patriarhiks.
Suhted juutidega.
Calixtus III avaldas 28. mail 1456 bulla "Si ad reprimendos", milles keelas kristlastel sotsiaalse lävimise juutidega.
Onupojapoliitika.
Hispaanlasena soosis Calixtus III oma sugulasi ja katalaanidest kaasmaalasi, mis pani alguse Borgia suguvõsa mõjuvõimule Kirikuriigis. Selline hispaanlaste edutamine tekitas itaallaste seas vastuseisu, mis tipnes tema surma järel hispaanlaste vastase ülestõusuga.
Tema onupoeg Spoleto hertsog Pedro Luis de Borja sai Castel Sant'Angelo kindluse kuberneriks ja Rooma prefektiks, kaks sugulast (paavsti õe Isabeli poeg Rodrigo Borgia, tulevane paavst Aleksander VI ning Luis Juan del Milá (Millán) y Borja) kardinaliks. Rodrigo Borgiast sai 1457 ka kuuria asekantsler.
Kardinalide pühitsemised.
Calixtus III pühitses oma valitsemisajal 9 kardinali 2 konsistooriumil, sealhulgas 3 hispaanlast, 1 prantslase ja 1 portugallase. Tema ajal said kardinalideks tulevased paavstid Aleksander VI (Calixtuse õepoeg) ja Pius II.
Calixtus III kultuuriloos.
Calixtus III peatas Nicolaus V suurejoonelised kavatsused Rooma ehitiste renoveerimisel ja tema ajal oli ainus suurejooneline renoveerimistöö Roomas Santa Maria Maggiore kiriku katuse parandamine.
20. aprillil 1455 asutas ta Freiburgi ülikooli ja 29. mail 1456 Greifswaldi ülikooli.
Ta toetas humanisti Lorenzo Valla tegevust.
Hispaanias Xátivas ja Gandías on paavsti mälestuseks rajatud monumendid. Teda on freskol kujutanud Pinturicchio.
Väidetav komeedi ekskommunitseerimine.
Aastal 1475 ilmunud ajaloolase Bartolomeo Platina teoses "Vitæ Pontificum" sisalduvas eluloos jutustatakse, et Calixtus III olevat ekskommunitseerinud aastal 1456 ilmunud Halley komeedi, pidades seda halvaks endeks Belgradi kristlastest kaitsjatele, kes olid Osmanite riigi vägede poolt ümber piiratud. Hiljem populariseeris ja täiendas seda lugu Pierre-Simon Laplace. 29. juunil 1456 välja antud bullas või dekreedis olevat paavst palunud, et kristlased palvetaksid, et komeet kui Jumala viha sümbol kõrvale kalduks. Bartolomeo Platina (1479) versiooni järgi tuli palvetada, et komeet täielikult türklaste peale kalduks.
Ükski teadaolev algallikas seda lugu ei kinnita. Calixtuse bulla 29. juunist 1456, milles ta kutsus üles avalikult palvetama ristisõja õnnestumise eest, komeeti ei maini. 6. augustiks, mil türklaste piiramisrõngast läbi murti, oli komeet juba mitu nädalat taevast kadunud.
Surm.
Calixtus III suri 6. augustil 1458 Roomas. Ta maeti Santa Maria della Febbre kabelisse Rooma Peetri kiriku kõrval Vatikanis. Pärast kiriku ümberehitamist 16. sajandil maeti tema säilmed ümber ja 30. jaanuaril 1610 viidi tema säilmed üle Santa Maria de Monserrato kirikusse. Viimati maeti tema säilmed samas kirikus ümber 21. augustil 1889.
Tema järglaseks valiti Pius II.
Surres pärandas Calixtus III 5000 tukatit hospidali ehitamiseks.
Hinnang.
Teatmeteose "Catholic Encyclopedia" väitel paistis Alfonso de Borja oma vaimulikes ametites silma askeetliku eluviisiga, sihikindlusega ning oskusega lahendada keerulisi probleeme, mistõttu temas nähti võimalikku tulevast paavsti. "Catholic Encyclopedia" artikkel kiidab Calixtuse aatelisust, julgust, energilisust ja püsivust, mis väljendus püüdes ühendada Euroopa valitsejate jõud mittekristliku vaenlase vastu, samas taunib teda onupojapoliitikas ja ahnuses.


Ehituskuur.
Ehituskuur (saksa keeles "Bauhütte") on ajalooline kirikuehitajate (kiviraidurite, kujurite, müürseppade, seinamaalijate ja klaasimaalijate) tsunftilaadne organisatsioon peamiselt saksakeelsetes maades, ka Prantsusmaal ja Ungaris.
Keskajal oli ehituskuuri ülesandeks kunstiliste ehitustraditsioonide viljelemine ja arendamine ning kuurisaladuste (tehniliste kogemuste ja praktikate, proportsioonipõhimõtete) edasiandmine. Nende ehituskuuriraamatutes, millest mõned on säilinud, on ehitusplaane, tüpiseeritud figuure, ornamente ja muid joonistusi, mille järgi töid teostati.
Need kuurid tekkisid 13. sajandil mungatraditsioonide edasikandjatena ning nende õitseng oli 14. sajandil. Neid peetakse linnatsunftide eelkäijaks. Aastal 1459 liitusid ehituskuurid Straßburgi eeskirja alusel Straßburgi peaehituskuuriga. Sellele allusid Kölni, Viini ja Berni, hiljem ka Zürichi ehituskuur, neile omakorda piirkondlikud ehituskuurid.
Ehituskuuri liikmed kohustusid täitma kuurieeskirju, milles oli väga erinevaid seadusi, muuhulgas õpipoisiaja, maksude ja töötasude kohta. Neil oli usu ja kõlbluse alaseid kohustusi. Nad pidid kultiveerima inimlikke voorusi, nagu kannatlikkust, vennaarmastust, truudust, vaikimist ja tõearmastust. Ehituskuuril oli veel teine sotsiaalne eesmärk: ta toetas vanu ja vaesunud liikmeid. Lahendati ka omavahelisi tülisid. Isik, kes tahtis ehituskuuri astuda, vajas käemeest sellest kuurist. Vastuvõtmine eeldas sündimist abielust ja head mainet. Kui keegi ordu eeskirja rikkus, kuulutati ta autuks ning tema nimi naelutati häbiposti.
Ehituskuuride liikmetel oli teistsugune riietus ja kombed kui tsunftideks organiseerunud linnakiviraiduritel.
Igal tsunftigildil oli oma kutseühing, märgid ja salasümbolid. Need olid nii-öelda liikmetunnistuseks, sest kirjaoskus oli tol ajal väheste eesõigus.
Igasse ilmalikku gildiühingusse kuulus vaimulik. Ehituskuuridel olid üldiselt lähedased suhted kirikute ja kloostritega. Rahva jaoks tegi nad müstiliseks see, et ehituskuuri liikmetel olid ulatuslikud teadmised Piibli kohta, mida tavakodanikul ei olnud, sest missasid peeti tol ajal ladina keeles.
Oma ulatuslike teadmistega ehitusest rändasid ehituskuuri liikmed kohtadesse, kus kavandati suuri ehitusi, näiteks toomkirikut või kloostrit. Selliseid ettevõtmisi oli tol ajal palju. Tulevase ehituse paika jõudes ehitasid nad oma kuuri ning pakkusid oma teenuseid.
Vaimulikud vastustasid sageli ehituskuure, inkvisitsioon püüdis neid välja juurida. Prantsusmaal peeti nende tegevust alati ketserlikuks.
Reformatsiooniga käisid alla ka ehituskuurid, aastal 1731 saadeti nad sunniviisiliselt laiali. Mõned nende kombed esinevad vabamüürluses.
Praegune seis.
Tänapäeval on toomkiriku-ehituskuurid ("Dombauhütten") piiskopkonna ettevõtted, mille ülesandeks on kiriku omandis olevate hoonete, eriti piiskopikiriku renoveerimine, saneerimine ja alalhoidmine. Nüüd on sinna vastu võetud ka naisi. Näiteks Kölni ehituskuuri juhib diplomeeritud naisinsener.


Võrkpall 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Võrkpall 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 13.–26. oktoobrini.
Mehed.
Olümpiavõitja 1964: NSV Liit.
Turniirist loobusid Aafrika meister Tuneesia ja Rumeenia. Neile asendajate otsimisel ütlesid ära Alžeeria, Jugoslaavia, Ungari ja Holland. Asendusmeeskondadeks said Bulgaaria ja Belgia.
1. NSV Liit: Oleg Antropov, Vladimir Beljajev, Ivan Bugajenkov, Vladimir Ivanov, Valeri Kravtšenko, Jevgeni Lapinski, Vasilius Matuševas, Viktor Mihhaltšuk, Georgi Mondzolevski, Juri Pojarkov, Eduard Sibirjakov, Boriss Tereštšuk.
2. Jaapan: Naohiro Ikeda, Masayuki Minami, Katsutoshi Nekoda, Mamoru Shiragami, Isao Koizumi, Kenji Kimura, Yasuaki Mitsumori, Jungo Morita, Tadayoshi Yokota, Seiji Ohko, Tetsuo Sato, Kenji Shimaoka.
3. Tšehhoslovakkia: Antonín Prochazka, Jiři Svobodo, Lubomir Zajiček, Josef Musil, Karel Smolka, Vladimir Petlak, Petr Kop, Frantiček Sokol, Bohumil Golian, Zdenek Groessl, Pavel Schenk, Drahomir Koudelka.
Naised.
1. NSV Liit: Ljudmila Buldakova, Tatjana Veinberga, Valentina Vinogradova, Vera Galuška, Vera Lantratova, Galina Leontjeva, Ljudmila Mihhailovskaja, Tatjana Ponjajeva, Inna Rõskal, Roza Salihhova, Tatjana Sarõtševa, Nina Smolejeva.
2. Jaapan: Setsuko Yoshida, Suzue Takayama, Toyoko Iwahara, Youko Kasahara, Aiko Onozawa, Yukiyo Kojima, Sachiko Fukunaka, Kunie Shishikura, Setsuko Inoue, Sumio Oinuma, Makiko Furukawa, Keiko Hama.
3. Poola: Krystyna Czajkowska, Jozefa Ledwig, Elzbieta Porzec, Wanda Wiecha, Zofia Szczesniewska, Krystyna Jakubowska, Lidia Chmielnicka, Barbara Niemczyk, Halina Aszkielowicz, Krystyna Krupa, Jadwiga Ksiazek, Krystyna Ostromecka.


Heigo Ritsbek.
Heigo Ritsbek (sündinud 12. aprillil 1951) on Eesti Anglokatoliku Kiriku (EAKK) piiskop (2012–) ja Rahvusvahelise Püha Katoliku Kiriku Püha Kolmainsuse Anglokatoliku Euroopa ja Kesk-Ameerika Peapiiskopkonna metropoliit (2013-); eelnevalt oli ta Rahvusvahelise Püha Katoliku Kiriku Püha Kolmainsuse Euroopa Peapiiskopkonna peapiiskop (2012-2013), enne seda oli ta Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku preester (1996-2011) ja Eesti Metodisti Kiriku pastor (1979-1996).
Ta sündis Pärnus vaimuliku pojana ja lõpetas Pärnu 1. Keskkoolis 8 klassi, keskkooli lõpetas ta Saaremaal (praegune Saaremaa Ühisgümnaasium) 1969. Seejärel astus ta Tartu Ülikooli ajalooteaduskonda, mille lõpetas ajaloolasena (1978).
Ülikooli lõpetamise järel töötas Ritsbek Eesti Metodisti Kiriku Valitsuse sekretärina 1977–1982 ning Tallinna metodisti koguduse pastorina 1979–1989. 1989. aasta veebruaris emigreerus ta koos perega USA-sse, kus jätkas vaimulikutööd ning teoloogilisi õpinguid, lõpetades metodistliku Asbury Teoloogilise Seminari rakendusliku iseloomuga teoloogiamagistri ("Master of Divinity", MDiv, 1993) ja Bostoni ülikooli teoloogiateaduskonna eelnevat praktilist töökogemust teooriaga siduva teoloogiadoktori ("Doctor of Ministry in Theological Studies", DMin, 1996) kraadiga (väitekiri "The Mission of Methodism in Estonia", Metodisti kiriku misjon Eestis).
Mais 2012 andis Püha Jaakobuse Teoloogiline Seminar (Jacksonville, Florida, USA) dr Heigo Ritsbekile teoloogia audoktori kraadi ("Doctor of Divinity", DD). Augustis andis sama kool talle huminitaarteaduste audoktori kraadi ("Doctor of Letters", LittD).
Aastal 1996 ühines Heigo Ritsbek Karismaatilise Episkopaalkirikuga, ta pühitseti preestriks 23. juunil 1996 Jacksonville'is (Florida, USA) ning tuli koos perega tagasi Eestisse, samal aastal hakkas rajama Eesti Karismaatilist Episkopaalkirikut (EKEK). Heigo Ritsbek töötas selle kiriku (EKEK) preestrina 1996-2012. Ta oli aastail 1996–2011 EKEK peavikaariks ning Harkujärve Püha Esimärter Stefanose koguduse rektoriks. 2012.a. mais ühines dr Heigo Ritsbek Rahvusvahelise Püha Katoliku Kirikuga, olles Rahvusvahelise Püha Katoliku Kiriku (HCCI) Eesti Anglokatoliku Kiriku looja. 25. augustil 2012 pühitseti isa dr Heigo Ritsbek Ugandas Kaseses peapiiskop dr Kiiza S. Thomase poolt piiskopiks ning määrati HCCI Euroopa peapiiskopiks. Lisaks on dr Heigo Ritsbek ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja filosoofiaõpetaja Tabasalu Ühisgümnaasiumis ja Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Ta on töötanud süstemaatilise teoloogia ja kirikuloo dotsendina Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris. Aastail 200-2010 oli Heigo Ritsbek Rocca al Mare Kooli ajaloo-, filosoofia-, religiooniloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Aastail 2000–2010 oli ta õppejõuks Tartu Teoloogia Akadeemias ning aastail 2004–2005 Eesti Mereakadeemias.
Dr Ritsbek on kuulunud ja kuulub järgmistesse organisatsioonidesse: The World Methodist Historical Society 1976–2006, President 2001–2006; The World Methodist Council 1981–1991; Nõmme Muinsuskaitseselts 1988–1989; The International Fellowship of the Asbury Theological Seminary 1989–1993, President 1990–1991; The Historical Society of the United Methodist Church 1992–1994; The Order of Saint Luke 1992–1996; Wesleyan Theological Society 1993–1997; Estonian American National Council, Inc. 1993–1996; The American Association of Christian Counselors 1995–1996; Societas Liturgica 1997–; Eesti Evangeelne Allianss 1997–2010; EEA Eestseisus 1997–2010; EEA Teoloogiakomisjoni liige 1998–2010; EEA asepresident 2001–2002; EEA peasekretär 2003 -2010; Youth for Christ in Estonia 1998–2002; YFC Estonia juhatuse liige 1998–2002; Eesti Akadeemiline Teoloogiaselts 2000–; Eesti Kirikute Nõukogu 2002–2010; Eesti Filosoofiaõpetajate Selts 2005–; Eesti Religiooniõpetajate Selts 2005 –; Karismaatilise Episkopaalkiriku Teoloogiakomisjon 2007–2012; Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts 2009 –; Amis de l'Ordre Militaire et Hospitalier de Saint-Lazare de Jérusalem 2010–; Eesti Kirikute Nõukogu Teoloogiakomisjon 2009–2010, EKN Teoloogiakomisjoni esimees 2010; Sacro militare ordine costantiniano di San Giorgio 2011 –; Teutonic Order 2011–.
Ta on abielus ning kolme tütre isa ning tütretütre vanaisa.
Aastal 2002 anti talle Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemedal. 2. mail 2012 andis Püha Jaakobuse Teoloogiline Seminar (Jacksonville, Florida, USA) dr Heigo Ritsbekile teoloogia audoktori kraadi (Doctor of Divinity, DD). Sama kool andis talle augustis 2012 humanitaarteaduste audoktori kraadi (Doctor of Letters, LittD).


Cosigüina vulkaan.
Cosigüina on tegevvulkaan Kesk-Ameerikas Nicaraguas.
Aktiivsus.
Viimati purskas vulkaan aastal 1859, aga kõige kuulsam episood leidis aset 20. jaanuaril 1835. See oli Nicaragua ajaloo kõige võimsam vulkaanipurse. Tollest purskest lendu läinud tuhka on leitud Mehhikost, Costa Ricalt ja Jamaicalt. Hiljem ei ole vulkaan pursanud.


Tuulealused saared (Lõuna-Ameerika).
Tuulealused saared on Grenadast läände jäävad saared Kariibi meres Lõuna-Ameerika ranniku lähedal, osa Väikestest Antillidest. Ulatuvad Arubani.


Assooride lipp.
Assooride lipp on Atlandi ookeanis asuvate ja Portugalile kuuluvate Assooride saarte lipp.
10. aprillil 1979 kinnitatud lipp on vertikaalselt jagatud kaheks väljaks, vardapoolne sinine väli on kitsam ja lehvipoolne valge väli laiem. Sinise ja valge välja ühenduskoha keskele on paigutatud kuldne laialisirutatud tiibadega kanakull (Assoorid tähendavadki tõlkes kanakulli), mille kohal on kaarekujuliselt üheksa viisnurkset tähte. Tähed tähistavad Assooride üheksat suurimat saart. Sinise välja vardapoolses ülanurgas on Portugali vapilt pärit kilp, mille punasel äärisel on kujutatud seitse kuldset kindlust ja keskmisel valgel väljal viis sinist kilpi, igal ühel viis valget kuuli. Lipu proportsioonid on 2:3.


Kivisildnik.
Kivisildnik 2012. aasta veebruaris Kulka kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominendide tutvustusesinemisel Tartus.
Kivisildnik (kodanikunimi Sven Sildnik; sündinud 3. jaanuaril 1964 Rakveres) on eesti kirjanik ja ajakirjanik. Kuulunud kirjanduslikku rühmitusse Hirohall ja Tartu Noorte Autorite Koondisesse (NAK, nii 1990. aastal tegevuse lõpetanud kui ka 1997. aastal taasloodud kooslusesse), samuti Eesti Kostabi $eltsi. Töötas 1993–1996 ajakirjanikuna ajalehes Post. Ansambli Whaw! Zaiks laulja.
Aastatel 2006–2009 oli ta Eesti Iseseisvuspartei peasekretär ja alates 2009. aastast on ta partei aseesimees.
Isiklikku.
Ta on abielus ja tal on kaks last: poeg ja tütar.


Pius II.
Pius II (Enea Silvio Piccolomini või ladinapäraselt Aeneas Sylvius, 18. oktoober 1405 – 14. august 1464) oli paavst 1458–1464. Ta oli 210. paavst.
Enea Silvio Piccolomini sündis Siena linnriigilele kuuluvas Corsignanos, mille ta lasi hiljem nimetada ümber Pienzaks. Tema vanemad olid vaesunud aadlik Silvio Piccolomini, kes suguvõsa pärimuse järgi põlvnes Romulusest, ja Vittoria Fortiguerra. Enea Piccolomini oli pere 18 (Salvador Miranda järgi 21) lapsest vanim. Ta pidi perekonna viletsa majandusliku olukorra tõttu aitama nooruses harida oma vanemate mõisa põlde Corsignano lähedal.
Piccolomini sai alghariduse ühelt preestrilt. Ta astus 18-aastasena Siena ülikooli ning õppis seal õigusteadust, olles "Catholic Encyclopedia" järgi usin üliõpilane, ehkki ei järginud sugugi laitmatut eluviisi. Seejärel asus ta õpetajana elama Sienasse. Siena Bernardino jutlused mõjutasid teda ja palvetades 1425 selle pühaku haual, avastas ta kutsumuse kloostrieluks, kuid sõprade mõjutusel loobus ta sellest kavatsusest.
Francesco Filelfo eeskujust innustatuna õppis Piccolomini 1429–1431 Firenze ülikoolis klassikalist filoloogiat ja poeesiat. Seejärel reisis ta Bolognas, Ferraras ja Milanos, kuid naasis sugulaste tungival palvel Sienasse juuraõpinguid jätkama.
Teel Baseli oikumeenilisele kirikukogule läks 1431 Sienast läbi Fermo piiskop Domenico Capranica, kes kutsus Piccolomini oma sekretärina kirikukogule kaasa. Pärast seiklusrikast reisi jõudsid nad 1432 kohale. Nad taunisid kontsiliaristidena paavst Eugenius IV poliitikat. Peale selle ei tunnustanud Eugenius IV Capranica kardinalitiitlit.
Piccolomini lahkus Capranica juurest madala palga tõttu ja asus Freisingi piiskopi Nicodemo della Scala, Novara piiskopi Bartolomeo Visconti ja kardinal Niccolò Albergati teenistusse, kes oli paavsti legaat kirikukogul. Piccolomini saatis kardinal Albergatit mitmel reisil, sealhulgas Arrasi kongressile, kus 1435 arutati Burgundia ja Prantsusmaa vahelise rahulepingu sõlmimist.
Aastal 1435 saatis kardinal Albergati ta salajase ülesandega Šotimaale. Piccolomini külastas seiklusrikka missiooni käigus ka Inglismaad. Ühel väga tormisel laevasõidul tõotas ta juhul, kui jõuab elusana randa, kõndida jalgsi sadamast kuni lähima Jumalaema kirikuni. Ta maabus Dunbaris ning kõndis sealt läbi jää ja lume Whitekirki. Sellest palverännakust said alguse podagrahood, mille käes ta kannatas elu lõpuni.
Kui Piccolomini Baselisse naasis, oli kardinal Albergati sealt juba lahkunud. Tänu oma humanistlikule haridusele ja kõnemehevõimetele sai ta ilmikuna kirikukogul tähtsaid ameteid, nagu "scriptore", abbreviaator ja peaabbreviaator. Ta toetas Savoia hertsogi Amedeo VIII seadmist vastupaavstiks, sest kirikukogu oli paavsti ametist tagandanud. Piccolomini oli tema paavstiksvalimisel tseremooniameistriks. Ta kuulus delegatsiooni, mis eskortis Felix V Baselisse. Ta sai 5. novembril 1439 Felix V sekretäriks, kaitses tema ametisse seadmist ja tunnustas Baseli kirikukogu õigusi paavsti poolt kokku kutsutud Firenze kirikukogu vastu, kuhu paavsti pooldajad olid siirdunud.
"Catholic Encycopedia" andmeil mõistis Piccolomini, et Baseli kirikukogu positsioon ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Viibides 1442 kirikukogu saadikuna Frankfurdi riigipäeval, leidis ta võimaluse tõmbuda tagasi paavst Eugeniust toetava Saksa kuninga (1452. aastast keisri) Friedrich III õukonda. 11. novembril 1442 lahkus ta Baselist, et sõita Viini. Jaanuaris 1443 asus ta tööle Saksa-Rooma riigi kantselei sekretärina. Piccolomini jäi paavsti ja vastupaavsti tülis esialgu neutraalsele positsioonile ning soovitas nii teha ka Friedrichil. Aastani 1445 viibis ta põhiliselt keisri õukonnas Wiener Neustadtis ja Grazis. Ta krooniti vabameelsete värsside ("Ma ei ole kastraat") ja mitmete teenete eest 27. juulil 1442 õukonna pärjatud poeediks ("poeta laureatus") ning teda protežeeris keisri kantsler Kaspar Schlick, kelle üht armuseiklust Sienas ülistas ta Giovanni Boccaccio stiilis romaanis "Eurialus et Lucretia". Sel ajal pidas ta Viini ülikoolis loenguid antiikpoeetidest, millega ta avaldas olulist mõju saksa humanismile.
Aastal 1444 etendas Piccolomini tähtsat osa Nürnbergi riigipäeval. Aastal 1445 saadeti Felix V teenistuses olev Piccolomini Rooma lähetusele, mille ülesandeks oli paavsti veenda uue kirikukogu kokkukutsumises. Seal leppis paavst Eugenius IV ametlikult temaga ja ta vabastati kiriklikest karistustest, mis ta oli saanud Baseli kirikukogu toetajana ja vastupaavsti ametnikuna. 8. veebruaril 1446 sai Piccolomini paavsti sekretäriks ja naasis Saksamaale paavsti ülesandega. Diplomaatilise osavusega lahendas ta paavsti kuuria ja Saksa kuurvürstide vahelisi erimeelsusi. Septembris 1446 Frankfurdi riigipäeval õnnestus tal likvideerida kuurvürstide liiga, mille järel hakkas riigipäeva enamus toetama paavsti ja Friedrichit. Piccolomini osales ka delegatsioonis, mille tegevuse tulemusena tunnustas peaaegu kogu Saksamaa paavsti jurisdiktsiooni. Ta etendas tähtsat osa kokkuleppes, mille paavst Eugenius IV 1447 tegi oma surivoodil Saksa vürstidega, nii et kirikukogu ja vastupaavst jäid poliitilisest toetusest ilma. See viis Viini konkordaadi sõlmimiseni veebruaris 1448, mis andis paavstile suured eesõigused vaimulike ametikohtade täitmisel Saksa-Rooma riigis.
Selleks ajaks oli Piccolomini podagra tõttu otsustanud vaimuliku elu kasuks, mida ta varem ei olnud seksuaalse abstinentsi kohustuse tõttu tahtnud vastu võtta ("Olen Venusest tüdinud"; samuti on ta kirjutanud, et olla vaimulik oli talle kasulikum). Piccolomini oleks 1439 paiku ordineeritud diakoniks, kuid ta keeldus sellest. Tal oli kaks vallaslast, üks Šotimaal, teine Straßburgis. Baselis oli ta lävinud väikese seltskonnaga, mille liikmed jumaldasid antiikkultuuri. Märtsis 1447 pühitseti ta Viinis alamdiakoniks ja 4. märtsil 1447 preestriks.
1447 toimunud konklaavil osales ta lihtametnikuna. Ta osales paavst Nicolaus V kroonimisel 19. märtsil 1447, kus ta kandis protsessioonil paavsti ees risti. Nicolaus V määras ta 17. aprillil 1447 Trieste piiskopiks ja ta pühitseti piiskopiks 15. augustil 1447. Piccolomini osales seejärel Friedrich III saatkonna koosseisus Milanos ja oli Friedrich III saadik Aschaffenburgi riigipäeval. 24. oktoobril 1449 määrati ta Siena piiskopiks ja paavst kinnitas selle otsuse 23. septembril 1450. 1450 juubeliaasta puhul siirdus ta Rooma.
Aastal 1450 saadeti Piccolomini kuningas Friedrichi saadikuna pidama läbirääkimisi Friedrichi abiellumiseks Napoli printsessi Leonoraga. Missioon õnnestus ja 1451 saatis Friedrich ta Böömimaale, kus ta sõlmis leppe hussiitide juhi Jiříga Podebradyst. Aastal 1452 saatis ta Friedrichit sõidul Rooma, kus Friedrich abiellus Leonoraga ja krooniti keisriks ning roomlaste kuningaks. Seejärel siirdus ta keisri kaaskonna koosseisus Austriasse.
Piccolomini jäi Friedrichi diplomaatilisi ülesandeid täitma 1455. aastani. Ta osales 1454 Frankfurti riigipäeval ja 1455 Wiener Neustadti riigipäeval. Augustis 1455 suundus ta keisri saatkonnaga Rooma, et näidata Saksamaa kuulekust uuele paavstile Calixtus III-le. Tal oli kaasas keisri ja Ladislaus Postumuse soovituskiri enda nimetamiseks kardinaliks, kuid paavst määras kardinaliks oma sugulased, sealhulgas õepoja, tulevase paavsti Aleksander VI. Piccolomini viibis 1455–1456 Venezias. Ta sai paavstlikuks kirjakirjutajaks ja aprillis 1456 oli ta Siena saatkonna kooseisus Napoli kuninga juures. 17. detsembril 1456 määras Calixtus III ta Santa Sabina kardinalpreestriks. Vastav tseremoonia toimus 18. detsembril. 26. jaanuaril 1457 sai ta camerlengoks ja 12. augustil 1457 Ermlandi vürstpiiskopiks.
1458 tabasid Piccolominit ägedad podagrahood, mille tõttu viibis ta sama aasta suvel Viterbos ravil.
1458. aasta konklaav.
Pius II valiti paavstiks 19. augustil 1458 pärast kolm päeva kestnud konklaavi ja krooniti 3. septembril kardinal Prospero Colonna poolt. Oma nime valikul lähtus Pius II humanistlikest vaadetest, valides nime 'vaga' Aenease (Enea) järgi. Sellega tõi ta paavstluses taaskasutusse uue nime, mida viimati tegi Lucius II. Seejuures on nime taaskasutuselevõtu vahemik Pius I ja Pius II vahel paavstluses pikim.
Calixtus III suri 6. augustil 1458. 10. augustil kogunesid kardinalid Vatikani paavstipalees konklaavile. Roueni piiskop ja Ostia peapiiskop Guillaume d'Estouteville näis olevat kindel soosik, kuigi ta oli prantslane ja tema iseloomu peeti vastuoluliseks. Teiseks mõjukaks kandidaadiks oli kardinal Domenico Capranica, kes aga suri 14. augustil.
Konklaavi 1 voorus said Piccolomini ja Calandrini 5 häält. Kardinal Barbo veenis Itaalia kardinale hääletama Piccolomini poolt, mistõttu 2 voorus saavutas Piccolomini 9 häält ja järgmises voorus osutus ta valituks. Konklaavi viimases voorus osales 18 kardinali.
Türgi-vastase ristisõja organiseerimine.
Pius II jätkas oma eelkäija poliitikat, organiseerides ristisõja türklaste vastu, kes 1453 olid vallutanud Konstantinoopoli. Selle idee eest oli ta võidelnud juba Nicolaus V teenistuses, sest 1453. aasta sündmused vapustasid teda hingeliselt sügavalt.
1. juunil 1459 kogunes Mantovasse paavsti poolt kokku kutsutud kongress, et arutada ristisõja alustamist. Sinna olid kutsutud kõik kristlikud valitsejad. Et kohale oli tulnud liiga vähe osavõtjaid, lükati istungite algus edasi 26. septembrile. Ka siis oli osavõtjaid vähe ja läbirääkimised jooksid ummikusse. Venezia kasutas venitamistaktikat, Saksamaa delegaat Gregor Heimburgist käitus paavstiga ülbelt. Sakslased lubasid lõpuks koguda 32 000 jalaväelast ja 10 000 ratsaväelast, kuid Saksa-Rooma keiser Friedrich III jättis sise- ja välisraskuste tõttu selle lubaduse täitmata. Prantslased aga blokeerisid kongressi, sest Anjou hertsog ei saanud paavsti toetust oma nõudmistele Napoli kuningriigi troonile. Kongress otsustas pidada osmanite vastu kolmeaastase sõja, kuid tegelikult midagi ette ei võetud. Enne kongressi laialisaatmist andis paavst välja bulla, milles tõotas pattude andeksandmist kõigile ristisõjas osalejatele. Ta tunnustas Vlad III võitlust türklastega. Pius II tegi Mantova pühapaika palverännaku.
Kui levisid kuuldused, et sultan Mehmet II kahtleb islamis, saatis paavst talle sõja ärahoidmiseks kirja pakkumisega, et sultan saab kristluse vastuvõtmisel Idamaade keisriks. See ettepanek lükati tagasi, kuid teise versiooni järgi ei saatnudki paavst seda kirja ära.
Aastal 1463 kutsus Pius II uuesti alustama ristisõda, mida ta kavatses seekord isiklikult juhtida. Venezia ja Ungari lubasid paavsti sõjas toetada. 18. juunil 1464 võttis ta Roomast kaasa Peetruse risti ja siirdus ristisõdijate kogunemispaigaks määratud Anconasse, kust ta leidis eest vaid väikese seltskonna. Kui Venezia laevastik lõpuks saabus, nägi haigestunud paavst seda ainult aknast. Sõjakäik jäi paavsti surma tõttu ära.
Osalus Napoli troonipärilustülis.
Pius II ajal puhkes tüli Napoli trooni pärast Anjou hertsogi René I ja Alfonso V poja Fernando (Ferrante) vahel. Pius II pooldas Ferrantet. Paavsti otsus põhjustas Lõuna-Itaalias sõja Prantsusmaa ja Aragóni vahel. Sõda algas Mantova kongressi ajal. Paavst saatis Fernandole appi oma nõo Antonio Todeschini. Fernando tegi viimasest Amalfi hertsogi ning andis talle naiseks oma abieluvälisest suhtest sündinud tütre Maria.
Prantsusmaa kuningas Louis XI loobus 1461 vastuolulistest pragmaatiliste sanktsioonide otsustest, mis piirasid paavsti võimu Prantsusmaal. Sellega soovis kuningas saada paavsti poolehoidu Anjou René toetuseks, kuid kui Pius II jäi oma otsusele kindlaks, taastas Louis XI Pariisi ülikooli ja parlamentide protestidele toetudes need sanktsioonid kuninglike korraldustega.
Suhted Poolaga .
Pius II püüdis olla vahendajaks Kolmeteistaastases sõjas Poola ja Saksa Ordu vahel ning kui see ei õnnestunud, siis ekskommunitseeris ta Poola kuninga Kazimierz IV ning Preisimaa elanikud, kes võitlesid Saksa ordu vastu.
Suhted Ungariga.
Paavstil õnnestus lepitada Saksa-Rooma keiser ja Ungari kuningas.
Tirooli Sigismundi ekskommunitseerimine.
Pius II ekskommunitseeris 1. juunil 1460 Tirooli hertsogi Sigismundi, kes suhtus vaenulikult Nicolaus Cusanuse reformidesse. Ta ekskommunitseeris 18. oktoobril 1460 Gregoriuse Heimburgist. Tema osa selles Brixeni piiskopkonnaga seotud "Brixeni tülis" tegi ta Saksamaal ebapopulaarseks, kuid ta vabastas 1464 Sigismundi ekskommunikatsioonist.
Mainzi peapiiskopi tagandamine.
Pius II tagandas 1461 Mainzi peapiiskopi Diether von Isenburgi, kes soovis koos Böömimaa kuninga Jiříga kukutada Saksa-Rooma keisrit Friedrich III-t. Diether ei allunud paavsti otsusele, apelleerides kirikukogule, ning see tõi kaasa kodusõja. Dietheri asemele määrati peapiiskopiks Adolf II Nassaust.
Kontsiliarismivastane dekreet.
Pius võitles paavsti otsustamisvõimu eest vaimulikes ja ilmalikes küsimustes. 18. jaanuaril 1460, päev enne Mantova kongressilt lahkumist, avaldas Pius II dekreedi (teistel andmetel bulla) "Execrabilis", mis oli suunatud kontsiliarismiliikumise vastu. Ta mõistis hukka paavsti apellatsioonid oikumeenilisele kirikukogule ning kuulutas ketserlikuks õpetuse, mille kohaselt oikumeenilised kirikukogud on paavstide suhtes ülimuslikud.
Pius II ja Eesti .
Pius II saatis 7. juunil 1460 keisrile lahendamiseks tallinlanna Wendula Vrese ja Stockholmi elaniku Brigitte Medeborgi vahelise kohtuasja.
Ta volitas 1. veebruaril 1463 Riia peapiiskoppi Silvester Stodewescherit visiteerima Riia frantsisklaste kloostrit.
Ta taunis 9. märtsil 1464 Magdeburgi ja Riia peapiiskoppidele saadetud kirjas Uppsala peapiiskopi vangistamist.
Vaidlus Tartu piiskopkonnas.
Pius II määras 22. detsembril 1459 Tartu piiskopiks Helmich von Mallinkrodti ja lubas 24. veebruaril 1460 tal loobuda premonstraanlase ordurüüst. Pius II sätestas 3. novembril 1459 Tartu kapiitli volitused vakantsiperioodil. Ta saatis 3. detsembril 1461 Tartu piiskopile kirja piiskopikspühitsemise asjus.
Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast.
Pius II tunnustas 23. detsembril 1458 Saare-Lääne piiskopina Jodokus Hoensteini, kuid ekskommunitseeris Johann Vatelkanne ja tema järgijad.
Taani kuningas Christian I saatis 1458 ja 1459 seoses Saare-Lääne piiskopkonnaga seotud probleemidega paavstile mitmeid kirju.
Pius II manitses 31. detsembril 1459 Vatelkannet ja tema järgijaid, Vatelkanne pidi Saare-Lääne piiskopkonnast lahkuma, tema järgijad vabastati kirikuvandest.
Paavst saatis 23. augustil 1460 kirja Saare-Lääne piiskopile.
Sisepoliitika.
Mantova kongressilt naastes viibis Pius II veidi Sienas. Rooma naasma oli ta sunnitud Tiburzio de Maso tõttu, kes lõpuks kinni võeti. Tema ajal kimbutasid Kirikuriiki mässavad Campania parunid ning kondotjeerid.
Tolfa mägedes avastati maarjajääd, millega kauplemine andis paavstile uusi rahalisi vahendeid.
Ta andis San Marinole üle mõned Kirikuriigi kindlused.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Pius II määras 1463 ametisolevate abbreviaatorite arvuks 24. Ta moodustas komisjoni kuuria reformimiseks ja püüdis taastada kloostridistsipliini.
Ta tunnustas 4. veebruaril 1464 Würzburgi Sankt Andrease kloostri kirikut kollegiaalkirikuna.
Ta tunnustas 18. märtsil 1459 Colette’i rajatud kolettiinide ordut.
1459 andis ta välja bulla, milles nähti ette uue rüütliordu rajamine. See pidi kandma Petlemma Madonna nime ning selle peakorter pidi asuma Lémnose saarel.
Ta tunnustas 1459 tselliidi vendade ordut.
Liturgilised otsused.
Pius II lubas 1460 Saksi hertsogil pidada vigiiliat Neitsi Maarja templissetoomise pühal.
Apostel Andrease säilmed toodi tema ajal Rooma.
Teoloogilised vaidlused.
Pius II püüdis maha suruda valdeslaste ja hussiitide liikumist. Ta tühistas Baseli kompaktaadid, mis olid lubanud Böömimaal armulaua koos karikaga ("sub utraque specie"; utrakvism). Need plaanid põrkusid vastuseisule Böömimaal. Jiří oli salajasel kroonimisel vandunud taastada oma kuningriigis ühtsus Roomaga jumalateenimise viisides. Kuningat usaldades oli paavst tal aidanud tagasi saada katoliiklikku Breslau (Wrocław) linna. Aastal 1461 aga lubas Jiří oma alamatele Baseli kompaktaatide säilitamist. Aastal 1462 saabus Rooma saatkond, mis taotles Baseli kompaktaatide heakskiitmist. Pius ei nõustunud sellega, kuid läbirääkimistel ei jõutud enne Piuse surma mingi kokkuleppeni.
Vastased apelleerisid Piuse varasemale kontsiliarismile. Oma positsiooni selgitamiseks andis Pius seetõttu 1463 välja bulla 'In minoribus agentes' (seal ütleb ta: "Saatke välja Aeneas, võtke vastu Pius").
Ta kaitses kiriku õpetust endise Chichesteri piiskopi Reginald Pecocki (Peacocki) kirjutiste vastu.
Siena Katariina kanoniseerimine.
Pius II kanoniseeris 29. juunil 1461 Siena Katariina.
Kristlik eetika ja moraal.
1462 kuulutas Pius II orjanduse kristlasele suurimaks kuriteoks ("magnum scelus").
Onupojapoliitika.
Pius II pühitses oma sugulased Francesco Todeschini Piccolomini, Giacomo Ammannati-Piccolomini ja Niccolò Fortiguerra kardinalideks.
Kardinalide pühitsemine.
Pius II pühitses 13 kardinali 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius III. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast, 1 hispaanlane ja 1 austerlane.
Pius II kultuuriloos.
Pius II oli mitmekülgne ja viljakas kirjanik. Humanistid tervitasid tema valimist paavstiks, kuid nende pettumuseks ei saanud temast nende patrooni.
Tema kirjutised on kõrgel kirjanduslikul tasemel ning annavad elava ja tõepärase ettekujutuse tema ajastu vaimust. Tema töödest anti välja palju trükke. Esimesed teostekogud anti välja 1551 ja 1571. Kõik tema teosed on ladinakeelsed.
Tema tähtsaim teos "Pius II märkmed" avaldati 1584 Gobelinuse varjunime all. Tähtsaks ajalooallikaks on ka tema kirjad, samuti "Böömimaa ajalugu" ja "Keiser Friedrich III ajalugu", mis on osalt autobiograafiline.
Elu esimesel poolel kirjutas ta hulga traktaate oma aja poliitilistel ja teoloogilistel vaidlusteemadel ning esteetikast.
"Kosmograafia" oli mõeldud maailma geograafilise ja etnograafilise kirjeldusena. Sellest jõudis ta kirjutada ainult peatükid "Euroopast" ja "Aasiast". See töö tugines peamiselt klassikalistele kosmograafidele. Tema teost kasutas hiljem Christoph Kolumbus oma reiside planeerimisel.
Kaasaegsed imetlesid väga teda kui poeeti. Tema maine ilukirjanikuna tuleneb siiski suurelt jaolt tema "Eurialusest ja Lucretiast". Ta kirjutas ka komöödiad, millest on säilinud vaid üks.
Pius II on kirjutanud ka hulga kõnesid, mida on peetud ilukõnede eeskujudeks.
Pius II kodulinn Pienza sai planeeringu tema ideede kohaselt. Piuse 600. sünniaastapäeva puhul peeti Sienas 2. juulil 2005 "palio" (hobuste võiduajamine), mille võitis Nobile Contrada del Bruco linnaosa hobusega Berio, millel ratsutas Luigi Bruschelli (Trecciolino).
Pius II asutas 3. mail 1459 Valence’i ülikooli ja 12. novembril 1459 Baseli ülikooli.
Ta lubas 16. juulil 1459 kohalikul piiskopil asutada Alcalá ülikoolis mõned teaduskonnad.
Ta on viimane paavst, kelle elulugu on 'Liber pontificalises'.
Paavsti on freskodel kujutanud kunstnik Pinturicchio. Kunstnik Ferdinand Hetteš on paavsti kujutanud joonistusel. Trieste katedraali juures on paavsti kujutav büst.
Surm.
Pius II suri 14. augustil 1464 kella 23 paiku Anconas palavikku, olles siirdumas ristisõjale türklaste vastu. Juba 18. juunil Roomast siirdudes oli paavst haiglane.
Ta maeti algul Peetruse kirikusse, süda aga Anconasse. 1614 viidi tema säilmed üle Sant'Andrea della Valle kirikusse Roomas.
Hinnang.
Pius II-t on peetud oma ajastut iseloomustavaks isikuks.
"Catholic Encyclopedia" andmetel oli ta diplomaadina Friedrichile kasulik, sest oskas kõigile jätta mulje, et on nende andunud pooldaja.
Pius II peetakse üheks haritumaks paavstiks, kuid ta oli oma varasemate eluviiside tõttu ka üks suuremaid seiklejaid. Teda on peetud üheks keskaja väljapaistvamaks paavstiks. Erinevad autorid on olnud üksmeelel tema kultuursuse ja annete suhtes, kuid eriarvamusi on tekitanud tema sagedased poliitilised tööandja vahetused ja meelemuutused ning kohanemine olukordadega, millesse ta sattus.
Paavstina juhindus ta kiriku huvidest, kui mitte arvestada teatavaid onupojapoliitika ilminguid.


Assooride vapp.
Assooride vapp on Atlandi ookeanis asuvate ja autonoomse regioonina Portugali koosseisu kuuluvate Assoori saarte vapp.


Andre Agassi.
Andre Kirk Agassi (sündis 29. aprillil 1970 Las Vegases Nevadas) on USA tennisist. Võitnud 8 suure slämmi turniiri ning ühtekokku 60 turniiri.
Elukäik.
Agassi isa, Iraanis sündinud Immanuel (Mike) Agassi, oli poksija ning esinenud kaks korda olümpiamängudel. Tema unistuseks oli, et vähemalt ühest tema järeltulijast saaks tennisestaar. Andre, neljast lapsest noorim, oli tema viimane ja suurim lootus.
Andre Agassi alustas tennisemänguga kolmeaastaselt. Kui poiss sai kolmteist, saatis isa ta kuulsasse Bolletieri Tenniseakadeemiasse, kus õppisid parimad tennisistid. Tennisemängu harjutati viis tundi päevas. Agassi õppis akadeemias kolm aastat ja oli kooli säravaim täht. 16aastasena alustas ta profikarjääri.
Saavutused.
thumb
Isiklikku.
Andre Agassi on 180 cm pikk ja kaalub 80 kg.
Tal on kaks õde: Rita ja Tami ning vend Philip.
1997. aastal abiellus Andre Agassi Hollywoodi näitleja Brooke Shieldsiga. Kaks aastat hiljem suhe purunes, sest kumbki polnud nõus loobuma karjäärist abielu kasuks: Shields oli pidevalt filmivõtetel, Agassi reisis turniirilt turniirile.
Agassi ja Steffi Grafi suhe sai alguse 1999. aastal Prantsuse lahtistel tennise meistrivõistlustel. Pärast finaalturniiri vahetasid nad pilke ning vestlesid umbes paarkümmend minutit staadioni katakombides.
Suhe jõudis haripunkti sama aasta sügisel USA lahtistel võistlustel, kus Graf viibis juba pealtvaatajana. Hiljem nähti neid käsikäes jalutamas ning õhtustamas New Yorki Rosa Mexicano restoranis.
Agassi ja Graf hoidsid oma suhet kaua saladuses. Äkklaulatus toimus 22.oktoobril 2001. aastal Saksamaal vaid perekonna ja lähemate sõprade ringis.
Vaid neli päeva pärast pulmi tõi Steffi Graf ilmale poja, kes kaalus 2,6 kilo ja oli 50 cm pikk ning sündis neli nädalat planeeritust varem täiesti tervena. Poiss sai nimeks Jaden Gil. 3. oktoobril 2003 sündis nende perre tütar, kes sai nimeks Jaz Elle.
Välislingid.
Agassi, Andre
Agassi, Andre


Maret Ani.
Maret Ani (sündinud 31. jaanuaril 1982 Tallinnas) on Eesti endine profitennisist. Ta teatas 17. augustil 2011 karjääri lõpetamisest.
Seisuga 17. mail 2010 oli Maret Ani WTA edetabelis 229. kohal. Tema senine parim koht on olnud 63. (15. mail 2006).
Seni parim WTA koht paarismängus on 39. (5. aprill 2004).
Maret Ani harjutas neli aastat itaallasest treeneri Pierfrancesco Restelli käe all. Oktoobrist 2006 oli tema treener itaallane Alberto Bovone.
Saavutused.
Maret Ani karjääri üks paremaid tulemusi on 2006. aasta märtsis toimunud WTA kolmanda kategooria turniiril Acapulcos poolfinaali pääsemine. Poolfinaali pääsemiseks alistas ta hispaanlanna Laura Pous Tio 7:5, 6:2. Poolfinaalis tuli Anil alla vanduda Flavia Pennettale Itaaliast 3:6, 1:6.
Enne seda võitis ta ühe profiturniiri, tasemelt märksa nõrgema ITF-i võistluse 2005. aasta oktoobris St. Raphaelis, mille auhinnafond oli 50 000 dollarit.
Maret Ani karjääri kaalukaimaks saavutuseks on aga pääs 2,1 miljoni dollari suuruse auhinnafondiga WTA esimese kategooria turniiril Indian Wellsis 16 parema hulka. Kaheksandikfinaalis tuli Anil alla vanduda Saksamaa esinumbrile Anna-Lena Grönefeldile 1:6, 4:6. Turniir toimus märtsis 2006.
ITF turniirivõidud üksikmängus.
Maret Ani on võitnud seitse ITF-i turniiri.


Steve Cram.
Stephen Cram (ka Steve Cram; sündinud 14. oktoobril 1960 Gatesheadis) on Suurbritannia kergejõustiklane (800 m, 1500 m ja 1 miil).
Olümpiamängudel.
1984 hõbemedal 1500 m (3.33,40)
Maailmameistrivõistlustel.
1983 maailmameister 1500 m (3.41,59)
Euroopa meistrivõistlustel.
1982 Euroopa meister 1500 m (3.36,49)
1986 Euroopa meister 1500 m (3.41,09)


Madeira lipp.
Madeira lipp on Atlandi ookeanis asuva Portugali autonoomse piirkonna Madeira lipp.
12. septembril 1978 kasutusele võetud lipp koosneb kolmest vertikaalsest laiust (sinine, kollane, sinine). Kollase laiu keskel paikneb puna-valge Kristuse Rüütlite Ordu rist.


Mauritiuse vapp.
Mauritiuse vapp on Mauritiuse ametlik vapp.
Vapikilbil on kujutatud laev, palmid, punane võti ja valge täht. Vapikilpi ümbritsevad suhkrurootaimed ja dodo ning samburhirv. Vapilindil on ladinakeelne deviis "Stella clavisque maris Indici" (India ookeani täht ja võti).


Calixtus III (vastupaavst).
Calixtus III (ka: "Callistus III", "Callixtus III"; suri arvatavasti 1179) oli vastupaavst septembrist 1168 29. augustini 1178.
Paavstiks oli sel ajal Aleksander III. Calixtus III oli teine vastupaavst Friedrich Barbarossa ja Aleksander III vahelise vastuseisu ajal.
Ta oli pärit Arezzost ja tema nimi oli Giovanni. Enne vastupaavstiks saamist oli ta Strumi vallombrosiaanide kloostri abt. Itaalia keeles nimetatakse teda "Giovanni di Struma".
Giovanni oli Friedrich Barbarossa tugev ja varajane toetaja. Ta toetas ka vastupaavst Victor IV-t, kes tegi ta kardinaliks, nimetades ta Albano kardinalpiiskopiks.
Väike arv skismaatilisi kardinale valis ta 20. novembril vastupaavst Paschalis III järglaseks.
Calixtus oli põhiliselt vahend, mille abil Friedrich sai paavst Aleksander III-le survet avaldada. Tema toetuspiirkond oli väike. Ta resideeris Viterbos.
Kui Friedrich kaotas Legnano lahingu, oli ta 1. augustil 1177 sunnitud sõlmima Venezia rahu ning tunnistama Aleksandrit õiguspärase paavstina.
Calixtus oli veel mõnda aega vastupaavst Albanos, kuni alistus 29. augustil 1178 Aleksandrile. Pärast seda määrati ta kirikuvarade haldajaks Beneventosse, kus ta suri.


Airbus A320.
Airbus A320 on Airbusi lennukite perekond, kuhu kuulub neli lennukit (318–321), mis erinevad suuruselt ja lennukauguselt, kuid mille tehnoloogia ja peamised näitajad on samad. See võimaldab ühe selle perekonna lennukiga lennuõigused saanud piloodil lennata ka teiste samasse perekonda kuuluvate lennukitega. Ka on lennukisalongi läbimõõt samasugune.
Kere on väljast silindriline, läbimõõduga 395 cm. Salongi laius on seest 370 cm, lae kõrgus keskel 225 cm.
Airbusi kinnitusel on tegemist omas klassis kõige ostetavama lennukiga. Suurimaks konkurendiks on Boeing 737.
Kohtade arv on näidatud Airbusi pakutava tüüpsalongi kohta. Lennufirmad võivad paigutada istmeid kitsamalt või laiemalt.
Lennukitel Airbus A319LR ja Airbus Corporate Jetliner (Airbus A319CJ) on osa pagasiruumist asendatud täiendavate kütusetankidega, mistõttu lennukaugus on suurem, kuid laadung ja reisijate arv väiksem. Eralennukitena on Airbus tellimisel ehitanud ka pikemaid lennukeid.
A320.
A320 on kahte varianti A320-100 ja A320-200. A320-100 toodeti ainult 21 tükki.
A319.
A319 on A320 lühem versioon. Suurim operaator on easyJet.


Airbus A340.
Airbus A340 on neljamootoriline laiekereline reisilennuk.
Reisijaid mahub 263 kuni 419 ja lennukaugus on 6700–9000 meremiili (12 400 – 16 600 km).
A340 on sarnane kahemootorilise lennukiga Airbus A330. See võimaldab 1–3-päevase ümberõppega kasutada nende lennukite juhtimiseks samu lendureid (tavaliselt võtab teist tüüpi lennuki juhtimise loa saamine 25 päeva).
Lennukikere on silindriline, välisdiameetriga 564 cm. Salongi siselaius on 528 cm.
Euroopa lennukitootja Airbus on teatanud, et neljamootoriline Airbus 340, mida kasutavad näiteks nii SAS kui Finnair, võetakse 2011. aasta lõpus tootmisest maha, kuna selle lennukitüübi tellimise vastu pole keegi tundnud huvi juba pikemat aega.
Airbus 340 on ainuke lennukitüüp maailmas millega pole olnud ühtegi surmaga lõppenud õnnetust.
A340-200.
Airbus A340-200 on ainuke lennuk, mille tiivalaius on suurem lennuki enda pikkusest.
A340-500.
Airbus A340-500 on perekonnas kõige suurema lennukaugusega.


Airbus A350.
Airbus A350 on Airbusi väljatöötamisjärgus olev keskmise suurusega pikamaa lennuk.
Praegu väljatöötamisjärgus olevas Airbus 350 perekonnas on kaks lennukitüüpi.
Mõlemal on sama kere läbilõige. See oli silindriline, välisläbimõõduga 564 cm, nagu Airbus A300, Airbus A310, Airbus A330 ja Airbus A340 perekondadel, kuid erines õhemate seinte ja seetõttu mõnevõrra laiema salongi poolest. Neil on kaks mootorit.
Hiljem muutis Airbus plaane ja kavandab Airbus 350XWB lennukitüüpi, mille läbilõige erineb A300 omast, olles laiem.
A350-800 kannab kolmeklassilise salongi korral kuni 253 inimest 16 300 km kaugusele.
Suuremate mõõtmetega A350-900 mahutab 300 inimest kolmeklassilise salongi puhul. Maksimaalne lennukaugus 13 900 kilomeetrit.
A350 perekond jõuab planeeritavalt lennufirmadeni 2013. aastal.


Boeing 787.
Boeing 787 (ka "Dreamliner") on Ameerika Ühendriikide lennukivalmistja Boeing keskmise lennukaugusega kahemootoriline laiakereline reaktiivreisilennuk.
Lennuki esmalend toimus 15. detsembril 2009. Lennuk tõusis õhku Everettis Washingtoni osariigis, katselend kestusega kolm tundi kulges viperusteta.
Lennuki enamasti komposiitstruktuuriga kere välislaius on 577 cm, kõrgus 592 cm. Nii 787-8 kui ka 787-9 tiivaulatus on 60,1 m, kõrgus 17 m ja pikkus vastavalt 56,7 ning 62,8 meetrit.
Lennukite 787-8 ja 787-9 kolmeklassiline salong mahutab 223–259 reisijat, lennu-ulatuseks vastavalt 15 700 ja 15 400 kilomeetrit.
787 perekonna kolmas lennuk, 787-3 "Dreamliner" on planeeritud lühematele lennuliinidele ning seetõttu mahutab selle kaheklassiline salong 296 reisijat ning saavutab maksimaalse lennukauguse 6500 km.
Boeing 787 on 20% väiksema kütusekuluga reisija kohta ja suurema lastiruumiga kui selle senised analoogid.


Bombardier CRJ.
Bombardier CRJ, algselt lennuki "Canadair CL-600 Regional Jet" tähistus, on lennukiehitusfirma Bombardier Aerospace'i lennukite CRJ100 kuni CRJ1000 regionaal-lennukite sari.
CRJ100/200/440/700/705/900/1000 kabiinid on ühesuguse tehnilise lahendusega, mistõttu saavad selle lennukisarja ühe tüübi juhtimise omandanud piloodid täiendava õppeta juhtida juba ka teisi sama seeria lennukeid. Samuti on lennukitel samasugused hooldus-, teenindusnõuded, varustus ja seadmestik, mistõttu lennufirmad saavad selle seeria lennukeid kasutada väiksemate kuludega.
Omas lennukiteklassis edukad CRJ-id baseeruvad suurel osal Bill Lear-i LearStar 600 konstruktsoonil. Kanada firma Canadair ostis CL-600 Challenger tootmisõigused ning konstrueeris selle põhjal äriklassi lennuki. Seejärel alustas 1989. aasta märtsis juba Canadair'ga ühinenud Bombardier "Canadair Regional Jet-i" (CRJ) programmi. Praeguseks on reisilennufirmades kasutusel üle 1500 CRJ sarja lennuki. Nende hulgas
on CRJ100, 200, 440, 700, 701, 702, 705, 900 ja 1000 ja äriklassi lennukid Challenger 850/870/890, mis baseeruvad CRJ lennukitel.
CRJ100/200/440.
Esmalend mais 1991 ja liinilendudele võeti 1992. aasta oktoobris Lufthansa CityLine-s. CRJ-100/200 Pikema lennukaugusega mudelid järgnesid pärast CRJ200 (ER extended range, LR long range) millel olid parema sisejahutusega mootorid CF34-3B1.
CRJ700/700/701/702.
70 kohaline CRJ700 on CRJ-200 arendus, esmalend mais 1999, liinilendudele võeti kaks aastat hiljem. CRJ700 on võrreldes CRJ100/200 pikem ja laiem. Võimsamad mootorid CF34-8C1, tugevam telik ja esmakordselt CRJ-il eelitiib.
Märtsis 2005 tuli Bombardierilt suurema lennukaugusega CRJ700LR.
CRJ700 NextGen muudatusteks on suuremad reisijatesalongi aknad, uuenenud LED valgustusega interjöör, 27% rohkem pagasiruumi salongis ja komposiidist tagatiivad.
CRJ705/900.
79 kuni 90 kohaline CRJ900 on pikendatud versioon CRJ700-st. Lennukile kerele lisati vahesektsioon, millega kere pikenes 3,89 meetri võrra. Lennuk sai ka uuemad mootorid CF34-8C5 ja CF34-8C5A1. Hiljem lisandus ka CRJ900 vähendatud modifikatsioon CRJ705, 75 reisija kohaga. 10 esimeseklassi reisijakohaga CRJ705 hakkas lendama esmalt Air Canada Jazz lennufirmas 2005 aasta mais.


Boriss Pasternak.
Boriss Leonidovitš Pasternak (vene keeles Борис Леонидович Пастернак 10. veebruar (vkj 29. jaanuar) 1890 Moskva – 30. mai 1960 Peredelkino Moskva lähedal) oli venekeelne luuletaja ja kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1958; rahvuselt juut.
Pasternak sündis jõukas peres. Tema isa Leonid Pasternak (sündinud Issaak Pasternak) oli postimpressionistlik maalikunstnik, ema Rosa (sündinud Raitza Kaufman) oli kontsertpianist. Tema perekonnasõprade ja sagedaste külaliste hulka kuulusid heliloojad Sergei Rahmaninov ja Aleksandr Skrjabin, kirjanik Lev Tolstoi ja luuletaja Rainer Maria Rilke.
Skrjabinist inspireerituna astus Pasternak Moskva konservatooriumi, aga 1910 lahkus sealt ja astus Marburgi ülikooli filosoofiat õppima. Kuigi talle pakuti seal tööd filosoofia alal, naasis ta 1914 Moskvasse. Tema esimene luulekogu ilmus samal aastal ning oli mõjutatud Aleksandr Blokist ja vene futurismist. Kuid tema esimesed luuletused olid ilmunud juba 1913.
1920. aastatel ja 1930. aastate algul kuulus Pasternak tunnustatud ja armastatud vene poeetide hulka. NSV Liidu Kirjanike Liidu I kongressil 1934 soovitas Nikolai Buhharin nimetada Pasternaki Nõukogude Liidu parimaks luuletajaks.
Kuid järgmistel aastatel langes ta võimude silmis ebasoosingusse. Algas see 1935, kui ta koos Anna Ahmatovaga kirjutas Stalinile kirja, milles palus vanglast vabastada Ahmatova mehe ja poja. Stalin täitiski nende soovi. Kuid järgmisel aastal hakati Pasternaki avalikult laitma. 1937 ilmutas Pasternak suurt kodanikujulgust, keeldudes alla kirjutamast avalikule kirjale, milles kiideti heaks Mihhail Tuhhatševski ja tema kaaslaste surmamõistmine.
Aastal 1932 visandas Pasternak esimesed mõttekäigud oma romaanist, mis käsitles oma aja ja põlvkonna saatust. 1945. aasta lõpul alustas ta tööd kavandatud romaaniga, kuid õige pea jäi kirjutamine pooleli. Romaan "Doktor Živago" valmis detsembris 1955. Seda NSV Liidus avaldada ei õnnestunud, aga see smugeldati välismaale, kus ta ilmus Itaalias 1957. NSV Liidus ilmus "Doktor Živago" alles 1988. aastal. Kuid samizdati kaudu levis see NSV Liidus põranda all juba aastakümneid varem.
Aastal 1958 määras Rootsi Akadeemia Pasternakile "Doktor Živago" eest Nobeli kirjandusauhinna. 25. oktoobril saatis Pasternak Rootsi Akadeemiale telegrammi, milles tänas neid auhinna eest. Kuid 29. oktoobril saatis ta võimude survel uue telegrammi, milles loobus auhinnast.
NSV Liidus puhkes Pasternaki mustamise kampaania. See mõjus halvasti kirjaniku tervisele ja vähem kui kaks aastat hiljem ta suri.
NSV Liidu Kirjanike Liidu Moskva osakonna juhi Sergei Smirnovi hinnangul määrati Pasternakile Nobeli preemia sellepärast, et ta kirjutas NSV Liidust halvasti. Smirnov kirjutas Rootsi Akadeemia kohta: "Nad jätsid märkamata Tolstoi, Gorki, Majakovski ja Šolohhovi, kuid selle eest märkasid Buninit. Ning alles pärast seda, kui temast sai emigrant, ja ainult sellepärast, et ta sai emigrandiks ja nõukogude rahva vaenlaseks."
Pasternaki järgi nimetati asteroid 3508 Pasternak, mille 1980 avastas Ljudmila Karatškina.


Neli õilsat tõde.
Neli õilsat tõde ütles Gautama legendi järgi esimest korda välja oma esimeses jutluses, mille ta pidas Varanasi linna lähedal esmalt hirvedele ja siis oma saatjatest rändaskeetidele. Kirja on see õpetus pandud Dhammacakkappavattana (paali k 'seadmuseratta käivitamine') suutras.
Mahajaana budismi traditsioon tunneb nelja õilsa tõe mõnevõrra erinevat versiooni, mille järgi kannatus tuleneb buddha igavikulise loomuse mittemõistmisest ning kannatuse kõrvaldamise teeks on buddhaloomuse saavutamine ("tathagatagarbha").


Stonehenge.
Stonehenge asub Salisbury tasandiku kriidimadalikul Lõuna-Inglismaal.
Nimi "Stonehenge" on pärit saksidelt ja tähendab rippuvaid kive.
Esimesena asus Stonehenge’i uurima 17. sajandi arhitekt Inigo Jones, kes pidas seda roomlaste templiks. 18. sajandil arvas antikvaar ja vabamüürlane William Stukeley, et Stonehenge on kunagine druiidide pühamu ja järelikult on selle rajanud druiidid.
Tänapäevaste vahenditega on tehtud kindlaks, et Stonehenge on palju vanem ja selle rajajaks ei saa olla roomlased ega druiidid.
Stonehenge on kromlehh ehk menhir ja dolmen ühes ehitises.
Stonehenge’i ehitamine.
Stonehenge'i ümbritseb avatud Wiltshire maastik, kus on toimunud palju ajalooliselt tähtsaid sündmusi ning elanud hulk rahvaid.
Suured sinakad kiltkivid, millest Stonehenge on ehitatud, on kohale toodud Lõuna-Walesist. Transportimiseks kasutati ilmselt merd ja Avoni jõge.
Stonehenge'i ümbruses on palju objekte, mis annavad tunnistust suurest poolnomaadide kogukonnast (Woodhenge, Durrington Walls, Cursus ning enam kui 350 muistset kalmet). Poolnomaadid kasvatasid Salisbury ümbruses loomi ja nisu ning nende elus oli tähtsal kohal jumalate kummardamine.
Ehitamine algas umbes 5500 aastat tagasi ehk 3500 aastat eKr. Inglise arheoloog Richard Atkinson jõudis eelmise sajandi keskel järeldusele, et esialgne Stonehenge oli ringikujuline ja teda ümbritses vallikraav koos 56 süvendiga (nn. Aubrey augud). Esimesena on püstitatud Kannakivi, mis asub monumendi sissepääsu juures.
Teine ehitusejärk algas 3200 aastat eKr. Uutest ehitisest moodustus paralleelne seljakute rida, mis sidus ehitise Avoni jõega. Ka selle ehitamise aja 80 kivi pärinevad 320 kilomeetri kauguselt Prescelly mägedest Kagu-Walesis. Kivisid transporditi parvedel alguses mööda merd ja seejärel mööda Avoni jõge. Maismaal kasutati vedamiseks ilmselt rullikuid, sest nomaadid ratast ei tundnud. Alguses moodustati kiltkividest ringid, aga need lammutati peagi ja nende asemele toodi hiiglaslikud kivisambad, mis annavad tooni monumendis ka tänapäeval. Suurimad neist kaaluvad kuni 26 tonni ja nende kohaletoomiseks kasutati ära kogu kohalik tööjõud. Varem arvati, et seda tegid orjad, ent poolnomaadid ei pidanud orje. Stonehenge’i ehitavad meistrid pidid olema väga osavad, sest selle aja tööriistad olid primitiivsed. Kivid olid risti teiste peale vinnamiseks väga rasked ja nad tuli valmis raiuda piinliku täpsusega, et nad püstistele kividele püsima jääksid. Kõige keskele püstitati kolmikkivi hobuserauakujuliselt, mida on näha ka tänapäeval. Kiltkivid, mis lammutati, paigutati hiljem uuesti megaliitide ringi sisse ning neid võib pidada väikesteks tugisammasteks. Pearingist väljapoole kaevati veel palju auke, kuhu kavatseti paigutada veel suuri kivisambaid, millest pidi moodustuma veel 3 välisringi. See töö jäi siiski katki.
Viimased muudatused ehitises tehti umbes 2000 aastat eKr. Selle käigus võeti väiksemad kiltkivid uuesti tugede kohalt maha ja paigutati praegusesse asendisse ringi keskel. Samal ajal paigutati ühe kolmikkivi ette suur roheline liivakivist rahn, mis on samuti pärit Lõuna-Walesist. Praegu nimetatakse seda rohelist liivakivi altarikiviks.
Otstarbest.
Stonehenge'i otstarbe kohta on püstitatud palju hüpoteese, kuid täit tõde pole selgunud. On arvatud, et ta oli observatoorium, ohvripaik või pühakoda.
Stonehenge’il pidi olema väga tähtis otstarve, sest niisama ei oleks hakanud tuhanded inimesed nägema nii suurt vaeva ja kulutama oma aega. Kindlasti kasutati Stonehenge’i matusetalitusteks, sest sealt on leitud paljude inimeste säilmeid ja märke ohvrite toomisest. Arvatakse, et Aubrey augud tähistasid sissepääsu allilma.
Stonehenge’i ringikujuline põhikuju viitab võimalusele, et Stonehenge'i kasutati astronoomilisteks vaatlusteks, nende abil loodi baaskalendreid, määrati aastaaegade vaheldumist ja vaadeldi taevakehi. Selle vaatluse täpsus on siiski väga kaheldav ja suurt kasu see poolnomaadidele anda ei saanud.
On püstitatud hüpotees, et Stonehenge oli kõigile 12 taevajumalale püstitatud kosmiline tempel. Stonehenge’i rajajad ei saanud olla lihtsad talupojad, neil pidi olema oma suhteliselt kõrgelt arenenud kultuur. Võib-olla olid nad sama arenenud või isegi paremini arenenud kui egiptlased, aga kirjalikke allikaid selle kohta pole.
Stonehenge jäeti maha umbes 3000 aastat tagasi, kuid oma maagilist tähendust pole ta siiani minetanud. Rahvakogunemisi on peetud selles kohas aastasadu ning kohalikud inimesed arvavad, et nendel hiidrahnudel on tervendav mõju.
Tänapäev.
Kahjuks on Stonehenge’ist alles ainult tema kunagise uhkuse vari. Algset kuju saab ette kujutada, sest kivide kohad on välja selgitatud. Üle poole kividest on kas kadunud või muru all. Kui seda hiigelmonumenti oleks olnud võimalik 4000 aastat tagasi linnulennult vaadata, oleks saanud näha nn. hiiglaste tantsu ning selgelt oleks näha ehitise kolm etappi. Monumendil oli neli komponenti, mis suundusid väljast sissepoole. Ringi, mida võime praegu aimata, kattis kunagi katkematu sillus ning "hobuseraua" keskel asus suur altarikivi, mida tänapäeval samuti näha pole.


Metakeel.
Loogikas, matemaatika alustes ja keeleteaduses nimetatakse metakeeleks keelt, milles kirjeldatakse teist keelt (objektkeelt).
See võib viidata igale terminoloogiale või kasutatavale keelele, et arutada keelt ennast: kirjalikku grammatikat, või arutelu keelekasutusest.
Väga sageli eristatakse väljendeid metakeeles sihtkeelest "kaldkirja" kasutamisega, viidetega või tehakse nende jaoks eraldi rida.


Joan Salvat-Papasseit.
Joan Salvat i Papasseit (16. mai 1894 Barcelona – 7. august 1924) oli katalaani luuletaja, üks katalaani kirjanduse avangardi olulisemaid esindajaid. Tema kirjanikunimi oli Joan Salvat-Papasseit.
Varane elujärk ja esseistika.
Tema isa oli katlakütja Barcelona ja Cádizi vahet sõitval kaubalaeval.
Isa hukkumise järel 1901 jäi koos ema ja noorema vennaga sissetulekuta. 1906 – 1917 töötas erinevates kohtades, kuni doki öövahi kohani välja.
1914. aastal liitus radikaalse "Juventud Socialista"ga, alates 1915 hakkas tegema kaastöid sellistele mässumeelsetele väljaannetele nagu Reusi "Justícia Social", "Sabadell Federal" ja "Los Miserables". Ta innustus anarhismist ning võitles vihaselt tööliste olukorra parandamise eest. Tema artiklid ilmusid enamasti Gorkiano varjunime all, imetlusest Maksim Gorki vastu. Paljud neist artiklites koondas hiljem kogumikesse "Glosas de un socialista" ("Sotsialisti ääremärkused" 1916) ja "Humo de fábrica" ("Vabriku suits" 1918). Samuti andis ta 1919. aastani välja katalaanikeelset ajakirja "Un enemic del poble" ("Rahva vaenlane", väljaanne sai nime Henrik Ibseni näidendi "Rahva vaenlane" järgi). Selles avaldas mõtteid inimliku kõlbluse teemadel, inspireerituna Nietsche filosoofiast ja Joaquim Torres-Garcia ideoloogiast.
Sel ajajärgul kirjutas ta peaasjalikult kastellaani keeles, alates 1919 üksnes katalaani keeles.
Luule.
Tugeva isikliku kriisi ja sotsialismis pettumise tulemusena hülgas ta poliitika ja pühendus kuni elu lõpuni poeesiale. Kuid luuletamise kõrval on ta jätkuvalt kultuuri propageerija, mida näitab ka tõsiasi, et ta pani aluse kolmele ajakirjale. "Un enemic del poble"le järgnes "par excellence" avangardistlik "Arc Voltaïc" (1918), milles teeb koostööd Joan Miró ja Torres-Garciaga ning "Proa" (1921). Viimane on oma loomult pigem postavangardne, avaldades luuletusi ja rahvuslikkusest kantud tekste. Tema teeneks on ka kirjastuse "Salvat-Papasseit Llibreters" rajamine.
Tema esimene katalaanikeelne luuletus "Columna vertebral" koos programmiliste tekstidega "Soc jo que parlo als joves" ("Mina olen see, kes räägib noortele" 1919) ja "Concepte de poeta" (1919) ning koos esimese katalaani futuristliku manifestiga ("El manifest Contra els poetes amb minùscula" 1920) väljendavad püüdu ms. Marinetti futurismi ja Apollinaire'i "esprit nouveau" poole.
Teda kütkestasid telegraaf, raadiolained, tramm jt taolised leiutised. Rafael Barradas'e ja Torres-Garcia illustratsioonidega luulekogus "Poemes en ondes hertzianes" avastab ta futurismi ja otsib isiklikku lähenemist luulele.
Tema 1923 ilmunud kogu "El poema de la rosa als llavis" ("Poeem roosist huulte vahel") on peetud üheks paremaks Euroopa erootilises kirjanduses.
Haigestunud tuberkuloosi, halveneb tema tervislik seisund. See peegeldub ilmekalt luuletustes "Tot l’enyor de demà" ("Kogu igatsus homse järele") kogust "L’irradiador del port i les gavines" ("Sadama ja kajakate majakas") ja "L’ofici que més m’agrada" (kogust "Óssa Menor" ("Väike karu"). Neist esimeses unistab haige sellest, kuidas ta hommikul haigevoodist tõuseb, teises aga kirjeldab poeet, kes on ise füüsiliselt töövõimetu, viie elukutse kaunidust. Haigus viib poeedi 30 aastasena.
Tema luuletusi on helindanud Rafael Subirachs ja Guillermina Motta, eriti aga Joan Manuel Serrat. Viimane neist pühendas luuletajale laulu "Cançó per a Joan Salvat-Papasseit", põimides oma sõnu poeedi sõnadega "I no sóc modest i estic enamorat d’aquests ulls meus petits..." (Ma ei ole tagasihoidlik ning olen armunud oma väikestesse silmadesse).
Välislink.
Salvat i Papasseit, Joan
Salvat i Papasseit, Joan
Salvat i Papasseit, Joan


Motala ström.
pisi
Motala ström on jõgi Euroopas Rootsis. Algab Vätternist. Voolab valdavalt itta. Suubub Norrköpingis Läänemerre.


Cotopaxi.
Cotopaxi [kotop'ahhi] on tegevvulkaan Lõuna-Ameerikas Ecuadoris.


Björn Borg.
Björn Rune Borg (sündis 6. juunil 1956 Stockholmis) on Rootsi tennisist.
Borgi on tihti loetud kõigi aegade parimaks tennisistiks Euroopas, kui USA tennisist Pete Sampras on kõikide aegade maailma parim. Borg võitis suhteliselt lühikese karjääri jooksul kokku 11 suure slämmi turniiri - Wimbledoni viis korda ja Roland Garrosi rekordiliselt kuus korda. Australian Openil osales Borg ainult korra 1974. aastal, kus ta langes välja kolmandas ringis. US Open-il jäigi Borgil võit saamata, kuigi jõudis neli korda finaali. Ta on International Tennis Federationi maailmameister aastatel 1978-1980.
Borg võitis ühtekokku 73 ATP turniiri.
Vastupidava füüsilise ettevalmistuse ja tugeva närvikavaga tuntud Borg sai sellised hüüdnimed nagu "jäämägi" ja "tagajoonemasin". Tema tunnuseks oli peapael ja pikad juuksed ning 6-0 võidud.
Sportlase karjääri järel üritas ta riideäris edu saavutada. Firma siiski läks pankrotti ja Borg pidi maja maha müüma. Ta on hiljem avalikkusele rääkinud, et tippsportlase karjääri järel kasutas mitmeid aastaid kokaiini, mis põhjustas mitmeid tagasilõõke tema elus.
3. märtsil 2006. aastal teatas ta, et müüb viis Wimbledoni võidukarikat rahaliste raskuste pärast. Oksijonifirma
Bonhams arvestas müügihinnaks 200 000 naelsterlingit. Lisaks karikatele tahtis ta maha müüa ka kaks tennisereketit. Meedias arvati siiski seda, et Borg teeskleb oma majandusraskuste kohta, et mitte maksta lisaraha endisele firma kaasomanikule.


Daiseni vulkaan.
Daisen (jaapani 大山 'suur mägi') on vulkaan Honshū saarel Jaapanis Tottori prefektuuris.
Daisen asub mere kaldal, Honshū põhjarannikult 20 km lõunas. See muudab ta kaugele nähtavaks ja ta tundub eriti suurena.
Daisen kuulub Jaapani 100 kuulsaima mäe hulka.
Esmamainimine ja nimed.
Esimest korda mainiti seda mäge aastal 733 nime all "Ōkami-take", mis sõna-sõnalt tähendab 'suure jumala mägi'. Hiljem on teda nimetatud ka "Hōki Fuji" ja "Izumo Fuji", sõltuvalt sellest, kummal mäeküljel ütleja oli, sest Daisen jäi vanasti Hōki provints ja Izumo provintsi piirile.
Teke.
Vulkaan asub Edela-Honshū vulkaanilises kaares, kus Filipiini laam sukeldub Hiina-Korea platvormi alla.
Daisen on liitvulkaan ning on tekkinud paljude aastatuhandete pikkuse vulkaanilise tegevuse tulemusena. Pursked selles piirkonnas algasid 1,8 miljonit aastat tagasi ja tekitasid umbes pool miljonit aastat tagasi nn Vana Daiseni. Vana Daiseni kaldeerasse hakkas 50 tuhat aastat tagasi teise pursete seeria tulemusel tekkima tänapäevane Uus Daisen. See protsess algas nii vägeva purskega, et sellest pärit vulkaanilist tuhka on leitud isegi Honshū põhjaosas olevast Tohoku prefektuurist, ja lõppes 10 tuhat aastat tagasi (hiljem pole Daisen pursanud).
Tempel.
Mäe küljel umbes poolel mäe kõrgusest on budistlik tempel Daisen-ji, mille asutas Tendai sekt juba Heiani perioodil aastal 718.
Tipud.
Mäel on kolm kõrgemat tippu. Kõige kõrgem on Kengamine (1729 m), teine on Misen (1709 m).
Ronimine.
Ilma Daisen-ji templi munga juuresolekuta on mäe otsa ronida karmilt keelatud ja kuni Edo perioodini ei tohtinud lihtrahvas üldse mäe otsa ronida.
Aastal 2000 toimus Tottoris maavärin, mille järel tunnistati mägi ebastabiilseks: mõned tema tipud on kokkuvarisemise äärel. Nii näiteks on mäe Kengamine tipule üldse keelatud ronida, minna tohib üksnes Miseni tipule. Tõus Daisen-ji templist Miseni tipule kestab 3 tundi.


Veepall 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Veepall 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 14.–26. oktoobrini.
Austraalia kvalifitseerus olümpiamängudele, kuid otsustas mitte osaleda. Sportlased hankisid omal käel piletid ja elukoha Méxicos. Austraalia Olümpiakomitee kaebas ROKile ja Austraalia meeskonnal ei lubatud võistelda.
Poolfinaalid.
Viimase koha mäng: Brasiilia – Araabia Ühendemiraadid 5:3
13. koha mäng: Kreeka – Brasiilia 5:2
11. koha mäng: Mehhiko – Jaapan 5:4
9. koha mäng: Hispaania – Saksa FV 7:5
7. koha mäng: Holland – Kuuba 8:5
5. koha mäng: USA – Saksa DV 6:4
Pronksimäng: Ungari – Itaalia 9:4 (või 6:4)
Finaal: Jugoslaavia – NSV Liit 13:11 (normaalaeg 11:11)
1. Jugoslaavia: Ozren Bonačič, Dejan Dabovič, Zdravko Hebel, Zoran Jankovič, Ronald Lopatny, Uroš Marovič, Miroslav Poljak, Dorde Perišič, Mirko Sandič, Karlo Stipanič, Ivo Trumbič.
2. NSV Liit: Juri Grigorovski, Boriss Grišin, Vadim Guljajev, Leonid Ossipov, Vladimir Semjonov, Aleksandr Sidlovski, Vjatšeslav Skok, Oleg Vovin, Aleksei Barkalov, Aleksandr Dolgušin, Givi Tšikvanaja.
3. Ungari: András Bodnar, Zoltan Dömötör, László Felkal, János Konrad, Ferenc Konrad, Mihaly Mayer, Endre Molnár, Denes Pocsik, László Sarosi, János Steinmetz, István Szivos.


Eritrea vapp.
Eritrea vapp on Eritrea ametlik vapp. See võeti kasutusele 24. mail 1993.
Vapil on kujutatud üksküürkaamelit looduslikus keskkonnas. Seda ümbritseb õlipuupärg ja sinine lint kirjadega "Eritrea Riik" inglise, tigrinja ja araabia keeles.


1346.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad
Aastad: 1341 1342 1343 1344 1345 - 1346 - 1347 1348 1349 1350 1351


1345.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad
Aastad: 1340 1341 1342 1343 1344 - 1345 - 1346 1347 1348 1349 1350


1344.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad
Aastad: 1339 1340 1341 1342 1343 - 1344 - 1345 1346 1347 1348 1349


1343.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad
Aastad: 1338 1339 1340 1341 1342 - 1343 - 1344 1345 1346 1347 1348


1342.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad
Aastad: 1337 1338 1339 1340 1341 - 1342 1343 1344 1345 1346 1347


1341.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad
Aastad: 1336 1337 1338 1339 1340 - 1341 - 1342 1343 1344 1345 1346


1340.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1290. aastad 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad - 1340. aastad - 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad
Aastad: 1335 1336 1337 1338 1339 - 1340 - 1341 1342 1343 1344 1345


Paulus II.
Paulus II (Pietro Barbo, 23. veebruar 1417 – 26. juuli 1471) oli paavst 1464–1471. Ta oli 211. paavst.
Pietro Barbo sündis jõuka kaupmehe Niccolò (või Nicola) Barbo ja Polissena (või Polixena) Condulmeri pojana. Tema ema oli Eugenius IV õde.
Barbo kavatses nooruses omandada isa ametit, kuid Eugenius IV saamisel paavstiks siirdus ta tema teenistusse Rooma. Barbo sai oma hariduse paavstipalees, kus tema õpetajaks oli Georgios Trapezuntios.
Barbo osales 1455 Orsini ja Colonna suguvõsade vahelise vaherahu sõlmimisel. Jaanuaris 1458 vahendas ta Calixtus III ja Napoli kuninga vaherahuläbirääkimisi. Ta aitas Calixtus III surma järel augustis 1458 Pedro Borjal põgeneda Roomast. 22. jaanuaril 1459 siirdus ta koos Pius II-ga Mantovasse ja suvel 1464 Anconasse.
Kardinal Barbo osales 4 konklaavil 1447–1464.
1464. aasta konklaav.
Paulus II valiti paavstiks 30. augustil 1464 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. septembril kardinal Rodrigo de Borja y Borja poolt. Väide, nagu ta oleks soovinud omada paavstluse ajaloos ainulaadse nähtusena paralleelnimetust Formosus II ja mõningatel andmetel ka Marcus II, tugineb eelkõige kardinal Giacomo Ammannati-Piccolomini mälestustele.
27.–30. augustil 1464 toimunud konklaavil osales 19 kardinali. Paulus II osutus valituks 2 voorus. 1 voorus sai ta 11 häält, kuid ülejäänud hääled said kardinalid Ludovico Trevisano ja Guillaume d'Estouteville. 2 voorus sai Barbo 14 häält ja osutus valituks.
Kuigi iga kardinal oli konklaavil kohustatud tunnustama 18-punktilist kava, mille järgi tuli valituksosutumisel kokku kutsuma 3 aasta jooksul oikumeenilise kirikukogu, teatas Paulus II pärast konklaavi, et tunnistab neid punkte vaid põhimõtetena.
Sõda Türgiga.
Paulus II jätkas oma eelkäijate välispoliitikat üleskutsetes sõjaks türklaste vastu, mille rahastamiseks kasutas ta Kirikuriigis avastatud maarjajää ekspordilt saadud tulusid. Ta rahastas sõjaks türklaste vastu mitmeid Euroopa valitsejaid, nagu Skanderbegi ja 1470 kuulutas välja ristisõja. Otsides liitlasi türklaste vastu, sõlmis ta lepingu Pärsia valitseja Uzun Hassaniga.
Suhted Prantsusmaaga.
Prantsusmaa kuningaga suheldes kasutas Paulus II austavat tiitlit: "Rex Christianissimus" (kõige kristlikum kuningas), mille Leo X hiljem kinnitas kuningale ametlikuks tiitliks.
Suhted Saksamaaga.
Aastal 1468 külastas Roomat Saksa-Rooma keiser Friedrich III, kes soovis oikumeenilise kirikukogu korraldamist Konstanzis. Paavst saatis kardinal Piccolomini legaadina Saksamaale.
Suhted Tšehhiga.
Paulus II ekskommunitseeris 23. detsembril 1466 Tšehhi kuninga Jiří Poděbradi ja kutsus kristlasi tema vastu ristisõtta.
Suhted Venemaaga.
Paulus II kavatses pidada oikumeenilisi taasliitumisläbirääkimisi 1054 tekkinud skisma lõpetamiseks, saates saadikuid Moskva suurvürsti Ivan III juurde ja kavandas Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI venna Thomas Palaiologose tütre Sofia Palaiologa abielu temaga, kuid suri enne läbirääkimiste alustamist.
Suhted Itaalia riikidega.
Aastal 1469 puhkes Põhja-Itaalias Francesco I Sforza surma järel sõda ja Paulus II eestvedamisel sõlmiti 22. detsembril 1470 Itaalia riikide liit. Ta andis 12. aprillil 1471 Borso d'Estele Ferrara hertsogi tiitli.
Paulus II ja Eesti .
Paulus II sätestas 20. juunil 1465, et Riia peapiiskopkonna piiskopid peavad Riia peapiiskopile andma vande, ja lisas täpse vandevormeli.
Ta volitas 12. detsembril 1467 Tallinna piiskoppi Ewehard Callet ja Padise kloostri abti otsustama Tartu piiskopi kohtuasjas Heinrich Koskuli ja Theoderich von Ropa vastu.
Ta volitas 18. mail 1468 Breslau piiskoppi kaotama Preisimaal interdikti.
Paulus II saatis 17. veebruaril 1470 kirja Saare-Lääne praostile Brochard Trupenichtile.
Ta määras 16. märtsil 1471 Tartu praosti Jakob von Viscei Preisimaal ja Liivimaal generaalkollektoriks.
1471 appelleeris Nicolaus Uexkülli lese Anna prokuraator Bartholomäus von Tiesenhausen paavstile Wollusti mõisa pärast käiva protsessi asjus.
Piiskoppide määramised .
Paulus II kinnitas 5. detsembril 1468 Tartu piiskopiks Andreas Peperi ja määras 17. juunil 1471 Saare-Lääne piiskopiks Peter Wetbergi.
Sisepoliitika.
Paulus II likvideeris 1465 Kirikuriigis Anguillara krahvide võimu ja 1469 taastas Rooma linna vabariikliku administratiivkorra. 1468 avastati vandenõu paavsti vastu.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Paulus II saatis 1466 laiali paavstliku abbreviaatorite kolleegiumi, mis taastati uuesti Sixtus IV ajal.
Ta määras Chambery kiriku kapiitli paavsti jurisdiktsiooni alla.
1468 tunnustas ta keiser Friedrich III poolt asutatud Püha Georgi rüütliordut.
Ta kinnitas 15. oktoobril 1466 Saksa ordu privileegid.
Liturgilised otsused.
Paulus II moodustas 1467 komisjoni uurimaks Neitsi Maarja pildi imelist ilmumist Genazzanos.
Paavsti 19. aprilli 1470 otsuse järgi tuli juubeliaastat pidada senise 33 aasta asemel iga 25 aasta tagant.
Teoloogilised vaidlused.
Paulus II likvideeris Kirikuriigis fratitselli liikumise.
Portugali Fernando õndsakskuulutamine.
Paulus II kuulutas 1470 õndsaks Portugali Fernando.
Kristlik eetika ja moraal.
Paulus II organiseeris Roomas vaeste abistamist.
Onupojapoliitika.
Paulus II sugulased Marco Barbo, Giovanni Battista Zeno ja Giovanni Michiel said kardinalideks.
Kardinalide pühitsemised.
Paulus II pühitses oma valitsemisajal 10 kardinali 2 konsistooriumil, kaasaarvatud hilisema paavsti Sixtus IV. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 prantslane, 1 inglane ja 1 ungarlane. Ta kohustas kardinale kandma punast birettat.
Paulus II kultuuriloos.
Paulus II-le meeldisid vaatemängud, spordivõistlused ja karnevalid, mida rahastasid paavsti nõudel juudid. Paulus II kogus antiikset kunsti. Tema ajal toodi Rooma esimene trükipress ja Roomas taastati antiikmonumente.
Paulus II resideeris alates 1466 erinevalt oma eelkäijatest Vatikani asemel Palazzo San Marco palees.
Aastal 1466 vangistati paavsti käsul ajaloolane Bartolomeo Platina.
1468 suleti Rooma akadeemia, mida Paulus II süüdistas paganlikus kultuses ja moraalses degeneratsioonis ning korporatsioonid maksustati "quindemiaga".
Kardinalina alustas ta 1455 San Marco kiriku rekonstrueerimist Roomas.
1471 kohtus paavstiga Matteo Maria Boiardo.
Surm.
Paulus II suri 26. juulil 1471 Roomas südamerabandusse ja maeti Vatikani basiilikasse.
Hinnang.
Salvador Miranda andmetel oli Paulus II väga rikas ja suuremeelne. Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly järgi oli Paulus II üsna edev.
Kuna renessansiaja paavstide kohta oli 15. sajandil liikvel mitmesuguseid kuuldusi, siis seejuures tuleb arvestada, et valdavalt on nende juttude paikapidavus kaheldav. Paulus II-st kritiseeris eriti ajaloolane Platina, kelel paavst oli lasknud vangistada. Gregor Heimburgist süüdistas paavsti ebamoraalsuses.


Ilu.
Ilu on tajutava objekti (isiku, olendi, eseme, vaatepildi, helikombinatsiooni vm) omadus või omaduste kombinatsioon, mis tekitab meeldiva aistingu. Teadvuse osa, mis hindab, kas tajutav objekt on ilus, nimetatakse ilumeeleks.
Kui midagi peetakse ilusaks, tähendab see enamasti ühtaegu nii kirjeldust kui ka hinnangu andmist. See, mida peetakse ilusaks, on arvatavasti osalt üldinimlik (bioloogiliselt tingitud), osalt kultuuriliselt tingitud ning osalt sõltub inimese individuaalsest ilumeelest ja maitse-eelistustest. Eri teooriate kohaselt on ilu aluseks vormi ja struktuuri tasakaalustatus ja kooskõlalisus (üks tuntumaid näiteid on kuldlõige) või siis otstarbekohasus.
Eesti rahvapärimuses on ilu ja väärtuse probleemi käsitletud mitmest vaatenurgast. Tuntuim iluteemaline vanasõna on "ilu ei saa patta panna".
Antiikaja ilukäsitlus.
Antiikses esteetikas ei olnud ilu keskne väärtus ega ainus esteetilise hinnangu saanud nähtus, vaid see oli tihedas seoses teiste, tähtsamate esteetiliste väärtustega. Demokritose, Platoni, Aristotelese ja Plotinose järgi põhines ilu eelkõige mõõdul, korral, kindlapiirilisusel, harmoonial ja sümmeetrial. Algseks peeti vaimset ilu, mis ei avaldu niivõrd kauni vormi ega sellest saadava meeldiva meelelise muljena kui otstarbekuse, korra ja mõistuspärasusena.
Vaimne ilu arvati väljenduvat kehalises ilus. Klassikalisel ajajärgul sai kunstiteose täiuslikkuse kriteeriumiks vaimu ja keha ilu harmooniline ühtsus (arhailise ajastu kunst selleni veel ei küündinud). Hellenismi ajal jäi see taas tahaplaanile ja asendus ilusa eseme idealiseerimisega ilma harmooniat taotlemata.
Aristotelese järgi kehastus eeskuju andev ilu kõiki ideaale ühendavas ilusas inimeses. Eriti kauniks peeti tema järgi vaba inimese ühiskondlikke tunnuseid: kuulsust, väärikust, autunnet, rikkust ja sõltumatust tööst. Eriti alandav oli niisugune töö, mis ei nõudnud kunstimeelt.
Ilu pidi pakkuma ka naudingut, kuid Sokratese ja Cicero järgi oli ta lahutamatu kasulikust ning Platoni järgi võis ilu paljudel juhtudel samastada heaga.
Pärast Kreeka linnriikide ja neis kehtinud ühiskondlike suhete langust kandus ilukäsitluse peatähelepanu ilult kui ühiskonna ja kunsti nähtuselt nii-öelda loomulikule ilule – seda lootis stoa avastada looduses ja kosmoses.
Keskaja ilukäsitlus.
Giovanni Boccaccio ei kirjeldanud oma raamatus "Dekameron" ilusaid inimesi, vaid üksnes inetuid. Nimelt oli ta veendunud, et inimene saab ilus olla ainult ühel viisil, inetu aga väga paljudel. "Tuhandes ja ühes öös" ilusaid inimesi küll kirjeldati, aga neid kirjeldati kõiki ühesugustena. Tänapäeval seevastu usutakse, et inimene saab ka ilus olla paljudel viisidel.


Parmenides.
Parmenides (umbes 540 – 480 eKr) oli vanakreeka filosoof, kelle kodulinnaks oli Elea linn Suur-Kreekas (praegune Velia linn Lõuna-Itaalias) ja keda loetakse vastavalt oma kodukohale eleaatide koolkonda kuuluvaks ning klassifitseeritakse eelsokraatikuks, nagu kõiki Sokratesele ajalooliselt eelnevaid filosoofe.
Parmenidest peetakse teoreetilise filosoofia rajajaks ja arvatakse, et ta oli Xenophanese õpilane.
Tema filosoofilisest teosest, mille pealkirjaks olla olnud "Peri physeōs" ("Loodusest" või ka "Loomusest"), on säilinud kümmekond fragmenti (kokku umbes 150 rida). Teos on kirjutatud luulelis-mütoloogilises vormis ja koosneb kolmest osast, millest esimene on eelkõne (prooimion), kus autor laseb enda poole pöörduda jumalannadel, Themisel ja Dikel, ning lausuda juhatussõnad mõtlemise teel käimiseks, teine osa käib tõe (aletheia) kohta olles mõtlemise ainuõige tee ja kolmas käib näivuse/arvamuste (doxa) kohta, mis on mõtleja silmis "kahepäiste" ja ekslike surelike tee. Arvatakse, et eelkõnest on suurem jagu säilinud, kuid ülejäänud fragmendid on katkendlikud ja annavad võimaluse Parmenidese mõtlemist väga mitmel viisil rekonstrueerida.
Parmenidese arvates on ainuke asi, mida on võimalik ilma endaga vastuollu minemata ütelda: "Olev on ja olematut ei ole". Selle eelduseks on, et olev on muutumatu ning sellest tulenevalt hävimatu, igavene ja liikumatu, kuna selleks, et muutumine oleks võimalik, peaks olema ka midagi muud peale oleva (muutumine eeldab algseisundi saamist mitte olevaks ja uue seisundi ehk vast mitte olnu saamist olevaks), mis on aga võimatu, kuna kõik, mis pole olev, on mitte-olev, mitte-eksisteeriv. Tegemist on äärmusliku "loogilise" väitega, mis lähtub vasturääkivuse välistatusest kui ühest loogika põhilisest printsiibist, mille esmasõnastajaks võib Parmenidest teatud mõttes pidada, kuigi loogika kui valdkond tekkis märksa hiljem. Parmenidese loogikat pole ka sisu poolest õige pidada väga sarnaseks abstraktse või formaalse loogikaga, tegemist on pigem iselaadse "füüsilise loogikaga" (Aristoteles nimetabki kõiki eelsokraatikuid "füsioloogideks").
Sellisest "oleva olemisest" lähtuvalt saab Parmenidesele omistada arusaama, et kõik, mis meeltega tajutavas maailmas muutub, tekib, hävib, liigub, on vaid näivus, meelepete, illusioon. Tõde oleva kohta saab seega teada ainult mõtlemise vahendusel: "Ju seesama mõtelda ongi ning ollagi."
Hiljem püüti tema teooriat nii kummutada (Protagoras) kui ka kaitsta (Zenon Eleast). Parmenidese maailmamõistmine pani Aristotelese väitel hiljem aluse atomistide koolkonnale, kes arvasid olevat leidnud lahenduse, kuidas mitte-olev siiski olla võib ja samastasid mitte-olevaga tühjuse, kuna olevaga samastasid nad jagamatud aineosakesed (aatomid).
Parmenidese mõtlemise kõige tuntum ja püüdlikum edasiarendaja on Platon ning läbi Platoni filosoofia on Parmenidese mõtlemisel olnud suur mõju kogu lääne filosoofia ajaloole.


Sophokles.
Sophokles (496–406 eKr) oli üks tuntumaid vanakreeka näitekirjanikke.
Sophokles on tuntud omatragöödiate (näiteks "Kuningas Oidipus") poolest.
Ta elas Ateenas ja oli Periklese sõber.
Tegi 123 näidendit, 24 esikohta, mitte kunagi kolmas.
Esimest korda astus ta avalikkuse ette pärast Kreeka-Pärsia sõdu, kui ta noorukina esines võidupidustustel.


Ivan Lendl.
Ivan Lendl (sündis 7. märtsil 1960 Ostravas) on endine Tšehhoslovakkia tennisist. Ta võitis 8 suure slämmi turniiri ja 100 ATP turniiri, neist 6 paarismängus. 11 korda oli ta suure slämmi turniiridel teine.
Ivan Lendl sündis tenniselembeses perekonnas. Vanemad olid tema esimesteks treeneriteks. Ema Olga oli omal ajal Tšehhoslovakkia 2. reket, isa laeks jäi 15. koht maa edetabelis.
Läbimurre maailma tennises saabus 1978, kui Ivan võitis Wimbledoni juunioride turniiri ja tunnistati maailma parimaks juunioriks. Samal aastal algas tema profikarjäär.
1980. aastate algul tekkis Lendlil konflikt Tšehhoslovakkia tenniseföderatsiooniga ja ta lõpetas riigi esindamise Davise karikaturniiril. Aastal 1984 kolis ta USA-sse Greenwichi linna Connecticuti osariigis. Aastaid säilitas ta Tšehhoslovakkia kodakondsuse, kuid hiljem ta loobus sellest ja sai USA kodanikuks.
Ivan Lendl suure slämmi turniiride finaalides.
Lendl, Ivan
Lendl, Ivan


Benediktlased.
Benediktlased ehk benediktiinid (ametlik nimi Püha Benedictuse Ordu, ladina keeles "Ordo Sancti Benedicti", lühend OSB) on katoliiklik mungaordu.
Ordu on nime saanud Nursia Benedictuse (480–550) järgi. Benedictus asutas 529. aastal Monte Cassino kloostri, kirjutades sellele kloostrireeglid, millest hiljem said juhised kõigi benediktlaste jaoks. Benedictuse eluajal olid tema reeglid kasutusel vaid mõnes üksikus kloostris.
Benedictuse reegli järgi elanud kloostrid ei moodustanud kirikuõiguslikult ordut enne 1893. aastat.
Benediktlased kannavad musta rüüd, seetõttu on neid nimetatud ka mustadeks munkadeks.


Arkaad.
Arkaad (ladina "arcus" 'kaar') ehk kaaristu on arhitektuuris sammastele või piilaritele toetuvate kaarte rida.
Arkaade on kasutatud võlvlae, silla ja akvedukti toena, seina avajana ruumide ühendamiseks ja fassaadi liigendajana. Kaunistuseks ja liigenduseks on ehitatud ka petikarkaade.


Philippos II.
Philippos II (382–336 eKr) oli Makedoonia kuningas alates 359 eKr kuni surmani. Ta oli Aleksander Suure ja Philippos III isa. Tema naiseks oli Olympias.
Philippos oli mees, kes pani aluse Makedoonia suurvõimule, rajades Makedoonia faalanksi ning alistades oma ülemvõimule Kreeka polised. 338 eKr lõi ta Chaironeia lahingus Demosthenese ärgitusel kokku kutsutud Kreeka liitlasväge ning järgneval kahel aastal sõlmis kõigi polistega (peale Sparta) lepped, mis andsid need Makedoonia ülemvõimu alla. Moodustus Korintose liit, mis valis oma hegemooniks Philippose. Üheskoos hakati ette valmistuma sõjaks Pärsia vastu. Kuid 336 eKr, kui sõjaplaanid olid veel pooleli, tapeti Philippos ootamatult. Tapja motiiv pole siiani päris selge.


Dareios III.
Dareios III (umbes 380–330 eKr) oli Ahhemeniidide Pärsia viimane valitseja aastast 334 eKr kuni surmani. Ta jäi sõjas alla Aleksander Suurele ning tapeti oma alluvate poolt. Aleksander lasi ta suurte auavaldustega maha matta, et nii oma võimu Pärsia impeeriumi üle legitimeerida.


Julius II.
Julius II, ladinapäraselt Iulius II (Giuliano della Rovere või Giuliane della Rovere, 5. detsember 1443 – 21. veebruar 1513) oli paavst 1503–1513. Ta oli 216. paavst. Tema hüüdnimi oli "il Terrible".
Varasem elu.
Giuliano della Rovere sündis Albissolas Raffaele della Rovere ja Teodora (Theodora) Manirolo 5-lapselises peres vanima pojana. Tema ema oli kreeklanna, isa pärines vaesunud aadlisuguvõsast.
Nooruses soovis della Rovere teha karjääri kaubanduses, kuid siis ühines Perugias oma onu Francesco della Rovere (Sixtus IV) eeskujul frantsiskaani konventuaalidega. Ta lahkus kloostrist noviitsina ega andnud mungatõotusi, vaid jäi ordu ilmikliikmeks ja ordineeriti hiljem preestriks.
Kui 1471 sai paavstiks Sixtus IV (Francesco della Rovere), siirdus Giuliano della Rovere tema teenistusse. Aprillis 1474 võõrustas della Rovere Roomas Taani kuningat Christian I-t. 1474 suvel oli ta paavsti väejuht sõjas Umbriaga. Jaanuaris 1475 kohtus della Rovere Terracinas Napoli kuninga Fernandoga ja saatis teda Rooma. Kardinalina omas ta häid suhteid Prantsusmaaga, kus ta viibis 1476 ja 1480–1482 legaadina. 1476 tekkisid ta Prantsusmaal probleemid Avignoni haldamise üle. Kardinal della Rovere vahendusel sõlmisid Prantsusmaa kuningas Louis XI ja Saksa-Rooma keiser Maximilian I lepingu Burgundia pärandi jaotamise üle. Aprillis 1481 tegeles ta türklaste vastase ristisõja organiseerimisega. Ta saavutas kardinal Jean Balue’ vabastamise, keda Louis XI hoidis vahi all. Kardinal della Rovere osales 12. detsembril 1482 liidu sõlmimisel Kirikuriigi ja Venezia vahel. Ta kaitses Colonna suguvõsa huve kardinal Girolamo Riario korraldatud tagakiusamise ajal. 25. augustil 1483 pidas ta Sixtus IV kroonimise aastapäeva puhul Sixtuse kabelis missa.
Della Rovere oli Innocentius VIII ajal üks mõjukaimaid kardinale. Märtsist septembrini 1486 moodustas ta Genovas laevastikku, et pidada ristisõda türklaste vastu. Mais 1491 osales ta türklaste kingitud Püha Oda, millega olevat torgatut Kristust ristil, toomisel Rooma.
1492. aasta konklaavil oli della Rovere arvestatav soosik, kuid ta oli oma Prantsusmaa suhtes avaldatud varjamatu poolehoiu tõttu mõne kardinali jaoks ebasobiv ja pidi Rodrigo Borjalt vastu võtma valimiskaotuse. Sama aasta lõpus viibis ta Ostias, kus ta haigestus. Sel ajal külastas teda Napoli prints Frederico. 24. juunil 1493 oli della Rovere taas kuurias, siirdus sealt Marinosse ja pöördus 26. märtsil 1494 tagasi Rooma. Seejärel läks ta taas Ostiasse ja siis Genovasse, kust siirdus edasi Prantsusmaale. Hoolimata sellest, et Aleksander VI säilitas talle ametid ja lubas tagasipöördumise korral puutumatust, ei uskunud della Rovere nende lubaduste siirust ning viibis Aleksander VI ajal eksiilis Prantsusmaal, kus õhutas uut kuningat Charles VIII-t tungima Itaaliasse, et kukutada simoonias süüdistatud paavsti ja kutsuda kokku oikumeenilist kirikukogu. Ta saatis Charles VIII-t Itaalia sõjaretkel. 1497 liikusid Prantsusmaa õukonnas kuulujutud, et Prantsusmaa kuningas soovis kardinal della Roveret teha paavstiks, mistõttu Aleksander VI ähvardas kardinali ametitest tagandada. Oktoobris 1498 võõrustas della Rovere Avignonis Cesare Borgiat. 9. veebruaril 1499 sõlmis ta lepingu Prantsusmaa ja Venezia vahel ning samal aastal sõlmis ta Prantsusmaal Cesare Borgia abielu Navarra printsessiga. Seejärel siirdus della Rovere koos Louis XII-ga sõjakäigule Itaaliasse. Juulis 1502 halvenesid tema suhted paavstiga taas. Kardinal della Rovere saabus Rooma 3. septembril 1503 ja kroonis 8. oktoobril paavstiks Pius III.
Kardinal della Rovere lasi kujundada Rooma San Pietro in Vincoli kiriku. Ta lasi rajada Sixtus IV hauamonumendi. Ta oli frantsiskaanide protektor ja rajas Avignonis ühe kooli vaestele.
Kardinal della Rovere osales 1484, 1492 ja 1503 toimunud konklaavidel, kus ta oli mõjukas soosik.
Tal oli abieluvälisest suhtest Lucrezia Normanniga 1 (teistel andmetel 3) tütar.
Julius II kandis 27. juunist 1511 kuni märtsini 1512 habet, ehkki 13. sajandil oli kanooniline õigus vaimulikel habeme kandmise keelanud.
1503. aasta teine konklaav.
Julius II valiti paavstiks 1. novembri varahommikul 1503 Vatikani paavstipalees ühel lühemal konklaavil paavstluse ajaloos, mis kestis vaid ühe hääletusvooru. Ta krooniti 26. novembril 1503 ja võttis nime arvatavasti oma ristinime (Giuliano) ladinapärase vormi (Julianus – Julius) järgi.
Itaalia sõjad.
Julius II päris oma eelkäijatelt finantsiliselt raskes olukorras, kuid tugeva keskvõimuga riigi tingimustes, kus Põhja-Itaalia oli Prantsusmaa mõju all, Kesk-Itaalias valitses tegelikult Cesare Borgia ja paavstlus oli poliitiliselt iseseisev jõud. Tema valitsemisaega iseloomustavad kavatsus taastada Kirikuriik Aleksander VI valitsemisaja eelsetes piirides, paavstluse sõltumatuse tagamine ja vastuolulised suhted Prantsusmaaga.
Julius II kutsus 1505 šveitslased "kiriku vabaduse kaitsjatena" Rooma ja asutas ametlikult 22. jaanuaril 1506 paavsti Šveitsi kaardiväe.
Ta lepitas Colonnade ja Orsinide suguvõsad.
1506 tegi Julius II sõjaretke Bologna valitseja Giovanni Bentivoglio ja Perugia valitseja Giampaolo Baglioni vastu. Ta ekskommunitseeris Bentivoglio.
Paavsti nuntsius Saksamaal oli 1511 Lorenzo Campeggio.
Vaen Cesare Borgiaga.
Esmalt otsustas Julius II, vaatamata toetuse osutamisele konklaavil, vaenust hispaanlaste vastu karistada Cesare Borgiat, kes oli sel ajal Kirikuriigi tegelik poliitiline valitseja. Borgia lootis uue paavsti tänutundele, sest ta oli suutnud lõpetada sajandeid kestnud tülid Rooma perekondade, eriti Colonnade ja Orsinide vahel, kuid eksis, sest paavstiks saanud Borgiate vana vaenlane ei unustanud kätte maksmast talle varem osaks saanud alanduste eest. Kirikuriigi valitsejana oli Julius II huvitatud sellest, et saada Borgialt tagasi talle läänistatud Romagna. Suhete teravnemise tõttu võttis paavst temalt kõik tema valdused ja vara, mistõttu Cesare Borgia lahkus Itaaliast.
Sõda Veneziaga.
Itaaliast oli 16. sajandi alguseks saanud Euroopa kahe suurvõimu taotluste tallermaa, mis viis Napoli jaotamise pärast sõjani Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Louis XII oli pärast Hispaania sõjalist edu sunnitud Blois' lepinguga tunnistama Napoli kaotust Hispaaniale, sõlmides 3-aastase vaherahu, mis peatas sõjategevuse Itaalias. Vaherahu järgi jäid Hispaania väed Napolisse ja seega oli Apenniini poolsaarele levinud Hispaania ülemvõim esmalt kehtestatud Lõuna-Itaalias.
Hispaania ülemvõim Napolis ei kujutanud sel hetkel paavstile otsest ohtu, vaid pigem kindlustas prantslaste mõju kasvades poliitilist tagalat; prantslased omakorda kindlustasid paavsti tagalat Hispaania mõju vastu ja kahe suurvõimu vahele jäänud Kirikuriik oli olukorras, kus ühe osapoole võimalik tungimine Kirikuriiki oleks sissetungija viinud automaatselt sõtta teise osapoolega.
Julius II valitsemisaja esimesel poolel oli paavstil tõsine konflikt Veneziaga, milles Prantsusmaast sai paavsti mõjukaim liitlane. Julius II nõudis Venezialt tagasi Aleksander VI surma järel 1503 okupeeritud Romagnat. Kui Venezia paavsti nõudmist ei rahuldanud, sõlmis Julius II liidu Prantsusmaaga ja Saksa keisriga. Vägi, mida ametlikult juhtis Urbino hertsog, tegelikult aga sõjakäigule kaasa tulnud Julius II, vallutas esmalt eelkõige paavsti autoriteedile kui sõjalisele jõule tuginedes tagasi Romagna, välja arvatud Rimini ja Faenza.
Julius II oli nende tingimustega saavutanud olulise võidu, sest nüüd oli Kirikuriigist saanud ka poliitiliselt Itaalia mõjukaim riik.
Sõda Prantsusmaaga.
Järgmiseks tegi Julius II ootamatult poliitilise pöörde ja asus ette valmistama sõda senise liitlase Prantsusmaa vastu. Ferrara hertsogiriik oli paavsti vasall, kuid Prantsusmaa liitlane, ning nüüd leidis paavst olevat sobiliku hetke seda täielikult endale allutada. Läänistanud 3. juulil 1510 Hispaaniale Napoli, kindlustas Julius II endale kõigepealt tagala ja ründas siis Modenat ja 20. jaanuaril 1511 Mirandolat, kuid Ferrara jäi vallutamata ja hoolimata hertsog Alfonso ekskommunitseerimisest oli paavst sunnitud sõlmima prantslastega rahu, saades esimese tõsise tagasilöögi oma poliitilise mõju suurendamisel.
Julius II jättis tähelepanuta Louis XII poolt Tours’is 1510 tehtud avalduse, et paavst ei tohi pidada sõda ilmaliku valitsejaga, vastasel juhul on ilmalikul valitsejal õigus sõdida Kirikuriigiga, ning kuulutas sõja Prantsusmaa liitlasele Bolognale. Prantslaste eduka vasturünnaku järel langes Bologna Prantsuse vägede kätte, kusjuures oma väge juhtinud paavst pääses lahinguväljalt vaevu põgenema. Pärast Romagna tagasivallutamist paavstiarmee poolt lahkus Julius II erimeelsuste tõttu Prantsuse kuningaga Cambrai liigast, mille järel liiga lõpetas tegevuse. Mais 1511 hõivasid prantslased taas Bologna.
Paavsti teravnenud suhete tõttu Prantsusmaaga moodustati oktoobris 1511 paavsti eestvedamisel koos Venezia ja Hispaaniaga Püha Liiga paavstluse kaitseks ja Itaalia vabastamiseks Prantsusmaa okupatsioonist, millega ühinesid ka Inglismaa kuningas Henry VIII ja Šveitsi kantonid. Pisa kirikukogu otsusega nõustunud Maximilian I ei soovinud sõjas osaleda. Liiga väed said 11. aprillil 1512 Ravenna all prantslaste vägedelt kaotuse osaliseks, kuid Šveitsi palgasõdurite liitumine liigaga tagas uuesti edu, mille tagajärjel liideti Kirikuriigiga Milano hertsogkonnast Parma ja Piacenza ning Ferrara hertsogkonnast Modena ja Reggio Emilia. Paavsti võim kehtestati taas Bolognas. Kasutades ära prantslaste hävitavat kaotust, laiendas Julius II selle võiduga oma poliitilist mõju Itaalias.
Suhted Inglismaaga.
Inglismaa osales 1511 Prantsusmaa vastases Püha Liigas. 1503 lubas Julius II Inglismaa printsil Henryl abielluda tolle venna lesega.
Suhted Poolaga .
Julius II andis 30. augustil 1505 igale Liivimaa elanikule, nagu ka Poola, Taani, Norra ja Rootsi elanikele, kes toetasid Poola kuningat võitluses türklaste vastu, täieliku patukustutuse 2 aastaks. 1509 lubas paavst Saksa ordul osutada vastupanu Poola kuningale.
Julius II saatis 1505 kuldroosi Poola kuningale Aleksandrile.
Suhted Portugaliga.
Julius II saatis 1506 Portugali kuningale Manuel I-le kuldroosi.
Suhted Pärsiaga.
Julius II kavatses arendada suhteid Pärsia šahhiga.
Julius II ja Eesti .
a>. Julius II määras Blankenfeldi protonotariks.
Ostia kardinalina lubas della Rovere 7. aprillil 1501 Liivimaa aadlikul Johann Uxküll von Risenbergil ja tema kodakondsetel pidada missat kaasaskantava altari ("altare portatile") juures.
Novembris 1503 kehtestas paavst Liivimaale interdikti, mille ta 1504 tühistas. Ta andis 30. augustil 1505 igale Liivimaa elanikule, nagu ka Poola, Taani, Norra ja Rootsi elanikele, kes toetasid Poola kuningat võitluses türklaste vastu, täieliku patukustutuse 2 aastaks. 22. mail 1509 andis ta patukustutuse Liivi ordu liikmetele.
Ta kinnitas 1. märtsil 1505 ametisse Tartu toomhärra Johann Superi.
27. juunil 1505 manitses paavst Saksamaa piiskoppe ja vürste, et nad ei takistaks relvade ja toiduainete tollivaba importi Saksa ordu aladele.
Ta kinnitas 1506 Tallinna piiskopi Nikolaus Roddendorpi ja Jasper Notke vahelise kohtuprotsessi otsuse.
8. detsembril 1506 määras ta Ruhja kiriku rektori Christian Bomhoweri nuntsiuseks Mainzis, Trieris, Kölnis ja Meissenis. Ta teatas 18. detsembril 1508 Bomhowerile Kölni asjus, andis talle volituse tühistada interdikti ja ekskommunikatsiooni. Paavst saatis 17. jaanuaril 1509 Bomhowerile motu proprio patukustutuse asjus. Julius II teatas 18. juulil 1509 Liivi ordu maameistrile Wolter von Plettenbergile ja Christian Bomhowerile Roomas sissemakstud summast. Ta kinnitas 29. juulil 1509 Bomhoweri volitused.
Julius II määras 4. oktoobril 1507 hilisema Riia peapiiskopi Johann Blankenfeldi protonotariks.
Ta andis 5. aprillil 1508 Riia kapiitlile taas õiguse valida peapiiskoppi.
Saksa ordu kõrgmeister Friedrich von Sachsen palus 27. mail 1508 kardinal Raffaele Sansoni Riariot olla ordu seisukohtade eestkostjaks paavsti juures.
11. juunil 1509 lubas Julius II läänistada Lielupe (Aa) ala mõisad aadlikule Christian von Rosenile ja tema järeltulijatele.
Piiskoppide määramised .
Julius II määras 1505 Tartu piiskopiks Gerhard Schrove. Ta määras 4. mail 1509 Tallinna piiskopiks Gottschalk Hageni ja kinnitas 23. mail 1509 Riia peapiiskopiks Jasper Linde.
V Lateraani oikumeeniline kirikukogu.
1510 toimus Prantsusmaa kuninga Louis XII poolt Tours’is kokku kutsutud sinod, milles tauniti paavsti tegevust. 18. juulil 1511 avaldas Julius II bulla 'Sacrosantae Romanae Ecclesiae', milles ta kutsus 19. aprilliks 1512 kokku oikumeenilise kirikukogu. Louis XII kutsus 1. septembril 1511 omakorda kokku kirikukogu, mis kogunes sama aasta 1. oktoobril Pisas, kus langetati otsus paavsti otsustusvõimetuse kohta. Pisa kirikukogu tegevust toetas lühikest aega ka keiser Maximilian I. Seepeale ekskommunitseeris Julius II 24. oktoobril viis kirikukogul osalenud kardinali: René de Brie, Federico di Sanseverino, Francisco Borja, Bernardino Lopez de Carvajali ja Guillaume Briconnet'.
V Lateraani oikumeeniline kirikukogu avati prantslastega peetava sõja tõttu 3. mail 1512. Sellel lükati ümber Pisa kirikukogul langetatud otsused ja tagandati neid toetanud kardinalid, kes jäid Prantsuse kuninga kaitse alla.
19. veebruaril 1513 kinnitas Julius II oma tahet algatada kirikureformi.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Paavsti teenistuses oli hiljem pühakuks kuulutatud Cajetan. Julius II sätestas 1510 Orihuela kiriku tegevuse katedraalina. 1512 rajas ta Freiburgi Nikolause kiriku kapiitli.
Ta andis 22. novembril 1506 3 aastaks patukustutuse Mainzile, Kölnile, Trierile ja Meissenile.
1504 ühendas ta Monte Cassino kloostri Santa Giustina kongregatsiooniga. 1510 taastas ta Subiaco kloostri omandi.
1506 kinnitas ta kontseptsionistide reeglid.
28. juulil 1506 avaldatud bullas 'Dudum ad sacrum' kinnitas ta minimi ordu reeglid ja tunnustas Francesco di Paola korrektooriumit.
1511 tunnustas ta Beatrice da Silva rajatud Neitsi Maarja pärispatuta saamise nunnaordut.
Ta kinnitas Innocentius VIII otsust Jeruusalemma Püha Laatsaruse rüütliordu laialisaatmise osas.
21. augustil 1508 tunnustas ta Roomas Kõige Pühama Sakramendi vennaskonna tegutsemist.
Liturgilised otsused.
25. aprillil 1506 tunnustas Julius II Torino surilina pühitsemiseks peetavat missat ja offiitsiumit. Ta seadis Savoias sisse vastava kirikupüha, et austada Torino surilina pühadust.
22. novembril 1506 lubas Julius II seoses Rooma Peetri kiriku ehitamise rahastamisega indulgentside müümist.
1507 tunnustas ta Loreto pühapaiga austamist.
1511 avaldatud bullas 'In coena domini' sätestas ta ekskommunikatsiooni määramise 12 juhul.
Ta määras püha Joakimi mälestuspäevaks 20. märtsi.
Notker Balbuluse beatifikatsioon.
Julius II kinnitas 1512 Notker Balbuluse austamise õndsana. 1512 eraldas Julius II kanoniseerimisprotsessist beatifikatsiooniprotsessi.
Kristlik eetika ja moraal.
Julius II keelustas duellide pidamise.
Teoloogilised vaidlused.
Julius II mõistis 7. septembril 1511 hukka Piero de Lucca õpetuse inkarnatsioonist.
Onupojapoliitika.
Julius II soovis oma sugulussidemete tõttu Rooma mõjukate suguvõsade Colonnade ja Orsinidega hästi läbi saada, tagastades neile nende võõrandatud varad. Roverede mõju laienes esmalt Urbinole, mille eelmine hertsog Guidobaldo oli hirmust Cesare Borgia ees lapsendanud oma õepoja, Julius II vennapoja Francesco Maria della Rovere, kellest sai 1508 Urbino hertsog. Talle läänistati 1512 Pesaro.
Paavsti tütar Felicia della Rovere abiellus 1506 Bracciano hertsogi Giovanni Giordano Orsiniga.
Niccole Franciotti della Rovere abiellus Aleksander VI tütrega. Julius II nimetas 5 sugulast ametisse kardinalidena, neist kaks olid üksteise järel Lucca piiskopid.
Kardinalide pühitsemised.
Julius II pühitses oma ametiajal 27 kardinali 6 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 2 hispaanlast, 1 inglane, 1 sakslane ja 1 šveitslane. Julius II avaldas 14. jaanuaril (või 19. veebruaril) 1505 apostliku konstitutsiooni 'Cum tam divino', keelustades paavstivalimistel simoonia.
Julius II kultuuriloos.
Julius II oli Michelangelo, Pinturicchio, Raffaeli, Sodoma, Perugino ja Donato Bramante patroon. Michelangelo rajas paavstile hauamonumendi, Raffael maalis temast 1512. aasta paiku portree ja Melozzo da Forlì kujutas teda 1477 valminud freskol.
Paavsti ihuarst oli Giovanni Vigo.
18. aprillil 1506 pandi nurgakivi Rooma Peetri kiriku praegusele hoonele.
Julius II huvitus astroloogiast ja valis vastavalt sellele oma kroonimise päeva.
17. detsembril 1504 rajati Santiago ülikool. 1505 ja 1506 andis ta privileege Sevilla ülikoolile.
Giovanni Giocondo pühendas talle oma Vitrusiuse tõlke.
19. veebruaril 1512 rajas ta Capella Julia.
Ta lubas Tudela dekaanidel kasutada pontifikaale.
Tema tiaara valmistas Milano juveliir Caradossa.
Julius II on kujutatud 1965 esilinastunud filmis "The Agony and the Ecstasy", kus Juliuse osas oli Rex Harrison.
Haigused.
Julius II oli 25. – 28. augustini 1511 väga haige.
Surm.
Julius II suri 69-aastaselt Roomas ööl vastu 21. veebruari 1513, olles valitsenud 9 aastat ja 3 kuud. Ta maeti Rooma San Pietro in Vincoli kiriku Sant' Andrea kabelisse Sixtus IV kõrvale. Tema säilmed maeti Urbanus VIII ajal ümber.
Hinnang.
Julius II-t peetakse ajalookäsitlustes üheks kõige sõjakamaks paavstiks. Ta oli ka osav diplomaat ja riigimees ning võimekas administraator, kes laiendas kogu oma valitsemisaja vältel Kirikuriigi valduseid ja hoidis paavstluse välisvõimust sõltumatuna. Tema valitsemisaja järel oli paavstlus üks võimsaimaid poliitilisi jõude Euroopas. Talle meeldis vägede eesotsas seista ning neid vallutustele juhtida. Julius II-t peetakse ajalookirjutuses klassikaliseks renessansipaavst.
Ajaloolane Francesco Guicciardini on märkinud, et temas polnud midagi preesterlikku kui välja arvata tema riietus ja nimi.
Rotterdami Erasmus taunis paavsti tegevust oma kirjutistes.
Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly on teda iseloomustanud kui jõulist, halastamatut ja vägivaldset valitsejat, kuid hinnanud tema vähenõudlikkust administraatorina. Julius II oli inimesena kangekaelne ja äkiline. Teda peeti Itaalia vabastajaks välisjõudude domineerimisest.
Giralomo Priuli ja ajaloolane Marino Sanudo on tema kohta andnud väga kriitilisi hinnanguid.
'Catholic Encyclopedia' on rõhutanud tema kannatamatust, äkkviha ja ambitsioonikust.


Mausoleum.
Mausoleumi nimetus tuleneb Kaaria satraabile Mausolosele Halikarnassoses 4. sajandi keskpaiku eKr püstitatud hauamonumendist. Pytheose püstitatud Halikarnassose mausoleum oli üks seitsmest maailmaimest.


Demosthenes.
Demosthenes (vanakreeka keeles "Δημοσθένης" ("Dēmosthénēs"); 384 eKr Ateena – 322 eKr Kalaureia saar) oli Vana-Kreeka reetor ja riigimees, Ateena kodanik.
Demosthenese kõned on omaaegse kreeka kultuuri suursaavutus ning aitavad mõista tollast poliitikat ja kultuuri.
Ta õppis retoorikat varasemate kuulsate kõnemeeste kõnede järgi. Esimesed kohtukõned pidas ta 20-aastaselt, et saada oma hooldajatelt kätte oma päranduse jäänused. Mõnda aega teenis ta elatist kõnedekirjutaja (logograafi) ja advokaadina.
Demosthenes sai tuntuks oma Makedoonia-vastase hoiakuga ning tänu oma osavale sõnaseadmiskunstile suutis ta enda poolele meelitada paljud kreeklased. Tema organiseeritud oli ka Chaironeia lahing, kus kreeklased aga kaotasid. Peale seda saadeti ta pagendusse, kuid ta püüdis veel peale Aleksander Suure surma Ateenasse naasta, et juhtida kreeklasi taas makedoonlaste vastu, kuid sai lüüa ning otsustas mürki võtta, et mitte vangi langeda.
Elulugu.
Demosthenes sündis aastal 384 eKr – 98. olümpiaadi viimasel või 99. olümpiaadi esimesel aastal. Tema isa, kelle nimi oli samuti Demosthenes, oli jõukas mõõgategija. Seitsmeaastaselt jäi Demosthenes orvuks. Kui ta aastal 366 eKr täisealiseks sai, nõudis ta kohe oma hooldajatelt Aphoboselt, Demophonilt ja Therippideselt aruannet oma päranduse kasutamise kohta. Demosthenese väitel oli talle jäetud peaaegu 14 talendi suurusest varandusest järele jäänud vaid maja, 14 orja ja 30 hõbemiini (pool talenti). 20-aastaselt kaebas ta oma hooldajad kohtusse ja pidas aastatel 363–362 eKr kolm kõnet "Aphobose vastu" ning aastatel 362–361 eKr kaks kõnet "Ontenori vastu". Demosthenesel õnnestus kätte saada vaid osa oma pärandusest.
Pseudo-Plutarchose väitel oli Demosthenes üks kord abielus.
Aischinese Demosthenest ründavate kõnede järgi harrastas viimane pederastiat. Aischines väitis ka, et Demosthenes olevat noortele rikastele meestele retoorikat õpetades neilt tegelikult raha välja petnud. Näiteks toob ta Demosthenese õpilase Aristarchose, kes olevat mõrvanud Nikodemose Aphidnast. Aischines süüdistas Demosthenest mõrvas kaasosaliseks olemises, väites, et Nikodemos oli eelnevalt Demosthenese deserteerimise pärast kohtusse kaevanud. Aischinese väitel olevat Demosthenes noormehe armastamist teeseldes tegelikult tolle pärandust röövinud. See lugu on siiski kaheldav.


Marc Bloch.
Marc Bloch (6. juuli 1886 – 16. juuni 1944) oli juudi päritolu Prantsusmaa ajaloolane, medievist ning Annaalide koolkonna rajajaid.
Bloch uuris feodalismi ning sellega seonduvat. Teda ei huvitanud mitte üksikisik, vaid protsessid. Oma põhiseisukohad väljendas ta raamatus: "Ajaloolase kunst ehk ajaloo apoloogia", mis on ka eesti keeles ilmunud. Marc Bloch ja Lucien Febvre andsid välja ajkirja "Annales d'histoire économique et sociale" ehk Annaalid, mille järgi võtsid nende järgijad ka koolkonnale nime.
1944 lasti Bloch Gestapo poolt maha, kuna ta oli juut ning tegev Prantsuse vastupanuliikumises.
Bloch, Marc
Bloch, Marc
Bloch, Marc


Hardi Volmer.
Hardi Volmer (sündis 8. novembril 1957) on eesti filmirežissöör, lavastaja, teatrikunstnik, kujundaja ja muusik.
Volmer on Singer Vingeri solist. Tema isa oli Omar Volmer.
Ta on ka Viskiklubi (UBC) liige aastast 1997.
Muusikaline tegevus.
Hardi Volmer on osalenud ansamblites Pära Trust, Turist, Manana Estios Primi-Futu Bänd ja Singer Vinger.


August II.
August II Tugev ("August II Mocny", Saksi kuurvürstina Friedrich August I; 12. mai 1670 – 1. veebruar 1733) oli Saksimaa kuurvürst 1694–1733 ning Poola kuningas ja Leedu suurvürst 1697–1733.
Nii Saksi kui Poola-Leedu troonil järgnes talle poeg August III.


Loomus.
Loomuse all mõistetakse filosoofias millegi iseseisvat, mõistusse haaramisele eelnevat ("looduslikku") olemasolu, mida eeldatakse enne selle filosoofilist tematiseerimist. Sellisena on millegi loomus mõisteliselt lähedane millegi olemusele, kuid on viimasest ebamäärasemalt definitsiooniga tabatav.
Sõna "loomus" kasutatakse filosoofias tõlkevastena vanakreeka sõnale "physis" ja ladina sõnale "natura".
Loomus filosoofia ajaloos.
Esiteks on loomus filosoofia traditsioonis seotud "physisega". "Physis" tähendab vanakreeka keeles nii loodust laiemas mõttes kui ka üksikute asjade või nähtuste loomupära/iseloomu, mis neid muudest eristab. "Physis" on sõnatüve poolest seotud kasvamise/puhkemisega, mistõttu vastandub loomusele see tehislik, mis on inimese enda poolt tehtud, mille põhjus on väljaspool asja ennast, st ei ole loomulikult kujunenud ehk kasvanud. Näiteks sofist Antiphon väidab, et "seaduste keelud on kokkuleppelised ega ole kasvanud, loomusest ("physis") tulenevad on aga kasvamise mitte kokkuleppe tulemus" (fragment 17 B col I).
"Loomust näidatakse" läbi olemuse ("ousia"). Olemus on see, mis miski on ja piiritleb ta sellena, mis ta on. Seega võib arvata, et olemus on teoreetilisem ja määratlusega hõlmatavam kui loomus, mis on pigem filosoofiliste määratluste suunajaks kui nende määratluste kandjaks mõtlemises.


Templiordu.
Jacques de Molay ja Geoffrey de Charney põletamine tuleriidal 1314.
Templiordu ehk Templirüütlite ordu (ladina keeles "Pauperes commilitones Christi Templique Solomonici") oli usulis-sõjaline rüütliordu, mis faktiliselt eksisteeris 1118. aastast (mõnede allikate kohaselt ka alates 1119. aastast) kuni 1307. aastani. Selle ordu rüütleid nimetati Templirüütliteks. Ordu asutati Palestiinas Jeruusalemma linnas 1118./1119. aastal kuningas Balduin II otsusega ning tema tegevuse peatas reedel, 13. oktoobril 1307 Kuningas Philippe Ilus ja lõpetati 1312 aastal paavsti otsusega. Ordut juhtis kokku 23 suurmeistrit.
Templirüütlite ajalugu.
1117. aastal lahkus enamik ristirüütleid esimese ristisõja käigus vallutatud Jeruusalemmast. Kohale jäänud kontigenti loeti piisavaks linna oma valduses hoidmiseks ning kohaliku muslimite ehk mamelukkide kuninga Mohamadi eemal hoidmiseks. Et aga linna ümbritsesid röövlid ja kristlasi vihkavad põhiliselt mamelukkidest muslimid, siis moodustasid üheksa rüütlit Hugues de Payensi juhtimisel Templiordu, mida kuningas Baudouin II 1118 aastal ka tunnustas. Ordu eesmärgiks sai Jeruusalemma saabuvate ja sealt lahkuvate palverändurite kaitsmine. Templirüütlid moodustasid peaaegu kogu Euroopat katva kindlustuste ja sadamate võrgustiku, mis aitas palveränduritel liikuda kodu ja Jeruusalemma vahel. Lisaks füüsilisele kaitsele võttis Ordu hoiule ka rändurite raha ja andis välja esimesi ametlikke tšekke ehk paberraha, mille eest maksti rändurile mündid välja ordu kindluses, mis asus ränduri sihtkohas. Lisaks kinkisid paljud aadlikud ja muud isikud ning samuti kirik ja mõned riigid ordule maad, mis pandi tulu tooma või anti rendile. Kingituste hulgas oli näiteks Malta saar.
Reedel, 13. oktoobril 1307 (templirüütlite teemal kirjutanud Katherine Kurtz on nimetanud seda daatumit reede, kolmeteistkümnenda kui õnnetu päeva fenomeni alguseks) arreteeriti Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa korraldusel kõik templirüütlid Prantsusmaal ning teiste monarhide kaasabil ka paljud templirüütlid teistes riikides. Vaatamata Prantsusmaa kuninga mõjuvõimule ja paavsti abile keeldus enamik Euroopa monarhe templirüütlite represseerimisest. Näiteks Saksamaal, Hispaanias ja Portugalis andsid kuningad templirüütlitele võimaluse moodustada uued ordud vanade ülesannetega.
Kuningas Philippe ei leidnud oma üllatuseks ordu lossidest peaaegu mitte midagi väärtuslikku. Hoolimata tema spioonide väidetest templirüütlite "tohutu varanduse" kohta, olid rüütlid olnud vaesed, nagu ütleb nende nimi Jeruusalemma Kristuse ja Saalomoni Templi Vaeste Rüütlite Ordu. Oma viha ja pettumuse valas kuningas välja vangistatud ordu suurmeistri Jacques de Molay vastu kelle ta saatis aastal 1314 tuleriidale. Peale seda daatumit saadeti Ordu "de jure" laiali ja erinevates kohtades moodustati erinevad ordud Templirüütlite varade haldamiseks. Suurem osa ordu varadest anti üle Hospitaliitide Ordule, kes oli olnud algusest peale Templirüütlite nn satellit ordu - kui Templirüütlid tegelesid põhiliselt sõjanduse ja pangandusega siis Hospitaliidid meditsiini ja haavatute-haigete raviga.
Hilisemas ajaloos on Templirüütlite materiaalne ja vaimne pärand tõusnud korduvalt tülide ja spekulatsioonide keskpunkti. Aastasadade jooksul kuni tänapäevani on nii mõnigi organisatsioon püüdnud Templirüütlite ideid edasi kanda.
Spekulatsioonid.
Vastupidiselt väitele Ordu asutanud rüütlite vaesusest on väidetavalt olemas tõendid, et Ordu ametlik asutaja Hugues de Payens oli suhteliselt rikas ja väga pika ajalooga aadlik Lõuna-Prantsusmaalt. Payensi on peetud katarite järeltulijaks ja nende ideede edasikandjaks. Mõnedel andmetel tegutses Ordu poolametlikult nii Lõuna-Prantsusmaal kui Hispaanias ja Portugalis vähemalt 200 aastat, enne kui ta Jeruusalemmas oma ametliku mandaadi sai.
On väidetud, et esimestel tegevusaastatel tegeles Ordu väljakaevamistega Jeruusalemmas kunagises Saalomoni Templi asukohas ning ignoreeris oma kohustust kaitsta palverändureid. Samas ei teinud kuningas Ordule sellekohaseid etteheiteid.
Väidetavalt hakkas Ordu 1119 aasta lõpus uute liikmetena värbama ja ordineerima eeskätt kõrgaadlikke, mitte potentsiaalseid patrullteenistuses palverändurite kaitsjaid. On väidetud, et järgnevate aastakümnete jooksul koondusid Ordu kätte suured varandused, kuigi selle juhid elasid väliselt tagasihoidlikku elu. Asjaolu, et Ordu laialisaatmisel nende juurest varandusi ei leitud, on seletatud templirüütlite hea luureinfo ja ettevaatusabinõudega. Väidetavalt kadus teadmata vähemalt 10 tonni kulda ja muid väärismetalle ning kalliskive.
On esitatud oletusi, et Ordu koostatud laevastik jõudis Põhja- ja ka Lõuna-Ameerikasse ning purjetas ümber Aafrika. Laevastiku suuruseks on arvatud 200-500 alust. Samas pole selgitust laevastiku edaspidisele saatusele. Üks hüpotees seob templirüütlite laevastikuga mereröövlite ilmumise maailma meredele surnupealuulipu all.
On oletatud, et templirüütlid aitasid Bannockburni lahingus Šotimaa kuningal Robert I Bruce'il purustada Inglismaa väed.
Templirüütleid on seostatud kataritega. Mõlema liikumise juhtivad jõud pärinesid Lõuna-Prantsusmaalt. Mõlemate käes on väidetavalt olnud kristlikule kirikule olulisi reliikviaid.
Templirüütleid on peetud ka tänapäevase vabamüürluse eelkäijaks.


Katarid.
Katarid olid 10.–11. sajandil Lõuna-Prantsusmaal tekkinud ning katoliku kiriku poolt ketserlikuks kuulutatud usulise liikumise katarluse pooldajad.
Katarlus oli levinud paljudes paikades Lääne-Euroopas, kuid see pärines Lõuna-Prantsusmaalt (Languedocist ja selle ümbrusest).
Nimetus.
Nimetuse päritolu kohta on erinevaid arvamusi. Tõenäoliselt tuleneb see kreeka sõnast "καθαροί" 'puhtad'. Üks esimesi teadaolevaid sõna kasutusjuhte pärineb Eckbert von Schönault, kes 1181 kirjutas Kölni ketserite kohta: "Hos nostra germania catharos appellat."
Katarite nimest on pärit ka eesti keelde jõudnud sõna "ketser".
Alates 12. sajandist nimetati katareid või osa nendest ka albilasteks. See nimetus esineb kroonik Geoffroy du Breuil of Vigeois'l (1181). Nimi viitab Albi linnale (antiikaegne "Albiga"). See nimetus ei ole päris asjakohane, sest albilaste keskus oli pigem Toulouse.
Päritolu.
Katarite uskumused on alguse saanud Ida-Euroopast ning levinud lääne poole kaubateede kaudu. Albilasi on nimetatud ka "bulgaarlasteks" ("Bougres"). Neil säilis side Traakia bogomiilidega.
Esimesed Prantsusmaa katarid ilmusid Limousinis aastate 1012 ja 1020 vahel. Mitmeid katareid avastati ja hukati Toulouse'is 1022. Kasvava sekti mõistsid hukka Charooux' (Vienne'i) sinod (1028) ja Toulouse'i sinod (1056). 12. sajandi alguses kutsuti Agenais'sse ja Toulousaini preestreid katarite õpetusega võitlema. Ent katarid kinnitasid Lõuna-Prantsusmaal kanda tänu Akvitaania hertsogi Guillaume'i ning Lõuna-Prantsusmaa aadli suure osa kaitsele. Inimestele avaldasid muljet "head inimesed" ning Bruisi Pierre'i ja Lausanne'i Henri preestritevastased jutlused Périgords.
Õpetus.
Katarite õpetusel on palju gnostitsismi sugemeid, mis sarnanevad bogomiilide (ja paulikiaanide) õpetusega.
Allikad.
Katarite õpetus pole täpselt teada, sest peaaegu kõik andmed selle kohta pärinevad nende vastastelt. Katarite endi vähestest säilinud tekstidest ("Rituel Cathare de Lyon" ja "Nouveau Testament en Provencal") on nende uskumuste ja praktika kohta väga vähe informatsiooni.
Opositsioon katoliku kiriku ja vaimulikega.
On kindlalt teada, et katarid olid katoliku kirikuga opositsioonis ning omistasid selle vaimulikele rikutust, mille vastu nad pidevalt protesteerisid.
"Täiuslikud" ja "usklikud".
Katarite teoloogid, keda nende katoliiklastest kohtunikud nimetasid "Cathari" või "perfecti" 'täiuslikud", kandsid katarite seas nimesid "bons hommes" 'head inimesed" ja "bons chrétiens" 'head kristlased'. Neid oli vähe. Lihtusklikud ("credentes") ei olnud õpetusse pühendatud. Väidetavalt olid nad vabastatud kõikidest moraalikeeldudest ja usulistest kohustustest tingimusel, et nad tõotasid aktiga, mida nimetati "convenenza", võtta enne surma vastu Vaimu ristimine ("consolamentum"). Viimast nimetasid katoliiklased "heretiseerimiseks".
Maailma pidasid nad olemuselt paheliseks. Maailma loojat, Vana Testamendi Jumalat samastasid nad kurja jumaluse Demiurgi ehk Saatanaga.
Katarid ei tunnistanud kiriku õpetust pühast kolmainsusest ning kaldusid uskuma, et Jeesus oli vaimolend, kes tuli inimesi juhtima jumala poole. Jeesuse inimlikku olemust nad ei uskunud, sest nende õpetuse järgi on kõik materiaalsed objektid patu kütkeis.
Katarid uskusid hingede taassündi; pääsemise teeks pidasid nad vaga ja kasinat elu ning pattudest hoidumist. Katarite juhid, kes püüdsid elada läbinisti puhast elu, nimetasid end täiuslikeks, headeks inimesteks või headeks kristlasteks; koguduse lihtliikmetelt nõuti kuulekust, kuid doktriini sügavama olemusega neid ei tutvustatud. Arvati, et nende pääsemiseks taevariiki on piisav täiuslike poolt läbi viidav puhastus pattudest ja sidemest maise ilmaga. Seda puhastust ehk lohutust ("consolamentum") toimetati tavaliselt vahetult enne inimese surma ja see oli katarite ainus sakrament.
Katarid keeldusid abielust ning püüdsid hoiduda laste saamisest. Seadustamata armuvahekord oli nende silmis oma ebapüsiva loomu tõttu eelistatum kui abielu.
Nad hoidusid toidust, mille allikaks oli suguline paljunemine (liha-, piima- ja munatoidud), levinud olid pikad ja ranged paastud.
Soov pääseda kurja maise maailma kütkest ajendas katarite seas enesetappe, tihti enda surnuks näljutamise teel.
Naisi peeti meestega võrdseiks, sest maisel vormil polnud tähtsust ning hing oli nagunii sootu.
Patuseks peeti vandeid ja tõotusi, mis katarite uskumuste järgi sidusid inimest maailmaga, kuid mis keskajal enne kirjaoskuse laia levikut olid kaubanduslike ja poliitiliste kokkulepete lahutamatu osa.
Samuti mõistsid nad hukka sõjad ja surmanuhtluse.
Reaktsioon katarlusele.
Katarite ideed tekitasid paljudes kiriklikes ja ilmalikes juhtides muret, sest need destabiliseerisid ühiskondlikku korda ja õõnestasid kiriku õpetust ja mõjuvõimu.
Mitmed kirikukogud mõistsid katarluse hukka, kuid katarlust toetas suur osa Lõuna-Prantsusmaa aadlist. Aastal 1198 paavstitroonile asunud Innocentius III otsustas katarluse välja juurida. Kui esialgsed rahumeelsed missioonid nurjusid, alustas paavst 1208 katarite vastu ristisõda, kuhu suundusid paljud põhjapoolsed aadlikud, kes lootsid saada endale ketseritelt võetud maad ja varad. Sõda lõppes 1229 lõuna vürstide allutamisega, kuid katarlust ei õnnestunud nende seas läbi viidud massilisele veresaunale vaatamata lõplikult maa pealt pühkida.
Pärast ristisõja lõppu, kui enamik täiuslikke oli tapetud, ei kadunud katarlus ometi, vaid jäi talupoegade seas püsima, küll aga mugandasid talupojad seda oma äranägemise järgi. Hiliskatarluses näiteks loobuti mõttest, et kogu maailm on saatanast, ja väideti, et maailma on loonud Jumal ja Saatan koos, kusjuures head asjad lõi Jumal. Hiliskatarlust enam aadel ei toetanud, sest ka hiliskatarluses oli tähtsal kohal kasina elu nõue, ent sel ajal võisid aadlikud endale hakata lubama luksuslikumat elu kui talupojad.
Katarlastest talupoegade hävitamiseks korraldati veel ristisõdu.
Katarluse likvideerimiseks asutati 1229 inkvisitsioon. Aastal 1244 hukati hulk katarite olulisi juhte ning põletati tuleriidal. Nende toetajaid ähvardati karmide karistustega, nad pidid põgenema ja laialipillutatutena end varjama. Pärast 1330. aastat katarite tegevuse kohta teateid praktiliselt pole, kuid on võimalik, et üksikud rühmad püsisid kuni 15. sajandini. Siiski on katarlus mõjutanud tugevalt Lõuna-Prantsusmaa rahvapärimust.
Oletused katarite kohta.
Ilukirjanduslikes ja populaarteaduslikes teostes on käsitletud oletust, et katarid võisid olla kristlikus mütoloogias tuntud Püha Graali valdajad.
Katarlus on mõne autori arvates saanud alguse 1. sajandil, kui Jeesus Kristuse väidetav abikaasa Maarja Magdaleena põgenes pärast Jeesuse ristilöömist Lõuna-Prantsusmaale ja rajas seal Jeesuse vereliinil põhineva dünastia. On ka väidetud, et Jeesuse asemel löödi risti tema vend või keegi õpilastest ning Jeesus pani ise sellele dünastiale aluse. Samas on pakutud ka, et dünastiale aluse panijaks oli Jeeuse vend Joosep. Sellest teooriast lähtudes olid katarid sellest vereliinist teadlikud ning konflikt katoliku kirikuga tekkis arvamusest, et kirik oli eemaldunud algsest Jeesuse õpetusest. Selle vereliini kandjateks on nimetatud nii Suurbritannia kuningakoda kui ka Romanovite dünastiat. Usuti, et katarite valduses on lisaks Pühale Graalile muidki kirikule olulisi reliikviaid. Kui pärast katarite viimase kantsi vallutamist sealt midagi ei leitud, organiseeriti inkvisitsioon nende leidmiseks.
Lõpuks olevat inkvisitsioon jõudnud templirüütliteni, kes olevat olnud seotud kataritega, kuna mitmed Templirüütlite Ordu asutajad olid pärit piirkondadest, kus katarlusel oli suur mõju. Sellel põhjusel on oletatud, et templirüütlid kandsid varjatult edasi katarite pärimust. Selle tõenduseks on osutatud asjaolule, et templirüütlitele esitatud süüdistused olid sarnased kataritele esitatutega.


Damāvand.
Damāvand (pärsia دماوند;دماوند، کوه (Kūh-e Damāvand)) on tegevvulkaan Iraanis Alborzi mägedes. Aasia kõrgeim vulkaaniline mäetipp.
Vulkaani kõrgus on 5610 meetrit. Vulkaan tegutses viimati 5350 ± 200 aastat eKr.


Olhon.
Olhon asub Baikali keskosas järve loodekalda lähedal.
Olhon (vene "Ольхон") on saar Baikali järves. Pindala 730 km². Saar on 71 km pikk ja kuni 12 km lai.
Saar on mägine, kõrgus kuni 1276 meetrit üle merepinna, 818 meetrit Baikali järve tasemest.
Baikali loodekaldast lahutavad teda madalveelised väinad Maloje more ("Малое море"; 'väike meri') ja Olhoni väravad ("Ольхонские ворота"). Saare vastaskülje lähedal asub Baikali sügavaim koht (1637 meetrit).


USA punk.
USA punk on punk USA-s, osa rahvusvahelisest punkist. Mõistest "punk rock" tarvitatigi esimest korda 1960. aastate keskpaigas USA's tähistamaks briti rock'i invasiooni tulemusel ja tuules tekkinud bände, milliseid tekkis suuremates keskustes nagu seeni pärast vihma. Tihtipeale olid just need bändid oma rohmakavõitu pillikäsitlsega suunanäitajad uutele radadele, nagu psühhedeelne rock. Olulisemad 60. punk "scene'id" olid Seattle'is (The Sonics), Detroitis (MC5, The Stooges) ning Austinis (The Seeds). Üleriigilist kommertsedu nad ei saavutanud, kuid seda enam jäädvustasid nad end kohaliku muusikaelu annaalidesse.
Oluliseks suunanäitajaks oli ka New Yorgis tegutsenud ansambel Velvet Underground, mis omal ajal Ameerika avalikkusele vastuvõetamatuks osutus. Teine oluline New Yorgi ansambel-suunanäitja oli lühikest aega tegutsenud New York Dolls, mis shokeeris publikut äärmiseni lihtsustatud rock'n'rolli mängimise ning naisteriiete kandmisega laval. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega Max's Kansas Citys ning enne lagunemist mänedzeeris seda keegi inglane Malcolm McLaren.
Päris punk liikumise alguseks võib aga pidada aastat 1974, kui New Yorgis, klubis CBGB hakkasid regulaarselt esinema Ramones, Television, Blondie jt. Kaks aastat hiljem, 1976. maikuus andis esimene neist, Ramones, välja emonüümilise debüütalbumi, mis defineeris maailma jaoks punk rock'i reeglid. 4. juunil 1976. mängis Ramones Londonis, andes sel moel suuna kätte Inglismaa esimese laine punkbändidele.
Kui punk Inglismaa moodi oli "järgmine suur asi", moelaine, mis käis kõrgelt ning jooksis kiirelt liiva, siis USA's jäi punkliikumine pikalt põranda alla. Kohalikud ning kõigi asjaolude kiuste üllatavalt toimivad scened eksisteerisid pea igas suuremas keskuses. Enamus neist kohalikest scenedest said inspiratsiooni liikumise algkodust, New Yorgist. Tõuke tegutsemiseks andis tihtipeale juhuslikult nähtud The Ramonesi kontsert.
Olulisematest USA scenedest võib välja tuua California scene, mis sünnitas hardcore punk'i. Suunanäitajateks olid ansamblid Black Flag ning Dead Kennedys. Whashington DC scene sünnitas straight-edge liikumise, suunanäitajaks Ian MacKaye oma ansamblitega Minor Threat ja Fugazi. Toimis aktiivne põranda-alune info liikumine. Bändid, kelledest kunagi muusikapressis ei kirjutatud, olid populaarsemad, kui üldtunnustatud hüpiknukud-ikoonid. USA ühiskonna konservatiivsemates kihtides toimus aga pidev võitlus punk'i vastu. Ansamblid said pidevaid süüdistusi ühiskonna moraali ning väärtushinnangute õõnestamises. Suuresti just tänu kohtuasjadele läksid peaaegu samaaegselt laiali eelmainitud Dead Kennedys ja Black Flag. Vastukaaluks palöjude meelest liiga macho'ks muutunud hardocre punk'ile tekkis emo liikumine, mis algselt oli rangelt põranda-alune ning võimalikult anti-kommerts.
Üheksakümnendate keskpaigas USA punk kommertsialiseerus. Meedia haibimasin ning plaadifirmad korjasid peale grunge-laine liivajooksmist üles sellised bändid nagu Green Day ja The Offspring, mis vaheludva eduga kuni tänaseni kuulsust naudivad. Punk-ringkondade austuse on nad aga minetanud. Suurplaadifirmade poolt üles korjatud punkbände liigitatakse pop-punk'i alla. Lahjendadas mässumeelsuse oma muusikas olematuks ning esitades kärisevate kitarride saatel armastuslaule, pole sellel liikumisel midagi ühist algse punk-liikumise ega tõekspidamistega.


Daniel Komen.
Daniel Komen (sündis 17. mail 1976 Mwenis) on Kenya kergejõustiklane (põhidistansid 5000 m ja 10 000 m).
Maailmameistrivõistlustel.
1997 maailmameister 5000 m (13.07,38)
Briti Ühenduse mängudel.
1998 võitja 5000 m (13.22,57)
Maailmamrekordid.
1996 3000 m 7.20,67 (1. september Rieti)
1997 2 miili 7.58,61 (19. juuli Hechtel)
1997 5000 m 12.39,74 (22. august Brüssel)
1998 3000 m 7.24,90 (sisemaailmamrekord 6. veebruar Budapest)
Isiklikku.
Daniel Komen on 170 cm pikk ja kaalub 55 kg.
Komen, Daniel
Komen, Daniel


Vladimir Kuts.
Vladimir Kuts (vene "Владимир Петрович Куц", ukraina "Володимир Петрович Куц" 7. veebruaril 1927 Aleksino – 16. august 1975) oli Nõukogude Liidu kergejõustiklane (5000 m ja 10 000 m. Kahekordne olümpiavõitja (1956).
27pxOlümpiamängudel.
olümpiavõitja 5000 m 13.39,6
olümpiavõitja 10 000 m 28.45,6


Saalomoni tempel.
Saalomoni tempel ehk Esimene tempel oli Tanahi ja Vana Testamendi kirjelduste kohaselt esimene Iisraeli rahva tempel Jeruusalemmas (esimene Jeruusalemma tempel). Selle laskis ehitada Iisraeli kuningas Saalomon.
Vastavalt Piibli kirjeldustele (Teine Ajaraamat, 3. peatükk) oli Saalomoni tempel oma aja kohta hiiglaslik ja suurejooneline ehitis. Tempel ehitati Iisraeli kuninga Saalomoni ajal ajavahemikul umbes 960–920 eKr. Templit tabasid mitmed rüüstamised ja purustamised. Lõplikult hävitas templi Paabeli kuningas Nebukadnetsar umbes 587–586 eKr (Teine Kuningate raamat, 25. peatükk).
Ajaloolaste ja arheoloogide hulgas pole üksmeelt Saalomoni templi asukoha ega ka Piiblis kirjeldatud sündmuste adekvaatsuse suhtes. Jeruusalemma Templimäel, kuhu eeldatavalt Saalomoni tempel püstitati, asuvad praegu islami pühad ehitised (Kaljutempel ja Al-Aqsa mošee), mistõttu arheoloogilised uuringud on raskendatud. On väidetud, et kirjeldatud mõõtmetes ehitis poleks Templimäele ära mahtunud. On oletatud, et Piiblis kirjeldatud Saalomoni templi lugu võib pärineda hoopis mingi teise templi ehitamise loost ning seda on alles hiljem ühendama hakatud kuningas Saalomoniga.


Suleiman I.
Suleiman I Tore (türgi "Süleyman", araabia سليمان "Sulaymān"; ka Süleyman Kanuni (Suleiman Seaduseandja); 6. november 1494 – 5./6. september 1566) oli Türgi sultan 1520–1566. Ta oli Selim I poeg ja Selim II isa.
Suleiman sai troonile pärast tema isa küllaltki ootamatut surma. Et Selim I oli 1517. aastal valutanud Mamelukkide riigi, sai Suleiman endale võtta ka kaliifi tiitli. Erinevalt oma isast pööras ta peatähelepanu Euroopale, alustades kohe pärast võimule saamist sõda Ungariga. 1521. aastal vallutas ta ungarlaste piirikindluseks olnud Belgradi ning 1526. aastal purustasid türklased Ungari väe Mohacsi lahingus täielikult, kuningas Lajos II langes ning riik jagunes türklaste ja Habsburgide vahel. Suleiman jätkas aga ka sõda Habsburgidega ning 1529. aastal piirasid ta väed Viini. Halbade sügisilmade tõttu see siiski ebaõnnestus. Pärast Viini sõjaretke läbikukkumist pööras Suleiman rohkem tähelepanu Aasiale, eriti võitlustele Pärsiaga, kuid kuni oma valitsusaja lõpuni tegeles ta pidevalt ka Habsburgidele läinud Ungariga, haarates seda järk-järgult enda kätte. Ka surm tabas sultanit siis, kui ta oli parajasti sõjaretkel Ungaris.
1523. aastal vallutasid sultani väed ka Rhodose saare, kus resideeris Johanniitide ordu. See põhjustas ordu ümberkolimise Maltale. Suleiman jõudis rünnata ka Maltat, kuid seda siiski ebaõnnestunult. Tema ajal muutus Türgi Vahemere tugevaimaks merevõimuks, see sai tugeva hoobi alles 1571. aastal, viis aastat pärast Suleimani surma, kui türklased kaotasid Lepanto merelahingu.
Suleiman sõdis vahelduva eduga ka Pärsiaga, ent sel suunal olid tema järeltulijad tunduvalt edukamad. Samas oli Türgi oht Euroopale ja eriti Habsaburgidele ilmselt suurim just Suleimani ajal. Uuesti suutsid türklased Viini piirata alles 1683. aastal, misjärel toimus aga ka nende Euroopa-võimu kiire kokkuvarisemine.
Suleiman oli ka Prantsuse kuninga François I sage liitlane ning Saksa-Rooma keisri ja Hispaania kuninga Karl V üks suuremaid vaenlasi.


Córdoba.
pisi
Córdoba on linn Hispaanias Andaluusias, Córdoba provintsi keskus.
Córdoba vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Eesti saksakeelsed kohanimed.
Eesti saksakeelsed kohanimed on loend, mis aitab orienteeruda Eesti saksakeelsetes kohanimedes.
__NOTOC__


Vaharu rändrahn.
Vaharu rändrahn asub Rapla maakonnas Raikküla vallas endise Vaharu küla põllul.
Kaitsealuse rändrahnu ümbermõõt on 20 meetrit ja kõrgus 3 meetrit.
Vanarahvas seostas kivi Kalevipojaga. Nimelt Kalevipoeg olevat sellega visanud uhket talupoega.


Dan O'Brien.
Daniel Dion O'Brien (sündinud 18. juulil 1966 Oregonis Portlandis) on USA endine kergejõustiklane (kümnevõistleja), olümpiavõitja ja kolmekordne maailmameister.
Tema ema oli soomlane ja isa Ameerika neeger. Ta pole kumbagi bioloogilist vanemat kordagi näinud. Tema kasuvanemad olid Jim ja Karen O'Brien.
Ta kasvas üles Oregonis Klamath Fallsis ja lõpetas 1993 Idaho ülikooli. Ülikool andis tema nime oma kergejõustikustaadionile, kus ta treenis Mike Kelleri juhendamisel.
1991. aasta MM-il Tokios saavutas O'Brien maailmameistrivõistluste rekordiga 8812 punkti esikoha. Järgnesid Michael Smith Kanadast 8549 ja Christian Schenk Saksamaalt 8394 punktiga.
1992. aasta suveolümpiamängudele pääsemiseks tuli läbida kõigepealt USA meistrivõistlused ja seal esikolmikusse tulla. O'Brien sai teivashüppes suhteliselt kõrgel algkõrgusel nulli, jäi medalist ilma ega pääsenud olümpiale. Olümpiavõitjaks tuli Robert Zmelik Tšehhimaalt. Sama aasta 4.–5. septembril püstitas O'Brien Talance'is 8891 punktiga maailmarekordi, mis püsis seitse aastat.
1993. aasta MM-il Saksamaal Stuttgardis suutis O'Brien tiitlit kaitsta maailmameistrivõistluste uue rekordiga 8817. Järgnesid Valgevenet esindanud Eduard Hämäläinen 8489 ja Saksamaa sportlane Paul Meier 8548 punktiga.
1995. aasta MM-il Rootsis Göteborgis saavutas O'Brien 8695 punktiga kolmanda järjestikuse maailmameistritiitli. Kõigi kolme MM-i võidutulemus jäi ühtlasi maailma hooaja tippmargiks. Järgmisel kolmel MM-il saavutas kuldmedali Tomáš Dvořák, kes samuti kõigil neil aastatel maailma hooaja tippmargi püstitas. O'Brienile järgnesid Hämäläinen 8489, Smith 8419 ja Erki Nool 8268 punktiga.
1996. aasta suveolümpiamängudel võitis O'Brien 8824 punktiga olümpiakulla, edestades sakslast Frank Busemanni (8706) ja tšehhi Dvořákit (8664). Nool saavutas 8543 punktiga 6. koha. O'Brieni võidutulemus jäi taas maailma hooaja tippmargiks.
1997 püstitas O'Brien USA-s Uniondale'is maailma hooaja tipptulemuse 8755 punkti.
1999. aastal läbis O'Brien põlveoperatsiooni ja rääkis pärast seda, et soovib 2000. aasta suveolümpiamängudel olümpiavõitu kaitsta. Mõni päev enne USA meistrivõistlusi teatas ta siiski, et haige põlv ei luba startida. Olümpiavõitjaks tuli Erki Nool 8641 punktiga tšehhi Roman Šebrle ja USA sportlase Chris Huffinsi ees.
Maailmarekord.
8891 punkti (10,43, 8.08, 16.69, 2.07, 48,51, 13,98, 48.56, 5.00, 62.58, 4.42,10) 4.–5. septembril 1992 Talence'is
Isiklikku.
Dan O'Brien on 189 cm pikk ja kaalub 84 kg.
Viited.
OBrien, Dan
OBrien, Dan


Jalgpall 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Jalgpall 1968. aasta suveolümpiamängudel oli jalgpalliturniir 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos. Turniir toimus 13.–26. oktoobril.
Veerandfinaalid.
Bulgaaria – Iisrael 1:1 (1:0, 1:1)
Kuna ka lisaaeg lõppes viigiga, siis edasipääseja loositi (Bulgaaria).
Pronksimäng.
24. oktoobril: Jaapan – Mehhiko 2:0 (2:0)
Matš lõpetati 85. minutil, sest kaotusest pettunud mehhiklased hakkasid väljakule patju loopima.
Finaal.
26. oktoobril: Ungari – Bulgaaria 4:1 (2:1)
Esimese poolaja lõpuminuteil seisul 2:1 andis kohtunik Diego de Leo (Mehhiko) kolmele bulgaarlasele punase kaardi: Dimitrovile jõhkra mängu, Ivkovile ja Hristakijevile kohtuniku ründamise eest. Mängu lõpus eemaldati ka ungarlane Juhász. Esimese poolaja lõpul loopis publik jällegi patju väljakule, eeskätt kohtunike pihta.
Koosseisud.
1. Ungari: Karoly Fatér, Deszö Novák, Miklós Páncsics, Iván Menczel, Lajos Szücs, László Fazekas, Antal Dunai, László Nagy, Ernö Noskó, István Juhász, Lajos Dunai, István Básti, László Keglovich, Lajos Kocsis, István Sárközi, Miklós Szalai, Zoltán Szarka.
2. Bulgaaria: Stojan Jordanov, Atanas Gerov, Georgi Hristakijev, Milko Gaidarski, Kiril Ivkov, Ivailo Georgijev, Jančo Dimitrov, Jevgeni Jančovski, Petar Žekov, Todor Krastev, Atanas Mihailov, Asparuh Nikodimov, Tsvetan Veselinov, Ivan Zafirov, Kiril Stankov, Georgi Tsvetkov, Georgi Vasilev, Mihail Gjonin.
3. Jaapan: Hiroshi Katayama, Kenzo Yokoyama, Yoshitada Yamaguchi, Mitsuo Kamada, Takaji Mori, Aritatsu Ogi, Teruki Miyamoto, Masashi Watanabe, Kunishige Kamamoto, Ikuo Matsumoto, Ryuichi Sugiyama, Ruozo Suzuki, Kiyoshi Tomizawa, Eizo Yeoguchi, Shigeo Yaegashi, Masakatsu Miyamoto, Yasuyuki Kuwahara, Masahiro Hamasaki.


Salvador.
"Salvador" on Oliver Stone'i 1986-ndal aastal valminud film börsimaailmast.


Bayeux' vaip.
William Vallutaja. Fragment Bayeux' vaibast.
Bayeux' vaip on romaani tekstiilikunsti kuulsaim näide. 70 meetri pikkusele riidele tikitud stseenid kujutavad Inglismaa vallutamist normannide poolt. Vaip valmis arvatavasti 11. sajandi lõpus või 12. sajandi alguses.
Nime on vaip saanud oma asukoha järgi: nimelt säilitati vaipa varem Bayeux' katedraalis Normandias, kus teda rahvale kirikupühade ajal näidati. Nüüd on vaip rahvale igal ajal vaatamiseks üleval Bayeux' muuseumis. Vaid poole meetri kõrgune kuid 70 m pikkune vaip on keeratud ribana ümber muuseumisaali seina.
Vaiba 58 stseeni jutustavad Normandia hertsogi Guillaume'i, hilisema Inglise kuninga William I Vallutaja Inglismaale tehtud vallutusretkest. Põhitähelepanu on 1066 toimunud Hastingsi lahingul.
Vaibal on kujutatud umbkaudu 1500 inimest, lisaks hobuseid, losse ja laevu. Vaibaservad on kaunistatud fantastliste olendite, loomade ja lindude kujutistega ning stseenidega igapäevaelust.
Legendi kohaselt tikkis vaiba William Vallutaja naine Mathilde.
Ehkki poliitiline propaganda ja üksikisikute ületähtsustamine on loo ajaloolist tõepära pisut rikkunud, on Bayeux' vaip unikaalne visuaalne dokument keskaegsete relvade, aparellide ja muude esemete kohta. Sellegipoolest on täheldatud, et sõjamehed on kujutatud paljaste kätega, samas kui teiste allikate järgi kanti lahingutes ja jahil üldiselt kindaid.


Kolmas sektor.
Kolmas sektor (ka valitsusväline sektor, mittetulundussektor, kodanikuühiskond, vabakond) on väljend, mida kasutatakse mitteriiklike organisatsioonide ja mittetulundusühingute kohta.
Eestis määratletakse kodanikuühiskonda kui kõiki inimesi huvide ja võimete kohaselt kaasavat osalusühiskonda, mis hõlmab inimeste omaalgatuslikku koostööd oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamises ja otsustamises osalemiseks, samuti seda koostööd võimaldavaid ühendusi, võrgustikke ja institutsioone. Kodanikuühiskond tähendab suutlikku avalikku sektorit, tugevat erasektorit ja aktiivset kolmandat sektorit.
Eestis toimub kodanikuühiskonna arendamine vastavalt Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioonile.
Kodanikuühiskond on laiem mõiste kui kolmas sektor; termin põhineb järgneval loogikal: Ühiskonda saab jaotada kolmeks koostoimivaks sektoriks.
Kolmandas sektoris tegutsevate organisatsioonide õiguslikeks vormideks on
Need ei tegutse kasumi teenimise eesmärgil, vaid aitavad kaasa mitmesuguste ühiskonnaprobleemide lahendamisele, toetudes kodanikualgatusele.
Kõneledes kodanikuühiskonnast, tuleb vahet teha avalikes huvides tegutsevate kodanikuühenduste ja teiste vahel. Juriidiliselt saab kodanikuühendusi luua ka avalik- ja ärisektor, mis ei ole otseselt kodanikuühendused, ehkki tegutsemisvormina mahuvad kolmanda sektori alla.
Ajalugu.
Ühistegevus seltsides ja klubides oli esimese ärkamisaja edu aluseks.


Kodanikuühiskond.
Kodanikuühiskond ehk tsiviilühiskond on avaliku elu valdkond, mis eristub avalikust sektorist (riigist ja valitsemisest) ning erasektorist (tulundussektorist); kodanikuühiskonna moodustavad kodanike algatusel ning kehtivate õigusnormide raames loodud vabatahtliku organisatsioonid, ühendused ja liikumised.
Elver Loho on kodanikuühiskonna kohta öelnud, et "tervislik ning jätkusuutlik kodanikuühiskond koosneb organiseerunud huvigruppidest, mis suudavad nii liikmeid kui ka laiemat üldsust kaasates formuleerida sisuka sõnumi, realistlikud eesmärgid ning omavad piisavat võimekust, et need eesmärgid ellu viia".
Kodanikuühiskond tähendab suutlikku avalikku sektorit (riigi- ja omavalitsusasutused ning avalik-õiguslikud institutsioonid), tugevat ärisektorit (aktsiaseltsid, osaühingud, FIE-d) ja aktiivset kolmandat sektorit (mittetulundusühingud, sihtasutused ja seltsingud).


Denominazione di Origine Controllata.
Denominazione di Origine Controllata ehk DOC on Itaalia veinide klassifikatsioonitähis; Prantsuse AC ja Portugali DOC ekvivalent. DOC süsteemi arendatakse välja ka Argentiinas.
DOC ja DOCG klassifikatsioonisüsteemi ranged ning täpsed reeglid töötati välja 1963. aastal, kuid süsteem osutus suhteliselt ebaõnnestunuks, kuna kvaliteedinõuded jäid nõrgalt piiritletuks. Süsteemi reformiti 1992. aastal eesmärgiga suurendada selle usaldusväärsust.
DOC klassi kuuluvad ajaloolistes piirkondades algupärastest marjadest toodetud veinid.
Itaalias on DOC piirkondi üle 200, veine ligikaudu 800.
Veel kõrgema kvaliteediga on DOCG klassi veinid.


Vein.
Vein (ladina "vinum" 'vein') on marja- või puuviljamahla kääritamisel saadud alkohoolne jook. Veini tehakse peamiselt viinamarjadest. Veini valmistamiseks on kasutatud ka teisi vilju, Eestis näiteks õunu või sõstraid.
Viinamarjasordid.
"Vaata ka Viinamarjasortide loend"
Veini tegemisel kasutatakse praktiliselt vaid "Vitis vinifera" liigi viinamarju. Sellest liigist on aretatud üle 4000 sordi. Veinitööstuse seisukohast on olulised umbes 50 viinamarjasorti. Sordid erinevad üksteisest marjade värvi, suuruse, kuju, mahla koostise, valmimisaja ja haiguskindluse poolest.
Mõned kõige levinumad viinamarjasordid on: Riesling, Chardonnay, Sauvignon Blanc, Cabernet Sauvignon, Merlot, Pinot Noir, Gewürztraminer, Muscat, Syrah jt.
Veinide liigitamine.
Maitse järgi liigitatakse veine kolme rühma: kuivad, poolkuivad ja magusad veinid. Värvi järgi jaotuvad veinid punasteks, roosadeks ja valgeteks. Liigitatakse ka marjasordi järgi, suhkrusisalduse põhjal või kasvukoha pinnase kvaliteedi alusel. Lisaks on kasutatakse veini valmistamisel mitmesuguseid, tihti piirkondlikest iseärasustest tingitud spetsiifilisi tehnoloogiaid, mille tulemuseks on näiteks portveinid, vahuveinid, šerrid, burgunderid jt.
Veinipiirkonnad.
Kõige laiahaardelisem on veinipiirkondade jagunemine Uue Maailma ja Vana Maailma veinideks. Uues Maailmas (Californias, Austraalias, Tšiilis, Lõuna-Aafrikas jts) panid veinitootmisele aluse Vana Maailma kolonistid. Vana Maailma traditsioonilised veinimaad on Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Saksamaa.


Sihtasutus.
Sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, mida iseloomustab vara valitsemine ja kasutamine põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Erinevalt mittetulundusühingust ei ole sihtasutusel liikmeid.
Sihtasutuse organid on juhatus ja nõukogu.
Sihtasutus on kodanikuühendus. Sihtasutust ei ole lubatud ümber kujundada teist liiki juriidiliseks isikuks.


Filippo Maria Visconti.
Filippo Maria Visconti (1392–1447) oli Milano hertsog 1412–1447. Hertsogi tiitli päris ta peale oma venna Giovanni Maria Visconti surma.
Agnese del Maino'ga (?–1447) tütar Bianca Maria Visconti.
Filippo Maria oli julm ja ääretult tundlik oma inetu välimuse suhtes. Sellest hoolimata oli ta tugev poliitik, kellel õnnestus selliste võimsate kondotjeeride nagu Francesco Sforza, Carmagnola ja Piccinino toel taastada oma võim Lombardia üle.
Filippo Maria surmaga 1447 katkes Viscontide otsene meesliin ning Milano hertsogi tiitel läks üle Francesco Sforzale, kes oli 1441 abiellunud Filippo Maria tütre Biancaga.


Giovanni Maria Visconti.
Giovanni Maria Visconti (7. september 1388 – 16. mai 1412) oli teine Milano hertsog aastatel 1402–1412.
Giovanni Maria, kes oli pärinud oma isalt Gian Galeazzo Viscontilt julmuse, oli erinevalt isast suhteliselt saamatu valitseja.
Giovanni Maria Visconti mõrvati Milano gibelliinide poolt peale kümneaastast valitsemisaega. Hertsogitiitli päris tema vend Filippo Maria Visconti.


Sufism.
Sufism (Araabia keeles تصوف taṣawwuf – otsetõlkes "villast kandma") on islami müstiline vool, mis on suunatud vahetu isikliku kogemuse kaudu jumaliku tõe ja armastuse otsingutele.
Mõiste "sufism" on tuletatud araabia sõnast "sufi" (müstik) ja seda kasutatakse Läänes alates 19. sajandi algusest. "Sufi" tuleneb sõnast "vill", mis on arvatavasti viide varaste islamiaskeetide riietusele. Sufisid nimetatakse ka "fuqara" ("vaesed" araabia keeles, ainsus "faqir"), ja "darvish" pärsia keeles. Nendest tulenevad lähedase tähendusega sõnad fakiir ja derviš.
Sufistid ehk sufid jagunevad arvukatesse erinevatesse ões- ja vennaskondadesse, mille tõekspidamised erinevad suuresti. Sufi ordud ("tariqa") võivad olla nii Shi'a, Sunni, mõlemad kui mitte kumbki.
Asketismi periood.
Sufism tekkis reaktsioonina varase Umayyadi perioodi (661–749) ilmalikkusele. Askeedid mõtisklesid pidevalt koraani kohtade üle, mis kõnelesid viimsestpäevast, mistõttu neid hakati nimetama ka "neiks, kes alati nutavad" ja neiks, kes peavad seda maailma "hädade onniks." Nad eristusid muudest usklikest koraani ja tavade täpse järgimise, rohkete vagade tegude ning öiste palvete poolest.
Klassikaline periood.
Al-Başrah'st pärinev naine Rabi'ah al-'Adawiyah (surnud 801) tõi asketismi jumaliku armastuse komponendi. Sufi ideealiks sai kiretu jumalaarmastus lootuseta paradiisile ja kartuseta põrgu ees. Rabi'ah-le järgnenud aastakümnetel suurenesid müstilised tendentsid kõikjal islamimaailmas, osaliselt ideede vahetuse tõttu kristlastest erakutega. Mõned eelnenud perioodi müstikud olid keskendunud täielikule usaldusele jumala suhtes ("tawakkul"), millest sai samuti sufismi keskne mõiste.
Iraagi müstitsismikoolkond sai tuntuks oma range enesevalitsuse ning psühholoogiliste sisekaemuste poolest. Iraagi koolkonna loojaks oli 857. aastal surnud al-Muhasibi, kes uskus, et asketismi ainus eesmärk sai olla hinge puhastamine selle ettevalmistamiseks kohtumiseks jumalaga. Junayd Bagdadist (surnud 910) arendas klassikalisi ideid kainusest ja tarkusest ning temani viivad kõik praegused sufi traditsiooni liinid. Jumaliku armastuse mõiste oli tähtis Nuri ja Sumnun "Armastaja" juures.
Sufismi Egiptuse koolkonnas kasutas Nubian Dhu an-Nuh (surnud 859) esimest korda "ma'rifah" ("sisemine teadmine") mõistet vastandumaks õpetatusele. Hümnitaolistes palvetes ühendas ta kogu looduse jumala ülistamiseks. See idee põhines koraanil ning seda arendati edasi hilisemas pärsia ja türgi luules.
Abu Yazid al-Bistamit (surnud 874), Iraani koolkonna liige, esindas "mina" purustamise olulist doktriini ("fana"). Tema ütluste omapärane sümbolism ennetab hilisemate müstiliste luuletajate terminoloogiat.
Sahl at-Tustari (surnud u. 896) ja mõned teised esitasid esimesed müstilistel kogemustel põhinevad spekulatsioonid inimese ja Prohveti loomuse kohta. Al-Hakim at-Tirmidhi (surnud 898) võttis üle hellenistlikke ideid. Sahl at-Tustari õpilane al-Husayn ibn Mansur al-Hallaj sai tuntuks ütlusega "ana al-haqq" ("mina olen loov tõde" või "mina olen jumal"), mida hiljem tõlgendati panteistlikult, kuid mis tegelikult on tema "huwa huwa" teooria kokkuvõte: jumal olevat armastanud ennast oma olemuses ning loonud Aadama "omaenese näo järgi." Oma õpetuste kuulutamise tagajärjel hukati ta Bagdadis 922. aastal.
Varastel sajanditel edastati sufi ideid väikestes ringkondades. 10. sajandil hakati sufismi seisukohtade kohta raamatuid kirjutama, et rahustada ortodoksseid ringkondasid. Abu Talib Makki, Sarraji, Kalabadhi, Qushayri ja Hujviri teostest nähtub autorite püüd sufismi kaitsta selle ortodoksset iseloomu näidates.
Klassikalise sufismi viimane suurkuju oli Abu Hamid Al-Ghazali (surnud 1111), kes kirjutas teose "Ihya' 'ulum ad-din" ("Usuteaduste elustamine"), mis propageeris mõõdukat müstitsismi vastandina tõusva populaarsusega jumalat ja maailma võrdsustavatele teosoofilistele vooludele. Tema noorem vend Ahmad al-Ghazali kirjutas ühe peenematest uitmõtete kogumikest ("sawanih") müstilise armastuse kohta, millest seejärel sai pärsia luule põhimotiiv.
Vennaskondade periood.
Pisut hiljem hakkasid tekkima müstilised ordud, asutaja õpetuste ümber tekkinud vennaskonnad. Kuigi 13. sajandit varjutasid mongolite sissetung islami idaaladele ning Abbasidi kalifaadi lõpp, oli see ühtlasi sufismi kuldajastu. Hispaania päritolu Ibn al'Arabi lõi kõikehõlmava jumala ja maailma suhteid käsitleva süsteemi, millest sai "olemise ühtsuse" teooria nurgakivi. Selle teooria järgi olevat kogu eksistents üks ning all lasuva jumaliku tegelikkuse ilming. Tema egiptuse päritoluga kaasaegne Ibn al-Farid kirjutas mõned kõige kaunimad araabiakeelsed müstilised luuletused. Pärsia luuletaja ja viljakas müstiliste tekstide autor Farid od-Din 'Attar (surnud umbes 1220) ja Kesk-Aasia päritolu Najmuddin Kubra (surnud umbes 1220) esitasid üksikasjalikke kirjeldusi psühholoogilistest läbielamistest, mida müstikul tulevat läbida.
Suurim pärsia luuletaja Jalāl-ad-Dīn Rūmī (1207–1273) pühendas oma luule armastatu Shams ad-Dinile. Rumi didaktiline poeem "Masnavi" on pärsiakeelsetele müstikute jaoks tähtsuselt järgnev üksnes koraanile. Rumi järgijad lõid temast kannustatult Mevleviye, pöörlevate dervišite organisatsiooni, mille liikmed otsivad ekstaasi keerukas muusikalise saatega tantsurituaalis.
Rumi noorem kaasaegne Yunus Emre pani aluse türgi müstilisele luulele, mida säilitati Bektashiyah (Bektasi) dervišite vennaskonnas. Egiptuses asutas ash-Shadhili (surnud 1258) Shadhiliyah ordu, mille peamine autor Ibn "Ata" Allah Aleksandriast on tuntud aforismide poolest ("hikam").
Sel ajal olid sufismi põhilised ideaalid levinud kogu islamimaailmas; Indias oli islamiühiskonna kujunemisel sufidel suur roll. Hiljem lähenesid india sufid kohalikule müstitsismile jumaliku ühtsuse rõhutamisega, mille tulemuseks oli monismitaoline arusaam ainult ühest reaalsusest, milles vahetegu jumala ja maailma (inimese) vahel kipub täielikult kaduma. Mogul Akbari (surnud 1605) sünkretistlikud püüdlused erinevate uskumuste ja praktikate kombineerimiseks olid ortodokssetele moslemitele vastuvõetamatud. Vastutegevust viis läbi 14. sajandil asutatud Kesk-Aasia päritolu Naqshbandiyah vennaskond. Vastandina "wahdat al-wujud" ("olemise eksistentsiaalne ühtsus") kloosterlikele vooludele kaitsesid Naqshbandiyah "wahdat al-shuhud"i ("nägemuse ühtsust"), subjektiivset kogemust ühtsusest, mis esineb üksnes uskliku meeles ja mitte objektiivselt. Ahmad Sirhindi (surnud 1624) oli selle liikumise eestvedaja Indias. Tema taotlused pühadusele olid erakordselt julged: ta pidas ennast jumaliku väega universumi isandaks. Tema soovimatus nõustuda inimese ja jumala ühendusega ja tema kaine seadusest lähtuv meelelaad tõid talle palju jüngreid, mogulite õukonnast Türgini. 18. sajandil püüdis Shah Wali Allah Delhist jõude kahe vastandliku müstitsismikoolkonna lepituseni; samuti oli ta poliitiliselt aktiivne ja tõlkis koraani pärsia keelde, mis oli mogulite õukonna ametlik keel. Mir Dard jt 18. sajandi india müstikud omasid otsustavat tähtsust tekkiva urdu luule kujunemisel.
Islamimaailma araabiakeelsetes osades leidub peale 1500. aastat vaid üksikuid olulisi müstilisi autoreid, näiteks ash-Sha'rani Egiptuses (surnud 1565) ja Abd al-Ghani Süürias (surnud 1731). Türgist pärinesid mitmed 17. ja 18. sajandi olulised müstilised luuletajad. Vennaskondade tähtsus ei vähenenud, vaid tekkisid uued ordud ja kirjanduses leidus endiselt müstilisi ideid ja väljendeid.
Kaasaeg.
Islami poliitilised ja sotsiaalsed reformaatorid on sufismi üldiselt pidanud reaktsiooniliseks ning moodsa ühiskonna arengut takistavaks. Nii näiteks keelustas Kemal Atatürk 1925. aastal Türgi dervišiordud.
Tänapäeval on sufism levinud Läände, samas lävides selle teaduse ja filosoofiaga. Olulisemad kaasajad sufid on olnud Salaheddin Ali Nader Shah Angha, Shah Maghsoud Sadegh Angha, Hazrat Inayat Khan, Idries Shah, Bawa Muhaiyaddeen, Muzaffer Ozak, Javad Nurbakhsh, Nuh Ha Mim Keller, Samuel L. Lewis, Muhammed Ahmed Qadri ja Shaykh Sidi Muhammad al-Jamal.


Villu Kõve.
Villu Kõve (sündinud 26. augustil 1971) on Riigikohtu kohtunik tsiviilkolleegiumi koosseisus.


Bernabò Visconti.
Bernabò Visconti (1319 Milano – 1385 Trezzo) oli Visconti suguvõsast Milano valitseja aastatel 1354–1385.
Abiellus 1350. aastal Regina-Beatrice della Scala, Verona valitseja tütrega luues seeläbi kahe linna vahelise liidu.
Oli pea kogu oma valitsemiseaga sõjajalal paavst Urbanus V ja Veneziaga. Bernabò suri 1385 vangistatuna oma vennapoeg Gian Galeazzo Visconti poolt, kellest sai tema võimupärija Milanos.
Bernabò Visconti 1363. aastal Bonino da Campione poolt loodud ratsamonument asub Milano Castello Sforzesco linnuses.


Tomat.
Tomat (botaaniline nimetus harilik tomat; "Solanum lycopersicum", sünonüümid: "Lycopersicon esculentum" ja "Lycopersicon lycopersicum") on taimeliik maavitsaliste sugukonnast. Ta arvatakse kas tomati ("Lycopersicon") või maavitsa ("Solanum") perekonda.
Tomatiks nimetatakse ka tomati vilja. Tomati viljad on ümmargused, lapikud või piklikud siledad või ribilised; peamiselt punased, harvemini ka kollased, roosad, violetsed või isegi valged.
Ajalugu.
Peruust Euroopasse tõid tomati 16. sajandil hispaanlased. Hispaanias hakati seda kasvatama ilutaimena; tomati vilju peeti mürgiseks. Toiduks hakati tomatit tarvitama alles 18. sajandil esmajoonelt Itaalias kuid ka Prantsusmaal ja Hispaanias. Nende riikide rahvusköögis mängib tomat siiani väga olulist rolli. Ka on need kolm Euroopa suurimad tomatikasvatajad.
Prantslased andsid algselt akaatsiaõunaks kutsutud tomatile ka uue imetleva nime "pomme d'amour" ehk 'armastuse õun', millest hiljem sai "pomme d'or" ehk 'kuldne õun'.
Eestis tunti tomatit veel 20. sajandi alguseski vähe.
Tomatikasvatus.
Tänapäeval kasvatatakse tomatit kogu maailmas; parasvöötmes (sealhulgas ka Eestis) peamiselt üheaastase katmikkultuurina. Euroopas kasvatatakse tomatit kokku umbes 400 000 hektaril. Avamaal viljeletakse seda kõige enam Itaalias (u 110 000 ha) ja Hispaanias (u 60 000 ha); suured alad on tomatikasvatuse jaoks ka Rumeenias, Kreekas ja Bulgaarias. USA-s viljeldakse tomatit kuni 190 000 hektaril ja Türgis kuni 175 000 hektaril.
2009. aastal toodeti maailmas kokku 141,40 miljonit tonni tomateid, tomatikasvatuse all oleva maa pindala oli 4,98 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismahud tõusnud natuke üle nelja korra.
Maailma tomatitoodangust annab Aasia u 40%, Euroopa u 18%, Põhja- ja Lõuna-Ameerika kokku u 17% ja Aafrika 11%.
Tomat on väga valgusnõudlik. Eestis piirab tomatikasvatust avamaal soojaperioodi (ööpäeva keskmise temperatuuriga üle +15°) lühike kestus. Varajaste ja keskvalmivate tomatisortide kasvuperioodi pikkus tõusmetest esimeste viljade valmimiseni on 90–120 päeva. Eestis tuleb vaid harva ette aastaid, kus tomati kasvuks soodsate päevade hulk on üle 80; sageli on neid aga alla 40. Kasvusoodsat perioodi lühendavad veelgi öökülmad.
Tomatisordid.
Tomatisortide üheks rühmitamise aluseks on suurus. Mida rohkem on seemnekambreid, seda suurem on tavaliselt vili.
Kahjurid ja haigused.
Olulised tomatite kahjustajad on seenhaigused tomati-pruunmädanik ja tomati-ruugehallitus, tomati-varrepõletik.
Kahjuritest on levinuimad kasvuhoonekarilane ja öölased.
Toiteväärtus ja biokeemiline koostis.
Tomati pealtvaade, piki- ja ristlõige
Keskmiselt sisaldavad küpsed tomatid vett 94%, süsivesikuid 2,9%, valku 0,8%, rasva 0,4%, kiudaineid 0,8%, mineraalaineid 0,6%.
Et tomat sisaldab ohtralt vett, annab ta vähe kaloreid: 100 g tomatit sisaldab vaid paarkümmend kcal. Peamiseks energaiaallikaks on tomatis suhkrud (glükoos ja fruktoos) ja orgaanilised happed (sidrunhape, õunhape).
Viljadele annavad värvuse pigmendid lükopeen ja beetakaroteen; viljade kontsentreerimisel valmistatud toodetes kasulike pigmentide sisaldus suureneb.
Tomatis on rohkelt ka vitamiine (B-rühma vitamiinid, C-, E- ja K-vitamiin) ja mikroelemente (vask, raud, jood, fluor ja tsink). Mineraalelementidest on tomatis palju kaaliumi ja vähe naatriumi.
Tomati rohelised osad sisaldavad mitmeid mürgiseid alkaloide, millest tuntumad on solaniin ja tomatiin.
Kasutamine kulinaarias.
Küpseid vilju süüakse värskelt näiteks salatites, võileivakattena, lisandina pearoogade juurde ja garneerimisel.
Tomat on oluline konservitööstuse tooraine; hinnatud on omas mahlas konserveeritud terved tomatid nii kooritud kui koorimata kujul, laialdselt kasutatakse ka konserveeritud purustatud tomateid. Tomatitest tehakse püreed, pastat, kastmeid (nt ketšupit) ning konserve.


Georg Meri.
Georg-Peeter Meri (8. oktoober 1900 Koltšanovo lähedal Peterburi kubermangus – 10. juuni 1983 Tallinn) oli Eesti diplomaat, kirjandusteadlane ja tõlkija. Ta oli Lennart Meri ja Hindrek Meri isa. Georg Meri on tuntuks saanud peamiselt William Shakespeare'i näidendite tõlkijana ja šeikspiroloogina, kuid enne Teist maailmasõda tegutses ta Eesti Vabariigi diplomaatilises teenistuses.
Georg-Peeter Meri sündis ning veetis elu algaastad Peterburi kubermangu Uue-Laadoga maakonna Koltšanovo külas, sepa ja vesiveski rentniku Otto Meri (6.10.1861–9.01.1942) perekonnas, Georg-Peeter Meri ema Julie-Marie Meri (neiuna "Kepper") (17. 9.1864–1958) oli lõpetanud Sankt-Peterburgi lähedal asunud Peterhoffi saksa kooli ja oli olnud noorusaastatel Peterburis guvernant (koduõpetajanna). 1905. aastal asus perekond elama Venemaalt Eestimaa kubermangu Tallinna, 1915. aastal läksid ta vanemad lahku.
Georg Meri vanem vend oli Konstantin Meri (Kostja), kes oli ka Arnold Meri isa, ja noorem vend Peeter, kes suri lapsena.
Georg Meri lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli 1917 ja osales Vabariigi väljakuulutamise ajal Omakaitse tegevuses Tallinnas. 1918. aastal õppis ta Moskva Kommertsinstituudis. Moskvas vangistati enamlaste poolt ning oli 1918 septembrist kuni oktoobrini Tšekaa vanglas. Ta osales 1918–1919 Vabadussõjas. Pärast sõja lõppu asus ta õppima Tondi sõjakooli suurtükiväe aspirantide kursusel, ta võttis osa 1924. aasta detsembrimässu mahasurumisest, Meri lõpetas sõjakooli 1924. aastal lipnikuna. Juba 1919. aastast oli ta ajakirjandustöö kaudu seotud Eesti välisministeeriumi informatsioonibürooga Estur (Eesti Telegraafi Agentuuri eelkäija). Ta oli ETA toimetuse liige ja kirjasaatja 1919–1920 ning 1922–1926. Samast ajast alates avaldati tema kirjutisi välispoliitilistel teemadel "Timesis" ja "Manchester Guardianis" ning teistes välismaistes väljaannetes. 1920–1921 õppis Meri Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja 1921–1923 filosoofiateaduskonnas. 1920. aastal organiseeris ta Noorte Meeste Kristliku Ühingu tegevust Eestis, ta asutas Eesti Kristliku Üliõpilasühingu, Eesti Kristliku Üliõpilasliidu 1922 ja Rahvasteliidu Ühingu Tartus 1922. Ta oli üliõpilasseltsi Liivika liige.
Georg Meri töötas välisministeeriumi informatsioonibüroo juhatajana 1927-1931. Meri oli 1930 Carnegie sihtasutuse stipendiaat USA-s ning õppis Eesti välisministeeriumi stipendiaadina Prantsusmaal Pariisi kõrgemas poliitilises koolis École des Sciences Politiques's 1931-1933 ning määrati 1933 Eesti Vabariigi saatkonnas Berliinis saatkonna nõunikuks, seejärel töötas 1938 Pariisi saatkonna nõunikuna ning samal aastal määrati välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktoriks, kus ta töötas kuni 1940. aastani. 1939. aastast oli ta ka majandusministeeriumi kaubandus- ja tööstusala üldjuht.
Georg Meri ja tema pere küüditati 1941. aasta juuniküüditamise ajal, Meri mõisteti 1941. aasta detsembris Sverdlovskis surma, kuid otsust ei viidud täide. Ta naasis Eestisse 1945. aastal. Ta oli 1946-1947 kirjastuse "Ilukirjandus ja Kunst" toimetaja. Uuesti vangistati Meri 1952. aastal, mil ta mõisteti süüdi teenistuskohustuste mittetäitmises ning külmrelva omamises. Meri vabanes vangistusest 1953. aastal.
1953. aastast alates tegutses ta vabakutselise tõlkijana. Meri sai 1970. aastal ENSV Kirjanike Liidu liikmeks.
Nõukogude ajal sai Georg Meri tuntuks Shakespeare'i teoste tõlkijana ning Shakespeare'i uurijana. Ta oli Rahvusvahelise Shakespeare'i Assotsiatsiooni asutajaliige, Briti Kuningliku Shakespeare'i Ühingu liige ja USA ning Saksamaa Shakespeare'i ühingute liige. Väljasõidu keelu tõttu ei saanud ta osaleda ühelgi välismaal toimunud šeikspiroloogia konverentsil.
Georg Meri suri 10. juunil 1983. aastal Tallinnas, ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Isiklikku.
Georg Meri abiellus 1926. aasta jõulureedel, noarootslannast Alice-Brigitta "Engmann"iga (27.8.1902 - 24.12. 1986), neil oli kaks last: Lennart-Georg Meri (sündinud 1929 Tallinnas) ja Hindrek-Peeter Meri (sündinud 1934 Berliinis).


Sixtus IV.
Sixtus IV (Francesco della Rovere, 21. juuli 1414 – 12. august 1484) oli paavst 1471–1484. Ta oli 212. paavst.
Francesco della Rovere sündis Genova lähedal Celle Ligure kommuunis Pecorile mõisas Leonardo della Rovere ja Luchina Monleone 7-lapselises peres vanima lapsena. Vaesuse ja põdura tervise tõttu paigutasid vanemad ta peatselt frantsisklaste kloostrisse. Ta sai Savona konvendis oma esimesed haridusalased teadmised ja liitus seejärel frantsiskaani konventuaalidega. Ta õppis Chieris, Padova ülikoolis ning Bologna ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat. Rovere sai filosoofiadoktoriks ja 14. aprillil 1444 teoloogiamagistriks. Ta pidas Pius II palvel detsembris 1462 dominiiklastega dispuudi Kristuse vere teemal. Dispuudil vaieldi selle üle, kas Kristuse kannatustel valatud veri ning Kristuse ihus olnud veri ristilöömise ja ülestõusmise vahel oli adoreeritav, kui Jumala Poja veri. Mais 1467 ja mais 1469 korraldas ta frantsisklaste üldkapiitlid. 1467 viibis ta mõnda aega Savonas ja Pavias. Rovere korraldusel alustati samal ajal tema palee ehitamist Roomas ja San Pietro Vincoli kiriku taastamist. Rovere sai kardinaliks Johannes Bessarioni soovitusel. 1470 trükiti tema traktaat Kristuse verest, mille ta pühendas paavst Paulus II-le. Ta kirjutas traktaadi Neitsi Maarja pärispatuta saamisest.
Rovere oli tuntud kui "Doctor Acutissimus".
1471. aasta konklaav.
Sixtus IV valiti paavstiks 9. augustil 1471 Vatikani paavstipalees, pühitseti piiskopiks ja krooniti 25. augustil kardinal Rodrigo Borja y Borja (hilisem paavst Aleksander VI) poolt. Ta oli teine frantsisklasest paavst.
6. – 9. augustini 1471 toimunud konklaavil osales 18 kardinali. Seda konklaavi soovisid mõjutada ilmalikud valitsejad, eelkõige Milano hertsog Galeazzo Maria Sforza, kes pooldas kardinalide Guillaume d'Estouteville’i, Angelo Capranica, Francesco Gonzaga, della Rovere, Amico Agnifilo või Giacomo Ammanati-Piccolomini valimist paavstiks. Konklaavil moodustus 2 fraktsiooni: Pius II kardinalid ja Paulus II kardinalid. 7. augustil toimunud 1 voorus sai Johannes Bessarion 6 häält. Kardinal Guillaume d'Estouteville ja kardinal Niccolò Fortiguerra said mõlemad 3 häält. Kardinal Borja toetas esmalt Bartolomeo Roverellat, kuid otsustas siis Milano hertsogi pooldajatega toetada Roveret. 9. augusti hommikul toimunud voorus sai Rovere 9 häält. Konklaavi viimases voorus sai Rovere 13 häält, millega ta osutus valituks. Kardinalid Filippo Calandrini ja Roverella said selles voorus kumbki 2 häält.
Sixtus IV nimevalik oli küllalt iseloomulik renessansiajale, kuid muidu paavstluses tavatu, kuna ajavahemik eelmise samanimelise paavstiga oli üsna pikk, sest Sixtus III valitses tuhat aastat varem.
Sõda türklastega.
Sixtus IV soovis Konstantinoopoli tagasivallutamiseks korraldada ristisõja türklaste vastu. Paavsti laevastik saavutas ainult tagasihoidlikke võite. Kui türklased vallutasid 1480 Itaalias Otranto, kuulutas Sixtus IV 4. märtsil 1481 välja ristisõja ja järgmisel aastal vallutasid paavsti väed türklastelt piirkonna tagasi.
Suhted Prantsusmaaga.
Sixtus IV tühistas Prantsusmaa kuninga Louis XI otsuse, mille järgi jõustusid paavsti otsused Prantsusmaal vaid kuninga nõusolekul.
Suhted Portugaliga.
Sixtus IV kinnitas Portugali kuninga valdusteks kõik portugallaste poolt seni avastatud ja tulevikus avastatavad alad Chaunari neemest Indiani.
Suhted Taaniga.
1474 külastas Roomat Taani kuningas Christian I.
Suhted Venemaaga.
Sixtus IV lähetas 1474 ja 1476 saadikuid Moskvasse Ivan III juurde, et lõpetada skismat ja otsides Moskva toetust sõjaks türklastega.
Suhted Itaalia riikidega.
Sixtus IV osa 1478 Firenzet valitseva Medici suguvõsa vastu suunatud Pazzi vandenõus on vaieldav. Väidetavalt korraldas vandenõu tema onupoeg kardinal Rafael Riario, kuid 1478–1480 sõdis Kirikuriik Firenzega, millele paavst kehtestas interdikti. Sixtus IV õhutas Veneziat ründama Ferrarat, kuid kui Venezia leidis teistes Itaalia riikides liitlasi, asus paavst sõdima Venezia vastu, mis lõppes 1484 Bagnolo rahulepinguga.
Sixtus IV ja Eesti.
Sixtus IV saatis 25. augustil 1471 kirja Riia peapiiskopile Silvester Stodewescherile, milles ta teatas oma paavstikssaamisest.
Paavst volitas 30. jaanuaril 1479 Riia dominiiklaste priori, Riia peapiiskopi Stodewescherit, Riia dekaani ja kapiitlit otsustama ühes kohtuasjas.
4. veebruaril 1479 nimetas ta Riia dominiiklaste priori ja frantsisklaste "guardiani" eksekuutoriteks Salatsi ("Salcze") külade asjus käivas kohtuasjas.
Piiskoppide määramised .
Sixtus IV määras 12. märtsil 1480 Riia peapiiskopiks Stephan Grube ja 4. juunil 1484 Michael Hildebrandi.
Ta kinnitas 20. juulil 1475 Tallinna piiskopiks Iwan Stoltevoeti ja 16. juunil 1477 Simon von der Borchi.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Kontsiliarismiliikumise summutamiseks tühistas Sixtus IV 1478 Konstanzi oikumeenilise kirikukogu otsused. Märtsis 1482 üritas peapiiskop Andrea Zamometić kutsuda omal algatusel kokku oikumeenilise kirikukogu, mille tõttu Sixtus IV ekskommunitseeris Zamometići ja keelas paavsti apellatsioonid oikumeenilisele kirikukogule.
Ta taastas abbreviaatorite kolleegiumi ja Rota Romana audiitorite ülesanded.
Ta moodustas 1. novembril 1478 Hispaania valitsejate palvel Hispaania inkvisitsiooni ja 1483 kinnitas selle suurinkvisiitoriks Tomás de Torquemada. 3. aprillil 1481 kohustas ta kõiki kristlikke valitsejaid andma Hispaaniast pärit põgenikke tagasi Hispaania inkvisitsioonile.
Ta tunnustas 1475 Robert d’Abrisseli rajatud ordu koodeksit.
Ta tunnustas 1474 ambrosiaani nunnaordut.
1484 avaldatud bullas 'Summum silentium' lõpetas ta augustiini regulaarkanoonikute ja eremiitide vahelise tüli.
Ta kohustas 1474 bartolomiite valima oma ülemkindralit 3 aastaseks tähtajaks.
1473 tunnustas ta Prümi kloostri inkorporeerimist Trieri peapiiskopkonda. Tema korraldusel taastati Couëtsi klooster.
Ta tunnustas benediktiini kamalduleeslaste Murano kongregatsiooni.
1. juulil 1475 lubas ta dominiiklastel omada eraomandit.
Sixtus IV oli teine frantsisklasest paavst ja soosis oma ordut. See soosing avaldus nii tema teoloogias kui kirikupoliitikas. Ta kohustas bullas 'Dominus Noster' Angelo Clareno da Cingoli järgijaid järgima frantsisklaste ordukindrali korraldusi. 1474 avaldatud bullas 'Mare magnum' ja 1479 avaldatud bullas 'Bulla aurea' kinnitas ta frantsisklaste privileegid.
1482 tunnustas ta Colette’i rajatud kolettiinide ordut.
Ta reguleeris 1476 Püha vaimu ordu tegevust.
Ta tunnustas 1472 Püha Georgi rüütliordut.
Liturgilised otsused.
Sixtus IV sanktsioneeris 28. veebruaril 1476 oma kunagise uurimisteema Neitsi Maarja pärispatuta saamise dogmatiseerimist ja soosis dogma austamist katoliku kirikus, mida praegu tähistatakse kirikliku suurpühana 8. detsembril.
Ta kehtestas kõikide pühakute päeva oktaavi.
Ta lubas Meisseni piiskopil vabastada Heimburgi Gregori ekskommunikatsioonist.
Ta sätestas breviaariumis Neitsi Maarja templissetoomise püha.
Ta keelas Le Puy piiskopkonnas tähistada kiriklikult Karl Suure mälestuspäeva ja kasutada vastavat offiitsiumit, kuna seda Roomas ei tunnustatud.
Ta tunnustas Jeesuse Pühima Nime puhul peetava missa ja offitsiumi kasutamist.
1472 lubas ta indulgentse püha Osmundi mälestamiseks ja 1481 sätestas tema mälestuspäevana 4. detsembri.
1475 kinnitas ta, et tsistertslastel pole vaja pidada alatist abstinentsi.
5. augustil 1480 laiendas ta Porziuncola indulgentsi kõikidele frantsikaanide esimesele ja teisele ordule kuuluvatele kirikutele.
Teoloogilised vaidlused.
Sixtus IV mõistis hukka valdeslaste liikumise.
27. novembril 1474 avaldatud entsüklikas 'Romani Pontificis' käsitles ta paavsti poolt antavate indulgentside mõju puhastustules olevate hingede kohta.
1479 mõistis ta hukka Pedro Martínez de Osma teesi, milles väideti, et surmapatud on kustutatud ainult patukahetsuse poolt.
Kanoniseerimised.
Sixtus IV kanoniseeris 8 isikut ja kuulutas õndsaks 2 isikut.
Suhtumine juutidesse.
Sixtus IV käskis 21. veebruaril 1472 maksustada Rooma juudid, et pidada karnevale ja sõda Türgiga.
Onupojapoliitika.
Teisi sugulasi sidus Sixtus IV Itaalia mõjukate suguvõsadega. Ta läänistas 1484 Kirikuriigile kuuluva Senigallia oma vennapojale Giovanni della Roverele, kes abiellus Urbino hertsogi tütrega ja sai samal aastal paavsti vikaariks Mondavios.
Õepoeg Girolamo Riario della Rovere abiellus Milano hertsogi väljaspool abielu sündinud tütre Caterina Sforzaga ning sai 1471 Bosco krahviks, 1473 Imola ja Forli valitsejaks.
Vennapoeg Leonardo della Rovere sai 1472 Arce ja 1474 Sora hertsogiks. 1473 määrati ta Rooma prefektiks. Ta abiellus 1474 Napoli kuninga Fernando I abieluvälisest suhtest sündinud tütre Giovannaga.
Kardinalide pühitsemised.
Sixtus IV pühitses oma ametiajal 34 kardinali 8 konsistooriumil, kaasa arvatud tulevased paavstid Innocentius VIII ja Julius II. Lisaks itaallastele sai kardinalideks 6 prantslast, 5 hispaanlast, 1 sakslane ja 1 portugallane. 1477 rajas ta San Niccola fra le Immagini titulaarkiriku.
Sixtus IV kultuuriloos.
Sixtus IV oli oma valitsemisajal tunnustatud patroon. Ta lasi Roomas ehitada või taastada Ponte Sisto silla, Santa Maria del Popolo kiriku, Santa Maria della Pace kiriku, Santa Maria in Traspontina kiriku, San Vitale kiriku ja Sixtuse kabeli. Tema ajal renoveeriti Sassia Ospidale di San Spirito. Ta lasi sillutada ja laiendada Rooma tänavaid ning arendada Rooma kanalisatsioonisüsteemi. Ta rajas Vatikani arhiivi ja määras Bartolomeo Platina Vatikani raamatukogu prefektiks, Platina kirjutas paavsti soovitusel teose 'Vitæ Pontificum Platinæ'.
Ta oli Sandro Botticelli ja Melozzo da Forlì patroon. Ta kutsus Rooma Josquin des Prezi. Forlì on paavsti kujutanud 1477 valminud freskol. Kunstnik Justus van Gent on paavsti kujutanud 1473–1475 valminud maalil.
Ta määras Regiomontanuse revideerima juliuse kalendrit.
Ta lubas piiskoppidel anda arstidele meditsiinilisteks uuringuteks hukatud kurjategijate laipu.
Ta vähendas Rooma ülikooli professorite palka.
Sixtus IV tiaara oli valmistatud Bartolomeo di Tomaso poolt.
Ta mõistis hukka ennustamise, kuid tunnustas astroloogiat. Ta oli esimene paavst, kes lasi endale koostada horoskoobi.
1473 tunnustas ta Firenze ülikooli sulgemist ja Pisa ülikooli taasavamist. 1482 andis ta privileege Heidelbergi ülikoolile. Ta tunnustas William Waynflete rajatud kolleegiumi statuuti. 1483 tunnustas ta Sigüenza kolleegiumi.
Surm.
Sixtus IV suri paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi andmetel 12. augustil 1484 hommikul kella 4 ja 5 vahel Roomas arvatavasti podagra tõttu tekkinud tüsistustesse. Ta maeti frantsiskaanirüüsse riietatuna Vatikani basiilikas olevasse kabelisse. 1635 maeti tema säilmed ümber.
Hinnang.
Stefano Infessura kritiseeris Sixtus IV tegevust oma kroonikas 'Diarium urbis Romae'.


Tomáš Dvořák.
Tomáš Dvorák (sündis 11. mai 1972 Zlínis (endine Gottwaldov)) on Tšehhi kergejõustiklane (kümnevõistleja). Kolmekordne maailmameister (1997, 1999, 2001)
Sisemaailmameistrivõistlustel.
hõbemedal seitsmevõistlus 6169
Välislingid.
Dvořák, Tomáš
Dvořák, Tomáš


Küüditamine.
Küüditatute mälestuskivi Paldiski raudteejaamahoone ees.
Küüditamine (ka deporteerimine, deportatsioon'") on inimeste vägivaldne ümberpaigutamine. Massiline küüditamine võib olla toime pandud genotsiidi täidesaatmisel.
Küüditamine on inimsusevastane kuritegu.
Küüditamised Nõukogude okupatsiooni ajal.
Eestist küüditati üle 30 000 inimese Nõukogude okupatsiooni ajal Siberisse ja teistesse piirkondadesse, et hävitada Eestis nõukogude võimu aktiivsed ja potensiaalsed vastased ning nende lähedased ja perekonnaliiikmed, kogu iseseisvusaegne poliitiline ja majanduslik juhtkond. Hirmu ja terroriga loodeti maha suruda juba eos igasugune mõte vastupanust ja iseseisvuse taastamisest.
Juuniküüditamine algas 14. juunil 1941. a. Selle käigus deporteeriti üle 10 000 inimese. Täisealised mehed kuulutati arreteerituiks ja lahutati perekondadest. Enamik neist hukkus vangilaagrites. Naised ja lapsed saadeti asumisele Kirovi ja Novosibirski oblastitesse. Neist jäid ellu umbes pool küüditatute arvust. Samal ajal toimusid massiküüditamised ka Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes, Lääne-Ukrainas ja Moldovas.
Läänemaailmas tähistati juuniküüditamise päeva, 14. juunit, Ikestatud Rahvaste Päevana.
30. juunist 1. juulini 1941 pandi Lääne-Eesti saartel toime uus küüditamisaktsioon (juuliküüditamine), mille käigus viidi ainuüksi Saaremaalt ära 654 inimest, kellest üle 400 (naised ja lapsed) pääses tänu Saksa vägede kiirele edasitungile kuuajalise vangistuse järel Tallinnast tagasi koju.
Märtsiküüditamine algas 25. märtsil 1949. a. Selle käigus deporteeriti üle 20 000 inimese, enamasti naised ja lapsed. Suurem osa neist saadeti Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse.
1. aprillil 1951 küüditati Eestist Operatsiooni Sever käigus Siberisse 282 Jehoova tunnistajat.
Küüditamisi korraldasid okupatsioonivõimud, NSV Liidu ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi ("NKVD") töötajad, koos kohalike abilistega. Relvadega ähvardades sunniti inimesi oma kodudest lahkuma ja toimetati loomavagunites minema. Nende vara konfiskeeriti.
Alates 1956. aastast lubati küüditatutel Eestisse tagasi tulla, kuid nende vara ei tagastatud. Vara tagastamine sai võimalikuks alles pärast okupatsiooni lõppu ja Eesti taasiseseisvumist.
Küüditamised mujal maailmas.
Teise maailmasõja ajal küüditati Ameerika Ühendriikides kõik Vaikse ookeani läheduses elanud jaapanlased tükk maad ida poole.
Teise maailmasõja järel (peamiselt aastail 1945–1948) küüditati Saksamaast ida poole jäävatelt aladelt (sh Saksamaalt sõja tulemusena äravõetud aladelt) vähemalt 10 miljonit sakslast Saksamaale. Mitmete allikate kohaselt hukkus selle protsessi käigus vähemalt pool miljonit sakslast. Kuna Saksamaa oli sõja kaotanud riik, siis pikki aastakümneid oli sakslaste küüditamisest rääkimine tabuteema.
Türgi on enam kui 70 viimase aasta jooksul korduvalt küüditanud Türgi idaosas elavaid kurde Türgi keskosasse, viljatutele või väheviljakatele aladele. Kokku on küüditatud üle 2 miljoni (mõnedel andmetel aga üle 3 miljoni) kurdi. Pärast Teist maailmasõda toimunud küüditamiste alusel on Türgi kõige enam inimesi küüditanud riik maailmas.


Monza.
Monza on linn Itaalias Lombardia maakonnas, Monza e Brianza provintsi halduskeskus, Lombardia suuruselt kolmas linn ning oluline majandus- ja tööstuskeskus. Olemuselt on Monza Milano satelliitlinn, see asub Milanost 15 km kirdes Lambro jõe ääres.
Ajalugu.
19. sajandi lõpus leitud matuseurnid tõestavad, et Monza piirkond oli asustatud juba pronksiajal, mil sealseis soodes ja jõgedel võidi elada vaimajades.
Enne roomlaste tulekut elasid sealkandis insuberid - gallialased, kes olid ületanud Alpid ning asustanud Mediolanumi (tänapäeva Milano) ümbruse. 3. sajandil jäid nad Rooma võimu alla. Üks gallia keltide hõim, kes võis samuti kuuluda insuberite hulka, rajas Lambro jõele küla, millest on säilinud silla varemed. Rooma ajal kandis nüüdne Monza linn Modicia nime.
Itaaliasse tunginud langobardide kuningas Autari abiellus Theodolindaga, kes oli Baieri valitseja Garibaldi I tütar. Kuninganna Theodolinda laskis 595. aastal ehitada Monza esimese katedraali ja pärandas linnale kogu oma varanduse. Langobardide ajaloolane 8. sajandist Paulus Diaconus jutustab, et kuninganna olla näinud unes tuvi, kes öelnud talle "Modo" (ladina keeles "siin"), millele Theodolinda vastanud "Etiam" ("jah"). Sellest tulenenud Monza keskaegne nimi Modoetia.
Monza katedraali altari taga hoitakse kuulsat Lombardia raudkrooni, mille sisse olevat sepistatud üks Kristuse ristipuu nael.
Monza park.
Monza lähedal Inglise stiilis pargis asub üks maailma tuntumaid Vormel 1 ringradasid Autodromo Nazionale di Monza. Rada ja tribüünid võtavad Monza 800 ha suurusest pargist enda alla 15 protsenti.
1805. aastal konfiskeeris Itaalia asekuningas Eugène de Beauharnais pargi maa-ala aadlikelt ja andis rahvale. Uhkeid hooneid leidub pargis praegugi; tuntuim neist on Austria ertshertsog Ferdinandi neoklassitsistlik Villa Reale (1780).
Samas pargis asuvad ka Milano Golfiklubi 18 ja 9 auguga golfirajad ja tenniseväljakud.


Nikolai Avilov.
Nikolai Avilov (sündis 6. august 1948 Odessas) on Nõukogude Liidu kergejõustiklane (kümnevõistleja). Olümpiavõitja (1972).
Olümpiamängudel.
1972 olümpiavõitja (8454)
1976 pronksmedal (8369)
Välislingid.
Avilov, Nikolai
Avilov, Nikolai


Holokaust.
Holokaust (kreeka keeles "holokauston", 'täielikult ohverdatud'; heebrea keeles השואה "HaSho'a", 'häda') on termin, mida üldiselt kasutatakse Teise maailmasõja ajal Saksamaa poolt juutide vastu toime pandud genotsiidi tähistamiseks.
Teises maailmasõjas kannatasid ka mustlased, poolakad ja venelased. Siiski mõistab enamik teadlasi holokausti all üksnes Teise maailmasõja ajal juutide vastu toime pandud genotsiidi; laiemas mõistes on holokaust igasugune genotsiid.
Holokausti käigus hukkunud juutide arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid: 4,2 miljonist (Gerald Reitlingeri ja Rudolph Joseph Rummeli järgi) kuni 6,2 miljonini. 1990. aastal teatas Auschwitz-Birkenau laagri muuseum, et ainult selles laagris hukkunute arv oli umbes 1,1–1,6 miljonit inimest, kellest 90 % moodustasid juudid).
Holokausti juudi rahvusest ohvrite mälestamiseks on 1990. aastatest saati tähistatud Holokausti mälestuspäeva. Eesti Vabariigis sai mälestuspäev valitsuse heakskiidu ja esimest korda tähistati seda 27. jaanuaril 2003.
Holokausti toimumise kahtluse alla seadmine on kuulutatud kuriteoks Prantsusmaal, Belgias, Šveitsis, Saksamaal, Austrias, Rumeenias, Slovakkias, Tšehhis, Leedus, Poolas ja Iisraelis.
Holokaustirevisionism.
Holokaustirevisionism seisneb katsetes tõestada, et natsionaalsotsialistlik režiim tappis holokausti käigus vähem juute, mustlasi ja teiste rahvuste esindajaid kui näidatakse üldiselt omaks võetud hinnangutes või et massilist/süstemaatilist juutide tapmist pole üldse toimunud. Holokaustirevisionismi vastaste sõnul põhinevad revisionistide väited aga metoodiliselt ebakorrektsetel uurimustel, kallutatud allikate valikul ja otsestel võltsingutel. Mitmed riigid on kuulutanud holokausti eitamise kuriteoks.
Samuti on esinenud väiteid, kus juute on süüdistatud holokaustitragöödia ärakasutamises. Ameerika juudi päritolu kirjanik Norman Finkelstein avaldas 2000. aastal raamatu "The Holocaust Industry" ning süüdistas Ameerika meedias Iisraeli selles, et see kasutab Teise maailmasõja eel ja aja toimunud juutide tragöödiat, saamaks Euroopa riikidelt ja Ameerikalt "moraalsele süütundele rõhudes" järeleandmisi ning soodustingimusi poliitiliste eesmärkide saavutamisel. Finkelsteini seisukohti on Eesti ajakirjanduses vahendanud Laidoneri muuseumi direktor, ajaloolane Hannes Walter.
2010. aastal Iisraeli Juudi Diasporaade Ministeeriumi ja Agentuuri tellimusel Saksamaa Bielefeldi ülikooli poolt läbiviidud uuringu kohaselt arvab 42% Euroopa elanikkonnast, et juudid kasutavad ära minevikus juutidega juhtunut, et pressida välja majanduslikku kasu.


Kohalik omavalitsus.
Kohalik omavalitsus on kohaliku omavalitsuse üksuse (Eestis valla või linna) demokraatlikult moodustatud kohalike võimuorganite õigus ja võime seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust. Seda õigust kasutavad valitud nõukogu või esinduskogu liikmed.
Omavalitsuse ajalugu Eestis.
Enne 13. sajandit praeguse Eesti aladel asunud üksuste (maakonnad ja kihelkonnad) ja nende omavaheliste suhete ja staatuse täpsemaks iseloomustamiseks puuduvad andmed. Ristiusustamise järel rajati siia Lübecki (Tallinn, Narva, Rakvere) ja Hamburgi-Riia (Tartu, Haapsalu, Paide, Pärnu, Viljandi) linnaõigusel põhinevad linnad.
Maal teostasid omavalitsuslikku võimu rüütelkonnad. Talupoegade jaoks oli samal ajal omavalitsusüksuseks vakus. Vakusesse võis kuuluda kuni sadakond talu. Vakuse eesotsas seisis vardja. Aja jooksul see omavalitsuste liik aegamööda hääbus.
Mõistega „vald” tähistati esialgu mingit maarahva jaoks välist võimu, näiteks mõisniku meelevalda. Hiljem hakkas „mõis” tähendama ühe mõisa võimuala. Iseseisvaks sai vald 1866. aasta vallaseadusega, mille alusel kadusid mõisavallad. Selle järgi osalesid valla täiskogul kinnisvara omavad või rendikohta pidavad vallakogukonna liikmed ning üks esindaja iga kümne maatamehe kohta. Tähtsamad jooksvad küsimused lahendas volikogu, mille valitud vallavanem pidi hea seisma volikogu otsuste täitmise eest.
Linnade senised omavalitsusorganid (raed ja foogtikohtud) likvideeriti lõplikult 1880. aastail ja asendati Vene seaduste järgsete kohtu- ja omavalitsusorganitega. Linnaomavalitsus tegeles peamiselt kohaliku majanduse ja heakorraga, kuid isegi neis valdkondades võis sekkuda kuberner.
Aegamööda tõusis eestlaste osa ka linnavalitsemises. XX sajandi algul saadi kõigepealt oma kontrolli alla Valga linnavalitsus (1902. aastal sai Valga linnapeaks Viljandimaa mees Johannes Märtson, kes oli selles ametis kuni 1917. aastani), seejärel Tallinna oma (1905).
Seisuslikud omavalitsused ja organisatsioonid kaotati Eestis 1920. aastal. Need olid kolm rüütelkonda (Eestimaal, Saaremaal ja Liivimaa Eesti osas), linnade gildid ja tsunftid ning talupoegade seisuslikud organisatsioonid.
1930. aastail, riigireformi ajal kohalike omavalitsuste tähtsus tõusis, nende kõrvale asutati ka kutsealased omavalitsused. 1939. aastal oli Eestis 11 maakonda, 33 linna, 1 linnaosa (Narva-Jõesuu) ja 248 valda.
Eesti omavalitsused aastal 2002.
Omavalitsusüksusteks on vald ja linn (kokku jääb neid 2002. aasta kohalike valimiste järel alles 241). Esinduskoguks on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel neljaks aastaks. Hääletamisõiguslikud on nii püsivalt kohaliku omavalitsuse territooriumil elavad vähemalt 18aastased Eesti kodanikud kui ka Eestis seaduslikult viibivad välismaalased, kes on antud kohaliku omavalitsuse territooriumil elanud vähemalt 5 aastat. Kandideerimisõigus on vaid Eesti kodanikel.
Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Volikogud on vähemalt seitsmeliikmelised. Volikogu suuruse otsustab volikogu neljaks aastaks enne kohalikke valimisi, kuid volikogu liikmete minimaalne arv sõltub omavalitsuse elanike arvust ja on määratud seadusega.
Volikogu võib vastu võtta määrusi ja otsuseid. Määrused sisaldavad üldkohustuslikke ettekirjutusi, otsuseid tehakse üksikküsimustes. Vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest on õigus teha ettepanekuid linnavolikogu või -valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks. Volikogu istungid on üldjuhul avalikud. Volikogu valitud linnapea või vallavanem moodustab valitsuse ja esitab selle volikogule kinnitamiseks.
Ka valla- või linnavalitsused annavad välja määrusi ja korraldusi. Valla- või linnavalitsuse tegevuse kontrollimiseks moodustab volikogu revisjonikomisjoni. Enamik volikogu otsuseid tehakse avalikul hääletusel, vaid isikuvalimised otsustatakse salajasel hääletusel. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite. Valitsuse istungid on tavaliselt kinnised, kuid volikogu istungid avalikud. Vähemalt neljandik volikogu koosseisust võib algatada umbusalduse avaldamise volikogu esimehele, vallavanemale või linnapeale, mõnele valitsuse liikmele või volikogu komisjoni esimehele.
1994. aastal kehtestas riigikogu kohalike maksude seadusega 9 kohalikku maksu. Praeguseks on järele jäänud 7: müügimaks, paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõiduki maks, loomapidamismaks ja lõbustusmaks. Kõige rohkem on kohalikud omavalitsused kehtestanud reklaamimaksu ning teede- ja tänavate sulgemise maksu.
Kohalike omavalitsuste olulisemateks kuluallikateks on haridus (õpetajate ja lasteaiatöötajate palgad), kommunaalmajandus (hoonete ja teede remont ning uute hoonete ehitus), kultuur (kultuurimajad, raamatukogud), sport (spordikoolid, staadionid), sotsiaalhoolekanne (toetused, hoolekandeasutused), üldvalitsemine jne.
Välislingid.
*


Teravmokk-ninasarvik.
Teravmokk-ninasarvik ehk must-ninasarvik ehk ("Diceros bicornis") on loomaliik kabjaliste seltsi ninasarviklaste sugukonna ninasarviku perekonnast.
Teravmokk-ninasarvik on esindatud ka Tallinna Loomaaia kollektsioonis.
Levila.
Must-ninasarvik elab Aafrikas, sealhulgas Kenyas, Tansaanias, Kamerunis, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Namiibias ja Zimbabwes.
Välimus ja füsioloogia.
Must-ninasarviku ülamokk võimaldab esemeid haarata.
Kõrvad on suured ja suunatavad. Silmad ei näe kaugele. Haistmine on hea.
Ta võib joosta kuni 48 h.
Toitumine.
Must-ninasarvik on taimtoiduline. Ta sööb leherikkaid taimi, oksi, võsusid, ogalisi põõsaid ja vilju. Oma konksja ülamokaga napsab ta madalatelt puudelt ja põõsastelt lehti, pungi ja võsusid.
Must-ninasarvik aitab vähendada puittaimede hulka. Nii jääb ruumi kasvamiseks rohttaimedele, millest teised loomad toituvad.
Käitumine.
Et ninasarvik ei näe hästi, asub ta ohu korral kohe ründama. See hoiab kiskjad temast eemal.'
Ninasarvik Mörr Tallinna loomaaias lesimas
Ohustatus.
Must-ninasarvik on ohustatud liik, sest neid on sarvede pärast liiga palju kütitud. Sarvedest tehakse põhiliselt pistodavarsi, mis on paljudes maades jõukuse sümbol. Vastupidi levinud arvamusele ei ole tema sarvede kogus, mida kasutatakse afrodisiaakumi valmistamiseks, suur.


Kaardimäng.
Kaardimängud on kindlat tüüpi lauamängud, mille mängimiseks kasutatakse spetsiaalseid mängukaarte. Mängukaardid on identse kuju ja suurusega. Igal kaardil on sama tagakülg, samas kui esiküljed on erinevad ja määravad kaardi "tugevuse". Peamised kasutatavad mängukaardid on nn. prantsuse- ja hispaania kaardid, teised levinud mängukaartide komplektid on veel ka nt. Tarot, hanafuda, jt.
Mängijad, tavaliselt kaks või enam (kuigi on ka üksinda mängitavaid kaardimänge), istuvad ümber mängulaua ning mängujärjekord liigub mängijalt mängijale, Euroopas ja mujal läänemaades tavaliselt päripäeva, Aasias tavaliselt vastupäeva. Mäng algab kaartide segamisega, mille eesmärgiks on tagada mängijatele kaartide jaotuse juhuslikkus. Konkreetse jaotuse olulisuse (nn. kaardiõnne) tähtsus varieerub mänguti, olles mõnedes mängudes (nagu näiteks "Linnade põletamine") määrava tähtsusega, teistes (nagu näiteks turniiribridž) praktiliselt tähtsusetu.


Piemonte.
Piemonte on maakond Loode–Itaalias. Piirneb Prantsusmaa, Šveitsi ja Itaalia Lombardia, Liguuria, Emilia Romagna ning Valle d'Aosta maakondadega.
Piemonte, mida saab tõlkida kui "mägede jalam" (ladina "Pedemontis"), vihjab oma nimega maakonna põhjaosas kerkivatele Alpidele. Piemontes on tunda tugevaid prantsuse mõjusid nii dialektides kui ka näiteks köögikunstis.
Loodus.
Kolmveerand Piemonte maakonnast on mägine: siin kõrguvad Lääne-Alpide ahelikud ja eelmäestikud, sh ka Monviso, kust saab alguse Po jõgi ning Monte Rosa. Ülejäänud ala on Po jõe ülemjooksul laiuv viljakas tasandik. Piemontes asub palju väiksemaid alpijärvi; idaosas laiuvad kaks suurt järve: Lago Maggiore ja Lago d'Orta.
7,6% maakonna territooriumist hõlmavad erinevad kaitsealad (kokku on neid 56). Suurim ja kuulsaim neist on Gran Paradiso rahvuspark. Verbano-Cusio-Ossola provintsis asub Val Grande rahvuspark.
Haldus.
Piemonte maakond jaguneb 8 provintsiks, mis omakorda on jaotatud 1206 kommuuniks.
Suuremad linnad.
Piemonte pealinnaks on Torino. Teised maakonna olulisemad linnad on Asti, Novara, Saluzzo, Cuneo, Ivrea, Alba, Susa, Avigliana, Pinerolo, Varallo, Domodossola ja Vercelli.
Majandus.
Piemonte on üks Itaalia jõukamaid regioone. Siin asub mitmete oluliste suurkorporatsioonide peakorterid: nt Fiat Torinos, Olivetti Ivreas ja Ferrero Albas.
Põllumajandus.
Tasandikul kasvatatakse puu– ja köögivilju, riisi, nisu ja maisi.
Piemonte on ka üks Itaalia tugevamaid viinamarjakasvatuspiirkondi. Enam kui pool selle 700 km² hõlmavatest viinamarjaistandikest on märgistatud DOC markeeringuga.
Ajalugu.
Esimesed jäljed inimasustusest Piemonte alal on leitud mägedest. Pronksiajast on pärinevad mitmed liguuria ja keldi hõimude matmiskohad.
Esimene teadaolev kokkupuude kohalike hõimude ja Rooma armee vahel toimus 218 eKr Teise Puunia sõja ajal, kui roomlased püüdsid edutult blokeerida Hannibali, kes tungis oma armeega Itaaliasse läbi Torinost läänes asuva Moncenisio kuru. Alaliselt kinnitasid roomlased Piemontes kanda sajandi jagu hiljem, umbes 150 eKr. Esimesed siinsed rooma asulad (Industria, Tortona, Alba, Acqui ja Eporedia ehk praegune Ivrea) olid kaubandusliku iseloomuga.
Seoses Rooma impeeriumi tõusuga ja Rooma mõju laienemisega põhjapoole Alpe (eriti Galliasse) Piemonte tähtsus kasvas ning roomlased asutasid siia mitmeid garnisone, millest olulisemad olid põhjas Augusta Praetoria (praegune Aosta) ja veidi lõunapool Augusta Taurinorum (praegune Torino).
Rooma periood jõudis lõpule 5. sajandi keskel, mil Piemontest sai läänegootide ja langobardide vallutusala. Seejärel kuulus Karl Suure alla.
13. sajandil valitses Piemonte alade üle Angiò suguvõsa, seejärel Viscontid ning siis Orléans'i dünastia.
Alates 15. sajandist valitsesid siin Savoia hertsogid. Algselt oli Savoia pealinnaks Chambéry tänapäeva Prantsusmaal, 1563 tõi hertsog Emanuele Filiberto pealinna Torinosse. 1720. aastast, mil Savoia hertson sai Sardiinia kuningaks, kuni Itaalia ühendamiseni 1860 oli Piemonte Sardiinia kuningriigi põhiala.
Piemonte oli 1859-1861 Itaalia ühendamisliikumise kandeala.
Unifitseerimisprotsessi tulemusena krooniti Savoia Vittorio Emmanuel II Itaalia kuningaks ning Torinost sai lühikeseks ajaks Itaalia pealinn. Seejärel viidi aga pealinn üle Firenzesse ning seejärel Rooma. Piemonte ajalooline roll jäi peegelduma Itaalia kroonprintsi tiitlis, keda kutsutakse Piemonte printsiks.
Kultuur.
Torinos ja Susas on säilinud roomaaegseid mälestisi. Märkimisväärne on Piemonte linnade romaani ja gooti sakraalarhitektuur, mille suurepärased näited on Vezzolano klooster Vercelli Sant'Andrea basiilika, Staffarda klooster jt. Paljud Piemonte linnad, eriti Torino on tugevasti mõjutatud barokkstiilist (nt Torino Palazzo Carignano ja Palazzo Madama, Stupingi kindlus ja Superga basiilika).
Piemonte köök.
Piemonte köögil on palju ühiseid jooni prantsuse omaga: näiteks võiks tuua fondüü ("fonduta") ja ohtra koore ning või kasutamise toiduvalmistamisel.
Mida rohkem põhja poole, seda vähem süüakse tomateid ning oliiviõli. Tuleneb see külmemast kliimast, mis oliivide kasvatamist ei võimalda; mägede karm kliima on tinginud toidu pikemaajalise säilitamise vajalikkuse. Nii on Piemontes traditsioonilised konserveeritud ja kuivatatud toidud, salaamid ja juustud.
Piemonte uhkuseks on Alba kandi valged trühvlid.
Vein.
Piemonte veinipiirkonnad: Barolo (DOCG), Barbaresco (DOCG), Nebbiolo d'Alba (DOC), Barbera del Monferrato (DOC), Barbera d'Alba (DOC), Barbera d'Asti (DOC), Dolcetto d'Alba (DOC), Dolcetto d'Asti (DOC), Grignolino d'Asti (DOC), Gattinara (DOCG), Ghemme (DOCG), Asti (DOCG), Moscato d'Asti (DOCG), Gavi di Gavi (DOCG), Brachetto d'Acqui (DOCG).


Inimsusevastane kuritegu.
Inimsusevastased kuriteod (inglise "crimes against humanity") on ükskõik missuguse tsiviilelanikkonna vastu suunatud mõrvamine, hävitamine, orjastamine, küüditamine, deporteerimine, rüüstamine, vabaduse võtmine, piinamine, vägistamine ja muud inimsusevastased teod, mis on toime pandud relvakonflikti ajal; samuti tagakiusamised poliitilisel, rassilisel või usulisel pinnal sõjakuritegude või rahu vastaste kuritegude toimepanemisel või seoses nende kuritegudega.
Kronoloogia.
, Venemaa kodusõda
, (kodusõja algusest 1936. kuni 1952. aastani, kui režiim lõdvenes, kadus 114 000 inimest),
, Punane terror
Serbia ja Ungari elanikkonna vastuolud antud piirkonnas tekkisid peale Esimese maailmasõja lõppu, kui Ungarile peale sunnitud Trianoni rahulepinguga rebiti Ungari küljest nimelt ära 2/3 territooriumist, s.h ka Lõuna-Ungari (ungari "Délvidék"). Viimatimainitu läks vastloodud Serbia-Horvaatia-Sloveenia Kuningriigile, millest sai 1929. aastal Jugoslaavia Kuningriik. Maa põliselanikke, ungarlasi, püüti ümber rahvastada. Taheti riikliku propaganda abil kõigile pähe taguda, et kingiks saadud piirkond on tegelikult iidne lõunaslaavi ala. Kuna ungarlasi oli piirkonnas ikkagi liiga palju, siis asustati nende aladele arvukalt uusasunikke ehk dobrovoljaceid ning soodustati igati ungarlaste väljarännet. Teise maailmasõja alguseks olidki Lõuna-Ungari ungarlased muudetud oma kodumaal kohati vähemuseks. Pärast seda, kui Ungari 1941. aasta aprillis kõnealuse piirkonna tagasi vallutas, võeti kohe päevakorda dobrovoljacite tagasisaatmine Serbiasse. Sama aasta mai algul palus Ungari valitsus Saksa vägede juhtkonnalt luba asustada Serbiasse tagasi 150 tuhat uusmigranti. Sakslased vastasid eitavalt, kuid viimaks asustati Serbiasse tagasi u 13 000 uusmigranti.
Jugoslaavia Kommunistliku Partei Vojvodina Komitee andis 1944. aasta 2. oktoobril piirkondlikele komiteedele juhtnöörid. /-/ Kui Punaarmee astub Vojvodina pinnale, on parteiorganite juhtkonnale järgmine ülesanne: alustada kõige otsustavamal moel viienda kolonni hävitamist, esmajärjekorras okupantide tuntud teenrite hävitamist. /-/ Iga bandiiti tuleb ta kuritegude eest karistada."
Ühtekokku mõrvati 1944. aasta oktoobris ja novembris, Lõuna-Ungaris eri andmetel 35–50 tuhat ungarlast. Väga sageli kaasnes sellega piinamine.


Valle d'Aosta.
Valle d'Aosta (prantsuse Vallée d'Aoste) on eristaatusega maakond Itaalia loodeosas. Piirneb põhjas Šveitsiga ja läänes Prantsusmaaga.
Haldus.
Ainukese Itaalia maakonnana ei ole Valle d'Aosta provintsideks jaotatud ning on ühtaegu nii provintsi kui maakonna staatuses. Valle d'Aosta on jaotatud 74 vallaks (vt Valle d'Aosta valdade loend).
Rahvastik.
Maakonna rahvaarv on 127 800 (2010).
Valle d'Aosta on ametlikult mitmekeelne maakond. Ametlikud keeled on itaalia ja prantsuse keel. Elanikest 71,5% emakeel on itaalia keel, 16,2 % frankoprovansi keel ja 1% prantsuse keel. Lysi jõe orus räägitakse saksa keelt.
Majandus.
Majanduses on suur osa põllumajandusel. Valle d'Aosta on veinipiirkond.
Ajalugu.
11. sajandist alates kuulus Valle d'Aosta Savoiale. Sardiinia Kuningriigi osana liideti 1861. aastal Itaalia Kuningriigiga.


Juuniküüditamine.
Juuniküüditamine oli 1941. aasta juunis Nõukogude Liidu võimude poolt toime pandud küüditamine, mille käigus deporteeriti mitmetelt Nõukogude Liidu võimu all olevatelt aladelt üle 65 000 inimese.
Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldova alasid.
Ettevalmistused.
NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee võttis 14. mail 1941. aastal vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas „Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast" eriasumisele saatmise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov.
Operatsiooni läbiviimist Eestis korraldasid nn „troikad" (kolmest isikust koosnevad komisjonid). Eesti NSV juhttroikasse kuulusid riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ja EK(b)P KK I sekretär Karl Säre.
Kogu Eesti ulatuses juhtisid küüditamist NKVD Operatiivstaap, mille juht oli
Küüditamise ehk "sundevakueerimise" läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Keskpäeval oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised „brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms.
Küüditamise algus.
1938. aasta väljalaske GAZ veoauto ja kaheteljelise vaguniga deporteeriti inimesi NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse.
14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju.
Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.
Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.
Küüditatute saatus.
17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.
Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.
Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.
B-vagunitesse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning
Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse.
Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. Aastatel 1946 – 1947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 1949 – 1951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.
Küüditatute arv.
13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.
1941. aasta 17. juunil esitas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Merkulov aruande "No2288/М" Stalinile, Beriale ja Molotovile, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173 ja 5978 saadeti asumisele. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritud. Kokku läks Narva ja Irboska kaudu teele üheksa ešeloni (nr 286–294).
1942. Saksa okupatsiooni ajal tegeles Nõukogude okupatsiooniohvrite kindlakstegemisega 1941. aasta 4. septembril loodud „Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus", saksakeelse lühendi järgi "ZEV". 1943. aastaks oli "ZEV" ankeetide abil kogutud andmete alusel nimekirja kandnud 9 632 küüditatut. Vaatamata sellele, et küüditati umbes 400 Eesti juuti, selles nimekirjas puudusid juudi rahvusest isikud.
Praegu loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese (välja on käidud arv 10 016). Alaealisi (kuni 17-aastaseid) oli neist 36 – 38 %, alla aastaseid lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi.
Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.


Toscana.
Toscana (varasem eestikeelne nimekuju "Toskaana" on ebasoovitatav) on maakond Kesk-Itaalias. Lõunast piirneb Toscana Lazio, idast Umbria ja Marche maakonnaga, põhjas asuvad Emilia-Romagna ning Liguuria, maakonna läänepiiri määrab Türreeni mere rannik.
Suuremad linnad.
Firenze (368 800; 2004), Prato (178 600), Livorno (156 000), Arezzo (94 600), Pisa (88 400), Pistoia (85 200), Lucca (82 900), Grosseto (74 900), Massa (69 100), Carrara (65 300), Viareggio (63 300), Siena (54 500), Cortona (22 600)
Majandus.
Maakonna tööstus on koondunud madalikule, keskusega Pisa ja Livorno ümbruses. Mägisemal alal viljeldakse intentsiivpõllundust.
Üle maailma on tuntud Toscana oliiviõli ja vein; siinne Chianti on vahest üks tuntumaid itaalia veine üldse.
Transport.
Toscana auto- ja raudteede sõlmpunktiks on Firenze, siit suunduvad kiirteed Pisa, Siena ja Lucca ja lõuna suunas. Piki Toscana rannikut kulgeb Via Aurelia ja kiirtee A12.
Turism.
Toscanat peetakse tihti üheks Itaalia kauneimaks piirkonnaks. Üle kogu maailma tuntud turismimagnetid on Firenze, Siena ja Pisa, San Gimignano, Cortona, Arezzo, Lucca ning Barga linnad, tugevad turismimagnetid on ka Maremma, Crete Senesi, Lunigiana ja Garfagnana piirkonnad ning Elba saar.
Kultuur.
Toscana oli Itaalia renessanssi sünnikohaks, mille pärand on säilinud arhitektuuripärandis, rohketes maalides ja skulptuurides, mis on kuundunud kümnetesse muuseumidesse, millest tuntuimad on Uffizi galerii ja Bargello muuseum Firenzes.
Toscanas on sündinud Leonardo da Vinci, Michelangelo ning itaalia keele isa Dante.
Vein.
Toscana veinipiirkonnad: Chianti (DOCG), Chianti Classico (DOCG), Carmignano (DOCG), Vino Nobile de Montepulciano (DOCG), Rosso di Montepulciano (DOC), Brunello di Montalcino (DOCG), Rosso di Montalcino (DOC), Vernaccia di San Giminiano (DOCG), Bolgheri Sassicaia (DOC), Colli dell'Etruria Centrale (DOC), Sant'Antimo (DOC).


Emilia Romagna.
Emilia Romagna on maakond Itaalias. Koosneb kahest ajaloolisest regioonist Emilia ja Romagna.
Emilia on oma nime saanud Vana-Rooma maantee "Via Aemilia" järgi, mis, ühendades Rimini rannikulinna Piacenza garnisonilinnaga, kulges läbi maakonna. Romagna ehk "Romània" on tuletatud Rooma riigi enda nimetusest, mille langobardid omistasid sellele piirkonnale ajal, kui Ravenna oli Bütsantsi Itaalia-alade pealinnaks.
Üheks maakonnaks ühendati Emilia ja Romagna 19. sajandil "risorgimento" ajal.
Haldusjaotus.
Emilia Romagna maakond jaguneb 9 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 341 vallaks.
Suuremad linnad.
Bologna (374 600; 2004), Modena (179 800), Parma (174 000), Reggio Emilia (154 900), Rimini (134 400), Ferrara (131 700), Forlì (111 400), Ravenna (142 000)
Piacenza (99 100), Cesena (93 400)
Majandus.
Põllumajandus on Emilia-Romagna olulisim majandustegevus. Kasvatatakse teravilja, kartulit, tomatit, puuvilju ja muidugi viinamarju. Kõrgelt on arenenud ka veise- ja seakasvatus. Paljudes piirkondades on praegugi sigu rohkem kui inimesi.
Tööstusest on eriti tugeval järjel toiduainetetööstus (Emila-Romagna on maailmakuulus oma köögi poolest) ja turism (eriti Aadra mere kuurortid).
Ajalugu.
Enne roomlasi asustasid siinset ala etruskid. Nende pealinna Felsina kohale rajati hiljem Bologna.
Keskajal oli võim mõjukate aadlisuguvõsade käes. Ferraras ja Modenas valitsesid d'Ested, Bolognas Bentivogliod, Riminis Malatestad, Parmas ja Piacenzas Farnesed.
Emilia Romagna köök.
Emilia Romagna regiooni peetakse Itaalia gastronoomiliseks keskpunktiks. Siit on pärit sellised "kuulsused" nagu parmesani juust ("parmigiano–reggiano"), Parma sink ja balsamiäädikas.
Rohkem kui mujal Põhja-Itaalias süüakse siin pastat; eriti armastatud on kodusvalmistatud tortellinid, ja lasanjed. Värsket pastat süüakse koos lihakastmega ("ragù"), koorekastmetega või siis riputatakse lihtsalt parmesaniga üle ("alla parmigiana"). Modena ja Parma spetsialiteediks on "bollito misto" ehk road keedetud lihast.
Romagna köök meenutab rohkem Lõuna-Itaaliat. Emilias kasutatakse rohkelt võid, juustu, seeni ja sea- ja loomaliha. Romagna aga eelistab oliiviõli, sibulat ja küüslauku.


Eduard Hämäläinen.
Eduard Hämäläinen (sündis 21. jaanuaril 1969 Karagandõs Kasahstanis) on Valgevene ja Soome kergejõustiklane (kümnevõistleja).
Maailmameistrivõistlustel.
1993 hõbemedal (8724)
1995 hõbemedal (8489)
1997 hõbemedal (8730)
Euroopa meistrivõistlustel.
1998 hõbemedal (8587)
Välislingid.
Hämäläinen, Eduard
Hämäläinen, Eduard
Hämäläinen, Eduard


Veneto.
Veneto (veneti keeles Vèneto) on maakond Itaalias. Asub Itaalia kirdeosas, piirneb Emilia-Romagna ja Lombardia maakondade, Trentino-Alto Adige ja Friuli-Venezia Giulia autonoomsete regioonide ning Austria Vabariigiga.
Maakonna keskuseks on Venezia linn.
Loodus.
Lõuna– ja kaguosas piirneb Veneto Aadria merega, põhjaosas kõrguvad Alpid (mäekurud Rolle, Sella, Pordoi, Falzarego ja Tre Croci). Veneto alasid läbivad Po, Adige, Brenta ja Piave jõed. Veneto järvedest on suurimad Garda, Misurina, Auronzo, Santa Croce, Pieve di Cadore ja Alleghe.
Kliima on kontinentaalne; temperatuur on kõrgem rannikul, Alpide jalamil ja Garda piirkonnas.
Haldus.
Veneto maakond jaguneb 7 provintsiks, mis omakorda jagunevad 581 vallaks.
Rahvastik.
Peaaegu pool Veneto maakonna rahvastikust elab alla 10 000 elanikuga valdades. Venetos ei ole, erinevalt näiteks Lombardia Milanost ja Piemonte Torinost ülekaalukalt teiste üle domineerivat suurlinna. Enamik ametiasutusi asuvad Venezias ning Padovas.
Suuremad linnad.
Venezia, Padova, Verona, Treviso, Vicenza, Rovigo,
Majandus.
Tänapäeval on Veneto tuntud veinipiirkond; arenenud on tekstiilitööstus ja põllumajandus. Suur osakaal on turismil, seda eriti Venezias.
Ajalugu.
Vicenza, Padova, Verona ja Treviso olid kõik roomaaegsed piirilinnad. 5. sajandil hakkasid aga roomaajal õitsevaid linnu laastama germaanlased.
Venezia vabariigi valitsuse all endine jõukus taastus. Veneto keskaegsed linnad asusid tähtsate kaubdandusteede, näiteks Veneziat ja Genovat ühendanud Serenissima ääres.Samuti suundus siit läbi oluline tee Brenneri kuruni, mis viis läbi Alpide põhjapoolsesse Euroopasse.
Enamus Veneto regiooni linnu allusid Venezia valitsusele kuni 15. sajandini.
Vein.
Veneto veinipiirkonnad: Soave (DOC), Soave Superiore (DOCG), Recioto di Soave (DOCG), Bardolino (DOC), Bardolino Superiore (DOCG), Valpolicella (DOC), Bianco do Custoza (DOC), Prosecco Conegliano di Valdobbiadene (DOC).


Umbria.
Umbria on maakond Itaalias. Umbria piirneb läänest Toscana, idast Marche ja lõunast Lazio maakonnaga.
Umbria on üks väheseid Itaalia maakondi, millel ei ole merepiiri.
Umbriat kutsutakse Itaalia roheliseks südameks "il cuor verde d'Italia".
Loodus.
Umbria on künklik ja mägine maa. Idas kõrguvad Apenniinid, kõrgeim punkt on Marche maakonna piiril asuv Mount Vettore (2476 m). Suurimaks jõeks on Tiber, lääneosas laiub Trasimeno järv, mis on suuruselt neljas Itaalias.
Umbrias asub 1993. aastal rajatud Monti Sibillini rahvuspark.
Haldus.
Umbria maakond jaguneb 2 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 92 kommuuniks.
Suuremad linnad.
Assisi, Città di Castello, Deruta, Foligno, Gubbio, Montefalco, Narni, Norcia, Orvieto, Perugia, Spoleto, Terni, Todi.
Ajalugu.
Umbria on nime saanud siin alates 6. sajandist eKr elanud umbrite hõimu järgi. Hiljem hõivasid Umbria alad etruskid ja roomlased.
Keskajal asutasid langobardid siin Spoleto hertsogiriigi. 13. sajandiks oli enamus maakonda killustunud linnriikideks; hiljem ühendati need Paavstiriigiga ning jäid selle koosseisu kuni Itaalia ühendamiseni 1860. aastal.
Umbria köök.
Norcia linn on tuntud mustade trühvlite poolest. Neid kasutatakse palju ka kohalikus köögis pasta, liha ja munatoitude juures, aga ka näiteks pecorino tartuffo juustu valmistamisel. Kuulsad on ka Norcia soolaliha ja Castelluccio läätsed.
Umbria köök on lihtne ja rustikaalne, pearolli mängivad pastad ja liharoad – eriti sea– ja lambaliha, millest valmistatakse suurepäraseid sinke ja salaamisid. Kuulsaim liharoog on täidetud piimapõrsas, "la porchetta".
Vein.
Umbria veinipiirkonnad: Orvieto (DOC), Montefalcio Sagrantino (DOCG), Torgiano Rosso Riserva (DOCG).


Lazio.
Lazio on maakond Kesk–Itaalia lääneosas Apenniinide ja Türreeni mere vahel. Naabermaakondadeks on Toscana, Marche, Umbria, Abruzzo, Campania ja Molise.
Loodus.
Lazio idaossa jäävad Apenniinide Reatini, Sabini, Simbruini ja Ernici mäeahelikud. Kõigeimaks tipuks on Mount Terminillo (2216 m). Maakonna läänerannik on tasane. Roomast loode poole jäävad neli vulkaanigruppi: Volsini, Cimini, Sabatini ja Albani mäed. kraatrites asub rohkesti järvi. Mäejalamite laavaga rikastatud pinnas on viljakas ja toidab siinseid oliivi- ning viinamarjaistandikke. Tivoli ning Fiuggi lähedal asuvad vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud kuumaveeallikad. Roomast kagusse, Lazio lõunapiiriks oleva Garigliano jõe juurde jäävad vulkaanilised Colli Albani mäed.
Roomast lõunas asusid Pontini sood, kuni Mussolini lasi need kuni 1920ndatel aastatel kuivendada.
Lazio maakonnas asub mitmekesise loodusega Ciceo rahvuspark.
Haldus.
Lazio maakond jaguneb 5 provintsiks, mis omakorda jagunevad 377 kommuuniks.
Rahvastik.
Lazios elab umbes 9% Itaalia rahvastikust. Rahvaarv 2003. aasta andmetel 5 145 800.
Suuremad linnad.
Rooma, Cassino, Frosinone, Latina, Ostia, Rieti, Viterbo
Majandus.
Kergetööstus on arenenud peamiselt tänu lõunaregioonide teotusfondi Cassa per il Mezzogiorno abile. Suurima tööstuse konsentratsiooniga on Rooma lõunapoolsed satelliitlinnad Aprilia, Pomezia ja Latina. Rooma ise on piirkonna kaubandus– ja rahanduskeskuseks. Suur osa Rooma elanikkonnast töötab riiklikes struktuurides. Rooma on ka Itaalia suurimaks turismikeskuseks.
Põllumajandus.
Lazio tasandikulises lääneosas kasvatatakse maisi, nisu, köögivilja ja puuvilju ning peetakse piimakarja. Mägisematel aladel asuvad oliivi– ja viinamarjaaiad.
Peamised kalasadamad on Civitavecchia ja Gaeta.
Transport.
Tähtsaimad kiirteed on Firenzest Roomasse ja Roomast Napolisse suunduv Autostrada del sole (A1) ning Rooma–L'Aquila ringtee ("raccordo anulare").
Latium.
Vanaajal asus Lazio alal Latium, mille järgi Lazio ongi nime saanud. Latiumi asustasid suhteliselt hilja itaalikute tähtsaim grupp latiinid.
Leiud osutavad seosele varase Villanova kultuuriga. Urnid, milles säilitati surnute tuhka, näitavad omakorda terramaarekultuuri mõju. Püsiasustusest on märke alates 10. sajandist eKr. 7. sajandil eKr elasid põhja pool etruskid ja sabiinid, lõunas latiinid ja teised itaalikute hõimud.
Rooma mõju kasvades suruti etruskid ja sabiinid alla. Latium sai riigi tuumikuks ja Latiumi keskuseks muutus Rooma linn.
Vein.
Lazio veinipiirkonnad: Frascati (DOC), Colli Albani (DOC), Est! Est!! Est!!! di Montefiascone (DOC).


Marche.
Vein.
Marche veinipiirkonnad: Verdicchio Castelli di Jesi (DOC), Rosso Conero (DOC), Rosso Piceno (DOC), Vernaccia di Serrapetrona (DOCG).


2006. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
2006. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus olid XIX Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus. Need toimusid 2006. aasta 6. – 13. augustil Göteborgis Rootsis.
Välislingid.
Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus


Córdoba (täpsustus).
"Córdoba" on Nicaragua rahaühik.


Sudoku.
Sudoku algseis ("Pärast pildile klikkimist võib allpool näha lahendust")
Sudoku (jaapani 数独 ("sūdoku")) on loogikal põhinev numbrimäng. Tavaliselt koosneb mäng 9×9 ruudustikust, mis on jaotatud omakorda 3×3 ruutudeks (regioonideks). Ruudustik tuleb täita numbritega 1-9 nii, et üheski reas, veerus ega regioonis ükski number ei kordu.
Kuigi esimene avaldati USA-s 1979. aastal, saavutas see suure populaarsuse alles 1986. aastal Jaapanis ja levis laialdaselt maailmas alles aastal 2005.
Sudokude levikut soodustavad rahvusvahelised ajakirjanduskontsernid. Varem avaldati paljudes ajakirjandusväljaannetes ristsõnu, kuid need on kasutatavad ainult ühes keeleruumis. See-eest sudokut võib avaldada mistahes keeleruumis. Samuti on sudokusid palju lihtsam raaliprogrammidega tekitada. Seetõttu on sudokusid odavam koostada kui ristsõnu.


Apocalyptica.
Apocalyptica on Soome hevimuusikat esitav ansambel, mis esitab oma lugusid tšellodel.
Bänd sai tuntuks USA hevibändi Metallica kaveritega, mis olid nende esimesel albumil, "Plays Metallica By Four Cellos" ning äratasid aktiivset vastukaja. Bändi loojateks olid Helsingi Sibeliuse Akadeemia tudengid, kes olid tüdinud vaid klassikalise muusika mängimisest. Hiljem on nad peale Metallica lugude reinterpreteerinud ka Edvard Griegi, Pantera, Sepultura ja paljude teiste loomingut.


Spaa.
Spaa ehk vesiravila on tavaliselt meditsiinilisel või vabaaja veetmise eesmärgil rajatud asutus, kus pakutakse tervistavaid kuumavee-, külmavee või ka mineraalveevanne.
Termin SPA on traditsiooniliselt kasutusel väljendamaks kohta, kus vesi on usutavasti tervistava toimega. Tavaliselt on sellisteks kohtadeks kuumaveeallikad ning kõrge mineraalidesisaldusega veekogud. Keeleteadlased arvavad, et sõna on deriveeritud Belgia linna Spa järgi mis lühendub "Salus Per Acquam”ist.
Kaasaegne spa võib olla luksuslik kuurort või kuurorthotell, mis asetseb loodusliku terviseallika lähedal või sisaldab endas tervistavaid tehisallikaid, hüdromassaži võimalusi, mullivanne jms.
Tuntuima versiooni järgi on Spa ühe Belgia külakese nimi. Tänu oma raviallikatele oli see küla kuulus juba keskajal. Prantsusmaa ja Belgia vahelise sõja ajal püüdis kumbki pool hoida Spa külakest just oma tagalas. Öö varjus saadeti haavatud käsu korras kolmeks-neljaks tunniks allikatesse lebama ja hommikuks olid nad taas võitlusvõimelised.
Tänapäeval võiks vastata, et SPA on ladinakeelse fraasi «sanitas pro aqua» — tervis vee kaudu - lühend. Kaasaegses sõnavaras tähendab SPA kohta, kus on parimad võimalused tervenemiseks, profülaktikaks ja taastumiseks. Mitmesuguste protseduuride abil taastatakse väsinud ja stressist vaevatud inimeste ihu ja hing. Kui olete terve, annavad SPA protseduurid teile jõudu ja energiat veelgi juurde.


Ernst Blumbach.
Ernst Blumbach (22. veebruar 1863 Rakvere –3. jaanuar 1929) oli Eesti sõjaväelane, kindralmajor.
Ta töötas kartograafia ja hüdrograafia alal ning oli meremagnetismi asjatundja.
Ernst Blumbach on maetud Hiiu-Rahu kalmistule.


Verona.
Verona on linn Itaalias Veneto maakonnas, Verona provintsi halduskeskus.
Verona asub Alpide jalamil, Adige jõe ääres Garda järve lähedal. Linn on läbi oma ajaloo kannatanud üleujutuste käes, kuni 1956. aastal ehitati Mori-Torbole tunnel, mis vajadusel juhib Adige vett Garda järve.
Majandus.
Verona on oluliseks sõlmpunktiks Veneziat ja Milanot ning Itaaliat ja Kesk-Euroopat (Brenneri kuru kaudu) ühendavatel teedel.
Villafrancas asub Verona Valerio Catullo lennujaam.
Ajalugu.
Verona on üks Itaalia vanimaid linnu. Rooma koloonia asus siin 89 eKr.
489 saavutas idagootide valitseja Theoderich V Verona juures Odoakeri üle võidu ning linn jäi tema valitseda. 569 sai Verona langobardide omaks.
12. sajandil sai Veronast linnkommuun; 1167 liitus Lombardia Liigaga.
1263 algas Scaligeride (Della Scala) 127-aastane valitsusperiood Veronas. Vägivallaga võimule tulnud Scaligerid tõid perekondadevahelistest vastuoludest käärivasse linna rahu ja osutusid õiglasteks ning kultuurseteks valitsejateks. Nende valitsusaega meenutab Castelvecchio loss.
1387 alistasid Verona Milano Viscontid. Neile järgnes Venezia võim (1405), mis kestis kuni Napoleoni tulekuni 1797. Prantsusmaa võimule järgnes Austria võimuperiood, kuni kogu Veneto 1866 Itaaliaga ühendati.
Kultuur.
Verona on "Romeo ja Julia" tegevuspaigana maailmakuulsaks kirjutanud Shakespeare. Niinimetatud Julia maja ("Casa di Giulietta") rõdu all välja öeldud armusoovid öeldakse täide minevat.


Peeter I lapsepõlv ja noorpõlv.
"See artikkel räägib Peeter I elust enne tema Azovi sõjakäike (1695. aastani)"
Peeter I sündis 9. juuni (30. mai) ööl (koidikul) 1672 Moskva Kremlis.
Tema vanemad olid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš ja selle teine abikaasa Natalja Narõškina. Peeter oli oma isa kaheteistkümnes või neljateistkümnes laps.
Peetri sünnipäev langes Dalmaatsia Iisaku (Konstantinoopoli Iisaku, vaga kannataja Isaakiose) mälestuspäevale. Seetõttu on sellele pühakule pühitsetud Iisaku katedraal Peterburis.
Peetri sündimise puhul peeti kolm päeva järjest tänupalvusi ja tulistati suurtükkidest. Tsaar Aleksei Mihhailovitš tegi kodakondsetele kingitusi, andis andeks võlgu riigile ning laskis vange vabaks või vähendas nende karistust.
Et kaks päeva pärast Peetri sündi algas Peetruse paast, siis lükati ristimine ja ristsed edasi. Peeter ristiti 9. juulil (29. juunil, Peetruse mälestuspäeval) 1672 Tšudovi kloostris (Чудов монастырь). Ristiisa oli Peeteri vanem poolvend Fjodor Aleksejevitš, tsaar Aleksei Mihhailovitši ja tema esimese abikaasa Maria Miloslavskaja poeg.
Järgmisel päeval kostitas tsaar Aleksei Mihhailovitš oma palees (Granovitaja palata) kaks korda Moskva ja teiste linnade esindajaid, kes tõid kingitusi. Suur präänik tsaari ees kujutas riigivappi. Kaks suhkrust kotkast kaalusid kumbki poolteist puuda, luik kaks puuda, part ja papagoi kumbki pool puuda. Suhkrust oli valmistatud linn, kreml suurtükkidega ning kindlust valvavate ratsa- ja jalaväelastega. Pidusöögi lõpus anti igale külalisele koju kaasa tema auastmele vastav vaagen mitmesuguste maiustustega.
Lapsel oli palju igasuguseid riideid. Kuuendal kuul, kui ta õppis kõndima, tehti talle ratastega käimistool. Mänguasjadeks olid mänguhobune, Oružeinaja palatas valmistatud lelud ja väikesed pillid, mida tuli tihti parandada, sest Peeter lõhkus neid, püüdes aru saada, kust hääl tuleb. Peetrile tihti kiik ja talvel jäämäed.
Kaheaastasel Peetril oli oma väike ilus tõld, mille ette oli rakendatud neli väikest hobust. Kõrval käis neli kääbust, üks kääbus sõitis taga tillukesel hobusel.
Lapsepõlve sõjamängud.
Peeter armastas mängida sõda. Tema lemmikmänguasjadeks said lipud, kirved, vibud, püstolid, karabiinid, saablid ja trummid. Kolmeaastaselt hakkas ta polkovnikuna juhatama polku, mille moodustasid aadlike (teistel andmetel ka mitteaadlike) lapsed, kes olid tema eakaaslased. Selle polgu väljaõppe ja distsipliini eest oli määratud hoolitsema šotlane Paul Menesius (Павел Гаврилович Менезиус). See oli üks esimesi välismaalasi, keda Peeter tundis.
Fjodor Aleksejevitši valitsemise aeg.
Kui tsaar Aleksei Mihhailovitš 1676 suri ning 1682 suri ka Peetri vanem poolvend tsaar Fjodor Aleksejevits, sattus Peeter tsaar Aleksei esimese abikaasa sugulaste Miloslavskite pooldajate ning tema ema sugulaste Narõškinite pooldajate vahelise võimuvõitluse keskpunkti.
Pärast tsaar Aleksei surma Artamon Matvejev pagendati, Peetri ema Natalja Kirillovna vennad Narõškinid eemaldati riigiasjade juurest, Natalja Kirillovna ise jäi isolatsiooni.
Menesius saadeti Smolenskisse, kuid Peetri sõjamängud jätkusid. Hakati tegema tõelist sõjalist väljaõpet päris relvadega. Ehitati ja piirati väikesi kindlusi, kaevati kaitsekraave.
22. märtsil (12. märtsil) 1677 määrati Peetri õpetajaks djakk Nikita Moissejevitš Zotov. Peeter õppis kiiresti lugema ja kirjutama. Zotov tutvustas talle Venemaa ajalugu. Õpetamisel kasutati naljapiltidega raamatuid, mille järgi sai tundma õppida näiteks tuntud ehitisi, linnu, laevu, ajaloosündmusi ja astronoomilisi nähtusi. Peeter oli väga õpihimuline. Ta tahtis piltidel olevaid asju ise näha, samuti ise ehitada linnu ja laevu, juhtida vägesid, vallutada kindlusi ja sõita merd. Sel ajal viibis ta enamasti emaga Preobraženskoje külas.
Tsaariks saamine ja hovanštsina.
Pärast tsaar Fjodori matuseid kuulutas Bojaaride Duuma patriarh Joakimi toetusel 10-aastase Peetri tsaariks, minnes möödas tema vanemast poolvennast 16-aastasest Ivanist, kes oli väga haiglane, poolpime ja nõrgamõistuslik. Võim läks Miloslavskte käest Narõškinite kätte. Nad tõid kohe Moskvasse tagasi Artamon Matvejevi.
Ent peagi algasid streletside rahutused (hovanštšina), mille provotseerisid Miloslavskid Peetri vanema poolõe Sofja Aleksejevna juhtimisel. Streletside elu oli märgatavalt halvenenud. Lasti liikvele kuulujutt, et Narõškinid on Ivani lämmatanud. 15. mail 1682 tungisid Kremlisse metsistunud ja joobnud märatsevad streletsid.
Värisev Natalja Kirillovna viis Punasele välistrepile streletside ette nii Peetri kui ka Ivanile. Mitu streletsi tuli üles ning püüdis kindlaks teha, kas Ivan on tõeline tsaaripoeg. Peeter jälgis kõike pärani silmadega, surudes end ema vastu. Ta nägi, kuidas võeti kinni ja tapeti odade otsas Artamon Matvejev, tsaari onu Afanassi Narõškin ja paljud tsaarinna lähikondlased. Streletsid teotasid tapetuid ning vedasid neid mööda maad, karjudes täiest kõrist: "Andke teed, sõidab bojaar Artamon Sergejevitš Matvejev!."
Järgmisel päeval viidi Natalja Kirillovna vend Ivan Kirillovitš Narõškin Punasele väljakule ja raiuti tükkideks. Peeter sai närvivapustuse. Sellest ajast hakkas tal nägu tõmblema, ta hakkas jalga järel vedama ja tal hakkasid peal käima närviatakid.
Miloslavskite nõudmisel kuulutati tsaarideks mõlemad vennad – Peeter ja Ivan, kusjuures Ivan kuulutati "vanemaks" tsaariks. Regendiks sai aga Sofja Aleksejevna, kes oli faktiliselt täie võimuga valitseja ning kõrvaldas Peetri ema Natalja Kirillovna täielikult riigi juhtimise juurest. Sofja Aleksejevna valitsemise ajal elas Peeter oma emaga Moskva-lähedastes külades Kolomenskojes ja Preobraženskojes. Hõõrumised Moskva ja Preobraženskoje "õukonna" vahel jätkusid.
Õpingud Franz Timmermani juures.
Sofja valitsemise ajal jäi Peetri õpetamine katki. Õpetaja Zotov võeti temalt ära ja uut õpetajat ta ei saanud. Peeter veetis oma eakaaslastega aega ilma asjaliku tegevuseta. Seetõttu tekkisid tal hariduse puudujäägid ning ta omandas oma keskkonna jämedad kombed. Hiljem kahetses ta, et ei olnud õigel ajal haridust saanud.
Neljateistaastasena kuulis Peeter vürst Jakov Dolgorukilt, et tollel on instrument, millega saab kaugete asjade vahelisi kaugusi määrata. Noor tsaar tahtis instrumenti näha, kuid vürst vastas, et see on ära varastatud. Tsaar tegi Dolgorukile ülesandeks osta see instrument Prantsusmaalt, kuhu Dolgoruki saadikuna läks. Aastal 1688 tõi Dolgoruki Prantsusmaalt astrolaabi ja teisi instrumente. Tsaari lähikonnas ei teadnud keegi, mida need endast kujutavad. Lõpuks seletas talle asja ära hollandlane Frans Timmerman (Франц Тиммерман). Tsaar tegi Timmermani oma lähikondlaseks ning hakkas temalt õppima aritmeetikat, geomeetriat ja fortifikatsiooni. Kuueteistaastaselt arvutama õppides tegi ta kirjutamises veel palju vigu.
Välismaa paat.
Mõne aja pärast käis Peeter Izmailovo külas Lnjanoi dvoril ladudes vaatamas vanu asju, mis olid kuulunud tsaar Mihhail Fjodorovitš onupojale Nikita Ivanovitš Romanovle, kes oli olnud väga teadmishimuline. Seal nägi ta välismaa laeva. Timmermanilt sai ta teada, et see on inglise purjepaat, mida kasutatakse laevade juures ning on võimeline sõitma ka vastutuult. Peeter otsis inimest, kes selle laeva käima paneks. Timmerman leidis hollandlase Christiaan Branti (Христиана Брант; Peeter kutsus teda Karšten Brantiks). Tegu oli laevapuusepaga, kes oli jäänud Moskvasse pärast seda, kui tsaar Aleksei Mihhailovitši poolt Astrahanis hollandlastel ehitada lastud laeva lõhkus Stenka Razin. Brant parandas paadi, tegi sellele masti ja purjed ning demonstreeris Peetrile seda paati Jauza jõel. Peeter püüdis ise koos Brantiga paati juhtida, kuid paati oli raske ümber pöörata ja ta kippus kaldasse takerduma, sest jõesäng oli liiga kitsas. Paat viidi Izmailovi külla Prosjanoi tiiki (Просяной пруд), kuid sealgi oli paadil kitsas. Lõpuks sai Peeter kuulda sobivast kohast, milleks oli Perejaslavli järv (Переяславльское озеро). Ta sõitis ema loal Troitse-Sergi kloostrisse palvetama ning vaatas Perejaslasvlis järve üle. Nüüd palus ta emalt luba uuesti Perejaslavli sõita, et hakata seal laevu ehitama. Ema andis loa, kuigi ta pidas laevasõitu eluohtlikuks. Peeter rajas koos Brantiga laevatehase järve suubuva Trubeži jõe suudmesse.
Sõjamängud.
Peeter hakkas oma sõjamängukaaslasteks võtma igast seisusest vabatahtlikke. Nende seas oli palju tallipoisse. Aastal 1687 moodustati neist Preobraženski polk ja Semjonovski polk, mis sais nime kahe tsaarile kuuluva Moskva-lähedase küla Preobraženskoje ja Semjonovskoje järgi. Peeter ehitas Jauza jõele mängu-muldkindluse, millele ta andis nimeks Pressburg (Пресбург).
Abiellumine ja kirg laevade vastu.
Kui Peeter sai 17-aastaseks, abiellus ta 6. veebruaril (27. jaanuaril) 1689 ema pealekäimisel noore ja ilusa Jevdokija Fjodorovna Lopuhhinaga. Neiu isa oli okolnitši, kelle nimi oli Larion (Ilarion) (Illarion Lopuhhin), kuid nagu kombeks oli, sai ta tütre abiellumise puhul tsaariga uue nime (Fjodor). Ema lootis, et abielludes kasvab noormees üle poisikeselikest sõjamängudest.
Peetril ei olnud abikaasa vastu mingeid tundeid. Niipea kui jõed jääst vabanesid, ratsutas ta Perejaslavli oma laevade juurde. Ema nõudis poja naasmist Moskvasse, tuues ettekäändeks tsaar Fjodor Aleksejevitši hingepalvuse. Peeter kuuletus, kuid kuu aja pärast läks tagasi Perejaslavli järve äärde. Ema, kes ei mõistnud poja innustust ning kartis regent Sofja Aleksejevna salaplaane, kutsus Peetri uuesti tagasi. Abikaasagi saatis Peetrile kirju, kus ta nimetas teda hellitusnimedega ning palus tagasi sõita või lubada temal Peetri juurde sõita. Peeter ignoreeris demonstratiivselt oma abikaasat, kuigi neil 1690 sündis poeg Aleksei Petrovitš.
Suvest 1689 jättis Peeter oma Perejaslavli laevaehituse sinnapaika, kuigi meister Christiaan Brant jätkas seal tööd ning ehitas valmis kaks väikest fregatti ja kolm jahtlaeva. Sel ajal ehitas tsaar muuhulgas väikesi aerulaevu Moskva jõel.
Suve lõpus 1691 läks ta tagasi Perejaslavli ning tegi Fjodor Jurjevitš Romodanovskile ülesandeks ehitada esimene Vene sõjalaev. Ta nimetas Romodanovski tulevase sõjalaevastiku admiraliks. Aastaks 1692 oli laev valmis ning see lasti vette kahe tsaarinna ja õukonna juuresolekul.
Peeter jäi ületöötamise ja ülejoomise tõttu raskesti haigeks. Tema lähikondsed valmistusid Peetri surma korral kohe Venemaalt põgenema, teades, et Sofja Aleksejevna tuleks uuesti võimule ja maksaks neile kätte. Peeter sai siiski terveks ning jätkas endise innuga oma tegevust.
Et Perejaslavli järv jäi kitsaks, suundus Peeter suvel 1693 Arhangelskisse, et näha merd ning kaubalaevu, mis tollesse Venemaa ainsasse sadamalinna saabusid. Tsaar vaatas uudishimulikult laevu ja nende kaupu, esitades kõige kohta küsimusi. Ta hakkas kavandama Vene laevastikku ja kaubanduse laiendamist. Teda saatva Franz Lefort vahendusel tellis Peeter suure laeva, tehes selle varustamise ülesandeks Amsterdami linnapeale Vitzenile. Ka Arhangelskis hakati ehitama kahte laeva. Peeter tegi Valgel merel oma esimese meresõidu. Sügisel 1693 läks ta Moskvasse tagasi.
Sofja Aleksejevna eemaldamine võimult.
Aastal 1689 hakkas Sofja Aleksejevna ette valmistama uut streletside ülestõusu, et kõrvaldada Peeter võimult ja kindlustada oma positsiooni ainuvalitsejana. Sügisel avastati vandenõu ja Peetril polnud enam aega laevadega tegelda. Ta põgenes Troitse-Sergi klostrisse. Peetril ja tema pooldajatel õnnestus Sofja Aleksejevna regendistaatusest ilma jätta. Ta vangistati Novo-Devitši kloostrisse. Ivan V, kes oli sünnist saadik haige ja peaaegu pime, jäi nominaalselt Peetri kaasvalitsejaks kuni oma surmani 1696.
Kuigi Peeter sai tegevusvabaduse, huvitus ta vähe riigiasjadest. Kuni ema surmani jaanuaris 1694 oli Peeter temast üpris sõltuv. Peeter leinas ema, sest armastas teda väga. Kuigi Peetri käed olid nüüd täiesti vabad, valitsesid 1695. aastani riiki tema ema lähikondlased.
Sõjaväelised õppused koos Franz Lefortiga.
Peetrile hakkas meeldima Genfist pärit Franz Lefort (Франц Яковлевич Лефорт), kes jutustas talle Euroopa elust. Lefort oli üks neist, kelle kindral Patrick Gordon oli Troitse-Sergi kloostris viibiva Peetri juurde kaasa toonud. Lefort ei soovitas tal võtta oma teenistusse rohkem venelasi. Leforti jutustuste mõjul hakkas Peetrile meeldima muuhulgas välismaa riietus, sealhulgas sõjaväemundrid, mida Lefort demonstreeris. Tsaar riietus välismaa mundrisse ja käis läbi kogu sõjaväelise teenistuskäigu alates madalatest auastmetest, omandades sõjapidamise võtteid. Kiiresti õppis ta tulirelvast laskma, pontoone ja miine paigaldama, kaevikuid kaevama jms. Peeter ülendas Leforti kindralmajoriks ning pidas temaga õppelahinguid. Kord kõrvetas käsigranaat tsaari näo ja haavas paljusid ohvitsere. 14. septembril (4. septembril) 1690 peetud lahingus oli palju haavatuid. Kindral Gordonil sai jalg viga ja nägu põletada ning ta lamas nädal aega voodis. Sügisel 1691 käskis Peeter ehitada Preobraženskoje küla lähedale muldkindlustuse Pressburgi (Пресбург). Üks osa vägedest pidi kindlustust kaitsma, teine osa vallutama. Selles lahingus oli veel rohkem haavatuid. Ivan Dolgoruki sai surma.
Peod.
Lahingutele järgnesid kärarikkad peod. Lefort oskas hästi pidusid korraldada. Ta viis tsaari Nemetskaja slobodasse, kus pidutseti väga sundimatult, juues ohjeldamatult veini ja tantsides. Mõnikord pidutseti ilma magama heitmata kaks-kolm päeva. Pidudest võtsid osa ka naised. Peeter jõi mõõdutundetult, kuid oma organismi iseärasuse tõttu kainenes kiiresti ja hakkas innukalt tööle, kuid teistel võttis toibumine kaua aega. Koos välismaalastega pidutsesid ka venelased. Peod toimusid tavaliselt Leforti juures, mõnikord ka kindral Gordoni või tsaari soosikute Lev Narõškini, Boriss Golitsõni ja Pjotr Vassiljevitš Šeremetevi juures. Tsaar kohtles kõiki endaga võrdsetena. Mõnikord, eriti purjus olles, viis kellegi ebasobiv ütlus tsaari niisugusesse raevu, et kõik jäid vait ja värisesid hirmust. Ainult Lefort oska neil puhkudel tsaari rahustada. Peetri viha lahtus kiiresti ning ta muutus jälle lõbusaks. Peo ajal süüdati väljas värvilisi tulesid ja lasti rakette.
Jõuluajal ja võinädalal käis Peeter oma seltskonnaga suurnike ja rikaste kaupmeeste majades Kristust ülistamas. Igal pool ta jõi, lõbutses ning võttis vana vene kombe kohaselt kingitusi vastu.
Sel ajal asutas ta paroodilise kirikukogu, mida ta pidas elu aja. See oli "naljakaim, joobnuim ja meeletuim kirikukogu" (всешутнейший, всепьянейший и сумасброднейший собор). Sinna kuulusid tsaari lähikondsed. Peetri endine õpetaja Nikita Zotov määrati "kõigenarrimaks patriarhiks ehk vürstpaavstiks (всешутейший патриарх или князь-папа). Vürst Fjodor Romodanovski nimetati keisriks (кесарь). Teised õukondlased kandsid mitmesuguste linnade valitsejate tiitleid. Peeter ise oli esidiakon (протодиакон). Selle "kirikukogu" koosviibimisel anduti joomisele ja söömisele ning jämedalt küünilisele vestlusele.
Lefort tutvustas Peetrit Monside perekonnaga, kus oli kaks tütart. Peetrile hakkas meeldima üks nendest, kelle nimi oli Anna. See tark ja koketne sakslanna võlus Peetrit välise lihviga, millest vene naistel puudu jäi. Sellest ajast jäi oma naine Peetrile võõraks. Peeter hoidis end tagasi, kuni tema ema elas.


Innocentius VIII.
Innocentius VIII (Giovanni Battista Cibo; ka Cibò või Cybò või Zibò, 1432 – 25. juuli 1492) oli paavst 1484–1492. Ta oli 213. paavst.
Giovanni Battista Cibo sündis Genovas. Tema vanemad olid Aran (või Arano) Cibo, kes Calixtus III ajal oli Rooma senaator, ja Teodorina de’ Mari. Nooruses viibis Giovanni Cibo Napoli õukonnas, õppis seejärel Padovas ja Roomas ning oli aastast 1460 Nicolaus V poolvenna kardinal Filippo Calandrini teenistuses.
Cibol oli enne vaimulikuseisusse asumist kaks abieluvälisest suhtest sündinud last: poeg Franceschetto Cibo ja tütar Teodorina Cibo, kelle ta paavstina kuulutas oma seaduslikeks lasteks.
1464. aasta konklaav.
Innocentius VIII valiti paavstiks 29. augustil 1484 Vatikani paavstipalees ja krooniti 12. septembril kardinal Francesco Todeschini-Piccolomini poolt. Ta võttis nime oma kaasmaalase (Genovas sündinud) Innocentius IV järgi.
26. – 29. augustil 1484 toimunud konklaavil osales 25 kardinali. Konklaavil osalejate tegevust mõjutasid poliitiline olukord Itaalias ja Sixtus IV ajal sõlmitud Bagnolo rahuleping. Kui osad kardinalid pooldasid riikide liigat Itaalias, siis teised soovisid rahulepingu säilitamist. Roomas puhkes konklaavi eel mäss. Konklaavi pearivaalid olid kardinalid Giuliano della Rovere (Julius II) ja Rodrigo Borja y Borja (Aleksander VI).
Kardinal Borja alustas oma kampaaniat vahetult pärast Sixtus IV surma. Ta pakkus kardinal Giovanni d'Aragonale asekantsleri kohta ja Giovanni Colonnale 25 000 tukatit ning Subiaco kloostri abti ametit. Samuti otsis ta kardinal Giovanni Battista Savelli toetust. 28. augustil toimunud 1 voorus sai kardinal Marco Barbo enim hääli, kuid Borja ei soovinud tema saamist paavstiks ja asus toetama kardinal Juan Moles de Margaritit. Kardinalide seas puhkes äge arutelu võimalike kandidaatide osas. Cibo valimisel osutus määravaks kardinal della Rovere ootamatu toetus. Lisaks tulid mitmed Borja pooldajad, nagu kardinal Ascanio Maria Sforza Visconti ja Pietro Riario Cibo poole üle. Ööl vastu 29. augustit oli Cibo oma kambris, kus kardinalid veensid teda ametit vastu võtma ja tema jagas omakorda kardinalidele lubadusi. Ajaloolase Francis A. Burkle-Youngi järgi võisid sellel ööl toimunud diskussioonide tulemusena tema poole tulla üle kardinalid Giangiacomo Sclafenati, Giovanni d'Aragona ja Jorge da Costa, kuna nad said vahetult pärast Innocentius VIII ametisse määramist tulusaid ametikohti. Cibo sai konklaavi viimases voorus 18 häält.
Suhted Napoliga.
Innocentius VIII tegeles erinevalt oma eelkäijatest rohkem Itaalia siseprobleemidega. Et Napoli alam-aadel keeldus investituuritüli pärast paavstile makse maksmast ja 1485 algas Napolis ülestõus, puhkes sõda Kirikuriigiga. Aastal 1486 sõlmiti rahuleping, kuid 1489 puhkes sõda uuesti ja 1492 Napoliga sõlmitud lepinguga jäi Kirikuriik ilma L'Aquilast. Innocentius VIII ekskommunitseeris 11. septembril 1489 Napoli kuninga Fernando I ja kutsus Prantsusmaa kuninga Charles VIII Napoli troonile. Sõjas saadud kaotuse tagajärjeks oli paavsti prestiiži langus Euroopa valitsejate silmis.
Suhted türklastega.
Kuigi Innocentius VIII pooldas oma valitsemisaja algul ristisõja kuulutamist türklaste vastu, ei andnud see üleskutse probleemide pärast Napoliga soovitud tulemust. Samas oli ta esimene paavst, kes pidas türklastega ametlikult diplomaatilisi läbirääkimisi. Aastal 1489 sõlmis sultan Bayezid II lepingu, millega andis paavstile 400 000 tukatit ja oda, millega väidetavalt torgati Jeesust ristil. Paavst loobus vastutasuks toetamast Bayezid II venda, kes oli põgenenud Rooma ja pidas end ise Türgi sultaniks. 1490 peeti Roomas kongress, millel arutati ristisõja pidamist, kuid sõjakäigu alustamise suhtes ei jõutud kokkuleppele.
Suhted Inglismaaga.
Aastal 1486 tunnustas Innocentius VIII Rooside sõja järel valitsejaks saanud Henry Tudorit Inglismaa kuningana. 1488 saatis paavst Adriano di Castello nuntsiuseks Šotimaale.
Suhted Prantsusmaaga.
1488 kohustas paavst Oliver Maillardi veenma Prantsusmaa kuningat tühistama Bourges’i pragmaatilised sanktsioonid, kuid tulemusteta.
Suhted Hispaaniaga.
Pärast mauride väljasaatmist Granadast andis paavst 1492 Hispaania kuningale tiitli "Rex Catholicus" (Katoliiklik kuningas).
Sisepoliitika.
Innocentius VIII päris oma eelkäijalt suure võlakoorma, kuid kuuria väljaminekute tõttu halvenes Kirikuriigi finantsiline olukord tema ajal tunduvalt. Ta püüdis tekkinud olukorda parandada ebatõhusate ametikohtade loomisega ja nende müümisega (simoonia).
Innocentius VIII valitsemisaja esimesel poolel oli tema mõjukaim liitlane kardinal della Rovere (hilisem paavst Julius II), teisel poolel Lorenzo de' Medici.
Nõidade taunimine.
5. detsembril 1484 avaldas Innocentius VIII bulla 'Summis desiderantes', milles ta kutsus inkvisitsiooni Saksamaal tegutsema karmilt nõidade vastu. Sellest bullast ajendatuna avaldasid dominikaanid Jacob Sprenger ja Heinrich Kramer 1487 raamatu 'Malleus Maleficarum'.
Suhted kiriku institutsioonidega.
1487 avaldatud bullas 'Finem litibus' sätestas ta Rota Romana audiitorite ülesanded.
Ta tunnustas Altamura ülempresbüteriaadi ja Galway koguduse eksemptsiooni piiskoplikust jurisdiktsioonist.
1490 kinnitas ta augustiinlaste eremiitidele privileegid.
Ta kinnitas 1487 Murano benediktlaste kamalduleeslaste kongregatsiooni privileegid.
1489 tunnustas ta Beatrice da Silva rajatud Neitsi Maarja pärispatuta saamise nunnaordut.
Ta saatis 1489 Itaalias laiali Püha Haua ordu kanoonikud ja andis nende vara Malta ordule.
Ta määras Hispaania kuninga Fernando V Calatrava rüütliordu administraatoriks.
1490 saatis ta laiali Jeruusalemma Püha Lazaruse rüütliordu ja andis selle varad Püha Johannese rüütliordu omandisse.
9. aprillil 1489 avaldatud bullas 'Exposcit tuae' andis ta tsistertslaste kloostrite abtidele privileegi ordineerida diakoneid, kuid selle otsuse ajaloolisus on vaieldav.
1485 ühendas ta varem eraldunud kongregatsiooni taas vallumbrosiaani orduga.
Liturgilised otsused.
Innocentius VIII laiendas Püha Joosepi mälestuspäeva tähistamist katoliku kirikus.
Innocentius VIII oli esimene paavst, kes andis välja motu proprio.
1485 sätestas ta, et vaimulikuks ei tohi ordineerida kedagi, kes ei oska ladina keelt.
Teoloogilised vaidlused.
Aastal 1486 keelustas Innocentius VIII ekskommunikatsiooni ähvardusel Giovanni Pico della Mirandola teeside lugemise.
Ta kuulutas 1488 ristisõja valdeslaste vastu.
Austria Leopoldi kanoniseerimine.
Innocentius VIII kanoniseeris 6. jaanuaril 1485 Austria Leopoldi. See oli ka ainus kanonisatsioon tema ametiajal.
Ta lubas 1484 Rootsi Katariinat austada pühakuna.
Onupojapoliitika.
Innocentius VIII sidus oma lapsed abielude kaudu Itaalia mõjukate suguvõsadega. Franceschetto Cibo abiellus 1487 Lorenzo de' Medici tütre Maddalenaga. Lorenzo poeg Giovanni de' Medici, tulevane paavst Leo X, nimetati 1489 kardinaliks.
Innocentius VIII määras kardinaliks oma sugulase Lorenzo Cibo de' Mari.
Kardinalide pühitsemine.
Innocentius VIII pühitses 8 kardinali oma ainsal konsistooriumil 9. märtsil 1489. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Leo X.
Innocentius VIII kultuuriloos.
Innocentius VIII ajal ehitati Vatikani Belvedere hoone ja ta lasi laiendada Castello della Magliana kindlust.
17. novembril 1487 kehtestas ta tsensuuri reeglid.
1489 tunnustas ta Sigüenza ülikooli rajamist ja andis sellele privileege.
Ta oli Andrea Mantegna patroon.
Paavsti tseremooniameister oli Johann Burchard.
Surm.
Innocentius VIII haigestus 16. juulil 1492 ja suri tseremooniameister Johann Burchardi andmetel 25. juulil 1492 kella 21 paiku õhtul. Ta maeti Vatikani basiilikasse. Tema hauamonumendi valmistas Antonio Pollajuolo.
Hinnang.
Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly on teda iseloomustanud kui „otsustusvõimetut ja nõrka, kuid lahket isiksust.”
Stefano Infessura on teda kritiseerinud oma kroonikas 'Diarium urbis Romae'. Tema väitel olevat paavstile tehtud surivoodil vereülekanne, milleks kasutati kolme poisi verd. Kuna peale Infessura ei kajasta ükski tolleaegne allikas seda väidet, siis ei peeta seda üldises ajalookäsitluses tõsiseltvõetavaks.


Augustiputš.
Augustiputš oli 19.–21. augustil 1991 Nõukogude Liidus toimunud riigipöördekatse.
Isehakanud Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, rühm NLKP Keskkomitee juhtkonda ja Nõukogude Liidu valitsusse kuulunud vandenõulasi püüdis kõrvaldada Mihhail Gorbatšovi Nõukogude Liidu presidendi ametikohalt ning teha lõpp tema perestroikapoliitikale ja ennetada uue liidulepingu sõlmimist. Komitee kuulutas välja kuueks kuuks erakorralise seisukorra, Moskvasse viidi väed, kohalik võim allutati komitee poolt määratud sõjaväekomandantidele, kehtestati massiteabevahendite tsensuur ning osa massiteabevahenditest suleti.
Putš tõi kaasa riigi poliitilise olukorra radikaalse muutumise.
Põhjused.
1991. aasta jooksul oli rahulolematus Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikaga pidevalt suurenenud, sest sai üha selgemaks, et tema üha aeglustuvad reformid ei suuda majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud liiduleppe sõlmimisega, mis vanameelsete kommunistide arvates tähendas aga Nõukogude Liidu lõppu, vähemalt kommunistliku ja maailmapoliitilise suurvõimuna. Kuni 1990. aastani oligi Gorbatšov üpris selgelt radikaalse demokraatia ning majandusliku vabaduse poole liikunud, kuid siis taipas ka tema, et see võib riigi hävitada. Majandus oli üha enam kokku kukkumas ja suur osa inimestest oli kaotanud usu Nõukogude võimu. Enamikus liiduvabariikides, eriti Eestis, Lätis ja Leedus hakati nõudma täielikku iseseisvust ning 1990. aastal oli Leedu ka end sõltumatuks kuulutanud. Lisaks sellele süvenes detsentraliseeritus ja keskvõimu suutmatus olukorda kontrollida. Vene NFSV Ülemnõukogu esimeheks valiti radikaalne reformaator Boriss Jeltsin, kes nõudis turumajanduslike ja demokraatlike reformide jätkamist. Kuid Gorbatšov oli juba teist meelt ning otsustas üha enam toetuda vanameelsetele jõududele, lootes seeläbi Nõukogude Liidu säilitada. Nii olidki tema lähikonnaga liitunud Valentin Pavlov Ministrite Nõukogu esimehena, Gennadi Janajev asepresidendina ning Boriss Pugo siseministrina, kes kõik olid perestroikavastased. 1991. aasta keskpaigaks otsustas Gorbatšov siiski sõlmida liidu hoopis Jeltsiniga ning lootis, et reformid suudavad riigi päästa.
Putšistide eesmärk.
Putšistide põhieesmärk oli Gennadi Janajevi sõnul järgi hoida ära Nõukogude Liidu likvideerimine, mis nende arvates pidi algama 20. augustil, mil pidi aset leidma esimene etapp uue liidulepingu allakirjutamisel, millega Nõukogude Liit oleks muudetud konföderatsiooniks (Suveräänsete Riikide Liit). Tol päeval pidid lepingule alla kirjutama Vene NFSV ja Kasahstani esindajad; ülejäänu pidi toimuma viiel kohtumisel kuni 22. oktoobrini. Gennadi Janajev on öelnud: "20. kuupäeval me ei lubanud liidulepingule alla kirjutada, me nurjasime sellele liidulepingule allakirjutamise." (Janajevi intervjuu raadiojaamale "Ehho Moskvõ")
Putšistidele on omistatud ka isiklikke motiive: nad püüdsid säilitada oma ametikohti, mille nad pärast uue riigi moodustamist oleksid kaotanud. Seda on rõhutanud teiste seas Mihhail Gorbatšov.
Ühes Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee esimestest avaldustest, mida levitasid Nõukogude raadiojaamad ja kesktelevisioon, osutati järgmistele eesmärkidele, mille elluviimiseks kehtestati riigis erakorraline seisukord:: "ületada sügav ja igakülgne kriis, poliitiline, rahvustevaheline ja kodanlik ("гражданской") konfrontatsioon, kaos ja anarhia, mis ähvardavad Nõukogude Liidu kodanike elu ja julgeolekut, meie Isamaa suveräänsust, territoriaalset terviklikkust, vabadust ja sõltumatust; lähtudes üldrahvaliku referendumi tulemustest Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu säilitamise kohta; juhindudes meie Kodumaa rahvaste, kõigi nõukogude inimeste elutähtsatest huvidest".
Algus.
23. juulil 1991 avaldas rühm, kuhu kuulusid NLKP funktsionäärid (nt. Zjuganov, Varennikov) ja mõni kirjanik (V. Rasputin, J. Bondarev) vanameelses ajalehes Sovetskaja Rossija avaliku kirja "Slovo k narodu" (Sõna rahvale), mida hiljem on nimetatud augustiputši manifestiks. Pöördumises märgitakse, et "meie maa, suur riik, antud meie hoolde ajaloo, looduse, kuulsusrikaste esivanematega, hukub, mureneb, vajub pimedusse ja olematusse". Kiri, kus kutsutakse üles NSV Liitu säilitama ja "aitama kaasa NLKP ümberkujundamisele tõeliselt rahvalikuks parteiks", märgib ühtlasi partei juhtkonna "konservatiivsete" liikmete üleminekut marksistlik-leninistlikust ideoloogialt vene natsionalismile.
18. augustil oli Gorbatšov Musta mere ääres puhkamas, kui tema suvilasse sisenesid mõned vanameelsed kommunistid, kes tahtsid teda sundida võimust loobuma Janajevi kasuks. Gorbatšov keeldus ning ta suleti koduaresti. Seejärel väitsid riigipöörajad avalikkusele, et Gorbatšov on haigestunud ega saavat oma presidendikohuseid täita. Tema asemele asus asepresident Janajev, kes koos oma kaaslastega valmistas ette Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee loomist, mis pidi võimu haarama. 19. augusti hommikuks oldi valmis haarama võim Moskvas.
Putš.
Riigipöörajad saatsid välja avaldused, milles teatasid, et nüüdsest valitseb kuni Gorbatšovi "tervenemiseni" Erakorralise Seisukorra Komitee ja tegevriigipeaks saab Janajev. Seda korrati ka samal päeval aset leidnud pressikonverentsil, kus Janajev oli niivõrd närvis, et kõne ajal ta käed värisesid. Pavlovit polnud üldse kohal, sest ta oli purjus. Tegelikuks riigipöörde läbiviijaks oli seega Pugo, kes soovis seda teha siiski võimalikult veretult, lootes, et rahvas hakkab neid toetama. Lisaks Pugole, Janajevile ja Pavlovile olid putšiga liitunud ka KGB juht Vladimir Krjutškov ning kaitseminister Dmitri Jazov. Kokku oli Erakorralise seisukorra komiteel 8 liiget. Sõjavägi toodi Moskva tänavatele ning anti käsk arreteerida Jeltsin ja teised reformimeelsed.
Kuid putšiste tabas ebaõnn, sest Jeltsinit ei õnnestunud arreteerida ning Moskvas olevate väeüksuste juhataja Gratšov läks Jeltsini poole üle. Ka enamik liiduvabariike ei toetanud riigipöördekatset ja nii saadeti nende vastu sõjavägi. Kõige suuremad väekontingendid saadeti Eesti, Läti ja Leedu vastu. Moskvas aga algasid barrikaadide ehitused ja rahvas koondus Jeltsini kaitseks. Temaga liitusid ka populaarsed perestroikafiguurid Eduard Ševardnadze ja Aleksandr Jakovlev ning tšellist Mstislav Rostropovitš.
20. augusti õhtul püüdsid putšistidele lojaalseks jäänud väed Venemaa Ülemnõukogu hoonet (Valge Maja) vallutada ning tapsid 3 inimest. Samal ajal kuulutas Eesti end iseseisvaks ning rahvast kutsuti üles kaitsma strateegilisi positsioone, näiteks teletorni. Läti kuulutas end iseseisvaks 21. augustil. Ka Moskvas oli juba selge, et putš on läbi kukkunud. 21. augustil läksid viimased väeüksused Jeltsini poolele ning enamik putšiste loobus üritusest. Mõned püüdsid veel asja jätkata, lennates 22. augustil Gorbatšovi juurde, et välja pressida tema toetust, kuid too nimetas neid reetureiks ja lasi Jeltsini pooldajatel nad arreteerida. Sellega oli riigipöördekatse ka läbi. 23. augustil saabus Gorbatšov Moskvasse tagasi. Võimukese oli selleks ajaks juba Jeltsini kätte nihkunud.
Tagajärjed.
Augustiputš hävitas lootuse Nõukogude Liidu edasikestmiseks. Rahvas kaotas igasuguse usu kommunistidesse ja nende lubadustesse. Isegi Gorbatšovi ei toetatud enam, sest ta polnud suutnud midagi muuta. Venelased hakkasid enam lootma Jeltsinile, kes oli putšistid võitnud. Nii oli riigipöördekatsel hoopis vastupidine efekt, kui selle korraldajad olid lootnud: Nõukogude Liit muutus vaid sümboolselt eksisteerivaks monstrumiks, mis jäi ootama oma laialisaatmist. 23. augustil keelati NLKP ajutiselt ja Gorbatšov pidi peasekretäri kohast loobuma. Novembris keelati kompartei lõplikult ning Jeltsin asus koos Ukraina ja Valgevene juhtidega moodustama SRÜ-d. Detsembriks oli selge, et Nõukogude Liidul pole enam tulevikku ja Gorbatšov astus riigipea kohalt tagasi. Jeltsini Venemaast sai Nõukogude Liidu õigusjärglane ja kommunistlik süsteem kaotas nähtavasti igaveseks oma usaldusväärsuse reaalselt toimiva riigikorrana.


S&M (Metallica).
S&M on USA hevibändi Metallica üheksas album, mis sisaldab bändi ja San Francisco sümfooniaorkestri koostööna kontserdil esitatud Metallica varasemaid hittlugusid ning kahte uut lugu. Albumist sai Metallica teine duubelalbum.
Dirigendiks ja ürituse korraldajaks oli Michael Kamen.


Aleksandr Solženitsõn.
Solženitsõn 1994. aastal Venemaale naastes
Aleksandr Issajevitš Solženitsõn (vene keeles "Александр Исаевич Солженицын"; 11. detsember 1918 Kislovodsk – 3. august 2008 Moskva) oli üks tuntumaid vene kirjanikke ja dissidente.
Tema kuulsaim teos on "Gulagi arhipelaag", mis ilmus "samizdatina ja valmis suures osas Eestis. Tuntud on ka jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus" (1962), eesti keeles 1963).
1970. aastal pälvis Solženitsõn Nobeli kirjanduspreemia.
Elukäik.
Solženitsõn sündis kasakaperre kuus kuud pärast isa surma. Õppis Rostovi Ülikoolis ning sai ühiskondliku tegevuse ja õppeedukuse eest Stalini stipendiumi, mida anti välja vaid seitsmele noorele. Ülikoolis omandas ta matemaatika- ja füüsikahariduse, lõpetades kooli vaid pisut enne Saksamaa invasiooni. Tollal oli Solženitsõn truu kommunist, olgugi et tema ema oli kirikule truu.
Solženitsõn huvitus kirjandusest ning alustas 1939. aastal mittestatsionaarselt õpinguid Moskva Ajaloo, filosoofia ja kirjanduse instituudi filoloogia teaduskonnas.
Solženitsõn sõdis Punaarmee koosseisus Teises maailmasõjas, lõpetas 1942 suurtükiväekooli, sai patareikomandöriks, kellena sõdis 1945. aasta veebruarini ja tõusis suurtükiväes kapteni auastmesse. Lahinguliste teenete eest autasustati teda kahe ordeniga. Arreteeriti 1945. aastal nõukogudevastase agitatsiooni eest, kuna kritiseeris erakirjas Stalinit, ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
Solženitsõni laagriaastad kestsid 1953. aastani. 1950. aasta paiku haigestus Solženitsõn vähki, millest tal õnnestus pärast vabanemist paraneda. 1952. aastal lahutas ta 1940. aastal sõlmitud abielu Natalja Rešetovskajaga. 1957 aastal abiellus Solženitsõn Rešetovskajaga uuesti, kuid abielu lahutati teistkordselt 1972. aastal. 1973. aastal abiellus Solženitsõn Natalja Svetlovaga. Teise naisega oli Solženitsõnil kolm poega: Jermolai (1970), Ignat (1972) ja Stepan (1973).
Solženitsõni poliitilistele vaadetele avaldas tugevat mõju kongikaaslane Lubjankal Arnold Susi.
Vangilaagrist vabanemise järel oli Solženitsõn sundasumisel Kasahhi NSV-s. Pärast rehabiliteerimist 1956. aastal asus tööle matemaatika- ja füüsikaõpetajana Rjazanis.
Kirjanduslik karjäär sai alguse Hruštšovi sula ajal, kui kirjandusajakiri Novõi Mir avaldas neli aastat pärast valmimist Hruštšovi isiklikul loal lühiromaani "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Et see teos kirjeldas ilustamata elu vangilaagris, põhjustas see sündmus suurt kära ja vastakaid reaktsioone. Menu jäi lühikeseks, juba enne Hruštšovi kukutamist 1964. aastal muutus Solženitsõnil teoste avaldamine keeruliseks. Juba 1969 heideti Solženitsõn Kirjanike liidust välja.
1970. aastal pälvis Solženitsõn Nobeli kirjanduspreemia, kuid ei sõitnud auhinnatseremooniale, kartes, et tal ei õnnestu Nõukogude Liitu naasta.
1960. aastatel viibis Solženitsõn korduvalt Eestis. Siin valmis trükiks "Gulagi arhipelaagi" käsikiri. Selle esimene osa ilmus 1973. aastal Prantsusmaal. "Gulagi arhipelaagi" Prantsusmaal ja USA-s ilmumise järel Solženitsõn vangistati ja saadeti 14. veebruaril 1974 N. Liidust välja.
Solženitsõn ja NSV Liidu RJK.
Oma kriitiliste kirjutiste tõttu nõukogude võimu suhtes avati NSV Liidu RJK Viienda valitsuse poolt Aleksandr Solženitsõni tegevuse kontrolliks operatiivläbitöötlustoimik (№14271, tingnimetusega "Ämblik" "(«Паук»") ja jälgimistoimik ("дело формуляра ПФ, архивный № 11375"), mille käigus viidi tema suhtes varjatud ja tehnilist jälgimist ning 1971. aastal pandi toime katse mürgitada teda riitsinuseseemnetest ("Ricinus communis") saadava ritsiiniga (1978. aastal Londonis mõrvati vihmavarjuga, mille otsas oli mürgikapsel ritsiiniga, Bulgaaria dissident Georgi Markov).
Eksiilis Läänes.
1973. aastal võeti Solženitsõnilt ära Nõukogude Liidu kodakondsus ja 1974. aastal saadeti ta riigist välja. Pärast seda elas ta alguses Zürichis, seejärel USAs, Vermonti osariigis. Solženitsõn oli väga kriitiline ka kapitalistliku maailma suhtes.
1990. aastal ta rehabiliteeriti ja 1994. aastal naasis Venemaale.
Tagasi Venemaal.
2007. aastal sai Solženitsõn Putinilt elutööpreemia silmapaistvate saavutuste eest humanitaarvallas, mille Putin ka isiklikult kirjanikule koju kätte viis. 1998. aastal keeldus ta sarnasest autasust, mille president Jeltsin oli talle määranud, öeldes, et ei soovi midagi inimeselt, kes on riigi viinud kaosesse.


Bridž.
Bridž on nelja mängijaga kaardimäng, mille eesmärgiks on tihide võtmine. Mängitakse paarides, partnerid istuvad mängulaua taga vastastikku. Traditsiooniliselt tähistatakse mängijad ilmakaarte järgi – N, E (mõnikord ka O), S ja W; paarid on seega NS ja EW. Mäng jaguneb kaheks etapiks: pakkumiseks ja väljamänguks.
Ajalugu.
Bridž põhineb alates 16. sajandist Euroopas laialdaselt mängitud kaardimängul vist ("whist"). Vistist on teada hulgaliselt variatsioone. Bridžile omased reeglid tekkisid ilmselt 19. sajandi lõpul Lähis-Idas. Vanimad teadaolevad bridžireeglid pärinevad 1886. aastast ja räägivad mängust nimega "biritch" või "vene vist".
Bridži peamised erinevused vistist on mängu jagunemine pakkumis- ja väljamängufaasideks (vistis pakkumisfaas puudub), võimalused konkreetse mängu kahe- ja neljakordistamiseks (nn. kontra ja rekontra) ning reegel, mille kohaselt väljamängus paneb üks mängija oma kaardid lahtiselt lauale.
Reeglid.
Bridži mängitakse 52-kaardilise "prantsuse" kaardipakiga. Üks mängijaist (diiler) jaotab segamise järel kaardid ükshaaval päripäeva mängijaile, alustades endast vahetult vasakul asuvast mängijast. Diileri positsioon liigub iga jaotuse järel ühe mängija võrra vasakule.
Diiler alustab pakkumist. Pakkumiskord liigub samuti päripäeva mängijalt mängijale. Oma pakkumiskorra ajal on igal mängijal võimalus kas
Pakkumisfaasis ütlevad mängijad kordamööda, kui palju tihisid nad loodavad oma paarilisega koos võtta. Selleks öeldakse võetavate lisatihide arv ühest seitsmeni võrreldes 6 nii-öelda kohustusliku tihiga ja selleks vajalik trumbimast või soov mängida ilma trumbimastita. Iga pakkumine peab ületama eelmisi pakkumisi kas võetavate tihide arvu poolest või sama tihide arvu korral trumbimasti tugevuse poolest. Mastide tugevusjärjestus madalamast kõrgemani on järgmine: risti, ruutu (nn. odavmastid), ärtu, pada (nn. kallismastid) ja trumbita. Pakkumine lõpeb kolme järjestikuse passiga, mille järel saab viimane pakkumine lepinguks. Lepingu väljamängijaks saab pakkujate paarist mängija, kes esimesena pakkus lepingumasti, tema partner asetab vastaspaari avakäigu järel oma kaardid lahtiselt lauale.
Punktiarvestus.
Kui lepingutäitja ei suuda oma lepingut täita, siis punkte saavad kaitsemängijad. See sõltub sellest, kui mitu tihi nad suutsid võtta võrreldes lepinguga.
Bridži peamine pakkumise eesmärk on jõuda mänguni (geimini). Kui üks osapool on jõudnud geimini, siis on nad jõudnud tsooni. Tsoonis oleva osapoole punktiarvestus muutub. Näiteks kui tsoonis olev paar ei täida lepingut, siis on nende punktidekaotus kaks korda suurem. Geimi jõudmiseks on tavaliselt vaja saavutada vähemalt 100 punkti, kusjuures see sõltub mastist. Näiteks 3NT (3 trumbita) annab täpselt 100 punkti, 5C (5 risti) annab samuti 100 punkti, ehkki esimesel juhul on vaja saada 9 tihi, teisel aga 11 tihi. Kallismastide puhul piisab neljandast kõrgusest (4H või 4S), mis annab 120 punkti (seega üle 100).
Bridžis eristatakse peamiselt kahte punktiarvestussüsteemi: roberi- ja duplikaatsüsteem. Suures osas need kattuvad. Roberisüsteemis arvestatakse punkte joonepealsete ja joonealustena, kusjuures joonealuseid arvestatakse geimi jõudmisel, ülemisi aga üldise skoori aspektist. Duplikaatbridžis esituvad kõik punktid üheskoos.
Duplikaatsüsteemi aluseks on IMPi punktid, mis vastavalt tulemusele liidetakse. IMPid võivad olla nii negatiivsed kui positiivsed. Võidab see, kelle summa on suurem. Võrreldes roberisüsteemiga on duplikaatsüsteem raskem, kuid objektiivsem. Duplikaatsüsteemiga saab võita isegi väga halbade lehtedega, roberisüsteemis enamasti mitte.
Mängustrateegia.
Peamine probleem (raskus) on sobivaima lepingu saavutamine. Leiutatud on palju kaartide kirjeldamise meetodeid, mida kutsutakse konventsioonideks. Kasutada tohib üldtunnustatuid konventsioone, seega on keelatud kasutada selliseid pakkumissüsteeme, mida vastased ei tea, kusjuures eristada tuleb bluffi, mis annab vale teavet, et tõkestada vastaste pakkumist. Enimlevinud pakkumissüsteemid on SAYC, ACOL ja ekspertide poolt enimtunnustatud 2/1 (2over1).
Nii pakkumised, kontrad kui rekontrad võivad olla kas loomulikud (naturaalsed) või kunstlikud. See sõltub pakkumissüsteemist. Kõige universaalsem on nn kõrgete kaartide punktide arvestamine (HCP), kus äss annab 4 punkti, kuningas 3, emand 2 ja soldat 1 punkti, seega sisaldab kaardipakk 40 punkti. Kui ühel paaril on vähemalt 26 punkti, siis seda loetakse kindlaks geimiks, milleni partnerid peaksid omavahel pakkumissüsteeme kasutades välja jõudma. Enamik süsteemi nõuab, et esimesel pakkujal oleks vähemalt 11–13 punkti. Kui kellelgi on punkte rohkem, siis pakutakse 1NT või 2NT, kui aga punktide arv küündib üle 21, siis on enamikes bridžikonventsioonides levinud kunstlik avapakkumine 2C (eriti tugev lehtedejaotus). See kehtib ainult avapakkumise kohta. Bridžis on standardsüsteem veel nõrk teisel astmel pakkumine, mis tähendab nõrka lehte, aga head pakutud masti olemasolekut. Jällegi kehtib see ainult avapakkumisel.
Kõige huvitavamaid bridžistrateegiad leiab slämmi pakkumisel ja mängimisel. (Slämm tähendab pakkumist kuuendal või seitsmendal kõrgusel.) Slämmile jõudmiseks kasutatakse mitmesuguseid konventsioone, millest kuulsaimad on Blackwood ja Gerber. Mõlemad küsivad ässasid ja vajadusel kuningaid.
Eri riikides võivad olla levinud eri pakkumissüsteemid, kuid rahvusvahelistel bridžiturniiridel ja bridžiolümpial kasutatakse peamiselt duplikaatsüsteemi.
Bridž Eestis.
1920–30 – esimesed raamatutõlked ja bridžinurgad ajakirjanduses.
1935 – linnavõistlus Helsingi-Riia-Tallinn.
1960–70 – sportliku bridži taassünd, üleliidulised võistlused, Leo Võhandu bridžinurk Spordilehes.
1989 – osavõtt EMist, Eesti Turniiribridžiliidu (ETBL) loomine.
1992 – Eesti osales esmakordselt bridžiolümpial
Mängimise võimalused.
Kuna bridži reeglistik näeb ette mängimist nelja inimesega, siis tehnoloogia arengu ja alatise inimmängijate puuduse tõttu on hakatud bridži programmeerima arvutitele, et saaks piirduda ühe inimmängijaga.
Peamine probleem vastuvõetava bridžiprogrammi loomisel on inimpsüühika modelleerimine. Programmil peab olema motivatsiooni ja järelduste tegemise võime.


Püha Graal.
a> maalil "The Damsel of the Sanct Grael or Holy Grail" (1874).
Püha Graal on keskaja legendide müütiline reliikvia, väidetavate imettegevate omadustega anum, levinuima variandi järgi karikas või peeker, mida kasutas Kristus pühal õhtusöömaajal.
Legendi kohaselt Arimaatia Joosep kogus sellesse nõusse ristil rippuva Kristuse vere ning tõi selle Britanniasse, kus pani aluse Graali salajaste valvurite järgnevusele. Sõna graal on tõenäoliselt vanaprantsuse mugandus ladina sõnast "gradalis", mis tähistas teatud toidunõud. Hiliskeskaja kirjamehed mõtlesid välja alternatiivse etümoloogia, mille järgi "san grial" (püha graal) on moonutus sõnapaarist "sang rial" (kuninglik veri). Seda sõnamängulist tõlgendust on hilisemal ajal ära kasutanud mitmed ajalooliste vandenõuteooriate püstitajad.
Keskaja legendides ja rüütliromaanides asub Püha Graal Montsalvage'i mäel Graali lossis, kus seda valvavad vagad rüütlid. Graali otsingud moodustavad olulise osa kuningas Arthuriga seotud legendidetsüklist. Tõenäoliselt on Graali müüdi puhul tegu keldi legendide ja kristliku pärimuse sulamiga, mis täiesti puudub idakristluse mõjuvälja jäänud rahvastel.
Kirjasõnasse jõudis Graali legend esmakordselt Prantsusmaal 12. sajandi lõpul (Chrétien de Troyes' ja Robert de Boron tööd); hilisemates teostes omandas see järjest rohkem müstilisi jooni. Teine osa graalialast kirjandust keskendus selle oletatavale ajaloole. Selle omanikeks on peetud näiteks templirüütleid.
Mitmes Euroopa kirikus on karikaid, mida on peetud Pühaks Graaliks. Genuas asub rohelisest egiptuse klaasist anum "sacro catino", mida alates 13. sajandist on Pühaks Graaliks peetud. Teine tuntud pretendent Püha Graali tiitlile on Valencia katedraalis asuv ahhaadist jooginõu "santo cáliz".
Kaasaja huvi Püha Graali olemuse ja saatuse vastu aitasid taasäratada Dante Gabriel Rosetti, Alfred Tennysoni ning Richard Wagneri teosed. Kuningas Arturi ja ümarlaua rüütlite graali otsinguid on kujutatud nii tõsises kui koomilises võtmes. Tänapäeva popkultuuris võidakse piltlikult Pühaks Graaliks nimetada mistahes üllast ja rasketisaavutatavat eesmärki.
Michael Baigent, Richard Leigh ja Henry Lincoln väidavad raamatus "Püha veri, püha graal", et Jeesusel oli Maarja Magdaleenaga laps(i), kelle vereliin jätkus merovingide kuningasoo kaudu tänapäevani. Sarnast mõttearendust kasutas Dan Brown oma bestselleris "Da Vinci kood".
Püha Graaliga mõneti sarnased mütoloogilised esemed on näiteks küllusesarv ja Sampo.


Korvpall 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Korvpall 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 13.–25. oktoobrini.
Poolfinaalid.
Jugoslaavia - NSV Liit 63:60 (31:27)
Kohamängud.
Finaal: USA - Jugoslaavia 65:50 (32:29)
Pronksimäng: NSV Liit - Brasiilia 70:53 (38:25)
5. koha mäng: Mehhiko - Poola 75:65 (43:23)
7. koha mäng: Hispaania - Itaalia 88:72 (40:31)
9. koha mäng: Puertoriiko - Bulgaaria 67:57 (35:31)
11. koha mäng: Kuuba - Panama 91:88 (47:43)
13. koha mäng: Filipiinid - Lõuna-Korea 66:63 (31:34)
15. koha mäng: Senegal - Maroko 42:38 (24:18)
Koosseisud.
1. USA: Michael Barrett, John Clawson, Michael Silliman, Donald Dee, Clynn Saulters, Calvin Fowler, James King, Spencer Haywood, Joseph White, Wilmer Hosket, Charles Scott, Kenneth Spain.
2. Jugoslaavia: Radivoje Korač, Ivo Daneu, Trajko Rajkovič, Damir Šolman, Krešimir Čosič, Dragutin Čerman, Aljoša Žorga, Zoran Maroevič, Vladimir Cvetkovič, Dragoslav Ražnjatovič, Nikola Pležaš, Petar Skansi.
3. NSV Liit: Anatoli Polivoda, Jaak Lipso, Priit Tomson, Anatoli Krikun, Vladimir Andrejev, Sergei Kovalenko, Modestas Paulauskas, Gennadi Volnov, Zurab Sakandelidze, Juri Selihhov, Sergei Belov, Vadim Kapranov.


Lago Maggiore.
Lago Maggiore [l'aago madž'oore] (itaalia keeles 'suurem järv') on järv Põhja-Itaalias ja Šveitsis. Järve pindala on ligikaudu 213 km², suurim sügavus 372 m ja maht 37 km³. Järv asub 193 meetri kõrgusel üle merepinna ja tema valgala on 6600 km². Järve idakallas asub Piemontes ja läänekallas Lombardias. Järve kaldal asub Šveitsi kõige madalam punkt.
Lago Maggiore on Itaalia kolmest suurest alpijärvest kõige läänepoolsem ja jääb suuruselt alla vaid Garda järvele. Järve toidavad veega Maggia, Ticino, Toce, Tresa jõgi ja mõned väiksemad jõed. Toce jõgi voolab välja Orta järvest ja Trsa jõgi Lugano järvest. Lago Maggiorest välja voolab Ticino jõgi, mis suubub Posse. Keskmiselt vahetub vesi järves 4 aastaga.
Maggiore järv on piklik, 66 km pikk ja 10 km lai. Ta ulatub Šveitsi Alpidesse. Järves on hulgaliselt saari.
Järve kaldad muudab kauniks muuhulgas tema taimestik: seal kasvavad sidrunipuud, palmid, oleandrid, kameeliad, asalead ning raudürt (ladina keeles "verbena"), mille järgi sai ta oma roomaaegse nime Lacus Verbanus'".
Lago Maggiorel valitseb vahemereline kliima, mis on pehme nii suvel kui talvel. Kliima sobib haruldaste ja eksootiliste taimede kasvatamiseks. Järve saartele ja kaldale on rajatud hulk aedu.
Kõige külastatavam on järve läänekallas, kustkaudu pääseb paremini järve keskel asuvate nn Borromeo paradiisisaarteni, mis on nime saanud järve patrooni kardinal Carlo Borromeo järgi.
Läänekaldal asuvad Arona, Verbania, Cannobio ja Locamo linn, idakaldal Laverno ja Luino linn.


Laose vapp.
Laose vapp on Laose ametlik vapp.
Vapp


Siioni tarkade protokollid.
"Siioni tarkade protokollid" on tekst, mis esitab väidetavaid juutide maailmavallutamise plaane.
See avaldati esmakordselt vene keeles 1903. aastal Peterburi ajalehes "Znamja".
"Siioni tarkade protokollid" ilmusid viimati eesti keeles 1996. aastal. Järgnenud kohtuprotsessil langetatud otsuse kohaselt hävitati suurem osa raamatu tiraažist.
"Siioni tarkade protokolle" on kasutatud enamasti antisemitismi õhutamiseks ning seda on korduvalt välja antud ja tõlgitud paljudesse keeltesse. Raamatus on esitatud plaan, kuidas targad juudid peaksid tegutsema selleks, et saada enda kätte võim kogu maailmas.
Umbes 80 leheküljel, mis on jaotatud 24 peatükiks, näidatakse ülemaailmset vandenõud. Iga peatükk vastab ühele istungile ning on esitatud mõne juutide juhi kõnena "Siioni tarkadele". Viimased on selle raamatu põhjal leiutanud näiteks liberalismi ja demokraatia idee, imbunud sisse ajakirjandusse ning korraldanud majanduskriise, sõdu ja revolutsioone. Isegi antisemitismi olevat juudid ise valla päästnud: see olevat "meile vajalik, et oma vendi alamatest ringkondadest koos hoida". Mainitakse isegi, et juudid on Pariisi ja Londoni metrood finantseerinud üksnes selleks, et nad saaksid allmaaraudteega õõnestatud pealinnad õhku lasta, kui nende valitsused peaksid osutama vastupanu juutide maailmavalitsusele, mis on kõigi nende aktsioonide eesmärk.
Enamiku uurijate arvates on tegemist kompilatsiooniga eri allikatest pärinevatest tekstidest. Paljud vandenõuteooriate pooldajad peavad raamatus esitatud plaane ehtsateks.
Esimesed väljaanded ja nende vastuvõtt.
Teadaolevalt kõige varasem "Protokollide" versioon trükiti ära augustis ja septembris 1903 Peterburi ajalehes Znamja, kuid lõpuks ülemaailmselt käibele läinud versioon pärineb Sergei Niluse raamatu "Suur väikeses ehk Antikristuse saabumine ja lähenev kuradi valitsemine maa peal" teisest trükist, mis ilmus 1905.
Pärast võrdlemisi suurt tähelepanu, mida "Protokollid" Venemaal äratasid (Moskvas loeti neid kirikulistele ette), huvitusid järgnevatel aastatel sellest tekstide kogumikust vaid vähesed, sest selles hakati nägema vandenõuteooriat.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni.
Asi muutus pärast Oktoobrirevolutsiooni, kui valged hakkasid juhtunu mõtestamisel "Protokolle" appi võtma.
Baltisakslane Alfred Rosenberg ja teised emigrandid viisid need Lääne- ja Kesk-Euroopasse kaasa, lootes nendest abi bolševike vastu võitlemisel.
Saksamaa.
Saksamaal ilmusid Theodor Fritsch ja Ludwig Mülleri (Gottfried zur Beek) tõlge, viimasest ilmus 1938. aastani 22 trükki. Rosenberg avaldas 1923 menuka kommentaari "Protokollidele". Adolf Hitler viitas nendele oma raamatus "Mein Kampf", Julius Streicher kiitis neid oma väljaandes "Der Stürmer". Hitler parafraseeris lause "Protokollidest" "Kõik, mis on Juuda rahvale kasulik, on moraalne ja püha" lauseks "Õige on see, mis on saksa rahvale kasulik". "Siioni tarkade protokollidest" sai natsionaalsotsialismi üks alustekste. USA ajaloolane Norman Cohn pani oma raamatule "Protokollide" kohta pealkirjaks "Warrant for Genocide" ("Genotsiidi õigustus").
Suurbritannia.
1920. aastal ilmus Suurbritannias "Protokollide" tõlge pealkirja all "The Jewish Peril" ("Juudi oht"). Konservatiivne "Morning Post" tõi tekstide kogu ära, kuid kahtles selle ehtsusest. Ajaleht "The Times" avaldas algul uskumajääva retsensiooni, kuid ajalehe kauaaegne korrespondent Philip Graves avastas 1921 Konstantinoopolis Maurice Joly raamatu "Dialogue aux enfers entre Machiavel et Montesquieu" ühe originaaleksemplari, mille abil ta näitas, et "Protokollid" on võltsing.
USA.
USA-s avaldas tööstur Henry Ford raamatu "The International Jew: The world's foremost problem" ("Rahvusvaheline juut: maailma tähtsaim probleem"), mis "Protokolle" propageeris. See teos tõlgiti 16 keelde. Nüüd avaldati "Protokollid" Prantsusmaal, Norras, Taanis, Poolas, Bulgaarias, Itaalias, Kreekas, Jaapanis ja Hiinas.
Šveits.
Mais 1935 tunnistas üks Berni kohus "Protokollid" plagiaadiks ja sopakirjanduseks ning määrasid väljaandjatele rahatrahvi, kuid kõrgem kohtuinstants tühistas novembris 1937 selle otsuse formaaljuriidilistel põhjustel.
Pärast Teist maailmasõda.
Teise maailmasõja lõpule järgnenud aastakümnetel olid "Protokollid" Lääne- ja Kesk-Euroopas avalikkuse vaateväljalt kadunud. Olukord muutus 1990ndatel aastatel Interneti-ajastul, kui "Protokollid" muutusid kättesaadavaks üle võrgu. Praegu on "Protokollide" tekst kümnetes keeltes (inglise, saksa, vene, prantsuse, sh ka eesti) võrgus vabalt kättesaadav, mis on mitmeti aidanud kaasa huvi suurenemisele selle leviku vastu.
Saksamaa.
Saksamaal kvalifitseeritakse nende levitamine karistusseadustikuga keelatud rahvustevahelise vihavaenu õhutamiseks ("Volksverhetzung"). Seal viitavad neile veel ainult vähesed antisemiidiks peetavad isikud, nagu näiteks kunagine organisatsiooni "Rote Armee Fraktion" liige ja praegune advokaat Horst Mahler.
"Protokollid" figureerivad Saksamaal ka esoteerilises kontekstis. Näiteks Jan Udo Holey (pseudonüüm Jan van Helsing) kolmeköitelises raamatus "Geheimgesellschaften im 20. Jahrhundert" ("Salaühingud 20. sajandil"), mis ilmus 1995 ja oli menukas, kuid keelati 1996. Raamatus tutvustati ka "Siioni tarkade protokolle". See raamat sisaldab ka vandenõuteooriaid illuminaatide, vabamüürluse ja UFO-de kohta. Hitler olevat näiteks lasknud konstrueerida lendavaid taldrikuid ning rajada neile maa-aluse baasi Antarktikasse lõunapooluse lähedale Uus-Švaabimaale. Hitler olevat olnud "Siioni tarkade" marionett, nii et juudid olid seega holokaustis ise süüdi. Teine esoteeriline autor Stefan Erdmann käsitab "Protokolle tõenditena selle kohta, et juudid on oma "uue maailmakorra" juba suurelt jaolt ellu viinud.
Usk juutide maailmavallutamiskavasse levis eriti islamimaades. Aastaks 1970 oli ilmunud üheksa "Protokollide" araabiakeelset väljaannet. need on müügil suurtes linnades ja on saadaval ka interneti kaudu. Egiptuses näidati 2002 "Protokollidel põhinevat teleseriaali. Seda näitas 2004 ka üks Liibanoni telekanal, mis on lähedane Ḩizbullāhile. Araabia maades on trükitud ka võõrkeelseid väljaandeid, mis on mõeldud Musta Aafrika maadele ning maadele, millele Iisrael on arenguabi andnud.
Neid on erinevalt atribueeritud. Üks araabia publitsist nimetas neid 1954 Budapestis aset leidnud "sionistide salakoosoleku" protokollideks, teine publitsist 1897 Baselis toimunud ülemaailmse sionistide kongressi protokokollideks. Tähelepanu äratas seik, et Egiptuses Aleksandria raamatukogus esitati "Protokolle" autentse dokumendina, mida eksponeeriti teiste juudi raamatute (sealhulgas Toora) kõrval. Ka Palestiina õpilased õpivad seda 10. klassis kui "esimese sionistide kongressi salaotsust". Palestiina ametlikul veebilehel on see tekst rubriigis "Sionismi ajalugu" täismahus pdf-tekstina ka näiteks saksakeelsena allalaaditav. 2005. aasta Frankfurdi raamatumessil olid riikliku Islami Propagandaorganisatsiooni poolt välja antud "Protokollid" müügil pealkirja all "Jewish Conspiracy", ilma et messi juhtkond või politsei oleks sekkunud.
Ida-Euroopa.
1990ndate keskpaigas on "Protokollid" tähelepanu alla sattunud ka Ida-Euroopas.
Eestis, Lätis ja (vähem) Leedus viitab "Protokollidele" eriti venekeelne vähemus. "Protokollid" ja neist ajendatud teosed on vene keeles müügil Tallinna ja Riia õigeusu katedraalides. Vaimulikud kasutavad neid tänapäeva sündmuste seletusena. Valitsused ignoreerivad seda.
Eestis anti välja "Siioni tarkade protokollide" eestikeelne tõlge ja pandi müügile. Tartu ringkonnakohus otsustas, et raamatu 589 müümata eksemplari tuleb hävitada. Ain Kaalep toetas seda otsust, leides, et see jätab Eestist hea mulje. Andres Langemets leidis, et raamatute hävitamine on tobe. Vahur Kalmre nimetas raamatute hävitamist vandalismiks.
USA.
USA-s apelleerisid "Protokollidele" rühmitused "National States' Rights Party" ja "California Noontide Press". Praegu propageerib neid "Nation of Islam".
Teised maad.
"Siioni tarkade protokollid" on ilmunud ka Lõuna-Ameerikas, Pakistanis, Malaisias ja Jaapanis.
Päritolu.
"Protokollide" teksti üheks eeskujuks peetakse Maurice Joly satiirilist kirjutist "Dialogue aux enfers entre Machiavel et Montesquieu" ("Dialoog põrgus Machiavelli ja Montesquieu vahel), mis ilmus 1864 anonüümselt välismaal. Väljamõeldud dialoogis Machiavelli ja Montesquieu vahel ei etenda juudid mingit osa. Joly ründab Machiavelli kaudu Napoleon III. Hoolimata kogu konspiratsioonist vahistati ta selle eest ning mõisteti 15 kuuks vangi. Nagu näitas üks Umberto Eco uurimus, oli Joly üheks allikaks Eugène Sue, romaan "Les mystères du peuple".
Arvatakse, et "Protokollid" on inspireeritud ka Hermann Goedsche romaanist "Biarritz", mis avaldati 1868 Sir John Retcliffe'i pseudonüümi all. Romaanis on juttu koosolekust Praha surnuaial, kus Iisraeli 12 suguharu esindajad arutavad edusamme maailma vallutamise plaanide elluviimisel.
Seesama stseen avaldati 1876 vene keeles tõestisündinud loo pähe. Aastal 1877 hakati neid kõnesid levitama Saksamaal, Prantsusmaal ja Austrial. Nad omistati osalt ühele isikule ning taasavaldati "Rabi kõne" nime all.
Aastal 1881 trükkis prantsuse paremkatoliiklik ajaleht "Le Contemporain" selle loo pisut muudetud kujul: kõik kaksteist kõnet olid kokku pandud üheks kõneks. Ajaleht väitis, et publikatsioon on võetud inglise diplomaadi "Sir John Readcliffi" peatselt ilmuvast raamatust.
"Protokollide" tegelik koostaja ei ole kindlalt teada. Paljud asjatundjad on oletanud, et see on koostatud Tsaari-Venemaa salapolitseis ohrankas. Võimalike koostajatena on mainitud välisosakonna juhatajat Pariisis Pjotr Iwanovitš Ratškovskit ja tema abi Matvei Golovinskit. Eesmärgiks on peetud Nikolai II veenmist liberalismi kahjulikkuses. Uuemates uurimustes on oletatud, et autoreid oli pigem rohkem.
Itaalia kirjandusteadlane Cesare G. De Michelis on püüdnud erinevate varajaste venekeelsete tekstivariantide põhjal rekonstrueerida algteksti.
Eestist leitud protokollide "lisa".
1919. aastal leiti Vabadussõja ajal ööl vastu 9. detsembrit 1919 hukkunud 11. punase kütipolgu pataljoniülema Schunderevi paberite hulgast nn "1919. aasta protokoll", mille algtekst on vene keeles. Väidetavasti on selle vastu võtnud Üleilmlise Israeli Liidu Petrogradi osakonna komitee 18. märtsil 1918. Eestikeelne tõlge avaldati 31. detsembril 1919 Postimehe hommiku-väljaandes.


Stefka Kostadinova.
Stefka Kostadinova (bulgaaria "Стефка Костадинова"; sündis 25. märtsil 1965 Plovdivis) on Bulgaaria kergejõustiklane (kõrgushüpe). Olümpiavõitja (1996 ja kuuekordne maailmameister (1987 ja 1995) ning sise MM-il (1987, 1989, 1993 ja 1997).


Kergejõustiku sisemaailmameistrivõistlused.
Välislingid.
Kergejõustiku sisemaailmameistrivõistlused


1934. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1934. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 7.–9. septembril 1934 Torinos Itaalias.
Need olid esimesed Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
Eesti sportlased võitsid kaks medalit. Arnold Viiding tuli tulemusega 15.19 Euroopa meistriks kuulitõukes soomlase Risto Kuntsi ees (ka 15.19). Tulemusega 69.31 võitis odaviskes pronksmedali Gustav Sule.


Pius III.
Pius III (Francesco Todeschini-Piccolomini; 29. mai 1439 – 18. oktoober 1503) oli paavst 1503. Ta oli 215. paavst.
Francesco Todeschini sündis Sienas Pietro (Nanno) Todeschini ja Laudomia Piccolomini peres 4 lapsest vanimana. Tema ema vend Enea Piccolomini lapsendas ta, mille järel hakkas Francesco perekonnanimena kasutama ka Piccolomini nime.
Piccolomini õppis Perugia ülikoolis õigusteadust, omandas doktorikraadi, siirdus seejärel Pius II teenistusse ja ordineeriti diakoniks. 1462 osales ta püha Andrease reliikvia toomisel Rooma. Novembris 1463 viibis ta Roomas puhkenud katku tõttu Pienzas. Kui Pius II siirdus 1464 suvel ristisõtta, jäi Piccolomini paavsti esindajaks Rooma. Järgmiste paavstide ajal oli ta Inglismaa ja Saksamaa kardinalprotektor. 1468 osales ta Roomas Saksa-Rooma keisri Friedrichi pidulikul vastuvõtul. Paulus II saatis ta 1471 legaadina Saksamaale, kus ta osales Regensburgi riigipäeval. Legaadina Umbrias taastas ta Perugias poliitilise korra ning lahendas piirivaidluse Foligno ja Spello linnade vahel. Sixtus IV ja Aleksander VI ajal püüdis ta Roomast viibida eemal. Tema suhted Aleksander VI-ga olid jahedad, kuna Piccolomini oli keeldunud temalt 1492 konklaavil vastu võtmast altkäemaksu ja taunis 1497 Kirikuriigi alade läänistamist paavsti pojale Giovanni Borgiale. Aleksander VI saatis Piccolomini oma delegatsiooni koosseisus novembris 1494 Itaaliasse tunginud Prantsusmaa kuninga Charles VIII juurde, kuid kuningas keeldus teda vastu võtmast. 27. mail 1495 siirdus Piccolomini koos paavstiga Orvietosse. 1497 määras paavst ta kirikureformi komisjoni liikmeks.
Kardinal Francesco Todeschini-Piccolomini osales 1464, 1484, 1492 ja 1503 toimunud konklaavidel. Ta kroonis 12. septembril 1484 paavstiks Innocentius VIII ja 26. augustil 1492 Aleksander VI.
Piccolomini rajas Sienasse Libreria Piccolomini raamatukogu. Ta oli Pinturicchio patroon.
Ferdinand Gregoroviuse järgi oli tal tosin last, kuid seda fakti ei peeta usaldusväärseks.
1503. aasta esimene konklaav.
Pius III valiti paavstiks 22. septembril 1503 Vatikani paavstipalees, ordineeriti 30. septembril preestriks, 1. oktoobril piiskopiks ja krooniti 8. oktoobril kardinal Giuliano della Rovere (hilisem paavst Julius II) poolt. Ta võttis nime oma onu Pius II järgi.
16. – 22. septembrini 1503 toimunud konklaavil osales 37 kardinali. Sellel konklaavil olid soosikud kardinalid Georges d'Amboise, Giuliano della Rovere ja Ascanio Maria Sforza Visconti. Pius III valiti paavstiks kompromisskandidaadina 4 voorus.
Valitsemisaeg.
Pius III valitses 26 päeva. See oli paavstluses lühim valitsemisaeg pärast Coelestinus IV-t (1241). Viletsa tervise tõttu pidi ta missadel osaledes istuma ja tema kroonimistseremoonial jäeti mitmed talitused ära. Alates 13. oktoobrist kannatas ta ägedate podagrahoogude käes ja 17. oktoobril tõusis tal palavik.
Pius III lubas Roomast konklaavi ajal lahkuma sunnitud Cesare Borgial pöörduda tagasi Rooma ja pidas 18. oktoobril 1503 kardinalide konsistooriumi, kuid ei määranud sellel ametisse uusi kardinale. Mainzi peapiiskop Berthold von Henneberg esitas talle protesti seoses Rooma rahaliste nõudmistega ja indulgentside levitamisega Saksamaal.
Pius III ja Eesti .
Pius III oli kardinalina Saksa ordu konservaator.
Saksa ordu kõrgmeister Johann von Tiefen teavitas 1494 kardinal Piccolominit Venemaalt lähtuvast sõjalisest ohust. kõrgmeister Friedrich von Sachsen soovis temalt 1498 ja 30. detsembril 1501 eestkostet paavsti juures, et korraldada ristisõda õigeusklike venelaste vastu.
Kõrgmeister kirjutas kardinalile 27. veebruaril 1500 Michael Sculteti Kuramaa piiskopiks määramise osas ja palus 16. mail 1502 kardinal Piccolominil toetada paavsti juures Liivi ordu saadiku avaldust.
Surm.
Pius III suri 18. oktoobri õhtul 1503 Roomas podagra tõttu tekkinud veremürgitusse ja maeti Rooma Peetri kiriku San Andrea kabelisse. Tema jalale oli tehtud 27. septembril kaks sisselõiget, kuid neist polnud abi. Tema säilmed maeti hiljem ümber San Andrea della Valle kirikusse. Pärast tema surma levisid kuuldused paavsti mürgitamisest, kuid neid kuuldusi on peetud alusetuteks.
Hinnang.
1911 'Encyclopedia Britannica' iseloomustab teda laitmatu isikuna. Sigismondo de Conti on rõhutanud tema mõõdukust.


1938. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1938. aasta II Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 3. - 5. septembrini Pariisis Prantsusmaal.


1946. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1946. aasta III Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 22. - 25. augustini Oslos Norras


1950. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1950. aasta IV Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 23. - 27. augustini Brüsselis Belgias.


1966. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1966. aasta VIII Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 30. augustist – 4. septembrini Budapestis Ungaris.


1954. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1954. aasta V Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 25. – 29. augustini Bernis Šveitsis.


1958. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1958. aasta VIEuroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 19. - 24. augustini Stockholmis Rootsis.


1962. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1962. aasta VII Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 12. - 16. septembrini Belgradis Jugoslaavias


Theodor Altermann.
Theodor Altermann (24. november 1885 Kohila vald Visja küla – 1. aprill 1915 Tallinn) oli eesti näitleja ja lavastaja.
Tema isa, Jüri Altermann, kes ise oli pärit Simuna kihelkonnast, rentis Tammiku mõisale kuuluvat Visja kõrtsi. Theodor Altermanni ema oli Miina Nurme.
Theodor Altermann elas Visjal kuni ema surmani. Edasised noorusaastad veetis ta isa õe peres Ravila Nõmmemõisas. Õppis ja sai nagu Paul Pinnagi oma esimese teatrikogemuse Tallinna linnakoolis.
Theodor Altermann alustas lavategevust 1902. aastal Estonia näitetrupis.
Aastal 1905 viibis õpireisil Berliinis.
Aastal 1906 rajas koos Paul Pinnaga kutselise Estonia teatri ja oli selle andekamaid lavajõude. Aastatel 1912–1913 esines Esseni Rahvateatris Saksamaal, hiljem töötas Estonias.
Aastal 1914 abiellus Altermann näitlejanna Milly Jürgensoniga.
Altermanni kui näitlejat iseloomustas temperamentsus, tugev elamusjõud, psühholoogiline veenvus ja loominguline intensiivsus. Näiteks teatrihooajal 1907–1908 lavastas ta 11 näidendit ja täitis 33 osa. Sellise pingega jätkus andeka näitleja-lavastaja töö kuni varase surmani 1915. aastani.
Kaasaegsete mälestustes ja kriitikas on Theodor Altermanni hinnatud kui mitmekülgset, temperamentset ja meisterlikku näitlejat. "Tema surm on eesti teatri suurim kaotus," on öelnud Voldemar Panso.
Theodor Altermann on maetud Siselinna kalmistule. Hauamonumendi autoriks on skulptor Juhan Raudsepp.
Theodor Altermanni 100. sünniaastapäeval avati talle tema sünnikohas mälestuskivi, mis asub tänaseks hävinud kõrtsihoone lähedal noorte tammede all. Teatrimehe portree mälestuskivil on teinud skulptor Ülo Õun.


1969. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1969. aasta IX Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 16. - 21. septembrini Ateenas Kreekas.


1971. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1971. aasta X Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 10. - 15. septembrini Soome pealinnas Helsingis.


1974. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1974. aasta XI Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 2. - 8. septembrini Roomas Itaalias.


1978. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1978. aasta XII Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 29. augustist - 3. septembrini Prahas Tšehhoslovakkias.


1982. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1982. aasta XIII Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 3. – 9. septembrini Ateenas Kreekas.


1986. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1986. aasta XIV Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 29. augustist - 3. septembrini Stuttgartis Saksamaal.


1990. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1990. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus olid XV Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
Võistlused toimusid 26. augustist 2. septembrini 1990 Jugoslaavias Splitis.


1994. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1994. aasta XVI Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 7. - 14. augustini Helsingis Soomes.


1998. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
1998. aasta XVII Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 18. - 23. augustini Budapestis Ungaris.


2002. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus.
2002. aasta XVIII Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus toimusid 6. – 11. augustini Münchenis Saksamaal.
Meeste jooksu- ja käimisalade medalivõitjad.
Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus


Kiirsuhtlus.
Kiirsuhtluseks (inglise keeles "instant messaging", eesti kõnekeeles kasutatakse "chat") nimetatakse kahe või rohkema inimese vahetut, reaalajas toimuvat tekstiliste sõnumite vahetamisel baseeruvat suhtlust Interneti vahendusel. Selline sõnumitevahetuse ehk vestluste toimimispõhimõte on sarnane jututoale.
Kiirsuhtluse vahendamise teenust pakuvad mitmed suured meediakorporatsioonid ja enamik neist kasutab oma protokolli, mille spetsifikatsioonist tulenevad erinevused erinevate teenusepakkujate klientide võimaluste hulgas. Kõigi enimlevinud kiirsuhtlusprogrammide baasfunktsionaalsuse hulka kuulub lisaks sõnumite vahetamisele ka kasutajaks registreerimine, isiklike kontaktide andmebaasi ehk "sõbralisti" haldamine ja enda kättesaadavusinfo ehk "oleku" jagamine oma kontaktidele.
Spetsiifilisema funktsionaalsuse hulka kuulub näiteks audio- ja videosuhtluse võimalus, sõnumite jätmine ka kasutajatele, kes ei ole parasjagu võrgus, kontaktide sünnipäevade meenutamine.
Eestis enimkasutatav kiirsuhtlusteenus on MSN Messenger, tuntud on ka Skype, Google Talk, AOL Instant Messenger ehk AIM, Yahoo Messenger, Jabber ja ICQ. Nende teenuste eelkäijaks on jutukameedium, mida teatakse Internet Relay Chat'i ehk IRC nimetuse all.
Keelelistest terminitest.
Lisaks terminile kiirsuhtlus on keeleuuendajad välja pakkunud veel kiirvestlus, vahetu sõnumside, välksuhtlus, kuigi mitte ükski neist mõistetest ei ole senini laialdasemat kasutust leidnud. Antud terminid pärinevad nende ingliskeelsest vastest "instant messaging", millega seoses sõna "message" (sõnum) on muutunud umbes viimase 10 aasta jooksul mitteformaalses inglise keeles tegusõnaks.
Head või üldkasutatavat otsest eestikeelset vastet seni ei ole. Kiirsuhtlust kui tegevust seostatakse siiani selleks mõeldud programmide nimedega.


Hartwig Gauder.
Hartwig Gauder (sündinud 10. novembril 1954 Vaihingen an der Erzis) on endine saksa kergejõustiklane, kes saavutas 1980. ja 1990. aastatel silmapaistvaid tulemusi 50 km käimises.
Elulugu.
Gauder sündis Saksamaa Liitvabariigis Baden-Württembergi liidumaal, kuid 1960. aastal päris tema ema maja Saksa Demokraatlikus Vabariigis ja kogu perekond kolis teisele poole piiri Tüüringi liidumaale. Nii jäid ka tema suurimad sportlikud saavutused perioodi, mil ta võistles Saksa DV eest.
Ta alustas oma karjääri spordiklubi Turbine Erfurt koosseisus 20 km käimises ning tuli 1975 ja 1976 sellel spordialal Saksa DV meistriks. 1980. aastatel sai temast üks maailma parimaid 50 km käijaid. Moskva olümpiamängudel 1980 võitis ta kuldmedali ja kaheksa aastat hiljem Souli olümpiamängudel pronksmedali 50 km käimises. 1984. aastal toimunud Los Angelese olümpiamängud pidi ta vahele jätma, sest Saksa DV boikoteeris neid mänge.
Oma aktiivse sportlasekarjääri ajal oli Gauder 1,86 m pikkune ja kaalus keskmiselt 71 kg.
Pärast 1993. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlusi tõmbus ta professionaalsest spordist tagasi. 1994 hakkas tema füüsiline võimekus oluliselt kahanema ja järgmisel aastal avastati tal südameviirus. 1996. aastal siirdati talle kunstsüda ja mõni kuu hiljem 1997 õnnestus tal saada doonorsüda.
Hartwig Gauder pälvis uuesti rahvusvahelist tähelepanu, kui ta osales vaevalt kaks aastat pärast südamesiirdamist 1998. aasta New Yorgi maratonil. Aastal 2003 õnnestus tal vallutada Jaapani kõrgeim mäetipp Fuji (3776 meetrit). Gauder oli esimene siirdatud südamega inimene, kes nii kõrgele tõusta suutis.
Hariduselt on Hartwig Gauder diplomeeritud arhitekt. Alates 2007. aastast töötab ta Jena ülikooli haiglas.
Euroopa meistrivõistlustel.
Gauder, Hartwig
Gauder, Hartwig


Campania.
Campania on maakond Itaalias. Asub Laziost lõuna pool Türreeni mere ääres.
Loodus.
Campania rannikul asuvad Capri ja Ischia saar. Campanias asub Cilento ja Vallo di Diano rahvuspark.
Haldus.
Campania maakond jaguneb 5 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 551 vallaks.
Suuremad linnad.
Napoli, Salerno, Giugliano in Campania, Caserta, Torre del Greco.
Vein.
Campania veinikultuurile panid aluse kreeka kolonistid; nendest on jäänud viinamarjasordid Aglianico, Falanghina ja Greco.
Campania veinipiirkonnad: Taurasi (DOCG), Lacrima Christi del Vesuvio (DOC), Greco di Tuffo (DOCG), Fiano di Avellino (DOCG).


Nelsoni jõgi.
Nelson on jõgi Põhja-Ameerikas Kanadas. Algab Winnipegi järvest. Voolab valdavalt põhja ja kirdesse. Suubub Hudsoni lahte. Kärestikuline.


Emi Koussi.
Emi Koussi on tegevvulkaan Tšaadis.
Emi Koussi asub Tšaadi põhjaosas Sahara kõrbes Tibesti mägismaal.
Vulkaani kõrgus on 3415 meetrit. Emi Koussi on nii Tšaadi kui ka Sahara kõrgeim mägi. Vulkaani läbimõõt on 60 x 80 kilomeetrit. Viimase vulkaanipurske aeg ei ole teada. Vulkaan koosneb peamiselt trahhüüdist.


Molise.
Haldus.
Molise maakond jaguneb 2 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 136 vallaks.
Suuremad linnad.
Campobasso, Termoli, Larino.


Apuulia.
Apuulia (itaalia "Puglia") on maakond Itaalias.
Haldus.
Apuulia maakond jaguneb 6 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 258 vallaks.
Suuremad linnad.
Bari, Taranto, Foggia, Andria.
Vein.
Apuulia veinipiirkonnad: Alezio (DOC), Brindisi (DOC), Copertino (DOC), Leverano (DOC), Salice Salentino (DOC), Primitivo di Manduria (DOC), Cacc'emmitte di Lucera (DOC), Castel del Monte (DOC), Rosso Barietta (DOC).


Abruzzo.
Abruzzo on maakond Itaalias. Abruzzo paikneb Kesk-Itaalias ning piirneb põhjast Marche, läänest Lazio ning lõunast Molise maakonnaga; idapiiri määrab Aadria meri.
Kuni 1963. aastani moodustas Abruzzo koos Molise maakonnaga ühe regiooni Abruzzi e Molise. Abruzzo ja Molise ajalugu ja kultuur on väga tihedalt seotud; kogu reginooni on tuntud lihtsalt Abruzzi (Arbruzzo mitmusevorm) nime all.
Loodus.
Maakonna 10 794 km² pindalast on ligikaudu kaks kolmandikuu mägine. Läbi kogu Abruzzo jooksevad Apenniinide kolm ahelikku; kõrgeimad tipud on Corno Grande (2914 m) ja Monte Amara (2795 m). Ülejäänud maa koosneb küngastikega ääristatud kitsast tasandikust, mis ulatub 129 km pikki Aadria mere rannikut.
Suurimad jõed on Aadria merre suubuvad Aterno-Pescara, Sangro, Trigno ja Tronto. Madaljooksul kasutatakse jõgede vett irrigatsiooniks. Tänu jõgede ülemjooksu laialdasele deforestatsioonile esineb kevadeti ja sügisvihmade ajal tihti üleujutusi.
Haldusjaotus.
Abruzzo maakond jaguneb 4 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 305 vallaks.
Kõige suurem provintsidest on L'Aquila, kõige suurema elanikkonnaga on Chieti. Pescara on Abruzzo majanduskeskuseks.
Suuremad linnad.
Abruzzo suurimad linnad on L'Aquila, Atri, Chieti, Pescara, Teramo, Vasto, Avezzano, Giulianova, Sulmona, Lanciano, Montesilvano, Francavilla al Mare, Roseto, Penne ja Castel di Sangro.
Majandus.
Madalamatel, niisutatavatel aladel ja orgudes kasvatatakse nisu, maisi, kaera, viinamarju ja õlipuid. Mägedes peetakse lambaid.
Transport.
Põhja–Abruzzot läbivad A25 ja A25 maanteed; N17 kulgeb läbi sisemaa. Rannikuäärne autostrada A14 suundub Abruzzot ja Moliset läbides Apuulia suunas. Rongiühendus toimib suuremate keskuste vahel, kaugematesse paikadesse sõidavad vaid bussid.
Mõned rannikuäärsed sadamad ei oma erilist majanduslikku kaalu.
Käsitöö.
Turistidele on tuntud Castelli käsitsimaalitud keraamika, mida on viljeldud sadu aastaid. Abruzzole on toonud kuulust sealne kullasepatöö ("orafa"). Scanno on olnud juveelitöö keskuseks alates 17. sajandist. Au sees on ka pitsikudumine ("tombolo") ja tikkimine ("ricamo").
Ajalugu.
Regiooni nimetus, algselt "Aprutiom", arvatakse olevat tulnud ühe siinseid alasid asustanud italite hõimu "Praetutii" nimest.
Alates 3. sajandist eKr, tänu oma lähedusele Lazioga on regioon olnud Rooma riigi mõjuvõimu all; täielik kontroll läks Roomale umbes 90. aasta paiku eKr. Peale Rooma impeeriumi langust umbes 600 aastat hiljem lagunes piirkond paljudeks omavahel sõjajalal olevateks feodaalriikideks. Ühise võimu alla läksid Abruzzo alad taas 6. sajandil langobardide Spoleto hertsogiriigi koosseisus.
12. sajandil tulid normannid. Võitluses paavstivõimuga oli regioon Hohenstaufenite poolel. Peale Hohenstaufenite dünastia langust 13. sajandil läks Abruzzo koos Molisega Anjou dünastia valitsuse alla. Hiljem vallutati Abruzzo alad Friedrich II poolt ja liideti Sitsiilia kuningriigiga. Sel ajal jagati siinne territoorium neljaks osaks: Ulteriore I, Abruzzo Ulteriore II, Abruzzo Citra ja Molise. Nii jäi see kuni Itaalia ühendamiseni 1861. aastal.
Kultuur.
Abruzzo on üks väheseid Itaalia piirkondi, mis on säilitanud pea muutumatuna oma tavad ja meelelaadi. Seda tänu mägedele (Apenniinid on Abruzzo kohal eriti karmid ja läbimatud), mis on piirkonna hoidunud suhetliselt isoleerituna. Abruzzo on läbi aegade olnud tuntud kui transumanza piirkond, kust lambakarjad viidi külmade talvekuude ajaks naaberregioonidesse Apuuliasse ning Laziosse talvituma.
Köök.
Nagu piirkond isegi, on ka Abruzzo köök rustikaalne ja traditsiooniline. Palju süüakse lambaliha.
Vein.
Abruzzo veinipiirkonnad: Montepulciano d'Abruzzo (DOCG), Trebbiano d'Abruzzo (DOC), Controguerra (DOC).


Sergei Kirdjapkin.
Sergei Aleksandrovitš Kirdjapkin (vene "Сергей Александрович Кирдяпкин"; sündinud 18. juunil 1980) on Venemaa kergejõustiklane. Tema edukaimad alad on olnud 20 km ja 50 km käimine.
Helsingis 2005. aastal peetud kergejõustiku maailmameistrivõistlustel tuli Kirdjapkin tulemusega 3:38.08 maailmameistriks 50 km käimises. Sama tulemusega sai ta hakkama ka neli aastat hiljem 2009. aasta MM-il Berliinis, kui võitis kuldmedali tulemusega 3:38.35.
Sergei Kirdjapkin on pärit Mordvast.
Välislingid.
Kirdjapkin, Sergei
Kirdjapkin, Sergei


Basilicata.
Haldus.
Basilicata maakond koosneb 2 provintsist, mis omakorda jagunevad 131 kommuuniks.
Vein.
Basilicata veinipiirkonnad: Aglianico del Vulture (DOC).


Friuli-Venezia Giulia.
Friuli-Venezia Giulia on maakond Itaalias, üks neljast Itaalia autonoomsest regioonist. Asub Itaalia kirdeosas, piirneb läänes Veneto maakonnaga ming idas Sloveeniaga Põhjas Austria ja Karni Alpidega ning lõunas Aadria merega.
Need kaks regiooni ühendati peale Teist maailmasõda.
Haldusjaotus.
Friuli-Venezia Giulia maakond jaguneb 4 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 219 kommuuniks.
Vein.
Friuli-Venezia Giulia veinipiirkonnad: Friuli Grave (DOC), Tocai Friulano (DOC), Colli Orientali dei Friuli (DOC), Collio (DOC), Ramandolo (DOCG).


Trentino-Alto Adige.
Trentino-Alto Adige on maakond Kirde-Itaalias.
Alto Adige ja Trentino piirkonnad moodustavad ühtse regiooni, mis piirneb põhjas Austria, läänes Lombardia ja lõunas Veneto maakonnaga.
Pärast Teist maailmasõda autonoomia saanud Alto Adige ehk Lõuna-Tirool on saksakeelne, samas kui Trentino on itaaliakeelne.
Haldusjaotus.
Trentino-Alto Adige maakond jaguneb 2 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 339 kommuuniks.
Vein.
Trentino-Alto Adige veinipiirkonnad: Trentino (DOC), Alto Adige (DOC).


Juri Krimarenko.
Juri Krimarenko (sündis 11. augustil 1983) on Ukraina kergejõustiklane (kõrgushüpe). Maailmameister (2005).
"Olen õnnelik, aga samavõrra ka üllatunud," ütles Ukrainale Helsingi MM-ilt ainsa kulla toonud Krimarenko. "Minu unistus oli lõpetada kaheksa parema seas, võiduplaane polnud mul mingeid. Kulla pidanuks saama Stefan Holm. Aga finaal algas mulle hästi ja närvipinge kadus. Hüppasin päris korralikult kuni lõpuni," seletas Krimarenko, kes 2.15 ja 2.20 ületas esimesel, 2.25 teisel ja 2.29 esimesel katsel ning 2.32 kolmandal.
Maailmameistrivõistlustel.
2005 maailmameister (2.32)


Vicenza.
Vicenza on linn Itaalias Veneto maakonnas, Vicenza provintsi halduskeskus.
Vicenza asub Berici mägede põhjanõlval Bacchiglioni jõe ääres, umbes 60 km Veneetsiast läänes ja 200 km Milanost idas.
Vicenzat tuntakse kui Andrea Palladio linna; linn ise pakub tema arhitektuuriloomingust hulganisti suurepäraseid näiteid olles omamoodi palladianismi välimuuseumiks.
Ajalugu.
Vicenza (Vicetia) oli alates 49 eKr Rooma munitsiipium, kuid jäi oma naabri Pataviumi varju. Rooma ajast on säilinud vähe. Siiski pärinevad 3 silda üle Bacchiglione ja Retrone ning üksikud akvedukti kaared rooma ajast.
Pärast Lääne-Rooma impeeriumi langemist 5. sajandil muutsid vandaalid Alarichi ja hunnid Attila juhtimisel piirkonna peaaegu inimtühjaks. Hiljem tekkis sellele kohale üks paljudest Lombardia vürstiriikidest, mis ühinesid Lombardia Liigaks Friedrich I Barbarossa vastu.
Keskajal oli Vicenza iseseisev linnvabariik. 1311. aastal vallutasid linna Verona valitsejad Scaligerid, kes kindlustasid seda Milano Viscontide vastu. 1405. aastast alates kuulus Vicenza Veneetseale.
Vicenza on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Palladio arhitektuur.
Villa Rotonda, Andrea Palladio, 1550-52
Üks Vicenza peamisi tänavaid, Corso Andrea Palladio, on ääristatud meistri ja tema õpilaste kavandatud hoonetega. Palladio ise elas majas number 163.


Charles Sanders Peirce.
Charles Sanders Peirce umbes 1870
Charles Sanders Peirce [pöörss] (10. september 1839 Cambridge (Massachusetts) – 19. aprill 1914) oli USA filosoof ja mitmekülgne teadlane, sealhulgas loogik ja matemaatik. Ta on üks semiootika rajajaid.
Viimastel kümnenditel on huvi Peirce'i loomingu vastu märgatavalt kasvanud. Tal olid uudsed ideed paljudel aladel, eriti matemaatikas, loogikas ja filosoofias.
Peirce pani aluse filosoofilisele suunale nimega pragmatism (hiljem nimetas ta oma positsiooni pragmatitsismiks).
Peirce pidas mis tahes tõde esialgseks ning oli seisukohal, et ühegi propositsiooni tõesus pole kindel, vaid üksnes tõenäoline. Seda vaadet nimetas ta fallibilismiks.
Elulugu.
Charles Sanders Peirce'i isa oli mõjukas teadlane, Harvardi Ülikooli astronoomia- ja matemaatikaprofessor Benjamin Peirce, ning ema Sarah Peirce (Sarah Hunt Mills).
Charles oli isa lemmik. Isa arendas tema matemaatilisi võimeid ja äratas temas kiindumust teaduse ja filosoofia vastu.
12-aastasena luges Charles oma vanemale vennale kuulunud Richard Whately loogikaõpikut "Elements of Logic". Sellest sai alguse tema eluaegne kirg loogika ja arutlemise vastu.
Harvardi Ülikoolist sai ta bakalaureuse- ja MA-kraadi ning 1863 "Lawrence Scientific Schoolist "cum laude" M.Sc.-kraadi keemias.
Ühel Harvardi õppejõududest Charles William Eliotil kujunes Peirce'ist ebasoodne arvamus. Aastatel 1869–1909 (peaaegu kogu Peirce'i loomeajal) oli too mees Harvardi president, kellena ta keelas ära Peirce'i töölevõtmise mis tahes ametikohale.
Harvardis sai Peirce eluaegseks sõbraks Francis Ellingwood Abboti, Chauncey Wrighti ja William Jamesiga.
Peaaegu kogu eluaja kannatas Peirce kolmiknärvi neuralgia all, mida tollal nimetati näoneuralgiaks. Valuhoos oli "ta algul peaaegu tuimastunud, ning seejärel osavõtmatu, külm, masendunud, äärmiselt umbusklik, kannatamatu vähimagi vasturääkimise suhtes ning ägedatele vihapursetele kalduv". Seda on peetud tema sotsiaalse isoleerituse oluliseks põhjuseks.
Aastatel 1859–1891 töötas Peirce vaheaegadega mitmel teaduslikul ametikohal geodeesiateenistuses United States Coast Survey (praeguse U.S. National Geodetic Survey üks eelkäijatest. Kuni isa surmani 1880 oli ta seal isa protektsiooni all. See töö vabastas Peirce'i osavõtust Ameerika kodusõjast; see oleks olnud talle ebamugav, sest Peirce'id olid Konföderatsiooni pooldajad.
Peirce tegeles peamiselt geodeesia ja gravimeetriaga, täiustades meetodit raskuskiirenduse määramiseks pendli abil.
Ta viibis viis korda lähetusel Euroopas. Esimesel korral 1871 osales ta päikesevarjutust vaatleval ekspeditsioonil. Euroopas otsis ta üles mõttekaaslastest Briti matemaatikud ja loogikud Augustus De Morgani, William Stanley Jevonsi ja William Kingdon Cliffordi.
Aastatel 1869–1872 töötas ta assistendina Harvardi observatooriumis, andes olulise panuse tähtede heleduse ja Galaktika kuju määramisse.
Peirce'i esimene abikaasa Harriet Melusina Fay jättis ta 1875 maha. Varsti hakkas Peirce suhtlema naisega, kelle neiupõlvenimi ega rahvus pole kindlalt teada (kõige tõenäolisemalt oli see prantslanna Juliette Froissy).
Aastal 1876 valiti ta Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmeks.
Aastal 1878 defineeris ta esimesena meetrit teatud sagedusega valguse lainepikkuse kaudu. Seda laadi definitsioon oli kasutusel 1983. aastani.
Aastal 1879 võeti Peirce uue ülikooli, Johns Hopkins Ülikooli loogikalektoriks. See oli ainuke akadeemiline ametikoht, mis Peirce'il kunagi oli.
Peirce'i püüded saada akadeemilist töökohta ja grante ning saavutada teaduslikku prestiiži nurjusid tollase olulise teadlase Simon Newcombi vastuseisu tõttu. Akadeemilise töökoha saamist võis takistada ka tema iseloom.
Aastal 1883 leidis lõpuks aset Peirce'i lahutus esimesest abikaasast ning ta abiellus uuesti. Simon Newcomb andis samal ajal ühele Johns Hopkinsi Ülikooli usaldusisikule teada, et Peirce oli ülikooli töötajana elanud ja reisinud koos naisega, kellega ta polnud abielus. See viis Peirce'i lahkumiseni ülikoolist.
Hiljem püüdis Peirce edutult tööd saada Clarki Ülikoolist, Wisconsin-Madisoni Ülikoolist, Michigani Ülikoolist, Cornelli Ülikoolist, Stanfordi Ülikoolist ja Chicago Ülikoolist. Põhjus pole täpselt teada, kuid arvatakse, et põhjus oli sama, mis tingis tema lahkumise Johns Hopkinsi Ülikoolist.
Peirce'il ei olnud kummastki abielust lapsi.
1880ndatel kasvas Peirce'i ükskõiksus oma geodeesiaameti töö bürokraatlike üksikasjade vastu ja langes tema töö kvaliteet ja vähenes selle edenemise kiirus geodeesiateenistuses. Aruandeid, mis pidid valmima mõne kuuga, kirjutas ta aastaid. Vahepeal kirjutas ta sadu artikleid loogikast, filosoofiast ja loodusteadusest väljaandele "Century Dictionary". Aastal 1885 ei leidnud Allisoni komisjon Peirce'ilt süüd, kuid uurimuse tulemustele toetudes tagandati superintendent Julius Hilgard ja mõned teised geodeesiateenistuse töötajad avalike vahendite kuritarvitamise eest.
Aastal 1887 kulutas Peirce osa oma vanemate varandusest, et osta 2000 aakrit (umbes 8 km²) põllumaad Pennsylvanias Milfordi lähedal. See ost ei tasunud end ära.
Peirce tegeles pisut teadusliku ja tehnilise nõustamisega eest ning kirjutas palju viletsa tasu eest, põhiliselt sõnaraamatu- ja entsüklopeediaartikleid ning retsensioone väljaandes The Nation, mille toimetaja Wendell Phillips Garrisoniga ta sai sõbraks. Smithsonian Institutioni direktori Samuel Langley õhutusel tegi ta tollele asutusele tõlkeid. Samuti tegi Peirce olulisi arvutusi Langley lennundusalase uurimistöö tarvis. Lootes raha teha, proovis Peirce leiutamist. Ta alustas üsna mitut raamatut, ent ei viinud ühtegi lõpule. Aastal 1888 määras president Grover Cleveland ta Assay komisjoni.
Aastal 1890 sai ta sõbraks ja imetlejaks Chicago kohtuniku Francis C. Russelli, kes tutvustas Peirce'i filosoofiaajakirja The Monist toimetajale Paul Carusele ja omanikule Edward Hegelerile; ajakiri avaldaski umbes 14 Peirce'i artiklit. Vastasutatud Carnegie Institutionilt taotles Peirce granti oma elutööd kokkuvõtva raamatu avaldamiseks. Taotlus lükati tagasi; asutuse täitevkomiteesse kuulus Peirce'i vaenlane Newcomb ning selle president oli olnud mees, kes oli Peirce'i lahkumise ajal olnud Johns Hopkinsi Ülikooli president.
Aastal 1891 lahkus Peirce superintendent Thomas Corwin Mendenhalli ettepanekul teenistusest. Püsivat töökohta ta hiljem enam ei saanud.
Oma maale Milfordi lähedal ehitas Peirce suure maja, millele ta pani nimeks Arisbe. Seal veetis ta ülejäänud elu, kirjutades palju. Suur osa tema kirjutistest on tänini avaldamata.
Et Peirce elas üle oma võimete, tekkisid tal tõsised rahalised ja juriidilised raskused. Suure osa oma viimasest kahekümnest eluaastast ei saanud ta talvel oma maja kütta ning elas vanast leivast, mida kohalik pagar talle annetas. Et tal polnud võimalik uut kirjutuspaberit hankida, kirjutas ta oma vanade käsikirjade pöördele. Mõnda aega varjus ta võlausaldajate eest New Yorgis. Tema võlgu, maamakse ja hüpoteegiintresse maksid teiste seas tema vend James Mills Peirce ning naabrid, Gifford Pinchoti sugulased.
Rasketel aegadel aitas Peirce'i kõige rohkem tema vana sõber William James, kes pühendas Peirce'ile oma teose "Will to Believe" ning korraldas Peirce'ile neli tasulist loenguseeriat Harvardis või selle läheduses. Igal aastal alates 1898. aastast kuni Peirce'i surmani kirjutas James oma Bostoni sõpradele, paludes neil annetada Peirce'i toetuseks. Vastuseks määras Peirce Jamesi vanima poja oma pärijaks eeldusel, et Peirce'i abikaasa Juliette sureb enne teda. Tänuks William Jamesi toetuse eest hakkas ta oma teise eesnimena kasutama "Santiago".
Peirce suri oma majas. Lesk elas veel 20 aastat.
Matemaatika.
Peirce'i tähtsamad puhta matemaatika alased tööd puudutasid loogikat ja matemaatika aluseid. Samuti tegeles ta lineaaralgebra, maatriksite, mitmesuguste geomeetriate, topoloogia ja Listingi arvude, Belli arvude, neljavärviprobleemi ja pidevuse loomusega. Ta töötas ka rakendusmatemaatika alal, tegeldes rakendustega majandusteaduses, inseneriteadustes ja kaardiprojektsioonide alal (Peirce'i kvinkuntsiaalne projektsioon säilitab õiged nurgad ja moonutab pindalasid vähem kui teised projektsioonid) ning töötas eriti aktiivselt tõenäosusteooria ja statistika alal.
Matemaatika alused ja matemaatika loomus.
Peirce tegi rea avastusi matemaatika aluste vallas. Peaaegu kõik neist leidsid tunnustust kaua aega pärast surma.
Aastal 1860 pakkus ta välja lõpmatute arvude (kardinaalarvude) aritmeetika. Ta ennetas mitme aasta võrra Georg Cantorit, kes viis oma uurimuse lõpule 1867. Peirce ei tundnud Bernard Bolzano 1851 postuumselt ilmunud tööd "Paradoxien des Unendlichen".
Ta avastas 1880, kuidas Boole'i loogikat saab väljendada üheainsa binaarse tehte (Shefferi kriipsu või Peirce'i noole) abil, ennetades Henry M. Shefferit 33 aasta võrra. (Vaata ka De Morgani seadused).
Ta esitas 1881 praegu klassikaliseks saanud naturaalarvude aritmeetika aksiomaatika (Peano aksiomaatika) mõni aasta enne Richard Dedekindi ja Giuseppe Peanot. Samas artiklis andis Peirce aastaid enne Dedekindi lõpliku hulga definitsiooni, mis vastab praegusele Dedekindi-lõpliku hulga mõistele, ning lõpmatu hulga definitsiooni Dedekindi-lõpmatu hulga mõttes (hulgana, mida saab seada üksühesesse vastavusse mõnega tema pärisalamhulkadest).
Aastal 1885 eristas ta esimest ja teist järku kvantoreid.
Samas artiklis esitas ta esimese (algelise) aksiomaatilise hulgateooria), ennetades Ernst Zermelot paarikümne aasta võrra (Brady 2000, lk 132–133).
Aastal 1886 avastas Peirce, et Boole'i loogika arvutusi saab teha elektrilülituste abil, ennetades Claude Shannonit rohkem kui 50 aastat.
1890ndate lõpul leiutas ta eksistentsiaalsed graafid diagrammtähistused predikaatarvutuse jaoks. Neil põhinevad John F. Sowa kontseptuaalsed graafid ja Sun-Joo Shini diagrammatiline arutlemine.
Peirce kirjutas mustandid kahele sissejuhatavale õpikule tööpealkirjaga "The New Elements of Mathematics". Seal esitati matemaatikat uuest algupärasest vaatekohast. Need mustandid ja paljud teised tema varem avaldamata käsikirjad ilmusid lõpuks väljaandes "The New Elements of Mathematics by Charles S. Peirce" (1976) matemaatik Carolyn Eisele pool trükkitoimetatuna.
Loogika matemaatika.
Alates oma esimesest artiklist seoste loogika alal laiendas Peirce seoste teooriat, mille Augustus De Morgan oli äsja taaselustanud. Suur osa seoste matemaatikast, mida tänapäeval peetakse enesestmõistetavaks, on "laenatud" Peirce'ilt, kusjuures tema panust ei ole alati tunnustatud; selle kohta ja selle kohta, kuidas noor Bertrand Russell, eriti raamatutes "Principles of Mathematics" ja "Principia Mathematica", jättis Peirce'i tunnustamata, vt Anellis 1995. Aastal 1918 kirjutas loogik C. I. Lewis: "C. S. Peirce'i lisandused sümbolloogikasse on arvukamad ja mitmekesisemad kui ühelgi teisel autoril — vähemalt 19. sajandil." Alates 1940. aastast on Alfred Tarski ja tema õpilased seosealgebrat arendades taasavastanud Peirce'i seoseloogika suurema pildi.
Seoseloogika on leidnud rakendusi. Matemaatikas mõjutas seoseteooria Eliakim Hastings Moore'i abstraktset analüüsi ja Garrett Birkhoffi võreteooriat. Arvutiteaduses töötas Peirce'i uurija Arthur Burksi õpilane Edgar F. Codd välja andmebaaside relatsioonmudeli. Majandusteaduses on seoseloogikat kasutanud Frank P. Ramsey, John von Neumann ja Paul Samuelson eelistuste ja kasulikkuse uurimiseks ning Kenneth J. Arrow, kes puutus kolledžis City College of New York kokku Alfred Tarskiga, raamatus "Social Choice and Individual Values".
Hilary Putnam (1982) märkis, et Frege uurimus kvantorite loogikast avaldas tema kaasaegsetele vähe mõju, kuigi see ilmus neli aastat enne Peirce'i ja tema õpilase Oscar Howard Mitchelli tööd. Putnam avastas, et matemaatikud ja loogikad said kvantorite loogikast teada Peirce'i ja Mitchelli sõltumatute tööde kaudu, eriti Peirce'i tööst " (1885), mis ilmus omaaegses juhtivas Ameerika matemaatikaajakirjas ning mida tsiteerisid teiste seas Giuseppe Peano ja Schröder, kes ei tundnud Frege tööd. Nad võtsid ka muudetud kujul üle Peirce'i tähistused. Peirce ei olnud ilmselt Frege töödega tuttav, kuigi neil oli kattuvaid saavutusi loogikas, keelefilosoofias ja matemaatika alustes.
Retseptsioon.
Bertrand Russell on öelnud: "Kahtlemata (...) oli ta üks 19. sajandi teise poole kõige originaalsemaid mõtlejaid ning kindlasti suurim ameerika mõtleja üldse." Tema "Principia Mathematica" siiski Peirce'i ei maini. A. N. Whitehead, kes 1924 Harvardis mõningaid tema käsikirju luges, oli rabatud sellest, kuidas Peirce tema protsessifilosoofiat oli ennetanud. Karl Popper pidas Peirce'i "üheks kõigi aegade suurimatest filosoofidest".
Peirce'i saavutusi ei tunnustatud kohe. Teda imetlesid küll tuntud filosoofid William James ja Josiah Royce ning temast kirjutasid austusega Cassius Jackson Keyser ja C. K. Ogden, kuid laiemalt tunnustatuks ta ei saanud.
Esimene Peirce'i spetsiaalne uurija oli Josiah Royce'i õpilane Morris Raphael Cohen, kes toimetas 1923 ilmunud Peirce'i kirjutiste antoloogia "Chance, Love, and Logic" ning koostas Peirce'i tööde esimese bibliograafia.
John Dewey oli olnud Johns Hopkinsi ülikoolis Peirce'i õpilane, ja alates 1916. aastast mainis ta oma töödes korduvalt lugupidamisega Peirce'i. Tema "Logic: The Theory of Inquiry" (1938) on läbinisti Peirce'i vaimus.
Kirjandus.
Peirce, Charles Sanders
Peirce, Charles Sanders
Peirce, Charles Sanders
Peirce, Charles Sanders


Al Oerter.
Al Oerter (õieti Alfred Adolf Oerter; 19. september 1936 Astoria – 1. oktoober 2007 Fort Myers) oli USA kergejõustiklane (kettaheitja). Neljakordne olümpiavõitja (1956, 1960, 1964, 1968).
Ajalugu.
Ameerika kettaheitja Al Oerter oli omapärane sportlane, kes kaotas ridamisi mitmesuguseid võistlusi ega võitnud kunagi isegi USA katsevõistlusi olümpiamängudele pääsemiseks. Kui aga saabus olümpia-aasta, oli ta õige mees õiges kohas, võttes enesekindlalt olümpiamängudel kuldmedali. Ta on öelnud: "Melbourne oli kõige oodatum, Rooma kõige uhkem, Tokyo kõige valusam ja Mexico kõige armsam. Mul on olümpiavaim midagi suurt, ja võin üksnes kahetseda, et olümpiamänge peetakse vaid iga nelja aasta järel."
Al Oerter võitis olümpiamängudel neljal korral järjest (kolmel korral isikliku rekordiga) ühe ja sama kergejõustikuala. Saavutus, mida suutis korrata 1996. aasta olümpiamängudel Atlantas Carl Lewis.
Tegelikult oli alati nii, et olümpiavõidu saamiseks tuli alistada kehtiva maailmarekordi omanik: 1956. aastal Fortune Gordien (MR 59.28), 1960 Edmund Piatkowski ja Rink Babka (MR 59.91), 1964 Ludvík Daněk (MR 64.55) ja 1968 Jay Silvester (68.40 MR). Oerter oli olümpiamängude vahepealsetel aastatel suhteliselt varjus, kuid olümpial alati näitas, kellega on tegemist. Ka Tokyo mängude eel ei peetud teda peafavoriidiks, sest tema peamiseks mureks olid häired seljanärvidega, mis ei lasknud tal heita. Kuus päeva enne võistlust pandi talle ümber rindkere bandaaž. Arstid soovitasid tungivalt tal kuus nädalat puhata. Tema aga vaidles vastu: "Ma ei taha olla selline, kes peab selgitama oma allajäämist." Oerter otsustas minna lõpuni, saades soojendust, rohkelt massaaži ja ensüüme veresoonte puhastamiseks. Võistluseelsel päeval mähiti ta sidemetesse, ta pidi neelama valuvaigisteid ja sai perioodiliselt kompresse. Heitepaika saabudes oli tal sejas ravivest.
Tema kolmas olümpia pidi peaaegu lõppema esimese heitega. Ta tundis tugevat valu ja ketas maandus kõigest paarikümne meetri kaugusele. Valuvaigistav süst ja jääkompressid lubasid tal siiski lõpuks niipalju heita, et ta pääses kuue parema hulka. Kaks heitevooru enne lõppu oli ta kolmandal kohal. Eespool olid tšehh Ludvík Daněk ja kaasmaalane David Weill. Võiduks oli vaja heita üle 60.52. Eeviimases voorus loobus ta ravivestist ning otsustas kasutada aeglast pööret ja sirutada lihased täielikult välja. See heide õnnestus suurepäraselt ja ketas kandus täpselt 61 meetri joonele. See oli olümpiarekord. Konkurendid ei suutnud enam oma tulemusi parandada ja nii võis Oerter olla õnnelik kolmanda olümpiavõidu üle.
Kui ajakirjanikud imestasid, et ta selliseid piinu tundes suutis võistelda, vastas ta lihtsalt: "Need on ju olümpiamängud ja olümpiavõidu eest võib ka surra."


Bartolomeus.
"See artikkel räägib pühakust; eesnime kohta vaata artiklit Bartolomeus (eesnimi); teiste selle nime kandjate kohta vaata lehekülge Bartolomeus (täpsustus)."
Bartolomeus on üks Jeesus Kristuse 12 jüngrist.
Bartolomeus tähendab aramea keeles Tolomai poega. Tema tegutsemispaik ja surmaaeg pole täpselt teada. Pärast Kristuse surma ja ülestõusmist olevat Bartolomeus ühe traditsiooni järgi tegutsenud Indias ja Armeenias. Teise legendi järgi jutlustanud ta Mesopotaamias, Partias ja Egiptuses. Ta nüliti elusalt ja seejärel löödi pea otsast. Väidetavalt juhtus see Kaspia mere ääres Derbendis.
Inglismaal on talle pühendatud 165 kirikut ja seal on hoiul mitu reliikviat. Pühaku säilmed viidi esmalt Lipari saarele, sealt edasi Rooma, Tiberi jõele Püha Bartolomeuse kirikusse, mis püstitati tema auks 983. aastal. Bartolomeuse käe andis Knuti naine 11. sajandil üle Canterbury kloostrile. Seda peeti sensatsiooniliseks ja ülimalt väärtuslikuks kingituseks, mis aitas nii kristluse kui ka pühakukultuse levikule Inglismaal.
Bartolomeus on Firenze soola- ja juustukaupmeeste kaitsepühak, samuti nahaparkalite ja kõikide nahatöötlejate (kingseppade, raamatuköitjate, nahakaupmeeste jt) kaitsepühak.
Bartolomeuse mälestuspäeva ehk pärtlipäeva tähistatakse eesti rahvakalendri ja kirikukalendri järgi 24. augustil.
Püha Bartolomeuse sümbol on nülgimisnuga. Kunstis kujutatakse teda sageli iseenda nülitud nahaga.
Eesti kirikuist on Bartolomeusile pühendatud Palamuse kirik.


Marie-José Pérec.
Marie-José Pérec (sündis 9. mail 1968 Basse-Terre'is Guadeloupe'is) on Prantsusmaa naiskergejõustiklane (põhidistantsid 200 m ja 400 m). Kolmekordne olümpiavõitja (1992 ja 1996) ning kahekordne maailmameister (1991, 1995).
Pérec läks Pariisi elama 16-aastaselt. 1988. aasta olümpiamängudel Seoulis osales ta 200 m, kus ta veerandfinaalist edasi ei jõudnud. Esimese rahvusvahelise võidu sai ta 1991. aasta maailmameistrivõistlustel Tokyos 400 m. 1992. aasta olümpiamängudel Barcelonas võitis ta ka samal distantsil olümpiakulla. Ta oli üle pika aja järgmine Prantsusmaa naissportlane, kes suutis võita kuldmedali olümpimängudel peale 1968. aasta olümpiamänge, kui samal didtantsil võidutses Colette Besson.
1994. aasta Euroopa meistrivõistlustel tuli ta kahekordseks Euroopa meistriks, võites nii 400 m kui ka 4x100 m kuldmedali.
1996. aasta olümpimängudel Atlantas tuli ta teiskordselt järjest 400 m olümpiavõitjaks ajaga 48,25, mis oli ka olümpiamängude rekord. Tal õnnestus võita ka 200 m jooks ja nii tuli temas esimene naissportlane, kes on sellise saavutusega hakkama saanud. Pérec tegi paarkümmend minutit varem selle, enne kui tegi sama Michael Johnson
Pérec oli ka Sydneys 2000. aasta olümpiamängudel algselt kohal lootes kolmandat korda tulla 400 m olümpiavõitjaks, kuid ta lahkus olümpiakülast enne kui jõudis võistlustel osaleda. Tema seletus oli see, et keegi tundmatu mees jälitas teda hotellis, mille peale ta otsustas sealt lahkuda.
Olümpiamängudel.
olümpiavõitja 400 m (48,83)
olümpiavõitja 200 m (22,12)
Euroopa meistrivõistlustel.
Euroopameister 4x400 m (3.22,34)
Välislingid.
Pérec, Marie-José
Pérec, Marie-José


Erebus.
"See artikkel räägib vulkaanist; Erebus on ka Erebose ladinapärane nimekuju; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Erebus (täpsustus)
Erebus on vulkaan Rossi saarel Antarktikas. Kõrgus 3794 meetrit.
Vulkaan on saanud nime laeva Erebus järgi, millega James Clark Ross käis Antarktika-ekspeditsioonil.


Stratigraafiline liigestamine.
Stratigraafiline liigestamine on sarnaste omadustega lõikude eristamine üksikus läbilõikes.
Liigestamise aluseks on teatud tunnuste muutumine läbilõikes. Tunnused võivad olla litoloogilised, paleontoloogilised, tektoonilised jne.
Liigestamise käigus eraldatavaid osi nimetatakse stratigraafilisteks üksusteks.
Liigestamine ja korrelatsioon on stratigraafia põhiprotseduurid.


Stratigraafiline korrelatsioon.
Stratigraafiline korrelatsioon on läbilõigete rööbistamine sarnaste üksuste vastavusse seadmise kaudu.
Kivimkehadel, eriti kivimkihtidel, on tihti suur lateraalne ulatus, mistõttu saab üht ja sama kihti vaadelda mitmes erinevas kohas. Korrelatsioon on nende kihtide äratundmine ja vastavusse viimine. Selleks kasutatakse mitmesuguseid võtteid. Näiteks sarnasuste (litoloogiliste, paleontoloogiliste jne) otsimine, kihtide järgnevuse ja asendi uurimine, dateerimine, markerkihtide kasutamine jne.
Korrelatsioon ja liigestamine on stratigraafia põhiprotseduurid.


Drum and bass.
Drum and bass ("trumm ja bass") (ka drum'n'bass, d'n'b) on elektroonilise muusika stiil, mis on välja arenenud jungle muusikast.
Algusajaks loetakse kuskil 1990 aastate algus. Stiili iseloomustab kiire tempo, trumm (tavaliselt 160 – 180 lööki minutis) koos raske, vahel ka keeruka bassikäiguga.
Tänapäeval on Drum and Bass üks “underground” muusika stiile avaldades mõju popmuusikale ja kultuurile.
Eesti keeles on selle nimetusega seotud sõnamäng - sõnades vahetatakse ära tähed "a" ja "u", saades "tramm ja buss".


Õigeusu pühakute loend.
Õigeusu pühakute loend loetleb õigeusu kirikus austatavaid pühakuid.


Jumal, keisrit kaitse Sa.
"Jumal, keisrit kaitse Sa" (vene keeles "Боже, Царя храни" 'Jumal, hoia Tsaari') oli Venemaa Keisririigi riigihümn alates 1833. aastast.
Laulu viisi autor on viiuldaja vürst Aleksei Fjodorovitš Lvov, sõnade autor on õukonnapoeet Vassili Žukovski.
Laul valiti välja 1833 korraldatud riigihümnivõistlusel. Ta kanti esmakordselt ette 18. detsembril 1833.
Hümni meloodiat on kasutatud Pjotr Tšaikovski avamängus "1812. aasta" ja "Slaavi marsis".
Samale meloodiale on kirjutatud laul "Hail, Pennsylvania!", mis on Pennsylvania hümn, protestihümn "Firm Bound in Brotherhood" ja "God, the Omnipotent!", mis on Nooleordu ("Order of the Arrow") hümn.


Nadežda Olizarenko.
Nadežda Olizarenko (Mušta) (vene "Надежда Олизаренко"; sündis 28. novembril 1953 Brjanskis) on endine Nõukogude Liitu esindanud tippkergejõustiklane (800 m ja 1500 m jooksja), 1980. aasta olümpiavõitja.
Olümpiamängudel.
1980 olümpiavõitja 800 m (1.53,43) ja pronksmedal 1500 m (3.59,6)
Euroopa meistrivõistlustel.
1978 hõbemedal 800 m (1.55,82) ja 4x400 m (3.22,53)
1986 Euroopa meister 800 m (1.57,15)
Välislingid.
Olizarenko, Nadežda
Olizarenko, Nadežda


Steve Ovett.
Stephen Michael James Ovett (sündinud 9. oktoobril 1955 Brightonis) on Suurbritannia kergejõustiklane (põhidistantsid 800 m, 1500 ja 5000 m). Olümpiavõitja (1980).
Olümpiamängudel.
1980 olümpiavõitja 800 m (1.45,4) ja pronksmedal 1500 m (3.39,0)
1984 hõbemedal 1500 m (3.33,40)
Euroopa meistrivõistlustel.
1978 Euroopa meister 1500 m (3.35,6)
Briti Ühenduse mängudel.
1986 kuldmedal 5000 m (13.24,11)


Püha Martin.
pisi
Püha Martin (ka Martin Tours'ist; sündinud umbes 316 Sabarias – 11. november 397 Candesis) oli munk ja piiskop.
Martin rajas Liguges esimese kloostri – Gallia kloostri.
Martin on nii kerjuste kui Prantsuse kuningate kaitsepühak.
Eestis on Martinile pühitsetud Käina kirik, Martna kirik, Türi kirik, Valjala kirik, Vändra kirik ja Rannu kirik.
Lugu.
Martin oli Rooma kaardiväes nekrutiks kui ühel ööl nägi kerjust. Ta rebis pooleks oma mantli ja andis teise poole külmetavale kerjusele. Järgneval ööl nägi ta unes Jeesus Kristust, kellel oli ümber see pool mantlit, mille ta oli ära andnud. Martinist sai kristlane, ta keeldus sõdimast ja pandi vangi, kuid lõpuks lasti erru.


Moodne viievõistlus 1968. aasta suveolümpiamängudel.
Moodne viievõistlus 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 13.–17. oktoobrini.
Individuaalne.
Olümpiavõitja 1964: Ferenc Török (Ungari) 5116.
Meeskondlik.
Olümpiavõitja 1964: NSV Liit (14 961).
Lõpptulemus.
Rootsi diskvalifitseeriti, sest Hans-Gunnar Liljenvall oli tarvitanud alkoholi. See oli ainus positiivne dopinguproov México olümpiamängudel.


André Phillips.
André Lamar Phillips (sündis 5. septembril 1959 Milwaukees) on USA kergejõustiklane (400 m tõkkejooks). Olümpiavõitja (1988).
Olümpiamängudel.
1988 olümpiavõitja (47.19 OR)


Etna.
Etna on tegevvulkaan Sitsiilia idaranniku lähedal, Euroopa kõrgeim vulkaan.
Vulkaani kõrgus on umbes 3330 m, see kõigub tegevuse käigus. Etna on Itaalia kõrgeim tipp Alpidest lõuna pool.
Etna on üks aktiivseimaid vulkaane maailmas. Ööl vastu 7. septembrit 2006. aastal hakkas Etna kagupoolne kraater taas laavat purskama. Laava tõusis kraatri servani ja hakkas mööda mäekülge Valle del Bove poole voolama. Purskega kaasnevad laavaplahvatused, mis paiskavad kraatrist välja hõõguvat ainet.
3. jaanuaril 2011 paiskus kraatrist kive ja suitsu. 12. jaanuaril kella 21.30 paiku kohaliku aja järgi hakkas kraatrist Valle del Bove suunas voolama ka laavat.
Etna antiikajal.
Etna oli väga aktiivne juba antiikajal. Kreeka müütide järgi asusid Etnas Hephaistose ja kükloopide töökojad. Aischylose järgi oli Zeus paisanud Etna mäe gigant Typhoni peale ning et maa all end liigutav koletis tekitab maavärinaid. Etna alla kujutleti teisigi olendeid. Etna kraatrit peeti sissekäiguks allmaailma Tartarosse.
Vanakreeka filosoof Empedokles tappis end Etna kraatrisse hüpates. Väidetavasti soovis ta sellega tõestada, et on jumal.
Sürakuusa türann Hieron I rajas 476/475 eKr Etna jalamile linna. Ka Sürakuusa ei asu vulkaanist kaugel.
Antiikkirjanduses on Etnat rohkesti käsitletud. Vergiliust matkivas luuletuses "Etna", mis ilmus enne aastat 79, on püütud vulkanismi loodusteaduslikult seletada.
Etna purse Esimese Sitsiilia sõja ajal 396 eKr olevat sundinud kartaagolased loobuma plaanist rünnata Sürakuusat.


Boriss Pugo.
Boriss Karlovitš Pugo (19. veebruar 1937 – 22. august 1991) oli läti päritolu Nõukogude Liidu poliitik ja riigiametnik. Ta oli Läti NSV KP I sekretär aastatel 1984–1988 ning NSV Liidu siseminister aastatel 1990–1991.
Pugo sündis läti kommunistide perekonnas Tveri linnas Nõukogude Liidus ning pärast Läti annekteerimist asus koos vanematega elama Lätti.
Ta lõpetas aastal 1960 Riia Polütehnilise Instituudi. Aastal 1963 astus ta NLKP ridadesse. Aastast 1961 oli ta komsomolitööl. Ta oli tehase komsomolikomitee sekretär, hiljem rajoonikomitee teine ja esimene sekretär Lätimaa LKNÜ KK sektorijuhataja, Lätimaa LKNÜ Keskkomitee esimene sekretär ja ÜLKNÜ Keskkomitee sekretär.
Pugo sai laiemalt tuntuks vanameelse ning perestroika-vastase tegelasena, kes sai Konstantin Tšernenko ajal Läti NSV juhiks ning hiljem osales NSV Liidu siseministrina augustiputšis 1991. aastal. Peale putšistide lüüasaamist sooritas ta ilmselt enesetapu.


Gennadi Janajev.
Gennadi Ivanovitš Janajev (26. august 1937 Gorki oblast, Perevoz – 24. september 2010, Moskva) oli Nõukogude Liidu poliitik, asepresident 1990–1991, üks augustiputši juhte (Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee esimees).
Ta lõpetas 1959 Gorki Põllumajandusinstituudi põllumajanduse mehaanikainseneri erialal. Ta on lõpetanud ka Üleliidulise Kaugõppe Juriidilise Instituudi ning on ajalookandidaat.
Janajev töötas 1959. aastast mehhaniseeritud põllumajandusrühma ülemana, seejärel Rabotkino tehnikaremondijaama peainsenerina ja "Selhoztehnika" Gorki oblasti Knjaginino osakonna juhatajana. Traktoristide ülemusena tutvus ta enda sõnul vene "folklooriga".
Ta oli 1962. aastast NLKP liige. Aastatel 1963–1966 oli ta ÜLKNÜ Gorki oblastikomitee teine ja 1966–1968 esimene sekretär. Seejärel oli ta 12 aastat NSV Liidu Noorsoo-organisatsioonide Komitee esimees. Aastatel 1980–1986 oli ta Nõukogude välisriikidega sõprus- ja kultuuriseltside liidu presiidiumi esimehe asetäitja.
Aastast 1986—1989 oli Janajev Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu sekretär rahvusvahelistes küsimustes, septembrist 1989 aseesimees ning aprillist juulini 1990 esimees. Ta pooldas üleminekut turusuhetele koos sotsiaalsete amortisaatorite loomisega. Muu hulgas toetas ta Balti liiduvabariikide üleminekut isemajandamisele.
Ta oli 1989–1991 NSV Liidu rahvasaadik ametiühingute poolt.
NLKP XXVIII kongress valis ta 1990 NLKP Keskkomiteesse, mille liikmeks ta jäi 1991. aastani. NLKP KK 1990. aasta juulipleenum valis ta Mihhail Gorbatšovi soovitusel (hiljem on Gorbatšov nimetanud Janajevi toetamist suureks veaks) NLKP KK Poliitbüroo liikmeks ja NLKP KK sekretäriks alates 14. juulist 1990. Nendelt ametikohtadelt vabastas ta 31. jaanuaril 1991 NLKP KK 1991. aasta jaanuaripleenum seoses NSV Liidu asepresidendi ametikohale asumisega.
Gorbatšov kaalus tema paigutamist NSV Liidu Riikliku Teleraadiokomitee esimehe ja Vene Föderatsiooni Kommunistliku Partei esimese sekretäri ametikohale. Esimeselt kohalt õnnestus tal pääseda Nikolai Rõžkovi abiga.
27. detsembril 1990 valis IV NSV Liidu rahvasaadikute kongress ta NSV Liidu asepresident (president Mihhail Gorbatšovi asetäitjaks). Esimesel hääletusel lükkas kongress tema kandidatuuri tagasi (1089 poolthäält, 583 vastuhäält; tema vastu oli regioonidevaheline saadikutegrupp), kuid Gorbatšov keeldus esitamast teisi kandidatuure, jäädes kindlaks NLKP Keskkomitee Poliitbüroo otsusele, ja teises hääletusvoorus ta valiti. Janajevi valikus nähti järeleandmist NLKP vanameelsele tiivale. See oli uus ametikoht. Ametlikult jäi ta sellele ametikohale 4. septembrini 1991, mil erakorraline V NSV Liidu rahvasaadikute kongress ta vallandas. 5. septembril see ametikoht likvideeriti.
Alates märtsist 1991 oli ta NSV Liidu Julgeolekunõukogu liige.
Asepresidendina asus ta perestroikapoliitika suhtes eitavale seisukohale. Augustis 1991 lasi ta end veenda Boriss Pugol ja teistel konservatiivkommunistidel, kes tahtsid perestroika lõpetada ning Gorbatšovi-eelse olukorra taastada.
Putšistide plaanist sai Janajev enda sõnul teada 18. augustil kell 20 või 21, kui teda hakati koosolekul massiivselt veenma saama presidendi kohusetäitjaks; ta olevat nõustunud alles pärast südaööd (umbes kell pool üks). Janajev on öelnud: "Ma kirjutasin alla, sest ma sain aru, et seltsimehed, kes mulle seda aktsiooni ette panevad, on siiralt huvitatud riigi päästmisest. Ka mina tunnistasin tollal samasugust printsiipi." Pressikonverentsi lükkas ta edasi 19. augustini kell 17, lootes saada dokumenti Gorbatšovi haiguse kohta. Pressikonverentsil äratas tähelepanu tema käte värisemine. Janajev on seda seletanud unetu ööga ning närveerimisega selle pärast, et tal ei olnud Gorbatšovi haiguse kohta midagi konkreetset öelda.
19. augustist 21. augustini oli ta augustiputši läbi viinud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee esimees ja NSV Liidu presidendi kohusetäitja, kelleks ta end määras NSV Liidu asepresidendi seadlusega 18. augustist 1991 "seoses Mihhail Sergejevitš Gorbatšovi võimatusega tervisliku seisundi tõttu täita oma NSV Liidu presidendi kohuseid NSV Liidu Konstitutsiooni paragrahvi 127(7) alusel".
Gennadi Janajevi sõnul ei olnud Erakorralise Seisukorra Komiteel kavas Valget maja rünnata ja selleks ei antud käsku, sest taotleti poliitilist lahendust (oodati Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee tegevuse heakskiitmist Ülemnõukogu poolt). Hiljem on ta jõu mittekasutamist kahetsenud. Samuti polnud Janajevi sõnul plaanis kedagi arreteerida ega võidelda Venemaa juhtkonnaga.
20. augusti õhtuks oli ta putši toetamisest sisuliselt loobunud.
21. augustil lõpetas ta presidendi kohuste täitmise, sest president asus neid faktiliselt täitma.
Putšis osalemise eest ta arreteeriti 21. augustil 1991. Talle esitati süüdistus riigireetmises Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 64 järgi. Tema advokaat oli Abdulla Hamzajev. Kohtupidamine Janajevi ja tema 11 kaasosalise üle lükati edasi maini 1993. Veebruaris 1994 võttis Riigiduuma vastu amnestiaseaduse, mis tõi kaasa kriminaaluurimise lõpetamise. Janajev viibis vanglas Matrosskaja Tišina. Janajev ütles: "Ja ma kaotasin nende pooleteist aastaga 16 kg kaalust, kaotasin tervise. Pärast vanglat ma tulin välja ja pool aastat vedelesin peaaegu liikumatuna, selg oli mul halvatud ja ma kaotasin parema kõrva kuulmise ja terve rida muid kaasnevaid."
Janajev ei tunnistanud, et on sooritanud riigipöörde. "... ma kvalifitseerin riigi kõrgemate juhtide (peale Gorbatšovi) väljaastumist 91. aasta augustis katsena võimalikult pehmete vahenditega mitte lubada Liidu lagundamist. Selleks ajaks me seisime tõesti ääre peal." "Jutt oli tollal praktiliselt totaalsest kriisist, riigis käis avalik võimuvõitlus ühtse riigi ja ühiskondlik-poliitilise korra säilitamise ning selle vastaste vahel. See poliitiline kriis teravnes päev-päevalt, seda saatsid sageli konstitutsioonivastased aktid, ja kahjuks riigi poliitiline juhtkond sellele väärilist hinnangut ei andnud: majandus oli praktiliselt upakil seoses sellega, et kunstlikult olid lõhutud rahvamajanduslikud sidemed, ja mulle meenub, et me peaminister Pavloviga jälgisime raudteetranspordi liikumist, mis vedas koksistuvat sütt pideva arengutsükliga metallurgiaettevõtetesse. Ükski perestroika väljakuulutatud eesmärkidest majandus- ja sotsiaalvaldkonnas ei olnud realiseeritud, järsult oli teravnenud olukord tarbijaturul, Gorbatšovil oli õnnestunud kogu riik tühjade lettide äärde järjekorda seada, ainus mittedefitsiitne kaup oli siis vist nuudlid kõrvadele, mida ta rahvale edukalt valmis kaalus. Rahvustevaheliste suhete kriis: selleks ajaks oli valatud verd, te mäletate sündmusi: Farg‘ona, Sumqayıt, Bakuu, Mägi-Karabahh, Thbilisi, Vilnius."
Hiljem töötas Janajev riigiteenistuse veteranide ja invaliidide komitee konsultandina ning oli mitteriikliku organisatsiooni "Traditsiooniliste religioonide vaimulik-valgustuslik kompleks Moskvas" lapsinvaliidide fondi juht.
Ta sai Venemaa Rahvusvahelise Turismiakadeemia isamaa ajaloo ja rahvusvaheliste suhete kateedri juhatajaks.
Gennadi Janajev oli Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei pooldaja.


Perikles.
Periklese büst korintose kiivriga. Rooma marmorkoopia kreeka originaalist Vatikani muuseumis
Perikles [p'erikles] (vanakreeka keeles Περικλῆς ("Periklēs"); umbes 495 – 429 eKr) oli Ateena riigimees.
Periklest peetakse sageli Ateena kõige edukamaks juhiks, kelle ajal oli Ateena oma õitsengu tipul. Ta kindlustas lõplikult demokraatia võidu polises, kuid Thukydides kirjutab oma "Ajaloos", et Periklese-aegne Ateena oli demokraatlik ainult nime poolest, tegelikult valitses seda Perikles.
Perikles pärines aristokraatlikust suguvõsast, ema poolt Alkmaioniididest. Sellest hoolimata oli ta demokraat.
463 eKr oli Perikles konservatiivsete suurmaaomanike juhi Kimoni kohtuasjas süüdistaja.
462 eKr toetas ta Ephialtese reforme, mis pidid aristokraatide võimu veelgi vähendama, eriti areopaagis. Pärast seda, kui Ephialtes oli mõrvatud, viis ta need reformid lõpule. Kuid aristokraadid jäid poliitikas ikkagi eelisolukorda, sest poliitikast oli küllaldane ülevaade üksnes neil, kes said sellega pidevalt tegeleda ega pidanud töötama.
Kui Kimon oli 461 eKr killukohtuga pagendatud, sai Periklesest Ateena poliitikaelu juht.
Vandekohtunikele ja buleeliikmeile hakati maksma päevaraha ka nende päevade eest, kui neil tööd ei olnud. Kodanikud hakkasid saama teatriraha ja teravilja. Alates 458/457 eKr lubati arhondiks valida ka dzeugiide.
Mõni aasta pärast Periklese võimuletulekut algas Kesk-Kreekas sõda ülemvõimu pärast. 457 eKr peetud Oinophyta lahingu tulemusena võitis lõpuks Ateena. 456 eKr alistati Aigina, kes pidi oma laevastiku Ateenale loovutama. Samal ajal sai Ateena messeenlaste asumisega Naupaktosesse tähtsa tugipunkti Korintose lahe ääres. Pikkade müüride valmides sai Ateenast koos Pireuse sadamaga suur kindlus.
451 eKr jäeti Ateena kodaniku õigus üksnes neile ateenlastele, kelle mõlemad vanemad olid Ateena kodanikud.
449/448 eKr sõlmis Ateena Pärsiaga Kallase rahu. Seepeale kutsus Perikles kõiki Kreeka riike Ateenasse rahunõupidamisele, kuid Sparta nurjas selle kokkutuleku. Siiski jõudis Ateena Spartaga kokkuleppele ja sõlmis temaga 445 eKr kolmekümneks aastaks rahu.
Ülestõusud Kesk-Kreekas ja Euboia saarel suruti maha. Ateena seisundit oma mereliidus tugevdas Perikles sellega, et asutas liitlaste aladele kleruubiaid. 444/443 eKr asutas ta Lõuna-Itaaliasse Thurioi koloonia, luues niimoodi sillapea Itaaliasse.
Perikles tugevdas Ateena mereliitu kõigi vahenditega. Ta otsustas astuda liitu Kerkyra oligarhidega, esitas Poteidaiale nõude saata välja Korintose ametnikud ja keelustas Megara kaubanduse mereliidu piirkonnas. Peloponnesose sõjas oli Periklese eesmärk võita vaenlane merel. Atiklased võisid kindlustatud Ateenasse turva koguneda.
Sellel välispoliitiliselt edukal ajal alustas Perikles Ateena akropoli suurejoonelist ehitamist. Ta osales isiklikult mitmes ehituskomisjonis. Ateenasse kogunes palju teadlasi ja kunstnikke.
Teda peeti väga heaks demagoogiks, kes oskas rahvast end poolele kallutada. Seetõttu valiti ta alates 443 eKr 15 korda esimeseks strateegiks ning tal õnnestus oma poliitilised vastased tavaliselt killukohtuga pagendada. Tema võim põhines vormiliselt strateegi ametil, aga sisuliselt oli ta riigi juht.
Perikles oli mitme toonase suurkuju, näiteks Pheidiase, Herodotose, Anaxagorase, Sophoklese, Sokratese ja Protagorase sõber. 472 eKr kandis ta koreigina Aischylose näidendi "Pärslased" lavastamise kulud.
Periklese sõbrad-kultuuritegelased olid usuasjus üsna vabameelsed. See andis Periklese vastastele, religioossetele konservatiividele, ajendi neid ateismis süüdistatuna kohtusse kaevata ja niimoodi Periklesele varju heita. Anaxagoras pidi põgenema, Pheidias arvatavasti surigi vanglas ja isegi Periklese naist Aspasiat süüdistati. Periklest rünnati ka komöödiais.
Peloponnesose sõja algul laastas Ateenat 430 eKr katkuepideemia. Selle tulemusena tekkis Ateenas rahutusi ja Periklest süüdistati raiskamises. Siiski valiti ta 429 eKr taas strateegiks. Varsti pärast seda suri temagi katku.


Ticino jõgi.
Ticino (itaalia "Fiume Ticino", saksa "Tessin Fluss") on jõgi Euroopas.
Ta algab Leponti Alpidest Šveitsis 2200 m kõrguselt. Ülemjooksul voolab itta, seejärel lõunasse. Alamjooksul pöördub jõgi läände ja suubub Lago Maggioresse. Järvest väljunud, voolab ta Itaalias lõunasse ja kagusse ning suubub vasakult Posse mõni kilomeeter Pavia linnast allavoolu. Suue asub 50 m üle merepinna, mis teeb jõe languseks umbes 2150 m.
Ticino on 248 km pikk. Tema valgla on 7228 km² suur. Kõrgeim koht valglas on Monte Rosa lähedal olev Grenzgipfel, mis on 4618 m kõrgusel merepinnast. Vooluhulk suudmes on 69 m³/s.
Šveitsis on jõele ehitatud hüdroelektrijaam. Itaalias kasutatakse jõe vett põllumajanduses (siit lähtub suur Cavouri irrigatsioonikanal).
Ticino äärde jäävad Šveitsis Airolo, Bellinzona ja Locarno (Lago Maggiore ääres) linnad; Itaalias Stresa (Lago Maggiore ääres), Vigevano ja Pavia linnad.
Jõe järgi on nime saanud Teise Puunia sõja Ticinuse lahing, milles Hannibal saavutas 218 eKr võidu Scipio üle. Ticino nime kannab ka Šveitsi Ticino kanton.


Fuji.
Fuji [f'udži] (jaapani keeles 富士 ("Fuji"), 富士山 ("Fuji-san" ('Fuji mägi'))); läänes on kasutatud ka nimekuju "Fujiyama" (eesti keeles varem "Fudžijama"), mis on saadud kirjamärgi 山 ekslikul lugemisel) on tegevvulkaan Honshū saarel Jaapanis.
Vulkaani kõrgus on 3776 meetrit, see on Honshū ja Jaapani kõrgeim tipp.
Fuji asub Kesk-Jaapanis Yamanashi ja Shizuoka prefektuuri piiril Suruga lahest ja selle põhjasopis olevast Fuji linnast umbes 25 km põhja pool. Mäest kümmekond kilomeetrit edelas asub Fujinomiya, kirdes Fujiyoshida ja kagus Gotemba linn. Mäest lääne pool voolab Fuji jõgi, mis suubub Fuji linnas Suruga lahte.
Fuji asub kolme maakooreplaadi kokkupuutepunktis. Need on Amuuri plaat, millel asub Lääne-Jaapan, Ohhotski plaat, millel asub Ida-Jaapan, ja Filipiini mere plaat, millel asub Fujist lõunasse jääv Izu poolsaar.
Fuji ei asu Tōkyōst kaugel ja paistab sinna selge ilmaga hästi ära. Fuji paistab heades oludes kaugemalegi: itta Tōkyō lahe idakaldale Chibasse, läände Hamana järve läänekaldale ja põhja Saitama prefektuuri.
Fuji jalamil, enamasti mäest põhjas asuvad 6 väikest järve, mis pakuvad oma kaldalt mäele suurepärast vaadet. Mägi kuulub Fuji-Hakone-Izu rahvusparki.
Mäe jalamil asub mets, mida nimetatakse Aokigaharaks. Rahvajutud ja legendid räägivad, et selles elavat deemonid, vaimud ja härjapõlvlased. Kuni 19. sajandini viisid jaapanlased Aokigaharasse oma vanureid ja vastsündinud lapsi, kellest soovisid lahti saada. Pärast seda on Aokigahara saanud populaarseks enesetapmise kohaks. Igal aastal tapab end selles metsas vähemalt 30 inimest ja 2002 jõudis enesetappude arv 80-ni. See on maailma populaarsuselt teine enesetapmise koht San Francisco Kuldvärava silla järel. Kohalikud omavalitsused on hakanud välja panema silte, mis veenaksid enesetapjaid ümber mõtlema, ja mõnel juhul ongi sellest abi olnud.
72 aasta jooksul asus Fuji tipus mehitatud ilmajaam. Muuhulgas jälgisid ilmajaama töötajad mäe tipust radariga taifuune ja vihmapilvi. 2004. aasta septembris lõpetas mehitatud ilmajaam tegevuse ja jätkas tööd täisautomaatsena.
Suure kõrguse tõttu on Fuji tipus madalad temperatuurid. Kõige madalam registreeritud temperatuur on –38 °C. Kõige kõrgem temperatuur registreeriti 2008. aasta juunis: +17,8 °C. Enamiku aastast on Fuji kaetud lumega.
Esimesena ronis Fuji tippu tundmatu munk aastal 663. Mägi muutus jaapanlastele pühaks ja selle otsa ronimine sai otsekui palverännakuks. Jaapani vanasõna ütleb: "Igaüks on loll, kes ei roni elus kordagi Fujile, ja samuti on loll see, kes teeb seda kaks korda." Kuni Meiji perioodini oli naistel keelatud Fujile tõusta.
Fuji viimane vulkaanipurse toimus aastal 1708.
Esimese välismaalasena tõusis Fujile 1860. aasta septembris Suurbritannia peakonsul Jaapanis, 51-aastane Rutherford Alcock. Tal kulus tõusuks jalamilt tippu 8 tundi ja laskumiseks veel 3 tundi. Esimese naisena tõusis Fujile 1867 Suurbritannia suursaadiku Jaapanis Harry Smith Parkesi abikaasa Fanny Parkes.
Tänapäeval tõuseb Fujile igal aastal hinnanguliselt 200 tuhat inimest, neist 30% välismaalased. Kõige soodsam aeg selleks on juulis ja augustis. Rahvast keelitatakse oktoobrist maini mäele mitte ronima, sest siis on see eluohtlik. Mäel on 8 tippu ja igaühe otsa saab ronida. Kõige kõrgemal tipul on ilmajaama radar.
5. märtsil 1966 toimus Fujil lennuõnnetus. Tokiost väljunud lennuk sattus Fujilt tõusvates õhuvooludes niivõrd tugevasse turbulentsi, et lagunes õhus ära. Lennuki tükid kukkusid Fujile. Kõik 124 lennukis viibinut hukkusid. Tänapäeval on mäel selle õnnetuse mälestusmärk.


Don Quarrie.
Donald O’Riley Quarrie (ka: Don Quarrie; sündinud 25. veebruaril 1951 Kingstonis) on Jamaica kergejõustiklane (100 m ja 200 m). Olümpiavõitja (1976).
Quarrie valiti Jamaica koondisesse 100 m juba Mehhiko 1968. aasta olümpiamängudele, kuid ta vigastas end treeningul ja ei saanud võistelda. Järgmisel aastal hakkas ta saama Nebraska ülikoolis stipendiumi, kus ta sai oma jooksutreeninguid jätkata. 1970. aasta Briti Rahvaste Ühenduse mängudel võitis ta kuldmedali 100 m, 200 m ja 4×100 m teatejooksus. Quarrie võitis 100 m ja 200 m ka järgmisel aastal Pan-Ameerika mängudel. Tema 200 m käsitsi võetud aeg 19,8 oli tollel ajal Tommie Smithi nimel oleva maailmarekordi kordamine.
Quarrie läks ühe suurima soosikuna Münchenisse 1972. aasta olümpiamängudele. Ta võistles 200 m, kuid sai vigastuse eeljooksus. 1974. aastal korda ta Rahvaste Ühenduse mängudel Christchurchis oma eelmiste mängude võitu 100 m ja 200 m ning kordas jälle pikemal distantsil 19,8 maailmarekordit. 1976. aastal võistles ta Montreali olümpiamängudel, kus ta juhtis 100 m finaalis päris pikalt, kuid jäi ikkagi teiseks Hasely Crawfordi järel. 200 m aga tuli ta ülekaalukalt olümpiavõijaks ajaga 20,22
1978. aastal võitis ta kolmandat korda Rahvaste Ühenduse mängudel 100 m, kuid 200 m finaali rikkus ära järjekordne vigastus. 1980. aasta olümpiamängudel Moskvas sai ta 200 m pronkmedali. Ta osales ka Los Angeleses 1984. aasta olümpiamängudel, kus sai Jamaica meeskonnaga 4x100 m hõbemedali.


Pierre Quinon.
Pierre Quinon (20. veebruar 1962 Lyon – 17. august 2011) oli Prantsusmaa kergejõustiklane (teivashüpe). Olümpiavõitja (1984).
Olümpiamängudel.
1984 olümpiavõitja (5.75)
Euroopa meistrivõistlustel.
1984 hõbemedal sisemeistrivõistlustel (5.75)


Družiina.
"See artikkel räägib idaslaavlaste hõimuülikute ja Vana-Vene vürstide väesalkadest; sõna hilisema kasutuse kohta vaata artikleid Rahvamalev, Ehitusmalev ja Pioneerimalev"
Družiina (vene keeles "дружина") oli idaslaavlaste hõimuüliku või Vana-Vene vürsti isiklikus teenistuses olev väesalk.
Družiina algsed funktsioonid olid üliku ihukaitse, vallutatud aladelt andami kogumine ning osavõtt sõjakäikudest sõjaväe tuumikuna.
Arvatakse, et družiinad said alguse varjaagide vandeühingutest, mis rändasid mööda Vene jõgesid. Arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal on arvatud, et družiinad tekkisid hiljemalt 6. või 7. sajandil. Nende teadaolev kirjalik esmamainimine pärineb Aḩmad ibn Faḑlānilt, kes kirjeldab russide (روس ("Rūs")) matusekombeid ning ütleb, et nende juhi majapidamises oli nelisada sõjameest. Ta mainib, et pealiku surma puhul ohverdati kõige andunumad neist.
Družiina liikmeid nimetati družinnikuteks. Vana-Venes võisid nad igal ajal lahkuda ühe vürsti juurest ja minna teise juurde.
Sõjameeste arv družiinas varieerus, jäädes mõnesaja piiresse.
Sõjakäikude puhul värvati lisaks družiinale sunniviisiliselt mehi juurde.
Vürst maksis družinnikutele teenistuse eest ja nad said osa sõjasaagist.
11. ja 12. sajandil jagunes družiina kaheks kihiks: vanem družiina ("дружина старшая") ehk "parem družiina" (дружина лепшая) ehk "eesmine družiina" ("дружина передняя") ning noorem družiina ("дружина молодшая").
Vanem družiina koosnes "vürsti meestest" (княжие мужи), kellest said lõpuks bojaarid. Nad täitsid kõrgemaid sõjaväelisi ja tsiviilametikohti (possaadnik (asehaldur), vojevood (väeülem)) ning olid vürsti nõuandjateks.
Noorema družiina liikmed ("отроки, гридни") olid peale sõjaväeteenistuse ka vürsti jooksupoisteks ja ihukaitsjateks. Noorem družiina ei osalenud vürsti nõupidamistel, välja arvatud sõjalistel nõupidamistel, kus osales palju družinnikuid.
Käsikirjades mainitakse, et vanema družiina liikmetel olid oma isiklikud družiinad.
Kui vürst suri, päris družiina tema järglane, kellel tavaliselt juba oli oma družiina. See tekitas tavaliselt rivaliteeti: eelmise vürsti družiina apelleeris oma kogemusele, uue vürsti družinnikutel aga oli juhi usaldus.
Alates 12. sajandist Vladimiri-Suzdali vürstiriigis, hakkasid družinnikud muutuma maavaldajateks.
Družiinad kadusid 16. sajandil, kui kadusid osastised.


Družinnik.
Družinnik oli idaslaavlaste hõimuüliku või Vana-Vene vürsti družiina liige.
Varakeskaegse družinniku tüüpiline varustus koosnes soomusrüüst, pika tera ning konksuga sõjakirvest, mõõgast, kilbist (näiteks ümarkilp või vapikilp) ja koonilisest kiivrist ("Spangenhelm").
Družinnikud moodustasid algselt jalaväe, alles 11. sajandil muutus sagedasemaks ratsavägi.


399 eKr.
Sajandid: 5. sajand eKr - 4. sajand eKr - 3. sajand eKr
Aastakümned: 440. aastad eKr 430. aastad eKr 420. aastad eKr 410. aastad eKr 400. aastad eKr - 390. aastad eKr - 380. aastad eKr 370. aastad eKr 360. aastad eKr 350. aastad eKr 340. aastad eKr
Aastad: 404 eKr 403 eKr 402 eKr 401 eKr 400 eKr - 399 eKr - 398 eKr 397 eKr 396 eKr 395 eKr 394 eKr


Andrei Bogoljubski.
Andrei Bogoljubski (vene keeles "Андрей Боголюбский", "Андрей I Владимирский"; umbes 1111 – 28. juuni või 29. juuni 1174) oli alates 1157. aastast Vladimiri-Suzdali vürst ja Kiievi suurvürst (Vladimiri suurvürst), 1149–1150 ja 1155–1156 Võšgorodi vürst, 1150–1151 Turovi, Pinski ja Dorogobužski vürst.
Ta oli Juri Dolgoruki poeg ja järglane Rjurikovitšide soost. Andrei ema oli polovetside vürstitar, khaan Ajepa Ossekevitši tütar.
Juri Dolgoruki kuulutas Andrei Kiievi lähedal Võšgorodis vürstiks. Aastal 1155 lahkus Andrei oma isa tahte vastaselt Võšgorodist ja asus Vladimirisse. Edendades feodaalsuhteid, toetus ta družiinale ning Vladimiri linlastele. Ta oli seotud Rostovi ja Suzdali kaupmeeste ja käsitöölistega.
Pärast isa surma 1157 valis bojaaride ja kaupmeeste kogu Rostovi-Suzdali vürstkonnas Andrei Vladimiri, Rostovi ja Suzdali vürstiks. Algul sai ta toetuda eelkõige bojaaridele. Varsti aga ümbritses vürst end teenistuslastest, osalt isegi mittevabadest koosneva kaaskonnaga. Sellega jättis ta end ühelt poolt ilma bojaaride poolehoiust, teiselt poolt aga sai ta endale rajada ustava ja löögijõulise ametnikkonna.
Andrei Bogoljubski püüdis ühendada Vene maad oma võimu alla. Alates 1159. aastast püüdis ta allutada Novgorodi oma võimu alla ning mängis Lõuna-Venemaal keerulist sõjalist ja diplomaatilist mängu.
Kui Andrei Bogoljubski isa oli võtnud võimu Kiievis, kaotas Andrei ruttu jälle huvi tolleks ajaks üsna tähtsusetuks muutunud linna vastu. Kuigi ta säilitas suurvürsti tiitli, ei olnud ta Kiievis peaaegu kunagi kohal ning keskendas "kogu Suzdali valitseja" oma võimu oma Rostov-Suzdali vürstkonnale, eelkõige oma uuele pealinnale Vladimirile, mille ta laskis esinduslikult välja ehitada (Uspenski katedraal ning teisi kirikuid ja kloostreid). Linna laiendati tunduvalt ning ümber linna rajati kindlustused. Vladimirist sai Kiievi-Vene uus keskus, Kiiev aga muutus tähtsusetuks, eriti pärast Andrei venna Mstislav Jurjevitši rüüsteretke sinna aastal 1169 Andrei käsul. Mstislavi juhitud väed vallutasid linna ning linn põletati maha, kuid Andrei pöördus tagasi kirdesse. See tegi lõpu Kiievi vürstide valitsemisele. Andrei andis Kiievi osastiseks oma vennale Gleb Jurjevitšile, ise aga võttis Vladimiris endale suurvürsti tiitli. Ta viis Võšgorodist ära Võšgorodi Jumalaema ikooni, mis seejärel sai tuntuks kui Vladimiri Jumalaema.
Vladimiri lähedale ehitati kindlustatud Bogoljubovo loss, mis oli Andrei lemmikresidents. Oma lisanime "Bogoljubski" ongi ta selle koha järgi saanud. Andrei Bogoljubski valitsemise ajal omandas Vladimiri-Suzdali vürstkond märkimisväärse võimu ning oli Vene vürstiriikide seas tugevaim. Andreid peetase Moskva suurvürstiriigi rajajaks.
Vladimiri tähtsuse tõstmiseks taotles Andrei 1160 sinna uue metropoliidi residentsi loomist, mis oleks tähendanud Vene Õigeusu Kiriku jaotamist kaheks metropooliaks. Konstantinoopoli patriarh aga keeldus sellest. Vastuseks keeldus Andrei Bogoljubski Kiievis vabaks jäänud kohale uue Kiievi metropoliidi ametisse nimetamisest. Vastukäiguna pakkus Bütsantsi keiser Manuel I varjupaika kolmele Andrei poolt pagendatud vennale, sealhulgas tema järglasele Vsevolod Suurpesale.
On arvatud, et Andrei Bogoljubski püüdis vabaneda Bütsantsi mõjust Venes. Muuhulgas kutsus ta Vladimiri pühakodasid ehitama Lääne-Euroopa arhitekte. Tema algatusel seati sisse uued kirikupühad, mida Bütsantsis ei tuntud: Lunastaja püha (1. august) ja Jumalaema kaitsmise püha (1. oktoober).
Aastal 1164 tegi Andrei võiduka sõjaretke bulgaaride vastu.
Andrei isevalitsejalik käitumine teiste Rjurikovitšide ja bojaaride suhtes tõi lõpuks kaasa tema mõrvamise 1174. Vürstivõimu laiendamine ja konflikt väljapaistvate bojaaridega kutsus esile vandenõu, mille tulemusena ta tapeti ööl vastu 29. juunit 1174. Kakskümmend rahulolematut kaaskondlast tungisid tema ruumidesse ja tapsid ta voodis. Vandenõu organiseerisid bojaarid Kutškovitšid. Ainuke, kes vürst Andrei kehast hoolis, oli tema teener kiievlane Kuzmištše, kes sooritas tema keha juures kristlikud kombetalitused.
Jutustus Andrei Jurjevitši tapmisest leidub Ipati kroonikas 1175. aasta all.
Ta maeti Uspenski katedraali Vladimiris. Antropoloog Mihhail Gerassimov on tema kolba järgi loonud skulptuurportree.
Riiklikus Ajaloomuuseumis Moskvas võib näha tema hõbedaga inkrusteeritud sõjakirvest.
Pärast tema surma puhkesid tülid Vladimiri, Rostovi ja Suzdali bojaaride ja elanike vahel, kes propageerisid erinevaid järglasekandidaate. Aastal 1176 pani end maksma Suzdali linn, kes oli valitsejana aktsepteerinud Vsevolod Suurpesa. Viimane sai ka suurvürstiks.
Pühak.
Umbes 1751 kanoniseeris Vene Õigeusu Kirik ta õigeusulise vürstina. Tema mälestuspäev on 4. juuli (Gregoriuse kalendri järgi 17. juuli).
Abielu ja lapsed.
Esimese abielu kohta pole üksikasju teada.
Aastal 1148 abiellus ta bojaar Stepan Ivanovitš Kutška tütre Ulita Stepanovnaga.


Harry Reynolds.
Harry Reynolds (ka: Butch Reynolds; sündis 8. juunil 1964 Akronis Ohio osariigis) on USA kergejõustiklane (põhidistants 400 m). Olümpiavõitja (1988), kolmekordne maailmameister (1987, 1993 ja 1995).
Olümpiamängudel.
1988 olümpiavõitja 4x400 m (2.56,16 MR) ja hõbemedal 400 m (43,93)
Maailmameistrivõistlustel.
1987 maailmameister 4x400 m (2.57,29) ja pronksmedal 400 m (44,80)
1993 maailmameister 4x400 m (2.54,29 MR) ja hõbemedal 400 m (44,13)
1995 maailmameister 4x400 m (2.57,32) ja hõbemedal 400 m (44,22)


Wizardi saar.
Wizardi saar (inglise "Wizard Island") on saar Põhja-Ameerikas Crater Lake'is USA Oregoni osariigis. Pindala umbes 250 ha. Kõrgub umbes 230 meetrit üle järvepinna.


Rojalism.
Rojalism ehk kuningriiklus (prantsuse "royalisme") on kuningriiklaste ja kuningriigi pooldamise ideoloogia, eriti Prantsusmaal.
Juulis 1648 algas Inglismaal rojalistide mäss. 17.-19. augustil võitis Oliver Cromwell Prestoni juures rojaliste ja šotlasi ning hõivas Londoni.
1795. aasta oktoobris surus Napoléon Bonaparte kindlakäeliselt maha Direktooriumi vastu suunatid rojalistide mässukatse. Direktooriumi võim nõrgenes, kuigi Prantsusmaa võitlus välisvaenlastega aastatel 1796 - 1797 oli edukas. Rojalistid, kes lootsid teiste Euroopa riikide abil Prantsusmaa monarhia taastada, muutusid järjest aktiivsemaks.
Bourbonide restauratsiooni ajal püüdsid ultrarojalistid taastada revolutsioonieelset korda, kuid Louis XVIII sõlmis poliitilise kompromissi aadli ja suurkodanluse vahel.
20. septembril 1992 sai Eesti Rojalistlik Partei Riigikogu valimistel 7, 1 % valijate häältest ja 8 kohta Riigikokku.


Veetše.
Veetše (vene keeles вече) oli Vana-Venes rahvakoosolek üldiste küsimuste arutamiseks ning hiljem ka mitme linna kõrgeim võimuorgan.
Kroonikates on esmakordselt mainitud Belgorodi kohta 997. aasta all, Veliki Novgorodis 1016. aasta all, Kiievis 1068. aasta all.
Kui moodustati Kiievi-Vene riik, kasutasid ülikud veetšet vürsti võimu piiramiseks. Veetšekoosolekud levisid Venes laialt 11. sajandi teisest poolest ja 12. sajandist, mil vürstivõim nõrgenes ja Kiievi-Vene riik killustus.
Veetše ei taganud täielikku rahva võimu; tegelik võim kuulus ülikutele ja linlaste ülemkihile. Rahvahulgad said siiski teatud võimaluse poliitikaelu mõjutada. Seetõttu püüdsid ülikud veetše tähtsust vähendada ning vürstid püüdsid seda päris ära kaotada.
Kirde-Venes, kus linnu nõrgendas mongoli-tatari sissetung, likvideeris tugevnev suurvürstivõim veetsed juba 14. sajandi lõpuks. Rahvaülestõusude ajal aga moodustati linnades sageli veetšesid (Tveris 1293 ja 1327, Moskvas muuhulgas 1382, 1445 ja 1547).
Kõige kauem kestis veetšekord Novgorodi riigis (1478. aastani) ja Pihkva riigis (1510. aastani), kus see saavutas kõige kõrgema arengutaseme, samuti Vjatkamaal.
Novgorodi veetše.
Veetše oli Novgorodi riigi kõrgeim esindusorgan.
Ülelinnaline veetše oli kunstlik moodustis, mis tekkis linnajagude esindusest hõimuliidu tekkimise ajal Novgorodimaal.
Üldtunnustatud arvamuse kohaselt oli Novgorodi veetše 14. sajandi teisel poolel ja 15. sajandil aristokraatliku iseloomuga. Saksa allikas 1331. aastast nimetatakse ülelinnalist veetšet "300 kuldvööd". See nimetus oli 14. sajandiks nähtavasti jäänuk kunagisest kolme kõige varasema linnajao võrdsest esindusest. Algaegadel saatis iga linnajagu veetšele sada esindajat. Linnajagude arv suurenes neljale ning 13. sajandi viimasest veerandist viiele. Võrdeliselt sellega kasvas ka veetsel osalejate arv. Nii võis veetšel käijate arv kasvada viiesajani, see aga on Veliki Novgorodi linnamõisate ligikaudne arv. Sama palju oli ka kõige rikkamaid mõisnikke, eelkõige bojaare.


Clemens I.
Clemens I oli neljas paavst, kes valitses 1. sajandi lõpus üheksa aasta jooksul. Allikate puudumisel pole võimalik tema täpseid valitsemisaastaid määrata, kuid enim on pakutud aastaid 88–97 ja 92–101.
Clemens oli pärit Roomast, tema isa oli Faustinus või Faustinianus, ema nimi oli Macidiana. Clemensil olid vennad Faustinus ja Faustus.
"Ja ma palun ka sind, tõsine kaastööline, aita neid naisi, kes on võidelnud evangeeliumi eest ühes minuga ja Kleemensiga ja mu teiste abimeestega, kelle nimed on eluraamatus"
Clemensit peetakse üheks "apostlikuks isaks." Tema tegemistest on allikate puudumisel teada vähe. Ta seadis sisse konfirmatsioonisakramendi. Talle omistatakse ka sõna "aamen" kasutamist kristlikes liturgilistes palvetes, ehkki see komme on tunduvalt varasem. Ta määras ametisse 7 notarit.
Clemensile omistatakse üks 1. sajandi tähtsamaid Uue Testamendi väliseid kristlikke dokumente - 1. Kleemensi kiri, mis on kirjutatud 95. aasta paiku Korintose kogudusele, kus erimeelsuste tõttu presbüterite ametiaja tõttu tagandati ametist mõned presbüterid. Clemens manitses korintlasi säilitama üksmeelt ja rahu ning kuuletuma õigusjärgsetele ametikandjatele.
Selles kirjas käsitletakse esmakordselt sõna "liturgia", mida peetakse "kõikidest kahtlustest vabaks pühaks korraks." Kirjas on esile toodud kristlikud eluviisid, muuhulgas palvetamine, paastumine, almuste andmine, külalislahkuse osutamine, üksikasjalik palve koos kollektiivse patutunnistusega ja palve kollektiivse andeksandmise kohta. 1. Kleemensi kirja peetakse katoliku kiriku (kuid mitte veel paavsti) varasemaks sekkumiseks teise kiriku asjadesse. See kiri sisaldab ka teavet apostlite Peetruse ja Pauluse surma kohta.
Clemensile on omistatud ka 2. Kleemensi kiri, "Homiiliad", "Apostlikud konstitutsioonid", "Apostlikud kaanonid", "Meie Issanda Testament" ja viis lühemat kirjutist, kuid neid peetakse palju hilisemateks kirjatöödeks.
Kristliku traditsiooni järgi küüditati Clemens keiser Traianuse ajal Krimmi, kus ta pühendus jutlustamisele, mille tulemusena ehitati kolooniasse 75 uut kirikut. Keisri käsul visati rauast ankru külge seotud Clemens Musta mere voogudesse. 9. sajandil väitsid Kyrillos ja Methodios, et leidsid Clemensi surnukeha, mis viidi 868 Rooma väidetavalt tema elukoha asemele ehitatud San Clemente kirikusse.
Clemens I on meremeeste, kalurite, majakavahtide, marmoritöötlejate ja kiviraidurite kaitsepühak. Tema ikonograafiliseks sümboliks on ankur või kala. Mõnikord on teda kujutatud koos veskikividega, võtmetega või raamatuga. Teda on mõnikord seostatud egiptuse eluristi kujutisega.
Clemensi nimi sisaldub missakaanonis, teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna, katoliku kirikus on tema mälestuspäev 23. november, õigeusu kirikus 24. november.


Hekla.
Hekla on tegevvulkaan Islandil.
Hekla on Islandi kõige aktiivsem vulkaan. Alates 874. aastast on teada üle 20 purske. Viimati tegutses 2000. aastal. Vulkaani kõrgus on 1491 meetrit.


469 eKr.
Sajandid: 6. sajand eKr - 5. sajand eKr - 4. sajand eKr
Aastakümned: 510. aastad eKr 500. aastad eKr 490. aastad eKr 480. aastad eKr 470. aastad eKr - 460. aastad eKr - 450. aastad eKr 440. aastad eKr 430. aastad eKr 420. aastad eKr 410. aastad eKr
Aastad: 474 eKr 473 eKr 472 eKr 471 eKr 470 eKr - 469 eKr - 468 eKr 467 eKr 466 eKr 465 eKr 464 eKr


490 eKr.
Sajandid: 6. sajand eKr - 5. sajand eKr - 4. sajand eKr
Aastakümned: 540. aastad eKr 530. aastad eKr 520. aastad eKr 510. aastad eKr 500. aastad eKr - 490. aastad eKr - 480. aastad eKr 470. aastad eKr 460. aastad eKr 450. aastad eKr 440. aastad eKr
Aastad: 495 eKr 494 eKr 493 eKr 492 eKr 491 eKr - 490 eKr - 489 eKr 488 eKr 487 eKr 486 eKr 485 eKr
Surnud.
490 eKr


753 eKr.
Sajandid: 9. sajand eKr - 8. sajand eKr - 7. sajand eKr
Aastakümned: 800. aastad eKr 790. aastad eKr 780. aastad eKr 770. aastad eKr 760. aastad eKr - 750. aastad eKr - 740. aastad eKr 730. aastad eKr 720. aastad eKr 710. aastad eKr 700. aastad eKr
Aastad: 758 eKr 757 eKr 756 eKr 755 eKr 754 eKr - 753 eKr - 752 eKr 751 eKr 750 eKr 749 eKr 748 eKr
Surnud.
753 eKr


Lars Riedel.
Lars Riedel (sündis 28. juunil 1967 Zwickaus) on endine Saksamaa kergejõustiklane (kettaheide). Olümpiavõitja (1996) ja viiekordne maailmameister (1991, 1993, 1995, 1997 ja 2001).
Ajalugu.
Lars Riedelile lõppes 1992. aasta Barcelona olümpiavõistlus ebaõnnestunult. 1991. aastal maailmameistriks tulnud sakslane jäi finaalist välja. Pärast Hispaania ebaõnne tuli Riedel veel kaks korda (1993 ja 1995) maailmameistriks ning Atlantas 1996. aasta olümpiamängudel kullata jäämine oleks olnud täielik krahh. Kahel esimesel finaalikatsel Riedel tulemust ei saanud... 65.40 kolmandal jättis mehe sadulasse ning kaks viimast kettakeerutust tegi pikkade kätega Riedel juba kui treeningul, kus ketas ikka reeglina rohkem lendab kui võistlustel. Nii 69.40 kui ka 69.24 olid rohkem kui kaasmaalasele Jürgen Schultile 1988. aastal Seouli-päevist kuulunud olümpiarekord (68.82).


776 eKr.
Sajandid: 9. sajand eKr - 8. sajand eKr - 7. sajand eKr
Aastakümned: 820. aastad eKr 810. aastad eKr 800. aastad eKr 790. aastad eKr 780. aastad eKr - 770. aastad eKr - 760. aastad eKr 750. aastad eKr 740. aastad eKr 730. aastad eKr 720. aastad eKr
Aastad: 781 eKr 780 eKr 779 eKr 778 eKr 777 eKr - 776 eKr - 775 eKr 774 eKr 773 eKr 772 eKr 771 eKr
Surnud.
776 eKr


804 eKr.
Sajandid: 10. sajand eKr - 9. sajand eKr - 8. sajand eKr
Aastakümned: 850. aastad eKr 840. aastad eKr 830. aastad eKr 820. aastad eKr 810. aastad eKr - 800. aastad eKr - 790. aastad eKr 780. aastad eKr 770. aastad eKr 760. aastad eKr 750. aastad eKr
Aastad: 809 eKr 808 eKr 807 eKr 806 eKr 805 eKr - 804 eKr - 803 eKr 802 eKr 801 eKr 800 eKr 799 eKr
Surnud.
804 eKr


Ivan Alõpov.
Ivan Alõpov (sündis 19. aprillil 1982) on vene murdmaasuusataja.
2006. aasta taliolümpiamängud Torinos.
Alõpov, Ivan
Alõpov, Ivan


Eldar Rønning.
Eldar Rønning (sündinud 11. juunil 1982 Levangeris) on Norra murdmaasuusataja, kahekordne maailmameister ja Otepää MK-etapi võitja.
Rønning tegi rahvusvahelise läbimurde 2005. aastal, kui sai 3 poodiumikohta maailma karikavõistlustel sprindis, sealhulgas võitis 13. veebruaril 2005 Reit im Winklis, ja oli hooaja lõpus sprindikarika arvestuses Tor Arne Hetlandi järel teine. Pikkadel distantsidel oli ta 62. ja kokku 10. Samal aastal tuli ta Norra meistrivõistlustel sprindis teiseks.
2005.–2006. aasta hooajal võistles ta peaaegu eranditult sprindis ja jõudis kolmel korral seitsme parema hulka. Ta sai ka ühel paarissprindi võistlusel esikoha koos Jens Arne Svartedaliga. Pikki maid, 15 km klassikat, sõitis ta ainult korra, Davosis, ja tuli 30. kohale. Ta oli korra Drammenis kolmas, kui Norra sai nelikvõidu, ja kaks korda viies. Hooaja kokkuvõttes oli ta sprindis 7. ja kokku 11. kohal.
Järgmisel hooajal (2006-2007) pani Rønning end maksma ka pikematel distantsidel, kui võitis kaks võistlust 15 km klassikas.
2007. aasta MM-il Sapporos Rønning suusatas avavahetuses Norrale kuldmedali toonud 4×10 km teatesõidus. Avaetapi lõpetas ta kolmandana, kaotades 4 sekundit soomlasele Ville Nousiaisele ja 0,3 sekundit prantslasele Jean-Marc Gaillardile. Lisaks sai ta sprindisõidus pronksmedali Jens Arne Svartedali ja rootslase Mats Larssoni järel.
2007.–2008. aasta hooajal sai Rønning MK-etapi võidu Otepääl sprindi klassikasõidus ja jõudis veel 3 korda kolme parema hulka.
2009. aasta MM-il Liberecis sai ta jälle kuldmedali teatesõidus, kus ta suusatas avavahetuses. Avavahetuse lõpetas ta 6. kohaga, kaotades sakslasele Jens Filbrichile ja kanadalasele Devon Kershaw'le 25 sekundit ja kolmandana lõpetanud Jaak Maele 10 sekundit. Individuaalselt jäi tema paremaks kohaks 7. koht 15 km klassikasõidus.
Rønning on 178 cm pikk ja kaalub 83 kg.
Maailma karika etappide võidud.
Eldar Rønning on osalenud (seisuga 26. märts 2012) 109 maailma karika etapil ja jõudnud kolme parima hulka 15 korda, neist 7 korda võitnud.


Irazú.
Irazú on tegevvulkaan Kesk-Ameerikas Costa Ricas.
Vulkaani kõrgus on 3432 meetrit, tegutses viimati 1994. aastal.


Virpi Sarasvuo.
Kuitunen Stockholmis 2007. aasta märtsis
Virpi Kuitunen, Tour de Ski, Praha 2007
Virpi Katriina Sarasvuo (sünninimi Virpi Kuitunen; sündinud 20. mail 1976 Kangasniemis) on Soome murdmaasuusataja, kes esindab spordiklubi Kangasniemen Kalske.
Virpi Kuitunen on maailmameister suusavahetusega sõidus (2001), 30 km ühisstardiga sõidus (klassikatehnikas), sprinditeatesõidus ja 4x5 km teatesõidus (2007).
Kuitunen oli 2007. aasta maailmameistrivõistlustel Sapporos kolme kullavõuduga edukaim suusataja. Tema saavutuste hulgas on ka 2005. aasta MM-il Oberstdorfis hõbemedal 30 km ühisstardiga sõidus (klassikatehnikas), pronksmedal sprinditeatevõistluses 2006. aasta olümpiamängudel Torinos, esimese Tour de Ski võistlussarja võit 2006–2007 ning maailmakarikavõistluste üldvõit 2007 ja 2008. aastal.
Kuitunen on saanud kaheaastase võistluskeelu, olles üks neist soome suusatajatest, kes jäid vahele 2001. aasta MM-il Lahtis dopingu kasutamisega. Sealjuures võeti talt ära teatesõidu kuld, samas aga jälitussõidu kuldmedal jäeti alles. Tema on neist suusatajatest ka ainus, kel on õnnestunud edukalt rahvusvahelisele areenile tagasi tulla.
Aastal 2007 valiti ta Soome aasta naissportlaseks.
Maailmakarikavõistluste etappide võidud.
Virpi Kuitunen on osalenud 133 maailmakarika etapil (seisuga 21. veebruar 2009) ja jõudnud poodiumile 43. korral, millest 20. korral kõige kõrgemale astmele.
Isiklikku.
Detsembris 2009 kihlus ta ettevõtja Jari Sarasvuoga. 16. juulil 2010 nad abiellusid.
Välislingid.
Kuitunen, Virpi
Kuitunen, Virpi


Werner Günthör.
Werner Günthör (sündis 1. juunil 1961 Uttwilis) on Šveitsi kergejõustiklane (kuulitõuge). Neljakordne maailmameister (1987, 1991, 1993).
Välislingid.
Günthör, Werner
Günthör, Werner


Aino-Kaisa Saarinen.
Aino-Kaisa Saarinen (sündinud 1. veebruaril 1979 Hollola vallas) on Soome murdmaasuusataja.
2009. aastal valiti Saarinen Soome aasta sportlaseks.
Maailma karikavõistluste etappide võidud.
Aino-Kaisa Saarinen on osalenud 177 maailma karika etapil (seisuga 21. jaanuar 2011) ja jõudnud poodiumile 22. korral, millest 3. korral kõige kõrgemale astmele.
Välislink.
Saarinen, Aino Kaisa
Saarinen, Aino Kaisa


Kaarle I.
thumb
Friedrich Karl Ludwig Konstantin von Hessen-Kassel (1. mai 1868 – 28. mai 1940) oli Hesseni ja Brabandi prints ja maakrahv ("Prinz und Landgraf von Hessen und Brabant"). 9. oktoobril 1918 valis Eduskunta ta üksmeelselt Soome kuningaks trooninimega Fredrik Kaarle (hiljem sai kuningas rahva seas tuntuks kui Väinö I'"). Vabariiklased boikoteerisid hääletust. Pärast Saksamaa lüüasaamist Esimeses maailmasõjas ja keisrivõimu kukutamist teatas Fredrik Kaarle 14. detsembril 1918 troonist loobumisest Soome jõudmata.
Tema ametlik tiitel Soome kuningana oli Soome ja Karjala kuningas, Ahvenamaa hertsog, Lapimaa suurvürst, Kaleva ja Põhjala isand ("Suomen ja Karjalan kuningas, Ahvenanmaan herttua, Lapinmaan suuriruhtinas, Kalevan ja Pohjolan isäntä").
Ta oli alates 25. jaanuarist 1893 abielus Wilhelm II õe, Preisi printsessi Margaretiga.


Emil Zátopek.
Emil Zátopek (19. september 1922 Kopřivnice – 22. november 2000 Praha) oli Tšehhoslovakkia kergejõustiklane (staier). Neljakordne olümpiavõitja 1948 ja 1952.
Ajalugu.
Helsingi olümpiamängudel võitis Emil Zátopek nii 5000 m, 10 000 m kui ka maratoni. Ei varem ega hiljem pole keegi teine seda suutnud.
Esimest korda jooksis Emil võidu alles 18-aastasena kutsekooli õpilasena. Võistlustele oli ta saadetud peaaegu vägisi. Aga tal läks hästi ja see andis talle indu jätkata. Juba nädal hiljem oli ta stardis Brnos koolinoorte meistrivõistlustel, kus sai 1500 m jooksus ajaga 4.20,0 teise koha. Nüüd oli selge, et tuleb oma jooksjatalenti arendada.
Teise maailmasõja aastatel alustas Zátopek regulaarse treeniguga. Ta taipas, et pikemad treeningupausid pole head, ja üritas harjutada aasta ringi. Ta jooksis mööda poriseid rööbasteid, sumpas lumistel väljadel ja sörkis pimedatel metsateedel, hoides tee valgustamiseks käes tõrvikut. Komandanditundidel jooksis ta tundide viisi toas paigal. Tihti sidus ta jalgade külge kahekilosed raskused, heitis selili lauale ja tegi niiviisi "õhujooksu". Ta armastas rongidega võidu joosta.
Kuigi Emilil polnud täit ettekujutust, milline peab olema õige jooksutreening, avastas ta midagi sellist, mis õige pea juurdus ka teiste sportlaste treeningutel: ta hakkas kasutama intervalltreeningut, joostes näiteks 30×400 meetrit, 40×400 meetrit, 50×400 meetrit ja lõpuks isegi 70×400 meetrit vaheldumisi 200 meetri pikkuste sörkidega. Aasta-aastalt kilometraaž kasvas. Sporditeadlased Zátopeki abistada ei soovinud, sest ta liikus treeningmeetodite otsimisel tundmatutel radadel. Ei oldud kindlad, et selline totaalne treenimine ka edu toob.
1948. aasta Londoni olümpiamängudel võitis Zátopek 10 000 ja tuli hõbedale 5000 meetris. Jooksu ajal oli ta näol alati grimass ja tundus, et ta tunneb piina. Pealtvaatajad, kes nägid teda esmakordselt, arvasid, et ta on kokkuvarsemisele õige lähedal. Kuid midagi niisugust ei olnud. Ise seletas ta seda hiljem: "Ma polnud küllalt andekas, et joosta ja naeratada üheaegselt."
Maailmarekordid.
Kokku püstitas Emil Zátopek 20 maailmarekordit, kuid enamiku harva kavas olevatel distantsidel (6 miili, 15 000 m, 10 miili, 20 000 m, tunnijooks, 15 miili, 25 000 m ja 30 000 m).


Lina Andersson.
Lina Andersson (sündinud 18. märtsil 1981 Gällivare vallas Malmbergetis) on Rootsi endine murdmaasuusataja.
Andersson saadeti Šveitsis Pontresinas toimunud 1998. aasta juunioride MM-ile. 21. jaanuaril saavutas ta 5 km vabastiilis 7. koha, võitis Katrin Šmigun Claudia Künzeli ja Zuzana Kočumová ees, järgnesid Evi Sachenbacher ja Pirjo Manninen. 25. jaanuaril tuli ta 15 km klassikastiilis 5. kohale. Šmigun võitis pronksmedali ja nende vahele jäi Manninen.
Järgmisel hooajal osales Andersson ka ühel MK-etapil. See toimus 28. novembril 1998 Soomes Muonios 5 km vabastiilis ja Andersson jäi 52. kohale, olles ometi 5 Rootsi sportlase seas Antonina Ordina järel paremuselt teine. Veebruaris toimusid Austrias Saalfeldenis juunioride maailmameistrivõistlused, kus Andersson tuli 3. veebruaril juunioride maailmameistriks 5 km klassikas. Teised medalid läksid Pirjo Mannisele ja Marianna Longale, järgnesid Sachenbacher, Kočumová ja Petra Majdić. Katrin Šmigun oli 13. 7. veebruaril tuli ta 15 km vabastiilis 14. kohale, võitis Kočumová Šmiguni ja Sachenbacheri ees.
Oma elu teisel MK-etapil osales ta Rootsis Kirunas 27. novembril 1999 ja see läks märksa paremini esimesest: ta saavutas 5 km klassikas 22. koha, olles Rootsi sportlastest (sealhulgas Ordinast) selgelt parim. Selle hooaja juunioride maailmameistrivõistlused toimusid Slovakkias Štrbske Plesos. 29. jaanuaril saavutas Andersson 1,5 km sprindis vabastiilis 9. koha nii kvalifikatsioonis kui finaalis (maailmameistriks tuli Manninen). Järgmisel päeval tuli Andersson 15 km sõidus klassikalises stiilis 8. kohale. 28. jaanuaril osales ta Stokholmis klassikasprindis, kus paremad läbisid raja alla 25 sekundi, ning tuli kvalifikatsioonis Bente Skari ja Mannise järel kolmandaks. Need kaks olid ka finaali parimad, Andersson langes 5. kohale, mis oli siiski tema elu esimene poodiumikoht MK-etapil.
2001. aasta juunioride maailmameistrivõistlused toimusid Poolas Karpacz-Szklarskas. 30. jaanuaril toimunud 15 km vabastiilis ühisstardist sõidus tuli Andersson teiseks, kaotades Mannisele 3,7 sekundiga. Ülejärgmisel päeval toimunud 5 km klassikadistantsil tuli Andersson teist korda juunioride maailmameistriks, edestades Mannist 1,4 sekundiga. 7. märtsil 2001 tuli Andersson esimest korda MK-etapil esikolmikusse ja see juhtus Oslos 1 km klassikatehnikas sprindis. Üksnes Manninen ja Skari olid temast paremad. Kvalifikatsioonis oli Andersson saanud 6. aja.
Järgmise hooaja alguses sai Andersson kaks kolmandat kohta. Kuopios 10 km klassikas kaotas ta üksnes Skarile ja Olga Danilovale. 27. novembril tuli ta kolmandaks Rootsi teatenaiskonnaga, kusjuures Andersson võitis avavahetuse enam kui 6 sekundiga Kati Venäläise ees.
Seetõttu pandi Anderssonile 2002. aasta taliolümpiamängudele lootusi, aga need ei täitunud. Andersson osales neljal distantsil. 12. veebruaril sõideti 10 km klassikalises stiilis ja Andersson jäi parima rootslasena 16. kohale. 15. veebruaril sõideti 5+5 km suusavahetusega ja Andersson oli alles 39. 19. veebruaril jäi ta 1,5 km vabastiilis sprindis 28. kohale (siiski Rootsi parim). 21. veebruaril sõideti teadet, Andersson lõpetas avavahetuse eelviimasena ja samale kohale jäi Rootsi ka lõpuks.
Kuid pärast olümpiat oli Andersson nagu ümber vahetatud. Sprindietappidel saavutas ta 4. ja elus esimest korda ka teise koha. See juhtus 13. märtsil Oslos, kus ta ainult Skarile alla jäi.
2003. aasta Rootsi meistrivõistlustel ei õnnestunud Anderssonil ainsatki medalit võita, kuigi osales 4 distantsil. Sellegipoolest arvati ta maailmameistrivõistlustele, mis toimusid Itaalias Val di Fiemmes. 18. veebruaril tuli ta 15 km ühisstardist klassikatehnikas distantsil 27. kohale (Kristina Šmigun võitis hõbemedali). Kaks päeva hiljem tuli ta 10 km klassikas 21. kohale (Šmigun oli taas teine). 24. veebruaril toimus 4×5 km teatesõit, kus Andersson sõitis teises vahetuses kolmanda aja ja säilitas sama koha ka kokkuvõttes, aga viimased vahetused ei suutnud seda kohta hoida ja Rootsi lõpetas 6. kohal. 26. veebruaril sõideti 1,5 km vabatehnikasprint, kus Anderssoni osaks jäi 24. koht, Rootsi nõrgim. Pärast maailmameistrivõistlusi tuli Andersson esimest korda Rootsi meistrivõistlustel medali, võites 1,2 km klassikasprindi.
2004. aastal suurvõistlusi ei olnud. Andersson osales Rootsi meistrivõistlustel Skellefteås 4 distantsil ja võitis ühe medali: pronksi 5 km klassikas.
a> pärast sprindi kaksikvõitu 2005. aasta MM-il
2005 osales Andersson taas Rootsi meistrivõistlustel neljal distantsil ja mõnevõrra edukamalt. 3. jaanuaril tuli ta 1 km klassikasprindis kvalifikatsioonis 3. kohale ja finaalis meistriks. Järgmisel päeval katkestas ta 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidu. 26. jaanuaril sai ta 15 km vabastiilis ühisstardist sõidus 5. koha ja 29. jaanuaril tuli 10 km vabastiilis pronksmedalile.
Järgnesid 2005. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused Saksamaal Oberstdorfis. Andersson osales 21. veebruaril 4×5 km teatesõidus ja lõpetas avavahetuse 4. kohal, aga järgmised vahetused ei suutnud seda hoida ja naiskonna lõplikuks kohaks jäi 8. Järgmisel päeval lõpetas ta 0,9 km klassikalises tehnikas sõidetud sprindis teisena nii kvalifikatsiooni kui finaali, mõlemad Emelie Öhrstigi järel. Kvalifikatsioonis tuli Rootsile koguni kolmikvõit (kolmas oli Anna Dahlberg), lõpuks siiski kaksikvõit ja 4. koht. Andersson oli üles antud ka ühisstardist 30 km klassikalises tehnikas distantsile 26. veebruariks, aga ta ei startinud.
MM-ile järgnenud MK-sprindietapil Lahtis 5. märtsil saavutas Andersson oma elu esimese MK-etapivõidu soomlaste Kirsi Välimaa ja Virpi Kuituse ees. Seni oli Andersson silma paistnud eeskätt lühematel distantsidel, aga 3. aprillil tuli ta Rootsi meistriks ka 30 km eraldistardist sõidetud klassikadistantsil.
8. jaanuaril 2006 võitis Andersson elu teise MK-etapi, samuti sprindis. Selle võidu sai ta Otepääl 1 km klassikalises sprindis, kus ta võitis nii kvalifikatsiooni kui finaali. 22. jaanuaril võitis ta kvalifikatsiooni ka Oberstdorfis 0,9 km sprindis klassikas, aga finaalis kaotas ta Norra suusatajale Ella Gjömlele.
Järgnesid 2006. aasta taliolümpiamängud Itaalias Torinos, kus Andersson osales neljal distantsil. 14. veebruaril võitis ta koos Anna Dahlbergiga 6×1,2 km paarissprindi, alistades 0,6 sekundiga Kanada paari. 16. veebruaril sõitis ta 10 km klassikat eraldistardist, kus Kristina Šmigun tuli olümpiavõitjaks, aga Andersson jäi alles 33. kohale. 22. veebruaril toimus 1,2 km vabatehnikas sprint, kus Andersson saavutas kvalifikatsioonis 3. koha, aga finaalis jäi alles 11. kohale. 24. veebruaril sõideti vabastiilis 30 km ühisstardist, mille Andersson katkestas.
Järgmine hooaeg tõi Rootsi teatenaiskonnale suuremat edu kui Anderssonile individuaalselt. 29. oktoobril 2006 sõideti Saksamaal Düsseldorfis 6×0,9 km paarissprint, kus Andersson tuli koos Britta Norgreniga Norra paari Ella Gjömle – Marit Björgen järel teiseks. 17. detsembril sõideti Prantsusmaal Le Clusaz's 4×5 km teatesõit, milles Andersson lõpetas avavahetuse teisena ja Rootsi sai sama koha ka kokkuvõttes Saksamaa neliku järel. 4. veebruaril 2007 sõideti Šveitsis Davosis 4×5 km teatesõit, kus Andersson võitis avavahetuse ja Rootsi suutis võita ka kogu võistluse, edestades 1,0 sekundiga Norrat.
Saabusid 2007. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused Jaapanis Sapporos. Andersson ei võitnud sealt ühtki medalit, kuid mitu korda jäi puudu üsna vähe. Klassikasprindi finaalis jäi ta 22. veebruaril neljandaks, järgmisel päeval paarissprindis koos Britta Norgreniga samuti. 27. veebruaril oli ta 10 km vabastiilis alles 42. 1. märtsil toimus 4×5 km teatesõit, kus Andersson sõitis teist vahetust, läks rajale 3. kohal, aga sõitis sellel välja alles 10. aja. Rootsi lõpetas 4. kohaga.
2008 osales Andersson Rootsi meistrivõistlustel Sundsvallis kahel alal. 29. jaanuaril tuli ta 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus 7. kohale ja ülejärgmisel päeval 1,1 km sprindis klassikalises tehnikas Norgreni järel teiseks.
2009. aasta maailmameistrivõistlustel Liberecis sai Andersson 19. veebruaril 10 km klassikalises stiilis 14. koha, siis 25. veebruaril paarissprindi vabasõidus koos Anna Olssoniga hõbemedali Aino-Kaisa Saarise ja Virpi Kuituse järel ning 26. veebruaril 4×5 km teatesõidus pronksmedali, lõpetades ka avavahetuse kolmandana.
2010 osales ta Rootsi meistrivõistlustel Piteås kõigest ühel distantsil. 23. jaanuaril saavutas ta 1 km klassikasprindis kvalifikatsioonis 3. ja finaalis 5. koha. Samal aastal toimunud 2010. aasta taliolümpiamängudele teda ei saadetud.
Umbes samamoodi kulges järgminegi hooaeg. Maailma karika etappe sõitis Andersson kaasa hulganisti, Rootsi meistrivõistlustel Sundsvallis osales aga kõigest ühel alal, tulles 5. veebruaril 1 km vabastiilis sprindis kvalifikatsioonis 5. ja finaalis 6. kohale. Maailmameistrivõistlustele ta ei pääsenud.
12. aprillil 2011 teatas ta, et lõpetab tippsportlasekarjääri.
Maailma karikavõistlused murdmaasuusatamises.
Lina Andersson osales 22. detsembri 2009 seisuga individuaalselt 89 maailma karika etapil ja jõudnud esikolmikusse 8 korda. Kaks etappi on ta võitnud, mõlemad klassikalises tehnikas sprindis.


Nikolai Pankratov.
Nikolai Pankratov (sündis 23. detsembril 1982) on vene murdmaasuusataja.


Kaleva.
Kaleva on poolmüütiline maa, läänemeresoomlaste asuala. See mõiste esineb läänemeresoome (ehk kaleva) rahvaluules ning 20. sajandi alguse uusromantilises kirjanduses ja poeesias.


Põhjala.
Põhjalaks nimetatakse poeetiliselt Põhjamaid või Põhja-Euroopat.


Soome Kuningriik.
Soome Kuningriik (soome "Suomen Kuningaskunta", rootsi "Konungariket Finland") oli riik Põhja-Euroopas Rootsi ja Nõukogude Venemaa vahel 9. oktoobrist 14. detsembrini 1918. Piirnes idast Nõukogude Venemaaga, läänest Rootsi (586 km piiri) ja põhjast Norraga.
Soome kuningaks valis 8. oktoobril 1918 Soome parlament kuningaks Hessen-Kasseli maakrahvi Friedrich Wilhelmi poja Friedrich Karli, kes oli abielus Saksa keiser Wilhelm II õe Margarethega. Valimisdokumentides nimetatakse teda soomepäraselt Fredrik Kaarleks. Ajalehtedes ja kirjanduses on kuningat nimetatud ka Väinö I-ks, kuid see on pärit Olli pseudonüümi all esinenud Väinö Nuorteva följetonist kaasaegses ajalehes.
Kuninga valimise korraldas parlament Soome suurvürstiriigi valitsemise aluseks olnud Rootsi, mille kohaselt peab riigipäev pärast valitsejasoo väljasuremist uue kuninga valima. Siiski polnud 1772. aasta põhiseaduse kehtivuse kohta 1918. aasta sügisel Soomes üksmeelt: 1917. aastal — enne kodusõda — kuulutati Soome iseseisvaks vabariigina, monarhistlikud vaated said Soome poliitikute hulgas populaarseks pärast kodusõda. Vabariiklased, nende hulgas kõik sotsiaaldemokraadid, boikoteerisid kuninga valimist.
Kui Saksamaa oli Esimeses maailmasõjas lüüa saanud, loobus Friedrich Karl 16. detsembril 1918 kuninga tiitlist ja pretensioonidest troonile. Soome ainus valitud kuningas jäi kroonimata ega jõudnud Soome pinnale.
Soome kuningriik ei jäänud kuigi kauaks kestma, kuna see oli seotud riigi Saksa-meelse välispoliitikaga. Saksa suuna lõpu üks märk Soome poliitikas oli kindral Carl Gustaf Emil Mannerheimi valimine riigihoidjaks 12. detsembril 1918, kui Eduskunta riigihoidja Pehr Evind Svinhufvudi tagasiastumispalve rahuldas.
Riigihoidja Mannerheim kinnitas 17. juulil 1919 Soome uue, vabariikliku põhiseaduse, mille Eduskunta oli võtnud vastu 21. juunil 1919.


Lars Berger.
Lars Berger (sündis 1. mail 1979 Levangeris) on Norra laske- ja murdmaasuusataja.
2004. aasta laskesuusatamise maailmameistrivõistlustel Oberhofis
sai Berger 15 km ühisstardiga sõidus ja 4x7,5 teatesõidus hõbemedali. Samal aastal võitis ta sõjaväelaste maailmameistrivõistlustel kaks kuldmedalit. Laskesuusatajate maailmakarikavõistlustel jäi ta üldarvestuses viiendaks. 2007. aasta laskesuusatamise MM-il võitis Berger hõbemedali 4x7,5 km teatevõistluses. Laskesuusatamise maailmakarikavõistlustel on ta saanud kolm etapivõitu: hooajal 2003/2004 Holmenkollenis, Lake Placidis ja Hochfilzenis.
Murdmaasuusatamises võitis Berger 4x10 km teatsõidus kuldmedali 2005. aasta maailmameistrivõistlustel Oberstdorfis. 2007. aasta MM-il Sapporos võitis ta tugevas lumesajus toimunud 15 km vabastiilis sõidus kuldmedali. Teise kuldmedali sai ta 4x10 km teatevõistluses. Murdmaasuusatamise maailmakarikavõistlustel pole ta poodiumile suutnud end sõita ja tema parimaks kohaks on seni jäänud 18. novembril 2006. aastal Gällivares saadud viies koht 15 km vabasõidus.
Isiklikku.
Lars Berger on 189 cm pikk ja kaalub 76 kg. Tema õde Tora Berger on edukas laskesuusataja.


Viola Bauer.
Viola Bauer (sündis 13. detsembril 1976) on saksa murdmaasuusataja.
2006. aasta taliolümpiamängud Torinos.
Bauer, Viola
Bauer, Viola


Jevgeni Dementjev.
Jevgeni Dementjev (vene Евгений Александрович Дементьев; sündinud 17. jaanuaril 1983 Tjumeni oblastis) on vene murdmaasuusataja.
Esimeseks treeneriks oli Valeri Užov, praegune treener on Juri Borodavko.
Augustis 2009 avalikustati, et Jevgeni Dementjevi jaanuaris 2009 võetud dopinguproovist leiti keelatud ainet EPO-t. Pärast uudise avaldamist teatas Jevgeni Dementjev spordikarjääri lõpetamisest.
Maailma karika etappide võidud.
Jevgeni Dementjev on seni võitnud ühe maailmakarika etapi.
Viited.
Dementjev, Jevgeni
Dementjev, Jevgeni


Vitali Denissov.
Vitali Denissov (sündinud 27. veebruaril 1976) on Venemaa murdmaasuusataja.
2002. aasta taliolümpiamängud Salt Lake City's.
Denissov, Vitali
Denissov, Vitali


Armuneeme.
Armuneeme nime kannab pisike paigake Viimsi poolsaare tipus Rohuneeme asumi lähedal. Armuneemel elas endine Eesti president Lennart Meri.


Põhja-Tallinn.
Põhja-Tallinn on Tallinna halduslik linnaosa. Hõlmab Kalamaja, Karjamaa, Kelmiküla, Kopli, Merimetsa, Paljassaare, Pelgulinna, Pelguranna ja Sitsi asumi.
Seisuga 1. november 2007 oli linnaosas registreeritud 55 681 alalist elanikku.
Seisuga 1. jaanuar 2008 oli linnaosas registreeritud 55 628 alalist elanikku. Neist 41,9% on eestlased ja 48,3% on venelased.
Rahvastikuregistri andmetel oli 2. jaanuaril 2012 Põhja-Tallinna linnaosa elanikest venelasi 46,1%, eestlasi 44,4%, ukrainlasi 4,0%, valgevenelasi 2,3%, soomlasi 0,5%, tatarlasi 0,4%, juute 0,3% ja teistest rahvustest inimesi 2,1%.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Põhja-Tallinnas 53 881 elanikku, neist eestlasi 26 820 (49,78%).


Kalamaja.
Kalamaja Tallinna ja Põhja-Tallinna linnaosa raamis
Vaade Väike-Patarei tänavale aastal 2001
Kalamaja on asum Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas Tallinna lahe ääres.
Asumi elanikkond ja territoorium.
1. juunil 2011 oli Rahvastikuregistri andmetel Kalamaja asumis 8254 elanikku. 1. juunil 2012 oli Kalamaja asumis 8620 elanikku.
Kalamaja asum piirneb idasuunal Vanalinna asumi, lõunasuunal Kelmiküla asumiga, läänesuunal Pelgulinna asumi, loodesuunal Karjamaa asumiga.
Kalamaja kodanike ühishuve esindavad ja -tegevusi korraldavad peamiselt Telliskivi Selts ja Kalamaja Selts.
Kalamaja asumi tänavad.
Kalamaja asumis asuvad: Graniidi tänav, Jahu tänav, Kalaranna tänav, Kalasadama tänav, Kalevi tänav, Kalju tänav, Kesk-Kalamaja tänav, Kopli tänav, Kotzebue tänav, Kungla tänav, Köie tänav, Küti tänav, Leigeri tänav, Linda tänav, Malmi tänav, Niine tänav, Noole tänav, Põhja puiestee, Rannamäe tee, Reisijate tänav, Salme tänav, Soo tänav, Suur-Laagri tänav, Suur-Patarei tänav, Suurtüki tänav, Telliskivi tänav, Tõllu tänav, Tööstuse tänav, Uus-Kalamaja tänav, Vabriku tänav, Valgevase tänav, Vana-Kalamaja tänav, Volta tänav, Võrgu tänav, Väike-Laagri tänav,Väike-Patarei tänav.
Hoonestus ja taristu.
Kalamajas asuvad Salme kultuurikeskus, Tallinna Kalamaja Põhikool, Kalamaja kalmistupark (endine Kalamaja kalmistu), Patarei Kaitsekasarm, Volta tehas ja mitu sadamat: Patareisadam, Kalasadam, Eesti Meremuuseumi Lennusadam ja Peetri sadam.
Ajalugu.
Kalamaja on teadaolevalt esmakordselt mainitud 1374 Tallinna eeslinnana.
Keskajal ja hiljemgi oli Kalamaja Tallinna suurim eeslinn. Tegu on ka ühe vanima Tallinna eeslinnaga, see oli kalurite, mündrikute, lootside asula, mis paiknes loode pool vanalinna Tallinna lahe kõrgel rannikul.
Enamik elanikes oli pärit maalt lahkudes linna vabamaid olusid otsima. Kalamaja lähedal asuv sadam andis paljudele sealsetele elanikele head teenistust. Asukohana tugeva Tallinna linnamüüri läheduses ja Tallinna sadamas olevate sõjalaevade kaitse all oli see märksa turvalisem paik kui teised Tallinna eeslinna osad.
Eeslinnadel, sh Kalamajal oli omapärane vahendajaroll linna- ja maarahva vahel, nii majanduse- kui ka kultuurielu mõttes. Eeslinnad kujunesid eesti maakultuuri ja saksa linnakultuuri omapärase sünteesi kohtadeks.
Kalamaja nime saamisloo ümber on mõnedki legendid. Küll olevat seal elanud üks naine nimega Kala-Mai, kes teistest veidi jõukam olevat olnud, siis jälle arvatakse, et vanimad sealsed elanikud kandnud perekonnanimesid Tursk, Räim ja Haug.
Kõige tõenäolisemaks nime saamise looks peavad ajaloolased, et praeguse Suur-Patarei tänava ümbruskonnas asusid juba muinasajal ümberkaudsete külade kalameeste ajutiselt kasutatavad hooned. Esimesed kirjalikud viited piirkonna asustusest pärinevad 1374. aastast. Jutt on praegusest Kalamajast veidi loode poole jäävast Hundipea nukast. Pole kahtlust, et sel ajal oi Kalamajas hoonestus juba ammu olemas.
Keskaeg Kalamajas.
Keskajal elasid Kalamajas eelkõige kalurid. Nad olid koondunud paatkondadesse, alludes elanike seast valitud vanemale ehk oldermannile. Kalurid olid kohustatud oma saagi nii suvel kui ka talvel värskelt turule viima, neil oli aga keelatud kariloomi pidada, sest heinategu oleks suvisel suurpüügi ajal kalastamist takistanud. Sõjaohu korral laienes väeteenistuse kohustus ka Kalamaja elanikele, kuigi on märgitud, et ega nendest häid sõjamehi ei olnud.
1527. aastal oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist, enamik majaperemehi elatus kalapüügist. Lisaks elumajadele asus sel ajal seal ka määratu hulk kõrtse, põhjuse selleks andis sadama lähedus.
Keskaja Kalamaja piirid erinesid tunduvalt praegustest. 16. sajandil kuulusid Kalamaja alla ka vahetult linnamüüri taga paiknenud alad, ka Suure Rannavärava ees olev nn Roosiaed, millest oma kroonikas kirjutab Kalamajast pärit Balthasar Russow. Selles aias asus imepärane suur laiavõraline pärnapuu, mille all lauldi ja tantsiti, kui saadeti kaubaselle merele. Muinasaegne sadam asus tõenäoliselt Suure Rannavärava ja praeguse Tallinna elektrijaama vahelises lahesopis.
Rootsi aeg.
Liivi sõja algaastatel põgenes suure linna turvaliste müüride lähedusse Vene vägede röövkäikude eest rohkesti talupoegi. Rootsi aja alguseks loetakse 6. juunit, 1561. aastal, mil Tallinna raad ja linna kodanikkond vandus Rootsi kuningale truudust, et seeläbi abi saada vastuseisuks Vene survele Liivi sõjas. Rootsi aeg kestis ligi 150 aastat, algas see aga Rootsi sõjaväelaste sissetoodud taudiga, mille tulemusena hukkus tuhandeid Tallinna elanikke.
1570. aastal ehk vaid üheksa aastat hiljem koondus Tallinna alla suurearvuline Vene sõjavägi Ivan IV vasalli hertsog Magnuse juhtimisel. Et mitte jätta Vene vägedele head tugipunkti, andis raad korralduse põletada Kalamajas 200 elumaja, hiljem põletati ka strateegilistel kaalutlustel Kalamaja kirik. Pärast venelaste lahkumist taastati osa Kalamaja hoonestust. Mõni aasta hiljem ilmusid Vene väed veelkord ning põletasid ja kiskusid maha kalameeste vahepeal taastatud majad, kuid seekord piirduti vaid rüüstamisega.
17. sajandi alguses kannatas Kalamaja mitmete katkuepideemiate all, mis eelkõige toodi sisse Rootsist. Vaatamata sellele laienes ja arenes Kalamaja jõudsalt. Eeslinn asus sadama läheduses ja seetõttu oli seal enneolematult palju kõrtse, paljudes nendes oli võimalik ka ööbida. Linna väravad suleti üsna varakult ja nii pidid paljud õhtul Tallinna jõudnud inimesed ööbima näiteks just Kalamajas.
Elumajad olid küllalt väikesed, sageli ilma aiata, neid võiks nimetada hüttideks või hurtsikuteks. Kuigi ka eeslinnades oli võimalik üpris rikkaks saada, ei vastanud hoonete suurus tolleaegsete Kalamaja elanike jõukuse astmele. Kapitaalsemate majade ehitamine väljapoole linnamüüri oli militaarsetel kaalutlustel keelatud.
Tolleaegset Kalamaja miljööd on rohkesti kasutatud Jaan Krossi romaanis "Kolme katku vahel".
Suuremad Tallinna kindlustustööd algasid 17. sajandi lõpus jõudes ka Kalamaja maa-alale. Hakati rajama muldkindlustusi ehk bastione, selleks lõhuti maha õitsvad aiad ja suvemajakesed Suure Rannavärava juures.
Kalamaja piirkonda jääv Skoone bastion valmis 20 aasta ehitamise tulemusena ning nõudis kõigi ehitiste lammutamist 270 meetri ulatuses kindlusest. Eeslinnad olid aga endiselt kindlustamata ja 1710. aastal, kui Vene väed Tallinna alla jõudsid, käskis Eestimaa asekuberner suure osa eeslinnadest, sh enamik Kalamaja hoonetest põletada. Sama aasta septembris linn alistus Vene vägedele ning Rootsi aeg oli lõppenud.
18. sajandi algus – 19. sajandi lõpp..
Kalamaja kiire arengu 17. sajandi lõpus katkestas Põhjasõda. Järjekordselt levis kulutulena katk, mis ka hävitas enamiku eeslinnade elanikest, võttis 70 aastat, enne kui Tallinna rahvastik taastus.
Kalamaja elanike arv kasvas aga märksa kiiremini kui mujal, sest ehitati sõjasadamat ja seda Peeter I käsul. Tööst võttis algul osa tuhandeid Vene sõjaväelasi, see aga tähendas uute elumajade ehitamist. Sadama kindlustamiseks rajati Kalamaja piirkonda mitu patareid – hilisemate nimetuste järgi: Läänepatarei ja Topeltpatarei, lisaks ehitati vahtkonna maja ja püssirohukelder.
Linna garnisoni jaoks rajati 1732. aastal Kalamajja, praeguse Soo, Väike-Laagri, Suur-Laagri ja Vana-Kalamaja tänava vahele Feodor Stratilati kirik. Praeguse Soo 28 piirkonnas asus enne selle kiriku ehitamist suur puurist, mis olevat tähistanud omaaegse katoliku kiriku asukohta, kiriku ümber oli suur lage plats, seal võis paikneda kalmistu. Ehitatud kirik ei töötanud kuigi kaua, küll aga kasutasid Pühavaimu ja Mihkli kirik sealset matmispaika. 1780. aastal ehitati Kalamaja kalmistule väravatorn, mis on säilinud tänapäevani.
Seoses uue seadusega, mis keelas matmise kirikutesse ja nõudis kalmistu rajamist vähemalt 640 m kaugusele ehitistest, pidid Niguliste kogudused ja Oleviste kogudused leidma oma surnuaiale uue asukoha. Uus kalmistu otsustati rajada Koplisse, see mõjutas aga Kalamaja sedavõrd, et oli vaja Nunne värava ja Telliskopli vahele ühendusteed, mis pani aluse praeguse Kopli tänava tekkele, tollal ja ka palju hilisemal ajal kutsuti seda Telliskopli teeks.
18. sajandi lõpul kujunes Kalamaja populaarseks lõbustuskohaks. Tööstusettevõtetest oli tollal Kalamajas suurim Johan Christian Gerneti tellise- ja katusekivitehas.
Kalamaja asend ühelt poolt südalinna ning teiselt poolt sadama lähedal eeldas linnajao jõudsat kasvu. Põhjus, miks ei ole säilinud vanemaid ehitisi selles rajoonis on Tallinna kaitse seisukohta arvestades. Hoolikalt jälgiti, et väljaspoole kindlust midagi kapitaalset ei rajataks. Eranditeks olid sõjakindlused ehk patareid.
Tallinn kuulus sõjakindluste nimekirja. 19. sajandi 20–30ndatel aastatel ühendati kaks patareid ja valmis lõplik ühtne paekivist Topeltpatarei, mille merepoolne müür oli 7 jalga paks. Hoone võlvitud ambrasuuridest vaatas välja 43 suurtükki. Samal perioodil valmis ka Kaitsekasarmu, mida algul kasutati küll eluruumidena, kuid seda vaid tänu rahuajale.
Krimmi sõja ajal märtsis 1854. lammutati Kalamajas majad ja ehituskrundid veeti puhtaks. Strateegilistel kaalutlustel õhiti Topeltpatarei, Kaitsekasarmu aga suutis mahutada sel ajal üle 100 suurtüki. Krimmi sõja järgselt aga sai Venemaa aru, et Tallinna taolised kindlused on oma aja ära elanud ja Tallinn kustutati 1857. aastal maakindluste nimekirjast ja anti kaks aastat hiljem Eestimaa tsiviilkuberneri käsutusse.
19. sajandi algul asusid Kalamajas rida supelasutusi, kus oli tavalise kümbluse kõrval ka võimalik võtta mudavanne.
Eliitlinnajaoks Kalamaja ei kujunenud. Kuigi 19. sajandi II poolel asus Kalamajas mitu suvemõisat. Seal valitses ka aiandite rohkus.
Pärast Tallinna kustutamist kindluste nimekirjast hakkas Kalamaja järk-järgult muutuma ka tööstuskeskuseks. Näiteks Põhja puiesteel avati Tallinna Gaasivabrik. Rakverest toodi Tallinna ka F.Wiegandi vasksepatöökoda ja Soo tänava ääres asus E. Lausmanni metallitööstus. Suurte tehasehoonete ehitamine mõjutas piirkonna kiiremat hoonestamist. Kohalike mälestuste järgi suitsesid uued tehasehooned kõvasti, seda võeti aga paratamatusena, kuigi maalt linna tulnutel oli sellega raske harjuda. Tööpäevad oli määrati pikad, Wiegandi vabrikus algas tööpäev nt. 6.30 ja lõppes kell 19.00 õhtul. Tööle hilinemise, varem lahkumise või sootuks omavoliliselt puudumine oli karistatav üpris kopsaka rahatrahviga.
Üheaegselt Peterburi–Tallinna raudtee valmimisega ehitati Kalamaja ja Pelgulinna piirimaile suur tehas, mis pidi remontima Balti raudtee vedureid ja valmistama ning parandama vaguneid. Tööstusettevõtet nimetati ametlikult Tallinna Raudtee Peatehased, see oli varustatud tolle aja moodsaima sisseseadega, 1880. aastal töötas tehases juba 500 inimest, mis oli selle aja kohta suur arv.
1890. aastatel ning I maailmasõja eelsel perioodil omandas Kalamaja üldjoontes tänase ilme. See aeg on väga oluline linnajao kultuuriloos, paikkondliku eripära väljakujunemises ja paljus muus.
19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus.
Selle perioodi jooksul rajati enamik praeguseni säilinud Kalamaja hoonestusest, mis mõjutas järgnevatel aastakümnetel ning mõjutab oluliselt praegugi sealset olustikku. Linnaosa kiire kasv seostus Tallinna tööstuse hüppelise arenguga. Seal asusid Volta tehas, Wiegandi, Franz Krulli masinatehas ja paljude teiste tehaste töölised asusid elama Kalamajja, selle tarvis oli vaja aga rohkesti maju ehitada.
Vaatamata jõulisele venestamispoliitikale oli see just see aeg, mil kujunes välje Eesti rahvuslik haritlaskond ja kultuuri traditsioonid.
Kalamajas oli oma släng, mille järgi Kalamaja elaniku kergelt ära tunda võis. Sajandivahetusel oli aga oluline kust üks või teine isik pärines või elas.
1899. aasta kevadel alustati praeguse Tööstuse tänava äärde elektrotehnikatehase "Volta" ehitamist. Kogu "Volta" ametnikud olid sakslased, odavat füüsilist tööd tegid peamiselt aga maalt linna tulnud noormehed. 1910. aastast alates hakkas "Volta" saama suuri sõjalisi tellimusi, see andis tõuke tehase jõudsale laienemisele, hiljem mindi täiesti sõjaliste tellimuste täitmisele.
Kalamaja piirkonna tööstuse kiiret kasvu soodustas heade ühendusteede rajamine.
Kalamaja miljöö muutus oluliselt seetõttu, et uued ehitised ei olnud enam ühekorruselised, ühele perekonnale mõeldud elamud, vaid kahekorruselised üürimajad. Nende ehitamine oli tulus ning mitmel pool lammutati vaid paarkümmend aastat vanu ühekorruselisi puumaju, et nende asemele kahekorruselisi ehitada. Kalamajas olid levinud kõrged plankaiad ning nendest veelgi kõrgemad väravad. Tavaliselt olid väravad 2,5–3 meetri kõrgused, mõnikord veelgi kõrgemad. Võrreldes hilisemaga peeti seal rohkesti loomi, kaugemad kvartalid meenutasid täielikult küla. Nt. mälestustes on märgitud, et üks sealne majaomanik olevat praeguse "Volta" maa-alal hobuseid pidanud vedades nendega Lasnamäelt Tallinna ehitustele paekive.
1913 ehitati Tallinna Elektrijaam, osa Kalamajast lülitati üsna pea pärast selle valmimist elektrivõrku. Esimesed petrooleumivalgustid paigaldati Kalamajja 1879. aastal. Samal ajal rajati ka esimene kanalisatsioon Kotzebue tänava piirkonda, enamik maju ühendati aga kanalisatsiooniga alles selle sajandi algul. Umbes samal ajal ühendati Kalamaja hooned linna veevõrguga. Oluline muudatus oli teede sillutamine munakividega
1915. aastal avati esimene trammiliin, algul oli see üherööpmeline ja a> nurgal oli trammi ümberpööramise koht. Tookord olid need veel aurutrammid, mis tegid hirmsasti müra. Algul köeti neid kivisöe ja hiljem puudega, siis oli aga Kopli tee liiklemise ajal sädemeid täis ning tuul kandis neid ka majadeni.
Sajandivahetusel jätkas Kalamajas tegevust mitu varem rajatud kümblusasutust, kus sai muuhulgas nautida ka merevee protseduure.
Vabadussõja aeg.
Sõjaministeerium kasutas Patarei kasarmute linnapoolseid keldriruume ladudena. 1919. aasta juulis anti pooleldi tühjad kasarmud valitses otsusega üle Kohtuministeeriumile. 1. maist 1920 toodi Toompealt sinna arestimaja ning Krimmi sõja aegset patareid hakatigi nimetama Arestimajaks. Ruumide kordaseadmisel kasutati vange. Keskvangimaja väljaehitus kestis 5 aastat, kuigi ümberehitustööde käigus asutus juba tegutses. Endiste Patarei kasarmute ümberehitamise tingis asjaolu, et Pääsküla vangilaager oli ülekoormatud ning vajas suurt remonti. Nimetatud hooned aga sobisid imehästi vanglaks. Oma algaastatel ei olnud Keskvangla kuigi kindel kinnipidamiskoht, 1921. aasta jooksul põgenes näiteks 16 vahialust.
1920. aastad.
1920ndatel aastatel hakati tõsiselt tähelepanu pöörama linnaosa heakorrale ja koostati isegi korrastamise eelarve. Muuhulgas süvendati sadam ja ehitati uhke Kalasadama hoone. Seoses sellega pidid siinsed paadialused lahkuma oma tagasihoidlikest ulualustest ja ümber asuma.
Pärast sõda võitles Kalamaja politsei piirituse salakaubitsemisega. See oli aeg, mil Kalamajas varjas end riigipööraja Jaan Anvelt pärast 1. detsembri 1924 aasta riigipöördekatse nurjumist, samuti mitmed vene monarhistid.
Juba tsaariajal oli Kalamaja eripära militaarasutuste rohkus. Ka pärast Vabadussõda jäeti Eesti Kaitseväele sinna suuri maa-alasid, kus tegutseti väga aktiivselt.
Kalamaja oli 1920. aastatel ka üks tähtsamaid Tallinna tööstuspiirkondi. Üks suuremaid ettevõtteid seal oli Franz Krulli masinatehas, samuti tegutses Peetri tehas ning tema ruumides E. Jürgensi Laki- ja Keemiavabrik, AS Ilmarine, samuti Volta tehas, mille hiilgeajad olid siiski läbi ning ta oli sunnitud 1926. aastal jätkama Eesti Elektrimasinate Ehituse AS-i nime all. Kalamajas oli palju väiksemaid vabrikuid, nt. šokolaadivabrikud "Renomee" ja "Soliid", tikuvabrik "Lendra", metallitööstus "Aivaz", trikoo-, pitsi- ja suitsuvabrik "Oskar Kilgas" jt.
Kalamajas kasvas väga palju lapsi. Oli maju, kus elas 20–30 last. Tegeleti aktiivselt spordiga, koonduti mitmetesse huviala ühingutesse ja oldi üldse tööväliselt aktiivsed. Kalamajas elas palju tol ajal mainekaid ja tuntud Tallinna elanikke.
1930ndad aastad.
Käesoleva kümnend kujunes soodsate arengutingimuste tõttu Eesti senise arengu tipuks. Eriti terava kontrasti moodustas see aeg järgnevate aastakümnetega, kui majandus- ja kultuurielus, samuti näiteks heakorra, linna väljaehitamise strateegia, linnapildi kujundamise, inimestevaheliste suhte jm. Vallas toimus kiire devalveerumine ning lähenemine nõukogude keskmisele tasemele.
Kalamaja 68 ha. Suuruses linnajaos asus 1937. aastal 541 krunti. Keskmiseks krundid suuruseks 1274 m2, hooneid oli seal tollal 1429, neist elumaju 829.
Tänavad olid puhtad ning hooned värskelt värvitud, jätkus Kalamaja väljaehitamine. 1930-ndate keskel rajati park, kus praegu asub Salme Kultuurikeskus. Selle ümber olevad majad pärinevad samuti sellest ajast – valdavalt korralikud kivitrepikojaga puumajad. 1930-ndatel loodi suurem osa praegu eksisteerivast tänavavõrgust. Kaua ei tohtinud ehitada kolmekorruselisi puitmaju ja juba valminud hoonetes keelati viimasele korrusele korterite rajamine, alles 1938. aastal lubati erandkorras korterite ehitamine kolmandale korrusele. 30-ndatel alustati ka linnaosa tänavate asfalteerimist.
Enamus Kalamaja maa-alast oli eraomand ja kinnistatud, suur osa oli aedade all, s.h. iluaiad ja viljapuuaiad. Majade ümber asusid suured hoovid ja enamasti mitmesugused abihooned. Enamasti oli krundil rohkem kui üks elumaja. Elamud olid väga erineva suurusega, üllatavalt palju leidus väga väikese pindalaga maju.
Kalaranna keskne ja olulisim koht oli loomulikult Kalasadam. Tegemist oli Eesti suurima kalasadamaga, mida pidevalt kasutasid Naissaare, Prangli, Paljassaare ja Viimsi poolsaare kalurid. Kalarannast sai tol ajal linnelanik paate laenutada ja seejärel lahel sõita. Jaanipäeva ajal oli traditsiooniline tule tegemine merele, et siis linnaosa elanikud selle ilu kaugemaltki nautida saaksid.
Üks tolleaegse politsei ülesanne oli võitluse heakorra ja puhtuse eest ning ehitusnormide rikkumise vastu. Tolleaegsete eeskirjade järgi tuli Kalamaja tänavaid iga nädal mitte ainult pühkida, vaid ka veega kasta, talvel kõnni- ja autoteed lumest puhtana hoida. Öösel sadanud lumi pidi enne tööpäeva algust olema kuhja kühveldatud ning hiljemalt kolme ööpäeva jooksul ära veetud.
Põliselanike mälestuste järgi Kalamaja elanikud ei pidanud kartma mingit hirmu isegi siis, kui tuli liikuda üksi öösel mööda kõrvalisi tänavaid.
1940. ja 1950. aastad.
1939. aasta septembris algas II maailmasõda ja vaid kuu pärast seda vastavalt baaside lepingule toodi Eestisse algselt 25 000 Nõukogude sõjaväelast. 1940. aasta juunis toodi täiendavalt 80 000 punaväelast. Seoses rohkemaarvulise Nõukogude sõjaväe saabumisega pidi Eesti sõjavägi neile ruumid vabastama ning asuma ise telkidega suvelaagritesse või ajutistesse ruumidesse, nt koolimajadesse. Suureks koormuseks ka Kalamajas sai punaväelaste majutamine. Riigikaitse sundkoormatiste seaduse järgi kohustati lühikese aja jooksul kümnetest parematest Tallinna majadest elanikke lahkuma ning need majad Nõukogude sõjaväevõimudele korralikus seisukorras üle andma. Kalamajas tühjendati sel viisil üpris palju maju. Osa nendest majadest anti hiljem tagasi. Eestist lahkus 1939–1941 palju baltisakslasi Saksa poolt vallutatud Poola aladele, umbes 450 nendest Kalamajast.
1941. aasta 28. augustil vallutasid Saksa väed Tallinna – Vene okupatsioon asendus Saksa omaga. Kalamaja tabasid mitmed mürsud ja pommitamine 1943. aastal, ning 1944. aasta 9. märtsi pommitamine hävitas praktiliselt kogu Kotzebue ja Kesk-Kalamaja tänava ning palju hooneid ümbruskonnast.
1944. aasta septembris algas evakueerimine Tallinnast ja majandushoonete hävitamine. Nendel päevadel põgenes uute Nõukogude repressioonide kartuses Eestist umbes 70 000 inimest, nende hulgas mitusada inimest Kalamajast – nimekaid teadlasi, kirjanikke, kultuuritegelasi, haritlasi jne.
1945. aastal moodustati Kopli rajoon, mille koosseisu kuulus ka Kalamaja. 1946. aastal nimetati Kopli rajoon ümber Kalinini rajooniks. Muudeti ka ettevõtete, tänavate ja kohanimesid.
Nõukogude sõjaväeosadele anti mitmed maatükid Küti ja Noole ning Suur-Patarei tänavas.
Suurem osa Kalamaja maju natsionaliseeriti, seega uueks majaomanikuks sai linn. Igapäevast heakorda tagasid majavalitsused. Elumajade remontimiseks moodustati Kalinin Rajooni Ehitus- ja Remondikontor (1953. aastal), hiljem kandis see nime Kalinini rajooni Ehitus- ja Remondivalitsus.
1962. aastal tuli Robert Nermani teatel korraldus puhastada Kalamaja kalmistu pargiks, sellega alustas ülesande saanud tehas "Volta" 1964. aastal.
Tänapäeval on Kalamaja kujunenud populaarseks elukohaks kunstiinimestele.


Kopli.
Kopli Tallinna ja Põhja-Tallinna linnaosa raamis
Kopli on asum Tallinna loodeosas Kopli poolsaarel. Kopli, Paljassaare ja Tallinna lahe vahel.
Asumi elanikkond ja territoorium.
Halduslikult kuulub Kopli Põhja-Tallinna linnaossa. 1. juunil 2011 oli Rahvastikuregistri andmetel Kopli asumis 7138 elanikku. 1. juunil 2012 oli Kopli asumis 7094 elanikku.
Kopli asum piirneb kirdes Paljassaare, kagus Sitsi ja lõunas Pelguranna asumiga.
Kopli asumi tänavad.
Alasi tänav, Amburi tänav, Ankru tänav, Kaevuri tänav, Kaluri tänav, Ketta tänav, Kilbi tänav, Klaasi tänav, Kopli tänav, Kopliranna tänav, 1. liin, 2. liin, 3. liin, 4. liin, 5. liin, Maleva põik, Maleva tänav, Marati tänav, Neeme põik, Neeme tänav, Pelguranna tänav, Sepa tänav, Sirbi tänav, Süsta tänav, Treiali tänav, Uus-Maleva tänav, Vasara tänav.
Ajalugu.
Kopli asum moodustus Kopli poolsaarel, 20. sajandi alguses ehitatud Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Reveli Laevaehitustehase ja Bekkeri laevatehase ümber (Vene-Balti asum ehk Vene-Balti tehase töölisasula ehk Kopli liinid).


Pelgulinn.
Pelgulinn on põhiliselt elamurajoonina kasutusel olev piirkond Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas.
Pelgulinn asetseb Tallinna kesklinnast lääne pool.
Nende nelja asumi summaarne elanike arv oli 30 418 (1. jaanuar 2003). See moodustas 57% Põhja-Tallinna elanike arvust.


Mustamäe.
Mustamäe on Tallinna asum, mis moodustab põhiosa halduslikust Mustamäe linnaosast.
Asum külgneb Kadaka Mäepealse II, Akadeemia, Kadaka II, Kadaka III, Laki I ja Laki II kvartalitega, Siili ja Sääse ning Kristiine linnaosa Järve asumiga, Nõmme linnaosa Rahumäe, Nõmme ja Vana-Mustamäe asumiga.
Mustamäe asumi territooriumi piir kulgeb mööda Tammsaare ja Retke teed kuni Tervise tänavani. Seal ületab piir Tervise tänava ja hakkab edasi kulgema mööda Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala kuni Ehitajate teeni. Pärast viimase ületamist suundub piir edasi piki Üliõpilaste teed, Raja tänavat ja Akadeemia teed, kuni ristub Kadaka teega. Liikudes loode suunal mööda Kadaka teed, ristub asumi piir jälle A. H. Tammsaare teega.
Looduskeskkond.
Mustamäe asub Harku tasandikul, mida lõuna poolt piirab Mustamäe nõlv. Kogu looduskeskkonna paremaks säilitamiseks on sinna loodud Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala.
Suuremal hulgal on säilinud asumis looduslik roheala (näiteks Sütiste mets, Kadaka mets ja Tallinna Tehnikaülikooli ümbrus), kus okaspuudest domineerib mänd. Lisaks on rajatud linnaparke (Männipark ja Lepistiku park).
Paljud pinnaveekogud on linnaosa ehitustegevuse käigus suunatud kanalisatsioonisüsteemi. V mikrorajoonis on säilinud Lepasalu allikad, ajaloolise Mustjõe oja lätted.
Asumi tänavad.
Tänavad, mis asuvad Mustamäel või läbivad asumit (seisuga 3. juuni 2011): Akadeemia tee, Ehitajate tee, Herilase tänav, Kadaka tee, Keskuse tänav, Lepatriinu tänav, Mustamäe tee, Männiliiva tänav, Raja tänav, Retke tee, Sõpruse puiestee, Juhan Sütiste tee, A. H. Tammsaare tee, Tervise tänav, Eduard Vilde tee ja Üliõpilaste tee.
Eesti kultuuris.
Mustamäe tuntuimaks kajastuseks eesti kirjanduses peetakse Mati Undi romaani "Sügisball". Muusikas on tuntud helilooja Avo Tamme "Mustamäe valss" (1971, sõnad Heldur Karmo).
Mustamäel on antud välja mitut ajalehte. 1994-2000 ilmus Mustamäe Haigla Teataja, 1994. aastast üllitab Mustamäe linnaosa valitsus ajalehte Mustamäe ja 2000. aastast OÜ Ajaratas Mustamäe linnaosa halduskogu ja linnaosa valitsuse venekeelset ajalehte Мустамяэ. 2010. aastast annab Eesti Keskerakonna Mustamäe piirkond välja ajalehte Mustamäe Ekspress.


Kurt Cobain.
Kurt Donald Cobain (20. veebruar 1967 Aberdeen, Washingtoni osariik, USA – u 5. aprill 1994) oli Ameerika Ühendriikide laulja, laulukirjutaja ja kitarrist ning ansambli Nirvana liige.
Lapsepõlv.
Juba varases eas märgati tema joonistamisannet. Enne vanemate lahutust kirjutas ta seinale,Vihkan ema, vihkan isa, isa vihkab ema, ema vihkab isa, see teeb lihtsalt kurvaks." Tal oli häbi koolikaaslaste ees, kellel olid pealtnäha täiuslik perekond. Pidev kolimine tähendas ka koolivahetust, mis raskendas suhete loomist. Ta tõmbus endasse, koolikaaslesed ei mõistnud tema huvi muusika ja kunsti vastu. Sportlastest klassikaaslased pidasid teda naiselikuks eelkõige kasvu ja tema loomingulisuse osas. Kunstiõpetaja oli Kurti töödest vaimustuses.
Kirjandus.
Üheks tema huvideks oli kirjandus. Ta istus tihti raamatukogus. Ka koolis luges ta kas või selleks, et keegi teda ei tülitaks. Ta nimetas enda lemmikute seas Samuel Becketti, Charles Bukowsky,,kõik, kelle nimi algab B-ga". Sammuti pidas ta lugu filosoofiast. Umbes neljateistkümne aastaselt hakkas Kurt luuletusi kirjutama, enda sõnutsi ei võtnud ta seda üldse tõsiselt. Luule oli enamasti abstraktne ja midagi erilist ta oma loominguga öelda ei tahtnud.
Muusika.
Kurt avastas pungi kui ajakiri "Creem" hakkas kirjutama Sex Pistolsi USA kontsertidest, kuhu 11.aastane poiss ei pääsenud. Esimesed albumid olid bändidelt Devo ja Oingo Boingo. Tema tuttav Melvinsi Buzz Osbornei laulja ja kitarrist Buzz Osborne lindistas tuntumate punkbändide loomingut, sealhulgas Black Flag, Flipper. Kurti häiris Led Zeppelini ja Aerosmithi juures nende seksistlik hoiak. Lapsepõlves kuulas ta tihti The Beatlesi, sooviks olla John Lenno trummidel. Ta võttis kitarritunde, et õppida selgeks AC&DC lugu "Back In Back", see oli piisav, et luua ise lugusid. Sel hetkel mõjutasid teda Led Zeppelin ja suuresti Black Sabbath. Oma esimese elektrikitarri soetas Kurt viieteistaastaselt. Teistel andmetel neljateistkümne aastaselt onu Chuckilt kingitusena koos väikse võimendiga.
Viimase kooliaasta jooksul lävis Kurt seltskonnaga, kes olid tema arvates ajulagedad, kuid vähemasti kuulasid nad rocki. Melvinsi Buzz Osbornei proovides käies avaldas ta soovi bändiga liituda. Kurt vihastus ja sellest ei sündinud midagi. Punkarina ei tundnud ta vajadust tõusta rockstaariks - ta tahtis lihtsalt bändi teha. Kurt visati enne kooli lõpetamist välja, tema elu täitsid muusika, logelemine, joomine, kanep ja sekka ka muid aineid.
1985.aastal lõi Kurt oma esimese bändi nimega Fecal Matter. Liikmeteks olid Dale Crover basskitarril ja Greg Hokanson trummidel. See oli suurepärane võimalus, et oma lood ette kanda. Esimesel demol oli seitse lugu. Tasapisi hakkas bändikaaslaste huvi vaibuma, bänd läks laiali. Lavale astus Kurt esmakordselt GESCCO Hallis koos Dale Croveri ja Buzz Osbornega, kandes purjuspäi ette oma luuletusi.
Narkootikumid.
Kurt tarbis alates keskkoolist ka peale kanepi erinevaid aineid. LSD kõrvalt jõudis ta heroiinini, mis oli Aberdeenis üldiselt väheesinev. 1985.aasta suvel tutvus Kurt kohaliku narkodiileri Gruntiga, kes teda esimest korda süstis. Tema iidoliks oli Iggy Pop. Heroiin leevendas Kurti viha ja maailmavalu, viis ta eufooriasse, mida tema elus harva esines. Hiljem selle tarbimisest rääkides on ta välja toonud kroonilise kõhuvalu. Kurt Cobain on öelnud,Ma ise tahan seda. See on mu vaba valik. Kontsertide lõppedes ma süstin end. Ma olen jõudnud nii kaugele, et teen endale 100-dollarilisi süste ja vaevalt tunnengi neid. Kõik need viis aastat, kui mul see kõhuvalu oli, tahtsin ma surra ja tihti ma peaaegu tegingi seda. Ma ei läinud õnneks nii kaugele, sest mulle tundus, et enesetapuks peaks olema mõjuvam põhjus kui kõhuvalu. Nii ma võtsingi sisse kõike, mis ette juhtus. Samas ei võtnud ma heroiini kunagi, kui ma olin purjus. Heroiini alkoholiga segades sa sured. Pole mingit võimalust ellu jääda. Mõne mu tuttavaga on nii juhtunud. Ma loen tänapäevani ajakirjandusest igasugust jama sellest, kuidas Kurt Cobain on närvihaige narkomaan, kes vihkab kõike, sealhulgas ka iseennast. Tegelikult pole ma kunagi õnnelikum olnud kui praegu!."
Nirvana.
Enne, kui nimeks võeti Nirvana, võis bändi esinemas näha ka selliste juhuslike nimede all nagu Ted Ed Fred, Pen Cap Chew, Throat Oyster, Windopane, Stiff Woodies ja Bliss.
1993.aastal albumi ilmumise ajal käis tähelepanust tüdinenud laulja T-särgiga, millel seisis,How Are You, New Album?" (,Kuidas läheb, uuel albumil?"). Kurt nõudis 75% Nirvana sissetulekutest endale, selle ta ka sai.
Eraelu.
24. jaanuaril 1992 Kurt Cobain abiellus laulja Courtney Love'iga Wakikis, Hawaii saarel. Peatselt pärast seda said alguse esimesed lahkhelid. Kuue kuu pärast sündis tütar, kelle nimeks sai Frances Bean. Kurt olevat nii abielludes kui ka lapse sündides erinevate ainete mõju all. Courtneyid kahtlustati raseduse ajal narkootikmide tarbimises. Ta küll tunnistas narkootikumide tarbimist, väites, et jätis selle koheselt kui kuulis rasedusest. Nirvana liikmed lootsid, et ka Kurt jätab narkootikumid sinna paika ja pühendub perekonnale. Seda ta mõneks ajaks tegigi. 1993. juulis doseeris Kurt narkootikumidega üle ja oleks äärepealt surnud, kui Courtney teda päästnud poleks. Courtney ähvardas lahutuse sisse anda, kui Kurt end narkootikumidest ei võõruta. Kurt otsustas vabatahtlikult minna taastusravi asutusse, kuid ta ei püsinud seal kaua, ning põgenes. Märtsi alguses, 1994. aastal astus Nirvana viimast korda üles. Nädal peale seda langes Kurt koomasse. Põhjuseks üledoos, kuid seekord üritas ta endalt elu võtta. Kirjas Courtneyle seisis,,Sa ei armasta mind enam. Pigem suren kui elan üle teise lahutuse." Teise lahutuse all pidas ta silmas vanemate lahutust. Peale 20 tundi koomas olekut, kirjutati ta haiglast välja.
Surm.
Kurt Courtney algatusel kuulutati Kurt 4. aprillil 1994 tagaotsitavaks. Peatselt pärast seda palgati eradetektiiv. 8. aprilli hommikul 8:40 leidis elektrik garaažipealsest toast Kurt'i laiba. Tegu oli enesetapuga (püstolilask), millest oli möödas ligi 24 tundi. Ta jättis kirja, mille ta pühendas peamiselt väljamõeldud lapsepõlve sõbrale Boddahle, Courtneyle ja oma tütrele Frances Beanile. Wendy O'Connoril, Cobaini emal oli eelaimdus, et poeg leitakse surnuna. Wendy sõnas: "Nüüd ta on läinud ja ühinenud selle totra klubiga", vihjates rock-staaridele nagu Jimi Hendrix, Janis Joplin ja Jim Morrisoni varasemale surmale. Kurt suri 27-aastaselt.


Metsatöll.
Metsatöll on Eesti folk metal ansambel ning enamik nende laulusõnadest on inspireeritud eestlaste muistsest vabadusvõitlusest. Ansambli nimi on vana eufemism sõnast hunt ning enamik Metsatölli laule on tihedalt seotud hundi kujuga.
Ajalugu.
Markus Teeäär (Markus "Rabapagan") on üks bändi asutajaliikmeid
Metsatöll alustas tegevust 1999. aasta 24. veebruaril kolmeliikmelisena (Markus – vokaal, kitarr, Factor – trummid, Andrus – bass) ning toona esitati eepilisi "heavy metal"-lugusid mõningate mõjutustega Eesti folkloorist. Samal aastal ilmus ka nende debüütalbum "Terast, mis hangund me hinge".
2000. aastal ühines ansambliga Lauri Õunapuu ehk Varulven, kes seni oli aegajalt ansambliga koostööd teinud ja nende tegemisi jälginud. Varulven oli iseseisvalt õppinud mitmeid muinaseesti pille ning koos teiste bändiliikmetega leiti, et metal ja Eesti folkmuusika sobivad ideaalselt kokku. Nii ongi Metsatöllu muusika üha enam ja enam läbi põimunud Eesti regilaulust ja rahvaviisidest.
2001. aastal lahkus senine bassimängija Andrus, kes leidis, et ansambliga kaasnev koormus oli liiga suur ning otsustas selle asemel hakata tegelema sooloprojektidega. Paar kuud hiljem leiti uus bassimängija, kelleks oli Raivo Piirsalu ehk KuriRaivo.
2002. aastal avaldas Metsatöll singli "Hundi Loomine" ning sellele tehti ka video (režissöör Liina Paakspuu). "Hundi Loomine" leidis palju erakordselt positiivset vastukaja kohalikus meedias ning palju hakati rääkima eestlusest, inglise keele mõjudest ja folkloorist.
2004. aasta algul pühendas senine trummar Factor end täielikult teadusele ja tema asemele tuli Atso. Sama aasta lõpus ilmus album "Hiiekoda", mille võtsid äärmiselt positiivselt vastu nii metal-muusikat kuulavad inimesed kui ka teised.
2005. aastal andis Metsatöll välja uuenduse albumist "Terast, mis hangund me hinge" pealkirjaga "Terast, mis hangund me hinge 10218". Seekordsel albumil kasutati tunduvalt rohkem rahvapille ning see tehti ka professionaalsemal tasemel.
2008. aastal sõlmis Metsatöll lepingu Soome plaadifirma Spinefarm Records'iga. Samal aastal ilmus bändi neljas album "Iivakivi".
2010. aastal ilmus viies album "Äio", mis oli esimene Spinefarms Records'i kaubamärgi alt tulnud Metsatölli üllitis. Lood salvestati koos Eesti Rahvusmeeskooriga (RAM).
Seriaalis Tuulepealne maa kasutati tunnusmuusikana laulu "Oma laulu ei leia ma üles".


Mac Wilkins.
Mac Wilkins (õieti Malcolm Maurice Wilkins; sündinud 15. novembril 1950 Eugene'is Oregoni osariigis) on USA endine tippkettaheitja, olümpiavõitja 1976.
Olümpiamängudel.
1976 olümpiavõitja (67.50)
1984 hõbemedal (66.30)


Luule.
Poeesia ehk luule on värss- ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses.


Juri Sedõhh.
Juri Sedõhh (sündis 11. juunil 1955 Novotšerkasskis) on Nõukogude Liidu kergejõustiklane (vasaraheitja). Kahekordne olümpiavõitja (1976, 1980) ja maailmameister (1991).
Olümpiamängudel.
1976 olümpiavõitja (77.52)
1980 olümpiavõitja (81.80)
1988 hõbemedal (83.76)
Maailmameistrivõistlustel.
1983 hõbemedal (80.94)
1991 maailmameister (81.70)
Euroopa meistrivõistlustel.
1978 Euroopa meister (77.28)
1982 Euroopa meister (81.66)
1986 Euroopa meister (86.74 MR)
Välislingid.
Sedõhh, Juri
Sedõhh, Juri


Sara Simeoni.
Sara Simeoni (sündis 19. aprillil 1953 Rivoli Veroneses) on Itaalia kergejõustiklane (kõrgushüppaja), 1980. aasta olümpiavõitja.
Olümpiamängudel.
1976 hõbemedal (1.91)
1980 olümpiavõitja (1.97)
1984 hõbemedal (2.00)
Euroopa meistrivõistlustel.
1974 pronksmedal (1.89)
1978 Euroopa meister (2.01)
1982 pronksmedal (1.97)
Euroopa sisemeistrivõistlustel.
1977 Euroopa meister (1.92)
1978 Euroopa meister (1.94)
1980 Euroopa meister (1.95)
1981 Euroopa meister (1.97)


Erik Pommerist.
Erik Pommerist ("Erik av Pommern" või "Erik af Pommern"; norra Eirik III; rootsi Erik XIII; taani Erik VII; umbes 1382 – 16. juuni 1459) oli Kalmari uniooni ja Rootsi kuningas 1396–1439, Norra kuningas 1389–1442 ning Taani kuningas 1412–1439. Erik oli Taani kuninganna ja Kalmari uniooni looja Margrete I õetütre poeg. Tema isa oli Pommeri hertsog Vratislav.
Erik oli suguluses nii Norra, Taani kui ka Rootsi valitsejadünastiatega, mistõttu sobis ta legaalselt ideaalselt nende kolme riigi ühismonarhiks. Kuni 1412. aastani valitses Kalmari uniooni tegelikult aga tema vanatädi Margrete, Erik oli reaalselt kuningatiitliga kroonprints.
Tema iseseisev valitsemine oli suhteliselt edutu, ta mässis Põhjamaad sõtta Holsteini hertsogitega, et saada endale Jüütimaa lõunaosa. Saksa-Rooma riik küll tunnustas teda kogu Jüütimaa valitsejana, ent Holsteini hertsogid mitte. Reaalselt see sõda talle edu ei toonud ning kurnas vaid riigi majandust.
Tema saamatu välispoliitika jätkus ka peale seda sõda ning lisaks sellele ei suutnud Erik maha suruda ka Rootsis üha laiemalt levivaid sisepingeid. 1434 algas seal Engelbrekt Engelbrektssoni mäss, misjärel ta 1439 nii Taani kui ka Rootsi troonilt kukutati. Erik tõmbus tagasi Gotlandile, kus ta kuni 1448. aastani tegelikult valitses. 1442 eemaldati ta ametlikult ka Norra troonilt, kuid tema järglane Kalmari troonil, Christoffer von Wittelsbach, ei suutnud temaga Gotlandi tagastamise osas kokkuleppele jõuda. Ainult Norra troonile ennistamisest Erik keeldus, soovides tõusta taas kõigi Kalmari uniooni riikide valitsejaks. 1448, kui Christoffer suri, suutis tema järglane, Oldenburgi Christian, saavutada Erikuga kokkuleppe, millega too andis Christianile ka Gotlandi ning lahkus Pommerisse. 1449–1459 valitses ta seal Stolpi hertsogkonda.


Derartu Tulu.
Derartu Tulu (sündis 21. märtsil 1972 Bejokis) on Etioopia kergejõustiklane (5000 m, 10 000 m ja maraton). Kahekordne olümpiavõitja (1992, 2000) ja seitsmekordne maailmameister.
Olümpiamängudel.
1992 olümpiavõitja 10 000 m (31.06,02)
2000 olümpiavõitja 10 000 m (30.17,49)
2004 pronksmedal 10 000 m (30.26,42)
Maailmameistrivõistlustel.
1995 hõbemedal 10 000 m (31.08,10)
2001 maailmameister 10 000 m 31.48,81)
Krossijooksu maailmameistrivõistlused.
1995 maailmameister pikemal distantsil
1997 maailmameister pikemal distantsil individuaalne ja meeskondlik
2000 maailmameister pikemal distantsil ind. ja meeskondlik
2004 maailmameister pikemal distantsil meeskondlik


Elizabeth I.
Elizabeth I (7. september 1533, Greenwich – 24. märts 1603, Richmond Londoni lähedal) oli Inglismaa ja Iirimaa viimane Tudorite soost monarh, kuninganna 17. novembrist 1558 surmani 1603. aastal. Teda on nimetatud ka neitsikuningannaks (The Virgin Queen), sest ta ei abiellunud kunagi. Elizabeth I oli kuningas Henry VIII ja Anne Boleyni tütar ning Mary I ja Edward VI poolõde. Tema ajal muutus Inglismaa võimsaks mere- ning koloniaalriigiks ja kujunes lõplikult välja anglikaani kirik.
Elizabethi hüüdnimede seas olid ka Gloriana ja Hea Kuninganna Bess'". Ta oli Tudorite dünastia viies ja viimane valitseja. Kuna ta oli Henry VIII tütar, sündis ta printsessina, ent tema ema Anne Boleyn hukati kaks ja pool aastat pärast tema sündi ning Elizabeth kuulutati vallaslapseks. Tema poolvend Edward VI pärandas krooni leedi Jane Greyle, jättes õed pärilusjärjekorrast välja. Tema testament jäeti siiski kõrvale, Jane Grey hukati ning 1558. aastal astus Elizabeth troonile katoliikliku Mary I järel, kelle valitsusajal oli ta ligi aasta vältel vangistatud, kahtlustatuna protestantlike mässajate toetamises.
Elizabeth asus valitsema heade nõuannete toel, ja ta sõltus suuresti oma nõunikest, keda juhtis William Cecil, parun Burghley. Üks tema esimesi tegusid kuningannana oli toetada Inglise protestantliku kiriku rajamist, mille kirikupeaks ta sai. Elizabethi kirikukokkulepe püsis kogu tema valitsusaja ning sellest kujunes tänapäevane anglikaani kirik. Oodati, et Elizabeth abielluks, kuid vaatamata parlamendi korduvatele palvetele ning arvukatele kosimiskatsetele seda ei juhtunud. Selle põhjuste üle on palju vaieldud. Vanemaks kasvades sai Elizabeth oma neitsilikkuse poolest kuulsaks ning tema ümber kujunes kultus, mis leidis väljenduse tollases kunstis ja kirjanduses.
Valitsemises oli Elizabeth mõõdukam kui ta isa ja õed-vennad. Üks tema motosid oli "video et taceo" ("ma näen ega ütle midagi"). See strateegia, mida tema nõunikud kannatamatusega jälgisid, päästis ta mitmest halvast poliitilisest ja abielulisest liidust. Ehkki Elizabeth oli välispoliitikas ettevaatlik ning toetas vaid pooleldi rida ebaefektiivseid, halvasti varustatud sõjaretki Hollandisse, Prantsusmaale ja Iirimaale, sidus Hispaania Võitmatu Armaada purustamine 1588. aastal tema nime igaveseks võiduga, mida sageli peetakse üheks suuremaks Inglismaa ajaloos. 20 valitsusaasta jooksul ülistati teda kui kuldajastu valitsejat ning see kujutelm püsib inglaste seas tänini.
Elizabethi valitsusaega nimetatakse Elizabethi ajastuks. Eelkõige tuntakse seda Inglise draama poolest, mille kuulsaimad esindajad on William Shakespeare ja Christopher Marlowe, ning Inglise meresõitjate poolest, keda esindab näiteks Francis Drake. Mõned ajaloolased on oma hinnangutes siiski vaoshoitumad, kujutades Elizabethi äkilise ja mõnikord otsustusvõimetu valitsejana, kel oli rohkem õnne kui ta väärinuks. Valitsusaja lõpupoole kahandas rida majanduslikke ja sõjalisi probleeme tema populaarsust, kuni paljud ta alamad tundsid ta surmast kergendust. Elizabethi tunnustatakse karismaatilise esineja ning kangekaelse ellujääjana ajal, mil valitsus oli kokku varisemas ning naabermaade monarhid seisid silmitsi sisepoliitiliste probleemidega, mis seadsid ohtu nende troonid. Nii juhtus Elizabethi rivaali, Šotimaa kuninganna Maryga, kelle ta lasi 1568. aastal vangistada ning 1587. aastal hukata. Pärast Elizabethi venna ja õe lühikesi valitsusaegu pakkus tema 44 aastat kestnud valitsus kuningriigile teretulnud stabiilsust ning aitas luua rahvuslikku identiteeti.
Elizabethi noorus oli kuningriigi elus väga kirev ja segane aeg. Kuningas Henry VIII-l ei õnnestunud kuidagi saada meessoost pärijat ning nõnda oli ta 1533. aastal end lõplikult lahutanud nii abikaasast Aragóni Katariinast kui ka katoliku usust. Ta abiellus protestandist Anne Boleyniga, kes oli juba temast rase ning sama aasta sügisel sündiski tütar, kes sai nimeks Elizabeth. Henry kohtles teda kui oma seaduslikku pärijat, ent seda vaid kuni 1537. aastani, mil viimaks sündis tema ainus seaduslik poeg, Edward. Elizabeth saadeti Londonist minema, kuid et ta oli protestant, siis ei saanud temale osaks poolõe Mary saatust, keda pidevalt taga kiusati ning sunniti oma tiitlitest loobuma. Siiski polnud Elizabethi elu turvaline ega igav, sest Edward oli sünnist peale küllaltki haiglane ning Elizabethi võis alati võimaliku troonipärijana arvestada. Enne oma surma määraski Henry ära pärimiskorra, mille kohaselt troon pidi esmalt minema Edwardile, tolle järglasteta surma korral Maryle, seejärel aga Elizabethile. Kui ka Elizabeth oleks järglasteta surnud, läinuks troon Henry õe järeltulijatele.
Henry VIII surma järel sai võimule alaealine Edward VI ning ka teismeeas Elizabeth kisti suurde poliitikasse. Regent Edward Seymouri vend Thomas lootis nimelt Elizabethiga abielluda ning siis ta troonile upitada, saades nii tegelikult kuningaks. Seda ta avalikult siiski välja ei näidanud, propageerides pigem Edwardi ja Jane Grey, samuti võimaliku troonipärija, abielu. Ent kui Thomas Seymour hukati, langes ka Elizabeth põlu alla ning saadeti taas Londonist minema. Hullemast päästis ta ilmselt see, et tema ja uue regendi John Dudley poeg Robert olid lapsepõlvesõbrad ning said omavahel kogu elu väga hästi läbi. Väga tihti, nii enne kui ka pärast troonile saamist, räägiti Elizabethi ja Robert Dudley võimalikust abielust, samuti peeti ja peetakse teda esimese armukeseks.
Kui Edward VI suri ning John Dudley mahhinatsioonide tulemusena sai võimule Jane Grey, hoidis Elizabeth end tagaplaanile, sest oli selge, et rahva enamuse toetus kuulus sel hetkel Maryle. Seda oskas ka viimane hinnata, kui ta mõned päevad hiljem kuningannaks sai, kutsudes Elizabethi tagasi õukonda ning nimetades ta troonipärijaks. Enne oma surma 1558. aastal seadis Mary aga tingimuseks, et Elizabeth peab troonile saamiseks pöörduma katoliku usku.
15. jaanuaril 1559 krooniti ta Westminster Abbeys 25-aastasena Inglismaa ja Iirimaa kuningannaks. Troonile saanud, ei järginud Elizabeth aga Mary juhiseid ning püüdis esialgu kahe religioosse leeri vahel laveerida. Ka tema kroonimisel polnud võimalik aru saada, kas on tegu protestantliku või katoliikliku tseremooniaga. Hiljem kaldus Elizabeth selgemalt protestantismi poole, sest see oli ka tema ametlik usutunnistus ning enamik kõrgaadlit toetas seda religiooni. Samas ei nimetanud ta end kunagi otseselt kirikupeaks, vaid tagasihoidlikumalt kiriku kõrgemaks juhiks. Usuelu teoreetiline pool teda väga ei huvitanud, pigem oli talle tähtis, et alamad oleksid talle lojaalsed. Siiski hakati tema ajal üha tõusvas joones (eriti William Cecili õhutusel) taga kiusama ja hukkama katoliiklasi, eriti pärast seda, kui Inglismaa ja Hispaania vahel oli tõusnud lepitamatu vaen. Suur osa katoliiklasi ei tunnustanudki Elizabethi seadusliku valitsejana ning toetas hoopis Šotimaa viimast katoliiklikku valitsejat Mary Stuartit, kes oli Henry VIII õetütar. Kui Mary Šotimaal aga kukutati, põgenes too Inglismaale ning sai Elizabethi kaitsealuseks. Et tema ümber arenesid aga pidevad intriigid, mis tipnesid Elizabethi mõrvamise ja Mary troonileupitamise plaaniga, otsustati too viimaks hukata. See leidis aset 1587. aastal ning tõenäoliselt ei olnud selle otsuse taga Elizabeth, vaid tema lähikondlased, kes võisid kuningannat asjast esialgu isegi teadmatuses hoida.
Elizabeth ei abiellunud kunagi, kuna see oleks tema riigi võinud allutada abikaasa mõju alla. Elizabethi kätt palusid Rootsi kuningas Erik XIV, Hispaania kuningas Felipe II, kes oli olnud abielus tema õe Maryga, Prantsusmaa kuninga Henri II poeg Anjou hertsog François ja paljud teised, sealhulgas ka tema eluaegne sümpaatia Robert Dudley. Omaette küsimus on, kas Elizabeth jäi ka tegelikult neitsikuningannaks, sest tihti on oletatud, et vähemalt Robert Dudley võis ta armuke olla. Lapsi tal igal juhul ei sündinud.
Trooni pärandas Elizabeth oma kaugele sugulasele, Šotimaa kuningale James VI-le, Mary Stuarti pojale, kes Inglismaa troonile sai James I nime all.
Elizabeth I, neitsiliku kuninganna järgi on nimetatud Inglismaa asumaa ja pärastine USA osariik Virginia.
Varased eluaastad.
a> ainus laps; tema ema ei andnud kuningale meessoost järglast ning hukati vähem kui kolm aastat pärast Elizabethi sündi.
Elizabeth sündis Greenwichi palee Neitsite toas pühapäeval, 7. septembril 1533 kella kolme ja nelja vahel pärastlõunal ning sai nime oma vanaemade Yorki Elizabethi ja Elizabeth Howardi järgi. Ta oli Henry VIII abielus sündinud lastest teine, kes elas täiskasvanueani; tema ema oli Henry teine naine Anne Boleyn. Sündides oli Elizabeth Inglismaa troonipärija. Tema vanem poolõde Mary oli kaotanud oma positsiooni seadusliku pärijana, kui Henry tühistas oma abielu Mary ema, Aragóni Katariinaga, et abielluda Anne'iga. Kuningas Henry VIII oli meeleheitlikult seaduslikku poega lootnud, et tagada Tudorite suguvõsa troonipärilus. Raseduse ajal krooniti Anne Püha Edwardi krooniga, erinevalt teistest kuningate naistest. Ajaloolane Alice Hunt on oletanud, et seda tehti, kuna Anne'i rasedus oli kroonimise hetkel nähtav ja ta kandis pärijat, kes arvati olevat meessoost. Elizabeth ristiti 10. septembril Greenwichi palees aset leidnud tseremoonial. Tema neli ristivanemat olid Peapiiskop Thomas Cranmer, Exeteri markiis, Norfolki hertsoginna ja Dorseti leskmarkiis. Pärast Elizabethi sündi ei suutnud kuninganna Anne meesoost järeltulijat sünnitada. Ta elas üle vähemalt kaks nurisünnitust, ühe 1534. aastal ja teise 1536. aasta alguses. 2. mail 1536 ta arreteeriti ja vangistati. Pärast kiiret süüdimõistmist abielurikkumises, intsestis ja nõidumises löödi tal 19. mail 1536 pea maha.
Elizabeth, kes oli sellal kaks aastat ja kaheksa kuud vana, kuulutati vallaslapseks ning jäeti ilma printsessi tiitlist. Üksteist päeva pärast Anne Boleyni surma abiellus Henry Jane Seymouriga, kes suri 12 päeva pärast nende poja, prints Edwardi sündi. Edwardi ristimisel osales Elizabeth Edwardi kaaskonnas ning kandis ristimisrõivast.
Elizabethi esimene saatjadaam leedi Margaret Bryant kirjutas, et ta oli "lapsena otsekohesem ja õrnem kui keegi, keda ma elades tundnud olen". 1537. aasta sügiseks oli Elizabeth Blanche Herberti, leedi Troy hoole all, kes jäi tema saatjadaamiks ametist loobumiseni 1545. aasta lõpul või 1546. aasta alguses. Catherine Champernowne, keda tuntakse paremini ta abielunime Catherine "Kat" Ashley järgi, määrati Elizabeth guvernandiks 1537. aastal ning ta jäi Elizabethi sõbraks kuni surmani 1565, mil tema koha kuninganna eraresidentsi peaõuedaamina päris Blanche Parry. Ilmselgelt kandis ta Elizabethi hariduse eest hästi hoolt: kui William Grindal 1544. aastal tema õpetajaks sai, oskas Elizabeth kirjutada inglise, ladina ja itaalia keeles. Grindali käe all, kes oli andekas ja vilunud õpetaja, omandas Elizabeth ka prantsuse ja kreeka keele. Räägitakse, et ta kõneles ka korni keelt. Kui Grindal 1548. aastal suri, jätkas Elizabeth haridusteed Roger Aschami käe all. See heatahtlik õpetaja uskus, et õppimine peaks olema kaasahaarav. 1550. aastaks, mil Elizabethi formaalne haridus lõppes, oli ta oma põlvkonnas parima haridusega naine.
Thomas Seymour.
a> "KP" ("Katherine Parr"), tegi Elizabeth.
Henry VIII suri 1547, kui Elizabeth oli 13-aastane. Trooni päris tema poolvend Edward VI. Henry viimane naine Catherine Parr abiellus peagi Thomas Seymouriga, kes oli Edward VI onu ning lordprotektor (regent) Edward Seymouri vend. Paar võttis Elizabethi oma majapidamisse Chelseas. Seal elas Elizabeth läbi emotsionaalse kriisi, mis mõne ajaloolase arvates mõjutas teda kogu ülejäänud elu. 40. eluaastale lähenev, kuid sarmikas ja "võimsa seksapiiliga" Seymour müras sageli 14-aastase Elizabethiga. Näiteks läks ta öösärgi väel Elizabethi magamistuppa, kõditas teda ja laksas tagumikule. Abikaasa keelamise asemel lõi Catherine Parr kampa. Kaks korda aitas ta mehel Elizabethi kõditada ning ükskord hoidis teda kinni, kui mees tüdruku musta kleidi "tuhandeks tükiks" lõikas. Ent kui Catherine Parr leidis need kaks kallistamas, lõpetas ta niisugused suhted järsult. 1548. aasta mais saadeti Elizabeth ära.
Seymour jätkas intriigide punumist, et saavutada kontroll kuningliku perekonna üle. Kui Catherine Parr 5. septembril 1548 sünnitusel suri nurgavoodipalavikku, pööras Seymour taas tähelepanu Elizabethile, kavatsedes temaga abielluda. Üksikasjad sellest, kuidas ta varem Elizabethiga käitunud oli, tulid avalikuks, kui küsitleti Catherine Ashleyt ja Elizabethi varahoidjat Thomas Parryt. Tema venna ja nõukogu jaoks oli see viimane piisk ning 1549. aasta jaanuaris arreteeriti Seymour süüdistatuna plaanis abielluda Elizabethiga ning kukutada tema vend. Hatfield House'is elav Elizabeth ei tunnistanud midagi. Tema kangekaelsus rabas küsitlejat "sir" Robert Tyrwhitti, kes teatas: "Ma näen tema näost, et ta on süüdi". 20. märtsil 1549 raiuti Seymouri pea maha.
Mary I valitsusaeg.
Edward VI suri 15-aastaselt 6. juulil 1553. Tema testament tühistas 1543. aasta troonipärilusseaduse (Succession to the Crown Act 1543), jättis nii Mary kui ka Elizabethi pärilusjärjekorrast kõrvale ning kuulutas nende asemel troonipärijaks leedi Jane Grey, Henry VIII õe Mary, Suffolki hertsoginna tütretütre. Salanõukogu kuulutas leedi Jane'i kuningannaks, kuid tema toetus murenes kiiresti ja ta kukutati üheksa päeva hiljem. Mary ratsutas triumfeerides Londonisse, Elizabeth tema kõrval.
Õdede avalik üksmeel ei kestnud kaua. Mary, maa esimene vaidlustamatult valitsev kuninganna oli otsustanud purustada protestantluse, milles Elizabethi oli kasvatatud, ning ta nõudis, et igaüks käiks missal. See käis ka Elizabethi kohta, kes pidi väliselt alluma. Mary algne populaarsus haihtus, kui sai teatavaks, et ta kaavtses abielluda Hispaania kuninga Felipe II, keiser Karl V pojaga. Rahulolematus levis kiirelt üle kogu maa ning paljud pidasid Elizabethi keskmeks, mille ümber koondub vastuseis Mary usupoliitikale. 1554. aasta jaanuaris ja veebruaris puhkesid mitmel pool Inglismaal ja Walesis ülestõusud (Wyatti ülestõus), mida juhtis Thomas Wyatt.
Ülestõusu lüüasaamise järel toodi Elizabeth kohtu ette küsitlusele. 18. märtsil suleti ta Londoni Towerisse, kus 12. veenruaril oli hukatud Jane Grey, hirmutamaks mässajaid. Hirmul Elizabeth protesteeris ägedalt ja kinnitas oma süütust. Ehkki ta tõenäoliselt mässajatega ühiseid plaane ei teinud, on teada, et mõned neist kontakteerusid temaga. Mary lähim usaldusalune, Karl V saadik Simon Renard väitis, et kuni Elizabeth elab, ei ole Mary troon iialgi päris kindel. Ka kantsler Stephen Gardiner püüdis saata Elizabethi kohtu alla. Elizabeth toetajad valitsuses, kelle hulka kuulus lord Paget, veensid Maryt õde säästma, kuna süüdimõistmiseks puudusid kindlad tõendid. Selle asemel viidi Elizabeth 22. mail Towerist Woodstocki, kus ta pidi veetma peaaegu terve aastakoduarestis "sir" Henry Bedingfieldi valve all. Rahvas juubeldas kogu tee.
a>'i Vana palee säilinud tiib. Seal sai Elizabeth novembris 1558 teate oma õe surmast.


Gabro.
a> gabrost. Pildil kujutatu tegelik laius on umbes 0,5 cm.
Gabro on aluselise koostisega süvakivim.
IUGS-i klassifikatsiooni kohaselt on gabro süvakivim ehk jämedateraline tardkivim, mille kvartsisisaldus QAPF-diagrammil on 0–5% ning P / (A+P) > 0,9 (P – plagioklass, A – leelispäevakivi) ja plagioklassi number on suurem kui 50 (An50).
Gabro on laialtlevinud kivim ja ühendab endas paljusid kitsama nimetusega erimeid. Gabro on makroskoopiliselt tumeda välimusega musti, rohekaid ja halle mineraale sisaldav kivim. Gabrot moodustavad mineraaliterad on enamasti palja silmaga eristatavad (kivimil on faneriitne struktuur).
Gabro sisaldab pürokseene, plagioklassi, amfiboole ja oliviini. Tavaliselt leidub ka mõni protsent raua ja titaani oksiide, näiteks magnetiiti, ilmeniiti ja ulvöspinelli.
Pürokseen on peamiselt klinopürokseen, kuid esineb väikeseid ortopürokseeni koguseid. Kui ortopürokseeni on oluliselt rohkem kui klinopürokseeni, nimetatakse sellist kivimit noriidiks. Esineb ka kvartsgabrosid, mis on tõenäoliselt tekkinud räniga üleküllastunud magmast. Esseksiit seevastu on tekkinud räniga küllastumata magmast, mis viib feldšpatoidse mineraali nefeliini tekkeni.
Gabro on moodustunud maakoores tardunud aluselise (suhteliselt ränivaese, kuid magneesiumi- ja rauarikka) koostisega intrusiivides, kui sulamagma maapinna all kristalliliseks massiks jahtub. Suur osa maakoorest on tekkinud gabrona ookeani keskahelikes.
Gabroga sama koostisega on vulkaaniline kivim basalt ja soonkivim diabaas. Gabrost erinevad nad peamiselt struktuuri poolest. Gabroga sarnane kivim on dioriit.
Gabrole andis Itaalias Toskaanas asuva Gabbro linna järgi nime saksa geoloog Christian Leopold von Buch aastal 1810.
Kasutamine.
Gabro sisaldab sageli väärtuslikes kogustes kroomi, niklit, koobaltit, kulda, hõbedat, plaatina või vasksulfiidi.
Gabro on vastupidav ja näeb üsna kena välja, mistõttu seda kasutatakse välistingimustes, näiteks sillutise- ja hauakividena ning köökide kujunduses. Gabrot nimetatakse mustaks graniidiks.


Karl XIII.
Karl XIII (7. oktoober 1748 – 5. veebruar 1818) oli Rootsi kuningas 1809–1818 ja Norra kuningas Karl II nime all 1814–1818, viimane Rootsi kuningas Holstein-Gottorpi dünastia Rootsi liinist.
Võimuletõus.
Karl sai Rootsi kuningaks pärast seda, kui Rootsi oli sõjas Venemaaga kaotanud Soome ning Gustav IV kukutati Rootsi aadlikepoolt, kes olid vastu Gustavi revanšiplaanidele Vene-Rootsi sõda tulemuste ja Soome kaotamise ümbervaatamiseks. Pärast kuninga Gustav IV Adolfi vahetust tema onu Karl XIII vastu senine Napoleon I/Prantsusmaa-vaenulik poliitika asendus ettevaatlikult Prantsuse-sõbralikuga.
Troonipärimine.
Kuna Karli kaks seaduslikku last surid lapsepõlves, siis kutsuti troonipärijaks Prantsusmaa kindral Bernadotte, kelle Karl lapsendas ning pärandas talle Rootsi kuningatrooni. Bernadottest sai Rootsi kuningas Karl XIV Johan ning uue Rootsi Bernadotte kuningadünastia rajaja.
1814. aastal otsustati Viini kongressil kompenseerida Rootsile Ees-Pommeri kaotus personaaluniooniga Norraga. Nii sai Karlist ka Norra kuningas.
Abielu ja lapsed.
7. juulil 1774 abiellus Karl oma nõo, Hedwig von Holstein-Gottorpiga (1759–1818), kuid nende lapsed surid lapsepõlves.
See oli korraldatud abielu. Alguses Karl armastas oma ilusat ja elavat abikaasat, aga pärastpoole võõrandusid nad teineteisest üha enam. Oma elu lõpuaastail, juba kuningana, ajas Karl oma abikaasat närvi, kõndides tal kannul ja esitades korduvalt samu küsimusi. Üldiselt elas kumbki abikaasa eraldi. Mõlemad rikkusid korduvalt abielu.
Karli armukeste hulka kuulusid näiteks õuedaam ja harfimängija Augusta von Fersen, laulja ja näitleja Charlotte Eckerman, õuedaam Mariana Koskull ning baleriin Charlotte Slottsberg. Viimasel oli kuninga üle suur mõju. Karl sai Augusta Ferseniga poja Karl Lövenhielmi (1772–1861).


Larissa Kurkina.
Larissa Kurkina (sündinud 18. detsembril 1973) on vene murdmaasuusataja.
Olümpiamängud.
2006 Torinos


James Hutton.
James Hutton (3. juuni 1726 – 26. märts 1797) oli šoti geoloog.
Huttonit peetakse kaasaegse geoloogia rajajaks. Ta oli ka plutonistide koolkonna rajaja ning pani alguse uniformismiprintsiibile, ehkki ta ei nimetanud seda nii ja sõnastas samuti teisiti kui seda tänapäeval tavaliselt tehakse. Huttoni sõnastuses kõlas see järgnevalt: "No vestige of a beginning, no prospect of an end" (pole mingit märki algusest, mitte mingit väljavaadet lõpule). Huttoni tuntuim teos on "Theory of the Earth" (1795).
Hutton, James
Hutton, James
Hutton, James


Kirk Douglas.
Kirk Douglas filmis "Big Trees" (1952)
Kirk Douglas (sündis 9. detsembril 1916 Amsterdamis) on USA filminäitleja ja produtsent. Ta on Michael Douglase isa.
Kirk Douglase tegelik nimi on Issur Danilovitš Demski (ta on valgevene päritolu juut), tema vanemad kolisid USA-sse 1912. aastal. Alates 1940. aastatest on ta osalenud paljudes filmides, ilmselt tuntuima rolli tegi ta 1960. aasta filmis "Spartacus".
1999. aastal avaldatud Ameerika Filmiinstituudi edetabeli "AFI's 100 Years...100 Stars" tulemuste põhjal asub näitleja meesstaaride tabelis 17. kohal.
Tunnustused.
1949 mängis Douglas peaosa, elukutselist poksijat filmis "Champion" ("Tšempion"). See nimetati 6 "Oscari" kandidaadiks, sealhulgas Douglas meesnäitleja kategoorias, ja pälvis neist ühe (montaaži eest).
1952 mängis ta peaosa filmis "The Bad and the Beautiful" ("Halb ja ilus"). See räägib filmiprodutsendist, kes teeb edukaid filme, aga muudab oma vaenlasteks kõik, kellega koos töötab. See pälvis viis "Oscarit" ja on kõigi aegade enim "Oscareid" pälvinud film nendest, mis pole saanud parima filmi "Oscarit". Douglas meespeaosatäitja kategoorias oli ainus, kes nimetati selle filmi eest "Oscari" kandidaadiks ega saanud seda.
1956 mängis ta peaosalist Vincent van Goghi filmis "Lust for Lifw" ("Elujanu"). Kuigi film teenis 2 miljonit dollarit kahjumit, nimetati Douglas siiski parima peaosatäitja kategoorias "Oscari" kandidaadiks. Ta ei saanud "Oscarit", kuid sai "Kuldgloobuse" draamanäitleja kategoorias.
1968 pälvis Douglas Cecil B. DeMille'i nimelise elutööauhinna.
1975 mängis Douglas filmis "Posse" ("Jõuk") peaosa, politseiülemat, kes ajab taga pangaröövlit, kuid langeb tema kätte pantvangi. Ühtlasi oli Douglas selle filmi produtsent ja režissöör. See film nimetati Berliini filmifestivali peaauhinna "Kuldkaru" kandidaadiks, kuid ei pälvinud seda.
1995 nimetati ta "Oscari" kandidaadiks elutöö eest, aga sai selle järgmisel aastal. Seda põhjendati 50-aastase tegevusega loomingulise ja moraalse jõuna filmitööstuses.
Filmid.
Douglas, Kirk
Douglas, Kirk
Douglas, Kirk


Michael Douglas.
Michael Douglas (sündinud 25. septembril 1944) on USA filminäitleja ja režissöör ja filmiprodutsent.
Michael Douglas on Kirk Douglase poeg. Ta on abielus Catherine Zeta-Jonesiga.
Tunnustused.
1969 valmis film "Hail, Hero!", kus Douglas mängis Carl Dixonit. Selle rolli eest nimetati ta "Kuldgloobuse" kandidaadiks meesuustulnuka kategoorias, aga ei võitnud seda.
1975 valmis film "Lendas üle käopesa", mille produtsent oli Douglas. See film pälvis "Oscari", "Kuldgloobuse" ning BAFTA auhinna.
1979 valmis film "Hiina sündroom", kus Douglas mängis tuumaelektrijaama ohutust uurivat ajakirjanikku. Douglas oli ka selle filmi produtsent. See film nimetati "Kuldgloobuse" ja BAFTA auhinna kandidaadiks parima filmi kategoorias, aga ta ei võitnud kumbagi.
1984 valmis film "Kalliskiviromaan", milles Douglas mängis nii meespeaosalist kui oli produtsent. See film pälvis "Kuldgloobuse" parima muusikali või komöödiafilmi kategoorias.
1987 mängis Douglas filmis "Saatuslik veetlus" meespeaosalist ja nimetati BAFTA auhinna kandidaadiks meesnäitleja kategoorias, aga ei võitnud seda.
Samal aastal mängis Douglas filmis "Wall Street" peamist antagonisti Gordon Gekkot. Selle rolli eest pälvis ta parima näitleja "Oscari" ja "Kuldgloobuse".
1989 mängis ta peaosa filmis "Rooside sõda", mille eest nimetati "Kuldgloobuse" kandidaadiks muusikali- või komöödianäitleja kategoorias, aga ei võitnud seda auhinda.
1995 mängis ta filmis "Presidendi pruut" USA presidenti. Selle rolli eest nimetati ta "Kuldgloobuse" kandidaadiks muusikali- või komöödianäitleja kategoorias, aga ei võitnud seda.
2000 mängis ta meespeaosa filmis "Wonder Boys" ja nimetati selle eest "Kuldgloobuse" kandidaadiks muusikali- või komöödianäitleja kategoorias, aga ei võitnud seda.
2010 valmis filmi "Wall Street" järg "Wall Street: Raha ei maga", kus Douglas mängis taas Gordon Gekkot. Douglas nimetati "Kuldgloobuse" kandidaadiks kõrvalosatäitja kategoorias, aga ei võitnud seda.


Valdemar IV.
Valdemar IV Atterdag (umbes 1320 – 24. oktoober 1375) oli Taani kuningas 1340–1375.
Pärast kuningas Christoffer II surma 1332. aastal oli Taani mõnda aega ilma valitsejata. Valdemar Atterdag valiti kuningaks 1340. aastal Viborgis. Valdemar suutis vahepeal killustunud Taani riigi taas ühendada, allutada otsesele kuningavõimule ka Sjællandi ning võita Taanile tagasi 1332 Norra kätte läinud Skåne.
Valdemar ei suutnud enda käes hoida Taani valdusi Eestis (Harju- ja Virumaad koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega). Jüriöö ülestõusu järel 1346. aastal müüs ta need Saksa ordu ordumeister Goswin von Herikele umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest. Saksa ordu pantis need alad 1347. aastal omakorda Liivi ordule. Müügitehingu ametlikuks põhjuseks oli Valdemari Eestimaa hertsogist vanema venna Otto astumine Saksa ordusse, samaaegselt loobus vend ka pärilusõigusest Taani troonile. Otto vahendas müügitehingut ja hiljem sai temast Karksi foogt. Valdemar IV sai aga Maarjamaa (jumalaema maa) ehk Taani Eesti valduste müügi pärast paavsti käest karistada. Paavst kohustas Taani kuningat tehtud patu lunastamiseks tegema palverännaku pühasse paika.
Valdemari valitsusajal, 1349. aastal, puhkes Taanis katk, mis hävitas ligi poole maa elanikest. Katk süvendas kriisi põllumajanduses ja rahutusi riigis.
1361 vallutas Valdemar erakordselt jõhkral sõjakäigul Gotlandi, mis jäi Taani valdusse kuni Brömsebro rahu sõlmimiseni 1645. aastal. Visby avas oma väravad vallutajale ilma lahinguta, kuid juba järgmisel aastal kuulutasid Hansa Liidu linnad selle peale Taanile sõja, mis lõppes 1370 Valdemari lüüasaamisega.
Kui Valdemar 1375. aastal suri, ei olnud tema pojad enam elus. Ametlikult astus Taani troonile Valdemari tütre Margrete ja tema abikaasa Norra kuningas Håkon VI poeg Oluf, tegelikuks valitsejaks sai aga Margrete.


Margrete I.
Margrete I (märts 1353 – 28. oktoober 1412) oli Taani ja Norra kuninganna (1387–1412) ning Rootsi regent (1389–1412). Ta oli Valdemar IV Atterdagi tütar.
Pärast oma isa surma 1375 pani Margrete Taani troonile oma poja Olufi. Tema vanem õde Ingeborg tahtis troonile seada hoopis enda poega, kuid Margrete osutus edukamaks poliitikuks ning saavutas oma tahtmise. Kui Margrete abikaasa Norra kuningas Håkon VI suri, sai Olufist ka Norra kuningas (Olav IV). Et Oluf oli alaealine, siis valitses mõlemat riiki tegelikult Margrethe.
1387 suri Oluf aga järglasteta ning Norra ja Taani valisid enda valitsejannaks Margrete. 1389 sai ta ka Rootsi regendiks, kui ebapopulaarne kuningas Mecklenburgi Albrecht seal kukutati. Stockholmi linn jäi aga Albrechtile ustavaks ning see langes Margrete kätte alles 1398. aastal, kui Hansa Liit, mis oli linna alates 1395. aastast valitsenud, selle kaubandusprivileegide eest kuningannale andis.
Nii oli Margretest saanud kõigi kolme Põhjamaa valitsejanna. Et ta enda poeg oli surnud, pidi ta leidma uue valitseja, kes omaks legaalset pretentsiooni kõigile kolmele troonile. Ta leidis selle oma õetütre poja Pommeri Eriku näol, kes oli juba ametlikult Norra kuningas ning krooniti 1397 Kalmaris kõigi kolme riigi ühiskuningaks. Nii sai alguse Kalmari unioon, mille tegelikuks rajajaks oli Margrete. Et Erik oli veel alaealine, siis valitses ta viimase eest regendina, ent ka pärast tolle 18-aastaseks saamist oli Margrete kuni oma surmani Põhjamaade tegelik valitsejanna.


Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon.
Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (ingl "Association of Southeast Asian Nations", ASEAN) on rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on Kagu-Aasia maade majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise koostöö arendamine.
ASEAN loodi 8. augustil 1967. aastal Bangkokis viie riigi – Tai, Indoneesia, Malaisia, Singapuri ja Filipiinide – välisministrite kohtumisel.
ASEANi loomisel oli peatähelepanu Vietnamis toimuval sõjal ning vajadusel ühiste jõududega takistada sotsialismi levimist teistesse Kagu-Aasia maadesse. Alates Bali tippkohtumisest 1976. aastal hakati keskenduma majanduslikule koostööle.


Vebjørn Rodal.
Vebjørn Rodal (sündis 16. septembril 1972 Berkakis) on Norra kergejõustiklane (800 m jooksja). Olümpiavõitja (1996).
Olümpiamängudel.
1996 olümpiavõitja (1.42,58)
Maailmameistrivõistlustel.
1995 pronksmedal (1.45,68)
Euroopa meistrivõistlustel.
1994 hõbemedal (1.46,53)
Rodal, Vebjørn
Rodal, Vebjørn


Toce jõgi.
Toce on jõgi Euroopas. Algab Leponti Alpidest. Ülemjooksul voolab lõunasse. Alamjooksul pöördub itta ja suubub Lago Maggioresse.


Izalco vulkaan.
Izalco on tegevvulkaan Kesk-Ameerikas El Salvadoris.


Doominoefekt.
Doominoefekt on sündmuste jada, mis tekib üksteise järel püsti asetatud doominokivide puhul: kui üht neist tõugata, siis kukuvad kõik järjest ümber.
Doominoefekti kui kujundlikku väljendit on sageli kasutatud poliitikas.
Muuhulgas põhjendati sellega USA sõjalist sekkumist Vietnami sündmustesse 1960. aastatel, kuna usuti, et Vietnami langemisel kommunistide võimu kätte järgneb doominoefekt ning kommunistide võim laieneb ka naabermaadesse. USA sekkumine ja Vietnami sõda pidi selle ära hoidma.


Borromeo saared.
Borromeo saared (itaalia "Isole Borromee") on saarestik Itaalias Lago Maggiores.
Saared on nime saanud järve patrooni kardinal Carlo Borromeo järgi. Saarte omanik on Borromeo suguvõsa.
Isola Bella saarel, mis on oma nime saanud Borromeo krahvinna Isabella järgi, asub 17. sajandist pärinev uhke Palazzo Borromeo loss ja purskkaevude, skulptuuride ning grottidega aed, mis hõlmab terve saare.
Isola Madre saarel asub inglise stiilis botaanikaaed; saar on neljast Borromeo saarest suurim. Isola Madre on asustamata.
San Giovanni saarel, mis on saarestiku väikseim, asub dirigent Arturo Toscaninile kuulunud villa.
Isole dei Pescatori ehk Isola Superiore saarel asub väike kalurikülake.


Täisühing.
Täisühing on äriühing, mille osanikud tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest võrdselt kogu oma varaga.
Täisühingu osanik võib olla nii füüsiline isik kui ka juriidiline isik.


Levimuusika.
Levimuusika on üldnimetus muusikastiilidele ja -suundadele, mis kujunesid 20. sajandi teisel poolel ja mida iseloomustab levimine massiteabevahendite ja helisalvestustehnika abil.
Mõisteid.
Eestikeelsed mõisted "levimuusika" ja "süvamuusika" võeti kasutusele 1970. aastatel. Varem oli kasutatud mõistet "kerge muusika", mis tähistas peamiselt estraadimuusikat ega sobinud sisuliselt enam paljude levimuusika suundade olemusega.
Levimuusika hõlmab sellises tähenduses popmuusika, "rock"-muusika, džässmuusika jpt suundi ja stiile.


System of a Down.
System of a Down on USA alternatiivmuusika bänd.
Bänd koosneb neljast liikmest: Serj Tankian (vokaal), John Dolmayan (trummid), Shavo Odadjian (bass), Daron Malakian (kitarr). Kõik liikmed on armeenia päritolu. Ansambel tegutseb alates aastast 1995 ning on välja andnud viis albumit.
Ansambli teine album "Toxicity" sai oma sõjavastase sõnumiga tuntuks pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid.
Viimased kaks albumit "Mezmerize" ja "Hypnotize" moodustavad mõttelise terviku, kuigi on välja antud erineval ajal.
Välislink.
System of a Down


Gambia vapp.
Gambia vapp on Gambia riigivapp. Vapp võeti kasutusele 18. novembril 1964.
Vapikilpi hoiavad kaks lõvi, kes sümboliseerivad riigi minevikku Briti kolooniana. Ühel neist on käes kirves ja teisel kõblas. Kirves ja kõblas on kujutatud ka kilbil. Tööriistad sümboliseerivad põllumajanduse tähtsat rolli, aga ka kaht Gambia suuremat etnilist gruppi – mandingosid ja fulbesid. Kilbi kohal on rüütlikiiver ja palmipuu. Kilbi all on lint rahvusliku motoga "Progress, rahu, õitseng".


Alžeeria vapp.
Alžeeria vapp on Alžeeria riigi ametlik vapp.
Vaata ka.
Alžeeria lipp


Angola vapp.
Angola vapp on Angola riigi ametlik vapp.


Antigua ja Barbuda vapp.
thumb
Antigua ja Barbuda vapp on Antigua ja Barbuda riigi ametlik vapp.


Argentina vapp.
Argentina vapp on Argentina riigi ametlik vapp, mis võeti oma praegusel kujul kasutusele 1944. aastal.
Vaata ka.
Argentina lipp


Austraalia vapp.
Austraalia vapp on Austraalia Liidu ametlik vapp.
Praegune Austraalia vapp pärineb aastast 1912 ja põhineb 1908—1912 kasutusele olnud vapil.


Vladimir Bogoraz.
Vladimir Germanovitš Bogoraz (pseudonüümid Vladimir Bogoraz-Tan, N. A. Tan; 27. aprill 1865 – 10. mai 1936) oli vene antropoloog, keeleteadlane ja kirjanik.
Ta tegeles peamiselt Siberi põhjarahvastega (austava lisanime "Tan" sai ta tšuktsidelt). 1924–1936 oli ta Põhja Komitee juht, mis tegeles põhja rändrahvaste eluolu uurimise ning parandamise katsetega. Esialgu oli see tahe siiras (1920. aastate vabamad Nõukogude olud võimaldasid ajada ka mittekommunistlikku joont), kuid alates 1929 pidi ka Põhja Komitee alluma stalinlikule poliitikale ning sellest sai repressiooni tööriist. Bogoraz püüdis siiski kuni surmani põhjarahvaid soosida ning lõi mitmeid kirjakeeli (toona veel ladina tähestikuga). Bogorazi teooriad põhinesid lääne autorite töödel, mistõttu ta peale 1929. aastat sattus koos teiste Vene olulisemate etnograafidega põlu alla.
Peale tema surma saadeti Põhja Komitee kui "igand" Stalini käsul laiali.


Anna Mons.
Anna Ivanovna Mons (Анна Ивановна Монс; 26. jaanuar 1672 või 1675 – 15. august 1714 Moskva, Nemetskaja sloboda) oli Vene tsaari Peeter I favoriit. Anna Monsi sünninimi oli Anna Margareta (Анна Маргарета). Abielludes sai ta nime Anna von Keyserling.
Päritolu ja nimi.
Anna isa Johann Georg (Ivan) Mons oli Saksamaalt pärit kullassepp (teistel andmetel veinikaupmees, kes abiellus kullassepa tütrega). Enne Moskvasse kolimist tegeles Anna isa Mindenis veinikaubandusega (teistel andmetel mängis kaarte). Nähtavasti oli ta Vestfaali päritolu. Anna oli tema noorem tütar. Isa suri 1703.
Anna ema Matilda suri 4. oktoobril 1717.
Annal oli õde Matrjona (Modesta Margareta), kes oli abielus baltisaksa päritolu hilisema Riia ja Moskva kuberneri Fjodor von Balkiga, ning vend Villim Mons (William Mons), kes hukati keiser Peeter I käsul, altkäemaksude võtmise pärast.
Perekonnanimi oli käibel ka kujudel Monet (Монет) ja Munst (Мунст). Johann Georg Korb nimetas teda "domicella Monsiana". Hiljem püüdis perekond oma suguvõsa õilistada ja otsis oma juuri Flandriast, kasutades perekonnanime Моэнс де ла Кроа või von Monsterber.
Peetri favoriit.
Peeter tutvus Moskva Nemetskaja slobodas elava Monside perekonnaga Franz Leforti vahendusel. Anna oli algul Leforti armuke. Annale on omistatud teisigi armukesi.
Alates 1691. või 1692. aastast oli Anna rohkem kui kümne aasta jooksul Peetri favoriit, tema alaline ja poolametlik armuke..
Tsaar oli temasse väga kiindunud ning ignoreeris oma abikaasat Jevdokija Lopuhhinat. Anna saatis tsaari kõikjal ning oli tema kõrval isegi pidulikel koosolekutel. Teistel andmetel oli Anna kohal kõikidel pidudel, kuid nende suhet varjati range karistuse ähvardusel.
Anna oli üks Nemetskaja sloboda ilusamaid neidusid. Nikolai Kostomarovi hinnangul erines ta vene naistest välise lihvi ja koketsuse poolest. Eri autorid on teda kirjeldanud väga erinevalt. Ühe kaasaegse hinnangul oli ta tark ja elegantne, teise meelest keskpärase vaimukuse ja mõistusega. Igal juhul oli ta lõbus, leidlik, nalja- ning tantsuhimuline ja alati valmis seltskondlikuks vestluseks. Ta erines tsaari abikaasast, kes oli piiratud, alandlik ja vanamoodne.
Saksa ajaloolane Helbig kirjutas: "See isik oli naiselike täiuste eeskuju, ebatavalise iluga ühendas ta kõige kütkestavama iseloomu; ta oli tundlik, ei teeselnud kannatajat; tal oli kõige võluvam loomus, mida ei häirinud kapriisid, ta ei tundnud koketsust, köitis mehi seda ise soovimata, oli tark ja ülimalt heasüdamlik." Anna olevat olnud nii neitsilik, et vastas Peetri pealekäimistele otsustava keeldumisega.
19. sajandi ajaloolane Mihhail Semevski, kes uuris köidete kaupa Peetri-aegseid dokumente, kirjutas: "Ütleme tema kohta lõpliku arvamuse: see järeldub esitatud materjalidest. Neid on piisavalt, et näha Anna Monsis kohutavat egoisti, iharat, peaaegu liiderlikku külma südamega sakslannat, ihnsuseni kokkuhoidlikku, kasuhimuliselt ahnet sakslannat, kõige selle juures ebausklikku, ilma igasuguse hariduseta, isegi poolkirjaoskamatut (sellest annavad tunnistust tema kirjad). Peale kütkestava ilu ei olnud selles avantüristis teisi voorusi."
Arvatakse, et Anna ei armastanud Peetrit ning jutustas oma kõnelustest tsaariga Lefortile.
25. augustil 1698 jõudis Peeter I tagasi välismaareisilt ning külastas kohe Anna Ivanovna maja. 3. septembril 1698 saatis ta oma abikaasa Jevdokija Fjodorovna Suzdali Pokrovski kloostrisse. 26. jaanuaril 1699 oli Peeter I kohal Anna sünnipäeval, mida peeti Anna ema juures.
Pärast lahkuminekut Lopuhhinast teatas tsaar kavatsusest Annaga abielluda ning laskis Annale riigikassa raha eest ehitada Nemetskaja Slobodasse uue luteri kiriku lähedale luksusliku sisustusega kivimaja. Arhiivis on säilinud teade saksa rätsepa Flanki imestusest magamistoa sisustuse luksuslikkuse üle. Peetri kavatsus Annaga abielluda oli tõsine, kuigi tal samal ajal olid suhted ka Anna sõbratari Jelena Fademrehhiga.
Muidu ihnevõitu Peeter kinkis Annale ja tema sugulastele mõisaid. Kõheldes kinkis Peeter jaanuaris 1703 Annale pärusmõisaks Dudino mõisa Kozelski maakonnas (Dudino valla küladega (295 peret)).
On säilinud Anna kirju, mida ta kirjutas saksa, harvem hollandi keeles. Venekeelsed kirjad dikteeris ta sekretärile ning kirjutas saksa keeles alla. Näiteks palvet endale mõisa kinkida seostas ta isatunnetele apelleerides troonipärija Aleksei Petrovitšiga. Peeter ei suutnud tema palvetele vastu tulemata jätta. Üks paljudest kingitustest oli tsaari miniatuurportree, mille küljes oli 1000 rubla eest vääriskive. Anna hakkas saama ka iga-aastast elatisraha 708 rubla, mis oli määratud talle ja emale. Altkäemaksu eest toetas ta tsaari ees mitut inimest (nende seas oli nii sakslasi kui ka venelasi).
On teada ka mõni juhtum, kus Anna tegi Peetrile kingitusi. Kord saatis ta tsaarile neli sidrunit ja neli apelsini.
Koduarest.
Aastal 1704 pani tsaar Anna rangesse koduaresti. Ta ei tohtinud isegi kirikus käia. Ühe versiooni järgi solvus Peeter sellest, et Moskvas Preisimaa saadikuks olnud Kuramaa Saliena ("Sallenen") mõisaomanik Georg Johann von Keyserling tahtis Annaga abielluda ning Anna oli varjanud oma suhet temaga. Teise versiooni järgi oli too suhe hoopis hilisem, aga äsja saabunud ning Nöteborgi (Schlüsselburgi) piiramise ajal hilja õhtul purjuspäi oma telgi poole suundudes õnnetult purdelt ojja kukkunud ja külmas vees uppunud noore Saksimaa saadiku F. Königsecki taskust leiti Anna Monsi portree ning Anna armastuskirjad Königseckile. Peeter olevat tahtnud esimesena saadiku paberitega tutvuda, lootes leida diplomaatilisi saladusi. Peetril läks aastaid sellest loost toibumiseks. Koos Annaga oli koduarestis tema õde Matrjona. Nad olid Vene tsaaririigi salapolitsei Preobraženski prikaasi ülema Fjodor Romodanovski järelevalve all. Alles 3. aprillil 1706 lubas tsaar neil "luteri kirikusse sõita", millega nad vabanesid koduarestist. Nad vabanesid saadik Keyserlingi eestkostel, kes tahtis Annaga abielluda. Anna oli vahepeal energiliselt enda vabastamise eest võidelnud. (Ühe versiooni järgi tekkis suhe Keyserlingiga Anna algatusel pärast koduarestist vabanemist.)
Aastal 1706 süüdistati Annat nõiduses, mille eesmärk oli tsaari tähelepanu tagasi võita. Peeter laskis seoses asja uurimisega vangi panna 30 Annaga seotud isikut mitmesuguste üleastumiste ettekäändel. Paljud ei teadnudki, miks nad vangis on. (Teistel andmetel toimusid need arreteerimised 1704. aastal.) Tsaari kingitud maja konfiskeeriti riigikassa kasuks. Sellest sai anatoomikum. Uurimine lõpetati 1707.
Ühe versiooni järgi andis Peeter Annale andeks, kuid Anna eelistas Keyserlingi. Teise versiooni järgi oli Peetril siis juba suhe tulevase Katariina I-ga.
Anna keeldus tagastamast Peetri portreed. Arvatakse, et asi oli briljantides.
Preisimaa saadiku abikaasa.
Keyserlingil läks abiellumisloa saamisega palju aega. Ta sai selle 1710 ning pulmad peeti 18. juunil 1711 Moskvas Nemetskaja slobodas. 11. detsembril (teistel andmetel 5. septembril) 1711 Georg Johann von Keyserling suri Pommeris Stolpis, olles teel Berliini.
Annal jäi Keyserlingilt maha poeg ja tütar (teistel andmetel kaks tütart) ning ta oli haige.
Kolm aastat käis Anna kohut oma lahkunud abikaasa, Preisi õukonna maamarssaliga mehe Kuramaa mõisa ning oma asjade pärast, mis jäid mehe kätte (sealhulgas Peeter I vääriskividega portree). Ühes kirjas oma asjadeajajale annab ta üksikasjalikke juhiseid, mis ja kui suure summa eest on tarvis kiiresti müüa, ning seejärel küsib: "Kas minu mehe keha tuuakse Kuramaale?" Kiri lõpeb nii: "Jumala eest, hoia laegast paberitega, et midagi kaotsi ei läheks, aga minu vanemale mehevennale ütle, et ta saadaks mulle Tema Kõrgeaususe portree vääriskividega." Märtsis 1714 lahenes kohtuasi Anna Ivanovna kasuks.
Anekdoot Anna vennale ametikoha küsimisest.
Kord püüdis Keyserling Lublini lähedal pärast õhtusööki poola pani juures Peetrilt küsida ametikohta Anna vennale Villim Monsile. Tsaar olevat vastanud: "Mina hoidsin sinu Monsi enda juures, et temaga abielluda, aga kui sa ta juba võtsid, siis hoia endale ja ära tiku minu juurde temaga ega tema sugulastega." Aleksandr Menšikov olevat öelnud: "Tean teie Monsi! Ta käis ka minu juures, ja läheb igaühe juurde. Olge parem temaga vait!". Peeter ja Menšikov viskasid Keyserlingi trepist alla. Ta esitas kaebuse, kuid süüdistati teda ja ta pidi vabandama.
Suhe Rootsi kapteniga.
Aastal 1713 tekkis tal suhe Nemetskaja slobodas elava vangi võetud ilusa Rootsi kapteni Karl von Milleriga, keda ta ülal pidas ja kellega ta kihlus, kuid suri enne, kui jõudis abielluda. Ta suri oma haige ema ja pastori käte vahel kopsutuberkuloosi.
Anna pärandus moodustas umbes 5740 rubla, mis oli tolle aja kohta hiigelsumma. Suurema osa päris Miller.


Haakon VII.
Haakon VII (3. august 1872 Charlottenlundi loss – 21. september 1957 Oslo) oli esimene Norra kuningas pärast Norra ja Rootsi personaaluniooni lagunemist 1905. aastal. Ta valitses 52 aastat, kuni oma surmani 1957. aastal. Haakon VII pärines Glücksburgi dünastiast. Teda peetakse Norra mõjukaimaks ning väljapaistvaimaks valitsejaks 20. sajandil.
Nooruspõlv.
Haakon sündis Taani printsi Christian Frederik Vilhelm Carli (hilisem Taani kuningas Frederik VIII) ja tema abikaasa printsess Lovisa (Rootsi kuninga Karl XV tütar) pojana. Tema täielik nimi Taani printsina oli Christian Frederik Carl Georg Valdemar Axel, kuid peamiselt kasutati nime Carl.
Carli sünnihetkel valitses Taanit tema vanaisa Christian IX. Ta kasvas üles kuninglikus õukonnas Kopenhaagenis ning sai seal koos oma venna, tulevas kuninga Christian X-ga koduõpet. 1886. aastal asus prints Carl omandama mereväeharidust. Mereväeakadeemias õppis ta koos teiste kadettidega ning ei saanud mingisuguse erikohtlemise osaliseks. Õpingute ajal sattus prints Carl skandaali keskmesse, kui ta oli homoseksuaalse kaaskadeti Kai Simonseni enesetapu ainus tunnistaja.
Mereväeakadeemia lõpetas ta 1893. aastal teise leitnandi auastmes. Hiljem ülendati ta esimeseks leitnandiks.
Prints Carl abiellus 22. juulil 1896. aastal Buckinghami palees oma nõo Maudiga, kes oli Walesi printsi Albert Edwardi (hilisem Edward VII) tütar. 1903. aasta 2. juulil sündis neile poeg Alexander, kellest sai hiljem Norra kuningas Olav V.
Tõus Norra troonile.
Haakoni saabumine Norrasse 25. novembril 1905. Haakon hoiab süles kroonprints Olavit.
Peale Rootsi ja Norra uniooni lagunemist 1905. aastal, valis Norra valitsuse loodud komitee välja mitmete Euroopa valitsejaperekondade liikmeid, kelle seast leida Norrale uus kuningas.
Lõpuks osutus valituks prints Carl, kelle kasuks rääkisid tema põlvnemine muistseist Norra kuningaist, kui ka see, et oma abielu kaudu oli ta sidemeis Briti kuningliku perekonnaga. Kasuks oli ka see, et Carlil oli juba olemas meessoost järeltulija.
Kuna Norras poldud veel kindel kas säilitada monarhia või minna üle parlamentaarsele riigikorrale, keeldus prints Carl ennem trooni vastuvõtmast kui norralaste seas poldud läbi viidud referendumit. Rahvaküsitluse tulemusel selgus, et 79% protsenti hääletanutest (259 563 isikut olid poolt ning 69 264 olid vastu) pooldasid monarhia säilitamist.
18. novembril 1905. aastal valis Norra parlament Storting Carli kuningaks ning talle pakuti ametlikult Norra trooni. Carl nõustus samal õhtul, peale läbirääkimisi oma vanaisa, Taani kuninga Christian IX-ga. Uueks nimeks võttis ta omale muistse norra nime Haakon, ning oma pojale andis nimeks Olav.
Haakon krooniti Nidarosi katedraalis Trondheimis 1906. aasta 22. juunil.
Tegevus Norra kuningana.
Oma esimestel Norra-aastatel tutvusid Haakon ja Maud põhjalikult Norraga ning selle elanike ja kommetega. Nad võtsid ette mitmeid ringreise läbi riigi. Polaaruurija Fridtjof Nansen tutvustas kuningapaarile suusatamist, ning juba 1906. aastal külastas Haakon Holmenkolleni suusavõistlust.
Võrreldes mitmete teiste riikide kuninglike perekondadega, elas Norra kuningapere suhteliselt tagasihoidlikult. Õukond oli väike ja kulusid hoiti madalal.
Haakon täitis täpselt oma konstitutsioonilise monarhi rolli, ning uskus, et poliitiline võim peab olema demokraatlikult valitud esindajatekogu käes. Ta hoidis end kursis valitsuse tegemistega. Kuigi Haakon avaldas mõningate juhtumite puhul oma arvamust, tegutses ta siiski vastavalt parlamendi enamuse otsustele ning ei eelistanud üht parteid teistele.
Kuningas oli huvitatud ka välispoliitikast ning sõjaväeküsimustest. Haakoni lähedased sidemed välisriikide kuningakodadega, eelkõige Suurbritannia omaga, tulid Norrale mitmel puhul kasuks. Tänu brittide toetusele suudeti Esimeses maailmasõjas jääda neutraalseks.
1928. aastal nimetas kuningas ametisse esimese Norra tööpartei juhitud valitsuse. Kuigi tööpartei oli juba 1927. aastal saanud Stortingis suurimaks erakonnaks, pidasid konservatiivsed poliitikud nende vaateid siiski äärmuslikeks.
1938. aastal suri Haakoni abikaasa, kuninganna Maud.
Tegevus Teise maailmasõja ajal.
1940. aasta 9. aprilli varastel tundidel tungisid Saksamaa väed Norrasse. Sakslaste mereväeüksus mis saadeti Oslot vallutama, kohtas Oscarsborgi kindluse juures tugevat vastupanu. Lahingus sai vigastada sakslaste lahingulaev Lützow ja uppus raskeristleja Blücher. Lahingus saadud kaotused sundisid sakslasi tagasi tõmbuma ja koidikuks kavandatud Oslo vallutamine lükati edasi. See andis võimaluse Norra kuninglikul perekonnal, valitsuskabinetil ning enamusel Stortingi liikmetest erirongiga Oslost põgeneda.
Storting kogunes esmalt Hamaris, kuid saksa vägede kiire edasitungi tõttu liiguti edasi Elverumi. Elverumis võttis Storting vastu otsuse anda valitsusele üle kõik parlamendi volitused, senikaua kuni Stortingil on võimalik uuesti koguneda.
Järgmisel päeval nõudis Saksamaa esindaja Norras, Curt Bräuer, kohtumist Haakoniga. Ta kutsus norralasi üles lõpetama vastupanu ning ütles, et Hitleri nõudmisel peab kuningas riigi uueks peaministriks nimetama natsimeelse Vidkun Quislingi. Bräuer soovitas kuningal võtta eeskujuks Taani valitsus ning kuninga enese vend Christian X, kes olid alistunud eelmisel päeval sakslastele. Bräuer hoiatas, et vastupanu korral koheldakse norralasi karmilt. Kuningas ütles, et vastavalt Norra põhiseadusele ei saa tema sellist otsust ise teha, vaid ainult valitsuse ettepanekul.
Valitsuskabineti koosolekul Nybergsundis teatas kuningas valitsusele sakslaste ultimaatumist. Samuti ütles Haakon, et tema on kindlalt vastu sakslaste nõudmistele ning tema ei kavatse Vidkun Quislingit mingil juhul peaministriks nimetada, kuna viimasel puudus rahva ning Stortingi toetus. Juhul kui valitsus oleks siis nõudnud Quislingi nimetamist peaministriks, oleks Haakon loobunud troonist.
Kuninga sõnadest innustust saanud valitsus teatas Saksamaa esindajale, et ei aktsepteeri nende nõudmisi. Samal õhtul teavitati raadios kuninga ja valitsuse mittenõustumisest Saksamaa ulitmaatumiga. Valitsus teatas, et nad kavatsevad sakslaste rünnakutele võimalikult kaua vastu seista ning loodavad Norra rahva toetusele.
11. aprilli hommikul pommitas Luftwaffe Nybergsundi ning kuningas ja valitsus olid sunnitud varju otsima ümberkaudsetest lumistest metsadest. Kuningas ja tema kaaskond jõudsid peagi rannikulinna Moldesse, kus Suurbritannia sõjalaev HMS Glasgow nad peale võttis ja Tromsø linna viis.
Haakon ja kroonprints Olav elasid mõnda aega metsamajakeses Målselvdaleni orus. Liitlasväed kontrollisid küll Põhja-Norrat, kuid kuna sõjategevus Prantsusmaal ägenes, tuli Norras asuvad väed samuti sinna viia. 7. juunil asusid Norra kuninglik perekond ning Norra valitsus Suurbritannia sõjalaeva HMS Devonshire pardale. Mitmete teiste briti sõjalaevade kaitse all õnnestus neil peagi turvaliselt Londonisse jõuda.
Haakon ja valitsuskabinet asutasid Londonis Norra eksiilvalitsuse. Haakonist sai Norra vastupanuliikumise sümbol, ning tema raadioesinemised innustasid norralasi. Norralased kandsid Haakoni monogrammi H7 märgina solidaarsusest kuninga ja eksiilvalitsusega.
1942. aasta märtsist kuni 1945. aasta maikuuni elasid kuningas Haakon ja kroonprints Olav Foliejon Parkis Winkfieldis.
Hitler oli 1940. aastal määranud Norra riigikomissaariks Josef Terboveni. Hitleri käsul üritas Terboven kokku koguda parlamenti, et see kukutaks Haakoni troonilt. Parlament keeldus, viidates põhiseadusele. Seepeale ähvardasid Saksa võimud kõik Norra sõjaväeealised mehed koonduslaagritesse saata. Selle ähvarduse tõttu kirjutasid Stortingi esindajad 27. juunil kuningale, ning palusid tal tagasi astuda. Kuningas vastas viisakalt, et kuna Stortingit mõjutati otsuse vastuvõtmisel, siis ei kavatse tema sellele otsusele alluda. Septembris üritasid sakslased uuesti parlamendi kaudu Haakonit kukutada, kuid ka see ebaõnnestus. Seepeale keelati kuningaperel Norrasse naasta, ning demokraatlike erakondade tegevus lõpetati.
Kuninglik perekond naasis Norrasse briti raskeristleja HMS Norfolk pardal 1945. aasta 7. juunil. Kuningat tervitasid rõõmustavad rahvahulgad.
Tegevus peale Teist maailmasõda.
1945. aasta suvel võttis kuningas ette ringreisi Norras, et näha isiklikult sõjapurustusi ning ülesehitustöid. Samalaadse ringreisi tegi ta ka järgneval suvel.
Kuninga 75. sünnipäevaks 1947. aastal kogusid norralased raha ja ostsid kuningale mootorjahi. Kuningas hindas kingitus kõrgelt ja võttis sellega ette mitmeid merereise.
Elu viimased aastad ja surm.
Kuningas Haakon kukkus 1955. aastal oma Bygdøy residentsi vannitoas, ning murdis reieluu. Kuningas oli sunnitud jääma ratastooli. Haakon oli väidetavalt masenduses oma abitusest ning liikumisvõimetusest, ning lõpetas osalemise riigivalitsemises.
Kuninga tervis halvenes 1957. aastal veelgi ning kroonprints Olav võttis üle isa tseremoniaalsed ülesanded ja asus täitma ka tema poliitilisi kohustusi.
Haakon VII suri 1957. aasta 21. septembril Oslo palees, ning maeti Akershusi kindluses asusvasse kuninglikku mausoleumi.
Isa surma järel sai kroonprints Olav Norra uueks kuningaks Olav V nime all.
Perekond.
Haakon oli abielus Suurbritannia printsessi Maudiga. Abielust sündis poeg Olav, kelles sai Haakoni surma järel kuningas Olav V.


Süvamuusika.
Süvamuusika (varem "tõsine muusika") on üldnimetus muusikastiilidele ja -suundadele.
Tavaliselt mõistetakse süvamuusika all klassikalist muusikat selle sõna laiemas tähenduses, see tähendab, et mitte ainult klassitsismi, vaid ka keskaja, renessansi, baroki ja romantismi muusikat, paljusid modernistlikke ja postmodernistlikke suundi jpm.
Eestikeelne termin "süvamuusika" võeti tarvitusele 1970. aastatel paralleelselt terminiga" levimuusika".


Raamatukogu.
Raamatukogu (biblioteek) on infokandjate (paber, elektroonilised kandjad, muud mikrokandjad) säilituskoht, kus infokandjad on kindla süsteemi järgi kogutud ja korraldatud, et täita haridusalast funktsiooni, laenutades ja vahendades külastajatele teavet.
Vanimad raamatukogud loodi Vana-Egiptuses umbes 5000 aastat tagasi. Eesti vanimaks järjepidevalt tegutsevaks raamatukoguks loetakse Tartu Ülikooli Raamatukogu, mis on asutatud 1802.
Maailma suurim raamatukogu on USA Kongressi raamatukogu.


Klassikaline muusika.
Klassikaline muusika kitsamas tähenduses on aastate 1750 kuni 1830 paiku loodud hilisbarokk-, klassitsistlik või eelromantistlik muusika, mille põhilisteks vormideks kujunesid sonaat-sümfooniline tsükkel ja instrumentaalkontsert. Klassitsistliku muusika tuntumateks esindajateks on Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven.
Klassikaline muusika laiemas tähenduses on muusika,
Eesti keeles kasutatakse klassikalise muusika tähenduses ka üldmõistet "süvamuusika" (varem ka "tõsine muusika"), mis hõlmab muusikat, mida soovitakse vastandada "levimuusikale" (varem ka "kerge muusika").


Olav V.
pisi
Olav V (2. juuli 1903 Sandringham (Suurbritannia) – 17. jaanuar 1991) oli Norra kuningas 1957–1991. Ta oli Haakon VII ja kuninganna Maudi ainus poeg. Ta oli esimene Norra troonipärija alates keskajast, kes oli üles kasvanud Norras.
Elu enne kuningaks saamist.
Olav sündis kui Taani prints Alexander Edward Christian Frederik. Ta oli kuningas Edward VII lapselaps ja kuninganna Victoria lapselapselaps. Ta sai Olavi nime 1905. aastal, kui tema isast sai Norra kuningas.
Ta lõpetas 1924. aastal Norra Sõjaväeakadeemia ning õppis Oxfordi ülikoolis juurat ja majandusteadust.
Teise maailmasõja ajal oli kuningapere eksiilis ning Märtha elas koos lastega Washingtonis, kus tal oli lähedane suhe Franklin Delano Rooseveltiga. Ta suri 1954. aastal, enne kui Olav kuningaks sai.
Olav seisis maailmasõja ajal oma isa kõrval, avaldades vastupanu Norra okupeerimisele Saksamaa poolt. Kui valitsus otsustas minna eksiili, jäi Olav paigale, et olla koos oma rahvaga. Kroonprintsina oli ta läbi teinud sõjalise väljaõppe ning teda austasid ka teised vastupanuliikumise juhid. Temast sai 1944. aastal Norra kaitseväe ülemjuhataja ning juhtis Saksa vägede desarmeerimist norrakate poolt.
Tema auks on nimetatud Antarktikas 180 000 km² suurune ala (Prints Olavi rannik ja Prints Olavi mäed).
Kuningas Olav V.
Olavist sai kuningas 1957. aastal, kui tema isa suri. Olav oli väga populaarne. Ta juhtis autot ise ning sõitis maanteel nagu kõik teisedki, kuigi tal oli lubatud kasutada ühistranspordile mõeldud radasid. 1973. aasta energiakriisi ajal keelustas Norra mõnel nädalavahetusel autoga sõitmise. Kuningas, kes soovis minna suusatama, sõitis trammiga. Kui ta üritas pileti eest maksta, ütles konduktor, et inimesed trammi tagaosast olid juba tema eest maksnud. Üks ajakirjanik küsis kord, kas ta ei karda liikuda ringi ihukaitsjateta, ning ta vastas: "Miks ma peaksin kartma? Mul on neli miljonit ihukaitsjat!", vihjates Norra rahvale.
Kuningas oli ka edukas sportlane. Ta võistles Holmenkollenis suusahüpetes ning tegeles purjetamisega kuni kõrge eani. Ta võitis 1928. aasta suveolümpiamängudel "Soling"-klassis kuldmedali. Tal oli ka huvi militarismi vastu ning ta võttis oma vägede ülemjuhataja tiitlit väga tõsiselt.
1961. aastal sai kuningast Nanseni medali omanik.
Olav V suri 17. jaanuaril 1991. Trooni päris tema poeg Harald V.
2005. aastal nimetati Olav 41% häältega sajandi norrakaks.
Kuninga bioloogiline isa.
2004. aastal püstitas biograaf Tor Bomann-Larsen hüpoteesi, et Haakon VII ei olnud Olav V bioloogiline isa. Bomann-Larsen väitis, et kuninganna Maud rasestus kunstliku viljastamise tagajärel ning tegelik isa oli tema arst Francis Laking või arsti poeg Guy Laking. Lisaks tõenditele, mis viitavad kuninga äraolekule eostamishetkel, toetas Bomann-Larsen oma väidet fotodega Guy Lakingist, kus on näha sarnasus Olaviga.
Kuningapalee vastas pressiteatega, öeldes, et kuningas Haraldil "puudub informatsioon, mis tõestaks, et kuningas Olav ei olnud kuningas Haakoni poeg".
2005. aasta märtsis arvustas ajaloolane Odd Arvid Storsveen Bomann-Larseni raamatut ülimalt kriitiliselt. Storsveen ütleb, et Bomann-Larseni hüpoteesil puudub adekvaatne tõestus ning et fotode kasutamine ei ole piisav tõestus. Sama aasta septembris avaldas ajaloolane Bodil Katarina Nævdal Bomann-Larseni raamatu akadeemilise arvustuse. Ka tema jõudis järeldusele, et tõendid, millel raamat põhineb, ei ole piisavad.
Isegi kui Bomann-Larseni väited oleksid tõesed, ei oleks neil põhiseaduslikke tagajärgi, sest rahvahääletus, millega Haakonist kuningas sai, võttis arvesse ka Olavi päritava staatuse. Lisaks peetakse traditsiooniliselt lapse isaks tema ema abikaasat, kui mees lapse omaks tunnistab.


Håkon VI.
Håkon VI Magnusson (umbes 1340 – 1380) oli Norra kuningas 1343–1380. Ta oli Magnus VII poeg ja Margrete I abikaasa.
Tegelikult valitses Håkon kuningana alates 1355. aastast ning 1363 abiellus ta Taani kuninga Valdemar IV tütre Margretega. 1362 sai ta isa initsiatiivil ka Rootsi kaaskuningas. 1363. aastal võttis Rootsi Riiginõukogu tema isalt Rootsi kuninga tiitli ja kutsus kuningaks Albrechti Mecklenburgist, kes tuli Saksamaalt Rootsi ja krooniti kuningaks 1364. Osa Lääne-Rootsist jäi edasi Magnus VII võimu alla, kuid 1365 langes Håkon VI isa rootslaste kätte vangi. 1370 sündis Håkonile poeg Olav, kellest sai hiljem nii Taani kui ka Norra kuningas. 1371 toimus Rootsis ülestõus ning Håkon VI läks ülestõusnute abiga Stockholmi piirama. Selle käigus saavutas ta kokkuleppe, millega loobus vastutasuks oma isa vabastamise eest Rootsi krooni nõudlusest.
Perekond.
1363. aastal abiellus Håkon Taani kuninga Valdemar IV tütre Margretega. Abielust sündis poeg Olav (1370–1387), kes valitses Norrat Olav IV ja Taanit Oluf III nime all.


Pärnu Eliisabeti kirik.
Pärnu Eliisabeti kirik on kirik Pärnu linnas Nikolai tänav 22.
Kirik kuulub Teeliste kirikute nimekirja.
Kirikut kasutab EELK Pärnu Eliisabeti kogudus.
Eellugu.
1251. aastal valmis Pärnu esimene suur kirik praeguse Vana-Pärnu kalmistu kohal: Püha Tooma nime kandev toomkirik, mis hävis sõjas. Keskajast peale kõrgus Pärnu jõe kaldal siinsetest seni kõige pikema ajalooga Nikolai (Niguliste, meremeeste kaitsepühaku Nikolause) kirik.
Jäänud sõdade tulemusel 16. sajandiks ainsaks, sai sellest peakirik. 1526–1582 peeti siin luterlikke jumalateenistusi. Vastureformatsiooni käigus anti kirik katoliiklastele.
17. sajandist alates kuulus pühakoda eelkõige saksa luterlastele, ka rootsi ja mitu korda eesti kogudustele, kui abi vajas. Nikolai kirik põles septembris 1944 ja hävis lõplikult pärast Teist maailmasõda.
Eliisabeti kiriku saamislugu.
1741. aastal andis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna käsu eraldada riigikassast 8000 rubla uue luterliku kiriku ehitamiseks Pärnusse. Valitsejannalt päris senine eesti Jaani kogudus endale ja pühakojale uue piiblinime - Eliisabet. 25. juunil 1744. aastal pandi nurgakivi, ehitajaks oli Riia meister Heinrich Güterbock. Torni ehitajaks peetakse Wülberni, kes oli samuti Riiast pärit.
Nupp ja vaskne kukk seati maakivist kiriku tornitippu 27. märtsil 1747. Sama aasta 11. septembril võttis raad meistrilt töö vastu. Neid sündmusi märgib peaukse kohal seisev "Anno 1747". Sisetööd kestsid veel edasi ja kirik pühitseti 29. märtsil 1750. aastal.
100 aastat hiljem, 10. septembril 1850 tähistati taas suure siseremondi lõppemist. Kirikusse paigaldati uus altar ja kantsel. Septembris 1854 pandi üles altarimaal, mille autor on hollandlane van der Kann.
1893. aasta kevadest sügiseni valmis G. Darmeri juhtimisel uus telliskividest tiibhoone. Ühtlasi remonditi vana osa, põrand, muretseti uued pingid, ehitati ümber rõdud. Nii-öelda uus kirik pühitseti 19. oktoobril 1893.
Orelirõdu sai oma tänapäevase kuju 1928. aastal seoses uue oreli ehitamisega. Kirikut valgustavad ajaloolised lühtrid. Uues tiivas kannavad nad aastaarve 1674 (rippunud juba Jaani kirikus) ja 1750 (kingitus pühitsemise päevaks), peakäigus 1893 – kõik kolm kingiti juurdeehituse valmimise auks, kaks väiksemat Nikolai koguduse ja suur lauluselts "Endla" poolt.
Altari kõrvale seina on müüritud Wilhelm Gabriel Wagneri hauaplaat. Hingekarjane suri 1757. aastal ja maeti altari alla. Tekst ütleb: "Õiged tulevad oma Õnnistegija juurde".
Tornikelladest on üks valatud Peterburis 1824., teine 1857. aastal.
Teises maailmasõjas kannatada saanud kiriku katus vahetati 1991. aastal. 1992. aastal sai kirik tagasi algsed värvid: rootsipunane ja ookerkollane.
19. oktoobril 1993. aastal pandi nurgakivi kiriku abihoonele. Hoone projekteeris arhitekt Ra Luhse ja ehitas AS Tekso. Abihoone valmis ja pühitseti 1995. aastal. Sama aasta sügisel lõppes ka ligi aasta kestnud suur siseremont. Parandati kiriku lagi ja värviti kirikusaal. Värvilahenduse kujundas Teddy Böckler. 1997. aastal vahetati elektrisüsteem ja paigaldati elektriküte.
Orelid.
Esimese oreli ehitas kirikusse Paide meister Thal aastal 1845. Orelil oli 1 manuaal, pedaal ja 11 registrit. Pill teenis 83 aastat, elas üle 6 õpetajat ja 7 köstrit. Viimast korda mängis orel organist E. Soodla käe all 9. septembril 1928. Lahkumiskoraaliks oli "Üks kindel linn ja varjupaik".
Uuest orelist oli puudust tuntud aastakümneid, iseäranis pärast kiriku suure juurdeehituse valmimist 1893. 1927. aastal selgus, et kiriku küttesüsteemi ehitamisest jääb raha üle. Koguduse üldkoosolek otsustas tellida uue oreli. Õpetaja August Grünbergi eestvedamisel ja paljude annetajate toetusel saadi kokku 24 000 krooni.
Uue oreli ehitas firma Kolbe & Durejs (Dury) Riiast. Orelimeister Herbert Kolbet tunti Pärnus tema isa kaudu, kes oli olnud Pärnu Nikolai kiriku õpetaja. Tellimuse täitmisele kulus veidi üle aasta. Uus orel pühitseti surnute mälestuspühal, 25. novembril 1928. Sama päeva pärastlõunal mängis orelikunstnik Paul Presnikoff (Indra) Tallinnast esimese orelikontserdi.
Oreli dispositsiooni ehk registrite valiku koostas tollane Tartu Ülikooli kiriku organist Otto Freymuth, järgides 20. sajandi alguses mõjule pääsenud oreliuuendusliikumise põhimõtteid. Tegemist on kompromissoreliga: klassikaline dispositsioon ja pneumaatiline traktuur, mis eeldati rahuldavat nii vana kui uue muusika nõudmisi.
Orelil on kolm manuaali ja pedaal, registreid on 47 (3 transmissioonregistrit), vilesid 3021, minimaalselt keelpillikõlalisi labiaalregistreid. Manuaalidel on kõlaline isikupära (I – printsipiaalid, II – flöödid, III – alivoodid), tuulesurve mõõdukas, mensuurid laiad.
Et muusikale ja kõlale veel suuremat tähelepanu juhtida, on prospekt ilma igasuguste kaunistusteta ja ainsaks kujunduselemendiks on tavalised oreliviled. Orel on tehniliselt laitmatu ja üks paremaid kontsertpille Eestis.
2001. aastal toimus oreli kapitaalremont ja orel pühitseti taas 25. novembril 2001.
Aastal 2010 valmis ja pühitseti Hardo Kriisa ehitatud uus orel Eliisabeti kiriku lõunatiivas. Oreliprospekti on kujundanud kunstnik Rait Prääts, olulise elemendina kaunistab seda kiriku otsaseina 2007. aastal valminud vitraažaken.


Jorullo.
Jorullo on vulkaan Põhja-Ameerikas Mehhikos. Kõrgus 3170 meetrit.
Seni on pursanud ühel korral aastatel 1759–1774.


Narodniklus.
Narodniklus oli vasakpoolne sotsiaalpoliitiline ja revolutsiooniline liikumine Venemaal, eriti 19. sajandil.
Narodniklus kujunes 1860. aastatel segaseisusliku haritlaskonna seas ja see levis laialdaselt tänu Ivan Turgenevi romaanile "Isad ja pojad" (1862). Kuna narodnikud eitasid valitsevat ühiskonnakorda, nii pärisorjust kui kapitalismi, aadlikultuuri, religiooni negatiivset külge (Lev Tolstoi) ja moraali, siis nimetati neid ka nihilistideks. Nad lootsid kehtestada kommunistlikku ühiskonnakorda.
Narodnikute hulka kuulusid ka revolutsioonilised demokraadid, sh. Nikolai Tšernõševski pooldajaid, kelle arvele reaktsionäärid kirjutasid kogu minevikukultuuri absoluutse eitamise. Tegelikult esitasid narodnikud pärisorjust ja kodanlikku korda eitades oma positiivse programmi. 1860.–1870. aastatel kujunes narodnikutel revolutsiooniline protoanarhistlik ideoloogia. Kuna nad eitasid kapitalismi progressiivsust, siis toetusid nad talurahvale ja tegid selgitustööd agraarsuhete radikaalseks ümberkujundamiseks. Narodnikud võitlesid pärisorjuslike mõisade likvideerimise ja nende maa täieliku ümberjagamise eest. Sellist ideoloogiat kutsutakse talurahvakommunismiks.
Narodnikluse ideoloogia rajasid Aleksander Herzen ja Tšernõševski. Nad olid esimesed, kes rääkisid, et on võimalik külakogukonna vahetu üleminek kõrgemale, kommunistlikule vormile. 1870. aastatel arenes välja nn. aktiivne narodniklus, mille iseärasuseks oli püüd äratada talurahvast ja viia ta revolutsioonile.
Narodnikluse tähtsaimad ideoloogid olid Mihhail Bakunin, Pjotr Lavrov ja Pjotr Tkatšov. Nende ideede mõjul kujunes narodnikluses mitu voolu. Bakuninlased, kelle hulka kuulus tollal enamik narodnikuid, pooldasid kohest revolutsiooni. Lavrovistid pidasid õigeks teha rahva hulgas revolutsioonilist propagandat ja anda revolutsionääridele teaduslik ettevalmistus. Tkatšovi pooldajad, blankistid, panid kõik lootused poliitilisele pöördele, mille teostab revolutsiooniline vähemik. Kuid kõik nad tunnustasid haritlaskonna otsustavat osa ühiskonna ümberkorraldamises.
Vastandades narodniklust poliitikale, pidasid nad võitlust poliitiliste vabaduste eest ainult kodanlusele kasulikuks. Filosoofias jutlustasid narodnikud agnostitsismi, kordasid positivistide, neokantiaanide ja empiriokrititsistide materialismivastaseid argumente. Sotsioloogia subjektiivse meetodi abil põhjendasid nad mittekapitalistliku arengu võimalikkust. Narodniklus pidas rahvahulkade liikumist ning ajaloo arengusuunda sõltuvaks haritud vähemuse aktiivsusest ning eitas ajaloolist paratamatust. Narodnikute majandusteooria põhiteesiks oli väiketalupidamise ("rahvaliku tootmise") vastandamine kapitalismile.
Osa narodnikuid läks maale "rahva sekka" ja püüdis talupoegi ässitada mässule, arvates, et väikesed mässukolded kasvavad doominoefekti mõjul ülevenemaaliseks revolutsiooniks, kuid nii ei juhtunud. Aeg ei olnud revolutsiooniks küps ja üksikud rahutused suruti kiiresti maha.
1880. aastate keskpaigast peale oli narodnikluses ülekaalus liberaalne, reformistlik vool: Vassili Vorontsov, Nikolai Mihhailovski, Sergei Krivenko, Sergei Južakov jt. Tegelikkuse survel tunnistas osa narodnikuid Venemaa arengut kapitalistlike suhete tulemusena ja talurahva kihistumist. Kapitalismi arengu tunnistamisega käisid neil kaasas plaanid "rahvaliku tootmise" abistamise kohta.
Kapitalistlike suhete areng 20. sajandi alguses ja 1905. aasta revolutsioon näitasid narodnikute paljude vaadete ebaõigsust. See, et ülestõusud toimusid eeskätt linnades, näitas, et talurahvas ei ole kõige revolutsioonilisem klass. Ilmnes, et revolutsiooni korraldamisel ei tohi lootma jääda doominoefektile, samuti paistis järjest selgemalt, et kapitalistlikud suhted ühiskonnas ei ole läbinisti halvad.
20. sajandi algul kaotas narodniklus oma mõju. Osa narodnikutest ühines teiste revolutsiooniliste liikumistega, millest kõige vasakpoolsem oli maksimalistide partei. Esseeride majanduspoliitika oli narodnikutest tugevalt mõjutatud.


Kazõmi sõda.
Kazõmi sõda oli ühelt poolt Nõukogude võimude ning teiselt poolt hantide ja neenetsite konflikt 1933–1934. See sai alguse Nõukogude Liidu hoolimatust poliitikast põlisrahvaste suhtes.
Juba varem olid tekkinud pinged: rajati koole, kus alates 2. klassist õpetati ainult vene keeles, ning lapsed võeti vanemate käest ära ja pandi elama internaatidesse. Samuti hakati taga kiusama kogukonnaliidreid, nimetades neid "kulaklik-šamaanlikuks rahvavaenulikuks elemendiks". Lõpuks paisusid vastuolud nii suureks, et handid viisid Kazõmi kultuurbaasis asuvast internaatkoolist oma lapsed ära ning keeldusid võimudega suhtlemast. Kuid nõukogulased tegid asja veelgi hullemaks sellega, et otsustasid Num-To järve äärde, mis on nii hantidele kui ka neenetsitele püha, rajada kalastussovhoosi. Seepeale võtsid põliselanikud sovhoosnikud kinni ning kui nende juurde saabus kommunistide läbirääkimisgrupp, kellest üks naine käis pühal saarel, kus võisid käia vaid meesoost šamaanid, siis tapeti läbirääkijad rituaalselt, ohverdades nad jumalatele. See juhtus ilmselt 1933. aasta detsembri lõpus.
Järgmise aasta algul suundusid tundrasse nõukogude karistussalgad, mis valimatult inimesi represseerisid. Paljud pered jäeti ilma meestest ja varast, seega nälga surema. Enamik vangistatuist ei saanud enam kunagi kodukohta naasta. Num-To järvele rajati sovhoos ning šamaanlus sisuliselt hävitati. Kazõmi sõja järel kindlustus Nõukogude võim Põhja-Siberis lõplikult.


Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saarte lipp.
Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saarte lipp.
Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saarte lipp on Suurbritannia ülemereterritooriumi, Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saarte lipp.
Kanga põhivärv on sinine, mille vardapoolses ülanurgas on Suurbritannia lipp, lehvil aga territooriumi vapp. Lipu eripäraks on see, et kanga mõlemal küljel olevad vapid on teineteise suhtes peegelpildis. Praegune lipp võeti kasutusele 1999. aastal ja selle proportsioonid on 1:2.
Saarte eelmine lipp, mis oli kasutusel aastatel 1992 - 1999, sarnanes praeguse lipuga, kuid vapp oli paigutatud valgele sõõrile. Aastatel 1985 - 1992 oli lehvil ainult vapilt pärit vapikilp.


Molotovi-Ribbentropi pakt.
Molotov allkirjastab mittekallaletungilepingut Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Tema taga seisavad Ribbentrop ja Stalin.
Mittekallaletungileping Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel (vene "Договор о ненападении между Германией и Советским Союзом") ehk Molotovi-Ribbentropi pakt oli mittekallaletungileping Saksamaa (Kolmanda Riigi) ja NSVL vahel, millele kirjutasid Moskvas 23. augustil 1939 alla NSVL välisminister Vjatšeslav Molotov ja Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop.
Enim tähelepanu on pälvinud selle lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid.
Esimene salaprotokoll allkirjastati lepingu sõlmimise ajal, mis rahvusvahelist õigust eirates jaotas Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks.
Teise salaprotokolliga muudeti Poola ja Baltikumi esialgset jagamist.
Kolmanda salaprotokolliga loobus Saksamaa talle Nõukogude Liidu poolt esialgu antud õigusest osale Leedu territooriumist, mille eest Nõukogude Liit kohustus tasuma.
Kahepoolne mitte-kallaletungi-leping kehtis kuni Operatsioon Barbarossani 22. juunil 1941, mil Saksamaa ründas NSVLi.
Ettevalmistused lepingu sõlmimiseks.
1939. aasta augusti teisel poolel saadeti Nõukogude juhtkonna poolt Saksamaa suursaadiku von Schulenbergi kaudu Saksamaa juhtkonnale ettepanek sõlmida vastastikuse mittekallaletungileping koos selle nõukogudepoolse projektiga. Samal ajal toimusid Moskvas ka Inglismaa, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu vahelised läbirääkimised Euroopa julgeoleku teemal. 20. augustil saabus Berliinist vastus, et Saksamaa on põhimõtteliselt nõus lepingu põhiosaga. Suursaadik von Schulenberg palus V. Molotovilt vastuvõttu ning ta võeti vastu 21. augustil kell 15.00. Peale seda saadeti Saksamaa suursaatkonnast teele kiirtelegramm, kutsega 23. augustil Saksamaa esindajal Moskvasse sõita, kuna Stalin oli selle kuupäevaga nõus.
Nõukogude pool katkestas läbirääkimised Inglismaa ja Prantsusmaaga 21. augustil 1939.
Nõukogude Liidu eesmärgid lepingu sõlmimisel.
Leping sõlmiti Nõukogude Liidu diktaatorist liidri Jossif Stalini algatusel, kelle eesmärk oli lääneriigid omavahel sõdima ärgitada ning siis sõjas nõrgestatud Euroopat natsionaalsotsialismist vabastamise loosungi all hiljem ise rünnata. See oleks tal võimaldanud vastavalt maailmarevolutsioonini viia.
Teiseks lepingu põhisuunaks oli kaotada puhverriikite tsoon Saksamaa ja Nõukogude Liidu piiride vahel. Selleks, et oleks võimalik rünnata Saksamaad, kui see on hõivatud Lääne-Euroopas ja keerab Nõukogude liidule selja. Samad huvid, kuid vastupidises suunas ja kaugemas perspektiivis olid ka Saksamaal.
Ehkki leping sõlmiti Stalini algatusel, ei kavatsenud Stalin lepinguga võetud mittekallaletungi kohustusi Saksamaa ees täita, mida näitab ka tema põhimõtteline seisukoht. Stalin ütles: "Sõda võib peapeale pöörata igasugused lepped.". Kuid veelgi paremini näitavad Punaarmee ja Stalini seisukohti kõrgemate ohvitseride väljaütlemised. Kindralleitnant S. Krivošein, kes oli Punaarmee 25. soomuskorpuse komandör ja juhatas koos kindral H. Guderianiga nõukogude-saksa ühisparaadi Brestis Poola jagamise puhul, ütleb: "...Me sõlmisime sakslastega lepingu, kuid see ei tähenda meile midagi... Nüüd on parim aeg maailma probleemide lõplikuks ja konstruktiivseks lahendamiseks...".
Lepingu allakirjutamine Moskvas.
Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop maandus Moskvas 23. augusti keskpäeval ning suundus otsekohe Kremli. Kohtumine kestis kolm tundi. Lepinguprojekti arutelu alguses lausus Stalin, et selle lepingu juurde on vaja teha täiendavad kokkulepped, millistest me midagi kusagil ei avalda. Kõnealuste täiendavate kokkulepete all mõtles Stalin mõjusfääride jagamist. Nagu hiljem selgitas Ribbentrop, Stalin andnud mõista, et kui ta ei saa poolt Poolat ja Balti riike ilma Leeduta, kuid Liepāja sadamaga, siis võin kohe tagasi sõita. Hitlerile kooskõlastamiseks saadetud telegrammis oli juttu veel peale Liepāja ka Ventspilsist.
Samal õhtul kirjutati alla leping, koos lisaprotokolliga. Kohtumine jätkus banketiga V. Molotovi kabinetis, kus läbirääkimised olid toimunud..
Lepingu tagajärjed.
Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajases lisaprotokollis kokkulepitule algas 1. septembril 1939 Teine maailmasõda, kuigi sellel ajal seda veel mujal kui Moskvas nii ei nimetatud. Läänemaailm nimetas seda Saksamaa–Poola sõjaks.
Samal päeval (1. septembril) pidi vastavalt lepingule ründama Poolat ka Nõukogude Liit, kuid Stalin teatas, et tema väed ei ole rünnakuks valmis. Kuna Nõukogude Liit ei rünnanud Poolat 1. septembril nagu vastavalt lepingule pidi, sai Saksamaast Teise maailmasõja vallapäästja ülejäänud maailma rahvaste silmis, mis oligi Moskva poliitika eesmärk. 3. septembril 1939 kuulutavad Saksamaale sõja Suurbritannia ja Prantsusmaa. Kuid millegipärast ei tee seda Nõukogude Liidu suhtes peale selle rünnakut Poolale 17. septembril 1939.
Poola jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt paktile.
28. septembril sõlmiti NSV Liidu ja Eesti Vabariigi vahel vastastikuse abistamise pakt, millega toodi Lääne-Eestisse 25 tuhat punaväelast. Samasugune pakt sõlmiti NSV Liidu ja Läti vahel 5. oktoobril ning NSV Liidu ja Leedu vahel 10. oktoobril.
30. novembril tungis NSV Liit Soomesse. Algas Soome Talvesõda; NSV Liit heideti Rahvasteliidust välja. Tänu Soome vägede visale vastupanule ei õnnestunud NSV Liidul Soomet vallutada.
15. juunil 1940 okupeeris NSV Liidu Punaarmee Leedu, 17. juunil ka Eesti ja Läti. 17. juunil toimus sotsialistlik riigipööre Leedus, 21. juunil Eestis ja Lätis.
28. juunil okupeeris Punaarmee Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Need alad liideti NSV Liiduga.
3. augustil liideti NSV Liiduga Leedu, 5. augustil Läti ja 6. augustil Eesti.
Plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939-1940.
Lepingu tühistamine.
22.juunil 1941.a.seoses Saksamaa kallaletungiga NSV Liidule, kaotas Molotov- Ribbentropi pakt koos salaprotokolliga oma kehtivuse. Pealesõjaaegse Eesti saatus määrati kindlaks mitte Molotov-Ribbentropi lepingu alusel Saksamaa ja NSVL poolt, vaid hoopis USA, Briti ja NSVL poolt Jalta ja Potsdami konverentsidel 1945.a.
23. augustil 1979 avaldasid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku avaliku kirja (Balti apelli), milles nõuti salaprotokolli avalikustamist ja selle mõju tühistamist.
23. augustil 1987 toimus MRP-AEG korraldatud meeleavaldus Tallinnas Hirvepargis, kus nõuti pakti avalikustamist ja selle tagajärgede likvideerimist.
23. augustil 1989 moodustati ligi 2 miljonist inimesest koosnev inimkett (Balti kett) Tallinn–Riia–Vilnius. Selle meeleavaldusega juhiti taas tähelepanu vajadusele pakt avalikustada ja selle tagajärjed likvideerida.
24. detsembril 1989 tunnistas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress pakti salaprotokollid õigustühiseks.
Lepingu tekst.
1. Mõlemad Lepinguosalised kohustuvad hoiduma igasugusest vägivallast, igasugusest agressiivsest tegevusest ja igasugusest vastastikkusest kallaletungist, nii eraldi kui koos teiste riikidega.
2. Juhul, kui üks Lepinguosalistest osutub sõjalise tegevuse objektiks kolmanda riigi poolt, ei toeta teine Lepinguosaline mitte mingil viisil seda riiki.
3. Mõlema Lepinguosalise valitsused jäävad tulevikus teineteisega kontakti konsultatsioonideks, et informeerida teineteist ühiseid huvisid puudutavates küsimustes.
4. Kumbki Lepinguosalistest ei osale mitte mingisuguses riikide grupeeringus, mis on otseselt või kaudselt suunatud teise poole vastu.
5. Vaidluste või konfliktide tekkimisel Lepinguosaliste vahel ühes või teises küsimuses lahendavad mõlemad pooled need vaidlused või konfliktid eranditult rahumeelselt sõbraliku arvamustevahetuse või, vajaduse korral, konflikti reguleeriva komisjoni moodustamise teel.
6. Käesolev leping sõlmitakse kümneks aastaks ning kui üks Lepinguosalistest ei tühista seda üks aasta enne lepingutähtaja möödumist, pikeneb lepingu kehtivus automaatselt järgmise viie aasta võrra.
7. Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele võimalikult lühikese aja jooksul. Ratifitseerimiskirjade vahetamine leiab aset Berliinis. Leping jõustub vahetult selle allakirjutamise hetkest.
Koostatud kahes originaaleksemplaris, saksa ja vene keeles.
NSVL Valitsuse volitusel: Vjatšeslav Molotov
Saksa Valitsuse nimel: Joachim von Ribbentrop
23. augustil 1939 Moskvas.
Salajase lisaprotokolli tekst.
1. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvisid Vilniuse piirkonnas.
2. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Poola riigile kuuluvatel aladel piiritletakse Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride ligikaudne piir Narewi, Wisła ja Sani jõe joonel. Küsimust, kas mõlema poole huvidele vastab sõltumatu Poola riigi säilitamine ja millised peaksid olema selle riigi piirid, saab lõplikult selgitada ainult edasise poliitilise arengu käigus. Igal juhul lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe teel.
3. Kagu-Euroopa osas rõhutab Nõukogude pool oma huve Bessaraabias. Saksa pool deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas.
4. Mõlemad pooled peavad käesolevat protokolli rangelt saladuses.
Lepingu tühistamise otsus.
NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsus "Poliitilisest ja õiguslikust hinnangust 1939. aasta Nõukogude–Saksa mittekallaletungilepingule"
1. NSV Liidu rahvasaadikute kongress võtab teadmiseks 23. augusti 1939. a. Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu poliitilise ja õigusliku hindamise komisjoni järeldused.
2. NSV Liidu rahvasaadikute kongress nõustub komisjoni arvamusega, et mittekallaletungileping Saksamaaga sõlmiti kriitilises rahvusvahelises situatsioonis, tingimustes, mil kasvas fašismi agressiooni oht Euroopas ja Jaapani militarismi oht Aasias, ning selle lepingu üks eesmärke oli juhtida NSV Liidult kõrvale läheneva sõja oht. Lõppkokkuvõttes seda eesmärki ei saavutatud, möödalaskmised aga, mis olid seotud Saksamaa kohustustega NSV Liidu ees, süvendasid sõnamurdliku natsliku agressiooni tagajärgi. Sel ajal seisis meie maa raske valiku ees. Lepingukohustused jõustusid otsekohe pärast allakirjutamist, kuigi leping ise kuulus kinnitamisele NSV Liidu Ülemnõukogu poolt. Otsus ratifitseerimise kohta võeti vastu 31. augustil Moskvas, ratifitseerimiskirjad aga vahetati 24. septembril 1939. a.
3. Kongress on seisukohal, et selle lepingu sisu ei lahknenud rahvusvahelise õiguse normidest ja riikide lepingupraktikast, mida rakendatakse niisuguse reguleerimise puhul. Nii lepingu sõlmimisel kui ka selle ratifitseerimisel aga varjati fakti, et ühtaegu lepinguga kirjutati alla salajane lisaprotokoll, milles piiritleti lepingupoolte huvisfäärid Läänemerest Musta mereni, Soomest Bessaraabiani.
Protokolli originaale ei ole leitud ei Nõukogude ega välismaa arhiividest. Ent koopiate, kaartide ja muude dokumentide grafoloogiline, fototehniline ja leksikaalne ekspertiis ning hilisemate sündmuste vastavus protokolli sisule kinnitavad selle allakirjutamise ja eksisteerimise fakti.
4. NSV Liidu rahvasaadikute kongress kinnitab käesolevaga, et 23. augusti 1939. a. mittekallaletungileping, samuti NSV Liidu ja Saksamaa vahel ning sama aasta 28. septembril sõlmitud sõprus- ja piirileping kaotasid nii nagu teisedki Nõukogude-Saksa leppimused - vastavalt rahvusvahelise õiguse normidele - kehtivuse momendil, mil Saksamaa tungis kallale NSV Liidule, s.o. 22. juunil 1941. a.
5. Kongress konstateerib, et 23. augusti 1939. a. protokoll ning muud salaprotokollid, mis kirjutati koos Saksamaaga alla aastail 1939-1941, olid nii koostamismeetodi kui ka sisu poolest eemaldumine Nõukogude välispoliitika leninlikest põhimõtetest. NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine nendes ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega. Kongress märgib, et sel perioodil olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga. Vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ja mittekallaletungilepingutele, mis sõlmiti aastail 1926-1933, kohustusid nende lepingute osalised kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. Samasugused kohustused olid NSV Liidul Poola ja Soome ees.
6. Kongress konstateerib, et Stalin ja Molotov pidasid Saksamaaga läbirääkimisi salaprotokollide üle nõukogude rahva, ÜK(b)P Keskkomitee ja kogu partei, NSV Liidu Ülemnõukogu ja valitsuse eest salajas. Need protokollid olid kõrvaldatud ratifitseerimisprotseduuridest. Seega oli nende allakirjutamise otsus sisult ja vormilt isikuvõimu akt ega kajastanud kuidagi nõukogude rahva tahet, kes ei kanna selle sobingu eest vastutust.
7. NSV Liidu rahvasaadikute kongress mõistab 23. augusti 1939. a salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise fakti hukka. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi.
8. NSV Liidu rahvasaadikute kongress lähtub sellest, et keerulise ja vastuolulise mineviku mõistmine on osa uutmisprotsessist, mis peab tagama igale Nõukogude Liidu rahvale võimaluse vabalt ja võrdõiguslikult areneda tervikliku, vastastikku sõltuva maailma ning laieneva üksteisemõistmise tingimustes.
NSV Liidu Ülemnõukogu esimees M. GORBATŠOV
Moskva, Kreml, 24. detsembril 1989.
Allikas: NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi ja NSV Liidu Ülemnõukogu Teataja. 1989, nr. 29, art. 579.


Kameruni mägi.
Kamerun (prantsuse "Mont Cameroun"; tipp kannab kohalikku nime "Fako") on tegevvulkaan Aafrikas Kamerunis.
Vulkaani kõrgus on 4095 meetrit. Vulkaan koosneb peamiselt basaldist ja trahhübasaldist.


Loa jõgi (Tšiili).
Loa on jõgi Lõuna-Ameerikas Tšiilis Antofagasta piirkonnas. Algab Andidest. Ülemjooksul voolab lõunasse ja läände, keskjooksul Atacamas põhja, alamjooksul pöördub läände ja suubub Vaiksesse ookeani. Toitub peamiselt allikaist. Pikkus 440 km.


Karõm.
Karõm on tegev kihtvulkaan Kamtšatka poolsaarel.
Vulkaani kõrgus on umbes 1500 m.


Arktika saarestik.
Kanada Arktika saarestik (inglise keeles "Arctic Archipelago", ka "Canadian Arctic Islands") on Kanadale kuuluv saarestik Põhja-Jäämeres.
Arktika saarestik piirneb läänes Beauforti merega ning idas Narese väina, Smithi väina, Baffini lahe ja Davise väinaga. Lõunas eraldavad teda Kanadast paljud väinad, millest mõned on üsna kitsad: läänest ida poole Amundseni laht, Dolphin and Unioni väin, Coronationi laht, Dease'i väin, Kuninganna Maudi laht, Rae väin, James Rossi väin, Franklini väin, Boothia laht, Fury and Hecla väin, Parry laht, Foxe'i meri, Roes Welcome'i väin, Hudsoni laht, Hudsoni väin ja Ungava laht. Osa selles nimestikus lahtedeks nimetatud veekogusid on tegelikult väinad, kuid sinna esimesena jõudnud ja nime andnud meresõitjatele tundusid nad lahtedena, sest olid jääst ummistunud.
Saarestikku kuulub 36 563 saart kogupindalaga 1 424 500 km². Seal valitseb arktiline kliima.
Saarestikus elab 14 000 inimest, neist enamik Baffini saarel. Kanada 20 suurimast saarest kuulub Arktika saarestikku 16, aga Kanada kõige rahvarohkemate saarte loendis on Baffini saar 16. kohal ja ülejäänud veelgi kaugemal.
Saarestiku suurimad saared on Baffini saar, Ellesmere, Victoria, Banks, Devon, Axel Heibergi saar, Melville, Southampton, Walesi Printsi saar ja Somerset.


Eduard Ševardnadze.
Eduard Ševardnadze (gruusia keeles ედუარდ შევარდნაძე, vene keeles Эдуард Амвросьевич Шеварднадзе) (sündinud 25. jaanuaril 1928 Mamati külas) on endine Nõukogude Liidu ja Gruusia poliitik, Nõukogude Liidu välisminister 1985–1990 ja Gruusia president 1995. aastast kuni 23. novembrini 2003.
Juba 20-aastaselt parteisse astunud Ševardnadze oli 1957–1961 Gruusia NSV komsomoliorganisatsiooni esimene sekretär. 1968 sai ta Gruusia NSV siseministriks. Alates 1972. aastast oli ta Gruusia Kommunistliku Partei esimene sekretär. Ševardnadze pooldas Mihhail Gorbatšovi ja taotles majandusreforme. 1985 arvati ta NLKP KK Poliitbüroo liikmeks ja välisministriks. Välisministrina töötas ta pingelõdvenduse ja desarmeerimise heaks.
20. detsembril 1990 astus Ševardnadze tagasi NSV Liidu välisministri kohalt protestiks diktatuuriohu vastu. 1991. aasta juulis astus ta NLKPst välja ning asutas koos teiste reformistide ja demokraatidega Demokraatliku Reformi Liikumise. Pärast Gorbatšovi-vastase putši läbikukkumist lükkas Ševardnadze tagasi Gorbatšovi ettepaneku saada julgeolekunõukogu liikmeks, kuid hiljem soostus kohaga Gorbatšovi nõuandvas nõukogus.
1991. aasta detsembris kukutati Gruusias relvastatud riigipöördega president Zviad Gamsahhurdia. 1992 valiti Ševardnadze Gruusia valitseva sõjaväelise nõukogu esimeheks ja oktoobris parlamendi spiikriks, mis võrdus presidendi ametikohaga. Gruusia presidendiks valiti ta 5. novembril 1995, kogudes 72,9% valijate häältest. Teiseks ametiajaks valiti ta tagasi 9. aprillil 2000, kui ta kogus valijate häältest üle 82%.
1995 ja 1998 elas Ševardnadze üle atentaadi. 9. veebruaril 1998 tulistati tema korteeži granaadiheitjast ja automaatidest, aga soomustatud "Mercedes" päästis presidendi elu.
2. novembril 2003 toimusid Gruusias parlamendivalimised. Opositsioon kutsus üles ilmutama kodanikuallumatust ja nõudis, et valitsus tunnistaks valimised mittetoimunuks. 20. novembril avaldati ametlikud valimistulemused. Nende järgi sai Ševardnadzet toetav valimisliit "Uue Gruusia eest" kõige rohkem kohti, kuigi kogus vaid 21,32% häältest. Demokraatliku Taassünni Liit kogus 18,84% häältest. Ševardnadze vastased pidasid valimistulemusi võltsituteks ja seepeale puhkesid rahvarahutused, mida hakati nimetama Roosirevolutsiooniks. Mässuliste survel läks Ševardnadze 23. novembril erru.


Maksim Tarassov.
Maksim Tarassov (sündis 2. detsembril 1970 Jaroslavlis) on Venemaa kergejõustiklane (teivashüppaja). Olümpiavõitja (1992), kahekordne maailmameister (1999) ja Euroopa meister (1998).
Olümpiamängudel.
1992 olümpiavõitja" (5.80)
2000 pronksmedal (5.90)
Maailmameistrivõistlustel.
1991 pronksmedal (5.85)
1993 pronksmedal (6.00)
1995 hõbemedal (5.86)
1997 hõbemedal (5.96)
1999 maailmameister (6.02)
Sisemaailmameistrivõistlustel.
1999 maailmameister (6.00)
Euroopa meistrivõistlustel.
1998 Euroopa meister (5.81)


On a New List of Categories.
"On a New List of Categories" ("Uuest kategooriate nimekirjast") on Charles Sanders Peirce'i esimene filosoofiaalane publikatsioon (kui mitte arvestada formaalse loogika alaseid töid ja loengusarju teaduse loogikast).
See ilmus ajakirjas "Proceedings of the American Academy of Arts and Sciences" (kd 7, 1868, lk 287–298). Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemiale esitas ta selle 14. mail 1867. 1894. aasta käsikirjas "How to Reason" on see artikkel ümbertöötatud kujul sissejuhatuseks. Ta on ilmunud Peirce'i väljannetes kui CP1.545–59, W2:49–59 ja EP1.1.
Selles esitas ta oma aastatepikkuse mõttetöö tulemused. Hiljem omistas Peirce sellele tööle suure tähtsuse nii oma hilisema filosoofilise uurimistöö alusena kui ka alustrajava tööna filosoofias üldse. Alates sellest tööst jõudis ta enda arvates sellisele filosoofilise küpsuse astmeni, et tema hilisemad tööd on omavahel põhimõtteliselt kooskõlas. Peirce'i uurijate seas puudub üksmeel selles, kas selline kooskõla on olemas.
Peirce on selle artikli kohta öelnud, et see on "loogilisest vaatepunktist võib-olla kõige vähem ebarahuldav, mis mul iial on õnnestunud toota," ning üks tema kahest "tugevaimast filosoofilisest tööst".
Sisu.
Ta esitas selles uut laadi fundamentaalse kategooriate süsteemi. Sellega pani ta aluse oma kategooriateõpetusele ("fenomenoloogiale" ehk "kategoorikale" ehk "faneroskoopiale" ehk "ideoskoopiale").
§ 1.
Käesolev artikkel põhineb juba kindlaks tehtud teoorial, et mõistete ["conceptions"] funktsioon on taandada meeltemuljete mitmekesine ühtsusele ning et mõiste kehtivus seisneb võimatuses taandada teadvuse sisu ühtsusele, võtmata kasutusele seda mõistet.
§ 2.
See teooria tekitab kontseptsiooni ["conception"] gradatsioonist nende mõistete vahel, mis on üldised ["universal"]. Sest üks niisugune mõiste võib ühendada meelelise mitmekesise ning sellegipoolest võib olla tarvis teist mõistet, et ühendada esimene mõiste ja mitmekesine, millele seda rakendatakse, ja nii edasi.
§ 3.
See üldine mõiste, mis on meeltele kõige lähemal, on mõiste "kohalolevast" ["present"] "üldse" ["in general"]. See on mõiste, sest ta on üldine. Ent niinagu tähelepanu aktil ei ole üldse konnotatsiooni, vaid ta on vaimu puhas denotatiivne jõud, mis suunab vaimu mingile objektile, erinevalt selle objekti mingi predikaadi mõtlemise jõust, ei ole ka mõistel "kohalolevast üldse", mis ei ole mitte midagi muud kui selle üldine ["general"] tunnistamine ["recognition"], mis tähelepanus sisaldub, mingit konnotatsiooni, ega seetõttu ehtsat ühtsust. See mõiste kohalolevast üldse, SELLEST ["IT"] üldse, tõlgitakse filosoofia keelde sõnaga "substants" ühes selle tähendustest. Enne kui kohaloleva vahel saab teha mingi võrdluse või diskriminatsiooni, peab olema tunnistatud kohalolevat kui niisugust, kui "seda", ning seejärel omistatakse sellele "sellele" metafüüsilised osad, mida tunnistatakse abstraheerimise teel, kuid "seda" ennast ei saa teha predikaadiks. Niisiis ei preditseerita seda "seda" ei subjektile ega subjektis, ning seega on ta samane substantsi mõistega.
§ 4.
Ühtsus, millele aru muljed taandab, on propositsiooni ühtsus. See ühtsus seisneb predikaadi sidumises subjektiga; ja seetõttu viibki see, mida peetakse silmas ["implied"] koopulas, ehk "olemise" mõiste, lõpule mitmekesise ühtsusele taandamise mõiste töö. Koopula (või õigemini tegusõna, mis on koopula ühes selle tähendustest) tähendab kas 'on tegelikult' või 'oleks', nagu neis kahes lauses: "Greifi ei ole [olemas]" ja "Greif on tiivuline neljajalgne." Olemise mõiste sisaldab ainult seda predikaadi ühendamist subjektiga, milles need kaks tegusõna ühtivad. Sellepärast olemise mõistel lihtsalt puudub sisu.
Kui öelda "Ahi on must," siis ahi on substants, millest tema "mustust" ei ole diferentseeritud, ja "on", jättes substantsi täpselt selliseks, nagu teda nähti, selgitab tema segasust, rakendades talle predikaadina mustust.
Kuigi "olemine" subjekti ei mõjuta, eeldab ta predikaadi umbmäärast määratletavust. Sest kui keegi teaks mõne propositsiooni, näiteks "... on sabaga inimene," koopulat ja predikaati, siis ta teaks, et see predikaat on rakendatav vähemalt millelegi oletatavale. Niisiis, on propositsioone, mille subjektid on täiesti umbmäärased, näiteks, "On [olemas] ilus ellips," kus subjekt on kõigest "miski tegelik või potentsiaalne", aga ei ole propositsioone, mille predikaat on täiesti määratlemata, sest oleks päris mõttetu öelda: "A-l on kõigi asjade ühised tunnused," sest niisuguseid ühiseid tunnuseid ju ei ole.
Seega on substants ja olemine igasuguse mõiste algus ja lõpp. Substants ei ole rakendatav predikaadile, ja samamoodi ei ole olemine rakendatav subjektile.
§ 5.
Terminid "prestsindeerimine" ["prescision"] ja "abstraheerimine" ["abstraction"], mida varem rakendati iga liiki eraldamise korral, on nüüd piiratud mitte paljalt vaimse eraldamisega, vaid sellega, mis tekib "tähelepanust" ühele elemendile ja teise "ignoreerimisest". Eksklusiivne tähelepanu seisneb objekti ühe osa definiitses kontsipeerimises ehk "oletamises" ilma teise osa mitte mingisuguse oletamiseta. Abstraheerimist ehk prestsindeerimist tuleb hoolikalt eristada kahest teistsugusest vaimse eraldamise moodusest, mida võib nimetada "diskrimineerimiseks" ja "dissotsieerimiseks". Diskrimineerimise puhul on tegu üksnes terminite tähendusega ja ta teeb ainult tähenduse eristuse. Dissotsieerimine on selline eraldamine, mis on pideva assotsiatsiooni puudumisel lubatud kujundite assotsiatsiooni seadusega. See on teadlikkus ühest asjast ilma paratamatu samaaegse teadlikkuseta teisest asjast. Abstraheerimine ehk prestsindeerimine eeldab seetõttu suuremat eraldamist kui diskrimineerimine, kuid väiksemat eraldamist kui dissotsieerimine. Nii saan ma diskrimineerida punast sinisest, ruumi värvusest ja värvust ruumist, kuid mitte punast värvusest. Ma saan prestsindeerida punast sinisest ja ruumi värvusest (nagu ilmneb asjaolust, et ma tegelikult usun, et minu näo ja seina vahel on värvuseta ruum), kuid ma ei saa prestsindeerida värvust ruumist ega punast värvusest. Ma saan dissotsieerida punast sinisest, kuid mitte ruumi värvusest, värvust ruumist ega punast värvusest.
Prestsindeerimine ei ole vastastikune protsess. Sageli on nii, et A-d saab küll prestsindeerida B-st, kuid B-d ei saa prestsindeerida A-st. See asjaolu seletub järgmiselt. Elementaarmõisted tekivad ainult kogemuse ajendil, s.o nad moodustuvad esimest korda üldise seaduse järgi, mille tingimus on teatud muljete olemasolu. Kui mõiste ei taanda muljeid, millele ta järgneb, ühtsusele, siis on ta pelk suvaline lisandus neile; nii et elementaarmõisted ei teki suvaliselt. Aga kui muljeid saaks definiitselt haarata ilma mõisteta, siis mõiste ei taandaks neid ühtsusele. Sellepärast ei saa muljeid (ega vahetumaid mõisteid) definiitselt kontsipeerida ega tähele panna ignoreerides elementaarmõistet, mis taandab nad ühtsusele. Teiselt poolt, kui niisugune mõiste on kord saadud, siis ei ole üldiselt mingit põhjust, miks eeldusi, mis selle ajendasid, ei peaks ignoreeritama, ja sellepärast saab selgitava mõiste sageli prestsindeerida vahetumatest mõistetest ja muljetest.
§ 6.
Praegu kogutud faktid annavad aluse süstemaatilisele meetodile mis tahes üldiste elementaarmõistete väljaotsimiseks, mis võiksid olla vahepealsed substantsi mitmekesise ja olemise ühtsuse vahel. Näitasime, et üldise elementaarmõiste kasutuselevõtmise ajend on kas substantsi mitmekesise taandamine ühtsusele või siis teise mõiste ühendamine substantsiga. Ja edasi näitasime, et ühendatud elemente ei saa oletada ilma mõisteta, kuna aga mõistet saab üldiselt oletada ilma nende elementideta. Edasi, empiiriline psühholoogia avastab mõiste kasutuselevõtmise ajendi, ja selleks et meil oleks järgmine mõiste olemiselt substantsile ülemineku järjekorras, tuleb ainult kindlaks teha, milline mõiste juba kätkeb andmetes, mis on substantsimõistega ühendatud esimese mõiste abil, kuid mida ei saa oletada ilma selle esimese mõisteta.
Olgu märgitud, et kogu selle protsessi käigus ei pöörduta "introspektsiooni" poole. Teadvuse subjektiivsete elementide kohta ei eeldata midagi, mida ei saaks objektiivsetest elementidest kindlalt järeldada.
§ 7.
"Olemise" mõiste tekib propositsiooni moodustamisel. Propositsioonil on alati peale termini substantsi väljendamiseks teine termin selle substantsi kvaliteedi väljendamiseks; ja olemise mõiste funktsioon on ühendada kvaliteet substantsiga. Sellepärast on kvaliteet oma kõige laiemas tähenduses järjekorras esimene mõiste üleminekul olemisest substantsile.
Esmapilgul paistab kvaliteet olevat antud muljes. Säärased introspektsiooni tulemused on ebausaldusväärsed. Propositsioon väljendab vahendatud mõiste rakendatavust vahetumale mõistele. Et seda "väidetakse", siis on selge, et vahendatumat mõistet vaadeldakse sellest asjaolust sõltumatult, sest muidu neid kaht mõistet ei eristataks, vaid üht mõeldaks teise läbi, ilma et see viimane oleks üldse mõtteobjekt. Selleks et "väidetaks", et vahendatud mõiste on teisele rakendatav, peab teda niisiis kõigepealt vaadeldama seoseta selle asjaoluga ning võetama vahetult. Kuid vahetult võetuna transtsendeerib ta antu (vahetuma mõiste), ja tema rakendatavus viimasele on hüpoteetiline. Võtame näiteks propositsiooni "See ahi on must." Siin on "selle ahju" mõiste vahetum, "musta" mõiste vahendatum, ja selleks et seda viimast esimesele preditseeritaks, peab teda esimesest diskrimineeritama ja vaadeldama "iseeneses", mitte rakendatuna objektile, vaid lihtsalt kehastavana kvaliteeti – mustust. See "mustus" on aga puhas liik ehk abstraktsioon, ja tema rakendatavus sellele ahjule on täiesti hüpoteetiline. Propositsiooniga "Ahi on must" mõeldakse sama asja nagu propositsiooniga "ahjus on olemas mustus". "Mustust kehastav" on "musta" ekvivalent. [Märkus. See on kooskõlas teose "De generibus et speciebus" autoriga [Pierre Abélardiga] ("Ouvrages Inedits d'Abelard", lk 528).] Tõestus on järgmine. Neid mõisteid rakendatakse vahettegemata täpselt samadele faktidele. Sellepärast, kui nad oleksid erinevad, siis see, mida rakendati esimesena, täidaks teise mõiste iga funktsiooni; nii et üks neist oleks ülearune. Ülearune mõiste on suvaline väljamõeldis, kuna aga elementaarmõisted tekivad üksnes kogemuse nõudmisel; nii et ülearune elementaarmõiste on võimatu. Pealegi on puhta abstraktsiooni mõiste hädavajalik, sest me ei saa mõista ["comprehend"] kahe asja ühtimist teisiti kui ühtimisena mingis "suhtes" ["respect"], ja see suhe on niisugune puhas abstraktsioon nagu mustus. Sellise puhta abstraktsiooni, millele viitamine moodustab "kvaliteedi" ehk üldise atribuudi, võib nimetada "aluseks".
Viitamist alusele ei saa olemisest prestsindeerida, kuid olemist saab sellest prestsindeerida.
§ 8.
Empiiriline psühholoogia on kindlaks teinud fakti, et me saame kvaliteeti tunnetada ainult tema kontrasti või sarnasuse abil teise kvaliteediga. Kontrasti ja ühtimisega viidatakse asi korrelaadile, kui seda terminit võib kasutada tavapärasest laiemas tähenduses. Alusele viitamise kasutuselevõtu ajend on korrelaadile viitamise mõiste, ja viimane on seetõttu järjekorras järgmine mõiste.
Korrelaadile viitamist ei saa prestsindeerida alusele viitamisest; kuid alusele viitamist saab prestsindeerida korrelaadile viitamisest.
§ 9.
Ajendi korrelaadile viitamiseks annab ilmselt võrdlus. Seda akti ei ole psühholoogid piisavalt uurinud, ja sellepärast on tarvis tuua mõned näited, et näidata, milles see seisneb. Oletame, et me tahame võrrelda tähti "p" ja "b". Me võime ette kujutada, et üks neist on pööratud ümber kirjutamisjoone kui telje, seejärel asetatud teise peale ning lõpuks muutunud läbipaistvaks, nii et teist võib läbi selle näha. Niiviisi me moodustame uue kujundi, mis vahendab kahe tähe kujundite vahel, kuivõrd ta esitab üht neist (ümberpööratuna) teise sarnasusena. Või jälle, oletame, et me mõtleme mõrtsukast kui mõrvatuga suhtes olevast; sel juhul me kontsipeerime mõrvaakti, ja selles mõistes on esitatud, et igale mõrtsukale (nagu ka igale mõrvale) vastab mõrvatu; ja nõnda me võtame jälle appi vahendava esituse, mis esitab relaati tähistavana korrelaati, millega vahendav esitus ise on suhtes. Või jälle, oletame, et me otsime prantsuse keele sõnaraamatust välja sõna "homme"; me leiame selle vastast sõna "inimene", mis sellises asukohas esitab sõna "homme" esitavana sedasama kahejalgset olendit, mida esitab "inimene" ise. Edasise näidete kuhjamisega leitaks, et iga võrdlus nõuab peale suhtes oleva asja, aluse ja korrelaadi ka "vahendavat esitust, mis esitab, et relaat on sellesama korrelaadi esitus, mida vahendav esitus ise esitab". Niisugust vahendavat esitust võib nimetada "tõlgendiks", sest ta täidab selle tõlgi ülesannet, kes ütleb, et võõramaalane ütleb sedasama asja, mida ta ise ütleb. Terminit "esitus" ["representation"] tuleb siin mõelda väga laias tähenduses, mida saab näidetega paremini selgitada kui definitsiooniga. Selles tähenduses esitab sõna asja kontseptsioonile kuulaja vaimus, portree esitab inimest, keda sellel on mõeldud kujutada, äratundmise kontseptsioonile, tuulelipp esitab tuule suunda sellest arusaajale, advokaat esitab oma klienti kohtunikule ja kohtule, keda ta mõjutab.
Nii et iga viitamine korrelaadile ühendab substantsiga tõlgendile viitamise mõiste; ja see on niisiis järjekorras järgmine mõiste üleminekul olemiselt substantsile.
Tõlgendile viitamist ei saa prestsindeerida korrelaadile viitamisest; kuid viimast saab prestsindeerida esimesest.
§ 10.
Tõlgendile viitamise teeb võimalikuks ja seda õigustab see, mis teeb võimalikuks võrdluse ja seda õigustab. Kui meil oleks ainult üks mulje, siis ei oleks teda tarvis ühtsusele taandada, ja sellepärast ei tarvitseks teda mõelda tõlgendile viidatuna, ja tõlgendile viitamise mõiste ei tekiks. Et aga on muljete mitmekesine, on meil täbarus- või segadustunne, mis paneb meid diferentseerima üht muljet teisest, ja siis, olles diferentseeritud, vajavad nad ühtsusele taandamist. Aga neid ei taandata ühtsusele enne, kui me kontsipeerime neid koos "enda omadena", s.o viitame nad mingile mõistele kui nende tõlgendile. Nii et tõlgendile viitamine tekib eri muljete kooshoidmisel, ja sellepärast ei liida ta substantsile mingit mõistet nagu ülejäänud kaks viitamist, vaid ühendab otseselt substantsi enda mitmekesise. Sellepärast on see järjekorras viimane mõiste üleminekul olemiselt substantsile.
§ 11.
Niiviisi saadud viit mõistet võib piisavalt ilmseks saavatel põhjustel nimetada "kategooriateks". See on,
Kolme vahepealset mõistet võib nimetada aktsidentsideks.
§ 12.
See üleminek paljult ühele on arvuline. "Kolmanda" mõiste on mõiste objektist, mis on kahe ülejäänuga niisuguses suhtes, et üks neist peab olema suhtes mõne muuga samal viisil, nagu kolmas selle muuga suhtes on. Aga see langeb kokku tõlgendi mõistega. Mõni "muu" on ilmselt ekvivalentne "korrelaadiga". "Teise" mõiste erineb "muu" mõistest, kätkedes mõne kolmanda võimalikkust. Samamoodi kätkeb Enda mõiste mõne "muu" võimalikkust. "Alus" on Ise abstraheerituna konkreetsusest, mida kätkeb mõne muu võimalikkus.
§ 14.
Kvaliteedil võib olla spetsiaalne määratlus, mis takistab tema prestsindeerimist korrelaadile viitamisest. Seetõttu on kaht liiki suhteid.
Esiteks. Selliste relaatide suhe, mille viitamine alusele on prestsindeeritav ehk seesmine kvaliteet.
Teiseks. Selliste relaatide suhe, mille viitamine alusele on mitteprestsindeeritav ehk suhteline kvaliteet.
Esimesel juhtumil on suhe paljas korrelaatide "ühtimine" ["concurrence"] ühes tunnuses, ning relaati ja korrelaati ei eristata. Teisel juhtumil on korrelaat relaadiga vastamisi seatud, ja teatud mõttes on olemas "vastandus".
Esimest liiki relaadid toob suhtesse lihtsalt nende ühtimine. Kuid paljas (äratundmata) lahknemine ["disagreement"] ei moodusta suhet, ja sellepärast toob teist liiki relaadid suhtesse faktiline vastavus.
Alusele viitamine võib olla ka niisugune, et seda ei saa prestsindeerida tõlgendile viitamisest. Sel juhul võib seda nimetada "omistatud" kvaliteediks. Kui relaadi viitamist oma alusele saab prestsindeerida tõlgendile viitamisest, siis tema suhe oma korrelaadiga on pelk ühtimine või ühisus kvaliteedi omamises, ja sellepärast saab korrelaadile viitamist prestsindeerida tõlgendile viitamisest. Järelikult on kolme liiki esitusi.
Esiteks. Need, mille suhe oma objektidega on pelk ühisus mingi omaduse poolest, ja neid esitusi võib nimetada "sarnasusteks".
Teiseks. Need, mille suhe oma objektidega seisneb faktilises vastavuses, ja neid võib nimetada "indeksiteks" ehk "märkideks".
Kolmandaks. Need, mille suhtel oma objektidega on aluseks omistatud tunnus – mis on samad mis "üldised märgid", ja neid võib nimetada "sümboliteks".
§ 15.
Ma näitan nüüd, kuidas need kolm mõistet – alusele viitamine, objektile viitamine ja tõlgendile viitamine – on fundamentaalsed vähemalt ühele universaalsele teadusele – loogikateadusele. Öeldakse, et loogika käsitleb teisi intentsioone rakendatuna esimestele intentsioonidele. Selle väite tõesuse arutamine viiks mind käesolevast ainest liiga kaugele; ma võtan selle lihtsalt omaks, sest see paistab mulle andvat selle teaduse ainevaldkonna-soo hea definitsiooni. Edasi, teised intentsioonid on aru objektid vaadelduna esitustena, ja esimesed intentsioonid, millele nad rakenduvad, on nende esituste objektid. Aru objektid vaadelduna esitustena on sümbolid, s,o märgid, mis on vähemalt potentsiaalselt üldised. Aga loogika reeglid kehtivad mis tahes sümbolite kohta, nii kirjutatavate ja räägitavate kui ka mõeldavate sümbolite kohta. Neil ei ole vahetut rakendust sarnasustele ega indeksitele, sest ainult nendest ei saa konstrueerida arutlusi ["arguments"], küll aga rakenduvad nad kõigile sümbolitele. Kõik sümbolid on ju teatud mõttes aru suhtes, kuid ainult selles mõttes, milles ka kõik asjad on aru suhtes. Järelikult ei tarvitse suhe aruga loogika vallas väljendatud olla, sest ta ei määratle sellele vallale mingit kitsendust. Kuid võib eristada mõisteid, millel ei oletata mingit olemasolu, välja arvatud niivõrd, kui nad on arul tegelikult kohal, ja väliseid sümboleid, mis siiski säilitavad oma sümboliiseloomu, niikaua kui ainult on "võimalik", et neid mõistetaks. Ning kuna loogika reeglid rakenduvad neile viimastele samavõrd kui esimestele (ja olgugi küll ainult esimeste kaudu, kuid see tunnus ei ole piirang, sest ta kuulub kõikidele asjadele), siis on loogika ainevaldkonna-sooks järelikult kõik sümbolid, mitte ainult mõisted ["concepts"]. [Märkus. Herbart ütleb: "Kõiki meie mõtteid saab vaadelda kahest küljest: osalt meie vaimu tegevustena, osalt selle suhtes, "mida" nende abil mõeldakse. Viimases vahekorras nimetatakse neid "mõisteteks"; see sõna tähistab "seda, mida mõistetakse", ning käsib seega abstraheeruda viisist, kuidas iganes me mõtteid vastu võtame, produtseerime või reprodutseerime." Kuid kogu erinevus mõiste ja välise märgi vahel kätkeb nendes suhetes, millest loogika peaks Herbarti järgi abstraheeruma.] Seetõttu jõuame selleni, et loogika käsitleb sümbolite viitamist üldse oma objektidele. Selle vaate kohaselt kuulub ta mõeldavate teaduste triiviumi. Esimene käsitleks formaalseid tingimusi, millel sümbolitel on tähendus, s.o sümbolite viitamist üldse oma alustele või omistatud tunnustele, ja seda võib nimetada formaalseks grammatikaks, teine – loogika – käsitleks sümbolite tõesuse formaalseid tingimusi; ja kolmas käsitleks formaalseid tingimusi, mis on sümbolite jõul ehk nende võimel vaimule apelleerida, s.o nende viitamisel üldse oma tõlgenditele, ja seda võiks nimetada formaalseks retoorikaks.
Oleks olemas kõigile teadustele ühine üldine sümbolite jaotus; nimelt
1) sümboliteks, mis otseselt määravad ainult oma "aluse" või omistatud kvaliteedi ning on seega kõigest märkide ["marks"] summad ehk "terminid";
2) sümboliteks, mis ka sõltumatult määravad oma "objekti" muu termini või muude terminite abil ning seega saavad omaenese objektiivset kehtivust väljendades võimeliseks olema tõesed või väärad, s.o on "propositsioonid"; ja
3) sümboliteks, mis ka sõltumatult määravad oma "tõlgendi" ning seega vaimu, millele nad apelleerivad, eeldades ["premissing"] propositsiooni või propositsioone, mida sellel vaimul tuleb möönda. Need on "argumendid".
Ja on märkimisväärne, et kõikide propositsiooni definitsioonide hulgas näiteks "oratio indicativa'"na, objekti subsumptsioonina mõiste alla, kahe mõiste vahelise suhte väljendusena ja nähtumuse ["appearance"] muutliku aluse ["ground"] äranäitamisena, ei ole võib-olla mitte ühtegi, milles objektile või korrelaadile viitamise mõiste ei olekski see tähtis mõiste. Samamoodi on tõlgendile ehk kolmandale viitamise mõiste alati väljapaistev argumendi definitsioonides.
Sellise propositsiooni subjekt on lahutatud kaheks terminiks – "subjektinominatiiviks" ja "objektiakusatiiviks".
Siin ütleb esimene eeldus, et "P1, P2, P3 ja P4" on M-i sarnasus, ja nii on eeldused järelduse sarnasus või esitavad seda. Et induktsiooniga on teine lugu, seda näitab teine näide.
Seega ütleb esimene eeldus, et "S1, S2, S3 ja S4" on M-i indeks. Seega on eeldused selle järelduse indeks.
Terminite, propositsioonide ja argumentide teised jaotused tulevad mahu ja sisu eristusest. Ma panen ette käsitleda seda teemat mõnes järgnevas artiklis. Kuid seniks ma ütlen ennetavalt, on olemas esiteks sümboli otsene osutamine oma objektidele ehk oma denotaadile ["denotation"]; teiseks sümboli osutamine oma alusele oma objekti kaudu, s.o oma osutamine oma objektide ühistele tunnustele ehk oma konnotatsioonile; ja kolmandaks tema osutamine kõigile oma tõlgenditele oma objekti kaudu, s.o tema osutamine kõigile sünteetilistele propositsioonidele, milles tema ühised objektid on subjektiks või predikaadiks, ja seda ma nimetan informatsiooniks, mida ta kehastab. Ning kuna iga lisandus sellele, mida ta denoteerib, või sellele, mida ta konnoteerib, teostatakse eraldi seda liiki propositsiooni abil, siis järelikult on mingi termini maht ja sisu pöördseoses, niikaua kui informatsioon jääb samaks, ning iga juurdekasvu informatsioonis saadab juurdekasv ühes või teises nendest kahest suurustest. Võib täheldada, et mahtu ja sisu võetakse väga sageli teistes tähendustes, milles see viimane propositsioon ei ole tõene.
See on ebatäielik vaade rakendusele, mille mõisted, mis meie analüüsi kohaselt on kõige fundamentaalsemad, leiavad loogika vallas. Usutavasti sellest siiski piisab, et näidata, et teadust selles valguses vaadates võib vähemalt midagi kasulikku ette panna.


Siimeon (sambapühak).
Siimeon ehk Simeon (õigeusu kirikus vaga sambur Siimeon; umbes 388...390 Põhja-Süüria, Sisan (oletatavasti praegune Samandağı (Türgi))
– 2. september 459 Aleppo (praegu Ḩalab, Süüria) oli sambapühak.


Miruts Yifter.
Miruts Yifter (sündinud 1. jaanuaril 1938 Adigratis) on Etioopia endine kergejõustiklane (5000 m ja 10 000 m jooksja). Kahekordne olümpiavõitja (1980).
Olümpiamängudel.
1972 pronksmedal 10 000 m (27.41,0)
1980 olümpiavõitja 5000 m (13.20,91) ja 10 000 m (27.42,69)
Maailma karikavõistlustel.
1977 1. koht 5000 m (13.13,82) ja 10 000 m (28.32,3)
1979 1. koht 5000 m (13.35,9) ja 10 000 m (27.53,07)


László József Bíró.
László József Bíró ['laasloo 'joosef 'biiroo] (29. september 1899 Budapest – 24. november 1985 Buenos Aires) oli Ungari päritolu ajakirjanik, keda peetakse pastapliiatsi leiutajaks.
Ta oli ajakirja Hongrie-Magyarország-Hungary peatoimetaja. 25. aprillil 1938. aastal patenteeris ta kuulotsikuga pastapliiatsi. 31. detsembril 1938 lahkus ta perega Ungarist Prantsusmaale, sest tema abikaasa oli juut ning uue seaduse järgi ei oleks ta järgmisel aastal saanud patenti kaasa võtta. Pärast Pariisi okupeerimist Saksa vägede poolt emigreerus ta Argentinasse. Seal jätkas ta oma leiutise täiustamist.
10. juunil 1943. aastal sai ta Argentiinas uue patendi ja seal hakati uusi pastapliiatseid tootma. Bíróst sai suure pastapliiatsitehase Sylvapen direktor.
Ta on ka mitme muu leiutise autor.
Argentinas tähistatakse tema sünnipäeva 29. septembrit leiutajate päevana.
Bíró, László
Bíró, László
Bíró, László
Bíró, László


Toomas Toimeta.
Toomas Toimeta (lavanimi Tommy; sündinud 23. oktoobril 1975 Pärnus) on Eesti laulja, muusik, luuletaja ja sotsiaalpedagoog.
Toomas Toimeta kasvas Pärnus, Endla teatri näitleja ja helitehniku perekonnas. 1995. aastal astus ta Viljandi Kultuurikolledžisse, mille lõpetas 1999. aastal laste ja noorte huvijuhi erialal. Samast aastast töötab Toimeta sotsiaalpedagoogina Pärnu Pereabikeskuses. 2002. aastast on ta eri rahvaste kultuuri ja muusikat vahendava ning tutvustava MTÜ KS Paabel juhatuse esimees.
Toimeta mängib peamiselt retrohõngulist tantsumuusikat, pillidest aga eksootilisi flööte, paaniflööti ja käsitrumme. Alates 2004. aastast on ta ansamblis Catarsis. Ta on osalenud ka ansamblites Ghana, The Dreamers ja Space Boys.
Aastal 1997 lõi Toimeta kaheliikmelise "electro-pop"-grupi Galaxy, mis esines 2001. aastal Depeche Mode'i "Exciter World Touri" Eesti kontserdi soojendusüritusel Pärnu ööklubis UP.
Toomas Toimeta on teinud kaasa Viljandi Ugala teatri lavastustes "Ainult Unistus" ja "Loojang" ning mängis üht peaosatäitjatest (linnapead) noorte vabaõhumuusikalis "Kivine armastus".
Ta on välja andnud kaks luulekogu: "Cacaduu mõtisklusi" ning "Kirjakesi Teiselt Poolt, ehk Cacaduu mõtiskleb jälle".
Välislingid.
Toimeta, Toomas
Toimeta, Toomas
Toimeta, Toomas
Toimeta, Toomas


Aaron (täpsustus).
Aaron on nimi, mille esimene teadaolev kandja oli Vana Testamendi tegelane Aaron, Moosese vanem vend.
Aaron on mehenimi.


Aaron Caerleonist.
Aaron Caerleonist (suri 287, 303 või 304 Walesis Caerleonis (tol ajal "Quadra Legionum")) oli kristlik märter, katoliku pühak.
Päritolu.
Aaron oli Inglismaalt pärit juudi soost eraisik, kes võttis vastu kristluse. Nime järgi otsustades ei saanud ta olla Rooma kodanik. Gildase järgi olid Aaron ja tema kaaskannataja Julius Caerleonist "Quadra Legionumi (Gildasel "Urbs Legionum") kodanikud.
Mõningate autorite järgi läksid Aaron ja Julius kõigepealt Rooma, kus nad alustasid Pühakirjaga tutvusetegemist.
Märtrisurm.
Diocletianuse-aegsete kristlaste tagakiusamiste ajal suri ta koos Juliusega Monmouthi krahvkonnas Caerleonis märtrisurma. Beda järgi suri koos nendega märtritena veel palju teisi mees- ja naiskristlasi.
Surma aeg.
Michael Alford nimetab vanade inglise ajalookirjutajate põhjal surma-aastaks 287. Jean Bollandi ja Sollieruse arvates suri ta 303 või 304 (Beda järgi Diocletianuse-aegsete tagakiusamiste teine aasta; Bedal kronoloogiavea tõttu 307; Gildast valesti tõlgendades arvab ta, et martüürium leidis aset Chesteris; Beda järgi surid Julius ja Aaron umbes samal ajal Albaniga). On ka oletatud, et nad surid 3. sajand keskel. Surmakuupäev on pärimuse järgi 1. juuli. Võib ka olla, et see kuupäev tuleneb Moosese venna Aaroni mälestuspäevast.
On kaheldud, kas Diocletianuse-aegsed tagakiusamised leidsid aset ka Britannias. Beda ei ole ajas päris kindel.
Mälestusehitised.
Aaroni ja Juliuse kultus säilis Walesis ka pärast 5. sajandit, mil anglite ja sakside vallutuste tõttu Inglismaal muutusid teised kultusepaigad ligipääsmatuks. 9. sajandist pärineval Caerleoni kaardil on märgitud kolm mälestusehitist. Üks neist, mis oli pühendatud Aaronile, asus linnast lõuna pool, Uski jõe põhjakaldal, ülejäänud olid teisel pool jõge.
Llandaffi raamat (umbes 1130) mainib veel neid hooneid ("Merthir Iun (Iulii) et Aaron"). Nähtavasti kingiti 7. sajandil Glywysingi ja Gwenti kuninga Meurigi ajal Llandaffi piiskopile Nuddile kogu märtritele Juliusele ja Aaronile pühendatud ala, mis varem oli kuulunud pühale Dubriciusele (Dyfrigile).
Geoffrey Monmouthist samastab oma teoses "Historia regum Britanniae" esimest korda "leegionide linna" Caerleoniga ning märgib esimest korda Juliusele ja Aaronile pühendatud eri kirikuid. Juliuse kiriku nunnakloostrisse olevat pärast Camlanni lahingut tagasi tõmbunud kuninganna Gwenhwyfar. On arvatud, et Juliuse kirik nunnakloostriga ja Aaroni kirik kanoonikute kapiitliga, mida ka hilisemad autorid mainivad, on Geoffrey väljamõeldis.
Gerald de Barry (Giraldus Cambrensis) teatab raamatus "Itinerarium Kambriae" (umbes 1190), et Juliuse kirik oli seotud nunnakloostriga, Aaroni kirik (tema matmispaigas) kapiitliga (kanoonikute kloostriga). Tema ajal neid kirikuid enam ei olnud.
Pärast keskaega on peaaegu kõik autorid uskunud, et "leegionide linn" on Caerleon, kuigi mõned on pidanud võimalikuks, et Beda pidas silmas Chesterit.
Francis Godwin märgib 16. ja 17. sajandi vahetusel, et talle eelnev põlvkond mäletas kahte Aaroni ja Juliuse kirikut, millest üks oli Caerleoni lääneosas, teine idaosas. Nad asusid teineteisest umbes kahe miili kaugusel.
Arvatakse, et püha Juliuse kirik asus kunagise häärberi, parun Herbert of Cherbury residentsi ning praeguse talumaja ("St. Julians") kohal linnast läänes. Püha Aaroni kabeli asukoht arvatakse olevat loodes, Penrhosi roomlaste leeri lähedal, Afon Lwydi ning Caerleonist ülesvoolu Uski jõkke suubuva Sori oja ("Sor Brook") vahel. Sealt on leitud kivikirste, mis näitavad, et see on olnud matmiskoht.
Varsti pärast normanni vallutust oli Caeleoni linna sees Juliusele ja Aaronile pühendatud kirik, mille Robert de Chandos annetas Goldcliffi abikloostrile, mille ta oli 1113 asutanud.
Caerloni lähedal on "Cae Aron" (Aaroni põld). Llanfrechfa kihelkonnas on "Cwm Aron" (Aaroni org).
Mälestuspäev.
Aaroni ja tema kaaslaste mälestuspäev on katoliku kirikus 22. juunil. Kokkukuuluvuse märgiks on see samal päeval Verulami Albani mälestuspäevaga (Albani surmakuupäev). Teistel andmetel on Aaroni mälestuspäev tema traditsioonilisel surmakuupäeval 1. juulil.


Kurt Vonnegut.
Kurt Vonnegut (11. november 1922 – 11. aprill 2007) oli ameerika kirjanik ja graafik.
Kurt Vonnegut oli saksa päritolu neljanda põlve ameeriklane. Ta sündis Indianapolises, kus isa töötas arhitektina ja ema oli jõuka õlletöösturite perekonna tütar. Ema tappis end unerohu üledoosiga päev varem kui Kurt pidi saabuma koju II maailmasõjast.
Ameerika jalaväelasena, sõjavangi langemise tõttu võitlusvõimetuna, oli ta 1945. aasta 13.- 15. veebruaril Saksamaa linna Dresdeni pommitamise tunnistajaks. Vonnegut viibis vangina endises tapamaja laos, mis on andnud nime tema raamatule "Tapamaja, korpus viis".
Pärast sõda töötas Kurt Vonnegut mitmesugustes ametites, muuhulgas ajakirjanikuna ja ühes esimestest Saabi müügiesindustest USA-s.
1945. aastal abiellus ta oma esimese abikaasaga ja peale kolme oma lapse lapsendasid nad noorelt surnud õe ja õemehe kolm last.
Kurt Vonneguti kuulsus kirjanikuna jõudis tippu 1970ndatel aastatel pärast raamatuid "Tapamaja, korpus viis" ja "Tšempionide eine".
Aastal 1979 abiellus Kurt Vonnegut teist korda, seekord tuntud portreefotograafi Jill Krementziga. Nad elasid Codi neemel ja Manhattani linnamajas.
1984. aastal üritas Kurt Vonnegut end tappa, kuid ta päästeti.
Aastal 2000 puhkes tema kodus tulekahju, kui Vonnegut oli jalgpalli Superbowli vaadates ja suitsetades magama jäänud.
Kurt Vonnegut suri 2007. aastal kodus trepil kukkudes saadud ajutrauma tüsistustesse.
Seos Eestiga.
Kurt Vonneguti teostes mainitakse Eestit või eestlastest tegelasi raamatutes "Mother Night" ja "Sinihabe".
Muud.
Kurt Vonnegut müüs oma serigraafilisi joonistusi peamiselt Internetis.
Välislingid.
Vonnegut, Kurt
Vonnegut, Kurt
Vonnegut, Kurt


Kajar Pruul.
Kajar Pruul (sündis 1. jaanuaril 1959) on eesti kirjandusteadlane ja tõlkija.


Aleksandr Uljanov.
Aleksandr Iljitš Uljanov (13. aprill (vana kalendri järgi 1. aprill) 1866 – 20. mai (vana kalendri järgi 8. mai) 1887) oli Vene revolutsionäär ja terrorist. Ta oli Vladimir Lenini vanem vend.
Aleksandr Uljanov oli väga hea õpilane, lõpetas Simbirski gümnaasiumi kuldmedaliga ning läks õppima Peterburi ülikooli bioloogiat. Ta oli juba 16-aastaselt pettunud tsaarirežiimis ning õigeusus ja ajapikku ta vaated üha radikaliseerusid. 1886 suri ta isa Ilja Uljanov, kes oli olnud reformimeelse tsaari Aleksander II veendunud toetaja. Aleksandr Uljanov aga tahtis savutada kiireid muutusi ning arvas, et parim tee selleks oleks tsaari tapmine ning võimu üleminek talupoegade eest seisvate agraarsotsialistide ehk narodnikute kätte. Narodnikud olid 1881 tapnud Aleksander II ja nüüd soovis Aleksandr koos oma mõttekaaslastega tappa ka tema järglase ja poja Aleksander III. Atentaadi päevaks valiti 1. märts (uue kalendri järgi 13. märts) 1887, sest just sel päeval 6 aastat tagasi oli sooritatud atentaat eelmisele tsaarile. Kuid salapolitsei sai sellest teada ning Aleksandr ja ta võitluskaaslased arreteeriti samal päeval. Nad mõisteti kohtuotsusega surma ning Aleksandr hukati poomise läbi.


Katmai.
thumb
Katmai on kihtvulkaan Põhja-Ameerikas Alaska poolsaarel. Kõrgus 2047 meetrit. Purskas viimati 1912. aastal.


Julius Caerleonist.
Julius Caerleonist (suri 287, 303 või 304 Walesis Caerleonis (tol ajal "Quadra Legionum")) oli kristlik märter, katoliku pühak.
Päritolu.
Gildase järgi olid Julius ja Aaron Caerleonist "Quadra Legionumi (Gildasel "Urbs Legionum") kodanikud.
Mõningate autorite järgi läksid Aaron ja Julius kõigepealt Rooma, kus nad alustasid Pühakirjaga tutvusetegemist.
Märtrisurm.
Diocletianuse-aegsete kristlaste tagakiusamiste ajal surid Aaron ja Julius Monmouthi krahvkonnas Caerleonis märtrisurma. Beda järgi suri koos nendega märtritena veel palju teisi mees- ja naiskristlasi.
Surma aeg.
Michael Alford nimetab vanade inglise ajalookirjutajate põhjal surma-aastaks 287. Jean Bollandi ja Sollieruse arvates suri ta 303 või 304 (Beda järgi Diocletianuse-aegsete tagakiusamiste teine aasta; Bedal kronoloogiavea tõttu 307; Gildast valesti tõlgendades arvab ta, et martüürium leidis aset Chesteris; Beda järgi surid Julius ja Aaron umbes samal ajal Albaniga). On ka oletatud, et nad surid 3. sajand keskel. Surmakuupäev on pärimuse järgi 1. juuli. Võib ka olla, et see kuupäev tuleneb Moosese venna Aaroni mälestuspäevast.
On kaheldud, kas Diocletianuse-aegsed tagakiusamised leidsid aset ka Britannias. Beda ei ole ajas päris kindel.
Mälestusehitised.
Aaroni ja Juliuse kultus säilis Walesis ka pärast 5. sajandit, mil anglite ja sakside vallutuste tõttu Inglismaal muutusid teised kultusepaigad ligipääsmatuks. 9. sajandist pärineval Caerleoni kaardil on märgitud kolm mälestusehitist. Üks neist, mis oli pühendatud Aaronile, asus linnast lõuna pool, Uski jõe põhjakaldal, ülejäänud olid teisel pool jõge.
Llandaffi raamat (umbes 1130) mainib veel neid hooneid ("Merthir Iun (Iulii) et Aaron"). Nähtavasti kingiti 7. sajandil Glywysingi ja Gwenti kuninga Meurigi ajal Llandaffi piiskopile Nuddile kogu märtritele Juliusele ja Aaronile pühendatud ala, mis varem oli kuulunud pühale Dubriciusele (Dyfrigile).
Geoffrey Monmouthist samastab oma teoses "Historia regum Britanniae" esimest korda "leegionide linna" Caerleoniga ning märgib esimest korda Juliusele ja Aaronile pühendatud eri kirikuid. Juliuse kiriku nunnakloostrisse olevat pärast Camlanni lahingut tagasi tõmbunud kuninganna Gwenhwyfar. On arvatud, et Juliuse kirik nunnakloostriga ja Aaroni kirik kanoonikute kapiitliga, mida ka hilisemad autorid mainivad, on Geoffrey väljamõeldis.
Gerald de Barry (Giraldus Cambrensis) teatab raamatus "Itinerarium Kambriae" (umbes 1190), et Juliuse kirik oli seotud nunnakloostriga, Aaroni kirik (tema matmispaigas) kapiitliga (kanoonikute kloostriga). Tema ajal neid kirikuid enam ei olnud.
Pärast keskaega on peaaegu kõik autorid uskunud, et "leegionide linn" on Caerleon, kuigi mõned on pidanud võimalikuks, et Beda pidas silmas Chesterit.
Francis Godwin märgib 16. ja 17. sajandi vahetusel, et talle eelnev põlvkond mäletas kahte Aaroni ja Juliuse kirikut, millest üks oli Caerleoni lääneosas, teine idaosas. Nad asusid teineteisest umbes kahe miili kaugusel.
Arvatakse, et püha Juliuse kirik asus kunagise häärberi, parun Herbert of Cherbury residentsi ning praeguse talumaja ("St. Julians") kohal linnast läänes. Püha Aaroni kabeli asukoht arvatakse olevat loodes, Penrhosi roomlaste leeri lähedal, Afon Lwydi ning Caerleonist ülesvoolu Uski jõkke suubuva Sori oja ("Sor Brook") vahel. Sealt on leitud kivikirste, mis näitavad, et see on olnud matmiskoht.
Varsti pärast normanni vallutust oli Caeleoni linna sees Juliusele ja Aaronile pühendatud kirik, mille Robert de Chandos annetas Goldcliffi abikloostrile, mille ta oli 1113 asutanud.
Mälestuspäev.
Aaroni ja tema kaaslaste mälestuspäev on katoliku kirikus 22. juunil. Kokkukuuluvuse märgiks on see samal päeval Verulami Albani mälestuspäevaga (Albani surmakuupäev). Teistel andmetel on Aaroni ja kaaskannatajate mälestuspäev nende traditsioonilisel surmakuupäeval 1. juulil.


Leo X.
Leo X (Giovanni de' Medici; 11. detsember 1475 – 1. detsember 1521) oli paavst 1513–1521. Ta oli 217. paavst.
Varasem elu.
Giovanni de' Medici sündis Firenzes Lorenzo de' Medici ja Clarissa (Clarice) Orsini 7- lapselises peres teise pojana.
Tema isa Lorenzo de' Medici põlvnes Firenze mõjukast kaupmeeste suguvõsast. Leo X ema Clarissa Orsini põlvnes aga Rooma mõjukast suguvõsast, kust pärinesid paavstid Coelestinus III ja Nicolaus III. Orsinide suguvõsast oli enne Leo X võimuletulekut pärinenud 15 kardinali. 1483 sai kardinaliks Giovanni Battista Orsini. Clarissa Orsini isa ema Lucrezia Conti põlvnes teisest mõjukast Rooma suguvõsast.
Medicile tehti 1482 tonsuur. Prantsusmaa kuningas Louis XI nimetas ta 1483 Font-Douce kloostri abt commendatarioks. Medicist sai Sixtus IV apostellik protonotar, 1484 Passignano kloostri abt commendatario, 14. märtsil 1487 Monte Cassino kloostri abt commendatario ja 24. septembril 1488 Coltibuono vallambrosiaanide kloostri abt commendatario. Isa soovitusel määrati Medici 13-aastaselt 9. märtsil 1489 Innocentius VIII poolt Santa Maria in Domnica kardinaldiakoniks, kuid nooruse tõttu keelati tal ametitunnuseid kanda. Ta määrati ametisse salaja, kuid mitte "in pectore". Medici reisis märtsis 1492 Rooma, kuhu ta saabus 22. märtsil 1492. Ta ööbis Santa Maria del Popolo kloostris. Järgmisel päeval kohtus Medici paavstiga ja 26. märtsil 1492 avaldati tema nimi kardinalide kolleegiumile.
Kardinal Medici omandas Firenzes grammatikaalased ja filosoofiaalased teadmised humanistide Demetrios Chalcondylesi ja Marsilio Ficino juures. 1489–1491 õppis ta Pisa ülikoolis teoloogiat ning õigusteadust Urbano Valeriano Bolzani, Filippo Decio ja Bartolomeo Sozzini juures. Hiljem õppis ta Firenzes Angelo Poliziano ja Giovanni Pico della Mirandola juures.
Medici oli alates 25. maist 1489 Santi Giusto e Clementi kloostri abt commendatario. Ta oli veel La Chaise-Dieu, Calvello ja San Felice kloostrite abt commendatario. Pärast liitumist kardinalide kolleegiumiga siirdus ta isa surma järel 11. mail 1492 Firenzesse, kuid pöördus 25. juulil 1492 tagasi Rooma, et osaleda konklaavil, kus ta oli Rodrigo Borja paavstiksvalimise vastu ega võtnud Borjalt altkäemaksu. 31. augustil 1492 määrati ta legaadiks Kirikuriigis. 1494 põgenes kardinal Medici frantsiskaani mungaks maskeerununa Firenzest Città di Castellosse. 1494–1500 viibis ta eksiilis, reisides Genovas, Prantsusmaal, Madalmaades ja Saksamaal.
Kardinal Medici saabus Rooma 19. mail 1500 ja resideeris San Eustachio palees. 1500 määrati ta legaadiks Bolognasse ja seejärel legaadiks ristisõtta siirduva väegrupi juurde. 1503 sai ta sõbraks kardinal Galeotto della Roverega. 1506 oli ta legaat Perugias. Septembris 1508 määrati ta kardinal-protodiakoniks. 9. oktoobril 1510 sai temast Amalfi administraator. 1. oktoobril 1511 lähetas Julius II kardinali taas Bolognasse legaadiks. Kardinal Medici sattus paavsti vägede legaadina 11. aprillil 1512 Ravenna lähedal prantslaste kätte vangi, kuid põgenes Pieve del Cairosse, sealt Mantovasse ja siis Bolognasse. Ta naasis 14. septembril 1512 Firenzesse, kus taastas samal aastal oma suguvõsa poliitilise mõju.
Kardinal Medici lasi Roomas restaureerida Santa Maria in Domnica kiriku. Tema hobiks oli muusika. Medicil oli päraku-uuris.
Kardinal Medici osales 4 konklaavil: 1492, 1503, 1503 ja 1513.
1513. aasta konklaav.
Leo X valiti paavstiks 9. märtsil 1513 öösel kella ühe paiku, kuid tema valimine paavstiks tehti rahvale teatavaks 11. märtsil. Ta ordineeriti 15. märtsil preestriks, 17. märtsil piiskopiks ja krooniti 19. märtsil kardinal Alessandro Farnese (hilisem paavst Paulus III) poolt. Leo X oli paavstiks saades 37-aastane ja seega noorim paavst pärast Bonifatius IX. Nii noorelt pole hiljem valitud ühtki isikut paavstiks.
4. – 9. märtsini 1513 toimunud konklaavil osales 25 kardinali. Konklaavi avajutluse pidas kardinal Tamás Bakócz. Sellel konklaavil olid soosikuteks kardinal Raffaele Riario Sansoni ja kardinal Jaime Serra. Kardinal Medici saabus haiguse tõttu konklaavile 6. märtsil.
Itaalia sõjad.
Leo X pidi 'Catholic Encyclopedia' järgi asuma paavstina tegelema mitmete oluliste probleemidega. Tal tuli lisaks suguvõsaga seotud probleemidele säilitada oma eelkäijate poolt Kirikuriigiga liidetud alad, vähendada välisriikide mõju Kirikuriigi aladel, lõpetada Pisa kirikukogu tõttu 1511 alanud skisma, taastada katoliku kiriku ühtsus Prantsusmaal ja kaaluda ristisõja korraldamist türklaste vastu.
Leo X oli vaevalt kroonitud, kui Prantsusmaa kuningas Louis XII sõlmis Veneziaga liidu. Leo X soovis esmalt jääda neutraalseks, kuid ühines 5. aprillil 1513 Mechlini liigaga. Novara lahingu järel sõlmis paavst Prantsusmaa kuningaga 9. detsembril 1513 rahulepingu, millega Prantsusmaa loobus Pisa kirikukogu otsustest ja taganes Bourges' pragmaatilistest sanktsioonidest. Kui Louis XII abiellus 1514 Inglismaa kuninga Henry VIII õega, toetas Henry VIII oma väimehe nõudmisi Itaalias.
1. jaanuaril 1515 suri Louis XII ja Prantsusmaa uueks kuningaks sai François I. Paavst sõlmis keisri, Hispaania kuninga ja Inglismaa kuningaga liiga, mille väed said Marignano lahingus prantslaste käest lüüa. Seejärel kohtus paavst kardinalide vastuseisust hoolimata Prantsusmaa kuningaga Bolognas. 1516 sõlmiti Püha Tooli ja Prantsusmaa vahel konkordaat, mis tühistas Bourges' pragmaatilised sanktsioonid, kuid andis Prantsusmaa kuningale õiguse nimetada ametisse kõrgemaid vaimulikke. Konkordaadiga pidi Leo X loobuma Parmast ja Piacenzast, kuid säilitas oma kodulinna Firenze. Konkordaat Prantsusmaaga jäi kehtima 1789. aasta revolutsioonini ja see oli esimene Püha Tooli konkordaat teise riigiga.
Leo X oli seejärel seotud Ferrara, Parma ja Piacenza alade liitmisega Kirikuriigiga. 1516 sõlmis Püha Tool konkordaadi Ferraraga, kuid 1519 kuulutas ta Ferrarale sõja, milles paavsti vägesid ei saatnud edu. Mais 1521 sõlmis paavst keisriga liidu, mille tulemusena anti Parma ja Piacenza Kirikuriigile. Karl V võttis Firenze ja Medici suguvõsa oma protektsiooni alla, Leo X läänistas Saksa-Rooma keisrile Napoli, lubas ta kroonida keisriks ja abistada teda sõjas Veneziaga. Inglismaa liitus liigaga augustis 1521. Prantsusmaa ambitsioonide tõrjumiseks teatas Leo X, et ta võib Prantsusmaa kuninga ekskommunitseerida.
Sõda Urbinoga.
Leo X hauamonumendi detail Roomas Santa Maria sopra Minerva kirikus.
Leo X sattus 1516 konkordaadi sõlmimisel tülli Urbino hertsogi Francesco della Roverega, kes ei toetanud paavsti sõjas prantslastega. 1516 puhkes sõda Urbino hertsogi vastu, kelle asemele tahtis Leo X uueks hertsogiks nimetada oma onupoega Lorenzo de' Medicit. François I hoiatas paavsti oma liitlase Ferrara ründamise eest, kuid ei saanud sõja tõttu Itaaliasse tulla. Rovere põgenes Mantovasse, kus temaga liitusid Hispaania ja Saksa palgasõdurid ja koos vallutati paavstivägede poolt hõivatud Urbino tagasi. Paavsti plaanid luhtusid, sest Lorenzo suri 4. mail 1519 ootamatult.
Poliitika Firenzes.
1512. aasta lõpul taastas tulevane Leo X paavst Julius II toel Firenzes Medicite võimu. Esialgu valitses ta linna ise, paavstiks saades andis aga võimu üle oma nooremale vennale Lorenzole. Sellest hoolimata säilitas ka Leo Firenzes tugeva mõjuvõimu, olles selle peamine välispoliitiline toetaja. Lorenzo surma järel 1519. aastal toetas Leo oma nõbu, kardinal Giulio de' Medici, hilisema Clemens VII võimuletõusu Firenzes. Leo X püüdis Firenze sisepoliitikat stabiliseerida ning seadis seetõttu sisse korra, millega parajasti valitsev Medici sai endale eluaegse valitseja ("gonfaloniere") tiitli.
Prantsusmaa kuninga François I-ga kohtuma sõites külastas Leo X 1515 ka Firenzet. Selle auks korraldas ta vend Lorenzo linna ajaloo suurejoonelisimad pidustused, millele võidi kulutada üle 70 000 floriini.
V Lateraani oikumeeniline kirikukogu.
Julius II surmaga katkes oikumeenilise kirikukogu töö, kuid Leo X otsusega jätkus kirikukogu tegevus 27. aprillil 1513. 16. märtsil 1517 suleti oikumeeniline kirikukogu dekreediga, mis kutsus üles korraldama ristisõda türklaste vastu. Ristisõja rahastamiseks kehtestati kirikukogul vastav maks.
Kirikukogul likvideeriti 1511 alanud Pisa skisma, mistõttu Leo X taastas 27. juunil 1513 Bernardino López de Carvajali, 7. aprillil 1514 Guillaume Briçonnet’, 24. aprillil 1514 René de Prie ja 23. detsembril 1515 Federico di Sanseverino volitused kardinalina.
Reformatsioon.
Teated Martin Lutheri tegevusest jõudsid Rooma 1518. aasta algul. Leo X nõudis 3. veebruaril 1518 augustiinlaste ordukindralilt, et see sunniks Lutheri vaikima. 30. mail 1518 saatis Luther paavstile oma teesid ja 7. augustil kutsuti Lutherit Rooma. Oktoobris 1518 kohtus Luther Augsburgis paavsti legaadi kardinal Tommaso Vioga (Cajetan). Paavst proovis siis võita Friedrich Targa poolehoidu ja võis plaanida koguni Lutheri nimetamist kardinaliks, kuid 15. juunil 1520 avaldas ta bulla 'Exsurge Domine', milles mõistis hukka Lutheri 41 teesi. Pärast seda, kui Luther oli bulla avalikult põletanud, ekskommunitseeris paavst Lutheri 3. jaanuaril 1521 avaldatud bullas 'Decet Romanum Pontificem' ja saatis Saksa-Rooma keisrile kirja, milles nõudis meetmete kasutamist Lutheri vastu.
Leo X saatis 1517 nuntsiuseks Taani Giovanni Angelo Arcimboldo, kes pidi organiseerima indulgentside müümist, et rahastada Rooma Peetri kiriku ehitamist. Taani kuningas Christian II otsustas nuntsiust kasutada ära tekkinud kriisis Rootsiga, kuid Arcimboldo sõlmis kuninga teadmata lepingu Sten Sture nooremaga, mistõttu nuntsius läks kuningaga tülli. Christian II kutsel tulid Taani protestantlikud teoloogid. 1521 saatis Leo X Taani uueks nuntsiuseks Francesco de Potentia.
Inglismaa kuningas Henry VIII saatis paavstile oma raamatu, milles ta taunis Lutheri õpetust ja 11. oktoobril 1521 andis Leo X Inglismaa kuningale tiitli "Fidei Defensor" (usu kaitsja).
Saksa kuninga valimine.
Leo X kinnitas 1513 Saksamaa nuntsiuseks Lorenzo Campeggio. Keiser Maximilian I surma järel asusid kuurvürstid valima Saksa kuningat. Leo X lähtus oma valiku langetamisel kandidaatide poliitilisest võimsusest, eelkõige sellest, kuidas nad hakkavad hiljem mõjutama Itaaliat ja Kirikuriigi sõltumatust. Ta püüdis esmalt nurjata nii Karl Habsburgi kui Prantsusmaa kuninga François I saamist Saksamaa valitsejaks, toetas siis François I kandidatuuri ja seejärel Friedrich Tarka. Kui Karl Habsburgi valimine uueks valitsejaks näis olevat kindel, asus paavst teda toetama. Paavsti volitusel tunnustas kardinal Albrecht 26. oktoobril 1520 Karli kui valitud Saksa-Rooma keisrit.
Suhted Hispaaniaga.
Leo X suhted Hispaaniaga olid seotud eelkõige Itaalia sõdadega. Leo X mõistis 1. märtsil 1519 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga hukka Hispaania kuninga nõude keelduda avaldamast paavsti bullasid.
Suhted Inglismaaga.
Leo X suhted Inglismaaga olid seotud eelkõige Itaalia sõdadega ja reformatsiooniga. 1515–1517 oli nuntsiuseks Inglismaal Francesco Chieregati. 11. oktoobril 1521 andis Leo kuningas Henry VIII-le Usu Kaitsja tiitli Martin Lutheri vaateid tauniva kirjutise eest. Ta saatis Henry VIII-le kuldroosi.
Suhted Poolaga.
'Catholic Encyclopedia' järgi olid Leo X suhted Poolaga head. 1. juulil 1519 reorganiseeris ta katoliku kiriku Poolas.
Suhted Portugaliga.
1516 sõlmis Püha Tool Portugaliga konkordaadi.
Suhted Prantsusmaaga.
1519 aastal sõlmis Püha Tool Prantsusmaa kuninga François I-ga konkordaadi, mille kohaselt jäi kuningale õigus kooskõlastatult rüütlitega täita Püha Laatsaruse Ordu suurmeistri ametikoht. Sellega algas Prantsusmaa kuningate kontroll ordu üle, mis vormistati lõplikult 1608 aastal.
Ristisõja plaanid.
Leo X kavatses V Lateraani oikumeenilise kirikukogu järel 1517 korraldada ristisõja türklaste vastu. Ta soovis määrata armee juhtideks Saksa-Rooma keisri ja Prantsusmaa kuninga. Inglismaa, Hispaania ja Portugal pidid tema plaanide kohaselt hoolitsema laevastiku eest. Ristisõja ettevalmistamiseks peeti protsessioone ja kuulutati kristlike valitsejate vahel välja vaherahu 5 aastaks, kuid plaanid soikusid. 28. augustil 1521 toimunud Belgradi vallutamise järel soovis paavst taas alustada ristisõda ja saatis Ungarisse 30 000 tukatit.
Leo X ja Eesti .
Leo X otsustas 17. augustil 1513 Tiesenhausenite supliigi asjus.
Petrucci vandenõu.
Leo X otsustas 1516 tagandada ametist Siena valitseja Borghese Petrucci ja asendada ta endale sobivama Grosseto piiskopi Raffaello Petrucciga, mille tagajärjel puhkes Sienas ülestõus.
Borghese Petrucci vend oli kardinal Alfonso Petrucci, kes kavatses Sienas toimunud võimuvahetuse tõttu paavsti avalikult tappa, kuid otsustas siis tegutseda planeeritumalt. 1517 arreteeriti ootamatult kardinal Petrucci sekretär Marco Antonio Nino (Domenico de' Nini), kelle juurest leiti vahistamisel kahtlast ainet ja kardinali kirjad, kus ta selgitas oma kavatsust. Vandenõu korraldamises süüdistati kardinal Petruccit ja üht arsti, kes kavatsesid päraku-uurist põdevat paavsti ravimise käigus mürgitada. Kardinal Petrucci ja arst vahistati 29. mail 1517. Petrucci tunnistas 22. juunil 1517 avalikult oma süüd, tagandati ametist ja hukati 16. juulil 1517. Kardinalid Bandinello Sauli, Raffaele Riario Sansoni, Francesco Soderini ja Adriano de Corneto vangistati. Nad tagandati 22. juunil 1517 kardinaliseisusest, kuid 31. juulil 1517 nende volitused taastati.
Vandenõu tulemusena pühitses paavst 1. juulil 1517 ametisse 31 uut kardinali, sealhulgas Raffaello Petrucci.
Sisepoliitika.
Leo X sisepoliitika oli seotud Itaalia sõdadega ja Urbino sõjaga. Ta soodustas mitmes Kirikuriigi linnas müntimist. Paavst moodustas uusi ameteid ja müüs ametikohti. Ta annetas suuri rahasummasid pankuritele, kuurialiikmetele, vürstidele ja juutidele. Marino Giorgi hindas 1517 paavsti sissetulekuks 580 000 tukatit, millest 420 000 tuli Kirikuriigist ja 100 000 annaatidest.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Leo X lubas Rooma San Vincenzo kloostri munkadel valida oma ülemat sõltumata abt commendatario otsusest.
20. jaanuaril 1521 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Inter cetera' sätestas ta tertsiaaride ühiselu elamise reeglid.
Ta andis Jeanne de Valois rajatud annuntsiatsiooni ordule privileege ja kinnitas 1517 ordu konstitutsiooni.
Ta tunnustas bullas 'Etsi a summo' kamalduleeslaste konstitutsiooni ja andis neile privileege.
1517 kutsus ta frantsisklaste üldkapiitli kokku Roomas. 29. mail 1517 reorganiseeris ta frantsiskaani observandid, tühistades mitmete kongregatsioonide sõltumatu staatuse, nagu Colette’i rajatud kolettiinidel. Ta sätestas generaalministri volitused.
12. juunil 1517 avaldatud bullas 'Omnipotens Deus' ja 6. detsembril 1517 avaldatud bullas 'Licet alias' sätestas ta frantsiskaani konventuaalide tegevuse ja andis neile õiguse valida generaalmeistrit, kes kinnitatakse ametisse generaalministri poolt.
Ta tunnustas Gasparo Contarini rajatud Jumaliku Armastuse oratooriumit.
1520 rajas ta Roomas magdaleenide maja.
1517 tunnustas ta Francesco di Paola korrektooriumit.
Ta kinnitas 1514 Kristuse Rüütlite rüütliordule presentatsiooniõiguse maadeavastuse käigus avastatud aladel ja andis rüütliordule privileege.
1517 aasta 12. märtsil taasasutas ta kõigis Saksa Rahvuse Püha Rooma keisri valdustes Püha Laatsaruse ordu.
Liturgilised otsused.
1514 soodustas Leo X indulgentside müümist Magdeburgis ja Mainzis ning 1517 Saksimaal ja Brandeburgis, et rahastada Rooma Peetri kiriku ehitamist. 9. novembril 1518 kohustas ta seoses Martin Lutheri nõudmistega kõiki kristlasi uskuma paavsti volitustesse anda indulgentse.
1514 lubas ta annuntsiatsiooni ordul pidada Jeanne de Valois’ mälestuseks offiitsiumit.
Ta andis 26. jaanuaril 1515 indulgentse palveränduritele, kes käivad palverännakul Trieri toomkirikus, kus asub Kristuse kuub.
1520 tunnustas ta püha Zita mälestuseks peetavat offiitsiumit.
Leo X keelas 18. mail 1521 ladina vaimulikel pidada kreeka riitust kasutavates kirikutes missat. Ta keelas ladina piiskoppidel ordineerida kreeka riituse vaimulikke.
Ta tunnustas 18. mail 1521 avaldatud bullas 'Accepimus nuper' Firenzes ristimise sakramendi läbiviimise erivormi.
1521 lubas ta Longchampi kloostril tähistada Prantsuse Isabeli mälestuspäeva ja pidada tema mälestuseks erilist offiitsiumit.
Ta märkis roosipärja erilist võimet ja andis Jumaliku Armastuse oratooriumile 500 päevase indulgentsi.
Ta sätestas 3. veebruaril 1514 avaldatud bullas 'Religionis', et kiriku sissepühitsemine saab olla kooskõlastatud vaid paavsti poolt tunnustatud piiskopi või preestri poolt.
Teoloogilised vaidlused.
Leo X taunis 1518 taunis Pietro Pomponazzi vaateid.
Leo X tühistas 1520 Speyeri ja Wormsi piiskoppide otsused, mis keelasid Johann Reuchlinil trükkida heebreakeelset Talmudit. Paavst lubas trükkida heebreakeelset Talmudit ja rajada Rooma heebreakeelse trükipressi.
Ta ekskommunitseeris Ortwin Gratiuse.
Kanoniseerimised.
Leo X kanoniseeris 9 isikut ja kuulutas 2 isiku austamist õndsana.
Ta lubas Cortonas austada Cortona Margareetat ja Notos Piacenza Konradit. Ta määras Antonio Zaccaria uurima prints Kazimierzi eluloo sobivust kanoniseerimisprotsessi alustamiseks.
Kristlik eetika ja moraal.
14. detsembril 1518 taunis Leo X valetunnistajaid.
Onupojapoliitika.
Leo X õde Lucrezia de' Medici abiellus Jacopo Salviatiga.
Vend Piero de' Medici abiellus Alfonsina Orsiniga.
Õde Maddalena de' Medici oli abiellunud Innocentius VIII pojaga, tema poeg Innocenzo Cibo (Cybo) sai kardinaliks.
Õde Contessina de' Medici abiellus Piero Ridolfiga.
Vend Giuliano de’ Medici abiellus 1515 Savoia hertsogi tütrega. Ta määrati Rooma patriitsiks. Talle kavatseti läänistada Kirikuriigi koosseisu olnud Parma, Piacenza, Ferrara ja Urbino.
Lorenzo de' Medici abiellus 1518 Madeleine la Tour d'Auvergne’ga.
Leo X tädi Maria de' Medici abiellus Leonetto de' Rossiga, tema poeg Luigi de' Rossi sai kardinaliks.
Kardinal Giulio de' Medici oli paavsti onupoeg. Kardinal Franciotto Orsini ja Francesco Armellini Pantalassi de' Medici olid paavsti sugulased.
Kardinalide pühitsemine.
Leo X pühitses oma ametiajal 42 kardinali 8 konsistooriumil, sealhulgas hilisemad paavstid Clemens VII ja Hadrianus VI. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 2 sakslast, 1 hispaanlane, 1 hollandlane, 1 inglane ja 1 portugallane. 1. juulil 1517 pühitses ta 31 kardinali; see oli arvukaim kardinalide pühitsemine ajaloos.
9. aprillil 1513 avaldas Leo X bulla 'Licat Romini pontificis', milles ta kinnitas kardinalide privileegid. 5. mail 1514 avaldatud bullas 'Supernae' sätestas ta kardinalide volitused.
Leo X kultuuriloos.
a> kinkis paavstile valge elevandi Hanno.
Leo X edendas rahaliselt ning erinevate projektidega kirjandust, kunsti ja teadusi. Ta oli Michelangelo, Raffaeli, Donato Bramante, Marco Girolamo Vida, Gian Giorgio Trissino, Matteo Bandello, Juan de la Encina ja Bibbiena patroon. Paavsti sekretärid olid Pietro Bembo, Bernardo Accolti ja Jacopo Sadeloto. Paavsti tseremooniameister oli Paris de Grassis.
Teda on 1485. aasta paiku kujutatud Domenico Ghirlandaio freskol. Paavstist on säilinud Raffaeli tehtud portree.
Leo X avas 5. novembril 1513 uuesti Rooma ülikooli, suurendas teaduskondi ja tõstis professorite palku.
Ta kutsus Rooma Janus Lascarise õpetama kreeka keelt ja asutas kreekakeelse trükipressi. Lascaris rajas Rooma kreeka kolleegiumi.
'Catholic Encyclopedia' märgib, et paavstile meeldisid veiderdajate naljad, härjavõitlused, maskikarnevalid, teatrietendused ja tantsud. Paavsti paleest kujunes teater, kus etendati Bibbiena näidendit 'Calendra' ja Ariosto näidendit 'Suppositi'.
Ta määras Vatikani raamatukogu juhatajaks Tommaso Inghirami.
Roomas ehitati tema ajal San Giovanni dei Fiorentini basiilika.
Leo X soosis manuskriptide ja raamatute kogumist.
Ta soosis astroloogiat, tema astroloog oli Lucas Gauricus.
1515 kehtestas ta tsensuuri reeglid. Ta tunnustas Alcala ülikoolis avaldatud piiblit.
Ta kavatses algatada kalendrireformi ja saatis Saksa-Rooma keisrile Maximilian I vastavasisulise kirja. 1514 käskis ta Fossombrone piiskopil alustada kalendrireformi teostamist.
Ta lasi taastada Montefiascone kindluse.
Portugali kuningas Manuel I kinkis paavstile 1514 valge elevandi nimega Hanno, kellest sai paavsti lemmikloom. Kui elevant 8. juunil 1516 suri, viibis paavst tema kõrval ja koostas hiljem elevandi mälestuseks epitaafi. Portugali kuningas soovis paavstile 1515 kinkida ka ninasarvikut, kuid loom hukkus laevaõnnetuses.
Egiptuse piraadid kinkisid paavstile Al Hassan Ibn Muhammad Al Wazzan Al Fasi, kes 1520 siirdus ristiusku. Paavst oli tema ristiisaks.
Santo Domingo piiskop saatis paavstile kingituseks indiaanlaste jumaluse kuju.
Surm.
Leo X haigestus oktoobris 1521 ja suri 45-aastaselt 1. detsembril 1521 malaariasse. Ta maeti Vatikani basiilikasse ja tema säilmed maeti 1542 ümber Santa Maria sopra Minerva kirikusse. Ta oli surres noorim paavst Gregorius V järel. Hiljem pole ükski paavst nii noorelt surnud.
Hinnang.
Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly on teda iseloomustanud kui kahekeelset poliitikut.
Leo X biograaf oli Paolo Giovio.
'Catholic Encyclopedia' iseloomustab teda, kui rõõmsameelset, heasüdamlikku, liberaalset ja tunnustab tema piiritut suuremeelsust.
Leo X toetas majanduslikult hospitale ja konvente. Ta toetas rahaliste vahenditega vaeseid tudengeid, palverändureid, erustunud sõdureid ja haigeid. Ta andis aasta 6000 tukatit almusteks.


Zarafšon.
Zarafšon (tadžiki "Зарафшон", usbeki "Zarafshon") on jõgi Aasias Tadžikistanis ja Usbekistanis.
Algab Turkestani ahelikult. Ülemjooksul on mägijõgi, voolab sügavas orus läände. Keskjooksul laskub tasandikule, voolates edasi läände. Alamjooksul pöördub edelasse.
Kaob Amudarja paremkalda lähedal kõrbeliiva.


Kenya mägi.
Kenya (ka: "Keenia mägi") on vulkaan Aafrikas, Kenya kõrgeim mägi. Kõrgus 5199 meetrit.


Antant.
Antant (inglise ja prantsuse keeles "Triple Entente") oli 31. augustil 1907 sõlmitud liit Venemaa keisririigi, Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Kaks viimast olid omavahel liidu sõlminud juba 1904. aastal, Prantsusmaa Venemaaga aga aastal 1894.
Antant moodustas algselt vastukaalu Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia Kolmikliidule; 1915 liitus ka Itaalia Antandiga, kes oli Esimeses maailmasõjas Keskriikide vastasjõud.
1917. aasta separaatrahu Saksamaaga ning Brest-Litovski rahuleping viisid Venemaa Antandist välja; Suurbritannia ja Prantsusmaa liidusuhe kestis 1940. aastani, mil Prantsusmaa alistus Saksamaale.
Antant saavutas maailmasõjas suure võidu, kuid mõneti oli see Pyrrhose võit: Venemaal toimus 1917 Veebruarirevolutsioon, millega kukutati Venemaa keiser, ja samal aastal Oktoobrirevolutsioon, millega loodi maailma esimene sotsialistlik riik. Itaalias tulid 1922 võimule fašistid, kukutades senise demokraatliku riigikorra. Inglismaa ja Prantsusmaa kandsid suuri kaotusi ja sattusid suurtesse võlgadesse, nii et kui enne maailmasõda leti Briti Impeeriumi maailma võimsaimaks riigiks, siis pärast sõda muutus juba maailma võimsaimaks USA.
Siiski läks Antandi vastu sõdinud Keskriikidel keskeltläbi veel halvemini: nii Saksamaa kui Türgi kuulutati vabariigiks ja nad pidid maksma suuri reparatsioone, aga Austria-Ungari lagunes üldse ja lakkas täielikult olemast.
Pärast maailmasõda tekkis Kesk-Euroopas ja Balkani poolsaarel hulk suhteliselt väikeseid riike. Need moodustasid omavahel Väikeseks Antandiks nimetatud liidu ja Balkani Antandiks nimetatud liidu, kuid nendel ei olnud maailma poliitikas suurt tähtsust.


Keskriigid.
Keskriigid sõdisid Antandi moodustanud Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa vastu. Algselt oli Keskriikide hulgas oli ka Itaalia, kes aga hiljem asus Antandi poolele.


Abja plutoon.
Abja plutoon on Lõuna-Eesti aluskorras paiknev aluselise koostisega süvakivimeist koosnev štokk.
Abja plutoon on umbes 10 km läbimõõduga ovaalne intrusiivne kivimkeha Lõuna-Eesti granuliitse faatsiese moondekivimeist ümbritsetud aluskorras. Abja plutooni kohale on rajatud üks puurauk. Puurauk lõikab plutooni sügavuses 550...635 m. Erinevalt enamikust ülejäänud Eesti aluskorra plutoonidest on Abja plutoon aluselise koostisega.
Peamise osa plutooni koostisest moodustab tumehall keskmiseteraline osaliselt nõrgalt gneisilise tekstuuriga kvarts-montsodioriit (ränidioksiidisisaldus 49...52%). Iseloomulikuks tunnuseks on aktsessoorsete mineraalide apatiidi ja titanomagnetiidi esnemine. Kvartsmontsodioriiti lõikavad keskmise- kuni peeneteralise plagioklass-mikrokliingraniidi sooned. Graniit on kohati porfüürilise tekstuuriga, mille moodustavad idiomorfsed leelispäevakivi megakristallid.
Dioriidis sisalduv plagioklass (40...50% kivimi koostisest) on reeglina andesiinile vastava keemilise koostisega (An33...39). Dioriit koosneb peale plagioklassi veel küünekivist (10...20%), biotiidist (10...20%) ja väheses koguses ka kvartsist ja K-päevakivist.
Aktsessoorsete mineraalide osatähtsus on suur. Tüüpilisteks aktsessoorseteks mineraalideks on apatiit (2...5%), titanomagnetiit (2...6%), titaniit (1%), tsirkoon, monatsiit ja allaniit.
Tsirkooni kristallide U-Pb meetodil põhinev dateering annab plutooni vanuseks 1635±7 Ma. Seega kuulub plutoon koos teiste Eesti aluskorda lõikavate intrusiivsete kivimkehadega Subjotnia (Paleoproterosoikumi) kivimkompleksi, mis geokronoloogiliselt vastab Statheri ajastule.
Plutoon on moodustunud Svekofenni kurrutusele järgnenud riftistumise käigus.


Paul Menesius.
Paul Menzies (ladinapäraselt Menesius; vene keeles Павел Гаврилович Менезиус; 1637 – 9. november 1694) oli šoti päritolu Vene diplomaat ja sõjaväelane.
Ta sündis Sir Gilbert Menzies of Pitfoddelsi (Pitfodels, Aberdeenshires) 1623. aastal sõlmitud abielust leedi Ann Gordoniga (suri 1648), kes oli 13.-nda Sutherlandi Earli John Gordoni tütar.
Menesius pärines vanast ja rikkast šoti perekonnast, mis oma tulise katoliikluse ja konservatiivsuse tõttu oli 1639 sunnitud emigreerima.
Paul Menesius õppis Prantsusmaal Douai jesuiitide kolleegiumis.
Pärast Oliver Cromwell surma 1658 naasis perekond Šotimaale. Kuigi Charles II tagastas perekonna maad, oli perekonna jõukus kadunud. Paul, kes oli noorem poeg, pidi hakkama ise endale elatist teenima. Ta asus Poolas sõjaväeteenistusse. Seal oli tal suhe ühe poolatariga ning ta tappis duellil tolle abikaasa.
Aastal 1661 meelitati ta üle Venemaale ja ta andis end venelastele vangi. Seal sai ta kapteni auastme. Aastal 1662 osales ta Vasemässu mahasurumises. Hiljem komandeeriti ta Smolensksse, kus ta sõbrunes Kirill Polujektovitš Narõškiniga. Aastal 1667 sõitis ta Rootsi mäetöölisi palkama.
Menesius abiellus Venemaa rauatehaste rajaja Marselise lesega.
Aastatel 1671–1672 viibis ta Šotimaal. Pärast naasmist kutsuti ta välja, et ta esitaks aruande rahvusvahelisest olukorrast. Sel ajal oli Venemaa valitsusel tarvis Andrussovo vaherahu tingimuste täitmiseks otsida Euroopa valitsejate seast liitlasi Poola ja Venemaa võitluseks Türgiga. Moskvast saadeti Euroopa õukondadesse kolm saadikut: Vinniuse, Jemeljan Ignatjevitš Ukraintsevi ja major Menesiuse (1672). Viimane pidi käima Berliinis, Dresdenis, Viinis, Venezias ja Roomas. Kõikjal peale Rooma kuulati ta küll viisakalt ära, kuid otsest vastust ei antud, Viinis suhtuti temasse isegi kahtlustavalt.
Menesius sõitis Viini teatega, et türklased on vallutanud Kamenetsi ja Venemaa relvastub, ning küsimusega, kas keiser tuleb Poolale appi ja kuidas. Keiser vastas, et ta viib Poola piiride lähedale suure ja väljaõpinud väe.
Venezia Senat vastas: "Jumal, aita tsaarlikul kõrgeaususel hävitada pealetungivad vaenlased ja rahustada kristlikud valitsejad."
Menesiusel oli Rooma minnes kaasas tsaar Vene tsari Aleksei Mihhailovitši kiri paavst Clemens X-le: "Rooma kiriku paavst ja õpetaja, kirjutage meile, suurvürstile: kas hakkate kristliku kohuse kohaselt aitama oma vägedega meie venda, tema kuninglikku kõrgust, ühise vaenlase vastu? Ja kui tahate aidata, saatke meile peagi kiri, milliste abinõudega, mis ajal ja millistes kohtades see abi oleks, et ühiste saadikute kaudu leping sõlmida. Ja kirjutage ka ümberkaudsetele valitsejatele, et ka nemad aitaksid kuninglikku kõrgust, ja nimelt kirjutage Louis'le, Prantsusmaa kuningale, ja Charlesile, Inglismaa kuningale, et nad lõpetaksid sõja Hollandi Staatidega ning pööraksid oma väed ühise kristlaste vaenlase vastu."
Roomas (1673) kuulutas Menesius kõigepealt välja paavsti vastuvõtu- ja hüvastijätuaudientsi tingimused. Paavst pidi Moskva suurvürsti nime ja tiitlit kuulama seistes, kirja vastu võtma ja oma kirja üle andma samuti seistes. Enne kirja kinnipitseerimist pidi kirja saadikule näidatama, et too saaks veenduda, et tsaari tiitel on täielikult välja kirjutatud. Paavsti tseremooniameister esitas vastutingimused: paavst istub kogu audientside aja ja saadik suudleb paavsti jalga. Paavsti ei saavat sundida teisiti käituma. Menesius vastas: "Paavsti jalga suudelda pole mulle sugugi kästud, sest meie suurvürst ei allu katoliku Rooma seadusele; ja ka eelnevatel aastatel, kui kreeklased olid ladinlastega usuühenduses, ei suudelnud kreeklased paavsti jalga. Kui 1438. aastal sõitis Ferrarasse paavst Eugenius IV juurde Konstantinoopoli patriarh Joseph metropoliitide ja piiskoppidega,siis paavst vahetas nendega munga kombel suudlusi ning seejärel suudlesid metropoliidid ja piiskopid ja teised astmed tema kätt." Tseremooniameister vastas: "Kui paavsti juurde sõidab keiser või mõni muu kristlik valitseja ning paavsti jalga suudlema ei hakka, siis ta paavsti näha ei saa." Menesius vastas: "Kui nii, siis las paavst laseb mind ära saata."
Et paavsti õukonnas oldi asjast huvitatud, siis saadikut ära ei lastud, ja saadik ei suudelnud paavsti jalga, vaid ainult põlvitas ning pead ei kummardanud. Paavst võttis kirja vastu istudes, andis selle üle esimesele tseremooniameistrile ning ütles: "Rõõmustan, nähes saadikut teie valitseja juurest; aga seda, mida teie valitseja oma kirjas meilt palub, me teeme rõõmuga ja varsti koostame vastuse." See järel panid tseremooniameistrid Menesiuse kummargile paavsti põlvede juurde. Kui paavst tõusis ja õnnistas kõiki, suruti Menesius põlvili. Kui saadik avaldas hiljem kardinalile nördimust vägivaldse põlvilisurumise pärast, vastati talle, et kõik saadikud täidavad paavsti õukonna kombeid ja kuuletuvasd tseremooniameistritele.
Menesius külastas ka endist Rootsi kuningannat Kristiinat, kes elas katoliiklasena Roomas. Kristiina ütles talle: "Olen väga rõõmus, et tsaarlik kõrgus suvatses saata saadiku paavsti juurde: kui ma saan valitseja asjadele kuidagi kaasa aidata, siis ma pean seda tegema, sest kui ma olin kuninganna Rootsi kuningriigis, siis oli meie vahel liit, mida ma jään igavesti meeles pidama."
Vastuskirja kirjutamisel ilmnes ülesaamatu raskus. Menesiusele öeldi: "Paavst kirjutab suurvürsti nime ja tiitli nii, nagu nad olid kirjutatud tsaari kirjas, kirjutab üle kõikide valitsejate: kõige kõrgemale valitsejale, ainult et on võimatu kirjutada teie valitsejat tsaariks, sest tsaar ja keiser on üks ja seesama sõna, ja kirjutada tsaariks, siis saavad keiser ja teised valitsejad paavsti peale pahaseks." Selle peale näitas Menesius keisri, Venezia ning Brandenburgi ja Saksi kuurvürsti kirju, kus valitsejat nimetati tsaariks. Paavst saatis vastuseks küsimuse, mida tähendab "tsaar". Menesius vastas: "Nii nagu on nimed paavst, Rooma keiser, Türgi sultan, Pärsia šahh, Krimmi khaan, India mogul, Abessiinia pretiaan, Araabia zaref, Bulgaaria kolman, Peloponnesose despoot, Paabeli kaliif ja teised, nii on ka slaavi keeles: Venemaa tsaar." Menesiuselt küsiti, kuidas "tsaar" ladina keelde tõlkida. Ta vastas: "Tõlkida ei saa, kuid te ju kirjutate ilma tõlketa ladina tähtedega kõik minu poolt loetletud valitsejate nimetused!"
Kardinal Barberini ütles: "Kui nüüd paavst ei rahulda tsaarliku kõrguse väärikust, siis see, kes meist, vanadest kardinalidest, pärast teda saab paavstiks, rahuldab tsaari väärikuse. Meie, vanad kardinalid, saadame suurele valitsejale kirja vabanduusega, kirjutame nime ja tiitli täielikult välja, kui ainult nüüd suur valitseja meie peale ei pahanda, sest paavsti võimu ja paavsti sõna valitseb paavsti õepoeg kardinal Alterius, ja teeb kõik omamoodi oma ajalikuks uhkuseks, mida ta paavstile keele peale paneb, seda paavst räägibki."
Lõpuks kutsuti Menesius paavsti juurde salajasele audientsile. Clemens küsis: "Miks sa ei taha minult kirja vastu võtta?" Menesius vastas: "Meie suur valitseja kirjutas teile Jumala nimel ja kristliku kohuse poolest abipalve oma vennale, Poola kuningale meie ühise vaenlase, Türgi sultani vastu. Teie, Rooma kiriku paavst ja õpetaja, ei osutanud suurele valitsejale oma armastust, ei nimetanud teda tsaariks; aga teie, Rooma kiriku paavst ja õpetaja, peate ühendama, mitte lõhkuma." Paavst ütles: "See on võimatu asi, sest minu vennad, eelnevad paavstid, seda ei teinud; meil oli juba istung kardinalidega, ja nad ei luba mul seda teha." Menesius ütles: "Kui te teete tsaarlikule kõrgusele mõne jämeduse, siis valitseja kirjutab sellest ka teistele kristlikele valitsejatele." Paavst helistas hõbekellukest ning käskis sisse astunud "maestro di camera'"l tuua kuldketi paavsti vapiga ja lasuurpalvehelmed. Paavst andis need asjad Menesiusele sõnadega: "Kingin sulle mälestuseks."
Menesius saadeti ära lubadusega, et paavst saadab Venemaale saadiku tiitli asjus kokku leppima. Nõnda lõppesid läbirääkimised edutult. Menesius viis Moskvasse kirja koopia, mis Roomat millekski ei kohustanud. Seal mainiti Vene tsaari sõnadega: "Dilecto filio, nobili viro Alexio Michaeli, Magno Moschorum Duci" "Armsale pojale, Alexiusele Michaeli pojale, moskvalaste suurvürstile". Moskva võime rõõmustas aga seegi tulemus ja Menesiuse järeleandmatus saadikuna.
Aastal 1674 ülendati Menesius polkovnikuks ja määrati välisasjade ametkonda. Tema sõprus Kirill Narõškiniga, kes oli nüüd tsaari äi, ja Patrick Gordoniga, ning hõimlus Narõškinite ja Artamon Sergejevitš Matvejeviga lähendas Menesiust tsaarile.
Kuni tsaar Aleksei Mihhailovitši surmani juhendas Menesius tema poja Pjotr Aleksejevitši (tulevase Peeter I) sõjaväelisi mänguõppusi. Tsaar määras enne surma teda Peetri kasvatajaks. Pärast tsaar Aleksei surma Menesiuse staatus õukonnas halvenes.
11. veebruaril 1677 abiellus ta Madalmaadest pärit rikka kaupmehe Peter Marselise (Marselius) (1595–1672) lese Margarita (Maria) Vilimonovnaga (sündinud Becker von Delden).
Aastatel 1677–1678 osales ta Tšigirini sõjakäikudes, aastatel 1680–1689 viibis ta Smolenskis. Pärast Moskvasse naasmist osales ta diplomaatilistel läbirääkimistel, kuigi ta ei olnud enam välisasjade ametkonna koosseisus. Aastal 1688 osales ta teises Krimmi sõjakäigus.
Peeter I ajal toodi ta tagasi Moskvasse. Peeter suhtus kindralmajor Menesiusesse hästi ning hoolitses pärast tema surma 1694. aastal ka Menesiuse perekonna eest. Andmed Menesiuse järeltulijatest katkevad 1702. aastast.
Menesius kaitses innukalt Venemaa huvisid, kuid jäi tulihingeliseks katoliiklaseks ja Šotimaa patrioodiks. Ta unistas Venemaa pööramisest katoliku usku.


Müncheni konverents.
Müncheni konverents toimus 29. septembril 1938. Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia nõudsid, et Tšehhoslovakkia loovutaks Saksamaale sudeedisakslastega asustatud alad. Nii lootsid liitlased ära hoida sõja puhkemise.


Rahvasteliit.
Rahvasteliit oli aastal 1920 rajatud rahvusvaheline organisatsioon. Pärast Teist maailmasõda asendas Rahvasteliidu sisuliselt Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.
Eesti oli Rahvasteliidu liige alates 22. septembrist 1921.
Rahvasteliidu loomise üheks aluseks olid Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni neliteist teesi. Ameerika Ühendriigid ei astunud Senati vastuseisu tõttu Rahvasteliitu.


Johann Gustav Droysen.
Johann Gustav Droysen (6. juuni 1808 – 19. juuni 1884) oli saksa ajaloolane ja poliitik.
Elukäik.
Aastast 1829 töötas ta gümnaasiumiõpetajana, aastast 1840 oli ta Kieli ülikooli professor, aastast 1851 Jena ülikooli professor ning 1859. aastast Berliini ülikooli professor.
Tema loodud on mõiste hellenism.
Poliitikasse tuli Droysen Schleswig-Holsteini küsimuse lahendamisest ajendatuna. Oli 1848 Frankfurti parlamendi saadik.


Põlissoomlased.
Põlissoomlased (soome keeles Perussuomalaiset, rootsi keeles Sannfinländarna) on kristlik-sotsiaalne, euroskeptiline ja rahvuslik Soome partei. Partei asutati 1995. aastal Soome Maapartei jäänustest.
Partei presidendikandidaat 2006 ja 2012. aasta Soome presidendivalimistel oli Timo Soini.
Põlissoomlastel on pärast 2011. aasta Soome parlamendivalimisi Eduskunnas 39 esindajat: Timo Soini, Pertti ”Veltto” Virtanen, Pirkko Ruohonen-Lerner, Pentti Oinonen, Pietari Jääskeläinen, Anssi Joutsenlahti, Lea Mäkipää, Pentti Kettunen, Jussi Niinistö, Jussi Halla-aho, Osmo Kokko, Lauri Heikkilä, Vesa-Matti Saarakkala, Anne Louhelainen, Juho Eerola, Tom Packalén, Kimmo Kivelä, Maria Lohela, Kauko Tuupainen, Ville Vähämäki, Olli Immonen, Johanna Jurva, James Hirvisaari, Kaj Turunen, Reijo Hongisto, Pirkko Mattila, Ismo Soukola, Reijo Tossavainen, Ari Jalonen, Jari Lindström, Juha Väätäinen, Martti Mölsä, Teuvo Hakkarainen, Maria Tolppanen, Hanna Mäntylä, Arja Juvonen, Laila Koskela, Ritva ”Kike” Elomaa ja Mika Niikko.
2007–2011 oli parteil 5 esindajadt Eduskunnas: Pietari Jääskeläinen, Raimo Vistbacka, Pentti Oinonen, Pirkko-Ruohonen-Lerner ja Veltto Virtanen.


Kelud.
Kelud on tegev kihtvulkaan Jaava saarel.
Kelud asub Vaikse ookeani tulerõngas.


Kljutševskaja sopka.
Kljutševskaja sopka (vene "Ключевская сопка") on vulkaan Aasias Kamtšatka poolsaarel.
Vulkaani kõrgus on umbes 4750 meetrit.


Scilly saared.
Saarte asend Cornwalli poolsaare suhtes
Scilly saared (inglise "Isles of Scilly", korni "Ynysek Syllan") on osa Briti saartest. Asuvad Atlandi ookeanis, piirnevad Keldi mere ja La Manche'iga väinaga.
Pindala 16 km², kõrgus kuni 50 meetrit. Saarestikus on palju skääre ja karisid.


Olemus.
Olemus (vanakreeka keeles "ousia", ladina keeles "essentia", saksa keeles "Wesen") on filosoofias enamasti see, mis jääb asja muutudes samaks, olles asjale olemuslikuks.
Enamasti leitakse filosoofias, et olemus ei ole tabatav puhtalt meeltetaju abil.
Olemus saab esimest korda keskseks mõisteks Platoni filosoofias. Skolastikas kasutatav ladinakeelne termin "essentia" ('olev-us') on moodustatud Platonil ja Aristotelesel kasutusel olnud termini "ousia" ('olev-us') eeskujul. (See sõna on skolastikas siiski enamasti tõlgitud ladina sõnaga "substantia" 'substants'.) Enamik sõna "olemus" tähendusi filosoofia ajaloos lähtub nendest mõistetest.


Tšüj jõgi.
Tšüj (kirgiisi "Чүй", kasahhi "Шу") on jõgi Sise-Aasias. Algab Terskej-Ala-Toost. Ülemjooksul voolab kirdesse. Möödub Õsõkköli läänetipust ja pöördub Boami kuristikus põhja. Tasandikule laskunud voolab Mojõnkumi kõrbe servas loodesse ja läände. Kaob kõrbeliiva.


Komagatake.
Komagatake on tegevvulkaan Jaapanis.


Holokaustirevisionism.
Holokaustirevisionism seisneb katsetes tõestada, et natsionaalsotsialistlik režiim tappis holokausti käigus vähem juute, mustlasi ja teiste rahvuste esindajaid kui näidatakse üldiselt omaks võetud hinnangutes või et massilist ja süstemaatilist juutide tapmist pole üldse toimunud.
Mitmed riigid, nagu näiteks Austria, Austraalia, Kanada, Leedu, Poola, Tšehhi ja Saksamaa on kuulutanud holokausti eitamise kuriteoks. Saksa siseminister Brigitte Zypries teatas 2006. aasta alguses, et Berliin plaanib oma eesistumisperioodi ajal luua kogu Euroopa Liidus ühtsed reeglid paremäärmusluse vastaseks võitluseks. Plaani kohaselt muutuks kogu Euroopa Liidus holokausti eitamine ja NSDAP sümboolika kasutamine kriminaalkuriteoks.
Holokaustis hukkunud juutide arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid (250 000 kuni 8 000 000), kuid levinuim hinnanguline arv on 6 miljonit tapetut. Mustlasi tapeti eri andmetel 220 000 kuni 800 000.
Põhiseisukohad.
Robert Faurisson, Ernst Zündel ja David Irving väidavad, et põhiline osa holokausti ideest, toimumiskohast ning meetoditest tulenevad juudi päritolu Ameerika autori Raul Hillbergi sulest, kes saabus Euroopasse alles 1945. aastal. Enamus tema kuueköitelisest holokaustiteemalisest uurimusest sisaldab Jürgen Grafi väitel arvukalt vigu ja valesid. Peamiseks holokausti ideoloogiks peavad revisionistid tollast Nõukogude Liidu kirjanikku ja ajakirjanikku Ilja Ehrenburgi, kelle sulest ilmunud materjalid viitavad nende sõnul holokausti propaganda alustamisele juba enne, kui see üldse toimuma hakkas.
Tapetute arvu kahtluse alla seadmine.
Faurisson, Irving, Leuchter jt on teinud arvutusi, mille järgi mitme miljoni inimese gaasitamine ja laipade põletamine oleks võtnud mitu aastat rohkem aega kui sakslastel kasutada oli. Arvestati laiba põletamise keskmist aega tänapäevastes krematooriumides, krematooriumide suurust ja läbilaskevõimet ning inimkeha põlemise kiirust avatud kaevikus koos ja ilma keemiliste põlemiskiirenditega. Revisionistide väitel oleks olnud tehniliselt võimatu gaasitada selline hulk isikuid selliste tingimuste juures - tunnistajate väidetel gaasitati ruumis, kuhu mahtus ainult 100 inimest, korraga kuni 300 ja enamgi inimest.
Revisionistide väitel esitati esimest korda arvuks 6 miljonit juuti aastal 1919 Ameerika ajalehes "The American Hebrew". Tegemist oli kampaaniaga, mille abil Ameerika juudiorganisatsioonid püüdsid koguda raha USA valitsuse kukutamiseks.
Järgmiseks mainiti seda arvu mitmes juudi väljaandes pärast Teist maailmasõda. Raul Hilbergi toodud arv 5,1 miljonit - tapetud juutide kohta on hiljem ümber lükatud mitmete teiste ajaloolaste poolt. Revisionistide väitel olid juudid pärast Teist maailmasõda teostatud rahvaloenduse andmeil ainuke rahvus, kelle üldarv oli suurenenud, seega olevat alust arvata, et Hilbergi arvud olid liialdatud ega vastanud tegelikule demograafilisele situatsioonile. Kui Hilbergi raamatus sai algsest 6 miljonist hukkunust hiljem 5,1 miljonit, siis Saksamaa, Ungari Prantsusmaa ja veel mitme teise riigi kohtusüsteem peab siiani 6 miljonit selleks arvuks, milles kahtlemise korral ootab isikut vangla.
Revisionistide väitel on aastate jooksul vähenenud ka Auschwitzi ohvrite arv ning kõige hiljutisem ametlikult välja pakutud arv olevat 2,5 miljoni võrra väiksem algselt välja kuulutatud arvust.
Põhjused.
Revisionistid väidavad, et Saksamaa Weimari Vabariigi ajal saavutasid juudid kommunistidele ja Rotschildide pankade ringkäendusele toetudes ühiskonnas ebaproportsionaalselt mõjuka positsiooni, mis olevatki saanud NSDAP juudivaenu põhjuseks. Peale seda kui Hitler 1933. aastal võimule tõusis, võeti osaliselt tema eestvedamisel 1935 aastal vastu nn. Nürnbergi seadused, mis keelasid sakslastel abielluda mitteaarialastega, pidada juutidel nooremaid kui 45 aastaseid koduabilisi ning määras kvoodid, kui palju tohtis olla juute teatud kutsealade (arstid, juristid, ametnikud) seas viies sisse proportsiooni põhimõtted ehk juute ei tohtinud olla rohkem kui nende protsent elanikonnast.
Nagu kirjutas 1933. aastal Briti bulvarileht Daily Express artiklis "Juudid kuulutavad Saksamaale sõja", kuulutas paar rahvusvahelist juute ühendavat organisatsiooni välja boikoti Saksamaa kaupadele ja korraldas demonstratsioone Saksamaa poliitilise võimu vastu.
Holokaustieitajate väitel hakati alles peale seda juute interneerimislaagritesse sunnitööle saatma. Alanud sõja käigus olevat 1942.-43. aastal puhkenud mitmes laagris tüüfuse epideemia. Revisionistid (Faurisson, Zündel) väidavad, et on säilinud Himmleri käskkiri, milles kästakse SSil vajadusel arste rindelt ära tuua, et epideemia kontrolli alla saada. Sellesse perioodi loevad revisionistid enamuse minimaalsest hukkunute arvust - orienteeruvalt 150 000-200 000. Teine suur surmadelaine olevat leidnud aset 1945. aastal, kui liitlaste pommitamiste tulemusena hävitati ühendusteed ning laagrite varustamine praktiliselt lakkas. Selle tulemusena jäi nälga ja hukkus uuesti puhkenud tüüfuseepideemias veel vähemalt 100 000 kuni 150 000 vangi.
Dokumentaalne tagapõhi.
Revisionistide põhiliseks argumendiks on, et pärast sõja lõppu liitlaste kätte sattunud dokumentidest polevat suudetud leida ühtegi dokumenti, mis oleks näidanud Saksa liidrite otsest käsku juutide ja teiste rahvaste hävitamiseks, kuid leidus dokumente, mille järgi Reichile ebasoovitavad isikud tulnuks ümber asustada idaaladele ning saata töölaagritesse (Irving). Üheks huvitavamaks paigaks, mida Kolmanda Riigi juhtkond kaalus ja mida toetas ka Hitler, oli Madagaskari saar, kuhu sooviti Euroopa juudid ümber asustada. Samuti ei ole oma teostes holokausti maininud Charles de Gaulle, Winston Churchill, Franklin Roosevelt ega Jossif Stalin. Viidatakse Rahvusvahelise Punase Risti 1947. aastal avaldatud aruandele Saksa laagrite olukorrast, milles anti hukkunute (mitte süstemaatiliselt hävitatud) isikute üldarvuks vähemalt 250 000, kuid mitte rohkem kui 350 000.
Teaduslikud vastuväited.
Keemik Germar Rudolf ning USA hukkamisspetsilist Fred Leuchteri on avaldanud arvamust, et antud gaasikambrites ei olnud võimalik inimesi gaasiga hukata, kuna puudus hermeetilisus ja ventilatsioon hilisemaks tuulutamiseks. On ka väidetud, et Auschwitzis puudusid gaasikambrid sõja ajal üldse. Lisaks olevat Auschwitzi laagris väidetavatel gaasitamisruumidel olnud ühine veeäravool SSi ühiselamuga ning seega gaasitamise korral oleks jõudnud gaas ka sinna. Koonduslaager-muusemi direktori Pipperi sõnul ehitati gaasikambrid 1947. aastal turistidele näitamiseks. Gaasi Zyclon-B olevat laagrites kasutatud ainult täide tapmiseks ja desinfektsiooniks. Germar Rudolfi proovid näitasid, et kui desinfektsiooniruumides olid säilinud Zyclon B-le iseloomulik seinte sinakas värv ja gaasi jäljed seintes, siis gaasikambrites, kus olevat juute ja teisi isikuid hukatud, need puudusid.
Hukkamisviiside vastuolud.
Revisionistid väidavad, et ellujäänute antud tunnistustes on lahknevusi kasutatud hukkamisviiside suhtes. Nende sõnul on üheks kirjeldatud hukkamismeetodiks (sõjasaagiks saadud Nõukogude allveelaevalt pärineva) diiselmootori heitgaasidega mürgitamine, kuigi diiselmootori heitgaasis olevat hapniku protsent isegi suurem kui õhus. Samuti ei olevat võimalik nn "gaasiautode" kasutamine, kus inimesed pandi auto tagumises osas olevasse kinnisesse kongi, kuhu suunati spetsiaalse gaasimasina (või väljalasketoru) külge kinnitatud voolik. Väidetavalt on siin probleemiks see, et juhul kui blokkida auto väljalasketoru, siis mootor sureb välja..
Muud vastuolud.
Endise Treblinka koonduslaagri territooriumil kus on väidetavalt hukatud kuni 2 miljonit inimest, enamuses juudid, sooritas Austraalia teadlaste meeskond maaradariga uurimise, milles selgus, et antud maa-alal puuduvad matmised.
Mõned ellujääjad Auschwitzi koonduslaagrist väidavad, et kaevasid mitme meetri sügavusi käike põgenemiseks. Samuti on väidetud, et kõik hukatud aeti kuni 10 meetri sügavustesse aukudesse, mis hiljem traktoriga tasandati. Antud väidete puhul on probleemiks, et põhjavesi algab vastavalt tolleaegsetele ja ka tänapäeva uuringutele sügavusest 1,5 meetrit. Seega kuni 10m sügavused augud muutuksid tiigi taoliseks moodustiseks vähem kui 12 tunniga.
Nürnbergi Tribunali ülekuulamise materjalides (Trial of the Major War Criminals Before the International Military Tribunal. Nuremberg: IMT, 1947. 21 Jun. 46) väidab kohtunk Jackson, kuulates üle Albert Speeri, et Auschwitzi lähedal tapsid sakslased kuni 20 000 juuti korraga kasutades selleks tuumapommi.
Samuti on pärast sõda kõik osapooled tunnistanud laimuks väite, et sakslased olevat valmistanud hukatud juutide rasvast seepi ning nahast lambivarje. Kinnitust leidis, et mõnedel isikutel olid olnud inimkolba sarnased tuhatoosid, kuid ei leidnud kinnitust nende päritolu inimestelt.
Väidetavalt olid Punase Risti esindajad kogu aeg ja igas laagris kohal, jaotades Ameerika juutide saadetud abi.
Vastuväited ja kriitika.
Enamik ajaloolasi on seda meelt, et Saksamaa ametlikud arhiividokumendid, füüsiline tõendusmaterjal (nt massihauad) ning pealtnägijate tunnistused on piisav tõendusmaterjal, et juutide massiline hävitamine toimus, kuigi ohvrite täpse arvu suhtes puudub täielik kindlus. Holokaustirevisionismi vastaste sõnul põhinevad revisionistide väited metoodiliselt ebakorrektsetel uurimustel, kallutatud allikate valikul ja otsestel võltsingutel. Nizkori projekt on Ken McVay algatatud veebiprojekt, mis avaldab holokausti teemalisi arhiividokumente, kummutamaks revisionistide väiteid.


Amfiboolid.
Amfiboolid on silikaatsed lintstruktuuriga (lintsilikaadid) kivimit moodustavad mineraalid.
Amfiboolid on paljude kivimite koostisosad, olles oluliseks kivimimoodustajaks nii tard- kui ka moondekivimite seas. Tuntuim amfiboolide esindaja on küünekivi. Rohkete asendumiste tõttu on amfiboolidel keerukas keemiline valem. Värvuselt on amfiboolid enamasti tumedad. Tuntumate amfiboolide sekka kuuluvad küünekivi, glaukofaan, antofülliit, tremoliit, aktinoliit, ribekiit ja arfvedsoniit.
Amfiboolide keemiline valem on: A2...3B5(OH)2[(Si,Al)8O22], kus A on Mg, Fe2+, Ca või Na ning B on Mg, Fe2+, Fe3+ või Al. Amfiboolide struktuuri moodustavad kaks üksteisega seotud ahelat, mis kokku moodustavad topeltahela ehk lintstruktuuri. Räni ja hapniku suhe on 4:11. Kristallid on prismalised, tulpjad või kiudjad. Ribekiidil ja grüneriidil on asbestjad erimid amosiit ja krokidoliit. Enamik amfiboole on monokliinsed, mõned ka rombilised. Amfiboolid on keemiliselt koostiselt lähedased pürokseenidele. Amfiboolidele on omane OH–-iooni esinemine kristallstruktuuris.
Tardkivimitest esinevad amfiboolid peamiselt keskmise koostisega kivimeis, näiteks dioriidis ja süeniidis. Moondekivimeist on tuntuimad amfiboole sisaldavad kivimid sinikilt ja amfiboliit ning kristalsed kildad.


Testament.
"See artikkel käsitleb pärimisõiguslikku testamenti; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Testament (täpsustus)"
Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi.


Arnold Akberg.
Arnold Akberg (4. veebruar 1894 Aaspere vald, Lääne-Virumaa – 7. oktoober 1984 Tallinn) oli eesti maalikunstnik.
Akberg õppis Rakvere Õpetajate Seminaris. Pärast kooli lõpetamist töötas mõned aastad õpetajana Virumaal. Alates 1920. aastast töötas joonistusõpetajana Tallinnas.
Kunstnikuna oli Arnold Akberg peamiselt iseõppija, kuid täiendas end Ants Laikmaa ateljeekoolis ja Riia kunsttööstuskoolis. Sooritas 1927. aastal Sihtkapitali Valitsuse toel õppereisi Berliin ja Pariisi.
Ta oli 1924. aastast Eesti Kunstnikkude Rühma liige. Aastatel 1924–1930 kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse.
Akberg viljeles järjekindlalt kubismi, tema maalidel on selge kompositsioon ja tundlik koloriit.


USA dollar.
USA dollar (ISO kood: USD) on Ameerika Ühendriikide rahaühik. See on ametlikult kasutusel ka Ecuadoris, El Salvadoris, Marshalli Saartel, Mikroneesias, Panamas, Ida-Timoril ja Belaus. USA dollar on mitteametlikult kasutusel paljudes maailma riikides.
2010. aasta juuni seisuga on inflatsioonitase 1,05%.
1 US $ (1834–1934) =
319,07 EEK (arvestatud 27.11.2005 kulla hinna järgi).
Vahetuskurss.
Vahetuskurss seisuga 2. november 2007
1 USD = 10,8034 EEK
1 USD = 0,69046 EUR
1 USD = 114,69 JPY
1 USD = 0,48 GBP
Seisuga 28. veebruar 2008: 1 USD = 10,3592 Eesti krooni.
Seisuga 17. märts 2008: 1 USD = 9,91578 Eesti krooni.
Seisuga 9. juuni 2008: 1 USD = 9,89571 Eesti krooni.
Seisuga 3. aprill 2009: 1 USD = 11,6198 Eesti krooni.
Seisuga 11. juuni 2009: 1 USD = 12,255 Eesti krooni.
Seisuga 12. august 2010: 1 USD = 12,164 Eesti krooni.
Seisuga 3. detsember 2010: 1 USD = 11,812 Eesti krooni.
Seisuga 22. juuni 2011: 1 USD = 0,6946 eurot.
Seisuga 29. juuni 2011: 1 USD = 0,6932 eurot.
Seisuga 29. juuli 2011: 1 USD = 0,7013 eurot.
USA dollari mündid.
1-sendise esikülg Abraham Lincoln
5-sendise esikülg Thomas Jefferson
10-sendise esikülg Franklin D. Roosevelt
25-sendise esikülg George Washington
50-sendise esikülg John F. Kennedy
1 dollari esikülg Kõik surnud USA presidendid
10-sendise tagakülg Tõrvik, tammeoks ja oliivioks
25-sendise tagakülg Erinevad; erinevate osariikide ja territooriumide sümbolitega
50-sendise tagakülg USA presidendi vapp, mille ümber on 50 tähte
1 dollari tagakülg Vabadussammas


Walesi poolsaar.
Walesi poolsaar on poolsaar Suurbritannia saare lääneosas.
Walesi poolsaarel asub põhiosa Walesist.


Suurbritannia naelsterling.
Suurbritannia naelsterling (GBP) on valuuta, mis kehtib Suurbritannias, Põhja-Iirimaal, Mani saarel, Kanalisaartel, Gibraltaris ja Falklandi saartel. Ühendkuningriigis ringlevatel müntidel on kujundus ühine, kuid teistel territooriumidel ringlevad mündid on kohaliku kujundusega (kuninganna pilt on siiski kõikide müntide pöördel). Pangatähed on Inglismaal ja Walesis ühised, mida emiteerib Bank of England, kuid Šotimaal ja Põhja-Iirimaal annavad suured privaatpangad pangatähti välja, mis on omakorda kaetud Bank of Englandi 1- ja 100- miljoniliste pankadevaheliste pangatähtedega. Peale selle emiteerivad Kanalisaared, Gibraltar, Mani saar ja Falklandi saared igaüks oma pangatähti.
Ajalugu.
19 saj. 1 £ (pound, poundsterling, £ kuldmünt - sovereign) = 4 crown = 10 florin = 20 shilling = 240 pence, penny (d.) = 960 farthing. Traditsiooniline rahasüsteem kehtis kuni 1971.a. Peale seda 1 £ = 100 penni.
1 guinea ("gini") = 1,05 naela (1/1/-) e. 1 nael ja 1 shilling.
Summa märgiti nii: £ 3/10/8 d. = 3 naela, 10 shilligit ja 8 penni e. lihtsalt 3/10/8.
1 £ = 9,4575862852498 Tsaari rubla (1898-1914).
Tänases vääringus kulla hinna järgi ümberarvutatuna (seisuga 07.05.2007) on 19 saj.lõpu 1 £ = 1866 EEK. Lihttöölise nädalapalk (6 päeva nädalas, 11 tundi päevas) oli keskmiselt 17 šillingit (0,85 £). On tähelepanuväärne, et Inglismaal trükiti 19. sajandil ajuti 1000 £-seid pangatähti (07.05.2007 vääringus 1 866 330 EEK !).
Kurss.
31. detsembril 2010 oli Suurbritannia naelsterlingi Eesti Panga kurss 18,1503 Eesti krooni. 22. juunil 2011 oli Euroopa Keskpanga kurss 0,8931 eurot.
Pangatähed.
Šotimaal annavad naelu välja kolm panka: Bank of Scotland, Clydesdale Bank ja The Royal Bank of Scotland. Põhja-Iirimaal aga omavad õigust raha välja anda praegusel ajalgi koguni neli panka: Bank of Ireland, First Trust Bank, Northern Bank ja Ulster Bank. Northern Banki 5-naelane rahatäht on Ühendkuningriigis ainukene kehtiv plastist rahatäht. Jersey (JEP), Guernsey (GGP), Alderney, Mani (IMP), Gibraltari (GIP), Saint Helena (SHP) ja Falklandi saarte (FKP) naelu annavad välja kohalikud valitsused. Kui Suurbritannia ise ei plaani lähitulevikus euroga liituda, siis Mani saar uurib võimalusi liitumiseks ning on isegi välja töötanud oma euromüntide kavandid.
Mündid.
Ühe- ja kahepennised on oma väärtuse kohta liiga suured ja rasked, seetõttu mõttetud. Väärtustel 1 kuni 20 penni arvupoole motiiv on sama, 50-pennistel on ühs põhimotiiv, aga esineb ka erinevaid motiive. Ühe- ja kahenaelaste motiivid on igal aastal erinevad ja nende väärtus on peale kirjutatud ainult sõnades. Iga mündi tagapoolel on kuninganna portree. Alates 2008. aastast on müntide disain muutunid: 1-,2-,5-,10-,20- ja 50- pennine kokku moodustavad kokku kuningliku vapi, 1-naelasel on vapp tervikuna peal.


Anglesey.
Anglesey (ingliskeelne varasem nimi "Anglesea"; kõmri keeles "Ynys Môn") on saar Walesis, Põhja-Walesi loodeotsas, moodustab tervikomavalitsuse.
Mandrist eraldab teda kitsas veeriba Menai Straits.


Põhja-Wales.
Põhja-Wales (inglise keeles "North Wales", vanades tekstides ka "Northgalis"; kõmri keeles "Gogledd Cymru" ehk "Y Gogledd") on mitteametlik piirkond Walesis.
Lõuna poolt piirneb ta Kesk-Walesiga.
Põhja-Wales hõlmab Anglesey saare, Lleyni poolsaare ja Snowdonia mägiala ning Conwy, Clwydi Dee jõe valglad.
Põhja-Wales on põhiliselt maapiirkond. Paljude mägede ja orgude ning Iiri mere ranniku tõttu on piirkonna põhiliseks sissetulekuallikaks turism. Kunagi põhilisel kohal olnud põllumajanduse tähtsus on vähenenud.
Sissetulek elaniku kohta on Suurbritannia väikseim. Suurel osal piirkonnast on Euroopa Liidu regionaalpoliitikas staatus "Eesmärk 1".
Suurem osa asustusest paikneb rannikul, sealhulgas populaarsed puhkekohad Rhyl, Llandudno ja Pwllheli.
Kiirtee A55 ühendab neid linnu Põhja-Inglismaaga ning Holyheadi sadamast väljuvate praamide kaudu Iirimaaga. Põhja-Walesist Lõuna-Wslesisse läheb vähe teid.
Põhja-Walesis on kaks piiskopilinna, Bangor ja Saint Asaph, ning hulk keskaegseid losse, sealhulgas Harlechi loss, Caernarfoni loss, Beaumarise loss ja Conwy loss).
Põhja-Walesis on ülejäänud Walesist mõnevõrra erinev identiteet. Sealne kõmri keele murre erineb mõneti Lõuna-Walesi murdest. Näiteks ei ole 'piim' mitte "llaeth", vaid "llefrith". Põhja-Walesi inimesi, eriti neid, kes kõnelevad murret või kellel on aktsent, nimetatakse inglise keeles "North Walian". Kasutatakse ka väljendit "gog" (kõmri sõnast "gogledd" 'põhi'), mis võib olla solvav.
Mõnikord jaotatakse Wales ainult kolmeks piirkonnaks –Põhja-Walesiks, Lõuna-Walesiks ja Lääne-Walesks, nii et Kesk-Wales jaotub nende vahel ära. Sellisel juhul kulgeb Põhja- ja Lääne-Walesi vaheline piir piki Ceredigioni ja Powyse piiri. Powys ise jaguneb traditsioonilise Brecknockshire'i krahvkonna (Lõuna-Wales) ja Montgomeryshire'i krahvkonna (Põhja-Wales) vahel.


Ilja Uljanov.
Ilja Nikolajevitš Uljanov ("Илья Николаевич Ульянов", 31. juuli 1831 Astrahanis – 24. jaanuar 1886 Simbirskis) oli Venemaa Keisririigi haridustegelane, Vladimir Lenini isa.
Ilja Uljanov oli ema poolt ilmselt kalmõkk, kuid rahvustunnetuselt kindlasti venelane. Ta oli keisririigi patrioot, kes lootis, et Venemaa võib moderniseeruda ka tsaarivalitsuse all (eriti lootis ta Aleksander II reformide peale). Ta oli äärmiselt tööle pühendunud ja sihikindel inimene, kes tänu oma tööalastele saavutustele sai pärusaadliku tiitli. Ilja Uljanov suri ootamatult 1886. aastal arvatavasti peaaju verevalumi (ateroskleroosi) tagajärjel.


Kõmri keel.
Kõmri keele rääkijate osakaal Walesis
Kõmri keel (varem "uelsi keel"; kõmri keeles "Cymraeg", artikliga "y Gymraeg") on keldi keelerühma briti alarühma kuluv keel. Ta on p-keldi keel. Tema lähemad sugulaskeeled on korni ja bretooni keel.
Kõmri keelt kõneldakse põhiliselt Walesis, kus seda kõneleb umbes 500 000 inimest. Keldi keeltest on kõmri keel emakeeleks kõige suuremal hulgal inimestel. Walesis on kõmri keel inglise keele kõrval ametikeel ja koolikeel.


Karl Ernst von Baer.
Karl Baeri hauasammas Vana-Jaani kalmistul Tartus
Karl Ernst von Baer (28. veebruar (17. veebruar) 1792 Järvamaa Piibe mõis – 28. november (16. november) 1876 Tartu) oli loodus- ja arstiteadlane, kirjeldava ja võrdleva embrüoloogia rajaja.
Elulugu.
Karl Ernst von Baer sündis Piibe mõisas Eestimaa rüütelkonna peamehe Magnus Johann von Baeri (1765–1825) ja Juliane von Baeri (1764–1820) pojana. Tema esivanemad olid pärit Vestfaalist, Saksamaal. Pärinud rüütlitiitli, oli tema täielik nimi "Karl Ernst Ritter von Baer, Edler von Huthorn".
Baer õppis 1807–1810 Tallinna Toomkoolis ja seejärel 1810–1814 Tartu Ülikoolis arstiteadust ning jätkas haridusteed Berliinis, Viinis ja Würzburgis.
1821. aastal asus ta korralise professori kohale Königsbergi Ülikoolis. 1826. aastal valiti ta Tartu Ülikooli füsioloogia, semiootika ja patoloogia professoriks, kuid Baer ei võtnud seda kohta vastu. 1834. aastal asus Baer Peterburi; samal aastal valiti ta Peterburi Teaduste Akadeemia liikmeks. Ta oli Vene Geograafia Seltsi asutaja ja selle esimene president, samuti Vene Entomoloogia Ühingu asutajaliige.
Viimased eluaastad (1867–1876) elas Baer Tartus, olles seal Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees.
Baer on maetud Raadi kalmistule Tartus. Tartu Toomemäel asub Baeri mälestuskuju. Baeri portree oli Eesti kahekroonilisel rahatähel.
Tema järgi on ladinakeelse nime saanud amuuri vart (Aythya baeri).
Looming.
Baeri huvide hulka kuulusid embrüoloogia, anatoomia, ihtüoloogia, entomoloogia, etnograafia, antropoloogia ja geograafia.
Oma elu erinevatel perioodidel oli ta huvide kese erinev – Königsbergis tegeles ta embrüoloogiaga, Venemaal etnograafia, antropoloogia ja geograafiaga, Eestis bioloogia teoreetiliste küsimustega.
Embrüoloogia ja arengubioloogia alaste uurimuste käigus avastas ta imetajate munaraku. Tema sõnastatud üldised organismide arengu reeglid on tuntud Baeri seadustena.
Ta oli üks ökoloogia rajajaid. Ta uuris muu hulgas Peipsi järve kalavarude dünaamikat ja seda mõjustavaid faktoreid.
Ta oli bioloogilise aja käsitluse üks alusepanijaid.
Olles küll evolutsionist, suhtus ta kriitiliselt Charles Darwini antud seletustesse evolutsiooni mehhanismile. Ta kirjutas sel teemal pikema töö "Über Darwins Lehre".
Esmakirjeldatud Baeri poolt.
Rõnguss "Chaetogaster limnaei" (1827).
Perekond.
Karl Ernst von Baer abiellus 1. jaanuaril 1820 Königsbergis Auguste von Medemiga, kellega nad said kuus last – viis poega ja tütre.


Jiddah.
Jiddah (araabia جدة) on linn Saudi Araabia lääneosas Punase mere ääres.
Jiddah asutati üle 2500 aasta tagasi kalurikülana. Praegu on ta suurim sadam Punase mere basseinis ja ühtlasi suuruselt teine linn Saudiaraabias. Jeddah on peauks pühasse linna Mekasse, mis jääb ca 60 km kaugusele sisemaale.
Praegune elanike arv on üle 3,4 miljoni. Sõpruslinnas Dubais asuva maailma kõrgeima hoone Burj Kalifa (828 m) vastu on kavandatud 2014-ndaks aastaks ehitada esimene üle kilomeetrine pilvelõhkuja Kingdom Tower, mis saab Jiddah´st põhja poole jääva uue ärikeskuse Kingdom City naelaks. Rajatise lõplikku kõrgust ei ole veel teada, kuid ka Dubai kavandab juba rohkem kui 1400 m kõrgust nõela, mille lõplikuks kõrguseks võib kujuneda terve miil (1609 m). Vastus taevaste vallutamisele on plaanis ka Hiina linnal Shanghail, kuhu on projekteeritud 1228 meetrine "maeiteamis". Jiddah kõrghoonet rajab terrorist Osama bin Ladeni isa Mohammed bL-i asutatud firma Bin-Ladin Group koos Kingdom Holding´iga, mille omanik on megarikas saudi prints Al-Waleed bin Talalil. Sellest mehest me veel kuuleme!


Mägi.
Mägi on looduslik künkast kõrgem positiivne pinnavorm.
Ühest definitsiooni, mis määraks künka ja mäe piiri, ei ole olemas. Enamasti on mäe suhtelise kõrguse alampiiriks kas 300 või 600 meetrit.
Mäeks peetakse enamasti väljapaistvat pinnavormi, mis võib esineda üksikult või olla osa suuremast süsteemist – mäestikust. Mägedele on enamasti antud nimed. Mägedele on omane mäetipu esinemine. See eristab teda tasastest platoodest, mille absoluutsed kõrgused võivad olla märksa suuremad kui paljudel mägedel. Mäel võib olla ka mitu tippu. Enamasti on mägedel suhteliselt järsud veerud, mis on sageli ka aluspõhjakivimite paljanditeks.
Mägede teke.
Mäed tekivad kas Maa tektooniliste liikumiste, erosiooniliste protsesside või vulkanismi tagajärjel. Mägede teke on reeglina seotud mäestike tekkega. Tektoonilistes survevööndites, milledeks on näiteks kahe laama põrkepiirkonnad, tekivad kurdmäestikud. Sellised on näiteks Alpid või Himaalaja. Venituspingete väljas tekivad aga pangasmäestikud. Need mäestikud on seotud riftistumise ehk maakoore õhenemisega. Tüüpiliseks näiteks on Ida-Aafrika riftivöönd. Erosiooniliste mägede heaks näiteks on kuulsad Guilini karstimäed Hiinas. Vulkaanilised mäed on mõistagi vulkaanid. Osad neist on moodustunud merepõhjas ja ulatudes merepinnast kõrgemale, moodustuvad nende tippudest saared ja saarestikud. Sellised saarestikud on väga omased näiteks Okeaaniale.
Mägede kõrgus.
Mägede kõrgust võib mõõta väga mitmest tasemest lähtudes. Levinuim lähtepind on kokkulepitud keskmine merepinna tase. Sellest tasemest mõõdetud mäetipu kõrgust nimetatakse vastava mäe absoluutseks kõrguseks. Suhteline kõrgus on aga mõõdetud mäe jalamilt. Absoluutse kõrguse poolest on Maa kõrgeim mägi Džomolungma, mis ulatub 8848 meetrit üle merepinna. Suhtelise kõrguse poolest on aga kõrgeim kilpvulkaan, mis moodustab Hawaii saare. Saare tipp kannab nime Mauna Kea ning ta on ookeani põhjas olevalt jalamilt mõõdetuna ligikaudu 9000 meetri kõrgune. Kui arvestada kõrgust Maa keskpunktist, osutub kõrgeimaks tipuks hoopis Chimborazo Andide mäestikus, mille absoluutne kõrgus on vaid 6272 meetrit. Antud juhul on asi selles, et Maa pole mitte päris ümmargune, vaid pooluste kohalt pisut lapik pöördellipsoid. Seega on ekvaatoril asuvad mäed Maa keskpunktist kõige kaugemal. Eesti suurima absoluutse kõrgusega mägi on Suur Munamägi, suhtelise kõrguse poolest on aga kõrgeim Vällamägi.


Ramsari konventsioon.
Ramsari konventsioon (ka veelinnuelupaikadena rahvusvaheliselt tähtsate märgalade kaitse konventsioon) on rahvusvaheline leping, mille eesmärgiks on märgalade säilitamine ja nende jätkusuutlik kasutamine. Lepinguga tunnistatakse märgalade ökoloogilist tähtsust ja püütakse piirata nende kadu.
Konventsiooni täielik pealkiri on "Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni ratifitseerimise seadus Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsioon". Konventsiooni tekst koostati ja võeti vastu Ramsaris Iraanis 2. veebruaril 1971 ning see jõustus 21. detsembril 1975. Eesti jaoks jõustus konventsioon 29. juulil 1994.
Praegu on konventsiooni kohaselt nimetatud 1904 (15. november 2010) kaitstava märgala (Ramsari märgala).


Astrahan.
Peeter Suure mälestussammas Astrahanis (2007)
Astrahan on linn Venemaa lõunaosas, Astrahani oblasti keskus. Linn asub Volga jõe deltas üheteistkümnel saarel.
Ajalugu.
Linna mainitakse esmakordselt 1333. aastal Hadži-Tarhani nime all.
Aastatel 1459–1556 oli linn Astrahani khaaniriigi pealinn. 1556. aastal vallutas Astrahani Ivan Julm. Peeter I tegi linnast oma mereväebaasi Pärsia vastu. Linnaõigused sai 1717. aastal.
Kliima.
Astrahanis valitseb parasvöötme mandriline kliima. Talvel on sademeid vähe, sajab vihma, lörtsi või lund, mis sulab ruttu. Tänu idatuultele on suvi kuiv ja tolmune ning talv jahe. Talv algab 15.–20. novembril, suvi (aeg, mil ööpäeva keskmine õhutemperatuur on üle +15 °C) algab mai esimestel päevadel ning kestab neli ja pool kuud.
Kõige külmem kuu on veebruar, keskmise õhutemperatuuriga -3,7 °C, ning kõige soojem kuu on juuli, keskmise õhutemperatuuriga +25,6 °C. Sademeid aastas on keskmiselt 233 mm.
Rahvastik.
Linna elanike arv aastal 2005 oli 501 300, 2006. aastal 499 000, 2009. aastal 504 100 ja 2010. aasta rahvaloenduse andmeil 520 700 inimest.
72 % linnaelanikest on venelased, rahvusvähemustest on kõige laiemalt esindatud kasahhid (12,8 %), tatarlased (7,2 %), ukrainlased (1,9 %), kalmõkid (0,8 %). Kokku elab Astrahanis üle saja rahvuse esindajat.


Euroopa Nõukogu.
Euroopa Nõukogu (EN) on rahvusvaheline organisatsioon, millesse kuulub 47 liikmesriiki Euroopast ja Aasiast. Euroopa Nõukogu põhilised tegevusvaldkonnad on inimõigused, sotsiaalõigused, keelelised õigused, haridus ja kultuur. Euroopa Nõukogu ei ole Euroopa Liidu institutsioon ning seda ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu Nõukoguga, mida mõnedes dokumentides nimetatakse samuti Euroopa Nõukoguks.
Euroopa Nõukogu üheks olulisemaks saavutuseks on Euroopa inimõiguste konventsiooni koostamine 1950. aastal, mille raames asutati Euroopa Inimõiguste Kohus.
Eurooopa Nõukogu alaline asukoht on Strasbourg'is, juhtorganiteks on Parlamentaarne Assamblee ja Ministrite Komitee.
Euroopa Nõukogu peasekretär on Thorbjorn Jagland.


Šovinism.
Šovinism on mingi inimgrupi üleolekut pooldav mõtteviis.
Sõna päritolu ja kasutamine.
Sõna pärineb prantsuse sõnast "chauvinism", mis tuleneb prantsuse sõjaväelase Nicolas Chauvini nimest. Chauvini on vendade Théodore ja Hippolyte Cogniardi satiirilises näidendis "La cocarde tricolore" kujutatud naeruväärsuseni patriootilisena ning lojaalsena Napoleonile. Ta saab sõjas seitseteist korda haavata, kuid säilitab ustavuse Napoleonile ja tema üritusele ka pärast tolle lüüasaamist Waterloo lahingus.
Šovinismiks hakati kõigepealt nimetama mõtlematut, liialeminevat natsionalismi või patriotismi, millega tavaliselt kaasneb vihkamine ka rahvuste või maade vastu ning üleolev suhtumine nendesse.
Hiljem on šovinismi all hakatud mõistma eelkõige oma rahvuse, riigi, rassi, sugupoole või muu grupi pidamist teistest paremaks või tähtsamaks.
Šovinismi liigid.
Rahvusšovinism ehk marurahvuslus on ideoloogia ja poliitika printsiipe, mis avaldub rahvusliku eraldatuse idees ning teiste rahvuste umbusaldamise ja rahvustevahelise vaenu propageerimises.
Šovinism üldisemas tähenduses on mistahes inimgrupi üleolekut pooldav mõtteviis. Nii kasutatakse sõna "šovinism" või "meesšovinism" mitmesugustes feministlikes ja sugude võrdõiguslikkust taotlevates liikumistes.
Marurahvuslus.
Marurahvuslus käsitab teatud rahvust kõrgeima ja püsiva ühiskondliku väärtusena.
Rahvuslikku šovinismi põhjendatakse tavaliselt teooriatega mõne rahvuse ajaloolisest missioonist, kõrgematest ja madalamatest rahvastest ja rassidest. Šovinism on põhjustanud sõdu ja inimkannatusi.


Internatsionaal (organisatsioon).
Internatsionaalid on rahvusvahelised marksistlike organisatsioonide ühendused.


Komintern.
Komintern ("Коминтерн", vene keelest: "Коммунистический интернационал", 'Kommunistlik Internatsionaal', ka Kolmas Internatsionaal) oli rahvusvaheline kommunistlik organisatsioon.
Vaata ka "Internatsionaal (organisatsioon)".
Komintern loodi 1919. aasta märtsis Vladimir Lenini, Lev Trotski ja Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei juhtimisel. Selle eesmärgiks oli "võidelda kõigi vahenditega, sealhulgas relvastatud jõuga, rahvusvahelise kodanluse võimu kukutamise eest ja nõukogude vabariikide loomise eest".
Loomine ja kujunemine.
III. Kommunistliku "Internatsionaali" loomise aluseks oli enne seda sotsialistlikke parteisi ühendanud I. ja II. Internatsionaali, mis lagunes pärast Esimese maailmasõja algust ning rahvuslike sotsialislike parteide poolt rahvusriikide valitsuse toetamist sõjas vaatamata Vene VSDT(b)P üleskutsele toetada maailmarevolutsiooni. Kominterni loomine tähendas lõhet marksistlike liikumiste vahel ning oli mõeldud Teise Internatsionaali asendamiseks.
Oma olemuselt oli Komintern NSV Liidu välispoliitika teenistuses olev luure-, õõnestus- ja terroriorganisatsioon. Kominterni juhtimine toimus Moskvas asuvast peakorterist ning kõik sellega liitunud parteid pidid juhinduma selle otsustest ja instruktsioonidest. Komiterni poolt planeeriti ja juhiti paljusid riigipöördekatseid ja mässe, korraldati atentaate, koguti luureandmeid ja tehti propagandat.
Alates Kominterni I Kongressist tegutsesid sellega liitunud parteid ja muud organisatsioonid Saksamaal, Venemaal, Austrias, Ungaris, Soomes, Poolas, Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Tšehhoslovakkias, Bulgaarias, Rumeenias, Serbias, Rootsis, Norras, Taanis, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Suurbritannias, Iirimaal, USA-s, Austraalias ja Jaapanis.
Kominterni varjamatuks eesmärgiks oli haarata võim kõikjal maailmas.
III Kominterni kongressid.
1919. aasta jaanuaris toimus Moskvas Vene VSDT(b)P poolt rahastatud saadikute kogunemine, kus osalesid Vene, Ungari, Poola, Austria, Läti, Soome kommunistide ja Balkanimaade revolutsioonilise sotsiaaldemokraatliku föderatsiooni ning Ameerika Ühendriikide töölispartei 52 saadikut 35 "organisatsioonist, fraktsioonist ja liikumisest" 30 riigist. II Kongress toimus juba 217 saadikuga 67 poliitilisest organisatsioonist, sh. neist 27 kommunistlikku parteid 37 riigist. (en)
Vasakpoolsed kommunistid tunnistavad ainult kaht esimest kongressi, kuna pärast neid kongresse muudeti organisatsiooni tegevuspõhimõtteid: senise sõltumatute kommunistlike ja vasakpoolsete parteide katusorganisatsiooni asemel muudeti KI liikmesparteid - KI allüksusteks ning pidid alluma KI otsustele, mitte osalema poliitilises tegevuses isesesvatena.
Trotskism tunnistas esimese nelja kongressi otsuseid.
Stalinistlikud ja maoistlikud liikumised tunnistavad kõigi seitsme kongressi otsuseid.
Kominterni juhtorganid.
III KI I kongressil määrati VK(b)P KK poolt kominterni juhtorganiks KI Täitevkomitee, kuhu kuulusid KI liitunud kommunistlike parteide esindajad, lähtudes nende tähtsusest, kas täisõigusliku liikme või nõuandva häälega esindaja kaudu.
Soome kodusõda.
Vaatamata Nõukogude Venemaa poolt 7. detsembril 1917 Soome iseseisvuse tunnistamist toetas Nõukogude Venemaa, Soomes alanud kodusõjas, Soomes asunud bolševikemeelsete sõjavägedega soome kommuniste nende püüdluses luua Soomest nõukogude vabariik.
, jaanuar 1918–14. oktoober 1920
Eesti Vabadussõda.
Peale Saksa keisririigis 8. oktoobril 1918 toiminud kodanilikku revolutsiooni ning keiser Wilhelm II troonist loobumisele järgnenud saksa vägede lahkumist maailmasõja käigus okupeeritud territooriumitelt alustas Punaarmee pealetungi eesmärgiga vallutada uuesti endised Venemaa keisririigi maa-alad ning kehtestada seal nõukogude võim.
28. november 1918 – 2. veebruar 1920
Läti Vabadussõda.
Samaaegselt pealetungile Eestile alustasid Punaarmee ja Läti Kütiväed ka Läti vallutamist, mille käigus valluati suurem osa Lätist.
, detsember 1918 – 11. august 1920
Leedu-Valgevene NSV.
Tekkinud võimuvaakumis peale Novembrirevolutsiooni Saksamaal ja saksa okupatsioonivägede lahkumist Leedu territooriumilt haarasid Leedu ja Valgevene bolševikud 27. veebruaril 1919. võimu ka Valgevene Rahvavabariigi ja Leedu aladel ning kuulutasid välja Leedu ja Valgevene ühise nõukogude vabariigi.
Nõukogude-Ukraina sõjad.
, "Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1918)", "Nõukogude-Ukraina sõda (1919–1921)"
Nõukogude-Poola sõda.
Mais 1920 tungisid Piłsudski juhitud Poola väed, keda toetasid Petljura Ukraina rahvuslased, Ukrainasse ja vallutasid Kiievi. Poola Piłsudski juhtimisel tahtis kasutades sõjas nõrgendatud Ukraina olukorda nihutada vastloodud Poola riigi piire võimalikult kaugele itta, et taastada kunagine suurriik Poola (Rzeczpospolita).
, 24. veebruar 1920 – 18. märts 1921
Peale nõukogude Punaarmee vasturünnakut ja 12. juunil Kiievi vallutamist jatkasid nad pealetungi, lootuses, et Poolas puhkevale kommunistlikule revolutsioonile. 13. augustiks olid Punaarmee Läänerinde väed Mihhail Tuhhatševski juhtimisel võtnud Varssavi põhja ja lõuna poolt tangide vahele, Edelarinde väed aga võitlesid parajasti Lvivi all. 16. augustil võttis Piłsudski ette üllatusliku rünnaku kahe rinde vahelises tühimikus. Samaaegne löök Tuhhatševski vägede põhjatiivale ähvardas tema armeed omakorda ümber piirata. Nõukogude väed taandusid Valgevenesse ja Ukrainasse ning 12. oktoobril sõlmiti vaherahu ja 18. märtsil 1921 lõplik Riia rahuleping. Sõlmitud rahulepinguga sai Poola endale nii Ukraina kui Valgevene lääneosa, mis püsis Poola võimu all järgmised 18 aastat, kuni 1939 aasta 17. septembrini, millal NSV Liit need, koos Saksa Riigiga samaaegselt Poolale kallale tungides tagasi vallutas.
Ungari Nõukogude Vabariik.
, 21. märts 1919
Baieri Nõukogude Vabariik.
, 13. aprill 1919
Slovakkia Nõukogude Vabariik.
, 16. juuni 1919
Saksamaa riigipöördekatse.
Kesk-Saksamaa revolutsioonikomitee (Saksimaa, Tüüring) juht Gerhart Eisler, Revolutsioonikomitee staabiülem Sandor Rado, Ernst Thälmann
Laialisaatmine ja järgnevad struktuurid.
Komintern saadeti laiali 1943. a 15. mail. See oli üks eeltingimusi NSV Liidule vajalike liitlaskõneluste alustamiseks USA ja Suurbritanniaga Teise maailmasõja ajal.
Kominterni täitevasutuse Täitevkomitee baasil loodi ÜK(b)P KK Rahvusvaheline osakond.
Pärast sõja lõppu loodi 1947. aastal Kominform (Kommunistlik Informatsioonibüroo), kuhu kuuluvad kommunistlikud parteid tegutsesid Bulgaarias, Tšehhoslovakkias, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Poolas, Rumeenias, Nõukogude Liidus ja Jugoslaavias. Kominform saadeti laiali 1956. aastal.
Hiljem toimusid Moskvas regulaarsed kommunistlike ja töölisparteide rahvusvahelised nõupidamised.


Mare Puusepp (arhitekt).
Mare Puusepp ("Juurik") (10. jaanuar 1939 – 1. jaanuar 2005) oli eesti sisearhitekt.
Tegeles ka sportvõimlemise, kergejõustiku ja suusatamisega. Isa oli spordimees.
Alates 1992. aastast oli ta Eesti Sisearhitektide Liidu (ESL) liige.
„Olen eluaeg läinud tööle rõõmuga –
Olen alati õhtul koju tulnud rõõmuga –
„On nagu kogu aeg midagi veel vaja – miski ajab nagu tagant.”
Töökogemus.
Viimane töökoht: Must-Valge Sisustuse AS (sisearhitekt).
Isiklik elu.
Lapsepõlv möödus Rakvere lähedal maal – Hiiemäe suur-talus.
Isa Evald Juurik oli tükk aega ära Venemaal, ema Salme Juurik - kasvatas üksinda 3 tütart.
Õed: Ell Süda ja Tiiu Juurik, s.11.12.1944 - 18.09.1971
Abiellunud 19. detsember 1969. a. Valdur-Rein Puusepaga, s.18.07.1939 - 23.07.2010
Tal on 2 poega Anti ja Lauri ning 3. lapselast: 2 poissi ja 1 tüdruk.
Viited.
Puusepp, Mare
Puusepp, Mare
Puusepp, Mare


Šelfiliustik.
Šelfiliustik on liustik, mis ujub merepinnal, olles üht otsa pidi seotud teda toitva maismaaliustikuga. Et šelfiliustik ujub meres, tõuseb ja mõõnab ta koos alloleva merega.
Šelfiliustikud tekivad sageli merre voolanud maismaaliustikest ja on mingist servast sellega seotud. Kuid šelfiliustikku võib toita ka ta pinnale sadav ja jääks muutuv lumi. Enamasti on tegemist jääkilpide servadega. Tuntuim ja suurim šelfiliustik on Rossi šelfiliustik Antarktikas.
Šelfiliustik võib põhimõtteliselt ulatuda ka šelfi ehk mandrilava kohal asuvast madalast šelfimerest kaugemale avamerele, kuid praegu selliseid liustikke pole.
Kohtades, kus mere põhi ulatub šelfiliustiku aluspinnani, läheb šelfiliustik üle maismaaliustikuks. Seejuures on maapinna tase sellises piirkonnas oluliselt madalam (šelfiliustiku süvise võrra) merepinnast.


Krakatau.
Krakatau on vulkaan Anak Krakatau saarel Krakatau saarestikus Sunda väinas. Vulkaan on aktiivne, tema kõrgus 813 meetrit ja see suureneb.
Suur purse toimus 1883. aasta 26. augustil. Anak Krakatau saar tekkis peale seda, vanast saarest on järgi Rakata saar samanimelise kustunud vulkaanikoonusega.


Daik.
Daik on plaatjas enamasti aluselise koostisega kivimeist koosnev intrusioon.
Daikide paksus on palju väiksem pikkusest ja laiusest, jäädes reeglina vahemikku vähem kui sentimeetrist kuni kümne meetrini. Daikide pikkust saab määrata siis, kui nad paljanduvad maapinnal. See võib ulatuda sadadesse kilomeetritesse.
Daikid on enamasti vertikaalse või pigem vertikaalse kui horisontaalse orientatsiooniga, mis eristab neid sillidest. Daiki definitsiooni seisukohalt pole see siiski määrav, sest hilisemate tektooniliste liikumiste tulemusena võib daikil olla mistahes orientatsioon. Oluline on see, et daikid lõikavad neid ümbritsevaid kivimeid ega jälgi ümbritsevate kivimite kildalisust või kihilisust, olles neist seega nooremad (lõikumissuhete printsiip).
Daikid on või olid seotud suurema magmakehaga, mis neid toidab või toitis. Daikid moodustuvad siis, kui magma on täitnud lõhed, mis on venituspingete tõttu maakoores tekkinud. Pingeid võibki tekitada ülespoole liikuv intrusioon, mis lõhestab teda ümbritsevaid kivimeid, täites lõhed seejärel magmaga. Kui vedelat magmat sisaldav daik jõuab maapinnale, nimetatakse teda lõhevulkaaniks. Sellised vulkaanid on levinud ookeani keskahelikes. Ka suur osa ookeanilisest maakoorest koosneb nn püstdaikide kompleksist.
Sageli esinevad daikid mitte üksikuna, vaid daikiparvedena. Daikiparved moodustavad sageli radiaalseid või kontsentrilisi kujundeid mingi plutoonilise intrusiooni, näiteks neki või vulkaanikoonuse ümber. Kontsentrilisi daike nimetatakse rõngasdaikideks.
Daikid on reeglina aluselise ehk basaltse/gabroidse koostisega. Sellest saab järeldada, et Maa ajaloos on vahevööst litosfääri tunginud väga palju basaltset magmat. Siiski võib koostis olla ka muusugune, ulatudes diabaasist graniidi ja rüoliidini.
Kuigi daikid koosnevad tardkivimeist, võivad ka settekivimid daikisarnaseid struktuure moodustuda. Need võivad tekkida näiteks igikeltsaga kaetud aladel, kus kivimite poorides olev vesi on täiesti külmunud. Kui niisugusse kivimisse tekib pragu, võib see täituda ülevalt langevate setetega, mis hiljem kivimiks moonduvad.
Eestile lähimad kohad, kus daikid maapinnal paljanduvad, on Soomes (näiteks Häme daikiparv) ja Rootsis (näiteks Breven-Hälleforsi daikiparv).


Piton de la Fournaise.
Piton de la Fournaise on vulkaan Réunioni saarel. Mäe kõrgus on 2631 meetrit.
Réunioni saar on tekkelt kuuma täpi vulkanismi tulemus. Réunion on ookeaniline saar, mistõttu on saar vaid vulkaani merepinnast kõrgemale ulatuv tipp, mis moodustab vulkaani kogumahust väikse osa.
Piton de la Fournaise'i tipp kerkib 2631 m kõrgusele üle merepinna. Praegu on see Réunioni saare moodustanud vulkaani ainuke aktiivselt purskav kraater. Vulkaan purskab peaaegu igal aastal, pakkudes suurejoonelisi ilutulestikele sarnanevaid vaatemänge, mida elanikud võivad ohtu kartmata imetleda. Enamasti avalduvad need Hawaii-tüüpi pursked pikkade vedela laava ojadena, mis ulatuvad mitmete kilomeetriteni. Saar kasvab laavavoolude mõjul korrapäraselt suuremaks.


Oranje jõgi.
Oranje (afrikaani; inglise "Orange", sotho "Senqu", koosa "iGqili") on jõgi Aafrika lõunaosas. Algab Draakonimägedest. Ülemjooksul voolab lõunasse. Keskjooksul voolab loogeldes valdavalt läände. Augrabiese joast langenud, voolab sügavas kuristikus. Suubub Atlandi ookeani.


Laki.
Laki (islandi "Lakagígar" 'Laki kraater') on vulkaan Islandi lõunaosas.
8. juunil 1783 alanud ja 7. veebruarini 1784 kestnud purskes paiskas Laki koos kõrvalasuvate kraatritega välja 12–15 km³ laavat, mis kattis 565 km² suuruse ala. Laavafontäänid tõusid oletatavasti 800–1400 meetri kõrgusele. Vulkaaniline tuhk jõudis Euroopasse ja Põhja-Ameerika idarannikule. Atmosfääri ülakihtidesse levinud aerosoolid muutsid 1784. aasta suve jahedaks, "päikseta suveks".
Laki purse oli Islandi elanikele üks ajaloo suurimaid katastroofe. Vulkaanilised gaasid ja tuhk hävitasid viljasaagi ja heina, mürgituse ja nälja tõttu suri kolmveerand kariloomadest. Nälga suri veerand Islandi elanikest.


Aadel.
Aadel ehk aadlikud on kõrgem seisus, mis on ajalooliselt olnud eesõigustatud ja pärilik, kuid on tänapäeval suuresti taandunud mittepäritavaks austusavalduseks teenete eest. Euroopa varakeskaegses ühiskonnas sai aadliseisus alguse valitseja ja vasalli vahelistest maaomandit ja sõjalisi või muid teeneid reguleerivatest suhetest, samas on sellelaadseid seisusi olnud paljudes ühiskondades ka varem ja väljaspool Euroopat. Nüüdseks ei ole aadlitiitlil enamikus vabariikides juriidilist tähendust ning seisuse tähtsus on kahanenud ka konstitutsioonilistes monarhiates, nt Suurbritannias.
Aadliseisuse moodustumise aluseks oli isikuseoseriiklikus ühiskonnamudelis kehtinud senjööri ja vasalli vahelised maaomandi ja sõjaliste või muudest teenete vahelistest suhtest tekkinud sõltuvusvahekord. Selle prototüübi järgi nimetatakse aadliks ka selle ühiskonnagrupi hilisemat vormi ja teiste maade ning varasemaid analoogseid ühiskonnakihte. Aadliseisus sai alguse feodaalajal, senjööri poolt vasallidele antud maaomandist ja selle eest senjöörile osutatud sõjalistest või muudest teenetest. Vasallidel oli kohus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta välja vangilangemise korral vaenlaselt, osalemine nõupidamistel ja kohtupidamisel jne. Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga, millest tuleneb ka põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall". Sellised mitmeastmelised vasallisuhted valitsesid hierarhias kuningast kuni vasallideta üksikrüütliteni. Aadliseisuses isikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed.
Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel.
Inglismaal nimetati kõrgaadlikke lordideks ja alamaadlikke džentelmenideks ("gentleman" ehk "härrasmees", üldnimena "gentry", Hispaanias grandideks ja hidalgodeks, Saksamaal härradeks (Herr) ja rüütliteks ("Ritter)", Prantsusmaal paruniteks ("baron") ja ševaljeedeks ("chevalier", "rüütel" või "ratsanik").
Alates hiliskeskajast hakkasid isikuseoseriikliku valitsemiskorra asemele tekkima territoriaalsele printsiibile rajanevad seisuslikud territoriaalriigid, mis erines kindlapiirilise territooriumi, rahva, kes elab sellel territooriumil, ja riigivõimu olemasoluga, mis pretendeeris kogu sellel territooriumil toimuva reguleerimisele, kuid siiski jagunes riigivõim valitseja ja territoriaalseisuste vahel.
Eestimaa aadel.
Suur osa Eesti- ja Liivimaa aadlikest sai aadliseisuse 16.–17. sajandil Poola ja Rootsi kuningatelt.
Hispaania aadel.
Hispaania kõrgaadli moodustavad grandid ja tituleeritud aadel, alamaadli tituleerimata aadel, keda nimetatakse koondnimega hidalgodeks.
Itaalia aadel.
1948. aasta põhiseadus kaotas aadli, kuid ajast enne fašistide võimu pärinevaid aadlitiitleid tohib kasutada.
Jaapani aadel.
Kuni 5. sajandini oli aadel Jaapanis maad valdavate sugukondade omavahel lõdvalt seotud liit. 6. sajandil jagas keisri ("tennō") keskvõim mõnele sugukonnapeale pärilikud seisusetiitlid. Sellega muutus sugukonnapeade faktiline käsuvõim riiklikult delegeerituks ja legitimeerituks.
7. sajandil asendati "ritsuryō" süsteemi kehtestamisega aadlike sünnipärakriteerium haldusvõime kriteeriumiga. 701. aasta seadusega asendati sünniaadel tsiviilametnike teenistusaadliga ("kuge"). See aadel hakkas koonduma Heian-kyōsse (praegune Kyōto) ning umbes 1200. aastaks tõrjusid provintside sõdalaste ja mõisavalitsejate liidud umbes 1200. aastaks tsiviilaadli võimult. Nad moodustasid rüütelliku sõdalaseseisuse ("buke"), mis jagunes kõrgemaks kihiks šoguniteks ja daimjoteks ning madalamaks kihiks samuraideks. See mõõga-aadel valitses Jaapanis 1868. aastani. Keisrile jäid vaid ülempreestri, kultuuri hoidja ning legitimeerija funktsioonid.
Aastal 1869 moodustati mõõga- ja tsiviilaadlist uus aadel "kazoku". Meiji restauratsiooniga kaotati 1884 ühtlasi samuraid. Seadusega 7. juulist 1884 jaotati aadel Hiina eeskujul viieks klassiks, kuid erinevalt Hiinas kehtivast reeglist oli aadliseisus esmasünni põhimõttel piiramatult päritav, nii, et tituleeritud aadliku nooremad pojad jäid eluajaks ning pärija jäi isa eluajaks ilma aadlitiitlita.
1946. aasta põhiseadus enam aadlit ei tunnistanud. Püsima jäi ainult keiserlik perekond.
Leedu aadel.
Leedumaa võttis vastu ristiusu 14. sajandil, viimase paganliku maana Ida-Euroopas ning Leedu suurvürst Jagailo sai 1385. aastal Krevo uniooniniga Poola kuningaks Władysław II Jagiełłona. 14. augustil 1385 Krevos sõlmitud personaaluniooni ja ühise rooma-katoliku kiriku usutunnistuse alusel toimus järgnev leedu kõrgkihi assimileerumine Poola aadelkonnaga. Leedu bojaarid ja Poola aadlikud kogunesid Horodlos 1413. aastal, siis said umbes 50 väärikaimat leedu bojaarisuguvõsa Poolas kehtiva korra kohaselt ühelt poola aadlisuguvõsalt vapi, nime ning samad eesõigused.
Poolas antud ajal kehtinud korra kohaselt uue suguvõsa aadeldamisel, võttis mõni vana aadlisugu selle uue suguvõsa oma patronaaži alla ja andis kasutada oma "staniitsa" ehk suguvõsade vappidel kujutatud geomeetrilised kujundid, mis meenutavad eesti peremärke või muinasgermaani ruunimärke. Taolisi vapiseltsilisi oli vanadel suguvõsadel kuni pool tuhat ja sõjas võitlesid nad kõik oma patrooni lipu all, kandes sarnaseid kilpe, kuid erinevaid kiivriehiseid.
Leedu ja Poola valitseva eliidi perekondlik kokkusulamine viis kahesaja aasta pärast 28. juunil 1569. aastal Lublini reaaluniooni ning Poola ja Leedu ühisriigi Rzeczpospolita moodustamiseni.
Liivimaa aadel.
Suur osa Eesti- ja Liivimaa aadlikest sai aadliseisuse 16.–17. sajandil Poola ja Rootsi kuningatelt.
Poola aadel.
Poola aadlile kuulusid 14. sajandist 18. sajandini Poola kõrgemad riiklikud ja kiriklikud ametid ning maa. Nad moodustasid aadlivabariigi, kus nad kõik olid võrdsed ja valisid kuninga. Aadlikke oli üle ühe kümnendiku elanikkonnast, kuna Poola riigi (Rzeczpospolita ja hiljem koos Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi personaaluniooniga ühendkuningriigi) valitseva ühiskonnakihi moodustasid enamjaolt katoliku usutunnistusega poola ülikud.
Prantsuse aadel.
Prantsusmaal eristati sünniaadlit, kirja-aadlit ja mantliaadlit.
Aadel jagunes järgmisteks järkudeks: vürst ("prince"), hertsog ("duc"), markii ("marquis"), krahv ("comte"), vikont ("vicomte"), rüütel ehk ševaljee ("chevalier") ja lihtsalt "Monsieur de...".
4. augustil 1789 loovutas aadel oma tiitlid ja eesõigused.
Napoleon I lõi 1804 keiserliku aadli oma riigi aukandjatest ja marssalitest, võttes sinna ka vana aadli esindajaid, kellele ta andis uued tiitlid ja vapid.
Aastal 1814 taastati vana aadli tiitlid ning tunnustati ka keiserlikku aadlit.
Saksamaa ja Austria aadel ("Adel").
Eesõigustega seotud tiitlid saadi algselt omandi või päritolu põhjal või vürsti ustava teenimise eest.
Põlisaadel.
Põlisaadlisse arvati aadlisuguvõsad, kelle esindajate kuulumist rüütliseisusesse saab tõestada hiljemalt 14. sajandist. Vanas käsiraamatus "Gothaisches Taschenbuch" ja uues käsiraamatus "Genealogisches Handbuch des Adels" on need toodud rubriigis "Adlige (Freiherrliche, Gräfliche) Häuser A". Nüüd seda vahet tituleeritud suguvõsade puhul enam ei tehta, sest sellel puudub aadliõiguslik alus.
Põlisaadli päritolu on suurelt osalt teadmata. Arvatavasti põlvneb see osalt Suure rahvasterändamise aegsetest pealikest ja õilisvabadest, enamalt jaolt aga vara- ja uuskeskaegsete ametite, põhiliselt krahviametite täitjatest.
Aadlisuguvõsad konsolideerusid 11.–13. sajandil, esimesena Švaabimaal ja Alam-Lotringis. 11. sajandil suurenes aadlisuguvõsade arv hüppeliselt, eelkõige ministeriaalide arvel. Sellele järgnes isoleerumine ülejäänud elanikkonnast. Kindlapiiriline võimuterritoorium moodustus siis, kui rajati kodukirikud ja kodukloostrid ning ehitati kõrglinnused ja veelinnused, mis olid aadlivõimu nähtavateks väljendusteks. Alles sel ajal määrasid paljud aadlisuguvõsad kindlaks oma nime. Peale selle suurenes pärimiskorrast täpse kinnipidamise tähtsus. Aadlisuguvõsad avaldasid kuningale ja kirikule jõulist survet, et kord saadud ametid muutuksid päritavateks. Selle tagajärjel läks võim kohtadel aadlisuguvõsade kätte ja kuninga võim aina nõrgenes. Vastukäiguna hakkasid kuningad üha enam oma varade haldajateks panema ministeriaale. Algasid ka püüded luua territoriaalselt suletud maavaldusi. Osalt sai see teoks soode ja kõnnumaade raadamise tulemusel. Viljakaks muudetud maad läksid aadli omandisse (lääniks).
Mõnedest põlisaadli suguvõsadest said vabahärra- või krahvisuguvõsad. Mõned nendest suguvõsadest olid nii uhked, et nad ei võtnud kunagi vastu vabahärra- ega krahviseisust, mida kompromiteeris sagedane tiitlite ostmine. Sellistesse suguvõsadesse kuulusid näiteks igivanast suguvõsast põlvnev Gans zu Putlitz ("Edler Herr Gans zu Putlitz"; selle suguvõsa vana tiitel säilis ka Saksa DV-s), "Ritter" Karl vom und zum Stein ja Otto von Bismarck, kes tõrkus krahvi ning hiljem vürsti- ja hertsogitiitli vastu (ta võttis tiitlid küll vastu, kuid hertsogitiitlit ei kandnud).
Kirja-aadel.
Kirja-aadlisse arvatakse suguvõsad, kes olid algselt kodanlikku või välismaa aadli päritolu ning kelle mõni suverään aadliüriku väljastamise (ning enamasti vapi annetamise) teel (Saksamaa) aadliseisusesse tõstsid. Seda hakati Saksamaal tegema juba keiser keiser Karl IV ajal, et teha aadlikeks ametnikke, eelkõige juriste. Kõige varasema teadaoleva aadliüriku väljastas keiser Karl IV 30. septembril 1360 Wicker Froschile, kes oli Mainzi St. Stephani kiriku skolastik. Need suguvõsad loetletakse aadlikäsiraamatutes rubriigi "Adlige (Adlige, Freiherrliche, Gräfliche) Häuser B" all.
Aadliseisusse tõstmine oli Saksa-Rooma riigi ajal (aastani 1806) eelkõige keisri prerogatiiv, välja arvatud Preisimaa puhul, mis suurelt jaolt Saksa-Rooma riigi alla ei kuulunud, ja mõningate teiste vürstide puhul, kes said õiguse aadliseisusesse tõsta. Need olid Austria ertshertsog (1453), Baieri kuurvürst, Pfalzi kuurvürst, Lotringi hertsog (14. sajandil) Salzburgi peapiiskop, Metzi piiskop ja Touli piiskop. Kuni 1806. aastani (Austrias 1918. aastani), valitses ka komme vastaadeldatu nime muuta, varustades selle kaunikõlalise lisandiga (pseudokohanimega). Nii näiteks said auväärse linnakodaniku, Oderi-äärse Frankfurdi ülemlinnapea Samuel Prätoriuse (suri 1605; ta kandis algul nime Schulz, seejärel Scultetus ja lõpuks Praetorius) järglased 1661 aadlikeks nime ja tiitliga "Reichsritter und Edle Prätorius von Richthofen". Tituleerimata mehed sellest suguvõsast nimetavad end praegugi "Prätorius von Richthofen".
Kirja-aadli omaette kategooriad olid ohvitseriaadel (mõõga-aadel) ja ordeniaadel. Pärast 30-aastast teenimist keisririigi armees ("Reichsarmee"; kuni 1806. aastani) oli igal kodanlikku päritolu ohvitseril õigus saada tõstetud aadliseisusesse. Pärast vastava avalduse sisseandmist see peaaegu alati ka saadi. See traditsioon püsis Austria-Ungaris 1918. aastani.
Ungari aadel.
Ungaris oli aadlikke üle kümnendiku elanikkonnast, 19. sajandil oli Ungaris iga kahekümnes isik mingil moel aadlik ja 20. sajandil esines selliseidki juhuseid, et ku­ningate poolt terve küla elanikkond aadeldati. Ungari aadlit võiks niisiis läänemaise aadliga võrrelda üksnes ses mõttes, et see oli samuti eesõigustatud kiht, poliitiliste ja ühiskondlike privileegidega, mitte aga ainelise seisundi ja ühtluse poolest. kõige madalamal ast­mel olev aadel – nn. „pastla aadel” ei erine peaaegu üldse mitte tavalisest talupojast.
Vene aadel.
Moskva suurvürstiriigi aadelkond koosnes 3 liigist: bojaarid, okolnitšnid ("окольничи") ja duumaaadlik ("Думные дворяне").
Määratavad duumaadlikud (teenistusaadel), osalesid "Bojaaride duuma" tegevuses; tema komisjonide töös, juhatasid prikaase, täitsid õukondlikke ja sõjaväelisi kohustusi ja määrati ka linnade vojevoodideks. Duumaaadlikud olid koos duumadjakkidega seotud valitsejaga teenistuskohustuse tõttu ning seetõttu toeks tsaarile võimuvõitluses bojaaridega Bojaaride duumas.
Venemaa keisririigi aadli kujunemise aluseks oli Peeter I eelse Moskva-Vene tsaaririigi aadelkond. Vene aadelkond (bojaarid) kujunes välja vürstide relvastatud kaaskondadest (družiinad). Nn. "kroonuteeni­jate klassi" bojaaride tiitlid ei olnud pärilikud ja neil ei olnud kindlat maaomandit ning koosnes elukutselistest riigiteenistujatest, peamiselt sõjaväelastest. Teenistuse eest tasustati neid eraldatud külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine saanud nende era­- ega pärusomandiks. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama. Eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai sõjaväeteenistujast ("воинник")ust ("вотчинник") "votšina" ehk pärusmõisnik. Teenisaadlikku ja pärusmõisnikku lahutas niihästi sügav sot­siaalne kui ka psühholoogiline erinevus. Pärusmõisnikule oli sõda — riigi teenimine lahingus — erakorraline ja sugugi mitte oodatud sündmus, teenisaadlikule aga igapäevane töö. Bojaarist pärusmõisnik teenis valitsejat ja kiindumusel maasse, Venemaasse oli tema jaoks veel lokaalse patriotismi varjund teenusaadliku patriotism seevastu oli tihedalt seotud isikliku ustavusega riigivalitsejale ning oli riik­likku laadi. Bojaari silmis oli aadlik palgasõdur, ilma suguvõsata, alamast soost inimene ning ohtlik võistleja koha pärast riigitrooni juures, Aadliku silmis oli bojaar laiskvorst, kes valitseja teenimisest kõrvale hiilib, kes salamahti on alati valmis vandenõuks valitseja vastu. 17. sajandil hakkasid erinevused teenismõisa ja pärus­mõisa vahel kaduma ning pärast tsaar Fjodor Aleksejevitši 1682. aasta ukaasi, mis tühistas kohajärguse, sai valitsevaks jõuks riigiteenistusele suunatud aadelkond.
18. sajandi aluses Peeter I poolt alustatud reforme Venemaal toetasid teenisaadlikud, sest just aadli hulgast värvati uusi reformide läbiviijaid ning töötegijaid, keda senitundmatutel elualadel vajati: ohvitsere sõjaväele ja laevastikule, ametnikke ja diplomaate, administraatoreid ja inse­nere, õpetlasi. Pärast Venemaa keisririigi loomist võttis 1721. aastal võttis Peeter I kasutusele ka euroopalikke tiitleid: hertsogi-, krahvi- ja parunitiitli, mis siin varem olid puudunud. Kuna traditsioonilisi krahvkondi Venemaal polnud, siis kandis tiitel esialgu nime "Püha Rooma Impeeriumi krahv" ning seda saadi Püha Rooma Impeeriumi keisrilt. 1722. aastal jagas Peeter I poolt koostatud teenistusastmete tabeliga kõik ametnikud ja ohvitserid 14 teenistusklassiks, rajades teenistusaadli seisuse ning tekkis isikliku ja pärusaadli eristus. Venemaal varem eksisteerinud auastmeid ja ametikohti (bojaar, laudnik ("stolnik")) ei kaotatud, need olid endiselt olemas, kuid rohkem neid ei jagatud ja järk-järgult, sedamööda kuidas nende valdajad välja surid, kadusid ühes nendega ka nende ameti­astmed. Peetri reformide tagajärjel sai sõjaväeteenistuse monopoli ja ühes oli teenisaadlil ka ainuõigus omada pärisorje – talupoegi. Teenistusastmete tabel jaotas teenistusviisid sõjaväe-, tsiviil- ja õukonnateenistuseks.
Teenistusastmete tabeli 15. punkti kohaselt moodustasid päritava ehk "põlis­aadlike" aadliseisuse: "Sõjaväe auastmetest neile, kes tee­nivad Ülemohvitseriks ja ei ole Aadlikud; see, kes saab ülalpool nimetatud auastme, on siis Aadlik, samuti tema lapsed, kes sünni­vad, kui ta on Ülemohvitser; aga kui tal ei sünni sel ajal lapsi, kuid on varem, ja isa esitab palve, siis tuleb Aadliseisus anda ka neile, kuid ainult ühele pojale, kelle eest isa palub. Teiste auast­mete, nii tsiviil- kui õukonna omade puhul aga, kes pole Teenis­tusastmetes Aadlikud, nende lapsed ei ole Aadlikud.
Isikliku ehk individuaalse aadliseisusesse kuulusid XIV-IX klassi tsiviil- ja õukonnateenistusastmed. Hiljem andsid isikliku aadliseisuse ka ordenid (nn ristiaadlikud) ja akadeemilised aunimetused.
18. sajandil teisel poolel laiendati Vene aadli õigusi ja eesõigusi: Peeter III ukaasiga 20. veebruarist 1762. aastal ("Manifest aadli vabadusest") ja Katariina II ukaas 21. aprillist 1785. aastal ("Armu­kiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest") (Armukiri aadlile). Kinnitati aadli seisuslikud eesõigused — vabastatus kohustuslikust tee­nistusest ning ihunuhtlusest, õigus "takistamata sõita võõrastesse kohtadesse" ja "astuda teiste, meiega liidus olevate Euroopa suur­riikide teenistusse" — said nende dokumentidega senisest avarama tõlgenduse. Katariina II "Armukirja" 17. punkt ütles: "Kinnitame suursugusele Venemaa aadlile ja tema järeltulijatele igaveseks ajaks priiust ja vabadust", sealjuures tagati aadlikule "Au, elu ja vara" puutumatus. Oma "priiuse ja vabaduse" sai aadel talupoegade seisundi arvel, kes pärast 1760. aasta 13. detsembri ukaasi, mis andis mõisnikele õiguse saata talupoegi Siberisse asumisele, "arvates nad nekrutite hulka") ja 1765. aasta 17. jaanuari ukaasi aga laiendas seda õigust nii­kaugele, et mõisnikel oli võimalik neile vastumeelseid pärisorje oma äranägemist mööda sunnitööle saata, mis tegelikult viis talupojad orjade tasemele.
19. sajandil peeti Venemaa aadelkonnas aadlikele kõige kohasemaks teenistus­viisiks sõjaväeteenistust. Tsiviilteenistust ei peetud "õilsaks", selles ühiskonnakihis oli alati rohkem segaseisuslasi ja teda oli kombeks sõjaväeteenistust pidavatel aadlikel põlastada. Erandiks oli diplomaatiline teenistus, mida loeti samuti "õilsaks". Alles Aleksander I ja hiljem Nikolai I ajal hakkas tsiviilametnik teatud määral pretendeerima ohvitseriga võrdsele ühiskondlikule lugupidamisele, kuid kaua aega kestis olukord, kus valitsus juhul, kui on vaja energilist, tarmukat ja soovitavalt ausat administraatorit, eelis­tas kaardiväeohvitseri "spetsialistile".
Aleksander II vähendas aadli õigusi, kaotades pärisorjuse.
Aastal 1917 pärast Oktoobrirevolutsiooni aadliseisus kaotati.


Versailles' rahu.
Versailles' rahu sõlmiti 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Pariisis Versailles' lossi Peeglisaalis.
Rahuleping allkirjastati päeval, mil möödus viis aastat I maailmasõja ajendiks olnud ertshertsog Franz Ferdinandi atentaadist.
Pariisi rahukonverents.
Rahulepingu tingimused valmistati ette Pariisi rahukonverentsil (18. jaanuar 1919 – 21. jaanuar 1920), mille kutsusid kokku sõja võitnud Antandi riigid. Rahukonverentsist võttis osa 27 riiki. Nõukogude Venemaad rahukonverentsile ei kutsutud. Saksamaa ja tema liitlased lubati rahuläbirääkimistele alles pärast lepinguprojektide valmimist. Tähtsamad küsimused otsustati Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA delegatsiooni juhtide salajastel läbirääkimistel.
Pariisi rahukonverentsi käigus valmistati ette 5 rahulepingut Saksamaa ja tema liitlastega.


Uładzimir Karatkievič.
Uładzimir Karatkievič (valgevene "Караткевіч Уладзімір Сямёнавіч"; 26. november 1930 Orša – 25. juuli 1984 Minsk) oli valgevene romantiline kirjanik, poeet ja dramaturg.


Austraalia pealinna ala lipp.
Austraalia pealinna ala lipp on Austraalia haldusüksuse Austraalia pealinna ala lipp.


Lõuna-Austraalia lipp.
Lõuna-Austraalia lipp on Austraalia osariigi Lõuna-Austraalia lipp.


Austraalia pealinna ala vapp.
Austraalia pealinna ala vapp on Austraalia haldusüksuse Austraalia pealinna ala vapp.


Lääne-Austraalia lipp.
Lääne-Austraalia lipp on Austraalia osariigi Lääne-Austraalia lipp.


Põhjaterritooriumi lipp.
Põhjaterritooriumi lipp on Austraalia haldusüksuse Põhjaterritooriumi lipp.


Queenslandi lipp.
Queenslandi lipp on Austraalia osariigi Queenslandi lipp.


Tasmaania lipp.
Tasmaania lipp on Austraalia osariigi Tasmaania lipp.


Uus-Lõuna-Walesi lipp.
Uus-Lõuna-Walesi lipp on Austraalia osariigi Uus-Lõuna-Walesi lipp.


Victoria (Austraalia) lipp.
Victoria lipp on Austraalia osariigi Victoria lipp.


Metabasiit.
Metabasiit on moondekivim, mille lähtekivimiks on aluselise koostisega tardkivim.
Metabasiidi lähtekivimiks võivad olla basalt, diabaas, gabro jms. Metabasiidid on magneesiumi- ja kaltsiumirikkad kivimid, mistõttu võib juhtuda, et metabasiidiks peetakse ka näiteks moondunud dolomiiti.
Termini "metabasiit" võtsid kasutusele Soome geoloogid.


Lamington.
Lamington on tegev kihtvulkaan Paapua Uus-Guineas.
Suurim teadaolev vulkaanipurse toimus 21. jaanuaril 1951. aastal, mille tagajärjel hukkus umbes 3000 inimest.


Veresoon.
Veresoon (ladina keeles "vas sanguineum", mitmuses "vasa sanguinea") on looma, sealhulgas inimese torukujuline elund (soon), milles voolab veri. Veresooned kuuluvad vereringeelundkonda.
Veri ringleb mööda veresooni, liikudes südamest kudedesse ja kudedest tagasi südamesse. Kõrgematel loomadel moodustavad veresooned koos südamega suletud süsteemi, kus voolav veri on alati seinte vahel. Vere ja teiste kudede vaheline põhiline ainevahetus toimub kõige väiksemate veresoonte, juuspeente kapillaaride seinte kaudu.
Liigitus.
Südamest kudede poole viivaid veresooni nimetatakse arteriteks. Kõige suurem neist on aort, mis imetajatel (sealhulgas inimesel) väljub südame vasakust vatsakesest. Aort hargneb väiksemateks arteriteks. Kõige väiksemaid artereid nimetatakse arterioolideks. Need suubuvad kapillaaridesse.
Verd südame suunas juhtivaid veresooni nimetatakse veenideks. Kapillaarid suubuvad kõige väiksematesse veenidesse, mida nimetatakse veenuliteks. Sealt kulgeb veri suurematesse veenidesse. Kõige suuremad veenid on kaks õõnesveeni, mille kaudu imetajatel jõuab veri südame paremasse kotta.
Inimeste ja teiste kõrgemate selgroogsete suures vereringes kannavad arterid hapnikurikast verd (arteriaalset verd) ja veenid hapnikuvaest verd (venoosset verd), väikeses vereringes ümberpöördult.
Inimesel algab väike vereringe südame paremast vatsakesest kopsutüvega, suur vereringe saab alguse südame vasakust vatsakesest aordiga.
Sisekest.
Sisekest ehk intima (lad. k. "tunica intima") koosneb ühestainsast kihist veresoone pikisuunas asetsevatest endoteelirakkudest, mis moodustavad ühekihilise lameepiteeli. Endoteelirakkude all asub subendoteliaalkiht, mis koosneb sidekoest.
Sisekesta kaudu toimub gaasi-, vedeliku- ja ainevahetus vere ja ümbritseva koe vahel.
Kapillaari sein koosnebki põhiliselt endoteelirakkude kihist, basaalmembraanist ja mõnikord sidekoest
Keskkest.
Keskkest ehk meedia (lad. k. "tunica media") koosneb silelihaskihist, mille suurus oleneb veresoone tüübist.
Kummalgi pool lihaseid asetseb elastne kiuline sidekude.
Suurte veenide keskkestas asuvad ka soonte sooned.
Südamele lähedasemad arterid on elastset tüüpi, distaalsemad on lihaselist tüüpi.
Väliskest.
Väliskest ehk adventiitsia (lad. k. "tunica adventitia) on veresoont ümbritsev kohev sidekude, millega soon kinnitub oma ümbrusse.
Suuremate veresoonte väliskest sisaldab peeni soonte sooni, mis varustavad verega veresoone seina. Väiksemate veresoonte seinu varustab veresoone enda õõs (luumen).
Väliskest sisaldab ka keskkesta lihaseid innerveerivaid närve.
Kapillaarid.
Kapillaarid on kõige peenemad veresooned. Nad on nähtavad ainult mikroskoobi all. Inimorganismis on kapillaaride arv väga suur, nende kogupikkus on üle 100 000 km.
Elundi puhkeolekus on suurem osa kapillaare suletud ja verevool neis sel ajal seisab.
Kapillaaride seinaks on ühest rakkude kihist koosnev epiteel.
Ainevahetus kudede ja vere vahel toimub ainult kapillaarides. Läbi nende lähevad verest kudedesse mitmesugused toitained, hapnik ja osa vereplasmast, millest moodustub lümf. Kudedest tuleb verre süsihappegaas ja teised ainevahetuse jääkproduktid.


Mängufilm.
Mängufilm (varasem nimetus: "kunstiline film") on film, milles kasutatakse näitlejate mängu.
Peale kinematograafia väljendusvahendite rakendab mängufilm näitekunsti, muusika, kujutava kunsti, arhitektuuri jm vahendeid. Filmitööstus mängufilm on tehtud esialgse jaotuse teatrites ning on "tõmbekeskuseks" läbivaatusseadmete (erinevalt mis tahes lühifilmid, mis võivad olla vaadatakse enne seda). Mõistet kasutatakse ka täispikk otse video ja televisiooni filmi tootmisega.
Kirjeldus.
AMPAS (Academy of Motion Picture Arts and Sciences), Ameerika Filmiinstituut ja Briti Filmiinstituut defineerivad „mängufilmi“ kui filmi, mis kestab vähemalt 40 minutit.
Kinematograafia keskus Prantsusmaal (CNC) määratleb seda 35 mm filmina, mis on pikem kui 1600 meetrit ja helifilmide puhul ilmub täpselt 58 minutit ja 29 sekundit ning SAG (Screen Actors Guild) peab minimaalseks kestuseks 80 minutit. Tänapäeval kestab mängufilm tavaliselt 80 kuni 210 minutit ja lastefilm tavaliselt 60 kuni 120 minutit. Antoloogia film on lühikeste ühesuguse teemaga osade kindel järjestus, mis on ühendatud mängufilmiks.
Ajalugu.
Aastal 1895 näitasid Auguste ja Louis Lumière Pariisis muude "elavate piltide" hulgas ka esimest, pooleteiseminutilist mängufilmi "Kastetud kastja".
Mängufilmi mõiste arenes, kui kinoskäija vaatas enne filmi nägemist mitmeid lühikesi stseene. Stseenid sisaldasid tavaliselt ringvaateid, seriaale, animeeritud multifilme ja komöödiaid ja dokumentaale. Sellised lühikesed filmid ehk stseenid arenesid ning neid kutsuti „mängulisteks esitlusteks“: filmideks, millele esitati kõige silmatorkavamad arved ja mille jaoks kulus mitmeid filmilinte. Muutus tänapäeva definitsioonini mängufilmi pikkuse kohta võttis aega. „Mängulised esitlused“ arenesid 1910. esimese poole filmiprogrammis kahest filmirullist kolme kuni nelja filmirullini.
Varajased foto-omadused toodeti Ameerikas ja Prantsusmaal, kuid anti välja eraldi stseenidena, jättes näitajale võimaluse neid koos lasta (fotot ja heli). Ameerika firma S. Lubin andis 1903. Aasta jaanuaris 31 osas välja kiremängu (Passion Play), mis ulatus kuni 60 minutini. Prantsuse firma Pathé Frères andis 1903 aasta mais 32 osas välja teistsuguse kiremängu (Passion Play), La Vie et la passion de Jésus Christ, mis oli 44 minutit pikk. Ka poksimängudest oli täispikki lindistusi.
Kui arvestada pikkust, siis esimene dramaatiline mängufilm oli 70minutiline Austraalia film The Story of the Kelly Gang (1906). Esimene Euroopa mängufilm oli 90minutiline L'Enfant prodigue (Prantsusmaa, 1907), kuigi see oli lavamängu töötlemata salvestus. Euroopa esimene mängufilm, mis kohandati spetsiaalselt kinoekraaniks, Les Misérables, tuli 1909. aastal ka Prantsusmaalt. Esimene Venemaa mängufilm oli 1911. aasta film Defence of Sevastopol. Esimene Suurbritannia mängufilm oli dokumentaal With Our King and Queen Through India (1912) ja Oliver Twist (1912). Esimene Ameerika mängufilm oli Oliver Twisti teistsugune produktsioon (1912), From the Manger to the Cross (1912) ja Richard III (1912), milles mängis peaosa Frederick Warde. Esimene Aasia mängufilm oli Tasuke Shiobara elulugu (1912), esimene India mängufilm oli Raja Harishchandra (1913), esimene Lõuna-Ameerika mängufilm oli Brasiilia O Crime dos Banhados (1913), ja esimene Aafrika mängufilm oli Lõuna-Aafrika vabariigi Die Voortrekkers (1916). 1913 anti välja esimene Hiina, Zhang Shichuani Nan Fu Nan Qi. 1915. aastaks toodeti Ameerikas iga aasta üle 600 mängufilmi. USA kõige viljakam mängufilmi tootmisaasta oli 1921, kui anti välja 682 filmi. Kõige vähem mängufilme anti välja 1963. aastal, kui ilmus 213 filmi. 1922. ja 1970. aasta vahel vaheldusid filmitootmise juhtpositsioonid USA ja Jaapani vahel. Alates 1971st aastast on kõige suurem mängufilmitootja olnud India, kes toodab iga aasta tuhandeid filme rohkem kui 12s india keeles.


Noitalinna Huraa!
Noitalinna Huraa! oli soome ansambel. Aastatel 1986 kuni 1991 andsid nad välja neli albumit. Nende tuntuim lugu oli "Pikkuveli".


St Michael's Mount.
Saint Michael's Mount on tõusu ajal saar La Manche'i väinas. Saare pindala on 8,5 hektarit, kõrgus üle 60 meetri. Mõõna ajal on see poolsaar, osa Suurbritannia saarest. Ta asub umbes 400 meetri kaugusel Suurbritannia rannikust, Cornwelli äärmises edelaotsas paiknevast Marazioni sadamast, millega on jalgtee abil ühendatud.
Meri tõusis tänapäevasele tasemele umbes 6. sajandil. Rahva mälus on säilinud mälestused üleujutuse-eelsest ajast. Näiteks Saint Michael's Mounti kornikeelne nimi "Carrack Looz en Cooz" tähendab 'hall kalju metsas'. Samal ajal ujutati üle ka lähedalpaiknev Lyonessi piirkond, mille täpset asukohta rahvalaulud ei näita, kuid mille jäänused võivad olla Scilly saared.
Teisel pool La Manche'i väina Normandias asub Mont-Saint-Michel, mis samuti on poole ajast saar ja poole ajast poolsaar.
Ajalugu.
Võimalik, et Saint Michael's Mounti on maininud Plinius Vanem Timaeust käsitledes Mictisena ja Diodorus Siculus Ictisena. Sel juhul oleks see Inglismaa vanim ürikutes mainitud täpselt määratletud koht.
Piirkonnana, mis on osa ajast saar ja osa ajast poolsaar, seoti St Michael's Mounti müstiliste jõududega. Juba Edward Usutunnistaja ajal oli see palverännakute sihtmärk; seal paiknes pühakoda. St Michael's Mount anti William Vallutaja vennale Robertile, kes oli Inglismaa üks suurimaid maaomanikke. 11. sajandil lubas paavst Gregorius VII pattude andeksandmist kõigile, kes St Michael's Mountis palverännakul käivad. Seal asus kõrvalklooster: klooster, kus abt ei elanud; abt elas peakloostris.
1414. aastal keelustas Henry V kõrvalkloostrid ja sellest algas St Michael's Mounti tähtsuse tõus. 15. sajandist pärinevad tema loss, sadam ja Püha Miikaeli kabel.
St Michael's Mounti pärast on sageli sõditud. Richard Lõvisüdame ajal vallutas selle John Maata. 13. Oxfordi krahv John de Vere kaitses seda 1473. aastal 23 nädalat 6 tuhande Edward IV sõduri vastu. Perkin Warbeck hõivas selle 1497. 1549 alustas St Michael's Mounti kuberner Humphry Arundell ülestõusu. Elizabeth I andis selle Salisbury krahvile Robert Cecilile, kelle poeg müüs selle Francis Bassetile. Kodusõja ajal pooldas St Michael's Mount kuningat ning Francis Basseti vend Arthur Basset sõdis selle pärast parlamendi vägede vastu juulis 1646. 19. sajandi lõpus avastati lossist salakamber ja sellest rojalistliku sõduri luukere. Arvatavasti oli too surnud nälga ja janusse. 1659 müüdi St Michael's Mount kolonel John St Aubynile, kelle järeltulija lord St Levan elab lossis praegu.
Turismiobjekt.
Pääsu St Michael's Mountile kontrollib Ajalooliste ja Looduslike Vaatamisväärsuste Rahvuslik Ühing. 2004/05 hooajal külastas seda 206 557 turisti, mis on ühingu hallatavatest objektidest 6. kohal.
Alates 1. märtsist 2006 maksab St Michael's Mounti külastamine täiskasvanule 6 naela, lapsele 3 naela, perele 15 naela, üle 15-liikmelistele rühmadele 5,5 naela inimese pealt, aia külastamine 3 naela.


Ceará osariigi lipp.
Ceará osariigi lipp on Brasiilia Ceará osariigi lipp.
Lipp võeti ametlikult kasutusele 31. augustil 1967. Ta on kasutusel rahvuslipuna maal.
Tõlgendus.
Roheline ja kollane sümboliseerivad metsi ja maavarasid.
Tuletorn, purjekas "jangada" ja vaha-karnauubapalm sümboliseerivad vastavalt osariigi pealinna Fortalezat, Ceará elanikku ja lopsakat taimkatet.
Ajalugu.
Lipu lõi kaupmees João Tibúrcio Albano, José Francisco da Silva Albano poeg. Ta asendas Brasiilia lipu taevasinise ringi Ceará osariigi vapiga.
Aastal 1922 andis Ceará president Justiniano de Serpa välja dekreedi, mille kohaselt Ceará lipp ("pavilhão") koosneb Brasiilia lipu rohelisest ristkülikust ja kollasest rombist, mille keskel on valge ring ning selle keskel omakorda Ceará vapp.
Seda dekreeti nr 1.971 25. augustist 1922 muutis Seadus nr 8.889 31. augustist 1967, mille kiitis heaks Ceará kuberner Plácido Aderaldo Castelo. Teda aitas ajaloolane Raimundo Girão, kes oli siis kultuurisekretär. Seaduse artiklis 2 on öeldud: "Võttes suvaliseks mooduliks M, peetakse lipu puhul kinni järgmistest proportsioonidest: kõrgus vastab 14m; pikkus 20m; rombi tipud on ristküliku külgedest kaugusel 1,7m; ringi raadius vastab 3,5m; vapi ülemise ja alumise osa kaugus ringist vastab 1m; ja külgede kaugus ringist vastab 2m."


Acre osariigi lipp.
Acre osariigi lipp on Brasiilia Acre osariigi lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 1. märtsil 1963.


Alagoase osariigi lipp.
Alagoase osariigi lipp on Brasiilia Alagoase osariigi lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 23. septembril 1963.


Amapá osariigi lipp.
Osariigi lipp enne 1984. aastat
Amapá osariigi lipp on Brasiilia osariigi Amapá lipp.
Lipp kehtestati osariigi lipuks 23. aprillil 1984. Enne seda oli osariigil olnud puna-valge-punane lipp, mis sarnanes Peruu lipule.
Lipu sinine osa sümboliseerib sinist taevast Amapá ja õigluse kohal, roheline sümboliseerib vihmametsa ja kollane osariigi loodusvarasid. Kitsad mustad triibud sümboliseerivad lahkunud esivanemaid, kes osariigi heaks töötasid, ning valge osariigi tahet elada rahulikult ja stabiilselt. Vasakul paikneb sümbol märgib São José kindlust, millest arenes osariigi keskus.


Amazonase osariigi lipp.
Amazonase osariigi lipp on Brasiilia osariigi Amazonase lipp.
Lipp võeti kasutusele 14. jaanuaril 1982.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 15:21. Lipp jaguneb kolmeks võrdse laiusega väljaks: punane all ning sinine ja valge ülal. Sinisel väljal on 25 valget tähte, keskmine täht on suurem kui teised. Tähed sümboliseerivad 1897. aastal riigi jaotamist 25 osariigiks. Valge värvus sümboliseerib lootust ning punane raskustest võitusaamist.


Bahia osariigi lipp.
Bahia osariigi lipp on Brasiilia osariigi Bahia lipp.


Espírito Santo osariigi lipp.
Espírito Santo osariigi lipp on Brasiilia osariigi Espírito Santo lipp.


Goiási osariigi lipp.
Brasiilia lipp 15-19 november 1889
Goiási osariigi lipp on Brasiilia Goiási osariigi lipp.
Rohelised triibud lipul sümboliseerivad kevadet ja kollased kulda. Sinine nelinurk vasakus ülanurgas sümboliseerib taevast ning sellel olevad viis valget tähte kujutavad Lõunaristi tähtkuju. Lipp võeti kasutusele 30. juulil 1919. Lipp on tuletatud lipust, mis oli kasutusel Brasiilia lipuna 15–19 novembril 1889.


Brasiilia Liiduringkonna lipp.
Brasiilia Liiduringkonna lipp on Brasiilia haldusüksuse Liiduringkonna lipp.
Valge värvus lipul sümboliseerib rahu, roheline ja kollane on pärit Brasiilia lipult. Kollased nooled tähistavad Brasiilia põlisrahvaid, nende ristikujuline asetus sümboliseerib ka Lõunaristi tähtkuju.
Lipu kujundas poeet ja heerold Guilherme de Almeida, see võeti kasutusele 25. augustil 1969.


Maranhão osariigi lipp.
Maranhão osariigi lipp on Brasiilia Maranhão osariigi lipp.
Lipu kujundas Joaquim Sousa de Andrade ning see kinnitati 6. detsembril 1889.


Mato Grosso osariigi lipp.
Mato Grosso osariigi lipp on Brasiilia osariigi Mato Grosso lipp.
Osariigi lipul on samad värvid mis Brasiilia lipul. Sinine sümboliseerib taevast, roheline taimestikku, valge rahu. Kollane täht sümboliseerib kulda. Lipp võeti kasutusele 31. jaanuaril 1890. 8. oktoobril 1929. aastal tunnistati lipp kehtetuks, kuid selle staatus taastati 11. juulil 1947.


Mato Grosso do Suli osariigi lipp.
Mato Grosso do Suli osariigi lipp
Mato Grosso do Suli osariigi lipp on Brasiilia Mato Grosso do Suli osariigi lipp.
Lipu kujundas Mauro Michael Munhoz. Lipul on diagonaalne valge triip, mis eraldab rohelist vasakpoolset ülanurka helesinisest väljast. Paremas alanurgas on kollane täht. Valge sümboliseerib lootust, roheline osariigi rikkalikku taimestikku, sinine taevast ja kollane täht tasakaalu ja rahu.


Minas Geraisi osariigi lipp.
Minas Geraisi osariigi lipp on Brasiilia Minas Geraisi osariigi lipp.


Pará osariigi lipp.
Pará osariigi lipp on Brasiilia osariigi Pará lipp.
Valge diagonaaltriip lipul sümboliseerib sodiaaki, ekvaatorit ja Amazonase jõge. Sinine täht lipu keskel on Spiika Neitsi tähtkujust. Kaks punast ala lipul sümboliseerivad osariigi inimeste energiat ja elujõudu.


Paraíba osariigi lipp.
Paraíba osariigi lipp on Brasiilia Paraíba osariigi lipp.


Pernambuco osariigi lipp.
Pernambuco osariigi lipp on Brasiilia Pernambuco osariigi lipp.


Piauí osariigi lipp.
Piauí osariigi lipp on Brasiilia Piauí osariigi lipp, mis võeti ametlikult vastu 24. juulil 1922.


Rio Grande do Norte osariigi lipp.
Rio Grande do Norte osariigi lipp
Rio Grande do Norte osariigi lipp on Brasiilia Rio Grande do Norte osariigi lipp.


Rio Grande do Suli osariigi lipp.
Rio Grande do Suli osariigi lipp
Rio Grande do Suli osariigi lipp on Brasiilia osariigi Rio Grande do Suli lipp.


Rondônia osariigi lipp.
Rondônia osariigi lipp on Brasiilia Rondônia osariigi lipp.
Lipu kujundas Silvio Carvalho Feitosa ning see võeti kasutusele 22. detsembril 1981. Lipul on esindatud Brasiilia lipu värvid kollane ja roheline. Lipu keskel on valge täht, mis sümboliseerib Brasiilia kohal sinisesse taevasse tõusvat uut osariiki.


Roraima osariigi lipp.
Roraima osariigi lipp on Brasiilia Roraima osariigi lipp.


Sergipe osariigi lipp.
Sergipe osariigi lipp on Brasiilia Sergipe osariigi lipp.
Lipul on vaheldumisi kaks rohelist ja kaks kollast horisontaalset laia triipu, mis sümboliseerivad osariigi kuulumist Brasiiliasse. Lipu vasakus ülanurgas on sinisel taustal viis valget tähte, mis sümboliseerivad osariigi viit jõge (Serjipe, Vaza-Barris, São Francisco, Poxim ja Cotinguiba).


Tocantinsi osariigi lipp.
Tocantinsi osariigi lipp on Brasiilia osariigi Tocantinsi lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 17. novembril 1989.
Kangas on jagatud diagonaalselt kolmeks väljaks, vardapoolne ülemine väli on sinine, keskmine valge ja lehvipoolne alumine kollane. Valge välja keskel on kollane päike 16 lühikese ja 8 pika kiirega.
Lipu proportsioonid on 7:10 (14:20). Kolmnurksete väljade (sinine ja kollane) külgede pikkus on 13 ja kõrgus 9,1 ühikut, päikese raadius pikemal kiirel on 4 ja lühemal 2,3 ühikut.


Nobiliteet.
Nobiliteet (ka: "aadel"; ladina keeles "nobilitas") oli Vana-Rooma aristokraatia, mis kujunes 3. sajandil eKr patriitside ja plebeide vahelise võimuvõitluse tulemusena.
Kujunemine.
Pärast 6. sajandist 3. sajandini eKr kestnud vastasseisu saavutasid plebeid ligipääsu preestriametile ("Lex Ogulnia", 300 eKr) ja täieliku poliitilise võrdõiguslikkuse patriitsidega ("Lex Hortensia", 287 eKr).
Patriitsid ja plebeisuguvõsad, kes jõudsid kõrgematesse riigiametitesse, moodustasid nüüd teenistusaadli või teenistusaristokraatia. Kui näiteks keegi oli olnud konsul (enne nobiliteedi kujunemist), kuulus tema suguvõsa ajast saadik nobiliteeti.
Nobiliteedi riigiametid.
Reeglina valiti konsul nobiliteedi seast, erandeid oli vaid vabariigiaja lõpul. Ka Senati liikmed valiti reeglina nobiliteedi seast.
Poliitiline tähtsus.
Hilise vabariigi ajal seisid paljud nobilitaadi liikmed lähedal optimaatidele. Viimased toetusid oma poliitiliste sihtide läbiviimisel Senatile. Populaarid seevastu tahtsid oma poliitilised ideede ellu viia lihtrahva toetusel. Herr Wadenstierna
Maaomand.
Aadlikele (nobiliteedi liikmetele; ladina keeles "nobiles", ainsuses "nobilis") peeti seisukohaseks tööks ainult tegelemist põllumajandusega (nad olid sageli suurmaaomanikud). Kõik muud tööd, eriti palgatöö olid neile häbiväärsed.
AAdlike rikkus tulenes maaomandist, kuid Rooma riigi laienemisega hakkasid aadlisuguvõsad domineerima ka kaubanduses ja rahanduses. Aastal 218 eKr anti Gaius Flaminiuse eestvõttel välja seadus, mille kohaselt senaatorid ja nende perekonnaliiikmed tohtisid omada ainult maad. Sellega taheti ära hoida nobiliteedi lõhenemist. seadus jäi nobiliteedi vastuseisust hoolimata kehtima vabariigiaja lõpuni. See sundis aadlikke omandama järjest rohkem maad, jättes palju väiketalupoegi elatusvahenditest ilma. Sellega kaotas riik palju leegionäre, sest suurem osa vägedest koosnes väiketalupoegadest.
Vabariigiaja lõpul hakati leegionäre värbama maaomandita kodanike seast. Väejuhid Julius Caesarist Octavianusele tasusid oma leegionärile maaga, mille nad võtsid ära oma poliitilistelt vastastelt. Nii kasotasid paljud senaatorite suguvõsad suure osa oma maavaldustest.
Vaba aeg.
Vabariigiaegsel aadlikul ei olnud lubatud elada jõudeelu ja oma varandust maha prassida. Ideaalis pidi aristokraat olema riigi vastutustundlik teener ning osalema kogu riigi või oma linna valitsemises. See suurendas tema mõju riigis ning aitas ühtlasi riiki tugevdada.
Haridus oli vabariigiaegsete aristokraatide seas suure au sees. Nende maamõisates oli palju suuri eraraamatukogusid. Mõisates peeti koosviibimisi, milles osalesid ka literaadid, kes oma teoseid ette lugesid. Samuti arutati tähtsaid poliitika ja kultuuri küsimusi.
Vabal ajal olid seisukohased ka jalutuskäigud ja saunaskäimine. Ka nendega kaasnesid vestlused. Samuti oli aristokraadile kohane käia õppereisidel Kreekas, Väike-Aasias ja Egiptuses.
Muutused keisririigi ajal.
Keisririigi ajal nõuded aristokraatide eluviisile lõdvenesid. Carl Wadenstierna


Radiotehnika.
Radiotehnika on endise A.S. Popovi nimelise Riia Raadiotehase kaubamärk. Kuni 1951. aastani kandis tehas nime Riga's Radiotehnika (RT), edasi Rigas Radio Rupnica (RRR).
Riia Raadiotehases on toodetud mitmesuguseid elektroonikaseadmeid juba alates 1940-ndatest aastatest. Tavatarbijale suunatud tehnikat müüdi 1970ndatel aastatel Radiotehnika nime all, valdavaks sai see 1980-ndatel, lisaks oli laiatarbe kaubamärgiks ka Melodija. Kuni 70ndate aastateni ühtne kaubamärk puudus - tooted kandsid ainult mudelinimesid (raadiod Riga, radioolad Daugava, Festival, Rigonda, Simfonija, jne.)
Raadiotehas tegutseb ka praegu ning müüb audiotehnikat VEF Radiotehnika RRR nime all.


Clemens VII.
Clemens VII (Giulio de' Medici, 26. mai 1478 – 25. september 1534), oli paavst 1523–1534. Ta oli 219. paavst ja teine paavst, kes pärines Medicite suguvõsast.
Giulio de' Medici sündis 26. mail 1478 kella 14 paiku pärastlõunal Firenzes Giuliano de' Medici ja Fioretta Gorini pojana abieluvälisest suhtest ning ristiti järgmisel päeval. Tema ristinimeks sai Giulio Zenobio. Tema vanemaid peeti kihlatuteks, mistõttu ta tunnistati hiljem Leo X poolt Giuliano de' Medici seaduslikuks järeltulijaks.
Tema onu Lorenzo de' Medici lapsendas ta pärast Giuliano de' Medici mõrvamist 26. aprillil 1478 toimunud Pazzi vandenõus. Giulio de' Medici õppis esmalt Lorenzo de' Medici õukonnas humanistide Bernardo Michelozzi ja Gentile Becchi juures. Seejärel õppis ta Pisa ülikoolis õigusteadust. 1488 sai Medici Malta ordu kavaleriks ja Capua ülemprioriks. 1492 osales ta kardinal Giovanni de' Medici ametnikuna konklaavil. Seoses Itaalia sõdade puhkemisega siirdus ta 1494 Bolognasse, siis Pitiglianosse ja sealt Città di Castellosse. 1499 reisis Medici inkognito Veneziasse, sealt Baierisse, kust siirdus edasi Ulmi. Ta arreteeriti Ulmis ja saadeti Saksa-Rooma keisri Maximilian I juurde, kes ta vabastas. Medici oli pärast vabanemist Philipp Ilusa külaline ja kavatses külastada Inglismaad, kuid vangistati Rouenis. Piero de' Medici nõudel ta vabastati ja ta pöördus 1500 tagasi Itaaliasse.
Medici vahendas 1508–1509 Filippo Strozzi ja Clarice de' Medici vahelise abielu sõlmimist. 1511 siirdus ta koos Giovanni de' Mediciga Bolognasse ja viibis hiljem paavstivägede seas. Kui Giovanni de' Medici prantslaste poolt 1512 vangistati, pääses Giulio de' Medici põgenema ja varjas end Cesena kaljudel. Prantslaste loal võis ta sealt lahkuda ja ta kohtus 28. aprillil 1512 paavstiga, kes saatis ta missioonile Milanosse, kus ta pidi kohtuma nende kardinalidega, kes osalesid Pisa kirikukogul. Medici ei soosinud kardinal Francesco Soderinit, kes oli varem olnud Firenze valitseja.
1513 valiti paavstiks Lorenzo de' Medici poeg Leo X, kes kuulutas Giulio de' Medici Giuliano de' Medici seaduslikuks järeltulijaks ja võttis ta oma teenistusse. Medici osales V Lateraani oikumeenilise kirikukogu 6. istungil 27. aprillil 1513. Medici soovis 1513 pääseda Inglismaa kuninga Henry VIII teenistusse ja ta määrati Inglismaa protektoriks. 30. novembril 1515 saatis ta paavsti reisil Firenzesse ja kohtus siis Prantsusmaa kuninga François I-ga, keda ta saatis Bolognasse. Katoliku kiriku asekantslerina kujundas Medici paavstide poliitikat reformatsiooni puhkemisel. Kardinal Medici osales 1521 ning 1523 paavsti ja valitud Saksa-Rooma keisrina tunnustatud Karl V vahelise liidu sõlmimisel.
Medici sai madalama vaimulikupühitsuse 6. detsembril 1513, 17. detsembril 1513 pühitseti ta diakoniks ja ordineeriti 19. detsembril 1517 preestriks. 21. detsembril 1517 pühitseti ta piiskopiks. Ta osales soosikuna 2 konklaavil: 1521–1522 ja 1523.
Alates 1527. aastast kandis ta habet.
Alessandro de' Medicit peetakse tema abieluvälisest suhtest sündinud pojaks.
Medici lasi taastada Rooma San Marcello kiriku.
1523. aasta konklaav.
Clemens VII valiti paavstiks 19. novembril Vatikani paavstipalees ja krooniti 26. Novembril 1523 kardinal Marco Cornaro poolt. Ta sai paavstiks 45-aastaselt ja oli noorim paavst pärast Leo X-t. Hiljem pole nii noorelt valitud ühtki isikut paavstiks. Temast sai seitsmes Clemensi-nimeline paavst, kuna 1378–1394 valitsenud samanimelist isikut peeti vastupaavstiks.
50 päeva kestnud konklaav oli pikim pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII.
Reformatsioon.
Clemens VII sai võimule ajal, mil Saksamaal puhkenud usurahutused olid laienenud teistesse Euroopa riikidesse. Tema ajal ei omanud paavst enam jurisdiktsiooni Norra, Taani, Rootsi ega mitme Šveitsi kantoni koguduste üle. Šotimaa kuningas James V saatis paavstile 1526 kirja, milles ta protesteeris paavsti tegutsemise vastu.
Olles juba kardinalina puutunud kokku Martin Lutheri vaadetega, püüdis Clemens VII saavutada kontrolli olukorra üle ja lähetas jaanuaris 1524 kardinal Lorenzo Campeggio Nürnbergi riigipäevale. Paavsti tegutsemist takistas keeruline läbisaamine keisrina tunnustatud Karl V-ga, kellega peetud läbirääkimiste järel oli Clemens VII valmis kokku kutsuma oikumeenilist kirikukogu ja 28. novembril 1531 toimunud konsistooriumil leiti, et oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumine on vajalik. 1532 arutasid keiser ja paavst Bolognas oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist ja mõlemad leidsid, et see peab toimuma niipea, kui sellega nõustuvad kristlikud valitsejad. Euroopa valitsejatele saadeti vastavasisulised kirjad, kuid Prantsusmaa kuninga vastus oli keisri jaoks mitterahuldav ja Henry VIII ei vastanud kirjale.
Clemens VII saatis Inglismaa kuningale Henry VIII-le kuldroosi. Henry VIII lahutas end oma esimesest abikaasast ja paavst ekskommunitseeris 11. juulil 1533 Karl V nõudel Henry.
Henry VIII keelas 1531 annaatide maksmise Rooma. Paavst andis Canterbury peapiiskopile Thomas Cranmerile palliumi. Kui Cranmer kuulutas 1533 Henry VIII abielu Anne Boleyniga seaduslikuks, keelati alamkojal kaebuste esitamine Rooma ja nuntsius saadeti Inglismaalt välja. Märtsis 1534 kuulutas paavstlik tribunal Henry VIII abielu Aragóni Catherine'iga kehtivaks.
Itaalia sõjad.
Clemens VII välispoliitiline eemärk oli säilitada Firenze sõltumatus välisvõimust, mis viis paavsti vastuoluliste otsusteni. Ta saatis Nikolaus von Schönbergi Prantsusmaa, Inglismaa ja Hispaania kuningate juurde sõlmima rahu. Oma valitsemisaja algul toetas ta Hadrianus VI eeskujul Karl V-t, kuid ei soostunud uuendama 1523 paavsti ja keisri vahel sõlmitud liitu. 1524 saatis paavst saadikuks kuninga juurde Baldassare Castiglione. Pärast Milano vallutamist 1524 François I poolt sõlmis paavst detsembris 1524 liidu Prantsusmaaga, millega jaanuaris 1525 liitus Venezia. Pavia lahingu järel toetas Clemens VII uuesti Karli, kuid mais 1526 liitus Cognac'i liigaga, kuhu kuulusid Prantsusmaa, Milano, Firenze ja Venezia.
6. mail 1527 tungisid Itaaliasse marssinud saksa palgasõdurid Rooma ja rüüstasid seda nädala jooksul (Sacco di Roma). Clemens VII põgenes Sant' Angelo kindlusesse, kust tal õnnestus vabaneda 6. detsembril 1527, kui ta oli nõustunud Kirikuriigi linnade okupatsiooniga, lubas säilitada neutraliteeti ja maksis 400 000 tukati suuruse lunaraha. Venezia väed ja Sigismondo Malatesta okupeerisid mitmed Kirikuriigile kuuluvad alad. Hiljem õnnestus paavstil rändkaupmeheks maskeeritult põgeneda Orvietosse, kust ta siirdus Viterbosse.
1529 sõlmis Clemens VII Karl V-ga kokkuleppe usurahutuste leviku tõkestamiseks ja ristisõja korraldamiseks türklaste vastu. Kokkuleppe järgi jäi Medicitele Firenze, mille valitsejaks sai Alessandro de' Medici ja 24. veebruaril 1530 kroonis Clemens VII Bolognas Karli keisriks. See oli viimane Saksa-Rooma Keisririigi keisri kroonimine paavsti poolt.
1531 alustas paavst läbirääkimisi Prantsusmaaga. Oktoobris 1533 toimus paavsti visiit Prantsusmaale, kus tema sugulane Caterina de' Medici abiellus 28. oktoobril Marseilles's François I poja Henriga.
Suhted Poolaga.
Clemens VII oli vahendaja Poola ja Moskva suurvürstiriigi vahel peetud läbirääkimistel Leedu alade pärast.
Suhted Venemaaga.
Clemens VII saatis saatkonna Moskva suurvürsti Vassili III juurde.
Clemens VII ja Eesti.
Clemens VII kinnitas 16. mail 1533 Ungurpilsi mõisniku Georg von Ungerni palvel muudatuse tema vapil.. 1534. aastal viibisid Roomas Ungern ja Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi sekretär Anton Leckau, kes soovisid, et paavst tagandaks Saare-Lääne piiskopi Reinhold von Buxhoevedeni ja kinnitaks tema asemel ametisse Wilhelmi, aga seda nad ei saavutanud.
Suhted kiriku institutsioonidega.
5. juulil 1532 avaldas Clemens VII konstitutsiooni 'Etsi ad singula', millega ta määras katoliku kiriku asekantslerile San Lorenzo in Damaso titulaarkiriku.
16. aprillil 1526 avaldatud bullas 'Dum consideramus' sätestas ta apostelliku sündiku volitused.
18. veebruaril 1533 avaldatud kirjaga 'Vota per quae vos' tunnustas ta barnabiitide ordu asutamist.
16. jaanuaril 1532 avaldas ta bulla 'In suprema', milles lubas frantsisklaste grupil, reformaatidel, tegeleda misjoniga. Bullaga 'Dum uberes fructus' kinnitas ta frantsiskaani ordu tertsiaaridele Hispaanias privileegid.
Ajendatuna frantsiskaanide ordus toimunud reformiliikumisest, lubas Clemens VII 1525 peetud juubeliaastal Matteo di Bassil kanda rüüd, mille hiljem võtsid kasutusele kaputsiinid. 18. mail 1526 kirjas 'Ex parte vestra' lubas paavst kaputsiinidel elada omaette koguduses. 3. juulil 1528 avaldas ta bulla 'Religionis zellus', millega vabastas kaputsiinid kuulekusvandest frantsisklastele ja võimaldas neil asutada uue ordu.
Ta rajas 24. juunil 1524 avaldatud apostelliku kirjaga 'Exponi nobis' teatiinide ordu.
Liturgilised otsused.
1525. aastat tähistati juubeliaastana.
Clemens VII kinnitas bullas 'Provisionis nostrae' Firenzes ristimise sakramendi erivormi kasutamise.
25. jaanuaril 1526 andis ta Forli dominiiklaste konvendile induldi, et nad võiksid pidada Giacomo Salomone mälestuseks missat.
12. augustil 1530 tunnustas ta karmeliitidele antud sabatiini privileegi.
Teoloogilised vaidlused.
Clement VII keelas bullas 'Consueverunt' ekskommunikatsiooni ähvardusel ketserlikud kirjutised.
Suhted juutidega.
Clemens VII oli seotud David Reubeni ja Solomon Molko kohtuprotsessidega. Ta avaldas 7. aprillil 1524 bulla marranosi juutide kohta ja 17. detsembril 1531 bulla inkvisitsiooni tegevuse reguleerimiseks Portugalis.
Beatifikatsioonid ja suhted pühade inimestega.
Ta soovitas 1525 Angela Mericil jääda Rooma.
Kardinalide pühitsemised.
Clemens VII pühitses oma valitsemisajal 33 kardinali 14 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 9 prantslast ja 7 hispaanlast.
Clemens VII kultuuriloos.
Clemens VII oli Francesco Guicciardini, Benvenuto Cellini ja Michelangelo patroon.
Sebastiano del Piombo tegi temast 1526 ja 1531 portreed. Teda on kujutatud ka kardinalina Raffaeli 1518 valminud maalil Leo X-st.
Ta rajas 1523 Rooma Peetri kiriku ehitamiseks kongregatsiooni.
Ta rajas 1531 Granada ülikooli ja määras Ingolstadti ülikooli tulud.
Ta oli huvitatud astroloogiast, tema astroloog oli Lucas Gauricus.
1533 esitles Albert Widmanstadt talle Mikołaj Koperniku teooriat Päikesesüsteemist.
Surm.
Clemens VII kannatas Prantsusmaalt tagasipöördumisel kõhuhädade käes. Ta suri 56-aastaselt 25. septembril 1534 Roomas ja maeti Vatikani basiilikasse. 6. juunil 1542 maeti tema säilmed ümberRooma Santa Maria sopra Minerva kirikusse.
Hinnang.
Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly ja 'Catholic Encyclopedia' tunnustavad tema haridust ja kogemusi, kuid taunivad tema nõrka iseloomu ja heidutatavust. Mõlemad mainivad, et Clemens VII tegutses eelkõige kui Itaalia valitseja ja Medici.


Sotsialistlik realism.
Sotsialistlik realism on leninistlik-stalinistlik kunstivool. Sotsialistlik realism oli Stalini ajal Nõukogude Liidus ainus ametlikult lubatud kunstivool.
Sotsialistlikku realismi määratleti Nõukogude Liidus ja teistes kommunistlikes riikides kui realismi, mis käsitleb proletariaadi juhtimisel toimuvat võidukat klassivõitlust.
Lühiajalugu.
Sotsialistlikule realismile kõige lähedasem kunstivool on neoklassitsism, eriti arhitektuuris. 19. sajandi vene kirjanduses oli samuti teatud stiiliks kujutada elu ja inimesi võimalikult lihtsalt. Sotsialistliku realismi esimeseks näiteks ja eeskujuks toodi kirjanduses kõige sagedamini Maksim Gorki romaani "Ema". Sotsialistliku realismi kujunemist mõjutasid ka peredvižnikud, Ilja Repini ja teiste kunstnike tööd.
Pärast oktoobrirevolutsiooni ja bolševike võimu kindlustumist jäi kunstilooming ligi aastakümneks Nõukogude Liidus ametlikult suunamata. Kunstnikud, kirjanikud, heliloojad jt loomeinimesed said tegutseda suhteliselt vabalt. Kunstivooludest pälvis suuremat tähelepanu futurism, tegutsesid mitmesugused loomeinimeste rühmitused, koolkonnad; esitati manifeste jne. Üheks väljapaistvamaks luuletajaks sellest perioodist oli Vladimir Majakovski.
1929. aastal saadeti Nõukogude Liidus laiali ja keelustati kõik kunstirühmitused ning kehtestati ainukeseks loominguliseks meetodiks sotsialistliku realismi meetod. Rühmituste, koolkondade ja muude ühingute asemele asutati igas tolleaegses liiduvabariigis Kunstnike Liit, Kirjanike Liit, Heliloojate Liit jt loomingulised liidud. Vastavate liitude liikmetele anti edaspidi mitmesuguseid privileege; näiteks võisid nad elada ka vabakutselistena, ilma töökohustuseta. Peamiseks tingimuseks oli sotsialistliku realismi viljelemine.
Kunstiloomingule rakendati range järelvalve ja tsensuur.
Paljud loomeinimesed olid selleks ajaks juba Nõukogude Liidust lahkunud, küüditatud, sunnitöölaagritesse saadetud või hukatud. Paljud said jätkata meelepärase loomingulise tegevusega üksnes salaja. Mitmed loobusid üldse ja läksid teistele elualadele.
Sotsialistlikku realismi tõlgendati vastavalt partei otsustele. Polnud kindlaid ega üheseltmõistetavaid reegleid ega eeskirju; igal hetkel võis iga loomeinimene sattuda "kriitika" alla ja saada pagendatud. Aeg-ajalt korraldati suurejoonelisi kampaaniaid ühe või teise kunstiteose kritiseerimiseks, millele alati järgnesid laiaulatuslikud repressioonid.
Looming muutus ülimalt lihtsaks, plakatlikuks; Nõukogude Liitu, sotsialismi ja Stalinit ülistavaks propagandaks.
1960. aastatel hakkas Nõukogude Liidu mitmetes piirkondades toimuma järk-järguline ideoloogilise surve leevendumine. Sotsialistliku realismi mõistet hakati tõlgendama vabamalt; võimalikuks sai ka teiste kaasaegsete kunstivoolude tutvustamine ning järk-järgult ka viljelemine.
Samal ajal toimus ka kommunismi tõlgendamisel lahknemisi. Mitmetes Euroopa kommunistlikes parteides hakati eemalduma rangelt Moskva-meelsest ideoloogiast. Aastal 1963 avaldas Roger Garaudy, üks tolleaegse Prantsuse Kommunistliku Partei juhtfiguure, raamatu "Piirideta realism", milles ta marksismi klassikutele tuginedes tõestas, et ka modernism võib olla realism.
Need ja paljud teised tegurid viisid sotsialistliku realismi kui kunstivoolu lagunemisele juba enne Nõukogude Liidu lagunemist.
Praegu viljeletakse sotsialistlikku realismi vaid Põhja-Koreas ning teatud žanride puhul ka Hiina Rahvavabariigis.
Postmodernistliku ilminguna viljeletakse sotsialistliku realismi elementidega kunsti kui "camp"i ka mujal maailmas. (Eestis näiteks Wimberg jt.)
Sotsialistlik realism Eestis.
Koos Nõukogude Liidu okupatsiooni ja anneksiooniga kehtestati ka Eesti NSVs samasugused tingimused sotsialistliku realismi viljelemiseks. Kõige tugevamalt ilmnesid selle tulemused 1950. aastatel. Stalini võimu viimastel aastatel mõisteti enamik Eesti prominentseid kultuuritegelasi hukka kui "kodanlikud natsionalistid" ning püüti partei diktaadile alluvate inimeste abil kujundada Eestis uus kultuurimaastik, kus domineeriks "hea ja ideaalilähedase" nõukogude elu ülistamine ning selle võrdlus "allakäinud ja mandunud" kodanliku korraga.


Ürgimetajad.
Ürgimetajad ("Prototheria") on imetajate alamklass, kuhu paigutatakse selts ainupilulised.
Neid peetakse kõige algelisemate imetajate rühmaks. Nende kehaehituses ja sigimises on ühisjooni roomajatega.
Tänapäevased emased ürgimetajad munevad ja hauduvad mune (nokkloomlased) või kaitsevad mune kukrus (sipelgasiillased).
Nende suguelundkond meenutab roomajate oma: kaks juha suubuvad kloaaki.
Pärast koorumist imevad pojad piima piimaväljakult, kuhu piim voolab piimapooridest. Nisad puuduvad.
Süstemaatika.
Ürgimetajad ei ole monofüleetiline takson. Sinna on arvatud kõik imetajad, kes ei kuulu rühma "Theriiformes" ("Theria", eluspoegijad imetajad). Seetõttu on hakatud selle taksoni kasutamisest loobuma.
Traditsioonilised rööptaksonid.
See traditsiooniline nimetus võimaldab ürgimetajaid võrrelda alamimetajate ("Metatheria") ja pärisimetajatega ("Eutheria"), mida vaadeldakse kas imetajate alamklassidena või alamklassi eluspoegijad imetajad ("Theria") infraklassidena.
Nimetused "Prototheria", "Metatheria" ja "Eutheria" pärinevad Thomas Huxleylt ning nad tähendavad umbes 'esimesed loomad', 'järgmised loomad' ja 'päris loomad'.
Seltsid.
Retsentseid seltse on üks: ainupilulised ("Monotremata"). Ta kuulub infraklassi "Ornitodelphia".
Pole kindel, kas väljasurnud seltsid on suguluses. Mõnikord arvatakse nad eraldi rühma "Allotheria" ehk "Nontheria", sageli ürgimetajatest erineva alamklassina.
Ühisjooned.
Kõigil neil seltsidel on rida ühisjooni. Neil on sarnane kolju (eriti alalõualuu), abaluud ja jäsemed. Kõik need tunnused lähendavad neid roomajatele.
Tänapäevased ürgimetajad munevad ja imetavad. Arvatakse, et see kehtib ka fossiilsete vormide kohta, kuid seda ei saa kindlalt tõestada.


Nokkloom.
Nokkloom ehk ornitorünhus ("Ornithorhynchus anatinus") on ainus liik imetajate klassi ürgimetajate alamklassi ainupiluliste seltsi nokkloomlaste sugukonna nokklooma perekonnast.
Nokkloom on väike poolveelise eluviisiga imetaja. Ta on üks kummalisemaid imetajaid, sest ta muneb. Tal on nokk ja ta on mürgine. Ta näeb välja nagu kopra (saba meenutab kopra saba), roomaja ja pardi (nokk meenutab pardi nokka) ristand. Jalad meenutavad saarma jalgu.
Nomenklatuur.
Teaduslik nimetus pärineb George Shaw'lt 1799. aastast. Liiginime omistatakse sageli Shaw'le ja Nodderile, kuid Nodder oli üksnes kirjastaja.
Nimetus "Ornithorhynchus anatinus" tähendab 'pardi-linnunokk'.
Algselt taheti perekonnanimeks panna "Platypus" (kreeka sõnadest "platys" 'lame' ja "pus" 'jalg'), kuid siis selgus, et see nimi on juba ühel putukaperekonnal ("Platypus"). Inglise keeles kannab nokkloom siiani nime "platypus".
Koht imetajate ja ainupiluliste seas.
Ta on üks ainupiluliste seltsi neljast tänapäevasest liigist. Selle seltsi esindajad on ainsad imetajad, kes munevad. Siiski on neil kolm tüüpilist imetajate tunnust: kuulmeluud vasar, alasi ja jalus, karvkate ning poegade imetamine.
Fossiilsed sugulased.
Nokklooma nimetatakse mõnikord elavaks fossiiliks, kuid see ei ole päris õige, sest tal on seljataga pikk arengulugu ning tal on väga spetsiifilised kohastumused. Kuigi kõige varasemad imetajad tõenäoliselt munesid, ei ole ürgimetajad alamimetajate ega pärisimetajate eellased, vaid spetsialiseerunud kõrvalharu.
Nokkloom on nokkloomaliste sugukonna ja nokklooma perekonna ainus tänapäevane esindaja. On aga leitud temaga lähedases suguluses olevaid fossiile, millest mõned on liigitatud nokklooma perekonda.
Nokklooma sugulaste fossiilne ajalugu on puudulikult teada.
Vanimad teadaolevad fossiilid pärinevad Kriidiajastust ning need on leitud Lightning Ridge'i ahelikust Uus-Lõuna-Walesis. Tegemist on lõualuudega perekondadest "Steropodon" ja "Kollikodon", mis ilmselt olid tänapäeva nokklooma lähisugulased. Lõualuud kandsid veel piimahambaid, kuid olid suuruselt võrreldavad tänapäeva nokkloomadega.
Ka Miotseeni kuuluval perekonnal "Obdurodon" olid veel hambad.
Argentinast on leitud Paleotseeni kuuluvaid hambaid, mis sarnanevad "Obdurodoni hammastele ning kuuluvad üsna ilmselt lähisuguluses olevale liigile, kuid on poole suuremad. Seda liiki kutsutakse "Monotrematum sudamericanum" või "Obdurodon sudamericanum". Tegemist on seni ainsa nokklooma sugulase leiuga väljastpoolt Austraaliat.
Vanimad leiud nokklooma perekonnast on 4,5 miljoni aasta vanused. Tänapäevasest nokkloomast pole seni leitud jälgi, mis oleksid vanemad kui 100 000 aastat.
Alamliigid.
Pole selge, kas nokkloomal on alamliigid.
Levila.
Tema endeemne levila on Austraalia mandri ida- ja kaguosa (Queenslandis, Uus-Lõuna-Walesis ja Victoria osariigis) ning Tasmaanias.
Siseehitus.
Munajuhad, seemnejuhad ja kusejuhad suubuvad kloaaki, nagu teistelgi ainupilulistel.
Õlavöötme luud meenutavad roomajate omi: seal on luid, mida teistel imetajatel ei ole.
Alalõua ehituses on sarnasusi roomajatega, kuid see on kokku kasvanud nagu teistel imetajatel.
Kuulmeluud (vasar, alasi ja jalus, mis roomajatel kuuluvad lõualuu juurde, on nokkloomal kolju küljes kinni nagu teistelgi imetajatel.
Erinevalt teistest imetajatest on nokklooma kõrvaava alalõuale väga lähedal.
Sündides on nokkloomal kolmetipulised piimahambad. Need kaovad kiiresti ja asenduvad sarvplaatidega, mida kasutatakse toidu peeneks jahvatamiseks. Jääb ainult üks hammas, mis siiski varsti kaob.
Mälumislihased on noka tõhusaks kasutamiseks modifitseerunud.
Aastal 2004 avastati, et emasel nokkloomal on kümme X-kromosoomi ning isasel viis X-kromosoomi ja viis Y-kromosoomi. Pole teada, millistes kromosoomides on sugu määravad geenid. Enamikul teistel imetajatel on kaks sugukromosoomi. Meioosi ajal moodustuvad X-kromosoomide ja Y-kromosoomide ahelad. X-kromosoomide ahela ühes otsas on suurim X-kromosoom, mis on homoloogne inimese X-kromosoomiga, ning teises otsas kromosoom, mis on homoloogne lindude Z-kromosoomiga. Nokklooma kromosoomisüsteemisüsteem meenutab mitmes suhtes lindude oma. Selle põhjal võib oletada evolutsioonilist seost lindude ja imetajate kromosoomisüsteemi vahel.
Meeleelundid.
Nokal on elektroretseptorid, mille abil ta toitu leiab. Nendega tunneb ta kõige nõrgemaidki elektrivälju, mis tekivad saakloomade lihaste liikumisel. Mehhanoretseptorid reageerivad kõige peenematelegi lainetustele. Et mõlemad meeled on tihedas koostöös, suudab nokkloom elektri- ja kompeimpulsi ajalise erinevuse põhjal täpselt välja rehkendada saaklooma asukoha ja kauguse ning ta täppisliigutusega kinni napsata. Neil on kasutusel tõhus otsimissüsteem, mille üksikasjad pole tänini teada. Nokklooma elektro- ja mehhanoretseptoreid peetakse kõigi imetajate seas kõige tõhusamateks retseptoriteks.
Välimus.
Tihe helepruun karv, mis ei lase vett läbi, katab kogu keha, välja arvatud "nokk" ja jalad. Karv aitab taluda madalat veetemperatuuri.
Painduv "nokk" meenutab linnu (eriti pardi) nokka ning on võrdlemisi pehme ja tundlik. Sellel on 800...850 retseptorit. Nokal on üks luu, mis kuulub ülalõua juurde.
Kehapikkus on 30...40 cm, kuni 60 cm. Sellest 10...15 cm moodustab labidakujuline saba. Isased on emastest umbes kolmandiku võrra suuremad, kuid on neist poole raskemad: isane kaalub umbes 2 kg (kuni 2,5 kg), emane umbes 1 kg.
Igal jalal on viis varvast, mis on ühendatud ujulestaga.
Füsioloogia.
Nokklooma kehatemperatuur on 32 °С, mis on võrreldes teiste imetajatega väga madal. Et ainupiluliste liike on vähe säilinud, siis on raske öelda, kas see on munevatele imetajatele tüüpiline või on tegemist eluviisist tingitud kohastumusega.
Tema erütrotsüüdid suudavad transportida rohkem hemoglobiin kui ühelgi teisel imetajal.
Südame löögisagedus võib langeda peaaegu 0 löögile minutis.
Need kohastumused võimaldavad tal viibida pikka aega järjest külma vee all.
Sabasse kogub nokkloom tagavararasva, mida ta kasutab haudumise ajal ja näiteks põua ajal või muul puhul. Täidlane saba annab tunnistust nokklooma heast terviklikust seisundist.
Mürk.
thumb
Isasel nokkloomal on kummalgi tagajalal pahkluu kõrgusel umbes 15 mm pikkune liikuv kandluu-mürgikannus. Selle kaudu eritub mürki, mida toodavad tagakehas asuvad näärmed.
Kannus asetseb tavaliselt jäseme vastas, kuid vajaduse korral võib liikuda asendisse, mis on jäsemega täisnurga all. Kannuse aluse juures on paunake, millest kulgeb juha läbi kannuse. Lai, veniv juha, mis läbib pindmiselt kakspealihase, ühendab paunakest sääres paikneva mürginäärmega.
Et seda nähtavasti toodetakse ainult paaritumise ajal, siis arvatakse, et seda kasutatakse eeskätt võitluses paaritumisvalmi emase pärast. Mürk ei ole inimesele surmav, kuid põhjustab valulikku (algul väga valulikku) paistetust, mis võib kesta kuid. Ajast, mil nokkloomale veel karusnaha pärast jahti peeti, on teateid, et koerad, kes pidid pihta saanud loomad ära tooma, surid mürgi kätte. Pole veel teada, kuidas mürk mõjub teistele nokkloomadele. Et aga mürgi otstarve ei ole kaitse kiskjate vastu, vaid võitlus rivaalidega, ei ole ta arvatavasti surmav.
Emased sünnivad kannustega, kuid kaotavad need esimesel eluaastal.
Pikka aega arvati, et nokkloom on ainuke mürgine imetaja, ent tegelikult toodavad mürki ka karihiirte süljenäärmed.
Veel 1990. aastatel suhtusid meedikud teadetesse nokklooma mürgisusest sageli umbusuga.
Elupaik.
Nokkloomad elavad mageveekogudes, sealhulgas mägedes külma veega jõgede ja ojade ääres. Nad eelistavad puhtaid seisu- või vooluveekogusid.
Käitumine.
Nokkloom on öise ja üksildase eluviisiga. Pelglikkuse tõttu teda on raskem uurida kui sipelgasiile.
Ujumine.
Nokkloom veedab suurema osa elust vees.
Nokkloom on hea ujuja. Vees liigub ta osavalt nagu kobras või vart. Ujumisel kasutab ta esijalgu sõudmiseks, tagajalgade ja sabaga aga tüürib.
Vee all olles suleb ta silmad ning karvade abil ka kõrvaavad ja sõõrmed.
Hea hapnikuvarustuse tõttu suudab ta toitu otsides vee alla jääda rohkem kui viieks minutiks (teistel andmetel umbes kaheks minutiks).
Toitumine.
Ta toitub väikestest selgrootutest (peamiselt krabidest, putukate vastsetest ja ussidest), keda ta leiab veest.
Ta hingab sügavalt sisse ja sukeldub. Toitu leiab ta kas vees ujudes või nokaga veekogu põhjamudas tuhnides või kive ümber pöörates.
Et silmad on vee all olles kinni, kasutab ta saagi leidmiseks noka elektro- ja mehhanoretseptoreid.
Enne pinnale tõusmist kogub nokkloom toidu põsetaskutesse ning sööb seda, kui ta on veest väljas.
Urg.
Urg on enamasti järsu jõekalda sees. Uru sissekäik asub napilt veepinnast kõrgemal ning on taimedega varjatud. Urgu kaevab ta tugevate esikäppadega, kusjuures ujulestad voltuvad ülespoole kokku. Ehitamisel kasutab ta ka saba.
Nokkloomal on enamasti mitu urgu, mida ta vaheldumisi kasutab.
Hibernatsiooniseisund.
Külma ilmaga langevad nokkloomad mõnikord päevadeks hibernatsiooniseisundisse.
Paaritumine.
Paaritumine leiab aset Austraalia hilistalvel või kevadel (juulist oktoobrini).
Paaritumise ajal loobub nokkloom oma üksildasest eluviisist.
Emane läheneb isasele ning silitab üha uuesti tema karva. Seejärel haarab isane oma nokaga emase sabast ja nad ujuvad ringis. Paaritumine toimub vees. Isane viib oma suguti emase kloaaki.
Uru ehitamine.
Poegade üleskasvatamiseks kaevab emane suurema, mõnikord kuni 20 meetri pikkuse uru ning vooderdab selle kõige kaugema osa lehtedega, mida ta transpordib oma sabaga.
Munemine, haudumine ja koorumine.
Nagu enamikul lindudel, töötab nokkloomal ainult vasak munasari.
Umbes 12...14 päeva pärast paaritumist muneb emane 2...3 (enamasti kolm) valget muna. Oma suure munakollasega pehme nahkse kummilaadse koorega meenutavad need rohkem roomajate kui lindude mune.
Pojad tulevad ilmale karvadeta ja kinniste silmadega. Koorudes on nad umbes 25 mm pikkused.
Imetamine.
Nokkloom toidab poegi piimaga, kuid piimanäärmetel puuduvad nisad. Piim eritub rinnapiirkonnas asetsevale piimaväljakule. Pojad lakuvad seda ema karvalt.
Poegade kasvatamine.
Pojad kasvavad kiiresti. Nad jäävad ema urgu umbes viieks kuuks, kuid ema toidab neid piimaga ka hiljem.
Suguküpsus.
Nokkloom saab suguküpseks umbes kahe aasta vanuses.
Eluiga.
Vangistuses on nokkloom elanud kuni 17 aasta vanuseks.
Nokkloom arvatakse looduses elavat kuni 10...15 aastaseks. Keskmine eluiga pole teada, kuid see arvatakse olevat 5...8 aastat.
Ökoloogia.
a>i raamatust "The Mammals of Australia" (1849–1861)
Nokklooma looduslike vaenlaste seas on "Maccullochella peelii peelii" (1,8 m pikkune mageveekala), suured röövlinnud, varaan ja püüton "Morelia spilota variegata".
Mõnikord peavad neile jahti ka sissetoodud kiskjad, näiteks rebane.
Suur-kobrasrott, kes on kehaehituselt ja eluviisilt nokklooma sarnane, võtab mõnikord üle nokklooma uru ja sööb tema poegi.
Looduskaitse.
Kuni 20. sajandi alguseni kütiti nokkloomi karusnaha pärast. Umbes 20. sajandi keskpaigani uppusid nad sageli kalurite võrkudes.
Mõningates Austraalia piirkondades, näiteks Lõuna-Austraalias, on nad kadunud, mujal on nad tõenäoliselt inimasustuse, kalapüügi, jõgede reguleerimise (tammid, niisutus) ja saaste tõttu haruldaseks muutunud.
Nokkloomad on saaste suhtes tundlikud. Nad eelistavad puhast vett ja väldivad üldiselt inimeste lähedust. Siiski leidub neid mõnikord asulates, sellal kui neid pole veekogudes, mis peaksid neile sobima.
Praegu on nokkloomad täieliku kaitse all. Et neil on ranged nõudmised elupaigale, paigutatakse nad Austraalias kategooriasse "tavaline, kuid ohustatud". Tänu tõhusale riiklikule looduskaitseprogrammile on liik hästi toibunud üleküttimisest ning koos kaladega kogemata püüdmisest tingitud arvukuse vähenemistest.
Nokkloomade kasvatamine vangistuses on olnud väheedukas.
Loomaaed.
Eraisikud ei tohi nokklooma pidada, loomaaiad vajavad selleks eriluba.
Nende pidamist peetakse raskeks, sest nad vajavad keerukaid eritingimusi (mudane ja kivine veekogupõhi, nõlvad urgude ehitamiseks jm). 19. sajandil hukkusid peaaegu kõik vangistuses peetud loomad. Alles uuemal ajal on omandatud vajalikud teadmised nende edukaks pidamiseks. Nendest raskustest annab tunnistust ka tõsiasi, et (välja arvatud üksikjuhtum 1944) on alles 1990. aastatel hakanud nokkloomad vangistuses paljunema.
Elusloomade Austraaliast väljaviimine on täielikult keelatud.
Uurimislugu.
Esimesed eurooplastest kolonistid nägid nokklooma 18. sajandi lõpus. Kui nad saatsid 1798 ühe nokkloomanaha Londonisse ja Joseph Banks andis selle teadlaste uurida, peeti seda naljaks, osava Aasia preparaatori tööks. Arvati, et on kokku pandud koprataolise imetaja kehaosad ja pardi nokk.
Nokklooma esimene teaduslik kirjeldus pärineb George Shaw'lt, kes tegi selle 1799 Londonis ühe topise ning paari joonistuse põhjal. Joonistused saatis talle arvatavasti kuningliku mereväe kapten John Hunter, kes elas karistuskoloonia kubernerina Uus-Lõuna-Walesis. Siiski oli Shaw' esmakirjeldus hämmastavalt õige.
Hiljem hakkasid bioloogid veidra looma vastu laiemalt huvi tundma. Nokkloomade uurimist raskendas asjaolu, et neid oli äärmiselt raske vangistuses pidada. Alles 20. sajand alguses tulid päevavalgele nende paljunemise üksikasjad.
Teadlased ei olnud üksmeelel selles, kas emane nokkloom muneb. Hiljem leidis see Austraalias kinnitust.
Ainukordsete joonte tõttu oli uurijatel kaua aega raskusi nokklooma klassifitseerimisega. Raskusi valmistas muuhulgas hammaste puudumine, sest klassifitseerimisel lähtutakse olulisel määral hammastest.
Ainulaadsete tunnuste tõttu pakub nokkloom evolutsioonibioloogiale suurt huvi.
Kultuur.
Austraalia aborigeenide legendi järgi on nokkloomad emase pardi ja isase suur-kobrasroti järglased. Emalt olevat nad saanud noka ja ujulestad, isalt pruuni karva.
Nokkloom on bioloogilise kurioosumi sümbol, mida on kasutatud näiteks Umberto Eco raamatu "Kant ja nokkloom" pealkirjas.
Nokkloom on känguru ja koaala kõrval üks Austraalia fauna iseloomulikumaid esindajaid. Tema kujutis on Austraalia 20-sendise mündi tagaküljel. Üks Sydney olümpiamängude maskottidest oli nokkloom Syd.


Leo Laks.
Leo Laks (sündis 11. märtsil 1931 Valgas) on eesti ajaloolane, kirjanik ja tõlkija.
Teosed.
Laks, Leo
Laks, Leo
Laks, Leo
Laks, Leo


Nokkloomlased.
Nokkloomlased ("Ornithorhynchidae") on imetajate sugukond ürgimetajate alamklassi ainupiluliste seltsist.
Ta on sipelgasiillaste kõrval üks kahest ainupiluliste sugukonnast.
Tänapäevastest loomadest kuulub sellesse ainult nokkloom (nokklooma perekonnast).
Sugukonna autor on John Edward Gray (1825).
Nokkloomlastega seostatakse veel perekondi "Steropodon" ja "Teinolophos", mis pigem siiski sellesse sugukonda ei kuulu, kuigi on nokkloomlastega läheduses suguluses.


Uputus (Poola).
Uputuseks nimetatakse sündmusi Poola (Rzeczpospolita) ajaloos, mis leidsid aset aastatel 1648–1667.
Algus.
Aastal 1648, kui suri Poola kuningas Władysław IV, ei suudetud Poolas kohe uut monarhi valida ning riiki vapustas Ukraina kasakate ülestõus hetman Bogdan Hmelnõtski juhtimisel. Et viimastel aastatel oli Poola Seim ajanud äärmiselt rahumeelset poliitikat, et piirata võimalikult palju kuningavõimu, siis oli Poola sõjavägi allapoole igasugust arvestust ning väike püsiarmee purustati juba samal aastal Hmelnõtski ülekaalukate vägede poolt. Aasta lõpul valiti uueks kuningaks eelmise monarhi vend Jan II Kazimierz, kes oli kogenud väejuht ja haritud mees. Ta suutiski kasakad ajutiselt tagasi lüüa, kuid Seimi tegevus piiras tugevalt ta tegutsemisvabadust, nii et tal ei läinud korda korralikku armeed koguda. Kasakate võimu all oli sisuliselt kogu Ukraina ning Seim, kuningas ja väejuhid vaidlesid üpris tulutult selle üle, mida ette võtta.
Kulminatsioon.
Ka 1654. aastaks polnud suudetud kasakate mässu maha suruda ning see julgustas Moskva tsaaririiki Poola vastu sõtta astuma (algas Kolmeteistkümneaastane sõda). Venelaste ülekaalukad väed sisenesid, kokkuleppel Hmelnõtskiga, Ukrainasse ja Leedu Suurvürstiriiki. Olulisim piirikindlus Poola Smolensk langes peagi vene vägede kätte ning nende väed rüüstasid tugevalt Leedut. Poola oli võimetu midagi otsustavat selle vastu ette võtma, ehkki viimaks oli hakatud moodustama suuremaid väeüksusi.
Vene vägede kiire edu jahmatas aga Rootsit, kes kartis, et Poola täieliku kokkuvarisemise korral haarab too Läänemere idarannikul kiirelt ülemvõimu. Et seda takistada, otsustas kuningas Karl X enne ise kogu läänepoolse Poola vallutada. Rootsi väed liikusid 1655. aastal Ees-Pommerist ja Liivimaalt Rzeczpospolita aladele ning vallutasid kiiresti enamiku Moskva vägede poolt alistamata jäänud aladest. Karl kuulutas end ka (Radziwillide toetusel) Leedu suurvürstiks. Aasta lõpuks olid poolakate kätte tähtsamatest linnadest jäänud vaid Lviv ja Danzig (Gdańsk). Jan Kazimierz lahkus pagendusse Sileesiasse ja Poolat valmistuti juba laiali jagama (kuningatrooni pakuti seejuures Habsburgidele).
Kuid Rootsi vägede julm ja hoolimatu käitumine Poolas tekitas peagi tugevat vastuseisu ning tõi kaasa patriotismi kiire tõusu. Jan Kazimierz kutsuti troonile tagasi ning Poola armeed asusid kiiresti kaotatud alasid tagasi võitma. Esialgu oli Rootsi poolel Brandenburg (selle käes oli ka Poolast vasallisõltuvuses olev Preisimaa, kes aga 1657. aastal Poolat toetama asus, kuna rootslastest ei paistnud enam kasu olevat. Nii õnnestus poolakatel ajapikku maa rootslastest vabastada, seda enam, et Moskva tsaaririigiga kehtis vaherahu ning too oli alates 1656. aastast sõjas Rootsiga.
Lõpp.
Kasakate ühisrinne oli vahepeal Hmelnõtski surma ning tsaaririigi despootlikkuse tõttu lagunenud ja see tegi peale 1660. aastal sõlmitud Oliwa rahu Poolale võimalikuks asuda edukalt sõtta ka Ukraina ja teiste idaalade tagasivõitmise nimel. Moskva väed tõrjuti Poola idapiiri juurde, kuid otsustavat edu ei õnnestunud saavutada. 1667. aastal sõlmisid sõjast kurnatud pooled Andrussovo rahu, millega Vasakkalda-Ukraina ja Kiievi linn ning Smolensk läksid Moskva tsaaririigi kätte. Uputus oli lõppenud ning Poola sellest suhteliselt õnnelikult pääsenud. Kuid sellest ei võetud õppust ning seetõttu muutus Rzeczpospolita peagi mängukanniks tema tugevamate naabrite käes.


Grunge.
"Grunge" muusika ("Seattle Sound") on "hardcore punk'i", "thrash metal"i, ja alternatiivse rocki mõjutustega "indie rock"i stiil. Põhiline "grunge"muusika valitsusaeg jäi 1980-te aastate lõppu ja 1990-te algusesse, kogudes suurimat populaarsust perioodil 1991-1994. "Grunge" tekkis USA loodeosa linnades nagu Seattle, Olympia, Portland. Seattleist on pärit neli maailmas tuntud "grunge"-bändi: Alice in Chains, Mudhoney, Soundgarden, Pearl Jam ja neist tuntuim Nirvana.
Eestis on selle stiili üks pikemaajalisemaid ja tuntumaid esindajaid Pärnu bänd The Belka. Lisaks sellele ennast grunge stiili esindajateks nimetanud ka Ainus Seadus ja D.i.v..


Linda kivi.
Linda kivi on rändrahn Tallinna linna piires olevas Ülemiste järves.
Muistend.
Ülemiste järves on suur kivi. Enne polnud seal järve. Mees kündnud seal kohal, korraga pilv tuleb, karjutud: «Eest ära!» Uputanud mehe ära, mees jäänud järvevahiks. Jaanilaupäeva öösel pidi käima küsimas, kas linn on valmis. Vastatud ikka, et ei ole valmis.» (ERA II 114, 197/8 (2) < Tallinn < Kadrina - R. Põldmäe < K. Lettner (1935).)


Ülemiste vanake.
Ülemiste vanake on mütoloogiline tegelane eesti rahvausundis, kes pidavat elama Tallinna lähedal Ülemiste järves. Ta tahtvat Tallinn ära uputada, kui see valmis saab, seepärast peab talle alati ütlema, et Tallinn pole veel valmis.
Ülemiste järves on suur kivi. Enne polnud seal järve. Mees kündnud seal kohal, korraga pilv tuleb, karjutud: «Eest ära!» Uputanud mehe ära, mees jäänud järvevahiks. Jaanilaupäeva öösel pidi käima küsimas, kas linn on valmis. Vastatud ikka, et ei ole valmis.» (ERA II 114, 197/8 (2) < Tallinn < Kadrina - R. Põldmäe < K. Lettner (1935).)


Süsinikuringe.
Süsinikuringe on süsiniku liikumine ökosüsteemis erinevate ökosüsteemi komponentide vahel (atmosfäär, produtsendid, konsumendid, lagundajad, varis, huumus). Süsiniku koguhulk tasakaalulises ökosüsteemis (ehk suletud süsinikuringe korral) seejuures ei muutu.
Süsinikuringe tähtsad protsessid on fotosüntees (mil anorgaaniline süsinik saab orgaaniliste ühendite koostisosaks) ja hingamine (mil orgaaniline süsinik vabaneb õhku või vette süsihappegaasina). Tasakaalulises ökosüsteemis on kogufotosüntees võrdne koguhingamisega.
Süsinikuringe toimub nii aeroobses kui ka anaeroobses keskkonnas.
Ökosüsteemi süsinikuringe on avatud ehk mittetasakaaluline, kui süsinikku lisandub aineringesse ringevälistest allikatest (näiteks fossiilsete kütuste põletamisel), või kui süsinikühendeid väljub aineringest organismidele kättesaamatusse vormi (nt. orgaaniliste setete või turba moodustumisel).
Inimese mõju süsinikuringele.
Inimtegevus mõjustab süsinikuringet peamiselt kolme protsessi kaudu.


Nokkloom (perekond).
Nokkloom ("Ornithorhynchus") on perekond
ürgimetajate alamklassi ainupiluliste seltsi nokkloomlaste sugukonnast.
Perekonna esmakirjeldaja on Johann Friedrich Blumenbach (1800).
Tänapäevastest liikidest kuulub sellesse ainsana nokkloom ("Ornithorhynchus anatinus").


Obdurodon.
"Obdurodon" on fossiilne perekond ürgimetajate alamklassi ainupiluliste seltsi nokkloomlaste sugukonnast.
Erinevalt tänapäeva nokkloomast olid ka täiskasvanud "Obdurodonil hambad.


Obdurodon dicksoni.
"Obdurodon dicksoni" on fossiilne liik ürgimetajate alamklassi ainupiluliste seltsi nokkloomlaste sugukonna perekonnast "Obdurodon".
Ta on teada ühe kolju ning üksikute luude järgi, mis leiti Riversleigh'st (Austraalia, Uus-Lõuna-Wales). See pärineb Kesk- või Alam-Miotseenist.
Kolju avastasid 1984 Michael Archer, F. A. Jenkins, S. J. Hand, P. Murray ja H. Godthelp.
Luid hoitakse Brisbane'is Queenslandi Muuseumis.
Luud on väga sarnased nokklooma omadele, kuid on olulisi erinevusi.
Nagu nokkloomalgi, on "Obdurodon dicksonil lõikehammaste ja silmahammaste asemel lõikeharjad.
Alalõualuul on kummalgi pool kaks eespurihammast ja kolm purihammast. Esimesel molaaril on kuus juurt, teisel molaaril viis ja kolmandal molaaril üks.
Ülalõualuul on kummalgi poolel kaks eespurihammast ja kaks purihammast. Esimesel molaaril on kuus juurt ja teisel molaaril neli.
Eespurihammastel on üks juur ja nende kuju on purihammaste omasst väga erinev. Neid lahutab lõikeharjadest hammasteta vöönd.
Purihammaste juurte pikkus moodustab vaevalt kolmandiku krooni kõrgusest. Asjaolu, et on leitud koljust eraldunud purihambaid, näitab, et need ei olnud väga hästi kinnitatud.


Permikomi ringkond.
Permikomi ringkond on omaette, eristaatusega haldusüksus Permi krais.
Hõlmab endise Permikomi autonoomse ringkonna ala.
Moodustati 1. detsembril 2005, kui Permi oblast ja Permikomi autonoomne ringkond liideti Permi kraiks.
Ringkonna elanikest on 59% permikomid, 38% venelased, 0,8% tatarlased, 0,5% ukrainlased ja 0,5% valgevenelased.


Demokraatliku Valiku Ühendus.
Demokraatliku Valiku Ühendus (vene "Сообщество демократического выбора") on valitsusi ja valitsusväliseid organisatsioone ühendav koostööfoorum, mille eesmärgiks on dialoog demokraatia arenguks ning kindlustamiseks Lääne-, Musta ja Kaspia mere piirkonnas.
Deklaratsioon organisatsiooni loomisest võeti vastu 2. detsembril 2005 Kiievis. Organisatsiooni loomise idee pärineb Mihhail Saakašvililt ja Viktor Juštšenkolt.


Lassen Peak.
Lassen Peak on tegevvulkaan Põhja-Ameerikas Kaskaadides.


Lindisfarne.
Lindisfarne ehk Holy Island on tõusu ajal saar Põhjameres, mõõna ajal ühendatud Suurbritannia saarega. Kuulub Suurbritanniale.


Are valla lipp.
Are valla lipp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Are valla lipp.
Lipp on kinnitatud 14.oktoobril 1998.
Lipu kirjeldus.
Kollasel ruudukujulisel rohelise äärisega väljal on must otsavaatav metskitsepea. Ääriseks kaheksa kollast risikulehte. Lipp on ruudukujuline vapilipp. Kandelipu suurus on
Põhjendus.
Kollane ja must viitavad Pärnumaale, roheline tähistab metsa. Metskitsepea sümboliseerib jahindust ja ristikulehed põllundust, õnne ning heaolu.


Are valla vapp.
Are valla vapp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Are valla vapp.
Vapp on kinnitatud 14. oktoobril 1998.
Vapi kirjeldus.
Are valla vapiks on kuldne rohelise äärisega kilp, mille kuldsel väljal on must otsavaatav metskitsepea. Rohelisel äärisel kaheksa kuldset ristikulehte.
Põhjendus.
Kuld ja must viitavad Pärnumaale ning roheline tähistab metsa. Metskitsepea märgib jahindust, ristikulehed sümboliseerivad põllumajandust, õnne ja heaolu.


Roger Garaudy.
Roger Garaudy [rož'ee garod'ii] (17. juuli 1913 Marseille - 13. juuni 2012 Chennevières) oli Prantsuse filosoof, kirjanik ja poliitik, endine kommunist ja eurokommunismi eelkäija, endine katoliiklane, 1982. aastast moslem, kellena ta võttis nimeks Ragaa. Ta oli tuntud holokaustirevisionistina ja antisionistina.
Garaudy sündis töölisperekonnas. Temast sai organisatsiooni "Action Catholique" noorteühingu esimees. Ta õppis Sorbonne'is filosoofiat ning sai hiljem selles doktorikraadi. Aastal 1933 astus ta Prantsuse Kommunistlikku Parteisse.
Teise maailmasõja ajal oli ta 1940–1942 Alžeerias Vichy valitsuse sõjavang.
Aastal 1953 sai ta Moskva Riiklikust Ülikoolist doktorikraadi töö eest, mille pealkiri oli "Théorie matérialiste de la conscience" ("Materialistlik teadvuseteooria"). Garaudy oli kunstiajaloo ja filosoofia professor ning Prantsuse Kommunistliku Partei Keskkomitee liige 1945–1970 ja Täitevkomitee liige 1956–1970. Kümme aastat oli ta Marksistlike Õpingute ja Uuringute Keskuse juhatuses. Teda peeti Louis Althusseri kõrval tähtsaimaks prantsuse marksistide ideoloogiks.
1963. aastal avaldas ta essee "Piirideta realism", mis avaldati ka Nõukogude Liidus ning oli hästi tuntud ka Eesti haritlaste seas. Selles tõlgendas ta sotsialistlikku realismi väga vabalt.
Aastal 1965 hakkas ta ortodoksset parteiliini kritiseerima ning astus hiljem välja dialoogi eest kristlusega. Ta pidas avalikku dialoogi "kristliku humanismi" esindajatega. Varssavi Lepingu Organisatsiooni vägede invasiooni järel Tšehhoslovakkiasse 1968 eemaldus ta kommunistlikust parteist ning ta heideti 1970 sealt välja. Seetõttu hakati teda Nõukogude Liidus nimetama "renegaat Garaudy".
1960. aastatel pöördus ta kristluse poole ning püüdis 1970. aastatel lepitada marksismi katoliiklusega. Ta astus välja maailmareligioonide dialoogi eest sotsialistliku tulevikuperspektiivi vaatekohast.
Aastal 1982 võttis ta palestiinlannaga abielludes vastu islami. Ta väitis, et islam on kõige oikumeenilisem usund, mis ei tekita lõhet usu ja poliitika, mõistuse ja usu, õigusemõistmise, äri, perekonna ja usu vahel. Ta hakkas üha enam kritiseerima Iisraeli riiki. Araabia ringkondade rahalisel toetusel vastustab ta ka USA poliitikat, heites ameeriklastele ette Iisraeli toetamist. Tal on toetajaid eriti natsionalistlikes ringkondades.
Aastal 1996 ilmus tal raamat "Les Mythes fondateurs de la politique israélienne". Selle raamatu sisu põhjal mõistis Prantsuse kohus ta 17. veebruaril 1998 süüdi "inimsusevastaste kuritegude eitamises", "rassilaimus" ja rassilise vihavaenu õhutamises. Ta pidi maksma 130 000 franki trahvi. 16. detsembril mõistis apellatsioonikohus ta tingimisi kuueks kuuks vangi ja ta pidi maksma 150 000 frangi suuruse trahvi. Aastal 2003 kinnitas kohtuotsuse Euroopa Inimõiguste Kohus.
Ta nimetab müüdiks "kuue miljoni juudi hävitamist" ning eitab termini "genotsiid" rakendamist: "eelistan rääkida mitte genotsiidist, vaid metsikust veretööst". Toetades Robert Faurissoni vaateid, kuulutas ta, et juute ei tapetud gaasikambrites.
Raamat tõlgiti ruttu araabia ja pärsia keelde ning see oli väga menukas. Sudaani advokaat Faruk M. Abu Eissa moodustas viieliikmelise tiimi, et anda Garaudyle protsessi ajal õigusabi. Araabia juriste tuli Garaudyle appi ka näiteks Egiptusest ja Liibanonist. Jõukad araablased annetasid talle õigusabi eest tasumiseks sadu tuhandeid USA dollareid. Paljud araabia usujuhid kutsusid usklikke üles Garaudy kaitseks meelt avaldama. Prantsuse kohut süüdistati julguse puudumises "sionistlike valede" vastu välja astuda. Selle süüdistusega ühines ka Iraani valitsus. Araabia ajalehed kujutasid teda "islami filosoofina" ja sionistliku vandenõu "ohvrina". Iraani valitsus maksis osa trahvist.
Garaudy oli abbé Pierre'i (Henri Grouèsi) sõber. Abbé Pierre toetas Garaudy raamatut ja võrdles Holokausti Vana Testamendi Iisraeli rahva "metsikustega".
Teosed.
Eesti keeles on ilmunud Roger Garaudy pikem essee "Kafka" (teosest "D'un Réalisme sans Rivages" tõlkinud Henno Rajandi) – järelsõnana väljaandele: Franz Kafka, "Protsess". Saksa keelest tõlkinud August Sang, LR 1966, nr 40–43, lk 179–232


Maria Theresia.
Maria Theresia, Ungari ja Böömi kuninganna, Austria ertshertsoginna
Maria Theresia [mari:a tere:zia] (13. mai 1717 – 29. november 1780) oli Austria ertshertsoginna ja Ungari kuninganna 1740–1780, ühtlasi ka viimane Habsburgide soost pärinev monarh (tema järglasteks olid Habsburgid-Lotringid). Ta oli Karl VI tütar, Franz I Stephani naine ja Joseph II, Leopold II ja Marie-Antoinette'i ema.
Ta sai Austria troonile seetõttu, et tema isal polnud poegi, kes elanuks tollest kauem, seetõttu oli Karl VI koostanud pragmaatilise sanktsiooni, mis andis õiguse ka naissoost järglasel Austria valdused pärida. Esialgu kiitsid enamik riike selle heaks, kuid kui Karl suri, olid pea kõik Saksa riigid ning muidugi ka Austria põlisvaenlane Prantsusmaa Habsburgide impeeriumist tükikest himustamas, mistõttu puhkes Austria pärilussõda (1740–1748). Maria Theresial õnnestus siiski saada Ungari aadlike toetus ning seetõttu oli ta võimeline oma riigi eest ka sõdima. Ta oli juba enne isa surma abiellunud Lotringi hertsogi François Stephane'iga, keda taheti ka järgmiseks Saksa-Rooma keisriks valida. Ent enamik Saksa riike polnud sellega käimasoleva sõja tõttu nõus ja nii sai 1742. aastal keisriks hoopis Baieri valitseja Karl VII nime all, kes oli vallutanud vahepeal ka Böömimaa ning Praha ja end Böömi kuningaks lasknud kroonida. Preisimaa oli samal ajal oma uue kuninga Friedrich II juhtimisel vallutanud Sileesia ning peale pikka vastuseisu pidi ka Maria Theresia tunnistama, et see provints tuleb Friedrichile loovutada, et oleks võimalik teisi vastaseid võita. Nii õnnestus Preisimaa sõjast välja saada ning ülejäänud vastastega tuli Austria tänu nende vahel tekkinud eriameelsustega juba üpris lihtsalt toime. Peale Sileesia Austria midagi ei kaotanud ning François'st sai 1745. aastal uus keiser Franz I Stephani nime all.
Valitsejannana oli Maria Theresial kaks peaeesmärki: muuta riigivalitsemine võimalikult efektiivseks ja maksta Preisimaale kätte kibeda kaotuse eest. Ehkki teda sageli valgustatud monarhiks ei peeta, olid Maria Theresia reformid tegelikult aluseks Joseph II märksa jõulisematele ümberkorraldustele ning kätkesid endas suhteliselt suurt osa valgustuslikust vaimsusest. Tema ajal muudeti ametikeeleks ladina keele asemel saksa keel ning tsentraliseeriti tunduvalt valitsemisaparaati, muuhulgas rajati ka Schönbrunni loss, mis sai uue õukonna asupaigaks.
Preisimaalt revanši võtmine aga ebaõnnestus. Ehkki Austria oli sellele lähedal Seitsmeaastases sõjas, kus pea kogu Mandri-Euroopa oli Preisimaa vastu koondunud, ei õnnestunud Sileesia tagasivõitmine siiski tänu Venemaa ootamatule rahusõlmimisele Preisimaaga. Sileesia jäigi Preisimaale ning Maria Theresia alatiseks Friedrichit vihkama. Samuti tundis ta suurt vastumeelsust teise suure valgustatud absolutisti Katariina II vastu, keda pidas liialt kerglaste elukommetega naiseks.


Moshe Hirsch.
Moshe Hirsch (משה הירשon; 1930 – 2. mai 2010) oli Iisraeli vaimulik ja poliitik, antisionismi pooldav rabi.
Ta oli Palestiina Yāsir ‘Arafāti valitsuses juudi asjade minister. Ta oli Neturei Karta liige.
Ta põdes Alzheimeri tõbe.


Neturei Karta.
Neturei Karta (aramea keeles 'Linna valvurid' on ẖaredi (ultraortodokssete) judaistide rühmitus, mis mõistab hukka kõik sionismi vormid ning vastustab aktiivselt Iisraeli riiki.
Teised ortodoksse judaismi kogukonnad, sealhulgas sionismivastased, on Neturei Karta Iisraeli-vastase tegevuse avalikult hukka mõistnud. Isegi hasedi judaistid peavad Neturei Kartat metsikuks äärmuseks.
Rühmituse liikmete arv jääb alla 5000 ning nad on koondunud Jeruusalemma. Nendega seotud isikuid, kes ei ole rühmituse liikmed, leidub mujal Iisraelis, Londonis, New Yorgis ning mujal New Yorgi osariigis.
Ideoloogia.
Neturei Karta pooldajad rõhutavad neid rabiinliku kirjanduse osi, mille kohaselt juudid saadeti Iisraelist pagendusse kõigepealt oma pattude pärast. Peale selle pooldavad nad vähemuse seisukohta, et Iisraeli mis tahes laadi vägivaldne tagasivõtmine on Jumala tahte vastane (Babüloonia Talmud, Ketuboth 111).
Liikumise juhid on seisukohal, et Holokaust oli Jumala karistus juutide patu (sionismi) eest. Sionism on nende meelest jultunud jumalateotus. Neturai õpetuse järgi peavad juudid ootama, kuni Jumal lõpetab juutide pagenduse, ning inimlikud katsed seda teha on patused. Nende veebisaidid väidavad, et sionistid on meelega mõistnud tuhanded juudid surema hävituslaagrites, selle asemel et lubada neil emigreerida mujale kui Palestiinasse. Nii said sionistid nõuda sionistlikku riiki.
Nad on seisukohal, et meedia pisendab meelega nende vaatekoha tähtsust, näidates neid pisikese vähemusena, kuigi nende arvamust jagab või on lähedastel seisukohtadel suur osa juute.
Nad usuvad, et tõelise Iisraeli saab taastada alles siis, kui tuleb Messias.
Varasem ajalugu.
Suurem jagu Neturei Karta liikmetest põlvneb Ungari juutidest, kes asusid 19. sajandi alguses elama Jeruusalemma vanalinna. 19. sajandi lõpul võtsid nad osa uute asumite rajamisest väljapoole linnamüüre, et vähendada vanalinna ülerahvastust. Enamik neist on praegu koondunud Batei Ungarini asumisse ja suuremasse Meah Shearimi asumisse.
Nad vastustasid häälekalt sionismi ideoloogiat, mille järgi püüti Osmanite riigi kontrolli all olevas Palestiinas panna maksvusele juutide suveräänsust. Nad panid pahaks uusasukaid, kes olid valdavalt sekulaarsed, ning väitsid, et juute saab lunastada üksnes Messias.
Seda argumenti tõendasid nad muuhulgas Talmudi väitega, et kui Rooma riik juudid pagendas, tegid juudid ja maailma rahvad jumaliku lepingu. Lepingu üks tingimus oli, et juudid ei tõsta mässu mittejuudi maailma vastu, mis andis neile varjupaika. Teine tingimus oli, et nad ei rända massiliselt Iisraelimaale. Kolmas tingimus oli selle legendi järgi, et vastutasuks ei kuisa paganarahvad juute väga karmilt taga. Neturei Karta liikmed väitsid, et seda lepingut rikkudes mässavad juudid avalikult Jumala vastu. Mõned väitsid, et kolmandat tingimust rikkudes on paganad jätnud täitmata oma lepingulise kohustuse.
Seda seisukohta jagas valdav osa ortodoksseid juute enne Teist maailmasõda ja isegi pärast sõda.
Enne Palestiina jagamist.
Palestiina sionistlike ja mittesionistlike juudikogukondade pinged olid haripunktis 1920. aastatel, pärast seda kui mõrvati Hollandi luuletaja Jacob Israël de Haan, andine sionist, Agudat Israeli pooldaja, kes vastustas juudi riigi loomist. Novembris 1970 (ja kordussaatena 21. novembril 1971) oli Iisraeli raadios "Zarkor" eetris saade, kus väljaande "Kitsur Toldoth ha-Haganah" toimetaja Yehuda Slutski, Avraham Tehomi ja David Tidhar arutasid oma rolli mõrvas ja või sellest teadlik olemist.
Slutski kirjutas: "(...) vana "yishuv" keeldus alistumast ja allumist ilmalikule ülemvõimule (...) kui nad lõid lahku ja moodustasid sõltumatu kohgukonna (...) siis keegi neid ei seganud. Kui poleks olnud De Haani, oleksid nad organiseerinud oma väikese kogukonna, millel poleks olnud mingit omavalitsuslikku ega poliitilist tähtsust. De Haan kasutas oma sidemeid, et viia võitlus üle rahvusvahelisse poliitikasse. Ta püüdis rajada poliitilist organisatsiooni, mis võistleks sionistliku liikumisega, mis oli siis alles lapsekingades ega olnud veel täielikult maksvusele pääsenud – selles seisnes de Haani ohtlikkus (...) Yosef Hecht, Haganah' ülem, sai juhtnöörid äraandja kõrvaldada. Ta andis käsud edasi Zechariah Urielile, Haganah' ülemale Jeruusalemmas... Ma ei taha laskuda üksikasjadesse, see on äärmiselt ebameeldiv, kuid see oli käsk – nad ei saanud lubada tal jääda."
Avraham Tehomi ütles: "See ei olnud ainult Hechti otsus. Asjasse oli segatud keegi väga tähtis isik Palestiinas (...) see oli väga kõrgetasemeline otsus (ma loodan, et see ei lähe eetrisse...). Ta sai loa... pole veel tulnud aeg tõde päevavalgele tuua..." Selle koha peal sekkus intervjueerija, produtsent Chaninah Amotz: "Kes seda käskis? Kas 50 aastat hiljem ei saa seda öelda?" Tehomi ütles: "Ma ei taha öelda."
Samas saates ütles politseinik David Tidhar: "Mul on kahju, et mind ei valitud tema likvideerijaks, minu ülesanne oli kaitsta neid, kes seda tegid... Ma läksin lähedusse ja ootasin laske... Loomulikult läksin ma kohe sündmuspaigale. Et ma teadsin, mis suunas tulistaja pidi põgenema... Ma suunasin politsei neid jälitama vastassuunas..."
Võitluse sekulaarsete sionistide ja usklike mittesionistide vahel võitsid pikapeale sionistlikud jõud.
1947–1967.
Väike ortodokssete sionistide rühmitus moodustas kõige väljapaistvamad juudi religioossete kogukondade esindajad, kui ÜRO 29. novembril 1947 otsustas Palestiina jagada. Teise ortodoksse partei Agudat Israel esindajad palusid ÜRO Peaassambleel hääletada jagamise vastu.
Agudat Israel hindas aga ümber oma seisukoha Iisraeli riigi rajamise asjus ning osales enamikus iisraeli valitsustes (kuigi ta seniajani ei võta vastu ministriportfelle).
See Agudat Israeli poolevahetus põhjustas radikaalse nihke oma ortodokssete liitlaste poolt reedetud Neturei Karta ideoloogias.
Nende vastuseis Iisraelile ja sionismile muutus aina äärmuslikumaks, eriti siis, kui nende juhid olid rabi Amram Blau ja tema abikaasa, judaismi vastu võtnud endine Prantsuse vastupanuliikumise liige, kes oli Blau Holokausti ajal päästnud.


Ermanarich.
Ermanarich (gooti keeles "Airmanreiks"; surnud 376) oli idagootide (greuthungite) esimene teadaolev kuningas poolmüütilisest Amaalide dünastiast. Tema tegeliku elu kohta on teada väga vähe, tema isikut on kajastanud mitmed ajaloolased, sealhulgas ka Jordanis.
Ermanarichi isa oli Achiulf, vend aga Vultwulf.
Jordanise järgi valitses Ermanarich idagootide riiki, mis ulatus Mustast merest Läänemereni ning tegi seda edukalt üle 50 aasta. Ta olevat olnud äärmiselt sõjakas, julm ja metsik. Ermanarich olevat teinud enesetapu üle 110-aastaselt, kui hunnid tema riigi hävitasid. Võimalik, et vana kuningas ohverdas end germaani jumalatele (näiteks Wotan/Odinile).
On oletatud ka Eesti ala kuulumist Ermanarichi riigi koosseisu. Nii on näiteks Andres Adamson kirjutanud oma gümnaasiumiastme ajalooõpikus: "370. aastail gootide poolt alistatud (maksustatud) rahvaste hulgas on nimetatud ka aeste, mordvalasi, merjalasi, vadjalasi ja tšuude. Aestid tähistavad siingi ilmselt balti hõime, kõik ülejäänud on aga soomesugu rahvad. Tšuudideks kutsusid venelased hiljem läänemeresoome hõime, sealhulgas eestlasi. Võimalik, et eestlasedki sattusid mõneks ajaks gootide võimu alla ning vabanesid tänu hunnide tulekuga alanud Suurele rahvasterändamisele" ("Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn: Koolibri, 1999. Lk 15-16." ISBN 9985-0-0867-7).
Nimest.
Ermanarich on tema nime saksapärane vorm, kuid ajalooliselt on ta tuntud väga paljude nimede all: Jordanise "Getica"s "Ermanaricus", eeposes "Beowulf" "Eormenric", muinaspõhjas "Jörmunrekkr", keskkõrgsaksa keeles "Ermenrich". "Hervarari saagas" esineb tegelane "Heiðrekr Ulfhamr", keda võib ilmselt samastada Ermanarichiga.
Tema tõenäoline gootikeelse nime "Airmanreiks" lõpp ("reiks") tähendab sõjalist valitsejat.
Ermanarichi tegelaskuju esineb ka "Nibelungide laulus", kus ta on julm ja halastamatu türann, kes lõpuks Etzeli (Attila) käe läbi hukkub. Reaalselt ei saanud need kaks ajaloolist tegelast muidugi omavahel kuidagi kohtuda.


Tartu Jaani kirik.
Tartu Jaani kirik on keskaegne telliskirik Tartus, tuntud oma terrakotafiguuride poolest. Samal kohal on kirik asunud hiljemalt 13. sajandi esimesest poolest, praeguse hoone vanimad osad pärinevad 14. sajandist. Kirik on ajaloo jooksul olnud korduvalt varemetes, viimati 1944–2005.
Jaani kiriku terrakotaskulptuurid on kuulsad selle poolest, et need pole mitte ühe või mõne vormi abil stantsitud, vaid kõik kujud – algselt üle tuhande – on ükshaaval savist valmistatud, nii et igaüks neist on isenäoline. Praeguseks on säilinud ligikaudu 200 skulptuuri. Ühe hüpoteesi järgi kujutavad need kunagisi Tartu linnakodanikke. Selle vastu räägib küll asjaolu, et eri rõivais kujudest mõned kannavad kroone, kuid modellidena võidi linnarahvast siiski kasutada.
Ajalugu.
12. sajandi teises poolest või 13. sajandi algusest on leitud fragmente samal kohal asunud puitehitisest, mis on ilmselt olnud kirik. Esimesed teated kiriku või koguduse eksisteerimise kohta pärinevad 1323. aastast. 1327. aastal määrati Jaani kirikule esimene preester.
16. sajandil sai Jaani kirik kannatada Liivi sõjas.
Raehärra Friedrich Konrad Gadebuschi järgi oli 1593. aastal Jaani kiriku väljaminekute loetelus tasu kellalööjatele selle eest, et nad tõrjusid jumalateenistuse ajal sigu ja koeri kiriku ukse eest kaugemale. Gadebuschilt pärineb seegi fakt, et enne Põhjasõda tehtud mõõtmiste järgi oli Jaani kiriku kõrgus tornitipust maapinnani 41 sülda, tipust müüritipuni 21,5 sülda.
Kiriku torn kaeti plekiga 1671. aastal, sest laastukatus oli tuleohtlik. Plekksepp saanud oma töö eest 160 riigitaalrit ja kuus vaati õlut.
1683. aastast on teada Tartu Jaani kiriku kalmistu vanim plaan.
Tartu õhkimisel Põhjasõjas hävisid 1708. aastal torni ülaosa ning kesklöövi ja kooriruumi võlvid. Teadaolevalt sai Jaani kirik Põhjasõjas tabamusi kokku 37 pommist. 19. juulil, viis päeva pärast linna vallutamist, käskinud feldmarssal Šeremetjev kiriku puhtamaks kasida, et Peeter I saaks siin oma lähema kaaskonnaga jutlust kuulata. Lisaks eelmainitud purustustele oli Tartu Jaani kiriku altar ja kantsel viidud Pihkvasse. Friedrich Konrad Gadebuschi andmeil oli kolmest kirikukellast kaks antud Narva kirikule, üks Tartu vene kirikule. Hiljem on Tartu raad neid korduvalt Jaani kirikule tagasi nõudnud. Varemetes Jaani kirikus polnud võimalik jumalateenistusi pidada. Kogudus hakkas küünis koos käima.
1724 küsis vabahärra von Taube kroonult kiriku kordategemiseks raha ning nõudis tagasi ka altarit ja kantslit. Veel samal aastal kinkis kindralkuberner kirikule oreli. 1737 saadi kirikule katusekivid ja järgmisel aastal hakati ehitama hävinud torniosa. 1. mail 1739 paigaldati Jaani kirikule tornikuul koos kukega. 1741 hakati torni plekiga katma.
1744 telliti kirikule telliti kaks ajanäitajat. 1760 tegi kellassepp Christian Minnepot uued kellamehhanismid, sest kellad ei käinud täpselt. Vasksepp Brackmann meisterdanud kahele uuele kellale osutid. 1. jaanuar 1761 näitasid Jaani kiriku uued kellad linlastele jälle õiget aega.
1775 oli Tartus suur tulekahju. Jaani kirik pääses väikeste kahjustustega.
1785 – teada on, et sel aastal oli Jaani kalmistu alles (varem, juba 1773. aastal keelati linnadesse matmine ja kaotati ära ka linnasisesed surnuaiad). Siiski ei olnud kalmistut kauaks, see tasandati siledaks 18. sajandi viimasel aastakümnel.
Jaani kiriku interjöör 1901. aastal.
1820–30 toimus kiriku interjöörid rekonstrueeriti arhitekt G. F. W. Geisti kavade kohaselt, eeskujuks antiiktempel. Hävitati enamus interjööri skulptuure, ülejäänud müüriti kinni või krohviti.
6. mail 1836 annab Dörptsche Zeitung teada, et Tartu kunstnik Ludwig von Maydell kinkis Jaani kirikule altarimaali.
1899–1904 restaureeriti kiriku fassaadid Riia arhitekti Wilhelm Bockslaffi juhtimisel. Välisskulptuuridelt eemaldati krohvikihid, osa hävinud skulptuure asendati koopiatega. Kesklööv saab talalae.
Ööl vastu 26. augustit 1944 pommitasid linnast taganenud sakslased Tartut. Süttis ka Jaani kirik, tules lagunes müüride krohv ning paljastusid ammu unustatud keskaegsed skulptuurid. Kirik jäi rohkem kui 50 aastaks varemetesse.
1952. aastal varises kokku kesklöövi põhjasein. Ajaloolane Olev Prints avastab varem krohvi all varjul olnud terrakotaskulptuuride rikkuse.
1954–65 teostati vundamentide kaevamised ning müüristiku ja ehitusdekoori uurimine, ajaloolane Olev Prints.
1989 oli suuremate restaureerimistööde algus, arhitekt Udo Tiirmaa. Ehitusfirmana alustas kiriku taastamist Poola firma PKZ, peale poolakate lahkumist 1991. aastal jätkas tööd OÜ Wunibald Ehitus.
EELK Tartu Jaani koguduse taasasutati 1997. Esimene jumalateenistus toimus 1997. aasta jõulude ajal.
1999 sai kirik uue tornikiivri ning paigaldati kaks uut pronksist kirikukella. Kellade nimed on Peetrus ja Paulus, nende valamist finantseeris Tartu ärimees Tiit Veeber.
2002 hakkas ehitustöid peatöövõtjana juhtima AS Ehitusfirma Rand ja Tuulberg, eesmärgiks lõpetada kiriku taastamistööd detsembris 2004.
2003 paigaldati Saksa firmas Mahr projekteeritud ja valmistati kiriku õhkküttesüsteem.
2003 disainibüroo Laika, Belka & Strelka (sisearhitektid Malle Jürgenson ja Tea Tammelaan ning kunstnik Krista Lepland) võitis Tartu Jaani kiriku sisekujunduse võistluse.
2004 jaanuaris paigaldati esimesed kirikuaknad. Alustati kiriku põranda katmist punaste põrandatellistega.
29. juuni 2005 – Tartu Jaani kiriku taaspühitsemine.
2005–2006 – tekstiilikunstnik Anu Raud valmistas kirikusse gobelääntehnikas altari- ja lugemispuldikatted (neljas liturgilises värvis, kokku kaheksa eset).


Cunene jõgi.
Cunene on jõgi Lõuna-Aafrikas. Algab Bié platoolt. Ülemjooksul voolab lõunasse. Alamjooksul pöördub läände, moodustades kärestikke ja koski. Suubub Atlandi ookeani.
Pikkus 945 km, valgla üle 100 000 km². Veerohke suvisel vihmaperioodil.


Llaima.
Llaima on tegevvulkaan Lõuna-Ameerikas Tšiili lõunaosas Araucanía piirkonnas 650 km kaugusel Santiagost lõuna pool Andides. Kõrgus on 3125 m. Vulkaani jalamil on Conguillío rahvuspark.
Viimati purskas 6. veebruaril 2008. Suitsusamba kõrgus on umbes 5 meetrit, laavavoolu pikkus on 1,5 km ja laius on 25 m.
Eelmine purse oli 1. jaanuaril 2008.


Audru valla lipp.
Audru valla lipp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Audru valla lipp.
Lipp on kinnitatud 31. märtsil 1994
Lipu kirjeldus.
Audru valla lipp on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud kolmeks horisontaalseks laiuks, ülal roheline, keskel valge ja all must. Normaalmõõtmetega lipul on rohelise laiu laius 65 cm, keskmisel 10 cm ning alumisel 30 cm. Lipu roheline toon on rahvusvahelise Pantone värvitabeli järgi 355C.
Lipu normaalmõõtmed on 165x105 cm ning proportsioonid 11:7.
Põhjendus.
Valge laid sümboliseerib Audru jõge, mis algab Lavassaare järvest ja suubub Pärnu lahte. Must sümboliseerib soid ja rabasid, roheline aga metsa ja põllumaad.


Audru valla vapp.
Audru valla vapp on Eesti haldusüksuse Audru valla vapp.
Vapp on kinnitatud 31. märtsil 1994.
Vapi kirjeldus.
Audru valla vapiks on S-lõikelise vasakult langeva hõbedase vardaga kaldjaostatud kilp, mille ülemine väli on roheline ja alumine must. Vapikilpi ümbritseb peeb hõbedane raamjoon. Ülemise osa keskel, optilises tsentris paikneb hõbedane kujund. Kujund koosneb neljast stiliseeritud tammelehest, neljast kolmnurgast ja kaheksast ringist, mis kõik on vaheldumisi paigutatud ümber hõbedase ringi.
Põhjendus.
Hõbedane varras sümboliseerib Audru jõge, mis algab Lavassaare järvest ja suubub Pärnu lahte. Must tähistab soid ja rabasid ning roheline - metsa ja põllumaad.


Paulus III.
Paulus III (Alessandro Farnese, 29. veebruar 1468 – 10. november 1549), oli paavst 1534–1549. Ta oli 220. paavst.
Alessandro Farnese sündis Caninos Pier Luigi Farnese ja Giovannella Caetani 5-lapselises peres kolmanda lapsena ning vanima pojana. Ta elas mõnda aega Firenzes Lorenzo de' Medici õukonnas, kus ta tutvus Giovanni de' Medici ja Giulio de' Mediciga. Ta omandas esimesed haridusalased teadmised esmalt Roomas humanisti Pomponio Leto juures, õppis seejärel Firenzes ja siis Pisa ülikoolis. Farnese viibis perekondlike tülide tõttu mõnda aega vanglas. Ta asus Innocentius VIII teenistusse, kes määras ta oma protonotariks. Aleksander VI määras Farnese kardinaliks. Alessandro Farnese õde Giulia Farnese oli paavsti armuke. 27. maist 27. juunini 1495 viibis Farnese Viterbos. 1500 kuulas ta Roomas Mikołaj Koperniku astronoomialoenguid. 12. aprillil 1507 viibis ta Rooma Peetri kiriku uue hoone ehitusplatsil. Jaanuaris 1527 veenis ta poliitilise olukorra tõttu paavsti Roomast lahkuma ja pärast Sacco di Romat jäi ta paavsti juurde. Septembris 1527 sai Farnese loa minna Hispaaniasse, kuid ta siirdus Parmas viibivate kardinalide juurde. 1. juunil 1528 saabus ta koos paavstiga Viterbosse. 1529 tunnustasid Prantsusmaa kuningas François I ja Inglismaa kuningas Henry VIII teda võimaliku soosikuna järgmisel konklaavil. 13. detsembril 1532 saabus ta koos Saksa-Rooma keisri Karl V-ga Bolognasse.
Farnese ordineeriti preestriks 26. juunil 1519 ja pühitseti 2. juulil 1519 Leo X poolt piiskopiks. Ta pidas oma esimese missa 25. detsembril 1519. Ta osales 1512 paavsti esindajana V Lateraani oikumeenilise kirikukogu avamisel. Parma piiskopina pidas ta sinodi ja asus teostama V Lateraani oikumeenilisele kirikukogu otsuseid. 1525 osales Farnese juubeliaasta puhul peetud pidustustel. 1530 toimunud konsistooriumil tunnustas ta uue oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist.
Alessandro Farnese oli mõjukas kardinal ja osales 6 konklaavil 1503–1534. Ta kroonis paavstiks Leo X ja osales Karl V kroonimistseremoonial.
Jaanuaris 1514 korraldas kardinal Farnese jahi, kus osalesid paavst ja 18 kardinali. Clemens VII kinkis talle 24. mail 1530 Ronciglione lossi.
Eraelu.
Alessandro Farnesel olid kooselust Silvia Ruffiniga pojad Pier Luigi Farnese (1503–1547), Paolo Farnese (1504–1513) ja Ranuccio Farnese (1509–1529) ning tütar Costanza Farnese. Julius II tunnistas 8. juulil 1505 vanimad lapsed Farnese seaduslikeks lasteks ja Leo X tunnistas 22. märtsil 1518 Ranuccio tema seaduslikuks lapseks.
1534. aasta konklaav.
Paulus III valiti paavstiks 66-aastaselt 13. oktoobril 1534 Vatikanis ja krooniti 3. novembril kardinal Innocenzo Cibo poolt. Ta oli oma valimise hetkel vanim kardinal ja viimane Aleksander VI määratud kardinal. Paulus III võttis nime arvatavasti Paulus II järgi, kelle ajal ta sündis või apostel Pauluse järgi. 11. – 13. oktoobril 1534 toimunud konklaavil osales 33 kardinali.
Reformatsioon.
Paulus III toetas Saksa-Rooma keisrit Schmalkaldeni sõjas ja julgustas Prantsusmaa kuningat hugenottide vastases võitluses. 1540 saatis ta nuntsiuseks Saksamaale kardinal Giovanni Morone ja 1541 kardinal Gasparo Contarini. 16. aprillil 1546 ekskommunitseeris ta Kölni peapiiskopi Hermann von Wiedi.
Paulus III ekskommunitseeris 17. detsembril 1538 Inglismaa kuninga Henry VIII ja asetas Inglismaa interdikti alla, lootes koos katoliiklike valitsejatega moodustada koalitsiooni sõjaks Inglismaaga, kuid keisri ja Prantsusmaa kuninga vaenu tõttu jäi see teostamata.
Trento oikumeeniline kirikukogu.
1534. aastaks Euroopat haaranud usurahutused nõudsid uuelt paavstilt otsustavat tegutsemist ja katoliku kirikus levinud reformiideede tõttu panid reformistid talle seetõttu suuri lootusi. Kuigi Paulus III määras oma esimesel konsistooriumil 1534 kardinalideks kaks alaealist lapselast, mis valmistas reformistidele tõsise pettumuse, pühitses ta 1535 kardinaliks katoliikliku reformiliikumise algatajad Gasparo Contarini, 1536 Gian Pietro Carafa, Reginald Pole'i ja 1539 Marcello Cervini.
Paavst soovis tagada neutraliteeti Saksa-Rooma keisri ja Prantsusmaa kuninga vahel. 1536 külastas Saksa-Rooma keiser Karl V Roomat, mille järel kavatses Paulus III 1537 kutsuda oikumeenilise kirikukogu kokku Mantovas, kuid Mantova hertsog teatas, et tal puuduvad võimalused osalejate ülalpidamiseks. Seejärel määras Paulus III kirikukogu uueks asupaigaks 1538 Vicenza, kuid François I ja Karl V vahelise sõja tõttu oli oikumeeniline kirikukogu võimalik kokku kutsuda alles pärast Crepy rahu sõlmimist.
1536 määras Paulus III ametisse erikomisjoni, mis pidi valmistama ette reformiprogrammi. Komisjoni 9. märtsil 1537 avaldatud aruanne sai hiljem kirikukogu töö aluseks.
15. märtsil 1545 avaldatud bullas 'Laetare Hierusalem' kutsus Paulus III oikumeenilise kirikukogu kokku Trentosse. 13. detsembril 1545 avati oikumeeniline kirikukogu Trentos, kus paavsti esindasid kolm legaati: Giovanni Ciocchi del Monte, Marcello Cervini ja Reginald Pole. Süvenevate pingete tõttu keisri ja paavsti vahel (ametlikult tüüfuse või katku tõttu) viidi oikumeeniline kirikukogu 11. märtsil 1547 keisri vastuseisust hoolimata üle Bolognasse, mis asus paavsti mõjusfääris.
Suhted Portugaliga.
Paulus III saatis Luigi Lippomano nuntsiuseks Portugali.
Sisepoliitika.
1540 suurendas Paulus III Perugiale määratud soolamaksu, mille tagajärjel puhkes linnas ülestõus ja Pier Luigi Farnese vallutas linna.
Kuuria.
Paulus III reformis oma valitsemisajal kuuria ametkondi. 21. juulil 1542 avaldatud konstitutsiooniga 'Licet ab initio' asutas ta Rooma inkvisitsiooni.
1537 tegi Paulus III oma isikliku väliskorrespondentsi eest vastutavaks asekantsleri, oma pojapoja Alessandro Farnese.
Jesuiitide tunnustamine.
Ta tunnustas 27. septembril 1540 avaldatud bullas 'Regimini militantis ecclesiae' Jeesuse Seltsi. 14. märtsil 1543 avaldatud bullas 'Injunctum nobis' tühistas ta varem jesuiitidele seatud piirangu liikmete arvu suhtes ja 1548 avaldatud kirjas 'Pastoralis officii' lubas Ignatius Loyola teose 'Vaimulikud harjutused' avaldamise. Tema ajal alustasid jesuiidid aktiivset misjonitööd. 1546 nimetas Paulus III oma teoloogilisteks nõustajateks oikumeenilisel kirikukogul jesuiidid Diego Laynezi, Alfonso Salmeroni, Charles Lefebvre'i, Peter Faberi, Peter Canisiuse, Claude Le Jay ja Nicolaus Bobadilla. Bobadilla oli paavsti käsul osalenud 1543 Nürnbergi ja Speyeri riigipäevadel.
Muud otsused.
Paulus III kinnitas 28. juulil 1535 avaldatud bullas 'Dudum felicis recordationis' barnabiitide ordu konstitutsiooni, mida Clemens VII oli varem tunnustanud, ja 29. novembril 1543 avaldatud bullas 'Pastoralis officii cura' laiendas nende jurisdiktsiooni piiskopkondades.
Ta rajas 30. novembril 1539 Rooma Santa Maria sopra Minerva kiriku dominikaani vennaskonna ja rajas Püha Rochuse vennaskonna.
Paulus III tunnustas 1540 Somaschi ordut, 1542 alkantraiidide ordut ja 1544 lubas tegutseda ursuliinidel. Oma ametiajal soosis ta teatiine ja teisi reformiliikumisi.
Liturgilised otsused.
1535 lubas Paulus III kardinal Francisco de los Ángeles Quiñonesil avaldada breviaariumi.
1536 avaldatud bullas 'In Coena Domini' tõi ta välja 17 juhtumit, mis on karistatavad ekskommunikatsiooniga.
Kuna frantsisklased olid Mehhikos ristinud inimesi ilma kriisamita võidmiseta, avaldas Paulus III 1. juunil 1537 bulla 'Altitudo divini consilii', milles ta manitses frantsisklasi ja kuulutas, et tulevikus võib sel viisil ristida ainult olukordades, mil tavapärane ristimine on mõeldamatu. Samas bullas asus ta indiaanlaste seas levinud mitmenaisepidamise vastu, rõhutades, et indiaanlased peaksid oma esimest naist kohtlema, nagu nad oleksid temaga kiriklikult laulatatud. Ta lubas frantsisklastel pidada Neitsi Maarja ja Püha Joosepi abiellumise püha.
1537 saatis ta Mantova hertsogile kuldroosi.
Ta pehmendas 1540 Calatrava rüütliordu liikmete tsölibaadivannet.
Paulus III avaldas 21. märtsil 1542 bulla 'Cupientes Iudaeos', milles lubas neofüütidele privileege. 19. veebruaril 1543 avaldatud bullas 'Illius, qui pro dominici' lubas ta katehhumeenidele ja neofüütidele rajada kloostri.
Suhted juutidega.
Paulus III avaldas 12. mail 1540 bulla 'Licet iudaei' juutide kohta.
Kristlik eetika ja moraal.
29. mail 1537 avaldatud bullas 'Sublimus Dei' taunis Paulus III indiaanlaste orjastamist.
Smolenski Aabrahami kanoniseerimine.
Paulus III kanoniseeris 1549 Smolenski Aabrahami. 1544 kuulutas ta õndsaks Corrado Confalonieri.
Onupojapoliitika.
Paulus III soovis tüüpilise renessansiaja Itaalia valitsejana muuta oma suguvõsa teiste suguvõsade seas mõjukamaks.
Tema ema suguvõsast pärines paavst Bonifatius VIII ja 4 kardinali. Paulus III pühitses kardinaliks ema venna Camillo Caetani poja Niccolò Caetani.
Paulus III õde Giulia Farnese abiellus Orsino Orsiniga.
Paulus III poeg Pier Luigi Farnese abiellus Geronima Orsiniga, kelle pojad Alessandro ja Ranuccio pühitses Paulus III kardinalideks. Pier Luigi poeg Ottavio Farnese abiellus Karl V abieluvälisest suhtest sündinud tütrega. Geronima Orsini õde abiellus Gian Giacomo de' Mediciga, kelle venna pühitses Paulus III 1549 kardinaliks ja kellest sai hiljem paavst Pius IV.
Paulus III tütar Constanza abiellus Bosio Sforza di Santa Fioraga. Nende poeg Guido Ascanio Sforza di Santa Fiora sai 1534 kardinaliks.
1545 läänistas Paulus III Kirikuriigi koosseisus olevad Parma ja Piacenza hertsogiriigid oma pojale Pier Luigile, kes oli Karl V-ga vaenulikes suhetes ja tapeti 1547. Tema poeg Ottavio oli Karl V väimees ja nõudis isa surma järel oma pärandit. Kui paavst ei soostunud hertsogkondi Ottaviole läänistama, vaid jättis need Kirikuriigi koosseisu, siis okupeeriti need alad keisri vägede poolt.
Kardinalide pühitsemised.
Paulus III pühitses oma ametiajal 71 kardinali 12 konsistooriumil, sealhulgas hilisemad paavstid Julius III, Marcellus II, Paulus IV ja Pius IV. Varem polnud ühegi paavsti poolt pühitsetud kardinalidest nii mitmed hiljem paavstiks saanud. Paulus III oli esimene paavst, kes hakkas kardinale pühitsema "in pectore". Lisaks itaallastele said kardinalideks 10 prantslast, 9 hispaanlast, 2 sakslast, 2 inglast ja 1 Šveitsi vaimulik.
1542 kinnitas ta taas, et paavst valitakse kardinalide poolt konklaavil, mitte oikumeenilisel kirikukogul. 1544 rajas ta Santa Maria in Ara Coeli titulaarkiriku.
Paulus III kultuuriloos.
Paulus III oli tollal Roomas elavate kirjanike ja kunstnike patroon. Tema ajal ehitati Palazzo Farnese. Vatikanis rajati tema ajal Cappella Paolina ja alustati Sala Regia ehitust.
Tizian on temast teinud mitu portreed. Kunstnik Sebastiano Ricci on paavsti elust maalinud mitu maali.
Paulus III määras Alfonso Ferri õpetama Sapienzas anatoomiat.
Kuigi paavst oli eelkõige vaimulik, ei takistanud ta sündsuse piiridesse jäävate avalike lõbustuste pidamist Roomas ning isegi Vatikanis peeti mõnel korral maskiballe ja suurejoonelisi pidusid. 1536 tühistas ta karnevalide pidamise keelu.
27. oktoobril 1538 määras Paulus III Vatikani raamatukogu juhatajaks Kisamose piiskopi Agostino Steuco.
Mikołaj Kopernik kirjutas paavstile kalendrireformi asjus. Ta pühendas oma suurtöö 'De revolutionibus orbium coelestium' paavstile.
Teleseriaalis 'The Tudors' oli Paulus III osas näitleja Peter O’Toole.
Ülikoolide asutamine.
28. oktoobril 1538 avaldatud bullaga 'In apostolatus culmine' rajas Paulus III Santo Domingo ülikooli ja 5. jaanuaril 1548 avaldatud bullaga rajas ta Reimsi ülikooli. 1538 asutas ta Glasgow’s St. Mary kolleegiumi.
Ta taastas Sacco di Roma tõttu peatatud Rooma ülikooli tegevuse.
Surm.
Paulus III suri 81-aastaselt 10. novembril 1549 Roomas Quirinali künkal asuvas villas ja maeti Vatikani basiilikasse. 15. jaanuaril 1629 maeti tema säilmed ümber.


Eesti haldusüksuste lippude loend.
"Siin loetletakse Eesti haldusüksuste lippe."


Koigi valla lipp.
Koigi valla lipp on Eesti haldusüksuse Koigi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 12. mail 1995.
Lipu kirjeldus.
Valgel ristkülikukujulisel lipul on kahe ühiku laiune rist, mis koosneb kahest vaheldumisi paigutatud rohelisest ja kollasest ühe ühiku laiusest ribast moodustatud täisnurgast. Risti püstine telgjoon asub kolme ühiku kaugusel lipu vardapoolsest otsast. Horisontaalne telgjoon asub võrdsel kaugusel lipu ülemisest ja alumisest servast, st. ülevalt kolm ühikut ja alt kolm ühikut. Lipu normaalmõõtmed on 100 x 150 cm, Proportsioonid on 6:9.


Kaisma valla lipp.
Kaisma valla lipp on endise Kaisma valla lipp.
Lipp on kinnitatud 13. oktoobril 1995.
Lipu kirjeldus.
Kaisma valla lipp on ruudukujuline sinine kangas, mille kõigil neljal küljel on kollane ääris. Sinise välja keskel on valge kollase noka ja kollaste jalgadega seisev luik. Luige tiivad on tõstetud ja avatud. Kandelipu normaalmõõtmed on 105 x 105 cm.
Kuldne ääris viitab Pärnumaale, sinine värvus märgib Kaisma järvi ja luik on vallas väga levinud lind.


Peeter Volkonski.
Peeter Volkonski (sündinud 12. septembril 1954) on Eesti muusik (laulja), näitleja ja teatrilavastaja. Volkonski sai tuntuks punkbändiga Propeller, eriti pärast seda, kui bänd 1980. aastal pärast kontserti Kadrioru staadionil ära keelati.
Peeter Volkonski lõpetas 1976. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennus.
Ta on laulnud ka ansamblites Hõim ja ROSTA Aknad.
2007. aasta Vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtul esitas ta ansambliga Recycle Bin Propelleri loo "Die Woche" päevapoliitilise sisuga uusversiooni "Mis ütleb rahvas".
Isiklikku.
Peeter Volkonski pärineb Volkonski vürstisuguvõsast. Tema isa oli helilooja, vürst Andrei Volkonski ja ema on kirjanik Helvi Jürisson. Peetri vanavanaisa vürst Pjotr Volkonski oli Laulasmaa mõisa üks omanikest.


Krüosfäär.
Krüosfäär on geosfäär, mis ühendab igikeltsast haaratud maakoore ülaosa, lund, (mere)jääd ja liustikke.


Tõnu Kaalep.
Tõnu Kaalep (sündis 12. novembril 1966 Viljandis) on eesti graafiline disainer, kultuurikriitik ja näitekirjanik.


Rahvuspark.
Rahvuspark ehk natsionaalpark on suhteliselt suur riiklikult kaitstav loodusala, kus on erilisi teadusliku, kasvatusliku ja puhkeväärtusega loodusobjekte (ökosüsteeme ja maastikke), paljudes riikides ka ajaloo- ja kultuuripärandit.
Kaitstakse ühe või mitme ökosüsteemi terviklikkust, vältides ala laialdast majanduslikku kasutamist ja üleasustamist. Rahvuspark koosneb täiesti kaitstud aladest ehk loodusreservaatidest, loodust tutvustavaist piirkondadest (näiteks õpperajad) ja puhkepiirkondadest.
Esimene natsionaalpark oli Yellowstone'i rahvuspark, mis moodustati 1872. aastal USA-s. Euroopa esimesed rahvuspargid asutati Rootsis 1909. aastal. Eestis asutati esimene rahvuspark 1971. aastal – Lahemaa rahvuspark.
2006. aasta seisuga oli maailmas üle 6500 rahvuspargi.
Eesti.
Looduskaitseseaduse §26 lõike 1 kohaselt on rahvuspark kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
Rahvusparkides on võimalikud järgmised vööndid: loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.
2006. aasta detsembri lõpus esitas Tallinna keskkonnaamet keskkonnaministeeriumile ettepaneku moodustada Tallinna ohustatud ja loodusväärtuslike alade kaitseks rahvuspark. Selle rahvuspargi ülesanne on kõrge kultuuri-, loodus- ja puhkeväärtusega kultuurmaastiku väärtuste säilitamine ja arendamine.
Tallinna rahvusparki kavandatakse territooriumile, mis hõlmab Kadrioru parki, Pirita jõe ürgoru kaitseala, Pirita kloostri territooriumi, Kloostrimetsa teest põhja poole jäävat Kloostrimetsa metsaparki koos Metsakalmistuga ja Aegna saart.


Lahemaa rahvuspark.
Lahemaa rahvuspark on Põhja-Eestis asuv rahvuspark.
Rahvuspark asutati 1. juunil 1971. See on Eesti esimene rahvuspark.
Rahvuspargi pindala on 72 500 ha, sellest maismaad 47 410 ha ja merd 25 090 ha.
Lahemaa rahvuspark on loodud Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Seal kaitstakse metsa-, soo- ja rannaökosüsteeme, samuti poollooduslikke kooslusi (loopealsed), geoloogiamälestisi (Balti klint) ning ajaloo- ja arhitektuurimälestisi.
Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid.


Seebiooper.
Seebiooper ehk seep ehk teleromaan (inglise keeles "soap opera", "soap") on seriaal, mida näidatakse tavaliselt televisioonis päevasel ajal iga päev ning on mõeldud eeskätt koduperenaistele.
Seebiooperid said alguse raadios. Nüüd saab neid jälgida ka mobiiltelefoni kaudu.
Seebiooperid tekkisid 1920. aastatel raadiosaadetena, mille vaheaegadel mängiti pesupulbrireklaame. Neid kuulavad koduperenaised hakkasid neid kutsuma seebiooperiteks.


Kuristik rukkis.
"Kuristik rukkis" on Jerome David Salingeri romaan.
Teos ilmus esmalt USAs järjejutuna 1945–1946 ning raamatuna USA-s ja Suurbritannias 1951. Tänaseks on see romaan saanud üheks tuntuimaks teismelise mässumeelsust ja maailmavalu käsitlevaks kirjandusteoseks.
Inglise keeleruumis on "Kuristik rukkis" olnud üks koolide kirjandustunnis enim käsitletud ja samas enim tsenseeritud ning kritiseeritud romaane.
Otsetõlkes tähendab originaalpealkiri "The Catcher in the Rye" püüdjat rukkis. Eestikeelse versiooni pealkiri jäljendab venekeelse tõlke pealkirja, millega on tahetud esile tõsta elu trööstitust. Tõlkija Valda Raud ei julgenud tolleaegses nõukogude õhustikus kasutada pealkirja "Püüdja rukkis". Hiljem on ta öelnud, et nüüd ta teeks seda.
Sisukokkuvõte.
"Kuristik rukkis" on 17-aastase Holden Caulfieldi mina-vormis jutustus. Holden on sanatooriumis ja annab mõista, et tal on tuberkuloos (me ei tea, kas see on tõsi; võiks ka arvata, et tegu on vaimuhaiglaga), aga et ta on juba paranemas. Holden meenutab aasta varem toimunud sündmusi vahetult enne jõuluvaheaja algust, kui ta oli välja visatud Pencey erainternaatkoolist, olles läbi kukkunud kõigil eksamitel peale inglise keele. Jutustus hõlmab kahe päeva sündmusi ja nendega kaasnenud mõtteid ja tundeid, samuti Holdeni kommentaare, mis on aasta hiljem antud teatavalt distantsilt. Peategelane jutustab, et ta on pärit korralikust ja jõukast perest, et tema vanem vend on andekas kirjanik, kes on aga oma ande "maha müünud" ja Hollywoodi tööle läinud; tema noorem vend Allie on mõni aasta tagasi leukeemiasse surnud ning noorem õde Phoebe on oma vanuse kohta väga terane ja asjalik laps.
Holden ise on elava fantaasiaga, mis ulatub luiskamiseni, ja kohati oma vanusest küpsem, vahel aga ajavad häirivad pisiasjad teda endast välja ja ta käitub ebamõistlikult. Pencey kooli vihkab Holden seal valitseva sumbunud õhkkonna, snobismi, silmakirjalikkuse ja klassivahede rõhutamise pärast. See on juba neljas kool, kust ta on pidanud lahkuma kohanematuse tõttu.
Viimasel koolipäeval on ta tagasi jõudnud New Yorkist, kus ta pidi olema vehkelmisvõistkonna kapteniks, kuid kaotas varustuse metroosse, nii et tagasiteel kogu võistkond teda ignoreeris. Ta otsustab teha hüvastijätuvisiidi ajalooõpetajale hr Spencerile, kes teeb talle halva õppeedukuse pärast etteheiteid ja tuletab meelde, et elu on mäng, mida tuleb mängida reeglite kohaselt. Holden aga tunnetab, et ta on ebavõrdses mängus kaotajate poolel. Ühiselamus tekib tal konflikt koolikaaslasega, kes läheb kohtama tüdrukuga, kellega Holden on kunagi sõbrustanud, paludes Holdenil vahepeal enda eest valmis kirjutada kirjeldav kirjand. Holden kirjutab oma surnud venna pesapallikindast, mis oli luuletusi täis kirjutatud. Kohtamiselt naasev poiss pole kirjandiga rahul ja Holden omakorda süüdistab teda lugupidamatus suhtumises tüdrukusse. Nad lähevad kaklema; Holden on rahutu ja masenduses ning otsustab koolist kohe lahkuda. Ta sõidab rongiga New Yorki, võtab hotellis toa, mõtleb, kellele tuttavatest võiks helistada. Lõpuks läheb ta baari ja tantsib paari provintslannaga, siis läheb ööklubisse muusikat kuulama ja lõpuks naaseb hotelli, kus liftimees sokutab talle prostituudi. Holden on aga liiga närvis ja masenduses ning vahekord prostituudiga jääb ära; tasu pärast tekib tal tüli liftimehega, kes teda lööb ja raha ära võtab.
Järgmisel hommikul helistab Holden oma tüdruksõbrale Sallyle ja kutsub ta välja teatrisse. Raudteejaamas, kus ta oma kohvreid hoiukappi paneb, tekib tal südamlik vestlus kahe nunnaga, kellele ta korjanduskarbi jaoks raha annetab. Ta ei taha koju minna, püüdes vältimatut konflikti vanematega edasi lükata, kuid ta tahaks kohtuda oma õe Phoebega, kes on mõneti eluterve mõistuse ja tasakaalu sümbol. Holden on ostnud talle kingituseks plaadi. Phoebet ei ole pargis ja Holden läheb Sallyga teatrisse ja sealt uisutama. Holden pihib Sallyle, kui villand tal on koolist, kuid Sally ei mõista teda ja on Holdeni ägedusest hirmutatud. Holden teeb talle ettepaneku koos põgeneda, abielluda ja kuskil maal elama hakata, kuid Sally keeldub, nad tülitsevad ja lähevad lahku, Holden joob ennast purju.
Lõpuks läheb Holden koju, kuid vanemad juhtuvad olema väljas. Holden räägib Phoebega, kes on ta peale pahane, et ta on koolist välja langenud. Holden räägib, et Penceys oli liiga palju teesklust ja alatust. Phoebe süüdistab Holdenit, et too on kõigega rahulolematu, ja küsib, kelleks vend tahaks saada. Holdenil ei tule pähe ühtki mõistlikku vastust, aga kuna tal keerleb peas üks tänaval kuuldud šlaagrikatke ("Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad"), siis ütleb ta, et ta tahaks saada valvuriks, kes püüab rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad mänguhoos üle kaljuserva ei kukuks. Holden lahkub kodust, olles otsustanud paariks päevaks öömaja küsida oma endise õpetaja hr Antolini juures. Endine õpetaja võtab Holdeni sõbralikult vastu ja küsib, mis talle koolis ei meeldinud. Antolini püüab Holdenit veenda, et noore-ea rahulolematusest tuleb välja kasvada, et oma ideede nimel ei tule õilsat surma surra vaid tagasihoidlikult elada, et haridus õpetab inimest oma võimeid tundma ja ilukirjandus näitab, et tema hämmeldus ja tülgastus elu tundma õppides ei ole erandlikud. Öömajale jäänud Holden ärkab aga öösel selle peale, et õpetaja tema pead silitab, ja ta põgeneb kiiruga, kuna peab seda homoseksuaalseks lähenemiskatseks. Alles hiljem tänaval turgatab talle pähe, et inimene võib magava lapse pead silitada ka mitteseksuaalsel ajendil. Holden on tujust ära ja läheb kooli Phoebet otsima. Koolimajas pahandab teda seinale soditud ropp sõna, mis tema kujutluses puhtaid lapsi määrib, kuid ta mõistab, et ka miljoni aastaga ei jõuaks ta kõiki roppusi seintelt kustutada. See on tema leppimise algus. Phoebe tuleb kohvritega ja teatab, et tahab koos Holdeniga põgeneda. Holden pole sellega nõus ja nad tülitsevad. Phoebe on nõus põgenemisplaanist loobuma, kui Holden ta loomaaeda viib. Pärast loomaaias käiku lähevad nad parki, kus Phoebe sõidab karusselliga ja teda vaadates tunneb Holden äkki oma kibedust lahtuvat.
Lõpetuseks märgib Holden, et nüüd (st aasta hiljem) tunneb ta puudust kõikidest, kellest on jutustanud, ning et sügisel läheb ta arvatavasti uude kooli, aga see ei valmista talle erilist muret.
Sündmuste vahele jäävad Holdeni kõrvalepõikelised mõtisklused muusikast, filmidest, kirjandusest, religioonist, sõprusest, armastusest, sõjast jms – erinevad episoodid ja detailid vallandavad assotsiatsioonide ja mälestuste ridu. Tekst on antud Holdeni jutustusega kujuteldavale kuulajale, kasutab kõnekeelt ja slängi. Kriitikud on öelnud, et Holden ei arene romaani käigus ning see eristab "Kuristikku rukkis" tavalistest nooruki eneseleidmise romaanidest. Teine tõlgendusvõimalus on, et romaani lõpp on siiski optimistlik ning segadus ja võõrandumine oli vaid üks periood tema noorusest.
Pealkiri viitab Holdeni unistusele olla püüdja, kes hoiatab mängivaid lapsi rukkipõllu sisse peitunud kuristiku eest. Arvatakse, et ka nimi Holden ("to hold" – hoidma) on vihje soovile kaitsta mängivaid lapsi suureks kasvamise eest ja "suurte inimeste maailma" inetuse eest.
Kultuuris.
"Kuristik rukkis" raamat oli Mark Chapmani taskus, kui ta mõrvas inglise "rockitähe John Lennoni 1980. aastal. Raamatut on seostatud ka teiste mõrvaritega.
Ulmefilmis "Conspiracy Theory" väidetakse seetõttu, et inimestele, keda USA valitsus kahtlustab riigivastasuses, sisendatakse kompulsiivne soov osta "Kuristik rukkis", et nad valvekaamerate alla sattudes jälitatavad oleks.


Romulus Augustulus.
Romulus Augustus astub troonilt tagasi.
Flavius Romulus Augustus, enamasti tuntud kui Romulus Augustulus, oli viimane Lääne-Rooma keiser.
Romulus Augustuse nimetas Rooma keisriks tema isa, Pannooniast pärit Rooma patriits Flavius Orestes 31. oktoobril 475 pärast viimase seadusliku keisri Julius Nepose kukutamist. Orestes oli enne Nepose kukutamist "magister militum" ja jäi ka pärast Romuluse võimuleseadmist sõjaväe ülemjuhatajaks. Romulus polnud tollal täiskasvanud, mistõttu Orestes sai Lääne-Rooma sisuliseks valitsejaks.
Romulusel puudus rahvusvaheline tunnustus. Teda ei tunnistanud keisrina Ida-Rooma riik, Gallia valitseja Syagrius ega Dalmaatsias valitsenud Nepos. Ida-Rooma riigis toimus tollal kodusõda Zeno ja Basiliscuse vahel, kellest kumbki Orestese ega Romuluse võimu ei tunnustanud. Dalmaatsia ja Gallia kuulusid tollal formaalselt Lääne-Rooma riiki, nii et Romulusel polnud võimu kaugeltki kogu tollase Lääne-Rooma üle. Tal oli võimu üksnes tänapäeva Itaalias.
Romulus resideerus Ravennas, mis oli Lääne-Rooma riigi pealinn alates 402. Sisuliselt algas Orestese võim 28. augustil 475, mil ta sundis Julius Nepose linnast põgenema.
Iseseisvaid otsuseid Romulus ei teinud. Ka ausambaid ja teisi mälestusmärke talle ei püstitatud. Siiski vermiti tema nimega münte lisaks Ravennale veel Milanos, Roomas ja Gallias.
Orestese sõjavägi koosnes peamiselt idagermaani palgasõduritest. Need nõudsid endale palgaks kolmandikku Itaaliast, kuid Orestes ja Romulus keeldusid. Seejärel hakkasid palgasõdurid mässama ja kutsusid 23. augustil 476 oma kuningaks Odoakeri. 28. augustil langes Orestes Piacenza lähedal palgasõdurite kätte vangi ja hukati kiiresti. 4. septembril 476 kukutati Romulus troonilt ja pagendati Kampaaniasse, kus kunagi asusid Luculluse luksuselamud.
Pärast Romuluse kukutamist saatis Romulus saadikud Ida-Rooma keisri Zeno juurde palvega võtta Lääne-Rooma riigi juhtimine üle. Palves oli kirjas: «Lääs ei vaja enam oma keisrit, ühest keisrist piisab maailmale.» Zeno juhtis tähelepanu sellele, et see palve olnuks kohane esitada kõigepealt Julius Neposele, aga sellegipoolest võttis ta selle vastu. Odoaker valitses Itaalia kuninga tiitli all Ida-Rooma vasallina, kuid sisuliselt sõltumatu riigi valitsejana.
Traditsiooniliselt peetakse Romuluse kukutamist Lääne-Rooma riigi lõpuks, samuti vanaaja lõpuks ja keskaja alguseks. Omas ajas ei olnud see siiski kuigi tähtis sündmus. Lääne-Rooma oli juba varem kaotanud sisulise võimu provintside üle ja germaanlased olid Itaalias domineerinud juba aastakümneid. Kuna Orestes ja Romulus olid olnud usurpaatorid, siis pidas eelviimane keiser Julius Nepos end Lääne-Rooma keisriks edaspidigi, kuni oma surmani 480, ja sellele keegi õigupoolest vastu ei vaielnud, lihtsalt tema võimu all olev riik piirdus üksnes Dalmaatsiaga. Majanduslikult tabas Itaaliat veelgi hullem allakäik järgmisel sajandil, kui Justinianus I selle taas vallutas ja Bütsantsiga liitis.
Romulusele määrati elamiseks riiklik pension, mida viimati pikendati 511. Kuid muus osas pole tema elust pärast kukutamist teada midagi, ei eraelu ega surmaaega.
Romulus Augustulus kultuuris.
Friedrich Dürrenmatt kirjutas 1950 "ebaajaloolise ajaloolise komöödia" "Romulus Suur". Seda on etendatud ka Eestis, kusjuures nimi- ja peategelane Romulus ei olnud alaealine, vaid üle keskea mees, keda mängis Enn Kraam.


Keisrite loend.
Keisrite loend loetleb ajaloolisi keisri- ehk imperaatoritiitleid lühendatud kujul.
Keisrite loend


Saksa keiser.
Saksa keiser ehk Saksamaa keiser oli Saksa Keisririigi valitseja tiitel 1871–1918. Keiser ja Preisimaa kuningas olid üks ja sama isik ning too kuulus Hohenzollernite dünastiasse. Tiitel võeti kasutusele Wilhelm I poolt, kes koos Otto von Bismarckiga ühendas Saksamaa ning seetõttu, et senised Saksa kuning-, hertsogi- ja teiste dünastiliste riikide valitsejad säilitasid oma tiitlid ja riigi (keisririigi koosseisus), mistõttu oli vaja kasutusele võtta kõrgem tiitel, millele ka kuningad alluksid.


Poznań.
Poznań (saksa "Posen") on linn Lääne-Poolas. Ta on Suur-Poola ajalooline keskus ja Suur-Poola vojevoodkonna ("województwo wielkopolskie") halduskeskus. Tänapäeval on ta elanike arvult halduspiirides Poola 5. linn.
Poznań asub Warta jõe ääresl. Ta on vanimaid Poola linnu. Poznań on kaubandus-, tööstus- ja hariduskeskus ning rahvusvaheline messide keskus.
Linna madalaim punkt on Warta jõe kaldal (60 meetrit üle merepinna) ja kõrgeim punkt Morasko mägi (157 meetrit üle merepinna).
Ajalugu.
Poznańi asutamise aeg on teadmata. Arheoloogiliste väljakaevamiste andmeil elasid juba 12 tuhat aastat tagasi Poznańi alal inimesed; on siiski vähetõenäoline, et sellest ajast peale on asustus pidev olnud.
8. sajandil elas siin slaavi hõim polaanid. Sellest perioodist pärineb linnus Ostrów Tumskil, mis sai tänapäevase linna aluseks. 10. sajandil valdas linna Piastide dünastia. Esmakordselt mainib Poznańit alles saksa kroonik Thietmar: Poznańi piiskopi 970 ja Poznańi linna 1005.
Polaanide esimene vürst Mieszko I rajas ühe oma linnustest Poznańisse (riigi esimeseks keskuseks oli Gniezno) ja tõi siia ka Poola pealinna. Tema poeg Bolesław I Chrobry oli esimene Poola kuningaks kroonitu. Mieszko I ja Bolesław I on Poznanisse maetud. Poznań oli Poola pealinn aastani 1039, mil selle vallutas ja rüüstas Böömi hertsog Břetislav. Pealinn koliti Krakówisse.
1253 saavutas Poznań kuningas Pzemyslaw I ajal Magdeburgi linnaõigused. Poznań sai suureks käsitöökeskuseks. 15. ja 16. sajandil oli linna õitseaeg. Keskajal rajati linna arvukalt kirikuid, oli rajatud bernardiinide ja karmeliitide kloostrid ja kalmistud. Linna ümbritses 35 torniga kaitsemüür. 1600. aastal oli linnas 20 000 elanikku.
Piiskop Jan Lubranski asutas 1519 Poznańisse Lubranski akadeemia, Poola vanuselt teise ülikooli Krakówi ülikooli järel. Siiski polnud Lubranski akadeemias kõiki klassikalise ülikooli teaduskondi.
17. ja 18. sajandil sattus linn sõdade keerisesse ja käis alla. 1732. aastal oli linnas vaid 4000 elanikku.
Teise Poola jagamise järel 1793 läks Poznań Preisimaa valdusse ja sai Suur-Poola pealinnaks (siis nimetati seda ala Lõuna-Preisimaaks). Sel ajal oli Poznańis 15 tuhat elanikku. 1806 tõusid poolakad Napoleoni vägede lähenedes üles ja saavutasid Varssavi hertsogkonna moodustamise. Viini kongressi otsustega 1815 Varssavi hertsogkond likvideeriti ja Poznań tagastati Preisimaale, millele kuulus kuni 1920. aastani, mil läks Poola Vabariigile. 1918. aastal oli linnas 156 100 elanikku.
Septembrist 1939 kuni 23. veebruarini 1945 oli Poznań Saksa vägede poolt okupeeritud. Seejärel vallutasid linna marssal Georgi Žukovi juhitud Punaarmee väeüksused. Linnas oli enne sõda 274 200 elanikku, pärast hinnanguliselt 268 000.


Saksa-Rooma riik.
Keisrikroon 10. sajandi teisest poolest
Saksa-Rooma riik ehk Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik (saksa keeles "Heiliges Römisches Reich Deutscher Nation", ladina keeles "Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicae"), esialgu lihtsalt Püha Rooma riik, oli keskajal ja uusajal Kesk-Euroopas eksisteerinud riik.
Riigi nimest.
Saksa-Rooma riik eksisteeris aastail 962–1806. Selle rajas Saksa kuningas Otto I, kes lasi ennast paavstil Itaalia kuningaks ja Rooma keisriks kroonida. Otto ja ta järglased nimetasid ennast lihtsalt keisriteks ("Augustus"), nad pidasid end Vana-Rooma riigi lääneosa taastajateks.
Seoses paavstlusevastase võitlusega 11. sajandil võeti kasutusele mõiste 'sakslaste kuningas', millele keisrid vastandasid kohe mõiste 'roomlaste kuningas'. Nii tekkis ajapikku idee Püha Rooma keisririigist kui sakslaste impeeriumist.
Kuni 15. sajandini nimetati saksa dünastiatest keisrite valitsetavat impeeriumit siiski lihtsalt Püha Rooma riigiks, alles siis lisandus nimeosa "Saksa Rahvuse" - Saksa Rahvuse Püha Rooma riik. Rooma linnaga oli riigil tegelikult pistmist üpris vähe, kuna see oli Rooma paavstide võimu all ning alates 17. sajandist riigi koosseisu enam ei kuulunud. Selleks ajaks oli riigi tähtsus samuti tunduvalt vähenenud, kuna keskaja vaimus jumala poolt määratud ja kaitstud valitseja asemele olid astunud territoriaal- ning rahvusriikide iseteadvad juhid. Nii muutus ka Saksa-Rooma riik vaid sümboolseks koosluseks, võrdväärsena marginaliseerunud keisritiitlile. See lubas ka Voltaire'il öelda, et Püha Rooma riik pole enam ei püha, Rooma ega isegi mitte enam riik.
Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi eksistentsi viimase kontinuiteedi kandja Austria keisririigi eksistentsi lõpetas Napoleon I, kes saavutas 1805. aasta detsembris ühe oma kõige hiilgavamatest võitudest, purustades Austerlitzi lahingus Austria armee. Viimasest Saksa-Rooma keisrist, Habsburgide valitsejasoo esindajast Franz II-st sai Austria keiser Franz I.
Keisririigi valdused.
Keisririigi reformi osana loodi aastal 1500 kuus ringkonda; aastal 1512 loodi veel neli. Need olid regionaalsed grupid enamusest (kuid mitte kõigist) erisugustest keisririigi riikidest kaitse, keiserliku maksustamise, müntimise järelvalve, rahuhoidmise funktsioonide ja avaliku julgeoleku eesmärkidel. Igal ringkonnal oli oma parlament, tuntud kui "Kreistag" ("Ringkonnapäev"), ja üks või mitu juhti, kes koordineerisid ringkonna asju. Mitte kõiki keisririigi territooriume ei arvatud keisririigi ringkondadesse, isegi mitte pärast 1512. aastat; Tšehhi krooni maad arvati välja, nagu ka Šveits, keiserlikud läänid Põhja-Itaalias, riigirüütlite maad ja mõned muud väikesed territooriumid nagu Jever.
Keiser ja kuningas läbi riigi ajaloo.
Riigi eesotsas seisis keiser, kes oli ühtlasi ka Saksa kuningas. Talle allusid vasallidena riigivürstid, kelle arv läbi ajaloo oli äärmiselt muutlik, olulisimad neist olid kuurvürstid, kellel oli õigus valida kuningas, kellest peale paavsti poolset kroonimist sai keiser (Otto I oli kehtestanud korra, millega Saksa kuningast pidi igal juhul saama keiser, ent siiski alles peale kroonimist). Keisritiitel oli tõsine asi, seda võis senise arusaama kohaselt olla vaid üks. Kogu toonane kristlik Euroopa, mis oli nüüdsest Euroopast tunduvalt väiksem, luges ennast Vana-Rooma järglaseks ja Roomal ei olnud mitut keisrit.
Varasema Euroopa suurvalitseja Frangi keiser Karl Suure keisrikskroonimine toimus just sümboolselt 800. aastal Roomas, ehkki antiiksest Roomast põlvnev keisrivõim oli Konstantinoopolis ju alles olemas, ja ootuspäraselt ei tunnustanud Bütsantsi valitseja Karli tiitlit. Kuid Karl Suur oli omaaegse maailma võimsaim valitseja ja tema eesmärgiks oli taastada Rooma impeerium. Sellest ka kroonimine just Roomas ning sümboolne keisrivõimu tagasitoomine Läände ehk Õhtumaale ehk Oktsidenti.
Läbi keskaja oli kuninga saamine keisriks sageli problemaatiline, kuna selleks tuli minna Itaaliasse, mis tõi sageli kaasa sõdu, samuti häid suhteid paavstiga ning soodsat sise- ja välispoliitilist olukorda. Enamasti see kuningatel siiski õnnestus, kuid kui paavsti positsioon tõusis 13. sajandil keisri ehk ilmalikust võimust tunduvalt tugevamaks, siis tõi see kaasa kõigepealt tugeva võimuvõitluse ning seejärel interreegnumi, mille järelgi Saksa kuningaid keisriteks ei kroonitud. Tava elustus tasapisi 14. sajandil ning kindlustus 15. sajandil, mil nii kiriku- kui ka keisrivõim näisid stabiliseeruvat.
Otto ja tema esimeste järglaste ajal oli Püha Rooma riik idee järgi Lääne-Rooma ja Frangi riigi loomulik jätk ning seetõttu oli ka keisril kogu võimutäius, ta pidi aru andma vaid jumala ees ning üldiselt lugesid keisrid endale õiguseks ametisse nimetada ka paavste, justnagu toimus see ka Ida-Rooma ehk Bütsantsi riigis, kus keisrid määrasid ametisse patriarhe. Keisrivõimu äärmusliku laiendamise katse tehti Otto III ajal, kes uskus, et keisrile peaksid otseselt alluma kõik kristlikud maad ja rahvad. Ta tõstis paavstiks oma nõo ning hiljem õpetaja, kuid oma varajase surma tõttu ei õnnestunud tal oma plaane ellu viia.
Seejärel pöördusid keisrid tagasi Frangi- ehk Saksmaa-keskse poliitika juurde, ehkki kohati püüti kontrollida ka Itaaliat.
Keisrivõimu kõrgajaks võib lugeda 12. sajandit, mil valitsesid edukad monarhid Friedrich Barbarossa ja Heinrich VI. Sel ajal teravnes ka võitlus paavstivõimuga, mis jõudis oma kõrgpunkti 13. sajandil, mil keisririigi reaalse ühtsuse taastas Friedrich II. Kuid kuna paavstivõim oli veelgi tugevam, suutis ta imperaatori võimu murda ning paisata riigi "interregnumi kaosesse. 14. sajandil keskendusid keisrid lõplikult vaid Saksamaale, kus nende tsentraliseerimispoliitika aga üldiselt üha selgemalt läbi kukkus. Viimased katsed luua universaalmonarhistlikku ühtset impeeriumit tegid Maximilian I ja Karl V. Alates 16. sajandi keskpaigast hakkas keisri tähtsus riigisiseselt üha enam langema ning peale Kolmekümneaastast sõda piirdus keisri tegelik võim vaid tema pärusvaldustega.
Lõplikult kaotas keisritiitel tähtsuse 19. sajandi algul, mil Napoleon I enamiku keisririigist okupeeris ning 1806. aastal impeeriumi kaotas.


Pelguranna.
Pelguranna Tallinna ja Põhja-Tallinna linnaosa raamis
Pelguranna on asum Tallinna Põhja-Tallinna linnaosas.
Asumi territoorium ja elanikud.
1. juunil 2011 oli Rahvastikuregistri andmetel Pelguranna asumis 15075 elanikku. 1. juunil 2012 oli Pelguranna asumis 14 857 elanikku.
Pelguranna asum piirneb Sõle tänava - Pelguranna tänava ja Kolde puisteega. Asumi sisetänavad on: Ehte, Puhangu, Vihuri, Randla, Kari, Tuulemaa, Madala, Ketraja, Kangru ja Lõime tänav.
Asumi hoonestus koosneb enamjaolt nõukogude ajal ehitatud paneelelamutest, mis on suures osas viiekorrruselised, kuid on ka mõni 9- ja 14-korruseline.
Pelgurannas, Kopli lahe kagurannal asub Stroomi rand "Stromka", Stroomi rand sai nimetuse seal asunud oldermann Bengt Fromhold Strohmile kuulunud Stroomi kõrts ("Stromischer Krug") järgi.


Tiskre.
Tiskre Tallinna ja Haabersti linnaosa raamis
Tiskre on asum Tallinnas Haabersti linnaosas. 1. juunil 2011 oli Rahvastikuregistri andmetel Tiskre asumis 1585 elanikku. 1. juunil 2012 oli Tiskre asumis 1696 elanikku.
Tiskre asum asub Kakumäe lahe ääres Tiskre oja lõunapoolsel kaldal. See on Tallinna läänepoolseim asum. Seal paikneb ka Tiskre elamurajoon. Tiskre asum eraldati Tiskre külast ja liideti Tallinna Haabersti linnaosaga 1975. aastal.
Piirneb lõunas Tiskre külaga ja läänes Tabasalu alevikuga.
2008. aastal oli elanike arv 1373.


Pirita.
Pirita asum Tallinna ja Pirita linnaosa raamis
Pirita on asum Tallinnas Pirita linnaosas. Pirita asub Pirita jõe suudmes. 1. juunil 2011 oli Rahvastikuregistri andmetel Pirita asumis 911 elanikku. 1. juunil 2012 oli Pirita asumis 926 elanikku.
Asumisse kuulub Pirita eramuala, Pirita kloostri ümbrus koos pereelamute ja Pirita jõesaartega, suurem osa supelrannast, purjespordikeskus, Pirita Spordikeskus, Pirita Majandusgümnaasium, Pirita Lasteaed, Pirita raamatukogu, Pirita Vaba Aja Keskus, Pirita Sotsiaalkeskus ja Pirita Linnaosa Valitsus.
Pirita asumikeskus on ajalooliselt kujunenud Pirita kloostri varemete ja kalmistu naabrusesse. Tõmbekeskus on laienenud üle Pirita jõe suudme. Ärikeskuseks on kujunenud Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse (edaspidi TOP) ümbrus, Pirita Selver ja Pirita Spordikeskus jõe vasakkaldal.


Staten Island.
Staten Island [stätn ailänd] ('Stateni saar') on saar USA idarannikul.
Selle territoorium moodustab ühe New Yorgi viiest linnaosast ("boroughs") ning New Yorgi osariigi Richmondi maakonna ("Richmond County").
Elanike arv on 463 300 (2004).


Savann.
pisi
Savann on troopiline või lähistroopiline puisrohtla.
Levik.
Kõige tüüpilisemalt on lähisekvatoriaalne mussoonkliima välja kujunenud umbes 10. ja 20. laiuskraadide vahemikus. Seega hõlmavad savannid enda alla osi Hindustani poolsaarest, Indohiina poolsaarest, Kesk- ja Lõuna-Aafrikast, Lõuna-Ameerikast ja Austraaliast. Savannide levikuala on kõige suurem Aafrikas.
Tunnused.
Savannid on rohttaimedga kaetud suured tasandikud, mida ilmestavad üksikud puud. Savannis levib lausaliselt rohurinne, kuna rohttaimed ei vaja palju vihma ning taluvad kuivust.
Kliima.
Savannis on kaks aastaaega: vihmane ja kuiv. Temperatuurid jäävad aastas keskmiselt 20–30 kraadi vahemikku. Kuival aastaajal on sademeid vähe – ligikaudu 200 mm, märjal aastaajal seevastu kuni 1000 mm.
Mullastik.
Savannis levivad viljakad punakaspruun- ja pruunmullad. Muldade värvus on tingitud neis sisalduvast raua- ja alumiiniumiühenditest. Kuna temperatuuri aastane kõikumine on siin minimaalne, toimub kivimite murenemine peamiselt keemilise murenemise ehk porsumise tagajärjel. Pika kuivaperioodi tulemusena muutub pinnas savannides väga kõvaks ja kuivaks. Vihmade tulekul, mis siin saabuvad tavaliselt järsku tugevate äikesevalingutena, voolab vihmavesi mööda lõhestatud ja kuivanud maapinda kiiresti madalamatesse kohtadesse. Sellised tugevad vihmavalingud kulutavad kõvasti maapinda. Vihmaperioodil lagunevad pinnasesse sattunud orgaanilised ained kiiresti ning nad uhutakse sügavamale. Põua ajal laguneb orgaaniline aine aeglaselt, kuna ainest lagundavate mikroorganismide elutegevus on kuivusest pärsitud. Savannimullad on tavaliselt üsna viljakad.
Taimestik.
pisi
Tüüpilisteks savannitaimedeks on akaatsia, ahvileivapuu, sõrmrohi, purpur-hiidhirss, eukalüpt ja pudelpuu. Rohttaimedest on valdavaks vihmaperioodil kiiresti kasvavad kõrrelised. Põuaperioodil taimede maapealsed osad kuivavad, säilivad vaid maasisesed juured ja alumistes lehetuppedes asuvad pungad. Vihmaperioodil võivad taimed kasvada kuni kahe-kolme meetri kõrguseks, kuid leidub ka kuni viie meetri kõrguseid liike. Tüüpiliste savannikõrreliste varred ja lehed on üsna jäigad ning paindumatud. Kui niiskust on küllaldaselt, kasvavad siinsed rohttaimed väga kiiresti – päevane juurdekasv võib ulatuda isegi kuni paari-kolmekümne sentimeetrini.
Savannides levinud puuliigid hargnevad juba maapinna lähedalt või on lühikese kõvera ja jändriku tüvega. Puude koor on paks ja krobeline. Paljud liigid on heitlehised, ehk heidavad lehed põuaperioodiks maha. Tüüpilises savannis kasvavad puud hõredalt, kuna juurestik laieneb võrast suhteliselt kaugele. Sademetevaesematel aladel asenduvad puud tiheda astelvõsaga.
Loomastik.
Savanniloomad on kohastunud läbima pikki vahemaid vee- ja toiduotsinguil. Nii rohusööjad kui kiskjad eelistavad elada karjades.
Veevajaduse rahuldab paljudel toit. Aafrika savannides leidub antiloope, gaselle, pühvleid, ninasarvikuid, gnuusid, elevante, sebrasid, kaelkirjakuid. Suured rohusööjad on omakorda toiduks paljudele kiskjatele: lõvidele, leopardidele, šaakalitele, hüäänidele ning geparditele. Veekogude ääres elavad jõehobud ja krokodillid. Kuivaks perioodiks koondub loomastik jõgede ja järvede lähedusse, esimese vihmaga ja rohu tärkamisega hajuvad loomad tasandikele poegima.
Arvukalt leidub savannides putukaid, kellest toitub mitmekesine linnuriik. Savannis elavad jaanalind, marabu, kurgkotkas ning kangurlind. Veekogude ääres flamingod, pardid, haned, kured, luiged jne. Omapäraseid ehitisi püstitavad savannidesse sipelgad ja termiidid.
Lõuna-Ameerika savannides leidub suuri rohusööjaid loomi vähem kui Aafrikas. Siin on levinumateks hirved, metssead, vööloomad ja palju pisinärilisi. Kiskjatest kohtab jaaguare ning puumasid. Lindudest aga esineb jaanalindu meenutav nandu.
Keskkonna probleemid.
Savannide suurimad keskkonnaprobleemid on salaküttimine, tulekahjud, puude hävitamise ning ülekarjatamise tagajärjel maa erosiooniohtlikuks muutumine.


Avogadro arv.
Avogadro arv (tähis: NA) on aineosakeste (aatomite, molekulide või ioonide) arv 1-moolises ainehulgas.
Definitsioon.
Õigupoolest defineeritakse tänapäeval mool Avogadro arvu kaudu: mool on ainehulk, milles on Avogadro arv aineosakesi.
Avogadro arv ise defineeritakse aatomite arvuna 12 grammis süsiniku isotoobis 12C.
Süsinik-12 on aluseks võetud sellepärast, et selle aatommassi on saadud eriti täpselt mõõta.
Avogadro arvu väärtus.
Avogadro arvu täpset väärtust ei ole tänapäeva tehnoloogiaga võimalik kindlaks teha.
CODATA on 2002. aastal soovitanud kasutada Avogadro ligikaudse väärtusena
arvu 6,0221415 × 1023 ± 0,0000010 × 1023.
Nimetus ja tähis.
Avogadro arv on saanud nime 19. sajandi alguse itaalia teadlase Amedeo Avogadro järgi. Esimest korda seostas seda Avogadro nimega arvatavasti Jean Baptiste Perrin, kes nimetas seda Avogadro konstandiks. Viimast nimetust kasutatakse ka tänapäeval, kuid sageli eristatakse Avogadro arvu, mis on dimensioonita ühik, ja Avogadro konstanti, mille dimensioon on mol–1. Avogadro arvu ja Avogadro konstandi arvväärtused langevad kokku.
Saksa keeles nimetatakse Avogadro arvu Johann Josef Loschmidti järgi ka Loschmidti arvuks ja kasutatakse tähist NL. Loschmidti arvu all on siiski mõeldud ka aineosakeste arvu ühes kuupsentimeetris (ligikaudu 2,687 · 1019).
Ajalugu.
Amadeo Avogadro postuleeris 1811, et eri gaaside ühes ja samas ruumalas sisaldub üks ja seesama arv algosakesi (Avogadro seadus). Avogadro ise ei püüdnud seda arvu kindlaks teha. Seda tegi esimesena 1875 austria füüsik ja keemik Johann Josef Loschmidt, kasutades gaaside kineetilist teooriat.
Rakendused.
Et arvutada aineosakeste arvu "N" antud ainehulgas "n", kasutatakse valemit
formula_1
Avogadro konstant NA seob omavahel mitmeid teisi konstante.
Gaasikonstant R ja Boltzmanni konstant k on omavahel seotud valemiga
Faraday konstant F ja elementaarlaeng e on omavahel seotud valemiga


Asendusreaktsioon.
Asendusreaktsioon on keemiline reaktsioon, mille tulemusena keemilise aine molekulis mingi aatom või aatomite rühm asendub mõne teise aatomi või rühmaga. Reeglina mõistetakse asendusreaktsiooni all brutoreaktsiooni, mis võib toimuda üle mitme vahestaadiumi (üle mitme elementaarreaktsiooni).
Anorgaanilises keemias asendusreaktsiooni tulemusena keemilise ühendi molekulis ühe keemilise elemendi aatomid asenduvad teise omadega. Sellise reaktsiooni teine lähteaine ja teine saadus on lihtaine.
Orgaanilises keemias on enamasti tegemist funktsionaalrühma või vesiniku aatomi asendumisega mingi teise rühma või aatomiga. Mõnedel juhtudel võib asendusreaktsiooniga kaasneda isomerisatsioon, s.t. molekulis aatomite paigutuse muutumine.


Elektrolüüs.
Elektrolüüs on keemias ja tööstuses levinud meetod, kus muidu mitte-iseenesliku reaktsiooni toimuma panemiseks kasutatakse alalisvoolu. Tööstuses on elektrolüüs oluline samm eraldamaks lihtaineid looduslikest materjalidest, näiteks maakidest, elektrolüütilise raku abil.
Ajalugu.
Sõna "elektrolüüs" tuleb kreeka keelest "merevaik" ja ' "lagunemine".
Põhimõte.
Elektrolüüsiks nimetatakse protsessi, kus ioonsest ainest, mis on kas lahustatud või sulatatud, toimuvad alalisvoolu läbijuhtimisel elektroodidel reaktsioonid ning koostisosad eralduvad.
Elektroodid on üldjuhul valmistatud metallidest, grafiidist või pooljuhtidest. Elektroode valitakse tavaliselt sõltuvalt elektroodi ning elektrolüüdi omavahelistest interaktsioonidest ning hinnast.
Elektrolüüsiprotsess.
Elektrolüüsi võtmeprotsessiks on aatomite ja ioonide pidev vahetamine, see tähendab et ühel elektroodil antakse pidevalt lahusesse elektrone, tekitades nõnda ioone lahuses olevatest aatomitest, ning teisel elektroodil eemaldatakse lahuses olevatelt ioonidelt sama arv elektrone, tekitades juurde aatomeid. Kui tekkinud produktid on elektrolüüdist erinevas agregaatolekus, saabki nad eraldada. Näiteks keedusoola lahuse elektrolüüsi puhul on produktid (vesinik ja kloor) gaasilised ning tõusevad lahuse kohale, kust need siis mujale juhtida saab.
Elektrolüüti sukeldatud elektroodidele potentsiaali rakendamisel hakkavad elektroodid tõmbama vastaslaenguga ioone. Positiivselt laetud katioonid liiguvad elektrone lahusesse andva katoodi poole ning negatiivselt laetud anioonid liiguvad positiivselt laetud anoodi poole.
Elektroodidel võetakse ioone vastavalt ära või antakse juurde. Aatomid, mis annavad elektrone ära või võtavad juurde, lähevad ioonidena lahusesse ning ioonid, mis saavad elektrone juurde või annavad ära, kaotavad laengu ning eralduvad elektrolüüdist. Energiat kogu protsessi jaoks annab alalisvooluallikas.
Oksüdeerumine ja redutseerumine elektroodidel.
+ 2 e– + 2 H+ →
Siin võtavad reaktsioonist osa ka H+ ioonid, mis peavad samuti elektrolüüdis sisalduma. H+ ioone sisaldavad reaktsioonid happelistes keskkondades ning OH- ioone sisaldavad reaktsioonid aluseliste keskkondade puhul on elektrolüüsis üsna tavalised.
Oksüdeeruvateks või redutseeruvateks aineteks võivad olla ka solvent, elektroodid või gaasid.
Energiamuutused elektrolüüsis.
Energiahulk, mis tuleb anda elektrolüüsiks on võrdne toimuva reaktsiooni Gibbsi vabaenergiaga, millele lisandub süsteemis kaotsiminev energiahulk. Kuna kadu võib teoreetiliselt olla nullilähedane, siis on süsteemi maksimaalne termodünaamiline efektiivsus võrdne entalpia muudu ja vabaenergia muudu jagatisega. Enamikel juhtudel on elektriallikast tulev vool suurem kui reaktsiooni entalpia muut, nii et osa energiat vabaneb soojusena. Mõningatel juhtudel, näiteks veeauru elektrolüüsil hapnikuks ja vesinikuks, on siiski vastupidi ja soojust tuleb keskkonnast võtta, sest tekkiva vesiniku põlemisentalpia on suurem, kui rakule antav elektrienergia.
Keemilised vooluallikad.
Keemilised vooluallikad, kaasaarvatud kütuseelemendid, kasutavad elektroodide standardpotentsiaalide erinevust kasuliku töö tegemiseks. Olgugi et pealtnäha teostavad nad lihtsalt elektrolüüsile vastupidist protsessi, on nende tööpõhimõtted paljudel juhtudel märksa keerukamad.
Esimene elektrolüüsi seadus.
Elektrolüüsi ajal on elektroodidel toimuvates keemilistes reaktsioonides tekkiva aine hulk
Teine elektrolüüsi seadus.
läbijuhtimisel on elektroodidel eralduva iga aine hulk võrdeline tema ekvivalentmassiga.
Matemaatiline vorm.
"M/z" on sama, mis aine ekvivalentmass.
Faraday esimese seaduse puhul on "M", "F" ja "z" konstandid, nii et "Q" tõustes tõuseb ka "m" väärtus.
Teise seaduse puhul on "Q", "F" ja "z" konstandid, nii et "M/z" (ekvivalentmassi) tõustes tõuseb ka "m" väärtus.
Püsiva elektrivoolu puhul, formula_2, mille saab teisendada
Siin on "t" ajahulk ja I on tau funktsioon.
Konkureerivad poolreaktsioonid lahuste elektrolüüsis.
Plaatinaelektroodidega varustatud elektrolüüsirakku kasutades viib mõnede soolade vesilahuste elektrolüüs katiooni redutseerimiseni (näiteks tsingi sadestumine tsingisooladest) ja aniooni oksüdeerumiseni (näiteks broomi smoodustumine bromiidide puhul). Seevastu teiste soolade vesilahuste puhul (näiteks naatriumisoolad) tekib katoodil hoopis vesinik ning anioone (näiteks SO42− e. sulfaatioone) sisaldavates lahustes anoodil hapnik. Sellisel juhul on oksüdeeritavaks või redutseeritavaks vesi. Pinge, mis on vajalik soolalahuse elektrolüüsiks saab üldjuhul tuletada anood- ja katoodreaktsioonide standardpotentsiaalidest. Elektroodi standardpotentsiaal on võrdne elektroodil toimuva poolreaktsiooni potentsiaaliga standardvesinikelektroodi suhtes standardtingimustel (reagentide aktiivsused on võrdsed ühega).
Tsink(II)bromiidi jaoks on sarnaselt arvutatud väärtused −0,76V tsingiiooni redutseerumiseks metallilisele kujule ning +1,10V bromiidi oksüdeerumiseks. Nende arvude järgi peaks katoodil tekkima vesinik ning anoodil hapnik, ometigi eksperimentaalsete andmete põhjal see nii ei ole. Sellist olukorda põhjendatakse sellega, et arutatud potentsiaalid annavad vaid termodünaamiliselt eelistatud reaktsiooni. Tegelikult tuleb arvesse võtta veel mitmeid tegureid, nagu näiteks toimuvate reaktsioonide kineetika. Sellist olukorda, kus elektroodipotentsiaal on nihkunud, nimetatakse polarisatsiooniks. Eksperimentaalselt on tõestatud, et polarisatsioon sõltub raku kujust ja elektroodidest.
Näiteks neutraalse keedusoola lahuse (pH=7) elektrolüüsi puhul redutseerub katoodil vesi OH--ioonideks, sest ta on termodünaamiliselt palju eelistatum. Anoodil tekib aga hapniku asemel kloor, sest kloriidi klooriks oksüdeerumine mõjub vähem polariseerivalt kui vee oksüdeerumine hapnikuks.


Hüdratatsioon.
Hüdratatsioon on keemilise ühendi füüsikaline või keemiline liitumine (hüdraatumine) või liitmine (hüdraatimine) veega.
Lahustumisel vees seostuvad elektrolüüdid polaarsete vee molekulidega ehk hüdraatuvad. Hüdraatumisel keemilised sidemed elektrolüüdis nõrgenevad, mistõttu aine võib jaguneda ioonideks.


Dissotsiatsiooniaste.
Dissotsiatsiooniaste ehk dissotsiatsioonimäär on keemias dissotsieerunud molekulide arvu ja molekulide üldarvu suhe.
Lahuste puhul näitab dissotsiatsiooniaste, kui suur osa lahustunud aine molekulidest on jagunenud ioonideks. Lahuse lahjendamisel dissotsiatsiooniaste suureneb.


Alkaanid.
Alkaanid on süsiniku ja vesiniku ühendid, mille molekulides süsiniku aatomid on omavahel seotud kovalentse üksiksidemega. Mõnikord nimetatakse alkaane ka parafiinideks.


Alkeenid.
Alkeenid on küllastumata süsivesinikud, mille molekulides on vähemalt üks kaksikside süsiniku aatomite vahel. Alkeene nimetatakse mõnikord ka olefiinideks.
Alkeenide leidumine looduses ja saamine.
Alkeene sisaldub nafta utte- ja krakkgaaside koostises. Kõrvuti alkeenide homoloogilise rea esimese liikme eteeniga leidub seal ka kõrgemaid homolooge üldvalemiga CnH2n, aga ka teistsuguse koostisega alkeene.
Laboratoorselt saadakse alkeene alkoholide dehüdratatsioonil (vee eraldamisel): CH3CH2OH → CH2=CH2 + H2O
CH3-CH2-CH3 --→ H2 + CH3-CH=CH2 (propeen).
Alkeenide nimetused.
Alkeenide süstemaatiline nimetus saadakse kasutades lõppliidet -een, millele eelneb kaksiksideme kohanumber. Tüviühendiks on pikim küllastumata ahel. Mitme kaksiksideme kordumine näidatakse lõppliidetega -dieen, -trieen, -tetraeen jne.
Alkeenide korral on vaja näidata ka konfiguratsioon (stereoisomeeria). Diasendatud kaksiksideme korral võib kasutada eesliiteid "cis"- (asendusrühmad on samal poolel) ja "trans"- (asendajad on kaksiksideme suhtes vastaspooltel), st tegemist on cis-trans-isomeeriaga. Tri- ja tetraasendatud alkeenide korral kasutatakse deskriptoreid "E" ("entgegen" - eraldi) ja "Z" ("zusammen" - koos).
Alkeenide füüsikalised omadused.
Alkeenide homoloogilise rea kolm esimest liiget on gaasid, järgmised vedelikud ja alates C18H36 tahked. Sulamistemperatuurid ja keemistemperatuurid suurenevad homoloogilises reas molekulmassi kasvuga. Alkeenid ei lahustu vees.
Alkeenide keemilised omadused.
Alkeenidele on eriti iseloomulikud liitumisreaktsioonid.
CH3-CH=CH2 + HCl → CH3-CHCl-CH3 [CH3-CH2-CH2Cl ei moodustu]
CH2=CH2 + Br2 → CH2Br-CH2Br (1,2-dibromoetaan).
Eteeni broomivette juhtimisel kaob viimase värvus. Nimetatud tunnust kasutatakse alkeenide kvalitatiivseks kindlakstegemiseks. Br2 liitumine alkeenidele toimub ekvivalentses vastavuses ja seda reaktsiooni saab kasutada ka alkeenide kvantitatiivseks määramiseks. Küllastamatuse määra iseloomustab broomarv - see on broomi hulk grammides, mis reageerib 100 grammi prooviga.
CH2=CH2 + H2O → CH3-CH2OH (etanool)
Põlemisreaktsioon (põlemissaadusteks CO2 ja veeaur): CH2=CH2 + 3O2 →2CO2 + 2H2O
Oksüdeerumisel kaaliumpermanganaadiga moodustub kahealuseline alkohol: CH2=CH2 --→ HO-CH2-CH2-OH (etaandiool)
Happelises keskkonnas kaaliumpermanganaat lõhub süsinikahela kaksiksideme kohalt, moodustades ketoonid või/ja karboksüülhapped.
Terminaalse kaksiksideme korral tekib karboksüülhape ja süsinikdiooksiid. (Happelises keskkonnas,kaalimpermanganaadiga)
Struktuuri spetsiifika mõju.
Alkeenide elektrofiilse liitumise reaktsioonides (liitumine halogeenidega, hüdrohalogeniididega, katioonne alküleerimine ja polümerisatsioon jm), mis toimuvad üle karbokatioonse intermediaadi, saadakse paljudel juhtudel regulaarsete liitumisproduktide kõrval (või asemel) mitmesuguseid mitteregulaarseid produkte. Seejuures nende kõrvalproduktide iseloom sõltub alkeeni keemilisest ehitusest. Allpool on kaks enamesinevat kõrvalreaktsiooni.
1. Liitumisel kaksiksideme juures hargnenud struktuuriga alkeenidele, see on bis-, tri- ja tetraalküülasendatud kaksiksidemega ühenditele (isoalkeenidele), on kõrvutiasetsevate süsiniku aatomite juures hargnenud struktuuride teke steeriliselt takistatud ja tulemuseks on karbokatioonse intermediaadi deprotoneerumine.
Trialküülasendatud eteenidest RCH=CR’R” (isoalkeenid, välja arvatud isobuteen), ei ole võimalik happelisel katalüüsil saada kõrgpolümeere, sest ahela katkestab kasvavast kabokatioonist prootoni ülekanne monomeeri alustades nii uut ahelat. Ka ei saa isoalkeenide ioonsel kloorimisel normaalseid AdE adukte (dikloriide), vaid saadakse allüülsed kloriidid (nimetatakse allüülne kloorimine).
MeCH=CMe2 + Cl2 → MeCHCl–C+Me2 → MeCHCl–CMe=CH2 (83%) + MeCH2–CMe2Cl (5%) + MeCHCl–CMe2Cl (12%) + [MeCH=CMeCH2Cl (tº)]
Deprotoneerumine esineb kõrvalreaktsioonina paljudes katioonsetes protsessides. Ioonse kloorimise reaktsiooni võib vaadelda kui vastava karbokatiooni deprotoneerumisele kalduvuse indikaatorit: tetrametüületüleen (99%), trimetüületüleen (85%), isobuteen (87%), metallüülkloriid (80%), isopreen (50%), stüreen (46%), tsüklohekseen (20%), 1- ja 2-buteen (3%).
2. Kaksiksidemest järgmise süsiniku aatomi juures hargnenud alkeenide korral esineb karbokatioonses intermediaadis hüdriidi või alküülrühma 1,2-nihe (1,2 "shift"). Ümbergrupeeringu tulemusel sekundaarne karbokatioon annab enamstabiliseeritud tertsiaalse katiooni.
CH2=CH–CHMeR + HCl → [CH3C+H–CHMeR → CH3CH2–C+MeR] → CH3CHCl–CHMeR (48%) + CH3CH2–CClMeR (52%)
Seda tüüpi ümbergrupeeringud annavad alkeenide korral 1,3-liitumisproduktid või alkeeni 1,3-polümerisatsiooni.
Alkeenide kasutusalad.
Eteeni kasutatakse etanooli, polüetüleeni ja kloroetaani tootmiseks.
Eteeni ja õhuhapniku sissehingamine kutsub esile narkoosi.
Õhus, mis sisaldab eteeni, valmivad puuviljad kiiremini.
Tetrafluoroeteeni (CF2=CF2) polümerisatsioonil toodetakse väärtuslikku plastmassi teflonit, millesse ei toimi ka keev lämmastikhape, sulatatud leelised ega kontsentreeritud väävelhape, seda isegi 300°C juures.


Alküünid.
Alküünid on küllastumata süsivesinikud, mille molekulides esineb kovalentne kolmikside. Alküünide tähtsamaks esindajaks on etüün ehk atsetüleen HC≡CH.
Füüsikalised omadused.
Etüün on värvitu, omapärase lõhnaga ning narkootilise toimega gaas. Etüün lahustub vees.
Keemilised omadused.
Kolmiksideme olemasolu tõttu on etüünile eriti iseloomulikud liitumisreaktsioonid. Viimased toimuvad kahes astmes. Liites ühe molekuli vesiniku või halogeeni, katkeb üks kovalentne side ja moodustub alkeen, teise molekuli vesiniku või halogeeni liitmisel katkeb teine side ja tekib vastavalt alkaan või tema halogeenderivaat.
Alküüni kasutusalad.
Etüüni kasutatakse vinüülkloriidi,etanaali ja õlikindlate kautšukite tootmiseks ning metallide keevitamisel. Etüünist ja butanoolist valmistatakse Sostakovski palsamit, mida kasutatakse haavandite ja põletuste ravil. Etüün ja ammoniaak on vitamiin PP sünteesi lähteained.


Aldehüüdid.
Aldehüüdid on keemilised ühendid, mis sisaldavad aldehüüdrühma (–CHO).
Tähistus -CHO rõhutab, et hapniku ja vesiniku aatom pole omavahel seotud (erinevalt alkoholist (R–OH)).
Lihtsaim aldehüüd on metanaal, mille 37-protsendine vesilahus on formaliin. Kaks kõige levinumat aldehüüdi on metanaal HCHO ja etanaal CH3CHO.
Sõna "aldehüüd" leiutas Justus von Liebig lühendina ladina sõnadest "alcohol dehydrogenatus" ('alkohol, millest on vesinik eemaldatud'). Nimi viitab sellele, et vastava alkoholiga võrreldes on aldehüüdi molekulis üks vesiniku aatom vähem.
Aldehüüdide omadused on mitmekesised. Väiksemad aldehüüdid lahustuvad vees paremini. Lenduvad aldehüüdid on kirbe lõhnaga. Õhu käes aldehüüdid pikapeale lagunevad autoksüdeerumiseks nimetatava protsessi abil.
Metanaalil ja etanaalil on kalduvus oligomeriseeruda ja polümeriseeruda. Neil on ka kalduvus hüdrateeruda, moodustades dioole. Tekkinud oligomeerid, polümeerid ja hüdraadid on tasakaaluolekus aldehüüdiga, millest nad moodustusid.
Looduslikult leidub paljusid aldehüüde eeterlikes õlides. Sageli on neil oma osa eeterlike õlide meeldivas lõhnas. Kuid looduslikes "ehituskivides" (aminohapetes, nukleiinhapetes ja lipiidides) ei ole aldehüüdid levinud, arvatavasti aldehüüdrühma suure keemilise aktiivsuse tõttu. Enamik suhkruid on siiski aldehüüdide derivaadid. Kuid glükoosi vesilahuses eksisteerib üksnes väike osa glükoosist aldehüüdi kujul.


Amiidid.
Amiidid on karboksüülhapete funktsionaalderivaadid, kus -OH rühma asemel on aminorühm (-NH2).
Füüsikalised omadused.
Kõik amiidid peale metaanamiidi on kristalsed lõhnatud värvusetud ained, lahustuvad vees halvasti (va. madalamad amiidid). Kõik amiidid on väga mürgised.


Aminohapped.
Aminohapped ehk aminokarboksüülhapped on keemilised ühendid, mis sisaldavad funktsionaalsete rühmadena nii aminorühmi kui ka karboksüülrühmi. Aminohapped on karboksüülhapped, mille alküülradikaalis on üks või mitu vesiniku aatomit asendunud aminorühmaga.


Areenid.
Areenid ehk aromaatsed süsivesinikud on süsivesinikud, mis sisaldavad üht või mitut benseenituuma.
Areenide nimetused.
Kuna areenide keemia arenes oluliselt varem kui orgaanilise keemia nomenklatuur, siis kasutatakse areenide nimetamisel väga palju mittesüstemaatilisi ehk triviaalnimetusi, mille näiteid on ülaltoodud galeriis.
Monoasendatud benseeni derivaatide nimetamisel kasutatakse lõppliidet -benseen (nt klorobenseen, nitrobenseen). Alküülasendatud benseeni derivaatide nimetamisel lähtutakse alküülahela pikkusest: kui ahelas on rohkem kui 6 süsinikuaatomit, siis valitakse tüviühendiks alküülahel (nt fenüülheptaan).
Diasendatud benseeni nimetamisel kasutatakse eesliiteid "orto"- ("o"-), "meta"- ("m"-) ja "para"- ("p"-), vastavalt 1,2-, 1,3- ja 1,4- diasenduse kirjeldamiseks. Tri- ja enamasendatud benseeni korral numereeritakse tsükkel, andes asendajatele väikseimad võimalikud kohanumbrid.


Fenoolid.
Terminit fenoolid kasutatakse keemiliste ühendite kohta, milles on aromaatse tsükliga seotud hüdroksüülrühm (-OH), seega on tegu hüdroksübenseenidega. Nende lihtsaim asendusrühmadeta esindaja on fenool.
Metüülrühma sisaldavaid fenoole nimetatakse orto-, meta- ja para-kresoolideks.
Hüdroksüülrühmade arvu põhjal eristatakse ühe-, kahe- või mitmealuselisi fenoole. Lihtsaimad kahealuselised fenoolid on katehhool, resortsinool ja hüdrokinoon.
Vahel arvatakse fenoolide klassi ka ühendid, milles OH-rühm asendab vesiniku aatomit polütsüklilises aromaatses molekulis, need on siis hüdroksüareenid'".
Paljude tööstusprotsesside heitveed sisaldavad mürgiseid fenoole, mida ei tohi loodusesse juhtida. Eesti põlevkivi termilise töötlemise uttevees sisaldub unikaalseid kahealuselisi fenoole, nagu metüülresortsinoolid. Viimaste kui väärtuslike keemiatoodete eraldamiseks on välja töötatud vastavad tehnoloogiad.
Fenoole leidub ka eluslooduses, eeskätt taimeriigis. Mõned taimed toodavad fenoole selleks, et nende vegetatiivsed osad oleksid mürgised ja et neid ei söödaks. Selle näiteks võib tuua lääne-mürgitamme ("Toxicodendron diversilobum").


Vaivara valla vapp.
Vivara valla vapp on Eesti haldusüksuse Vaivara valla vapp.
Vapp kinnitati 19. veebruaril 1993.
Põhjendus.
Sõlg sümboliseerib kaitset ja kestvust, järjepidevust ning ühtekuuluvust.
Ketassõlg on arheoloogiline leid IV sajandist Türsamäelt (Vaivara vald).
Vapi kasutamine.
Valla vapi kujutis peab mõõtmetest olenemata vastama etalonkujutisele.
Välislink.
Vapp


Vaivara valla lipp.
Vaivara valla lipp on Eesti haldusüksuse Vaivara valla lipp.
Lipp on kinnitatud 19. veebruaril 1993.
Lipu kirjeldus.
Lipp on ristkülikukujuline, mis on jaotatud ülanurkadest allserva keskele suunduvate sirgetega kolmeks väljaks. Keskmine väli on valge ja külgmised rukkilillesinised. Valge välja keskel on Vaivara valla vapilt pärinev must sõlg. Lipu normaalsuurus on 96×160 cm. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.
Põhjendus.
Lipp sümboliseerib elukolmnurkade kokkupuutekohti. Meri, taevas ja lootus, et Vaivara vald saab tugevaks, jõukaks ja turvaliseks koduks vallarahvale. Sõlg on kaitse ja kestvuse ning järjepidevuse ja ühtekuuluvuse sümbol.
Välislingid.
Lipp


Häädemeeste valla lipp.
Häädemeeste valla lipp on Eesti haldusüksuse Häädemeeste valla lipp.
Lipp on kinnitatud 1. detsembril 1997.
Lipu kirjeldus.
Häädemeeste valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Kandelipu normaalsuurus on 105 x 105 cm.
Kuld tähistab väärikust, õnne ja heaolu. Sinine märgib merd, tõde ja lootust. Hõbe on valguse ja puhtuse tähis. Lipuvärvid viitavad ka Eestile ja Pärnumaale. Kaljas osutab Häädemeeste valla ajaloos suurt tähtsust omanud purjelaevaehitusele. Müürihambuline päis sümboliseerib riigipiiri, hõbetäht sihiteadlikust ja eesmärgikindlust.
Lipu kasutamise kord.
Häädemeeste valla lipu kasutamist kontrollivad vallavolikogu ja vallavalitsuse liikmed ning õiguskaitseorganid.


Kõo valla vapp.
Kõo valla vapp on Viljandi maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kõo valla vapp.
Riigikantselei pole valla vappi kinnitanud.
Vapi kirjeldus.
Vapi kuldkollasel kilbil on must kellatorn rukkilillesinise Andrease risti taustal.
Põhjendus.
Kellatorn sümboliseerib vallaelanike ärksust ja kaitstust, Andrease rist lootust paremale tulevikule ning kuldkollane taust piirkonna põhilist tegevusala – viljakasvatust.
Välislingid.
Vapp


Häädemeeste valla vapp.
Häädemeeste valla vapp on Eesti haldusüksuse Häädemeeste valla vapp.
Vapp on kinnitatud 1. detsembril 1997.
Vapi kirjeldus.
Häädemeeste valla vapiks on kuldne kilp sinise müürihambulise päisega. Kuldsel väljal on sinine kahemastiline kahvelpurjestusega kaljas ning sinise välja keskel kaheksaharuline hõbetäht.
Kuld tähistab väärikust, õnne ja heaolu, sinine - merd, tõde ja lootust ning hõbe on valguse ja puhtuse tähis. Vapivärvid viitavad ka Eestile ja Pärnumaale. Häädemeeste valla ajaloos on suurt tähtsust omanud purjelaevaehitusele ning sellele viitab ka kaljas. Müürihambuline päis sümboliseerib riigipiiri, hõbetäht sihiteadlikust ja eesmärgikindlust.
Vapi kasutamise kord.
Valla vapi kujutist võib kasutada värvilise ja must-valgena. Värvilisel kujutisel peavad värvid vastama täpselt Häädemeeste valla põhimääruses esitatud näidisele ja kirjeldusele.
Välislingid.
Vapp


Alatskivi valla lipp.
Alatskivi valla lipp on Tartu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Alatskivi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 20. märtsil 1997.
Lipu kirjeldus.
Kangas on jaotatud horisontaalselt kolmeks osaks, kus alumine ja ülemine on rohelised, kumbki moodustab lipu kõrgusest 1/4. Keskmine väli on valge ja 2/4 lipu kõrgusest ning selle keskel asub Alatskivi valla vapi kujutis.
Kilbikujulisel vapil on kujutatud: parempoolsel osal hõbedase värviga Alatskivi lossi peasissekäik punasel pinnal ja vasakpoolsel ülemisel osal kolm rohelist kuuske hõbedasel pinnal ning alumisel osal sinisel põhjal kolm hõbedast lainelist joont.
Alatskivi valla lipp on suhtega 7:11-le ja normaalmõõdud 105 x 165 cm.
Lipu kasutamise kord.
Alatskivi valla vapi ja lipu ning Alatskivi nime ja muude visuaalsete sümbolite kasutamise korra kehtestab vallavolikogu.


Alatskivi valla vapp.
Alatskivi valla vapp on Tartu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Alatskivi valla vapp.
Vapp kinnitati 11. veebruaril 1992.
Vapi kirjeldus.
Alatskivi valla vapp on kilbikujuline alt kumera servaga. Laiuse ja kõrguse suhe on 2:3. Lõhustatud ja pooljaostatud kilbi parempoolsel, punasel väljal hõbedane sakmelise rinnatise, ehistorni ja ümarkaaravaga peasissepääsu ning koonilise katusega ärkiltornikesega mõisaehitise osaline vaade. Kilbi vasaku poole ülemisel, hõbedasel väljal kolm rohelist kuuske ja alumisel, sinisel väljal kolm lainelõikelist hõbedast varrast.
Põhjendus.
Mõisaehitise osaline vaate sümboliseerib Alatskivi lossi fassaadi profiil.
Kolm rohelist kuuske sümboliseerib valla metsarikkust. Kolm hõbedast lainet sümboliseerib kolm Alatskivi ümbritsevat järve.


Ar-Riyāḑ.
Ar-Riyāḑ (varasemad eestikeelsed nimed "Rijad" ja "Er-Rijad"; araabia keeles 'aiad') on Saudi Araabia pealinn ja riigi suurim linn. Asub umbes 500 meetri kõrgusel platool, kahe muistse, nüüd juba kuivaks jäänud jõe ühinemiskohal.
Pealinnaks sai 1932. aastal, kui moodustati Saudi Araabia Kuningriik.
Viited.
Riyad


Kalmani filter.
Kalmani filter on Rudolf Emil Kalmani loodud algoritm, mida kasutatakse kosmonautikas, merenavigatsioonis, aatomielektrijaamades, demograafilises modelleerimises ja mujal.
Inseneriteadustes on palju valdkondi, kus filtreerimine on eluliselt tähtis. Raadiosignaalid on tihti suure müratasemega (mingid segavad lained). Väga hea filtreerimise algoritm saab elimineerida selle müra, et saada kätte olulist ja vajalikku informatsiooni. Ka elektrienergia juures on tegemist filtreerimise protseduuriga. Paljudes maades nõutakse koduses majapidamises kasutatava elektrienergia voltide filtreerimist, et tagada kodus kastutatavate seadmete pikaealisus (näiteks arvutid, televiisorid, video- ja DVD mängijad, jne).
Rudolf Emil Kalman arendas filtri välja aastatel 1960–1961, selle juured ulatuvad Gaussi teooriateni 1795. aastast.
Sissejuhatus.
Kalmani filter on lineaarne, ennustav ja korduv algoritm. Ta on võimeline optimaalselt ennustama reaal-ajas süsteemi seisundit. Kui eksisteerivad mittelineaarsused, siis tuleb mudel eelnevalt lineariseerida.
Korduvus Kalmani filtris tähendab seda, et see ei nõua eelnevate andmete salvestamist ja ümber arvutamist niipea, kui uus mõõtmine on tehtud. Kalmani filtri töös kasutatakse (Maybeck, 1979): (1) teadmisi süsteemi ja mõõtmiste dünaamikast; (2) statistilist iseloomustust süsteemi müra, mõõtmiste vigade ning dünaamilistes mudelites oleva ebakindluse kohta; (3) informatsiooni algsete tingimuste kohta.
Kalmani filter töötab tingimustes, kus süsteemi oleks võimalik kirjeldada lineaarse mudeli abil ning süsteemi ja mõõtmiste müra on iseloomustatav valge gaussi mürana. Valge müra tähendab, et müra väärtus ei ole ajaga korrelatsioonis ning tal on võrdne tugevus kõikidel sagedustel. Gaussi müra on seotud müra amplituudiga. Eeldatakse, et igal ajahetkel Gaussi müra amplituudi tõenäosusjaotus moodustab kella-kujulise kõvera iga üksiku punkti jaoks.
Matemaatiline alus.
Kalmani filter lihtsalt seletatuna on rakenduslik matemaatika. See on lineaarne süsteem, millele vastav funktsioon on: formula_1. Kalmani filtrisse sisestatakse mürased andmed, filtrist väljuvad loodetavalt vähem mürased andmed. Kuid viivitus on hind selle filtreerimise juures. Puhas Kalmani filter ei kohanda andmeid.
Kalmani filter.
Kalmani filtri iseloomustamiseks on erinevad autorid kasutanud mitmeid erinevaid tähistusi, siin on kasutatud Welch ja Bishop poolt pakutud valemeid ja Kalmani filtri tuletuskäiku.
Kalmani filter opereerib põhimõttel: (1) ennustab uue seisundi ja tema ebakindluse ja (2) korrigeerib seda uue mõõtmisega.
Kalmani filter kasutab protsessi määramiseks tagasiside kontrolli mehhanismi: filter määrab protsessi seisundi mingil ajahetkel ning siis saab tagasiside (mürastest) mõõtmistest. Kalmani filtri valem koosneb kahest grupist: aja uuenduse valemid ja mõõtmiste uuenduse valemid. Aja uuenduse valemid vastutavad praeguse seisundi projekteerimisest tulevikku (ajas) ja vea koodispersioon määrab aprioorse määrangu järgnevaks aja sammuks. Nende kohta võiks ka öelda, et nad on ennustavad valemid. Mõõtmise uuenduse valemid vastutavad tagasiside eest – kasutavad uut mõõtmist apriori määrangus, et saada täpsustatud aposterioorne määrang. Mõõtmiste uuendamise valemeid võib nimetada ka korrigeerivateks valemiteks.
formula_5 (1)
formula_6 (2)
formula_7 (3)
formula_8 (4)
formula_9 (5)
formula_10 - Protsessi dünaamika maatriks
formula_11 - Protsessi mõõtmistulemuste vektor
formula_12 - Vea koodispersioon
formula_3 - Protsessi müra koodispersioon
formula_4 - Mõõtmise müra koodispersioon
formula_15 - Kalmani juurdekasv
Esimene samm mõõtmiste uuenduses on Kalmani juurdekasvu formula_15 arvutamine. Järgmine samm on tegelikult mõõta protsessi, et leida formula_17, seejärel tekitada aposterioorne määrang, mis sisaldab mõõtmist (4). Viimane samm on määrata aposterioorselt vea koodispersioon valemiga (5).
Peale igat aja ja mõõtmise uuenduse paari protsessid korratakse viimase aposterioorse määrangutega, mida kasutatakse uue aprioorse määrangu ennustamiseks. See korduv loomus võimaldab muuta praktilised lahendused teostatavaks paremini, kui teised sarnased meetodid.
Tegelik filtri teostus, mõõtmise müra koodispersioon formula_4 on tavaliselt eelnevalt mõõdetud. Protsessi müra koodispersiooni formula_3 määramine on raskem, kuna ei ole võimalik otse mõõta protsessi, mida me määrame. Kuid võib kasutada teist Kalmani filtrit nende parameetrite (formula_4 ja formula_3) määramiseks. Seda tehakse tavaliselt sõltumatult (nn off-line) ja sellele viidatakse kui süsteemi identifitseerimisele.
Kuid oletagem, et me liigume. Siis kõik müra ei ole mõõtmiste viga, osa sellest on ka liikumine. Kalmani filter võimaldab kaasata liikumiste mudeli, määramaks kiirust ja asukohta.
Joonis 1. Kalmani filtri parameetrite optimeerimise protsess.
Laiendatud Kalmani filter.
Kalmani filter eeldab lineaarsust, kus on lubatud ainult tehted maatriksitega. Mõõtmine on seisukorra lineaarne funktsioon, kusjuures järgmine seisund on eelmise lineaarne funktsioon. Lineaarne Kalmani filter ei ole võimeline määrama juurdekasvu, ta ei suuda käsitleda pöördeid ega projektsiooni. Et sellest üle saada, kasutatakse Laiendatud Kalmani filtrit.
Laiendatud Kalmani filtri kasutamine aitab vähendada lähendamise vigu, mitte-lineaarne süsteem lineariseeritakse rakendades selleks parimat seisundi vektori määrangut, mida kasutatakse igas lineariseerimise sammus.
formula_24 (6)
formula_25, (7)
kus juhuslikud muutujad formula_2 ja formula_27 iseloomustavad protsessi ja mõõtmiste müra. Funktsioon formula_28 seob seisundi eelmisest ajaetapist formula_29 praegusse ajaetappi formula_30, mis sisaldab parameetreid ükskõik millise liikuva funktsiooni formula_31 ja keskmise müra formula_2 jaoks. Mittelineaarne funktsioon formula_33 mõõtmiste võrrandis seob seisundi formula_34 mõõtmistega formula_17.
formula_38 (8)
formula_39, (9)
kus formula_40 on aposterioorse seisundi määrang (eelmisest ajaetapist formula_30).
formula_42 (10)
formula_43, (11)
formula_34 ja formula_17 on tegelikud seisundi ja mõõtmiste vektorid;
formula_46 ja formula_47 on ligikaudsed seisundi ja mõõtmise vektorid valemitest (8) ja (9);
formula_40 on aposterioorne määrang viimasel aja etapil formula_30;
Juhuslikud muutujad formula_2 ja formula_27 tähistavad protsessi ja mõõtmiste müra;
formula_54; (12)
formula_57; (13)
formula_60; (14)
formula_63. (15)
formula_64, (16)
formula_65. (17)
formula_66 (18)
formula_67, (19)
kus formula_68 ja formula_69 tähistavad juhuslikke muutujad, mille keskmine on null ja koodispersiooni maatriksid on vastavalt formula_70 ja formula_71, kus formula_3 ja formula_4 on eelnevalt defineeritud.
formula_77. (20)
formula_78, (21)
formula_79, (22)
formula_80. (23)
formula_82. (24)
formula_83. (25)
Valemit (40) võib seejärel kasutada mõõtmiste uuendamiseks Laiendatud Kalmani filtris, kus ja tulevad valemitest (8) ja (9), ja Kalmani juurdekasv saadakse valemist (3) koos sobiva asendusega mõõtmiste vea koovariansile.
formula_84 (26)
formula_85 (27)
formula_86 (28)
formula_87, (29)
formula_88. (30)
Alaindeks formula_30 on seotud Jakobi maatriksitega formula_10, formula_55 ja formula_61 et tugevdada märget, et nad on erinevad igal aja etapil (ning seepärast alati uuesti arvutatud).
Aja uuenduse valemid projekteerivad seisundi ja koodispersiooni määrangud eelmisest aja etapist formula_29 järgmisse etappi formula_30. Funktsioon formula_28 valemis (26) tuleb valemist (8), formula_96 ja formula_97 on protsessi Jakobi maatriksid ajahetkel formula_30, ja formula_99 on protsessi müra koodispersioon ajahetkel formula_30.
Mõõtmiste uuenduse valemid korrigeerivad seisundi ja koodispersiooni määranguid mõõtmisega formula_17. Funktsioon formula_33 valemis (29) tuleb valemist (9), formula_103 ja formula_104 on mõõtmiste Jakobi maatriksid aja etapil formula_30, ja formula_106 on mõõtmiste müra koodispersioon aja etapil formula_30. formula_4 alaindeks lubab selle muutumist koos iga uue mõõtmisega.
Laiendatud Kalmani filtri oluline omadus on see, et Jakobi maatriks formula_103 Kalmani juurdekasvu valemis formula_15 võimaldab korrektselt levida ainult asjakohasel mõõtmiste informatsiooni komponendil.
GPS (Global Position System) / INS (Inertial Navigation System) integreerimine.
Niisugusel juhul annab Kalmani filter täiendatud üldise navigatsiooni tulemuse. Tuleb meeles piadada, et INS toetab virtuaalselt müratut väljundit, mis aeglaselt sumbub ajas. GPS omab minimaalset triivi, aga müra on INS mürast suuremsuurem. Kalmani filter kasutab statistilisi mudeleid mõlemast süsteemist, minimeerides optimaalselt nende vigade allikaid. See ongi Kalmani filtri kasutamise eeliseks GPS ja INS kombineerimisel.
GPS vead võivad olla vastuvõtja kell, ionosfääri ja troposfääri viivitus, mitmeteelisus ja satelliitide efemeriidid ning kella vead. Inertsiaalsed ebatäpsused võivad sisaldada asukoha, kiiruse, orientatsiooni, güroskoobi, kiirendusmõõturi ja raskuskiirenduse vigu.
GPS-navigatsioon.
Kalmani filter asub vastuvõtjas, oletuslikud vastuvõtja liikumise valemid asendavad inertsiaalset süsteemi. Liikumise võrrandid (tavaliselt pime-navigatsioon liikuva vastuvõtja jaoks) laiendavad valemit nii, et vastuvõtja trajektoor määrab vigade mudeli, mida on vaja Kalmani filtri jaoks. Siin on Kalmani filtri eeliseks (versus üksiku, fikseeritud vähimruutude lahendus) see, et need liikumise valemid siluvad GPS müra, saavutades nii vajaliku tulemuse.
NÄIDE 1..
Olgu meil teostatud mõõtmine, mida iseloomustavad mõõtmine formula_111 ja selle dispersioon formula_112, ning mida võib iseloomustada normaaljaotusfunktsiooniga formula_113, ning mille kohta võib märkida, et formula_114 ja formula_115. Kui me teostame sama mõõtmise teist korda, siis seda mõõtmist iseloomistavad mõõtmine formula_116 ja selle dispersioon formula_117. Küsimus on, kuidas määrata formula_118 ja formula_119 vastavalt meile teadaolevatele andmetele.
formula_120
formula_121
formula_122
Kombineeritud määrang on formula_123 ja formula_124, mis on reaalajas saadud kaalutud keskmine!
NÄIDE 2..
Küsimus, mida Kalmani filter lahendab on järgmine: Me teame, kuidas süsteem käitub vastavalt süsteemi võrrandile, ja meil on teada asukoha mõõtmised, siis kuidas on võimalik kõige paremini määrata süsteemi muutujaid?
Dünaamilistes süsteemides (süsteemid, mis muutuvad ajas) on muutujad väljendatud terminiga „state variables” ehk seisundi muutujad. Oletame et süsteemi muutujad, mis on väljendatud vektoriga formula_125, on seotud valemiga
formula_126
formula_131,
kus formula_132 on juhuslik, ajast sõltuv pöörlemine ja formula_133 on ajasamm formula_30 ja formula_135 vahel. Nüüd oletame, et meil on võimalik mõõta asukoht formula_129. Siis meie mõõtmine ajahetkel formula_30 võib olla väljendatud formula_138, kus formula_27 on juhuslik mõõtmise müra.
NÄIDE 3. 2D asukoha määramine.
formula_140,
formula_141,
formula_46 on seisukord ajaepohhil formula_143;
formula_10 on seisundi üleminek;
formula_145 on seisund ajaepohhil formula_29 ja
formula_147 on müra.
formula_148,
formula_149,
formula_47 on mõõtmine;
formula_58 on mõõtmise maatriks;
formula_46 on seisund ja
formula_153 on müra.
formula_157
formula_158
formula_159
formula_6
formula_161
formula_162
Kus formula_47 on tegelik mõõtmine ja formula_164 on ennustatav mõõtmine.
formula_165,
kus formula_166 on „denominaator” (ehk mõõtmiste ruum)


Tamsalu valla lipp.
Tamsalu valla lipp 2005. aastast.
Tamsalu valla lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tamsalu valla lipp.
2005. aasta oktoobris Tamsalu linna ja Tamsalu valla ühinemisel tekkinud Tamsalu valla lipuna võeti kasutusele senine Tamsalu linna lipp. Linna lipuna oli see juba kasutusele võetud 20. novembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Tamsalu valla lipp on horisontaallaidudega trikoloor – valge, heleroheline, helesinine, mille normaalsuurus on 105×165 cm. Selle külgede suhe on 7:11.
Ka Tamsalu vallavolikogu on oma lipp, milleks on vallalipp ja selle keskele on paigutatud vallavapi kujutis.
Lipu kasutamise kord.
Tamsalu valla lipp aastatel 1993–2005.
Vana lipp.
2005. aastani kasutusel olnud lipp kinnitati 25. mail 1993. aastal. Valgel ruudukujulisel kangal on ka endisel vapil olevad 6 rohelist tammelehte. Lipu kavandamisel lähtuti Tamsalu valla nimest ja looduslikust omapärast. Selle normaalsuurus on 105 × 105 cm.
Vallavalitsuse tollase kandelipu varras oli roheline, vardaehiseks hõbedane tammeleht.
29.detsembril 2005 toimus Lääne-Viru maavalitsuse lipuväljakul ühinenud kohalike omavalitsusüksuste lippude langetamise tseremoonia. Tamsalu valla endise lipu langetas endise vallavalitsuse liige Aadu Uudemäe.


Tamsalu valla vapp.
Tamsalu valla vapp 2005. aastas.
Tamsalu valla vapp aastatel 1993–2005.
Tamsalu valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tamsalu valla vapp.
Praegune vapp kinnitati 16. juunil 2005. aastal koos Tamsalu valla ja Tamsalu linna ühinemisega. See on linna varasem vapp.
Praegune vapp.
Suurem osa vapikilbist on hõbedane, vapi alaosas on on horisontaaliga eraldatud sinine pind. Hõbedasel pinnal seisab rohelise võra ja musta tüvega tamm, mille juured ulatuvad osaliselt sinisesse pinda. Sinisel pinnal paiknevad juured on hõbedased.
Vapikujundiks on toponüümikal põhinev kompaktse võra ja väljajoonistatud juurestikuga tamm. Teiseks sümboolseks kujundiks on põhjavesi, mis Pandivere veekaitsealal muret tekitab.
Vana vapp.
2005. aastani kasutusel olnud vapp kinnitati 25. mail 1993. aastal. Selle kilp on üleni hõbedane. Samuti Tamsalu kohanimest ja looduslikust omapärast lähtuvalt on vanal vapil 6 rohelist tammelehte.
Välislingid.
Vapp


Anija valla lipp.
Anija valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Anija valla lipp.
Eesti Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2002 a. määrusega senise Kehra linna ja senise Anija valla baasil moodustatud uue omavalitsusüksuse Anija valla lipp kinnitati 19. augustil 2003.
Lipu autoriks on Priit Herodes.
Lipu kirjeldus.
Anija valla lipuks on 7 siniseks ja 6 valgeks horisontaaltriibuks jaotatud kangas, mille vasakpoolses ülemises nurgas on Anija valla vapp.
Vapiks on kuldne kilp millel sinine vesiveski ratas ja sinine laineline päis, milles kolm hõbedast hane. Hanede nokad ja jalad on kuldsed.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.
Lipu kasutamise kord.
Anija Vallavolikogu poolt kinnitatud valla lipu kasutamise lõpetab vallavolikogu juhtudel kui muutub valla või omavalitsuse avalik-õiguslik staatus või nimetus.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud valla lipp või vapp kuuluvad sündsal viisil hävitamisele ja uutega asendamisele vallavanema käskkirja alusel.
Sümboolika konkurss 2002. aastal.
2002. aasta lõpus kuulutas Anija vallavalitsus välja Anija valla uue lipu ja vapi leidmiseks konkursi. Kuna sellele ei laekunud ühtki tööd, telliti kavandid Eesti Heraldikakolleegiumi esimehelt Priit Herodeselt.
Lipu kavandeid tegi Priit Herodes kaks, neist esimese puhul oli aluseks võetud varasem Kehra linna lipp. Lipul oli 7 sinist ja 6 valget horisontaaltriipu ning keskel valla vapp. Lipu pikkuse ja laiuse suhe oli 7:11.
Teiseks lipuvariandiks oli vapilipp, kollasel kangal sinine vesiveskiratas ja sinine laineline päis, millel oli kolm valget hane. Hanede nokad ja jalad olid kollased. Selle lipu laiuse ja pikkuse suhe oli nagu vanadel rüütlilippudel 6:7.
Kavandeid oli palutud hindama nii vallavolikogu liikmed kui ka koolide töötajad. Tollane Anija vallavanem Olav Eensalu pooldas esimest lipuvarianti, kuid arvas, et vapp ei peaks olema lipu keskel vaid vardapoolses ülanurgas.
19. juunil 2003. otsustas Anija vallavolikogu 10 poolthäälega kinnitada lipu, millel on vapp vardapoolses ülanurgas. 19. augustil samal aastal kinnitas lipu ka riigisekretär.
Anija valla lipp 1993 - 2002.
Enne Kehra linna ja Anija valla ühinemist koosnes Anija valla lipp horisontaalselt asetsevatest rohelisest ja sinisest võrdsest värvilaiust. Lipu vardapoolses ülanurgas oli Anija valla vapp. Vapil oli kujutatud sinisel hõbedase raamiga kilbil hõbedane hani. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord oli 1:2.


Anija valla vapp.
Anija valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Anija valla vapp.
Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2002. aasta määruse nr 224 "Haldusterritoriaalse korralduse muutmine Kehra linna ja Anija valla osas" alusel senise Kehra linna ja senise Anija valla baasil on moodustatud uus omavalitsusüksus Anija vald. Kehra kui asula liigiks kehtestati vallasisene linn.
Kasutusel on Anija valla vapp ja lipp.
Vapp on kinnitatud 19. augustil 2003.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil on sinine vesiveski ratas ja sinine laineline päis, milles kolm hõbedast hane. Hanede nokad ja jalad on kuldsed.
Välislingid.
Vapp


Vasalemma valla lipp.
Vasalemma valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Vasalemma valla lipp.
Lipp on kinnitatud 5. mail 1992.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on täisnurkne kangas, mis on jaotatud kaheks vardapoolsest alumisest nurgast tõusva diagonaaljoonega. Lipu ülemisel sinisel laiul on valge, valgel alumisel laiul sinine okaspuuoks.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105×165 cm.
Välislingid.
Lipp


Vasalemma valla vapp.
Vasalemma valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Vasalemma valla vapp.
Vapp on kinnitatud 5. mail 1992.
Vapi kirjeldus.
Vasalemma valla kilbikujulise vapi rohelisel ülaosal on kujutatud hõbedast kolmeharulist okaspuuoksa ning alaosa on kujundatud hõbedase kivimüüritisena.
Põhjendus.
Vapimotiivide valik tuleneb Vasalemma valla looduslikust ja ka sotsiaalsest omapärast.
Välislingid.
Vapp


Mart Juur.
Mart Juur raamatu "101 Eesti lahingut" esitlusel Rahva Raamatus 3. oktoobril 2012
a>e Apollo raamatupoes rahvusvahelisel Tolkieni lugemise päeval 25. märtsil 2011
Mart Juur (sündinud 29. septembril 1964) on eesti humorist, ajakirjanik ja muusikakriitik.
Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal 1986. aastal.
Ta osaleb muu hulgas raadiosaates "Rahva Oma Kaitse" ja telesaates "Ärapanija" ning on ajalehe "Postimees" ajakirjanik.
1988–1999 oli ta Nelli Teataja peatoimetaja.


Prantsusmaa haldusjaotus.
Prantsusmaa on halduslikult jaotatud piirkondadeks, departemangudeks, alldepartemangudeks, kantoniteks ja valdadeks.
Piirkonnad.
Prantsusmaa on jagatud 26 piirkonnaks ("région métropolitaine", mitmuses "régions métropolitaines"). Emamaal on 21 piirkonda ning eristaatuses olev Korsika saar. Lisaks neile on veel neli meretagust piirkonda ("régions d'outre-mer"): Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Martinique, Réunion. Piirkonda juhib "préfet de region"
Departemangud.
Piirkonnad on jaotatud kokku 101 departemanguks ("département"). Prantsusmaa põhiosas (sealhulgas Korsika) on 96 departemangu ning ülejäänud 5 on ülemereterritooriumidel: Martinique'il, Guadeloupel, Prantsuse Guajaanas, Réunionil ning Saint-Pierre ja Miquelonil ja tinglik departemang Mayotte.
Enamik departemange on nimetatud geograafiliste paikade järgi. Peamiselt on nad tuntud kahekohalise numbrilise tähisega. Neid kasutatakse postiindeksi kahe esimese numbrina ja auto numbrimärgi kahe viimase numbrina. Valitsus on esindatud igas departemangus prefektiga ("préfet"). Departemangu tähtsaimat linna, kus valitsus ja prefekt asuvad, nimetatakse prefektuuriks ("préfecture"). See linn on ka valitud ülemnõukogu ("conseil général") asukoht. Selle linna tunneb ka postiindeksi järgi ära, sest indeksi kolm viimast numbrit on nullid.
Departemangud loodi 22. detsembril 1789 ja neid oli alguses 83.
Alldepartemangud.
Departemangud on jaotatud allldepartemangudeks ("arrondissement"). Alldepartemangu keskus on allprefektuur ("sous-préfecture") (välja arvatud prefektuur ise).
Kantonid.
Alldepartemang jaguneb kantoniteks ("canton").
Vallad.
Kantonid omakorda on jagatud Prantsusmaa kõige väiksemateks haldusüksusteks: valdadeks ("commune").
Prantsusmaa Euroopa-osas on 36 664 valda ja koos DOM-TOM'iga 36 685 valda. Vallad on riigi peamised haldusüksused, kohaliku omavalitsuse asukohad. Valda juhib meer ("Maire"), kelle asukoht on Raekojas ("Mairie"). Peaaegu kolmandikus valdadest elab vähem kui 200 inimest. Vallad loodi 14. detsembril 1789 ja neid oli alguses 44 000.
Valla keskmine pindala on 14,89 ruutkilomeetrit. Suurima pindalaga on Arles (Bouches-du-Rhône; 770 km2) ja väikseim on Castellon-d'Albret (Gironde; 0,0376 km2).
Kõige lühema nimega on Y (Somme); pikima nimega on Saint-Rémy-en Bouzemont-Saint-Genest-et-Isson (Marne'i departemang).
Väikseim vallavalitsushoone on Saint-Germain-du-Pasquieri vallal Eure'i departemangus. Kabel-hoone mõõtmed on 3x2,70 m (ehitati 1952).
DOM-TOM.
Ülemere departemangud ("Départements d'Outre-Mer"), statuudi kohaselt: "Département françois d'Outre-Mer"
Ülemere territooriumid ("Territoires d'Outre-Mer"), *statuudi kohaselt


Ahja valla lipp.
Ahja valla lipp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Ahja valla lipp.
Lipp on kinnitatud 13. detsembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Valla ristkülikukujulise rohelise lipu alumistele nurkadele toetub valge sarikas. Sarika all moodustuv võrdhaarne kolmnurk on kollane.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Põhjendus.
Ahja vald paikneb metsarikkas piirkonnas. Selle sümboliks on roheline värv lipu ülaosas. Ahja valla metsades asuvad Eesti ühed suuremad laanekuklaste kolooniad, mida sümboliseerib lipu põlvjaotusega moodustuv kuldne ala.


Ahja valla vapp.
Ahja valla vapp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Ahja valla vapp.
Vapp on kinnitatud 3. detsembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Põlvjaotusega roheline- kuldse kilbi alumisel, kuldsel väljal püstiselt must sipelgas (laanekuklane).
Põhjendus.
Ahja vald paikneb metsarikkas piirkonnas. Selle sümboliks on roheline värv vapi ülaosas. Ahja valla metsades asuvad Eesti ühed suuremad laanekuklaste kolooniad, mida sümboliseerib vapi põlvjaotusega moodustuv kuldne ala ja sipelga kujutis. Ühtlasi on sipelgas ka töökuse sümboliks.


For Whom the Bell Tolls (Metallica).
"For Whom the Bell Tolls" on USA hevibändi Metallica lugu albumilt "Ride the Lightning", mis ilmus 1984. aastal. Inspiratsiooni selleks saadi kirjanik Ernest Hemingway romaani "Kellele lüüakse hingekella" ühest lõigust, kus viis meest püüavad vallutada küngast, kuid langevad vaenlase õhurünnaku all.
"For Whom the Bell Tollsi" peetakse Metallica varajase perioodi üheks parimaks looks. Rõhutud on instrumentaalsele mõjususele, vokaal tuleb sisse alles 2. minutil. Loo pikkus originaalis on 5:13. Lugu algab kirikukella kalkide löökidega.


Aadlikonvent.
Aadlikonvendiks võidakse nimetada mingi piirkonna aadli üld- või esinduskogu.
Aadlikonvent Eesti ajaloos.
Aadlikonvent oli Liivimaa ja Saaremaa rüütelkonnas aadelkonna valitav organ, mis toimis maapäevade vaheaegadel.
Aadlikonvendid toimisid kuni 1920. aastani, mil rüütelkonnad kaotati.
Liivimaa rüütelkond.
17. sajandil koosnes Liivimaa aadlikonvent 12 kreisisaadikust ja maamarssalist.
Saaremaa rüütelkond.
Saaremaa aadlikonvent koosnes konvendisaadikutest ja maamarssalist.


Sisemeri.
Sisemeri on meri, mis on ühe või mitme väina kaudu ühenduses ookeani või mõne teise merega.


J.M.K.E..
J.M.K.E. on eesti punk-ansambel.
Ajalugu.
J.M.K.E. sünnipäevaks loetakse 18. jaanuari 1986, kui soojendati Vinnis Turisti koosseisus Mati Pors (laul), Villu Tamme (kitarr), Tarvo Hanno Varres (basskitarr), Venno Vanamölder (trummid). Bändi koosseis oli tegelikult teistsugune, aga mõned liikmed ei saanud esinemisest osa võtta ja bassikäigud õpetati Tarvo Hanno Varresele, kes pidi tegelikult olema helitehnik, selgeks sama päeva hommikul. Sama aasta kevadel hakkas laulma juba Villu Tamme, aeg-ajalt esinesid külalissolistidena bändiga ka Ivo Uukkivi (Munk) Velikije Lukist ja sel ajal saatebändita olnud Tõnu Trubetsky, kellega esineti nime all Vürst Trubetsky & J.M.K.E. (1986–1988 13 kontserti). Vürst Trubetsky ja J.M.K.E. on välja andnud ka albumi "Rotipüüdja" (Kaljukotkas 2000).
J.M.K.E. mängis nii Eesti esimesel suuremal punkfestivalil Jaanika-Paanika (1987) kui ka edaspidi. 1987. aastal sai J.M.K.E. ka ametliku esinemisloa ehk tarifikatsiooni. Seoses perestroika-maaniaga esines bänd laialt üle Eesti ja ka NSVL-s, tõustes sellega Nõukogude Eesti ajakirjanduse tähelepanu keskmesse. Intervjuu Villu Tammega jõudis ajakirja "Noorus" lehtedele ja tema pilt sama ajakirja kaanele. Bändi võib näha ka ringvaates "Nõukogude Eesti nr. 20 / 87".
Aastatesse 1989-1990 jääb ilmselt J.M.K.E. kuulsuse aeg. Villu jäi silma Joose Berglundi nimelisele soomlasele, kes asutas isikliku plaadifirma ja stantsis J.M.K.E. "Tere perestroika" vinüüli. See singel viis J.M.K.E. esimese Eesti bändina välisriigi edetabelitesse, olles Soomes aasta müüduimate singlite esikolmikus. 1989. aasta novembris valmis ka esimene stuudioalbum - LP "Kylmälle maalle" Stupido Twins'i kaubamärgi all.
Villule sai Eesti Levimuusikute Klubi Muusik auhind, "Levijaagup". Seejuures oli ajalehe "Muusik" aastaküsitlusel nii J.M.K.E. bändide arvestuses, Villu Tamme muusikutest kui ka "Kylmälle maalle" albumitest teisel kohal, meeslauljate pingereas oli Villu Tamme kolmas ja laulude pingereas järgnesid Tõnis Mäe "Koidule" J.M.K.E. "Külmale maale", "Internatsid" ja "Tbilisi tänavad".
1990. aastal toimus järgmine koosseisumuutus, trummar Venno Vanamöldri kohale istus Ardo Põder, Nähvitsa asemele oli juba varem asunud Lembit Krull. Koosseisus Villu Tamme (laul, kitarr), Lembit Krull (bass), Ardo Põder (trummid) toimus ka suurem Kesk-Euroopa turnee.
1991.-1992. bänd tuuritas. Seejuures tehti 1992. aasta lõpul ring peale Skandinaaviale. Enne seda, 1991. aastal, ilmus Soomes veel EP "Savist saar".
Eesti iseseisvuse alguses (20. august 1991.a.) ülistati sarnaselt kõigi teiste "vabaduslaulikutega" vähe aega veel ka Villut, kuid unustati siis peagi. Näiteks ajalehe "Muusik" 1992. aasta parima ansambli valimisel ei mainitud J.M.K.E.-d enam kordagi (peamised auhinnad võitis sel aastal Onu Bella).
Aastal 1993 ilmus J.M.K.E. teine täispikk plaat - "Gringode kultuur", mis viis J.M.K.E. ka oma eesmärgi saavutanud ja igapäevaellu sukeldunud masside meelest tagasi "undergroundi hulka.
Aastatel 1994-1996 tegutses J.M.K.E edasi ja tänu oma nimele hakkasid tema tegemised ka rohkem silma, kui ülejäänud Eesti punkbändide omad. Samas oli ja on vist veel praegugi J.M.K.E. kuulsam Soomes kui oma kodumaal. 1995. aastal ilmutas Stupido Twins nende versioonid kõiksugustest vene revolutsiooni- ja muudest lauludest plaadina "Sputniks In Pectopah". Bändis oli selleks ajaks toimunud ka muudatus - nimelt asendas Sten Šeripov Lembit Krulli.
1995. aasta suvel tegi J.M.K.E. muusikat Mati Undi lavastatud Eesti Draamateatri suvelavastuses "Suveöö unenägu".
1996. aasta juulis ilmus järjekordne, järjekorranumbrilt neljas, kauamängiv - "Jäneste invasioon".
Samuti peeti sellel aastal J.M.K.E. 10. sünnipäeva ja Eestis ilmus kassett "Rumal nali", mis sisaldab "23 keskmise, sita ja väga sita saundiga hitti".
Aastal 1997 ilmus Saksa plaadifirma Tug Records'i all J.M.K.E. esimene kogumikalbum nimega "Totally Estoned – The Best of J.M.K.E.".
Bändi põhitrummariks kujunenes juba alates 1994. aastast vaheldumisi Ardo Põdraga trumme mänginud Andres "Mõmmi" Aru. Mitmel kontserdil mängis bassi taas Lembit Krull, seega oli J.M.K.E. 1990. aastate lõpus viieliikmeline: Villu Tamme (laul, kitarr), Sten Šeripov / Lembit Krull (bass), Andres Aru / Ardo Põder (trummid).
1999. aasta algul ilmus uuesti "Külmale maale" kassetiversioon (Georg Scherer Systems) ning aastal 2000, peale 4-aastast vaikust, uus album pealkirjaga "Õhtumaa viimased tunnid". Pärast seda on J.M.K.E. välja andnud veel kaks albumit: "Ainult planeet" (2002) ja "Mälestusi Eesti NSV-st" (2006).
Alates 2002. aastast on bändi bassist Reimo Va ja koosseisus taustalauljad Kerti Alev (Promille Promille) ja Tirts (Livia Kurik).


Sevani järv.
Sevan (armeenia Սևան (Sevan), Սևանա լիճ (Sevana litš; 'Sevani järv')) on järv Aasias Armeenia mägismaal 1896 m kõrgusel merepinnast. Sevan on Armeenia suurim järv. Selle pindala on 940 km² ja sügavus kuni 83 meetrit. Välja voolab Hrazdani jõgi. Järve ulatub Sevani poolsaar, endine Sevani saar.
Järve keskmine sügavus ei ole väga suur. Selletõttu on tehtud plaane järve veetaset tunnelite abil alandada, et vabanevat pinda kasutada põllumajanduse, eeskätt istanduste tarbeks. Esimene plaan koostati 1910. See nägi ette veetaseme langetamise 45 meetri võrra. Nõukogude Liidus kiideti 1933. aastal heaks plaan alandada veetaset 50 aastaga 55 meetri võrra. Vabanevale maale tuli rajada tamme- ja pähklipuumetsad. Teise maailmasõja tõttu programm peatati ja alles 1949. aastast alates hakkas veetase igal aastal keskmiselt meetri võrra alanema.
Enne inimtegevuse poolt põhjustatud muutusi oli järve suurim sügavus 95 m, pindala 1360 km² ja maht 58 km³. 1949. aastal valminud tunneli tõttu sattus kogu järve ökosüsteem ohtu. Liiati osutus järvest vabanenud maa viljatuks.
Viimastel aastatel on suudetud veetaset veidi tõsta teistest jõgedest tunnelite kaudu vee juhtimisega järve.
Kalastik.
Järve kalavarud on veetaseme alandamisest saati tõsiselt ohus.
Järves elab endeemne liik sevani lõhe. Selle populatsiooni on tugevalt vähendanud inimese poolt toodud võõrliikide (peipsi siig, koger) sissetung. Sevani lõhet on sisse talutud Õsõkköli.


Admiraliteedisaared.
Admiraliteedisaared (inglise "Admiralty Islands") on saared Melaneesias, osa Bismarcki saartest. Pindala 2072 km².
Saared on künklikud, kõrgus kuni 719 meetrit. Kuuluvad Paapua Uus-Guineale.


Uus-Iirimaa.
Uus-Iirimaa on Bismarcki saarestikku kuuluv saar Vaikses ookeanis, kuulub Paapua Uus-Gineale.
Uus-Iirimaa on Paapua Uus-Ginea kirdepoolseima provintsi Uus-Iirimaa suurim saar. Uus-Iirimaa on kitsas ja mägine, pikkust on saarel 320 km. Saare pindala on 8650 km². Kõrgeim mäetipp on Lambel (2150 meetrit). Tähtsaim linn ja provintsikeskus on saare põhjatipus asuv Kavieng; teised tähtsad linnad on Namatanai ja Taron. Saarest edelasse jääb Bismarcki meri.
Saare lähedal on palju pisisaari ja pisisaarestikke, mis kõik kuuluvad Uus-Iirimaa provintsi: Lavongai ehk Uus-Hannover, Dyaul, Tabari saared, Lihir, Tanga saared ja Feni saared.
Kultuur.
Uus-Iirimaal nagu enamuses Paapua Uus-Gineas on uue ja vana kultuuri segu. Vana traditsiooniline kultuur on laiahaardeline ja universaalselt austatud, kuid tänapäeval on ühiskond muutumas kiriku tegevuse ja urbaniseerumise tagajärjel. Arvatavasti on Uus-Iirimaa kõige kuulsam kultuurisüsteem Malagan.
Ajalugu.
Viimase 40 000 aasta jooksul on Uus-Iirimaal toimunud vähemalt 3 migratsioonilainet. Lapita potikultuur oli esindatud ligikaudu 3300 aastat tagasi. Sidemed Hiina ja Kagu-Aasiaga paistavad olevat pikaajalised, kuigi tõendeid selle kohta napib.
Esimesena eurooplastest puutusid saarega kokku hollandlased aastal 1516. Usulevitus algas alles aastal 1877. Uus-Iirimaa oli aastast 1886 Saksamaa koloonia nagu kogu tänapäeva Paapua Uus-Ginea põhjaosa.


Uus-Iirimaa provints.
Uus-Iirimaa provints on Paapua Uus-Guinea kirdepoolseim provints. Haldusüksus asub ainult saartel, suurim neist Uus-Iirimaa saar, teised on märkimisväärselt väiksemad, need on nimelt Lavongai, Saint Matthiase saared (Mussau, Emirau), Tabari saared (Tabar, Tatau, Simberi), Tanga saared (Malendok, Boang), Feni saared (Ambitle, Babase), Djaul, Lihir ja Anir. Kõik need saared kuuluvad Bismarcki saarestiku alla. Provintsi kogupindala on umbes 9600 km².
Inimgeograafia.
Praegune rahvaarv on ligikaudu 100 000, millest enamik inimesi elab väikestes külades. Tähtsaim linn ja provintsi keskus on Kavieng; teine tähtis linn on Namatanai. Uus-Iirimaal räägitakse ligikaudu 20 keelt ning 45 murret. Kõik need keeled on tulnud ühest austroneesia keelkonnast, välja arvatud üks isoleeritud keel (Kuot).
Kultuur.
Uus-Iirimaal, nagu ka enamuses Paapua Uus-Guineas, on uue ja vana kultuuri segu. Vana traditsiooniline kultuur on laiahaardeline ja universaalselt austatud, kuid tänapäeval on ühiskond muutumas ning seda just kiriku tegevuse ja urbaniseerumise tagajärjel. Arvatavasti on Uus-Iirimaa kõige kuulsam kultuurisüsteem Malagan.
Ajalugu.
Viimase 40 000 aasta jooksul on Uus-Iirimaal toimunud vähemalt kolm migratsioonilainet. Kuulus Lapita potikultuur oli esindatud ligikaudu 3300 aastat tagasi.
Sidemed Hiina ja Kagu-Aasiaga paistavad olevat pikaajalised, kuigi tõendeid selle kohta napib.
Esimesena eurooplastest puutusid Uus-Iirimaaga kokku hollandlased aastal 1516. Usulevitustegevus algas alles aastal 1877. Uus-Iirimaa oli aastast 1886 Saksamaa koloonia Uus-Mecklenburg, samuti nagu seda oli pool põhjapoolsest tänapäeva Paapua Uus-Guineast.


Isten, áldd meg a magyart.
"Isten áldd meg a magyart" ("Jumal, Isa vägevaim...") on Ungari rahvushümn.
Sõnad kirjutas Ferenc Kölcsey 1823. aastal, viisi lõi Ferenc Erkel 1844. aastal.


Viljandi järv.
Viljandi järv on Eestis Viljandi maakonnas Viljandi linna lähedal asuv järv.
Viljandi järv on tüüpiline orujärv: pikk, kitsas, kõrgete kallastega ja suhteliselt sügav. Järve pikkus on 4,33 km, suurim laius 435 m, vähim laius järve keskosas 120 m, pindala 158 ha, suurim sügavus 11 m. Veepinna kõrgus üle merepinna on keskmiselt 42,35 m (viimase 17 aasta jooksul on see kõikunud vahemikus 42,02–43,58 m).
Järve põhjaossa suubub Kösti oja, keskossa Valuoja. Järvest välja voolab Raudna jõgi, mis suubub Navesti ja Pärnu jõe kaudu Riia lahte.
Järve kaldad on ümbritsetud kõrkjate ja roovööga ning soostunud. Kaldad on kõrged, veepinnast kuni 30 m.
Oru põhja moodustavad turba-, liiva- ja savikihid. Kaldad koosnevad moreensetest moodustistest ja osalt devoni liivakivist.
Viljandi järve vesikond on 73 km². Järve veetoodang on keskmiselt 0,4 m³/sek. Märgatavaid üleujutusi ei esine.
Jääkatteperiood ühtib külmaperioodiga. Järv on jäävaba keskmiselt 220 päeva aastas.
Viljandi järv asub jääajal tekkinud ürgorus. Vahetult pärast jääaega voolas järvest ida poole Võrtsjärve suunas välja Tänassilma jõgi. Läbi Viljandi järve läks laevatatav veetee Pärnust üle Võrtsjärve Peipsile.
Ajapikku väljavool Võrtsjärvest vähenes. 19. sajandi algusest on teada järve kirjeldus, mille järgi ainult kõrgeima veeseisu korral voolab vett järvest ka Võrtsjärve. Tänapäeval jääb Võrtsjärve vesikonna piir Viljandi järvest umbes 200 meetri kaugusele.
Ka väljavool Raudna jõe kaudu on vähenenud sedavõrd, et jõgi pole suures osas isegi haabjaga läbitav.
Viljandi järve ääres asub üks Eesti populaarsemaid supelrandasid


Aadlilipkond.
Aadlilipkond (varem eesti keeles "aadlilipp") oli aadli poolt ülal peetav regulaarväeüksus Rootsis ja mõnes teises riigis.
Rootsi.
Aadlilipkond eksisteeris Rootsis ja selle valdustes 16. sajandist 18. sajandini.
Tegemist oli Rootsi esimese regulaarse ratsaväeüksusega. On oletatud, et ta ulatub tagasi 1280. aasta "Alsnö stadgani, millega Rootsi aadel vastutasuks oma privileegidele kohustus kuningat sõjas aitama nn ratsateenistusega.
Kindla organisatsiooni andis aadliratsaväele alles Erik XIV 1565. aastal. Nimetus "Adelsfanan" ('aadlilipkond') võeti kasutusele 1571.
Organisatsioon oli eri aegadel erinev; keskeltläbi vastas aadlilipkond väiksemale ratsaväerügemendile. Kui Rootsi ratsavägi ("fanorna") organiseeriti rügementideks, säilitas aadlilipkond oma nime. Kõik ohvitserid olid aadlikud. Gustav II Adolfi ajal oli aadlilipkonnal kolm kompaniid Rootsis ja üks Soomes. 1634. aasta valitsemisreformi käigus omistati aadlilipkonnale kõrgeim positsioon ratsaväes. Aastal 1640 aadlilipkond reorganiseeriti ning juurde tuli neljas kompanii. Pärast 1658. aastat, mil Skåne läks üle Rootsi koosseisu, rajati viies kompanii Skånesse. 1680. aastatest oli kompaniisid kuus: Upplandi, Soome, Västergötlandi, Södermanlandi, Östergötlandi ja Skåne kompanii. Lipkond tuli kokku ainult sõja korral ning aadli privileegide kohaselt tohtis ta teenida ainult Rootsis. Aastal 1702 laskis Karl XII siiski viia Rootsi kompaniid üle Baltimaadesse. Aadlilipkond osales muu hulgas Lundi lahingus 1676 ja Fraustadti lahingus (Wschowa lahingus) 1706 ning sattus 1709 Perevolotšna all Vene sõjavangi, kuid Poltava lahingus ei osalenud.
Pärast Karl XII surma 1718 lakkas aadlilipkond olemast võitlusvõimeline üksus. Viimast korda kutsuti ta kokku 1743. Liikmete arv oli siis 395. Edaspidi eksisteeris ta ainult paberil. Liikmete kohustused piirdusid sellega, et kord aastas tuli teatada kompaniiülemale oma aadress. Nad olid vabastatud teatud maksudest ning neil ei olnud muud sõjaväelist kohustust.
Aadlipkonna Soome harus oli 155 meest ning neil oli samasugune staatus nagu Rootsi haru liikmetel.
Eesti.
Esimene aadlilipkond Eestis oli Eestimaa aadlilipkond, mille käskis moodustada Saksa Ordu kõrgmeister Heinrich Dusemer 23. mail 1350. See eksisteeris vaheaegadeta 1712. aastani.
Rootsi ajal olid aadlilipkonnad Eestis samal alusel Rootsi omadega.


Neoklassitsism.
Neoklassitsism (ka uusklassitsism) on klassitsismi traditsioone elustav suund mitmel kunstialal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil.
Neoklassitsism arhitektuuris.
Arhitektuuris on nimetust neoklassitsism kasutatud 19. ja 20. sajandi klassitsismimõjulise ehituskunsti kohta.
Neoklassitsism kirjanduses.
Neoklassitsism kirjanduses ja eriti luules, lähtus enamasti sümbolismist ja impressionismist, kuid taotles kainet stiilitäpsust.
Neoklassitsism muusikas.
Neoklassitsism sai muusikas alguse 1920.-ndatel aastatel mõtteviisina, mille iseloomulikeks joonteks võrreldes hilisromantistliku, ekspressionistliku või impressionistliku muusikaga on harmoonia ja orkestratsiooni üldine lihtsustumine, temaatiline lakoonilisus ja rütmiline motoorsus. Eestis on neoklassitsistliku muusikastiili olulisemaid esindajaid Jaan Rääts, Eino Tamberg ja Eduard Tubin.


Saksa DV lipp.
Saksa DV lipu kujunduse muudatus viidi läbi 1959. aastal, tradistsioonilise must-puna-kollasel trikoloori taustal on lipul kujutatud vasar ja sirkel, mis sümboliseerivad saksa proleratiaadi ja sotsialistliku intelligentsi ühtsust Saksamaal.


Karl-Marx-Stadti ringkond.
Karl-Marx-Stadti ringkond oli Saksa DV ringkond (1. järgu haldusüksus). See moodustati 1952.
Aastast 1952 kuni 10. maini 1953 kandis ringkond nime Chemnitzi ringkond ("Bezirk Chemnitz").
Ringkonna halduskeskus oli Karl-Marx-Stadt (linna nimi oli 10. maini 1953. aastani ja on alates 1. juunist 1990 Chemnitz).


Kadrina valla lipp.
Kadrina valla lipp on Eesti haldusüksuse Kadrina valla lipp.
Lipp on kinnitatud 23. jaanuaril 1995 ning õnnistatud 25. novembril 1995 kadripäeval ehk Püha Katariina sünnipäeval Kadrina kirikus.
Lipu kirjeldus.
Kadrina valla lipp on horisontaalsete väljadega trikoloor. Ülemine laid on valge, keskmine must ja alumine roheline. Väljade laiuste suhte on 3:2:3.
Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11. Lipu normaalsuurus on 98x154 cm. Valla lipp ei tohi normaalmõõtmetelt olla suurem riigilipust. Valla asutuste ja organisatsioonide lipud ei tohi olla äravahetamiseni sarnased valla ametlikult registreeritud lipuga.
Valla lipu kasutamine sätestatakse seadusega ning volikogu vastava määrusega. Kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp kuulub hävitamisele põletamise teel.
Lipu kasutamise kord.
Kui riigilipp heisatakse koos mõne Eesti maakonna, linna või valla lipuga, paigutatakse need lipud maakondade kaupa ning linnade ja valdade kaupa nimede järjekorras eesti tähestiku järgi riigilipust lippude poolt vaadates vasakule, kusjuures maakonnalipud asuvad linnade ja valdade lippudest paremal.


Kadrina valla vapp.
Kadrina valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kadrina valla vapp.
Vapp on kinnitatud 23. jaanuaril 1995 ning õnnistatud 25. novembril 1995 kadripäeval ehk Aleksandria püha Katariina mälestuspäeval Kadrina kirikus.
Autoriks on Rakvere Teatri lavastusala juhataja Jaan Liivsoo.
Vapi kirjeldus.
Hõbedase kaldtalaga vasakult poolitatud rohelise-musta kilbi ülemisel, rohelisel väljal kuue kodaraga ratas, millest osa ära murdunud ja mustal väljal kolm kreeka risti – kõik hõbedased.
Põhjendus.
Vapil kujutatud katkine ratas on ajalooline sümbol, nimelt 307. aastal purunes Aleksandrias Katariina piinamise ratas, mis andiski alust Katariina pühakuks kuulutamisele. Vapi autori sõnul võib katkine ratas tähendada ka Kadrina arengu hüplikkust. Kolm kreeka risti märgivad usku Jumalasse, Eesti Vabariiki ning iseendasse.
Välislink.
Vapp


Julius III.
Julius III, ladinapäraselt Iulius III (Giovanni Maria Ciocchi del Monte; ka Gian Maria del Monte, Giovan Maria del Ciocchi või Giammaria Ciocchi del Monte, 10. september 1487 – 23. märts 1555), oli paavst 1550–1555. Ta oli 221. paavst.
Giovanni Maria Ciocchi del Monte sündis Roomas advokaadi Vincenzo Ciocchi del Monte ja Cristofora Saracini 5-lapselises peres teise lapsena. Ta õppis esmalt Perugia ülikoolis ja Siena ülikoolis õigusteadust, kuid loobus ilmalikust karjäärist kiriku teenimise kasuks. Esimesed teoloogialased teadmised sai ta oma onult, põhjaliku teoloogilise hariduse aga hiljem dominikaani Lancelot Politi (Ambrosius Catharinus) käest. Giovanni Ciocchi del Monte esimene kiriklik ametikoht oli tegevus Arezzo katedraali kanoonikuna. Pärast isa surma 1504 sai temast paavst Julius II kantsler. Kui tema onu Antonio Ciocchi del Monte pühitseti 1511 kardinaliks, sai Giovanni Ciocchi del Monte 1513 tema järel Siponto peapiiskopiks. Ta osales 16. veebruaril 1513 V Lateraani oikumeenilise kirikukogu uue istungi avatseremoonial ja hiljem kaaspresidendina Trento oikumeenilisel kirikukogul, kus ta pooldas keisri otsustava sekkumise tõttu oikumeenilise kirikukogu üleviimist Bolognasse. 1527 oli ta üks pantvangidest, kes saksa palgasõdurite nõudel neile Clemens VII poolt loovutati. Vangipõlvest ja hukkamisest õnnestus tal tänu kardinali Pompeo Colonna otsustavale tegutsemisele pääseda. 1544 osales ta komisjoni koostöös, mis valmistas ette Trento oikumeenilise kirikukogu arengukava.
1549. – 1550. aasta konklaav.
Julius III valiti paavstiks 7. veebruaril 1550 ja krooniti Peetruse ametisseastumise päeval 22. veebruaril 1550 kardinal Innocenzo Cibo poolt. Ta võttis nime Julius II järgi. Julius III oli paavstina sünnilt esimene roomlane pärast Honorius IV-t.
29. novembrist 1549 7. veebruarini 1550 toimunud konklaav kestis 71 päeva ja oli pikim pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, mil valiti Johannes XXII. Konklaavi pikkus oli põhjustatud kardinalide jagunemisest Prantsusmaa, keisri ja Farnesede pooldajateks. Konklaavil oli soosikuks kardinal Reginald Pole. Julius III valiti paavstiks kompromisskandidaadina, kuigi oli teada tema ebasõbralik hoiak keisri poliitika suhtes. Konklaav toimus Vatikanis Cappella Paolina kabelis, kuna Sixtuse kabelis paiknesid põdurate kardinalide eluruumid. Konklaavi viimases voorus osales 49 kardinali.
Trento oikumeeniline kirikukogu.
Tunnustatud kanoonikuna otsustas Julius III jätkata Trento oikumeenilise kirikukogu tegevust, mis oli Paulus III surma tõttu katkenud. 14. novembril 1550 avaldatud bullas 'Cum ad tollenda' kutsus ta oikumeenilise kirikukogu kokku 1. maiks 1551 Trentosse, kus selle istungid jätkusid 1552. aastani, mil kirikukogu tegevus katkes poliitiliste probleemide tõttu. Julius III ajal boikoteerisid prantsuse piiskopid oikumeenilise kirikukogu tegevust.
Inglismaa rekatoliseerimine.
6. juulil 1553 suri Inglismaa kuningas Edward VI ja riigi uueks valitsejaks tõusis tema poolõde Mary I. Katoliiklase võimuletulekust protestantlikus riigis oldi Roomas vaimustatud ja Julius III nimetas legaadiks Inglismaale kardinal Reginald Pole'i, kuigi Mary nõunikud ja Saksa-Rooma keiser Karl V olid veendunud, et Inglismaa pole veel valmis paavsti legaati vastu võtma ning katoliku kirikult võõrandatud varasid tagastama.
Pole'i saabumisel Inglismaale tekkisid tõsised probleemid preestrite ordineerimisega, sest anglikaani kirikus ordineeritud preestrite pühitsused loeti rooma-katoliku kirikus kehtetuteks. Julius III soovil tuli Pole'il delegeerida Norwichi piiskoppi. Hiljem käsitles anglikaani kirikus pühitsetud preestrite probleemi Leo XIII oma bullas 'Apostolicae Curae'.
Tüli Parma pärast.
Julius III poolehoid oikumeenilise kirikukogu üleviimise suhtes Bolognasse oli Saksa-Rooma keisrile Karl V-le vastumeelne. Paavstina Julius III suhted keisriga paranesid, kuid 1552 Prantsusmaaga sõlmitud rahu tõttu jäi Julius III hiljem poliitiliselt neutraalseks, kaotades nii keisri kui Prantsusmaa kuninga Henri II poolehoiu.
Julius III lubas võimule saades jätta Paulus III poolt läänistatud Parma hertsogiriigi Ottavio Farnesele ja pidas oma lubadust. Vahepeal oli keisri väimees Ottavio Farnese asunud Henri II liitlaseks ja, välistamaks prantslaste tungimist Itaaliasse, nõudis paavst Parmalt truudusvannet. Seda saamata sõlmis Julius III liidu keisriga ja paavstiväed tungisid Parmasse.
Kui prantslased lõid paavsti ja keisri liitlasjõude ning keiser pidi minema Saksamaal puhkenud rahutusi vaigistama, sõlmis liitlaseta jäänud Julius III 29. aprillil 1552 rahu Prantsusmaaga, milles lubas Parma jätta Farnesedele.
Suhted Saksamaaga.
1552 ekskommunitseeris Julius III kardinal György Martinuzzi mõrvarid.
1555 saatis ta kardinal Giovanni Morone Augsburgi riigipäevale.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Julius III soodustas reformaatorina kiriku ametikohtade pluralismi likvideerimist ja õhutas uute ordude tegevust.
Ta avaldas 22. veebruaril 1550 bulla 'Rationi congruit' ja 11. augustil 1550 bulla 'Ad hoc nos', millega kinnitas barnabiitide privileegid.
20. juunil 1550 avaldas ta motu proprio 'Cum sicut nobis'.
17. juulil 1550 tunnustas ta bullas 'Quod alias' Püha Jüri rüütliordut.
Ta kinnitas 21. juulil 1550 avaldatud bullas 'Exsposcit debitum' jesuiitide konstitutsiooni.
1551 lubas ta Avizi ja Calatrava rüütliordude liikmetel omada eraomandit.
Liturgilised otsused.
1553 reguleeris Julius III mozaraablaste ja katoliiklaste vahel sõlmitud segaabielusid, kusjuures lapsed pidid järgima isa konfessionaalset kuuluvust.
Inglismaa rekatoliseerimisel kaasnesid probleemid seoses anglikaani kirikus saadud ordinatsioonide kehtivusega, mida katoliku kirikus ei tunnustatud.
Suhtumine juutidesse.
Julius III kannatas podagra ja muude ihuhädade käes, mille tõttu ta vajas arstlikku järelevalvet. Tema üheks ihuarstiks oli juut Theodoro di Sacerdotibus ja ägedate haigushoogude ajal konsulteeris ta juudi arstide Vitale Alatino de Pomisi ja Amatus Lusitianusega.
Julius III keelas juudi laste ristimise ilma nende vanemate nõusolekuta. 20. märtsil 1553 kinnitas ta Portugali juutide privileegid Anconas.
12. augustil 1553 avaldatud bullas käskis Julius III põletada Talmudi koopiad, kuna nendes sisalduv tekst ründavat kristlust. 29. mail 1554 avaldas ta bulla 'Contra hebraeos retinentes', milles käskis juutidel 4 kuu jooksul loovutada Kristust teotavad raamatud. 31. augustil 1554 avaldas ta bulla 'Pastoris aeterni', milles kehtestas juutidele maksu neofüütide ülalpidamise jaoks.
Onupojapoliitika.
Kardinalina oli Julius III toonud Parmast kaasa noormehe Innocenzo, kelle ta lasi oma vennal lapsendada ja pühitses oma esimesel konsistooriumil kardinaliks. Hiljem lasi ta Innocenzo jaoks ehitada Villa Giulia.
26. juunil 1554 avaldas Julius III dekreedi 'Sanctissimus Dominus noster', millega keelas vendadel olla ühel ajal kardinalideks.
Tema vanem vend Baldovino Ciocchi del Monte abiellus Giulia Manciniga. Baldovino sai 1550 Camerino hertsogiks, tema poeg Giambattista Ciocchi del Monte sai Nepi hertsogiks, kindraliks ja Fermo kuberneriks.
Baldovino tütar Cristofora abiellus Castel di Piero krahvi Antonio Simoncelliga. 1553 sai nende poeg Girolamo Simoncelli kardinaliks.
Julius III õde Ludovica abiellus Roberto de' Nobiliga. Nende pojatütar abiellus Sforza Sforzaga, pojapoeg Roberto de' Nobili sai kardinaliks.
Julius III tädi Margherita abiellus Francesco di Guidalottiga. Nende poeg Cristoforo Ciocchi del Monte sai kardinaliks. Teine poeg Pietro sai Iesi piiskopiks.
Kardinalide pühitsemised.
Julius III pühitses oma ametiajal 20 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast ja 1 ungarlane.
4. detsembril 1551 rajas ta Santa Maria in Via ja San Simone Profeta titulaarkirikud.
Julius III kultuuriloos.
Julius III elas oma viimased eluaastad Roomas Villa Giulias, kus korraldati suurejoonelisi vastuvõtte ja etendusi ning peeti jahti. Ta määras Michelangelo Püha Peetruse katedraali peaarhitektiks, Marcello Cervini Vatikani raamatukogu juhatajaks ja Palestrina "Cappella Giulia" kapellmeistriks. Tema üheks ihuarstiks oli Andrés Laguna, erasekretäriks Giovanni Francesco Commendone. Julius III ajal ehitati Rooma San Andrea della Via Flaminia kirik.
31. augustil 1552 avaldatud bullaga 'Dum sollicita' rajas ta jesuiitide juhitava "Collegium Germanicumi" Roomas, millele ta võimaldas korraliku subsiidiumi.
1551 rajas ta Dillingeni ülikooli.
Vincenzo Danti on tema mälestuseks püstitanud Perugiasse skulptuuri.
Surm.
Julius III suri 67-aastaselt 23. märtsil 1555 kella 19 paiku Roomas podagrasse. Ta maeti Vatikani basiilikasse.


Aadlimarssal.
Aadlimarssal on mitmes riigis olnud mingi piirkonna aadli valitud esindaja.
Venemaa.
Venemaa Keisririigis eksisteerisid alates 1785. aastast kubermangude aadlimarssalid ehk kubermangumarssalid ehk kubermangude aadlipeamehed. Nad valiti kolmeks aastaks.
Venemaal olid ka maakondade aadlimarssalid.
Eesti.
Eestimaal ja Liivimaal oli aadlimarssal, Tallinna ja Riia asehalduskorra ajal 1785–1797, kolmeks aastaks valitud rüütelkonna juht ja üldkoosoleku ehk maapäeva juhataja, mille järel keiser Paul I taastas eelneva korra ja neid asendas Liivimaa maamarssal ja Eestimaa rüütelkonna peamees.
Saaremaal oli asehalduskorrale eelnenud ajal rüütelkonna peamees, asehalduskorra ajal Liivimaa aadlimarssal ja seejärel Saaremaa maamarssal.


Tuzi järv.
Tuzi järv (türgi "Tuz Gölü" 'soolajärv') on järv Väike-Aasias.
Järve pindala on umbes 1500 km².
Äravool puudub, vesi on väga soolane.


Agalega.
Agalega (prantsuse; inglise "Agalega Islands") on saarestik India ookeanis.
Sellesse kuulub kaks madalat korallsaart (Põhjasaar ja Lõunasaar), mille kogupindala on 70 km².


Lualaba.
pisi
Lualaba on Kongo jõe peaharu Boyoma kosest ülesvoolu.


Vani järv.
Van (türgi "Van Gölü", armeenia Վանա լիճ (Vana litš), kurdi "Wan") on järv Armeenia mägismaal Türgis.
Pindala on umbes 3700 km², sügavus 145 meetrit.
Järv on riimveeline. Seal on lahustunud umbes 19 promilli tahkeid aineid, peamiselt soodat.
Kultuuriajalugu.
Van asus Urartu riigi keskel ja selle kaldal asus Urartu pealinn Tushpa. Umbes samas asub tänapäeva Vani linn. Van asus ka Urartu järglase Vana-Armeenia keskel, olles koos Sevani (mis praegu asub Armeenias) ja Urmia järvega (mis praegu asub Iraanis) üks Vana-Armeenia kolmest suurest järvest, mida on ka Armeenia meredeks kutsutud. Vani järve saartele rajati hulgaliselt kirikuid ja kloostreid, millest osa on säilinud, ent osa türklaste ja kurdide võimu all hävitatud.


Agrihan.
Agrihan on saar Mikroneesias, üks Mariaanidest.
Agrihan on mägine ja vulkaaniline, kõrgus kuni 965 meetrit.


Aadlimatrikkel.
Aadlimatriklid olid Austrias, Baieris, Kuramaal, Preisimaal, Rootsis, Soomes, Ungaris, Venemaal (sealhulgas Eestimaa ja Liivimaa kubermangus) ja Württembergis aadlikorporatsioonidesse immatrikuleeritud aadlisuguvõsade ametlikud nimekirjad.
Aadlimatrikkel oli Euroopa riikides erilise korra järgi peetav aadlinimistu, millesse kandmine oli aadliperekonnale vajalik, et saada kohaliku aadli täieõiguslikuks liikmeks. Suguvõsasid, mis ei olnud aadlimatriklisse kantud, kas ei loetud üldse aadlikeks või ei olnud nad täieõiguslikud aadlikorporatsiooni liikmed.
Rootsi kuningriik ja Soome suurvürstiriik.
Soomes ja Rootsis pidas aadlimatriklit Rootsi rüütelkond Stockholmi Rüütlimaja aadlimatriklis.
Eesti- ja Liivimaa provintsid.
Eestimaa kubermangus pidas Eestimaa rüütelkonna kantselei Matriklikomisjon;
Liivimaa kubermangus pidas aadlimatrikleid Liivimaa rüütelkond ja Saaremaal - Saaremaa rüütelkond;
Saaremaa rüütelkonda kuulunud aadlikel jaotused puudusid.
Kuramaa hertsogiriik.
Kuramaa hertsogiriigis ja Kuramaa kubermangus: Kuramaa rüütelkond.
Ehkki suur osa Eesti- ja Liivimaa aadlikest sai aadliseisuse 16.–17. sajandil Poola ja Rootsi kuningatelt, kuid ainult väike osa Rootsi kuningate poolt aadliseisusesse tõstetud ja aadlivapi saanud isikuist kanti Stockholmi Rüütlimaja aadlimatriklisse.
Preisimaa, Saksamaa ja Austria ja Ungari.
Preisimaal pidas aadlimatriklit heeroldiamet, Austrias keiserlik ja kuninglik aadliarhiiv siseministeriumis, Ungaris Ungari ministeerium Viinis.
Venemaa keisririik.
Venemaal asutati heraldikaga tegelevate asutustena 12. jaanuaril 1722 Heeroldmeistri Kontor ja seejärel Heeroldmeistri Kantselei. Hiljem aga pidasid aadlisuguvõsade nimekirju Venemaa Valitseva Senati Heeroldidepartemang ja kubermangusemstvod ning aadlikekogu juhiks oli Venemaal aadlieestseisja ehk aadlimarssal.
Funktsioon.
Aadlimatriklite ülesanne oli takistada aadliseisuse usurpeerimist. Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa aadlimatriklid fikseerisid ka, millistel aadlisuguvõsadel on rüütelkonnas hääleõigus.
Avaldamine.
Saksamaa aadlimatriklid avaldati 1939. aastani väljaandes "Gothaisches Taschenbuch" ja ilmuvad pärast 1949. aastat väljaandes "Genealogisches Handbuch des deutschen Adels".
Aadlimatriklite avaldamine on teoksil ka Poolas, Tšehhis ja Ungaris, kus pärast 1990. aastat on taasloodud aadliühingud.


Raadio 2.
Raadio 2 (lühend R2'") on Eesti Raadio teine programm, mis alustas tegutsemist 1. mail 1993, pärast programmireformi.
Raadio 2 pakub BBC Radio 1 eeskujul nooremale kuulajaskonnale suunatud meelelahutuslik-informatiivset programmi. Raadio 2-le on iseloomulik ka nn "õhtune vöönd", mille põhirõhk on alternatiivmuusika saadetel. Raadio 2 propageerib eelkõige uut kodumaist muusikat, samuti peab oma üheks eesmärgiks tutvustada uute eesti muusikute demosid ja plaate.
Algul oli Raadio 2 üles ehitatud reklaamiraadiona, praegu aga seal kommertsreklaam puudub.
Raadio 2 peatoimetaja on Heidy Purga.
Saatejuhid, ajakirjanikud, toimetajad.
DJ Critikal, Viktoria Ladõnskaja, Vaiko Eplik, Romi Erlach, Mihkel Raud, G-Enka, Madis Aesma aka Tursk, Mart Juur, Margit Kilumets, Andrus Kivirähk, Kaidi Klein, Kaarel Kose, Tarvi Laamann, Toomas Luhats, Erik Moora, Erik Morna, Kalle Muuli, Siim Nestor, Mart Normet, Hillar Palamets, Ingrid Peek, Mallar Prandi, Heidy Purga, Märt Rannamäe, Maris Uusna, Koit Raudsepp, Ringo Ringvee, Allan Roosileht, Raul Saaremets, Reimo Sildvee, Marko Söönurm, Sten Teppan, Urmas Vaino, Margus Kamlat, Tõnu Pedaru jne.


1421.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad - 1420. aastad - 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad
Aastad: 1416 1417 1418 1419 1420 - 1421 - 1422 1423 1424 1425 1426


Ulaanbaatar.
Ulaanbaatar (varasem eestikeelne nimi "Ulan-Bator"; mongoli "Улаанбаатар" 'Punane Sangar') on Mongoolia pealinn ning riigi kultuuri- ja majanduskeskus.
Linn asub Tuuli jõe orus, Bogd han Uuli mäe jalamil.
Kliima.
left
Ulaanbaataris valitseb kontinentaalne kliima. Aasta keskmine temperatuur on –4°C, mis on maailma pealinnadest madalaim. Suvel tõuseb õhutemperatuur harva üle 20°C, kuid talvel võib langeda alla –30°C.
Rahvastik.
Elanike arv on hinnanguliselt 844 000, mis moodustab kolmandiku kogu riigi elanikkonnast.
Mongolid moodustavad 80% elanikkonnast, suuremad rahvusrühmad on veel burjaadid ja kasahhid.
Ajalugu.
Linn asutati 1639. aastal. Tollal kandis linn nime Örgöö (sellest Euroopas levinud nimi "Urga").
18. sajandil oli ta tähtis kaubanduskeskus Hiina ja Venemaa vahelisel teel. Aastatel 1706–1911 oli linna ametlik nimi Ih Hüree ('suur klooster'). Aastatel 1911–1924 kandis ta nime Nijslel hüree ('pealinna klooster'). Aastal 1924 sai linn tänase nime ja Ulaanbaatarist sai Mongoolia Rahvavabariigi pealinn.
Kultuur ja vaatamisväärsused.
Linnas asuvad Mongoolia Teaduste Akadeemia, Mongoolia Riiklik Ülikool ja veel mitu ülikooli, samuti ooperi- ja balletiteater, loodusloomuuseum ning haruldasi budistlikke käsikirju säilitav raamatukogu.
Oluline arhitektuurimälestis on Gandani klooster (18.–19. sajand).


Hanoi.
Hanoi (vietnami Hà Nội (lihtsustatud hiina kirjas 河内)) on Vietnami pealinn. Linn asub Hồng Hà jõe kaldal, 200 km kaugusel jõesuudmest.
Kliima.
Linnas valitseb lähisekvatoriaalne mussoonkliima. Suvel ulatub õhutemperatuur 30°C-ni, jaanuaris on keskmine õhutemperatuur 17°C. Maist novembrini sajab rohkesti vihma.
Rahvastik.
Linnas elas 2007. aastal 3,4 miljonit inimest.
Ajalugu.
Esimesed andmed linnast pärinevad 5. sajandist eKr.
Aastatel 221 eKr – 939 pKr oli Hanoi Hiina keisrite valduses.
11. sajandil sai ta Põhja-Vietnami pealinnaks.
Aastal 1873 langes linn Prantsusmaa valdusesse ja sai 1887. aastal Prantsuse Indohiina pealinnaks.
Aastatel 1932–1945 oli Jaapani okupatsiooni all.
Pärast Vietnami sõda sai 2. septembril 1945 Hanoist ühinenud Vietnami pealinn.


Õru valla lipp.
Õru valla lipp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Õru valla lipp.
Lipp on kinnitatud 19. veebruaril 1997 Õru Vallavolikogu määrusega nr. 5.
Lipu autoriks on kunstnik-heraldik Priit Herodes.
Lipu kirjeldus.
Õru valla ruudukujuline vapilipp on jagatud vertikaalselt kolmeks laiuks, valge-sinine-valge. Sinisel väljal on valge kannel ja selle kohal valge kroon. Lipu normaalmõõtmed on 105x105 cm, laiuse ja pikkuse suhe 1:1. Lipuvarras on sinine.
Põhjendus.
Lipuvärvid viitavad Valgamaale. Sinine laid tähistab ka vallamaade paiknemist Väike-Emajõe orundi ja Valga nõo piires. Kannel märgib selle paikkonna elanike läbi sajandite kestnud laululembust ja vaimuerksust. Samuti osutab kannel Fr. Kuhlbarsile, kelle loomingus kandlel keskne koht on. Kroon sümboliseerib muistset "Kungla aega" ja ka seda, et valda kunagi "Vürstivallaks" kutsuti.


Õru valla vapp.
Õru valla vapp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Õru valla vapp.
Vapp on kinnitatud 7. jaanuaril 1997.
Vapi kirjeldus.
Hõbedasel kilbil sinine vai, milles hõbedane kannel ja selle kohal hõbedane kroon.
Põhjendus.
Vapivärvid viitavad Valgamaale. Sinine laid tähistab ka vallamaade paiknemist Väike-Emajõe orundi ja Valga nõo piires. Kannel märgib selle paikkonna elanike läbi sajandite kestnud laululembust ja vaimuerksust. Samuti osutab kannel Fr. Kuhlbarsile, kelle loomingus kandlel keskne koht on. Kroon sümboliseerib muistset "Kungla aega" ja ka seda, et valda kunagi "Vürstivallaks" kutsuti.
Välislingid.
Vapp


Marcellus II.
Marcellus II (Marcello Cervini või Marcello Cervini degli Spannochi, 6. mai 1501 – 1. mai 1555) oli paavst 1555. Ta oli 222. paavst.
Marcello Cervini sündis Montepulcianos Ricciardo (Ricardo) Cervini ja Cassandra Benci pojana. Tema isa oli "Penitentiarumi" ametnik, Marcello Cervini õde Cinzia (Cinthia) Cervini oli Roberto Bellarmino ema, Cinzia tütar abiellus aga Julius III õepoja poja Pier Francesco de' Nobiliga. Marcello Cervini õppis kardinal Giovanni Piccolomini toetusel Siena ülikoolis kreeka keelt, astronoomiat ja matemaatikat ning jätkas hiljem õpinguid Roomas. Ta lahkus 1526 katku puhkedes Roomast ja viibis pikka aega vanemate juures.
Cervini astus pärast tagasipöördumist Rooma Paulus III teenistusse, kes nimetas ta oma pojapoja kardinal Alessandro Farnese abiliseks, kellega koos viibis ta järgmistel aastatel diplomaatilistel lähetustel. Ta ordineeriti 1535 preestriks. 1538 vahendas ta kardinal Farnese kaaskonnas vaherahu sõlmimist Prantsusmaa kuninga François I ja Saksa-Rooma keisri Karl V vahel, seejärel viibis 1539–1540 koos kardinal Farnesega Hispaanias, Prantsusmaal ja Madalmaades. Ta osales diplomaatilise kaaskonna koosseisus 9. veebruaril 1540 Amiens'is François I audientsil ja 24. veebruaril 1540 Karl V audientsil Gentis. Marcello Cervini palus paavstilt oma tagasipöördumisel Rooma luba saata saadikud Wormsi riigipäevale. Alates 1540 osales ta kuuria reformikomisjonis ja valmistas hiljem ette kardinal Gasparo Contarini ettekannet Ratisboni riigipäeval. Ta oli Trento oikumeenilise kirikukogu kaaspresident ja selle Bologna-perioodil viibis 9. jaanuarist 18. jaanuarini 1548 Roomas. Cervini lahkus Julius III ajal Roomast ja viibis Gubbios. Ta taunis Juliuse onupojapoliitikat ja eluviise.
Ta oli serviitide ja augustiinlaste-eremiitide patroon. Kardinal Marcello Cervini osales 2 konklaavil 1549–1555.
1555. aasta esimene konklaav.
Marcellus II valiti paavstiks 9. aprillil 1555 kella 23 paiku öösel Vatikanis Capella Paolina kabelis. Järgmisel päeval avalikustati tema saamine paavstiks, ta ordineeriti piiskopiks ja krooniti paavstiks kardinal Francesco Pisani poolt. Ta jättis paavstina muutmata oma ristinime, mida viimati tegi Hadrianus VI. Pärast Marcellust on kõik paavstid võtnud valimise järel endale uue nime. Marcellus II võimule tulekuga on samanimeliste paavstide vahel tekkinud ajaline vahe paavstluses üks pikemaid, sest tema eelkäija Marcellus I valitses 1256 aastat enne oma samanimelist järeltulijat. Veel pikem on samanimeliste paavstide ajaline vahe ainult Pius I ja Pius II vahel.
5. aprillist 9. aprillini 1555 toimunud konklaavil osales Salvador Miranda andmetel 55 kardinali, John Paul Adamsi andmetel aga 39 kardinali. Konklaavil tekkis 2 fraktsiooni: keisri ja Prantsusmaa toetajad. Esimeses voorus sai kardinal Gian Pietro Carafa 12, Cervini 8 ja Ippolito II d'Este 6 häält. Järgmises voorus valiti paavstiks Cervini.
Valitsemisaeg.
Marcellus II valitses 22 päeva, mis on lühiduselt 6. valitsemisaeg paavstluses. See oli lühim valitsemisaeg paavstluses pärast Coelestinus IV-t (1241). Pärast Marcellust on veel vähem valitsenud ainult Urbanus VII (1590).
Marcellus II vähendas oma kroonimisele tehtavaid kulutusi miinimumini, mis võis olla tingitud mitte ainult tema kavandatavatest reformidest, vaid ühtlasi ka kroonimise sattumisest paastuajale. Ta keeldus tunnustamast kardinalide nõutud kapitulatsioone. Ta vähendas kuuria ametnike arvu ja piiras oluliselt teistele ametnikele palgaks makstavat rahasummat. Taunides onupojapoliitikat, keelas ta oma sugulastel elada Roomas. Ta avaldas ka soovi kõigi laiaulatuslikku reformi puudutavate dokumentide kogumiseks, mis aga jäi tema surma tõttu teostamata.
Ta teatas kohtumisel Prantsusmaa ja Hispaania suursaadikutega, et need riigid peavad üksteisega rahujalal olema, vastasel juhul lubas paavst minna ise valitsejaid noomima. Ta saatis kirjad Karl V-le, Hispaania printsile Felipele ja Inglismaa kuningannale Mary I-le. Ta kinnitas kardinal Reginald Pole'i jätkamist Inglismaa legaadina. Hispaania saadik soovis paavstil saada absolutsiooni sooritatud mõrva eest, kuid paavst määras kohtu asja uurima.
Marcellus II (kardinal Cerivini) kultuuriloos.
Vatikani raamatukogu juhatajana soovis Cervini trükis avaldada säilitatavat antiikset kirjandust ja varakristlikke käsikirju, ühtlasi rikastas ta raamatukogu uute käsikirjadega. 1555 pani ta aluse Vatikani numismaatika kollektsioonile.
Clemens VII kaasas ta kalendrireformi ettevalmistava komisjoni töösse. Ta edendas kardinalina arhitekti Philibert de L'Orme karjääri.
1567 pühendas Palestrina talle "Missa Papae Marcelli".
Surm.
Marcellus II sai 30. aprillil 1555 kella 11 paiku päeval infarkti ja järgmisel hommikul kella 7 paiku oli ta surnud. Ta suri nädal enne oma 54. sünnipäeva, olles surres noorim paavst pärast Leo X-t. Hiljem pole ükski paavst nii noorelt surnud.
Marcellus II maeti Vatikani basiilikasse. 16. oktoobril 1606 maeti tema säilmed ümber.


Koeru valla lipp.
Koeru valla lipp on Eesti haldusüksuse Koeru valla lipp.
Lipp on kinnitatud 1. juunil 1995 ning õnnistatud Koeru kirikus.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujulisel rohelisel lipul on kolm valget lainelist horisontaallaidu, mis on omavahel eraldatud siniste laidudega. Iga värvilaid moodustab 1/7 lipu laiusest.
Lipu normaalsuurus on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7: 11.


Koeru valla vapp.
Koeru valla vapp on Eesti haldusüksuse Koeru valla vapp.
Vapp on kinnitatud 1. juunil 1995.
Vapi kirjeldus.
Hõbedasel kilbil roheliselt, alt lainelõikeliselt vardalt lähtuv kuusk, mille saatena kaks seljaga kuuse poole pöördunud, istuvat, otsevaatavat koera 1+1 - kõik rohelised. Sinisel vapitüvel kolm hõbedast lainelõikelist varrast.
Põhjendus.
Roheline kuusk sümboliseerib kohalikku looduskaitseala. Koerad on otseselt Koeru nimest kõnelevad vapielemendid. Lainelõikelised hõbedased vardad vapitüvel meenutavad valla maa-alal asuvat üht tähtsamat loodusobjekti - Väinjärve, mis on suurim järv kogu maakonnas.
Välislink.
Vapp


Götiit.
Götiit on rauda sisaldav hüdroksiidne mineraal.
Keemiline valem: Fe3+O(OH)
Götiit on värvuselt kollakas- või punakaspruun kuni tumepruun. Esineb enamasti muldjate või neerjate agregaatidena, harva väljakujunenud tahkudega prismaliste kristallidena. Kuulub rombilisse süngooniasse. Punktigrupp: m. Kristallidel vertikaalne viirutus. Kõvadus: 5...5,5; erikaal: 4,37; kriipsu värvus: kollakaspruun; teemandiläige. Võib moodustada pseudomorfoose teiste mineraalide, näiteks püriidi järgi, mille murenemissaadus ta ongi.
Götiit koosneb kolmevalentsest rauast (62,85%), hapnikust (36,01%) ja vesinikust (1,13%). Väljendades keemilist koostist oksiidsel kujul, leiame, et götiit on hüdraatunud hematiit – Fe2O3 (89,86%), H2O (10,14%). Võib sisaldada mangaani (kuni 5%).
Götiit on väga tavaline mineraal, ehkki teda peeti kunagi haruldaseks. Moodustub näiteks raua roostetamisel. Looduses moodustub götiit rauda sisaldavate mineraalide oksüdeerumisel. Götiidi neerjad vormid tekivad tema väljasettimisel rauda sisaldavatest kolloidlahustest, moodustades niiviisi rauarikkaid soo- ja allikasetteid. Götiit moodustabki põhilise osa rauamaagist, mida nimetatakse soorauaks.
Götiit võib sarnaneda hematiidile, kuid on sellest kindlalt eristatav kriipsu värvuse järgi. Limoniit võib samuti olla götiidiga sarnane, kuid on enamasti kollakama värvusega.
Götiidile on antud nimi saksa kirjaniku Johann Wolfgang von Goethe auks, kes oli muuhulgas huvitatud ka mineraloogiast.


Vastlapäev.
Vastlapäev (ka lihaheitepäev, pudrupäev, liupäev ~ liugupäev'") on kristlikus kirikukalendris ja eesti rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest ("fasten") või rootsikeelsest sõnast ("fastlag"), mis tähistab paastu.
Et paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et enne veel korralikult pidutseda ja süüa. Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk vastlaliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu.
Paljud romaani rahvad tähistavad vastlapäeva karnevalidega. Anglosaksi traditsiooniks on vastlapäeval pannkookide söömine. Vene rahvatraditsioonis on pidustustele ja pannkookide söömisele pühendatud terve nädal – võinädal (масленица).
Eestis oli veel möödunud sajandi algul toitumine aastaajaga seotud. Sealiha söödi ainult talvel. Siga tapeti mardipäevaks või jõuludeks ja jagati talve peale. Vastlapäevaks olid ainult jalad järgi ja seetõttu neid söödigi. peale vastlapäeva sea liha ei söödud. Sellest nimetus lihaheite. Kui liha oli otsas, lehm polnud veel lüpsma- ja kanad munele hakanud oligi olukord paratamatult paastuga sarnane.
Kuupäevad.
Vastlapäev on liikuv tähtpäev, mille kuupäev sõltub ülestõusmispühadest. Ülestõusmispüha peetakse esimesel pühapäeval, mis järgneb esimesele täiskuule pärast kevadist pööripäeva või pööripäeval (milleks loetakse 21. märts). Vastlapäev on päev enne tuhkapäeva, millele järgneb nelikümmend päeva (seitse nädalat miinus pühapäevad) kestev ja ülestõusmispühaga lõppev suur paast. Seega on vastlapäev noorkuu teisipäev ajavahemikus 3. veebruarist 9. märtsini.
Rahvanali ütleb, et kui vastlapäev langeb reedesele päevale (mida ei juhtu kunagi), võivad vanatüdrukud kosjas käia.
Eesti vastlapäevakombestik.
Vastlapäeva rööpnimedeks on olnud liugupäev, pudrupäev ja lihaheide. Lihaheite nimetus võib olla tulnud vastlapäevale järgnenud suurest paastust, aga ka asjaolust, et talvisest loomatapust oli varakevadeks enamasti liha otsakorral. Viimaks võeti seajalad ja keedeti neist leent ja rasva välja, ka koos herneste või ubadega. Keedeti ka tanguputru viimaste lihariismetega. Et piim oli lahti läinud, hakati liha asemel rohkem piimasööke ja võid sööma.
Vastlarasva sõrmedelt ära ei lakutud ja palgeid rasvaläikest puhtaks ka ei nühitud – muidu pidavat suvel terariistad kõik kergesti sõrme hakkama.
Seajalgadest jäänud kondid viidi lauta sigadele asemete alla – see pidi sigade kasvule hea olema. Kontidest tehti ka vurre. Vurritamisel arvatakse olevat algselt olnud maagiline funktsioon.
Vastlapäeval küpsetati leiba ja karaskit; veel tehti üks väike kakk, mis hoiti alles ja anti karjasele kaasa siis, kui too esimest korda loomadega välja läks. Poole antud pätsist pidi karjane kõigi elajate vahel ära jagama, teise poole aga õhtul puutumatult peremehele tagasi tooma. Sellest järelejäänud osast poetati terve aasta otsa raasukesi igale poole tähtsamatesse paikadesse ja toimetustesse.
Vastlapäeval lasti liugu, et kindlustada hea linasaak. Lisaks lauldi ja loitsiti liu laskmise ajal linaloitsu, kus kõik saaki ohustavad umbrohud üles loeti, et neid siis linapõldudelt ära peletada. Mida pikem liug, seda rohkem kahjutegijaid sai üles loetud ja seda parem saak usuti ka tulevat. Mõnel pool tehti mäeveerule eelmise aasta linaluudest lõkked üles, millest siis liuglejad läbi pidid libisema, et puhtaks saada. Vastlapäeval käidi külas – mida kaugemale külla mindi, seda pikemad linad kasvasid.
Vastlapäev oli paljuski naiste püha; naised käisid sel päeval kõrtsis linapikkust joomas. Seda joodi enamasti otse pudelist – siis sai ikka pikka voolu, mis pidi taas linadele lisakasvu andma.
Vastlapäeval ei tohtinud toas tuld üles võtta. Arvati, et vastlapäeval peab valgega magama minema, muidu ei saada suviseks kiire-ajaks oma und täis magatud. Vahel köeti hoopis saun üles ja noored istusid seal koos.
Et vastlapäev on noore kuu aeg, siis niideti sel päeval lambaid või lõigati lammastel vähemalt tukad ära – see pidi selle ära hoidma, et nõiad ei saanud öösel võõrasse lauta tulla lambaõnne ära lõikama. Teati ka rääkida, et kui keegi vastlaööl endale üheksast laudast villa toob ja sellest siis kindad koob, võib ta neid kindaid kandes astuda ükskõik missuguse kohtu ette ükskõik mis jutuga ja alati õiguse saada.
Veel keerati pihlakaokstest kaar ja aeti loomad ning mõnel puhul ka inimesed sealt alt läbi kõndima.
Mõnedes paikades oli kombeks ühiselt valmistada Metsik – õlgedest inimesekuju, millele riided (vaheldumisi üks aasta naise-, teine aasta meheriided) selga pandi. Metsiku sisse peideti ja mõeldi kõik halvad asjad, mis siis erilise loitsuvööga õlenuku sisse hoolsasti kinni seoti. Pärast viidi see kuju külast suure kisaga välja metsaveerde või selleks püsti aetud posti otsa ja pandi põlema. Hiljem püüti põlenud jäänuste järgi vaadata, millest lahti saadi ja mis uuesti välja pääses või siis hävimata jäi.
Kui vastlapäev sattus hästi noorde kuusse, siis öeldi, et see on “nõrk vastel”. See lubas varajast kevadet. Kui kuu juhtus olema veel noorem kui kolm päeva, siis pidi eriti hea vilja-aasta tulema. Samamoodi ennustas vastlatuisk head viljasaaki ja palju marju.
Naised uskusid, et kui vastlakuu laseb ennast vaadata, siis saab tema käest endale aastaks ilu ja tervist nõutada. Juukseid kammiti hoolega. Usuti, et kui tüdruk läheb vastlapäeva öösel ristteele, teeb lume sisse hernestest risti ja selle kohal kükitades häda teeb, võib kutsuda välja Vanatühja, kes sellise teo peale igasuguse soovi võis täita.
Eestis sidus vastlapäeva kirikuga ainult nimetus ja päeva liikumine kirikukalendri järgi.


Sündinud 6. detsembril.
"Siin artiklis loetletakse 6. detsembril sündinud tuntud inimesi.
Detsember, 06.


1381.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad
Aastad: 1376 1377 1378 1379 1380 - 1381 - 1382 1383 1384 1385 1386


1382.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad
Aastad: 1377 1378 1379 1380 1381 - 1382 - 1383 1384 1385 1386 1387


1380.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad
Aastad: 1375 1376 1377 1378 1379 - 1380 - 1381 1382 1383 1384 1385


Sotsialistide-Föderalistide Partei.
Sotsialistide-Föderalistide Partei (vene "Партия социалистов-федералистов" (Partija sotsialistov-federalistov), ka “Must Eeltöö” ("Чёрный передел" ("Tšornõi peredel") oli bakuninlik partei, mille juhid olid Paul Axelrod, Georgi Plehhanov, Vera Zassulitš jt. Partei, mis asutati 1879. aastal, keskus asus Peterburis, rühmad tegutsesid Moskvas, Kiievis, Odessas, Kaasanis jmt. linnades. Sotsialistide-Föderalistide Partei pooldas “Zemlja i Volja” programmi ja taktikat, eitas poliitilise võitluse vajadust ja taunis terroritaktikat.


Must Lipp.
Must Lipp (poola "Czarny Sztandar", vene "Черное Знамя") oli anarhokommunistlik organisatsioon, mis pooldas Kropotkini ideed vabast kogukondlikust ühiskonnast, kus igale isikule antakse vastavalt tema vajadustele.
1903 Białystokis asutatud "Must Lipp" oli suurim anarhistlik organisatsioon Venemaa keisririigis. Selle vahetu vandenõu- ja terroritaktika oli inspireeritud Bakuninist ja Nietzschest. "Must Lipp" leidis suurima toetajaskonna lääne- ja lõunapoolsetest piirikubermangudes. Ülekaalus olid üliõpilased, käsitöölised ning vabrikutöölised, kuid leidus ka talupoegi, maatöölisi, hulkureid, elukutselisi vargaid ja isehakanud nietzschelikke üliinimesi. Kuigi paljud liikmed olid poolakad, ukrainlased ja venelased, olid juudid "Mustas Lipus" enamuses.
Paul Avrich, “Vene anarhistid”: “Uute anarhistlike organisatsioonide üldine eesmärk oli täielik kapitalismi ja riigi hävitamine, rajamaks teed libertaarsele tulevikuühiskonnale. Siiski oli üsna ebaselge, kuidas seda teostada. Kõige tulisemad vaidlused käisid selle üle, kas revolutsioonis on kohta vägivallale. Ühel poolel olid kaks sarnast rühmitust, "Must Lipp" ja "Võimutus" ("Beznatšalije"), mis pooldasid täieliku terrorismi sõjakäiku kodanluse maailma vastu."


Eduard Limonov.
Eduard Veniaminovitš Limonov (õieti Savenko; vene keeles Эдуард Вениаминович Лимонов (Савенко); sündis 22. veebruaril 1943 Dzeržinskis Gorki oblastis (praegu Nižni Novgorodi oblast) on vene kirjanik, publitsist ja poliitik, Natsionaalbolševistliku Partei juht.
Ta õppis Harkivi Pedagoogilises Instituudis.
Aastal 1958 hakkas luuletusi kirjutama.
Aastatel 1967–1974 elas Moskvas.
1970. aastate keskpaigas ta emigreerus Nõukogude Liidust ning elas USA-s ja Prantsusmaal, 1980. aastast Pariisis.
Luulet kirjutas ta kuni 1980. astate alguseni, seejärel hakkas kirjutama proosat ning lõpuks publitsistikat.
1990. aastate algul naasis ta Venemaale ning alustas seal aktiivset poliitilist tegevust. Ta asutas ajalehe Limonka.
7. aprillil 2001 arreteeriti ta relvade hoidmise süüdistusega ning mõne päeva pärast vangistati Lefortovosse. 15. aprillil 2003 mõisteti talle neli aastat vabadusekaotust. Ta vabanes ennetähtaegselt.
Välislingid.
Limonov, Eduard
Limonov, Eduard
Limonov, Eduard


Thimphu.
Thimphu (ka: "Thimbu") on Bhutani pealinn ja riigi suurim linn, Thimphu ringkonna halduskeskus.
Linn asetseb riigi kesk-lääneosas Wang Chhu jõe oru läänenõlvadel, kuni 2736 m kõrgusel merepinnast. Linna ümber on mäed.
Rahvastik.
Elanike arv on 62 500 (2004), teistel andmetel 50 000 (2003). Aastal 1997 hinnati elanike arvuks 45 000 (teistel andmetel 60 000). 1990ndatel on linn kiiresti kasvama hakanud.
Et linna on elama asunud massiliselt inimesi riigi teistest osadest, on linna keskus ümber ehitatud ning linna ümber on kerkinud eeslinnad. Linna kasv on tekitanud liiklus- ja keskkonnaprobleeme (roiskvesi, prügi). On tekkinud noorte töötus, kuritegevus ja narkoprobleemid.
Pealinna staatus.
Linn määrati valitsuse residentsiks 1962. Aastani 1966 oli pealinn suvekuudel Thimphu, talvekuudel Paro.
Varem oli pealinn seal, kus kuningas parajasti viibis.
Ehitised ja vaatamisväärsused.
Thimphus on palju budistlikke templeid ja kloostreid. Linnas asuvad kuningapalee (Dechenchoelingi palee) ja 13. sajandil ehitatud kindlusklooster (dzong) Trashi Chhoe Dzong, kus alates 1952. aastast asub riigi valitsus. Suvekuudel resideerib seal ka riigi usujuht "jhe kenpo". Kuningal on seal oma töötuba. Dzongi restaureeriti ja laiendati 1960ndatel. Suve lõpus on Trashi Chhoe Dzongis maskitantsufestival ("tsechhu"), mis on turistide seas populaarne.
Trashi Chhoe Dzongi läheduses asub rahvuskogu ja välisministeeriumi hoone. See ehitati 1990ndate alguses Lõuna-Aasia Regionaalse Koostöö Assotsiatsiooni foorumiks, mis jäi toimumata.
Peatänav on Norzim Lam (Norzin Lam). Selle ääres on kauplused, restoranid, kaubapassaažid ja ühiskondlikud hooned.
Korterelamud, väikesed eramud ja väikesed poed on kõikjal läbisegi. Kõik hooned peavad järgima traditsioonilist, budistlike maalingutega stiili. Ehitusreeglid on ranged, nende rikkumise korral hoone lammutatakse.
Jõe lähedal on nädalalõputurg, kus müüakse liha, juurvilja ja suveniire. Linnas kaubeldakse ka jakkide ja lammastega.
Aastal 2007 toimusid Thimphus Bhutani monarhia 100. aastapäevale pühendatud pidustused.
Kuningapalee asub linna põhjaosas ning Dechenphu, Tango ja Cheri asuvad linnast põhjas.
Vaatamisväärsuste seas on veel kuningas Jigme Dorji Wangchuki mälestustšorten, paberitoodete manufaktuur, pärimusliku tekstiilikunsti muuseum, rahvusraamatukogu, nunnaklooster ja riiklik käsitöökaubamaja.
Majandus.
Thimphu tööstus on koondunud põhiliselt peasillast lõuna poole.
Linnas kasvatatakse riisi, maisi ja nisu.
Haridus.
Thimphus tegutseb budistlik ülikool Simtokha Dzongis ja õpetajate seminar.
Liiklus.
Thimphu on Aasias ainuke pealinn, kus pole valgusfoore. Vahepeal need paigaldati, kuid elanikud leidsid, et need on liiga ebaisikulised, ja võimud võtsid need jälle maha. Vajaduse korral reguleerivad päeval liiklust valgete kinnastega liikluspolitseinikud.
Ajalugu.
Linn rajati 1950ndatel Trashi Chhoe Dzongi juurde. Alates 1641. aastast oli seal valitseja suveresidents.
Otsus muuta Thimphu pealinnaks tehti 1952 või 1953. Praegust ilmet hakkas linn võtma alles 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses.


Röstimine.
Röstimine on toiduaine või toidu kuumtöötlemine, mille puhul see kuumeneb ja pruunistub.
Selleks kasutatakse näiteks panni, hõõguvate süte kohale asetatud metallresti, rösterit vmt.
Röstitakse näiteks saia ja leiba.


Mustjala kirik.
Mustjala Anna kirik on kirik Saare maakonnas Mustjala vallas. Kirikut kasutab EELK Mustjala Anna kogudus.
Kirik valmis 1863 ja pühitseti 8. novembril samal aastal.
Uus kirik asendas 1605. aastal ehitatud kabelit. Mustjala kirik on historistlik-eklektilise arhitektuuristiili näide.
Selle kõrge torn oli meresõitjatele oluliseks maamärgiks. Kirik on ühelööviline pikihoone ja kujunduses esinevad kõrvuti gooti ja romaani stiili motiivid. Altar ja kantsel on pseudogooti stiilis. Kiriku altarimaal "Kristus ristil" on aastast 1938 (kunstnik Rudolf Sepp).
Mustjala kiriku oreli ehitas Gustav Terkmann 1903. aastal.
Tuntust on kirik kogunud ka traditsioonilise ürituse Mustjala muusikapäevade toimumiskohana.
Nimi.
Mustjala kirik ei kanna Anna nime mõne katoliku pühaku järgi, vaid Saaremaa kuberneri Claus Maltesen Sehestedi abikaasa Anna Sehestedi (sünd Lykke) järgi, kes lasi 1605. aastal ehitada sellele kohale kabeli.
Orel.
Mustjala kiriku orel valmis 1903 meister Gustav Terkmanni käe all. Mehaanilise traktuuriga orelil on 8 registrit.


Maipo.
thumb
Maipo on kihtvulkaan Lõuna-Ameerikas Andides. Kõrgus 5264 meetrit. Purskas viimati 1908. aastal.
Tipust idas asub maaliline Laguna del Diamante järv.


Bougainville.
Bougainville'i saar Paapua Uus-Ginea halduskaardil
Bougainville (inglise; tok-pisini "Bik Buka") on saar Melaneesias, geograafiliselt üks Saalomoni saartest, poliitiliselt kuulub Paapua Uus-Gineale, moodustades põhiosa Põhja-Saalomoni saarte provintsist.
Bougainville'i pindala on 9318 km². Saar on mägine, kõrgeim tipp on 2715 meetri kõrgune Balbi vulkaan.
Bougainville'il elas 2008. aasta seisuga 175 160 inimest. Rahvastiku tihedus oli 18,80 inimest ruutkilomeetri kohta.
Ajalugu.
Bougainville on olnud asustatud vähemalt 33 tuhat aastat.
Põhja- ja Lõuna-Bougainville'is räägitakse idapaapua keeli, mille päritolu ja sugulussuhted on teadmata. Nähtavasti on nende keelte kõnelejad saarte põlisasukad. Saare keskosas kõneldakse austroneesia keeli, mille tõid saarele Lapita kultuuri kandjad lääne poolt 3 tuhat aastat tagasi.
Eurooplaste jaoks avastas Bougainville'i 1767 Louis Antoine de Bougainville ja nimetas selle enese järgi, kuid Saalomoni saarte pärismaalaste vaenulikkuse tõttu ei maabunud saarel ega kuulutanud seda Prantsusmaa osaks.
Saksa Uus-Ginea kehtestas oma kontrolli Bougainville'i ja selle lähedal paiknevate saarte Buka, Choiseuli saare, Shortlandi ja Treasury saarte üle 1885, kuid ei laiendanud oma võimu kagu poole ülejäänud Saalomoni saartele. Suurbritannia kuulutas ülejäänud Saalomoni saared 1893 oma protektoraadiks. 1899 hõivas Suurbritannia Saksa Uus-Ginea idapoolseimad saared ja 1900 loobus Saksamaa õigusest kõigile Saalomoni saartele peale Bougainville'i, saades vastutasuks Lääne-Samoa, mis tänapäeval moodustab Samoa riigi.
Esimese maailmasõja ajal okupeeris Austraalia kogu Saksa Uus-Ginea ja Rahvasteliit andis 1920 kogu selle territooriumi Austraalia halduse alla.
1942 vallutas Bougainville'i Jaapan, kes kasutas saart Teise maailmasõja ajal baasina rünnakute korraldamiseks Guadalcanalile, kus asub tänapäeva Saalomoni Saarte pealinn Honiara, ja teistele liitlaste territooriumidele. 1943. aasta novembrist 1944. aasta aprillini püüdsid liitlased Bougainville'i vallutada, aga jaapanlased taganesid mägedesse ja säilitasid sõja lõpuni oma väed saarel. Alles Jaapani keiser Hirohito käskis neil 2. septembril 1945 alla anda, misjärel Jaapani sõdurid saadeti Jaapanisse.
Paapua Uus-Ginea iseseisvus 1975. aastal. Sellest ajast moodustab Bougainville koos oma looderannikul asuva Buka saare ning mõne põhjas ja kirdes asuva atolliga Paapua Uus-Ginea Põhja-Saalomoni saarte provintsi.


Ângkôr.
Ângkôr (khmeeri keeles អង្គរ 'linn') on muistne linn Kambodžas Siĕm Réabi provintsis.
Ângkôr kuulub 1992. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
2007 järeldas rahvusvaheline uurimismeeskond satelliitfotode ja muude moodsate vahendite abil, et Angkor oli maailma suurim eeltööstuslik linn. Selle linnastu oli vähemalt 1000 km² suur. Näiteks teisele kohale jäänud linna, tänapäeva Guatemaalas asuva maajade pealinna Tikali pindala oli 100–150 km². Kuigi Angkori rahvaarv pole selge, annavad hiljuti sealtkohast leitud põllumajandussüsteemid tunnistust sellest, et Angkori linnastus võis elada kuni miljon inimest, mistõttu pole ta kaugeltki kõigi aegade suurim eeltööstuslik linn elanike arvult, vaid üksnes pindalalt.
Ajalugu.
Khmeri impeerium rajati 9. sajandi alguses, kui khmeeri kuningas Jayavarman II kuulutas Kambodža Jaavast sõltumatuks. Esialgu oli riigi pealinn tänapäeva Kambodža suurima järve Tonlé Sabi põhjakaldal ja selle tollane nimi oli Hariharalaya, aga tänapäevane nimi Roluos. Sõjakäikude, liitude, abielude ja maa võõrandamise abil suutis ta ühendada territooriumi, mis ulatus põhjas Hiinani, idas Champani (Kesk-Vietnam), lõunas mereni ning läänes täpselt teadmata "kardemoni ja mangode maani". 802 kuulutas Jayavarman end üleüldiseks monarhiks ("chakravartin") ja jumalkuningaks ("devaraja"). Viimane tiitel sidus teda Šiva kultusega, sest khmeeride tollane riigiusk oli hinduism.
889 tõusis troonile Yasovarman, kes laskis vana pealinna lähedale, aga järvest kaugemale ehitada uue pealinna. See asus tänapäeva Ângkôri maa-alal ja esialgu oli selle nimi Yasodharapura. Yasovarman laskis rajada kaks hiiglaslikku basseini, mille otstarve ei ole tänapäeval teada. On arvatud, et nende eesmärk oli ümberkaudsete riisipõldude niisutamine, teised on neis näinud hinduistide püha mäge Merut ümbritseva ookeani sümboleid. Kummaski basseinis oli tempel, milles asus jumalkuningat sümboliseeriv lingam. Vastavuses kosmilise sümbolismiga laskis Yasovarman nende vahele Phnom Bakhengi künkale rajada samanimelise templi, millest sai peatempel. Lisaks rajati sinnakanti arvukalt hinduistlikke templeid ja eraklaid.
Järgmise mõne sajandi jooksul, kuni umbes 1200. aastani ehitati Yasodharapuras hulgaliselt arhitektuurilisi meistriteoseid. Enamik neist on koondunud alasse, mille suurus on 24 km idast läände ja 8 km põhjast lõunasse, kuigi tänapäeval kuulub seda ala haldavasse Ângkôri Arheoloogiaparki isegi 48 km põhja pool asuv Kbal Speani pühamu. Ângkôril ei olnud selgeid piire ja sellepärast ongi tema ulatust keeruline kindlaks määrata.
Ângkôris olid kümned kivist ehitatud hinduistlik-budistlikud templid, millest suurim oli hinduistlik Ângkôr Wat. Selle laskis ajavahemikus 1113–1150 rajada kuningas Suryavarman II. Angkor Wat rajati tema isiklikuks tempel-mausoleumiks. Eirates eelmiste kuningate tava ja võib-olla mõjutatuna višnuismi suurenevast mõjust Indias, ei olnud Ângkôr Wat pühendatud Šivale nagu kõik eelmised, vaid Višnule. Ângkôr Wati müürid on igal küljel üle poole kilomeetri pikad ja neil on reljeefides kujutatud mitte üksnes müütilisi teemasid, vaid ka tema enese õukonna elu.
Pärast Suryavarmani surma umbes 1150 langes kuningriik sisekriisi. Lõpuks korraldas tänapäeva Lõuna-Vietnamis elav Chami rahvas 1177 suure sõjakäigu mööda Mekongi jõge ja üle Tonlé Sabi järve. Nad rüüstasid Yasodharapura ja tapsid khmeeride kuninga. Kuid khmeeri prints, kellest sai hiljem kuningas Jayavarman VII, suutis rahva kokku tuua ning võita sissetungijaid nii järvel kui maa peal. 1181 asus ta troonile ja teda peetakse kõige vägevamaks khmeeri kuningaks. Ta rajas Yasodharapura varemetele uue, müüriga ümbritsetud linna ja nimetas selle Ângkôr Thomiks. Tema ajal sai riigiusuks mahajaana budism, sest kuningas ise oli budist. Kõigis senistes hinduistlikes templites pandi välja Buddha pildid ja/või kujud ja Ângkôr Watki sai budistlikuks templiks.
Jayavarman VII surma järel läks riik tagasi hinduismile ja korraldati suur kampaania, mille käigus rüvetati budistlikke sümboleid. Kuid 14. sajandil sai riigi valitsevaks religiooniks taas budism, kuigi seekord theravaada.
1296 saabus pealinna Hiina diplomaat Zhou Daguan. Ta viibis seal aasta aega ja sel ajal valitses kuningas Indravarman III. Tagasi kodumaale jõudnud, koostas Zhou 40 lk pikkuse aruande, mis on säilinud. Zhou kirjeldas Khmeeri riigi religioone, seadusi, riigivalitsemist, põllumajandust, orjust, linde, köögivilju, suplemist, riietust, tööriistu, tööloomi ja kaubandust. Ühes peatükis kirjeldas ta kuninglikku protsessiooni, mis koosnes sõduritest, arvukatest orjataridest ja konkubiinidest, ministritest ja printsidest ning kõige lõpus oli valitseja, kes seisis elevandi seljas ja hoidis käes oma püha mõõka. Zhou aruanne on Ângkôri igapäevaelu kohta kõige tähtsam teabeallikas. See sisaldab anekdoote ja mõnikord uskumatuid tähelepanekuid, mis Zhoule tundusid värvikate ja eksootilistena, nii et Zhou teos on loetav ka huvitava reisikirjeldusena.
Sel ajal kehtis Ângkôris suuresti usuvabadus: valitseval kohal oli theravaada, kuid palju oli ka braahmaneid, kelle kohta Zhou ütles, et kõrgete riigiametnike seas oli neid palju, ja šivaiste, keda Zhou küll taoistideks nimetas.
13. ja 14. sajandil hakkas Khmeeri riik nõrgenema. Selle põhjused ei ole teada. Ühest küljest nõrgestasid riiki sõjad Siiamiga, milles kogu rahvas oli kohustatud osalema. On väidetud, et riiki õõnestas üleminek theravaada budismile, sest Khmeeri riik põhines kuningakultusel, aga theravaada rõhutas individuaalsust. Pakutud on mitmesuguseid loodusõnnetusi maavärinast kuni muhkkatkuni, millest kõige tõsiseltvõetavam on väikese jääajaga kaasnenud globaalne kliimamuutus. Selle mõjul tabas Kagu-Aasiat 15. sajandi algul mitu põuda, mistõttu Ângkôri kanalid ja basseinid jäid kuivaks ning see mõjus ümberkaudsele põllumajandusele halvasti.
Ângkôr jäi Siiami sõjasalkade rünnakute objektiks: 1431 vallutasid nood Ângkôri. Khmeerid olid sunnitud Ângkôri maha jätma ja rajasid 1443. aastal kuningriigi uue pealinna Phnom Penhi neile alles jäänud riigi keskossa. Phnom Penh oli riigi vähenenud võimalusi arvestades Ângkôrist märksa väiksem. Järgnesid uued kaotused sõjas siiamlastega ja peatselt vallutas Siiam Kambodža täielikult, muutes selle oma riigi osaks. Ângkôr jäi inimtühjaks, välja arvatud Ângkôr Wati tempel, mida veel mõne sajandi jooksul kasutasid budistid. Theravaadat praktiseeritakse Ângkôris tänapäevani.
Tühjaks jäänud ja paljaks röövitud Ângkôr uppus peagi džunglitaimede merre ning taasavastati alles 19. sajandi keskpaigas.
Ulatuslikud templite taastamistööd algasid 1990. aastatel.
Praeguseks on Ângkôr kujunenud üheks Kambodža peamiseks vaatamisväärsuseks.


Mayon.
Mayon on vulkaan Luzoni saarel. Kõrgus 2421 meetrit.
Mayon on aktiivseim Filipiinide 22-st aktiivsest vulkaanist, see on pursanud umbes 50 korda viimase 400 aasta jooksul.


Uus-Britannia.
Uus-Britannia (kohalik nimi "Birara"; inglise "New Britain", varasem saksa nimi "Neupommern" ('Uus-Pommeri')) on saar Melaneesias Bismarcki saarestikus.
Uus-Britannia pindala on 36 600 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 2300 meetrit.
Uus-Britannia kuulub Paapua Uus-Guineale. Halduslikult jaguneb ta Ida-Uus-Britannia ja Lääne-Uus-Britannia provintsiks.
Esimene eurooplane, kes Uus-Britanniat külastas, oli William Dampier 27. veebruaril 1700. Ta andis saarele ladinakeelse nime Nova Britannia.
Novembris 1884 kuulutas Saksamaa Uus-Britannia ja Uus-Iirimaa oma protektoraadiks. Saartele anti uued nimed, vastavalt Neupommern ja Numecklenburg. Kogu saarestik nimetati Bismarcki saarestikuks ja see oma korda osaks Saksa Uus-Gineast.
11. septembril 1914 toimus Uus-Britannias üks Esimese maailmasõja üks esimesi lahinguid. Austraalia sõjavägi maabus saarel, purustasid Saksa väed ja sellega sai Saksa Uus-Ginea osaks Austraalia Uus-Ginea territooriumist.


Paulus IV.
Paulus IV (Gian Pietro Carafa, ka Giampietro Carafa või Giovanni Pietro Caraffa; 28. juuni 1476 – 18. august 1559) oli paavst 1555–1559. Ta oli 223. paavst.
Gian Pietro Carafa sündis Benevento lähedal Capriglias Sant' Angelo della Scala paruni (aastast 1495 Montorio krahvi) Giovanni Antonio Carafa ja Vittoria Camponeschi 9-lapselises peres 3. lapsena. Ta sai oma haridusalased teadmised oma onu kardinal Oliviero Carafa käest. Talle õpetati ka kreeka ja heebrea keelt. Onu soovitusel võeti ta 1500 paavst Aleksander VI teenistusse. Kui onu oli loobunud Chieti piiskopi ametist, määrati Gian Pietro Carafa tema asemele ja pühitseti 18. septembril 1505 ametisse.
Carafa osales 1512 V Lateraani oikumeenilisel kirikukogul, liitus 1520 Jumaliku Armastuse oratooriumiga ja määrati Hadrianus VI poolt reforme kavandatava komisjoni koosseisu. 1524 rajas ta koos Cajetaniga teatiinide ordu. 1527–1534 viibis ta Rooma rüüstamise tõttu Venezias. 7. jaanuaril 1538 määrati kardinal Carafa reformikomisjoni koosseisu, mis pidi valmistama ette oikumeenilist kirikukogu. 27. augustil 1540 määrati ta kuuriat reformiva komisjoni koosseisu. Ta osales oikumeenilisel kirikukogul Trentos ja ajavahemikul 1549–1555 toimunud 3 konklaavil.
Ta pidas varem kirjavahetust Rotterdami Erasmusega, kuid usurahutuste puhkemisel mõistis humanistlikud vaated hukka.
1555. aasta teine konklaav.
Paulus IV valiti paavstiks 23. mail Vatikani paavstipalees ja krooniti 26. mail 1555 kardinal Francesco Pisani poolt. Ta oli kolmas Paulus III poolt pühitsetud kardinal, kes valiti paavstiks. Paulus III järgi valis ta arvatavasti ka oma nime. Paulus IV oli võimule saades vanim paavst pärast Gregorius XII-t, hiljem on veel vanemalt paavstiks valitud Clemens X ja Aleksander VIII. Enne Paulus IV-t oli viimane Lõuna-Itaaliast pärit paavst Bonifatius IX, hiljem on Lõuna-Itaaliast tulnud Innocentius XII ja Benedictus XIII.
15. maist 23. maini 1555 toimunud konklaavil osales Salvador Miranda andmetel 56 kardinali, John Paul Adamsi andmetel aga 44 või 45 kardinali.
Sõda Hispaaniaga.
Paulus IV vaen Hispaania vastu oli tingitud tema pärinemisest Hispaaniale kuuluvast Lõuna-Itaaliast. Ta sõlmis 1556 kardinal Carlo Carafa õhutusel liidu Prantsusmaaga. Nähes võimalust vabastada oma kodumaa Hispaania ülemvõimust, kuulutas Paulus IV Euroopa võimsaimale riigile Hispaaniale sõja.
Hispaania väed hertsog Alba juhtimisel tungisid Napolist Kirikuriiki ja vallutasid selle, kuid säästsid paavsti alad Felipe II korraldusel rüüstamisest. 1557 sõlmiti Cave rahuleping, millega Pühale Toolile seati pigem sümboolsed tingimused. Kaks aastat hiljem sõlmitud Cateau-Cambresis' rahulepinguga tunnustas Prantsusmaa Hispaania ülemvõimu Lõuna-Itaalias ja paavstidel tuli järgmise 40 aasta jooksul arvestada Hispaania poliitilise mõjuga.
Suhted Saksamaaga.
Paulus IV mõistis hukka Augsburgi usurahu ja ei tunnustanud 1556 Karl V troonist loobumist, kuna see oli toimunud paavstiga kooskõlastamata.
Suhted Inglismaaga.
Paulus IV vastumeelsus Hispaania suhtes viis suhete halvenemiseni Inglismaaga, kus katoliiklasest kuninganna Mary I oli abielus Felipe II-ga. 1555 avaldatud bullaga 'Illius per quem' jättis Paulus IV Felipe II ilma Iirimaa kuninga tiitlist.
Ta tagandas kardinal Reginald Pole'i legaadi ametist. Lahendamaks Julius III ajal Inglismaal tekkinud preestrite ordineerimise probleemi, avaldas Paulus IV 20. juunil 1555 bulla 'Praeclara charissimi', milles väitis, et kõik need, kes on ordineeritud kellegi teise kui pühitsetud piiskopi poolt, peavad end uuesti laskma ordineerida.
Kui Mary I 17. novembril 1558 suri, oli anglikaani kirikul paavsti suhtes tekkinud vastuseisu tõttu riigis tunduvalt lihtsam oma varasemaid positsioone taastada.
Rooma inkvisitsioon.
Paulus IV tundis oma valitsemisajal huvi inkvisitsiooni tegevuse vastu ja käis regulaarselt inkvisitsiooni istungitel. Ta laiendas Rooma inkvisitsiooni jurisdiktsiooni ja nimetas suurinkvisiitoriks kardinal Michele Ghislieri.
Ta lasi inkvisitsioonil vangistada kardinali Giovanni Morone, keda süüdistati ketserluses.
1559. aastal avaldas Paulus IV keelatud raamatute nimekirja ("Index librorum prohibitorum").
Suhted kiriku institutsioonidega.
Paulus IV ei jätkanud 1552 katkenud oikumeenilise kirikukogu tööd, vaid määras 1556 ametisse 60-liikmelise komisjoni, et see asendaks oikumeenilist kirikukogu, kuid komisjon ei võtnud vastu ühtki otsust ja saadeti hiljem laiali.
Paulus IV valis hoolega ametisse kardinale, keelas ilmikvaimulike presentatsiooni kloostrites ja käskis kloostridistsipliini tõhustamiseks vahistada kloostrist lahkunud munki.
1. juulil 1555 avaldas Paulus IV bulla 'Ex clementi', milles võimaldas apostlikul sündikul omada laialdasi privileege.
Liturgilised otsused.
Paulus IV nimetas ametisse komisjoni, mis pidi reformima missaali ja 1558 käibelt kõrvaldatud breviaariumi.
9. jaanuaril 1556 avaldas ta "motu proprio" 'Cum saepius'.
Teoloogilised vaidlused.
Paulus IV mõistis 7. augustil 1555 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Cum quorundam' hukka sotsinianismi.
Uued piiskopkonnad.
4. veebruaril 1558 rajas Paulus IV Indias Goa peapiiskopkonna ja Cochini piiskopkonna ning Malaka piiskopkonna Singapuris. 12. mail 1559 avaldas ta bulla 'Super universi', rajades Cambrai peapiiskopkonna, Mecheleni peapiiskopkonna, Genti piiskopkonna, Namuri piiskopkonna, Saint-Omeri piiskopkonna ja Thérouanne'i piiskopkonna.
Suhtumine juutidesse.
Paulus IV avaldas 14. juulil 1555 bulla 'Cum nimis absurdum', milles käskis Rooma juutidel elada getos ja kohustas neid kandma erilist peakatet. 23. märtsil 1556 avaldas ta bulla 'Dudum postquam'.
Onupojapoliitika.
Paulus IV isapoolsest suguvõsast oli tema võimulesaamise ajaks pärinenud kolm kardinali. Onupojapoliitika, eriti Carafa soost kardinalide vääritu tegevus, kahjustas kõige rohkem Paulus IV mainet tema eluajal, sest ta oli oma sugulasi pimesi usaldanud. Alles jaanuaris 1559 sai ta teadlikuks Carlo Carafa vääritust käitumisest, tagandas ta ametitest ja saatis Roomast välja.
1555 avaldatud kompaktumis keelas Paulus IV onul ja onupojal või paavsti õemehe vendadel olla ühel ja samal ajal kardinaliks.
Paulus IV vanima venna Giovanni Alfonso poeg Giovanni Carafa oli paavsti armees kapten ja hukati 1561. Teine poeg Carlo Caraffa sai kardinaliks. Kolmas poeg Antonio sai 1556 Cagno krahviks ja Montebello markiiks. Antonio poeg Alfonso Carafa sai kardinaliks.
Paulus IV vend Diomede Carafa abiellus Vittoria Castiglionega, kelle suguvõsast pärines paavst Coelestinus IV. Tema poeg Giuseppe abiellus Camilla Caetaniga, kelle suguvõsast pärines paavst Bonifatius VIII.
Kardinalide pühitsemised.
Paulus IV pühitses oma ametiajal 19 kardinali 4 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks tulevane paavst Pius V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast, 1 hispaanlane, 1 sakslane ja 1 inglane.
22. augustil (või 11. septembril) 1555 avaldas Paulus IV apostelliku konstitutsiooni 'Cum venerabilis', mille järgi peab kardinalide kolleegiumi dekaaniks olema vanim Roomas resideeruv kardinalpiiskop. 15. detsembril 1558 avaldas ta dekreedi 'Cum secundum apostolum', millega määrati karmid karistused neile, kes arutavad tulevase paavsti valimisi valitseva paavsti loata, ja keelas kõik vastaval eesmärgil teostatavad intriigid valitseva paavsti eluajal. 15. veebruaril 1559 avaldas ta bulla 'Cum ex apostolato officio', milles tunnistas tulevase konklaavi tulemuse tühistatuks, kui paavstiks valitakse isik, kes on varem mõistetud süüdi ketserluses. Ta sätestas, et kardinalvikaarid peavad olema valitud piiskoppide seast.
Surm.
Paulus IV suri 83-aastaselt 18. augustil 1559 õhtul kella 21:30 paiku Roomas ja maeti 19. augustil Vatikani basiilikasse. Tema säilmed maeti 1565 ümber Rooma Santa Maria sopra Minerva kirikusse.
Paulus IV oli surres vanim paavst pärast Gregorius XII-t. Vaenust Carafade vastu puhkes tema surma järel Roomas ülestõus, Rooma inkvisitsiooni peahoone hävitati ja vangid vabastati. Paulus IV ausammas tõmmati aluselt maha ja seda mõnitati.
Hinnang.
Kirikuajaloolase J.N. D. Kelly järgi oli Paulus IV tunnustatud askeetlike eluviiside ja suure töövõime poolest, kuid ta oli karm ja sallimatu teistsuguste teoloogiliste vaadete suhtes ning vaenulik hispaanlaste vastu. Ta oli autokraatlik ning teda inspireeris paavsti ülemvõimu kontseptsioon.


Ratifitseerimine.
Rahvusvahelises õiguses on ratifitseerimine toiming, millega riik väljendab oma nõusolekut rahvusvahelise lepingu tema suhtes siduvaks muutumisele.
Ratifitseerimisel on ka oluliselt kitsam tähendus, mille kohaselt on ratifitseerimine välislepingu kinnitamine riigipea poolt, demokraatlikes riikides seadusandliku asutise poolt eelkäinud heakskiitmisel. See on jäänuk absolutismi ajast, mil saadiku allkirjastatud välislepingutele andis lõpliku kehtivuse suverään.
Eesti riigiõiguses on mõistel ratifitseerimine väga omapärane ja ebatavaline sisu, tähendades lepingu kinnitamist Riigikogu poolt. See on sätestatud põhiseaduse §-s 121.


Denonsseerimine.
Denonsseerimine ehk lepingust väljumine on rahvusvahelis-õiguslik toiming, millega riik lõpetab ühepoolselt rahvusvahelisest lepingust talle tulenevad kohustused.
"1. Leping, mis ei sisalda sätteid selle lõppemise kohta ja mis ei näe ette denonsseerimist või lepingust väljumist, ei kuulu denonsseerimisele ja sellest väljumine on keelatud, kui ainult: a) ei ole kindlaks tehtud, et osalised kavatsesid lubada denonsseerimise või väljumise võimalust; või b) lepingu iseloomust ei tulene denonsseerimise või väljumise õigus."
Viini konventsiooni järgselt on denonseerimiseks vajalik vähemalt 12 kuud ette teatada. Juhul kui Viini konventsiooni kohaldada ei saa, on etteteatamistähtaeg ebaselge. Näiteks kui USA, kes ei ole Viini konventsiooni osapool, 7. märtsil 2005. aastal denonsseeris konsulaarsuhete Viini konventsiooni vaidluste lahendamise lisaprotokolli, tekkis küsimus, millal lepingu kehtivus USA suhtes lõppes.
Etteteatamistähtaja kohta on Rahvusvaheline Kohus kohtulahendis "Military and Paramilitary Activities in and against Nicarague (Nicaragua v. United States)" öelnud, et rahvusvaheliste lepingute õigus nõuab "mõistlikku etteteatamistähtaega lepingu denonseerimiseks või lõpetamiseks juhul kui leping ise ei sisalda sätet nende kehtivuse kestuse kohta."


Izalco.
Izalco on linn El Salvadoris Sonsonate departemangus Izalco vallas.
Linn asub Izalco vulkaani jalamil, umbes 6 kilomeetri kaugusel departemangu keskusest Sonsonatest.
Linna elanike arv on umbes 20 000.


40 kiri.
"Avalik kiri Eesti NSV-st" on 28. oktoobriga 1980 dateeritud ja nädal hiljem teele pandud kiri, millega 40 allakirjutanud haritlast püüdis kaitsta eesti keelt ja mõne nädala eest massimeeleavaldustega välja astunud koolinoori valitsusvõimude omavoli eest. Tegemist oli katsega astuda avalikku poliitilisse dialoogi võimutseva kommunistliku parteiga.
Eesti üldsus hakkas pöördumist allakirjutanute arvu järgi nimetama 40 kirjaks.
Allakirjutajad.
Priit Aimla, Kaur Alttoa, Madis Aruja, Lehte Hainsalu, Mati Hint, Fred Jüssi, Aira Kaal, Maie Kalda, Tõnu Kaljuste, Toomas Kall, Jaan Kaplinski, Peet Kask, Heino Kiik, Jaan Klõšeiko, Kersti Kreismann, Alar Laats, Aare Laht, Andres Langemets, Marju Lauristin, Peeter Lorents, Vello Lõugas, Endel Nirk, Lembit Peterson, Arno Pukk, Rein Põllumaa, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Tõnis Rätsep, Ita Saks, Aavo Sirk, Mati Sirkel, Jaan Tamm, Rein Tamsalu, Andres Tarand, Lehte Tavel, Peeter Tulviste, Mati Unt, Arvo Valton, Juhan Viiding, Aarne Üksküla
Levik.
Läkitus oli adresseeritud ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija. Ükski neist ei avaldanud seda. Samuti ei käsitlenud "40 kirja" ükski teine Nõukogude Liidus ilmuv väljanne.
Eestis levis kiri kiiresti ja ulatuslikult omakirjastuslikul teel.
Välismaal ilmus kiri esmakordselt 10. detsembril 1980 Eesti Päevalehes Stockholmis, järgmisel aastal ka pagulasajakirjas Tulimuld 1981, nr. 4. Hiljem levitati seda ka inglise keeles.
Eesti üldsuseni jõudis kirja tekst eeskätt välisringhäälingu saadete kaudu. Vabadusraadio Münchenist avaldas kirja oma saateis täies mahus kõigepealt 11. detsembril 1980 ja kordas hiljem ka teistes keeltes. Ameerika Hääl Washingtonist tegi üksikasjaliku ülevaate 23. detsembril 1980, kusjuures kirja ettelugemise ajaks peatati Tallinnas jaama segajate töö. Enamik "40 kirja" käsikirjalistest koopiatest olid mahakirjutused eetrist.
Kirja tõlkis inglise keelde Jüri Estam (mitte Jüri Estam ja Jaan Pennar ühiselt, nagu on mõnel pool märgitud).
Eestis ilmus kiri esimest korda ajakirjas Vikerkaar (1988, nr 7) koos Rein Ruutsoo ja Lembit Valdi kommentaaridega.
Vastumeetmed ja sanktsioonid.
Novembris 1980 algasid Eesti NSV valitsusvõimude, täpsemalt EKP Keskkomitee vastumeetmed 40 kirjale: üritati mõjutada allakirjutanuid vestlustega töökohas, parteikomitees või -algorganisatsioonis ja ülekuulamistega KGB-s või prokuratuuris, et nad loobuksid allkirjadest. Enamik mõjutatutest nii tegigi.
Jaan Kaplinski kui ühe oletatava autori juures korraldas KGB novembri algul läbiotsimise.
Muid kannatusi "Avalik kiri Eesti NSV-st" ühelegi autorile ei toonud.
Hiljem püüdsid võimurid üles võtta ka 40 kirja välismaale toimetajate jälgi, kuid algatatud kriminaalasjas ühtki süüdlast vastutusele võtta ei õnnestunud.
Mõju.
Neljakümne kirja järelmid olid kaugeleulatuvad: sõnastades mõõdukalt Eesti haritlaskonna erimeelsuse kehtiva ühiskondlik-poliitilise korraga, tõstis 40 kiri eestlaste moraali ja tugevdas rahva sidet oma kultuurieliidiga.
Kaasaegsete poliitikavaatlejate (näiteks sovetoloog Jaan Pennar) ja isegi kommunistlike ajaloolaste (näiteks Olaf Kuuli) hinnangul oli 40 kirja lugu EKP Keskkomiteele valus löök ja sundis võõrvõime leevendama Eesti venestamise poliitikat.


Ameerika Hääl.
Ameerika Hääl (inglise keeles "Voice of America", lühendina VOA) on USA valitsuse ametlik välisraadio, mis tegutseb aastast 1942.
Aastal 2005 edastati ringhäälingusaateid 44 keeles ultralühi-, lühi- ja kesklainel, samuti telesaateid satelliidi ja interneti vahendusel.
Aastatel 1951–2004 edastas Ameerika Hääl regulaarselt ringhäälingusaateid ka eesti keeles. Eestis on kuulajate tähelepanu pälvinud ka Ameerika Hääle muukeelsed saated, eriti inglise ja vene keeles (1947-2008).
Eesti toimetus asutati Ameerika Hääles kevadel 1951 ja suleti kevadel 2004. Eestikeelseid saateid tehti New Yorgis, Münchenis ja Washingtonis paiknevates toimetustes. Ameerika Hääle eesti osakonda on juhtinud Kaarel Robert Pusta juunior, Jaan Kitzberg, Karl Laantee, Ilmar Mikiver, Markus Larsson jt.
Kuni 1988. aastani püüdis Nõukogude Liit Ameerika Hääle saateid oma raadiosaatjate (segajate) abil summutada. (Vähemalt Eestis lõpetati saadete segamine ära 1986. aasta alguses, tol ajal oli juttu mingist NSVL-USA kokkuleppest segamise lõpetamiseks.)
Aastatel 1990–2003 kanti Ameerika Häält üle ka Eesti kohalikus ringhäälingus. Pärast eestikeelsete saadete lõppemist ilmus aastani 2006 Ameerika Häälel muu hulgas Interneti-kuukiri "New Europe Review" ka eesti keeles (Uue Euroopa Ülevaade).


Banská Bystrica maakond.
Banská Bystrica maakond on 1. järgu haldusüksus Slovakkia keskosas.
Suuremad linnad on Banská Bystrica, Zvolen, Lučenec ja Rimavská Sobota.
11,7% maakonna elanikest on ungarlased.


Bratislava maakond.
Bratislava maakond on 1. järgu haldusüksus Slovakkias. Piirneb läänes Austria ja lõunas Ungariga.
Edelas voolab läbi maakonna Doonau.


Košice maakond.
Košice maakond on 1. järgu haldusüksus Slovakkias. Piirneb lõunas Ungariga ja idas Ukrainaga.
Suuremad linnad on Košice, Michalovce, Spišská Nová Ves, Trebišov ja Rožňava.
82% elanikest on slovakid ja 11% ungarlased.


Nitra maakond.
Nitra maakond on 1. järgu haldusüksus Slovakkias.


Prešovi maakond.
Prešovi maakond on 1. järgu haldusüksus Slovakkias. Piirneb põhjas Poolaga ja idas Ukrainaga.
Maakonnas on 13 ringkonda ja 666 valda (neist 23 linna).


Žilina maakond.
Žilina maakond on 1. järgu haldusüksus Slovakkias.


Trenčíni maakond.
Trenčíni maakond on 1. järgu haldusüksus Slovakkias. Piirneb loodes Tšehhiga.
Maakonnas on 276 valda, neist 18 linna. Slovakid moodustavad 2001. aasta rahvaloenduse andmeil 98% rahvastikust.
Suuremad linnad on Trenčín ja Prievidza.


Trnava maakond.
Trnava maakond on 1. järgu haldusüksus Slovakkias.
Maakonnas on 16 linna: Dunajská Streda, Šamorín, Veľký Meder, Galanta, Sereď, Sládkovičovo, Hlohovec, Leopoldov, Piešťany, Vrbové, Senica, Šaštín-Stráže, Skalica, Holíč, Gbely ja Trnava.


Raadio Vaba Euroopa.
Raadio Vaba Euroopa (inglise keeles "Radio Free Europe"; lühend RFE ja "Radio Liberty") on USA Kongressi poolt rahastatud rahvusvaheline raadioringhäälingujaam, mis loodi aastal 1951 alternatiivse teabelevivahendina Ida-Euroopa rahvastele.
Raadio Vaba Euroopa liideti aastal 1975 Vabadusraadioga (RL) RFE–RL-iks nii, et kumbki raadio säilitas oma endise struktuuri ja nime. RFE—RL edastas eestikeelseid saateid aastatel 1975–2004, Eesti toimetust on juhtinud Aleksander Terras, Eva Merike Kangro-Pennar, Toomas Hendrik Ilves jt.
Raadio Vaba Euroopa asus 1995. aastani Münchenis, seejärel Prahas.
Üks Vaba Euroopa Ida-Euroopale ja Venemaale suunatud saadete hiigelraadiosaatja asus Hispaanias, Vahemere rannikul Playa de Palsis ja see lammutati peale saadete lõppemist (2006).
Raadio Vaba Euroopa tähtsamad sihtmaad on olnud Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, samuti Baltikum ja Balkani poolsaar.
Sügiseni 1988 segasid NSV Liidu raadiosaatjad (segajad) elektrooniliste häiretega RFE Balti riikidele, Poolale jm mõeldud saadete kuulamist.
Raadio Vaba Euroopa arhiiv.
Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuse saadete käsikirjade 2001.–2004. aasta veebiarhiiv on siin., Raadio Vaba Euroopa uurimiskeskuste poolt ettevalmistatud ingliskeelsed materjalid


RFE–RL.
RFE-RL on sõltumatu eraorganisatsioon, mida rahastab USA Kongress.
RFE–RL - aastal 1975 liidetud Raadio Vaba Euroopa (RFE) ja Vabadusraadio (RL) uus ühisnimetus.
Kahe raadio liitmine võimaldas leedu, läti ja eesti toimetuste avamist 1974-1975 Vabadusraadio koosseisus, kust seni oli antud saateid Nõukogude Liidu rahvaste keeltes. Mittetunnustamispoliitika ei lubanud Balti riike lugeda N Liitu kuuluvaiks ja see oli RL-i rahastajaid takistanud heaks kiitmast eesti ja balti saadete algatamist Vabadusraadios kui eraldiseisvas asutuses.
Varasema asupaigaga Münchenis ja aastast 1995 Prahas paikneva RFE-RL-i saateid on üldjoontes iseloomustanud faktuaalus, erapooletus ning taotlus jälgida maailmas toimuvat sihtmaa rahva silmadega ja kõnelda võimalusel just selle maa nimel – erinevalt teistest välisraadiotest, kes eeskätt püüavad esitada enda asukohamaa (rahastava riigi) valitsuse vaateid ja seisukohti.
Koduleheküljel säilitatakse eestikeelsete saadete veebiarhiivi "vabaeuroopa.org" RFE-RL-i eesti toimetuse lõpuaastaist 2000-2004.


Välisringhääling.
Välisringhääling - rahvusvahelise ulatusega raadiosaated. Eestikeelse välisringhäälingu tähtsamad tegijad on olnud Ameerika Hääle, Vabadusraadio–Raadio Vaba Euroopa, Eesti Vabaduse Hääle ja Rootsi Raadio eesti toimetused. Tallinna raadio on teinud eestikeelseid raadiosaateid pagulaskonnale vaid sovetliku okupatsiooni ajal 1944-1991. Maailma suurimad välisringhäälinguga tegelevad organisatsioonid on BBC, Deutsche Welle, Ameerika Hääl, Prantsuse Välisraadio (RFI), Pekingi raadio ja Moskva raadio.


Moskva raadio.
Moskva raadio (vene keeles Радио России, varem tuntud ka kui Üleliiduline Raadio) on Venemaa riigiraadio.
See on üks suurimaid ringhäälinguorganisatsioone maailmas.
Välisteenistus.
Moskva raadio välisteenistus (ingliskeelne nimetus "Voice of Russia") asutati aastal 1929 ning see on andnud eetrisse saateid rohkem kui 70 keeles. Aastal 2006 oli neist käigus umbes 35.
Eesti raadiosaated.
Moskva raadiole allusid aastatel 1944–1991 ka Tallinna raadio välissaated. Moskva raadio ise edastas eestikeelseid saateid aastatel 1941–1944; eesti toimetust juhtisid Olga Lauristin, Johannes Semper, Eduard Päll, Paul Uusman jt. Teise maailmasõja algul oli Moskva raadio eesti toimetus mõne kuu kestel evakuatsioonis Kuibõševis, kus saated, kuigi väiksemas mahus, siiski jätkusid.


Jaan Pennar.
Jaan Pennar (12. juuni 1924 Tallinn – 24. juuli 1996 Rootsi) oli sovetoloog ja raadioajakirjanik.
Ta sündis aastal 1924 eesti–vene perekonnas, lõpetas aastal 1943 Jakob Westholmi Gümnaasiumi. Ta lahkus aastal 1943 Soome ja sealt edasi Rootsi, aastatel 1944–1945 õppis ta Uppsala Ülikoolis. Aastal 1945 asus ta USA-sse. Ta omandas aastal 1955 Princetoni ülikoolis politoloogiadoktori kraadi, sidus oma töö suuremal või vähemal määral sovetoloogiaga, kaasa arvatud Nõukogude Liidu küsimuste nõuandjana reas teaduskesustes, mis ameeriklaste vabastuspoliitika projektide raames loodi kommunismiuuringuiks. Üheks tema erialaks oli NSV Liidu ja araabiamaade suhted. Pennar on olnud ka kõrgeil kohtadel RFE–RL-is Münchenis. Aastail 1984–1989 oli Pennar Vabadusraadio (RL-i) mittevene osakondade direktor. Uurinud muuhulgas N Liidu välissuhteid, rahvuslust ja hariduselu. Raamatu "The USSR and the Arabs" autor. Koos Tõnu Parmingu ja Peep Rebasega oli ta üks 1975 New Yorgis ilmunud raamatu “"Estonians in America 1627–1975"” autoreid. Suri raske haiguse järelmina suvel 1996 Rootsis.
Harrimani Instituudi juures USA-s New Yorgi linnas on Jaan Pennari nimeline stipendiumifond.
Abikaasa ajakirjanik Eva Merike Kangro-Pennar. Pennari esimene abikaasa oli araablanna.


Eva Merike Kangro-Pennar.
Eva-Merike Kangro-Pennar (3. juuli 1950 Lund, Rootsi – 10. mai 1997 Põhja-Saksamaa) oli väliseesti ajakirjanik ja keeleteadlane.
Ta töötas Lundi ülikooli soome-ugri keelte kateedris eesti keele õppejõuna. Detsembrist 1975 oli ta Münchenis Vabadusraadio ja raadio Vaba Euroopa eesti toimetuses, kus tegi kultuurisaateid ja oli toimetust koordineeriv sekretär, kuni sai 1985 toimetusjuhiks. 1988 siirdus ta saateanalüüsi osakonda.
1990 asus pere Rootsisse Båstadi. Eva-Merike Kangro-Pennar hukkus 10. mail 1997 autoõnnetuses Põhja-Saksamaal.
Isiklikku.
Eva Merike oli Maria Kangro ja kirjanik Bernard Kangro tütar.
Aastast 1979 oli ta abielus sovetoloog Jaan Pennariga.
Kangro-Pennar, Eva-Merike
Kangro-Pennar, Eva-Merike
Kangro-Pennar, Eva-Merike


Markus Larsson.
Markus Larsson (sündis 19. augustil 1947 Raivo Ojasaarena Tallinnas) on ajakirjanik.
Kutselt araabia keele õpetaja jõudis läbi KGB agentuuri ajakirjandus-alasele tööle ja lõpuks põgenes perega Rootsi kaudu Läände. Aastatel 1996-2004 oli Larsson Ameerika Hääle Eesti Osakonna juhataja; viimane positsioon oli sama raadio Aasia osakonna nõuniku koht. Aastast 2005 elab perega Eestis.
Agenditöö.
Ojasaar–Larsson on töötanud ka giid–tõlgina ja Eesti TV propagandasaadete peatoimetuse toimetajana.
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee välisluure ülesandel külastas Soomet ja Süüriat ning kutsuti 1980. aastal n-ö TASS-i käsutusse.
Aastatel 1981-1986 tegutses ta Nõukogude Liidu ametliku uudistetalituse akreditatsiooni katte all, kuni kadus mais 1986 Helsingi TASS-i korrespondendi kohalt vene diplomaatidele teadmata suunas koos kahe alaealise pereliikme ja abikaasaga, kes oli töötanud NSV Liidu Helsingi saatkonna telefonistina.
Ojasaar oli ajavahemikul 1983-1986 KGB ja CIA topeltagent. Tema järgnevat käekäiku kattis mõneks ajaks salapära, kuni Saksamaal asuva raadiojaama Ameerika Hääle eestikeelsed saated 1990 täienesid värske meeshäälega, mida tutvustati kui Markus Larssoni oma ja mille tagant tema kunagised kollegid Tallinnas tundsid ära Raivo Ojasaare. Ojasaare perekond oli vahepeal omandanud USA valitsuse abiga uue identiteedi.


KGB.
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB (vene "Кoмитет государственной безопасности", lühend "КГБ CCCP") oli Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku, sisejulgeoleku ja välisteabehanke ametkond, mis tegutses ajavahemikul 5. juulist 1978 kuni 6. novembrini 1991. aastal.
Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee loodi 1954. aastal "NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee"na ning reorganiseeriti pärast 1978. aasta NSV Liidu Konstitutsiooni vastuvõtmist – 5. juulist 1978. aastal, "NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee"ks.
NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee allus kuni 1977.aastani formaalselt NSV Liidu Ministrite Nõukogule, kuid alates 1978. aastast, läbi NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe, ainult Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroole – NSV Liidu kõrgeimale poliitilisele võimuorganile.
NSV Liidu RJK loomine ja tegevuse õiguslikud alused.
Riikliku Julgeoleku Komitee asutati NLKP KK Presiidiumi 8. veebruari 1954. aastast otsusega, mille alusel eraldati Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku "organid" NSV LIidu Siseministeeriumi koosseisust. NLKP KK Presiidiumi otsuse kinnitas ning andis juriidilise aluse asutuse loomiseks NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määrus 13. märtsist 1954. aastal.
NSV Liidu RJK organisatsioon.
ning "NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Kolmas Valitsus" ja "Peavalitsus".
, Filipp Bobkov
ja "NSV Liidu piirivalve Eestis"
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee likvideerimine.
1991. aastal pärast RJK viimase juhi Vladimir Krjutškovi juhtimisel toime pandud Augustiputši läbikukkumist ning SRÜ lagunemist moodustas 22. oktoobril 1991 viimane NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov lahutades RJK luure-, vastuluure, piirivalve ja valitsussidega tegelevad struktuurosad iseseivateks teenistusteks.
Üleminekuperiood.
6. mail 1991 moodustati vastavalt NSV Liidu RJK esimehe V.Krjutškovi ja Vene NSFV presidendi Boriss Jeltsini vahelise kokkuleppe alusel Vene NSFV Riikliku Julgeoleku Komitee;
26. november 1991 Vene NSFV presidendi Boriss Jeltsini ukaasiga reorganiseeriti Vene NSFV RJK – Vene NSFV Föderaalseks Julgeolekuagentuuriks ("Агентство федеральной безопасности РСФСР (АФБ РСФСР)");
19. detsember 1991 välja antud Vene NSFV presidendi Boriss Jeltsin korraldusega reorganiseeriti senised
Vene NSFV Föderaalne Julgeolekuagentuur ja Vene NSFV Siseministeerium Vene NSFV Julgeoleku- ja Siseministeeriumiks ("Министерство безопасности и внутренних дел РСФСР (МБВД РСФСР)") ning pärast 25. detsembril 1991 Vene NSFV reorganiseerimist Venemaa Föderatsiooniks, 26. detsembril 1991 Venemaa Föderatsiooni Julgeoleku- ja Siseministeeriumiks ("Министерство безопасности и внутренних дел Российской Федерации").
24. jaanuaril 1992 Venemaa Föderatsiooni presidendi B.Jeltsini korraldusega moodustati Venemaa Föderatsiooni Föderaalseks Julgeolekuagentuuri baasil Venemaa Föderatsiooni Julgeolekuministeerium ("Министерства безопасности Российской Федерации (МБР)").
21. detsembril 1993, moodustati VF presidendi B.Jeltsini korraldusega Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Vastuluureteenistus ning 3. aprillil 1995 Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus.


Tšekist.
Tšekist (venepäraselt "чекист") – bolševistlikku terrorit ellu viinud ametkonna (Tšekaa) töötaja Lenini-aegsel Venemaal. Hiljem on 'tšekistist' saanud ka kõigi Nõukogude salapolitsei töötajate üldnimetus.


Ringhääling.
Ringhääling on laiale üldsusele mõeldud raadiosaated, üks massikommunikatsiooni (teabelevi) vorme.
Sõna kasutusest.
Sõnaga 'ringhääling' tähistati varem ka 'raadiojaama' või 'raadiot' ringhäälinguasutuse tähenduses (näiteks Eesti Ringhääling "pro" Eesti Raadio).
Mõnikord nimetatakse 'ringhäälinguks' ka kaabellevi ja TV-d, mis ületab sõna algse tähendusmahu.
Eesti ajakirjandusteoorias esinevad ka mõisted 'raadioringhääling' ja 'teleringhääling', mis taotlevad TV ja raadiolevi vahe selgitamist, kuid on tautoloogilised ega soodusta oma kohmakusega sugugi selgemat arusaama.
Mőisteid 'TV' ja 'ringhääling' üheks terminiks ühendavana on ajakirjanik Holger Kaljulaid välja pakkunud mõiste 'ringlevi', mis vastaks ingliskeelsele sõnale "broadcasting" või venekeelsele "широковещание"le.
Ringhäälingu ajaloost.
Ringhääling tugines XIX sajandi lõpu kiiretele edusammudele elektroonika ja raadio alal. Kuid alles pärast Esimest maailmasõda algas ringhäälingu tõeline võidukäik, mis kuulutas ette massiühiskonna teket. Eestis algasid ringhäälingu regulaarsaated 18. detsembril 1926.
“[pärast trükisõna] … leiutati masin, mis võimaldab kas või sajal miljonil tuhandete kilomeetrite taga ainsa isiku elavat sõna kuulata. Millega ajaleht tegi alguse, selle lõpetas raadio: enam ei ole isiklikku arusaamist ega arvamust, enam ei ole arvamustes rahvast ega hulka, vaid on ainult see üksik, kes valitseb kõnemasinat. Masin juhib hulka ja muudab ta endagi masinaks.” – Anton Hansen Tammsaare, Revolutsioon. Tänapäev, 1939, nr 6; A H Tammsaare, Kogutud teosed, XVII. Tln, 1990, lk 236-239.


Sagedus.
Sagedus on võrdsete ajavahemike tagant korduvate sündmuste (füüsikas enamasti võngete, impulsside vmt) arv ajaühikus.
Sageduse ühik SI-süsteemis on herts (Hz): 1 sündmus sekundis on 1 herts.
Laine sagedus.
Vaakumis leviva elektromagnetilise kiirguse korral on kiiruseks valguse kiirus formula_5. Helilainete puhul on selleks heli kiirus (õhus umbes 330 m/s).


Jelcz.
Jelcz SA on Poola busside ja veokite tootja, mis kuulub kontserni Zasada SA.
Jelcz toodab linnabusse, linnalähi- ja kaugliinide busse, turistibusse ning koolibusse.
Ettevõtte asub Wrocławi lähedal Jelcz-Laskowices.


Eestimaa Kommunistlik Partei.
Eestimaa Kommunistlik Partei (lühend EKP) oli Eesti territooriumil aastail 1920–1990 tegutsenud kommunistlik partei, Eesti NSV ajal 1940–1990 ka ainupartei. EKP oli 20. sajandil Eesti arengut oluliselt mõjutanud erakond.
Partei oli Eesti NSV-s võimul 1940–1941 ja 1944–1990.
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei territoriaalse allüksusena oli EKP eesmärk üles ehitada kommunistlik ühiskond. EKP kõrgeim organ oli EKP Kongress, millel valiti kongressi saadikute seast EKP Keskkomitee ja EKP revisjonikomitee. Jooksvate ülesannete täitmiseks valis Keskkomitee EKP Keskkomitee büroo ning määrati piirkondlike allasutuste linna- ja rajoonikomiteede esimesed sekretärid ja linna- ja rajoonikomiteed.
, "EKP KK Sekretariaat", "Eestimaa Kommunistliku Partei piirkondlikud asutused"
Vaata ka.
Kommunistlik Partei


Denatsioneerimine.
Denatsioneerimine ehk sürdrahvustamine - imperialistlik poliitika kõigi rahvaste etniliste tunnuste tasalülitamiseks assimilatsiooni, etnotsiidi, koloniseerimise vms teel.
Näiteks N Liidus oli sürdrahvustamise eesmärgina välja kuulutatud ühtse nn Nõukogude rahva ("советский народ") aretamine, mis pidi toimuma kõigile assimileeritavatele ühise sovetliku kultuuri pinnal ja vene keele alusel; viimase tingimuse tõttu oli see sovetiimpeeriumi väikesrahvaste seisukohalt venestamine, kuid Venemaa kultuuriladvikus põhjustas sürrahvustamine samuti märgatavat vastuseisu, kuna kahjustas ka venelaste identiteeti ja kammitses nende emakeelt.


Etniline puhastus.
Etniline puhastus ehk etnotsiid on üks genotsiidi vorme.
Etniline puhastus on sõnasõnaline tõlge serbohorvaadi väljendist "etnicko čišćenje". Enne 1990. aastat oli Jugoslaavia Rahvaarmee sõjaväelises doktriinis mõiste "čišćenje terena" ehk "territooriumi puhastamine", viitamaks vastaste hävitamisele selleks, et vallutatud ala üle kontroll saavutada. Doktriini päritolu on ebaselge, kuid see võib pärineda partisanisõja ajast. 1990. aastatel hakkas meedia etnilise puhastuse mõistet kasutama endises Jugoslaavias elavate tsiviilelanikkonna gruppide suhtes toime pandud tegude kohta. Nende gruppide hulka kuulusid moslemid Bosnias ja Hertsegoviinas, serblased Krajina piirkonnas Horvaatias ning albaanlased ja serblased Serbias Kosovos.
On arvatud, et etniline puhastus on pelgalt eufemism genotsiidi kohta; teine seisukoht on, et kui genotsiidi eesmärgiks on inimrühma hävitamine, siis etnilise puhastuse eesmärk on etniliselt ühetaoliselt asustatud maa-alade loomine, mis on saavutatav muuhulgas genotsiidi abil.


Genotsiid.
Genotsiid on tegu, mille eesmärk on mingi rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise ühenduse osaline või täielik hävitamine. Genotsiidi eesmärk (kavatsetus) eristabki genotsiidi teistest inimsusevastastest kuritegudest.
Genotsiid võib toimuda vastava ühenduse liikmete tapmisena, kehavigastuste või vaimsete häirete tekitamisena, ebasobivate elutingimuste pealesurumisena, sündimuse takistamisena, küüditamisena või muul kujul.
Inimkonna ajaloo suurim genotsiid pandi toime indiaanlaste vastu alates 16. sajandi algusest kuni 20. sajandi teise pooleni. Selle genotsiidi tulemusena hukkus erinevatel andmetel 36 - 100 miljonit indiaanlast, ümber asustati enam kui 50 miljonit indiaanlast ning indiaanlased kaotasid üle 95% nendest maadest, mida nad kasutasid enne kokkupuudet valgete kolonisaatoritega.
20. sajandi lõpu ja 21. sajandi seniste aastate julmimat genotsiidi viib Venemaa läbi Tšetšeenia Vabariigis. Alates 1994. aasta detsembrist on selle genotsiidi tulemusena tapetud üle 300 tuhande tšetšeeni, sh üle 45 tuhande lapse. Eluaegseks sandiks on jäänud üle 250 tuhande tšetšeeni (sh üle 3000 pimedaks). Elukohast on ajutiselt või jäädavalt pidanud lahkuma üle 85% nendest tšetšeenidest, kes seal elasid 1994. aasta detsembri alguses.


Vabadusraadio.
Vabadusraadio (inglise keeles "Radio Liberty/Liberation", lühend RL) oli USA Kongressi rahastatud rahvusvaheline eraraadio, tegutses aastast 1953, andes saateid Nõukogude Liitu ja 1975. aastast lisaks Balti riikidesse. NSV Liit üritas summutada RL-i saateid segajatega kuni sügiseni 1988.
Raadio Vaba Euroopa ja Vabadusraadio ühendati 1970. aastail kummagi struktuuri ja nimesid säilitades RFE–RL-iks. Kuni 1995. aasta suveni paiknes raadio Münchenis, hiljem Prahas.
Hiljem jätkas eesti toimetus oma tegevust Raadio Vaba Euroopa (RFE) nime all ja struktuuris.
RL-i eesti toimetust on juhtinud Karin Saarsen-Karlstedt, Jaan Pennar ja Aleksander Terras.
Aastal 2005 edastas RL saateid vene, ukraina, valgevene, kasahhi, gruusia, armeenia, aserbaidžaani, türkmeeni, usbeki, tadžiki, tatari, baškiiri, Põhja-Kaukaasia keeltes; Vabadusraadio–Iraani nime all ka pärsia keeles.
Vabadusraadio kutsungid.
Muusikaliseks avasignaaliks oli 1975–1989 Tuudur Vettiku "Su Põhjamaa päikese kullas..." Raivo Tammiku arranžeeringus.
Vabadusraadio staatus.
"Vabadusraadio on sõltumatu raadiojaam, mida finantseerib Ameerika Ühendriikide Kongress. Ta pühendub informatsiooni vabale levikule veendumuses, et see tugevdab rahu ja vastastikust mõistmist maailma rahvaste vahel. Vabadusraadio saadab Rahvusvahelises Elektersideliidus registreeritud lainepikkustel."
Vabadusraadio eesti toimetuse liikmeid.
Kristi Tammik,
Riho Mesilane,
Jüri Estam,
Andres Jüriado,
Maire Raidma-Reichenau,
Peeter Ristsoo,
Sergei Soldatov
Vabadusraadio eestikeelsete saadete kaastöölisi.
Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar,
Hellar Grabbi,
Rein Taagepera


Hiina Vabariik.
Hiina Vabariik (mitteametlikult Taiwan) on Taiwani saart ja lähisaari kontrolliv, Hiina Rahvavabariigist sõltumatu riik. Tavaliselt nimetatakse Hiina Vabariiki Taiwaniks ja Hiina Rahvavabariiki Hiinaks. Pekingis asuv Hiina Rahvavabariigi valitsus peab Taiwanit Hiina RV osaks, eitades Hiina Vabariigi eksistentsi jätkumist.
Hiina Vabariik kuulutati välja 1911. aasta Hiina revolutsioonis, tollal kontrollis Taiwani provintsi 1895. aastast Jaapan. Tollane riigi pealinn oli Nanking. Hiina Vabariigi osaks sai Taiwani provints seoses Jaapani alistumisega Teises maailmasõjas 1945. aastal. Hiina Vabariik esindas Hiinat 1971. aastani ÜROs, seejärel esindab Hiinat ÜROs Hiina RV. Ent 1949. aastal Hiina kodusõjas, said Hiina Vabariigi väed mandril kommunistidelt lüüa ja tema valitsus evakueerus Taiwanile. Vastuolu tõttu Hiina Rahvavabariigiga on Hiina Vabariik, kuigi majanduslikult arenenud, alates 1970. aastatest süvenevas rahvusvahelises isolatsioonis, teda tunnustab diplomaatiliselt ainult 23 riiki. Sellele vaatamata on paljudel maailma riikidel (sealhulgas Euroopa Liidul ja USA-l) Taiwaniga mitteametlikud suhted.
Taipeis resideeriva valitsuse faktilise kontrolli all on terve Taiwani provints ja Fujiani provintsist Chinmeni ja Matsu saared.
Rahvastik.
Ligi 98% elanikkonnast on hiinlased, Taiwani põlisrahvad moodustavad 2,25% elanikkonnast.


Bhutani kuningas.
Bhutani kuningas ehk Bhutani maharadža on Bhutani monarh alates 1907. aastast.
Aastal 1907 haaras võimu Trongsa ringkonna valitseja Ugyen Wangchuck ja kuulutas 17. detsembril end Bhutani kuningaks, rajades päritava monarhia. Suurbritannia tunnustas tema võimu.
17. detsembrit tähistatakse rahvuspäevana.
Kuninga tiitel on aastast 1963 "Druk Gyalpo" (dzongha keeles 'Kõuedraakonikuningas', (Tema Majesteet, kuni 1971 Tema Kõrgus).
Algselt kehtis kuninga poolt valitsetavas Bhutanis absoluutne monarhia. Esimene samm konstitutsioonilise monarhia poole oli Rahvuskogu asutamine 1953. Aastal 1968 andis kuningas välja dekreedi, millega Rahvuskogust sai kuninga suveräänne institutsioon. Aastast 1969 kadus kuningal vetoõigus Rahvuskogu otsuste üle. Rahvuskogu sai ühtlasi õiguse kuningat umbusaldushääletusega võimult kõrvaldada. Sel juhul läheb võim üle troonipärijale. Kuninga nõudmisel seati sisse iga kolme aasta toimuv usaldushääletus. Niiviisi loodi "demokraatlik monarhia".
Aastal 1998 läbi viidud poliitiliste reformideni oli kuningal absoluutne võim. Ta oli ühtlasi valitsusjuht. Nüüd on valitsusjuhiks peaminister.
Eellugu.
Bhutani monarhia juured ulatuvad 17. sajandisse, kui laama Shabdrung Ngawang Namgyal haaras nii usulise kui ka ilmaliku võimu. Tema võim ei olnud päritav, järglane oli reinkarneerunu.


Bhutani asulate loend.
"Siin on loetletud Bhutani asulaid."


Mängukaardid.
Mängukaardid on tavaliselt ristküliku-kujulised, ümardatud nurkadega, tugevast paberist või plastikust valmistatud käepärased vahendid kaardimängude mängimiseks.
Mängukaartide komplekt ehk kaardipakk koosneb ühesuurustest, erineva esikülje ja ühesuguse tagaküljega mängukaartidest. Mängukaartide mõõtmed on enamasti kas "pokkeri mõõdus" (2½ tolli × 3½ tolli, umbes 63 mm × 87 mm) või "bridži mõõdus" (2¼ tolli × 3½ tolli, umbes 56 mm × 87 mm). Mängukaardid võivad olla ka väiksemas mõõdus (tavaliselt 1¾ tolli × 2⅝ tolli, umbes 44 mm × 66 mm) või ka suuremas mõõdus kaarditrikkide jaoks.
Mängukaarte kasutatakse kaardimängude mängimiseks, aga ka kaarditrikkideks, ennustamiseks, hasartmängudeks, kaardimajakeste ehitamiseks, kollektsioneerimiseks jne. Mängukaardid võivad olla temaatilised: poliitilised, kultuurilised, hariduslikud, erootilised, pornograafilised vmt.
Ajalugu.
Mängukaardid arvatakse olevat pärit Hiinast. Koos paberi leiutamise ja kasutuselevõtuga hakati Hiinas mitmesuguste mängude mängimiseks kasutama mängukaarte. Varem kasutusel olnud puidust, mineraalidest, elevandiluust või muust materjalist kivide asemel võeti kasutusele paberist vahendid. Mitmete Hiina traditsiooniliste mängude (Mahjong jt) kivide komplekt oli sarnane praegu tuntud kaardipaki mastide ja numbrite komplektiga.
Euroopasse jõudsid mängukaardid läbi Lähis-Ida ja araabiamaade. Esimesena kasutati tänapäeval tuntud mängukaarte 14. sajandil islamlikus Hispaanias. Sealt levisid need aastatel 1375 kuni 1380 laialdaselt kristlikus Euroopas.
Kaardipakk.
Mängukaartidest koosnevaid kaardipakke on erinevates maades ja kultuurides erinevaid.
Anglo-ameerika kaardipakk.
Anglo-ameerika ehk prantsuse kaardipakis jagunevad kaardid neljaks mastiks: ruutu (), risti (), ärtu () ja poti (pada) (). Mastid jagunevad omakorda punasteks (ärtu ja ruutu) ning mustadeks (risti ja poti). Igas mastis on numbrikaardid numbritega 2 kuni 10, pildikaardid (soldat, emand, kuningas) ning äss. Igas mastis on seega 13 kaarti ning kokku on anglo-ameerika kaardipakis 52 mängukaarti. Nendele võib lisanduda 1 või 2 jokkerit.
Saksa-austria kaardipakk.
Saksamaal ja Austrias kasutatakse sarnase struktuuriga kaardipakke, erinevus on vaid mastide kujutistes ja nimetustes.
Itaalia kaardipakk.
Itaalias kasutatakse erinevate mastide nimetuste ja kujundustega kaardipakke, milles on tüüpiliselt 40 kaarti (igas mastis 10). Numbrikaartidena on kasutusel vaid numbrid 2 kuni 7.
Hispaania kaardipakk.
Hispaanias, samuti paljudes hispaaniakeelsetes maades kasutatakse kaardipakki, milles numbrikaartidest puudub "10", seega on igas mastis 12 kaarti, kokku 48 kaarti. Mängitakse ka mänge 40 kaardiga, mispuhul eemaldatakse ka "üheksad" ja "kaheksad".
Jaapani kaardipakid.
Jaapanis kasutatakse peamiselt kahte tüüpi kaardipakke erinevate mängude mängimiseks.
UNO kaardipakk.
UNO on 1971. aastal leiutatud kaardimäng, milles kasutatakse 108 kaardist koosnevat pakki. Kaardid jagunevad 4 mastiks (värviks): punane, roheline, sinine ja kollane. Igas mastis on numbrikaardid 0 kuni 9 ning 3 "preemiakaarti"; lisaks veel spetsiaalsed kaardid.
Taroki kaardipakk.
Taroki kaardipakk koosneb tavaliselt 78 kaardist, mis jaguneb Suureks Arkaaniks (21 + 1 kaarti) ja Väikeseks Arkaaniks (56 kaarti), mis jaguneb omakorda neljaks mastiks, igaühes 14 kaarti. Väikese Arkaani mastide kaardid on numbrikaardid numbritega 2 kuni 10, neli pildikaarti ning äss. Tänapäeval kasutatakse taroki kaarte peamiselt ennustamiseks.
Muud.
1970. aastate lõpus olid eesti laste hulgas populaarsed kaardimängud Must Notsu, "Narr" ja Ott, mis kasutasid 33 kaardist koosnevaid kaardipakke. Olenevalt mängust olid kaardid kas loomapiltidega või kujutasid keskaegseid ameteid või liiklusmärke. 32 kaarti moodustasid sarnased paarid, üks kaart pakist oli üksik ja kujutas mängu "nimitegelast".
1980. aastate lõpus olid kooliealiste hulgas levinud erinevate tehnikavahendite (autod, mootorrattad, laevad, lennukid) piltide ja tehniliste andmetega kaardid, millega mängiti Linnade põletamise-laadset mängu ja mille kaardipakil polnud kindlat suurust. Et need kaardid olid välismaist päritolu ning raskesti kättesaadavad, siis loodi ilmselt paljuski nende kaartide eeskujul analoogiline Lipukaartide mäng, mille kaardid tegid koolilapsed käsitsi ja mis sisaldasid erinevate riikide lippude, pealinnade, pindala, rahvastiku ja mõnede teiste parameetrite andmeid.
Tõlgendus.
52 kaarti sümboliseerivad aastas olevat 52 nädalat, 4 masti aga aastaaegu, värv must ja punane meest ja naist. Kaardipakis olevad 12 pildiga kaarti sümboliseerivad aasta 12 kuud.


Iraagi haldusjaotus.
Haldusjaotus


Autosan.
Autosan S.A. on Poola suurim busside tootja. Kompanii kuulub Zasada SA kontserni. Omab rahvusvahelisi vastavussertifikaate. Tehas asub Poola kaguosas Sanoki linnas.
Tehase ajalugu ulatub aastasse 1832, mil Walent Lipinski ja Mateusz Beksinski asutasid Sanokis katlatöökoja. 19. sajandi teisel poolel valmistati vabrikus ka aurumasinaid ja vedureid, 20. sajandi alguses spetsialiseeruti vagunite tootmisele. Muuhulgas valmistati 1929. aastal esimesed 15 autobussikeret ning pärast Teist Maailmasõda trofeeautode šassiidel ca 70 tuletõrjeautot. Tehas kandis tollal Sanoki Vagunitehase "Sanowag" nime.
Busside seeriatootmist alustati Sanokis 1950. aastate alguses, mil veoauto Star 20 baasil läksid tootmisse bussid Star N51 ja N52. Mõnevõrra hiljem võeti kasutusse kaubamärk San, 1950. ja 60. aastatel tootis tehas samuti Stari agregaate kasutages busse San H01, H25, H27 ning H100. Sanoki Autobussitehase "Autosan" (poola keeles Sanocka Fabryka Autobusów "Autosan") nimi anti tehasele 1958.
1967. aastal koostati 15-masinaline Makedoonias (tollane Jugoslaavia) toodetud autobusside Sanos 09 partii; jugoslaavlaste konstruktsiooni edasi arendades sündis peagi mudel Autosan H9. Mitmete modifikatsioonide järel püsis see mudel tootmises 2006. aastani.
1994. aastal tehas erastati, omanikuks sai Poola tööstusgrupp Zasada SA. Valmistatakse erinevaid turismi-, linnalähi-, kooli- ja eriotstarbelisi autobusse.
Marketingu ja müügiga tegeleb "Polskie Autobusy Sp. z o.o.", kuhu kuulub Autosan SA.
Eksport.
1980ndatel olid Autosani tooted Ida-Euroopas hästi tuntud. Üritati luua Autosani monteerimistehased ka Venemaal, Valgevenes, Slovakkias. Mõned püüdlused õnnestusid, kuid laiemat tootmist välismaal ei alustatud.
Alates 2003. aastast alustas bussitootja uuesti edukalt eksporditurgude vallutamist. Eksport on viimaste aastate jooksul kasvanud. Põhiliseks välisturuks on Euroopa Liit. Suurema osa Autosane müüakse Rootsi, Suurbritanniasse, Ungarisse.


Toidulisaained.
Toidulisaained ehk E-ained on loodusliku või sünteetilise päritoluga keemilised ühendid, mida tahtlikult lisatakse toiduainetesse vastavalt tehnoloogilistele vajadustele ja eeskirjadele riknemise pidurdamiseks, toiduainete välimuse, struktuuri, koostise ning organoleptiliste omaduste parandamiseks.
Igal lisaainel on numbriline kood. Tähis E ja numbrikood viitavad konkreetsele keemilisele ühendile, mis on kantud toiduainetes kasutada lubatud lisaainete registrisse. Vastav koodsüsteem kehtib Euroopa Liidu maades. Tähis E (Europe) peaks olema ka lisaaine ohutuse garantiiks.


Bhutani vapp.
thumb
Bhutani vapp on Bhutani ametlik vapp.
Kirjeldus.
Ta kujutab kahte ristatud teemantpiksenoolt lootose kohal. Piksenoolte kohal on kalliskivi ja kummalgi küljel kõuedraakon.
Tõlgendus.
Piksenooled kujutavad ilmaliku ja vaimuliku võimu vahelist harmooniat. Teise tõlgenduse järgi sümboliseerivad piksenooled valitsejat ja tema võimu.
Piksenoolte kohal olev päikesevari sümboliseerib Bhutani rahva vaimulikku kaitset.
Lootos sümboliseerib rahu ja puhtust.
Isane ja emane kõuedraakon tähistavad Bhutani dzongkhakeelset nime "Drukyuel" 'Draakonimaa'. Nad keerlevad ümber piksenooltest ratta.
Ajalugu.
Vapp on käibel 1980. aastast.


Dzongkha keel.
Dzongkha keel ehk bhutani keel (dzongkha keeles &#x0F62;&#x0FAB;&#x0F7C;&#x0F44;&#x0F0B;&#x0F41;) on Bhutani Kuningriigi riigikeel.
Koht geneetilises klassifikatsioonis.
Dzongkha keelt on varem käsitatud tiibeti keele murdena, kuid nende keelte kõnelejad ei saa teineteisest aru. Keelte erinevust hinnatakse sama suureks nagu erinevust nepali ja hindi keele vahel.
Dzongkha keel on nagu praegune tiibeti keelgi pärit klassikalisest tiibeti keelest ehk vanatiibeti keelest. Seda Tiibeti budism sakraalset keelt õpivad ja kasutavad buda mungad nii Tiibetis kui ka Bhutanis. Bhutanis nimetatakse seda keelt "Chhokey".
Dzongkha keel kuulub Hiina-Tiibeti keelte Tiibeti-Birma harru kuuluvate lõunabodia keelte hulka. Ta on lähedases suguluses sikkimi keelega ("Dranjongke", " 'bras ljongs skad"; dzongkha ja sikkimi keele kõnelejad saavad osaliselt teineteisest aru) ning mõningate Bhutani keeltega ("Cho-cha-na-ca", ("khyod ca nga ca kha"), ("Brokpa", "me rag sag steng 'brog skad"), ("Brokkat" ("dur gyi 'brog skad"), "Laka", "la ka").
Teise klassifikatsiooni järgi paigutatakse ta tiibeti keele dzongkha-sikkimi murderühma või lõunatiibeti rühma.
Tänapäeva tiibeti keel seevastu kuulub keskbodia keelte hulka.
Nimetus.
Sõna "dzongkha" on moodustatud sõnadest "dzong" (&#x0F62;&#x0FAB;&#x0F7C;&#x0F44;&#x0F0B;) 'dzong' ja "kha" (&#x0F41;&#x0F0B;) 'keel'. Mõeldud on keelt, mida kõneldakse "shabdrung" Ngawang Namgyeli poolt 17. sajandil üle Bhutani rajatud kindlusetaolistes kloostrites (dzongides).
Hiina Rahvavabariigi valitsus leiab, et see nimetus viitab tihedale ühendusele dalai-laamaga ja Tiibeti vabadusliikumisega (Hiina RV pretendeerib ka Bhutanile). Et Hiinat mitte ärritada, loobus Microsoft 2005. aasta sügisel, selle nimetuse kasutamisest ning kasutab selle asemel nimetust "Tibetan - Bhutan".
Kasutatakse ka teisi nimesid, sealhulgas "Jonkha", "Bhotia", "Zongkhar", "Drukke".
Kõnelejad.
Dzongkha keelt (koos murretega) kõneldakse emakeelena Bhutani kaheksas läänepoolses ringkonnas (Wangdue Phodrangi, Punakha, Thimphu, Gasa, Paro, Ha, Dagana ja Chukkha ringkonnas). Dzongkha keele kõnelejaid leidub ka Indias Lääne-Bengali osariigis Kalimpongi linnas, mis kunagi oli Bhutani osa. Samuti on neid Sikkimis, Darjeelingis ja Nepali pealinna Katmandu kaupmeeste seas.
Ethnologue'i andmetel oli dzongkha keele põhimurde kõnelejaid oli 2003. aasta seisuga Bhutanis (Ha, Paro ja Punakha ringkonnas) umbes 130 000, Indias 1996. aasta andmetel umbes 3000 ja Nepalis 2001. aasta rahvaloenduse andmetel 9.
Teistel andmetel on kõmnelejaid kokku 160 000.
Staatus.
Dzongkha keel on kohustuslik kõikides Bhutani koolides, kus teda õpitakse rööbiti inglise keelega. Täppisteadusi õpitakse inglise keeles.
Riigi lõuna- ja idaosa ringkondades, kus ta ei ole emakeel, on ta "lingua franca".
Kiri.
Dzongkha keele kirjutamiseks kasutatakse tavaliselt tiibeti kirja variante "Joyi" ("mgyogs yig") ja "Joshum" ("mgyogs tshugs ma").
Dzongkhakeelsetes raamatutes kasutatakse tavaliselt tiibeti šrifti "Ucan", mida kasutatakse ka tiibetikeelsetes raamatutes.
Dzongkha keeles hakati kirjutama alles 20. sajandi teisel poolel. Varem kasutati Bhutanis kirjakeelena ainult klassikalist tiibeti keelt.
Kirjaoskus.
Dzongkha keele emakeelena kõnelejate kirjaoskus Bhutanis on 54%.
Murded.
Bhutanis eristatakse wangi-the ehk thimphu-punakha, ha ja põhja-thimphu murret, mis võivad olla ka eri keeled.
Tähised.
ISO 639-1 kood on "dzo", ISO-639-2 kood on "dz".
Dzongkhakeelsed filmid.
Dzongkha keeles on tehtud vähemalt kaks filmi: "Rändurid ja maagid" (Khyentse Norbu, 2003) ja "Lengo" ("Chencho Dorji", 2005).
Piibel.
Osa Piiblist ilmus dzongkha keeles esimest korda 1970.
Keele uurimine.
Esimene dzongkha keele grammatika (ja ühtlasi õpik) ilmus 1992. Selle koostas George von Driem.


Paremäärmuslus.
Paremäärmuslus on mõiste, mida kasutatakse poliitilise spektri paremal äärel paiknevate rühmituste ja üksikisikute vaadete kirjeldamiseks. Paremäärmusluse mõiste on ebamäärane ja laialivalguv, selle sisu ei ole üheselt määratletud ning sageli kasutatakse seda sildistamiseks ja hinnangute andmiseks. Paremäärmuslikeks nimetatud organisatsioonid ja üksikisikud reeglina enda kohta seda määratlust ei kasuta.
Tavaliselt rakendatakse paremäärmusluse mõistet neile liikumistele, mille seisukohad tunnistavad mõne ühiskondliku grupi ülimuslikkust teiste suhtes ja välistavad üleüldise ühiskondliku võrdõiguslikkuse kui illusiooni või väärnähtuse. Sageli toetavad paremäärmuslased segregatsiooni ehk väidetavalt kõrgema staatusega grupi eraldamist väidetavalt madalama staatusega gruppidest.
Paremäärmusliku poliitika enam levinud tunnusteks peetakse autoritarismi, nativismi, rassismi ja ksenofoobiat. Samas ei pruugi paremäärmuslased olla alati põhimõttelised demokraatia vastased, kuid üldiselt vastustavad nad lääneriikidele omast demokraatiamudelit ehk liberaalset demokraatiat.
Paremäärmuslike ideoloogiatena käsitletakse kõige sagedamini fašismi, natsionaalbolševismi ja natsionaalsotsialismi ning nende kaasaegseid vorme (neofašism, neonatsism). Samas on seda mõistet kasutatud ka lihtsalt rahvuslikke ja religioosseid väärtusi propageerivate gruppide ja isikute kohta, eesmärgiga anda nende veendumustele ja tegevusele negatiivne hinnang.


Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus.
Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus on Eestis tegutsev budistlik usuühendus. See kujunes 1990. aastate algul inimestest, kes juba varem olid tegelenud budismiga Eestis tegutsenud budistlikes organisatsioonides ja ühendustes (nt Eestimaa Budistlik Vennaskond ja Eesti Budistlik Liit).
1994. aastal saabus esmakordselt Eestisse Tiibeti budismi "nyingma" koolkonna õpetaja Nyichang Rinpoche Jaapanist. Järgnevatel aastatel jätkusid tema regulaarsed Eesti-visiidid ja siinsed õppelaagrid.
1996. aastal hakkas Nyichang Rinpoche õpetama "Longchen Nyingthig" "ngöndrod (sissejuhatust "Dzogchen"-õpetusse) kindlale, 18 inimesest koosnevale grupile. Õppetöö kestis 2001. aasta suveni.
1997. aastal tekkis vajadus grupp ametlikult registreerida. 21. septembril 1997. aastal toimus asutamiskoosolek ja 2. oktoobril samal aastal sai Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus ametlikult registreeritud.
2011. aasta seisuga koguneti regulaarselt. Grupp on selles mõttes avatud, et osa liikmeid omandab ja rakendab ka teistelt, nii "nyingma" kui ka muude budistlike koolkondade õpetajatelt saadud õpetusi ja harjutusi. Samuti kuulub sinna böni usust huvitatuid.
Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudust juhib kolmeliikmeline juhatus.
Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Koguduse liikmed on osa võtnud ja tegevad olnud mitmetes kohalikes ning rahvusvahelistes budismiga seotud organisatsioonides: Budismi Instituut, Eesti Tiibeti Traditsioonilise Meditsiini Akadeemia, Eesti Dzogtšeni Ühing, Drikung Dzogtšeni Eesti Kogukond, Eesti Sogyal Rinpoche Rigpa grupp, kogudus Drikung Kagyu Ratna Shri Keskus jt. Samuti on nad osalenud Usuliste Ühenduste Ümarlaua tegevuses.


Autokraatia.
Autokraatia (ka isevalitsus) on valitsemise vorm, kus kogu võimutäius on ühe inimese käes. Termin "autokraat" tuleneb kreekakeelsest sõnast "αυτοκρατία". Kus "αυτός" tähendab 'ise' ja "κρατείν" - 'valitsema' ehk "isevalitseja". Sellist inimest nimetatakse mõningal juhul ka näiteks imperaatoriks.
Tänapäeval on see tihtipeale sünonüüm sõnadele "despoot" ja "diktaator", kuigi neid väljendeid kasutatakse erinevates olukordades.
Autokraatiat on ajaloos seostatud ka monarhiaga, kus kogu võim riigis on kuningal. Kuid erinevalt monarhiast, kus võim päritakse, on autokraatias võimalik võimuni jõuda ka läbi valimiste.


Eesti Budistlik Kogudus.
Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus (DKRŠK) on Eestis tegutsev budistlik kogudus.
Drikung (Drigung) kagjü.
Kagyu (eestipäraselt: kagjü), millel on kaks nimevormi — "Kagyu" (tib: བཀའ་བརྒྱུད, Wylie: bka' brgyud ja "Kargyu" (tib: དཀར་བརྒྱུད, Wylie: dkar brgyud), koolkonna alusepanijaks peetakse guru Tilopat, kes elas arvatavasti 988–1069. Kagyu traditsiooni tegelikku algust on üsna võimatu määratleda kindla aastaarvuga või kindla isikuga, mistõttu Tilopa nimetamine koolkonna alusepanijaks on tinglik.
Tilopa oli suurte teadmiste ja võimetega inimene, kes olevat omandanud need kahel erineval viisil: Indias elanud õpetajatelt, kelle seas oli ka India kuulsaima budistliku filosoofi Nāgārdžuna õpetusliini otsene edasikandja, ja ilmutuslikul teel - pärimuse järgi saanud ta Mahāmudrā teostuse juhiseid otse Dharmakaya budalt Vadžradhāra ning ka tantrajumaluselt Vadžrajoginīlt.
Tilopa pärand on meieni jõudnud tema õpilaste kaudu otsest õpetusliini mööda, mis moodustab auväärse rea: Tilopa, Nāropa, Marpa, Milarepa, Gampopa, Phagmodrupa, Drikung kagyu koolkonna alusepanija Jigten Gonpo Rinchen Pal (‘Jig-rten dgon-po rin-chen dpal), keda tuntakse peamiselt Jigten Sumgonina ja nõnda edasi kuni tänapäeval Indias elava Avalokitešvara ühe kehastuse Tema Pühaduse XXXVII Drikung Kyabgön Chetsang Rinpoche, Könchok Tenzin Kunzang Trinlay Lhundrupini (sünd. 1946) välja.
Tänapäeval seostatakse kagyut peamiselt "Marpa kagyu" või ka "Dagpo kagyu"ga ja nendest lähtuvaga. See koolkond arenes välja õpetustest, mis olid edastatud "tõlkija" Marpa Chökyi Lodrö (1012–1097) ja tema järglaste poolt Tiibetis. Marpa õpetajaks oli guru Nāropa (1016–1100), kes oli Tilopa (988-1089) peamine õpilane. Mahāmudrā teostuse juhiseid anti mahasiddha Nāropa kaudu vahetult edasi Marpale.
Teistest eraldi tuleks käsitleda Shangpa Kagyut, mis pärineb kahelt naissoo esindajalt: mahasiddha Naropa kaasalt Niguma ja siddha Virupa õpilaselt Sukhasiddhi. See õpetus anti Tiibetis Kedrub Khyungpo Naljor vahendusel edasi 11. sajandil.
Kagyu koolkond on ajalooliselt jaotatud 4 "suureks" ja 8 "väikseks" koolkonnaks ("suur" ja "väike" on siin kontekstis vaid ajaloolist järjestust iseloomustavad kujundlikud terminid, mis ei näita tegelikult konkreetse koolkonna reaalsest kandepinda, levikut või suurust), milledest üheks tähtsamaks on tänapäeval Drikung kagjü (tib: འབྲི་གུང་བཀའ་པརྒྱུད་པ). Selle koolkonna asutaja Jigten Sumgon (eestipäraselt: Džigten Sumgön) ehk Drikung Kyopa elas aastatel 1143-1217. Tema õpetajaks oli Phagmo Drupa Dorje Gyalpo (tib: ཕག་མོ་གྲུ་པ་རྡོ་རྗེ་རྒྱལ་པོ, Wylie: phag mo gru pa rdo rje rgyal po) (1110–1170), kes oli kuulsa nyingma laama Ka Dampa Deshek vanem vend. Drikung kagyu koolkond oli 13. saj. paiku ilmselt suurimaks Kagyu koolkonnaks.
Kõige esimeseks ja ajalooliselt tähtsaimaks Drikung Kagyu kloostriks on Drikung Thil, mis asutati 1179. a. Drikung Kyobpa Jikten Gönpo Rinchen Päl poolt. Drikung Thil asub 150. km. kaugusel Tiibeti pealinnast Lhasast, "Drikungi" ("Drigung") nime kandvas orus. Ajalooliselt on Drikungi koolkond tugevalt esindatud Kesk-Tiibetis, Ida-Tiibetis Nangchenis, Lääne-Tiibetis (sealhulgas Kailash) ja Ladakhis, samuti paikades Tsari ja Lapchi, mis on tähtsateks kohtadeks kõikidele tiibeti budismi järgijatele.
Tänapäeval juhivad Drikungi koolkonda kaks vaimset juhti e. "troonihoidjat" - Tema Pühadus XXXVII Drikung Kyabgön Chetsang Rinpoche, Könchok Tenzin Kunzang Trinlay Lhundrup, kes resideerub Drikung Kagyu keskuses Dehra Dunis, Indias ning Tema Pühadus XXXVI Drikung Kyabgön Chungtsang Rinpoche, Könchok Tenzin Chökyi Nangwa (sünd. 1942), kes elab Lhasas, Tiibetis.
Kagyu koolkonnana järgitakse Chakrasamvara ja Vajrayogini tantrate õpetusi. Eriliste Drikung kagyu õpetuste hulka kuuluvad tähtsad õpetuskogumid "Dgongs gcig" ja "Theg chen bstan pa'i snying po". Peamisteks harjutusteks on "Nāropa kuus joogat" (õieti "Naropa Kuus Dharmat" ehk "Naropa Kuus Doktriini") (Wylie: Narö chö druk, na-ro'i-chos-drug) ja "Viieastmeline Sügavalt Tähendusrikas Mahāmudrā Tee" (lam zab mo phyag chen lnga ldan). Drikung Kagyu koolkonna eriliseks kaitsjaks on Achi Chokyi Drolma, kes oli Drikungi koolkonna alusepanija Drigung Kyobpa Jikten Gönpo Rinchen Päl vana-vanaema. Ta olevat ette ennustnud Jikten Gönpo (nagu koolkonna loojat kutsutakse) sündi ja andnud lubaduse kaitsta neid, kes seda õpetusliini järgivad. Achi Chokyi Drolmat teeb eriliseks see, et ta on samaaegselt nii virgunud bodisattvaks kui ka kaitsjaks, keda harjutaja saab meeleharjutustes rakendada kui oma isiklikku yidamit (jumalust). Achi meeleharjutus sai nii populaarseks, et ta on lülitatud ka teistesse koolkondadesse nagu Karma Kagyu. Harjutustraditsioonidest on Drikungi koolkonnale omane veel Drikung Kagyu Dzogchen Terma Õpetus - Yang Zab (Väga Sügav [vaade]), mida peetakse kõikide Yanade seas ülimaks. See õpetus kehastab tantraõpetuse tuum-olemust. Dzogchen meeleharjutusena on ta ainuomane Drikungi liinile, kuna just Drikungi tertön (peidetud õpetus-aarete leidja) Rinchen Phuntsog, kes oli ka Drikung Kagyu liini troonihoidja, tõi selle Padmasambhavalt pärit kallihinnalise õpetuse peidukohast päevavalgele. Yang Zab õpetus on Drikungi koolkonnas edastatud tänapäevani katkematu liinina.
Kagyu koolkonnana rakendatakse salajaste juhiste suulist ülekannet, virgumistee pühendusi ja väepühitsusi. Koolkond on kuulus suurte mõtlusmeistrite, joogide ning ka bhowa-teostajate poolest.
Alates 15.-ndast sajandist on Drikungi koolkond saanud mõjutusi nyingma koolkonna "Põhja-terma" (byang gter) õpetustest, olles teatud ajalooperioodil mõnede nende õpetuste ainuhoidja.
Könchog Tenzin Kunzang Thinley Lhundrub (Chetsang)
Drikung kagyust on lähtunud mitu alakoolkonda, s.h. Lhapa Kagyu ehk Lhanangpa Kagyu, mis on asutatud Gyalwa Lhanangpa (1164–1224) poolt. See õpetus jõudis Bhutani 1194. aastal. Teatud ajaperioodiks oli see kool Lääne-Bhutanis tähtsal kohal, eriti just pealinna Thimphu ja Paro aladel, kus otseselt konkureeriti Drukpa Kagyu koolkonnaga. Mõned Bhutani varaseimad dzongid (nö. klooster-kindlused) on ehitatud Lhapa traditsiooni esindajate poolt. Hilisemate vastuolude käigus lahkusid Lhapa Kagyu esindajad 1640. a. Bhutanist.
Õpetajad.
Eestit on külastanud mitu drikungi koolkonna õpetajat: esimesena jagas õpetusi Väga Auväärne õpetaja laama XII Nubpa Tulku Konchok Tenzin Rinpoche, seejärel saabunud Väga Auväärne laama tulku Lamkhyen (Lamchen) Gyalpo Rinpoche asutas Eestisse Drikungi keskuse, mis 1992. a. usuühendusena registreeriti ning pühitses 9 esimest liiget. Korduvalt on Eestis õpetusi jaganud koolkonna juht Tema Pühadus XXXVII Drikung Kyabgon Chetsang, Konchok Tenzin
 Kunzang Thrinle Lhundrup (1994, 1998, 2002), Väga Kõrgeauline õpetaja laama VIII Kyabjé Garchen Triptrul Rinpoche, Väga Auväärne Drikung Yang Zab liinihoidja Lho Ontul Rinpoche, Konchog Tenzin Thrinlé Rabgyé Palzangpo, Auväärne õpetaja laama Drubpon Champa Rigzin Rinpoche. Ning ka Väga Auväärne joogi Drubwang Rinpoche, Konchok Norbu, Kõrgeauline troonihoidja VII Thritsab Gyabra Rinpoche, Kõrgeauline õpetlane khenpo Khenchen Rinpoche, Konchog Gyaltsen, Väga Auväärne õpetaja ja arst laama Lho Kunsang Rinpoche jt. Laama Konchok Tamphel elas ja õpetas Eestis 2000. aastal. Eelmise aastasaja lõpupoole edastasid Drikungi Keskuses budistlikke õpetusi ka teiste koolkondade õpetajad, s.h. kõrgeltharitud tiibeti budismi õpetlane lharampa geshe, Ph.D., prof. XI Tarab Tulku, budoloog Alexander Berzin jt.
Laama Drubpon Sangye Rinpoche on püsivalt Eestis alates 2001. a. ning lisaks Baltimaade Drikungi keskustele õpetab ja kureerib ka Ukraina Drikungi keskuses.
Tegevus.
DKRŠK-sse kuulub umbes 50 drikungi koolkonna aktiivsemat budisti ning mitmesugustel üritustel osaleb arvukalt ka teisi budismihuvilisi. Korraldatud on õppe- ja harjutuslaagreid, loengusarju, kontserte, filmisarju, tiibeti keele õpet, budistliku kirjanduse ja kultusesemete levitamist. Drikungi Keskus on kutsunud Eestisse külalisõpetajaid ning käinud lisaks Läänes asuvatele Drikungi keskustele regulaarselt ka India, Nepaali ning ka Tiibeti jt. kloostrites nii pikematel õppustel kui ka palverännakutel. Talvel 2001-2002 viibis Jangchub Lingi kloostris suurejoonelisel Drikungi koolkonna Mao Aasta Õpetusel (mis kestis järjest pool aastat) ning mille jooksul edastati täies mahus kogu Drikung Kagyu koolkonna põhiõpetused, 2 DKRŠK liiget. Kokku osales sellel Mao Aasta Õpetusel 12 DKRŠK liiget. Üks DKRŠK liige on Indias läbinud täiemahulise traditsioonilise 3. a. pikkuse eraldus-harjutuslaagri. Drikungi Keskuses Tallinnas toimuvad kaks-kolm korda nädalas Avalokitešvara, Vadžrasattva, Rohelise Tārā, Tervendaja-Buddha, Amitābha, Šākjamuni, Atši, Padmasambhava, ngöndro, bhowa, tšöd, guru-jooga, mandala-annetamise, jt. meeleharjutused ning rituaalid. Lisaks viib Drikungi Keskuse laama läbi loeng-seminare ja harjutuslaagreid.
Drikung kagyu koolkonna ja õpetustega seotud budistlikud kogudused ja ühendused Eestis
Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus, Tartu Drikungi Keskus, samuti Pärnu Budistlik Kogudus Tiibeti Budismi Keskus Sangye Ling (kasutab nime Pärnu tiibeti budismi keskus Drikung Dordže Tšö Dzong) ning Drikung Dzogtšeni Eesti Kogukond Drikung Namtšag Mebar Dzong.


Ludwig Noorem.
Ludwig Noorem (mõnikord ka Ludwig III; umbes 835–882) oli Karolingide dünastiast Saksimaa kuningas. Ta oli Ludwig Sakslase poeg.
Ludwig ja ta vennad olid oma isa vastu tihti mässanud ning selle tulemusena riigi sisuliselt omavahel ära jaganud. Isa surma järel jagati Ida-Frangi riik lõplikult tema kolme poja vahel: vanim neist, Karlmann, sai Baieri, Karl Paks Alemannia ja Reetia ning Ludwig Saksimaa.
Peale oma venna Karlmanni surma aastal 880 sai Ludwig ka Baieri valitsejaks, kuid kui ta 882. aastal suri, sai kogu Ida-Frangi riigi valitsejaks tema vanem vend Karl Paks, kes oli alates 879. aastast ka Frangi keiser.


Theoderich Suur.
Theoderich Suur (451 või 454 – 30. august 526) oli idagootide kuningas alates 488. aastast ning läänegootide regent alates 511. aastast kuni surmani.
Nooruses oli Theoderich elanud Ida-Rooma riigis ning oli seetõttu suhteliselt haritud ning Rooma kultuuripärandit austav valitseja.
Aastal 489 tungis Theoderich idagootide eesotsas Itaaliasse, kus võitles germaanlase Odoakeriga, kes oli viimase Lääne-Rooma keisri kukutanud ning end Itaalia kuningaks kuulutanud. 492. aastal sõlmisid Theoderich ja Odoaker lepingu, millega pidid hakkama koos Itaaliat valitsema. Kuid juba järgmisel aastal lasi Theoderich Odoakeri tappa ning sai Itaalia ainuvalitsejaks, resideerides Lääne-Rooma viimases pealinnas Ravennas. Ta toetas antiikpärandi säilitamist ning püüdis lahus hoida ka roomlasi ja idagoote, keelates nendevahelised abielud. Theoderich oli oma aja silmapaistvamaid barbarite kuningaid, kes suutis muuhulgas peatada ka frankide ekspansiooni lõunasse, sõlmides selleks liidu läänegootidega.
Theoderich rajas tugeva idagootide Itaalia riigi, ent sellele vaatamata ei suutnud tema järglased seista eriti edukalt vastu Justinianus Suure sissetungile, mistõttu Itaalia langes mõneks ajaks taas Ida-Rooma riigi kätte, sest tema üritus moodustada germaanlaste ühisrinnet Ida-Rooma vastu kukkus Chlodowechi vastuseisu tõttu läbi.


Jaan Vaag.
Jaan Vaag, ka Kuldhammas (sündinud 15. juunil 1960) on eesti rokkmuusik ja mänedžer.
Tema korraldatud oli Onu Bella ja Vennaskonna ühistuur, mida kutsuti "Kuldhamba ajastuks".
Hüüdnimi tuleneb sellest, et tal on kõik hambad kullast.
Ta on alates 6. juunist 2006 Konstitutsioonierakonna liige ja kandideeris Konstitutsioonierakonna nimekirjas 2007. aasta Riigikogu valimistel valimisringkonnas nr. 1 saades 5 häält.
Ta on Helmut Vaagi poeg.


Feminism.
Veenuse märk peeglina ja ülestõstetud rusikaga
Ühendatud Marsi ja Veenuse märk koos võrdusmäriga, nõudmaks sugude võrdsust
Feminism on ideoloogia, mille keskmes on küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.
Feminism sai alguse 19. sajandil kui poliitiline liikumine, mis nõudis naistele meestega võrdseid kodanikuõigusi, kuid on 21. sajandiks laienenud ka teistesse ühiskonnaelu valdkondadesse. Tihti eristatakse nn esimese ja teise laine feminismi.
Esimese laine feminismi all mõistetakse võitlust naiste hääleõiguse eest Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal vahemikus 1880 kuni 1920 (nn sufražettide liikumine). See andis naistele poliitilise identiteedi ning senisest laiemaid karjääri- ja emantsipatsioonivõimalusi. Võitlus hääleõiguse eest ning hiljem perekonnatoetuste, raseduse vältimise võimaluse, abortide ja sotsiaalsete õiguste eest kutsus esile diskussiooni selliste probleemide üle nagu naiste kodutööd, emaduse väärtustamine, kaitsev seadusandlus ja naiste seaduslik staatus. Nende seas olid naiste õigused abikaasade ja emadena, lahutust ning omandit puudutav seadusandlus, mis leidsid laialdase vastukaja töölisklassist naiste ning radikaalsete aktivistide seas.
Termini "teine laine" võttis kasutusele Marsha Lear, tähistamaks naiste gruppide moodustamist Ameerikas, Suurbritannias ja Euroopas 1960ndate lõpus. Feministliku liikumise teine laine laiendas naiste vabastamise kodanikuõiguste, poliitika ja majanduse valdkondadelt seksuaalsusele, kehale ja emotsioonidele ning teistele ühiskondliku elu sfääridele, mida oli varem peetud isiklikuks, kaasa arvatud majapidamisele. Liikumise raames loodi uusi poliitilisi organisatsioone, mis tegutsesid meestest sõltumatult, tutvustades naistele nende senise elu muutmise võimalusi. Samuti aktiviseerus naiste võitlus võrdõiguslikkuse eest tööturul, mille tipphetkeks sai 1968. aasta Fordi streik võrdse töötasu eest. Feministliku liikumise teise laine tegevuse oluline suund oli naiste kaitsmine seksuaalse ning koduvägivalla eest, mis väljendus naiste varjupaikade ning vägistamisohvrite kriisikeskuste avamises. Feminismi innovaatiline väide seisnes selles, et poliitilisi otsusi tuleb teha, võttes arvesse erasfääri problemaatikat. Seostades reproduktsiooni ja tootmist, isiklikku ja poliitilist, muutis teise laine feminism tunduvalt poliitilist mõtlemist. Just feminismi teine laine on avaldanud tunduvat mõju selliste akadeemiliste distsipliinide arengule, nagu antropoloogia, majandusteadus, ajalugu, õigusteadus, kirjandus, ajakirjandus, arstiteadus, psühhoanalüüs ning sotsioloogia.
Feministlikud teooriad.
Liberaalse feminismi põhipostulaat on see, et igal naisel peab olema mehega võrdne vabadus määrata enda sotsiaalset rolli. Arvatakse, et kuigi naised omavad tänapäeval hääleõigust, kannatavad nad siiski paljude kitsenduste all, mis on takistuseks nende teel edu poole. Liberaalid näevad naiste vabastamist niisuguste kitsenduste elimineerimises ning võrdsete kodanikuõiguste saavutamises. Vabadus seisneb eelkõige seadusandlike kitsenduste puudumises, mis takistavad naise soovitud sotsiaalse positsiooni saavutamist. Ka perekond ning naise reproduktiivne roll ei tohi olla talle tõkkeks avalikus sfääris tegutsemisel. Siit tuleneb, et naistel peab olema kontroll nende reproduktiivse võime üle ning laste kasvatus ja teised perekonnakohustused peavad olema meestega võrdselt jagatud.
Marksistliku feminismi esindajad peavad naiste rõhumist eraomandi institutsiooni otseseks tulemuseks. Feminismi nähakse osana laiemast võitlusest eraomandi kaotamise ja kommunismi eest. Klassikalised marksistid usuvad, et naiste rõhumine tuleneb nende traditsioonilisest positsioonist perekonnas. Monogaamse abielu eesmärk on olnud omandi kontsentreerimine väheste kätte ning need vähesed olid mehed. Kapitalism ja meeste ülemvõim toetavad teineteist. Seega esimene tingimus naiste vabanemiseks on kogu naissoo tagasitoomine avalikku tootmisse, kusjuures kodutööd, mida naised on tavapäraselt teinud, tuleb tuua samuti avaliku tootmise sfääri. Teisisõnu peab riik üle võtma perekonna majanduslikud funktsioonid.
Radikaalse feminismi väide seisneb selles, et naiste rõhumise juured on nii sotsiaalset kui bioloogilist laadi; sugupoolte olemasolu iseenesest jaotab inimesi valitsevasse meeste klassi ja sellele alluvasse naiste klassi. Naiste rõhutud seisundi likvideerimiseks pakuvad radikaalid välja väga laialdase meetmete kogu. Oluline koht nende hulgas on naiste eneseteadvuse tõstmisel, mis võimaldaks tegelikkuse rekontseptualiseerimist naiste vaatepunktist lähtuvalt. Radikaalsete feministide ambitsioonide hulka kuulub ka poliitilise ning kultuurimaastiku ümberkujundamine, kusjuures viimase all mõistetakse iseseisva naiskultuuri loomist.
Akadeemiline feminism.
Feministlik sotsioloogia lähtub põhimõttest, et sotsiaalteadus ei saa ega pea olema absoluutselt objektiivne ja erapooletu. Üks selle põhiväidetest on, et kogu ühiskonnasuhete ülesehitus on läbi aegade olnud meestekeskne ehk patriarhaalne. See kajastub ka sotsioloogias kui teaduslikus süsteemis, seda enam et ühiskonnauurijate seas on mehed alati olnud valdavas ülekaalus. Niivõrd olulisele inimesi eristavale tunnusele nagu sugu ei ole piisavalt tähelepanu pööratud, ning sageli on laiendatud järeldusi, mis olid tehtud ainult meestest koosneva valimi uurimise alusel, kogu populatsioonile. Järelikult on tekkinud vajadus sotsioloogia revideerimise järele soolõhisest vaatepunktist, mida feministlik perspektiiv ongi oma peamiseks eesmärgiks seadnud. Feministliku perspektiivi esindajad on revideerinud kõiki sotsioloogia harusid, avastades soolise diskriminatsiooni fakte ning selgitades nende põhjusi. Need uurijad usuvad, et soolise ühiskonna olemuse teadvustamine aitab esile kutsuda soolise hierarhia kadumise.


Gudrun Schyman.
Gudrun Schyman (sündinud 9. juunil 1948) on Rootsi poliitik. Ta oli Rootsi Vasakpartei liider 1993 kuni jaanuarini 2003, kui ta sunniti maksupettuse pärast tagasi astuma. Ta lahkus parteist 2004, et pühenduda täielikult poliitikas feminismile. Ta on Rootsi parlamendi liige.
Schyman alustas oma poliitilist karjääri organisatsioonis "Marxist-Leninistiska Kampförbundet". Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist valiti ta Kommunistide Vasakpartei ("Vänsterpartiet Kommunisterna") esimeheks. Hiljem muutus partei Vasakparteiks ("Vänsterpartiet").
Schyman suurimaks saavutuseks peetakse tema valijatele pühendumust, mis kahekordistas Vasakparteist parlamenti pääsenute arvu. Tema valitsemisajal muutus Vasakpartei valitsevaks ideoloogiaks feminism. Oktoobris 2004 tegi ta ettepaneku, et mehed peaksid maksma nn. meeste maksu, et tasuda koduse vägivalla eest.
2005. aastal aitas ta asutada parteid Feministlik Initsiatiiv, mis osales 2006. aasta parlamendivalimistel, kuid kogus vaid 0,7% valijate toetuse ega pääsenud parlamenti.
Schyman, Gudrun
Schyman, Gudrun


Karl Friedrich Hieronymus von Münchhausen.
Vabahärra Karl Friedrich Hieronymus von Münchhausen (11. mai 1720 Saksamaal Bodenwerderis – 22. veebruar 1797 sealsamas) oli Braunschweig-Lüneburgi aadlik ning Venemaa sõjaväelane. Ta oli parun Münchhauseni lugude prototüüp.
Olles toonase tava kohaselt 12-aastasena astunud prints Anton Ulrich von Braunschweigi õukonda paažiks, viis edasine teenistuskäik tema 1738 Peterburgi, kus tema 1733 Saksamaalt lahkunud patroon käsutas Vene armee Braunschweigi rügementi. Vapruse eest Türgi vastu peetud sõdades ülendati Münchhausen 1739 kornetiks ning juba 1740 leitnandiks. Mõned talle omistatud luiskelood, näiteks Musta mere ääres Otšakivi all toimunud lend kahurikuulil, on seotud just nende võitlustega.
1741. aastal osales Münchhausen Soomes sõjas Rootsi vastu. Samal aastal toimus Peterburis paleepööre, mille tulemusena asus troonile tsaarinna Jelizaveta Petrovna, kelle valitsemisaeg paistis silma rõhutatult saksavastase hoiaku poolest. See tähendas ka vabahärra von Münchhauseni hiilgavalt alanud sõjaväelise karjääri seiskumist. Järgnevad aastad seovad teda peamiselt Riia garnisoniga.
Märkimisväärne osa Münchhauseni lugudest on seotud Riiast vaid poolesaja kilomeetri kaugusele jääva Dunte mõisaga Liivimaal, praeguses Lätis, kus vabahärrale tema elu helgeimad hetked osaks said.
Duntesse sattus Münchhausen toonase mõisaomaniku, krahv Georg Gustav von Dunteni kutsel pardijahile. Seal tutvus särava seltskonnainimesena silma paistnud vabahärra mõisaomaniku tütre Jacobine von Dunteniga ning abiellus temaga 2. veebruaril 1744. Laulatus toimus Liepupe (saksa "Pernigel") kirikus Dunte lähistel.
Olles lõpuks esitatud Vene keisriarmee rittmeistri auastmesse ülendamiseks, otsustas vabahärra von Münchhausen 1750. aastal siiski hoopis väeteenistusest lahkuda ning siirdus Duntest oma pärusmõisa Bodenwerderis, kus ta veetis oma esimese, õnneliku, ehkki lastetu abielu edasised 40 aastat.
Pärast oma naise surma (1790) abiellus juba elatanud vabahärra teist korda, 17-aastase Bernhardine von Brünniga. Peagi lõppes see kooselu aga suurte tülide ning näotu ja laostava lahutusprotsessiga.
Ehkki mõned Münchhauseni lood avaldati anonüümseina juba 1781, sai ta kirjandusliku kangelasena laiemalt tuntuks alles 1785, mil Rudolf Erich Raspe avaldas Münchhauseni lood inglise keeles. 1786. aastal tõlkis Gottfried August Bürger need lood saksa keelde tagasi ning avaldas koos oma täiendustega uue väljaandena. Sestpeale on Münchhausenile omistatud jutustusi korduvalt nii Saksamaal kui ka mujal maailmas avaldatud. Vaatamata hulgalistele hilisematele uustöötlustele on Bürgeri versioon kujunenud maailmas enim levinuks.
Kirjandusteadlaste hinnaguil jätkavad Münchhauseni jutustused juba muinasajal tuntud luiskelugude ja rahvajuttude traditsiooni. Eesti keeles on Münchhauseni lugusid avaldatud juba 1855. aastast. Silmapaistvaimad eestikeelsed väljaanded pärinevad 1935. ja 1974. aastast.
Kuulsa jutuvestja sünnimaja Bodenwerderis on praegu kasutusel raekojana. Kunagises mõisa kõrvalhoones, algselt arvatavasti väikeses kivilinnuses, mille Münchhausen 1772 enda ning Jacobine eluasemeks lasi ümber ehitada, asub 2003. aastast Münchhauseni muuseum. 2005. aasta mais avati Lätis Dunte mõisas terve Münchhauseni maailm, mis ühendab endas muuseumi ja puhkekompleksi koos matkarajaga. Viimatinimetatu on kujutanud oluliseks turismiobjektiks.
Kaliningradis, kus von Münchhausen viibis väidetavalt kaks korda elus, püstitas mittetulundusühing Münchhauseni Lapselapsed talle mälestussamba. Pregeli jõge ületava Kõrge silla juures olevale lossisarnasele majale paigaldati mälestustahvel kirjaga "Selles majas 29. jaanuaril 1738 lihtsalt ei võinud mitte elada, töötada ja luua parun Münchhausen. Seesama." See väide tekitab teatavaid kahtlusi, kuna maja valmis alles 1882. aastal silla tõstemehhanismide jaoks.
Münchhauseni sündroomiks nimetatakse meditsiinis juhtumit, kus patsient teeskleb haiget, et pälvida hoolitsust ja tähelepanu.
Münchhausen, Karl Friedrich Hieronymus von
Münchhausen, Karl Friedrich Hieronymus von
Münchhausen, Karl Friedrich Hieronymus von


Thimphu ringkond.
Thimphu ringkond on 1. järgu haldusüksus (ringkond)) Bhutanis.
Thimphu ringkond piirneb idas Gasa, Punakha ja Wangdue Phodrangi ringkonnaga, kagus Dagana ringkonnaga, edelas Chukkha ringkonnaga, läänes Paro ringkonnaga ja põhjas Hiina Rahvavabariigiga (Tiibetiga).
Ringkonna halduskeskus on riigi pealinn Thimphu.


Mongari ringkond.
Mongari ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Lhuentse ringkond.
Lhuentse ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Ha ringkond.
Ha ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Gasa ringkond.
Gasa ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Antikommunism.
Antikommunism on kommunistliku (sealhulgas stalinistliku) maailmavaate vastane maailmavaade, mis tekkis juba enne sotsialistlikke riike 19. sajandi lõpul, kui kommunistlik ideoloogia välja kujunema hakkas ja arvestatavaks poliitiliseks jõuks sai.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on antikommunistide püüdeks sotsialstlikes režiimides demokraatiapüüdluste toetamine. Rahvusvaheline antikommunistlik liikumine ühendab paljusid erineva maailmavaatega inimesi.


Dagana ringkond.
Dagana ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Chhukha ringkond.
Chhukha ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Wangdue Phodrangi ringkond.
Wangdue Phodrangi ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Samdrup Jongkhari ringkond.
Samdrup Jongkhari ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Trashigangi ringkond.
Trashigangi ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Trongsa ringkond.
Trongsa ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Tsirangi ringkond.
Tsirangi ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Sarpangi ringkond.
Sarpangi ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Samtse ringkond.
Samtse ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Pemagatsheli ringkond.
Pemagatsheli ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Zhemgangi ringkond.
Zhemgangi ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Paro ringkond.
Paro ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Punakha ringkond.
Punakha ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Trashi Yangtse ringkond.
Trashi Yangtse ringkond (kasutusel on ka variandid "Trashiyangtse ringkond" ning "Trasi Yangtse ringkond") on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Bumthangi ringkond.
Bumthangi ringkond on 1. järgu haldusüksus Bhutanis.


Gagauusid.
Gagauusid (endanimetus Gagauzlar) on turgi rahvas, kes elab peamiselt Moldova eristaatusega autonoomses piirkonnas Gagauusias ("Gagauz-Yeri"). Gagauuside üldarv on umbes 250 000. Neist elab Moldovas 171 000, suuremad rühmad elavad veel Ukrainas (32 000), Türgis (14 000), Bulgaarias (12 000) ja Venemaal (11 000). Gagauusid räägivad turgi keelte oguusi rühma kuuluvat gagauusi keelt ja vene keelt.
Usund.
Suurem osa gaguusidest on õigeusklikud kristlased.
Gagauus tähendab türgi keeles "reeturit". Oma nime said gagauusid väidetavalt seetõttu, et nad muutsid oma usku ja neid hakati nimetama reeturiteks, mis hiljem kinnistus kui rahvuse nimetus.


New Brunswick.
New Brunswick on Kanada provints.


Tlingitid.
Tlingiti taku hõimu pealik 1913. aasta paiku
Tlingitid on Põhja-Ameerika indiaani rahvas, kes räägivad naa-dene keelkonda kuuluvat tlingiti keelt. Üldarv umbes 10 000. Nende asuala on Vaikse ookeani rannikul USA Alaska osariigis ja Kanada Yukoni alal ja Briti Columbia provintsis.
Tlingiti keelt räägivad veel vaid vähesed vanema põlvkonna esindajad.


AK-47.
7,62mm automaat AK-47 ehk 7,62mm Kalašnikovi automaat mudel 1947 "(Автомат Калашникова образца 1947 года)" on Nõukogude Liidus Mihhail Kalašnikovi poolt konstrueeritud automaatrelv.
On üks kasutatumaid käsirelvi maailmas.
Kirjeldus.
Relvast saab anda nii automaattuld kui ka üksiklaskudega tuld. Keskmise laskejõuga relvas kasutatakse 7,62x39 mm padrunit ning ta efektiivseks laskeulatuseks on 300 m. Relv oli võimeline välja tulistama kuni 600 lasku minutis. Selle relva populaarsuse põhjuseks on konstruktsiooni kergus ja lihtsus ning suurepärane töökindlus, teda oli väga lihtne puhastada ja hooldada. Automaatrelvast toodeti ka erivägede ja miilitsavariante, näiteks AKM, AKSU...
Tööpõhimõte.
Lukuraami tagasi tõmbamisega vinnastatakse löögimehhanism ja surutakse kokku taandurvedru. Lukuraami vabastamisel surub taandurvedru lukuraami algasendisse, mille ajal haarab lukk padrunisalvest kaasa padruni ja surub selle padrunipessa. Lukuraami jõudmisel algasendisse teeb lukk 30* pöörde paremale, sulgedes padrunipesa. Päästikule vajutamisel vabaneb löögimehhanism ja kukk lööb vastu lööknõela. Lööknõel omakorda detoneerib süütekapsli, millele järgneb lask. Püssirohu põlemisel tekkivad gaasid suruvad kuuli padrunikesta otsast lahti ja see hakkab gaaside survel liikuma mööda vintrauda. Kui kuul on jõudnud gaasikanalist mööda, liigub osa gaase gaasikotta ja avaldavad survet gaasitorus paiknevale gaasikolvile. Ülejäänud gaasid liiguvad koos kuuliga vintrauast välja. Gaasikolb koos lukuraami ja lukuga liigub taha, vinnastades löögimehhanismi ja surudes kokku taandurvedru. Tagasiliikumise alguses teeb lukk 30° pöörde vasakule, haarates kaasa padrunikesta, mis välja heidetakse. Taandurvedru survel lükatakse lukuraam koos luku ja gaasikolviga uuesti ette, lukk haarab kaasa uue padruni ja sulgeb padrunipesa. Päästikule vajutades protsess kordub.
Ajalugu.
AK-47 eelkäijaks loetakse iselaaduvat karabiini SKS-45 (vene keeles "СКС - 7,62 мм самозарядный карабин Симонова образца 1945 года"), mis kasutas 7,62 mm padrunit, samuti Saksamaal 2. maailmasõja ajal valmistatud Sturmgewehr 44-ja. Relva töötas välja Mihhail Kalašnikov. Tänu headele omadustele levis automaat peagi laialdaselt sotsialismimaades ja ka kaugematel maadel. 1980. aastatel hakati AK-47 välja vahetama automaadiga AK-74.
Relva tootsid praktiliselt kõik sotsialismibloki maad: Nõukogude Liit, Bulgaaria, Hiina, Saksa DV, Ungari, Põhja-Korea, Poola, Rumeenia ja Jugoslaavia.
AK-47 sümboolikas.
Kalašnikovi automaat on kujutatud Zimbabwe ja Mosambiigi vapil.


Lipukaartide mäng.
Lipukaartide mäng oli 1980. aastate lõpu poole eesti koolilaste hulgas populaarne kaardimäng, mille kaardid valmistati käsitsi. Kaardipakk koosnes erinevaid riike tähistavatest kaartidest, millele oli tavaliselt joonistatud riigilipu kujutis ja kirjutatud riigi nimi, pindala, rahvaarv ja pealinna nimi. Iga riigi kohta oli pakis üks kaart. Kaartide arv pakis sai maksimaalselt olla võrdne maailma riikide arvuga. Tavaliselt olenes kaartide arv autori järjekindlusest kaartide valmistamisel.
Lipukaartidega mängiti mängu, mis meenutas natuke Linnade põletamise nimelist kaardimängu. Pakk segati ja jaotati mängijate vahel ära nii, et iga mängija sai võrdse arvu kaarte. Mängija hoidis kaarte käes pakina ja mängus osales mängija paki kõige pealmine kaart. Kaartide jaotamise järel küsis alustav mängija üht kaardil toodud parameetri väärtust. Kõik teised mängijad võrdlesid seda oma kaardipaki pealmise kaardi vastava väärtusega ja see, kelle kaardi vastav väärtus oli suurim, võitis ringi ja sai teiste mängijate kaardid endale. Tihi saaja sai ühtlasi ka õiguse järgmisena küsida. Lisaks võrreldi ka lipu värvide arvu, riigi ja pealinna nime tähtede arvu. Mängija, kes suutis endale koguda kõik kaardid, oli mängu võitja.


Charles Fourier.
François Marie Charles Fourier (7. aprill 1772 Besançon (Prantsusmaa) – 10. oktoober 1837 Pariis) oli prantsuse utopistlik sotsialist ja ekstsentriline visionäär.
Fourier' mõjutuste tõttu loodi kommuun La Reunion Dallases, nagu ka mitmed teised kommuunid Ameerika Ühendriikides.
Biograafia.
1789. aastal alustas ta üldarhitektuuriõpinguid ning 1791 kolis ta oma sünnilinnast Besanconist Lyoni, Prantsusmaa suuruselt teise linna.
Fourier deklareeris, et ühinemine ja koostöö oleksid ühiskondliku edu saladused. Ta uskus, et koostööle pühendunud ühiskond võib teha võimsa hüppe paremuse suunas kõigil arengusuundadel. Töölised tasustataks ümber vastavalt nende panusele töösse. Fourier nägi sellist koostööd aset leidmas kommuunides, mida ta nimetas "phalanx'iteks". Phalanxid oleks baseerunud "suurteks hotellideks" (või "Phalanstère'ks") nimetatud ülesehituse põhimõttel. Need ehitised oleksid neljakordsed korterelamukompleksid, kus rikkamad paikneksid ülemistel korrustel ning vaeseimad naudiksid esimese korrusel elamist. Rikkus oleks tööd tehes kindlustatud, töid määrataks lähtuvalt iga indiviidi kirgedest ja huvidest lähtuvalt. Tööde eest, mille tegemist inimesed ei nautinud, oleks makstud rohkem palka. Mõned tööd, mida Fourier endale ette kujutas, nagu näiteks prügikontroll, oleks siiski kaheldavad täiskasvanud terve mõistusega inimeste maailmas.
Õnneks ei pidanud inimesed, kes sellistesse elamutesse asusid, Fourier' ideid järgima. Phalanx'i stiilis ühiskondlikke elamuid hakati projekteerima ning ehitama 1840. aastal, peale Fourier' surma. Neil vedas, kuna Fourier paistis oma eluajal silma pentsiku religiooni ja filosoofia seguna ühendatud uskumisega, millele ta andis omaenda nime. Üks fourierismi tõekspidamistest oli näiteks, et Maa on seatud läbi elama nelja erinevat ajastut. Fourier' eluajal olev ajastu pidi olema rikkuse ja edu periood. Peale Fourier' surma järgnev ajajärk pidi aga inimestele kaasa tooma vaesuse ja traagika. Samuti oli määratud planeet Maa saama löögi anti-karult, anti-vaalalt ja paljudelt teistelt anti-olenditelt ning elukatelt. Üks mis kindel, on see: Charles Fourier' ideede järgmine tema eluajal nõudis suurt kannatust ja silmapaistvat usku tema unistustesse.
Mõjud.
Fourier' töö on märkimisväärselt mõjutanud Gustav Wynekeni, Guy Davenporti, Hakim Bey ja Paul Goodmani kirjutisi ning tõenäoliselt mõjutas itaalia magnaati Adriano Olivettit tema elektroonikatööstuse juhtimises. Eestis on Fourier' looming avaldanud mõju ansambli Vennaskond loomingule.
Välislingid.
Fourier, Charles
Fourier, Charles
Fourier, Charles


Sosnovõi Bor.
pisi
Sosnovõi Bor on linn Venemaal Leningradi oblastis, Soome lahe rannikul, umbes 80 km kaugusel Peterburist.
Linn sai alguse 1958. aastal tööliskülana. 1967. aastal hakati sinna rajama tuumaelektrijaama, mis hakkas tööle 1973. aastal. 19. aprillil 1973 sai Sosnovõi Bor ka linnaõigused.


Abja valla lipp.
Abja valla lipp on Viljandi maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Abja valla lipp.
Lipp on kinnitatud Eesti Vabariigi riigisekretäri poolt 14. mail 2004 ning selle näidis asub vallakantseleis.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Rohelisel kangale on lisatud diagonaalne valge väli, mis algab vardapoolsest alanurgast ning millele on paigutatud kolm sinist linaõit. Õied moodustuvad viiest sinisest kroonlehest ja viiest rohelisest tupplehest ning valgest südamikust.
Lipu värvid Pantone värviskaala järgi on roheline PMS 3415 ja sinine PMS: Process Blue.
Põhjendus.
Sinised õied viitavad linakasvatusele ja linatöötlemisele, kui abjakate traditsioonilistele tegevusaladele ja jõukuseallikale. Valge väli sümboliseerib kaitstust, roheline aga ürgset loodust.


Kuensel.
"Kuensel" on Bhutanis ilmuv ajaleht, mis asutati 1967 valitsuse bülletäänina.
Praegu (2005) on ta ainus riigis ilmuv ajaleht.
Ta ilmub kaks korda nädalas (2005).
Aastal 1986 muudeti see inglise, dzongkha ja nepali keeles ilmuvaks nädalaleheks.
Aastal 1992 annab ajalehte välja riiklikku subsiidiumi saav firma.
Aastal 1996 suurendati inglis- ja dzonkhakeelse väljaande mahtu 12 leheküljelt 16 leheküljele ning nepalikeelse väljaande mahtu 8 leheküljelt 12 leheküljele.


Bernhard Schmidt.
Bernhard Schmidt (11. aprill (30. märts) 1879 Naissaar – 1. detsember 1935 Hamburg) oli optik ja astronoom.
Elulugu.
Bernhard Schmidt on sündinud Naissaarel. Ta oli juba lapsest peale uudishimuliku ja loova meelega. Tahus kirvega jääst läätsesid, meisterdas saksakeelse juhendi järgi fotoaparaadi ja tegi fotosid ning valmistas ise püssirohtu. Ühel saatuslikul päeval juhtus lõhkeaine katsetamise käigus õnnetus, mille tagajärjel kaotas ta parema käelaba.
Aastatel 1895–1901 elas ta Tallinnas, töötades Volta tehases joonestajana.
1901 asus Bernhard Schmidt õppima Chalmersi Tehnoloogiainstituudis Göteborgis, mille ta jättis pooleli, sest samal aastal asus ta juba õppima Mittweida Tehnikumi Saksamaal.
Mittweidas töötas ta optikuna ning valmistas ja parandas observatooriumidele peegleid ja läätsi.
1923. aastal saabus ta Eestisse, et siin õnne proovida. Peagi pöördus ta tagasi Saksamaale.
Viimast korda külastas Bernhard Eestit 1929. aastal, mil ta käis oma ema Maria matustel.
1930. aastal töötas ta välja optilise süsteemi ehk Schmidti kaamera, mis võimaldab suurtelt taevaaladelt saada vigadevabu pilte. Kuulsaks sai see aga alles 15 aastat hiljem, kui leiutis rakendati USA-s Mount Palomari observatooriumis.
1. detsembril 1935 suri Bernhard Schmidt Hamburgi haiglas kopsupõletikku.


Vald.
Vald on mitmes riigis omavalitsus- ja/või haldusüksus.
Valla ajaloolisest tähendusest.
Eestis tähendas skandinaavia laensõna "vald" muinasajal ilmselt kas kellegi poolt rohkem või vähem vägivaldselt kehtestatud võimu ja võimuala või mingi kohaliku autoriteedi mõjupiirkonda (sellest ajast pärineb ilmselt ka sõna 'vald' seotus võimu ja mõjuga, näiteks liitsõnades meelevald, vägivald, surmavald jne). Ilmselt ei olnud tegu otseselt kindla valitsuspiirkonnaga või haldusüksusega, nagu selleks oli kihelkond.
17. sajandil hakati vallaks nimetama ühe valla juurde kuuluvaid sunnismaiste talupoegade majapidamisi ehk ühe mõisa võimkonda, inimesi ja maid. 18. sajandil hakkas see tähendama aga ka lihtsalt talupoegade kogukonda.
Olukord muutus pärast pärisorjuse kaotamist 1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal, mille järel hakati valdu moodustama kohalike omavalitsusüksustena, enamasti mõisakogukondade kaupa nn mõisavallad.
1866. aasta vallareformiga said vallad mõisast sõltumatuks, talupojad said ise endale vallavalitsuse (volikogu) valida. Vallaametnike hulka kuulus ka vallatalitaja, kes teostas vallaelanike registreerimist (sisse- ja väljakolimist). Tollased vallad hõlmasid vaid talumaid, mõisamaadele need ei laienenud. Valimised olid kuni 1917. aastani siiski ebaühtlased: peremehed valisid kaks, sulasrahvas ühe kolmandiku volikogust. Peale Veebruarirevolutsiooni muutusid valimised aga demokraatlikeks, valitud kogu hakati kutsuma nõukoguks, mis nimetati uuesti volikogudeks aastal 1926.
Vald sai olulisimaks haldusüksuseks Eestis seoses Eesti Vabariigi asutamisega 1918. aastal. Varem oli peamiseks haldusüksuseks sajandite vältel välja kujunenud kihelkonnad. Sel ajastul liideti valdadega ka mõisamaad, mis varem valdade alla ei kuulunud.
Eesti Vabariigi ajal 1920–1930ndatel aastatel, osaliselt juba varemgi, vähendati valdade arvu tunduvalt, et suurendada nende elujõulisust ja efektiivsust, kuid enne reformi oli neid ikkagi 365 valda. 1. aprillil 1939 kaotati senised vallad senistes piirides ja asutati nende asemele 248 uut valda väga paljud ka uute nimedega. Vallad eksisteerisid Eestis 1950. aasta haldusreformini, mil senine halduskorraldus asendati nõukogulikuga, 1945. aastal loodud külanõukogud jäid alles, kui uue halduskorralduse osad.
Eesti vallad tänapäeval.
Valdu hakati taastama alates 1990. aastast, mil kolme aasta jooksul viidi läbi põhjalik haldusreform. Senised külanõukogud (mida 1950-1960ndatel aastatel oli suuremateks liidetud) nimetati ümber valdadeks ning neid hakati omavahel edaspidigi liitma. Samuti loodi maavaldade kõrvale alevvallad, nendeks said alevid, mis ei saanud toona linnaks. Mõne aja pärast hakkasid tekkima ka linnade ja maavaldade ühisomavalitsused, mis tähendas seda, et valla territooriumisse võisid hakata kuuluma ka linnad.
Et valdade suurus, rahvastik ja elujõulisus on Eesti lõikes väga varieeruv, on püütud puhuti läbi viia põhjalikumaid haldusreforme, et omavalitsuste süsteemi tasakaalustada. Suuremahulised valitsusepoolsed katsed on seni lõppenud edutult, kuid kohalikul tasandil on väga paljud mitmed vallad, linnad ja alevid üksteisega liitunud ning moodustanud tugevamaid omavalitsusüksusi. Tõeline pretsedent loodi aga 2005. aastal, mil Tapa vallaks ühinesid Lehtse ja Saksi vald ning Tapa linn ning senised Järvamaa alla kuulunud Lehtse valla alad liideti Lääne-Virumaaga.
Bhutan.
Bhutanis on vald ("gewog"; dzongkha keeles 'blokk') 2. järgu haldusüksus ringkonna ("dzongkhag") ja küla vahel.
Bhutan on jaotatud 201 vallaks. Valla keskmine pindala on 230 km².
Vallad loodi Bhutani detsentraliseerimise programmi käigus, mida kuningas Jigme Singye Wangchuk 1980. aastal järgis.
Alates 1991. aastast on vallad ametlikud haldusüksused. Iga valda hakkas valitsema "gup" (vallavanem). Vallavanema valimisel osaleb üks esindaja igast majapidamisest.
Hiina.
Hiinas on vald 4. järgu haldusüksus. Valdadest koosnevad maakonnad ja autonoomsed maakonnad.
Mali.
Malis on vald 3. järgu haldusüksus.
Taani.
Taanis on vald ehk kommuun ("kommune") 2. järgu haldusüksus.
Keskaja lõpus oli valdadel palju ülesandeid, kuid absoluutse monarhia ajal valdade ülesandeid piirati. 1849. aasta Taani põhiseadusega tagati valdade iseseisvus oma ülesannete määramisel riigi järelevalve all. Sealt sai alguse praegune detsentraliseeritud süsteem.
Tänapäeva heaoluühiskonnas on valdadel keskne roll.


Bhutani ngultrum.
Bhutani ngultrum (dzongkha keeles དངུལ་ཀྲམ ("dNgul Tam" 'hõbemünt')) on Bhutani rahaühik.
Valuutatähis standardi ISO 4217 järgi on BTN. Lühend on "Nu".
Üks ngultrum jaguneb 100 tšhertrumiks ("Chhertrum"; lühend "Ch"). Kuni 1979. aastani jagunes see 100 tšetrumiks ("Chetrum").
Vahetuskursid.
Ngultrum võrdub väärtuselt India ruupiaga.
India aitas Bhutanil 1960ndatel Bhutani majandust arendada. Kui ngultrum kasutusele võeti, seoti see India ruupiaga. Põhjuseks on Bhutani majanduse tihe seos India majandusega: India arvele läheb umbes 95% Bhutani ekspordist ja 80% Bhutani impordist.
Ngultrum on otseselt konverteeritav ainult India ruupiaga, teiste valuutadega India ruupia kaudu. Ngultrumit aktsepteeritakse Bhutani lähedal asuvates India piirkondades.
Seisuga 7. jaanuar 2005 võrdus USA dollar 43,8400 ngultrumiga ja euro 57,2443 ngultrumiga. Seisuga 2. oktoober 2005 oli vahetuskurss 1 euro 54,04 ngultrumi vastu ja 1 ngultrum 0,02 euro vastu.
1 USA dollar = 46,5333 ngultrumit
1 euro = 59,4456 ngultrumit
1 Hiina jüaan = 5,83453 ngultrumit
1 Suurbritannia naelsterling = 88,0495 ngultrumit
1 Eesti kroon = 4,4668 ngultrumit
Ajalugu.
Enne ngultrumi kasutuselevõtmist jagunes ruupia 1957. aastani Bhutanis 64 "paisaks ja hiljem 100 "naya paisaks.
Enne kui Bhutan 1961 välismaailmale avanes, puudus Bhutanil rahamajandus. India ja Tiibetiga käis piiratud kaubavahetus, kuid kogu sisemaine kaubandus oli vahetuskaubandus. Isegi pärast 1961. aastat puudus Bhutanil oma valuuta, kuid India ruupia oli sestsaadik tihedalt käibel ning on jäänud siiani kehtivaks maksevahendiks.
1960ndatel asutati rahandussekretariaat, millest 1968 sai rahandusamet.
Aastal 1968 asutati maa esimene pank, "Bank of Bhutan". Pangatähed võeti kasutusele 1974. Aastal 1975 asutati kindlustuskompanii "Royal Insurance Corporation of Bhutan". Aastal 1982 asutati eriseadusega Bhutani keskpank "Royal Monetary Authority" nime all. Aastal 1988 asutati "Bhutan Development Finance Corporation". Aastal 1993 asutati börs "Royal Securities Exchange".
Aastal 1996 asutati esimene erapank "The Bhutan National Bank".


Chhertrum.
"Chhertrum" on üks sajandik Bhutani ngultrumist.


Hrazdani jõgi.
Hrazdan (armeenia Հրազդան) on jõgi Aasias Armeenia mägismaal. Algab Sevani järvest. Ülemjooksul voolab mägijõena läände, seejärel edelasse. Alamjooksul voolab Ararati tasandikul lõunasse, suubub vasakult Araksisse. Jõe kaldal asub Jerevan.


Merapi.
Merapi on 2911 meetri kõrgune kihtvulkaan Jaaval.
Merapi on Indoneesia kõige aktiivsem vulkaan. Alates 1548. aastast on ta pursanud 68 korda. 1992. aastal alanud purse kestis 10 aastat.
Vulkaani jalamil asub 637 tuhande elanikuga Yogyakarta linn ning külad ulatuvad mäenõlvu mööda isegi 1700 meetri kõrgusele.
Vulkaan hakkas taas purskama 2006. aasta mai alguses. Kõik inimesed ümbruskonna küladest evakueeriti.
Tavaliselt toimub väiksem purse iga paari aasta tagant ja suurem iga tosina aasta tagant. Tähelepanuväärsed, paljude ohvritega pursked on toimunud aastail 1006, 1786, 1822, 1872 (lähiajaloo suurim purse) ja 1930.
1006. aasta purse kattis kogu Kesk-Jaava tuhaga. On oletatud, et see viis selles piirkonnas eksisteerinud hindude Matarami kuningriigi kokkuvarisemiseni, mis lubas tekkinud võimuvaakumi järel moslemitel saada Jaava valitsejateks.
Vulkaan hakkas uuesti purskama 26. oktoobril 2010. Selle ümbruskonnast evakueeriti üle 40 000 inimese. Hukkus vähemalt 32 inimest.


Vanua Levu.
Vanua Levu on saar Melaneesias.
Pindala 5535 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 1032 meetrit.


Chetrum.
"Chetrum" (dzongkha keeles "Phyed Tam" 'poolmünt') oli 1974–1979 väike Bhutani mündiühik.
Algselt oli "Chetrumi väärtus pool India ruupiat. Hiljem langes see umbes ühe paisa väärtusega vaskmündiks.
Aastal 1957 jaotati Bhutani ruupia 100 "naya paisaks.
Aastal 1974 asendati Bhutani ruupia Bhutani ngultrumiga, mis jagunes 100 "Chetrum'"iks ("paisaks) ning oli väärtuselt võrdne India ruupiaga.
Aastal 1979 toimus mündireform, millega "Chetrum" asendati "Chhertrumiga.


Meru.
Meru on vulkaan Aafrikas. Kõrgus 4645 meetrit. Asub 70 km Kilimanjarost läänes.


Viti Levu.
pisi
Viti Levu on saar Melaneesias.
Pindala 10 388 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 1323 meetrit.
Kuulub Fidžile. Saarel elab umbes 580 000 inimest.


Mythologia Fennica.
"Mythologia Fennica" ("Soome mütoloogia") on Christfried Gananderi poolt koostatud rootsikeelne ülevaateteos soome rahvausundist, mis ilmus 1789. aastal. See oli üks esimesi käsitlusi läänemeresoome ja üldse soome-ugri rahvaste usundist.
Osa "Mythologia Fennica"st tõlkis saksa keelde Kristjan Jaak Peterson ning see ilmus 1822. aastal Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas
"Beiträge zur genauern Kentniß der ehstnischen Sprache" pealkirjaga "Finnische Mythologie". Tõlkele lisas Peterson kommentaarid, mis käisid valdavalt eesti mütoloogia kohta.
Kristjan Jaak Petersoni tõlge andis 19. sajandil innustust eesti rahvausundi ja rahvaluule kogumiseks ja uurimiseks, aga ka eesti rahvusromantilise pseudomütoloogia loomiseks. See teos mõjustas näiteks Friedrich Robert Faehlmanni, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi jpt loomingut.


Jigme Singye Wangchuck.
Jigme Singye Wangchuck (ka: "Wangchuk"; sündinud 11. novembril 1955 Thimphus Dechenchholingi palees) on endine Bhutani kuningas. Kuninga tiitel oli "Druk Gyalpo" 'kõuedraakonikuningas'.
Teises latinisatsioonis kirjutatakse tema nimi "Jimi Singgê 'Wangchu".
Jigme Singhe Wangchuck on oma isa, kuningas Jigme Dorji Wangchucki ja oma ema, kuninganna Ashi Kesang Chodeni ainus (seaduslik) poeg.
Kuningas sai hariduse Bhutanis koduõpetajatelt ning Indias ja Suurbritannias. Pärast Bhutani tagasipöördumist 1970 õppis ta ka Paros.
Kuningas kaasas noore printsi valitsemisse ning määras ta troonipärijaks mõni kuu enne oma surma.
Ta tuli võimule 17-aastasena 1972 pärast oma isa surma. Noort kuningat aitasid tema onu "dasho" (prints) Namgyal Wangchuck ja tema vanemad õed, Ashi Sonam Chhoden Wangchuck ja Ashi Dechen Wangmo Wangchuck, kes olid kuninga esindajad rahandus- ja arenguministeeriumis. Ashi Sonam Chhoden Wangchuck sai hiljem rahandusministriks.
Kuningas krooniti 2. juunil 1974 ja sai ametlikult kuningaks 21.–24. juulil.
Kroonimisele kutsuti välismaa aukandjaid. See andis tunnistust Bhutani pika isolatsiooni lõpust.
Kroonimispidustusi varjutas mais 1974 avastatud eksiiltiibetlaste atentaadiplaan.
Ta on jätkanud oma isa poliitikat, mis seisneb aeglases moderniseerimises ja püüdes seejuures säilitada Bhutani traditsioonilist kultuuri.
Aastal 1985 vastu võetud kodanikuseadus kutsus mõned aastad hiljem esile poliitilised rahutused Lõuna-Bhutanis. Umbes 120 000 Bhutani nepaallast rändas välja (osalt põgenes) Indiasse ja Nepali.
Aastal 1988 pani ta aluse poliitikale "Driglam Namzha" ('Viisakus ja kombed'), mis näeb ette, et kõik kodanikud peavad avalikes kohtades kandma traditsioonilisi rõivaid ning koolides tuleb õpetada riigikeelt dzongkha keelt.
1980ndate lõpus kutsus kuninga reformipoliitika esile osalt vägivaldse opositsiooni.
Aastal 1998 loobus kuningas vabatahtlikult absoluutsest võimust. Nüüd valitseb ta ametlikult valitsuse nõuandeid järgides. Jigme Singye Wangchuk keeldus kaua demokraatia kehtestamisest oma riigis (parteid ja ametiühingud on keelatud). Sisepoliitilise surve tõttu oli kuningas 2003 sunnitud algatama uue konstitutsiooni väljatöötamise. Märtsis 2005 esitati põhiseaduseelnõu, mis augustis asendati revideeritud tekstiga. Uue konstitutsiooni peaks parlament (Rahvuskogu) vastu võtma 2006.
2003. aasta lõpul käskis kuningas ette võtta Bhutani esimese sõjakäigu pärast rohkem kui sajandi pikkust vaheaega. Sõjakäigu eesmärk oli suunatud Assami separatistide vastu, kes kasutasid Bhutani territooriumi oma platsdarmina. Relvajõudu on kasutatud ka nepali separatistide vastu Bhutani lõunaosas.
Kuningas on seadnud riigi eesmärgiks rahvusliku kogutoodangu asemel "rahvusliku koguõnne".
Kuningas on Bhutanis ja välismaal palju ringi liikunud. Ta on käinud rahvusvahelistel üritustel ning sageli esindanud oma riiki New Delhis.
14. detsembril 2006 teatas kuningas, et loobub troonist oma poja Jigme Khesar Namgyali kasuks. Jigme Khesar Namgyal krooniti kuningaks 6. novembril 2008.
Perekond.
Jigme Singye Wangchuk on alates 1979. aastast abielus nelja õega, kes on pärit Talost (Punakha ringkond). Privaatsele pulmatseremooniale 1979 järgnes 1988 avalik pulmatseremoonia Punakhas, mis pidi tagama troonipärija ametliku tunnustamise. Sellel tseremoonial nimetati kroonprintsiks kuninga vanim poeg prints ("dasho") Jigme Khesar Namgyal Wangchuck. Kroonprints on sündinud 21. veebruarl 1980. Tema ema on kuninga kolmas abikaasa Ashi Tshering Yangdön Wangchuck.
1. Ashi Dorji Wangmo Wangchuck (sündis 20. detsembril 1955, Yab Ugyen Dorji ja Yum Thuiji Zam'i teine tütar)
2. Ashi Tshering Pem Wangchuck (sündis 20. detsembril 1957, perekonna kolmas tütar)
3. Ashi Tshering Yangdön Wangchuck (sündis 21. juunil 1959), perekonna neljas tütar)
4. Ashi Sangay Choden Wangchuck (sündis 11. mail 1962, perekonna viies tütar)
Polügaamia ei ole budistlikes ühiskondades kombeks ning on Bhutanis ametlikult keelatud. Jigme Singye Wangchuki abielu nelja õega on seetõttu üpris ebaharilik ning nõudis Bhutani usujuhi "jhe kenpo" ametlikku luba.
Vanima kuninganna Jigme Singye Wangchucki raamatus "Of Rainbows and Clouds" (1998) on avatud selle abielu poliitiline taust, mis on seotud kuninganna isa Yab Ugyen Dorji perekonnalooga. Võimupoliitilistel põhjustel mõrvati Jigme Singye Wangchucki vanaisa kuningas Jigme Dorji algatusel Talo kloostris 6. "shabdung". Tollane "shabdung" pärines nelja õe suguvõsast, mida Wangchucki dünastia tollest ajast saadik taga kiusas. Kuningas Jigme Singye Wangchuki abielu Yab Ugyen Dorji nelja tütrega pidi tegema lõpu vihavaenule Wangchuckide ning mõrvatud 6. "shabdungi järeltulijate vahel.
Kuningal on kokku viis poega ja viis tütart.
Mõned tema lastest on õppinud välismaal.
Kuigi suitsetamine on kogu Bhutanis (avalikes kohtades) keelatud, on kuningas ise kirglik sigarisuitsetaja.


Alfaosake.
Alfaosake koosneb kahest prootonist ja kahest neutronist, mis moodustavad heeliumi aatomituuma He. Alfaosakese mass on 6,644656 × 10-27 kg ehk 3,72738 GeV/c2 ja tema elektrilaeng on 2e.
Alfaosakesed tekivad raskete aatomituumade alfalagunemisel või kergete tuumade ühinemisel ja moodustavad alfakiirguse, mis on tugeva ioniseeriva toimega, kuid väikese läbivusega radioaktiivne kiirgus. Maa peal tekib alfakiirgus looduslikult ainult raskete tuumade lagunemisel.
Alfaosakesi kasutatakse ka elementaarosakeste kiirendites, kus tänu nende suurele massile ja elektrilaengule on võimalik neile anda suuremat energiat kui üksikutele prootonitele.


Gammakiirgus.
Gammakiirgus on kõige lühema lainepikkusega (suurusjärgus alla 10 pikomeetri) ja seega suurima sagedusega ning energiaga elektromagnetiline kiirgus. Gammakiirgus koosneb gammakvantidest ehk suure energiaga (üle 100 keV) footonitest. Gammakiirgus tekib tuumaprotsessides, mõne teist tüüpi radioaktiivse kiirguse teisese kiirgusena ning elementaarosakeste annihileerumisel.
Röntgenkiirguse spekter kattub osaliselt gammakiirguse spektriga (suure sagedusega röntgenkiirgus on sama, mis madala sagedusega gammakiirgus). Nende eristamisel lähtutakse mitte kiirguse sagedusest, vaid selle tekkimise viisist. Röntgenkiirgus tekib elektronide liikumisel kõrgemalt energeetiliselt tasemelt madalamale, gammakiirgus tekib aga tuumaprotsessides.
Tulenevalt gammakiirguse poolt kantavast suurest energiast tekitab gammakiirgus eluskudedele suuri kahjustusi. Gammakiirgus on ioniseeriv kiirgus.
Annihileerumine.
Gammakiirgus tekib elementaarosakeste annihileerumisel. Osakese ja antiosakese kokkupõrkel osakesed "hävivad" – nende massid muutuvad energiaks. Annihileerumise tulemusena tekib vähemalt kaks gammakvanti, mis kannavad ära osakeste kineetilise energia ja seisuenergia. Näiteks β+ lagunemise puhul tekivad beetaosakesed positronid, mis annihileeruvad (enamasti laguneva aatomi enda elektronkatte) elektronidega, tekitades gammakiirguse.
Tuumareaktsioonid.
Tuumareaktsioonide puhul kannavad gammakvandid ära tuumareaktsioonil tekkinud üleliigse energia. Näiteks aatomituumade lagunemisel muutub osa laguneva tuuma seoseenergiast lagunemisjääkide (tuumapoolte ja vabade neutronite) kineetiliseks energiaks ning ülejäänud osa energiast eraldub gammakiirgusena. Levinuim tuumareaktsioon, millega gammakiirgust tekitatakse, on koobalt-60 beetalagunemine. Näiteks palju kära tekitanud AS Steri steriliseerimisprotsess kasutas meditsiinivahendite steriliseerimiseks just koobalt-60 tekitatud gammakiirgust.
Ergastatud aatomid.
Co → Ni* + β– + formula_1e + γ (1,7 MeV) Tuumareaktsioon
Koobalti aatomi tuum kiirgab beetaosakese (energiaga 0,31 MeV), antielektronneutriino ja gammakvandi (energiaga 1,7 MeV). (Ka neutriino kannab energiat ära, kuid see on vähemärgatav võrreldes beetaosakese ja gammakvandiga.) Tuum jääb ergastatud seisundisse. Selleks, et minna oma põhiolekusse, kiirgab ta veel ühe gammakvandi (energiaga 1,33 MeV).
Ni* → Ni + γ (1,33 MeV) Ergastatud aatomi minek põhiolekusse
Sama kehtib ka elektronkatte kohta. Kui elektronkate neelab suure energiaga beetaosakese või gammakvandi, siis aatom ergastub – mõni tema elektronidest tõuseb kõrgemale energeetilisele tasemele. Selleks, et aatom läheks tagasi põhiolekusse, peab ta kiirgama ühe (või mitu) gammakvanti. Terminoloogiliselt nimetatakse elektronkatte tekitatud kiirgust siiski röntgenkiirguseks, kuigi tema lainepikkus võib olla sama kui tuuma tekitatud gammakiirgusel.
Gammakiirguse mõju ainele.
Gammakiirgus ioniseerib ainet, mida ta läbib (gammakiirgus on ioniseeriv kiirgus). Ioniseerimine toimub kolmel põhilisel moel – fotoefektina, Comptoni hajumisena ja elektron-positron paaride tekkimisena. Kõigi kolme meetodi puhul tekkinud vabad elektronid (positronid) omavad piisavalt energiat, et olla ka ise ioniseeriva toimega. Samuti tekib gammakiirguse neeldumisel ohtralt teisest gammakiirgust.
Fotoefekt.
Fotoefekt on elektronide "väljalöömine" aatomi elektronkattest. Kui aatomi elektronkattes olev elektron neelab gammakvandi, siis saab ta piisavalt energiat, et lahkuda oma potentsiaali august aatomis ja muutuda vabaks elektroniks, mille kineetiline energia on gammakvandi energia miinus elektroni seoseenergia aatomis. Elektroni loovutanud aatom muutub positiivseks iooniks.
Fotoefekt on põhiline ainega reageerimise viis röntgenkiirte ja madala energiaga (alla 50 keV) gammakiirguse puhul. Suuremate energiate puhul on teiste ioniseerimisprotsesside toimumise tõenäosus oluliselt suurem.
Comptoni hajumine.
Comptoni hajumine on protsess, mille puhul toimub samuti elektroni "väljalöömine" aatomi elektronkattest, kuid tekkiv vaba elektron viib ära ainult osa gammakvandi kineetilisest energiast. Ülejäänud kineetilise energia viib minema uus gammakvant. Sellisel moel gammakiirgus ei neeldu, vaid tema energia väheneb.
Comptoni hajumine on põhiline protsess gammakiirgusel, mille kvantidel on energia vahemikus 100 keV kuni 10 MeV. Suurema energia puhul selle protsessi tõenäosus väheneb kiiresti.
Paaride teke.
Aatomi tuuma elektriväljas võib piisavalt suure energiaga gammakvant lüüa vaakumist välja elektroni-positroni paari. Elektroni ja positroni loomiseks vajalikust energiast üle jääv gammakvandi energia muutub elektroni, positroni ja elektrivälja tekitanud aatomituuma kineetiliseks energiaks. Positron annihileerub kohtudes mõne elektroniga ning selle tulemusena tekib kaks uut gammakvanti.
Gammakiirguse varjestamine.
Gammakiirgus on kõige ohtlikum ja kõige suurema läbimisvõimega radioaktiivne kiirgus.
Gammakiirguse varjestamiseks kasutatakse võimalikult suure aatomnumbriga ja võimalikult tihedat ainet (enamasti pliid). Et gammakvandi neeldumise tõenäosus on võrdeline läbitava aine paksusega, siis varje paksuse suurendamine vähendab sellest läbi tungiva gammakiirguse intensiivsust eksponentsiaalselt. See kehtib küll ainult kitsa gammakiirguse kimbu (kiire) puhul. Laia gammakiirguse varjestamine on keerulisem, sest arvesse tuleb võtta ka varje sees tekkiv teisene gammakiirgus.
Reeglina mõõdetakse erinevate materjalide gammakiirguse varjestamisvõimet materjali paksusega, mis on vajalik kiirguse intensiivsuse vähendamiseks poole võrra. Näiteks kui 1 cm paksune pliiplaat vähendab gammakiirgust poole võrra, siis sama efekti saamiseks peab betoon olema 6 cm paksune ja tihendatud pinnas 9 cm paksune.


Pimp TV.
"Pimp TV" oli telekanali CITV põhisaade.
See läks esmakordselt eetrisse 1. detsembril 2005 kell 19.30. Pimp TV lõpetas 31. oktoobril 2006.
Saadete salvestustega ilmus 2008. aastal 150 minuti pikkune DVD "The Very Worst of PIMP TV".


Eesti Roheline Erakond.
Eesti Roheline Erakond (ERE) oli Eesti erakond, mis tekkis oktoobris 1990.
9. detsembril 1991 ühines ta 10. augustil 1989 asutatud Eesti Rohelise Parteiga, mille esimees oli Mario Kivistik. Mõlemad erakonnad olid välja kujunenud Eesti Rohelisest Liikumisest. Ühinenud erakonna nimeks sai Eesti Rohelised ja esimeheks Jüri Liim.
Välislingid.
Roheline Erakond


Abielu.
Abielu on juriidiline (seadustel või tavadel põhinev) isikute vaheline suhe perekonna moodustamiseks, mis toob kaasa teatud õigusi ja kohustusi.
Abielu laiemas mõttes võib olla kahe inimese vaheline suhe (monogaamia, sealhulgas ka homoseksuaalne suhe, mille üheks vormiks on samasooliste abielud) või ka kolme ja enama inimese vaheline suhe (polügaamia, grupiabielu vms). Kitsamas mõttes peab abielu olema kahe vastassoost isiku vaheline suhe.
Läänemaailmas on abielu traditsiooniliseks struktuuriks ühe mehe ja ühe naise suhe ja selle funktsioonid hõlmavad seksuaalset suhtlemist, ühist vastastikust sõltuvust ja ressursside, eesmärkide ja väärtuste jagamist.
Vabaabieluks nimetatakse sageli ametlikult registreerimata kooselu.
Abielu sõlmimine.
Abielu tekib abiellumise ehk abielusõlmimise tagajärjel. Seda toimingut nimetatakse ka laulatuseks; seda sõna kasutatakse sagedamini kirikliku abiellumise puhul.
Abiellumise puhul peetakse sageli pulmad.
Eesti.
Eestis on registreeritud abielu võimalik mehe ja naise vahel, kui mõlemad on vähemalt 18 aastat vanad. Erandjuhtudel võib abielluda vähemalt 15-aastane isik. Sellisel juhul on vajalik eestkostja või vanemate nõusolek.
Abielu lõpeb abikaasa surmaga või abielu lahutamisega. Abielu lahutamine on õigustoiming, mille viib läbi perekonnaseisuasutus või kohus.


Vabaabielu.
Vabaabielu on ametlikult registreerimata abielu.
Politoloog Rein Taagepera suhtub vabaabieludesse kriitiliselt, kuna tema hinnangul on neil halb mõju Eesti demograafiale: "Laste arv perekonnas hakkab tõusma siis, kui on julgust teha ametlik abieluotsus, mitte et jõlgud niisama vabaabielus, kust on väga lihtne lahkuda."
Juriidiline külg.
Eestis puudub registreerimata kooselul juriidiline kaitse. Samas on mõnes Euroopa Liidu riigis vabaabielu võrdsustatud registreeritud abieluga.


Abiellumine.
Abiellumine ehk abielusõlmimine on toiming, mille tulemusena abielu tekib.
Abiellumist nimetatakse ka laulatuseks, kuigi enamasti kasutatakse seda sõna kirikliku laulatuse puhul.


Viiburi.
Viiburi (vene "Выборг" (Võborg), soome "Viipuri", rootsi "Viborg") on linn Venemaal Leningradi oblastis. Linn asub Karjala kannasel Soome lahe rannikul 130 km kaugusel Peterburist.
Ajalugu.
Viiburi linn tekkis Rootsi marssali Torgils Knutssoni 1293. aastal rajatud kindluse ümber. Pähkinäsaari rahuga 1323 sai linnast ametlikult Rootsi riigi osa. Uusikaupunki rahuga 1721 läks linn Venemaa valdusesse.
Aastal 1812 liideti Viiburi Soome Suurvürstiriigiga. Soome iseseisvudes jäi Viiburi Soome valdusesse, olles Soome suuruselt teine linn (ligi 80 000 elanikku). Talvesõjas sai linn tugevasti kannatada, kuid Punaarmeel ei õnnestunud seda vallutada. Moskva rahu järgi jäi Viiburi siiski Nõukogude Liidule.
1941. aastal alanud Jätkusõjas vallutasid soomlased Viiburi ja selle ümbruse tagasi, kuid 1944. aastal langes see taas Nõukogude Liidu valdusse, kes nii linna kui selle ümbruse alad okupeerisid ja annekteerisid.
Tänapäeval on Viiburi soomlaste seas populaarne turismisihtkoht.
Vaatamisväärsused.
Linna tähtsaim vaatamisväärsus on 13. sajandi lõpust pärinev Viiburi kindlus. Linna ümbritsenud müürist on säilinud paar torni. Säilinud on ka Alvar Aalto projekteeritud ja 1927–1935 ehitatud linnaraamatukogu hoone.


Tver.
Tver (vene "Тверь") on linn Venemaal, Tveri oblasti keskus. Asub kohas, kus Tmaka ja Tvertsa jõgi suubuvad Volga jõkke. Geograafilised koordinaadid on 56°52' N, 35°54' E.
Ajalugu.
Linn asutati 1135. aastal. Alguses kuulus Novgorodi ja 1209. aastast Vladimiri-Suzdali valdusesse. Aastal 1238 hävitati mongolite-tatarlaste poolt.
Aastast 1247 oli Tveri vürstiriigi keskus. 1485 läks Moskva suurvürstiriigi koosseisu.
Aastatel 1931–1990 kandis nime Kalinin.
Halduslikult jaguneb linn 4 rajooniks. 2004. aastal liideti Tveriga Sahharovo alev, mis asub linnast kirdes ja millel ühist piiri linnaga ei ole.
Majandus.
Linna tähtsamad tööstusharud on masinaehitus (raudteevagunid, ekskavaatorid) ja toiduainetetööstus.


CiTV.
CiTV ehk Cable Interactive TV oli noortele suunatud kaabeltelevisioonikanal.
Kanal oli eetris 24 tundi ööpäevas.
Programm põhines otsesaadetel, omasaadetel ning muusikavideotel.
CITV alustas saadete edastamist saatega "Pimp TV" 1. detsembril 2005 kell 19.30.
CITV lõpetas tegevuse 31. oktoobril 2006.
Algselt pidi ka telekanali nimeks saama Pimp TV, kuid Kultuuriministeerium ei aktsepteerinud seda nime.
Telekanali järglane on Eeter TV.


Taganrog.
Taganrog on linn Venemaal Rostovi oblastis. Linn asub Aasovi mere Taganrogi lahe kaldal.
Ajalugu.
Taganrog asutati 1698. aastal Peeter I käsul kindlusena ja Vene laevastikubaasina. 19. sajandil oli Taganrog tähtis kaubanduslinn.
1920–1924 oli Taganrog Ukraina NSV koosseisus.
Taganrogis on sündinud kirjanik Anton Tšehhov ja surnud keiser Aleksander I.


Elista.
Elista on linn Venemaal, Kalmõkkia pealinn.
Ajalugu.
Elista asutati 1865, linnaõigused sai 1930. 1942 vallutasid linna sakslased. 1944 aastal küüditati kogu kalmõkkidest elanikkond Siberisse. Linnale anti uus nimi – Stepnoi. Aastal 1957, kui kalmõkkidel lubati kodumaale naasta, sai ka Elista oma endise nime tagasi.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Elista elanikest kalmõkke 63,3 % ja venelasi 31,7 %.
Vaatamisväärsused.
Linna peaväljakul asuvad Lenini ja Buddha ausammas. Linna idaosas asub Malelinn, mis rajati 1998 Elistas toimunud XXXIII maleolümpia jaoks. Linnas asub ka uus suur budistlik tempel, mille asukoha valis välja 1998 linna külastanud dalai-laama.


Hea usu põhimõte.
Hea usu põhimõte (ladina keeles "bona fide(s)") on üks õiguse üldpõhimõtteid, mida tunneb enamik maailma suuri õigussüsteeme.
Mandrieuroopa õigussüsteem.
Mandrieuroopa õigussüsteemis tähendab heas usus käitumine kohustust käituda nagu ausalt ja õiglaselt mõtlev isik. Heas usus käitumine tähendab muu hulgas poolte kohustust teha koostööd, kaitsta üksteise huve, edastada informatsiooni.
Hea usu põhimõtte eesmärk on tagada eraõiguses aususe, õigluse ja mõistlikkuse standardid. Hea usu põhimõte on abstraktne ning vajab igal konkreetsel juhul eraldi sisustamist. Sellest hoolimata võib hea usu põhimõte tõrjuda kõrvale nii lepingu kui seadusesätte, juhul kui nende kohaldamine viiks ilmselgelt ebaõiglase tulemuseni.
Pooled ei saa hea usu põhimõtte kohaldamist piirata ega välistada. Kohustus käituda teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt rakendub sealjuures nii lepingu loomisele kui ka täitmisele. Seega tuleb juba lepingueelsete läbirääkimiste puhul arvestada üksteise huvisid ja õigusi, näiteks edastada tõeseid andmeid ning teatada kõigist olulistest asjaoludest.
Eesti õigus.
Võlaõigusseaduse § 6 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
Huvitaval kombel on Eesti kui mandrieuroopa õiguse mõjusfääri kuuluva riigi võlaõigusseaduse § 7-sse sisse kirjutatud ka angloameerika õiguses sarnast rolli täitev mõistlikkuse põhimõte.
Tuleb eristada hea usu põhimõtet ja heauskset omandamist asjaõiguses.
Angloameerika õigussüsteem.
Üldises õiguses on heal usul märksa väiksem tähtsus, kuna seda sisustatakse pigem härrasmeheliku käitumise ja mittevaletamise kohustusena.
Heast usust märksa suurem tähtsus on üldises õiguses mõistlikkuse põhimõttel.
Rahvusvaheline õigus.
Kuivõrd hea usu mõiste kontseptsioonid erinevad mitte üksnes õigussüsteemide, vaid ka rahvuslike õiguskordade piirides, on universaalset ning kõiki riike rahuldavat hea usu üldpõhimõtet rahvusvahelises õiguses peaaegu võimatu sisustada.
See on ilmnenud eraõigust ühtlustada püüdes, näiteks ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta sätestab artiklis 7 et konventsiooni tõlgendades tuleb arvesse võtta "heausksuse järgimist rahvusvahelises kaubanduses". Tegu on küllaltki häguse sõnastusega.
Riikidevahelistes suhetes on Rahvusvaheline Kohus kohtuasjas "Border and Transborder Armed Actions (Nicaragua/Honduras)" leidnud, et kuigi hea usu põhimõte on üks peamisi õiguslike kohustuste teket ja sooritust juhtivaid põhimõtteid, ei ole see ise kohustuse allikaks seal kus ühtegi kohustust muidu ei eksisteeriks. Ka siin on hea usu põhimõtte mõju kitsas.


Rahvusvaheline naistepäev.
"See artikkel räägib tähtpäevast; roosisordi kohta vaata artiklit Naistepäev (roos)
Rahvusvahelist naistepäeva tähistatakse iga aasta 8. märtsil.
Naistepäev on ÜRO tähtpäevade nimistus ja ta on tuntud mitmel pool maailmas. Sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid, kriisikeskuste abistamist. See on päev, kui räägitakse naiste muredest ja probleemidest.
Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise algust on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naised said mitmeid õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi. Täiesti juhuslikult puhkenud tulekahjus hukkus tookord 129 naist.
1909. aastal tegi kommunist Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema nimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine kommunist Clara Zetkin soovitas tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil.
1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, 1913. aastal ka Venemaal.
Naistepäev Nõukogude Liidus.
Naistepäev integreeriti uue ja neutraalse pühana kohe Nõukogude Liidus tähistatavate pühade hulka. Peagi algas selle äge politiseerimine. 1930. aastatel hakati päeva ajakirjanduse toetusel laialt tähistama, 1936. aastast algas emarolli väärtustamine ja emakangelaste kujundamine, emadusest ja emadest kirjutamine ja konkreetsete isikute esiletõstmine. Venemaal kujunes kiiresti välja emakultus. Aga ega ainult seal: Teise maailmasõja eel ja ajal oli emadus hinnatud muudeski riikides ja samasugune propaganda käivitatud näiteks Saksamaal.
Seda päeva pühitseti riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana peaaegu kogu nõukogude aja vältel. 8. mail 1965 kuulutas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium rahvusvahelise naistepäeva puhkepäevaks. Naistepäev tähendas koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. East ja staatusest sõltumata kingiti naistele ja tüdrukutele lilli. Nagu vanade kevadtalviste naistepühade puhul, oli ideaaliks, et naiste töö teevad sel päeval mehed. Osteti torti ja pakuti kooke. Üsna lahutamatult kuulus selle päeva juurde ka pidulik jook.
Naistepäev Eestis.
Eestis kandus naistepäevale üle 20. sajandi alguses riiklikult, kuid ka pereringis tähistatud emadepäev, nii et lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele kingitusi. 1960.–1980. aastatel saadeti naistepäeval massiliselt tervitus- ja õnnitluskaarte, mida oli pühade eel laialt müügil.
Eestis oli naistepäev viimati riigipüha 1990. aastal.
Riigikogu lükkas 23. oktoobril 2001 napi häälteenamusega tagasi opositsiooniparteide ettepaneku kuulutada 8. märts riiklikuks tähtpäevaks.
Kui 1990. aastatel suhtuti naistepäeva pila ja paroodiatega, siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks. Taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta.


Rosa Luxemburg.
Rosa Luxemburg (5. märts 1871 Zamość, Varssavi kindralkubermang, Venemaa keisririik – 15. jaanuar 1919 Berliin, Saksamaa) oli juudist Poola ja Saksamaa poliitik, marksist ja revolutsionäär.
Elulugu.
Rosa Luxemburg sündis Venemaa keisririiki kuulunud Varssavi kindralkubermangus Zamośćis, Lublini lähedal jõukas juudi kaupmehe perekonnas. Varssavi gümnaasiumis õppides liitus põrandaaluse Poola sotsiaaldemokraatliku liikumisega.
Aastal 1889 emigreerus Šveitsi, Zürichisse. Aastail 1890–1897 õppis Zürichi ülikoolis. Sel ajal ühines ta poola poliitiliste emigrantide ringiga, kes 1893 asutasid partei Poola Kuningriigi Sotsiaaldemokraatia. Asunud 1898 Saksamaale, sai Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei vasakpoolse tiiva juhiks.
Kritiseeris teoses "Sozialreform oder Revolution?" (1899) Eduard Bernsteini revisionismi.
Rosa võttis osa 1905. aasta revolutsioonist Varssavis. Lähenes bolševikele, propageeris Vene revolutsiooni kogemusi. Naasnud 1906 Saksamaale, jäi Poola Kuningriigi ja Leedumaa Sotsiaaldemokraatia juhatuse liikmeks. Osales III Internatsionaali töös. Taunis militarismi ja imperialismi, eitas rahvaste enesemääramise õigust (ka Poola riigi taasloomist).
1909. aastal eraldus poliitiliste erimeelsuste pärast oma sõbrast ja Saksa sotsiaaldemokraatia juhist Karl Kautskyst.
Rosa Luxenburg oli I maailmasõja ajal militarismivastase agitatsiooni pärast veebruarist 1915 septembrini 1918 (vaheaeg veebruarist juulini 1916) vangis. Avaldas Juniuse varjunime all illegaalse brošüüri "Die Krise der deutschen Sozialdemokratie" ("Saksa sotsiaaldemokraatia kriis"), milles ründas sotsiaaldemokraatlike juhtide sõda toetavat poliitikat, kuid eitas ka rahvusliku vabadussõja võimalikkust.
1916. aastal liitus Rosa Luxenburg koos Karl Liebknechtiga ja Spartakusbundiga Saksamaa SDP vasakpoolse tiiva esindajate poolt Hugo Haase juhtimisel moodustatud uue Saksamaa Iseseisva Sotsiaaldemokraatliku Parteiga, mis toetas patsifismi ning oli vastu maailmasõja jätkamisele.
9. novembrist 1918 andis koos Karl Liebknechtiga välja põrandaalust ajalehte "Die Rote Fahne", kuulus Spartakusbundi asutajate ja juhtide hulka. Võitles Novembrirevolutsiooni ajal sotsialistliku vabariigi eest.
Spartakusbundi konverentsil Berliinis 30. detsember 1918 – 1. jaanuar 1919 asutati Saksamaa Kommunistlik Partei. Luxemburg ja Karl Liebknecht valiti selle esimeesteks. Pärast Berliini tööliste relvastatud väljaastumist 6.–14. jaanuaril 1919 mõlemad arreteeriti ja mõrvati.
Mälestuse jäädvustamine.
Ida-Saksamaa valitsus nimetas tema järgi väljaku nimega Rosa-Luxemburg-Platz ja U-Bahni (metroo) peatuse U2 liinil Berliini ajaloolises linnakeskuses, Mitte rajoonis. Volksbühne (Rahvateater) asub Rosa-Luxemburg-Platzil.


Trashi Chhoe Dzong.
Trashi Chhoe Dzong ('hiilgava religiooni kindlus') on Bhutani pealinnas Thimphus asuv kindlusklooster (dzong).
Tegemist on kivist ja puust ehitisega, millel on paksud valge lubivärviga värvitud seinad, seitse punase katusega torni, mitu siseõue ja rikkalikult kaunistusi nii sees kui ka väljas. Kompleksis on üle saja ruumi.
Klooster oli selle koha peal hiljemalt 1216. aastal (rajati algselt arvatavasti 12. sajandil) ning ehitati Shabdungi korraldusel ümber 1640. või 1650. aastatel. Aastatel 1962–1969, pärast Thimphu saamist riigi pealinnaks, rekonstrueeriti ja laiendati kuninga käsul kogu kompleks, mis on kannatada saanud kolmes tulekahjus ja ühes maavärinas (ning iga kord taastatud). Rekonstrueerimisel ei kasutatud naelu ega jooniseid.
Dzong on Bhutani usujuhi "jhe khenpo" suveresidents. Kloostris elab alaliselt 10 munka. Samuti viibib kloostris külalismunkasid. Riigimungad ("dratshang") viibivad seal suviti.
Dzongi ühes tiivas asub troonisaal ja kuninga kabinet ning sise- ja rahandusministeerium. Alates 1952. aastast asub seal riigi valitsus. Kuni 1993. aastani oli seal ka Rahvuskogu residents.
Suve lõpus on Trashi Chhoe Dzongis maskitantsufestival (Thimphu festival, "tsechhu"), mis on turistide seas populaarne.
Välislingid.
"Trashi Chhoe Dzong on ka üks Bhutani traditsioonilistest maakondadest.


Pius IV.
Pius IV (Giovanni Angelo de' Medici, 31. märts 1499 – 9. detsember 1565) oli paavst 1559–1565. Ta oli 224. paavst.
Giovanni Angelo de' Medici sündis Milanos Bernardino de' Medici ja Clelia Serbelloni 11-lapselise pere 2. lapsena. Nime sarnasusele vaatamata pole ta suguluses Firenze Medicitega, kust pärinesid paavstid Leo X, Clemens VII ja hiljem Leo XI, kuid ta kasutas Medici suguvõsa atribuutikat.
Medici õppis Pavia ülikoolis filosoofiat, seejärel Bologna ülikoolis arstiteadust ja õigusteadust ning omandas 11. mail 1525 doktorikraadi tsiviil- ja kanoonilise õiguse alal. Ta oli 3 lapse isa.
Medici asus 26. detsembril 1526 Rooma, kus oli algul Clemens VII, seejärel Paulus III teenistuses. Giovanni de' Medici pääses mõjukatele ametikohtadele pärast seda, kui tema vanem vend abiellus paavsti sugulasega. Paulus III volitas teda Bussetos lahendama Ferrara hertsogiga tekkinud piiritüli. Tema võimeid hindas ka Julius III, kuid ta sattus Paulus IV silmis ebasoosingusse ja lahkus 1558 Roomast, viibides Lombardias ja Toscanas. Kardinal Medici osales ajavahemikul 1549–1559 toimunud 4 konklaavil.
1559. aasta konklaav.
Pius IV valiti paavstiks esimesel jõulupühal, 25. detsembril 1559 Vatikanis Capella Paolina kabelis ja krooniti kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril 1560 kardinal Alessandro Farnese poolt. Ta oli neljas ja viimane Paulus III pühitsetud kardinal, kes valiti paavstiks.
1559. aasta konklaav kestis 112 päeva ja oli pikim pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, mil valiti Johannes XXII. 5. septembrist 25. detsembrini 1559 toimunud konklaavi viimases voorus osales 44 kardinali, kellest 43 hääletasid Medici poolt.
Trento oikumeeniline kirikukogu.
Pius IV avaldas 29. novembril 1560 bulla 'Ad ecclesiae regimen', milles kutsus 1552 peatatud oikumeenilise kirikukogu 18. jaanuaril 1562 taas kokku Trentosse. Ühtlasi seadis ta kirikukogu kaaspresidendiks rehabiliteeritud kardinali Giovanni Morone. Paavsti otsusega lõpetati katoliiklike valitsejate vahel puhkenud vaidlus kirikukogu jätkamise üle, sest keiser Ferdinand I ja Prantsusmaa kuninganna Caterina de' Medici soovisid uue oikumeenilise kirikukogu korraldamist, kuid Hispaania kuningas Felipe II tahtis senise kirikukogu tegevust jätkata.
Pius IV sulges Trento oikumeenilise kirikukogu 4. detsembril 1563, avaldas selle otsused 26. jaanuaril 1564 bullas 'Benedictus Deus' ja kinnitas need 30. juunil 1564 avaldatud bullas. 2. augustil 1564 avaldatud "motu proprios" määras ta 8 kardinali kirikukogu otsuseid üle vaatama.
Pius IV alustas oikumeenilise kirikukogu sulgemise järel selle otsustele rahvusvahelise tunnustuse otsimist, saates Trento dekreedid tutvumiseks Šotimaa kuningannale Mary Stuartile. 13. novembril 1564 kinnitati Trento usutunnistus ("Professio fidei Tridentinae").
Ususõjad.
Pius IV toetas Prantsusmaa valitsejate võitlust hugenottidega ja pooldas sõda türklaste vastu. Ta taunis Elizabeth I tegevust katoliiklaste suhtes.
Protsess Carafa suguvõsa üle.
Roomas oli katoliku kiriku ametkondades pärast Paulus IV surma tekkinud Carafa suguvõsa liikmete vastu opositsioon ning Pius IV alustas kohe Carafa suguvõsa liikmete taandamist juhtivatelt ametikohtadelt, kuigi kardinal Carlo Carafa oli konklaavi viimases voorus hääletanud tema poolt. 30. jaanuaril 1560 tagandati Carlo Carafa ametist ja arreteeriti 7. juunil 1560 koos vennaga süüdistatuna ketserluses, Hispaania vastu peetava sõja õhutamises, mõrvas ja mitmes muus kuriteos. Neile määrati surmanuhtlus, kuid kohtuotsuse langetamisel ei arvestatud süüaluste tunnistusi, mille tõttu Pius V nad hiljem rehabiliteeris. Ametitest tagandatud Carlo Carafa kägistati Sant' Angelo kindluses 4. märtsil 1561, Giovanni Carafa ja tema kaks kaaslast hukati pea maharaiumise läbi. See jäi viimaseks paavsti otsuseks, millega mõisteti kardinalile surmanuhtlus, eelmine taoline süüdimõistev otsus oli 1517 Alfonso Petrucci üle.
Otsused Ancona kohta.
22. märtsil 1560 kinnitas Pius IV Ancona kogudusele privileegi kontrollimaks kohalikke apteekreid. 10. detsembril 1560 avaldas ta bulla Ancona piiskopi jaoks. 23. juulil 1562 saatis ta kirja Ancona kogudusele, milles leevendas surnud hobuste eest võetavat maksu.
Accolti vandenõu.
1565 avastati Benedetto Accolti kavandatud vandenõu paavsti vastu.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Pius IV mõjukaimaks nõuandjaks sai tema õepoeg kardinal Carlo Borromeo. Ta reformis kuuria ametkondi, rajas paavstliku trükikoja kristlike tekstide trükkimiseks ja toetas Ávila Teresat reformide läbiviimisel.
10. märtsil 1561 avaldatud bullaga 'Sacrosanta Romana' inkorporeeris ta Egmondi kloostri Harlemi piiskopkonna koosseisu ja järgmisel päeval avaldatud bullaga 'Ex injuncto nobis' sätestas Harlemi piiskopkonna jursidiktsiooni.
Pius IV avaldas 1. oktoobril 1561 kirja 'Eximiae devotionis', milles lubas Cosimo de' Medicil moodustada Püha Stephanuse rüütliordu. 1. veebruaril 1562 avaldatud bullas 'His quae pro' kinnitas ta Benedictuse reeglite alusel selle ordu põhikirja. 5. juunil 1562 kinnitas ta bullaga 'Altitudo divinae' Püha Stephanuse rüütliordu privileegid.
1. märtsil 1564 kohustas ta Roomas viibivaid piiskoppe resideerima oma piiskopkondades.
Ta kinnitas 13. aprillil 1564 Jeesuse Püha Nime Seltsi ja määras sellele indulgentse.
Liturgilised otsused.
Pius IV tühistas Paulus IV keelu kloostrist lahkunud munkade vahistamiseks, samuti mitu Paulus IV poolt Rooma inkvisitsioonile antud privileegi.
Ta sätestas 1560 avaldatud bullas 'Decens esse' vaimulike jaoks koostatava testamendi.
7. juulil 1563 avaldas ta bulla eksiilis viibivatele Syoni kloostri birgitiini nunnadele.
3. aprillil 1560 avaldas ta apostliku konstitutsiooni 'Sedis apostolicae'. 26. jaanuaril 1562 avaldas ta bulla 'Cum inter ceteras'. Ta avaldas 14. oktoobril 1562 apostliku konstitustiooni 'Pastoralis officii', 27. detsembril 1562 apostliku konstitutsiooni 'Cum inter crimina', 16. veebruaril 1564 apostliku konstitutsiooni 'Romanus Pontifex' ja samal aastal apostliku konstitutsiooni 'Cum nos per'.
Teoloogilised vaidlused.
1560 nimetas Pius IV Prantsusmaa suurinkvisiitoriks kardinal Odet de Coligny de Châtilloni, kes aprillis 1561 teatas avalikult oma siirdumisest kalvinismi. 31. märtsil 1563 kuulutas Pius IV ta ketseriks ja tagandas ametitest.
24. märtsil 1564 avaldas ta bulla 'Dominici gregis', milles kinnitas oikumeenilise kirikukogu poolt koostatud keelatud raamatute nimestiku, millega revideeriti oluliselt Paulus IV nimekirja.
Suhtumine juutidesse.
Pius IV avaldas 27. veebruaril 1562 bulla 'Dudum felicis', milles kinnitas Paulus IV poolt juutidele sätestatud kohustused, kuid ta laiendas Rooma getot ja lubas juutidel rajada poode väljaspool getot. Tema soovituse tõttu tühistas Ferdinand I Böömi juutide vastu suunatud määrused. Pius IV ajal said juudid loa trükkida Talmudit, kuid pidid selle avaldama teise nime all.
Gonzalo de Amarante beatifikatsioon.
Pius IV kuulutas 1560 õndsaks Gonzalo de Amarante.
Onupojapoliitika.
Pius IV vanem vend Gian Giacomode' Medici sai 1528 Marignano markiiks ja abiellus 1545 Marzia Orsiniga, kelle õde Geronima oli abielus Paulus III poja Pier Luigi Farnesega.
Õde Chiara abiellus parun Wolfgang Dietrich Ludwig von Hohenemsiga. Tema poeg Mark Sittich von Hohenems sai kardinaliks.
Õde Margherita abiellus Arona krahvi Giberto Borromeoga. Nende poeg Carlo Borromeo sai kardinaliks ja Milano peapiiskopiks.
Pius IV ema venna poeg Giovanni Antonio Serbelloni sai kardinaliks.
Kardinalide pühitsemised.
Pius IV pühitses oma ametiajal 46 kardinali 4 konsistooriumil, sealhulgas tulevase paavsti Gregorius XIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 3 prantslast, 1 hispaanlane ja 1 poolakas.
22. septembril 1561 avaldas Pius IV bulla 'Prudentis patrisfamilias'. Ta sätestas 19. novembril 1561 avaldatud dekreedis, et kui paavst sureb oikumeenilise kirikukogu ajal, peavad uue paavsti valima ikkagi kardinalid konklaavil, mitte kirikukogul. Ta keelas tulevasel paavstil määrata ametisse koadjuutorit, kellel oleks õigus järgneda talle paavstiametis. Ta avaldas 9. oktoobril 1562 apostliku konstitutsiooni 'In eligendis', milles kinnitas kõikide paavstide konklaavi kohta langetatud otsused alates Gregorius X valitsemisajast, kohustas kardinale simoonia välistamiseks mitte omandama konklaavi läbiviimiseks rohkem ressursse kui vaja ja ühtlasi kinnitas, et konklaav ei vastuta viimase paavsti võlgade eest. Samuti kohustas ta kardinale langetama konklaavil otsust ilmalike valitsejate sekkumiseta, kuid seda klauslit rikuti järgmistel sajanditel korduvalt.
15. mail 1565 rajas ta valmiva Santa Maria degli Angeli basiilika tõttu uue kardinalpreestri ametikoha.
Pius IV kultuuriloos.
Pius IV ajal ehitati Roomas Santa Maria degli Angeli basiilika, Porta Pia, Villa Pia ja Borgo Pio.
Ta määras Palestrina paavstliku kabeli heliloojaks.
Ta kinnitas 1560 Douai ülikooli privileegid.
Kunstnik Bartolomeo Passarotti on paavstist maalinud portree.
Surm.
Pius IV suri 66-aastaselt 9. detsembril 1565 Roomas palaviku ja kuseteede põletiku tõttu tekkinud nakkuse tagajärel. Tema surivoodi juures viibisid Carlo Borromeo ja Filippo Neri. Ta maeti Vatikani basiilikasse ja 4. jaanuaril 1583 maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Maria degli Angeli kirikusse.


Aigueperse (Puy-de-Dôme).
Aigueperse on vald ("commune") Prantsusmaal Puy-de-Dôme'i departemangus Riomi alamdepartemangus, Aigueperse'i kantoni halduskeskus.
Valla pindala on 10,5 km² ja elanike arv 2500 (1999).
Maksimaalne kõrgus üle merepinna on 356 m.
Haldus.
Linnapea on Gilbert Petitalot (ametiaeg 2001–2008).


983.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad - 980. aastad - 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad
Aastad: 978 979 980 981 982 - 983 - 984 985 986 987 988


Perm.
Perm (vene "Пермь") on linn Venemaal, Uuralite eelmäestikus, Kama jõe ääres, Permi krai keskus. Geograafilised koordinaadid on 58°00' N, 56°15' E.
Linnas on palju rasketööstusettevõtteid ja Kama HEJ.
Ajalugu.
Linn asutati 1781 Brjuhhanovo küla kohale. Aastatel 1940–1957 kandis nime Molotov. 1916 avati Permi Riiklik Ülikool.
14. septembril 2008 kukkus Permis maandumisel alla lennufirma Aeroflot tütarettevõttele Aeroflot-Nord kuulunud reisilennuk Boeing 737-500, mis oli teel Moskvast Permi. Lennuki pardal viibis 88 inimest, kes kõik hukkusid.
5. detsembril 2009 toimus ööklubis "Lombakas hobune" tulekahju, mille tagajärjel hukkus koha peal üle 100 inimese, koos hiljem haiglates surnutega ulatus ohvrite arv 156-ni.
Rahvastik.
Aastal 1979 sai Permist Venemaa üheksas miljonilinn, kuid 2003. aastal langes elanike arv taas alla miljoni peamiselt negatiivse loomuliku iibe tõttu (2002. aastal –4,8‰; 2006. aastal –3,7‰, 2007. aastal –3,1‰). 88,6% elanikest on venelased, 4,3% tatarlased.
Linn jaguneb halduslikult 7 linnaosaks (rajooniks) ja Novõje Ljadõ aleviks.
Sport.
Permis tegutsevad jalgpalliklubi Permi Amkar ja korvpalliklubi Ural Great.


Teokraatia.
Teokraatia on valitsusvorm, mille puhul valitsejat peetakse kas jumalaks või Jumala asemikuks maa peal.
Sõna "teokraatia" pärineb kreeka keelest: θεοκρατία ("theokratia") tuleb sõnadest θεός ("theos" "jumal") ja κρατεῖν ("kratein" "valitsema").
Teokraatia puhul on valitsusel (riigil) on religioosne legitiimsus, sest riik on üles ehitatud ja toimib vastavalt jumalikule tahtele. Religioon annab kuninga või poliitilise eliidi võimule religioosse legitiimsuse.
Tänapäeval on teokraatia kehtiv riigivalitsemise vorm ainult Vatikanis, mida juhib paavst. Varem on teokraatia olnud näiteks Tiibetis 17. sajandist kuni 1959. aastani.
Islam ja teokraatia.
Muhameedlase religioonikäsitlusse kuulub palju sellist, mida kristlane peab ilmaliku elu probleemiks. Islam ei tunnista ilmaliku ja vaimuliku lahutamist. Muhamedi rajatud ühiskond oli juba teatud määral teokraatia. Muhamedil polnud vaja vaeva näha valitsejate soosingu võitmiseks, nii nagu kristlased seda esimeste sajandite jooksul Rooma riigis tegema pidid. Muhamed võitis vastupanu osutavad hõimud küllalt kiiresti, pealegi oli riiklik korraldus tollal Araabia poolsaarel nõrgalt arenenud. Muhamedi järel kujunes kalifaat teokraatiaks. Kaliif valvas usujuhtide, imaamide abiga Koraani käskude täitmist ning ilmalikku võimu teostas sultan. Paljudes islamimaades taotleb ilmaliku võimu kandja ka kõrgeimat vaimulikku autoriteeti.
Tänapäeva ühiskonnas toetavad sunniidid valitsevat ühiskondlikku süsteemi, šiiidid on aga tunduvalt radikaalsemad nii sise- kui välispoliitikas.
Egiptus.
Egiptuses sai 1956 presidendiks Gamal Abdel Nasser, kes moodustas 1958 Araabia Ühinenud Vabariigi, mis alguses oli liitriik Süüriaga. Põhiseadus annab islamile riigiusundi
staatuse. Nasser ei lõhkunud islami nõutud poliitika ja religiooni ühtsust. Ta üritas araabiasotsialismi abil läbi viia uuendusi, mis tuginevad Koraanile. Araabiasotsialismi aluseks on Koraani kuulutus vendlusest. Almuste jagamise nõuet käsitatakse sotsiaalpoliitikana ning püha sõda on võitlus ebaõigluse ja ülekohtu vastu. Ka president Anwar Sadat tõlgendas islamit kui õigluse ja võrdõigluslikkuse religiooni. Egiptuseski on islami positsioon viimastel aastatel tugevnenud. Nähtava kuju on see saanud fanaatilise ja Sadati-vastase Moslemite Vennaskonna tegevuse elavnemises. Vennaskonnal on mõjuvõimu ka Sudaanis ja Süürias.
Iraan.
Šahh Reza Pahlevi püüdis muuta Iraani mõnekümne aastaga rikaste naftamaardlate abil juhtivaks tööstusriigiks. Kuid ta kõrvaldas liiga järsult islami ja selle juhtide mullade ja ajatollade autoriteedi, samas ei saavutanud kiire läänestumine masside poolehoidu. Riigiusundi positsioonil asuv šiiitlus on traditsiooniliselt aldis uuendustele ja revolutsioonilistele muudatustele. Sellele toetub ka ajatolla Homeini juhitud liikumine, mis pagendas šahhi 1978 riigist ning mis üritab sellest ajast saadik Iraani muuta islamivabariigiks.


Talis Bachmann.
Talis Bachmann (sündis 27. jaanuaril 1951 Tartus) on eesti psühholoog.
Ta on tegelenud peamiselt nägemispsühholoogiaga, teadvuse alusmehhanismide ja tähelepanu uurimisega, reklaamipsühholoogiaga ning õiguspsühholoogiaga.
Tartu Ülikooli lõpetamise järel (1974) on valdavalt töötanud oma "alma mater"is. Talis Bachmann on Tartu Ülikooli professor, ajakirja Consciousness and Cognition toimetuskolleegiumi liige, Euroopa Liidu teadvuseuuringute meetme COST Action BM0605 juhtkomitee liige ja Eesti Vabariigi kahekordne laureaat (2001, 2006). Ta on olnud Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor (1992-1995). Töötanud õppejõu ja teadurina lisaks Eestile USA-s (1990), Saksamaal (1992) ja Inglismaal (1996-1999). On olnud ja on mitmete rahvusvaheliste teadusorganisatsioonide ja -komisjonide liige, rahvusvaheliste teadusajakirjade toimetuskollegiumide liige, on Eesti Psühholoogide Liidu juhatuse liige.
Elulugu.
Talis Bachmann sündis 27. jaanuaril 1951. aastal Tartu Ülikooli õppejõu ja farmatseudi perekonnas. 1967. aastal lõpetas ta viiuli erialal Tartu lastemuusikakooli (õpetaja Renate Piho), 1969. aastal Tartu 5. keskkooli, seejärel astus 1969. aastal Tartu Ülikooli psühholoogia osakonda ning lõpetas stuudiumi 1974. aastal. Aastatel 1974-1977 õppis Talis Bachmann Moskva Ülikooli aspirantuuris. Teaduste kandidaadi (Ph.D) kraadi kaitses ta 1979. aastal Vene Teaduste Akadeemia (tookordse NSVL TA) Psühholoogia instituudis, juhendajaks akadeeik Vladimir Zintšenko. Paralleelselt aspirantuuriga töötas Bachmann Tartu Ülikooli psühholoogia kateedri juures ka lepinguliste tööde täitjana. Tartu Ülikooli õppejõuks sai Bachmann 1977. aastal, töötades assistendi, õpetaja ja vanemõpetajana kuni 1984. aastani. 1984. aastal valitit ta psühholoogia kateedri dotsendi ametikohale. Talis Bachmann kaitses 1989. aastal psühholoogiateaduste doktori (VAK) kraadi Moskva Ülikooli juures (konsultandiks akadeemik Jevgeni Sokolov). 1991. aastal valiti ta Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna psühhofüsioloogia professoriks.
1992. aastal valitit Talis Bachmann Tallinna Pedagoogikaülikooli rektoriks, kus töötas kuni 1995. aastani. Sel perioodil viidi TPÜ-s (nüüdne TLÜ) läbi struktuurireform, teadustegevuse reform, avati uusi erialasid ja osakondi (nt reklaamieriala ja psühholoogia osakond), asutati keskusi, laboratooriume ja allüksusi (nt kognitiivse neuroteaduse labor), muudeti raamatukogupoliitikat rõhuasetusega teaduslikule ja rahvusvahelisele fondeerimisele, juurutati õppeteatmikud, algatati TPÜ Toimetiste seeriad, algatati Tallinna Ülikoolide perioodiline väljaanne, süvendati rahvusvahelist koostööd; Eesti Riigikogu otsusega saavutati TPÜ-le ülikooli staatus jmt.
Aastatel 1996-1999 töötas Talis Bachmann Inglismaal Portsmouth'i Ülikooli psühholoogia osakonnas, koordineerides kognitiivpsühholooga õppeprogrammi. 1999. aastal asus Bachmann tööle Tallinna, Õigusinstituuti, aidates kaasa selle eraülikooli õppekava tingimusteta akrediteerimisele ning kooli integreerimisele Tartu Ülikooliga. Praegu on Talis Bachmann Tartu Ülikooli kognitiivse ja õiguspsühholoogia professor.
Teaduslik uurimistöö.
Talis Bachmanni teaduslik uurimistöö on keskendunud taju, tähelepanu ja teadvuse mehhanismide ning tajufenomenide uurimisele, kombineerides kognitiivse neuroteaduse ja eksperimentaalpsühholoogia meetodeid. Lisaks sellele on ta tegelenud psühhofüsioloogia, eksperimentaalesteetika ja reklaamipsühholoogiaga. Ta on lisaks eksperimentaalsele kasutanud ka modulleerivat lähenemist.
Uurimisteemadest olulisematena tasub mainida taju (sh vormitaju) mikrogeneesi, maskeerimisnähtust, ruumiliselt kvanditud kujutiste taju, selektiivset ruumitähelepanu, tähelepanu moduleerivat mõju tajule, "flash-lag" efekti, visuaalsete objektide teadvustamise mehhanisme, illusoorseid kontuure, nägudepõhiseid isiksusehinnanguid, transkraniaalse magnetstimulatsiooni mõju ajuprotsessidele, teadvuslike tajude neurokorrelaate aju biolelektrilistes võneprotsessides, ebasiira kommunaikatsiooni signatuure aju bioelektrilistes protsessides. Üldteoreetilistest küsimustest huvitavad Bachmanni aja ja ruumi suhted tajukujundi tekkes (protsessid, mis kulgevad mõne tosina tuhandiksekundi jooksul), teadvustamata ja teadvustatud infotöötluse vahekord inimajus ja -psüühikas, teadvustatud subjektiivse tajumuse tekke etappide eripärad ja järgnevus.
Viited.
Bachmann, Talis
Bachmann, Talis


Misti vulkaan.
Misti on tegev kihtvulkaan Lõuna-Ameerikas Andides.
Vulkaani jalamil asub Arequipa linn.


Tulnukas (film 1979).
"Tulnukas" (algselt "Võõras", originaalpealkirjaga "Alien") on väga populaarne mõjukas Suurbritannia ulmeõudusfilm, millele on tehtud mitu järge ja jäljendust.
"Alien" on ümbertöötlus 1958. aastal tehtud filmist "It! The Terror from Beyond Space". Film valmis 1979. aastal. Filmi režissöör on Ridley Scott, peaosatäitja Sigourney Weaver.
Kuigi nimitegelased on väga agressiivsed maavälise päritoluga olendid ksenomorfid, on filmi ja järgede peategelaseks naine nimega Ellen Ripley (Sigourney Weaver), kes kogu sarja jooksul nende olenditega võitleb. Tegemist on esimese suurema USA filmiga, milles märulikangelane on naine.
Lisaks Sigourney Weaverile (Ripley) mängivad filmis Tom Skerritt (kapten Dallas), Veronica Cartwright (piloot Lambert), Harry Dean Stanton (tehnik Brett), John Hurt (kapteniabi Kane), Ian Holm (teadusohvitser Ash), Yaphet Kotto (peainsener Parker) ja Bolaji Badejo (tulnukas).
1980. aastal said Hans Ruedi Giger, Carlo Rambaldi, Brian Johnson, Nick Allder ja Denys Ayling filmi eriefektide eest Oscari.
Aastal 2002 tunnistati film kultuuriliselt oluliseks ning võeti "National Film Registrysse.
Süžee.
Maale tagasiteel olev maagi vedamiseks mõeldud kosmosekaubalaev "Nostromo" saab raadiosignaali võõralt asustamata planeedilt, mis jääb laeva kursist kaugele. Laeva keskarvuti "Ema" muudab omal algatusel kurssi ja järgneb signaalile. Alles siis, kui laev on jõudnud planeedilähedasele orbiidile, äratab arvuti meeskonna, mis seni viibis külmutatud olekus. Meeskond peab signaali alguses hädasignaaliks.
Pärast arutelusid kummalise raadiosignaali sisu üle maandub meeskond tormiderikkal ja kõrbetaolisel planeedil, et asja lähemalt uurida. Inimtegevusest jälgi ei leita, kuid avastatakse igivana maavälise päritoluga tohutu suure kosmoselaeva vrakk, mille sees paistab olevat ainsa meeskonnaliikme kivistunud skelett. Kane astub veel ühte ruumi, kust ta leiab suure hulga hiigelsuuri munakujulisi moodustisi. Uudishimulik Kane tõmbab endale ühe munas viibiva olendi tähelepanu. Muna avaneb, olend paiskub välja, hüppab talle näkku ning klammerdub ämblikukombitsatega tema pea ümber. "Nostromo" pardal ei õnnestu võõrkeha eemaldada, sest igal eemaldamiskatsel ähvardab see oma ohvri elule lõpu teha. Imekombel aga kukub võõrkeha järgmisel päeval oma ohvri küljest surnuna lahti, Kane aga paistab olevat elus ja terve.
Varsti pärast seda tuleb Kane'i rinnakorvist välja pisike tulnukas ning kaob laeva hämaratesse koridoridesse, mis moodustavad labürindi. Meeskond hargneb, et olendit otsida ja tappa, ent too vahepeal kasvab. Kapten Dallas ja Ellen Ripley on algul nõutud, kuid nad on kindlalt otsustanud olendist vabaneda. Seevastu pardaarst Ash soovitab looma mitte kahjustada.
Kui olendit vigastatakse, sööbib tema veri läbi kosmoselaeva mitme teki. Põgenema pääsenud külaline aga hakkab tohutul kiirusel arenema ning meeskonnal puuduvad vähimadki vahendid tema peatamiseks ning enesekaitseks.
Tegemist on tulnukaga (ksenomorfiga), kes on eksootiliste võimete ja eksootilise välimusega üliohtlik kiskja. Ta paljuneb elusatel ohvritel parasiteerides. Tema veri on väga tugev hape, mis söövitab läbi metalli. Seetõttu ei ole mõeldav tema tulistamine kosmoselaevas. Sobivam relv temaga võitlemiseks on leegiheitja. Tema elutsükkel meenutab rippkehaliste oma.
Tulnukas võtab vangi laeva kapteni, kes püüdis teda lõksu püüda. Seejärel võtab juhtimise üle Ripley. Ta avastab, et kompanii, millele laev kuulub, on selle meelega kursist kõrvale kallutanud, et uurida mitteinimpäritolu hädasignaali ja hankida võõra eluvormi näidis. Teadusohvitser Ash osutub androidiks, kelle kompanii on Thedusel lühikese etteteatamisega laeva peale pannud, et ta kaitseks tulnukat ja vajaduse korral vabaneks meeskonnaliikmetest. Ripley jääb laeval viibinud inimestest viimasena ellu, käivitab laeva enesehävitusmehhanismi, põgeneb süstikuga ja lõpks tapab tulnuka, lastes tal õhulüüsi kaudu avakosmosesse sattuda.


Stavropol.
Stavropol (vene "Ставрополь") on linn Lõuna-Venemaal, Stavropoli krai keskus.
Ajalugu.
Linn rajati 1777. aastal kindlusena Aasovi-Mozdoki kindlustatud liinil Venemaa lõunapiiri kaitseks. Stavropoli nimi on tuletatud kreeka keelest ("stauropolis" 'ristilinn'). Alates 1847 Stavropoli kubermangu keskus. 19. sajandil sai linnast tähtis kaubanduskeskus Põhja-Kaukaasias. Aastatel 1935–1943 kandis nime Vorošilovsk.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Stavropoli elanikest venelasi 88,7 %, armeenlasi 4,3 %, ukrainlasi 1,6 %, kreeklasi 0,6 %, karatšaisid 0,5 %, aserbaidžaanlasi 0,4 % ja valgevenelasi 0,4 %.


Võõras.
"Võõras" on Albert Camus' romaan.


Tajo Kadajas.
Tajo Kadajas (sündis 12. mail 1953 Tallinnas) on eesti laulja ja helilooja.
Tajo Kadajas on Eesti Autorite Ühingu (1998), Eesti Esitajate Liidu (2001) ja Eesti Fonogrammitootjate Ühingu (2005) liige.
Rockmuusika.
1973–1975 ja 2002–2003 ja 2010-2011 ansamblis Meie,
1976–1977 Rein Rannapi ansamblis Noor Eesti,
1985–1986 ja 2012 ansamblis Metallist.
Suvekavad Eestimaa kirikutes.
2003 "Sõbra käsi" – oma sõbra Urmas Alenderi laulude ja autorilaulude kava koos Kait Tamraga, tähistamaks Urmas Alenderi 50. sünniaastat
2004 "Hingelaulud" – autorilaulude kava koos Kait Tamraga
2005 "Kõik need mu laulud..." – autorilaulude soolokava
2006 – Urmas Alenderi laulude kava koos Jassi Zahharoviga
2008 – Urmas Alenderi laulude kava koos Margus Vaheriga, tähistamaks Urmas Alenderi 55. sünniaastat
Diskograafia.
Samuti on Tajo Kadajas salvestanud Urmas Alenderi laule.
Välislingid.
Kadajas, Tajo
Kadajas, Tajo
Kadajas, Tajo


Aegviidu valla lipp.
Aegviidu valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Aegviidu valla lipp.
Lipu kirjeldus.
Aegviidu valla lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest laiust, valgest ülemisest ja rukkilillesinisest alumisest laiust. Ülemise, valge laiu keskosas paikneb valla vapi kujutis.
Lipu normaalsuurus on 105x165cm ning kanga laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.


Talis Bachmanni publikatsioonide loend.
Loetelu Talis Bachmanni publikatsioonidest.


Anneli Kadakas.
Anneli Kadakas (sündinud 26. septembril 1976 Pärnus) on professionaalne džäss- ja rokktrummar ja hobusekasvataja.
Kadakas on nõutud trummar erinevaid stiile viljelevates Eesti ansamblites, sh Rasta Orchestra, Rock Hotel, Dave Benton Latin Band ja L'dorado. Ta on tuntud eelkõige punk-bändi Vennaskond ja uusromantilise ansambli The Flowers Of Romance liikmena.
Kadakas lõpetas 1994. aastal Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi. Ta on õppinud trumme H. Elleri Muusikakoolis ja lõpetanud G. Otsa Muusikakooli ning Eesti Muusikaakadeemia trummide erialal. Samuti õppinud Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas.
Muusikuna korduvalt üles astunud väljaspool Eestit, sealhulgas Norras, Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Saksamaal, Venemaal, Prantsusmaal, Islandil ja Indias.


Animated Dreams.
Animated Dreams on rahvusvaheliselt tunnustatud animafilmide festival, mis toimub igal sügisel Tallinnas. Animated Dreams alustas Pimedate Ööde Filmifestivali programmis 1999. aastal ja on kasvanud PÖFFi iseseisvaks alafestivaliks. Festivali patrooniks on tuntud joonisfilmide režissöör ning Turu Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna professor Priit Pärn.
Animated Dreams on suurim animafilmide festival Eestis.


Eesti Rohelised.
Eesti Rohelised (ER) oli Eesti erakond, mis tekkis 9. detsembril 1991, kui liitusid Eesti Roheline Partei ja Eesti Roheline Erakond.
Erakonna esimehed olid asutamisest kuni 16. jaanuarini 1995 Jüri Liim ja sealt edasi kuni 21. maini 1998 Jüri Martin.
Erakond osales Euroopa Roheliste Parteide Föderatsiooni töös.
Aastal 1995 erakond lõhenes: üks tiib, mille eesotsas otsas oli Jüri Liim, pooldas selgelt rahvuslikku ja parempoolset poliitikat ega pooldanud valimisliitu Eesti Rojalistliku Parteiga.
Teine tiib, mille liider oli Jüri Martin, järgis rohkem vasakpoolset rohelist suunda.
1995. aasta Riigikogu valimistel osalesid Eesti Rohelised siiski valimisliidus Neljas Jõud, mis moodustati koos Eesti Rojalistliku Parteiga, mis ei ületanud Riigikogu valimiskünnist.
21. mail 1998 kaotas erakond Eesti Rohelised registreeringu seoses 1000 liikme künnise kehtestamisega Eesti erakondadele. Ühegi erakonnaga ei liitutud, kuid paljud ER liikmed, kes soovisid poliitikas jätkata, astusid ER likvideerimise järel Keskerakonda.
Viited.
Rohelised


Arhangelsk.
Öine Arhangelsk. Vaade Projektorganisatsioonide hoonest
Arhangelsk [arh'angelsk] (vene keeles Архангельск) on linn Põhja-Venemaal Valge mere lähedal Dvina jõe deltas 40–45 km kaugusel suudmest, Arhangelski oblasti ja Primorski rajooni keskus. Linn asetseb 35–40 km pikkuselt jõe mõlemal kaldal ja jõesaartel. Geograafilised koordinaadid on 64°32' N, 40°32′ E.
Arhangelsk oli kuni Peterburi rajamiseni Venemaa ainus meresadamalinn.
Loodus.
Jaanuari keskmine temperatuur –13 °C, juuli keskmine temperatuur 17 °C. Aasta keskmine sademete hulk on 529 mm.
Majandus.
Arhangelsk on tähtis mere- ja jõesadamalinn. Sadama kaudu eksporditakse saematerjali.
Tööstusettevõtete seas on linnas kõige rohkem metsatööstusega seotud ettevõtteid. Neis toodetakse saematerjali, paberit, kartongi, tselluloosi jms.
Haridus.
Linnas on Pomoori Riiklik Ülikool.
Ajalugu.
Pomooride küla oli Dvina suudmes paremal kaldal Pur-niemi ('tuisuneem', vrd soome "pyryniemi") neemel juba 12. sajandil. Peaingel (vene keeles "архангель") Miikaeli kloostrit mainitakse esmakordselt 1419, ehkki see pärineb legendide põhjal samuti 12. sajandist.
Elav kauplemine Inglismaa ja Hollandi kaupmeestega algas 16. sajandi keskel, kui Richard Chancellor avastas meretee ümber Koola poolsaare Arhangelskisse. Paarsada aastat oli Arhangelsk Venemaa ainuke meresadam. Jõesuudmesse hakkasid kiiresti kerkima kaupmeeste elamud, laod ja muud hooned. Põhiline kaubandus toimus Hollandi ja Inglismaaga, kuid navigatsioonihooaeg kestis ainult neli kuud, Valge meri oli kaua jääs. Esialgu kandis asula nime Novõje Holmogorõ.
Pärast lüüasaamist Liivi sõjas hakkas Ivan Julm kartma, et Rootsi võib rünnata ka kloostri ümbruse kaupmehi, ja 4. märtsil 1583 andis ta välja ukaasi, milles käskis ehitada nende kaitseks kindluse. Aastal 1584 see ehitatigi Pur-niemi neemele ja see on Arhangelski kui linnalise asula sünniaasta. Kiiresti ehitati korralik sadam ja 1587 sunniti 130 peret lähedastest piirkondadest linna elama asuma. 26. märtsil 1596 nimetati asula läheduses olnud kloostri järgi Arhangelskiks, kuid halduslikult allus ta esialgu Holmogorõle. 1. augustil 1613 sai linn administratiivselt iseseisvaks.
17. sajandil tõi kaubavahetus Arhangelski kaudu 60% Venemaa riigi sissetulekutest. See muutis Arhangelski väga tähtsaks ja linna ehitati hulgaliselt maju. Need olid puust ja see põhjustas korduvaid suuri tulekahjusid. Ühes neist põles 1637 linnale nime andnud klooster maha. Linn venis piki Dvina jõge välja. Ehitati luteri ja anglikaani kirik. Aastal 1693 viibis Arhangelskis kaheks kuuks Peeter I, kes õppis seal laevaehitust ja kaubandust. Teist korda külastas Peeter I Arhangelski suvel 1694 ja kolmandat korda 1702.
Aastal 1708 moodustati Venemaale esimesed 8 kubermangu, nende seas Arhangelski kubermang, ja Arhangelsk sai kubermangulinnaks.
Ometi hakkas Peeter I alates 1713 järk-järgult välja andma ukaase, mis piirasid kaubandust Arhangelskis. Nii näiteks keelustas ta 1718 leiva ekspordi ja enamiku välismaiste kaupade impordi Arhangelski kaudu. Seetõttu vähenes Arhangelskit külastavate laevade arv drastiliselt. Näiteks saabus 1715. aastal sadamasse 230 laeva, aga 1724 aastal 19.
Arhangelski tähtsus langes 18. sajandil, kui Peterburi asutamise tõttu keskendus merekaubandus Läänemerele. Pärast Põhjasõja lõppu lõpetati Arhangelskis koguni laevaehitus, kuid 1733 see taastati.
1762 kaotas Katariina II kõik Arhangelskile kehtestatud kaubanduspiirangud, kuid Arhangelsk ei saanud enam Venemaa juhtivaks sadamaks. Siiski oli Venemaa 1807–1813 taas sisuliselt Venemaa ainus välissadam, sest Napoleoni kontinentaalblokaadi tõttu oli teistes sadamates väliskaubandus peatunud.
Samuti oli Arhangelsk tähtis laevaehituskeskus. Oluline osa oli Arktika uurimiseks mõeldud laevadel ja jäälõhkujatel, mida Venemaal mujal õieti ei ehitatud. Arhangelskist lähtusid ka paljud Arktika-ekspeditsioonid.
Projektorganisatsioonide hoone, kõrgeim hoone ümbruskonnas
19. sajandi lõpul muutus Arhangelsk Venemaa suurimaks metsatööstuskeskuseks.
1916 asutati Koola poolsaarele Murmansk. Seoses sellega vähenes Arhangelski tähtsus sadamalinnana tunduvalt. Murmanskisse viidi üle ka suur osa kalatööstusest ja laevaehitusest.
Venemaa kodusõja ajal 1918–1920 oli Arhangelsk Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA vägede poolt okupeeritud.
Arhitektuur.
Peaingel Miikaeli katedraal rajati 1685–1699.
Üks suuremaid ajaloomälestisi on linna õitseajast pärinev vana kindluselaadne kaubanduskeskus Gostinõi Dvor (1668, mis laiub 400 m pikkuselt jõe kaldal.
Tänapäeval iseloomustavad linna suured paljukorruseliste kortermajade kvartalid Dvina liivastel ja soistel deltaaladel.
Vanemat puitarhitektuuri on mingil määral säilinud kesklinna piirkonnas.
Kuni 1964. aastani puudus silla puudumise tõttu üle Dvina (linna põhiosa) jõe paremkaldal raudteeühendus kesklinnaga ja kaubad tuli vedada sinna kas praamidega või üle jõejää. Umbes 800 m pikkune metallsõrestikust Dvina raudteesild valmis alles 1964.
Üks linna tuntumaid ehitisi on 1983. aastal linna 400. aastapäevaks valminud Projektorganisatsioonide hoone.
Sõpruslinnad.
Arhangelski sõpruslinnad on Portland (Maine) (USA, alates 18. november 1988), Vardö (Norra, alates 23. veebruar 1989), Slupsk (Poola, alates 26. juuni 1989), Emden (Saksamaa, alates 22. november 1989), Mulhouse (Prantsusmaa, alates 13. märts 1992), Oulu (Soome, alates 3. juuni 1993), Pireus (Kreeka, alates 28. veebruar 1995), Kiruna (Rootsi, alates 9. august 1999) ja Ljusdal (Rootsi, alates 27. oktoober 2004).


Volgograd.
Volgograd (vene 'Volga linn') on oblastilise alluvusega linn Venemaal Volga jõe ääres, Volgogradi oblasti halduskeskus.
Ajalugu.
Linn sai alguse 1598 Tsaritsõni kindluse rajamisega Venemaa lõunapiiri kaitseks. Tsaritsõni nimi seostatakse Tsaritsa jõe nimega. Seda omakorda on arvatud pärinevat turgikeelsetest sõnadest "sarı su" ('kollane vesi') või "sarı sin" ('kollane saar'). Teise seletuse järgi pärineb see Kasaaride kaganaadi pealinna nimest "Sarığşın". Rahvaetümoloogia tõttu on venekeelne nimi vormunud sõna царица ('tsaarinna') järgi.
Kodusõja ajal 1918–1920 toimusid linna pärast ägedad lahingud.
Aastani 1925 kandis nime Tsaritsõn ("Царицын") ja 1925–1961 Stalingrad ("Сталинград").
Teise maailmasõja ajal toimus linnas Stalingradi lahing, mille käigus linn tehti maatasa.
Rahvastik.
Volgograd oli aastatel 1989—1998 ja 2002—2003 miljonilinn, kuid negatiivse iibe tõttu langes elanike arv alla miljoni. 1. jaanuaril 2010 oli arvestuslik elanike arv 979 617. Märtsis 2010 liideti linnaga mitmed linnalähedased alevid ja külad, eesmärgiga säilitada miljonilinna staatus eeloleval rahvaloendusel. Selle tulemusel kasvas arvestuslik elanike arv 1,017 miljonini. Linna pindala kasvas 565 km²-lt 881,55 km²-ni.


N'Djamena.
N'Djamena (prantsuse (ka "Ndjamena", "N'Djaména", "Ndjaména"); araabia نجامينا (Njāmīnā)) on Tšaadi pealinn ja Chari-Baguirmi prefektuuri halduskeskus.
Linn asub Tšaadi ja Kameruni piiri lähedal Chari jõe ääres.
Linna elanike arv on 721 000 (2005. aasta hinnang).
Ajalugu.
Linna asutasid prantslased 1900. aastal. Aastal 1960 ta sai iseseisva Tšaadi pealinnaks.
Aastani 1973 kandis linn nime Fort Lamy (ka "Fort-Lamy").
13. aprillil 2006 tungisid relvastatud opositsioonijõud (Ühinenud Rinne Demokraatliku Muutuse Eest) N'Djamena eeslinnadesse, kuid valitsusarmee suutis nad tagasi lüüa. Vähemalt 350 inimest sai lahingus surma.
Linnas asub Tšaadi Rahvusmuuseum, 1972 asutatud Tšaadi Ülikool ja rahvusvaheline lennuväli.


Geonoomia.
Geonoomia all võidakse mõista kas geoloogiat või siis dünaamilise geoloogia osa, mis tegeleb planeedile Maa mõjuvate füüsikaliste jõududega.
Termin "geonoomia" on vähetuntud ega oma kindlat ja üldiselt aktsepteeritud sisu. Seetõttu soovitatakse selle termini kasutamist vältida.


Porkuni järv.
Porkuni järv asub Pandivere kõrgustikul. Pindala 41,5 ha. Koosneb neljast osast: Suurjärv (36 ha), Aiajärv (1 ha), Iiri järv ja Alumine järv (4 ha). Järvest saab alguse Valgejõgi. Järve keskel asuval Küngassaarel tegutseb endises mõisahoones erivajadustega laste internaatkool ja linnuse vahitornis paemuuseum. Järvel on ka ujuvad saared. Veetase on suuresti kõikuv, allikatoiteline järv on ka täiesti kuivaks jäänud (viimati 1998., 2003. ja 2006. aastal).


Säästukaart.
Säästukaart on Eesti Tarbijateühistute Keskühistu (ETK) püsikliendikaart. See võimaldab süsteemiga liitunud kauplustes saada hinnasoodustust ning boonuspunkte.
Boonuspunktide saab iga vähemalt 50-kroonise ostu pealt. Üks punkt on võrdne ühe krooniga, ning iga makstud 50 krooni annab 1,5 punkti. Näiteks 100-kroonise ostu pealt koguneb 3 punkti. Boonuspunktid makstakse kasutajale tagasi kaks korda aastas - juunis ja detsembris. Väljamaksmisel võrdub 1 punkt ühe krooniga. Viimasel ajal annab säästukaart sarnaselt paljude teiste sooduskaartidega paljudes kohtades ka teatud kindla % allahindlust
Säästukaart on kasutuses olnud alates 2000. aastast, mille jooksul on neid väljastatud üle 332 000 (seisuga 30. aprill 2007. aasta), ning kokku on tagasi makstud üle 277 miljoni krooni (2006. aastal ligi 100 miljonit krooni).


Novosibirsk.
Novosibirsk on elanike arvult Venemaa kolmas linn, Novosibirski oblasti keskus. Asub Lääne-Siberi lauskmaa kaguosas, Obi jõe kaldal.
Kliima.
Mandrilise kliimaga linnas on talvel väga külm (jaanuaris keskmiselt −16 °C) ja suvel soe (juulis keskmiselt 20 °C). Õhutemperatuuri absoluutne maksimum on 38 °C, absoluutne miinimum oli 1915. aasta jaanuaris, kui õhutemperatuur langes kuni −51,1 °C.
Sademetehulk on keskmiselt 442 mm aastas.
Ajalugu.
Linn asutati 1893. aastal kohta, kus Transsiberi raudtee ületas Obi jõge.
Aastatel 1895–1925 kandis asula keiser Nikolai II järgi nime Novonikolajevsk.
Aastal 1903. aastal sai ta linnaõigused.
Rahvastik.
Novosibirsk on elanike arvult Venemaa kolmas linn. 2010. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel elab linnas 1 473 730 inimest, mis on 4,6 % võrra rohkem kui rahvastikuregistris.
Novosibirskis elab üle 80 rahvuse esindajat. Enamik on venelased (93,8 %), rahvusvähemustest paistavad silma sakslased, ukrainlased, siberi tatarlased, juudid ja valgevenelased. Linnas elavad ka poolakad, korealased, soomlased, burjaadid, armeenlased, aserbaidžaanid, tadžikid ja muud.
Teadus ja haridus.
Novosibirski linnaosas Akademgorodokis asub Novosibirski Riiklik Ülikool ja kümneid teaduslikke instituute. Kokku on linnas 47 kõrgemat õppeasutust.
Tööstus.
Linnas asub Novosibirski HEJ. Linnas on palju masinatööstuse ja metallurgiaettevõtteid.
Transport.
Linn on tähtis raudteesõlm. Novosibirski pearaudteejaam on üks suurimaid Venemaal. Linnas on kaks lennujaama: Tolmatšovo rahvusvaheline lennujaam ja Severnõi lennujaam, lisaks on olemas Jeltsovka lennuväli.
Novosibirsk oli Moskva ja Peterburi järel kolmas linn Venemaal, kus avati metroo (1985). Lisaks bussiliinidele töötab 20 trolli- ja 18 trammiliini.


Fermi.
Fermi on pikkusühik, mis võrdub ühe femtomeetri ehk 10-15 meetriga.
Fermi tähiseks on fm, f või F.
Seda ühikut on kasutatud tuumafüüsikas, sest ta on aatomituuma mõõtmetega samas suurusjärgus. Neutroni ja prootoni diameeter on umbes 2,5 fm.
Fermi on oma nime saanud itaalia päritolu, hiljem Ameerika Ühendriikidesse elama asunud füüsiku Enrico Fermi järgi.
Ka SI-süsteemil põhineva ühiku femtomeetri tähiseks on fm.


Minu onu Benjamin.
"Minu onu Benjamin" ("Mon oncle Benjamin") on prantsuse film 1969. aastast.
Režissöör oli Édouard Molinaro.
Peaosi mängisid Jacques Brel (Benjamin) ja Claude Jade (Manette).
Filmi keskne tegelane on neljakümnendates aastates vallaline maa-arst Benjamin. Filmi tegevustik toimub ligi kaks ja poolsada aastat tagasi. Peategelast ootab truult õrn ja kaunis neiu, kes filmi lõpus tema omaks saab.


Määramatus (õigusteadus).
Määramatuse kontseptsiooni kohaselt ei ole õiguslikel küsimustel üheseid vastuseid ning seetõttu ei ole õigusreeglite kohaldamise (näiteks kohtumenetluse) tulemusi võimalik ette ennustada.
Määramatuse kontseptsioon on vastuolus Ronald Dworkini õigusekäsitlusega, mille kohaselt kõikidel õiguslikel küsimustel on ühesed õiged vastused.


Ronald Dworkin.
Ronald Dworkin (sündis 1931) on ameerika õigusfilosoof.


Amicus curiae.
"Amicus curiae" (ladina keeles "kohtu sõber") on hagiavaldusele sarnanev kirjalik seisukoht isikult, kes ei ole kohtuasjas osaline (kolmandalt osapoolelt), kuid keda kohtuotsus mõjutab ning kel seetõttu on kohtuasjas huvi.
Mõistet kasutatakse peamiselt angloameerika ehk üldises õiguses.


Üldine õigus.
Üldine õigus ehk angloameerika õigus (inglise keeles "common law") on Ameerika ja Suurbritannia õigussüsteem. Üldise õiguse levipiirkonda kuuluvad ka Suurbritannia endised asumaad.
Kitsamas tähenduses on üldine õigus kohtuotsuste kogum, mis tervikuna moodustavad pretsedendi tulevaste kohtuasjade otsustamiseks. Üldist õigust loovad kohtunikud.
Tuleb märkida, et ka angloameerika õigussüsteemis on mitmed olulised õigusvaldkonnad reguleeritud seadustega, sageli varasemaid kohtupretsedente kodifitseerides.


Stare decisis.
"Stare decisis" (ladina keeles "seisku [varasem] otsus") on kohtuotsuse tegemine varasema pretsedendi alusel üldises õiguses.


Enrico Fermi.
Enrico Fermi. Foto ajavahemikust 1943–1949
Enrico Fermi (29. september 1901 Rooma – 28. november 1954 Chicago) oli itaalia füüsik, kes on tuntud kui beetalagunemise uurija, esimese tuumareaktori looja ja kvantteooria arendaja.
Enrico Fermi sündis Roomas ja õppis 1918–1922 Pisa ülikoolis. Ta täiendas ennast Göttingenis ja Leidenis, kus ta tutvus ka Albert Einsteiniga. Ta tegi katseid aeglaste neutronitega ja avastas, et aatomituumade neutronitega pommitamisel on võimalik saada uusi radioaktiivseid isotoope.
Aastal 1938 sai ta Nobeli füüsikaauhinna.
Pärast Nobeli auhinna kättesaamist emigreerus ta perega New Yorki, sest ta naine oli juudi päritolu. Ta töötas Columbia ülikoolis ja hiljem Chicagos ning osales Manhattani projektis. 1942. aasta 2. detsembril õnnestus tal esimene juhitav aheltuumareaktsioon.
Fermi järgi on nimetatud keemiline element fermium ja pikkusühik fermi ning tema nimest on tuletatud ainet moodustavate elementaarosakeste üldnimetus fermion.


Gaius Marius.
Gaius Marius ehk Marius (157 eKr – 16. jaanuar 86 eKr) oli Vana-Rooma riigimees ja sõjaväelane. Ta on tuntud põhiliselt oma armeereformi poolest, mis tõi kaasa nii kodusõjad kui ka Rooma vabariigi languse.
Marius oli edukas väejuht, kes saavutas suure populaarsuse Numiidia sõdades ning ta valiti 107 eKr esimest korda konsuliks. Selle aja jooskul viis ta läbi armeereformi, mis muutis senise talupoegadest maakaitseväe professionaalseks palgaarmeeks. Senine varanduslike tsensuste järgi armeesse värbamine asendati vabatahtlike kutsumisega sõjaväkke, mis erinevalt eelnevast maksis nii palka kui ka andis varustuse ning peavarju. Väeteenistuse aeg pikenes aga 16 aastani, misjärel võisid veteranid saada tüki maad ning hakata põlluharijateks.
Hiljem saavutas ta võite ka kimbrite ja teutoonide üle ning valiti konsuliks koguni viiel järjestikusel aastal (104–100 eKr).
100 eKr otsustas Marius avalikust elust tagasi tõmbuda, kuid 91 eKr naasis ta taas poliitikasse, kuna puhkes Liitlassõda. Peale selle lõppu algas sõda Pontose kuninga Mithridates VI vastu ning Roomas puhkes vaidlus, kas väge peaks juhtima Lucius Cornelius Sulla või Marius. Konflikt päädis lühikese kodusõjaga, mille võitis Sulla. Marius pages Aafrikasse. Ta naasis sealt aga 87 eKr, kui Sulla oli parajasti sõjas Mithridatesega, ning valiti 86. aasta konsuliks. Kuid ta suri juba aasta algul, ehkki tema toetajad säilitasid Roomas võimu veel kuni 82 eKr, mil Sulla sõjast naasis ning diktatuuri kehtestas.


Lucius Cornelius Sulla.
Lucius Cornelius Sulla (ka Sulla Felix 'Sulla Õnnelik'; mõnikord kirjutatakse kujul "Sylla"; 138 eKr – 78 eKr) oli Vana-Rooma riigimees ja väejuht.
Sulla sai tuntuks Gaius Mariuse ühe alluvana ning hiljem Liitlassõja võitmisega 89 eKr. Peale seda valiti ta konsuliks ning pidi juhtima armee Mithridates VI vastu, kes oli Rooma idaprovintsidesse tunginud. Kuid Marius tahtis ise armeed juhtida ning kahe väejuhi vahel puhkes konflikt. Seaduslikult oleks väge juhtima pidanud Sulla, ent kuna Mariusel oli palju toetajaid, siis kinnitas rahvakoosolek armeejuhiks just viimase. Seepeale vallutas Sulla 88 eKr Rooma ning Marius pidi Aafrikasse maapakku minema. Sulla tõrjus Mithridatese peagi Rooma aladelt välja, kuid Marius haaras vahepeal taas võimu, mistõttu Sulla pidi sõja lõpetama ning taas Roomasse tungima. 82 eKr kehtestas ta diktatuuri ning valitses terroripoliitika abil, lastes hukata nii poliitilisi vastaseid kui ka lihtsalt jõukaid kodanikke, et nende vara omastada. Samuti viis ta läbi reforme, mis tugevdasid Senati postsioone ning nõrgendasid rahvatribuuni ja rahvakoosoleku omi.
79 eKr loobus Sulla aga ootamatult võimust ning tõmbus tagasi oma villasse, kus asus kirjutama memuaare. Kuid juba järgmisel aastal suri ta ootamatult, ilmselt maksahaiguse tagajärjel.


Kohavektor.
Kohavektor ehk raadiusvektor on vektor
mis määrab punkti "P" asukoha mõne fikseeritud punkti, enamasti koordinaatide alguspunkti, "O" suhtes.


Vladimir.
Vladimir on linn Venemaal, Vladimiri oblasti keskus. Asub Kljazma jõe ääres, Moskvast 200 km idas. Vladimir oli keskaegse Venemaa pealinn (enne Moskvat).
Ajalugu.
Linna asutamisaastaks loetakse 1108, mil Vladimirit mainitakse esmakordselt kroonikas.
Vladimiri nime seostatakse Vladimir Monomahhiga. Linnast sai Vladimiri-Suzdali vürstiriigi pealinn.
1238 vallutasid linna mongolite hordid Batu khaani juhtimisel. Pärast mongoli ikkest vabanemist ei saavutanud ta oma endist tähtsust ja jäi Moskva ning Novgorodi varju. Aastal 1299 sai linnast õigeusu kiriku Venemaa metropoliitide residents.
Vaatamisväärsused.
Tänapäeval kuulub Vladimir "kuldse ringi" linnade hulka. Uspenski (Jumalaema Uinumise) katedraal, Dmitri katedraal ja Kuldne värav kuuluvad UNESCO kultuuripärandi nimekirja.
Majandus.
Linna peamised tööstusharud on masinaehitus ja keemiatööstus.
Haldusjaotus.
Linn jaguneb 3 linnarajooniks: Lenini, Oktoobri- ja Frunze rajoon. 2006. aasta algusest liideti linnaga linnalähedased alevid Kommunar, Orgtrud, Energetik, Jurjevets ja Mostostroi. Lisaks neile kuulub linna haldusalasse üle 10 küla ja aleviku. Koos nendega oli 1. jaanuaril 2007 elanike arv 339 900.


Vladimir (täpsustus).
Vladimir on mitme isiku ja koha nimi.
Vladimir on eesnimi.
Vladimir on linn ja oblastikeskus Venemaal.


Vladivostok.
Vladivostok (vene "Владивосток" 'valitse ida') on linn Venemaal, Primorje krai halduskeskus, Venemaa Kaug-Ida suurim linn.
Linn asub Jaapani mere rannikul, Hiina ja Põhja-Korea piiri lähedal Kuldsarve lahe kallastel.
Ta on Transsiberi raudtee lõpp-punkt.
Kliima.
Vladivostokis on mussoonparaskliima. Kõige külmema kuu, jaanuari keskmine õhutemperatuur on −12,3°С (külmarekord −31,4°С (jaanuar 1931)). Kõige soojema kuu, augusti keskmine õhutemperatuur on +19,8 °С (soojarekord +33,6 °С (juuli 1939)). Aasta keskmine sademete hulk on 818 mm. Rannahooaeg kestab juulist septembrini, kõige soojem vesi on augustis — 21,5 °С (16,1 °С kuni 26,5 °С).
Vladivostoki keskmine õhutemperatuur ja sademete hulk kuude kaupa
Transport.
Vladivostok on oluline transpordisõlm. Siin asub rahvusvaheline lennujaam, meresadam. Vladivostokis lõpeb Transsiberi raudtee.
Ühistranspordiliinidest toimivad Vladivostokis bussi-, trolli- ja trammiliinid. Lisaks toimivad funikulöör ja linnalähirongid.
Haridus.
Idainstituudi hoone (tänapäeval Kaug-Ida Riiklik Tehnikaülikool)
Ajalugu.
Aastal 1689 sõlmitud Nertšinski lepinguga läks kogu tänapäeva Primorje Hiinale. Alles Aiguni lepinguga 1858 läks see ala Venemaale.
1850ndatel uurisid Vladivostoki piirkonda prantsuse, inglise ja vene meresõitjad. Nende hulgas oli sõjaväelasi, kes Krimmi sõja ajal Vene laevu otsisid, ja vaalapüüdjaid. Vladivostoki ala oli sellal asustamata.
1859 pööras Ida-Siberi kindralkuberner Nikolai Nikolajevitš Muravjov-Amurski tähelepanu Kuldsarve lahele ja nimetas selle Konstantinoopolis asuva Kuldsarve lahe järgi. Aastal 1860 rajas Muravjov-Apostol lahe kaldale Venemaa sõjaväeposti ja nimetas selle Vladivostokiks. Aastal 1871 toodi Vladivostokki Siberi sõjalaevastiku baas. Aastal 1880 sai Vladivostok linna õigused ja nimetati sõjaväekubermanguks ("военное губернаторство").
1888. aastal sai Vladivostokist Primorje oblasti keskus.
1897. aastal valmis raudtee Vladivostokist Habarovskisse.
1918. aastal okupeerisid linna Jaapani ja Briti väed. Vladivostok kuulus 1921. aasta maikuuni Kaug-Ida Vabariiki, seejärel sai Vladivostokist Amuurimaa Vabariigi pealinn. Oktoobris-novembris 1922. aastal evakueerusid jaapanlased Vladivostokist ja linn liideti Vene SFNV-ga. Vladivostoki vallutamist loetakse Vene kodusõja lõpuks.
1938. aastast on Vladivostok Primorje krai keskus.
1974. aastal külastas linna USA president Gerald Ford ja kohtus seal Leonid Brežneviga.
1. jaanuarini 1992 oli Vladivostok kinnine linn.
1. jaanuari 2006 seisuga elas linnas 583 700 inimest, lisaks elas linna haldusalas olevates maa-asulates 26 500 inimest. Ümbritseva Vladivostoki linnastu elanike arv on aga pisut üle miljoni.
2012. aastal said valmis Russki saare sild ja Kuldsarve lahe sild. Sama aasta 3.-9. septembril toimus linnas Aasia ja Vaikse Ookeani Majanduskoostöö kohtumine.
Sport.
Linna jalgpalliklubi Lutš-Energija mängib Venemaa esiliigas.


Odoaker.
Odoaker (ka Odowaker; umbes 435 – 493) oli germaani väepealik ja Itaalia kuningas alates 476. aastast kuni surmani.
Odoaker oli viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse ihukaitseülem ning 476. aastal otsustas ta viimase kukutada. Odoaker ei soovinud enam valitseda varikeisri varjus, vaid saada Itaalia otseseks isandaks. Nii kuulutas ta end ametlikult Ida-Rooma keisrile Zenole alluvaks, ent tegelikult valitses ta Itaaliat üksinda.
Aastal 480, pärast 475. aastal kukutatud ja 475–480 Dalmaatsias valitsenud Lääne-Rooma keisri Julius Nepose surma, liitis Odoaker oma kuningriigiga ka kunagise Illüüria provintsi.
Ent hiljem läks ta Zenoga tülli ning nii saatis too Itaaliat vallutama Theoderich Suure ja idagoodid. Aastaks 493 jõudsid Theoderich ja Odoaker kokkuleppele, et jagavad võimu, kuid pidusöögil tappis Theoderich ta ilmselt isiklikult.


Philippe Hea.
Philippe Hea ehk Philippe III (prantsuse keeles "Philippe le Bon"; 31. juuli 1396 – 15. juuni 1467) oli Burgundia hertsog 1419–1467. Ta kuulus Valois' dünastia kõrvalliini, mis valitses Burgundiat alates 1363. aastast. Philippe oli Jean Kartmatu poeg.
Philippe'i ajal oli hiliskeskaegse Burgundia hertsogiriigi õitseng, tänu edukale välispoliitikale sai ta Prantsusmaast sisuliselt sõltumatuks ning samas säilitas sellega ka suhteliselt head suhted. Tema poliitika oli suunatud Burgundia kuningriigi loomise suunas, ent kuna ta riigi osad jäid lõhestatuks ning Prantsusmaa seisis sellele sammule otsustavalt vastu, siis see ei õnnestunud.
Philippe sai troonile peale seda, kui ta isa ilmselt Prantsuse troonipärija käsul mõrvati. Seetõttu liitus ta 1420 Saja-aastases sõjas inglastega ning omandas järgnevalt suuri valduseid nii Prantsusmaal kui ka Madalmaades. 1435 sõlmis Philippe aga prantslastega Arras' leppe, millega liitus Prantsusmaaga inglaste vastu, saades vastutasuks täieliku sõltumatuse Prantsusmaast. Järgnevalt toetas Philippe aga troonipärijat Louis'd oma isa, kuningas Charles VII vastu ning püüdis temaga sõlmida liitu, mis tooks talle kuningatiitli. Kuid kui Louis XI 1463. aastal kuningaks sai, ei tahtnud ta sellest plaanist kuuldagi. Nii ei õnnestunud Philippe'l oma suurimat unistust ikkagi teoks teha. Ta oli end küll "Lääne suurhertsogiks" kuulutanud, kuid see tiitel ei rahuldanud teda.
1430 rajas Philippe uue rüütliordu: Kuldvillaku ordu ning plaanitses 1454 minna ristisõtta türklaste vastu, kuid ka see plaan ei teostunud kunagi.


Sangay Ngedup.
"Lyonpo" Sangay Ngedup (sündis 1953 Punakha ringkonnas Nobgangi külas) on Bhutani põllumajandusminister.
Sangay Ngedup oli peres teine poeg ning tal oli kaks venda ja viis õde. Neli tema õde on Bhutani kuningannad.
Ta lõpetas Indias Kalimpongis kooli "Dr Graham's Homes" ning sai kõrghariduse New Delhis "St Stephen's Collegeis.
Aastal 1976 astus ta Bhutani välisteenistusse ja käis diplomaatiakursustel Austraalias ja New Delhis.
Aastal 1977 töötas ta Bhutani alalises esinduses ÜRO juures ning hiljem teise ja esimese sekretärina Bhutani kuninglikus saatkonnas New Delhis. Aastatel 1986–1989 oli Sangay Ngedup suursaadikuks Kuveidis.
Aastal 1989 viidi ta üle kaubandus- ja tööstusdirektoriks ning aprillis 1991 Plaanikomisjoni kaassekretäriks. Aastal 1992 sai ta tervishoiu peadirektoriks.
Aastal 1998 sai temast tervishoiu- ja haridusminister. Aastast 2003 on ta põllumajandusminister. 9. juulist 1999 20. juulini 2000 ja 5. septembrist 2005 7. septembrini 2006 oli ta peaminister.
Rahvusvahelised tervishoiuorganisatsioonid on tunnustanud tema tegevust riigi tervishoiusüsteemi arendamisel. Aastatel 1996–1999 oli ta Maailma Terviseorganisatsiooni Täitevkomitee esimees.
Teda on nimetatud ka GAVI (Ülemaailmne Vaktsiinide ja Vaktsineerimise Liit) direktorite nõukogusse.
Ta on palju mööda Bhutanit ringi sõitnud, julgustades kaugete piirkondade meedikuid. Ta on püüdnud teha arstiabi kätesaadavaks kõigile Bhutani elanikele. See tegevus on teinud ta Bhutanis populaarseks.
Aastal 2002 sooritas ta koos veel 6 inimesega tervisematka "Liigu terviseks" Trashigangist Thimphusse. See oli 560 km pikkune jalgsimatk. Ta kavandas selle ise vahendina rahakogumiseks Bhutani Tervisefondi ("Bhutan Health Trust Fund"), mille eesmärk on tasuta esmatasandi arstiabi rahastamine.
Tunnustused.
Kuningas Jigme Singye Wangchuck annetas Sangay Ngedupile 24. augustil 1987 punase "kabney" ("dasho" tiitli) ja 1. jaanuaril 1998 oranži "kabney" ("lyonpo" tiitli).
Ta on saanud Ülemaaimse Tervishoiuorganisatsiooni auhinna "Tubakas ja tervis" ja Sasakawa auhinna saavutuste eest Bhutani esmatasandi arstiabi parandamisel.
Isiklikku.
Sangay Ngedup on abielus ja tal on neli last.
Välislingid.
Ngedup, Sangay
Ngedup, Sangay


Loksa lipp.
Loksa lipp on Harju maakonnas asuva Eesti linna Loksa lipp.
Lipp on kinnitatud 8. märtsil 1996.
Lipu kirjeldus.
Loksa linna lipp on ristkülikukujuline, mille laiuse ja pikkuse suhe on 7:10. Lipu pind on poolitatud kaheks väljaks, millest vardapoolne on punane ja sellel asetseb Loksa vapil kujutatud kollane mänd ja kaluripaadid. Lipu lehviv osa on valge-punase triibuline, vaheldumisi 5 valget ja 4 punast, võrdse laiusega triipu. Lipu normaalsuurus on 1050 x 1500 mm.
Lipu heiskamine.
Lippu kasutatakse Loksa linna pidupäevadel ja muudel tähtsündmustel. Lippu kasutatakse kõrvuti Eesti riigilipuga. Lipu heiskamise otsustab linnavalitsus.


Diplomaatide loend.
A.
Eduardo Acevedo Díaz - Voldemar Aders - Demetrio Aguilera Malta - Martti Ahtisaari - Friedrich Akel – Arvo Alas – Irakli Alasania - Muḩammad al-Barāda‘ī - Niccolò Albergati - Madeleine Albright - Ludwig Nicolaus von Allart - Ömer Altuğ - Yukiya Amano - Celso Amorim - Georgs Andrejevs - Jüri Annusson – Henry W. Antheil - Eugen Antson – Giorgi Arsenišvili - Karl Ast - Miguel Ángel Asturias - Joseph Avenol
B.
Ma‘rūf al-Bakhīt
- Davith Bakradze
- Ban Ki-moon
- Rupiah Banda
– Johannes Bauer
- Alexander von Berg
- Omer Beriziky
- Nils Bielke
- Ado Birk
– Robert Birk
- Julius Bobinger
- John R. Bolton
- Elisabet Borsiin Bonnier
- Boutros Boutros-Ghali
- Vladimir Botškarjov
- Asverus von Brandt
- Katarina Brodin
- Gro Harlem Brundtland
- Matthew Bryza
- Ralph Bunche
- Joachim Burwitz
- Nicholas Murray Butler
C.
Jimmy Carter
- Peter Carter
- Baldassare Castiglione
- François René de Chateaubriand
- Tomasz Chłoń
- Warren Christopher
- Edward S. Crocker
D.
Johannes Dantiscus
- Rubén Darío
- Nikolai Demidov
- Doudou Diène
- Xhemil Dino
– Viktor Ditmar
- Jan Długosz
- Jakov Dolgorukov
- Jörn Donner
E.
Lawrence Eagleburger - Mario Echandi Jiménez - Eeva Eek-Pajuste - Bernhard Eenpalu - Alfonsas Eidintas
F.
Benjamin Franklin
- Hans Frohwein
– Ants Frosch
G.
Alfonso García Robles - Elbridge Gerry – Enrique Gildemeister – Aleksei Gluhhov – Otto Grant – Wacław Grzybowski - Lars Grundberg - Jiří Gruša - Kostjantõn Grõštšenko - Lidia Gueiler Tejada - José Ángel Gurría
H.
Stein Vegard Hagen
- Herbert Haljaspõld
- Thomas Hammarberg
– Juhan Haravee
- Dag Hartelius
- Nicholas Hawkins
- Jaan Hein
– Leenart Helisalu
– Aleksander Hellat
– Hermann Hellat
- Mart Helme
- Gaston Henry-Haye
- Johann von Hoete
- Richard Holbrooke
- Harri Holkeri
- Jaap de Hoop Scheffer
- Henrik Karlsson Horn
- Stanislaus Hosius
– Edgar Hõbemägi
- Aleksi Härkönen
I.
Themur Iakobašvili - Jorge Illueca - Tiina Intelmann - Rudolf Ise
J.
Ernst Jaakson
- Karin Jaani
- Peep Jahilo
- Ludvig Jakobsen
- Max Jakobson
- Aleksandr Jakovlev
– Peeter Jalaja
– David Janson
- Adolf Joffe
- Antonius John
– Jaan Junkur
– Jaak Jõerüüt
– Richard Jõffert
– Peeter Jõgi
– Aleksander Jürgenson
- Sven Jürgenson
K.
Nikolai Kaasik
– Johannes Kaiv
– Jaakko Kalela
- Gita Kalmet
– Edgar Kana
- Sulev Kannike
- Aldur Kaljo
– Philip Kaljot
- Marina Kaljurand
- Oskar Kallas
- Sandra Kalniete
– Jaan Kanger
– René Kangro
- Gulnora Karimova
– Reinhold Kask
– George F. Kennan
– Arnold Kerem
– Oskar Kerson
– Zalmay Khalilzad
- Krista Kilvet
- Riina Kionka
– Elmar Kirotar
- Henry Kissinger
- Toivo Kivimäki
– Peter Kleist
- Lise Kleven Grevstad
– Nikolai Klõško
- August Koern
- Marten Kokk
– Priit Kolbre
- André Kolingba
- Aleksandra Kollontai
- Jaan Kopvillem
- Karl Kornel
- Valter Kotsar
- Bernard Kouchner
- Eerik-Niiles Kross
- Villem Kruus
- Clyde Kull
- Ferdinand Kull
- Henn-Ants Kurg
- Andres Kurrikoff
- Mūsá Kūsā
- Johannes Kõdar
- Edgar Kõrver
L.
Riho Laanemäe
- Moulaye Ould Mohamed Laghdaf
- Margus Laidre
- Guillebert de Lannoy
– Heinrich Laretei
– Jaan Lattik
– Sergei Lavrov
- Lê Đức Thọ
– Konstantin Lellep
- Uno Lender
– Albert Leopas
- Hans Lepp
– Johan Leppik
- Ferdinand de Lesseps
– Jeffrey Levine
- Erkki Liikanen
– Axel Linkhorst
– Erich Lipstok
– Hans Lohk
- Johann Lohmüller
- Alekhsandre Lomaia
- Jüri Luik
M.
Matti Maasikas
- Mircea Malița
- Ambrose Dudley Mann
- Johannes Markus
- Eerik Marmei
– Friedrich Fromhold Martens
- Jan Masaryk
– Aleksander Massakas
- Tiit Matsulevitš
- Maxamed Cabdullaahi Maxamed
- Amama Mbabazi
- Golda Me'ir
- Paul Menesius
- Karl Menning
– Georg Meri
– Lennart Meri
- Juri Merzljakov
- Andreas Meyer-Landrut
- Grigol Mgaloblišvili
- Fu'ād al-Mibaza‘
– Rudolf Mickwitz
- Ignacio Milam Tang
- Wilhelm von Mirbach
- Walter Mondale
– Edmund Monson
- Rihards Muciņš
- Mihhail Murnikov
- Victor Mutt
– Karl Mõistus
– Karl Mägi
- Raul Mälk
- Elmar Məmmədyarov
– Jaan Mölder
– Rudolf Möllerson
- Alva Myrdal
N.
Tiit Naber
- Epeli Nailatikau
- Fridtjof Nansen
- Gundemar Neggo
- Leonhard Wilhelm Johann Neuman
- Konstantin von Neurath
- Sangay Ngedup
- Arvo Niitenberg
- Kuzma Nikitin
- Philip Noel-Baker
- Artur Normak
O.
Ants Oidermaa
– Voldemar Ojansoon
- Aivo Orav
- Afanassi Ordin-Naštšokin
- Roza Otunbajeva
– Francisco Ou
- Ahmed Ouyahia
- Ferdinand Oyono
P.
Aleksander Pallo
- Priit Pallum
- Jan Palmstierna
– Boriss Pankin
- Franz von Papen
- Octavio Paz
– August Peet
- Daniil Penko
– Adolf Petrovski
- Andris Piebalgs
- Ants Piip
- Michael C. Polt
- Abel Posse
– Konstantin Provalov
- Voldemar Puhk
– Heinrich Pullerits
- Andre Pung
- Kaarel Robert Pusta
– Edgar Pärli
– Karl Pärli
Q.
Quo Tai-chi
R.
Eldor Raidna
- Paul Indrek Rajamäe-Volmer
- Triinu Rajasalu
- Fjodor Raskolnikov
- Mariin Ratnik
- Villibald Raud
- Nikolai Raudvere
- Hans Rebane
- Richard Rees
- Elisabeth Rehn
- August Rei
- Markku Reimaa
- Väino Reinart
- Nikolai Repnin
- Māris Riekstiņš
- Sergius Riis
- Dmitri Rogozin
- Aivis Ronis
- Aarand Roos
- Nikolai Rumjantsev
S.
Jüri Sammul
- Kadõrbek Sarbajev
- Ernst Sarepera
- Ferdinand Saukas
- Gudmund Saxrud
- Filipp von Scheiding
- Pál Schmitt
- Jüri Seilenthal
- Julius Seljamaa
- Karl Selter
- Karl Sepp
- Shigeru Shimada
- Emilie Simenson
- Ants Simm
- Riivo Sinijärv
- Helvi Sipilä
- John Slidell
- Carl Snoilsky
- Valter Soever
- Javier Solana
- Ernst Johann von Stackelberg
- Berndt von Staden
- Adolf Stafenau
– Leonid Stark
- Grigore-Kalev Stoicescu
- Otto Strandman
- Alar Streimann
- Valvi Strikaitienė
- Chiune Sugihara
Š.
Vassili Vassiljevitš Šuiski - Pavel Andrejevitš Šuvalov
Z.
Hamrohon Zarifi
- Achatius von Zehmen
- Karl Zirkel
– Salomé Zourabichvili
- Wojciech Żukrowski
T.
Strobe Talbott
– Theodor Tallmeister
– Konstantin Talven
- Fāyaz aţ-Ţarāwnah
- Mart Tarmak
- Viktor Tarmas
– Albert Tattar
- Toivo Tasa
- Riho Terras
- U Thant
- Luc-Adolphe Tiao
- Harri Tiido
- Simmu Tiik
- Toomas Tiivel
- Khalīfah at-Tillīsī
– Jakob Tillo
– Eduard Tiro
- Fjodor Tjuttšev
– Karl Tofer
- William Tomingas
- August Torma
- Andres Tomasberg
- Tómas Tómasson
– August Traksmaa
- Jüri Trei
– Damasius Treude
– Harald Triikman
– Aleksandr Trofimov
- Viktor Tšernomõrdin
- Vitali Tšurkin
– Artur Tuldava
- Harald Tummeltau
U.
Andres Unga
- Shailendra Kumar Upadhyaya
- Nikolai Uspenski
– Aleksei Ustinov
– Kaarel Uusmaa
– Evald Uustalu
V.
Mati Vaarmann
- Anton Vaino
- Tõnis Vares
- Grigol Vašadze
- Tudor Vaughan
– Evald Vellendi
– Johannes Veltmann
– Eduard Vilde
- Dominique de Villepin
– Nikolai Viralu
– Eduard Virgo
- Grigori Grigorjevitš Volkonski
- Knut Vollebæk
- Vatslav Vorovski
– Anton Võhmar
- Vaino Väljas
W.
Raoul Wallenberg
- Aleksander Warma
- Sumner Welles
– John C. Wiley
Ä.
Rahhat Älijev
Ö.
Oskar Öpik
Y.
Philémon Yang - Timothy Yang


Bhutani peaminister.
Bhutani peaminister (Ministrite Nõukogu esimees) on Bhutani valitsusjuht (peaminister).
Peaministri ametikoht roteerub üheaastase ametiajaga. Ametikoht on seotud häälte arvuga, mis saadi Ministrite Nõukokku valimisel.
Peaministri eksisteerib Bhutanis alates 1998. aastast. Varem oli valitsusjuhiks kuningas.
Aastatel 1952–1964 kasutati välissuhetes tinglikult peaministri nimetust.


Jigme Thinley.
"Lyonpo" ('minister') Jigme Yoser Thinley (sündis Bumthangi ringkonnas 1952) on Bhutani poliitik, mitmekordne Bhutani peaminister.
20. juulist 1998 9. juulini 1999 ja 30. augustist 2003 20. augustini 2004 oli ta Bhutani peaminister (Ministrite Nõukogu esimees). Uuesti on ta riigi peaminister alates 9. aprillist 2008.
Aastatel 1998–2003 oli ta Bhutani välisminister.
Aastatel 2004–2008 oli ta sise- ja kultuuriminister.


Revolution Per Minute.
Rpm on eesti ansambel, mis moodustati aastal 2005. aasta kevadel. Ansambli muusikaline stiil kõigub "oi!", "ska" ja "streetpunk"i vahepeal.


Kabney.
"Kabney" on toorsiidist õlarätt, mida kannavad Bhutani mehed "gho" osana.
"Kabney" mõõtmed on tavaliselt 90×300 cm. Tal on narmad.
Seda kantakse pidulikel puhkudel vasakust õlast parema puusani.
Salli värv näitab kandja ühiskondlikku positsiooni.


Defenestratsioon.
Defenestratsioon ehk aknast välja viskamine ehk aknast alla viskamine oli eriti hiliskeskaegsel ja varauusaegsel Böömimaal levinud tava väljendada rahulolematust valitsevate võimudega. Seda tuli ette ka mujal, kuid kaks Praha defenestratsiooni on ilmselt kõige kuulsamad.
Defenestratsioon tähendab, et külaline pole enam tagasi oodatud. Nimelt tuleb tagasi tulla sama teed kaudu, kust lahkuti, st antud juhul aknast. Et aga sisenetakse ainult ukse, mitte akna kaudu, siis võeti aknast välja visatult võimalus naasmiseks.


Vorkuta.
Vorkuta (vene "Воркута", komi "Вӧркута", neenetsi "Варкута") on linn Venemaal Komi Vabariigis, Vorkuta linnaringkonna keskus. Asub Vorkuta jõe ääres.
Elanike arv on 71 400 (2009).
Vorkuta geograafilised koordinaadid on 67°30′N, 64°01′E.
Linna nimi tähendab neenetsi keeles 'palju karusid', 'karude elupaik', 'karukoht'.
1931 avastati Vorkuta asukohast Bolšezemelskaja tundrast kivisöelademed. Juba 1932 hakati linna lähedale rajama sunnitöölaagrite võrku (GULAG). Vange kasutati raudtee ehitusel ja söe kaevandamisel. Linn asutati laagrite lähedale 1943. Alates asutamisest kuni tänapäevani on Vorkuta peamine tegevusala söe kaevandamine.
1951. aasta alguses oli Vorkuta laagrites 73 000 inimest. 1953 toimus laagrites suur vangide ülestõus, mis veriselt maha suruti. Pärast seda suurem osa laagreid suleti, kuid väljasaatmiskohana toimis Vorkuta 1980. aastateni.
Vorkuta lähedal on sunnitööl olnud üle 5000 eestlase, sealhulgas Jaan Kross, Raimond Kaugver, Enn Sarv, Heldur Viires ja Peeter Tarvel.
Kliima.
Vorkuta asub 150 km põhjapolaarjoonest põhja pool ja 140 km kaugusel Põhja-Jäämerest. Sellepärast on kliima lähisarktiline.
Vorkutas on aasta keskmine õhutemperatuur –6,6 °C, juuli keskmine õhutemperatuur +11,7 °C (maksimaalne +33 °C), jaanuari keskmine õhutemperatuur –20,6 °C (minimaalne –52,4 °C).
Külmavaba periood on keskmiselt 70 päeva. Isegi suvel võib esineda öökülma. Lumikate on maas keskmiselt 8 kuud.
Maaharimine aiamaal on võimatu. Rõdudel ja kasvuhoonetes kasvatatakse kurki, spinatit ja sibulat.
Varem kasvatati piirkonnas lehmi ja sigu, tänapäeval on jäänud üksnes põhjapõdrakasvatus.
Elanike arv.
Munitsipaalringkonna "Vorkuta linn" elanike arv oli 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 95 866 (arvestuslikult 2007. aastal 116 938). Munitsipaalringkonna pindala on 24 400 km² ning sinna kuulub peale Vorkuta linna 8 linnalist asulat ja 2 küla. Neist suurimad on Vorgašor (12 000 elanikku) ja Severnõi (9000), teised alla 2000 elaniku. 5 asulat on maha jäetud ja inimtühjad.
Tänapäeval väheneb linnaelanike arv kiiresti. See on seotud ettevõtte "Vorkutaugol" tootmise vähenemisega. Tööta jäänud inimesed sõidavad ära, jättes oma korteri maha.
Vorkuta elanikest on komisid ligikaudu 1 protsent.


Dasho.
"Dasho" on Bhutanis tiitel, mida kannavad meessoost kuningliku perekonna liikmed ja kõrged ametnikud.
"Dasho" kannab pidulikel puhkudel punast "kabneyd.
Ametnikele annetab tiitli ja "kabney" kuningas.


Lyonpo.
"Lyonpo" on Bhutanis tiitel, mida kannavad valitsuse liikmed (ministrid).
"Lyonpo" kannab pidulikel puhkudel oranži "kabneyd.
Tiitli ja "kabney" annetab kuningas.


Bhutani Tervisefond.
Bhutani Tervisefond (inglise "Bhutan Health Trust Fund", lühend BHTF) on fond, mille eesmärk on käigus hoida tasuta esmatasandi arstiabi Bhutanis.
Fond finantseerib eeskätt vaktsiinide, põhiliste ravimite, süstalde ja süstlanõelte hankimist.
Fond asutati 1997. Seda esitleti Maailma Terviseorganisatsioonile 12. mail 1998.
Fond käivitati 35 osalejaga, sealhulga Maailma Terviseorganisatsioon, UNICEF, UNFPA ning Šveitsi ja Bhutani koostööühing Helvetas.
Aastal 1998, mille Ülemaailmne tervishoiuorganisatsioon oli kuulutanud kehalise aktiivsuse aastaks, tegi tollane tervishoiuminister "Lyonpo" Sangay Ngedup koos kaastöötajatega 600 km pikkuse jalgsimatka "Move for Health Walk" mööda Bhutani. Sellel tutvustati fondi ja koguti raha.


Yeshey Zimba.
"Lyonpo" Yeshey Zimba (sündis 1952 Punakha ringkonnas Omladama külas) on Bhutani riigitegelane.
20. juulist 2000 8. augustini 2001 ja 20. augustist 2004 5. septembrini 2005 oli ta Bhutani peaminister (Ministrite Nõukogu esimees).
Ta sai keskhariduse "North Point Schoolis ja 1973 bakalaureusekraadi majandusteaduse alal "St. Joseph's Collegeis Darjeelingis (Indias). Aastal 1976 sai ta Wisconsini Ülikoolis magistrikraadi majandusteaduse alal.
Ta asus 1976 tööle Bhutani riigiametnikuna. Kui 1982 asutati Bhutani keskpank "Bhutan Monetary Authority", asus ta seda juhtima.
Hiljem oli ta juhtivatel kohtadel kaubandus- ja tööstusametis, Plaanikonisjonis ja rahandusametis.
Aastal 1998 nimetati ta rahandusministriks.
Praegu (2005) on ta kaubandus- ja tööstusminister.
Punase "kabney" kandmise õiguse ("dasho" tiitli) sai ta 1998.


Khandu Wangchuk.
"Lyonpo" Khandu Wancghuk (sündis 1950) on Bhutani riigitegelane, 8. augustist 2001 14. augustini 2002 ja uuesti 7. septembrist 2006 3. augustini 2007 Bhutani peaminister.
Alates 2003. aastast oli ta Bhutani välisminister.
Välislingid.
Wangchuk, Khandu
Wangchuk, Khandu


Bhutani valitsejate loend.
Siin on loetletud Bhutani ilmalikud valitsejad alates 1695. aastast.


Ugyen Wangchuck.
Ugyen Wangchuck (ka: "Ugyen Wangchuk") (1861 või 1862 – 7. august 1926) oli Bhutani kuningas 17. detsembrist 1907 21. augustini 1926, esimene Bhutani kuningas.
Tema isa oli Trongsa ringkonna (dzongi) kuberner ("ponlop") Jigme Namgyal. Ugyen Wangchuk päris selle ametikoha oma isalt. Toetudes oma võimubaasile Bhutani keskosas, võitis ta oma poliitilised vastased ning ühendas mitme kodusõja ja mässu (1882–1885) järel Bhutani.
Sel ajal kuulus Bhutan Briti impeeriumi koosseisu. 1903 annetas Suurbritannia talle tiitli "Tema ekstsellents". 1905 pälvis Wangchuk India impeeriumi ordu (alates 1911 India tähe ordu) komandöri klassi ja sai ühtlasi sööriks.
Aastal 1907 valisid Bhutani tollase pealinna Punakha mungad Wangchucki ühel häälel Bhutani pärilikuks kuningaks.
Samal aastal tunnustas Briti valitsus teda Bhutani maharadžana ja andis talle tiitli "Tema kõrgus", mis asendas eelmise, ekstsellentsi tiitli. Ühtlasi pälvis Wangchuk tiitli sri, nii et tema täielik tiitel oli "Tema kõrgus maharadža sri pantš söör Ugyen Wangchuk, Bhutani maharadža ja draakonikuningas, India tähe ordu komandör". 1921 ülendati Wangchuk India tähe ordu suurkomandöriks, mis oli ordu kolmest klassist kõrgeim.
1911 autasustas Suurbritannia Wangchuki Delhi Durbari hõbemedaliga. Seda tehti kuninga George V ja kuninganna Mary von Tecki India kuningaks ja kuningannaks kroonimise puhul. Delhi Durbari medaleid anti välja 26 800. Hiljem ei ole ühtki Suurbritannia monarhi India valitsejaks kroonitud ja seetõttu pole ühtki Delhi Durbari medalit hiljem välja antud.
Ugyen Wangchuk oli abielus Ashi Tsundue Lhamoga. Neil oli kolm last: Jigme, Lemo ja Lhadron. Neist vanim, Jigme Wangchuk järgnes isale Bhutani troonil.


Jigme Wangchuck.
Jigme Wangchuck (ka: "Jigme Wangchuk"; 1902/1906 – 30. märts 1952) oli Bhutani kuningas 21. augustist 1926 kuni surmani.
Tema valitsemise ajal oli Bhutan jätkuvalt välismaailmast täielikus isolatsioonis. Bhutani välisasjad olid delegeeritud Suurbritanniale. Aastal 1949, varsti pärast India iseseisvumist, delegeeris Bhutan oma välisasjad Indiale (Bhutani-India leping).
Jigme Wangchukile järgnes troonil tema poeg Jigme Dorji Wangchuck.


Jigme Dorji Wangchuck.
Jigme Dorji Wangchuck (ka: "Jigme Dorji Wangchuk"; Wiley transliteratsioonis " 'Jigs-med rDo-rje dBang-phyug"; 2. mai 1929 Thimphu – 15. või 21. juuli 1972 Nairobi) oli Bhutani kuningas.
Ta lõpetas Bhutani isolatsiooni, alustas riigi moderniseerimist ja tegi esimesed sammud demokraatia poole.
Saades 27. oktoobril 1952 oma isa Jigme Wangchucki järglaseks, tegi Jigme Dorji feodalismile Bhutanis lõpu ning vabastas allesjäänud pärisorjad. Ta julgustas talupoegi võtma kasutusele moodsaid leiutisi ning võttis vilja ja inimeste veol kasutusele ratassõidukid.
Et Tiibet, millega Bhutanil olid olnud traditsioonilised suhted, oli Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud, hakkas kuningas sõlmima tihedamaid suhteid välismaailmaga. Aastal 1971 võeti Bhutan ÜRO-sse. Samal ajal andis ta Rahvuskogule volitused teda või tema järglasi kahekolmandikuse häälteenamusega troonilt kõrvaldada.
Jigme Dorji Wangchuckil oli juba 20-aastaselt esimene müokardi infarkt. Ta käis sageli välismaal ravil. Ta suri Kenyas Nairobis, kus ta ravil viibis.


Druk tsendhen.
"Druk tsendhen" ("Kõuedraakoni kuningriik") on Bhutani riigihümn.
Helilooja on Aku Tongmi, sõnade autor "Dasho" Gyaldun Thinley. Tongmi oli saanud hariduse Indias. Ta oli äsja määratud sõjaväe puhkpilliorkestri dirigendiks. India peaministri Jawaharlal Nehru ametliku visiidi puhul oli tarvis riigihümni. Talle olid eeskujuks India hümn "Jana Gana Mana", Suurbritannia hümn "God Save the Queen" ja Bhutani rahvaviis "Thri nyampa med pa pemai thri" ("Muutumatu lootosetroon"). Hiljem on orkestri juhid meloodiat kaks korda muutnud.
Algselt koosnesid sõnad 12 reast. 1964. aastal lühendas kuninga sekretär neid praegusele kuuele reale.
Hümniga käib kaasas ka koreograafia, mille algversiooni autor on samuti Aku Tongmi. Seda tantsu on esitanud tema asutatud trupp, kuid see on vähetuntud, sest hümni kuulates seistakse tavaliselt liikumatult.
Sõnad dzongkha keeles.
"Loog ye ki tenpa chongwai gyon
"Ku jurmey tenching chhap tsid pel
"Chho sangye ten pa goong dho gyel
"Bang che kyed nyima shar warr sho.
Autoriseeritud tõlge inglise keelde.
"In the Thunder Dragon Kingdom, where cypresses grow
"Refuge of the glorious monastic and civil traditions,
"The King od Druk, precious sovereign,
"His being is eternal, his reign prosperous
"The enlightenment teachings thrive and flourish
"May the people shine like the sun of peace and happiness!
Eestikeelne reaalune tõlge.
Kõuedraakoni kuningriigis, mida kaunistab sandlipuu, kahe [vaimuliku ja ilmaliku] süsteemi õpetuse kaitsja. Tema, armastatud valitseja, kes laotab oma valitsemise üle maa, jäädes ise muutumatuks ja püsivaks. Sellal kui puhkeb õitsele Buddha õpetus, paistku inimeste üle rahu ja õnne päike!
Ingliskeelse variandi eestikeelne tõlge.
hiilgavate kloostri- ja kodaniku traditsioonide pelgupaigas
Tema olemine on igavene, tema valitsusaeg õnnelik
Säragu rahvas nagu rahu ja õnne päike!


Türann.
Türann (kreeka sõnast τύραννος "týrannos") on valitseja, kes kasutab hirmu oma ainuvalitsemise abinõuna.
Algupäraselt ei tähendanud "türann" Vana-Kreekas eetilist laitust. Türann oli inimene, kes oli kukutanud relvajõul endise valitsuse ja kehtestanud oma ainuvalitsuse, mis põhineb poliitilisel ülemvõimul.
Türannial oli kaks vormi: ühel juhul sai türann võimule, kui rahvas hakkas mässama sugukondliku aristokraatia vastu. Teine vorm toimis Väike-Aasia kreeka linnades ja saarekogukondades pärast nende allutamist Pärsia võimule. Teine variant tähendas lihtsalt Pärsia oligarhilistest ringkondadest pärineva tegelase troonilepanekut Pärsia ametnike poolt. Esimese variandi puhul toetus türanni võim vähese maaga või maata kehvikuile.
Türannia tähendas tegutsemist linnaorjanduse huvides, vana aristokraatia kõrvaldamist võimult ja füülide reforme (Theagenes Megaras, Polykrates Samosel, Keisthenes Sikyon)is. Mitmed türanniad viisid sisse oma raha (Thrasybulos Mileetoses). Mõned türannid algatasid kolonisatsiooni (Kypselos ja Periandros Korintoses) Ateena türannia oli hilisem, valitses Peisistratos ja tema järeltulijad Hippias ja Hipparchos.
Pärast türannia kukutamist Ateenas kehtestati seal kõige demokraatlikum kord Kreekas. Kuna türanni võim baseerus deemosel, oldi sunnitud neile ka seaduslikke õigusi andma, tekkisid kirjapandud seadustikud. Drakon (7. sajand) töötas välja tavaõiguse, millega keelati sugukonnaülikute veritasu, piirati omakohut ja seati karistuste määramine areopaagi ülesandeks. Aristokraatide eraomandit kaitsvad seadused olid väga karmid, põllusaagi varguse eest surmanuhtlus (siit väljend drakoonilised seadused). Soloni (6. sajand) seadused vähendasid karistusmäärasid, likvideerisid võlaorjuse. Riik kohustus juba välismaale müüdud ateenlased tagasi ostma. Kel palju õigusi, neil ka suuremad kohustused ühiskonna ees.
Elanikud jaotati omandi suuruse järgi nelja klassi, aluseks iga-aastane viljasaak.
Kõrgemaisse riigiameteisse pääsesid kolme varakama klassi liikmed, arhondiks ja varahoidjaks ainult pentakosiomedimnid. Nemad pidid korraldama ka kulukaid riiklikke tseremooniaid.


Pius V.
Pius V (Antonio Ghislieri, mungana Michele Ghislieri; 17. jaanuar 1504 – 1. mai 1572) oli paavst 1566–1572. Ta oli 225. paavst.
Antonio Ghislieri sündis Paolo Ghislieri ja Domenica Augeria ainsa pojana Boscos. Ta oli lambakarjus, kuid liitus 1518 dominiiklastega, võttes endale munganimeks Michele. Pärast õpingute lõpetamist Bologna ülikoolis 1528 ordineeriti ta preestriks. 1528–1544 õpetas ta Pavia ülikoolis filosoofiat ja oli lühikest aega Bologna ülikoolis teoloogia lektor. Mungana vastutas ta noviitside kasvatamise eest, kuid määrati peagi oma mitmekülgsete võimete tõttu mitme kloostri prioriks. Ta järgis nii munga, kardinali kui paavstina askeetlikke eluviise, rõhutas pidevalt evangeelseid väärtusi ja pooldas tsölibaati. Ta külastas sageli vaestemaju ja leprosooriume, mille juures mõjus teistele vaimulikele tavatuna, kui ta embas pidalitõbiseid. Mungana taunis noor Ghislieri katoliku kiriku üldpõhimõtteid eiravaid vaateid, mille tõttu määrati ta peagi inkvisiitoriks, kus tema agar tegevus kiriku põhimõtete kaitsmisel jättis sügava mulje kardinal Gian Pietro Carafale, kelle soovitusel määras paavst Julius III ta Rooma inkvisitsiooni komissariks. Kardinal Ghislieri taunis vaimulike väärituid eluviise ja kritiseeris ägedalt Pius IV-t, kui too soovis nimetada kardinaliks veel alaealise Fernando de' Medici. Dominiiklasena eelistas ta paavstiks saades kanda endiselt valget ordurõivastust ja paljud hilisemad paavstid on eelistanud rõivastuda samuti valgesse. Kardinal Ghislieri osales kahel konklaavil: 1559 ja 1565–1566.
Konklaav 1565–1566.
Pius V valiti paavstiks 7. jaanuaril 1566 Vatikani paavstipalees ja krooniti oma sünnipäeval 17. jaanuaril 1566 kardinal Giulio Feltrio della Rovere poolt. Ta oli esimene paavst, kes valiti pärast Trento oikumeenilise kirikukogu sulgemist. Ta oli kolmas dominiiklane, kes sai paavstiks; enne teda valiti dominiiklastest paavstiks Innocentius V ja Benedictus XI, pärast teda Benedictus XIII.
Pius IV surma järel oli kardinalide kolleegiumis 70 kardinali. See arv ületati alles 1963. aasta konklaavil. 20. detsembrist 1565 7. jaanuarini 1566 toimunud konklaavi viimases voorus osales 49 kardinali. Pius V valiti paavstiks kardinal Carlo Borromeo initsiatiivil pärast seda, kui kardinal Guglielmo Sirleto ei saanud piisavalt hääli.
Välispoliitika.
Pius V initsiatiivil tunnustati Trento oikumeenilise kirikukogu otsuseid 1566 Itaalias, Saksamaal, Poolas ja Portugalis, kuid tagasilöök tuli Prantsusmaalt, kus usurahutuste tõttu jäeti oikumeenilise kirikukogu otsused esialgu kinnitamata. Hispaania kuningas Felipe II nõustus Trento otsuseid tunnustama vaid sel määral, kui need ei piiranud tema volitusi kuningana.
Pius V avaldas 1568 bulla 'In coena Domini', milles kinnitas kiriku mõjuvõimu riigi üle. Selles avaldatud veendumuste tõttu halvenesid paavsti suhted peaaegu kõigi Euroopa katoliiklike valitsejatega.
Suhted Inglismaaga.
27. aprillil (või 25. veebruaril) 1570 avaldatud bullas 'Regnans in excelsis' pani ta kirikuvande alla Inglismaa kuninganna Elizabeth I. See jäi viimaseks juhtumiks, kui paavst langetas valitsevale monarhile nii karmi otsuse.
Suhted Prantsusmaaga.
Pius V toetas Prantsusmaa kuningat Charles IX-t rahaliselt ja sõjaliselt võitluses hugenottide vastu. Ta saatis 1569 Prantsusmaale 6000 meest Santa Fiore krahvi juhtimisel. 28. märtsil 1569 toetas paavst kirjas Caterina de' Medicile võitluse jätkamist ja palus Moncontouri lahingu järel kuningal oma riigis sallida ainult katoliiklust, kuna vastasel juhul puhkeb kodusõda. Seetõttu taunis Pius V teravalt hugenottidega 1570 sõlmitud Saint-Germaini rahu. Kaitsmaks kiriku vaateid, määras ta 1571 Prantsusmaale nuntsiuseks Antonmaria Salviati ja 1572 saatis Prantsusmaale legaadina kardinal Michele Bonelli.
Suhted Saksamaaga.
Pius V suhted Saksa-Rooma keisri Maximilian II-ga halvenesid, kui paavst nimetas Cosimo de' Medici keisrile kuuluva Toscana suurhertsogiks.
Suhted Hispaaniaga.
Pius V soosis Hispaania kuninga Felipe II võitlust Madalmaades, kuid 1568 avaldatud bulla 'In coena Domini' tõttu nende suhted halvenesid ja tõsine tüli välditi vaid tänu nuntsius Giambattista Castagna tegevusele.
Sõda türklastega.
Pius V oli kogenud nägemust, mille mõjul ta kuulutas Euroopat ohustavate türklaste pealetungi tagasilöömiseks nende vastu ristisõja, moodustades Venezia ja Hispaaniaga Püha Liiga võitluseks türklaste vastu. Paavsti soovitusel mehitati 300 sõjalaeva, mille ta andis Jumalaema kaitse alla, paludes kõiki kristlasi palvetada ja paastuda ristisõdijate eest.
Kui liitlasväed purustasid Lepanto merelahingus 7. oktoobril 1571 türklaste väe, oli see eurooplaste esimene suur võit türklaste üle varauusajal, mille tähistamiseks pühitses Pius V võidupäeva Jumalaemale ja järgmine paavst Gregorius XIII kuulutas selle päeva roosipärja päevaks.
Sisepoliitika.
Pius V taunis 29. märtsil 1567 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Admonet nos' Kirikuriigi valduste läänistamist ja keelas taasläänistada tagasivõetud valdusi.
Ta rehabiliteeris 26. septembril 1567 Pius IV ajal hukatud kardinali Carlo Carafa ja pühitses järgmisel konsistooriumil kardinaliks Antonio Carafa.
Ta keelustas veebruaris 1567 ja jaanuaris 1570 avaldatud bullades kvestorluse.
Kiriku institutsioonide reformid.
Pius V lubas 29. mail 1566 avaldatud bullas 'Circa pastoralis' klausuuri eiramist vaid kolmel juhul: tulekahju, pidalitõve ja nakkushaiguse tõttu. Ühtlasi nõudis ta Bonifatius VIII sätestatud nõuete kasutamist klausuuri kehtestamisel.
Ta mõistis 31. mail 1570 avaldatud bullas 'Durum nimis' hukka piiskoplikud ja paavstlikud kapitulatsioonid.
Ta saatis 8. veebruaril 1571 laiali humiliaatide ordu.
Ta kinnitas ambrosiaani nunnade kongregatsiooni Lombardias.
Ta taunis 1569 benediktlaste kamalduleeslaste Murano kongregatsiooni konventuaalide tegevust.
Ta kinnitas 1571 La Vallettas Porto Salvo kloostri dominiiklaste privileegid.
Ta kinnitas 16. aprillil 1567 avaldatud bullas 'Superioribus mensibus' frantsiskaani konventuaalide õigused sarnaselt teiste ordude konventuaalide õigustele. 8. juunil 1568 avaldatud bullas 'Ad extirpandos' julgustas ta frantsiskaani observante järgima askeetlikke eluviise ja kinnitas seda 23. juunil 1568 avaldatud bullas 'Illa nos cura', liites observantidega amadeiidide ja klareenide kongregatsioonid. Tema käsul lammutati Porziuncolas asuv pühakoda, välja arvatud kong, kus suri Franciscus, ja 1569 asuti sinna rajama basiilikat.
1568 lubas ta tegutseda hieronümiitide kongregatsioonil.
Pius V käskis 25. mail 1568 Kölni peapiiskopile saadetud kirjas abistada jesuiite ja 7. juulil 1571 avaldatud bullas 'Dum indefessae' kinnitas jesuiitide privileegid.
Ta kinnitas Antonio Velasco poolt Sevillas rajatud konvendi tegevuse.
Ta kinnitas 1570 Ristisõdijate Seltsi privileegid ja kohustas neid kaitsma inkvisitsiooni tegevust. Pius V toetas Malta ordu rüütleid, kuid tühistas Pius IV poolt Mauritiuse rüütliordule antud privileegid ja võimaldas 1571 Püha Hieronymuse rüütliordu liikmetele täieliku absolutsiooni.
Rooma inkvisitsiooni reformimine.
Pius V rajas Rooma inkvisitsiooni jaoks uue peakorteri, sest eelmine oli Paulus IV surma järel puhkenud rahutustes hävitatud. Ta lootis inkvisitsiooni tõhusamat tegevust protestantismi leviku takistamiseks ja külastas sageli selle istungeid. Ta sätestas 1566 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Cum felicis record' Rooma inkvisitsiooni volitused. 1571 rajas ta Keelatud raamatute nimekirja kongregatsiooni (Indeksi kongregatsioon), mille tegevuse tõttu põgenesid paljud trükkalid Itaaliast Saksamaale või Šveitsi.
Tema ajal olid inkvisitsiooni otsusega vangistuses näiteks Toledo peapiiskop Bartolomé Carranza ja Pietro Carnesecchi.
Liturgilised reformid.
Pius V alustas valitsemist vaestele almuste jagamisega ja kuulutas oma esimese valitsemisaasta juubeliaastaks.
Ta keelas kirikus almuste andmise ja palumise, seda lubati teha vaid kiriku ukse ees.
1566 määras ta ametisse komisjoni, mis pidi revideerima kanoonilise õiguse koodeksit.
Tema tegevuse tulemusena avaldati 1566 Rooma katekismus, 1568 anti uuesti välja breviaariumi parandatud väljaanne ja 1570 Rooma missaal.
Pius V kinnitas 8. veebruaril 1566 avaldatud bullas 'Superna dispositione' karmeliitide sabatiini privileegi.
Ta kohustas prelaate resideeruma oma ametikohtadel ja määras 3. mail 1567 ametisse komisjoni, mis pidi kontrollima ametissemääratavaid piiskoppe.
Ta määras ametisse komisjoni, mille eesmärk oli kirikukihelkondade visiteerimine, ja külastas seejuures ise väga sageli Rooma basiilikaid.
11. aprillil 1568 nimetas ta Kiriku doktoriteks Aquino Thomase, Athanasiose, Basileiose, Johannes Kuldsuu ja Gregorios Naziansenose.
Ta taastas 9. juulil 1568 avaldatud bullas vahepeal lakanud indulgentside kasutamise, määrates 100-päevase indulgentsi kõikidele, kes loevad breviaariumis sätestatud palveid Neitsi Maarjale. Ta avaldas 17. septembril 1569 bulla 'Consueverunt romani', milles rõhutas roosipärja palvete tähtsust ja pühade tekstide lugemist päevaste palvetundide ajal.
14. juulil 1570 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Quo primum', milles kinnitas Trento liturgia pühitsemist, samuti rooma riituses viie liturgilise põhivärvi kasutamise ning sellest ajast on katoliku kirikus ametlikult liturgilisteks põhivärvideks valge, punane, roheline, lilla ja must.
Ta tutvustas liturgias uusi hümne "O sola magnarum urbium", "Salvete flores martyrum" ja "Audit tyrannus anxius".
1569 määras ta komisjoni revideerima "Vulgatat".
5. aprillil 1571 kinnitas ta Neitsi Maarja austamiseks "Officium Beate Marie Virginis", kuid ilma litaania kasutamiseta. Ta kuulutas 5. augusti Neitsi Maarja auks peetavaks pühaks, millega mälestatakse paavst Liberiuse nägemust Santa Maria Maggiore basiilika rajamise eel.
Teoloogilised vaidlused.
1. oktoobril 1567 mõistis Pius V bullas 'Ex omnibus afflictionibus' hukka Michael Baiuse 79 teesi, mis toetusid augustiinlikule teoloogiale armust ja langusest.
Suhtumine juutidesse.
Pius V kinnitas 19. aprillil 1566 avaldatud bullas 'Romanus pontifex' Paulus IV poolt juutidele sätestatud kohustused.
19. jaanuaril 1567 avaldatud bullaga 'Cum nos nuper' keelas ta juutidel omada kinnisvara. Ta süüdistas 26. veebruaril 1569 avaldatud bullas 'Hebraeorum gens' juute liigkasuvõtmises, röövimises ja prostitutsiooni vahendamises, lubas neil elada getodes Roomas ja Anconas, kuid kohustas neid mujalt Kirikuriigist lahkuma. Tema ajal sai Rooma pearabi katoliiklaseks.
Kristlik eetika ja moraal.
30. augustil 1567 avaldas Pius V apostelliku konstitutsiooni 'Romani pontificis', milles keelas India katoliiklastel mitmenaisepidamise ja bigaamia.
Ta keelustas 1. novembril 1567 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'De salute' härjavõitlused ja taunis loomade väärkohtlemist.
Ta avaldas 30. augustil 1568 bulla 'Horrendum illud secelus', milles mõistis karmilt hukka preestrid ja mungad, keda süüdistati seksuaalsetes pattudes.
Uued piiskopkonnad.
Pius V rajas 1570 Itaalias Ortona piiskopkonna, 10. mail 1570 Cordoba piiskopkonna Argentinas, 9. juunil 1570 Elvasi piiskopkonna Portugalis ja taastas 18. juulil 1571 Jaca piiskopkonna. 1. augustil 1571 rajas ta Itaalias Ripatransone piiskopkonna.
Onupojapoliitika.
Pius V pühitses oma õetütre poja Michele Bonelli kardinaliks, kuid teised sugulased said temalt vähest majanduslikku abi.
Kardinalide pühitsemised.
Pius V pühitses 21 kardinali 3 konsistooriumil, sealhulgas hilisema paavsti Sixtus V. Lisaks itaallastele sai kardinalideks 3 prantslast ja 3 hispaanlast.
Ta avaldas 21. detsembril 1566 apostelliku konstitutsiooni 'Inter multiplices', milles kinnitas Paulus IV nõudeid konklaavi otsuse tühistamiseks, kui valituks osutub kardinal, keda on varem süüdistatud ketserluses.
Ta kinnitas 1571. aastal konklaavil osalemise õiguse neil kardinalidel, kes on ametisse nimetatud, kuid keda pole veel jõutud ametisse pühitseda.
8. veebruaril 1566 rajas ta San Girolamo dei Croati titulaarkiriku.
Pius V kultuuriloos.
Inkvisitsiooni surve ja Keelatud raamatute nimekirja kongregatsiooni tegevuse tõttu põgenesid Kirikuriigist paljud trükkalid.
Ta lubas 1568 laiendada Rooma botaanikaaeda.
1570 avaldati Aquino Thomase teoste uus väljaanne.
Ta kinnitas 25. juulil 1571 avaldatud apostellikus kirjas 'Exponi nobis nuper' Lima ülikooli privileegid.
Ta sätestas, et ükski arst ei tohi saada doktoriks, kui ta pole andnud vannet külastada haigeid ilma pihiisata rohkem kui kolm päeva.
El Creco on temast teinud portree ja Baldassare Croci on teda kujutanud oma maalil. Ambrogio Oliva on paavsti kujutanud 1580. aasta paiku Occimiano Santi Nome di Gesù e del Rosario kiriku maalil.
Surm.
Pius V suri 1. mail 1572 Roomas neeru- või sapikivide tõttu tekkinud tüsistustesse ja maeti Vatikani basiilikasse. 9. jaanuaril 1588 maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Maria Maggiore basiilikasse.
Pius V kanoniseerimine.
Pius V kuulutati õndsaks 1. mail 1672 Clemens X poolt ja kanoniseeriti 22. mail 1712 Clemens XI poolt. Tema mälestuspäev on 30. aprill. Pius V on Malta patroon.
Hinnang.
Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly iseloomustab teda kui otsekohest ja vaga, kuid ketserite tagakiusamisel karmi isiksust.


Padmasambhava.
Padmasambhava (sanskriti keeles पद्मसंभव 'lootosest sündinu'); ka "Padmakara"; hiina keeles 蓮華生上師 "Lian Hua Sheng Shang Shi";, tiibeti keeles "Pad-ma ‘byung-gnas" (hääldus "Padma Jungne"); 8.–9. sajand) ehk Guru Rinpotše oli meister, kes tõi Tiibetisse vadžrajaana-budismi, millest arenes välja Tiibeti budism.
Bhutanis ja Tiibetis, kus Nyingma koolkond peab teda teiseks buddhaks, on ta tuntum Guru Rinpotše ("Guru Rinpoche", 'Hinnaline Meister') nime all.
Elu ja tegevus.
Guru Rinpotše elust on teada vähe ajalooliselt kindlaid tõsiasju. Tema elu on mähitud legendidesse. Uurijad peavad ajalooliseks tõsiasjaks, et ta kasvas üles kuningas Indrabodhi kasupojana praeguse Pakistani alal.
Pärimused.
Pärimuse kohaselt sündis Guru Rinpotše üleloomulikul teel (mitte inimrüpest), vaid ilmus imelisel kombel kaheksa-aastase lapsena lootoseõiele Dhanakoša järves Uddijanas. Budistlikes allikates mainitud Uddijana maa arvatakse olevat asunud Swati jõe oru piirkonnas praeguses Pakistanis Afganistani piiri lähedal.
Padmasambhava ilmumist kuulutati mitmetes Buddha Šakjamuni suutrates, näiteks Nirvaanasuutras. Padmasambhavat peetakse buddha Amitābha kehastuseks ning pärimuse järgi ilmnevad temas kõikide aegade kõikide buddhade kõik siddhid.
Uddijana kuningas võttis ta endale kasvatada ning andis talle naiseks ühe oma tütre. Guru Rinpotšel oli võime esoteerilisi tekste ühe kuulmise peale meelde jätta. See tõi talle teistest üle oleva meistri kuulsuse. Hiljem pagendas kuningas ta, sest Padmasambhava olevat müstilisel teel tapnud ühe kurja ministri või tema poja. Ühe versiooni järgi pagendati ta kuningriigist, teise järgi pagendati ta õukonnast ning pidi elama asuma surnuaeda. Ta käis läbi mitmeid taevaid ja põrguid ning omandas võime väljuda elurattast.
Lootoslille troon (V. Väärtnõu illustratsioon)
Oma rännakutel õppis ta india viit klassikalist teadust ja lisaks veel astroloogiat. Indias pühitses Prabhahasti ta mungaks. Seejärel õppis ta paljudelt india meistritelt eksoteerilise ja esoteerilise tantra õpetusi. Tema õpetajad olid "India kaheksa teadjat" Hungkara, Mandžušrimitra, Nagārdžuna, Prabhahasti, Dhanasanskrita, Vimalamitra, Rombuguhya ja Šantigarba ning paljud teised meistrid. "Suure täiuslikkuse" ("dzogchen") õpetused ja volitused sai ta Garab Dorjelt ja Sri Singhalt.
Zahori printsess Mandarava oli Guru Rinpotše kuulus tantristlik kaaslanna Indias, Kharcheni printsess Yeshe Tsogyal oli tema tähtsaim tantristlik kaaslanna Tiibet. Sageli kujutatakse neid tiibeti thankadel (rullpiltidel) tema kummalgi küljel.
Guru mandala (V. Väärtnõu illustratsioon)
Padmasambhava erilistel võimetel oli otsustav tähtsus Tiibeti esimese budistliku kloostri (Samye-Ling, "Haaramatu") rajamisel.
Guru Rinpotše elulugudes on palju juttu tema üleloomulikest tegudest. Ta olevat tantraväega allutanud lumemaa vaimud ja deemonid, kes budismile vastu astusid, ning sidunud paljud neist dharmapaladena Buddha õpetusega.
Padmasambha tegi visiidi Vadžrayogini Guhya Džnjaanale, kes elas inimkolpadest tehtud palees: kui Guru Rinpotshe jõudis väravani, ei suutnud ta seda hoolimata enda maagilistest võimetest ja teadmisest avada, et siseneda koleda kaunitari elupaika. Guru palus käepärast oleval teenijannal anda teade enda külaskäigust edasi maja perenaisele. Kui teenijatüdruk saabus tagasi emanda juurest, võttis Padmasambhava kokku kõik enda imelised teadmised ja võimed ning tegi viimase ponnistuse avada lossi ust, kuid kõik oli asjatu. Siis rabas plika kristallnoa ja lõikas enda rindkere ühe tabava noahoobiga lõhki, kust Gurule vaatas lõputu buddhade ja bodhisattvate pilv vastu. Plika naeratas ja ütles Padmale "Ma olen siin majas vaid lihtsalt teenija". Alles sel hetkel lasti Padmasambhava lossi sisse. Guhya Džnjaana istus üleval troonil. Ühes käes oli tal damaru ja teises verega täidetud kolbakauss (kapala). Teda ümbritsesid 32 teenijannat, Padmasambhava kummardus sügavalt daakini ees ja sõnas: "Nagu läbi aegade on kõigil buddhadel olnud õpetajad ja (gurud), nii palun minagi võtta mind enda õpilaseks". Selle peale kiirgas daakinii Guhya Džnjaana terve pilve jumalusi enda rinnast, muundas Padmasambhava juursilbiks ja neelas alla. Juuresilp huulil andis ta palujale Amitabha pühitsuse. Kui silp rändas kõhtu, võimustati seal Avalokiteshvara tantrate jaoks ning kui juursilp oli väljunud Guhja Džnjaana daakinii lootosest ehk naissuguelundist, oli ta saanud võimu ja pühitsuse kõigi kolmikilma tasandite jaoks, mis tähendab, et Padmasambhava omandas surematu vadžrakeha. Sellel lool on olemas mitu erinevat versiooni erinevate jumalustega, kuid idee on kõigil üks - vadžrakeha saavutamine läbi pühitsuse, mille annab Guhya Džnjaana daakini.


Kuisebi jõgi.
Algab Suurelt astangult. Ülemjooksul voolab sügavas orus edelasse. Seejärel laskub Namibi kõrbe tasandikule, kus voolab loodesse. Suubub Atlandi ookeani, moodustades delta.
Voolab suvisel vihmaperioodil pärast vihmasid, mõnel aastal ei voolagi.
Jõe suudmes asub Walvis Bay.


Nyamuragira.
Nyamuragira on tegevvulkaan Kongo Demokraatlikus Vabariigis.
Geograafilised koordinaadid 01° 24' 35" S, 029° 12' 25" E


Lundy.
Lundy (kõmri "Ynys Wair") on saar Keldi mere Bristoli lahes.
Pindala 424 hektarit. Saar on künklik, kõrgus kuni 142 meetrit.
Kuulub Suurbritanniale. Halduslikult asub Devoni krahvkonnas.


Olari Elts.
Olari Elts (sündinud 27. aprillil 1971) on eesti dirigent.
Elukäik.
Aastal 1993 lõpetas Olari Elts Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal professor Kuno Arengu klassis ning jätkas samas õpinguid orkestridirigeerimise erialal Paul Mägi ja Eri Klasi juhendamisel.
Aastatel 1994–1996 täiendas end Viini Kõrgemas Muusikakoolis orkestridirigeerimise erialal (professor Uros Lajovic). Ta on osalenud mitmel Jorma Panula meistrikursusel.
Elts on juhatanud ansambleid, koore ja orkestreid. Ta on 1993. aastal loodud NYYD Ensemble'i kunstiline juht ja dirigent.
Ta on tegelenud kõigi ajastute muusikaga. Elts peab oluliseks eesti muusika värskendamist, ta on mitmelt eesti heliloojalt teoseid tellinud ja olnud nende esmaesitaja.
Kontserttegevus.
Elts on dirigeerinud Soome Raadio Sümfooniaorkestrit, Dresdeni Sinfonikeri, Barcelona Sümfooniaorkestrit, Birminghami Sümfooniaorkestrit, Rootsi Raadio Sümfooniaorkestrit ning mitut Saksa orkestrit. Ta on Läti Riikliku Sümfooniaorkestri ametlik külalisdirigent (2000) ning peadirigent (2002).
Tema dirigeerimisel on ette kantud mitu kontserdisarja: "Vox Nova", "City Life", "Avangard", "Dekadents", "Hüvastijätud".


Neeme Järvi.
Neeme Järvi (sündis 7. juunil 1937) on eesti ja ameerika dirigent.
Ta õppis Tallinna Muusikakoolis löökpille ja koorijuhtimist.
Aastatel 1955–1960 õppis ta Leningradi konservatooriumis Nikolai Rabinovitši ja Jevgeni Mravinski juhendamisel orkestridirigeerimist.
Esimest korda esines ta dirigendina 18-aastaselt Eestis. Ooperit (Bizet' "Carmenit") juhatas ta esimest korda Leningradi Kirovi teatris.
Aastal 1963 asus Neeme Järvi tööle Eesti Raadio ja TV sümfooniaorkestri peadirigendina. Samal ajal nimetati ta ka Estonia teatri peadirigendiks. Seda tööd tegi ta 1976. aastani. Aastatel 1976–1980 oli ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) kunstiline juht ja peadirigent.
Neeme Järvit tunti väljaspool Eestit hästi juba 1960ndatel, mil ta esines pidevalt Leningradi Filharmoonia Sümfooniaorkestri ja teiste vene orkestritega kõikjal endises Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopa maades.
Suurde rahvusvahelisse muusikaellu astus ta 1971. aastal, pärast võitu Accademia Nazionale di Santa Cecilia konkursil Roomas. Sellele sündmusele järgnesid kutsed paljude eliitorkestrite ette ning tuntud ooperimajadesse.
1980. aastal lahkus Neeme Järvi koos perega Eestist ning asus elama Ameerika Ühendriikidesse. Alates 1982. aastast on ta Göteborgi Sümfoonikute peadirigent. Sel aastal tähistati tema kümnendat hooaega Detroidi Sümfooniaorkestri peadirigendina. Maestro Järvi on ka Jaapani Filharmoonikute esimene külalisdirigent ja Kuningliku Šoti Rahvusorkestri audirigent.
Tema dirigeerimisel on välja antud ligi 400 CD-plaati. Viimase 12 aasta jooksul on ta andnud 1119 kontserti 125 linnas juhatades 72 erinevat orkestrit.
1987. aastast on ta Ameerika Ühendriikide kodanik.
1988. aastal valiti Neeme Järvi Välis-Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimeheks.
2010. aasta septembris tuli Järvi taas ERSO peadirigendiks, kuid astus novembris 2010 tagasi.
2011/2012 hooajal töötas jälle ERSO peadirigendina. Jätkas ka aktiivset kontserttegevust kogu maailmas. Juhatas hooajal lisaks ERSOle mitmeid maailmakuulsaid orkestreid kokku rohkem kui 50 kontserdil.
Tunnustused.
Neeme Järvi tööd on hinnatud paljude autasude ja aunimetuste vääriliseks.
Aastal 1978 sai ta Eesti NSV rahvakunstnikuks.
Muu hulgas on ta ka Eesti Muusikaakadeemia audoktor ning talle on omistatud "sajandi eestlase" tiitel.
1996. aastal sai ta Riigivapi III klassi teenetemärgi.


Kristjan Järvi.
Kristjan Järvi (sündinud 13. juunil 1972 Tallinnas) on eesti ja ameerika dirigent, Neeme Järvi poeg.
Kristjan Järvi perekond kolis Ameerika Ühendriikidesse, oma kooliteed alustaski ta 1980. aastal USAs. On õppinud Manhattani muusikakoolis klaverit, Michigani ülikoolis dirigeerimist, täiendanud end Salzburgi Mozarteumis pianistide meistriklassis.
Kristjan Järvi asutas 1993. aastal New Yorgis ansambli Absolute Ensemble’i. Tänaseni on ta ka selle ansambli kunstiline juht ja peadirigent.
Külalisdirigendina on ta juhatanud mitmeid sümfooniaorkestreid Valencias, Turus, Tamperes, Malmös, Umeås ja Västerasis. Samuti ka Göteborgi Sümfoonikuid, Winterturis Šveitsis, Colorado festivalil Vailis Detroidi sümfooniaorkestrit, Presidendi Sümfooniaorkestrit Ankaras, Tallinna Kammerorkestrit jpm.
Suguvõsa.
Kristjan Järvil on esimesest abielust poeg ja teisest abielust poeg ja tütar.


Paavo Järvi.
Paavo Järvi (sündinud 30. detsembril 1962) on eesti ja ameerika dirigent.
Grammy auhinna võitja Paavo Järvi on oma kolmandat hooaega Orchestre de Paris muusikaline direktor, tema lepingut kuulsa prantsuse orkesteriga pikendati juba kuni 2016 aastani. Eelmisel hooajal võis neid näha tuuril Jaapanis, Hiinas ja Koreas, Bad Kissingenis ja Grafenegg Festivalil, samuti Moskvas, Tallinnas ja Aix-en-Provences. Käesoleval hooajal sõidab orkester tuurile Saksamaale ja Šveitsi. Novembris 2011 autasustati Paavo Järvit kultuuriministri Frédéric Mitterrand’i poolt Chevalier des Arts et des Lettres ordeniga. Sel aastal nimetas uus kultuuriminister Aurélie Filippetti Paavo Järvi kraadide võrra kõrgemaks ja andis isiklikult 8. novembril piduliku tseremooniaga Järvile Commandeur des Arts et des Lettres’i medali tema silmapaistva panuse eest Prantsusmaa muusikamaailmas. Juulis 2012 anti teada, et Paavo Järvi asub 2015/2016 hooajal peadirigendi positsioonile Jaapani NHK Sümfooniaorkestri ees.
Olles ka Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestri peadirigent, on Paavo Järvi nendega esinenud nii Jaapanis, Hiinas, Koreas, Taiwanis kui ka viinud oma orkestri Euroopa suurematele festivalidele nagu BBC Proms, Rheingau Musik Festival ja Roberco Summer seeriad Amsterdami Concertgebouws. Tema paljud salvestused sisaldavad kõiki Bruckneri sümfooniaid Sony all ja praegu on käsil Nielsen’i sümfooniate lindistamine. 2011/12 hooaja lõpus oli orkestril teine edukas tuur Aasias ja sel hooajal näeb neid Itaalias.
Paavo Järvi on Die Deutsche Kammerphilharmonie Bremen kunstiline juht alates 2004. aastast. Suurepärast vastukaja on saanud selle orkestriga Beethoveni sümfooniate kontserdid ja lindistused Sony juures. Aastal 2010 auhinnati teda ECHO Aasta Dirigendi tiitliga 2. ja 6. Sümfoonia eest. Sümfooniad nr 3 ja 8 tõid maineka Deutschen Schallplattenkritik preemia aastal 2007. Nad on esitanud täieliku Beethoveni sümfooniate tsükli üle maailma - Champs-Elysées teatris, Beethovenhalle Bonnis, Salzburgi festivalil, Minato-Mirais, Yokohamas, Lincoln Center’is, Lanaudiere Festivalil ja Varssavi Easter festivalil. Orkestril on kavas sama samm Schumanni kõikide sümfooniate tsükliga.
Külalisdirigendina juhatab ta nimekaid orkestreid nagu Royal Concertgebouw ja Vene Rahvuslikud orkestrid, Wiener Philharmoniker, Münchner Philharmoniker, New Yorgi Filharmoonikud ja Cleveland ja Chicago sümfooniaorkestrid. Peatselt on teda võimalik näha selliste orkestrite ees nagu Berliner Philharmoniker, Staatskapelle Dresden, Gewandhausorchester Leipzig, Deutsches Symphonie-Orchester Berlin ja Philharmonia Orchestra.
2010/11 hooajaga lõpetas Paavo Järvi väga edukalt kümneaastase ametiaja Cincinnati Sümfooniaorkestri muusikalise direktorina, jättes pärandiks rohked tuurid ja 16-albumilise diskograafia Telarc all. Tunnustamaks tema tööd orkestriga, nimetati teda muusikalise direktori laureaadiks.
Oma karjääri algusest saati on Järvi pidanud suuresti prioriteediks eesti heliloojate sh Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Lepo Sumera ja Eduard Tubina teoste tunnustamist. Ta on ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Pärnus toimuva Järvi Summer Festivali kunstiline nõustaja.


Arvo Volmer.
Arvo Volmer (sündinud 4. novembril 1962) on eesti dirigent ja õppejõud, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor.


Vello Pähn.
Vello Pähn (sündinud 30. mail 1958) on eesti dirigent.
2012. aastast on ta Estonia loominguline juht ja peadirigent.
Välislingid.
Pähn, Vello
Pähn, Vello


Tarmo Vaask.
Tarmo Vaask (sündinud 20. aprillil 1967 Võrus) on eesti dirigent.
Ta on eesti keelde tõlkinud Nikolaus Harnoncourti teose "Kõnelev muusika".


Toomas Vavilov.
Toomas Vavilov (sündinud 15. juulil 1969) on eesti klarnetist ja dirigent.


Lauri Sirp.
Lauri Sirp (sündinud 29. oktoobril 1969 Tallinnas) on eesti dirigent.
Aastal 1993 lõpetas Lauri Sirp Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal ning 2002. aastal orkestridirigeerimise erialal.
Alates 1993. aasta augustist töötab ta Vanemuise teatris. Samuti on ta teinud koostööd ERSO, Tallinna Kammerorkestri, Pärnu Linnaorkestri ja Mikkeli Linnaorkestriga. Alates 2003. aasta kevadest dirigeerib etendusi Rahvusooperis Estonia.
Sirp, Lauri
Sirp, Lauri


Endel Nõgene.
Endel Nõgene (sündinud 9. märts 1950 Tartu) on eesti dirigent ja muusikaõppejõud.
Haridus.
Kooliaastad veetis Nõgene Laiusel, Jõgeval ja Tartus. Kõrgema muusikalise hariduse omandas Eesti Muusikaakadeemias, kus tema juhendaja oli Roman Matsov. Pärast akadeemia lõpetamist 1974 õppis Endel Nõgene dirigeerimist Viktor Fedotovi juures Leningradi Konservatooriumis. Assistentuuri läbis ta Leedu Rahvusooperis professor J. Aleksa käe all. Ta on täiendanud end ooperidirigeerimise alal Potsdamis, Viinis, Berliinis, Bayreuthis, Münchenis ja Zürichis.
Karjäär.
Endel Nõgene on olnud Vanemuises dirigent (1974–1980), peadirigent (1980–1981) ning muusikajuht ja peadirigent (1987–1999). Aastatel 1979–1987 ja 1999–2005 dirigeeris Nõgene Estonia teatris. Külalisdirigendina on ta töötanud kaks aastat Leedu Rahvusooperis.
Endel Nõgene on tuntud eelkõige ooperidirigendina, kes on juhatanud enam kui 60 ooperit ja balletti. Carlo Felice Cillario ja Alberto Zedda assistendina on ta toonud välja mitmeid itaalia oopereid. Lisaks on ta dirigeerinud ka hulgaliselt sümfooniakontserte Eestis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Armeenias, Venemaal, Lätis, Leedus, Rumeenias ja Tšehhis, muuhulgas ka maailmakuulsa orkestri Berliini Filharmoonikud kodusaalis. Samuti on ta osalenud mitmetel rahvusvahelistel festivalidel.
Aastast 1992 on Endel Nõgene Viinis tegutseva "Europäische Musiktheater-Akademie" liige ning kuulus aastaid ka selle organisatsiooni juhatusse. Õppejõuna on ta tegev Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudios.
Aastal 2004 lõid Nõgene ja Peeter Kaljumäe "Ferenc Lehàri orkestri", mille repertuaari kuuluvad viini laulud ja operetimuusika.
Samuti on Endel Nõgene Nordic Baltic Youth Philharmonia kunstiline juht ja peadirigent.
Isiklikku.
Endel Nõgene on abielus muusikapedagoog Eve Nõgenega, nende poeg Paavo Nõgene on teatri Vanemuine juht ning muusikaprodutsent. 23. aprillil 2004 tähistati Vanemuises ooperigalaga "Mustlaseks ma sündinud..." tema 30. lavasünnipäeva. 12. märtsil 2010 aga romantilise ooperigalaga sealsamas Vanemuises dirigendi 60. juubelisünnipäeva. Kontserdil astus teiste hulgas üles ka Viinis tegutsev metsosopran Annely Peebo.
Välislingid.
Nõgene, Endel
Nõgene, Endel


Jüri Alperten.
a> 107. hooaja avamisel 2. septembril 2012
Jüri Alperten (sündis 16. juunil 1957 Tallinnas) on eesti dirigent.
Biograafia.
Alperten sündis muusikute perekonnas. Tema isa on viiuldaja ja ema klaveriõpetaja. Isa mängis viiulit Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris.
Aastal 1964 alustas Alperten muusikaõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis klaveri erialal. Klaveri kõrvalt õppis ta ka klarnetit.
1975. aastal astus Alperten Tallinna Riiklikku Konservatooriumisse ning lõpetas selle 1979. aastal "cum laude".


Aivo Välja.
Aivo Välja (sündinud 15. märtsil 1968) on eesti dirigent.


Tõnu Kaljuste.
Tõnu Kaljuste (sündinud 28. augustil 1953 Tallinnas) on Eesti koori- ja orkestridirigent. Ta on asutanud Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri, juhatanud mitmeid tunnustatud koore ja orkestreid Euroopas, Austraalias ja Ameerikas ning saanud mitu hinnatud auhinda.
Tõnu Kaljuste sündis dirigendi ja muusikaõpetaja Heino Kaljuste ning raadiotöötaja Lia Kaljuste peres. Oma isa nimetab ta oma esimeseks muusikaliseks mõjutajaks ja esimesed esinemiskogemused sai ta isa juhatatava Ellerheina lastekoori ridades.
1971 lõpetas Tõnu Kaljuste koorijuhtimise eriala Tallinna Muusikakeskkoolis Harri Ilja õpilasena. Õpinguid selles koolis alustas ta klaveri erialal. Ta jätkas dirigeerimisõpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praeguses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias) Jüri Variste (koorijuhtimine) ja Roman Matsovi (orkestrijuhtimine) käe all ning sai kõrghariduse 1976. 1976–1978 õppis ta edasi Leningradi Konservatooriumis J. Kudrjavtseva juures.
1971 alustas Tõnu Kaljuste dirigenditööd Kammerkoori Ellerhein juures, mille tema isa oli loonud 1966. aastal lastekoori lauljatest, kes tahtsid jätkata kooris laulmist ka pärast lastekoorist lahkumist. 1974 võttis Tõnu selle koori oma isalt, kellelt õpetajatöö rohkem aega nõudma hakkas, täielikult üle.
1978–1980 oli ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi koorijuhtimisõppejõud ja 1978–1985 (teistel andmetel 1980–1982) rahvusooperi Estonia dirigent. Ta on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor ja dirigeerimisosakonna juhataja.
Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.
1980 saavutas kammerkoor Ellerhein 1. auhinna Béla Bartóki nimelisel rahvusvahelisel koorikonkursil Ungaris ja Tõnu Kaljuste sai parima dirigendi auhinna. Tänu selle edu tõttu saadud riiklikule rahastamisele sai Kaljuste muuta koori elukutseliseks ja 1981 võeti kasutusele uus nimi ENSV Riikliku Filharmoonia Kammerkoor.
Koori tegevuse käigus sai selgeks vajadus stabiilse instrumentaalkoosseisu järele, mis viis Tallinna Kammerorkestri asutamiseni 1993. Koor ja orkester on teinud tihedat koostööd.
1994–2000 oli Tõnu Kaljuste Rootsi Raadio Koori peadirigent ja 1998–2000 Madalmaade Kammerkoori peadirigent. Neist esimene oli talle eriti tähtis, kuna Rootsi koori oli kuulsaks teinud Kaljustele suurt mõju avaldanud dirigent Eric Ericsson.
2001. aastal lõpetas Tõnu Kaljuste töö Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigendina ja tema mantlipärijaks sai Paul Hillier. 2004 käivitas Tõnu Kaljuste uue projektiteatri Nargen Opera.
Tõnu Kaljuste on abielus Ülle Kaljustega.


Juhan Kaarlimäe.
Juhan Kaarlimäe (1935. aastani Johann Karlsberg) (21. november 1901 Vana-Vändra vald – 5. veebruar 1977 Raikküla) oli Eesti poliitik, enim tuntud Otto Tiefi valitsuse liikmena.
Ta osales vabatahtlikuna Vabadussõjas, oli 1932–1937 Riigikogu liige, 1937. aastal Rahvuskogu I koja ja alates 1938 I Riigivolikogu liige. Lisaks selle pidas ta 1936–1937 Eesti Telegraafiagentuuri esimehe ja 1937–1940 Järva ajutise maavalitsuse esimehe ja maavanema ametit, oli maaomavalitsuste poolt valitava Riiginõukogu liikme valijamees, Allveelaevastiku Sihtkapitali Järvamaa toimkonna esimees.
Põllutöökoja I ja II koosseisu liige.
18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ta ministriks ja Informatsiooni Keskuse juhatajaks. Sama aasta 9. detsembril arreteeriti ta kodutalus Nõukogude võimude poolt, mõisteti 5 aastaks vangi ja 3 aastaks asumisele, vabanes ja naasis Eestisse 1954. aastal. Teist korda arreteeriti ta 1969 ning mõisteti aastaks vangi ja kaheks aastaks asumisele.
Juhan Kaarlimäe hukkus tulekahjus, olles surma hetkel viimane elusolev Otto Tiefi valitsuse liige. Ta on maetud Vändra kalmistule.
1938 autasustati Juhan Kaarlimäed Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.


Jean Piaget.
Jean Piaget (9. august 1896, Neuchâtel, Šveits – 16. september 1980, Genf, Šveits) oli šveitsi psühholoog, kognitiivse arengu teooria looja.
Elukäik.
Jean Piaget hakkas varakult tegelema teadusliku uurimisega. Ta huvitus mehaanikast, lindudest, väljakaevatud loomadest ja merekarpidest. 1907 – 10-aastasena avaldas esimese artikli albiinovarblasest.
Piaget teooria on üks laialdasemalt tuntud teooriaid. Tema tööd ei ole mõjutanud mitte ainult psühholoogiat, vaid ka filosoofiat ja haridusteadust.
1915 – sai bakalaureusekraadi Neuchâtel’ ülikoolis.
1918 – kaitses doktorikraadi bioloogias Neuchâtel’ ülikoolis.
1918 – lahkus Neuchatel’ist selleks, et omandada psühholoogiaalaseid teadmisi ja kogemusi.
Töötas Wreschneri ja Lipps’i laboratooriumites, Bleuleri psühhiaatriakliinikus,
Sorbonne’i ülikoolis, Alfred Binet´ laboratooriumis.
1921 – asus tööle Jean-Jacques Rousseau instituudi teadusdirektorina.
1923 – võttis vastu ettepaneku töötada kohakaasluse alusel Neuchâteli ülikoolis.
1923 – 1929 töötas nii Genfis kui Neuchâtelis.
1929 – loobus kohakaaslusest ja piirdus ühe töökohaga J.J.Rousseau instituudis.
1929 – 1939 J.J.Rousseau instituut ühines Genfi ülikooliga, Piaget’ õlul oli reorganiseerimise koormus. Ta sai Rahvusvahelise haridusbüroo (Bureau International d´Education) direktoriks, hiljem liideti see büroo UNESCO-ga ja selle töös osales ta aktiivselt selle esimestest päevadest alates. Teaduslik tegevus avaldus mitmes eri suunas, viis läbi uuringuid laste vaimse arengu valdkonnas.
1929 – 1945 – Genfi ülikool.
1940 – Genfi psühholoogialaboratooriumi direktor, jätkas koos Rey ja Lambercier’ga „Archives de Psychologie“ toimetamist, sai Šveitsi psühholoogiaseltsi esimeseks presidendiks ja „Revue Suisse de Psychologie“ (Šveitsi psühholoogia ajakiri) toimetajaks.
Piaget´le andsid oma aunimetused Harvardi, Brüsseli ja Sorbonne ülikoolid.
1955 – asutas Genfis Rahvusvahelise Geneetilise Epistemoloogia keskuse (Centre International d´Epistémologie Génétique’i.
1969 – ameeriklased andsid talle “pühendunud teadlase preemia”.
1979 – autasustati Balzan’i autasuga sotsiaalteadustes ja politoloogias for Social and Political Sciences.
Elulugu.
Jean Piaget sündis aastal 1896 Neuchattelis, Šveitsis. Piaget oli lapsena huvitatud paljudest asjadest. Tema huvialade hulka kuulusid mehhaanika, merikarbid, linnud ja fossiilid. Esimeseks loominguks oli lühike artikkel valgest varblasest. Seda kirjutades oli ta 10-aastane. Piaget huvitus väga kohalikust loodusmuuseumist ja selle tõttu tegeles ka malakoloogiaga. Geneva muuseum pakkus talle molluskite kuraatori kohta, millest Piaget loobus, kuna ta ei olnud veel keskkooli lõpetanud. Piaget huvitus ka filosoofiast ja tema sulest ilmus ka 1917. aastal novell, mis paraku erilist edu ei saavutanud.
Piaget jätkas oma õpinguid molluskite erialal Neuchateli Ülikoolis 1918. aastal, olles 21 aastane. Kuigi ta oli publitseerinud 20 artiklit, ei olnud ta suuteline oma elu pühendama molluskite uurimisele. Peale Zürichi laborite külastamist ja mõningast psühhoanalüütiliste teooriatega tutvumist veetis Piaget kaks aastat Sorbonneis, kus õppis psühholoogiat ja filosoofiat. Seal kohtas ta Theodore Simoni, kes tegeles intelligentsustestidega. Simon palus Piaget´l esialgu tegeleda testide standardiseerimisega, mis talle eriti ei meeldinud. Tema huvi muutus aga siis, kui ta küsitles lapsi, uurimaks nende valede ja õigete vastuste põhjusi ning sattus nendest mõtteprotsessidest vaimustusse. 1921. aastal ilmunud kolm kärjestikust artiklit olid pakkumise aluseks, milles Piaget kutsuti Genevasse Rosseau instituuti õpingute juhatajaks. Sel ajal avaldas ka 5 raamatut, mis tõid talle lastepsühholoogi kuulsuse. Aastatel 1929-1945 töötas Geneva Ülikoolis erinevatel ametikohtadel ning hiljem sai temast ka Geneva ja Sorbonnei Ülikooli professor. Piaget tegeles kuni enda surmani laste mõtlemise uurimisega. Osadel hinnangutel kirjutas Piaget oma elu ajal 40 raamatut ja üle 100 artikli lastepsühholoogia kohta. Piaget nägi, kuidas kognitiivsete protsesside arengus mängivad suurt rolli olukordade ja inimestevahelised kokkupuuted. Piaget teooria on üks laialdasemalt tuntud teooriaid. Tema tööd on mõjutanud nii psühholoogiat, kui ka filisoofiat ja haridusteadust ning tänapäevane arengupsühholoogia baseerub suuresti just tema teooriatel.
Teaduslik tegevus.
1. Aja, ruumi, tõenäosuse, liikumise jne. kategooriate mõistmine lastel.
Etapiline lähenemine.
Piaget üks vastuolulisemaid väiteid oli see, et kognitiivne areng läbib teatud etapid. Peaget jaoks tähendas etapp ajavahemikku, mille käigus lapse muutumine ja käitumine peegeldab kindlat tüüpi selle aluseks olevat mentaalset struktuuri. Piaget leidis, et iga aste järgneb eelnenud astmele hõlmates endas eelmise astme elemente ja valmistudes järgmiseks astmeks. Astmetel tagasi liikumine ei ole võimalik ja kui laps omandab teatud oskused, siis tema roll ja organiseerimisvõimed on jäädavalt muutunud. Etappide eeldus on ka see, et ükski aste ei tohi vahele jääda ja igale estmele eelneb temale eelnev aste. Piaget arusaamise järgi alustab inimene oma elu mitmesuguste inimestele omaste füüsiliste refleksidega ja päritud oskustega, mis teevad võimalikuks keskkonnaga kohanemise ja sellega suhtlemise ning mõttetegevuse organiseerituse.
Viited.
Piaget, Jean
Piaget, Jean
Piaget, Jean
Piaget, Jean


Kognitiivse arengu teooria.
Sensomotoorses staadiumis toimub kontakt maailmaga peamiselt meeleelundite abil, mentaalseid protsesse otseselt ei kasutata. Vaimsed (kognitiivsed) võimed väljenduvad motoorsete oskuste läbi. Laps õpib end ümbritsevast maailmast eristama ning näeb enda rolli maailma mõjutamisel. Arengu eesmärgiks on konkreetsete objektide olemasolu mõistmine.
Operatsioonieelses staadiumis tekib lapsel intuitiivse mõtlemise/teadmise võime, mis tähendab, et asju teatakse või usutakse ilma põhjendusteta. Olulisel kohal on egotsentrism, ehk asjade seletamine ainult enda seisukohast lähtuvalt. Puudub võime mõista aine koguse ja suuruse konstantsust, samas suudetakse kasutada (mentaalseid) sümboleid asjade tähistamiseks. Objektide klassifitseerimisel lähtutakse ühest suvaliselt valitud alusest.Arengu eesmärgiks on sümbolite mõistmine.
Konkreetsete operatsioonide staadiumis tekib esmane abstrahheerimisvõime (näiteks võime arvutada numbritega mitte esemetega), kategoriseerimisel võimeline kasutama erinevaid süsteeme neid omavahel kombineerides.Arengu eesmärgiks on asjadevaheliste suhete ja klasside(kategooriate) mõistmine, struktuuri loomise oskus.
Formaalsete operatsioonide staadiumis on lapsel võime abstrahheerida, kasutada abstraktseid sümboleid ja mõisteid ning teadmisi vajadusel ignoreerida (näit tavateadmiste eiramine süllogistlike ülesannete lahendamisel). Sellega saab võimalikuks teadlik hüpoteeside kontrollimine, hüpoteetiline ja tulevikust mõtlemine. Arengu eesmärgiks on täiskasvanuliku mõtlemisvõime saavutamine.
Staadiumid järgnevad teineteisele etteantud järjekorras, kuigi vanusepiirid võivad suhteliselt suurel määral kõikuda. Igal järgneval tasemel säilib võime kasutada eelmisel astemel omandatud teadmisi ja oskusi, kuid neid kasutatakse teisel kombel. Teooria on kultuuriuniversaalne, ehk selliselt järjestatud areng toimub ka muudes kultuurides peale lääneliku.


Teadvus.
Teadvuseks nimetatakse tavaliselt vaimuseisundite, näiteks mõtete, emotsioonide, tajumuste ja mälestuste omamist ja tundmist.
Teadvuse fenomen on üks filosoofia ja loodusteaduse suuremaid lahendamata probleeme.
Teadvus on keerukate elusorganismide ajus loodud töökeskkond, mida põhjustavad miljardite närvirakkude ehk neuronite omavaheline suhtlemine ja koostöö.
Teadvus on mentaalne (vaimne) representatsioon väliskeskkonnast ja organismi siseseisundist, kus taju, mõtlemise ja tahte vormis toimub vastuvõetava informatsiooni töötlemine – kategoriseerimine, arutlemine, kogemuse üldistamine, tegevuse eesmärgipärane kavandamine ja tähelepanu tahteline suunamine.
Samuti nimetatakse teadvuseks seisundit, kus ollakse võimeline seda omadust aktiivselt rakendama (teadvus vs teadvusetus). Lisaks ärkvelolekuteadvusele on olemas ka teisi teadvuse vorme: uni, hüpnoos, meditatsioon, sensoorne deprivatsioon ja mitmesuguste ainete tarbimisest tingitud seisundid.
Kõrgelt arenenud teadvuse eripärane omadus on eneseteadvus – teadlikkus oma teadvusest.
Ka ärkvel olles ei teadvustata mitte kõike endaga toimuvat – näiteks kehasiseseid protsesse (kui need toimuvad ilma häireteta) ja automaatseks muutunud toiminguid.
Mõiste.
Sõnal "teadvus" on mitmeid tähendusi, mis osalt kattuvad sõnade "vaim" ja "hing" tähendusega. Erinevalt viimastest on see sõna religioossete ja metafüüsiliste tähendustega vähem koormatud, mistõttu loodusteadustes eelistatakse seda sõna.
Sõna "teadvus" kasutatakse tavaliselt mõnes neist tähendustest (ühiskondliku teadvuse mõiste on siiski erinev). Sõnakasutuse erinevus tuleneb peale nähtuste eneste erinevuse sageli ka maailmavaatelistest erinevustest.
Sellise paljutähenduslikkuse tõttu on teadvust väga raske ühtselt defineerida.
Filosoofia.
Teadvuse probleem on inimtunnetuse üks raskemaid probleeme, mis on võrreldav universumi tekkimise probleemiga.
Materialistlikus maailmapildis tuleneb teadvuse mõistatuslikkus küsimusest, kuidas on põhimõtteliselt võimalik, et mateeria teatud korrastatus ja dünaamika sünnitavad teadvuse. Teadvuse mõistatuslikkuse teesi pooldajate meelest ei saa sellele küsimusele (teadvuse raskele probleemile) vastata isegi juhul, kui kõik füsioloogilised ajuprotsessid on lõpuni lõpuni ära seletatud. Pole selge, miks ei võiks inimene lihtsalt funktsioneerida, omamata teadvuslikke elamusi. Sellise olukorra kujutletavus näitab, et teadvuse femomenile ei ole veel loodusteaduslikku seletust. Ja lõpuks on see probleem eriti raske sellepärast, et pole selge, kuidas üldse selle lahendust ära tunda.
Juba Gottfried Wilhelm Leibniz sõnastas probleemi kogu selle teravuses. "Monadoloogias" (§ 17) kujutab ta ette aju hiiglaslikku mudelit, mille sees saab käia: "Peab ka tunnistama, et taju ja see, mis sellest sõltub, ei ole seletatav mehhaaniliste põhjustega, st kujude ja liikumiste kaudu; ja kui kujutada ette, et on olemas masin, mille ehitus paneb mõtlema, tundma, tajuma, siis võib seda kujutleda ("concevoir") suurendatuna, kusjuures proportsioonid säilivad, nii et sinna võib siseneda nagu veskisse. Ja kui seda eeldada, siis ei leia seda seestpoolt külastades muud kui tükke, mis üksteist tõukavad, ega leia kunagi midagi, millega taju seletada. Seega tuleb seda otsida lihtsast substantsist, mitte liitsest asjast või masinast. Lihtsast substantsist ei saagi leida midagi muud – peale tajumuste ja nende muutumiste. Ja ainult nendes saavad seisneda kõik lihtsate substantside seesmised toimingud."
20. sajandi esimesel poolel vajus teadvuse mõistatus biheiviorismi ning Edmund Husserli psühhologismikriitika mõjul suuresti unustusse. Probleemi taasaktualiseerumisse andis panusse Thomas Nagel artikliga "Mis tunne on olla nahkhiir?" (1974). Nageli järgi ei saa me kunagi teada, mis tunne on olla nahkhiir. Säärased subjektiivsed faktid ei ole Nageli järgi loodusteaduse välisest vaatekohast uuritavad. Mõistatuseteesi jagavad ühel või teisel kujul David Chalmers, Frank Jackson, Joseph Levine, Colin McGinn ja paljud teised filosoofis. On siiski ka filosoofe, kes siin mingit mõistatust näha ei taha, näiteks Patricia Churchland, Paul Churchland ja Daniel Dennett.
Teadvusefenomeni mõistatuslikkus avaldub kahes aspektis. Esiteks on teadvusseisunditel fenomeniline (elamuslik, kogemuslik) sisu ning pole selge, kuidas aju saab tekitada kogemust. See on kvaalide probleem. Teiseks saavad mõtted käia empiiriliste asjaolude kohta ning on seetõttu tõesed või väärad. Pole aga selge, kuidas aju saab tekitada selliste omadustega mõtteid. See on intentsionaalsuse probleem.
Kvaalide probleem.
Kvaalid on vaimuseisundite elamussisud. Kvaale nimetatakse ka fenomeniliseks teadvuseks. Kvaalide probleem seisneb selles, et pole olemasarusaadavat seost neuronaalsete seisundite ja kvaalide vahel: miks me üldse midagi läbi elame, kui ajus teatud neuronaalsed protsessid aset leiavad? Näiteks kui näpud ära kõrvetatakse, saadetakse ajju ärritused, need töötletakse seal ning lõpuks tekib käitumine. Miski aga ei tee paratamatuks, et seejuures tekiks valutunne.
Neuronaalsete protsesside ja kvaalide vaheline seos paistab olevat teadvuse loodusteaduslikule seletatavusele saatuslik: nimelt on nähtus loodusteaduslikult ära seletatud ainult juhul, kui seletatud on ka nähtuse omadused. Näiteks veel on omadused olla toatemperatuuril ja normaalse õhurõhu puhul vedel olla, 100 °C juures keeda. Kui lihtsalt ei osataks seletada, miks vesi on normaaltingimustel vedel, siis me räägiksime "vee mõistatusest". Analoogilisel kombel on teadvuseseisund ära seletatud parajasti siis, kui teaduslikust kirjeldusest järelduvad teadvuseseisundi kõik omadused, sealhulgas ka kvaalid. Et aga kvaalid ühestki loodusteaduslikust kirjeldusest ei järeldu, jäävad nad "teadvuse mõistatuseks".
Intentsionaalsuse probleem.
Intentsionaalsuse probleemi tuleb mõista analoogiliselt kvaalide probleemiga. Argumentide struktuur on põhiliselt sama. Franz Brentanolt ja tema aktipsühholoogialt pärineb idee, et enamikul vaimuseisunditel on peale kvalitatiivse elamussisu ka intentsionaalne struktuur. Eranditeks on näiteks põhimeeleolud, näiteks igavus, ja põhihoiakud, näiteks optimism. Mõte, et Herodotos oli ajaloolane, käib Herodotose kohta, ja selle seose tõttu on ta tõene või väär. Kas teadused saavad neid omadusi seletada? Jäävad kahtlused: kuidas peaks neuronaalne aktiivsus minu ajus käia Herodotose kohta? Ja kuidas on seletatav see, et mõtetel on tõeväärtus? Neuronaalsed protsessid ei ole ju tõesed ega väärad – nad lihtsalt leiavad aset!
Kõigile nendele lahenduskatsetele on esitatud raskeid vastuväiteid, ja nõnda peavad paljud filosoofid ka intentsionaalsust loodusteaduslikult seletamatuks.
Kaks lähenemist teadvusele.
Võib eristada kaht lähenemist teadvusele. Esiteks on olemas vahetu ja mittesümboliline teadvusevaatlus, mis on võimalik ainult omaenda kogemuse kaudu. Teiseks püütakse teadvusenähtusi kirjeldada ka välisest vaatekohast. Eristus vahetu ja sümboliliselt vahendatud vaatlusviisi vahel leidub paljudes traditsioonides ja teooriates. Seda tunnistab ka enamik filosoofe, kuigi mõned teoreetikud on vahetu ja privaatse siseelu kontseptsiooni teravalt kritiseerinud. Näiteks Baruch Spinoza nimetab vahetut, mittesümbolilist vaatlust intuitsiooniks ja objektiivset kirjeldust intellektiks.
Sageli väidetakse, et vahetu teadvusevaatluse tasand on tegelikkuse tunnetamise seisukohast õigupoolest otsustav. Ainult selles on kättesaada teadvuse tuum, subjektiivne elamus. Et aga see tasand ei ole objektiivse kirjelduse kaudu kättesaadav, siis on ka loodusteaduslikul tunnetusel teadvuse vallas teatud piir.
Teadvus, materialism ja dualism.
Vaimumõiste on traditsiooniliselt seotud Descartesi dualismiga materiaalse maailma ning mittemateriaalse vaimumaailma vahel. Teadvusemõistel see seos puudub, mis aga ei tähenda, et jutt teadvusest oleks paratamatult seotud materialismiga. Teadvuse olemasolu tõsiasja peetakse just igasuguse materialistliku maailmavaate keskseks raskuseks.
Teadvusele viitavad materialismivastased argumendid põhinevad enamasti kvaalidel ja intentsionaalsusel. Argumendi põhistruktuur on väga lihtne: kui materialism on tõene, siis peavad kvaalid ja intentsionaalsus olema seletatavad reduktiivselt. Ent nad ei ole reduktiivselt seletatavad. Järelikult on materialism väär. Filosoofilises diskussioonis on argumendid muidugi palju keerukamad. Üks väga tuntud argument pärineb Frank Jacksonilt (teadmise argument). Mõtteeksperimendis "Mary tuba" kujutab ta ette superteadlast Maryt, kes kasvab üles ja elab mustvalges laboris. Ta ei ole veel kunagi värvusi näinud, nii et ta ei tea, kuidas nad välja näevad. Küll aga teab ta kõiki füüsikalisi fakte värvinägemise kohta. Et ta aga ei tea kõiki fakte värvuste kohta (ta ei tea, kuidas need välja näevad), siis on olemas mittefüüsikalised faktid. Ta järeldab sellest, et on olemas mittefüüsikalised faktid ning materialism on väär. Sellele argumendile on antud mitmesuguseid materialistlikke vastuseid.
Seda laadi dualistlikele argumentidele on esitatud arvukalt materialistlikke vastuargumente. Need põhinevad ülalkirjeldatud võimalustel kvaalide probleemile ja intentsionaalsuse probleemile reageerida. Nõnda on olemas hulk materialistlikke teadvusekontseptsioone. Funktsionalistid (näiteks Jerry Fodor ja varajane Hilary Putnam) tahavad teadvust seletada arvuti analoogial abstraktse süsteemistruktuuri kaudu. Identsusteoreetikud (näiteks Ullin Place ja John Smart) tahavad teadvuse taandada otseselt ajuprotsessidele. Eliminativistlikud materialistid (näiteks Patricia Churchland ja Paul Churchland eitavad teadvuse olemasolu täielikult.
Ülevaade.
Arvestades teadvuse mõistatuslikkust võib küsida, kas loodusteadustel on üldse midagi teadvuse kohta öelda. Aga vaimuseisundid ei ole ainult läbielatavad, vaid neil on ka mõõdetavad põhjused ja tagajärjed. Nad vallandavad käitumist ja põhjustavad teisi vaimuseisundeid. Neid tagajärgi kirjeldab psühholoogia. Ent vaimuseisundid on väga tihedalt seotud ka neuronaalsete seisunditega, neid seoseid kirjeldab neuroteadus. Lõpuks saab vaimuseisundite ja neuronaalsete protsesside funktsionaalsust ka niivõrd formaliseerida, et nad on simuleeritavad arvutil – see on tehisintellekti valdkond. Teadvuse uurimisel osalevad paljud teadusharud, sest on palju empiiriliselt kirjeldatavaid nähtusi, mis on teadvusega vastastikuses toimes.
Loodusteadustele jääb seega palju teha, isegi kui olla seisukohal, et mõned teadvuse elemendid (kvaalid ja intentsionaalsus) jäävad seletamata. Siiski pretendeerivad loodusteadused mõnikord ka teadvuse jäägitule seletamisele empiiriliste vahenditega.
Meditsiin.
Meditsiinis mõeldakse teadvuse all tähelepanu astme (teadvuse hägususe puudumise), orienteerumisvõime, mõtlemise, mälu ja tegevuse kompleksi. Teadvuse juurde arvatakse ka kaitserefleksid (näiteks köhimine) ja reageerimine valule.
Neuroteadus.
Teadvuse neuroteadusliku uurimise üks keskne element on teadvuse neuraalsete korrelaatide otsimine.
Teatud vaimuseisunditega püütakse vastavusse seada neuraalset "substraati". Korrelaatide otsingule tuleb vastu tõsiasi, et aju on osaliselt funktsionaalselt liigendatud. Aju üksikud osad (ajupiirkonnad) vastutavad erinevate ülesannete eest. Nii näiteks teatakse, et Broca keskus (Brodmanni alad 44 ja 45) on oluliselt vastutavad kõne eest. Selle piirkonna kahjustused toovad järelikult kaasa kõnehäire, nn Broca afaasia. Aktiivsuse mõõtmised kõne ajal näitavad kõrgenenud aktiivsust selles piirkonnas. Ja selle piirkonna elektriline ärritamine võib viia mööduvate kõneprobleemideni. Siiski on vaimuseisundite vastavusse viimisel ajupiirkondadega teatud piirid, sest ärritusi töödeldakse alati mitmes ajupiirkonnas korraga. Vastavusse viimisel üksikute ajupiirkondadega on seetõttu enamasti pigem heuristiline väärtus.
Teadvuse neuronaalsete korrelaatide eristamine teadvuseta ajuaktiivsusest võrdub küsimusega, miks paljud neuraalsed protsessid viivad meelelise ärrituse või siseseisundi teadvustumiseni, teised mitte. Näiteks sügava une, narkoosi või mõne kooma- või epilepsialiigi korral on ulatuslikud aju osad aktiivsed, ilma et seda saadaksid teadvuslikud seisundid. Täpselt samuti paistab, et väikeaju neuronaalne aktiivsus aitab teadvuslikule läbielamisele vähe kaasa, kuigi seal paikneb rohkem neuroneid kui suurajus.
Teadvuse aluste neuroteaduslikus uurimises saanud valdavaks meelefüsioloogia. Näiteks mõned nägemisillusioonid võimaldavad uurida, kuidas teadvuslikud aistingud ja tajumused on seotud ärrituste vastuvõtu ja töötlemisega. Paraadnäide on binokulaarne võistlus, mille korral vaatleja saab kahest üheaegselt näidatud pildist teadvuslikult tajuda ainult ühte. Selle nähtuse neurofüsioloogiline uurimine näitas, et tajumata, teadvustamata nägemisärritused aktiveerivad ulatuslikke ajuosasid. Ka siin tekib küsimus, mis eristab teadvustatud tajule viivat neuraalset erutust teadvustamata ajutegevusest ja ärritustetöötlusest.
Teadvustatud ajutegevuse määratlemine omandab üha suuremat eetilist ja praktilist tähtsust. Selle teemaga on otseselt seotud mitmed meditsiinilised problemaatikad, sealhulgas võimalik operatsiooniaegne ärkvelolek täisnarkoosi ajal, koomahaigete kohtlemine ning ajusurma küsimus.


Lennuk (miiniristleja).
Lennuk oli Eesti Vabariigi Merejõudude miiniristleja (hävitaja), mis ehitati Tallinnas Bekkeri laevatehases aastatel 1915–1917.
Nõukogude Venemaa mereväe Balti laevastikus oli laeva nimi Avtroil (vene: "Эскадренный миноносец "Автроил").
Miiniristleja Avtroil Vabadussõjas.
1918. aasta detsembris saatis Vene SFNV Balti laevastiku juhtkond Avtroili Tallinna alla Punaarmee 7. armee pealetungi Tallinnale toetama. Laev langes Vabadussõja ajal Naissaare all, Keri saare juures toimunud merelahingus Inglise eskaadri laevade kätte vangi, koos meeskonnaga ning anti Eesti laevastikule.
Miiniristleja Lennuk Vabadussõjas.
Eesti mereväes oli laev alates 27. detsembrist 1918, kuni see 1933. aastal müüdi Peruule, kus sai tema nimeks "Almirante Guise".
Nime sai laev Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Kalevipoja järgi, kus Lennuk oli laev, millega purjetati maailma lõppu.
Lennuki esimene kapten Eesti lipu all oli leitnant Georg Veigelin, hiljem leitnant Artur Eduard Reisberg.
Vabadussõja ajal kasutati laeva aktiivselt. Lennuk oli luure-, staabi- ja kullerlaev, paigaldas miinivälju ja pommitas vaenlase tagalat.
Halli Hobuse patareist lastud 120-millimeetrine mürsk langes 14. oktoobril 1919 Lennuki ahtrile nii lähedale, et põrutas mageveetankid lekkima. See oli Lennukile kõige ohtlikum hetk Vabadussõjas.
Landesveeri sõjas toetas Lennuk suurtükitulega maavägede edasitungi, võitles Magnusholmi ja teiste Riiat kaitsvate rannapatareidega 1. juulil 1919. Kaitses koos Vambolaga Lembitu sisenemist Daugava jõkke 2. juulil 1919.
Lennuk müüdi koos Vambolaga 1933 Peruule (uus nimi Almirante Guisse).


Peeter Lilje.
Peeter Lilje (13. oktoober 1950 Valga – 27. oktoober 1993) oli eesti dirigent.


Roman Matsov.
Roman Matsov (27. aprill 1917 Peterburi – 24. august 2001) oli baltisaksa päritoluga eesti dirigent.
Teda on vääristatud Eesti NSV teenelise kunstniku (1954) ja Eesti NSV rahvakunstniku aunimetusega (1967) ja Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgiga (2001).
Elukäik.
Roman Matsov lõpetas Tallinna Konservatooriumi aastal 1940 klaveri ja viiuli erialal ja täiendas Berliinis ja Leningradi konservatooriumis dirigeerimisoskusi. Ta võitis 1946. aastal NSV Liidu noorte dirigentide konkursil Leningradis II preemia.
Aastail 1938–1940 oli Matsov Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestri viiuldaja.
Teise maailmasõja ajal juhatas Matsov Jaroslavlis Venemaa tagalasse evakueerunud eesti muusikuist moodustatud sümfooniaorkestrit ning sügisest 1944 asus juhatama sümfooniaorkestrit Tallinna ringhäälingu juures; töö raadioorkestri juures kestis aastani 1988.
Aastast 1947 kuni elu lõpuni oli Roman Matsov Tallinna Riikliku Konservatooriumi (hiljem Eesti Muusikaakadeemia) õppejõud (aastast 1977 professor) orkestri dirigeerimise ja kammeransambli erialadel. Tema õpilasi: Peeter Lilje, Tõnu Kaljuste jpt.
Aastail 1950–1963 oli Matsov Tallinna ringhäälingu sümfooniaorkestri (ERSO) peadirigent.
Muusikalised saavutused ja pärand.
Matsov on tutvustanud eesti muusikat nii Eestis, NSV Liidus kui välismaal (Rumeenias, Saksamaal jm).
Hoolimata sovetliku repertuaaripoliitika Lääne-vastastest suunistest, õnnestus tal tuua publikuni mitmete klassikute, nagu Johann Sebastian Bachi, Georg Friedrich Händeli, Wolfgang Amadeus Mozarti, Ludwig van Beethoveni ja Franz Schuberti, vokaalsümfoonilisi suurteoseid. Ka paljud Igor Stravinski, Arnold Schönbergi, Anton Weberni, Carl Orffi ja teiste 20. sajandi heliloojate teosed kõlasid siinpool esmakordselt just tema käe all.
Koostöö Šostakovitšiga.
Tihe läbikäimine vene helilooja Dmitri Šostakovitšiga võimaldas sageli tolle teoste teist või kolmandat ettekandmist Tallinnas. Matsovist sai Šostakovitši pärandi varjaja ning hoidja. Kui Šostakovitš Stalini tahtel sattus ideoloogilisse ebasoosingusse, püüti tema loomepärandit säilitada niiviisi, et pärast teoste esiettekandeid Moskvas või Leningradis salvestas Matsov need Eestis ka siinse orkestriga. Šostakovitš arvestas oma tööde "kalevi alla" panemise võimalusega, misjärel jääks neist alles vähemalt koopia Tallinnas.
Matsovi arhiiv.
Dirigent Matsovist järele jäänud arhiiv sisaldab seega rohkesti Šostakovitši pärandiga seotud väärtuslikke dokumente. Tema arhiivis leidub samuti kohaliku helilooja Heimar Ilvese sümfooniaid, mida pole kunagi avalikult esitatud. Nõukogude ajal eemaldati Ilves Tallinna konservatooriumist religioossete vaadete tõttu ning ta elas äärmises vaesuses.
Arhiivi valdaja on Roman Matsovi Moskvas elav poeg Mark Matsov (sündinud 1943), kes on ajakirjanik ja stsenarist.


Aivar Mäe.
a> Estonia teatri 107. hooaja avamisel
Aivar Mäe (sündis 12. mail 1960) on eesti koorijuht ja teatrijuht.
Arsise kellade ansambli dirigent ja kunstiline juht. Muusikahariduse omandas Tallinna Muusikakeskkoolis ning Tallinna Konservatooriumis (praegune Eesti Muusikaakadeemia), kus õppis professor Ants Söödi juures dirigeerimist. Ta on juhatanud mitmeid koore nii Eestis kui ka välismaal: Rootsis ja USAs, esinenud koorimuusika seminaridel, olnud rahvusvaheliste koorifestivalide eestvedajaks. 1991. aastal viibis Aivar Mäe Ameerika Ühendriikides pool aastat, täiendades end Portlandi ülikoolis professor Bruce Browne'i juures. 2000. aastast alates on ta olnud Eesti Kontserdi direktor ja aastast 2004 Vanemuise teatrijuht.
17. novembril 2008 valis Rahvusooper Estonia nõukogu Aivar Mäe rahvusooperi uueks peadirektoriks. Tema volitused algasid 1. septembril 2009.


Erki Pehk.
Erki Pehk (sündinud 23. märtsil 1968 Võrus) on eesti dirigent.
1982–1986 õppis Erki Pehk Tallinna Muusikakeskkoolis klaverit ja koorijuhtimist. 1986–1993 õppis ta koorijuhtimist Ants Üleoja juures ning orkestridirigeerimist Peeter Lilje juhendamisel Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. 1992–1994 täiendas ta ennast Läti Muusikaakadeemias Paul Mägi käe all. 1991–1999 oli ta Tallinna Muusikakeskkooli dirigeerimisõpetaja. Augustist 1994 töötab ta rahvusooperi "Estonia" dirigendina. Ta on osalenud Kirill Kondrašini meistrikursustel Hilversumis (1990). 1991. aasta juulis osales ta interpretatsioonikursustel Stuttgardis John Eliot Gardineri juhendamisel. 1997 täiendas ta end Guildhalli muusika- ja draamakoolis Londonis Mauritz Sillemi käe all. Edukalt esines ta 1999. ja 2001. aastal Besançoni (Prantsusmaa) rahvusvahelisel dirigentide konkursil. Jaanuaris 2000 pani ta aluse XXI Sajandi Orkestrile. Aastast 2001 on ta Pärnu Rahvusvahelise Ooperimuusika Festivali PromFest kunstiline juht.


Paul Mägi.
Paul Mägi (sündis 13. oktoobril 1953) on eesti dirigent ja õppejõud, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor.
Paul Mägi on ka tunnustatud džässviiuldaja, kes on mänginud koos Londoni BBC Orkestri ja Bostoni Sümfooniaorkestriga.
Ta on lõpetanud Tallinna 42. Keskkooli (praegu Kadrioru Saksa Gümnaasium).
Töökäik.
1978. aastal pani aluse Eesti Raadio Kammerorkestrile. Aastatel 1984–1991 töötas Rahvusooperis Estonia dirigendina.
1990–1994 oli Läti Riikliku Sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent. Tema juhtimisel astus orkester muuhulgas üles Rootsis, Šveitsis, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias ja Austrias, festivalidel Amsterdamis, Portugalis, Suurbritannias, Belgias ja Prantsusmaal.
Aastal 1995 naasis Estoniasse, kus töötas 2002. aastani kunstilise juhi ja peadirigendina. Alates 2004 on Uppsala Kammerorkestri kunstiline juht ja dirigent ning alates 2011 ühtlasi Vanemuise teatri muusikajuht ja peadirigent.
Kontserdid ja lavastused.
On juhatanud kontserte USAs (Detroit’i SO), Venemaal (Moskva Filharmoonia Orkester), Soomes, Ukrainas, Rootsis (Rootsi Raadio SO, Kuninglik Filharmoonia Orkester, Gothenburg’i SO, Malmö SO), Norras, Taanis, Itaalias, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Portugalis, Leedus, Bulgaarias, Poolas, Saksamaal, Hispaanias, Sveitsis, Ecuadoris, Iirimaal ja mujal
Rahvusvahelised lavastused, milles on osalenud: Gioachino Rossini Itaallanna Alžiiris, Giuseppe Verdi Trubaduur, Johann Strauss Nahkhiir Soomes, Puccini Õde Angelica ja Gianni Schicchi Rootsis, Aleksandr Dargomõžski Rusalka Wexford’i Festivalil Iirimaal, Modest Mussorgski Boriss Godunov Nantes'i Ooperis, Georges Bizet Carmen Belgias ja Küprosel, Giacomo Puccini La Boheme Rootsi Kuninglikus Ooperiteatris, Verdi Rigoletto Malmö Ooperis, Moskva “Helikon” ooperiteatriga Salzburgi Festspielhaus’is, Prantsuse Raadio Festivalil Montpellier’is ja Champs-Elyseé teatris Pariisis ning mujal.
Lavastused Rahvusooperis Estonia: Puccini La Boheme, Õde Angelica, Wolfgang Amadeus Mozart Figaro pulm, Giuseppe Verdi Nabucco, La Traviata, Don Carlo ja Ernani, Georges Bizet Carmen, Aleksandr Dargomõžski Rusalka, Otto Nicolai Windsori lõbusad naised, Johann Strauss Viini veri, Nahkhiir ja Öö Veneetsias, Ferenc Lehar Lõbus lesk, Eino Tamberg Cyrano de Bergerac, Eduard Tubin Kratt, Raimo Kangro Süda, Richard Strauss Salome, Modest Mussorgski Boriss Godunov; Vanemuises: Jules Massenet Werther.
PromFest'i raames dirigeerinud: Anton Rubinštein "Deemon"


Nikolai Aleksejev.
Nikolai Gennadjevitš Aleksejev (vene "Николай Геннадьевич Алексеев"; sündinud 1. mail 1956 Leningradis) on vene dirigent.
Ta on Peterburi uue dirigeerimiskoolkonna üks silmapaistvam esindaja. Nikolai Aleksejev tegi muusikamaailmas oma nime tuntuks VII Herbert von Karajani nimelise rahvusvahelise dirigentide konkursi võitjana (1982). 1983. aastal lõpetas ta Leningradi konservatooriumi sümfooniaorkestri dirigeerimise erialal – juhendajateks Arvīds ja Mariss Jansons. Pärast mõneaastast töötamist Peterburi Maria Teatris (tolleaegne Leningradi Kirovi-nimeline teater) sai Nikolai Aleksejevist 1985. aastal Uljanovski Filharmoonia sümfooniaorkestri dirigent (hiljem ka peadirigent). Samal aastal võitis ta laureaaditiitli Vaclav Talichi nimelisel rahvusvahelisel dirigentide konkursil Prahas ning rahvusvahelisel dirigentide konkursil Tokyos. Nikolai Aleksejev on juhatanud kõiki Moskva ja Peterburi tähtsamaid sümfooniaorkestreid ning andnud kontserte Euroopas, USAs ja Jaapanis. Aastail 1995–1998 oli ta seotud Zagrebi Filharmoonia sümfooniaorkestriga Horvaatias. 2000. aastast on Nikolai Aleksejev Peterburi Filharmoonia sümfooniaorkestri dirigent, 2001. aastast koordineerib ta Peterburi Filharmoonia kammerorkestri tööd ning hooajal 2002/2003 oli ta Moskva Suure Teatri esimene külalisdirigent.
Hooajal 1997/98 oli Nikolai Aleksejev ERSO esimene külalisdirigent ning alates 2001. aasta sügisest kuni 2010. aasta sügiseni oli ta orkestri peadirigent ja kunstiline juht.


Alexandre Liwentaal.
Alexandre Liwentaal (3. jaanuar 1868 Šveits – 13. august 1940 Kanada) oli aviaator.
Alexandre Liwentaali isapoolne suguvõsa on pärit Eestist, Liivi mõisast Läänemaal.
1894. aastal sooritas Inglismaal isevalmistatud purilennukil 80-meetrise lennu.
1897. aastal ületas kuumaõhupalliga Alpid.
Töötas insenerina krahv Ferdinand von Zeppelini tehases Saksamaal.
1906. aastal osales National Geographicu ekspeditsioonis, mille eesmärk oli vallutada kuumaõhupalliga põhjapoolus.
Alexandre Liwentaal oli tegev umbes 20 valdkonnas, seal hulgas auto- ning sõjatööstuses.


Unetus.
Unetus ehk insomnia on unehäire, mille korral esineb suutmatus ilma raskusteta magama jääda, katkendlik uni ja liigvarajane ärkamine. RHK-10 järgi kodeeritakse seda häiret F51.0 või G47.0..


Narkolepsia.
Narkolepsia on kontrollimatu lühiajaline unevajadus, mille tõttu võib esineda 10–15 minuti pikkuseid teadvusekaotusi (narkolepsiahoog): inimene langeb sügavasse unne ja teda sellest äratada on raske. Pärast narkolepsiahoogu teadvus taastub.
Narkolepsia on seotud virgatsainega oreksiin. Narkolepsia haigetel inimestel puuduvad hüpotaalamuse rakud, mis toodavad ja vabastavad oreksiini.


Uneapnoe.
Uneapnoe (ld "apnoe obstructiva") on une ajal tekkiv hingamiskatkestus (magamisaegne hingamatuse sündroom). Sõna päritolu: kreeka apnoe 'hingamatus'.
Sündroomi iseloomustus.
Hingamispausidega norskamine (ülemiste hingamisteede täielik või osaline lõtvumine ja kokkuvajumine) on tegelikult krooniline hapnikudefitsiiit, mille käes vaevleb uneajal rakutasemel kogu organism, võideldes "nähtamatu kägistava vaenlasega" iga hapnikusõõmu pärast. Nende rohkearvuliste episoodidega kaasneb iga kord vere hapnikutaseme järsk langus ja süsihappegaasi tõus: organismis käivitub sos-signaal paisates keset täielikku unerahu verre adrenaliini ja teisi stressihormoone "päästetöödeks". Aju ärkab ja adrenaliin kiirendab südametööd, tõstab vererõhku, stimuleerib ainevahetust, neerude ja teiste organite tööd. Nii möllab lõõgastava ja kosutava ööpuhkuse asemel tõeline keemiavabrik. Hommikuti ärgatakse rampväsinuna, suu kuivab, pea on uimane või valutab, süda peksleb ja vererõhk on kõrge. Pärastlõunal hakkab seletamatu ja üha süvenev väsimus küsima lõivu tukastamise näol. Unevaeguse kumuleerudes halvenevad ajapikku keskendumisvõime, meeleolu ja mälu, häirub ka seksuaalfunktsioon, ajapikku võivad arneda kõrgevererõhutõbi, südame rütmihäired, südame-ja ajuinfarkt, diabeet.
Adrenaliini öine ületootmine soodustab rasvkoe teket. Kuna tervis halveneb pikkamisi, otsitakse väsimuse põhjust sageli vananemisest või ebapiisavast puhkusest. Seevastu tuleks aga teadvustada norskamisega seotud terviseriske ja otsida päsevat abi.
Sündroomi kandjad.
Noortel inimestel on uneapnoe suhteliselt haruldane nähtus. Kõige tavapärasem magamisaja hingamatuse sündroomi põdeja on keskaealine, ülekaaluline, lühikese kaela ja mitteesile küündiva lõuaga suitsetav mees. Tihti süveneb sündroom tänu sellele, et inimesed püüavad päevast unisust kompenseerida kaloririkka toidu söömisega. Liigsed kalorid aga põhjustavad tüsedust ning see on üks peamisi uneapnoe tekitajaid, seega ei paranda söömine apnoed, vaid süvendav seda veelgi.
Ravi.
Diagnoositud une-apnoe raviks on välja töötatud spetsiaalne seade, mis kannab nimetust CPAP. Nina kaetakse maskiga, mille küljes on rõhutoru, mis jookseb spetsiaalsesse aparatuuri, mis kontrollib pideva positiivse rõhu andmist hingamisteedele. Operatsiooni kasutatakse siis, kui apnoe põhjuseks on ninapolüübid, adenoidid, pikk pehmesuulagi jne.


Somnambulism.
Somnambulism ehk unesrändamine ehk kuutõbi on unehäire, mille ajal magaja (unesrändaja) on suuteline nägema ja kõndima (mõnikord ka rääkima). Hiljem ei mäleta unesrändaja juhtunut. Somnambulism esineb sagedamini lastel, vanemaks saades see tavaliselt kaob.
RHK-10-s klassifitseeritakse somnambulism koodiga F51.3


Unenägu.
Unenägu on une ajal esinevad nägemused.
Psühholoogias juhtis unenägudele esimest korda tähelepanu Sigmund Freud ja liigitas need manifestseteks ja latentseteks. Unenäo manifestne sisu on seotud päevasündmustega ja une ajal kogetavaga, unenäo latentne sisu aga väljendab magaja alateadlikke soove ja vajadusi.


Ajavahestress.
Ajavahestress on füsioloogiline ja psühholoogiline seisund, mis on tingitud päeva pikkuse muutumisest reisides üle ajavööndite piiride.
Ida suunas reisides muutub päev näiliselt lühemaks (näiteks kui startida Londonist kell 14.00 kohaliku aja järgi ja jõuda tunni aja pärast Tallinnasse, on siin kell 17.00), lääne suunas liikudes pikemaks (näiteks kui startida Tallinnast kohaliku aja järgi kell 14.00 ja jõuda tunni aja pärast Londonisse, on kell seal 13.00).


Eduard Wiiralt.
Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt; 20. märts 1898 Peterburi kubermang – 8. jaanuar 1954 Pariis) oli Eesti 20. sajandi esimese poole silmapaistvaim graafik.
Elukäik.
Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. I maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.
Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Vabadussõja puhkedes, astus Wiiralt 1918. detsembril algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni. Pataljonist moodustati 2. soomusrongi dessantmeeskond. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse.
Kui sügisel 1919 asutati Tartus kunstikool Pallas, palus Wiiralt ennast üle viia Tartu Kooliõpilaste pataljoni. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täiega kunstile pühendada. Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris. 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud Jaan Koorti juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur-büsti "Eesti neiu".
1922–1923 jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri meisterõpilasena. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni Dresdenisse, kus töötas vasegravüüride trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused on õigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai. Septembris sõitis kunstnik tagasi Tartusse. 1924. aastal lõpetas kunstnik Pallase graafiku ja kujurina. Kooli lõpetamise järel kutsuti ta sama kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellega tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925).
Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis. 21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939 elas ta Marokos Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour. Teise maailmasõja ajal viibis kunstnik Eestis.
1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma tööde näitust korraldama. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus viibis umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist põgenenud Eduard Olega matka Lapimaale. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.
Looming.
Eduard Wiiralti loomingupärand on väga suur, ainuüksi Eesti Kunstimuuseumi graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost. Suur osa sellest jõudis muuseumi tänu kollektsionäär Alfred Rõudele, kes kogus Wiiralti töödest mitte ainult lõplikult viimistletud estampe, vaid ka etüüde ja visandeid.
Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus. 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost. Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema ofordid, linoollõiked ja joonistused said kiitva hinnangu.
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 1924–1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puškini "Gabrieliidid", Marie Underi "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes, (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.
1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast pärinevad tööd "Põrgu" (1930–1932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito) ja realistlikumad "Neegripead" (1933, kuivnõel), "Claude" (1936, puugravüür) ning "Lamav tiiger" (1937, pehmelakk). 1927. aastal esines ta seal esimese isikunäitusega ja juba samal aastal valiti Pariisi Sügissalongi liikmeks.. Kuigi kunstnik nendel aastatel kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel Riias, Helsingis, Berliinis, Moskvas, Kaunases ja 1933. aastal Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt korraldatud graafikanäitusel Prahas. Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), Philadelphias (1928), Strasbourgis (1931) ja Amsterdamis (1935). Kodumaise publiku jaoks korraldati 1936. aastal näitus Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud tööd, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning selle kunstilisest arengust. 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. kunsti aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena. Wiiralt autasustati kuldmedaliga ning väljapandud 21 tööst müüdi 13. Prantsusmaal viibides töötas Wiiralt ka mitmete prantsuse ajakirjade heaks ning illustreeris kaks raamatut.
Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).
1939. aasta sügisel, II maailmasõja puhkedes, sõitis Eduard Wiiralt tagasi Eestisse, kus lõi sellised tööd nagu "Eesti neiu" (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), "Monika" (1942, metsotinto) ja "Kaameli pea" (1939, puulõige), neist viimane kinnistus kavatsematult masside mällu tänu kujutatu välisele sarnasusele hilisema Eesti presidendi Lennart Meriga.
Mälestuse jäädvustamine.
Mark Soosaar on teinud Eduard Wiiraltist filmi "Maised ihad" (1973–1977) ning Rein Raamat filmi "Põrgu" (1983).
1997. aastal asutasid väliseesti kunstikogujad Harry Männil ja Henry Radevall koostöös Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Kunstimuuseumiga Wiiralti 100. sünniaastapäeva puhul Wiiralti auhinna graafikule, kes osaleb Wiiralti sünniaastapäeval avataval näitusel ning järgib oma loomingus žürii hinnangul kõige paremini eesti graafika traditsioone.
Kunstniku 100. sünniaastapäevaks 1998. aastal valmis Mai Levini 350 leheküljeline, 200 reproduktsiooniga albumiformaadis ja kalingurköites põhjalik monograafia Eduard Wiiraltist, milles on kokkuvõte prantsuse, inglise, saksa ja vene keeles.
2004. aastast annavad Kultuurkapital ja kultuuriministeerium igal aastal Kunstiakadeemia aastapäeval välja Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suuruseks määrati 15 000 krooni.
2010. aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas mälestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles.
Tartus, Ihastes, asub Eduard Wiiralti tänav.


Sensoorne deprivatsioon.
Sensoorne deprivatsioon on olukord, kus ühe või mitme meeleelundi kaudu välismaailmast saadav andmehulk on märgatavalt vähenenud.
Osalise sensoorse deprivatsiooni korral blokeeritakse ainult mõne meeleelundi funktsioneerimine - suletakse silmad vms.
Täieliku sensoorse deprivatsiooni korral - (kasutatakse ka mõistet sensoorne isolatsioon) - püütakse blokeerida aistmine kõigis meeleelundites. Sensoorse isolatsiooni saavutamisel kerkivad esile eetikaprobleemid - kas uurimise eesmärgil on õigus sekkuda inimese füsioloogilistesse protsessidesse sellisel määral, et saavutatakse nn. puhta aju seisund või sündroom - seisund, mil aju on eraldatud keskkonnast sellisel määral, et ajju ei saabu ühtegi välisimpulssi.
Lühiajalist sensoorset deprivatsiooni kasutatakse rahunemiseks, pikema kestusega deprivatsioon võib esile kutsuda rahutust, keskendumishäireid, hallutsinatsioone, ebameeldivustunnet. Samuti võib pikema pikema deprivatsiooni tagajärjel ajutiselt tekkida nägemis- ja kirjutamishäireid ning intellektuaalsete võimete langust.
Sensoorne deprivatsioon võib tekkida näiteks kaugsõiduautojuhtidel või pikki vahemaid läbivatel lenduritel. Sellistel juhtudel on kuulmis- ja nägemiselunditele antav signaal ühetaoline ja selle vältimiseks vajavad nad aju stimuleerimiseks ärritavat signaali.


Psühholoogia mõisteid.
"Siin on loetletud psühholoogia mõisteid."
#.
10 protsendi müüt
A.
Abstraheerimine - Afekt - Aistimisvõime - Aisting - Ajusisese enesestimulatsiooni katse - Analüütiline psühholoogia - Arengupsühholoogia - Armukadedus - Arvutisõltuvus - A-tüüpi isiksus - Autoritaarne isiksus
B.
Biheiviorism - Binauraalsed rütmid - Biofiilia - B-tüüpi isiksus
C.
C-tüüpi isiksus
D.
Dunningi-Krugeri efekt
E.
Ego - Eideetiline mälu - Ekstaas - Ellujäämisstrateegia - Emotsionaalne intelligentsus - Emotsioon - Empaatia - Enesekehtestamine - Eneseteostus - Episoodiline mälu - Evolutsiooniline psühholoogia
F.
- Flynni efekt
H.
Hawthorne'i efekt - Hirm - Hüpnoos - Hüpnoteraapia
I.
Inimvajaduste hierarhia - Intelligentsus - Intelligentsuskvoot - Intelligentsustest - Intiimsuhted - Introspektsioon - Iseloom - Isiklik kompetentsus - Isiksus - Isiksushäired
J.
Johari aken - Jäljendamine
K.
Katse väikese Albertiga - Kavatsus - Kavatsuslikkus - Keel - Kinnisidee - Kirg - Kirgas unenägu - Kognitiivne dissonants - Kognitiivse arengu teooria - Kognitivism - Koleerik - Kollektiivne alateadvus - Kommunikatsioon - Konflikt - Konformsus - Koolifoobia - Koostöö - Kurbus - Kõrgemad kognitiivsed funktsioonid - Käitumine
L.
Lahenduskeskne lühiteraapia - Lapsus - Leidlikkus - Libiido - Linuse seadus - Loovus - Lugemine - Luul - Läbipõlemissündroom - Lühimälu
M.
Mandeltuuma kaaperdamine - Meditatsioon - Meeleolu - Meenutamine - Melanhoolik - Multiintelligentsuse teooria - Motivatsioon - Mõtlemine - Mõtlemise häired - Mälu - Mänguteraapia
N.
Nartsissism - Nartsissistlik isiksushäire - Neurootilisus - Nostalgia - Nutt - Nägemine - Näivvaliidsus
O.
Objekt väike a - Oneiroloogia - Operatiivmälu - Optimaalseisund - Organismi funktsioonid - Oskus
P.
Paanikahäire - Pikaajaline mälu - Professionaalne kretinism - Protseduuriline mälu - Protsessile suunatud psühholoogia - Psühhodraama - Psühhodünaamiline psühhoteraapia - Psühholingvistika - Psühholoogiline kokkusobivus - Psühhosemiootika - Psüühika - Psühholoogilised põhifunktsioonid - Psühhoteraapia - Psühhotroopne aine - Psüühiline funktsioon
R.
Raveni progresseeruvad maatriksid - Reaalne - Rorschachi test - RSI
S.
- Sangviinik - Seksuaalvajadus - Semantiline mälu - Sensoorne deprivatsioon - Sensoorne mälu
- Sotsiaalne kompetentsus - Sotsiaalpsühholoogia - Sotsiaalsed oskused - Sotsialiseerumine - Sotsiomeetria - Superego - Stereotüüp - Stockholmi sündroom
- Sugupool - Surm - Suur Teine
- Süsteemne teraapia - SYMLOG
T.
Tahe - Tahteelu - Taju - Tajumishäired - Teadvus - Teadvuse neuraalsed korrelaadid - Test - Transaktsionaalne analüüs - Tundeelu - Tundmus - Tung - Tunnetus - Tähelepanu
U.
Unenägu - Uni - Usulise arengu astmed
V.
Vabatahtlikkus - Valetamine - Valik - Vermimine - Viha - Vihkamine - Võimutahe - Vältiv isiksushäire
W.
Wechsleri intelligentsusskaalad
Õ.
Õppimine - Õpitud abitus - Õpitud vajaduste teooria


Psühholoogide loend.
"Siin on loetletud psühholoogia alal töötanud või töötavaid teadlasi.".
A.
Anathon Aall
- Jakob Friedrich von Abel
- Alfred Adler
- Jüri Allik
- Gordon Allport
- Anu Aluoja
- Liivia Anion
- Solomon Asch
B.
Talis Bachmann
- James Mark Baldwin
- Albert Bandura
- Vladimir Behterev
- Alfred Binet
- Andreas Bjerre
- Edward de Bono
- Lidia Božovitš
- John Bowlby
- Urie Bronfenbrenner
- Jerome Bruner
- Merry Bullock
- Karl Bühler
C.
Donald T. Campbell
- James McKeen Cattell
- Raymond Bernard Cattell
- Leda Cosmides
- Mihaly Csikszentmihalyi
D.
John Dewey - Wilhelm Dilthey - Josef Durdík
E.
Hermann Ebbinghaus
- Daniil Elkonin
- Albert Ellis
- Erik Erikson
- Hans Jürgen Eysenck
F.
Gustav Fechner
- Leon Festinger
- Reuven Feuerstein
- Viktor Frankl
- Anna Freud
- Sigmund Freud
- Max Friedrich
G.
Francis Galton - Howard Gardner - Eleanor J. Gibson - Carol Gilligan - Henry H. Goddard
H.
Rom Harré - Mati Heidmets - Bert Hellinger - Karen Horney
J.
Carl Gustav Jung
K.
Aleksander Kaelas
- Rudolf Kallas
- Alan S. Kaufman
- George Kelly
- Otto Kernberg
- Anti Kidron
- Ludwig Klages
- Melanie Klein
- Lawrence Kohlberg
- Heinz Kohut
- Voldemar Kolga
- Mihhail Kotik
- Maie Kreegipuu
- Kalev Kruup
- Jüri Kruusvall
- Dagmar Kutsar
- Wolfgang Köhler
L.
Meri-Liis Laherand
- Mart Laisk
- Tõnu Lehtsaar
- Gustave Le Bon
- Aleksei Aleksejevitš Leontjev
- Aleksei Nikolajevitš Leontjev
- Kadi Liik
- Anti Liiv
- Vladlen Livšits
- Aleksandr Luria
- Merle Lõhmus
M.
Margaret Mahler
- Rollo May
- Abraham Maslow
- Elton Mayo
- William McDougall
- George Herbert Mead
- Alexius Meinong
- Henn Mikkin
- Stanley Milgram
- Reet Montonen
- Jacob Levy Moreno
- Martha Muchow
N.
Ya'ir Neuman
- Erich Neumann
- Toivo Niiberg
- Knut Nordby
- Risto Näätänen
O.
Arnold Oja - Silvia Oja - Tõnu Ots
P.
Jaak Panksepp
- Ivan Pavlov
- Laine Peep
- Jean Piaget
- Steven Pinker
- Voldemar Pinn
- Mare Pork
- Sirje Pree
- Aleksander Pulver
R.
Mait Raava
- Konstantin Ramul
- Marika Rauk
- John Carlyle Raven
- Anu Realo
- Wilhelm Reich
- Theodor Reik
- Théodule Ribot
- Fritz Riemann
- Maire Riis
- Carl Rogers
- Linda J. Rogers
- George Romanes
- Hermann Rorschach
- Eha Rüütel
- Joseph Rychlak
S.
Enno Selirand
- Muzafer Sherif
- Théodore Simon
- John Sloboda
- Charles Edward Spearman
- William Lewis Stern
- Robert Sternberg
- Carl Stumpf
- Juhan Sõerd
Z.
Aleksandr Zaporožetš - Philip Zimbardo - Vladimir Zintšenko
T.
Avo-Rein Tereping
- Edward Lee Thorndike
- Edward Titchener
- Kalju Toim
- Michael Tomasello
- Juhan Tork
- Tomas Tranströmer
- Endel Tulving
- Peeter Tulviste
U.
Dmitri Uznadze - Urve Uusberg
V.
Maaja Vadi
- Aune Valk
- Jaan Valsiner
- Lea Viires
- Lev Võgotski
W.
John Watson
- David Wechsler
- Donald Winnicott
- Wilhelm Wundt


Depressant (ökoloogia).
Depressant on aine, mis vähendab vee aurumist (näiteks veekogust või põldudelt). Depressante kasutatakse näiteks väheste sademetega piirkondades põllumajanduses.


Depressant.
Depressant on üldnimetus ainetele, mis pärsivad närvisüsteemi talitlusavaldusi - nii psüühilisi funktsioone kui neuroloogilisi funktsioone.
Teatud juhtudel on närvisüsteemi depressandid näidustatud ravimitena.
Närvisüsteemi depressantideks on ka uimastid. Uimastitena tarvitatavate depressantide hulka kuuluvad näiteks alkohoolsed joogid ja rahustid, mõneti eraldiseisvana ka oopium jt opiaadid, kanepitooted.
Uimastid tekitavad juba väikestes kogustes tarvitamisel pidurdusprotsesside pärssimise tõttu eufooriat ning sageli alandavad tundlikkust, pikendavad reaktsiooniaega ja pärsivad motoorseid reaktsioone. Suuremates kogustes tarvitamine muudab enamasti kõne segaseks ja võib tarvitaja viia teadvusekaotuseni.
Mitme depressandi koostarvitamisel võimendavad nad üksteise mõju.


Oopium.
Oopium (lad unimaguna valmimata kupardest saadav kuivatatud piimmahl, mis sisaldab uimastavaid aineid morfiini (10–16%) ja kodeiini (0,7–2,5%).
Oopiumi tarvitamine tekitab väikeste koguste puhul alguses ärritust, hiljem mõjub rahustavalt, valuvaigistavalt ja uinutavalt. Oopiumi korduv tarvitamine tekitab ravimisõltuvuse. Oopium ja selle valuvaigistavad alkaloidid on narkootikumid ja nendest valmistatud ravimite üle peetakse eriarvestust.
Oopium on lähtematerjaliks poolsünteetilisele narkootilisele ainele heroiinile.
Oopiumis leiduvaid alkaloide nimetatakse opiaatideks.
2007. aastal toodeti 93% maailmaturule jõudnud oopiumist ÜRO andmetel Afganistanis, eriti selle edelaosas. Pool Afganistani oopiumist pärines omakorda Helmandi provintsist.
1990. aastatel pärines enamik oopiumitoodangust Birmast.


Opiaadid.
Opiaadid on oopiumis leiduvad alkaloidid.
Opiaatideks nimetatakse ka morfiini derivaate.


LSD.
LSD ehk lüsergiinhappe dietüülamiid(inglise keeles Lysergic acid diethylamide) (Teised nimetused: hape, mark, ellekas, Ruut, reis, trip) on sünteetiline hallutsinogeen.
LSD sünteesis esimest korda 1938. aastal Baselis Sandoze laboratooriumis šveitslasest keemik Dr. Albert Hofmann, kes otsis migreeniravimit. Tollal jättis Hofmann LSD kõrvale, kuid 5 aastat hiljem ainega juhuslikult kokku puutudes avastas selle psühhedeelilised omadused. 1950.–60. aastatel kasutati LSDd tootenimega "Delysid'" psühhoteraapia abivahendina. Samuti uuriti aine kasutamist "tõeseerumina" (CIA projekt MKULTRA). LSD keelustati Ameerika Ühendriikides 1966. aastal, selle järgselt ka mujal maailmas.
LSD populaarsuse tippaeg oli hipiajastul.
Uimastit tarvitatakse suu kaudu, mõjuperiood ("trip") kestab 6–12 tundi. Mõju on väga intensiivne, kasutajal võib tekkida "kehast väljumise tunne", ta võib näha mitmesuguseid hallutsinatsioone. LSD tarvitajal tõuseb vererõhk ja kehatemperatuur, kiireneb pulss ja hingamissagedus. Tavaliselt laienevad pupillid, tugevnevad refleksid ja väheneb koordinatsioonitaju. Uimasti tarvitajat võib iseloomustada ka hajevil olek, letargia, uimasus, ebakindlad liigutused ja üle keha värisemine.
LSD poolt tekitatav sõltuvus on tagasihoidliku intensiivsusega, samuti on LSD tarvitamisest raske saada üledoosi, sest surmav annus on tuhandeid kordi suurem tavalisest annusest. LSD tarvitamisel tekkiv reaalsustaju kadu ja hallutsinatsioonid võivad põhjustada õnnetusjuhtumeid, kui inimene nende ajel tegutseb, samuti võib psühhootiline seisund jääda püsima pärast aine mõju lõppu või tekkida hiljem ka ühekordse tarvitamise järgselt.
Kasutatud kirjandus ja muu informatsiion.
http://www.ainosiebert.de/index.php?option=com_content&view=article&id=129:jaerelehueuee-lsd-leiutajale-hofmannile&catid=33:ee-politik-2008-xxxx&Itemid=113


Hallutsinogeen.
Hallutsinogeen on narkootikum, mis muudab taju ja kutsub esile hallutsinatsioone.
Liigitus.
Hallutsinogeenid jaotatakse päritolu järgi looduslikeks ja sünteetilisteks.
Looduslike hallutsinogeenide hulka kuuluvad näiteks meskaliin (pärit "peyote"-kaktusest), psilotsibiin (seened), LSA (taevassinine lehtertapp ehk "Morning Glory") jpt. Ka kanepisaadused võivad põhjustada hallutsinatsioone.
Sünteetiliste hallutsinogeenide tuntuim esindaja on LSD. Teistest tuntumatest sünteetilistest hallutsinogeenidest võiks mainida fentsüklidiini (PCP) ja ketamiini. Sünteetilistest ainetest arvatakse hallutsinatsioone tekitava toime tõttu selesse rühma aeg-ajalt ka "ecstasy" ja temasarnased amfetamiini derivaadid.
Toime.
Hallutsinogeenide toime mõjul ilmnevaid elamusi nimetatakse slängis "tripiks (inglise sõnast "trip" 'reis, ränd'). Kui elamused on negatiivse sisuga, kasutatakse väljendit "bad trip" ('halb reis'). "Bad tripi korral on tavaline paranoia, tõesena tunduvad mõtted jälitamisest või tagaajamisest ning ähvardavad hallutsinatsioonid (koletised, ründavad loomad jms).
Hallutsinogeenide poolt tekitatud füüsiline sõltuvus on tagasihoidliku intensiivsusega (higistamine, käte värisemine). Sagedamini esineb psüühiline sõltuvus (unehäired, ärevus). Hallutsinogeenid võivad rohkem kui teised narkootikumid vallandada püsivaid psüühikahäireid. Näiteks võivad algselt LSD toime all tekkinud elamused jääda püsima ka pärast aine otsese mõju lakkamist – inimesel tekib psühhootiline seisund.


Dharmapāla.
Dharmapālad ('dharmakaitsjad'; tiibeti keeles "drag-gshed") on vadžrajaanas (sealhulgas Tiibeti budismis) müütilised ja sageli kohutavad tegelased, kes on üle võetud mitmest allikast, eriti hinduismist ja bönist.
Nad on tõotanud dharmat kaitsta ja toetada. Linnal või ringkonnal võib olla oma "dharmapāla" oma kohaliku mütoloogiaga.
Mahakala.
Mahākāla ("suur must"), vadžrajaana mütoloogias idam ja dharmapala
Tšakrasamvara.
Shamvara/Tšhakrasamvara (shambara - tähendab ekstaasi)
Dharmapāla praktikad sisaldavad endas väljatöötatud "täida ja taasta" rituaale ("bskang-gso"), millega meenutatakse kaistjatele nende vandeid ning taastatakse nendega oma lähedased suhted, tehes spetsiaalse ohverduse. Kõige tavalisem on joogiohver (gser-skyems), milles ohverdatakse kaitsjale alkoholi või musta teed. Võib ka lihtsalt kutsuda kaitsjaid ohverduse tegemiseks mandalasse ja esitada oma soovid (gsol-‘debs). Kaitsjaga võib saada veel lähedasemateks, meditatiivse perioodi ajal, millal loetakse sadu tuhandeid jumalusega seotud mantraid ning lõpuks tehakse suur tuleohver, mille käigus visatakse tulle mitmeid spetsiaalseid aineid. Usukaitsjaid kasutatakse ka ennustamiseks. Sümboolika hulk, mida kasutatakse usukaitsjate puhul on tohutu suur. Igal liigutusel, käe-, jala või muu kehaosa asendil on oma tähendus, samuti igal värvil ja igal muul kujundil. Nii thangkad kui ka kõik teised tiibeti kunsti vormid peegeldavad arusaama tantristlikust budismist. Nende keerukus peegeldab ka eesmärgi (buddhaks saamise) olemust.
Viis, kuidas kujutatakse jumalusi tantrismis, on tihtipeale läänes arusaamatust tekitav. Kujundid, mis sisaldavad seksi, "kuradi-teenimist" ja vägivalda. Küsitakse, kuidas saab seda propageerida muidu niivõrd rahumeelsust nõudev usund? Kirjeldused ju lausa upuvad verre! Need jõulised kujud budismis sümboliseerivad tugevat energilist vahendit, mida tihti vajatakse, et murda läbi emotsionaalsetest ja vaimsetest tõkestajatest, mis takistavad olemast selge mõistuse ja kaastundega. Vaenlaste seas, keda need raevukad kujutised hävitavad, on tuimus, laiskus ja enesekesksus. Relvad, mida nad kasutavad, on positiivsed omadused, mida on saadud vaimsel teel käies; nagu kontsentratsioon, entusiasm ja armastus. Leegid, mis neid ümbritsevad on sügava teadvuse erinevad tasandid, mis põletavad ära pimeduse. Iseennast sellise jõulise kujuga samastades, ei ole raske leida jõudu vaimsest energiast ja oma sisemistest vaenlastest võitu saada. Budistlikust vaatenurgast lähtudes võib pidev peen energia olla kas rahumeelne või raevukas. Kui seda seostada segadusega, siis rahulikud ja raevukad energiad ning emotsionaalsed tasandid, mis nende all peituvad muutuvad destruktiivseteks. Näiteks, rahulik energia muutub letargiliseks ja raevukas energia muutub vihaseks ja vägivaldseks. Kui segadusest on vabanetud, siis võib neid energiaid kombineerida keskendumise ja teadlikkusega. Niimoodi on neid võimalik positiivselt ära kasutada. Rahuliku energiaga saab ennast ja teisi maha rahustada ning tegutseda tasakaalukalt, jõulist energiat kasutades võib ennast ja teisi ergutada omama rohkem jõudu, julgust ja meeleteravust, et ohtlikust olukorrast välja tulla.
Veel ühe huvitava nurga pealt vaadates: inimesel võib tõesti olla arvamus endast kui emotsionaalselt kangest ja vaimselt aeglasest. Ta võib ka tegelikult olla raskemeelne või igav, kuid selliste omadustega samastumine viib neid veel rohkem masendusse viia. Teisest küljest, kui nad kujutavad ennast Buddhana, kelle süda on soe ja meel selge, ei pea nad enam muretsema iseenda võimetuse pärast. Sellised kujustamised aitavad saada kontakti sisemiste positiivsete väärtustega. Veelgi enam – inimesed peavad oma arvamust enesest tavaliselt tõeseks ja muutumatuks, see on see, kes nad tegelikult on hoolimata asjaoludest.
Vaimude lepitamine.
Vaimude lepitamine ehk vaigistamine on praktika, mis on sama vana kui tiibeti budism. See pärineb ajast, mil Tiibeti kuningas Trisong Detsen kutsus Indiast õpetaja Šantaraksita, et ta õpetaks tiibetlastele budismi. Kohalikud vaimud olid aga uue religiooni vastu vaenulikud ning Šantaraksita soovitas kutsuda Guru Padmasambhava, kes tuli Tiibetisse ja alistas enamuse vaenulikest vaimudest ning sidus nad vandega budismi kaitsjateks.
Näiteks selline lugu: "Kui Guru Padmasambhava oli teel läbi Nepali Tiibetisse ning jõudis Manyudi üritas vaenulik jumal nimega Dsamun teda hävitada, surudes ta kahe mäe vahele, aga Padmasambhava sai tast jagu kasutades oma irdhi-väge lennates üle taeva ja siis sai Padmasambhava talt lubaduse hakata lamaismi kaitsma".
Või siis selline: "5 aastat elas ta Nepalis "Ise Tekkinud Mäetipu Surnuaial", kus ta õpetas ja allutas endale erinevat liiki vaimseid olendeid, ka deemoneid, ja saavutas valitsuse sõltuva olemise Kolmikilma üle".
Kaitsjate klassifikatsioon.
Grupp jumalusi, keda tuntakse usukaitsjate nime all – "chos skyong" (sanskr. "dharmapāla", "dvārapāla"), on religioosse seaduse kaitsjad. Tiibeti keeles on nende kohta olemas veel nimetus – "bstan srung ma" “Budistliku doktriini kaitsjad” või lihtsalt srung ma “kaitsjad”. Selle viimase termini all mõistatakse ka kahjulikke, mitte budistlikke vaime. Veel on olemas termin dam cam – “need kes on vandega seotud”, nimetus, mis on antud mitte budistlikele jumalustele, kes hiljem allutati ja sunniti kaitsjateks hakkama. "Dharmapālasid" kujutatakse tavaliselt raevukatena, relvadega vehkivatena, purustades inimesi või üleloomulike vastaseid oma jalge all. Tihtipeale kutsutakse neid ka nimega dregs pa, “upsakad”, “kõrgid” väljend, mis on tuletatud et neid kujutatakse raevukate, upsakate ilmetega.
"Dharmapāla" (sanskriti keeles “dharma kaitsja”) on budistlikus mütoloogias jumalus, kes kaitseb Buddha õpetust ja iga budisti eraldi. "Dharmapālade" rühma budistlikus panteonis on raske täpselt piiritleda, nende hulka arvatakse sageli ka jidamid ja erinevate budistlike rahvaste kohalikud jumalad. Tiibetis kasutatakse "dharmapāla" kõrval ka nimetust "drag-gšed" (“hirmus timukas”).
Peamiselt jagatakse budistlikud jumalused maisteks ja üle-maisteks ehk taevasteks jumalateks. On oluline teha vahet nende kahe jumala tüübi vahel. "Maised jumalused" on need, kes võtavad võimu kohalikes meediumites, aga nad on muidu olendid nagu meiegi - nad tunnevad piinavaid emotsioone nagu viha ja iha. Ja nad on sündinud nagu meie. Enamasti ongi nad deemonlikud jumalusted, kes on budismi poolt allutatud. Taevaseid jumalusi on kahte tüüpi: boddhisattvad ja buddhad. Taevaste kaitsjate hulgas on palju hästi tuntud jumalusi Tiibeti budistlikust panteonist. Jumalused, kes asetsevad väljaspool eksistentsi kuude sfääri. Usukaitsjad aitavad eemaldada takistusi teel ja hoiavad õpilasi teel, kui nad muutuvad laisaks. Ka kaitsjad jagatakse maisteks ja taevasteks kaitsjateks. Buddhade ja boddhisattvate seas on neid, kes ilmuvad kaitsjatena nagu nt Mahãkãla, Mahãkãlì jne. Tuntumad on ehk Avalokitesvara ja Mañjušrī, Varjapãni ja Tãrã, kellel kõigil on raevukad kaitsja vormid.
Maised kaitsjad on universumi valvajad, kes võivad kiiresti muutuda ähvardavaks ja tiibetlased peavad neid efektiivseteks just sellepärast, et nad on maised ehk valgustamata. Neid defineeritakse kui olendeid, kes ei ole võtnud omaks õilsat "kaheksaosalist teed". Nad jagavad inimese emotsioone, mistõttu on nad efektiivsemad, kui inimesele kaugemal seisvad taevased kaitsjad, kuid samuti kergemini solvuvad inimeste tegudest kui viimased.
Enamik kaitsjaid kuulub kõigi tiibeti budistlikke koolkondade juurde. Väga vähesed neist on spetsiaalselt ühe või teise koolkonna kaitsjad. Niimoodi on enamus buddhismi-eelseid jumalusi muutunud üldiseks budismi kaitsjaks kõigis budistlikes koolkondades, mõni üksik aga, nagu näiteks Dorje Shugden, on saanud kaitsjana koolkondliku tähtsuse ja on valvur, kes suhtub vaenulikult teiste koolkondade õpetusse.
Üks jaotus jagab kaitsjad veel valge kvartali ja musta kvartali kaitsjateks (dkar phyogs skyong ba’i srung ma ja nag phyogs gi bdud). Viimased on grupp kaitsjaid, kes on seotud budismi eelse usundiga Tiibetis – böniga ja neid tuntakse veel nime all bon skyong või bon skyong. See grupp jaguneb omakorda veel 8 alagrupiks. Paljud vanad jumalused kuuluvad veel ähmase nimetuse alla- yul lha - mis tähendab maa jumalad. Samuti kuuluvad sinna vaimud, kes peale surma pole suutnud ümber sündida ja kellest on saanud siis pahatahtlikud deemonid. [24]
Kõige üldisem termin on ("rigs ’dzin brgyud kyi srunmg ma"), mis tähistab kõiki budismi kaitsjaid. ("Slob dpon brgyud kyi srung ma") on termin, mis viitab otseselt õpetuse andjate kaitsjatele. Esineb veel mitmeid teisi nimetusi kaitsjate kohta, mis on harvemini kasutusel ja on kas erinevate koolkondade või traditsioonide poolt kasutusele võetud. On olemas veel spetsiifilisi kaitsjaid – näiteks suurte pühakute kaitsjad – ("skyes bu chen po’i srung ma"), kes on kõrged "usu-seaduse kaitsjad". Erinevad kaitsjad täidavad erinevaid ülesandeid, on olemas veel ("pha mes (brgyud) kyi srung ma ") - esivanemate kaitsejumalad, kaitsjad, keda perekond peab enda eriliseks Kaitsja (usk)kaitsjaks ja nende kultust kantakse edasi põlvest põlve. Termin ("gnas srung ") viitab nendele jumalustele, kes kaitsevad pühasid palverännaku kohti. Kaitsjate maisteks ja taevasteks jagamisel ei ole rangeid piire. Peab arvestama sellega, et maised kaitsjad alluvad karma seadustele ja olles kogunud piisavalt pälvimusi kaitstes tiibeti budismi, saavad ka neist lõpuks taevased kaitsjad. See protsess muidugi võtab inimaastates mõistetamatult kaua aega ja samal ajal maiste kaitsjate hulk kogu aeg kasvab, sest senini allutavad ja muudavad tiibeti preestrid usukaitsjateks mitmeid kahjulikke vaime- nag phoys gi bdud.
Välimus.
Enamus kaitsjaid ilmuvad raevukatena. Isegi need vähesed, kes ilmuvad rahumeelsetena, on võimelised kiiresti võtma raevuka vormi. Raevukaid jumalusi kujutatakse tavaliselt tüsedate, lühikeste, kuid tihketena, tugevate jäsemete ja paljude peadega. Nende värvused on erinevad ning selle kirjeldamiseks kasutatakse värvikaid väljendeid: näiteks võib kaitsja olla "must nagu kalpa lõpus ilmuv must pilv" ning "punane kui värviring, mis tekib kui päike tõuseb ning tema kiired põrkuvad vastu suurt korallmäge" jne. Tihti mainitakse, et kaitsjate kehad on määritud kokku seesami õli ja tuhaga, mis on võetud surnute tuleriidalt. Nahk on kaetud sularasva ja vereplekkidega ja inimrasva laikude ja täppidega. Naissoost kaitsjad on samasugused ja neid kujutatakse koledate naistena, kellel on pikad, kõhnad rinnad ja suured seksuaalorganid, väheseid kujutletakse ilusate noorte neidudena. Nägudel on neil kõigil tigedad grimassid – suud avatud, suured kihvad välja paistmas (tihti öeldakse, et need kihvad on vasest või rauast). Suust tuleb välja haiguse udu ja kui nad hingavad nina kaudu välja tõuseb suur torm. Nende esileulatuvad, verest valguvad silmad jõllitavalt tigedalt ning tavaliselt on neil laubal veel kolmaski silm. Juuksed on mõnikord lahtiselt ja võidunud, enamasti siiski on juuksed kinni seotud patsi ning paelana kasutatakse madusid. Soenguid on erinevaid ja neil on erinevaid tähendusi. On olemas ka üks väiksem grupp jumalusi, kelle kohta öeldakse, et neil on juuste asemel maod.
Riietus ja kaunistused.
Osa usukaitsjaid ilmuvad alasti, kuid enamus on siiski riietatud, riietus varieerub suuresti – alustades lihtsast niudevööst või räbalatest lõpetades kogukate raskete kaunistuste ja siidiga. Niudevöö on enamasti valmistatud tiigrinahast, vahel jämedast riidest – re sde, vahel härjanahast või äsjanülitud jaki nahast. Böni päritolu jumalatele on eriomane kanda niudevööd, mis on valmistatud ühest tuhandest khyungi[27] tiivast või inimsüdamest. Mõned kannavad preestri, mõned tiibeti aristokraatiale omast riietust. Üks eriline riietus on veel - must ürp, pikkade varrukatega - selline rüü, mida kannavad musta mütsi maagid (zvha nag). Vöö, mis erinevaid riietusi koos hoiab, on tihti siidist, juveelidest, kullast ja türkiisist, vanematel jumalustel aga tihtipeale soolikatest ja madudest, näiteks Šrī Devī ja Mahākāla riided on kokku seotud "nāgade kuningaga". Üldiselt kannavad silmapaistvamad kaitsjad elevandinahka või inimesenahka. Eriskummaline kaunistuse tüüp on go zu, mis võib koosneda jaki või lamba nahast, kuid samuti kullast, mu men kivist, jääliustikest ja valgetest pilvedest. Heroilised meessoost kaitsjad (dpa’po) kannavad soomusrüüd, mis on valmistatud kas kullast, vasest, hõbedast, korallist, juveelidest, ninasarviku nahast või skorpioni koorest. Soomusrüüde ühenduskohad on valmistatud isase paabulinnu kaelakarvadest. Kiivrid on valmistatud samast materjalist kui turvised. Dpa ’po kaitsjad kannavad kõrge säärega, enamasti mongoolia tüüpi nahast saapaid. Heroiliste kaitsjate riietusse kuulub veel tiigrinahast nooletupp (stag gdong), vibu hoidja leopardi nahast (gzig shubs) ja kilp ninasarviku nahast (bse phub), mida kantakse seljal. Eespool on tavaliselt peegel (me long) koos konkreetse jumaluse "seemne silbiga" (sa bon) kirjaga keskel. Raevukad jumalad kannavad kaunistusi, mis on valmistatud inimluude vanikutest ja 50 või 51st värskest inimpeast. Kaunistuste hulka kuuluvad veel rohelised kaelakeed, vanikud, mille moodustavad tuhat päikest ja tuhat kuud ja türkiisist, kullast ja lilledest pärjad. Nad kannavad käe ja jalavõrusid ja kõrvarõngaid, on kaks jumalust, kes kannavad eriskummalsi kõrvarõngaid – Palden Lhamo (dPal lden lha mo) ja Sergy Purima (gSer gyi spu gri ma)– ühes kõrvas on neil madu ja teises lõvi.
Ratsud.
Enamik usukaitsjaid on seisvas või tantsivas asendis, seistes kas lahtise lootoslille või inimkorjuse peal. Samuti võivad nad ratsutada erinevate loomade või lindude seljas. Lindudest on näiteks vares, kaaren, khying, papagoi, raisakotkas jne. Loomadest on muidugi enimlevinud ratsuks hobune, kes peab olema musta värvi ning valgete kapjadega. Tiibeti traditsiooni kohaselt ei tohi sellise hobusega kunagi sõita preester, kuid ta on ideaalne sõjamehe jaoks. Hobused võivad veel olla kuldsed, kristalsed või kollased türkiisist lakaga jne. Srin po deemonite (tänapäeval samastatakse India rāksasas’ega) ratsuks on srin po’i bong bu – punane eesel, valge kõhuga. Sellele sarnanased ratsud on näiteks veel must muul kollase koonuga ning Palden Lhamo kolmejalaline muul. Ratsu, mis on tõeliselt Tiibeti enda päritolu loom, on aga jakk. Ratsudeks on veel ka elevandid, karud, hirved, lõvid, pühvlid, kaamelid, hundid, mustad koerad, mustad lambad, metssead, ahvid, rotid jne.
Relvad.
Kaitsjate relvad on mõeldud hävitama budismi vaenlasi – preestreid, kes rikuvad oma vannet, ülejooksikuid jne. Mõõgad on valmistatud rauast, vasest, kristallist, kullast või isegi elustatud laipade keeltest. Mõnedel mõõkadel (ral gri) on skorpionikujuline käepide ja mõõgatervaikud, mis kujutavad leeke, nii on näiteks kujutatud “tarkuse mõõk” (ye shes ral gri). Saabel (shab lang) on tavaliselt kullast, kuid seda kasutatakse vähem. Nuga (gri) on vahel mürgitatud, mõnikord kirjeldatud lihuniku punase noana (bshan gri dmar po). Eriline nuga on chu gri, millel on lainekujuline tera. Olulised relvad on veel hakkimiskirves (grig gug, snskr: karttikā), mille käepide on piksenoole kujuline ning seda kasutatakse “vaenlaste elujuurte ära lõikamiseks ning deemonite loomise takistamiseks”. Veel on žilett (spu gri). Odad, mida nad kannavad, on enamasti rauast, vasest, hõbedast, kullast, kristallist, türkiisist või korallist valmistatud. Neil on veel erilised piigid, mis on valmistatud rāksasī reieluust (srin mo’i rkang gi mdung ring). Kõige olulisem relv, mida btsan deemonid kannavad, on btsan mdung, mis on punane oda verestniisutatud ripatsitega. dBal klassi böni jumalused kasutavad bse mdung oda – punase ninasarviku oda, mille odavars on selle nahaga kaetud. Üks oluline atribuut kaitsjate juures on "Võidulipp" (rgyal mtshan; sanskritis dhvaja). Selliseid lippe kannavad ka böni jumalused. Enamasti on need tehtud siidist, kuid on ka juhtumeid, kus see on valmistatud inimnahast. Lipuotstel on looma pea – kas makara, tiiger, hunt, saarmas, hani, kass, paabulind, konn, uss, skorpion või kilpkonn. Veel üks märkimisväärne atribuut on kolmnurk (rtse gsum). Vahel on see kaunistatud piksenooltega ja värviliste siidiribadega. Sarnast kolmnurka, või kolmharki kannavad ka böni jumalad. Peale selle on veel sellised relvad nagu: kirves, sirp ja konks. Viimast kasutavad kaitsjad, et tuua oma jõudusid kolme maailmasse. Olulised on vibu ja nooled, kasutatakse aga ka haamrit, keppi ja hobusepiitsa. Eriline maagiline relv on khram shing, maagiliselt sälgutatud kepp. Lingu (zhags pa) kasutavad kaitsjad vankumatute ja kahjulike deemonite kinni sidumiseks, või et püüda nende eluhinge ja elujõudu. Kaitsjate püünistele on enamasti kinnitatud välgunooled, mõned neist on mürgitatud madudest, mõned juveelidest, välgust, veest, päiksekiirtest, õhust, soolikatest jms koosnevad. Eriline püünis on sini-punane nöör (sngo dmar thag pa), mida kannavad böni jumalad. Haigust toovad jumalad kannavad veel kotti, mis on täidetud haigustega (nad zhags), näiteks kotti leepratõve pisikutega. Tiibetis vaimude väljaajajad kohtuvad veel tihtipeale maagilise pistodaga (phur bu, phur pa, snskr: kīla). Erinevate instrumentide hulka, mida dharmapālad kannavad, kuulub ka inimpealuust valmistatud nõu. Neid kasutatakse söögi ja joogi annetamiseks. Need peavad sisaldama nelja sorti verd: sooja inimese aju ja verd, surematuse amrtat, juveele, gtor ma, värskelt inimsüdamest käristatult. Iseloomulike asjade hulka kuulub veel juveel – enamasti on see soovetäitev juveel (yid bzhinnor bu sanskr: cintāmani), mida kutsutakse ka juveeliks, mis täidab 9 sorti soove. Mõned usukaitsjad kannavad ka muusikalisi instrumente- inimkoljust tehtud trumme, kašuu puust tehtud trumme, vms valmistatud trumme, trompetit inimese reieluust, kella (dril bu), jms. Piksenool (rdo rje, sanskr: vajra) on ehk kõige tuntum ja olulisem rituaalne objekt, mida kasutavad budistlikud preestrid. Samuti on ta mitmete usukaitsjate atribuut. Peale selle kõige võib kaitsjate juurest leida veel selliseid asju: inimpealuudest palvekeed, väljarebitud, verest tilkuvad südamed, sisikonnad, inimese käed ja jalad, lapse surnukeha, helepunast värvi surnukehad, vaenlase serveeritud pea, tiigri pea, buda kujutis, päikse ja kuu sümbol, täringud, pähklid, sidrun (bījapūra), erinevad lilled – sinine ja punane lootoslill, oksake, viljapea, rohupõõsas jne.
Elupaigad.
Usukaitsjate elupaigaks kujutletakse tavaliselt lossi või paleed, mis on ehitatud pealuudest ja kontidest ning mis asub kaljul keset möllavat veremerd. Lossidel on 9 nurgatorni – see oli kombeks juba Tiibeti vanade jumaluste kujutamisel. Rahumeelseid jumalaid kujutletakse olevat kaunil maastikul. Aga preester, kes kohtub kaitsjaga, peab kõigepeal ette kujutama endale tema elupaika ning selles lahtist lootosõit, millel kaitsja asub. Kõige lõpuks kujutab ta ette kaitsjat ennast, kelle ta loob kasutades vastavat seemnesilpi ning kujustades kõik tema väiksed ja suured atribuudid. Mõned kaitsjajumalused moodustavad vennaskondi ja õeskondi. Paljudel on ka oma õukond, kelle seas on siseminister (nang blon), välisasjade minister (phyi blon), armee ülemjuhataja (dmag dpon), ohvitserid (las mkhan) ja kullerid (pho nya). Nad on tihtipeale loomad, kellel on ühine nimetus spyan gzigz. On veel erinevad kaaslased – preestrid, relvastatud mehed, mustad naised ja noored tantsijad. Pühenduse saanu jaoks on nad kõik aga usukaitsja emanatsioonid või emanatsiooni emanatsioonid, loodud kaitsja enda poolt, et toime tulla kõigi temale asetatud ülesannetega.
Ohverdamine riitustel.
Raevukatele jumalustele ohverdamiseks valmistav ohvrikook (gtor ma; sanskriti torma) koosneb lihast ja luudest, verest ja sapist; pealuust valmistatud trumm ja reieluust trompetit mängitakse tema lõbustuseks. Samal ajal ohverdatakse rahumeelsele kaitsjale ravimeid, magusat ja maitsvat sööki ning siiditükke. Mõlematele antakse sümboolselt loomi, kellel seljas nad sõidavad, varustust ja riideid. Üks oluline substants rituaalides on veri. Tihtipeale on see vaid sümboolne – tegelikult on anumad täidetud mingi muu vedelikuga. Inimverest sobib surnud inimese veri, ohtliku haiguse käes kannatava inimese veri ning leeprahaige veri, lese või prostituudi menstruatsiooni veri olevat eriti efektiivsed. Maagilisteks riitusteks kasutatakse ka lahingus surma saanud noore jõulise inimese verd, mis on pühitud mõõgalt. Veel on mainitud verd, mis on võetud surnud hullumeelse ajust, 8 aastase lapse verd või insestist sündinud lapse verd. Loetelu loomadest, kelle verd sobib kasutada, on samuti pikk: must hobune, hallikas koer, hull koer, must karu jne. Böni kirjutised väidavad, et maagiliste riituste täitmiseks on eriti sobiv mi rgod ehk nõndanimetatud lumeinimese veri. Kasutatakse veel teistsuguseid vedelikke – tavalist vett, jõevett, vett, mis on saadud jääliustikelt, sajast erinevast allikast kogutud vett, tiibeti õlu, vein, ’bras chang - riisist valmistatud alkohoolne jook, bdud rtsi (sanskriti "amrta") – surematuse jook. Inimlihast (Sha chen sanskriti mahāmāmsa) kasutatakse (tegelikuses samuti sümboolselt) eriti maksa, sisikonda ja süda. Samuti on nõutud kurikuulsate prostituutite vagiinad. Mitmesugust kasutust leiavad pealuud ja reieluud. Tiibet tantristid kannavad kontidest valmistatud põllesid ja käevõrusid, need on ka inimluudest valmistatud. Mõnedel juhtudel kasutatakse inimluid, küüsi, hambaid, mis on võetud surnud inimeselt, populaarsed on jällegi lesed ja prostituudid, vahel võib vaja minna ka nende juuksekarvu ning mõnikord inimnahka. Suurel arvul on loetletud loomi, kelle ja milliseid luid võib kasutada. Mida maagid eriti hindavad, on ninasarviku liha ja väljaheited. Samuti kasutatakse erinevaid taimseid elemente, millest esikohal on kolm magusat substantsi (ngar gsum), milleks on suhkur, mesi, suhkrusiirup/kasemahl. Koos sellega nimetatakse tavaliselt veel dkar gsumi, mis koosneb piimast, võist ja hapupiimast. Neid elemente ohverdatakse tavaliselt rahumeelsetele jumalustele. Raevukatele tehtavad tüüpilised kingid on: must redis, oad, sibulad, küüslauk jne. Jaotus on ka lõhnaküünalde põletamiseks: raevukatele põletatakse mürgiseid datuta lehti ja musta gu guli viirukeid. Mõnede rituaalsete esemete valmistamiseks peab kasutama mürgist puud. Kasutatakse veel erinevaid esemeid: rauapulbrid, muste kive, mis enamasti peavad olema toodud kummituslikult mäelt või surnuaiast või teede ristumise kohast (seda usutakse olevat koht, kus kurjad vaimud tavaliselt pesitsevad), kulla ja hõbedatükid, lihuniku kinga sisu, matuse ruleriidalt võetud tuhk jne. Tormasid ehk ohvrikooke valmistatakse tavaliselt jahust ja veest. Põhiliselt jaotatakse needki kahte gruppi: raevukatele ja leebetele jumalatele valmistatavad tormad. Esimesed on tavaliselt teravate joontega ja kaunistatud suitsu ja leekide kujuliste joonistega, tihtipeale inimese või deemonliku pea või pealuu kujutisega tipus, teised aga on tihtipeale ümarakujulised. Tormad pakuvad jumalusele ajutise elupaiga, kuni ta on oma ülesande täitnud ja torma äraviskamisega ta vabaneb. Rituaalides kasutatakse veel sümboolseid relvi zor, mis ka on tihtipeale valmistatud jahust ning enamus on püramiidi kujulised. Relvadest on veel erinevatel riitustel kasutusel khram shing – kas puust pulk või heksagrammi kujuline laud, mis on täketega kaetud.
Dalai Laama seisukoht kaitsjate suhtes.
Dalai Laama rõhutab oma kõnes, et gelugpa traditsioonis on olemas kaitsjaid kolmest sfäärist - Mahākāla, Vaišravana ja Kalarupa. Keskmes on kuuekäeline Mahākāla - Avalokitesvara raevukas vorm, kes kaitseb kõrgema tasandi praktiseerijaid. Vaišravana sobib neile, kes praktiseerivad puhast moraali, kõik kaitsjaid peavad selliste inimeste vastu heatahtlikud olema, kuid just Vaišravana on eriti rahul. Keskmisel tasemel praktiseerijad tegelevadki peamiselt eetilise puhtusega. Madalamal tasemel on peamiselt huvitatud põhjuse ja tagajärje seadusest ja kuna Dharmarāja on kõiksuse ja mittekõiksuse tunnistaja on tema nende kaitsja. Gelugpas peaks praktiseerima vastavalt nendele kolmele sfäärile. Gelugpad ei vaja teist liiki kaitsjaid. Kuni praktiseerija jõuab tasemini, kus ta mõistab kõige mõeldamatuid saladusi, peab ta järgima ettenähtud korda.
Dalai Laama ütleb, et raevukate jumaluste, kohalike kaitsjate ja maajumaluste lepitamine on lubatud, kuid seda tehakse nii, nagu me kohtleksime oma head sõpra. Näiteks kui me palkame töölise ja anname talle süüa ning palume ennast aidata ühel päeval. See ei ole nagu pühendumine õpetajale või varjupaiga andmine. Me lihtsalt palkame ühe tegelase. Sellise suhtumisega on lubatud nende peale loota.
Selle kohta, et varjupaika ei tohi võtta üheski maises jumalas või maises kaitsjas, ei materiaalses ei vaimses – näiteks vanemad, sugulased või rikkus, on võimalik leida märkmeid mitmetes budistlikes tekstides. Varjupaika ei tohi võtta maises jumaluses, kuna nad ei ole valgustunud ja seetõttu võimelised õpetust edasi andma.


Termotuumareaktsioon.
Termotuumareaktsioon on tuumareaktsioon, kus kergemate aatomituumade tuumaühinemise tulemusel kõrge temperatuuri ja rõhu juures tekivad raskemad aatomid. Termotuumareaktsioon on kõige levinum meetod tuumaühinemise esilekutsumiseks. Teised meetodid on veel elementaarosakeste kiirendis kiirendatud tuumade omavaheline kokkupõrgatamine ja müüon-katalüsaatormeetod.
Tuumaühinemisel vabaneb suurtes kogustes energiat (kordades rohkem kui tuumalõhustumisel), kuid siiani ei ole suudetud luua tingimusi tuumaühinemise reaktsiooni toimumiseks moel, mis annaks tagasi rohkem energiat kui tuumaühinemise protsessi käivitamiseks kulus.
Gravitatsiooniliselt alahoitud termotuumareaktsioon.
Gravitatsiooniliselt alahoitud termotuumareaktsioon toimub tähtede sisemuses, kus vesinik põleb heeliumiks. Tähe mass peab olema piisavalt suur, et gravitatsioonijõuga suruda kerged aatomituumad teineteisele piisavalt lähedale, et toimuks tuumaühinemine. Sellist tüüpi termotuumareaktsioon toimub ka päikese sees ning sealt on praktiliselt kogu päikesesüsteemis tekkiva energia allikas.
Tähtede termotuumareaktsioonid toimuvad aeglaselt tänu sellele, et tähtede sisemuses puudub piisavas koguses deuteeriumi. Selleks, et tekiks deuteerium, peavad kaks vesiniku tuuma omavahel ühinema, et ühe vesiniku tuuma prooton saaks laguneda beetalagunemise tulemusena neutroniks. Kuna sellise protsessi toimumise tõenäosus on ülimalt madal, siis põlebki päike aeglasel, ega plahvata termotuumapommina.
Magnetiliselt alalhoitud termotuumareaktsioon.
Laetud osakestest koosnevat plasmat on võimalik kokku suruda ülitugeva magnetvälja abil. Lihtsaim meetod on kasutada solenoidi – pikka silindrit, mille ümber olevad magnetpoolid tekitavad silindriga paralleelse magnetvälja. Sellisel moel ei puutu plasma kokku toru seintega, kuid võib välja pääseda toru otstest. Silindri otste sulgemiseks on võimalik kasutada magnetpeegleid või kaotada lahtised otsad üldse ära - keerata solenoid "rõngasse" (toroidi). Esimesed sellised seadmed (tokamakid) ehitati Nõukogude Liidus 1950 aastate lõpus. Just tokamak reaktoris saavutati aastal 1968 esimest korda maapealne kontrollitud termotuumareaktsioon.
Tokamak reaktor koosneb toroidsest plasmakambrist, milles hoitakse kümnete miljonite kraadise temperatuuriga plasmat vaakumis ülitugeva magnetvälja abil. Selleks, et plasma ei jahtuks alla termotuumareaktsiooni tekitamiseks vajalikku temperatuuri ei tohi plasma puutuda vastu plasmakambri seinu. Samuti peab magnetväli olema piisavalt tugev, et suruda plasma kokku termotuumareaktsiooniks vajaliku tiheduseni.
Koos inertsiaalselt alalhoitud termotuumareaktsiooniga on magnetiliselt alalhoitud tuumareaktsioon põhiline uuritav juhitava termotuumareaktsiooni tekitamise võimalus tänapäeval.
Inertsiaalselt alalhoitud termotuumareaktsioon.
Kolmas termotuumareaktsiooni tekitamise meetod on rakendada kiireid suure energia impulsse tuumkütuse tüki pinnale tekitades implosiooni, mis üheaegselt surub tuumkütuse kokku ning kuumutab seda. Kui temperatuur ja rõhk on piisavalt suured, siis tõuseb tuumaühinemise reaktsiooni tõenäosus piisavalt kõrgele, et enamus tuumkütusest põleb ära enne tüki laialipihustumist. Sellist meetodit kasutatakse termotuumapommis, kus termotuumareaktsiooni sütikuks on tuumapommi plahvatusel tekkiv kiirgus.
Inertsiaalselt alahoitud termotuumareaktsiooni püütakse tekitada ka kontrollitud kujul kasutades suure võimsusega laserit, ioon- või elektronkahurit ning Z-pinch'i. Katsetatud on ka tuumkütuse kokkusurumist tavalõhkeaine plahvatuse abil.
Termotuumareaktor.
Termotuumareaktor on seade, millega tekitatakse kontrollitud termotuumareaktsiooni. Hetkel ei ole ühtegi töötavat termotuumareaktorit, mis annaks välja rohkem energiat kui termotuumareaktsiooni esilekutsumiseks kulus. Selline reaktor loodetakse ehitada Prantsusmaale Cadarache uurimiskeskusesse. Täpsemat infot projekti ajakava, osaliste ja arengu kohta on võimalik leida projekti kodulehelt.


Deuteerium.
Deuteerium (keemiline sümbol D või 2H) on vesiniku isotoop, milles erinevalt tavalisest vesinikust, mille aatomituumas on üks prooton, on lisaks veel üks neutron.
Deuteeriumi aatommass on 2,014101795 "u" (aatomimassi ühikut) ehk 3,344548127•10-27kg. Deuteeriumi tuuma ehk deutroni mass on vastavalt 2,01355323 "u" ehk 3,3436372•10-27kg
Levik.
Deuteeriumi leidub maailmameres keskmiselt 1 2H aatom 6400 H aatomi kohta, ehk umbes 0,156 ‰.
Lihtained ja ühendid.
Ülimalt väikestes kogustes esineb deuteerium kui lihtaine. See on omadustelt diprootiumi H2 sarnane gaas valemiga 2H2 või D2.
Deuteeriumi levinuim ühend universumis on ühend prootiumi 1H aatomiga ehk 2H 1H või DH.
Deuteerium moodustab hapnikuga reageerides vee erivormi, mis on tuntud raske vee nime all.
Mürgisus.
Deuteeriumi ühendid on imetajatele, sealhulgas inimestele mürgised: umbes 15 protsendi vee asendamine raske veega (2H2O) tekitab rottidel tervisehäireid ja 25...30 % asendamine on surmav.
Kasutamine.
Väikestes kogustes (paar grammi inimese puhul, enam-vähem võrdne raske vee loomulikku sisaldusega kehas) kasutatakse deuteeriumi meditsiinis ainevahetuse jälgimiseks.


Triitium.
Triitium (kr "tritos" 'kolmas') ehk üliraske vesinik (keemiline sümbol T või 3H) on vesiniku isotoop, mille tuumas on lisaks ühele prootonile kaks neutronit.
Triitium on radioaktiivne poolestusajaga 12,32 aastat. Radioaktiivsel lagunemisel emiteerib triitium nõrka beetakiirgust.
Ühendid.
Triitiumi reageerimisel hapnikuga moodustub vesi T2O (üliraske vesi).
Levik.
Looduses esineb triitiumi väga väikestes kogustes. Ta tekib enamasti atmosfääri ülakihtides kosmilise kiirguse mõju tõttu atmosfääris leiduvatele gaasidele.
Levinuim triitiumi tekke mehhanism toimib, kui lämmastiku molekulid on avatud kosmilisele neutronivoole. Saades juurde ühe neutroni, laguneb lämmastiku tuum süsiniku ja triitiumi tuumaks. Triitiumi lühike poolestusaeg (12,32 aastat) ei võimalda looduslike varude kogunemist.
Triitiumi tootmine.
Kuna looduses leidub triitiumit väga vähe siis toodetakse teda rakenduslikuks otstarbeks tuumareaktsioonide abil. Triitiumit kasutatakse muu hulgas reageeriva ainena vesinikupommis, radioaktiivse indikaatorina bioloogias ja keemias.
Ohtlikkus.
Triitium on ohtlik oma radioaktiivsuse tõttu. Väikese energia (maksimaalselt 18 keV) tõttu ei läbi 3H beetakiirgus nahka, aga omastatuna on triitium ohtlik.


Ivan Pavlov.
thumb
Ivan Petrovitš Pavlov (vene keeles "Иван Петрович Павлов"; 26. september (14. september vkj) 1849 Rjazan – 27. veebruar 1936 Leningrad) oli vene psühholoog, füsioloog ja füüsik, kes sai kuulsaks tingitud reflekside ehk Pavlovi reflekside avastajana.
Õpingud ja teadustöö.
Ivan Pavlov õppis Peterburi ülikoolis.
1904. aastal pälvis Pavlov Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna vereringe füsioloogia ning seedimise alaste teadusuuringute eest. Ta oli esimene Nobeli preemia laureaat Venemaal.
Üks Pavlovi koertest. Pavlovi muuseum Rjazanis.
Pavlov ja Vene revolutsioonid.
1917. aastal toimunud revolutsioonide ajal keeldus Pavlov lahkumast Venemaalt, vaatamata teda tabanud ülekohtule – temalt konfiskeeriti talle teadustööde eest antud kuus kuldmedalit ja natsionaliseeriti panka deponeeritud Nobeli preemia rahaline auhind.
Hiljem keelasid nõukogude võimud tal emigreeruda, kartes tema paljastusi Nõukogude Venemaa tegelikkuse kohta. Pärast inglise kirjaniku Herbert Wellsi külaskäiku nälgiva Pavlovi juurde ning Rahvusvahelise Punase Risti palveid lubada tal emigreeruda võeti Pavlovi olukord erikontrolli alla ning talle eraldati elatusvahendeid. Pärast seda lubati tal järelvalve all reisida välismaale: Soome, Suurbritanniasse, Ameerika Ühendriikidesse ja Prantsusmaale. Tal oli võimalus välismaale jääda, kuid ta keeldus sellest.
Surm.
Ivan Pavlov pooldas tervislikke eluviise ning oli tugeva tervisega, kuid 1936. aastal haigestus ta mingisse gripilaadsesse viirusesse, nagu ta ise iseloomustas, ning pöördus sugulaste soovitusel raviarsti poole (selleks oli hiljem Maksim Gorki "surnuksravimise" eest süüdi mõistetud ja 1941. aastal maha lastud D. Lepnev), kes tegi talle süsti. Seejärel Pavlovi tervis halvenes ning ta sai aru, et on suremas.
Surma lähenemist tundev Pavlov oma õpilased kokku ning kirjeldas oma tundmusi, kuni ta suri. Ühele juhuslikule külastajale öeldi: "Akadeemik Pavlov on hõivatud. Ta sureb."


Erguti.
Stimulant ehk erguti on aine, mis ergutab kesknärvisüsteemi. Tavaliselt tõstavad ergutid südame rütmisagedust, vererõhku ja lihastoonust. Tuntuimad stimulandid on kofeiin, nikotiin ja narkootiliste ainete hulka kuuluvad kokaiin ja amfetamiin,
Paljude kasutajate arvates tõuseb stimulantide kasutamisega nende töövõime, tegelikkuses toimub enamasti ainult tähelepanuvõime tõus ja reaktsiooniaja pikenemine.


Võrdlev õigusteadus.
Võrdlev õigusteadus on erinevate riikide õiguskordade ja maailma suurte õigussüsteemide vaheliste sarnasuste ja erinevuste uurimine.


Dorje.
"Dorje" on Tiibeti budismis kaheksaharuline rituaalne ese, mida laama rituaalide ajal käes hoiab.
See on püha sümbol (valgustuse piksenool), mis tähendab järsku muutust ("bodhi") inimese teadvuses.
"Dorje" on seotud ka vastandite ühtsusega. Rituaali ajal pannakse meesalget (osavalt väljendatud kaastunne) sümboliseeriv "dorje" paari kellukesega ("drilbu"), mis väljendab naisalget (tühjusetarkus). Nende kahe alge ühendus on valgustunud meel.
Tiibetis antakse lastele sageli eesnimeks Dorje. Tiibetlased usuvad, et see annab lapsele sellise vaimu nagu inimkonda kaugelt aitaval bodhisatval.
Indias vastab "dorjele vadžra (sanskriti "vajra").


Tiibeti budism.
Tiibeti budism (varasem nimetus "lamaism") on budismi erikuju, mis pärineb Tiibetist.
See on mitmetahuline õpetus ja praktika, mis kasutab vadžrajaana (tantrismi) kõrval hinajaana, mahajaana ja dzogtšeni tehnikaid.
Erijooned.
Tiibeti budism on esoteeriline ja tantristlik, nagu ka näiteks "shingon" Jaapanis. See on esoteeriline, sest selle järgi saavad pühakirju (suutraid) tõlgendada üksnes meistrid. See on tantristlik, sest selle järgi kiirendavad teed valgustusele ("bodhi") teatud rituaalid ja rituaalsed esemed. Kõrgema teadlikkuseseisundi saavutamisele aitavad kaasa mantrad.
Nagu mahajaana koolkonnad, usub Tiibeti budism buddhadesse, bodhisatvatesse ja "dharmapāladesse.
Rituaalid ja rituaalsed esemed.
Kasutatakse spetsiaalseid rituaale ja rituaalseid esemeid.
Tähtis toiming on mõtlus, millele võivad kaasa aidata teatud muudrad ja mantrad (näiteks Avalokitešvara mantra "om mani padme hum"). Eri traditsioonides kasutatakse eri mõtlustehnikaid, sealhulgas mahamuudra, "dzogtšen" ja kuus Naropa joogat kagjütpa koolkonnas.
Edasijõudnud võivad ka uurida või ehitada mandalaid, mis aitavat kaasa vaimsele arengule.
Laama võib kasutada vadžrat ("dorje") ja kellukest ("drilbu").
Deemonite sümboolseks tapmiseks ja neile parema taassünni andmiseks kasutatakse rituaalset pistoda ("phurba").
Tavausklikele peetakse soodsaks toidu, lillede ja vee ohverdamist, palverännakuid ja palvete kordamist, sealhulgas palveratta või palvelipu abil. Samuti süütavad nad templis võilampe või lasevad munkadel tasu eest seda teha.
Õnnistust toob ka "tsam"-tantsude vaatamine või tantsimine.
Koolkonnad.
On olemas ka koolkondi ühendada püüdev Rime liikumine.
Sageli arvatakse koolkondade hulka ka Tiibeti varasem usund bön, sest viimase tuhande aasta jooksul on ta budismi õpetuse peaaegu täielikult omaks võtnud. Böni pooldajate väitel õpetas selle usundi müütiline rajaja Tönpa Shenrab peaaegu sedasama mis Buddha Šākjamuni ning böni varasem animistlik kultus oli kõrvalekalle.
Munklus ja kloostrid.
Kuigi Tiibetis oli palju joogisid, pani munklusele aluse budism.
16. sajandist kuni Hiina sissetungini olid Tiibetis hinnanguliselt 25% inimestest mungad ja nunnad. Tiibetis oli sadu kloostreid. Hiina kommunistid rüüstasid ja hävitasid peaaegu kõik need. Enamik suuremaid kloostreid on vähemalt osaliselt taastatud.
Ajalugu.
Mõned budistlikud pühakirjad jõudsid Indiast Tiibetisse juba 173. aastal Tiibeti 28. kuninga Thothori Nyantseni valitsemisajal. 3. sajandil jõudis pühakirjad Põhja-Tiibetisse, mis tollal ei olnud Tiibeti kuningriigi osa. Ent budismi mõju ei olnud suur ning kindlasti ei olnud tegemist tantrajaanaga, sest selle esimesi suutraid oli Indias alles hakatud kirjutama.
Kõige tähtsam sündmus Tiibeti budismi ajaloos oli suure tantristliku müstiku Padmasambhava saabumine Tiibetisse kuningas Trisong Detseni kutsel 774. Tiibetis ja selle kultuurilises mõjupiirkonnas tuntakse teda Guru Rinpotše nime all. Ta sulatas tantristliku budismi kokku kohaliku böni usundiga, nii et tekkis Tiibeti budism. Pärimuse järgi kirjutas ta mitmeid tähtsaid pühakirju ning peitis need, et tulevased tertönid need leiaksid. Samuti rajas ta ningmapa koolkonna, millest kõik Tiibeti budismi koolkonnad pärinevad.
Samye kloostri rajamisega (aastal 769 või 775) Tiibeti kuninga Trisong Detseni (valitses 759–797) poolt algas esimene india budistlike tekstide tõlkimise laine Tiibetis. Sellest sai alguse ningmapa ("vanade tõlgete") koolkond. Teisel tõlkimisperioodil, mis algas 11. sajandist, kujunesid Tiibeti budismi "uute tõlgete" koolkonnad (Sarma): kagjütpa koolkond, sakjapa koolkond, gelukpa koolkond. Ningmapa koolkond loeb oma pärimuse alguseks dharma (budismi õpetuste) juurutamist Trisong Detseni ajal Padmasambhava, õpetatud siddha Vimalamitra, Vairotšana ning nende sadade õpilaste, kloostriülema Šāntarakšita ja õpetlase Kamalašīla poolt. Tol ajal kogunes üle saja õpetlase ja tõlkija ning tõlkis suutrate ja tantra õpetused sanskriti keelest tiibeti keelde. Padmasambhava, Vimalamitra ja Vairotšana tõid Tiibetisse paljud esoteerilised õpetused (sealhulgas dzogtšen).
Alates 11. sajandist avaldas tiibeti budism tugevat mõju Sise-Aasia rahvastele, eriti Mongoolias ja Mandžuurias. Hiinas oli see riigiusundiks Yuani dünastia ja Qingi dünastia ajal.
Levik.
Tänapäeval on Tiibeti budismil järgijaid Tiibeti kiltmaal, Bhutanis, Mongoolias, Kalmõkkias, Tõvas ja Burjaatias. Tiibeti budismi järgijaid on ka läänemaades, sealhulgas Eestis.
Kirjandus.
Sogyal Rinpoche. Tiibeti raamat elust ja surmast / Sogyal Rinpoche; [inglise keelest tõlkinud Kai Vassiljeva, värsid tõlkinud Märt Läänemets; eessõna: Tema Pühadus dalai-laama]. [Tallinn]: Huma, c2003 ([Tallinn]: Ühiselu) ISBN 9949-408-07-5


Porsumine.
Porsumine (inglise "chemical weathering") on kivimeid moodustavate mineraalide murenemine keemiliste protsesside tagajärjel.
Murenemine jaotatakse tavaliselt porsumiseks ja rabenemiseks ehk keemiliseks ja füüsikaliseks murenemiseks. Valdav osa murenemisest on porsumine.
Porsumine tuleneb sellest, et murenevaid kivimeid moodustavad mineraalid ei ole atmosfääritingimustes (st atmosfääriga kokku puutudes) stabiilsed. Porsumine on näiteks kivimite lagunemine või ümberkristalliseerumine hüdrolüüsi, oksüdeerumise, hüdratatsiooni, lahustumise või ioonvahetuse tagajärjel.
Erinevalt rabenemisest, mis vaid lammutab olemasolevad kivimid väiksemateks tükkideks, võib porsumine esile kutsuda olemasolevaist kivimitest uute, atmosfääritingimustes stabiilsematest mineraalidest koosnevate kivimite tekke. Sellised kivimid on näiteks settekivimid.
Porsumine on näiteks päevakivide muutumine savimineraalideks (hüdrolüüs), lubjakivide lahustumine põhjavees sisalduvate ioonide mõjul (lahustumine), pürokseeni muutumine hematiidiks ja kvartsiks (oksüdeerumine), hematiidi muutumine götiidiks (hüdratatsioon) jne.
Kõige tõenäolisemalt porsuvad mineraalid, mis atmosfääritingimustes on kõige ebastabiilsemad ehk teiste sõnadega need mineraalid, mille stabiilse oleku tingimused erinevad kõige rohkem normaaltingimustest. Näiteks oliviin kristalliseerub magmast kõrgemal temperatuuril kui päevakivid, mistõttu on ta ka kergemini murendatav.


Saarestik.
Saarestik ehk arhipelaag on mitme omavahel lähestikku paikneva saare kogum.
Saarestiku saared on reeglina tekkelt sarnased. Näiteks Hawaii saared on kuuma täpi vulkanismi produkt, Lääne-Eesti saarestik aga glatsioisostaatilise maakerke tulem.
Saarestikuks võidakse nimetada ka saari koos neid ümbritseva merealaga.


Charles Edward Spearman.
Charles Edward Spearman (10. september 1863 – 7. september 1945) oli inglise psühholoog. Ta on tuntud oma statistikaalaste tööde järgi ja kirjeldava faktoranalüüsi väljatöötajana.
Spearmani mudel.
Spearmani mudeli põhiseisukoht on, et kõikides vaimsetes võimetes avaldub üldine vaimne võimekus ("general intelligence" ehk g-faktor), s.o taiplikkus, võime arutleda, lahendada probleeme ja mõelda abstraktselt. Sellele lisanduvad vaimsed erivõimed on spetsiifilised faktorid (s-faktorid), mis kõik on suuremal või vähemal määral seotud üldise võimekusega.
Spearman, Charles Edward
Spearman, Charles Edward


Tsam.
"Tsam" on Tiibeti budismis rituaalne tants, mida tantsitakse maskides ja ornamentidega kaunistatud kostüümides.
Tsam on budistlik religioosne ja teatraalne etendus nagu ooper.Etendatakse igasugu erinevaid stseene jumaluste ja suurte gurude elulugudest.
Tantsu saadavad mungad Tiibeti traditsioonilistel muusikainstrumentidel.
Sageli on "tsam"-tantsude moraaliks mitte kahjustada teadvusega olendeid. Nende vaatamine toovat õnnistust.
Bhutanis tantsitakse "tsam"-tantse iga-aastastel pidustustel ("tsechu"). Mõnel pidustusel laotatakse lühikeseks ajaks lahti suur maal ("thongdrol"), mille pelk nägemne vabastab vaatajad patust.
Tiibetis on Hiina võimud "tsam"-tantsude esitamist piiranud. Lhasas on see ära keelatud.


Põlevkivi.
Põlevkivi on kerogeeni sisaldav peenkihiline musta või pruuni värvi settekivim.
Põlevkivi koosneb mittetäielikult lagunenud orgaanilisest ainest (kuni 70% ulatuses) ja mitmesugustest mineraalidest. Orgaaniline aines koosneb enamasti vetikate või bakterite jäänustest moodustunud kerogeenist.
Põlevkivi on maavarana laialt levinud, kuid jäädes kütteväärtuse ja muude omaduste poolest naftale ja kivisöele alla, mitte nii laialt kasutatud. Suured põlevkivi varud on näiteks USA-l, Austraalial, Kanadal, Brasiilial ja Venemaal.
Kasutamine.
Põlevkivi kasutatakse fossiilse kütuse ning keemiatööstuse toorainena. Põlevaine utmisel saadakse rohkesti õli. Põlevkivist saab toota maagaasi, mõningaid väävliühendeid ja teekattebituumenit.
Põlevkivi kütteväärtus on vähemalt 4,9–11,3 MJ/kg (1200–2700 kcal/kg).
Põlevkivi, mille spetsiifiline nimetus on kukersiit, on Eesti tähtsaim maavara. Lisaks kukersiidile on Eesti maapõues ka graptoliitargilliiti, mis on samuti põlevkivi. Seda Eestis ei kaevandata ja väikse kütteväärtuse tõttu pole teda põleva maavarana kunagi kaevandatud. Küll on aga graptoliitargilliiti lühikest aega (1949–1952) kaevandatud selle uraanisisalduse pärast.
Põlevkivikeemia.
Kerogeenpõlevkivi pürolüüsil saadakse põhifraktsioonidena gaas ja õli, kõrvalproduktidena fenoolvesi, poolkoks ja tuhk. Esmaste produktide töötlemisel on saadud üle paarikümne väärtusliku produkti. Kõik produktid, nende keemiline koostis ja omadused, aga ka analüüsimetoodikate ning tootmistehnoloogiate väljatöötamine, optimeerimine ja keskkonnasaastega seotud probleemid kuuluvad põlevkivikeemia uurimissfääri.
Eestis on põlevkivikeemia äärmiselt oluline uurimisvaldkond ja sellel on oluline roll siinse keemiatööstuse ajaloos. Eesti põlevkivikeemia ja -tehnoloogia saavutused on olnud maailmatasemel kõrgelt tunnustatud.
Põlevkiviressursid.
Nagu nafta ja maagaasi, nii ka põlevkivi juures eristatakse ressursse ja reserve. Ressursid hõlmavad kõiki Maal asuvaid lademeid, reservid üksnes neid, mille kasutuselevõtmine on tänapäeva tehnoloogia juures majanduslikult otstarbekas. Kuna tänapäeva tehnoloogia pidevalt muutub, siis on maailma põlevkivireservid üksnes hinnangulised.
Põlevkivi leidub paljudes maailma maades, kuid üksnes 33 neist on majanduslikult arvestatavad põlevkivilademed. Maailma põlevkiviressurssidest 62% asub USA-s ning Venemaal ja Brasiilias kokku 24%. Siiski võivad need arvud tulevikus muutuda uute lademete avastamise tõttu.
2005. aastal hinnati maailma põlevkiviressurssideks 411 gigatonni, mis vastab 2,8 km³ põlevkiviõlile.
Ajalugu.
Põlevkivi tootmine maailmas läbi aegade. Eesti on kujutatud rohelisega.
Inimesed on kasutanud põlevkivi juba ürgajast peale, sest see põleb üldjuhul ilma eelneva töötlemiseta.
Tänapäevane tööstuslik kasutamine algas 1837 Prantsusmaal Autunis. Sellele järgnes varude kasutuselevõtt Šotimaal, Saksamaal ja teistes maades.
19. sajandil toodeti põlevkivist peamiselt petrooleumi, lambiõli ja parafiini. Need ained aitasid rahuldada suurenevaid vajadusi valgustuse järele tööstusrevolutsiooni ajal. Toodeti ka kütteõli, määrdeõli, määrdeid ja ammooniumsulfaati.
Pärast Teist maailmasõda loobus enamik riike põlevkivi kasutamisest, sest see oli naftaga võrreldes kallim. Kaevandamine jätkus peamiselt Eestis ning Hiinas (Maomingi ja Fushuni leiukohad). Eesti NSV sai maailma suurimaks põlevkivikaevandajaks. Kohtla-Järvele ehitati gaasikombinaat Leningradi varustamiseks gaasiga. Gaasijuhe Kohtla-Järve-Leningrad valmis 1948. aasta sügisel. Tallinna jõudis põlevkivist toodetud gaas 1953. aastal. Peamisteks põlevkivi tarbijaiks said 1959. aastal tööle hakanud Balti soojuselektrijaam ja 1969. aastal tööle hakanud Eesti soojuselektrijaam, mis olid kuni Leningradi tuumaelektrijaama valmimiseni olulised Leningradi elektriga varustajad. Pärast maailma 1973 tabanud naftakriisi suurenes maailma põlevkivitoodang, millest enamiku andis Eesti, 46 miljoni tonnini 1980. aastal, vähenedes uuesti 16 miljoni tonnini 2000. aastal. 80% kogu maailmas kasutatavast põlevkivist on kaevandatud Eestis.
Eesti on maailma ainus riik, kus enamik riigi energeetikast põhineb põlevkivil. AS Eesti Energia Narva Elektrijaamad toodetud energiast oli 2005. aastal 95% toodetud põlevkivist.
Probleemid.
Põlevkivi kaevandamise juures on suurimaks probleemiks veerežiimi muutmine ja vee saastamine. Näiteks tuleb Eestis iga tonni kaevandatava põlevkivi kohta kaevandustest ja karjääridest välja pumbata 10–15 tonni vett. Põlevkivikaevanduste kuivendamise ning suurte reostuskollete pikaajalise koosmõju tulemusel on aga tõsiselt kahjustada saanud ülemised põhjaveekihid.
Põletamisel eraldub õhku suures koguses süsinikdioksiidi, vääveldioksiidi ja lendub orgaanilisi ühendeid ning raskmetalle.
Põlevkivi kasutamisel tekib rohkes koguses jääkprodukte – tuhka ja poolkoksi. Näiteks Eestis lisandub praeguse tempo juures umbes 5–7 miljonit tonni tuhka ja miljon tonni poolkoksi aastas, millest taaskasutatakse ainult väga väikest osa.


David Wechsler.
David Wechsler (12. jaanuar 1896 – 2. mai 1981) oli ameerika psühholoog. Ta on tänapäeval väga populaarsete intelligentsustestide (Wechsleri intelligentsusskaalad) autor.
Wechsleri definitsiooni kohaselt on intelligentsus indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime.
Biograafia.
Wechsler sündis Rumeenias, Lespezis juudi päritolu perekonda ja immigreerus lapsepõlves koos vanematega Ameerika Ühendriikidesse. Ta õppis New Yorgis koolis nimega City College of New York ja Columbia ülikoolis, kus ta kaitses 1917. aastal magistrikraadi ja 1925. aastal doktorikraadi Robert S. Woodworthi juhendamisel. I maailmasõja ajal, õppides Charles Spearmani ja Karl Pearsoni käe all, tegi ta koostööd Ameerika Ühendriikide armeega, et töötada välja testid uute noorsõdurite värbamiseks.
Pärast lühikesi tööülesandeid erinevates valdkondades (sealhulgas viis aastat erapraksist), sai Wechsler 1932. a peapsühholoogiks Bellevue Psühhiaatriahaiglas, kuhu ta käi jäi kuni 1967. aastani. Wechsler suri 1981. aastal, kui tema psühholoogilised testid olid juba kõrgelt hinnatud.


Kristall.
Kristall on korrapäraselt paigutunud aatomeist koosnev tahke homogeenne ja regulaarselt korduva ühikrakuga struktuur.
Sageli on ainel kindel kristalliline struktuur, kuid pole haruldane, et ainel on mitu võimalikku kristallstruktuuri ja see, missuguses aine neist on, sõltub keskkonna temperatuurist. Leidub niisuguseidki aineid (näiteks süsinik, raud ja kvarts), millel samal temperatuuril võib olla mitu kristallstruktuuri. Seda nimetatakse polümorfismiks.
Kristalli osakeste tihedust iseloomustab koordinatsiooniarv, mis näitab, kui mitu lühimat osakest igal osakesel on.
Kristallstruktuuri püsivus on tingitud osakestevahelisest seosest. Selle järgi eristatakse nelja liiki kristalle.
Ideaalses kristallis on osakeste paigutus rangelt korrapärane. Reaalsetes kristallides see nii ei ole soojusliikumise ja kristallivõre defektide tõttu. Ühtse kristallivõrega terviklikku kristalli nimetatakse monokristalliks erinevalt polükristallilisest kehast, mis koosneb üksteise suhtes suvaliselt orienteeritud monokristalliteradest. Monokristallid võivad olla korrapärase hulktahuka kujulised ning mehaaniliste, elektriliste ja teiste füüsikaliste omaduste suhtes anisotroopsed. Tehnikas kasutatavad kristallid ja sulamid on harilikult polükristallilised ning nende omadusi saab muuta mehaanilise ja termilise töötlemisega.
Kristallide korrapärase siseehituse välispidiseks väljenduseks on siledate ja kindlate seaduspärasuste alusel moodustunud tahkudega kristallvormid. Kõik kristallid jagatakse kuue süngoonia vahel, mis omakorda koosnevad 32 punktigrupist.
Kristallide struktuur mõjutab aine mehaanilisi, elektrilisi, magnetilisi, optilisi ja muid omadusi. Polümorfsetel ainetel võivad eri kristallstruktuuride omadused väga suurel määral erineda, näiteks süsiniku vorm teemant on üks kõige kõvemaid teadaolevaid aineid, aga teine vorm grafiit on eriliselt pehme aine. Isegi ideaalse kristallstruktuuriga aine omadused, näiteks läbipaistvus ja elastsus, võivad eri suundades erinevad olla ning seda nimetatakse anisotroopiaks.
Elektronide liikumist kristallivõre perioodilises väljas kirjeldab tsooniteooria. See seletab tahkete ainete elektrilisi, optilisi, mehaanilisi ning osaliselt ka soojuslikke ja magnetilisi omadusi, mis tulenevad valentselektronidest.
Vääriskivid, poolvääriskivid ja ehtekivid on tavaliselt kristallid. Need on väärtuslikud kõvaduse ja ilu, sageli ka värvuse tõttu.
Pooljuhid on enamasti kristalsed ained.


Raymond Bernard Cattell.
Raymond Bernard Cattell (20. märts 1905 – 2. veebruar 1998) oli ameerika ja Suurbritannia psühholoog. Peamised tegevusvaldkonnad olid intelligentsuse ja isiksuseomaduste mõõtmine.
Intelligentsus.
Fluiidne intelligentsus saavutab oma haripunkti 20. eluaastaks ja hiljem langeb mõningal määral. Kristalliseerunud intelligentsus areneb kogu elu jooksul.


Kükloobid.
Kükloobid on vanakreeka mütoloogias hiiglased, kelle ainus silm on otsaesisel.
"Odüsseias" kirjeldatud Poseidoni poeg Polyphemos oli kükloop.
Arvatavasti on sellise müütilise kuju aluseks juhuslikult leitud väljasurnud kääbuselevantide koljud, mille esiosas londi kinnituskohal on suur ava.


Howard Gardner.
Howard Gardner (sündinud 1943) on Harvardi ülikooli psühholoog. 1981. aastal pälvis ta MacArthur'i auhinna.
Gardneri teooria pole rajatud kontrollitavatele faktidele, vaid usule – seepärast on väljatoodud võimekusi väga raske mõõta ja paljud peavad seda teooriat küsitavaks. Teooria kaitseks räägivad juhtumid, kus indiviid on kaotanud ajukahjustuse tõttu mõne oma vaimsetest võimekustest ja säilitanud ülejäänud.


Lennuk.
Lennuk (varasemalt ka "aeroplaan") on õhust raskem lendav alus, mis püsib õhus kandepinna ehk tiiva tekitatud aerodünaamilise tõstejõu toimel ning millel on tõmmet tekitav jõuseade.
Lennuki peamised osad on tiib, kere, kiil, stabilisaator, jõuseade ja telik, sõjalennukitel on ka relvastus.
Lennukid liigituvad sõltuvalt kandepindade arvust ja paiknemisest: monoplaan, biplaan, vaidtiib, part-lennuk, tandemtiiblennuk.
Otstarbe järgi liigitatakse lennukeid sõjalennukiteks, transpordilennukiteks (reisi- ja kaubalennukid), õppe- ja treeningulennukiteks ning eriotstarbelisteks lennukiteks. Viimaste hulka liigituvad näiteks sanitaar-, põllumajandus-, tuletõrje- ja aerofotolennukid.
Õhkutõusmis- ja maandumisomaduste järgi liigitatakse lennukeid pika hoo- ja pidurdusjooksuga, lühistart- ja püststartlennukiteks. Lennukauguse järgi liigitatakse neid pikamaalennukiteks (6000–10 000 km), keskmaalennukiteks (3000–6000 km) ja lühimaalennukiteks. Lennukiiruse järgi liigitatakse neid eel- ja ülehelikiirusega lennukiteks. Lennukeid liigitatakse ka jõuseadme ehk lennukimootori tüübi järgi.
Jõuallikaga varustatud lennukid saavad edasiliikumise lennukiiruse reaktiivtõukest või propelleri või ka ventilaatori poolt tekitatud tõmbest. Kasutatava jõuallika ehk mootori osas jagunevad lennukid kolbmootor- ja reaktiivlennukiteks. Kolbmootoriga lennukid jagunevad omakorda täht- või ridamootoriga lennukiteks.
Enamik tänapäeva reaktiivlennukitest on turbopropeller- või turboventilaatormootoritega. Sõjalennukitel, mille mootorite kütusesäästlikkus ei ole esmatähtis, on ka kahekontuursed järelpõlemis-forssaasikambriga reaktiivmootorid.
Jõuallikata lennukid on purilennukid ja laugurid.
Tiiva plaanvaates jagunevad lennukid sirge tiivaga, noolja tiivaga, muudetava tiiva noolsusega, deltatiivaga lennukiteks. Harva kasutatakse ka muudetava tiiva kohtumisnurgaga lennukeid.
Kandevkonstruktsiooni (lennuki plaaneri) ehitusmaterjali järgi jaotuvad lennukid puit-, metall-, komposiit- ja segakonstruktsiooniga lennukiteks. Metall-lennukid valmistatakse peamiselt kergmetallide alumiiniumi ja titaani sulamitest. Komposiitkonstruktsiooniga lennuk on valmistatud polümeervaikudega immutatud klaas-, süsinik-, kevlar- või muude kiudude baasil vormitud komposiidist.
Ajalugu.
Vendade Wright'ide originaallennuk 1903. aastal
Esimese lennuvõimelise jõuallikaga lennuki ehitasid vennad Wrightid 1903. aastal. Aastal 1901 sooritatud lendudel olid vennad õppinud lauglennukeid kõigi kolme telje ümber oma tahtmist mööda pöörama. Ometi... nad uskusid, et lõpliku edu saavutamiseks kulub neil palju aastaid. Olukord oli küllaltki problemaatiline, paljud asjad selgusetud, mistõttu Wilbur pani ühel päeval Orville'ile ette vedada kihla, et inimkond ei suuda ka veel 1000 aasta pärast lennata. Seda vaid kaks aastat enne lõplikku edu.
Oma esimest õnnestunud lendu meenutas Orville Fright hiljem järgmiselt: "Esimene lend kestis ainult 12 sekundit, mis on lindudega võrreldes väga tagasihoidlik, kuid ometi oli see maailma ajaloos esimene lend, mille puhul masin koos inimesega omaenda jõul vabalt õhku tõusis..."
Sõjalennukid võeti kasutusele Esimeses maailmasõjas, kus need osutusid üllatavalt tõhusateks mitte üksnes luurel, vaid ka vaenuvägedele kaotuste tekitajatena. Teises maailmasõjas kasutati lennukeid juba kõigis suurtes lahingutes.
Esimene kommertslennuliin loodi 1919. aastal USA ja Kanada vahel. Esimene majanduslikult edukas lennuk oli DC-3, mida ehitati mitmes variandis kokku ligi 12 500, maailma suurim reisilennuk aastani 2005 aga Boeing 747, mil hakati ehitama lennukeid Airbus A380.
Kui ohutuse mõõduks võtta hukkunute arv reisijakilomeetrite kohta, siis on lennuk märgatavalt ohutum liiklusvahend kui sõiduauto, rong või buss, kui aga mõõduks võtta hukkunute arv reisi kohta, siis on lennuk neist sõidukitest ohtlikum. Kindlustusettevõtted kasutavad peamiselt hukkunute arvu statistikat reisi kohta, mistõttu lennureisi kindlustamine ongi kallim maapealsete liiklusvahendite kindlustamisest. Omakorda on suur vahe liinilennukite ja väikelennukite ohutuses: hukkunute arvult reisijakilomeetri kohta on väikelennukid 8,3 korda ohtlikumad.


Lennuk (täpsustus).
Lennuk on Eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg" Kalevipoja laeva nimi.


Robert Sternberg.
Robert Sternberg (sündinud 8. detsembril 1949) on psühholoog, kolmekomponendilise intelligentsusteooria autor.


Vadžrajaana.
Vadžrajaana on tantristlik budism. Vadžrajaana enda seisukohalt on tegu budismi kolmanda suunaga hinajaana ja mahajaana kõrval. Teisalt võib vadžrajaanat vaadelda kui mahajaana osa.
Vadžrajaanat nimetatakse veel tantristlikuks budismiks, mantrajaanaks, tantrajaanaks'".
Vadžrajaana eripärad.
Vadžrajaana esitab end kiirema teena valgustumuseni ehk virgumiseni ("bodhi"). Selle vahendid on tantristlikud tehnikad ja esoteeriline edasiandmine, millest on juttu allpool.
Erinevalt varasematest budismi koolkondadest, mis pakkusid vahendeid nirvaanani jõudmiseks paljude elude jooksul, võimaldavat vadžrajaana tehnikad täieliku buddhaseisundi saavutamist palju lühema ajaga, võib-olla koguni käesoleva elu jooksul. Vadžrajaana-budistid küll aktsepteerivad theravaada ja mahajaana praktikaid, kuid peavad neid aeglasemaks. Erinevus on veel selles, et theravaada eesmärk on ümbersündide ringist vabanemine ja nirvaanasse jõudmine, mahajaana ja vadžrajaana eesmärk aga budaseisundi saavutamine. On ka seisukoht, et vadžrajaana praktiseerija soovib elada igavesti, et aidata kõiki olendeid. Teiste sõnadega, ta loobub budaks saamiseks, et olla bodhisatva.
Tantrism.
Vadžrajaana kasutab mitmeid tantristlikke tehnikaid, mis on kirja pandud tantrates.
Tantrismi tähtsaim põhimõte on "kasutada tulemust Teena". Selle asemel et seada kaugeks eesmärgiks täielikku valgustumist kauges tulevikus, püütakse samastuda mõne buddha valgustunud keha, jutu ja meelega. Seda buddhavormi, millega kõige paremini saadakse suhestada, nimetatakse idamiks. Et suuta ennast buddhavormiga samastada, kasutatakse palju sümboleid ja kujustamist.
Tantristlikus budismis on tähtis hoida saladust, et vältida enese ja teiste kahjustamist asjatundliku juhendamise puudumise tõttu. Pühendamatutele ei tohi isegi täielikult selgitada praktika kogu sümboolikat ja psühholoogiat, sest see tekitab arusaamatust ja peletab eemale. Kõrvalseisjale kipuvad tantristlikud rituaalid paistma mõttetute rituaalidena. Neid tohib praktiseerida ainult juhul, kui saadakse hästi aru budistlikust õpetusest ja järgitakse rangelt traditsiooni.
Budistlikus tantrismil on oma koht ka seksuaalsusel. See on eeskätt sümboolne. Vadžrajaana ikonograafia kujutab tarkuse ja kaastunde abielu. Toimub ka oma seksuaalse energia muundamine õndsusteadvuseks, et seda suguühte käigus kasutada tarkuse ja valgustumiseni jõudmiseks. See on väga erinev tavalisest suguühtest.
Õpetuse esoteeriline edasiandmine (initsiatsioon).
Vadžrajaana on esoteeriline: teatud kiirendavad tegurid antakse edasi vahetult õpetajalt õpilasele initsiatsiooni ajal. Neid ei saa raamatust õppida. Paljusid tehnikaid nimetatakse tavaliselt salajasteks, kuid vadžrajaana õpetajate sõnul pole tähtis mitte salajasus kui niisugune, vaid asjaolu, et need tehnikad ei tööta väljaspool õpetaja ja õpilase vahelist suhet. Kui neid ei praktiseerita õigesti, võidakse end füüsiliselt ja vaimselt kahjustada. Seetõttu nimetakse vadžrajaanat ka salajaseks budismiks, esoteeriliseks mahajaanaks ja esoteeriliseks budismiks (Jaapanis kasutataksegi kõige rohkem viimast nimetust).
Õpetuse esoteerilisel edasiandmisel on erinevaid vorme. Tiibeti budismi ningma koolkond kasutab dzogtšenit. Kagjü koolkond ja "shingon" kasutavad "mahāmudrāt.
Vahekord mahajaanaga.
Tiibeti budismi vaatevinklist on vadžrajaana eelkõige mahajaana vorm, mis on tantristlik ja esoteeriline. Mahajaanale olulised suutrad on üldiselt olulised ka vadžrajaanas, kuigi vadžrajaanas on lisaks veel täiendavaid suutraid. Bodhisattvad ja jumalused on olulised ka vadžrajaanas, samuti jagab vadžrajaana arusaama, et budism ei ole ainult munkade, vaid ka ilmikute jaoks.
Jaapani vadžrajaanaõpetaja Kūkai seevastu teeb selget vahet mahajaana ja vadžrajaana vahel. Mahajaana on tema sõnul tervenisti eksoteeriline ning seetõttu esialgne. Selle seisukoha järgi on esoteeriline vadžrajaana ainus budistlik õpetus, mis ei tee mööndust kuulajaskonna loomuse piiratusele: vadžrajaana õpetused on Vairotšana kuju võtnud seadmuseihu ("dharmakāya") monoloog iseendaga. Hinajaana ja mahajaana on sellest vaatevinklist vadžrajaana esialgsed ja rikutud aspektid.
Vadžrajaana on mõneti mõjutanud ka mahajaanat. Näiteks on mahajaana templites seadmusekaitsjate ("dharmapālade) kujutisi.
India.
Täpse koha kohta, kust vadžrajaana alguse sai, on erinevaid arvamusi. Mõned väidavad, et ta sai alguse Udyānast, praegu Swati org Pakistanis. Teised ütlevad, et vadžrajaana sai alguse Lõuna-Indiast.
Tiibeti pärimuse järgi õpetas tantrismi juba Buddha Šākjamuni, kuid tema õpetust peeti salajas. See pandi kirja hulk aega hiljem kui Buddha muud õpetused (suutrad).
Kõige varasemad tekstid pärinevad umbes 4. sajandi algusest.
Vadžrajaana teoreetiliseks keskuseks kujunes Nālandā ülikool Põhja-Indias, kuid tõenäoliselt seal lihtsalt järgiti varajast tantristlikku õpetust. India jäi vadžrajaanapraktikate eesliiniks 11. sajandini.
13. sajandiks olid (vadžrajaana) budismi praktikad Indias suuremalt jaolt välja surnud ning sulandunud hinduismiga. Mõlemale usundile tungis peale islam. Selleks ajaks oli suurem osa praktikatest juurutatud Tiibetis, kus nad on säilinud tänini.
20. sajandi teisel poolel rajasid Hiina Rahvavabariigi religioonivaenuliku režiimi eest põgenenud tiibetlased rajanud Tiibeti budismi kogukondi Põhja-Indiasse, eriti Dharamsala ümbrusesse. Need on Indias ja kogu maailmas tähtsaimad tantristliku budismi praktiseerimise kohad.
Hiina.
Nagu budism üldse, jõudis ka vadžrajaana Indiasse Siiditee kaudu, millalgi 7. sajand esimesel poolel. Budism oli sel ajal Hiinas oma mõju kulminatsioonis Tangi dünastia keisrite soosingu tõttu. Tangi dünastis pealinnast Chang'anist (praegu Xi'an) sai tähtis budistlik uurimiskeskus. Kui palverändurmungad Indiast viimaste tekstide ja meetoditega naasid, pöörati vadžrajaana ideedele kindlasti suurt tähelepanu.
Tiibet ja teised Himaalaja maad.
Aastal 747 tõi India pühak Padmasambhava Afganistanist Tiibeti kuninga kutsel Tiibetisse ja Bhutanisse budismi. Sellest sai alguse ningmapa koolkond. 11. sajandil ja 12. sajandi alguses panid Atiša, Marpa ja Brogmi aluse Tiibeti budismi kagjütpa, kadampa, sakjapa ja gelukpa koolkonnale.
Jaapan.
Aastal 804 saatis Jaapani keiser Kammu vapra munga Kūkai Chang'ani, et ta tooks sealt budistliku õpetuse viimase sõna. Kūkai omandas vadžrajaana mõttelaadi ning viis selle ümbertöötatud kujul Jaapanisse, kus ta rajas "shingoni koolkonna, mis eksisteerib tänini.
Indoneesia ja Malaisia.
8. sajandil jõudis vadžrajaana otse Indiast Jaava saarele, kuhu peagi ehitati hiigeltempel Borobudur. Srivijaya riik oli õpetatud vadžrajaana keskus. Atīša õppis seal budistliku õpetlase ja Srivijaya printsi Serlingpa käe all. Vadžrajaana säilis Indoneesias ja Malaisias 13. sajandini, mil islam selle kõrvale tõrjus.
Mongoolia.
13. sajandil, kui vadžrajaana esimene laine oli Hiinas juba vaibunud, käisid Mongoolia õukonnas kaks tähtsat sakjapa koolkonna õpetajat Tiibetist. Need olid Sakya Pandita Kunga Gyaltsen ja Chogyal Phagpa. Umbes samal ajal viibis õukonnas Marco Polo. Õukonna ees võistlesid kristluse, islami ja budismi esindajad. Prints Godan leidis, et endale kõige sobivama olevat Tiibeti budismi ning asus seda järgima, kuid alamatele seda peale ei surunud. Et Hubilai oli äsja vallutanud Hiina ning rajanud Yuani dünastia, viis see vadžrajaana praktikate taassünnile Hiinas, sest valitsev klass jäljendas oma valitsejat.
Kui Yuani dünastia langes, siis vadžrajaana käis Hiinas ja Mongoolias alla, andes maad taoismile, konfutsianismile ja puhta maa budismile. Ent vadžrajaana taassündis Mongoolias 17. sajandil, kui seati sisse sidemed dalai-laama ning mongolite riigi jäänuste vahel. Nõnda said Tiibeti usujuhid jälle mongolite riigi valitsejate preestriteks. Hoolimata 80 aastat kestnud kommunistide võimust elab Tiibeti budism Mongoolias rahvausundina edasi.


William Lewis Stern.
William Lewis Stern (29. aprill 1871 – 27. märts 1938) oli juudi päritolu Saksa psühholoog, intelligentsuskvoodi (IQ) kasutuselevõtja.


Intelligentsuskvoot.
Intelligentsuskvoot (arukuskvoot) ehk IQ (inglise keeles "intelligence quotient") on intelligentsustesti tulemus. Termini võttis kasutusele William Stern.
Stern defineeris IQ suuruse valemiga
formula_1
formula_2
Intelligentsuskvoot näitab intelligentsuse suhtelist, mitte aga absoluutset taset.


Diktatuur.
Diktatuur on autokraatlik valitsemisvorm, milles juhil ehk diktaatoril on piiramatu võim otsuste tegemisel. Mitte millegagi piiratud, seadustega kitsendamata, jõule toetuv võim.
Diktatuuris puudub valitsuse vahetamise demokraatlik võimalus ning valitseja(te)l sageli puudub vastutus oma tegude moraalsetele ja eetilistele tagajärgede eest. Opositsiooni ja teisitimõtlejate maha surumiseks võidakse kasutada vägivalda, piiratud on sõnavabadus, valitsus kasutab oma ideoloogia peale surumisel aktiivselt erinevaid propagandavahendeid.
Konstitutsioonilise demokraatia kõrval on diktatuur tänapäeval kõige levinum valitsusvorm. Süsteemi defineerimine diktatuurina on komplitseeritud, sest üldjuhul on puudus usaldatavatest andmetest. On süsteeme, milles on elemente nii diktatuurist kui ka demokraatiast. Selline oli näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik.
Diktatuuri üheks vormiks võib pidada absoluutset monarhiat.
Diktatuuri kehtestamine võib aset leida nii vägivaldse võimuhaaramise kui ka konstitutsioonilisel ja õiguspärasel teel. Viimase näiteks on natsionaalsotsialistide võimuletulek vabade valimiste kaudu. Natsionaalsotsialistid kasutasid Weimari vabariigi põhiseaduses antud võimalust viia läbi erakorralisi valimisi nii sageli kui soovi on, kõrvaldasid opositsiooni ja kehtestasid diktatuuri, kusjuures vormiliselt kehtis endiselt Weimari vabariigi põhiseadus.
Rooma riigis olid diktaatoril ulatuslikud volitused erakorralises seisukorras otsuste langetamiseks, kuid ta allus seadustele ning pidi oma otsuseid tagantjärgi põhjendama. Diktaatori ametikohta on pärast Rooma riiki veelgi kasutatud – 18.–19. sajandil Poolas ja Ladina-Ameerikas. 20. ega 21. sajandil pole maailmas ühtki diktaatori tiitlit kandvat riigijuhti olnud. Diktaatoriks on nimetatud näiteks Nõukogude Liidu riigijuhti Jossif Stalinit.
Alates 20. sajandi keskpaigast tekkisid mitmetes riikides (Aafrikas, Ladina-Ameerikas jm) sõjaväelised diktatuurid.
Diktatuuride liigitus.
Diktatuuri määratlemise keerukusest tulenevalt on keerukas ka nende liigitamine. Siiski võib eristatada autoritaarseid ja totalitaarseid diktatuure.
Autoritaarne diktatuur.
Autoritaarsed diktatuurid piirduvad võimu koondamisega liidri või kitsa oligarhia kätte ning puudutavad muid eluvaldkondi vähe. Võrreldes totalitaarsete diktatuuridega on autoritaarsed lähedasemad antiiksele diktatuurile, kuna neis enamasti sisaldub ajutisuse ja normaalse olukorra taastamise idee. Autoritaarne diktatuur ei sea eesmärgiks uue ühiskonna rajamist ja uue inimese kasvatamist, vaid tugineb rahvuslikule ühtsusele ja konservatiivsetele väärtustele. Inimõiguste piirangud ja sekkumine erasfääri lähtuvad diktatuuri püsimise vajadusest, mitte mingist kandvast ideoloogiast.
Autoritaarse diktatuuri jooned on äratuntavad Konstantin Pätsi valitsuse juures 1930. aastatel.
Totalitaarne diktatuur.
Diktaatorlikul võimukasutusel põhinev valitsemisvorm, millega kaasneb range kontroll kodanike mõtteavalduste ja väljendusvõimaluste üle ning sageli toimub inimõiguste rikkumine.
Totalitaarne diktatuur on ideoloogiakeskne ja põhjendab end mingisuguse missiooniga (näiteks kommunismi ehitamine, aaria rassi valitsemine). Diktatuur ei ole mitte vahend pöördumiseks normaalse olukorra juurde, vaid tegemist ongi ainuõige ühiskonnakorraldusega. Kandvat ideoloogiat tõlgendab võimuladvik ja ennekõike selle juht.
Totalitaarsed režiimid on olnud eranditult agressiivsed ja territoriaalsele laienemisele suunatud.


John Carlyle Raven.
John Carlyle Raven (1902–1970) oli psühholoog. Tema suurimaks panuseks peetakse Raveni progressiivsete maatriksite testi loomist.
Raveni progressiivsete maatriksite test on mittesõnaline intelligentsustest, mis algab lihtsamate ülesannetega ja muutub järjest keerukamaks. Et varasemad intelligentsustestid (Binet'-Simoni test, David Wechsleri testid WAIS ja WISC) sõltusid inimese keelelisest arengust, siis oli väga raske neid teste kõigile inimestele kohandada. Raveni test kõrvaldas selle probleemi.
Raven, John Carlyle
Raven, John Carlyle


Alfred Binet.
Alfred Binet (11. juuli 1857 – 18. oktoober 1911) oli prantsuse psühholoog, Binet'-Simoni testi kaasautor.


Théodore Simon.
Théodore Simon (10. juuli 1872 Dijon – 1961 Pariis) oli prantsuse psühholoog, Binet'-Simoni testi kaasautor.


Binet'-Simoni test.
Binet-Simoni test on Alfred Binet ja Theodore Simoni poolt 1904. aastal loodud maailma esimene intelligentsustest, mis leidis kasutust veel 1960. aastatel. Testi väljatöötamise tingis vajadus tuvastada lapsed, kes normaalkoolis hakkama ei saa.
Test on mõeldud 3-15 aastastele lastele, esialgne test sisaldas 30 ülesannet. Esimeses järgus anti lapsele ette tema tegelikule vanusele mõeldud test. Kui laps testi täitmisel eksis, anti talle järgmiseks ette nooremale vanusele mõeldud test. Kui laps ei eksinud, siis katsetati kõrgema vanuse testiga. Testi raskusastme suurendamist või vähendamist võis vajadusel korrata.
Testi tulemusena saadi teada lapse vaimne vanus võrreldes tema ealise vanusega.


Intelligentsustest.
Intelligentsustest on intelligentsuse (üldise vaimse võimekuse) mõõtmiseks mõeldud test.
Testide usaldusväärsus.
Testide tulemuste põhjal on sõltuvalt testist võimalik leida andekaid inimesi, samuti tuvastada, kas inimese probleemid tulenevad tema vaimsest mahajäämusest, vaimsest alaarengust, dementsusest, või käitumishälvetest.
Testide sooritamisel tuleb hoolikalt jälgida testi sooritamise tingimuste standardsust, vastasel korral võib saada ühel ja samal indiviidil üsna erinevaid testiväärtusi. Standardiseeritud intelligentsustestide reliaablus on kõrge, näiteks Stanford-Binet' intelligentsusskaalade 5. väljalaske alaskaalade reliaablus on vahemikus 0,82-0,98 [1].
Inimesele endale annab testi tulemus ettekujutuse oma võimetest ja võimaldab tal sellega arvestades oma tulevikku plaanida.


Raveni progresseeruvad maatriksid.
Raveni progresseeruvad maatriksid ehk RPM on John Carlyle Raveni poolt väljatöötatud mitteverbaalne (pildiline) intelligentsustest. Testi sooritajal tuleb etteantud kaheksa kujundi põhjal leida seaduspärasus või loogiline järgnevus ja valida kuuest variandist kujundiseeria jätkamiseks või mustri lõpetamiseks sobivaim kujund. Test algab lihtsamate ülesannetega ja muutub järjest keerukamaks.
Et varasemad intelligentsustestid (Binet'-Simoni test, Wechsleri intelligentsusskaalad) sõltusid inimese keelelisest arengust ja kultuuritaustast, siis oli väga raske neid teste kõigile inimestele kohandada. Raveni test kõrvaldas selle probleemi. Tänapäeval loetakse Raveni maatrikseid üheks kultuurist sõltumatumaks ja universaalsemaks testiks üldintelligentsuse (nn. g-faktori) mõõtmisel.


Wechsleri intelligentsusskaalad.
Wechsleri intelligentsusskaalad on David Wechsleri poolt välja töötatud intelligentsustest laste ja täiskasvanute intelligentsuse mõõtmiseks. Tegemist on individuaaltestiga. Wechsleri intelligentsusskaalad on väga oluliselt mõjutanud psühholoogilise hindamise valdkonda. Neid peetakse kõige enam kasutatavateks kognitiivseid võimeid mõõtvateks instrumentideks nii lastel kui täiskasvanutel.
Praegusel hetkel on testist kasutusel 2008. aastal väljaantud neljas versioon ehk WAIS-IV. Originaal WAIS-i (I versioon) andis David Wechsler välja 1955. aasta veebruaris, mis oli sisuliselt Wechsler-Bellevue intelligentsusskaalade redigeeringuks.
Wechsleri intelligentsusskaalade teoreetiline alus.
Wechsleri intelligentsusskaalad on alguse saanud Wechsler-Bellevue skaaladest. Wechsler lõi testid eeldusel, et intelligentsus on oma olemuselt üldine, kuna kirjeldab indiviidi käitumist tervikuna ja ka spetsiifiline, kuna on kokku pandud üksteisest eristuvate võimete elementidest. Oma kliinilisele kogemusele tuginedes valis ja arendas Wechsler välja alatestid, mis tõid kõige paremini esile intelligentsuse kognitiivsed aspektid: abstraktne arutlemine, tajupõhine organiseerimine, verbaalne taibukus, kvantitatiivne arutlemine, mälu ja töötluskiirus.
WAIS-III.
WAIS-III testil on 14 alaskaalat, mis sisaldavad eri raskusastmega ja järjest keerulisemaks minevaid ülesandeid. Testi eesmärk on tuvastada ülesannete keerukuse tase, mida inimene pole enam suuteline lahendama. Alatestid võib jagada kahte gruppi, verbaalse võimekuse testid ja sooritustestid.
1Täiendav alatest IQ skooride arvutamiseks asendamaks Šifreeringu alatesti, kui viimase
sooritus on rikutud. 2 Täiendav alatest IQ skooride arvutamiseks asendamaks Arvumälu, kui viimase
sooritus on rikutud. 3 Vabatahtlik alatest asendamaks vanuserühmas 16-74 ükskõik millist soorituslikku
WAIS-III standardiseerimise käigus on test faktoranalüüsi tulemuste alusel jaotatud neljaks faktor-indeksiks: Verbaalne taibukus ("Verbal comprehension"), Tajupõhine organiseerimine ("Perceptual Organization"), Töömälu ("Working Memory") ja Töötluskiirus ("Processing Speed"). Neli faktor-indeksit arvutatakse 11 alatesti tulemuste põhjal, kolme alatesti indeksskooride arvutamiseks ei kasutata. Nii IQ koguindeksil kui ka neljafaktorilistel indeksitel on keskmine skoor 100 standardhälbega 15.
Sõnavara.
Sõnavara alatest koosneb 33 ülesandest, kus testitaval tuleb suuliselt defineerida sõnu, mis esitatakse talle suuliselt ja kirjalikult.
Sarnasused.
Sarnasuste alatest koosneb 19 ülesandest, kus testitavale esitatakse suuliselt kaks sõna ja tal tuleb selgitada, mille poolest on sõnapaariga tähistatud kaks objekti või mõistet sarnased.
Informeeritus.
Informeerituse alatest koosneb 28 ülesandest, kus testitav peab vastama suuliselt esitatud küsimustele, mis mõõdavad testitava teadmisi üldtuntud sündmuste, objektide, kohtade ja inimeste kohta (näiteks ühiskonna, geograafia, kirjanduse või ajaloo valdkondadest).
Taibukus.
Taibukuse alatest koosneb 18 ülesandest, kus testitavale esitatakse suuliselt küsimusi, mis nõuavad igapäevaste probleemide lahendamist või arusaamist sotsiaalsetest reeglitest ja ühiskonna toimimisest.
Aritmeetika.
Aritmeetika alatest koosneb 20 ülesandest, mis esitatakse testitavale suuliselt ja testitaval tuleb ajalimiidi piires iga ülesanne peast lahendada ja vastus suuliselt esitada.
Arvumälu.
Arvumälu alatest koosneb 15 ülesandest, kus testitavale esitatakse suuliselt numbrijadasid, mida tal palutakse sõna-sõnalt korrata.
Täht-number järjestus.
Täht-number järjestuse alatest koosneb seitsmest ülesandest, kus testitavale esitatakse suuliselt tähtede ja numbrite jadasid, mida tal tuleb meelde jätta ning seejärel taasesitada numbrid kasvavas ja tähed tähestikulises järjekorras.
Piltide täiendamine.
Alatest koosneb 21 pildist, millest kõigil on puudu mõni oluline element, mille testitav peab joonistades täitma.
Kuubikud.
Kuubikute alatest koosneb 10 erinevast kuupide asetamise variandist. Testitaval on ees pilt kuubikute asetusest, mille ta peab võimalikult kiiresti ise kuubikutest koostama.
Pildiseeriad.
Pildiseeriate alatest koosneb 8 seeriast, mis on etteantud järjestuses ära segatud. Testitav peab pildiseerias olevad pildid loogiliselt järjestama.
Šifreering.
ŠŠifreeringu alatest kuulub WAIS-III soorituslike alatestide alla. See on paber-pliiats meetodil täidetav test, mis koosneb 133 komponendist. Testitavale esitatakse paberil seeria numbreid, millest igaühele vastab kindel hieroglüüfisarnane sümbol. Testitaval tuleb kirjutada igale numbrile vastav sümbol kasutades etteantud “võtit”.
Objektide kokkupanek.
Alatest koosneb neljast tükkideks lõigatud figuurist, mis on oma olemuselt lihtsad pusled. Testitav peab objektid kokku panema nii kiiresti kui võimalik.
WAIS Eestis.
WAIS III eestindamist alustasid 2003. aasta sügisel Tartu Ülikooli psühholoogid Kristo Burk, Maie Kreegipuu, René Mõttus, Olev Must ja Jüri Allik, kus esimene oli peamiseks eestvedajaks. 2011. aastaks valminud WAIS-III eesti versioon sobib nii kliiliseks kui teadustööks. Hetkel kuuluvad testipaketti mittesõnaliste alltestide USA normid (N=2450) ja sõnaliste alltestide esialgsed eesti normid (N=224), eestikeelne läbiviimise ja skoorimise käsiraamat, eestikeelsed sõnalised alltestid, registreerimis- ja vastusevihikud, kõik vajalikud stiimulmaterjalid ja inglisekeelne tehniline käsiraamat.
2011. aasta seisuga on veel ees täielike normandmete kogumine representatiivsel Eesti valimil ning testi valiidsusuuringud nii norm- kui kliinilisel populatsioonil.
Kuna tegu on nn. C taseme testiga, tohivad WAIS-III testi Eestis läbi viia ainult kutselised psühholoogid, kes on läbinud WAIS-III kasutajakoolituse (5 EAP) ja selleks vajalikud eeldusained.


Oulu linn.
Oulu on Soome suuruselt kuues linn, Põhja-Pohjanmaa maakonna keskus. Linn asub Oulu jõe suudmes.
Seal asub Soome vanim ja väikseim teaduskeskus Tietomaa.
Ajalugu.
Oulu linna asutas 8. aprillil 1605 Rootsi kuningas Karl IX veidi varem rajatud Oulu kindluse juurde. 18.-19. sajandil oli Oulu tuntud tõrvatootmiskeskus. Oulu sai linnaõigused 1765. aastal. 18. sajandi lõpus oli Oulu Turu järel suuruselt teine linn Soomes. 1822 hävitas tulekahju Oulu kesklinna. 1958 asutati Oulu ülikool, mis andis tugeva tõuke linna arengule. 1990. aastal ületas Oulu elanike arv 100 000 inimest. 1982 asutatud tehnoloogiaküla "Technopolis" oli Põhjamaades esimene omataoline. Tänapäeval on Oulu kiiresti kasvav tehnoloogiakeskus.
1. jaanuaril 2009 liideti Ouluga Ylikiiminki vald, millega Oulu pindala kasvas ligi 4 korda, kuid rahvaarv kasvas vaid 2,5%. Enne seda oli linna pindala 449,53 km², millest maad oli 369,2 km², siseveekogud 10,96 km² ja meri 69,37 km².
Sport.
Jäähokiklubi Oulun Kärpät on tulnud kordvalt Soome meistriks.


Oulu jõgi.
Oulu jõgi (soome "Oulujoki", saami "Oulujohka", rootsi "Ule älv") asub Soomes. Jõgi saab alguse Oulu järvest ja suubub Põhjalahte Oulu linna juures. Jõe pikkus on 107 km.


Motivatsioon.
Motivatsioon on üldisem asjaolude kogum, mis on käitumise tõukejõuks. Neid asjaolusid nimetatakse motiivideks. Motiive tekitavad vajadused - organismi toimimise seisukohalt olulise ressursi puudujääk.
Motivatsioon on vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus. Peaaju koores ja koorealustes ajustruktuurides formeerub vajaduse rahuldamise programm, mis tingib ajju saabuva info sihipärase filtreerimise või kindlakujulise struktureerimise. Vajaduse rahuldamisega kaob motivatsiooniline pinge.
Enamasti mõjutab indiviidi käitumist mitu asjaolu korraga ja peamist liikumapanevat jõudu on sageli üpris raske kindlaks teha.


Jiří Poděbradyst.
Jiří Poděbradyst ehk Jiří Kunštátist ja Poděbradyst (ka: "Poděbrady" või "Podiebrad" või: "Georg Podiebrad"; (tšehhi "Jiří z Poděbrad" ehk "Jiří z Kunštátu a Poděbrad", saksapäraselt "Georg von Podiebrad"; 23. aprill 1420 – 22. märts 1471) oli Böömimaa kuningas 1458–1471.
Ta oli tšehhi aadliku (Viktor Poděbradyst) poeg ning kuulus algselt taboriitide ridadesse.
Kui Böömimaa oli taas keiser Sigismundi käes, kuulus ta rahulolematute aadlike hulka, kes reaalselt järgnevatelgi aastatel kuningate võimu vaidlustasid. Aastal 1451 oli lapskuningas Ladislaus Postumuse eest regendina valitsev keiser Friedrich III sunnitud määrama riigiregendiks Jiří, sest keisri enda positsioonid olid Austriaski nõrgad, Böömimaast rääkimata. Nii sai Jiříst Böömimaa tegelik valitseja.
Aastal 1457 suri Ladislaus ootamatult ning aadlikud valisid 1458 uueks kuningaks Jiří Poděbradyst. Teda süüdistati eelmise kuninga mürgitamises, kuid tänapäeval usutakse, et Ladislaus suri leukeemia tagajärjel. Et aga Jiří jätkas hussiitide soosimist ega kartnud ka paavstiga vastuollu minna, tekitas ta välismaal suurt vastumeelsust. Seetõttu on teda nimetatud ka ketserkuningaks. Aastal 1466 heitis paavst Jiří kirikust välja ning keelas igasugused liidud temaga. Selle kasutas ära Böömimaa endine liitlane Ungari kuningas Mátyás Corvin, kes vallutas suure osa Määrimaast (Moravast) ning laskis end Böömimaa kuningaks kroonida. Selle tiitli säilitas ta kuni surmani. Jiří Poděbradyst suri aga 1471. aastal ning seejärel läks tema troon Jagelloonidele.


Joseph Stiglitz.
Joseph Eugene Stiglitz (sündis 9. veebruaril 1943) on ameerika majandusteadlane, Nobeli majandusauhinna laureaat 2001.
Elulugu.
Joseph E. Stiglitz sündis ja kasvas Indianas Gary’s etniliselt väga kirjus keskkonnas, kus võideldi pidevalt tööpuudusega. Ta käis riigikoolides. Tema kodukoha avalike koolide süsteemgi oli üles ehitatud immigrantide integreerimiseks ühiskonda. Koolipõlves tegeles ta väitlemisega ning on ise öelnud, et tänu sellele tärkas temas huvi avaliku sektori ökonoomika vastu.
Stiglitzi kaks esimest abielu lõppesid lahutusega. Ta abiellus kolmandat korda 2004. aasta oktoobris Anya Schiffiniga, kellega koos ta töötab Columbia ülikoolis.
Teadusliku kraadi sai ta Amhersti Kolledžist, kus õppis 1960–1963. Sealgi oli ta kooli väitlusmeeskonna aktiivne liige. Aastail 1965-1966 töötas ta Chicagos Hirofumi Uzawa juhendamisel, kes oli saanud National Science Foundationi stipendiumi. Aastail 1966–1967 oli ta doktoriõppes Massachusettsi Tehnoloogiaülikoolis, töötades seal ühtlasi aseprofessorina. Aastal 1967 sai ta sealt doktorikraadi. Aastast 1969 oli ta Cambridge'i ülikooli Fulbrighti teadustöö kaasosaline. Järgnevatel aastatel oli ta professoriks Yale`i, Stanfordi, Oxfordi ja Princetoni ülikoolis. Praegu on ta professor Columbia ülikoolis. 1979. aastal sai ta John Bates Clarki auhinna, mida annab välja Ameerika Majandusassotsiatsioon alla 40-aastastele oma erialal silma paistnud majandusteadlastele.
Aastatel 1993–1995 oli ta Bill Clintoni valitsuse majandusnõunike kogu liige ning aastatel 1995–1997 esimees. Pärast seda asus ta tööle Maailmapangas peaökonomistina ning esimese asepresidendina 1997–2000 ajal, mil pretsedenditult hakati protestima ülemaailmsete majandusorganisatsioonide vastu. Pärast Maailma Kaubandusorganisatsiooni kohtumist Seattle'is 1999 sunniti Stieglitz ametist lahkuma. 2000. aasta juulis asutas ta Policy Dialogue'i (IPD), et aidata arengumaadel avastada poliitikas alternatiive ja võimaldada laiemat rahva osavõttu majanduspoliitikas.
Tunnustatud majandusteadlasena on ta kirjutanud õpikuid, mida on tõlgitud rohkem kui 12 keelde. Ta on ka ühe maailma juhtiva majandusajakirja “The Journal of Economic Perspectives” asutaja ning tema raamatut “Globalization and Its Discontents” on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Aastal 2001 sai ta Nobeli majanduspreemia.
Peamised uurimissuunad.
Stiglitz aitas arendada majandusteaduse uut haru: informatsiooniökonoomikat. Ta on uurinud asümmeetrilist informatsiooni ning välja arendanud mõisted vaenulik valik ("adverse selection") ja moraalne risk ("moral hazard"), mida kasutavad ka poliitika analüüsijad ning nõustajad.
Ta on andnud panuse ka makroökonoomikasse ning rahandusteooriasse, arenguökonoomikasse ning kaubandusteooriasse, avaliku sektori ökonoomikasse ning ettevõtete ökonoomikasse, tööstusettevõtete teooriasse ja põllumajandusorganisatsioonide ökonoomikasse, heaoluökonoomika ning sissetuleku ja heaolu jaotuse teooriatesse. Tema töö on aidanud selgusele jõuda, kuidas ja kui palju peaks riik eri turgudel sekkuma majandusse, et majanduse arengule kaasa aitada.
Nobeli preemia.
2001. aasta Nobeli preemia laureaadid rõhutasid, et turu osapooltel on erinev (ka ebatäielik) teave ning et teabe asümmeetrial on majandusele suur mõju. Nad eeldasid, et majandus ei ole olemuselt efektiivne ning et valitsusel on majanduse efektiivsuse suurendamisel oluline roll. Adam Smithi nähtamatu käe kontsepstioon – idee, et vabalt toimiv turg viib etteaimamatute jõudude toel efektiivsuseni – on nähtamatu, osaliselt selle pärast, et seda lihtsalt ei ole olemas.
Asümmeetrilise teabe tingimustes tekkiva turutasakaalu ning töötasustamise uuringud on olnud majandusteooria kiiresti arenevaks uurimisobjektiks juba üle kahekümne aasta. See teooria on välja töötatud peamiselt kolme mehe poolt: George Akerlof (California Ülikool (Berkeley)), Michael Spence (Stanfordi ülikool) ja Joseph Stiglitz (Columbia ülikool), kes said selle eest ka Nobeli preemia. Nende avastused on andnud majandusteadlastele analüüsimiseks väga laia teemaderingi, traditsioonilistest põllumajanduslikest turgudest kaasaegsete finantsturgudeni.
Tähtsus.
Stiglitz on üks enim tsiteeritud informatsiooniökonoomikat uurivaist majandusteadlastest. Ta on rõhutanud, et majandusmudelid, mis ei arvesta teabe asümmeetriaga, on tihtipeale eksitavad. Peamiseks sõnumiks on olnud see, et asümmeetrilise teabe korral käituvad turud tihti teisiti kui traditsiooniliste turumudelite korral. Paljud tema esseed on rajanud teed edasipidistele uuringutele ning analüüsidele.
Stiglitz on uurinud koos Weissiga asümmeetrilise teabega krediiditurge. Nad leidsid, et halbadest laenudest põhjustatud kaotuste vähendamiseks on parem vähendada laenude hulka kui tõsta laenuintressi, mida eeldaks klassikaline majandusanalüüs.
Stiglitzi töö Grossmanniga analüüsib finantsturgude efektiivsust. Tutvustatakse Grossmann-Stiglitz paradoksi: kui turg oleks täiusliku informatsiooniga, siis poleks ühelgi majandusagendil stiimulit teada saada, millel turuhinnad rajanevad. Aga kui keegi ei ole informeeritud, siis tasub agendil tegutseda selles suunas, et olla informeeritud. Seega informatsiooniliselt tõhusat tasakaalu ei eksisteeri. Sellel tööl on olnud suur mõju rahandusteooriatele.
Stiglitz on välja pakkunud teooria mittevabatahtliku tööpuuduse kohta. Shapiro ja Stiglitz arendasid välja nn.tasakaalupalkadega tööturu mudeli. Definitsiooni järgi ületab tasakaalupalk töötaja reservatsioonipalka ehk seda palka, mille puhul indiviid muutub ükskõikseks töölt lahkumise või tööle jäämise osas ning annab töötajale stiimuli oma tööd hästi teha. Shapiro ja Stiglitzi mudelis eeldatakse, et tööandja viib läbi juhuslikke vaatlusi, kui efektiivselt töötajad töötavad. Tööline, kes üritab töö tegemisest kõrvale hiilida ning jääb sellega vahele, vallandatakse ning hakkab saama oma reservatsioonipalka (otsides uut tööd või alustades oma äriga), mis on madalam kui see palk, mida ta oleks oma endises töökohas saanud, kui ta ei oleks töötegemisest viilinud. Tööandaja ja töövõtja optimaalne käitumine viivad tööpuuduse tasakaaluni. Shapiro ning Stiglitzi mudel on tänapäeva makroökonoomika tähtis osa.
Stiglitz on ka üks tänapäeva arenguökonoomikale alusepanijatest. Tal on suur osa ka avaliku sektori ökonoomika arendamisel. Veel võib välja tuua optimaalsete maksude teooria, tööstuslike ettevõtete teooria ning loodusvarade teooria.


LeBron James.
LeBron Raymone James (sündis 30. detsembril 1984 Ohios Akronis) on USA korvpallur, kes hetkel kuulub NBA meeskonda Miami Heat ning on kolmekordne olümpiamedalist. Miami ridades on James jõudnud kahel järjestikusel hooajal finaali ning 2012. aastal ka meistriks tulnud. LeBroni auhinnakappi kuuluvad veel kolm NBA põhihooaja kõige väärtuslikuma mängija tiitlit (2009, 2010, 2012). Enne Miami Heatis mängimist veetis LeBron James 7 hooaega Cleveland Cavaliersis.
James on 2,03 meetrit pikk ja kaalub 113 kg. Tema positsioon väljakul on väike äär. Fännid kutsuvad LeBron Jamesi tema hüüdnime "King James" ("Kuningas James") järgi.
Keskkool.
Keskkoolis viskas ta 2002. aastal mängus keskmiselt 27,8 punkti, noppis 7,5 lauda, andis 5,9 söötu ja võttis 4 vaheltlõiget. Ajaleht "USA Today" valis ta USA sümboolsesse koondisse, mida polnud veel ühegi keskkooliõpilasega juhtunud.
Aasta hiljem oli James veelgi parem. Keskmised näidud olid 29,7 punkti ja 8,4 lauda. Tol hooajal sai ta hüüdnime Kuningas James ehk King James. 2003 pälvis ta Naismithi aasta parima noormängija auhinna.
Tänu temale ja Ohio meeskonnale hakati telerist näitama keskkooli korvpallivõistluste otseülekandeid, mida polnud varem tehtud. Alati, kui Ohio kellegagi mängis ja LeBron platsil oli, võis oodata täismaja.
Cleveland Cavaliers.
Jamesi valis 2003 NBA "draftist" esimese valikuna Clevelandi "Cavaliers". Esimesel hooajal ei tulnud temas pettuda: keskmiselt 20,9 punkti, 5,4 lauda ja 5,9 söötu mängus. Ainult Michael Jordan ja Oscar Robertson suutsid oma esimesel hooajal visata keskmiselt 20 punkti, võtta 5 lauda ja anda 5 resultatiivset söötu mängus. LeBron James valiti 2004. aasta uustulnukaks ja aasta läbimurdjaks. Cleveland arenes jõudsasti, kuigi ei saanud "play-offi".
2004 osales LeBron James Ateena olümpiamängudel, kus USA korvpallimeeskond võitis pronksmedali.
2005 valiti James NBA sümboolsesse teise meeskonda. Ta osales ka NBA tähtede mängus.
2006 võitis James USA meeskonnas maailmameistrivõistlustel pronksmedali. Poolfinaalis kaotas USA Kreekale, kuid võitis pronksimängus Argentiina.
Samal aastal jõudis Cavaliers "play-offi" teise ringi, kus saadi lüüa Detroit Pistonsilt. Jamesi hooaja keskmisteks jäid 31,4 punkti, 7 lauda ja 6,6 resultatiivset söötu. James valiti NBA sümboolsesse koondisse ja NBA tähtede mängu kõige väärtuslikumaks mängijaks.
2007 valiti James NBA sümboolsesse teise meeskonda. Ta osales ka NBA tähtede mängus.
2008 osales James Pekingi olümpiamängudel, kus USA korvpallimeeskond võitis kuldmedali.
Samal aastal valiti James NBA sümboolsesse koondisse ja NBA tähtede mängu kõige väärtuslikumaks mängijaks. Ta oli ka NBA hooaja kõige resultatiivsem mängija.
James LeBronil on oma keskkooliaegse kallima Savannah Brinsoniga kaks poega. Vanem, LeBron juunior, sündis 6. oktoobril 2004 ja noorem, Bryce Maximus, 14. juunil 2007.
2010 korraldati Lebroni jaoks ühe tunni pikkune saade "Otsus" ("The Decision"). Selles saates teatas ta, et liitub uuel hoojal tiimiga Miami Heat ja James hakkab hooajal 2010/11 kandma numbrit 6 endise 23 asemel.
Miami Heat.
8. juulil tegi LeBron James teatavaks, et liitub Miami Heat'iga. 9. juulil tehti leping ära ja samal päeval tegi Miami Heat tervituspeo James'ile, Dwyane Wade'ile ning Chris Bosh'ile. Neid tuli tervitama 13 000 Heat'i fänni American Airlines Arena'le.
Esimeses mängus Miami Heat'iga tuli võtta 80-88 kaotus Boston Celtics'i vastu. James viskas 31 punkti, võttis 4 lauapalli ning andis 3 söötu. 2. novembril andis James 12 söötu mängus, mis võideti Minnesota Timberwolves'i vastu 129-97. 12 söötu oli Miami Heat'i rekord ääremängija kohta. 9. novembril tegi James esimese kolmik-duubli Heat'iga mängus Utah Jazz'iga, mis kaotati 116-114. James viskas 20 punkti, võttis 11 lauapalli ning andis 14 söötu mis oli James'i karjääri kahekümne üheksas kolmikduubel. 2. detsembril läks James tagasi Clevelandi oma endise koduklubi vastu mängima. Rahvas oli James'i peale vihane ning mängul nähti palju mõnitavaid plakateid, t-särke ning iga kord, kui James palli sai, vilistas rahvas ta välja. Heat võitis selle mängu 118-90, James viskas 38 punkti, mis oli tema hooaja parim. James tegi oma teise kolmikduubli Miami Heat'iga mängus New York Knicks'i vastu, kus samuti oli rahvas James'i peale vihane. James viskas 32 punkti, võttis 11 lauda ning andis 10 söötu. 3. veebruaril viskas James 51 punkti 104-100 võidumängus Orlando Magic'u vastu. 29. märtsil läks James tagasi Cleveland'i, kus võeti vastu 90-102 kaotus. James tegi kolmanda kolmikduubli ning karjääri kolmekümne teise kolmikduubli numbritega 27 punkti, 12 söötu ja 10 lauapalli.
LeBron James lõpetas hooaja 26.7 punkti, 7.5 lauapalli ning 7.0 sööduga mis oli liiga skoorimises teisel kohal.
Playoffi esimeses ringis alistati 4-1 Philadelphia 76ers, ida konverentsi poolfinaalis alistati Boston Celtics 4-1, ida konverentsi finaalis alistati Chicago Bulls 4-1, kuid finaalis tuli vastu võtta 2-4 kaotus Dallas Mavericks'i vastu.
2012 võitis LeBron James koos Miami Heatiga NBA tiitli võites finaalseeria 4:1 Oklahoma City Thunderi vastu. James nimetati ka finaalseeria kõige väärtuslikumaks mängijaks.


Abraham Maslow.
Abraham Harold Maslow (1. aprill 1908 Brooklyn, New York – 8. juuni 1970 Menlo Park, California) oli ameerika psühholoog, kes sai tuntuks inimvajaduste hierarhia kontseptsiooni loojana. Koos Rollo May' ja Carl Rogersiga pani Maslow aluse humanistlikule psühholoogiale, mida ta ise nimetas "kolmandaks jõuks" psühholoogias biheiviorismi ja psühhoanalüüsi järel.
Lapsepõlv ja noorus.
Abraham Maslow sündis seitsmelapselise perekonna esimese lapsena. Tema vanemad olid Venemaalt tagakiusamise eest Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud juudid. Isa Samuil töötas käsitöölisena, oli sageli perest kaua eemal ega osalenud eriti laste kasvatamisel. Ema Roza oli range ja rohkete eelarvamustega naine. Ometi hindasid nad mõlemad kõrgelt teadmisi ja soovisid anda oma pojale hea hariduse. Abraham, kelle suhted emaga olid pingelised ja kellelt oodati nooremate laste eest hoolitsemist, ei leidnud mõistmist ka väljaspool kodu. Koolis puutus ta kokku tol ajal tavalise antisemitismiga, mida ilmutasid nii õpetajad kui ka kaasõpilased.
Abrahamil ei olnud eriti sõpru peale nõbu Willi ja kodu asemel eelistas ta veeta aega raamatukogudes, mistõttu paistis ta juba noorelt silma kõrge lugemusega. Suurt huvi pakkusid talle Sigmund Freudi, Carl Jungi ja Ivan Pavlovi tööd.
Keskhariduse sai Maslow Brooklyni ühes parimas poistekoolis "Brooklyn Boys High School", kus ta osales mitmete akadeemiliste klubide töös ning oli ametis ladina keele ja füüsika ajakirjade toimetamisega. Koolipoisina pidas ta oluliseks oma mehelikkuse arendamist ning seostas seda eelkõige füüsilise jõuga. Nii tegeles ta võimaluste piires jõutreeninguga, kuid tema kehaehitus ja õpingutele kulutatud aeg ei võimaldanud soovitud tulemusi saavutada.
Kõrgharidus.
Keskkooli lõpetamise järel astus Abraham Maslow 1926. aastal kohalikku kõrgkooli "City College of New York", kus ta õppis üldainete kõrval õhtuses õppes ka õigusteadust. Talle ei meeldinud kool ega valitud eriala ja peatselt langes ta koolist välja. 1927. aastal läks Maslow üle Cornelli Ülikooli, kuid sealgi pidas ta kõrgete õppekulude ja halva õppeedukuse tõttu vastu vaid ühe semestri. Cornellist lahkumise järel astus ta uuesti City College'isse ja selle lõpetamise järel suundus Wisconsini ülikooli, kust sai 1930. aastal bakalaureusekraadi psühholoogias. 1931. aastal sai ta samast ülikoolist magistri- ja 1934. aastal ka doktorikraadi.
Wisconsini ülikoolis domineeris sel ajal biheivioristlik psühholoogia. Maslow pööras seal süvendatud tähelepanu Harry Harlow' algatatud primaatide eksperimentidele, muuhulgas uuris ta primaatide dominantset käitumist ja seksuaalsust. Magistritöö teemaks valis ta professor Hulsey Carsoni soovitusel suulise materjali õppimise, talletamise ja taasesitamise probleemistiku. Ise pidas ta seda teemat liiga lihtsaks ja tühiseks. Hiljem häbenes ta oma magistritööd nii väga, et viis selle hiljem psühholoogiateaduskonna raamatukogust minema ja hävitas ka selle kataloogikaardi. Vaatamata sellele suutis professor Carson teda veenda oma uurimust avaldama ja 1934. aastal ilmus see kahe artiklina.
Akadeemiline karjäär.
1934. aastal asus Maslow tööle Columbia ülikooli, kus temast sai professor Edward Thorndike'i assistent. Thorndike oli oma aja juhtivaid eksperte õppimise alal, kes kuulus samuti biheivioristlikku koolkonda. Ka Maslow pidas ennast esialgu biheivioristiks ja vaimustus John B. Watsoni ideedest, kuid järk-järgult hakkas omandama mõjutusi ka teiste vaadetega psühholoogidelt.
Kolm aastat hiljem kolis ta tagasi kodulinna New Yorki, kus ta töötas aastatel 1937–1951 Brooklyni kolledži õppejõuna. Seal sai ta olulisi mõjutusi mitmetelt Saksamaalt ja Austrialt Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud saksa-juudi psühholoogidelt. Tema peamisteks mentoriteks kujunesid seal kultuuriantropoloog Ruth Benedict ja geštaltpsühholoogia rajaja Max Wertheimer. Nemad mõjutasid otseselt Maslow' inimeste eneseaktualisatsiooni teooria teket ja arengut.
Brooklyni perioodil kirjutas ta oma kuulsaimad artiklid ja monograafiad. Just seal arendas ta välja oma peamised ideed, mõisted ja teooriad, lisaks eneseaktualisatsiooni teooriale näiteks ka inimvajaduste hierarhia, metavajaduste, metamotivatsiooni ja kogemuse kõrgpunkti kontseptsioonid.
Aastatel 1951–1969 oli ta Massachusettsis asuva Brandeisi Ülikooli psühholoogiateaduskonna esimene dekaan. 1967. aastal valiti Maslow ka Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidendiks. Brandeisi perioodil hakati Maslow' ideid ja teooriad laiemalt omaks võtma, just sel ajal saab rääkida humanistliku psühholoogia kui eraldi koolkonna tekkest.
1969. aastal sai temast Californias asuva Laughlini Instituudi kaastöötaja ja ta asus elama Menlo Parki. Seal kirjutas ta veel kaks monograafiat ja uuendas oma 1954. aastal ilmunud teost "Motivation and Personality".
8. juunil 1970 suri Maslow müokardi infarkti tulemusel.
Eneseteostus.
Inimvajaduste hierarhia on inimesele omaste vajaduste kategoriseerimise ja väärtustamise süsteem.
Selle kohaselt on inimvajaduste hierarhia järgmine.
Hierarhia madalaimad neli astet on füsioloogilised vajadused. Neid nimetab Maslow ka puudulikkus-vajadusteks. Viies, eneseteostusvajadus, ning püramiidist väljapoole jääv kuues, enesetranstsendentsivajadus, on kõrgemad või olemus-vajadused. Samuti võib inimene olla motiveeritud mitmel tasandil korraga, s.t järjestus ei ole nii kategooriline. Ometi on olemas mingi alamate tasemete rahuldamatuse piir, millest alates kõrgema tasandi vajadused kaotavad oma aktuaalsuse.
Abraham Lincoln,Thomas Jefferson, Albert Einstein, Anna Eleanor Roosevelt, Jane Addams, William James, Albert Schweitzer, Aldous Huxley, Benedictus de Spinoza olid Maslow' jaoks eneseteostatud.
Isiklikku.
31. detsembril 1928 abiellus Maslow endast aasta noorema sugulase Bertha Goodmaniga, keda ta tundis juba alates lapsepõlvest. Nende perekonda sündis kaks last.
Välislingid.
Maslow, Abraham
Maslow, Abraham
Maslow, Abraham


Jõelähtme valla lipp.
Jõelähtme valla lipp on Eesti haldusüksuse Jõelähtme valla lipp.
Lipu kinnitas riigiminister Uno Veering 5. mail 1992.
Lipu autor on Priit Herodes.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on täisnurkne riidekangas, mis on jaotatud vertikaalselt lainelõikeliselt valgeks ja punaseks väljaks. Vardapoolne valge väli moodustab lipu pikkusest 3,5 ühikut. Kanga punasel osal on valge liilia, mille kõrgus on 4/5 lipu laiusest. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ja normaalsuurus 105×165 cm.
Põhjendus.
Värvid viitavad Harjumaale, lainelõikeline piit valla seotusele veega (meri, jõgi, kosk). Liilia Neitsi Maarja sümbolina sümboliseerib Jõelähtme 14. sajandil Neitsi Maarjale pühitsetud kirikult.
Lipu heiskamine.
Valla lippu kasutatakse valla esindamisel väljaspool selle piire ning valla poolt korraldatavatel avalikel üritustel.
Välislingid.
Lipp


Castello Sforzesco.
"Castello Sforzesco" (varem nimetatud Porta Giovia) on kastell Milanos.
Selle rajamist alustasid 14. sajandil Viscontid ja mida Sforzade dünastia hiljem laiendas. Õigupoolest lammutati Viscontide kastell pärast nende valitsusaja lõppu pea täielikult ja ehitati Sforzade poolt taas üles. Oma lõpliku kuju sai võimas tellistest kindlus 15. sajandil Francesco Sforza valitsusajal.
Lossi renessanss-stiilis peatorn on nime saanud firenzelasest arhitekt Antonio Filarete järgi.
Pärast Itaalia ühendamist läks ehitis, mis seni oli sõjaväe valduses olnud, üle Milano linna käsutusse. Linn alustas kohe kastelli rekonstrueerimist. Restaureerimistöid juhatas Luca Beltrami. Keskne Filarete torn peasissekäigu kohal ehitati uuesti aastail 1900–1905 kuninga Umberto I monumendina.
Teise maailmasõja ajal sai kastell tugevasti kannatada 1943, sest liitlased pommitasid seda.
Kastellis asuvad muuseumid ja galeriid. Kunstimuuseum "Pinacoteca del Castello Sforzesco" asutati seal 1950. aastal. Kuulsaim sealne taies on Michelangelo lõpetamata skulptuur "Rondanini Pietà". Veel on lossis antiikkunstimuuseum, mööblimuuseum, muusikainstrumendimuuseum, tarbekunstimuuseum ja arheoloogiamuuseum.
Suures siseõues ("Piazza delle Armi") on eksponeeritud mitmetest Milano ajaloolistest ehitistest säilinud hoonefragmente. Lisaks sellele on lossis palju väiksemaid õuesid, millest kauneim on Bramante ja Filarete kujundatud sammaskäikudega ääristatud "Cortile della Rochetta".
Kindluse taga asub üks Milano suurimaid parke Parco Sempione.


La Scala.
La Scala ehk Teatro alla Scala Milanos on üks maailma kuulsamaid ooperiteatreid.
Praegune ehitis rajati "Teatro Ducale" asemele, mis hävis tules 25. veebruaril 1776. Enne seda aga oli siin Santa Maria alla Scala kirik. Selle kiriku järgi sai nime ka teater.
Teater avati 3. augustil 1778. Arhitekti Giuseppe Piermarini esimese kavandi lükkas tollal Milanot valitsenud Austria kuberner tagasi, ent teise kiitis Austria keisrinna Maria Theresa isiklikult heaks.
Teatri neoklassitsistlik fassaad on tagasihoidlik, interjöör aga suurejooneline. Oma 2000 istekohaga on La Scala Euroopa suurim teater. Harukordseks peetakse teatri akustikat. Esialgu oli ooperis koguni 3000 istekohta. Publik istub hobuserauakujuliselt: saal on 26 meetrit lai ja 6 loožiga kokku 27 meetrit kõrge.
Avamisel esitati Antonio Salieri ooperit "L'Europa riconosciuta".
Palju aastaid ei lubanud Giuseppe Verdi oma oopereid La Scalas mängida, kuna ooper oli tema muusikat muutnud (Verdi sõnul rikkunud).
La Scala ooperihooaeg avatakse Milano kaitsepühaku Püha Ambrosiuse päeval, 7. detsembril. Kõik etendused peavad lõppema enne keskööd. Pärast etenduse algust ei lasta enam kedagi saali ja selles osas ei tehta erandeid.


Hendrik Vestmann.
Hendrik Vestmann (sündinud 30. aprillil 1974) on eesti muusik ja dirigent.
Ta on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli klaveri erialal ning Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise ja orkestridirigeerimise erialal. Magistrikraadi dirigeerimise alal sai ta 2002. aastal Karlsruhe Kõrgemas Muusikakoolis.
Seejärel töötas ta Heidelbergi Ooperiteatris. Alates 2004. aastast oli ta Tartus Vanemuise teatri peadirigent. Aastast 2006 on ta Münsteri Linnateatri esimene dirigent ja Generalmusikdirektori kohusetäitja.
Vestmann on dirigeerinud orkestreid Eestis, Leedus, Soomes ja Saksamaal: teiste seas Tampere Filharmoonikuid, Baden-Badeni Filharmoonikuid, Rostocki Filharmoonikuid ja Halle Filharmoonikuid.
Oopereid on ta dirigeerinud veel Mannheimis, Karlsruhes, Aachenis, Bonnis ja Hannoveris, samuti Šveitsis St. Gallenis, Luxembourgis ning Austrias Grazis.
Ta on olnud edukas Saksamaal noorte dirigentide konkurssidel.
Isiklikku.
Ta on laulja Silvia Vestmanni poeg.


Kaisa Roose.
Kaisa Roose (sündinud 1969 Tallinnas) on eesti dirigent.
Kuueaastaselt hakkas ta õppima klaverit Tallinna Muusikakeskkoolis. Tallinna Konservatooriumi lõpetas koorijuhtimise erialal. 1997. aastal lõpetas ta Taani Kuningliku Muusikaakadeemia Michel Tabachniku dirigeerimisklassis. Samal aastal võitis ta Kuningliku Balleti dirigendikonkursi. Roose on juhatanud orkestreid Taani Kuninglikus Muusikateatris ja Malmö Muusikateatris Rootsis.


Anu Tali.
Anu Tali (sündinud 18. juunil 1972) on eesti dirigent.
Anu Tali õppis aastatel 1979–1987 Tallinna 3. Keskkoolis, aastatel 1987–1991 Tallinna Muusikakeskkoolis. Aastatel 1991–1996 õppis ta Eesti Muusikaakadeemias ning täiendas end samal ajal Sibeliuse Akadeemia dirigeerimisprofessori Jorma Panula käe all. Aastatel 1998–2000 stažeeris ta Peterburi konservatooriumis professor Ilja Mussini ja Leonid Kortšmari juhendamisel.
Ta on Eesti-Soome Sümfooniaorkestri asutaja ja dirigent. See orkester, mis esineb 1997. aastast, on Anu Tali juhatusel esinenud kontserdisarjadega "Maailma muusikalised pealinnad", "Inimene", "Sümfoonia", "Musica Grande", "Kirg või Kannatus" ja "Á la Russe".
Anu Tali on Vanemuise teatri dirigent.
Ta on juhatanud ka teisi Eesti orkestreid ning Tōkyō Filharmoonikuid, Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestrit, Lahti Sümfoonikute, Bratislava Solistide ning mitmeid teisi orkestreid Soomes, Rootsis, Lätis, Venemaal, Brüsselis ja Viinis.
Augustis 2002 lindistas Anu Tali eesti muusikat Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestriga. Koos ESSO-ga nägi ilmavalgust debüütplaat "Luigelend" (Warner Muisc /Finlandia Records), mis tõi möödunud sügisel Anu Talile maineka auhinna "Echo Classic Award 2003" ja aasta parima noore muusiku nimetuse. Käesolev aasta toob välja uue heliplaadi "Action. Passion. Illusion" ning viib Anu Tali kontsertidega Jaapanisse, Rootsi, Austriasse, Prantsusmaale ja Ameerika Ühendriikidesse.
Isiklikku.
Tema kaksikõde Kadri Tali on muusikamänedžer, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor 21. märtsist 2011. Nende ema Anne Tali on Tallinna Ülikoolis, Matemaatika ja Loodusteaduste Instituudis matemaatika osakonnas matemaatika professor.


Mihkel Kütson.
Mihkel Kütson (sündinud 11. septembril 1971 Tallinnas) on eesti dirigent.
Haridus.
Ta lõpetas 1989. aastal Tallinna Muusikakeskkooli muusikateooria erialal (õpetaja René Eespere) ning jätkas samal aastal õpinguid Eesti Muusikaakadeemias koorijuhtimise eerialal (dotsent Ants Sootsi juhendamisel). 1992. aastal siirdus ta DAAD-i (Deutsche Akademische Austauschdienst) stipendiaadina Hamburgi Kõrgemasse Muusika- ja Teatrikooli, mille lõpetas 2001. aastal orkestrijuhtimise erialal professor Klauspeter Seibeli juures.
Ta on Saksa Muusikanõukogu programmi Dirigentenforum raames osalenud Kurt Sanderlingi, Kurt Masuri, Claus Peter Flori, Fabio Luisi, Peter Gülke, Bernhard Kontarsky jt. meistrikursustel.
Töö.
Kütson on tegutsenud peamiselt teatridirigendina (repertuaaris üle 40 ooperi). Ta töötas aastatel 1996–1998 Hamburgi Junge Forum Musiktheater’i dirigendi, aastatel 1999–2004 Vanemuise teatri ja sümfooniaorkestri peadirigendi ja 2002–2006 Hannoveri Staatstheateri esimese kapellmeistrina. Ta oli 2006–2007 Düsseldorfis Deutsche oper am Rhein külalisdirigent ja asus hooajast 2007/08 tööle Schleswig-Holsteini Landestheater’i peadirigendina (Generalmusikdirektor).
Ta on juhatanud külalisdirigendina Estonia teatris, samuti ERSO-t ja TKO-d, Iiri Rahvuslikku SO-d, paljusid sümfooniaorkestreid Saksamaal (Berliinis, Nürnbergis, Wiesbadenis, Bonnis, Duisburgis, Kasselis, Darmstadtis, Magdeburgis) ning festivalidel Iirimaal (Edinburgh International Festival) ja Itaalias (Notti Malatestiane, Rimini).
Muusikajuht: Nielseni Maskeraad (1999), Mozarti Cosi fan tutte (2000, 2006 Hannoveris), Straussi Öö Veneetsias (2000), Prokofjevi Tuhkatriinu (2000), Tšaikovski Jevgeni Onegin (2000), Puccini La bohème (2001,2002 Hannoveris), Kálmáni Bajadeer (2001), Verdi Un ballo in maschera (2002, ka Hannoveris), Rossini Il barbiere di Siviglia (2003) ja Bellini La Sonnambula (kontsertesit. 2003; kõik “Vanemuises”), Verdi Il trovatore (2003), R. Straussi Elektra (2002), Verdi Aida (2005), Mascagni Cavalleria rusticana ja Leoncavallo I Pagliacci (2005), Cilea Adriana Lecouvreur (2006), Puccini Madama Butterfly(2003), Tosca(2005) ja Turandot (2005), Mozarti La finta giardiniera (2003), Straussi Eine Nacht in Venedig (2004) jt., kõik Hannoveris.
Hooajal 2007/2008 esietendusid SH Landestheatris tema käe all A.Bergi Wozzeck, Offenbachi Hoffmani lood ning Mozarti Don Giovanni.
Tunnustused.
Kütson on võitnud auhinnalisi kohti koorijuhtimiskonkurssidelt Wrocławis (II preemia), Tallinnas (2005 III koht) ja Saksa muusikaülikoolide vahelisel orkestridirigeerimiskonkursil Weimaris (1999 II koht).
2006. aastal sai ta esimest korda välja antud Saksa dirigendipreemia ("Deutsche Dirigentenpreis"), mille žüriid juhtis Sir Roger Norrington. Sel puhul juhatas ta Berliini Filharmoonia suures saalis Deutsche Sinfonie-Orchester Berlin’i.


Erich Kõlar.
Erich Kõlar (sündinud 18. mail 1924 Tallinnas) on eesti dirigent.
Ta lõpetas 1951 Tallinna Riikliku Konservatooriumi Roman Matsovi dirigeerimisklassi. Ta on mänginud ERSOs löökpille, olnud muusikaõpetaja Tallinnas ja Tartus. 1957. aastast oli ta Vanemuise dirigent, sealhulgas 1958–1980 ja 1981–1984 peadirigent.
Esimene ooper, mida ta juhatas, oli Carl Maria von Weberi "Nõidkütt". Kokku on ta juhatanud üle 70 lavastuse, nii oopereid, operette, muusikale kui ka ballette. Ta on teinud draamalavastustele muusikalisi kujundusi ning tõlkinud laulutekste. Ta taastas 1950-ndate lõpus Vanemuise sümfooniaorkestri.
Isiklikku.
Erich Kõlar on olnud kaks korda abielus. Tema esimene abikaasa oli Leelo Kõlar; nende lapsed on/olid Ele Kõlar, Kaja Kõlar ja Paap Kõlar. Teine abikaasa on Elena Poznjak ja neil on poeg Margo Kõlar.


Juhan Aavik.
Juhan Aavik (kuni 1917. aastani Juhan Avik'"; 29. jaanuar 1884 Holstre vald (Paistu kihelkond) – 26. november 1982 Stockholm) oli eesti helilooja, dirigent ja muusikapedagoog.
Haridus ja töökäik.
Juhan Aavik õppis Pirmastu vallakoolis (1890–1893), Paistu kihelkonnakoolis (1893–1897) ja Viljandi linnakoolis (1897–1901). Pärast seda läks Peterburi, kus lõpetas Peterburi Konservatooriumi trompeti (professor Wilhelm [Vassili] Wurmi) erialal 1907. ja kompositsiooni (professor Nikolai Solovjov ja professor Aleksandr Glazunov) erialal 1911. aastal.
1911–1923 oli ta Tartu Vanemuise Teatri sümfooniaorkestri ja 1911–1925 segakoori dirigent. 1911–1918 õpetas ta muusikat Tartu koolides. 1919. aastal oli ta Vabadussõjas vabatahtlik, Tartu kaitsepataljoni ja 8. jalaväepolgu kapellmeister. 1922–1925 juhatas ta Tartu Üliõpilassegakoori.
Aastatel 1919–1925 oli ta Tartu Kõrgema Muusikakooli direktor. Alates 1919. aastast oli ta ühtlasi Tartu Õpetajate Seminari muusikaõpetaja ja Eesti Helikunsti Seltsi esimees.
Aastatel 1925–1933 oi ta Tallinnas Estonia Teatri muusikajuht ja dirigent. Ta juhatas sümfooniakontserte nii Eestis kui välismaal ning segakoori.
Aastast 1925 oli ta ka Tallinna Konservatooriumi õppejõud, aastast 1928 professor. 1933. aastal sai ta konservatooriumi direktoriks.
1928. aastast oli ta Eesti Lauljate Liidu esimees. Tegutses ka "Muusikalehe" toimetajana. 1934. aastast oli Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali esimees.
Aavik juhatas üldlaulupidudel (IX, X ja XI).
Alates 1944. aasta sügisest elas Rootsis. Stockholmis moodustas ta Juhan Aaviku Segakoori ning juhatas väliseestlaste laulupidusid.
Looming.
Heliloojana kirjutas ta peamiselt lastelaule ja orelimuusikat, aga ka muid teoseid.
Juhan Aaviku loomingu stiil on lüüriline. Kasutas palju folkloori materjale.
Isiklikku.
Tema isa Andres Aavik oli Pulleritsu kooliõpetaja, laulu- ja pasunakoori juht. Juhan Aaviku vend Peeter Aavik oli agronoom. Juhan Aavik abiellus 1912. aastal Alma Paalmaniga. Tema poeg oli saksofonist ja klarnetist Karl Aavik (1913–2009). Neil oli veel poeg Juhan ja tütar Linda.


Raimund Kull.
Raimund Kull (3. oktoober 1882 – 10. oktoober 1942) oli eesti dirigent ja helilooja.
Raimund Kull lõpetas 1906 Peterburi konservatooriumi trombooni eriala. Seejärel töötas ta orkestrandina ja dirigendina Peterburis, Kaasanis, Rostovis ja mujal.
Aastatel 1912–1920 oli ta "Estonia" peadirigent, aastast 1920 dirigent ja aastast 1930 muusikajuht. Aastatel 1918–1927 juhatas ta Eesti mereväeorkestrit ja 1934–1939 Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestrit.
Raimund Kull oli Tallinna konservatooriumi asutajaid ja aastast 1929 trombooniõppejõud (alates 1937 professor). Samuti oli ta IX, X ja XI üldlaulupeo puhkpilliorkestrite üldjuht.
Raimund Kulli tuntuim teos on marss "Kodumaa".
Raimund Kull oli abielus näitlejanna Liina Reimaniga.


Harry Potter ja saladuste kamber.
"Harry Potter ja saladuste kamber" (ingl "Harry Potter and the Chamber of Secrets") on briti kirjaniku J. K. Rowlingi "Harry Potteri" sarja teine romaan, olles jätkuks teosele "Harry Potter ja tarkade kivi".
Teos räägib Harry Potteri teisest õppeaastast Sigatüüka koolis. Keegi avab saladuste kambri, mida tehti ka 50 aastat varem ja selle käigus suri tüdruk, kellest sai kummitus Mäuguv Myrtle. Teos toob raamatusarja mitu uut tegelaskuju, sealhulgas tegelased Mäuguv Myrtle, Gilderoy Lockhart, Colin Creevey, Ginny Weasley ja Dobby.


Ribonukleiinhape.
Ribonukleiinhape ehk RNA (inglise "ribonucleic acid"; varasem eestikeelne lühend "RNH") on organismi rakkudes leiduv nukleiinhape. RNA on biopolümeer, millel olenevalt vormist on mitmeid erinevaid funktsioone.
Primaarstruktuur on ka RNA-l nukleotiidide ahel, kusjuures ühinemine toimub fosfodiestersidemetega. Nukleotiidse järjestuse määrab RNA sünteesil eeskujuks olev DNA ahel.
Kuigi RNA on peamiselt üheahelaline, võivad selle molekulis esineda ka pikad kaheahelalised lõigud, kus ahelad on ühinenud komplementaarsete nukleotiidide vaheliste vesiniksidemete abil. Komplementaarsed paarid on siin A—U ja C—G. Sellised lõigud esinevad näiteks transport-RNA-s.
Enamasti ei ole RNA ühinenud valkudega, kuid näiteks ribosoomides toimub ka RNA ja valkude liitumisi, kusjuures moodustuvad nukleoproteiidid.
RNA-l esineb mitu funktsionaalset vormi. Nendeks on messenger-RNA (mRNA, informatsiooni-RNA), ribosomaalne RNA (rRNA), transport RNA (tRNA). Eukarüootides eristatakse veel pre-mRNA-d (primaarne, sisaldab introneid ja eksoneid), mis sünteesitakse vahetult transkriptsiooni käigus DNA-lt ja millest hiljem moodustuvad intronite välja lõikamise tulemusel mRNA molekulid.
RNA osaleb päriliku info realiseerimises – valkude biosünteesis. mRNA kannab info DNA-st valgusünteesiaparaadiks olevasse ribosoomi. rRNA-st ja valkudest moodustatakse valgusünteesi läbiviivad ribosoomid, tRNA toimetab aminohapped ribosoomidesse, kus need seotakse polüpeptiidiks.


Zürich.
Zürich (prantsuse "Zurich", itaalia "Zurigo", romanši "Turitg") on Šveitsi suurim linn (Zürichi linnastus on üle 1 miljoni elaniku), Zürichi kantoni pealinn. Linn asub Limmati jõe ääres ja Zürichi järve loodeserval. Linnast paistavad Alpid ja Juura mäed.
Ajalugu.
Linn tekkis 9. sajandil rajatud Fraumünsteri kloostri ümber. Linna nimi pärineb rooma tollipunkti nimest Turicum'".
1262. aastal sai Zürichist Saksa-Rooma keisririigi riigilinn.
1351 liitus Zürich kantonite liiduga ja mängis tähtsat rolli Šveitsi ajaloos.
1519. aastast sai Zürich Ulrich Zwingli juhtimisel reformatsiooni keskuseks.
Majandus.
Zürich on rahvusvahelise tähtsusega finantskeskus. Lisaks kahele suurpangale, (Credit Suisse ja UBS) on seal peakorterid veel paljudel finantsasutustel.
Linn on ka Šveitsi tööstuskeskus. Tööstusettevõtteid on linnas vähemaks jäänud, kuid tehased on seal muuhulgas ABB-l ja Siemensil.
Transport.
Zürichis on tihe bussi-, trammi- ja trollibussiliinide võrk. Linna läbib raudtee.
Zürichi lennuväli Kloten asub kesklinnast 10 km kaugusel ja on Euroopa suurimaid.
Haridus.
Zürichis on palju kõrgkoole. Neist suuremad on 19. sajandil asutatud Zürichi ülikool ja Zürichi Polütehniline Kõrgkool.


Kanton.
"See artikkel räägib haldusüksustest; Hiina linna kohta vaata artiklit Guangzhou"
Kanton on mitme riigi praeguse või endise haldusüksuse nimetus. Sealhulgas Šveitsi Konföderatsiooni osastisriigi, Bosnia ja Hertsegoviina 1. järgu haldusüksuse ning Luksemburgi ja Ecuadori 2. järgu haldusüksuse nimetus.


Ngorongoro.
Ngorongoro on vulkaan Aafrikas. Kõrgus 2286 meetrit. Tal on avar kaldeera mõõtmetega umbes 15 korda 20 km.


Inimvajaduste hierarhia.
Inimvajaduste hierarhia ehk Maslow' vajaduste hierarhia on inimesele omaste vajaduste kategoriseerimise ja väärtustamise süsteem.
Üks tuntumaid sotsioloogiliste ja bioloogiliste vajaduste liigitusi pärineb Abraham Maslow'lt. Selle kohaselt on inimvajaduste hierarhia järgmine.
Hierarhia madalaimad neli astet on füsioloogilised vajadused. Neid nimetab Maslow ka puudulikkus-vajadused ("deficiency-needs", "D-needs"). Viies, eneseteostusvajadus, ning püramiidist väljapoole jääv kuues, enesetranstsendentsivajadusdus on kõrgemad või Olemus-vajadused ("Being-needs", "B-needs").
Hierarhia kõrgemate astmeteni jõudmiseks peavad kõik alamad vajadused olema rahuldatud.
Maslow' püramiid arvestab nn keskmise inimesega ega kehti nende inimeste puhul, kes kõrgemate vajaduste saavutamiseks jätavad mõne astme vahele.


Charles VII.
Charles VII (22. veebruar 1403 – 22. august 1461) oli Prantsusmaa kuningas aastast 1429 kuni surmani, tegelik valitseja (dofäänina) ka 1422–1429.
Ta oli Charles VI poeg.
Tema ajal suutis Prantsusmaa võita Saja-aastase sõja ning kindlustada territoriaalse ühtsuse.
Charles 07


Tahhiini.
Tahhiini on jahvatatud seesamiseemnetest valmistatud pasta.
Tahhiinit müüakse kas värskena, konserveeritult või dehüdreeritult. Valmistatakse kas soolaga või ilma. Tavaliselt on tahhiini valmistamisel kasutatud kestadest puhastatud seesamiseemneid, kuid tehakse ka kroovimata seesamist tahhiinit, mis on mõnevõrra rikkam vitamiinide ja valkude poolest, kuid maitseb kibedam ja on tumedama värvusega.
Tahhiinipastat kasutatakse idamaises köögis liha- ja aedviljatoitude maitsestamiseks (nt hummus, baba ghanoush, halvaa). Samuti võib tahhiinit kasutada võileivakattena alternatiivina võile ja margariinile.


Porvoo.
Porvoo (rootsi "Borgå") on linn Soomes Uusimaa maakonnas. Linn asub Soome lahe rannikul. 2011. aastani oli Porvoo Ida-Uusimaa maakonna halduskeskus.
Linna elanikest kõnelevad 64% soome keelt ja 33% rootsi keelt emakeelena.
Porvoo linna vanimasse ossa kuuluvad elamud
Porvoo on oma nime saanud Porvoo jõe ääres asunud linnuse rootsikeelse nime järgi ("Borg-å" tähendab 'Kindlusejõgi'). Linnaõigused sai umbes 1380. aastal ja on seega vanuselt teine linn Soomes. 1809. aastal kogunes Porvoos Maapäev, kus osales ka Vene tsaar Aleksander I. Vanalinn on üks vähestest 18. sajandi säilinud vanalinnadest Soomes.
Porvoo linn ja vald ühinesid 1997. aastal üheks omavalitsusüksuseks.
Porvoos sündis maalikunstnik Albert Edelfelt ning elas ja suri luuletaja Johan Ludvig Runeberg.


Tampere.
Tampere (rootsi "Tammerfors") on linn Soomes Lääne-Soome läänis Pirkanmaa maakonnas.
Tampere asub kahe järve vahel. Põhjapoolne neist on Näsijärvi ja lõunapoolne Pyhäjärvi.
Tampere kaugus teistest Soome linnadest: Helsingi on Tamperest 176 km kaugusel, Hämeenlinna 75 km ja Turu 157 km kaugusel.
Tampere on elanike arvult Soome suuruselt kolmas linn.
Tampere on Tartu sõpruslinn. Tartus asub Tampere maja.
Ajalugu.
Tampere linna asutas 1775. aastal Rootsi kuningas Gustav III. Linnaõigused sai Tampere 1779. aastal.
1783 rajati linna Soome esimene paberivabrik ja 1829 Finlaysoni puuvillavabrik. 19. sajandil kasvas Tampere Soome suurimaks tööstuskeskuseks. 1876 sai Tampere raudteeühenduse Hämeenlinnaga. Linnast kujunes üks Soome töölisliikumise keskusi, eelkõige just tugeva tööstussektori ja sellest tuleneva märkimisväärse tööliste arvu tõttu.
1905 ja 1906 osales linnas peetud bolševike kongressil ka Vladimir Lenin. 1918 oli Tampere Soome kodusõjas punaste üks suuremaid strateegilise tähtsusega keskusi. 6. aprillil 1918. aastal võtsid Soome valged Mannerheimi juhtimisel seal vangi 10 000 punast. Veel tänapäevalgi on tuntav linna kodusõjaaegne punane minevik ja aktuaalsed sellest traagilisest vennatapusõjast põhjustatud ajalooliste sündmuste järelkajad.
Üks markantseim näide sellest on, et peaaegu igas Soome linnas asub Soome suurima sõjakangelase marssal Mannerheimi kuju, kuid Tamperes ei ole seda kunagi olnud. Siiski linnast väljas künkal (tänapäeval on see koht linna hoogsa laienemise tõttu juba linna piirides), kus Mannerheim juhatas rünnakut Tamperele, püstitati talle siiski väike monument. 1960-ndatel aastatel hakkas senini Tampere üheks tunnuseks ja uhkuseks olnud tekstiilitööstus hääbuma ja mitmed vabrikud suleti.
Siinjuures ei saa mainimata jätta ka seda, et Tamperes on ajalooliselt asunud kümneid jalatsivabrikuid ning linn on olnud pikka aega Soome jalatsitööstuse üks lipulaevi. Seoses odavama tööjõu pealetungiga, konkurentsiga ja vajadusega kulusid optimeerida on tänapäevaks jalatsitööstus Tamperes peaaegu hääbunud.
Kaasajal on Tampere üks soome elektroonikatööstuse peamisi keskusi (linnas asub mitmeid Soome suurima tööstusgigandi Nokia tootmis- ja tootearenduskeskusi).
Haridus.
Tampere ülikool rajati 1925 Helsingis Rahvakõrgkooli nime all. 1960. aastal kolis ülikool Tamperesse, kus ta sai ka oma tänapäevase nime. 2005. aasta kevadel tähistas Tampere ülikool oma 80. sünnipäeva. Tänapäeval õpib Tampere ülikoolis umbes 15 000 üliõpilast.
Tampere Hervanta nimelises linnaosas asub Tampere Tehnikaülikool.
Kultuur.
Tampere ja Turu vahel valitseb siiani rivaliteet, mis väljendub naljades, mida räägitakse mõlema linna kohta. Peamised sihtmärgid on traditsiooniline Tampere toit, mustamakkara, Aura jõe seisukord Turus ja piirkondlikud murrakud. Tampere üliõpilased asutasid "Ei Turku osakunta" ("Ei-Turkulainen Osakunta"), mille liikmed on 1997. aastast korraldanud reise Turusse, et hüpata turuväljakul, et Turu vajuks taas maa alla.
Tampere linnaga liidetud vallad ja nende osad.
1937. aastal liideti Tamperega Pispala.
1947. aastal liideti Tamperega Messukylä vald, mille külad on Aitoniemi, Haihara, Hallila, Hirviniemi, Hyllilä, Juvela, Järvensivu, Kaukajärven kartano, Koivisto, Laalahti, Leinola, Messukylä, Nurmi, Palo, Pappila, Rasula, Sorila, Takahuhti, Uusikylä, Vehmainen.
1950. aastal liideti Tamperega Lielahti vald.
Sport.
Tamperes tegutseb jalgpalliklubi Tampere United. Spordiklubi Tampereen Pyrintö korvpalliklubi Tampereen Pyrintö mängib Korisliigas.
Tamperes tegutseb kaks Soome läbi aegade edukamat jäähokiklubi Tampereen Ilves ja Tappara.
Tamperes asub Soome jäähokimuuseum.


Asend nr 69.
Asend nr 69 on kahepoolset oraalseksi võimaldavate seksiasendite rühm. Partnerid kehad asetsevad vastupidistes suundades ning on teineteise poole pööratud. Kumbki partner stimuleerib suuga teise suguelundeid.
Heteroseksuaalse vahekorra puhul toimub üheaegselt "fellatio" ja "cunnilingus". Lesbilise vahekorra puhul toimub mõlemapoolne "cunnilingus" ning geide puhul mõlemapoolne "fellatio".
Asendi nr 69 nimetus tuleneb numbrite 6 ja 9 kujust, mis kõrvuti asetatuna võivad meenutada partnerite vastavat asendit.
Asendi nr 69 puhul on tavaliselt naine on peal või mõlemad partnerid on kõrvuti külili. Variant, kus naine on all, on küll võimalik, aga naise jaoks ebamugav, sest lisaks sellele, et mehe kaal on harilikult naise omast suurem, segab teda vähene võimalus piirata või kontrollida mehe suguorgani liikumist.
Selle asendi jaoks peavad mõlemad partnerid olema enam-vähem ühepikkused, muidu võib see olla ebameeldiv.
Hoolimata positsiooni võrdlemisi suurest tuntusest kasutatakse seda vähe. Vastastikused hellitused juhivad partnerite tähelepanu kõrvale ega lase keskenduda rahulduse saamisele ega partneri rahuldamisele. Sellepärast kasutatakse seda sagedamini eelmänguna.


Leopard (auto).
Leopard on Poola luksussportauto, mida toodab Mieleci linnas asuv ettevõte Leopard Automobile.
Auto projekteerimine algas 1995. Esimene auto valmis 2003. aasta novembris. Autot esitleti 2005. aastal Pariisis. Esimesed autod müüdi 2005. aasta lõpus.
Suur osa autost valmistatakse käsitsi. Sellepärast ei suuda ettevõte aastas valmistada rohkem kui 25 autot. Ettevõte on teatanud, et ei kavatsegi toota rohkem kui 200 autot, et see haruldaseks jääks. Samuti on tootja teatanud uue, vastupidavama mudeli Leopard Coupe ettevalmistamisest.
Sõiduki kere on valmistatud alumiiniumist ja peamiselt käsitsi. Tühimass on 1150 kg. Mootor on 8-silindriline, töömahuga 5967 cm³. Mootori võimsus kiirusel 6000 p/min on 405 hobujõudu ehk 302 kW. Jõumoment on kiirusel 4400 p/min 542 Nm. Bensiinipaak mahutab 67,5 liitrit. Käigukast on 6-käiguline ja käsitsijuhtimisega. Auto kiirendab paigalt kuni kiiruseni 100 km/h vähem kui 4 sekundiga, tippkiirus on 250 km/h (sõltub seadistusest).
Auto hind on umbes 130 000 eurot.


Benedictus XII.
Benedictus XII (Jacques Fournier, ka Jacques de Novellès või Jacopo Fornerio; 1280 või 1285 – 25. aprill 1342) oli paavst 1334–1342. Ta oli 197. paavst ja kolmas Avignoni vangipõlve paavst.
Jacques Fournier sündis Prantsusmaal Saverduni lähistel Canté kommuunis arvatavasti möldri peres. Salvador Miranda andmetel võis ta olla paavst Johannes XXII sugulane. Tema onu Arnaud Nouvel (või Arnaud Novel) sai Fontfroide'i kloostri abtiks ja 1310 kardinaliks.
Fournier astus noorukina onu soovitusel Boulbonne'i tsistertslaste kloostrisse, saades mungaks. Ta õppis Pariisi Ülikoolis teoloogiat, omandas doktorikraadi ja valiti 1311 Fontfroide'i kloostri abtiks.
Fournier sai 19. märtsil 1317 Pamiers'i piiskopiks ja ordineeriti kardinal Niccolò Alberti poolt. Ta asutas Pamiers'is kohaliku inkvisitsiooniameti ja valdavalt tema inkvisitsiooniprotokollidel põhineb ajaloolase Emmanuel Le Roy Ladurie uurimus "Montaillou, prantsuse küla 1294–1324". Ta kehtestas talupoegadele kümnise juustult ja naeristelt.
Johannes XXII tunnustas teda kahel korral, määras ta 2. märtsil 1326 Mirepoix' piiskopiks ja 18. detsembril 1327 Santa Prisca kardinalpreestriks. Selles ametis langetas Fournier 15. aprillil 1334 otsuse Riia peapiiskopi Friedrich von Pernsteini ja Saksa ordu vahelises tülis. Ta oli 1333 kardinal "protoprete".
1334. aasta konklaav.
Benedictus XII valiti paavstiks 20. detsembril 1334 Avignoni paavstipalees ja pühitseti ametisse 8. jaanuaril 1335 Avignoni dominiiklaste kirikus kardinal Napoleone Orsini poolt. Ta oli viimane tsistertslane, kes sai paavstiks. Enne teda oli tsistertslastest paavstiks saanud Eugenius III. Benedictus XII teatas Euroopa valitsejatele enda saamisest paavstiks 9. jaanuaril 1335.
13. – 20. detsembril 1334 toimunud konklaavil osales 24 kardinali. Konklaavil tekkis 2 fraktsiooni: Prantsusmaa ja Rooma kardinalid. Kroonik Giovanni Villani järgi oli sellel konklaavil oli põhisoosikuks kardinal Jean-Raymond de Comminges, kes olevat aga keeldunud lubamast valituks osutumisel Rooma minema.
Avignoni vangipõlv.
Benedictus XII lubas konklaavil, et pöördub paavstina tagasi Rooma, kuid kardinalid veensid teda hiljem seoses Itaalia pingelise sisepoliitilise olukorraga Avignoni jääma. Roomast saadeti küll Avignoni delegatsioon, et paavsti ümber veenda. Paavst kaalus kompromissvariandina asumist Bolognasse, kuid seal toimusid parasjagu rahutused.
Saja-aastane sõda.
Juulis 1335 teatas Prantsusmaa kuningas Philippe VI paavstile, et kavatseb minna šotlastele appi võitluses inglastega. Benedictus XII soovis, et valitsejad koondaksid oma jõud pigem ristisõja korraldamiseks ja saatis Prantsusmaa kuninga juurde saadikuks Hugues d'Aimery. Märtsis 1336 kutsus paavst Philippe VI Avignoni, kus ta teatas kuningale, et ristisõda jääb viletsa ettevalmistuse tõttu ära.
Oktoobris 1336 palus Inglismaa kuningas Edward III paavstilt luba kasutada sõdimiseks ristisõja tarbeks kogutud raha. Paavsti keeldumisel võõrandas kuningas St. Mary kloostri varad.
1337 püüdis paavst tulutult lahendada eskaleeruvat konflikti, kuid Philippe VI teatas talle, et see pole mitte paavsti, vaid suverääni (Prantsusmaa kuninga) ja tema vasalli (Inglismaa kuninga) vaheline asi. Paavst taunis, et Philippe VI kasutas sõdimiseks ristisõja tarbeks kogutud raha ja nõudis, et Philippe VI annaks ristisõja tarbeks kogutud raha annetajatele tagasi. Ta määras 28. juulil 1337 Prantsusmaale legaatideks kardinalid Bertrand de Montfavezi ja Pedro Gómez Barroso. Ta määras 13. augustil 1337 Barroso vahendajaks Liège peapiiskopi ja Thierry de Heinsbergi vahelises vaidluses Looni krahvkonna üle. Paavst kehtestas 5. aprillil 1340 Flandriale interdikti.
Suhted Saksamaaga.
Johannes XXII poolt ekskommunitseeritud Saksa-Rooma keiser Ludwig IV alustas paavstiga läbirääkimisi ekskommunikatsiooni tühistamiseks. Prantsusmaa kuninga Philippe VI vastuseisu tõttu teatas paavst 11. aprillil 1337, et Ludwigi vabastamine kirikuvandest pole võimalik.
Mais 1338 ja augustis 1338 peetud Frankfurti riigipäevadel kuulutati, et keiser allub vaid Jumalale, mitte paavstile.
Suhted Bütsantsiga.
Bütsantsi keiser Andronikos III saatis 1339 saadikuna paavsti juurde Gerace piiskopi Barlaam II, et alustada läbirääkimisi 1054 puhkenud skisma lõpetamiseks.
Suhted Hiinaga.
Benedictus XII saatis 1338 teoloog Nicolaus Bonet legaadina Hiina keisri juurde.
Suhted Inglismaaga.
Benedictus XII püüdis vahendada Inglismaa kuninga Edward III tüli Prantsusmaaga. Paavst nõudis kuningalt, et see rajaks Iirimaale ketserite jälitamiseks inkvisitsiooni.
Suhted Itaalia riikidega.
Benedictus XII läänistas 1336 Imola Lippo II Alidosile ja määras ta paavstlikuks vikaariks.
Ta nõudis 24. juunil 1336 fraticelli liikumise liikmete välja ajamist Napoli kuningriigist.
Ta määras Ostasio da Polenta Ravenna vikaariks.
Ta kehtestas 1338 Bolognale interdikti.
Benedictus XII ja Eesti .
Benedictus XII langetas kardinalina 15. aprillil 1334 otsuse Riia peapiiskopi Friedrich von Pernsteini ja Saksa ordu vahelises tülis.
Ta nõudis 30. aprillil 1336 Tartu piiskopile Engelbert von Dolenile saadetud bullas "Apostolicae sedis circumspecta", et piiskop viiks täide otsuse, mille alusel peab Saksa ordu loovutama Riia peapiiskopile okupeeritud lossid.
Paavst määras 23. veebruaril 1338 Saare-Lääne piiskopiks Hermann II ja vabastas ta 30. aprillil 1338 palverännaku kohustusest.
Paavst tänas 9. veebruaril 1341 Saksa ordut, mis kaitses Padise, Kärkna ja Rootsis asuvat Guthwalli kloostrit Tallinna Taani asehalduri kehtestatud maksude eest. Ta taunis 20. aprillil 1341 asehaldurit kloostrite maksustamise pärast.
Ta määras 18. oktoobril 1341 Tartu piiskopi Engelbert von Doleni Riia peapiiskopiks.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Benedictus XII andis Avignonis viibivatele piiskoppidele korralduse minna tagasi oma piiskopkondadesse. Ta sätestas 10. jaanuaril 1335, et vaid kardinalid ja patriarhid võivad omada benefiitse in commendam. Ta taunis ka ühe isiku poolt samaaegselt mitme piiskopiameti pidamist. Ta reorganiseeris kuuria erinevaid ametkondi.
Ta kehtestas 12. juulil 1335 tsistertslastele, 20. juunil 1336 benediktlastele, 28. novembril 1336 frantsisklastele ja 15. mail 1339 regulaarkanoonikutele uued konstitutsioonid. Ta kohustas kloostritest lahkunud kerjusmunki kloostritesse tagasi pöörduma.
Ta kavatses reformeerida ka dominiiklasi. Ta nõudis 1335 Anagni piiskopilt Giovanni Pagnottilt, et see peataks dominikaani munga Venturino kavandatud rahvarohke palverännaku, kuna kahtlustas, et munk kavatseb end paavstiks kuulutada. Paavsti otsus ei jõudnud Venturinoni, kes sooritas palverännaku Rooma. Juunis 1335 soovis Venturino saada paavstilt audientsi, kuid ta heideti vanglasse.
Ta langetas kardinalina 15. aprillil 1334 otsuse Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelises tülis. Ta nõudis 30. aprillil 1336 Tartu piiskopile saadetud bullas "Apostolicae sedis circumspecta", et piiskop viiks täide otsuse, mille alusel peab Saksa ordu loovutama Riia peapiiskopile okupeeritud lossid. Ta tänas 9. veebruaril 1341 Saksa ordut, mis kaitses Padise, Kärkna ja Rootsis asuvat Guthwalli kloostrit Tallinna Taani asehalduri kehtestatud maksude eest.
Liturgilised otsused.
Benedictus XII lasi tiaarale paigutada kolmanda krooni.
Ta andis korralduse pidada Kirikuriigis Neitsi Maarja patronaažipüha novembri kolmandal pühapäeval.
Teoloogilised vaidlused.
Benedictus XII avaldas 29. jaanuaril 1336 apostelliku konstitutsiooni (teistel andmetel bulla) "Benedictus Deus", milles ta lükkas ümber Johannes XXII väite paradiisi pääsenud hingede kohta ja rõhutas, et need hinged näevad Jumalat vahetult.
Kirikuloolase J. N. D. Kelly väitel võis ta eitada Neitsi Maarja pärispatuta saamist.
Ta taunis Fiore Joachimi, Meister Eckharti ja William Ockhami teoloogilisi väiteid. Ockham avaldas 1337 paavsti vastu traktaadi.
Ta nõudis 24. juunil 1336 fraticelli liikumise liikmete välja kihutamist Napoli kuningriigist.
Ta kohustas 1342 armeenia kirikut pidama sinodit, kus arutatakse armeenlaste teoloogilisi eksimusi.
Kristlik eetika.
Benedictus XII taunis onupojapoliitikat, kuid Salvador Miranda andmetel võis kardinal Guillaume Court olla tema sugulane.
Ta saatis raha Itaalia näljahädalistele.
Ta taunis nõidumist. Ta andis 13. aprillil 1336 korralduse saata Avignoni võlur William Altafex. Ta käskis 17. juunil 1336 Mirepoix' kanoonikut Guillen Lombardit uurida isikuid, keda on süüdistatud võlumises. Paavsti korralduses vangistas Foix krahv Gaston II 1336 kaks võlurit, kes viidi Avignoni.
Suhted juutidega.
Benedictus XII nõudis 1338 Austria hertsogilt Albrecht II-lt, et see võtaks kasutusele meetmeid, et kaitsta juute pogrommide eest.
Uued kardinalid.
Benedictus XII määras 7 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens VI.
Benedictus XII kultuuriloos.
Benedictus XII on tuntud inkvisiitorina ajaloolase Emmanuel Le Roy Ladurie uurimuses "Montaillou, prantsuse küla 1294–1324."
Tema ajal renoveeriti Rooma Peetri kirikut ja Lateraani basiilikat. Ta andis esimesel valitsemispäeval 21. detsembril 1334 nende kirikute renoveerimiseks raha.
Ta rajas 12. mail, 27. mail ja 30. septembril 1339 avaldatud bulladega Grenoble'i ülikooli.
Benedictus XII määras Francesco Petrarca jaanuaris 1335 Lombezi katedraali kanoonikuks, millega tagas talle püsivad sissetulekud. Petrarca kirjutas hiljem paavstile kaks kirja, milles nõudis tema siirdumist Rooma. Teda on peetud paavstiks, keda Petrarca taunis 1350. aasta paiku koostatud teoses "Liber sine nomine".
Ta kutsus Avignoni freskomaalijaks Simone Martini.
Ta lasi paavstlikud arhiivi tuua Assisist Avignoni.
Avignoni paavstipalees asub kunstnik Henri Séguri portree paavstist.
Surm.
Benedictus XII suri 25. aprillil 1342 Prantsusmaal Avignonis. Ta maeti Avignoni katedraali. Tema haud hävitati Prantsuse revolutsiooni käigus, kuid hiljem tema hauamonument taastati.
Tsistertslased austavad teda austusväärsena ("venerabilis").


Les Diamants.
Les Diamants on aastatel 2004–2006 tegutsenud Eesti ansambel, mis viljeles "garage punk" muusikat.


Michelangelo Caravaggio.
Michelangelo Merisi da Caravaggio (29. september 1571 – 18. juuli 1610) oli itaalia maalikunstnik.
Biograafia.
Caravaggio elu oli üsna värvikas. Pärit oli ta lihtrahva hulgast. Küllap just see innustas teda kujutama oma loomingus igapäevaelu ja –olustikku. Michelangelo Caravaggio oli tuntud oma sünnikoha, Milano lähedal asuva Caravaggio küla järgi. Caravaggio elu oli keeruline, täis tülisid ja vangisistumisi. Kakluste käigus tappis ta vähemalt ühe inimese, seejärel paavsti kohtu eest põgenedes eksles ringi Itaalias ja sattus pidevalt konfliktidesse. Caravaggio suri palavikku teel Napolist Rooma, tema säilmed leiti 2010. aastal Porto Ercole kirikust.
Looming.
Tema barokkstiilis piibli– ja mütoloogiaainelistel maalidel on tegelasteks lihtrahvas igapäevases elus. Ta kasutas uut kompositsioonivõtet, kus tegelased ei poseeri, nende asendid mõjuvad juhusliku mitte otsituna. Kujutatavad ei ole näoga vaataja poole suunatud, nagu varasemas kunstis tavaks. Caravaggiot tuntakse barokkmaali naturalistliku suuna rajajana (vastukaaluks ja võistlejaks sellele oli barokis ka idealistlik suund).
Caravaggio valgusekäsitlus mõjutas kogu Euroopa 17. sajandi maalikunsti. Kujutise muudab dramaatiliseks ja ruumiliseks nn heletumedus. Valgus on maalidel suunatud ülevalt vasakult kompositsiooni keskmesse. Sellist valgust nimetatakse keldriluugivalguseks.
Michelangelo da Caravaggio sai kuulsaks juba oma eluajal. Ta oli esimene ja parim itaalia meister, kelle loomingus oli peategelaseks lihtrahvas, kuigi Caravaggio maalis põhiliselt usuteemalisi pilte. Pühakute tarvis poseerisid talle kõige tavalisemad inimesed, ta kujutas piiblilugusid nii, nagu toimuksid need kõrvaltänavas. Kristus vaidleb Caravaggio piltidel talupoegadega nagu võrdväärsega ja me tunneme ta vaevu teiste hulgast ära.
Kuulsaks ei teinud kunstnikku mitte niivõrd pühakute deheroiseerimine, vaid äärmuslik realism, millega ta käsitles nii inimesi (vanadust, soonilisi käsivarsi, musti jalgu, katkisi riideid) kui ka materiaalseid esemeid. Nende reaalsus oli lausa kombatav: mahlased puuviljad ahvatlesid sööma, savikruuside krobeline pind oli tajutav jne. Caravaggiost kujunes väljapaistev natüürmordi meister.
Kui naturalism oli omane Caravaggiole ja tema koolkonnale, siis Caravaggio maalide teised jooned - tume taust, millel helendusid figuurid, ja harjumatud, rõhutatult juhuslikud poosid - said tunnuslikuks barokile laiemalt.


Anthonis van Dyck.
Anthonis van Dyck (22. märts 1599 Antverpen – 9. detsember 1641 London) oli flaami maalikunstnik.
Van Dyck sündis jõukate vanemate lapsena. Tema anne avaldus varakult ja juba 1609 hakkas ta Hendrick van Baleni juures maalikunsti õppima. Juba 1615 asutas ta endast veel 2 aastat noorema kunstniku Jan Brueghel nooremaga oma töökoja ja 1618 võeti ta vaba meistrina vastu Antverpeni Püha Luuka gildi.
Seejärel töötas van Dyck mõned aastad Peter Paul Rubensi ateljees esimese assistendina. Rubens oli sel ajal Antverpeni juhtiv kunstnik. Tema mõju van Dyckile oli tohutu ja Rubens pidas van Dycki oma parimaks õpilaseks. Nende stiilid on sarnased ja Rubens kasutas üsna palju alltöövõttu: laskis teistel kunstnikel oma jooniste ja eskiiside järgi maalida või oma alustatud maalid lõpetada ja viimistleda.
Aastal 1620 viibis van Dyck neli kuud Inglismaal, kus töötas James I heaks. Aastail 1621–1627 viibis ta Itaalias.
Aastal 1632 sõitis van Dyck taas Londonisse ja temast sai Charles I õuekunstnik. Sel korral jäi ta Londonisse oma elu lõpuni. Ta maalis Charles I-st hinnanguliselt nelikümmend portreed ja kuninganna Henrietta Mariast kolmkümmend, lisaks nende lapsi ja õukondlasi. Vahel tegi ta ühest maalist mitu koopiat, sest need maalid olid mõeldud diplomaatiliste kingitustena või kingitustena kuninga toetajatele.
Kuningas tasus van Dyckile rikkalikult, tõstis ta aadliseisusse ja andis talle 1638 kuninganna õuedaami leedi Mary Ruthveni naiseks, kuid surres jättis kunstnik järele vähe varandust, sest tema elustiil oli samuti luksuslik, kohane pigem printsile kui aadlikule, ja ta kulutas kõik ära.


Peter Paul Rubens.
Peter Paul Rubens (Pieter Pauwel Rubens; 28. juuni 1577 Siegen, Vestfaal – 30. mai 1640 Antwerpen) oli flaami maalikunstnik.
Elukäik.
Rubens sündis Jan Rubensi ja tema naise Maria Pypelincksi peres. Isa oli kalvinist, kes põgenes 1568 Antwerpenist Kölni, kui Hollandi Madalmaade asehaldur Fernando lvarez de Toledo hakkas protestante taga kiusama.
Jan Rubens asus 1570 Oranje Willemi õukonda, mis asus tookord Siegenis. Temast sai Willemi teise abikaasa Saksimaa Anna õigusnõunik ja armuke. Annal oli Willemiga juba 5 last ja Jan Rubensile sünnitas ta kuuenda, Christina. Karistuseks vangistati mõlemad, Willem laskis end 1571 lahutada ja abiellus 1575 kolmandat korda. Anna läks vangistuses hulluks, tütar tuli temalt ära võtta ja ta suri 1577 32-aastasena. Seevastu Willem sai 1572 Hollandi, Zeelandi ja Utrechti riigihoidjaks ning 1580 vastloodud Hollandi vabariigi riigihoidjaks.
Peter Paul Rubens sündis pärast isa vabanemist vangistusest 1577. Kunstniku lapsepõlv möödus Kölnis, kuhu perekond kolis 1578. Kaks aastat pärast isa surma, 1589 naasis Rubensi perekond Antwerpenisse. Ema kasvatas poisi üles katoliiklasena ja selleks jäi kunstnik kogu eluks.
Hariduse sai ta ladina koolis, kuhu läks üheteistkümneaastasena. Ta õppis võõrkeeli, tutvus antiikajaloo ja kirjandusega. Juba poisieas tärganud huvi kunsti ja joonistamise vastu viisid neljateistkümneaastase nooruki kunstniku Tobias Verhaechiti ateljeesse. Hiljem õppis ta Adam van Hoorti ja veel paari kohaliku tähtsusega kunstniku juures.
1594 sattus nooruke Rubens Madalmaade kuulsa romantisti, õuekunstniku Otto Veniuse ateljeesse. Pärast nelja Veniuse juures õpitud aastat võeti Rubens 1598 vastu Püha Luuka gildi. Gildiliikme staatus andis talle õigus asuda iseseisvale tööle. Kunstnik eelistas siiski jääda veel kaheks aastaks Veniuse ateljeesse, valmistades ette uute valitsejate, Austria ertshertsogi Albrecht VII ja tolle abikaasa Isabella Clara Eugenia vastuvõttu. Rubensi esimene loomeperiood möödus itaaliapärase manerismi laadis.
Aastal 1600 läks Rubens Itaaliasse Mantova hertsogi Vincenzo I Gonzaga teenistusse. Tellimusi sai ta tööandjalt esialgu vähe, kuid hertsog märkas kunstnikus diplomaadile vajalikke omadusi ja saatis ta 1603 diplomaatilise ülesandega Hispaania kuninga juurde. Aastatel 1604–1606 maalis Rubens hertsogi õuekunstnikuna kolmeosalise altarimaali sealsele jesuiitide kirikule.
1608 sai Rubens teada, et ta ema on raskelt haigestunud, ja naasis kodumaale, aga ema jõudis siiski enne surra. Rubens asus alaliselt elama Antwerpenisse. Siin sai temast Hispaania Madalmaade asehaldurite ertshertsogi Albrechti ja printsess Isabella õukonnakunstnik.
Rubens õppis ära ladina keele, tundis antiikkirjandust ja tutvus antiikkunstiga. Nicolas Claude Fabri de Peiresci õhutusel tärkas temas huvi arheoloogia vastu. Ta kogus münte, gemme ja isegi skulptuure. Ta joonistas niinimetatud Augustuse gemmi ("Gemma Augustea"), mille pärast tema surma avaldas 1665 tema poeg Albert. Selle gemmi motiivistik kajastub Antwerpeni katedraali maalis "Risti püstitamine" (1610–11).
Ka pärast Itaaliast lahkumist kirjutas Rubens palju kirju itaalia keeles, kirjutas oma nime "Pietro Paolo Rubens" ja rääkis sageli tagasipöördumisest Itaaliasse, mis küll kunagi teoks ei saanud.
Rubens koos Isabellaga (umbes 1609)
1609 abiellus Rubens 18-aastase Isabella Brantiga. Kunstnik maalis oma mõrsjale pulmakingiks teose "Autoportree Isabella Brantiga" (1609/10).
Itaalias veedetud kaheksa aasta jooksul kujunes välja kunstniku isikupärane stiil. Avaldus Rubensi mitmekülgsus kunstnikuna: altarimaalid, portreed, mütoloogilise ja allegoorilise sisuga maalid ning usuteemalised kompositsioonid. Noore Rubensi tööd olid suurepärase tehnilise teostusega. Umbes aastaks 1620 oli tema maalimislaad välja kujunenud. Selle tunnuseks olid lopsakate eluküllaste vormidega figuurid, kirglikud liigutused ja säravad värvid. Talle on iseloomulik täidlaste alasti naiste kujutamine.
Suhteliselt ruttu saavutas Rubens populaarsuse ja tunnustuse. Ta maalis õukondades Mantovas, Madridis, Pariisis, Londonis ja eelkõige Antwerpenis. Menul oli ka varjukülg. Rubens haaras vaimustusega igast tellimusest, ent ei suutnud enam ise kõiki tellimusi täita. Tema ateljeest kujunes maalitööstus, mis oli toodangu hulgalt ainulaadne. Sinna tööle saamist peeti suureks õnneks ja auasjaks. Rubensi ateljees töötas isegi Anthonis van Dyck, kes oli Rubensi kõige tuntum õpilane.
Töökojas kujunes välja kindel töökorraldus. Saanud tellimuse, visandas Rubens eskiisi ning töö tegid valmis õpilased ja sellid. Ateljees valmis sel viisil umbes kolm tuhat maali, millele on Rubens oma käega tõmmatud vaid mõned pintslitõmbed. Mitu head ideeed jäi õpilaste küündimatuse tõttu teostamata või ei väärinud tulemus kunsti ja Rubensi nime. Alles elu lõpul hakkas Rubens abilistest järk-järgult loobuma ja maalis sedavõrd väiksemaid, kuid geniaalsemaid teoseid.
Aastatel 1621–30 viibis kunstnik palju välismaal, täites kunstialaseid ja diplomaatilisi ülesandeid. Rubensi kui suurepärase hariduse ja heade maneeridega inimese kätte usaldasid Flandria asehaldur ja Hispaania kuningas tihti läbirääkimisi. Neid ülesandeid täites külastas Rubens Prantsusmaad, Hollandit, Inglismaad ja Hispaaniat. Ta kuulsus levis üle Euroopa, ta sai kõikjal auavalduste osaliseks ja talle esitati hulgaliselt tellimusi.
1628–29 oli Rubens 8 kuud Hispaanias. Lisaks läbirääkimistele maalis ta teoseid niihästi kuningale Felipe IV-le kui teistele suurnikele. Ta hakkas seal uurima Tiziani teoseid, joonistades maha tema töid. Ta sõbrunes Madridis ka sealse õukonnakunstniku Diego Velázquezega. Nad plaanisid koos Itaaliasse reisida, aga Rubens pidi Antwerpenisse naasma ja Velázquez tegi selle reisi ilma temata.
1625. aastal suri Isabella. Rubens kirjutas: «Ma kaotasin suurepärase sõbratari... See kaotus vapustab mind hingepõhjani ja kuna igat liiki kurbuse vastu on ainult üks rohi – unustus - pean kogu oma lootuse sellele rajama.»
Rubens Hélène Fourment'i ja nende poja Peter Pauliga (umbes 1639)
Pärast naise surma loobus Rubens mõneks ajaks maalimisest. 1630 sõitis ta Hispaania Madalmaade täievolilise saadikuna Inglismaale. Londonis valmistas ta ette rahuläbirääkimisi Hispaania ning Hollandi liitlase Inglismaa vahel. Juba samal aastal lõpetas ta diplomaatilise karjääri ja abiellus 6. detsembril 1630 53-aastaselt 16-aastase Hélène Fourmentiga, kadunud Isabella kauge sugulasega. Hélène mängis Rubensi viimase kümne aasta loomingus väga tähtsat rolli. Kunstnik kirjutas sõbrale: «Ma võtsin noore naise ausast linnakodaniku perest, kuigi kõik soovitasid mul valida naine õukonnast. Mind hirmutab see üldine tuntus ja eriti veel nende naiste suureline upsakus... Ma tahan naist, kes ei punasta, nähes, et haaran pintsli.» Suurele vanusevahele vaatamata oli nende abielu õnnelik, moodustades liidu ilu ja ande vahel.
Rubensil oli 8 last, Isabellaga 3 ja Hélène'iga 5. Noorim laps sündis 8 kuud pärast Rubensi surma.
Elu lõpul lahkus Rubens õukonnast, loobus ateljeest ja asus elama Mecheleni lähedale kauni pargiga Steeni lossi oma kollektsiooni ja maalide keskele. Loss oli nagu muuseum, millesse Hélène tõi hubasust. Kuigi kunstnikku piinas haigus ja tema parem käsi lakkas kuuletumast, jätkas Rubens töötamist vasaku käega.
Rubens suri südamepuudulikkusesse, mille põhjustas krooniline podagra. Ta maeti Antwerpenisse Püha Jakobi kirikusse.
Looming.
Rubens oli kunstnikuna väga produktiivne. Kuulsust lisas tema diplomaadikarjäär, mis kindlustas tohutu tellimuste hulga.
Sageli tegi Rubens teosele üksnes visandi ja viimased viimistlevad pintslitõmbed ning signeeris maali, muu töö tegid ära tema abilised. Tänapäeval hinnatakse umbes 500 teost nii-öelda tõelisteks Rubensiteks. Perekonnaportreede ja olmestseenide juures võib kindlam olla, et õpilased meistrit abistanud pole.
1615. aastat võib pidada Rubensi loomingu uue, kuni 1621. aastani kestnud etapi alguseks. Seda perioodi iseloomustab püüd välimise ja sisemise suuruse poole. Maalid muutusid järjest suuremaks, figuuride liikumine hoogsamaks, igal kompositsioonil leidus figuure järjest rohkem. Üha enam pääses mõjule Rubensi puhtbarokne stiil näidata jõudu ja kirge.
Selle etapi töödest väärivad esiletõstmist viimsepäevateemalised maalid, eelkõige "Hukkamõistetute põrgussetõukamine" (1618–20). Ajendi millegi taolise loomiseks sai Rubens ilmselt Michelangelolt, vaadates ta tööd Sixtuse kabeli seinal, kuid ta ei jäljendanud itaalia kunstnikku. Iseloomult oli Rubensi töö Michelangelo fresko vastand: Rubensi käsitlus on puhtmaaliline. Dramaatiliselt dünaamiline on maal "Simson ja Delila". Siin on näha üht Rubensi lemmikvõtet: naise hele keha on eksponeeritud kõrvuti meeste jõuliste tumedate, pruunide ja punakate kujudega.
Eraldi tuleb mainida jahti, lahinguid, bakhanaale ja röövimisstseene kujutavaid maale. Siia kuuluvad "Leukippose tütarde röövimine", "Metsseajaht" ja "Lõvijaht". Inimese võitlus loodusega huvitas Rubensit juba noorusest alates.
Rubens püüdis ühendada flaami kultuuri Lõuna-Euroopa omaga, mis ajendas teda kasutama antiikmütoloogiat. Rubens jagas antiiksete meistrite imetlust elava vastu ning püüdis edasi anda inimkeha graatsiat ja jõudu. Kuigi ta tundis hästi vanu kunstiteoseid, ei kopeerinud ta neid kunagi.
Rubens vaatas klassikalist iluideaali kriitilise pilguga ja sulatas selle flaami rahvusliku joonega, püüdes edasi anda terve, tugeva ja õitsva inimkeha ilu, soojust ja tundelisust. Teda ei haaranud niivõrd klassikalise ilu rangus ja proportsioonid, kuivõrd inimkeha füüsis, jõud ja liikumine. Selle näiteks on Antwerpenis antiikteemadel loodud tööd "Maa ja vee liit", "Amatsoonide lahing", "Venus ja Adonis" ning arvukad bakhanaalid.
Vanakreeka mütoloogia teemalistel maalidel eelistas Rubens kujutada paljude liikuvate figuuridega stseene, näiteks "Amatsoonide lahing" ja "Leukippose tütarde röövimine". Tema jumalate ja kangelaste kujutised, näiteks "Joobnud Herakles" ja "Diana kojutulek" on väljendusjõulised nagu antiiksedki teosed.
Rubens on maalinud Achilleuse viibimist Lykomedese juures, Aenease armusuhet Didoga, Aiast, Amphitritet, Arachnet, Arest, Atalantat, Athenat, Oreithyia röövimist Borease poolt, Briseist, Cerest, Dionysost, Endymioni, Erost, Faunust, Fortunat, Ganymedest, Hephaistost sepikojas, Herat, Hermest, Herot, Iot, Ixioni, Olümpose jumalaid, Kallistot, kariide, Kassandrat, oma last õgivat Kronost, lapiide, Marsyast, Medusat, Meleagrost, Nausikaad, Odysseust, Omphalet, Orpheust, Pandorat, Parist (4 varianti), Peleust, Persephonet, Perseust, Philemoni ja Baukist, Pomonat, Poseidonit, Prometheusi, Psychet, Romulust, saatüreid, sileene, Tereust ja Venust.
Henri IV-le antakse Maria de' Medici portree (umbes 1622–25)
Selle perioodi (1621–30) suurim ettevõtmine oli 21 kolossaalsest kompositsioonist koosnev seeria, mille Rubens maalis Prantsuse kuninga Henri IV abikaasa Maria de' Medici ülesandel 1621–25. Need Louvre’is säilitatavad maalid kujutavad stseene Maria de' Medici elust. Rubens ühendas ajaloolise maali elemendid mütoloogiliste ja allegooriliste figuuridega, mõistukõnega. Stseenis, kus Henrile antakse Maria portree, hoiavad Amor ja pulmajumal Hymenaios kuninga silmade ees printsessi idealiseeritud kujutist. Kõrval seisev naine – Prantsusmaa allegooriline kujutis – soovitab kuningal järgida südame kutset. Toimuvat jälgivad ülaltpoolt Jupiter ja Juno. Monumentaalne kompositsioon, efektne taust ja rikkalik koloriit annavad maalidele väärtuse.
Pärast selle tsükli valmimist tellis Maria de' Medici Rubensilt veel 24 maali stseenidega Henri IV elust. See pidi sisaldama tema leppimist Henri III-ga, kellel polnud poega ja kelle järeltulijaks Henri IV sai, samuti Henri IV ülistamist väejuhina. Rubens alustas tööd varsti pärast esimese tsükli valmimist, kuid ei jõudnud kaugele. Maria de' Medici langes ebasoosingusse ja tema oma poeg Louis XIII pagendas ta 1631 Prantsusmaalt, uueks regendiks sai kardinal Richelieu. Richelieu keeldus maalitsükli lõpetamise eest tasumast. Maria de' Medici elas edaspidi Kölnis ja suri samas majas, kus Rubens oli lapsena elanud, 1642 ehk pärast Rubensit.
Üks Rubensi viimaseid religioosseid teoseid on 1632 valminud Ildefonso altar. Kesksel stseenil on kujutatud Neitsi Maarjat kinkimas pühale Ildefonsole missarüüd. Altari tiibadel on pildi tellijad ertshertsog Albert ja ta abikaasa Isabella koos patroonidega. Teine altaripilt on Rubensi hauakabelis Saint-Jaques'i kirikus Antwerpenis. See kujutab pühakutest ümbritsetud Madonnat. Nende maalide kompositsioon ületab ilmeka pateetika, värvisära ja harmoonia poolest kõik seniloodu.
"Hélène Fourment poja François'ga" (1635)
Rubens maalis oma noort naist palju, näiteks "Hélène Fourment lastega". Kord maalis ta naist uhkes kostüümis, kord poolalasti, kord koos endaga, siis laste seltsis. Parimad maalid Hélène'ist asuvad Münchenis, Viinis ja Pariisis. Eriti väärtuslikeks teeb nad asjaolu, et on algusest lõpuni maalitud kunstniku enese käega. Hélène inspireeris teda maalide "Kolm graatsiat" ja "Parise otsus" loomisel: Hispaania õukonnas tundsid vaatajad kunstniku noore naise ära Venusena.
Üks kõige paremaid portreid on maalitud taeva taustalt eralduva heleda siluetina, mis mõjub madala horisondi tõttu eriti majesteetlikult. Hélène kannab pildil paela ja sulega laiaäärelist kübarat, pitskraed ning toredat kleiti, millel on paeltega kaunistatud varrukad ja raske krinoliinitaoline seelik. Käes hoiab ta jaanalinnusulgedest lehvikut. Sulgede pehmus, pitside läbipaistvus ning kleidi tihe, liibuv ja läikiv siid on maalil ilmekalt edasi antud; kõik need rõivastuse välised omadused sulavad kokku luuleliseks tervikuks. Rubens, kes nooremas eas rõivastuse iga detaili püüdis eraldi välja tuua, kujutas riietust sellel maalil hoopis ühte kuuluva tervikuna. Noor naine näib neis rõivais justkui õide puhkevat, varrukate kohevad vormid näivad välja kasvavat keha lopsakusest, suled sulavad kokku käharate juustega ja nende kohev ümarus kordub maali tagaplaani katvais pilvedes. Paelad on huultega samas värvitoonis, kaskaadidena langev siid annab figuurile liikumise ja jõu, ehkki naine seisab rahulikult paigal. Tume kleit toonitab naha õrnust ning valged suled ja pitsid ümbritsevad keha otsekui oreool. Must kübar moodustab tugeva kontrasti, kübarapaela õrn puna kordub varrukates.
Rubensi teisteski naisfiguurides on alati tunda Isabella ja Hélène'i jooni. Esimese juurde liitis ta nagu aimamisi tulevase naise jooni ja teisel nõudsid oma osa mälestused esimesest. Hélène esineb nii või teisiti peaaegu kõigil Rubensi hilisema ea maalidel.
"Maastik vikerkaarega" (1632 ja 1635 vahel)
"Maa ja vee liit" (umbes 1618)
Hakates maalima vasaku käega, muutus ka ta loominguline käekiri. Kunstnik hakkas maalima lihtsamini, läbipaistvamalt, töödesse tuli rohkem õhku ja valgust. Eriti meeldis talle jäädvustada suurejoonelisi loodusnähtusi: vikerkaart, päikesetõusu ja -loojangut, kuuvalgust jne. Mõne pildi taustal on ka Rubensi loss. Hilise perioodi maalid kujutavad Flandria maastikke, selle avarust, teid ja kohalikke inimesi. Nende teoste näideteks on "Maastik vikerkaarega", "Põllult tulek" ja "Talupoegade tants".
10. juulil 2002 toimus Sotheby's oksjon, millel Rubensi äsjaavastatud maal "Süütalaste tapmine" müüdi 49,5 miljoni naelsterlingi ehk 76,2 miljoni USA dollari eest Kanada kõige rikkamale inimesele, lord Kenneth Thomsonile. See on vanade meistrite (umbes enne 1800. aastat) kõige kallimalt müüdud teos.


Francisco de Zurbarán.
Francisco de Zurbarán [frans'isko de survar'aan] (ristiti 7. november 1598 Fuente de Cantos (Extremadura) – 27. august 1664 Madriid) oli Hispaania maalikunstnik.
Francisco de Zurbarán sündis pudukaupmehe Luis de Zurbaráni ja tema abikaasa Isabeli (sündinud Márques) pojana. Juba lapsepõlves ilmutas ta kunstiannet, kui kivisöega joonistas.
1614 saatis isa Francisco 3 aastaks Sevillasse Pedro Diaz de Villanueva juurde õpipoisiks. Sellest kunstnikust on väga vähe teada. Tõenäoliselt mõjutas Zurbaráni kui kunstnikku kõige rohkem Juan Sánchez Cotán (1560–1627). Zurbaráni loomingule on stiililt väga lähedased ka Juan Martínez Montañése (1568–1649) tööd.
1617–1618 töötas ta Llerena linnakeses Extremaduras, seejärel naasis Sevillasse. Seal abiellus ta Leonor de Jorderaga, kellega sai 7 last. Tööd oli tal väga palju, sest Lõuna-Ameerikas avati tollal järjest kloostreid, mis meeleldi tellisid Zurbaránilt pilte. 1634 sai ta Felipe IV õukonnakunstnikuks, ehkki ei kolinud pealinna ega maalinud õukonnale ka palju töid.
1626–1627 maalis ta vastavalt lepingule dominiiklaste orduga 21 pilti religioossetel teemadel, 1628–1630 pilditsükli Pedro Nolasco elust ja teise tsükli Bonaventura elust. Santa María de Guadelupe kloostrile maalis ta palju suuri pilte, neist 8 käsitlevad Hieronymose elu. 1634 maalis ta 10 pilti Heraklese vägitöödest.
Francisco de Zurbarán maalis üksnes natuurist. Tema maalides valitseb karge ja askeetlik põhitoon. Teoste kompositsioon ei ole harilikult keeruline ja selles on kõigest mõned figuurid loomulikes, lihtsates poosides. Joonistusstiil on väga realistlik ja teda on Velázqueze kõrval teiseks hispaania varauusaegse kunsti suureks realistiks nimetatud. Koloriidilt meenutab ta Caravaggiot ja teda ongi nimetatud hispaania Caravaggioks. Siiski pole teada, et Zurbaránil oleks olnud võimalust Caravaggio töid kopeerida. 1650-ndatel ilmus tema maalidesse ka lüürilisust ja emotsionaalset pinget.
Zurbarán oli ületamatu meister langevate kangaste, laudlinade ja muu sellise joonistamises. Paljudel tema maalidel on kujutatud valges rõivastuses munkasid, nunnasid ja märtreid. Talle meeldis teha pilte, kus maalitavatele mitmest valgusallikast eri tüüpi valgust langeb, ja saavutas selles suure meisterlikkuse.
Pärastpoole hakati õukonnas teda võrdlema Bartolomé Estéban Murilloga, eelistades viimase sentimentaalsust, ja tema kuulsus vähenes. Ta ei saanud enam tellimusi. 1658 kolis ta Madriidi, lootes rohkem tööd saada, ent hoolimata sõprusest Diego Velázquezega suri vaesuses.


Diego Velázquez.
"Vana naine praetud munadega" (umbes 1618)
Diego Rodríguez de Silva y Velázquez (6. juuni 1599 Sevilla — 6. august 1660) oli barokiajastu Hispaania kunstnik. Teda peetakse Hispaania kuulsaimaks kunstnikuks.
Velázquez sündis Sevillas, mis oli tol ajal Hispaania tähtsaim kunstikeskus. Seal olid sündinud ka tema mõlemad vanemad Juan Rodríguez de Silva ja Jerónima Velázquez, aga tema isa vanemad Diego da Silva ja Maria Rodrigues olid sinna elama asunud Portugalist Portost. Päritolult oli kunstnik väikeaadlik.
Ta õppis järgemööda kahe kohaliku meistri, Francisco de Herrera vanema (1576—1656) ja Francisco Pacheco (1564—1654) juures. Kumbki neist ei ole kunstnikuna kuulsaks saanud.
Juba 20 aasta vanusena oli ta leidnud oma stiili. Selle peamine iseärasus on võltsimatu loomutruudus ja naturalism. Eriti iseloomulikud on Velázqueze noorpõlveperioodile nn. Bodegone maalid, kus rahvas on kõrvuti puuvilja, lillede ja toiduainetega. Tugev ja selge maalimisviis ning tumedad varjud meenutavad itaalia naturalistide (Michelangelo Caravaggio ja José Ribera) laadi. Umbes 1618 valmis tal maal "Vana naine praetud munadega", mis on täielikult realistlik teos.
Aastal 1623 asus Velázquez Madriidi, kus võitis Hispaania peaministri Olivarese ja kuninga Felipe IV poolehoiu. Järgnevatel aastatel maalis Velázquez kuninga, tema pereliikmete ja peaministri portreesid. Need on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja veenvas laadis. Figuurid neil on tumedad ning asuvad lihtsal heledal ja siledal taustal.
1629 maalis Velázquez oma esimese mütoloogilise pildi "Joodikud". Kujutatud on sel Bakchos oma saatjate saatüridega joodikute keskel: viinajumal kroonib kõige tublimat joodikut. Võib oletada, et selle teose loomisel sai noor meister tõuke mütoloogilise maali harrastajalt Rubensilt, kes 1628 Hispaanias viibis. Kuid Velázqueze realistlikul grupiportreed meenutaval žanripildil on vähe ühist flaami meistri voolava, teatraalse ja fantaasiaküllase käsitlusviisiga.
1629-1631 veetis Velázquez poolteist aastat Itaalias, peatudes pikemalt Veneetsias ja Roomas. Ta tutvus Veneetsia maalikunsti, eriti Tintoretto loominguga. Velázqueze maalimisviisis tekkis muutus; ta loobus üksikvorme teravalt kujutavast laadist ja pöördus puhtmaalilise käsitlusviisi poole, mis tundis ainult pinda, hülgas üksikasjaliku sisejoonistuse, lihtsustas kõike ja sulatas üksikasju kokku. Velázqueze pintslitehnika on lai, vedel ja voolav nagu vesivärvimaalis. Haruldase meisterlikkuse saavutas ta atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk olid talle tähtsad abinõud kompositsioonilise terviku saavutamisel. Uus laad ilmnes juba Itaalia-reisi kestel maalitud töödes, nagu näiteks Madriidis Prado muuseumis olevas maalis "Vulcanuse sepikojas". Seda laadi harrastas ta ikka järjekindlamalt ja julgemalt pärast kodumaale tagasitulekut. Neist tuleb esile tõsta krahvhertsogi Olivarese ja noore printsi Balthasar Carlose ratsaportreid (viimane suri 17-aastasena 1646). Mõlemad on maalitud umbes 1632-34 ja neid hoitakse Prado muuseumis.
Tema teise, aastani 1649 kestva perioodi tähtsaim teos on suur (370×307 cm), aastatel 1634-1635 loodud ajalooline maal, mis kujutab sõda Madalmaade vastu, nimelt Breda kindluse alistumist hispaanlastele 1625. See mõõtmetelt suurim Velázquezi töö on tuntud nime all "Piigid" hispaania sõdurite piikide järgi. See sündmus on kujutatud loomulikult ja sundimatult, ilma paatoseta. Õhk ja valgus on meisterlikult edasi antud. Sedagi maali säilitatakse Prado muuseumis.
Velázquez viibis sel ajal kogu aeg kuninga läheduses. Ta saatis kuningat tolle reisidel Aragóni 1642 ja 1644. Kindlasti oli ta kuninga juures sel ajal, kui too sisenes vallutajana Leridasse katalaanide ülestõusu ajal. Ta kujutas kuningat hobuse seljas suure väejuhina oma vägede eesotsas – roll, mida Felipe IV kunagi ei täitnud. Katalaanide ülestõus suruti küll maha, kuid sellega kaasnenud sõjas sai Hispaania lüüa ja pidi tegema Prantsusmaale territoriaalseid järeleandmisi.
1649-1651 sooritas Velázquez teise reisi Itaaliasse. Jällegi ruttas ta algul Veneetsiasse, peatus siis ligi aasta Roomas ja külastas teisi linnu. Roomas maalis ta 1650 aastal ühe oma parimatest töödest, paavsti Innocentius X portree. Paavsti jõhkra, despootliku ilmega näo on meister edasi andnud varjamatu naturalismi ja peaaegu hirmuäratava tõetruudusega. Mõnigi kartis Vatikanis, et Velázquez satub selle peale paavsti ebasoosingusse, kuid vastupidi, paavst oli maaliga väga rahul ja riputas selle oma külastajate ooteruumi seinale. Ta annetas kunstnikule medali ja kullast keti. Sellest maalist on mitu koopiat, mis asuvad galeriides üle maailma.
Samal aastal maalis ta oma teenri ja õpilase Juan de Pareja (1606–70) portree. See valmis Roomas Velázqueze valimise puhul kunstnikke ühendava Püha Luuka Akadeemia liikmeks. Omaenda teenri portreteerimine niisugusel puhul on küll väga ebatavaline, eriti kui arvestada, et Pareja on maalil nii uhke poosi ja pilguga, nagu poleks ta teener, vaid hertsog või kindral.
Itaalias ostis Velázquez Tiziani, Tintoretto, Veronese ja teiste kunstnike töid. Kui ta lõpuks kuninga käsul Hispaaniasse tagasi tuli, oli tal kaasas palju maale ja kolmsada skulptuuri. Hiljem ta süstematiseeris selle kogu ja koostas selle kataloogi. Kuid Hispaania katoliku kiriku jaoks olid riietamata inimesi kujutavad skulptuurid jäledad ja pärast Felipe IV surma läksid need pikkamööda kaduma.
Kuigi ametikohustuste täitmine kuningakojas (ta oli nimelt kuninga lossimarssal) võtsid Velázquezilt aega ja energiat, olid tema elu viimased 9 aastat äärmiselt produktiivsed. Ta lõi mütoloogilisi pilte, millest tuntuim on "Veenus peegliga", hulga kuninga ja tema pereliikmete ning õukondlaste (õuenarride, kääbuste jt.) portreid.
Parimad tolle perioodi maalid on kaks suurt kompositsioni "Õuedaamid" (1656) ja "Ketrajad" (umbes 1657). "Õuedaamid" kujutab kunstnikku ennast kuninga ja kuninganna topeltportreed maalimas. Valitsejate figuurid peegelduvad tumeda ruumi tagaseinas peeglis. Esiplaanil on väike infanta Margarita Teresa, keda Velázquez korduvalt portreteeris, ümbritsetuna õuedaamidest ja kääbustest. Maalil puuduvad peaaegu täiesti lokaaltoonid, teose mõju on rajatud peamiselt õhu ja valguse nüansside tabamisele. Selle maali mõõtmed on 318×276 cm ja seegi asub Prado muuseumis.
Maalil "Ketrajad" kujutas Velázquez Madriidi vaibatöökoda. Esiplaanil on elusuuruses ketrajad tööl, tagaplaanil näeb müügiruumi, kus suursugused daamid uurivad ülesriputatud vaipu. Nagu "Õuedaamidel", ei ole siin peamiseks figuurid ja tegevus, vaid optiline probleem: kujutada, kuidas valgus tagaplaani üle ujutab ja siis nõrgenedes tumedal esiplaanil levib, segunedes valgusega, mis tuleb esiplaanil olevatest, vaatajale osalt nähtamatutest valgusallikatest. Ka see maal asub Prado muuseumis.
Velázquez võttis paljude maalide jaoks ainet antiikmütoloogiast. Ta maalis Arachnet, Arest, Dionysost, Hephaistost, Iot ja Venust.
Eraelu.
23. aprillil 1618 abiellus Velázquez Juana Pachecoga (1602–60). Abielust sündis kaks tütart Francisca ja Ignacia. Noorem tütar suri lapsena. Vanem tütar abiellus kunstniku Juan Bautista Martínez del Mazoga (1612–67).
Velázqueze järglaste hulka kuuluvad tema tütre Francisca de Silva Velázquez y Pacheco (1619–58) kaudu Monteleone markiid, sealhulgas Enriquetta Casado de Monteleone (1725–61), kes abiellus Reußi noorema liini krahvi Heinrich VI-ga (1707–83). Nendest põlvneb suur osa Euroopa kuningasoost, sealhulgas Hispaania kuninganna Sofía ning Hollandi, Belgia, Luksemburgi, Liechtensteini ja Rootsi monarhid.


Francisco de Goya.
Francisco José de Goya y Lucientes (30. märts 1746 Fuendetodos – 16. aprill 1828 Bordeaux) oli Hispaania maalikunstnik. Ta oli pärit vaesest taluperest, kuid tõusis Hispaania õukonnamaalijaks (1789–1815 Carlos IV ja Fernando VII ajal).
Aastal 1792 Goya haigestus raskelt. Ta küll paranes, kuid jäi kurdiks. Tänapäeval kahtlustatakse, et see oli mürgistus, mille põhjustas värvipigmentides kasutatav plii. Elu lõpul jäi ta ka pimedaks.
Tema loomingus oli romantilisi jooni, kuid ta oli nii omapärane ning iseseisev, et ühegi stiiliga teda lõplikult seostada ei saa. Ta alustas rokokoolike portreedega, hilisemates töödes jõudis aga armutu tõetruuduse ja võimsate fantaasiapiltide loomiseni. Ta oli nii kuulus, et võis endale lubada maalidel varjamatult esile tuua kuningliku perekonna piiratust, rumalust ja inetust.
Õukonnamaalija kohalt lasti ta lahti 1815. aastal inkvisitsiooni nõudel hoopis oma maali "Alasti "Maja"" tõttu, mis oli maalitud ajavahemikus 1797—1800. See oli esimene teadaolev maal kristlikus kultuuriruumis, kus oli kujutatud naise katmata häbemekarvu.
Süngeid muljeid sõjast Prantsuse vägedega kujutas ta graafikasarjas "Sõjakoledused" ("Los desastres de la guerra"). Juba varem valmis tal sari "Kapriisid" ("Los Caprichos"), kus kehastuvad kohutavad ja võikad nägemused, mis usus, ebausus ja inkvisitsioonikartuses kasvatatud hispaanlase peas iganes võivad sündida. Sellisena on Goya impressionismi eelkäija.


Haanja valla lipp.
Haanja valla lipp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Haanja valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. detsembril 1997.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Sinise kanga alumises osas on kaarlõikeline kollane väli, millest tõuseb kolme rohelise kuuse tagant mustade püstiste aknaavadega piiritletud, sakmete ja lipuvardaga kuldne torn.
Tõlgendus.
Kanga kollane kaarlõikeline alaosa ja sellelt tõusev kollane torn sümboliseerib valla territooriumil paiknevat kauni loodusega Haanja kõrgustikku ning selle keskosas asuvat Eesti ja Baltimaade kõrgeimat mäge Suurt Munamäge koos vaatetorniga. Rohelised kuused viitavad ümbruskonna vaheldusrikkale loodusele, millest osa on kuulutatud Haanja Looduspargiks.
Sinine on kodumaa taeva ja vee värvus, kollane viljaväljade ja jõukuse sümbol.


Mõniste valla lipp.
Mõniste valla lipp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Mõniste valla lipp.
Lipp on kinnitatud 3. novembril 1997.
Lipu kirjeldus.
Mõniste valla lipp on ruudukujuline vapilipp, rohelisel kangal tagajalgadel seisev, otsevaatav ja löögivalmis mõõgaga valge hunt. Hundi keel ja küünised on punased.


Kleptokraatia.
Kleptokraatia (kreeka keelest, umbes "varaste võim") on pejoratiivne nimetus valitsemise korra kohta, mida iseloomustab valitseva grupi korrumpeerumine, isiklik rikastumine riigi vahenditega. Kehtestatakse makse, mida saab kasutada enda isiklikuks rikastamiseks, samuti kasutatakse riigivara isiklikele huvidele vastavalt. Kleptokraadid tegelevad tavaliselt rahapesuga ja kasutavad anonüümseid pangatehinguid, et varjata oma illegaalseid eesmärke. Kleptokraadid ignoreerivad majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme riigis. Tänapäeval on kleptokraaatiaks nimetatud ka seda, kui riigis on valitsevad suurfirmad, kes omavad mõjuvõimu poliitika kujundamisel.
Kleptokraatia on pigem mitteametlik nimetus mitmesuguste poliitiliste süsteemide ja situatsioonide kohta. Ralph Nader nimetas näiteks nii Ameerika Ühendriike 2000. aasta presidendivalimiste ajal. Õigem nimetus sellele võiks olla plutokraatia.
Kleptokraadid on tavaliselt diktatuuris ja autokraatlikes valitsustes. Kleptokraatlikud riigid on poliitiliselt ja sotsiaalselt ebastabiilsed, kuid on stabiilselt kleptokraatlikud. Majanduses on oluline maavarade müük. Ajalooliselt on sellised riigid olnud koloniaalriigid.


Diktaator.
Diktaator on tänapäevases mõttes piiramatu võimu (diktatuuri) kehtestanud isik, kes valitseb enamasti teatud kitsa ringkonna (kas ühe partei, sõjaväe või muu rühmituse) toel. Tavaliselt on võim enda kätte haaratud piiramatuks ajaks või maskeeritakse seda pseudodemokraatlike valimiste korraldamisega. Viimasel ajal (20. ja 21. sajandil) pole ükski valitseja endale ametlikult diktaatori nimetust võtnud, sest see on omandanud rõhuvalt negatiivse tähenduse. Seetõttu on paljud erakorraliste volitustega ametnikud kandnud muid nimetusi kui "diktaator".
Diktaator oli 18.–19. sajandil mõnede erakorraliste volitustega ametiisikute tiitel Poolas ja Ladina-Ameerikas.
Tänapäeval diktaatoriteks nimetatud isikud on endale võtnud erinevaid tiitleid, üks populaarsemaid on "Juht" ("Führer", "Caudillo", "Il Duce" jne).


Korruptsioon.
Korruptsioon on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil. Eesti poliitik ja ajakirjanik Jaan Tõnisson pakkus selle tähistamiseks välja ka sõna kõlberüüste.
Eesti korruptsioonivastase seaduse järgi on korruptiivne tegu ametiseisundi kasutamine omakasu eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud.
See, mida peetakse korruptsiooniks ühes ühiskonnas, ei pruugi olla sama teises. Siiski tuleb igas ühiskonnas ette tegevusi, mida kultuurilistel põhjustel taunitakse, ning ootusi, mida avalike funktsioonide täitjatele pannakse.
Segadust tekitab asjaolu, et korruptsiooni peetakse valdavalt avaliku sektori nähtuseks. Altkäemaksu andjaks on tavaliselt eraettevõte või eraisik. Kuid korruptsiooni leidub ka eraettevõtluses ja kolmandas sektoris, näiteks riiklike või Euroopa Liidu toetuste saamisel.
Korruptsioonitegude tuvastamine on tavaliselt keerukas, kuna ükski kuriteo vahetutest osapooltest ei ole kannatanu. Ehkki korruptsioon võib põhjustada kahju konkreetsele juriidilisele või füüsilisele isikule (näiteks juhul, kui see mõjutab riigihanke tulemusi), on selle tagajärjed on laiemad, kuna korruptsioon rikub ühiskonna üldist tasakaalu, kodanike võrdsust riigi ja omavalitsuse ees ning ettevõtete vaba konkurentsi turul.
Sõna "korruptsioon" tuleneb ladinakeelsest sõnast "corruptio", mis tähendab rikutust ja moraalset laostumist.
Maailmas edendab korruptsioonivastast võitlust organisatsioon Transparency International.
Korruptsioon Eestis.
Siirderiikidest vaid Eestis ja Sloveenias on korruptsiooni tase võrreldav Lääne-Euroopa riikide keskmisega, selgus Maailmapanga aruandest.
Aruande kohaselt oli 2005. aastal korruptsioon ettevõtete vahelises läbikäimises sagedane vähem kui 10% Eesti ettevõtete juhtide arvates, seisab Maailmapanga aruandes. Parem kui Eestis oli see näitaja endistest Nõukogude bloki riikidest vaid Sloveenias, kusjuures Eestis on toimunud suurem muutus paremuse poole võrreldes 2002. aastaga.
Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksi järgi oli Eesti 180 uuritud riigi seas 2007. aastal 28. kohal võrreldes eelmise aasta 24. kohaga.
Eestis võttis Riigikogu esimese korruptsioonivastase seaduse vastu 1995. aastal, täiendades kriminaalkoodeksit korruptiivseid tegusid kriminaliseeriva paragrahviga. Praeguses karistusseadustikus puudub eraldiseisev korruptsiooniparagrahv ning karistused mõistetakse teiste paragrahvide alusel.
Kõrgemate riigiametnike korruptsiooni uurib Eestis kaitsepolitsei. Ülejäänud juhtumitega (sh kohalike omavalitsuste ametnike korruptsiooni uurimisega) tegelevad politseiprefektuurid.
Sageli süüdistatakse Eestis korruptiivsuses just omavalitsusi, mille kõrget korruptsioonitaset seostatakse muuhulgas politiseeritusega.
Eestis levinuimad korruptsiooniliigid on altkäemaks ja pistis. Samuti kasutatakse sageli omakasu eesmärgil ebaseaduslikult ära ametiseisundit.
2003. aastal mõistis kohus süüdi Tallinna Linnakohtu kohtuniku Ain Truu, kes võttis altkäemaksu süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise eest. Teadaolevalt oli see esimene juhtum, kus kohtunik mõisteti süüdi rasketes ametialastes kuritegudes.
Poliitiline korruptsioon.
Üks Eesti tuntumaid korruptsioonijuhtumeid on maadevahetus, millega seoses anti kriminaalasjas kohtu alls kunagine keskkonnaminister, endine Rahvaliidu juht ja riigikogu liige Villu Reiljan, rahvaliitlasest endine põllumajandusminister ja riigikogu liige Ester Tuiksoo, Merko Ehituse suuromanik Toomas Annus, maa-ameti eksjuht Kalev Kangur, TSM Arenduse omanik Einar Vettus, Saarte Investeeringute omanik Tullio Liblik, ettevõtja Tarmo Pedjasaar ning juriidiliste isikutena AS-id Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara.


Viljandimaa.
Viljandimaa (saksa "Kreis Fellin") on ajalooline maakond Eestis, mis eksisteeris Sakala näol juba muinasajal.
16.–18. sajandil välja kujunenud ajaloolise Viljandimaa piirid jäid suuresti kehtima kuni 1950. aasta haldusreformini (välja arvatud Helme ümbruse viimine Valgamaa alla 1920ndatel ning Põltsamaa piirkonna viimine vastloodud Jõgeva maakonna alla aastal 1949), mil Eesti NSV-s moodustati maarajoonid. Kaasaegne Viljandi maakond hõlmab ajaloolisest Viljandimaast vaid keskosa (millele lisandub veel Karksi ja Halliste ümbrus ajaloolisest Pärnumaast). Mitmed Pilistvere kihelkonna asulad kuuluvad kaasajal Järvamaa koosseisu.


Saaremaa (maakond).
Saaremaa (saksa k "Oesel", lad. k. "Osilia", ka Eisysla - Oesilia - Ozel - Ösel) on ajalooline maakond Eestis, mis likvideeriti 1950. aasta haldusreformiga, mil Eesti NSV-s moodustati maarajoonid, Saaremaast sai Kingissepa rajoon. Saare maakond taastati 1991. aastal.
Saaremaa oli muinasaja lõpul üks tihedamini asustatud ja arenenumaid piirkondi Eestis. Üksikute muinaskihelkondade asemel oli ühtne maakond tekkinud ilmselt 11. või 12. sajandil. 11., eriti aga 12. sajandil olid tugeva ründelaevastiku rajanud muinas-saarlased Läänemere läänekaldal kardetud mereröövlid. Oletatakse, et ka Rootsi tollase pealinna Sigtuna hävitamises olid 1187. aastal tegevad saarlased. Nimetatud rüüsteretked olid muide üheks Põhjala ristisõdade põhjuseks, sest praeguste Eesti, Läti ja Venemaa aladega seotud kaupmehed tahtsid vältida röövimist.
Saxo Grammaticuse andmetel osalesid saarlased Ölandi lahingus 1170. aastal ja Novgorodi kroonika kirjeldab 1190. saarlaste Peipsile tungimist. Tolleaegse Saaremaa mõiste alla kuulusid siis ka Muhu- ja Hiiumaa, kus olid oma sadamad, isegi „sottesatama", sajad laevad, linnused ja elegantsed Karolingide riigist toodud, vahel hõbeplateeritud ja koguni signeeritud mõõgad. Nii paistis nende ühiskond hästi sõjakas võrreldes Gotlandiga, kus oldi ikka rohkem kauplejad. Tuius ja Kaali ümbruses toodeti oma rauda; loodud oli majanduslik baas, et toita rahvast, ehitada laevu ja laevastikke, mehitada ja oskuslikult juhtida malevat
Muistse vabadusvõitluse ehk Läänemere idakaldale jõudnud Põhjala ristisõdade ajal 13. sajandi alguskümnenditel oli Saaremaa kõige visamalt võõrvallutajatele vastu pannud maakond. Maakond alistati alles 1227. aastal pärast mitmeid sõjaretki, mil Valjala linnuse piiramise lõpetas ristisõdijate ja muistsete saarlaste vahel sõlmitud leping (vasallileping). Seetõttu jäi Saaremaale tollal eristaatus ning nii mitmedki muistsed vanemad said arvatavasti uute maahärrade vasallideks. Saaremaast endast sai Saare-Lääne piiskopkonna osa.
Saarlased tõusid korduvalt edukalt ka sakslaste vastu üles: 1236–1241, 1261–1262 ja 1343–1345 oli Saaremaa võõrvallutajatest vaba. Liivi sõja ajal läks ta Taani koosseisu, mille osaks jäi ta kuni 1645. aastani, mil Brömsebro rahuga omastas selle Rootsi. 1710. aastal vallutas saare Venemaa. Saaremaa jäi eristaatusega piirkonnaks (pooleldi eraldiseisvaks provintsiks, pooleldi maakonnaks) kuni 1917. aastani, mil ta ühendati selgelt Eestimaa rahvuskubermanguga. Sama aasta oktoobris okupeerisid selle sakslased, nende võim kestis kuni 1918. aasta novembrini. 1919. aastal toimus Saaremaa mäss, mis oli tingitud ka puudulikust informatsioonist Vabadussõjas toimunu kohta. Hiljem oli Saaremaa üks sõdadevahelise Eesti Vabariigi üheteistkümnest maakonnast. See likvideeriti 1950. aasta haldusreformiga, mil Eestis moodustati maarajoonid. Alates 1959. aastast, mil likvideeriti Orissaare rajoon, kuulus kogu Saaremaa ala taas ühe haldusüksuse, Kingissepa rajooni alla.
Rahvaloendused.
1922. aastal loeti Kuressaares kokku elavat 2666 eestlast, 34 rootslast, 401 sakslast, 156 venelast ning 39 juuti. Maaelanike hulgas (ilma Ruhnuta) oli eestlasi 53 242, rootslasi 4, sakslasi 106, venelasi 99 ning juute 1.
1934. aastaks oli rahvaarv veidi muutunud. Kuressaares elas 3938 eestlast, 24 rootslast, 321 sakslast, 199 venelast ning 22 juuti. Valdades (taas ilma Ruhnuta) elas 50 833 eestlast, 5 rootslast, 79 sakslast, 75 venelast ning 1 juut.
Protsentuaalselt loeti maakonnas eestlaste arvuks 1922. aasta rahvaloenduse ajal 98,9 ning 1934. aastal 99.
Enne ristisõdu.
Muhu ja Pöide kihelkonnad moodustasid kaksik-kihelkonna "Horele-Mone".
Keskaeg.
Saaremaa jagati Liivimaa ordu ja Saare-Lääne piiskopi vahel. Muistsetest kihelkondadest said kirikukihelkonnad. Ordu sai omale Muhu ja Pöide ning Kihelkonna põhjaosa. Saare-Lääne piiskop sai Valjala ja Kaarma ning Kihelkonna lõunaosa.
Uusaeg.
Liivi sõja tulemusena läks Saaremaa Taani valdusse, hiljem Rootsi valdusse ning Põhjasõja tulemusena Venemaa valdusse. 1624. aastal allutati Saaremaale rootslastega asustatud Ruhnu saar, mis varem oli kuulunud Kuramaa Hertsogriigi koosseisu.


Pärnumaa.
Pärnumaa (saksa keeles "Kreis Pernau") on ajalooline Eesti maakond, mis tekkis 16.-18. sajandite jooksul Viljandimaale (Sakalamaale) ja Läänemaale (Saare-Lääne piiskopkonnale) kuuluvatel aladel.
Orduaja alguses kuulus Põhja-Pärnumaa Pärnu ja Navesti jõeni Saare-Lääne piiskopkonda, Lõuna-Pärnumaa ordule, kes rajas siia Pärnu ja Karksi ordulinnuse. Aastal 1582 siirdus Pärnumaa Poola alla, 17. sajandi alguses Rootsile ja 1710 Venele. Sellest ajast alates moodustas Pärnumaa eraldi maakonna, mis hõlmas ka Viljandimaad. Viljandimaa eraldus iseseisvaks maakonnaks alles 19. sajandil.
Ajalooline Pärnumaa likvideeriti aastal 1950, kui Eesti NSV-s moodustati maarajoonid. Tänapäeva Pärnu maakond hõlmab ajaloolisest Pärnumaast vaid selle kesk- ja lääneosa, millele lisandub ajaloolise Läänemaa lõunaosa.
Pärnumaa kihelkonnad 20. sajandi algul.
Pärnumaa koosseisu kuulusid ka Kihnu, Sorgu jt. saared Liivi lahes.


O-shima.
pisi
O-shima ehk Izu Ōshima on saar Izu saarestikus. Kuulub Jaapanile. Saarel asub Miharayama vulkaan (kõrgus 758 meetrit).


Soundgarden.
Soundgarden on Seattle'i rockansambel. Põhiliselt tegid nad grunge stiilis muusikat.
Soundgarden kuulus Seattle-i ansamblite "Suurde nelikusse", kuhu kuulusid veel peale nende Nirvana, Alice in Chains ja Pearl Jam.


Prõpjats.
Prõpjats (valgevene "Прыпяць" (Prypiać), ukraina "Прип'ять" (Prõpjat)) on jõgi Ukrainas ja Valgevenes.
Prõpjats saab alguse Volõõnia oblastist, voolab läbi Valgevene Bresti ja Gomeli oblasti ning suubub Ukrainas Kiievi oblastis Tšornobõli linna juures Dnepri jõel olevasse Kiievi veehoidlasse.
Prõpjats voolab läbi Tšernobõli katastroofi tsooni ja on seetõttu radioaktiivselt reostatud.
Suuremad lisajõed on Turja, Stohhid, Jasselda, Stõr, Gorõn, Ptsitš ja Už.


Paul Cézanne.
Paul Cézanne [pol sez'ann,] (19. jaanuar 1839 Aix-en-Provence – 22. oktoober 1906 Aix-en-Provence) oli prantsuse impressionistlik ja postimpressionistlik kunstnik.
Lapsepõlv ja noorukiiga.
Cézanne'ide perekond pärines Lääne-Piemontest Cesanast ja usutavasti tulenes selle asula nimest ka nende perekonnanimi.
Paul Cézanne ristiti kuu aja vanusena 22. veebruaril külakirikus ning ristivanemateks olid tema vanaema ja onu Louis. Tema isa Louis-Auguste Cézanne (28. juuli 1798 – 23. oktoober 1886) oli panga kaasasutaja ja kaasomanik. See pank teenis kogu kunstniku eluaja jooksul kasumit, andes talle materiaalse kindlustatuse, mis enamikule tema kaasaegsetest kättesaadav ei olnud. Kunstniku ema Anne Elisabeth Honorine Aubert (24. september 1814 – 25. oktoober 1897) oli elav ja romantilise meelega, aga kerge solvuma. Temalt sai Paul elunägemuse ja elu mõtte. Kunstnikul oli kaks nooremat õde Marie ja Rose, kellega ta käis koos algkoolis.
10-aastaselt astus Paul Aix's Püha Joosepi kooli, kus õppis hispaanlasest munga Joseph Giberti juures joonistamist. 1852 astus ta Collége Bourboni (tänapäeval Collége Mignet), kus ta kohtus ja sõbrunes hilisema kirjaniku Émile Zola ning pärastise optika- ja akustikaprofessori Baptistine Baille'ga, kes mõlemad olid temast nooremad. Neid nimetati kolmeks lahutamatuks (prantsuse keeles "les trois inséparables"). Paul õppis koolis 6 aastat. See oli internaatkool, aga 2 viimasel aastal ta internaadis ei elanud, vaid ööbis kodus.
1859–61 õppis Paul isa soovidele vastu tulles Aix' ülikoolis õigusteadust ja võttis ka joonistamistunde. Kuid 1861 otsustas ta vastu isa tahtmist pühenduda kunstnikukarjäärile ja lahkus Pariisi. Sellele sammule julgustas teda Zola, kes juba enne teda pealinna elama asus. Siiski leppis Paul lõpuks isaga ära ja isa nõustus tema elukutsevalikuga. Hiljem päris ta isalt 400 tuhat Prantsuse franki, mis vabastas ta kõigist rahamuredest.
Pariisis kohtus Cézanne impressionisti Camille Pissarroga, kes oli temast 9 aastat vanem. Esialgu meenutas nende suhe õpetaja ja õpilase oma, aga järgneva kümnendi jooksul, mil nad korraldasid ühiseid retki looduse maalimiseks Pariisi lähedusse Louveciennes'i ja Pontoise'i, muutus see koostööks võrdsete vahel.
Esimesed katsetused.
Cézanne'i varased tööd käsitlevad sageli inimesi maastikul. Tal on palju kujutlusvõime abil maalitud pilte suurte, raskete inimfiguuride rühmadest maastikul. Hiljem hakkas teda rohkem huvitama otse natuurist maalimine ja ta arendas pikkamööda välja kerge, õhulise maalimisstiili, mis mõjutas impressioniste tohutult. Sellegipoolest on Cézanne'i küpsetes töödes märgata areng kindla, peaaegu arhitektuurilise maalimisstiili suunas. Kogu elu jooksul püüdis ta välja töötada maailma kõige täpsema kujutamise meetodit maalikunstis. Lõpuks korraldas ta oma ajus kõik, mida ta tajus, ümber lihtsateks vormideks ja värvilisteks laikudeks. Ta soovis ühendada looduse vaatlemist klassikalise maalikunsti kompositsiooni kestvusega. Ise ütles ta selle kohta, et tahab impressionismist teha midagi kindlat ja igikestvat, nagu on muuseumides olev kunst. Samuti väitis ta, et loob uuesti Nicolas Poussini, ainult looduse järgi.
Cézanne'i huvitas looduses esinevate vormide lihtsustamine nende geomeetrilisele algkujule. Ta kohtles loodust silindrite, kerade ja koonustena. Näiteks kändu käsitles ta silindrina, õuna ja apelsini kerana, mäge koonusena. Lisaks sellele viis tähelepanu keskendamine sellele, mida ta oma loodusvaatluste käigus nägi, binokulaarse nägemise põhjaliku uurimiseni. Binokulaarne nägemine tähendab seda, et kumbki inimese silm võtab vastu pisut erineva pildi, mis ajus ühendatakse. See pakub meile sügavustaju ja üksikasjaliku teadmise objektidevahelistest ruumilistest suhetest.
Cézanne. "Kunstniku isa ajalehte "l'Événement" lugemas" (1866)
Seda, et inimene näeb korraga kaht pisut erinevat pilti, kasutas Cézanne oma loomingus eri piltidel eri määral. Soov näidata oma tõelist taju sundis teda kujutatavate objektide kuju moonutama, et näidata objekti nii parema kui vasaku silma vaatenurgast. Niimoodi teisendas Cézanne'i looming varasemaid ideaale perspektiivist ja eriti ühe vaatepunkti perspektiivist.
Näitused.
Cézanne'i maale näidati 1863 Tagasilükatute Salongi esimesel näitusel, kus olid väljas need teosed, mida žürii polnud vastu võtnud iga-aastasele prantsuse kunsti ülevaatenäitusele Pariisi Salongis. Salong lükkas igal aastal kuni 1869 kõik Cézanne'i tööd tagasi. Kunstnik jätkas oma tööde esitamist Salongile kuni 1882. aastani. Sel aastal võeti Salongi näitusele vastu tema 1866. aasta maal oma isast "Kunstniku isa ajalehte "l'Événement" lugemas", mis jäigi tema ainsaks Salongis näidatud maaliks.
Enne 1895. aastat astus Cézanne üles kahel impressionistide näitusel: nende esimesel näitusel 1874 ja kolmandal näitusel 1877. Hiljem esines ta mõne üksiku tööga veel mõnel näitusel, kuni Pariisi kunstikaupmees Ambroise Vollard korraldas talle soolonäituse. Sellest ajast peale hakkasid kunstiringkonnad teda tunnustama ja ka rahaliselt oli ta edukas. Sellegipoolest eelistas ta töötada erakuna, elades oma sünnipaigas Provence'is, Prantsusmaa teises otsas.
Cézanne oli ühtviisi asjatundlik mitmes žanris, millest mõne harrastamine ei olnud 19. sajandil tavaline: ta maalis vaikelusid, portreesid, loodusmaastikke ja suplejaid. Suplejaid joonistas ta alastimodellide puuduse tõttu üksnes kujutlusvõime abil. Kuid maastikke ja portreesid joonistas ta oma tutvusringkonna põhjal, mitte üksnes oma naist ja poega, vaid ka kohalikke talupoegi, nende lapsi ja oma maaklerit. Tema vaikelud on dekoratiivsed ja maalitud paksude tasaste pindadena ning ometi meenutavad nad kaalukuselt Gustave Courbet' teoseid. Tema tööde visandeid ei ole tänapäevani leitud, kuid võib-olla leitakse need edaspidi, sest ta jättis need oma ateljeesse Aix' eeslinnas.
Kuigi Cézanne'i loomingus peaaegu pole religioosseid teoseid, jäi ta surmani siiralt katoliiklaseks. Ise ütles ta: "Kui ma hindan kunsti, siis ma võtan maali ja asetan selle jumala tehtud objekti, näiteks puu või lille kõrvale. Kui maal loodusele väga vastu hakkab, siis see ei ole kunst."
Väikekodanlus võttis Cézanne'i loomingu halvasti vastu. 1903. aasta alguses käis 73-aastane ajakirjanik Henri Rochefort 1902. aasta septembris surnud Zola maalikollektsiooni oksjonil, kus müüdi ka Cézanne'i teoseid, ja avaldas 9. märtsil oma ajalehes "L'Intransigeant" tigeda artikli "Armastus inetuse vastu". Rochefort ei sallinud Zolad, sest Dreyfusi protsessil oli Zola Dreyfusi toetajate üks juhte, seevastu Rochefort oli Dreyfusi vastaste üks juhte. Sellepärast püüdis Rochefort Zolad ja tema omanduses olevat kunsti halvas valguses näidata. Rochefort kirjutas ekslikult, et Cézanne'i kunst olevat Zolale eriti hingelähedane olnud (Zola ja Cézanne olid kõigest lapsepõlvesõbrad). Rochefort kirjeldas, kuidas pealtvaatajad väidetavalt naerukrampe said, nähes "Cézanne'i-nimelise ultraimpressionisti" maale. Aix' üldsust valdas rõõm ja palju päevi panid linlased Cézanne'i uksemati alla "L'Intransigeant"i" eksemplare koos üleskutsega, et ta lahkuks linnast, "mida ta häbistab".
Surm.
Cézanne. "Avamäng "Tannhäuserile" (1868). Kunstniku ema ja õde
1906. aasta sügisel jäi Cézanne väljas maalides tormi kätte. Ta maalis kaks tundi paduvihmas, enne kui koju minna otsustas. Teel varises ta kokku ja mööduv autojuht pidi ta koju viima. Tema majapidaja hõõrus tema käsi-jalgu, et vereringet taastada, ja Cézanne tuli teadvusele. Järgmisel päeval püüdis kunstnik töötamist jätkata, aga varises hiljem kokku. Modell, kellega ta töötas, kutsus abi ja Cézanne pandi voodisse, kust ta enam kunagi ei tõusnud. Mõni päev hiljem, 22. oktoobril suri ta kopsupõletikku ja maeti oma armastatud kodulinna vanale kalmistule.
Pärand.
Pärast kunstniku surma korraldati 1907. aasta septembris Pariisis Sügissalongis Cézanne'i suur muuseumilaadne ülevaatenäitus. See näitus mõjutas suuresti seda, missuguses suunas Pariisi moodne kunst arenema hakkas. Cézanne oli kubismi eelkäija ja mõne arvates koguni 19. sajandi üks kõige mõjukamaid kunstnikke.
Cézanne'i avastused geomeetrilise lihtsustamise ja optiliste nähtuste osas inspireerisid paljusid, nende hulgas Pablo Picassot, Georges Braque'i ja Juan Grisi katsetama sama teema veelgi keerukamate vaadetega mitmest küljest, mis pani neid lõpuks vormi murdma. Niimoodi oli Cézanne ajendanud pöördelise 20. sajandil kunsti abil toimuva uurimuse, mis mõjutas süvitsi modernismi arengut.
Aix-en-Provence'i linn annab Cézanne'i mälestuseks saavutuste eest kunstis välja Cézanne'i medalit.
Välislingid.
Cezanne, Paul
Cezanne, Paul
Cezanne, Paul


Ugala.
Viljandi Draamateater Ugala on teater Viljandis.
Ugala asutati 1920. aastal. Esialgu kandis see nime Teatri- ja Kunstiühing Ugala. Ühingu põhikiri registreeriti Pärnu Rahukogus 10. jaanuaril 1920, asutajaliikmeina kirjutasid sellele alla Armin Hunt, Ernst Hunt ja Jaan Altleis.
Teater sai nime Eesti muinasmaakonna Ugandi järgi.


Rägavere valla lipp.
Rägavere valla lipp on Eesti haldusüksuse Rägavere valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. septembril 1994.
Lipu kirjeldus.
Kuuselõikega põigiti poolitatud lipu ülemise, sinise laiu vardapoolses ülanurgas on valge neljaharuline täht, alumine lipulaid on valge.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3 ning normaalmõõdud on 100x150 cm.
Põhjendus.
Kangast poolitav kuuselõige osutab sellele, et Rägavere vald asub metsarikkal alal ning mets on andnud elatist kohalikele elanikele juba vanast ajast. Valge neljaharuline täht (tähtrist) lipu vardapoolses ülanurgas sisendab elujaatavat usku, et töökaid ning hariduspõllul edasipürgivaid valla inimesi ootab ees parem tulevik. Ka lipu valge värvus sümboliseerib hingerahu ja -puhtust, mida saavutavad need, kes hindavad vaimseid väärtusi ja esivanemate vaimuvara.
Lipu heiskamine.
Kui Eesti riigilipp heisatakse koos mõne Eesti maakonna, linna või valla lipuga, paigutatakse need lipud maakondade kaupa ning linnade ja valdade kaupa nimede järjekorras eesti tähestiku järgi riigilipust lippude poolt vaadates vasakule, kusjuures maakonnalipud asuvad linnade ja valdade lippudest paremal.
Välislingid.
Lipp


Diktaator (Vana-Rooma).
Diktaator oli ametikoht Rooma vabariigis.
Rooma vabariigi kõrgeimad ametiisikud olid konsulid. Neid oli kaks. Nad olid volitustelt võrdsed ja võisid teineteise otsuseid tühistada. Sõjalise hädaohu korral võidi aga nimetada erakorralist võimutäiust omav diktaator, kellele mõlemad konsulid pidid kuuletuma. Tema käes oli "de iure" absoluutne võim, kuid tavaliselt ta seda ei kuritarvitanud. Diktaatori ametiaeg oli piiratud 6 kuuga, aga tavaliselt astus diktaator ise tagasi, kui hädaoht möödus.
Diktaatoreid nimetati vahel ka ilma sõjalise vajaduseta, puhtalt tseremooniate läbiviimiseks.
Pärast Teist Puunia sõda ei tunginud vaenlased tükk aega Itaaliasse, mistõttu diktaatoreid ei nimetatud. Kuid Sulla lasi end pärast kodusõda diktaatoriks nimetada, seejuures ilma võimuaja piiranguta. Diktaator oli ka Caesar, algul 10 aastaks, aga hiljem lasi ta end eluks ajaks diktaatoriks nimetada.
Pärast Caesari surma kaotas Marcus Antonius seadusega diktaatori ameti. Seda seadust pole tühistatud ega rikutud. Edaspidi kasutati Roomas muid erivolitustega ameteid ja tiitleid, näiteks imperaator ja augustus.


Hanila valla lipp.
Hanila valla lipp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Hanila valla lipp.
Lipp on kinnitatud 23. jaanuaril 1995.
Lipu kirjeldus.
Sinise ristküliku keskosas, 1/2 ühiku kaugusel ülaservast asub valge rõngasrist läbimõõduga 3 ühikut. Rõngasristi all on 1/2 ühiku laiune valge laineline horisontaalvööt, 1 ühiku kaugusel lipu allservast.
Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 1:2 (5,5:11) ühikut; ning normaalmõõtmed on 82,5x165 cm. Kasutamiskõlbmatu lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.
Põhjendus.
Hanila kirikaia vanadelt hauakividelt pärinev rõngasristi kujutis sümboliseerib viljakust - põllumehe töökuse tulemust ning jõukuse alust läbi aegade. Kanga sinine värvus ja lainelõikeline valge laid viitavad valla mereäärsele asukohale ja paljude elanike merega seotud tegevusaladele.
Lipu kasutamise kord.
Vallalipu nõuetekohase heiskamise või kasutamise eest vastutab ametiisik või füüsiline isik, kes korraldab lipu heiskamist või kasutamist.


Katowice.
Katowice on linn Lõuna-Poolas. Katowice on Sileesia vojevoodkonna halduskeskus ja üks Poola suuremaid majandus-, teadus- ja tööstuskeskusi.
Katowice on Poola suurima linnastu, Ülem-Sileesia linnastu peamine linn. Lisaks Katowicele kuuluvad sellesse linnastusse mh Sosnowiec, Gliwice, Bytom, Zabrze, Ruda Śląska, Tychy.
Majandus.
Katowice on tuntud eeskätt tööstuslinnana. Palju aastaid oli kaevanduste ja tööstuskeskuseks. Viimastel aastatel oli palju kaevandusi ja tehaseid likvideeritud ning mida ümberehitatud kauplusteks, meelelahutuskeskusteks, galeriideks jne.
Linna on rajatud mitmeid kaubanduskeskuseid. See näitab seda, et ka tööstuslinnas teeninduse osakaal jõuliselt kasvab.


Lev Landau.
Lev Davidovitš Landau ("Лев Давидович Ландау") (22. jaanuar 1908 Bakuu – 1. aprill 1968 Moskva) oli juudi päritoluga nõukogude füüsik, NSVL Teaduste Akadeemia akadeemik (1946), Nobeli füüsikaauhinna laureaat.
Landau oli imelaps, kes astus 14-aastasena Bakuu ülikooli ning õppis korraga füüsika-matemaatika ja keemiateaduskonnas. 16-aastaselt läks ta üle Leningradi ülikooli füüsikateaduskonda, kus kaitses füüsikadoktori kraadi 19-aastaselt. Ta tegi olulisi täiendusi kvantmehaanika, tuumafüüsika, teist liiki faasisiirde, ülivoolavuse ja ülijuhtivuse teoorias.
1927 komandeeriti Landau välismaale. Ta õppis Taanis Niels Bohri juures, samuti Inglismaal ja Šveitsis. 1932–1937 juhatas ta Ukraina füüsika-tehnikainstituudi teooriaosakonda Harkovis.
1937–1962 juhatas ta NSVL TA Füüsikaprobleemide Instituudi teooriaosakonda, mida on nimetatud ka Landau kooliks. Kõik sinna soovijad pidid läbima Landau koostatud testi, mida ta nimetas teoreetiliseks miinimumiks. See kattis kõik teoreetilise füüsika alad ja tema ajal suutis ainult 43 inimest selle läbida.
1962. aastal sai Landau Nobeli füüsikaauhinna ülivoolavuse, eriti vedela heeliumi teooria väljatöötamise eest. Ta on saanud Lenini preemia ja 3 Stalini preemiat, Ta on sotsialistliku töö kangelane, Taani, Hollandi ja USA Teaduste Akadeemia, Prantsuse ja Londoni füüsikaühingu ning Londoni Kuningliku Ühingu liige.
1962 elas ta läbi autoõnnetuse, millest ta kunagi täielikult ei paranenud.
Lev Landau on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.


Pjotr Kapitsa.
Pjotr Leonidovitš Kapitsa ("Пётр Леонидович Капица"; 9. juuli 1894 Kroonlinn – 8. aprill 1984 Moskva) oli vene füüsik, kes avastas 1937. aastal ülivoolavuse.
Ta töötas üle 10 aasta Ernest Rutherfordi juures Cambridge'i ülikoolis, kuid pärast visiiti Nõukogude Liitu ei lubatud teda Inglismaale tagasi.
1934. aastal asutas ta Moskvas Füüsikaliste Uuringute Instituudi.
Kapitsa keeldus osalemast Nõukogude Liidu vesinikupommi projektis.
1978. aastal sai ta Nobeli füüsikaauhinna avastuste eest madalate temperatuuride füüsikas.


Rahvusvahelised suhted.
Rahvusvahelised suhted tähistab suhteid rahvusvahelises süsteemis peamiselt riikide vahel, aga ka rahvusvaheliste organisatsioonide ning hargmaiste ettevõtete (multinatsionaalsete korporatsioonide) vahel.
Akadeemilise distsipliinina on rahvusvahelised suhted politoloogia haru, mis uurib rahvusvahelisi suhteid. Rahvusvahelisi suhteid uuritakse nii positiivselt (rahvusvahelisi suhteid analüüsides) kui normatiivselt (välispoliitilisi eesmärke ette kirjutades).


Fennoskandia kilp.
Fennoskandia kilp ehk Balti kilp on kilp Põhja-Euroopas.
Fennoskandia kilbil asuvad täielikult Soome ning osaliselt Rootsi, Norra ja Venemaa.
Fennoskandia kilp on osa Ida-Euroopa kraatonist.
Aastal 1992 (Kyōtos 24–28. august) langetas "Commission for the Geological Map of the World" soovitusliku otsuse nimetada seda kilpi Fennoskandia kilbiks. Varem on teda nimetatud nii Fennoskandia kui ka Balti kilbiks. Termini "Fennoskandia kilp" võttis 1909. aastal kasutusele soome geoloog Wilhelm Ramsay.
Kilbil avanevad peamiselt Arhaikumi ja Proterosoikumi, kuid piiratud ulatuses ka Fanerosoikumi vanusega kivimid. Suur osa Fennoskandia kilbist on moodustunud Svekofenni orogeneesi käigus (Paleoproterosoikum). Orogeneesi käigus konsolideerunud vastavat maakoore osa nimetatakse Svekofenni kompleksiks.
Kilp on kivimiliselt koostiselt mitmekesine. Levinud on mitmesugused moondekivimid ning neid lõikavad arvukad intrusioonid.
Samasugused kivimid, mis paljanduvad Fennoskandias, moodustavad ka Eesti setenditega kaetud aluskorra.
Kilbi ehitusest aitas täiendavat aimu saada Koola ülisügav puurauk.


Konsul (diplomaatia).
Konsul on avalik teenistuja, kes on lähetatud välisriiki oma kodanike huvide kaitseks selles riigis. Muu hulgas väljastab konsul viisasid ja pikendab passide kehtivusaegu, kuid ajalooliselt on konsuli peamine funktsioon olnud kaubanduse edendamine. Konsul ei tegele valitsuste vaheliste suhetega, erinevalt diplomaadist. Kuigi konsulil ei ole diplomaatilist staatust, on paljudel riikidel konsulaarasutuse ja diplomaatilise esinduse funktsioonid ühitatud. Konsul asub ametikohustusi täitma peale asukohariigi ametivõimudelt nõusoleku (eksekvaaturi) saamist. Konsulid jagunevad aukonsuliteks ja ametikonsuliteks.


Savikilt.
Savikilt on muda ja savi diageneesil tekkinud settekivim.
Savikilt koosneb valdavalt silikaatseist purdsetteist. Mõnikord peetakse savikildaks kõiki muda (aleuriit ja savi) kivistumisel tekkinud settekivimeid, kuid sageli on oluliseks ka kildalise tekstuuri olemasolu. Kildalisus eristab sel juhul savikilta mudakivimeist.
Koostismineraalidest domineerivad savimineraalid, kvarts ning päevakivid. Lisaks võib savikilt sisaldada ka karbonaatseid mineraale (kaltsiit, dolomiit, sideriit), sulfiide (püriit, markasiit), rauaoksiide (hematiit, götiit) ning kerogeeni.
Savikildad on väga tähtsad kivimid, sest nad moodustavad umbes poole kõigist settekivimeist. Nende rohkus on seletatav aleuriidi ja savi rohkusega settekeskkondades. Savi ja aleuriit settivad väheliikuva veega veekogudes. Näiteks meredes, mis on piisavalt sügavad, et nende põhi oleks lainetuse mõjuulatusest väljas. Seega on savikildad enamasti merelise päritoluga settekivimid. Vahel on savikilt moodustunud ka järve- või jõesetteist. Enamasti on savikildakihtidel suur lateraalne ulatus. Savikildad esinevad tihti koos liivakivi või lubjakiviga, moodustades vahekihte või olles eelmainitutega segunenud.
Savikilt ja kilt on erinevad kivimid. Esimene on sette-, teine aga moondekivim. Esimene on tihti teisele lähtekivimiks ehk teisitiöelduna on kilt savikilda moondumise tulem. Põhiline rusikareegel, mille alusel on lihtne savikilta kildast eristada, on läige. Savikilt on matt, kilt aga enamasti läikivama pinnaga. See tuleneb peamiselt savimineraalide moondumisest vilkudeks.
Argilliit on kivim, mida peetakse, sõltuvalt koolkonnast, kas savikilda sünonüümiks või savikildast pisut enam tihenenud mudakivimiks.
Ka Eesti aluspõhja graptoliitargilliit kuulub savikiltade hulka.


Gondwana.
Gondwana on hiidmanner, mis eksisteeris Mesosoikumis umbes 200 Ma.
Gondwana moodustasid tänapäeva Antarktis, Austraalia, Lõuna-Ameerika, Madagaskar, Uus-Meremaa, Aafrika ning Araabia poolsaar.
Gondwana moodustus, kui hiidmanner Pangaea lagunes Lauraasiaks (Põhja-Ameerika ja Euraasia) ja Gondwanaks.
Nime "Gondwana" pakkus välja geoloog Eduard Suess. Nimi on võetud India idaosa Gondwana piirkonna järgi.


Turvas.
Turvas on mittetäielikult lagunenud taimejäänustest koosnev konsolideerumata sete.
Turvas moodustub liigniiskes keskkonnas, kus orgaanilise aine lagunemine on takistatud, näiteks soodes.
Turvas moodustub niiske ning mõõduka kuni jaheda temperatuuriga kliimaga aladel. Seega on turvas levinud peamiselt kõrgetel laiustel. Näiteks Venemaal, Kanadas, Skandinaavias, aga ka Eestis.
Turba mattumisel ja tihenemisel võib temast saada kivisüsi.
Turvas on maavara, mida kasutatakse kütuse ning taimede kasvupinnasena.
Turvas moodustub turbasamblaist ("Sphagnum"), aga samuti kõigi teiste rabataimede (nt tupp-villpea) jäänustest. Meie rabades kasvab turbakiht umbes 1 mm aastas. Aastatuhandete jooksul on turbakiht Eestis kasvanud kõige rohkem 16 meetrini.
Turba liigid.
Moodustumistingimuste järgi eristatakse madalsooturvast (mis on moodustunud madalsoos) ja rabaturvast (mis on moodustunud rabas).


Poola linnuste ja losside loend.
Poola linnuste ja losside loend


ReactOS.
ReactOS on projekt, mis püüab luua avatud lähtekoodiga vabatarkvaralist Windows NT ja Windows 2000 draiverite ja programmidega ühilduvat operatsioonisüsteemi.
Poleemika.
17. jaanuaril 2006 süüdistas Hartmut Birr, et osa ReactOS-i koodist on saadud Microsoft Windowsi dekompileerimisest. Süüdistuste tõttu otsustasid projekti arendajad katkestada süsteemi juurdepääsu mittearendajatele.
Ehkki Hartmut Birri süüdistust pole tõestatud, otsustas ReactOS-i arenduskogukond panna ise peale auditi sellele lähtekoodile, mis teeb selle ühilduvaks Windowsi tarkvaraga.
ReactOS-i arendajad nendivad, et auditiprotsess ei takista tarkvara arendamist või hooldamist tulevikus ning et audit on võimalik läbi viia projekti arendamisega samal ajal.
Muuhulgas otsustati teha laialdasem läbivaatus, et leida sellist koodi, mis ei olnud "puhta toa" pöördprojekteerimine (inglise keeles "reverse engineering", vene keeles обратная разработка). See läbivaatusprotsess eeldab projekti aeglustumist mõjutatud lähtekoodi ümberkirjutamise pärast ning kontroll viiakse läbi "mittepuhta" koodi lukustamisega seni kuni selle audit möödas on.
Seisuga 27. aprill 2006 oli audit 83,6% ulatuses valmis ning oli järjekindlal lõpuleviimise suunal. Kui 90% auditist on teostatud, aeglustub läbivaatus märgatavalt.


Belaja jõgi (Kama).
Belaja (vene "Белая", baškiiri "Ағиҙел" (Agizel), tatari "Ağıydel", udmurdi "Тӧдьы Кам" (Tödjõ Kam)) on jõgi Euroopas.
Algab Uuralist. Ülemjooksul voolab mägijõena Uurali ahelike vahel valdavalt lõunasse ja edelasse, seejärel pöördub läände ja murrab läbi Uurali ahelike. Uurali läänejalamil pöördub põhja ja voolab pikalt läbi eelmäestiku mägedega paralleelselt. Alamjooksul pöördub loodesse ja läände.
Suubub vasakult Kamasse (täpsemalt Alam-Kama veehoidlasse).
Jõe pikkus on 1430 km, valgala 142000 km².
Belaja jõe ääres asuvad Ufa, Sterlitamak, Salavat, Išimbai, Agidel, Beloretsk, Birsk jt.


1383.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad
Aastad: 1378 1379 1380 1381 1382 - 1383 - 1384 1385 1386 1387 1388


1384.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad
Aastad: 1379 1380 1381 1382 1383 - 1384 - 1385 1386 1387 1388 1389


Osorno vulkaan.
thumb
Osorno on vulkaan Lõuna-Ameerikas Andides. Asub Tšiili lõunaosas Llanquihue järve ääres. Kõrgus 2652 meetrit.


1385.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad
Aastad: 1380 1381 1382 1383 1384 - 1385 - 1386 1387 1388 1389 1390


Steep Holm.
Steep Holm on saar Keldi mere Bristoli lahes.
Pindala umbes 20 ha, kõrgus kuni 78 meetrit.


1388.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad
Aastad: 1383 1384 1385 1386 1387 - 1388 - 1389 1390 1391 1392 1393


1389.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad - 1380. aastad - 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad
Aastad: 1384 1385 1386 1387 1388 - 1389 - 1390 1391 1392 1393 1394


1353.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad
Aastad: 1348 1349 1350 1351 1352 - 1353 - 1354 1355 1356 1357 1358


Babylon 5 sõjad.
Telesarja Babylon 5 sõjad on J. Michael Straczynski loodud ulmelisel ajateljel toimuvad relvakonfliktid, millest ainult osa leiab aset sarja enda sündmuste käigus. Eelnenud konfliktidest on "Babylon 5" sarjas juttu tagasivaadetena, järgnevatest teame telefilmide, sarja "Crusade" ja "Babylon 5" teemaliste raamatute kaudu. Viimastest on tähtsamad kolm triloogiat, millel on ka Straczynski heakskiit ning seega loetakse neid "ametliku" sündmuskäigu osaks võrdselt telesarjaga.


Berliini müür.
Berliini müür (saksa "die Berliner Mauer"; ametlik nimetus antifašistlik barjäär ("antifaschistischer Schutzwall")) oli betoonist barjäär, mis alates 13. augustist 1961 kuni 9. novembrini 1989 eraldas Lääne-Berliini Saksa DV-st. Müür oli üks Külma sõja ja Saksamaa eraldamise tuntuimaid sümboleid.
Müür kuulus Lääne-Berliini piiravate kaitseehitiste-piirirajatiste vööndisse. Sarnase piiritõkkega oli kaetud kogu piir Lääne-Saksamaaga. Selle tulemusena laius Ida-Saksamaa piirivööndi 500 ruutkilomeetril betoonist valli, okastraati ja isetulistavaid relvi täis surmatoov perimeeter.
Müüri ajalugu.
Berliini müüri mõtte käis välja Walter Ulbricht ning NSVL-i juht Nikita Hruštšov kiitis selle heaks. Esialgse müüri ehitasid 1961. aastal Saksa DV Rahvaarmee sõdurid, piirivalve ja politseiüksused, et takistada massilist idasakslaste põgenemist Läände, mis tähendas ka erialaspetsialistide ja töötajate massilist emigratsiooni Ida-Berliinist.
Müüri ehitamine 20. novembril 1961
Saksa DV elanike põgenemine oli põhjustatud sotsialismi juurutamisest Saksa DV-s ja selle negatiivsest mõjust Ida-Saksamaa majandusele. Kui aastail 1949–1962 põgenes Lääne-Saksamale vähemalt 4 miljonit inimest, siis 1962–1989 suutis otseselt üle Berliini müüri põgeneda ainult 5000 inimest ja üldse Lääne-Saksamaale alla 200 tuhande inimese, mis näitab Berliini müüri efektiivsust.
Ida-Saksamaa poolelt valvas Berliini müüriks nimetatavat piiri umbes 10 tuhat sõdurit, kasutades peitumiseks 323 kaevikut või seistes vahipostil 165 valvetornil, mis ümbritsesid linna. Müür ise oli 13km pikk ja neis paikades, kus betoonsein puudus, takistasid piiriületamist okastraataiad.
Berliini müür soodustas kommunistliku propaganda läbikukkumist niihästi Ida-Saksamaal kui kogu kommunismileeris. Müür oli Külma sõja sümboliks, mida sakslased ja kogu vaba maailm võttis kommunistliku türannia tähisena, eriti pärast tule avamist ülejooksikute pihta. Alles 1980. aastate lõpupoole, kui sovetiimpeerium hakkas juba lagunema, leevendati Ida-Saksamaal piirikeeldu.
Läbipääs Berliini müürist avati kõigile 9. novembril 1989 ning tänaseks on müür peaaegu täielikult lammutatud.


Lääne-Berliin.
Lääne-Berliin (helesinine) ja Ida-Berliin (tumeroosa)
Lääne-Berliin (saksa keeles "West-Berlin" ja "Westberlin") oli pärast Teist maailmasõda USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsiooni all olnud Berliini sektorite ala.
Berliini idaosa (Ida-Berliini) okupeeris Nõukogude Liit. Lääne-Berliin oli täielikult ümbritsetud Ida-Saksamaa aladega.
Lääne- ja Ida-Saksamaal lõppes okupatsioon 1949, kui 23. mail kuulutati välja Lääne-Saksamaal Saksamaa Liitvabariik ja 7. oktoobril Ida-Saksamaal Saksa Demokraatlik Vabariik. Kuid Lääne-Berliin jäi formaalselt okupeeritud alaks, sest okupatsiooni sai lõpetada üksnes neljapoolse kokkuleppega. See oli üks põhjustest, miks Lääne-Berliinis oli liitlaste sõjaväe juuresolek märgatavam kui Lääne-Saksamaal. Juriidiliselt ei kuulunud Lääne-Berliin ühegi riigi koosseisu.
Lääne-Berliini kodakondsust ei olnud samuti olemas, kuid Lääne-Saksamaa käsitas Lääne-Berliini elanikke oma kodanikena. Seetõttu said nood osaleda Riigipäeva valimistel ja teenida Lääne-Saksamaa sõjaväes.
Pärast Saksamaa lõhenemist püüdis Nõukogude Liit saada oma kontrolli alla ka Berliini lääneosa ja linn blokeeriti (Berliini blokaad). Nõukogude armee takistas linna varustamist kaupadega maad mööda ja need toodi kohale lennukitega; selleks loodi nn Berliini õhusild.
Aastal 1961 ümbritseti Lääne-Berliin Berliini müüriga.
Ida- ja Lääne-Berliin ühendati 1989. aastal.


Monomüüt.
Monomüüt (ka Kangelase teekond) on kontseptsioon teekonnast, mille väidetavasti võtsid ette kõik mütoloogilised kangelased. Käsitluse looja Joseph Campbell laenas mõiste enese James Joyce'lt. Lühidalt kokku võetuna on monomüüt järgmine: "Kangelane rändab igapäevasest maailmast üleloomulike imede piirkonda: seal kohtutakse uskumatute jõududega ning võidetakse otsustav võit: kangelane naaseb oma salapäraselt seikluselt võimega kaasinimestele kasu tuua."
Selles teekonnas on nähtud paralleele ka šamaani initsiatsiooniriitusega.
Monomüüdi muster, mida Campbelli väite kohaselt kõik müüdikangelased läbisid, on jälgitav ka kaasaegses mütoloogias. Algse "Star Wars"- triloogia loomisel lähtus George Lucas otse Campbellist. Samuti võib näidetena tuua Disney stuudio filmi "Lõvikuningas" (1994) ja Wachowski vendade "Matrixi" filmid. Iga Harry Potteri raamat järgib monomüüdi struktuuri. Eriti selgesti on monomüüt jälgitav suurtes imeulmeromaanide sarjades.
Campbelli kontseptsioon tugineb Carl Gustav Jungi kontseptsioonile arhetüüpidest, alateadlikest jõududest, mida iseloomustab nende vorm ning mis psühhoanalüüsis ilmnedes märgivad patsiendi tervenemise erinevaid staadiumeid. Kuigi alates 1950. aastatest ei ole sellisel lähenemisel Ameerika ülikoolide psühholoogiateaduskondades erilist toetust, pole siiani monomüüdile rahuldavat ja alternatiivset selgitust leitud.


Faabula.
Faabula on eepilise või dramaatilise teose sündmustik ajalises ja põhjuslikus järgnevuses.


Joseph Campbell.
Joseph Campbell (26. märts 1904 – 30. oktoober 1987) oli Ameerika õpetlane, kirjanik ja kõnemees. Ta on peamiselt tuntud oma võrdleva mütoloogia ja võrdleva usundiloo alaste tööde poolest.
Joseph Campbell sündis New Yorgis. Peale Buffalo Billi Metsiku Lääne etenduse külastamist lapsena tekkis tal huvi Ameerika põlisrahvaste folkloori vastu ning luges läbi kogu kirjanduse, mis kohalikus raamatukogus nende kohta leidus. Ta sai bakalaureusekraadi keskaegses kirjanduses ning magistrikraadi Inglise kirjanduses Columbia ülikoolist, õppis ta mõnda aega Pariisis ja Münchenis. Alates 1934. aastast kuni 1972. aastani õpetas ta Sarah Lawrence College'i kirjanduse osakonnas. Aastatel 1956 kuni 1973 oli ta külalislektor Foreign Service Institute'is.
Välislingid.
Campbell, Joseph
Campbell, Joseph
Campbell, Joseph


1354.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad
Aastad: 1349 1350 1351 1352 1353 - 1354 - 1355 1356 1357 1358 1359


China Miéville.
China Miéville (sündinud 6. septembril 1972) on inglise ulme- ja fantaasiakirjanik. Ulmeromaanide kõrval on ta avaldanud ka rahvusvahelise õiguse marksistlikku teooriat käsitleva monograafia "Between Equal Rights: A Marxist Theory of International Law" (Brill 2005).
Eesti keelde on Miéville teostest tõlgitud The City and the City (Linn ja linn, 2011 - tlk. Kristjan-Jaak Kangur)
Auhinnad.
Tema esikromaan "King Rat" kandideeris nii "International Horror Guild"i kui Bram Stokeri auhindadele. "Perdido Street Station" võitis Arthur C. Clarke'i auhinna ning kandideeris Hugo, Nebula ja World Fantasy Award auhindadele. "The Scar" kandideeris 2003. aasta Hugo, Arthur C. Clarke'i ja World Fantasy auhindadele. Neljas romaan "Iron Council" kandideerib 2005. aasta Hugo ja World Fantasy auhindadele ning on juba võitnud Arthur C. Clarke'i auhinna.


Fritz Leiber.
Fritz Reuter Leiber Jr. (24. detsember 1910 – 5. september 1992) oli ameerika ulmekirjanik.
Eesti keeles on Fritz Leiberilt ilmunud tema debüütjutt "Automaatpüstol" "Postimehes" järjejutuna (1991) ning teine lühijutt "Suitsutont" antoloogias "Sünged varjud" (2001).


L. Sprague de Camp.
Lyon Sprague de Camp (27. november 1907 – 6. november 2000) oli ameerika ulmekirjanik. Oma pika, üle viiekümne aasta väldanud karjääri jooksul avaldas ta üle 100 romaani ja muid teoseid, millest tuntud on teiste imeulmekirjanike biograafiad ja hulk Conani-romaane.
Eesti keeles ei ole L. Sprague de Campi teoseid ilmunud. Eesti Raadio järjejutuna on esitatud lühijutt "Väljavalitu" ("The Exhalted").


Crusade.
"Crusade" (eesti keeles "Ristiretk") on USA ulmesari, mis sisu lähtub teise, samuti J. Michael Straczynski loodud sarja "Babylon 5" sündmustikust. Selle sündmused leiavad aset 2267. aastal.
Sündmustiku taust.
Sarjale eelneb "Babylon 5" ulmemaailma kronoloogias telefilm "A Call To Arms". Selles asub Maa konflikti Drakhi rassiga, ning viimased päästavad lahti nanoviiruse, mis nakatab kõik Maa elanikud. Relv on õnneks inimestele kohandamata ja pole kohe fataalne. Viirus aga muteerub pidevalt, ning kui seda ei õnnestu peatada, prognoositakse kõigi Maa elanike hukkumist viie aasta pärast.
Maa asetatakse tähtedevahelisse karantiini, kuid küpseb mõte otsida nanoviiruse ravimit teistel planeetidel. Selleks asub teele uurimislaev "Excalibur", mille meeskonnaliikmed viibisid inimkonna nakatumishetkel mujal.
Sarja tootmise enneaegne lõpetamine.
Nagu "Babylon 5", pidi ka "Crusade" kestma viis aastat. Tegelikkuses tõusid sarja tellinud ja seda näitama pidanud USA telejaama TNT ning sarja tootjate vahel põhimõttelised lahkhelid, mille tõttu "Crusade" tootmine katkestati isegi enne, kui esimest osa jõuti eetris näidata. Toota jõuti selleks ajaks 13 esimese hooaja osa, need anti ka hiljem eetrisse ning on praeguseks avaldatud DVD-vormingus.


Eesti keskaeg.
Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimuvaid sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ning poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks.
Üldiselt loetakse Eesti keskaja ajalisteks piirideks aastaid 1227 (Saaremaa vallutamine ristisõdijate poolt, mida loetakse Eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpuks) ja 1558 (Liivi sõja algus). Keskaja lõppdaatumiks on sageli loetud aga ka 1561. või 1562. aastat, kui Vana-Liivimaa riikidesüsteem lõplikult kadus. See jaotus on mõnevõrra problemaatiline, sest mujal Euroopas loetakse keskaja kestuseks umbkaudu aastaid 500 (tihti 476) – 1500. Termin 'Eesti keskaeg' tuli kasutusele 1930. aastatel ja kehtib kõige paremini poliitilise ajaloo suhtes. Kultuurilised ja ühiskondlikud protsessid ei pruugi sellega aga niivõrd täpselt ühtida. Ühtlasi on Eesti keskaeg esimeseks ajaloolise aja perioodiks Eesti ajaloos, sellele eelnes umbes 10 000 aasta pikkune Eesti muinasaeg.
Keskaegne Eesti kuulus koos Lätiga Vana-Liivimaa koosseisu.
Keskajal oli Eesti algselt jaotatud Mõõgavendade ordu (hiljem Liivi ordu), Tartu piiskopkonna, Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani kuningriigi vahel. Taani müüs oma valdused Põhja-Eestis 1346. aastal Jüriöö ülestõusu järel Saksa ordule, kes pantis selle 1347. aastal Liivi ordule.
Ruhnu saar kuulus keskajal Kuramaa piiskopkonnale.
Ametlikult kuulus kogu Vana-Liivimaa Saksa-Rooma riigi koosseisu.
Võimu- ja haldusjaotus.
Vana-Liivimaa haldusjaotus keskaja lõpus (1534).
Keskajal kuulus Eesti ala koos hilisema Lätiga ristisõdijate poolt loodud riikide koosseisu, mida on kokkuvõtvalt nimetatud Vana-Liivimaaks ehk keskaegseks Liivimaaks. Alates 1420. aastatest koondusid kohalikud riigid veidi tihedamalt tänu maapäevadele; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates 19. sajandist nimetatud ka Liivimaa konföderatsiooniks. 1238. aastal, pärast Stensby lepingut, oli Eesti ala jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop ning Edela- ja Kesk-Eestit Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivi ordu. Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade diötseeside vahel. Tallinna piiskop ei omanud ilmalikku võimu, talle kuulus vaid paar linnust ja mõisa. Ruhnu saar kuulus keskaja lõpul Kuramaa piiskopi (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla, varasemal ajal oli selle poliitiline kuuluvus tõenäoliselt täpsemalt määratlemata. Kuramaa, Saare-Lääne ja Tartu piiskopid allusid kiriklikult Riia peapiiskopile, Tallinna piiskop aga Lundi peapiiskopile. Liivimaa piiskopid ja ka Liivimaa ordumeister olid keskaja lõpuks Saksa-Rooma riigivürstid, alludes ametlikult seega keisri ülemvõimule. Piiskoppide ja ka Riia peapiiskopi vaimulikuks isandaks oli Rooma paavst, kellele allus ka ordu.
1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivi ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.
Liivi ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses.
Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti.
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid juba tunduvalt väiksemad ja tähtsusetumad. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid, seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni ehk rüütelkonda kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.
Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõjani (1558–1583).
Keskaegsed linnad Eestis.
Keskajal oli Eestis 9 linna: Tallinn (Lübecki linnaõigus aastast 1248), Vana-Pärnu (Saare-Lääne stiftiõigus aastast 1251), Tartu (Riia linnaõiguse esmamainimine 1262), Haapsalu (1279 Saare-Lääne õigus), Viljandi (Riia õigus 1283) Paide (Riia õigus 1291), Rakvere (Lübecki õigus 1302), Uus-Pärnu (Riia õigus 1318) ja Narva (Lübecki õigus 1345).
1296. aastal andis Põhja-Eesti suurvasall Helmold Lode linnaõigused kahele asulale: Loderodele ja Koilale, kuid pärast nende asutamisürikut pole neid enam mainitud, seetõttu võib arvata, et nende linnade rajamine nurjus täielikult. Peale linnade oli eriseisund ka Toompeal, mis kuulus aga siiski Tallinna komtuuri otsese võimu alla. Linnalaadne staatus oli 13. sajandi esimesel poolel ka Lihulal, kuid kui Saare-Lääne piiskop oma residentsi mujale viis, langes selle tähtsus oluliselt. Kuni Liivi sõjani püsis seal siiski kaubaalev. Alevid asusid ka Keilas, Otepääl, Kirumpääl, Kuressaares ja Valgas. Kaks viimast said linnaõigused varsti pärast keskaja lõppu (vastavalt aastatel 1563 ja 1584).
Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, ent teised linnad mitte.
Linnaõiguse annetas enamasti maaisand, ent mõnikord ka suurvasall. Eestis viimase loodud linnadest asja ei saanud, kuid näiteks Lätis rajas von der Roppi aadlisuguvõsa Straupe (Raupa, Roop) linna, mis kuulus isegi Hansa Liitu.
Keskaegset linna valitses magistraat ehk raad, mis koosnes raehärradest. Raehärradest kõige olulisemaid nimetati bürgermeistriteks, viimane mõiste hakkas hiljem tähistama linnapead. Raad oli linnas nii kõrgeim haldus- kui ka kohtuorgan. Keskaegse rae suurus sõltus linnast: suurtes linnades, nagu Tallinnas ja Tartus, võis olla üle 10 raehärra, väiksemates võis neid olla aga vaid 1–2. Vastavalt kõikus ka bürgermeistrite arv. Raehärra koht oli üldiselt eluaegne, uued raeliikmed valis raad ise. Need pärinesid enamasti suurkaupmeeste seast.
Lisaks raele oli keskaegse linna elus oluline roll ka kaupmeeste gildidel ja käsitööliste tsunftidel. Gildidest olulisim oli Suurgild, mis koondas suurkaupmehi. Peale selle oli linnades enamasti ka Mustpeade Gild ehk vennaskond, mis koondas noori ja vallalisi kaupmehi. Lisaks sellele võis olla ka regionaalse või etnilise eripäraga gilde, nagu Kanuti Gild Tallinnas, mis algselt koondas skandinaavia ja eesti päritolu kaupmehi. Käsitöölised jagunesid tsunftidesse vastavalt tegevusalale. Linna juhtimises neil niivõrd suuri rolli polnud kui kaupmeestel.
Linnade puhul oli väga oluline roll kodanikuseisusel. Tavaliselt ei piisanud täieõiguslikuks kodanikuks saamiseks sellest, et tegemist oli vaba inimesega, vaid ta pidi linnas omama ka kinnisvara. Siiski oli ka lihttöölistel, kellest enamik Eestis olid eestlased, võimalik anda kodanikuvanne ja saada osa mõningatest linna privileegidest, nagu kaitse endise isanda eest. Viimase kõige ilmsemaks näiteks on aastal 1535 toimunud Riisipere mõisniku Johann von Uexkülli hukkamine Tallinnas, kuna ta oli oma linna põgenenud talupoja linnas vangistanud ja surnuks peksnud.
Välis- ja sisekonfliktid.
a> – keskaegse Liivimaa võimsaim kaitserajatis
Kuigi Eesti ala oli 1227. aastaks üldjoontes vallutatud ja peagi ka ära jagatud, jätkusid ristisõjad veel lõuna ja ida pool: 1260. aastateks alistas Liivi ordu kuralased, 1290. aastateks semgalid. Konfliktid Vene vürstiriikidega põhjustasid sageli ka sõdu, mis ulatusid Eesti alale. 1240–1241 teostasid Liivi ordu, Taani kuningas Valdemar II ning Tartu piiskopkond sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ning Pihkva. Kuid pärast 1242. aasta Jäälahingut taastus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu, enamasti oli tegemist küllaltki piiratud ulatusega piirisõdadega. Olulist stabiliseerumist märkis sealjuures 14. sajandi keskpaik, mil nii Liivimaa idapiirile kui ka Vene vürstiriikide läänepiiridele rajati rida uusi piirilinnuseid. Lõuna pool pidas Liivi ordu tihti liidus Saksa orduga võitlust paganliku Leeduga, leedulaste retked ulatusid eriti 13. sajandil, mil ka Liivimaa lõunapiiril polnud veel tihedat kindlustuste võrku, tihti Eesti alale. Viimased Liivimaa-Leedu sõjad olid 15. sajandi esimesel poolel, kui Liivi ordu toetas Preisimaal asuvat Saksa ordut.
Alates 1470. aastatest konfliktid idapiiril seoses Moskva suurvürstiriigi ekspansiooniga tihenesid. Aastatel 1480–1481 peetud Liivimaa-Pihkva sõda lõppes Liivimaale sisuliselt lüüasaamisega, 1501.–1503. aasta sõda päädis viigiga. Mõlemal korral oli konflikti alustajaks Liivimaa, mis püüdis oma positsioone Moskva suhtes parandada, kuid ebaõnnestunult. Pärast viimast sõda suudeti enam kui 50 aastat rahu hoida, enne kui Liivi sõda keskaegse Liivimaa hävitas.
13. sajandi lõpust algasid Liivimaa riikide omavahelised vaenused, vastaspoolteks olid enamasti ordu ja Riia peapiiskop või Riia linn. Samuti toimus aga mitu vaenust ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus mõnikord oli ametis koguni kaks piiskoppi korraga. Teised valdused tülitsesid omavahel tunduvalt harvem, Tartu piiskop sõdis vaid ühe korra, 14. sajandi lõpul, otseselt orduga. Viimaseks sisekonfliktiks oli koadjuutorivaenus (1556–1557), mis oli juba otseselt seotud Liivi sõjani viinud sündmustega.
Silmapaistvaimaks sisekonfliktiks põliselanike ja valitsejate vahel oli Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345, mil Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal eestlased end ajutiselt võõrvalitsejate võimu alt vabastasid; saarlased suutsid vastu pidada kõige kauem, kuid Harju- ja Läänemaa sunniti alistuma juba 1343. aasta lõpuks. Rida konflikte oli sakslastel saarlastega ka 13. sajandil. Viimane keskaegne talupoegade ülestõus Eestis toimus 1560. aasta sügisel Lääne- ja Harjumaal.
Majandus.
Olulisimaks majandusharuks oli põllumajandus, sellega tegelesid sisuliselt kõik väljaspool linna elanud inimesed, kes polnud aadlikud. Maakäsitöölisi oli vähe ja nad tootsid peamiselt enda ja kohaliku küla tarbeks. Maakäsitöölistest olulisim oli sepp. Maaelanikkond tasus ka enamiku maksudest.
Oluliseks majandusteguriks keskaegses Eestis oli ka Hansa Liit, kuhu kuulus enamik linnadest. Kõige olulisemad kaubalinnad olid Tallinn ja Tartu, olulisel kohal olid veel ka Uus-Pärnu ja Narva kui transiidisadamad. Vana-Liivimaa olulisimaks kaubanduskeskuseks oli siiski Riia linn. Linnadest eksporditi peamiselt vilja ja lina, vahendati Venemaalt tulnud kaupu ning imporditi luksuskaupu ja soola. Linnas oli tähtis koht ka käsitöölistel. Kaupmehed olid koondunud gildidesse, käsitöölised vastavalt tegevusalale tsunftidesse. Tsunftikorraldus säilis eesti linnades kuni 19. sajandini.
Rahvastik ja seisused.
Valdav osa, üle 90% elanikest Eesti alal olid eestlased, kes keskajal kaasaegses mõttes rahvast veel ei moodustanud, jagunedes kultuurilt ja keelelt mitmeks erinevaks hõimuks. Keskaegsetes allikates on eestlaste või teiste talupojaseisusest pärineva isiku kohta, kes polnud just otseselt saksa päritolu, kasutatud mõistet "undeutsch" (mittesakslane). Eestlased olid valdavas osas talupojad, ent ka linnarahvastikust moodustasid nad tõenäoliselt enamuse, kuid privilegeeritud seisuste hulka nad ei kuulunud.
Keskajal rändas Eestisse sisse kaks suuremat rahvagruppi: baltisakslased ja rannarootslased. Esimesed saabusid alates Eesti ala vallutamisest peamiselt maaisandate vasallide ja nende kaaskondlastena, samuti linnaelanikena, kaupmeeste ja käsitöölistena. Baltisakslased moodustasid maa ülemkihi, kuhu sulandus ka eestlasi, eriti 13.–14. sajandil. Talupoegadest sakslasi Eesti alale märkimisväärsel hulgal ei saabunud, kuna puudus maismaaühendus Saksamaaga, erinevalt täieluikult koloniseeritud Preisimaast. Seni hõredalt asustatud Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadele saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalupoegi, seda ilmselt maaisandate kutsel, et tõkestada mereröövleid. Mõlemad rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Juba varasemast ajast elas eesti aladel ka vadjalasi ning ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime. Eestis asus vähesel määral ka venelasi, kes keskajal olid peamiselt linnades elavad kaupmehed, kelle arv keskaja lõpu poole pigem kahanes kui kasvas.
Keskaegsel Liivimaal oli, sarnaselt ülejäänud keskaegse Euroopaga, kolm peamist seisust: vaimulikud (palvetajad), aadlikud (sõdijad) ja talupojad (töötajad). Lisaks talupoegadele kuulus kolmandasse seisusesse ka linnarahvastik, sealhulgas selle juhtkond (raad). Kõrgeim poliitiline võim Liivimaal oli vaimulike käes, sest nii piiskopid kui ka ordumehed olid ametlikult vaimulikust seisusest. Samas tõi keskaja lõpu poole toimunud ilmalikustumine kaasa selle, et peaaegu kõik kõrgemad positsioonid läksid aadlipäritolu inimeste kätte. Lisaks vaimulikele maaisandatele olid Vana-Liivimaa kõrgeimal valitsus- ja kohtuorganil, maapäeval, esindatud ka aadlikorporatsioonid ehk rüütelkonnad. Kolmanda seisuse esindajatena said maapäevadel osaleda linnad, reaalselt küll vaid kolm suuremat: Tallinn, Tartu ja Riia.
Talupoegadel poliitikas kaasarääkimise õigust polnud. Samas ei saa neid enamiku keskaja jooksul pidada ka õigusteta pärisorjadeks, nad moodustasid mitu majanduslikult ja õiguslikult küllaltki erinevat kihti. Suurem osa talupoegadest olid adratalupojad, kes alates 15. sajandist hakkasid järk-järgult muutuma sunnismaiseteks ning üha enam mõisnikest sõltuvamateks. Küllaltki suur osa talupoegadest olid sel ajal aga ka veel isiklikult vabad, nimelt vabatalupojad ja maavabad talupojad. Nende arv hakkas 16. sajandil, kui mõisastamine üha kiirenes, kahanema ning Liivi sõja ja Põhjasõja vahepeal kadusid nad peaaegu täielikult.
Kultuur ja usuelu.
Peamisteks kultuurikandjateks keskajal olid vaimulikud asutused. Eesti alal tekkisid esimesed koolid ilmselt just kloostrikoolidena, tõenäoliselt juba 13. sajandil. Üheks silmapaistvamaks õppeasutuseks oli Tallinna toomkool. Kõige enam tegid vaimuelu edendamiseks ära dominiiklased, kes pidasid pikki eestikeelseid jutlusi nii linnas kui ka maal ja sattusid tihti vastuollu kogudusevaimulike, mõnikord ka linnavalitsusega.
a>e kaart Carta Marina aastast 1539.
Kiriklikult jagunes Eesti ala kihelkondadeks, mille eesotsas seisis preester. Esialgu vastasid nende piirid üldjoontes muinaskihelkondadele, kuid aja jooksul kirikukihelkondade hulk kasvas ja piirid muutusid. Suuremates linnades, Tallinnas ja Tartus, oli mitu linnakihelkonda. Kirikukihelkonnad olid Eesti ala kõige püsivamateks haldusüksusteks, kestes 13.–20. sajandini.
Eestis tegutsesid keskajal neli vaimulikku ordut, millel oli munga- ja nunnakloostreid nii linnades kui ka maal. Tsistertslaste mungakloostrid asusid maal: Kärknas ja Padisel. Tsistertslaste eesmärgiks oli isoleerituses pühenduda jumalateenimisele. Lisaks sellele tegelesid nad ka põllunduse, aianduse ja karjakasvatusega. Tsistertslaste naisharul olid kloostrid linnades: Tallinnas ja Tartus, aga ka Lihulas. Dominiiklased oli kerjusmungaordu, mis kuulutas jumalasõna ka kloostrimüüridest väljaspool, muuhulgas ka eesti keeles. Dominiiklased tegelesid ka hariduse andmisega, nende kloostrid asusid Tallinnas, Tartus ja lühikest aega ka Narvas. Frantsisklaste kerjusmungaordu sarnanes üldjoontes dominiiklastele, nende kloostrid asusid Tartus, Rakveres ja Viljandis. Birgitiinide ordu tegutses alates 15. sajandi algusest Pirita kloostris, mis oli ainus kaksikklooster Eesti alal.
16. sajandi alguses kerkis Liivimaal üles kohaliku kõrgema kooli idee, mida toetasid eriti Saare-Lääne piiskopid, 1540. aastatel ka Liivi ordu. Finantsvahendite ja huvipuuduse tõttu ei saanud ideest siiski asja ja ka reformatsiooni järel ei osutunud see võimalikuks. Mitmed Liivimaalt pärit vaimulikud, nende seas ka üksikud eesti päritolu inimesed, õppisid aga Lääne-Euroopa ülikoolides, seda juba 13. sajandi teisest poolest. Esimene teadaolev eesti päritolu ülikooliharidusega kõrgem vaimulik oli Saare-Lääne toomhärrra Johann Pulck.
1525. aastal ilmusid Lübeckis esimesed eestikeelsed trükised protestantlike jutlustega, kuid need hävitati katoliikliku Lübecki rae käsul. 1535. aastast on aga osaliselt säilinud samuti protestantlik eestikeelne teos, Wanradti ja Koelli katekismus. Kümmekond aastat hilisemast ajast on teada Hans Susi eestikeelseid jutlusi ja kirjatöid, need pole aga säilinud.
Reformatsioon.
Liivimaa ja tema naabrid pärast 1525. aastat
Reformatsioon jõudis Liivimaale 1520. aastate alguses. Tallinnas alustasid protestantlikud jutlustajad aktiivsemat tegevust 1524. aastal ja juba järgmisel aastal asus linna raad otsustavalt nende poolele. Sama toimus ka Tartus, kus tekkis konflikt katoliiklust ägedalt toetava piiskopi Johann Blankenfeldiga. Mõlemas linnas toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. 1525. aastal toimus väiksemaid intsidente Narvas, veidi hiljem ka teistes Eesti linnades. 1520. aastate lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud, vaid Viljandi, Haapsalu ja Vana-Pärnu, kus katoliku vaimulike ja maaisandate mõjuvõim olid suuremad, jäid pigem katoliiklust toetavatele positsioonidele, samas on andmed usuliste eelistuste kohta paljudes väikelinnades ebaselged. Liivi sõja alguseks olid aga arvatavasti kõik linnad pigem luterlikud.
Linnadest erinevalt võttis vasallide ja teiste maaelanike, eriti talupoegade protestantluse poole kaldumine tunduvalt rohkem aega. Ka maaisandad jäid esialgu kindlaks katoliiklusele, kuigi alates 1530. aastatest hakkasid ka nende seas protestantlikud meeleolud vaikselt kanda kinnitama. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni jäid kõik valitsejad vähemalt ametlikult siiski katoliiklasteks, kuigi mitmed neist pooldasid uut usku. Vasallide seas levisid protestantlikud meeleolud tunduvalt laiemalt, kuid siiski oli osa neist veel Liivi sõja alguseski katoliiklased.
Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni toimivat protestantlikku maakoguduste võrku ei kujunenud, küll aga sai kannatada senine katoliiklik, mistõttu maaasulates segunesid kohati katoliiklus ja protestantlus ning levis mõlemast konfessioonist tugevalt erinev rahvalik usk. Linnaeestlased läksid koos teiste linlastega aga õige pea üle uue usu poolele.
Liivi sõja algus. Vene-Liivi sõda (1558–1561).
Ivan Julm 16. sajandi ikoonil
Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel 1558. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ja vallutas maikuus Narva, juunis Vastseliina ning juulis Tartu. Sama aasta sügisel korraldas Liivi ordu vasturünnaku, kuid enamat Rõngu linnuse vallutamisest ei suudetud korda saata. 1559. aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. 1559. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei toonud sõjategevusse pööret.
1560. aasta alguses alustasid venelased uut pealetungi ning vallutasid Aluliina. Seejärel tungisid nad üha sügavamale Liivimaale, augustis võitsid nad Liivi ordut Härgmäe lahingus ja mõned nädalad hiljem langes nende kätte ka tugevaim ordulinnus Viljandi. Paidet ei õnnestunud venelastel aga vallutada. 1561. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end Rootsi kaitse alla, samas kui aasta lõpus alistusid Riia peapiiskop ja ordu lõplikult Poolale. 1562. aasta märtsis likvideeriti lõplikult nii Liivi orduharu kui ka peapiiskopkond. Viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. Riia peapiiskop Wilhelm säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli, ent mitte ilmaliku võimu. 1564. aastal läks viimane Liivi ordu valdus, Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla.
Nii keskaja lõpuks Eestis kui ka Vana-Liivimaa lõpuks on mõnikord peetud 2. augustil 1560 hilisemate Omuli ja Holdre mõisate vahelises metsas toimunud Härgmäe lahingut, mille käigus Vene väed purustasid Liivimaa ordu väliväed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. Juriidiliselt võttes on sobivamaks terminiks peetud siiski 1561. või 1562. aastat, kuna selleks ajaks oli Põhja-Eesti alistunud Rootsile ja Liivi ordu Poolale, samas kui Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla ning Ida-Eestit okupeerisid Vene väed.


Wetzlar.
Wetzlar on linn Saksamaal Hesseni liidumaal. Linna elanike arv on umbes 51 800.


J. Michael Straczynski.
Joseph Michael Straczynski (sündis 17. juulil 1954) on USA kirjanik ja teleprodutsent.
Straczynski on oma karjääri jooksul töötanud nii teleseriaalide, romaanide, lühijuttude, koomiksite kui kuuldemängudega. Ta on ühtlasi stsenaariumikirjutamise õpiku autor, on olnud näitekirjanik ja ajakirjanik.
Tema tuntuim töö on telesari "Babylon 5" koos lühikeseks jäänud jätkuga "Crusade". Straczynski kirjutas ise enamiku "Babylon 5"e osade stsenaariume, sealhulgas 59 järjest eetrisse lastud osa, mis hõlmasid kogu seriaali kolmanda ja neljanda hooaja.
Straczynski on kuulus selle poolest, et tavatseb suhelda oma loomingu fännidega vahetult internetis. Juba 1985. aastast peale osales ta vestlustes, mis peeti uudisgruppides ning GEnie, Compuserve ja America Online teenuste kaudu.
Hariduse sai Straczynski California osariigi San Diego ülikoolis (SDSU). Ta omandas bakalaureusekraadi psühholoogia ja sotsioloogia alal. Üliõpilasena kirjutas ta usinalt tudengiajalehes. Mõnikord oli leht sedavõrd tema artikleid täis, et lehte kutsuti naljatamisi "Daily Joe".
Praegu elab Straczynski Los Angelese piirkonnas koos abikaasa Kathryn M. Drennaniga, kes on samuti kirjanik.
Autorina kasutab Straczynski nimekuju J. Michael Straczynski, ent tavaelus enamasti lihtsalt "Joe". Internetis viidatakse talle sageli lühendiga "jms".
Noorpõlv.
Straczynski on pärit Patersoni linnast New Jersey osariigist.
Tema stsenaariumikirjutamise õpiku ümbrisel avaldatud elulooliste andmete kohaselt lavastati Straczynski esimene näidend, kui noormees oli 17aastane. Tema esimene telekomöödia lavastati, kui Straczynski oli 21aastane ja oma esimese filmistsenaariumi müüs ta 24selt.
28aastaselt oli tal ette näidata juba nii tele- kui filmistsenaariume, raadiosaadete stsenaariume, tosinajagu näidendeid, ning üle 150 artikli ajalehtedes ja ajakirjades. Ta juhtis raadios üht jutusaadet, samuti oli Californias ja mujal pidanud erialaseid loenguid ning seminare.
Telekarjäär.
Straczynski tegutseb televisiooni vallas 1983. aastast peale. Ta alustas multifilmidega, ning tõusis algajast stsenaariumikirjanikust peaprodutsendiks.
Tema kuulsaim töö on kahtluseta kosmoseseriaal "Babylon 5", mis on saanud mitmeid ulmeauhindu. Ehkki tegemist on Star Treki kõrval ühe tuntuma omataolisega, on hiljem kõik katsed teha sellele järge eri põhjustel luhtunud.
Straczynski lõi ka seriaali Jeremiah, mis rajaneb samanimelisel Prantsuse koomiksilool. Ta ise kirjutas 19 osa kokku 39st.
Straczynski on ka kirjutanud stsenaariume teleseriaalidele, nagu "He-Man and the Masters of the Universe", "The New Twilight Zone", "The Real Ghostbusters", "Jake and the Fatman", "Captain Power and the Soldiers of the Future" ja "Mõrv sai teoks" ("Murder, She Wrote").
Romaanid ja lühijutud.
Straczynski on kirjutanud kolm õudusromaani: "Demon Night", "Othersyde" ja "Tribulations" ning paarkümmend lühijuttu, millest enamik on koondatud kahte kogumikku: "Tales from the New Twilight Zone" ja "Straczynski Unplugged".
Ta kirjutas ka üheksa "Babylon 5" maailma puudutava romaani kondikava, mida teoste autorid jälgisid kirjutamisel, et säiliks sündmustiku järjepidevus. Straczynski ise on kirjutanud neli "Babylon 5" ainelist lühijuttu, mis on ilmunud ajakirjades.
Koomiksid.
Straczynski on tuntud koomiksifänn, ning kirjutas ka ise juba 1980. aastail mõned. Televisioonitöö kõrval jäi see algul väheseks, kuid alates 1999. aastast on ta kirjutanud koomikseid mitmetele tuntud firmadele nagu Top Cow ja Marvel Comics. Viimasele on Straczynski kirjutanud ka selliste tuntud koomiksitegelaste lugusid, nagu "Ämblikmees" ("The Amazing Spider-Man") ja "Fantastiline nelik" ("The Fantastic Four").


Proletariaadi diktatuur.
Proletariaadi diktatuur on marksismi järgi kapitalistliku korra likvideerimise ja riigi purustamise tulemusel kehtestatava proletariaadi riigivõimu olemuse määratlus. Lenin nimetas proletariaadi diktatuuri ideed marksismi üheks kõige tähtsamaks ideeks riigiküsimuses. Proletariaadi diktatuuri kättevõitmine on marksismi järgi sotsialistliku revolutsiooni põhisisuks. Revolutsiooniline proletariaadi diktatuur oleks kapitalismilt sotsialismile ülemineku perioodi riik, mille funktsiooniks on töölisklassi võimu kasutamine vastupanu mahasurumiseks, võidu kindlustamiseks, kaitseks välisriikide sekkumise vastu. Marksismi järgi proletariaadi diktatuur ei tähenda ainult vägivalda. Tema peamine funktsioon peaks olema loov, ülesehitav. Proletariaat kasutab diktatuuri selleks, et koondada enese ümber laiad töörahva hulgad ja tõmmata nad kaasa sotsialistlikku ülesehitustöösse. Proletariaadi diktatuuri aluseks on töölisklassi ja talurahva liit, milles töölisklassile kuulub juhtiv osa. Marksismi järgi on proletariaadi diktatuur kõrgeim demokraatia tüüp — reaalne demokraatia töörahva jaoks, mille eesmärgiks on tõmmata rahvahulgad võimalikult ulatuslikult kaasa riigi ja ühiskonna juhtimisele. Peamiseks juhtivaks ja suunavaks jõuks proletariaadi diktatuuri süsteemis on kommunistide partei. Proletariaadi diktatuuri süsteemi kuuluvad mitmesugused massiorganisatsioonid: rahvaesinduse organid, ametiühingud, kooperatsioon, noorsooühingud ja teised organisatsioonid.
Proletariaadi diktatuuri vormid võivad olla mitmekesised, sest nad sõltuvad konkreetsetest tingimustest. Mõiste "diktatuur" ei iseloomusta antud juhul riigivormi ega riigi poliitilist režiimi. Ajalooliselt esimeseks proletariaadi diktatuuri vormiks oli Pariisi Kommuun. Lenini järgi olid Nõukogud uus Proletariaadi diktatuuri vorm. Teoreetiliselt on võimalik Proletariaadi diktatuuri vormina ka parlamentlik vabariik. Koos sotsialismile üleminekuga toimub Proletariaadi diktatuuri riigi järkjärguline ülekasvamine üldrahvalikuks riigiks, mis on vajalik etapp teel ühiskonna kommunistliku omavalitsuse loomise poole.


Enesemääramisõigus.
Enesemääramisõigus on rahvuslikku teadvust omava grupi õigus rajada riik ja vabalt valida selle valitsemisvorm. Rahvaste enesemääramisest räägiti algselt kui poliitilisest doktriinist. I maailmasõjas tunnustasid liitlased enesemääramist kui eesmärki, mis aitab kaasa rahu saavutamisele. Oma neljateistkümnes teesis loetles Woodrow Wilson enesemääramisõigust kui olulist eesmärki sõjajärgse maailma jaoks.
Peale II maailmasõda sai enesemääramisõigusest üks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peamiseid eesmärke. ÜRO põhikiri käsitleb enesemääratlemist kahes tähenduses. Esiteks on riikidel enesemääramisõigus kui õigus vabalt valida oma poliitiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline kord. Teiseks on rahvastel õigus luua oma riik või mingil muul kombel määratleda oma suhe juba olemasoleva riigiga.


Tšingis-khaan.
Tšingis-khaan, sünninimega Temutšin'", (1155 või 1162–1227) oli ajaloo suurima riigi, Mongoli impeeriumi, rajaja ning suurkhaan.
Tšingis-khaani esivanemate kaugem päritolu pole selge. Hiinlased mainivat ta isa Jesugei-bagaturi punakaid juukseid ja heledaid silmi. Temutšini sünnikohaks on praegune Burjaatia. Burjaadid ja tuvalased on mongolitõugu rahvad Venemaal.
Mongolid ja Kuldhord.
Tšingis-khaan ja ta jäglased rajasid ajaloo suurima impeeriumi Aasias, vallutades-allutades kahekümne aasta jooksul enamiku Hiinast, Kesk-Aasia, Lõuna-Siberi ning teisi alasid. 1223 toimus mongolite ekspeditsioonikorpuse ning kolme Vene vürstiriigi ja nende liitlaste polovetside vägede kokkupõrge Kalka lahingus, mille mongoli väed võitsid.
Pärast Tšingis-khaani surma jagati riik tema poegade vahel ulussideks, riigi valitsejaks sai ta kolmas poeg Ugedei (Ögödei) (1227-1241)- teine suurkhaan, kes jätkas edukalt isa vallutuspoliitikat. Ulussid pidid andma ühise sõjakäigu jaoks sõjaväe.
Mongolite rahvaarvuks on pakutud 13. sajandi alul umbes 500 000 hinge (võrdluseks: Hiinas rohkem kui 50 miljonit elanikku, Venemaal umbes 5 miljonit, polovetse 400 000 - 500 000, eestlasi 150 000 - 200 000).
Tšingis-khaan ühendas enda alla kõik mongolite hõimud ja rajas võimsa impeeriumi, mis oli pindalalt suurem kui NSVL. Siiani on see ajaloos teadaolevalt suurim impeerium, (mis hõlmas 22% Maa pindalast) eksisteerinud (teisele kohale jääb Briti impeerium). Impeerium hõlmas enda alla osaVenemaast, Kaukaasia, Volga-äärased alad, Tiibeti, Korea, Hiina, Kesk-Aasia, Iraani, Iraagi, Afganistani, Siberi lõunaalad ja muid alasid. Riik püsis sõjalise võimsuse, riiklike seaduste, kohalike rahvaste seaduste ning jumalate austamise ja elanikele julgeoleku tagamisel.
Tema seadused (Jassa) oli kõigi Aasia nomaadide poolt kasutusel. Tšingis-khaani Seaduste kogu "Джасак" räägib: "Tšingis-khaani seadus (jassa) keelab valetada, varastada, kurja teha. Nõuab inimestelt, et nad suhtuksid teistesse sama hästi kui endasse. jne" "Джасак"i loomine oli seadusandluse aluseks.
Neljanda mongolite suurkhaani Munke (Mönkge) (surnud 1260) ajal laiendati nn. "kollane ristiretkga" impeeriumi veelgi, kui vallutati Bagdad ja Süüria. Baalbeki all kaotati siiski otsustav lahing mamelukkidele.
Mongolid olid ususallivad, nende seas leidus ka ristiusulisi. Pühakodade hävitamisi nende poolt ei ole mainitud. Pakutakse, et kui Munke oleks veel elanud või poleks riigis kodusõda alanud (pojapoeg Hubilai valimine vägede poolt Hiinas suurkhaaniks), siis oleks islam Aasiast välja tõrjutud.
13. sajandi keskel olid mongolite jaoks lindpriid üksnes ismaeliidid (muslimi radikaalne usulahk).
Peale Munke surma algas kodusõda ja impeerium lagunes erinevateks ulussideks-hordideks.


Üldkohus.
Üldkohus (kuni 1. detsembrini 2009 Esimese Astme Kohus) on üks Euroopa Liidu kohtutest.


Vasakpartei (Rootsi).
thumb
Vasakpartei ("Vänsterpartiet", lühend V) on Rootsi sotsialistlik partei. Enne 1990. aastat kandis ta nime Vasakpartei - Kommunistid ("Vänsterpartiet kommunisterna", lühend vpk).
Erakond asutati 1917 Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei lõhenemisel kommunistideks ja sotsiaaldemokraatideks. Vasakpartei deklareerib ennast 1996. aastast sotsialistlikuks, feministlikuks parteiks. (1996. aastal lisati sõna feministlik.) Parteil on 12 500 liiget.
Partei programm.
Partei ei poolda ettevõtete erastamist ja pooldab Rootsi tuumaelektrijaamade sulgemist. Vasakpartei on radikaalsemate vaadetega kui sotsiaaldemokraadid ja pooldavad egalitaristlikku ja feministliku poliitikat. Samuti ei poolda Vasakpartei Rootsi kuulumist Euroopa Liitu.
Partei rahvusvahelised kontaktid.
Partei kuulub Uude Euroopa Vasakfoorumisse ja Põhjala Vasak-Rohelisse Allianssi. Vasakpartei on mõlema mainitud organisatsiooni asutajaliige. Euroopa Parlamendis kuulub partei Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete ja Põhjala Vasak-Roheliste konföderatiivsesse gruppi.
Partei poliitiline seis.
Vasakpartei, Rootsi Rohelise Partei ja sotsiaaldemokraatide vahelise 1998. aasta kokkuleppe järgi toetas Vasakpartei RSDTP vähemusvalitsust ja on viimasega võimul ka paljudes Rootsi kommuunides ja läänides. 2006. aasta valimistel jäädi Rootsi parlamendis koos sotside ja rohelistega opositsooni.
Partei valijaskond.
Partei valjaskond koosneb peamiselt noortest, avaliku sektori töötajatest, ajakirjanikest ja endistest sotsiaaldemokraatidest.
Valimistel.
2006. aasta Riksdagi valimistel saadi 22 kohta 349-st (5,8%) ja 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel 2 kohta 19-st. (12,4%). Mõlemad häälteprotsendid on arvestamata 4% valimiskünnist, mis kehtis mõlematel valimistel.


Leon Šabad.
Leon Manussovitš Šabad (Леон Манусович Шабад; 19. jaanuar (6. jaanuar) 1902 Minsk – 1983 või 1982 Moskva) oli juudi päritolu Nõukogude Liidu arstiteadlane (onkoloog).
Tema isa oli pärit Vilniusest.
Ta lõpetas 1924 Leningradi 1. Meditsiiniinstituudi.
Alates 1938. aastast oli ta professor ning 1941. aastani Leningradi 2. Meditsiiniinstituudi patoloogilise anatoomia kateedri juhataja. Aastatel 1942–1943 oli ta Krasnojarski Riikliku Meditsiiniinstituudi patoloogilise anatoomia kateedri juhataja.
Alates 1935. aastast oli ta Üleliidulises Eksperimentaalmeditsiini Instituudis ja NSVL Meditsiiniteaduste Akadeemia Morfoloogiainstituudis ja Onkoloogiainstituudis eksperimentaalontoloogia laboratooriumi (1958. aastast kantserogeensete agensite laboratooriumi) juhataja. Need laboratooriumid rajas ta ise. Ta oli mitu korda sunnitud laboratooriumi taaslooma uues kohas.
Ta osales rahvusvahelise Vähiuurimise Agentuuri loomisel.
Alates 1953. aastast oli ta NLKP liige.
Looming.
Ta oli üks alusepanijaid eksperimentaalonkoloogia alasele uurimistööle Nõukogude Liidus. Umbes 1980. aastani oli ta üks Nõukogude Liidu juhtivaid onkolooge.
Ta uuris kantserogeenseid aineid. Tema esimene uurimus puudutas adenoomi spontaanset ja tõrvast tingitud teket hiirte kopsus. Ta kirjeldas esimesena neid haigusi eksperimentaalonkoloogiliste meetodite abil.
Ta leidis vähihaigete kehast endogeenseid aineid (organismi elutegevuse produkte), millel on kantserogeenne toime. Samuti uuris ta kantserogeensete ainete levikut väliskeskkonnas.
Šabad pidaski pahaloomuliste kasvajate põhjuseks kas väliskeskonnast pärit (eksogeensete) või organismi sisekeskkonnast pärinevate (endogeensete) keemiliste ainete (blastomogeensete ainete) toimet. Ta uuris nende ainete toimemehhanisme.
Vähieelset seisundit uurides jaotas ta selle morfoloogiliste tunnuste järgi neljaks järguks.
Peale selle uuris ta pahaloomuliste kasvajate profülaktikat ja onkoloogia ajalugu.
Ta tegi ühena esimestest maailmas jõupingutusi, et kantserogeensete ainete sisaldust keskkonnas normeeritaks. Selleks organiseeris ta interdistsiplinaarset koostööd.
Raamatute väljaandmiseks tuli Šabadil teha suuri pingutusi, sest meditsiinikirjastusi oli vähe ja võimalused olid limiteeritud. Peale selle kiusati teda poliitilistel motiividel taga.
Aastal 1947 avaldas ta raamatu, mis tegi kokkuvõtte tema 20 aasta pikkusest uurimistööst eksperimentaalonkoloogia alal ning võrdles seda maailmas tehtuga.
Aastal 1950 avaldas ta raamatu Mstislav Novinskist, kes 1875 esimesena maailmas siirdas koerale teise koera kasvaja, rajades uue suuna eksperimentaalonkoloogias. Seda meetodit kasutatakse tänini.
Aastal 1967 ilmunud raamatus uuris Šabad mitmete pahaloomuliste kasvajate patogeneesi, võrreldes eksperimentaalseid ja kliinilisi andmeid. Ühena esimestest maailmas ütles ta välja seisukoha, et ei ole vähki ilma vähieelse seisundita ning et vähieelse seisundi diagnoosimine ja ravi on tõhus vähktõve profülaktika.
Aastal 1969 ilmunud raamatus uuris Šabad eksogeensetre ja endogeensete blastomogeensete ainete tähtsust pahaloomuliste kasvajate etioloogias ja patogeneesis. Ta näitas esimesena, et inimese organismis võivad olla blastomogeensed ained, tekitades kasvajaid loomadel, kellele oli manustatud vähki surnud inimeste kudede ekstrakte.
Aastal 1970 ilmunud raamatus on kirjeldatud keemiliste kantserogeenide rühmi, nende struktuuri ja toimet, loomkatsete üldprintsiipe ja metoodikat jms. Samuti analüüsis ta, kuidas loomkatsete tulemusi ekstrapoleerida inimesele.
Aastal 1973 ilmunud raamatus pööras ta tähelepanu sellele, et keskkonnas ringlevad kantserogeenid võivad üle minna ühest sfäärist teise, näiteks õhust mulda, mullast taimedesse, loomasöödasse, inimeste toidusse jne. Päikesekiirte ja mulla mikroorganismide toimel võivad nad laguneda.
Kokku avaldas ta üle 400 teadustöö ja 9 monograafiat.
Šabad reageeris kiiresti uutele probleemidele. Näiteks uuriti tema laboratooriumis Leningradis ühena esimestest maailmas tubakatoodete kantserogeenset toimet, mida kahtlustati 1951. aastal.


Ööülikool.
Raadio Ööülikool on Jaan Tootseni toimetatud saatesari, mis leiab väljundi Eesti Raadio kahel kanalil: Viker- ja Klassikaraadios. Alates 2000. aastast on toimunud üle saja kohtumise erinevate Eesti õppejõudude ja mõtlejatega. Selle aja jooksul on loenguid pidanud Kaia Lehari, Marju Lauristin, Peeter Laurits, Mihhail Lotman, Kalevi Kull, Andres Ehin, Hasso Krull, Hardo Pajula, Jaanus Rohumaa, Jaan Tätte, Irina Belobrovtseva, Lepo Sumera, Jaanus Harro, Mart Kalm, Evald Saag, Gunnar Aarma ja paljud teised.
Raadio Ööülikool sai alguse ideest luua kuuldemänguline fiktsioon ühe ülikooli juures tegutsevast vaimsest vennaskonnast, kes kord nädalas kutsub endale külla ühe välislektori, keda nende koolis tavaliselt kuulata ei ole võimalik.
Ööülikooli temaatika hõlmab humanitaarteadusi, muusikat, teatrit, filmi, kunsti, rahvuskultuuri ning ainevaldkonda, mida tinglikult võiks nimetada "inimene ja keskkond".


Pealtnägija.
Pealtnägija on ETV uuriv-ajakirjanduslik saade, mis näitab lugusid ja inimesi "elust enesest". Saade on eetris alates 1999. aastast. Saadet juhtisid 2007. aastani Vahur Kersna ja Mihkel Kärmas. Pärast Kersna lahkumist liitus teise saatejuhina ja kaasautorina Roald Johannson.


Põtalovo.
Põtalovo (läti keeles "Pitalova, Abrene") on linn Venemaal Pihkva oblastis. Ta on Põtalovo rajooni keskus. Asub Utroja jõe ääres.
Riia rahulepingu järgi läks Põtalovo küla koos ümberkaudsete Ostrovi maakonna aladega 1920. aastal Läti Vabariigi koosseisu ja nimetati Jaunlatgaleks. 1933. aastal sai Jaunlatgale linnaõigused (elanikke oli siis 1500). 1938. aastal anti linnale uus nimi, Abrene. 1944. aastal liideti Abrene linn koos Abrene rajooniga Pihkva oblastiga ja nimetati Põtalovoks.
Tänapäeval kuulub Põtalovo Venemaale. Läti pidas linna "de iure" endale kuuluvaks kuni 2007. aastani, mil Venemaaga sõlmitud piirilepinguga sellest loobuti.


Šabdar Ossõp.
Šabdar Ossõp (õieti Jossif Arhipovitš Šabdarov; Шабдар Осып (Иосиф Архипович Шабдаров); (8. aprill 1898 — 1937) oli mari kirjanik.
Ta sündis Izi Lužalu külas praeguses Sernuri rajoonis Mari Eli Vabariigis.
Luuletusi hakkas ta kirjutama 1918. aastal.
Aastal 1932 lõpetas ta Kaasanis pedagoogilise instituudi.
Ta langes alusetute repressioonide ohvriks (hukkus Gulagis või lasti maha "troika" otsuse põhjal). Ta rehabiliteeriti postuumselt.
Teosed.
Ta on kirjutanud ka jutustusi, sealhulgas lastele, ja artikleid kirjandusest.
Kirjandus.
Ossõp, Šabdar
Ossõp, Šabdar
Ossõp, Šabdar


Saksamaa president.
Saksamaa president valitakse Liidukogu (Liidupäev ja sama palju liikmeid liidumaade esindustest) poolt viieks aastaks. Vaatamata faktile, et president on riigipea, ei oma ta poliitilist võimu. Tema peamisteks ülesanneteks on vastuvõetud seadustele alla kirjutada, liidupäeva valimised välja kuulutada ja valitsuse ametisse kinnitamine ja ametist vabastamine. Presidendi kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane ning teda ei saa valida ametisse rohkem kui kaheks järjestikuseks ametiajaks.


Mari kirjandus.
Mari kirjandus on mari keeles kirjutatud ilukirjandus.


Vastupaavst.
Vastupaavst on isik, kes on kas valitud või seatud parajasti ametis oleva paavsti vastu kui konkureeriv kirikupea. Tema "tiitel" on suhteline, sest osa kiriku liikmeid võib pidada teda õigeks paavstiks. Ajalooliselt on tiitel määratletud selle järgi, milline kahest või enamast paavstist saavutas laiema tunnustuse ja milline (või millised) mitte.
Ajaloos seati vastupaavste ametisse mitmetel erinevatel põhjustel. Esimesed vastupaavstid valiti protestiks kiriku ametliku poliitika vastu kiriku sees olevate skismaatiliste vähemusgruppide poolt, sageli tekkis ka küsimusi, kumb paavstidest on õige ja kumb vale ning et paavstivalimiste kord oli suhteliselt segane, siis võisid teatud huvigrupid peaaegu alati ametis oleva paavsti kohta väita, et too on tegelikult ebaõiglaselt ametisse saanud ehk tegelikult valepaavst ning lasta valida omaenda kandidaadi, kes enamasti siiski vastupaavsti tiitliga ajalukku läks.
Alates 10. sajandist nimetasid oma soosikuid paavsti ametisse ka Saksa-Rooma keisrid. Otto III näiteks nimetas esialgu paavstiks oma nõbu, seejärel aga õpetaja. Need paavstid saavutasid kiriku keskvõimu nõrkuse tõttu ka üldtunnustuse. Ent kui paavstlus tugevnes, siis muutusid vastupaavstid keisri ja paavsti vahelises võitluses poliitiliseks relvaks. Keiser ja tema liitlased toetasid vastupaavsti, kuid enamasti ei olnud sellest kuigivõrd abi ning peale seda, kui keiser ja paavst olid ära leppinud, pidid vastupaavstid niikuinii oma ametist loobuma. Esimesena määras vastupaavsti ametisse keiser Heinrich IV, seda tegid ka mitmed tema järglased, ka näiteks Friedrich Barbarossa, Friedrich II ja viimasena keiser Ludwig IV 14. sajandil.
Paavsti ja vastupaavsti oli eriti keerukas eristada aga 15. sajandi alguses, mil Euroopa oli lõhenenud Rooma ja Avignoni paavsti toetajateks, kellest kumbki end õigeks kirikupeaks pidas. Olukorra lahendamiseks kutsuti kokku kirikukogu, mis komplitseeris olukorda aga veelgi, valides veel kolmandagi paavsti. Lõpuks kuulutati need Konstanzi kirikukogul kõik vastupaavstideks ning ametisse nimetati Martinus V, misjärel kolm ülejäänud paavsti olid sunnitud oma ameti maha panema.
Viimaseks ajalooliseks vastupaavstiks oli aga Felix V, kes valiti Baseli kirikukogul 1439. aastal ning pani oma ameti maha 1449. aastal.
Vaatamata sellele, et ametlik kirikupoliitika süüdistas vastupaavste kui skismaatikuid erinevates surmapattudes või vähemasti ebaväärikas käitumises, olid need süüdistused enamasti põhjendamatud ning paavstide-vastupaavstide vastuolud seotud peamiselt kas kirikusisese või sekulaarse ja sakraalse võimuvõitlusega.
20. sajandil on vastupaavstideks nimetatud mitmeid katoliku sektide juhte, kuid nende mõju on äärmiselt väike, võrreldes ajalooliste vastupaavstidega.


Aleksander III (paavst).
Aleksander III, ladinapäraselt Alexander III (Orlando Bandinelli või Rolando Bandinelli'"; 1105 ? – 30. august 1181) oli paavst 1159–1181. Ta oli 170. paavst.
Orlando Bandinelli sündis Sienas Ranuccio (Rainutius) Bandinelli peres. Tema lähisugulastest on teada veel onupojad, kes asusid hiljem õppima Pariisi ülikooli. Temast sai esimene Sienast pärit paavst, hiljem on Sienast pärinenud veel paavstid Pius II, Pius III ja Aleksander VII.
Bandinelli liitus augustiini regulaarkanoonikutega. Ta ordineeriti vaimulikuks, sai 1139 Bologna ülikooli kanoonilise õiguse professoriks ja 1141 või 1142 diakoniks ning Pisa katedraali kapiitli kanoonikuks.
Bandinelli tutvus Pisas viibides Bernardo Paganelliga (hilisem paavst Eugenius III), kes kutsus ta 1150 Rooma ja määras ta oktoobris 1150 Santi Cosma e Damiano kardinaldiakoniks, 1151 San Marco kardinalpreestriks ning 1153 kantsleriks.
Hadrianus IV saatis Bandinelli oktoobris 1157 Besançoni riigipäevale, kus tal tekkisid Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossaga erimeelsused mõiste "beneficium" tõlgendamise osas. Bandinelli saadeti hiljem legaadina Sitsiiliasse.
Kardinal Bandinelli osales 3 paavsti valimistel 1153–1159. Ta kirjutas "Summa Magistri Rolandi" Gratianuse "Decretumi" kohta ja "Sententiae Rolandi".
1159. aasta paavsti valimised ja skisma.
Aleksander III valiti paavstiks 7. septembril 1159 Rooma Peetri kirikus ja pühitseti ametisse 20. septembril Giardino di Ninfas Ostia kardinalpiiskopi Ubaldo Allucingoli (hilisem paavst Lucius III) poolt.
3. – 7. septembrini 1159 toimunud valimistel osales Salvador Miranda andmetel 25 kardinali. 7. septembril valis 8 Saksa-Rooma keisrit Friedrich I Barbarossat pooldanud kardinali vastupaavstiks Victor IV, kes pühitseti 4. oktoobril keisri saadiku Wittelsbachi krahvi Otto heakskiidul Farfa kloostris ametisse.
Keiser Friedrich oli skisma puhkemisel esialgu neutraalne, kuid kutsus veebruaris 1160 vastuolude lõpetamiseks Pavias kokku kirikukogu, kus osalesid valdavalt Saksa ja Itaalia piiskopid, kes pidasid legitiimseks paavstiks Victor IV-t, keda seejärel tunnustas ka keiser.
Aleksander III pani esmalt kirikuvande alla Victori ja ekskommunitseeris seejärel 24. märtsil 1160 Anagni sinodil Friedrichi. Paavst pani 1163 kirikuvande alla ka Kölni peapiiskopi ja Itaalia ülemkantsleri Rainald von Dasseli.
Oktoobris 1160 Toulouse'is toimunud kirikukogul osalenud piiskopid tunnustasid paavstina Aleksandrit ja tema rivaal Victor IV mõisteti hukka. Aleksander III siirdus aprillis 1162 Prantsusmaale, kust naasis Rooma novembris 1165, kuid pidi 1167 Friedrichi tõttu minema Beneventosse, sealt edasi Anagnisse ja Veneziasse.
Friedrich ja Prantsusmaa kuningas Louis VII olid septembris 1162 valmis vahendama skisma osapooli Saint-Jean-de-Losne'is kavandatud sinodil, kuid nende püüded jäid tulemusteta ning Victor IV mõistis 7. septembril 1162 Aleksandri taas hukka, Aleksander mõistis vastupaavsti aga hukka samal aastal Montpellier's toimunud sinodil. Paavst pidas 1164 Reimsis sinodi, kus plaanis isegi ristisõja korraldamist Friedrichi vastu.
Victor IV surma järel otsustas Friedrich tunnustada vastupaavst Paschalis III-t, kuid mitmed seni vastupaavsti soosinud valitsejad asusid toetama Aleksandrit. Friedrich nõudis 22. mail 1165 Würzburgis peetud riigipäeval oma vasallidelt Paschalis III tunnustamist, kuid vastupaavsti surma järel 1168 pooldasid tema järglast Calixtus III-t vaid Rooma ning mõned Itaalia ja Saksamaa linnriigid.
1168 pidas keiser paavstiga läbirääkimisi skisma lõpetamise osas, mille läbikukkumisel asus Friedrich toetama Calixtust. Lombardia linnriigid moodustasid Aleksandri toetuseks Lombardia liiga, mille väed lõid 29. mail 1176 Legnano lahingus keisri vägesid. Friedrich I sõlmis 24. juulil 1177 paavstiga Venezia rahulepingu, mille järel võis paavst naasta Rooma. Vastupaavst Calixtus III leppis oma peamise soosiku taganemisel 29. augustil 1178 Aleksandriga ära, kes määras ta Benevento rektoriks (kuberner). Skisma likvideeriti ametlikult märtsis 1179 toimunud III Lateraani oikumeenilisel kirikukogul. Paavst tagandas samal aastal ametist Baseli piiskopi Ludwigi, kes oli toetanud vastupaavsti.
Vihased Rooma kodanikud ajasid paavsti septembris 1179 linnast taas minema ja seadsid ametisse vastupaavst Innocentius III. Aleksander III saatis kardinal Ugo Pierleoni vastupaavsti peamise soosiku Victor IV venna juurde, kelle valdustesse oli Innocentius põgenenud, kuid kes soostus altkäemaksu vastuvõtmisel vastupaavsti jaanuaris 1180 paavsti ametnike kätte loovutama. Vastupaavst Innocentius III saadeti hiljem La Cava kloostrisse.
Suhted Bütsantsiga.
Bütsantsi keiser Manuel I tegi 1166 või 1167 Aleksander III-le ettepaneku, mille alusel oleks paavst krooninud ta „universaalseks keisriks“, tema oleks aga püüdnud lõpetada 1054. aastal puhkenud skismat.
Suhted Inglismaaga.
Inglise kuningas Henry II osales oktoobris 1160 Toulouse'is toimunud kirikukogul, kus tunnustas paavstina Aleksander III-t, kes kinnitas kuninga 1162 Iirimaa lordiks ja kohtus temaga Déolsis.
Paavst saatis 1162 palliumi Canterbury peapiiskopile Thomas Becketile ja kinnitas Canterbury peapiiskopkonna privileegid. Ta tunnustas 1163 Gilbert Foliot' määramise Londoni piiskopiks. Becketi ja Henry II omavahelised suhted hakkasid peatselt halvenema mitmete erimeelsuste tõttu, mille süvenemisel soovis Becket tagasi astuda.
Aleksander III ei tunnustanud 23. novembril 1164 Sensis Becketiga kohtudes Clarendoni kirikukogu otsuseid ega tema tagasiastumist. Henry II saadikud soostusid 1165 aga Würzburgi riigipäeval tunnustama vastupaavst Paschalis III-t.
Becket ekskommunitseeris novembris 1170 York'i peapiiskopi Roger de Pont L'Évêque, Londoni piiskopi Gilbert Foliot' ja Salisbury piiskopi Josceline de Bohoni, kes olid 14. juunil 1170 krooninud Henry II poja Henry Inglise kuningaks. Becket mõrvati 29. detsembril 1170. Paavst saatis kardinal Alberto di Morra (hilisem paavst Gregorius VIII) Inglismaale uurima Becketi mõrva, ekskommunitseeris 25. märtsil 1171 Becketi tapjad ja keelas Henry II-l seni missal osalemast, kuni ta pole oma pattu kahetsenud.
Paavst vabastas 1. augustil 1171 Foliot' kirikuvandest, kuid peatas tema tegevuse Londoni piiskopina. Henry leppis kirikuga 21. mail 1172 Avranchesi sinodil, paavst kuulutas aga 1173 Becketi pühakuks.
Suhted Portugaliga.
Aleksander III tunnustas 1179 Afonso I-t Portugali kuningana.
Suhted Prantsusmaaga.
Prantsusmaa kuningas Louis VII osales oktoobris 1160 Toulouse'is toimunud kirikukogul, kus tunnustati paavstina Aleksander III-t.
Aleksander III siirdus aprillis 1162 Prantsusmaale ja viibis 1163–1165 valdavalt Sensis. Ta külastas Prantsusmaal viibides 1162 Montpellier'd, Nîmes'i, Déolsi, Le Puyd (ka juunis 1165), 24. märtsist 25. aprillini 1163 Pariisi, 1163 Bourges'i, Mended, Toursi ja 1164 Clermont-Ferrandi.
Paavst saatis 1163 Louis VII-le kuldroosi.
Ta sätestas 1179, et vaid Reimsi peapiiskopil on õigus kroonida Prantsusmaa kuningat.
Suhted Rootsiga.
Aleksander III rajas 1164 Uppsala peapiiskopkonna, määras selle peapiiskopiks Stefani ja peapiiskopkonna priimaseks Lundi peapiiskopi Eskili.
Ta sätestas 10. septembril 1171 või 1172 peapiiskop Stefanile saadetud kirjas, et kristlased on kohustatud maksma kümnist. Ta nõudis 26. juulil 1181 Stefanile saadetud kirjas, et Rootsi piiskopid käiksid iga 3 aasta järel Roomas visiidil.
Ta kutsus 11. septembril 1171 või 1172 Rootsi kuningat Knut Erikssoni bullas "Non parum animus" alustama võitlust eestlaste vastu. Ta saatis 1172 või 1180 Knutile kirja.
Suhted Šotimaaga.
Aleksander III ekskommunitseeris 1181 Šotimaa kuninga William I ja kehtestas Šotimaal interdikti.
Suhted Taaniga.
Taani kuningas Valdemar I tunnustas skisma ajal vastupaavst Victor IV-t, Lundi peapiiskop Eskil aga Aleksandrit. Valdemar I asus 1168 samuti Aleksandrit pooldama.
Aleksander III kohtus 1164 Sensis Eskiliga ja andis 1175. aasta paiku Eskilile privileegi määrata endale järeltulija Lundi peapiiskopi kohale. 1177 loobus peapiiskop ametist.
Paavst kutsus 11. septembril 1171 või 1172 Valdemar I bullas Non parum animus alustama võitlust eestlaste vastu.
Suhted Tšehhiga.
Böömi kuningas Vladislav II ja Praha piiskop Daniel toetasid skisma ajal Saksa-Rooma keisrit Friedrich I Barbarossat ning vastupaavste, mistõttu Aleksander III ekskommunitseeris nii kuninga kui piiskopi.
Suhted Ungariga.
Ungari kuningas Géza II toetas 1160 skisma ajal Aleksandrit. Paavst tunnustas 1173 Ungari kuningana Béla III-t, kelle kroonis paavsti nõusolekul kuningaks Kalocsa peapiiskop. Kuningas sattus peatselt uue peapiiskopi Andrásega tülli, kuid paavsti vahendusel leppis 1179 temaga ära.
Ristisõja plaanid Lähis-Idas.
Aleksander III avaldas ristisõja korraldamiseks Lähis-Idas juulis 1165 bulla "Quantum predecessores", juunis 1166 bulla "In quantis", juulis 1169 bulla "Inter Omnia" ja jaanuaris 1181 bulla "Cum nostrum".
Paavst saatis Ikonioni sultanile Kılıç Arslan II-e usudoktriini, mille oli koostanud teoloog Pierre de Blois.
Liturgilised otsused.
a>. Aleksander III lisas tiaarale esimese krooni.
Aleksander III sätestas 9. septembril 1171 või 1172 Uppsala peapiiskopile Stefanile saadetud kirjas, et hostiat ei tohi kasta armulauaveini sisse.
Ta rõhutas, et kui ristimisel ei kasutata Kolmainu vormelit, siis pole isik ristitud.
Ta tunnustas salajase abielu sõlmimist, kuid sätestas selleks otstarbeks erinõudeid.
Ta sätestas Exeteri piiskopile saadetud kirjas, et kui koguduse preester on pantinud armulauakarika ja breviaariumi ning sureb enne nende väljalunastamist, tuleb tema sugulastel need välja lunastada, muidu nad ekskommunitseeritakse.
Ta sätestas dekreediga "Ad audientiam", et piiskoppidel on õigus koguduse preestrite vastuseisust hoolimata rajada uusi kogudusi, kui vahemaa või muud takistused ei võimalda usklikel kirikus käia.
Ta lisas tiaarale esimese krooni, hiljem lisasid tiaarale kroonid veel Bonifatius VIII ja Benedictus XII.
Suhted Hispaania piiskoppidega.
Aleksander III rajas 1175 Ciudad Rodrigo piiskopkonna.
Suhted Itaalia piiskoppidega.
Aleksander III tagandas 1168 ametist Mantova piiskopi Garsendonio.
Ta rajas 1175 Alessandria della Paglia piiskopkonna ja kinnitas 30. jaanuaril 1176 selle privileegid.
Munklus.
Aleksander III tunnustas 26. septembril 1164 Calatrava rüütliordut, 1169 "Fratres Cruciferi" kerjusmunki, 5. juulil 1175 Compostela ja Santiago rüütliordusid, 29. detsembril 1177 Alcántara rüütliordut ja 1180 Montjoy (Montjoie) rüütliordut.
Templiordu tunnustas Aleksandrit paavstina 1161 Naatsareti sinodi järel. Paavst määras Templiordu rüütlid 7. jaanuaril 1162 otseselt paavsti jurisdiktsiooni alla.
Ta kinnitas 1173 La Trappe'i kloostri privileegid ja 1179 Pariisi Saint-Denis' kloostri privileegid.
Ta rajas 1177 Venezias augustiini kloostri ning tunnustas 1164 Prantsusmaal Moulinsi piiskopkonnas Notre-Dame de Saint-Lieu Sept-Fonsi kloostri rajamist ja 1174 tsistertslaste Kinlossi kloostri rajamist.
Ta lubas 1179 humiliaadi liikumisel tegutseda kodudes, kuid keelas neil avaliku jutlustamise.
Ta andis Napoli lähistel asunud Monte Vergine kloostri benediktlaste käsutusse.
Teoloogilised vaidlused.
Aleksander III käsitles albilaste liikumist 1163 Tours'i kirikukogul. Albilased esitasid 1165. aasta paiku paavstile kaebuse, kuid III Lateraani oikumeenilisel kirikukogul 1179 märtsis mõisteti albilaste liikumine hukka ja nende mahasurumiseks lubati kasutada jõudu.
Kirikukogul mõisteti hukka ka Pierre Waldo järgijad, kuigi paavst oli Waldoga eelnevalt kohtunud.
Ta mõistis 18. veebruaril 1177 hukka Pierre Abélardi õpetuse ja ühe väite Petrus Lombarduse sententsidest Jeesus Kristuse olemuse kohta.
Aleksander III ja Eesti .
Aleksander III arutas Lundi peapiiskopi Eskiliga misjoni läbiviimist eestlaste seas.
Paavst andis 11. septembril 1171 või 1172 Taani kuningale Valdemar I-le, Norra kuningale Magnus V-le ja Rootsi kuningale Knut Erikssonile Tuscolost saadetud bullas "Non parum animus" indulgentse kõigile neile, kes võitlevad „julmade eestlaste ja teiste paganate vastu“ ("feritatem Estonum, et aliorum paganorum"), lubades neile aastase patukustutuse.
Paavst kohustas bulla saajaid teenima Jumalat, armastama õiglust, taunima ebaõiglust, austama ja tunnustama katoliku kirikut, austama vaimulikke karjastena, kaitsma vapralt kristliku usu tõde ning laiendama jõuga kristluse piire.
Paavst tunnustas Eskili poolt Eestimaa piiskopiks määratud Fulco ("Fulconi Estonum Episcopo") tegevust ja soovitas 9. septembril 1171 või 1172 Trondheimi peapiiskopil Øystein Erlendssonil määrata tema abiliseks eestlasest munga Nicolause ("Nicolaum monachum, qui de gente illa sicut accepimus est oriundus"). Paavst nõudis 17. septembril 1171 või 1172 taanlastelt, et nad toetaksid Fulco tegevust.
Aleksander III ja Soome.
Aleksander III saatis 9. septembril 1171 või 1172 Uppsala peapiiskopile Stefanile kirja seoses olukorraga Soome kogudustes.
Vendide misjoneerimine.
Aleksander III kohtus 1178 Roomas palverännakul viibinud vendide misjonäri Bernoga ja tunnustas Mecklenburgi piiskopkonna rajamist.
Kristlik eetika ja moraal.
Aleksander III teatas 9. septembril 1171 või 1172 Uppsala peapiiskoppile Stefanile, et lapsetapmise ja sodoomia eest tuleb karistada karmilt.
Ta sätestas, et 7. põlve lähisugulased ei tohi omavahel abielluda ning keelas duellide pidamise ja piinamise.
Ta sätestas, et abielu üks osapooltest võib isegi vastu teise partneri tahtmist siirduda kloostrisse.
Kanoniseerimised.
Aleksander III kanoniseeris 6 isikut. Ta tunnustas Guillaume de Malavalle'i austamist.
Uued kardinalid.
Aleksander III määras 68 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Urbanus III ja Clemens III.
III Lateraani oikumeenilisel kirikukogul sätestati, et paavst saab ametisse, kui teda toetab vähemalt kaks kolmandikku valimistel osalenud kardinalidest. Paavst määras 1163 kardinaliks Mainzi peapiiskopi Konrad von Wittelsbachi, kes oli esimene Roomas mitte-resideerinud kardinal.
Aleksander III kultuuriloos.
Aleksander III auks on Itaalias nimetatud 1168 rajatud Alessandria linn.
Ta pani kevadel 1163 nurgakivi Pariisi Notre-Dame'i katedraalile (teistel andmetel asetas nurgakivi Pariisi peapiiskop Maurice de Sully) ning pühitses 1163 Pariisis Saint-Germaine kiriku ja 26. aprillil 1164 Sensis kiriku.
Diakon Johannes pühendas paavstile oma teose.
Spinello Aretino on Aleksandrit kujutanud Siena Palazzo Pubblicos 1407–1408 valminud freskol.
Näitekirjanik Jean Anouilh'i näidendis "Becket" kujutatakse Aleksandrit.
1964 esilinastunud filmis "Becket" mängis Aleksandri rolli näitleja Paolo Stoppa.
Surm.
Aleksander III suri 30. augustil 1181 Civita Castellanas ja maeti Roomas Lateraani basiilikasse. Matustel rüvetas vihane rahvahulk tema surnukeha.
Aleksander III valitses 21 aastat 11 kuud ja 23 päeva. See oli pikim valitsemisaeg pärast Hadrianus I-st, hiljem on veel rohkem valitsenud Pius VI, Pius VII, Pius IX, Leo XIII ja Johannes Paulus II.


Debrecen.
Debrecen on komitaadi õigustega linn Ungari idaosas. Ta on Hajdú-Bihari komitaadi keskus.
Debrecen on elanike arvult Ungari teine linn. Aastal 2005 oli linnas 204 300 elanikku, 2009. aastal 206 200 elanikku.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Debreceni elanikest ungarlasi 94,7%, mustlasi 0,5% ja teistest rahvustest inimesi 0,8%. Rahvus oli teadmata 4% elanikest.
Ajalugu.
Debreceni on esmakordselt mainitud 1235. aastal ("Debrezun"). 1849. aastal oli Debrecen lühikest aega Ungari pealinn. 1857. aastal sai Debrecen raudteeühenduse Budapestiga. Teise maailmasõja ajal sai linn tugevasti kannatada, pooled hoonetest hävisid. 1944. aastal oli linn jälle lühikest aega Ungari pealinn.


Troinoi (Singer Vinger).
"Troinoi" on Eesti ansambli Singer Vinger poolt 2000. aastal välja antud album, milles sisaldub selle looming alates selle tegevusest nimede Pära Trust ja Turist all kuni 1996. aastani.


Ushuaia.
Ushuaia on linn Argentinas, Tulemaa provintsi ja Ushuaia departemangu halduskeskus.
Linn asub Tulemaa saare kaguosas, Beagle'i väina põhjakaldal mere ja mägede vahel.
Ushuaiat peetakse maailma lõunapoolseimaks linnaks (sellele staatusele pretendeerib ka teisel pool Beagle'i väina asuv Tšiili asula Puerto Williams, mis on aga linna kohta väikese elanike arvuga).
Nimi.
Linna nimi tuleneb jaaganikeelsetest sõnadest "ush" ('sügavuses' või 'läänes') ja "wuaia" 'abajas'. Seda nime tõlgendatakse 'abajas, mis vaatab päikeseloojangu poole' või ka 'abajas, mis vaatab ida poole'. Abajas (Ushuaia laht) avaneb tegelikult kagu poole.
Reljeef.
Linna keskmine kõrgus merepinnast on 6 m.
Linn asub mereäärsel tasandikul. Linna taga algavad mäed. Linna lähedal on Martiali mägi ja Olivia mägi.
Linna ümbruses on liustikud ja viljakad orud.
Kliima.
Ushuaia asub jahedas paraskliimas, kus valitseb tundrakliima (ET-kliimatüüp).
Aasta keskmine õhutemperatuur on 5,7 °C. Aastane kõikumine on väike: juuli keskmine 1,5 °C, jaanuari keskmine 9,4 °C.
Aasta keskmine sademete hulk on 524 mm. Sademed jaotuvad aasta lõikes ühtlaselt.
Haldus.
Linna "intendente" on Federico Sciurano. Enne teda oli Jorge Alberto Garramuño.
Majandus.
Et peaaegu kõik kaubad tuleb Ushuaiasse kaugelt tuua, on see üks Lõuna-Ameerika kalleimaid linnu.
Liiklus.
Ushuaia on Tulemaa teisest suurest linnast Río Grandest 250 km kaugusel. Neid ühendab automagistraal nr 3, mis lõpeb Lapataia lahe ääres.
Ushuaia reklaamib end maailma otsana.
Turism.
Ümbruse ainulaadne loodus, sealhulgas Tulemaa rahvuspark, meelitab Ushuaiasse palju turiste. Turism on linna tähtis elatusallikas.
Ushuaiast väljutakse ka Antarktika-reisidele ja näiteks Estadose saart vaatama. Samuti on Ushuaia ristluslaevade peatuspaik.
Elanike arv.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli linna elanike arv 45 430. Võrreldes 1991. aasta rahvaloendusega oli elanike arv kasvanud 55,21% võrra.
Asustus.
Ushuaia moodustab osa Suur-Ushuaia linnastust.
Ajalugu.
Aastal 1869 rajati praeguse linna lähedale esimene eurooplaste asundus. See oli Thomas Bridgesi juhitud anglikaani misjonäride tugipunkt. Elanikud tunnustasid Argentina suveräniteeti.
Septembris 1884 saabus Ushuaiasse Estadose saarelt Argentina armee Lõuna-Atlandi Ekspeditsioonidiviis kommodoor Augusto Lasserre (Laserre) juhtimisel, mis oli asutanud allprefektuuri ja rajanud San Juan de Salvamento tuletorni, mis hiljem sai tuntuks "Faro del Fin del Mundo" nime all. Et kinnitada Argentina suveräniteeti selles kohas Tšiili piirist 20 km kaugusel, heisati 12. oktoobril 1884 ühele asutusele Argentina lipp. Sellest päevast hakatakse lugema Ushuaia küla ajalugu ning 12. oktoobrit tähistatakse Ushuaia linna sünnipäevana.
Vähehaaval hakkasid saabuma pioneerid, keda tõmbasid ligi kuuldused, et Tulemaal leidub kulda. Argentina valitsus soosis püsiasustuse tekkimist seal.
Argentina valitsus otsustas rajada Tulemaale kindluse. Lõpuks rajati Estadose saarele sõjaväevangla. Aastal 1902 viidi see üle Ushuaia lähedale Golondrina lahe äärde. Samal ajal pandi nurgakivi 1920 valminud Ushuaia kindlusele ("Presidio"), kuhu vangla jäi 1947. aastani. Seal peeti nii tavalisi (põhiliselt isikuvastastes kuritegudes süüdi olevaid), sõjaväe- kui mõnikord ka poliitilisi vange. Kuulsamate vangide seas on Carlos Gardel ja kirjanik Ricardo Rojas. Alates 1911. aastast oli see vangla Tulemaa retsidivistide vangla. Ushuaia linn tekkiski selle vangla ümber. Elanike vajadusi rahuldasid vangla trüki-, foto-, kingsepa-, rätsepa-, puusepa- ja pagaritöökoda ning arst ja apteek. Laev, mis ühendas linna välisilmaga, käis kord kuus.
20. sajandi alguses saabusid Ushuaiasse Punta Arenasest mõned horvaadi perekonnad.
Aastal 1913 rajati sardiinikonservide tehas, kuhu võeti tööliseks sisserändajaid Hispaaniast. Mõned neist läksid tagasi, teised jäid paigale.
Aastal 1928 saabus Ushuaiasse esimene lennuk – Günther Plüschowi (Gunther Plüschowi) vesilennuk Cóndor de Plata ('Hõbekondor').
Piirkonna laevaliiklus oli ohtlik, laevahukud olid sagedased. Aastal 1930 läks Ushuaia lahest väljumisel põhja Saksa laev Monte Cervantes, mille pardal oli sama palju inimesi kui Ushuaias elanikke. Kuni abi saabus, majutati merehädalisi kuus päeva. Kuni 1935. aasta lõpuni oli laevaühendus linna ainus ühendus välismaailmaga.
Monument Ushuaiast pärit Falklandi sõja ohvritele
Aastal 1947 otsustas Argentina valitsus vangla likvideerida ning kõik selle rajatised anti mereväe käsutusse.
Aastal 1947 rajati ka Ushuaia lennujaam ning seati sisse lennukompanii Aeroposta regulaarlennud Patagooniasse.
Aastal 1948 saabusid laevaga Génova itaalia immigrandid, kes hakkasid elamuid ehitama. Kui töö oli valmis, siis paljud lahkusid, teised aga jäid paigale. Ushuaiasse hakkasid saabuma ka Tšiili perekonnad. Seda pioneeride gruppi nimetatakse "antiguos pobladores".
Aastal 1950 loodi Ushuaia mereväebaas Almirante Berisso, mis praegu tegutseb San Martín y Yaganeses.
Pärast mereväebaasi lahkumist oli kindlus mõnda aega maha jäetud. Praegu on seal muuseum.
1970ndatel saabus tööstuse edendamise seaduse jõustumise tõttu linna palju uusi elanikke.
Aastal 1990 võttis Kongress vastu seaduse nr 23.775, millega loodi Tulemaa, Antarktise ja Lõuna-Atlandi saarte provints, mille halduskeskuseks sai Ushuaia.
Sisserändajate erineva päritolu tõttu on Ushuaias tekkinud kultuuriliselt mitmekesine õhustik.
Detsembris 2009 sõlmiti Ushuaias esimene samasooliste abielu Ladina-Ameerikas.
Vaatamisväärsused.
Ushuaia kindluses on muuseum. Aastast 1979 on endises riigipanga hoones maailma otsa koduloomuuseum, mis kannab maailma otsa muuseumi ("Museo del Fin del Mundo") nime. Muuseumikompleksis on vangla ajaloo muuseum ("Museo Presidio"), piirkonna laevasõidu muuseum ja Antarktise-ekspeditsioonide muuseum (need algasid sageli Ushuaiast).
Kui kindlus oli vangla, viis maailma lõunapoolseim raudtee, vangide ehitatud kitsarööpmeline raudtee "Ferrocarril Austral Fueguino", vange kindlusest töölaagritesse, mis asusid praeguse Tulemaa rahvuspargi territooriumil. Nüüd on see raudtee jälle tööle pandud. Sellel veetakse põhiliselt turiste Lapataiast rahvusparki.
Linna lähedal asuvalt Martiali liustikult avaneb vaade linnale, mägedele teisel pool Beagle'i väina (Tšiilis) ja tuletornile "Faro del Fin del Mundo".
Kulinaaria.
Ushuaias pakutavad iseloomulikud toidud on Tulemaa krabi ("centolla"), kalad patagoonia kihvkala, pollak ja besuugo, karbid ning lambalihapraad "cordero patagónico".


Buenos Airese järv.
General Carrera järv ehk Buenos Airese järv (Tšiilis "Lago General Carrera", Argentinas "Lago Buenos Aires") asub Tšiili ja Argentina piiril ja on nende riikide suurim järv. Järve pindala on 1850 km², millest 970 km² kuulub Tšiilile ja 880 km² Argentinale. Järv on tekkinud liustike sulamisveest.
Järve lõunakaldal asub Chile Chico linn.


Kassikakk.
Kassikakk (ladina keeles "Bubo bubo") on kaklaste sugukonda kassikaku perekonda kuuluv lind, suurim kaklane.
Teaduslikult kirjeldas kassikakkus esimesena Linnaeus 1758.
Kassikakk on Euraasias laialt levinud hulgu- ja paigalind. Elupaiga suhtes pole ta nõudlik. Teda võib kohata metsas, stepis ja kõrbes, nii tasandikul kui mägedes. Tjan-Šanis tõuseb ta 3 km ja Tiibetis koguni 4,7 km kõrgusele. Ta pesitseb põhjas kuni metsapiirini, idas Jakuutia, Sahhalini ja Jaapanini ning lõunas Põhja-Aafrika, Araabia ja Lõuna-Hiinani. Eestis on ta üldlevinud hajus paigalind.
Kassikaku üldpikkus on 72–82 cm, tiibade siruulatus 150–180 cm, tiiva pikkus 41–52 cm ja kaal 2,1–3,2 kg. Emaslinnud on isastest märksa suuremad, aga välimuselt on mõlemad ühesugused. Levila eri osades erinevad kassikakud suuruse ja värvuse poolest, lõuna pool on nad suuremad. Kehaehituse ja eluviisi poolest sarnaneb harilik kassikakk teiste kassikakuliikidega.
Kassikaku peas on suliskõrvad, mis on pikkadest sulgedest moodustunud tutid.
Täiskasvanud kassikaku ülapool on kirju. Ruugel, kollakal või harvem valkjal taustal on tumepruun piki-, harvem põikimuster. Labahoosuled on roostekollase tüvikuga ja tipu lähedal musta põikmustriga. Tüürsulgedel on kollakal või ookrivärvi taustal tumedatest märgistest ja täppidest ebakorrapärane ristimuster. Alapool on ruuge, ookrivärvi või valkjas. Pugul ja rinnal on mustad pikilaigud, kõhul ja külgedel peened pruunikad või mustad vöödid. Saba ja kurgu alune on valge. Vikerkest on erkoranž või punakas, nokk ja küünised on mustad. Noorlinnud on vanalindude moodi, aga heledamad ja tuhmimad.
Kassikakk teeb lennates 5 tiivalööki sekundis, mis on tema suuruse kohta palju.
Kassikakk on öö- ja videvikulind, aga levila põhjaosas peab ta päevalgi jahti, sest seal on suvel päevad väga pikad ja ööd lühikesed. Ta sööb väikesi ja keskmise suurusega imetajaid, kuid eelistab närilisi. Haruharva ründab ta suuremaid loomi, näiteks kitsi. Kuid kassikaku toidus on palju linde, alates pisivärvulistest kuni suurte kanaliste (metsis ja teder) ning kullilisteni (rabapistrik, kanakull ja karvasjalg-viu). Konni ja kalu sööb ta harva.
Vanasti armastasid kassikakud Eestis mügrisid süüa. Kuid siin lahti pääsenud invasiivne liik mink paneb viimasel ajal ise mügrid nahka ja kassikakud peavad muud toitu otsima. Näiteks on nad hakanud sööma parte ja teisi veelinde.
Endise NSV Liidu alal sigib kassikakk märtsi lõpul ja aprillis. Pesa asub tavaliselt maapinnal ja selleks on emaslinnu tallatud lohk, millel pole isegi vooderdust. Teiste lindude mahajäetud pesi hõivatakse harva. Pesa võib olla hästi varjatud kohas langenud puude okste või juurte all, aga ka võrdlemisi lagedal. Maapinnal pesitsemise tõttu on kassikaku munad ja pojad pidevas ohus ning kõik kiskjad on kassikaku vaenlased.
Kurnas on tavaliselt 2 või 3, harvem 4, vahel isegi 5 muna. Muna kaalub 75 g, mis on linnu suuruse kohta suhteliselt vähe. Emane haub ligi 35 päeva. Sel ajal isane toidab teda. Noorlindude suremus on suur. Tavaliselt on poegi pesakonnas vähem kui mune kurnas. See on seletatav asjaoluga, et kassikakk hakkab hauduma kohe pärast esimese muna munemist ja pojad on eri vanusega.
Eestis on ta ebaühtlase levikuga, peamiselt rannikualadel pesitsev harv haudelind. Aastal 2005 elas Eestis 120–200 paari, keskmine asustustihedus 0,003–0,005 paari/km². Kassikaku arvukus on Eestis viimastel aastatel pidevalt langenud. 2010. aasta hinnangu järgi pesitses Eestis vaid 60–120 paari kassikakke, mida on poole vähem kui aastatel 1998–2002. Sellise arvukuse juures peetakse Eesti kassikakuasurkonna suurust liigi pikaajaliseks säilimiseks ebapiisavaks. Kassikakke ohustab madal sigimisedukus, näiteks 2009 ei lennuvõimestunud Eestis teadaolevalt ühtegi kassikaku poega. 2010. aastal viidi kassikakk seadusemuudatusega kaitstud liikide teise kategooria alt üle esimesse.
Kassikakkude arvu vähendab prügilate sulgemine. Ajal, mil Soomes oli tuhatkond prügilat, elasid kassikakud prügimäerottide arvel priskelt, aga tänapäeval on prügilate arv Soomes vähenenud kümme korda ja kassikakkude arv väheneb.
Kassikakke ohustavad elektriliinid. Umbes pooled Euroopa kassikakkudest surevad elektrilöögi tagajärjel. Eestis on see osakaal umbes samasugune.
Kassikakud elavad kuni 20 aastat, aga vangistuses kuni 68 aastat. Täiskasvanud lindudel ei ole looduslikke vaenlasi ja sellepärast võib neid pidada tippkiskjateks. Nende peamine vaenlane on inimene: lisaks elektriliinidele saab neid surma kokkupõrkes sõidukitega ja küttimise tõttu.
Alates 2005 on vähemalt 5 paari kassikakke asunud elama Helsingisse. Nad toituvad inimeste poolt vabaks lastud ja metsistunud küülikutest, keda Helsingis ohtralt elab.
6. juunil 2007 lendas kassikakk nimega Bubi Helsingi olümpiastaadionile, kus toimus parajasti 2012. aasta EM-valikmäng Soome ja Belgia jalgpallikoondise vahel. Matš katkes 6 minutiks. Pärast seda, kui Jonathan Johansson lõi Soome kasuks mängu avavärava, lendas ta minema. 2007. aasta detsembris nimetati Bubi Helsingi aasta kodanikuks ja sellest ajast nimetatakse Soome jalgpallikoondist kassikakkudeks (soome keeles "Huuhkajat").
Kassikakk kultuuris.
Richard Rohu jutustuses "Kodus ja metsas" nägi kass Otu kassikakku ja ründas teda, lootes ta maha murda, aga ei puudunud palju, et kassikakk oleks tema enese maha murdnud ja ära söönud.
Jaan Rannapi lasteraamatus "Maari suvi" näeb peategelane Maari kassikakust õudusunenägu.


Andres Jüriado.
Andres Jüriado (13. mai 1938 Luunja vald – 4. veebruar 2003 New York) oli Vabadusraadio–Raadio Vaba Euroopa (RFE–RL) kauaaegne kaastöötaja.
Lapsena põgenes perega Punaarmee eest Läände. Pärast põgenikelaagris elamist Saksamaal rändas perekond edasi USA-sse.
Ta andis organisatsiooni "United Baltic Appeal – Baltic Appeal to the United Nations"’i (BATUN) kaudu panuse sellele, et ÜRO-s arutati inimõiguste rikkumisi Balti riikides. Oli BATUN-i üks peamisi aktiviste ja 32 aastat selle juhatuse liige.
Osales AABS-i (Balti Uurimuste Edendamise Ühing) organiseerimisel, olles 1967—1968 üheks eestlaste esindajaks selle asutavas toimkonnas.
Lõpetas eliitgümnaasiumi Bronxis, Manhattani külje all. Mõned aastad pärast raamatukoguteaduse magistrikraadi saamist Columbia ülkooli juures palgati Jüriado Vabadusraadio eestikeelsesse toimetusse ja töötas RFE–RL-i juures ligi 15 aastat.
Jüriado oli ühteaegu boheemlane ja eesti patrioot. Suurte teadmiste ja suurepärase mäluga. Koloriitne tegelane. Sakslased ütleksid "tuntud nagu kirju koer".
Andres Jüriado oli kunagi kohanud Yasser Arafati ÜRO New Yorgi peakorteri liftis. Andresel oli kombeks kõikide inimestega vestelda – nii riigijuhtide kui taksojuhtidega. Arafat olla öelnud: "Jah, eestlased, miks ma ei tea. Teine allasurutud rahvas nagu meiegi. Toetan teie vabaduspüüdlusi."
Suuresti tänu Jüriado jõupingutustele ilmus ajalehes The New York Times olulisi kirjutisi Eestis nõukogude ajal toimuva ülekohtu teemal.
Kuigi Jüriado ei elanud kunagi Eestis, käis ta kodumaal mitu korda pärast taasiseseisvumist. Tal olid
arvestatavad teened pagulaste peetud välisvõitluses. Elas valdava osa elust Ameerikas, keeldus aga teiste eestlastega inglise keelt rääkimast, mis paguluses võrsunud ja võrsuvate eesti päritolu inimeste seas muidu küllaltki tavaline oli.
"Andrese teadmised olid laialdased nii humanitaar- kui ühiskonnateadustes, millega kaasus terav intellektuaalne uudishimu maailmaprobleemide ja eesti küsimuste vastu ning põhjalik Ameerika sise- ja välispoliitika tundmine. Mees oli nagu loodud Vabadusraadio eestikeelsete saadete New Yorgi toimetaja ja korrespondendi kohale, kuhu ta kutsuti sovetoloog Jaan Pennari poolt... Ta tundis väga hästi kirjandust, eriti draamakirjandust ja teatrit... Kui helistasin pärast Andrese surma Rootsi ta endisele ülemusele, RFE–RL-i eesti saadete juhatajaks olnud Aleksander Terrasele, et sõbra lahkumist kurta, ütles Terras jutu lõpul: „Ta oli väga hea ajakirjanik!“ Kui ilmub Eesti ajakirjanduse biograafiline leksikon, siis leiab Andres Jüriado selles kindlasti oma koha."
Jüriado artikkel inglise keeles "Nationalism vs. Socialism in Soviet Estonian Drama" –


BATUN.
BATUN ehk Baltic Appeal to the United Nations (Balti Apell ÜRO-le) oli 1966. aasta veebruaris New Yorgis Baltimaade noorte pagulaste ühistöös rajatud organisatsioon, mis kandis algul nime United Baltic Appeal.
BATUN andis külma sõja aastail olulise panuse selleks, et ÜRO-s arutataks inimõiguste-rikkumisi Balti riikides.
Organisatsioon aitas 1970. aastail tutvustada anastatud Balti riikide 45 kodaniku pöördumist, nn Balti apelli, ning korraldas mahaistumisstreigi New York Times'i sissekäigu ees tänaval ja trepikojas, mille tulemusel ajaleht hakkas pöörama enam tähelepanu anastatud Balti riikides toimuvale.


Suitsupääsuke.
Suitsupääsuke ("Hirundo rustica") on pääsulaste sugukonda kuuluv väike rändlind.
Süstemaatika.
Suitsupääsukese ladinakeelne nimi ("Hirundo rustica") pärineb Karl von Linné 1758. aasta teosest Systema Naturae. "Hirundo" tähendab ladina keeles 'pääsukest', "rusticus" aga 'küla-', 'lihtne'.
Välimus.
Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. Kehapikkus on 19–22 cm. Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega, kõhupool on valge (mõnel alamliigil ka punakas). Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune.
Sügiseste juveniilsete lindude äärmised tüürsuled on üksnes umbes 1 cm pikkused ja suguküpsetest lindudest heledamad, nende laup ja kurgualune on roostepunakas, puguvööt aga hallikaspruun.
Suitsupääsukest võib segi ajada roostepääsukesega. Viimasel on küll silmatorkav valge päranipuala, samuti on nende häälitsemine erinev.
Levila ja ränne.
Suitsupääsuke on kõige laialdasema levialaga pääsulane. Ta on levinud haudelind Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Euroopa ja Aasia isendid talvituvad Lõuna-Aafrikas, Lõuna-Aasias ja Austraalias, Põhja-Ameerika isendid Lõuna-Ameerikas.
Enne sügisrännakut koonduvad nad suurtesse parvedesse, veetes aja veekogude roostike, soode jt piirkondades, kus leidub palju suuri lendavaid putukaid. Eestist alustavad enamasti lahkumist augustist, viimased oktoobris; enamik lendavad Aafrikasse, vähemik talvitub Lõuna-Hispaania ja Lõuna-Portugali aladel.
Eestis hinnatakse suitsupääsukese arvukust 100 000 – 200 000 paarile.
Pesitsemine.
Suitsupääsuke eelistab pesapaiga valikul kultuurmaastikke. Ta ehitab mudast, savist ja rohukõrtest pesa hoone räästa alla, vähese inimasustusega piirkondades ka kaljude külge. Kurnas on 4–7 muna. Mõlemad vanemad toidavad poegi. Pojad lahkuvad pesast umbes 3 nädala vanuselt.
Suitsupääsukese toiduks on suured lendavad putukad, keda ta õhust püüab.
Häälitsemine.
Suitsupääsukese kutsehüüd on "vidiit-vidiit", laul on enamasti kiire ja pikk, meenutades vidinat.
Sümboolika.
Suitsupääsuke valiti 26. novembril 1962 Tartus Eesti Looduseuurijate Seltsi ornitoloogia­sektsiooni koosolekul Eesti rahvuslinnuks. Teda on kujutatud Eesti 500-kroonise tagaküljel ja Sloveenia 2-tolarise mündi reversil.


Korporatsioon Amicitia.
Korporatsioon Amicitia (lühendatult Korp! Amicitia, samuti C!A!) on eesti naistudengeid ühendav akadeemiline organisatsioon, mis on asutatud 21. novembril 1924 Tartus. Korporatsiooni Amicitia välismärkidel kasutatav värvikombinatsioon on sirelililla, tumeroheline ja kuldne.
Tegevus ja eesmärgid.
Korp! Amicitia eesmärgiks on arendada oma liikmeid vaimselt, kultuuriliselt ja kehaliselt, pidades sealjuures oluliseks naiselikkust, töökust ja vaimuvabadust, nõudes igalt oma liikmelt sõbralikkust, ausust ja otsekohesust. Üliõpilaskorporatsioonina panustatakse akadeemilise ühtekuuluvustunde tugevdamisse, õpetatakse oma liikmeid rahvuslikult mõtlema ja tegutsema. Oma tegevuses jääb korp! Amicitia apoliitiliseks.
Eellugu.
Lipuvalve 2010. aastal volbri rongkäigul
1923. aasta varatalvel kohtusid Tallinna Linna I Tütarlaste Gümnaasiumi, Tallinna Linna II Tütarlaste Gümnaasiumi ja Tallinna Kaarli koguduse Eesti Ühisgümnaasiumi vilistlased, kes olid asunud õppima Tartu ülikooli, enamuses õigus-majandusteaduskonnas. Neil oli tekkinud huvi hoida koolipõlves tekkinud sõprust ning sobivaimaks viisiks selle tarvis leiti olevat akadeemilise naisorganisatsiooni, täpsemalt üliõpilaskorporatsiooni loomine.
Korporatsiooni asutamise ettevalmistamine toimus Tallinnas: sõnastati põhimõtted ja loodi tugev alus ühiste eesmärkide saavutamiseks. Algselt oli eesmärgiks luua Tallinnast pärit üliõpilaste ühendus asukohaga Tallinnas, kuid Tartu ülikooli valitsus ei lubanud registreerida üliõpilasorganisatsioone väljaspool ülikoolilinna.
Korporatsiooni nimi valiti teistkordsel hääletamisel napi häälteenamusega. 'Amicitia' tähendab ladina keeles sõprust, mis pidi kõige paremini iseloomustama ka korporatsiooni liikmete suhteid. Amicitia värvikandjat hüütakse tänaseni amicaks (ld. k. ’sõbratar’).
Lipukirjaks valiti tollast aega ja naisüliõpilastest korporantide ühiskondlikku positsiooni peegeldav "Per aspera ad astra!" – läbi raskuste tähtede poole. Valitud motos avaldus soov tõestada end akadeemiliste naistena ning saavutada ühiskondlik tunnustus nii organisatsioonina kui igaüks eraldi ajakohase, kõrgharidust omandava iseseisva noore naisena.
Asutamine.
20. novembril 1924 esitati Tartu Ülikooli valitsusele palve registreerida naiskorporatsioon Amicitia. Palvele oli alla kirjutanud 12 tudengit: Hildegard Brett (stud phil), Gerda Kenapea (stud rer merc), Linda Konrad (stud rer merc), Leontine Koppel (stud rer merc), Agnes Müür (stud phil), Anna Poska (stud agr), Alexandra Puurman (stud phil), Emilie Ruubel (stud rer merc), Hilde Sagris (stud rer merc), Erica Zeich (stud rer merc), Helga Leithammel (stud rer merc) ja Lucie Tensing (stud agr).
Esimesel koosolekul valiti esimeheks Linda Konrad, esimehe abiks Hildegard Brett ning sekretäriks Erika Zeich. Pärast registreerimist jätkus organisatsiooni ülesehitustöö ja tegevus peamiselt Tallinnas. Korporatsiooni avapidu toimus 13. detsembril 1924 Tallinnas Linda Konradi kodus, kus südaööl panid 12 asutajaliiget endale esimest korda peale värvilindid ning pähe värviteklid ja kandsid sellest hetkest ühist nime amica.
Tegevus 1924-1940.
10. jaanuaril 1925. aastal algas korporatsiooni Amicitia Tartu periood. Esialgu kohtuti Aia tänaval asunud Linda Konradi üliõpilaskorteris. Varsti üüriti konvendi ruumideks korter Lodja tänaval.
Ametnikke valiti kahekümnendatel aastatel kolm korda aastas neljaks kuuks, hiljem kaks korda aastas kuueks kuuks. Korporatsiooni eestseisus oli viieliikmeline ning sinna kuulusid esimees, tema abi, sekretär, laekahoidja ja majapidaja. Eestseisus nimetati 1930. aastatel ümber juhatuseks, rebasvanem-oldermani institutsioon noortevanemaks.
Esimene avalik in corpore värvides ülesastumine toimus Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel Tartu ülikooli aulas 24. veebruaril 1925. Tartus saabus esimene ametlik küllakutse korp! Vironialt veebruaris 1925. Sellega oli alguse saanud ametlik akadeemiline suhtlemine teiste Tartu akadeemiliste organisatsioonidega. Tartu laiemale seltskonnale tutvustas amica’sid advokaat ja avaliku elu tegelane korp! Sakala vilistlane Oskar Rütli. Seda võib pidada läbimurdeks toonase Tartu haritlaskonna seltskondlikus elus tunnustuse saavutamisel.
Asutamisperioodile ning esimestele sisseelamiskuudele järgnes 1925. aasta teisest semestrist aktiivne tegevus, liikmeskond kasvas ning tegevus võttis üha selgemaid piire. Amicitia liikmeks võisid astuda vaid Tartu ülikooli eesti soost naisüliõpilased, hiljem aga ka Tartu ülikoolis õppivad mitte-eestlased.
1925. aastal üüriti uus konvendikorter Laial tänaval ning pandi alus oma raamatukogule. Liikmete mitmekülgseks harimiseks kavandati regulaarselt toimunud referaatõhtuid, kus käsitleti ühiskondlikke, kultuurilisi, poliitilisi ja majanduslikke teemasid. Oma tähtis roll oli ka seltskonnaelul ning teiste akadeemiliste organisatsioonidega läbikäimisel.
Lisaks akadeemilist laadi ettevõtmistele tegeleti ka enese kehalise arendamisega. Alates 1932. aastast käis regulaarselt harjutamas amicade võrkpallinaiskond. Regulaarsed olid ka võimlemistunnid, mille tarvis oli ülikoolilt saadud võimla ja palgatud võimlemisõpetaja.
Ühiskonnaelus nähti eneseteostusvõimalust läbi erinevate organisatsioonide. Amicitia liikmed olid tegevad Akadeemilises Hõimuklubis, Akadeemilise Majandamise Seltsis, Akadeemiliste Naiste Ühingus, Anglo-Eesti Ühingus ja Akadeemilises Maleklubis. In corpore kuuluti Katiseliidu Naiskodukaitsesse ning võeti osa Üliõpilasedustuse tööst.
27. juunil 1940 toimus korporatsiooni Amicitia viimane koosolek enne Nõukogude okupatsiooni. Koosolekul tegi esinaine ksv! Cita Modeste Tellmann-Prees teatavaks organisatsiooni likvideerimisotsuse. Selleks hetkeks oli korp! Amicitia liikmeskonnas 260 akadeemilist naist.
6. augustist 1940 hakkas kehtima uus ülikooliseadus, millega keelustati ametlikult kõikide akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide tegevus, kuna see olevat rahvavaenulik.
Tegevus Nõukogude okupatsiooni ajal.
Teise maailmasõja ajal nõrgenesid kontaktid korporantide vahel. Sõja käigus oli osa amicasid emigreerunud, teadmata hulk liikmeid oli hukkunud või küüditatud. Alles pärast sõja lõppu hakati taas otsima liikmetega omavahelist kontakti.
Järele jäänud liikmeskonnas toimus jagunemine: oli neid, kes distantseerisid end täielikult korporatsiooni liikmelisusest, teised aga jätkasid salajast tegutsemist ning kooskäimist ja isiklike ja korp!-i tähtpäevade tähistamist. Tihedam kooskäimine algas Tartus 1960. aastate lõpul, kus kohtuti kord kuus ühel kindlaks määratud päeval nii Tallinnas kui Tartus.
Taasasutamine.
Idee taastada korporatsioon Amicitia tekkis kahel erineval grupil, õigus- ja arstiteaduskonna tudengineidudel, 1989. aastal, kui eesti üliõpilaskonda valdasid tugevad rahvusromantilised meeleolud. Korp! Sakala ksv! Vallo Vanaaseme eestvedamisel said need kaks gruppi neide, tulevasi amicasid kokku.
28. aprillil 1989 kinnitati Tartu Riikliku Ülikooli nõukogus korp! Amicitia põhikiri ja korporatsioon loeti ametlikult taasasutatuks. Korporatsiooni liikmeskonda kuulusid esimesest tegutsemisajast üksnes vilistlased ning taasasutajad, kes sel hetkel olid rebase staatuses, kuid pidasid sealjuures ka ameteid.
Taasasutajad: Terje (Tari) Eipre (stud iur), Lea Morgen (stud med), Piret (Lemming) Vanaaseme (stud iur), Hille Raud (stud iur), Eva Raud (stud hist), Ülle Vahar (stud chem), Maire (Verlin) Suurkivi (stud med), Merike Sisask (stud iur) ja Ene (Kattel) Laht (stud chem).
Tegevus tänapäeval.
Korp! Amicitia liikmeskonda kuulub üle maailma ligi 300 naist. Peamine tegevus on koondunud Tartusse, kus toimub aktiivne organisatsiooniline tegevus. Igal nädalal peetake ühiseid koosolekuid, referaatõhtuid ning võetakse ette ühistegevusi teiste akadeemiliste organisatsioonidega. Lisaks Tartus Kastani tänaval asuvale konvendikorterile on korp!-i liikmete kasutuses ka Tallinnas asuv korter Laial tänaval.
Kanadas Torontos asub väliskoondis, mis ühendab Põhja-Ameerikas elavaid eesti soost naistudengeid. Toronto koondis sai alguse vil! Lydia Suursööti eestvedamisel. Koondise ametlikuks asutamispäevaks peetakse 28. novembrit 1952.
Liikmed.
Korporatsioon Amicitia võtab oma liikmeskonda eesti soost naisüliõpilasi, kes on või on olnud immatrikuleeritud ülikooli ning ei kuulu ühtegi teise akadeemilisse üliõpilasorganisatsiooni. Korporatsiooni liikmelisus on eluaegne ning korporatsiooni nõuded ja põhimõtted täitmiseks ka väljaspool konvendielu.
Liikmed jagunevad auvilistlasteks (auvil!), vilistlasteks (vil!), lihtvilistlasteks (liht!vil!), üliõpilasvilistlasteks (ül!vil!), tegevliikmeteks (tgl!), lihtliikmeteks (l!l!) ja rebasteks (reb!). Korporatsiooni Amicitia täieõiguslikku liiget (tgl! või vil!) kutsutakse amicaks.
1939. aastal korp! Amicitia 15. aastapäeva puhul valiti auvilistlasteks kõik asutajaliikmed ning oma ühiskondliku või akadeemilise tegevusega silma paistnud daamid.
Auvilistlased.
Emilie Aamisepp-Ruubel, Linda Gromoff-Konrad, Maria Laidoner-Kruszewska, Agnes Müür, Xenia Poska, Lenna Saarekivi-Koppel, Hilda Sagris, Erika Zeich, Anna Tõrvand-Tellmann, Helene Vachmann, Ellen Leivat.
Sümboolika.
Korp! Amicitia lipuvärvid sirelililla-tumeroheline-kuldne kombinatsioon sümboliseerib korp! Amicitia kolme põhimõtet: värvidele vastavalt julgust, lootust, ausust. Lipuvärvide autor on auvil! Emilie Ruubel ning see kombinatsioon on inspireeritud sirelioksast kuldses vaasis. Värvikooslus valiti välja 1924. aastal 92 erineva kombinatsiooni hulgast kui kõige ilusam, elegantsem ja naiselikum.
Korp! Amicitia tekkel on sirelilillast sametist põhjaga, mille keskel on rosett ehk ornament-tikand. See sümboliseerib korp!-i asutajaliikmeid. Rosetil on kujutatud numbrit 12, mida on ringis ühe joonega ühendatud 12 korral. Roseti keskel on korp! Amicitia vääntäht. Sirelilillat põhja ümbritsevad tumeroheline ning kuldne värviriba. Rebastekkel on must ning selle küljele on kinnitatud hõbedane vääntäht.
Lisaks värvidele kasutab korporatsioon Amicitia välismärkidel sirklit ehk vääntähte, mis moodustub tähekombinatsioonist V-C-F-C-A. Need on algustähed hüüdest „Vivat, crescat, floreat corporatio Amicitia!” (ld k "Elagu, kasvagu, õitsegu korporatsioon Amicitia!"). Värve ning vääntähte kasutab korp! Amicitia näiteks ehetel ja trükistel.
Puutumatu sümboolika alla kuuluvad korp! Amicitia lipud, vapp, värvi- ning rebasteklid ning värvilindid. Samuti pole korp!-i mittetäieõiguslikel liikmetel luba puutuda korp!-i eestseisuse mööblit.
Korp! Imeria.
Korp! Amicitia sõprusorganisatsiooniks Lätis on naiskorporatsioon Imeria, mis loodi 19. novembril 1924. aastal Riias. Taasasutati 12. aprillil 1990. aastal. Värvideks on pruun- helesinine-kuldne. Korp! Amicitiaga loodi sõprusleping 1939. aastal ja 1991. aastal taastati sidemed.
Wiipurilainen Osakunta.
Korp! Amicitia sõprusorganisatsiooniks Soomes on 1653. aastal Turu Akadeemia juures asutatud Wiipurilainen Osakunta (WiO). Turu põlemise järel 1828. aastal viidi Turu Akadeemia üle Helsingisse, kus jätkus ka WiO tegevus. WiO värvideks on punane-kollane-sinine. Korp! Amicitiaga loodi sõprusleping 1991. aastal.


Bonaire.
Bonaire on saar Kariibi meres Venezuela ranniku lähedal. Saar moodustab koos Klein Bonaire saarega Madalmaade Kuningriigi kooseisus oleva Hollandi Antillide omavalitsusliku osa (saareala), mille halduskeskus on Kralendijk. Saare pindala on 288 km² ja elanike arv 10 200 (2003).
Saar on väikseim niinimetatud ABC saartest (Aruba, Bonaire ja Curaçao).
Saare esimesed elaikud olid Caiquetio indiaanlased, kes saabusid Bonairele tänapäeva Venezuela territooriumilt u 1000. aasta paiku. Esimeste eurooplastena maabusid saarel Alonso de Ojeda ja Amerigo Vespucci 1499. aastal.


Saba saar.
Saba on saar Kariibi meres Tuulepealsete saarte rühmas. Saar moodustab Madalmaade Kuningriigi kooseisus oleva Hollandi Antillide omavalitsusliku osa (saareala), mille halduskeskus on The Bottom. Saare pindala on 13 km² ja elanike arv 1150 (2004), 2000 (2010).
Suurema osa saarest moodustab kustunud vulkaan Mount Scenery (888 m), mis on Madalmaade Kuningriigi kõrgeim punkt.


Christopher Franke.
Christopher Franke (sündis 6. aprillil 1953 Berliinis) oli 1970. aastast üks liige Saksa elektroonilise muusika bändis Tangerine Dream, koos Edgar Froese ja Peter Baumanniga. Algul mängis ta ansamblis löökriistu, hiljem aga süntesaatoreid.
1988. aastal lahkus Franke bändist ja asutas plaadifirma Sonic Images. 1991. aastal kolis ta USAsse, et kirjutada filmimuusikat.
Franke on kirjutanud ka ulmeseriaali "Babylon 5" muusika.
Franke, Christopher
Franke, Christopher


Jeffrey Sinclair.
Jeffrey Sinclair on väljamõeldud tegelaskuju USA ulmetelesarjas "Babylon 5". Sinclairi osa mängib Michael O'Hare.
Jeffrey David Sinclair sündis 3. mail 2218. aastal Marsi koloonias. Sinclairi isa oli Maa Alliansi sõjaväe piloot, kes osales Balose lahingus, mis oli Dilgari sissetungi viimane kokkupõrge.
Karjäär.
2237. aastal astus Sinclair Maa sõjaväkke. Õppides sõjakoolis, kohtus ta Catherine Sakaiga, ning neil oli suhe. Pärast aastast kooselu läks paar lahku. Nad kohtusid siiski episoodiliselt 2258. aastani, mil kihlusid. 2259. aastal, täites Vahtidelt saadud ülesannet, jäi Sakai teadmata kadunuks.
2240. aastal sai Sinclairist kosmosehävitaja piloot. Vähem kui aasta pärast ülendati ta eskadroni ülemaks. Ta võttis osa lahingust Joonel, mis oli Maa-Minbari sõja viimane võitlus. Lahingu käigus hävitasid Minbari lahingulaevad tema juhitud eskadroni täielikult. Sinclairi hävitaja lasti sõelapõhjaks, kuid püsis siiski koos. Sinclair üritas rammida üht Minbari ristlejat. Tema katse ebaõnnestus, sest minbarid otsustasid ta elusalt kinni võtta.
Järgnenud ööpäeva jooksul toimunu jäi Sinclairile pikka aega saladuseks, ning teda kimbutas mälukaotus. Üllatuslikult otsustasid minbarid aga seejärel alla anda ja sõja lõpetada, ehkki võitsid Joone lahingu ja oleksid võinud Maa hävitada. Miks minbarid sellise ootamatu otsuse tegid ja mis toimus Sinclairiga vangistuse ajal, selgub "Babylon 5" sarja sündmuste käigus.
Kui valmis Babylon 5 kosmosejaam, kooskõlastas Maa selle komandöri valiku Minbariga ning Sinclair oli nimekirjas ainus, kellega minbarid nõustusid. Sinclair asus jaama juhtima 2257. aastal. Tema esimene suurem katsumus oli intsident Vorloni suursaadik Koshiga, mis peaaegu oleks talle koha maksnud. Sellest juhtumist räägib "Babylon 5" sarja pilootosa "The Gathering".
2258. aastal, sarja esimesel hooajal, on Sinclair jaama komandör, ning esineb kõigis osades.
2259. aasta jaanuaris nimetatakse Jeffrey Sinclair Maa Alliansi suursaadikuks Minbarile, ning Babylon 5 komandöriks saab kapten John Sheridan. Seriaali edasistes sündmustes mängib Sinclair olulist osa ühe Minbari iidse ettekuulutuse täitumises.


Madalmaade Kuningriik.
Madalmaade Kuningriik (hollandi keeles "Koninkrijk der Nederlanden") on riik, mis on alates 1954. aastast liitriik ja koosneb praegu neljast võrdõiguslikust maast: põhiliselt Euroopas paiknevast Hollandist (hollandi keeles "Nederland") ning Kariibi meres paiknevatest Arubast, Curaçaost ja Sint-Maartenist.
Madalmaade kuningriik on föderaalne monarhia, mille riigipea on Madalmaade kuningas.
Maadevahelised suhted määrab kindlaks Madalmaade Kuningriigi statuut ("Statuut voor het Koninkrijk der Nederlanden") 28. oktoobrist 1954.
Madalmaade Kuningriik, mis on föderaalne monarhia, erineb Euroopa maast Hollandist, mis on detsentraliseeritud unitaarriik. Mõlema valitsemisviis on konstitutsiooniline monarhia.
Eri maadel on erinev riigiõiguslik staatus. Kariibi mere maad on autonoomsed ja neil on kaasotsustusõigus kuningriigi asjades, niivõrd kui need puudutavad neid maid. Hollandit valitsevad kuningriigi institutsioonid Madalmaade Kuningriigi põhiseaduse järgi. Holland esineb nii sise- kui ka välisasjades Madalmaade Kuningriigina. Arubal, Curaçaol ja Sint Maartenil on igaühel oma põhikord.
Aastatel 1954–1975 oli kuningriigi maa staatuses Suriname ning 1954–2010 Hollandi Antillid.
Ajalugu.
Madalmaade Kuningriik moodustati Viini kongressi tulemusel ning riiki asus valitsema Orange-Nassau dünastia, kuningriigi moodustamisel 1815. aastal koosnes ta praegusest Hollandist, Belgiast ja Luksemburgist (nn Madalmaade ühendkuningriik). Suriname (Hollandi Guajaana) ja Hollandi Antillid olid sel ajal Kuningriigi kolooniate (nn Hollandi kolooniate seas. Aastal 1830 lõi Belgia Madalmaade Kuningriigist lahku ja 1890 lõppes personaalunioon Luksemburgiga.
Aastal 1954 lõpetas Madalmaade Kuningriigi statuudi jõustumine koloniaalsuhted Hollandi ning Suriname ja Hollandi Antillide vahel. Suriname ja Hollandi Antillid said kumbki maa staatuse ning sellega autonoomia sisemaise halduse valdkonnas. Statuudi vastuvõtmisega kutsusid Madalmaade Kuningriik, Suriname ja Hollandi Antillid ellu uue Madalmaade Kuningriigi.
Aastal 1975 astus Suriname Kuningriigist välja ning sai iseseisvaks vabariigiks.
Aastal 1986 sai Aruba, mis seni oli olnud osa Hollandi Antillidest, maa staatuse ("status aparte") ning sai sellega omaette maaks Kuningriigi koosseisus.
Riigikord.
Madalmaade Kuningriigi statuut on Kuningriigi põhiseadus. Nn Hollandi põhiseadus (ametlik nimetus Madalmaade Kuningriigi põhiseadus ("Grondwet voor het Koninkrijk der Nederlanden") on statuudile allutatud ning kehtib ainult Hollandi kohta.
Igal maal on oma põhiseadus, nagu näeb ette ka statuudi artikkel 42. Hollandi riigikorra sätestab Hollandi põhiseadus, Hollandi Antillide riigikorra Hollandi Antillide konstitutsioon ("Staatsregeling van de Nederlandse Antillen") ja Aruba riigikorra Aruba konstitutsioon ("Staatsregeling van Aruba").
Hollandi põhiseadus ning Antillide ja Aruba konstitutsioon on hierarhiliselt ühel ja samal tasemel. See, et Hollandi põhiseadus Hollandi Antillide ja Aruba kohta ei kehti, ilmneb muuhulgas asjaolust, et Hollandi põhiseaduses puuduvad sätted Antillide ja Aruba kohta, ning statuudi artiklist 38.
Föderaalne monarhia.
Madalmaade Kuningriik on föderaalne monarhia. Ta on jagatud kolmeks oma valitsuse ja parlamendiga territoriaalseks osaks, mis moodustavad föderatsiooni. Riigipea on Hollandi kuningas.
Kuningriigi tasandil ei ole ellu kutsutud spetsiaalseid võimuasutusi. Kuningriigi asutused on suuremalt jaolt Hollandi asutused. Nii sätestab Hollandi põhiseadus ka nende asutuste ülesehituse, kuigi rangelt võttes kehtib Hollandi põhiseadus ainult Hollandi kohta.
Hollandi asutuste domineeriv positsioon föderaaltasandil on sätestatud suurte erinevuste tõttu Hollandi ja ülejäänud kahe maa vahel. Näiteks on Hollandil palju suurem elanike arv ja majanduslik tähtsus. See on põhjendatav kas või Hollandi elanike arvu ja suure majandusliku tähtsusega. Seetõttu ei nimeta Statuut maid mitte võrdseteks, vaid võrdõiguslikeks või võrdväärseteks ("gelijkwaardig").
Holland on Euroopa Liidu täisliige, Hollandi Antillid ja Aruba on Euroopa Liiduga assotsieerunud. Viimaste territoorium ei ole Euroopa Liidu territoorium, kuid nende kodanikud on Euroopa Liidu kodanikud.
Kavandatavad riigiõiguslikud reformid.
Kuningriigi asjade praegune riigiõiguslik korraldus on viimastel aastatel osutunud ebarahuldavaks. Varsti revideeritakse Madalmaade Kuningriigi statuuti.
Et saada selget ettekujutust, mida on tarvis muuta, on kõigil ülemeresaartel korraldatud rahvahääletused. Juba 2000 teatas saareala Sint-Maarten soovist saada maa staatus ("status aparte") nagu Aruba. 10. septembril 2004 hääletas 59,5% Bonaire valijatest Hollandi Antillide kaotamise poolt ja otsesidemete poolt Hollandiga. Saareala Saba hääletas samasuguste otsesuhete poolt Hollandiga 1. oktoobril 2004. Curaçao valijad hääletasid 8. aprillil 2005 "status aparte" poolt ja Sint-Eustatius samal päeval "uut laadi" ("nieuwe stijl") Antillide poolt.
Et referendumite tulemused langesid peaaegu täielikult kokku töögrupi "Bestuurlijke en Financiële verhoudingen Nederlandse Antillen" (lühend BFV; 'Hollandi Antillide haldus- ja finantssuhted') ettepanekuga. See näeb ette, et Hollandi Antillid kui maa kaotatakse, saarealad Curaçao ja Sint-Maarten saavad maa staatuse ning Bonairest, Sabast ja Sint-Eustatiusest saavad nn kuningriigisaared. Ette on nähtud asutada ka tõeline kuningriigiparlament, mis hakkab kontrollima kuningriigi valitsust, kuningannat ja riigi ministrite nõukogu (kuningriigi ministrite nõukogu).
17. septembril 2005 pidas haldusreformiminister Alexander Pechtold tulevaste riigiõiguslike reformide üle nõu kõikide Hollandi Antillide saartega. Lepiti kokku, et juba 2005. aasta lõpul peetakse ümarlauanõupidamine ("Ronde Tafel Conferentie", lühend RTC). Sellel pidi arutatama mitte ainult riigiõiguslikke reforme, vaid ka finantse, majandust, õigusjärelevalvet ja tõhusat haldust.
21. oktoobril 2005 sõlmiti pärast raskeid läbirääkimisi Hollandi ja Hollandi Antillide vahel põhijoonte lepe ("Akkoord op Hoofdlijnen"). Selles leppes on muuhulgas ette nähtud, et Hollandi Antillid peavad muutuma Hollandile finantsiliselt läbipaistvamaks.
Esimene ümarlauanõupidamine leidis aset 26. novembril 2005. Lepiti kokku, et Holland kustutab Hollandi Antillide võlad tingimusel, et Antillid tagavad tõhusa eelarve ja väldivad uusi võlgu. Uute riigiõiguslike suhete jõustumise esialgseks tähtajaks määrati juuli 2007, kuigi minister Pechtoldi arvates on see liiga vara. Uued nõupidamised peetakse märtsis 2006, juulis 2006 ja jaanuaris 2007. Lõppnõupidamist ei ole veel kavandatud.
Võim.
Madalmaade Kuningriigi statuut sätestab Kuningriigi võimkonna ja kutsub ellu organid selle võimkonnas olevate asjade eest hoolitsemiseks.
Võimkond.
Kuningriigi võimkonda võidakse arvata ka teisi asju.
Statuudi artikkel 43 sätestab, et fundamentaalsete inimõiguste ja vabaduste tagamine, õiguskindlus ja halduse tõhusus on Kuningriigi asjad.
Kuningriigi valitsus.
Kuningriigi valitsuse all mõeldakse kuningat ja Kuningriigi ministrite nõukogu.
Hollandi kuningas on ka kogu kuningriigi kuningas ning Hollandi Antillide ja Aruba kuningas. Viimastes esindab teda kuningas. Kuningas juhib Kuningriigi valitsust. Ta on Kuningriigi suveräänne riigipea.
Kuningriigi Ministrite Nõukogu koosneb Hollandi ministrite nõukogust pluss maadevalitsuste poolt nimetatud volitatud ministritest. Kuningriigi ministrite nõukogu poolt välja antud seadusi nimetatakse kuningriigi seadusteks ("rijkswet"). Kuningriigi seadus on näiteks kodakondsusseadus ("Rijkswet op het Nederlanderschap"). Hollandi Antillide või Aruba volitatud ministril on õigus esitada Generaalstaatide Teisele Kojale kuningriigi seaduseelnõu.
Kuningriigi seadusandja.
Kuningriigi seadusandja koosneb (Hollandi) Generaalstaatidest ja Kuningriigi valitsusest. Statuudi artiklid 15, 16 ja 17 annavad teatava osaluse Hollandi Antillide ja Aruba staatidele.
Riiginõukogu.
Kuningriigi Riiginõukogu koosneb (Hollandi) Riiginõukogust, millele lisandub Hollandi Antillidelt ja Arubalt kummaltki üks liige, kelle nimetab kuningas kooskõlas vastava maa valitsusega.
Õigusemõistmine.
Madalmaade Kõrge Nõukogu (ülemkohtu) hoone.
Hollandis arutatakse kohtuasju esimeses astmes 19 esimese astme kohtus ("rechtbank"). Otsuse saab edasi kaevata ühesse teise astme kohtutest ("gerechtshof"). Hollandi Antillidel ja Arubal on ühine kohus ("hof van justitie"), mis arutab kõiki kohtuasju esimeses ja teises astmes. Viie teise astme kohtu ning Hollandi Antillide ja Aruba ühise kohtu otsuseid saab kassatsiooni korras edasi kaevata Madalmaade Kõrgele Nõukogule (ülemkohtule). Kõrge Nõukogu otsused saavad õiguse allikaks kõigis kolmes Kuningriigi maas sõltumata sellest, millist maad kohtuasi puudutab.
Samasooliste abielud.
Hollandi Antillide ja Aruba tsiviilkoodeksid ei tunnista samasooliste abielu. Kui Charlene Obuder ja Ester Lamers, kes abiellusid Rotterdamis, tahtsid Arubal registreeruda abielupaarina, said nad teada, et see pole Arubal võimalik. Nad kaebasid selle otsuse edasi kantonikohtunikule. Kohtunik juhindus oma otsuses Madalmaade Kuningriigi statuudi artiklist 40, mille kohaselt kõik "autentsed aktid" kehtivad kogu Kuningriigis. Abielu on kohtuniku arvates akt ning järelikult tuleb seda Arubal tunnustada. Aruba võimud kaebasid selle otsuse edasi. Ka Hollandi Antillide ja Aruba ühine kohus andis abielupaarile õiguse. Aruba valitsus teatas siiski kassatsioonikaebuse sisseandmisest.
Aruba Nõukogu ("Raad van Advies") arvates tuleb Hollandis sõlmitud abielu era- ja tsiviilõiguslikult tunnustada, sest tegemist on Hollandis kehtiva abieluga. Aruba justiitsminister Croes ei kavatse samasooliste abielu tunnustada. Samal meelel on Antillide peaminister Ys.
Hollandi justiitsminister Donner küsis Madalmaade Kõrgelt Nõukogult mõiste "akt" ("akte") definitsiooni. Ka Kõrge Nõukogu määratleb abielu aktina. Seega võib olla peaaegu kindel, et tulevikus hakatakse samasooliste abielu tunnustama ka Hollandi Antillidel, kuigi seal selliseid abielusid ei hakata sõlmima.
Curaçaol on varem esinenud samalaadne juhtum. Seal lükkas kohtunik paari nõudmise protseduurireeglite rikkumise tõttu tagasi. Sisuliselt ei ole samalaadset asja Hollandi Antillidel seni arutatud.
Elamaasumise lubamise reeglid.
Nii Hollandi Antillid kui ka Aruba esitavad tingimusi Euroopa madalmaalastele, kes tahavad sinna elama asuda. Holland aga ei esita antilllastele ja arubalastele, kes tahavad sinna elama asuda, mingeid tingimusi, sest see pole juriidiliselt võimalik. Antilllased ja arubalased on Euroopa Liidu kodanikud ja neil on vaba sissepääs kõikidesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse. Ei Antillid ega Aruba ei ole Euroopa Liidu liikmed, mistõttu neil pole kohustust Euroopa Liidu kodanikke sisse lasta.
Minister Rita Verdonk töötab alates 2005. aasta algusest välja reegleid, mis võimaldaksid Hollandi Antillidelt ja Arubalt pärit probleemsete noorukite tagasisaatmist. Aasta alguses kinnitasid ministrid Rita Verdonk ja Alexander Pechtold Generaalstaatide Teisele Kojale, et pole juriidilisi takistusi Hollandi Antillidelt ja Arubalt pärit probleemsete noorukite tagasisaatmiseks.
Probleemi olemus.
Probleem seisneb selles, et on olemas Madalmaade kodakondsus ("Nederlandse nationaliteit"). Kuningriigi Madalmaalasuse seaduse ("Rijkswet op het Nederlanderschap") järgi on antilllased ja arubalased madalmaalased (kodanikud). Holland ei saa neid kodakondsusest ilma jätta, sest tegemist ei ole Hollandi, vaid Madalmaade Kuningriigi kodakondsusega ning selleks on tarvis Hollandi Antillide ja Aruba nõusolekut.
Vastastikkus.
Minister Rita Verdonk väidab siiski, et antilllasi maalt välja saata on juriidiliselt võimalik. Kui Hollandi Antillid ja Aruba esitavad sinna Hollandist elama asuda tahtjatele tingimusi, siis võib analoogiliselt käituda ka Holland.


Demeter.
Demeter (Rooma Ceres) oli Kreeka mütoloogias Kronose ja Rhea tütar, viljakus- ja põllutööjumalanna.
Kuna külvamise ja viljalõikusega tegelesid Kreekas naised, oli ta ka eelkõige naiste jumalanna. Põld ja rehealune olid Demeteri templid. Tema tähtsaim pidustus oli viljalõikuse ajal septembris, kord iga viie aasta tagant ning kestis üheksa päeva. Pühadel päevadel peeti rongkäike ja toodi ohvriande, valitses üldine lõbusus ning tööd ei tehtud. Eleusises suures templis korraldati Demeteri auks tseremooniaid.
Müüdi kirjeldus Homerose hümnis.
Demeteri tütre, kevadeneiu Persephone (rooma Proserpina) röövis allilma jumal Hades, et teha Persephonest allilma kuninganna. Hades varastas Persephone, kui too lilli korjas. Demeter läks tütart otsima, kuni lõpuks jõudis Päikese juurde, kes rääkis talle kõik ära. Murest murtud Demeter asus elama maa peale.
Ta rändas Eleusisesse, kaevu äärde, kus neli õde teda aitasid ja oma koju viisid. Õdede ema, Metaneira, pani Demeteri oma noorimat poega Demophoni hoidma. Salajas võidis Demeter last ambroosiaga ja pani ta öösel ahju, et anda talle surematu noorus. Ükskord nägi ema seda pealt ja ehmatas. Demeter sai seepeale pahaseks ning ilmutas end jumalannana. Ta käskis naistel ehitada suur tempel, et taas võita Demeteri soosing. Nii tehtigi.
Too aasta oli inimestele julm ja raske, sest Demeter oli kurb ja üksik. Ükski vili ei tärganud ning inimsugu jäi nälga. Lõpuks saatis Zeus Hermese allilma Persephone järele. Hades pidi sõna kuulama, kuid andis Persephonele granaatõuna seemneid süüa, et too tagasi tuleks. Kui Persephone oli maa peal, saadeti Demeteri järele Rhea. Ema ja tütar kohtusid, ent ainult neljaks kuuks, siis pidi Persephone tagasi allilma minema. Nii kordub see igal aastal: kui Persephone naaseb maa peale, tuleb kevad ja vili hakkab kasvama, kui ta aga allilma laskub, tulevad sügis ja talv.


Onyx.
Onyx on hardcore hip-hop bänd New Yorgist.
Bändi lõid 1989. aastal Fredro Starr, Sonee Sezaa ja Bid DS hiljem lisandus gruppi Sticky Fingaz (Starri nõbu).


Duke Nukem 3D.
Duke Nukem 3D on 3D Realmsi arendatud FPS-mäng, mille avalikustas 29. jaanuaril 1996 Apogee Software.


FPS-mäng.
FPS-mäng (lühend ingliskeelsest fraasist "First Person Shooter, nn 'esimeses isikus tulistamismäng') on 3D tulistamismäng, kus mängija näeb mängu läbi peategelase silmade.


AMSN.
aMSN on avatud lähtekoodiga vabatarkvaraline MSN Messengeri kloon, mis on loodud Linuxi kasutajatele Windowsi kasutajatega suhtlemiseks ning mida lastakse välja GPL litsentsi all. aMSN töötab peale Linuxi ka Windowsil ja Mac OS Xil.
Lühendit aMSN on tõlgendatud kas "Alvaro's Messenger" (projekti mänedžeri Alvaro J. Iradier Muro järgi) või "Another MSN messenger clone".
aMSN installimisprogramm ja kasutajaliides on seadistatavad ka eestikeelseks (vaikimisi keel on inglise keel) ning eestindamata osi kasutajaliideses on vähe.


Cube (mäng).
Cube on vabavaraline avatud lähtekoodiga Quake sarnane FPS-mäng, mis töötab Windowsil, Linuxil, FreeBSDl ja Mac OS Xil ja isegi Pocket PCl koos 3D kiirendiga. Ta kasutab OpenGLi ja SDLi. Cube'i saab mängida üksinda ja võrgus.


John Sheridan.
John David Sheridan (?–2281) on väljamõeldud tegelaskuju, üks peategelasi ulmeteleseriaalis "Babylon 5".
Noorpõlv ja karjääri algus.
Sheridan sündis Maal, Maa Alliansi diplomaadi pojana. Astunud sõjaväkke, tõusis Sheridan Maa kosmoselaevastikus "lieutenant commander"i aukraadini. Talle pakuti esimese ohvitseri kohta laeval EAS Prometheus, kuid noormees loobus kohast laeva kapteni maine pärast, keda peeti hoolimatuks. EAS Prometheus oli laev, mis inimeste esimese kokkupuute ajal Minbari laevadega avas tule ja vallandas sellega Maa-Minbari sõja.
Sõja ajal teenis Sheridan esimese ohvitserina Maa sõjalaeva EAS Lexington pardal. Kui laeva kapten Sterns ühe rünnaku ajal surma sai, organiseeris Sheridan kogu sõja ainsa Maa sõjalise võidu: mineeris asteroidi ning saatis välja võlts-hädasignaali. Kui Minbari lipulaev Must Täht hädasignaali peale saabus kerget saaki purustama, hävitas Sheridan vaenlased plahvatusega.
Pärast sõda sai Sheridan sõjalaeva EAS Agamemnon komandöriks, ning juhtis uurimis- ja diplomaatilise eesmärgiga retki. Kui valiti jaama Babylon 5 komandöri, oli Sheridan üks kandidaatidest. Ent kuna kandidatuur tuli kooskõlastada ka minbaridega, eelistasid nood Jeffrey Sinclairi. Maa Alliansi president Luis Santiago hoidis Sheridani varumehena, kui Sinclairiga peaks midagi juhtuma.
Esimene aasta Babylon 5 komandörina.
Kui Sinclair määrati 2259. aasta jaanuaris suursaadikuks Minbarile, suunati Sheridan jaama ülemaks. Tema esimene ülesanne oli teha kahjutuks Minbari sõjalaev Tragati, mis oli Joone lahingu ajal kaduma läinud. Sheridani ei võetud minbaride pool algul jaama komandörina hästi vastu. Paljud sõdalaste kasti liikmed hüüdsid teda "Tähetapja".
Järgnenud aasta jooksul paiskus Sheridan järjest ühest kriisist teise. Narni-Centauri halvenenud suhted jõudsid sõjani. Sheridan pidi lahendama ka Drafa katku probleemi, mille olid jaama toonud Markabi rassi esindajad.
Varjud olid naasnud ja aitasid centauridel võita narne. Rünnakus Narni koduplaneedi vastu kasutati massihävitusrelvi. Narnid kapituleerusid.
Nagu seda poleks veel olnud küllalt, leidis Sheridan, et president Morgan Clark muutis Maa Alliansi tasapisi diktatuurirežiimiks. Sheridan avastas, et Öövalve - natside SA või "Gestapo" sarnane organisatsioon - oli värbanud oma ridadesse enamiku jaama julgeolekumeeskonnast.
Kui Sheridan üritas aidata üht sõjast pääsenud Narni laeva, ründasid centaurid Babylon 5t. Esimesena tule avanud Centauri alus hävitati lahingu käigus. Samal ajal pidas Clarki režiim Centauri Vabariigiga kõnelusi mittekallaletungileppe üle. President ja peastaap andsid Sheridanile käsu kas centauride ees vabandada, või tagasi astuda. Sheridan otsustas vabandada. Centaurid korraldasid Sheridanile atentaadi, ning teda päästis üksnes Vorloni suursaadik Koshi sekkumine.
Pärast Narni allaandmist avaldas Minbari saadik Delenn Sheridanile, et kosmosejaamas tegutsevad talle alluva Minbari salaorganisatsiooni - Vahtide - liikmed, ning tegi ettepaneku juhtida Vahte üheskoos.
Teine aasta Babylon 5 komandörina.
Oma teise aasta algul Babylon 5 komandörina sai Sheridan enda kasutusse Minbari uue "Valge Täht" klassi tähelaeva. Selle abil korraldas Sheridan missiooni Centauri poolt sissepiiratud Vahtide väljaõppekeskuse vabastamiseks blokaadist.
Samuti selgus, et Maa diktaatorist president Clark üritab enda valdusse saada Varjude tehnoloogiat. Sheridan võttis taas "Valge Tähe" ning hävitas Jupiteri kuult leitud Varjude laeva, mida Clarki mehed ebaõnnestunult üritasid kontrolli alla saada. Kuid "Valge Täht" sattus Maa laevastiku rünnaku alla ning suutis põgeneda vaid üle noatera.
Clark kuulutas Maal ja kogu Alliansis välja sõjaseisukorra. Sheridan pidi tegema näo, et mängib sellega kaasa. Sõjaseisukord hakkas kehtima ka Babylon 5 jaamas. Jaama turvameeskonnas pidi toimuma puhastus - alles jäeti üksnes Öövalvesse kuuluvad või sellega ühinevad liikmed.
Sheridan sai aga poolehoidjatelt Maal vihje, et vastav käsk on antud juriidiliselt ebakorrektselt, ning seda ära kasutades meelitas Öövalve turvameeskonna lõksu. Tal õnnestus enamik kohalikust Öövalvest arreteerida. Jaama asusid turvama Narni esindajad.
Edasi muutusid sündmused dramaatiliseks. Osa Maa laevastikust asus pärast sõjaseisukorra väljakuulutamist Clarkiga avalikku vastasseisu. Sõjalaev "EAS Alexander" pääses võitluses Clarkile lojaalsete laevadega põgenema ning suundus Babylon 5 juurde. Temaga ühines teine Clarki-vastane laev, "EAS Churchill". Kuid Clarki jõud olid vaid mõne tunni kaugusel. Luureinfo kohaselt oli viimastel käsk võtta Sheridan ja tema meeskond vahi alla.
Konflikt eskaleerus. Opositsiooniline Marss otsustas Clarki sõjaseisukorda mitte tunnistada. Vastuseks pommitasid Clarki jõud tsiviilsihtmärke Marsil. Seepeale kuulutasid kaks Maa kolooniat, Proxima VII ja Orion III välja iseseisvuse. Sheridan järgis nende eeskuju ning kuulutas Babylon 5 Maa Alliansist lahkunuks.
Alliansi laevastik ilmus Babylon 5 juurde. Järgnes vihane võitlus, mille käigus Clarkile lojaalsed jõud üritasid Babylon 5 vallutada. "Churchilli" ja "Alexanderi" abiga löödi nad tagasi. Raskelt vigastatud Churchill rammis Clarki laeva "Agrippa", ning mõlemad purunesid.
Kuid võitlus polnud veel läbi. Saabusid uued Clarki laevad. Babylon 5 poleks lahingut lisajõududega enam vastu pidanud. Kriitilisel momendil saabusid appi Minbari laevad eesotsas Delenniga.
Sheridani ja Delenni suhe.
Üks seriaali väheseid "pehmeid" süžeeliine, mis käivitub Babylon 5 teisel hooajal ja areneb sarja lõpuni, on Sheridani ning Minbari saadiku Delenni romantiline suhe.
Sheridan on olnud eelnevalt kaks korda abielus. Esimene abielu, mis kestis vaid mõne nädala, oli tal pärast sõjaväeakadeemia lõpetamist Elizabeth Lochleyga. Teine abielu Anna Sheridaniga lõppes traagiliselt. Ajal, kui Sheridan oli maa sõjalaevastiku kosmoseristleja "EAS Agamemnon" komandör, suundus Anna Sheridan uurimislaeval "Icarus" retkele tuntud maailma äärel asuva planeedi Z'ha'dum juurde. "Icarus" jäi kadunuks ning Sheridan jäi uskuma, et tema naine on hukkunud. Ta keskendus pere asemel oma karjäärile.
Sheridani ja Delenni suhte arengu pöördepunktiks saab juhtum, kus Delenn võetakse pantvangi Babylon 5 jaamale jäänud Öövalve liikmete poolt.
Nende abiellumine leiab aset 4. hooaja lõpul. Tuleb tähele panna, et esimese hooaja lõpul-teise algul osaleb Delenn eksperimendis, mis muudab tema geneetilist koodi. Eksperiment õnnestub ja hiljem pole Delenn enam puhas minbari, vaid pigem minbari-inimese hübriid. Väliselt paistab see silma eelkõige juuste olemasolus, mida minbaridel asendab luumoodustis.


Michael O'Hare.
Michael O'Hare (6. mai 1952 Chicago – 28. september 2012) oli USA näitleja, enim tuntud kui Jeffrey Sinclairi rolli täitja ulmetelesarjas "Babylon 5".
O'Hare esines mitmes teatrilavastuses New Yorki piirkonnas. 1992. aastal valiti ta ühte peaosatäitja rolli kui "Commander" Jeffrey Sinclair ulmesarjas "Babylon 5". O'Hare jäi aga seriaali vaid esimeseks hooajaks.
Tema lahkumise põhjuste kohta liikus erinevaid kuulujutte, kuid lahkuminek oli sõbralik ning toimus O'Hare vastastikusel kokkuleppel seriaali produtsentidega, sealhulgas J. Michael Straczynskiga. Hiljem pöördus O'Hare korraks veel seriaali tagasi.


Nižni Novgorod.
Nižni Novgorod (vene "Нижний Новгород" ('alumine uus linn' või 'alumine Novgorod')) on elanike arvult Venemaa viies linn, Nižni Novgorodi oblasti keskus. Asub kohas, kus Oka jõgi suubub Volga jõkke. Geograafilised koordinaadid on 56°19' N, 44°00' E.
Põhiliseks tööandjaks linnas on GAZ.
Ajalugu.
Linn on asutatud 1221. aastal Vladimiri vürsti Juri Vsevolodovitši poolt.
1350. aastast Nižni Novgorodi-Suzdali vürstiriigi pealinn. 1392. aastal liideti Moskva Suurvürstiriigiga. 1508–1511 ehitatud kreml pidas vastu tatarlaste piiramistele 1520 ja 1536. 1612 löödi kohaliku kaupmehe Kuzma Minini ja vürst Dmitri Požarski juhtimisel Moskvast välja poolakad.
Nimi.
1932–1990 kandis nime Gorki ("Горький"). 1990. aastal taastati linna nimena Nižni Novgorod ("Нижний Новгород").
Linna nimi teistes keeltes on "Угарман" mari keeles, "Чулхула" tšuvaši keeles, "Түбәнге Новгород" tatari keeles, "Алоош" ersa keeles.


Mena Suvari.
Mena Suvari (sündinud 13. veebruaril 1979 Rhode Islandis Newportis) on Ameerika Ühendriikide filminäitleja.
Mena isa on eestlane Ando Süvari, ema kreeklane Candice.
Mena Suvari alustas oma karjääri 13-aastasena reklaamides osalemisega ning seejärel mitmetes telesarjades kõrvalosi mängides.
Oma filmidebüüdi tegi ta aastal 1997 filmis "Nowhere". Läbimurde tuntud Hollywoodi näitlejate hulka tõid talle filmid "Kuum pirukas" ja "Tabamatu ilu".
thumb


Bakalaureus.
Bakalaureus on akadeemiline kraad, mis saadakse kolmeaastase (mõnikord nelja-aastase) õppekava läbimisel kõrgkoolis.
Bakalaureuseõpe on akadeemilise õppe esimene aste, mille kestel üliõpilane süvendab oma üldhariduslikku baasi, omandab eriala alusteadmisi ja -oskusi ning magistriõppeks ja töö alustamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi. Bakalaureuseõpe lõpeb bakalaureuseeksami sooritamise või bakalaureusetöö kaitsmisega.
Eesti bakalaureuseõppes moodustab bakalaureuseeksam või bakalaureusetöö õppekavas määratud õppe mahust vähemalt kolm ainepunkti, Euroopa ainepunktisüsteemi rakendamisel vähemalt viis ainepunkti
Bakalaureuseõppe nominaalkestus on kolm kuni neli aastat ja õppekavas määratud õppe maht 120 kuni 160 ainepunkti. Euroopa ainepunktisüsteemi rakendamisel on õppekavas määratud õppe maht 180 kuni 240 ainepunkti. Bakalaureuseõppe lõpetanud isik võib jätkata õpinguid magistriõppes.
Ajalugu.
Juunis 1999 võeti Euroopa Liidus vastu Bologna deklaratsioon, mille eesmärk oli kujundada Euroopa ühtne kõrgharidusruum, muutes kõrgharidussüsteemid läbipaistvaks ja ühilduvaks. Protsessi lõpptähtaeg oli aasta 2010. Selle süsteemi raames pakuti välja ka kõrghariduse süsteem 3+2, kus bakalaureuseõpet lühendati kolmele aastale. Uued liikmesriigid, nende hulgas ka Eesti, reformisid oma kõrharidussüsteemi vastavalt deklaratsioonile, vanad liikmesriigid jäid äraootavale seiskohale. Eestis lõpetas esimene lend 3-aastast bakalaureust 2005 aasta kevadel. Bologna deklaratsioon näeb ette, et 3+2-süsteemis jätkab õpinguid magistriõppes 2/3 bakalaureuseõppe lõpetanutest. Eesti seda punkti täitnud ei ole.
Seoses uue 3+2 süsteemiga võrdsustati 4-aastane bakalaureus ja samuti ka ENSVs saadud kõrgharidus magistriõppe lõpetanutega.


Murom.
Murom (vene "Муром") on linn Venemaa Vladimiri oblastis, Oka jõe vasakul kaldal.
Geograafilised koordinaadid on 55°34' N, 42°02' E.
9. sajandil oli linn idaslaavlaste idapoolseim asula muromite maal. Esmakordselt mainitud Nestori kroonikas 862. aasta kohal. 1097. aastast oli Muromi-Rjazani vürstiriigi pealinn. 15. sajandil liideti Moskva vürstiriigiga.
Elanike arv 2005. aastal oli 123 600.


Haridus- ja Teadusministeerium.
Haridus- ja Teadusministeerium on Eesti Vabariigi valitsusasutus, mis asub alates 2001. aastast erinevalt teistest Eesti ministeeriumitest Tartus.


Justiitsministeerium.
Justiitsministeerium on Eesti Vabariigi valitsusasutus, mille valitsemisalas on riigi õigus- ja kriminaalpoliitika kavandamine ning elluviimine.
Ministeerium tegeleb õigusloome koordineerimise, õigusaktide terviktekstide koostamise, Eesti õigusaktide Euroopa Liidu õigusega ühtlustamise tagamise, rahvusvaheliste õigusabitaotluste menetlemise, esimese ja teise astme kohtute, prokuratuuri, vanglate, kohtulike registrite ning kohtuekspertiisi tegevuse, notariaadi ametitegevuse, kohtutäituri- ja vandetõlgiteenistuse, õigusteenuse ja pankrotihaldurite töö korraldamise, kuriteoennetuse koordineerimine ja vastavate õigusaktide eelnõude ettevalmistamisega ministeeriumi pädevuse kohaselt.
Ministeeriumis töötab umbes 180 inimest aga ministeeriumi haldusalas tööd leidvate inimeste arv on suurem kui 3800. Ministeeriumi haldusala eelarve on 2009. aastal ligikaudu 1,7 miljardit krooni.
Organisatsioon.
Ministeeriumi tööd juhib poliitikust minister, kelle alluvuses on kantseler ja 4 asekantslerit, kes juhivad ministeeriumi osakondade töödd
Ajalugu.
Iseseisva Eesti Vabariigi õigusmõistmise süsteemi algust saab lugeda 1918. aasta sügisest, kui Saksa okupatsioon 1918. aasta lõpus hakkas kokku varisema, asus Eesti Ajutine Valitsus peale muu korraldama ka kohtuala. Kohtuminister andis 2. detsembril 1918 korralduse enne 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Eestis asunud kohtuasutuste tegevusse astumiseks.
Oma püsimajäämise ja iseseisvuse eest sõdiv Eesti Vabariik vajas Vabadussõjas erakorralist repressiiv- ja õigusmõistmisaparaati, et luua korda niihästi tagalas kui ka esialgu üsnagi tõrksates väeosades. Õigusmõistmisasutustena loodi eriõigustega sõjaväe välikohtud, mis asutati jalaväepolkude juurde. Välikohtute kõrghetk saabus pärast Eesti vägede edukat vastupealetungi 1919. aasta jaanuaris ning vaenlase maalt välja ajamist. 1919. aasta kevadel korraldatigi välikohtute töö ümber: välikohtute tegevuse üle hakkas nüüd järelevalvet pidama sõjaväeprokurör, otsused kinnitas rindejuhataja või sõjaminister ning kohtupidamine viidi üle polkudest Tallinnas asuvasse sõjaväeringkonnakohtusse.
1. märtsil 1919. aastal andis Eesti Ajutine Valitsus välja seaduse “Kõrgema Riigikohtu kohta”, millega asutati kohtuministeeriumi (Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi algne nimetus) ametkonnas Eesti Vabariigi Kõrgem Riigikohus. Riiklikku süüdistust esindava Prokuratuuri tegevust reguleeris seaduse §4, milles sätestati, et Kõrgema Riigikohtu prokuröri kohuseid täidavad Eesti Ajutise Valitsuse prokurör ja tema abid, sõjakohtute asjus täidab neid kohuseid sõjaprokurör või tema abid. Korraldus kehtis kuni 21. oktoobrini 1919. aastal, millal võeti vastu uus Riigikohtu seadus. Prokuratuuri roll jäi aga selle seaduse põhjal samaks. 10. aprillil 1920. aastal võeti vastu seadus “Vabariigi prokuratuuri ajutise korralduse kohta”, millega loodi Eesti Vabariigis oma prokuratuurisüsteem. Seadusega kaotati vabariigi prokuröri amet ning loodi Riigikohtu ja Kohtupalati juurde iseseisvad prokuratuurid, mis allusid kohtuministrile. 15. juunil 1920. aastal võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse, milles kohtupidamist käsitles põhiseaduse VI peatükk „Kohtust“, kuid selles ei olnud aga sõnagi prokuratuurist Eesti kohtusüsteemis, samas kui sel ajal tegutsesid riikliku süüdistajana peale prokuratuuri veel kriminaalpolitsei, mitmesugused kohtuvõimud (rahukohtunikud, kohtu-uurijad, süüdistuskojad kohtukodade juures), administratiivasutused ja ametnikud (metsa-, aktsiisi-, tolliametnikud oma alal).
1940. aastal, pärast juunipööret Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt vastu võetud otsuse alusel “Eesti NSV Prokuratuuri moodustamise kohta”, likvideeriti Riigikohtu, Kohtukoja ja ringkonnakohtute juures olevad prokuratuurid ning tehti Kohtu Rahvakomissarile ülesandeks üle anda nende prokuratuuride varad ja krediidid Eesti NSV prokurörile. Samal aastal viidi kohtu-uurijad ning Kohtuliku Ekspertiisi Instituut Eesti NSV Prokuratuuri korraldusse ning maakondades moodustati Eesti NSV maa- ja linnaprokuratuurid.
Kohtuministrid (1918–1929).
1. juulil 1929 Siseministri ja Kohtuministri ametikohad ühendati
Kohtu- ja siseministrid (1929–1934).
1. aprillil 1934 Siseministri ja Kohtuministri ametikohad lahutati


Kaitseministeerium.
Kaitseministeerium on Eesti Vabariigi riigikaitse kõrgeim valitsusasutus.
Juhid ja struktuur.
Ministeeriumi vastutusalas on kaitsevägi, Kaitseressursside Amet, Teabeamet, Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum ning Seli tervisekeskus.
Ministeeriumi struktuur on jaotatud neljaks blokiks, mida vastavalt juhivad kaitsepoliitika asekantsler, kaitseplaneerimise asekantsler, kaitseinvesteeringute asekantsler ning õigus- ja haldusküsimuste asekantsler.
Kaitseministrid.
Andrus Ansipi kolmanda valitsuse kaitseminister oli vahemikus aprill 2011 – mai 2012 Mart Laar ning alates maist 2012 on kaitseministriks Urmas Reinsalu.
Ajalugu.
Eesti riigikaitse kõrgema organi nimetus oli aastatel 1918–1928 Eesti sõjaministeerium, aastatel 1929–1937 Eesti kaitseministeerium ja aastatel 1937–1940 taas Eesti sõjaministeerium.
Välislingid.
Kaitseministeerium


Samara.
Samara (varasem eestikeelne nimekuju "Samaara") on linn Venemaal, Samara oblasti keskus. Asub Volga jõe ääres. Rahvaarvult Venemaa kuues linn. Asutati 1586. aastal. 1935–1990 kandis Nõukogude riigitegelase Valerian Kuibõševi järgi nime Kuibõšev.
Sport.
Samaras tegutseb jalgpalliklubi Samara Krõlja Sovetov.


Omsk.
Omsk (vene Омск) on linn Venemaal, Omski oblasti keskus. Asub Siberis, kohas, kus Omi jõgi suubub Irtõši jõkke. Geograafilised koordinaadid on 54°58' N, 73°23' E. Omsk on tähtis raudteesõlm Transsiberi raudteel.
2009. aasta seisuga on Omsk elanike arvult Venemaa kaheksas linn.
Ajalugu.
Linn on asutatud 1716. aastal.
Kliima.
Omskis valitseb parasvöötme mandriline kliima. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on −16,9°С (Omski külmarekord on −45,5°С (veebruar 1931)). Juuli keskmine õhutemperatuur on +19,6°С (maksimaalne +40,4°С). Aasta keskmine sademete hulk on 400 mm.
Metroo.
1980ndate lõpus käidi välja metroo rajamise kava, kuid selle rajamine jäi soiku rahaliste vahendite puudumise tõttu. Olukord muutus 2000. aastatel ning esimene metrooliin on nüüd ehitamisel ja peaks valmima 2016. aastal.


Kuibõšev.
Kuibõšev on linn Venemaal Novosibirski oblastis, Kuibõševi rajooni keskus. Asub Omi jõe kaldal, 315 km kaugusel Novosibirskist.
Ajalugu.
Aastal 1722 rajati kindlustus Kainski Pass (Каинский Пас) Barabinski tatarlaste kaitseks kalmõkkide ja kirgiiside rünnakute eest. Kindlustuse juurde tekkinud agul viidi 1772 üle praeguse linna kohale. Aastal 1782 sai asula linnaõigused ning nime Kainsk (Каинск).
Aastal 1935 nimetati linn Valerian Kuibõševi auks ümber Kuibõševiks.


Bruce Boxleitner.
Bruce Boxleitner (sündis 12. mail 1950 Illinoisi osariigis) on USA filminäitleja. Enim tuntud on tema rollid teleseriaalides "The Macahans", "Scarecrow and Mrs. King" ja "Babylon 5".
"Scarecrow and Mrs. Kingis" kehastas Boxleitner külma sõja aegset USA salaagenti Lee Stetsonit, hüüdnimega "Scarecrow" ehk Hernehirmutis. Seriaal jooksis USA CBS telekanalil aastail 1983-1987. "Babylon 5's" mängis Boxleitner kapten John Sheridani, Babylon 5 kosmosejaama komandöri. Episoodilisi rolle on tal olnud veel mitmes muus telesarjas, nagu "She Spies".
Boxleitner mängis ka filmides: "Mängur" ("The Gambler", 1980) ja ühes esimeses arvuti abil valminud ulmefilmis "Tron" (1982).
Boxleitner on abielus näitlejanna Melissa Gilbertiga, neil on poeg. Tal on kaks poega eelmisest abielust endise näitlejanna Kathryn Holcombiga.
2003. aastal valiti Boxleitner USA Rahvusliku Kosmoseühingu ("National Space Society") juhatusse. Rahvuslik Kosmoseühing on kosmoseuurimist ja vastavat haridust toetav kolmanda sektori organisatsioon, mille asutas Dr. Wernher von Braun.
Välislingid.
Boxleitner, Bruce
Boxleitner, Bruce
Boxleitner, Bruce


Gorno-Altaisk.
Gorno-Altaisk (vene "Горно-Алтайск") on linn Venemaal, Lõuna-Siberis, Altai Vabariigi pealinn ja ainuke linn. Geograafilised koordinaadid on 51°57′ N, 85°58′ E.
1830. aastal saabunud vene misjonärid leidsid tänapäeva linna asukohast väikese Ulala küla. 1922. aastast oli Oiroodi autonoomse oblasti keskus. 1928. aastal sai Ulala linnaõigused ja 1932 nimetati linn ümber Oirot-Turaks (vene/altai "Ойрот-Тура" "Oiroodi linn"). 1948. aastal muudeti koos oblasti nimega ka selle keskuse nime (Gorno-Altaisk).
Linnas on lennujaam, ülikool ja teater.
Elanike arv on 52 800 (2005).


Olsztyn.
Olsztyn on linn Kirde-Poolas Łyna jõel, 200 km kaugusel Varssavist ja 180 km kaugusel Gdańskist. Ta on Warmia-Masuuria vojevoodkonna halduskeskus ja suurim linn.
Olsztyn kuulub Koperniku Linnade Föderatsiooni.
Linna maa-alal asub 13 järve ja 10,50 km² suurune metsamassiiv, mis on suuremalt jaolt kaitse alla võetud.
Ajalugu.
Olsztyni praeguse ala vallutas Saksa Ordu 1280 preislasteevastase ristisõja käigus, mille Friedrich II kuulutas välja juba 1226. Aaastal 1346 raiusid nad praeguse linna kohal metsa paljaks ja hakkasid 1347 ehitama kindlust ordurüütlite kaitseks. See valmis 1397. Kindlus sai oma nime Łyna jõe saksakeelse nime Alle järgi ja seda on mainiti esmakordselt Allensteini nime all 1348. Linna õigused sai Olsztyn 31. oktoobril 1353.
14. sajandil ehitati sinna silmapaistev gooti stiilis Püha Jakobuse kirik (poola keeles "Kościół św. Jakuba Apostoła").
Aastal 1463 vallutasid linna Poola väed. Toruńi rahulepinguga (1466) läks linn koos Warmia piirkonnaga Poolale.
1519.–1521. aasta sõja ajal sai linnaadministraatoriks Fromborki kanoonik, Toruńist pärit astronoom Mikołaj Kopernik.
1655 okupeerisid linna Uputuse käigus rootslased. Rootslased põletasid linna 1708 maha.
Aastal 1710 tabas linna muhkkatku- ja kooleraepideemia, mille tulemusena peaaegu kõik linlased surid.
1772. aastal läks linn Preisimaa valdusse.
Aastal 1873 avati raudteeühendus Toruńiga.
Esimeses maailmasõjas hõivasid linna 1914 Vene väed.
Aastal 1920 korraldati rahvahääletus küsimuses, kas kuuluda Poola või Saksamaa alla. Linlased valisid Saksamaa.
22. jaanuaril 1945 hõivas linna Punaarmee ja põletas selle maha. Sakslased pidid linnast lahkuma. Alates 2. augustist 1945 kuulub linn Poolale.
Arhitektuur.
Olsztynis on säilinud vanalinn, milles on esindatud põhiliselt gooti stiil, barokk ja renessanss.
Olsztynis on planetaarium ja observatoorium. Observatoorium ehitati 1897 ümber 143 meetri kõrgusele mäele rajatud veetornist.
360 meetri kõrgune Olsztyni telemast valmis 1978. Pärast 8. augustit 1991, mil kokku varises Varssavi raadiomast, on see Poola kõrgeim ehitis.


Volgasakslaste ANSV.
Volgasakslaste ANSV oli haldusüksus Vene NFSV-s aastatel 1924–1941. Moodustati 1918–1924 eksisteerinud Volgasakslaste Töörahva Kommuunist.
Hõlmas volgasakslaste kompaktsed asualad Volga jõe kaldal.
Volgasakslaste ANSV likvideeriti 28. augustil 1941 Stalini käsul ja volgasakslased küüditati Kasahstani. Vabariigi ala liideti Saratovi oblastiga.
Ajalugu.
Asunike Venemaale kutsumine langes Euroopas ja Saksamaa vürstiriike laastanud Seitsmeaastase sõja lõpuga, mil toimus sakslaste emigratsioon ka Ameerikasse, uue elu alustamiseks.
Esimesed saksakeelsete asunike kolooniad moodustusid Volga jõe ääres, aastatel 1764-1767, hiljem pärast Venemaa poolt peetud Vene-Türgi sõda, vallutas Venemaa ka seni Osmani impeeriumile kuulunud territooriumid Ukrainas ja Mustast merest põhjapool, kuhu samuti asutati asunikke. Hiljem järgnevate Venemaa vallutuste käigus Osmani impeeriumilt - Krimmi poolsaare ja Bessaraabia hõivamisel, suunati ka saabuvaid koloniste nendesse piirkondadesse. Uutesse piirkondadesse elama asuvate kolonistidele avaldas 1803. aastal kutse elamaasumiseks ka Katariina II pojapoeg keiser Aleksander I, kuid kolonistidele seati ka täiendavaid nõudeid, et vältida nn õnneotsijate saabumist Venemaale. Asunikelt nõuti 1804. aastast täiendavate tingimustena, mis piirasid Katariina II esmaseid lubadusi: asunikud pidid omama vara või majapidamiskraami vähemalt 300 kuldeni väärtuses, omama käsitöö- või põllumajandusoskusi ninng olema perekonnainimesed. Üksikuid inimesi vastu ei võetud.
19. sajandi teisel poolel keiser Aleksander II poolt alustatud venestamispoliitika tulemuseni tühistati 1871. aastal saksa asunikele keisrinna Katariina II ja keiser Aleksander I poolt antud eriõigused. Kolonistid langesid oma õigustes kohalike Venemaa sisekubermangude talupoegadele samadesse oludesse ja kohustuste alla. 1874. aastal hakati ka saksa päritolu koloniste esmakordselt värbama Venemaa keisririigi sõjaväkke. Pärast Venemaa keisripoolset lubaduste rikkumist lahkus osa saksa koloniste Ameerikasse, kuid osa jäid Venemaale ning leppisid kujunenud olukorraga.
1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas osalesid volgasakslased mobiliseerituina Venemaa keisririigi sõjaväes sõjategevuses, kuid ka osa volgasakslasi deporteeriti kaugetesse Siberi piirkondadesse.
1941. aastal alanud Teises maailmasõja alguses deporteeriti volgasakslased ÜK(b)P KK poolt 2. augustil vastuvõetud dekreedi alusel 28. augustil 1941. aastal Kasahstani.


Poolus.
a>; kaardi keskpunkt on põhjapoolus, ringjoonekujuline serv on ekvaator. Eesti on märgitud punasega.
Geograafiline poolus on kujuteldav punkt, kus Maa pöörlemistelg lõikub tema pinnaga.
Geograafilisi poolusi on kaks – põhjapoolus ja lõunapoolus. Poolused asuvad ekvaatorist 90° kaugusel teine teisel pool ekvaatorit. Seega on geograafiliste pooluste koordinaatideks vastavalt 90° N ja 90° S.
Põhjapoolusele jõudis esimese inimesena 1908 Frederick Cook või 1909 Robert Peary ja lõunapoolusele 1911 Roald Amundsen.


Rabenemine.
Rabenemine ehk füüsikaline murenemine (inglise "physical weathering") on kivimite mehaaniline väiksemaiks osadeks lagunemine.
Rabenemine koos porsumise ehk keemilise murenemisega moodustab murenemise. Kuigi rabenemist ja porsumist mõistetena eristatakse, toimuvad need protsessid käsikäes, kusjuures rabenemine on porsumisest palju vähem oluline kivimeid murendav tegur.
Rabenemine võib toimuda, kui näiteks kivimite pragudes külmub vesi või kasvavad soolakristallid.


Attila.
Attila (gooti keeles tähendab "Isakest", saksa "Etzel", vanapõhja "Atli" või "Atle", kutsutud ka Jumala vitsaks; umbes 406 – 453) oli hunnide hõimuliidu juht 434-453 (algul koos venna Bledaga, aastast 445, pärast venna tapmist, üksi). Resideeris Pannoonias (praegune Ungari). Laiendas hunnide hõimuliitu Volgast ja Kaukaasiast Reinini ja Taanist Doonauni. 451 tungis Galliasse, sai Katalaunia lahingus Aetiuse juhitud roomlaste ja germaanlaste liiduväelt lüüa (seda vaid lääne-roomlaste jutu järgi). 452. aastal laastas Itaaliat, kust lahkus pärast suure lunaraha saamist paavst Leo I käest (samal ajal laastas Itaaliat näljahäda). Attila suri ootamatult aasta hiljem (legend pajatab, et abielurõõmude ajal). Pärast tema surma hunnide liit lagunes (454). Kuna karismaatilist juhti enam polnud, siis asusid endised liitlased hunnide vastu.


Oos.
Oos ehk vallseljak on pikk kitsas ja järsunõlvaline positiivne pinnavorm, mis on moodustunud liustikualuste surveliste sulamisvete poolt transporditud setteist.
Oosid koosnevad valdavalt segakihilisest liivast ning kruusast. Pikkus võib ulatuda mõnesajast meetrist mitmete kilomeetriteni. Maailma pikimad oosid, koos katkestuskohtadega, on üle 500 km pikkused. Ooside kõrgus on aga vahemikus 3...200 meetrit.
Oose tekitavad liustikujõed tekivad peamiselt siis, kui liustik taganeb ehk sulamine liustiku jalamil ületab tema edasiliikumiskiiruse. Liustikualuste "jõgede" vesi on peallasuva liustiku raskuse tõttu surveline. Seetõttu on ka setted suurema terasuurusega, sest kiire voolu tõttu viiakse moreeni peenemad koostisosad – savi ja aleuriit veevoolu poolt kaasa.
Oosid on tavalised pinnavormid ka Eestis.


Hunnid.
Hunnid olid Sise-Aasiast pärit karjakasvatajate rändhõimud. Rassilt arvatakse, et mongoloidid.
Ajalugu.
Hunne on esimest korda mainitud Hiina allikais 3. sajandil eKr. Algne asuala praeguses Põhja-Hiinas. Rahvaarvult ei ületatud 300 tuhande piiri. Välimuselt erinesid antropoloogiliste tunnuste järgi hiinlastest (kroonika mainib, et suuremate ninadega). Olid üheks kõige "suurema jäljega" rahvaks praeguse maailma tuntud ajaloos, võrreldes suhtega oma rahvaarvu.
Arvatavasti järgnevate kosuvate sajandite jooksul toimus ümbritsevate europiidide assimileerumine nendega. 200 aastat pärast seda (158 pKr) pole sellest harust kreeklastel märkmeid, enne kui aastal 360 pKr hakkas Hunni-Alaani sõda, mis lõppes 370 aastal hunnide võiduga. Alaanide (elukoht Põhja-Kaukaasias) poolel oli võimas Gootide riik, kelle poolt alistatud rahvad liitusid hunnidega ning olid seda kuni Attila surmani.
Kreeklaste poolt tähendatud "legend" räägib: hunnid läksid ratsaväega üle Kertši väina Krimmi 1 hirve jälgedes, ning sattusid sealt gootide selja taha, kes neid Doni jõe ääres ootasid ning sellega oli hunnide strateegiline võit saavutatud ja tulevased liitlased tagatud). 375. aastal põgenesid läänegoodid hunnide ja nende liitlaste eest üle Doonau Ida-Roomasse. Idagoodid liitusid hunnidega.
Aastal 400 ilmusid hunnid Pannooniasse. Täielikult asus enamus hunne Pannoniasse peale 412. aastat. Olid võimsuse tipul Attila ajal (434-453), kui nende võimuliit valitses Mustast merest Reini jõeni ulatuvat maa-ala. Ületasid 451 Reini, tungisid Gallias Orleans'ini, Katalaunia lahing Lääne-Roomaga jäi viiki, aasta hiljem rüüstasid 452 Põhja-Itaaliat, hävitasid Aquileia.
Arvatakse, et hunnide retked olid ka üheks Venezia linna tekke kinnistamiseks.
Pärast Attila surma, aasta pärast, hõimuliit lagunes (454.a), osa hunne hukkus võitluses, osa rändas itta ning segunes Ida-Euroopa stepirahvaste hulka.
Hunnide riigi territooriumile tungisid ja vallutasid selle madjarid.


The Beatles.
The Beatles (Biitlid) oli Liverpoolist Suurbritanniast pärit rokkansambel. Ansambli muusikaline ampluaa oli äärmiselt lai, ulatudes ballaadidest "reggae"’ni ning psühhedeelsest muusikast bluusini. Ansambel mõjutas tugevalt 1960. aastatel aset leidnud sotsiaalset ja kultuurilist revolutsiooni. Bändi looming jõudis tegutsemisaastate jooksul singlimüügi edetabeli esimese neljakümne hulka umbes viiekümnel korral ning ainuüksi Ameerika Ühendriikides jõudsid nad kahekümnel korral singlimüügi edetabeli esikohale. EMI Recordsi andmetel on The Beatles'i plaate müüdud praeguseks maailmas üle miljardi eksemplari.
The Beatles'i läbilöögiaasta oli 1963, mil nad väljastasid oma debüütalbumi "Please Please Me" ning Suurbritannia ajakirjanduses ilmusid artiklid ansambli kontserdil kiljuvatest ja minestavatest teismelistest.
1964. aasta alguses levis "biitlimaania" (nagu seda ajakirjanduses nimetati) ka Põhja-Ameerikasse ning sealt peaaegu üle kogu maailma. Nagu valdav enamik tolle ajastu Briti ansamblitest, alustas ka The Beatles Ameerika rock’n'rolli ja R&B artistide loomingu jäljendamisega. Mõjutusi saadi nii valgetelt esinejatelt, nagu Elvis Presley, Buddy Holly ja Carl Perkins kui ka mustadelt artistidelt – Chuck Berry, Little Richard, Ray Charles ja Larry Williams. Oma tegevuse algusaastail jäljendas The Beatles oma loomingus eelnimetatud muusikuid, mõne aja pärast hakkas välja kujunema ansamblile omane eriline stiil ja kõla. Kõigest viie aasta jooksul arenes The Beatles'i muusika lihtsatest elurõõmsatest paladest nagu "She Loves You" ja "I Want to Hold Your Hand" keerulise ja mitmetähendusliku sisuga albumiteni "Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band" ja "Abbey Road". The Beatlesi mõju popmuusikale on olnud tohutu, kuna ansambli muusika on nii harmoonia, meloodiate kui ka tekstide poolest väga uuenduslik: ansambel uuris ja täiustas salvestusstuudio tehnika võimalusi ning püüdis iga loo salvestamisel saavutada maksimaalse võimaliku kvaliteedi. Ansambel oli pidevalt ajakirjanduse tähelepanu all ning sai hiljem vanema ja konservatiivsema generatsiooni terava kriitika osaliseks, kuna oli muutunud 1960. aastate noorsooliikumise sümboliks.
The Beatles läks laiali aastal 1970.
Koosseis.
Lennon ja McCartney olid The Beatlesi peamised laulukirjutajad, kuid hilisematel aastatel muutus ansambli loomingus järjest märgatavamaks ka Harrisoni panus. The Beatlesi läbilöögis mängis olulist osa mänedžer Brian Epstein ning muusikalises arengus produtsent George Martinil.
Ansambli ajalugu.
Kõigi aegade tuntuimale rockbändile pani 1957. aastal aluse skiffle-muusikast vaimustunud John Lennon, kes lõi Liverpoolis Quarry Bank’i koolis õppides koos kaasõpilastega ansambli “The Blackjacks”. See kestis kõigest nädala, 1957. aasta märtsis pani Lennon bändi nimeks kooli nimetusest inspireerituna “The Quarrymen”. Lennon laulis ja mängis kitarri, Colin Hanton mängis trumme, Eric Griffiths kitarri, Pete Shotton kraapis pesulauda, Rod Davis klõbistas bändžot ja Bill Smith bassi. Smithi vahetas peagi välja Ivan Vaughan.
Olles sisse võetud ameerika rock’n'rollist, tõi Lennon ansambli repertuaari palju Buddy Holly, Carl Perkins’i, The Coasters’i, Elvis Presley, Jerry Lee Lewis’e ja Gene Vincent’i laule. 1957. aasta 6. juulil kutsus Ivan Vaughan Wooltoni kiriku piknikul toimuvale esinemisele oma sõbra Paul McCartney, kes samuti bändiga liitus ning hiljem oma sõbra George Harrison'i bändiproovi kaasa tõi.
The Quarrymen’i koosseis kasvas seitsme inimeseni, kuna lisandusid McCartney (laul ja kitarr), John Lowe (klaver) ja George Harrison (laul ja kitarr). Koosseis muutus pidevalt, ainsateks püsiliikmeteks jäid Lennon, McCartney ja Harrison. Esineti mitmetel konkurssidel, kuid esinemisi oli neil väga harva. 1959. aastaks oli bänd praktiliselt laiali läinud.
Õnn pöördus, kui George Harrisoni uuel bändil “Les Stewart Quartet” õnnestus leida regulaarne esinemiskoht klubis “Casbah” ning bänd läks kohe pärast seda sisetülide tõttu laiali. Harrison otsis Lennoni ja McCartney üles ning Quarrymen astus klubis üles esmalt kvartetina. Kui trummar Ken Brown rahaliste erimeelsuste pärast ansamblist lahkus, hakkas trummariks McCartney ning jätkati triona.
Lennon asus õppima Liverpooli Kunstikolledžis ning pakkus ansambli bassimängija kohta Stuart Sutcliffe’ile, kes ka bändiga liitus ning kellel väidetavalt oli suur mõju biitlite riietumisstiilile ja soengutele. Trummariks sai pärast pikki otsinguid klubi perenaise Mona Best’i poeg Pete Best. Best’ist sai vahepeal bändi võimsaim sümbol, luues eripärase löögirütmi “atom beat”, mida paljud tolleaegsed trummarid püüdsid järgi mängida.
Ansambel vahetas mitmel korral nimesid Johnny and The Moondogs ja The Silver Beetles, kuni viimaks jõuti nimeni The Beatles. 1960. aastal läksid nad esinema Saksamaale Hamburgi Reeperbahn’i klubidesse (kõige tihedamini esineti kuulsas Kaiserkeller’i klubis). Kuna bänd ei olnud ennast veel Liverpoolis piisavalt tõestanud, pidid nad tõsiseltvõetavuse nimel pidevalt pingutama ning oma esinemisoskusi parendama. Hamburgis tutvuti ja sõbruneti ka Saksamaa kunstitudengitega, kes samuti nende lavalist käitumismaneeri ja väljanägemist mõjutasid. Ansambli edusammud ei jäänud märkamata, nii palus laulja Tony Sheridan (keda omal ajal nimetati ka Euroopa Elviseks) The Beatles'i oma taustabändiks ning Polydor Records'i stuudiotes salvestati nende koostööna muuhulgas ka laul “My Bonnie (Mein Herz ist bei dir nur)”, mis McCartney sõnul jõudis Saksa edetabelites viiendale kohale. 1960. aastasse jääb ka The Beatles’i Saksamaalt väljasaatmine, kuna nende tööload olid kehtivuse kaotanud ning Kaiserkelleriga konkureeriva klubi juhataja kaebas politseisse, et Harrison oli toona alaealine.
1962 palgati The Beatles'i mänedžeriks Brian Epstein, kes pärast pikki otsinguid ja mitmeid äraütlemisi sai neile plaadistuslepingu Londonis Abbey Roadil asuva EMI Parlophone Recordsiga. Biitlite produtsendiks sai George Martin. 1962. aasta augustis vallandati Pete Best, kelle asemele võeti trummariks Ringo Starr. Besti vallandamise põhjuseks peetakse sageli seda, et ta oli bändi liikmetest nägusaim ning muutus seega naissoost austajate hulgas liiga populaarseks. Lennon olevat kord lausunud: “Pete Best oli hea trummar, Ringo Starr on hea biitel”. Ametlik vallandamise põhjus oli Besti vilets trummimängimise oskus, mis muidugi Besti Liverpooli fänne ei veennud.
Ansambli esimeseks hitiks Suurbritannias sai 1962. aasta 5. oktoobril väljastatud singel "Love Me Do", mis võlgnes oma läbimüüginumbrid suuresti asjaolule, et Epstein oli suurema osa singleid Parlophone’ist oma perefirma plaadipoodi ostnud (Ameerika Ühendriikides tõusis see singel edetabelitesse 1964. aasta mais). Esiksinglile järgnes kiiresti teine - "Please Please Me" ning kolm kuud hiljem salvestati biitlite esimene album, mille nimeks sai samuti "Please Please Me" ning millel ansambel esitas nii Lennoni ja McCartney originaalloomingut kui ka teiste artistide loomingu töötlusi.
Biitlimaania sai Suurbritannias hoo sisse 13. oktoobril 1963, mil nende esinemine Londoni Palladium’is kanti üle televisioonis. Suurbritannia menust hoolimata keeldus Parlophone’i Ameerika sõsarfirma Capitol Records biitlite singlite väljaandmisest. Osaliselt oli põhjus ilmselt selles, et tol ajal polnud ükski briti artist suutnud Ameerika Ühendriikides tõeliselt läbi lüüa. Laulu "She Loves You" esitamine USA telesaates “American Bandstand” kutsus sealsetes noortes esile üldise naeru ja halvakspanu, seda peamiselt biitlite omapäraste soengute tõttu. Väidetavalt aga toodi palju singleid üle Atlandi ookeani briti lennuliinide stjuardesside poolt, kes neid New Yorgis, Chicagos ja Los Angeleses sõpradele jagasid.
1963. aasta novembris õnnestus Epsteinil viimaks Capitol Records’iga singlite väljastamise osas kokku leppida. 26. detsembril lasti välja “I Want to Hold Your Hand”, mis sai raadios kohe hitiks, muutudes eriti populaarseks noorte hulgas, kes kuulsid seda lugu tänu jõuluvaheajale tavapärasest tihedamini. Singlit müüdi 10 päevaga miljon eksemplari ning 16. jaanuariks 1964 oli singel USA edetabelite tipus.
The Beatles saabus USA-sse 7. veebruaril 1964. aastal ning sai lennujaamas fännide hüsteerilise vastuvõtu osaliseks, milles oma osa mängis ka asjaolu, et nende hittsingel oli vahetult enne nende saabumist kolm nädalat edetabelite tipus püsinud. See omakorda põhjustas üleriigilise biitlivaimustuse, mis väljendus selles, et nende esinemist teleesinemist USA-s jälgis ligi 73 miljonit televaatajat, see on ligi 40% toonasest rahvaarvust. See Ed Sullivani saates püstitatud rekord on jäänud tänaseni ületamatuks. Ansamblist sai ülemaailmne fenomen, millega kaasnesid fännide hordid ning kriitikute ja kogenud lauljate (teiste hulgas ka Frank Sinatra) poolne kibe kriitika. Biitlite muusika olevat labane, vali ja ebamusikaalne ning nende välimus veider, nende juukseid nimetati “skandaalselt pikaks”.
Paljude hilisemate analüütikute arvates otsis John F. Kennedy atentaadist masendusse langenud USA rahvas meelelahutust, mida õigel ajal õigesse kohta sattunud biitlid ka pakkusid, olles üheaegselt andekad muusikud, lavamagnetid kui ka ülekeevad optimistid. Ühe uurija poeetilisil sõnul osutus The Beatles “ravivaks salviks rahvuslikule haavale”. Ka tõi ansambel rock’n'rolli USA-sse tagasi. Elvis oli pärast sõjaväest naasmist otsustanud filminäitlejakarjääri kasuks, Jerry Lee Lewis'e ja Chuck Berry' karjäärid olid vahepealsete skandaalide tõttu tugevalt kahjustada saanud, Buddy Holly, “Big Bopper” J. P. Richardson ja Ritchie Valens hukkusid lennuõnnetuses.
1964. aasta 4. aprillile järgnenud nädalal vallutas ansambel edetabeli Billboard Hot 100 viis esimest kohta. Ka seda rekordit pole tänaseni korrata suudetud.
1964. aasta keskel alustas The Beatles oma esimest maailmaturneed. Austraalias Adelaide’is tuli ansambli kontserdile väidetavalt nende kogu karjääri jooksul kõige suurem arv rahvast - üle 300 000 inimese, mis moodustas Adelaide’i toonasest rahvaarvust umbes kolmandiku.
1965. aasta 15. augustil andis The Beatles Shea staadionil esimese nüüdisaegse rock-kontserdi umbes 56 000 inimesele. Samal aastal proovisid Lennon, Harrison ja Starr ka esimest korda sünteetilist narkootikumi LSD-d. McCartney esimene LSD proovimine jäi 1966. aasta novembrisse.
1966. aasta juulis põhjustas Lennoni öeldud ja kontekstist välja rebitud lause religioosse ja konservatiivse kogukonna raevu. Ühes intervjuus väitis Lennon, et kristlus kui selline on välja suremas ja et The Beatles on muutunud “Jeesusest populaarsemaks”. Paljud usurühmitused, teiste hulgas ka Vatikan, protesteerisid selle väite vastu kategooriliselt ning üle maailma hakati biitlite plaate keelama ja põletama. Selliste sündmuste valguses, millele lisandusid veel rassistliku rühmituse Ku Klux Klani surmaähvardused, pidi Lennon oma sõnade eest mitmel korral vabandama. Ühes hilisemas intervjuus püüdis Lennon selgitada, et ta kommenteeris vaid biitlimaania fenomeni, mitte ei kõrvutanud ansamblit Jeesusega ning ütles: “See lause oli vale või pigem seda tõlgendati valesti”.
Oma viimase tasulise kontserdi andis The Beatles 29. augustil 1966. aastal San Francisco Candlestick Park’is. Sestsaadik kuni laialiminekuni 1970. aastal keskendus The Beatles stuudiosalvestustele, luues sel ajal 20. sajandi märkimisväärseimaid popmuusika teoseid. Ansambli looming ja muusikalised eksperimendid pälvisid kriitikute imetluse ja kasvatasid nende populaarsust veelgi. 1967. aastal sai The Beatles esimeseks ülemaailmses teleülekandes esinenud ansambliks (looga "All You Need Is Love"). Sama aasta augusti lõpus suri nende mänedžer Brian Epstein väidetavalt uimastite üledoosi tõttu. See sündmus halvendas oluliselt biitlite finantsilist olukorda ning tekitas järjest kasvavaid bändisiseseid pingeid.
1968. aasta alguses suundusid biitlid Indiasse Rishikeshi Maharishi Magesh Yogi’lt transtsendentaalset meditatsiooni õppima. Starr lahkus Indiast nädal peale saabumist, McCartney kuu aega hiljem. Kogu reis lõppes kolm kuud peale saabumist fiaskoga – kinnitamata andmetel üritas Maharishi üht naisõpilast võrgutada ning biitlid ja nende kaaskondlased lahkusid.
Pärast Indiast naasmist lõid Lennon ja McCartney Apple Corps nimelise altruistliku äriühingu, mille eesmärk oli nende sõnade kohaselt “lääneliku kommunismi” loomine ja edendamine. Samal aastal plaadistatud duubelalbumil "The Beatles" (sai tuntuks ka kui "The White Album") avaldusid esimest korda ansamblisisesed tõsised vastuolud. Bändi viimane avalik esinemine toimus 1969. aasta jaanuaris Londonis Apple’i peakorteri katusel albumi "Get Back" salvestussessiooni ajal. Mitmete arusaamatute tõttu jäi selle sessiooni käigus salvestatud materjal riiulile ning avaldati alles 1970. aastal "Let It Be" nimelisel albumil. Suuresti tänu McCartney pingutustele salvestasid nad 1969. aasta suvel oma viimase albumi "Abbey Road". The Beatles läks ametlikult laiali 1970. aasta 10. aprillil.
Kõik bändi liikmed alustasid eraldi soolokarjääre, püüdes saavutada samasugust menu üksikult, nagu oli saavutatud üheskoos. Kõik taasühinemisplaanid hävitas John Lennoni mõrv 1980. aasta 8. detsembril. Virtuaalne ühinemine sai siiski 1995. aastal teoks, kui kahele Lennoni lugude salvestusele lisasid oma panuse ka Harrison ja McCartney, luues Lennoni 70-ndate keskel lindistatud demode põhjal kaks hittsinglit "Free as a Bird" ja "Real Love". Sama “The Beatles Anthology” projekti raames anti välja ka kuuele plaadile salvestatud seniavaldamata lugude töötlused ja stuudiomaterjalid.
Stuudioalbumid.
1967. aastal Suurbritannias ilmunud duubel-EP "Magical Mystery Tour" (samanimelise filmi "soundtrack") ilmus Ameerika Ühendriikides albumina, millele olid lisatud biitlite 1967. aasta singlite A- ja B-pooled. 1976. aastal anti album samal kujul välja ka Suurbritannias ja 1980. aastate lõpus, kui albumid esimest korda CD peal välja lasti, asendas see kogumik originaalse Suurbritannia versiooni. Ülejäänud biitlite laulud, mis teiste albumite peal ilmunud polnud, anti välja kogumikena "Past Masters, Volume One" ja "Past Masters, Volume Two" (mõlemad ilmusid 7. märtsil 1988).
Kirjandus.
Beatles, The


Gaas.
Gaas on aine agregaatolek, milles osakesed (aatomid ja molekulid) liiguvad vabalt, olemata püsivas vastasmõjus aine teiste osakestega.
Gaasilises olekus on aine kõrgemal energiatasemel kui vedelas või tahkes olekus. Gaasi jahutamisel ta kondenseerub ehk muutub vedelikuks. Vedeliku edasisel jahutamisel toimub kristallisatsioon ehk aine muutub tahkiseks. Gaasi temperatuuri olulisel tõstmisel omandavad tema koostises olevad osakesed elektrilaengu ehk ioniseeruvad – gaasist saab plasma.
Gaasilises olekus on molekulid ja aatomid vabad. Ainsaks nendevaheliseks vastastikmõjuks on juhuslikud kokkupõrked. Osakesed liiguvad vabalt suvalises suunas. Gaas on aine korrastamata olek.
Olulisemad gaasi iseloomustavad suurused on temperatuur, rõhk ja ruumala. Samadel tingimustel täidab võrdne kogus ükskõik millist gaasi võrdse ruumala. Näiteks normaaltingimustel (temperatuur 0 °C, rõhk 1 atm) on ühe mooli gaasi ruumala 22,4 liitrit.
Gaas on homogeenne. Kui segada kahte erinevat gaasi, siis nad segunevad difusiooni teel nii, et igas ruumipunktis oleks nende suhe ühesugune. Gaas, nagu vedelikki, voolab ja võtab teda mahutava anuma kuju. Erinevalt vedelikust ei võta gaas enda alla kindlat ruumala, vaid paisub võimaluse korral lõputult.


Fenokristall.
Fenokristall on tardkivimi koostises olev mineraalitera, mis on kivimi põhimassi moodustavatest teradest oluliselt suurem.
Fenokristalle sisaldavat kivimit nimetatakse porfüüriliseks.
Fenokristalle sisaldavad tihti näiteks vulkaanilised kivimid. Sel juhul on fenokristallid kristalliseerunud Maa sisemuses, ümbritsev peeneteraline põhimass on aga moodustunud maapinnal või selle lähedal, kus jahtumine on olnud oluliselt kiirem.
Fenokristalli analoogi moondekivimeis nimetatakse porfüroblastiks.
Termini "fenokristall" võttis kasutusele ameerika petroloog Joseph Paxson Iddings.


Murrang.
Murrang on geoloogiline rike, mida mööda on toimunud kivimkehade nihkumine (murrangupinnaga paralleelne liikumine) üksteise suhtes.
Murrangud tekivad maakoores esinevate tektoonilistest liikumistest tulenevate pingete lahenemise teel. Murrangu tekke ja edasise arenguga kaasnevad maavärinad. Murrangud esinevad tihti suuremate gruppidena, moodustades murranguvööndeid.
Valdav osa murranguist esineb vaid maakoore ülaosas (10...15 km) nn haprate deformatsioonide vööndis. Sellest allpool on kivimid suure rõhu ja temperatuuri tõttu plastilisemad. Seetõttu nimetatakse seda vööndit plastiliste deformatsioonide vööndiks. Erandiks on subduktsioonivööndid, kus sukelduva laama põhjustatud maavärinate fookused võivad esineda kuni 660 km sügavuseni.
Piirpind kahe murrangu ploki ehk tiiva vahel on murrangupind. Kui murrangupind on mittevertikaalne, nimetatakse alumist plokki murrangu lamavaks ning ülemist murrangu lasuvaks tiivaks.
Murrangu orientatsioon määratakse tema lasumuselementide abil. Murrangu kallakusnurgaks on horisontaaltasapinna ja murrangupinna vaheline nurk.
Murrangu tiibade suhtelise nihkumise alusel jagatakse murrangud kolmeks. Kui murrangutiivad on nihkunud üksteise suhtes horisontaalselt ehk piki murrangupinna rõhtsihti, nimetatakse tekkinud murrangut nihkemurranguks. Kui murrangutiivad on nihkunud üksteise suhtes vertikaalselt ehk risti murrangupinna rõhtsihiga, nimetatakse tekkinud murrangut kaldmurranguks; kui murrangupind on vertikaalne, siis on tegemist vertikaalmurranguga. Juhul kui murrangutiivad on liikunud üksteise suhtes nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt, on tegemist segatüüpi murranguga.
Kaldmurrangud jaotatakse kerkemurranguiks ehk pöördmurranguiks ja normaalmurranguiks ehk langatusmurranguiks. Kerkemurrangu korral nihkub lasuv plokk lamava ploki ehk tiiva peale, normaalmurrangu korral aga vastupidi, lasuv plokk liigub lamava ploki suhtes allapoole. Kui kerkemurrangu murrangupinna kallakusnurk on alla 30° (mõne käsitluse järgi 45°), siis nimetatakse vastavat murrangut pealenihkemurranguks. Pealenihkemurrangud on tavalised mäestikes ehk vööndites, kus on toimunud maakoore kokkupressimine ning moodustuvad tektoonilised katted. Teise murrangutiiva suhtes allapoole liikunud murrangu tiiba nimetatakse murrangu laskunud tiivaks, suhteliselt ülespoole liikunud tiiba aga murrangu kerkinud tiivaks.
Plokkide suhtelise liikumise järgi jaotatakse nihke- ning segatüüpi murrangud vasaku- ning paremakäelisteks murranguteks. Vasakukäeline on murrang sel juhul, kui seistes näoga murrangupinna poole nihkub vastaspoolne murrangutiib vasakule. Paremakäelisel puhul vastupidi, teiselpool murrangupinda olev plokk liigub paremale.
Juhul, kui murrangupind ei ole tasapind, nimetatakse murrangut listriliseks. Selline on näiteks murrang, mille murrangupinna kaldenurk väheneb sügavuse suurenedes.
Murrangud võivad tekkida nii venitus- kui ka survepingete tagajärjel. Vastavaid murranguid nimetatakse venitus- ning survemurranguiks.
Suuremat normaalmurrangutega seotud laskunud plokki nimetatakse alanguks, kerkinud plokki aga ülanguks. Venituspingete tõttu tekkinud riftiorud võivad moodustada pangasmäestikke. Selline on näiteks Ida-Aafrika riftivöönd. Tuntud aktiivsete murrangute seas on ka Californiat lõikav San Andrease murrang.


Moreen.
Moreen on sorteerumata liustikusete.
Moreen koosneb liivast, aleuriidist, savist, kruusast, veeristest ja rahnudest ehk kõikvõimalikus suuruses purdosakestest. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud.
Moreen on Eestis väga laialt levinud sete. Suurem osa Eesti muldadest põhineb moreenil.
On juhtunud, et liustik ületab maagisoone ja võtab endaga kaasa maagitükke. Pärast liustiku sulamist satuvad need maagitükid moreeni hulka. Niimoodi on maailmas avastatud maakide, sealhulgas teemante sisaldava kimberliidi sooni.


Kukkekivi.
Kukkekivi (inglise "dropstone") on kivi merepõhja ühtlaselt peeneteralistes setetes.
Kukkekivid on merepõhja sattunud enamasti sulavatest jäämägedest, aga ka merepinnal hulpivaist puujuurtest, mis kannavad endaga mulda ja väikeseid kive.


Karstumine.
Karstumine (inglise "karstification") on kivimite lahustumine liikuva põhjavee murendava toime tõttu.
Liikuva põhjavee toimel murenevad peamiselt karbonaatkivimid. Näiteks lubjakivi, mis koosneb kaltsiidist (kaltsiumkarbonaat), aga ka näiteks kips (hüdraatunud kaltsiumsulfaat).
Põhjavesi, mis on pärit atmosfäärist, on happeline, sest vees on lahustunud atmosfääris leiduvat süsinikdioksiidi, mis moodustab süsihappe. Süsihape aga lahustab kaltsiiti ja seega ka näiteks lubjakivi.
Kivimite lahustumise tagajärjel tekivad maaalused koopad, nende sissevarisemisel aga mitmesugused negatiivsed pinnavormid, mida kokku nimetatakse karstiks.
Karst on levinud nähtus ka Põhja-Eestis Ordoviitsiumi lubjakivide avamusalal.


Karst.
Karst on karstumise tagajärjel tekkinud pinnavorm või nende kogum.
Karstivormid on kas maaalused koopad või nende sissekukkumisel tekkinud negatiivsed pinnavormid.
Karst on levinud nähtus ka Põhja-Eestis Ordoviitsiumi lubjakivide avamusalal.


Lubi.
Lubi on kivide liitmiseks ja kivistuvates segudes kasutatav ehitusmaterjal.
Mõisted lubiaine, lubjasisaldus, lubjarikkus, lubjakivi jmt viitavad vastava aine või materjali kaltsiumkarbonaadi (CaCO3) sisaldusele.
Lupja toodetakse valdavalt kaltsiumkarbonaadist koosnevast lubjakivist. Lubjakivi kuumutamisel muutub lubjakivi kustutamata lubjaks, keemiliselt kaltsiumoksiidiks (CaO). Kustutamata lubi "kustutatakse" vee lisamisega. Lubja kustutamisel toimub soojust eraldav keemiline reaktsioon, kaltsiumoksiidi hüdraatumine ning selle tulemusena moodustub kaltsiumhüdroksiid ehk kustutatud lubi, mida ehitustööstuses kasutatakse lubjapiimana või muul kujul mördi- ja krohvisegudes, värvides jm.
Ehitusmaterjalina kasutatav kustutatud lubi ehk kaltsiumhüdroksiid (Ca(OH)2) reageerib ajapikku õhus leiduva süsihappegaasiga (CO2) ning muutub kõvaks ja vastupidavaks (st.taastab oma esialgse seisundi), teisi kivimeid siduvaks kaltsiumkarbonaadiks ehk kaltsiidiks (CaCO3). Kaltsiit on lubjakivi, marmori ja kriidi põhiline koostisosa.
Ajalugu.
Lubja kasutamine ehituses oli tuntud juba Mesopotaamias, Vana-Egiptuses, Vana-Kreekas jm. On väidetud, et lubja tootmisel ja kasutamisel toimuvad keemilised reaktsioonid olid üldse esimesed inimkonna poolt teadlikult kasutusele võetud keemilised reaktsioonid.
Lubi on savi ja kipsi kõrval üks vanimaid ehituses kasutatavaid sideaineid. Eestisse jõudis lubja tarvitamise ja põletamise oskus 13. sajandil Saksa ja Skandinaavia ehitusmeistrite kaudu. Keskaegsed kirikud ja kaitserajatised on esimesed kiviehitised Eestis, kus nii mördi kui värvi sideainena kasutati kohalikku lupja.
18. sajandi lõpuni toodeti lupja vaid vähestes piirkondades üle Eesti, kuid 18.-19. sajandi vahetuseks laienes see märgatavalt. 1867. aastal oli Eesti aladel 304 lubjaahju. Lubja ja tõrva põletamine oli 19. sajandi lõpuni peamiselt mõisate kõrvaltegevusalaks. Tööd tegid talupojad, kes seal saadud oskusi kasutades hakkasid 19. sajandi teisel poolel põletusahjusid rajama ka talude juurde. Laialdane lubjapõletus taludes oli Eestis valdav 19. sajandi lõpuni, mil turule jõudis tsement. Kustutamata lubi ehk kaltsiumoksiid on tsemendi tootmisel oluliseks komponendiks tänapäevalgi. 1990. aastate alguses taaskäivitati endisaegne lubjapõletus Saaremaal Lümandas.
Lupja põletati käsitsi murtud ning sorteeritud võimalikult puhtast lubjakivist (paekivi) silindri-kujulistes 2–5 m kõrgustes ja 2–4 m läbimõõduga paksuseinalistes ahjudes, mida köeti puudega. Esimesed 2–3 ööpäeva toimus nõrga tulega vee väljaaurustamine; edasi 5–8 ööpäeva kõrgel temperatuuril (900 kraadi C) toimus lubjakivist lubja teke; ja lõpuks, 2–3 ööpäeva nõudis ahju jahutamine. Vältida tuli lubja liigpikka kuumutamist, „surnuks põletamist”. Hilisemates lubjatehastes võeti kasutusele šaht- ja pöördahjud (Rakke, Männiku).
Põletatud lupja kustutati basseinides rohke veega. Kustutatud lubi jäeti basseinidesse, kus liigne vesi laudade vahelt maa sisse imbus, pastana laagerduma ja nii võis see pealt kaetuna säilida aastaid. Lupja võis kustutada ka pulbriks, kui vaid hädatarvilikul hulgal vett lisati, kuid saadus oli vähesobiv koheseks ehituslubjana kasutamiseks; reeglina läks see müügiks.
Kustutatud lubi muutub õhuga kokkupuutel ajapikku uuesti kõvaks ja vastupidavaks teisi kivimeid siduvaks lubjakiviks.


Cardiff.
Cardiff (kõmri Caerdydd'") on Walesi pealinn ja suurim linn. Asub Bristoli lahe ääres, Walesi kaguosas.
Cardiff tekkis 1093. aastal normannide poolt rajatud kindluse ümber ja oli 19. sajandi alguseni väikelinn. Koos tööstuse ja sadama arenguga hakkas linn kasvama. 1905. aastal sai Cardiff linnaõigused ("city"). 1955. aastal kuulutati Walesi pealinnaks. Cardiffi sadam Tiger Bay oli üks maailma suurimaid sadamaid ja mõnda aega maailma tähtsaim kivisöesadam.
Cardiffis asuvad Walesi rahvusassamblee, Millenniumi staadion, normannide rajatud Cardiffi kindlus ja Castell Cochi kindlus.


EMule.
eMule on vabavaraline avatud lähtekoodiga "peer to peer" failijagamise programm, mis kasutab eDonkey võrku. eMule töötab Windowsil, kuigi tema koodibaas paneb aluse Linuxi kliendile xMule ja mitmeplatformilisele aMule'le.


Lissabon.
Lissabon on Portugali pealinn. Asub Atlandi ookeani rannikul, Tejo jõe suudmes.
Ajalugu.
Antiikajal oli linna asukohas kreeklaste asundus. 205. eKr rajati sinna roomlaste linn Olisipo. 48. eKr sai Felicitas Julia (Julius Caesari järgi) nime all linnaõigused ja linnast sai Lusitaania provintsi keskus. 719. aastal vallutasid linna maurid. 1147. aastal vallutasid kristlased linna tagasi.
1256. aastal kolis kuningas Alfons III oma residentsi Coimbrast Lissaboni.
16. sajandi alguses oli Lissabon umbes 350 000 elanikuga maailma suurim linn.
1. novembril 1755 tabas linna tugev maavärin (hinnanguliselt 8,7–9,0 magnituudi), mis hävitas 2/3 linnast ja nõudis kuni 60 000 ohvrit.
1959. aastal avati linnas metroo.
Sport.
Linna spordiklubid SL Benfica ja Lissaboni Sporting on tuntud oma jalgpalliklubi poolest.
Majandus.
Lissaboni piirkond on Portugali üks jõukamaid. See produtseerib 45% Portugali SKP-st. 2007. aastal oli SKP ühe elaniku kohta Lissabonis 26 100 eurot.


MPlayer.
MPlayer on vabavaraline avatud lähtekoodiga arvutis kasutatav meedia mängija. Programm töötab kõikidel laiemalt kasutusel olevatel operatsioonisüsteemidel: Linuxil ja teistel Unixi sarnastel süsteemidel, Windowsil ja Mac OS X'l.
MPlayer on peamiselt käsurealt kasutatav programm, kuid omab ka vabalt valitavat graafilist kasutajaliidest (GMPlayer), mis jookseb X Window Systemil. "MPlayer OS X" on graafiline kasutajaliides Mac OS Xile ja "SMPlayer" on graafiline kasutajaliides Microsoft Windowsile
Enamus video ja audio koodekeid on toetatud läbi FFmpeg projekti libavcodec teegi. Nendele koodekitele, kus pole avatud lähtekoodiga dekoodereid valmistatud, toetub MPlayer binaar koodekitele. Ta saab kasutada isegi Windowsi DLL faile läbi Wine projekti DLL laadija.
MPlayer toetab samuti mitmeid video väljastamise draivereid sisaldades: X11, DirectX, Quartz Compositor, VESA, SDL, ASCII kunsti ja Blinkenlights'i


Vaduz.
Vaduz ja tema 5 eksklaavi.
Vaduz on Liechtensteini pealinn ja riigipea Liechtensteini vürsti residents. Linnas asub ka riigi parlament Maapäev ("Landtag").
Linn asub Reini jõe paremal kaldal 455 m kõrgusel.
Tähtsamad vaatamisväärsused on Vaduzi loss ja Vaduzi katedraal.
Linnas asuvad Liechtensteini kunstimuuseum, postmargimuuseum, koduloomuuseum ja suusamuuseum.


Doktor.
Doktor (ladina sõnast "doctor" 'õpetaja') on tänapäeval mitmes tähenduses kasutatav tiitel.
Doktoriks nimetatakse doktorikraadiga inimest. Kui tegu on filosoofiadoktori (PhD) kraadiga, lisatakse nime järele "PhD" (näiteks Jaak Jalakas, PhD).
Doktoriks nimetatakse ka arste. Nime ees kasutatakse lühendit dr (näiteks dr Jaak Jalakas või dr Jalakas).


Suomenlinna.
Suomenlinna parvlaev Kauppatori kai ääres
Suomenlinna (1918. aastani Viapori; rootsi keeles Sveaborg'") on Helsingi lähistel asuv saarestik ja sel paiknev kindlustuste kompleks. Saarestik koosneb 8 saarest, millest 5 on omavahel sildade ja tammidega ühendatud. Saarte kogupindala on 80 ha.
Ajalugu.
1748. aastal hakkas Rootsi arhitekt Augustin Ehrensvärd juhatama saartele kindlustuste ehitamist kaitseks venelaste eest, kellega pärast Peterburi asutamist olid Läänemerel tekkinud sõjalised kokkupõrked. Läänemeri ei olnud enam Rootsi jaoks sisemeri ning Rootsi parlament otsustas 1747 rajada Viaporisse ja Loviisasse piirikindlustused.
Kindlus alistus 3. mail 1808 ilma vastupanuta Vene-Rootsi sõja ajal Venemaa vägedele. Aasta algul oli Venemaa kergesti vallutanud Helsingi ja seejärel hakanud Viaporit pommitama. Kindluse ülem Carl Olof Cronstedt alustas läbirääkimisi relvarahu kehtestamiseks ja kui maikuuks ei olnud abiväge saabunud, siis andis ta alla. Kindluses oli ligi 7000 sõjaväelast. Tema tegevuse põhjused on mõneti ebaselged, aga lootusetu olukord, venelaste propaganda, võib-olla mõned äraostetud nõunikud, kartus suure tsiviilelanikkonna elude pärast, püssirohu nappus ja garnisoni füüsiline eraldatus olid mõned allaandmise tõenäolised põhjused. Järgmisel aastal läks Soome Hamina rahu põhjal Venemaa koosseisu.
1855. aastal Krimmi sõja ajal pommitas saari 47 tunni jooksul Briti-Prantsuse laevastik ja tekitas suuri purustusi, aga laevastik ei suutnud Venemaa suurtükiväge Viaporis päriselt hävitada ja pidi taanduma Helsingit vallutamata, purjetades selle asemel Kroonlinna.
30. juunil 1906 toimus siin Viapori ülestõus, kus Soome Punakaart hakkas mässama protestiks halva kohtlemise vastu. Mässulised lootsid ülevenemaalise revolutsiooni puhkemist, aga see jäi tulemata ja 60 tunni pärast suruti ülestõus maha.
1914–1917 valmis Helsingi ümber maa- ja merekindlustuste vöönd Krepost Sveaborg, mille osa oli ka Viapori. See oli omakorda osa suuremast Peterburi kaitsmiseks mõeldud kindlustusvööndist, Peeter Suure merekindlusest. Krepost Sveaborgi ei kasutatud sõjategevuses kunagi.
Soome sai 1917. aastal iseseisvaks. 1918 nimetati Viapori ametlikult Suomenlinnaks ja see muudeti pärast Soome kodusõda vanglaks, kus hoiti peamiselt kommuniste.
1921 hakkas riiklik lennukitehas Valtion Lentokonetehdas Suomenlinnas tootma lennukeid ja mootorsaane. 1936 kolis tootmine Tamperre.
Tänapäev.
1973. aastal läks saarestik tsiviilhaldusse. Kompleksi haldamiseks moodustati linnavalitsuse iseseisev osakond (Suomenlinna Halduskogu). Sel ajal toimus avalik arutelu teemal, kas peaks kompleksile tagasi andma selle endise nime Viapori, aga nimi jäi muutmata.
Sõjaväe kohalolek Suomenlinnas vähenes oluliselt, aga siiski on seal tänapäeval mereväeakadeemia ("Merisotakoulu"). Soome sõjalipp lehvib Suomenlinnas tänapäevani.
Suomenlinnas asub ka suurte kuivdokkidega laevatehas.
1982 rajati Suomenlinnat mandriga ühendav tunnel, mille kaudu saarestikku saabuvad soojus, vesi ja elekter. 1990. aastate algul ehitati see ümber, nii et seda saab kasutada ka hädaabitranspordiks.
Suomenlinnas on avavangla, mille turvameetmed on väga lõdvad. Sealsed kinnipeetud töötavad kindlustuste hooldamise ja remontimise alal. Sellesse vanglasse pääsevad ainult need kinnipeetavad, kes tõotavad, et nad ei kasuta sõltuvusttekitavaid aineid.
Tänapäeval on see populaarne turismiobjekt ja vaba aja veetmise koht. Suomenlinna moodustab halduslikult Helsingi linnaosa, kus elab umbes 900 inimest ja lisaks töötab seal 350 inimest aasta ringi. Saartele pääseb Helsingi ühistranspordivõrku kuuluva parvlaevaga või eraveesõidukitega. Suvel võivad saared ja selle vahet sõitvad parvlaevad olla üsna rahvast täis. 2009 külastas saart rekordilised 713 tuhat inimest, peamiselt maist kuni septembrini.
Suomenlinnas ei kasutata Soomes tavalist aadressisüsteemi, mille järgi igal majal on tänavanimi ja majanumber. Selle asemel koosnevad Suomenlinna aadressid tähest, mis märgib saart, ja selle järgnevast numbrist, mis tähistab maja. Näiteks C83 on Iso-Mustasaari maja number 83.
Suomenlinna kanti 1991. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Suomenlinnas asub mitu muuseumi, samuti Soome vanim säilinud allveelaev Vesikko. 1980-ndate keskel rajati saartele Põhjamaade Kunstikeskus. Mitu maja on muudetud kunstiateljeedeks, mida saab mõistliku summa eest kasutada. Suvel on seal laste kunstikool. Suomenlinna suveteatri etendused lähevad sageli täismajale.


Günter Grass.
Günter Wilhelm Grass (kodanikunimi Graß; sündis 16. oktoobril 1927 Danzigis) on saksa kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1999. aastal.
Elulugu.
Ta teenis Teise maailmasõja ajal alates 1944-1945 Waffen-SSi tankiüksuses, sai haavata ja sattus pärast sõda ameeriklaste kätte vangi. Ta kirjutas avalduse sõjaväega liitumiseks, kuid seda mitte Waffen SSis võitlemiseks, vaid hoopis allveelaevadel teenimiseks.
Aastatel 1947–1948 töötas ta kaevanduses ja õppis kiviraiduriks, seejärel õppis 1948–1952 Düsseldorfis ja 1953–1956 Berliinis graafikat ja skulptuuri. 1956. aasta algusest 1960. aasta alguseni elas ta Pariisis, kus valmis ka romaani "Plekktrumm" käsikiri.
Alates 1960. aastast elas ta Lääne-Berliinis. Ta oli sotsiaaldemokraat ja toetas Willy Brandti valitsust. Samuti oli ta aktiivne rahuliikuja.
Aastatel 1983–1986 juhtis ta Berliini Kunstiakadeemiat. 2001 soovitas ta natside poolt röövitud poola kunstiväärtuste jaoks asutada Saksa-Poola muuseumi.
Kirjanikuna saavutas laiema tuntuse 1959. aastal ilmunud natsismivastase romaaniga "Plekktrumm".
Isiklikku.
Aastal 1954 abiellus Günter Grass Šveitsi balletitudengi Anna Schwarziga, kellega tal oli neli last (1957. aastal kaksikvennad Franz ja Raoul, 1961. aastal tütar Laura, 1965. aastal poeg Bruno). 1972. aastal lahutasid nad abielu. 1974. aastal sündis suhtest arhitekti ja kunstniku Veronika Schröteriga tütar Helene Grass. 1979. aastal sündis suhtest Ingrid Krügeriga tütar Nele Krüger. 1979. aastal abiellus Grass teist korda, seekord orelimängija Ute Grunertiga, kellel oli varasemast abielust kaks poega. Augustist 1986 kuni jaanuarini 1987 elas Grass koos abikaasaga Indias.


Eesti mõisate loend.
"Siin on loetletud Eestis asunud mõisaid. Loendis on ära märgitud mõisa eestikeelne ja saksakeelne nimi, mõisa staatus, asukoht vana haldusjaotuse järgi ning asukoht nüüdisaegse haldusjaotuse järgi.
Välislink.
Eesti mõisate loend
Mõisate loend


Arbavere mõis.
Arbavere mõis oli rüütlimõis Kadrina kihelkonnas Virumaal. Nüüdisajal jääb mõis Lääne-Virumaale Kadrina valla territooriumile.
Arbavere mõis ("Arbafer") eraldati Hulja mõisast 1696. aastal. 18. sajandil ja 19. sajandi algul kuulus mõis Palmse mõisa omanikele von Pahlenitele. Enne mõisa võõrandamist oli selle omanikuks Loobu mõisa omanik Nikolai von Dellingshausen.
Peahoone on 1840. aastatel püstitatud ühekorruseline puitehitis. Hoone hilisest ehitusajast hoolimata on tal mitmeid arhailise mõisahoone tunnuseid. Hoone vasaku otsa läheduses paikneb temaga ühel ajal ehitatud väike kavaleridemaja. Hoone on eravalduses.


Kaido Höövelson.
Kaido Höövelson (maadlejanimi Jaapanis Baruto Kaito 把瑠都 凱斗; sündis 5. novembril 1984 Väike-Maarjas) on eesti sumomaadleja. Ta on esimene eestlasest sumomaadleja, kes pääses professionaalseks sumomaadlejaks Jaapanis. Ta sai sekitoriks 2005. aasta septembriturniiri ("aki-basho") eel, kuid pidi katkestama novembriturniiri pimesoolepõletiku tõttu ja langes tagasi "makushita"-liigasse. 2007. aasta novembrist võistleb taas "makuuchis. 31. märtsist 2010 on ta "ōzeki".
Elulugu.
Väike-Maarjas Lääne-Virumaal sündinud Höövelson kasvas üles Laekvere vallas Rohu külas. Ta ise on ennast iseloomustanud eelkõige maapoisina.
Ta õppis algul Rahkla algkoolis, hiljem Laekvere põhikoolis ning Tallinnas Audentese spordikoolis. Kooliajal harrastas Höövelson korvpalli, kuid kaalu kasvades oli sunnitud sellest loobuma. Nii tärkas temas huvi judo ja hiljem sumo vastu. 2000. aastal liitus Höövelson Vinni spordiklubiga Sakura.
2004. aastal kutsus Rahvusvahelise Sumoföderatsiooni president Hidetoshi Tanaka Kaido Höövelsoni ja Ott Juurika Jaapanisse professionaalseteks sumomaadlejateks. Höövelsoni koduklubiks sai Mihogasekibeya, nimeks ("shikona") Baruto – "Mees Baltikumist".
Höövelson on pälvinud hõbe- ja pronksmedaleid Eesti noorte ja juuniorite meistrivõistlustelt judos ning kuldmedaleid Soome lahtistelt, Põhjamaade ja ametiühingute Euroopa meistrivõistlustelt sumos.
Pikaajalised tulevikuplaanid on Höövelson sidunud lihakarja kasvatamisega kodus, Kopli talus Laekvere vallas.
Spordikarjääri vältel on Kaido Höövelsonist ilmunud arvukalt artikleid Eesti, Jaapani jt maade ajakirjanduses. 2009. aastal valmis režissöör Artur Talvikul temast ka dokumentaalfilm "Baruto - tõlkes kaduma läinud", mille levitamine on praegu piiratud.
2006. aasta.
Baruto võitis turniiri "makushita"-liigas jaanuaris 2006 ja tõusis märtsi turniiritabelis tagasi "jūryō"-liigasse (ida 11. positsioon). Ta tuli ülekaalukalt märtsiturniiri võitjaks võites kõik matšid ja pääses maadlema maikuus kõrgliiga esimeses divisjonis "makuuchis positsioonil lääne "maegashira" 11.
Maiturniiril tuli ta skooriga 11:4 "makuuchis kolmandaks, mis kindlustas talle tõusu järgmises turniiritabelis. Tema profisumomaadlejakarjääri võitude-kaotuste suhe pärast 2006. aasta maiturniiri oli 85:17.
Juuliturniiril Nagoyas võitis ta 15st kohtumisest 9 ja kaotas 6. Selle tulemusega kindlustas ta edasise tõusu edetabelis.
Septembri "banzukes" paiknes ta ida "maegashira" 1. positsioonil, mis on "maegashira" kõrgeim positsioon (üldpingereas 11. koht). Ta alustas turniiri nelja võidu ja viie kaotusega. Septembriturniiril kohtus ta esimest korda turniiri käigus "yokozuna" Asashōryūga, kellelt tuli vastu võtta kaotus. Kümnendas kohtumises Miyabiyamaga vigastas ta kukkudes põlve ja oli sunnitud turniiri katkestama.
Novembriturniiril võistles ta lääne "maegashira" 6. positsioonil ning kogus 10 võitu ja 5 kaotust.
2007. aasta.
Põlvevigastuse tõttu pidi Baruto pooleli jätma jaanuariturniiri ning jättis vahele märtsiturniiri. Maikuu turniiritabelis langes ta seetõttu tagasi "jūryō"-liigasse, asudes lääne 11. positsioonil. "Natsu-basho"t alustas Baruto 6 võiduga 6 kohtumisest, seitsmendas kohtumises tuli esimene kaotus. Ta kindlustas endale turniirivõidu 13. päeval, olles võitnud 13 kohtumisest 12. Ta võitis ka viimased kohtumised ning lõpetas turniiri tulemusega 14-1, mis kindlustas talle tõusu "makuuchisse". Juuli "banzukes" asub ta ida "maegashira" 14. positsioonil.
Juuliturniiril vigastas ta juba esimeses kohtumises taas põlve ja oli sunnitud katkestama. Septembri "banzukes" võistles ta "jūryō" lääne divisjoni 9. positsioonil. Ta võitis juba kolmandat korda "jūryō"-liiga (tulemusega 13-2) ning pääses järgmisel turniiril võistlema "makuuchis", võisteldes lääne "maegashira" 16. positsioonil. Novembriturniiri alustas ta viie võiduga, kuid kaotas seejärel 2 kohtumist järjest. Järgmised 5 kohtumist ta võitis, kuid kaotas siis veel kaks korda ning lõpetas turniiri võiduga. Kokkuvõttes jagas ta aasta viimasel turniiril tulemusega 11-4 2.-3. kohta "ōzeki" Kotomitsukiga.
2008. aasta.
Aasta esimest turniiri alustas Baruto ida "maegashira" 6. positsioonil kahe kaotusega. Järgnenud matšides suutis ta end koguda, kuid pidi turniiri lõpetama "makekoshi"-ga, (7 võitu ja 8 kaotust). Teisel turniiril võistles ta ida "maegashira" 7. positsioonil ning kogus 12 võitu ja 3 kaotust ning tuli jagatud teisele kohale "yokozuna" Asashōryū järel. Südika esinemise eest pälvis ta kolmandat korda "kantō-shō"-auhinna. Maiturniiri alustas Baruto kolme kaotusega, neist 2 "yokozuna"dele. Turniir lõppes talle 5 võidu ja 10 kaotusega. Juuli turniiritabelis paiknes Baruto lääne maegashira 5. positsioonil. Ta kogus 10 võitu ja 5 kaotust. Septembri "banzukes" tõusis ta esmakordselt positsioonile "komusubi". Septembriturniiri alustas Baruto 7 kaotuse ja 2 võiduga, kuid sai seejärel 6 võitu järjest lõpetades turniiri tulemusega 8:7. See tähendas tõusu järgmises turniiritabelis "sekiwake" positsioonile. Novembriturniiri lõpetas Baruto tulemusega 9:6.
2009. aasta.
Aasta avaturniiri "hatsu-bashōd alustas Baruto 6 võiduga, alistades sealhulgas 2 edetabelis endast kõrgemal asuvat "ōzekit. Turniiri lõpetas ta 9 võidu ja 6 kaotusega. Märtsiturniiril säilitas ta ida sekiwake positsiooni lõpptulemusega 8 võitu ja 7 kaotust. Järgmisel turniiril suutis ta võita vaid 4 matši ja pidi kaotuse vastu võtma 11 korral. Seetõttu langes ta turniiritabelis lääne "maegashira" 3. positsioonile. Juulis toimunud Nagoya-bashō lõpetas ta 11 võidu ja 4 kaotusega, mis tõstis ta "komusubiks järgmises turniiritabelis. Septembriturniiril võitis ta 15 kohtumisest 12 ja saavutas üldkokkuvõttes 3. koha. Ta kaotas mõlemale "yokozunale, kuid võitis kõiki "ōzekisid. Selle eest pälvis ta oma neljanda kantō-shō-auhinna. Aasta viimase turniiri lõpetas Baruto tulemusega 9:6.
2010. aasta.
Jaanuariturniiril õnnestus Barutol esimest korda alistada "yokozuna" Hakuhō, kes oli püsinud võitmatuna alates 19. septembrist 2009.
Märtsiturniiril võitles Baruto välja 14 võitu ja ühe kaotuse. Ainus kaotus tuli vastu võtta turniiri 11. päeval hilisemalt turniirivõitjalt ja ainsalt "yokozunalt Hakuhōlt.
31. märtsil 2010 omistati Barutole järgmiseks turniiriks "ōzeki" tiitel.
Juuli algul tõusis ta Jaapani Sumoliidu avaldatud reitingutabelis ("banzuke") "yokozuna" Hakuhō järel teisele positsioonile.
2012. aasta.
Jaanuaris saavutas Baruto oma esimese turniirivõidu "makuuchis. Ta kogus 14 võitu ja 1 kaotuse, kaotades vaid viimasel päeval Hakuhōle. Ühtlasi nimetati ta "yokozuna" kandidaadiks.
Seisukohti.
"Mulle meeldib looduses. Kui peaksin valima Egiptuse reisi ja metsa seenele mineku vahel, siis valiksin seenelkäigu."
"Olgu siin nii sitt elu kui tahes, sünnimaa on ikka sünnimaa. Isamaa on isamaa. Ei taha mina sinna välismaale jääda. /---/ Ma mõtlen mõnikord, et kui Jaapanist ära tulen, ega ma siis enam välismaale turismireisilegi ei kipu."
"Maapoiss ma olin ja eks ma siia tagasi tulen, ma ei ole mõlgutanud mõtteid jääda Jaapanisse või hakata linnas elama. /---/ Maaelu on mõnus ja tore. Tööd ma ei karda. Mulle meeldib maaelu rahu."
Isiklikku.
Valgetähe 3. klassi teenetemärgi üleandmine Barutole 2012. aastal.
Kaido Höövelson on 199 cm pikk ja kaalub 188 kg.
20. veebruaril 2009 abiellus ta Jelena Tregubovaga.


Dnepr.
Dnepr (vene "Днепр", valgevene "Дняпро", "Dniapro", ukraina "Дніпро") on jõgi Euroopas.
Pikkus on 2290 km (Euroopas pikkuselt kolmas), valgla 504 000 km².
Dnepr saab alguse Belski kõrgustikult Venemaa Smolenski oblastis, voolab läbi Valgevene ja Ukraina ning suubub Musta merre (Dnepri limaani).
Suuremad lisajõed on Desna, Prõpjats, Ross, Samara, Sož.
Jõel on järgmised veehoidlad: Kiievi, Kanivi, Krementšuki, Dniprodžersinski, Dnepri ja Kahhovka veehoidla.
Suuremad Dnepri ääres asuvad linnad on Smolensk, Mahiloŭ, Kiiev, Tšerkassõ, Dnipropetrovsk, Zaporižžja ja Herson.
Dnepr oli nime all "Borysthenes" tuntud juba vanadele kreeklastele. Antiikajal loeti Dneprit ka Euroopa idapiiriks.


Desna.
Desna (ukraina ja vene keeles Десна) on jõgi Venemaal ja Ukrainas, Dnepri vasakpoolne lisajõgi.
Desna on 1130 km pikk. Jõe valgla on 88 900 km² ja keskmine vooluhulk suudmes 360 m³/s.
Desna saab alguse Smolenski kõrgustikult Smolenski oblastis Jelnja linna lähedalt. Alguses voolab ta lõunasse, läbib Desnogorski ja Jekimovitši ning pöördub üldjoontes kagusse, voolates läbi Jekimovitši kõrgustiku. Lühikest aega voolab ta Smolenski ja Kaluuga oblasti piirijõena, läbib kolme oblasti piiripunkti ja siseneb Brjanski oblastisse. Temasse suubuvad vasakpoolsed lisajõed Snopot ja Vetma. Nende kahe jõesuudme vahel voolab ta lõunasse, edasi jälle kagusse. Ta läbib Vetma suudmes oleva Žukovka, siis Seltso ja oblastikeskuse Brjanski, kes temasse suubub vasakult Bolva, ning pöördub edelasse.
Võgonitšis pöördub jõgi lõunasse ning seejärel suubuvad temasse vasakult Revna ja Navlja jõgi. Jõgi pöördub jälle edelasse ning läbib Trubtševski ja Belaja Berjozka. Viimane asub Venemaa ja Ukraina piiril. Umbes piiril suubuvad Desnasse suurim parempoolne lisajõgi Sudost ja vasakpoolne lisajõgi Znobivka. Seal asub Desna - Stara Guta rahvuspark. Ukrainas voolab Desna osalt Tšernigovi oblastis, osalt Tšernigovi ja Sumõ oblasti piiril. Seda kanti nimetatakse Siverštšõnaks. Desna kaldub seal lõunasse ja läbib Tšernigivi oblastisse kuuluva Novgorod-Siverski. Lõpuks suundub Desna edelasse ja jätkab voolamist Tšernigovi oblasti maa-alal. Sosnõtsja lähedal suubuvad temasse Ubid ja suurim vasakpoolne lisajõgi Seim. Seal pöördub Desna läände ja läbib Makošina, siis suubub temasse vasakult Dotš, siis paremalt Snov ja Zamglai ning Desna jõuab oblastikeskusse Tšernigovi.
Tšernigovis pöördub Desna edelasse, läbib Osteri, kus temasse suubub vasakult Osteri jõgi, möödub ida poolt Desna linnast, mis ei asugi jõe kaldal, ületab Kiievi oblasti piiri ja suubub Kiievis vasakult Dneprisse.
Ülemjooksul on jõe kaldad madalad ja soised. Keskjooksul Brjanskist allpool on jõe parem kallas kõrge. Alamjooksul Seimi suudmest allavoolu on jõe org lai, paljude jõeharude ja vanajõgedega.
Jõgi on jääkattes detsembrist aprilli alguseni. Kevadel on suurvesi.
Juba varakeskajal oli Desna tähtis liiklustee, mis ühendas Kiievimaad Doni jõgikonnaga Seimi jõe kaudu ja Okaa jõgikonnaga Bolva jõe kaudu. Tänapäeval loetakse Desna laevatatavaks 535 km ulatuses, suudmest Novgorod-Siverskini, aga ebaregulaarselt saavad laevad sõita koguni Žukovkani Brjanskist ülesvoolu.
Desna ääres asub Smolenski aatomielektrijaam ja selle tarbeks on jõele rajatud Desnogorski veehoidla.


Uranos.
Uranos (ladina keeles "Uranus") on kreeka mütoloogias taevajumal, Gaia esimene poeg.


Užgorod.
Užgorod on linn Ukrainas, Taga-Karpaatia oblasti keskus. Asub Uži jõe ääres.
Ajalugu.
8.–9. sajandil piirkonda jõudnud slaavlased ehitasid Užgorodi kohale linnuse. 9. sajandil oli Užgorod Kiievi-Vene edelapoolseks piirilinnaks. Kirjalikes allikates on linnust mainitud 903. aastal, kui linna vallutasid ungarlased vürst Árpádi juhtimisel.
1241. aastal põletasid tatarlased Batu-khaani juhtimisel linna maha.
1320. aastal läks linn 360 aastaks itaalia Drugethi aadlisuguvõsa kätte. Reformatsiooni ajal sai linnast protsetantide keskus.
1707. aastal oli linnas ungari vabadusvõitluse juhi Ferenc II Rákóczi staap. 1775. aastast on linnas kreekakatoliku piiskopi residents.
1919–1938 kuulus Tšehhoslovakkiale, 1938–1944 Ungarile, 1945. aastast alates Ukrainale (Nõukogude Liidu koosseisus 1944–1991). 1945. aastal avati linnas ülikool.
Rahvastik.
Linn on läbi aegade olnud paljurahvuseline, seal elab ukrainlasi ja russiine (kokku umbes 89 900), venelasi (11 100), ungarlasi (8000), slovakke (2500) ja juute.


Tangerine Dream.
Tangerine Dream juulis 2007 kontserdil Saksamaal
Tangerine Dream on 1967. aastal Berliinis asutatud saksa elektroonilise muusika ansambel.
Ansambli juhtfiguuriks on kitarrist Edgar Froese. Asutajaliikmete hulka kuulusid veel Volker Hombach (viiul), Lanse Hapshash (löökpillid), Charlie Prince (laul) ja Kurt Herkenberg (basskitarr).


Kodukakk.
Kodukakk ("Strix aluco") on kaklaste sugukonda kaku perekonda kuuluv röövlind.
Levila.
Kodukakk on levinud suuremas osas Euroopast, välja arvatud kaugem põhjaosa, Põhja-Aafrikas, Taga-Kaukaasias, Lääne-Siberi lõunaosas Tjumenist ja Tobolskist lõuna poole ning Kesk-Aasia mägedes Hiinas ja Tiibetis. Lõunas ulatub levila kuni Pakistani ja Himaalajani. Eestis, nagu suuremas osas levilast, on kodukakk üldlevinud väikesearvuline haudelind. Kodukaku pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1000–2000 paarile, talvist arvukust 3000–6000 isendile.
Välimus.
Kodukaku kehapikkus on 40–45 cm, tiibade pikkus 23–34 sm ja siruulatus 90–105 cm, kaal 450–685 g. Emane on suurem kui isane, ent mõlema sulestik on ühesugune.
Kodukakul on ümmargune pea, mida suudab pöörata 270°. Kõrvasuletutid puuduvad. Võrreldes teiste kakulistega, on kodukaku tiivad laiemad, lühemad ja ümaramad.
Vanalindudel on kaks värvusevarianti: pruun ja hall. Mingil määral on see seotud geograafilise elukohaga. Hallide isendite ülapool on üldiselt hall, ookrivärvi märgistega. Õlasulgede ja suurte tiivakattesulgede välislabadel on suured valged laigud. Hoosuled on hallikaspruunid, heleda põhimustri ja ookerja varjundiga. Tüürsuled on hallid ookrivärvi vöötide ja peente tumedate hallikaspruunide tähnidega. Keha alapool on valkjas tumedama prunikashalli vöötidest ja triipudest koosneva mustriga. See on maskeerimisvärvus, mis peab meenutama puukoort. Pruunide isendite ülapool on ühtlasemalt ruske. Leidub ka nende kahe värvitüübi vahepealseid isendeid. Haruharva, peamiselt Kaukaasias esineb ühtlaselt kohvipruune kodukakke. Eri värvi kodukakud võivad omavahel saada eri värvi poegi. Vikerkest on tumepruun, nokk kollakas ja küünised mustad.
Kodukaku tüüpiline hääl on pikk ulguv "uuuh-uuuh-uuuh". Niimoodi häälitseb isalind, eriti paaritumisperioodil. Emalinnu tüüpiline häälitsus on lühike kähe "kuvitt". Linnupoegadele on omane vaikne "piuvikk", millega nad paluvad vanematel endale süüa anda.
Eluviisid.
Kodukakk elab metsas (sega- ja lehtmetsades ning lõunataigas), harvem aedades ja parkides. Levila põhjaosas elab ta peamiselt tasandikul, põhjaosas peamiselt mägedes. Ta on paigalind, ebasoodsatel aastatel hulgulind.
Kodukakk on öise eluviisiga, kes toitub lindudest (tuvidest ja põldpüüdest varblaste ja pääsukesteni), roomajatest (nastikupoegadest), kahepaiksetest, suurtest putukatest, väikestest imetajatest ja väga harva kaladest. Kõige rohkem sööb ta närilisi, mistõttu toob suurt kasu.
Pesa teeb kodukakk puuõõnsusesse. Vahel hõivab ta vareslaste või kulliliste pesi või pesitseb hoonetes. Ta sigib vara, alustades sellega juba veebruari lõpul ja märtsi algul, muneb peamiselt aprilli algul. Kurnas on 2–4 valget muna, mida emalind haub 28–30 päeva. Toidurohketel aastatel on mune rohkem, isegi kuni 7–8: headel hiireaastatel kodukaku arvukus tõuseb. Haudumine algab pärast esimese muna munemist, mistõttu pesas on pojad erivanused. Pojad hakkavad lendama 30–35 päeva vanuselt, aga pesast väljuvad nad juba varem, kui nad on alles pooleldi udusulestikus.
Kodukakku peetakse kõige parema nägemisega kaklaseks, ta nägemine on hämaras umbes 100 korda parem kui inimesel.
Kodukakk on Eesti 2009. aasta lind.
Jaan Rannapi lasteraamatus "Maari suvi" annab kodukakk Maarile tarkusesule, mis võimaldab mõista lindude ja loomade keelt.


J. K. Rowling.
J. K. Rowling (kodanikunimega Joanne Rowling; sündinud 31. juulil 1965 Yate'is Inglismaal) on inglise kirjanik. J. K. Rowling on populaarse raamatusarja "Harry Potter" looja. Teda loetakse üheks rikkaimaks kirjanikuks.
Elukäik.
Joanne Rowling sündis Peter James Rowlingu ja Anne Rowlingu tütrena 31. juulil 1965. aastal Inglismaal Yate’i linnakeses. 28. juunil 1967 sündis perre ka teine tütar – Dianne, Joanne oli siis 23-kuune. Kui Rowling oli 4-aastane kolis perekond läheduses asuvasse külasse - Winterbourne’i. Ta hakkas käima St Michael’si Põhikoolis. Kooli vanaealine direktor, Alfred Dunn, olevat raamatu „Harry Potter“ tegelase Albus Dumbledore loomisel inspiratsiooniallikaks.
Üheksa aastaselt kolis Rowling taas, seekord Tutshilli külasse. Noore teismelisena andis Rowlingu vanatädi talle väga vana eksemplari Jessica Mitfordi autobiograafiast „Hons and rebels“. Mitfordist sai Joanne’i kangelane ja luges läbi kõik tema raamatud.
Rowling hakkas käima Wyedean’i Koolis ja Kolledžis. Ta on öelnud, et Hermione tegelane raamatust „Harry Potter“ on karikatuur temast kui ta oli 11-aastane.
Rowling tegeles humanitaarteaduste bakalaureuse omandamisega Exeteri Ülikoolis. Pärast aastast õppimist Pariisis kolis ta Londonisse, et asuda tööle Amnesty Internationalis uurija ja kahekeelse sekretärina. 1990. aastal, kui Rowling oli neli tundi edasi lükatud rongireisil Manchesterisse, tuli täielikul kujul tema mõtteisse idee noorest poisist, kes astub võlukunstikooli. Jõudes Claphami teede ühenduskohani alustas ta kohe idee kirja panemisega. Sama aasta detsembris suri Anne Rowling, Joanne’i ema. See mõjutas raamatu kirjutamist ning seetõttu tutvustas ta „Harry Potteri“ esimeses osas ka Harry kaotusvalu, kuna teadis seda tunnet hästi.
Seejärel kolis J.K. Rowling Portugali Porto linna, et õpetada inglise keelt. 1992. aasta 16. oktoobril abiellus ta Portugali telereporteri Jorge Arantesega. Neil sündis 27. juulil 1993 tütar Jessica, kes sai oma nime Jessica Mitfordi järgi. Jorge ja Joanne lahutasid sama aasta novembris. Detsembris kolisid Jessica ja Joanne Šotimaale Edinburgh’i, et olla lähedal oma õele Dianne’ile. Sel perioodil diagnoositi Rowlingul kliiniline depressioon ning peeti võimalikuks enesetappu. See haigus tõi talle aga mõtte Dementoritest, hingeta olenditest „Harry Potteri“ raamatu jaoks.
Pärast Jessica sündi ja lahutust Jorge Arantesest, jättis Rowling oma õpetajatöö Portugalis. Et õpetada Šotimaal, pidi ta aastapikkuse õpetajakursuse läbima. Ta alustas kursust 1995. aasta augustis, olles lõpetanud oma esimese romaani ning elatudes ainult sotsiaalheaolust. Ta kirjutas paljudes kohvikutes, eriti Nicholsoni Kohvikus, kui suutis Jessica magama panna.
Läbimurre.
1995. aastal oli Rowling lõpetanud oma käsikirja „Harry Potter ja tarkade kivi“ jaoks oma vana manuaalse trükimasina abil. Christopher’i Kirjandusagendid nõustusid Rowlingut esindama kirjastaja otsinguil. Raamat toimetati kaheteistkümnesse kirjastusse, millest kõik keeldusid. Aasta hiljem sai Rowling lõpuks rohelise tule, kui Barry Cunningham Bloomsbury’st, väikesest kirjastusest Londonis, otsustas raamatu avaldada. Suure tänu võlgnes Rowling Bloomsbury direktorile 8-aastasele tütrele Alice Newtonile, kellele anti esimene peatükk lugeda ja kes kohe järgmist nõudis. Kuigi Bloomsbury oli nõustunud raamatu avaldamisega, soovitati Rowlingul hankida päevatöö, sest oli väike võimalus lasteraamatute pealt teenida. 1997. aastal sai ta Šoti Kunstide Konsulilt 8000 naela, millest piisas edasi kirjutamiseks. Järgneval kevadel toimus Ühendriikides oksjon romaani avaldamisõiguste peale ning selle võitis Scolastic Inc. Pakkumisega 105 000 naela.
1997. aastal võitis raamat esimese auhinna – Nestlé Smarties Book Prize’i. Järgmise aasta veebruaris British Book Award’i ja Children’s Book of the Year auhinna.
Raamatu järg „Harry Potter ja saladuste kamber“ avaldati 1998. aasta juulis. Kolmas osa „Harry Potter ja Azkabani vang“ 8. juulil 1999. aastal ja neljas osa „Harry Potter ja tulepeeker“ 8. juulil 2000. aastal. "Harry Potter ja Fööniksi ordu“ ilmus 21. juulil 2003. aastal, „Harry Potter ja segavereline prints“ 16. juulil 2005. aastal ja viimane osa „Harry Potter ja surma vägised“ 21. detsembril 2006. aastal.
Aastal 2007 ilmus "Bard Beedle'i lood".
Harry Potteri filmid.
Praeguseks on raamatuseeriast valminud kaheksa filmi. Harry Potteri tegelaskuju mängis noor inglise näitleja Daniel Radcliffe. Harry sõpru Hermionet ja Roni kehastavad Emma Watson ja Rupert Grint.


Hyperion.
Hyperion on vanakreeka mütoloogias titaan, valguse jumal, Uranose ja Gaia poeg, Theia abikaasa ja Heliose, Selene ning Eose isa.


Händkakk.
Händkakk ("Strix uralensis") on kaklaste sugukonda kaku perekonda kuuluv röövlind. Eesti keeles on händkakku varem kutsutud ka uurali kakuks ja uraali kakuks, samuti pikksaba-kakuks.
Ta kuulub samasse perekonda kodukaku ja habekakuga, olles esimesest pisut suurem ja teisest pisut väiksem. Tal on maailmas 15 alamliiki.
Levila.
Händkakk on levinud Lapimaast Sahhalini ja Jaapanini, esineb ka Kesk-Euroopa mäestikualadel Alpides, Karpaatides ja Balkanil. Aasias elab händkakk Siberis kuni Altai, Sajaanide ja Taga-Baikalimaani, Jakuutias, Põhja-Mongoolias, Koreas ja Primorjes.
Laias laastus langeb levila põhjapiir kokku 65° põhjalaiuskraadiga ja lõunapiir metsapiiriga. Puhast okasmetsa ta Aasias väldib, aga Euroopas eelistab.
Euroopas arvatakse elavat 82 tuhat paari händkakke, neist Venemaal 65 tuhat ja Kesk-Euroopas 1000.
Mandri-Eestis on händkakk üldlevinud väikesearvuline haudelind. Mõnel aastal on ta põhjast tulnud isendite arvel arvukas talikülaline. Händkaku siinset pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1500–2500 paarile, talvist arvukust 4000–6000 isendile.
Välimus.
Händkaku kehapikkus on 50–60 cm, tiiva pikkus 32–38 cm, tiibade siruulatus 115–125 cm, kaal 700–1000 g. Emased linnud on suuremad.
Vanalinnu ülapool on hele, ookrivärvi pruunide triibukeste ja vähemärgatavate ristipidiste märgistega. Tiiva väikesed kattesuled on pruunid, hoo- ja tüürsuled on ookerpruunid tumepruunide vöötidega. Alapool on valge, pruunide pikimärgistega. Karpaatides esineb tumepruune isendeid.
Vikerkest on tumepruun, nokk on kollane ja küünised mustad.
Näoketas on hästi arenenud. Kõrvad asetsevad ebasümmeetriliselt.
Saba on 30 cm pikk ja kiiljas. Sulestik on ühesugune igal aastaajal ning kummastki soost lindudel. Tiivad on ümarad. Sulgkõrvu ei ole. Varbad on kuni küünisteni sulis.
Eluviis.
Händkakk on öise eluviisiga paigalind, kes toitub pisinärilistest ja väikelindudest. Pesitsemise ajal eelistab ta närilisi. Näriliste arvukus määrab händkaku arvukuse: headel hiireaastatel on pesas poegi rohkem. Halbadel saagiaastatel muutub händkakk hulgulinnuks. Ta ründab suuremaidki saakloomi, näiteks jäneseid. Väljaspool pesitsushooaega ründab händkakk linde alates värvulistest kuni tedreni.
Pesa teeb enamasti puutüükasse või -õõnsusesse, tavaliselt teiste lindude vanades pesades. Kurnas on 3–4, harva 2–6 muna, mida emalind haub 27–29 päeva. Emalind alustab haudumist kohe pärast esimese muna munemist ja sellepärast on pojad pesas eri vanusega. Pojad on pesas ligi 5 nädalat.
Viimasel ajal on täheldatud händkaku pesitsemist pesakastis, kui see piisavalt suur on.
Händkakk on väga agressiivne. Ta jälitab oma territooriumile sattunud teisi linde ja ründab isegi inimest, eriti kui pesas on pojad.
Pesitsemise ajal emaslind pesalt ei lahku. Teda toidab isaslind. Pojad kooruvad eri aegadel, tüüpiliselt järjestikustel öödel. Poegade suremus on suur ja harva lennuvõimestub rohkem kui 2 poega pesakonnas.
Laul on mõlemast soost lindudel ühesugune, pehme ja sügav.


Voldemort.
Lord Voldemort (sünninimega Tom Marvolo Riddle; 31. detsember 1926 – juuni 1998) on tegelane J. K. Rowlingu romaanisarjast "Harry Potter". Ta on aegade kõige võimsam ja tugevam must võlur, kes soovib maailma oma kontrolli alla saada.
Lord Voldemorti nime ei tihka enamik võlukogukonnast välja öelda, nad ütlevad selle asemel "Tead-küll-kes" või "See-kelle-nime-ei-tohi-nimetada".
Voldemorti ema oli nõid Merope neiupõlvenimega Gaunt ja isa mugu Tom Riddle. Tema ema sureb veidi peale sünnitust, olles enne väljendanud kindlat soovi, et tema poeg peab saama nimeks Tom Marvolo Riddle. Ta kasvatati üles mugude lastekodus. Kui Tom saab 11 aastaseks tuleb Albus Dumbledore lastekodusse, et rääkida Tomile tema päritolust ning sellest, et ta on võlur ning hakkab õppima Sigatüüka Nõiduste ja Võlukunsti koolis. Tom ei näi selle info peale olevat kuigi üllatunud, sest on ennast alati pidanud eriliseks. Kui Dumbledore räägib lastekodu juhatajaga selgub juba eos, et Tom on üsna salakaval laps ja tekitab teistes lastes kõhedust. Tema hingel on mitmeid kiusamisi ja ka loomapiinamisi, aga otseselt tõestada pole neil midagi õnnestunud. See info teeb Dumbledore Tomi suhtes valvsaks. Kuid oma headuses, ja usus headusse, otsustab Dumbledore anda poisile võimaluse alustada nö. puhtalt lehelt.
Tom sõõlatakse Slytherini majja. Ta on tark ja nägus noormees ning õpetajad tunnevad tema suhtes sügavat sümpaatiat. Tom on ka osav manipuleerija ning kasutab seda sümpaatiat enese huvides ära ning keegi isegi mitte ei aima tema halbu kavatsusi. Tom tunneb suurt huvi mustade jõudude vastu kuid osava manipuleerijana suudab ta pöörata asjad nii, et tema huvi tõlgendatakse kui lihtsat teadmisjanu. Õpetajate valvsus on tema suhtes uinutatud.
Juba kooli ajal kogub Tom enese ümber austajaid ja ideede järgijaid, kelledest saavad enamuses tema esimesed Surmasööjad. Kuid erinevalt oma kaaskondlastest ei tunne Tom kellegi vastu sõprust või erilist sümpaatiat - ta näeb oma kaaslasi vaid tõhusate abiliste ning teenritena. Ihalus võimu järele kasvab temas iga päevaga ning saadab ta lõpuks halvale teele.
Huvi varikätkide vastu ilmutas Toma aga juba koolis käies. Ta uurib professor Slughorni käest kuidas varikätkit valmistada ning kas neid on võimalik valmistada enam kui üks. Kuigi Slughorn on esialgu küsimusest jahmunud ega oska talle seda kõike rääkida, ei oska ta selles ka ohumärki näha.
Kui Tom kooli lõpetab soovib ta jääda sinna kooli ning asuda tööle seal õpetajana. Dumbledore on tema arenemist ja tegutsemist näinud ning annab toonasele direktorile nõu teda siiski mitte sinna tööle veel võtta. Dumbledore on kuulnud juba tema loodud kaaskonnast, keda kutsutakse surmasööjateks ning pelgab, et Tom võib noori oma huvides ära kasutada ja neid kurjale teele ahvatleda.
Seepeale lahkub Tom koolist ning asub tööle võluesemetega kauplevas poes. Oma nägususe ja osava jutuga on ta ärile kasulik pettes inimestelt välja väärt esemeid. Peagi ilmub Tomi huvi orbiiti vanem üksik proua, kes väidab end olema Helga Hufflepuffi järeltulija, ning kellel on hulgaliselt väärtuslike esemeid - ka selliseid, mida ta pole valmis müüma, kuid mida ta on meeleldi nõus Tomile nätama. Nähes neid maagilisi ja suure minevikuga esemeid ärkab Tomis soov need iga hinna eest enesele saada. Ühel oma külaskäigul daami juurde mõrvab ta daami ja omastab tema väärtuslikud esemed, milledeks on Helga Hufflepuffi karikas ja Slytherini medaljon, mis oli kunagi kuulunud tema emale Meriopele. Mõlemist neist saavad hiljem tema varikätkid.
Peale seda mõrva kaob Tom aastateks võlukogukonna silmist ning tema tegemistest sel ajal pole eriti midagi teada. Kui ta aga tagasi avalikuse ette saabub on ta võtnud enesele nimeks Lord Voldemort. Enam ei püüagi ta varjata oma võimuiha ning põlgust segavereliste ning mugude vastu. Oma surmasööjatega koos asub ta võimu haarama. Ta saadab korda palju mõrvu ja tihti mõrvab ta lihtsalt lõbu pärast.
Voldemorti tegemisi jälginud otsustab aga Dumbledore luua Fööniksi Ordu - salaseltsi, kuhu on koondunud osavad ja julged võlurid, kes soovivad Voldemorti tegemistele lõpu teha. Kuid julgeid on kaugeltki vähem kui vaja ja vaatamata ordu püüdlustele näikse Voldemort siiski saavat kõike mida ta soovib. Tema teel võimule ei näikse olevat taksistusi, kuid siis tehakse Dumbledorele ettekuulutus, et on lähenemas keegi, kel on voli tõugata troonilt Must Isand. Osa sellest ettekuulutusest kuuleb ka Voldemortile tol hetkel ustav olev Severus Snape. Ettekuulutust tal aga lõpuni kuulata ei õnnestu, kuid kuuleka teenrina otsustab ta oma käskijale ette kanda sellegi osa, mis tal kuulda õnnestus. Kuid ettekuulutuse olulisem osa on see mis Snapel kuulmata jäi. Nii otsustabki Voldemort mõrvata oma potensiaalse ohuallika. Kuigi ettekuulutus võiks käia vabalt kahe juulikuus võluriperre sündinud poislapse kohta, kelle vanematega ta on korduvalt võitlust pidanud, valib ta millegi pärast välja just Harry. See aga võiski olla viga tema plaanis. Ettekuulutuse lõpp ütleb, et poisil saab olema võim ja vägi, mida Must Isand ei tunne ja Harry ema ongi kaitsnud oma poega iidsete loitsudega. Kui Voldemort on mõrvanud poisikese vanemad - James ja Lily Potteri ning otsustab mõrvata Harry, annab loits Voldemortile tagasilöögi. Peale seda pole Voldemortist enam midagi kuulda. Tema surmasööjad vahistatakse ja pannakse võlurite vangalsse Azkabani, paljud püüavad jätta muljet, et nad olid Voldemorti käske täites Imperiuse needuse all, paljud püüavad näidata, et on oma meelt parandanud. Kaua aega arvataksegi, et Voldemort on lõplikult läinud. Kõik seda siiski ei usu.
Pärast loitsu tagasilööki püüab Voldemort iga hinna eest elu külge klammerduda, olles vähesem kui vari nagu ta enese kohta ütles. Ajapikku ta kosub, elatades end üksarvikute verest. Seejärel püüab ta omastada Tarkade kivi, mis annab selle omanikule lõputu eluea. Kuid see plaan ebaõnnestub.
Suveks 1994 oli ta uuesti tõusnud ja ootas oma kaaskonna surmasööjatega õiget hetke, et peale tungida. Ta suri 1998. aastal, saades pihta omaenda tapmisneedusega Avada Kedavraga.


Draco Malfoy.
Draco Malfoy (sündinud 1980) on väljamõeldud tegelane J. K. Rowlingu romaanisarjast "Harry Potter".
Draco Malfoy on pärit puhtaverelisest võluriperekonnast, tema isa oli Voldemorti käsilane. Ta põlgab Harry Potterit ja tema sõpru, arvab, et mugupäritolu inimesed, nagu näiteks Hermione Granger, tuleb hävitada.
Tema parimad sõbrad on Vincent Crabbe ja Gregory Goyle. Talle meeldib ka Pansy Parkinson, kes õpib koos temaga Slytherini majas.
Ta on Slytherini lendluudpalli meeskonna püüdja, kuigi tal pole erilisi andeid.
Draco Malfoy oli Snape'i lemmikõpilane.
Aastal 2016 raamatu "Harry Potter ja Surma vägised" epiloogis on Malfoy 36-aastane, abielus Astoria Greengrassiga ja tal on laps nimega Scorpius.
Malfoy, Draco


Iapetos.
Iapetos (ladina keeles "Iapetus") on titaan, Uranose ja Gaia poeg, Atlase, Menoitiose, Prometheuse ja Epimetheuse isa.
Iapetose järgi on nimetatud planeet Saturni üks kuu, mis kannab eesti keeles nime Iapetus.


Severus Snape.
Severus Snape on üks peamiseid tegelasi J. K. Rowlingu romaanisarjas "Harry Potter".
prof. Severus Snape(9.jaanuar 1960 - 2. mai 1998) oli nõiajookide õpetaja(1981–1996), mustade jõudude vastase kaitse õpetaja(1996-1997) ja Sigatüüka kooli direktor (1997-1998). Snapel oli oluline roll Lord Voldemorti vastases sõjas.
Snape oli segavereline võlur, kes sündis nõid Eileen Prince ja Tobias Snape perekonnas. Tema kodu asus Spinner´s Endis, mis oli lähedal Evansi perekonnale. ta kohtus Lily ja Petunia Evansiga, kui ta oli üheksane, armus Lilysse, muutudes tema lähedaseks sõbraks. aastal 1971 alustas ta õppimist Sigatüükas, kus ta sõõlati Slytherini majja. Ta sai endale vaenlased James Potteri ja Sirius Blacki. Snapel oli kirg mustade jõudude vastu juba noores eas. Pärast koolist lahkumist asus ta tööle Surmasööjana.
natuke varem, kui Lily Evans tapeti Lord Voldemorti poolt, ühines Snape Fööniksi orduga ja oli topeltagent teise võlurite sõja ajal. vaatamata teiste arvamusele, usaldas Albus Dumbledore Snape põhjustel, mida nad hoidsid saladuses. alles pärast Snape surma selgus, et see oli sügav armastus Lily Evansi vastu. Suhe Dumbledore ja Snape vahel oli nii lojaalne, et Dumbledore leppis Snapega kokku, et Snape tapab ta Dumbledore taotluse korral.
Snape lubas kaitsta Sigatüüka õpilasi Surmasööjate eest, kes püüdsid võtta kontrolli Võlukunsti ministeeriumis. Lord Voldemort tappis ta selle pärast, kuna arvas, et talle oli lojaalne Dumbledore võlukepp(surma vägine). Pärast tema surma, võis Harry potter tagada, et tema portree jäi Sigatüükasse, (Severus oli isegi tema noorima poja nimi).
Ametid.
Snape on Sigatüüka ("Hogwarts") koolis õpetaja. Esimeses kuni viiendas raamatus peab ta nõiajookide ("Potions") õpetaja ametikohta ning on Slytherini majavanem. Kuuendas osas saab ta omale kauaihaldatud mustade jõudude vastase kaitse ("Defence Against The Dark Arts") õpetaja koha. Seitsmendas osas saab ta Sigatüüka direktoriks.
Tegelaskuju.
Snape on kogu sarja vaieldamatult kõige mitmekülgsem tegelaskuju. Snape'i on korduvalt kahtlustatud kõikvõimalikes halbades tegudes, kuid lõpuks on alati leitud, et ta on proovinud Harryt ja ta sõpru aidata. Snape on segavereline.
Õpetajana on Snape tohutult nõudlik ja õpilaste suhtes väga karm. Iseloomult on ta küllalt jõuline, kuid siiski tasakaalukas, sarnanedes klassikalise "paha tegelasega".
Snape'i truudus jäi kuni sarja viimase raamatuni saladuseks. "Harry Potter ja Surma vägised" avaldab aga, et Snape on kogu aeg olnud "läbi ja lõhki Dumbledore'i mees" ning selle põhjuseks on tema armastus Harry ema Lily Evansi vastu.Snape tõotas kaitsta väikest Harryt kuigi vihkas teda, sest ta sarnanes väga oma isaga James Potteriga,kes ta elu kooliajal põrguks tegi.
Snape'il on ka kogu sarja jooksul [tõenäoliselt tänu oma suurepärasele legilimentia (teiste mõtetesse vaatamise) oskusele] imepärane taju ära tunda halbade kavatsustega karaktereid. Tema head inimestetundmist varjutavad küll siin ja seal isiklikud üleelamised ja allasurutud viha, kuid näiteks esmakohtumisest peale näitas ta välja usaldamatust vale-Alastor Moody ja petisest Gilderoy Lockharti vastu.
Elulugu.
Severus Snape sündis 9. jaanuaril 1959 või 1960 Tobias Snape'i ja Eileen Prince'i perre. Praeguseks teadaolevatel andmetel oli tema lapsepõlv õnnetu. Peres valitsesid pidevad tülid ja kismad.
Üheteistkümneaastasena astus ta Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli ning õppis seal samas aastakäigus James Potteri, Lily Evansi, Sirius Blacki, Remus Lupini ja Peter Pettigrew'ga, kuid erinevalt neist oli tema kodumajaks Gryffindori asemel Slytherin. Juba noorena näitas ta välja suurt huvi mustade jõudude ("the Dark Arts") vastu. Ta olevat juba kooli astudes teadnud rohkem nõidusi, needusi ja võlujooke kui enamik kooli lõpetajaid ning ta leiutas veel loitse ja needuseid koolis olles. Ta mõtles endale ka hüüdnime Segavereline Prints. Koolis oli ta heidikute seas. Eriti jäi ta "lihtsalt olemasolemise" pärast ette James Potterile ja Sirius Blackile. Tema eest astus kooli ajal välja Harry tulevane ema ja parim sõber Lily Evans. Tema sõpradeks olid Sirius Blacki väitel Evan Rosier, Avery, Wilkes, Rodolphus Lestrange ja Bellatrix Lestrange, ehk siis "kamp, kellest said surmasööjad".
Elust vahetult pärast kooli lõpetamist ei ole palju teada. Mõne "kadunud" aasta jooksul saab temast surmasööja ("Death Eater"). Snape kuuleb pealt üht ettekuulutust, kuid saades aru, mida see tähendab tema endisele sõbrale ja elu armastusele Lily Evansile, palub ta Albus Dumbledore'i, et too ta päästaks. Vastutasuks hakkab ta tööle spioonina surmasööjate leeris.
1. septembril 1981 naaseb ta Sigatüükasse õpetajaks, kuid palutud mustade jõudude vastase kaitse ("Defence Against the Dark Arts") õpetamise koha asemel annab Dumbledore talle nõiajookide ("Potions") õpetaja ametikoha. Õpetajatööd teeb ta põhjalikult ja tema õpilased saavad tema aines väga hea hariduse. Teadmata ajal saab temast ka Slytherini maja vanem. Sigatüükasse tööle tulles läheb ta üle Fööniksi Ordu poolele ja hakkab nende topeltagendiks surmasööjate juures. Pärast Lord Voldemorti lüüasaamist jätkab ta ustavalt tööd Dumbledore'i juures, kes usaldab teda piiritult ja ei luba kellelgi temas kunagi kahelda öeldes, et tal on omad põhjused Snape'i täielikuks usaldamiseks. Näiteks ütleb ta ka Võlukunsti Ministeeriumis Igor Karkaroffi üle peetaval kohtu istungil, kui viimane Snape'i surmasööjaks olemises süüdistab, et "Ta ei ole rohkem surmasööja, kui mina olen".
1. septembril 1991, kui Sigatüüka kooli astub Harry Potter, saab Snape'ist ka tema õpetaja. Harry ja Snape'i vahelised suhted on rohkem kui pingelised. Snape peab tema vastu vimma, sest Harry isa oli Snape'i vihanud ja tema elu kooli ajal põrguks teinud ning peaaegu kõik Harrys meenutab Severus Snape'ile Harry isa. Kuigi Harry kahtlustab teda tarkade kivi röövimises ning Harry enda tapmise katsetes, osutub ta hoopis tarkade kivi kaitsjaks ja Harry elupäästjaks. Harry koolis õppimise jooksul kahtlustab Harry teda veel korduvalt halbade kavatsuste omamises, kuid alati selgub, et Snape oli õige asja eest väljas.
Neljanda osa lõpus, kui Lord Voldemort naaseb, hakkab Snape taas topeltagendiks Fööniksi Ordule. Viiendas osas jätkab ta oma tööd sellel alal. Lisaks hakkab Dumbledore'i palvel Harryle oklumentia tunde andma, kuid Harry petab tema usaldust, vaadates salaja tema peidetud mõtteid mõttesõelast. Snape satub Harryle peale, raevub ja viskab ta oma kabinetist välja ning lõpetab talle haruldase oklumentia oskuse õpetamise. Sellest ajast peale tema ja Harry suhted ainult halvenevad.
Kuuendas osas pannakse tema lojaalsus tõsise kahtluse alla, sest ta tapab Dumbledore'i. Seitsmendas osas selgub, et Snape pidi Dumbledore'i Murdmatu Tõotuse tõttu tapma. Dumbledore oli end Voldemorti varikätkiga vigastanud ja seetõttu oli tegu Dumbledore'i ja tema poolt ette planeeritud. Severus Snape'i tappis Voldemorti madu Nagini 1998. aasta suvel.
Severus Snape'i leiutatud loitsud.
Snape, Severus


Hermione Granger.
Hermione Jean Granger on tegelane J. K. Rowlingu romaanisarjast "Harry Potter".
Hermione on kahupäine, väga tark tüdruk, kes õpib kõik ära, on väga kohusetundlik ja kangekaelne. Tema mõlemad vanemad on mugudest hambaarstid. Ta on üks Harry parimatest sõpradest. Kui ta midagi ei oska, siis tormab ta otsekohe raamatukokku, et see välja uurida. Ta on inimene, kes ettevõetu ka lõpule viib. Tema Patronus võtab saarma kuju.
Hermione abiellus Ron Weasley'ga, kellega koos kasvatasid nad üles kaks last: Rose ja Hugo Weasley.
Hermione prototüübiks on J. K. Rowling ise. Hermione nimi tuleneb sõnast "hermetic", mis tähendab iidset nõiakunsti.
Filmides kehastab Hermione Grangerit Emma Watson.
Granger, Hermione


Kronos.
a> kuulus maal "Kronos sööb oma lapsi" (1819-1823)
Kronos (vanakreeka keeles Κρόνος) on vanakreeka mütoloogias titaan, lõikusejumal, Uranose ja Gaia noorim ning vägevaim poeg.
Ta on Rhea abikaasa ning Hestia, Demeteri, Hera, Hadese, Poseidoni ja Zeusi isa. Kronose lapsi nimetati kroniidideks (kõige sagedamini kasutatakse seda sõna Zeusi kohta). Vanarooma mütoloogias vastas Kronosele Saturnus.
Hesiodose järgi kukutas Kronos oma isa Uranose, kohitsedes ta sirbiga. Kartes, et ta lapsed võivad temaga teha sedasama, neelas Kronos nad alla, kuid Rhea päästis noorima, Zeusi, andes abikaasale vastsündinu asemel mähkmeisse mässitud kivi. Gaia sundis kavalusega Kronost lapsi uuesti välja oksendama. Võitluses titaanidega (titanomahhia) võitis Zeus Kronost ja teisi titaane ning sulges nad Tartarosse.
Kõlalise sarnasuse tõttu on Kronost sageli samastatud isikustatud ajajumala Chronosega (kr "chronos" 'aeg').


Siniraag.
Siniraag ("Coracias garrulus") on ainuke nii Eestis kui kogu Euroopas elav siniraaglaste sugukonda kuuluv lind.
Välimus.
Siniraag on haki suurune, kehapikkus on 30–32 cm, tiiva siruulatus 52–58 cm. Täiskasvanud lind kaalub 120–126 g.
Pea ja kõht on türkiissinise sulestikuga, selg on roostepruun, tiivaotsad mustad. Sugupooled on välimuselt sarnased. Lend on sirgjooneline, laperdav.
Levik.
Siniraag on levinud Euroopas, Lääne-Aasias ja Marokos. Ta on rändlind, talvitub Aafrikas Saharast lõunas. Siniraa leviala on kitsenenud ja Eestist on ta haudelinnuna ilmselt taandunud, 2012. aastal ei leitud ühtegi pesitsusterritooriumi.
Pesitsemine ja elupaigad.
Siniraag teeb pesa enamasti puuõõnde või kaevab pesaõõne kruusasele mäenõlvale. Kurnas on 5–7 muna, mida emalind haub 4 nädalat. Elupaigana eelistab puisniite ja pargilaadseid metsi. Pesapaik asub jahialast lahus, vahel mitme kilomeetri kaugusel.
Toitumine.
Siniraag toitub suurtest putukatest, sisalikest ja konnadest. Saaki varitseb mõnel väljaulatuval kohal istudes.
Arvukus.
Siniraa arvukus on Euroopas alates 1970. aastatest pidevalt vähenenud. Teda ohustavad keskkonnamürkide kasutamine, põllumajanduse ja metsanduse intensiivistumine. Efektse välimuse tõttu ohustab liiki ka jälitamine inimeste poolt.
Kaitse.
Siniraag on kantud Eesti punase raamatu eriti ohustatud liikide lehele ja kuulub I kaitsekategooriasse. Tegemist on ka Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisa ning Berni ja Bonni konventsiooni II lisa liigiga.


Vaenukägu.
Vaenukägu ehk toonetutt ("Upupa epops") on vaenukägulaste sugukonda vaenukäo perekonda kuuluv lind, oma sugukonna ainus liik.
Rahvasuus on vaenukägu nimetatud mitmeti: karjalind, laanekukutaja, pasatraat, pasknära, paskraag, paskrästas, paskrääk, pähkliõhk, sitane rästas, surmakägu, toonetutt, toonikägu, tututaja, uputaja kägu, vainukägu.
Välimus.
Vaenukägu on tuvisuurune. Tema kehapikkus on 25–29 cm, tiiva pikkus 13,5–15 cm, tiiva siruulatus on 42–48 cm. Kaal on 55–80 g.
Vaenukägu on ere ja kirev lind. Tema pea ja rind on ookerkollast või oranži värvi, tiivasuled musta-valgetriibulised. Alapool on heledam, külgedel on mustad triibud. Kere ülapoolel vahelduvad mustad ja valkjad vöödid. Tal on pikk ja peenike kergelt allapoole kooldunud nokk.
Vaenukäo peas on sulgedest hari, mis erutudes püsti tõuseb. Tutt on hästi arenenud, lehvikukujuline ja ilus. Tutisuled on musta tipu ja tipueelse valge laiguga.
Vaenukägu on ilus ja elegantne lind. Enamasti võib teda näha maapinnal kõndimas ja vahel ka lühikesi maid jooksmas. Ta suudab ka puutüve mööda ronida, ainult seda õnnestub näha väga harva. Heidutatud vaenukägu lömitab maapinnale, tiivad laiali ja nokk peaaegu vertikaalselt püsti. Lennul meenutab ta suurt liblikat, sest ta lendab lainjas joones ja vehib lennu ajal tihedasti oma kirevate tiibadega, mis tunduvad väga laiadena.
Levik.
Vaenukägu on levinud Euraasias ja Aafrikas, välja arvatud kõrbes. Ta on levila põhjaosas
(suuremas osas Euroopast, Hiinas ja endistel NSV Liidu aladel) rändlind, kes talvitub Lõuna-Aafrikas, Indias ja Kagu-Aasias. Eestis on tema levila põhjapiir, siin on ta haruldane haudelind, kelle arvukust praegu hinnatakse 5–10 paarile.
Pesitsemine ja elupaigad.
Elupaigana eelistab parke, aedu ja kultuurmaastikke. Vaenukäo arvukuse vähenemist Eestis on seostatud sellega, et sobilike elupaikade arv on vähenenud.
Vaenukägu teeb pesa puuõõnde, maapinna- või müüriõõnsusesse. Inimesi ta pelgab, kuid inimehitisi mitte: korduvalt on tema pesi leitud räästa alt, müüripragudest, puuriitadest, palgihunnikutest ja isegi vanametallihunnikust. Kord hõivatud pesa püüab lind mitmel aastal kasutada. Linnud pesa ei korista ja see haiseb.
Suguküpseks saab vaenukägu aastavanuselt. Paarid püsivad kogu eluaja. Pesitsuspaika saabuvad vaenukäod lõunas märtsis, põhjas aprillis.
Kurnas on 7–8, harvem 3–12 muna, mida emalind muneb tempoga 1 muna päevas. Haudeperiood on lühike: keskmiselt 17 päeva. Esimestel päevadel isaslind ei vaheta emaslindu pesal välja, vaid ainult toidab teda, pärastpoole vahetab teda ka pesal välja.
Äsjakoorunud pojad on kaetud harvade karvataoliste udusulgedega, mis on ruuged musta tipuga. Pojad viibivad pesas kuni täieliku sulistumiseni, 22–24 päeva. Nad lendavad pesast välja juuni teisel poolel või juulis. Levila lõunaosas võib vaenukägu pesitseda kaks korda, põhjaosas alati üks kord.
Pärast poegade pesast lahkumist toidavad vanemad neid veel mõnda aega, pärast vana- ja noorlinnud eralduvasd teineteisest. Algab hulguränne, mis septembris läheb üle sügisrändeks.
Toitumine.
Vaenukägu toitub peamiselt putukatest, eriti mardikatest, ja nende vastsetest. Neid hangib ta oma pika ja peene noka abil pinnasest. Kui ta putuka leiab, siis ta surmab selle, viskab siis õhku, püüab jälle kinni ja neelab alla. Ülesviskamine on vajalik selleks, et saak asuks piki nokka.
Palju putukaid elab loomasõnnikus, sellepärast tunneb vaenukägu suurt huvi sõnniku vastu ja sorib selle sees sageli oma nokaga.


Mnemosyne.
Mnemosyne (kreeka keeles 'mälu') on titaan, Uranose ja Gaia tütar.
Ta sünnitas Pierias Zeusile üheksa muusat – tütred Erato, Euterpe, Kalliope, Kleio, Melpomene, Polyhymnia, Terpsichore, Thaleia ja Urania.


Vahid.
Vahid (inglise keeles "Rangers", minbari keeles Anla'Shok) on väljamõeldud organisatsioon, mis tegutseb J. Michael Straczynski loodud ulmeseriaalis "Babylon 5".
Algul olid Vahid puhtalt Minbari föderatsiooni teenistuses, ning tegelesid piiride valvamise ja luurega. Nende ülesanne oli olla valvel ja otsida märke, et minbaride iidne vaenlane - Varjud - on pärast kunagist lüüasaamist end taas kogunud ja valmis teisi rasse ründama. Minbari iidse prohvet Valeni ettekuulutuse kohaselt pidid Vahid osalema järgnevas sõjas Varjudega.
Vahtide struktuur oli korraldatud sõjaväeliselt ning organisatsioon korraldas kandidaatidele eriväljaõpet. Eri aegadel tegutsesid Vahid rohkem või vähem varjatult. Nende tunnusmärgiks oli erilises metallraamis vääriskivi.
Sarja tegevuse ajaks oli Vahtide sekka hakatud võtma ka inimesi, ning edaspidi kuulus sinna veel teistegi rasside esindajaid.
Seriaali viiendal hooajal, kui oli moodustatud Tähtedevaheline Allianss, patrullisid Vahtide sõjalaevad liidu piire ja vahendasid sinna kuuluvate maailmade konflikte, täites seega 21. sajandi Maa ÜRO rahuvalvajate või rahvusvaheliste kiirreageerimisjõudude taolisi ülesandeid.
Entil'Zha.
Vahtide pealik omas prohvet Valenile viitavat minbarikeelset tiitlit Entil'Zha (tõlkes "See, kes loob tuleviku").
Telefilmist "Babylon 5: Alguses" ("Babylon 5: In the Beginning") saame teada, et Maa-Minbari sõja ajal oli Vahtide juhiks minbari Lenonn. Entil'Zha tiitlit tol ajal ei kasutatud.


Pöialpoiss (lind).
Pöialpoiss ("Regulus regulus") on linnuliik pöialpoislaste sugukonnast pöialpoisi perekonnast.
Pöialpoiss on Eesti ja Euroopa väikseim linnuliik.
Pöialpoiss on Luksemburgi rahvuslind.
Levila.
Pöialpoiss on levinud katkelisel areaalil kogu parasvöötme Euraasias Assooridelt, Briti saartelt ja Norrast kuni Sahhalini ja Jaapanini.
Eestis on pöialpoiss tavaline lind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 300 000 – 400 000 paarile, talvist arvukust 200 000 – 600 000 isendile.
Välimus.
Pöialpoisi kehapikkus on 9 cm, kaal 4–7 g. Värvuselt on ta pealt hallikaspruun, kõhupoolel helehall. Iseloomulikuks tunnuseks on isaslinnu mustaservaline kollane ja emaslinnu ereoranž kiird. Noorlinnul puudub eredavärviline kiird.
Pöialpoisi häälitsused ja laul on ülipeened. Laul on enamasti valsitaktis, kolm neljandikku taktimõõdus peenekõlaline sidin, nt. "tsii-tii-tidi tsii-tii-tidi tsii-tii-tidi tsiidih". Kutsehüüd on ülipeen "sii-sii-sii".
Elupaik.
Elupaigana eelistab kuusikuid. Elutseb okas- ja segametsades, parkides ja kalmistutel. Eestis üldlevinud ja rohkearvuline haudelind, hulgulind ja läbirändaja. Osa lindudest lendab talvituma Kesk-Euroopasse.
Pesitsemine.
Pesa ehitab tavaliselt kuusele. Kurnas on mais 8–12 muna, mida emaslind haub 15–17 päeva. Mõlemad vanemad toidavad poegi 17–22 päeva. Juunis-juulis pesitseb teist korda.


Määramata integraal.
Funktsiooni formula_1 määramata integraaliks nimetatakse avaldist
Konstanti formula_7 nimetatakse integreerimiskonstandiks.
Funktsiooni formula_3 nimetatakse funktsiooni formula_1 algfunktsiooniks piirkonnas formula_10, kui formula_11 iga formula_12 korral.
Funktsiooni algfunktsiooni leidmist nimetatakse funktsiooni integreerimiseks.
Näide.
sest formula_15 ehk formula_16


Vesipapp.
Vesipapp ("Cinclus cinclus") on linnuliik vesipaplaste sugukonnast vesipapi perekonnast.
Levila.
Vesipapp on levinud suuremas osas Euroopast ja Loode-Aasiast. Eestis harv läbirändaja, Põhja-Eestis haruldane haudelind.
Vesipapi pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1–10 paarile, talvist arvukust 100–300 isendile. Islandilt ja Loode-Euroopast peab ta sageli jõgede külmumise tõttu lõuna poole rändama.
Välimus.
Tumeda sulestikuga ja valge kurgualusega lind. Pikkus 17–20 cm, kaal 60–75 g. Linnul on iseloomulikult ümar kehakuju.
Pesitsemine ja elupaigad.
Vesipapp teeb pesa vee äärde kiviprakku või kaljuõõnusesse. Kurnas on 3–6 muna, mida emaslind haub 14–17 päeva. Vanemad toidavad poegi 20–24 päeva. Elab vooluveekogude läheduses. Vaid haruharva võib vesipappi silmata veest eemal toimetamas. Enamasti istub vesipapp keset vett kivirahnul ning nõksutab oma keha üles ja alla.
Toitumine.
Vesipapp on ainuke värvuline, kes hangib toitu sukeldudes. Ta võib toitu otsides kõndida vee all oja põhjas vastuvoolu. Toitub veeputukatest, tigudest ja kalamaimudest.


Teet Kask.
Teet Kask (sündis 8. mail 1968 Pärnus) on eesti lavastaja–koreograaf ja tantsija.
Teet Kask lõpetas 1986. aastal Tallinna Balletikooli ning 2005. aastal "London City University"/Trinity Laban koreograafia eriala: "Master of Arts Choreography".
Teet Kask töötas aastatel 1986–1989 Rahvusooperis Estonia, 1989–1990 Stockholmi Kuninglikus Ooperis ning 1990–2004 Norra Rahvusooperis balletiartistina, 1997 alustas vabakutselise lavastaja-koreograafina.
Teet Kase looming hõlmab üle 28 tantsulavastuse.
2012. aasta kevadhooajal on ta saates "Tantsi tagumik trimmi" kohtunik.


Anarhistliku kirjanduse loend.
Anarhistliku kirjanduse loend loetleb anarhistlikku ja anarhismiteemalist kirjandust, st. trükiseid, mis käsitlevad mingit teemat anarhistlikult positsioonilt või anarhismi/anarhiste mingilt teiselt (tavaliselt poliitiliselt) positsioonilt.


Ufa.
Ufa (endine eestikeelne nimekuju "Ufaa", baškiiri Öfö) on linn Venemaal, Baškortostani Vabariigi pealinn. Linn asub Kama lisajõe Belaja jõe keskjooksul Ufa jõe suudmes.
Ajalugu.
1574. aastal nogaide linnuse asemele rajatud kindluse juurde asutati 1586. aastal linn.
1796. aastast kuulus Orenburgi kubermangu, 1865. aastast Ufa kubermangu keskus. 1922. aastal sai Baškiiri ANSV pealinnaks.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas linnas 1 042 400 inimest. Elanikest 54,2 % olid venelased; 27 % tatarlased; 11,3 % baškiirid; 2,6 % ukrainlased; 1,1 % tšuvašid ja 1 % marid.
Transport.
Ufa on auto- ja raudteede sõlmpunkt. Linnas asub lennujaam, sõidavad jõepraamid.
Ühistranspordis kasutatakse ka tramme, trolle, busse ning marsruuttaksosid.


Kolpino saar.
Kolpino (eesti "Kulkna", võru/setu "Kulḱna", vene "Колпино", "oстров Колпинa") on saar Pihkva järves, mis kuulub Venemaa Pihkva oblasti haldusalasse. Pindala 11,5 km². Saarel asub Kolpino küla.
1920–1944 kuulus saar Eesti Vabariigi Petseri maakonna Kulje valda.
See on Peipsi-Pihkva järve suurim saar.


Okeanos.
Okeanos (ladina keeles "Oceanus") on titaan, Uranose ja Gaia poeg, Tethyse vend ja abikaasa, jõed ja okeaniidid olid nende lapsed.


Rhea.
Rhea on titaan, Uranose ja Gaia tütar, Kronose õde ja abikaasa, Hestia, Demeteri, Hera, Hadese, Poseidoni ja Zeusi ema.
Teda kui Olümpose jumalate ema on samastatud Väike-Aasia jumalate ema Kybelega (Magna Mater).


Tethys.
"See artikkel on vanakreeka mütoloogia tegelaskujust; Saturni kuu kohta vaata artiklit Tethys (kuu); paleo-ookeani kohta vaata artiklit Tethyse ookean."
Tethys on titaan, Uranose ja Gaia tütar, Okeanose õde ja abikaasa, jõed ja okeaniidid olid nende lapsed.


Themis.
Themis on vanakreeka mütoloogias seadusliku korra ja õigluse jumalanna. Uranose ja Gaia tütrena kuulub ta titaanide hulka. Zeusi abikaasana on ta hooride ja moirade ema. Themise sümbolid on kaalud ja mõõk.


Kreios.
Kreios on titaan, Uranose ja Gaia poeg, Eurybeia abikaasa, Astraiose, Pallase ja Persese isa.


Klymene.
Klymene ehk Asia on titaan, Okeanose ja Tethyse tütar, Iapetose abikaasa, Atlase, Epimetheuse, Prometheuse ja Menoitose ema.


Koios.
Koios on titaan, Uranose ja Gaia poeg, Phoibe abikaasa, Leto ja Hekate isa.


Phoibe.
Phoibe on titaan, Uranose ja Gaia tütar, Koiose abikaasa, Leto ja Hekate ema.
Phoibe järgi on saanud nime Saturni kaaslane Phoebe.


Theia.
Theia on titaan, Uranose ja Gaia tütar, Hyperioni abikaasa, Heliose, Selene ja Eose ema.


Nümfid.
Nümfid on kreeka mütoloogias väiksemad loodusjumalad.


Alajõe valla lipp.
Alajõe valla lipp
Alajõe valla lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Alajõe valla lipp.
Lipp on kinnitatud 17. septembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Sinise võrguga kaetud kuldse ruudukujulise vapilipu alumisel poolel on sinine laineline palk, milles hõbedane kala.
Põhjendus.
Kujundid ja värvid viitavad valla nimele, Peipsi järvele ja Alajõele ning vallarahva jaoks tähtsale kala võrgupüügile. Kujundus osutab ka Alajõe valla seosele Narva regiooniga.
Välislingid.
Lipp


Typhon.
Typhon on kreeka mütoloogias saja maopeaga koletis, Tartarose ja Gaia poeg. Echidna abikaasa, Kerberose, Orthose ja Lerna hüdra isa. Kui Typhon tõstis Zeusi vastu mässu, võitis Zeus raske võitluse ja viskas Typhoni Tartarosse ning veeretas talle peale Etna mäe. Typhon kehastas hävitavaid loodusjõude, eriti vulkaani.


Kiltsi mõis.
Vaade mõisahoonele enne restaureerimistöid aastail 2008–2010
Kiltsi mõis (sks "Schloß Aß", "Schloss Ass", ka "Gilsenhof") oli rüütlimõis Väike-Maarja kihelkonnas Virumaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Väike-Maarja valda Lääne-Virumaal.
Ajalugu.
Kiltsi mõisa on esmakordselt mainitud 1466. aastal. Ilmselt 14. või 15. sajandil rajati mõisa Kiltsi vasallilinnus, mis Liivi sõjas purustati.
Keskajal kuulus Kiltsi Gilsenitele, kelle nimest pärineb ka saksakeelne rööpnimi "Gilsenhof".
17. sajandil oli Kiltsi Asserienide valduses, seejärel kuulus mõis Uexküllide, Zoegede, Mannteuffelite ja Rosenite perekonnale.
1784. aastal omandas Kiltsi mõisa major Hermann Johann von Benckendorff, kes rajas linnusemüüridele ka uue mõisa peahoone. 1816–1846 kuulus mõis meresõitjale ja õpetlasele Adam Johann von Krusensternile, kes suri Kiltsis 1846. aastal. Krusensternidele kuulus mõis 20. sajandi alguseni.
Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Alfred von Uexküll-Gyldenband.
Mõisakompleks.
Keskajal asus mõisas väike Kiltsi vasallilinnus, mis hävis Liivi sõjas.
1790. aastatel rajati linnuse varemetele varaklassitsistlikus stiilis härrastemaja.
Linnusele viitavat raskepärast arhitektuuri leevendavad kaks poolkaarekujulist tiibhoonet. Mõisahoone frontooni kaunistab Benckendorffide ja Brevernide suguvõsavapp.
1920. aastast alates asub lossis kool.


Wellington.
Wellington on Uus-Meremaa pealinn. Ta asub Põhjasaare lõunakaldal Cooki väina ääres.
Elanike arvult on Wellington Aucklandi järel Uus-Meremaal teine linn. 2010. aastal elas Wellingtonis 389 700 inimest.
Kliima.
Wellingtonis on mereline paraskliima. Absoluutne maksimumtemperatuur on +31,1 °C, absoluutne miinimumtemperatuur -1,9 °C. Talvel puhuvad vahel lõunatuuled, mis panevad õhu tunduma märksa külmemana kui see tegelikult on. Mäenõlvadel asuvates eeslinnades esineb aeg-ajalt talviti öökülma ja 17. juulil 1995 sadas Wellingtonis isegi lund.
Aastas sajab keskmiselt 1249 mm. Kõige sajusemad kuud on juuni (147 mm) ja juuli (136 mm), kõige kuivemad veebruar (62 mm) ja jaanuar (72 mm).
Päikest paistab aastas keskmiselt 2065 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud on jaanuar (246 tundi) ja detsember (226 tundi), kõige vähem päikest paistab juunis (98 tundi) ja juulis (117 tundi).
Ajalugu.
Enne eurooplaste sisserändamist elasid piirkonnas maoorid, kes kutsusid tänapäeva Wellingtoni ala Te Upoko o te Ika a Maui. Eurooplaste asustus algas seal 1839. Linn nimetati Waterloo lahingu võitja Arthur Wellesley järgi. 1865 sai Wellington Uus-Meremaa pealinnaks. 1907 sai Wellingtonist Uus-Meremaa dominiooni pealinn.
Wellington asub isegi Uus-Meremaa mõistes seismiliselt aktiivses paigas. Suur geoloogiline rike jookseb otsa linna keskelt läbi ja just rikete ääres on maavärinad kõige tugevamad. Linlased, eriti need, kes kõrghoonetes elavad, täheldavad tavaliselt igal aastal mitut maavärinat.
1848 ja 1855 sai linn maavärinates tugevasti kannatada. 1855. aasta maavärina tugevus oli 8,2 magnituudi ja sellega kaasnes maapinna vertikaalne liikumine mitme meetri ulatuses. Näiteks sadamas tõusis maapind mitu meetrit kõrgemale, nii et seda ei saanud enam sadamana kasutada ja kohati endine merepõhi paljandus mõõna ajal. See sadama osa täideti pinnasega ja praegu asub seal Wellingtoni ärirajoon. Tänav, mille nimi on Lambton Quay (Lambtoni kai), asub merest 100–200 m kaugusel ning selle kõnniteele on märgitud 1840. aasta rannajoon, et oleks hästi näha, mil määral on vahepeal maapind tõusnud ja kui palju on merelt maad juurde võidetud.
Majandus.
2006. aastal oli Wellingtoni elaniku keskmine sissetulek 32 500 Uus-Meremaa dollarit.
Turism on Wellingtoni majanduse tähtis osa. Siseturiste Uus-Meremaalt käib aastas ligikaudu 3,6 miljonit. Välisturiste käib Wellingtonis aastas umbes 540 000 ja nad kulutavad seal 436 miljonit USA dollarit. Kõige rohkem välisturiste tuleb Austraaliast.
Transport.
Wellingtoni rahvusvaheline lennujaam teenindas 2008. aastal 5 021 000 reisijat.
Wellingtonil on praamiühendus Lõunasaarega. Neid laevareise korraldavad nii riiklik ettevõte Interislander kui eraettevõte Bluebridge.
Wellingtonil on rongiühendus Aucklandi ja paljude teiste Põhjasaare linnadega. Viimastel aastatel on kaalutud rongiliikluse lõpetamist, sest reisijaid on nii vähe, et see ei tasu end ära.
Wellingtonis tehakse ühistranspordiga aastas umbes 35 miljonit reisi ehk enam kui 70 reisi ühe elaniku kohta. Wellingtonil on raudteevõrk, mida teenindab 147 rongi, ja bussiliiklus, mida teenindab 470 bussi 108 liinil.
Wellingtonis on 9 trollibussiliini. Wellington on kogu Okeaania ainus linn, kus on trolliliiklus säilinud.


Canberra.
Canberra on Austraalia pealinn. Oma rohkem kui 358 000 elanikuga on see Austraalia suurim linn, mis asub sisemaal ja on üleüldiselt suuruselt kaheksas.
Geograafia.
Canberra asub Austraalia pealinna ala põhjaosas, 280 km Sydneyst edelas ja 660 km Melbourne'ist kirdes. Canberra territoorium on 814,2 km2 ja asub Austraalia idarannikust 150 km kaugusel sisemaal.
Kliima.
Canberras valitseb mandriline kliima kuumade suvede ja külmade talvedega.
Ajalugu.
Enne eurooplaste saabumist elasid Canberra alal aborigeenide Ngunnawali ja Walgalu hõimud.
Canberra rajati 1913. aastal Austraalia pealinnaks. Linna üldprojekti tegi ameerika arhitekt Walter Burley Griffin. 1927. aastal kolis föderaalvalitsus Canberrasse. Canberra valiti
Austraalia pealinnaks, kui ei suudetud otsustada, kas pealinnaks saab Sydney või Melbourne. Canberra valiti Austraalia pealinnaks sellepärast, et ta paikneb nende kahe vahel.


Massachusetts.
Massachusetts on Ameerika Ühendriikide osariik riigi idaosas, Uus-Inglismaa regioonis Atlandi ookeani rannikul. Massachusetts piirneb New Hampshire'i, Vermonti, New Yorki, Connecticuti ja Rhode Islandi osariikidega.
1776. aastal oli Massachusetts üks 13 kolooniast, kes kirjutas alla Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonile. Massachusetts oli esimene osariik, mis keelustas orjapidamise (1780).
Massachusettsi Tehnoloogiainstituut (MIT) on üks maailma tuntumaid ülikoole.


Saba.
Saba on mitmel loomarühmal keha osa, mis jääb pärakust tahapoole; üldjuhul on saba eraldiseisev paindlik jätke keha küljes. Laias laastus vastab see imetajate, roomajate ja lindude ristluu ning sabaluu piirkonnale.
Ehkki sabad esinevad peamiselt selgroogsetel, on sabalaadsed jätked ka mõnel selgrootul, näiteks skorpionitel, hooghännalistel ja tigudel.
Funktsioonid.
Sabasid kasutatakse mitmel viisil. Kalad ja teised mereelukad tarvitavad saba liikumiseks. Paljud maismaaloomad peletavad sabaga kärbseid ja teisi hammustavaid putukaid. Mõned liigid, sealhulgas kassid ja kängurud, kasutavad saba tasakaalu hoidmiseks. Uue Maailma ahvidel ja opossumitel on aga haardsabad, millega nad saavad puuokstest kinni hoida.
Sabadega edastatakse ka signaale. Mõned hirved välgutavad oma sabade valgeid alakülgi, et hoiatada teisi hirvi võimaliku ohu eest. Koerlased (sealhulgas kodustatud koerad) näitavad saba asendi ja liikumisega emotsioone. Mõne loomaliigi sabad on soomustatud ning mõnel, näiteks skorpionitel, mürgised.
Mõni sisalikuliik võib oma saba kehast lahutada. See võimaldab neil põgeneda kiskjate eest, kas siis nende tähelepanu siputava sabaga kõrvale juhtides või lihtsalt saba maha jättes, kui ülejäänud sisalik põgeneb. Sel viisil maha jäetud sabad kasvavad üldjuhul ajapikku tagasi, ehkki asendussaba on tavaliselt tumedam kui originaal.
Enamiku lindude sabad lõpevad pikkade sabasulgedega. Neid sulgi kasutatakse tüürina, mis võimaldab lennu ajal paremini manööverdada. Samuti aitavad need linnul istudes tasakaalu hoida. Mõne liigi, näiteks paradiisilindude, lüürasabade ning eelkõige paabulindude moondunud sabasuled mängivad tähtsat rolli sugudevahelistes suhetes. Mõne linnuliigi, sealhulgas rähnide eriti jäigad sabasuled lasevad neil toetada ennast puutüvede vastu.
Rohusööjad, näiteks hobused, tarvitavad saba nii putukate peletamiseks kui ka oma füüsilise või emotsionaalse seisundi näitamiseks.


Saba (täpsustus).
Sõnal "saba" ja nimel "Saba" on mitu tähendust.


Jõulusaar.
Jõulusaar (inglise keeles "Christmas Island") on saar India ookeanis, mis moodustab Austraalia Liidu omavalitsusliku territooriumi. Geograafilised koordinaadid on.
Jõulusaar asub Austraaliast 2360 km loodes ja Jaava saarest 500 km lõunas.
Saare pindala on 135 km², millest 65% moodustab rahvuspark. Saarel on troopiline kliima.
Kõrgeim tipp on Murray Hill (361 m).
Saare loodus on püsinud suures osas inimtegevusest puutumatuna, sest saar oli asustamata 19. sajandi lõpuni. Suurem osa saarest on kaetud troopilise vihmametsaga.
Esimest korda on Jõulusaart märgitud Hollandis 1666. aastal ilmunud kaardil. Saare esimene dokumenteeritud külastus on teada 1688. aastast.
Saare 1600 elanikku elavad peamiselt saare põhjatipu asulates (The Settlement, Silver City, Kampong, Poon Saan ja Drumsite).


Öösorr.
Öösorr ("Caprimulgus europaeus") on öösorlaste sugukonda öösorri perekonda kuuluv ja ainuke Eestis elav öösorriliste seltsi kuuluv lind.
Öösorr on öösorlaste sugukonna tüüpiline esindaja.
Nimetus.
Öösorri eestikeelne nimi tuleb öösorri iseloomulikust surisevast laulust, mis võib kesta tundide kaupa.
Ladinakeelne nimetus "caprimulgus" ("kitselüpsja") (sama tähendusega on ka saksakeelne "Ziegenmelker") tuleneb uskumusest, et öösorr käib öösel kitsedest piima imemas, misjärel need pimedaks jäävad. See uskumus on täiesti vale, sest nagu linnud üldse, ei joo öösorr kunagi piima, ja kitsed ei muutu sellest pimedaks, et keegi neist piima imeb.
Levik.
Öösorr on levinud suuremas osas Euroopast (põhjas kuni Arhangelskini) ja parasvöötme Aasiast (põhjas kuni Tomski ja Jenisseiskini, idas Taga-Baikalimaani, lõunas Lääne-Pakistani ja Lõuna-Türgini), samuti Loode-Aafrika rannikul. Ta on rändlind, kes talvitub Aafrikas Saharast lõuna pool, samuti Loode-Indias.
Eestis on öösorr üldlevinud haudelind, kelle arvukust on hinnatud 10–20 tuhandele paarile.
Välimus.
Öösorri ülapool on pruunikashall tumedate tähnide, mustjate triipudega ja roostekarva varjundiga. Nagu mõned teisedki öösorlased, moodustab öösorri liik kaks sulestiku värvilt erinevat vormi: ühed isendid on hallimad, teised rohkem roostevärvi. Keha alapool on ookrivärvi, peente mustjaspruunide vöötidega. Kurgualuse külgedel on kummalgi pool valge laik. Valge laik on ka kahe äärmise tüürsulgede paari tipus.
Nokalahk on väga suur, aga nokk lühike ja kerge. Suud ümbritsevad harjassuled. Silmad on suured. Tiivad on kitsad, lend kiire ja käratu. Saba on üsna pikk. Jalad on väga lühikesed, varbad on nõrgad. Keskmise varba küünisel on servanaastud, mis moodustavad midagi kammilaadset. Kolju on lamendunud.
Kehapikkus on 26–28 cm, tiiva pikkus 17,5–20 cm, kaal ligi 75 g. Isane on emasest pisut suurem, muus osas suguline dimorfism puudub.
Pesitsemine ja elupaigad.
Öösorr on väga hea kaitsevärvusega.
Öösorr saabub lõunamaalt levila lõuna- ja kaguosas aprilli lõpus, levila põhjaosas mai algul.
Öösorr võib pesitseda metsas, metsastepis, poolkõrbe põõsastikes ja isegi kõrbete äärealadel. Ta elab ka mägedes, nii metsaga kaetutes kui metsatutes.
Öösorr ei ehita pesa, vaid muneb munad sambla sisse, varisenud lehtedele ja okastele või isegi paljale maapinnale. Alles haudumise ajal võib sellesse kohta moodustuda väheldane pesasüvend. Kuna pesa ei ole, siis saavad öösorrivanemad, kui nad hädaohtu tunnetavad, oma munad teise kohta nihutada.
Enne munemist, aga mõnikord ka pärast munemist toimuvad paarimismängud. Nende käigus on kuulda tasast laulu, mis meenutab kassi nurrumist. Isaslind laseb oma ühetoonilist laulu kuuldavale kuni 5 minutit ja lõpetab selle terava hüüdega, mida korratakse 4-5 korda. Seejärel kostab tiibade laksutamist.
Kurnas on 2 muna, millel on valgel taustal helehallid ja pruunikad laigud. Muna pikkus on 28–37 mm ja läbimõõt 20–24 mm.
Hauduma hakkab öösorr kohe pärast esimese munja munemist. Vaheldumisi hauvad mõlemad vanemad. Saksa ornitoloog O. Heinroth kirjutas, et pärast puhkamist ja toitumist pesa juurde lennanud lind lausa tõukas oma paarilise munadelt minema. Haudumine vältab 17–18 päeva. Pojad kooruvad öösel, aga kuna haudumine algab kohe pärast munemist, siis üldjuhul mitte samal öösel.
Pojad on juba koorudes kaetud tihedate pruunikate udusulgedega. Nad on juba koorudes nägijad. Vanemad toidavad poegi veel pärast seda, kui nood on lennuvõimestunud. Noorlindudel on lühem saba kui vanalindudel. Lõunamaale hakkavad nad lendama augusti lõpul või septembris. Noorlinnud saavad suguküpseks esimesel eluaastal.
Öösorr sulgib kaks korda aastas. Täissulgimine toimub detsembrist veebruarini, mil öösorr talvitub. Osaline sulgimine toimub septembris-oktoobris ja sel ajal vahetub väikesulestik.
Toitumine.
Öösorr lendab pärani avatud suuga, püüdes õhust liblikaid, mardikaid ja teisi suuri putukaid. Ta lendab hommiku- ja õhtuhämaruses tund või poolteist korraga.
Inimesi öösorr eriti ei pelga. Toitu otsides võib ta inimesele üsna lähedale lennata ja pole harvad juhtumid, kus öösorre asulates kohatakse.


Microsoft Windows.
Windows'i ametlikule logole sarnanev logo
Microsoft Windows on Microsofti toodetud operatsioonisüsteemide seeria (perekond) personaalarvutitele, serveritele ja manussüsteemidele.
Ajalugu.
Microsoft tutvustas oma esimest Windowsi 1985. aastal kui lisandprogrammi MS-DOS-ile. Windows arendati IBM PC-ga ühilduvatele arvutitele (need põhinesid Intel x86 arhitektuuril), ning tänapäeval on peaaegu kõik Windowsi versioonid toodetud sellele riistvaraplatvormile (kuigi Windows NT oli kirjutatud Inteli ja MIPS protsessoritele ning ka hiljem ilmunud PowerPC ja DEC Alpha arhitektuuridele). Seoses Inteli protsessorite kasutuselevõtuga Macide uusimas põlvkonnas on Windowsi võimalik kasutada ka nendel arvutitel.
Microsoft Windows sai lõpptulemusena domineerivaks operatsioonisüsteemiks personaalarvutite turul. Turu analüüsijate, nagu IDC hinnangul on Microsoft saavutanud umbes 90% klient-operatsioonisüsteemide turust. Windowsi populaarsus tegi Inteli protsessorid veel populaarsemaks ning vastupidi. Mõiste Wintel võeti kasutusele, kirjeldamaks PC-ga ühtesobivaid arvuteid jooksutamas Windowsi. Rangelt võetuna tähistab Wintel vaid kaht kolmandikku Windowsi jooksutada suutvatest personaalarvutitest, kuna enamik ülejäänud kolmandikust kasutab AMD keskprotsessoreid.
Kasutus.
Microsoft Windows on installeeritud üüratule enamikule personaalarvutitest. "Network Computing" ajakirja lugejate 2005. aasta küsitlus leidis, et 87% nende organisatsioonidest kasutasid mõnd varianti Microsofti töölaua operatsioonisüsteemidest. Windows on arvutiturul saavutanud tohutu edu tänu MS-DOSi valitsemisele varajastes PC-ühilduvates arvutites (IBM PC ja erisugused kloonid). See on samuti peamine platvorm Microsoft Office'ile ning enamikule mitte-konsooli arvutimängudele.
Microsofti operatsioonisüsteemi laialdane kasutus on kasu saanud sellest, et see ei ole seotud ühe kindla riistvaratootja eduga, ning ka veel Microsofti soovist litsentseerida operatsioonisüsteemi arvutitootjatele. See on kontrastiks Apple Computerile, mis ei litsentseeri Mac OS X süsteemi teistele tootjatele. Sellegipoolest peetakse võimalike riistvarapermutatsioonide laia spektrit tarbijatele põhiliseks arvutimurede allikaks riist/tarkvara ebaühilduvuste tõttu.
Minevikus pidid ettevõtted, kes soovisid olla arvutiäris, looma omaenda opsüsteemid, nagu näiteks Amiga, BBC Micro, ZX Spectrum või ka Macintosh. Viimane osutus eelnimetatuist kõige elulisemaks. Isegi eksklusiivne litsents ühe tarkvaratootjaga oli oluliselt odavam kui uue opsüsteemi ja tarkvarabaasi ise arendamine ja toetamine.
Microsofti ulatuslike litsentseerimislepingute pärast paljude arvutikauplejatega tuleb Windows praegusel ajajärgul eelinstalleerituna enamikus arvuteis nö kaasavarana sissepandud OEM (inglise "Original Equipment Manufacturer") versiooni kujul, mis teeb selle vaikimisi valikuks enamikule turu ostjapoolsest osast.
Mõnedele tarbijatele on Windows arvutikeskkond ainus võimalik valik või on see nende töökoha nõue; lisaks annab puuduv või liigvähene kogemus teiste operatsioonisüsteemidega tulemuseks puuduva soovi minna üle teistele opsüsteemidele.
Lõpuks on ainult Windowsi süsteemide perekonnale mõeldud omandusliku tarkvara lai varamu muutunud oluliseks põhjuseks, et see süsteemi on nii populaarne. Osalt seetõttu, et paljud kasutajad ei teadvusta, et on olemas tasuta ja vabad, avatud lähtekoodiga ning kaasaskantavad alternatiivid. Viimastel aastatel on paljusid ettevõtteid asutatud ainsa kavatsusega lasta välja Windowsi tarkvara; fakt, et suur kliendibaas on juba olemas ja juurdunud, on sellistele ettevõtetele piisavaks põhjuseks, et kulutada oma ressursse, arendamaks tarkvara ainult Windowsi jaoks. Tulemuseks on tõsiasi, et paljude ettevõtete ainutoetus Windowsile on tarbijate jaoks ennast isetoestav põhjus Windows ka valida.
Niivõrd suure tarkvarakogumiku puhul võtab suure osa Windowsi arendusmeeskonna ressurssidest enda alla ühilduvuse alalhoidmine igas uues Windowsi väljalaskes, sest kõik see tarkvara on algselt loodud jooksma vanemates Windowsi versioonides, kui need kunagi veel modernsed olid.
Kõigist Windowsi operatsioonisüsteemidest on levinuim XP ja selle eriotstarbelised variandid.


Pagan (saar).
Pagan on vulkaaniline saar Mariaani saarestikus Mikroneesias, kohas.
Saar koosneb peamiselt kahest kitsa maaribaga ühendatud kihtvulkaanist, milledest suurem kõrgusega 570 m ja madalam 548 m kõrge. Saare pindala on 47,23 km² ja ta on suuruselt neljas saar Põhja-Mariaanidel. Aastal 1981 toimus seal vulkaanipurse ning saare alalised elanikud evakueeriti. Siiski, 2006 aastal märkasid USA relvajõud manöövrite käigus saarel uusi inimasustuse märke, mõningaid hooneid ja koduloomi.
Territoriaalselt kuulub ta Põhja saarte omavalitsuse alla.


Kubija järv.
Kubija järv (ka Kubja järv) on järv Võrust edelas, Võru–Mõniste–Valga maantee ääres.
Kubija järv on loode-kagu suunas piklik veekogu, mille pindala on 15,1 ha, sügavus vaevalt 5 m. Kaldad on suhteliselt madalad, liivased, kaetud männimetsaga, mis ümbritseb kagukaldal paiknevat turismibaasi. Leidub nii liivast (eriti järve lõunaosas) kui ka soist perve, sügavamal on aga põhi mudane.


Nõva vald.
Nõva vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Lääne maakonnas.
Nõva valla keskus on Nõva küla, mis asub Lääne maakonna keskusest Haapsalust 48 km kaugusel ja Tallinnast 81 km kaugusel.
Ajalooliselt on Nõva ümbrus kuulunud nii Läänemaa kui ka Harjumaa koosseisu, olles olnud kauem seotud Harjumaaga.
Asustus.
Nõva vallas on 8 küla: Hindaste, Nõmmemaa, Nõva, Peraküla, Rannaküla, Tusari, Vaisi, Variku.
Loodus.
Vallas asub 7 hektari suurune Kürema kivikülvi kaitseala.


Joškar-Ola.
Malaja Kokšaga ehk Izi Kakšani jõgi Joškar-Olas
Joškar-Ola (mari "Йошкар-Ола" ('punane linn')) on linn Venemaal, Marimaa pealinn. Linn asub Malaja Kokšaga jõe ääres, 50 km kaugusel selle suudmest Volgasse.
Linna haldusalasse kuulub ka Semjonovka vald.
Ajalugu.
Linn on asutatud pärast maride alistamist venelaste poolt 1584. aastal kindlusena, linnaõigused sai 1781. aastal.
1919. aastani kandis nime Tsarjovokokšaisk ("Царёвококшайск"), 1919–1927 Krasnokokšaisk'".
Kliima.
Joškar-Olas on mandriline kliima külma talve ja sooja suvega. Kõige külmema kuu, jaanuari keskmine õhutemperatuur on –13,9 °C, kõige soojema kuu, juuli keskmine õhutemperatuur on +18,7 °C. Sademeid on keskmiselt 548 mm aastas.
Rahvastik.
Elanike arv on 253 400 (2005), kellest venelasi on 68%, marisid 24% ja tatarlasi 4%. 1. jaanuaril 2010 oli linna elanike arv 248 700, koos Semjonovka vallaga 260 300.
Kultuur ja haridus.
Linnas on Mari Riiklik Ülikool, Mari Riiklik Pedagoogikainstituut, Mari Riiklik Tehnikaülikool ja mitu teatrit.


Burgundia hertsog.
Burgundia hertsog oli Burgundia hertsogkonna valitseja.
Esimesteks Burgundia hertsogiteks võiks nimetada burgundide hõimupealikke, kes praegusesse Burgundiasse 5.–6. sajandil tungisid. Peale seda, kui burgundide kuningriik oli frankide poolt vallutatud, olid kuningateks esialgu Merovingide dünastiasse kuuluvad Frangi kuningad. Hiljem olid hertsogid Karl Suure ja ta järglaste alamad, seejärel aga kujunes seal Frangi riigi tagamise järel taas kuningriik (Arelaat), mis 11. sajandil liideti Saksa-Rooma riigiga. Lääne-Frangi riik ehk Prantsusmaa omas aga Lääne-Burgundiat (Bourgogne), kus valitsesid kuningate alamatena Burgundia hertsogid.
14. sajandil hakkas just Prantsusmaa Burgundia hertsogkond taas esile tõusma, kui 1364. sai seal võimule Valois' dünastia kõrvalharu. Lühikese ajaga said Burgundia hertsogid endale ka Saksa-Rooma riigis asuva Burgundia vabakrahvkonna ning suuri valduseid Madalmaades. Hertsog Philippe Hea saavutas Saja-aastase sõja ajal Prantsusmaast sõltumatuse ning soovis teha Burgundiast taas kuningriiki. Sama soovis ka tema poeg Charles Südi, kuid too langes 1477 Nancy lahingus ning Burgundia jagati Habsburgide ja Prantsusmaa vahel. Prantsusmaa sai endale hertsogkonna südame ning sinna asusid taas Prantsuse Burgundia hertsogid, samas kui Habsburgid nimetasid end samuti Burgundia hertsogiteks, kuni nad Lõuna-Madalmaadest 1795. aastal lõplikult ilma jäid.


Tšeljabinsk.
Tšeljabinsk on linn Venemaal, Tšeljabinski oblasti keskus. Linn asub Uuralite idanõlval, Miassi jõe ääres.
Tšeljabinsk on asutatud 1736. aastal, linnaõigused sai 1787. aastal.
1900. aasta paiku oli linn Transsiberi raudtee ehitamise keskuseks.


Burgundia valitsejate loend.
Burgundia valitsejate loend loetleb Burgundia valitsejaid (kuningaid, hertsoge ja krahve).
Burgundia kuningriik Frangi riigi osana.
534 langes Burgundia Merovingide, Frangi riigi valitsejate võimu alla
Burgundia hertsogkond Lääne-Frangi riigi ja Prantsusmaa koosseisus.
Lääne-Frangi riigile ja hiljem Prantsusmaale kuulus vaid Burgundia lääneosa, tänapäeva Bourgogne.
Burgundia vabakrahvkond (Franche-Comté).
Algul Burgundia kuningriigi, alates 1033 Saksa-Rooma riigi osa
Habsburgidest ja Habsburg-Lotringi dünastiast Burgundia hertsogid.
Burgundia titulaarhertsogid olid tegelikult Madalmaade (alates 1581 vaid Lõuna-Madalmaade) ning Burgundia vabakrahvkonna (kuni 1678) valitsejad


Pinocchio.
Pinocchio on itaalia kirjaniku Carlo Collodi loodud tegelaskuju lastejutustusest "Pinocchio seiklused", mis ilmus raamatuna 1883. aastal. Pinocchio on pikaninaline puunukk, kes ellu ärkab.
Aleksei Tolstoi kirjutas selle põhjal lasteraamatu "Kuldvõtmeke ja Buratino seiklused" (1936).
"Pinocchio seikluste" põhjal on tehtud palju filme, tuntuim neist Walt Disney 1940. aastal valminud täispikk animafilm "Pinocchio".


Alytus.
Alytus ['alitus] (leedupäraselt [aliit'us]) on linn Leedu lõunaosas Nemunase jõe ääres, Alytuse maakonna keskus.
Esimest korda mainitakse 1377. aastal. Alytus sai linnaõigused 1581. aastal.
Linnas asub Alytaus Arena spordihall.
Elanike arv.
Alytuse elanikest on leedulasi 94,7 % ja venelasi 2,8 %.


Nemunas.
Nemunas (eesti keeles on mööndav ka nimekuju "Neemen"; leedu "Nemunas" [nämunas], valgevene "Нёман", "Nioman", vene "Неман", saksa "Memel", poola "Niemen") on jõgi Euroopas. Jõgi saab alguse Valgevenest (lähte kõrgus 176 m) ja suubub Läänemere Kura lahte, moodustades delta.
Nemunas on 937 km pikk. Sellest 459 km voolab ta Valgevenes, 359 km Leedus ning 116 km Leedu ja Venemaa Kaliningradi oblasti piirijõena. Nemunas on Leedu pikim jõgi, pikkuselt on ta Euroopas 14., Valgevenes 3. ja Läänemere vesikonnas 4.
Valgla on 98 200 km² ja sinna kuulub 72% Leedu territooriumist. Sügavus on kuni 5 m ja laius kuni 500 m. Vooluhulk suudmes on 678 m³/s, kuid suurvee ajal, mis on märtsist maini, kuni 6800 m³/s. Jõgi voolab aeglaselt, alamjooksul 2 m/s.
Jääkattes on Nemunas harilikult detsembrist märtsi lõpuni.
Nemunase kaldal asuvad Hrodna, Alytus, Kaunas ja Sovetsk.
Nemunasse suubub 105 jõge (1. taseme lisajõed), millest 15 on üle 100 km pikad. Neist suurimad on Neris, Nevėžis, Ščara ja Šešupė. Tal on isegi 11. taseme lisajõgesid.
Nemunasel on tähtis positsioon Kura lahe elustiku säilitamisele. Nemunasest tulev vesi hoiab lahe vee värske ja võimaldab seal elada nii magevee- kui merekaladel. Nemunase delta laieneb lahe arvel.


Nokia.
"See artikkel räägib Soome linnast; firma kohta vaata artiklit Nokia (ettevõte)
Nokia on linn Soomes, Pirkanmaa maakonnas, 15 km kaugusel Tamperest. Nokias elab 28 600 inimest (2004) ja selle pindala on 347,8 km² millest 58,71 km² on veekogude all.
Nokia on tööstuslinn, mis on tuntud ka kui mobiilsidefirma Nokia sünnilinn.


Møllehøj.
Møllehøj on Taani kõrgeim looduslik maapinnapunkt. Møllehøj kõrgus merepinnast on 170,86 m ja see asub Jüütimaal Aarhusi kesklinnast 25 km edelas. Kõigi Taani Kuningriigi valduste kõrgeim mäetipp on siiski Gunnbjørn Fjeld Gröönimaal (3694 m).
Veebruaris 2005 tehtud mõõtmised näitasid, et seni kõrgemateks peetud läheduses asuvate Yding Skovhøj ja Ejer Bavnehøj looduslik kõrgus on tegelikult madalam (vastavalt 9 ja 51 cm madalam).
Piirkonna küngastel asub arvukalt pronksiaegseid hauakääpaid, millest tervelt 5 on veidi kõrgemad kui Møllehøj; kõrgeim neist on Yding Skovhøj (172,52 m).


Yding Skovhøj.
Yding Skovhøj on Taani kõrgeim maismaapunkt (172,52 m), kuid see on inimtegevuse tagajärjel tekkinud. Looduslik kõrgeim punkt on Møllehøj.


Madalmaade Kuningriigi statuut.
Madalmaade Kuningriigi statuut ("Statuut voor het Koninkrijk der Nederlanden") on seadusandlik akt, mis sätestab Madalmaade Kuningriigi ülesehituse ning Kuningriiki kuuluvate maade vahelised suhted.
Ajalugu.
Teise maailmasõja tõttu sugenes uus suhtumine Madalmaade Kuningriiki ja kolonialismi 1939. aasta eelsel kujul. Suriname ja Hollandi Antillid olid tol ajal ainsad "Hollandi" alad, mis olid okupeerimata. Üle poole liitlaste lennukikütusest tuli Curaçao ja Aruba naftatöötlemistehastest. Kuninganna Wilhelmina teatas juba 1942 Radio Oranje kaudu, et ülemeremaadele antakse rohkem iseseisvust. Hollandi Indiale sellest ei piisanud ja seal kuulutati 1945 ühepoolselt välja sõltumatus. Aastal 1949 andis Holland suveräänsuse üle ka Indoneesia Vabariigile.
Aastal 1948 algasid läbirääkimised Suriname ja Hollandi Antillidega. Aastal 1954 valmis Madalmaade Kuningriigi statuut. 15. detsembril 1954 kuulutas kuninganna Juliana statuudi Ridderzaalis pidulikult välja. Selle sündmuse aastapäeva tähistatakse seetõttu iga aasta 15. detsembril kuningriigi päevana ("Koninkrijksdag").
Kolooniad (Hollandi Uus-Guinea, Suriname ja Hollandi Antillid) said kohalikes asjades ulatusliku omavalitsuse. Kuningriigi ühised asjad otsustatakse ühises arutelus. Statuut jäi jõusse ka pärast Hollandi Uus-Guinea saamist kuningriigist sõltumatuks.
Esimene muudatus tehti statuudis 1975. Joop den Uyli valitsus otsustas kolooniatest loobuda. 1975. aasta alguses said Hollandist ja Hollandi Antillidest eraldi maad Kuningriigi sees. Hollandi Uus-Guinea oli juba lahkunud, Suriname sai täiesti sõltumatuks (3 miljoni kuldna suuruse väljaostusumma eest). Iga maa peale Hollandi, kus kuningas ise resideerib, sai kuningat esindava kuberneri. Iga maa sai oma valitsuse ja kõik maad peale Hollandi saatsid Hollandisse oma valitsuse esindajana volitatud ministri, kes osaleb arutelus kuningriigi asjade üle (statuudi parandused, Hollandi põhiseaduse parandused, mis puudutavad kuningriigi asju, ja kuningriigi seadused ("rijkswet")).
Järgmised muudatused tulid 1985. Aruba avaldas soovi saada sõltumatuks. Üleminekuperioodiks sai Aruba omaette maa staatuse ("status aparte") kuningriigi sees. Statuudi uues tekstis mainiti, et tegemist on ettevalmistusega Aruba sõltumatuseks.
Seni viimased muudatused tehti 1994 ja 1998. Tehnilist laadi asjade kõrval oli märkimisväärne, et uus tekst ei maini Aruba tulevast sõltumatust. Asi oli nähtavasti selles, et Aruba majandus oli nii halvas seisus, et liitu Hollandiga polnud võimalik katkestada (statuut kohustab maid vajaduse korral üksteisele majanduslikku abi osutama).
2002. aasta Generaalstaatide Teise Koja valimiste kampaania ajal tõstatas Pim Fortuyn küsimuse "illegaalselt Hollandis viibivatest antilllastest" (kuigi statuut lubab antilllastel igal ajal Hollandis olla) ning "Aruba staatuse muutmisest Hollandi vallaks" (mida Holland ei saa ühepoolselt teha, sest see nõuab kõikide kuningriigi maade nõusolekut).
2005. aastal kehtiva teksti mitteametlik tõlge.
Seadus 28 oktoobrist 1954 Madalmaade Kuningriigi statuudi vastuvõtmisest
Preambula.
nentides, et Holland, Suriname ja Hollandi Antillid teatasid 1954. aastal vabal tahtel, et nad võtavad Madalmaade Kuningriigis vastu uue õiguskorra, milles nad oma asjade eest iseseisvalt hoolitsevad ning hoolitsevad võrdväärsuse ("gelijkwaardigheet") alusel ühiste asjade eest ja osutavad vastastikust abi, ning on ühisel nõul otsustanud sätestada Kuningriigi Statuudi;
nentides, et statuudijärgne liit Surinamega on alates 25. novembrist 1975 lõppenud Statuudi parandusega Kuningriigi seadusega 22. novembrist 1975, Stb. 617, PbNA 233;
võttes arvesse, et Aruba on vabal tahtel kuulutanud, et võtab selle õiguskorra maana vastu;
on ühisel nõul otsustanud sätestada Kuningriigi Statuudi alljärgnevalt.
Artikkel 1.
Madalmaade Kuningriigi Krooni kannavad pärandatavalt Tema Majesteet Juliana, Oranje-Nassau Printsess ja troonijärgluse korral Tema seaduslikud troonijärglased.
Artikkel 7.
Kuningriigi ministrite nõukogu koosneb Kuninga poolt nimetatud ministritest ning Hollandi Antillide valitsuse poolt nimetatud ja Aruba valitsuse poolt nimetatud Volitatud Ministrist.


Miass.
Miass (vene "Миасс") on linn Venemaa Tšeljabinski oblastis, Lõuna-Uuralites Miassi jõe ääres. Geograafilised koordinaadid on 55°00'N, 60°06'E.
Ajalugu.
Linn on asutatud 1773. aastal vasekaevanduste juurde. 1820. aastal avastati linna lähedal suured kullamaardlad. Linnaõigused sai 1926. aastal. Elanike arv 155 700 (2005).


Dublin.
Dublin (iiri Baile Átha Cliath'") on Iirimaa pealinn, asub Iirimaa idarannikul Liffey jõe suudmes. Linna asutasid 840. aastal viikingid.
Ajalugu.
Dublini nimi pärineb iirikeelsest väljendist ‘Dubh Linn’ ("dubh" → must ja "linn" → bassein). Keldi keeles nimepilt veidi muutus ja kui Iirimaa vallutati prantsuskeelsete normandlaste poolt, sai selle nimeks 'Develyn' või 'Dublin'. Vahel räägitakse ka, et ‘Dublin’ pärineb islandikeelsest sõnadest "djúp lind", mis tähendab 'sügavat lompi'. Dublini tänapäevane iirikeelne nimi on 'Baile Átha Cliath', mida pikkuse tõttu tihti lühendatakse BÁC.
Arvatakse, et esimesed kirjalikud teated Dublini lähistel elavatest inimestest pärinevad Ptolemaioselt aastast 140 m.a.j.. Mõnede andmete põhjal olid seal olemas püsiasukad juba 1. sajandil e.m.a.. Hiljem rajati sinna klooster. Linn ise rajati 841. aastal skandinaavlaste poolt. Pärast normandlaste sissetungi sai Dublinist keskne sõjaline ja õiguslik jõupunkt, kusjuures suurem osa jõust oli koondunud Dublini lossidesse. Sellisena elati kuni Iirimaa iseseisvumiseni. 14.-16. sajandil oli Dublin ja selle lähiümbrus suurim valitsuse hallatav piirkond.
Parlament töötas mitu sajandit Droghedas, ent 1504. aastal koliti Dublinisse, kui kuningas Henry VII vallutas Kildare maakonna. Dublinis oli olemas kohalik omavalitsus juba keskajal. Tegemist oli gildipõhise oligarhiaga, kuni see 1840ndatel reformiti ja tunduvalt demokraatlikumaks muudeti.
Alates 17. sajandist hakkas Dublin laienema. Kuningas Georg IV ajal oli Dublin mõnda aega Londoni järel Briti impeeriumi suuruselt teine linn. Sellest ajast on pärit ka suurem osa Dublini arhitektuurilistest vaatamisväärtustest. Samasse perioodi jääb ka Guinnessi õlletehase sünd. 19. sajandi algust iseloomustas Dublini langus, kuid Belfastis leidis aset töötstuslik kasv. 20. sajandi alguseks oli viimase rahvastik pea kaks korda suurem. Kui Belfastist oli selleks ajaks saanud õitsev tööstuslinn, iseloomustasid suursuguse ajalooga Dublinit räpasus ja tuntavad sotsiaalsed klassivahed. Dublin oli jätkuvalt administratsiooni ja transpordi keskuseks suuremale osale Iirimaast, kuigi jäi pea täielikult kõrvale industriaalrevolutsioonist.
1916. aastal kesklinnas aset leidnud Lihavõtte ülestõus põhjustas palju kahjustusi. Inglise-Iiri sõda ja Iirimaa kodusõda suurendasid kahjustuste hulka, sealhulgas purustati mitmed olulised ja arhitektuuriliselt väärtuslikud hooned. Mitmed majad taastati ja parlament kolis ümber Leinsteri hoonesse. Alates II maailmasõjast kuni 1960ndateni oli Dublin üsna mahajäänud pealinn, eriti vähe arhitektuurilisi muudatusi oli toimunud kesklinna piirkonnas. See tegi linnast ideaalse paiga filmivõteteks, mis on viinud mitmete heade filmide tootmiseni.
Majanduslike olude paranemisega paranes ka linna üldpilt, tehti mitmeid arhitektuurilisi muutusi, mis omakorda tõi kaasa suure kampaania Georg IV aegse arhitektuuri, tänavate ja suursugususe säilitamiseks. Alates 1997. aastast on linnapilt tuntavalt muutunud, peamiseks põhjuseks nii era- kui riiklikul kapitalil põhinevad investeeringud ehitusse, transporti ja ettevõtlusse.
2003. aastal BBC poolt läbi viidud uuringu kohaselt pidasid 11 200 elanikku 112 erinevast linna- ja maapiirkonnast Dublinit parimaks Euroopa pealinnaks, kus elada.
Kirjandus ja teater.
Dublin on üle maailma tuntud kirjanduslinnana. Siit on pärit Nobeli preemia laureaadid William Butler Yeats, George Bernard Shaw ja Samuel Beckett. Teised tuntud kirjanikud on Oscar Wilde, Jonathan Swift ja "Dracula" autor Bram Stoker. Kõige rohkem aga teatakse Dublinit kui James Joyce’i elukohta. Tema kuulsaim teos on "Dublinlased" ("Dubliners"), mis on 20. sajandi alguses linnas elanud inimeste traditsioonilist eluolu kirjeldav lühijuttude kogumik. Samuti kirjeldab väga tõetruult Dublinit üks tema põhiteoseid, "Ulysses", mis muuseas annab linnast hea topograafilise ülevaate. Peale selle on linnast pärit J. M. Synge, Seán O'Casey, Brendan Behan, Maeve Binchy ja Roddy Doyle. Dublinis asuvad ka Iirimaa suurim raamatukogu ja kirjandusalane muuseum (National Library of Ireland ja National Print Museum of Ireland).
Linnas on mitmeid teatreid, siit on sirgunud palju kuulsaid näitlejaid, nt Noel Purcell, Brendan Gleeson, Stephen Rea, Colin Farrell ja Gabriel Byrne. Tuntumad teatrid on the Gaiety, the Abbey, the Olympia ja Gate.
Sport.
Suurem osa Iiri spordiorganisatsioonide peakontoritest asub Dublinis. Linnas tegeldakse aktiivselt ka kõigi nende spordialadega, mis üle Iirima populaarsed on: keldi jalgpall, jalgpall, rägbi ja kurling.
Dublinis asub Euroopa suuruselt neljas staadion Croke Park, mis mahutab kuni 83 700 pealtvaatajat ja on koduks Keldi Spordi Assotsiatsioonile. Seal korraldatakse keldi jalgpalli ja kurlinguvõistlusi, igal teisel aastal ka rahvusvahelisi jalgpallivõistlusi.
Tuntumad staadionid on Aviva Stadium, Parnell Park, Lansdowne Road staadion, Donnybrook Rugby Ground, Dalymount Park ja Richmond Park.
Põhi ja lõuna.
Dublinit iseloomustab põhja-lõunasuunaline jagunemine, jagunemine toimub mööda Liffey jõge. Põhja peetakse pigem töölisklassi ja Lõunat kesk- ja kõrgema keskklassi koduks. Tegelikkuses sellist selget jagunemist pole. Vastavalt jõekaldale on jagatud ka postiteenuse piirkonnad: kõik põhjapoolsed on nummerdatud paaritute, lõunapoolsed paarisarvudega. Jaotumine Põhja ja Lõuna vahel sai alguse mõned sajandid tagasi, kui Kildare krahv ehitas oma residentsi tollal jõe vähemaustatud lõunakaldale. Kui talt küsiti, miks ta oma kodu sinna rajas, vastas ta vaid: “Kuhu lähen mina, sinna tuleb ka mood”, mispeale järgnesid talle mitmed Iiri kõrgklassi kuuluvad perekonnad. Lihtsustatud sotsiaal-majanduslik Põhi-Lõuna jaotus – rikas, liberaalne ja ennasttäis Lõuna ning vaene, tööstuslik ja lihtkodanlik Põhi – ei tule täna tegelikkuses väga selgelt esile.
Haridus ja teadus.
Dublin on Iirimaa hariduskeskus, siin on kolm ülikooli ja mitu muud kõrghariduslikku kooli. Dublini Ülikool, millele pandi alus 16. sajandil, on vanim ülikool Iirimaal. Lisaks sellele asuvad Dublinis Riiklik Iirimaa Ülikool, Dublini Ülikooli Kolledž, Dublini Linnaülikool, Kuninglik Kirurgide Kolledž, Dublini Tehnoloogia Instituut, Riiklik Kunstikolledž jne. Dublinis asub ka Majanduslik-Sotsiaalsete Uuringute Instituut, valitsuse mõttekoda majanduslike ja sotsiaalsete probleemide üle arutlemiseks.
Rahvastik.
Dublini linnaks loetakse kogu ala, mida valitseb Linnavolikogu, ent Dublini alla arvestatakse vahel ka linnaga piirnevad linnalised piirkonnad – Dun Laoghaire-Rathdown, Fingal ja Lõuna-Dublin. Seda ala kutsutakse Dublini Metropoli piirkonnaks.
2006. aastal elas Linnavolikogu poolt hallatavas alas 505 739 inimest ja linna ümbritsevate valdadega koos 1,661,185 inimest. Arvatakse, et aastaks 2021 kasvab see arv 2,1 miljoni elanikuni. Täna elab arvestuslikult 40% Iirimaa rahvastikust 100km raadiuses Dublinist.
Olgugi et Dublinit iseloomustas suur emigratsioon kuni 1990ndate alguseni, elab seal tänapäeval palju immigrante. Välismaalt pärit linlased on peamiselt noored ja vallalised, suurem osa neist on pärit erinevatest Euroopa Liidu liikmesriikidest, eriti aga Suurbritanniast, Poolast ja Leedust. Järjest enam on immigrante Hiinast, Nigeeriast, Brasiiliast, Austraaliast, Uus-Meremaalt ja Venemaalt.
10% Iirimaa elanikkonnast on välismaist päritolu, kusjuures ebaproportsionaalselt suur osa neist valib uueks koduks just Dublini. Näiteks 60% Aasia päritolu Iirimaa elanikest elavad Dublinis. Multikultuursus avaldub väga selgelt näiteks rahvustoidupoodide laias levikus, eriti Parnell Streetil and Moore Streetil.
Majandus.
Dublin on viimased 10–15 aastat olnud Iirimaa majanduskasvu keskpunktiks. Seda perioodi kutsutakse ka Keldi Tiigri aastateks. Elustandard on linnas tuntavalt tõusnud, samuti ka elukallidus. Dublin on maailmas elukalliduselt 16. kohal, Euroopas 8. kohal. Samal ajal on Dublini palgatase maailmas 4. kohal, olles ees nii New Yorgist kui Londonist. Dublinit edestavad vaid Zürich, Genf ja Oslo.
Ajalooliselt on Dubliniga kõige enam seostatud õlletööstust – kuulsat Guinnessi õlut on St. James's Gate’i Õlletehases valmistatud alates 1759. aastast. Keldi Tiigri ajastul aga on tähtsust kogunud ka globaalsed farmaatsiafirmad ja infotehnoloogia ettevõtted, nt Microsoft, Google, Amazon, PayPal, Yahoo!, Pfizer, Intel ja Hewlett-Packard.
Transport.
Dublinis ristuvad mitmed riikliku tähtsusega maanteed. M50, Iirimaa kõige tihedama liiklusega maantee, puudutab linna lõuna-, lääne- ja põhjapiiri, ühendades kõige olulisemaid regioonidest linna suubuvaid teid.
Alates 2008. aastast kehtib West-Linkil, üle Liffey jõe jooskval kahel paralleelsel betoonsillal, kaheeurone teemaks.
Et praegu Dublinit ümbritsev maantee moodustaks täisringi ümber linna, on välja käidud idee pikendada teed ka idaküljele. Praegu täidab sama rolli 2006. aastal ehitatud Dublini sadama tunnel, mida kasutatakse transiidiks.
Bussid.
Suurem osa bussikorraldusest on ühe firma käes (Bus Átha Cliath ehk Dublin Bus), aga transpordivallas tegutsevad ka mõned väikeettevõtted.
Äärelinnade rongiühendus ja DART (Dublini piirkonna kiirtransport). Dublini rongid sõidavad viiel liinil, vedades peamiselt äärelinnast kesklinna tööle sõitvaid inimesi. Samal eesmärgil on tihe rongiliiklus ka mõne ümbruskonna linnaga, nt Drogheda ja Dundalk. Üks nendest, Dublini lahte teenindav liin, on tuntud kui DART.
Luas.
Luas on kaht liini teenindav tramm, mis pandi käiku 2004. aastal. Üldiselt on see teenus osutunud populaarseks, kuigi kritiseeritakse kehva ümberistumise võimalust kahe liini vahel. Plaanis on luua viis uut Luas liini, millest viimane peaks alguse saama 2014. aastal. Praegused liinid plaanitakse uutega ühendada 2012. aastal.
Metroo.
Dublini metroosüsteemi loomine on kirjas Iiri valitsuse 2005. aastal vastu võetud arengukavas Transport 21. Kuuldavasti saab metroo olema täiesti omaette seisev süsteem, mis ei sega muud liiklust. Metro North peaks plaani kohaselt teeindama neid piirkondi, mis hetkel ühistranspordiga kehvemini kaetud on, Metro West hakkaks teenindama kolme suurt äärelinna – Tallaght, Clondalkin ja Blanchardstown.
Õhu- ja meretransport.
Dublin on riikliku transpordi keskpunkt. Dublini sadam on riigi kõige elavam meresadam ja Dublini lennujaam samamoodi riigi kõige kasutatavam lennuväli.
Kommunikatsioon ja meedia.
Dublin on Iirimaa meedia- ja kommunikatsioonikeskus. Siin asuvad mitmete ajalehtede (The Irish Times, Irish Independent), raadiojaamade (Today FM ja Newstalk), telejaamade (TV3, Channel 6, City Channel ja Setanta Sports) ning telefoni- ja mobiilikompaniide (Eircom, Meteor, Vodafone ja O2) peakontorid. Iirimaa rahvusringhäälingu Radio Telefís Éireann (RTÉ) peamised kontorid ja stuudiod asuvad Dublinis Donnybrookis. RTE toodab populaarset telesarja "Fair City", mille tegevus toimub fiktiivses Dublini linnaosas Carraigstown.
Linna valitsemine.
Linna valitseb Dublini Linnavolikogu (varasem nimetus Dublin Corporation), mille juhiks on linnapea ("Lord Mayor of Dublin"), kes valitakse üheaastaseks ametiajaks. Linnapea elab Mansion House’is. Dublini volikogu asub kahes suures hoones – istungeid peetakse peakontoris Dublini raekojas ja suur osa administratiivseid üksusi ("Civic Offices") asub Wood Quay’s.
Linnavolikogu on ühekojaline ja sinna valitakse iga viie aasta tagant 52 linlaste esindajat. Enim hääli saanud partei määrab komisjonide koosseisu, milliseks kujuneb poliitika ja kellest saab linnapea. Linnavolikogu ülesandeks on koostada iga-aastane eelarve, mis hõlmab kulutusi elamumajanduses, liikluskorralduses, jäätmekäitluses, kanalisatsioonis, planeeringutes jne. Linnavolikogu otsuste ellluviimise eest vastutab linnahaldur ("Dublin City Manager").
Riiklik valitsus.
Iirimaa rahvusparlament (Oireachtas) koosneb kolmest osast: president ja kaks parlamendikoda ehk Dáil Éireann (Saadikutekoda) ja Seanad Éireann (Senat). Kõik parlamendiosad paiknevad Dublinis. Iirimaa president elab Phoenix Pargis kunagise Iiri Vaba Riigi kuberneri residentsis (Áras an Uachtaráin). Mõlemad parlamendikojad peavad istungeid Leinster House’is, kunagises hertsogilossis linna lõunaosas. See hoone on parlamendi kasutuses olnud alates Iiri Vaba Riigi loomisest 6. detsembril 1922.
Iiri valitsus asub valitsushoones, mille arhitektiks on Sir Aston Webb, kes on ühtlasi Buckinghami Palee fassaadi autor. Valitsushoone loodi esialgu Kuningliku Teaduskolledži tarbeks. 1921. aastal peeti seal Lõuna-Iiri Alamkoja koosolekuid. Arvestades hoone paiknemist Leinster House’i läheduses, võeti osa teaduskolledži hoonest ministrite kabinettide tarvis ajutiselt kasutusse. Nii valitsushoone kui Leinster House pidid olema valituse ja parlamendi ajutisteks asukohtadeks, ent täidavad seda ülesannet veel tänapäevalgi.
Kuritegevus.
An Garda Síochána aastate 2001–2005 ametliku statistika järgi on Dublini linnastuala kuritegevus 1000 elaniku kohta riigi kõrgeim. 1980-1990ndatel puhkes töölisklassi elamurajoonides nii kesk- kui äärelinnas heroiini epideemia. Aastatel 2004–2006 sooritati Dublinis 80 mõrva, 32 neist olid seotud kuritegelike kampadega. 2007. aasta esimesel poolel oli Dublinis 15 mõrva, millest 4 puhul oli tegemist gängikuritegudega. Dublin on esikohal ka surmavate pussitamiste osas.


Pirkanmaa.
Pirkanmaa (rootsi keeles "Birkaland") on maakond Soomes.
Läänide kaotamiseni 2009. aastal kuulus maakond Lääne-Soome lääni.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 22 omavalitsust, millest 11 on linnad.


Satakunta.
Satakunta (rootsi "Satakunda") on maakond Soomes.
Läänide kaotamiseni 2009. aastal kuulus maakond Lääne-Soome lääni.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 21 omavalitsust, millest 7 on linnad.


Kesk-Soome.
Kesk-Soome (soome "Keski-Suomi", rootsi "Mellersta Finland") on maakond Soomes.
Haldusjaotus.
Kesk-Soome maakonnas on 23 omavalitsust, millest 6 on linnad.


Pohjanmaa.
Pohjanmaa (rootsi "Österbotten") on maakond Soome lääneosas. Elanikest umbes 52% on rootsikeelsed.
Läänide kaotamiseni 2009. aastal kuulus maakond Lääne-Soome lääni.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 16 valda, millest 6 on linnad.


Lõuna-Pohjanmaa.
Lõuna-Pohjanmaa on maakond Soomes Lääne-Soome läänis.


Petšora jõgi.
Petšora (vene "Печора", komi "Печӧра", neenetsi "Санэро’’ яха") on jõgi Ida-Euroopas. Saab alguse Uuralitest, voolab läbi Komi Vabariigi ja Neenetsimaa ning suubub Petšora lahte.
Pikkus on 1809 km ja valgla 325 000 km². Suuremad lisajõed on Ižma ja Ussa.
Jõe ääres asuvad Petšora, Vuktõl ja Narjan-Mar.


Avalik teenistus.
Avalik teenistus on töötamine riigi ametiasutuses, kohalikus omavalitsuses või rahvusvahelises organisatsioonis.


Avaliku teenistuse kohus.
Avaliku teenistuse kohus on Euroopa Liidu avaliku teenistuse asju menetlev erikohus.
Kohtus on 7 kohtunikku. Kohtuotsuseid saab õigusküsimustes edasi kaevata Üldkohtusse ja erandkorras Euroopa Kohtusse.


Õigusküsimus.
Õiguslik küsimus on küsimus, millele vastamiseks tuleb otsustada, milline on asjaomane õigus ning kuidas kohaldub see konkreetsetele tehioludele.
Õiguslikke küsimusi eristatakse traditsiooniliselt faktiküsimustest.


Faktiküsimus.
Faktiküsimus on õiguslikus vaidluses tekkinud küsimus faktiväite tõesuse üle.


Indigirka.
Indigirka (vene "Индигирка", jakuudi "Индигир") on jõgi Venemaal Jakuutias.
Indigirka saab alguse 900 m kõrgusel Oimjakoni kiltmaalt, voolab läbi Tšerski mäestiku, möödub läänest Moma ahelikust ja suubub Ida-Siberi merre Kolõma lahte.
Indigirka pikkus on 1726 km, laius kuni 20 km, valgla 360 000 km², vooluhulk suudmes 1850 m³/s. Jõgi on laevatatav kuni Moma jõe suudmeni, aga oktoobrist kuni mai-juunini on ta jääs.
Indigirka moodustab suudmes suure delta. Sada kilomeetrit enne merd hargneb jõgi kaheks: vasakpoolseks Venemaa suudmeharuks (nimi tuleb sellest, et see on kõige lähemal Venemaa Euroopa-osale) ja parempoolseks Keskmiseks haruks. Allavoolu eraldub viimasest paremale Kolõma haru (nimi tuleb sellest, et jääb Kolõma jõe poole). Suudme läheduses tuleb harusid veelgi juurde. Kokku on deltas 7 madalat saart, mis on 2–12 km pikad ja 1–4 km laiad.
Vasakpoolse jõeharu järgi on saanud nime selle kaldal olev Russkoje Ustje küla, mis on tuntud omapärase kultuuri poolest. Seal on vene kolonistid juba üle saja aasta elanud.
Indigirka jõgikonnas asub Oimjakon, kus on mõõdetud kõige madalam temperatuur põhjapoolkeral.
1892–1894 uuris piirkonda parun Eduard von Toll, kes geoloogiliste uurimustööde käigus läbis Indigirka basseinis 1 aasta ja 2 päeva pikkuse ekspeditsiooni käigus 25 tuhat km, sellest 4200 km mööda jõgesid.
Indigirka basseinis on avastatud kulda.
Suuremad parempoolsed lisajõed on Nera, Moma, Badjarihha ning vasakpoolsed lisajõed Elgi, Selennjahh, Ujandina, Allaihha ja Bjorjoljohh.
Indigirka ääres asuvad Ust-Nera, Honuu, Belaja Gora ja Tšokurdahh.


Valge Maja.
Valge Maja (inglise keeles "The White House") on Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis asuv hoone, milles asub Ameerika Ühendriikide presidendi ametikorter ja töökoht.
Väljendit "Valge Maja" kasutatakse ka piltlikult tähistamaks Ameerika Ühendriikide presidendi institutsiooni.
Valge Maja aadress on 1600 Pennsylvania Avenue, NW, Washington D.C.
Ajalugu.
Linnaplaneerija Pierre L'Enfant valis välja Valge Maja asukoha. Välja kuulutatud projektikonkursi võitis arhitekt James Hoban. Esitatud projektide hulgast valis võitja välja president George Washington. Washington tundis Hobanit hästi ja oli ta ise kutsunud tööle Philadelphiasse, mis 1790–1800 oli USA pealinn. Kuid ta polnud Hobani projektiga siiski päris rahul, pidades seda liiga väikeseks, mitte piisavalt monumentaalseks ja puuduvate kaunistustega majaks. Tema soovil muudeti hoone maapealne osa kolmekordsest kahekordseks ja kõrvutiste akende arvu fassaadil suurendati 9-lt 11-le.
Valge Maja nurgakivi pandi paika 1792 ja esimese presidendina kolis sinna sisse John Adams 1800.
1812. aasta sõjas süütasid britid maja põlema, säilisid vaid välisseinad. Pärast sõda maja taastati ja värviti valgeks, et varjata suitsukahjustusi.
Esialgu nimetati hoonet Presidendipaleeks, Presidendi häärberiks ja Presidendi majaks. Vanim tõend tema avaliku nimetamise kohta Valgeks majaks pärineb aastast 1811. Tema ametlik nimi oli Täidesaatva võimu häärber ("Executive Mansion"), kuni president Theodore Roosevelt kehtestas 1901 ametlikuks nimeks Valge Maja – Washington. Praegune sõnastus "Valge Maja" pärineb presidendi Franklin Roosevelti valitsusajast.
Valges Majas on 132 tuba, 35 vannituba, 6 korrust, 412 ust, 147 akent, 28 kaminat, 8 treppi, 3 lifti, tenniseväljak, keeglirada, kino, jooksurada ja bassein.
Tuntuim ruum Valges Majas on presidendi tööruum Ovaalkabinet.


PAE Panathinaikόs.
Panathinaikόs FC ("Παναθηναϊκός") on 1908. aastal asutatud Kreeka jalgpalliklubi, mis tegutseb Ateenas.
Klubi kodustaadion on Ateena olümpiastaadion.


Magnitogorsk.
Magnitogorsk on kaevandus- ja tööstuslinn Venemaal Tšeljabinski oblastis. Linn asub Lõuna-Uuralites Uurali jõe ääres.
Magnitogorsk on asutatud 1929. aastal metallurgiakombinaadi rajamisega seoses. Linnaõigused sai 1931. aastal.


Päris-Soome.
Päris-Soome (soome "Varsinais-Suomi", rootsi "Egentliga Finland") on maakond Soome edelaosas.
Läänide kaotamiseni 2009. aastal kuulus maakond Lääne-Soome lääni.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 28 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 11 linna.


Kesk-Pohjanmaa.
Kesk-Pohjanmaa (rootsi "Mellersta Österbotten") on maakond Soomes.


Murmansk.
Murmansk on linn Venemaal, Murmanski oblasti keskus, Arktika suurim linn.
Linn asub Koola poolsaare põhjakaldal, polaarjoone taga.
Linn on asutatud 1916. aastal.
Murmansk on tähtis sõjasadam ning vene Põhjalaevastiku ja tuumajäälõhkujate baas.
1916–1917 kandis Romanovite dünastia auks nime Romanov-Murmanil ("Романов-на-Мурмане"). 1918–1920 oli Murmansk okupeeritud lääneriikide poolt, kes toetasid Vene kodusõjas valgeid.
Elanike arv on viimastel aastatel kiiresti vähenenud peamiselt väljarände tõttu. 1992. aastal elas linnas 468 300 inimest.


Kardinal Richelieu.
thumb
Kardinal hertsog Armand Jean du Plessis de Richelieu (9. september 1585 – 4. detsember 1642) oli prantsuse kiriku- ja riigitegelane.


Papandayan.
Papandayan on vulkaan Jaaval. Kõrgus 2665 meetrit.
1772. aasta purse hävitas 40 küla. Hukkus peaaegu 3000 inimest.


Torino.
Torino on linn Põhja-Itaalias, Piemonte maakonna ja Torino provintsi keskus. See asub Po ja Dora Riparia jõgede liitumiskohas. Milano järel on Torino suuruselt neljas linn Itaalias ja teine Põhja-Itaalias. Torino elanike arv on 2009. aasta seisuga on 908 000, koos eeslinnadega 1,7 miljonit.
Ajalugu.
Algselt oli Torino turiinide hõimu asuala. Alates 1. sajandist Rooma koloonia "Augusta Taurinorum".
Hannibal hävitas Torino kohal asunud Taurasia linna 218. eKr.
6. sajandist valitsesid siin langobardid; 8. sajandist Frangi krahvid ja 10. sajand ist kuni 11. sajandini markkrahvid.
1563. aastast oli Torino Savoia hertsogkonna pealinn; 1720. aastast sellest moodustunud Sardiinia kuningriigi pealinn.
Torino oli üks "risorgimento" peamisi keskusi ning 1861–1865 Itaalia kuningriigi pealinn.
Majandus.
Torinos on autotööstuskontserni Fiat peakorter.
Transport.
Linna põhjaosas asub Caselle (TRN) rahvusvaheline lennujaam.
Sport.
Torino tuntumad jalgpalliklubid on Juventus FC ja Torino FC.
10.-26. veebruaril toimusid Torinos 2006. aasta taliolümpiamängud. 2009 toimusid seal 2009. aasta Euroopa sisemeistrivõistlused kergejõustikus.


Henry VIII.
Henry VIII (28. juuni 1491 – 28. jaanuar 1547) oli Tudorite dünastiast Inglismaa ja Iirimaa kuningas 1509–1547.
Henry sai põhiliselt tuntuks oma abielude ja usupoliitikaga, mis olid omavahel väga tihedalt seotud. Samas oli ta ka riigijuhtimise teistes valdkondades suhteliselt edukas, pidas tihti sõdu ning püüdis oma varandust pidevalt kasvatada. Samuti oli ta kõrgelt haritud, oskas paljusid keeli, tegeles musitseerimise ning filosofeerimisega.
Rahvusvahelistes suhetes oli Henry tihti kaalukeeleks Prantsusmaa kuninga François I ja Saksa-Rooma riigi valitseja Karl V vahel, kes kumbki Mandri-Euroopas püüdsid oma mõjuvõimu kehtestada. Algul toetas Henry Karli, siis läks François poole üle (Prantsuse kuningas aitas tal üle saada ka reformatsiooniga tekkinud probleemidest), lõpuks aga sidus ta end taas Karliga, püüdes võita juurde valdusi Prantsusmaal (tema ajaks oli inglaste kätte jäänud vaid Calais).
Noorus.
Henry VIII oli Henry VII ja ta naise Yorki Elisabethi teine poeg. 1494. aastal sai ta esimese kõrge tiitli: prints nimetati Yorki hertsogiks. Et ta oli Henry VII teine poeg, siis nähti talle ette vaimulikukarjääri. Kuid tema vanem vend Walesi prints Arthur suri ootamatult 1502. aastal ja nii sai Henryst troonipärija. Tõenäoliselt armastas ta Arthuri leske Aragóni Katariinat, ent nendevaheline abielu osutus siiski problemaatiliseks, sest toona vaadati venna lesega abiellumisele kui verepilastusele. Siiski õnnestus Henry VII-l hankida paavsti tõend, et Arthur ja Katariina polnud abielus olles seksuaalvahekorras ja nii osutus Katariina ja Henry abielu võimalikuks. 1505. aasta järel ei pidanud Henry VII aga noorte abielu enam poliitiliselt mõttekaks ning hoidis Katariinat sisuliselt pantvangis. Noor Henry ei saanud kuni isa surmani midagi oma kihlatu heaks teha ja nõnda sõlmiti abielu alles 1509. aastal, kui Henry oli isa surma järel troonile tõusnud. See toimus veel enne seda, kui Henry ametlikult kuningaks krooniti. Henry põhjendas abiellumisega kiirustamist sellega, et isa oli tal seda surivoodil teha käskinud, kuid see pole päris kindel. Nõnda krooniti Henry ja Katariina üheaegselt kuningaks ja kuningannaks.
Henry sai nooruses väga hea hariduse, õppides nii filosoofiat, musitseerimist, maalimist, sõjakunsti ning sai teadmisi ka mitmes teises valdkonnas. Lisaks inglise keelele oskas ta ladina, prantsuse ja itaalia keelt. Juba varajasest noorusest peale huvitus ta sügavalt ka usuasjadest. Lapsepõlves oli tema õpetajaks brutaalne ja vägagi ilmaliku eluviisiga, kuid andekas kirikumees John Skelton, kel oli oma õpilasega sarnaselt ka luuleannet. Noort printsi külastas mitmel korral ka selle aja kuulsaim humanist Rotterdami Erasmus, kes oli vaimustatud Henry vaimuannetest ning rüütellikust kasvatusest ning pühendas talle isegi ühe oma Inglismaast jutustava teose. Pärast Arthuri surma keskenduti temast valitseja kasvatamisele, nõnda ei saa teda troonile tõusmise ajal riigiasjades kogenematuks pidada. Henry peamiseks õpetajaks, hiljem abiliseks valitsusasjades oli kardinal Thomas Wolsey. Suurt mõju avaldas Henryle mõistagi ka tema isa, kuid kes oma elu viimastel aastatel kannatas mitmete tervisehädade käes, mis paraku ka tema vaimujõudu pärssisid. Alates 1507. aastast oli vana Henry pea pidevalt haige, kuid hoidis valitsusasju kuni surmani siiski kiivalt enda kontrolli all.
Esimesed valitsusaastad.
Esimestel trooniloleku aastatel paistis Henry silma võimeka ja lahke monarhina, kelle õnne tumestasid aga naise pidevad nurisünnitused ja sündinud poeglaste kiire suremine 1511., 1513. ja 1514. aastal. Alles 1516. aastal sündis tütar Mary, kes jäi elama ning nimetati 1525. aastal Walesi printsessiks ehk Inglismaa ajaloo esimeseks naissoost troonipärijaks. Samas kohtles Henry äärmiselt hästi ka oma 1519. aastal sündinud ebaseaduslikku poega Henry Fitzroyd, kes sai Richmondi ja Somerseti hertsogiks ning keda kuni oma surmani 1536. aastal nägid paljud teda kõige tõenäolisema troonipärijana.
Henry, kes nägi end õigluse eestvõitlejana, püüdis endale võita ka Prantsusmaa trooni, et korrata oma nimekaimu Henry V kunagist saavutust. Selleks alustas ta 1513. aastal koos keiser Maximilian I ja äia Fernando II-ga Cambrai liiga raames sõda kuningas Louis XII vastu. Puhtsõjalises mõttes oli see Inglismaale edukas, kuningas lõi prantslasi Guinegate'i lahingus ja vallutas paljud Põhja-Prantsusmaa kindlused, sealhulgas vallutamatuks peetud Tournai. Tema maine tõusis tuntavalt. Samas ei olnud sellel erilisi poliitilisi tagajärgi, pigem oli tegu armee ja kuninga sõjameheoskuste eksponeerimisega, mis majanduslikult oli riigile äärmiselt kurnav. Tunduvalt kaalukam oli Inglismaale regendiks jäetud kuninganna ja Surrey krahvi Thomas Howardi korraldatud vastulöök prantslaste liitlastele šotlastele, kes 1513. aastal Flodden Fieldi lahingus täielikult purustati, ka nende kuningas James IV langes.
1510. ja 1520. aastatel nähti Henrys tõelist rüütlivooruste kehastust, kes alati tegi seda, mis rüütlikoodeksi kohaselt oli õige: pidas sõna, hoolitses oma pere ja riigi hiilguse kasvatamise eest ning oli ühtviisi osav nii sõnaseadja kui ka turniirivõitlejana. Jätkusid ka tema kontaktid Erasmusega, kes teda mitu korda külastas.
Pärast 1513. aasta sõjaretke Inglismaa ja Prantsusmaa suhted siiski paranesid, seda suuresti tänu kuningas François I trooniletõusule, kes tahtis olla vähemalt sama hiilgavalt rüütellik kui Henry. Nendevahelisi suhteid tihendas ka ühine kirg ratsahobuste vastu. 1520. aastal kohtusid valitsejad Kuldbrokaatlaagris, kus korraldati arvutuid bankette ja turniire ning mis pidi olema nende täieliku üksmeele manifestatsiooniks. Kuningad püüdsid üksteist viisakuses ja rüütellikes oskustes üle trumbata, kerge ülekaal vähemalt viimase osas tundus jäävat inglaste poolele. Hiljem kuningate suhted siiski pingestusid ning Henry asus toetama oma naise õepoega, keiser Karl V-t, kellega ta esmakordselt kohtus juba 1521. aastal, kui too Henryl Londonis külas käis.
Suhted Henry ja Katariina vahel pingestusid just kuninganna suutmatuse tõttu meessoost pärijat sünnitada üha enam ning Henry sai teiste naistega mitmeid vallaslapsi, kõige enam käis ta armukestega läbi 1510. aastate lõpus ja 1520. aastate alguses. 1521. aasta alguses elas Katariina üle viimase nurisünnituse, rohkem ta enam ei rasestunud ning ajapikku hakkas kuningas mõtlema abielu tühistamisele.
1522. aastal läks kuningas taas prantslaste vastu sõtta, olles keiser Karl V ustavaim liitlane. Tema ettevalmistused sõjaks võtsid siiski pikka aega ning 1525. aastal, kui inglased olid valmis suure armeega Prantsusmaale tungima, oli Karl juba François'd Pavia lahingus otsustavalt võitnud. Viimane langes esimese kätte vangi ning keiser dikteeris talle rängad rahutingimused. Henry soovidele oli selline rahu risti vastupidine, üksinda prantslaste vastu jäädes oli ta sunnitud samuti rahu tegema. Seetõttu halvenesid tunduvalt ka Henry ja Karli suhted, mida süvendas veelgi keisri loobumine abielust Henry tütre Maryga, milles oldi enne sõjalise liidu sõlmimist kokku lepitud. Nõnda sai alguse Henry ja François' lähenemine, mis halvendas veelgi ka Henry ja Katariina omavahelisi suhteid.
Reformatsioon.
Anne Boleyn- naine, kelle pärast toimus Inglise reformatsioon
1525. aasta paiku armus Henry sügavalt Anne Boleyni, oma kunagise armukese Mary nooremasse õesse. Sellel ajal küpses temas ka plaan oma senine abielu ükskõik, kuidas tühistada ning Anne'iga lõpuks ometi seaduslik troonipärija saada. Alates 1527. aastast asus ta oma plaani ellu viima, teatades Katariinale avalikult, et peab nende kooselu õigustühiseks. Samas plaanis ta ka Katariinale tagada kuningannale väärilise elustiili jätkumise. Kuid too ei nõustunud vabatahtlikult Henryst lahku minema ning püüdis end näidata parima ja vooruslikema abikaasana, ka tema vagadus süvenes veelgi.
Esialgu püüdis Henry saavutada paavstipoolset otsust abielu tühistamiseks. 1521. aastal oli ta paavstilt saanud 'usu kaitsja' ("Fidei defensor") tiitli Martin Lutheri vastase pamfleti "Assertio Sptem Sacramentum" eest, juba varem oli katoliku kiriku pea omistanud talle ka tavaliselt Prantsuse kuningale kuuluva kõige kristlikuma kuninga nimetuse. Seetõttu võis ta loota paavsti heatahtlikule suhtumisele. Usuasjades ning õigusteaduses end koduselt tundev kuningas kirjutas pikki traktaate paavstile ja tema kardinalidest õigusekspertidele, kus põhjendas väga detailselt oma seisukohti. Paraku oli paavst Clemens VII just 1527. aastal, pärast Rooma linna rüüstamist langenud keiser Karl V mõjuvõimu alla ega saanud teha midagi tema poliitikaga vastuollu minevat. Seetõttu ei tulnud Karli tädi ja Henry abielu tühistamine kõne allagi, kuid paavst püüdis ka kuningat mitte pahandada ning andis petlikke lubadusi, hakates tühistamisprotsessi venitama. Henry püüdis asjade kulgu kõigitimõeldavatel viisidel kiirendada, esitades ettepanekuid koguni tema puhul kahenaisepidamise lubamiseks. Protsessis olulisel kohal seisnud Henry peamise ametnik kardinal Wolsey vaikis fantastilisimad ettepanekud paavstile siiski maha ning suutis viimaks, 1529. aastaks, saavutada kohtuprotsessi käimalükkamise Londonis. Tema ja paavsti legaat Lorenzo Campeggio asusid seda juhtima, samas kui Henry esines ise tühistamist pooldava juristina ning Katariina selle vastasena. Protsessi lõpptulemusel ei tohtinuks olla kahtlust, sest kuninga ja Wolsey mõjutamis- ja survepoliitika tulemusena oli Katariinat avalikult pooldavate inimese hulk kahanenud äärmiselt väheseks. Kuid katoliku kiriku ladvik ei saanud endiselt lubada asjale kiiret lahendust ning aasta lõpus saabus Londonisse paavsti otsus, millega oldaks protsessi edasi peetud Roomas. Maruvihane Henry kaotas kannatuse, otsustades asja ise lahendada, valides katoliku kirikust lahkulöömise tee. Oma koha kaotas ka kuninga senine suurim usaldusalune Wolsey, kelle asemele ajapikku tõusis mõõdukat luterlust pooldav Thomas Cromwell.
Henry VIII pidas katoliku kiriku rüpest lahkumist siiski küllaltki problemaatiliseks, sest enamik Euroopa riike olid toona veel katoliiklikud ning järsk eemaldumine Roomast oleks võinud kaasa tuua diplomaatilise isolatsiooni. Seetõttu võttis sidemete lõplik katkestamine pikka aega ning inglise kiriku ametlik liturgia jäi endiselt katoliiklusele lähedaseks, mis näitas seda, et Henryle polnud paavsti vaimuliku võimu alt lahkumisel olulised mitte usu sisulised küsimused, vaid poliitilised põhjused. 1530. aastal saatis Henry Katariina õukonnast minema ning järgmisel aastal teadustas, et nad pole mees ja naine. 1532. aastal lasi Henry parlamendil Inglismaa paavstikuuriast sõltumatuks kuulutada ning 1533. aasta jaanuaris Henry ja Anne laulatati. Samal aastal kuulutati ametlikult välja ka uue anglikaani kiriku loomine. Paavst vastas Henry ekskommuneerimisega, andes talle siiski võimaluse oma patud Katariina tagasivõtmise teel lunastada. Kuid Henry oli otsuse juba langetanud. Tema ja Katariina abielu tühistati lõplikult ning Anne krooniti Inglismaa kuningannaks. Peagi sündis Henryle järjekordne tütar, kes sai nimeks Elizabeth. Poegi ei sünnitanud Henryle ka Anne. Lõplikult vormistati anglikaani kiriku sünd 1534. aastal supremaadiaktiga: riigipea kuulutati kirikupeaks ning kõik sidemed Roomaga olid ka Inglismaa poolt läbi lõigatud.
Valitsusaja teine pool.
1535. aastal korraldati Inglismaal esimene prominentsete kuningavastaste hukkamine, kelle hulgas olid ka Thomas More ning kuninganna Katariina ustav toetaja kardinal John Fisher. Esialgu katoliiklusele truuks jäänute, hiljem ka teiste inimeste seas hakkasid levima sünged kuulujutud kuningas Henryst, keda üha enam kujutati koletisliku despoodina. Tema noorusaegne populaarsus oli aga juba ammu kadunud. Samaaegselt muutus Henry üha enesekesksemaks ja kuulas üha vähem oma nõunikke, uskudes, et suudab oma pika valitsusaja jooksul kogutud kogemustega ise kõik probleemid kõige paremini lahendada.
Ajapikku halvenesid Henry ja Anne suhted üha, sest ka viimane elas üle mitmeid nurisünnitusi. Henry lootis aga veel meessoost pärijat saada ning hakkas seetõttu otsima endale uut sobivamat abikaasat. Anne püüdis oma positsiooni muidugi iga hinna eest säilitada, kuid tõmbas oma intriigitsemisega Henry viha üha enam enda peale. Lisaks sellele oli Henryl probleeme ka oma vanema tütre Maryga, kes keeldus Walesi printsessi tiitlist ning katoliku usust loobumast. 1536. aastal, kui suri Henry esimene naine Katariina, langes lõplikult ebasoosingusse ka Anne, kui sünnitas veidi hiljem surnud poisslapse. Oma esimese naise surma tähistas Henry pidutsemisega, kus figureeris juba tema uus soosik Jane Seymour. Samal aastal fabritseeriti Anne'i-vastane protsess, teda süüdistati kuninga petmises mitme poliitiliselt mõjuka mehe, sealhulgas omaenese vennaga. 19. mail ta hukati. Anne'i saatusest hirmunud Mary loobus Walesi printsessi tiitlist ning seega ka oma õigustest troonile, seda oli viimasele soovitanud ka keiser Karl V.
1536. aasta 30. mail abiellus Henry Jane Seymour'iga. Temaga õnnestus tal viimaks ka kauaigatsetud meessoost järglane saada: 1537. aastal sündis Walesi prints Edward. Kuid juba paari päeva pärast suri Jane ning murest murtud Henry oli taas naiseta. Vahepeal oli Henry Mary Londonisse kutsunud ning kohtles teda küllaltki hästi, temast sai koguni Edwardi ristiema. Hästi hoolitses Henry ka oma teise tütre Elizabethi eest.
Peale mõningast kaalumist otsustas Henry ka neljandat korda abielluda, sedakorda olid kaalutlused aga poliitilised. Väljavalituks oli protestandist Cleve hertsogi õde Anna, kellega ta abiellus 1540. aasta alguses. Ent naine oli talle ebasümpaatne ning pealegi muutus sel ajal poliitiline olukord Euroopas tunduvalt: Prantsuse kuningas François I ja keiser Karl V, kes olid vahepeal liiduleppe sõlminud (ja sellega ka Henry abielupoliitikat mõjutanud), eemaldusid taas üksteisest ning nii sai Henry taas loota liidule keisriga. Seetõttu oli keisririigi protestantide hülgamine suisa vajalik ning juba 1540. aasta keskel kuulutati Anna ja Henry abielu tühistatuks. Henry jättis Anna ellu ning maksis talle ka küllaltki suurt pensioni. Küll aga käis halvemini Anna kuningale välja valinud Thomas Cromwelli käsi, kes õige pea pärast Anna-afääri riigireeturiks kuulutati ning hukati.
Juba samal aastal abiellus Henry aga uuesti, sedakorda sai tema abikaasaks tema ühe lähema kaastöölise Thomas Howardi sugulane Kathryn Howard. Ent too osutus vananevale kuningale truudusetuks ning hukati seetõttu 1542. aasta alguses. Kuningas oli sellest tugevalt löödud ning langes üha suuremasse depressiooni.
1530. aastate lõpust süvenesid üha Henry VIII tervislikud hädad: ta läks üha tüsedamaks ning ei suutnud kuigivõrd enam omal jalul liikuda, sest need paistetasid üles ja tekkisid kroonilised mädanevad haavandid, mis oleks Henry 1530. aastate lõpul peaaegu tapnud: jalahaavandist lähtuv tromb sattus tema kopsu ning kuningas oleks peaaegu lämbunud. Pärast seda hoidsid arstid haavandeid pidevalt avatuna, et mäda saaks välja voolata. Peale selle vaevasid kuningat ka pidevad peavalud. Lisaks sellele muutus ta üha julmemaks ja hoolimatuks, hukates ka oma kunagisi lähedasi sõpru. Samal ajal jäi Henry suhtumine kirikuasjadesse küllaltki veidraks: ühest küljest oli ta küll end selgelt eraldanud paavstlusest, kuid pidas Lutherit endiselt ketseriks, kirikus jätkusid missad ja ladinakeelsed palvused. Seega oli Henry üleminek katoliiklusest protestantismi tegelikult rohkem vormiline kui tegelik. Ainus, mis reaalselt muutus, oli see, et kaotati kloostrid (aastatel 1538–1539) ning kloostrimaad koos nende suurte varandustega võttis Henry endale. Kuningas hoidis kirikuasjadel väga kindlalt silma peal ning kirjutas ise anglikaani kiriku eeskirju, mis olid äärmiselt detailsed ja lihtrahvale raskesti mõistetavas vormis kirjutatud.
Viimased valitsusaastad.
1543. aastal abiellus Henry viimast korda, tema kuuendaks naiseks sai Katherine Parr. Temaga ta enam lapsi ei saanud, küll aga sai ta endale hea ja hoolitseva kaasa. Problemaatiliseks osutus aga Katherine'i usutunnistus, sest tegu oli veendunud protestandiga. Ent Lutheri ja mitmete teiste juhtivate protestantide teosed olid riigis endiselt keelu all ning nõnda ähvardas Henry viimast naist samuti vahepeal surm. Siiski otsustas kuningas teda sellest säästa, sest vajas enda kõrvale heasoovlikku ja ustavat inimest.
1544. aastal võttis Henry ette viimase suure sõjakäigu oma vana vastase François I vastu. Sõlminud uuesti liidu Karl V-ga, tungisid Inglise väed Calais'st lõunasse ning asusid Boulogne'i piirama. Ehkki kokku lepitud strateegia kohaselt pidid mõlemad väed võimalikult kiiresti Pariisi alla tungima, otsustas Henry tugeva kindluse kõigepealt alistada, et sellest Inglismaale Põhja-Prantsusmaal hea tugipunkt teha. Linna piiramisega läks siiski kauem aega kui ta oli arvanud ning Karl, kes leidis, et üksinda Pariisi peale marssida pole tal mõtet, sõlmis prantslastega taas eraldi rahu. Sedakorda Henry aga sõda katki ei jätnud, sest soovis Boulogne'i kindlasti enda kätte saada. Aasta lõpuks langeski see tema kätte, kuid edasist edu inglastel polnud. Aastatel 1544–1546 pidid nad kõvasti vaeva nägema, et Boulogne'i enda käes hoida. Viimaks sõlmiti vaherahu, millega linn jäi inglastele. Bõulogne'i sõjakäiku juhtis Henry ise, kelle tervis väljaspool tubaseid tingimusi oluliselt paranes. Ta liikus koguni kaitsekraavides vastase tule all ringi ning jagas eesliinile käske. Kui sõjakäik aga lõppes ning kuningas Inglismaale naasis, halvenes ta tervis uuesti.
Viimastel eluaastatel oli Henry tervis äärmiselt vilets, ta ei suutnud enam ise käia ning lebas enamuse ajast voodis. Siiski püsis ta mõistus teravana ning ta jätkas riigi juhtimist. 1546. aastal pani ta paika riigi täpse pärimiskorra, millega tema surma järel pidi troon minema Edwardile, seejärel Maryle ning lõpuks Elizabethile. Juhuks, kui neil järglasi ei ole, pidi Inglismaa troon minema Henry õe Margareti järglastele (Stuartite dünastiale).
1547. aasta alguses halvenes Henry tervis veelgi, ta hakkas nägema hallutsinatsioone ning kaotas puhuti teadvuse. Siiski püüdis ta endiselt riigi juhtimist jätkata ning dikteeris selgematel hetkedel voodist kuninglikke dekreete. Viimaks tabas teda siiski saatuslik haigusehoog ning 28. jaanuarl ta suri. Tõenäoliselt oli tõsiseimaks haiguseks, mis ta hauda viis, süüfilis, aga kuningas kannatas ka podagra ja arvatavasti ka mitmesuguste külmetushaiguste käes.


Norilsk.
Norilsk on linn Venemaal Krasnojarski krais. See on Siberi kõige põhjapoolsem ja Murmanski järel maailmas suuruselt teine linn, mis jääb põhja poole põhjapolaarjoonest. Norilsk on maailma kõige põhjapoolsem üle 100 000 elanikuga linn.
Esimest geoloogide asulat hakati sinna ehitama 1921. aastal. 1935. aastal aga hakati rajama sunnitöölaagrit ja metallurgiakombinaati. Linnaõigused 1953. aastast.
Norilski lähedal on maailma suurimad niklimaardlad, lisaks kaevandatakse vaske, koobaltit, plaatina ja kivisütt. Kaevandamine algas 1939. aastal, kui Norilskisse valmis raudtee Dudinkast Jenissei ääres.
Norilski vangilaagritest on läbi käinud üle 500 000 inimese (kellest ametlikel andmetel suri 16 806), sealhulgas ka palju eestlasi.
Linna lähedal asuvad mandritevaheliste tuumarakettide stardiseadmed.
2001. aastast on Norilsk kinnine linn.
2004. aastal liideti linnaga halduslikult Talnahh, Kajerkan ja Snežnogorsk koos rajoonidega ning moodustati Norilski linnaringkond "Norilski linn", mille pindala on 4512 km² ja arvestuslik rahvaarv oli 1. jaanuaril 2008 206 400 ja 1. jaanuaril 2009 203 900. 2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli linna keskrajooni elanike arv 105 792. Linna elanike arv koos Talnahhi ja Kajerkaniga oli 175 300, koos Snežnogorskiga 176 200.


Krasnojarsk.
Krasnojarsk (vene "Красноярск" (fraasist "красный яр" 'ilus järsak')) on linn Venemaal, Krasnojarski krai keskus. Linn asub Ida-Siberis Jenissei ülemjooksul Novosibirskist idas. Geograafilised koordinaadid on.
Elanike arv aastal 2005 oli 917 200, 2009. aastal 951 000 ja 2010. aastal 973 900. Krasnojarsk on Siberi suuruselt kolmas linn.
Majandus.
Krasnojarsk on suur transpordisõlm Transsiberi raudteel.
Tähtsaim tööstusharu on metallurgiatööstus-alumiiniumi ning haruldaste metallide sulatamine,märkimist väärib kombainide ja külmkappide tootmine.
Linna lähedal on üks maailma suurimaid hüdroelektrijaamu Sajaani-Šušenskoje hüdroelektrijaam.
Ajalugu.
Ürginimeste elukoht Krasnojarski piirkonnas avastati juba 19. sajandil. See on vanem kui 30 tuhat aastat ja kuulub paleoliitikumi.
Krasnojarski asutasid 1628 vojevood Andrei Dubenskile alluvad kasakad kindlusena. Kindlustusi oli tarvis kaitseks jenissei kirgiiside ja teiste põliselanike vastu, kelle venelased sellest piirkonnast ära ajasid.
Tol ajal nimetati uued asulad tavaliselt jõe järgi, mille ääres nad olid. Seetõttu plaaniti esmalt kindlus nimetada Verhnejenisseiskiks (Jenisseisk oli juba olemas) või Katšinskiks. Esialgu nimetati teda dokumentides Novõi Katšinskiks. Sellest on järeldatud, et Katša jõel oli juba varem mingi andami kogumise punkt või talvitumiskoht. Väidetavalt asutasid selle loodes asuvast Keti kindlusest lahkunud.
17. sajandi keskel kindlustus asulale nimi Krasnõi Jar. See on tõlge kohaliku katšinite keelsest väljendist "Kõzõl jar", kus "jar" tähendab kõrget jõekallast või küngast ja "kõzõl" punast värvi. Vene keeles tähendas sõna "krasnõi" tol ajal lisaks punasele ka ilusat.
Linna kiire kasv sai alguse 1735, kui sinna saabus Atšinskist maantee. Edaspidi pikendati maanteed ida suunas kuni Irkutskini. Edasi soodustasid linna kasvu kubermangus avastatud kuld ja 1895 linna jõudnud raudtee.
Tsaaririigi ajal oli Krasnojarsk asumisele saatmise koht. Sinna saadeti näiteks 8 dekabristi.
Raudtee valmimine ja kulla leidmine linna lähedal aitasid kaasa linna kasvule.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse andmeil elas Krasnojarskis 979,3 tuhat inimest, 2002. aastal elas 909 tuhat ja 1989. aastal 912 tuhat inimest. 2002. aastal oli rahvuslik koosseis järgmine: venelased 86,3 %, ukrainlased 3,3 %, sakslased 1,5 %, tatarlased 1,5 %, valgevenelased 0,9 %, tšuvašid 0,8 %, mordva 0,4 %, põhjarahvad 0,4 %, ülejäänud 4,9 %. Krasnojarskis on esindatud ka eesti kogukond.
2012. aasta 10. aprillil sündis Krasnojarskis miljones elanik.
Kliima.
Krasnojarskis on parasvöötme mandriline kliima külma talve ja sooja suvega. Aasta keskmine õhutemperatuur on +1,6 °C, jaanuari keskmine temperatuur on –15,5 °C, juuli keskmine temperatuur on +18,7 °C. Õhutemperatuuri absoluutne miinimum on –52,8 °C ja maksimum +36,4 °C. Aasta keskmine sademete hulk on 491 mm.
Transport.
Linn on oluline transpordisõlm, tähtis raudteesõlm Transsiberi raudteel. Krasnojarskis asub rahvusvaheline lennujaam Jemeljanovo, kohalike lendude lennujaam Tšeremšanka, jõesadam.
Ühistranspordiliinidest toimivad Krasnojarskis bussi-, trolli- ja trammiliinid. Lisaks toimivad linnalähirongid. 1995. aastast käib metroo ehitus, mis peaks valmima 2014. aastal.
Vaatamisväärsused.
Paraskeva Pjatnitsa kabel ja Kommunaalsild Venemaa 10-rublasel kupüüril
Üheks vaatamisväärsusi on ka Jenissei jõgi, mis on veerikkaim jõgi Venemaal.


Valletta.
Valletta on Malta pealinn. Asub Malta saare Valletta poolsaarel.
Valletta kesklinn kuulub aastast 1980 UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Linn asutati 1566. aastal ja sai nime Johanniidide ordu (Malta ordu) suurmeistri Jean Parisot de la Valette'i järgi.


Lipetsk.
Lipetsk (vene "Липецк" (sõnast "липа" 'pärn')) on linn Venemaal, Lipetski oblasti keskus. Asub Oka-Doni madalikul Voroneži jõe ääres, 500 km Moskvast lõunas ja 110 km Voronežist põhjas. Geograafilised koordinaadid on 52° 37' N, 39° 36' E.
Ajalugu.
Lipetsk on asutatud 1702. aastal, linnaõigused sai 1779. aastal.
1803. aastal hakkas linnas mineraalveeallikate juures tegutsema kuurort.
Rahvastik.
Elanike arv on 503 100 (2005).
Tööstus.
Lipetsk on tähtis tööstuskeskus. Tööstustoodangust u 80% annab mustmetallurgia, terasetoodang on u 9 miljonit t aastas. Seal asuvad ka Indesit kodumasinate tehased (külmikud, pesumasinad), suur tsemenditehas jm. Linnas asub soojuselektrijaam.
Transport.
Lipetskis on mitu raudteejaama ja -platvormi, mis asuvad Jeletsi-Grjazi raudteeliinil. On olemas kitsarööpmeline raudtee, mis kuulub Lipetski silikaattoodete kombinaadile. Lipetski lennujaam asub linnast 10 km kaugusel.
Linnatransport on esitatud busside, trollide ja trammidega.


Sektor Gaza.
Sektor Gaza (vene "Сектор газа") oli 1987. aastal Voronežis asutatud vene punkansambel.
Ansambli nimi ('Gaasi sektor' ja ühtlasi 'Gaza sektor') viitab Voronežis asuva tugevalt saastatud tööstusrajooni rahvapärasele nimele.
Ansambli juhtfiguur oli Juri Klinskihh (hüüdnimega "Hoi") (1964–2000).
1995. aastal esines ansambel ka Tallinnas "Rock Summeril".


Piinamine.
Piinamine on tegevus, mille eesmärk on kellelegi tugevate kannatuste tekitamine.
ÜRO piinamise vastane konventsioon.
ÜRO piinamise vastase konventsiooni artikli 1 lõike 1 kohaselt on piinamine on iga tahtlik tegu, millega põhjustatakse isikule tugev füüsiline või vaimne valu või kannatus eesmärgiga saada temalt või kolmandalt isikult informatsiooni või ülestunnistust, karistada teda või kolmandat isikut teo eest, mida ta on toime pannud või milles teda kahtlustatakse või et teda või kolmandat isikut ähvardada või alandada.
Euroopa inimõiguste konventsioon.
Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni artikkel 3 sätestab, et
Põhiseadus.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 sätestab, et
Sellest keelust ei tohi vastavalt § 130-le kõrvale kalduda ka erakorralise või sõjaseisukorra ajal.


Carl Gustaf Emil Mannerheim.
Vabahärra Carl Gustaf Emil Mannerheim (4. juuni 1867 Askainen – 27. jaanuar 1951 Lausanne Sveitš) oli Soome sõjaväelane, riigihoidja ja president.
Venemaa Keisririigi sõjaväes.
C. G. E Mannerheim õppis Peterburis Nikolai ratsaväekoolis, mille lõpetamisel 1889. aastal sai korneti auastme ning saadeti teenima Poola. 1891. aasta jaanuaris saadeti ta teenima Peterburi keisrinna Chevalier-kaardiväkke. Peterburis abiellus ta Anastasia Nikolajevna Arapovaga. 1893. aastal oli tal Nikolai II kroonimisel tähtis roll.
1900. aastal viibis Mannerheim 6 nädalat Kuressaare sanatooriumis mudaravil, kus ta ravis oma põlve, mida ta oli hobuse seljast kukkudes vigastanud.
1904 viidi ta üle 52. Nežini ratsaväerügementi ja ta sai alampolkovnikuks. 1904–1905 osales ta Vene-Jaapani sõjas, kus Mukdeni lahingus osutatud vapruse eest sai polkovnikuks.
Uurimisretk Kesk-Aasiasse ja Hiinasse.
1906. aasta kevadel suundus Mannerheim mööda Siiditeed Paul Pellioti juhitud prantsuse teadusliku ekspeditsiooni koosseisus, varjates oma kuuluvust Venemaa Keisririigi sõjaväkke luureretkel Kesk-Aasias ja hiljem Hiinas. Rekognostseerimisretke eesmärk oli koostada teadusliku uurimisretke koosseisus läbitud Venemaa ja Hiina vaheliste alade teede kaardistik, koguda läbitud piirkondade kohta strateegilist sotsiaal-poliitilist ja majanduslikku teavet (rahvastiku tiheduse, loodusvarade ja majanduse; piirkonna elanikkonna erinevate väikerahvuste suhtumise kohta Hiina keskvalitsue suhtes jne.). Ekspeditsiooni käigus esines Mannerheim Rootsi alamana, mitte Vene sõjaväelasena. Ekspeditsiooni käigus kogutud andmed edastas ta erakirjade näol oma isale, kes need edastas Venemaa Keisririigi kindralstaabi ülemale Fjodor Palitsõnile.
1910. aastal ülendati Mannerheim kindralmajoriks. 1917. aastal saadeti ta reservi ja 1. jaanuaril 1918 palus ta luba lahkuda Venemaa armeest.
Soome iseseisvumine.
Kui Mannerheim oli naasnud 1917. aastal Soome, nimetati ta Soome Vabariigi sõjaväe ülemjuhatajaks. Ta juhtis Soome kodusõjas Soome "valgete armeed" "soome punaste" ja neid toetanud bolševike vastu.
Ta oli vastu valitsuse saksameelsele poliitikale ja otsusele valida sakslasest kuningas. Peale Esimese maailmasõja lõppu, kui kuningas oli loobunud ametist, tegutses Mannerheim riigihoidjana. Ta kaotas presidendivalimistel Kaarlo Juho Ståhlbergile 25. juulil 1919. Mõnda aega oli ta ilma ametita, kuni asus Kaitsenõukogu juhataja ametikohale. 1927–1939 juhtis ta Mannerheimi liini ehitamist Soome idapiirile. 1933. aastal sai ta sõjaväemarssali ("sotamarsalkka") auastme.
Teine maailmasõda.
Talvesõja ajal oli Mannerheim Soome kaitsejõudude juhataja ja sai 1942 Soome marssali tiitli.
Kui Risto Ryti tagasi astus, sai Mannerheimist eriseadusega Soome president 1944–1946.
Teise maailmasõja lõppedes oli oht, et Nõukogude Liit võib nõuda Mannerheimi karistamist "sõjakurjategijana". Seda suudeti siiski vältida.
1945. aasta novembris läks ta puhkusele Portugali ja lahkus ametist 1946. aasta märtsis. Viimased eluaastad veetis ta Šveitsis. Mannerheim on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.
Mannerheimi järgi on nimetatud Helsingi peatänav Mannerheimintie.
2004. aasta lõpus valiti Mannerheim kõigi aegade suurimaks soomlaseks.
Eesti keeles on ilmunud tema "Mälestused" (soome keelest tõlkinud Valev Uibopuu, Stockholm 1952) ning Veijo Meri "Soome marssal C. G. Mannerheim" (soome keelest tõlkinud Endel Mallene, Tallinn 1997 ISBN 9985-70-004-X).


Engels.
Engels on linn Venemaal Saratovi oblastis Volga jõe vasakul kaldal Saratovi linna vastas.
1747. aastast on teada linna kohas asunud Pokrovskaja asula, mis 1914. aastal sai linnaõigused ja nimetati ümber Pokrovskiks. 1931. aastal nimetati Friedrich Engelsi järgi Engelsiks.
Katariina II ajal asustati sakslastega.
Aastatel 1922–1941 oli Volgasakslaste ANSV pealinn.
Linnas asub trollibusse tootev ettevõte Trolza ja raudteevagunite tehas.
Linna lähedal on strateegiliste pommitajate baas Engels-2.


Pokrovsk.
Pokrovsk (vene keeles "Покровск") on linn Venemaal Sahhas Leena jõe kaldal, 78 km Jakutskist edelas.
2010. aastal elas seal 9495 inimest. Pokrovsk sai linnaliseks asulaks 1941. aastal ning linnaõigused 1998. aastal.


Saratov.
Saratov (vene keeles Саратов; varasem eestikeelne nimekuju "Saraatov") on linn Venemaal, Saratovi oblasti keskus. Asub Volga jõe paremal kaldal.
Saratov on suur transpordisõlm ja üks Venemaa suurimaid masinaehituse keskusi, seal on ka lennukitehased (Jak-40 ja Jak-42 tootmine).
Saratovit ühendab Engelsiga sild üle Volga jõe. Kolmest küljest on linn ümbritsetud kuni 300 m kõrguste mägedega.
Saratovi sõpruslinnad on Bratislava (Slovakkia), Dallas (USA), Dobrič (Bulgaaria), Taiyuan (Hiina).
Nimi.
Nimi pärineb algselt põhjaturgi sõnadest "sarı" ('valge, kollane') ja "tau" ('mägi').
Ajalugu.
Saratov asutati 1590. aastal. Esialgu paiknes linn Volga vasakul kaldal, veidi põhja pool tänapäeva Engelsist. 1674. aastal viidi üle tänasesse asupaika.
1780. aastal sai Saratov kubermangulinnaks. 1870. aastal valminud Tambovi-Saratovi raudtee ühendas linna Moskvaga. 1909. aastal asutas Nikolai II Saratovisse ülikooli (nüüdne N. G. Tšernõševski nimeline Saratovi riiklik ülikool).
Linn on sajandeid olnud üks Venemaa tähtsamaid sadamaid – algul kala- ja soolakaubanduse, hiljem teraviljakaubanduse keskus.
Nõukogude ajal oli Saratov kuni 1991. aastani välismaalastele suletud kui lennukitööstuse keskus, mis mängis tähtsat osa ka Nõukogude kosmoseprogrammis.
Volgasakslased.
Tänu Jekaterina II manifestile 22. juulist 1763 oli Saratov pikka aega volgasakslaste tõmbekeskus. 1941. aastani oli Saratovist üle jõe asuv Pokrovsk (nüüdne Engels) Volgasakslaste ANSV pealinn. 20. sajandi alguses loendati volgasakslasi üle 800 000. Teise maailmasõja ajal küüditati paljud neist Siberisse ja Kasahstani, mõned on hiljem naasnud. Alates 1980ndatest aastatest on enamik Saratovi volgasakslasi emigreerunud Saksamaale.


Viktor Sanejev.
Viktor Sanejev (sündis 3. oktoobril 1945 Suhhumis) on endise NSVL kergejõustiklane (kolmikhüppaja). Kolmekordne olümpiavõitja (1968, 1972 ja 1976)
Olümpiamängudel.
1968 olümpiavõitja 17.39 MR
1972 olümpiavõitja 17.35
1976 olümpiavõitja 17.29
1980 hõbemedal 17.24
Euroopa meistrivõistlustel.
1969 Euroopa meister 17.34
1971 hõbemedal 17.10
1974 Euroopa meister 17.23
1978 hõbemedal 16.93
Euroopa sisemeistrivõistlused kergejõustikus.
1970 Euroopa sisemeister 16.95
1971 Euroopa sisemeister 16.83
1972 Euroopa sisemeister 16.97
1975 Euroopa sisemeister 17.01
1976 Euroopa sisemeister 17.10
1977 Euroopa sisemeister 16.65


Jaak Uudmäe.
Jaak Uudmäe (sündis 3. septembril 1954 Tallinnas) on eesti kergejõustiklane (kolmikhüppaja ja kaugushüppaja). Olümpiavõitja (1980) tulemusega 17.35.
Aastatel 1979 ja 1980 tunnistati Jaak Uudmäe Eesti aasta sportlaseks. 1980. aastal anti Uudmäe treenerile Jaan Jürgensteinile NSVL teenelise treeneri ja Jaagule NSVL teenelise meistersportlase aunimetus.
1981. aastal tuli Jaak Uudmäe Euroopa karikavõitjaks kolmikhüppes tulemusega 16.97.
Jaak Uudmäe töötab Tallinnas Rocca al Mare Koolis kehalise kasvatuse õpetajana.
Tema nimel on Eesti kolmikhüppe rekord 17.35 ning siserekord 17.10.
Isiklikku.
Tema poeg on kolmik- ja kaugushüppaja Jaanus Uudmäe.


Tambov.
Tambov on linn Venemaal, Tambovi oblasti keskus. Asub Volga-Doni madalikul Tsna jõe vasakul kaldal.
Tambov on asutatud 1636. aastal.


Atašee.
Atašee (vanaprantsuse keeles "estachier" "kinnitama") on diplomaatilise esinduse töötajate hulka kuuluv isik, ühtlasi esimene diplomaatiline teenistusaste.
Sageli omavad atašeed mingi valdkonna eriteadmisi ning mõningates välisteenistuse süsteemides kasutataksegi erialaatašeesid (nt kaitseatašee, justiitsatašee, kultuuriatašee).


Põltsamaa jõgi.
Põltsamaa jõgi (Paala jõgi, lõiguti ka Mustjõgi, Vakkjõgi ja Vorstijõgi) on jõgi Eestis, Pedja jõe parempoolne lisajõgi (varem loeti Pedjat omakorda Põltsamaa jõe vasakpoolseks lisajõeks, A.Loopmann 1979).
Jõe pikkus on 135 km ja valgla 1310 km². Jõe lähe asub Tamsalu linnast 5,5 km ida pool ja suubub Pedja jõkke paremalt 4,3 km kaugusel selle suudmest, olles Pedja jõe suurim ja veerohkeim lisajõgi.
Põltsamaa jõe ääres asub Põltsamaa linn.
Põltsamaa jõgi on ainus jõgi Eestis, mis voolab nelja maakonna piires.


Pedja jõgi.
Pedja jõgi on Eesti pikkuselt neljas jõgi. Saab alguse Pandivere kõrgustikult, Simuna lähedalt ja suubub Emajõkke, varem arvati teda hoopis Põltsamaa jõe suurimaks lisajõeks (A. Loopmann, 1979). Lähtest kuni Onga jõe suubumiseni on tema nimi ka Avanduse jõgi ja alates ühinemiskohast Põltsamaa jõega kuni Emajõkke suubumiseni kannab ka nime Pede jõgi. Pikkus 122 km, valgla 2710 km².
Jõe ääres asuvad Jõgeva alevik ja Jõgeva linn.
Pedja suuremad lisajõed on Põltsamaa, Onga, Kaave, Pikknurme ja Umbusi jõgi.


Portland Trail Blazers.
Portland "Trail Blazers" on NBA klubi asukohaga Portlandis Oregonis.
Klubi loodi 1970. 1977 tuli ta NBA meistriks. 1988 müüdi võistkond Paul Allenile. 1990 ja 1992 saavutati teine koht vastavalt Detroit Pistonsi ja Chicago Bullsi järel.


Seimi jõgi.
Seimi jõe asendikaart Desna jõe valglas
Seim (ukraina ja vene keeles Сейм) on jõgi Euroopas, täpsemalt Venemaal ja Ukrainas.
Jõgi algab Kesk-Vene kõrgustikult Venemaal Belgorodi oblasti põhjaservas ja voolab valdavalt läände. Lähtest suudme poole minnes ületab jõgi kiiresti Kurski oblasti piiri ja voolab läbi kogu Kurski oblasti. Esimene suur asula Seimi jääres on Krivets. Järgmises, Solntsevos, pöörab jõgi loodesse ja jõuab Kurskisse, kus temasse suubub paremalt Tuskar. Seal keerab jõgi taas läände ning voolab läbi Prjamitsõno ja Kurtšatovi. Vasakult suubub Seimi Reut. Edasi läbib Seim imeni Karla Liebknechta ja Lgovi ja temasse suubub suurim parempoolne lisajõgi Svapa. Svapa suudmes pöördub Seim lõunasse, möödub loode poolt Ivanovskojest, läbib Rõlski, möödub Korenevost lääne poolt ja suundub siis uuesti läände, läbides Gluškovo. Siis jõuab Seim Venemaa ja Ukraina piirini, keerab seal lõunasse ja voolab lühikest aega piirijõena. Tjotkinos suundub ta läände ja jõuab Ukrainas olevasse Sumõ oblastisse. Enne Burõni pöörab jõgi põhja, Putõvlis uuesti läände ja jõuab Tšernigovi oblastisse. Seal voolab ta läbi Baturini ja suubub Sosnõtsjast idas vasakult Desnasse.
Seimi jõe veed voolavad lõpuks Dnepri kaudu Musta merre.
Enam-vähem kogu ulatuses lähtest suudmeni kulgeb Seimist lõuna pool raudtee, üksnes enne Kurskit on raudtee lühikest aega põhja pool. Burõnist lääne pool on raudtee Seimist pisut kaugemal, läbides Konotopi ja Bahmatši ning jõudes Desnani Makošines. Kurskist kuni Rõlskini kulgeb jõe lõunakaldal ka maantee.
Seimi jõe pikkus on 696 km ja valgla on 27 500 km². Tema lähte kõrgus on 178 m merepinnast ja suudme kõrgus merepinnast 112 m, nii et jõe langus on 66 m ja lang umbes 1 dm/km. Vooluhulk 105 km kaugusel suudmest on keskmiselt 99,6 km³/s.


Paricutín.
Paricutín on vulkaan Põhja-Ameerikas Mehhikos.
Vulkaani koonus hakkas äkki tühjale põllule kerkima 1943. aasta 20. veebruaril. Kõrgus praegu 2808 meetrit.


Flat Holm.
Flat Holm (kõmri "Ynys Echni") on saar Keldi mere Bristoli lahes.
Pindala umbes 20 ha, kõrgus umbes 30 meetrit.


Välismaa arhitektide loend.
"Siin on loetletud välismaa arhitekte.
"Eestist pärit, Eestis elanud, Eesti kodakondsusega ja eesti rahvusest arhitektid on loetletud Eesti arhitektide loendis."
A.
Aa
- Alvar Aalto
- Paul Abadie
- Leslie Patrick Abercrombie
- David Adjaye
- Leon Battista Alberti
- Christopher Alexander
- Tõnu Altosaar
- Mario Roberto Álvarez
- Tadao Ando
- Erik Gunnar Asplund
B.
Günter Behnisch
- Rudolf von Bernhard
- Aulis Blomstedt
- Elsi Borg
- Alfred Bossom
- Donato Bramante
- Filippo Brunelleschi
- Dmitri Bruns
- Georg Andreas Bull
- Karl Burman vanem
- Dominikus Böhm
- Gottfried Böhm
C.
Antonio Campi - Félix Candela – Eva Castro - Christian Christie – Wells Coates - Lúcio Costa
D.
Giorgi Danelia - Günther Domenig - Jane Drew
E.
Charles Eames
- Johan Albrecht Ehrenström
- Gustave Eiffel
- Carl Ludvig Engel
F.
Sverre Fehn
- Norman Foster
- Richard Knill Freeman
- Maxwell Fry
G.
Antoni Gaudí
- Robert L. Geddes
- Herman Gesellius
- Bruno Giacometti
- Ranulph Glanville
- Walter Gropius
- Johannes Gahlnbäck
- Ernő Goldfinger
H.
Christoph Haberland
- Zaha Hadid
- Bernhard Georg Hanssen
- Tomomi Hayashi
- Maike Heido
- Wolf Rüdiger Heß
- Otto Pius Hippius
- Fritz Höger
- Riho Hürden
I.
Arata Isozaki
- Pekka Ilveskoski
J.
Erich Jacoby
- Inigo Jones
K.
Louis Kahn
- William Kent
- Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff
- Robert Koldewey
- Rem Koolhaas
- Roman Kuzmin
L.
Vitali Lagutenko
- Le Corbusier
- Louis Le Vau
- Daniel Libeskind
- Armas Lindgren
- Hans Linstow
- Lazar Lissitski
- Berthold Lubetkin
- Wivi Lönn
M.
Winy Maas
- Sergei Maljutin
- François Mansart
- Antoni Martí
- Edward Maufe
- Melozzo da Forlì
- Carlos Morales Quintana
- Jean-Marie Morel
N.
Fatima Naoot
- Robert Natus
- Pier Luigi Nervi
- Ernst Neufert
- Wilhelm Neumann
- Oscar Niemeyer
O.
Jacobus Johannes Pieter Oud
P.
Frank Packard
- Andrea Palladio
- Peter Parler
- Ieoh Ming Pei
- César Pelli
- Adolfo Pérez Esquivel
- Renzo Piano
- Giuseppe Piermarini
- Reima Pietilä
- Pekka Pitkänen
- Anatoli Podtšekajev
- Mihhail Preobraženski
R.
Eino Raadik
- Bartolomeo Rastrelli
- Antonio Rinaldi
- Rod Robbie
- Ludwig Mies van der Rohe
- Giulio Romano
- Carlo Rossi
S.
Eero Saarinen
- Eliel Saarinen
- Jacopo Sansovino
- Vincenzo Scamozzi
- Conrad Robert Sengbusch
- Henno Sillaste
- Mimar Sinan
- Osmo Sipari
- Johan Sigfrid Sirén
- Lars Sonck
- Eduardo Souto de Moura
- Albert Speer
- Jakob Staël von Holstein
- Vassili Stassov
- Christoph Konrad Stremme
- William Strickland
T.
Onni Tarjanne - Kjetil Trædal Thorsen - Domenico Trezzini
U.
Jørn Utzon
Z.
Enrico Zuccalli - Giovanni Gaspare Zuccalli - Kaspar Zuccalli (suri 1678)
V.
Kaljo Vanaselja
- Pekka Vapaavuori
- Henry van de Velde
- Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc
W.
Bruno Weber
- Simon Wiesenthal
- Frank Lloyd Wright
- James Wyatt
Y.
Minoru Yamasaki


Priit Võigemast.
Priit Võigemast (sündis 18. aprillil 1980) on eesti näitleja ja lavastaja.
Töötas aastatel 2002-2007 "Ugalas", praegu on tema koduteater Tallinna Linnateater.
Elulugu.
Lapsepõlve veetis Priit Raplamaal, Alus, kus praegugi tema vanemad elavad. Rapla Ühisgümnaasiumis tegi Priit koos Vaiko Eplikuga bändi "Segased" muusikaõpetaja Thea Paluoja juhendamisel ning koos võideti näiteks Saaremaal noorte solistide konkurss. Rapla Lastemuusikakoolis õppis poiss löökpille ja mängis kitarri. Veel tegid mehed aastakese koos bändi "Claire's Brithday" (hiljem juba "Ruffus"). Bänd jätkas ilma Priiduta.
Võigemast astus 1998. aastal pärast keskkooli lõppu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli. 12. klassis osales noormees oma kooli näiteringis, kus tema enda sõnade kohaselt lasti neil "lihtsalt hullata".
1998. aastal alustanud lend oli järjekorras 20. ning kursust juhendas Elmo Nüganen. Priidu rollid diplomilavastustes on järgmised: "Buratinos" 2000. aastal nimitegelane, 2001. aastal "Seitsmes vennas" Eero ja "Tabamata imes" advokaat Kurg. 2001. aastal debüteeris ta ka lavastajana, juhendades "Bastieni ja Bastienne'i". Samas lavastuses mängis ka kammerteenrit.
Kooli lõppedes pakuti talle kohta nii Linnateatrisse kui ka Ugalasse. Viljandisse suundusid ka kursusekaaslased Ott Aardam ja Karol Kuntsel, Kadri Lepp, Maria Soomets ning Carita Vaikjärv.
Priit Võigemast on kuulunud ansamblisse Püffel.
Eraelu.
Priit on alates 2005. aasta augustist abielus kursuseõe ja Linnateatri näitleja Evelin Võigemastiga (varasem nimi Pang). 12. märtsil 2007 sündis neile esimene laps, tütar Loviise ja 26. juulil 2009 teine laps, poeg Lennart. Isa on poliitik Jüri Võigemast (kuulunud Riigikogu IX koosseisu).


Pavlov.
Pavlov on vulkaan Põhja-Ameerikas Alaska poolsaarel. Selle kõrgus 2504 meetrit. Pavlov on üks kõige aktiivsemaid vulkaane Ameerika Ühendriikides.


A (ansambel).
A on briti alternatiivrocki ansambel, millele panid 1994. aastal aluse kolm venda (Jason, Giles ja Adam Perry) ja nende kaks sõpra (Mark Chapman ja Steve Swindon). Steve Swidon lahkus ansamblist aastal 1997 ja tema asemele tuli Dan Carter.


Pelée.
Pelée on vulkaan Martinique'i saarel.
Pelée jalamil asub Vulkaani muuseum.


Kuban.
Kuban (vene "Кубань", adõgee "Пшыз" (Phšõž) ja tšerkessi "Псыжь" (Phšõž), abasiini "Къвбина") on jõgi Põhja-Kaukaasias. Saab alguse Elbruse mäe lähedalt ja suubub Aasovi merre.
Pikkus 870 km, valgla 56 000 km².
Kubani piirkonda ja Krasnodari kraid nimetatakse jõe järgi ka Kubanimaaks.
Jõe ääres asuvad Krasnodari, Armaviri, Karatšajevski, Nevinnomõsski ja Tšerkesski linn.
Suuremad lisajõed on Urup, Laba, Pšiš ja Belaja.
Kubani jõge tundsid juba vanad kreeklased, kes nimetasid jõge "Hypanis".


Amuur.
Amuur Venemaa ja Hiina piiril
Amuur (vene "Амур", hiina 黒竜江, traditsioonilises kirjas 黑龍江 ("Heilong Jiang" ("Hēilóng Jiāng"); 'musta draakoni jõgi'), mongoli "Хара-Мурэн" ('must jõgi'), mandžu ᠰᠠᡥᠠᠯᡳᠶᠠᠨ ᡠᠯᠠ ("sahaliyan ula"; 'must jõgi'), nanai "Даи Мангбо" ("Dai Mangbo"; 'suur jõgi'), nivhi "La") on Kaug-Idas asuv jõgi.
Ta on Venemaa ja Hiina piirijõgi.
Lähe ja suue.
Amuur saab alguse Arguni ja Šilka jõe liitumisel Moguhe küla juures Hiina ja Venemaa piiril. Neist kahest veerikkam on Šilka ning pikem on Argun.
Jõgi suubub Amuuri limaani Amuuri-äärse Nikolajevski lähedal. Amuur suubub Ohhoota ja Jaapani mere piirile. Kumba merre ta siis suubub, selle kohta on arvamusi erinevaid. Suure nõukogude entsüklopeedia järgi suubub ta Jaapani merre.
Kulg.
Amuuri jõe saab jagada kolmeks umbes võrdse pikkusega osaks: ülemjooksuks Arguni ja Šilka ühinemiskohast Zeja suudmeni (883 km, keskmine voolukiirus 5,3 km/h), keskjooksuks sealt kuni Ussuuri jõe suudmeni (975 km, keskmine voolukiirus 5,5 km/h) ning alamjooksuks seal mereni (966 km, keskmine voolukiirus 4,2 km/h.
Vooluhulk.
Suudmes on Amuuri aastane vooluhulk üle 11 tuhande m³/s. Ta on sellega Venemaa jõgede seas Jenissei, Lena ja Obi järel neljandal kohal. Bogorodskojes on aasta keskmine vooluhulk 10 300 m³/s.
Kliima ja taimestik.
Aastane sademete hulk jõe kallastel on kõige väiksem lähtes (250–300 mm) ja kõige suurem suudme lähedal Sihhote-Alini jalamil (750 mm).
Amuur voolab läbi poolkõrbe, stepi, metsastepi ja taiga.
Pikkus ja valgla.
Amuuri pikkus (koos Šilka ja Ononiga) on 4444 km, Šilka ja Arguni suudmest 2824 km, Herleni lähtest Arguni kaudu Amuuri suudmeni on koguni 5052 km.
Valgla suurus on 1 855 000 km² ning sellega on Amuur Venemaal Jenissei, Obi ja Leena järel neljandal ja maailmas kümnendal kohal. Valglast kuulub Venemaale 54%, Hiinale 44,2% ja Mongooliale 1,8%.
Linnad.
Suured jõe ääres asuvad linnad on Blagoveštšensk, Heihe, Habarovsk ja Komsomolsk Amuuri ääres.


President.
President on paljude organisatsioonide, ettevõtete, asutuste ja riikide juhi tiitel. Algselt tähendas "president" koosoleku või tseremoonia ees istuvat ametnikku. Tänapäeval on president eelkõige täitevvõimu teostaja.
Muuhulgas on "president" tänapäeval peaaegu kõigi vabariikide riigipeade ametinimetus.


Monarh.
Monarh (kr: μόναρχος = μόνος üksi + αρχόςon valitseja) monarhistliku riigikorraga riigi valitseja või riigipea.
Monarhi eristamiseks muud tüüpi riigipeast ei ole kindlaid tunnuseid. Enamasti, kuigi mitte alati, on monarhi positsioon eluaegne ja päritav. Kõige tunnuslikum on traditsioonilise monarhitiitli kandmine. Eristatakse piiratud- (konstitutsiooniline monarhia), absoluutset- ja religiooset monarhiat. Monarhism.


Mokša jõgi.
Mokša (vene "Мокша", mokša "Ю" (Ju)) on jõgi Venemaal. Mokša jõgi saab alguse Penza linna lähedalt, voolab põhja, Mordva Vabariigis läände ja suubub paremalt Oka jõkke.


Tsna (Mokša).
thumb
Tsna (vene "Цна") on jõgi Venemaal, Mokša jõe vasakpoolne lisajõgi. Tsna saab alguse Oka-Doni madalikult ning voolab põhja läbides Tambovi ja Moršanski linna. Suuremad lisajõed on Kjorša, Kašma ja Võša.


Don.
Don (vene "Дон", adõgee "Тен" (Then)) on jõgi Euroopas, saab alguse Tula linna lähedalt ja voolab lõunasse, enne Doni kõrgustikku keerab itta ja enne Volga kõrgustikku edelasse ning suubub Aasovi merre, moodustades delta. 105 km pikkune Volga-Doni kanal ühendab teda Volga jõega.
Doni pikkus on 1870 km, kuid paljude loogete tõttu on lähte ja suudme vaheline kaugus linnulennult vaid 700 km.
Suuremad lisajõed on Sosna, Voronež, Donets ja Hopjor. Donil asub Tsimljanski veehoidla.
Doni ääres asuvad Novomoskovsk, Liski, Volgodonsk ja Rostov Doni ääres.
Vanad kreeklased tundsid jõge nimega Tanais ("Ταναις").


Feng shui.
"Feng shui" on iidne Hiina ruumikorralduse meetod, mille eesmärk on saavutada harmoonia keskkonnaga. Selle põhimõtted pärinevad taoismist ja on üle 3000 aasta vanad.
19. sajandi kristlastest misjonärid arvasid selle geomantia alla.
Klassikaline "feng shui" tegeleb linnade, külade ja ehitiste paigutustega.
"Feng shui" juured on hiinlaste austuses looduse vastu ja usus, et kõik asjad on ühtsed. "Feng shui" eeldab, et harmoonia võti on loomuliku tasakaalu hoidmine igapäevases elus.


Smolensk.
Smolensk (vene "Смоленск") on linn Venemaal, Smolenski oblasti keskus. Asub Dnepri jõe ääres, Smolenski-Moskva kõrgustiku põhjanõlval. Geograafilised koordinaadid on. Elanike arv on 319 300 (2005). Linna ulatus läänest itta on 25 km ja põhjast lõunasse 15 km.
Ajalugu.
Smolenski nimi tuleb Smolnja jõekese nimest. Kust jõgi on oma nime saanud, see ei ole selge. On kaks teooriat. Ühe järgi tuleb see vanaslaavi sõnast "смоль", mis tähendab 'mustmuld'. Mustmuld võis Smolnja veed mustaks muuta. Teise teooria järgi tuleb jõe nimi venekeelsest sõnast "смол" ('vaik'). Piirkonnas kasvab palju mände ja linn oli ükskord vaigupõletamise ja vaiguga kauplemise keskus.
Smolensk on üks vanimaid vene linnu. Esmakordselt mainitakse teda kroonikas 862. aasta all. Linn oli krivitšite hõimu keskus. Esialgu võis linn asuda tänapäevasest kohast pisut allavoolu, näiteks Gnezdovo arheoloogilises leiupaigas. 882. aastast oli Smolensk ja Smolenskimaa Kiievi-Venemaa koosseisus.
Esimene välismaalane, kes Smolenskit mainis, oli Konstantinos VII Porphyrogennetos, kes 950 kirjeldas oma teoses "De Administrando Imperio" Smolenskit võtmeasulana teel viikingite juurest kreeklaste manu. Seda mõtet on hiljem teisedki korranud ja Smolensk on tuntud Venemaa võtmena.
Smolenski vürstiriik rajati 1054 ja keskse asendi tõttu Venemaal arenes see kiiresti. 12. sajandi lõpuks oli sellest saanud Ida-Euroopa üks tugevaimaid riike ning Smolenski dünastia kontrollis Kiievi-Vene trooni. Sel ajal ehitati linna hulgaliselt kirikuid, sealhulgas 1146 Püha Peetruse ja Püha Pauluse kirik ning 1180 Ristija Johannese kirik. Kõige ilusamaks kirikuks ida pool Kiievit on nimetatud Svirskaja kirikut, mis valmis 1197 ja seisab tänini.
Ilus elu sai otsa 1240, kui mongolid Venemaad rüüstasid. Smolenskit nad küll säästsid, aga Smolensk pidi hakkama Kuldhordile andamit maksma. Linn käis alla ning muutus pikapeale Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi ja Moskva suurvürstiriigi vahelise võimuvõitluse objektiks. Viimane iseseisev Smolenski vürst oli Georgi, kelle valitsusajal vallutas Leedu suurvürst Vytautas linna kolm korda: 1395, 1404 ja 1408. Lõpuks läks linn ja Smolenskimaa Leedu koosseisu ning aastail 1404–1514 oli linn Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi koosseisus. Pärast linna tagasivallutamist asuti seda kindlustama ja 1597–1602 ehitati paksude müüridega kivist Smolenski kreml. Sellest hoolimata vallutasid Poola väed linna 1611. aastal pärast 20-kuulist piiramist ning linn ja Smolenski vojevoodkond jäi Rzeczpospolita koosseisu. 1654. aastal piirasid Venemaa tsaaririigi väed tsaar Aleksei Mihhailovitši juhtimisel linna ning see alistus, 1667. aastal sõlmitud Andrussovo vaherahuga jäi Smolensk ja Smolenskimaa Venemaa tsaaririigi valdusesse.
1868. aastal ehitati linnast läbi Riia-Orjoli raudtee, 1870. aastal Moskva-Bresti raudtee.
1941. aastal piirasid sakslased linna 3 kuud ja sõjas hävis peaaegu kogu linn. Smolensk taastati pärast Teist maailmasõda.
Linna lähedal asub Katõni küla, kus venelased korraldasid 1940. aastal poola ohvitseride massimõrva.
10. aprillil 2010 toimus linna põhjapiiril Smolenski lennuõnnetus, milles hukkusid paljud kõrged Poola riigiametnikud, nende seas president Lech Kaczyński.
Majandus.
Smolensk on suurim Venemaa teemandilihvimiskeskus. Linnas asub ka lennukitehas.
Sõpruslinnad.
Smolenski sõpruslinnad on Colorado Springs (USA, aastast 1993), Hagen (Saksamaa, aastast 1985), Kertš (Ukraina, aastast 1998) ja Tulle (Prantsusmaa, aastast 1981).


50 km käimine.
50 km käimine on kergejõustiku ala.


20 km käimine.
20 km käimine on kergejõustiku ala.
Naised.
Vaata ka 10 km käimine (olümpiavõitjad 1992 ja 1996)
Naised.
Vaata ka 10 km käimine MM võitjad 1987–1997


10 km käimine.
10 km käimine on kergejõustiku ala.


Ares.
Ares oli vanakreeka mütoloogias sõjajumal, peajumal Zeusi ja tolle naise Hera poeg.
Ares oli julm hävingut ja kannatusi toov jumal, keda ei armastatud ega kummardatud. Isegi jumalad vihkasid teda. Kreekas ei olnud Arese kultust (erinevalt Marsist, kellega teda hiljem samastati).
Armastusjumalanna Aphroditega sigitas ta armastusjumala Erose. Arese sümbolid on raisakotkas, oda, kiiver ja kilp. Tema vaste vanarooma mütoloogias on Mars.


Oranjestad (Aruba).
Oranjestad on Aruba pealinn ja suurim linn.
Oranjestadi elanike arv on 2005. aasta andmetel 30 000.
Transport.
"Queen Beatrix International Airport", mille kaudu toimub lennuühendus Kariibi mere maade, USA ja Euroopaga.
Oranjestadi sadamat külastavad paljud kruiisilaevad.
Ajalugu.
Enne 1790. aastat oli Aruba keskuseks lõuna pool asuv Savaneta, kuid Oranjestad osutus laevadele paremini ligipääsetavaks.
Aastal 1796 rajasid hollandlased fordi ("Fort Zoutman"). Varsti pärast seda krkisid lähedusse esimesed majad. Sellest ajast ongi Oranjestad Aruba halduskeskus.
Aastal 1986 Oranjestadi tähtsus kasvas, sest Aruba sai üheks kolmest Madalmade Kuningriigi maast Hollandi ja Hollandi Antillide kõrval.
Vaatamisväärsused.
Turiste tõmbavad ligi Fort Zoutman, Willem III torn, kuunarisadam paljude "tax-free"-poodidega ja mitmesuguste sportimisvõimalustega ja väga vaheldusrikas kaubatänav Wilhelminastraat. Kauba tänav on ka Caya G. F. Betico Croes.
Arhitektuur.
Eriti vanalinnas on väga ainulaadne arhitektuur. Värvilised, rikkalikult kaunistatud, õhulised ja kõrged hooned on hollandipäraselt. Kogu vanalinnas valitseb hollandi-kariibi õhustik, mistõenäoliselt eksisteeris juba koloniaalajal.


Artemis.
Artemis on vanakreeka mütoloogias jahi-, looduse- ja kuujumalanna ning neitsilikkuse kaitsja, üks Olümpose 12 jumalast.
Ta on Zeusi ja Leto tütar, Apolloni kaksikõde. Artemis sündis Deelose saarel. Ükski maapaik ei söandanud Letole sünnitamiseks kohta anda, sest Leto oli lapsed saanud Zeusiga väljaspool abielu ja kõik paigad kartsid Zeusi naise Hera viha. Pealegi oli Hera saatnud Letot jälitama kohutava koletise Pythoni. Ainult Deelos, mis oli seni olnud ujuvsaar, oli lõpuks nõus. Tänutäheks jäi saar pärast seda kindlalt paigale ja Apollon rajas saarele pärast Pythoni tapmist oma templi. Kahe jumala sünnisaarena sai Deelos kreeklaste seas üldiselt austatud paigaks.
Sünnipaiga, Deelosel asuva Kynthose mäe järgi nimetati teda ka Kynthiaks.
Artemis oli neitsilik jahi- ja loodusejumalanna. Tema sümbolid on vibu ja nool. Loomade valitsejannana seostati teda eriti hirve ja karuga, tema puuks peeti küpressi. Artemise saatjaiks olid nümfid.
Artemises oli paljude, sealhulgas kreekaeelsete rahvaste jumalate jooni. Paljus sarnanes tema kultus puukultusega. Kuna tema vend Apollon oli päikesejumal, siis nimetati Artemist kuujumalaks ja samastati Selenega. Apollonit kui päikesejumalat kutsuti Phoiboseks, seetõttu kutsuti Artemist kui kuujumalat Phoibeks. Teda peeti ka vooruse-, taimekasvu- ja viljakusjumalannaks. Lisaks peeti teda abielu sõlmimise ja sünnitusjumalannaks ning sellisena samastati teda Eileithyiaga. Temaga samastati ka nõidusejumalannat Hekatet ja teda seostati ööpimedusest tuleva hirmuga.
Niisugust vastuolu selgitati lõpuks niimoodi, et Artemis on kolme palgega. Taevas on ta Selene, maa peal Artemis ning allmaailmas ja öösiti ka maa peal Hekate.
Artemist peetakse sageli amatsoonide jumalannaks. Seetõttu kaitses ta teisi amatsoone ja nümfe. Kui näiteks Alpheios jälitas Arethusat ja Arethusa palus end päästa, siis moondas Artemis ta allikaks
Artemise jüngrite hulka kuulusid Hippolytos, Kallisto ja Orion, aga mitte korraga, vaid eri aegadel.
Artemisele oli pühendatud Keryneia hirv, kelle elusana äratoomine oli üks Heraklese vägitöödest.
Artemise viha.
Artemis vihastas kergesti ja vihas oli ta ohtlik. Kui Niobe halvustas Letot sellepärast, et temal oli 14 last ja Letol ainult kaks, tapsid Artemis ja Apollon kättemaksuks Niobe lapsed.
Apollon ja Artemis hukkasid nooltega ka hiiglase Tityose, kes jälitas nende ema Letot.
Kui Aktaion sattus jahiretkel nümfide seltsis suplevat Artemist nägema, muutis Artemis ta hirveks ja tema oma koerad kiskusid ta lõhki.
Kui Agamemnon tappis Artemise püha hirve, takistas Artemis karistuseks Trooja sõtta suunduva laevastiku lahkumist Aulise sadamast, kuni Agamemnon oli sunnitud ohverdama oma tütre Iphigeneia. Artemis viis Iphigeneia Taurisesse, kus ta pidi preestrinnana Artemisele ohverdama kõik sinna sattunud võõramaalased.
Oineuse karistamiseks saatis Artemis tema maad laastama Kalydoni metssea.
Artemis organiseeris ka selle, et aloaadid Otos ja Ephialtes teineteise tapsid.
Artemis muudab Aktaioni hirveks. Pieter van Harinxma (1628–1630)
Artemis. Rooma skulptuur (1. sajand)
Artemise kultus.
Artemise auks oli Ephesosesse (praegu Türgis) ehitatud tempel, mida peetakse üheks vanaaja seitsmest maailmaimeks. Tema teised olulised kultuspaigad olid tema sünnikoht Deelose saar, Brauron Atikas ja Sparta.
Vanas Roomas kutsuti Artemist Dianaks. Rooma riigis oli Diana kultusepaik Aricia lähedal. Diana tempel asus Roomas Aventinusel ja templi asutamise aastapäev 13. augustil oli orjade püha.
Ephesoses olevas Artemise templis oli tema kuju paljurinnaline.
Artemis kunstis.
Artemis oli antiigi lemmikjumalanna ja sellepärast on teda kujutanud enamik tähtsaid kesk- ja uusaja kunstnikke, küll küttimas, küll kümblemas, koos Aktaioni, nümfide ja saatüritega.
Koos Aktaioniga kujutasid Artemist näiteks Tizian, Rembrandt ja Giovanni Battista Tiepolo. Kadrioru lossi saali laes on tundmatu autori plafoonimaal "Diana ja Aktaion", mis pärineb 17. sajandist.
Skulptuuris on Artemist kujutanud Damophon.
Artemise järgi on nimetatud asteroid 105 Artemis.


Tula.
Tula (varasem (praegu mööndav) eestikeelne nimekuju "Tuula") on linn Venemaal, Tula oblasti keskus. Asub Moskvast 165 km lõunas, Upa jõe ääres.
Arvatakse, et Tulat mainitakse esmakordselt 1146. aastal ("Taidula").
Hiljem oli Tula Rjazani vürstiriigi piirilinnaks. 16. sajandi alguses läks Moskva vürstiriigi koosseisu ja 1530. aastal ehitati kivist kreml, mis pidas vastu tatarlaste piiramise 1552. aastal.
1712. aastal külastas linna Peeter I, kelle käsul ehitati Tulasse Venemaa esimene relvatehas. Peagi sai Tulast Ida-Euroopa suurim rauatööstuse keskus. Linn on tänapäeval masinaehituse keskus.
Kodusõja ajal oli Tula Punaarmee relvabaasiks.
Tula lähedal Jasnaja Poljanas asub Lev Tolstoi kodu- ja matusepaik.
1. jaanuaril 2005 oli elanike arv 465 900. 2005. aastal liideti Tulaga linnalähedased alevid Skuratovski, Kossaja Gora, Gorelki ja Mendelejevski, mille arvel tõusis linna elanike arv ligi 50 000 võrra. 1. jaanuari 2006 seisuga oli Tula elanike arv 509 000, 1. jaanuaril 2007 oli see langenud 504 000-ni, 2008. aastal 500 000-ni ja 2009. aastal 496 000-ni.


Upa jõgi.
Upa (vene "Упа") on jõgi Tula oblastis, Oka parempoolne lisajõgi. Pikkus 345 km, valgla pindala 9510 km². Saab alguse Volovo alevikust 3 km põhja pool Verhoupje küla juures, voolab Kesk-Vene kõrgustikul, moodustades suured jõeloogesid. Kuni Tula linnani voolab peamiselt põhjasuunas, pärast lääne poole. Suubub Oka jõkke Kulešovo aleviku lähedal.
Lisajõed: parempoolsed - Uperta, Šivorona, Šat, Tulitsa, Kolodnja, Plava; vasakpoolne - Solova.
Jõe ääres asuvad Tula ja Sovestski linnad ning Odojevi alev. Sovetski juures on rajatud HEJ veehoidla pindalaga 5,7 km².


Voroneži jõgi.
Voronež (vene "Воронеж") on Doni vasakpoolne lisajõgi.
Jõe ääres asuvad Voroneži ja Lipetski linn.
Pikkus 342 km, valgala 21 600 km².
1972. aastal rajati jõele Voroneži linna juurde 30 km pikkune Voroneži veehoidla.


Fredis Refunjol.
Fredis Refunjol (sündis 1950) on alates 11. maist 2004 Aruba kuberner.
Refunjol, Fredis


Irtõš.
Irtõš (vene keeles Иртыш, uiguuri keeles ئېرتىش (Ertix), kasahhi keeles Ертiс (Jertis)) on jõgi Aasias, Obi vasakpoolne ja suurim lisajõgi.
Jõe pikkus on 4248 km. Tema valgla on 1 673 470 km². Jõe lang on keskmiselt 3 cm/km.
Jõgi algab Hiina Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas Altay linnast idas ja kannab nime Must Irtõš (Kara Irtix), voolab Altayst kagu poolt ringi ja lääne suunas läbi Džungaarias asuva Burqini Kasahstani, täpsemalt Ida-Kasahstani oblasti piirini. Temast põhja jääb Altai ja lõunasse Sauõri ahelik. Kasahstanis suubub jõgi Zajsani veehoidlasse. Sealt väljub jõgi põhja suunas ning voolab idakaldal oleva Küršimi ja läänekaldal oleva Samari vahelt läbi. Siis pöördub ta kirdesse, aga Ülkennarõmis loodesse. Seejärel suubub temasse paremalt Buktõrma. Irtõš voolab läbi Serebrjanski, oblastikeskuse Öskemeni ehk Ust-Kamenogorski ja Glubokoje ning pöördub läände. Siis läbib ta Semej ehk Semipalatinski. Glubokoja ja Semej vahel suubub Irtõši paremalt Uba jõgi. Vasakult jõuavad temasse Šagani ja Aštšõsu veed, mis enne omavahel ühinevad. Kurtšatovist alates voolab Irtõš loodesse Ida-Kasahstani ja Pavlodari oblasti piirijõena, hiljem Pavlodari oblastis. Natuke enne Irtõši kaob liiva Tündik. Irtõš läbib Akku, Köktöbe, Aksu (seal suubub jõkke Jertisi-Karagandõ kanal), oblastikeskuse Pavlodari, Katširõ ehk Kašõri, Aktogaj, Jertise ja Železinka ning jõuab Venemaa piirile. Ta voolab algul Omski oblastis läbi Tšerlaki ja Omski, kus temasse suubub paremalt Om. Pärast Omskit suundub Irtõš kirdesse, Bolšeretšjes põhja, Taras loodesse ja pärast Znamenskojet läände. Bolšeretšje ja Tara vahel suubub Irtõši Tara jõgi.
Irtõš läbib Tevriz, Ust-Išimi, kus temasse suubub vasakult Išimi jõgi, ja ületab Tjumeni oblasti piiri. Ta läbib Vagai, kus temasse suubub vasakult Vagai jõgi, ja Tobolski ehk Tepõl voši, kus temasse suubub vasakult Tobol. Seal suundub Irtõš põhja, möödub lääne poolt Turtassist, läbib Uvati ja temasse suubub paremalt Demjanka. Siis läbib ta Gornopravdinski ja ületab Handi-Mansimaa piiri. Vasakult suubub temasse Konda ehk Huntang. Irtõš ise suubub Handi-Mansimaa pealinna Hantõ-Mansiiski juures vasakult Obi jõkke.
Obi pikkust loetakse sageli mitte Obi enda läheni, vaid Irtõši lähteni – viimane nimelt asub märksa kaugemal (vastavalt 3650 km ja 5410 km). Irtõš on pikem kui kogu Ob oma lähtest suudmeni. Irtõš on (Missouri ees) kõige pikem lisajõgi maailmas. Ta voolab 525 km ulatuses Hiinas, 1700 km ulatuses Kasahstanis ja 2010 km ulatuses Venemaal.
Irtõš toitub ülemjooksul peamiselt lumest ja liustikest, vähem vihmast, aga alamjooksul lumest, vihmast ja lisajõgedest. Jõe keskmine vooluhulk on Öskemenis 628 m³/s, Semejs 960 m³/s, Omskis 917 m³/s, Tobolskis 2150 m³/s ja suudmes 3000 m³/s. Aastane vooluhulk on 95 km³.
Veetase jões on ülalpool Zajsani 4,4 m, Omskis 7 m ja Ust-Išimis 12,7 m, aga suudme poole see väheneb.
Irtõš jäätub ülemjooksul novembri lõpus, aga alamjooksul oktoobri alguses. Jääminek on aprillis.
Irtõšil toimub korrapärane laevaliiklus 3784 km ulatuses, suudmest kuni Ust-Kamenogorski hüdroelektrijaamani. Laevad sõidavad kogu selle aja jooksul, mil jõgi ei ole jääs. Omskist Salehardini korraldatakse mitu päeva kestvaid jõelaevareise reisijatele ja see on üks vähestest säilinud jõelaevamarsruutidest, mida Venemaal turistidele korraldatakse.


Nelson Oduber.
Nelson Orlando Oduber (sündinud 1947) on Aruba poliitik.
Ta on Rahva Valimisliikumise ("Movimiento Electoral di Pueblo") liige.
Esimest korda oli ta peaminister aastatel 1989–1994. 1994. aasta parlamendivalimistel tema partei kaotas.
Teist korda oli ta peaminister 30. oktoobrist 2001 kuni 30. oktoobrini 2009. Tema partei võitis absoluutse häälteenamuse nii 2001. kui ka 2005. aasta valimistel.


Passeerimine.
Passeerimine on köögiviljade kerge läbikuumutamine kuumas õlis.
See on vajalik selleks, et säiliks köögiviljade ilus värv ja mahlakus. See aitab ka säilitada suppide selget läbipaistvat leent.


Belutšistan.
Belutšistan on maa Aasias. Hõlmab Pakistani edelaosa, Iraani kaguosa ja Afganistani äärmise lõunaosa alad, kus elavad belutšid.


Neris.
Neris (valgevene "Вілія, Vilija") on Nemunase parem lisajõgi. Saab alguse Valgevenest Viciebski oblastist, voolab läbi Leedu ja suubub Kaunase linnas Nemunase jõkke.
Jõe ülemjooksul Minski oblastis asub Vilija veehoidla, mis on Vilija-Minski kanaliga ühenduses Zasłaŭje veehoidlaga Minski külje all.
Jõe ääres asuvad Vilniuse, Jonava ja Kaunase linn.


Miles Davis.
Miles Dewey Davis III (26. mai 1926 Alton, Illinois – 28. september 1991 Santa Monica, California) oli USA muusik (trompetist ja ansamblijuht).
Miles Davis pärines jõukast mustast kesklassi perest. Ta isa oli hambaarst ja ema muusikaõpetaja. 12-aastaselt hakkas ta trompetitunde võtma. Septembris 1944 kolis ta New Yorki, et asuda õppima prestiižikas Juilliardi muusikakõrgkoolis. Juilliard jäi juba järgmisel aastal pooleli, kuna enam ahvatles klubides Charlie Parkeri grupis mängimine. Esimese oma nime all tehtud plaadi andis ta välja 1947. aastal (sellel mängisid ms. Parker, pianist John Lewis ja trummar Max Roach).
1948 koostas ta noneti, millesse kuulusid ms. Gerry Mulligan, Lee Konitz, John Lewis, J.J.Johnson. Seda koostööd arranžeerija Gil Evansiga peetakse nn. "cool jazzi" alguseks (album "Birth Of The Cool," 1949).
1950. aastate alguses sõlmis lepingu legendaarse Prestige plaadikompaniiga, millele plaadistas suure osa aastakümnest. Tugev esinemine aasta Newporti dzässfestivalil juulis 1955 tõi lepingu plaadifirmaga Columbia Records, mis sidus teda kuni 1985. aastani. See prestiižne leping võimaldas luua tal esimese oma nn. suurtest kvintettidest, ms. saksofonist John Coltrane'i ja kontrabassist Paul Chambersi ja pianist Bill Evansiga.
1950. aastate lõpus hakkas eksperimenteerima modaalse ehk laadilise džässiga, mis kulmineerus albumiga Kind Of Blue (1959), mis on praeguseks ajaks müünud üle kahe miljoni eksemplari ja on üks kõikide aegade populaarsematest ja mõjukamatest moderndžässplaatidest.
Miles Davise teises suures kvintetis (1964-1968) tegid kaasa saksofonist Wayne Shorter, pianist Herbie Hancock, bassist Ron Carter ja trummar Tony Williams. Uue kvinteti muusikat iseloomustas abstraktsus, populaarsete džäss-standardite asemel hakati rõhku panema omaloomingule. Aastakümne lõpus hakati võtma mõjutusi pop- ja rockmuusikast (Jimi Hendrix, James Brown, Sly Stone), kasutama elektrooniliselt võimendatud instrumente, mis võõrandas osa kuulajaskonnast, kuid tõi juurde ehk enamgi. 1969. aastal avaldas Miles Davis paljude meelest džäss-rocki alguseks peetavad albumid In A Silent Way ja Bitches Brew, millel tegid kaasa Shorter, Hancock, Joe Zawinul, John McLaughlin, Dave Holland, Jack DeJohnette, Chick Corea ja teised.
1970. aastaid iseloomustas eksperimenteerimine maailmamuusika elementide ja 20. sajandi klassikalise muusikaga (Karlheinz Stockhauseni mõjutusel sündis album "On The Corner", 1972). Kriitikud süüdistasid teda vastuoluliselt ühest küljest populismis ja teisalt äärmuslikus avangardismis. Tänapäeva perspektiivist nähtuna olid Milesi seitsmekümnendad väga edumeelne periood, mille mõju kaasaegsele muusikale kasvab aasta aastalt. 1975. aastal katkestas pahenevate terviseprobleemide ja uimastisõltuvuse tõttu pea viieks aastaks igasuguse avaliku tegevuse.
1981. aastal pöördus tagasi kontserdilavadele, tema tolle aja ansamblites tegid kaasa näiteks saksofonistid Bob Berg, Bill Evans, Kenny Garrett, kitarristid Mike Stern, John Scofield ja Foley, trummarid Al Foster ja bassistid Marcus Miller ja Darryl Jones. Muusikasse ei toonud Miles Davise kaheksakümnendaid siiski enam midagi uut, repertuaar lähenes popmuusikale ja tema instrumentaalsed võimed olid tervislikel põhjustel sageli väga nõrgad.
Miles Davis't peetakse ehk suurimaks džässmuusika uuendajaks: tema olulisel osalusel tekkisid näiteks "cool jazz", modaalne džäss, džäss-rock, mõjutas oluliselt teisi džässi ja popmuusika voolusid: bebop, "third stream", "avant garde", "ambient", "world music".
Ta on pälvinud Taani kõrgeima muusikalise tunnustuse Sonningi fondi muusikaauhinna, mida annab välja Lonie Sonning Music Foundation.


Carl Gustaf Mannerheim.
thumb
Krahv Carl Gustaf Mannerheim (10. august 1797 Lemo vald – 9. oktoober 1854 Stockholm) oli Soome riigitegelane ja loodusteadlane (entomoloog).
Ta oli Vaasa lääni ja Viiburi lääni maapealik. 1839–1854 oli ta Viiburi maakohtu eesistuja. Kogu oma vaba aja kulutas ta mardikate kogumisele ja uurimisele.
Tema isa oli Carl Erik Mannerheim ja pojapoeg oli marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim.


Marssal.
Marssal (ka feldmarssal, kindralfeldmarssal) on paljude riikide kõrgeim sõjaväeline auaste.
Sõna pärineb germaani sõnadest "marah" "hobune" ja "scalc" "teenija" ning tähendab "tallimees".
NATO maade maavägedes on marssali auaste teoreetiliselt kõige kõrgem sõjaväeline auaste Suurbritannias ("Field Marshal" 'feldmarssal'), Portugalis, Poolas ("Marszałek Polski" 'Poola marssal') ja Türgis. Hispaanias vastab marssalile kindralkapten ja Ameerika Ühendriikides armeekindral. Reeglina antakse marssali auastet eriliste teenete eest sõjas, pärast Teist maailmasõda väga harva.
Eesti kaitseväes marssali auastet ei ole.
Soomes andis kindral Carl Gustaf Emil Mannerheimile president 1933. aastal marssali ("sotamarsalkka") aunimetuse ja 1942. aastal parlament Soome marssali ("Suomen marsalkka") aunimetuse. Kumbki ei ole sõjaväeline auaste. Ühelegi teisele Soome kindralile marssali aunimetust antud pole.
Nõukogude Liidu marssali auaste kaotati aastal 1991. Venemaa marssali auaste loodi aastal 1993. Esimene ja seni ainuke Venemaa marssal oli Igor Sergejev (aastast 1997).


Om.
Om (vene keeles Омь) on Irtõši parempoolne lisajõgi. Ta suubub Irtõši Omskis, mis on Omi järgi nimetatud.
Jõgi algab Novosibirski oblastist Vasjuganje tasandikult. Jõe lähte geograafilised koordinaadid on 56°16'N 81°33'O. Jõgi voolab läände. Ta läbib Kuibõševi, seejärel suubuvad temasse paremalt Itša ja Tarta, siis jõuab ta Omski oblastisse, läbib Kalatšinski ja Kornilovka ning suubub Omskis Irtõšši. Suudme geograafilised koordinaadid on 54°58'N 73°22'O. Omi veed jõuavad Obi kaudu Põhja-Jäämerre.
Jõe nimi pärineb turgi keeltest, kus sõna "om" tähendab 'vaikne'. Jõe lähe asub merepinnast 140 m kõrgusel, suue 69 m kõrgusel ja jõgi on 1091 km pikk, mis tähendab, et tema langus on 71 m ja lang 6,5 cm/km, mis suhteliselt väike, kuigi näiteks Irtõši ja Obi lang on veelgi väiksem.
Omi valgla on 52 600 km² ning vooluhulk 121 km kaugusel suudmest 64 m³/s ja suudmes 52 m³/s.
Omi suue asub 1831 km kaugusel Irtõši suudmest ja 2993 km kaugusel Põhja-Jäämerest.
Jõeorg on 3–8 km lai ja läbilõikelt trapetsikujuline. Selle servad on ülemjooksul lauged, alamjooksul järsemad. Lamm on katkendlik, 250 m kuni 3 km lai, kaetud kohati metsa ja kohati niiduga, aga kohati on lammil puud maha võetud ja lamm üles haritud. Jõesäng on mõõdukalt käänuline ja jõeharudeta. Jõeoru laius on madalvee ajal 40–84 m, aga loogete kohal võib ulatuda 110–220 meetrini. Vee sügavus on koolmekohtadel 0,3–1,5 m, hauakohtadel 2,0–4,1 m. Jõe voolukiirus on üldiselt 3–4 dm/s, maksimaalselt 14 dm/s.
Põhiliselt toitub Om lume sulamisveest. Madalvesi on maist juulini, mõnikord augustini. Om jäätub oktoobri lõpus või novembri alguses ja vabaneb jääkattest aprillis või mai alguses.
Nõukogude võimu ajal oli Om laevatatav keskjooksul 369 km ulatuses Kuibõševist Ust-Tarkani, aga tänapäeval ei kuulu Om Venemaa siseveeteede hulka. Selle põhjuseks on asjaolu, et Vasjugani sood muutuvad globaalse kliimamuutuse tulemusena järjest kuivemateks ja nendest väljuvad jõed kipuvad järjest enam kuivama.
1980. aastatel vähenes vee voolukiirus Omis oluliselt ja jõgi hakkas õitsema. Et veidi liigutada seisvat vett, sõideti õhkpadjal laevadega jõgi suuremas osas selle pikkusest läbi. Ent ka selleks oli tarvis jõge sildade all prahist puhastada.


Käimine.
Sportlik käimine on kergejõustiku ala ja tähendab väga keerulist tehnikat, mida sportlane kasutab võimalikult kiireks edasiliikumiseks ilma jooksuta.
Sportlikus käimises peab edasiliikumine sammudes toimuma nii, et käija säilitab maapinnaga pideva kontakti. Sportlase eespool asuv jalg peab olema hetkel, kui see maapinda puudutab, kuni hetkeni, millal jalg täisnurga saavutab, põlvest sirge. Käimisvõistlusi peetakse nii staadionil kui ka maanteel.
Staadionil toimuvatel võistlustel jälgib võistlejate reeglipärast käimist kuus kohtunikku. Maanteel peetavatel käimisvõistlustel peab olema vähemalt kuus, kuid mitte enam kui üheksa kohtunikku.
Kui käimine ei vasta reeglitele, teeb kohtunik hoiatuse. Peale hoiatuse saamist kolmelt kohtunikult peab sportlane rajalt lahkuma.
Hoiatus tehakse valge kaardi näitamisega. Hoiatuskaardi mõlemal poolel peab olema sümbol, mis näitab kõnealust määrusterikkumist. Diskvalifitseerimist kinnitab punane kaart, mida võib teha ainult ala vanemkohtunik. Kui kõrvaldamine pole millegipärast kohe võimalik, tehakse seda vahetult pärast finišit.
10 km käimisdistantsil ja pikematel distantsidel paigutatakse esimene joogipunkt 5 km kaugusel stardist ning järgmised kas igale ringile või taas 5 km järel. Joogipunkte võib ka tihedamalt olla, kui ilmastikuolud seda nõuavad.
Maanteel korraldataval 20 km käimisel peab ühe ringi pikkus olema kuni 2,5 km, 50 km käimisdistantsil aga kuni 5 km.


Bill Russell.
William Felton Russell (sündinud 12. veebruaril 1934) on USA endine korvpallur ja treener, olümpiavõitja.
Tippsportlasena oli ta 208 cm pikk ja 100 kg raske.
Keskkool ja ülikool.
Russell mängis 1948–1952 McClymonsi keskkooli meeskonnas. Ta valiti USA keskkooliõpilaste sümboolsesse koondisse 1951 ja 1952.
Russell mängis San Francisco Ülikoolis 1952–1956. Ülikooli korvpallimeeskonnaga tuli ta 1955 ja 1956 OSA üliõpilaskorvpalliliiga NCAA meistriks. Ta viskas 79 mängus 1636 punkti (keskmiselt 20,7) ja noppis 1606 lauda (keskmiselt 20,3). 1955 valiti ta ühtlasi NCAA kõige silmapaistvamaks mängijaks ning 1956 NCAA sümboolsesse koondisse ja NCAA aasta mängijaks.
Rahvuskoondis.
1956. aasta suveolümpiamängudel kuulus Russell USA olümpiakoondisse korvpallis. USA alistas kõik vastased ülekaalukalt, tavaliselt kogus ta punkte enam kui poole rohkem vastasest. Mingit vastupanu suutis osutada üksnes NSV Liidu korvpallimeeskond, kes kaotas USA-le vahegrupis 55:85 ja finaalis 55:89.
NBA.
Russell mängis 1956–1969 Bostoni Celticsis. Selles meeskonnas möödus tema kogu NBA karjäär. Ta võitis nende 13 hooaja jooksul 11 NBA meistritiitlit (1957 ja 1968 ei võitnud).
Ta valiti NBA sümboolsesse koondisse 1959, 1963 ja 1965 ning NBA kõige väärtuslikumaks mängijaks 1958, 1961–1963 ja 1965. Ta valiti 12 korda NBA tähtede mängu. 1963 valiti ta ka tähtede mängu väärtuslikemaks mängijaks 19 punkti ja 24 lauapalliga. 1969 valiti ta NBA kaitsetiimi.
Bill Russell mängis NBA-s 963 mängu. Nende jooksul võttis ta 21 620 lauapalli, mis on NBA läbi aegade paremuselt teine ja Celticsi parim tulemus. Tema nimel on NBA rekord: kõige rohkem lauapalle ühel poolajal: 32 (16. novembril 1957). NBA "play-offides" on ta pidanud 165 mängu ja võtnud neis 4104 lauda, mis on NBA rekord. Ta on 7 mängus võtnud vähemalt 40 lauapalli ja isikliku rekordo püstitas ta 5. veebruaril 1960, võttes 51 lauda.
Ta oli ka 8 aastat treener: Celticsis 1966–1969, Seattle'i Supersonicsis 1973–1977 ja Sacramento Kingsis 1987–1988. Kokkuvõttes saavutas ta treenerina 341 võitu ja 290 kaotust (võiduprotsent 54,0%).
Russell, Bill
Russell, Bill
Russell, Bill


Tapa vald.
Tapa vald on vald Lääne-Viru maakonnas.
Ajalugu.
Vald moodustati 2005. aasta lõpus Tapa linna, Saksi valla ja Lehtse valla ühtseks omavalitsuseks ühendamise teel. Saksi valla Kiku, Pariisi ja Salda külad liitusid Kadrina vallaga. Tegu oli pretsedenditu sündmusega, sest esmakordselt ühinesid erinevates maakondades olevad omavalitsused: senine Lehtse valla ala oli varem Järvamaa osa.
Välislingid.
Tapa vald


Saarde vald.
Saarde vald asub Pärnumaa kaguosas.
Kaugus Pärnust on 40 km, Viljandist 50 km ja Mõisakülast 17 km (mööda maanteid). Saarde kuulub territooriumi poolest Eesti suurimate valdade hulka.
Naabriteks on Surju ja Häädemeeste vald Pärnumaal, Kõpu, Halliste ja Abja vald Viljandimaal ning lõunas Läti Vabariik.
Külad.
Saarde vallas on 23 küla: Jäärja, Kalita, Kamali, Kanaküla, Kärsu, Laiksaare, Lanksaare, Leipste, Lodja, Marana, Marina, Mustla, Oissaare, Pihke, Reinu, Saarde, Sigaste, Tali, Tuuliku, Tõlla, Veelikse, Viisireiu, Väljaküla.
Ajalugu.
20. aprillil toimus alevi II algkoolis kinoseansil kinofilmi plahvatus. Kohapeal hukkus 1, hiljem suri 16 last.
Saarde kalmistul avati Kilingi-Nõmme kinoplahvatusohvrite mälestussammas, mille oli teinud kujur Paul Horma.
1941-1944 Saksa okupatsioon. Nn. "saksa-aegsed" Kilingi-Nõmme linnapead olid Märt Palge ja Riho Palover.


Mitmevõistlus (kergejõustik).
Kergejõustiku mitmevõistlus on kergejõustiku ala.
Mitmevõistluses toimuvad nii 10- kui 7-võistlus kahel päeval. Kümnevõistluses mõõdetakse jõudu ka ühe päeva ja ühe tunni mitmevõistluses.
Kaugushüppes ja heidetes-tõugetes on igal võistlejal kolm katset. Päras teist valelähet jooksudistantsil mitmevõistleja diskvalifitseeritakse.
Peakohtunik peab võimaluse korral tagama sportlasele alade vahel pool tundi puhkust. Esimese päeva viimase ala ja teise päeva esimese ala vahet peab olema 10 tundi. Võistlusjärjekord loositakse enne iga ala algust. Jooksudes (100 m ja 400 m) ning tõkkejooksuks paigutab võistlejad tehniline delegaat. Seejuures võib igas jooksus olla 5 ja enam, aga mitte vähem kui 3 võistlejat.
Mitmevõistluse viimasel alal paigutatakse pärast eelviimast ala liidrid ühte jooksu. Teised võistlejad võitakse paigutada (loosida) jooksudesse vastavalt sellele, millal nad lõpetavad viimase ala.
Kui kahel või enamal sportlasel on pärast mitmevõistluse lõppu võrdne arv punkte, siis saab kõrgema koha see, kes enamal arvul üksikaladel on saanud samale kohale konkureerivatest võistlejatest suurima punktisumma.


Diplomaat.
Diplomaat on riiki või rahvusvahelist organisatsiooni kindlaksmääratud volitustega esindav isik.
Diplomaat saab tavaliselt väga laia erialase hariduse diplomaatide koolis, kus pearõhk võõrkeeltel, ajalool, etiketil ja ka näiteks luurealastel teadmistel.
Diplomaatide astmed Eesti Vabariigi välisteenistuses.
"Au- ja teenistusastmed antakse vaid karjääridiplomaadile. Kui suursaadik lahkub välisteenistusest, siis tal auaste säilib aga ta ei saa enam nn. auastmetasu, mida riik diplomaatidele maksab."
Diplomaadi õigused.
Diplomaati ja saatkonna töötajaid kaitseb rahvusvaheliste seaduste järgi kindlaksmääratud diplomaatiline kaitse, mistõttu ei ole asukohariigil õigust diplomaadilt vabadust võtta ega teda ka näiteks läbiotsimiseks kinni pidada.


Põletatud suhkur.
Põletatud suhkur on toiduaine, mida kasutatakse piparkookide ja paljude teiste präänikute valmistamisel.
Valmistamine.
Põletatud suhkru valmistamiseks võetakse üks osa vett ja viis osa suhkrut. Suhkur niisutatakse pannil või potis, segatakse pruuni värvuse omandamiseni, seejärel lisatakse ülejäänud tuline vesi. Pritsimise vältimiseks on soovitatatav enne vee lisamist lisada rasvainet (1% ulatuses suhkru kaalust). Kuum vesi lisatakse vähehaaval, et vältida suhkru potist välja tõusmist. Segu lastakse keeda, kuni suhkur on täielikult sulanud, seejärel jahutatakse ja kurnatakse.
Nõuded kvaliteedi suhtes: tume, paks, mõru siirup. Niiskust on 23-25%.


Valelähe (kergejõustik).
Valelähe on termin kergejõustikus, mis osutab sportlase reeglitevastasele tegevusele.
Valelähte sooritab see võistleja-jooksja, kes hakkab pärast stardiasendi fikseerimist liikuma enne stardisignaali. Peale esimest valelähtet hoiatatakse ja näidatakse kollast kaarti. Iga järgmise valelähte sooritaja diskvalifitseeritakse (mitmevõistluses seda ei rakendata) hoiatamata.
Valelähtena läheb kirja ka see, kui jooksja häirib kaasvõitlejaid, olgu häälitsemisega või muul moel.


Ultimaatum.
Ultimaatum (ladina keeles "ultimatum" "lõplik, viimane") on ilma edasiste läbirääkimiste kavatsuseta esitatud nõue.
Diplomaatias tähistab ultimaatum dokumenti, milles sisalduvate nõuete mitterahuldamisel ähvardab ultimaatumi esitaja kasutada vägivaldseid vahendeid (nt sõjaline jõud, blokaad).


Rahvusvaheline sanktsioon.
Rahvusvaheline sanktsioon on grupi riikide poolt vastu võetud meede, mille eesmärk on sundida riiki täitma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi. Reeglina otsustab sanktsioonide rakendamise ÜRO Julgeolekunõukogu või Euroopa Liidu Nõukogu.


Präänik.
Präänik on magus pagaritoode, mille eripäraks on taignasse lisatavad vürtsid.
Prääniku ajalugu.
Prääniku algupära on raskesti määratav. On tõenäoline, et meie kultuuriruumi tuli sõna "präänik" vene keele sõnast "пряник". Venemaal ilmusid esimesed präänikud IX sajandi paiku. Esialgu olid need rukkijahust meeleivad, millesse lisati ka marjade mahla. Hiljem hakati lisama erinevaid ürte ning XII-XIII sajandi paiku ka Indiast ja Lähis-Idast pärit eksootilisi vürtse (vene keeles прянности). Ühe versiooni kohaselt pärineb nimetus präänik just sellest perioodist (on ka versioone). Venemaa kuulsaimad präänikud on pärit Tula linnast ja kubermangust.
Prääniku taigna üldiseloomustus.
Prääniku taigna iseärasuseks on see, et ta sisaldab tavaliselt palju vürtse, mis annavad talle erilise aroomi. Taignale lisatavat vürtside segu nimetatakse buketiks. Näiteks ühe buketi koostis on järgmine: kaneel 40%, nelk 12%, vürts 12%, must pipar 4%, tähtaniis 8%, muskaatpähklid 12%, kardemon 4%, ingver 8%.
Prääniku taigen sisaldab palju suhkrut, mett ja karamellsiirupit, kuid vähe rasva. Taigna valmistamiseks kasutatav jahu peab sisaldama vähe liimvalku (26–28%). Taignat kobestatakse keemiliste kobestajatega, sest suur suhkru- ja väike niiskusesisaldus pidurdavad pärmseente arenemist.
Taignat valmistatakse kahel viisil: külmal ja kuumal menetlusel. Kuumal menetlusel keedetakse osa jahu enne taigna segamist.
Retseptide iseärasused teevad võimalikuks selle, et paljud präänikuliigid säilivad kaua aega ilma tahkeks muutumata. Jahust toodete tahenemine on keeruline protsess, mis on seotud tärklisesüldi vananemisega. Küpsetamisel tärklis kliisterdub, seob suure koguse vett ja muutub süldiks. Säilitusprotsessis grupeeruvad tärklisesüldi osakesed ümber. Tärklisesült tiheneb ja tema omadus vett siduda väheneb (sült "vananeb"). See põhjustabki jahust toodete tahkeks muutumise. Tahenemine väljendub selles, et toodete pealmine kooruke kaotab krõbeduse (muutub elastseks), sisu muutub algul murenevaks, kuid hiljem kuivades väga tihkeks.
Mesi ja karamellsiirup, jahu keetmine ja invertsiirupi kasutamine pidurdavad tahkenemist.
Taigna valmistamine külmal menetlusel.
Mesi, karamellsiirup ja põletatud suhkur segatakse, kuumutatakse 40-50°-ni ja kurnatakse läbi sõela taignasegamismasinasse. Valatakse juurde külm vesi, lisatakse munad või munamelanž ja suhkur. Käivitatakse masin ning segatakse 2–3 minutit. Pärast seda lisatakse juurde hästi peenestatud vürtsid, söögisooda, vees lahustatud ammooniumkarbonaat, pehmendatud või (margariin ja jahu. Taignat segataks 10-15 minutit.
Kui taignasse pannakse invertsiirupit, segatakse sooda ja ammooniumkarbonaat jahuga ning taignat segatase 3-5 minutit.
Valmissegatud taigna temperatuur ei tohi olla üle 20°C, sest kõrgema temperatuuri juures ta kleepub laua taignarulli ja lõikevormide külge; tunduvalt madalama temperatuuri juures on aga taignat raske õhukeseks rullida.
Külmal menetlusel valmistatud taigna niiskusesisaldus peab olema 24–26%. Kui niiskust on rohkem, on taignat halb vormida ja saadakse laialivalgunud, tihedate pooridega tooted. Mõnikord kleepuvad tooted küpsetamisel küpsetusplaadi külge ja nende põhja alla tekivad mullid. Taigna mitteküllaldase niiskuse korral saadakse väikese mahuga, krobeliste servadega tooted.
Taignat võib segada käsitsi. Väikeste taignaportsjonite valmistamisel sõelutakse jahu lauale (6-8% jahust jäetakse allapuistamiseks) ja segatakse kobestajatega. Seejärel antakse jahule lehtri kuju, millesse kurnatakse ettevalmistatud vedelik; pärast seda lisatakse pehmendatud või. Jahu tõmmatakse kätega keskele kokku, segades seda vedelikuga. Kui osa jahu (ligikaudu pool) on vedelikuga segunenud, segatakse kiirete liigutustega kogu jahu taigna hulka. Segatakse niikaua, kuni taigen omandab ühtlase konsistentsi.
Suurte taignaportsjonite valmistamisel segatakse taignat künas või katlas. Kurnatud siirupile lisatakse segades kõik produktid peale jahu. Seejärel puistatakse juurde jahu ja jätkatakse segamist aeglasel käigul, kuni mass on ühtlaselt segunenud.
Eeltaigna valmistamine ja jahutamine.
Lahtisesse katlasse pannakse suhkur, mesi ja karamellsiirup. Lisatakse juurde vesi ning segades kuumutatakse segu 70-75°-ni (kuni saadakse läbipaistev siirup). Siirup kurnatakse läbi tiheda sõela teise nõusse või taignasegamismasinasse, jahutatakse 65°-ni, lisatakse juurde jahu ning segatakse eeltaigen. Jahu ja kuuma siirupi segamisprotsess peab toimuma võimalikult kiiresti, sest segamatta jahu pikemal kokkupuutel kuuma siirupiga tekivad klombid, mida hiljem on raske segamisel purustada. Eeltaigna niiskusesisadus peab olema 19-20%.


Matti Vanhanen.
Matti Vanhanen (sündinud 4. november 1955 Jyväskyläs) on Soome poliitik. Aastatel 2003–2010 oli ta Soome peaminister.
Ta oli Keskerakonna esimees aastatel 2003–2010. 2006. aasta teisel poolel oli ta Euroopa Nõukogu president.
Ta õppis ülikoolis politoloogiat ja sai 1989 sotsiaalteaduste magistriks.
Vanhanen töötas 1985–1988 kohalikus ajalehes "Kehäsanomat" ajakirjanikuna ja 1988–1991 peatoimetajana. Oma kolumnis "Soomemaa" mõistis ta karmilt hukka juulis 1985 Helsingis toimunud meeleavalduse Eesti iseseisvuse toetuseks, nimetades seda demonstratsiooni provokatiivseks.
1980–1983 juhtis ta Keskerakonna noorteorganisatsiooni. 1981–1984 oli ta Espoo linnanõukogu liige. 1991 valiti ta Soome parlamenti. Seal huvitus ta ökoloogiast, näiteks kuulus ta 1991–1995 parlamendi keskkonnakomisjoni ja võttis 1992 sõna Soome viienda tuumajaama ehituse vastu, olles samal ajal elektrit tootva ettevõtte "Fortum" teenistuses. 1994–2001 oli ta Keskpartei parlamendirühma esimehe asetäitja ja 2000–2003 Keskpartei esimehe asetäitja. 2003 sai ta Soome kaitseministriks Anneli Jäätteenmäe valitsuses. Pärast Jäätteenmäe tagasiastumist sai ta samal aastal Soome peaministriks.
2006. aasta presidendivalimistel jäi ta 18,6%-ga kolmandaks ega pääsenud teise vooru.
Matti Vanhaneni teine valitsus sai Soome parlamendi heakskiidu 17. aprillil 2007. Tema valitsuskabinetti toetas 121 ja vastu oli 71 parlamendiliiget. Matti Vanhanen vannutati teiseks ametiajaks peaministriks 19. aprillil 2007.
Matti Vanhanen abiellus oma esimese naise Merjaga 1985. Neil on kaks tütart: Annastiina (sündinud 1991) ja Juhana (1994). Abielu lahutati 6. aprillil 2005.
Mais 2010 teatas ta, et kavatseb tervislikel põhjustel loobuda nii peaministri kui ka Keskerakonna esimehe ametist. 12. juunil 2010 valiti tema asemele erakonna esimeheks Mari Kiviniemi.
18. juunil 2010 esitas Matti Vanhanen president Tarja Halosele lahkumispalve, mille president rahuldas. 22. juunil astus ametisse Mari Kiviniemi valitsus.
Matti Vanhaneni isa on politoloog Tatu Vanhanen.


Heited-tõuked.
Heite- ja tõukeringi põhi on kaetud betooni, asfaldi või muu sobiva materjaliga, mis on tihke ja pole libe. Kuulitõikes ja vasaraheites on ringi läbimõõt 2,135 meetrit (kergejõustiku algpäevil 7 jalga), kettaheites aga 2,5 meetrit. Võistlejatel on keelatud jalatsitele ja heite-tõukeringi pritsida mis tahes ainet.
Odaviske hoovõturada peab olema vähemalt 30 m pikkune, kuid mitte rohkem kui 36,5 m. Oda visatakse 8 m raadiuse kaarjoone tagant, mis on valgeks värvitud. Maandumissektor on ka tähistatud valgete joontega, mille pikendused ristuvad ääreviskejoontega 29-kraadise nurga all.
Kuulitõuke ja ketta- ning vasaraheite maandumissektorit tähistavad samuti valged jooned, mille pikendused ristuvad tõuke- heiteringi keskpunktist 34,92-kraadise nurga all.
Katse õnnestumiseks peab kuul, ketas, oda teravik või vasar maanduma sektorijoonte siseservade vahele. Enne võistlusvahendi maandumist ei tohi sportlane ringist või hoovõturajalt lahkuda.


Laura Branigan.
Laura Branigan (3. juuli 1957 – 26. august 2004) oli USA laulja.
Aastal 1982 andis Laura Branigan välja oma esimese albumi "Branigan", kust on pärit ka tema esimene suur hitt "Gloria".
Aastal 1984 ilmus temalt album "Self Control", mis oli tema kõige paremini müünud album. Albumi nimilaulust sai rahvusvaheline hitt. Samal plaadil on veel sellised tuntud lood nagu "Solitaire", "The Lucky One" ja "The Power of Love".


Roskilde.
Roskilde on linn Taanis, Sjællandi saarel, Sjællandi piirkonnas, Roskilde valla keskus. Asub umbes 30 km Kopenhaagenist läänes.
2007. aastani oli Roskilde maakonna keskus.
Roskilde toomkirik oli Sjællandi ainuke toomkirik 20. sajandini. Sinna on maetud palju Taani kuningaid ja kuningannasid.
Alates 1971 peetakse Roskildes igal aastal Roskilde Festivali, mis on üks suurimaid Euroopa rockifestivale.
1658. aastal sõlmiti seal Roskilde rahuleping.


Liberaalne Rahvapartei.
Liberaalne Rahvapartei (rootsi keeles "Folkpartiet liberalerna", lühend "FP") on Rootsi liberaalne erakond. Ta on asutatud 1902. Partei tunnuslause on: "sotsiaalne vastutus ilma sotsialismita". Partei kuulub Rootsi parem- ja keskerakondade blokki. Üldises Rootsi poliitilises spektris asub partei paremtsentris.
Programm.
Ametlik programm deklareerib partei sotsiaalliberalismi esindajaks. Selle all mõtleb partei vaba turumajandust kombineerituna ulatuslike riiklike sotsiaalprogrammidega. Partei toetab soolist võrdõiguslikust ja välisabi arengumaadele. Partei pooldab välisabi andmist 0,70% Rootsi SKP-st. See on ÜRO soovitus ja Rootsi on üks väheseid riike, mis seda täidab. Välispoliitiliselt toetab partei Rootsi kuulumist Euroopa Liitu ja pooldab liitumist NATO-ga. Palestiina-konfliktis pooldab ta Iisraeli.
Partei muutis Rootsi demokraatlikuks 1917–1920 võimul olnud Nils Edéni liberaalide ja sotsiaaldemokraatide segavalitsuse ajal. Esimesed demokraatlikud valimised toimusid Rootsis 1921.
Partei kritiseeris sotsiaaldemokraate ettevõtete riigistamise pärast. Oldi sotside vastasrinnas, kuid samal ajal kriitiline ka parempoolse Mõõduka Koalitsioonipartei suhtes. Läbi aja on partei nihkunud paremale ja toetab maksupoliitikas Rootsi maksukoormuse (ligemale 50% SKP-st) langetamist.
Rahvusvahelised kontaktid.
Partei on Liberaalse Internatsionaali täisliige. Euroopa Parlamendis kuulub partei Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse ja sealtkaudu EP gruppi Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest.
Ajalugu.
1902–1923 kandis erakond nime Liberaalne Koondpartei. Seejärel partei lõhenes kuiva seaduse küsimuses. Kuiva seaduse pooldajad asutasid Vabameelse Rahvapartei, vastased Liberaalse Partei. 1934 ühendati mõlemad parteid ja nimeks pandi Rahvapartei. Nii sündis partei tänasel kujul.
Viimased valimised.
Partei võitis 2006. aasta Rootsi parlamendivalimistel 28 kohta 349-st (7,5% häältest). 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel võitis partei 2 kohta 19-st (9,5% häältest).


Brjansk.
Brjansk (vene "Брянск") on linn Venemaal, Brjanski oblasti keskus. Asub Desna jõe kaldal. Geograafilised koordinaadid on 53°15'N, 34°22' E.
Brjansk on asutatud 985. aastal. 1252. aastast Brjanski vürstiriigi keskus.
1356. aastast Leedu suurvürstiriigi koosseisus.
1503. aastal läks Moskva alluvusse.
19. sajandil oli tähtis tekstiili- ja metallurgiatööstuse keskus.
Tööstuses on tänapäeval tähtsaimad manöövervedurite, vagunite, teehöövlite ja eriotstarbeliste veokite tootmine.
Linn sai kannatada Tšornobõli katastroofi ajal.
Elanike arv oli 424 100 (2005) ja 415 600 (2010).


Belgorod.
Belgorod (vene "Белгород" 'valge linn') on linn Venemaal, Belgorodi oblasti keskus. Asub Ukraina piiri lähedal, 50 km Harkivist põhjas, Donetsi jõe kaldal. Geograafilised koordinaadid on 50°36'N, 36°36'E.
Ajalugu.
Asulat on mainitud 1237. aastal, kui selle laastas Batu-khaan. Taasasutatud 1593. aastal, 1779. aastal sai linnaõigused. 17. sajandil oli kaitsekindlus Venemaa lõunapiiril.
Teise maailmasõja ajal, Kurski lahingus toimus Belgorodi lähedal asuvas Prohhorovka külas üks kõigi aegade suurimaid tankilahinguid (Prohhorovka lahing).
Kliima.
Belgorodis on mandriline paraskliima jaheda või külma talve ja palava suvega. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on –6,3 °C ja juuli keskmine õhutemperatuur on 21,8 °C. Aasta keskmine õhutemperatuur on 7,7 °C.


Suur Munamägi.
Suur Munamägi on Eesti ja Baltimaade kõrgeim mägi. See asub Haanja kõrgustikul Haanja küla lähedal Vaskna järve juures. Mäe kõrgus on 318 m, suhteline kõrgus on umbes 60 m. Suure Munamäe tipus asub 1939. aastal valminud Suure Munamäe vaatetorn. Vaatetorni kõrgus on 30 m.
Vaatetorn.
Mäel on olnud 5 vaatetorni. Esimene torn ehitati 1812. aastal. Legendi järgi see hävitati, sest ajas laevu segadusse. Teine torn ehitati 1870. aastal kohaliku baaripidaja poolt. Torn oli 8 meetrit kõrge ja baari pärast kohalike seas populaarne. Torni mahtus ainult 4–5 inimest ja varsti hakkasid puud vaadet segama.
Kolmas torn ehitati teise torni, kasvatades torni 12 meetri kõrguseks.
Neljas torn ehitati 1925. aastal, kui Eesti oli iseseisev riik. Torn ehitati 3 kuuga ja oli 17 meetrit kõrge. Võru maakond ehitas inimestele ligipääsuteed, puhastas metsa ja pani torni ette pingid. 19. juulil 1925 avati pidulikult mäe neljas vaatetorn. Varsti saadi aru, et puidust torn oli vana ja taas hakkasid puud vaadet segama. Kõrgus polnud piisav.
Viies torn ehitati raudbetoonist 1939. aastal 25,7 meetri kõrgusena. Torn valmis sama aasta juunis, aga pidulik avamine jäi teise maailmasõja tõttu ära. Torn ei saanud sõjas tõsiselt kannatada ja torni remonditi 1955. aastal.
1969. aastal lisati torni tippu lisakorrus ja muudeti kõrgemate korruste trepi konstruktsiooni. Torn on pärast seda 29,1 meetri kõrgune. Torni tipust kokku 346,7 meetri kõrguselt näeb kuni 50 km kaugusele.
2004. aasta augustist kuni 2005. aasta juulini toimusid põhjalikud renoveerimistööd: renoveeriti vaatetorni, kuhu ehitati lift ja kohvik, torni juurdepääsuteid uuendati ja lisati valgustus. Tööd maksid 10 miljonit krooni. Renoveeritud torn avati pidulikult 24. juulil 2005.


Emumägi.
Emumägi on Põhja-Eesti kõrgeim tipp. Suhteline kõrgus on 79 ja absoluutne kõrgus 166 meetrit. Asub Pandivere kõrgustiku lõunaserval, Lääne-Virumaa Rakke vallas Emumäe külast 2 km kirdes.
Emumäe ja selle lähipiirkonna kaitseks on loodud Emumäe maastikukaitseala.
Igal kevadel korraldatakse ümber Emumäe Emumäe jooksu.


Klaipėda.
Klaipėda (saksa keeles Memel) on Leedu suuruselt kolmas linn, Klaipėda maakonna keskus.
Balti hõimud elasid Klaipeda piirkonnas juba 7. sajandil.
Pärast seda, kui Leedu suurvürst Mindaugas oli 1250 või 1251 lasknud end ristida, hõivas Saksa ordu Sambija poolsaare Klaipeda vastas ja rajas Klaipėda kohale kindluse, mida hakati nimetama Memeliks ja Memelburgiks. Kindluse asutamisdokumentidele kirjutasid alla Saksa ordu kõrgmeister Eberhard ja Kuramaa piiskop Heinrich von Lützelburg 29. juulil ja 1. augustil 1252. Kindlus valmis järgmisel aastal ja see mehitati ordurüütlitega.
Väga kiiresti, juba 1254 või 1258 sai Memel Lüübeki linnaõiguse. Linn asustati Holsteinist, Lüübekist ja Dortmundist pärit asunikega, nii et sel ajal tunti linna ühtlasi Neu-Dortmundi (Uus-Dortmundi) nime all. Memel sai Kuramaa piiskopkonna tähtsaimaks linnaks, kus oli katedraal ja vähemalt kaks piirkondlikku kirikut.
Ordumeister Conrad von Thierberg kasutas kindlust edasiste sõjakäikude lähtekohana Žemaitijas ja piki Neemeni jõge. Sambid piirasid Memelit 1255, aga ei suutnud seda vallutada ja 1259 alistusid ristisõdijaile.
1323. aasta kevadel ja suvel tuli Leedu suurvürst Mindaugas suure sõjaväega Memeli alla, piiras seda, vallutas ta ja laastas Sambijat, sundides ordut oktoobris rahu otsima. Leedulased rüüstasid linna ja kindlust veel 1379 ja 1389.
1422 sõlmiti Melno rahu, millega pandi paika Leedu ja Saksa ordu piir. See piir püsis 501 aastat. Taastatud linn sai 1475 Kulmi linnaõiguse. Memel sai jõukaks tänu asukohale suure jõe suudmes. Leedul merepiir peaaegu puudus ja suur osa tema väliskaubandusest, sealhulgas nisu eksport, käis läbi Memeli.
Pärast Preisimaa hertsogkonna loomist Poola vasallina võttis selle valitseja Albrecht von Hohenzollern vastu luterluse, kuigi Memeli kuberner ja sõjaväeüksuse juht Erich von Brunswick-Wolfenbüttel oli sellele vastu.
Kolmekümneaastase sõja ajal 1625–1629 mitut puhku Rootsi okupatsiooni all. 1656 sõlmiti Königsbergi rahu, millega sadam avati rootslastele ja Memel pidi sadama tulusid Rootsiga jagama, kuid 1660 sõlmitud Oliwa rahu kinnitas Memeli sõltumatuse Poolast ja Rootsist. 1678 ründas väike Rootsi sõjavägi taas Memelit, kuid ei suutnud seda vallutada.
Seitsmeaastase sõja ajal vallutas Venemaa 1757 Memeli ja kontrollis seda kuni sõja lõpuni 1762 nagu kogu Ida-Preisimaad. Pärast sõja lõppu anti linn Preisimaale tagasi, aga tema kindlustusi enam ei taastatud. Linn kasvas sellest hoolimata edasi. Alates 1773 kuulus Memel Ida-Preisimaa provintsi.
18. sajandi lõpupoole oli Memeli peamine väliskaubanduspartner Suurbritannia. Inglased asutasid linnas esimesed saeveskid. 1784 külastas Memeli sadamat 996 laeva, millest pooled, 500 olid Inglismaalt. Veel aastal 1900 tegutsesid Memelis anglikaani kirik ja inglise hotell. Kõige tähtsamaks väljaveoartikliks kujunes puit, mida Suurbritannias nappis.
Memelit mainitakse Saksamaa hümnis "Das Lied der Deutschen" saksakeelsete alade piiride kirjeldamisel kõige idapoolsema saksa linnana, ühtlasi oli ta ka põhjapoolseim saksa linn.
Memel kuulus Preisimaale ja oli Napoleoni sõdade ajal lühikest aega Preisimaa ajutine pealinn. Esimese maailmasõja ajal vallutasid linna Venemaa väed. Versailles' rahulepinguga läks linn Prantsusmaa kontrolli alla, kuid 1923. aastal okupeerisid Leedu väed viiepäevaste lahingute tulemusena prantuse Alpi küttide ja leedu mittregulaarvägede üksuste vahel, mida juhtis leedu vastuluure major Jonas Budris-Polovinskas, linna. Memel sai autonoomse staatuse Leedu koosseisus ja tema ametlikuks nimeks sai Klaipeda. Sõjategevus linna vallutamisel oli väike: lahingutes sai surma 12 leedulast, 2 prantslast ja 1 sakslane.
Kuid piirkonna enamuse moodustasid sakslased, kes ei toetanud Leedu keskvalitsust. 1925 valiti piirkonna esimene esinduskogu Maapäev ("Landtag"), mis koosnes 27 sakslasest ja 2 leedulasest. Keskvalitsus jätkas oma repressioonidega. 1934 vahistati 126 sakslast reetmissüüdistustega, nad anti tribunali alla ning nende valdusest leiti 1100 relva ja teisi ebaseaduslikke esemeid. Enne 1935. aasta valimisi suleti kohalikud saksa ajalehed ja 4 kandidaati jäeti ilma Leedu kodakondsusest, et neid ei oleks võimalik valida. 6. septembril 1937 võeti vastu varade võõrandamise seadus, mis võimaldas Leedu võimudel võõrandada sakslaste maid ja avalikke hooneid ilma kohalikke võime teavitamata ja adekvaatset hüvitist maksmata. Niisugused sammud süvendasid sakslaste usaldamatust Leedu valitsuse vastu.
22. märtsil 1939 loovutas Leedu Klaipeda piirkonna Saksamaale pärast Saksamaa välisministri Joachim von Ribbentropi 20. märtsil esitatud nõudmist. Ribbentrop ähvardas, et Memel võetakse vajadusel teiste vahenditega. 23. märtsi varahommikul saabus linna Adolf Hitler, kes kõneles kohaliku teatri rõdult rahvale. Ametlikuks nimeks sai taas Memel.
Pärast Suur-Saksamaa lüüasaamist Teises maailmasõjas anti Klaipėda taas Leedule tagasi ja sellest ajast kannab ta Klaipėda nime.
Klaipėdas on tähtis kaubasadam ja Leedu ainuke reisisadam. Praamiühendus on Saksamaa, Rootsi ja Taaniga.
2003. aastal olid linnaelanikest 63% leedulased, 28,2% venelased ja 4,8% poolakad.
Linna kõrgeim hoone on 34-korruseline 112 m kõrgune korterelamu Pilsotas.
Elanike arv.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Klaipeda elanikest leedulasi 71,3 %, venelasi 21,3 %, ukrainlasi 2,4 %, valgevenelasi 1,9 %, poolakaid 0,4 % ja muudest rahvustest inimesi 1,2 %.


Kaunas.
Kaunas on Leedu suuruselt teine linn, Kaunase maakonna keskus. Asub Nerise jõe suubumiskohas Nemunasse.
Kaunas oli aastatel 1919–1940 Leedu (ajutine) pealinn.
Elanike arv.
Kaunase elanikest moodustasid 2001. aastal leedulased 92,9%, venelased 4,4%, ukrainlased 0,5% ja poolakad 0,4%.
1919. aastal moodustasid elanikest 42% poolakad, 31% juudid ja 16% leedulased.
Transport.
Kaunases töötab 16 trollibussi- ja 34 bussiliini. Linna lähedal asub Kaunase rahvusvaheline lennujaam. Kaunas on ka Baltimaade suurim jõesadam.
Sport.
Kaunase Žalgiris on üks Euroopa tugevamaid korvpalliklubisid. Klubi koduhall on Žalgirio Arena. Kaunasest on pärit mitmed kuulsad korvpallurid, nagu Arvydas Sabonis, Šarūnas Marčiulionis, Žydrūnas Ilgauskas ja Šarūnas Jasikevičius.
Linnas asub S. Dariuse ja S. Girėnase staadion, mis on FBK Kaunase ja Leedu jalgpallikoondise kodustaadion.


Willem Frederik Hermans.
Willem Frederik Hermans (1. september 1921 – 27. aprill 1995) oli hollandi kirjanik. Ta kirjutas eksistentsialistikke romaane ja jutustusi.
Ta keelas oma teoste tõlkimise oma eluajal.
Välislink.
Hermans, Willem Frederik
Hermans, Willem Frederik
Hermans, Willem Frederik


Chris Webber.
Mayce Edward Christopher Webber III (sündinud 1. märtsil 1973) on endine NBA korvpallur. Ta on 208 cm pikk ja kaalub 111 kg.
Ülikool.
Pärast seda, kui ta lõpetas Detroidi keskkooli (tema särk numbriga 44 riputati lakke, seda ei anta enam kunagi välja), siirdus ta kaheks aastaks Michigani ülikooli. Ülikooli korvpallikoondise esiviisikut, kuhu kuulusid peale tema Jalen Rose, Juwan Howard, Jimmy King ja Ray Jackson, nimetati Suureks Viisikuks. Nad jõudsid kaks korda NCAA finaali. Peale Jacksoni said teised Suure Viisiku mehed NBA-sse ning ning Rose, Howard ja Webber mängivad siiani.
NBA karjäär.
1993 valis Orlando Magic Chris Webberi esimese valikuna "draftist" ja vahetas ta kohe Golden State Warriorsi Anfernee Hardaway vastu.
Webberi esimene aasta oli uustulnuka kohta lausa hiilgav: keskmiselt 17,5 punkti, 9,1 lauapalli ja 3,6 resultatiivset söötu. Ta valiti NBA aasta uustulnukaks, kuna ta oli kohe esimesel hooajal viinud Golden State'i "play-offi".
Teisel aastal vahetati Webber Washington Bulletsisse, kus ta hakkas mängima koos Juwan Howardiga. Tol hooajal viskas ta keskmiselt 20,1 punkti, võttis 9,6 lauapalli ja andis 4,7 tulemuslikku söötu. Hooajal 1995–1996 sai ta vigastada ning mängis vaid 15 mängus 82-st. Hooajal 1996–1997 viis Webber "Bulletsi" üle 9 aasta taas "play-offi", kuid said kohe esimeses ringis Chicago Bullsilt lüüa.
14. mail 1998 vahetati Webber Sacramento Kingsi Mitch Richmondi ja Otis Thorpe'i vastu. "Draftist" lisandus tagamängija Jason Williams. "Kings" sai sellega palju tugevamaks. Hooajal 2000–2001 Webber hiilgas: viskas keskmiselt 27,1 punkti, noppis 11,1 lauda ja andis 4,2 resultatiivset söötu. Tol hooajal valiti ta NBA sümboolsesse koondisse.
Veebruaris 2005 vahetati Webber Philadelphiasse.
2003. aastal valis "Slam Magazine" 75 suurimat NBA mängijat läbi aegade. Webber tuli 64.-ks.
Chris Webberi isiklikud rekordid NBAs on 51 punkti, 26 lauapalli, 13 söötu, 8 vaheltlõiget (2 korda) ja 9 blokeeringut.
Webber Chris
Webber, Chris


Šiauliai.
Šiauliai () on Leedu elanike arvult neljas linn, Šiauliai maakonna ja Šiauliai rajooni keskus. Asub Leedu põhjaosas Žemaitija ajaloolises piirkonnas.
Šiauliaid peetakse tihti 1236. aastal toimunud Saule lahingu sündmuspaigaks, kuigi lahingu tegelik toimumispaik ei ole tänapäeval teada (lisaks Šiauliaile oletatakse ka Edela-Lätis asuvat Vecsaulet).
1589. aastal anti Šiauliaile Magdeburgi õigus.
Esimese maailmasõja ajal sai linn tugevasti kannatada.
Šiauliai lähedal asub kuulus Ristimägi.
Elanike arv.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Šiauliai elanikest leedulasi 92,8 %, venelasi 4,8 %, ukrainlasi 0,7 %, valgevenelasi 0,4 %, poolakaid 0,2 % ja muudest rahvustest inimesi 0,7 %.


Juozapinė.
Juozapinė mägi (leedu "Juozapinės kalnas") arvestati 2004. aastani Leedu kõrgeimaks punktiks. Asub Medininkai kõrgustikul, Valgevene piiri lähedal, 24 km kaugusel Vilniusest.
Kõrgus merepinnast on 293,6 m. Leedu kõrguselt kolmas tipp, lähedalasuv Kruopinė on 293,4 m kõrge.


Jerry West.
Jerry Alan West (sündinud 28. mail 1938) on endine USA korvpallur ja treener.
Keskkool.
Jerry West käis 1952–1956 East Banki keskkoolis. Ta oli esimene Lääne-Virginia korvpallur, kes keskkoolis viskas üle 900 punkti (1956. aastal keskmiselt 32,2 mängus). 1956 valiti ta USA keskkoolikorvpallurite sümboolsesse koondisse.
Ülikool.
Jerry West käis 1956–1960 Lääne-Virginia Ülikoolis. Selle koondises viskas ta keskmiselt 24,8 punkti mängus ja noppis 13,3 lauda. Ta oli oma kooli parim snaiper 1958–1960, kõige väärtuslikum mängija 1959 ja 1960 ning kapten 1960. Ta juhtis oma klubi NCAA finaalidesse.
1960. aastal tuli Jerry West Ameerika Ühendriikide koondises Rooma olümpiamängudel olümpiavõitjaks.
Tema särk number 44 riputati Lääne-Virginia Ülikooli lakke: seda ei anta enam ühelegi mängijale. West oli esimene oma ülikoolis, kes selle au osaliseks sai.
NBA.
Jerry Westi valis Minneapolis Lakers 1960. aasta "draftis" 2. valikuna. Klubi kolis kohe Los Angelesse ning muutis nime. Los Angeles Lakersisse kuulus West 1974. aastani. 1972. aastal tuli ta NBA meistriks. Sel hooajal saavutas "Lakers" 69 võitu, neist 33 järjest: see on siiamaale NBA rekord.
Jerry West mängis suurema osa oma karjäärist koos teise staari Elgin Bayloriga ning samuti viis aastat Wilt Chamberlainiga. Westi rahulik närv, hea väljakunägemine ja pallikäsitsus olid iga treeneri unistus. Tippsportlasena oli ta 191 cm pikk ja kaalus 82 kg.
Kui Jerry West loobus, oli tema nimi paljudes statistilistes näitajates sees: ta viskas 932 mängus 25 192 punkti (3., "Lakersi" läbi aegade parim), keskmiselt 27,0 mängus (4.), tabas 7160 vabaviset (2.) ja andis 6238 resultatiivset söötu (5.). Ka "Lakers" riputas tema särgi (number 22) lakke.
Jerry West viskas 1969 ja 1970 kõige rohkem punkte NBAs (keskmiselt 31,2) ning andis 1971 ja 1972 kõige rohkem resultatiivseid sööte (9,7 mängus). 1966 tabas ta 840 vabaviset, millega oli NBA parim. 1965 viskas ta "play-offi" 11 mängus keskmiselt 40,6 punkti ja kogu karjääri jooksul 153 "play-off"-mängus keskmiselt 29,1 punkti. Neljal hooajal: 1962, 1965, 1966 ja 1970 viskas ta keskmiselt üle 30 punkti mängus. Ta mängis 9 NBA finaalis, ehkki võitis neist vaid ühe.
Jerry West kuulus NBA sümboolsesse koondisse 10 korda ja NBA kaitsemeeskonda 4 korda, osales 14 korda NBA tähtede mängus. 1972 valiti ta tähtede mängu väärtuslikemaks mängijaks, 1969 NBA finaalide väärtuslikemaks mängijaks.
Jerry Westi siluett on kujutatud NBA logol.
Pärast mängijakarjääri lõpetamist sai ta Los Angelese "Lakersi" treeneriks 1976–1979. Tema käe all sai "Lakers" 145 võitu ja 101 kaotust.
Kuni 2002. aastani töötas West "Lakersis", aastast 1982 tegevjuhina. "Lakers" on olnud üks kõige edukamaid klubisid NBAs ja 1995. aastal valiti Jerry West NBA aasta parimaks ametnikuks.
2002. aastal läks West tegevjuhiks klubisse Memphis Grizzlies, mis oli sel ajal kõige nõrgem kogu NBAs. West ehitas klubi kiiresti üles ja 2004. aastal võitis klubi juba pooled mängud. Selle eest nimetati West teist korda NBA aasta ametnikuks.
Vaata ka:.
West, Jerry
West, Jerry
West, Jerry


Ristimägi (Leedu).
Ristimägi (leedu keeles "Kryžių kalnas") on Leedus Šiauliai lähedal (12 km) paiknev mägi, kuhu sadade aastate jooksul on palverändurid toonud riste. Ristimäe tekkimise kohta on palju erinevaid müüte ja teooriad.
1993. aastal külastas paavst Johannes Paulus II Ristimäge.
Ristide koguarv Ristimäel on üle 50 000.


Return to Castle Wolfenstein.
"Return to Castle Wolfenstein" (RtCW) on FPS-mäng, mille tõi turule 2001. aastal "Activision". Üksikmängija osa arendas "Gray Matter Interactive" ja "Nerve Software" arendas mitme mängija osa. "Id Software", originaalmängu "Wolfenstein 3D" looja, vaatas üle RtCW arenduse ja oli tiitrites täidesaatva produtsendina.
Sellest mängust on palju versioone. "Collector's Editionit" levitatakse metallkarbis, mis sisaldab reklaammaterjale. "The Game of the Year Edition" on koos "Wolfenstein 3D" originaaliga ja mängu demodega. "The Platinum Edition" on koos "ga" ja on iseseisev laienduspakett.
Mäng kasutab muudetud Quake III mootorit.


Matt (keel).
Matt (vene keeles "мат", "матерщина" või "матерный язык") on vene keele seksuaalseid sõnu sisaldav släng. Venelased kasutavad matti sageli ja kõik venelased mõistavad seda, kuid avalikult ei ole seda sobiv kasutada. Matt on teistesse keeltesse raskesti tõlgitav ja mitmetes vene keelega kontaktis olnud keeltes kasutatakse mati väljendeid toorlaenudena.
Ainuüksi sõna "хуй" sisaldavaid väljendeid on vene keeles üle 500.


Mike Powell.
Mike Powell (sündis 10. novembril 1963 Philadelphias) on USA endine kaugushüppaja, kehtiva maailmarekordi 8.95 omanik.
Esimest korda osales Powell USA koondises 1988. aasta suveolümpiamängudel Söulis. Kaugushüppevõistlus toimus 25. septembril. Juba avakatse järel hõivasid ameeriklased Carl Lewis, Powell ja Larry Myricks kolm esimest kohta vastavalt 8.41, 8.23 ja 8.14-ga. Teisel katsel hüppas Lewis 8.56, Myricks 8.27 ja Powell 8.11. Kolmandal katsel sai Powell teise koha tagasi, hüpates 8.49 (Lewis 8.52, Myricks 8.17). Powelli ülejäänud katsed ei õnnestunud ja ka Myricks ei parandanud oma tulemust, aga Lewis hüppas neljandal katsel 8.72 ja tuli olümpiavõitjaks.
1991. aasta maailmameistrivõistlustel Tokios toimus 30. augustil kõigi aegade kõrgeima tasemega kaugushüppevõistlus. Kaks võistlejat ületasid sellel peaaegu 23 aastat püsinud Robert Beamoni maailmarekordi 8.90. Lewis oli sel ajal kahekordne olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister, teda peeti kõigi aegade parimaks kaugushüppajaks ja ta polnud kümme aastat kellelegi kaugushüppes kaotanud. Avakatsel asus Lewis maailmameistrivõistluste rekordi 8.68-ga liidriks, teisel katsel hüppas Powell 8.54. Kolmandal katsel püstitas Lewis isikliku rekordi 8.83. Neljandal katsel näis, et Powell tõuseb liidriks, kuid kohtunikud leidsid mikroskoopilise üleastumise. Seejärel hüppas Lewis 8.91. See maailmarekordiks ei kõlvanud, sest taganttuul oli lubatust tugevam. Siiski oli see seni läbi aegade pikim mõõdetud hüpe. Viiendal katsel hüppas Powell lubatud tuulega 8.95 ja tõusis liidriks. Lewis vastas oma isikliku rekordiga 8.87. Viimast katset ei suutnud Powell hüpata. Lewis hüppas 8.83 ega suutnud võita. Ta oli hüpanud oma elu kolm kõige pikemat hüpet, millel taganttuul jäi lubatu piiresse, ja veel rohkem suutnud veel ühel katsel, mis oli pikem maailmarekordist, mida ta oli kümme aastat püüdnud ületada, ning ometi oli ta Powelli järel teiseks jäänud. Kolmikvõidu tõi USA-le Myricks 8.42-ga ning kunagi varem ega hiljem pole olnud võistlust, kus kolmanda koha tulemus nii kõva olnuks. Powelli maailmarekord püsib tänapäevani ja see on neljas 20. sajandil püstitatud maailmarekord meeste kaugushüppes, mis on püsinud üle 20 aasta. Mitte keegi pole hiljem isegi 20 cm kaugusele maailmarekordist hüpata suutnud ning see käib ka Lewise ja Powelli enese kohta. Selle saavutuse eest pälvis Powell USA aasta parimale amatöörsportlasele antava James Sullivani auhinna.
1992 hüppas Powell Itaalias Sestrieres 8.99, kuid taganttuul oli lubatust märksa tugevam, koguni +4,4 m/s.
1992. aasta suveolümpiamängudel võitsid Lewis ja Powell kumbki oma kvalifikatsioonigrupi, ainult kui Lewis 8.68-ga, siis Powell 8.14-ga. Lõppvõistlusel alustas Lewis 8.67-ga, Powell hõivas 7.95-ga teise positsiooni. Kuid Powell jätkas tõusvas joones: teisel katsel 8.22, kolmandal 8.33, viiendal 8.53 ja viimasel 8.64. Lewis hüppas kahel viimasel katsel 8.50 ning võitis Powelli ees. USA-le tõi kolmikvõidu Joe Greene neljandal katsel hüpatud 8.34-ga.
1993. aasta maailmameistrivõistlused kergejõustikus toimusid Saksamaal Stuttgardis. Lewise asemel oli kolmas ameeriklane Erick Walder. Walder võitis oma kvalifikatsioonigrupi 8.30-ga (Ivan Pedroso Kuubalt 8.23), Powell enda oma 8.15-ga. Kuid Greene suutis kõigest 7.86, mis andis 14.–17. koha. 20. augustil lõppvõistlusel ei suutnud Walder enda tulemust ära teha ja pidi 8.05-ga vastu võtma 4. koha (hõbemedali sai Stanislav Tarassenko 8.16-ga). Pedroso ei saanud üldse tulemust kirja. Powelli võidutulemus oli 8.59.
29. juulil 1995 hüppas Pedroso 8.96, kuid maailmarekordiks seda ei kinnitatud. Väidetavalt polnud tuulemõõtja korras. Kuuba peab tulemust kehtivaks ja Pedrosot maailmarekordiomanikuks.
1995. aasta maailmameistrivõistlused kergejõustikus toimusid Rootsis Göteborgis. Powell võitis oma kvalifikatsioonigrupi 8.25-ga, teises kvalifikatsioonigrupis hüppasid Pedroso 8.45 ja James Beckford (Jamaika) 8.24. Kuid 12. augustil lõppvõistlusel saavutas Pedroso 8.70-ga kindla võidu, järgnesid Beckford (8.30) ja Powell (8.29).
1996. aasta suveolümpiamängudel USA-s Atlantas esindasid USA-d taas Lewis, Powell ja Greene. Avakatsel oli Powell 7.89-ga ameeriklastest parim, teisel katsel hüppas ta 8.17 ja tõusis teisele kohale (Lewis 8.14-ga kolmandaks). Kolmandal katsel hüppas Lewis 8.50, millega võitis neljanda järjestikuse olümpiakulla kaugushüppes. Greene hüppas 8.24, millega sai pronksi. Ainsana parandas oma tulemust kolmel viimasel katsel Beckford, kes 8.29-ga hüppas end hõbedale. Powell jäi 5. kohale, temal ja Greene'il kolm viimast katset ebaõnnestusid. Pedroso jäi 7.75-ga 12. kohale.
Pärast Atlanta olümpiat Powell loobus spordist. Ta hakkas 2001 küll jälle treenima, et pääseda USA olümpiakoondises 2004. aasta suveolümpiamängudele, aga see plaan ei täitunud. 2009 teatas ta, et hakkab uuesti treenima eesmärgiga ületada üle 45-aastaste meeste maailmarekord, mis kuulub Tapani Taavitsaisele.
Isiklikku.
Mike Powell on 188 cm pikk ja kaalub 77 kg.
Powell, Mike
Powell, Mike


John Moffitt.
John Moffitt (sündis 21. detsembril 1980 Winnsboros, Louisianas) on USA kergejõustiklane (kaugus- ja kolmikhüppaja).
Olümpiamängudel.
2004 hõbemedal kaugushüppes 8.45


Galina Tšistjakova.
Galina Tšistjakova (slovakipäraselt Galina Čisťakovová; sündis 26. juulil 1962 Izmailis, Ukrainas) on endine NSV Liidu kergejõustiklane (kaugus- ja kolmikhüppaja), Seouli olümpiamängude pronksmedalivõitja ja kehtiva maailmarekordi (7.52) valdaja. Kolmikhüppes on tema isiklik rekord 14.76.
Alates 1996. aastast elab Galina Tšistjakova Bratislavas ning esindas Slovakkiat paljudel suurvõistlustel kaugus- ja kolmikhüppes, kuid endist edu saavutamata.
Olümpiamängudel.
1988 pronksmedal kaugushüppes 7.11
Kergejõustiku sisemaailmameistrivõistlustel.
1989 sisemaailmameister kaugushüppes 6.98
Euroopa meistrivõistlustel.
1986 hõbemedal kaugushüppes 7.09
Euroopa sisemeistrivõistlustel.
1985 Euroopa sisemeister kaugusüppes 7.02
1987 hõbemedal kaugushüppes 6.89
1988 hõbemedal kaugushüppes 7.24
1989 Euroopa sisemeister kaugushüppes 6.98
1990 Euroopa sisemeister kaugushüppes 6.85 ja 1. koht kolmikhüppes 14.14 (näidisala)


Balkaši järv.
Balkaš (kasahhi "Балқаш көлі") on soolajärv Kasahstani kaguosas. See on suurim Kesk-Aasia järv Araali mere järel pindalaga 16 996 km². Keskmine sügavus on 5,8 m ja maksimaalne 25,6 m. Järve läänepoolne osa on magedaveeline, vasakpoolne osa on soolase veega.
Järve voolab Ile jõgi, kuid suur osa selle veest kasutatakse kunstlikuks niisutamiseks ja tööstuse tarbeks. Veehulk Balkaši järves on vähenemas.


Jyväskylä linn.
Jyväskylä on linn Soomes Kesk-Soome maakonnas. Selle keskus on Jyväskylä, mis asub Päijänne järve põhjakaldal.
Jyväskylä linna naabrid on Joutsa vald, Jämsä linn, Laukaa vald, Luhanka vald, Muurame vald, Petäjävesi vald, Toivakka vald ja Uuraineni vald. Jyväskylä linna naabervallad enne valdade liitmist 2009 olid Jyväskylä vald, Muurame vald ja Toivakka vald.
Jyväskylä sai linnaõigused 22. märtsil 1837.
Jyväskylä linna pindala on 1466,46 km² (maapindala 1171,19 km²). Enne valdade liitmist oli pindala 137,47 km² (maapindala 105,85 km²).
Jyväskylä linnas elab 129 400 (2010; liidetud omavalitsusüksuste summaarne elanike arv) inimest ja rahvastiku tihedus on 109 in/km². Enne territooriumi suurenemist 2009. aastal elas Jyväskylä linnas 86 250 inimest ja rahvastiku tihedus oli 814,8 in/km².
Jyväskyläs asub 1966. aastal asutatud Jyväskylä Ülikool.
Jyväskyläs asub Kesk-Soome Keskhaigla.
1993 liideti linnaga Säynätsalo vald. 1. jaanuaril 2009 liideti Jyväskylä linnaga Jyväskylä vald ja Korpilahti vald.
Jyväskylä jalgpalliklubi mängib Veikkausliigas.
Valla territooriumil Oravivuori mäel asub UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Struve geodeetilise kaare mõõdupunkt ().


Eunice Barber.
Eunice Barber (sündinud 17. novembril 1974 Freetownis Sierra Leones) on Sierra Leone ja Prantsusmaa kergejõustiklane (seitsmevõistleja ja kaugushüppaja).
Kahekordne maailmameister (1999 ja 2003).
2. veebruarist 1999. aastal esindab Eunice Barber Prantsusmaad, kui ta sai selle riigi kodanikuks. Enne seda esindas ta oma sünnimaad Sierra Leonet.
Maailmameistrivõistlustel.
Sevilla 1999
Pariis 2003
Helsingi 2005
Isiklikku.
Eunice Barber on 175 cm pikk ja kaalub 68 kg.


Fiona May.
Fiona May (sündinud 12. detsembril 1969 Sloughtis, Suurbritannias) on Itaalia kergejõustiklane (kaugushüppaja). Kahekordne olümpiamängude (1996 ja 2000) hõbemedali omanik ja kahekordne maailmameister (1995 ja 2001).
Fiona May oli algselt Suurbritannia koondise liige, kuid pärast abiellumist itaallasest teivashüppaja Gianni Iapichinoga 1993. aastal hakkas võistlema Itaalia värvides.
Tema isiklik rekord on 7.11 (1988).
Olümpiamängudel.
1996 hõbemedal 7.02
2000 hõbemedal 6.92
Maailmameistrivõistlustel.
1995 maailmameister 6.98
1997 pronksmedal 6.91
1999 hõbemedal 6.94
2001 maailmameister 7.02
Sisemaailmameistrivõistlustel.
1997 sisemaailmameister 6.86
Euroopa meistrivõistlustel.
1994 pronksmedal 6.90
1998 hõbemedal 7.11
Euroopa sisemeistrivõistlustel.
1998 Euroopa sisemeister 6.91
Isiklikku.
Fiona May on 182 cm pikk ja kaalub 61 kg.


Javier Sotomayor.
Javier Sotomayor (sündis 13. oktoobril 1967 Limonaris Matanzas) on Kuuba endine kergejõustiklane (kõrgushüppaja). Olümpiavõitja (1992), kahekordne maailmameister (1993 ja 1997) ja kehtiva maailmarekordi 2.45 valdaja.
Olümpiamängudel.
1992 olümpiavõitja 2.34
2000 hõbemedal 2.32
Maailmameistrivõistlustel.
1991 hõbemedal 2.36
1993 maailmameister 2.40
1995 hõbemedal 2.37
1997 maailmameister 2.37
Sisemaailmameistrivõistlustel.
1985 hõbemedal 2.30
1989 sisemaailmameister 2.43
1991 pronksmedal 2.31
1993 sisemaailmameister 2.41
1995 sisemaailmameister 2.38
1999 sisemaailmameister 2.36


Inga Babakova.
Inga Babakova (sündis 27. juunil 1967 Aşgabadis Türkmenistanis) on endise NSVL ja Ukraina kergejõustiklane (kõrgushüppaja). Olümpiamängude (1996) pronksmedali omanik ja maailmameister (1999).
Olümpiamängudel.
1996 pronksmedal 1.96
Maailmameistrivõistlusel.
1991 pronksmedal 1.96
1995 pronksmedal 1.99
1997 pronksmedal 1.96
1999 maailmameister 1.99
2001 hõbemedal 2.00
Sisemaailmameistrivõistlustel.
1993 pronksmedal 2.00
1997 hõbemedal 2.00


Ramses II.
Ramses II (umbes 1300 eKr – 1224 või 1213 eKr) oli Egiptuse vaarao 19. dünastiast 13. sajandil eKr, tõenäoliselt aastatel 1290–1224 eKr või 1279–1213 eKr. Ta oli Seti I poeg. Troonile saades oli Ramses umbes 20-aastane ning ta valitses 66 aastat, surres seega ligi 90-aastasena.
Ramsest peetakse Egiptuse Uue Riigi üheks silmapaistvamaks valitsejaks, ta taastas Egiptuse kontrolli Palestiina üle ning sõdis Süürias hetiitidega. 1274 toimus sõja suurim Kadeši lahing, kus kumbki pool ei saavutanud otsustavat edu. 1269 või 1258 eKr sõlmisid Ramses ja hetiitide kuningas Hattušili III omavahelise rahu- ja liidulepingu ning jagasid Lähis-Ida omavahel: Egiptusele jäi Palestiina, hetiidid said enamiku Süüriast. Et kinnitada rahulepingut, abiellus Ramses hetiitide kuninga tütre Nefertariga.
Ramsese ajal teostati massiivset ehitustööd, muuhulgas rajati ka uus pealinn Per-Ramses. Ramses II kivikujud on ühed tänapäeva tuntumaid Vana-Egiptuse arhitektuurimälestised Giza püramiidide ja sfinksi kõrval.
Ramsese surma järel nõrgenes Egiptus taas, kuid peagi peatas selle tendentsi Ramses III.
Ramses II on peetud ka vaaraoks, kelle ajal toimus juutide väljaränne Egiptusest, kuid otseseid tõendeid selle kohta pole.


Panevėžys.
Panevėžys on Leedu suuruselt viies linn, Panevėžysi maakonna keskus. Asub Leedu põhjaosas, Nevėžysi jõe kaldal, Via Baltica ääres.
Linna on esmakordselt mainitud 1503. aastal.
Elanike arv.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Panevėžyse elanikest leedulasi 96 %, venelasi 2,6 %, ukrainlasi 0,4 %, valgevenelasi 0,2 %, poolakaid 0,2 %, mustlasi 0,14 %, juute 0,02 % ja muudest rahvustest inimesi 0,14 %.


Aruba Dushi Tera.
"Aruba Dushi Tera" on Aruba ametlik hümn.
Laulu sõnad kirjutas Juan Chabaya Lampe ning selle viisistas Rufo Wever. Meloodia on valsitaktis.
18. märtsil 1976 võeti see ametlikult hümnina kasutusele ja kanti ette. Samal päeval heisati esmakordselt Aruba lipp. 18. märts on rahvuspüha lipu- ja hümnipäev.
Papiamentokeelsed sõnad.
chikito y simpel bo por ta
cu Dios por guia y conserva
Mitteametlik eestikeelne tõlge.
olgu sa pealegi väike ja lihtne,
meie armastus sinu vastu on nii tugev,
et miski ei saa seda hävitada,
et miski ei saa seda hävitada.


Aleksandr Puškin.
thumb
Aleksandr Sergejevitš Puškin (vene keeles "Александр Сергеевич Пушкин") (6. juuni 1799 Moskva – 10. veebruar 1837 Peterburi) oli vene romantiline luuletaja, üks moodsa vene kirjanduse rajajaid.
Elulugu.
Puškin alustas õpinguid 1811. aastal Peterburi eeslinna Tsarskoje Selo lütseumis koos hilisemate Venemaa kuulsate kirjandustegelastega Ivan Puštšini, Wilhelm Küchelbeckeri ja Anton Delwigiga. Kirjandustegevusega alustas juba lütseumiaastatel ja 1814. aastal ilmus tal esimene luuletus ("К другу стихотворцу"."). Pärast Tsarskoje Selo lütseumi lõpetamist 1817. aastal, astus Aleksandr Puškin tööle Välisasjade Kolleegiumisse ja omas õukonnas kammerjunkru auastet. Puškin ise polnud oma auastmega rahul ja see on tekitanud täieliku segaduse Vene kirjandusloos, kus on arvatud, et tegemist oli madala auastmega. Tegelikult vastas aastast 1800 kammerjunkru auaste riiginõuniku või kapten-komandöri auastmele. Töötamise ajal Välisasjade Kolleegiumis jätkas ta kirjandustegevust ja osales ka aktiivselt Venemaa keisri õukonna seltsielus. 1820. aastal ilmus ta esikpoeem "Ruslan ja Ljudmilla".
1820. aastal Peterburis avaldas ning levitas ta Peterburis autoritaarse keisrivõimu vastase epigrammi, mille eest ta saadeti administratiivkorras asumisele Lõuna-Venemaale (Jekaterinoslav, Kišinjov ja Odessa), kus ta kirjutas romantilised poeemid "Kaukaasia vang", "Bakhtšisara purskkaev", "Vennad röövlid". 1823. aastal alustas ta värssromaani "Jevgeni Onegin".
1824. aastal saadeti Puškin keisrivõimu poolt asumisele Venemaa põhjapiirkondadesse, vanematekoju Mihhailovskojesse, kus asudes jätkas tööd romaaniga "Jevgeni Onegin" ning kirjutas ka romaani "Boriss Godunov". Aleksandr Puškin viibis Mihhailovskojes ka 1825. aasta detsembris, kui Peterburis Talvepalee väljakul toimus dekabristide ülestõus.
1826. aastal andis uus keiser Nikolai I armu ning lubas ta asuda elama Moskvasse, kuid juba 1828. aastal seati Puškini üle tema poliitiliste väljaütlemiste ja kirjandusteoste eest jällegi Venemaa Riiginõukogu otsusega Kolmanda osakonna politseilise järelvalve alla.
1830. aastal abiellus Aleksandr Puškin Natalja Gontšarovaga. Enne pulmi külastas ta Boldino mõisa, kuhu ta oli sunnitud jääma pikemaks ajaks piirkonnas levinud nakkushaiguste tõttu. Seda Puškini kirjandusperioodi nimetatakse Boldino sügiseks. Puškin abiellus 1831. aasta 15. mail ning kolis seejärel Peterburi, kus ta kogus arhiividest materjale ning kirjutas nende alusel ajaloolised teosed "Dubrovski", "Kapteni tütar" ja "Pugatšjovi lugu".
1837. aasta 9. veebruaril kohtus Aleksandr Puškin auhaavamise lahendamiseks määratud duellil Georges d'Anthesiga, millel saadud haavadesse ta suri 10. veebruaril oma majas Peterburis Moika kaldapealsel.
Duell ja surm.
A. Puškin hukkus tollel ajal aurikkumiste puhul lahendamiseks tavaks olnud duellil prantsuse päritolu Hollandi saadiku parun Heeckereni kasupoja, keisri kavalergardide polgu porutšiku Georges d'Anthesiga. Duelli käigus esimesena püstolist tule avanud d'Anthes haavas surmavalt Puškinit, kes haavatuna tegi vastulasu, millega haavas d'Anthesi rindkere piirkonda. d'Anthesi pääsemise kohta on kasutusel versioon, mille kohaselt ta kandis "alatult" vormiriietuse all teraskürassi, millelt rikošetiga põrganud kuul ainult riivas ta paremat kätt ning tekitas rindkerepõrutuse. d'Anthesi enda seletuse kohaselt põrkas aga Puškini lastud kuul tema mundrinööbist, mis päästis sellega ta elu.
Vanaisa Hannibal.
Puškini emapoolne vanaisa Ibrahim Petrovitš Hannibal oli pärit Aafrikast (arvatavasti Eritreast või Tšaadist), Peeter I kasupoeg. 1742 ülendati ta kindralmajoriks ja määrati Tallinna ülemkomandandiks ("Ревельским обер-комендантом"); 1762. aastal vabastati vanuse tõttu sõjaväeteenistusest.
Elu ja tegevuse kajastamine kunstis.
Aleksandr Puškin lütseumiaastaid kajastab Eesti režisööri Andres Puustusmaa valmistatud film "1814".
Viited.
Puškin, Aleksandr
Puškin, Aleksandr
Puškin, Aleksandr


Nevėžis.
Nevėžis on jõgi Leedus, Nemunase parem lisajõgi. Pikkus 209 km, valgla 6140 km².
Jõe ääres asuvad Kėdainiai ja Panevėžysi linn.
Vanasti peeti Nevėžist Aukštaitija ja Žemaitija piiriks.


Antifa.
Antifa (tuleneb saksakeelsest sõnast "Antifaschismus") on spontaanne antifašistlik liikumine, mis ühendab eeskätt anarhistliku maailmavaatega inimesi, kes seisavad vastu rassismile, homofoobiale ja seksismile, samuti fašismi soodustavatele nähtustele. Antifa liikumine pole seotud Eesti Antifašistliku Komiteega.
Antifa liikumine Eestis.
Eestis on Antifa liikumine suhteliselt noor; tähelepanuväärseid aktsioone pole toimunud. Eesti Antifa liikumise eestvedajateks on punkarid ja anarhistid. Peavaenlasteks peab Antifa neonatslike ja patriootliku vaatega noori, näiteks natsi-skinheadid ja natsionaalsotsialistliku black metal'i austajad. Eesti Antifa liikumine näeb vastast ka Nõmme Raadios, erakonnas Eestimaalaste Radikaalne Erakond ja Eesti Iseseisvusparteis, organisatsioonis Eesti Patriootlik Organisatsioon (E.P.O). Neonatse leidub Antifa hinnangul ka erakonnas Isamaaliit, MTÜ Jalgpallihaiglas ning ansamblites Kulo, Loits ja P. W. A. (Preserve White Aryans) jt.


Lahti.
Lahti (soome "Lahti", rootsi "Lahtis") on linn Soomes Päijät-Häme maakonnas. Asub Päijänne lõunaosa Vesijärvi ääres.
Elanike arv on 101 530 (30. märts 2010).
Lahtist on maanteed mööda sõites Helsingisse 104, Vantaa lennujaama 99, Tamperesse] 126 ja Peterburi 356 km.
Ajalugu.
Esimest korda on Lahtit mainitud 1445. aastal. Sel ajal oli Lahti Hollola kihelkonda kuuluv küla, mis asus Ülemise Viiburi tee nimelisel kaubateel, mis kulges Hämeenlinnast Viiburisse.
Lahti arengu lähtepunktiks sai aasta 1870, mil valmis Riihimäe–Peterburi raudtee ja Lahtisse rajati raudteepeatus. Järgmisel, 1871. aastal valmis Vesijärvi kanal. Pikka aega oli Vesijärvi sadama raudteejaam Soome käibelt teine raudteejaam.
19. juunil 1877 põles peaaegu kogu küla maani maha. Kuid seegi ei takistanud küla arengut. Selle asemel otsustasid võimud küla asemele rajada linna ning juba 1878 anti Lahtile alevi õigused. Esimestel aastatel oli linnas vaid paarsada elanikku. Uus linn loodi moodsa sirgete ja täisnurgi ristuvate tänavatega plaani järgi, mis sisaldas laiu alleesid ja suurt turuväljakut. Tänapäevani vastavad Lahti keskuse tänavad sellele plaanile, ehkki esialgsed majad olid madalad puumajad ja on tänapäevaks lammutatud.
1904 kinnitas Senat kauaoodatud otsuse, millega Lahti eraldus Hollolast. Selle otsuse pidi kinnitama Nikolai II, kes aga venitas oma nõusoleku andmisega poolteist aastat. Nii sai Lahtist alles 1905 iseseisev linn. Sel ajal elas linna tänapäevasel maa-alal juba 8200 inimest, neist 3000 linnas. Järgmise 10 aastaga rajati kõik vajalikud linnaasutused, kaasa arvatud haigla ja raekoda. Samal ajal asendati linna keskmes puumajad järjest kivimajadega.
1924 omandas Lahti linn Lahti mõisa maad, mis enne eraldasid linna Vesijärvist. Linna territoorium laienes märgatavalt ka aastatel 1933 ja 1956. Hea juurdepääs järvele võimaldas linna tööstusel ja elanike arvul veelgi kasvada. Enne Talvesõda oli linnas juba 30 tuhat elanikku. Pärast sõda võttis Lahti vastu 10 tuhat emigranti Karjalast, mille Nõukogude Liit oli vallutanud.
1975 saabus linna kasvule järsk lõpp. Sellest ajast on linn suurenenud väga vähe.
Haridus.
Lahtis on Lahti Rakenduskõrgkool, mille disainiinstituut on kõrgelt hinnatud, eriti juveelide valmistamise ja tööstusdisaini poolest. Samuti disainitakse metalli- ja puutooteid ning mööblit.
Lahti Rakenduskõrgkooli kehakultuuriteaduskond pakub bakalaureuseõpet sporditeaduse vallas. Lahti lähedal Vierumäel asuv Soome Spordi Instituut on üks kõige väljapaistvamaid Soome spordihariduskeskusi. Lahti naaberlinnas Nastolas asuv Pajulahti treeningkeskus on Soome üks juhtivaid spordi- ja treeningkeskusi.
Lahtis asub Helsingi ülikooli biotehnoloogiateaduskonna keskkonna- ja ökoloogiainstituut. See on ainus Helsingi ülikooli teadusosakond, mis asub väljaspool Suur-Helsingit.
Oma osakond Lahtis on Helsingi, Lappeenranta ja Tampere Tehnikaülikoolil.
Kultuur.
Viimasel ajal on Lahtis hakatud kultuuri arendama.
Lahti sümfooniaorkester ("Sinfonia Lahti") on üks Soome kuulsaimaid sümfooniaorkestreid. See keskendub Sibeliuse muusika esitamisele.
Igal aastal toimub Lahti muusikafestival, mille alla kuuluvad Lahti orelifestival, Džäss turuplatsil ja Sibeliuse festival.
2000 valmis 1250 kohaga kongressi- ja kontserdisaal Sibeliuse maja. Selle ehitus tekitas rahva seas nurinat, sest paljud arvasid, et seda raha olnuks mõistlikum kulutada haridusele ja tervishoiule.
Sport.
Lahti on tuntud talispordikeskus. Seal on korraldatud 1926, 1938, 1958, 1978, 1989 ja 2001 murdmaasuusatamise MM (ainus linn maailmas, kus on peetud üle kolme murdmaasuusatamise MMi) ja linn on korduvalt taotlenud taliolümpiamängude korraldamise õigust. Seda ei ole Lahti saanud sellepärast, et linnas puudub võimalus mäesuusatamisvõistluste pidamiseks.
Igal aastal korraldatakse Lahtis Salpausselkä mängud. Sageli kuuluvad need suusatamise maailma karikasarja koosseisu.
Lahtis on jalgpallimeeskond FC Lahti ja jäähokimeeskond Lahti Pelicans.
2009. aastal augustis toimuvad Lahtis veteranide maailmameistrivõistlused kergejõustikus.


Aruba floriin.
Aruba floriin (hollandi keeles "Arubaanse florin") on Aruba rahaühik.
Mõnikord kasutatakse ka ekslikku nimetust "Aruba kulden" ("Arubaanse gulden").
Aruba floriin jaguneb 100 sendiks ("cent").
Valuuta ISO 4217 kood on AWG. Lühend on "Afl".
Aruba floriin võeti Aruba ametliku valuutana kasutusele 1986, kui Aruba sai autonoomseks maaks ("status aparte") Madalmaade Kuningriigi koosseisus. Varem oli Arubal kasutusel Antillide kulden.
Aastast 1986 on Aruba floriinil fikseeritud vahetuskurss USA dollariga: dollar võrdub 1,7900 floriiniga. Euro võrdus (seisuga 14. juuli 2005) 2,1708 Aruba floriiniga.
Kasutusel on järgmised mündid: * 5, 10, 25 ja 50 senti, 1 floriin, 2 1/2 floriini ja 5 floriini.
Rahatähtede käibelelaskmise kohustus on Keskpangamääruse kohaselt Aruba Keskpangal "(Centrale Bank van Aruba"). Aastatel 1986–1989 laskis pank käibele üleminekurahatähti. Aastatel 1990 ja 1993 lasti käibele Evelino Fingali kujundatud rahatähed, mis on trükitud Hollandi trükikojas Joh. Enschedé en Zonen.
Keskpank laseb valitsuse nimel käibele münte Evelino Fingali kujundatud münte, mis on vermitud Hollandi ettevõttes Nederlandse Munt N.V..
2003. aasta rahatähtedele lisati turvaelemente.


Åbo Akademi.
Åbo Akademi [oobu akademii] (rootsi 'Turu Akadeemia') on rootsi õppekeelega ülikool Soomes, Turu linnas.
Asutati 1918. aastal. Ülikoolis oli seitse teaduskonda, millest viis asusid Turus ja kaks Vaasas. Åbo Akademi oli eraülikool 1981. aastani, kui see riigistati. Aastast 2010 on Åbo Akademi avalik-õiguslik juriidiline isik, millel on teaduskondade asemel 12 instituuti.
Åbo Akademis õpib umbes 8000 üliõpilast.


Death metal.
"Death metal" on muusikastiil, heavy metali alaliik, mida on mõjutanud thrash metal. Tüüpilised tunnused on madalalt häälestatud instrumendid, kurguhääl, sageli kaks basstrummi ("Double Bass Drumming") ja eriti kiire nn "Blastbeats". Tekstid kätkevad endas tihti surma, kannatuse ja hävingu temaatikat. Leida võib ka filosoofilisi (nihilistlikke), aga ka satanistlikke osasid.
Esile kerkis see 1980. aastate lõpus Ameerika Ühendriikides (Floridas, Californias), Euroopas (Suurbritannias, Rootsis) ja Kanadas. 1990. aastate algusel tegutses üle tuhande bändi üle maailma ning neist üle viiesaja tuntumat üllitasid oma CD.


Surnud 2006.
Sellel leheküljel on loetletud 2006. aastal surnud tuntud inimesi ja loomi.


Lipu- ja hümnipäev.
Lipu- ja hümnipäev (papiamento keeles "Dia di Himno y Bandera") on tähtpäev Arubal, Bonairel ja Curaçaol.
Aruba.
Arubal on lipu- ja hümnipäev rahvuspüha, mida tähistatakse 18. märtsil.
18. märtsil 1976 heisati Oranjestadil esmakordselt Aruba lipp ning esitati esmakordselt Aruba hümni "Aruba Dushi Tera".
Bonaire.
Bonaire lipu- ja hümnipäeva tähistatakse 6. septembril.
Curaçao.
Curaçaol tähistatakse 2. juulil kuupäeva, mil Saarenõukogu 1951 esimest korda kokku tuli.
2. juulist 1984 nimetatakse seda päeva lipu- ja hümnipäevaks.
Lipu- ja hümnipäeva hommikul on ametlikud pidustused Otrobandas Brionpleinil ja saare lääneosas Barberis Parke Himno y Banderas (Hümni ja Lipu pargis). Curaçao lipp on paljudes kohtades väljas ja kohalikus televisioonis on temaatilised saated. Teemakohased üritused on ka Willemstadis.


Papiamento keel.
Papiamento keel (Curaçaol "Papiamentu", Arubal "Papiamento", Bonairel "Papiamen") on kreoolkeel, mida kõneldakse Hollandi Antillide Tuulealustel saartel (Curaçao ja Bonaire) ning Arubal.
Nimi.
Keele nimi tuleb papiamento keele sõnast "papia" kõnelema' (portugali "papear").
Papiamento keeles kirjutatakse keele nime Arubal "Papiamento" ja Curaçaol "Papiamentu". Hääldus on ühesugune, vahe on ainult kirjaviisis, mis Curaçaol lähtub rohkem hääldusest, Arubal rohkem etümoloogiast. Bonairel on keele nimi "Papiamèn".
Staatus.
Kuigi Hollandi Antillidel on ametlik keel hollandi keel, kõneleb seda suur osa Madalmaade Tuulealuste saarte elanikkonnast. Madalmaade Tuulepealsetel saartel (Sint-Eustatius, Saint-Martini saar ja Saba saar) on kõige kõneldavam keel inglise keel. Arubal on papiamento keel alates 2004. aastast hollandi keele kõrval ametlik keel, kuigi ka seal kasutavad võimud seni kõige rohkem hollandi keelt.
Papiamento keelel on kaks põhikuju, mis erinevad põhiliselt ortograafia poolest.
"Papiamento" on Arubal kõneldav keelekuju, mille kirjaviis on etümoloogilise orientatsiooniga. "Papiamentu" on Curaçaol kõneldav keelekuju, mille kirjakeel on foneetiline. Ka Bonaire murret ("Papiamen") kirjutatakse foneetilisel põhimõttel.
Päritolu.
Kuigi papiamento päritolu on palju uuritud, ei ole õnnestunud selle allikat täpselt kindlaks teha. On teada, et keel tekkis 17. sajandi paiku, mil Curaçaol oli orjanduse õitseaeg. Hollandi Lääne-India Kompaniil oli tol ajal Curaçaol orjaturg, kust orje osteti ja müüdi kõikjale maailmas. Suur osa neist orjadest pärines Lõuna-Ameerikast ja Aafrikast. Neid orje kasutati ka Hollandi kolooniate istandustes ja soolakaevandustes. Kõige varasema avaldatud iseloomustuse Curaçao rahvakeelele andis paater Schabel, kelle järgi Curaçao neegerorjad kõnelesid "murtud hispaania keelt".
Kõige tõenäolisema teooria järgi on papiamento keel välja kasvanud orjade soovist omavahel suhelda. Papiamento keel tekkis pidžinkeelena hispaania, portugali, hollandi ja inglise keelest ning Aafrika murretest ja aravakkide keelest. Pole teada, millisel keelel oli kõige suurem mõju ja kuidas täpselt keel edasi arenes. Mõne uurimuse järgi oli kõige suurem mõju hispaania keelel (otsustades paljude sarnaste tegusõnade järgi). Teised uurimused postuleerivad mingi Brasiilia kreoolkeele mõju. Viimane uurimus lähtub suurest Aafrika portugali keele mõjust ning otsib seost Aafrika maadega. On ka avastatud, et Venezuelas on papiamento keelt kõnelev kogukond. Mõne uurija väitel tekkis "Papiamentu" Curaçaol ning jõudis sealt Venezuela kaudu Arubale. Seepärast ongi Aruba "Papiamento" kõlalt ja sõnavaralt sarnane hispaania keelele.
Tänapäeva papiamento keeles on palju uusi sõnu inglise ja hispaania keelest ning toorlaene hollandi keelest.
Papiamento keele kõnelejaid.
Arubalt pärit Dave Bentoni emakeel on papiamento.


Nikosia.
Nikosia on Küprose pealinn. Linn asub Küprose keskosas Pedieose jõe kaldal.
Nikosia on 1974. aasta Türgi invasioonist alates jagatud kaheks mööda nn Rohelist joont (ÜRO poolt kontrollitud demilitariseeritud tsoon). Nii Küprose Vabariik kui ka rahvusvaheliselt tunnustamata Põhja-Küprose Türgi Vabariik peavad Nikosiat oma pealinnaks.


Piusa jõgi.
Piusa jõgi (ka Pimža jõgi; vene "Пиуза, Пимжа") on jõgi Kagu-Eestis, mille alamjooks kuni 14 km ulatuses asub Venemaa territooriumil.
Piusa jõgi saab alguse Plaani Külajärvest Haanja kõrgustikul ja suubub Pihkva järve. Voolab käänulises Piusa ürgorus.
Jõe pikkus on 109 km, valgala 796 km², millest 508 km² on Eesti teritooriumil, langus 212 m. Piusa on Eesti suurima langusega jõgi.
Jõe ääres asub Vastseliina alevik.
Suuremad lisajõed on Meeksi oja, Tuderna oja, Obinitsa oja ja Belka jõgi.
Piusa jões elab palju kalaliike, neist arvukamad on harjus, särg, haug ja trulling.
Piusa jõe ürgoru kaitseks on loodud Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala.


Kaluga.
Kaluga (mööndav nimekuju "Kaluuga") on linn Venemaal, Kaluga oblasti keskus. Asub Kesk-Vene kõrgustikul, Oka jõe vasakul kaldal.
Kaluga on asutatud Moskva vürstiriigi piirikindlusena. Esmakordselt mainitakse teda 1371. aastal Leedu suurvürst Algirdase poolt.
Moskva suurvürstiriigi koosseisus 15. sajandist. 1505–1518 oli omaette osastisvürstiriigi keskus.
1708. aastast oli Moskva kubermangu koosseisus, 1796. aastal loodi Kaluga asehalduskond ("Калужское наместничество") ja 1796. Kaluga kubermang.
1924 läks Moskva oblasti koosseisu ja 1934 Tula oblasti koosseisu, kuni 1944. aastal loodi Kaluga oblast.
1892 kuni 1935 elas Kalugas raketiteadlane Konstantin Tsiolkovski. Linnas asub Kosmonautika ajaloo muuseum.
Tuntud isikutest on linnas sündinud helilooja ja pianist Nikolai Rakov.


Rjazan.
Rjazan on linn Venemaal, Rjazani oblasti keskus. Asub Oka jõe paremal kaldal, Kesk-Vene kõrgustiku idaserval. Kaugus Moskvast mööda autoteed on 164 km.
Ajalugu.
Rjazani kreml olevat ehitatud vene hõimude poolt soome-ugrilaste maale 1095. aastal. 12. sajandist oli Rjazani vürstiriigi keskus. 1237. aastal rüüstasid asulat mongolid. 1521. aastal liideti Moskva Suurvürstiriigiga.
Haldusjaotus.
Linn jaguneb 4 linnaosaks (rajooniks): Moskovski, Sovetski, Železnodorožnõi ja Oktjabrski. Rjazani haldusalasse (Sovetski linnaossa) kuulub ka 20 km linnast põhja pool asuv Solottša alevik (umbes 2500 elanikku).
Rahvastik.
1. septembril 2010 oli linna arvestuslik elanike arv 508 100. Jaanuarist augustini oli sündivus 10,1‰ ja suremus 15,4‰.
Majandus.
Linnas on mitmeid masinaehitusettevõtteid. Arenenud on ka kergetööstus ja ehitusmaterjalide tööstus.
Vaatamisväärsused.
Linnas on mitu 15.-17. sajandist pärinevat kirikut.


Kaluuga.
Kaluuga ("Huso dauricus") on suur röövkala tuurlaste sugukonnast.
Ta eluneb Amuuri jõgikonnas ning meres Amuuri suudmealal. Noored isendid elavad Ohhoota ja Jaapani mere rannikualadel. Kaluuga on äärmiselt ohustatud liik. Liigi arvukus on vähenenud alates 19. sajandi lõpust, eriti järsult 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses seoses röövpüügiga.
Väidetavalt on tegemist maailma suurima mageveekalaga. Tema maksimaalne kehamass on vähemalt 1000 kg. Pikkus võib ületada 5 m.
Kaluuga on üks kaladest, kellelt saadakse musta kalamarja.


Vene-Ukraina gaasitüli.
Vene-Ukraina gaasitüli on Venemaa riigiettevõtte Gazprom ja Ukraina vaheline korduvalt üles kerkinud vaidlus Ukrainasse tarnitava maagaasi hinna, Ukraina võlgnevuste ning gaasi transiidi üle.
Vaidlus sai alguse märtsis 2005, kui Venemaa otsustas Ukrainale müüdava maagaasi hinda järsult tõsta. 1. jaanuaril 2006 alustati Ukrainale suunatud gaasitarnete peatamist. Tookordne tüli lahendati 4. jaanuaril 2006.
Vaidlus tekkis uuesti 2007. aasta lõpus ning jätkus 2008. aasta kevadeni.
Uus ja ägedam tüli puhkes aga taas 2008. aasta lõpus.
Ukraina gaasitarbimine.
2004. ja 2005. aastal tarbis Ukraina umbes 80 miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas. Sellest tootis Ukraina 20 miljardit kuupmeetrit ise, ostis umbes 36 miljardit kuupmeetrit Türkmenistanilt ning sai umbes 17 miljardit kuupmeetrit Venemaalt maksena Venemaa gaasi transportimise eest Euroopasse. Ülejäänu (6...7 miljardit kuupmeetrit) ostis Ukraina Venemaalt.
Ukraina on maailmas neljas riik maagaasi impordi mahu poolest ja kuues maagaasi tarbimise mahu poolest. See on osalt tingitud raiskamisest ja ebatõhususest madala gaasihinna tõttu.
2002. aasta leping.
Vene riigiettevõtte Gazprom ja Ukraina riigiettevõtte Naftogaz Ukrajinõ vahel 21. juunil 2002 sõlmitud ja 2013. aasta lõpuni kehtima pidanud lepingu järgi pidi makstama Venemaa maagaasi edastamise eest läbi Ukraina torujuhtme bartertehinguna: kuni 15% läbi Ukraina territooriumi pumbatavast gaasist pidi antama transpordi eest Ukrainale kasutada. Algselt eeldati, et maksena tarnitav gaasihulk räägitakse igal aastal läbi ja fikseeritakse valitsustevahelise protokolliga.
Lisa 4.
9. augustil 2004 allkirjastasid gaasiettevõtted lepingu lisa 4, mille kohaselt maksena tarnitava gaasi hulk arvutatakse tariifi alusel 1,09 USA dollarit 1000 kuupmeetri gaasi transportimise eest 100 km kaugusele ning maagaasi hind 50 USA dollarit 1000 kuupmeetri eest. See lisa nägi ette, et hind ei muutu kuni 2009. aasta lõpuni.
Gazprom väitis, et lisa 4 kehtib ainult juhul, kui riigid sõlmivad valitsustevahelise protokolli, mis määrab kindlaks gaasitransiidi tingimused, ning on täidetud kaks tingimust: esiteks, gaasitransiiditeenus makstakse kinni gaasitarnetega, ja teiseks, transiidihind fikseeritakse tasemel 50 dollarit 1000 kuupmeetri eest. Kui iga-aastast protokolli nendel tingimustel ei sõlmita, siis lisa 4 muutub Gazpromi väitel tühiseks.
Venemaa nõudis uut lepingut, mille järgi Ukraina maksaks 160 dollarit 1000 kuupmeetri eest. Hiljem nõudis Gazprom 230 dollarit 1000 kuupmeetri eest, väites, et selline hinnahüpe vastab maailmaturu trendile. Mõned vaatlejad märkisid, et mõiste 'maailmaturuhind' on maagaasi puhul vaevalt rakendatav, eriti seal, kus valdava osa tarneid teeb riigi poolt kontrollitav monopol. Venemaa olemasolevad lepingulised hinnad enamikule Euroopa maadele olid vahemikus 110...280 dollarit 1000 kuupmeetri eest.
Venemaa nõustus, et ka transiiditariifi tuleb tõsta 1,74 dollarini 1000 kuupmeetri edastamise eest 100 km kaugusele. Lääne-Euroopas oli see tariif 2005. aastal 0,9 dollarit (Belgia) kuni 4,5 dollarit (Kreeka). Transiidi turuhindu ei olnud, vaid hinnad olenesid konkreetsetest kuludest ning Euroopa Liidus pidi need heaks kiitma riigi energiaturu reguleerija.
Venemaa väitis, et Gazpromi subsiidiumid Ukraina majandusele ulatusid miljardite dollariteni. Venemaa president Vladimir Putin väitis, et Ukraina eelarves on piisavalt raha, et maksta turuhinda: "See on raske koorem Venemaa eelarvele (...) Ukraina tarbijad saavad täna gaasi palju madalama hinnaga kui Venemaa kodanikud maksavad omal maal! Ja meil on veel umbes 25 miljonit kodanikku, kes elavad allpool vaesuspiiri." Ukraina aga väitis, et Venemaa nõudmised rikuvad 2002. aasta 21. juuni lepingut ja selle lisa 9. augustist 2004.
2005. aasta läbirääkimised.
2005. aasta läbirääkimisi uute lepingute sõlmimiseks peeti Gazpromi ja Naftogaz Ukrajinõ vahel.
Algul oli Ukraina pool kindlalt vastu igasugusele gaasihinna tõusule ning tegi ettepaneku maksta gaasi eest relvadega. Lõpuks tegi Ukraina president Viktor Juštšenko mõningad järeleandmised, nõustudes gaasihinna järkjärgulise tõusuga. Ta väitis, et kui gaasihind tõuseb üle 90 dollari, muutub Ukraina tööstus ebarentaabliks. Ta kutsus üles vältima vaidluse politiseerimist ning avaldas veendumust, et probleem lahendatakse majanduslike, mitte poliitiliste vahenditega.
Umbes 80% Venemaa gaasiekspordist Lääne-Euroopasse käib läbi Ukraina. Venemaa avaldas soovi luua Gazpromi ja Naftogaz Ukrajinõ baasil konsortsium, Ukraina aga on selle vastu, sest sel juhul kaoks Ukrainal kontroll oma territooriumil asuvate torujuhtmete üle.
Mõned Ukraina ametnikud tegid ettepaneku revideerida rendihinda, mida Venemaa maksab Ukrainale selle eest, et ta hoiab oma Musta mere laevastikku Krimmis asuvas Sevastopolis: praegu maksab Venemaa umbes 97 miljonit dollarit aastas. Ukraina ametnikud on soovitanud teha sadamarajatiste täielik inventuur, et teha kindlaks nende tegelik väärtus, mis seni olevat alahinnatud. Nende koguväärtust on hinnatud 2 miljardile dollarile. Venemaa ei taha rendihinna võimaliku muutmise üle üldse kõnelda. On arvatud, et ettepaneku rendihind üle vaadata algatas USA, sest need tehti mõni tund pärast USA riigisekretäri Condoleezza Rice'i visiiti Kiievisse 8. detsembril 2005. Rendihinna revideerimine tähendaks aga taganemist Venemaa ja Ukraina vahel 1997. aastal sõlmitud lepingust, millega Venemaa üldse alles tunnistas Krimmi kuulumist Ukrainale.
Tarnete peatamine.
13. detsembril 2005 teatas Gazprom, et kui uue hinna asjus ei lepita kokku enne 1. jaanuari 2006, siis ta peatab 1. jaanuarist 2006 kell 10.00 Moskva aja järgi gaasitarned Ukrainasse. 14. detsembril teatas Gazprom ühepoolselt, et uus hind on 220 kuni 230 dollarit 1000 kuupmeetri kohta. Ukraina väitis, et sellised meetmed rikuksid olemasolevaid lepinguid, ning mainis võimalust pöörduda rahvusvahelise arbitraaži poole. 19. detsembril 2005 sõitis Ukraina peaminister Juri Jehhanurov Moskvasse, kuid mingit hinnakokkulepet ei saavutatud. 20. detsembril teatas Jehhanurov, et Ukraina tuleb toime ilma Venemaa gaasita, ning kutsus üles arendama energiasäästlikke tehnoloogiaid.
26. detsembril 2005 teatas Jehhanurov vaidluste jätkudes intervjuus Ukraina televisiooni 5. kanalile Ukraina valitsuse seisukoha, et Ukrainal on lepingu järgi õigus 15 protsendile Venemaa gaasist, mis läbib Ukraina torujuhtmeid. See avaldus oli suurelt jaolt vastus Gazpromi ähvardusele pöörduda Stockholmi Kaubanduskoja Arbitraažiinstituudi poole, kui Ukraina peaks "Venemaa transiitgaasi ebaseaduslikult kõrvaldama". Varem oli Jehhanurov teatanud, et kui kompromissini ei jõuta, võib Ukraina pöörduda selle instituudi poole. Mõlemad maad on 1960. aastast Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni osalised, nii et Stockholmi Instituudi otsus selles asjas oleks õiguslikult siduv.
29. detsembril 2005 pakkus Vladimir Putin Ukrainale 3,6 miljardi dollari suurust laenu, et katta üleminekut maagaasi turuhindadele. Ukraina president Juštšenko lükkas selle ettepaneku kohe tagasi. 2005. aasta viimastel päevadel hakkasid Euroopa riigid ergutama Venemaad ja Ukrainat kompromissi leidma. 31. detsembril 2005 tegi Venemaa president ettepaneku lükata hinnatõus edasi aprillini 2006, kui Ukraina nõustub uue lepinguga. Ukraina lükkas selle ettepaneku tagasi.
1. jaanuaril 2006 hakkas Venemaa vastavalt oma hoiatusele torujuhtmetes rõhku vähendama. Neid meetmeid alustati juba enne kella 10, mis oli Venemaa ultimaatumis tähtajaks seatud.
2. jaanuaril süüdistas Venemaa Ukrainat gaasi varastamises 25 miljoni dollari väärtuses. Ukraina ametnikud eitasid seda kohe.
Et tarned kolmandatele riikidele vähenesid, siis kas Ukraina võttis osa gaasi endale või Venemaa vähendas tarneid. Et kahtlust viimases kõrvaldada, kutsus Venemaa Šveitsi firma SGS eksperdid mõõtma Ukrainasse jõudvat gaasikogust.
Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline leping nõuab, et Venemaa toimetaks gaasi endise Nõukogude Liidu piirini. Juhul, kui Ukraina gaasi varastaks, võiks Euroopa Liit Venemaa lepingu rikkumise eest kohtusse kaevata. Kui gaasirõhk Euroopa Liidus langes, ei jäänud Venemaal seetõttu muud üle kui taastada 3. jaanuaril tarned Ukrainale.
Mõju teistele Euroopa maadele.
Hoolimata Venemaa korduvatest kinnitustest, et tarned kolmandatasse riikidesse jäävad endiseks, täheldasid Poola ja Ungari juba 1. jaanuaril tarnitud gaasi mahu vähenemist.
Suurbritannia avaldas kartust, et lähitulevikus gaasitarned vähenevad.
2. jaanuaril teatas Venemaa, et hakkab väidetavalt Ukraina poolt varastatud gaasi asendamiseks andma iga päev täiendavalt 95 miljonit kuupmeetrit gaasi.
Alternatiivne gaasijuhe läbi Valgevene laseb aastas läbi ainult 30 miljardit kuupmeetrit gaasi (Ukraina 120 miljardit). Valgevene juhtme läbilaskevõime varu on väike.
"Samal päeval, kui ta võtab üle G8 eesistumise, peatab ta tarned Ukrainale, mis kaudselt vähemalt ohustab gaasitarneid Euroopasse. See õõnestab otseselt Venemaa usaldatavust," ütles Moskva panga Alfa Bank peastrateeg Christopher Weafer. 1. jaanuaril hoiatasid Saksamaa, Itaalia, Austria ja Prantsusmaa majandusminister Ukraina valitsust, et kui Ukraina ei toimeta kohale kogu gaasi, mis on mõeldud Euroopa Liidu maadele, kahjustab see nende maade "täiuslikke suhteid" Ukrainaga. 3. jaanuaril palus Euroopa Liit mõjutada Ukrainat, et ta tagaks täieliku ja katkestamatu gaasitransiidi Venemaalt Euroopa Liidu maadesse. Euroopa Liidu energiavolinik
Andris Piebalgs hoiatas Venemaad, et ta ei teeks Euroopa Liidust "pantvangi" oma suhetes Ukrainaga.
Austria välisminister Ursula Plassnik kritiseeris Venemaa meetmeid Ukraina vastu.
4. jaanuaril toimus Euroopa Liidu energeetikaekspertide kohtumine tekkinud olukorra arutamiseks. Poola esitas Visegrádi grupi riikide ja Austria seisukoha, mille kohaselt on vastuvõetamatu blokeerida kõrgemaid hindu nõudes gaasitarned ning Euroopa Liit peab leidma Venemaa kõrval teisi gaasitarnijaid.
Väidetav poliitiline tagapõhi.
Paljude vaatlejate hinnangul kujutab Venemaa teguviis endast poliitilist kättemaksu Ukraina väljumise eest Venemaa mõjusfäärist ja läänemeelse poliitika eest. Teised vaatlejad leiavad, et gaasihindade tõstmine enne külma talve on mõeldud Ukraina presidendi Viktor Juštšenko ja tema partei populaarsuse mõjutamiseks enne kevadisi parlamendivalimisi. Samuti väidetakse, et tegemist on Moskva katsega saada kontrolli Ukraina gaasijuhtme üle.
Venemaa väidab, et gaasihindade tõstmise motiivid ei ole poliitilised, vaid majanduslikud, ning märgib, et tõstetakse ka Armeeniale, Gruusiale, Moldovale, Leedule, Lätile ja Eestile tarnitava gaasi hinda. Ent Armeeniale, Gruusiale ja Baltimaadele tarnitakse 2006. aastal gaasi palju madalama hinnaga (110 kuni 125 dollarit kuupmeetri eest). Gazpromi kinnitusel on Taga-Kaukaasia puhul tegemist teistest maardlatest pärineva gaasiga, mis ei ole seotud Euroopa turuga, mistõttu puuduvad loobumiskulud. Mitteseotus Euroopa turuga ei ole aga gaasijuhtmete paigutuse põhjal ilmne. Gazpromi esindajatel pole seletust hindade kohta Balti riikides, mille torujuhtmed on ühenduses Lääne-Euroopasse gaasi eksportimisel kasutatavate torujuhtmetega. Venemaa aga ei pea pakkuma kõigile tarbijatele ühesuguseid hindu, kuni ta ei ole WTO liige.
Valgevenele, millel on Venemaa-sõbralik valitsus ning mis on andnud oma torujuhtmed Gazpromi kontrolli alla, tarnitakse 27. detsembril 2005 sõlmitud lepingu järgi 2006. aastal gaasi ainult 47 dollari eest 1000 kuupmeetri kohta. Asi on selles, et Valgevene torujuhe kuulub Gazpromile ning tal on pikaajaline leping juhtme all oleva maa rentimiseks. Gazprom on osutanud asjaolule, et Ukrainale on pakutud samasugust tehingut, kuid Ukraina lükkas selle tagasi.
Kuigi varem oli Gazprom tagasi lükanud Türkmenistani pakkumise osta maagaasi 58 dollari eest 1000 kuupmeetrilt, nimetades seda liiga kalliks, otsustas ta detsembris 2005 ootamatult osta veel 30 miljardit kuupmeetrit gaasi 65 dollari eest 1000 kuupmeetrilt, kusjuures 15 miljardit kuupmeetrit tarnitakse 2006. aasta esimeses kvartalis. Selle tehingu eesmärk on paljude vaatlejate arvates piirata Ukraina alternatiive gaasi hankimisel. Venemaa on seda möönnud. Samas on nafta ja gaasi hinnad 2005. aasta jooksul kahekordistunud.
Mõned vaatlejad märgivad, et Gazpromi käitumist on raske seletada majanduslike motiividega, sest ta on toiminud ebajärjekindlalt. Samal ajal võib see põhineda poliitilistel motiividel, sest riik on ettevõtte enamusomanik ning hinnad näivad korreleeruvat ostja poliitilise sõbralikkusega. Tõsi küll, Venemaa-sõbralik Armeenia saab gaasi sama hinnaga kui vähem sõbralik Gruusia. Sellele viidates eitab Venemaa poliitilisi motiive. Teisest küljest, Ukraina saab gaasi ikkagi odavamalt kui Rumeenia ja Euroopa Liit, sest transpordikulud on märgatavalt väiksemad. (Euroopa Liiduga oli 1970. aastatest pärinev pikaajaline leping, mis võimaldas keskmist hinda alandada.)
WTO seisukoht.
WTO esindaja Pascal Lamy ütles, et kõik postsovjetlikud riigid, mis ostavad Venemaalt gaasi, peavad maksma energia eest praegust turuhinda, et tõsta oma majanduse efektiivsust. Lamy osutas sellele, et kui Venemaa ja Ukraina oleksid mõlemad WTO liikmed, oleks gaasitüli kergem lahendada olnud. Probleem olevatki tekkinud sellepärast, et ei Venemaal ega Ukrainal ei ole tõelisi energiaallikate turuhindu, mistõttu energiat kasutatakse ebatõhusalt. Ta lisas, et vahejuhtum ei mõjuta Venemaa vastuvõtmist WTO-sse.
Tüli lahendus.
4. jaanuaril 2006 jõudsid Venemaa ja Ukraina kokkuleppele. Kirjutati alla viieaastasele lepingule. Venemaa hakkas saama 230 dollarit 1000 kuupmeetrilt Vene-Šveitsi ettevõttelt RosUkrEnergo, mis segab Venemaa gaasi odavama Kesk-Aasia gaasiga proportsioonides 1:2 ning müüb gaasi Ukrainale hinnaga 95 dollarit kuupmeetrilt. Pooled leppisid kokku ka selles, et transiiditariifi tõstetakse 1,09 dollarilt 1,60 dollarini 1000 kuupmeetri gaasi toimetamise eest 100 km kaugusele. See ei puuduta üksnes Venemaa gaasi transporti Euroopasse, vaid ka Türkmenistani gaasi transporti läbi Venemaa Ukrainasse. Gazpromi esindaja sõnul kõigub kokkulepitud hind koos turuga.
Enamiku analüütikute arvates on tegu näosäilitamiseks sõlmitud tehinguga, sest mõlemad maad on teatanud, et nad on tulemusega täielikult rahul.
Mõned asjatundjad kahtlevad selles, et see tehing on RosUkrEnergole kasulik. Ettevõttel tuleb osta Venemaalt 16 miljardit kuupmeetrit hinnaga 230 dollarit 1000 kuupmeetrilt ja 40 miljardit kuupmeetrit Türkmenistanilt ja Kasahstanilt hinnaga 60...65 dollarit 1000 kuupmeetrilt ning siis müüa see gaas Ukrainale hinnaga 95 dollarit 1000 kuupmeetrilt. Peale selle peab RosUkrEnergo transportima 40 miljardit kuupmeetrit gaasi Euroopasse hinnaga 1,60 dollarit 1000 kuupmeetrilt, kokku 1920 miljoni dollari eest. Kulud moodustavad kokku 2500+3800+1920 miljonit ehk 8,2 miljardit dollarit. Tõenäoliselt kompenseeritakse 2,7 miljardi dollari kaotust mingite avaldamata lepingutega, mis võivad olla seotud Ukraina võlaga ja torujuhtme rendiga. Teise analüüsi järgi saab RosUkrEnergo kasumit, kui ta ostab Kesk-Aasiast gaasi odavamalt kui 70 dollari eest.
Pärast leppe sõlmimist ütles Ukraina ekspeaminister Julija Tõmošenko, et ta kaebab Naftogaz Ukrajinõ Ukraina riiklike huvide kahjustamise eest kohtusse. Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei esimees Vladimir Žirinovski ütles, et ta algatab parlamendis uurimise Venemaa riiklike huvide võimaliku kahjustamise asjus.
Tüli uus puhkemine.
Vaidlus puhkes uuesti 2. oktoobril 2007, kui Gazprom ähvardas Ukraina 1,3 miljardi dollari suuruse võla tõttu gaasitarned alates 2008. aasta algusest katkestada. Esialgu näis, et pooled jõudsid sellele järgnenud nädala jooksul kokkuleppele, kuid 5. jaanuaril 2008 kordas Gazprom oma nõudmist.
12. veebruaril teatati, et Venemaa president Vladimir Putin ja Ukraina president Viktor Juštšenko jõudsid maagaasi hinnas kokkuleppele. Uue kokkuleppe kohaselt pidi Ukraina 2008. aastal maagaasi tuhande kuupmeetri eest Gazpromile maksma 179,5 dollarit ning ka oma võlad ära maksma. Veebruari lõpus ähvardas Gazprom taas tarned katkestada, kui Ukraina 2008. aasta gaasi eest ettemaksu ära ei tasu.
3. märtsil vähendas Gazprom Ukrainale tarnitava gaasi kogust 25 protsendi võrra, viidates 1,5 miljardi suurusele võlale, mida aga Ukraina pool eitas. Järgmisel päeval vähendati gaasikogust veel 25 protsendi võrra.
5. märtsil 2008 taastas Gazprom maagaasi tarned Ukrainale pärast seda, kui kahe riigi gaasikompaniide juhid jõudsid telefonivestluses vaidlusküsimustes kokkuleppele.


David Thompson (korvpallur).
David Thompson (sündinud 13. juulil 1954) on endine NBA korvpallur.
Tippsportlasena oli ta 193 cm pikk ja kaalus 88 kg.
Biograafia.
Thompson, David
Thompson, David


Invertsiirup.
Invertsiirup on toiduaine, fruktoosi ja glükoosi segu, mee põhiosa. Kasutatakse pagari- ja kondiitritööstuses präänikute ja saiade valmistamisel. Hoiab tooted kauem pehmed. Kasutatakse ka suhkrusiirupides nende suhkrustumise vältimiseks.
Valmistamine.
Invertsiirupi valmistamiseks võetakse üks osa vett ja 1,75 osa suhkrut. Valmistamiseks võib kasutada kahte moodust.
Esimene moodus.
Suhkur lahustatakse vees, lastakse keema tõusta, riisutakse vaht, jahutatakse 90°C ja lisatakse toiduhappe lahus (3% äädikhapet või 10 piimhapet) kuumutatakse segades 20-30 minutit. Selle aja jooksul toimub inversioon.
Teine moodus.
Suhkru ja vee pikemaajalisel keetmisel toimub samuti inversioon.
Mõlema valmistusviisi puhul siirup jahutatakse ja aromatiseeritakse.


David Thompson (täpsustus).
David Thompson on mitme tuntud isiku nimi.


Ion Dosca.
Ion Dosca (sündinud 2. jaanuaril 1955 Bucovăţis) on Moldova kabetaja, 1999. aasta maailmameister brasiilia kabes.
Saavutused.
Dosca, Ion
Dosca, Ion


Järvere.
Järvere on küla Võru maakonnas Sõmerpalu vallas.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elab külas 242 elanikku.


Alo Mattiisen.
Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva – 30. mai 1996 Tallinn) oli eesti helilooja.
Elulugu.
Alo Mattiisen sündis päiksepaistelisel laupäeval, hommikul kell kolmveerand üheksa. Ta oli blond, kõhn, kuid terve poiss, kaalus 3100 grammi ja oli 51 cm pikk. Alo oli elava loomuga laps, laulma hakkas samal ajal kui rääkima. Tal oli väike mänguklaver, millega tagus rütmi ja laulis. Alguses hoidis teda vanaema, aasta ja kahe kuu vanusena läks ta lasteaeda. Lasteaias võttis kohanemine aega umbes 2-3 kuud, sest ta ei olnud seltsiv, vaid oli rohkem omaette. Talle meeldisid väga loomad. Suviti vanaema juures olek oli tema paradiis. Lugema õppis varakult ja ilma kõrvalise abita, kirjutamise sai selgeks vanaisa kõrval. Raskusi oli "r" ja "k" häälikute hääldamisega, kuid see viga parandati lasteaias.
Õpingud.
Kooli tahtis Alo väga minna ja ta tundis ennast seal suurepäraselt. Esimeseks õpetajaks oli õpetaja Ojamaa. Esimeseks pinginaabriks oli Antti Martensoo, hiljem Jüri Leesment. Teises klassis läks Alo ema suunamisel Jõgeva Laste Muusikakooli, kuid ka ise oli muusikast väga huvitatud. Muusikakoolis olid tema õpetajateks Elvi Kotkas ja Ilmar Lääne. Esimese loo kirjutas muusikakooli kolmandas klassis, see oli viis lasteluuletusele.
Pärast I klassi hakkas tohutult lugema. Lemmikuteks olid seiklusjutud, reisikirjad, kriminullid. Eesti kirjanikest meeldisid Oskar Luts ja A. H. Tammsaare. Poiss ei olnud ka kohustusliku kirjanduse vastu ja võib-olla tulenes sellest tema kirjanduslik anne, näiteks lõpukirjandi sai Alo hindeks "5". Kõige tugevam oli ta matemaatikas, aga nõrgaks küljeks oli vene keel, sest ignoreeris seda täielikult. Alole meeldis osa võtta ka näidenditest ja muudest taolistest üritustest, seega pidi ema tihti kostüüme õmblema, küll Alole ja hiljem ka tema õele Adele. Alo suhtus soojalt oma klassijuhatajasse Eino Veskisesse ja ka spordikooli treener Mati Lall oli suureks autoriteediks.
Alo oli 8-aastane, kui sündis õde Ade. Ta hoidis oma väikest õde väga ja nad said hästi läbi. Eriarvamusi tekkis siis, kui õde oli 13-14-aastane. Nende kodus käis alati palju lapsi külas. 5. klassist alates hakkas Alo tegelema palju spordiga. Eriti võlusid teda korvpall ja kergejõustik. Vahepeal oli isegi aeg, kus ta pidi muusikakooli spordi pärast pooleli jätma (13-14-aastasena), kuid 2 aastat enne lõpetamist meeldis talle muusikakoolis väga ja isegi viimases klassis ütles õpetaja Anzon, et seda last õpetaks veel ja veel.
Alo huvi muusika vastu näitab veel seegi tõsiasi, et iga kuu viimasel laupäeval toimus Tartus täika, kus müüdi, vahetati ja osteti plaate. Alo ei puudunud ükski kord ja tema muusikakogu oli väga suur. Eriti meeldis talle "The Beatles". Ansamblis mängimist alustas Alo juba keskkoolis Jõgeval. Keskkoolist astus ta otse Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika erialale. Konservatooriumis tabas teda kerge hämming: nii palju ambitsioonidega kõiketeadjaid muusikuid! Kaks aastat harjus Alo uue ümbrusega, ei kirjutanud ridagi. Pikkamisi mõistis ta, et pole millegi poolest teistest halvem.
Loomeperiood.
Kuigi 1981. aastal oli Alo Tallinna Riikliku Konservatooriumi õpilane, ei takistanud see tal osa võtmast ka kodusest muusikaelust. Alo jõudis sõita nii Tallinna ja Jõgeva kui ka muude Eesti kohtade vahel. Tema esinemise ampluaa oli lai.
1983. aasta kevadel küsis talt Erkki-Sven Tüür, kas ta ei tahaks end "In Spega" siduda - tema läheb ansamblist ära ja otsib asemikku. Alo oli nõus. Esimene esinemine oli 1984. aasta jaanuaris.
1984. aasta oli Alole edukas, sest ettevõtmised tõid tunnustust autorile ja ka vaatajad-kuulajad jäid rahule. Samuti lõpetas ta sel aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika eriala. 1988. aastal lõpetas ta sama kooli kompositsiooni erialal.
Isiklik elu.
Alo ainus abikaasa oli näitleja Rita Rätsepp, kes on lõpetanud TRK lavakunstikateedri XI lennu aastal 1984 ja töötab praegu psühholoogilise nõustajana. (Hiljem elas ta küll koos Katri Varbolaga, kuid ametlikult registreeritud nad ei olnud.) Rita ja Alo tutvusid konservatooriumi ühiselamus. Nad elasid koos 6 aastat, enne kui abiellusid. Kooselu kestis 9 aastat. Neil on tütar Anna-Mariita.
Alo Mattiisen suri 30. mail 1996. aastal Tallinnas. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Looming.
Alo looming on mitmekesine. Ta on kirjutanud laule, filmimuusikat, teatrimuusikat, instrumentaalteoseid, suurvorme, telefilmide ja telelavastuste muusikat.
Laulud.
Kõige rohkem on ta kirjutanud laule: kokku 86. Mõned tuntuimad neist on "Ei ole üksi ükski maa", viis ärkamisaegset laulu ja "Emale"
Instrumentaalteosed ja suurvormid.
Tuntuim teos "Ajaga silmitsi" (1986. a. suvel Jõgeval) on süit süntesaatorile. Esiettekanne oli Eesti Raadios 19. aprillil 1987 III programmis, stereoraadios.
Ette kantud Tartu 9. muusikapäevadel 1987. aastal, kus tunnistati parimaks muusikateoseks. Muusikud: Alo Mattiisen - klahvpillid, Riho Sibul - kitarr, Peeter Määrits - heli
Telefilmide ja telelavastuste muusika.
Kaks teost, millele ta on kirjutanud muusika oma loomingu hilisajal, on dokumentaalfilm "Supper-COMADOS" 1991. a. ja teleteater "Kallid külalised" 1992. a.
Tunnustused.
Alates novembrist 2006 on Alo Mattiiseni elu ja tegevusega võimalik tutvuda ka Jõgeval Betti Alveri Muuseumis.
Välislingid.
Mattiisen, Alo
Mattiisen, Alo
Mattiisen, Alo


Los Angeles Clippers.
Los Angeles Clippers on Põhja-Ameerika korvpalliliiga NBA klubi. Klubi asutati aastal 1970 Buffalos. 1984. aastast tegutseb klubi Los Angeleses.
Tähtsamad faktid.
LA Clippers kuulub Läänekonverentsi Vaikse ookeani divisjoni. 1978. aastani kandis klubi nime Buffalo "Bravers", 1978–1984 San Diego "Clippers" ja alates 1984 Los Angeles "Clippers".
Võistkonna värvid on punane, valge ja sinine. Klubi koduhall on Staples Center. Klubi omanik on Donald Sterling ja praegune peatreener Vinny Del Negro.
"Clippers" pole suutnud veel võita ühtegi liiga meistritiitlit.
Buffalo "Bravers".
Buffalo "Bravers" liitus NBAga samal aastal kui Portland Trail Blazers ja Cleveland Cavaliers. "Bravers" pidas oma kodumängud Buffalo Memorial Auditoriumis, kus peab oma kodumänge ka hokiliiga NHLi klubi Buffalo Sabres. Võistkonna esimene peatreener oli Dolph Schayes, kes on mängijana saanud ka kuulsuste halli. "Braversi" esimesed tähtmängijad olid Bob Kauffman ja Don May, kes valiti spetsiaalselt liiga uustulnukatele toimunud draftist. Esimesel hooajal saavutati 22 võitu ja 60 kaotust, mis oli 5 võidu võrra rohkem kui teisel uustulnukal Clevelandil. Bob Kauffman viskas oma esimesel hooajal "Braversis" keskmiselt 20,4 puntki mängus ja pääses mängima ka 1971. aasta NBA tähtede mängu.
Ka hooajal 1971/72 saavutati 22 võitu ja 60 kaotust. "Draftist" saadi keskmängija Elmore Smith ja ääremängija Randy Smith. Hooajal 1972/73 juhendas võistkonda Jack Ramsay, võistkond saavutas 21 võitu ja play-off" oli kauge unistus. Kuid 1973. aasta "draftist" saadi kesk- ja ääremängija Bob McAdoo, kes tõusis kohe võistkonna liidriks. Järgmisel hooajal 1973/74 jõudis "Bravers" esimest korda "play-offi", kus kaotati tugevale Boston Celticsile. "Play-offi" pääseti ka kahel järgmisel aastal.
Siis saabusid klubile rasked ajad, kui klubi vahetas omanikku ja tekkisid majandusraskused. Võistkonna liider Bob McAdoo vahetati New York Knicksi. Hooaegadel 1976/77 ja 1977/78 saadi vastavalt 30 ja 27 võitu. Klubi vahetas veel kord omanikku ning siirdus ka teise linna. Klubi sai nimeks San Diego "Clippers".
San Diego "Clippers".
Hooaeg 1978/79 oli suhteliselt edukas, kui uue peatreeneri Gene Shue' käe all võideti 43 mängu ja kaotati 39. Kahjuks ei piisanud sellest, et pääseda "play-offi". Meeskonna liidriteks tõusid Randy Smith ja hooaegade vahel Philadelphia 76ersist värvatud World B. Free, kes mõlemad viskasid keskmiselt üle 20 punkti mängus. World B. Free oli liigas George Gervini järel teine skooritegija 28,8 punktiga mängust.
Enne hooaega 1979/80 saadi endale väga tugev keskmängija Bill Walton, kuid tema lisandumine ei muutnud eriti midagi, hooaeg lõpetati 37 võiduga. Walton pidi jalavigastuse tõttu pealt vaatama 68 põhihooja mängu. Peale tema olid veel mitmed San Diego põhitegijad vigastatud. See andis võimaluse World B. Freele teha veel üks korralik hooaeg. Ta lõpetas jälle liiga teise skooritegijana: 30,2 punkti mängust. Hooaegade vahel vahetas Paul Silas treeneri pingil välja Gene Shue. Järgnenud hooajal saavutati 36 võitu. Walton ei saanud jällegi jalavigastuse tõttu mängida ühtegi mängu. Free vahetati Golden State Warriorsi tagamängija Phil Smithi vastu.
Hooajal 1980/81 müüs senine omanik Irv Levin klubi Donald Sterlingule 20 miljoni dollari eest. 1984. aastal kolis Clippers Los Angelesse.
Los Angeles "Clippers".
1984. aastast peeti kodumängud Los Angeles Memorial Sports Arenal (teine Los Angelese klubi "Lakers" pidas oma kodumängud Great Western Forumis). Clippers jäi esialgu "Lakersi" varju, kuna nood olid tiitlikaitsjad ja neil olid sellised staarid nagu Magic Johnson, Kareem Abdul-Jabbar ja James Worthy. Milwaukee Bucksilt vahetati endale Marques Johnson, Junior Bridgeman ja Harvey Catchings. Esimene hooaeg "inglite linnas" lõppes pettumusega: saadi vaid 31 võitu.
Ka järgmisel 7 hooajal ei suudetud midagi erilist korda saata. Eriti masendav oli hooaeg 1986/87, kui saavutati ainult 12 võitu. See on NBA halvemuselt 3. tulemus läbi aegade. Sel hooajal oli ka palju vigastusi. Liidrid Marques Johnson ja tagamängija Norm Nixon pidid enamuse mänge, kui mitte terve hooaja vahele jätma.
1986/87 hooajal asus klubi asepresidendiks ja mänedžeriks Elgin Baylor. Ta töötab nendel ametipostidel tänaseni. Hooajal 1989/90 tegi just tema vahetuse, mis tõi Cleveland Cavaliersist juba langeva tähe Ron Harperi ääremängijate Danny Ferry ja Reggie Williamsi vastu. See vahetus ning 1987. aasta "drafti" valik Ken Norman, 1988. aasta "drafti" valikud Danny Manning ja Charles Smith ning 1990. aasta "drafti" valik Loy Vaught viisid "Clippersi" 1992. aastal "play-offi". Esimest korda pärast 1976. aastat võis näha neid jälle 16 parima NBA võistkonna seas.
1991/92 hooaja vältel vahetas Clippers peatreenerit. Larry Brown asendas Mike Schuleri. Larry Brown on praegu hetkel üks hinnatuimaid peatreenereid NBAs. Hooaeg lõpetati 45 võidu ja 37 kaotusega. "Play-offis" kaotati esimeses ringis Utah Jazzile, kus juhtisid vägesid Karl Malone ja John Stockton. Järgmisel hooajal jõudsid nad samuti "play-offi", põhihooajal saadi 41 võitu. Seal kaotati esimeses ringis Hakeem Olajuwoni juhitud Houston Rocketsile.
Peatreeneri kohalt lahkus Larry Brown Indiana Pacersit juhendama ja uueks peatreeneriks sai Bob Weiss. 1993/94 oli üks kehvemaid hooaegu Los Angelese klubidele: kumbki neist ei jõudnud "playoffi". Järgmistel hooaegadel toimusid suured muutused klubi mängijate nimekirjas ja treeneri kohal. 1997 jõudsid nad viimast korda "play-offi", kuid kaotasid seal esimeses ringis Utah "Jazzile". 1994–1999 mängis Clippers kodumängud Arrowhead Pond of Anaheimis, mis on ka NHLi klubi Anaheim Mighty Ducksi koduhall.
1999. aastast hakkasid mõlemad Los Angelese klubid kodumänge pidama Staples Centeris. 1999. aasta "draftist" oli "Clippers" saanud ääremängija Lamar Odomi. Kuid tema panusest ei piisanud. Masendav hooaeg lõppes ainult 15 võiduga. Et aidata noori ja kogenematuid mängijaid, palkas Clippers abitreeneriteks Dennis Johnsoni ja Kareem Abdul-Jabbari. Viimase ülesandeks oli ka õpetada 1998. aasta "drafti" esimest valikut Michael Olowokandit. Johnson püsis klubis 2002/03 hooaja keskpaigani, Abdul-Jabbar lahkus pärast esimest hooaega.
Hooaeg 2000/01 tõi kaasa palju muudatusi mängijatega. Orlando Magicust vahetati noor ja talendikas ääremängija Corey Maggette ning tagamängija Keyon Dooling. "Draftist" saadi lapsepõlvesõbrad Illinoisist Darius Miles ja Quentin Richardson, kes olid vastavalt 3. ja 18. valik. Meeskond kogus populaarsust tänu "kõrge lennuga" mängijatele (palju pealtpanekuid) ja võite tuli poole rohkem kui eelmisel hooajal: 31. Võistkond juhtis liigat vahetusmängijate poolt keskmiselt visatud punktide arvestuses.
Et tiimi arendada, vahetati Chicago Bullsilt 1999. aasta "drafti" 1. valik, tugev punktiviskaja ja lauapallide hankija Elton Brand värskelt "draftist" saadud Tyson Chandleri vastu. Pärast kahte hooaega oli Brandil keskmiselt 20 punkti ja 10 lauapalli mängust. Hooajal 2001/02 pääses ta ka tähtede mängu. Aga hooaja kehva lõpu tõttu ei pääsenud "Clippers" "play-offi". Koguti 39 võitu ja 43 kaotust, "play-offist" jäi lahutama 5 võitu.
2002/03 hooajale eelnenud suvel vahetati Darius Miles Clevelandi "Cavaliersi" mängujuhi Andre Milleri vastu. Miller oli hooajal 2001/02 NBA parim resultatiivsete söötude andja. Järsku tundus, et tegemist on ühe potentsiaalirikkaima meeskonnaga NBAs. Tugev mängujuht, lootustandev Lamar Odom äärel, liiga üks parimaid tugevaid ääremängijaid Elton Brand teisel äärel, arenev keskmängija Michael Olowokandi korvi all ning tugev vahetusmeeste pink. Kuid ainult potentsiaaliks see jäigi. Võistkonnasisene kliima oli nõrk, oli palju vigastusi (tähtsad mängijad puudusid kokku 293 mängust) ning see kõik kokku rikkus hooaja, saadi vaid 27 võitu.
Enne hooaega 2003/04 toimus meeskonnas traditsiooniliselt palju muutusi. Lahkusid Andre Miller, Lamar Odom, Michael Olowokandi ning Eric Piatkowski. Samal ajal sõlmiti pikk leping Elton Brandi ning Corey Maggette'iga. Nemad ja Quentin Richardson moodustasid NBA ühe kõige parema skooritegijate trio, visates mängus keskmiselt 58 punkti. Uus peatreener Mike Dunleavy ei suutnud "Clippersit" eriti edasi viia. Saadi 28 võitu, läbi paljude vigastuste jällegi.
Hooaeg 2003/04 oli jällegi kehv mõlemale Los Angelesi klubile. Shaquille O'Neali lahkumise tõttu "Lakersist" Miami Heati lõpetas "Lakers" esimest korda pärast aastat 1993 hooaja kehvema võitude arvuga kui "Clippers". "Clippersi" Bobby Simmons valiti NBA kõige arenenumaks mängijaks hooajal 2003/04. Ta viskas mängus keskmiselt 16 punkti, võttis 6 lauapalli ja jagas 3 resultatiivset söötu.
Enne hooaega 2004/05 toimusid jällegi suured muutused võistkonnas. Bobby Simmons lahkus Milwaukee Bucksi. Samas kui eelmistel hooaegadel oli palju tugevaid mängijaid ära antud, siis seekord tuli neid juurde. Kõigepealt toodi hea kolmepunktiviskaja, sest eelmisel hooajal oli "Clippers" üks nõrgemaid kolmepunktivisete arvestuses: Cuttino Mobley Sacramento Kingsist. Mobley on ka hea kaitsemängija.
Teine suur täiendus tuli Minnesota Timberwolvesist. "Clippers" oli juba mitu aastat olnud noor ja kogenematu võistkond, neil puudus veteran, kes oskaks otsustavatel hetkedel mängu enda peale võtta. Seetõttu vahetati Minnesotast Sam Cassell Lionel Chalmersi ja Marko Jarici vastu. Saadi ka veel õigus järgmise aasta Timberwolvesi esimese vooru "drafti" valikule, juhul kui Minnesota ei pääse "play-offi".
Hooaeg 2005/06 algas "Clippersile" väga edukalt. Praegu on võiduprotsent üle 50 ja lootused "play-offi" pääseda on suured. Elton Brandi peetakse isegi liiga kõige väärtuslikuma mängija kandidaadiks.
Endised mängijad.
Chris Kaman - Eric Gordon - Al-Farouq Aminu - Baron Davis - Ike Diogu


Uniejów.
Uniejów on linn Poola keskosas Łódźi vojevoodkonnas, selle piiril Suur-Poola vojevoodkonnaga.


Hammurapi.
Hammurapi (ka Hammurabi; surnud umbes 1750 eKr (keskmise kronoloogia järgi)) oli Vana-Babüloonia kuues kuningas Babüloni esimesest dünastiast. Ta valitses 1792–1750 eKr (lühikese kronoloogia järgi 1728–1686 eKr).
Hammurapi tõusis võimule oma isa Sin-Muballiti troonist loobumise järel ja temast sai Babüloonia suurriigi rajaja, kelle valitsusaja lõpuks kontrollis Babüloonia peaaegu kogu Mesopotaamiat.
Hammurapi on tuntud ka maailma esimese teadaoleva ulatusliku seadustekogu (Hammurapi seadused) kehtestajana. Seadusteandja maine tõttu on Hammurapi portree mitmetel valitsusasutustel, eriti USA-s.
Elulugu.
Kui Hammurapi pärast oma isa Babüloni valitsejaks tõusis, oli Babüloonia üks paljudest omavahel vaenutsevatest Mesopotaamia linnriikidest. Kuid juba tema eelkäijad olid suutnud Mesopotaamia keskosas asuvat riiki oluliselt tugevdada ning vallutanud naabruskonnas paiknenud linnriigid Borsippa, Kiši, Dilbati, Kazallu, Maradi ja Sippari. Samas kontrollis Tigrise ülemjooksu tugev Ešnunna riik ning Tigrise ja Eufrati deltat Larsa. Ida pool oli tugevaimaks riigiks Eelam, põhjas tugevnes Assüüria Šamši-Adad I võimu all, ent viimase surma järel see nõrgenes. Võimalik, et oma esimestel valitsusaastatel oli Hammurapi Šamši-Adadist mingisuguses sõltuvussuhtes.
Oma seitsmendal valitsusaastal korraldas Hammurapi võiduka sõjaretke Uruki ja Isini vastu, kaheksandal ründas aga Emutbali, mis oli Larsa valitseja Rim-Sin I ülemvõimu all. Tema edasine Larsa-vastane tegevus siiski ebaõnnestus, kuid tal õnnestus oma kümnendal valitsusaastal allutada Ešnunnale allunud Malgumi, Rapiqumi ja Šalibi. Seejärel pühendus ta tõenäoliselt eestkätt Babüloonia sisemisele tugevdamisele, rajades templeid ja tugevdades linnamüüre.
Kui Šamši-Adad I Hammurapi 17. valitsusaastal suri, polnud Babüloonia enam Assüüriast sõltuvussuhtes. Siiski jäid kahe riigi vahelised suhted sõbralikuks. Tihedad suhted olid Hammurapil ka Mari riigiga, kus valitsesid samuti Šamši-Adadi järglased. Mari, Jamšadi ja Babüloonia vahel olid tol perioodil tõenäoliselt ka liidusuhted.
Umbes 1765 eKr tungis Eelami kuningas Siwepalarkhuppak Mesopotaamiasse ja purustas Ešnunna riigi ning allutas Larsa. Peale selle püüdis Eelam algatada ka Babüloonia ja Larsa vastast sõda, et oma positsioone Mesopotaamias kindlustada. Kuid Hammurapi sai sellest teada, sõlmis Larsaga liidu ja purustas Eelami. Et Larsa polnud Hammurapit sõjas kuigivõrd toetanud, pöördus Hammurapi peagi oma nominaalse liitlase vastu ning vallutas ta aastaks 1763 eKr. Seejärel allutas Hammurapi peagi ka Mesopotaamia põhjaosa; on võimalik, et osaliselt toimus see rahumeelse alistumise teel (seda on oletatud Hammurapi liitlase Mari riigi puhul). Nii saavutas Hammurapi võimu kogu Mesopotaamia üle. Võimalik, et tema võim ulatus ka tänase Türgi aladele, sest Diyarbakırist on avastatud steel, kus Hammurapit nimetatakse amoriitide kuningaks. Samas on andmeid, et tänase Süüria alal paiknevad riigid olid Hammurapist sõltumatud ning on tõenäoline, et ta ei suutnud allutada ka Assüüria peamisi linnu Aššurit ja Niinevet.
Hammurapi valitsusajast on avastatud suur hulk savitahvleid ja 55 talle endale omistatud teksti. Need annavad ülevaate impeeriumi igapäevasest juhtimisest alates üleujutuste tagajärgedega tegelemisest ja kalendriparandustest kuni Babüloonia suurte loomakarjade eest hoolitsemiseni.
Pärast Hammurapi surma sai troonile tema poeg Šamšu-iluna. Varsti pärast Hammurapi surma hakkas tema riik, mis mõõtmetelt ja ajaliselt kestuselt jäi alla Sargon I Akadi impeeriumile, lagunema, 1595 eKr vallutasid ja rüüstasid Babüloni hetiidid. Seejärel valitsesid Babülooniat kassiidid, kes muuhulgas võtsid üle ka Hammurapi seadustekoodeksi. Seadusteandjana austatakse Hammurapit siiani näiteks USA-s, kus ta on näiteks kujutatud Kapitooliumi hoonel koos 22 teise seadusteandjaga.
Seadustekoodeks.
Mesopotaamia Hammurapi ajal (1792–1750 eKr)


Sargon.
Sargon ehk Sargon I (vanasemiidi Šarrukin- 'tõeline kuningas') oli Akadi riigi looja, kes võis valitseda aastatel 2340–2284 eKr. Ta muutus Mesopotaamias ideaalse valitseja sümboliks, olles seega analoogne Karl Suure staatusega keskajal.
Sargon oli Sumerist põhja poole jäävate alade valitseja, algselt suhteliselt vähetähtsa semiidi riigi juht. Kuid oma valitsusaja jooksul alistas ta nii kogu Mesopotaamia kui ka Elami ning Süüria ja Palestiina. Tema loodud Akadi riik oli maailma esimesi impeeriumeid. Oma nime sai see Sargoni pealinna Akadi (Agade) järgi. Akadi keelest, mis kuulus semiidi keelte hulka, sai enam kui tuhandeks aastaks Mesopotaamia peamine kõnekeel.
Pärast Sargoni surma Akadi riik nõrgenes, kuid selle sisemise stabiilsuse taastas peagi tema lapselaps Naramsin.


Gattšina.
Gattšina (soome "Hatsina", eesti keeles ka Gatšina) on linn Venemaal Leningradi oblastis. Asub 45 km Peterburist lõunas, Ižora jõe ääres.
Gattšina on 89,1 tuhande elanikuga (2007) suurim linn Leningradi oblastis.
Ajalugu.
Gattšinat mainitakse esmakordselt 1499. aastal Novgorodi valdusena, Vadja viiendikus.
Stolbovo rahuga 1617. aastal läks Rootsi valdusesse, Rootsi Ingeri koosseisus.
Põhjasõja ajal vallutasid venelased Ingeri ja asula piirkonna tagasi.
Keisrinna Katariina II kingis need maavaldused krahv Grigori Orlov, kes ehitas aastail 1766– 1781 sinna uhke palee (Gattšina palee), mille Katariina II ostis 1783. aastal oma pärijatele.
Aastal 1796 sai Gattšina linnaõigused.
Aastail 1842–1862 oli Gattšina komandandiks estofiili Johann von Luce poeg, insenerivägede kindralleitnant Friedrich von Luce (ru)(1785–1866).
Gattšinat kasutas viimane Venemaa keiser Nikolai II oma sõjavägede juhtimise staabi asukohana Esimese maailmasõja lõpul ning seal ta ka loobus Venemaa troonist.
Aastal 1922 nimetati Gattšina Lev Trotski järgi Trotskiks (eesti keeles ka nimekujul "Trotskoje"). Aastatel 1929–1944 kandis nime Krasnogvardeisk.


Nebukadnetsar II.
Nebukadnetsar II (akkadi keeles Nabû-kudurri-uṣur; umbes 630 – 562 eKr) oli Uus-Babüloonia tuntuim ja edukaim kuningas, kes valitses aastail 605–562 eKr. Nebukadetsar on tuntud oma ulatuslike vallutuste ning ehitustegevuse tõttu Babülonis.
Nebukadnetsar oli Babüloonia kuninga Nabopolassari poeg ja troonipärija. Enne valitsejaks saamist oli ta oma isa vägede juht ning vallutas Egiptuselt Süüria ja Palestiina. 597 eKr allutas ta Jeruusalemma ja Juuda riigi ning püüdis seejärel valutada Egiptust. Kuid see ei õnnestunud tal ning Juuda ja mitmed teised riigid hakkasid mässama. Seetõttu pidi Nebukadnetsar 587 eKr Jeruusalemma taas vallutama. Ta purustas templi ning viis suure osa juutidest Paabeli vangipõlve. Peale seda piiras ta üle kümne aasta Tüürost ning saavutas selle alistumise Babüloonia ülemvõimule.
Nebukadnetsari ajal ehitati ka nn. "Paabeli torn" ehk peajumal Marduki tempel. Samuti seostatakse teda kuulsate Babüloni rippaedade ehitamisega.


Frangi kuningate loend.
Frangi kuningate loend loetleb teadaolevaid frankide kuningaid kuni Verduni leppeni.


Venelased.
Venelased (endanimetus "русские") on idaslaavi rahvus, kes räägib vene keelt ja elab põhiliselt Venemaal ja naaberriikides.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustavad venelased Venemaa rahvastikust ligi 81%.
Venelased kujunesid omaette rahvaks 14.-15. sajandil idaslaavlaste ehk nn. "vanavene rahva" põhjapoolsest harust, kelle eelkäijad olid vjaatitšid, krivitšid, Ilmeni slaavlased (sloveenid) ja teised nendega segunenud idaslaavi hõimud. Põhja ja ida suunas edasi liikudes assimileerisid idaslaavi keelte kõnelejad kohalikke soome-ugri keeli kõnelevaid hõime, sealhulgas merjalasi, muromlasi jt. 16. sajandil alanud Siberi koloniseerimise tagajärjel sai venelastest ka üks (praeguseks arvukaim) Siberi põhirahvustest. 15.-19. sajandil nimetati venelasi ka suurvenelasteks.
Usklikud on põhiliselt õigeusku, väike osa kuulub vanausuliste hulka ja sektidesse.


Nord Stream.
Nord Stream (vene keeles ka "Северный поток" 'Põhjavoog'; varasem nimi Põhja-Euroopa gaasijuhe'") on Läänemere põhjas asuv Venemaalt Saksamaale kulgev kahetoruline maagaasi torujuhe. Ehitus algas 2010. aasta aprillis Rootsi majandusvetes, Gotlandi lähistel.
Venemaa riiklik gaasimonopol Gazprom teatas kavast ehitada 1200 km pikkune torujuhe maismaa asemel merepõhja novembris 2002 ning torujuhtme maismaaosa ehituse alustamisest Venemaal detsembris 2005. Gaasijuhe avati pidulikult 6. septembril 2011 Venemaa peaministri Vladimir Putini ja Saksamaa ekskantsler Gerhard Schröderi osalusel.
Tavaliselt nimetatatakse Nord Streamiks Viiburi ja Greifswaldi vahel asuvat veealust lõiku, mõnikord aga mõeldakse selle all ka juhtme maa peal asuvat osa Venemaal ning võimalikke edasisi ühendusi Lääne-Euroopas.
Torujuhtme rajamisega tegeleb Nord Stream AG.
Poola, Baltimaad ja mõned teised Läänemere-äärsed riigid vastustasid Nord Streami rajamist nii keskkonna- kui ka energiajulgeoleku kaalutlustel. 20. oktoobril 2009 kiitis gaasijuhtme rajamise heaks Taani ning 5. novembril 2009 Rootsi ja Soome valitsus.
Ajalugu.
Töö gaasijuhtme ettevalmistamiseks sai alguse 1997, kui Gazprom ja Neste (hiljem Fortum) moodustasid ühisettevõtte North Transgas Oy, mille eesmärk oli Läänemere põhja mööda Venemaalt Põhja-Saksamaale kulgeva gaasijuhtme rajamine ja ekspluateerimine. Saksamaa-poolne partner oli Ruhrgas (hiljem E.ON).
Aastal 1998 uuriti võimalust, et juhe kulgeb läbi Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa erimajandusvööndi, ning tehti juhtme teostatavuse uuring. Kaaluti mitut trassi, sealhulgas selliseid, mis sisaldavad maapealseid osi Soome ja Rootsi territooriumil.
2001. aasta aprillis sõlmisid Gazprom, Ruhrgas, Wintershall ja Fortum gaasijuhtme projekteerimise kokkuleppe, mille täitmine vajas sobiva poliitilise olukorra teket.
8. septembril 2005 kirjutasid Gazprom, BASF ja E.ON AG Berliinis vahel alla gaasijuhtme eellepingu. Allakirjutamise juures viibisid ka president Vladimir Putin ja kantsler Gerhard Schröder. Rajati ettevõte Nord Stream AG, mis registreeriti Šveitsi linnas Zugis. Kumbki Saksamaa ettevõte sai selles osaluse 24,5% ja Gazprom 51%. Kevadel 2006 otsustati projekti kaasta Hollandi ettevõtte Gasunie. Sellesk loobus kumbki Saksa firma 4.5% aktsiatest.
Gaasijuhe kulgeb Babajevost Viiburi kaudu mööda Läänemere põhja Greifswaldini Saksamaal kogupikkusega 1244 km. See läbib Venemaa, Taani ja Saksamaa territoriaalvett ning Soome ja Rootsi majandusvööndit. Juhtme esimene toru võimsusega 27,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas valmis juunis 2011 ning gaasitransport algas selles 8. novembril 2011. Teise toru ehitus algas maiss 2011 ning peaks valmima 2012. Rootsi majandusvööndis Gotlandi lähedal on kavas rajada kompressorjaam, mille vastu on teravalt võtnud sõna Rootsi peaminister Göran Persson ja ka Rootsi üldsus. Gaasijuhtme kasutusajaks on kavandatud 50 aastat.
Maagaasivarud, millega torujuhe täita kavatsetakse paiknevad Jamali poolsaarel, Tjumeni piirkonnas, Ob-Tazi lahes ja Štokmani gaasiväljal. Põhiliseks gaasimaardlaks on kavandatud Južno Russkoje. 1100 ruutkilomeetri suurune Južno Russkoje maardla asub Venemaal Jamal Nenetsi Krasnosekupski piirkonnas Lääne-Siberis ning seal on enam kui 1000 miljardi kuupmeetrine tõendatud gaasivaru.
Vaatlejad nägid Põhja-Euroopa gaasijuhtmes Venemaa poliitilist käiku, mille eesmärk on vabaneda maagaasi transiidist Ukraina, Valgevene, Poola ja teiste maade kaudu ning suunata gaas otse Saksamaale. Mööda merepõhja kulgev torujuhe on küll kallim, kuid võimaldab Venemaal peatada maagaasi tarnimine teistele Kesk-Euroopa maadele, säilitades tarned Saksamaale.
Pole teada, miks Saksamaa otsustas selles projektis osaleda. Torujuhet rajava konsortsiumi (North European Gas Pipeline Company) nõukogu esimees on Gerhard Schröder, kes Saksamaa liidukantslerina allkirjastas torujuhtme rajamise lepingu Venemaaga veidi aega enne oma ametikohalt lahkumist. Tema hilisem nõustumine võtta vastu Venemaa juhitud konsortsiumi juhi ametikoht on kutsunud Saksamaal ja teistes riikides esile hämmastust, sest selles nähakse võimalikku huvide konflikti. Schröder on nõukogusse nimetatud Gazpromi esindajana. Konsortsiumi tegevjuht on Matthias Warnig.
Gaasijuhtme käivitamine.
Nord Streami gaasijuhe käivitati 8. novembril 2011. Avamisel olid kohal riikide juhid, näiteks Saksamaa Liidukansler Angela Merkel, Vene Föderatsiooni president Dimitri Medvedev, Prantsusmaa ja Hollandi peaministrid François Fillon ja Mark Rutte ning EL Komisjoni energeetikavolinik Günther Oettinger.
Projekti poliitiline taust ja Euroopa riikide energiajulgeolek.
Kuna Venemaa on Euroopa riikide suurin gaasitarnija, siis pärast Venemaa-Ukraina gaasisõdu on Euroopa riigid mõistnud ohtu liigsest energiasõltuvusest Venemaast, kuid riikide väljakujunenud energiasüsteem ei võimalda lühikese aja jookusl energiatootmist ümber korraldada.
Vaidlus projekti ümber.
Kesk-Euroopa ja Baltimaad avaldasid muret Põhja-Euroopa torujuhtme rajamise kava pärast diplomaatiliste kanalite kaudu juba enne lepingu sõlmimist. Pärast lepingu sõlmimist tegi seda Eesti poliitikutest avalikult esimesena Lennart Meri. Gaasijuhtme rajamise takistamise püüdes on panus tehtud Saksamaa üldsuse vastuseisule keskkonnakaalutlustel. Gaasijuhtme merealuse osa ehitusele peab eelnema keskkonnamõjude hindamine, mida pole veel tehtud.


Sürgavere Põhikool.
Sürgavere Põhikool asub Viljandi maakonnas Sürgavere külas vanas mõisamajas. Kool on moodustatud 1921. aastal Lõhavere ja Kookla kooli liitmise tulemusena. Alustati kolmeklassilisena, kuid aegamisi on kool kasvanud üheksaklassiliseks. 2005. aasta suvel tehti koolimajale põhjalik remont. Kooliga ühes majas asub ka Sürgavere lasteaed Vembu.
Kooli direktor on Aires Põder.


Treenerite loend.
A.
Harald Aabrekk - Aleksander Abel - Erna Abel - Herbert Abel - Viktors Adamovičs - Dick Advocaat - Mati Alaver - Ilmar Aluvee - Carlo Ancelotti - Olle Anderberg - Vasile Andrei - Adolf Andruškevitš - Nikolai Anikin - Hannu Aravirta - Aita Artma - Hugo-Herbert Artma - Getulio Aurelio - Tarvo Avaste
B.
Hans Backe - Marco van Basten - Franz Beckenbauer - Rafael Benítez - Slaven Bilić - Larry Bird - Frank de Boer - Tudor Bompa - Valeri Bondarenko - Andrei Borissov - Vicente del Bosque - Inge Bråten - Eduard Brovko - Harry Buddel - Rene Busch - Edvard Bužinskij
C.
Andrew Cole -
Paul Cole
D.
Anatoli Dalidovitš - Roberto Di Matteo - Dimitǎr Dobrev - Boriss Družinin‎‎
E.
Heino Enden
- Imre Erik
- Ott Ernesaks
- Jarmo Eskelinen
- Kati Esna
F.
Aleksandr Fadejev - Dawn Fraser - Alex Ferguson - Joe Friel
G.
Louis van Gaal
- Pablo Giacopelli
- Jelle Goes
- Aleksandr Gomelski
- Avram Grant
- Vadim Gri
- Pep Guardiola
- Ruud Gullit
H.
Kert Haavistu
- Haljand Hallismaa
- Arkadi Harlampijev
- Hillar Hein
- Urmas Hepner
- Guus Hiddink
- Nina Hoekman
- Esa Hukkanen
- Norbert Hurt
- Jaan Härms
- Voldemar Hünerson
I.
Aleksander Illi
- Kaire Indrikson
- Dinibek Izbatõrov
J.
Tatjana Jaanson
- Nikolai Jakovenko
- Viggo Jensen
K.
Kaido Kaaberma
- Hans Kaiva
- Tiit Kaldma
- Elmar Kaljot
- Rein Kaljula
- Roman Kariste
- Silver Karjus
- Valeri Karpin
- Enno Karrisoo
- Roy Keane
- Avo Keel
- Mart Keersalu
- Üllar Kerde
- Märt Kermon
- Fritz Kerr
- Ants Kiisa
- Tarmo Kikerpill
- Priidik Kippar
- Petǎr Kirov
- Urmas Kirs
- Tevfik Kış
- Karl Kivastik
- Alfred Kivisaar
- Janno Kivisild
- Romuald Klim
- Jürgen Klinsmann
- Valentin Klõšeiko
- Ferenc Kocsis
- Harri Koiduste
- Hannes Koivunen
- Ferenc Kónya
- Veli Koota
- Tapio Korjus
- Johannes Kotkas
- Alvin Kraenzlein
- Anatoli Krikun
- Marko Kristal
- Nils Kroon
- Nikolai Kruglov seenior
- Heino Kruus
- Juri Kudrjašov
- Fred Kudu
- Ille Kukk
- Ilmar Kullam
- Urmas Kulp
- Martin Kutman
- Roman Kuura
- Aivar Kuusmaa
- Karl Käbi
- Jüri Käen
- Uno Källe
- Arved Külanurm
- Mait Künnap
L.
Aare Laas - Risto Lall - Arne Laos - Toomas Leius - Marko Lelov - Mark Lenzi - Mihkel Leppik - Allar Levandi - Anna Levandi - Jaanus Liivak - ‎Aivar Lillevere - Curt Lindström - Martin Linnamägi - Marcello Lippi - Jaak Lipso - Valeri Lobanovskõi - Erhard Loit - Johannes Looaru - Mihkel-Matteus Luik - Laos Lukas - Laur Lukin - Andres Lutsar - Joann Lõssov
M.
Nigul Maatsoo - Tiit Madalvee - Erkki Mallenius - Antal Mally - Roberto Mancini - Pekka Marjamäki - Bert van Marwijk - Walter Mazzarri - Tuuli Matinsalo - Lembit Maurer - Tõnu Meijel - Boris Meos - Toomas Merila - Emanuel Merins - Ülle Merisalu - Marek Morozov - José Mourinho - Emilia Muhhina - Aniss Murtazin - Kalmer Musting - Raiko Mutle - Arvo Mõttus - Märt Mäesalu - Janika Mölder
N.
Imre Nagy - Andrei Nazarov - Remigija Nazarovienė - Viktor Nikulin - Ants Nisu - Olev Nisumaa - Peeter Noppel
O.
Verner Oamer - Silvia Oja - Heino Ojasoo - Kalju Ojaste - Gert Olesk - Villi Olumets - Margus Oro - Hillar Otto - Rein Ottoson - Ivan O'Konnel-Bronin
P.
Mart Paama - Vaike Paduri-Kaljuvee - Rein Pajur - Ando Palginõmm - Ramaz Paliani - Uno Palu - Martin Parmas - Rudolf Pehka - Antonio Pettigrew - ‎Uno Piir - Arno Pijpers - Õnne Pollisinski - Mart Poom - Ahmed Porkveli - Cesare Prandelli - Larissa Preobraženskaja - Voldemar Press - Igor Prins - Aleksei Prokurorov - Jakob Proovel - Aleksandr Puštov - Edgar Puusepp - Heino Puuste - Aavo Põhjala - Tõnu Pääsuke - Eduard Pütsep - Voldemar Press - Henn Põlluste
R.
Claudio Ranieri - Sergei Ratnikov - Pasi Rautiainen - Harry Redknapp - Otto Rehhagel - Martin Reim - Olev Reim - Bernhard Rein - Mait Riisman - Frank Rijkaard - Enn Roosi - Marge Rull - Bill Russell - Tõnu Rähn - Tarmo Rüütli
S.
Elmar Saar - Pentti Saarman - Arrigo Sacchi - Arseni Sajankin - Bernhard Salong - Jaak Salumets - Gennadi Sapunov - ‎Aavo Sarap - Luiz Felipe Scolari - Evald Seepere - Arnold Selge - Heido Selmet - Raimund Felix Sepp - Rocky Seto - Alan Shearer - Alfred Shrubb - Mart Siliksaar - Tapio Sipilä - Helmuth Sirgemets - Andres Skuin - Hugo Soasepp - Tiit Sokk - Nikolai Solovjov - Leonhard Soom - Luciano Spalletti - Gary Speed - Teófilo Stevenson - Alpo Suhonen - Gunde Svan - Andres Sõber - Aimur Säärits - Boris Sülluste
Š.
Anatoli Šmigun
Z.
Hillar Zahkna - Vladimir Zažogin - Indrek Zelinski - Therese Zenz - Zico - Ryszard Zub
T.
Mati Tabur - Valdo Tali - Jaan Tamm - Aleksander Tammert - Aleksander Tammert seenior - Eeri Tammik - Jüri Tarto - Monica Theodorescu - Teitur Þórðarson - Jaanus Teppan - Esa Tikkanen - Gennadi Tolmatšov - Hans Torim - Tiina Torop - Kalmer Tramm - Giovanni Trapattoni - Väino Treiman - Tõnu Truus - Aleksander Tšikin - Svetlana Tširkova - Raimond Turja - Monika Tuvi - Rain Tölpus - Heldur Tüüts - Enn Tõnisson- Heiki Toots
U.
Roman Ubakivi
- Pertti Ukkola
- Frank Ullrich
- Jaak Uudmäe
V.
Uno Valdmets
- Rein Valdru
- Tiiu Valgemäe
- Kalju Valgus
- Ülo Valk
- Francisc Vaștag
- Jan Važinski
- Vésteinn Hafsteinsson
- Jaak Vettik
- Hans-Davis Viirmaa
- André Villas-Boas
- Heino Villum
- Mehis Viru
- Indrek Visnapuu
- Matt Vogel
- Albert Vollrat
- Eduard Võrk
- Rudi Völler
W.
Ryszard Wolny


Sürgavere.
Sürgavere küla asub Viljandi maakonnas Viljandist umbes 20 km põhja pool Suure-Jaani vallas.
Esimesed teated Sürgavere kohta pärinevad 1583. aastast.
Küla keskpunktis asub kunagise Sürgavere mõisa peahoone, milles praegu tegutseb Sürgavere Põhikool. Endist mõisahoonet, mis kuulus varem Wahlide perekonnale, ümbritseb 2,9 hektari suurune looduskaitsealune park. 1939. aastal on mõisahoone kooli tarbeks tundmatuseni ümber ehitatud.
Külas on oma spordihoone, raamatukogu, lasteaed, postkontor, kauplus. Raamatukogu asub suurtes ruumides. Lugejate käsutuses on koopiamasin ning Interneti püsiühendusega arvutid.
Sürgavere on ka kohaliku põllumajandusühistu keskus. Põllumajandusühistu on välja kujunenud endisest kolhoosist "Kindel Tee" ning on siiani tööjõuline.
Kahe ja poole kilomeetri kaugusel asub Sürgavere raudteepeatus (liinil Viljandi–Tallinn). Külal on bussiühendus Viljandi ja Suure-Jaaniga.
Sürgaveres asub Sakala kõrgustiku põhjaosa kõrgeim tipp - 128 meetri kõrgune Sürgavere mägi.


Irkutsk.
Irkutsk (vene Иркутск) on linn Venemaal, Irkutski oblasti keskus.
Geograafiline asend.
Irkutsk asub Angara kaldal Irkuti jõe suudmes, 66 km Baikali järvest läänes. Linna geograafilised koordinaadid on 52°17'N, 104°18'E. Irkuti jõest tuleb ka linna nimi.
Kliima.
Linna aasta keskmine temperatuur on -0,6 °C. Kõige kuumem kuu on juuli (keskmiselt 17,7 °C), kõige külmem jaanuar (keskmiselt -18,36 °C). Aprillist kuni septembrini on esinenud sooja vähemalt 29 °C, absoluutne maksimum 37,2 °C on mõõdetud juulis. Plusskraade on mõõdetud igas kuus. Novembrist kuni veebruarini on esinenud külma alla -40 °C, absoluutne miinimum -49,7 °C on mõõdetud jaanuaris. Juulis pole kunagi öökülma mõõdetud. Aastas sajab 472 mm sademeid, kusjuures suvi on märksa märjem: juulis sajab 115 mm, veebruaris ainult 8 mm sademeid.
Ajalugu.
Irkutski asutasid 1661 sõjaväepostina Jakov Pohhabovi juhatusel kasakad. Linnaõigused sai Irkutsk 1686. Alates 1764 oli Irkutsk Irkutski kubermangu (esialgu Siberi kubermangu) keskus. Alates 1822 asus Irkutskis Ida-Siberi kindralkuberner.
Irkutsk oli tähtis keskus kaubavahetuses Hiinaga. Irkutski läbisid peaaegu kõik Hiinasse minevad kaubakaravanid, seevastu suured tööstusettevõtted ilmusid linna alles 20. sajandil.
Linna esimene üldplaneering töötati välja 1791. aastal. Selle täpne autor on teadmata, ehkki sellega tegelenud inimeste ring on üsna selge. Katariina II kinnitas üldplaneeringu 4. augustil 1792. Selle plaaniga pandi paika linna peamiste tänavate asukoht. Ärihooned nähti ette tähtsate tänavate ja väljakute äärde. Projektis arvestati juba väljakujunenud tänavasüsteemiga ega tehtud seda radikaalselt ümber. Selle üldplaani järgi rajati uusi tänavaid ja hooneid kuni 1830. aastateni.
19. sajandi alguses saabus Irkutskisse palju Siberisse asumisele saadetud dekabristide ülestõusust osa võtnuid.
1879. aastal hävitas tulekahju suure osa linna keskusest.
1898. aastal jõudis Irkutskisse Transsiberi raudtee.
1920. aastal hukati Irkutskis admiral Aleksandr Koltšak.
Haldusjaotus.
Linn jaguneb neljaks elanike arvult umbes võrdseks linnarajooniks. Need on Lenini, Oktoobri, Paremkalda (Pravoberežnõi) ja Sverdlovski rajoon.
Transport.
Irkutsk on tähtis raudteesõlm Transsiberi raudteel, Ida-Siberi kultuuri- ja teaduskeskus.
Linnas on olemas trammi-, trolli-, autobussi-, marsruuttakso- ja taksoliiklus. Plaanitakse kiirtrammiehitust, mis ulatuks lähedalasuvatesse Angarskisse ja Šelehhovi.
Majandus.
Linnas asub Irkutski lennukitehas, mis kuulub kontsernile Irkut.
Rahvastik.
Elanike arv on 582 500 (2005).
Saatkonnad ja konsulaadid.
Irkutskis on Hiina, Leedu, Lõuna-Korea, Mongoolia ja Poola peakonsulaat
Sõpruslinnad.
Irkutski sõpruslinnad on Dijon (Prantsusmaa), Eugene (USA), Evian (Prantsusmaa), Grenoble (Prantsusmaa), Kanazawa (Jaapan), Novi-Sad (Serbia), Pforzheim (Saksamaa), Pordenone (Itaalia), Shenyang (Hiina), Strömsund (Rootsi) ja Ulan-Bator (Mongoolia).


Noah Ngeny.
Noah Ngeny (sündis 2. novembril 1978 Kabenas) on Kenya kergejõustiklane (põhidistantsid on 800 m ja 1500 m). Olümpiavõitja (2000).
Enne Sydney olümpiamänge oli Maroko mailer Hicham El Guerrouj üks kindlamaid olümpiakulla taotlejaid.
Eeljooksus ja poolfinaalis võitiski marokolane mängeldes, finaalis aitas tal esimesel distantsipoolel kõrget tempot hoida kaasmaalane Youssef Baba. Kui Baba väsis, asus El Guerrouj ise juhtima ja oli ees ka lõpusirgele tulles.
Siis kiirendasid end kogu aeg marokolase tempot hoidnud keenialased Noah Ngeny ja Bernard Lagat. Neist Ngeny samm oli nii värske, et El Guerrouj ei suutnud oma liidrikohta enam hoida. Viimastel meetritel Ngeny möödus suurfavoriidist ja võitis uue olümpiarekordi 3.32,07 olümpiakulla.
Senine olümpiarekord 3.32,53 oli vana 16 aastat ja kuulus inglasele Sebastian Coe'le.
1999. aasta maailmameistrivõistlustel Sevillas oli 21-aastane Ngeny El Guerrouj'i järel lõpetanud teisena.
Olümpiamängudel.
2000 olümpiavõitja 3.32,07
Maailmameistrivõistliustel.
1999 hõbemedal 2.28,73
Sisemaailmameistrivõistlustel.
2001 pronkmedal 3.51,63
Isiklikku.
Noah Ngeny on 182 cm pikk ja kaalub 68 kg.


Olümpos.
a> linnast, mis asub Olümpose jalamil.
Olümpos (uuskreeka "Όλυμπος" ("Ólympos") ['olimbos]; vanakreeka "῎Ολυμπος" (Olympos)) on mäemassiiv Balkani poolsaarel Egeuse mere ranniku lähedal. See on Kreeka kõrgeim mägi (2919 m). Kreeka mütoloogias oli Olümpos 12 peajumala elukoht. Mäel on mitu tippu, neist kõrgeim on Mýtikas.
Olümposel on väga rikkalik taimestik, mitmed taimeliigid on endeemsed.
Nime Olümpos päritolu pole teada. Tõenäoliselt on see indoeuroopa-eelset päritolu.


Florida.
Florida [ˈflɒrɪdə] on Ameerika Ühendriikide osariik riigi kaguosas, Florida poolsaarel Atlandi ookeani ja Mehhiko lahe vahel. Põhjas piirneb Georgia ja Alabama osariigiga.
Osariigi suurim linn on Jacksonville ja suurim linnastu Miami-Fort Lauderdale-West Palm Beach.
Majandus.
2009. aasta Florida SKP oli 729,4 miljardit USA dollarit.
2011. aasta märtsis oli töötus 11,1%.
Rahvastik.
Floridas elab 2010. aasta seisuga 18 801 310 inimest.


Enguri.
Enguri (gruusia ენგური, vene "Ингури") on jõgi Lääne-Gruusias, Gruusia ja Abhaasia piirijõgi. Saab alguse Šhara mäe lähedalt. Pikkus 213 km. Suubub Musta merre.
Enguri jõel asuv hüdroelektrijaam toodab aastas keskmiselt 3,8 miljardit kilovatt-tundi elektrienergiat (46% Gruusia toodangust). Tammi kõrgus on 271,5 meetrit. Tammi ehitamist alustati 1971. aastal, veehoidla täitmist 1978. aastal. Valmis 1987. Juba 1994. aastal täheldati tammi lagunemist ja 1999. aastal algatati Euroopa Komisjoni toetusel kiireloomulised remonttööd.


Šhara.
Šhara (gruusia შხარა) on Gruusia kõrgeim mäetipp, asub Gruusia ja Kabardi-Balkaaria piiril. See on Kaukasuse kõrguselt kolmas mägi kõrgusega 5068 m (teistel andmetel 5201 m).
Esimestena tõusid tippu 1888. aastal John Garford Cockin ja Ulrich Almer.


Rioni.
Rioni (gruusia რიონი) on jõgi Kaukaasias, Gruusia lääneosas. Saab alguse Svanethi aheliku lõunanõlvalt Ratša piirkonnas. Suubub Musta merre Phothi linna lähedal. Pikkus 327 km.
Rioni oli muinaskreeklastele tuntud kui Phasis, seda mainivad Hesiodos, Apollonios Rhodoselt ja Vergilius.
Jõe ääres asub Khuthaisi linn.


Šešupė.
Šešupė (poola "Szeszupa", vene "Шешупе") on jõgi Euroopas.
Saab alguse Poolast Suwałki kõrgustikult, voolab kirdesse ja põhja läbi Leedu Marijampolė maakonna.
Suubub vasakult Nemunase jõkke enne Nemani (Ragnit) linna. Šešupe on olnud alates 15. sajandist piir Preisimaa ja Leedu vahel, tänapäeval Kaliningradi oblasti ja Leedu vahel.
Pikkus on 298 km, valgala 6104 km².
Šešupė ääres asuvad Kalvarija ja Marijampolė linn.


Vanadzor.
Vanadzor on linn Armeenias, Lori maakonna keskus.
Kuni 1935. aastani oli linna nimi Gharakhilisa (armeenia Ղարաքիլիսա, vene "Караклис", türgi "Karakilisa" 'must kirik'). Aastatel 1935–1990 kandis nime Kirovakan.
Elanike arvult on Vanadzor Armeenia kolmas linn.


Šamanism.
Šamanism on üldistav nimetus mitmes kultuuris tuntud usundilistele praktikatele, mille keskmes on vaimudega suhtlemine teatud ekstaatiliste teadvuseseisundite kaudu. Usutakse, et teatud isikutel (šamaanidel; eri rahvastel on kasutusel erinevad nimetused) on kaasa sündinud, õpitud või üleloomulike jõudude või olendite antud võime astuda ühendusse väljaspool inimeste maailma asuvate jõudude või vaimudega, tavaliselt ravimise, ennustamise või mõnele ettevõtmisele soodsate tingimuste loomise eesmärgil. Selleks viib šamaan ennast transiseisundisse (lovesse), kasutades erinevaid tehnikaid nagu laulmine, tantsimine, trummilöömine, hallutsinogeensete ainete manustamine vm. Šamaani sotsiaalne positsioon on erinevates kultuurides olnud erinev. Preestrist eristab šamaani see, et tema autoriteet tugineb pigem tema enda isikule kui formaalsele positsioonile. Siiski on Siberis olemas hierarhilisi šamaanikultuure, milles astmelt madalamad šamaanid saavad kõrgemate šamaanide käest pühitsuse.
Arvatakse, et šamanism (vaimude maailmaga suhtlemine eriliste vahendajate kaudu) on olnud üks vanimaid ja üldisemaid religioosseid praktikaid, mis oli tuntud juba hiljemalt nooremal kiviajal. Tänapäeval on šamanism teatud määral levinud väheste traditsionaalsete kultuuride juures. Suhteliselt hilise ajani oli šamanism levinud saamidel ja sealt on ka eesti rahvapärimusse jõudnud teated "lapi nõidadest". Enim uuritud on Siberi rahvaste ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste šamanismi traditsioonid.
Sõna "šamaan" on rahvusvahelisse kasutusse tulnud evengi keele kaudu, kuid selle etümoloogia pole lõplikult selge. Ühe versioon järgi on sõna tuletatud tüvest "sa-", mis tähendab teadma ja šamaan on seega teadja. Teise hüpoteesi järgi on sõna evengi keelde laenatud hiina keele kaudu ja tuleneb algselt sanskriti sõnast šramana, mis tähendas askeeti. Vene ja saksa keele kaudu on šamaani nimi laienenud erinevate kultuuride vaimudega suhtlejatele. Mitmed uurijad (nt Alice Kehoe, Mihály Hoppal, Tatjana Bulgakova) on kritiseerinud "šamanismi" mõiste kasutamist, mis võimaldab eksitavalt panna ühte patta väga erineva algupära ja olemusega traditsioonid ja vaimsed tehnikad ning implitseerib ühtse õpetuse või distsipliini olemasolu. Alternatiivina on välja pakutud terminit šamaanlus (vene "šamanstvo", inglise "shamanhood"), mis järgib 19. sajandi vene Siberi šamaanide uurijate kasutust.
Esimesi šamanismi tähelepanuväärseid käsitlusi Lääne-Euroopas oli Mircea Eliade 1951. aastal ilmunud "Le Chamanisme et les techniques archaiques de l'extase". Šamanismi on uurinud antropoloogid, folkloristid ja usundi-uurijad, nt Åke Hultkrantz, Anna-Leena Siikala, Mihály Hoppál, Juha Pentikäinen ja paljud teised.
Eesti teadlastest on šamanismi käsitlenud Aado Lintrop, Art Leete ja Anzori Barkalaja.


Saadjärv.
Saadjärv on järv Eestis Jõgeva ja Tartu maakonna piiril, Tartust 15 km põhja pool Tabivere aleviku lähedal. Saadjärv on suurim Vooremaa järv ja jääb Vooremaa maasikukaitseala piiridesse. Pindala 708 ha, suurim sügavus 25 m. Saadjärv on ainus järv, mis kuulub nii Eesti 10 kõige suurema kui ka 10 kõige sügavama järve hulka. Järve ääres on supelrannad.
Kalastik.
Saadjärv on kalarikas, leidub särgi, ahvenaid, rääbiseid, hauge, angerjaid, kiisku, viidikaid ja teisi kalu.
Saadjärve on toodud introduktsiooni eesmärgil ramuuli Sevani järvest.


Louis III Pime.
Louis III Pime ehk Ludwig Pime (umbes 880 – 928) oli Provence'i ehk Alam-Burgundia kuningas 887–928, Itaalia kuningas 900–905 ja Frangi keiser 901–905 (Louis III ehk Ludwig III).
Louis oli eelmise Alam-Burgundia kuninga Boso poeg. Ta ema oli keiser Ludwig II tütar, seega omas ta õigusi keisritiitlile. Kuid 899, kui keiser Arnulf suri, haaras võimu Itaalias enda kätte hoopis Berengar Frioolist, kelle võim oli aga paljudele vastukarva ning nii kutsuti Itaaliasse appi Louis. 900. aastal lõigi ta Berengari ning sai Itaalia (langobardide) kuningaks. Järgmisel aastal kroonis paavst Benedictus IV ta ka keisriks. Kuid Berengar koondas vahpeal vägesid ning asus vasturünnakule. 902. aastal lõi ta Louis' Itaaliast välja ning keelas tal tagasi tulla, mida too ka pühalikult tõotas. Kuid 905. aastal üritas Louis siiski veel kord Itaaliasse tungida, mistõttu Berengar lasi ta vande murdmise eest pimedaks torgata. Louis kaotas ametlikult nii Itaalia kuninga kui ka keisri tiitlid, mis läksid üle Berengarile. Kuni oma surmani valitses Louis Alam-Burgundiat, ehkki tegelikult oli riigi valitsejaks Hugo Arles'st.
Louis Pime oli viimane Karolingist valitseja, kes püüdis keisritiitlit ja võimu Itaalias enda kätte saada.


Magic Johnson.
pisi
Earvin "Magic" Johnson Jr. (sündinud 14. augustil 1959) on endine USA korvpallur.
Keskkool.
Magicul oli 9 venda ja õde. Ta isa töötas "General Motorsis", ema töötas koolis. Väike Earvin veetis aega tänavanurkadel lauldes, lootes sellega raha teenida.
Kuid talle meeldis ka juba põnnist peale mängida korvpalli. Tavaliselt oli väike Earvin juba kell pool 8 palliplatsil ja harjutas. Ta ise ütles selle kohta: "Ma harjutasin iga päev. Ma põrgatasin ja triblasin poodi, põrgatades palli parema käega, tagasi tulles tegin ma seda vasaku käega. Ma isegi magasin oma korvpalliga!"
Earvin käis 1974–1977 Lansing Everetti keskkoolis ning valiti 1976 ja 1977 USA keskkoolikorvpallurite sümboolsesse koondisse.
Juba keskkoolis sai ta hüüdnimeks Magic, esmakordselt siis, kui ta ühes mängus viskas 36 punkti, hankis 16 lauda ja andis 16 söötu (tema ema arvas, et see hüüdnimi on ülepingutatud). Hooajal võideti 27 mängu 1 kaotuse juures. Keskmiselt viskas Magic 28.8 punkti ja hankis 16.8 lauda.
Ülikool.
Johnson tahtis ülikooli oma kodule veidi lähemale kui Everett oli; niisiis otsustas minna ta Michigani Ülikooli. Ta käis seal 1977–1979.
Juba tema esimene hooaeg oli üpris hea: keskmiselt 17,0 punkti, 7,9 lauda ja 7,4 söötu mängus. Kokku võideti 25 mängu ja kaotati 5. Ülikooli koondises tuli ta 1979 NCAA meistriks. 1978 ja 1979 valiti ta USA ülikoolikorvpallurite sümboolsesse koondisse. 1979 lõi ta finaalis ka NBA tulevast superstaari Larry Birdi. Magicu ja Birdi vaheline NCAA "võitlus" on läbi aegade kõige vaadatum ülikoolifinaalidest.
1992 valiti Magic Johnson Michigani Ülikooli kuulsuste halli.
NBA.
Magic Johnson valiti 1979. aasta "draftis" esimese valikuna. Kogu oma NBA-karjääri mängis ta Los Angeles Lakersis: 1979–1991 ja 1995–1996. Tegevsportlasena oli ta 207 cm pikk ning kaalus 116 kg. Ta oli üks kõige pikemaid tagamängijaid, kes on NBA-s mänginud.
Ta tuli viis korda NBA meistriks: 1980, 1982, 1985, 1987 ja 1988. NBA finaalis mängis ta 9 korda. 1992. aastal tuli ta ka olümpiavõitjaks. Ta on NBA läbi aegade parim karjääri jooksul keskmiselt antud resultatiivsete söötude osas (11,2) ja "play-offides" antud resultatiivsete söötude osas (2346). 1981. ja 1982. aastal oli ta NBA-s kõige rohkem vaheltlõikeid teinud mängija, vastavalt 3,43 ja 2,67.
Kokku viskas ta 906 mängus 17 707 punkti (keskmiselt 19,5), andis 10141 söötu (keskmiselt 11,2) ja võttis maha 6559 lauda (keskmiselt 7,2).
Kolm korda (1987, 1988 ja 1990) valiti ta NBA kõige väärtuslikumaks mängijaks ja kolm korda (1980, 1982 ja 1987) NBA finaalide väärtuslikemaks mängijaks. 12 korda valiti ta NBA tähtede mängu, 9 korda NBA sümboolsesse koondisse. Kaks korda (1990 ja 1992) valiti ta NBA tähtede mängu väärtuslikemaks mängijaks.
Aasta uustulnukaks valiti Larry Bird Boston Celticsist, kuid NBA meistriks tuli "Lakers". Lakers sai 60 võitu ja 22 kaotust. Johnson mängis esimesel hooajal 77 mängu ning ta keskmised näitajad oli 18,0 punkti, 7,7 lauda, 7,3 resultatiivset söötu.
Tänu temale võeti jälle kasutusele termin "triple-double", mida ei kasutatud pikka aega, kuna pärast Oscar Robertsoni ei mänginud liigas nii head tagamängijat, kes oleks igal hooajal suutnud 5–10 "triple-double'it" teha.
1982. aastal oli Magicul konflikt peatreeneriga mängustiili pärast. Magic Johnson palus end võidetud mängu järel müüa, kuid klubi juhtkond otsustas hoopis treeneri vallandada. Tema asemele tuli senine abitreener Pat Riley.
1984. aasta finaalides viskas Kareem Abdul-Jabbar 40 punkti, kuid sellest ei piisanud, et võita Larry Birdi klubi Bostonit. Bird oli juba 3 korda valitud NBA väärtuslikemaks mängijaks, Johnson mitte kordagi. Järgmise nelja aastaga võitis "Lakers" aga 3 meistitiitlit. Siis valiti ka Johnson 3 korda MVP-ks.
Hooajal 1986–1987 avastati Kareem Abdul-Jabbaril silmavigastus ja Magic pidi tema asemel punkte viskama. Ta viskaski tol hooajal keskmiselt 23,9 punkti mängus, mis jäi ta karjääri parimaks.
Hooajal 1991–92 avastati Magicul HI-viirus ja ta oli sunnitud loobuma NBAst teiste turvalisuse nimel. Tänapäeval usutakse, et HI-viirusekandja ei ole kaasmängijatele ohtlik. Hoolimata sellest mängis ta kaasa Barcelona olümpiamängudel "Dream Teami" koosseisus.
1995–96 hooaja mängis ta jälle NBAs. Ta lubati tagasi, sest tal enam ei olnud HI-viirust. Missugusel põhjusel viirus tema organismist kadus, ei ole teada. Tol hooajal viis ta "Lakersi" "play-offi", kuid nad ei saanud kaugemale esimesest ringist.
Tema isiklikud rekordid olid NBA-s 46 punkti (Sacramento Kingsi vastu 1987), 18 lauapalli, 24 resultatiivset söötu (2 korda), 9 vaheltlõiget ja 5 blokeeringut.
Vaata ka:.
Johnson, Earvin
Johnson, Earvin


Salt Lake City.
Salt Lake City on Ameerika Ühendriikide Utah' osariigi pealinn (aastast 1859). Elanike arv 2000. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetel 181 743. Rajati 24. juulil 1847.a Brigham Young'i juhitud 1700-liikmelise rühma mormoonide poolt.
8.–24. veebruarini 2002 toimusid Salt Lake Citys XIX taliolümpiamängud.
Sport.
Linna kuulsaim korvpalliklubi Utah Jazz mängib NBA-s.


Aljona Sidko.
Aljona Sidko (sündinud 20. septembril 1979) on Venemaa murdmaasuusataja (sprinter).
Tema 26. detsembril 2009 antud dopinguproov osutus positiivseks. Jaanuaris 2010 sai ta 2-aastase võistluskeelu dopingu kasutamise tõttu.


Jerevan.
Jerevan (armeenia Երևան või Երեվան) on Armeenia pealinn ja suurim linn. Asub Türgi piiri lähedal, Ararati tasandikul, Hrazdani jõe kaldal.
Tekkis 782 eKr urartulaste rajatud Erebuni kindluse juurde. Jerevan on olnud araablaste, pärslaste, Otomani impeeriumi ja Venemaa valduses.
1917–1920 ja alates 1991 on iseseisva Armeenia pealinn.
Jerevani lennuväli on Zvarthnotshi rahvusvaheline lennujaam.
Rahvastik.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Jerevani elanikest armeenlasi 98,6%, venelasi 0,6% ja kurde 0,4%.
Kliima.
Jerevanis on lähistroopiline mandriline kliima sooja kuiva talve ja palava kuiva suvega.
Metroo.
Jerevani metroo (Երեւանի մետրոպոլիտեն, "Jerevani metropoliten") avati 1981.


Krasnodar.
Krasnodar on linn Venemaal, Krasnodari krai keskus. Asub Põhja-Kaukaasias Kubani jõe ääres.
Linn on Kubanimaa keskus. Ta on üks linnadest, mida hüütakse Venemaa lõunapealinnaks.
Ajalugu.
Asutatud Katariina II korraldusel Musta mere kasakate poolt kindlusena adõgeede maale 12. jaanuaril 1794. 1794–1920 kandis nime Jekaterinodar ('Katariina and'; kasakatele Kubanimaa elamiseks andnud Katariina II ning linna kaitseku Katariina järgi). Linnaõigused sai 1867. aastal.
Vene kodusõja ajal toimusid linnas ägedad lahingud. 1922–1936 oli Adõgee (Tšerkessi) autnoomse oblasti pealinn.
Linn on tööstuskeskus. Seal valmistati kolhoosides laialt levinud Kuban-tüüpi busse.
Krasnodaris on mitmed kõrgkoolid, sealhulgas Kubani Riiklik Ülikool, põllumajandusülikool ja tehnikaülikool.


Elton Brand.
thumb
Elton Tyron Brand (sündis 11. märtsil 1979 Cortlandtis, New Yorgis) on NBA korvpallur.
Korvpalliga hakkas Elton tegelema 13-aastaselt Peekskilli keskkoolis. Keskkoolide liigas mängis ta koos NBA staari Ron Artestiga. Oma viimasel keskkooliaastal oli ta selle liiga üks parimaid mängijaid. Brand aitas Peekskillil võita 2 meistritiitlit ja ta oli kogu Peeksillis üks populaarsemaid isikuid. Pärast seda siirdus ta mängima ja õppima Duke'i Ülikooli.
Ülikooliaastad.
Kuigi ta pidi esimesed 15 mängu vahele jätma jalavigastuse tõttu, tegi ta tugeva hooaja, kogudes keskmiselt 13,4 punkti ja 7,3 lauapalli mängus. Teine hooaeg NCAA liigas möödus veelgi edukamalt, kui Brand kogus meeskonna liidrina keskmiselt 17,7 punkti ning 9,8 punkti mängust, juhtides koos praeguse meeskonnakaaslase Corey Maggette'iga Duke Blue Devilsi NCAA meistritiitlini. Sellel hooajal kogus ta palju kiitussõnu ja auhindu.
NBA.
Elton Brandi valis Chicago Bulls 1999. aastal "draftist" esimese valikuna. Esimene hooaeg oli tema jaoks päris edukas. Ta viskas keskmiselt 20,1 punkti ja võttis 10 lauapalli mängus. Keskmiselt 4,3 ründelauapalliga juhtis ta kogu NBAd. Ta valiti liiga parimaks uustulnukaks koos Steve Francisega. Kahjuks ei aidanud tema edukas hooaeg "Bulls"i "play-offi".
Teine hooaeg möödus tema jaoks sama edukalt kui esimene. Brand kogus keskmiselt 20,1 punkti ja 10,1 lauapalli mängust, samas jäi "play-off" Chicagole veel väga kaugeks. 2001. aasta suvel vahetati ta Tyson Chandleri vastu Los Angeles Clippersisse. Kuigi tema keskmine punktisumma vähenes, jõudis "Clippers" lähedale "play-offidele".
Järgmised kaks hooaega olid aga oodatust kehvemad. Aastal 2003 esindas ta USAd korvpalli maailmameistrivõistlustel Indianapolises. Hooajal 2004–2005 aga edestas "Clippers" kodulinna konkurenti "Lakersit", kuigi "play-offi" ei pääsenud kumbki. Suur teene selles oli ka Brandil, ta viskas keskmiselt 20 punkti ja kogus 9,5 lauapalli mängust.
Kuna "Clippers" sai enne hooaega 2005–2006 täiendust Cuttino Mobley ja Sam Casselli näol, on oodata veel tugevamat hooaega. Hooaeg ongi alanud edukalt ning praegu ollakse kindlalt "play-offi" kohal. Eriti edukalt on alustanud hooaega Brand, kelle keskmiselt 25 punkti ja 10 lauapalli mängust on "Clippersi" parimad. Teda peetakse ka kõige väärtuslikuma mängija kandidaadiks. Elton Brandist on saanud üks parimaid jõulisi ääremängijaid ning teda hinnatakse väga kõrgelt terves liigas.


Sudost.
Sudost (vene, ukraina "Судость") on jõgi Euroopas.
Jõgi algab Smolenski kõrgustikult ning voolab valdavalt lõunasse. Suubub paremalt Desnasse.
Sudosti pikkus on 208 km, valgala 5850 km².
Sudosti ääres asuvad Potšep ja Pogar.


Popocatépetl.
Popocatépetl on tegev kihtvulkaan Mehhikos, suuruselt Mehhiko teine mägi Orizaba järel.
Popocatépetli mäe nõlvadel asuvad UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvad Popocatépetli kloostrid.


Arran.
Arran on saar Iiri mere Clyde'i lahes. Selle pindala on 425 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 874 meetrit, ja kuulub Suurbritanniale, täpsemalt Šotimaale.
2001. aasta seisuga elas Arranil 5058 elanikku.


Rein Otsason.
Rein Otsason (24. mai 1931 Tartu – 30. oktoober 2004 Tallinn) oli Eesti majandusteadlane ja pankur, üks 1992. aasta rahareformi peamisi ettevalmistajaid.
Elulugu.
Rein Otsason kasvas üles Lõuna-Eestis. Pärast keskkooli lõpetamist suundus ta õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti, mille lõpetas 1954 ökonomistina. Aastaid tegutses ta majandusteadlasena, avaldades uurimusi majandusharude ökonoomikast, rahvamajanduse plaanimisest ja efektiivsusest. 1984 kaitses Rein Otsason majandusteaduste doktori kraadi.
1988–1989 töötas ta Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimehena, uurides paralleelselt rahanduse ja Eesti isemajandamisega seotud küsimusi.
15. detsembril 1989 otsustas Eesti valitsus taasasutada Eesti Panga. 28. detsembril 1989 võeti vastu Eesti Vabariigi pangaseadus ja samal päeval nimetati Rein Otsason taasloodud Eesti Panga esimeseks presidendiks. 1. jaanuaril 1990 alustas Eesti Pank tegutsemist iseseisva emissioonipangana.
Eesti Pank.
Rein Otsasoni õlule langes Eesti Panga juhtimine aastatel kui alles valmistati ette pangandust reguleerivaid seadusakte ja kavandati üleminekut Eesti kroonile. 15. märtsil 1990 kinnitati Eesti Panga põhikiri; 15. mail 1990 kinnitas Eesti Panga nõukogu kommertspankade asutamise korra. Novembriks 1990 lõpetasid Eesti valitsus ja Eesti Pank oma rahale ülemineku kontseptsioonide välja töötamise. Eesti Panga poolt juhtis seda tööd Rein Otsason isiklikult.
27. märtsil 1991 loodi seaduse alusel Rahareformi Komitee, mida asus juhtima peaminister Edgar Savisaar ja mille töös osales Eesti Panga presidendina ka Rein Otsason. Tema allkirjastas 10. mail 1991 lepingu firmaga Thomas De La Rue & Co Ltd. 5–500 krooniste kupüüride trükkimiseks.
Rein Otsasoni töö oli rahareformi õnnestumiseks elulise tähtsusega, kuid tema soov reform edasi lükata, et leida esmalt lahendused reformist tulenevatele sotsiaalsetele probleemidele, ei pälvinud valitsuse ja Rahareformi Komitee toetust. 23. septembril 1991 asendati ta Eesti Panga presidendi ametikohal Siim Kallasega, kelle juhtimisel viidi rahareform lõpule 20. juunil 1992. 1- ja 2-kroonised kupüürid, mis valmisid varem, kannavad veel Rein Otsasoni allkirja, sel ajal kui hiljem valminud 5–500 kroonistele kupüüridele andis presidendina allkirja juba Siim Kallas.
Nende vastutava rolli tõttu rahareformi ettevalmistamisel ja läbiviimisel nimetatakse nii Rein Otsasoni kui ka Siim Kallast "Eesti krooni isaks". Rahareformi ettevalmistamise eest autasustas Vabariigi President Rein Otsasoni 2003. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgiga.
Eesti Krediidipank.
Rein Otsason asus looma uut kommertspanka, mis sai nimeks Eesti Krediidipank ja alustas tegevust 15. märtsil 1992. Panga asutamisest kuni oma surmani oli Rein Otsason Eesti Krediidipanga president, 1992–2000 ühtlasi panga juhatuse esimees ja 2000–2004 panga nõukogu esimees. Oma abikaasa Valentina Otsasoniga olid nad ka panga suuromanikeks. Kasutades ulatuslikku suhete võrgustikku ja oma laialdasi rahandusalaseid teadmisi õnnestus Rein Otsasonil tagada Eesti Krediidipanga püsima jäämine kriisiaastatel 1997–1999, mil mitmed finantsasutused pankrotistusid.
Eesti Krediidipanga presidendina oli ta ka Eesti Pangaliidu juhatuse liige.
1990. aastate lõpul alustas Rein Otsason koostööd Moskva linnavalitsusele kuuluva Moskva Pangaga, mille tulemusel omandas viimane 2003. aastal oma Läti tütarettevõtte "Latvian Business Bank" kaudu 18,695% Eesti Krediidipanga aktsiatest. Pärast Otsasoni surma sai "Latvian Business Bank" Krediidipanga suuromanikuks, omandades 2. augustil 2005 60 protsenti panga aktsiatest.
Eesti Krediidipank oli augustis 2005 sõlmitud tehinguni üks viimaseid kõiki traditsioonilisi pangateenuseid pakkuv finantsasutus, mille enamusosalus kuulus Eesti omanikele.
Poliitiline tegevus.
Rein Otsason oli erakonna Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica liige ja osales 2003. aasta parlamendivalimistel. Ta valiti Riigikogusse, kuid loobus oma kohast, et jätkata tööd pangas.
Pärand.
Rein Otsasoni 75. sünniaastapäeval 24. mail 2006 asutati Eesti Krediidipanga poolt sihtasutus Rein Otsasoni Fond, mille eesmärgiks sai heategevus ning Eesti noorte õpingute ja teadustegevuse toetamine. Fond andis esimesed kolm stipendiumit välja aasta hiljem, 24. mail 2007.
Ühtlasi ilmus temast 75. sünniaastapäevaks Juhan Aare koostatud mälestusraamat "Rein Otsasoni kolm elu" (Rakvere: VR Kirjastus, 2006. ISBN 978-9949-13-600-1).


Zamość.
Zamość on linn Poola kaguosas Lublini vojevoodkonnas, 85 km kaugusel kagus Lublinist.
Zamośći vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Ajalugu.
Linna rajas 1580 Poola kantsler ja hetman Jan Zamoyski ning linn sai tema järgi ka nime. Zamość asus kaubateel Põhja-Euroopast Mustale merele. See juhtus barokiajastul ja linna esimene peaarhitekt oli Padovast pärit Bernando Morando. Seetõttu rajati Zamość Itaalia renessansslinnade eeskujul ning teda tuntakse ka renessansipärli ja põhjamaade Padovana. Zamośći kesklinnas on hulk maju säilitanud keskaegse väljanägemise.
16. ja 17. sajandil oli Zamość üks kõige mõjukamaid kindlusi Rzeczpospolitas. Linna ümbritses võimas kindlustusvöönd. Linna kaitsevõimet suurendasid looduslikud tingimused, sest linn rajati Łabuńka jõe ja selle lisajõe Topornica kallastele ning teda ümbritses laialdane soine ala. Kindlusel on ebakorrapärase viisnurga kuju ning see koosneb 7 kurtiinist ja nende vahel olevast 7 bastionist. Linna asutaja ja omanik Zamoyski pööras linna kaitsevõimele eriti suurt tähelepanu sellepärast, et linn asus alal, mida minevikus olid korduvalt rüüstanud mongolid. Linna asutavas dokumendis pööras ta tähelepanu vajadusele kindlustada linn vallikraavi ja linnamüüriga. Tänapäeval on kindlustused üldiselt lammutatud, linnamüürist on säilinud üksnes fragmendid ja vallikraavist on säilinud linnapargis asuv tiik.
Linna kindlustused pandi proovile suhteliselt kiiresti. 1648 piiras linna Bogdan Hmelnitski oma kasakatega ja Uputuse ajal 1656 Rootsi. Kumbki ei suutnud linna vallutada. Kuid Põhjasõja ajal suutsid Rootsi ja Saksimaa väed Zamośći vallutada.
Esimese Poola jagamise tulemusena läks Zamość 1772 Austria impeeriumi Galiitsia provintsi koosseisu. 1809 määras Napoleon I Zamośći Varssavi Hertsogiriiki. Pärast Napoleoni langust määras Viini kongress 1815 Zamośći Kongressi-Poolasse, mida kontrollis Venemaa impeerium.
1821 ostis valitsus linna ära ja kaasajastas kindluse. Selle käigus ehitati palju hooneid ümber, mistõttu nad kaotasid oma esialgse väljanägemise ja kasutusotstarbe. Ümberehitatud kindlus mängis suurt osa Novembriülestõusus, kus ta oli üks viimaseid ülestõusnute käes olnud punkte. Kindlustused likvideeriti lõpuks 1866.
Raudtee jõudis linna 1916. 1918 puhkes linnas kommunistide ülestõus, mille Poola sõjavägi majori Leopold Lis-Kula juhtimisel maha surus. 1920 Nõukogude-Poola sõja ajal piiras linna Punaarmee, aga ei suutnud seda vallutada.


Karbonaatkivim.
Karbonaatkivim on kivim, mille koostisest üle 50% moodustavad karbonaatsed mineraalid.
Karbonaatkivimeid esineb nii tard- (karbonatiit), moonde- (marmor) kui ka settekivimite (lubjakivi) hulgas, kuid kõige levinumad on nad kindlasti settekivimite seas.
Mõnikord nimetatakse karbonaatkivimeiks üksnes settelise tekkega valdavalt karbonaatseist mineraalidest koosnevaid kivimeid.
Rahvapärane "paekivi" on "settelise tekkega karbonaatkivimi" ligilähedane sünonüüm.


Batoliit.
Batoliidi pindala on vähemalt 100 km². Väiksemaid, kuid muus osas batoliidi sarnaseid intrusioone nimetatakse štokkideks.
Batoliidid koosnevad enamasti valdavalt happelistest või keskmistest kivimitest, näiteks graniidist.
Batoliit võib olla ka magmakambriks, mille kohal on vulkaan.
Miljoneid aastaid väldanud kulutuse tõttu võivad batoliidid paljanduda ka maapinnal. Näiteks Soome edelaosas paljanduv Viiburi plutoon on peamiselt rabakivist koosnev batoliit.
Batoliidid erinevad ülejäänud intrusioonidest ka selle poolest, et nende ulatus sügavusse ei ole reeglina teada.


Mergel.
Mergel on peamiselt kaltsiumkarbonaati ja savimineraale sisaldav settekivim.
Teisitiöelduna on mergel savikas lubjakivi või lubjakivi, mida liiga suure savisisalduse tõttu enam lubjakiviks ei peeta.
Mergel on pehme muldjas, enamasti hallikat või sinakat värvi kivim. Savisisaldus on reeglina 35...65%. Kaltsiumkarbonaat on mergli koostises enamasti mineraal kaltsiidina. Kui valdavaks karbonaatseks mineraaliks oleks kaltsiidi asemel dolomiit, nimetataks vastavat kivimit mergli asemel domeriidiks (dolomiit+mergel).
Mergel on kas järvelise või merelise tekkega savi- ja lubimuda kivistumise produkt.
Merglit kasutatakse näiteks kaltsiumivaeste muldade lupjamiseks.


Rawones.
Biograafia.
Rawones on esimene Eestis tegutsev USA punklegendi Ramones tribüütbänd. Bänd koosneb eesti rockmuusikutest, kellede lemmikbänd on Ramones. Rawones tuli kokku eesmärgiga anda Ramonesi 30. juubeli puhul mõned kontserdid.
Kolm esimest esinemist olid pühendatud kolmekümne aasta möödumisele Ramonesi esimesest kontserdist New Yorgis, Performance Studios 30. märtsil 1974. Neljanda esinemisega tähistati Joey Ramone' 53. sünniaastapäeva.
Et vältida muutumist süldibändiks, võttis Rawones vastu otsuse esineda ainult ümmargustel Ramonesiga seotud tähtpäevadel. Järgmine kontsert peaks toimuma aastal 2009, Ramonesi 35. juubelil.


Ararat.
Ararat (armeenia Արարատ, türgi "Ağrı Dağı", kurdi "Agirî", pärsia آرارات) on vulkaaniline massiiv Armeenia mägismaal tänapäeva Türgi territooriumil. Asub Türgi kirdeosas 16 km kaugusel Iraani piirist ja 32 km kaugusel Armeenia piirist. Geograafilised koordinaadid 39° 42′ N, 44° 17 ′E.
Ararati massiivil on kaks tippu (ühise jalamiga kaks vulkaanikoonust) - Ararat ehk Suur-Ararat ja Väike-Ararat peatipust 13 km kagu pool.
Suur-Ararat (türgi "Büyük Ağrı dağı", armeenia Մեծ Արարատ (Mets Ararat) ehk Մասիս (Masis)) on 5137 m kõrge (teistel andmetel 5165 m). 4250 m kõrgemal on ta kaetud igilumega ning temalt laskub umbes 30 liustikku. Väike-Ararat (türgi "Küçük Ağrı dağı", armeenia Փոքր Արարատ (Phokhr Ararat) ehk Սիս (Sis)) on 3925 või 3896 m kõrge. Tippude vahel 2600 kõrgusel asuv sadul kannab nime Serdarbulak.
Ararat on uinunud vulkaan. Teadaolevalt ei ole ta pursanud, kuid 1840. aastal toimus piirkonnas tugev maavärin.
Piiblis jäi Noa laev pärast veeuputust Ararati mäele pidama.
Kuigi Ararat asub tänapäeval Türgis, on see armeenlaste rahvuslik sümbol, ja oli kuni Armeenia liitmiseni Nõukogude Liiduga Armeenia territooriumil. Araratti on kujutatud nii Armeenia praegusel vapil kui ka Armeenia NSV vapil.
Suur-Araratile tõusid esimestena 1829. aastal Tartu ülikooli rektor Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot ja neli tema üliõpilast, nende hulgas Hatšatur Abovjan.
Keskel Suur-Ararat ja vasakul Väike-Ararat (Landsat)


Paul Tergat.
Paul Tergat (sündis 17. juunil 1969 Kabarnetis, Barengos) on Kenya kergejõustiklane (distantsid 3000 m kuni maratonini. Kahekordne olümpiamängude (1996 ja 2000) hõbemedali võitja, viiekordne maailmameister krossijooksus ja kehtiva maratoni maailmarekordi 2:04.55 valdaja.
Olümpiamängudel.
1996 hõbemedal 27.08,17
2000 hõbemedal 27.18,29
Maailmameistrivõistlustel.
1995 pronkmedal 27.14,70
1997 hõbemedal 27.25,62
1999 hõbemedal 27.58,56
Krossijooksu maailmameistrivõistlused.
1995 maailmameister
1996 maailmameister
1997 maailmameister
1998 maailmameister
1999 maailmameister
Muud võistlused.
2001 Londoni maraton 2. koht 2:08.15 (debüüt)
2001 Chicago maraton 2. koht 2:08.56
2002 Londoni maraton 2. koht 2:05.48
2003 Berliini maraton 1. koht 2:04.55
Isiklikku.
Paul Tergat on 182 cm pikk ja kaalub 68 kg.
Välislingid.
Tergat, Paul
Tergat, Paul


Ränidioksiid.
Ränidioksiid (keemiline valem SiO2) on keemiline ühend, mille molekul koosneb ühest räni ja kahest hapniku aatomist. Ta on amorfne aine.
Keemilised omadused.
Ränidioksiid on happeline oksiid. Seetõttu lahustub ta (aeglaselt) leeliste vesilahustes, kuid hapete (välja arvatud vesinikfluoriid) suhtes on ta vastupidav.
Füüsikalised omadused.
Normaaltingimustel sulab ränidioksiid temperatuuril 1710 °C ja keeb temperatuuril 2230 °C.
Levik ja geoloogia.
Puhas ränidioksiid esineb looduses peamiselt mineraal kvartsina. Kokku on ränidioksiidil 17 polümorfset erimit. Ränidioksiid võib esineda looduses kristallidena (kvarts), peitkristalsete agregaatidena (kaltsedon) või hüdraatunud amorfse massina (opaal), samuti ka klaasina.
Ränidioksiid on väga vastupidav keemilisele murenemisele. Seetõttu on liiv, mis koosneb peamiselt ränidioksiidist, väga levinud sete.
Mineraale, mille struktuuri kuulub ränidioksiid, nimetatakse silikaatideks. Et räni ja hapnik on maakoore peamised koostisosad, koosnebki maakoor valdavalt silikaatseist mineraalidest.
Ränidioksiidist ehitavad oma koja mitmed organismid, näiteks radiolaarid ja diatomeed ehk ränivetikad.


Paadrema jõgi.
Paadrema jõgi on jõgi Pärnumaal. Saab alguse Tõhela järvest, voolab põhja, Tiilima küla juures pöörab läände ja suubub Paatsalu küla lähedal Liivi lahe Paatsalu lahte.
Pikkus 30 km, valgala 289 km².
Jões leidub ahvenat, särge, teibi, haugi ja turba. See on kantud Eesti lõhejõgede nimestikku.


Nikolai Judenitš.
Nikolai Nikolajevitš Judenitš ("Юденич, Николай Николаевич") (30. juuli (18. juuli vana kalendri järgi) 1862 Moskva Vene keisririik – 5. oktoober 1933 Cannes Prantsusmaa) oli vene jalaväekindral (1915) ja Venemaa valgekaardi juhataja Baltimaades Vene kodusõja ajal 1918–1920.
Varasem elu.
Judenitši vanemad olid tüüpilised Moskva intelligentsi esindajad. Ta isa oli kutsekooli direktor ja ema kodune. Märkimisväärne on, et Judenitši lähemate sugulaste hulgas polnud sõjaväelasi. Judenitš aga astus pärast keskkooli lõpetamist sõjakooli, mille lõpetas 1881. Järgnevalt teenis Leedu kaardiväe polgus Varssavis.
1884. aastal sooritas hiilgavalt sisseastumiseksamid kindralstaabi akadeemiasse, mis oli kõrgeim sõjaväeline õppeasutus Venemaal. Selle kooli lõpetas 1887. aastal staabikapteni aukraadiga. Ta asus peale lõpetamist tööle sinnasamasse kindralstaabi akadeemiasse.
1892. aastal ülendati Judenitš alampolkovnikuks.
1894. aastal juhtis Vene sõjaväe ekspeditsiooni Pamiiri mäestikus. Ekspeditsiooni eesmärgiks oli liita see ala Venemaaga. Selle eduka operatsiooni eest sai Judenitš Püha Stanislavi teise järgu ordeni. See oli tema esimene orden.
1896. aastal sai Judenitš polkovniku aukraadi ja määrati ametisse Turkestani sõjaväeringkonda.
Vene Jaapani sõja ajal määrati Judenitš valvekindrali sõjalisele postile tagalas. Kusjuures Judenitši auaste polkovnik oli madalam, kui tema amet (kindral).
Judenitš aga kirjutas kõrgemale ülemjuhatusele ja palus viia ennast rindele. Tema palve rahuldati ja Judenitš viidi rindele rügemendi juhatajaks. 4. veebruaril 1905 sai ta haavata vasakusse kätte, kuid palus jätta ennast rivvi. Paarkümmend päeva hiljem viis oma väeosa uuesti rünnakule ja sai uuesti haavata kaela piirkonda. Tema isiklik vaprus ei jäänud märkamata ning Judenitšile anti mitmeid autasusid sealhulgas kuldse relva pealdisega "Vapruse eest".
19. juunil 1905 edutati Judenitš kindralmajoriks.
Pärast Vene Jaapani sõda määrati Kaukaasia sõjaväeringkonda. 1912. aasta lõpus sai kindralleitnandiks ja ühtlasi hakkas juhtima Kaukaasia sõjaväeringkonna staapi.
Esimene maailmasõda.
Esimese maailmasõja puhkedes viis Vene keisririigi sõjavägede ülemjuhatus Kaukaasiast Euroopa rinnetele suure hulga vägesid, kuna Ottomani impeerium ei olnud veel sõtta astunud ning Kaukaasia sõjaväeringkond seisis vastu Ottomani impeeriumi piiri. Judenitš jäi endiselt Kaukaasia sõjaväeringkonna staabiülemaks. Kui Türgi alustas oktoobris 1914 sõjategevust oli Ottomani impeeriumi vägedel võrreldes Venemaa sõjavägedega arvuline ülekaal.
Judenitš mõistis, et kitsastel mägiteedel taganemiseks tuleks maha jätta kogu raskerelvastus ning seetõttu, vaatamata kõrgema ülemjuhatuse (suurvürst Nikolai Nikolajevitš) käsule, ta keeldus oma väiksearvuliste vägedega taganemisest. Vaatamata kõrgema ülemjuhatuse vastuseisule asusid Vene väed detsembri lõpus 1914 vastupealetungile, mis oli üllatuslikult edukas. Ta saavutas türklaste üle mitmeid võite sealhulgas Sarikamisi lahingus. Hiljem on arvatud, et Judenitši edu pant oli noorte väljapaistvate ohvitseride igakülgne soosimine ja toetamine. Esimese maailmasõja kuulsaimaks Judenitši operatsiooniks oli Erzurumi vallutamine 1916. aasta jaanuaris. Seetõttu on teda kutsutud ka Erzurumi kangelaseks.
Nädal pärast Erzurumi vallutamist külastas pidulikult linna tsaar Nikolai II onu ja sõjavägede kõrgem ülemjuhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitš. Selle võidu auks sai Judenitš nii Venemaa Georgi ordeni kui ka Prantsusmaa ja Inglismaa kõrged riiklikud ordenid.
Pärast Erzurumi vallutamist arvas Judenitš, et targem on jääda nüüd kaitsele. Kuid pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni, kui võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus anti Judenitšile käsk hakata ette valmistama uut pealetungi. Judenitš polnud sellega nõus ning Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Kerenski andis käsu Judenitš tagandada. Pärast mida lahkus Judenitš Peterburgi. Üldpealetung viidi Türgi rindel 1917. aasta suvel siiski läbi, kuid see lõppes katastroofiga.
Pärast oktoobripööret.
1917. aasta kommunistliku riigipöörde ajal oli ta Moskvas. Sealt sõitis Petrogradi, kus mõningatel andmetel kompas maad ohvitseride põrandaaluse organisatsiooni loomiseks. Kui linnas aktiviseerus punane terror ja tekkis oht saada mobiliseerituks Punaarmeesse otsustas Judenitš linnast lahkuda. Kasutades valedokumente lahkus ta novembris 1917 Petrogradist ja suundus esialgu Saksamaa poolt okupeeritud Pihkvasse. Kui Punaarmee vallutas 1918. aasta novembris Pihkva, siis siirdus Helsingisse. Helsingis hakkas Judenitš plaanima rünnakut Petrogradile läbi Soome. Kokku sai ta aga arvestada vaid umbes 3000 Soomes paikneva endise tsaariarmee sõjaväelasega, kes nüüd koondusid Judenitši ümber. Nendest pooled olid ohvitserid. Judenitšil seega oli üsna vähe sõjajõude ning seetõttu lootis ta Soome sõjaväe abile. Samal ajal pidid teiste võitjate riikide väed vallutama bolševikele kuuluvad Läänemere sadamad, et niimoodi aidata kaasa bolševike võimu kukutamisele. Kuid samas puudusid Helsingis võitjate riikide esindused ning, et saada toetust oma plaanidele teiste sõja võitnud liitlaste poolt läks Judenitš Stockholmi. Ta kohtus Stockholmis näiteks Inglise saatkonna esindajatega ja tegi ettepaneku, et Arhangelskis paiknevad Inglise väed ja Eestis asuv põhjakorpus tuua Soome, et rünnata nende vägedega Petrogradi. Inglastelt sai ta aga vastuse, et Inglased ei soovi rikkuda Soome neutraliteeti. Eitavalt vastasid talle ka teiste riikide esindused. Tagasi Soome jõudis Judenitš 3. jaanuaril 1919 ja kaks päeva hiljem 5. jaanuaril 1919 kohtus esmakordselt endise Tsaariarmee kindrali Emil Mannerheimiga. Mannerheim polnud põhimõtteliselt vastu Judenitši plaanile koos Soome vägedega rünnata Petrogradi, kuid nõudis vastutasuks Soome iseseisvuse tunnustamist ning territoriaalseid järeleandmisi Karjalas ja Koola poolsaarel. Judenitš oli Mannerheimi nõudmistega nõus, kuid hiljem selgus, et vastu olid Vene emigrantlikud organisatsioonid ja Valgete vägede üldjuht Aleksandr Koltšak. Sellises olukorras polnud Mannerheim nõus Judenitši pealetungi toetama.
Loodearmee juhina Soomes.
1919. aasta juuni algul sai Judenitš teada, et Siberis asuv ning Antanti poolt tunnistatav Venemaa Ülemvalitseja, sõjaminister ja relvajõudude kõrgem ülemjuhataja Aleksandr Koltšak on määranud ta kõikide nende Venemaa sõjajõudude ülemjuhatajaks, mis tegutsesid bolševike vastu looderindel. Kui enne Judenitš tegutses omapäi siis alates sellest momendist oli tal ka juriidiline alus tegutsemiseks. Selle teate kättesaamise järel liikus ta Prantsuse sõjalaeval Tallinna tutvuma Eestis asuva Põhjakorpusega. Ta tahtis näha millist sõjalist jõudu põhjakorpus endast kujutab. Tallinnas võeti Judenitšit väga uhkelt auvahtkonnaga vastu. Peale tseremooniat sõitis ta põhjakorpuse staapi, kus tutvus olukorraga. Seejärel soovis sõita rindele. Koos põhjakorpuse juhi Aleksandr Rodzijankoga sõideti rindele, kus parasjagu oli käimas punaarmee pealetung. Judenitšil jäi põhjakorpusest masendav mulje. See oli kehvalt riietatud, varustatud trofeerelvadega ja vaevles laskemoona puuduses.
Ta läks tagasi Helsingisse, kus 6. juulil ja 12. juulil 1919 toimus Judenitši, Mannerheimi ja liitlasriikide esindajate kohtumine. Viimasel kohtumisel kirjutas Mannerheim alla sõjalis-poliitilisele lepingule, kus olid üksikasjalikult kirjas, millistel tingimustel on Soome valmis toetama oma jõududega pealetungi Petrogradile. Leppe poolt olid nüüd ka Koltšak ja Vene emigrantlikud organisatsioonid. Ka liitlaste juhi toetasid Soome vägede osavõttu võitlusest bolševike vastu. Vastavalt lepingule pidi ühisväge juhtima kindral Mannerheim, mis on seletatav ka sellega, et soomlaste sõjalised jõud olid tunduvalt suuremad kui Vene valgetel. Kuid vastavalt lepingule, kui Petrograd oleks hõivatud oleks linna juhtimine läinud Mannerheimilt Judenitši kätte. Rõõmusõnum Judenitšile saabus ka Venemaa Ülemvalitsejalt Aleksandr Koltšakilt, kes teatas, et võtab kõik finantskulutused enda peale (Koltšaki käes oli Venemaa kullavaru, mistõttu tal oli võimalik toetada rahaliselt Loodearmeed).
16. juulil 1919. aastal sai Judenitš Mannerheimilt telegrammi, kus oli ka Soome välisministri allkiri ja telegrammi sisuks oli, et ka Soome valitsus toetab Judenitši võitlust. Seega on kõik tingimused Petrogradi ründamiseks paika pandud, kuid sellele ilmnes oluline takistus. 25. juulil 1919 toimusid Soome presidendivalimised. Enne valimisi oli Mannerheim kindel, et tema võidab need. Kuid valimised võitis professor Kaarlo Juho Ståhlberg. Kaarlo Juho Ståhlberg oli vastu Soome vägede osalemises pealetungis Petrogradile. Sellega oli igasugune lootus rünnakuks kustunud.
Loodearmee juhina Eestis.
Juba järgmisel päeval 26. juulil tuli Judenitš Tallinnasse, et nüüd hakata ette valmistama rünnakut Petrogradile läbi Eesti. Tallinnasse saabudes oli tal plaanis kohe lahkuda Narva, kuid veel Tallinnas olles sai ta Loodearmee juhilt Aleksandr Rodzjankolt ettepaneku loobuda Petrogradi ründamisest kuna väiksearvuline Loodearmee (5000–6000 meest) pole ilmselt suuteline linna vallutama. Rodzjanko tegi ettepaneku koondada kõik väed Pihkvasse ja sealt rünnata edasi Novgorodi suunas. Judenitš peab Rodzianko plaani hukatuslikuks kuna rindejoon veniks sellisel puhul väga pikaks mistõttu oleks punaarmeel võimalik korraldada valusaid vasturünnakuid. Vaatamata Judenitši vastuseisule oli Rodsianko Pihkva suuna plaanist niivõrd sisse võetud, et andis käsu maha jätta Jamburg. Kuigi vaidlused Pihkva suuna üle lõppesid, kui Punaarmee vallutas 20. augustil Pihkva pöörasid kindralid omavahel tülli ning Rodzjanko hiljem saadetakse komandeeringusse Inglismaale (sisuliselt vallandatakse).
Kui Judenitš jõudis juuli lõpus Narva oli Loodearmee taganemas. Olukord oli masendav. Puudusid korralikud relvad, jalanõud, ravimid ja laskemoona oli vähe. Judenitš sai aru, et esimese probleemina tuleb tegeleda sõjaväe varustuse parandamisega. Ta küsib abi lääneliitlastelt. Inglased saadavadki augusti algul esimesed saadetised. Muuhulgas on esimestes partiides ka 60 suurtükki ja 120 kuulipildujat. Kuid Suurbritannia sõjalise missiooni esindajad esitasid Judenitšile omapoolsed tingimused, kusjuures talle öeldakse, et nõudmiste mitte vastuvõtmise korral abi rohkem ei saadeta ning alustatakse lobitööd Judenitši tagandamiseks Loodearmee juhi kohalt. Tegemist on seega sisuliselt ultimaatumiga. Sellised tingimused esitatakse 12. augustil kell pool seitse õhtul. Judenitš sai telegrammi, milles teatatakse, et Suurbritannia sõjalise missiooni esindajate korraldusel luuakse Tallinnas Vene demokraatlik valitsus. Valitsuse üheks põhiülessandeks oli ette nähtud Eesti Vabariigi tunnustamine. Teatati, et valitsus moodustatakse kella seitsmeks õhtul. Judenitš pidi saama valitsuse sõjaministriks ja ühtlasi jääma Loodearmee juhiks. Suurbritannia sõjalise missiooni nõudmine oli Judenitšile üllatuseks, kuna juba 7. augustil oli ta Tallinnas kohtunud Liitlaste sõjalise missiooniga, kus Inglaste palvel kirjutas Johann Laidonerile kirja millega tunnistas Eesti iseseisvust, tingimusel kui Eesti sõjavägi võtab osa pealetungist Petrogradile. Samas ei pidanud Judenitš valitsust eriti tõsiseltvõetavaks ning ei tundnud valitsuse töö üle mingit huvi. Ta viibis vaid mõnel üksikul istungil ning palus ennast hiljem asendada ennast mõttekaaslase mereministri admiral Pilkiniga.
Sellega oli varustuse probleem lahendatud ning Judenitš proovis nüüd suurendada Loodearmee isikkoosseisu. 24. augustil viidi Loodearmeele kuuluvatel aladel läbi üldmobilisatsioon. Kuid kuna Loodearmee kontrolli all olevad alad olid piiratud ning rindejoon korduvalt piirkonnast üle käinud siis sai Judenitš mobilisatsiooniga kokku vaid 9000 meest. Ta lootis ka Kuramaal parajasti moodustatud vabatahtlikele sõjasalkadele vürst Liveni juhatusel ja samuti Lätis asuvatele polkovnik Bermondti ja polkovnik Vjurgolitsi üksustele. Juba 9. juulil 1919 andis ta korralduse, et kõik need üksused liiguksid Narva ja liituksid Loodearmeega. Selle korralduse täitis aga vaid vürst Lieven, kes umbes 2000 mehega tuligi Narva. Polkovnik Pavel Bermondt-Avalov (5000 meest) ja polkovnik Vjurgolits (1500 meest) aga keelduvad seda käsku täitmast. Mõlemad polkovnikud peatasid ka mitu rongiešeloni endiste sõjavangidega, kes Saksamaal olid avaldanud soovi liituda Vene valgetega. Riia all Judenitšile mõeldud ešelonid peatati ja sõduritele öeldi, et te oletegi kohal. Selliste trikkide tulemusel oli Bermondtil oktoobri alguseks 1919 juba umbes 10000 meest. Judenitš saatis ka hiljem korduvalt üleskutseid, et nimetatud väed ühineksid temaga, kuid kõik need üleskutsed jäid vastuseta. Judenitš sõitis seepeale Riiga lootes kohtuda isiklikult Bermondt Avaloviga, kuid viimane ei võtnud Judenitšit isegi mitte vastu. Seepeale kuulutas Judenitš Bermondti reeturiks ja arvas ta sõjaväest välja.
Enne rünnakut Petrogradile oktoobris 1919 kuulus Loodearmeesse ligikaudu 20000 meest (17800 tääki, 700 saablit, 57 suurtükki, 6 tanki ja 2 soomusautot). Punaarmeel seisis Judenitši vastas 24850 tääki, 800 saablit, 148 suurtükki, 2 soomusrongi ja 8 soomusautot. Judenitš mõistis, et jõud Petrogradi vallutamiseks on liiga väikesed ja pealinna vallutamine õnnestuks vaid siis kui samal ajal puhkeks linnas mäss. Mässu pidi juhtima 7. armee staabiülem endine tsaariarmee polkovnik Ljundekvist. Mässu oli plaanis alustada rünnaku viiendal päeval kui Judenitš on vallutanud teatud punktid Peterburi eeslinnades. Mässu pidi alustatama 600–800 mehega. Loodeti ka, et 85% punaarmee isikkooseisust tuleb mässajate poolele üle.
Judenitš otsustas alustada pealetungi Petrogradile ööl vastu 10 oktoobrit 1919. Pealetungile asus ta vaid Loodearmee jõududega. Eesti armee pealetungist osa ei võtnud. Pealetung oli edukas, kuid aeglasem, kui plaanitud. Plaanitud tempot suutis pidada vaid Lieveni diviis. 17. oktoobril kui Judenitši väed olid veel Petrogradist kaugel, võttis linna kaitsmise üle Lev Trotski. Samal päeval kirjutas Kamenev alla direktiivile, mille alusel hakati Petrogradi all paiknevat Punaarmeed täiendama. Plaanitud 16.–17. oktoobri asemel jõuti Petrogradi lähistele alles 22. oktoobril. Päev enne oli alanud Punaarmee vastupealetung, kuid Judenitši väed asusid linnast veel 45 kilomeetri kaugusel. Kuna kokkulepe oli, et mässu puhkemiseks peab Judenitš vallutama teatud punktid Petrogradi eeslinnades, siis mässu ei puhkenud. Ka polkovnik Ljundekvist, kes pidi mässu juhtima, suunati tööle teisele ametipostile. Judenitš üritas nüüd jälle abi saada Soomelt. 22. oktoobril saatis ta telegrammi liitlastele, paludes rünnata Petrogradi Soome jõududega. Judenitšit toetas Mannerheim, kuid Soome valitsus jäi esialgu äraootavale seisukohale. Kui aga algas Loodearmee taganemine, teatati 5. novembril 1919 et Soome rünnakut ei toeta.
Punaarmeele saabus alates 17. oktoobrist vastavalt Lev Kamenevi poolt alla kirjutatud direktiivile pidevalt täiendust. 21. oktoobril alustas punaarmee vastupealetungiga. Jõudude vahekord oli selleks momendiks juba masendavalt Judenitši kahjuks. Punaarmee Läänerinde väed ründasid 40000 mehega, 453 suurtükiga, 708 kuulipildujaga, 6 soomusrongiga ja 9 soomusautoga. 3. novembril andis Judenitš käsu taganemiseks.
Judenitš palus oma Eesti piiride poole taganevad väed läbi lasta, kuid Eesti valitsus keeldus ning lubas Vene valgete vägedel ületada piiri vaid loovutades relvad ja eraldusmärgid. Lõplikult jättis Judenitši sõjavägi Narva jõe vasaku kalda maha 6. detsembril 1919. aastal. Detsembri algul teatas Judenitš ka, et ta astub Loodevalitsusest välja ning 5. detsembril loeb Loodevalitsus oma tegevuse lõppenuks ja läheb laiali. 22. jaanuaril 1920 andis Judenitš käsu sõjavägi demobiliseerida. 24. jaanuaril andis ta lahkumiskäsu oma vägedele, kus põhjendas, miks oli sunnitud sõjaväe laiali saatma ja miks ise lahkub sõjaväe juurest. Ta sai väljasõiduviisa Eestist ja plaanis lahkuda 27. jaanuaril koos oma naise ja adjutandiga Pariisi. Kuid 26. jaanuaril kell 11 õhtul tuli Judenitši juurde kindral Stanisław Bułak-Bałachowicz ja nõudis, et Judenitš tuleks temaga kaasa arutama finantsasju. Judenitš keeldus, kindral Bułak-Bałachowicz lahkus, kuid naasis mõne aja pärast koos kolme Eesti politseinikuga. Koos Judenitšiga suunduti politseijaoskonda, kus talle teatati, et tema väljasõiduviisa on tühistatud. Seejärel viidi Judenitš rongijaama, kus teda juba ootas kaubarongi külge haagitud vagun. Rong koos Judenitšiga startis praktiliselt kohe Nõukogude Venemaa suunas. Judenitši lähikondlased võtsid kohe ühendust Prantsuse-Inglise missiooniga, kes omakorda nõudis Eesti valitsuselt kohest rongi peatamist. Judenitši rongile saadeti järele teine rong koos relvastatud salgaga. Esimene rong püüti kinni Tapa kandis ja Judenitš toodi tagasi Tallinna. Siiamaani pole selgunud, kelle korraldusel tühistati Judenitši väljasõiduviisa ja taheti ta saata Nõukogude Venemaale. Peale seda vahejuhtumit tegi Inglise missioon Judenitšile ettepaneku kolida Inglise missiooni ruumidesse.
27. jaanuaril 1920 otsustas Vabariigi Valitsus: "Siseministrile kohuseks teha Välisministriga kokkukõnelemisel abinõusid tarvitusele võtta, et kindral Judenitsch Eesti riigi piiridest alles siis võiks lahkuda, kui tema on endise P.-Lääne armee senise koosseisu ja meeskonna ülespidamise tulevikus tarvilikult kindlustanud."
Eesti valitsus nõudis Judenitšilt, et viimane loovutaks kogu Loodearmeele kuuluva välisvaluuta. Judenitš keeldus, põhjendades seda sellega, et suur hulk Loodearmee varustust läks Eesti Vabariigi valdusse.
3. veebruaril 1920 otsustas Vabariigi Valitsus: "Selle järele, kui kindral Judenitsch on P.-L. Vene väe likvideerimise kindlustamise otstarbeks kindral Glasenapile resp. Col. Hurstel'ile ära annud 227.000 nael sterl. ja 250.000 Soome marka ja kui kindral Judenitsch on allkirja annud, et temal rohkem raha P.-Lääne Vene väe kindlustamiseks ei ole (misjuures aga kõik summad, mis kindral Judenitschi arvel peaksid P.-L Vene väe heaks leiduma, tulevad P-L. Vene väe likvideerimise peale kulutada) tuleb kindral Judenitschile luba anda Eesti Vabariigi piiridest lahkuda."
Paguluses Prantsusmaal.
Judenitšil õnnestus hankida endale uus väljasõiduviisa, millega 24. veebruaril 1920. aastal lahkus Riiga, sealt Stockholmi ja edasi Kopenhaagenisse, kus kohtus Nikolai II ema Maria Fjodorovnaga. Sama aasta mai algul asus elama Prantsusmaale, kus oli ostnud väikese farmi Nice'i lähedal. Selles farmis veetis ta peaaegu farmist lahkumata kogu oma ülejäänud elu.
22. augustil 1931 toimus Pariisis pidu, mis oli pühendatud Judenitši ohvitseripagunite viiekümnendale aastapäevale (1881, 22. augustil ülendati Judenitš ohvitseriks). Sellel peol kohtus ta esimest korda oma võitluskaaslase kindral Anton Denikiniga.
Judenitš suri 5. oktoobril 1933 Nice'i lähedal Saint-Laurent-du-Varis. 1957. aastal maeti ta ümber Nice'i lähistele vene kalmistule.
Välimus.
Judenitš oli lühemat kasvu, ümara näoga, kiilaspäine ja "kurbade silmadega".


Astronomia nova.
"Astronomia nova" ("Uus astronoomia") on Johannes Kepleri esimene raamat Kepleri seaduste kohta. Raamat ilmus 1609.
Selle uurimuse koostamisel kasutas Kepler pärast Tycho Brahe surma (1601) järele jäänud vaatlusmaterjali Marsi orbiidi kohta. Käsikiri valmis 1605 ning ta andis selle üle oma tööandjale Rudolf II-le. Rahanappuse tõttu ning autoriõiguslike probleemide tõttu Tycho Brahe pärijatega ilmus raamat alles neli aastat hiljem.
Kepleri seadused.
Kümmekond aastat hiljem lisas Kepler raamatus "Harmonices Mundi" kolmanda seaduse, mille kohaselt planeedi ja Päikese vahelise kauguse kuup on võrdelisus planeedi aasta kestusega.


Metonüümia.
Metonüümia (kr "metonymia" "nimevahetus, ümbernimetamine") on kõnekujund (täpsemini, troop), tähenduse ülekanne, sõnaasendus mingi suhte (ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise, kvantitatiivse) alusel.
Ühe nähtuse, mõiste, eseme või isiku asemel nimetatakse teist, mis meie teadvuses on lahutamatult seotud kujutlusega samast nähtusest, mõistest, esemest või isikust.
Näiteks selle asemel, et öelda "kokku said Euroopa riikide kuningad", ütleme "kokku said Euroopa kroonitud pead"; "ta sai kuulsaks" asemel "ta pead ehib nüüdsest loorberipärg".
Metonüümiga on tegemist ka juhtudel, kus üks isik pannakse asendama paljusid teisi, väepealik vägesid "Caesari väed vallutasid Gallia" asemel "Caesar vallutas Gallia"; aine asendatakse esemega (jõin ühe klaasi), inimesed ajastuga (keskaeg uskus nõidust), maa esindajad maaga (jalgpallis oli võidukas Brasiilia), ese materjaliga (sõime lauahõbedalt).


Nice.
Nice [niiss] (oksitaani keeles Nissa /kohalik kirjapilt/ ja Niça /ametlik/; itaalia ja saksa "Nizza" [n'itsa] /eesti keeles mööndav/) on linn Lõuna-Prantsusmaal, Vahemere kaldal Prantsuse Rivieras, Provence-Alpes-Cote d'Azuri piirkonnas ja on Alpes-Maritimesi departemangu keskus.
Elanike arvult 339 000 (2004) on Nice Prantsusmaa viies linn.
Nice on asutatud 4. sajandil eKr kreeklaste poolt, kes nimetasid linna liguuride üle saavutatud võidu tõttu võidujumalanna Nike järgi Νικαία (Nikaia). Rooma impeeriumis kandis linn nime Nicæa.
Keskajal oli Nice Pisa liitlane ja Genova vaenlane.
1814–1860 oli Sardiinia kuningriigi alluvuses.
Nice on tuntud kuurortlinn, seal on lõhnaõli-, elektroonika- ja masinatööstus.
Linnas on 1965. aastal asutatud ülikool.
Nice'is sündis Giuseppe Garibaldi.


Gottfried.
Gottfried oli esimene katoliiklik Saaremaa piiskop.
Tsistertslaste ordu mungana oli ta eelnevalt Himmelspforte bei Naumburgi prior ja Dünamünde (Daugavgrīva) tsistertslaste kloostri abt. Saaremaa piiskopiks valiti ta Riia piiskopi Alberti poolt viimasele paavsti poolt antud volituse alusel, 1227. aastal, kohe pärast Saaremaa alistumist, või hiljemalt juunis 1228. aastal.
Tegevus piiskopina.
Samal ajal sai ta ka ilmaliku võimu oma piiskopkonna üle, sest esmakordsel mainimisel 29. juunil 1228 läänistas ta ühe kolmandiku Saaremaast, Muhumaast ja oma piiskopkonna teistest saartest Mõõgavendade ordule, säilitades neil maadel vaimulikud õigused. Sama aasta 1. oktoobril läänistas roomlaste kuningas Heinrich VII Wülzburgi lähistel talle tema piiskopkonna – viis kihelkonda Saaremaal ja seitse Läänemaal, Hiiumaa ja teised lähedalasuvad saared – Saksa-Rooma vasallvürstiriigina, andes talle kõik õigused, mis teistel Vana-Liivimaa piiskoppidel.
Olemasolevail allikail jättis Gottfried paari kuu pärast oma piiskopkonna maha (26. juulil 1229 on teda nimetatud endiseks piiskopiks).
10. novembril 1234 tühistas legaat Wilhelm tema poolt tehtud läänistused, olles sama aasta 10. septembril määranud ametisse uue piiskopi Heinrich I.
Gottfriedi on mainitud veel elusolevana Burtscheidis, aastal 1257 ("G., episcopus Lyvonie, de ordine Cisterciensi").


Oscar Robertson.
Oscar Palmer Robertson (sündinud 24. novembril 1938 Charlotte'is) oli NBA korvpallur 60-ndatel ja 70-ndate aastate algul.
Tippkorvpallurina oli tal pikkust 196 cm ja kaalu 95 kg. Tema hüüdnimi oli Suur O.
Oscar Robertson on üks parimaid korvpallureid NBA-s läbi aegade, kuna just tema sai hooajal 1961–1962 keskmisteks näitajateks triple-double'i: viskas 30,8 punkti, võttis maha 12,5 lauda, andis 11,4 resultatiivset söötu). Ei Magic Johnson ega Larry Bird ei saanud sellega hakkama.
Kokku mängis Robertson NBA-s 14 hooaega kahes klubis: Cincinnati Royalsis ja Milwaukee Bucksis. Ta viskas oma karjääri jooksul 26 710 punkti (keskmiselt 25,7). Enamat on suutnud vaid Kareem Abdul-Jabbar, Karl Malone, Wilt Chamberlain, Michael Jordan, Moses Malone, Elvin Hayes ja Hakeem Olajuwon.
Ta keskmine 25,7 punkti on 6. kohal läbi aegade. 6 hooajal viskas ta keskmiselt üle 30 punkti. Tema 9887 resultatiivset söötu (keskmiselt 9,5 mängus) ning keskmiselt 7,5 lauapalli on samuti haruldased (tavaliselt saavad tagamängijad 3–4 lauapalli kätte).
Robertson oskas punkte väga hästi visata, ta mäng oli nauditav. 1971 võitis ta oma ainsa NBA meistritiitli Milwaukee "Bucksis" koos Kareem Abdul-Jabbariga. 1961 valiti ta aasta uustulnukaks pärast seda, kui ta oli visanud keskmiselt 30,5 punkti, saanud 10,1 lauda ja andnud 9,7 resultatiivset söötu. Ta mängis 12 järjestikuses tähtede mängus, valiti 10 korda järjest NBA sümboolsesse koondisse ning 1964 kõige väärtuslikumaks mängijaks. Korvpalli kuulsuste halli valiti ta 1979.
Kui hea oli siiski Robertson? "Ta on nii hea, et see ehmatab mind," ütles ükskord Boston Celticsi treener Red Auerbach. Oscari võistkonnakaaslane, NBA superstaar Jerry Lucas ütles kord: "Ta on tõesti uskumatu. Ta on meie ajast väga ees. Pole täiuslikumat mängijat kui Oscar".
Robertson, Oscar
Robertson, Oscar


Grotesk.
Grotesk (itaalia keeles "grottesco" < "grotta" 'koobas, grott') kummastav kirjutamisviis, mis põimib ja ühendab ühendamatuid – koomilist ja jubedat, tõelist ja fantastilist, ülevat ja madalat, inimlikku ja mitteinimlikku – ning osutab mõnda inimloomuses ja maailmaelus kätkevale kohutavate deformatsioonide võimalusele.
Groteski sugemeid võib leida juba vanadest kirjandustest. Erilist tähelepanu pälvis renessanssis, mil nähtus sai ka oma nimetuse. Nimelt leiti väljakaevamistel hilisrooma perioodi kuuluvate paleede, termide, grottide seintelt veidraid ornamente, milles põimusid taime-, looma- ja inimkujutised. Termin sai eriti populaarseks Victor Hugo draama "Cromwell" (1827) eessõna kaudu: "Groteski leidub kõikjal; ühest küljest tähistab ta värdjalikku ja kohutavat, teisest küljest – koomilist ja naljakat."
Grotesk purustab reaalse maailma struktuuri ja loob uue, ühtaegu soerdliku ja tõese.
Groteskset kujutamisviisi on kasutanud Ernst Theodor Amadeus Hoffmann,Edgar Allan Poe, Mark Twain, Franz Kafka, Mihhail Bulgakov, ekspressionistid,sürrealistid ja absurdistid; eesti kirjanikest Friedebert Tuglas, August Gailit, Albert Kivikas, Arvo Valton, Enn Vetemaa, Ilmar Laaban, Andres Ehin, Juhan Viiding.


Alexander (Tartu piiskop).
Alexander (surnud 18. veebruaril 1268) oli teine nimeliselt teadaolev Tartu piiskop. Allikad mainivad teda esimest korda 1263). Pole teada, kas ta oli esimese piiskopi Hermanni otsene ametijärglane (1249, 1254 ja 1259 piiskoppi küll mainitakse, ent ei nimetata; mõned allikad nimetavad Hermann I ametijärglasena Bernhard I). Ta hukkus Rakvere lahingus maale tunginud venelaste vastu Viru-Nigula lähedal.


Maskulinism.
Maskulinism on feministliku liikumise tulemusena tekkinud ideoloogiline vool, mis propageerib sarnaselt naise rolli ümberhindamisele ühiskonnas ka meeste rolli ümberhindamist. Maskulinismi seisukohalt on feministlik liikumine, kus käsitletakse vaid naiste muresid ja nähakse mehi tihti süüdlastena neis, ühekülgne ning ka meeste suhtes omakorda ebavõrdsust tekitav. Maskulinism toetab sugude võrdõiguslikkuse ideed, kuid püüab välja pakkuda komplekssemaid lahendusi, saavutamaks uut, kaasaja nõuetele vastavat soorollide mudelit, vältimaks sugudevahelist vaenu või vastulainena meeste diskrimineerimist.


Nirvaana.
Nirvaana on budismis ja hinduismis täielik teadmise, rahu ning vabanemise seisund, sansaarast (ümbersünniahelast) vabanemine. Otsetõlkes tähendab see vaibumist ja kustumist.
Selles seisundis on aja ja ruumi mõisted ebaolulised. Nirvaana saavutatakse iseenda püsivusega, läbi valgustuse, milles ei ole mingit jumalat ja jumalikku väge.


Frida Kahlo.
Frida Kahlo (keskel) 1932. aastal
Frida Kahlo (6. juuli 1907 Coyoacán (México lähedal) – 13. juuli 1954 Coyoacanis) oli Mehhiko maalikunstnik.
Biograafia.
Frida Kahlo isa oli juudi-saksa fotograaf Guillermo Kahlo, kelle perekond pärines. Ema oli mehhiklanna Matilde Kahlo (sündinud Calderón). Frida Kahlo oli pere kolmas tütar, sünninimega Magdalena Carmen Frida Kahlo y Calderón.
Vaatamata sellele otsustas Frida öelda oma sünniaastaks 1910, mis oli Mehhiko revolutsiooni algusaastaks, sest ta arvas, et tema elu algas moodsa Mehhikoga. See detail iseloomustab tema ainulaadset iseloomu, mis oli lapsepõlvest alates olnud sügav, tundeküllane, mässumeelne ühiskonna normide ja tavamoraali vastu, liigutatud kirest ja sensuaalsusest. Uhkena oma Mehhiko päritolu ja kultuuritraditsioonide üle, oli ta amerikaniseerumise vastane. Kõik see segunes kunstniku kummalise huumorimeelega.
Tema elule jätsid oma jälje kehalised kannatused, mis algasid 1910. aastal põetud lastehalvatusega ning jätkusid mitmesuguste haiguste, vigastuste, õnnetuste ja operatsioonidega. Lastehalvatuse tulemusena jäi Frida Kahlo parem jalg terveks eluks peenikesemaks kui vasak.
Õpingud.
Aastal 1922 astus ta "Escuela Nacional Preparatoria de Mexico D.F.", kõige lugupeetavamasse Mehhiko haridusasutusse, mis alustas esimest korda ka tüdrukute vastuvõtmist joonistamis- ning modelleerimiskursustele. Koolis sai temast mässumeelse, peamiselt poistest koosneva grupi ninamees, koos saadeti korda hulk pahandusi, mille ohvriteks olid enamasti nende endi õppejõud. Just selles koolis lõi ta esimese tutvuse oma tulevase abikaasa, mehhiklasest seinamaalija Diego Riveraga, kes oli enda peale võtnud kooli auditooriumisse seinamaali joonistamise.
Õnnetus, mis muutis kõik.
Aastal 1925 õppis ta gravüüritehnikat Fernando Fernandeze käe all. Sama aasta 17. septembril toimunud autobussiõnnetuses sai Frida püsivaid vigastusi: tema selgroog, rangluu, mitu roiet ja vaagnaluu murdusid, parem jalg purunes 11 kohast, sai muljuda ning väändus, õlg sai viga ning kõhtu tunginud metalltoru tekitas tõsiseid sisemisi vigastusi, mille tulemusena ei saanud kunstnik kunagi lapsi. Tolleaegne meditsiin piinas teda kirurgiliste operatsioonide (32 kogu tema elu jooksul), erinevat tüüpi korsettide ja erisuguste "venitusmehhanismidega". Pärast õnnetust oli Kahlo sunnitud veetma kolm kuud kogukehakipsis. Just sel perioodil otsustas ta lõplikult loobuda meditsiiniõpingutest ning hakkas maalima.
Kunstnikukarjäär.
1926. aastal, veel paranedes, maalis ta oma esimese autoportree, esimese suurest maalide seeriast, mis väljendas tema elu sündmusi ja tema isiklikke reaktsioone olukordadele. Paljud tema maalidest valmisid ajal, mil kunstnik oli aheldatud voodisse. Vaatamata terve elu jooksul teda piinama jäänud valudele ja haiglavoodis veedetud aegadele, suutis kunstnik siiski uuesti kõndima hakata.
Pärast paranemist tutvustas üks tema lähedane sõbranna teda Mehhiko kunstnike väikesele ringkonnale, kus teiste seas tutvus ta fotograafi, kunstniku ja kommunisti Tina Modotti ja Diego Riveraga. 1938. aastal klassifitseeris poeet ja sürrealismikriitik André Breton ühes oma kunstiessees, mis oli mõeldud Kahlo näituse avamise tutvustamiseks New York’is Julien Levy nimelises galeriis, tema loomingu sürrealistlikuks. Siiski kuulutas naine hiljem: "Arvasin, et olen sürrealist, aga ma ei ole. Ma ei maalinud kunagi oma unenägusid. Maalisin oma tegelikkust."
1939. aastal avas ta tänu Bretonile näituse Pariisis Renón’i ja Collea galeriis. Pariisis tutvus ta Picassoga ja tema pilt oli prantsuse Vogue’i kaanel. See tegi Frida ülemaailmselt tuntuks. Kõik armastasid teda.
Abielu ja muud suhted.
21. augustil 1929. aastal abiellus Frida Kahlo Diego Riveraga. Nende abielu koosnes armastusest, seiklustest, loomingulistest sidemetest, vihkamisest ja lahutusest 1940. aastal, mis päädis taasabiellumisega juba samal aastal. Pulmas nimetas Frida seda abielu elevandi ja tuvi ühenduseks, sest Diego oli hiiglaslikku kasvu ja väga tüse, sel ajal kui naine oli lühike ja sale.
Kuigi Riveral oli mitmeid seiklusi teiste naistega (kelle hulka kuulus ka Frida enda õde), oli ta Fridale paljudes asjades toeks. Ta soovitas Fridal kanda Mehhiko traditsioonilist riietust – värvilisi kleiti. Frida omapärasest näost, mida ilmestasid kokkukasvanud kulmud ja värvilisest mehhiko kleidist, kujunes kunstniku märk. Diego armastas Frida maale ja oli tema suurim austaja. Naine oli omakorda mehe suurim kriitik ja elu armastus.
Diego kuulsuse kasv Ameerika Ühendriikides viis nad 1931. kuni 1934. aastani suurelt jaolt elama New Yorki ja Detroiti.
Aastatel 1937. kuni 1939. elas Coyoacanis Frida juures Lev Trotski koos oma naisega. Fridal oli Trotskiga suhe, mis lõppes, kui Trotski naine sellest teada sai ning nad kolisid Cuernavacasse, kus Trotski hiljem mõrvati.
Lahkumine.
1953. aasta kevadel korraldas Lola Alvarez Bravo la Galeria de Arte Contemporaneos Frida Kahlo esimese isikunäituse Mehhikos. Frida tervis oli aga väga halb ning seetõttu keelasid arstid tal galeriisse minna. Mõned minutid pärast seda, kui kõik kutsutud olid galeriisse jõudnud, algas väljas sireenide huilgamine. Hullunud rahvasumm saadeti välja. Seal oli kiirabiauto, mida saatis mootorratastel eskort. Frida Kahlo oli haiglavoodis ja kiirabi abiga tulnud oma näitusele. Ajakirjanikud ja fotograafid olid hämmeldunud ning vaimustuses. Tema voodi asetati galerii keskele, rahvahulk tervitas teda. Frida jutustas anekdoote, laulis ja jõi kogu õhtu. Näitusel oli kohene ja suur menu.
Samal aastal pidid arstid amputeerima Frida ühe jala, kuna selles oli gangreen. Selle tõttu tekkis tal aga sügav depressioon ning ta kaalus mitmel korral enesetappu.
Arstid ei sooritanud Frida surnukehale lahkamist. Matusepäeval oli Frida kirst kaetud kommunistliku partei lipuga, mis tekitas Mehhiko ajakirjanduses palju kõmu ja kriitikat. Diego, kes naise juures lõpuni oli, abiellus järgmisel aastal uuesti, ent suri 1957. aastal.
Ehkki Kahlo ametlik surmapõhjus oli gangreeni levik, arvatakse enamasti, et ta võttis endalt ise elu. Naise viimane kirjutis tema päevikus oli: "Ma loodan, et lahkumine on rõõmus ja ma loodan, et ma ei tule enam kunagi tagasi."
Mälestamine.
Neli aastat pärast tema surma muudeti Kahlo ja Rivera ühine kodu Frida Kahlo muuseumiks (El Museo Frida Kahlo), mis kannab nime Sinine Maja ehk Casa Azul, kus asub ka urn naise hiljem tuhastatud säilmetega.
Mitmed kunstimuuseumid on talle pühendanud tagasivaatavaid näitusi: El Instituto Nacional de Bellas Artes del ciudad de México (1977), el Museo de Arte Contemporaneo de Chicago (1980) ja Londoni Whitechapel’i muuseum (1982).
Samuti on kunstnikust tehtud kolm filmi: 1982. aastal dokumentaalfilm ja 1984. ning 2002. aastal mängufilm. Viimases, pealkirjaga "Frida", mängis peaosa Salma Hayek, film kandideeris kuuele ja võitis kaks Oscarit.


Kwing-Kungks.
Biograafia.
Kwing-Kungks sai endale nime kusagil aastal 2000. Bändi tollane trummar Margo (praegune Zahir) ning kitarri ja häälemoodustamisega katsetav Janno otsisid oma ideetusele toetust sõnaraamatust. Esimene suvaliselt avatud leht tõi lagedale sõnapaari Kwing-Kungks. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on maastikuarhitektuuri terminiga, viie objekti paigutusega ruumis.
Kwing-Kungks`i “raudvara” moodustasid pikki aastaid Sven (praegune Les Diamants) ja Janno, kes olid tegevad ka mitmes Kungksile eelnenud bändis. Kõigepealt loodi 97. või 98. aastal nüüdse Luarvik-Luarviku trummari Andrese ergutusel bänd Smoking Causes Cancer. Proovi tehti bussijaama lähedal, venelastest rajuhevimeestele kuulunud Gildi rokiklubis, mis oli tegelikult võimla.
Kohe esimeses proovis sai selgeks kurb tõsiasi, et peale trummari ei oska pilli mängida mitte keegi ja et seda bändi pole võimalik kuidagi kõlama saada. Õnneks avastati lõpuks, et kui sisse lülitada efektiplokid ja kitarrisaundid võimalikult haigeks müraks keerata, on monotoonseid trummibiite müradega üle ujutades võimalik “tehnot” teha.
SCC tegutses väikeste koosseisu muutustega veel nimede Trauma ja Dead Grapes all. Viimase nimega leidis aset ka bändi esimene kontsert Mätta Mälestuskontserdil aastal 98 ning selleks ajaks oli bändiga ühinenud ka endise Argentiina punkbändi Zriamuli kitarrist Maike.
Mätta mälestusel esitati viis või kuus lugu, sealhulgas “Mütsid pähe”. Bändi esinemist jälgis lava tagant terase pilguga noor ja andekas trummar Margo, kes oli Pärnu-Jaagupist kohale sõitnud sealse agropungi bändiga Square. Talle avaldas Dead Grapes muljet. Ühel järgnevatest pidudest said Janno ja Margo tuttavaks ning viimane kutsuti bändi uueks trummariks, varsti tehti lahti ka mainitud sõnaraamat.
Kwing-Kungks sai valmis 6-7 lugu, (ühes laulis kõrilaulu ka elav legend ja laboratoorium Velbaum ise) mis Zahiri laulja Tambeti sõnul bändi nimega Loop meenutasid. Kungkslased ise vaimustusid sel ajal bändidest nagu The Fall, Sonic Youth, The Cramps ja The Stooges. Igal juhul õnnestus esinema pääseda Dallase soojendajaks koos Pia Frausiga ja kõigile bändi liikmetele tundus, et nüüd kakkavad asjad ülesmäge minema. Ja nii ka läksid. Kuni aasta 2000 novembrini, mil esineti alternatiivmuusika festivalil Operatsioon B ja peale mida kolm neljandikku bändist Eesti pinnalt päris pikaks ajaks lahkus. Ideeks sai bändi edasi tegemine Hispaanias. Operatsioon B`l nägi Kwing-Kungks`i esinemist ka rohkem metal-rap´ilikumas bändis Patient Zero kitarri mänginud Valter, kes ei osanud siis aimata, et umbes kahe aasta pärast hakkab ta sama nimega bändis trumme taguma ning on selleks ajaks moodustanud ka uue stoner-rock`i bändi Shelton San, kellest saab üldse üks Eesti kõvemaid mürajõuke.
Peale mõningaid seiklusi jõudis Hispaaniast ja Hollandist tagasi Janno, kes umbes 2002 talvel Valtriga ka uut bändi kokku panna tahtis. Mõnest jämmist ja proovist jäid lõpuks kokku Valter (trummid), Heiko (bass), Lotte (laul), Janno (laul, kitarr), Holger (endine Dallas, sünt) ja Sven (rütmimasin, bass), kes Hollandist tagasi jõudes ka lõpuks bändiga ühines. Kuna Hollandis olid Janno ja Sven käinud lugematutel kontsertidel ja maailmas tekkis hullumeelse energiaga märatsevaid garaažibände ühe juurde, võtsid vanade lemmikute kõrval kohad sisse uued ja huvitavad: The Hives, White Stripes, Moldy Peaches, The Libertines, The Hunches. Heiko ja Valter tõid majja oma lemmikud nagu At The Drive In, Fugazi, Shellac ja Helmet. Sel perioodil kõlas Kwing-Kungks rohkem kui kunagi nagu garage roki bänd, seda eriti lugudes Love Hellou!!! ja Blues For Wild Shoes.
trummar Valter rohkem oma bändile keskendus ja Kungksist poolte sõbralikul kokkuleppel lahkus. Peagi lahkus ka Holger. Uueks trummariks sai lõpuks endine Zriamuli trummimüristaja Tiina ning teiseks kitarristiks Janno keskkooliaegne sõber Reio (endine Lobsand Dorje), kes talle indiemuusikat üldse tutvustas. Kwing-Kungksi viimase koosseisu moodustavad alates 2004. aasta talvest seega Lotte, Reio, Tiina, Janno ja Heiko. Hiljem ühines nendega ka Mihkel Luarvik Luarvikust, kes lahkus koos Lottega 2005. aasta sügisel.
Peale viimast koosseisuvahetust jäi Kwing-Kungks neljaliikmeliseks. Peale mõningaid kontserte 2005. aasta lõpus läks ansambel 2006. aasta veebruaris laiali.


Pablo Neruda.
Pablo Neruda (12. juuli 1904 – 23. september 1973) oli Tšiili luuletaja Ricardo Eliecer Neftali Reyes Basoalto kirjanikunimi; alates 28. detsembril 1946 sai sellest tema pärisnimi. Ta oli üks 20. sajandi hispaaniakeelse kirjanduse tähtsamaid luuletajaid.
Algus.
Neruda sündis José del Carmen Reyes Moralese, raudteetöölise ja Rosa Neftali Basoalto Opazo, kooliõpetaja, esimese lapsena Parrali linnas. Ta ema suri kaks kuud pärast sünnitust.
1906. aastal kolis poiss koos isaga Temuco linna, kus tema isa abiellus Trinidad Candia Marverdega, keda poeet mainib Mamadre nime all tekstides „Confieso que he vivido“ ja „Memorial de Isla Negra“. Ta läbis Temucos poistekooli Liceo de Hombres, kus ta avaldas oma esimesed luuletused piirkonnalehes "La Mañana". 1919. aastal saavutas ta "Juegos Flores de Maulel" 3. koha oma luuletusega "Nocturno ideal". 1920. aastal alustas ta kaastööd kirjandusajakirjale "Selva Austral" Pablo Neruda varjunime all; perekonnanime sai ta tšehhi poeedilt Jan Nerudalt.
Õpingud ja algav kuulsus.
1921. aastal kolis ta Santiagosse ja õppis Tšiili Ülikoolis prantsuse keeles pedagoogikat. Ülikoolis sai ta kevadpidustustel esimese koha oma luuletusega „La cancion de fiesta“, mis avaldati pärast ajakirjas "Juventud". 1923. aastal avaldas ta „Crespusculario“, mida tunnustasid sellised kirjanikud nagu Alone, Raul Silva Castro ja Pedro Prado. Järgmisel aastal ilmutas ta ajakirjas "Editorial Nascimento" oma kogumiku „Veinte poemas de amor y una canción desesperada“, kus oli veel tunda modernismi. Pärast tema manifesti oli tema eesmärk n.-ö. renoveerida luulet ja tuua sinna sisse avangardismi, mis väljendub kolmes lühikeses 1926. aastal välja antud raamatus: "El habitante y su esperanza", "Anillos" (koos Tómas Lagosega) ja "Tentiva del hombre infinito".
Neruda kui diplomaat.
1927. aastal algas tema tema pikk diplomaatiline karjäär, kui ta nimetati konsuliks Yangoni linnas. Pärast oli ta konsul Sri Lankal, Jaaval, Singapuris, Buenos Aireses, Barcelonas ja Madridis. Ta sai tuttavaks Buenos Aireses Federico García Lorca ja Barcelonas Rafael Albertiga. 1935. aastal andis Manuel Altolaguirre Nerudale üle ajakirja „Caballo verde para la poesia“ juhtimise, mis oli n.-ö. kaaslane luuletajatele, kes kuulusid nimetuse generacion del 27 alla. Samal aastal tuli välja tema kogumik „Residencia en la tierra“.
Poliitiline elu.
Samal aastal algas Hispaania kodusõda. Sõjast ja García Lorca hukkamisest tingituna sidus Neruda end vabariikliku liikumisega, esmalt Hispaanias ja pärast diplomaadina ümberpaigutamist Prantsusmaal, kus alustas teose „España en el corazón“ kirjutamist. Sellel aastal pöördus ta kodumaale tagasi ja tema selleaegne luule iseloomustab aktuaalseid poliitilisi ning sotsiaalseid probleeme.
1939. aastal määrati Neruda erikonsuliks Pariisi, et jälgida hispaanlaste sisserännet Prantsusmaale, ja natuke aega hiljem sai temast Mehhiko suursaadik, kus ta kirjutas ümber oma teksti „Canto General de Chile“, mis on kujunenud eepiliseks poeemiks kogu Lõuna-Ameerika, tema loomuse, inimeste ja ajaloo kohta. See teos pealkirjaga „Canto General“ avaldati Mehhikos 1950 ja salaja ka Tšiilis. See koosneb 250 poeemist 15 kirjandustsüklis ja moodustab Neruda enese hinnangu kohaselt tema kunstilise toodangu keskosa. Natuke aega pärast avaldamist tõlgiti „Canto General“ 10 keelde. Peaaegu kõik luuletused, mida see sisaldab, on loodud eriti rasketel asjaoludel eksiilis.
Olles 1943 Tšiilisse tagasi pöördunud, sai Neruda 1945 riikliku kirjanduspreemia. Sama aasta 4. märtsil valiti ta vabariigi senaatoriks (Senador de la Republica) ja ta ühines Tšiili Kommunistliku Parteiga. 1946. aasta presidendivalimistel võidutses koalitsioon Alianza Democratica, mis koosnes radikaalidest, kommunistidest ja demokraatidest, keda juhtis Gabriel Gonzales Videla. Kommunismimeelsete tööliste streik ja selle vägivaldne mahasurumine viisid aga Neruda ägedalt senatis selle vastu protesteerima. Gonsalez Videla varjatud jälitustegevus oma vanade liitlaste, kommunistide vastu lõppes kommunistliku partei keelustamisega 3. septembril 1948 ning sundis Neruda kõigepealt kodumaal põranda alla varjuma ja hiljem eksiili minema. 1949. aastal ta ületas Andid, läks hobusel risti üle Argentiina ja suundus Euroopasse. Kirjanik pöördus Tšiilisse tagasi alles 1952. Suur osa sellest, mida ta välismaal viibides kirjutas, kandis tema poliitilise tegevuse iseloomulikku joont.
Kirjanduslikud preemiad.
1952. aastal avaldas ta kogumiku "Los versos del capitan" ja 1954. aastal "Las uvas y el viento", kus leidus sütitav avaldus Stalinile. 1953. aastal sai ta Stalini rahupreemia. 1958. aastal tuli välja "Estravagario" koos uue stiilivahetusega poeesias. 1965. aastal sai ta Oxfordi ülikoolilt audoktori tiitli. Oktoobris 1971 sai Neruda Nobeli kirjanduspreemia.
Elu lõpuaastad.
1969. aastal valis Tšiili KP ta presidendikandidaadiks, aga ta loobus sellest kohast Salvador Allende kasuks, kes ka valimisliidu Unidad Popular kandidaadina võidutses 1970. aasta valimistel. Unidad Populari valitsus määras ta suursaadikuks Prantsusmaale, kust ta pöördus oma kodumaale tagasi 1972. aastal.
Neruda suri Santiagos Santa Maria kliinikus 23. septembril 1973 eesnäärmevähki. Mõned päevad varem, 11. septembril oli Augusto Pinochet teostanud sõjaväelise riigipöörde. Neruda kodu Santiagos oli rüüstatud ning tema raamatud põletatud. Kirjaniku matustel valvasid korda kuulipildujatega relvastatud sõjaväelased. Praegu puhkavad tema säilmed koos kolmanda abikaasa Matildega tema Isla de Negra kodus, kus on nüüd mehe majamuuseum.
Postuumselt avaldati 1974. aastal tema mälestused pealkirja "Confieso que he vivido" all.
Abielud.
Neruda oli kolm korda abielus. 1930. aastal abiellus ta Maria Antonieta Hagenaariga, kellest lahutas 6 aastat hiljem. Nende 1934. aastal sündinud tütar Malva Marina suri 8-aastaselt, kui oli emaga Saksamaale põgenenud. Pärast lahutust elas mees koos Delia de Carilliga, kellega abiellus 1943 ja kellest lahutas 1955. 1966. aastal abiellus ta Matilde Urrutiaga, kes on tema kõrvale maetud.


Ivanovo.
Ivanovo (vene "Иваново") on linn Venemaal, Ivanovo oblasti keskus. Asub Uvodi jõe kaldal, 300 km Moskvast kirdes. Geograafilised koordinaadid on 57°01′N, 40°59′E.
Linna kohal asunud Ivanovo küla on esmakordselt mainitud 1561. aastal. Ivanovo linn on asutatud 1871. aastal mitme küla liitmise teel. 1932. aastani oli linna nimi Ivanovo-Voznessensk.
1918. aastast kubermangukeskus, 1929. aastast Ivanovo oblasti keskus.
Elanike arv on 418 200 (2005).


Diabaas.
Diabaas on keskmiseteraline aluseline tardkivim.
Terminil "diabaas" on sõltuvalt geoloogilisest koolkonnast mõnevõrra erinev tähendus. Tegemist on basaltse koostise ja struktuurilt basaldi ning gabro vahepealse kivimiga, kuid Ameerika Ühendriikides, Saksamaal, Prantsusmaal ja mujal peetakse diabaasile iseloomulikuks tunnuseks ofiidilist struktuuri, Suurbritannias aga paleotüüpsust ehk aja jooksul mõnevõrra muutunud välimust ja koostist. Kivimit, mida enamik maailmast peab diabaasiks, nimetatakse Suurbritannias doleriidiks.
Diabaasi põhilised koostisosad on labradori koostisega plagioklass ning pürokseen. Lisaks võivad põhimassis esineda raudoksiidid, biotiit ning küünekivi. Levinuimad fenokristalle moodustavad mineraalid on plagioklass, pürokseen ning oliviin.
Diabaas on värvuselt must või tumehall. Paleotüüpne diabaas on enamasti rohekas.
Diabaas on tüüpiline daike ja sille moodustav kivim.
Diabaasi ligilähedased sünonüümid on doleriit ja mikrogabro. Termini võttis kasutusele prantsuse geoloog Alexandre Brongniart aastal 1807. Algselt tähendas diabaas kivimit, mida tänapäeval tuntakse dioriidina.


Riikide loend rahvaarvu järgi.
Maailma riikide loend rahvaarvu järgi hõlmab iseseisvaid riike ja sõltuvaid territooriume. Andmed pärinevad viimastest rahvaloendustest või iga riigi viimasest ametlikust hinnangust, selle puudumisel on kasutatud ÜRO viimast hinnangut.
Vaata ka.
Rahvaarvu järgi


Dioriit.
Dioriit on keskmise koostisega süvakivim.
QAPF-diagrammil defineeritakse dioriiti kui kivimit, mis sisaldab 0...5% kvartsi ning üle 90% päevakividest moodustab plagioklass. Plagioklassi number on alla 50 ehk plagioklass sisaldab naatriumi rohkem kui kaltsiumi.
Dioriit on faneriitse struktuuriga süvakivim. Sama koostisega vulkaanilist kivimit nimetatakse andesiidiks.
Dioriidi põhilised koostismineraalid on küünekivi, oligoklass, andesiin, pürokseen, biotiit ning kvarts.
Värvuselt on dioriit must või musta-valgekirju. Värviindeks on väga muutlik, reeglina 40...90.
"Numbrid on keskmistatud 872 analüüsitud dioriiditüki alusel."


Geoloogiline struktuur.
Geoloogiline struktuur on kivimkeha või kivimkehi lahutav pind, millel on kirjeldatav kuju ning ulatus.
Geoloogiliseks struktuuriks on näiteks murrang või kivimkiht.
Geoloogilisi struktuure, nende teket ning arengut uurib struktuurigeoloogia.


Absurd.
Absurdsus (ladina sõnast "absurdus" 'mõttetu, totter') on omadus olla mõttetu, mõistuspäraselt õigustamatu. Selles seoses omistatakse absurdsust eelkõige inimese elule (eksistentsile), sest seda ei saa mitte miski õigustada. Sellist absurdsuse olukorda, inimese ja maailma vahelist lõhet nimetatakse absurdiks.
Teoses "Sisyphose müüt" kirjutab Albert Camus: "See maailm iseenesest ei ole mõistuspärane... (...) Aga absurdne on selle irratsionaalse konfrontatsioon meeletule selguseihale, mille kutse heliseb vastu inimese sisimas." Ta küsib, kas inimesel, kes on oma eksistentsi absurdsust tunnetanud, tasub veel edasi elada, ja vastab: see on võimalik, kuid nõuab tõsist pingutust. Maailm iseenesest ei ole absurdne. Absurditunnetus tekib inimese teadvuses maailma irratsionaalse olemuse ja kõike seletava püüdva inimmõistuse kokkupõrkes. Absurd sünnib seal, kus küsiva inimese vastas seisab vaikiv maailm.
Sel pinnal tekkinud absurdikirjandussse kuuluvad Camus' "Võõras" ning "Sisyphose müüt", Eugène Ionesco esimesed näidendid ja Samuel Becketti näidendid (absurditeater).


Traktaat.
Traktaat (ladina keeles "tractatus", "käsitlus", "arutlus") on teadusteksti arhailine vorm, mis tavaliselt kujutab enesest lühemat teatud teemat käsitlevat kirjalikku teksti. Traktaate on kirjutatud religiooni-, filosoofia-, kultuuri-, poliitika-, moraali- või ka loodusteaduslikel teemadel. Traktaat võib sarnaneda esseele, sest mõlemad on kontsentreeritud eelkõige autori subjektiivsete arvamuste ja põhimõtete esitlemisele.
Traktaadi mõiste pärineb antiikajast. Traktaatide kogumikuks võib pidada ka talmudit, mis kujutab enesest toora teatud tähenduste kommentaare.
Tänapäeval kirjutatakse traktaate põhiliselt religiooni, poliitilika või ka kaunite kunstide mõne valdkonna ideoloogia levitamiseks. Sellistel traktaatidel puudub tavaliselt teaduslik sisu.
Traktaatide lihtsustatud vorme – lendlehti, laimukirju või üleskutseid võitlusele – nimetatakse pamflettideks.


Kroonlinn.
Laevastiku katedraal ja igavene tuli Kroonlinnas, mai 2005
Kroonlinn (soome keeles "Kattila") on Peterburi haldusalasse kuuluv linn, mis asub Soome lahe idaosas Kotlini saarel. Kaugus Peterburi kesklinnast on 30 km.
Ajalugu.
Kroonlinna hakati rajama kindlusena Põhjasõja ajal 1703. aastal, kui venelased olid saare rootslastelt vallutanud. Esmane kaitseehitis Kotlini saarel rajati 1704. aastal ning see oli saare lõunaosajuures laevatee ääres asetsev puidust fort. 2 suurtükipatareiga fort valmis ning õnnistati Novgorodi metropoliidi poolt 7. mail 1704. aastal ("Кроншлот") nime all ning seda päeva loetakse Kroonlinna kindluse asutamiskuupäevaks.
Puitfordi ehitust teistasid polkovnik F.S. Tolbuhhini ja P.I. Ostrovski polgud, ehitades algselt vette palkidest karkassi, mille täitsid kividega ning millele püstitasid puitvundamendi. Vundamendile püstitati kolmekordne fort, mida aja jooksul täiustati ning aastaks 1710. oli alumisel tasandil 24-naelased, keskmisel tasemel 12-naelased ja kõrgeimal tasemel 9-naelased kahurid.
Linna asutamise kuupäevaks loetakse 18. oktoobrit 1723, kui Peeter I pani nurgakivi Kroonlinna peakindlusele.
1720. aastast oli Kroonlinn Venemaa Balti laevastiku peasadam.
1921. aasta märtsis puhkes Kroonlinnas baseeruvate Balti laevastiku madruste osavõtul Kroonlinna ülestõus bolševike vastu. Nõuti sõnavabadust, küüditamiste lõpetamist ja õigust eraomandile. Lev Trotski saatis linna Punaarmee, kes mässu veriselt maha surus.
Osa Kroonlinna kindlustustest on UNESCO maailmapärandi nimekirjas.
1913. aastal elas Kroonlinnas umbes 1400 eestlast.
Kroonlinnas elas pärast abiellumist kuni surmani 1886. aastal Lydia Koidula.
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist tõusis Kroonlinna tähtsus sõjasadamana.


Tragikomöödia.
Tragikomöödia on draama žanr, mis ühendab tragöödia ja komöödia tunnusjooni. Sündmuste esitus liigub koomikast traagikasse, traagiline ületatakse naeru abil, koomilise pealispinna all aga aimub traagika. Tragikomöödiaks nimetati algul õnneliku lõpuga kurbmängu; omaette žanriks kujunes ta hilisrenessansi ajal, mil kogu Euroopas sai tuntuks itaalia kirjaniku G. B. Guarini "Ustav karjane" (1590). Tragikomöödiate reas võib loetleda Shakespeare'i "Mõõt mõõdu vastu", Molière'i "Tartuffe", Anton Tšehhovi "Kirsiaed". Klassistsistlik rangete normidega esteetika suhtus tragikomöödiasse halvustavalt kui värdžanri, romantism jagas talle taas tunnustust. 20. sajandi elutunnetusele groteski ja absurdi kalduv tragikomöödia sobib. Tragikomöödia on lähedane ja osalt kattuv musta komöödiaga ning alati neid ei eristatagi.


Must komöödia.
Must komöödia on komöödia žanritüüp, mille elutunnetuslikuks aluseks on absurd. Selles rakendadakse musta huumorit ja absurditehnikat, kujutades õuduseid ja vapustavaid nähtusi naerutekitavalt. Musta komöödia maailm on pahupidi pööratud väärtustega maailm, milles traagika ja koomika vahetavad kohti ja kaastundel pole ruumi. Hirm ületatakse, õudusest vabanetakse võllahuumori abil.


Kilpvulkaan.
Kilauea – tegutsev kilpvulkaan Hawaii saarel
Kilpvulkaan on lai ja suhteliselt lame vulkaan, mis koosneb peamiselt basaltseist laavavooludest.
Kilpvulkaanid on võrreldes ülejäänud vulkaaniehitistega suhteliselt lamedad. Selle põhjuseks on kilpvulkaanide vulkaaniliste produktide keemilisest koostisest tulenevad omadused. Kilpvulkaanid purskavad reeglina aluselist laavat, mis võrreldes ränirikkamate laavadega on tunduvalt vedelam. Seega saab laava kraatrist kaugemale voolata, moodustadeski lameda kilpvulkaani.
Kilpvulkaanid on oma mahult reeglina märksa suuremad ülejäänud vulkaanidest.
Tuntud kilpvulkaaniks on vulkaan, mille ülemine osa moodustab Hawaii saare.


Tehumardi öölahing.
Tehumardi öölahing toimus 8. oktoobri 1944 hilisõhtul Kuressaarest läänes Tehumardi küla lähedal Saksa ja Nõukogude väeüksuste vahel. Tehumardi öölahing oli üks Teise maailmasõja veriseimaid lahinguid Saaremaal.
Nasva jõel olnud kaitsepositsioonidelt taandus Saksa vägede 23. jalaväediviisi 67. Potsdami grenaderirügemendi kaks pataljoni (700–750 meest). Pärast seda, kui taanduva väegrupi juhtkonnani oli jõudnud teave Nõukogude vägede olemasolust Tehumardi lähistel, suundus 67. rügemendi 2. pataljon (komandör hauptmann Klaus Ritter) vastavalt käsule maanteed mööda edasi, et siis üllatusrünnakuga Nõukogude vägedest läbi murda. Ühtaegu eraldus Järve kõrtsi lähistel kolonnist rügemendi 1. pataljon (komandör hauptmann Hermann Ulrichs) ning vastavalt käsule suundus lahingus osalemata piki mereranda Sõrve poolsaarele.
Samal ajal liikusid pealetungivad Nõukogude väeosad, hoidudes lahingust Nasva jõel kaitsele asunud Saksa väeosadega Lääne-Saaremaa suunas, möödudes Mullutu-Suurlahest põhja poolt. Sellest möödumise järel asus Sõrve poolsaare poole tungivate Nõukogude vägede etteotsa 249. Eesti Laskurdiviisi 307. üksiku tankitõrjepolgu baasil loodud tugevdatud eelsalk (umbes 370 meest, komandör major Vladimir Miller), mis jõudis 8. oktoobri õhtuks Tehumardi küla juures mere lähistele. Veidi hiljem jõudis Kogula poolt tulles Kuressaare-Sõrve teeni ka 917. Laskurpolgu 1. pataljon (umbes 300 meest, komandör major Grigori Karaulnõi). Puuduliku luure tõttu puudus Tehumardini jõudnud Nõukogude väeosade juhtkonnal kuni lahingu alguseni teave Nasva poolt taanduvate Saksa väeosade olemasolust.
Ööpimeduses puhkenud lahingu käigus muutis lahingus osalenud Saksa pataljon Nõukogude armee 917. Laskurpolgu 1. pataljoni kiiresti võitlusvõimetuks, kuid kohtas siis endale üllatuseks järgnevalt 370. üksiku tankitõrjedivisjoni baasil moodustatud võitlusgruppi, kellega arenes paljuski stiihiline kokkupõrge, mis peagi muutus mõlema poole jaoks ohvriterohkeks käsitsivõitluseks. Omasid ja vastaseid eristati peamiselt peakatte järgi.
Lahingus vahetult osalenud Saksa vägede 67. Potsdami grenaderirügemendi 2. pataljon kaotas läbimurde käigus hukkunute ja teadmata kadunutena umbes 200 meest 360-st, tagades selle ohvri läbi oma rügemendi 1. pataljoni kaotusteta jõudmise omade juurde. Nõukogude poolel hukkus vahetult lahingus ligi 200 meest, nende hulgas rida juhtivaid ohvitsere eesotsas 307. üksiku tankitõrjepolgu komandöri V. Milleriga. Lahingus vigastada saanud Nõukogude sõjameeste arvu kohta usaldusväärsed andmed puuduvad.
Tehumardi lahingu tõttu Nõukogude vägesid tabanud ajutine peataolek seiskas Nõukogude vägede seni kiirelt kulgenud pealetungi Saaremaal enam kui ööpäevaks. See võimaldas Saksa vägedel asuda edukalt Sõrve poolsaart kaitsma.
Nõukogude propagandistid kujutasid Tehumardi öölahingut oma vägedele võidukana. Aastal 1967 avati lahingupaiga lähistel mõõgakujuline betoonist ja dolokivist Tehumardi mälestussammas (autorid: Riho Kuld, Allan Murdmaa, M. Varik) ning toonased võimud muutsid kunagise lahinguvälja vahetu naabruse Nõukogude sõjaveteranide keskseks kultuspaigaks Saaremaal.


Marijampolė.
Marijampolė on linn Leedu lõunaosas, Marijampolė maakonna keskus.
Aastatel 1955–1989 kandis nime Kapsukas, leedu kommunisti Vincas Mickevičius-Kapsukase järgi.
Elanike arv.
Marijampolė elanikest on leedulasi 95 %, venelasi 4 % ja poolakaid 0,3 %.


Ühisharidus.
Ühisharidus (saksa keeles "Koedukation") tähendab tänapäeval eeskätt poeg- ja tütarlaste ühist koolitamist. Algselt kasutati seda väljendit USA-s valgete ja neegrite üheskoos õpetamise kohta, kuna USA lõunaosariikides kehtis kuni 1960. aastateni rassieralduspõhimõte.
Ajalugu.
Ühisharidusel on pikk traditsioon. Poisse ja tüdrukuid koolitati praktilistel põhjustel ühiselt algkooli-, nüüdsel põhikoolitasandil juba enne 19. sajandi lõppu. Kuna reeglina oli külakoolis vaid üks õpetaja, oli kõigi vanuseastmete laste ühine õpetamine tavaline. Vanematel maalidel on sageli näha, et poisid istuvad ruumi keskel koolipingiridades, tüdrukud klassiruumi ääres. Teistsugune olukord valitses kõrgematel koolitusastmetel. Poeglaste jaoks olid gümnaasiumid ja reaalkoolid. Tütarlaste jaoks olid ette nähtud lütseumid. Lütseumide õppetöös oli raskuspunkt käsitööl, kodumajandusel ja religioonil. Neis loeti naiste sotsialiseerumist varjatud õppekavaks. Loodusteadusi ja ladina keelt õpetati vaid kõrvalaineina, kuna neid peeti õrnade tütarlaste jaoks liiga rasketeks. Peale selle kardeti, et liiga palju haridust on naisele kahjulik, kuna võivat tahaplaanile suunata naistele omased rollid koduperenaise, abikaasa ja emana. Lütseumi lõpetamine ei avanud pääsu kõrgkooli.
XX sajandi algus.
Naisliikumise survel õnnestus 20. sajandi algul senised poeglastegümnaasiumid ka tütarlaste jaoks avada. Ühisharidus muutus 1920. aastatel ka Eestis valdavaks, kuigi eraldi gümnaasiumid poeg- ja tütarlastele tegutsid kuni Teise maailmasõja järgsete aastateni. Just ühisharidusele kui uuenduslikule suundumusele üleminekut kajastab sõna "Ühisgümnaasium" mitmete 1920. aastatel tegevust alustanud õppeasutuste tänaseni püsima jäänud ametlikes nimetustes (ainsaks sellest traditsioonist väljuvaks erandiks on Paide Ühisgümnaasium). 1950. aastate alguseks oli ühisharidus muutunud NSV Liidus ainsaks koolitüübiks.
Alates 1980. aastatest.
Arenenud maades ei pööranud pedagoogikateadlased ühishariduse uurimisele kuni 1980. aastateni kuigi palju tähelepanu. Seejärel hakkas naisõigusluse teise laine mõjul tõstatuma poeg- ja tütarlaste võrdsete võimaluste teema ühishariduses. Osutus, et tütarlapsed saavutavad koolis samaealiste poeglastega võrreldes paremaid tulemusi. Erandiks osutusid loodusteadused. Edasisel eriala- ja kutsevalikul on täheldatavad suured erinevused poeg- ja tütarlaste vahel. Tütarlapsed otsustavad enamasti abistamise, hooldamise, assisteerimise ja kasvatamisega seonduvate ainete, noormehed aga pigem tehniliste ja tööstuslike ainete ning erialade kasuks. Tütarlaste poolt eelistatavad alad paistavad silma eelkõige halva tasustatuse ja nigelate karjäärivõimaluste poolest. 1980. aastatest algasid arenenud riikides diskussioonid ühishariduse ümber. Algset, mõlema soopoole võrdete võimaluste ideed ei ole ühishariduse läbi õnnestunud realiseerida.
Refleksiivne ühisharidus.
20. sajandi lõpus juurutas saksa pedagoogikateadlane Hannelore Faulstich-Wieland mõiste "refleksiivne ühisharidus". See hõlmab teadlikku käsitlust pigem ebateadlikult mahakäinud sotsialiseerumiskontseptsioonidest. Samas on vaatluse all poeglapsed: nemad on haridussüsteemi tõttu samuti ülekohtusesse olukorda sattunud. Tänapäeva ühishariduse arengu keskseks probleemiks on saanud küsimus, kas kool on võimeline poeg- ja tütarlaste erinevaid vajadusi võrdsel määral rahuldama.


Sookurg.
Sookurg ("Grus grus") on kurglaste sugukonda kure perekonda kuuluv linnuliik.
Sookurg on levinud Euroopa ja Aasia põhjaosas Norrast Kolõmani. Põhja suunas ulatub levila Obi alamjoksuni, Alam-Tunguskani ja Moma jõe suubumiskohani Indigirkasse. Skandinaavia põhjaosas ta siiski ei elutse. Lõuna suunas pesitseb sookurg Kiievi oblastini, Zaissani ja Taga-Baikalimaani, ehkki teda on kohatud veelgi enam lõunas: Doonau deltas, Sõvašil, Taga-Kaukaasias ja isegi Väike-Aasia edelaosas. Sookurg talvitub Põhja-Aafrikas kuni Somaalimaani, Ibeeria poolsaarel, Väike-Aasias, Iraagis, Iraanis, Põhja-Indias ja Edela-Hiinas. Eestis on ta üldlevinud väikesearvuline haudelind ja looduskaitse all.
Sookurg on Eesti üks suurimaid linde. Tiiva pikkus on 57–66 cm, tiibade siruulatus 2–2,5 m, kaal 4–7 kg.
Keha on hall, hoosuled mustad. Silmadelt algab valge riba, mis kulgeb mööda pea külgi ja kaela allapoole, mis läheb allpool üle halliks ja sulab kokku muu sulestikuga. Valjasriba, laup ja kiiru eesosa on sulistumata ja kaetud musta nahaga. Kiiru tagaosas ja kuklal on punane paljas laik. Jalad on mustad. Nokk on rohekaspruun, otsast pisut heledam. Sisemised küünarhoosuled on tublisti pikenenud ja kahardunud.
Sookurg toitub väikestest imetajatest, lindudest, putukatest, kahepaiksetest ja roomajatest.
Ta pesitseb hajusalt. Isegi kohtades, kus sookurg on üldlevinud, ei ole kaks pesa teineteisele lähemal kui 2–3 km, harilikult on see vähemalt 5–6 km. Aastavanused noorlinnud pesa ei tee ja selles osas arvesse ei tule, nemad hoiduvad 6–10-liikmelistesse salkadesse ja uitavad kogu suve ringi. Nad lendavad küll lõunamaale ja tagasi koos vanematega, ent suvel võib neid kohata vanemate pesast üpris kaugel.
Sookurg teeb pesa raskesti ligipääsetavale kuivale soomättale, mille ümbrus on lage, et vaenlane oleks kaugele näha. Sookurg pole kuigi osav pesaehitaja. Sageli piirdub ta sellega, et vooderdab pinnalohu õhukese kuivade kõrte, rohu- ja rooliblede kihiga. Mõnikord kogub ta väikese oksa- või pilliroohunniku, millesse teeb lohu ning vooderdab selle samamoodi rohu, kulu ja kõrkjatega. Vahel ehitatakse pesa tihedalt kokkutallatud kõdunenud pilliroohunnikule. Pesa läbimõõt on umbes 80 cm ja kõrgus 20–30 cm. Sookurg teeb kord valitud pesaasemele truuks ja pesitseb samal sool, vahel isegi samal pesaasemel mitu aastat järjest.
Kurnas on 2, harva 1 või 3 muna. Muna pikkus on 95–102 mm, läbimõõt 60–62 mm, kaal 150–200 g. Vahel on esimene muna märksa suurem kui teine, näiteks ükskord oli esimese muna kaal 187 g, teise muna kaal 162 g. Munad on punakaspruunid, mõnikord rohekaspruunid roostjaspruunide laikudega. Teine muna munetakse 2 päeva pärast esimest, aga haudumine algab kohe pärast esimese muna munemist ja kestab 29–30 päeva. Haub peamiselt emaslind, isaslind valvab ümbruskonnas ohu järele. Hädaohu korral häälitseb ta valjusti, mispeale emaslind hiilib kohe pesast eemale ja tõuseb lendu.
Keskmine lennukiirus on 65 km/h, kuid taganttuulega võib kiirus ulatuda 100 km/h. Lendavad V-kujulises parves.


Venta jõgi.
Venta (liivi keeles "Vǟnta joug") on jõgi Leedus ja Lätis.
Venta algab Leedus Žemaitija kõrgustikul, voolab peamiselt loodesse ja suubub Ventspilsis Läänemerre. Jõgi on 346 km pikk (sellest Lätis 178 km), valgla on 11 800 km², sellest 67% Lätis. Vooluhulk suudmes on 44, teistel andmetel 99,5 m³/s. Jõgi on Leedu ja Läti piiril 40–50 m, suudmes 150–200 m lai.
Jõgi lähtub Telšiai ja Šiauliai maakonna piirilt ning voolab algul itta, läbides Užventise, siis pöördub põhja, läbides Kuršėnai, ja lõpuks loodesse. Pärast voolamist läbi Papilė ja Venta jõuab ta tagasi Telšiai maakonda, kus läbib Viekšniai ja Mažeikiai. Seejärel ületab ta Läti piiri ja jõuab Salduse rajooni, kus läbib Kalni ja Nigrande, seejärel Kuldīga rajooni, kus läbib Skrunda ja Kuldīga, ning lõpuks Ventspilsi rajooni, kus läbib Ventava ja suubub Ventspilsis merre.
Venta suurimad lisajõed on Virvyčia (99,7 km, vasakpoolne), Šerkšne (vasakpoolne), Varduva (96 km, vasakpoolne), Ciecere (parempoolne) ja Abava (129 km, parempoolne).
Ülemjooksul on jõgi Venta kanali kaudu ühendatud Dubysa jõega, mis suubub Nemunasesse.
Alamjooksul Kuldīgas lähedal asub Venta juga, mis on küll kõigest paar meetrit kõrge, kuid see-eest 240 m lai ja seega Läti kõige laiem juga.


Siber.
Siber on piirkond Venemaal ja Põhja-Kasahstanis, mis hõlmab Aasia põhjaosa Uurali mägedest Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani veelahkmeni. Siberi lõunapiiriks peetakse Venemaa lõunapiiri Kasahstani, Mongoolia ja Hiinaga, sest Siberi termini all mõistetatakse praegu ainult Venemaa Föderatsiooni territooriumi, kuigi ajalooliselt kuulub selle koosseisu ka Kasahstani kirdeosa ja Venemaa Kaug-Ida.
Siber jaotub Lääne- ja Ida-Siberiks. Samuti eristatakse mõnikord Lõuna-Siberi mäestikke, Kirde-Siberit ja Kesk-Siberit.


Alutaguse kihelkond.
Alutaguse kihelkond oli üks Eesti muinaskihelkondadest. Läänes piirnes Alutaguse Askälä muinaskihelkonnaga, edelas Lemmu muinaskihelkonnaga mille lõunaosa kutsuti ka Pudiviruks, idas aga iidsete Vadja aladega. Kihelkond hõlmas tänapäeva Vaivara, Illuka, Alajõe, Iisaku, Jõhvi ja Toila valla ning osaliselt Lohusuu, Tudulinna ja Kohtla valla alasid.
Alutaguse muinasajal.
Alutaguse muinaskihelkonna seotus Virumaa teiste kihelkondadega ei ole täpselt teada. Arvatakse, et side maakonnaga oli 13. sajandi algul suhteliselt nõrk ja Alutaguse kihelkond oli küllaltki sõltumatu. Arvestades muinaskihelkonna suurust ja iseseisvust võis oletada, et kihelkonnas oli välja arenemas oma sisemised hõimuterritooriumidest lähtuvad suhted, millest oleks võinud pikema aja jooksul välja areneda iseseisev maakond.
Kihelkonna inimasustus oli põhiliselt pikki mere ja Narva jõe äärt, lõunapoolne soine ala oli hõreda asustusega. See võimaldas vadjalastel 11.– 12. sajandil kihelkonna lõunaosasse elama asuda ja uusi asumeid moodustada ning seguneda siin varem elanud rahvaga. See kajastus ka arheoloogilistes leidudes.
Alutaguse keskajal.
Aastatel 1219 kuni 1220 allutasid ja ristisid taanlased Põhja-Eesti kaasa arvatud Virumaa koos Alutaguse kihelkonna aladega. 1219 – 1238 oli kihelkond koos ümbritsevate kihelkondadega võimuvõitluste tallermaa ning Alutaguse kihelkonnas vahetus neil aegadel 12 korda peremees. 1238. aastal tagastati Stensby lepinguga Taanile kogu Põhja-Eesti, mis vahepeal oli Mõõgavendade ordu ja tema järglase Liivi ordu valduses.
Aastatel 1219 kuni 1241 koostati munkade poolt Taani hindamisraamat, mille järgi oli Alutagusel ("Alentagh"), 316 adramaad (talu).
Taani revisionide andmeid analüüsides läbis 1241. aastal Alutaguse kihelkonda kaks põhilist ajalooliselt väljakujunenud teed. Tänapäevaseid kohanimesid kasutades kulgesid need Narvast – Toolsesse ja sealt edasi suundub tee Rakvere – Tartu või Rakvere – Kadrina suunas. Teine tee oli ühenduses Vasknarva – Rannapungerja – Laiuse kaudu Kesk-Eestiga. Kohaliku tähtsusega küladevaheliste teede kulgemist võib ainult oletada, kuid kindlasti oli olemas mööda Narva jõe läänekallast kulgenud tee Narva sadama ja Vasknarva vahel.
1256. aastast olid esimesed teated Narva linnusest, mis ehitati Narvia küla lähistele, eesialgu küll üle Narva jõe, tänapäevase linnuse vasta. 1346. aastast olid ka esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas.
Alutaguse kihelkonna maadele moodustati 13. sajandil Jõhvi– ja Narva kirikukihelkonnad.
Alutaguse uusajal.
Aastast 1623 nimetati Narva kihelkonda Vaivara kihelkonnaks ("Waywerschen Kerspel"). 1654. aastal moodustati
Jõhvi– ja Vaivara kihelkonna kaugematest osadest Iisaku kirikukihelkond, mis sellistes piirides eksisteeriris iseseisvana aastani 1744. Uuesti moodustati Iisaku kihelkond 1867. aastal.
Ajaloolist Alutaguse kihelkonna nime, kui ajaloolist territoriaalset mõistet, mis hõlmas antud territooriumil asuvaid väiksemaid haldusüksusi, kasutati kuni 19. sajandini paralleelselt antud ajal kehtiva haldusjaotusega. Uuemal ajal muutus Alutaguse tähendus rohkem mõisteks Alutaguse metsad, tähistamaks suuri metsa-alasid Ida-Viru maakonna kesk ja lõunaosas.
Samuti oli rahvasuus kasutusel Alutaguse, kui koondmõiste nelja idapoolse kihelkonna kohta. Eesti iseseisvumisel kaaluti omaette Alutaguse maakonna loomist koos Narva linnaga. Alutaguse nimi kerkis arutlustes ka hiljem haldusüksuse nimevariandina üles.


Mažeikiai.
Mažeikiai on linn Põhja-Leedus Telšiai maakonnas Venta jõe ääres.
Linna on esmakordselt mainitud 1335. aastal. Mažeikiai hakkas jõudsalt kasvama 1869. aastal, kui läbi linna rajati Vilniuse-257;ja raudtee.
1899–1918 oli linna ametlik nimi Muravjovo.
1980. aastal avati linnas naftatöötlemistehas, mis on tänapäeval üks suurimaid Leedu tööstusettevõtteid.


Brahim Boulami.
Brahim Boulami (sündis 20. aprillil 1972 Safis) on Maroko kergejõustiklane (3000 m takistusjooksja). Kehtiva maailmarekordi (7.55,28) valdaja.
Doping.
Brahim Boulami 15. augustil 2002. aastal antud dopinguproov näitas keelatud aine erütropoietiini (EPO) kasutamist, teatas Rahvusvaheline Kergejõustikuliit.
Päev hiljem püstitas Boulami Zürichis Kuldliiga viiendal etapil 3000 m takistusjooksus maailmarekordi 7.53,17, parandades oma eelmist tippaega 2,09 sekundiga, kuid see tulemus tühistati ja saavutatud aeg ei läinud kunagi rekordina kinnitamisele.
Dopingu (EPO) tarvitamise eest kaheaastase võistluskeelu teeninud Brahim Boulamile jäi siiski alles eelmine maailmarekord, sest pärast 2001. aasta rekordjooksu Brüsselis oli tema dopinguproov negatiivne, teatas IAAF.
Maroko alaliit otsustas 2003. aasta veebruaris Boulamit mitte karistada, sest nende arvates oli proovi menetlemisel rikutud kehtivaid reegleid. IAAF kaebas asja aprillis edasi Rahvusvahelisse Spordiarbitraaži (CAS) ning novembris otsustas CAS, et kahe-aastane võistluskeeld oli siiski õigustatud. Boulami karistust hakati lugema 28. augustist 2002 ning see tähendas, et Ateena olümpial marokolane võistelda ei saanud.
Isiklikku.
Brahim Boulami on 180 cm pikk ja kaalub 64 kg.
Boulami, Brahim
Boulami, Brahim


Huumus.
Huumus on maismaal toimuva orgaanilise aine lagunemise ja muundumise (humifitseerumise) saadus, maapinna lähedusse kõdukihi alla moodustunud tavaliselt pruuni või musta värvusega amorfne aine. Huumus muudab mulla viljakaks.
Huumus on mulla spetsiifiline aine, mis on väga keerulise keemilise koostisega ja sellel ei ole ühtset keemilist valemit. Huumuse põhimassi moodustavad polümeriseerunud ja tihkestunud organismijäänuste hüdrolüüsiproduktid, mille esialgne struktuur on täielikult muutunud. Huumus on tekkinud pika aja jooksul mullas elavate bakterite ja seente kaasabil organismide jäänuste kõdunemisel. Huumus on seega tekkinud orgaanilistest ainetest nii lagunemise kui sünteesiprotsesside tagajärjel.
Huumus on tihedalt seotud mulla mineraalosaga. Huumus on happelise iseloomuga.


Sergei Witte.
thumb
Krahv Sergei Witte (29. juuni (vana kalendri järgi 17. juuni) 1849 Thbilisi – 13. märts (vkj. 28. veebruar) 1915) oli Venemaa Keisririigi poliitik ja riigiametnik.
Witte perekond oli ilmselt pärit Hollandist ning elas enne Põhjasõda Baltikumis Rootsi võimu all.
Tegevus riigijuhtimisel.
Krahv Witte oli 1891–1892 Venemaa Keisririigi (mille alla kuulus ka Eestimaa ja Liivimaa) teedeminister, aastail 1892–1903 rahandusminister ning viis läbi rahareformi, viies rubla 1897. aastal üle kullastandardile.
Tema ajal kasvas Venemaa majandus edukalt ning paistis, et ees ootab majanduslik õitseng. Kuid siis sattus ta konflikti minister Vjatšeslav von Plehwega ning pidi oma ametikohast loobuma.
Aastail 1903–1906 oli ta Venemaa keisririigi Ministrite Nõukogu esimees.
Witte oli liberaalsete vaadetega ning suhteliselt hea poliitik, kuid Nikolai II jaoks oli ta liiga liberaalne.
Witte andis välja 17. oktoobri manifesti, mistõttu teda peetakse teda 1905. aasta revolutsiooni üheks põhjustajaks. Ta pidi 1906 ametist lahkuma, sest oli ette pannud konstitutsioonilise monarhia loomist ning demokraatlikke valimisi.
Witte suri Esimese maailmasõja ajal, püüdes selle alguses veel Venemaad tulutult hoiatada sõtta mitte sekkumast, sest see toovat kaasa katastroofi kogu Euroopale.


Kallavere.
"See artikkel on külast Jõelähtme vallas. Elamupiirkonna kohta Maardus vaata artiklit Kallavere (Maardu)."
Kallavere on küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas. Küla kuulub terves ulatuses Rebala muinsuskaitsealasse.
Esimest korda on Kallavere mainitud aastal 1241 Taani hindamisraamatus. Kallavere alal oli siis mitu asulat: põhja poole jäi hiljem Rootsi-Kallavereks kutsutud ala ja lõuna poole hiljem Maa-Kallavere nime saanud ala.
On võimalik, et Kallavere mainis juba 1154. aastal al-Idrisi. Nimelt on Kallavere üks võimalikke sadamaid, mille nimekuju sobiks araablase omaga (Qlwry), sest kirjeldus ei sobi kokku Tallinna linnaga.
1950. aastatel ehitati tänapäeva Kallavere küla lääneserva endistele küla maadele uus elamurajoon, mis sai samuti Kallavere nime, kuid kuulub administratiivselt Maardule.
Küla piirneb merega 0,4 kilomeetri ulatuses (enne Saviranna eraldamist 2010. aastal 3,2 kilomeetri ulatuses). Piirneb lisaks Maardu linnale ka Uusküla, Saviranna ja Ülgasega.
Külast läheb läbi Kallavere–Ülgase maantee. Teest lõunas asuvad kurikuulsad Maardu elanike suvilad ja aiamaad, mis jätkuvad Ülgases.
Kallavere territooriumil on Kallavere ülemine tulepaak. Kallavere alumine tulepaak jääb Saviranna territooriumile.
Kallavere külast on pärit korvpallur Margus Metstak.


Jogaila.
Jogaila (Poola kuningana Władysław II Jagiełło; valgevene "Jahajla (Ягайла)"; umbes 1350 – 1. juuni 1434) oli Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürst 1377–1381 ja 1382–1401 ning Poola Kuningriigi kuningas 1386–1434. Jogaila, pärinedes ise Gedimiinide seast, pani aluse Jagelloonide dünastiale, mis valitsesid Leedut ja Poolat 1572. aastani.
Jogaila vanaisa oli Leedu suurvürstiriigi looja Gediminas, isa oli Leedu suurvürst Algirdas, onu aga Kęstutis, kelle poeg oli Vytautas.
Jogaila oli esialgu pagan, kuigi ta isa oli õigeusklik. Leedu suurvürstiriigi leedukatest elanikkond oli jäänud vürsti usust sõltumata paganlikuks ning kui Algirdas suri, sai Jogaila suurvürstiks.
Võimuvõitlus suurvürstiriigis.
Jogaila läks tülli Kęstutisega, kes oli ta isa ajal olnud kaasvalitseja ning puhkes kodusõda, mille võitis Kęstutis, kes soovis paganlikku riigikorda säilitada. Jogaila tahtis aga riiki Poolale lähendada. Kęstutis jättis Jogaila küll suurvürstivõimust ilma, kuid säilitas talle ühe vürstkonna, mistõttu viimasele jäi niipalju võimu, et ta sai 1382. aastal riigipöörde korraldada ning Kęstutise ja Vytautase vangi võtta. Kęstutise lasi ta tappa, Vytautas pääses aga põgenema ning leidis varjupaiga Saksa ordu juures, kuna ta oli vahepeal katoliiklaseks hakanud. Jogaila lasi Kęstutise aga auavalduste saadel paganlikult põletada, kuigi ta ise oli Kestutise tapnud. Seejärel asus Jogaila kiiresti kontakte looma Poolaga ning saavutas selle, et ta valiti Poola kuningaks, misjärel ta võttis vastu katoliikluse ja abiellus kuninganna Hedwig Anjou'ga (Poolas Jadwiga - Ungari (ja Poola) kuniga Ludwig I (Lajos I Anjou) tütrega.
1386. aastal loodud Krevo uniooniga tekkis sisuliselt Poola-Leedu personaalunioon, järgmisel aastal viidi läbi ka Leedu ametlik ristimine rooma-katoliku usku.
Kuid leedulased polnud veel valmis aadliprivileegide nimel Poolaga ühinema. Nii tekkis Leedus peagi Jogaila-vastane mäss ning selle etteotsa tõusis Vytautas. Lõpuks jõudsid sugulased omavahel kokkuleppeni ning Vytautasest sai Jogaila suveräniteedi all Leedu tegelik valitseja. 1401. aastal loobus Jogaila ka ametlikult Leedu valitseja tiitlist ning Poola-Leedu personaalunioon lakkas olemast.
1429. aastal taheti Vytautast Leedu kuningaks kroonida, mis Jogailale oli aga äärmiselt vastumeelne, kuna see tähendanuks Leedu lõplikku eemaldumist Poolast ja selle mõjust. Nii võib oletada, et just tema või siis Poola aadli korraldusel ei lastud kroonimisel teoks saada. Samas on aga ka oletatud, et Jogaila toetas Leedu kuningriigi loomist, kuna ta ise oli leedulane ning soovis oma kodumaa võimsuse ja tähtsuse kasvu.
Jogaila suri 1434. aastal kõrges eas ning Poola trooni päris tema poeg Władysław III. Tema noorim poeg Kazimierz sai aga hiljem nii Leedu kui ka Poola valitsejaks.


Lüganuse kihelkond.
Lüganuse kihelkond on eesti ajalooline kihelkond ajaloolisel Virumaal.
13. sajandi alguses oli Lüganuse kihelkonna alal Askälä muinaskihelkond, mis oli osa ajaloolisest Viru maakonnast.
Askälä muinaskihelkond laius tänapäeva Lüganuse ja Maidla valla territooriumil, osaliselt hõlmas veel Sonda, Kohtla ja Kohtla-Nõmme valla territooriumi, ulatudes kohati üle Pada jõe. Lüganuse kihelkonda kuulus enne 15. sajandit ka praegune Viru-Nigula ümbrus.
Askälä muinaskihelkonnas oli mitu linnust: Alulinn, Purtse Taramägi (linnus) ja Purtse Tarakalda linnamägi. Nendest keskne linnus oli tõenäoliselt Purtse Tarakallas. Ajaloolased on avaldanud arvamust, et ka praeguse Lügansue kihelkonnakiriku asemel võis olla eestlaste muinaslinnus.
Kirikukihelkonnana moodustati Lüganuse kihelkond ("Lyggenus Kirspel") 13. sajandil. Lüganuse kirikut, mille kaitsepühak on Ristija Johannes, ehk rahva keeles Lüganuse Jaani kirikut on esmakordselt mainitud 1373. Pärimuse järgi arvatakse kiriku ehitamise ajaks 1240–1260. Juba Taani hindamisraamatus, mis on koostatud 1219 kuni 1230 on märge, et Lüganuse taludel on oma pastor.
16. sajandi alguspoolel ehitati Johann von Taube poolt Purtse kindluselamu, mida tunti nimede "Isenheim" või "Alt-Isenheim" all. Kindluselamu oletatav ehitusaeg on 1533 kuni 1565. aastani.
15. sajandil liideti Lüganuse kirikukihelkond halduslikult Alutaguse kihelkonnaga ja läks Narva lääni koosseisu.
15.–18. sajandil muudeti mitu korda kihelkonna piire. Koguduste kasvu tõttu ja rahva liikumissuundi arvestades loodi uusi kirikukihelkondi (Rakvere kihelkond, Iisaku kihelkond). Ära anti Padajõe tagune ala koos Viru-Nigula külaga, osa lõunapoolseid alasid Viru–Jaagupi kihelkonnale. Lüganuse kihelkonnaga liideti Maumi kirikukihelkonna idapoolsed mereäärsed alad. Viru-Nigula kirikukihelkond kandis sellel ajal veel Maumi kirikukihelkonna nime.
Kirikukihelkonnana eksisteeris Lüganuse kihelkond 1917. aastani. Eesti Vabariigi ajal jätkas kihelkond tööd kuni 1925. aastani, mil kirikukihelkonnad likvideeriti.
Aastatel 1788–1795 oli Lüganuse pastoriks Otto Wilhelm Masing.
Endise Lüganuse kirikukihelkonna alal tegutseb EELK Lüganuse Jaani kogudus, mis hõlmab Kiviõli ja Püssi linna, Lüganuse, Maidla ja Sonda valla ning osaliselt Aseri ja Kohtla–Nõmme valla.
Kihelkonnas kõneldi Alutaguse murde Lüganuse murrakut.
Lüganuse kihelkonnas 19. sajandi algul eksisteerinud mõisavallad.
Sellesse valdade ajalooperioodi jääb perekonnanimede (perenimede) panemine.


Taani hindamisraamat.
Taani hindamisraamat (ladina "Liber Census Daniae", taani "Kong Valdemars Jordebog") on 13. sajandist pärinev mitmekesise sisuga pärgamentköide, mida alates 1929. aastast hoitakse Taani Riigiarhiivis Kopenhaagenis (enne seda Stockholmis, mille järgi nimetatud "Codex Holmiensis"). Taani hindamisraamatu lasi koostada Valdemar II Võitja.
"Köide A 41, tänapäevase täissignatuuriga "Rigsarkivet, 205, Indre Forhold, 1290–1300, C 8, Kong Valdemars Jordebog", on väike puukaantega raamat mõõtmetega 16,7 x 12,3 cm, milles on 7 + 153 sekundaarselt numereeritud pärgamentlehte." (Tiina Kala).
Erinevad uurijad on käekirja järgi raamatus eristanud kuni neli erinevat kirjutajat, kellest mahuliselt domineerib "käekiri A" (väidetavasti "frater Johannes Jutae").
Suur Eestimaa nimistu.
Nimistu redigeeris 1241. aastal Tallinna piiskop Thorkill. Omanditiitlite revisjoniks koondati nimistud ühte ja märgiti külanimede juurde, millisesse kihelkonda ja kirikukihelkonda need kuulusid.
Kohanimede kirjaviisis avaldub alamsaksa keele ja mõningal määral skandinaavia keelte mõju.
Väike Eestimaa nimistu.
"In Wironia v. kiligundae, in quibus sunt III millia uncorum.
"In Jerwia III kiligundae, quae habent II. millia uncorum.
"Wegele, una kiligunda, in qua habent fratres militiae
"Møge, una kiligunda, in qua sunt C.C.C.C. unci.
"Norumegunde, una kilig., in qua sunt D.C. unci.
"Alempos, una kilig., in qua sunt C.C.C.C. unci. Hanc habent fratres militiae sibi iniuste vindicatam, sum a nullo dinoscuntur certo titulo habuisse.
"In Revaelae III. kiligundae, in quibus sunt M.D.C. unci.
"In Harriaen III. kiligundae, in quibus sunt M.C.C. unci.
"In Osilia IIII. kilig., in quibus sunt tria millia uncorum.
"In Rotelewich VII. kilig., in quibus sunt M.D.C.C.C.C. unci.
Taani hindamisraamat on üks suuremahulisemaid 13. sajandist pärit kirjalikke materjale.
Jõelähtme vald.
Vandjala Uvanghaelae - 8 adramaad - omanik Conradus noor
Kostivere küla Kostaeuerae - 6 adramaad - omanik Conradus noor
Koila küla Kogael - 10 adramaad - omanik Conraduss noor
Rebala küla Reppel - 8 adramaad - omanik Connradus (Conradus noore isa)
Parasmägi Parenbychi - 17 adramaad - omanikeks Conradus ja Tuvi Palnis


Satiir.
Satiir (lad "satura" 'segu, pudi-padi, ühepajatoit'), terav pilge isiku või ühiskonna pahede, nõrkuste ja puuduste aadressil. Satiir võib avalduda luuletuses, romaanis, komöödias, lühivormidest epigrammis, sententsis, valmis, sageli följetonis, paroodias, travestias. Satiirile on rajatud pamflett. Olenevalt autori suhtumislaadist võib satiir olla salvav, pateetiline, irooniline või tige ning on peaaegu alati didaktilise ja tendentsliku alatooniga. Erinevalt huumorist distantseerub satiirik naerualusest.
Satiiri on viljelenud Miguel de Cervantes, François Rabelais, Molière, Voltaire, Jonathan Swift, George Orwell, eesti kirjanikest Eduard Vilde, August Alle, Anton Hansen Tammsaare.


Epifoor.
Epifoor (kr "epiphora" < "epi-" 'pärast' + "phoros" 'kandev'; 'lisamine, kordamine, tagasipöördumine'), lausekujund, lõpukordus, seisneb sõna või lauseühendi tunderõhulises kordamises lausete või värsside lõpus.
Juhan Liiv, "Noorusaeg"


Sentents.
Sentents (ladina keeles "sententia" 'arvamus, otsustus') on mõttetera, vaimukas mõte või üldarusaadav tõdemus, mis on sõnastatud lühidalt ja löövalt, sageli rütmistatult, asub anonüümse rahvaliku vanasõna ja individuaalloomingulise aforismi vahepeal.
Sentents on konstateeriva iseloomuga (nt kunst on pikk, elu lühike, ladina keeles "ars longa, vita brevis est") või esineb käskivas kõneviisis, nt tunne iseennast, kreeka keeles "gnothi seauton".
Sentents on enamasti iseseisev väikežanr, kuid võib esineda ka pikemate teoste koostisosana.


Travestia.
Travestia (itaalia keeles "travestire" "ümber rõivastuma") on huumori liike, lähedane paroodiale – teise, enamasti tõsise kirjandusteose süžee kasutamine uude, koomilisse vormi 'ümberriietatult'.
Travestias säilib pilgatava teose sisu, kuid tegelased ja sündmused kaotavad oma väärikuse ja ülevuse. Travestia pilkeline iseloom tuleb nähtavale siis, kui tuntakse alusteost.
Eesti tuntuima travestia, Enn Vetemaa "Kalevipoja mälestused", pilge ei taba niivõrd rahvuseepost ega selle kangelast ennast, kuivõrd rahva ebakriitilist minevikutaju.


Följeton.
Följeton (prantsuse keeles "feuilleton" 'leheke') on veste, pilke- või pilalugu.
Följeton on lühivorm, milles naeruvääristatakse mingit nähtust või isikut, asub ilukirjanduse ja publitsistika vahemail ning nõuab autorilt nõtket vaimu, teravat sulge ja isiklikku seisukohta kujutatavate sündmuste suhtes.
Enamasti võetakse följetonis sõna päevakajalistel, olmelistel, poliitilistel, majanduslikel ja kultuuriteemadel. Teostust iseloomustab kergus, vaba vorm ja paroodilisus.
Eesti tuntumad följetonistid on Eduard Vilde, Oskar Luts, August Kitzberg (varjunimeks Tiibuse Jaak), Karl August Hindrey (Hoia Ronk), Hugo Raudsepp (Milli Mallikas), August Alle, August Gailit.


Albu valla lipp.
Albu valla lipp on Järva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Albu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 11. aprillil 1994.
Lipu kirjeldus.
Albu valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on vardapoolsest alanurgast diagonaalselt poolitatud, mille ülemisel, rohelisel väljal kuldne rõngasrist ja alumisel, kollasel väljal kaks rohelist tammelehte.
Lipu normaalmõõtmed on 100×150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 2:3.
Põhjendus.
Kuldne rõngasrist (päikeseratas) on põhjarahvaste ürgne päikese, elu ja õnne võrdkuju. Üksikasjalikumalt sümboliseerib ring kõiksust ja universumit, püstsirge Loojat (unikaalsust) ning rõhtsirge loomingu lõpmatut järjepidevust. Tammelehed viitavad tammele, eestlase pühale puule – pikaealisuse, tugevuse ja jõu võrdkujule. Tammelehed osutavad ka Albu mailt võrsunud A.H.Tammsaarele, Eesti ühele nimekamale kirjanikule.
Välislingid.
Lipp


Almería provints.
Almería provints on provints Hispaanias Andaluusia autonoomse piirkonna kaguosas. Provintsi keskus on Almería linn.
Kliima.
Almería provintsi aastane keskmine temperatuur on +18,5 °C, jaanuaris +12,5 °C, augustis +26,9 °C.
Aastas sajab keskmiselt 204 mm, sealhulgas jaanuaris 27 mm ja augustis 1 mm. Aastas paistab päike keskmiselt 2937 tundi, sealhulgas jaanuaris 186 ja augustis 311 tundi.


Hänilane.
Hänilane ("Motacilla flava", varasem nimetus ja Eestis esinev põhialamliik lambahänilane "Motacilla flava flava") on västriklaste sugukonda kuuluv linavästrikust veidi väiksem lind, kes kaalub alla 20 grammi. Pikkuseks on 15–16 cm.
Rahvapäraseid nimesid: Karjalind, karjatsirk, karjavästrik, veistevästrik, lambalind, lambatsirk, lambalinavästrik, lambahällulind, lambatalleke, kesvatalleke, kollane västrik, kollane linalind, soovästrik, märjavästrik.
Hänilane kuulub Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse. Eesti Ornitoloogiaühing valis hänilase 2006. aasta linnuks.
Levila ja elupaik.
Hänilane elab Euraasia tundra-, metsa-, stepi- ja kõrbevööndis ning mägismaade avamaastikel, ka Põhja-Aafrikas ning Lääne-Alaskas. Eestis on hänilane üldlevinud haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 10 000–20 000 paarile.
Hänilane elab meil niitudel, karjamaadel, luhtadel, põõsasniitudel, vähem madalsoodel, veel harvem rabadel. Üldiselt niiskemates elupaikades kui linavästrik. Sageli istub madalatel põõsastel või tugevatel rohukõrtel ning vibutab saba. Lend on madal ja lainjas. Tihti saadab loomakarju, ka istudes veiste ning lammaste turjal: soojavereliste loomade ümber on alati rikkalik toidulaud putukatest toitujaile.
Hänilane on rändlind, areaali lõunaosas ka paigalind. Talvitab Aafrikas ja Aasia lõunaosas. Rändel lendab salkadena, palju on Eestist läbirändajaid. Kevadel saabuvad pesitsevad linnud aprilli lõpul või mai alguses, isaslinnud emaslindudest varem. Sügisel lahkuvad augusti lõpul ja septembris.
Toitumine.
Valdavalt sööb hänilane väheliikuvaid selgrootuid, kes elavad maapinnal ja rohurindes: eelkõige kärbsed, ämblikud ja mardikad.
Putukatest toitujana on väga kasulik lind kahjurite hävitajana.
Pesitsemine.
Pesitsema asub hänilane linavästrikust hiljem, mai alguses. Pesitseb maapinnal tihedas rohus, enamasti mättal tiheda rohtkatte varjul. Pesa ehitab pinnasesüvendisse kuivadest kõrtest, niidutaimede juurtest ja lehtedest. Mai keskel muneb emaslind 4–6 muna, neid haub üksinda, ligikaudu 13 päeva. Isaslind valvab sel ajal territooriumi, et kaitsa pesa võimalike ohtude eest.
Pojad on pesas 12–13 päeva. Toitmisel osalevad mõlemad vanemad. Peale pesast lahkumist ei oska pojad veel lennata, vanemad õpetavad ja jätkavad toitmist veel mõnda aega. Lennuvõimelisteks saavad juuni keskpaigas.


Västriklased.
Västriklased ("Motacillidae") on saledate väheldaste putuktoiduliste värvuliste sugukond.
Liike on sugukonnas kokku umbes 65. Västriklased eelistavad elamiseks avamaastikku, osa elab ka mägedes. Västriklastel on väike pea ja peenikesed jalad, pikk saba ning peenike sirge nokk. Jooksevad ja kõnnivad nobedasti. Eelistavad tegutseda maapinnal.


Big L.
Lamont Coleman (Big L; 30. mai 1974 – 15. veebruar 1999) oli Ameerika Ühendriikide räppar.
Välislingid.
Big L
Big L
Big L
Big L


Paroodia.
Paroodia (kr "παρωδία" 'vastulaul, pilkelaul'), pilav jäljendus kunstiteoses või kunstilises esinemises, mis naeruvääristamise ja pilkamise eesmärgil aimab järele teise autori teost, selle sisu, stiili (näiteks liigset tundelisust, täispuhutud pidulikkust vm), jättes muutmata vormi. Pilatava teose nõrkusi ja puudusi võimendatakse karikatuurini. Eksisteerib ka sõbralikum paroodia, mis koomilises võtmes jäljendab teise autori isikupära.
Muusikas on mõistel teine tähendus: renessansi- ja baroki- ja klassitsismi ajastu muusikas on paroodiatehnika vokaalteose muutmine, mille käigus kohandatakse ta uue teksti ja otstarbega. Tegemist on varem loodud muusika jäljendamisega ilma vähimagi koomilise varjundita.
Filmiparoodiad keskenduvad pigem kontrastiga stseeni, dialoogi ja kadreeringu lõhkumisele kui sujuvale stiilijäljendusele.
Viljelejad: Miguel de Cervantes Saavedra "Don Quijote".
Eesti menukaimad parodistid on August Kitzberg (Tiibuse Jaagu ja Mari nimega) ning August Alle.


Personifikatsioon.
Personifikatsioon (lad "persona" 'isik' + "facere" 'tegema'), isikustamine, kõnekujund, metafoori alaliik, kus elutule ja elus loodusesemetele ning abstraktsetele mõistetele omistatakse inimlikud või vähemalt elusa omadused ja võimed. Nad kõnelevad, mõtlevad, tunnevad, neil on hing. Personifitseerimise juured ulatuvad mütoloogilisse maailmakäsitlusse, kõige oleva hingestamisse. Seda igivana võtet esineb eepostes, muinasjuttudes, allegoorias, valmides, tähendamissõnades ning ka uusaegses luules ja lastekirjanduses.


Metafoor.
Metafoor (kreeka "metaphora" 'ülekanne') on kõnekujund (täpsemini, troop), ühele nähtusele või objektile kuuluvate omaduste või tunnuste ülekandmine teisele sarnasuse alusel, nõnda et põhikujutluse (nt noorus, päike) asemele tekib uus, asekujutlus, mis ongi metafoor (elukevad, "sinitaeva silm" - K. J. Peterson).
Metafoor on varjatud võrdlus, kuid võrdluses (noorus on otsekui elukevad; päike kui sinitaeva silm) on kohal nii see, mida võrreldakse, kui ka see, millega võrreldakse. Metafooris toimub "lühiühendus" st teksti jäetakse alles vaid see, millega võrreldakse. Nt 'nina' kui näost eemale ulatuv osa tunnused kantakse üle 'juhile' ja saadakse täiesti uus metafoorne kujund 'ninamees' või siidiriide omadus 'siidisus' üle inimkäele ja saadakse 'siidikäsi'.
Metafoor võib olla ühesõnaline, mitmesõnaline, hõlmata ka suuremaid tekstilõike või koguni tervet teost. Metafoor võib olla omadussõnaline (kahvatu kuu, kuldsed uned), nimisõnaline (lumelained – Juhan Liiv), isikustav (vikerkaar joob merest vett; tuul nutab, "suvi maeti eile sinna" – Ernst Enno).
Liigiks metafoorsed fraseologismid: hambasse puhuma, süda on saapasääres, hammastega hauda kaevama.


Hüperbool (kirjandus).
Hüperbool (kr "hyperbōlē" 'suurendus, liialdus'), kõnekujund, liialdav suurendamine mõju ja intensiivsuse saavutamiseks (nt ääretu meri; "Sajab ja sajab lõpmata" - Gustav Suits). Esineb rahvaluules, eriti kangelaseepostes, sage stiilikujund ka satiiris ja groteskis.


Subaru.
Subaru on Jaapani autotootja, kompanii Fuji Heavy Industries (lühend FHI) allüksus.
"Subaru" on Sõnni tähtkujus paiknevate Plejaadide jaapanikeelne nimi. Plejaade kujutakse ka Subaru logol.
SFI tegevus algas aastal 1915 ja oli seotud sõjalennukite tootmisega ja saavutas olulise osa 2 maailmasõja Jaapani õhujõududes. Peale II maalimasõda erinevatest transporditööstuse firmadest 1953 a. ümberstruktureeritud Fuji Heavy Industries hakkas autosid tootma 1954, mil valmisid esimesed prototüübid.
1992 a. alustas Subaru tänavasõiduautost Legacy maastikusuutliku versiooni, Legacy Outback, tootmist, luues sellega sõiduautode turule uue tootenishi. Legacy Outback'i müügiedule järgisid teised autotootjad omapoolsete mudeliversioonidega - Audi- Allroad;Volvo- Cross Country.
1987 a-st on kasutatud seeriamudelitel variaatorkäigukaste (CVT)
2008 a-st on kasutatud seeriamudeltel esimesena bokserdiiselmootoreid.
Tänapäeval on Subaru tuntumateks mudeliteks Impreza ja Legacy, millede turbomootoriga nelikveolised variandid on olnud väga edukad ralliradadel ja samas populaarne autohuviliste hulgas eelkõige oma suurepärase sooritusvõime, hea läbitavuse, töökindluse, usaldusväärselt taltsa juhitavuse ning konkurentide autodega võrreldes suhteliselt taskukohase maksumuse tõttu.
AWD- elektriliselt juhitava tagasilla siduriga (AT),
seadistava esi- ja tagasilla vahelise veojõujaotusega (Manual, STI); sama SI- drive nupust - AT) - valdavalt sümmeetriline st. jõuülekannete osad on konstrueeritud sellisena, et kaalujaotus oleks sama telje ratastele võrdne. Boksermootori madal raskuskese ja vibratsiooni tasakaalustatus annab autodele naudutava sõidudünaamika.


Kuldnokk.
Kuldnokk ("Sturnus vulgaris") on linnuliik kuldnoklaste sugukonnast kuldnoka perekonnast.
Rahvapäraseid nimesid: kuldnokk, rästas, türgi varblane, puurivarblane, mustmats, tulilind, nõgikikas, kullalind, rootsvarblane, rootsvilistaja, teomees.
Välimus.
Kuldnokk on musta läikiva sulestikuga mida katavad väikesed valged tähnid. Kehapikkus on 21–23 cm, kaal 65–80 g. Maapinnal liigub joostes või astudes (mitte hüpates).
Levila.
Kuldnokk on levinud haudelind kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaarel, Lõuna-Itaalias ja Koola poolsaarel), Siberi metsa- ja stepivööndis kuni Irkutskini, Väike-Aasias, Kesk-Idas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias (v.a kõrbealad). Eestis on levinud üle kogu riigi, kuigi arvukus on viimase 20 aasta jooksul tugevalt vähenenud. Viimase arvukushinnangu järgi pesitseb Eestis 150 000–250 000 paari kuldnokki. Talvel on meil hinnanguliselt 100–2000 kuldnokka.
Kuldnokk on inimese poolt viidud ka Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale, kus nad on välja tõrjunud kohalikke linnuliike. Põhja-Ameerika kuldnokkade populatsiooni hinnatakse 2 miljonile, neid on lubatud igal ajal tappa. Lääne-Austraalias, kuhu kuldnokad pole veel jõudnud, on valitsus palganud püsivaid patrulle, kes peavad maha laskma kõik kuldnokad, kes sinna üritavad tulla.
Toitumine.
Kuldnokk tarvitab nii loomset (putukad ja nende vastsed, ussid, teod jt. selgrootud) kui taimset toitu (seemned, marjad, taimepungad). Pesitsusajal on valdavalt loomtoiduline.
Pesitsemine.
Kuldnokk elutseb peamiselt kultuurmaastikul, kuid ka igasugustes puistutes. Väldib paksu metsa ja laia avamaastikku. Eelistab segametsa, metsaservi ja puisniite.
Kuldnoka vaenlasteks looduses on pistrikulised ja kakulised, poegadele on ohtlikud varesed ja oravad, ka kärplased. Toob kasu kahjurputukate hävitamisega.
Pesitseb paaridena, kuid väljaspool pesitsusaega tegutseb alati salguti või suurte parvedena. Päevase eluviisiga. Suur hulk kuldnokki pesitseb inimese poolt pandud pesakastides või puuõõnsustes. Pesa asetseb maapinnast kuni 15 meetri kõrgusel. Kurn on täis aprilli lõpuks või mai alguseks ja selles on 4–7 muna. Mune hauvad emas- ja isaslind vaheldumisi, haudumine kestab 13–15 päeva. Mõnikord võivad pesitseda samal suvel ka teistkordselt. Pojad lennuvõimestuvad kolmenädalaselt.
Ränne.
Kuldnokk on rändlind. Eestisse saabub juba veebruari lõpus või märtsi alguses. Sügisränne võib alata juba juuli II poolel ja kesta oktoobri lõpuni. Talvitub Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Eesti kuldnokad talvitavad peamiselt Hollandis ja Belgias. Üksikud kuldnokad jäävad ka meile talvituma. Suur osa kuldnokki hukkub varakevadel ebasoodsate ilmastikutingimuste tagajärjel ning kõrgepingeliinidel ja lendamise käigus vastu traate põrkamisel.
Rände ajal kogunevad suurtesse parvedesse (erandjuhtudel kuni 1 miljon lindu). Lõuna-Euroopa kuldnokad on enamasti paigalinnud.
Vangistuses on elanud 20 aastat vanaks.


Loodususund.
Loodususundiks nimetatakse harilikult põlisrahvaste usundeid, milles on keskne roll loodusnähtuste ja looduslike objektide (mägede, hiite, puude, kivide, veekogude jms) või nendega seotud üleloomulike olendite austamisel.
Teatud mõttes võib loodususundeiks nimetada ka 20. sajandil tekkinud või taastatud looduskeskseid usundeid (mitmesugused uuspaganluse vormid, Eestis nt taara- ja maausk). Loodususundi mõiste ei ole range ja kattub suuresti šamanismi jts kategooriatega, tihti esineb neis ka esivanematekultust, samuti seotakse loodususundeid tihti rahvakalendriga.


Doktriin.
Doktriin (ladina sõnast "doctrina" 'õpetus') on õpetus, teaduslik või filosoofiline teooria, poliitiline juhtmõte.
Doktriin on üldkehtivaks muudetud poliitiliste või sõjaliste põhimõtete kogum.
Teoloogias mõistetakse doktriini all õpetuse muutumatut mütoloogilist alussüsteemi.


Hüperbool.
Fuktsiooni formula_1 graafik (hüperbool).
Hüperbooliks (kr "hyperbōlē" 'suurendus, liialdus') nimetatakse tasandile kuuluvate punktide hulka, mille iga punkti kauguste vahe absoluutväärtus kahest antud punktist, mida nimetatakse fookusteks, on jääv suurus.
Hüperbool on matemaatikas funktsiooni formula_2 ehk hüperboolfunktsiooni graafik, kus a on suvaline nullist erinev konstant.
Kui parameeter a on positiivne, siis asub hüperbool koordinaatteljestiku I ja III veerandis, aga kui negatiivne, siis II ja IV veerandis. Mida lähemal koordinaatide alguspunktist, seda lähemal paikneb hüperbool koordinaattelgedele.
Kahel hüperboolil ei ole ühiseid punkte (kui nad just ei ühti). Kui kujutada samal graafikul mitut hüperbooli, siis mida väiksem on a absoluutväärtus, seda lähemal asub hüperbool koordinaattelgedele.


Värvulised.
Värvulised ("Passeriformes") on kõige liigirikkam lindude selts. Siia kuulub üle 5000 liigi (eri allikatel 5100-5700), seega enamik maailma linnuliikidest.
Suurem osa liikidest on üsna väikesed. Kõige väiksem on pöialpoiss ja kõige suurem ronk. Enamus värvulisi on laululinnud.
Värvuliste seltsi päritolu oli kuni 20. sajandi lõpuni ebaselge. Mitmeid värvuliste sugukondi grupeeriti vaid välise sarnasuse põhjal, kuid selgus, et paljud neist on kujunenud sarnaseks evolutsiooni käigus. Värvulisi jagatakse kaheks alamseltsiks: "Tyranni" ja "Passeri". Kõik eesti värvuliste sugukonnad kuuluvad alamseltsi "Passeri" (laululinnud).


Marseille.
Marseille on linn Lõuna-Prantsusmaal, Provence-Alpes-Côte d'Azuri piirkonna ja Bouches-du-Rhône departemangu keskus. Marseille on elanike arvult Prantsusmaa teine linn ja suuruselt kolmas linnastu.
Marseille on üks kahest 2013. aasta Euroopa kultuuripealinnast (teine on Košice).
Ajalugu.
Linna asutasid umbes 7. sajandil eKr kreeklased, kes nimetasid linna Μασσαλία (Massalia). 49 eKr vallutasid linna roomlased. 1218. aastal Marseille iseseisvus, kuni 1481 prantslased linna vallutasid.
Marseille' ülikool asutati 1409.
Rahvastik.
Suure osa Marseille' elanikkonnast moodustavad 19. sajandi immigrantide järeltulijad: armeenlased, hispaanlased, itaallased, kreeklased, araablased, juudid ja venelased. Umbes veerandi elanikest moodustavad Põhja-Aafrika päritolu inimesed.
Vaatamisväärsused.
Suurimad vaatamisväärsused on 1893. aastal ehitatud katedraal, palverännakute sihtkoht Notre-Dame-de-la-Garde kirik aastast 1864, vana sadam ja kindlus "Château d'If". Viimases hoiti vangis Alexandre Dumas' tuntud romaani peategelast krahv Monte Cristot.
Linnas on üks olulisemaid moodsa kunsti muuseume Prantsusmaal, Cantini muuseum.


Amiens.
Amiens on linn Põhja-Prantsusmaal, Picardie piirkonna ja Somme'i departemangu keskus. Asub Somme'i jõe ääres. Elanike arv on 135 500 (1999).
Amiens'is sõlmiti 1802. aastal Amiens'i rahu Inglismaa ja Prantsusmaa vahel.
Tuntuim vaatamisväärsus on 13.-15. sajandil gooti stiilis ehitatud Amiens'i katedraal, mis on UNESCO maailmapärandi nimekirjas.
Linnas on ka Picardie kunstimuuseum, kus on vana-egiptuse, antiigi ja lääne-euroopa kunsti kogud.
Elu lõpul elas Amiensis Jules Verne, kelle majamuuseum ja haud asuvad linnas.


Riikide paremusjärjestus 1968. aasta suveolümpiamängudel.
I koht andis 7, II koht 5, III koht 4, IV koht 3, V koht 2 ja VI koht 1 punkti. Igal medalialal anti kokku välja 22 punkti.
Riistvõimlemises jäädi 2 juhul esikohta jagama. Kumbki sai kuldmedali, aga 6 punkti. 3 korda jäädi 4.–5. kohta jagama. Tabelis on see märgitud 4. kohana, aga 2,5 punktiga.
Poksis pronksmedalikohtumist ei peetud. Mõlemale poolfinaalis kaotanule anti pronksmedal, aga paremusjärjestusse 3,5 punkti.
Mitmel alal (poks, jalgpall, trekisõit) ei selgitatud 5.–8. kohta. Tabelis on see märgitud 5. kohana, aga 0,75 punktiga.
Maadluses jäädi kord jagama 6.–7. kohta ja kord 6.–8. kohta. Tabelis on see märgitud 6. kohana, aga vastavalt 0,5 ja 0,33 punktiga.


Bordžomi.
Bordžomi on linn Gruusia Samtshe-Džavahhethi piirkonnas, Bordžomi rajooni halduskeskus. Asub Kura jõe orus, Bordžomi-Haragauli rahvuspargi idaservas.
Bordžomi on kuurortlinn, mis on tuntud boržommi mineraalvee poolest, mida saadakse linnalähedastest allikatest. Tööstustoodang oli 2005. aastal 10 suuremas ettevõttes 68,3 miljonit lari.
Taliolümpia kandidaatlinn.
Bordžomi oli (koos Bakurianiga) 2014. aasta taliolümpiamängude kandidaatlinn, kuid langes konkurentsist välja 22. juunil 2006, kui ROK ei valinud teda järgmisse ringi.


Kęstutis.
Kęstutis (poola Kiejstut; valgevene Kejstut ("Кейстут") või "Aleksander"; umbes 1296 – 3. või 15. august 1382) oli Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi suurvürst 1381–1382 ja Algirdase kaasvalitseja 1345–1377. Ta oli Vytautas Suure ja Zygimantas Kęstutaitise isa.
Kęstutis oli Leedu suurvürsti Gediminase poeg ning Algirdase vend. Koos Algirdasega kukutas Kęstutis peale Gediminase surma suurvürstiks saanud noorima venna Jaunutise ning jagasid riigi omavahel.
Kęstutis hakkas tegelema Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi lääneosa, Algirdas idaosa juhtimisega. Algirdas sai suurvürsti tiitli, Kęstutis oli aga tegelikult Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi suveräänne valitseja. Samal ajal kui Algirdas laiendas impeeriumit nõrgenevate mongolite arvelt ida suunas, pidas Kęstutis ägedaid kaitselahinguid Saksa ordu ja tolle liitlaste vastu. Ta langes korra ka ordu kätte vangi, kuid tal õnnestus põgeneda. Saksa ordu pidas teda küll vihaseks, aga ka üllaks vastaseks. Erinevalt oma vennast oli ta pagan ning jäi selleks kuni surmani.
1377. aastal, kui suurvürst Algirdas suri, sai uueks suurvürstiks tolle poeg Jogaila, kelle poliitika tekitas Kęstutises aga vastumeelsust ning pealegi tahtis Jogaila oma onu võimult minema tõrjuda. Nii algas kodusõda, mille 1381. aastal võitsid Kęstutis ja tema poeg Vytautas. Kęstutisest sai Leedu viimane paganlik valitseja, kuid tema valitsusaeg jäi lühikeseks. Ühte osavürstkonda pagendatud Jogaila kogus uue armee ning haaras Vilniuse enda kätte. Kui Kęstutis temaga Krevo lossi läbirääkimistele läks, tapeti ta Jogaila poolt reeturlikult, Kęstutis pojal Vytautasel läks korda põgeneda.


Bordeaux.
Bordeaux [bord'oo] on linn Edela-Prantsusmaal, Akvitaania piirkonna ja Gironde'i departemangu keskus.
Bordeaux asub Garonne'i jõe ääres, umbes 100 kilomeetri kaugusel suudmest.
Elanike arv on 250 082 (2008), Bordeaux' linnastus elab 1 010 000 inimest. See on elanike arvult Prantsusmaa üheksas linn.
Kliima.
Aasta keskmine temperatuur Bordeaux's on +13,3 °C. Kõige palavamad keskmised temperatuurid on augustis (+20,9 °C) ja juulis (+20,8 °C). Kõige jahedamad keskmised temperatuurid on jaanuaris (+6,4 °C) ja detsembris (+7,3 °C).
Aastas sajab keskmiselt 984 mm. Kõige sademeterohkemad kuud on november ja detsember (107 mm), kõige sademetevaesemad juuli (55 mm) ja august (60 mm). Kõige rohkem sajupäevi on detsembris (12,6), kõige vähem juulis (7,0) ja augustis (7,8).
Aastas paistab päike keskmiselt 1992 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud on juuli ja august 243 tunniga, kõige pimedamad detsember 72 ja november 91 päikeselise tunniga.
Ajalugu.
30–20 tuhat aastat tagasi elasid Bordeaux' kandis neandertallased, kelle jäänuseid on leitud Pair-non-Pairi koopast Bordeaux'st põhjas.
Linn asutati 300 eKr. See oli keldi hõimu bituriigide ehk viviskide tähtsaim asula ja kandis nime Burdigala'". Alates 56 eKr kuulus see roomlastele. Hiljem sai Burdigala Akvitaania ja 4. sajandil Aquitania II pealinnaks. 270 kuulutati Gaius Pius Esuvius Tetricus Burdigalas keisriks. 276. aastal rüüstasid linna vandaalid.
Üks maailma kõige varasemaid reisijuhte on 333 ilmunud "Itinerarium Burdigalense", mis kirjeldab teekonda Burdigalast Jeruusalemma. See oli mõeldud palveränduritele ja sisaldab üksikasjalikke pühapaikade kirjeldusi.
412. aastal läks läänegootide võimu alla ja 507. aastal Frangi riigi koosseisu, 732. aastal vallutasid Bordeaux araablased. 12.–14. sajandil oli Inglismaa võimu all.
1870. aastal ning Esimese ja Teise maailmasõja ajal põgenes Bordeaux'sse Prantsusmaa valitsus.
Linnas asub 1441. aastal asutatud Bordeaux' ülikool. See on üks suurimaid ülikoole Euroopas: selles õpib 70 tuhat tudengit ja ülikoolilinnaku suurus on 2,35 km².
Bordeaux on veinikaubanduse keskus, linna lähedal on bordoo veinikasvatuspiirkond.
Sport.
Linnas tegutseb jalgpalliklubi Bordeaux' Girondins.


Władysław III.
Władysław III (leedu keeles "Vladislovas III", ungari keeles "I. Ulászló", tšehhi ja slovaki keeles "Vladislav I"; 1424–1444) oli Poola kuningas alates 1434 ja Ungari kuningas alates 1440 kuni oma surmani.
Ta oli Jogaila (Władysław Jagiełło) poeg. Ema oli Sofija Alšėniškė (Zofia Holszaska). Mõlemad vanemad olid leedu päritolu. Vanemate vanusevahe oli umbes 44 aastat. Nad abiellusid 1422. Isale oli see neljas abielu; kolmest esimesest oli sündinud ainult kaks tütart, kellest mõlemad olid surnud vallalisena.
Władysław oli vanemate kolmest lapsest (kõik pojad) vanim. Kahest nooremast vennast (mõlema nimi oli Kazimierz) suri üks 9 kuu vanuselt.
Władysław oli vaid 10-aastane, kui ta isa suri, ja tema esimestel valitsusaastatel oli võim tegelikult aadlike ja vaimulike käes. Riiki valitses nõunike rühm eesotsas Zbigniew Oleśnickiga, kes oli esimene Poola kardinal. Olukord ei muutunud ka pärast seda, kui Poola Seim tunnistas 1438 14-aastase kuninga täisealiseks.
1440. aastal pakkusid ungarlased oma kuningatrooni talle, kuna eelmine kuningas Albrecht oli surnud ja tema poeg Ladislaus Postumus veel sündimata. Albrechti naine Elisabeth püüdis küll Ungarit oma pojale hoida, kuid paavsti Eugenius IV toetusel suutis Władysław end Ungaris maksma panna, siiski alles pärast 2 aastat kestnud kodusõda.
Ent paavsti toetus oli antud tingimusel, et ta läheb Türgi vastu ristisõtta. 18-aastane kuningas, keda oli kasvatatud kristlike valitsejate vagade normide ja rüütlikommete najal, võttis asja väga tõsiselt ning valmistus ristisõjaks tões ja vaimus. Kõige suurem moraalne probleem oli asjaolu, et 1443 oli Oradeas sõlmitud Türgiga 10 aastaks rahu, mille kristlased pidid murdma.
Władysław III hukkus Varna lahingus 10. novembril 1444, kus Türgi väed sultan Murad II juhtimisel purustasid Poola ja Ungari armee, mida juhtisid Władysław III ja János Hunyadi. Władysław III juhtis lahingus isiklikult Poola 500-mehelist raskeratsaväeüksust. Lahingus olid kristlikud väed kolmekordses arvulises vähemuses ning kaotusele aitas kaasa asjaolu, et Veneetsia ja Kirikuriigi laevastik ei blokeerinud Dardanelle, nagu nad olid lubanud. Kuigi Hunyadi püüdis hukkunud kuninga surnukeha kätte saada, pidi ta taanduma ja kuninga säilmed, nii keha kui raudrüü, jäidki kadunuks.
Ungari läks taas Habsburgide kätte ja kuningaks sai Władysławi elupõline rivaal Ladislaus Postumus, kes aga 1457 ise järglasteta suri. Poolas sai võimule tema vend, Leedu suurvürst Kazimierz IV.
Ebaõnnestunud ristisõda Türgi vastu oli üks ajenditest, miks Türgi 1453 otsustas Konstantinoopoli vallutada.


Suurring.
Suurring on kera lõige selle keskpunkti läbiva tasandiga.


Garonne.
Garonne on jõgi Edela-Prantsusmaal. Saab alguse Püreneedest, suubub Gironde'i estuaari Biskaia lahes.
Jõe pikkus on 647 km, valgala 55 000 km².
Garonne'i ääres asuvad Toulouse'i, Ageni ja Bordeaux' linn.
Suuremad lisajõed on Ariège, Tarn ja Lot.


Seine.
Seine on jõgi Prantsusmaal. Saab alguse 30 km Dijonist põhja pool, Côte d'Ori mägedest ja suubub La Manche' Le Havre'i ja Honfleuri vahel.
Pikkus 776 km, valgala 78 650 km².
Seine'i ääres asuvad Troyes, Pariis ja Rouen.
Suuremad lisajõed on Aube, Marne, Oise, Yonne ja Eure.


Oise'i jõgi.
Oise [u'aaz] on jõgi Euroopas, Seine'i parempoolne lisajõgi. Jõgi voolab läbi Belgia ja Prantsusmaa.
Saab alguse Belgias Valloonias asuvast Chimay linnast lõunas ja suubub Pariisi lähedal Seine'i.
Pikkus on 302 km (teistel andmetel 330 km), valgala umbes 17 000 km².
Suurim lisajõgi on Aisne.
Ta on andnud nime kahele Prantsusmaa departemangule: Oise'i departemangule ja Val-d'Oise'i departemangule.
Oise'i jõe ääres asuvad Hirson, Chauny, Noyon, Compiégne, Creil, Auvers-sur-Oiseu, Pontoise, Conflans-Sainte-Honorine.


Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmi auhind.
Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmi auhind ehk Neitsi Maali on auhind, mida Eesti Filmiajakirjanike Ühing annab aasta parimaks Eesti filmiks tunnistatud filmile.
Aasta filmi auhinnaga kaasneb Olympic Casino Eesti AS poolt välja pandud preemiasumma ja alates 2005. aastast Priit Tenderi loodud Neitsi Maali nimeline pronkskuju.


Kuradisaar.
Kuradisaar (prantsuse "Île du Diable") on saar Lõuna-Ameerikas, Prantsuse Guajaana rannikul Kourou lähedal, väikseim saar Salut' saartest, pindala 14 ha. Geograafilised koordinaadid on 5°17′N 52°35′W.
Ebatervisliku kliimaga saarel oli aastatel 1852–1946 vangla ja sunnitöölaager, kuhu Prantsusmaa saatis nii poliitvange kui kõige paadunumaid kriminaalkurjategijaid. Vangla sai kuulsaks oma brutaalsuse poolest. Saarel oli läbi aegade kokku üle 80 000 vangi, kellest suur osa suri seal. Väga vähestel õnnestus põgeneda.
Kuradisaare olud said laiemalt tuntuks, kui sinna saadeti prantsuse ohvitser Alfred Dreyfus.
Hiljem on saarest kirjutatud raamatuid ja tehtud filme, tuntumad neist endise vangi Henri Charrière'i romaan "Papillon", mille põhjal on valminud samanimeline film 1973. aastal Steve McQueeni ja Dustin Hoffmaniga peaosades.
1938. aastal lõpetati vangide saatmine Kuradisaarele ja 1946. aastal vangla suleti.


1412.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad - 1410. aastad - 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad
Aastad: 1407 1408 1409 1410 1411 - 1412 - 1413 1414 1415 1416 1417


Kourou.
Kourou tänavapilt 2006. aasta aprillis
Kourou on linn Prantsuse Guajaanas. Asub Atlandi ookeani rannikul, Kourou jõe suudmes, 40 km pealinnast Cayenne'ist loodes. Geograafilised koordinaadid on 52°39'W, 05°09'N.
Tänapäeval tuntud kui kosmoseuuringute keskuse ja Euroopa Kosmoseagentuuri kosmodroomi asukoht.
1852–1946 oli Kourous ja selle lähedal asuval Kuradisaarel vangla.
Elanike arv on umbes 20 000.


1367.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad - 1360. aastad - 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad
Aastad: 1362 1363 1364 1365 1366 - 1367 - 1368 1369 1370 1371 1372


1370.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1365 1366 1367 1368 1369 - 1370 - 1371 1372 1373 1374 1375


Happesademed.
Happevihmade tõttu hukkunud kuused Tšehhis
Happesademed on mis tahes sademed (vihma puhul happevihm), mille pH on võrreldes looduslike sademetega madalam. Igasuguste happeliste ühendite langemist maa, vee või ehitiste pinnale nimetatakse happesadenemiseks.
Happesademed ei esine vaid vee kujul (vihm, udu, lumi jne), vaid ka õhus olevate gaasiliste ja tahkete komponentide maapinnale sadestumisena. Kuivad happesademed moodustavad umbes 30 protsenti happesademete koguhulgast.
Destilleeritud vee pH on seitse. Sellest kõrgema pH-ga vett nimetatakse aluseliseks ja madalamat happeliseks. Sellise jaotuse järgi oleksid siiski pea kõik sademed happesademed, sest atmosfääris oleva vee normaalne pH on umbes 5,6. See on happelise reaktsiooniga peamiselt seetõttu, et atmosfääris ringlev süsinikdioksiid on osaliselt atmosfääri veepiiskades lahustunud, moodustades süsihappe (H2CO3). Süsihappe dissotsiatsiooni käigus vabaneb vette vesinikioone, mis muudavadki sademed happelisemaks. Lisaks süsinikdioksiidile sisaldab reostamata õhk ka teisi happesust mõjutavaid kemikaale, mistõttu on vihmavee normaalseks happesuseks loetud ka arvu 5,2.
Atmosfäär ei ole homogeense koostisega, mistõttu esinevad tegelikkuses olulised kõrvalekaldumised keskmistest väärtustest. Enamasti jääb sademete pH vahemikku 4,9–6,5. Happelisemate sademete jaotus näitab selgelt, et nende tekkes on peasüü inimesel, sest happesademed langevad peamiselt aladele, mis jäävad suurtest tööstuspiirkondadest allatuult.
Happevihma põhjustavad eelkõige väävli- ja lämmastikoksiidid, mis veega reageerides moodustavad vastavalt väävel- (H2SO4) ja lämmastikhappe HNO3.
Happevihmad on tõsine keskkonnaprobleem, mis põhjustab probleeme kaladele ja taimestikule ning hävitab arhitektuurimälestisi.


Rannavall.
Rannavall on tormi(de) poolt mererannale heidetud klibust ning veeristest koosnev piklik positiivne pinnavorm.
Rannavallid moodustuvad suuremate tormide käigus. Nende moodustumine ei ole mitte pidev, vaid hüppeline.


Mussoon.
Mussoon (inglise "monsoon") on püsiv ja suure ulatusega tuul, mille suund muutub vastavalt aastaajale.
Mussoon tekib seepärast, et maismaa ja meri soojenevad erineva kiirusega ning erineval määral. Suvel on maismaa soojem, mistõttu kujunevad seal välja tõusvad õhuvoolud, mis moodustavad püsiva madalrõhkkonna. Seetõttu toimub pidev õhuvool merelt maale, mis toob endaga kaasa ookeanivee aurustumise tõttu suure niiskusesisaldusega õhu, mis põhjustab tugevaid sademeid. Talveperioodil on asi vastupidine, maa on külmem kui meri, mistõttu puhuvad tuuled merele, jättes talveperioodil mussoonkliimaga alad sademeist ilma.
Mussooni ja briisi tekkepõhjused on sarnased, kuid mussoon on briisist tunduvalt ulatuslikum ja püsivam nähtus.
Mussooniks nimetatakse ka aastaaega, mil tuul merelt maale puhub, tuues kaasa niiske kliima (mussoonkliima).
Tuntuim mussoonist haaratud piirkond on Lõuna-Aasia.


Ruhnu.
Ruhnu saar (rootsi "Runö") asub Riia lahes. Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ja moodustab väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla.
Asukoht.
Saare pindala on 11,9 km², pikkus 5,5 ja laius 3,5 km. Lähim koht mandril on 37 km kaugusel asuv Kolka neem Kuramaal Lätis. Kuressaarde on linnulennul 70, Pärnusse 96, Kihnu saareni 54 km ja Riiga 96 km.
Ajalugu.
Esimesed kiviaega jäävad asustusjäljed Ruhnul pärinevad umbes aastast 5200 eKr. Toona hoburauakujulisel saarel peatusid hooajaliselt varased hülgekütid, neid asustusjälgi on uurinud arheoloog Aivar Kriiska.
Esmakordselt on Ruhnut kirjalikult mainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi vabaduskirjas, milles kinnitati, et saart asustavad rootslased võivad elada vabade talupoegadena rootsi õiguse järgi. Kuramaa piiskopi esindajaks saarel oli foogt. Millal tulid Ruhnu elama rootslastest püsiasukad, ei ole teada.
Kõige rohkem elas inimesi saarel 1842. aastal, umbes 389 inimest. Elanikeks olid valdavalt rannarootslased, kes elasid 17. sajandi kommete järgi. 17. jaanuaril otsustas Eesti Ajutine Valitsus: "Tunnistada Ruhno saar Eesti vabariigi osaks." 1922. aastal elas rootslasi saarel 252, sakslasi 2 ning eestlasi 10, 1934. aastal oli rootslasi 277 ning eestlasi 5. Enamik inimesi lahkus sõja ja nõukogude võimu eest Rootsi 4. augustil 1944. Kohale jäi vaid kaks peret. Uued asukad tulid peamiselt Kihnust ja Saaremaalt.
Ruhnu puukirik.
Ruhnul asub Ruhnu Püha Magdaleena kirik, see on Eestis teadaolevalt vanim säilinud puithoone. Ehitus algas 22. novembril 1643 aastal.
Stockholmi muuseumis ("Historiska Museet") asub Ruhnu puukiriku klaasimaalide ("rubiinide") kollektsioon, see on Eesti klaasikunstiajaloo vanim ja kõige väärtuslikum, sisaldades kuut 17. sajandi klaasimaali. Kui ruhnlased 1944. aastal Rootsi põgenesid, võtsid nad klaasimaalid koos muu väärtusliku kirikuvaraga enestega ühes.
Ruhnu tuletorn.
Saare kõrgeimal kohal, Håubjärre mäel on aastal 1877 ehitatud ainulaadse arhitektuuriga metalltuletorn, mis on kokku pandud Prantsusmaal valmistatud detailidest.
Ruhnu puurauk.
Ruhnus asub eesti üks sügavamaid puurauke – 787,4 m, millest väljuv vesi on ravivee omadustega ja väga soolane.
Loodus.
Lääne-Eesti saared, kaasa arvatud Liivi lahe keskel asuv Ruhnu, moodustavad UNESCO egiidi all 1990. aastal asutatud Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala. Looduspark hõlmab tervet Ruhnu saart koos seda ümbritsevate laidude ja rannikumerega.
Ruhnus esineb rannikul kuni 4 meetri kõrgune rannaastang.
Ruhnu saar moodustab Liivi lahe keskosas asuva loode-kagu-suunalise aluspõhjalise seljandiku kõige kõrgema, veepealse osa. Seljandik on liustikulise tekkega voorelaadne moodustis. Iseloomulik on selle kuju asümmeetrilisus oma pikitelje suhtes: tema läänenõlv on laugem kui idanõlv, mis on olnud oluline ka Ruhnu saare arengu ja nüüdisilme kujunemise seisukohalt.
Ruhnu on ovaalse kujuga ning maastikuliselt jaguneb saar kahte ossa. Idaosa on liivane, kus loode-kagu suunas kulgeb rida omavahel paralleelseid liivaluiteid. Luidete suurim kõrgus merepinnast on üle 21 (kuni 29,6 m) meetri. Luidete vahele koguneb sademetevesi, sest äravool puudub. Saare idaosa luitestikku katab valdavalt okasmets, mida on 60 % saare pindalast. Saare lääneosa on madal, tasandikulise pinnamoega, kus kohati kasvab sanglepikuid, suuremalt jaolt on aga kasutuses põllumajandusliku maana, seal asuvad niidud, põllud ja karjamaad.
Ruhnu suurim siseveekogu on Haubjerre soo, suurvee ajal tekib sinna järv. Leidub ka väiksemaid soid. Need on samblasood, kus leidub väikesi rabalappe.
Ruhnu saar on klindisaar, mis kuulub Balti klindi aluspõhja kivimitesse murrutatud astangute süsteemi ja üks väheseid selle klindi äratuntavaist silmaga nähtavaist moodustistest. (Eesti loodus Jaanuar 2000)
Ruhnu saarelt pärineb ka Eesti tuulekiiruse rekord 47 m/s. (Eesti Loodus).
Loomad.
Loomadest elavad Ruhnus metskits, rebane, rändrott, koduhiir, juttselg-kärnkonn, nastik jt, meres viiger- ja hallhüljes. Sagedasemad kalad on lest, siig, lõhe, räim, ahven, koger, merihärg, nolgus, meritint, kiviluts.
Metskitsed asustavad Ruhnu saart 1962. aastast alates, mil need sinna sisse viidi.
2006. aasta aprillis triivis jääpangal Ruhnu pruunkaru. Karu taheti kinni püüda, kuid otsingud vilja ei kandnud, kuigi tema tegevuse jälgi aeg-ajalt leiti.


Impressionism.
"See artikkel räägib maalikunsti voolust; impressionismi kohta muusikas vaata artiklit Impressionism (muusika); impressionismi kohta kirjanduses vaata artiklit Impressionism (kirjandus)
Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest.
Vool sai nime Claude Monet' maali "Impression, soleil levant" ("Impressioon. Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis kogemata käibele kunstikriitik Louis Leroy, kes kasutas seda ühes satiirilises retsensioonis väljaandes "Le Charivari".
Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse, nii et tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses.
Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon, rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi.
Ülevaade.
Varajased impressionistid olid radikaalid, kes ütlesid lahti akademismi reeglitest. Nad ei lähtunud joontest, vaid värvidest, võttes eeskuju näiteks Eugène Delacroix'st. Samuti võtsid nad kasutusele uusi töömeetodeid, näiteks natüürmortide ja portreede maalimine väljaspool ateljeed. Impressionismi tehnikad muutusid tasapisi tunnuslikemaks. Impressionistid väitsid, et nad näevad asju uutmoodi. Nad ei maalinud mitte ateljees, nagu varem tavaks oli, vaid vabas õhus (plenäärmaal), püüdes muutuva päikesevalguse põgusaid hetki.
19. sajandi viimasteks aastateks hakkas kunstipublik uskuma, et neil kunstnikel on värske ja omapärane nägemus ja väga oskuslik tehnika, kuigi traditsioonilised kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. Impressionistid nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides.
Impressionistlikele maalidele on omane lühike, "murtud" pintslilöök ning varjutamata ja segamata värvid. Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). (Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud, näiteks Edvard Munch.)
Impressionism asetas kunstiloomingu keskmesse objekti asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning mitmetele koolkonnavälistele, sealhulgas Paul Gauguinile, Vincent van Goghile ja Paul Cézanne'ile.
Algus.
19. sajandi keskel, Napoleon III ajastul, mil Pariisi ümber ehitati ja sõdu peeti, domineeris prantsuse kunstis Kunstiakadeemia. Prantsuse maalikunsti standardid määras Akadeemia, uuendusi peeti võimalikeks ainult Akadeemia kitsastes raamides.
Akadeemia ei dikteerinud mitte ainult maalide sisu (hinnati ajaloo- ja religiooniteemasid ning portreesid), vaid ka tehnikaid. Akadeemia hindas süngeid, konservatiivseid toone. Au sees olid rafineeritud kujundid, mis lähemal vaatlusel peegeldasid reaalsust. Kõik pintslitõmmete jäljed tuli kõrvaldada, et kunstis ei avalduks kunstniku isiksus, emotsioonid ja tehnikad.
Akadeemial oli iga-aastane kunstinäitus "Salon de Paris" (Pariisi Salong), ja seal väljas olnud tööde autorid võitsid auhindu ja said tellimusi. Näitusel sai välja panna ainult žürii poolt heaks kiidetud töid. Žüriid juhindusid Kunstiakadeemia väärtustest.
Noored kunstnikud maalisid heledamates ja eredamates värvides kui suurem osa eelmise põlvkonna kunstnikest, lähtudes Gustave Courbet', Winslow Homeri ja Barbizoni koolkonna realistlikust stiilist. Nad pakkusid oma töid salonginäitustele, kuid žüriid ei võtnud neid vastu. Nende noorte kunstnike tuumik (Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir ja Alfred Sisley) õppis Charles Gleyre'i käe all. Nimetatud kolm said sõpradeks ning maalisid sageli koos.
Aastal 1863 lükkas žürii tagasi Édouard Manet' maali "Eine murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli kujutatud alasti naine koos kahe riides mehega piknikul. Žürii meelest olid alasti figuurid vastuvõetavad ajaloolistel ja allegoorilistel maalidel, kuid nende eksponeerimine igapäevases miljöös oli keelatud. Žüriipoolne järsusõnaline tagasilükkamine alandas Manet'd ning tekitas paljudes prantsuse kunstnikes nördimust. Kuigi Manet ei pidanud end impressionistiks, juhtis ta arutelusid impressionistide kogunemiskohas kohvikus "Café Guerbois" ning mõjutas rühmituse otsinguid.
Keiser Napoleon III vaatas 1863. aastal tagasi lükatud tööd üle ning tegi korralduse, et publikul võimaldataks tööde üle ise otsustada selleks puhuks organiseeritud nn Hüljatute salongis ("Salon des Refusés").
Hüljatute salongi töid noomisid kunstikriitikud veel aastaid. Aastal 1874 korraldasid impressionistid (keda veel ei tuntud selle nime all) oma näituse.
Kunstikriitik Louis Leroy, kes oli graveerija, maalikunstnik ja menukas näitekirjanik, kirjutas selle näituse kohta mahategeva retsensiooni ajalehes "Le Charivari". Pilgates ühe tollal tundmatu kunstniku maali, pani ta artiklile pealkirjaks "Impressionistide näitus". Leroy kuulutas, et Claude Monet' "Impressioon. Tõusev päike" ("Impression, soleil levant") on parimal juhul visand ning seda saab vaevalt pidada lõpetatud kunstiteoseks.
Leroy kirjutas vaatajatevahelise dialoogi vormis: "Impressioon – ma olin selles kindel. Ma just ütlesin endale: et see avaldas mulle muljet, pidi selles olema mingi mulje (...) ja milline vabadus, milline töötluse kergus! Embrüonaalses seisundis tapeet on lõpetatum kui see meremaal."
Sõna "impressionistid" hakkas kunstnikele meeldima ning nad võtsid seda austava nimetusena. Impressionistide tehnikad ja standardid olid erinevad, kuid seda kunstivoolu hoidis koos mässu- ja sõltumatuse vaim.
Impressionismi tehnikad.
Neid tehnikaid olid ka varasemad kunstnikud mõnikord kasutanud, kuid impressionistid kasutasid neid pidevalt. Varasemaid näiteid leidub Frans Halsi, Peter Paul Rubensi, John Constable'i, Théodore Rousseau, Gustave Courbet', Camille Corot', Eugène Boudini ja Eugène Delacroix' töödes.
Impressionistid kasutasid ära 19. sajandi keskel kasutusele tulnud ettesegatud värve tuubides, mis meenutavad tänapäeva hambapastatuube. See võimaldas neil paindlikult töötada nii vabas õhus kui ka siseruumides. Varem tegi iga maalikunstnik oma värvid ise, jahvatades ja segades kuivi pigmendipulbreid linaseemneõliga.
Sisu ja kompositsioon.
Kuigi maalikunstis nähti algselt eelkõige ajalooliste ja religioossete teemade kujutamise viisi, kujutasid maalikunstnikud ka igapäevaseid asju. Paljud 17. sajandi maalikunstnikud, nagu näiteks Jan Steen, pühendusid igapäevastele teemadele, kuid nende tööde kompositsioon oli traditsiooniline.
Impressionismi algaegadel huvitusid kunstnikud igapäevastest teemadest ning samal ajal kogus populaarsust fotograafia. Kui tulid käibele kaasaskantavad fotoaparaadid, muutusid fotod loomulikumaks. Fotograafia inspireeris impressioniste tabama hetke mitte üksnes maastiku põgusas valguses, vaid ka inimeste argielus.
Fotograafia ja populaarne jaapani graafika (japonism) inspireerisid impressioniste võtma kasutusele kummalisi rakursse ja ebaharilikku kompositsiooni. Edgar Degas' maalil "La classe de danse" ("Tantsutund") võib näha mõlemat mõjutust. Tantsija on tabatud oma kostüümi kohendamas ning pildi alumisel parempoolsel veerandil on tühi põrand.
Postimpressionism.
Postimpressionism arenes välja impressionismist. 1880. aastatel katsetasid mitmed kunstnikud (Vincent Van Gogh, Paul Gauguin, Georges Seurat ja Paul Cézanne) värvi, vormi ja joone väljenduslikkusega. Seda peetakse postimpressionismi alguseks. Mõnikord peetakse postimpressioniste ekslikult impressionistideks või liigitatakse muuseumis impressionistide alla, kuid tegelikult on tegemist omaette vooluga.


Cayenne.
Cayenne on Prantsusmaa meretaguse territooriumi Prantsuse Guajaana pealinn. Asub Cayenne'i jõe suudmes Atlandi ookeani rannikul. Geograafilised koordinaadid on 52°20'W, 4°56'N.
Elanike arv on 50 594 (1999).
Cayenne asutati 1664. aastal prantsuse kolonisaatorite poolt. Linn oli vahepeal hollandlaste, brittide ja brasiillaste käes, enne kui jälle Prantsusmaa valdusesse jõudis.
Cayenne'is on ka mitu ujumisranda, kuid rannaäärsetes vetes on palju haisid.
Cayenne'i linna järgi on nimetatud cayenne'i pipar.


Impression, soleil levant.
"Impression, soleil levant" ("Impressioon. Tõusev päike") on Claude Monet' maal, mille järgi on nime saanud impressionism.
Maal on dateeritud 1872. aastaga, kuid tõenäoliselt valmis 1873.
Tegemist on õlimaaliga, mis on maalitud lõuendile. Maali mõõtmed on 48×63 cm.
Ta asub Pariisi muuseumis "Musée Marmottan Monet"
Maalil on kujutatud Le Havre'i sadamat. Kasutatud on väga vabu pintslitõmbeid, nii et maal laseb sadamat pigem aimata kui kujutab seda.
Pealkirja kohta ütles Monet 1898. aastal: "Olin 1874. aasta aprillis Kaputsiinide bulvarile näitusele saatnud pildi, mille tegin Havre'is oma aknast välja vaadates – päike paistmas läbi veeauru ja esiplaanil mõned turritavad laevamastid (...) minult küsiti kataloogi jaoks pealkirja, "Havre'i vaade" ei kõlvanud kuidagi ja ütlesin siis: "Pange "Impressioon" ['Mulje'].""
Maal oli eksponeeritud 1874. aastal toimunud esimesel sõltumatul impressionistide kunstinäitusel.
Kunstikriitik Louis Leroy, kes oli graveerija, maalikunstnik ja menukas näitekirjanik, kirjutas selle näituse kohta mahategeva retsensiooni ajalehes Le Charivari. Pilgates ühe tollal tundmatu kunstniku maali, pani ta artiklile pealkirjaks "Impressionistide näitus", pannes kogemata voolule nime. Leroy kuulutas, et Claude Monet' "Impressioon. Tõusev päike" ("Impression, soleil levant") on parimal juhul visand ning seda saab vaevalt pidada lõpetatud kunstiteoseks.
Leroy kirjutas vaatajatevahelise dialoogi vormis: "Impressioon – ma olin selles kindel. Ma just ütlesin endale: et see avaldas mulle muljet, pidi selles olema mingi mulje (...) ja milline vabadus, milline töötluse kergus! Embrüonaalses seisundis tapeet on lõpetatum kui see meremaal."
Kuigi maalil tundub päike olevat üsna ere, on see ümbritseva taustaga võrdselt hele ning pilti mustvalgeks muutes see kaob.


Aruküla (Pühalepa).
Aruküla on küla Hiiumaal Pühalepa valla kaguosas, Heltermaa ja Suuremõisa vahel.
Küla piirneb merega kokku umbes 1,5 kilomeetri ulatuses nii lõunast kui ka idast, lõigates ülejäänud Hiiumaast ära Arukülast kagus asuvad Heltermaa, Soonlepa ja Sarve.


Aleuriit.
Aleuriit on purdsete, mille terasuurus on 2...62,5 μm (Wentworthi lõimiseskaala).
Eestis on varem kasutatud ka purdsetete klassifikatsiooni, mille järgi nimetatakse aleuriidiks purdsetet terasuurusega 0,01...0,1 mm.
Aleuriit on terasuuruselt savi ja liiva vahepealne sete. Omadustelt ja tekkelt on aleuriit pigem liiva kui savi sarnane. Sarnaselt liivale koosneb ka aleuriit valdavalt kvartsiteradest.
Mõnikord nimetatakse aleuriiti tolmuks või mölliks.
Aleuriidist koosneb suurem osa lössist. Veest üleküllastunud aleuriidi ja savi segu on muda.
Aleuriidist moodustunud liivakivi sarnane kivim on aleuroliit.


Migreen (ansambel).
Migreen oli Eesti punkansambel, mis tegutses Tallinnas aastatel 2000–2003.
Ansambel Migreen moodustus Kaarel Kressa ja Mart Niineste eestvedamisel 2000. aasta jaanuaris kahe varem tegutsenud bändi Ak ja Panic Street Creatures baasil.
Kolme tegevusaasta jooksul anti üle neljakümne kontserdi, vahetati koosseise ning salvestati mõned demod ja "hauaplaat".
Stiililiselt kuulus Migreen Vennaskonna koolkonda.


Ruhnu tuletorn.
Ruhnu tuletorn on Eesti kõige lõunapoolseim tuletorn Saare maakonnas Ruhnu vallas Ruhnu saare idaosas.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on.
Laternaruumi ja rõduga tugipiilaritega raudtorni kõrgus jalamist on 40 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 65 meetrit.
Ajalugu.
Tänaseks säilinud torn pandi püsti 1877. aastal vana puust tuletorni asemel, uus kokkumonteeritav raudtuletorn valmistati Le Havre’is Prantsusmaal. Torni projekteeris Gustave Eiffel.
Punaseks värvitud laternaruumi ja rõduga majakas seisab Håubjärre mäel Ruhnu saare idaosas. Majakas kujutab endast nelja välimise toega (tugipiilariga) terassilindrit, mille sisemuses viib üles keerdtrepp.
Juba 1643 oli Ruhnus algselised puidust tuletornid. 1820 aastal oli Ruhnus Habjerrel 8-tahuline 79 jala kõrgune puittuletorn.
Armas Luige viitab raamatus "Eesti tuletornid" Mellini "Liivimaa atlasele", kus on esimene Ruhnu tuletorn näidatud madalal saare läänerannikul, kus oli ruhnlaste purjelaevade ankrukoht ja talveks laevade maale tõmbamise slipp.
Raudtuletorni näol on tegemist tolleaegse ühe odavama mudeliga. Läänemere piirkonnas on see tänapäeval ainus säilinud seda tüüpi majakas. Esimese maailmasõja ajal lasti tuletorni latern lõhkelaenguga õhku, kuid 1937. aastal taastati tornitipp peaaegu endisel kujul. Paigaldati uus sisseseade, kuid laternaaluses ruumis on esialgne mehhanism tänaseni töökorras.
Tule omadused.
Tuletorn töötab pimedal ajal läbi aasta.
Tuletorni tipus põleb valge tuli järgmise tsükliga: 3 sekundit valge ja 1 sekund pime.
Tule sektor ei ole piiratud (360°).


Kips.
Kips on üks sulfaatsetest vett sisaldavatest mineraalidest.
Kips on tavaline mineraal, sulfaatsetest mineraalidest kõige laialdasema levikuga.
Kips on mineraalina suhteliselt pehme (kõvadus Mohsi astmikul 2). Erikaal 2,3; klaasiläige. Puhas kips on värvuselt valge või värvitu, kuid lisandite tõttu võib värvuda hallikaks, kollakaks, sinakaks, punakaks või pruuniks. Esineb massiivsena, kristallidena (monokliinne süngoonia) või kiudja agregaadina.
Tekkelt on kips evaporiit, sarnanedes haliidi ja sülviiniga. Et kaltsiumsulfaat lahustub vees väiksemal määral kui näiteks naatriumkloriid või kaaliumkloriid, hakkab ta ka varem lahusest välja kristalliseeruma. Kips võib moodustuda ka vulkaanilistes piirkondades, kui fumaroolidest väljunud väävliühendeist moodustunud väävelhape reageerib lubjakiviga. Samuti võib kips moodustuda lõhedes, kus püriidi oksüdatsiooni teel vabanenud väävel moodustab väävelhappe, mis reageerib lubjakivist ümbriskivimiga. Kips moodustub ka anhüdriidi hüdratatsioonil.
Kipsi erimite seas on alabaster ja seleniit.
Puhast, hüdraatumata kaltsiumsulfaati nimetatakse anhüdriidiks.
Eestile lähimad kipsileiukohad asuvad endisel Eesti territooriumil Setumaal.


Puracé vulkaan.
Puracé on tegev kihtvulkaan Lõuna-Ameerikas Andides.
Vulkaani kõrgus muutub seoses tegevusega, olles umbes 4700 meetrit.
Puracé purskas aastatel 1849, 1869 ja 1885. Viimati purskas ta 1977. aastal.


SmartFTP.
SmartFTP on FTP klient Windowsile.
Omadused.
SmartFTP toetab protokolle TLS ja IPv6, FXP-d, proxy-t, tulemüüri, samuti chmod võimalusi. Programmil on graafiline kasutajaliides, mis on tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde, sh eesti, hiina, inglise, prantsuse, saksa ja soome keelde. On saadaval versioonid nii 32- kui ka 64-bitise Windowsi jaoks.
Litsentsid.
Enne 2008. aasta juulit oli see programm tasuta, kui seda kasutati isiklikuks, hariduslikuks või mittetulunduslikuks tarbeks või tegevuseks. Kuid 7. juulil 2008 teatati SmartFTP foorumis, et litsentseerimise mudelit muudeti ja SmartFTP kasutamine ei ole enam tasuta.
"Home"-versiooni kasutuslitsents maksab 36,95 USD. On olemas ka lisavõimalusi (nagu skriptimise, krüpteerimise, SFTP protokolli tuge) pakkuv "Professional"-versioon, mille kasutuslitsents maksab 49,95 USD. Kui soovitakse omandada korraga palju litsentse, kehtib soodushinnakiri (seda nii "Home"- kui ka "Professional"-versiooni puhul).


Klaasjas struktuur.
Klaasjas struktuur (inglise "glassy texture") on teatud vulkaaniliste kivimite struktuur, mis koosnevad osaliselt või täielikult kristallstruktuurita ainest (vulkaanilisest klaasist).
Klaasjas struktuur tekib siis kui magmalise tekkega kivimid jahtuvad nii kiiresti, et kristallidel ei ole aega moodustuda. Seetõttu on tekkinud kivim amorfne ehk termodünaamika seisukohalt väga viskoosne vedelik. Et klaas on metastabiilne materjal, kipub ka klaasja struktuuriga kivim aja jooksul kristalliseeruma. See protsess võib siiski võtta miljoneid aastaid.
Klaasja struktuuriga kivimeile on omane karplik murre.
Levinud klaasjas kivim, mis moodustub ränirikka laava kiirel tardumisel, on obsidiaan.


Kihilisus.
Kihilisus on settekivimeile iseloomulik tekstuur, mis väljendub üksteisele järgnevais kihtides.
Kihi kujunemise ajal on valitsenud enam-vähem ühtlased settimistingimused. Settimistingimuste muutumine viib uue kihi tekkimisele. Palju järjestikuseid kihte moodustavadki kivimkeha kihilisuse.
Kihilisus on omane paljudele settekivimitele, näiteks lubjakivile.


Karikatuur.
Karikatuur (itaalia "caricatura" 'naeruväärne, moonutatud kujutis' "caricare" 'liialdama') on moonutatud kujutis tegelasest, sündmusest või nähtusest. Karikatuur kannab tihti koomilist, naeruvääristavat, pilkavat või parodeerivat tähendust. Karikatuur võib juhtida tähelepanu inimlikele nõrkustele või sotsiaalse ja poliitilise elu varjukülgedele.
Kujutava kunsti eeskujul on mõiste kandunud ka kirjandusse. Karikeerimine on žanripärane eriti komöödias.


Alltekst.
Alltekst on mingis teoses või situatsioonis () (()) tegelaste käitumises ja kujutatud olukordades nii-öelda ridade vahel peituv mõte. Kirjanduses jäävad tihti just kõige olulisemad mõtted otseselt välja ütlemata. Need kätkevad kujundikoes, teatavais eriliselt rõhutatud struktuuri- ja sisuelementides. Lugeja tajub teose allhoovusi enamasti intuitiivselt.
Must Vari käib akna taga, kes mullu ka lagedel käis.
Ta uitab siin alati. Aga tuulelapsi me tuba on täis.
Täna pilluvad pilvepalli nad mu sängi ka puiesteelt.
Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib ladina keelt.
Las ta räägib! Ta sõnad on rängad. Juba mõistan ma mõndagi neist,
kui katusel koputab kaua ja kõneleb koljateist.
Ikka kutsub ta kuhugi kaasa - kuid lukus on vööruse uks.
Mu toit on voodi ees toolil. Ma jäängi vist jalutuks.
Alltekste on oma loomingus kasutanud Anton Tšehhov, Franz Kafka.


Migreen.
Migreen on haigus, millele on iseloomulikud ühe- või kahepoolse väga tugeva peavalu hood, millele sageli lisanduvad iiveldus, oksendamine ning valgus- ja müratundlikkus.
Eristatakse tavalist ja klassikalist migreeni (auraga migreen). Klassikalise migreeni tunnuseks on eelnähud: visuaalsed sümptomid nagu vaatevälja värisemine, siksakiline nägemine ja hemianopsia. Samuti võivad klassikalise migreenile eelneda ühe kehapoole tundlikkusehäire ja jõuetus (hemipleegiline migreen) või afaasia ehk kõnehalvatus. Vertebrobasilaarmigreeni puhul võivad kaasneda teadvuse hämardumine, diploopia ehk topeltnägemine ja tasakaaluhäired.


Allusioon.
Allusioon on varjatud vihje kirjandusteosele, üldtuntud isikule, sündmusele või faktile, nt Juuda tegu, Tootsi taskud, Potjomkini küla.
Allusioonid võivad lisada tekstile sügavust ja laiemat kandvust.


Koomika.
Koomika (kr "kromos" 'lõbus, lärmitsev salk'), naljakus, lustlikkus. Koomika sünnib mingi vastuolu ja kokkusobimatuse pinnal, temas on alati peidus mingi üllatus. Me naerame, kui tegelikuses toimub midagi vastupidist meie ootustele (peidetud ootuse efekt), näiteks lootsime kohtuda aukartustäratava vaimuhiiglasega, kuid selle asemel näeme kentsakat ja hajameelset, kokutavat veidrikku, keda ühtepuhku tabavad äparudused.


Traagika.
Traagika (kr "tragike" technē 'tragöödiakunst') on vapustav, kannatuslik, kurb; esteetika, kirjandusteaduse, filosoofia uurimisobjekt; tähistab mingi suure ja üleva väärtuse, eriti inimelu vältimatut hukkumist, lootusetut võitlust kõikvõimsa vastasega, mis põhjustavad kannatusi ja hingelisi vapustusi. Kirjanduses kutsub tegelase kangelasmeelne võitlus ja saatusele allajäämine retsipiendis esile valu, kaastunde, ühtlasi imetluse jt üllad tunded.
Eristatakse: saatuslikku e objektiivset traagikat - kannatamise põhjus ei peitu tegelases endas, vaid tuleneb väljaspoolt (nt Sophoklese "Kuningas Oidipus"), ja subjektiivset traagikat - kannatamise põhjus peitub tegelases endas (Shakespeare'i "Kuninas Lear").
Tegelane peab olema väljapaistev, hingelt suur isiksus, ebatavaline, ometi küllalt lähedane keskmisele inimesele, et olla mõistetav ning äratada vaatajas kaastunnet ja hirmu.


Järskrannik.
Järskrannik on järsult sügavneva merepõhjaga rannik.
Järskrannikut eristatakse laugrannikust. Kogu Eesti rannik on laugrannik.


Gustav Ränk.
Gustav Ränk (18. veebruar (ukj) 1902 – 5. aprill 1998 Stockholm) oli eesti etnoloog.
Gustav Ränk sündis Saaremaal Karja kihelkonna Nõmme küla Orga talus. Alustanud 17-aastaselt kodukihelkonnas külakoolmeistrina, jätkas ta heitlike aegade ja olude kiuste edasiõppimist. Aastal 1921 omandas ta Kuressaares toimunud kursustel algkooliõpetaja kutse. Sõjaväeteenistusele järgnenud üleajateenimise ühendas Gustav Ränk õpingutega Tallinna Õhtukeskkooli Kolledžis, mille lõpetamine 1925. aastal andis talle õiguse astuda Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda.
Paralleelselt õpingutega asus ta 1926. aastal tööle Eesti Rahva Muuseumis. Tartu Ülikooli lõpetas Gustav Ränk aastal 1930 juba tuntud teadlasena. Aastal 1931 kaitses ta magistrikraadi ning temast sai muuseumi rahvateaduse osakonna juhataja. Aastal 1935 ilmus tema töö "Vana-Eesti rahvakultuur", mis oli esimene ülevaade eestlaste ainelisest kultuurist. Aastal 1938 kaitses Gustav Ränk ka doktorikraadi teemal "Saaremaa taluehitused". Seejärel valiti ta Tartu Ülikooli esimeseks etnograafiaprofessoriks. Järgnenud sõja-aastate muutlikes oludes tuli tal täita ka Eesti Rahva Muuseumi direktori ülesandeid. Aastal 1944 oli ta Tartu Ülikooli, Eesti Rahva Muuseumi ja teiste Tartu teadusasutuste kogude evakueerimise üldjuht. Tema juhatusel päästeti eesti teadusele hulk hindamatu väärtusega materjale.
Gustav Ränk jõudis 1944. aasta hilissügisel põgeneda Rootsi. Tal õnnestus jätkata ka võõrsil kohe tööd oma erialal algul Stockholmi Rahvateaduslikus Instituudis ning alates 1955. aastast kuni pensioneerumiseni Stockholmi Ülikooli etnoloogiadotsendina. Jätkus ka teadustöö. Juba Eestis alustatud ehitiste uurimise viis Gustav Ränk lõpule monograafiaga Põhja-Euraasia rahvaste eluruumi traditsioonilisest sisejaotusest ja selle põhjustest. Õnnelike arhiivileidude najal valmisid ülevaated Baltikumi 17. sajandi mõisa- ja kõrtsiarhitektuurist.
Pärast pensionile jäämist 1969. aastal jätkas Gustav Ränk aktiivset tööd. Baltimaade talupoegliku piimamajanduse idaeuroopalike iseärasuste uurimise tulemusena valmis 1971. aastal monograafia "Piimast juustuni", millest 1987. aastal avaldati uustrükk. Lisaks monograafiatele ilmus Gustav Ränga sulest ligi 200 lühemat artiklit ja uurimust. Lisaks teadustöödele jõudsid trükki ka tema kaks kultuurilooliselt olulist mälestusteraamatut "Sest ümmargusest maailmast” (1979) ja "Laiemasse maailma" (1988). Tunnustusena teadusliku tegevuse eest valiti Gustav Ränk Euroopa etnoloogide ühisorgani, ajakirja "Ethnologia Europaea" rahvusvahelise toimetuskolleegiumi liikmeks.


Peridotiit.
Peridotiit on ultraaluseline süvakivim.
Peridotiidi peamised koostisosad on oliviin ning pürokseen. Kui eeldada, et peridotiit koosneb vaid pürokseenist ja oliviinist, peab viimase sisaldus olema vähemalt 40% kivimi koostisest. Väiksema oliviini sisaldusega ultramafiidiline süvakivim on pürokseniit. Ülejäänud koostismineraalidest on tavalisemad vilgud, granaadid, spinell, amfiboolid jne.
Termin "peridotiit" hõlmab mitmeid kitsamalt defineeritud kivimeid. Näiteks verliit, hartsburgiit, duniit ning lertsoliit kuuluvad peridotiitide hulka.
Värvuselt on peridotiit must või rohekas. Peridotiidi värviindeks on üle 90.
Peridotiidid on tüüpilised vahevöö kivimid, seetõttu leidub neid maapinnal suhteliselt harva. Maapinnal võivad nad esineda ksenoliitidena basaltses laavas.
Hüdrotermaalsete lahuste mõjul muutub peridotiit serpentiniidiks.


Kevin Young.
Kevin Curtis Young (sündis 16. septembril 1966 Los Angeleses) on USA kergejõustiklane (400 m tõkkejooksja). Olümpiavõitja (1992), maailmameister (1993) ja kehtiva maailmarekordi 46,78 valdaja.
Olümpiamängudel.
1992 olümpiavõitja 46,78
Maailmameistrivõistlustel.
1993 maailmameister 47,18
Isiklikku.
Kevin Young on 193 cm pikk ja kaalub 81 kg.


Martin Prikask.
Martin Prikask (dokumentides on kasutatud ka nimesid Mart Prikask ja Märt Prikask; 19. november 1877 Viljandimaa – 9. september 1942 Venemaa) oli eesti usutegelane, Eesti Metodisti Kiriku üks loojaid.
Elulugu.
Sündinud Halliste kihelkonna Kaarli vallas, sai ta alghariduse esmalt Õisu vallas Kööni apostliku õigeusu koguduse juures tegutsenud koolis ning seejärel Tuhalaane apostliku õigeusu kihelkonnakoolis. Järgnevalt sai ta oma aja eestlase kohta hea hariduse Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis. Viieaastase armeeteenistuse Vene sõjaväes lõpetas Martin Prikask 1903 ning asus Kuressaares kaupmehena tegutsema. 1906. aastal abiellus ta Eliise Abiga. See abielu jäi lastetuks.
Kaupmees Prikask liitus Eesti esimese metodistikogudusega ühena esimestest 27. juunil 1907. Koguduse rajasid Vassili Täht ja Karl Kuum, kes 9. juunil Kuressaares esimese äratuskoosoleku korraldasid. 19. augustil pidas ta koguduse ees oma esimese jutluse. Sellest kogudusest algas metodistlik usuliikumine Eestis. 1908. aastast alates hakkasid metodistid Kuressaares omaette tegutsema (seni luteri kiriku raames).
1909. aastal astus Martin Prikask metodisti kiriku teenistusse ning läbis 5 aastaga kirikuõpetajaile kohustusliku kolledži õppekava. Piiskop John Luis Nuelsen õnnistas ta 1912 Soomes diakoniks. Sellele järges kirikuõpetajaks õnnistamine 1915.
Loomuomane andekus, siinmail alles esimesi võrseid ajanud usuliikumises osaleja kohta hea haridus, pidev enesetäiendamine ja pühendumine misjonile aitasid Martin Prikasel tõusta metodistliku usuliikumise juhtide hulka. Ta oli hea suhtleja, karismaatiline sõnumikuulutaja ja kogudusejuht, kes suutis vabalt asju ajada eesti, vene, saksa ja lõpuks ka inglise keeles. Nii pole üllatav, et ta oli üks 7 delegaadist, kes Soomes Vaasas moodustasid esimese Venemaa misjonikonverentsi, kuuludes sellega suure riigi metodisti kirikujuhtide hulka.
Kuressaares jõuti Prikase eestvedamisel 13. augustil 1910 metodisti koguduse ametliku registreerimiseni. 28. oktoobril 1912 õnnistati toonases linnaservas sisse metodistide pühakoda, mis hilisemate ümberehituste läbi laiendatuna on tänini kasutusel.
Esimese maailmasõja ajal sunniti siinset usuliikumist kureerinud superintendent Albert Simons Euroopast lahkuma, mispeale Eesti metodistide juhtimine langes Martin Prikase õlule. Eesti iseseisvumise järel koostas ta Eesti metodisti kirikule esimese põhikirja ning korraldas selle registreerimise. Metodisti usuliikumine edenes jõudsalt, mille kohta annab muu hulgas tunnistust ka tõsiasi, et Kuressaares asuv metodisti palvela saal ehitati 1921. aastal umbes kolmandiku võrra pikemaks.
1921. aastal määras piiskop Nuelsen Martin Prikase Eesti ringkonna superintendendiks asukohaga Tallinnas. Samal ajal kasvas Eesti metodistide hulk mitte üksnes vastselt usku pöördunute arvel. Märkimisväärset osa kiriku liikmeskonna juurdekasvus etendasid Venemaalt Eestisse pagenud sakslased. Sellise juurdevooluga kaasnesid vastuolud metodistide eri koolkondade vahel, mis kasvasid üle konfliktideks rahvuslikul pinnal. Lõhenes ka uue hingekarjase Hans Söte hoolde antud Kuressaare kogudus, mille saksameelne osa hakkas pidama omaette jumalateenistusi, kus eestlaste osalemist peeti ebasoovitavaks. Kujunenud olukorras kaotati 1922. aastal superintendendi amet ning Martin Prikask kutsuti tagasi oma senise koguduse juurde, seda uuesti liitma.
Martin Prikasele kuulus Kuressaares kaks maja; Allee tänav 2 ja Uus tänav 53. Neist viimane oli ehitatud spetsiaalselt pühakojaks ja koguduse hingekarjase elamuks.
Prikask tegeles ka vaimuliku kirjastustegevusega. 1919. aasta lõpus tuli ta appi raskustesse sattunud Tallinna ajakirja “Kristlik Perekonna Leht” väljaandjaile selle peamiselt vennastekoguduste põhimõtteist lähtuva üllitise vastutavaks toimetajaks, õigupoolest küll formaalselt tegelikuks kirjastajaks ning toimetajaks 1920. aasta maini, võimalik, et vähemalt osaliselt koguni 1921. aasta novembrini. “Kristliku Perekonna Lehe” juurest saadud kogemused olid toeks metodisti kiriku häälekandja “Kristlik Kaitsja” väljaandmisele. Uue ajakirja esimene number ilmus 1920. aasta mais Kuressaares. Kuna metodisti kiriku juhtimine Eestis läks Prikase suhtes opositsioonilise rühmituse kätte, viidi ajakirja väljaandmine peagi mandrile. 1923. aastast toimetas ajakirja Hans Söte, kelle lahkumise järel Saksamaale usaldati häälekandja jaluleaitamine ning järjepidevuse alalhoidmine 1928. aasta septembrist taas Martin Prikasele. 1933. aastani ilmuski “Kristlik Kaitsja” Kuressaares, kuni selle väljaandmine anti üle Tartusse Aleksander Kuumale. Martin Prikase algatusel 1. oktoobril 1920 metodisti kiriku noorteorganisatsioonina asutatud Epworthi Liiga Kuressaare ühing andis 1934 Edgar Kilimitu toimetatuna välja ka ühe 16-leheküljelise jõulualbumi “Jõulu tähed”. Aastail 1935–1936 andis Kuressaare Metodisti kogudus välja oma ajakirja “Koduteel”, mille vastutav toimetaja oli taas Martin Prikask. Viimatinimetatud väljaandelt on oma nime saanud ka tänapäeval ilmuv Eesti Metodisti Kiriku ajakiri.
1928. aastal tõusis Martin Prikask taas Eesti Metodisti Kiriku etteotsa, olles selle 1935. aastani valitud aastakonverentsi juhataja. 1935. aastal kinnitatud uus põhikiri nägi ette Eesti Piiskopliku Metodisti kiriku iseseisvumise ning selle alusel superintendendi kohale määratud Martin Prikask oli ühtlasi piiskopi kohusetäitja kuni enda vangistamiseni 1941. aastal.
Kuressaare oli aastaid Eesti metodistide olulisim keskus. Kahe maailmasõja vahel tegutses siin koguni sadakond metodistide gruppi ning 1930. aastate keskel plaaniti maakonnakeskusse koguni uue kivikiriku ehitamist.
Metodistide kiriku populaarsus kajastus ka Martin Prikase kogudusevälises tegevuses. 1921. aastal valiti ta Eesti Punase Risti eluaegseks liikmeks, olles Punase Risti Saaremaa komitee abiesimees. Ta oli ka Eesti Panga Kuressaare osakonna ning Saarte Ühispanga nõukogu liige.
1941. aasta 14. juunil toimunud esimesest massküüditamisest Martin Prikask siiski pääses, kuid 30. juunil ja 1. juulil 1941 toimunud teise küüditamislaine käigus viidi ta koos abikaasaga Saaremaalt ära. Kuna alanud sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel vallandas kaose kogu transpordisüsteemis, ei suudetud küüditamist lõpule viia. Mehed viidi siiski Siberisse, kuid naised ja lapsed, sealhulgas ka Eliise Prikask pääsesid pärast lühemat Tallinna lähistel veedetud vangistust taas koju.
KGB arhiivist 1989. aastal Kuressaare Metodisti koguduse vanemale Arvi Lindmäele väljastatud teatise järgi toimunud viimane Martin Prikase ülekuulamine 19. märtsil 1942 ning hukkamine 9. septembril 1942. Viimatinimetatud kuupäeva kannab ka Saare Maavalitsuse perekonnaseisuosakonna poolt väljastatud surmatunnistus. Tema hauakohast puuduvad andmed. Küll aga on Kudjape surnuaial tema abikaasa Eliise Prikase (surnud 1960) haual asuv mälestuskivi kenotaafiks ka Martin Prikasele.
Foto(d).
Prikask, Martin
Prikask, Martin
Prikask, Martin


Randy Barnes.
Eric Randolph ("Randy") Barnes (sündinud 16. juunil 1966 Charlestonis Lääne-Virginias) on USA endine kergejõustiklane (kuulitõuge ja kettaheide). Olümpiavõitja (1996) ja kehtiva kuulitõuke maailmarekordi (23.12) valdaja.
Enne 1996. aastat toimunud olümpiamänge on 22 olümpiakullast kuulitõukes USA vägilaste kaela riputatud 15. Atlanta olümpiamängudel oli favoriit hooaja edetabelijuht ja maailmarekordi valdaja Randy Barnes. Võistlus ise oli põnev viimase tõukevooruni, kuhu liidrina astus 1995. aasta maailmameister John Godina (viiendas voorus 20.79).
Viie vooru järel tihedas heitluses tabelis kuuendaks tõugatud Barnesi viimased Barõšnikovi stiilis keerutused olid aga maailmarekordimehe väärilised. Barnes ei piirdunud kümmekonna-sentimeetrise parandusega, vaid lennutas rauast muna 21.62 meetri kaugusele. Kaheksa aastat tagasi Seouli mängudel oli 22-aastane ameeriklane samuti kogu oma jõu pannud viimasesse tõukesse ning neljandalt kohalt liidriks tõusnud, kuid siis leidus üks mees (sakslane Ulf Timmermann), kes oma viimasel katsel rohkem suutis. Atlantas sellist meest ei olnud.


Kirjandusteaduse mõisteid.
"Siin on loetletud kirjandusteaduse mõisteid.
A.
aforism - ajalooline romaan - ajaluule - aleksandriin - algriim - alguskordus - allegooria - alliteratsioon - alltekst - allusioon - amfibrahh - anafoor - anapest - aoid - apofaasia - arenguromaan - armastusromaan - assonants - auto
D.
daktül - dialoog - dokumentaalromaan - draama - dramaatika - duoloog
E.
eepika - eepos - eesti haiku - epifoor - epigramm - epiniikion - epiteet - epopöa
H.
haiku - heksameeter - hümn - hüperbool
I.
ilukirjandus - intertekstuaalsus - inversioon - irdriim
J.
jamb - jambograafia - jutustus - jõgiromaan
K.
kakofoonia - katrään - kiriromaan - kirjandusajalugu - kirjanduslugu - kompositsioon - komöödia - kriminaalromaan - kulminatsioon - kõlakujund - kõnekujund
L.
lastekirjandus - liivik - luule - luuletaja - luuletus - lõpplahendus - lõppriim - lühiromaan - lüürika
M.
maagiline realism - meelika - meesriim - memuaarid - metafoor - metonüümia - monoodiline meelika - monoloog - motiiv - mudelsituatsioon - must komöödia - mõttekordus - mõttetera
N.
naisriim - narratiiv - narratoloogia - neljajalgne trohheus - novell - näidend - näitekirjanik
O.
oksüümoron - oktett - Onegini stroof - onomatopöa - ood
P.
paarisriim - parallelism - paroodia - paskvill - pastišš - pendlitakt - peripeetia - personifikatsioon - pleonasm - poeem - poeetika - polüloog - proletaarne kirjandus - proloog - proosa - proosaluuletus - psühholoogiline romaan - publitsistlik romaan - puänt
R.
retoorika - riim - riimiline luule - ristriim - robinsonaad - romaan - rubaii - rüütlikirjandus - rüütliromaan
S.
saaga - saatüridraama - sekvents - salm - satiir - segariimilisus - sentents - sonetipärg - sonett - spiooniromaan - stroof - sõjaromaan - sõlmitus - süliriim - süžee
T.
tanka - tekst - tertsett - tetraloogia - tragikomöödia - tragöödia - travestia - triloogia - trohheus - troop - truväär
V.
vaimulik kirjandus - vene formalism - voolulooline meetod - võrdlev kirjandusteadus - võrdmõõdulisus - värsijalg - värsimõõt - värsiõpetus - värss - värssromaan


Jarmila Kratochvílová.
Jarmila Kratochvílová (sündis 26. jaanuaril 1951 Golčův Jeníkovis) on endise Tšehhoslovakkia kergejõustiklane (200 m, 400 ja 800 m jooksja). Olümpiamängude (1980) hõbemedali võitja, kahekordne maailmameister (1983) ja kehtiva 800 m jooksu maailmarekordi (1.53,28) valdaja.
Olümpiamängudel.
1980 hõbemedal 400 m 49,46
Maailmameistrivõistlusetel.
1983 maailmameister 400 m 47,99 MR ja 800 m 1.54,68 ning hõbemedal 4x400 m 3.20,32
Euroopa meistrivõistlustel.
1982 hõbemedal 400 m 48,85 ja 4x400 m 3.22,17
Euroopa sisemeistrivõistlustel.
1979 hõbemedal 400 m 51,81
1981 Euroopa sisemeister 400 m 50,07
1982 Euroopa sisemeister 400 m 49,59
1983 Euroopa sisemeister 400 m 49,69
1984 Euroopa sisemeister 200 m 23,02
Välislingid.
Kratochvílová, Jarmila
Kratochvílová, Jarmila


Barnaul.
Barnaul on linn Venemaal, Altai krai keskus. Barnaul asub Obi jõe ülemjooksul, Barnaulka jõe suubumiskohas.
Ajalugu.
Aastal 1730 rentis Akinfi Demidov hõbedasulatustehase rajamiseks riigilt maad ja tõi kakssada pärisorist talupoega. Tehase tegelik ehitus algas 29. septembril 1739 ja seda peetakse linna sünnipäevaks. Samal aastal rajati äravoolukanal ja tamm. 1742 liideti tehasega sellest 2 versta kaugusel asunud Ust-Barnaulski küla.
1749 riigistas valitsus Demidovi tehase ja tõi sinna üle piirkonna administratiivkeskuse, mis seni oli paiknenud Kolõvanis. Altai krai ala kuulus tsaariaja lõpuni Tomski kubermangu. Järgmisel aastal töötas Barnaulis juba 17 ahju Demidovi-aegse 2 ahju ja 7 ääsi asemel. 1771 nimetati Barnaul linnaks (mägilinnaks).
Barnaulis töötas alates 1748 Ivan Polzunov, kes leiutas katkematu töötsükliga aurumasina. See valmis vahetult pärast tema surma 1766 ning töötas kolm kuud, tehes selle ajaga tasa oma ehitamise kulud.
1823. aastal ehitati sinna esimene paberivabrik Siberis. 19. sajandil sai Barnaulist oluline kaubanduslinn ja kaevanduskeskus. Barnaulis toodeti 90% Venemaa hõbedast: tuhat puuda aastas.
Barnaulis kui tähtsas tööstuskeskuses töötas palju kõrgelt haritud insenere, mistõttu linn muutus ka ümbruskonna intellektuaalseks keskuseks. Linn paistis silma nii oma arhitektuuri, harrastusteatri, muuseumi kui ka raamatukogude poolest.
Loodusvarade ammendumine ja tehase halb juhtimine viisid hõbedatoodangu järkjärgulise languse ja lõpuks tehase sulgemiseni 1893. Ent muu tööstus ja kaubandus olid nii heal järjel, et linn jäi selletagi püsima.
1915 rajati linnani raudtee.
2. mail 1917 toimus linnas, kus peaaegu kõik majad olid puust, suur tulekahju. Maha põles 40 kvartalit, sealhulgas palju arhitektuuriliselt väärtuslikke hooneid. Hukkus 34 inimest, ent peavarjuta jäi 20 000.
Teise maailmasõja ajal muutus Barnauli tähtsus tööstuskeskusena eriti suureks, sest sinna evakueeriti sadakond tehast Nõukogude Liidu Euroopa-osast.
Barnaul on üks Siberi teadus- ja hariduskeskusi. Seal asub 5 ülikooli ja palju muid kõrgemaid õppeasutusi.
Linna haldusalasse kuulub üle 20 linnalähedase alevi ja küla, millega koos on elanike arv 649 600 (2007).


Iževsk.
Iževsk (vene "Ижевск", udmurdi "Иж" või "Иж кар") on Venemaa Udmurdi Vabariigi pealinn. Asub Kama lisajõe Iži ääres.
Linn on asutatud 1760. aastal krahv Pjotr Šuvalovi rajatud rauatöötlemistehase juurde.
1774. aastal vallutasid ja rüüstasid linna Jemeljan Pugatšovi mässulised.
Linnas on metallurgia-, masinaehitus- ja relvatehased. Seal leiutas omanimelise automaadi (AK-47) Mihhail Kalašnikov, kes siiani elab Iževskis. Iževskis toodetakse ka mootorrattaid "Iž".
Iževsk sai linnaõigused 1918. aastal.
Aastatel 1985–1987 kandis nime Ustinov (Dmitri Ustinovi järgi).
Elanike arv on 623 400 (2005).
Iževskis ilmuvad muu hulgas ajakirjad Keneš ja Invožo.


Peripeetia.
Peripeetia (kreeka keeles "peripeteia" 'äkiline pööre') on kangelase äkiline elu- või saatusemuutus eriti draamateoses; pöördepunkt draama tegevustikus, mis järgneb kulminatsioonile ja toob kaasa pinevuse languse ning juhib tegevuse kas õnneliku (komöödias) või traagilise (tragöödias) lõpplahenduse ehk konklusioonini.


Kulminatsioon.
Kulminatsioon on pinge haripunkt ajalises kunstiteoses, süžeelise teose puhul süžee arengus, konflikti kõrgpunkt. Ülekantud tähenduses räägitakse ka elus aset leidvate sündmuste kulminatsioonist.
Tavaliselt esineb teoses üks kulminatsioon, kuid on teoseid, kus pinge ei tõuse pidevalt, vaid laineliselt. Sellistes teostes võib esineda ka enam kulminatsioone.


Konklusioon.
Konklusioon (lad "conclusio" 'lõpetus, järeldus'), lõpplahendus, konflikti(de) lahendus, sündmustiku lõpp-punkt traditsioonilises näidendis ja jutustavas proosas. Tragöödia lõppeb katastroofiga, komöödia lõpp on õnnelik või lepitav. Avatud vormiga näidendil ei tarvitse olla selget sisulist lahendust. Kui lõpplahendus esineb teritatud, üllatusefekti pakkuval kujul, nimetatakse seda puändiks (nt novellis, anekdoodis, epigrammis).


Puänt.
Puänt (prantsuse keeles "pointe" 'teravik, tipp') on teritatud, vaimukas ja üllatusefekti pakkuv lõpplahendus novellis, epigrammis, anekdoodis, valmis, satiiris.
Õnnestunud puänt tuleneb loogiliselt teose süžee- ja mõttearendusest.


Aforism.
Aforism ehk mõttetera (vanakreeka sõnast "ἀφορισμός" ("aphorismós"; 'piiritlus, määratlus') on efektselt sõnastatud üldistav elutarkus, üllatav väärtusotsustus. Aforism ei tõesta ega argumenteeri, vaid mõjub vaimukuse ja originaalsusega.
Aforisme.
Kui aforismidele lähedased vanasõnad ja kõnekäänud on anonüümsed, siis aforism on enamasti individuaallooming. Esineb nii iseseisva žanrina kui ka lülitatult pikemasse teksti, mis tervikuna ei ole aforistlik. Lakoonilist ja täpset väljendusviisi nimetatakse aforistlikuks stiiliks.
Kuulsamaid aforiste: Platon, Seneca, Augustinus, Michel de Montaigne, Blaise Pascal Voltaire, Oscar Wilde, Friedrich Nietzsche, Arthur Schopenhauer, Georg Christoph Lichtenberg
Eesti autoritest on aforisme on tekstidesse poetanud Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Liiv (teoses "Ääremärkused: Kivide varjudest ei saa müüri, küll aga kividest enestest"), Friedebert Tuglas, Anton Hansen Tammsaare, Karl Ristikivi ("Imede saar: Ainult nõrk kardab vasturääkimist"). Aforismikogumikke on avaldanud ka Arvo Valton ("Uksed kriuksuvad öösiti", "Märklaud kilbiks", "Tagasi tulevikku").


Ellips (lausekujund).
Ellips (kr "elleipsis" 'väljajätmine, vahelejätmine, puudus') on lausekujund, kergesti juurdemõeldava või väheolulise sõna või sõnade väljajätt lausest, ilma et tähendus muutuks või tekstist arusaamine raskeneks. Enamasti jäetakse välja kas alus või öeldis. Sellist lauset nimetatakse elliptiliseks lauseks.
Elliptilise stiiliga saavutatakse väljenduse kokkusurutus ja emotsionaalne pingestatus. Ellipsid esineb sagedasti lühivormides (aforism, sentents, vanasõna, mõistatus), pealkirjades, tegelaste erutusseisundit väljendavas kõnes, luules, laulutekstides, sagedastes kõnekeelsetes väljendites jm.


Öeldis.
Öeldis ehk predikaat ehk grammatiline predikaat on lauseliige, mis väljendab tegevust; vastab üldistavalt küsimusele "mida teeb?"
Öeldise grammatilised kategooriad.
Öeldise grammatilised kategooriad on öeldisverbi grammatilised vormid, milles avalduvad situatsiooni kui tervikut hõlmavatest grammatilistest tähendustest aeg, tegumood, modaalsus, teatelaad ja kõneliik ning situatsiooni osalisi hõlmavatest tähendustest isik ja arv.
1) öeldisverbi morfoloogiliste vormide abil ehk verbi tunnuste kaudu
2) leksikaalmorfoloogiliste ehk perifrastiliste vormide abil, s.t selliste tarindite kaudu, mis koosnevad üldise tähendusega verbist ja põhiverbi käändelisest vormist, nt "saab olema" tuleviku väljendamisel, "pidi lugema" kaudsuse väljendamisel.
Öeldise leksikaalsed kategooriad.
Öeldise leksikaalsed kategooriad on tunnused, mille alusel öeldised liigituvad. Öeldise leksikaalsed kategooriad on agentiivsus, transitiivsus, tegevuslaad ja aspekt.
Öeldise leksikaalsed kategooriad iseloomustavad konkreetsete öeldisverbide käitumist lauses. Näiteks nende omadust väljendada/mitte väljendada suunatud, s.o sihilist tegevust ja sellega seoses nõuda/mitte nõuda enda kõrvale lauses sihitist - tegusõna on siis vastavalt sihiline (transitiivne) või sihitu (mittetransitiivne).
Paljudes käsitlustes ei ole aspekti ja tegevuslaadi vaheline piir selge. Tegemist on olemuslikult sarnaste kategooriatega. Mõnes keeles väljendatakse aspekti grammatiliste, mõnes keeles leksikaalsete vahenditega. Seetõttu on üldkeeleteaduslikes käsitlustes liigendatud aspekt tihti öeldise grammatiliste kategooriate alla. Eesti keeles võivad lause aspekti muuta ka määrsõnad "läbi", "ära" jmt ja sihitise kääne.
Öeldise ühildumine alusega.
Öeldise vormi mõjutab see, milline on tegijate sisuline arv ja aluse keeleline vorm – ainsus või mitmus, millest sõltuvad täisaluse ja kindla kõneviisi jaatava öeldise ühildumisreeglid ning otseselt käskiva öeldise vorm.
Öeldise asend lauses.
Iseseisvas jaatavas lauses on öeldisverb harilikult teisel kohal, teemana esineva lauseliikme järel. Kui teemaks on alus, siis tuleb öeldis selle järel nt "Ema armastas lapsi terve eluaja". Kui teemaks on mingi muu lauseliige, siis vahetavad alus ja öeldis harilikult kohad, nii et verb jääb ikka teisele kohale nt "Lapsi armastas ema terve eluaja. Terve eluaja armastas ema lapsi."
Kõrvallausetes, eitavates lausetes ning küsi-, käsk-, soov- ja hüüdlausetes asub verb sageli kas lause lõpus või algul.
Verb pannakse sageli lause algusesse ka minevikutegevust edastava jutustuse lauseis, nt "Istun mina oma kabinetis ja kirjutan aruannet", ning temaatilistel põhjustel, nt" Ma lahkun hommikul - Lahkun ma hommikul. Ma ei tee seda - Ei tee ma seda."
Jaatava ja väitva pealause puhul sidesõnadega "et, sest, kuna", ka võrdlussidesõnadega "nagu, kui otsekui, justkui" jt algavad kõrvallaused on alati pealause sõnajärjega. Nt "Kord juhtus nõnda, et Juss ja Mari käisid kahekesi kodumail. Ma usun, et sel õhtul peeti igal pool pidu. Eile läks meil hästi, kuna meid kõiki lubati varakult koju."
Infiniitse verbivormi laiendeil on tendents paigutuda infiniitvormi ette, nt "Isa on linna läinud. Isa on välja läinud." Kuid midagi ebatavalist pole ka järelasendis, nt "Isa on läinud linna".


Berounka.
Berounka (saksa "Beraun") on Vltava lisajõgi Tšehhis. Pikkus 139 km, valgala 8 861 km². Jõgi saab alguse Plzeňi linnas nelja jõe (Mže, Radbuza, Úhlava ja Úslava) liitumisel. Suubub Praha äärelinnas Vltavasse. Berounka ääres asub Berouni linn.


Sihitis.
Sihitis ehk objekt ehk grammatiline objekt on lauseliige, mis väljendab seda, millele tegevus on suunatud või mis on tegevuse tulemuseks.
Eesti keel.
Sihitise esinemine lauses sõltub tegusõnast. Sihitis esineb lauses üldjuhul koos sihilise tegusõna ehk transitiivse verbiga.
Sihitis võib olla osastavas (keda? mida?), omastavas (kelle? mille?) või nimetavas (kes? mis?) käändes. Peamine sihitise kääne on osastav.
Osasihitis.
Tegusõnad, mis võimaldavad kasutada ainult osasihitist, on partitiivverbid, näiteks "armastama, kallistama, austama, märkama, kartma, alahindama, meenutama, soovima, tahtma, nägema, kuulma".
Täissihitis.
Täissihitis on nimetavas ja omastavas käändes sihitis.
Täis- ja osasihitise vaheldumine.
Sihitise käände valiku määravad tegevuse piiritletus ja objekti hulga või koguse piiritletus.


Määrus.
Määrus ehk adverbiaal on lauseliige, mis on
Määrusel puudub selge süntaktiline funktsioon ja jääkliikmena peetakse teda lauseliikmeks vaid tinglikult. Määrus väljendab aega, viisi, hulka, mõõtu, määra, seisundit vms.
Määruse liigid.
Vastavalt sellele, millist tähendust määrus väljendab, määratletakse ka selle liik. Substantsiaalsed määrused on tavaliselt tegusõna seotud laiendid ja situatiivsed määrused tegusõna vabad laiendid. Nende vahele jäävad situatsiooni ruumilisi, ajalisi, kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid tegureid väljendavad määrused.
Valdajamäärus ehk habitiivadverbiaal märgib enamasti elusolendit, kelle valdusesse või mõjupiirkonda miski kuulub, sealt lähtub või sinna suundub. Valdajamääruse liigid on latiivne ja lokatiivne valdajamäärus.
Tegijamäärus ehk agentadverbiaal on tegevussubjekt, millele puudub habitiivne lisatähendus.
Vahendimäärus ehk instrumentaaladverbiaal väljendab tegevuse vahendit.
Kaasnemismäärus ehk komitatiivadverbiaal näitab olendit, eset või nähtust, mis tegevusega kaasneb.
Sõltuvusmäärus ehk rektsiooniadverbiaal moodustab substantsiaalsete määruste jääkklassi, kuhu kuuluvad tegusõna või muu predikaatsõna ülejäänud rektsioonilised laiendid.
Ruumilisi ja muid karakteristikuid väljendavad määrused
Hulgamäärus ehk kvantumimäärus näitab hulka, mõõtu või määra. Vastab küsimustele "kui palju? kuivõrd? mil määral? mitu korda? mitme kordselt? kui mitu? mitmekesi? mitme kaupa?".
Viisimäärus iseloomustab tegevust, protsessi või seisundit kvalitatiivsete tunnuste kaudu. Vastab küsimustele "kuidas? mil viisil? mismoodi?".
Seisundimäärus väljendab sotsiaalset, psüühilist, füüsilist vms seisundit. Vastab küsimustele "kuidas? mis seisundis? mis asendis? mis seisundisse? mis asendisse?".
Põhjusmäärus ehk kausaaladverbiaal väljendab situatsiooni põhjust. Vastab küsimustele "miks? mispärast? mis põhjusel?".
Tingimusmäärus ehk konditsionaaladverbiaal näitab situatsiooni esinemise tingimust. Vastab küsimusele "mis tingimusel? mis puhul? millisel juhul?".
Mööndusmäärus ehk kontsessiivadverbiaal osutab takistustele, millest hoolimata sündmused toimuvad. Vastab küsimusele "millele vaatamata? millest olenemata?".
Otstarbemäärus ehk finaaladverbiaal väljendab situatsiooni otstarvet. Vastab küsimusele "milleks? misjaoks?".
Mõningaid määruse tähendusi võivad kanda ka alus, sihitis ja öeldistäide. Mõnikord on võimalikud ka mõlemad variandid, nii et sündmust annab edasi ühel juhul alus, sihitis või öeldistäide, teisel juhul määrus. Näiteks


Plzeň.
Plzeň (saksa "Pilsen") on linn Tšehhis, Plzeňi maakonna keskus. Asub 90 km Prahast edelas kohas, kus nelja jõe kokkusaamiskohas saab alguse Berounka jõgi.
Linna on esmakordselt mainitud 976. aastal.
Teise maailmasõja ajal vabastasid linna natside käest ameerika kindrali George S. Pattoni väed.
Plzeňi saksakeelsest nimest "Pilsen" on tulnud õllesordi pilsen nimetus, mida Plzeňi õllepruul Josef Groll valmistas esimest korda 5. oktoobril 1842.
Koos Belgia linna Monsiga on Plzeň 2015. aastal Euroopa kultuuripealinn.
Majandus.
Aastal 1859 asutati linnas firma Škoda, mis etendas tähtsat osa Austria-Ungari, Tšehhoslovakkia ja Tšehhi tehnikaarengus.
SKP elaniku kohta on 44 000 dollarit.


Öeldistäide.
Öeldistäide ehk predikatiiv on verbi "olema" laiend, mis näitab, kes, mis või missugune on alusega tähistatu.
Öeldistäite liigid.
Omadussõnaline öeldistäide vastab küsimusele "missugune?" ja on sõnaliigilt kas
Nimetavas käändes öeldistäide on täisöeldistäide ehk totaalpredikatiiv: "See tüdruk on lühikest kasvu."
Osastavas käändes (ainult nimisõnaline) öeldistäide on osaöeldistäide ehk partsiaalpredikatiiv: "Kas ta on petis? – Jah, ta on seda. Peeter ja Malle on andekamaid töölisi meie firmas."
Öeldistäite ühildumine alusega.
Mitmussõnast aluse korral on öeldistäide erandlikult mitmuses, kuigi alus märgib ühte.
Öeldistäide ei ole.
omadussõnad sellises lauses nagu: "Lilli on siniseid ja kollaseid." (täiendiks. See on olemasolu- ehk eksistentsiaallause.


Täiend.
Lauseliige täiend ehk atribuut on nimisõna laiend ehk nimisõnafraasi laiendliige, mis väljendab nimisõnaga tähistatu tunnust, nt
"magus moos, meie maja, maalt minek".
Kõik täiendid vastavad küsimusele "missugune?" ja kuuluvad lauses ainult nimisõna juurde.


Baktertoidumürgistus.
Bakteriaalne toidumürgitus ehk baktertoidumürgistus on mürgiseid baktereid sisaldava toidu söömise tagajärjel tekkiv toidumürgitus.
Saastunud või riknenud toidus paljud bakterid paljunevad ja toodavad toksiine, mis põhjustavadki mürgistusi.


Elmo Nüganen.
Elmo Nüganen (sündinud 15. veebruaril 1962 Jõhvis) on eesti näitleja, teatri- ja filmilavastaja.
Aastal 1982 lõpetas Elmo Nüganen Tallinna 4. Tehnikakooli rätsepa eriala. Aastatel 1982–1983 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist ning 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu näitlejana.
Aastatel 1988–1992 töötas ta Ugala teatris näitleja ja lavastajana.
Aastatel 1998–2002 oli ta EMA Kõrgema Lavakunstikooli õppejõud, XX lennu kursuse juhendaja.
Alates 1992. aastast on ta Tallinna Linnateatri peanäitejuht.
Elmo Nüganen on abielus Linnateatri näitleja Anne Reemanniga. Peres kasvab kolm tütart: Saara, Maria-Netti ja Sonja.
Muud.
Elmo Nüganen on mänginud telelavastuses "Soo" (Teleteater 1992), teleseriaalis "Vabariigi valvur" (ETV 1994–1995) ning filmides "Ainus pühapäev" (Tallinnfilm 1990) ja "Suflöör" (Freyja Film 1993).
Mängufilmi "Nimed marmortahvlil" režissöör ja stsenaariumi autor (Taska Film 2002). 5. oktoobril 2006 esilinastus Nüganeni teine film "Meeletu" (ETV ja Taska Film 2006). Film valmis Jaan Tätte näidendi "Meeletu" põhjal.


Keeleteaduse mõisteid.
"Siin on loetletud keeleteaduse mõisteid ja keeleteadusega seotud mõisteid.


Rainier.
Rainier on eesnimi.


Ket.
Ket (vene "Кеть", "Большая Кеть", sölkupi "Kõõt") on jõgi Siberis, Obi parem lisajõgi. Voolab Lääne-Siberi lasukmaal, suubub Kolpaševo linna juures Obi jõkke.
Pikkus 1621 km, valgla 94 200 km². Novembrist maini on jääs.
Suuremad lisajõed on Sotšur ja Jelovaja.


Hermann II Wesel.
Hermann II (surnud 15. juunil 1563) oli viimane Tartu piiskop 1552–1558.
Ta oli pärit Weseli linnast, kus tema isa oli kingsepp.
Kärkna abti Hermann Weseli valis Tartu toomkapiitel piiskopiks 17. oktoobril 1552. Kokkulepe senise piiskopi Jodokus von der Reckega, kes oli teatanud toomhärra Peter von Tiesenhauseni valimisest oma järglaseks, saavutati Horneckis 22. oktoobril 1553, mille järel 25. juunil 1554 kinnitas Hermann II piiskopiks ka paavst. Oma ametiajal säilitas Hermann II endale ka Kärkna kloostri juhtimise.
Hermann II välispoliitilised nurjumised (Tartu maks, lootus Euroopa abile) andsid Venemaale ettekäände alustada Liivi sõda, milles hävisid peale Tartu piiskopkonna ka teised Liivimaa väikeriigid.
Pärast Tartu kapituleerumist 18. juulil 1558 lubasid venelased piiskopile eluks ajaks Kärkna kloostri, kuid juba 23. augustil samal aastal küüditati Hermann II Venemaale, kus ta ka suri.


Amga jõgi.
thumb
Amga (vene "Амга", jakuudi "Амма") on jõgi Aasias.
Algab Aldani mägismaalt. Ülemjooksul voolab põhja. Seejärel pöördub itta, alamjooksul kirdesse.
Suubub vasakult Aldanisse. Pikkus 1462 km.


Bute.
Bute on saar Iiri mere Clyde'i lahes. Saare pindala on 122 km². Saar on künklik ja kuulub Suurbritanniale, täpsemalt Šotimaale.
2001. aasta seisuga elas saarel 7228 elanikku. Saarel asub Rothesay linn ja 6 küla.
Šotimaast eraldab Butet kõige kitsamas kohas kolmesaja meetri laiune Kyles of Bute väin. Sellegipoolest saab saarele ainult laevaga. See on seotud asjaoluga, et Kyles of Bute asub saarest põhjas, aga Bute põhjaosa on mägine ja metsane (saare kõrgeim tipp Windy Hill on 273 meetri kõrgune), peaaegu kogu asustus on saare tasasemas lõunaosas.
Bute on olnud asustatud juba pronksiajast peale. Saarel on kahe kabeli varemed, mis pärinevad vastavalt 6. ja 12. sajandist.
Bute'il on sündinud ja üles kasvanud laulja Lena Zavaroni. Saarel on elanud ka näitleja Edmund Kean.


Aldan.
Aldan (vene, jakuudi "Алдан") on linn Venemaa Sahha (Jakuutia) Vabariigis, Aldani ulussi keskus. Asub Aldani mägismaal.
Linn moodustati 1939. aastal Nezametnõi asulast pärast rikkalike kullavarude avastamist piirkonnas. Aldan on Lõuna-Sahha kullatööstuse keskus.
2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli Aldani elanike arv 21 277. Arvestuslik elanike arv oli 23 900 (2007).


Morfeem.
Morfeem on keele kõige väiksem tähenduslik üksus.
Morfeemide osadeks on suulises keeles foneemid, kirjakeeles grafeemid.
Leksikaalsed ja grammatilised morfeemid.
Morfeemid jagatakse nende tähenduse järgi grammatilisteks morfeemideks ja leksikaalseteks morfeemideks ehk tüvedeks (omavad vastavalt grammatilist tähendust ja leksikaalset tähendust). Leksikaalseid ja grammatilisi morfeeme liites moodustatakse sõnavorme.


Ruapehu.
Ruapehu on 2797 meetri kõrgune tegevvulkaan Uus-Meremaa Põhjasaarel. Seal asub Põhjasaare kõrgeim punkt.
Teadaolevalt on vulkaan pursanud aastatel 1861, 1895, 1903, 1945, 1969, 1971, 1975, 1988, 1995, 1996 ja 1997. Viimati purskas vulkaan 25. septembril 2007.
Vulkaani idanõlvalt saab alguse Uus-Meremaa pikim jõgi Waikato.
Vulkaani ümbritseb Tongariro rahvuspark.


Rühm (matemaatika).
Rühmaks (varem nimetatud ka "grupiks") nimetatakse matemaatikas hulka koos sellel defineeritud assotsiatiivse binaarse tehtega, mis rahuldab teatud pööratavuse tingimusi, mida on selgitatud allpool.
Rühma mõiste abil üldistatakse matemaatikas elementaarmatemaatika binaarseid tehteid nagu reaalarvude korrutamine (koos jagamisega) või liitmine (koos lahutamisega).
Rühma mõiste puhul pole oluline, milliste objektidega tehteid tehakse: need võivad olla arvud, kuid ka midagi muud. Nagu algebras ikka, tähistatakse neid objekte sümbolitega (tähtedega).
Rühma tehet, mis üldistab arvude liitmist või korrutamist, nimetatakse üldjuhul korrutamiseks. Erinevalt arvude liitmisest või korrutamisest ei pruugi see korrutamistehe olla kommutatiivne. Kommutatiivse tehtega rühmi nimetatakse Abeli rühmadeks.
Tehte suletus.
Ülaltoodud definitsioonile seda aksioomi lisada pole tarvis, sest see tuleneb binaarse algebralise tehte definitsioonist.
Kui aga on tarvis kindlaks teha, kas etteantud tehe * on rühmatehe, tuleb igatahes kontrollida, kas * rahuldab seda aksioomi (tingimust); kui mitte, siis pole tegemist binaarse algebralise tehtega.
Aksioomide komplekti liiasus.
Ka ülaltoodud aksioomide komplekt sisaldab teatud määral liiasust.
Rühm ei pea olema kommutatiivne.
Rühma tehe ei pea olema kommutatiivne: rühmas võivad leiduda sellised elemendid "a" ja "b", et a * b ≠ b * a. Kui rühma "G" mis tahes elementide "a" ja "b" korral a * b = b * a, siis rühma "g" nimetatakse Abeli rühmaks (norra matemaatiku Niels Henrik Abeli järgi) ehk kommutatiivseks rühmaks. Rühmi, millel seda omadust ei ole, nimetatakse mitte-Abeli ehk mittekommutatiivseteks rühmadeks.
Vabadused rühmale osutamisel.
Sageli tähistatakse rühma (G, *) lihtsalt "G", jättes tehte * mainimata. Seda saab teha ainult juhul, kui tehe on iseenesestmõistetav või kokku lepitud. Tegelikult saab hulgal, millel on üle ühe elemendi, defineerida mitu erinevat rühma tehet.
Multiplikatiivne tähistusviis.
Hoolimata tehte tegelikust loomusest kasutatakse suvalistest rühmadest rääkides analoogia põhjal korrutamisega tavaliselt multiplikatiivset tähistusviisi ning rühma tehet nimetatakse korrutamiseks.
Tähistusviisi valik.
Aditiivset tähistusviisi kasutatakse tavaliselt üksnes Abeli rühmade puhul. Teiselt poolt, Abeli rühmde puhul võidakse kasutada ka multiplikatiivset tähistusviisi.
Võimalik on kasutada ka neutraalset tähistusviisi, näiteks sellist nagu rühma definitsioonis käesolevas artiklis. Sel juhul on tehtemärk (näiteks) "*", ülejäänud tähistused (näiteks) samasugused nagu multiplikatiivse tähistusviisi korral. Tähistusviisi neutraalsuse rõhutamiseks võib ühikelementi nimetada neutraalseks elemendiks.
Rühma järk.
Rühma G järguks (tähis: |G| või o(G)) nimetatakse hulga G võimsust. Kui "G" on lõplik hulk, siis rühma "G" järk on hulga "G" elementide arv.
Kui "G" on lõplik hulk, siis rühma "G" nimetatakse lõplikuks rühmaks.


Puise.
Puise on küla Ridala vallas Lääne maakonnas. Küla asub Matsalu rahvuspargis ja hõlmab Puise poolsaare lääneosa ning mõned seda ümbritsevad saared.
Küla territooriumile jäävad järgmised Väinamere laiud ja rahud: Kumari laid, Sipelgarahu, Tondirahu, Kakrarahu, Esirahu, Hoorahu, Paljarahu, Mustarahu, Siimurahu, Hanemaa ja muud väiksemad. Tauksi ei kuulu Puise külale.
Puise piirneb kirdes Põgari-Sassi ja idas Kiideva külaga.
Külas on kaks sadamat. Puise ninal asub kalasadam, kuhu saavad sõita kuni 0,7-meetrise süvisega alused. Teine sadam (Jugassaare sadam) paikneb küla põhjaosas Siimurahu lähedal väikesel nukil, mida Jugassaareks kutsutakse. Seal asub Tallinna Kalaspordi Klubi baas.
Puisesse saab mootorsõidukiga ainult mööda Tuuru–Puise teed. Haapsalust sõidab liinibuss, millel on külas kaks peatust: Kalaspordibaas ja Puise I (Puise rannamägi). Lisaks on bussipeatus Puise ninal (Puise II), kuid seal liinibuss ei peatu.
Ajalugu.
Küla kaudu käidi Muhust ja Saaremaalt sageli Haapsalus ja Tallinnas 20. sajandi alguseni, eriti talvel üle jää. Puise nina asub Muhust 15 kilomeetrit kirdes ja teekonnale jäänud laiud (Kumari, Papilaid) muutsid vahemaa läbimise ohutumaks. Nii Kumaril kui ka Papilaiul on olnud kõrts.
1944. aasta sügisel põgeneti sõjategevuse eest Puise kaudu Rootsi.
1974. aastal hukkus tormiga Puise lähedal merel ornitoloog Sven Onno, kelle auks on hukkumiskoha lähedusse rajatud mälestuskivi.
Alates 2000. aasta lõpust tegutseb Puises külaselts.
Elanike arv oli 1979. aastal 65, 1989. aastal 31 ja 2000. aastal 40.
Loodus.
Külas leidub rannaniite, idaosas on kunagised puisniidud asendunud salumetsaga. Puisest viib Kiidevasse matkarada, mille ääres kasvab looduskaitsealune Lõpre tamm.
Külas asub kaks linnuvaatlustorni: Jugassaares 12 meetri kõrgune tasuline torn ning Puise ninal endisest kalatööstuse pumbamajast kujundatud torn.


Katteseemnetaimed.
Katteseemnetaimed ("Magnoliophyta" või "Angiospermae") ehk õistaimed ("Anthophyta") on suurim fotosünteesivate taimede hõimkond.
Päritolu ja süstemaatika.
Katteseemnetaimed on arenenud ürgsetest paljasseemnetaimedest. Traditsiooniliselt jaotatakse katteseemnetaimed kaheks klassiks: üheidulehelised ("Monocotyledoneae") ja kaheidulehelised ("Dicotyledonae"). Klassi nimetus on tuletatud seemnes asuvate idulehtede arvu järgi. Ka mõlemasse klassi kuuluvate taimeliikide siseehitus on erinev.
Katteseemnetaimed koos paljasseemnetaimedega moodustavad rühma seemnetaimed.
Iseloomulikud tunnused.
Õistaimede kõige iseloomulikumateks tunnusteks on õis ja sellest arenev vili. Need on organid, mis teiste taimerühmade esindajatel puuduvad. Õistaimedel on kujunenud vedelike transportimiseks erilised sooned – juhtsooned ehk trahheed. Õistaimede lehtedel on laba ja selles harunenud rood. Enamik liike on heitlehised ehk suvehaljad – nende lehed varisevad igal aastal. Õistaimede hulka kuulub nii puid, põõsaid kui ka rohttaimi.
Paljunemine.
Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Sugulisel paljunemisel toimub kaheliviljastumine. Munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Enamikul liikidel toimub tolmlemine putukate, teistel – tuule abil. Mõned liigid on isetolmlejad. Viljastumisjärgselt moodustab sigimik koos selles arenevate seemnetega vilja. Õistaimed paljunevad vegetatiivselt juurte, varte, lehtede või nende muudendite abil.
Levila.
Õistaimed on levinud väga laialdaselt, sest nad on hästi kohastunud temperatuuri, niiskuse ja teiste keskkonnatingimuste muutustega. Vähesed õistaimed suudavad kasvada külmas Arktikas. Rohkesti on neid kõikjal mujal – nii maismaal kui veekogudes. Paljudest looduslikest liikidest on inimene aretanud uusi sorte, mida kasvatatakse põldudel ja aedades. Lisaks kultuurtaimedele on aia- ja põllumaade sagedased asukad ka umbrohud, kes samuti kuuluvad õistaimede hulka.
Arvukus.
Õistaimed on tänapäeval kõige liigirikkam taimerühm – selles on umbes 240 000 liiki. Eestis kasvab pärismaisena umbes 1400 liiki õistaimi.
Kasutamine.
Õistaimed on enamiku taimekoosluste peamiseks osaks. Nad pakuvad toitu, varju ja kaitset paljudele organismidele. Ka inimene kasutab igapäevases elus taimedest kõige enam just õistaimi. Paljusid liike kasvatatakse toidu-, ilu- ja ravimtaimedena. Lehtpuudest saadakse kütet, ehitusmaterjali, toorainet mööblitööstusele jne. Väga palju õistaimi kasvatatakse kultuurtaimedena toiduks ja ilutaimedena.
Alajaotused.
Siia kuulub umbes 1/4 liikidest. Paljud üheidulehelised (kõrrelised) on kariloomadele söödataimedeks.
Ligikaudu 3/4 õistaimedest kuulub kaheiduleheliste hulka, mis on oma ehituselt, kujult ja eluvormilt mitmekesisemad kui üheidulehelised.


Oskar Mamers.
Oskar Heinrich Mamers 3 (15. mai 1891 Liivi vald, Läänemaa – 6. oktoober 1930 Seli, Raplamaa) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).
Oskar Mamers lõpetas aastal 1912 Tallinna Peetri Reaalkooli.
Osales Esimeses maailmasõjas ja Eesti Vabadussõjas.
Mamers oli koos Eduard Alveriga üks kahest ööl vastu 18. veebruari 1918 Vene armee 1. Eesti jalaväepolgu komandöri, polkovnik Ernst Põdderi poolt Kuressaarde Saksa Põhjakorpuse juhataja kindral Adolf von Seckendorffi juurde läkitatud saadikust, kes teatasid eesti rahvusväeosade poolt plaanitavast rinde avamisest pealetungiks valmistuvatele Saksa vägedele. See kohtumine valmistas ette tingimused Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks 24. veebruaril 1918.
Eesti Vabadussõjas oli kapten Oskar Mamers Eesti sõjavägede 1. Operatiivstaabi Teadete jaoskonna ülem, alates 21. novembrist 1918. aastal, Teadete jaoskonna ülema abi oli Helmut Veem.
Õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust 1922–1923.


Faraday arv.
Faraday arv ehk Faraday konstant on füüsikas ja keemias kasutatav konstantne arv, mis näitab ühe mooli elektronide elektrilaengu absoluutväärtust.
Faraday konstandi väärtus on 96 485,3415 C/mol (teistel andmetel 96 485,3383 C/mol).
Faraday arv saadakse Avogadro arvu korrutamisel elektroni laenguga.


Eduard Alver.
Eduard Alver 3 (15. märts 1886 Valga – 15. august 1939 Tallinn) oli Vabadussõja ajal Kaitseliidu ülem.
Elulugu.
Eduard Alver sündis 15. märtsil 1886 Valgas. Ta lõpetas aastal 1906 Tartu Aleksander II gümnaasiumi ja valis esialgu arsti elukutse, siirdudes õppima Viini ülikooli. Mõne aja pärast naasis Tartusse ja asus õppima Tartu ülikoolis õigusteadust. Tartu Ülikooli ühines Alver äsjaloodud esimese eesti korporatsiooniga Fraternitas Estica, mille tuntuim liige oli Konstantin Päts. 1911. aastal lõpetas Alver õigusteaduse magistrina Moskva ülikooli.
Aastatel 1911–1915 töötas ta Riia Ringkonnakohtu kohtuameti kandidaadi ja vandeadvokaadi abina ning oli Esisese maailmasõja ajal aastatel 1915–1917 Tartus sõjapõganike organisatsiooni “Põhja Abi” ülemTegutses advokaadina Riias.
Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni Tallinnas Vene keisririigi politsei asemel moodustatud Vene Ajutise Valitsuse poolt moodustatud miilitsas valiti Eduard Alver Tallinna miilitsaülema abiks.
Mais 1917 valiti Alver Läänemaa maakonna-komissarina Haapsalu linnavolikokku, mis omakorda ta Haapsalu Linnavolikogu esimeheks valis. Alveri ettepanekul otsustas volikogu suure häälteenamusega minna üle eestikeelsel asjaajamisele.
Eesti Vabadussõjas.
Alveri ja polkovnik Aleksander Tõnissoni organiseerimisel relvastati 1917. aastal Haapsalus asunud 1. Eesti Polk ja koolitati Läänemaa omakaitset.
Ta oli koos Oskar Mamersiga üks kahest ööl vastu 18. veebruari 1918 Vene armee 1. Eesti polgu komandöri, polkovnik Ernst Põdderi poolt Kuressaarde Saksa Põhjakorpuse juhataja kindral Adolf von Seckendorffi juurde läkitatud saadikust, kes teatasid eesti rahvusväeosade poolt plaanitavast rinde avamisest pealetungiks valmistuvatele Saksa vägedele. See kohtumine valmistas ette tingimused Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks 24. veebruaril 1918.
1918. aastal oli E. Alver Eesti Ajutise Valitsuse volinik (maavanema tolleaegne nimetus) Haapsalus.
Eesti Vabariigi päevil.
Eduard Alver oli aastatel 1918–1919 Eesti Vabariigi esimene Eesti Politsei, Peavalitsuse ülem.
1920. aastal oli ta sõjakahjude hindamise peakomisjoni esimees ja Eesti-Läti piiriküsimuste lahendamise komisjoni liige.
21. veebruarist 13. augustini 1921 oli Alver Kaitsepolitsei peavalitsuse ülem.
E. Alver oli mõjukas advokaat Eesti Vabariigis, aastatel 1920–1939 Eesti Lloydi ja Eesti Tubaka juhatuse liige. 1935–1936. aastal juhtis ta sihtasutust Eesti Kultuurfilm, mille järglaseks loeb end Tallinnfilm. Aastatel 1937–1939 oli ta ka Sihtasutuse “Üleriiklik Näitus” asjaajaja-direktor.
Eduard Alver suri 1939. aastal ja on maetud Liiva kalmistule.
Isiklikku.
Tema tütrepoeg on Siim Kallas, onupoeg oli Hans Alver (Haapsalu linnapea), teine onupoeg Aleksander Alver oli Viru-Nigula koguduse õpetaja.


Ernst Põdder.
Ernst-Johannes Põdder 1 (10. veebruar 1879 – 24. juuni 1932) oli Eesti sõjaväelane, kindralmajor (aastast 1918).
Elulugu.
Ernst Põdderi isa oli Alatskivi mõisas Nolckenite kammerteener, seal möödus ka Ernsti lapsepõlv. Ernst ristiti Tartu Maarja kirikus ja vaderiteks olid Alatskivi mõisnik parun Arved Ernst Nolcken abikaasaga ja Johannes Schmidt. Ernstil oli ka vend Erich Põdder, kes töötas Turkmenistanis pangaametnikuna.
Ernst Põdder asus üheksa-aastaselt Tartu Linnakooli õppima, kus omandas alg- ja põhihariduse. Peale õpinguid astus ta 1898. aastal Vilno sõjakooli, mille lõpetas lipnikuna 1900. aastal.
Teenistus Vene keiserlikus armees.
Vene-Jaapani sõjas ülendati Ernst Põdder rooduülemaks ja leitnandiks.
Esimeses maailmasõjas tõusis ta staabikaptenist polkovnikuks, kamandas pataljoni, sai ta neljal korral haavata ja põrutada. Venemaa keisririigi teenistusastmete tabeli statuudi kohaselt omas polkovniku auastme omanik õiguse edasipärandatavale aadlitiitlile.
Teenistus Eesti rahvusväeosades.
Ta oli 1917. aastal Vene armee koosseisus moodustatud eesti rahvusväeosa komandör, 22. juulil 1917. aastal määrati Ernst Põdder 1. Eesti jalaväepolgu ülemaks
ja ta oli hiljem üks Omakaitse organiseerijaid. Tema oli see, kelle juhtimisel tõkestati enamlaste marodööritsemise ning laastamise talude ja mõisate kallal. Tegi lõpu ka bolševike kihutustööle polgus endas. Eestist minemakihutatud enamlased jõudsid ta selle tegevuse eest tagaselja surma mõista.
1918. aasta veebruarikuu teisel poolel liikusid sakslased Lääne-Eesti saartelt mandrile. Sama aasta märtsis ülendas Eesti Ajutine Valitsus Ernst Põdderi kindralmajoriks. Sakslased Eesti Omakaitset ei tunnistanud ja saatsid selle laiali, moodustades oma Bürgerwehri (Saksa Omakaitse). Sinna õnnestus juhtpositsioonile saada kindral Põdderil, kes selle organisatsiooni katte all moodustas põrandaalust Kaitseliitu. 12. märtsil 1918. ülendas Eesti Ajutine Valitsus E. Põdderi kindralmajoriks. Sakslased vangistasid ta rahvusliku tegevuse pärast umbes kuuks ajaks.
Saksa väed lahkusid 1918. aasta novembris Eestist. Omakaitsest sai Eesti Kaitse Liit 11. novembril 1918. Juhatuse esimeheks valiti admiral Johan Pitka ja ülemaks kindralmajor Ernst Põdderi.
Eesti Vabadussõjas.
17. detsembril 1918 määrati kindralmajor Ernst Põdder riigisisese julgeoleku ülemaks.
Aprillis 1919 määrati kindral Põdder vastloodud 3. Diviisi ülemaks. Diviis kaitses Eesti lõunapiiri Heinastest kuni Valgani. Vabadussõjas oli ta üldjuht sõjas Landeswehri vastu (1919). Juunis 1919 purustas 3. diviis Lemsalu-Roopa-Võnnu-Ronneburgi lahingus baltisaksa Landeswehri ja palgalise Rauddiviisi ning viis väeosad Riiani, kus taastati Läti Vabariigi seaduslik valitsus.
1919. aasta lõpus Tartu rahuläbirääkimiste ajal tekkis ohtlik olukord Narva all, kui Punaarmee alustas surve avaldamiseks pealetungi ja tekkis rindest läbimurde oht. Punaarmeed peatama saadeti Landeswehri alistaja Ernst Põdder koos oma 3. diviisiga, vaenlase pealetung peatati ja eduka sõjalise operatsiooni tagajärjel sõlmiti relvarahu vaenupoolte vahel Eestile kasulikel tingimustel.
1. detsembri mäss.
Juhuse tahtel oli kindral Ernst Põdder Tallinnas ja ööl vastu 1. detsembrit pidutses Lindeni restoranis.
Põdder oli ainus Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu auliige, kuna tegevsõjaväelased ei tohtinud poliitilistes organisatsioonides tegutseda.
Ernst Põdder suri 24. juunil 1932. Matusteteenistus toimus Tallinna Kaarli kirikus ja põrm viidi sealt suurtüki lafetil Juhkenthali Kaitseväe kalmistule, mida saatis umbes 10 000 leinajat kõigist Eestimaa paigust.
Mälestuse jäädvustamine.
Ernst Põdderi mälestuse jäädvustamiseks on Tartus paigaldatud tema bareljeef. Sõjaeelses Eesti Vabariigis nimetati kindral Ernst Põdderi nime järgi üks tänav Tartus. See nimetus anti Pepleri tänavale 1932. aastal, kui kindral suri. Hiljem on tänav kandnud Rudolf Pälsoni nime ja alates 1991. aastast on taas Pepleri tänav.
Isik kujutavas kunstis.
Ernst Põdderit kujutatakse ka filmis Detsembrikuumus, kus tema tegelaskuju mängib Tõnu Kark.


Denominazione di Origine Controllata e Garantita.
Denominazione di Origine Controllata e Garantita ehk DOCG on Itaalia veinide klassifikatsioonitähis. DOCG klassi kuuluvad kõige tuntumad ja paremad veinid, mille tootmine toimub audentsust garanteeriva (G kui garantiitähis) kontrollsüsteemi raames.
DOCG sätestav seadus võeti vastu 1963. aastal, esimeseks DOCG veiniks sai 1966 Vernaccia di San Gimignano.


Lecco.
Lecco on linn Itaalias Lombardia maakonnas, Lecco provintsi halduskeskus. Asub Como järve idapoolse haru lõunatipus. Idast ja põhjas piiravad Lecco linna mäed.
Lecco on tööstuslinnake, mille olulisemaks arhitektuurimälestiseks on "Basilica" kirik oma 14. sajandist pärinevate freskodega.
Leccos on sündinud kirjanik Alessandro Manzoni (1785–1873). Mälestussambal Piazza Mazonil on kujutatud stseene tema romaanist "I promessi sposi", mille tegevus toimub 17. sajandi Leccos ja Milanos. Külastamiseks on avatud kirjaniku sünnikodu "Casa Natale di Manzoni".


Arona.
Arona on linn Itaalias Piemonte maakonnas Novara provintsis. Asub Lago Maggiore järve ääres.
Arona vaatamisväärsusteks on gigantne kardinal Carlo Borromeo pronksist ausammas, mille tippu on võimalik ronida. Kardinal Borromeo sündis Aronas 1538. aastal. Linnakeses asub ka Borromeo perekonnale pühendatud Santa Maria kabel.


Lavr Kornilov.
Lavr Georgijevitš Kornilov (vene "Лавр Георгиевич Корнилов"; 30. august (vana kalendri järgi 18. august) 1870 – 13. aprill 1918 Jekaterinodar) oli Vene sõjaväelane.
Kornilov sündis tänapäeva Kasahstanis (Venemaa Keisririigi aegne nimetus Turkestanis), pärinedes kasakate hulgast. Lõpetas Siberi Kasakakorpuse, Mihhaili Suurtükiväe sõjakool ("Михайловское артиллерийское училище") (1892), Nikolai Kindralstaabi Akadeemia (1898 kuldmedaliga). 1889–1904 aastail teenis Turkestani sõjaväeringkonnas. 1890–1904 osales ta mitmes Kesk-Aasiat uurinud ekspeditsioonis ning õppis sealseid keeli. Vene-Jaapani sõjas (1904–1905), teenis laskurbrigaadi staabiülemana ja sai polkovniku auastme ning üles näidatud vapruse eest Püha Georgi ordeni. 1906–1907 teenis Kindralstaabis. 1907–1911 oli ta Venemaa sõjaväeatašee Hiinas, saades kindralmajori auastme. 1911–1912 oli 8. Eesti jalaväepolgu ülem.
Esimese maailmasõja ajal oli ta jalaväediviisi juhataja, kuid langes 1915 haavatuna Austria-Ungari vägede kätte vangi. 1916. aastal põgenes ta ning määrati peale Veebruarirevolutsiooni ning tsaar Nikolai II troonist ja sõjavägede ülemjuhataja kohast loobumist 2. märtsil 1917 Petrogrdi sõjaväeringkonna juhiks.
Aprillis 1917 Petrogradis toiminud sõjavastaste rahutuste ajal tegi Venemaa Ajutise Valitsusele kõrgeima sõjavõimu esindajana ettepaneku rahutused jõuga maha suruda, millest keelduti. Protestiks astus tagasi ning asus juhtima maikuust 1917. Edelarindel 8. armeed. 18. juulil 1917. nimetati ta Vene sõjaväe ülemjuhatajaks.
Kornilov oli algul Aleksandr Kerenski juhitud Ajutise Valitsuse toetaja, kuid ta pettus selles üha enam, mõistes, et Venemaa on langemas kaosesse ning suurimat kasu sellest on saamas bolševikud. 1917. aasta septembris otsustas Kornilov Vene Ajutise valitsuse poliitikasse sekkuda, nõudes Kerenskilt sõjaväelise diktaktuuri kehtestamist. Väidetavalt põhjustas tema "mässu" Kerenski, kes algul tema väed Petrogradi korda looma oli kutsunud, kuid hakkas hiljem kartma, et äkki tahab parempoolsete poliitikute ja sõjaväelaste hulgas populaarne sõjakangelane Kornilov ise võimu haarata. Seetõttu kuulutas Kerenski Kornilovi mässuliseks, ning eemaldas ta 27. augustil maha armee ülemjuhataja kohalt.
Kornilov otsustas aga Lenini ja "teised saksa spioonid" kinni võtta ja üles puua ning võib-olla kehtestada ka sõjaväelise diktatuuri. Venemaa Ajutise valitsuse Kerenski kutsus appi kõik väeüksused, mis pealinnas olid, iroonilisel kombel ka Petrogradi Nõukogu bolševike Punakaardi. Juhtivatele bolševikele välja kirjutatud arreteerimisorderid tühistati ja nad amnesteeriti. (Siiski, Lenin jäi endiselt tagaotsitavaks poliitiliseks kurjategijaks.)
Koondatud väed suutsidki Kornilovi väed peatada, kindral ise ja ta mõttekaaslane Edelarinde juhataja Anton Denikin vahistati. 19. novembril uus ülemjuhataja Nikolai Duhhonin vabastas ta vahi alt ja ta siirdus Lõuna-Venemaale, kus asus koos kindral Mihhail Vassiljevitš Aleksejevi ja Denikiniga organiseerima bolševikevastast Vabatahtlike Armeed.
Kornilov langes Vene kodusõja ajal Jekaterinodari piiramisel, kui mürsk purustas ta peakorteri ning ta sai surmavalt haavata. Kornilovi surnukeha kaevati hiljem bolševike poolt välja ning rüvetati ja põletati.


Gravity Probe B.
Gravity Probe B on Maa tehiskaaslane, mille ülesanne on kontrollida Einsteini teooriat ruumi ja aja olemuse kohta.


Bergamo provints.
Bergamo on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Provintsi keskus on Bergamo linn.
Põhjast piirneb Sondrio provintsi, idast Brescia provintsi, lõunast Cremona provintsi ja läänest Milano provintsiga. Provintsi lõunaosas laiub tasane Po madalik; põhjas kerkivad Alpid (kõrgeim tipp Mont Coca 3052 m).
Provintsi lääneosas voolab Adda jõgi, idas Oglio jõgi.
Bergamo provints jaguneb 244 vallaks (vt Bergamo provintsi valdade loend).


Kaheidulehelised.
Päriskaheidulehelised ("Dicotyledoneae" või "Magnoliopsida") on katteseemnetaimede ehk õistaimede suurim klass.
Iseloomulikud tunnused.
Üheidulehelistest eristab neid see, et neil on kaks idulehte, erandlikult võib üks iduleht olla kängunud. Kaheidulehelistel on üks peajuur ja ühe ringina asetsevad juhtkimbud, mille kambium võimaldab varre teiskasvu. Lehed on enamasti sulg-, sõrm- või võrkroodsed, terveservalised või lõhestunud. Õied on põhiliselt viietised või neljatised. Kaheidulehelised erinevad üheidulehelistest ka tolmuterade ehituse ja keemiliste omaduste, kromosoomide tugevama keerdumise jm poolest.
Arvukus.
3/4 õistaimedest kuulub kaheiduleheliste hulka, mis on oma ehituselt, kujult ja eluvormilt mitmekesisemad kui üheidulehelised. Kaheiduleheliste liike on umbes 180 000, neist kasvab Eestis umbes 1000.
Seltsid.
Kaheidulehelisi jaotatakse 71 seltsi, millest liigirohkemad on astrilaadsed, oalaadsed, mailaselaadsed ja nelgilaadsed, ning 333 sugukonda, millest liigirohkeimad on korvõielised, liblikõielised, piimalillelised ja madaralised. Algelisem selts on magnoolialised (uuemail andmeil seltsi "Chloranthales" esindajad), kõiki kaheidulehelisi peetakse neist arenenuks. Eesti taimestiku ürgsemad seltsid on tulikalaadsed ja vesiroosilaadsed, viimastest lahknevad ühe haruna üheiduleheliste klassi seltsid.
Evolutsioon.
Kaheidulehelised pärinevad arvatavasti vanaaegkonnas seemnesõnajalalaadseist (sõnajalgtaimed), hulgaliselt tekkis neid juura lõpus ja eriti kriidiajastul.


Metaandmed.
Metaandmed (inglise keeles "metadata") on mingeid andmeid kirjeldavad andmed ehk nii-öelda andmed andmete kohta. Tavaliseks näiteks on raamatukogu kataloogikaart, mis sisaldab andmeid raamatu sisu ja asukoha kohta.
Failide puhul võivad metaandmeteks olla selle autor, loomise kuupäev, faili loomiseks kasutatud tarkvara jne. Selline info võib paikneda faili enese sees.


Pavia provints.
Pavia provints on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Provintsi keskus on Pavia linn.
Põhjast piirneb Milano provintsi, idast Lodi provintsi ja Piacenza provintsi, edelast, läänest ja loodest Piemonte maakonna Alessandria provintsi, Vercelli provintsi ja Novara provintsiga.
Pavia provints jaguneb 190 vallaks (vt Pavia provintsi valdade loend).


Lään.
"See artikkel räägib ajaloolisest maaõiguslikust mõistest; Rootsi ja Soome haldusüksuste kohta vaata artiklit Lään (haldusüksus)
Lään ehk feood on kõrgematelt valitsejatelt haldamiseks, valdamiseks ja kasutamiseks antud kinnisvara.
Lääni mõiste sai alguse saksa õigusruumis. Hiljem levis lään kogu keskaegses õigusruumis kasutatava maaõigusliku mõistena. Esialgu nimetati lääni benefiitsiks: tähtajaliseks kasutamiseks vasallile antud maa või muu vara. 10.–12. sajandil muutusid läänid päritavateks. 13. sajandil kujunes välja lääniõigus. Lääniõiguse seaduslikud alused on kirja pandud Saksi peeglis (saksa keeles "Sachsenspiegel") aastal 1227. Saksi peegel kehtis keskajal Põhja-Saksamaal, Eestis kuni Liivimaa õiguspeegli kehtestamiseni 1337.
Lääne jagasid süseräänid, kes olid omal maal kõrgeimad võimukandjad: kuningas, vürst, hertsog, samuti senjöörid: suurfeodaalid, korporatsioonid, kloostrid, linnad.
Lään anti vasallile kui madalamal astmel seisvale feodaalile haldus- või sõjaliste teenete eest koos sellel maa-alal elavate talupoegadega ja muude tuluallikatega. Üksnes meesliinis pärandatav lääni nimetati meeslääniks. Vahel läänistati ka linnu või kuulus linn koos seda ümbritseva maaga lääni koosseisu.
Eestis läänistati linnadest Haapsalu, Narva, Paide ja Viljandi.
Saksamaal kehtis läänisüsteem 15. sajandi lõpuni. Eestis kadus läänisüsteem tunduvalt hiljem. Alles aastal 1783 muudeti läänid Venemaa keisri ukaasiga alloodideks.


Hernando de Soto.
Hernando de Soto (sündinud 1941 Arequipas) on Peruu majandusekspert ja publitsist, Vabaduse ja Demokraatia Instituudi looja ja juhataja Limas.
Hernando de Soto uuris 1980. aastatel vaesuse kõrvaldamise võimalusi Peruus ning jõudis järeldusele, et ühiskonna jõukuse tagab legaalsete äride ja eraomanike rohkus. 1986. aastal ilmunud raamat "Teine tee: nähtamatu revolutsioon Kolmandas Maailmas" kujunes kiiresti bestselleriks ning pälvis hulgaliselt kriitikat.
Vasakpoolselt häälestatud oponendid leidsid, et De Soto põhimõtted on vastuolus Marxi teesiga: kapitalism kontsentreerib kapitali järjest vähematesse kätesse. Vastuseks kriitikale meenutas de Soto Marxi ennustuse konteksti: mida arenenum on kapitalistlik majandus, seda vaesemaks muutub töölisklass, ja seda mitte ainult relatiivselt, vaid ka absoluutselt. Seega peaksid maailma vaeseimad inimesed olema USA töölised.
Peruu marksistlikud partisaniliikumised, maoistlik Sendero Luminoso (Hiilgav Tee) ja Kuuba sponsoreeritud Tupac Amaru on De Sotole langetanud surmaotsuse.
2004. aastal sai Hernando de Soto Milton Friedmani auhinna vabaduse edendamise eest.


Sõktõvkar.
Sõktõvkar (komi, vene "Сыктывкар") on Venemaa Komi Vabariigi pealinn.
Asub Sõssola (komi "Sõktõv") jõe suubumiskohas Võtšegda ("Ežva") jõkke. Geograafilised koordinaadid 61°40′N, 50°49′E.
Asutatud 1586. aastal kaubavahetuspunktina komidega. 1780. aastal sai linnaõigused, ametlik venekeelne nimi oli kuni 1930. aastani Ust-Sõssolsk (Усть-Сысольск). Nimi Sõktõvkar on tuletatud komikeelsest jõe nimest Sõktõv ja sõnast kar 'linn'.
20. sajandil toimunud venelaste massiline sisseränne on jätnud komid vähemusse nii Sõktõvkaris kui kogu Komi Vabariigis. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Sõktõvkari elanikest venelasi 58,4 %, komisid 30,6 %, ukrainlasi 3,9 %, sakslasi 1,4 %, valgevenelasi 1,2, tatarlasi 0,6 % ja teisi rahvusi 3,9 %. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Sõktõvkari elanikest venelasi 63%, komisid 24,7%, ukrainlasi 2,6%, valgevenelasi 0,8%, sakslasi 0,8%, tatarlasi 0,6% ja asereid 0,5%.
Sõktõvkaris asub 1972. aastal asutatud Sõktõvkari Riiklik Ülikool ja Komi Riiklik Pedagoogikainstituut.
Elanike arv oli 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 235 006. Sõktõvkari osa on ka Ežva rajoon (56 200 elanikku), mille moodustab Ežva alev, mis asub keskasulast 18 km põhja pool.
Sõktõvkar on Sõktõvkari linnaringkonna keskus.


Björn Lind.
Björn Lind (sündis 22. märtsil 1978) on rootsi murdmaasuusataja (sprinter).
Maailma karika etappide võidud.
Björn Lind on seni võitnud kolm maailmakarika etappi.
Lind, Björn
Lind, Björn


Bjørn Lomborg.
Bjørn Lomborg (sündis 6. jaanuaril 1965) on taani politoloog, Kopenhaageni "Business School"i adjunkt-professor, endine Greenpeace'i toetaja, nüüd aktiivne Greenspiriti liige.
Bjørn Lomborg on maailmas tuntud eelkõige oma teosega "The Skeptical Environmentalist" (Skeptiline keskkonnakaitsja) (2001), milles ta lükkab ümber keskkonnakaitsjate ja rohelise liikumise aktivistide seisukohti.
Lomborg kritiseerib ka Kyōto protokolli, kuna see ei täida oma eesmärke ja juhib tähelepanu tõelistelt probleemidelt kõrvale.
Välislingid.
Lomborg, Bjørn
Lomborg, Bjørn


Togliatti.
Togliatti (vene "Тольятти") on linn Venemaal Samara oblastis. Asub Volga jõe ääres Kuibõševi veehoidla lähedal 60 km kaugusel Samarast.
Asutatud 1737, linnaõigused 1780. aastast. 1950-ndatel aastatel jäi linna territoorium rajatava veehoidla alla ja linn ehitati üles uude kohta läheduses. 1964. aastani kandis nime Stavropol Volga ääres ("Ставрополь на Волге") ja nimetati ümber Itaalia Kommunistliku Partei sekretäri Palmiro Togliatti järgi.
Linnas on AvtoVAZi tehased, kus toodetakse sõiduautosid VAZ (LADA).
Elanike arv on 2005. aastal oli 704 800 ja 2007. aastal 705 300. Halduslikult jaguneb 3 rajooniks.
31. oktoobril 2007 plahvatas hommikuse tipptunni ajal ühes Togliatti linnaliini bussis pomm. Hukkus 8 inimest, vigastada sai 60.


Bitches Brew.
"Bitches Brew" on Miles Davise duubelalbum aastast 1970, mis paljude meelest lõi džäss-"rock"'i ehk "fusioni kui žanri, kuigi eksperimente džässi ja "rock"i kokkusulatamiseks oli tehtud varemgi.
Album ilmus 1970. aastal plaadifirmalt CBS ja algselt oli sellel 6 lugu (4 Davise kirjutatud, 1 Joe Zawinulilt ja 1 Wayne Shorterilt).


Thobias Fredriksson.
Thobias Fredriksson (sündis 4. aprillil 1975) on rootsi murdmaasuusataja (sprinter).
Maailma karika etappide võidud.
Thobias Fredriksson on seni võitnud viis maailma karika etappi.
Fredriksson, Thobias
Fredriksson, Thobias


Lään (haldusüksus).
Lään (rootsi keeles "län", soome keeles "lääni") on 1. järgu haldusüksus Rootsis ja 2009. aastani Soomes ning kunagine haldusüksus Taanis.
Ajalugu.
Birger Jarl ja Magnus Aidalukk kehtestasid lossiläänid ("slottslän"), kui "ledung" kujundati ümber kindlateks maksudeks. Olid ka kuningliku perekonna liikmete ülalpidamisläänid ning pandiläänid laenude puhul eraisikutelt kroonile ning teenistusläänid vastutasuks sõjaväeteenistuse eest.
1634. aasta valitsemisreformiga kehtestati läänisüsteem. Esialgsed läänid kajastuvad ajaloolistes maakondades.
Aastast 1810 on jaotus läänideks põhijoontes säilinud. Viimasel ajal on siiski toimunud kolm suuremat muudatust. Aaastal 1968 liideti Stockholmi linn Stockholmi lääni koosseisu. 1. jaanuaril 1997 liideti Kristianstadi lään ja Malmöhusi lään Skåne lääniks. 1. jaanuaril 1998 moodustati Västra Götalandi lään, kuhu ühendati varasemad Göteborgi ja Bohusi lään, Älvsborgi lään ja Skaraborgi lään, välja arvatud Habo vald ja Mullsjö vald.
Halduskorraldus.
Poliitilisi funktsioone täidavad maavolikogu ("landstingsfullmäktige"), mille valib rahvas, ja maavalitsus ("länsstyrelse"), mis on riigi organ läänis.
Maavalitsus.
Maavalitsus ("länsstyrelse") on riigi piirkondlik esindaja, mis toimib lääni ja riigi vahelise vahelülina. Maavalitsuse juhi nimetab Rootsi valitsus ning teda kutsutakse maavanemaks ("landshövding"). Läänivalitsuse kompetentsis on muuhulgas teatud sotsiaalküsimused ja piirkondlik sotsiaalne planeerimine.
Lääni riiklike organite seas on ka näiteks lääni töökomisjon ja metsavalitsus. Need alluvad vastavale üleriigilisele organile.
"Landsting".
"Landsting" on teise astme kohalik omavalitsus, mille poliitiline organ on maavolikogu ("landstingsfullmäktige"). Maavolikogu nimetab "landstingi valitsuse, mis juhib ja koordineerib "landstingi tööd. "Landstingi kompetentsis on tähtsaimal kohal tervishoiuküsimused. Tavaliselt on selle kompetentsis ka haridus, kultuur (peamiselt lääni muusikaasutused, teatrid ja muuseumid) ning majanduse toetamine. Ühistranspordi valdkond on sageli jaotatud "landstingi ja valdade vahel. "landstingi tegevust finantseeritakse riigieelarvest ja "landstingii maksudest. Seda reguleerib muuhulgas omavalitsusseadus.
Kolmes läänis on halduskorraldises omapärad. Gotlandi läänis "landsting" puudub ning selle ülesandeid täidab Gotlandi vald. Skåne läänis ja Västra Götalandi läänis on "landsting'"ile katseliselt antud suurem kompetents, sealhulgas suurem vastutus piirkonna arengu eest.
Soome.
Soome jagunes 2009. aasta lõpuni 6 lääniks. 1. jaanuarist 2010 läänid kaotati.
Ajalugu.
Soome jaotati Nikolai I poolt läänideks aastal 1831. Aastal 1870 liideti Turu lään ja Pori lään Häme lääniks. Pärast Teist maailmasõda anti suur osa Viiburi läänist ära Nõukogude liidule. Alles jäänud osast moodustus Kymi lään. Viimased muudatused Soome läänidesse tehti aastal 1997, kui 13 läänist jäi alles 6.


Emelie Öhrstig.
Emelie Öhrstig (sündinud 27. veebruaril 1978) on rootsi murdmaasuusataja (sprinter).
Olümpiamängud.
2006 Torinos
Öhrstig, Emelie
Öhrstig, Emelie


Hopjor.
thumb
Hopjor (vene "Хопёр") on jõgi Venemaal. Saab alguse Volga kõrgustikult Penza oblastis ja voolab edelasse. Enne Kalatši kõrgustikku pöörab lõunasse ja suubub vasakult Doni jõkke.
Pikkus 980 km, valgla 61 100 km². Laius on kuni 100 m.
Suuremad jõe ääres asuvad linnad on Balašov ja Urjupinsk.
Suuremad lisajõed on Vorona, Savala ja Buzuluk.


Ants Kaljurand.
Ants Kaljurand ehk "Hirmus Ants" (20. oktoober 1917 Saaremaa — 13. märts 1951) oli üks tuntumaid Lääne- ja Pärnumaa metsavendi.
Teise maailmasõja eel töötas sulasena Pärnumaal Soontagana valla taludes. Oli Kaitseliidu liige ning osales metsavennana 1941. aastal Pärnu- ja Läänemaal võitlustes Nõukogude vägede vastu. Saksa okupatsiooni ajal astus Omakaitsesse. Aastatel 1942 – 1944 osales vabatahtliku rindesõdurina Saksamaa poolel võitlustes Nõukogude Liidu vastu. Langes 1944. aasta sügisel Saaremaal Nõukogude vägede kätte vangi, kuid põgenes sama aasta detsembris ning koondas enda ümber ühe kardetuma metsavendade salga. 24. juunil 1949 langes reetmise läbi Nõukogude okupatsioonivõimude kätte vangi. Hukati sõjaväetribunali otsuse põhjal koos oma kaaslaste Arved Pildi ja Juhan Metsäärega 13. märtsil 1951.
10. juulil 2011 avati Pärnumaal Koonga vallas Mihkli kiriku juures kaitseliidu Pärnumaa maleva algatusel Ants Kaljuranna mälestuskivi.


Subtiiter.
Subtiiter on filmi või telesaate dialoogi lühike tõlketekst, mis ilmub ekraanile.


Marita Koch.
Marita Koch (sündis 18. veebruaril 1957 Wismaris) on endise Saksa DV kergejõustiklane (100m, 200 m ja 400 m jooksja). Olümpiavõitja (1980), kolmekordne maailmameister (1983) ja kümnekordne Euroopa meister. Kehtiva 400 m maailmarekordi (47,60) valdaja.
Olümpiamängudel.
1980 olümpiavõitja 400 m 48,88 ja hõbemedal 4x400 m 3.20,4
Maailmameistrivõistlustel.
1983
Euroopa meistrivõistlustel.
1978 Euroopa meister 400 m 49,94 ja 4x400 m 3.21,2
1982 Euroopa meister 400 m 48,15 ja 4x400 m 3.19,05
1986 Euroopa meister 400 m 48,22 ja 4x400 m 3.16,87
Euroopa sisemeistrivõistlustel.
1977 Euroopa sisemeister 400 m 51,14
1979 hõbemedal 60 m 7,19
1981 pronksmedal 50 m 6,19
1983 Euroopa sisemeister 200 m 22,39
1985 Euroopa sisemeister 200 m 22,82
1986 Euroopa sisemeister 200 m 22,58


Laugrannik.
Laugrannik on lauge reljeefiga rannik.
Rannikute reljeefi alusel eristatakse laugrannikuid ning järskrannikuid. Laugrannikud jagunevad omakorda järsak- ja lauskrannikuks.
Kogu Eesti rannik on laugrannik.


Elmar Ilp.
Elmar Ilp (1919–12. august 1950) oli Saaremaa tuntuim metsavend.
Elukäik.
Ilp sündis 1919. aastal Saaremaal Mustjala valla Võhma külas. Ilpi on juba lapsepõlves ja noorukina mäletatud kui rahutut ja veidi huligaansete kalduvustega poissi, kellel oli pahandusi. Ta pidas juhutöid, mingit kindlat ametit ta ei omandanudki.
1940. aasta suvel võeti Ilp Eesti sõjaväe ajateenijana üle Punaarmeesse, kuid langes 1941. aasta suvel koos tuhandete teiste Punaarmee 22. eesti territoriaalse laskurkorpuse võitlejatega Saksa vägede kätte sõjavangi. Ilp vabanes sama aasta oktoobris.
1943. aasta lõpus arreteeriti Elmar Ilp mitme Saaremaal toime pandud murdvarguse eest, mõisteti vangi ning vabanes alles Nõukogude vägede saabudes. Seejärel töötas ta Kuressaare linna täitevkomitee kommunaalosakonna arveametnikuna. Taas arreteeriti Elmar Ilp 1945. aasta mais loata relva omamise eest, kuid põgenes veel samal kuul Kuressaare arestikambrist ning asus end varjama. Ta tabati 12. augustil 1950 Luulupe ja Eikla vahel asunud metsapunkris ning tapeti kohapeal koos selleks ajaks järelejäänud kahe kaaslase Redeese Tomsoni ja Feliks Vahteriga.Punkri asukoha reetis ja mitukümmend tuhat rubla teenis NKVD agent Juhan Saar(hilisem vanavarakoguja ja kirjamees)
Elu metsas.
1945. aasta oktoobriks koondus Ilbi ümber mõnemeheline, muutuva suurusega salk, mille esimeseks veretööks peetakse isiklikest ajenditest(sugulaste küüditamine) teoks saanud mõrva 26. novembril 1945. Elmal Ilbi poolt juhitud salgale on omistatud üle neljakümne relvastatud väljaastumise. Illegaalina andis Elmar Ilp oma väljaastumistele poliitilise, asjaoludele vastavalt Nõukogude okupatsiooni vastase värvingu.
Ilbi ohvrite arv on teadmata, kuid eri hinnanguil võiks tapetute koguhulk ulatuda saja inimeseni. Tema paljude ohvrite seas olid näiteks 1940. aastatel ametis olnud rajoonivolinik Priske, kelle tugevalt moondunud laip leiti Kaali metsast mitmeid nädalaid pärast mehe teadmata kadunuks kuulutamist. Samuti tapeti Masa külas näitleja Helle Laasi isa Osvald Laas-küüditaja!. Ilbi ohvrite seas oli Nõukogude armee eestlastest sõdureid, ka suur hulk Saaremaa külaelanikke(koputajad-agendid), kes oma sidemete või meelsuse tõttu tundusid Ilbile liialt ohtlikud, et neil võinuks elada lasta-. Ilp hävitas halastamatult ka kõik need inimesed, kes olid Nõukogude korra käsilased ja kaotanud tema usalduse ning võisid salgale seeläbi ohtlikuks osutuda. Kahjuks ei piirdunud Ilpi tegevus ainult vabadusvõitlusega - nii mõnelgi juhul olid ohvriteks ka süütud või eestimeelsed inimesed, kelle hingel puudus süütegu. Ilp sidus hulga rahvast enda salgaga ka seeläbi, et ilmutas end mõnes talus ning tegi end kostiliseks. Ilpi salga tegude hindamisel on vastuolulisi seisukohti. Kui ühed peavad teda puhtaks vabadusvõitlejaks, peavad mitmed teised ajaloolased teda siiski puhtakujuliseks bandiidiks, kelle jaoks piir vabadusvõitluse ja lihtsalt banditismi vahel oli äärmiselt ebamäärane.
Ilp jättis vähemalt ühel korral peale karistusaktsiooni nähtavale kohale paberilehe, kus märkis, et aktsiooni saatis korda ühendus "Lendav Surm". Siiski ei olnud Ilpi bandel tegelikult end Lendavaks Surmaks kutsuvate metsavendadega pistmist - Lendava Surma nime võttis oma grupi kohta kasutusele noorelt hukkunud, ent oma lühikese eluea jooksul siiski väga tuntuks saanud Virumaa metsavend Aleksander Raud. Hiljem kasutas sama nime kohati Jakob Metsmäe suurem grupeering, peale Aleksander Raua hukkumist ja osade Raua kaasvõitlejate üleminekut Metsmäe bandesse. Samuti on teada Raua ja Metsmäe bandede ühisoperatsioone (Aleksander Kissi tapmine jt.). Ilmselt soovis Ilp näidata ennast suurema võrgustiku liikmena, et külvata hirmu kommunistide seas ja võibolla ka, et osaliselt õigustada neid kuritegusid, mis ei olnud otseselt seotud vabadusvõitlusega.
Elmar Ilbi isiklik elu.
Elmar Ilbi salka kuulus teiste seas Saaremaalt Haeska külast pärit tütarlaps Redeese Tomson. Salgaga liitudes oli ta vaid 17-aastane. Tema vanemad olid poliitvangid.
Tomson paistis silma erilise jõhkrusega. Mitmete tapmiste puhul oli just temal peamine sõnaõigus, mil moel ohvritelt elu võetakse, või kas üldse võetakse. Redeese Tomson oli ka sageli ise mõrvade otsene toimepanija, kasutades tapmiseks väga piinarikkaid meetodeid (korduv pussitamine, vigastamine).
Mõningail andmeil sünnitas Tomson ka Ilbile metsas poja. Imik koos nimesildiga olevat jäetud ühe arstipunkti ukse ette, kust leidjad ta kaasa võtsid ning lapse elu päästsid. Kuuldused Ilbi ja Tomsoni järeltulijast on siiski tugeva kahtluse alla pandud, kuna ükski tunnistaja ei ole rääkinud Tomsoni rasedusest, sünnitusest vms, liiatigi olnuks lapsekandmine metsaoludes ning pidevate põgenemiste ja rünnakute läbiviimise olukorras ülimalt komplitseeritud kui mitte võimatu.
Tabamine.
Ilp ja tema salk tabati 12. augustil 1950 lahingu käigus Saaremaal Luulupe külas Nõukogude julgeolekutöötajate ning Ilbi grupi vahel. Koos Ilbiga tapeti umbes 40 minutit väldanud lahingu käigus ka temaga koos olnud Redeese Tomson ja Feliks Vahter. Laibad pandi samal päeval Kuressaares lühikeseks ajaks rahvale vaatamiseks välja. Ülejäänud salga liikmed olid vangi langenud juba varem, nende seas oli näiteks Saaremaa tolleaegne pillimees Harald Alpeus jpt.
Ajalooline hinnang.
Küsimus Ilbi tegevuse tegelikest motiividest on seni jäänud lahendamata ning tekitab väitlusi tänini, kuna sageli oli Ilbi ohvrite seas isikuid, kellel puudus igasugune või vähemalt näiline seos Nõukogude võimuorganitega. Sel seisukohal on ka Martin S. Kull: "Aastatel 1945-1950 terroriseeris Saaremaad ELMAR ILP, keda paljud peavad tänaseni Saaremaa metsavendade juhiks ja suureks vabadusvõitlejaks. Raamatu autori hinnangul annavad aga Ilbi lugematud õõvastavad roimad hoopis ülima selgusega tunnistust, et tegelikult ta oli kõige kohutavam bandiit, sadist ja sarimõrvar, kes Eestimaa pinnal iial kõndinud. See teos pühib jäädavalt minema Elmar Ilbi nime ümber aastakümneid hõljuva rahvusromantilise aupaiste."
Välislingid.
Ilp, Elmar
Ilp, Elmar
Ilp, Elmar


Heino Lipp (metsavend).
Heino Lipp (kuni 1936. aastani Härman-Karl Lipp; on kasutatud ka nimekuju "Hermann Lipp"; 1910 Uniküla, Maidla vald, Ida-Virumaa – 18. november 1949 Arvila, Mäetaguse vald) oli Virumaa tuntumaid metsavendi. Ta on rohkem tuntud hüüdnime Pargas järgi.
Pargas oli suur brünett lokkispäine mees (Mart Laar on ekslikult nimetanud teda blondiks).
Väidetavalt ei sooritanud Pargas ühtki veretööd. Teisalt räägitakse, et just tema oli süüdi Mäetaguse piirkonnas toimunud arveteõiendamises uusmaasaajatega, millel oli fataalne lõpp.
Pargase vend Voldemar Lipp ei olnud metsavend, kuid arreteeriti seoses metsavendadega.
Pargase abikaasa oli Emilie Lipp. Neil sündisid tütred Hildegard, Laine ja Eve.
Pargase ema Vella-Katariina, tema abikaasa ja tütred küüditati märtsis 1949 Siberisse.
Metsavend Heino Lipu ja kergejõustiklase Heino Lipu vanaisad olid vennad.
Välislingid.
Lipp, Heino (metsavend)
Lipp, Heino (metsavend)
Lipp, Heino (metsavend


August Sabbe.
August Sabbe (1. september 1909 – 28. september 1978) oli Eesti viimaseks metsavennaks peetav mees, kes langes Paidra ja Leevi küla lähedal arreteerimiskatsel, uputades end Võhandu jõkke.
August sündis 1. septembril 1909. aastal pere (isa Jaan Hindriku poeg Sabe ja ema Katri Sabe (sündinud Nassar)) noorima lapsena. Tal olid vennad Rudolf ja Heinrich ning õde Hilda. Lapsepõlv läks mööda Võhandu jõe ääres. Eesti Vabadussõja alguses läksid Augusti mõlemad vennad Eesti iseseisvuse eest sõdima. Vend Heinrich langes 1919. aastal, olles Eesti ratsaväe koosseisus. Teine vend Rudolf tuli aga sõjast eluga tagasi ja temast sai Vabadusristi kavaler.
Peale Kaitseväes aja teenimist liitus ta Eesti Kaitseliiduga, kus oli Lasva-Pindi ratsaeskadroni 2. rühmas. Kui isa 1930. aastal suri tuli Augustil Kaitseliidus olemine lõpetada ja alustada talumehe tööd.
Kui algas Vene okupatsioon ja II maailmasõda taheti palju noori mehi Vene sõjaväkke. Nagu paljud teised Eesti poisid otsustas ka August Vene armee asemel valida metsamineku. Koos paljude teiste kaaslastega vallutati 1941. aastal Lasva rahvamaja.
Saksa okupatsiooni ajal tuli August metsast välja ja teda taheti kohe ka Saksa armeesse. Sõja ajal sai aga juhuslikust pommikillust haavata Augusti ema Katri. Nüüd polnud Augustil enam mitte ühtegi pereliiget.
Taas Nõukogude võimu ajal kuulutati välja meeste mobilisatsiooni sõjaväkke. Selle peale läks August uuesti ennast metsa varjama. 1945. aastal lubati kõigil kellel polnud "veresüüd" kaelas metsast välja tulla. Nii tegi ka tema ja hakkas tegema Paidra külas veskitööd.
Veskis võeti aga August kinni ja viidi julgeolekusse, kus talle pandi agendinimeks "Jaan". Tema ülesandeks sai üles otsida tuntud metsavendade salk, kuhu kuulusid Jaan Roots, Arnold Kakko ja Paul Randmaa, ning tuua nad julgeolekusse. August aga põgenes agenditöö asemel uuesti metsa. 1950. aastal sai August just selle salga liikmeks, mida tal kästi julgeolekusse viia. Mehed varjasid ennast Suure Taevaskoja ligidal metsas, punkris. Ta kuulus Rootsi salga nn. tagalameeskonda, kuna ta hoolitses söögi ja varustuse eest. Jaan Roots koos oma salgaga sai surma Räpina lähedal Ristipalos 1952. aastal. Pärast seda hakkas August ennast üksinda varjama. Enamasti varjas ta ennas Võrumaa ja Põlvamaa metsades, Pindi, Paidra ja Leevi külade lähedal. Augustit otsis nii Põlva kui ka Võru KGB. Pärast pikki otsinguid leiti ta lõpuks Võhandu jõe äärest, kus KGB ohvitser Ervin Oras ja SORVVO inspektor Neeme Taavel ennast samuti kalameesteks riietasid. Alanud rüseluses õnnestus Augustil jõkke hüpata ja seal ennast ära uputada. Ta uppus 28. septembril 1978. aastal. August Sabbe maeti Tartus Raadi kalmistule.
August Sabbele on avatud tema langemiskohas ja Raadi kalmistul ausammas.


Mahhatškala.
Mahhatškala (avaari "МахIачхъала", lesgiini "Магьачкъеле", tabasarani "Мягьячгъала", dargi "ГIянжи-Къала" või "МяхIячкъала", kumõki "Магьачкъала", laki "МахІачкъала" või "Анжи", aserbaidžaani "Mahaçqala", vene "Махачкала") on linn Venemaal, Dagestani Vabariigi pealinn. Asub Kaspia mere ääres.
Ajalugu.
Linn asutati 1844. aastal kumõkkide maale kindlusena, mis Peeter I auks sai nimeks Petrovskoje. Mägilased kasutasid nime Anži-Kala.
Linnaõigused sai asula 1857. aastal nime all Petrovsk-Port ("Петровск-Порт"). 1922. aastal nimetati Dagestani revolutsionääri Mahomed Ali Dahhadajevi (hüüdnimi Mahhatš) järgi Mahhatškalaks ("kala" on mitmes Dagestani keeles 'kindlus, linn').
1970. aastal toimus suur maavärin, mis põhjustas linnas suuri purustusi.
Haridus.
Linnas asub 1931. aastal asutatud Dagestani Riiklik Ülikool.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli elanike arv 466 800, 2010. aastal aga 578 000.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Mahhatškala elanikest avaare 26,8 %, kumõkke 17,7 %, darge 13,8 %, lakke 13,0 %, lesge 12,0 %, venelasi 8,0 %, tabassaraane 2,0 %, rutuule 1,1 %, nogaisid 0,9 %, aguule 0,7 %, tsahuure 0,4 % ja muudest rahvustest inimesi 3,6 %.


Freddie Mercury.
Freddie Mercury (sünninimega Farrokh Bulsara; 5. september 1946 Stone Town, Zanzibar City, Sansibar – 24. november 1991 Kensington, London) oli "rock"-muusik ja laululooja. Ta on enim tuntud inglise ansambli Queen solistina.
Lapsepõlv.
Farrokh sündis pärslastest vanemate Bomi ja Jer Bulsara lapsena väikesel Sansibari saarel. Tema koolitee algas 5-aastaselt briti nunnade juhitud Sansibari misjonikoolis. Kolm aastat hiljem hakkas õppima St. Peter'i nimelises internaatkoolis. Koolis hakkasid kaasõpilased hüüdma Farrokhit Freddieks ning nimi jäi kasutusele ka pereringis.
Kooliajal tekkisid Freddiel mitmed huvid, eriti lummas teda aga muusika ja kunst. Koolijuhatus tegi tema vanematele ettepaneku maksta lisa kooliraha muusikaalase hariduse andmiseks. Pärast seda oli Freddiel võimalus klaverimängu õppida. Kooliajal moodustas Freddie ka oma esimese bändi The Hectics, mis esines oma kooli pidudel. Tänapäeval ei ole Freddie Mercury sünnikodu eriti tunnustatud. Tema maja on jäetud lagunema ning kusagil pole mingit konkreetset märget, et see on muusiku lapsepõlvekodu. Freddie teema on Sansibaril peaaegu nagu "avalik saladus". Temast ei räägita, kuid kõik teavad. Eelkõige taunitakse seda teemat Mercury seksuaalse orientatsiooni pärast. Teadupärast on Sansibari elanikud väga konservatiivsed ning ei tunnista gei-inimesi.
Kolimine Inglismaale.
Aastal 1964 toimusid Sansibaris politiilised muutused, mistõttu 1964. aasta alguses kolis perekond Inglismaale. 1964. aasta sügisel astus Freddie Isleworthi Polütehnikumi, et sooritada kunstiõpetuses edasijõudnute eksam. Aastal 1966 asus ta Ealingi Kunstikolledžisse graafikat õppima.
1960. aastate lõpul sai Freddie iidoliks Jimi Hendrix. Freddie püüdis Hendrixit igati jäljendada.
Kolledžis tutvus Freddie Tim Staffelliga, kes mängis basskitarri ansamblis Smile. Sõprussidemete paranemisel sai Freddie külastada Smile'i proove, kus ta tutvus Brian May' ja Roger Meddows Tayloriga. Kuigi muusika paelus Freddiet, otsustas ta enne professionaalseks muusikuks hakkamist kooli lõpetada. Pingutused kandsid vilja ning 1969. aastal lõpetas Freddie Ealingi Kunstikolledži graafiku ning kujundaja diplomiga.
Lavakarjäär.
Aastal 1969 tutvus Freddie ansambliga Ibex ning ta võeti bändi laulma. Ibexis sai ta esimesed suure lava kogemused. Samal aastal otsustasid Freddie ja Roger avada oma müügilaua Kensingtoni turul. Alguses katsetati kunstiga, kuid see oli edutu. Hiljem jätkati stiilsete kasutatud riiete müügiga ning see oli edukam. Müük lõpetati 18. septembril 1970, kui suri Jimi Hendrix, kelle mälestuseks müügilaud suletigi. 1969. aasta septembris läksid Ibexi ja Freddie teed lahku. Freddie ei suutnud olla ilma esinemiseta ja aasta lõpuks sai temast Sour Milk Sea solist. Kuid seegi ansambel ei kestnud kaua. Nüüd otsustas Freddie ise ansambli kokku panna. Selleks sai Wreckage. Kuna ka selle ansambliga kuulsust ei tulnud, otsustas Freddie märtsis 1970 ansambli hüljata.
1970. aasta aprillis lahkus Tim Staffell Smile'ist ning Freddie võttis tema koha ansamblis üle. Bändis olid varasemast ajast liikmed Brian May ja Roger Taylor. Freddie leidis, et nimi "Smile" ei ole piisavalt ambitsioonikas ning peale mõningaid vaidlusi pandi ansamblile nimeks "Queen". 27. juunil oli Queeni esimene kontsert, kuigi kavalehtedel oli bändi nimeks veel Smile. Samal ajal oli Freddie jõudnud arusaamale, et nimi Bulsara ei sobi mehele, keda ootab ees suur tulevik. Nõnda muutis ta oma perekonnanime Mercuryks. See nimi pidi viitama muistsete jumalate müütilisele käskjalale. Edasine on juba paljuski seotud Queeni kuulsuse ja ajalooga.
1970. aastal tutvus Freddie Mary Austiniga. Koos elati 7 aastat, jäädes headeks sõpradeks ka hiljem. 1975. aastal oli Queen Jaapani turneel. Freddie kiindus Jaapanisse täielikult ning siit sai alguse tema kirg jaapani kunsti ning antiigi vastu.
7. oktoobril 1979 esines Freddie koos kuningliku balletitrupiga Royal Ballet. Ta polnud kunagi balletti tantsinud, kuid otsustas siiski tantsimisest osa võtta. Freddie tantsis koos trupiga laulude "Bohemian Rhapsody" ja "Crazy Little Thing Called Love" järgi. Esinemine oli edukas.
Aastal 1980 otsustas Freddie oma imidžit muuta. Ta lõikas oma juuksed lühemaks ning kasvatas endale vuntsid. Fännid reageerisid muutusele, kinkides talle žiletiteri ning ka küünelakki.
1982. aasta lõpus otsustasid Queeni liikmed, et järgmisel aastal peavad puhkuse. Freddie otsustas kasutada vaba aega ratsionaalselt ning hakkas oma plaati tegema. Töö käigus tutvus ta Giorgio Moroderiga ning koostööst sündis laul "Love Kills".
1983. aasta mais käis Freddie Royal Operas vaatamas Verdi ooperit. See oli esimene kord, mil Freddie nägi katalaani ooperitähte Montserrat Caballé'd, kellest oli esimesest silmapilgust võlutud.
1985. aasta mais ilmus Freddie esimene sooloalbum "Mr. Bad Guy".
Kuna 1987. aasta algus oli Queeni jaoks vaikne, otsustas Freddie alustada uue sooloalbumi lindistamist. Veebruaris 1987 nägi ilmavalgust singel "The Great Pretender". Märtsis lendas Freddie Barcelonasse, kus tegi Montserrat Caballé'le ettepaneku koos laule lindistada. Aprilli alguses algaski töö ühiste laulude kallal. Mais 1987 esineti koos festivalil Ibizal. Nende ühine album ilmus 10. oktoobril 1988.
Haigus ja karjääri lõpp.
Freddie viimane avalik kontsert toimus 8. oktoobril 1988 suurel La Nit festivalil Barcelonas, kus tähistati olümpialipu saabumist Seoulist. Pärast albumi "The Miracle" ilmumist hakkas Mercury tervis järsult halvenema. Haigena olles püüdis ta seda üldsuse eest varjata, kuid meedias hakkasid levima kuuldused, et Mercury põeb AIDSi. Ta mõistis, et haigus ei lase tal Queeniga enam tuurile minna ning seetõttu pühendus ta uute laulude loomisele ja videote tegemisele, mis süvendas spekulatsioone tema halveneva tervise kohta.
Queeni viimaseks videoks jäi "These Are the Days of Our Lives", mis salvestati 30. mail 1991. Mercury halva väljanägemise tõttu (Freddie oli äärmiselt palju kaalust alla võtnud) filmiti video must-valgena. Valmis video ilmumine 1991. aasta juunis ei tekitanud enam kahtlustki, et Freddie tervis pole korras.
23. novembril 1991 otsustas ta oma haiguse avalikustada. Päev hiljem, 24. novembril, suri Freddie oma kodus Londonis. Surma põhjuseks AIDSiga seotud kopsupõletik.
22. aprillil 1992 korraldasid Brian, Roger ja John Freddie' mälestuseks suure mälestuskontserdi, mille tulud läksid AIDSi-vastasele võitlusele.
Freddie muusikaliseks luigelauluks jäi 1995. aastal postuumselt ilmunud Queeni plaat "Made in Heaven", millel olid veel viimased enne tema surma salvestatud laulud. "Mother Love" salvestati kaks nädalat enne Mercury surma Montreux's.
Mälestuse jäädvustamine.
2003. aastast korraldatakse septembrikuus Šveitsis Montreux's tema mälestuspäeva. Seal asub Genfi järve kaldapealsel ka talle püstitatud monument. Kuju autoriks on tšehhi skulptor Irena Sedlecká. See kuju on ka plaadi "Made in Heaven" esikaanel.


Marilyn Manson.
Marilyn Manson on alternatiiv-"metal" ja -"rock" ansambel, mis moodustati 1989. aastal.
Marilyn Manson esines 22. detsembril 2007. aastal Eestis.


Asti.
Asti on linn Itaalias Piemonte maakonnas, Asti provintsi halduskeskus. Asti asub umbes 80 km Torinost läänepool Tanaro jõe vasakul kaldal Monferrato mägede vahel.
Ajalugu.
Asutati Gallia liguurlaste poolt; 89 eKr oli selle kohal Rooma asundus.
Arhitektuurimälestised ja vaatamisväärsused.
Piazza Alfieri linnasüdames on linna iidseim asustusala. Praegu on väljak ümbritsetud 19. sajandi uhkete paleedega; väljakul asub Vittorio Alfieri monument.
Kultuur.
Asti on poeet Vittorio Alfieri (1749–1803) sünnilinn.
Alates 1257. aastast peetakse Astis igaa-aastast Paliot.
Vein.
Sealsest veinipiirkonnast saadakse Itaalia kuulsaimat vahuveini.


Boston.
Boston on linn Ameerika Ühendriikides, Massachusettsi osariigi pealinn ja Uus-Inglismaa ajaloolise piirkonna keskus. Boston asub Atlandi ookeani rannikul, kohas, kus Charlesi jõgi suubub Maine'i lahte.
Kliima.
Bostoni keskmine sademete hulk on 1090 mm aastas, mis jaotub kuude lõikes ühtlaselt. Igas kuus on keskmiselt 9–12 sajupäeva.
Igas kuus on esinenud õhusooja üle +20 °C, sealhulgas aprillist oktoobrini üle +30 °C. Juulis ja augustis on mõõdetud +39 °C. Kõige külmem kuu on olnud jaanuaris: -24 °C. Seevastu juulis pole temperatuur kunagi langenud alla +10 °C.
Merelt saabub sageli jahe briis, mis temperatuuri madaldab. Eriti sageli juhtub see kevadel, kus on juhtunud, et Bostonis on temperatuur 25 kraadi madalam kui kümmekonna kilomeetri kaugusel sisemaal. Samuti on juhtunud, et briisi mõjul langeb õhutemperatuur 20 minutiga 20 kraadi.
Ajalugu.
Bostoni asutasid 17. septembril 1630 Inglismaalt pärit puritaani kolonistid. Asula esialgne nimi oli Trimountaine, kuid peagi nimetati ta ümber Bostoni linna järgi Inglismaal, kust nad pärit olid. Samal aastal moodustati Massachusettsi lahe koloonia, kus esialgu oli üks asula.
Ometigi ei ole Boston Massachusettsi osariigi vanim asula. 1620 asutati Plymouth, mis kuulus Plymouthi kolooniasse. 1691 ühendati Massachusettsi lahe ja Plymouthi koloonia Massachusettsi lahe provitsiks.
1635 asutati Bostonis USA maa-ala esimene avalik kool, Bostoni ladina kool.
Esialgu asus Boston poolsaarel, mida mandriga ühendas kitsas maariba. Poolsaar jäi varsti kitsaks ja ümbritsevat madalat merd ning soid hakati täitma, et maad juurde saada. Aastatel 1631–1890 kasvas Bostoni pindala 3 korda. Täitematerjaliks kasutati ümbritsevaid mägesid, samuti tekkivaid ehitusjäätmeid ja -prahti. Kõige aktiivsem pinnasetäitmine toimus 1800. aastatel.
Kuni 1760ndateni oli Boston suurim, rikkaim ja mõjuvõimsaim linn tänapäeva USA maa-alal. Siis kasvas Philadelphia temast mööda.
Boston mängis olulist rolli Ameerika Ühendriikide tekkimisel. 1770. aastal toimus seal nn Bostoni veretöö, 1773. aastal Bostoni teejoomine.
1824. aasta algul korraldati rahvahääletus, millega linna ametlik nimi muutus: enne oli see "The Town of Boston", 4. märtsil kinnitati rahvahääletuse tulemusena selleks "The City of Boston". Sel ajal elas Bostonis 46 226 inimest ja linna pindala oli 12 km².
1820. aastatel hakkas linna elanikkond kiiresti suurenema. Esimene immigrantide laine saabus peamiselt Briti saartelt. 1850. aastaks elas Bostonis juba umbes 35 tuhat iirlast. Ühest kandist pärit immigrandid asusid elama samasse linnaossa. Lisaks iirlaste linnaosadele tekkisid sel ajal itaallaste ja vene juutide linnaosa.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse järgi elas Bostonis 617 594 inimest.
Majandus.
Bostoni SKP oli 2008. aastal 363 miljardit dollarit, millega oli linn maailmas 12ndal ja USA-s kuuendal kohal.
Sõpruslinnad.
Lisaks on Bostonil lähedased suhted Bostoniga (Suurbritannia), Haifaga (Iisrael) ja Valladolidiga (Hispaania).


Pastišš.
Pastišš (prantsuse keeles "pastiche" < it "pasta" 'taigen, pasta', "pasticcio" 'jäljendus') on teos, mis teadlikult jäljendab ühe või mitme kirjaniku, koolkonna, ajastu, stiili, sõnavara, lausestust vm.
Enamasti on tegu mängulise laenamise või tsiteerimisega, harvem originaalsuse puudumisega. Pilkavast paroodiast ja travestiast erineb tunnustava, plagiaadist - avaliku jäljendamise poolest.
Erilist huvi on pastišš pälvinud poststrukturalismis ja postmodernismis, mis käsitlevad kirjanduslikke tekste tihedas omavahelises põimingus - iga tekst on seotud talle eelnenud ja teda ümbritsevate teiste tekstidega, on seega otsekui uus kudum minevikutekstidest (intertekstuaalsus).
Nt: Gustav Suits on paguluses pastišeerinud Mihkel Veske üldtuntud ärkamisaegset luuletust "Kodumaa" ("Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt"): "Kas tunned maad, kus häitseb kahur, / mis vanad lõhkund piiriraad?...


Adolf von Seckendorff.
Adolf von Seckendorff (saksa keeles "Freiherr Franz Adolf von Seckendorff"; 17. märts 1857 Gera – 8. mai 1941) oli vabahärra, Saksamaa jalaväekindral.
Esimese maailmasõja ajal oli ta Eestimaa okupatsiooni ajal Saksa Keisririigi poolt järel Saksa Põhjakorpuse juhataja, samas ka algul Saaremaa, seejärel Eestimaa sõjakubernerina Saksa okupatsioonivõimu kõrgeim esindaja Eestis.
Eesti sõjakomandandina 1918. aastal.
22. veebruaril okupeerisid Saksa väed Valga, 24. veebruaril Tartu, Jõgeva ja 25. veebruaril Pärnu, Viljandi ja Tallinna.
Peale Eesti okupeerimist 25. veebruaril 1918 keeldus von Seckendorff tunnustamast Eesti iseseisvust ja riiklikke institutsioone. Kuid 28. veebruaril 1918 andis von Seckendorff korralduse, mille põhjal Eesti rahvuslikud väeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks. Kuid loodava rahvusvägede organisatsiooni, mille ülemaks pidi saama kindralmajor Andres Larka, iga ei olnud kuigi pikk. 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks.
Tsitaat.
Täieliku rahu ja korra tulekuga saab jälle kindlustatud kõikide ausate vaba läbikäimine oma Jumalaga, temast seatud valitsusega, ja inimeste vaba läbikäimine isekeskis ning majandusline edenemine, alustatud ja kindlustatud saab vastastikku arusaamine ja usaldamine. Inimese hingejõu, ta vaimutöö ja töörammu takistamata arenemine saab perekonna ja maa õnneks oma kinnitavat, kosutavat ja elustavat mõju avaldama ja ka neid kaaskodanikka õigele teele juhatama, kes veel vastu panvad. (Eestimaa maakoosolekul 9. aprillil 1918.)


Emmeline Pankhurst.
Emmeline Pankhurst (14. juuli 1858 – 14. juuni 1928) oli üks Suurbritannia naisõiguslaste liikumise algatajatest.
Ta sündis Manchesteris ja ta neiupõlvenimi oli Emmeline Goulden. 1879. aastal abiellus ta advokaadi Richard Marsden Pankhurstiga. Pankhurst oli naiste valimisõiguse toetaja. Emmeline Pankhurst asutas Naiste frantsiisimise Liiga, kuid see jäi pooleli tema abikaasa surma tõttu 1898. 1903 asutas ta Naiste Sotsiaalse ja Poliitilise Liidu ("Women's Social and Political Union"), mis oli tuntud oma sõjakuse poolest. Sinna kuulusid sellised naised nagu näiteks Annie Kenney, Emily Davison, Epsom Derby ja Ethel Smyth, ka ta tütred Christabel ja Sylvia Pankhurst.
Tema teine tütar, Adela Pankhurst emmigreerus Austraaliasse, kus ta oli poliitiliselt aktiivne alguses Austraalia Kommunistlikus Parteis ja siis fašist Austraalia Esimeses Liikumises.
Emmeline Pankhursti tegevusele tõmbas tähelepanu see, et ta oli mitu korda vangis. Tema autobiograafia "My Own Story" avaldati 1914.
1914. aastal, kui algas Esimene maailmasõda, julgustas ta naisi meeste töid tegema, et mehed saaksid sõtta minna. Koos David Lloyd George'iga organiseeris ta paraadi 30 tuhande naisega, et julgustada tööandjaid andma naistele meeste töid. Pankhurst rakendas kogu energia sõja tarbeks, samas kui kõik tema liikumise kaaslased ei toetanud sõda.
Märtsis 1918 said naised Suurbritannias ja Iirimaal valimisõiguse, kui nad olid 30-aastased (mehed võisid olla 21-aastased). Novemberis 1918 said üle 21-aastased naised õiguse kandideerida parlamenti. Oli olukord, kus valida said vanemad naised kui kandideerida. Meestega võrdsed valimisõigused said naised Suurbritannias 1928.
Emmeline Pankhurst suri 1928. aastal 69-aastaselt, kui enamik tema eesmärke oli teostunud.
Pankhurst, Emmeline
Pankhurst, Emmeline
Pankhurst, Emmeline


Vabahärra.
Vabahärra (saksa "Freiherr", rootsi "friherre") oli Saksamaal läänindusajastul maahärra teenistusest vaba aadliku tiitel; hiljem auastmelt krahvile allpool järgnev aadlik (1561. aastast ka Rootsis). Loetakse tasemelt võrdseks parunitiitliga.
Vabahärra tiitel Eesti- ja Liivimaal.
Kuigi vabahärra ja paruni tiitel on staatuselt võrdsed, on neil Eesti- ja Liivimaa aadlitiitlitesüsteemis erinev kujunemislugu.
Kui 18. sajandil enne Põhjasõja käigus Eesti- ja Liivimaa vallutamist Peeter I poolt annetati aadlikele vabahärratiitlid enamasti kas Rootsi kuningalt või Saksa-Rooma riigi keisrilt.
18. sajandil pärast parunitiitli sisseseadmist Venemaal, anti ka Läänemereäärsete kubermangude aadlisuguvõsade esindajatele õiguse end paruniks tituleerida.
Venemaa keisririigi keisri Aleksander II ajal 19. sajandi teisel poolel annetati hulk parunitiitleid ka Läänemereäärsete kubermangude aadlisuguvõsade esindajatele ja perekondadele, kellel neid varem polnud.
Vabahärratiitlit kasutatati koos partikliga von, parunitiitlit mõnede eranditega ilma von’ita. Samas aga kasutasid parunitiitlit ka aadliperekonnad, kes tegelikult olid varem saanud vabahärra tiitli.


O'ahu.
O'ahu (havai "O'ahu" [oˈʔɐhu], inglise Oahu [oʊˈɑːhuː]) on saar Hawaii saarestikus.
O'ahu pindala on 1600 km2 ning see on suuruselt kolmas saar Hawaii saarestikus.
O'ahu elanike arv on umbes 876 000.
Saarel asub Hawaii osariigi pealinn ja suurim linn Honolulu. Teised suuremad O'ahu linnad on Kailua, Waipahu, Pearl City ja Kāne'ohe. Saarel asub ka USA laevastikubaas Pearl Harbor.
Saar on tekkinud kilpvulkaanide Wai'anae ja Ko'olau tegevuse tulemusel. O'ahu kõrgeim tipp on 1225 m kõrgune Ka'ala.
Esimeste eurooplastena astusid O'ahu pinnale 28. veebruaril 1779 HMS Resolutioni meeskonna liikmed 2 nädalat pärast James Cooki surma Hawaii saarel.
Havai kuningas Kamehameha III viis oma pealinna Lāhaināst Maui saarel O'ahule 1845. aastal.
Saarel on üles võetud seiklussarja "Teadmata kadunud".


Florence Griffith-Joyner.
Florence Griffith-Joyner (21. detsember 1959 Los Angeles – 21. september 1998 Mission Viejo, California) oli USA kergejõustiklane.
Florence Griffith-Joyner oli kolmekordne olümpiavõitja (1988) ja maailmameister (1987). Kehtivate 100 m jooksu (10,49) ja 200 m jooksu (21,34) maailmarekordi valdaja.
Olümpiamängudel.
Los Angeles 1984
Seoul 1988
Maailmameistrivõistlustel.
Rooma 1987
Välislingid.
Griffith-Joyner, Florence
Griffith-Joyner, Florence
Griffith-Joyner, Florence


Eestimaa.
Eestimaa oli ajalooline piirkond Põhja-Eestis, mis 16.–20. sajandil hõlmas Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa ja Virumaa.
Eestimaa keskajal.
13. sajandi algusest pärinevas Henriku Liivimaa kroonikas mõisteti Eestimaana (ladina keeles "Estonia") kogu eestlaste asuala, sarnaselt mõisteti Liivimaad esialgu liivlaste asualana, hiljem laienes see ka latgalite, kuralaste, seelide, semgalide ja eestlaste asualale (Vana-Liivimaa).
1224. aastaks vallutasid Eesti mandriosa sakslased ja taanlased, 1227. aastal haaras Mõõgavendade ordu enda kätte ka taanlaste valdused Põhja-Eestis. 1238. aastal sõlmitud Stensby lepingu kohaselt sai Taani tagasi Harjumaa ja Virumaa, mis kuulus sellele kuni 1346. aastani. Teadaolevalt alates 1271. aastast võeti kasutusele tiitel Eestimaa hertsog, kelleks enamasti oli Taani kuningas; Taanile kuuluvat Põhja-Eestit nimetati Eestimaa hertsogkonnaks. Seetõttu mõisteti keskaegse Eestimaa all eestkätt Harjumaad ja Virumaad, Põhja-Eestit nimetati ka Harju-Viruks (näiteks eksisteeris keskajal Harju-Viru rüütelkond). Järvamaa kuulus nimeliselt samuti Taanile, kuid tegelikku valitsusvõimu teostas seal Liivi ordu, Läänemaa oli jagatud Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel. 1346. aastal müüs Taani oma Eesti-valdused (Eestimaa) Saksa ordule, mis 1347. aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule (Liivi ordule). Harju-Viru ehk Eestimaa säilitas ka orduvõimu ajal oma eristaatuse, mis eestkätt seisnes rüütelkonna suurtes privileegides (1396. aastal said sealsed aadlikud Jungingeni armukirja).
Eestimaa uusaegsete sõdade perioodil.
Liivi sõja alguses, 1561. aasta juunis, alistusid Harju-Viru rüütelkond ja Tallinna linn Rootsile. 1583. aastaks saavutas Rootsi võimu ka Järvamaa ja Läänemaa üle. Põhja-Eesti Rootsi valduseid nimetati 1584. aastast Eestimaa kubermanguks, vahel ka Eestimaa hertsogkonnaks või Eesti vürstkonnaks, mis tulenes Rootsi kuninga titulaartiitlist Eestimaa hertsog, kuid Eestimaa hertsogkond polnud kunagi ei riik ega haldusüksus. Just Eestimaa kubermangu piiresse jäävat nelja maakonda mõistetakse tavaliselt Eestimaa kui ajaloolise piirkonnana.
Põhjasõja ajal, 1708. aastal, eraldas Peeter I Eestimaa kubermangust Virumaa, millele liideti veel Tartumaa ja mis nimetati Narva maakonnaks ning liideti Peterburi kubermanguga. 1719 liideti Eestimaa kubermang ajutiselt Peterburi kubermanguga.
18.–19. sajand.
Rootsi loovutas Eestimaa ja Liivimaa kubermangud Venemaale ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Sellega läks Vene valitsejale üle ka tiitel Eestimaa hertsog, viimane Eestimaa hertsog oli Nikolai II. 1722. aastal eraldati Narva maakond Peterburi kubermangust, kuid Narva linn jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775-1802 maakonnalinnaks. Tartu maakond liideti Liivimaa kubermanguga ning Eestimaa kubermang (Harjumaa, Virumaa ilma Narva linnata, Järvamaa ja Läänemaa) eraldati Peterburi kubermangust taas eraldiseisvaks kubermanguks.
1783. aastal viidi Katariina II korraldusel Eestimaa ja Liivimaa kubermangudes sisse asehalduskord, Eestimaa kubermang nimetati Tallinna asehaldurkonnaks. 1797. aastal tühistas Paul I asehalduskorra ning Eestimaa kubermang taastati.
Eestimaa 20. sajandi alguses.
Eestimaa kubermangu piire muudeti 12. aprillil (vana kalendri järgi 30. märtsil) 1917, kui sellega liideti Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud maakonnad: Pärnumaa, Saaremaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Võrumaa. 21. detsembril 1917 liideti Eestimaa kubermanguga ka Narva linn. 1918. aasta märtsis kehtestasid Saksa okupatsioonivõimud Eestis taas traditsioonilisi kubermangupiire järgiva haldusjaotuse, mis kehtis kuni okupatsiooni lõpuni sama aasta novembris. Seejärel pole Eestimaad enam haldusüksusena eristatud, samuti kadus nimetuse Eestimaa kasutamine kindla piirkonna kohta.


Üheidulehelised.
Üheidulehelised ("Monocotyledoneae" või "Liliopsida") on katteseemnetaimede ehk õistaimede klass, kel on seemnes ainult üks iduleht.
Iseloomulikud tunnused.
Üheiduleheliste taimede lehed on tavaliselt rööp- või kaarroodsed ja piklikud, hästi arenenud lehetupega. Õis koosneb kolmest osast. Enamasti on nad rohttaimed ning neil on narmasjuurestik.
Üheiduleheliste taimede üheseemnelistel viljadel on tugev viljakest, mis on õhukese seemnekestaga kokku kasvanud. Seemnes on väike idu ja rohkesti toitekudet. Nende teine iduleht on täielikult taandarenenud. Seeme on seemnekestas tugevasti kinni, teris on ühest osast tömp, teisest otsast terav. Teravas osas paikneb idu koos idulehe, iduvarre ja idujuurega.
Üheidulehelistel puudub kambium. Sellepärast nende vars ei muutu jämedamaks, kui taim kasvab. Üheidulehelistele on omane pikk ja peenike, tavaliselt harunemata vars. Juhtsooned paiknevad varres korrapäratult.
Päritolu.
Arvatakse, et üheidulehelised on kaheiduleheliste varases arengustaadiumis tekkinud haru. Nende võimalikud esivanemad olid ürgsed magnoolialised ja vesiroosilised. Igatahes eristusid nad teineteisest kiiresti pärast õistaimede tekkimist, sest vanimad üheiduleheliste kivistised pärinevad varajasest kriidiajastust.
Arvukus.
Rahvusvaheline Looduskaitseliit eristab 59 300 liiki üheidulehelisi. Kõige liigirikkam üheiduleheliste sugukond on käpalised, kuhu kuulub üle 20 tuhande liigi.
Kasutamine.
Põllumajanduses kasvatatavast biomassist enamuse moodustavad üheidulehelised. Näiteks enamik teravilju on üheidulehelised. Üheidulehelised on ka suhkruroog ja bambus. Teised majanduslikult tähtsad üheiduleheliste sugukonnad on palmilised, banaanilised, ingverilised ja laugulised. Viimasesse kuuluvad sellised sageli kasutatavad köögiviljad nagu sibul ja küüslauk.
Paljusid üheidulehelisi kasvatatakse ilutaimena. Niisugused on näiteks liilia, nartsiss, iiris, amarüll, orhideed, kellukad ja tulbid.
Kõige kõrgem üheiduleheline on palm "Ceroxylon quindiuense ", mis kasvab Colombias ja kuni 60 m kõrguseks.


Laialehine hundinui.
Laialehine hundinui ehk laialeheline hundinui ("Typha latifolia") on hundinuialiste sugukonda hundinuia perekonda kuuluv rohttaim.
Rahvasuus.
Rahvapäraseid nimetusi: hundikurikas, hunditubin, purikas, soetõlv, laos, tainad, soomõõk, turunui
Kasvukoht.
Ta on Eestis väga tavaline liik. Kasvab veekogude soostunud kallastel, võib kasvada ka kaldavees.
Kirjeldus.
Roomava risoomiga hundinui võib kasvada kuni 2 meetri kõrguseks. Sileda varrega, lehed 1–2 cm laiad.
Laialehise hundinuia varre tipus asuv õisik on tõlvik ja meenutab välisilmelt nuia. Võimsa tõlviku järgi on teda teiste niiskuslembeste ja veetaimedega raske sassi ajada. Segi võib teda kergemini ajada teise samast perekonnast oleva liigiga — ahtalehise hundinuiaga. Neid saab hõlpsasti eristada emas- ja isasõisiku varrel oleva vahe (3–5 cm) tõttu, mida laialehisel hundinuial ei esine.
Taim on kahekojaline: tal on nii emas- kui ka isasõied. Emasõied moodustavad paksu tõlviku, isasõied on peenemas tõlvikus ja harilikult heledamad kui emasõied. Pärast õitsemist ja viljastumist isastõlvik tavaliselt langeb maha.
Lisaks sugulisele paljunemisele võib taim levida ka vegetatiivselt, eriti risoomide kaudu.
Kasutamine.
Laialehist hundinuia on inimene kasutanud mitmeks otstarbeks. Näiteks on tema pikkadest lineaalsetest lehtedest punutud korve ja nööre. Taime risoome on tarvitatud toiduks, sest need on toitaineterikkad, sisaldades eriti tärklist.


Eestimaa kubermang.
Eestimaa kubermang (saksa "Gouvernement Estland", vene "Эстляндская губерния") oli haldusüksus Venemaa keisririigis.
Eestimaa kubermang moodustati algselt 1719. aastal moodustatud Tallinna kubermangust 1796. aastal. Kubermang moodustati pärast Põhja-Eesti vallutamist ja liitmist Venemaa Keisririigi poolt Põhjasõjas 1721. aastal. Kubermang kuulus Venemaa keisririigi koosseisus kuni Eesti iseseisvumiseni 24. veebruaril 1918. aastal.
"Ducatuum Livoniae et Curlandiae, nova tabula", Frederick de Witt'i 1705. aastal avaldatud kaart
Eestimaa kubermangu moodustamine.
Eesti alad vallutati Põhjasõjas Rootsilt oktoobriks 1710. aastal Vene tsaaririigi vägede poolt, sõja käigus vallutati juba varem 1708. aastal Virumaa, millele liideti veel Tartumaa ja nimetati Narva maakonnaks ning liideti juba sõja ajal Peterburi kubermanguga.
Rootsi loovutas 1710. aastal sõja käigus vallutatud Eestimaa alad ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Peale Põhjasõda jäi Eestimaal kehtima Rootsi haldussüsteem ja riigikorraldus. Selle tagasid ka Eestimaa linnade kapitulatsiooniaktid, millega kapituleerusid, Eestimaa rüütelkond ja Tallinna linn Vene vägedele Põhjasõjas. Eestimaa kubermang (vene "Эстляндская губерния") oli 1. järgu haldusüksus Venemaal ja üks kolmest Balti kubermangust.
Vene tsaar (alates 1721 keiser) Peeter I kuulutas Vene tsaaririigi 1725. aastal keisririigiks ja Impeeriumiks. Eesti aladele moodustati kaks kubermangu, "Estland" (Eestimaa kubermang ja "Livland" (Liivimaa kubermang ehk "Лифляндская губерния" ehk "Лифляндия"). 1722. aastal eraldati Narva maakond Peterburi kubermangust, kuid Narva linn Jaanilinnaga jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775–1802 Jamburgi maakonnas maakonnavabaks maakonnalinnaks. Eestimaa kubermangu (Narva maakonna) idapiir algas Joala mõisast ja läks kuni Narva jõe suudmeni, kuid edasine piiri määratlemine peatus 1784. aastal.
1722. aastal liideti Tartu maakond Riia kubermanguga ning Tallinna kubermang eraldati uuesti Peterburi kubermangust eraldiseisvaks 1. järgu haldusüksuseks.
Kubermangu territoorium.
Eestimaa kubermang oli Läänemere kubermangudest kõige põhjapoolseim, asetsedes Soome lahe lõunakaldal. Kubermangu läänepoolseim punkt oli Kalana neem, Hiiumaa (Dagöl); idas Narva jõgi Narva linna juures; põhjas Stenskäri neem; lõunas Pärnu lahes asuv Kõrksaar. Kubermangu mandripiir lääneosas oli 297 versta, põhjas 469 versta, idas piir Peterburi kubermanguga mööda Narva jõge 75 versta, lõunas piir Peipsi järve ja Liivimaa kubermanguga 371 versta. Rakvere ja Tartu maakondade vahel asuv kubermangu piir oli 20377 sülda pikk, Rakvere ja Viljandi maakondade vahele jäi kubermangu piiri 18669 sülda ja 2 jalga.
Eestimaa kubermangu pindala oli 17791,7 ruutversta (20246,7 ruutkilomeetrit) ehk 1853183 dessantiini; sellest 16290,5 ruutversta oli mandriosa ja 1032,7 saared ning 468,5 ruutversta kubermangu koosseisusoleva Peipsi järve ala. Harju kreis (5043,3 ruutversta, sellest saared 53,4), Viru kreis (5629 ruutversta), Järva kreis (2522,9 ruutversta) ja Haapsalu kreis (4128 ruutversta, sellest saared 979,3).
Ajavahemikul 1719–1727 kandid kubermangusisesed haldusterritooriumid provintside nimetusi ja aastatel 1727–1742 distriktide nimetusi, 1742. aastast taas maakondade ehk saksapäraselt kreiside nimetusi.
Eestimaa kubermangu halduskorraldust (4 kreisi (Lääne-, Viru-, Järva- ja Virumaa) ja eraldi kuberneriga kubermangu) halduskorda muutis 1783. aastal keisrinna Katariina II oma 5. juuli ukaasiga ja Eestimaa kubermangu asemele moodustati 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel Tallinna asehaldurkond. Keisrinna Katariina II korraldusel moodustati Eestimaa kubermangus 5 maakonda.
Elanikkond.
Kubermangu elanikkond oli vastavalt 1881. aastal läbiviidud revisjonile 376 337 mõlemast soost hinge; 1897. aasta revisjoni andmetel juba 433 724. Linnaelanikke oli neist 1881. aastal 59 814 hinge ja 1897. aastal 76315. 1902. aasta andmetel elas kubermangus 440 694 elanikku (217 095 meest ja 223 599 naist), nendest linnades 80 607, Tallinnas 68 045 inimest. Eestimaa kubermangu kuulusid järgmised linnad: Tallinn (saksa keeles "Reval"), Haapsalu ("Hapsal"), Rakvere ("Wesenberg")], Paide ("Weissenstein").
1881. aasta rahvaloenduse andmetel oli kubermangu elanikest: 94,3% luteri usutunnistusega, neist anglikaane 158 inimest, reformeerituid — 128; õigeusklikke 4,9%, juute 0,4%, rooma-katoliku usku 0,3%, teiste usutunnistuste esindajaid 0,1%. Pool Vene õigeusklikest elas linnades (umbes 9000) Tallinnas, 7000 Rakvere kreisi idaosas, Peipsi järve ääres ning umbes 2000 Kreenholmi manufaktuuris; raskolnikuid 204 inimest, kes enamjaolt elasid Peipsi järve ääres.
Emakeele järgi jagunesid elanikud: 87,6% eestlasi, 5,8% sakslasi, 4,6% venelasi, 1,4% rootslasi, 0,4% juute. Eestlased moodustasid 56% linnaelanikest ja 94% maaelanikest; 71% sakslastest elas linnades, kus nad moodustasid 26% kogu linnaelanike rahvastikust; venelased elasid põhiliselt Tallinnas ja kubermangu idaosas; rootslased (80%) elasid Haapsalu kreisis, kus nad moodustasid peaaegu kogu Vormsi saare elanikkonna.
Valitsuskorraldus.
Alates Põhjasõjast (1701) kehtis Eestimaa kubermangus niinimetatud Balti erikord, millega säilitati juba keskajast pärinevad aadlike privileegid, saksa keel asjaajamiskeelena ning luteri usk, Läänemere kubermangude rüütelkondadepoolse alistumise üheks tinguimuseks oli ka Balti erikorra tagamine ja Karl XI poolt läbiviidud Mõisate reduktsioonieelse olukorra taastamine. Venemaa Läänemere kubermangudes kehtinud Venemaa sisekubermangude erinevat valitsus ja õiguskorraldust üritati tsaaririigi poolt korduvalt muuta, kuid ei vahelduva eduga, kuna keskvõim ei soovinud teravat konflikti kohaliku Balti aadelkonnaga. Ajutine valitsuskorralduse muudatus viidi sisse asehaldurkorra ajal, kuid Balti erikorra taastamise saavutasid rüütelkonnad ja linnad uuesti keiser Paul I poolt 1796. aastal, muudatus jõustus 1797. aastal. Alles Aleksander III venestamispoliitika ajal 1880ndatel hakati nn Balti erikorda olulisemalt likvideerima. Raed ja foogtikohtud likvideeriti 1889. aastal, kuid seisulik omavalitsus Eestimaa rüütelkond säilis kuni 1920. aastani.
Haldusasutused.
Peale Keisririigi keskvalitsuse esindaja kuberneri ja kantseleide, omasid suurt rolli kohaliku elukorralduse määramises Balti erikorra alusel kohaliku aadli rüütelkonna esindus Maapäev ja Eestimaa rüütelkonna peamees, linnade valitsused (peamiselt Tallinna raad) ning luterliku kiriku Eestimaa superintendent.
Keisririigi sõjavägi kubermangus.
Eestimaa Venemaa Keisririigi strateegilises sõjalises plaanis omas tähtsust ainult kui laevastiku baas, seetõttu olid Eestimaa kubermangus enamik rõhuasetusi seonduvalt sõjandusega seotud sadamate ning nende kaitsega, keskajal tähtsus omanud Tallinna kindlus, koos linnamüüriga anti aga 1858. aastal Tallinna linnavõimudele.
Sadamad, teedevõrk ja side.
Kubermangus asusid laevatavad lahed ja sadamad: Virtsu laht ("Вердерская бухта") Virtsu sadamaga, ("Матуальвик"), Haapsalu laht Haapsalu sadamaga; Soome lahes Paldiski laht ("бухта Рогервик") Paldiski sadamaga; Tallinna sadam; Hara laht, Hara sadamaga, ("Монкевик"), kaiga Erras, Käsmu, Kunda laht Kunda sadamaga ja Narvas Narva jõest läänepool, mis kuulus Eestimaa kubermangu.
19. sajandi lõpus täienes taristu 1870. aastal rajatud Balti Raudteega, mis ühendas Paldiskit Peterburi-lähedase Tosnoga.
Haridusasutused.
Aastani 1721 kuulus Eesti Rootsi riiki, aastatel 1704–1710 Venemaa keisririik vallutas kõigepealt Tartu- ja Virumaa, 1710 ka ülejäänud osa Riiast Tallinnani ja Kuressaare. Esialgu jäid kehtima endised Rootsi riigi haridusasutuste tegevust korraldavad seadused triviaalkoolide (Linnakool) ja gümnaasiumite ning talurahvakoolide kohta. Pärast Põhjasõda alustasid uuesti tegevust Tallinna Toomkool ja Tallinna Gümnaasium.
19. sajandi algul rajati Venemaa keisririigis Rahvahariduse ministeerium. Õpperingkondi asutati 4. Tartu ülikooli õpperingkonda kuulusid Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermang. Iga õpperingkonna eesotsas oli kuraator ning kubermangudes kohapeal kubermangu koolidirektor ja kreisides koolide inspektor. Eestis kuni kehtis ülevenemaalisest õppekorraldusest erinev kord. Asutati kihelkonnakoolid (elementaarkool), selle lõpetamine andis õiguse astuda kreiskooli ning seejärel kubermangugümnaasiumisse.
Kubermang pärast Veebruari ja Oktoobrirevolutsiooni.
1917. aastal sai Eestimaa kubermang Venemaa ajutiselt valitsuselt autonoomia ning 12. aprillist (vkj. 30. märts) 1917 kuni 24. veebruarini 1918 olid Eestimaa kubermanguga liidetud eestlastega asustatud alad Pärnumaal, Saaremaal, Tartumaal, Valgamaal, Viljandimaal ja Võrumaal. Kubermangu uut piiri Liivimaa kubermanguga täpset kindlaks ei määratud.
1917. aasta märtsist oktoobrini oli viimaseks Eestimaa kubermangu komissariks Jaan Poska.


Nantes.
Nantes on linn Prantsusmaal Loire'i jõe ääres, suudmest 55 km kaugusel, Pays de la Loire'i piirkonna ja Loire-Atlantique'i departemangu keskus.
Ajalugu.
Keltide asutatud linna vallutas Julius Caesar 56 eKr ja andis sellele nimeks Portus Namnetum.
Nantes oli Bretagne'i hertsogiriigi pealinn kuni selle liitmiseni Prantsusmaaga 1532.
18. sajandil oli Nantes orjakaubanduse keskus.
1851. aastal jõudis linna raudtee.
Teise maailmasõja ajal pommitasid Saksa okupatsiooni all olevat Nantes'i Briti ja Ameerika lennukid.
Nantesis on sündinud kirjanik Jules Verne.
Sport.
Linnas tegutseb jalgpalliklubi FC Nantes.


Loire.
Loire [luaar] on Prantsusmaa pikim jõgi, kui selleks mitte pidada Reini, mille paremale kaldale Prantsusmaa ei ulatu. Jõe pikkus on 1012 km, valgla 117 000 km². Loire on pikkuselt Euroopa viies jõgi.
Loire algab Keskmassiivist, voolab põhja ja pärast Orléansi läände ning suubub Bretagne'i poolsaarest lõuna pool Atlandi ookeani.
Loire'i ääres asuvad Orléans, Tours, Angers ja Nantes.
Suuremad lisajõed on Cher, Indre, Loiret ja Maine'i jõgi.
Antiikajal kutsuti Loire'i Ligeriks. Selle nime andsid jõele keldid ja see tähendab setteid. Loire oli ligikaudu "Gallia lugdunensise" ja Akvitaania provintsi piiriks.
Erinevalt paljudest Euroopa jõgerdest ei ole Loire'il peaaegu üldse tamme (1985 rajati Villeresti tamm mõni kilomeeter Roanne'ist lõuna poole). Ühest küljest põhjustab see suurvee ajal üleujutusi, teisest küljest on see muutnud Loire'i populaarseks paadiretkede toimumise kohaks.
Loire'i üleujutustest toimusid suurimad 1856, 1866 ja 1910.
Loire'i äärset kliimat peavad prantslased eriliselt meeldivaks: pehmete talvede ja väikese temperatuurierinevusega. Selle tarbeks on neil väljend "le climat ligérien".


Carl Oswald Bulla.
Carl Oswald Bulla (26. veebruar 1855 Preisimaa – 28. november 1929 Jämaja) oli Sileesia sakslasest peamiselt Venemaal ning elu lõpupoole ka Eestis tegutsenud päevapiltnik, kes jäädvustas sadades tuhandetes fotodes Vene keisriperekonda, maailmalinna Peterburi, aga ka pisikest Sõrve säärt. Teda peetakse Venemaa fotoreportaažide aluspanijaks.
Lapsepõlv.
Carl Oswald Bulla lapsepõlvest on teada väga vähe. Ta sündis Leobschutzis (Głubczyce), mis vaid kolmteist aastat varem oli Sileesia osana Austrialt Preisimaalele üle läinud. 1865. aastal kolis Bulla koos vanematega Peterburi, kus alustas kümneaastaselt oma karjääri Dunanti fototarvete äri jooksupoisina. Hiljem sai Bullast Dunanti äris õpilane ja laborant.
Tee kuulsuseni.
Oma esimese fotoateljee avas Bulla kahekümneaastaselt 1875. aastal Peterburis aadressil Sadovaja tänav 61. Eelnevalt oli ta juba rajanud väikese tehase, kus ta valmistas kuivplaate. Tema ateljee ning portreefotod kogusid tuntust Peterburi erinevates ühiskondlikes klassides. Tema kuulsus algas aga kümmekond aastat hiljem, mil ta sai Peterburi linnapealt loa pildistada ka väljaspool ateljeed ehkki sellist tegevust ei peetud eriti perspektiivikaks. Kuid tänu tegevusloale laienes Bulla fotokogu tunduvalt. Tal oli võimalus jäädvustada tänavastseene, arhitektuuri, transpordivahendeid, ametnikke ja palju muud. 1884. aastal alustas Bulla tegevust ka etnograafiliste postkaartide kirjastajana. 1895. aastal lõpetas ta fotomaterjalide tootmise ning keskendus peamiselt vaid pildistamisele. Oma reklaamkuulutusel ta kirjutas: "Vanim fotograaf-illustraator C. O. Bulla pildistab illustreeritud ajakirjade jaoks kõike ja kõikjal, mis ainult vajalikuks osutub. Ei sega teda maastik ega ruumi sobimatus. Pildistab nii päevasel kui ka õhtusel ajal kunstliku valgusega."
Elukäik tunnustatud fotograafina.
Tema töid avaldati kõige kuulsamates Vene- ja välismaa ajakirjades, ajalehtedes ning ta tõusis tõeliseks fotoreportaaži pioneeriks. Bulla fotodest on esile kerkinud portreed Fjodor Šaljapinist, Lev Tolstoist ning Ilja Repinist – inimesed, kelle nägudes peegelduvad üleelamised ja mured. Ta sai niivõrd populaarseks, et mitmed tema kuulsamad modellid tahtsid Bullaga koos piltidele jääda. 1903. aastal avaldas ajakiri Niva Peterburi 200. aastapäeva puhul sadakond Bulla fotot. 1904. aastal sai Carl Bulla loa pildistada kõrgema seltskonna pidustusi, et säilitada tulevastele põlvkondadele keisri õukonna elu. Bulla ettevõtmine saavutas tõelise õitsengu. Ta sai ametlikuks fotograafiks mitmetes Peterburi asutustes. Tema eesmärk oli fikseerida Peterburi elu kõik küljed, et järgnevatele põlvkondadele jätta sellest ajastust realistlikku tundmust tekitavaid dokumente.
Carl Oswald Bulla pojad.
Bulla elu ja töö Peterburis katkestas revolutsioon. 1916. aastal andis ta oma fotoateljee üle poegadele Viktor ja Aleksander Bullale. Kuigi mõlemad pojad said tuntud fotograafideks, ei olnud nende saatus õnnelik. Viktor Bulla oli tuntud fotoreporter. Ta oli Vene-Jaapani sõja ja Esimese maailmasõja fotosarjade autor. Hiljem pildistas ka Oktoobrirevolutsiooni sündmusi ning temast sai Smolnõi palgaline. 1938. aastal Viktor arreteeriti ja lasti maha, kuna kahtlustati, et ta tegutseb Saksa spioonina. Kuulsaim ateljeefotograaf Aleksander Bulla saadeti revolutsiooniaastatel kontrrevolutsioonilise süüdistuse põhjal Siberisse, kus ta 1934. aastal suri.
Carl Bulla seos Eestiga.
Carl Bulla hakkas Eesti vastu huvi tundma tänu oma kolmandale ja viimasele naisele Christine Juliane Keselbergile, kes oli pärit Sõrvest Iide külast Nõmme talust. Christine oli sattunud Carl Bulla ateljeesse valmistööde laialivedajaks. Nad abiellusid 1904. aasta paiku ning lasid ehitada Iide külla kahekorruselise torniga maja, mille peaukse varikatust ehib tänaseni plekist draakonikujutis. Algul suvemajana mõeldud elamine sai Bullade päriskoduks aastal 1918. Carl Bulla jätkas oma fotoalast tegevust elu lõpuni. Saaremaal elades pani ta peamist rõhku rahvariiete ning vanade traditsiooniliste talutööde jäädvustamisele, kuid pildistas ka kirikuid ja nendes leidunud kunstiväärtusi. Bulla käe all on praktiseerinud mitmed fotograafid, sealhulgas August Vannas, Georgi Vaga, Oskar Poopu ja Aleksander Arro. Carl Oswald Bulla suri 28. novembril 1929. aastal südamerabandusse ning on maetud Jämaja surnuaeda.
Arhiiv.
Bulla ja tema pojad jätsid fotoajalukku grandioosse pärandi. Nende ülesvõtted on Ermitaaži, Venemaa Rahvusraamatukogu, Riikliku Vene Muuseumi ja paljude erakogude kollektsioonides. Vene Riiklikus Filmi- ja Fotoarhiivis on säilinud kuni 200 000 klaasnegatiivi, suuresti tänu Viktor Bulla ettenägelikkusele, kes alustas nende viimist arhiivi juba kolm aastat enne tema aresti ning jõudis üle anda neid 130 000 tükki. Saaremaa Muuseumis asub Peterburist kaasa toodud Bulla fotoaparaat ja Torgu majas asunud fotoärist pärit korvtool.
Carl Bulla Nevski tänava fotoateljee on säilinud siiani. 1990. aastate lõpus said inimesed lasta end pildistada selles samas ateljees sama tehnikaga, millega Bulla töötas. Praeguseks on fotosalong rekonstrueeritud ning seal on avatud muuseum, kus hoitakse dokumente ning fototehnikat.
2003. aastal korraldati Sankt-Peterburgi 300. aastapäeva puhul Carl Bulla fotodest suurejooneline näitus. Tema auks püstitati ka Malaja Sadovaja tänavale pronksskulptuur.


Iide.
Iide (kood 2014) on Torgu valla praegune keskus. Küla asub Saaremaal Sõrve poolsaarel, endises Jämaja kihelkonnas.


Runrig.
Runrig on šoti ansambel, mille asutasid vennad Rory ja Calum MacDonald 1973. aastal.
Ansambel sai tuntuks gaelikeelse rockmuusika ja gaelikeelse kultuuri edendajana.


Anicetus.
Anicetus (kreeka keeles "Ανίκητος" - 'Aniketos' 'vallutamatu') oli 11. paavst. Ta valitses Pius I järel 11 aastat. Tema valitsemisaastad on vaieldavad, kuid enim tunnustatakse aastaid 155–167. Ta oli esimene süürlane, kes sai paavstiks.
Anicetus sündis Süürias Ḩimşis tollases Emesas ja tema isa nimi oli Johannes.
Tema ajal külastas Roomat Smyrna piiskop Polykarpos, kellega Anicetus arutas kirikuelu probleeme. Neist tõsiseim oli vaidlus ülestõusmispühade tähistamise üle, mida Polykarpos soovis pidada juudi kalendri järgi, kus Kristuse ülestõusmispäev võis langeda teisele nädalapäevale, Anicetus aga rõhutas Kristuse ülestõusmispäevana pühapäeva tähistamist. Kuigi tookord soostus Anicetus andma Väike-Aasiale eristaatuse, teravnes vaidlus ülestõusmispühade tähistamise üle Victor I ajal. Anicetuse palvel pidas Polykarpos Roomas missa.
Anicetus kuulutas montanismi ketserluseks. See oli esimene hukkamõistev otsus, mille paavst langetas ühe usuliikumise kohta.
Anicetuse ajal lahkus Roomast gnostik Valentinus. Anicetus pidi kohtuma Hegesippuse ja Justinusega, kes viibisid tema ajal Roomas. Anicetus keelustas preestritel pikkade juuste kandmise. Talle on omistatud ka "Te Deumi" esimese 10 värsi autorlus. Adolf von Harnacki väitel oli Anicetuse ajal Rooma koguduse struktuur monarhiline. Võimalik, et see oli Anicetus, mitte Anacletus I, kes tähistas Peetruse haua mälestusmärgiga.
Anicetust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 17. aprill. Alates 1969. aastast ei ole katoliiklased enam kohustatud seda pidama. Teda on austatud ka 16. aprillil ja 20. aprillil.


Tulikalised.
Tulikalised ("Ranunculaceae") on õistaimede sugukond, mis hõlmab üle 2000 liigi. Paljud neist on laialt levinud külma ja mõõduka kliimaga maades, mõned aga kasvavad troopilistel aladel.
Tulikalistel on sageli taimkattes tähtis osa, eriti niisketel niitudel ja metsades. Peamiseks eluvormiks on mitmeaastased rohttaimed, mis talvituvad risoomide ja mugulatena, harvem väikesed põõsad või liaanid. Puitunud vartega liigid on sekundaarse päritoluga, arvatavasti on nad tekkinud rohtsetest vormidest.
Üldiseloomustus.
Lehed on tavaliselt abilehtedeta, lihtsad, jagused või lõhised, paiknevad vahelduvalt või vastakult.
Õied on väga mitmesuguse ehitusega. Õite mitmekesisus tuleb sellest, et sugukonnaks ühendatud perekonnad on mitmesugusel arenguastmel. Ühtedel on õite ehituses hulgaviljalistele omaseid primitiivseid tunnuseid: lihtne õiekate, õieosade ebakindel arv ja spiraalne asetus, nektaariumide puudumine (perekond kullerkupp, sinilill, ülane, varsakabi). Teistel on seoses putuktolmlemisega õie ehituses kõrgelt spetsialiseerunud tunnuseid: kannus (kurekell, varesjalg), sügomorfne õiekate (käoking, varesjalg).
Mõned perekonnad on kohastunud tuultolmlemiseks, neil on õied taandarenenud (ängelhein). Järelikult on perekondade eristamisel õie ehitusel esmajärguline tähtsus.
Viljad on enamasti koguviljad (koosnevad kukkurviljadest või pähklikestest) või marjad. Tulikalised sisaldavad sageli mürgiseid alkaloide, kariloomad tulikalisi ei söö, mistõttu nad on heina- ja karjamaadel ebasoovitavaks komponendiks. Enamasti on tulikalised dekoratiiv- ja ravitaimed.


Tallinna 37. Keskkool.
Tallinna 37. Keskkool asub Tallinnas Mustamäe linnaosas. Koolimaja on ehitatud 1960. aastate lõpus.


Heino Lipp (täpsustus).
Heino Lipp on mitme tuntud isiku nimi.


Heino Lipp.
Heino Lipp (21. juunil 1922 Kiviõli – 28. august 2006) oli eesti tippkergejõustiklane, mitmekordne Nõukogude Liidu meister kümnevõistluses ja mitmel teisel võistlusalal.
Oma esimese NSVL rekordi püstitas ta 3. juunil 1946 Tartus, kui tõukas kuuli 15,62 m.
Osalenuks Lipp olümpiamängudel, olnuks ta 1948. aasta Londoni olümpiamängudel olnud favoriit, 1952. aastal Helsingis tollase vormi põhjal vähemalt hõbemedalisoosik.
1992. aasta suveolümpiamängude avatseremoonial Barcelonas kandis ta Eesti lippu.


Putuktolmlemine.
Putuktolmlemine ehk entomogaamia on taimede tolmlemise viis, mis on valdavalt levinud katteseemnetaimedel (9/10 liikidest) ja kus õietolmu ülekandumine tolmukailt emakasuudmeile toimub putukate abil.


1987. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
1987. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused olid 36. suusaalade maailmameistrivõistlused, mis toimusid 12.–21. veebruarini Oberstdorfis Saksamaal.
15 km klassikalises stiilis.
Kuupäev: 15. veebruar
30 km klassikalises stiilis.
Kuupäev: 12. veebruar
50 km vabastiilis.
Kuupäev: 21. veebruar
4×10 km teatesõit.
Kuupäev: 17. veebruar
Esimesed vahetused sõideti klassikalises ja tagumised vabastiilis.
5 km klassikalises stiilis.
Kuupäev: 16. veebruar
10 km klassikalises stiilis.
Kuupäev: 13. veebruar
20 km vabastiilis.
Kuupäev: 20. veebruar
4×5 km teatesõit.
Kuupäev: 18. veebruar
Esimesed kaks vahetust sõideti klassikalises ja viimased vabastiilis.
Individuaalvõistlus (3 hüpet + 15 km suusatamist).
Teisena lõpetanud Kerry Lynch (USA) diskvalifitseeriti, sest ta oli kasutanud veredopingut. Ühtlasi ei lubatud tal osaleda ka 1988. aasta taliolümpiamängudel Calgarys.
Normaalmägi.
11. veebruar 1987
Suur mägi.
15. veebruar 1987
Meeskonnavõistlus suurel mäel.
17. veebruar 1987


Savimineraalid.
Savi on peamiselt savimineraalidest koosnev sete.
Savimineraalid on mineraalid, mille terasuurus on alla 4 μm.
Enamasti on tegemist hüdraatunud alumiiniumi sisaldavate kihtsilikaatidega. Vähesed erandid on hüdraatunud raua ja alumiiniumi oksiidid, tseoliidid jms. Mõnikord sisaldavad savimineraalid suures koguses rauda, magneesiumi, leelismetalle, leelismuldmetalle või teisi katioone. Savimineraalid koosnevad kuusnurksetest vilkude moodi kihtidest.
Tähtsaimad savimineraalid on smektiit, illiit, kaoliniit, kloriit ja nende segakihilised segud.
Savimineraalide teke on reeglina päevakivide keemilise murenemise tulemus. Moonde käigus asenduvad savimineraalid peamiselt vilkudega. Savimineraale tekitavad ka madalatel temperatuuridel toimuvad hüdrotermaalsed protsessid. Savimineraalid on väga levinud peeneteraliste settekivimite hulgas, näiteks savikilda, mudakivimi, aleuroliidi ning peeneteralise moondunud kilda ja fülliidi seas.
Savi on sete, mis koosneb valdavalt kihtstruktuuriga savimineraalidest, nimelt tetra- ja oktaeedrilistest kihtidest. Savisid liigitatakse tavaliselt 1:1- ja 2:1-savideks. 1:1-savidel on tetra- ja oktaeedrilised kihid vaheldumisi ning selle näited on kaoliniit ja serpentiin. 2:1-savidel on oktaeedriline kiht kahe tetraeedrilise kihi vahel ning selle näited on illiit, smektiit, atapulgiit ja kloriit (kloriidil on vahel ka väljaspool oktaeedriline kiht, mida nimetatakse brutsiidiks).
Savimineraalide terasuurus on eriti väike, tavaliselt alla 2 μm. Sellepärast on selle analüüsimiseks vaja erimeetodeid. Kasutatakse röntgendifraktsiooni ja elektrondifraktsiooni ning mitmesuguseid spektroskoopilisi meetodeid, näiteks Mössbaueri spektroskoopia ja infrapunane spektroskoopia. Need meetodid võimaldavad saavutada suurema eraldusvõimega tulemusi kui annaks polarisatsioonimikroskoop, mille kasutamine on petroloogias traditsiooniline.
Savi olemust hakati paremini mõistma 1930. aastatel, kui saviosakeste molekulaarstruktuuri hakati uurima röntgendifraktsiooni abil. Sellel perioodil hakati ühtlustama ka selle valdkonna termineid.


Mikromeeter.
Mikromeeter (vananenud kirjanduses "mikron") on üks miljondik meetrist.


1427.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad - 1440. aastad - 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad
Aastad: 1420 1421 1422 1423 1424 1425 1426 1427 1428 1429


Kihtsilikaadid.
Biotiit (must ja läikiv) on vilkude hulka kuuluv trioktaeedrilise TOT-struktuuriga kihtsilikaat.
Kihtsilikaadid (inglise "phyllosilicates, sheet silicates") on kihilise struktuuriga silikaatsed mineraalid.
Kihtsilikaadid koosnevad vahelduvaist tetraeedrilistest ja oktaeedrilistest kihtidest. Tetraeedrilise kihi korral on üks katioon koordineeritud nelja aniooni, oktaeedrilise korral aga kuue aniooni poolt.
Tetraeedriline kiht koosneb kahest hapniku ioonide O2– tasandist, mille vahel on katioonid Si4+ või Al3+. Hapnikuioonid on moodustunud tetraeedri tippudes. Oktaeedrilised kihid koosnevad kahest hüdroksiidioonide tasandist OH–, mille vahel on enamasti katioonid Fe2+ või Mg2+, aga vahel ka Fe3+ või Mg3+. Katioonid oktaeedrilistes kihtides on koordineeritud kuue aniooni poolt, mis asuvad oktaeedri tippudes. Kui katioonid on kahevalentsed, on kõik katioonidele mõeldud positsioonid hõivatud, kui aga katioonid on kolmevalentsed, saab laengu tasakaalustamiseks olla hõivatud vaid kaks kolmandikku võimalikest positsioonidest. Esimesel juhul nimetatakse oktaeedrilist kihti trioktaeedriliseks, teisel juhul aga dioktaeedriliseks.
Tetraeedrilised kihid on seotud oktaeedrilise kihiga ühise O2–/OH– kihi läbi. Kui moodustub struktuur, kus on koos üks tetraeedriline ja üks oktaeedriline kiht, on tekkinud ühendkihis kolm anioonidest moodustunud tasandit ning nende vahel kaks katioonidest moodustunud tasandit. Sellist kihtsilikaadi ehitust nimetatakse TO-struktuuriks. Üksteisele järgnevad TO-struktuuriga kihid (TO–TO) on seotud nõrkade Van der Waalsi sidemetega. TO-struktuuriga mineraalid on näiteks kaoliniit ja talk, neist esimene on dioktaeedriline ning teine trioktaeedriline.
Peale TO-struktuuri on olemas ka TOT-struktuur (TOT–TOT). Sellise struktuuriga on vilgud muskoviit ja biotiit, neist esimene dioktaeedriline ning teine trioktaeedriline. TOT-kihtide vahel võib olla lisaks täiendavalt katioone, mille laengu tasakaalustamiseks on osad tetraeedrilise kihi katioonide positsioonid tühjad. On olemas ka struktuur, kus kahe TOT kihi vahel on lisaks veel üks oktaeedriline kiht. Selline on näiteks trioktaeedriline kloriit ning ta struktuur näeks välja umbes järgnev: TOT–O–TOT.
TO-struktuuriga kihtsilikaate nimetatakse ka 1:1 ning TOT-struktuuriga kihtsilikaate 2:1 kihtsilikaatideks.
TO kihi paksus on 7Å, TOT kihil 9...10Å ning TOT–O kihil 14Å. Seega, kui me suudaksime näiteks biotiiti ideaalselt lõhestada, saaksime 1 cm paksusest biotiidi kristallist teoreetiliselt kuni 10 miljonit biotiidi lehekest.
Kihtsilikaate iseloomustab ülitäiuslik ühesuunaline lõhenevus, mis tuleneb kihtidevahelistest nõrkadest Van der Waalsi sidemetest, mida on kerge lõhkuda.
Räni ja hapniku suhe kihtsilikaatides on 2:5.
Kihtsilikaatide hulka kuuluvad enamik savimineraale ning kõik vilgud.


Gulnara Samitova.
Gulnara Samitova (sündis 9. juulil 1978) on Venemaa kergejõustiklane (distantsid 1500 m kuni 5000 m ja 3000 m takistusjooks).
Isiklikku.
Gulnara Samitova on 174 cm pikk ja kaalub 55 kg.
Samitova, Gulnara
Samitova, Gulnara


Tallinna Metodisti Kirik.
Tallinna Metodisti Kirik on kirik Tallinnas aadressil Narva mnt 51.
Kiriku projekti autorid on arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik ning see valmis annetustest kogutud rahade eest.
Kirikus tegutseb EMK Teoloogiline Seminar.


Kemerovo.
Kemerovo (vene "Кемерово") on tööstuslinn Venemaal, Kemerovo oblasti keskus. Asub Kuznetski Alatau eelmäestikus, Tomi jõe ääres. Geograafilised koordinaadid on 55°25′N, 86°05′E.
Ajalugu.
19. sajandi keskel oli Kemerovo asukohas mitu venelaste küla, sealhulgas Štšeglovo ja Kemerovo. 1907. aastal alustati söekaevandamisega ja 1918. aastal sai Štšeglovo küla linnaõigused ja nimetati Štšeglovskiks. Linna koosseisu läks ka Kemerovo küla. 1932. aastal nimetati linn Kemerovoks. 1943. aastast on Kemerovo oblasti keskus.
Linn on keemiatööstuse ja masinaehituse keskus. Kemerovo lähedal on palju söekaevandusi (Kuzbass).
Kemerovos asub Kemerovo Riiklik Ülikool ja veel mitu kõrgemat õppeasutust.
Elanike arv on 522 600 (2005), 532 900 (2010).


Peeter Süda.
thumb
Peeter Süda (30. jaanuar 1883 Tammiku talu, Viki küla, Kihelkonna vald – 3. august 1920 Tallinn) oli eesti helilooja ja organist.
Peeter Süda sündis talupoja peres. Tema vanaisa vend oli õpetaja ja koorijuht Peeter Südda. Juba viieaastaselt olevat Peeter proovinud mängida orelil kuulmise järgi kirikulaule.
Aastatel 1902–1911 õppis Peeter Peterburi Konservatooriumis orelit, algul Louis Homiliuse klassis, pärast viimase surma Jacques Samuel Handschini (vene) klassis. Ta õppis ka Aleksander Glazunovi, A. Ljadovi ja N. Solovjovi juhendusel kompositsiooni. Peterburis õppides tutvus ta Mart Saarega, kelle õhutusel hakkas käima Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaviiside kogumismatkadel 1905–1911.
Aastal 1912 asus Peeter Süda elama Tallinna, kus andis põhiliselt eratunde ning esines orelikontsertidega. 1919–1920 töötas ta Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis oreli- ja kompositsiooniõppejõuna.
Pärast Peeter Süda surma asutati 1924. aastal Peeter Süda Mälestuste Jäädvustamise Ühing, millest hiljem kasvas välja Muusikamuuseum (praegune Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum).
Looming.
Tema looming koosneb suures osas oreliteostest.
Välislingid.
Süda, Peeter
Süda, Peeter
Süda, Peeter


Peeter Südda.
Peeter Südda (ka: "Peeter Süda"; 4. märts 1830 – 8. jaanuar 1893) oli eesti köster, õpetaja, koorijuht ja literaat.
Peeter Südda töötas Saaremaal Ansekülas ja Kärlas.
Kuulsaks sai Peeter Südda Suure Tõllu lugude avaldajana teoses "Väikene vana varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll" (1883).
Peeter Südda oli helilooja Peeter Süda (1883–1920) vanaisa vend.


Inessa Kravets.
Inessa Kravets (sündis 5. oktoobril 1966 Dnipropetrovskis) on Ukraina kergejõustiklane (kaugus ja kolmikhüppaja). Olümpiavõitja (1996) ja maailmameister (1995). Kehtiva kolmikhüppe maailmarekordi 15.50 valdaja.
Välislingid.
Kravets, Inessa
Kravets, Inessa


Inari järv.
Inari ehk Aanaar (soome "Inarijärvi", põhjasaami "Anárjávri", Inari saami "Aanaarjävri", rootsi "Enare träsk") on suuruselt Soome kolmas ja Euroopa kuues järv. Asub Lapimaal. Pindala on 1050 km². Suurem osa Inari järvest on madalaveeline, kuid sügavaim koht on 94 m sügavune. Järves on umbes 3000 saart. Inari järvest voolab välja Paatsjoki (norra "Pasvikelva"), mis suubub Põhja-Jäämerre.


Tuula.
Tuula on küla Harju maakonnas Saue vallas. Asub Keilast 4 km kagus.
Küla on mainitud juba Taani hindamisraamatus 1241. aastal ("Tulalæ").
Külas asusid Tuula mõis ja Suure-Aru karjamõis


Jules Verne.
thumb
Jules Gabriel Verne [žül vern,] (8. veebruar 1828 – 24. märts 1905) oli prantsuse kirjanik, üks ulmekirjanduse pioneere. Ta kirjutas kosmoselaevadest, lennumasinatest ja allveelaevadest siis, kui neid polnud veel leiutatud.
Lapsepõlv.
Jules Verne sündis Nantes'is advokaadi perekonnas esimesena viiest lapsest ja veetis lapsepõlve vanemate juures.
Karjääri algus.
Pärast lütseumi lõpetamist läks ta Pariisi õigusteadust õppima ja 1848. aasta paiku hakkas ta kirjutama ooperilibretosid. Kui isa sai teada, et ta õpingud ei edene, katkestas ta tema rahalise toetamise ja Jules oli sunnitud töötama aktsiamaaklerina.
Ta tutvus kirjanike Alexandre Dumas' ja Victor Hugoga, kes andsid talle nõu kirjanikutöös. 1857. aastal ta abiellus lesega, kellel oli kaks poega, ja sai 1861. aastal kolmanda poja isaks. Pärast ebaõnnestumisi leidis ta lõpuks kirjastaja ja 1863. aastal avaldati tema esimene raamat "Viis nädalat õhupalliga".
Kuulsuseaastad.
Esimene raamat tegi ta kohe kuulsaks ja peagi ka rikkaks. Edaspidi ilmus temalt peaaegu igal aastal üks või mitu romaani. Tema romaanid ilmusid sageli järjejuttudena ajakirjades enne kui eraldi raamatuna. Kogutud teosed (82 köidet) ilmusid 1878–1910.
UNESCO statistika põhjal on Jules Verne maailma kõige enam tõlgitud kirjanik; tema teoseid on avaldatud 148 keeles.


Göteborg.
Göteborg on Rootsi suuruselt teine linn, Västra Götalandi lääni keskus. Asub Lõuna-Rootsis Kattegati rannikul Göta jõe suudme lähedal.
Linna asutas 1621. aastal kuningas Gustav II Adolf.
Göteborgis asub Chalmersi Tehnikaülikool, suur sadam ja palju merendusasutusi.


Malmö.
Malmö on Rootsi suuruselt kolmas linn. Asub Lõuna-Rootsis, ajaloolises Skåne maakonnas, Sundi kaldal. 2000. aastal valminud Øresundi sild ühendab Malmöd Kopenhaageniga. Pärast silla valmimist ühendati Malmö ja Kopenhaageni sadamate tegevus piiriülese sadamaoperaatori CMP - Copenhagen Malmö Port - abil. Malmö linnale kuulub 23% selle aktsiaid.
Ajalugu.
Malmö on asutatud 12. sajandil "Malmhaug"i sadamana.
Keskajal oli Malmö Kopenhaageni järel Taani suurim linn. 1644. aastal läks Rootsi valdusesse.
Rahvastik.
Malmö on Rootsi kõige mitmerahvuselisem linn. 24% elanikest on sündinud väljaspool Rootsit. Linnas räägitakse rohkem kui 100 erinevat keelt.
Malmö kauaaegne linnapea on eestlane Ilmar Reepalu.
Linnaosad.
1996. aastast jaguneb Malmö 10 linnaosaks, mis omakorda jagunevad 134 asumiks.


Gotska Sandön.
thumb
Gotska Sandön ('Gotlandi liivasaar') on saar Läänemeres, mis kuulub Rootsile. Asub Ojamaa saarest 38 km põhjas. Pindala 36 km².
Kogu saar on 1909. aastast rahvuspark. Saarel on hallhüljeste koloonia ja mitmeid haruldasi taimeliike.
Saarel on püsivat asustust olnud harva. Praegu elavad seal ainult majakavaht ja rahvuspargi ametnikud.


Dave Mustaine.
Dave Mustaine (sündis David Scott Mustaine'ina 13. septembril 1961 La Mesa linnas California osariigis) on USA heavy metal'i kitarrist ja laulja.
Mustaine'ist sai kitarrist 1970. aastate lõpus. Ta mängis mitmes vähemtuntud bändis, kuni 1981. aasta lõpus kutsusti ta James Hetfieldi ja Lars Ulrichi poolt Metallica juhtkitarristiks. Metallicas oli Mustaine aga vaid kuni 1983. aasta aprillini, ta sunniti sealt lahkuma liigse alkoholitarbimise, uimastiprobleemide ja isiklike vastuolude tõttu.
Mõni aeg hiljem otsustas Mustaine koos bassimängija Dave Ellefsoniga bändi, mis sai nimeks Megadeth. Mustaine'i esialgseks eesmärgiks oli saada oma bändiga Metallicast edukamaks ja kuigi see müügiedu mõttes kunagi ei teostunud, sai Megadethist üks tuntumaid thrash metal'i bände, keda loetakse thrashi "Suure Neliku" hulka kuuluvaks (lisaks Megadethile ja Metallicale kuuluvad sinna veel Slayer ja Anthrax).
Et Mustaine Megadethile sobivat lauljat ei leidnud, siis hakkas ta seda tegema ise.
2002. aastal kahjustas Mustaine rängalt oma vasaku käe närve ja pidi seetõttu Megadethi kaheks aastaks laiali saatma. Esialgu ei saanud ta kitarri mängida, kuid aastase intensiivse ravi järel osutus see võimalikuks. 2004. aastal kutsus ta bändi uuesti kokku ning Megadeth on alates sellest ajast välja andnud veel kolm stuudioalbumit lisaks eelnevale üheksale.
2010. aastal esines Mustaine koos Megadethiga Eestis Haapsalu piiskopilinnuse hoovil.


Julija Petšonkina.
Julija Petšonkina (sünninimi Nossova; sündinud 21. aprillil 1978 Krasnojarskis) on Venemaa kergejõustiklane (400 m ja 400 m tõkkejooksja).
Ta on kahekordne maailmameister (2005) ja kehtiva 400 m tõkkejooksu maailmarekordi 52,34 valdaja.
Septembris 2009 teatas ta, et loobub terviseprobleemide tõttu tippspordist.
Maailmameistrivõistlustel.
2001
2003
2005
Isiklikku.
Julia Petšonkina on 181 cm pikk ja kaalub 66 kg.
Välislingid.
Petšonkina, Julia
Petšonkina, Julia


Hippokratese vanne.
12. sajandi käsikiri on ristikujuline, et vannet visuaalselt kristlike ideedega seostada.
Hippokratese vanne on eetikavanne, mille annavad arstid.
Algupärane vande tekst.
Ma vannun arst Apolloni ja Asklepios'e, Hügieia ja Panakeia ja kõikide jumalate ja jumalannade juures, neid tehes tunnistajaks, et ma täidan järgmise vandelise kohustuse, nii palju kui jätkub mul jõudu ja otsustusvõimet.
Ma tahan austada oma õpetajat selles minu kunstis nagu oma lihalikke vanemaid; minu elu peab temale kuuluma ja ta võib kasutada minu vara ja omandust, kui ta seda vajab; ma austan tema järglasi nagu oma vendi ja õpetan neile ravikunsti, kui nad tahavad seda õppida, ilma tasuta ja ilma lepinguta; ma annan eeskirja ja suusõnalise õpetuse ja kogu sinna kuuluva teaduse oma poegadele edasi kui ka minu õpetaja omadele, ja peale selle ainult seesuguseile õpilasile, kes juba kohustatud ja vannutatud arstilise seaduse põhjal, muidu ei kellelegi.
Ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks parema võime ja otsuse järele; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida.
Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.
Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.
Pühalt ja puhtalt tahan ma oma elu ja meie kunsti säilitada.
Kellelegi ei tee ma kivilõiget, vaid jätan selle käsialustele, kes seda tegelust tunnevad.
Kui paljudesse majadesse ma ka ei astu, ikka tahan ma sisse astuda haigete tervistuseks ja eemale jääda igast ettenähtavast ja hävitavast kahjustusest, eriti aga lihahimu tegudest naiste ja meeste, vabade ja orjade kehadel.
Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimesiga, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi.
Kui ma seda vannet pean ja ei riku, siis olgu mulle lubatud minu elust ja minu kutsest rõõmu tunda, igaveseks ajaks jäädes kõikide inimeste juures lugupidamisse. Kui ma aga vannet murran ja valevandlikuks saan, siis tabagu mind vastupidine saatus.
Tänapäevane sõnastus.
Tänapäeval on eri riikides kasutusel erinevaid Hippokratese vande modifikatsione.
Eestis ei kasutata Hippokratese vannet, vaid kasutusel on arstivanne, milles kajastuvad olulisemad Hippokratese sõnastatud põhimõtted, kuid välja on jäetud see, mis tänapäeval juba iganenud on (jumalate ees vandumine või keeld kasutada nuga), lisatud on kaasaegse arstieetika olulisemad põhimõtted (tõenduspõhisus, patsiendi autonoomia, informeeritud nõusolek).
Olles omandanud arstikutse, tänan oma õpetajaid.
Tõotan oma au ja südametunnistuse nimel, et pühendun arstitöös inimese abistamisele ja humaansuse põhimõtete teenimisele. Minu tegevuse sihiks olgu rahva tervise säilitamine ja edendamine, haiguste ennetamine, haigete ravimine ning nende kannatuste leevendamine.
Lähtun oma töös arstiteaduse põhimõtetest ja kasutan vaid selliseid raviviise, mille tulemuslikkus on teaduslikult ja eduka praktika kaudu tõendatud. Uuringu või raviviisi soovitamisel austan patsiendi tahet ning teavitan teda nii selle oodatavast kasust kui ka võimalikest ohtudest.
Suhtun oma kolleegidesse austusega ega keeldu abist, kui nad oma patsiente ravides minu poole pöörduvad. Täiendan pidevalt oma teadmisi ja oskusi ning jagan neid oma kolleegidega. Hoian kõrgel arstikutse au nii patsientide kui ka kogu ühiskonna ees.
Pean hoolikalt saladuses, mida patsiendiga seoses mulle on usaldatud. Täidan oma arstikohust ühtviisi kõigi patsientide suhtes, kedagi eelistamata. Miski ei saa mind sundida oma oskusi kasutama arstieetika põhimõtete vastu.


Antsla valla lipp.
Antsla valla lipp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Antsla valla lipp.
Eesti Vabariigi Valitsuse 29. juuni 1999 määrusega moodustati senise Antsla linna ja Antsla valla põhjal uus omavalitsusüksus Antsla vald. Vastavalt Antsla vallavolikogu 21. novembri 2000 otsusele on Antsla valla lipuks ja vapiks endise Antsla linna lipp ja vapp.
Lipu kirjeldus.
Antsla valla lipuks on roheline ristkülik, millel on keskosas kaks paralleelset valget horisontaallaidu. Laidude laiused on 2+1+1+1+2 ühikut.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Lipu kasutamine.
Lipu ja vapi kasutamine sätestatakse seadusega ning volikogu vastava määrusega.
Valla lipp ei tohi normaalmõõtmetelt olla suurem Eesti riigilipust.
Kui riigilipp heisatakse koos mõne Eesti maakonna, linna või valla lipuga, paigutatakse need lipud maakondade, linnade ja valdade kaupa nimede järjekorras eesti tähestiku järgi riigilipust lippude poolt vaadates vasakule, kusjuures maakondade lipud asuvad linnade ja valdade lippudest paremal.
Valla asutuste ja organisatsioonide lipud ei tohi olla äravahetamiseni sarnased valla ametlikult registreeritud lipuga.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud valla lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Johan Ludvig Runeberg.
thumb
Johan Ludvig Runeberg (5. veebruar 1804 Jakobstad – 6. mai 1877 Porvoo) oli soomerootsi kirjanik.
Tema rootsikeelne kirjanduslooming on väga isamaaline. Ta on mõjutanud ka rootsi kirjandust.
Runebergi peetakse Soome rahvuspoeediks (seda tiitlit on mõnikord kasutatud ka Eino Leino puhul).
Vanemad.
Runebergini vanemad olid laevakapten Lorens Ulrik Runeberg (1772–1828) ja Anna Maria Malm (1782–1834), kes abiellusid 1803.
Isa õppis viis aastat Turus teoloogiat, et kirikuõpetajaks saada, kuid ülikool jäi pooleli. Nii hakkas ta meremeheks ja oli kapten fregatil Redlighet, laeval Resolution ning prikkidel Abeona, Thetis ja Amphion, millest viimane liikus regulaarselt Jakobstadi ja Kopenhaageni vahet. Tema laevad jäid aina väiksemaks ja teekonnad lühemaks. Kaptenina töötas ta 1819. aastani, hiljem ta enam tööd ei saanud. Teda peeti stiilseks meheks; tal olid pruunid lokkis juuksed ja hea rüht. Ta kirjutas luuletusi, laulis ja mängis pilli ning luges palju. Aastal 1821 oli tal halvatus.
Ema oli Jakobstadi raehärra kaupmees Johannes Malmi tütar. Tema vanaisa oli olnud üks Jakobstadi rikkamaid mehi ning tema onu pidas tuntud Malmi kaubamaja. Emal ei olnud kooliharidust, kuid luges palju kerget ilukirjandust. Nooruses oli ta tundnud luuletaja Michael Choraeust. Ema oli pikka kasvu ja sale, valgete juuste ja siniste silmadega. Tal oli hea huumorimeel ja ilus lauluhääl.
Lapsepõlv.
Johan Ludvig, kelle hüüdnimi oli Janne, sündis, kui isa oli merel. Johan Ludvig pidas oma sünnipäeva 5. veebruaril, kuid kahtlustatakse, et tegelik sünnipäev võis olla ka 7. veebruar. Isa nägi Johanit esimest korda, kui poeg oli kolmeaastane. Poeg suitsetas väikest piipu. Seepeale andis isa talle oma suurt piipu, nii et Johanil hakkas paha ja ta kunagi enam ei suitsetanud (küll aga nuusutas hiljem regulaarselt tubakat).
Johan oli esiklaps. Tal olid õed Ulrika Carolina, Emilie ja Maria Mathilda ning vennad Viktor ja Nestor, kes mõlemad jätkasid isa ametit. Ulrika Carolinast sai luuletaja. Emiliest, keda hüüti Emmaks, sai pietist, kes muu hulgas pidas suhkrupagaritöökodasid ning õpetas Jakobstadis ja Nykarlebys. Maria Mathildast sai käsitööõpetaja. Emilie ja Mathilda armastasid muusikat.
Johan põdes lapsena kaelanäärmetuberkuloosi, millest tekkisid näärmetursed. Haigus aeglustas tema kehalist arengut, nii et ta õppis käima alles kolme- või nelja-aastaselt. Kaelale jäid eluks ajaks armid. Ema lohutas teda haiguse ajal maiustustega, nii et Johan jäigi suureks magusaarmastajaks, kuigi ema püüdis teda suure suhkruannuse abil magusast võõrutada.
Aastal 1810 hakkas poiss meremehelese Anna Helena Westmani juures Jakobstadis koolis käima. See oli väikeste laste erakool katusekambris Visa mäel. Ruumi pikkus oli umbes 3,5 m ja laius 2,5 m. Katus oli nii madalal, et täiskasvanud mees vaevalt sirgelt seisma mahtus. Õpetaja istus laua ääres, ja seina ääres oli kaks pinki õpilaste jaoks. Pinkide vahel oli liivakast kirjutamiseks. "Westmani-moor" oli umbes 70-aastane. Ta pidas pajuvitsa ("spragga") abil klassis ranget korda. Vits ulatus klassitoa ühest otsast teise. Runebergi sõnul lajatas õpetaja vajaduse korral vitsaga üle õpilaste peade vastu seina. Runeberg omandas selles koolis aabitsa ja katekismuse.
Aastal 1823 tuli isal majanduslike raskuste tõttu maja maha müüa. Hiljem elas tema pere Jakobstadis üürikorterites.
Ta õppis Turu, Vaasa ja Oulu ülikoolides filosoofiat ja vanu keeli. Ta abiellus 1831. aastal ja kolis Helsingisse.
1838. aastal kolis ta perega Porvoosse, kus ta sai gümnaasiumi rooma kirjanduse lektori koha. 1842. aastast oli kreeka keele lektor. 1863. aastal sai ta halvatuse ja veetis ülejäänud elu voodihaigena.
Tema luulekogu "Lipnik Ståli lood" avaluuletus "Vårt land" on Paavo Cajanderi tõlkes Soome hümni sõnadeks.
Soomes tähistatakse 5. veebruaril Runebergi päeva.
Välislingid.
Runeberg, Johan Ludvig
Runeberg, Johan Ludvig
Runeberg, Johan Ludvig


Ari'el Sharon.
Ari'el Sharon (ka: "Arik Sharon"; heebrea keeles אריאל שרון; sünninimi "Ariel Scheinermann"; sündinud 27. veebruaril 1928 Kfar Malalis Saaroni tasandikul) on Iisraeli endine poliitik ja sõjaväelane.
Aastatel 2001–2006 oli ta Iisraeli peaminister. Ari'el Sharon oli Kadima partei asutaja ja 2005–2006 selle esimene esimees. Varem oli ta erakonna Likud esimees. Kahel korral on ta olnud Iisraeli kaitseminister.
4. jaanuaril 2006 tabas teda tugev ajuverejooks, mille tagajärjel tekkis aju insult. Sellest ajast alates on Ari'el Sharon olnud koomas. Peaministri kohuseid täitis kuni Sharoni püsivalt töövõimetuks kuulutamiseni 14. aprillil 2006 Ehud Olmert.
Tema mineviku tõttu sõjaväelase ja poliitikuna on suhtumine temasse eri ringkondades väga erinev. Eriti Iisraelis peavad paljud teda kangelaseks, kellel on Iisraeli riigi ees suured teened. Araabia avalikkus ja mõned inimõiguslaste grupid peavad teda sõjakurjategijaks. Teiselt poolt leiavad tema vastased Iisraeli parempoolsete seas, et ta on peaministrina teinud palestiinlastele liiga suuri järeleandmisi.
Noorpõlv.
Sharoni isa Samuil oli Poola-Saksa ja ema Vera Schneeroff Vene päritolu.
Isa oli just lõpetanud põllumajandusõpingud, kui ta 1921 aktiivse sionistina Punaarmee eest põgenes ning emigreeris praeguse Iisraeli alale. Tema abikaasal jäid seetõttu meditsiiniõpingud lõpetamata, mida ta elu aeg kahetses. Erinevalt paljudest teistest tolleaegsetest sisserändajatest ei olnud ta sotsialist ning ta ei jaganud ka oma abikaasa sionistlikke vaateid.
Perekond ei läinud sotsialistlikusse kibutsisse, vaid Kfar Malali mošavisse, kus otsuseid tehti küll kollektiivselt, aga igaühel oli oma maa. Ema poliitilised vaated ning asjaolu, et Sharoni isa õppinud põllumajandusspetsialistina ja kompromissitu inimesena ignoreeris kogukonna otsuseid, muutsid Arieli külalaste seas võõraks. Kolmeteistaastasena hakkas Ari'el osalema mošavi valveteenistuses ja õppis Tel Avivis gümnaasiumis. Neljateistaastasena (1942) astus ta põrandaalusesse organisatsiooni Hagana, mis oli Iiraeli Kaitsejõudude eelkäija. Silmapaistmatu õpilasena lõpetas ta kooli 17-aastaselt.
Sõda.
Et tema isa ei pooldanud Palmaẖi aktsioone juudi Suurbritannia ülemvõimuga võitlevate rahvuslik-konservatiivsete rühimituste vastu, siis ei astunud Sharon sellesse eliitüksusesse, vaid politseisse. Juba alates 21. detsembrist 1947 oli Hagana mobiliseeritud, ja Sharon osales mitmes aktsioonis.
Kui algas 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõda, oli Sharon rühmaülem jalaväekompaniis, mis kuulus Alexandroni brigaadi. Muuhulgas võitles ta esimeses lahingus Latruni pärast (26. mai 1948), kus ta sai raskelt haavata ning tema rühm hävitati peaaegu täielikult. Hiljem määrati ta luureohvitseriks pataljonis, mis võitles algul põhjas iraaklaste vastu ning hiljem, veidi aega enne sõja lõppu, lõunas egiptlaste vastu.


Kuopio linn.
Kuopio on linn Soomes Põhja-Savo maakonnas, Ida-Soome lääni suurim linn.
Kuopio asub Kallavesi järve ääres. Mõned linnaosad asuvad järve saartel.
Kuopio elanike arv on 92 649 (31. märts 2010), pindala 1730 km², millest 602,2 on veekogud ja mets. Rannajoone pikkus on 2490 km. Kuopio on Soome rahvaarvult 9. ja Ida-Soome lääni suurim linn. Rahvastiku tihedus on 81 inimest ruutkilomeetri kohta, kuid kesklinn on väga tihedalt asustatud (1617,6 in/km²) ja see on Soomes 2. kohal Helsingi järel. Kogu Kuopio regiooni rahvaarv on umbes 120 000.
Linna asutas 1653 kuberner Peter Brahe, kuid ametlikult käskis linna asutada 17. novembril 1775 Rootsi kuningas Gustav III.
Kuopio linnaga ühendati halduslikult 1969 Kuopio vald, 1973 Riistavee vald ja 2005 Vehmersalmi vald. 2011 ühendati Kuopioga Karttula vald, mis siiski säilitas oma nime ja sümboolika. 1. jaanuarist 2013 liidetakse Nilsiä.
Kuopio oli Kuopio lääni pealinn, kuni Kuopio lään ühendati Põhja-Karjala ja Mikkeli lääniga Ida-Soome lääniks ning selle pealinnaks sai Mikkeli.
Linna tänavavõrk on selle poolest eriskummaline, et iga teine tänav on mõeldud üksnes jalakäijatele ja jalgratturitele. Selliseid tänavaid nimetatakse soome keeles "rännikatu" ('vihmaveetorutänav'). Nende tänavate ajalugu ulatub aastasse 1776, kui Pehr Kjellman lõi esimese linnaplaani. Asja mõte oli selles, et tollal oli linn ehitatud peamiselt puust ja siis oli lootust, et tulekahju korral ei põle kogu linn maha: suur hulk tänavaid takistab tule levikut.
Kuopio on üks esimesi linnu, kus hakati andma soomekeelset haridust: 1871 asutati seal pimedate kool ja 1887 kaubanduskool. Linnas on 1966. aastal asutatud Kuopio ülikool (1983. aastani Kuopio kõrgkool), mis 2010 ühines koos Joensuu ülikooliga Ida-Soome ülikooliks. See keskendub tervisele, lastes välja rohkem tervishoiutöötajaid kui ükski teine Soome kõrgkool, toidutehnoloogiale ja toitumisteadlastele (kõik Soome toitumisteadlased on lõpetanud ülikooli Kuopios), ohutusele (Kuopios on hädaabiteenuste väljaõppekeskus) ja heaoluelukutsetele.
Kuopios asub Soome õigeusu kiriku peakorter ning seal resideerib Soome ja Karjala peapiiskop Leo. Soome õigeusu kirik allub Kaonstantinoopoli patriarhaadile. Soome suurimal kirikul, evangeelsel luterlikul kirikul on samuti Kuopio diötsees, mida juhib piiskop.
Kuopiost Puijo tornist toimub igal aastal suusahüpete maailma karika etapp.
Kuopiol on neliteist sõpruslinna: Besançon (Prantsusmaa), Bodø (Norra), Castrop-Rauxel (Saksamaa), Craiova (Rumeenia), Gera (Saksamaa), Györ (Ungari), Jönköping (Rootsi), Minneapolis (USA), Opole (Poola), Pihkva (Venemaa), Pitkäranta (Venemaa), Svendborg (Taani), Trabzon (Türgi) ja Winnipeg (Kanada).


Mikk Mikiver.
Mikk Mikiver (4. september 1937 Tallinn – 9. jaanuar 2006 Võsu) oli eesti näitleja, õppejõud ja lavastaja.
Mikiver õppis Loksa koolis, Tallinna mäetehnikumis, 17. keskkoolis ja TPI-s. Mikiver lõpetas 1961. aastal lavakunstikooli 1. lennu Voldemar Panso õpilasena, lavastas ja mängis sadu rolle mitmes Eesti teatris, juhtis peanäitejuhina Eesti Draamateatrit ja Noorsooteatrit.
Mikiveri looming püüdles ajatut ja ülevat, kuid oli samas psühholoogiline peentöö. Oma suurtes rahvuslikes draamades ühendas Mikiver üksiku inimese ja kogu rahva lood, neis põimusid isiku ja rahvuse saatused, eetilised valikud ja vastutus. Mikiveri teater suutis olla ühtaegu nii intiimne kui ka pühalik.
1961–1965 töötas ta Draamateatris, 1965–1974 Noorsooteatris, 1974–1988 ja aastast 1992 taas Draamateatris.
Pikka aega töötas ta lavakunstikateedri õppejõuna.
1989–1991 oli ta NSV Liidu rahvasaadik, 1990–1992 Eesti Kongressi liige, 1989–2006 Eesti Olümpiakomitee alaline liige.
Rollid.
Toots, Vargamäe Andres, Lopahhin, Veršinin, Peer Gynt, Arno Jurmala


Eesti Draamateater.
Eesti Draamateatri hoone, vaade Pärnu maanteelt
Eesti Draamateater on teater Tallinnas.
Teatri ajalugu.
Eesti Draamateater sai alguse lavastaja Paul Sepa era-teatristuudiost 1920. aasta sügisel, kus teatrihariduse saanud noored näitlejad mängisid Draamastuudio Teatri nime all väga mitmekesist repertuaari.
Algusaastatel polnud teatril oma teatrimaja, renditi Saksa Teatri saali ja esineti ringreisidel üle Eesti.
1930. aastatel hakati lavale tooma eesti kirjandusteoseid (näiteks Hugo Raudsepa näidendid ja Anton Hansen Tammsaare ning Oskar Lutsu proosa dramatiseeringud), mis osutusid väga menukateks.
1937. aastal nimetati teater ümber Eesti Draamateatriks ning 1939. aastal sai teatri ametlikuks koduks tollase Saksa Teatri hoone Tallinnas, Pärnu maantee 5, mis on Eesti Draamateatri koduks tänaseni.
Pärast Teist maailmasõda toimusid teatriga mitmed muudatused, teatrit organiseeriti ja nimetati mitu korda ümber. 1949. aastal liideti Draamateatriga tolleaegse eliitteatri "Estonia" draamatrupp.
Eesti Draamateatrile kujundas 1960.–1970. aastatel näo lavastaja Voldemar Panso, kelle õpilased ja õpilaste õpilased täna tema teatritraditsiooni Draamateatris jätkavad.
Eesti Draamateater annab aastas üle 500 etenduse, seda oma maja kahes saalis ja ka mujal Eestis. Etendusi külastab hooaja jooksul üle 120 000 teatrisõbra.
Draamateatri meeskond.
Rein Oja – teatrijuht


Johann Wolfgang von Goethe.
Johann Wolfgang von Goethe (28. august 1749 Frankfurt Maini ääres – 22. märts 1832 Weimar) oli saksa kirjanik ja loodusteadlane.
Elukäik.
Johann Wolfgang von Goethe sündis õigusteaduse doktori pojana ja sai kodus mitmekülgse hariduse. Aastatel 1765–1768 õppis Leipzigi ülikoolis ja 1770–1771 Strasbourgi ülikoolis õigusteadust. Vahepealse aja (umbes poolteist aastat) viibis ta Frankfurdis, paranes teda tabanud haigusest. Pärast õpingute lõpetamist hakkas tööle Frankfurdis advokaadina.
Õppides Strasbourgis, tutvus ta Johann Gottfried Herderiga, liitus tormi ja tungi nimelise liikumisega ja sai peagi selle juhiks.
Aastal 1775 kutsus Saksi-Weimari hertsog Karl August Goethe Weimari õukonda, kus ta teenis kõrgetel ametipostidel elu lõpuni.
Aastal 1782 tõsteti Goethe aadliseisusesse.
Aastal 1794 tutvus Goethe Friedrich Schilleriga, kes asus elama Weimarisse. Weimarist sai tähtis saksa kultuurielu keskus, sest Schiller tõmbas linna mitmeid saksa luuletajaid ja filosoofe.
Aastal 1806 abiellus Christiane Vulpiusega, kellega ta elas koos juba aastast 1788 ning kellega tal oli poeg. Kooselust sündis veel neli last, kes ei jäänud aga elama. Christiane suri 1816. aastal, poeg 1830. aastal.
Goethe elu viimaseid aastaid kirjeldab tema sekretär Johann Peter Eckermann oma raamatus "Vestlused Goethega" ("Gespräche mit Goethe in den letzten Jahren seines Lebens") (1836–1846).
Looming.
Johann Wolfgang von Goethe alustas oma kirjanduslikku tegevust luuletuste ja näidendite avaldamisega. Tähelepanuväärseim näidend, mis tegi Goethe tuntuks kogu Saksamaal, oli 1773. aastal ilmunud "Götz von Berlichingen".
Aastal 1774 ilmus tema esimene romaan "Noore Wertheri kannatused". Selle romaani naispeategelase prototüübiks oli Charlotte Buff (abielunimega Kestner), kellesse Goethe õnnetult armus 1772. aastal advokaadibüroos praktikal olles. Romaan tõusis kultusraamatu staatusesse ning tegi Goethe tuntuks kogu Euroopas.
Tõenäoliselt aastatel 1773–1775 kirjutas Goethe draama "Faust" algvariandi. Ühtekokku tegeles ta selle näidendiga ligi 60 aastat. "Fausti" esimene osa valmis 1806. aastal ja ilmus 1808. aastal. "Fausti" teise osa lõpetas ta 1832. aastal ning see ilmus pärast tema surma.
Olulisel kohal Johann Wolfgang von Goethe loomingus olid aforismid.
Goethe on mõjutanud maailmakirjanduse mõiste kujunemist.
Teosed eesti keeles.
Antoloogias "Maailma luule. Kuldne klassika" (SE & JS, Tallinn 2006) on valimik Goethe luuletusi Marie UnderI ja August Sanga tõlkes lk 115-178


Tallinna Linnateater.
Tallinna Linnateater on 1965. aastal loodud teater Tallinnas. Alates 1992. aastast on teatri peanäitejuht Elmo Nüganen.
Teatri ajalugu.
Teatri lõi 1965. aastal eesti lavastaja Voldemar Panso, moodustades tugeva näitetrupi, mis koosnes nii äsja teatrikooli lõpetanud noortest kui ka juba tuntud lavastaaridest. Uus teater sai nimeks ENSV Riiklik Noorsooteater. Pikka aega tuli siiski läbi ajada ilma oma teatrimajata, esimesed lavastused sündisid ringreisietendustena.
1966. aastast alates sai teatri pealavaks Salme kultuurikeskus Kalamajas. Kontori- ja prooviruumideks anti teatrile Lai t. 23 asuv maja, mida praegu tuntakse Linnateatri peahoonena ning mis oli pikka aega teatri ainus oma tööpind.
Kui Voldemar Panso 1970. aastal peanäitejuhi kohalt lahkus, võttis selle ameti üle tema õpilane ja järgija Mikk Mikiver ning 1974. aastal tugeva sotsiaalse närviga Kalju Komissarov.
1975. aastal avati Lai tänav 23 teisel korrusel teatri väike saal ning 1983. aastal keldris asuv kaminasaal. 1983 kinnitatigi Tallinna Täitevkomitees otsus rajada Noorsooteatri suur saal, mis pidi valmima teatri 25. sünnipäevaks aastal 1990.
1987. aastal võttis teatris ohjad enda kätte Rudolf Allabert ning samal aastal valmis ka arhitekt Kalle Rõõmuse projekt uuest teatrimajast, kuid laulva revolutsiooni tõttu jäi ehitustöö soiku. Mõõnaperiood tundus olevat vallanud ka teatritöö.
Aastal 1992. asusid teatri etteotsa kaks meest - peanäitejuht Elmo Nüganen ja direktor Raivo Põldmaa. Teater nimetati ümber Tallinna Linnateatriks. Üksteise järel võeti kasutusele uusi ja põnevaid mängupaiku.
1992. aastal tehti esimene lavastus Lai tänav 19 pööningul, kus praegu asub Taevalava. Lavastaja Madis Kalmet tõi tühjade kiviseinte ja ehitusrisu keskel publiku ette Henning Mankelli "Lollprintsi".
1995. aasta suvel võeti esmakordselt kasutusele Linnateatri siseõu ehk Lavaauk. Kummaline nimi anti mängupaigale seetõttu, et just seal pidi projekti järgi asetsema tulevase teatrimaja suur saal. Avalooks oli Elmo Nüganeni "Kolm musketäri", mida tänu ootamatult suurele publikumenule mängiti kolm suve järjest. 2003. aasta maikuuks ehitatid Lavaauk taas täiesti ümber - seal esietendus Elmo Nüganeni lavastuses muusikalavastus "Kaotajad".
Järgmiseks uueks teatrisaaliks sai ülimalt omapärane Põrgulava, mis avati 1997. aastal külalislavastaja Adolf Šapiro loodud "Kolmekrossiooperiga".
27. märtsiks 1999, rahvusvaheliseks teatripäevaks avas Linnateater pidulikult oma uue maja. Uues majatiivas leidub ka kaks teatrisaali - pisike ja hubane Kammersaal ning Linnateatri suurim ja moodsaim mängupaik, Taevalava, mis mahutab kuni 200 pealtvaatajat. Oma suurusest hoolimata on mänguruum üles ehitatud kui "black-box", samuti on ta varustatud hea valguspargi ning uusima lavatehnikaga. Taevalava avas vahetult enne 2000. aasta saabumist William Shakespeare’i "Hamlet" Elmo Nüganeni lavastuses. 2003. aasta kevadel avati taas uus mängupaik - 14. sajandist pärit Hobuveski, mis asub aadressil Lai 47. Uue mängupaiga avalooks sai Jaanus Rohumaa luulelavastus, mis baseerub Doris Kareva luulekogul "Mandragora".
Teatri mängukava.
Linnateatris mängitakse nii maailmaklassikat kui kaasaegset väärtdramaturgiat. Tähelepanu pööratakse ka uuele eesti draamale - Linnateatris töötab näitlejana Jaan Tätte, kes on ühtlasi ka üks eesti paremaid näitekirjanikke. Linnateatri mängukavas on ka Tätte uusimad näidendid "Sild", "Palju õnne argipäevaks!" ning "Meeletu".
Teatri meeskond.
Teatri peanäitejuht Elmo Nüganen on Eesti hinnatumaid lavastajaid, tuntud eelkõige oma suurejooneliste klassikatõlgenduste poolest. Tema lavastused (nt. William Shakespeare'i "Romeo ja Julia", Alexandre Dumas’ "Kolm musketäri" ja "Musketärid - kakskümmend aastat hiljem", Anton Tšehhovi "Pianoola ehk Mehhaaniline klaver", Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus", William Shakespeare’i "Hamlet", Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus") on olnud Linnateatri repertuaaris alati olulisel kohal ning teatrit ka festivalidel väärikalt esindanud. Nüganen on enda ümber koondanud loonud võimeka, elujõulise ja noore trupi, millele ei käi üle jõu ükski žanr ega mängulaad.
Koosseisulise lavastajana töötavad hetkel Linnateatris Jaanus Rohumaa (alates 1992) ning Eva Klemets ja Mart Koldits (alates 2004). Jaanus Rohumaa tegeleb enamasti uuema dramaturgiaga. Ta on lavale toonud nii Tom Stoppardi, Martin McDonagh’i, Thomas Manni, David Storey, Evelyn Waugh'i kui Jaan Tätte näidendeid ning lavastanud luuletaja Doris Kareva loomingut. Olulisel kohal on ka improvisatsioonilise meetodiga loodud lavastused ning tema enda kirjutatud näidendite lavaversioonid.
Eva Klemetsi esimeseks tööks Linnateatris oli Frank McGuinnessi "Et keegi mind valvaks", mis esietendus 2003. aastal ning millega ühtlasi avati Linnateatri uus mängupaik - Köismäe torn. Mart Kolditsa töötlus Viktor Pelevini romaanist "Tšapajev ja Pustota" (2003) tõi talle hooaja parima lavastaja nimetuse ajakirja Teater.Muusika.Kino teatriankeedis arvamust avaldanud kriitikutelt.
Praegu kuulub teatri oma truppi lisaks peanäitejuhile 25 näitlejat, 3 lavastajat ning peakunstnik, kuid Linnateater on end avanud külalistele nii Eestist kui ka välismaalt.


Vürst.
Vürst on Saksamaal hertsogist madalam, Venemaal suurvürstist madalam aadlitiitel, samuti monarhitiitel.
Tänapäeval on maailmas säilinud kaks suveräänset vürstiriiki - Liechtenstein ja Monaco, vaieldavalt ka Sealand. Ka Andorra kaasvalitsejad (Prantsusmaa president ja Urgelli piiskop) kannavad vürsti tiitlit.
Teistes keeltes: saksa keeles "Fürst", ladina keeles "princeps", inglise keeles "prince", vene keeles "князь".
Et inglise ja prantsuse keeles puudub eraldi termin vürsti kohta, tõlgitakse mõnikord see sõna eesti keelde kui "prints", mille kasutamine eesti keeles riigipea või vürstliku perekonna pea kohta on vale.


Soter.
Soter (kreeka keeles "Σωτήρ" 'päästja') oli 12. paavst. Tema valitsemisaja pikkus oli 8 aastat, kaasaegsete allikate puudumisel on tema valitsemisajaks enim pakutud 166 – 174. Soter on kristlikus traditsioonis tuntud ka kui Heldusepaavst või Heategevusepaavst.
Soter sündis Fondis. Tema isa oli Concordius, kes mõnede allikate andmeil võis olla kreeklane.
Kristliku traditsiooni järgi hakati tema ajal Roomas pidulikult tähistama ülestõusmispühi. Kuna selle aluseks ei võetud juudi kalendrit, teravnes vaidlus ülestõusmispühade tähistamise üle Victor I ajal.
Soter oli kriitiline montanismi suhtes.
Soter pälvis tunnustuse hoolekandetegevusele pühendumise tõttu. Tema tegevusest on esile tõstetud hoolitsemist nende kristlaste eest, kes olid saadetud kaevandustesse sunnitööle. Soterile omistatakse tauniv kiri Korintose piiskopile Dionysiusele, kes võimaldas raskete pattude sooritajatel osa saada armulauast. Talle omistatakse ka pühitsetud preestri poolt sõlmitud abielu tunnustamist. Soter olevat sätestanud, et ükski pühitsemata isik ei tohi puudutada altaririiet ja ta keelas missal teenivatel naistel põletada missa ajal viirukit.
Soter on katoliku kirikus ja õigeusu kirikus austatud märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 22. aprill.


1417.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad - 1410. aastad - 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad
Aastad: 1413 1414 1415 1416 1417 1418 1419 1420 1421 1422


Ühinenud Marksistlik Töölispartei.
P. O. U. M. ehk Ühinenud Marksistlik Töölispartei (hispaania keeles "Partido Obrero de Unificacion Marxista", katalaani keeles "Partit Obrer d'Unificació Marxista") on Kataloonia sotsiaaldemokraatlik partei aastast 1935.
Ühinenud Marksistliku Töölispartei juhtideks olid Joaquín Maurín (teoreetik ja peasekretär) ja Andrés Nin (Trotski endine sekretär).
P. O. U. M., mis aktiveerus otsekohe pärast fašistlikku putši 17. juulil 1936, moodustus kahest rühmitusest: Nini trotskistlikust grupist ja Mauríni juhitud buhhaarinlikest 1932. aastal Hispaania Kommunistlikust Parteist ["Partido Communista de España" (P. C. E.)] väljaheidetud vasakpoolsetest.


Eleutherus.
Eleutherus (ka Eleutherius, kreeka keeles "Ελεύθερος"- 'aus', 'siiras') oli 13. paavst. Ta valitses 174–189. Tema valitsemisaja pikkus oli 15 aastat ja 3 kuud ja ta oli kõige kauem valitsenud kreeka päritolu paavst.
Eleutherus oli pärit Kreekast Nikopolisest. Ta oli Anicetuse ja Soteri ajal diakon.
Eleutherus pidi teadma montanistide tegevusest, kuid temalt pole säilinud ühtki otsust selle liikumise kohta.
Tema ajal külastas Roomat kristlusesse pöördunud kuningas Lucius, keda seostatakse kas Edessa kuninga Agbar IX või ühe Briti kuningaga. Eleutheruse ajal käis Roomas ka Lyoni piiskop Ireneus, kelle Rooma piiskoppide nimekirjas sisaldub viimasena tema nimi. Eleutherus saatis kristliku traditsiooni järgi Fugatiuse ja Damianuse ristima britte.
Eleutherus sätestas, et kristlased ei tohi põlata ühtki toitu.
Eleutherus maeti Vatikani, kuid hiljem viidi tema säilmed San Giovanni della Pigna kirikusse, kust need Sixtus V õe Camilla Peretti palvel viidi 1591 Santa Susanna kirikusse.
Eleutherust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 26. mai.
Tema järglaseks sai Victor I.


Tomsk.
Tomsk (vene "Toмск") on linn Venemaal, Tomski oblasti keskus. Asub Lääne-Siberis, Tomi jõe kaldal. Geograafilised koordinaadid on 56°29′N, 84°59′E.
Ajalugu.
Linn on rajatud Boriss Godunovi käsul 1604. aastal kindlusena Tomi jõele, tatarlaste maale. Linnaõigused sai 1782. aastal.
1804. aastal sai Tomski kubermangu keskuseks.
Haridus.
Tomski ülikool on esimene Siberis avatud ülikool (1880). Tomski ülikooli raamatukogu on üks suurimaid Venemaal. Linnas on mitmeid kõrgemaid õppeasutusi.
Majandus.
Tänapäeval on Tomsk infotehnoloogiatööstuse keskus. Linnas on ka suured masinaehituse, keemiatööstuse ja metallurgiaettevõtted.
Sport.
Tomskis tegutseb jalgpalliklubi Tomski Tom.
Tuntud tomskilasi.
Tomskis on sündinud Karl Vaino.


Kummardus Katalooniale.
"Kummardus Katalooniale" (inglise "Homage to Catalonia") on George Orwelli minavormis kirjutatud jutustus, mis põhineb autori Hispaania kodusõjas kogetul.
Teos valmis 1938. aasta jaanuaris, kuid kõikide Orwelli raamatute senine kirjastaja, sotsialist Victor Gollancz, keeldus selles sisalduva Hispaania kommunismi kriitika tõttu teost avaldamast. "Kummarduse Katalooniale" avaldas neli kuud hiljem kirjastaja Fredric Warburg.


Tšeptsa.
pisi
Tšeptsa (vene "Чепца", udmurdi "Чупчи") on Vjatka parem lisajõgi. Saab alguse Ülem-Kama kõrgustikult Permi krais ja suubub Kirovo-Tšepetski linnas Vjatkasse.
Tšeptsa muudab korduvalt järsult suunda. Pikkus umbes 500 km.


Võsaülane.
Võsaülane ("Anemone nemorosa") on tulikaliste sugukonda ülase perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaimeliik.
Nimi.
Võsaülast on rahvapäraselt nimetatud külmalilleks, haraklilleks, lumekellukeseks, lumelilleks, valgeks lilleks, varesjalaks ja vareselilleks.
Levila ja kasvukohad.
Levinud peaaegu kogu Euroopas, puudub Islandil, Lapimaal ja enamikul Pürenee poolsaarest. Eestis sage.
Suurbritannias peetakse võsaülast üheks iidsete metsaalade indikaatortaimeks.
Kasvab leht- ja segametsades, võsastikes, puisniitudel. Eelkõige salu- ja laanemetsas. Varjulembene ülane eelistab parasniisket huumusrikast mulda.
Eestis on võsaülane ülaste perekonnast levinuim.
Liigikirjeldus.
Ilma õiteta on ta väga sarnane kollase ülasega. Erinevust võib tähelepanelikumal vaatlemisel märgata lehtedes: kollasel ülasel on lehtede üksikud osad kitsamad kui võsaülasel. Samuti on võsaülase õie alusel olevad lehed pikema rootsuga. Ülasel on üks juurmine leht. Ka ülase õis on ebatavaline. Tupplehed moodustavad valge ümbrise mitmele tolmukale ja emakale, kroonlehti ülasel aga üldse ei ole.
Võsaülane paljuneb kahel viisil. Risoomi külgedel asuvad harud moodustavad pungasid, millest kasvavadki uued taimed. Teatud aja möödudes kaob neil ühendus emataimega, uuel taimel moodustuvad õied aga alles kümne aasta pärast.
Ülase viljaks on lühikese kõverdunud nokaga 4–5 mm pikkused paljad pähklikesed. Valmivad mai lõpul, juunis. Seemneid levitavad põhiliselt sipelgad.
Kasutamine.
Et tulikaliste sugukonda kuuluvad taimed on mürgised, siis on seda ka võsaülane. Taimemahla sattumisel nahale võivad tekkida vesivillid.
Võsaülast on mõnel pool kasutatud ravimtaimena. Reuma korral on värskeid katkivajutatud lehti asetatud valu tekitavatele kohtadele. Tänapäeval mõistetakse selline käitumine hukka, sest mürgine mahl võib nahale tekitada raskesti paranevaid haavasid. Külmetuse korral tehakse kuivatatud võsaülase õitest teed. Mürgisus kuivatades kaob.
Võsaülase söömisel võib inimene saada ülasemürgituse. Koduloomad ei söö teda sellepärast, et tal on kibe maitse. On levinud omapärane uskumus, et kui kevadel esimene külmalille (võsaülase) õis ära süüa, siis ei ole vaja terve aasta jooksul külma karta.


Richard Earlom.
Richard Earlom (1742 London – 1822 London) oli inglise graafik, kes töötas peamiselt metsotintotehnikas.
Tema kunstihuvi sai alguse imetlusest imetlusest lordmeeri ametitõlla vastu, mis oli äsja saanud Giovanni Battista Cipriani maalingud. Ta püüdis neid maale kopeerida ja ta saadeti Cipriani juurde õppima. Ta oli hea joonistaja. Metsotintograveerimise õppis ta ära iseseisvalt.
Aastal 1765 tellis tolle aja üks heldemaid kunstide soosijaid Alderman Boydell, temalt joonistuste sarja Houghton Halli piltide järgi. Hiljem graveeris ta need metsotintos.
Earlom valmistas ka 200 faksiimilest koosneva sarja Claude Lorraine'i joonistustest ja visanditest. Need avaldati kolmes foolioköites pealkirja "Liber veritatis" all (1777–1819).


Jet Li.
thumb
Jet Li (sünninimi 李连杰 "Li Lianjie"; sündinud 26. aprillil 1963 Pekingis) on hiina filminäitleja ning viiekordne Hiina meister wushu-s.
Wushu-ga alustas ta juba kaheksa-aastaselt ja esimese meistritiitli võitis üheteistkümne-aastaselt. Ta oli ka Hiina wushu rahvuskoondise juht.
Aastal 1979 osales Jet Li oma esimes filmis "Shao Lin tzu" "(Shaolin Temple)"
Isiklikku.
Aastal 1987 abiellus ta wushu meeskonnaliikme Huang Qiuyan'iga, kellega tal oli 2 last. 1990. aastal nad lahutasid.
Aastast 1999 on ta abielus Hongkongi näitlejatariga Nina Li Chi'ga. Abielupaaril on 2 last: Jane (sündinud 2000) ja Jada (sündinud 2002).


Walter Nowotny.
Walter Nowotny (7. detsember 1920 Gmünd (Austria) – 8. november 1944 Epe (Saksamaa)) oli Saksa hävituslendur.
Walter Nowotny sündis raudteeametniku peres. Napilt kuu aega pärast Teise maailmasõja puhkemist astus ta Saksa lennuväkke (Luftwaffe).
Esimesed lahinguülesanded täitis ta läänerindel, kuid esimesed 3 (ametliku statistika järgi 2) lahinguvõitu saavutas ta 19. juulil 1941 õhulahingus Saaremaa kohal.
Nowotny allatulistamine Saaremaa ranniku lähedal juhtus 1941. aasta 19. juulil oma esimeses õhulahingus nõukogude lennuväega osalenud Nowotny valearvestuse tõttu. Nimelt sai ta lahinguülesandeks rünnata Kuressaare lähedal avastatud Nõukogude hävituslennukite baasi. Osa lennukeid hävitati maapinnal ning Nowotny laskis õhus alla kaks vaenlast. Võimalik, et üks tema poolt alla tulistatud vastastest oli hilisem Nõukogude Liidu kangelane Vladimir Avdejev. Nowotny tulistati samas lahingus alla, kuid ta suutis oma õhusõiduki rannavette maandada ja kummipaadiga Kuramaale pageda.
Ametliku statistika järgi tulistas Walter Nowotny 15. juunil 1942 alla 100. vaenlase lennuki, sama aasta 18. augustil 150. ja 24. septembril 200. ning saavutas 14. oktoobril 1943 Leedu kohal esimesena 250. ametlikult tunnustatud lahinguvõidu.
Saksa Riigi kõrgeima autasuna pälvis ta esimese lenduri ja 8. sõjaväelasena kõrgeima autasu: Raudristi Rüütliristi Tammelehtede, Mõõkade ja Briljantidega. Walter Nowotny eeskuju etendas tähtsat osa Saksa relvajõudude võitlusmoraali ülevalhoidmisel.
1944. aastal määrati Nowotny esimese Saksa reaktiivhävitajate üksuse etteotsa. Tema juhiomadused said aga ülemuste ränga kriitika osaliseks. Püüdes end taas sõjamehena tõestada, suundus ta 8. novembril 1944 kõlbmatuks osutunud reaktiivhävituslennukil Me-262 hävitajate eskordi saatel oma viimaseks osutunud võitlusse Saksamaa kohale ilmunud USA pommitajatega.
Walter Nowotny saavutas oma õhuvõitude hulga poolest hävituslendurite hulgas tänini püsima jäänud 5. koha. Tema ametlikuks lõppskooriks jäi 258, koos tunnustamata võitudega koguni 281 allatulistatud vastast. Teise maailmasõja edukaim hävituslendur Erich Hartmann tulistas alla 352 vastast.
Vaata ka.
Nowotny, Walter
Nowotny, Walter
Nowotny, Walter
Nowotny, Walter
Nowotny, Walter


Kullerkupp.
Harilik kullerkupp ("Trollius europaeus") on tulikaliste sugukonna kullerkupu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
Taimel on palju rahvapäraseid nimetusi: munalill, haninupp, kulderkupud, kuldnupp, kullerkukk.
Kirjeldus.
20–50 sentimeetri kõrgune üheaastase maapealse varrega rohttaim. Taim on palja, püstise, harunemata, õõnsa varrega. Juurmised lehed pikarootsulised, sõrmjalt 3-5-jagused, saagja servaga. Varrelehed lühirootsulised, väiksemad. Lehelaba pikkus ja laius 5–10 cm. Kollased kerajad õied 3 cm läbimõõduga, üksikult varre otsas, õitsemise ajal ei avane nad kunagi, kaitstes nii õietolmu niiskuse eest. Õied üksikult kerajalt, paljude nõgusate kollaste tupplehtedega, kroonlehed lineaalsed nektaariumidega. Tolmukaid ja emakaid palju. Õitseb mais-juunis.
Musta värvi kukkurviljade tipul asetseb konks, mille abil vili kinnitub loomade karvadesse ja levib nii kaugemale. Rasked seemned tuule abil ei levi: kui aga keegi vilju laiali ei kanna, pudenevad kullerkupu väikesed ja läikivad mustad seemned taime lähedusse.
Kasvukoht.
Eelistab kasvada niiskematel niitudel, puisniitudel ja ka metsaservades. Mandri-Eestis on ta tavaline, saartel kohtab harvemini. Eestis esineb üsna sageli, kuid ebaühtlaselt.
Kasutamine.
Üks kullerkuppude puhmik annab mitu õievart, kasvades moodustavad sageli kogumeid. Kannatab ümberistutamist ja on olnud mitmete kultuursortide aretuse aluseks. Dekoratiivsuse tõttu võib kohati olla ohustatud massilise müügiks ärakorjamise tõttu.
Värske taim on protoanemoniini tõttu mürgine.
Sümbol.
Harilik kullerkupp on Norra Tromsi maakonna tunnuslill.


Ruiz.
Ruiz on vulkaan Lõuna-Ameerikas Andides.


Tõstamaa valla lipp.
Tõstamaa valla lipp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tõstamaa valla lipp.
Lipp on kinnitatud 21. mail 1997. Pühaliku õnnistuse said lipp ja vapp esimestel valla päevadel Tõstamaa kirikus.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ristkülikukujuline vapilipp, millel kulda asendab kollane. Lipp on jagatud horisontaalselt siniseks ja kollaseks väljaks. Kanga keskel on kollaseks ja mustaks jagatud kaheksakodaraline ratas, mille ülemisel poolel on laevarooli käepidemed.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:9. Kandelipu suurus on 105x135 cm.
Põhjendus.
Sinine tähistab merd, tõde ja lootust. Neitsi Maarja tunnusvärvidena viitab ta ka Tõstamaa kirikule. Kollane tähistab maad, Tõstamaa liivaluiteid ning märgib õnne ja heaolu. Kollane ja must on Pärnumaa vapivärvused. Ratas on päikese ja elu, liikumise ning arengu sümbol. Rooliratas osutab rannasõidule ja kalapüügile.
Lipu kasutamine.
Valla lipu heiskamise võib teha kohustuslikuks üksnes volikogu otsuse või valitsuse korraldusega vallale kuuluvatel hoonetel, rajatistel või maa-aladel. Teistele omanikele on niisugused otsused või korraldused üksnes soovitusliku iseloomuga.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud valla lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Tõlliste valla lipp.
Tõlliste valla lipp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tõlliste valla lipp.
Lipp on kinnitatud 31. märtsil 1994.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp normaalsuurusega 105×105 cm. Punast kangast läbib horisontaalne ülalt laineline laid. Valgel laiul on aga kolm musta kuuseoksa.
Põhjendus.
Laineline palk tähistab Emajõge, kuuseoksad märgivad metsa- ning jahimajandust. Kanga punane värvus sümboliseerib Tõlliste valla mail aegade jooksul peetud rohkeid heitlusi. Must, valge ja punane on ka Tsistertslaste ordu värvid. Selle ordu Kärkna kloostrile kuulusid ka praegused Tõlliste valla alad keskajal.


Victor I.
Victor I (ladina keeles 'võitja') valitses 189–199. Ta oli 14. paavst.
Victor oli pärit Põhja-Aafrikas asuvast Rooma riigi Aafrika provintsist. Seetõttu on oletatud, et ta oli mustanahaline, kuid selle piirkonna etniline koosseis lubab arvata, et tegu oli siiski europiidse rassi esindajaga. Tema isa nimi oli Felix. Hiljem on Aafrika provintsi elanikest saanud paavstideks Miltiades ja Gelasius I.
Tema aja tõsiseim kirikupoliitiline probleem oli vaidlus ülestõusmispühade arvestamise üle, mida Väike-Aasias peeti juudi kalendri järgi, kus Kristuse ülestõusmise päev ei langenud kindlale nädalapäevale. Roomas tähistati Kristuse ülestõusmise päevana pühapäeva. Kui Väike-Aasia kristlased viibisid ülestõusmispühade ajal Roomas, puhkes selle teema üle vaidlus. Victor I otsustas probleemi lahendamiseks kinnitada ka Väike-Aasia kogudustes Roomas kehtiva tava, mida järgiti juba paljudes kogudustes. Ta tutvustas Efesose piiskopile Polykratesele oma ettepanekut ja saatis teistele kogudustele ringkirja, paludes probleemi arutada piirkondlikel sinoditel. Polykrates teatas, et jääb senise tava juurde ja tähistab ülestõusmispühi juudi kalendri alusel. Probleemi arutati sinoditel Roomas (teadaolevalt varaseim sinod Roomas), Gallias, Palestiinas ja Mesopotaamias, kus nõustuti Rooma ettepanekuga. Victor kuulutas ülestõusmispühade arvestamise üldkiriklikuks ja kutsus Väike-Aasia kogudusi seda tunnustama, kuid nood ei jaganud seda arvamust. Victor otsustas ekskommunitseerida Väike-Aasia kogudused, kuid see otsus tekitas pahameelt paljude piiskoppide seas, kes pooldasid küll ülestõusmispühade arvestamist Rooma tava järgi, kuid kes ei nõustunud Rooma piiskopile omistama üldkiriklikku eestkõneleja rolli. Victorit taunivate piiskoppide seast oli tuntuim Lyoni piiskop Ireneus, kes viitas Victorile saadetud kirjas eelnevate Rooma piiskoppide Telesphoruse, Anicetuse ja Soteri poolt eristaatuse tunnustamist Väike-Aasia kogudustele. Ireneus kirjeldas Victorile eristaatuse õigustamiseks Polykarpose kohtumist Anicetusega. Victori vastus pole säilinud, kuid Väike-Aasias hakati hiljem ülestõusmispühi arvestama Rooma tava järgi. Victor I otsust taunivat opositsiooni juhtis Roomas Blastus.
Victor I ekskommunitseeris adoptsionistide juhi nahaparkal Theodotuse ja tagandas gnostik Florinuse preestriametist. Tertullianuse väitel võis Victor I algul soosida Montanuse prohvetikuulutusi, kuid ta ei tunnustanud montanismi.
Ta oli teadaolevalt esimene paavst, kellel oli sidemeid keisri õukonnas. Keiser Commoduse armuke Marcia oli kristlane, kes kutsus Victori keisripaleese ja palus temalt keisrile esitamiseks palvekirja nende kristlaste kohta, kes olid saadetud Sardiinia soolakaevandustesse sunnitööle. Selles nimekirjas oli ka Calixtus. Kui keiser vabastas kristlased neile määratud karistusest, saatis Victor preester Hyacinthuse Sardiiniasse, et tuua vabastatud kristlased sealt ära. Victori ajal olid mitmed keisri õukonna ametnikud kristlased, neist tuntuim oli Prosenes.
Victor I oli esimene paavst, kes hakkas Rooma koguduse senist orientaalsete mõjutustega liturgiat latiniseerima. Hieronymuse andmetel oli Victor I esimene kristlik autor, kes kasutas teoloogiliste tekstide koostamisel ladina keelt.
Kristliku traditsiooni järgi lubas Victor I ristimisel kasutada tavalist vett, kui pühitsetud vee kasutamine pole võimalik. Tema ajal võidi koostada ka varane pühakirjakaanon. Ta võis vaimulikele tutvustada sekventse. Talle on omistatud ka täringumängu taunimine.
Victor I on traditsioooni järgi maetud Vatikanis. Temale pühendatud kirikud asuvad Richfieldis, West Hollywoodis ja San Joses.
Victor I on katoliku kirikus ja õigeusu kirikus austatud märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 28. juuli. Alates 1969. aastast ei ole katoliiklased enam kohustatud seda pidama, sest Paulus VI üleskutsel läbi viidud kaanoni revideerimisel oli Victor I üks neist pühakutest, kelle tegude kohta polnud piisavalt andmeid.


Nurmekund.
Nurmekund (saksa keeles "Nurmegunde") oli Eesti muinaskihelkond ehk väikemaakond (maakondadesse liitumata muinaskihelkond).
Hiljemalt 1234. aastal asutati Nurmekunna aladele Pilistvere kirikukihelkond, mis muinaskihelkonna aladega tõenäoliselt kattus. 1230. aasta paiku oli kihelkonnal haritavat maad liguikaudu 600 adramaad. Liivi ordu valdusena kuulus Nurmekund 14. sajandi II pooleni Sakala foogtkonda, hiljem Viljandi komtuurkonda.
Kaasajal on Nurmekund (Pilistvere kirikukihelkond) tükeldatud peamiselt Viljandi ja Järva maakonna vahel. Pilistvere, Kõo ja Võhma ümbrus kuulub Viljandi maakonda, Kabala ja Imavere ümbrus aga Järva maakonda.


Isamaaliit (1935–1940).
Isamaaliit oli organisatsioon Eesti Vabariigis aastatel 1935–1940.
Isamaaliit loodi aastatel 1934–1940 kogu riigis kestnud kaitseseisukorra kehtimise ajal, mil poliitiliste organisatsioonide tegevus oli peatatud.
Isamaaliidu struktuur: täiskogu ja keskjuhatus; maakonnakomiteed ning Tallinna ja Tartu linnakomiteed; osakonnad (u 400). Juhtivateks organiteks olid keskkomitee täiskogu, keskjuhatus ja kesk-revisjonikomisjon. Põhimõtete ja kavade arutamiseks kutsuti kokku üleriiklik kongress.
Isamaaliit oli kavandatud Kaarel Eenpalu ja tema pooldajate poolt vastukaaluks Konstantin Pätsi asutatud kutsealastele omavalitsustele. Juhtivad tegelased: Kaarel Eenpalu, Jüri Uluots, Ants Oidermaa, August Jürima jt.
"Isamaaliit" on ühing, mille sihiks on sisemiselt kui ka väliselt tugev Eesti riik ja Eesti isamaa."
"Isamaaliit" sihi saavutamiseks arendab kogu Eesti rahva kooskõlalist edenemist ja ühtekuuluvuse vaimu, kõikide rahvakihtide kindlat koostööd, üksmeelsust ja riiklikku mõtlemisviisi, et ühendada Eesti rahvast Eesti isamaa eesmärkide teenimisele, oma riikliku võimu kaitsel ning juhtimisel." (Isamaaliidu Põhikirja § 1).
15. märtsil 1935 ütles Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner kohtumisel diviisiülematega: "On asutatud uus liit: "Isamaaliit". Kuidas peavad sellele suhtuma sõjaväelased. Mina arvan, et sõjavägi on juba patriootiline liit, nii et Isamaaliit enam seda rohkem olla ei saa. Liidu põhikirjas tähendatud ülesanded on meie ülesanded. Seepärast ei soovita ka sõjaväelasile astuda selle liidu liikmeteks."


Offroad.
"Offroad" on sõitmine teekatteta maapinnal.
Motospordialana on see võidusõit, kus spetsiaalsed maastikuautod võistlevad raskel maastikul (soodes, rabades, metsades ja mujal). Eesmärgiks on jõuda esimesena finišisse.
Et maastik on valitud võimalikult keeruline, siis parandatakse autosid alatasa, sest elektroonika ega mootor ei talu niiskust ega tolmu.
Offroad on saanud terava kriitika osaliseks, sest see kahjustab taimi, häirib loomi ja põhjustab pinnase erosiooni.


Päikeseplekk.
Päikeseplekid jäädvustatuna 22. juunil 2004
Päikeseplekk ehk Päikese laik on tumedam, ümbrusest umbes 1000 kelvini võrra jahedam piirkond Päikese nähtaval pinnal (fotosfääris).
Päikeseplekkide arv ja suurus iseloomustavad Päikese aktiivsuse taset.


Reaktsioon.
Reaktsioon (ladina sõnast "reactio") on vastuaktsioon, vastutoime, vastumõju, vastus, reageerimine.
Selle mõiste tähendused on erinevates valdkondades erinevad.


Reaktsionäär.
Reaktsionäär (pr.) on tagurlane, reaktsioonilise poliitika pooldaja. Sõna "reaktsionäär" kasutatakse mõnikord ka "konservatiivi" sünonüümina. Reaktsionääri vastandiks on revolutsionäär.


Malbork.
Malbork (saksa keeles "Marienburg") on linn Poola põhjaosas Pomorze vojevoodkonnas Nogati jõe ääres 7–30 m kõrgusel merepinnast, Malborki maakonna keskus. Linnas elas 2005. aasta seisuga 40 100 inimest. Linn on tekkinud Malborki linnuse ümber.
Malborki linnus.
Ristirüütlite linnus asub Nogati jõe paremal kaldal. Selle rajamine algas 1274. Hiigelehitise rajamiseks kasutati üle miljoni tellise ning ehitustööd kestsid umbes 230 aastat. Malborki linnusest sai Saksa ordu keskus.
Jõgi ja madal kallas lubasid lossi sõita isegi merelaevadel.
Linnust nimetati saksa keeles Maarja järgi Marienburgiks, millest tuli poolapärane nimi Malborg või Malbork'".
Praegu on Malborki linnus suurim telliskivist ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas. Alumise lossi müürid piiravad 21 hektari suuruse ala.
Malbork koosneb õigupoolest kolmest üksteise sisse ehitatud kindlusest. Ülemist, keskmist ja alumist lossi eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Lossi kaitses omal ajal kolm tuhat relvavenda.
Teise maailmasõja ajal tehti loss sisuliselt maatasa, pärast sõda taastati. Ainult peakatedraal, mis oli täielikult taastatud just enne sõda ja sõjas uuesti purustati, jäeti varemeisse.
1997 kanti Malborki linnus UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Malborki linn.
Malbork oli aastast 1309 Saksa ordu keskus (ordumeistri residents). Selle linnuse ümber kerkiski tänapäevane linn.
Malbork oli hansalinn. Ta kontrollis liiklust ja eriti merevaigukaubandust kogu jõel ning kogus tollimakse. Korduvalt peeti Malborkis hansalinnade tippkohtumisi. Linnus pidas suurmeistri Heinrich von Plauen vanema juhtimisel edukalt vastu Jogaila vägede piiramisele pärast Grünwaldi lahingut 1410.
Kolmeteistaastase sõja ajal müüsid Böömi kuninga sõdurid, kes pidid linna kaitsma, Malborki ja veel kaks linnust 190 000 kuldtüki eest Poola kuningale Kazimierz IV-le. Hädavaevu suutis kuningas selle summa kokku saada. 6. juunil 1457 sisenesid Poola väed eesotsas kuningaga linna. Orduväed said seepeale üle kogu Preisimaa hulgaliselt abi. 28. septembril 1457, kui kuningas oli lahkunud, võtsid orduväed Malborki üllatusrünnakuga tagasi. Kogu poola garnison peale selle ülema hukati. Linnapea Bartholomäus Blume juhtimisel pidas linn kolm aastat poolakate rünnakutele vastu. 5. juulil 1460 Malbork vallutati. Blume poodi reeturina, sest ta oli 1457. aastal Poola kuningale truudust vandunud. Teise Thorni rahuga 1466 läks Malbork Poola koosseisu.
Kuni Esimese Poola jagamiseni 1772 oli Malbork Poola kuningate üks residentsidest.
Gooti stiilis Jaani kirik ("kościół pw. Św. Jana") Malborkis
Esimeses maailmasõja järel korraldati piirkonnas rahvahääletus, kas Malbork peaks minema Saksamaale kuuluva Ida-Preisimaa või Poola alluvusse. Saksamaa poolt anti 9641 häält, Poola poolt 165 häält. Seega anti Malbork Preisimaale.
Teise maailmasõja lõpupoole kuulutas Saksamaa väejuhatus Malborki kindluseks ja tsiviilelanikud evakueeriti (4 tuhat inimest jäeti). Lahingud lõppesid 9. märtsil 1945. Juunis 1945 anti piirkond üle Poola võimudele. Selgus, et vahepeal on kogu tsiviilelanikkond piirkonnast lihtsalt kadunud. 1996 leiti piirkonnast massihaud 178 surnuga, 2005 teine massihaud 123 surnuga ja oktoobris 2008 kolmas massihaud 2505 surnuga. Haudades oli mehi, naisi ja lapsi, nad olid kõik alasti ja umbes kümnendikku neist oli tulistatud pähe. Poola Rahvusliku mälu komisjon uurib selle massimõrva üksikasju.
Malbork taasasustati poolakatega, kellest paljud olid Ida-Poolast nõukogude võimude poolt välja aetud. Juba 1946. aastal oli linnas 10 017 elanikku, 2005. aastal 40 135.
1975–1998 asus Malbork Elblągi vojevoodkonnas, pärast seda Pomorze vojevoodkonnas.
Malborki sõpruslinnad on Margny-lès-Compiègne (Prantsusmaa), Monheim am Rhein (Saksamaa), Nordhom (Saksamaa), Sölvesborg (Rootsi) ja Trakai (Leedu).


Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit.
Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit on mittetulundusühing, mis tegeleb sõjahaudade hooldamisega. See asutati 21. augustil 1993 Pärnus ning registreeriti 7. septembril Kaitseministeeriumis.
Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit asutati Ali-Rza Kulijevi eestvõttel, kes oli kuni oma surmani liidu president. Praegu on liidu tegevdirektor Tiina Tojak. Liidu juhatusse kuuluvad ka Küllo Arjakas, Eerik-Niiles Kross, Ants Laaneots, Raul Luks, Tõnis Nõmmik ja Trivimi Velliste.
Miks on vaja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liitu?
Eestlased on juba muinasajast tuntud esivanemaid austava rahvana. Kas tänapäeval on meie kalmistud valdavalt heas korras. Milleks meile siis organisatsiioon, mille tegevuse sisuks on haudade hooldamine?
Vastus peitub Eesti maa ja rahva saatuses. Eesti asub ihaldusväärses paigas - Lääne ja Ida ühendustee sõlmpunktis. Iga tõusev suurvõim Läänemerel on püüdnud meie maa üle kontrolli haarata. See on sajandite kestel põhjustanu kümneid ja kümneid sõdu meie pinnal, kuhu on maetud tuhandete kaupa võõramaa sõjamehi - tundmatuid meile, teadmata kadunuid omastele. Nii inimlikust seisukohast kui ka rahvusvaheliste lepingute järgi väärivad need mehed aga korralikku hauatähist ja nende lähedased teavet, kus langenud puhkavad.
Samal ajal on võõrad võimud viinud eesti mehi sõdima kaugele oma kodust. Rootsi mundris eestlasi langes Lützeni all ja Vene mundris Plevna all. Esimeses maailmasõjas jäi 10 000 eestlast idarinde nimetuisse haudadesse Rumeeniast ja Galiitsiast kuni Ida-Preisimaani. Teises maailmasõjas maeti tuhandeid Neveli, Stalingradi ja Opelni ruumis, veelgi enam aga pärast sõda GULAgi arhipelaagi. Pered ja sugulased üksi on jõuetud teadmatusse jäänud poegi ja vendi leidma ja nende kalme väärikalt tähistama.
Tihti pole parem lugu ka kodumaal langenud eesti sõjameestega. Pool sajandit kommunistlikku okupatsiooni pildus rahva laiali ja kustutas suure osa mälust. Sajad ja tuhanded hauad - ka kunagi eeskujulikus korras vabadussõdalaste kalmud - jäid unustusse ja nende taasleidmine ning tähistamine käib üksikisikul üle jõu.
Seal, kus üksikisikud ja pered hätta jäävad, tulebki appi Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit.
Liit on lisaks peredele vajalik ka riigile. Eesti Vabariigi eest langenute mälestuse jäädvustamine on enesest lugupidava riigi loomulik kohustus. Võõraste langenute haudade korrashoid on rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus. Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, hõlmates endas hulgaliselt seltse ja ühinguid ning vabatahtlikke aktiviste, täidab riigi kohustust.
Mis on Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit?
Lõhutud mälestiste taastamine algas 1988.a. Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel. Eesti sõjalise pärimuse uurimine algas samal aastal Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi jõududega. Oma sõjakaaslaste mälestuste eest asusid hoolitsema vabanevas Eestis taasloodud sõjaveteranide ühingud - vabadusvõitlejad ja soomepoisid. Mälestiste taastamise hingeliseks inspireerijaks kujunes kirik. Mainitud organisatsioonid ja veel mitmed väiksemad ning kohalikud seltsid ühinesidki 21. augustil 1993 Pärnus peetud asutamiskoosolekul EESTI SÕJAHAUDADE HOOLDE LIIDUKS, mis registreeriti kaitseministeeriumis 7. septembril s.a.
Mida on teinud Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit?
Iga tegevuse aluseks on teadmine. Sellest põhimõttest lähtudes on Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit sihikindlalt kogunud, talletanud ja süstematiseerinud eluloolisi andmeid ükskõik kus langenud ja surnud Eesti sõjameeste kohta, samuti Vabadussõjas võidelnud välismaalaste ja kõigi Vabadusristi kavaleride kohta. Loodud on selles ainevallas parim arhiiv Eestis.
Liit on päevast-päeva ja aastast-aastasse teinud tööd, mida harva märgatakse, sadadel unustatud ja rohtunud sõjameeste haudadel kogu Eestis. Selle rutiinse töö vahelduseks on avalikkuse tähelepanu köitnud suurprojektid, mis on teoks saanud tihedas koostöös kaitseministeeriumiga.
Liidu ja kaitseministeeriumi tähtsaim ühisprojekt on Tallinna Kaitseväe Kalmistu taastamine. Kaitseministeeriumi tellimusel on liit taastanud Vabadusristi kavaleride matmispaiga mälestussamba 1998 ja Vabadussõja kõrgemate juhtide memoriaali 2000. Ees seisab Mälestusehist (tundmatu Sõduri mausoleumi) taastamine.
Koostöös Saksa Volksbund Deutsce Kriegsgräberfürsorge'ga, mille korraldus suures osas on liidule eeskujuks olnud, taastas liit Pärnu ja Viljandi Saksa sõjaväekalmistud (1993) kokku ligemale poolteise tuhande langenuga.
Arhiivi kogutud informatsioon on kasutu, kui see pole kättesaadav avalikkusele. Liit on tema käsutuses oleva teabe tutvustamiseks publitseerinud mitu põhjapanevat trükist. 1997.a ilmus "Eesti Vabadusristi Kavaleride Register" (koostaja Jaak Pihlak), 1999.a. ilmus postuumselt Ülo Uluotsa "Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus." ja aastal 2000 Hannes Walteri ja Tiina Tojaku "Nad andsid kõik. Vabadussõjas langenud ohvitserid". Ettevalmistamisel on trükised välisriikide kodanikest - Vabadusristi kavaleridest.
Liidul on koostöösuhted Saksa, Läti ja Soome lähedaste ühingutega.


Valge vesiroos.
Valge vesiroos ("Nymphaea alba") on taimeliik vesiroosiliste sugukonna vesiroosi perekonnast.
Taksonoomia, süstemaatika ja nomenklatuur.
Liiginime "Nymphea alba" autor on Karl Linné. Rööpnimi on "Castalia alba".
Linné poolt kirjeldatud vesiroosiliigist on hiljem eraldatud mitu liiki, samuti on eristatud alamliike. Linné kirjeldas alamliiki "Nymphaea alba alba". On ka teine, väiksemate õitega alamliik "Nymphaea alba occidentalis", mida on peetud ka omaette liigiks "Nymphaea occidentalis". Mõnikord arvatakse valge vesiroos ja väike vesiroos ühe liigi "Nymphea alba" alla. Sel juhul loetakse alamliikideks "Nymphaea alba alba" ehk "Nymphaea alba melocarpa", "Nymphaea alba candida" (väike vesiroos) ja "Nymphaea alba occidentalis".
Valgele vesiroosile on eriomane, et välimised tolmukad sarnanevad kroonlehtedega, sisemised on tüüpilise tolmuka kujulised, keskel on vahevormid.
Võrdlus väikese vesiroosiga.
Kromosoomide arv somaatilistes rakkudes on valgel vesiroosil 2"n" = 84, väiksel vesiroosil 2"n" = 160.
Valge vesiroos erineb väikesest vesiroosist suurema õie poolest, samuti selle poolest, et valgel vesiroosil on leheroots kinnituskohal lehelabale laienenud. Erinevalt väikesest vesiroosist on valgel vesiroosil emakasuue sigimiku laiune ning peaaegu lame (väikesel vesiroosil selgelt nõgus), emakasuudmed kollased (väikesel vesiroosil punased) ning sisemiste tolmukate niidid ei ole tolmukapeast laiemad. Erinevalt väikesest vesiroosist avaneb valgel vesiroosil õis täielikult. Kroonlehed on vähemalt sama pikad kui tupplehed (väikesel vesiroosil lühemad). Õiepõhi on ümar (väikesel vesiroosil enam-vähem neljakandiline).
Samuti on valge vesiroosi lehtedel laiem lõhe. Lehe pearood on peaaegu sirge (väikesel vesiroosil kõver).
Valge vesiroos ja väike vesiroos annavad sageli hübriide, mis teeb nende eristamise raskemaks.
Võrdlus kollase vesikupuga.
Erinevalt kollase vesikupu lehtedest, mis on ovaalse kujuga, alt rohelised, laia lõhega ning omavahel ühendamata külgroodudega, on valge vesiroosi lehed ümara kujuga, sageli alt punakad, südaja lõhega ning lehe äärtes omavahel ühinevate külgroodudega.
Võrdlus kandilise vesiroosiga.
Erinevalt kandilisest vesiroosist on õiepõhi ümar (kandilisel vesiroosil neljakandiline).
Samuti langevad valge vesiroosi tupplehed varsti pärast õitsema puhkemist ära, kandilisel vesiroosil säilivad nad vilja valmimiseni.
Levik.
Valge vesiroos kasvab hajusalt peaaegu kõikjal Euroopas ning paiguti Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas ning Kaukaasias. Venemaal ulatub areaal Uuralist ida poole. Ta eelistab parasvöötmekliimat.
Ta on levinud hajusalt, kuid sobivates kasvukohtades leidub teda tihti suuremal hulgal.
Eestis.
Valget vesiroosi leidub Eestis kõikjal hajusalt.
Suurbritannias.
Põhja-Iirimaal on ta levinud rohkem maa lõunaosas. Skye saarel on ta järvedes tavaline.
Kasvukohad.
Valge vesiroos on veetaim. Ta kasvab magevees. Sobivad elupaigad on rahulikud järvesopid, tiigid, kanalid, jõekäärud ja vanajõed. Ta eelistab seisvaid või tasase vooluga veekogusid, millel on huumuserikas mudane põhi. Põhi võib olla ka liivmudapõhi. Ta kasvab ka turbapõhjal.
Valge vesiroos saab kasvada kuni 3 m sügavuses vees, kuid optimaalne sügavus on kuni 0,7...1,5 m.
Ta on ujuvate lehtedega taimede tüüpiline esindaja. Üht veekogude kinnikasvamise tsooni nimetatakse tema järgi vesiroositsooniks.
Valge vesiroos talub saastatud vett, kuid vajab sooja ning toitaineterikkust. Võrreldes kollase vesikupuga on tema toitainetevajadus väiksem.
Suurus.
Taime kõrgus põhjast veepinnani on kuni 3 m, laius veepinnal ja põhjas samuti kuni 3 m. Eestis on kõrgus tavaliselt 0,6...2 m.
Lehelabad ja õied on veepinnal.
Lehed.
Lehed on puhta värviga tumerohelised (mõnikord servadest või alt punakad) ja suured, terveservalised, ümarad enam-vähem südajad, laialt lõhestunud (kahe selgelt eristuva hõlmaga). Lehelabad ujuvad veepinnal pikkade leherootsude otsas (ujulehed). Eesti pärismaiste taimede seas on valge vesiroosi leherootsud pikimad. Leheroots on kinnituskohal lehelabale laienenud. Vee all on lehelabad torukujuliselt kokku rullunud.
Erinevalt kollasest vesikupust on lehtede alumine külg lillakaspunane.
Vahakiht kaitseb lehelaba pealmist külge niiskumise eest. Lehed on nahkjalt paksud, et seista vastu vihmale ja lainetele. Ka hingamiseks olulised õhulõhed paiknevad erinevalt maismaataimedest lehe pealmisel küljel.
Põhilised leherood väljuvad ühest punktist (kollasel vesikupul on üks tugev keskrood, millest lähtuvad nõrgemad külgrood). Külgroodud on serva juures kaarjate silmustena omavahel ühinenud. Pearood on peaaegu sirge (erinevalt väikesest vesiroosist).
Leherootsud on elastsed, Eestis kuni 3 m pikkused. Neil on õhukäigud (õhuga täidetud sooned), mille kaudu õhulõhedest saadav õhk juhitakse lehekoes paiknevast suuresilmalisest õhuruumide võrgust risoomi. Nõnda saab hapnikuvaeses tiigipõhjas peituv risoom hingamisõhku. Õhk leherootsudes aitab ka lehelabal veepinnal püsida.
Risoom.
Valge vesiroosil on tugev lihakas juurdunud või roomav risoom (veekogu põhjas). Risoom võib kasvada kuni 3 m pikkuseks ja 10 cm jämeduseks.
Risoom on tärkliserikas ja sisaldab parkaineid.
thumb
Õied.
Õied on valged, mõnikord ka roosad. Õie keskosa on kuldkollane.
19. sajandil avastati Rootsist paarist järvest Västergötlandist Tivedeni metsast ning Närke lõunaosas asuvast Fagertärni järvest valge vesiroosi punane (roosakas- või purpurpunane) vorm punane vesiroos "Nymphaea alba" f. "rosea"). Seda istutati sealt laialdaselt ümber, nii et see suri looduses peaaegu välja. Nüüd on see kaitse all ja taastunud.
Õie läbimõõt on tavaliselt 12...15 cm (suuremas skaalas 10...20 cm). Maksimaalne läbimõõt on Eestis 15 cm. Taanis on õie läbimõõt kuni 20 cm. Nii Eestis, Taanis kui ka Saksamaal on tegemist suurima õiega pärismaiste taimede seas.
Õied on üksikud, kõrge õierao otsas ning ujuvad veepinnal.
Õitel on nõrk meeldiv (magus, pisut seebine) lõhn.
Õied on pooltäidisõied. Õiekate koosneb neljast väljastpoolt rohelisest ja seestpoolt valgest tupplehest ja arvukatest (umbes 50; teistel andmetel 20...25; maksimaalselt 125) spiraalikujuliselt või rosetina paiknevatest kogukatest lihakatest teravatest kroonlehtedest. Kroonlehed on vähemalt sama pikad kui tupplehed. Varsti pärast õitsema puhkemist langevad tupplehed ära.
Õied on mõlemasoolised. Kroonlehed on lihakad. Tolmukaid on arvukalt, (kuni 100). Tolmukapead on kollased. Sisemiste tolmukate niidid on tüüpilise tolmuka kombel joonjad, välimiste omad väga laiad, nii et nad sarnanevad väikeste kroonlehtedega; keskel on vahevormid. Niidid on erineva pikkusega. Sisemiste tolmukate niidid ei ole tolmukapeast laiemad (erinevalt väikesest vesiroosist). Tolmukad ümbritsevad täielikult emakat.
Ka emakad on kollased (oranžikaskollased). Lamedal (vaid pisut nõgusal) emakasuudmel on 8...25 (Eestis 10...23) kollast kiirt. Mõnel vormil on emakasuue keskelt punane. Emakasuue on (erinevalt väikesest vesiroosist) sigimiku laiune.
Õiepõhi on (erinevalt väikesest ja kandilisest vesiroosist) ümar. Sigimik on kerajas. Õigupoolest on ta pseudosigimik: tal on palju tühjasid viljalehti.
Taim õitseb Eestis juunist augustini, Saksamaal ja mujal lõuna pool maist või juunist septembrini. Iga õis õitseb 2...7 ööpäeva.
Õhtuti (pärastlõunal) ja vihmase ilmaga õied sulguvad.
Õitel on rikkalikult õietolmu, millega nad meelitavad kohale palju putukaid (kärbseid, vesiroosimardikaid ("Donacia", sealhulgas "Donacia semicuprea") ja kimalasi). Peale putuktolmlemise toimib ka isetolmlemine.
Õieraod on pikad, ümarad elastsed ja õhuruumidega nagu leherootsudki.
Veest välja võetud vesiroosiõis närbub kiiresti. Õisi saab säilitada soolvees.
Viljad.
Viljad on poorsed poolkerajad kuni munajad (enamasti pudelikujulised) kuprad läbimõõduga umbes 5 cm. Ta valmib sügisel vee all. Vilja lagunemisel eralduvad seemned.
Seemnetel on limane seemnerüü, mille sees on gaas. Seemnerüü toimib nagu ujupõis, mistõttu seemned ujuvad veepinnal ning liiguvad lainete toimel (hüdrohooria ehk vesilevi). Lõpuks vajuvad nad põhja, kus nad võivad hakata idanema. Enne seda võib mõni veelind seemne ära süüa. Veelindude sulestikku kleepununa levivad nad teistesse veekogudesse (zoohooria ehk loomlevi).
Elutsükkel.
Valge vesiroos on püsik. Talvituvad ainult risoomid.
Eluvormid.
Peale veealuse eluvormi on ka maa-eluvorm (põhiliselt kuivavatel veekogudel), millel on väikesed lehed.
Kooslused ja assotsiatsioonid.
Valge vesiroos esineb koosluses teiste veetaimedega, eriti kollase vesikupuga. erinevalt viimasest võib ta olla koosluses ka kaldataimedega.
Valge vesiroos on koosluse "Nymphaeion" ja assotsiatsiooni "Nuphareto-Nymphaetum albae" iseloomulik liik.
Veekogude kinnikasvamine.
Valge vesiroos aitab kaasa veekogude kinnikasvamisele, kogudes põhja biomassi.
Toitumisahel.
Vesiroosi seemneid söövad pardid ja teised veelinnud.
Mügri, ondatra ja põder söövad vesiroosi lehti ja risoome, risoome söövad ka metssiga ja kobras.
thumb
Looduskaitse.
Valge vesiroos on Eestis III kategooria kaitse all. Taime ei tohi korjata.
Saksamaal on ta looduslikes kasvukohtades täieliku kaitse all.
Soomes oli varem kaitse all punane vorm, kuid Euroopa Liidu seadused ei luba liigi osa kaitsmist.
Ka Poolas on valge vesiroos looduskaitse all.
Slovakkias on valge vesiroos ohustatud taimede punases nimistus märkega "haavatav". Aastal 1993 määrati taime ühiskondlikuks väärtuseks 100 Slovaki krooni.
Kultiveerimine.
Valget vesiroosi kasvatatakse põhiliselt ilutaimena. Kultiveeritakse paljusid eri vorme, sealhulgas värviliste õitega vorme. Eriti populaarne on teisend punane vesiroos, kuid seda on praegu loodusest väga raske hankida. Üldse tuleb looduses kasvavate kaitsealuste vesirooside ümberistutamise asemel leppida istikutega.
Valge vesiroos vajab suurt toitainete kontsentratsiooni. Seetõttu tuleb tema kasvatamisel toitainevaestes tiikides vett väetada, et ta rikkalikult õitseks.
Paljundamiseks soovitatakse risoome iga kolme-nelja aasta tagant jagada.
Tähtis on eeskätt veekogu sügavus (vähemalt 50...60 cm ja mitte enam kui 150 cm), mitte suurus. Seetõttu võib vesiroosi istutada ka vaati.
Kokandus.
Varem valmistati näljaaegadel valge vesiroosi tärkliserikastest risoomidest jahu, mida segati teraviljajahuga ning saadud segust küpsetati leiba. Samuti kasutati risoomi keedetult (toorelt on ta mõõdukalt mürgine).
Seemneid saab kasutada kohvi aseainena.
Rahvameditsiin ja meditsiin.
Signatuuriõpetusest lähtuvalt oli vesiroos oma säravvalgete õielehtedega puhtuse ja kasinuse sümbol. Nii oli Plinius Vanem veendunud, et vesiroosi õite või seemnete söömine võimaldab kaksteist ööd järjest vältida himuraid unenägusid. Ka Dioskurides kirjutas: "Seda juurt on hea juua ka ebapuhaste unenägude vastu, sest ta kaotab nad täielikult ära."
See veendumus kandus nähtavasti uusaega välja. Vesiroosiseemned aitasid väidetavalt munkadel ja nunnadel kasinustõotust pidada. Kloostrites ja vaimulikes õppeasutustes kasutati seda vanasti leotise kujul. Ka ühe prantsuse kõnekäänu järgi on impotentne mees joonud vesiroosivett. Ka tänapäeval kasutatakse valget vesiroosi nümfomaania ja haiglase erektsiooni vastu.
Valget vesiroosi on mõnikord kasutatud ka muul otstarbel: kuivatatud ja pulbriks tehtud risoomi kasutati adstringeeriva, antiseptilise, valuvaigistava ja rahustava arstimina kroonilise kõhulahtisuse, tupehaiguste, suu- ja kurgupõletike, furunkulite ja põletuste vastu.
Esimese maailmasõja ajal kasutati valge vesiroosi tõmmist edukalt opiaatide aseainena anesteetikumina.
Õied sisaldavad alkaloide (nufradiin ja nufaramiin), flavonoide ja orgaanilisi happeid.
Taim sisaldab ka glükosiidide hulka kuuluvat nümfaliini.
Valges vesiroosis on üsna sarnased alkaloididesisaldus nagu sinises vesiroosis, mis on hallutsinogeense toimega. Ka toime on sarnane.
Värvained.
Valgest vesiroosist on Välis-Hebriididel saadud musta värvainet (ka muid värve) villa värvimiseks.
Parkained.
Risoomis sisalduvaid parkaineid on varem kasutatud naha parkimiseks.
Kosmeetika.
Müügil on deodorante, mis sisaldavad vesiroosirisoomi pulbrit.
Õite ekstrakti kasutatakse nahapalsami ja toonikuna, juurte ekstrakti nahapalsamina.
Õieteraapia.
Virpi Raipala-Cormieri õieteraapia kohaselt tasakaalustab valge vesiroos alginstinkte ja kõrgemaid väärtusi ning vähendab nendevahelist vastuolu.
Mürgisus.
Arvatakse, et valge vesiroos on mõõdukalt mürgine. Igatahes ei ole toorest risoomi soovitatav süüa. On võimalik, et tal on hallutsinogeenne toime.
Mürgisus tuleneb alkaloididest või nümfaliinist.
Mütoloogia.
Vana-Egiptuses oli valge vesiroos rituaaltaimede seas.
Vanakreeka mütoloogias armus üks nümf Heraklesesse ning suri vastamata armastusse. Kaastundest lasksid jumalad tal vesiroosina uuesti ellu ärgata. Seepärast nimetavad kreeklased vesiroosi ka "herakleios".
Ka Saksamaal on valge vesiroosi kohta palju muistendeid. Sageli väidavad need, et näkid tõmbavad selle, kes püüab vesiroosi noppida, sügavasse vette. (On ka tõsi, et mõni inimene on vesiroosi noppides uppunud. Põhjuseks on see, et ujujad takerduvad köietaolistesse väga tugevatesse vartesse, mis ühendavad õisi risoomidega.)
Kunst.
Tuntud on Claude Monet' maalitsükkel "Valged vesiroosid" ("Les Nymphèas").
Maria Dąbrowska teoses "Ööd ja päevad" esineb valge vesiroos kõige romantilisema lillena.
Sümbol.
Valge vesiroos on Rootsi Södermanlandi ja Norra Buskerudi maakonna tunnuslill.
Eestis on valget vesiroosi kujutatud Keskkonnainspektsiooni logol.


Sotsiaalne kapital.
Sotsiaalne kapital moodustub inimeste gruppide ja nendevaheliste võrgustike tulemusel, kui gruppides toimivad normid ja ühiskondlik usaldus hõlbustab gruppidevahelist koostööd ühise kasu saamise eesmärgil.
Sotsiaalse kapitali mõiste defineeris esmakordselt Pierre Bourdieu 1972. Hiljem täiendasid seda James Coleman ja teised. Eriti suurt tähelepanu pälvis sotsiaalse kapitali teooria 1990-ndatel aastatel ja laiemalt sai tuntuks Robert Putnami 2000 ilmunud raamatu "Üksi keeglisaalis" ("eesti k" Hermes, 2008) ("Bowling Alone") abil.
Robert Putnami sotsiaalse kapitali teooriasse on hõlmatud avalikud ja isiklikud aspektid. Võib vaadelda nii sõpradevahelisi suhteid, isiklikel kontaktidel rajanevaid sõpruskondi kui ka avalikke organiseerunud inimgruppe. Sellistest ühingutest ja sidemetest on kasu kahepoolne: isiklik ja avalik. Tugevad sotsiaalsed võrgustikud aitavad inimesel teha karjääri, kui ta oskab ära kasutada tuttavate ringi, kellega ta seotud on. Samamoodi töötab sotsiaalne kontroll näiteks külas, kus tänu sellele, et kõik tunnevad kõiki, on vähem kuritegevust.
Sotsiaalse kapitali mõõtmiseks on leiutatud erinevaid mooduseid, arvestatud eri tüüpi gruppidega ning arvutatud erinevaid indekseid. Küsimus on selles, milliseid võrgustikke on oluline arvestada. Ning kas eri piirkondades peaks vaatlema samaliigilisi võrgustikke või arvestama piirkonna omapära? Näiteks Putnam korjas oma raamatu "Üksi keeglisaalis" tarbeks kokku hulga andmeid alates valimiste osalusprotsendist kuni klubide liikmeskonna ja inimeste osalemiseni grillipidudel.
Oma 1993. aasta töödes väitis Putnam, et vertikaalselt ja horisontaalselt üles ehitatud organisatsioonides on sotsiaalse kapitali tekkimise võimalus täiesti erinev. Ükskõik kui oluline on tema osalistele vertikaalne organisatsioon, horisontaalne ülesehitus soosib sotsiaalse usalduse ja ühistegevuse tekkimist palju paremini. Vaadeldes vertikaalse ehk hierarhilise ülesehitusega rühmitusi, leidis ta, et näiteks skautide malevate lülitamist sotsiaalse kapitali uurimisel peab enamik uurijaid vajalikuks, kuid teisi sõjalisi või rahvusluse propageerimisega seotud rühmitusi arvestusse ei kaasata.
Maailmapangas töötavad teadlased Stephen Knack ja Philip Keefer leidsid oma 1997. aasta töös "Kas sotsiaalne kapital tasub ära ka majanduslikult?", uurides kolme aasta jooksul tingimusi majanduskasvuks 29 riigis, et kõrgema sotsiaalse kapitali tarbeks ei ole tingimata vaja horisontaalse üleehitusega võrgustikke. Nad leidsid, et kui usaldus ja kodanike koopereerumine on seotud eduka majandustegevusega, siis ühiskondlik aktiivsus ei ole seotud usaldusega.


Lech Wałęsa.
Lech Wałęsa [lehh vau'ensa] (sündis 29. septembril 1943) on Poola ametiühingutegelane, poliitik ning inimõiguste aktivist ja kaitsja ning Poola president aastail 1990–1995.
Lech Wałęsa Gdański laevatehastes elektrikuna ning aastast 1978 organiseeris ning juhtis Ida-Euroopa esimest sõltumatut ametiühinguliikumist "Solidaarsus" ("Solidarność").
1983. aastal sai Lech Wałęsa Nobeli rahuauhinna laureaadiks.
2006. aastal külastas Lech Wałęsa Eestit, kus sai Eesti presidendilt Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi.


Sotsioloogia mõisteid.
"Siin on loetletud sotsioloogia mõisteid.


Kaltsiumoksiid.
Kaltsiumoksiid (keemiline valem CaO; triviaalnimetused kustutamata lubi, põletatud lubi) on laialdaselt kasutatav keemiline aine, kaltsiumi oksiid.
Toidulisandina (happesuse regulaator) on aine koodiks E529.
Füüsikalised omadused.
Kaltsiumoksiid on valge, hallikasvalge, kahvatukollane või kahvatuhall aine. Tööstuslikult toodetud kaltsiumoksiidil on rauasisalduse tõttu kollakas või pruunikas varjund.
Kaltsiumioksiid on kristalne aine (kõva teraline mass või pulber). Struktuur on tahkkesendatud kuubiline.
Normaaltingimustel on ta tahke, sulamistemperatuur on 2572 °C (2845 K). Keemistemperatuur on 2850 °C (3123 K).
Tihedus on 3,37...3,38 g/cm³. Aur on veeaurust 1,9 korda tihedam.
Auru rõhk on 1455 °C juures 1,8×10–6 mmHg.
Kaltsiumoksiid ei lendu ning on lõhnatu.
Keemilised omadused.
Kaltsiumoksiid on aluseline oksiid. Ta reageerib happega
ja happelise oksiidiga
Normaalsel temperatuuril ja rõhul on kaltsiumoksiid keemiliselt stabiilne.
Kahjustav toime organismile.
Kaltsiumoksiid on sööbiv.
Ta ärritab nahka ning võib tekitada nahapõletust, eriti märjal või niiskel nahal. Pikaajaline või korduv kokkupuude nahaga võib põhjustada dermatiiti. Nahale võivad tekkida sügavad haavandid.
Kaltsiumoksiid ärritab silmi, võib tekitada konjunktiviiti. Kokkupuude vedeliku või auruga põhjustab tugevat põletust ning võib viia pöördumatu silmakahjustumiseni. Sarvkest võib jäädavalt hägustuda.
Sissesöömisel ärritab või põletab seedeelundeid, Võib tekkida seedeelundite perforatsioon. Põhjustab tugevat valu, iiveldust, oksendamist ja kõhulahtisust ning tekitab šoki. Suurtes kogustes võib olla surmav.
Sissehingamine ärritab hingamiselundeid ning võib põhjustada keemilist bronhiiti köha ja hingamisraskustega. Korduval sissehingamisel võib tekkida ninavaheseina perforatsioon. Võivad tekkida kopsuödeem, asfüksia, keemiline pneumoniit ja ülemiste hingamisteede obstruktsioon. Suurtes kogustes on surmav.
Säilitamine.
Ainet tuleb hoida eemal kuumusest, sädemetest, leegist ja kergsüttivatest ainetest. Anum peab olema klaasist ning tihedalt suletud. Ladustamiskoht peab olema jahe, kuiv ja hästi ventileeritud. Vesi ja muud võimalikud reagendid tuleb kaugel hoida. Kaltsiumoksiidi tuleb hoida laste eest.
Ettevaatusabinõud ainega kokkupuutumisel.
Kaltsiumoksiiditolmu ei tohi sisse hingata ega sisse süüa. Koht, kus ainega töötatakse, peab olema hästi ventileeritud ning anum tihedalt suletud. Tolmu teket ja kogunemist tuleb ära hoida niipalju kui võimalik.
Tuleb vältida kaltsiumoksiidi kokkupuudet rõivaste või muu süttiva materjaliga.
Tuleb vältida aine sattumist nahale ja silma. Kaltsiumoksiidi silma sattumisel tuleb silmi põhjalikult loputada ning arsti poole pöörduda. nahale sattumisel tuleb see kohe maha pesta.
Ainega töötamisel tuleb kanda kaitseriietust, kaitsekindaid ja kaitseprille või -näokatet ning respiraatorit.
Rõivad, mis on kaltsiumoksiidiga kokku puutunud, tuleb enne taaskasutamist pesta. Pärast ainega kokkupuutumist tuleb ennast hoolega pesta.
Kui kaltsiumoksiidi läheb maha, tuleb see kohe koguda vabasse anumasse, vältides tolmu tekkimist. Süttivad ained tuleb eemaldada ning ruumi ventileerida.
Maksimaalne lubatav kontsentratsioon.
Maksimaalne lubatav kaltsiumoksiiditolmu kontsentratsioon töökohal on 15 mg/m³, peentolmu puhul 6 mg/m³.
Tööstuslikult toodetav kaltsiumoksiid.
Tööstuslikult toodetav kaltsiumoksiid (kustutamata lubi) sisaldab sageli ka teiste elementide (magneesium]i, räni ning vähemal määral alumiiniumi ja raua) oksiide.
Tööstuslik tootmine.
Madalamatel temperatuuridel on see reaktsioon pöörduv. Seda meetodit kasutati lubjaahjudes juba eelajaloolisel ajal.
Eelnimetatud temperatuuridel saadakse "pehme kustutatud lubi". Et saagisel oleks vähem poore ja väiksem eripindala, kuumutatakse lähteainet kuni temperatuurini 1400°C. Nii saadav kaltsiumoksiid ("kõva kustutamata lubi") reageerib veega aeglasemalt.
Laboratoorne valmistamine.
Laboratoorselt valmistatakse kaltsiumoksiidi samuti peamiselt kaltsiumkarbonaadi termilisel lagundamisel.
Väikesi koguseid saab valmistada ka kaltsiumi oksüdatsioonil, kaltsiumhüdroksiidi termilisel lagundamisel ja muul teel.
Kasutamine.
Kaltsiumoksiid reageerib ägedalt veega, nii et tekib kaltsiumhüdroksiid ehk kustutatud lubi (Ca(OH)2), mida kasutatakse mördi ja krohvisegu koosseisus kivistumise kiirendamiseks. Kustutatud lubja saamist nimetatakse lubja kustutamiseks.
Kustutatud lupja kasutatakse muuhulgas lubjakivi alternatiivina heitgaasidest väävli eemaldamisel. Seda läheb kõrge reaktiivsuse tõttu tarvis 1,8 korda vähem kui lubjakivi. Kipsi (kaltsiumsulfaati), mida seejuures kustutamata lubjast saadakse, saab järgnevalt kasutada muuks otstarbeks. Puuduseks võrreldes lubjakiviga on märgatavalt kõrgem hind.
Kaltsiumhüdroksiidist saab valmistada ka lubjapiima ja kloorlupja.
Kaltsiumoksiidi on kasutatud ka klaasi tootmisel.
Tänapäeval kasutatakse kaltsiumoksiidi terase ning magneesiumi, alumiiniumi ja muude värviliste metallide tootmisel lisandite, näiteks räbu eemaldamiseks.
Keemialaboratooriumides ja tööstuses kasutatakse kaltsiumoksiidi ka kuivatusainena. Samuti kasutatakse seda ammoniaagi labotatoorsel valmistamisel.
Kaltsiumoksiidi kasutatakse kaltsiumkarbiidi tootmise lähteainena, lubimördi, lubikrohvi ja lubivärvi valmistamiseks.
Kaltsiumoksiidi kasutatakse ka flokulandina, paberi tootmisel ligniini lagundamiseks, koagulandina ja pleegitamisel.
Kaltsiumoksiidi kasutatakse ka heitgaaside ja heitvee väävlitustamiseks. Kaltsiumoksiidi abil eemaldatakse heitveest ka fosfaate ja muid lisandeid. Ta on ka neutraliseerijana, mida kasutatakse vee ja reovee happelisuse vähendamiseks.
Kaltsiumoksiidi kasutatakse sidrunhappe, glükoos ja värvide puhastamiseks ning süsinikdioksiidi absorbeerimiseks.
Kaltsiumoksiidi kasutatakse sünteetilise kautšuki valmistamisel.
Teda kasutatakse keraamikas, tsemendi ja värvide tootmisel ning toiduainetetööstuses, kus ta koos veega on kasutusel toitude ja kohvi soojendamiseks.
Toiduainetes kasutatakse teda happesuse regulaatorina. Ka kasutatakse teda suhkru puhastamisel lisaainetest ning pagaritööstuses kui stabilisaatorit. Teda on kasutatud ka sisikondade puhastamiseks vorsti tootmisel, nende kasutamisel vorstinahana.
Kaltsiumoksiidi kasutatakse koduloomade seedimise kiirendamiseks näiteks suu- ja sõratõve puhul.
Kaltsiumoksiidi lisatakse beetlile, et suurendada selle eufooriat tekitavat toimet.


Elektrostal.
Elektrostal on linn Moskva oblastis, Moskvast 58 km idas.
1916. aastal hakkas "AS Elektorstal" ehitama Zatišje külasse metallurgiatehast. 1928. aastal nimetati küla Elektrostaliks. 1938. aastal sai Elektrostal linnaõigused.
Tänapäeval on Elektrostal Moskva eeslinn, kus on metallurgia- ja masinaehitusettevõtted. Elektrostalis asub Venemaa suurim tuumkütuse tootja Elemaš.


Orehhovo-Zujevo.
Orehhovo-Zujevo on linn Venemaal, Moskva oblastis. Asub Kljazma jõe ääres, Moskvast 90 km idas.
Linn on asutatud 1917. aastal, kui liideti Orehhovo, Zujevo, Nikolskoje ja Dubrovka külad.


Venedikt Jerofejev.
Venedikt Jerofejev (vene keeles "Венедикт Ерофеев") (24. oktoober 1938 – 11. mai 1990) oli vene kirjanik.
Elulugu.
Venedikt Jerofejev sündis Murmanski oblastis. Ta isa oli jaamaülem, kes represseeriti 1939. aastal.
Venedikt Jerofejev õppis Moskva ülikoolis filoloogiat, hiljem ka Orehhovo-Zujevo, Kolomna ja Vladimiri pedagoogilistes instituutides, kuid sai igalt poolt eksmati. 1958–1975 elas sissekirjutuseta ja töötas erinevatel töökohtadel (laotöölisena, taarapunktis, katlakütjana, miilitsa korrapidajana, raamatupidajana, laborandina jne).
Välislingid.
Jerofejev, Venedikt
Jerofejev, Venedikt
Jerofejev, Venedikt


Kljazma.
Kljazma (vene "Клязьма") on jõgi Venemaal Moskva, Nižni Novgorodi, Ivanovo ja Vladimiri oblastis. Jõe ääres asuvad Pavlovski Possadi, Orehhovo-Zujevo, Vladimiri, Kovrovi ja Vjazniki linn. Suubub vasakult Okasse.
Suuremad lisajõed on Nerl, Uvod ja Teza.
Pikkus on 686 km ja valgala 42 500 km².


Jämsä.
Jämsä on linn Soomes Lääne-Soome läänis Kesk-Soome maakonnas.
Asub Päijänne kaldal. Linnas elab 15 900 inimest ja rahvastiku tihedus on 13,6 in/km². Jämsä naabervallad on Juupajoki, Keuruu linn, Jyväskylä linn, Kuhmoinen, Luhanka, Mänttä-Vilppula linn, Orivesi linn ja Petäjävesi vald.
Jämsä asutamisaastaks loetakse 1866. aastat, kui kogunes esimene omavalitsuslik nõukogu. Linnaõigused sai Jämsä 1977. aastal. 1. jaanuaril 2009 liitus Jämsäga Jämsänkoski.
Linnal on raudteeühendus Jyväskylä ja Tamperega.
Jämsäs asub Himose suusakeskus ja Patria lennukitehas.


Jää jumalaga puberteet.
"Jää jumalaga puberteet" on ansambli Singer Vinger 1989. aastal ilmunud album (LP).


Reanimatsioon (Singer Vinger).
"Reanimatsioon" on ansambli Singer Vinger album aastast 1995.


Ré.
Ré on saar Prantsusmaa ranniku lähedal Biskaia lahes. Saar on 30 km pikk ja 5 km lai ning on eraldatud põhjas mandrsit Bretooni väinaga ja lõunas Oléroni saarest Antioche'i väinaga. Kuulub Charente-Maritime'i departemangu.
Ré on ühendatud mandril asuva La Rochelle'i linnaga 1988. aastal valminud 2,9 km pika sillaga.
Saarel elab 16 000 püsielanikku, kuid suvel elanike arv kümnekordistub.
Elanikud tegelevad peamiselt kalapüügi ja turismindusega.


Amneesia (Singer Vinger).
"Amneesia" on ansambli Singer Vinger album aastast 1996.


Amneesia.
"See artikkel räägib mäluhäirest; ansambli Singer Vinger albumi kohta vaata artiklit Amneesia (Singer Vinger)
Amneesia on teatud sündmuste mittemäletamine ajukahjustuse tõttu või psüühilistel põhjustel.
Liigid.
Anterograadne ja retrograadne amneesia võivad esineda koos.
Amneesia võib hõlmata ühte või mitut mäluliiki korraga, olla anterograadne või retrograadne, osaline või täielik.


Meeksi valla lipp.
Meeksi valla lipp on Eesti haldusüksuse Meeksi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 23. oktoobril 2002.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on jaotatud lainelõikeliselt kaheks horisontaalseks laiuks. Ülemine, sinine on laiusega 5 ühikut ja alumine, valge on laiusega 2 ühikut. Sinise laiu keskel on valge majakas kollase tulega. Valgel laiul on kaks sinist kala reas.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ühikut.
Välislingid.
Lipp


Rannu valla lipp.
Rannu valla lipp on Eesti haldusüksuse Rannu valla lipp.
Lipp on kinnitanud riigisekretär Ülo Kaevatsi poolt 21. juunil 1994, ning pühitsetud Rannu Püha Martini kirikus Rannu vallapäevadel ja Võidupüha 75. aastapäeval 23. juunil 1994.
Rannu valla lipu kavandi autor on Arvi Sepp.
Lipu kirjeldus.
Rannu valla lipp on ristkülik kolme horisontaallaiuga, mille laiused on: valge 2,5 ühikut, kollane 1 ühik ja roheline 2,5 ühikut. Lipu vardapoolses osas on sinine võrdhaarne kolmnurk, mille tipp ulatub kollase laiu keskele 3 ühiku kaugusele ning haarad ulatuvad lipu vardapoolsetesse nurkadesse.
Valge sümboliseerib lootust, roheline loodust - kauneid Võrtsjärve äärseid metsi, kollane on kuldse vilja värv ja sinine tähistab Võrtsjärve.
On ka teine tõlgendus: neli värvi tähistavad aastaringi, kus sinine sümboliseerib kevadet - märtsikuu lume- ja taevasina ning jäävangist vabanevat vett, roheline on suvi, kollane - sügis, valge aga talve lumevalevus.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm, laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.


Singer Vinger (album).
"Singer Vinger" on ansambli Singer Vinger 1988. aastal ilmunud album. Album ilmus ainult kassetina.


Ärq ei lääq.
"Ärq ei lääq" on ansambli Singer Vinger album aastast 2003.


Jaroslavl.
Jaroslavl on linn Venemaal, Jaroslavli oblasti keskus. Asub Volga jõe ääres, 280 km Moskvast kirdes.
Ajalugu.
Jaroslavl on väidetavalt asutatud Jaroslav Targa poolt 1010. aastal, esimesed kirjalikud teated on linnast 1071. aastast. 1218. aastast oli iseseisva vürstiriigi pealinn, 1463. aastal liideti Moskva suurvürstiriigiga. 1612. aastal, kui Poola väed olid Moskva vallutanud, oli Jaroslavl Venemaa pealinnaks. 1658. aastal hävisid tulekahjus peaaegu kõik linna puitehitised.
Tänapäeval on Jaroslavl suur tööstuskeskus, raudteede ja maanteede sõlmpunkt.
Linnas on palju vanu kirikuid ja kloostreid, teiste seas Spasso-Preobraženski katedraal. Jaroslavli ajalooline kesklinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Sport.
Linna jäähokilubi Lokomotiv on mitmekordne Venemaa meister ja jalgpalliklubi Jaroslavli Šinnik mängib Venemaa kõrgliigas.


Novokuznetsk.
Novokuznetsk on linn Venemaal Kemerovo oblastis. Asub Tomi jõe mõlemal kaldal. Geograafilised koordinaadid on 53°45′N, 87°07′E.
Asutatud 1618. aastal kasakate poolt Kuznetski kindlusena. Linnaõigused sai 1931. aastal. 1932–1961 kandis nime Stalinsk.
Novokuznetsk on tähtis tööstus- ja söekaevanduskeskus, Kemerovo oblasti suurim linn.
Elanike arv on 563 300 (2005), 547 900 (2010).


Liechtensteini vürstide loend.
Liechtensteini vürstide loend esitab Liechtensteini vürstide täielikku nimistu alates esimesele Liechtensteinide perekonna liikmele vürstitiitli omistamisest 1608. aastal. Samuti on nimistus ära toodud regendid, kes valitsesid tavaliselt vürstide alaealisuse või kõrge vanuse tõttu.
Enne 18. sajandi algust ei kuulunud tänased Liechtensteini alad, tollased Schellenbergi ja Vaduzi krahvkonnad Liechtensteini vürstidele.
Liechtensteinist sai vürstiriik 23. jaanuaril 1719. Esialgu oli see üks arvukatest väikeriikidest Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigi koosseisus.
Alates 12. juulist 1806 on tegu sõltumatu riigiga.


Zephyrinus.
Zephyrinus oli paavst 199–217. Ta oli 15. paavst.
Zephyrinus sündis Roomas vaeses peres. Tema isa oli Habundius.
Tema tegemistest on teada presbüter Hippolytuse radikaalsete kirjutiste kaudu. Hippolytus iseloomustab teda lihtsameelse, harimatu, kogenematu ja kitsi mehena. Seda iseloomustust on tõlgendatud ka nii, et teoloogilisi teadmisi rõhutava Hippolytuse jaoks olid Zephyrinuse praktilised eesmärgid teisejärgulised. Hippolytus taunis ka seda, et Zephyrinus määras oma nõunikuks endise orja Calixtuse, kelle ta määras Rooma kogudusele kuuluva kalmistu kuraatoriks ja pühitses ülemdiakoniks, volitades teda administreerima alamvaimulikkonda.
Zephyrinuse ajal puhkesid Rooma koguduses tõsised tülid kolme sektantliku usuliikumisega: adoptsionismiga, montanismiga ja modalismiga.
Adoptsionistide juhid Theodotus ja Asclepiodotus määrasid Zephyrinuse ajal ametisse vastupaavst Nataliuse, kellele adoptsionistid maksid igas kuus 170 denaari palka. Natalius olevat aga seejärel näinud hoiatavaid unenägusid, millele ta ei pööranud esmalt tähelepanu, kuid prohvetlike unenägude jätkudes tõlgendas ta neid jumalike märkidena ning otsustas Zephyrinusega ära leppida. Pärast patukahetsust võeti Natalius uuesti Rooma koguduse osadusse.
Hippolytus süüdistas Zephyrinust modalismis, kuna ta ei mõistnud hukka modalismi juhtide Praxease, Sabelliuse ja Noetiuse tegevust.
Tertullianuse järgi võis üks Rooma piiskop (kas Zephyrinus või Victor I) soosida Montanuse prohvetikuulutusi, kuid Praxease õhutusel ei tunnustanud ta montanismi.
Zephyrinuse ajal külastas Roomat Origenes.
Zephyrinusele on omistatud kaks dekreeti, neist üks liturgia, teine ordineerimise kohta. Ta lubas ekskommunitseeritud patustanutel pöörduda pärast sätestatud patukahetsust tagasi kirikusse. Ta sätestas, et vähemalt 14-aastased võivad saada ülestõusmispühade ajal armulauda, seda sätet reguleeris alles Pius X. Kristliku traditsiooni järgi kasutati alates tema ametiajast pateeni ja klaasist armulauakarikat. Ta kohustas ka, et ordineerimine peab aset leidma avalikult.
Aastal 202 või 203 kiusati Aleksandrias ja Kartaagos kristlasi taga, sest kristlased olid keeldunud osalemast keiser Septimus Severuse auks korraldatud pidustustes.
Zephyrinust on renessansikunstis kujutatud mõõgaga.
Zephyrinus suri 20. detsembril 217. Teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 26. august. Alates 1969. aastast ei ole katoliiklased enam kohustatud seda pidama, sest Paulus VI üleskutsel läbi viidud kaanoni revideerimisel oli Zephyrinus üks neist pühakutest, kelle tegude kohta polnud säilinud piisavalt andmeid.


Calixtus I.
Calixtus I (ka Callistus I) valitses 217–222. Ta oli 16. paavst. Tema ajal tekkis Rooma koguduses esimene kirikulõhe.
Calixtus I oli roomlane. Tema isa nimi oli Domitius.
Tema tegemistest on teada Tertullianuse ja presbüter Hippolytuse radikaalsete kirjutiste kaudu.
Calixtus oli enne kiriku teenistusse asumist ori, kelle peremeheks oli keisri õukonda kuuluv kristlasest libertiin Carpophorus. Calixtus juhtis tema panka, kuid see läks pankrotti, mille tulemusena said kristlastest hoiustajad tõsist kahju. Calixtus põgenes teda ähvardava karistuse eest, kuid peremees järgnes talle. Kui Portos laevale minev Calixtus nägi laeva juurde jõudvas paadis Carpophorust, hüppas ta merre. Ta tõmmati merest välja, peremees andestas talle ja hoiustajad, kes lootsid saada osa kaotatud rahast tagasi, soovisid tema vabastamist.
Calixtust süüdistati varsti sünagoogis lärmamises ja ta saadeti Sardiinia kaevandustesse sunnitööle, kust ta vabanes paavst Victor I eestkostel. Seejärel elas ta mõnda aega Anzios, saades paavstilt kindlat rahalist sissetulekut. Järgmine paavst Zephyrinus kutsus ta tagasi Rooma, kus Calixtusest sai ülemdiakon ja paavsti nõunik. Ta administreeris Zephyrinuse ajal alamvaimulikkonda ja ta oli Appiuse tee juures asuva kristlaste kalmistu kuraator. See kalmistu kandis hiljem tema nime.
Pärast Zephyrinuse surma valiti suurte praktiliste kogemustega ja võimeka organisaatorina tuntud Calixtus paavstiks, kuid radikaalne Hippolytus, kes lootis saada ise valituks või vähemalt mõne sellise isiku valimist paavstiks, kellel oleks piisavalt teoloogilisi teadmisi, ei tunnustanud seda, mistõttu Hippolytus valiti oma toetajaskonna poolt vastupaavstiks. Hippolytuse süüdistuste järgi tugines Calixtuse varasem edu eelkõige Zephyrinusele pakutud altkäemaksudele, kuid seda ei peeta usutavaks. Ka ei peeta õigustatuks Hippolytuse väidet, nagu oleks Calixtus teda süüdistanud diteismis. Nii tekkis esimene skisma katoliku kiriku ajaloos.
Erinevalt traditsionalistlike vaadetega Hippolytusest soosis Calixtus I universaalsemat kirikut, mis Hipploytuse meelest tooks kirikusse suured rahvamassid. Kuigi Hippolytus süüdistas Calixtust modalismis, pole sellel alust, kuna Calixtus ekskommunitseeris modalistide juhi Sabelliuse. Hippolytus ja Tertullianus taunisid Calixtust aga selles, et ta lubas mõrvu ja abielurikkumisi sooritanud kristlasi pärast meeleparandust uuesti osadusse. Calixtus leidis oma teguviisi õigustamiseks, et kirik on mõeldud kõikidele, see on koht nii "nisu kui sõkalde" jaoks (Mt 13,29) ja seega tuleks kristlastele, kes on pärast ristimist patustanud, võimaldada meeleparandust. Ta võrdles kristlaskonda ka "puhaste ja roojaste loomadega Noa laeval" (1 Ms 6, 19). See on esimene teadaolev fakt, kus paavst kasutas piiblitsitaate oma vaadete kinnitamiseks kiriku mudeli kohta. Hiljem on seda seostatud ka Jeesus Kristuse ja Peetruse dialoogiga (Mt 16,18).
Hippolytuse süüdistuse järgi lubas Calixtus jääda ametisse ühel piiskopil, keda süüdistati rasketes pattudes. Calixtus olevat kavatsenud ordineerida mehi, kes olid olnud abielus kaks või kolm korda. Calixtus oli soosinud alamvaimulikkonna seas abielu, tunnustanud kõrgemast seisusest naiste abielu alamast seisusest meestega ja lubanud pärast meeleparandust kogudusse tagasi pöörduda inimestel, kes olid olnud mõne ketserliku sekti liikmed. Ta kehtestas pattude kahetsemise puhul absolutsiooni.
Ta sätestas kolm korda aastas paastumise teraviljatoodetest, veinist ja õlist.
Calixtust on peetud Santa Maria in Trastevere basiilika rajajaks. Talle on omistatud kahe kirja autorlus.
Traditsiooni järgi tapeti Calixtus I Roomas puhkenud rahutuste käigus Trastevere piirkonnas, kus ta uputati kaevu. Tema märtrisurma kinnitab ka "Depositio Martirum". Calixtuse haud avastati 1960.
Calixtus I-t on kunstis kujutatud kaevu visatuna, veskikivi seotud kaela, või kujutatud lihtsalt kaela seotud veskikiviga. Tihti on tema juurde lisatud purskkaev.
Calixtus I on katoliku kirikus ja õigeusu kirikus austatud märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 14. oktoober. Calixtus I on Todi ja hauakaevajate patroon.


Jogentagana.
Jogentagana, "Joentagan", "Jogentagan" (ladina "Jogentagania provincia") oli ajalooline Eesti muinaskihelkond ehk väikemaakond (maakondadesse ühinemata muinaskihelkond) Suure-Emajõe põhjakaldal jõe alamjooksul. Muinaskihelkonna keskuseks oli Saadjärve.
Jogentagana maakond hõlmas hilisema Äksi kirikukihelkonna ning Tartu-Maarja kirikukihelkonna kogu Emajõest põhja poole jääva ala, samuti Maarja-Magdaleena kirikukihelkonna ala lõunaosa kihelkonnakeskusega Maarja-Magdaleenas.
Jogentaganat mainib Henriku Liivimaa kroonika seoses 1220. aasta sündmustega. Kroonikas on märge, et 1220. aastal tulid kroonikakirjutaja Läti Henrik ise ja ta abiline preester Petrus Kaikevalde Jogentagana maakonda Saadjärvele ja ristisid Igeteveri (praeguses kirjapildis Igavere) elanikud.
Eesti ajalookirjanduses on oletatud Jogentagana kuulumist Ugandi muinasmaakonna koosseisu, kuid viimasel ajal on seda üpris ebatõenäoliseks peetud.


Litoloogia.
Litoloogia ehk settekivimiteadus (inglise "lithology") on peamiselt settekivimite kirjeldamisega tegelev teadusharu.
Litoloogia tegeleb settekivimite kirjeldamise ja uurimisega. Litoloogia sarnaneb petrograafiaga, mis tegeleb kristalsete kivimite kirjeldamisega.
Litoloogia on tihedalt seotud sedimentoloogiaga.
Termin "litoloogia" võib tähendada ka kivimi, eeskätt settekivimi, makroskoopilist kirjeldust. Näiteks värvus, mineraalne koostis ja terasuurus moodustavad kivimi litoloogia.


Petrograafia.
Petrograafia on kristalsete kivimite kirjeldamisega tegelev teadusharu.
Mõnikord on mõiste kasutatud ekslikult sünonüümina petroloogia, mis on laiem teadus kivimitest, hõlmates lisaks kivimi täpsele kirjeldusele ka kivimite tekke mehhanismi – petrogeneesi, moonet ning ka murenemist.
Ehkki kivimeid võib kirjeldada nii makroskoopiliselt kui ka mikroskoopiliselt, tähendab petrograafia enamasti siiski kivimite mikroskoopilist kirjeldamist. Petrograafi põhiline töövahend on polarisatsioonimikroskoop, millega uuritakse kivimeist valmistatud õhukesi plaadikesi, mida nimetatakse õhikuteks.
Petrograafia tegeleb süstemaatilise kivimite kirjeldamisega. Petrograafias klassifitseeritakse kivimeid erinevate mineraali terade suuruse ja proportsioonide alusel.
Kivimi vaatlemiseks tuleb vaadelda kivimi kehade struktuure väga erinevatel skaaladel: alates kilomeetritest kuni sentimeetriteni.
Petrograaf suudab õigesti nimetada kõik kivimid, milles enamus kristallid on suuremad kui 1 mm, kasutades 10 kordse suurendusega suurendusklaasi. Kivim, millel on väiksemad terad, nõuab mikroskoopilist uurimist või keemilist analüüsi.
Terade suuruse, kuju, orienteeritus ja terade vahel olev tühikute iseloom on kõige olulisemad omadused, et teha kindlaks kivimi tüüp ja teke. Samad omadused mõjutavad ka tihedust, poorsust, elektrijuhtivust, magneetilisust. Mineraalse koostise järgi saab oletada kivimi tekke keskkonda ja mehhanismi ning saab kindlaks teha tüübi.
Petrograafia ülesandeks on uurida kivimite omadusi: mineraloogilist ja keemilist koostist, ehitust, teket, geoloogilisi lasumistingimusi, kivimirühmade omavahelisi seoseid ja ka kivimitega aja jooksul toimuvaid muutusi.
Kivimite omaduste tundmine aitab tõhusamalt sooritada maavarade otsimis- ja uurimistöid.
Petrograafia on tihedalt seotud üldise geoloogia, mineraloogia, geokeemia, füüsika, keemia, tehnoloogia, materjaliteaduse ja teiste teadustega.
Petrograafiaga mõnevõrra sarnanev teadusharu on litoloogia, mis tegeleb settekivimite kirjeldamisega. Mõnikord nimetatakse petrograafiaks või settekivimite petrograafiaks ka settekivimite mikroskoopilist kirjeldamist.
Petrograafia uurib lisaks anorgaanilisele ka orgaanilist ainest. Nii hõlmab petrograafia paleontoloogiat ja ka nafta uurimist, ja ka söe kvaliteet ilmneb just valgusmikroskoobis.
Lisaks tegelavd petrograafid ka sünteetiliste materjalidega. On uuritud metallide ja sulamite struktuure, et mõista mis teeb antud materjali tugevaks, elastseks või korrosioonile vastipidavamaks. Prillide või keraamika tootedefektid ilmnevad kasutades polarisatsioonimikroskoopi ja teades petrograafiat. Arheoloogide poolt leitud keraamikas sisaldub mineraale ja kivimi kilde, mille päritolu on tehtud kindlaks neid kilde petrograafiliselt uurides. Nii on saadud aimu iidsest kaubavahetusest eri piirkondade vahel ja leitud erinevaid avastusi arheoloogias ja ajaloos.
Ajalugu.
15. ja 16. sajandil kaasnes tööstuse arengu ja linnade kasvuga üha suurenev nõudmine mitmesuguste maavarade järele. See põhjustas omakorda geoloogiliste teaduste arengut. Tänu Leonardo da Vinci, Koperniku, Pierre-Simon Laplace'i, Gottfried Wilhelm Leibnitzi, Buffoni, Lyelli, Darwini ja teiste teadlaste töödele algas võitlus tõeliselt teadusliku maailmavaate eest.
Saksamaal elanud Georgius Agricola kirjutas raamatu „De Re Metallica“(1546). Raamat oli praktilise eesmärgiga metallimaakide leidmisel ja tundmisel.
Esimesed märkimisväärsed avastused on N. Steno kristallide tahkudevaheliste nurkade konstantsuse seaduse ja R. Bartholin kaksikmurdumise islandi pao kristallides. 1690. a. pani Chr. Huygens aluse kristallooptikale, mis oli samm lähemale petrograafiale.
Venemaale jõudsid uudsed teadmised Saksamaalt tänu Peeter I- sele. 1725. a. loodi Teaduste Akadeemia, mille liikmeks oli ka väljapaistev teadlane M. Lomanossov (1711 —1765). Lomonossovi teooriad seletasid võrdlemisi hästi kristalse aine ehitust ja näitas, et aatomid paiknevad kristallides seaduspäraselt. Lomonossov seletas esimesena ka maagisoonte mineraalide geneesi ja parageneesi (koosesinemist). Lomonossov väitis õigesti, et kivisüsi ja merevaik on taimse päritoluga.
Lomonossovi järglaseks geoloogia alal oli Venemaal akadeemik Vasiliy M.Severgin (1768—1826). Tema rohkearvulistes töödes leidub palju uut mineraalide tekke ja nende parageneesi kohta.
19. sajandil kujunes petrograafia juba iseseisvaks oma probleemide ja uurimismeetoditega teaduseks tänu uudse tehnika avastamisega aastal 1828 kui Šoti füüsik William Nicol lõikas Islandi pao (läbipaistva kaltsiidi) erilisesse prismasse, saades polariseeritud valgust. Polariseeritud valguses käitusid ernevate mineraalide kristallid erinevalt ning selle tõttu sai neid eristada. Selline prisma kannab siiani nime Nicoli prisma.
Henry C. Sorby viis Inglismaal 1840-ndate lõpul kivimite uurimise täiuslikkuseni. Ta tegi kivimist nii õhukese viilu, et valgus paistis läbi mineraalide, ning uuris neid läbi Nicol’i prisma. Õhuke viil oli kinnitatud klaasalusele. (Tänapäeval nimetame selliseid õhukesi liistakuid kivimist õhikuteks). Terade asukoht õhikus ei olnud häiritud ning tänu sellele sai analüüsida kivimi struktuure. 1858. a. H. Sorby poolt kahe Nicoli'i prisma lisamine tavalisele mikroskoobile muutis instrumendi polarisatsiooni mikroskoobiks, tuntud kui petrograafia mikroskoop. Õhikute uurimisest polarisatsioonimikroskoobis sai petrograafias standard meetod.
Kivimite ja neid moodustavate mineraalide kirjeldamisel kogunes hulgaliselt faktilist materjali. See soodustas omakorda kivimite nomenklatuuri ja klassifikatsiooni arenemist. Ilmusid esimesed petrograafia väljaanded: F. Zirkeli petrograafia (1866) ja K. H. Rosenbuschi mineraalide ning kivimite mikroskoopiline petrograafia (1873—1877).
Paralleelselt kivimite kirjeldamisega töötati välja ka kivimite ja neid moodustavate mineraalide uurimise metoodika, tehti kindlaks iga mineraali iseäralikud omadused. Esilepaistvad teadlased olid prantslased F. A. Lacroix (1888), M. Fouque (1894), Michel-Levy (1894) ja austerlane F. Becke (1906).
Paralleelselt mineraalide optiliste omaduste määramise ja kivimite kirjeldamisega arenes ka nende keemiline uurimine. J. Dana (1813—1895) töötas välja mineraalide klassifikatsiooni ja F. Loewinson-Lessing (1861 —1939) kivimite keemilise klassifikatsiooni.
Füüsikaliskeemilisele petrograafiale panid NSVL-is aluse Loewinson-Lessing, kes töötas pikemat aega ka Tartu Ülikoolis, A. Zavaritski (1884—1952) ja D. Beljankin (1876–1953). Norras V. Goldschmidti, Šveitsis Niggli ja Ameerika Ühendriikides N. Boweni koolkond. Tuleb märkida ka ameerika teadlase F. Glarke’i (1847—1931) uurimusi keemiliste elementide kvantitatiivse leviku kohta maakoores.
Nüüdseks on arenenud eriti tehniline petrograafia, mille ülesandeks on tehniliste produktide, nagu teraste, portselani, tsemendi, klaasi jne. ehituse ning koostise uurimine.
Kivimite klassifitseerimise alus.
Kivimid on kas monomineraalsed – koosnevad üht liiki mineraalidest, või polümineraalsed – koosnevad mitut liiki mineraalidest. Mingi kindla kivimi mineraloogiline koostis on enam-vähem püsiv, aga keemiline koostis mitte. Kivimit moodustavate mineraalide suhteline hulk ei ole absoluutselt püsiv, seega ei saa seda väljendada ka kindla keemilise valemiga.
Kuigi kivimi mineraloogiline ja järelikult ka keemiline koostis mõningal määral varieeruvad, on nad siiski iseloomulikud ja võimaldavad kivimeid liigitada. Kivim tekib kindlates geoloogilistes tingimustes. Need tingimused mõjutavad kivimi lasumust ja siseehitust, koostisosade kuju, suurust ja omavahelisi seoseid. Iga kivim erineb teisest ka oma füüsikaliste omaduste — värvuse, erikaalu, sulamistemperatuuri jms. poolest. Kõike seda arvestades võib kivimit nimetada kindla ehituse, kindlate füüsikaliste omaduste ja geoloogiliste lasumistingimustega ning enam-vähem püsiva koostisega mineraalide agregaadiks.
Tekke järgi jagunevad kõik kivimid kolme suurde rühma: magmalised kivimid ehk tardkivimid, sedimentatsioonilised ehk settekivimid ja moondekivimid
Need kivimid pole levinud litosfääris võrdsel määral. Umbes 95% litosfäärist koosneb tard- ja moondekivimitest ning ainult 5% settekivimitest. Kuid settekivimid katavad maapinnast 75% ning tard- ja moondekivimid 25%.


Južno-Sahhalinsk.
Južno-Sahhalinsk (vene "Южно-Сахалинск", jaapani 豊原 (Toyohara)) on linn Venemaal Sahhalini oblastis. Asub Sahhalini saare lõunaosas, Sussuja jõe kaldal. Geograafilised koordinaadid on 46° 57′ N, 142° 44′ E.
Asutatud 1842. aastal Vladimirovka külana.
Peale Vene-Jaapani sõda kuulus koos Lõuna-Sahhaliniga 1905–1946 Jaapanile ja kandis nime Toyohara.
Elanike arv oli 2005. aastal 173 600, 2010. aastal 181 700 (rahvaloendus) ja 2012. aastal 186 267 (linnaringkonnas 193 235).
Kliima.
Južno-Sahhalinskis valitseb parasvöötme mussoonkliima. Aasta keskmine õhutemperatuur on 2,8 °С. Kõige külmema kuu, jaanuari keskmine temperatuur on –12,2 °С, kõige soojema kuu, augusti keskmine temperatuur on 17,3 °С. Õhutemperatuuri absoluutne maksimum on 34,7 °С, mis registreeriti 1999. aasta augustis, õhutemperatuuri absoluutne miinimum on –34,8 °С, mis registreeriti 2001. aasta veebruaris. Sademeid on keskmiselt 861 mm.


Õhik.
a>st. Pildil kujutatu tegelik laius on umbes 0,5 cm.
Õhik (inglise "thin section") on kivist tema mikroskoopiliseks uurimiseks valmistatud 0,03 mm paksune plaadike.
Õhikuid uuritakse polarisatsioonimikroskoobiga, et teha kindlaks kivimi mineraloogiline koostis ning vaid mikroskoopiliselt äratuntavad struktuurid. Kivimi mikroskoopilist kirjeldamist nimetatakse petrograafiaks.
Õhikuks nimetatakse nii kivist valmistatud õhukest plaadikest kui ka kogu mikroskoobipreparaati, mis koosneb alusklaasist, katteklaasist ning spetsiaalse palsamiga nende vahele kleebitud kiviliistakust.


Troinoi.
Odekolonn-kölnivesi Tronoi Venemaalt, vabrikust Novaja Zarja
Troinoi ehk kolmekordne (vene keeles Тройной одеколон 'Kolmekordne odekolonn') on odekolonn (näovesi). Seda toodetakse Moskvas Genrih Brokari asutatud ettevõttes, mis nõukogude ajal sai nimeks Novaja Zarja. Nimetus "kolmekordne" tuleneb sellest, et odekolonnis on kasutatud sidruni-, bergamoti- ja pomerantsiõlide aroome.
Troinoi ja teiste piiritust sisaldavate parfümeeriatoodete müük ja tarbimine on põhjustanud endises Nõukogude Liidus ja praegusel Venemaal probleeme, sest neid tarvitatakse laialdaselt joomiseks (alkohoolse joobe saavutamiseks).
Troinoi on käibel ka Eestis. Et seda turustatakse parfümeeriatootena, on kontroll selle turustamise ja tarbimise üle võrreldes alkohoolsete jookidega väga leebe.


Org.
Org on mitmesuguse suuruse ja enamasti pikliku kujuga negatiivne pinnavorm.
Termin "org" ei oma kindlat geomorfoloogilist definitsiooni. Orul ei ole ei suuruse alam- ega ka ülemmäära, ehkki on mõistetav, et saja ruutmeetri suurust karstilehtrit või miljonite ruutkilomeetrite suurust ookeanibasseini me oruks nimetada ei saa.
Org on ala, mis on ümbritsetud kõrgemate aladega, ehkki mitte alati igast küljest, sest tihti voolab läbi oru jõgi või oja. Orgude teke ongi tavaliselt jõgede erosiooni tulemus. Peale jõgede võivad orge uuristada ka liustikud, peamiselt pikad alpi liustikud. Kolmas põhiline võimalus orgude tekkeks on läbi murrangute tekke. Sellised on näiteks riftiorud või muud väiksemad alangud.


Iquique.
Iquique on linn Tšiili põhjaosas, Tarapacá piirkonna keskus. Asub Vaikse ookeani rannikul, Atacama kõrbest läänes. Geograafilised koordinaadid on 20°13′S, 70°10′W.
16. sajandil rajasid hispaania konkistadoorid linna, kuigi asustus on sel kohal olnud vähemalt 9000 aastat. 1835. aastal külastas linna Charles Darwin. Linn kuulus alguses Peruule, kuid 19. sajandi lõpus toimunud Salpeetrisõja käigus läks Tšiili valdusesse.
Elanike arv on 221 400 (2004).


Trapets.
Trapets (ld sõnast "trapezium", mis tuleneb kr sõnast "trapezion" 'lauake') on kumer nelinurk, mille kaks külge on omavahel paralleelsed ja kaks külge mitte.
Trapetsi paralleelseid külgi nimetatakse alusteks ja ülejäänud kaht külge "haaradeks". Aluste vahelist kaugust nimetatakse trapetsi kõrguseks. Trapetsi haarade keskpunkte ühendavat lõiku nimetatakse trapetsi kesklõiguks.
Omadused.
Tippude A ja D, samuti B ja C juures olevate nurkade summa on 180°.
Üldjuhul ei ole trapetsil siseringjoont ega ümberringjoont. Küll on võimalik iga trapetsi ümber ja sisse joonestada ellips.
Pindala.
kus "a" ja "b" on aluste pikkused ja "h" on trapetsi kõrgus. Trapetsi pindala saab arvutada ka valemist
kus "k" on trapetsi kesklõigu pikkus.


Tallinna Peeteli kogudus.
EELK Tallinna Peeteli Kogudus on Tallinnas tegutsev luterlik kogudus.
Kogudus kasutab Tallinna Peeteli kirikut.
Koguduse asutasid 90 liiget 23. aprillil 1927 Linnamisjoni majas Kentmanni 6. Jumalateenistusteks kasutati Rootsi Mihkli kirikut ja vahepeal Timuti 26 asunud makaronivabrikut. 1920. aastate lõpuks kasvas kogudus rohkem kui 400-liikmeliseks. Kogudus sai Rahumäe kalmistul omaette matmispaiga.
Koguduse õpetaja on Avo Üprus, organist Eve Padar.


Enklaav.
Enklaav on riik või selle osa, mida ümbritseb täielikult teise riigi territoorium.
Enklaavid on näiteks Lesotho, Vatikan, San Marino.


Normaalmurrang.
Normaalmurrangud võivad kujuneda maakoores valitsevate venituspingete korral.
Normaalmurrang (inglise "normal fault") on kaldmurrang, mille lasuv tiib on laskunud lamava tiiva suhtes allapoole.
Normaalmurrangud võivad tekkida siis kui maakoores valitsevad venituspinged. Normaalmurrangute teke võib olla seotud riftistumisega, näiteks Ida-Aafrika riftivöönd.


Haldusjaotus.
Haldusjaotus ehk administratiivne jaotus on riigi territooriumi jagunemine osadeks (haldusüksusteks) selleks, et hõlbustada territooriumi valitsemist.
Haldusjaotuse järgi moodustatakse riigi- ja kohaliku võimu valitsemise organid.
Riikide territooriumid võivad haldusjaotuse alusel olla jaotatud provintsideks, läänideks, oblastiteks, kantoniteks, departemangudeks, kraideks, rajoonideks, kommuunideks jne.
Haldusjaotus on enamasti hierarhiline: 1. järgu haldusüksused jagunevad 2. järgu haldusüksusteks jne.
Eesti.
"Lähemalt artiklis Eesti haldusjaotus
Eesti alal on kasutusel olnud väga palju haldusjaotuse vorme. Muinasajast alates – maakond, kihelkond, lään, foogtkond, komtuurkond, kubermang, kreis, kommuun, oblast, rajoon, külanõukogu, vald, küla.
Praegu on Eesti Vabariigi haldusüksusteks on maakond, vald, linn, alev, alevik ja küla.
Maakonnas kuulub haldusvõim riigile. Riigi poolt määratud võimukandja on maavanem.
Maakond jaguneb valdadeks ja otsealluvusega linnadeks.
Vallas ja linnas on võimukandjaks rahva poolt valitud kohalikule omavalitsusele.
Valdade kooseisus võivad olla linnad, alevid, alevikud ja külad.


Milano edikt.
Milano edikt (313) oli proklamatsioon, mis kehtestas ristiusu Rooma riigis sallitud usuks. Nüüdsest peale olid kristlastel samad õigused nagu teiste religioonide järgijatel.
Milano edikt tulenes poliitilisest leppest, mille sõlmisid Milanos 313. aasta veebruaris keisrid Constantinus I ja Licinius.


Vulkaaniline tuhk.
Vulkaaniline tuhk on vulkaanist väljapaiskunud kuni 2 mm läbimõõduga püroklastid ning neist koosnev vulkaaniline sete.
Vulkaaniline tuhk tekib plahvatuslike vulkaanipursete käigus pihustunud magmast. Kivistunud vulkaaniline tuhk on tuff.
Vulkaanilisest tuhast suuremaid püroklaste nimetatakse lapillideks (2–64 mm) ning vulkaanilisteks pommideks (üle 64 mm).
Erinevalt tuhast ei ole vulkaanilise tuha puhul tegemist millegi põlemise jäägi, vaid lihtsalt peene kivipuruga. Termin on pärit ajast, mil usuti, et vulkaanid on põlevad mäed.
Õhkupaisatud tuhaosakesed võivad jõuda vulkaanist, millest nad pärinevad, tuhande kilomeetri kaugusele ja kaugemalegi. Vulkaaniline tuhk on kõva ja abrasiivne. Ta ei põle ega lahustu vees. Ta juhib elektrit, eriti kui märjaks saab.
Vulkaanilise tuha ümberkristalliseerumisel võib sellest saada bentoniit. Bentoniidi kihte leidub ka Eesti maapõues.
Vulkaanilist tuhka kasutatakse stratigraafilisel korreleerimisel markerkihina, see tähendab kihina, mille vanus on teada, nii et selle abil saab määrata teiste kihtide vanust.
Väga võimsate vulkaanipursetega kaasneb suure koguse vulkaanilise tuha paiskumine atmosfääri, mis võib mõjutada kliimat ja põhjustada kauneid päikeseloojanguid (näiteks Krakatau vulkaanipurse 1883. aastal.)
Vulkaanipurske ajal atmosfääri paiskuv vulkaaniline tuhk
Kui vulkaanist paiskub pika, geoloogilise aja jooksul välja vulkaanilist tuhka, võib see lõpuks moodustada vulkaanikoonuse.
Vulkaaniline tuhk võib ärritada limaskesti ja põhjustada probleeme näiteks astmahaigetele. Kontaktläätsede asemel tuleks vulkaanilise tuhaga kokku puutudes kanda prille. Kui koos vulkaanilise tuhaga sajab vihma, siis muudab see olukorra palju hullemaks, sest niiske vulkaaniline tuhk võib moodustada midagi vedela tsemendi sarnast, mille sissehingamine võib lõppeda surmaga.
Lennukitele võib vulkaanilise tuha pilvest läbisõitmine mootorite seiskumise tõttu lõppeda allakukkumisega.
Suure koguse vulkaanilise tuha mahalangemine võib kohaliku ökosüsteemi otsekohe hävitada. Kui näiteks rohi mattub täielikult tuhakihi alla, siis lakkab temas fotosüntees ja taime maapealne osa võib surra. Kui karjamaa saastub vulkaanilise tuhaga, siis võivad seal toitu otsivad kariloomad saada mürgituse, näiteks fluoriidimürgituse, kui tuhk sisaldab suures koguses fluoriide. 3 dm paksuse vulkaanilise tuha mahalangemisel hävib enamus taimestikust ja kariloomadest, samuti elustikust järvedes ja jõgedes. Kuid maailmas on ette tulnud niisuguseid vulkaanipurskeid, mis katavad väga suuri maa-alasid mitme meetri paksuse tuhakihiga.
Suure hulga vulkaanilise tuha langemisel majadele võivad katused sisse variseda. Tuhk on raske: juba 1 dm paksuse kihi all hakkavad nõrgemad katused kokku kukkuma. Vulkaanilise tuha sadu põhjustab voolukatkestusi ja häirib kõiki sideliine, alates maanteedest ja lõpetades elektrooniliste sideliinidega.
Vulkaanist väljuv tuhk on sageli segunenud põletavkuumade gaasidega. Sellist tuha ja gaaside segu nimetatakse lõõmpilveks. Lõõmpilv ei tõuse tavaliselt väga kõrgele ega levi üldjuhul vulkaani jalamist palju kaugemale, kuid tänapäeval on paljude vulkaanide jalamid tihedalt asustatud. Kui lõõmpilv tabab mõnda asulat, siis võivad kõik selle elanikud ühekorraga kuumas pilves surra. Lõõmpilve temperatuur võib olla isegi 1000 °C ja ta võib liikuda kiirusega mitusada kilomeetrit tunnis, nii et selle eest on võimatu põgeneda.


John Coltrane.
pisi
John William Coltrane (23. september 1926 Hamlet, Põhja-Carolina – 17. juuli 1967 New York) oli USA džäss-saksofonist (tenor-, sopran- ja altsaksofon, flööt), helilooja ja ansamblijuht. John Coltrane oli üks džässmuusika legendaarsemaid, ühtlasi vastuolulisemaid kujusid. Coltrane oli esimene tõeliselt autoriteetne vanema põlve muusik, kes "avant garde" või "free jazz" stiilile üle läks.
Teenis 2. maailmasõja ajal laevastikus Havai saarestikus. Pärast sõda mängis altsaksofoni aga vahetas selle tenorsaksofoni vastu; populaarne kuid kinnitamata müüt seletab seda sellega, et Coltrane olevat kuulnud Charlie Parkerit ja leidnud, et altsaksofoni võimalused on ammendatud. Mängis 1940. aastate lõpus ja 1950-ndate alguses Jimmy Heathi, Dizzy Gillespie ja Duke Ellingtoni ansamblites. 1955. aasta lõpus palkas ta Miles Davis, mis džässimaailmas tähendas tõelist läbilööki.


Weezer.
Weezer on 14. veebruaril 1992 Los Angeleses loodud USA "rock"-ansambel.
Ansambli ajalugu.
Rohelise lehena alustasid nad tööd muusika kirjutamisega ja püüdsid muusikamaailmas läbi lüüa esitades oma loomingut kohalikes klubides. Algus oli raske ja edu polnud kogu aeg nendega, ent poisid ei andnud alla. pärast 16 koosoldud kuud, mil nende muusikukarjäär piirdus mõningate esinemiste ja demode lindistamisega New Yorgis, avastas nende andekuse plaadifirma Geffen Records, kellega neil õnnestus sõlmida ka leping. Bänd kolis üle New Yorki, kus nad alustasid lindistamist koostöös produtsent Ric Ocaseciga. Lindistamise ajal aga toimus juba esimene bändiliikme vahetus. Nimelt otsustas Jason pühenduda oma tulevase naise eest hoolitsemisele, kes kandis nende esimest last. Jasoni kohale asus bassist Brian Bell, kes eelnevalt oli tegutsenud bändis Carnival art.
Weezeri esimene omanimeline album ("Weezer" ehk "The Blue Album") ilmus 10. mail 1994. aastal ja oli tõeline hitt kohe algusest peale. Sellelt albumilt ilmus kolm singlit: "Undone – The Sweater Song", "Buddy Holly" ja "Say it ain't so". "Buddy Holly" pälvis sel aastal mitmeid MTV auhindu, mis tõi bändile nende esimese topeltplaatinaplaadi.
Pärast mõningaid tuure USA's ja mujal maailmas, otsustas bänd aja maha võtta. Bändi hing, solist, lugude autor ja kitarrist Rivers Cuomo otsustas jätkata oma haridusteed Harvardis. Matt ja Patrick töötasid uue bändi The Rentals kallal ning Brian pöördus tagasi oma endise bändi The Space Twins juurde.
1995. aasta talvel ja 1996. aasta suvel sai bänd taas stuudios kokku. Seekord otsustasid nad produtsendi töö enda kanda võtta. 24. septembril 1994. aastal ilmus nende kauaoodatud teine album "Pinkerton", mis oli sootuks erinev nende esimesest albumist. Nende pillikäsitlemise oskus oli rohkem tahutud, sõnadel sügavam mõte ja tähendus ning bänd oli tunduvalt küpsem. "Pinkertonilt" ilmus kolm singlit: "El Scorcho", "The Good Life" ja "Pink Triangle", pärast mida see tõusis müügiedetabelite tippu.
Pärast "Pinkertoni" ilmumist saabus bändi madalhooaeg. Matt Sharp lahkus bassisti kohalt, et pühenduda täielikult oma bändile The Rentalsile. Tema kohale asus Bostonist pärit Mikey Welsh, ent paari järgmise aasta jooksul oli bänd muusika loomisel üsna passiivne. Olukord kestis nii 2000. aasta kevadeni, mil Weezer otsustas taas oma jala muusikamaailma ukse vahele panna. Korraldades mõningad kontserdid, said nad suure üllatuse osaliseks, kui nende kontsertid silmapilkselt läbi müüdi. Fännide vastukaja ja selleks hetkeks taas kogunenud rikkalik muusikamaterjal tähendas vaid üht: Weezer oli tagasi! Järgnes tohutul hulgal esinemisi, mille vahel leidis bänd siiski aega tegeleda ka oma kolmanda albumi "The Green Albumiga".
2001. aasta suvel leidis taas aset muutus bändi ridades, mil Mikey vahetas välja praegune Weezeri bassist Scott Shriner.
2002. aasta mais ilmus Weezeri neljas album "Maladroit". Pärast seda võttis bänd taas veidikeseks aja maha, kuid mitte kauaks. 5. oktoobril 2005. aastal ilmus poodidesse ka nende viies album "Make Believe", millelt ilmus singel "Beverly Hills".
Pärast 2005. aasta tuuri otsustas bänd taas mõneks ajaks aja maha võtta.


Forssa.
Forssa on linn Soomes Lõuna-Soome läänis, Kanta-Häme maakonnas. Asub mõttelise kolmnurga Tampere-Helsingi-Turu keskel, Loimijoki jõe kaldal. Elanike arv on 17 900 (2008) ning rahvastiku tihedus 72 in/km².
Forssa areng algas 1847. aastal, kui rootsi tööstur Axel Wilhelm Wahren asutas sinna ketrusvabriku.
Tekstiilitööstus oli linna suurim tööandja 1970-ndate aastateni. Linnaõigused sai 1964. aastal.
Keeled.
Forssas räägitakse põhiliselt soome keelt. Võrreldes 1990. aastaga on aga soome keele kõnelejate arv vähenenud 99,4% 97,6%-ni.


Belmopan.
Belmopan on Belize pealinn. Asub riigi keskosas, Belize jõe ääres, umbes 80 km kaugusel rannikust ja endisest pealinnast. Linna ümber on troopiline džungel.
Belmopani hakati rajama 1970. aastal, pärast seda, kui 1961. aasta tornaado oli peaaegu hävitanud riigi endise pealinna Belize. 1971. aastast sai Briti Honduurase halduskeskuseks ja peale riigi iseseisvumist 1981. aastal Belize pealinnaks.


Mediolanum.
Mediolanum (tänapäeva Milano) oli keldi hõimu insuberide tähtsaim asula "Gallia cisalpinas". Asutati umbes aastal. 222 eKr ja 194 eKr vallutasid Mediolanumi roomlased. Alates 89 eKr oli ta munitsiipium ja Hadrianuse ajast koloonia.
Alates Diocletianusest kuni Honoriuseni oli Mediolanum Lääne-Rooma keisrite residents ja halduskeskus.
452 vallutasid Mediolanumi hunnid. 539 purustati ta sõjas gootidega, aastast 589 kuulus langobardide riigile.


Hetäär.
Hetäärid olid haritud ja sotsiaalselt tunnustatud prostituudid Vana-Kreekas.
Ülekantud tähenduses nimetatakse hetääriks peenemat prostituuti.


Puškin.
Puškin (vene "Пушкин") on linn Venemaal, Peterburi eeslinn. Kuulub Peterburi haldusalasse ja asub Peterburist 20 km lõunas.
Linn nimetati 1937 ümber Aleksandr Puškini järgi, kes käis seal koolis. Enne seda kandis aastani 1918 nime Tsarskoje Selo ja aastail 1918–1937 Detskoje Selo.
Esimest korda mainiti praeguse linna kohal olevat küla Novgorodi allikates Vadja viiendiku koosseisus. Venekeelne nimi Sarskaja mõza on läänemeresoome päritolu. Boriss Godunovi jaoks tehtud kaartidel on Saritsa-nimeline koht. Hiljem kasutati nime Saarskoje Selo ja siis Tsarskoje Selo. Kohalikud ingerisoomlased on paika kutsunud nimega Saari.
24. juunil 1710 kinkis Peeter I küla oma kallimale Marta Skawronskale, kellega 1712 abiellus ja kellest hiljem sai Katariina I. 1716. aastast alates rajati sinna tsaarile mõeldud paleede kompleks. Romanovite dünastia kasutas seda oma suveresidentsina.
1837. aastal rajati Peterburi ja Tsarskoje Selo vahele Venemaa esimene raudtee.
Elanike arv on 84 600 (2003).


Johannese ilmutuse raamat.
Johannese ilmutusraamat on Uue Testamendi ja seega kristlaste Piibli viimane raamat.
Kui Vana Testamendi juures kõneldi apokalüptilisest kirjandusest, siis Johannese ilmutus jätkab seda traditsiooni.
Selle raamatu sõnum on Jeesus Kristuse lõplikust võidust kõigi jumalavastaste jõudude üle. Kuulutus antakse edasi nägemustena, numbrimüstikaga, varjunimedega, sümbolitega. Raamatu üle on palju vaieldud ning ikka ja jälle on üritatud mõista, mis peitub sümbolite taga, on tahetud välja arvutada, millal saabuvad lõpuajad.
Raamat lõpeb kirjeldusega taevast, kus Jumal ja ta rahvas on üks ning kõik valu ja kurjus on igaveseks kadunud.


Loomuõigus.
Loomuõiguse all mõistetakse õigusfilosoofias õigust, mis eelneb sotsiaalsete normidega reguleeritavale positiivsele õigusele ning seisab viimasest kõrgemal.
Loomuõigust postuleeriva õigusfilosoofia suuna järgi on loomuõiguse näol tegu põhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Positiivse õiguse normid olevat ainult siis tõelised kehtivad ja õglased, kui nad vastavad loomuõigusele.
Sellele õigusfilosoofia suunale vastandub õiguspositivism.
Paljudes positiivse õiguse regulatsioonides sisalduvad loomuõiguse normid. Nad on kas üksnes sõnastatud või neid on detailselt rakendatud mingile konkreetsele olukorrale.
Eesti keeles on saksa õigusteooria eeskujul levinud ka mõiste ülipositiivne õigus ("überpositives Recht"). Selline sõnakasutus on problemaatiline, kuna see ei anna edasi mitte loomuõiguse ja positiivse õiguse vastandust, vaid jätab mulje, nagu oleks loomuõigus ülimalt positiivne õigus.


Orenburg.
Orenburg (vene "Оренбург", kasahhi "Орынбор") on linn Venemaal, Orenburgi oblasti keskus. Asub Uurali jõe ääres, Kasahstani piirist 100 km kaugusel.
Ajalugu.
Orenburg on asutatud 1743. aastal, kui Orenburgi piirikindlus viidi üle linna praegusesse asukohta. Algselt asus kindlus Ori jõe ääres. Asukoha muutusega jäeti nimi alles.
Orenburg Orenburgi kubermangu keskusena.
1744. aastast oli Orenburg kubermangulinnana Orenburgi kubermangu keskus. Kubermangu koosseisu kuulusid osaliselt tänapäeva Baškortostani kuuluvat 10 maakonda: Orenburgi maakond, Verhneuralski mk, Troitski mk, Tšeljabinski mk, Ufa mk, Sterlitamaksi mk, Birski mk, Menzelinski mk, Bugulminski mk ja Buzulukski mk. 1802. aastal taastati ka kubermangu kooseisus 1796. aastal likvideeritud Belebejevski mk ja Buguruslanski mk, kubermangu territoorium oli ca 282 551 ruutversta. Kubermang oli 1850-ndail aastail pindalalt Venemaa Keisririigis suuruselt 4 ja elanike arv oli 2 393 628 hinge, nendest 1 306 299 venelast, baškiire – 448 738, teptjaare – 246 753, tatarlasi – 98 647, mišaare – 97 743, mordvalasi – 77 328, tšuvašse – 58 240, marisid −38 567, udmurte – 18 205, sakslasi – 1 034. Kuna aga enamik Orenburgi ümbritsevate territooriumite elanikke olid rändrahvad, siis oli Orenburgi linna elanikkond põhiliselt venekeelsed.
Orenburgis asetes kogu Orenburgi piirkonna sõjaline juht Orenburgi kindralkuberner ehk sõjakuberner, kellele allus Orenburgi piirkonna tsiviilkuberner, kes asus Ufa linnas.
1865. aastal jaotati Orenburgi kubermang keiser Aleksander II korraldusel Orenburgi kubermang mööda kubermangu looduslikult jaotavat Uurali mäestiku pooleks, moodustades Ufa kubermangu ja Orenburgu kubermangu, mille kubermangukeskuseks määrati Orenburg. Kubermangu kuulusid Orenburgi maakond, Verhneuralski mk, Troitski mk, Tšeljabinski mk ja loodud Orski maakond. Eraldatud kubermangud kuulusid siiski ühisesse Orenburgi kindralkuberneri võimkonda ("Оренбургское генерал-губернаторство"), kuni selle kindralkuberneri ametikoha likvideerimiseni 1882. aastal.
19. sajandil oli Orenburg kaubateede keskus kauplemisel Kasahstani ja Kesk-Aasiaga. 1920–1925 oli Kirgiisi ANSV pealinn. 1938–1957 oli linna nimi Tškalov hukkunud piloodi Valeri Tškalovi järgi.
Kliima.
Valitseb parasvöötme mandriline kliima kuuma ja kuiva suve ning parajalt külma ja lumevaese talvega. Kõige soojem kuu on juuli, mil keskmine õhutemperatuur on +22,1°C. Kõige külmem kuu on jaanuar keskmise õhutemperatuuriga −13°C. Õhutemperatuuri absoluutne maksimum oli 1998. aasta juulis — +43,2°C, absoluutne miinimum oli 1969. aasta jaanuaris — −43,2°C.
Sademetehulk on keskmiselt 356 mm (184 kuni 742 mm) aastas.
Elanikkond.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Orenburgi elanikkonnast venelasi 83,45%, tatarlasi 7,78%, kasahhe 2,03%, ukrainlasi 1,97%, baškiire 1,10%, armeenlasi 0,63%, mordvalasi 0,52% ja teistest rahvustes inimesi 2,52%.
Majandus.
Juhtivad tööstusharud on gaasitööstus, masinaehitus ja metallurgia.
Haldusjaotus.
Haldusüksusena on linn munitsipaalmoodustis "Orenburgi linn", mis jaguneb kaheks ringkonnaks: Põhjaringkond ja Lõunaringkond. Mõlemad ringkonnad jagunevad kaheks rajooniks. Linna haldusalas on 7 alevit ja 3 küla.


Kaiu valla lipp.
Kaiu valla lipp on Eesti haldusüksuse Kaiu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 26. veebruaril 1996.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujuline roheline kangas on diagonaalselt poolitatult lipu lehviva otsa ülemisest nurgast vardapoolse otsa alanurgani ulatuva valge triibuga, mille laius 1,5 ühikut. Ülemisel ja alumisel rohelisel väljal on valge heraldiline okaspuutaim.
Lipu normaalmõõtmed on 150x100 cm ning pikkuse ja laiuse suhe on 9:6 (3:2) ühikut.
Põhjendus.
Okaspuutaimed sümboliseerivad valla metsarohkus (Kõrvemaa). Roheline on looduse sümbol, kuid tähistab ka lootust ja igavesti korduvat eluringlust. Valge aga on puhtuse ja valguse sümbol.
Välislingid.
Lipp


Keila vald.
Keila vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Harjumaal. Ta paikneb Lääne-Harjumaal Soome lahe kaldal. Piirneb läänes Padise valla, idas Harku valla, kagus Kernu valla ja lõunas Vasalemma vallaga. Vald hõlmab suure ajaloolise Keila kirikukihelkonna tuumikalasid.
Alevikud.
Karjaküla, Klooga, Keila-Joa.
Külad.
Illurma, Keelva, Kersalu, Kloogaranna, Kulna, Käesalu, Laoküla, Laulasmaa, Lehola, Lohusalu, Maeru, Meremõisa, Nahkjala, Niitvälja, Ohtu, Põllküla, Tuulna, Tõmmiku, Valkse.
Järved.
Klooga järv - Soodajärv
Jõed.
Humala oja - Huntaugu peakraav - Keila jõgi - Klooga oja - Kloogajärve oja - Lehola oja - Maeru oja - Ohtu peakraav - Treppoja - Tuulna oja - Türisalu oja - Vasalemma jõgi
Välislinke.
Keila vald


Fortaleza.
Fortaleza on linn Brasiilias, Ceará osariigi pealinn. Asub Atlandi ookeani rannikul.
Elanike arv on umbes 2,5 miljonit, pindala 313 km².
Kliima.
Fortalezas on lähisekvatoriaalne kliima. Alati on palav ja õhuniiskus on tavaliselt suur. Siiski leevendavad neid tingimusi ookeanilt puhuvad jahutavad tuuled. Keskmine õhuniiskus on 77%.
Iga kuu registreeritud maksimaalne õhutemperatuur on +37 °C, välja arvatud jaanuar, kus see on +38 °C. Iga kuu keskmine temperatuur on +27 °C või +28 °C, välja arvatud juuli, kus see on +26 °C. Erinevus on seevastu täheldatud minimaalse õhutemperatuuri osas, mis on jaanuaris +21 °C, aga aprillis +15 °C ja veebruaris koguni +13 °C.
Eristatakse kaht aastaaega, suve ja talve. Temperatuuri poolest need ei erine, kuid talveks nimetatakse sajurohket ja suveks sajuvaest aastaaega. Kõige rohkem sajab aprillis (350 mm) ja märtsis (300 mm), kõige vähem septembris ja oktoobris (10 mm).
Soe kliima, soojad ookeaniveed ja liivarannad meelitavad ligi palju turiste. Turismi jaoks on märksa sobivam aeg suvi, mis Fortalezas asub aasta teises pooles. Sel ajal on ka õhuniiskus madalam.
Ajalugu.
Esimene eurooplane, kes Fortalezasse saabus, oli Hispaania maadeavastaja ja konkistadoor Vicente Pinzón, kes 1492 osales Kolumbuse reisil, mille käigus avastati Ameerika, laeva "Pinta" kaptenina. 2. veebruaril 1500 maabus ta tänapäeva Fortaleza maa-alal Mucuripe neemel ja andis uuele maale nimeks Santa Maria de la Consolación. Kuid seda avastust ei tunnustatud, sest juba 1494 olid Hispaania ja Portugal sõlminud Tordesillase lepingu, millega kogu maailma omavahel ära jagasid, ja praeguse Fortaleza maa-ala jäi Portugali poolele.
Piirkonna koloniseerimine algas 1603, mil portugallane Pero Coelho de Souza rajas Ceará jõe suudmesse kindlustuse nimega Fortim de São Tiago.
Fortaleza rajasid Kirde-Brasiilia vallutanud hollandlased Fort Schoonenborchi kindlusena 1649. aastal. Hiljem tõrjusid portugallased hollandlased välja ja andsid talle uueks nimeks Fortaleza de Nossa Senhora da Assunção. 1726 anti kindlusele küla õigused. 1799 eraldati Ceará provints Pernambuco osariigist ja Fortaleza valiti Ceará osariigi keskuseks, mida ta on tänapäevani.
19. sajandil kujunes Fortaleza linnaliseks asulaks. Tema arengut soosis puuvilla kasvatamine lähiümbruses. Otsesuhtluse jaoks Euroopaga rajati asulasse 1812 tollipunkt.
1824. aasta augustis ja septembris toimus Brasiilia kolmes osariigis, sealhulgas Cearás, Ekvaatori Konföderatsiooni ülestõus, mis kiiresti maha suruti.
1845 asutati Fortalezasse juba 2 keskkooli, 1867 avalik raamatukogu ja 1870 loodi ühistransport. Samal aastal hakati ehitama raudteed. 1846 rajati Fortalezasse tuletorn, mis suleti 1957 ja praegu on selles muuseum. 1887 asutati Ceará instituut, mis tegeleb ajaloo, geograafia ja antropoloogia uurimisega.
Fortalezas oli tugev abolitsionistlik ja vabariiklik liikumine ja nende pingutuste tulemusena likvideeriti Ceará osariigis orjus juba 25. märtsil 1884, 4 aastat enne kui orjus kogu Brasiilias keelustati.
Transport.
Fortalezas on lennujaam, kust korraldatakse regulaarlende Euroopasse, ja sadam, mille kai on 1054 m pikk.
Fortalezas on linnalähirongisüsteem, mis ühendab teda kolme naaberlinnaga. See on üsna vana ja halvasti hooldatud ega vasta enam tänapäeva vajadustele. Sellepärast plaanitakse Fortalezasse rajada metroo ja avada see 2012.
Linna teed on halvas seisukorras ja nende puudulik hooldus põhjustab aeg-ajalt ränki õnnetusi. Sellepärast on lubatud kiiruse ületamine eriti ohtlik ja sageli ei võimalda tee seisukord isegi maksimaalse lubatud kiirusega sõita. Teekattes esineb suuri auke, mida ei parandatagi. Viimasel ajal on liikluse olukord linnas veelgi halvenenud ummikute tõttu, mis on nüüd tipptundide ajal tavalised.
Fortaleza kuulub Brasiilia 10 kõige vägivaldsema linna hulka. Siiski on olukord märksa parem kui Rio de Janeiros ja São Paulos. Nii näiteks pole Fortalezas "keelatud piirkondi", mida kontrolliksid tänavajõugud ja kuhu politsei siseneda ei või. Politsei ja kurjategijate vahelisi tulevahetusi esineb üksnes harva. Sellegipoolest soovitatakse turistidel mitte väärtasju kaasas kanda ja liikuda üksnes turismiobjektide läheduses, kus suudetakse suurem kord tagada.
Fortalezal on seitse sõpruslinna: Caracas (Venetsueela), Miami Beach (USA), Montese (Itaalia), Natal (Brasiilia), Praia (Roheneeme Saared), Racine (USA) ja Saint-Louis (Senegal).


Parempoolsus.
Parempoolsus on termin poliitikas, mida seostatakse erinevate ideoloogiatega nagu näiteks konservatism, uusliberalism, monarhism, natsionalism jm. ideoloogiad, mis vastandavad end tihtipeale vasakpoolsusele. Termin ise on pärit juba Prantsuse revolutsiooni aegadest, kui monarhistid, kes toetasid vana režiimi, istusid juhataja kõnetoolist vaadatuna rahvusassamblee saalis paremal pool ja need, kes toetasid revolutsiooni, istusid vasakul.
19. sajandil nimetati parempoolseks konservatiivset suunda ja vasakpoolseks liberaalset suunda. Näiteks Norra konservatiivset parteid (asut 1886) nimetatakse "Høyre" (tõlkes: parempoolsus) ja Norra Liberaalne Partei (asut 1884) kannab tänaseni nimetust Venstre (tõlkes: vasakpoolsus) olles praegu parempoolne ehk uusliberaalne partei.
Üha enam aga hakkasid end vasakpoolsetena määratlema sotsiaaldemokraatlikud parteid, mille tulemusena sattusid liberaalid vasakpoolsete (sotsialistide) ja parempoolsete (konservatiivide) keskele. Seetõttu said neist tsentri- ehk keskerakonnad. Samal ajal toimus ka liberaalide mõju pidev nõrgenemine, nad kaotasid oma poolehoidjaid nii vasakule kui paremale.
Liberaalide toetajate vaesem osa hakkas hääletama reformistlikumaks muutunud sotsialistide poolt. Teisalt läks osa üle konservatiivide poolele, sest need olid omaks võtnud mitmed liberaalidele omased põhimõtted (isikuvabadus, demokraatia, rahvuslus).
20. sajandi alguseks kujunes poliitilisel maastikul välja kolm põhisuunda: parem-, kesk- ja vasakerakonnad. Nii on see peaaegu kõigis Euroopa maades jäänud tänaseni. USA kujutab endast selles suhtes erandit, sest kui seal tähendab liberaal endiselt sotsialisti ja kahest suurparteist (vabariiklased ja demokraadid) pole kumbki ei vasakpoolne ega sotsialistlik.
20. sajandi lõpul said uusliberaalsed erakonnad täiendust NSV Liidu lagunemise tagajärjel uutes tingimustes tekkinud erakondadest ja see on muunud neid üldiselt tsentrierakondadest pigem paremerakondadeks ja seda põhiliselt, kuna nad pooldavad riigi osaluse vähenemist majanduses ja seetõttu on viinud Ida-Euroopas läbi reforme, nagu erastamine, mille tulemusel toimib turumajandus paljudes Euroopas klassikaliselt riigi pärusmaaks peetavatel aladel nagu infrastruktuurid ja inimeste sotsiaal- ning raviteenused ja seeläbi pooldavad ka maksude vähedamist.
Euroopas mõeldakse 21. sajandil liberalismi all pigem majanduslikku vabadust ehk uusliberalismi, mis pooldab maksude vähendamist ja vastandab ennast sotsialistidele ja on seega parempoolne. Paljud sotsiaaldemokraadid nagu näiteks Saksamaal on vasakerakondadest jällegi nihkunud paremale ja võtnud liberaalide positsioonid tsentris.


Leviraat.
Leviraat on paljudele rahvastele omane olnud ja mõnel pool praegugi levinud tava, mille järgi abielumehe surma puhul abiellub lesega ta vend või mõni muu lähisugulane. Sageli (näiteks juutidel) on tingimuseks see, et lesel ei ole lapsi.
Leviraatabielust sündinud lapsed (või ainult esimene poeg, nagu juutidel) loeti surnu lasteks. Juutidel loeti leviraatabielust sündinud esimene poeg oma ema surnud abikaasa pojaks ja pärijaks.


Sündinud 1976.
Detsember.
*


Robert Redford.
Charles Robert Redford, Jr. (sündis 18. augustil 1936 Californias Santa Monicas) on USA filminäitleja ja -režissöör.
Biograafia.
Roberti isa Charles Robert Redford, Sr. oli "Standard Oili" raamatupidaja ning ema oli Martha Redford (suri 1955). Keskkooli lõpetas Robert Redford 1955. aastal.
Robert kaotas korvpallistipendiumi Colorado Ülikoolis joomise tõttu.
Pärast õpinguid Pratti kunstiinstituudis ja kunstnikuelu Euroopas, õppis ta näitlemist New Yorgis Ameerika Draamakunsti Akadeemias.
Ta abiellus Lola Redford Van Wageneniga (sündinud 1940) 12. septembril 1958. Nad said neli last, kellest üks suri imikute äkksurmasündroomi, ja lahutasid oma abielu 1985. aastal.
Redfordi tütar Shauna Redford (sündinud 15. novembril 1960) on kunstnik, kes abiellus Eric Schlosseriga 5. oktoobril 1985 Provos. Tema esimene laps sündis jaanuaris 1991 ning Redford sai vanaisaks. Robert Redfordi poeg (sündinud 5. mail 1962) on stsenarist ning tütar Amy Redford (sündinud 22. oktoobril 1970) näitleja. Robert Redfordil on vend William.
Karjäär.
Televisioon ja lavakogemus koos ameerikaliku hea välimusega viis Redfordi filmidesse mängima. Tema läbimurderoll oli Sundance Kid filmis "Butch Cassidy and the Sundance Kid" (1969), kui näitleja oli 32-aastane. "The Way We Were" ("Sellised me olime") (1973) ja "The Sting" ("Tüssamine") (1973) tegid Redfordist suurima kassamagneti järgmiseks kolmeks aastaks.
1980. aastal rajas ta Sundance Instituudi, et aidata filmitegijaid nende püüdlustes. Tema instituudi toetatud Sundance'i filmifestival (esimest korda aastal 1985) on muutunud üheks maailma mõjukaimaks alternatiivfilmide festivaliks. Seal on esilinastunud Steven Soderberghi "Sex, Lies and Videotape" ("Seks, valed ja videolint") (1989), Quentin Tarantino "Reservoir dogs" ("Marukoerad") (1992), Mike Newelli "Four Weddings and a Funeral" ("Neli pulma ja üks matus") ning Ben Stilleri "Reality Bites" (1994).
Robert Redfordi režissööridebüüt "Ordinary People" ("Tavalised inimesed" (1980) võitis parima režissööri Oscari 1981. aastal. Pärast 8-aastast vahet lavastas ta John Nicholsi romaani põhjal "The Milagro Beanfield War" (1988). Kriitika ja fännid armastasid tema režissööritööd filmis "A River Runs Through It" (1992), mille eest ta võitis Kuldgloobuse. "Quiz show" (1994) ja "The Horse Whisperer" ("Hobulausuja") (1998) eest kandideeris ta parima režissööri Oscarile.
Režissööritööd.
Redford, Robert
Redford, Robert
Redford, Robert


Jobst Brandenburgist.
Jobst Brandenburgist ehk Jodokus (1351 – 18. jaanuar 1411) oli Määrimaa markkrahv ja Brandenburgi kuurvürst ning valiti 1410 Saksa kuningaks. Ta oli Karl IV vennapoeg.
Jobst oli Määrimaa markkrahvi Johann Heinrich von Luxemburgi vanim laps. Tal oli kaks venda ja kolm õde. 1375 suri isa ja Jobst hakkas koos vendadega Määrimaad valitsema. 1394 suri noorim vend piiskop Johann Sobieslaus, 1405 suri keskmine vend Prokop.
Jobst sai Brandenburgi valitsejaks tänu sellele, et ta oli valitseva kuninga Wenzeli nõbu. Et tolle vend Sigismund, kes toona Brandenburgi valitses, oli ka Ungari kuningas ega käinud Brandenburgis, siis otsustati kuurvürstkond Jobstile anda. Tegelikult asus Jobst seal valitsema 1388. aastast, ametlikult 1397. aastast.
1410, kui kuningas Ruprecht suri, valiti Jobst ja Sigismund rivaalkuningateks, kusjuures kümme aastat varem Saksa kuninga kohalt tõugatud Wenzel taotles samuti trooni tagasi. Jobsti toetas 4 kuurvürsti ja Sigismundi 3 kuurvürsti. Nii oli oodata kodusõda, kuid juba järgmise aasta jaanuaris Jobst suri ja Wenzel loobus oma venna kasuks trooninõudlusest.
Jobst abiellus kaks korda, kõigepealt 1372 hertsog Władysław Opolczyki tütre Elżbieta Opolczykiga (1360–1374) ja pärast 1374. aastal oma esimese naise tädi Agnes Opolczykiga (umbes 1341 – 1413), kes oli kuni pulmadeni olnud nunn. Kummastki abielust lapsi ei sündinud. Tema vennad surid vallalistena, õed surid samuti enne Jobsti, nad olid kõik abielus, ent lapsi oli üksnes noorimal.
Määrimaa päris Wenzel, kes 1419 samuti lastetuna suri, paisates Tšehhimaa aastakümneid kestnud kriisi.


Ulászló II.
pisi
Ulászló II ehk Vladislav II (1. märts 1456 – 13. märts 1516) oli vastavalt Ungari ja Böömimaa kuningas.
Ta oli Poola kuninga ja Leedu suurvürsti Kazimierz IV (Kazimierase) poeg ning valiti pärast Böömi kuninga Jiří Poděbradyst surma troonile. Et Böömimaa trooni taotles ka Ungari võimas kuningas Mátyás Corvin, siis puhkes Ungari ja Böömimaa vahel sõda ning Mátyás okupeeris enamuse Määrimaast. Vladislav pidi leppima sellega, et ka Ungari kuningas kandis sellest ajast Böömi kuninga tiitlit. See-eest kindlustas ta aga selle, et kui Mátyás ilma pärijateta sureb, saab Ungari troonile tema. 1490. aastal surigi Mátyás pärijateta ning Vladislav sai Ulászló II nime all ka Ungari kuningaks. Ta valis oma põhiresidentsiks Buda ning oli sellest ajast alates pigem Ungari kui Böömi kuningas.
Ulászló enda troonipärijast poeg Lajos (Ludvik) sündis üpris hilja, alles 1506. aastal. Et Ungarit ähvardasid üha enam türklased ja et Ulászló pärijaid oli vaid üks, siis otsustas ta sõlmida liidu Habsburgidega. Ta leppis keiser Maximilianiga kokku, et Lajose pärijateta surma korral lähevad Ungari ja Böömimaa Habsburgidele, otsesemalt Maximiliani lapselapsele Ferdinandile, kes abiellus Ulászló tütrega. Keisri teine lapselaps Austria Maria abiellus aga Lajosega. Lajos surigi varsti pärijateta ning tema valdused läksid Ferdinandile.


Harmonices Mundi.
"Harmonices Mundi" ("Maailma harmoonia[õpetus]") on Johannes Kepleri raamat, milles ta püüab seletada planeetide liikumise proportsioone ja geomeetriat heliredelite ja muusikaliste intervallide abil.
Raamat ilmus 1619. Ta kirjutas selle Linzis.
Kepleri järgi tekitab iga planeet Päikese ümber tiireldes tooni, mille muutuv kõrgus oleneb planeedi nurkkiirusest Päikese suhtes. Mõned planeedid "laulavad" suhteliselt konstantsel toonil: näiteks Maa toon kõigub üksnes pooltooni (16:15) mi-st fa-ni ja Veenuse tooni kõikumise intervall on vaid 25:24. Maa tooni väikest ulatust seletab Kepler nii: "Maa laulab mi, fa, mi: juba nendest silpidest võib järeldada, et selles meie kodus valitsevad viletsus ["miseria"] ja nälg ["fames"]."
Väga harva laulavad kõik planeedid koos täielikus harmoonias. Kepler arvas, et seda on ehk ainult üks kord ette tulnud, võib-olla maailma loomise ajal.
Üldse arendab ta selles raamatus oma esimese raamatu "Prodromus Dissertationum Mathematicarum Continens Mysterium" arvumüstikat.
Oma eelmises raamatus "Astronomia nova" oli Kepler esitanud kaks esimest Kepleri seadust planeetide likumise kohta. Kolmas seadus, mis ütleb, et planeedi ja Päikese vahelise keskmise kauguse kuup on võrdeline planeedi aasta kestuse ruuduga, on esitatud raamatu "Harmonice Mundi" 5. peatükis mõnel leheküljel pärast pikka kõrvalepõiget astroloogiasse.


Seann William Scott.
Seann William Scott (sündinud 3. oktoobril 1976 Minnesotas Cottage Grove'is) on USA filminäitleja.
Näitlejakarjääri alguses osales Seann William Scott mitmetes teleseriaalides, tegi kaasa Aerosmithi laulu "Hole in My Soul" videos ning lõi kaasa telereklaamides.


Michael Maestlin.
Michael Maestlin (ka "Mästlin", "Möstlin"; 30. september 1550 Göppingen – 20. oktoober 1631 Tübingen) oli saksa astronoom ja matemaatik.
Maestlin õppis Tübinger Stiftis teoloogiat, matemaatikat ja Philipp Apiani innustusel astronoomiat. Aastal 1571 sai ta magistriks, 1576 diakoniks Backnangis ja 1580. aastast matemaatikaprofessorks Heidelbergi ülikoolis, 1583. aastast Tübingeni ülikoolis, kus töötas 47 aastat. Tema õpilaste seas oli Johannes Kepler.
Maestlinit peetakse Leonardo da Vinci kõrval esimeseks, kes seletas tuhkhalli kuuvalgust õigesti maapaistena. Ta taipas, et komeedid ei ole atmosfäärinähtused ("kuualused" nähtused).
Kuigi Maestlin õpetas eeskätt Ptolemaiose maailmasüsteemi (geomeetrilist maailmasüsteemi), oli ta ka üks esimesi, kes võttis omaks Koperniku maailmasüsteemi ning hakkas seda valitud õpilastele õpetama. Ta oli Kepleriga kirjavahetuses. Suuresti tänu Maestlinile võttis Kepler omaks Koperniku süsteemi. Maestlin oli tema tähtsaim õpetaja ja ühtlasi sõber. Võib-olla veenis tema ka Galileo Galileid uue õpetuse õigsuses.
Aastal 1582 kirjutas Maestlin üldarusaadava sissejuhatuse astronoomiasse.
Ta avaldas esimesena kuldlõike kümnendmurruna: väiksema osa suhe suuremasse on "umbes 0,6180340". Ta tegi seda kirjas Keplerile. Korrektne väärtus on 0,61803398874989484821...
Ta oli esimene, kes kataloogis Plejaadide 11 tähte (24. detsembril 1579) ja on võimalik, et ta täheldas neid 14.
3. oktoobril 1590 täheldas Maestlin Marsi varjutust Veenuse poolt.
Aastal 1961 nimetati Maestlini järgi üks Kuu kraatritest (Maestlini kraater) ja asteroid 1973 Maestlin.
Jules Verne ütles oma romaanis "Viis nädalat õhupallis", et Maestlin olevat suutnud palja silmaga eristada Jupiteri looduslikke kaaslasi ja Plejaadide 14 tähte, millest kõige väiksem oli 9. tähesuurusega. Tavaline inimene suudab ideaalsetes tingimustes eristada objekte tähesuurusega 6,5.


Ostland.
Ostland ehk Idaalade Riigikomisariaat (saksa "Reichskommissariat Ostland") oli Saksa Riigi poolt Teise maailmasõja käigus Saksa vägede poolt okupeeritud NSV Liidu territooriumi maa-alade haldusüksus Alfred Rosenbergi juhitud Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumi koosseisus, aastail 1941–1945.
Ostlandi riigikomissarid olid "Gauleiter und SA-Obergruppenfuhrer" Hinrich Lohse ja "Gauleiter" Erich Koch, asukohaga Riia.
Riigikomisariaadi moodustamine.
Pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule 22. juunil 1941 ning läänepoolsete maa-alade vallutamist ja okupeerimist moodustati 25. juulil 1941 kell 12.00 nende alade haldamiseks "Reichskommissariat Ostland", keskusega Riia linnas. Riigikomissariaat moodustati Väegrupp Nord tagalaala osadest.
Territoorium.
Juba 1. augustil 1941 kell 12.00 laiendati Ostlandi riigikomissariaadi piire Väegrupp Mitte tagalaala ("rückwärtiges Heeresgebiet Mitte") arvel.
Järgmine muutus toimus 1. septembril 1941 kell 12.00.
1. novembril 1941 läks Hrodna linn koos ümbrusega Białystoki ringkonna koosseisu.
Viimane laienemine toimus 5. detsembril kell 12.00. Endise Eesti riigi ala läks Põhja-tagalaala koosseisust üle Ostlandi riigikomissariaadi koosseisu, kuigi ta jäi endiselt sõjategevuse piirkonnaks.
Aastatel 1943–1945 vallutas Punaarmee Ostlandi territooriumi vähehaaval tagasi.
Riigikomissariks ("Reichskommissare") nimetati Schleswig-Holsteini ülempresident ja "Gauleiter"
Eesti kindralkomissariaat ("Generalbezirk Estland").
Eesti kindralkomissariaat jagunes kuueks piirkonnaks ja üheks allpiirkonnaks. Keskus Tallinn.
Wehrmacht.
Otse Oberkommando der Wehrmacht-le alluv ("Wehrmachtbefehlshaber Ostland")
SS ja Politsei.
SS-i ja Politsei Reichfüher Heinrich Himmlerile alluv ("Höhere S.S.und Polizeiführer (HSSPF) Ostland und Russland-Nord")
Filateelia.
Ostlandis olid käibel oma postmargid – Adolf Hitleri pildiga Saksamaa postmargid musta ületrükiga OSTLAND. Esinesid ka samad margid ilma nimetatud ületrükita, samuti muud tollased Saksa margid.


Kretheus ja Tyro.
Kretheus ja Tyro olid Iolkose kuningapaar. Kretheus oli Tessaalia kuninga Aiolose ja Enarete poeg. Tyro oli Elise kuninga Salmoneuse ja Alkidike tütar. Kuna Salmoneus oli samuti Aiolose poeg, siis järelikult oli Tyro Kretheuse vennatütar. Neil olid pojad Aison ja Pheres. Lisaks olid Tyro Peliase ja Neleuse ema.
Tyro armastas jõejumalat Enipeusi, kuid too ei vastanud neiu tunnetele. Ühel päeval võttis aga Poseidon (mõne allika järgi Zeus) Enipeuse kuju ning heitis Tyroga ühte. Sellest vahekorrast sai Tyro kaksikpojad. Tyro kartis oma isa raevu ja sellepärast jättis pojad maha.
Poisid leidis Salmoneuse tallimees, kes kasvatas nad koos oma naisega üles. Neile pandi nimeks Pelias ja Neleus.
Kretheus ja Tyro abiellusid ning said kaks poega: Aisoni ja Pherese. Ent Kretheus sai teada, et tema naine oli jumalaga vahekorras olnud, ja tühistas seetõttu abielu. Ta võttis naiseks oma teenija Sidero ning Tyro pidi Siderot teenima. Sidero kohtles oma endist käskijannat väga halvasti, kuid Aisonit ja tema venda Pherest ta ei kiusanud; küllap seetõttu, et tal endal lapsi ei olnud.
Pärast Kretheuse surma sai Iolkose uueks kuningaks Aison. Siis aga ilmusid välja Pelias ja Neleus, kellele kasuisa oli nende vanematest rääkinud. Pelias tappis Sidero, makstes kätte oma ema julma kohtlemise eest. Sidero oli küll Hera templisse varjule läinud, kuid Pelias tappis ta otse altari ees. Pelias kukutas ka Aisoni ja hakkas ise Iolkost valitsema.
Tyro edasine saatus on teadmata. Arvatavasti ei elanud ta pärast seda enam kaua.
Vaata ka:.
Tyro lugu on väga sarnane Antiope looga.


Valguse kiirus.
Valguse kiirus on kiirus, millega levib elektromagnetkiirgus, sealhulgas valgus. Mõiste valguse kiiruse all peetakse enamasti silmas valguse kiirust vaakumis. Antud artikkel räägib valguse kiirusest viimases tähenduses.
Elektromagnetlainete leviku kiirus sõltub üldjuhul keskkonnast, kus need levivad. Kõige suurem on see vaakumis. Vastavalt Einsteini relatiivsusprintsiibile on valguse kiiruse vaakumis ühesugune kõikides inertsiaalsetes taustsüsteemides ega sõltu valgusallika liikumise kiirusest. Lähtuvalt viimasest printsiibist on valguse kiirus vaakumis füüsikaline konstant, mille väärtus on
kus "c" tähistab valguse kiirust vaakumis. Ülalantud väärtus on täpne; see pole mõõtmistulemus, vaid selle kaudu defineeritakse tänapäeval SI-süsteemi pikkusühik meeter.
Universaalne piirkiirus.
Vastavalt relatiivsusteooriale liiguvad osakesed, millel seisumass puudub, alati valguse kiirusel. Sellisteks osakesteks on footonid ja gluuonid. Seisumassiga osakesed peavad aga alati liikuma kiirusega, mis on väikesem, kui valguse kiirus vaakumis. Sellise osakese kiirendamiseks valguse kiirusele läheks tarvis lõputult energiat. Seega on valguse kiirus vaakumis ühtlasi maksimaalne võimalik kiirus, millega üks objekt võib teiste suhtes liikuda.
Ajalugu.
Valguse kiiruse määras esimesena taani astronoom Ole Rømer (1676) ja täpsemalt prantslane Armand Hippolyte Louis Fizeau (1849).


Maja jõgi.
thumb
Maja on jõgi Aasias. Algab Džugdžuri mägedest. Ülemjooksul voolab edelasse. Alamjooksul pöördub põhja ja loodesse. Suubub paremalt Aldani jõkke.


Sakurashima.
Osumi poolsaar, üleval vasakul Sakurashima
Sakurashima (jaapani 桜島) on vulkaan Jaapani 363; saarel Sakurashima poolsaarel. Jääb Kagoshima linna halduspiiridesse.
Vulkaani kõrgus on 1117 meetrit. Geograafilised koordinaadid on
1914. aastal toimunud suur purse muutis saare poolsaareks. 1955. aastal hakkas vulkaan uuesti purskama ja jätkab väikese aktiivususega purskamist tänapäevani.


Pelias.
Pelias oli vanakreeka mütoloogias Iolkose kuningas, Tyro poeg, Aisoni, Pherese ja Neleuse vend, Alkestise ja Akastose isa.
Tyro armastas jõejumalat Enipeust, kuid too ei vastanud neiu tunnetele. Ükskord võttis aga Poseidon (mõne allika järgi Zeus) Enipeuse kuju ning heitis Tyroga ühte. Sellest vahekorrast sai Tyro kaksikpojad. Tyro kartis oma isa raevu ja sellepärast jättis pojad maha.
Tyro isa Salmoneuse tallimees leidis poisid ja kasvatas nad koos oma naisega üles. Neile pandi nimeks Pelias ja Neleus.
Tyro abiellus Kretheusega ning nad said kaks poega: Aisoni ja Pherese. Ent Kretheus sai teada, et tema naine oli jumalaga vahekorras olnud, ja tühistas seetõttu abielu. Ta võttis naiseks oma teenija Sidero ning Tyro pidi Siderot teenima. Sidero kohtles oma endist käskijat väga halvasti, kuid Aisonit ja Pherest ta ei kiusanud; küllap seetõttu, et tal endal lapsi ei olnud.
Pärast Kretheuse surma sai Iolkose uueks kuningaks Aison. Siis aga ilmusid välja Pelias ja Neleus, kellele kasuisa oli nende vanematest rääkinud. Nii Aison, Pheres kui Peleus pidid selleks ajaks juba abielus ja isad olema.
Pelias tappis Sidero, makstes kätte oma ema julma kohtlemise eest. Sidero oli küll Hera templisse varjule läinud, kuid Pelias tappis ta otse altari ees. Seda ei andestanud Hera talle kunagi, sest tempel oli püha koht.
Pelias tõukas ka Aisoni troonilt ja hakkas ise oma naise Anaxibiaga Iolkost valitsema. Neleus pagendati, Pheres oli juba varem naaberriiki Tessaaliasse kolinud, kuid Aisoni, tema naise ja poja Promachuse Pelias vangistas. Aisoni teist poega Iasonit ta ei saanud kätte, sest Aison oli tolle saatnud Cheironi juurde õppima.
Pherese poeg Admetos tuli Peleuse vanimat tütart Alkestist kosima. (Veel olid Peliasel tütred Peisidike, Pelopeia ja Hippothoe, keda nimetatakse peliaadideks.) Pelias lubas tütre talle tingimusel, et ta sõidab linna kaarikuga, mille ette on rakendatud lõvi ja metssiga. Admetos sai Apolloniga hästi läbi, jumala abiga täitis Peliase soovi ja saigi Alkestise naiseks.
Oraakel ennustas Peliasele, et ta peab kartma ühe sandaaliga meest. Seetõttu käskis Pelias kogu riigis ühe sandaaliga meestest teada anda.
Lõpuks saabuski Iason, kes oli jõest üleminekul sandaali kaotanud. Ta viidi kohe Peliase ette ja nõudis oma isa trooni tagasi. Pelias lubas seda, kui Iason talle kuldvillaku toob. See ülesanne oli väga raske ja Pelias lootis, et Iason saab selle käigus surma. Iason oli aga rahul ja laskis kõikjal reisist teada anda. Üle kogu Kreeka saabusid sangarid, kelle hulgast Iason valis laeva Argo meeskonna (argonaudid).
Mõne aja pärast teatas Pelias Aisoni perele, et Iasoni laev on hukkunud. Aison ja tema pere tappis end, juues mürki. On ka väidetud, et kuna nad keeldusid end tapmast, siis laskis Pelias nad tappa.
Lõpuks jõudis Iason kuldvillaku ja ilusa naise Medeiaga Iolkosesse tagasi. Ent Pelias keeldus Iasonile trooni andmast.
Medeia tundis nõiakunsti ja näitas Peliase tütardele, kuidas vana nooreks muuta. Ta lõikas vana oina tükkideks, pani keeva veega katlasse, lisas sinna võluaineid ja ütles loitsu ning katlast kargas välja noor tall. Peliase tütred tahtsid oma isa samuti noorendada, tapsid ta, lõikasid tükkideks ja panid keevasse vette, aga Medeia ei muutnud Peliast nooreks. Iason sai kuningaks.


Salmoneus.
Salmoneus oli Elise kuningas, Tessaalia kuninga Aiolose ja Enarete poeg ning Tyro isa.
Salmoneusel oli kaarik, mis tegi sõidu ajal tugevat metalset mürinat. Zeusile pühendatud pidustuste päeval kihutas ta sellel läbi linna, loopis tuletukke ja kisendas, et inimesed peavad teda kummardama, sest ta on Zeus Piksepilduja. Zeus lõi ta sealsamas tõelise välgunoolega maha.
Seda lugu peetakse meenutuseks nendest aegadest, kui veel harrastati ilmanõidumist. Niisiis olevat Salmoneus püüdnud tollal tavalise nõidumise ja imiteerimise abil esile kutsuda äikesevihma.


How Ace Are Buildings.
"How Ace Are Buildings" on briti "alternative rock" ansambli A album aastast 1997.


A vs. Monkey Kong.
"A vs. Monkey Kong" on "alternative rock" ansambli A album aastast 1999.


Exit Stage Right.
Exit Stage Right on "alternative rock" ansambli A album aastast 2000.


Hi-Fi Serious.
Hi-Fi Serious on "alternative rock" ansambli A album aastast 2002.


Teen Dance Ordinance.
Teen Dance Ordinance on "alternative rock" ansambli A album aastast 2005.


Neleus.
Neleus (vanakreeka Νηλεύς) oli Tyro poeg, Aisoni, Peliase ja Pherese vend, Nestori isa. Ta valitses Messeenias Pyloses.
Tyro armastas jõejumalat Enipeust, kuid too ei vastanud neiu tunnetele. Ükskord võttis aga Poseidon (mõne allika järgi Zeus) Enipeuse kuju ning heitis Tyroga ühte. Sellest vahekorrast sai Tyro kaksikpojad. Tyro kartis oma isa raevu ja sellepärast jättis pojad maha.
Tyro isa Salmoneuse tallimees leidis poisid ja kasvatas nad koos oma naisega üles. Neile pandi nimeks Pelias ja Neleus.
Tyro abiellus Kretheusega ning nad said kaks poega: Aisoni ja Pherese. Ent Kretheus sai teada, et tema naine oli jumalaga vahekorras olnud, ja tühistas seetõttu abielu. Ta võttis naiseks oma teenija Sidero ning Tyro pidi Siderot teenima. Sidero kohtles oma endist käskijannat väga halvasti, kuid Aisonit ja Pherest ta ei kiusanud; küllap seetõttu, et tal endal lapsi ei olnud.
Pärast Kretheuse surma sai Iolkose uueks kuningaks Aison. Siis aga ilmusid välja Pelias ja Neleus, kellele kasuisa oli nende vanematest rääkinud. Nii Aison, Pheres kui Peleus pidid selleks ajaks juba abielus ja laste isad olema.
Pelias tappis Sidero, makstes kätte oma ema julma kohtlemise eest. Sidero oli küll Hera templisse varjule läinud, kuid Pelias tappis ta otse altari ees. Pelias tõukas ka Aisoni troonilt ja hakkas ise Iolkost valitsema. Neleus pagendati. Ta siirdus Kreeka teise otsa, Messeeniasse, ja sai Pylose kuningaks.
Neleuse naine Chloris oli Niobe 14 lapsest ainus, kes ellu jäi, ja teda tabas oma ema saatus. Neil oli 13 poega ja 1 tütar. Neleus mõtles lakkamatult kättemaksule. Isegi ühe oma poja nimetas ta Alastoriks ('kättemaks'). Herakles palus Neleusel kättemaksust loobuda, ent Neleus keeldus. Karistuseks tappis Herakles Neleuse 11 poega: Alastori, Chromiose, Taurose, Asteriose, Pylaoni, Deimachose, Eurybiose, Phrasiose, Eurymenese, Euagorase ja Epilaose. Ellu jäid Nestor, Periklymenos ja tütar Pero.


Pheres.
Pheres oli vanakreeka mütoloogias Iolkose kuningapoeg, Kretheuse ja Tyro poeg, Aisoni vend, Peliase ja Neleuse poolvend, Admetose isa.
Kretheus sai teada, et tema naisel oli enne abiellumist jumalaga vahekord olnud, ja tühistas seetõttu abielu. Ta võttis naiseks oma teenija Sidero ning Tyro pidi Siderot teenima. Sidero kohtles oma endist käskijannat väga halvasti, kuid Aisonit ja tema venda Pherest ta ei kiusanud; küllap seetõttu, et tal endal lapsi ei olnud.
Pärast Kretheuse surma sai Aison kuningaks. Kuid siis ilmusid välja Tyro abielueelsed pojad Pelias ja Neleus. Pelias tappis Sidero, makstes kätte oma ema julma kohtlemise eest.
Pelias tõukas ka Aisoni troonilt ja hakkas ise Iolkost valitsema. Neleus pagendati, kuid Aisoni, tema naise ja ühe poja Promachuse Pelias vangistas. Teist poega Iasonit ta ei saanud kätte, sest Aison oli tolle saatnud Cheironi juurde õppima.
Pheres suutis samuti põgeneda. Ta asutas Tessaalias Phera linna.


Kohustus.
Juriidiline kohustus on käitumine, mida tuleb teostada õigustatud isiku huvides. Käitumise määra kohta annab ettekirjutuse vastav õigusnorm. Kuna subjektiivset õigust valdaval subjektil on õigustus midagi teha, korrespondeeruvad sellele juriidilised kohustused. Absoluutse subjektiivse õiguse rikkumisel tekib õigussubjektil relatiivne e nõudeõigus kolmanda isiku vastu, kellel tekib sellega vastav juriidiline kohustus taastada endine olukord, ehk õigussubjektile anda tagasi absoluutne subjektiivne õigus (nt tagastada kolmanda isiku valduses olev subjekti omand). Samas eksisteerib juriidiline kohustus ka ilma nõudeõiguseta. Nimelt peavad isikud alati silmas pidama teise isiku absoluutseid subjektiivseid õigusi.


Aldebaran.
Aldebarani ja Päikese suuruse võrdlus
Aldebaran (α Tau / α Tauri) on täht Sõnni tähtkujus, üks tähistaeva kirkamaid tähti (heleduselt 13.).
Aldebarani nimi on pärit araabia sõnast الدبران "ad-dabarān", mis tähendab 'järgnev', sest ta järgnes Plejaadidele oma näival teekonnal öötaevas. Spektriklass on K5, mis paistab meile oranžina. Aldebaran asub 65 valgusaasta kaugusel ja on paisunud 38 korda suuremaks kui Päike. Absoluutne heledus on 150 korda suurem kui Päikesel.


Vanilla Ninja.
Vanilla Ninja on 2002. aastal Sven Lõhmuse loodud eesti bänd.
Bänd on lisaks Eestile populaarne Saksamaal ja Šveitsis. 2005. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel esindas Vanilla Ninja Šveitsi lauluga "Cool Vibes".
Bändi ajalugu.
Bänd sai alguse aastal 2002, mil Sven Lõhmus juba varem "castingu teel leitud lauljatele Piretile ja Katrinile lisas juurde Eesti Eurovisiooni eelvoorus silma jäänud lauljatari Maarja ja tema kooliõe, konkursil Fizz Superstar osalenud Lenna. Bändi muusikaliseks stiiliks sai pop-rokk.
Esimeseks looks oli plaadifirma TopTen poolt välja antud "Nagu rockstaar", millele valmis ka muusikavideo, aga mis väga edukaks ei osutunud. Bändi kuulsus kerkis alles 2003. aastal, mil nad osalesid Eesti Eurovisiooni eelvoorus lauluga "Club Kung Fu", mis valiti ka publiku lemmikuks. Sellele järgnevalt andis bänd välja oma esikalbumi "Vanilla Ninja" ja hakkas andma kontserte üle Eesti.
2003. aasta sügisel hakkas Vanilla Ninja sisenema Saksamaa muusikaturule. Produtsent David Brandese käe all ja koostöös plaadifirmaga Bros Music anti välja esimene rahvusvaheline singel "Tough Enough", mis osutus vägagi edukaks. Sellele järgnesid mitmed teised edukad singlid, kuni lõpuks aasta 2004 suvel anti välja plaat "Traces Of Sadness". Plaati esitleti kontserttuuridel tervel Saksamaal. Plaat oli edukas ja pälvis mitmeid "Kuldplaadi" auhindu.
2004 juunis tabas bändi ja fänne suur ehmatus, solist Maarja otsustas bändist lahkuda lapseootuse tõttu. Mõnda aega esinesid Vanilla Ninja tüdrukud kolmekesi, kuid varsti hakati otsima uut neljandat liiget, kelleks valiti Triinu Kivilaan.
Järgnesid mitmed singlid ning 2005. aasta kevadel ilmus Vanilla Ninjal kolmas plaat "Blue Tattoo".
2005. aasta Eurovisioonil esindas Vanilla Ninja Šveitsi lauluga "Cool Vibes", saades finaalis 128 punktiga 8. koha.
Pärast mitmeid skandaale Bros Musicu ja David Brandesega otsustas Vanilla Ninja neist 2005. aasta sügisel lahku lüüa. Tüdrukute uueks plaadifirmaks sai EMI Capitol ja uueks mänedžeriks Christoph Heiblig.
2005. aasta 10. detsembril andis Vanilla Ninja kontserdi Tallinnas Saku Suurhallis, millele järgnes uudis, et bändi noorim liige Triinu otsustab alustada soolokarjääriga ja lahkub bändist.
Piret, Katrin ja Lenna otsustasid jätkata kolmekesi.
2006. aastal ilmusid neilt singlid "Dangerzone" ja "Rockstarz" ja uus album "Love Is War". 9.juulil 2006 andis bänd kontserdi Tallinnas Õllesummeri raames.
2006. aasta sügisel esines Vanilla Ninja Riias P!nk'i soojendusbändina.
10.detsembril 2006 oli neil Club Hollywoodis kontsert.
Raadio 2 Aastahitt 2006'l laulis Lenna Unistuste Bändiga (Koosseisus: Elmar Liitmaa, Kallervo Karu, Raul Vaigla, DJ Critical ja Lenna Kuurmaa) Justin Timberlake'i lugu "Sexyback". Peaaegu oleks seda lugu laulnud Tanel Padar.
7 märts 2007 oli ka neil autogrammitund Starshopis.
2008 aasta novembris saavutas Ansambel Vanilla Ninja Saksamaa juhtiva muusikakanali VIVA edetabelis "TOP 100 kõige kaunimat staari läbi aegade" 12. koha.
Varia.
Bändi populaarsus on tinginud ülemaailmse fännibaasi ja mitmete fänniklubide asutamise.
"VN-LINN, The International Vanilla Ninja Fanclub"-nimeline fänniklubi sai alguse 14. septembril 2006. aastal. Fänniklubil on 2006. aasta lõpu seisuga rohkem kui 300 liiget 43 maalt.
Välislingid.
Vanilla Ninja


VanGogh.
"See artikkel on eesti ansamblist, kunstnik on Vincent van Gogh ja serbia ansambel Van Gogh."
VanGogh on asutatud 1990. aastal ja esitab põhiliselt ingliskeelseid omaloomingulisi lugusid.


Kanalisaared.
Kanalisaared on saared La Manche'i väina Saint-Malo lahes. Pindala 196 ruutkilomeetrit. Suuremad on Jersey ja Guernsey, väiksemate asustatud Kanalisaarte hulka jääb Sark. Saared on künklikud, kõrgus kuni 148 meetrit. Kuuluvad Briti kroonile.


Polenta.
Polenta on Põhja–Itaalia köögile omane maisijahust puder.
Lisaks Itaaliale on polenta populaarne ka mujal Vahemere piirkonnas, Austrias, Šveitsis, aga ka näiteks Argentiinas ja Brasiilias.
Polentat süüakse soojalt vähese võiga, kuid seda võib ka jahtuda ja kõvemaks tõmbuda lasta, siis tükkideks lõigata ja praadida või grillida. Mõnikord segatakse polentat juustu, näiteks parmesani või gorgonzolaga; selline valmistusviis on eriti levinud Lombardias.
Serveeritakse kas esimese käigu, kõrvalroa või hommikusöögina.


Panettone.
Panettone [panett'oone] on itaalia köögiklassikasse kuuluv magus pärmitagnast kook, mis sisaldab suhkurdatud puuvilja. Panettonet küpsetatakse spetsiaalses kõrges silindrikujulises vormis. Taignakergitamine on keerukas ja seetõttu valmistatakse seda tänapäeval kodus harva; enamasti on panettoned pärit poeriiulilt.
Panettone on pärit Milanost, kus seda süüakse traditsiooniliselt jõulude ajal.
Panettonet võib serveerida nii saia, koogi kui desserdina.
Ajalugu.
Panettone-sarnane roog oli tuntud juba Vanas Roomas, kus suhkru asemel tarvitati mett. Pieter Brueghel vanem kujutas 16. sajandil maalil inimesi panettonet söömas. Samast ajast pärineb Karl V peakoka Bartolomeo Scappi kokaraamat, kus on sees panettone valmistamise retsept.
Esimest korda seostati panettonet jõuludega 18. sajandil.


August Jürima.
August Jürima (1937. aastani August Jürman või August Jürmann; 22. august 1887 Vaimastvere vald – 15. august 1942 Kirovi oblast) oli eesti agronoom, poliitik ja majandustegelane.
Elulugu.
August Jürima sündis Vaimastvere vallas Tartumaal eestimeelse taluperemehe Mart Jürmanni pojana. Ta kasvas Järvamaal Koeru kihelkonnas Udeva vallas (praeguses Koigi vallas) Vaali külas Palso talus.
Sai alghariduse Vaali vallakoolis, seejärel õppis Paide linnakoolis ja Tartu Treffneri gümnaasiumis. Kõrghariduse omandas Königsbergi ülikooli põllumajandusosakonnas, mille lõpetas 1914. aastal.
1905. aasta detsembris osales ta koos isa Mardi, vend Voldemari jt kohalike meestega Eesti Vabariigi väljakuulutamisel Vaalis. Isa ja vend koos teiste mõttealgatajatega lasti Koerus jõululaupäeval maha, August vabastati karistusest alaealisuse tõttu.
1918. aasta veebruaris korraldas August Jürima Pärnus Maanõukogu (Maapäeva) Vanematekogu 21. veebruaril koostatud Eesti iseseisvuse manifesti käsikirja trükkimise ja laiali jaotamise.Manifest kleebiti kiiresti üles ja 23. veebruari õhtul loeti see Endla teatri rõdult kokkutulnud rahvale ette. Nii kuulutati avalikult välja Eesti Vabariik.
Jürima oli Eesti Maarahva Liidu üks asutajaid 1917. aastal, Pärnu Maakonna-Komitee esimees. Novembris 1918, kui Saksa okupatsioonivõimud keeldusid Lõuna-Eestis valitsusvõimu eestlastele loovutamast, kujundati Pärnus Jürima algatusel parteide vaheline büroo, mis suunas ja koordineeris Eesti riikluse ülesehitamisele sihitud samme. Ühtlasi oli Jürima juhtivalt tegev Kaitseliidu Pärnumaa maleva loomisel. Peagi valiti ta Pärnu maakonnavalitsuse liikmeks, seejärel Ajutise Valitsuse usaldusmehe abiks Pärnumaal ning alates jaanuarist 1919 Ajutise Valitsuse maakonnakomissariks. Seega avaldas August Jürima astatel 1917-19 märkimisväärset mõju kogu Eesti talurahva poliitilisele organiseerimisele, kui ka Eesti omariikluse väljakuulutamisele ja tegelikule rajamisele Pärnumaal (Ago Pajuri ettekandest 23. augusti 2012. a konverentsil.)
August Jürima oli Asutava Kogu ja Riigikogu kõikide koosseisude liige (põllumeestekogude rühmas), Rahvuskogu liige, I Riigivolikogu liige, 1929–1931 teedeminister, 1931 põllutöö- ja majandusminister ja 1939–1940 siseminister. 1938. aastal oli ta Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde esimees.
Ta oli ka Põllumajandusliku Keskühingu Estonia nõukogu esimees 1921–1929, Maapanga nõukogu esimees 1922–1927, Tallinna Majandusühisuse juhatuse liige 1923–1928, Eesti Panga nõukogu liige 1926–1927, Põllumeeste Keskpanga asutajaid ja juhatuse esimees 1928–1936, Pikalaenu Panga nõukogu liige 1928–1931, Eesti Maakrediidiseltsi juhatuse liige ja esimees 1934–1940, Riigi Majandusnõukogu president 1935-1938, Põllutöökoja esimees 1936-1940 ja Raudteede Talituse Nõukogu esimees.
August Jürima 50. sünnipäeva puhul ütles Konstantin Päts: "See mees on alati tasakaalu piirides püsinud ja tarbekorral ohjeldanud ka nooremaid tulipäid. Tema tegevus ja töö on rajatud olnud moraalsele alusele, sündsus- ja õiglustundele."
Pärast Eesti okupeerimist arreteeriti ta 5. oktoobril 1940 Tallinnas ja toimetati Keskvanglasse (Patareisse). Vahistamise ja läbiotsimise orderi on vigases eesti keeles täitnud Eesti NSV SARKi Riikliku Julgeoleku Valitsuse 3. eriosakonna ülem Sergei Kingissepp. Jürima esimeseks ülekuulajaks oli Aleksei Škurin. August Jürima saadeti Kirovi oblastisse Vjatlagi vangilaagrisse, oblasti julgeolekuvalitsuse erinõupidamine vormistas 10. jaanuaril 1942 esitluse, nn "povestka", tema surmamõistmiseks.


Habarovsk.
Habarovsk on linn Venemaal, Habarovski krai ja Kaug-Ida föderaalringkonna keskus.
Habarovsk asub 30 km kaugusel Hiina piirist, Amuuri jõe paremal kaldal, koha lähedal, kus Ussuuri jõgi suubub Amuuri jõkke.
Habarovsk on Vladivostoki järel Venemaa Kaug-Ida suuruselt teine linn.
Kliima.
Habarovskis on parasvöötme mussoonkliima külma ja kuiva talve ning kuuma ja niiske suvega.
Habarovski kõige soojema kuu, juuli, keskmine temperatuur on 21,4 °C. Kõige külmema kuu, jaanuari, keskmine temperatuur on -20,5 °C. Juunis, juulis ja augustis on mõõdetud sooja üle 35°, detsembris, jaanuaris ja veebruaris alla -35 °C. Aasta keskmine temperatuur on +2,1 °C.
Aastas langeb sademeid 686 mm. Suvi on vihmane: keskmiselt sajab juulis 114 ja augustis 154 mm. Kõige kuivemad kuud on detsembrist märtsini, kus sademeid on keskmiselt 11–18 mm.
Rekordiline sadu ühe päeva jooksul oli 1985. aasta juulis: 121,2 mm. Rekordiline sadu ühe kuu jooksul oli 1981. aasta augustis: 434 mm.
Ajalugu.
Keskajal elasid Habarovski kandis tšurtšenitega seotud hõimud, hiljem nanaid. 15. sajandil jõudsid sellesse piirkonda hiinlased, kes siiski sinna püsivat asulat ei loonud, hiljem venelased. Venemaa ja Hiina vahel tekkisid piiritülid küsimuses, kummal on õigus piirkonnas elavatelt põlisrahvastelt andamit koguda.
Habarovski rajamisele eelnesid rasked Vene–Hiina läbirääkimised Aigunis, tänapäeva Heihes. Vene poolt juhtis läbirääkimistel Ida-Siberi kindralkuberner Nikolai Muravjov, Hiina poolt Amuuri ülemjuhataja Yishan. 16. mail 1858 (vana kalendri järgi 28. mail) kirjutati alla Aiguni leping, mille järgi läks kogu Amuuri vasak kallas Venemaale, parem kallas kuni Ussuuri jõe suudmeni Hiinale, aga Ussuuri jõe suudmest ookeanini jäi kahe riigi ühisvaldusse kuni piiri täpse määratlemiseni. Selle leppe sõlmimise eest anti Muravjovile uus perenimi Muravjov-Amurski.
Pärast leppe sõlmimist saadeti Muravjovi käsul Amuuri kaldale asula rajamiseks kohale 13. Siberi regulaarväepataljon, mille ülem oli kapten Jakov Djatšenko. Käsus anti Djatšenkole üle Amuuri regulaarvägede 2. rühma juhatamine. Amuuri regulaarvägedele allusid Venemaa asulad Ussuuri jõe ääres Primorje oblasti sõjakuberneri kontradmiral Pjotr Kazakevitši ülemjuhatuse all. Samas käskis Muravjov Djatšenkol ja Amuuri kasakate jalaväepataljoni ülemal jessauul Pompei Puzinol hoolitseda ümberasujate tervise eest. 12. juulil andis Muravjov 13. regulaarväepataljoni täielikult Primorje oblasti kindralkuberneri käsutusse. Kuid ühtlasi jäi Djatšenko Amuuril kõrgeimaks võimuks, sest just temale andis Muravjov 6. oktoobril 1858 Amuuri kasakaväe Ussuuri pataljoni ümberasujate ülemjuhatuse.
1858. aasta mais randusid soldatid Amuuri kaldal ja asutasid sõjaväeposti, nimetades selle Habarovkaks 17. sajandi maadeavastaja Jerofei Habarovi järgi. Linna asutamiskuupäevaks loetakse 31. maid. Augustiks olid Habarovkas eraldatud maa-alad hoonete ehitamiseks. 1859. aastal saabusid asulasse värvatud ümberasujad ja trahvipataljoni sõdurid.
Esialgu ehitati Habarovskisse sõjaväehooneid. 1863. aastal oli asulas juba 167 hoonet, sealhulgas sõjaväeosa ülema maja, kasarm, toiduainelaod, elumajad ja turuputkad. Tänu väga soodsale asukohale (Ussuuri jõe suubumiskohal Amuuri) hakkas asula väga kiiresti arenema. Sõjaväelaste järel saabusid ettevõtjad. Peamine majandusharu oli tollal karusnahkade hankimine, kalapüük ja ebavõrdne kaubavahetus aborigeenidega. Need tegevusalad andsid esialgu väga suurt kasumit ja meelitasid ligi palju rahvast. Samuti oli ümberasujatel võimalik tasuta saada viljakat maad. Juba 1864. aastal töötas sõjaväe topograaf Mihhail Ljubenski välja Habarovka arenguplaani, mille järgi asula peatänavaks sai kaldaäärne Beregovaja tänav, mis tänapäeval kannab Ševtšenko nime.
1873 avati Habarovskis esimene algkool.
1880. aastaks, see tähendab 22 aastaga oli Habarovsk kasvanud juba üsna suureks. Primorje krai administratiivkeskus oli seni Nikolajevskis Amuuri ääres, kuid Habarovka asend oli märksa soodsam, sest seda läbisid kõik nii ookeani äärde kui Vladivostokki viivad teed. Seetõttu omistati Habarovskile linna staatus ja sinna toodi üle Primorje krai halduskeskus. Samal aastal töötas oblasti maamõõtja Popov välja linna üldplaani. 20. sajandil langes Nikolajevski tähtsus veelgi, sest tänini ei lähe sinna maanteed ega raudteed.
6. juunil 1884 jagati Ida-Siberi kindralkubermang Irkutski ja Primorje kindralkubermanguks. Viimase halduskeskuseks sai Habarovka.
1893. aastast kannab linn tänapäevast nime.
1894 asutati Vene Geograafiaühingu Amuuri-äärne (Habarovski) osakond koos muuseumiga, mis tänapäeval on Habarovski krai koduloomuuseum, ja raamatukoguga.
6. oktoobril 1895 avati Habarovski esimene tehniline õppeasutus: raudteekool. 1897 rajati Ussuuri jõe kaldale raudtee, mille abil sai Habarovsk raudteeühenduse Vladivostokiga. Selleks ajaks elas linnas juba 14 900 inimest. 1916. aastal ehitati raudteesild üle Amuuri jõe ning Habarovsk sai raudteeühenduse Ida-Siberiga. 1940 pikendati raudteed Komsomolskini Amuuri ääres.
Pärast Veebruarirevolutsiooni loodi Habarovskis tööliste ja soldatite saadikute nõukogu. 9. detsembril 1917 võttis see linnas võimu enda kätte. 12.–20. detsembril peeti linnas Kaug-Ida nõukogude 3. kongress, mis kuulutas kogu Kaug-Idas välja nõukogude võimu. Valiti Kaugida rahvakomissaride nõukogu.
5. septembril 1918 hõivasid linna valgekaartlased, keda juhtis ataman Ivan Kalmõkov, ning Jaapani ja tšehhi väed. Kaugida rahvakomissaride nõukogu evakueeriti. Kalmõkovi väed kontrollisid Transsiberi raudteed Habarovskist peaaegu kuni Vladivostokini, täpsemalt Ussuriiskini. Sealt Vladivostokini oli raudtee USA kindrali William Sidney Gravesi kontrolli all ning Kalmõkov ja Graves ei saanud omavahel hästi läbi.
1920. aasta veebruaris taganes linna Aleksandr Koltšak pärast sõjalist lüüasaamist ja lahkus sealt Mandžuuriasse.
1921. aasta detsembris hõivas Habarovski Amuuri-äärne Ajutine Valitsus, mida juhatas kindral Viktorin Moltšanov. Ajutine valitsus pühendus linna kaitsmisele, kuid sellegipoolest ei olnud tema jõud kuigi suured.
5.–14. veebruarini 1922 toimunud Volotšajevski lahingus purustas sotsialistliku Kaugida vabariigi rahvarevolutsiooniline armee Vassili Blücheri juhtimisel Moltšanovi väed ja viimane taganes Primorjesse. 1922. aasta novembris läks Habarovsk Kaugida vabariigi koosseisus Vene NFSV koosseisu.
1926 moodustati Kaugida krai, mille keskuseks sai Habarovsk, kus tollal oli juba 52 tuhat elanikku. 1938 jagati krai osadeks ning Habarovskist sai Habarovski krai keskus.
1956 käivitati linnas trammiliiklus ja 1976 trollibussiliiklus.
1981 toimusid linnas 12. maailmameistrivõistlused jääpallis. Maailmameistriks tuli Rootsi NSV Liidu ees. Kõik eelmised 11 maailmameistrivõistlust oli võitnud NSV Liit.
Peamised tööstusharud on masinaehitus ja metallurgia.
Habarovskis on Hiina, Jaapani ja Valgevene konsulaat.
Habarovski sõpruslinnad on Harbiin (Hiina), Niigata (Jaapan), Portland (USA), Bucheon (Lõuna-Korea) ja Victoria (Kanada).
Habarovski vaadet ja Nikolai Muravjov-Amurskit on kujutatud Venemaa 5000-rublasel rahatähel.


Penza.
Penza (varasem eestikeelne nimekuju "Pensa"; vene "Пенза") on linn Venemaal, Penza oblasti keskus. Asub kohas, kus Penza jõgi suubub Sura jõkke. Geograafilised koordinaadid on 53°12'N, 45°01'E.
Ajalugu.
Penza on asutatud 1663. aastal vahipostina Venemaa kagupiiril, 1796. aastast kubermangukeskus. 19. sajandil oli suur tööstuskeskus, seal töötas umbes 160 tehast ja vabrikut.
Penza lähedal asub keemiarelvade ladu, kus hoitakse 7000 tonni närvigaasi. Linna ümbrus on tugevasti saastatud (arseen, dioksiin).
Elanike arv on 512 900 (2005).
Geograafiline asend.
Penza asub Volga kõrgustikul 629 km Moskvast kagus.
Kliima.
Penzas on mandriline paraskliima külma talve ja palava suvega. Veebruari keskmine õhutemperatuur on –10,0 °C ja juuli keskmine õhutemperatuur on 19,2 °C. Õhutemperatuuri absoluutne maksimum on 41 °C (augustis) ja absoluutne miinimum –40 °C (detsembris ja veebruaris).


Graafika.
Graafika (kreeka sõnast "graphikē") on üks kujutava kunsti põhiliike, millesse kuuluvad joonistus-, joonestus- ja kirjakunst, joonistus- ja paljundustehnikad.
Graafika peamised väljendusvahendid on joon ja (peamiselt mustvalge) pind. Levinud on ka värvigraafika. Trükiplaadi abil valmistatavat graafikat nimetatakse estampgraafikaks.


New Mexico.
New Mexico on Ameerika Ühendriikide osariik 1912. aastast alates. Põhjas piirneb Colorado osariigiga, kirdenurgas Oklahomaga, idas Texasega, läänes Arizonaga, lõunas Texase ning Mehhiko Chihuahua ja Sonora osariigiga.
Levinud on arvamus, nagu oleksid New Mexico ametlikud keeled inglise keel ja hispaania keel. Tegelikult osariigil ametlikku keelt ei ole.
Osariigi suurim linn on Albuquerque.


Skulptuur.
Skulptuur (ladina keeles "sculptura") on kujutava kunsti põhiliike graafika ja maalikunsti kõrval.
Materjali ja töötlemisviisi alusel jaotatakse skulptuur raidkunstiks ja plastikaks.
Skulptuur teises tähenduses on ruumiline, kolmemõõtmeline kunstiteos.


Colorado.
Colorado on Ameerika Ühendriikide osariik 1876. aastast. Põhjas piirneb see Wyomingi osariigiga, lõunas New Mexicoga, läänes Utah'ga, kagunurgas Oklahomaga, idas Kansasega ning kirdes Nebraskaga. Neli osariiki Colorado, New Mexico, Arizona ja Utah kohtuvad ühes punktis, mida tuntakse nime Neli Nurka ("Four Corners") järgi. Colorado on üks kolmest USA osariigist, millel pole looduslikke piire; teised kaks on selle naaberosariigid Wyoming ja Utah.
Osariik sai oma nime Colorado jõe järgi, millele Hispaania maadeuurijad andsid nime "Rio Colorado" ("värviline jõgi") punase muda järgi, mida jõgi mägedest alla kannab. 1861. aastal otsustasid Jeffersoni Territooriumi ametnikud, et "Colorado" sobiks uue piirkonna nimeks. Colorado hüüdnimi on "Sajandiosariik" ("Centennial State"), sest see võeti Ameerika Ühendriikidesse vastu 1876, mil Iseseisvusdeklaratsioon sai saja-aastaseks.
Colorado hõlmab suurema jao Kaljumäestiku lõunaosast, samuti Colorado platoo kirdeosa ja Suure tasandiku lääneserva. Selles osariigis leidub mitmesuguseid maastikke: mäed, tasandikud, mesa, kanjonid, platood, jõed ja kõrbed.
1. aprillil 2010 oli Colorados 5 029 196 elanikku – 16,92% rohkem kui 2000. aastal. Osariigi pealinn ja ühtlasi suurima elanike arvuga linn on Denver. Teised suuremad linnad on Colorado Springs ja Aurora.
Rahvastik.
USA 2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli 2. aprillil 2010 Colorados 5 029 196 elanikku, 16,92% rohkem kui 2000. aastal.
Osariigi suurim linn ja ühtlasi pealinn on Denver. Denveri-Aurora-Boulderi piirkonnas elas 2009. aastal hinnanguliselt 3 110 436 inimest, 61,90% Colorado asukatest.
2005. aastal oli Colorados 4 665 177 elanikku, mida on 63 356 võrra ehk 1,4% rohkem kui 2000. aastal. Selle hulgas on loomulik iive 205 321 inimest (353 091 sündi miinus 147 770 surma) ja sisseränne 159 957 inimest.
Kõige kiiremini kasvab Colorado rahvastik Denveri linnastus. Kiireima rahvastiku kasvuga maakonnad on Douglas ja Weld. Colorado rahvastikukese asub veidi põhja pool Critchelli küla Jeffersoni maakonnas.
Päritolu.
Hispaania, eelkõige mehhiko-ameerika päritolu elanike osakaal on kõige suurem Denveri linnastus ja Colorado Springsis, samuti väiksemates linnades nagu Greeley ja Pueblo. Seetõttu on Colorados märkimisväärne osa latiinokultuuril. Osariigi kagu-, lõuna- ja edelaosas elab suurel hulgal Hispaania koloniaalajastu aegsete Mehhiko asunike järeltulijaid. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil kõneles 5-aastastest ja vanematest Colorado elanikest 10,5% kodus üksnes hispaania keelt, 2009. aastal aga hinnanguliselt umbes 14%. Nagu ka New Mexico, on Colorado rikas arhailiste hispaania idioomide poolest.
Illegaalsete immigrantide osatähtsuselt rahvastikus on Colorado USA 5. osariik, sellest eespool on vaid Nevada, Arizona ja California ning samale 5,5–6,0% tasemele jääb Texas. Ka osariigi vanglates on üle 20% vangidest illegaalsed immigrandid.
Colorados asub rida afroameerika kogukondi, kõige arvukam neist Denveris. Aasia (eelkõige Mongoolia, Hiina, Filipiini, Korea, Jaapani ja Kagu-Aasia) päritolu ameeriklaste arv on suurim Lõuna- ja Kagu-Denveris. Denveri linnastut peetakse poliitiliselt ja keskkonnatundlikkuselt liberaalsemaks ja mitmekesisemaks kui ülejäänud osariiki.
Päritolu järgi oli Colorados 2000. aasta rahvaloenduse järgi 22% Saksa (sh Šveitsi ja Austria), 18% Mehhiko, 12% Iiri ja 12% Inglise päritolu elanikke.
Ligi 60% Colorado asukaist pärineb teistest osariikidest. Sellega on heas kooskõlas tõsiasi, et osariigil polnud ühtki Colorados sündinud kuberneri aastast 1975 (mil ametist lahkus John David Vanderhoof) kuni 2007. aastani, mil ametisse astus Bill Ritter. 2006. aastal oli Bill Ritter esimene koloradolane, kes võitis kubernerivalimised, alates 1958. aastast (Vanderhoof tõusis kuberneriks asekuberneri kohalt, kui eelmisele kubernerile John Arthur Love'ile anti 1973. aastal amet Richard Nixoni valitsuses).
Religioon.
Usulise kuuluvuse järgi on Colorado elanike seas 65% kristlasi (sh 44% protestante, 19% katoliiklasi, 1% õigeusklikke, 1% mormoone), 2% judaiste, 1% moslemeid, 5% muid ja 25% usulise kuuluvuseta. Kirikutest on kõige levinum roomakatoliku kirik (752 505 liiget), mormoonid (92 326) ja baptistid (85 083). Usulise kuuluvuseta kodanike protsent on Colorados märksa kõrgem USA keskmisest (17%).
Tervis.
Colorado elanikke peetakse füüsiliselt aktiivseteks ja sportlikeks. Mitme uuringu andmeil on Colorados madalam ülekaaluliste osatähtsus elanikkonnas kui kuskil mujal Ühendriikides. 2007. aastal olid 17,6% osariigi elanikest ülekaalulised, 2004. aastal aga 16,9%.
Ajalugu.
Tänapäevase Colorado osariigi alal on põliselanike asustus kestnud üle 13 000 aasta. Lindenmeieri asulakohast Larimeri maakonnas on leitud esemeid, millest vanimad pärinevad umbkaudu aastast 11 200 eKr, noorimad aga 3000 eKr. Kaljumäestiku idaserv oli tähtis rändetee, mida mööda varane asustus levis üle kogu Ameerika. Colorado platoo orge ja mesat asustasid pueblorahvad. Jutid elasid Kaljumäestiku lõuna- ja keskosas, arapahod ja šaieenid liikusid aga üle kõrgtasandike läände.
Ameerika Ühendriigid omandasid territoriaalsed pretensioonid Kaljumäestiku idanõlvadele Prantsusmaalt Louisiana ostutehinguga 1803. aastal. Samas hõlmas see ka Hispaania rajatud Santa Fé de Nuevo Méjico koloonia ümber laiuvat ala, mille asukad hispaanlastega kaubitsesid. 1806. aastal juhtis kolonel Zebulon Pike USA luureretke vaidlusalusele territooriumile. Järgmise aasta veebruaris arreteerisid Hispaania ratsaväelased San Luisi orus Pike'i ja tema mehed, kes viidi seejärel Chihuahuasse ning saadeti juulis Mehhikost välja.
Ühendriigid loobusid oma taotlustest Arkansase jõest läände ja põhja, 43. põhjalaiuskraadist lõunasse ja 100. läänepikkuskraadist läände jäävatele aladele Hispaania kasuks osana Florida ostutehingust 1819. aastal. Leping jõustus koos Adams-Onise rahuleppega 22. veebruaril 1821. Seejärel võttis USA Missouri Territooriumi kaguosa 10. augustil 1821 vastu oma koosseisu Missouri osariigina. Ülejäänud osa Missouri Territooriumist, sealhulgas tulevane Kirde-Colorado, jäi organiseerimata alaks veel 33 aasta vältel.
Pärast 11 sõja-aastat tunnustas Hispaania 24. augustil 1821 lõpuks Córdoba rahulepinguga Mehhiko iseseisvust. Mehhiko ratifitseeris Adams-Onise rahuleppe 1831. Texase ülestõus 1835.-36. aastal tekitas Ühendriikide ja Mehhiko vahel vaidluse, mis puhkes 1846. aastal Mehhiko-Ameerika sõjaks. 1848. aastal loovutas Mehhiko oma põhja-alad USA-le Guadalupe Hidalgo rahulepinguga, mis lõpetas sõja.
1849. aastal kuulutasid Salt Lake City mormoonid välja Desereti osariigi. Föderaalvalitsus seda siiski ei tunnustanud, kuna uus mormoonide valitsus oli teokraatlik ning sanktsioneeris mitmikabielu. Selle asemel jagati Mehhikolt omandatud ala ja Texase loodeosa 1860. aasta kompromissiga uue osariigi ja kahe territooriumi vahel: California osariik, New Mexico Territoorium ja Utah' Territoorium.
29. jaanuaril 1861 võeti Kansase Territooriumi idaosa Ühendriikidesse vastu Kansase osariigina, jättes lääneosa, sealhulgas kullakaevandused, organiseerimata territooriumiks. Kuu aega hiljem kirjutas president James Buchanan 28. veebruaril 1861 alla Kongressi otsusele luua Colorado Territoorium. Ala toonased piirid püsivad tänaseni.
12. aprillil 1861 algas Ameerika kodusõda. Ehkki paljud kullaotsijad pooldasid Konföderatsiooni, toetas ülekaalukas enamik siiski Ühendriike. 1862. aastal tungis Texase ratsavägi New Mexico Territooriumile ja vallutas 10. märtsil Santa Fe. Rünnaku eesmärk oli haarata enda kätte Colorado ja California kullaväljad või katkestada neis töö ning vallutada Vaikse ookeani sadamad. Kiiruga kogutud Colorado vabatahtlikud marssisid Denver Cityst Colorado Territooriumil Glorieta mäekurule New Mexico Territooriumil, püüdes Texase vägesid tõkestada. 28. märtsil peatasid Colorado ja kohalikud New Mexico vabatahtlikud Glorieta mäekuru lahingus Texase üksused, hävitasid nende kahuri ja moonavankrid ning viisid kaasa teksaslaste 500 hobust ja muula. Texase väed olid sunnitud taganema Santa Fesse. Kaotanud moonavarud ning leidmata New Mexicos toetust, jätsid Texase üksused Santa Fe maha ning naasid löödult San Antoniosse. Konföderatsioon ei teinud rohkem katseid USA edelaosariike vallutada.
Kodusõja ajal ning järel lahkusid paljud kullaotsijad Coloradost, kuid mõned siiski jäid. 1864. aasta 14. septembril leidis James Huff Argentine'i mäekuru lähedal hõbedat, peagi leiti seda mujalgi. 1872 leiti rikkalik hõbedamaardla San Juani mägedest Ute Indiaani reservaadis Edela-Colorados. Järgmisel aastal küüditati uted San Juanist.
3. märtsil 1875 kinnitas USA Kongress täpsustatud tingimused, mille täitmisel võis Colorado Territoorium osariigiks saada. 2. augustil 1876 (28 päeva pärast Ühendriikide saja-aastaseks saamist) kuulutas president Ulysses S. Grant Colorado USA 38. osariigiks, mistõttu see pälvis hüüdnime "Sajandiosariik".
Kui 1878. aastal leiti Leadville'i lähedal suur hõbedasoon, algas Colorado hõbedapalavik. 1890 vastu võetud Shermani Hõbedaostu Akt ("Sherman Silver Purchase Act") innustas hõbedakaevandamist veelgi. Samal aastal avastati Colorado viimane, kuid ka suurim kullamaardla Cripple Creekis.
7. novembril 1893 andis Colorado teise osariigina USAs naistele hääleõiguse. Ühtlasi oli see esimene osariik, kus see sündis rahvahääletuse teel (Colorado meeste seas).
Shermani Hõbedaostu Akti tühistamise tõttu 1893. aastal varises osariigi põllundusel ja kaevandamisel põhinenud majandus kokku. Taastumine oli aeganõudev ja raske.
Colorado oli esimene lääneosariik, kus toimus suur poliitiline üritus: Demokraatliku Partei kokkutulek Denveris 1908. 1930. aasta rahvaloenduse andmeil jõudis Colorado rahvaarv üle ühe miljoni. 1930ndail kannatas Colorado suuresti majanduslanguse ja põua käes, kuid Teise maailmasõja järgne immigratsioonilaine edendas osariigi majandust. Selle üheks alustalaks sai turism, samuti arenes majandusmootoriks kõrgtehnoloogiline tööstus. 2009. aastal ületas Colorado rahvaarv 5 miljoni piiri.
Vein.
Colorado veinide seas on rida sordiveine, mis on võitnud auhindu ja pälvinud tähelepanu ka väljaspool osariigi piire. Veine valmistatakse niihästi traditsioonilistest "Vitis vinifera" viinamarjadest kui ka kirssidest, virsikutest, ploomidest ja meest.
Colorado viinamäed asuvad USA viinamarjakasvandustest kõige kõrgemal, enamjaolt 4000 jala (1219 m) ja 7000 jala (2134 m) vahel merepinnast. Mäestikukliima tagab soojad suvepäevad ja jahedad ööd. Colorados on kaks ametlikku Ameerika viinamarjakasvatusala, kus paikneb enamik osariigi viinamägedest: Grand Valley ja West Elks.
Majandus.
USA majandusanalüüsi büroo andmeil oli Colorado SKP 2008. aastal 248,6 miljardit USA dollarit. Kogutulu elaniku kohta oli 2007. aastal 41 192 dollarit, millega Colorado jäi USA osariikide seas 11. kohale.
19. sajandi keskel põhines osariigi majandus mäetööstusel. Niisutuse arenedes laienes põllumajandus ning 19. sajandi lõpuks muutus oluliseks karjakasvatus. Algselt olid põhilised tööstusharud mäendus ning maakide ja põllumajandustoodete töötlemine. Tänapäeval toodetakse põllumajanduses veiseid, nisu, piimatooteid, maisi ja heina.
20. sajandi teisel poolel on suuresti laienenud tööstus- ja teenindussektor. Osariigi majandus on mitmekesistunud, tähelepanuväärne on teaduslike uurimisasutuste ja kõrgtehnoloogiliste ettevõtete osakaal. Colorados on arenenud ka toiduainetööstus, transpordiseadmete, masinate ja keemiatoodete valmistamine ning kulla, hõbeda ja molübdeeni kaevandamine. Samuti on Denver tähtis finantskeskus.
Õlletoodangu poolest on Colorado USA osariikide seas esikohal.
Ka Ühendriikide föderaalvalitsus on Colorados oluline majandusjõud. Osariigis paikneb rida tähtsaid föderaalasutusi: NORAD, USA õhujõudude akadeemia ja Petersoni õhujõudude baas Colorado Springsis; NOAA ja riiklik standardi- ja tehnoloogiainstituut Boulderis; USA geoloogiaamet ja muud valitsusasutused Lakewoodis; Denveri rahapaja, Buckley õhujõudude baas ja 10. ringkonnakohus Denveris; föderaalvanglad Cañon City läheduses. Lisaks neile on Colorados neli rahvusparki ja ulatuslikud metsakaitsealad, kokku 99 617 km² ehk 37% osariigi pindalast.
2010. aasta septembris oli tööpuudus Colorados 8,2%.
Maksud.
Colorados on ühetaoline 4,63%-line tulumaks. Erinevalt enamikust USA osariikidest, kus makse arvestatakse föderaalse kohandatud kogutulu alusel, põhinevad Colorado maksud maksustataval tulul – sissetulekul pärast föderaalseid maksuvabastusi ja mahaarvamisi.
Jaekaubandusele kehtib Colorados kohalik 2,9%-line käibemaks. Kui osariigi tulud ületavad põhiseaduslikke piiranguid, saavad aasta läbi Colorados elavad inimesed taotleda oma isikliku kohaliku tulumaksu arvel maksutagastust. Paljud maakonnad ja linnad lisavad osariigi omale enda maksuprotsendi. Maakonnades ja eripiirkondades on ka kohalikke makse.
Loodusvarad.
Coloradol on suured fossiilkütuste varud. Energiainformatsiooni ameti andmeil asub Colorados seitse USA 100 suurimast gaasimaardlast ning kaks 100 suurimast naftamaardlast. Colorado toodab enam kui 5% USA aastasest gaasitoodangust. Colorado põlevkivivarusid hinnatakse võrdväärseks 1 triljoni barreli (160 km³) naftaga – seda on peaaegu sama palju kui kogu maailma tõestatud naftavarusid. Põlevkivi kasutuselevõtu majanduslik otstarbekus pole siiski veel kindel.
Colorado Kaljumäestiku nõlvadel ja idapoolsetel tasandikel on suur tuuleenergeetiline potentsiaal. Geoloogiline aktiivsus mägedes lubab arendada ka geotermaalset energeetikat. Suur osa osariigist on päikeseline, pakkudes võimalusi päikeseenergia kasutamiseks. Kaljumäestiku suuremad jõed on hüdroenergeetiline ressurss. Ida-Colorado tasandikel kasvatatav mais on potentsiaalne etanoolitootmise tooraine.
Välislink.
"Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit seisuga 17.02.-03.03.2011."


Raidkunst.
Raidkunst on skulptuuri liik – taieste valmistamine kõvast materjalist nikerdamise või raiumise teel.
Raidkunsti teosed on peamiselt kivi- (graniit, marmor, dolomiit jne) ja puuskulptuurid.


Santorin.
Santorini vulkaan ja Nea Kaimeni saar.
Santorin on vulkaan Thíra saarestikus Nea Kaimeni saarel. Kõrgus 127 meetrit.
Viimase pooletuhande aasta jooksul on suurimad pursked toimunud ajavahemikes 1570–1573, 1650, 1707–1711, 1866–1870, 1925–1926 ja 1939–1941. Viimane väiksem purse oli 1950. aastal.


Oregon.
Oregon on Ameerika Ühendriikide osariik 1859. aastast. Asub USA loodeosas Vaikse ookeani rannikul. Põhjas piirneb Washingtoni osariigiga, lõunas California ja Nevadaga ning idas Idahoga. Suurim linn on Portland.
Oregoni põlisasukateks on bannokid, tšinukid, klamatid, sahaptinid ja mitmed väiksemad indiaani suguharud.
Loodus.
Oregonis asub USA sügavaim järv Crater Lake.
Kõrgeim mägi on Mount Hood (3429 m).
Haridus ja teadus.
Oregoni Ülikool asub Eugene'is.


Nevada.
Nevada [nəˈvædə] on Ameerika Ühendriikide osariik 1864. aastast alates. Läänes piirneb California osariigiga, põhjas Idaho ja Oregoniga, läänes Utah'ga ning kagus Arizonaga.
Rahvastik.
2010. aastal elas Nevadas 2 700 551 inimest.
Enamlevinud elanike päritolud olid 2008. aastal


Montana.
Montana [mɒnˈtænə] on Ameerika Ühendriikide osariik 1889. aastast alates. Põhjas piirneb Kanada Briti Columbia, Alberta ja Saskatchewani provintsiga, läänes Idaho osariigiga, idas Põhja-Dakota, kagus Lõuna-Dakotaga ning lõunas Wyominguga.
Osariigi suurim linn on Billings.


Washingtoni osariik.
Washington on Ameerika Ühendriikide osariik 1889. aastast. Asub USA loodeosas Vaikse ookeani rannikul piirnedes põhjas Kanada Briti Columbia provintsiga, lõunas Oregoni osariigiga, idas Idaho osariigiga.
Rahvastik.
2010. aasta seisuga elab osariigis 6 724 540 inimest.
Levinumad europiidse rassi esindajate päritolud olid
Linnad.
2010. aasta seisuga suurimad linnad on


Maalikunst.
Maalikunst on kujutava kunsti põhiliike. Maalikunsti iseloomulikem kujutamisvahend on värv.
Maalikunsti viljelev kunstnik on maalikunstnik.


Indiana.
Indiana on Ameerika Ühendriikide osariik 1816. aastast. Põhjas piirneb Michigani osariigiga, lõunas Kentuckyga, läänes Illinois'ga ning idas Ohioga.
Rahvastik.
2010. aasta seisuga elab Indianas 6 483 802 inimest.


Plastika.
Plastika (vanakreeka sõnast "plastikē") on skulptuuriliik, mille puhul kuju valmistatakse plastilisest materjalist (savi, plastiliin). Plastilisus kui inimkeha painduvusel ja liikumise siserütmidel põhinev spetsiifiline väljendusviis on oluline liikumiskunstides (pantomiim).


Surmaorg.
Surmaorg (inglise "Death Valley") on Ameerika Ühendriikide California osariigis Mojave kõrbes asuv org. Seal asub USA madalaim punkt (86 m alla merepinna) ja seal on registreeritud 10. juulil 1913. aastal USA kõrgeim temperatuur looduses (56,7°C). Org on ka väga sademetevaene, keskmine aastane sademetehulk on alla 50 mm.
Surmaoru põliselanikeks on tümpisa (panamint šošoni) indiaanlased.


New Yorgi osariik.
New York on Ameerika Ühendriikide osariik 1788. aastast alates. Põhjas piirneb Kanada Québeci provintsiga, läänes Ontario provintsiga, lõunas Pennsylvania ja New Jersey osariigiga ning idas Vermonti, Massachusettsi ja Connecticuti osariigiga.
Osariigi suurim linn on New York. Suuremad linnad on veel Buffalo, Rochester, Yonkers ja Syracuse.
Praegune kuberner on Andrew Cuomo.
Ajalugu.
Eurooplased kaardistasid praeguse New Yorgi osariigi piirkonna 17. sajandi alguses seoses Henry Hudsoni retkega praegust Hudsoni jõge mööda üles. Retk sai teoks Madalmaade Ida-India Kompanii kulul ja nii muutus piirkond Hollandi kolooniaks keskusega Nieuw-Amsterdam (vaata Uus-Amsterdam) praeguse New Yorgi linna koha peal. Koloonia tegeles peamiselt karusnahakaubandusega, ajapikku kasvas põllumajanduse tähtsus. Esimesed ümberasujad saabusid kolooniasse 1625.
Inglased hõivasid Uus-Hollandi koloonia 1664. Mõistes vastupanu asjatust, andis kuberner Peter Stuyvesant Nieuwe Amsterdami linna (ja seega ka kogu koloonia) ilma ühegi püssipauguta üle. Tähtsamad hollandikeelsed kohanimed asendati ingliskeelsetega, sealhulgas sai Nieuw-Amsterdamist New York. Hollandi kultuur jäi aga veel pikaks ajaks oluliseks. Kui New Yorgi linn muutus ingliskeelseks 18. sajandi esimesel poolel, siis näiteks Albany (endine Fort Oranje) oli veel 1750ndatel hollandikeelne. Üksikutes maakohtades pidas hollandi keel vastu 19. sajandi alguseni.
Koloonia esimestel aastakümnetel olid suhted indiaanlastega suhteliselt rahumeelsed. Uusasukaid oli vähe ning karusnahakaubandus põhines kohapealt ostatavatel nahkadel. Eurooplaste arvu kasvades hakati aga indiaanlastega üha rohkem suhtlema jõupositsioonilt ning sagenesid konfliktid kariloomade pärast. Lisaks suri palju kohalikke Euroopast tulnud nakkushaigustesse.
Eeskätt tänu New Yorgi linnale haaras koloonia omale olulise osa Ameerika ja Euroopa vahelisest kaubandusest.
Iseseisvussõda möödus osariigile suuremate lahinguteta Briti okupatsiooni all.
Tohutu tõuke osariigi arengule andis Erie kanal (valmis 1825). Kanal ühendas osariigi läänepiiril asuva Buffalo Albanyga ja võimaldas niiviisi palju odavamalt kaupu läbi kogu osariigi vedada. Suurem tagamaa aitas New Yorgi linnal omakorda muutuda USA suurimaks sadamaks.
Kodusõjas toetas New York Uniooni kõige suurema hulga sõdurite ning tänu oma positsioonile finantskeskusena ka raha ning laenudega. Kodusõja orjandusevastane idee ei leidnud aga üldist toetust. 1863. aastal kehtestatud üldine sõjaväekohustus, mis "sunnib valge töölise minema sõtta neegri eest, kes vabana hakkab temaga konkureerima", põhjustas sama aasta juulis New Yorgi linnas mässu.
New Yorgi osariik oli 19. sajandil oluline tööstus- ja finantskeskus. Tööstuslik areng jätkus 1950ndateni ja hakkas siis tasapisi taanduma. Osariik jäi rahvaarvu poolest alla Californiale ning 1994 ka Texasele. Tööstuse liikumine nn. Sunbelti ning teistesse riikidesse mõjus eriti raskelt osariigi kesk- ja põhjaosale. Ka 1990te kiire tõusu aastatel töökohtade arv kohati vähenes.
Välislink.
New Yorgi osariik


Kansas.
Kansas on osariik Ameerika Ühendriikide keskosas.
Osariigi pindala on 213 096 km², mille järgi on ta suuruselt 15. osariik USA-s. Kansase keskmine kõrgus on 600 meetrit merepinnast.
Osariigi pealinn on Topeka ja suurim linn on Wichita.
Ajalugu.
Kansas on osariik alates 1861. aastast.
Nimi.
Osariik on nime saanud kansa indiaanihõimu järgi. Kansade omanimetus on "kaáⁿze".
Asukoht.
Põhjas piirneb Nebraska osariigiga, lõunas Oklahomaga, läänes Coloradoga ning idas Missouriga.
Majandus.
2009. aastal oli Kansase SKP 123,3 miljardit USA dollarit.
2011. aasta märtsis oli töötus 6,8%.
Rahvastik.
2010. aastal elas Kansases 2 853 118 inimest.
Haridus.
Osariigi suurim ülikool on Kansase Ülikool.


Wyoming.
Wyoming [uai'oumiŋ] on Ameerika Ühendriikide osariik 1890. aastast. Wyoming piirneb põhjast Montana, idas Lõuna-Dakota ja Nebraskaga, lõunas Colorado, edelas Utah' ning läänes Idahoga.
Wyoming on ristkülikukujuline, ulatus läänest itta on 603 km ja põhjast lõunasse 444 km.
Loodus.
Osariigis asub osa Kaljumäestikust. Osariigi kõrgeim tipp on 4207 meetrini ulatuv Gannetti mägi. Põhjaosas asuvad Bighorni mäed.
Suuremad jõed on Yellowstone'i jõgi, Powderi jõgi, Green River, Snake'i jõgi ja Põhja-Platte'i jõgi.
Wyomingi kliima on väga kuiv, mistõttu on seal väga raske põllumajandust arendada.
Rahvastik.
Wyoming on kõige väiksema rahvaarvuga USA osariik, seal elab 2010. aasta andmetel 563 626 inimest.
Vaatamisväärsused.
Suuremad vaatamisväärsused on Yellowstone'i rahvuspark ja Devils Tower.


Yellowstone'i rahvuspark.
Yellowstone'i rahvuspark asub Ameerika Ühendriikides Wyomingi, Montana ja Idaho osariigi alal. See on loodud 1872. aastal ja on maailma esimene rahvuspark. Pindala on 8987 km². Park on saanud oma nime Yellowstone'i jõe järgi, mis voolab läbi rahvuspargi.
Seal on umbes 300 geisrit ja umbes 10 000 kuumaveeallikat.
Kuumaveeallikad.
Kuumaveeallikad on kõrge temperatuuriga väikesed järvekesed. Temperatuur on kohati isegi keemistemperatuuril. Kasutatakse ravimineraalveena, kuna vesi sisaldab mitmeid lahustunud aineid ja mineraalsooli.
Loomad.
Rahvuspargis leidub koiotte, piisonikarju, põtru, lumelambaid, grislikarusid, kopraid, baribale, hunte ja nelja liiki hirvesid.
Grand Prismaticu kuumaveeallikas.
Grand Prismaticu kuumaveeallikas on madalpõhjaline allikajärv. See särab kõikides vikerkaarevärvides. Järve on ennast sisse seadnud paljud bakterid ja vetikad, kes vajavad elutegevuseks aineid, mida allikavesi maapõuele sügavustest toob.
Old Faithful ehk Vana Ustav.
Old Faithful on Yellowstone'i rahvuspargi kuulsaim geiser. See purskab iga 35–120 minuti tagant ja purse kestab 2–5 minutit kuni 30 meetri kõrgusele. Mida kaueb purse kestab, seda pikem on ka kahe purske vaheline ajavahemik.


Nebraska.
Nebraska on Ameerika Ühendriikide osariik 1867. aastast alates. Põhjas piirneb Lõuna-Dakotaga, lõunas Kansasega, läänes Wyominguga, loodes Colorado, idas Iowaga ning kagus Missouriga.
Osariigi suurim linn on Omaha.


Tennessee.
Tennessee [tɛnɨˈsiː] on Ameerika Ühendriikide osariik 1796. aastast alates. Põhjas piirneb Kentucky osariigiga, lõunas Alabama, Mississippi ja Georgiaga, loodes Missouriga, läänes Arkansasega, kirdes Virginiaga ning idas Põhja-Carolinaga.
Rahvastik.
2010. aasta seisuga elab Tennessees 6 346 105 inimest.


Utah.
Utah (hääldus eesti keeles [j'uuta], inglise keeles [ʼjuːtɑː]) on Ameerika Ühendriikide osariik USA Kesk-Läänes.
Põhjas piirneb Utah Idaho ja Wyomingi osariigiga, läänes Nevadaga, idas Coloradoga, lõunas Arizonaga ning kagunurgas on lühike piir New Mexico osariigiga.
Utah on 45. osariik, mis moodustati 4. jaanuari 1896.
Nimi.
Osariik on nime saanud juute indiaanirahva järgi. Ingliskeelne "Utah" [ʼjuːtɑː] on laenatud hispaania keele vahendusel 17. sajandil mõnest juutede naaberrahva keelest (nt. hopi "yóta", komantši "yú’hta", lõunapaiuute "yuutaaci" jmt.); sõna tähendus on teadmata. Juutede endanimetus on "núučI", mis tähendab juutet, indiaanlast või laiemas tähenduses lihtsalt inimest.
Rahvastik.
Umbes 80% Utah' 2 763 885 elanikust elab Wasatch Fronti linnastus osariigi põhjaosas Wasatchi mäeaheliku läheduses, peamiselt osariigi pealinnas Salt Lake Citys. Seetõttu on suured alad Utah's praktiliselt asustamata, samas kui osariik tervikuna on urbaniseerumise poolest USAs kuues.
USA statistikaameti andmetel oli Utah 2008. aastal USA kiireimini kasvava rahvaarvuga osariik.
Utah's asuv St. George oli 2000–2005 USA kiireimini kasvav linnastu.
Utah on USA üks usuliselt homogeensemaid osariike. Ligikaudu 60% Utah' elanikest kuuluvad Jeesuse Kristuse Viimsepäeva Pühakute kirikusse. See asjaolu mõjutab suuresti Utah' kultuuri ja igapäevaelu.
Majandus.
Osariigi majanduses domineerivad transport, infotehnoloogia, riigisektor, mäetööstus ja turism.


Ottone Visconti.
Ottone Visconti (1207– 8. august 1295) oli Milano peapiiskop aastatel 1267–1295. Sai Milano valitsejaks 1277 peale seda, kui oli tulnud võitjaks konfliktis samuti Milanole pretendeeriva Valassina ja Lecco üle valitseva Della Torre suguvõsaga. Visconti suguvõsa omas enne Milano üle võimu saamist maavaldusi Verbanos.
Ottone valitses Milanot aastani 1285. Hoidmaks võimu perekonna käes, laskis Ottone osava diplomaadina valida nn rahvajuhiks ("Capitano del Popolo") oma venna pojapoja Matteo I Visconti.
Ottone pani aluse Visconti dünastiale, mis valitses Milanos kuni perekonna meesliini hääbumiseni aastal 1447.


Matteo I Visconti.
Matteo I Visconti (ka Matteo Il Magno ehk Matteo Suur) (15. august 1250 Invorio – 24. juuni1322 Milano) oli Milano valitsejaks aastatel 1291–1302 ja taas peale Della Torrede poolt pealesurutud eksiili 1311–1322.
Valituna 1287 oma vanaonu Ottone Visconti abiga nn rahvakapteniks ("Capitano del Popolo") õnnestus Matteol esialgne pooleaastane ametiaeg veinitada tänu korduvatele tagasivalimistele kuni viie aastani 1302.
Ettenägeliku ja osava poliitikuna ning keiser Heinrich VII abiga seadustas Matteo Viscontide võimu Lombardia linnade üle. Keiser omistas talle ka keiserliku vikaari ja "Signore di Milano" (1313–1322) tiitlid.
Sooviga saada väärilist aadliseisust oma suguvõsale, mis oli vana ja auväärne kuid omas vaid vikonti tiitlit (millest tuleneb ka Viscontide nimi), korraldas Matteo Visconti oma poja Galeazzo abielu Beatrice d'Estega ja ka oma tütred pani ta mehele tolleaegsetele tähtsatele ja võimukatele poliitikutele.
Matteo I Visconti valitsemisaeg oli Milano jaoks õitsenguperiood, mil leidis aset kaubanduslik ekspansioon Piacenza, Bergamo, Como, Cremona, Alessandria, Tortona, Pavia, Vercelli ja Novarra suunas.


Missouri osariik.
Missouri on Ameerika Ühendriikide osariik 1821. aastast alates.
Asukoht.
Osariiki läbib läänest itta Missouri jõgi, idapiiriks on Mississippi jõgi. Põhjas piirneb Missouri Iowa osariigiga, lõunas Arkansasega, loodes Nebraskaga, läänes Kansasega, edelas Oklahomaga, idas Illinoisiga, kagus Kentucky ja Tennesseega.
Rahvastik.
2010. aastal elas Missouris 5 988 927 inimest.


Ohio.
Ohio [oʊˈhaɪ.oʊ] on Ameerika Ühendriikide osariik.
Asukoht.
Põhjas piirneb Ohio Erie järve ning Michigani osariigiga, lõunas Kentuckyga, läänes Indianaga, idas Pennsylvaniaga ning kagus Lääne-Virginiaga.
Ajalugu.
Ohio on Ameerika Ühendriikide osariik 1803. aastast alates.
Rahvastik.
2010. aasta rahvaloenduse järgi elas Ohios 11 536 504 inimest. Elanike arvult on Ohio Ameerika Ühendriikides seitsmes osariik.


Vermont.
Vermont on Ameerika Ühendriikide osariik Uus-Inglismaa piirkonnas, kuulub USA-sse 1791. aastast. Põhjas piirneb Vermont Kanada Québeci provintsiga, lõunas Massachusettsi osariigiga, läänes New Yorgi osariigiga ning idas New Hampshire'iga.
Osariigi suurim linn on Burlington.


Minnesota.
Minnesota on Ameerika Ühendriikide osariik 1858. aastast alates. Põhjas piirneb ta Kanada Ontario ja Manitoba provintsiga, lõunas Iowa osariigiga, läänes Lõuna- ja Põhja-Dakotaga, idas Wisconsiniga, kirdes Ülemjärvel Michiganiga. Osariigi suurim linn on Minneapolis.
Rahvastik.
Ameerika Ühendriikide Rahvaloenduse Büroo järgi elab 2010. aasta seisuga Minnesotas 5 303 925 inimest.
Enamlevinud elanike päritolud olid 2010. aastal


Õppimine.
Õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises või käitumis-võimelisuses aset suhteliselt püsivad muutused.
Õppimisest räägitakse nii inimeste, loomade kui arvutite puhul ning seda psühholoogia, filosoofia, kasvatusteaduse, informaatika jms teadusharude võtmes, mistõttu on väga raske anda ühtset õppimise definitsiooni, sh isegi ühe teadusharu piires.
Õppimise psühholoogiline käsitlus.
Psühholoogiateadus käsitab õppimist märksa laiemalt, kui me seda mõistet tavaelus oleme harjunud lahti mõtestama. Õppimine ei piirdu ainult koolipingis omandatuga, vaid näiteks leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemisel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel.
Õppimise põhisisuks on sellele vastavalt käitumises suhteliselt püsivaid muutusi põhjustavate uute kogemuste saamine. Õppimine haarab lisaks teadmiste ja vilumuste omandamisele ka suhtumise ja inimsuhete sfääri, tundeelu, eelarvamuste ja uskumuste kujunemise. Õppijale on omane teadlik püüd saada juurde uusi teadmisi ning suurendada oma vilumust mingil alal.
Inimene asub kõigist elusolendeist kõrgemal tänu talle omasele õpivõimele. Õppimise tõhusust suurendab omapärane lisakasu efekt: kõik juurdeõpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isikut.
Igapäevase stiihilise õppimise korral jääb kogemuste ja teamiste, oskuste ja vilumuste omandamine enamasti selgelt teadvustamata. Sihipärasel õppimisel toimuvad info hankimine ja süstematiseerimine ning uute käitumisviiside harjutamine ja omandamine eesmärgistatud tegevusena.
Õppimine loomade puhul.
Järgnev loend annab tunnistust instinktidel rajanevast õppimisvõimest.
Õppimine klassikalise tingituse toimel.
Vene füsiloog Ivan Pavlov märkas koerkatsetuste seerias, et loomadel algab süljeeritus juba enne toidunõu etteandmist, piisas sellest, kui katseruumi astus talitaja toiduga. Avastatud seaduspärasust hakati nimetama klassikaliseks tingituseks. Seda peetakse tänapäeval üheks õppimise põhiprotsessiks. Klassikalisele tingitusele toetuval õppimisel hakkab mingi neutraalne ärritaja (nt kellahelin) toimima refleksi vallandava signaalina.
Klassikalise tingituse kolmeks lähtealuseks on eristamine, üldistamine ja kustutamine. Üldistamisvõtte kasutamine e. õppimine võtab aega, et see võib kaasa tuua vigu olukorras, kus sarnased stiimulid võivad segi minna. Näiteks hüüab alguses väikelaps kõiki loomi auadeks ning alles hiljem hakkab vahet tegema kassi ja koera vahel. Õpitud üldistus säilib seda kauem, mida suurem ja selgem on eri käitumisviise tingivate stiimulite erinevus. Paljud tingreflektoorsed seosed taanduvad, kui neid ei kinnistata. Kui mingit stiimulikorrata ilma selle kinnituseta, hakkab stiimuli tähendus kaduma, kuni see mingi aja möödudes ei too enam esile tingitud refleksi.
Operantsel tingitusel ei põhjusta käitumist tingimatu või tingitud stiimul, vaid vajadus reageerida kindlal viisil. Selline vajadus lähtub alateadlikust soovist eelistada positiivset ja vältida negatiivset. Seda aga võimaldab suutlikkus õppida oma käitumise tagajärjest. Tagajärgedeks võivad olla kinnitus või karistus. Seda uuris loomkatsetega E. Thorndike. Näljane loom pandi nn probleemkasti, millest pääses välja vaid pedaalile astudes. Esimene kord astus loom pedaalile juhuslikult. Järgmiste katsete ajal leidis ta pedaali kiiremini üles. Õppimisviisi edu suurendavad harjutuskordade arv ja tasu suurus. Õpitu kinnistub seda paremini, mida harvemini ja vahendatumalt stiimulite rakendamist vajatakse, kuid õpetamise algul tuleks stimuleerida igat õiget käitumisviisi. Soovimatust käitumisest võõrutamisel tuleks oodatud tasust ilmajätmist rakendada järjekindlalt, vastasel korral tujutakse seda lünkliku premeerimisena.
Käitumise modifitseerimine ehk muutmine.
Etapiviisilise õppimise üheks mooduseks on käitumise modifitseerimine, mida rakendatakse ettevõtetes töödistsipliini tagamiseks, koolides õpiedukuse parandamiseks, vanglais seaduskuulelikkuse kujundamiseks jne. Käitumisviisi muutmiseks määratakse esmalt kindlaks soovitav tulemus, näiteks õigeaegne arvestuste sooritamine või vägivalla kasutamisest hoidumine. Seejärel asutakse kavakindlalttasustama iga selle eesmärgi saavutamisele viivat sammu.
Samal kombel toimub ka klientide kinnistamine mingi müügifirma juurde. Et inimesi tooteid ostma meelitada, korraldatakse erinevaid loosimisi ja antakse välja auhindu.
Kognitiivne õpiteooria.
Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötamisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid. J. Bruneri järgi tuleb õppimisel lahendada kolm põhiküsimust. Esiteks kuidas uus teadmine omaks võtta. Teises faasis toimub teadmiste transformatsioon, mille käigus modifitseeritakse varasemaid teadmisi nõnda, et need sobiksid uutega kokku. Kolmandaks tehakse kindlaks, kas transformatsioon sobib uute teadmistega.
Õppimine on inimese kõigi psühhiliste protsesside koostoime. Õppija pole stiimuleile alistuvalt reageerija, vaid info teadlik läbitöötaja. See tähendab, et pole tähtis pole õppimise väline juhitavus, vaid iseõppimine. Oluline on taip, uute teadmiste hankimine ja ühendamine varasematega, mõistete moodustamine, abstraktne mõtlemine.
Õppimise kognitiivset protsessi võib vaadelda ka vaimse tegevuse operatsioonide jadana: enesehäälestamine, tähelepanu koondamine, tajumine, teabe vastuvõtt, teabe mõistmine, meeldejätmine, meeldetuletamine, õpitu kasutamine, lõplik omandamine.
Konstruktivistlikud õpiteooriad.
Konstruktivistlikud õpiteooriad on edasiarenduseks kognitivistlike õpiteooriate piažeelikest ja võgotskilikest suundadest. Kuigi puudub ühtne konstruktivistlik õpiteooria, siiski on nende puhul ühine vastandumine biheivioristlikele teooriatele ning arusaam, et õppimine pole mitte informatsiooni pelk vastuvõtmine ärritustele reageerimise kujul, vaid pigem mõistevõrkude konstrueerimine vastuvõetava informatsiooni paremaks liigendamiseks. Seejuures räägitakse kohandumisest ehk akkommodatsioonist ja hõlvamisest ehk assimilatsioonist. Konstrueerimise alusena tõlgendatakse kognitivistlike õpiteooriate vaimus kognitiivset dissonantsi, see tähendab õppija sisemist aktiivsust välise infoga suhestumisel.
Radikaalsed konstruktivistid arvavad, et kogu meie arusaam maailmast sõltub meie kasutatavast mõistestikust ning on oma olemuselt meie endi poolt konstrueeritud. Vastavalt arusaamale selle konstrueerituse iseloomust on olemas sotsiaalse konstruktivismi ja keelelise konstruktivismi eestkõnelejad.
Konstruktivistlike õpiteooriate järgi on kasvatusteaduse vaates vajalik kujundada õppeprotsess niimoodi, et rõhutatakse õpilastes huvi tekitamisele õpitava vastu, nende sisemisele motivatsioonile ja ei pakuta neile valmisteadmisi, vaid soositakse avastusõpet, õppimist läbi praktika ja selle üldistamise teel (n-ö õpipoisi mudel).
Humanistlik õpiteooria.
Humanistlikule psühholoogiale iseloomulik õppimise tõlgendus peegeldub selle psühholoogiasuuna nn kogemusliku õppimise käsituses. Nagu humanistidele kõiges omane, püütakse ka õppimise tõlgendamisel esitada säärane avatud mudel, mis oleks vaba mis tahes laadi reduktsionismist. Nad väidavad, et õppimine on uute kogemuste, tõlgenduste, mõtestamiste, oletuste, prognooside, analüüside, üldistuste katkematu ahel.
Kogemusliku õppimise käsitluse järgi on õpiviisid isikuti varieeruvad. Iga õppija toob koolitusse oma ainulaadse kogemuspagasi ning nende kogemused võivad nii teoreetilist kui praktilist õpet oluliselt rikastada.
Vilumuse mõiste.
Vilumus on harjutamise tulemusel tekkinud tegevuse osaline automatiseerumine, inimene ei pea jäägitu tähelepanuga oma operatsioonile keskenduma. Vilumusega vabanenud tähelepanu võib kasutada muuks otstarbeks, näiteks tegevuse kvaliteedi suurendamiseks.
Vilumusi on nelja liiki: sensoorsetes vilumustes on kesksel kohal meeleelundite töö. Näiteks värvuse eristamine, silmamõõt, toidu lõhna ja maitse määratlemine. Motoorsed on kõik liigutusvilumused, sensomotoorsed vilumusedkujunevad kahe erineva liigi liitumisel. Neid läheb vaja väga paljudes erinevatel aladel: ujumine, autojuhtimine, klaverimängimine jne. Intellektuaalsed vilumused on vaimse töö vahendid: lugemine, kirjutamine, probleemide lahendamine.


Idaho.
Idaho on Ameerika Ühendriikide osariik 1890. aastast alates. Põhjas piirneb Kanada Briti Columbia provintsiga, läänes Washingtoni ja Oregoni osariigiga, lõunas Nevada ja Utah'ga ning Wyomingi ja Montanaga idas.
Ajalugu.
Esimesed eurooplased jõudsid Idaho aladele 1805. aastal. Sellal elas seal hinnanguliselt 8000 indiaanlast (sahaptinid, šošonid). California kullapalaviku ajal läbis osariiki palju inimesi, kuid vähesed jäid sinna pidama. Esimene linn oli mormoonide 1860. aastal asutatud Franklin. 1861. aastal leiti Idahost kulda ja pärast seda hakkas sinna rohkem immigrante tulema.


Wisconsin.
Wisconsin (eestikeelne hääldus [uisk'onsin]; ingliskeelne hääldus; [vɪˈskɑːnsɪn]) on Ameerika Ühendriikide osariik, mis paikneb riigi põhjaosas ning kuulub Kesklääne ning Suure Järvistu regiooni. Osariik piirneb läänes Minnesotaga, edelas Iowaga, lõunas Illinois'ga, idas Michigani järvega ja põhjas Ülemjärvega. Wisconsin on pindalalt 23. ja elanike arvult 20. Ameerika Ühendriikide osariik. 1848. aastal asutatud Wisconsini osariigi halduskeskus on Madison ja suurim linn Milwaukee. Osariik koosneb 72 maakonnast.
Nimi.
Wisconsini osariik on saanud oma nime Wisconsini jõe järgi.
Esimese eurooplasena mainis jõge prantsuse maadeavastaja Jacques Marquette, kes võttis 1673. aastal koos karusnahakaupmees Louis Joliet'ga ette reisi Suurest järvistust Mississippini. Marquette kasutas oma ülestähendustes jõe kohta nime "Meskousing". Retkelt naasnud, koostas Joliet 1674. aastal kaardi, kus kasutas jõe kohta nime "Miskonsing". Tänapäeval levinud nimekuju sündis suuresti läbi juhuse, kui teine prantsuse maadeavastaja René-Robert Cavelier, La Salle'i isand luges jõe nime valesti ning uskus, et õige nimekuju on "Ouisconsing". Kuigi La Salle püüdis hiljem viga parandada, oli nimekuju juba kinnistunud ning mõnekümne aastaga kadus m-tähega variant kasutusest. Prantsusekeelne nimekuju jäi kasutusse kuni 19. sajandi keskpaigani, kuid juba sajandi alguses oli hakanud levima ka inglisepärane "Wisconsin". 1845. aastal kehtestati see Wisconsini Territooriumi seadusandliku kogu otsusega kui ametlik nimekuju.
19. sajandil ja 20. sajandi alguses püüti välja uurida, mida Wisconsini nimi tegelikult tähendab. Selleks küsitleti vanu indiaanlasi, prantsuse asunikke, karusnahakauplejaid ja teisi. Erinevate tähendustena saadi "tuhande saare jõgi", "vete kogunemine", "piisamroti maja", "rohune koht" ja isegi "augud jõekaldas, kus linnud pesitsevad". Üks uurijatest märkis, et ta "pole leidnud kaht indiaanlast, kes oleksid sõna tähenduses samal arvamusel".
2003. aastal avaldas keeleteadlane Michael McCafferty artikli, kus väidab, et Wisconsini algne nimi tuleb maiamikeelsest sõnast, mille ligikaudne tähendus on "jõgi, mis voolab läbi punase koha". Nimi viitab Wisconsini jõe voolamisele läbi Wisconsin Dellsi liivakivikanjoni.
Ajalugu.
Esimesed inimesed saabusid Wisconsini aladele umbes 12 000 aastat tagasi Wisconsini jäätumise ajal. Need varased asukad, keda kutsuti paleoindiaanlasteks, küttisid nüüdseks väljasurnud loomi. Sellise tegevuse silmapaistev mälestis on Edela-Wisconsinist leitud Boazi mastodon, mis kujutab endast mastodoniskeletti, mille juurest leiti nooleots. Jääaeg lõppes umbes 8000 tagasi ning sellele järgnes arhailiseks perioodiks kutsutav ajajärk, mil inimesed tegelesid küttimise, kalapüügi ning korilusega. Põllumajanduslikud kogukonnad tekkisid ajapikku "woodland"-perioodi kestel ajavahemikus 2000 eKr kuni 1000 pKr. Selle perioodi lõpujärgul oli Wisconsin, mis rajas tuhandeid loomakujulisi maunde, tuumikalaks. Hiljem, ajavahemikus 1000–1500 ehitasid Mississippi ja Oneota kultuuri elanikud märkimisväärseid asulaid, muuhulgas kindlustatud küla Aztalanis Kagu-Wisconsinis.
Oneotad, kes jagasid eurooplaste tuleku ajal Wisconsini piirkonda menominiidega, võivad olla tänapäeva Ioway ja Ho-Chunki hõimu esivanemad. Sellal kui esimesed eurooplased Wisconsinis kanda kinnitasid, elasid seal veel ka odžibved, sookid, foksid, kikapuud ja potavatomid, kes saabusid Wisconsinisse idast aastatel 1500–1700.
Esimene eurooplane, kes Wisconsini alasid külastas oli tõenäoliselt prantsuse maadeavastaja Jean Nicolet. Ta sõitis 1634. aastal kanuul Georgian Bayst läbi Suure järvistu ja traditsiooniliselt on arvatud, et ta tuli kaldale Green Bay lähedal Red Banksis.
Pierre Radisson ja Médard des Groseilliers külastasid Green Bayd 1654–1666 ja Cheqamegon Bayd 1659–1660, kus nad ajasid kohalike indiaanlastega karusnahakaubandust. 1673. aastal olid Jacques Marquette ja Louis Jolliet esimesed, kes võtsid ette teekonna Fox-Wisconsini veeteel kuni Mississippi jõeni Prairie du Chieni lähedal. Prantslased nagu näiteks Nicholas Perrot jätkasid karusnahakaubandust Wisconsinis 17. ja 18. sajandil, kuid ei rajanud Wisconsinisse püsivat asustust. 1763. aastal omandas piirkonna Suurbritannia, kes oli saavutanud võidu Prantsuse ja indiaani sõjas. Sellest hoolimata jätkasid prantsuse kaupmehed sõja järel piirkonnas oma tööd ja mõned, alustades Charles de Langlade'iga 1764. aastal, jäid Wisconsinisse paikseks, selle asemel, et pöörduda tagasi Briti kontrolli all olevasse Kanadasse.
Ameerika iseseisvussõja järel läks Wisconsin 1783. aastal Ameerika Ühendriikide omandusse, kuigi britid jäid seal "de facto" võimule kuni 1812. aasta sõjani, mil USA suutis end piirkonnas kehtestada. Ameerika võimu all olles läks rõhk karusnahakaubanduselt tinakaevandamisele. Väljavaade Mineral Pointi tinamaardlatest saadavale rikkusele tõmbas ligi immigrante nii Ühendriikidest kui Euroopast. Mõned kaevurid leidsid peavarju aukudest, mida nad olid kaevanud ja neid hakati kutsuma "mäkradeks", mistõttu Wisconsin sai hüüdnimeks "Badger State" ehk "Mägraosariik". Valgete kaevurite tulv tekitas pingeid kohalike põliselanikega ning 1827. aasta Winnebago sõda ning 1832. aasta Musta Hauka sõda viisid indiaanlaste vägivaldse eemaldamiseni suuremast osast Wisconsinist. Nende konfliktide järel organiseeriti 1836. aastal Wisconsini Territoorium ning jätkuv valgete asustus viis osariigiks saamiseni 1848. aastal.
Wisconsini varajane poliitika oli oluliselt mõjutatud üleriigilisest orjanduse-teemalisest arutelust. Wisconsin, mis oli algusest peale olnud vaba osariik, sai Põhjaosariikide abolitsionismi keskuseks. Debatt muutus eriti tuliseks 1854. aastal, mil põgenenud ori Missourist, Joshua Glover, võeti Racine'is kinni. Vastavalt "Fugitive Slave Lawle võeti Glover vahi alla, kuid abolitsionismi pooldav rahvahulk jooksis vanglale tormi ning Gloveril aidati põgeneda Kanadasse. Sellest juhtumist ajendatud kohtuprotsessil kuulutas Wisconsini ülemkohus Fugitive Slave Law põhiseadusevastaseks. 20. märtsil 1854 lõid orjandusevastased aktivistid Vabariikliku Partei, millest kujunes nende sündmuste järel määrav jõud osariigi poliitikas. Ameerika Ühendriikide kodusõjas osales 91 000 Wisconsini sõdurit Uniooni poolel.
Osariigi algusaastatel muutus ka Wisconsini majandus mitmekesisemaks. Tinakaevandamise hääbudes muutus osariigi lõunapiirkondades peamiseks elatusallikaks põllumajandus. Läbi osariigi ehitati raudteid, mida kasutati vilja veoks turgudele, samuti rajati tööstusi nagu J.I.Case & Company Racine'is, mis valmistasid põllumajandustööriistu. Wisconsinist sai 1860. aastatel lühikeseks ajaks riigi suurim viljatootja.
Wisconsini metsases põhjaosas oli peamine majandusharu aga metsatööstus, ning linnadesse nagu La Crosse, Eau Claire ning Wausau kerkisid saeveskid. Selline majandamine aga tõi kaasa tõsised keskkonnaprobleemid ning 19. sajandi lõpuks oli põllumajandus laostanud mullaviljakuse ning metsatööstuse tõttu oli hävinud suurem osa Wisconsini metsadest. See tõi kaasa mõlema majandusharu taandumise.
1890. aastatel keskendusid Wisconsini talunikud viljakasvatamise asemel piimatootmisele, mis võimaldas maa kestlikumat ning tulusamat kasutust. Paljudel immigrantidel oli juustuvalmistamisoskus, mis kombineerituna osariigi sobiva asendi ning Wisconsini ülikooli professori Stephen Babcocki piimauuringutega tõid osariigile maine kui "America's Dairyland" ("Ameerika Piimamaa"). Looduskaitsjad nagu Aldo Leopold taastasid 20. sajandi alguses osariigi metsasid, sillutades nii teed säästlikumale puidu- ja paberitööstusele ning turismile. 20. sajandi alguses Euroopast saabunud immigrantide saabumine tõi Wisconsinis kaasa tööstusbuumi. Milwaukees tegeldi kõikvõimaliku tööstusega alates õllepruulimisest kuni masinate ja tööriistade tootmiseni. 1910. aastal oli Wisconsin oma toodangu väärtuselt USA osariikide hulgas 8. kohal.
20. sajandi algus oli tähelepanuväärne progressiivse poliitika leviku poolest, mille käilakujuks oli Robert M. La Follette. Ajavahemikus 1901–1914 lõid Wisconsini Progressiivsed Vabariiklased esimese üleosariigilise üldiste eelvalimiste süsteemi, esimese toimiva tööõnnetuse hüvitamise seaduse ning esimese osariikliku tulumaksu, mis muutis maksustamise tegeliku sissetulekuga proportsionaalseks. Progressiivne Wisconsini Idee ("Wisconsin Idea") propageeris Wisconsini ülikooli laiendamist läbi "UW-Extension"-süsteemi. 1932 võeti Wisconsis kasutusele Ameerika Ühendriikide esimene töötutele abiraha maksmise programm, mille olid välja töötanud Wisconsini ülikooli majandusprofessorid John R. Commons ja Harold Groves.
Teisele maailmasõjale järgnenud aastakümnetel sai Wisconsin mitmete poliitiliste äärmuste osaliseks. 1950. aastatel kujunes Wisconsini senaatorist Joseph McCarthyst antikommunistide tuline ja vastuoluline eestkõneleja. Vietnami sõda tõi kaasa radikaalsed sõjavastased protestid Wisconsini ülikoolis, mis kulmineerusid Sterling Halli pommirünnakuga 1970. aasta augustis. Hilisem poliitika on olnud suhteliselt mõõdukas. 1990. aastatel viidi osariigis kuberner Tommy Thompsoni juhtimisel läbi tervishoiureform. 20. sajandi lõpuosa tõi kaasa taas kord majandusolukorra muutumise, mil rasketööstus ja tootmine andsid teed meditsiinil, haridusel, põllumajandusel ja turismil põhinevale teenusmajandusele.
Geograafia.
Wisconsin piirneb põhjas Montreali jõe, Ülemjärve ja Michigani järvega; idas Michigani järvega, lõunas Illinois', edelas Iowa ning loodes Minnesota osariigiga. Osariigi piir jookseb läänes piki Mississippi ja St. Croix' jõge ning piki Menominee jõge kirdes. Wisconsin on põhjapoolseim osariik, millel pole piiri Kanadaga.
Suure järvistu ja Mississippi jõe vahel paiknev Wisconsin on geograafiliselt mitmekesine. Osariik on jagatud viieks erinevaks regiooniks. Osariigi põhjaosas Ülemjärve ääres asub "Lake Superior Lowland", sellest lõunasse jääb "Northern Highland" oma suurte okasmetsadega ning 6100 km² suuruse Chequamegoni-Nicolet' rahvusmetsaga, samuti tuhandete liustikujärvede ning osariigi kõrgeima punkti Timms Hilliga. Osariigi keskele jääb "Central Plain", mida iseloomustab hea põllumajandusmaa ning liivakivimoodustised nagu Wisconsin Dells. Osariigi kaguosas paikneb "Eastern Ridges and Lowlands", kus asuvad Wisconsini suurimad linnad. Samuti asuvad seal Niagara astang, Black Riveri astang ja. Niagara astangu aluskivim on dolomiit, ülejäänuil aga lubjakivi. Osariigi edelaossa jääb kaljune "Western Upland" oma metsade ja põllumaaga ja rohkete Mississippi kaldajärsakutega. See piirkond moodustab koos mõnede Iowa, Illinois’ ja Minnesota aladega "Driftless Area", mis ei olnud Wisconsini jäätumise ajal mandrijääga kaetud.
46% protsenti Wisconsini osariigi maa-alast on kaetud metsaga.
Osariigis asub üks riikliku tähtsusega mets, mida majandab Ameerika Ühendriikide Metsateenistus ("United States Forest Service") – Chequamegoni-Nicolet' rahvusmets.
Wisconsinis on seitse punkti, kus kohtuvad nelja maakonna piirid.
Kliima.
Wisconsinis valitseb niiske mandriline kliima. Kõrgeim mõõdetud õhutemperatuur Wisconsinis on 46 °C, mis mõõdeti 13. juulil 1936 Wisconsin Dellsis. Madalaim temperatuur mõõdeti Couderay külas 2. ja 4. veebruaril 1996, mil oli −48 °C külma.
Demograafia.
Ameerika Ühendriikide Rahvaloenduse Büroo hinnangul oli 1. juulil 2011 Wisconsini elanike arv 5 711 767 inimest, mida on 0,44% rohkem kui 2010. aasta rahvaloenduse ajal.
Wisconsin on olnud läbi ajaloo etniliselt mitmekesine. Prantsuse karusnahakauplejatele järgnesid osariigi edelaosasse pidama jäänud kaevurid, kellest paljud olid Cornwalli päritolu. Järgmisele sisserändajate lainele andsid tooni jänkid ehk inglise päritolu Uus-Inglismaa ja New Yorgi osariigi elanikud. Osariigi algusaastail domineerisid just nemad Wisconsini tööstuses, rahanduses, poliitikas ja hariduses. Ajavahemikus 1850–1900 saabus Wisconsinisse suurel hulgal Euroopa immigrante, kellest peamise osa moodustasid sakslased ja skandinaavlased (peamiselt norralased) ning väiksemal määral ka belglased, hollandlased, šveitslased, soomlased, iirlased, poolakad ja mitmed teised rahvused. 20. sajandil saabus palju mehhiklasi ja afroameeriklasi, kes asusid elama peamiselt Milwaukeesse. Vietnami sõja järel asus osariiki elama ka hulgaliselt hmonge.
Ameerika Ühendriikide rahvaloendustel tuleb inimestel märkida ka oma rahvuslik päritolu. 2000. aasta seisuga olid Wisconsinis kõige arvukamad kuus sellist päritolugruppi ("ancestry group"): saksa (42,6%), iiri (10,9%), poola (9,3%), norra (8,5%), inglise (6,5%) ja itaalia (6,1%). Saksa päritolu inimesi on kõige rohkem igas maakonnas, välja arvatud Menominees, Trempealeaus ja Vernonis. Wisconsinis on ka suurim poola päritolu inimeste osakaal terves riigis. Erinevad rahvusgrupid jagunesid osariigis erinevalt. Kuigi sakslased asusid elama üle kogu osariigi, oli nende osakaal suurim siiski Milwaukees. Norralased suundusid peamiselt metsandus- ja põllumajanduspiirkondadesse põhjas ja läänes. Iirlased, itaallased ja poolakad asusid elama eelkõige linnadesse. Afroameeriklased asusid elama eelkõige Milwaukeesse, eelkõige alates 1940. aastast. Menominee maakond on ainus maakond ida-USAs, kus on ülekaalus indiaanlased.
86% Wisconsini afroameerika kogukonnast elab neljas linnas: Milwaukees, Racine’is, Beloit’s ja Kenoshas, kusjuures Milwaukee on koduks ligi kolmveerandile osariigi mustanahalistest. Suure järvistu regioonis on vaid Detroitis ja Clevelandis suurem mustanahaliste elanike osakaal.
33% Wisconsini aasia päritolu elanikest moodustavad hmongid, kelle peamised kogukonnad on Milwaukees, Wausaus, Green Bays, Sheboyganis, Appletonis, Madisonis, La Crosse’is, Eau Claire’is, Oshkoshis ja Manitowocis.
Kuritegevus.
FBI andmeil pandi 2009. aastal osariigis toime 144 mõrva või tahtlikku tapmist, 1108 vägistamist, 4850 röövi, 8431 isikuvastast rünnakut ja 147 486 varavastast kuritegu. Wisconsin avaldab ka ise kuritegevuse statistikat läbi "Office of Justice Assistance"’i. Selle andmeil pandi 2009. Aastal toime 14 603 vägivallakuritegu, millest lahendati 50%. OJA andmeil pandi 2009 toime 4633 seksuaalset rünnakut, millest lahendati 57%. Wisconsinis on alaealistel kolm korda kõrgem risk sattuda seksuaalse rünnaku ohvriks kui täiskasvanutel. Kõige enam on ohvriks langenud lapsed vanuses 11–15.
Olulisemad linnad.
Kuigi Wisconsinil on põllumajandusosariigi maine, elab üle 68% osariigi elanikest linnalistes asulates ning Milwaukee linnastu ("Greater Milwaukee area") on koduks ligi kolmandikule osariigi elanikest. Michigani järve äärde jäävas Milwaukee linnastus elas 2010. aasta rahvaloenduse järgis 1 751 316 elanikku, samas kui Milwaukee ise oma 602 000 elanikuga on elanike arvult USA 22. linn. Milwaukee piirkond on osa Suure järvistu megalopolisest.
Madisoni, mis on osariigi halduskeskus ning ülikoolilinn, elanike arv on umbes 220 000 ning koos eeslinnadega üle 600 000. Ajakiri Money Magazine nimetas 2007. aastal Madisoni eeslinna Middletoni “parimaks paigaks, kus Ameerikas elada”.
2007. aastal oli Wisconsinis 12 linna, kus elas üle 50 000 inimese.
Valitsemine.
Osariigi valitsuskorraldus on põhijoontes paika pandud Wisconsini konstitutsiooniga. Wisconsinis kehtib võimude lahususe põhimõte ning täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim on eraldiseisvad.
Täidesaatev võim.
Wisconsini osariigi täidesaatvat võimu juhib kuberner. Praegune kuberner Scott Walker astus ametisse 3. jaanuaril 2011. Lisaks kubernerile on täidesaatva võimu teostajate hulgas veel viis valitavat ametnikku: asekuberner, osariigi sekretär, peaprokurör, varahoidja ja "State Superintendent of Public Instruction".
Seadusandlik võim.
Seadusandlik võim kuulub kahekojalisele Wisconsini Osariigi Seadusandlikule Kogule ("Wisconsin State Legislature"), mis koosneb Alamkojast ("Wisconsin State Assembly") ja Senatist ("Wisconsin State Senate").
Esindatus Ameerika Ühendriikide senatis ja alamkojas.
Ühendriikide Senatis esindavad Wisconsinit Ron Johnson ja Herb Kohl. Wisconsin on jagatud kaheksaks kongressipiirkonnaks (congressional district).
Maksud.
Wisconsinis puuduvad tasulised maanteed, kuna kiirteede ehitamist ja hooldamist finantseeritakse osaliselt mootorikütusemaksust ning ülejäänu saadakse osariigi eelarvest. Teid, mis ei ole kiirteed, rajavad ja hooldavad kohalikud omavalitsused oma vahenditest.
Poliitika.
2008. aasta presidendivalimistel sai Wisconsinis võidu Illinoisi senaator Barack Obama, kes kogus 56% häältest. Demokraate toetasid eelkõige Milwaukee ja Madisoni elanikud. Vabariiklaste kandidaat John McCain kogus 42% häältest ning sai võidu 13 maakonnas. Vaid Florence’i, Green Lake’i, Ozaukee, Washingtoni ja Waukesha maakonnas sai McCain üle 55% häältest. Obamat saatis edu 59 maakonnas. Hääletusest osavõtnute arv oli kõrge, terves riigis jäädi alla vaid Minnesotale.
2010. aasta valimistel saatis edu aga vabariiklasi. Saadi nii kuberneri ametikoht kui ka enamus parlamendi ülem- ja alamkojas. Vabariiklane Ron Johnson sai demokraat Russ Feingoldi asemel senatisse ning ka alamkojas saadi kaks seni demokraatidele kuulunud kohta. Praegu esindab USA alamkojas Wisconsinit 5 vabariiklast ja 3 demokraati.
Majandus.
2010. aastal oli Wisconsini osariigi majanduse kogutoodang 248,3 miljardit dollarit, olles sellega USA osariikide hulgas 21. kohal. 2008. aastal oli keskmine aastane sissetulek inimese kohta 35 239 dollarit. Wisconsini majanduses mängivad peamist rolli tööstus, põllumajandus ja tervishoid. Kuigi tööstus annab tunduvalt suurema osa sissetulekust kui põllumajandus, peetakse Wisconsinit sageli siiski põllumajandusosariigiks.
2010. aasta juunis oli töötuse määr 7.9% (hooajaliselt korrigeeritud)
Põllumajandus.
Wisconsin toodab umbes veerandi USA juustust, olles nii riigi suurim juustutootja. Piimatootmises on ta California järel teisel kohal ning piimatootmises ühe inimese kohta Idaho ja Vermonti järel kolmandal kohal. Wisconsin on teisel kohal võitootmises, valmistades umbes veerandi riigi võist. Osariik on ka esikohal maisist silo valmistamisel, samuti jõhvikate, ženženni ja roheliste ubade kasvatamises. Wisconsin annab üle poole riigi jõhvikatoodangust ning 97% ženžennitoodangust. Ka kartuli-, porgandi-, kirsi-, vahtrasiirupi- ning suhkrumaisitoodangus ollakse riigis esimeste hulgas. Põllumajanduse tähtsusest annab aimu ka see, et 2004. aastal projekti "50 State Quarters", kus iga osariigi jaoks valmistati erineva kujundusega 50-sendine münt, raames välja antud Wisconsini mündil on kujutatud Holsteini lehma, maisitõlvikut ja juustukera.
Tööstus.
Olulise osa tööstussektorist moodustab toidutöötlemine. Osariigis on esindatud sellised tuntud brändid nagu Oscar Mayer, külmutatud pitsasid valmistav Tombstone ning vorstitootjad Johnsonville ja Usinger's. Ainuüksi Kraft Foods annab osariigis tööd enam kui 5000 inimesele. Milwaukee on suur õlletootja ning seal asus enne Coors Brewing Companyga liitmist ka riigi suuruselt teise õlletootja Miller Brewing Company peakorter. Lisaks olid Milwaukees ka suured Schlitzi, Blatzi ja Pabsti õlletehased.
Samuti on heal järjel masinatööstus. Peamised selles valdkonnas tegutsevad ettevõtted on Kohler Company, Mercury Marine, Rockwell Automation, Johnson Controls, Seagrave Fire Apparatus, Pierce Manufacturing, Briggs & Stratton, Miller Electric, Milwaukee Electric Tool Company, Bucyrus International, Joy Global Inc., The Manitowoc Company, Modine Manufacturing Company, Reliance Controls Corporation, Super Steel Products Corp., Ladish Co., Oshkosh Truck, Harley-Davidson ja Ariens Company.
Wisconsin on oluline paberi, pakendite ja esmatarbekaupade tootja. Suurtest esmatarbekaupade tootjaist on osariigis esindatud SC Johnson & Co., Diversey Inc. ja mitmed teised.
Wisconsin on riigi suurim paberitootja. Foxi jõe alamjooksul alates Winnebagost kuni Green Bayni on 24 paberivabrikut 63 kilomeetrisel lõigul.
Osariigi majanduses on kasvav mõju tervishoiuseadmete ja –tarkvara tootmisel, kus peamist rolli mängivad ettevõtted nagu GE Healthcare, Epic Systems ja TomoTherapy.
Turism.
Turism on "Department of Tourism"i andmete järgi Wisconsini suuruselt kolmas majandusharu. Turismisihtkohad nagu Spring Greeni lähedal asuv House on the Rock, Baraboos asuv Circus World Museum ja Wisconsin Dells meelitavad igal aastal ligi tuhandeid külastajaid. Populaarsed on ka mitmed üritused, millest tuntumad on Summerfest ja EAA AirVenture Oshkosh lennušõu.
Kuna osariigis on palju järvi ja jõgesid, on levinud ka veekogude ääres puhkamine.
Osariigi idaosas Michigani järves asuval Doorsi poolsaarel asub üks Wisconsini turismisihtmärke – Doorsi maakond, mis oma paljude lahtede ja sadamatega on eriti populaarne just paadisõitjate hulgas.
Kultuur.
Wisconsini elanikke kutsutakse wisconsiniitideks ("Wisconsinites"). Kuna Wisconsini kutsutakse sageli Ameerika Piimamaaks (osariigi autode registreerimisnumbritel on juba 1940. aastast kirjas "America’s Dairyland") ning osariigis on tugev juustuvalmistamistraditsioon, kutsutakse Wisconsini inimesi vahel juustupeadeks ("cheeseheads"). Levinud on juustutükki meenutavate vahtkummist mütside valmistamine ja kandmine.
Wisconsinis peetakse sageli rahvapidusid tähistamaks elanike kirjut etnilist päritolu. Selliste festivalide hulka kuuluvad Summerfest, Oktoberfest, Polish Fest, Festa Italiana, Irish Fest, Bastille Days, Syttende Mai, Brat Days Sheboyganis, Cheese Days Monroes ja Mequonis, African World Festival, Indian Summer, Arab Fest ja hulk teisi.
Muusika.
Wisconsinis toimub rohkem kantrimuusikafestivale kui üheski teises osariigis. Tuntumad neist on: Miller Lite Presents Country Fest, Bud Light Presents Country Jam USA, Coors Hodag Country Festival, Porterfield Country Music Festival, Country Thunder USA Twin Lakesis ja Ford Presents Country USA.
Milwaukees toimub igal aastal Summerfest, mis reklaamib end kui "maailma suurim muusikafestival". Festivali peetakse Michigani järve ääres asuvas Heny Maier Festival Parkis nagu ka mitmeid teisi suviseid rahvamuusikaüritusi.
Wisconsin Area Music Industry korraldab igal aastal üritust, kus autasustatakse Wisconsini parimaid muusikuid.
Waukeshast oli pärit kitarrist ja üks elektrikitarri loojatest Les Paul (1915–2009).


Pennsylvania.
Pennsylvania on Ameerika Ühendriikide osariik 1787. aastast alates. Põhjas piirneb New Yorgi osariigiga, lõunas Marylandi ja Delaware'iga, läänes Ohioga, edelas Lääne-Virginiaga ning idas New Jerseyga.
Osariigi pealinn on Harrisburg ja suurim linn Philadelphia.
Pennsylvania on nimetatud kveeker William Penni järgi, kes rajas sinna asunduse 1681. aastal.
Osariigis asub Ameerika Ühendriikide vanimaid ülikoole Pennsylvania Ülikool ning suurimate hulka kuuluv Pennsylvania Osariigi Ülikool.


Põhja-Dakota.
Põhja-Dakota on Ameerika Ühendriikide osariik 1889. aastast alates. Põhjas piirneb Kanada Saskatchewani ja Manitoba provintsiga, lõunas Lõuna-Dakota osariigiga, läänes Montanaga ning idas Minnesotaga.
Osariigi suurim linn on Fargo.


Iowa.
Iowa on Ameerika Ühendriikide osariik 1846. aastast alates. Põhjas piirneb Minnesota osariigiga, lõunas Missouriga, loodes Lõuna-Dakotaga, läänes Nebraskaga, idas Wisconsini ja Illinoisiga.
Osariigi suuremad linnad on Des Moines, Cedar Rapids, Davenport ja Sioux City.


Maine.
Maine [mein] on Ameerika Ühendriikide osariik 1820. aastast alates, kui see eraldus Massachusettsist. Maine kuulub Uus-Inglismaa regiooni ning on kirdepoolseim osariik USAs. Kirdes piirneb see Kanada New Brunswicki provintsiga, loodes ja läänes Québeci provintsiga, edelas New Hampshire'i osariigiga ning idas Atlandi ookeaniga.
Osariigi ulatus on põhjast lõunasse 515 km 43° 4′ N ja 47° 28′ N vahel, läänest itta 305 km 66° 57′ W ja 71° 7′ W vahel.
Maine'is asub Acadia rahvuspark.
Majandus.
2009. aastal oli Maine'i SKP 50,6 miljardit USA dollarit.
2011. aasta märtsis oli töötus 7,6%.
Rahvastik.
2010. aasta seisuga elab Maine'is 1 328 361 inimest.


Georgia.
Georgia on Ameerika Ühendriikide osariik. Lõunas piirneb ta Floridaga, idas Atlandi ookeani ja Lõuna-Carolinaga, põhjas Tennessee ja Põhja-Carolinaga, läänes Alabamaga. Geograafiliselt ja kultuuriliselt kuulub ta lõunaosariikide hulka.
Georgia pealinn on Atlanta. Teised suuremad linnad on Augusta, Columbus, Savannah, Macon ja Athens.
Georgia oli üks kolmeteistkümnest kolooniast, mis tõstsid Ameerika revolutsiooni ajal mässu Briti ülemvõimu vastu. 2. jaanuaril 1788 võeti ta neljanda osariigina vastu Ameerika Ühendriikide koosseisu. Ameerika kodusõja ajal 1861–1865 kuulus ta Ameerika Riikide Konföderatsiooni.
Osariiki iseloomustab väga kiire rahvaarvu kasv. Viie aasta jooksul kasvas elanike arv 886 000 inimese võrra, ületades 2005. aastal 9 miljoni piiri.
Georgia hüüdnimed ameeriklaste seas on "Peach State" ja "Empire State of the South". Viimase nime on ta pälvinud oma suuruse ja õitsva tööstuse tõttu. Georgia on tuntud ka Coca-Cola sünnikohana ja The Coca-Cola Company peakorter asub tänaseni Atlantas.
Ameerika presidentidest on Georgias Plainsi linnas sündinud Jimmy Carter.
Osariigi kuberner on aastast 2003 Sonny Perdue, esimene vabariiklane sellel ametikohal pärast 1872. aastat.


Põhja-Carolina.
Põhja-Carolina [ˌnɔrθ kærəˈlaɪnə] on Atlandi ookeani rannikul rannikul asuv Ameerika Ühendriikide osariik alates 1789. aastast. Põhjas piirneb Virginiaga, lõunas Lõuna-Carolinaga, läänes Tennesseega ning edelanurgas Georgiaga.
Osariigi suurim linn on Charlotte.


Lõuna-Dakota.
Lõuna-Dakota on Ameerika Ühendriikide osariik 1889. aastast alates. Põhjas piirneb Põhja-Dakotaga, lõunas Nebraskaga, läänes Montana ja Wyominguga ning idas Minnesota ja Iowaga.
Osariigi suurim linn on Sioux Falls.


Illinois.
Illinois (hääldus eesti keeles ['illinois], inglise keeles /ˌɪlɪˈnɔɪ/) on Ameerika Ühendriikide osariik 1818. aastast alates. Osariik piirneb põhjas Wisconsini osariigiga, lõunas Kentuckyga, läänes mööda Mississippi jõge Iowa ja Missouriga, idas Indianaga ning kirdenurgas Michigani järvel Michiganiga.
Rahvastik.
2010. aastal elas Illinoisis 6 483 802 inimest.


Jalg (pikkusühik).
Jalg on SI-süsteemi väline mõõtühik, mis on võrdne umbes kolmandiku meetriga. Ühes jalas on kaksteist tolli ja ühes jardis on kolm jalga. Jala rahvusvaheline standardlühend on ft. Tänapäeval kasutatakse seda peamiselt Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias ning rahvusvaheliselt merenduses ja lennunduses.
Jalg kui mõõtühik on välja arenenud inimese jalalaba mõõtühikuna kasutusele võtmisest. Eri aegadel ja riikides on jala kui mõõtühiku pikkus kõikunud vahemikus 0,28 – 0,35 meetrit. Samamoodi on mõõtühikuna kasutusele võetud küünar. Ka küünar põhineb inimese kehaosal, nimelt küünarvarrel.
Tänapäeval on kasutusel inglise jalg.


Jalg.
Jalg on loomade kulgemiselund: jäse, mis kannab looma keha ning aitab tal liikuda.
Enamasti on jalg pikergune, see ühendub kehaga puusaliigese abil ning jala alumise otsa kuju aitab keharaskust laiemalt jaotada. Enamikul loomadest on paarisarv jalgu.


Toll (pikkusühik).
1 toll = 0,0254m = 1/12 jalga = 2,54 sentimeetrit


Ilm.
Ilm on pidevalt muutuv atmosfääri olek, mida põhjustavad päikeseenergia mõjul ja aluspinna kaastoimel atmosfääris kulgevad füüsikalised protsessid. Ilma kujundavad elemendid on õhutemperatuur, õhurõhk, õhuniiskus, sademed, tuul ja atmosfäärinähtused (äike, tuisk, udu, jne).
Suurem osa ilmanähtustest toimub troposfääris. Tavakõnes mõistetakse ilma all ilma planeedil Maa.
Ilma tuleb eristada kliimast, mis on teatud piirkonnale omane pikaajaliste mõõtmiste alusel kindlaks tehtud pikaajaline keskmistatud ilmade režiim.
Planeedil Maa on põhilised ilmanähtused tuul, pilved, vihm, lumi, udu. Harvemad on sageli loodusõnnetusi põhjustavad tornaadod, orkaanid, taifuunid ja lumetormid ning jäävihm.
Ilmaennustamine on teaduse rakendus, mille abil püütakse ennustada atmosfääri seisundit teatud hetkel mingis kohas.
Ilma põhjustajad.
Ilma mõjutavad erinevate piirkondade temperatuuri ja niiskuse erinevused. Need erinevused on põhjustatud näiteks sellest, millise nurga all päike paistab (see oleneb laiuskraadist). Kuna planeedi Maa telg on oma orbiidi tasapinna suhtes kaldu, siis langeb päikesevalgust Maa erinevatesse piirkondadesse erineval määral. Mida kaugemal troopilisest vööndist, seda madalam on päikesekiirguse kaldenurk, seega on ka temperatuurid neis kohtades madalamad. Sama nähtus põhjustab ka aastaaegade vaheldumist. Suured temperatuurierinevused polaaralade ja troopiliste õhuvoolude vahel põhjustavad jugavoole. Keskmiste laiuskraadide ilmasüsteemid (näiteks ülitroopilised tsüklonid) on põhjustatud jugavoolude ebastabiilsusest. Troopilised ilmanähtused nagu mussoonid ja laiapõhjalised äikesetormid tekivad teistsuguste protsesside mõjul.
Ebaühtlane soojendamine päikese poolt sõltub omakorda ilmast (pilvisus ja sademed). Selgel päeval on päikesekiirgust rohkem, seega on siis ka temperatuurid kõrgemad. Kõrgemal on õhk jahedam kui maapinnale lähemal, mis on seletatav vertikaalgradiendiga (meteoroloogilise elemendi muutuse määr Maa atmosfääris vertikaalsel suunal). Lokaalselt võivad temperatuurierinevused sõltuda aluspinna (veekogud, metsad, jääkate või inimtekkelised objektid) erinevatest füüsilistest omadustest (peegelduvus, karedus või niiskussisaldus). Näiteks maapind soojeneb suvel tunduvalt kiiremini ja tema temperatuur on märgatavalt kõrgem kui veepinnal.
Pinnatemperatuuri erinevused põhjustavad omakorda õhurõhu erinevusi. Kuum (maa)pind soojendab õhku ning õhk paisub, väheneb õhurõhk ja õhutihedus. Selle tulemusena liigub õhk kõrgema õhurõhuga piirkonnast madalama õhurõhuga piirkonda, tekib tuul, mille liikumine on maa ümara kuju ning Coriolisi efekti tõttu kõverjooneline.Formeerunud lihtsamad süsteemid võivad emergentsetena põhjustada keerukamaid ilmasüsteme ja -nähtusi. Näiteks Hadley vertikaalne tsirkulatsioon või väiksema ulatusega rannikubriisid.
Ilmaennustamine.
a> pind jaotatakse kolmemõõtmelisteks osadeks, et ilmaennustusmudelites piisava täpsusega arvutamine oleks võimalik
Ilmaennustamine on teaduse ja tehnoloogia rakendamine eesmärgiga kindlaks teha (prognoosida) Maa atmosfääri seisundit mingis teatud kohas ja teatud ajal tulevikus. Inimesed on püüdnud ilma ennustada juba aegade algusest, kuid formaalselt võib ilmaennustuste alguseks pidada 19. sajandit. Ilmaennustamiseks on vajalik koguda kvantitatiivseid andmeid atmosfääri hetkeolukorra kohta ning teada atmosfääriprotsesside toimimise reegleid.
Atmosfäär on kaootiline süsteem, seega väikesed muutused süsteemi ühes osas võivad kasvada ning mõjutada suurelt tervet süsteemi. Seetõttu on keeruline ennustada ilma rohkem kui paar päeva ette. Samas töötavad ilmateadlased pidevalt selle nimel, et
meteoroloogiat teaduslikult uurides neid piire nihutada. Ilmaennustajad peavad võimatuks saavutada kasutatavaid igapäevaseid ennustusi rohkem kui 10 päeva ette.
Kui varem said ilmaennustajad toetuda vaid õhurõhu muutustele, hetkel valitsevatele ilmatingimustele ja pilvkatte omadustele, siis nüüd kasutatakse ilma prognoosimiseks numbrilisi ilmaennustuse mudeleid. Parima prognoosmudeli valimiseks on siiski vajalik inimene, kellel on oskus tunda ära ilmamustreid ning seoseid erinevate nähtuste vahel, teadmised mudeli toimimisest ja selle kõrvalekalletest. Atmosfääri kaootiline iseloom, atmosfääri kirjeldavate võrrandite lahendamiseks kuluv mahukas arvutusjõudlus, võimalikud vead algolukorra mõõtmises ja puudulikud teadmised atmosfääriprotsessidest tähendavad seda, et prognoosid muutuvad järjest ebatäpsemaks mida pikemaks venib aeg hetkeolukorra ja prognoositava tulevikuhetke vahel. Erinevate mudelite ja teadmiste kasutamine aitab veavõimalusi vähendada ning valida välja kõige tõenäolisem prognoos.
Igapäevaselt kasutavad inimesed ilmaennustusi, et otsustada, mida selga panna või kuhu minna.
Ilmaennustused on eriti olulised ekstreemsete ilmastikunähtuste puhul. Hoiatused aitavad kaitsta elu ja vara. Temperatuuri ja sademete prognoos on oluline näiteks põllumajanduses, transpordis, jne.
Läbi ajaloo on inimesed üritanud ilma kontrollida, ning on tõendusmaterjali selle kohta, et inimtegevus (põllumajandus, tööstus) on ilmamustreid tahtmatult muutnud.
Uurides ilma toimimist teistel planeetidel on saadud rohkem teada selle kohta, kuidas ilm käitub Maal. Kuulus päikesesüsteemi maamärk, Jupiteri Suur Punane Laik on antitsükloni torm, mis on kestnud vähemalt 300 aastat.
Äärmuslik ilm.
Planeedil Maa esinevad keskmised õhutemperatuurid aasta jooksul langevad vahemikku ±40 °C. Maa erinevate kliimatingimustega piirkondades võivad esineda ka kõrgemad või madalamad õhutemperatuurid. Ametlik maailma külmim mõõdetud õhutemperatuur on -89,2 °C (Antarktikas Vostoki polaarjaamas 21. juulil 1983). Kuumim mõõdetud õhutemperatuur on 57,7 °C t (Liibüas Al 'Aziziyahis 13. septembril 1922). Kõrgeim aastane keskmine õhutemperatuur oli 34,4 °C Etioopias Dallolis. Madalaim aasta keskmine õhutemperatuur oli -55,1 °C (Antarktikas Vostoki polaarjaamas). Madalaim aasta keskmine õhutemperatuur inimasustusega piirkonnas oli Kanadas Eurekas (-19,7 °C).
Mõju inimestele.
Ilm on otseselt mõjutanud inimkonna ajalugu. Ilm on sekkunud ajaloolistesse sündmustesse ning kliimamuutused on põhjustanud rahvarändeid (näiteks kõrbestumine Lähis-Idas ning jääajal liustikest tekkinud ühendusteede tekkimine), ekstreemsed ilmasündmused on põhjustanud tagasihoidlikumaid inimeste liikumisi ühest piirkonnast teise. 1281. aastal päästis Kamikaze taifuun Jaapani mongolite invasiooni eest. Prantsuse nõuded Florida asjus said lõpu kui 1565. aastal hävitas orkaan prantsuse laevastiku, võimaldades Hispaanial vallutada Fort Caroline'i. Orkaan Katrina laastamistöö tõttu oli 1 miljonit inimest sunnitud lahkuma oma kodust ning asuma elama mujale üle terve USA, see oli suurim populatsiooni ümberpaigutumine Ameerika Ühendriikide ajaloos.
Väike jääaeg põhjustas Euroopas ikaldust ning näljahäda. 1690. aastatel oli Prantsusmaal suurim näljahäda keskajast saati. Soomes suri 1696–1697 näljahäda tagajärjel üks kolmandik elanikkonnast.
Ilm avaldab mõju üksikindiviidide füüsilisele ja vaimsele tervisele. Külma ja kuiva õhku on seostatud migreenidega ning astma ja artriidivalude ägenemisega. Suremus tõuseb kuumalainete ajal rohkem kui väga külmadel perioodidel, eriti ägenevad südameveresoonkonna haigused. Külm ilm on lisaks otsesele mõjule (alajahtumine, gripp, kopsupõletik) seotud inimese terviseprobleemidega ka kaudselt (libedaga kukkumised, avariid, õnnetused, tulekahjud).
Pikad pimedad talved mõjutavad inimeste meeleolu ning võivad kaasa aidata depressiooni tekkimisele. Tuul kannab edasi saastet ning allergeene, mõjutades hingamisteede haigustega inimesi, näiteks astmaatikuid.
Ilma mõjutamine inimese poolt.
Läbi inimajaloo on üritatud ilma mõjutada ja muuta: alates iidsetest vihmarituaalidest kuni vihmapilvede laialiajamiseni Punase väljaku kohalt ning Ameerika Ühendriikide sõjaväe operatsioonini "Popeye", mille eesmärgiks oli segada varustuse transportimist üritades pikendada Põhja-Vietnami mussooni.
Kõige edukamalt on õnnestunud mõjutada sademete teket; pilvi hajutatakse suuremate lennujaamade kohalt, üritatakse suurendada lumesadu mägedes ning takistada rahe teket. Üks hiljutisemaid näiteid ilma tahtlikust mõjutamisest oli Hiina ettevalmistused 2008. aasta suveolümpiamängudeks. Pekingi 21-st erinevast piirkonnast tulistati taevasse 1104 vihmavastast raketti hoidmaks ära vihmasadu avatseremoonia ajal. Pekingi kohaliku meteoteenistuse juht Guo Hu kinntas, et plaan õnnestus (Pekingi lähedases Hebei provintsi linnas Baodingis registreeriti 100 mm sademeid ja Fangshani piirkonnas 25 millimeetrit).
Ilmaelemendid.
Neid põhilisi ilmaelemente mõõdetakse vastavate mõõteriistadega ilmajaamades, mõõtmisi tehakse ka uurimislaevadel, lennukitel, raadiosondide ja poide abiga. Ilmasatelliidid jälgivad troposfääri kosmosest ning annavad palju informatsiooni pilvkatte, lainete kõrguse ja õhuvoolude kohta.


Õhk.
Õhk on Maa atmosfääri moodustav gaaside segu.
Õhk koosneb peamiselt lämmastikust (78%), hapnikust (21%), argoonist (0,9%) ja süsinikdioksiidist (0,04%).
Õhu hapnikusisaldus võimaldab Maal aeroobsete organismide elu. Taimed kasutavad õhus leiduvat süsinikdioksiidi fotosünteesiks.
Õhk on tavaliselt lõhnatu ja värvitu.
Õhu suhteline dielektriline läbitavus on 1,0006.


Michigan.
Michigan on Ameerika Ühendriikide osariik 1837. aastast alates. Asub Suure järvistu ääres. Alam-Michigani poolsaarel on lõunas maapiir Indiana ja Ohio osariigiga, Ülem-Michigani poolsaarest jääb lõunasse Wisconsin; Suurel järvistul piirneb edelas Illinois'ga ning põhjas ja läänes Kanada Ontario provintsiga.
Michigani pindala on 253 793 km², kuid sellest moodustavad 99 910 km² Suure järvistu järved ja 3380 km² muud järved.


Oklahoma.
Oklahoma on Ameerika Ühendriikide osariik alates 1907. aastast. Põhjas piirneb Kansase osariigiga, lõunas ja läänes Texasega, loodenurgas piirneb Colorado ja New Mexicoga, kirdes Missouri ning idas Arkansasega.


New Jersey osariik.
New Jersey [njuu džöösi] on Atlandi ookeani ääres paiknev Ameerika Ühendriikide osariik 1787. aastast alates. Põhjas piirneb New Yorgi osariigiga, läänes Pennsylvaniaga, lõunas Delaware'i lahega, mille vastaskaldal asub Delaware'i osariik.
Osariigi suurim linn on Newark.


Rhode Island.
Rhode Island on Ameerika Ühendriikide osariik 1790. aastast alates. Asub Atlandi ookeani rannikul, kuulub Uus-Inglismaa regiooni ja on pindalalt USA väikseim osariik. Põhjas ja läänes piirneb Massachusettsiga, idas Connecticutiga ning lõunas Atlandi ookeniga. Osariigi pindalast kolmandiku moodustab vesi (1295 km2).
Osariik jaguneb halduslikult 5 maakonnaks: Bristoli maakond, Kenti maakond, Newporti maakond, Providence'i maakond, Washingtoni maakond. Kuigi osariigist üle poole on metsa all, on osariik vägagi urbaniseerunud ning on on elanike tiheduselt USA-s teine (2238 in/km2). Osariigi pealinn ja suurim linn on Providence; teised olulisemad linnad on Warwick, Cranston, Pawtucket ja Newport. Rhode Island oli esimene algsest kolmeteistkümnest kolooniast ja nendest viimane, kes ratifitseeris USA konstitutsiooni. Rhode Islandist sai USA osariik 29. mail 1790.
Enamik osariigi ida- ja lõunaosast on rannikumadalik, kõrgendikud jäävad loodeosasse. Kõrgeim punkt on Jerimoth Hill kõrgusega 248 meetrit üle merepinna.


New Hampshire.
New Hampshire [njuu hämpšir] on Ameerika Ühendriikide osariik 1788. aastast alates. Asub Atlandi ookeani ääres ning kuulub Uus-Inglismaa regiooni. Põhjas piirneb Kanada Québeci provintsiga, lõunas Massachusettsi osariigiga, läänes Vermonti ning kirdes Maine'iga.
Osariigi suurim linn on Manchester.


Milano provints.
Milano provints on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Provintsi keskus on Milano linn.
Milano provints jaguneb 189 vallaks (vt Milano provintsi valdade loend).


Mississippi osariik.
Mississippi on Ameerika Ühendriikide osariik, mis on nime saanud looduslikuks läänepiiriks oleva Mississippi jõe järgi. Lõunas piirneb ta Mehhiko lahe, edelas Louisiana, läänes Arkansase, põhjas Tennessee ja idas Alabama osariigiga. Geograafiliselt ja kultuuriliselt kuulub Mississippi lõunaosariikide hulka.
Ajalugu.
Ajalooliselt on tegu põlise indiaanlaste asualaga, mille kolm linna, Biloxi, Yazoo ja Natchez, on saanud nime piirkonnas elanud indiaani hõimude järgi. Eurooplastest sattusid Mississippi aladele esimesena 16. sajandil hispaanlased Hernando de Soto juhtimisel, kuid esimese püsiva asula lõid prantslased aastal 1699. 1716 asutatud Natcheze linn kujunes aastateks selle piirkonna peamiseks keskuseks.
Pariisi rahulepingu kohaselt läks Mississippi 1783 Ameerika Ühendriikide koosseisu, kuid osariigi õigused omistati talle alles 10. detsembril 1817. Majanduslikult oli osariigi peamiseks tuluallikaks puuvill, mille abil kujunes Mississippist 19. sajandi keskpaigaks USA rikkuselt viies osariik.
1861–1865 kuulus Mississippi Ameerika Riikide Konföderatsiooni, kaotas Ameerika kodusõjas 30 000 tööealist meest, laostus seejärel majanduslikult ja on tänaseni üks USA vaesemaid osariike.
Mississippit tuntakse Ameerika Ühendriikides ka Magnooliaosariigi ("Magnolia State") ja Külalislahkuse osariigi ("Hospitality State") hüüdnimede all. Kultuuriliselt on osariigil olulisi teeneid muusika ja kirjanduse ees. Aastaid oli Mississippi USA gospelmuusika, džässi ja bluusi vaimseks keskuseks. Sealt olid pärit ka tuntud kirjanikud Tennessee Williams ja William Faulkner.
Rahvastik.
Aastal 2005 elas osariigis 2 921 100 inimest, elanikkonna üldine kasv on aeglane, mistõttu kolm aastat hiljem oli elanikkond suurenenud vaid umbes 17 000 inimese võrra. 2009. aastal oli Mississippi elanikkonnast 60% europiide, neegrite osakaal oli 37%. Piirkonna põliselanikke, indiaanlasi, on umbes 0,5%.
2010. aastal elas Mississippis 2 967 297 inimest.
Majandus.
2009. aastal oli Mississippi SKP 95,0 miljardit USA dollarit.
2011. aasta märtsis oli töötus 10,2%.
Poliitika.
Poliitika ja moraali küsimustes peetakse Mississippit üheks USA kõige konservatiivsemaks osariigiks. Poliitilisel maastikul domineerib Vabariiklik Partei, mõjukaim usurühmitus on baptistid.
Osariigi kuberner on 10. jaanuarist 2012 vabariiklane Phil Bryant, enne teda oli aastatel 2004–2012 kuberneriks vabariiklane Haley Barbour. Ameerika Ühendriikide Senatis esindavad osariiki vabariiklased Thad Cochran ja Roger Wicker.


Milano provintsi valdade loend.
Milano provintsi valdade loend loetleb Milano provintsi vallad (189).


Connecticut.
Connecticut on Ameerika Ühendriikide osariik 1788. aastast alates. Kuulub Uus-Inglismaa regiooni. Põhjas piirneb Massachusettsi, lõunas Atlandi ookeaniga, läänes New Yorgi osariigiga ning idas Rhode Islandiga.
Rahvastik.
2010. aasta seisuga elas Connecticutis 3 574 097 inimest.


Lõuna-Carolina.
Lõuna-Carolina on Atlandi ookeani ääres asuv Ameerika Ühendriikide osariik 1788. aastast alates. Põhjas piirneb Põhja-Carolinaga, lõunas Georgiaga.


Delaware.
Delaware on Ameerika Ühendriikide osariik.
Asukoht.
Delaware piirneb põhjas Pennsylvaniaga, läänes ja lõunas Virginiaga, idas Delaware'i lahega, mille vastaskaldal asub New Jersey.
Ajalugu.
Delaware on Ameerika Ühendriikide osariik 1787. aastast alates. 7. detsembril 1787 ratifitseeris Delaware esimesena USA põhiseaduse. Delaware'i on nimetatud esimeseks osariigiks.
Nimi.
Osariik on nime saanud Delaware'i lahe järgi, mis omakorda nimetati Virginia esimese kuberneri, 3. parun De La Warri (Thomas Westi) järgi.
Haldusjaotus.
Delaware jaguneb 3 maakonnaks: Kent, New Castle ja Sussex.
Rahvastik.
2010. aastal elas Delaware'is 897 934 inimest.
Majandus.
Delaware'i 2008. aasta SKP oli 62 miljardit dollarit. 2005. aastal oli keskmine nädalapalk 937 dollarit, millega oli Delaware USA-s 7. kohal.
Töötus oli 1. jaanuari 2011 seisuga 8,5%.


Mitšurinsk.
Mitšurinsk (vene "Мичуринск") on linn Venemaal Tambovi oblastis. Asub Lesnoi Voroneži jõe paremal kaldal, umbes 70 km Tambovist läänes. Geograafilised koordinaadid on 52°53′N, 40°29′E.
Linn on asutatud tsaar Mihhail I Fjodorovitši käsul 1635. aastal ja kandis nime Kozlov'". 1932. aastal nimetati seal elanud Ivan Mitšurini auks ümber Mitšuriniks.
Mitšurinskis on masina-, aparaadi ja kergetööstuse ettevõtted, konservitehas ja lihakombinaat.
Mitšurinskile on presidendi ukaasiga antud teaduslinna ("наукоград") nimetus.
Linn on auto- ja raudteede sõlmpunkt.
Elanike arv on 93 100 (2005).


Louisiana osariik.
Louisiana on Ameerika Ühendriikide osariik 1812. aastast alates. Asub riigi lõunaosas, Mississippi jõe alamjooksu aladel. Põhjas piirneb Arkansase osariigiga, läänes Texasega, idas Mississippi osariigiga ning lõunas Mehhiko lahega.
Osariigi suurim linn on New Orleans.


Juust.
Juust on valgu- ja rasvarikas toiduaine, mida valmistatakse lehma-, kitse- või lambapiimast, -lõssist, -koorest, -petist või nende segust piimhappebakteritest juuretise lisamise, kalgendamise ning saadud kalgendist vadaku eraldamise teel. Pärast vadaku eemaldamist süüakse ülejäänud segu kas toorelt või erinevate valmimisastmete juures.
Juustu liigid.
Enamasti liigitatakse juustusid niiskusesisalduse järgi. Kõva juustu niiskusesisaldus võib olla kuni 30% ning pehmel ja toorjuustul kuni 80%.
Toorjuust.
Toorjuust on kalgendatud piimhappe abil, ilma laabita. Seda juustu ei laagerdata, vaid ainult nõrutatakse. Toorjuust sisaldab kuni 80% vett ning on enamasti väherasvane (0,1% – 13%). Toorjuustud on pehme, kreemja või sõmera struktuuriga ning neil on enamasti mahe maitse. Seda kasutatakse küpsetamisel ning magustoitudes.
Laagerdamata venitatud massiga juust.
Juustumassi leotatakse ning sõtkutakse ja venitatakse kuni vajaliku konsistentsi saavutamiseni. See annab juustule kergelt kummise struktuuri.
Pealvalminud pehme juust.
Juust on kaetud pealt hallitusekihiga, mis on küll söödav, kuid reeglina liiga intensiivse maitsega.
Seestvalminud pehme juust.
Hoitakse soolvees. Peene maitse ja tugeva lõhnaga. Mõningaid sorte immutatakse laagerdamise ajal ka veinis või õlles.
Poolkõva juust.
Kuumutamata pressitud juust, mida on laagerdatud üsna kaua ja väga niiskes ruumis. Enamasti on need juustud kahvatukollase värvusega. Juust võib olla nii vahaga kaetud kui vahata.
Kõva juust.
Vaari kuumutatakse vähemalt tund. Kõik kõvad juustud ei pruugi olla kõva koorikuga. Mõnikordo on koorikut pestud ja kaabitud, et parandada juustu laagerdumist. Laagerdumine kestab 4–12 kuud. Mõnel puhul tekib juustu sisse süsihappegaas, mis koguneb mullikesteks ja moodustab juustuauke. Kõva juustu ratas võib kaaluda kuni 130 kilogrammi.
Sinihallitusjuust.
Seda juustu ei kuumutata ega pressita. Vaar lõigatakse väiksemateks tükkideks, vormitakse, nõrutatakse, soolatakse ja külvatakse hallitusseen (näiteks "Penicillium roqueforti" või "Penicillium gorgonzola"). Seened süstitakse juustu pika nõelaga. Seeneniidistik hakkab arenema seespoolt väljaspoole.


Kebnekaise.
Kebnekaise (põhjasaami "Giebnegáisi") on Rootsi kõrgeim mägi. Asub Põhja-Rootsis, Norra piiri lähedal. Geograafilised koordinaadid on 67°53′N, 18°33′E. Kõrgus 2103 m.
Esimesena tõusis mäe tippu 1883. aastal Charles Rabot.


Tjumen.
Tjumen on linn Venemaal, Tjumeni oblasti keskus. Asub Tura jõe kaldal, Moskvast 2144 km kaugusel.
Raudteesõlm Transsiberi raudteel. Rahvusvaheline lennujaam Roštšino.
Tjumeni linna nimetatakse Venemaa nafta- ja gaasipealinnaks.
Kliima.
Tjumenis valitseb parasvöötme mandriline kliima. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on −15,4 °С (minimaalne −46 °С). Juuli keskmine õhutemperatuur on +18,6 °С (maksimaalne +38 °С). Aasta keskmine sademetehulk on 457 mm.
Ajalugu.
Asutatud 1586. aastal tatarlaste Tšimgi-Tura linna kohale. 1885. aastal jõudis linnani Transsiberi raudtee.
1930ndatel aastatel kasvas Tjumen Lääne-Siberi peamiseks tööstuskeskuseks.
Tjumeni lähedal on sündinud Grigori Rasputin.


Ookeaniline saar.
Ookeaniline saar on peamiselt basaldist ja teistest vulkaanilistest kivimitest või biogeenseist kivimeist koosnev ookeanis asuv saar.
Ookeanilisi saari eristatakse saartest, mille aluspõhi on mandriline. Lahti seletatult tähendab see seda, et ookeanilised saared asuvad ookeanilisel, mandrilised aga mandrilisel maakoorel.
Ookeanilised saared on vulkaanide tegevuse produkt. Enamasti tekivad nad kuuma täpi kohale. Kui ookeaniline saar asub soojas kliimavöötmes, võivad tema ümber moodustuda korallrifid. Sellisest saarest võib kujuneda atoll.
Ookeaniliste saarte ümbruses on vesi ookeanidele tüüpiliselt enamasti ligi 5 kilomeetri sügavune. Ookeanilised saared on seega üle merepinna ulatuvad mäetipud.
Ookeanilised saared ei ole väga suured. Maailma suurimad saared on mandrilisel maakoorel.
Ookeanilised saared on väga levinud Vaikses ookeanis.
Ookeaniliste saarte rannikute liiv on tume, punakas või valge (kui on tegemist biogeensete kivimite fragmentidega). Erinevalt mandriliste rannikute liivast ei sisalda ookeaniliste saarte liiv kvartsi.
Ookeanilised saared on näiteks Hawaii, Tahiti ja Island. Vaatamata vulkaanilisele aktiivsusele ning asetsemisele ookeanis ei ole ookeanilised näiteks need saared, millel asuvad Filipiinid, Jaapan ja Uus-Meremaa.


Gvelfid ja gibelliinid.
Gvelfid ja gibelliinid olid omavahel vaenujalal olevad poliitilised rühmitused 13. sajandi Itaalias. Gvelfideks nimetati vastavalt paavsti ja gibelliinideks keisri toetajaid.
Rühmitused tekkisid arvatavasti Welfide (Otto IV) ja Hohenstaufenite (Friedrich II) pooldajate vahelise võitluse ajal.
Gvelfide ja gibelliinide vaheline võitlus haaras kogu Põhja- ja Kesk-Itaalia ja sai sealsete tugevate linnade poliitilise elu teljeks. Gvelfid olid enamasti jõukad kaupmehesuguvõsad, samas kui gibelliinid olid reeglina aadlikest maaomanikud. Gvelfide linnade huvidele oli keiser tavaliselt suuremaks ohuks kui paavst; samas kui gibelliinide linnadele kujutas keisrist suuremat ohtu paavstiriigi laienemispüüdlused.
Võitlus gvelfide ja gibelliinide vahel vaibus 14. sajandil ja lakkas täiesti 15. sajandiks.


Gvelfid.
Gvelfid olid paavsti toetajad gvelfide ja gibelliinide vahelises võitluses 13. sajandi Itaalias.


Porfüüriline struktuur.
Graniitporfüüri mikrofoto. Fenokristalle moodustavad kvarts (ümar valge sileda pinnaga), kaaliumpäevakivi (prismaline hele kristall pildi alaosas) ning plagioklass (hall triibuline).
Porfüüriline struktuur on tardkivimi struktuur, mille korral sisalduvad kivimi peenemas põhimassis suuremad fenokristallid.
Juhul kui põhimassi moodustavad mineraaliterad on silmale eristamatud, nimetatakse kivimit porfüüriliseks, kui aga põhimass on faneriitne, siis porfüürilaadseks.
Vastavalt kivimi keemilisele koostisele jagatakse kivimid porfüürideks ja porfüriitideks. Porfüürid on happelise, porfüriidid aga aluselise koostisega. Kui porfüürilise struktuuri moodustavad päevakivid, siis on porfüürides ülekaalus leelispäevakivid, porfüriitides aga plagioklassid. "Porfüür" või "porfüriit" on enamasti järelliide, mis lisatakse mineraali nimele, mis porfüürilise struktuuri moodustab (näiteks kvartsporfüür) või porfüürilise struktuuriga kivimi põhinimele, näiteks diabaasporfüriit.
Porfüürilademed tekivad kerkiva magma sambas ja jahtuvad kahes astmes. Esimeses astmes jahtub magma aeglaselt sügaval maakoores ja selle käigus tekivad suureteralised kristallid, mille läbimõõt on vähemalt 2 mm. Teises astmes jahtub magma kiiresti maapinna lähedal või koguni maapinnal, kui ta vulkaanist välja voolab, ja selle käigus tekivad väikeseteralised kristallid, mis ei ole palja silmaga eristatavad.
Porfüürilised kivimid on reeglina vulkaanilised. Nende põhimass on afaniitne või peeneteraline, milles sisalduvad suuremad ja silmale nähtavad fenokristallid, mis erinevalt maapinnal või selle läheduses kiirelt tardunud põhimassile on sügavamal maakoores kauem kasvada jõudnud. Seega on porfüürilise struktuuriga kivimid moodustunud reeglina laavast, mis sisaldas juba moodustunud kristalle.
Saaremaa läänerannikult võib leida punaseid kive, mis sisaldavad väikseid kvartsikristalle. Seda kivimit, mis rahvusvaheliselt tunnustatud terminoloogia kohaselt on rüoliit, nimetatakse tavaliselt läänemere punaseks kvartsporfüüriks.
Kasutamine läbi ajaloo.
Plinius Vanem kirjutas oma "Loodusloos", et aastal 18 avastas Rooma leegionär Gaius Cominius Leugas Egiptuses porfüürilademe. See oli üksik kivimurd Araabia kõrbes Niiluse ja Punase mere vahel Araabia-Nuubia kilbil, kus leidus 600 miljonit aastat tagasi eelkambriumis moodustunud andesiiti. Kaevanduse ja ühtlasi mäe nimi, kus see kaevandus paiknes, oli kreeka keeles "Mons Porpyritis" ('Porfüürimägi'). Nähtavasti töötas kaevandus vaheaegadega perioodil 29–335 pKr.
Siiski oli sellest kaevandusest juba varemgi porfüüri toodetud. Juba 1850 eKr olid Kreetal Knossose palees suured porfüürsambad.
Kaevandusest lääne poole Niiluse ääres asuvasse Qenasse (antiikajal Maximianopolis) viivat teed kirjeldas esimesena Strabon, kes suri 24 pKr. Ptolemaios kandis selle 2. sajandil "Via Porphyrites"e ('Porfüüritee') nime all oma maailmakaardile ja selle nime all tuntakse seda tänapäevani. Porfüüritee äärde rajati mehitatud valvega kaevud. Itaalias seda kivimit looduslikult ei leidu, nii et kõik porfüürsambad Roomas, imperaatorite büstide porfüürtoogad ja Rooma panteoni porfüürpaneelid olid pärit samast kaevandusest. Porfüürist altareid, vaase ja purskkaevubasseine hakati renessansi ajal uuesti kasutama ja neid on avastatud Itaaliast küllalt kaugelt, koguni Kiievist. Roomlased kasutasid porfüüri ka Liibanonis Heliopolises oleva Baalbeki templi monoliitsete sammaste jaoks.
Porfüüri kasutati laialdaselt Bütsantsis, see sai imperaatori tunnuseks ja sellest on tulnud eesti keelde sõna "purpur", mis vastab porfüüri ligikaudsele värvile. Porfüüri kasutati Hagia Sophia ja Konstantinoopoli suure palee ehitamisel.
4. sajandil unustati see kaevandus aastateks. Napoleoni saadetud ekspeditsioon otsis seda asjatult ja alles Muḩammad `Alī ajal avastati see 1823 uuesti.


Gibelliinid.
Gibelliinid olid keisri toetajad gvelfide ja gibelliinide vahelises võitluses 13. sajandi Itaalias.


Pimss.
Pimss on happelise koostisega õhuline vulkaaniline kivim.
Pimss moodustub plahvatuslike vulkaanipursete käigus happelisest ehk ränirikkast magmast. Pimss on tardunud silikaatne vaht, mis sisaldab enam vesiikuleid (tühikuid) kui kivimassi ennast. Seetõttu on pimss nii kerge, et ujub enamasti vees. Värvuselt on pimss hele, struktuurilt klaasjas.
Pimsi vahtja tekstuuri põhjustajaks on rõhu vähenedes magmast vabanenud gaasid, mis viskoossest ränirikkast magmast väljapääsu pole leidnud.
Pimsiga umbes sama keemilise koostisega on rüoliit ja graniit.
On arvatud, et pimss võis pakkuda vajalikke tingimusi elu tekkimiseks Maal enam kui 3,5 miljardit aastat tagasi, puutudes kokku äikese, hüdrotermilistes avadest pärinevate süsivesinike ja metallidega ning Päikeselt lähtuva ultraviolettkiirgusega.


Leelispäevakivi.
Leelispäevakivid ehk kaalium-naatriumpäevakivid (inglise "alkali feldspar") on päevakivide hulka kuuluvad kivimit moodustavad mineraalid.
Leelispäevakivil ei ole kindlat keemilist koostist. Ta moodustab isomorfse rea puhtast ortoklassist (K[AlSi3O8]) puhta albiidini (Na[AlSi3O8]).
Päevakivide hulka kuuluvad mineraalid jagatakse kaheks – leelispäevakivideks ehk kaalium-naatriumpäevakivideks ning plagioklassideks ehk naatrium-kaltsiumpäevakivideks. Et kristallstruktuur ei muutuks ebastabiilseks, ei saa leelispäevakivid sisaldada üle 5% kaltsiumi ning vastupidi, plagioklassid ei saa sisaldada rohkelt kaaliumi.
Leelispäevakivide hulka kuuluvad mineraalid on ortoklass, anortoklass ja sanidiin. Vahel loetakse leelispäevakivide hulka kuuluvaks ka albiiti, mis paikneb plagioklasside ja leelispäevakivide piiril.
Puhtad leelispäevakivid on valged või läbipaistvad, kuid lisandite tõttu võivad nad olla värvunud mitmesugustes toonides, peamiselt punakalt või roosakalt, meenutades tailiha viile.
Leelispäevakivid on väga tavalised mineraalid, mida leidub nii tard-, moonde- kui ka settekivimite koostises. Leelispäevakive sisaldavad kivimid on näiteks graniit, arkoos ja gneiss. Levinuim leelispäevakivi ortoklass on ka üks meie rannaliivade põhikomponente kvartsi ja vilgukivi kõrval. Kvartsirikkad liivad on valgemad, suuremal hulgal päevakive sisaldavad liivad aga oranži, punaka või roosaka varjundiga. Meie Lõuna-Eesti tugeva punase või roostepruuni tooniga liivakividele (nt Taevaskoja paljandites) annab värvi neis sisalduv raud.


Muḩammad bin Rāshid Āl Maktūm.
Muḩammad bin Rāshid Āl Maktūm
Šeik Muḩammad bin Rāshid Āl Maktūm [muh'ammad bin r'aašid aal makt'uum] (الشيخ محمد بن راشد آل مكتوم; eesti ajakirjanduses on kasutatud nimekuju "Mohammed bin Rashid al-Maktoum"; sündinud 1949) on pärast oma venna Maktūm bin Rāshid Āl Maktūmi surma (4. jaanuaril 2006) Dubai emiir alates 4. jaanuarist ning Araabia Ühendemiraatide asepresident ja peaminister 5. jaanuarist 2006. Juba varem oli ta Araabia Ühendemiraatide kaitseminister.
Ta sündis kolmandana šeik Rāshid bin Şa‘īd Āl Maktūmi neljast pojast.
Haridus.
Nelja-aastasena hakkas ta saama araabia keelele ja islamile orienteeritud koduõpetust. Aastal 1955 asus ta õppima Al Ahmedia kooli. Kümneaastaselt läks ta üle Al Shaabi kooli ning kaks aastat hiljem Dubai keskkooli. Augustis 1966 õppis ta koos oma nõo šeik Muhammad bin Khalifah Āl Maktūmiga Cambridge'i keeltekoolis "Bell School of Languages".
Äri.
Ta oli hotelli Burj al-‘Arab ehituse tellija.
Isiklikku.
Ta on tuntud hobusteomanik ja talle meeldib ratsutada.
Tema esimene abikaasa on šeika Hind bint Maktūm bin Juma Al Maktūm, kellega ta abiellus 1979.
Tema teine abikaasa on printsess Hayā bint al-Ḥusayn, Jordaania kuninga Ḥusayn II tütar ning praeguse Jordaania kuninga ‘Abdullāh II poolõde, kellega ta abiellus 10. aprillil 2004. Abielulepingule kirjutati alla ‘Ammānis Bayt al-Barkati palees. Kohal viibisid printsessi vend ‘Alī bin al-Ḥusayn, printsessi poolvennad kuningas ‘Abdullāh II ning printsid Fayşal bin al-Ḥusayn, Ḥamzah bin al-Ḥusayn ja Hāshim bin al-Ḥusayn, kuninganna Rāniyah ning printsess Hayā emapoolsed onud ‘Alā' ja ‘Abdullāh Ţūqān.
Šeik Muḩammadil on 16 last: seitse poega ja üheksa tütart.


Galeazzo I Visconti.
Galeazzo I Visconti (21. jaanuar 1277 – 6. august 1328) oli Milano valitsejaks aastatel 1322 kuni 1327. Oli abielus Beatrice d'Este'ga.
Jätkas oma isa Matteo I Visconti võitlust paavsti ja gvelfide vastu.


Azzone Visconti.
Azzone Visconti (7. detsember 1302 – 16. august 1339) oli Milano valitseja aastatel 1329–1339.
Azzone Visconti tegi paavstiga rahu ja suurendas Milano valdusi. Azzone õhutas Milano majandust ehitades uusi sildu ja kauplemiskohti ning sillutades tänavaid. Ta laskis tugevadada linnamüüre ja soosis kunsti.
Pärast Azzone varajast surma said Milano valitsejateks tema onud: kõigepealt Lucchino Visconti ja siis Giovanni Visconti.


Luchino Visconti.
Lucchino Visconti (1292 – 24. jaanuar 1349) oli Milano valitsejaks aastatel 1339 kuni 1349.
Lucchino jätkas oma vennapoja Azzone Visconti vallutusi allutades Milanole uusi territooriume Piemontes, Toscanas ja tänapäevase Ticino kantoni ala Šveitsis. Milano jõuline laienemine ärgitas teisi Itaalia linnriike jätkuvalt moodustama koalitsioone ja Viscontide vastu võitlema.
Peale Lucchino surma jäi võim Milanos tema venna Giovanni Visconti kätte.


Giovanni Visconti.
Giovanni Visconti (umbes 1290 – 5. oktoober 1354) oli itaalia kardinal ja Milano valitseja aastatel 1349 kuni 1354.
Peale tema surma jagati Milano valdused tema kolme vennapoja Matteo II, Galeazzo II ja Bernabò vahel.


Matteo II Visconti.
Matteo II Visconti (1319 – 29. september 1355) oli Milano valitsejaks 1354–1355.
Mürgitati tõenäoliselt oma vendade Galeazzo II ja Bernabò poolt, kes tema valdused seejärel omavahel ära jagasid.


Galeazzo II Visconti.
Galeazzo II Visconti (umbes 1320 — 4. august 1378) oli Milano valitsejaks aastatel 1354 kuni 1358.
Galeazzo II oli osav diplomaat, kes alustas oma rohkearvuliste valduste ühendamist ühtse organisatsiooniga riigiks.
Resideeris Pavias, kus ta ehitas Castello Visconteo ja asutas Pavia ülikooli ja raamatukogu. Oli helde kunstipatroon, sealhulgas Petrarca sõber ja toetaja.
Visconti, Galeazzo II
Visconti, Galeazzo II


Sotši.
Sotši on linn Venemaal, Krasnodari krais. Asub Musta mere rannikul Suur-Kaukasuse jalamil 20 km kaugusel Abhaasia piirist.
Sotši asub rannikul 147 kilomeetrit pikkuselt. Rannikut mööda kesklinnast loodesse minnes läbitakse järjekorras Dagomõss, Loo, Vardane, Šahhe, Lazarevskoje ja Višnjovka, aga kagusse minnes Matsesta, Hosta ja Adler. Kagus ulatub Sotši teisele poole Mzõmta jõge Phsou jõe ja Abhaasia piirini, loodes kaugemale Šahhe jõest, kuni Tuapseni. Halduslikult jaguneb linn neljaks rajooniks: Adleri rajoon, Lazarevskoje rajoon, Hosta rajoon ja Keskrajoon. Linna pindala on halduspiires 3508 km², millest hoonestatud on vaid umbes 250 km².
Mitteametlikult nimetatakse Sotšit Venemaa suvepealinnaks ja kuurortpealinnaks.
Ajalugu.
Ümberkaudsete kiviaegsete leidude põhjal on oletatud, et esimest korda rädasid inimesed tänapäevase Sotši kohalt läbi 400–350 tuhat aastat tagasi. Vanimad inimasustuse jäljed on leitud Hosta kandist, Mzõmta mõlemalt kaldalt ja Phsou paremalt kaldalt ning need on veerand miljonit aastat vanad.
Esimene nimepidi teada olev hõim, kes elas Loode-Kaukaasias, on kimmerlased. Assüüria 8. ja 7. sajandi eKr allikad märgivad kimmerlaste rünnakuid Väike- ja Ees-Aasiasse. Kimmerlasi mainib ka Herodotos, kelle järgi kimmerlased pärinevad loode poolt tulnud sküütidest.
6. sajandil eKr hakkasid kreeklased Musta mere rannikut koloniseerima. Tõenäoliselt asus 5.-st 1. sajandini eKr Sotši Keskrajooni Mamaika asumi kohal kreeklaste faktooria. 522 eKr kirjutas vanakreeka meresõitja ja geograaf Skylax, et rannikul, mis ulatub tänapäeva Gelendžikist kuni tänapäeva Suhhumini, elavad ahhailased ja geniohhid.
Umbes 120 eKr langes see maa-ala pikkamööda sõltuvusse Pontosest, kuid alates 83 eKr oli ta suhteliselt iseseisev. Appianus Aleksandriast kirjutas, et 79 eKr korraldas Pontose kuningas Mithridates VI Eupator ahhailaste vastu sõjakäigu, kuid kaotas külma ilma ja varitsuste tõttu kaks kolmandikku oma vägedest ja pidi tagasi pöörduma. Seevastu 74 eKr osalesid geniohhid Mithridatese sõjas Rooma vastu Pontose liitlastena.
1.–5. sajandil koloniseeris Musta mere idarannikut Rooma riik. Kuid ajaloolased ei ole ühel meelel selles, kas Roomal selle maa-ala üle ka sisulist võimu oli. 1. sajandi geograaf Strabon nimetas taas ahhailasi ja geniohhe, kes elasid tänapäeva Gelendžiki ja Tuapse kandist Adleri ja Pitsunda piirkonnani. Straboni sõnul tundis antiikmaailm geniohhe piraatidena. Aristoteles kinnitas, et geniohhid olid inimsööjad.
Pärast Bütsantsi ja Pärsia sõdu, mis üldiselt olid Bütsantsile edutud, suutis keiser Justinianus I 562 siiski sõlmida lepingu, mille põhjal Musta mere idarannik läks Bütsantsi koosseisu. Justinianus käskis piirkonna ristiusustada, kuigi kristlus oli sealkandis juba varemgi tuntud ja levinud.
6. sajandist kuulus Sotši piirkond Abhaasia kuningatele, 8. sajandi teisel poolel oli Bütsants sunnitud tunnistama Abhaasia iseseisvust. 844 püüdis Bütsants Abhaasiat tagasi vallutada, aga tema arvukas laevastik sai tormis kannatada ja seejärel lahingus lüüa, mistõttu ta rohkem enam Abhaasiaga sõdida ei püüdnud.
Sotši ala põlisasukad olid ubõhhid. 15. sajandil läks Türgi kontrolli alla. 1829 läks see piirkond Vene-Türgi sõja tulemusel Venemaale.
Sotši kasvas välja Musta mere äärde asutatud neljast sadamast: Pühavaimu (1837), Aleksandria (1838), Lazarevi ja Golovinski (mõlemad 1839). Aleksandria nimetati 1839 ümber Navaginski kindluseks, Krimmi sõja ajal jäeti ta maha, asutati 1864 uuesti Post Dahhovskina, mis nimetati 1874 ümber Dahhovski Possadiks ja 1894 Sotšiks samanimelise jõe järgi, mille kaldal paiknes. 1917 sai Sotši linnaks ja 1918 oli lühikest aega Gruusia valduses. 1934 läks Sotši Krasnodari krai koosseisu.
Kuurordiks sai Sotši juba tsaariaja lõpus ja oli seda kogu nõukogude aja jooksul. Sotšis asus Jossif Stalini suvila.
Igal aastal korraldatakse Sotšis filmifestival "Kinotavr".
Sotši on 1994. aastast Pärnu sõpruslinn.
Kliima.
Sotši asub lähistroopikas ja tema kliima meenutab USA kaguosariikide oma.
Et Sotši asub lähistroopika põhjaosas, võib linnas talvel esineda öökülma ning lörtsi või lund sadada. Linna kõige soojemad kuud on august ja juuli, mille keskmine õhutemperatuur on +23,6 ja +23,3 °C. Kõige külmemad on jaanuar ja veebruar keskmise õhutemperatuuriga +6,0 °C. Õhutemperatuuri absoluutne miinimum oli linnas 1892. aasta jaanuaris: −13,4 °C, absoluutne maksimum oli 2000. aasta juulis: +39,4 °C. Aasta keskmine temperatuur on +14,2 °C.
Merevee temperatuur Sotšis on suplemiseks paras maist oktoobrini. Augustis on see kõige soojem: keskmiselt +24,1 °C, vahel isegi +28 °C. Veebruaris ja märtsis on merevesi kõige külmem: +8,6 °C.
Aasta keskmine sademete hulk on 1684 mm (minimaalselt 1016 ning maksimaalselt 2835 mm). Kõige sademeterohkemad kuud on november (198 mm) ja detsember (182 mm), kõige sademetevaesemad on juuni (100 mm) ja mai (106 mm).
Aastas paistab päike keskmiselt 2154 tundi. Keskmiselt 66 päeva aastas on pilves. Keskmine õhuniiskus on 76% ja keskmine tuule kiirus 2,0 m/s.
Majandus.
Tänapäeval on Sotši kuurortlinn. Linnas on hulgaliselt sanatooriume ja mineraalveevanne.
Sotši on sadamalinn. Raudteeühendus on tal Tuapse ja Abhaasiaga. Linna lähedal on rahvusvaheline Adler-Sotši lennuväli.
Linna lähedal asub Sotši rahvuspark.
Sotšis asuvad Aasia põhjapoolseimad teeistandused.
5. juulil 2007 valiti Sotši 2014. aasta taliolümpiamängude korraldajaks. Sellega saab ta kõige lõunapoolsemaks talimängude paigaks Euroopas (seni on see Sarajevo 1984).


François Villon.
François Villon 1489. aasta puugravüüril
a>is (skulptor Marius van Beek, 1964)
François Villon (sündis umbes 1431, suri pärast 5. jaanuari 1463) oli prantsuse luuletaja, varas ja hulgus.
Tema sünninimi oli François de Montcorbier, aga kuna teda kasvatas üles vaimulik, kelle nimi oli Villon, võttis luuletaja selle endale kunstnikunimeks.
François Villon sündis Pariisis ja õppis Pariisi ülikoolis. Alates aastast 1463 pole tema kohta teateid, kuna ta pagendati Pariisist 10 aastaks.
Tema tuntuimad teosed on "Väike Testament" (Le Lais) ja "Suur Testament" (Le Grand Testament).
Luulenäide.
Je suis Françoys, dont il me poise,
Et de la corde d'une toise
Sçaura mon col que mon cul poise.
Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk.
saab teada kael, mis kaalub tagumik.
Välislingid.
Villon, François


Mõhu.
Mõhu oli Kesk-Eesti muinasaegne väikemaakond, mis koosnes ühest muinaskihelkonnast.
Ajalooliselt piirnes Mõhu (alamsaksa "Mocha", taani "Møge") põhjas Järvamaaga, idas Vaigaga, lõunas Ugandiga, läänes Nurmekunnaga.
Mõhu maakonnas asus ka Kalana linnus, mis hävis muistse vabadusvõitluse käigus 13. sajandil.
Mõhu hõlmas hilisema Põltsamaa kirikukihelkonna alad ning lisaks veel ka Kolga-Jaani kirikukihelkonna kirdeosa Võisiku ümbruses. Võib-olla kuulus Mõhule ka Pikknurme ümbrus hilisemast Kursi kihelkonnast, kuid see pole päris kindel.
Muinaskihelkond kuulus peale vallutamist Mõõgavendade ordu hiljem Liivi ordu valdustesse. Taani hindamisraamatu andmetel oli maakonnas 400 adramaad. Ordu rajas Mõhu keskele tähtsa maantee jõeületuskohta teetõkkelinnuse, mis sai nimeks Oberpahlen (eesti keeles Põltsamaa).
Liivi ordu võimu ajal moodustas Mõhu umbes aastani 1480 foogtkonna, mida kutsuti ka Põltsamaa foogtkonnaks. Foogtkonna keskuseks oli Põltsamaa ordulinnus.
Mõhu andis nime Kaitseliidu Mõhu malevkonnale, mille praegu tegutsev järglane on Põltsamaa malevkond.


Louisiana (ajalooline piirkond).
Louisiana (prantsuse "La Louisiane", inglise "Louisiana") on USA alal Mississippi jõgikonna piirkonnas asuv ajalooline piirkond, mis sai alguse Prantsusmaa koloniaalvallutustest. Ta ulatus Apalatšidest Kaljumäestikuni, hõlmates ka Ohio Maa ja Illinoisi Maa.
Piirkonnale pani 1682 nime maadeavastaja René Robert Cavelier de La Salle kuningas Louis XIV auks. Louisiana ala uurisid Louis Joliet, Jacques Marquette ja Pierre Laclède.
1803 müüs Napoleon I Louisiana USAle 80 miljoni frangi eest. Mississippi suudmealal asuv USA osariik Lousiana eraldati 1812. aastal ja see hõlmab sellest piirkonnast vaid väikese osa. Louisiana osariigist ülejäänud ala nimetati Missouri alaks.


Mark Twain.
Mark Twain (kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens; 30. november 1835 Florida – 21. aprill 1910) oli ameerika kirjanik ja humorist.
Tema varjunimi tuleb lootside väljendist, millega tähistati ohutut sõiduvett. Vee sügavust mõõdeti nööriga, millele iga sülla tagant oli tehtud märk (inglise keeles "mark"). Sõna "twain" on vanainglise sõna, mis tähendab kahte. Niisiis tähendab "mark twain" 2 sülla ehk 4 jardi (3,6 meetrit) sügavust vett.
1851, 16 aastasena alustas tööd venna Orioni ajalehe "Hannibal Journalis" trükiladuja ning humoreskide kirjutajana.
Tema eluaastad langevad kokku Halley komeedi ilmumise omadega.


Michelle Bachelet.
Verónica Michelle Bachelet Jeria (sündinud 29. septembril 1951 Santiago de Chile's) on Tšiili sotsialistist poliitik ja riigi esimene naispresident.
Ta on hariduselt kirurg. Ta on olnud Tšiili tervishoiuminister ja kaitseminister. Presidendiametis oli ta 11. märtsist 2006 kuni 11. märtsini 2010.
Michelle Bachelet on ametlikult lahku läinud, kuid mitte lahutatud (see oli tollal Tšiili seaduste alusel võimatu) ning tal on kolm last, poeg ja kaks tütart. Ta valdab lisaks hispaania keelele inglise, saksa, prantsuse ja portugali keelt.
Tema isa Alberto Bachelet oli Salvador Allende valitsuse ajal Toidujaotamise Ameti juht. Kui Augusto Pinochet 11. septembril 1973 riigipöörde korraldas, keeldus ta riigist lahkumast. Ta vahistati, süüdistatuna reetmises. Järgmistel kuudel piinati teda iga päev kuni surmani, mis saabus Santiago vanglas 12. märtsil 1974. 10. jaanuaril 1975 vahistati ka Michelle Bachelet ja tema ema. Ka neid piinati, ent saadeti juba jaanuari lõpus riigist välja Austraaliasse, kuhu Michelle'i vend Alberto oli kolinud juba 1969. aastal. Michelle Bachelet' peigmees Jaime López vahistati samuti ja ta jäi vanglas teadmata kadunuks.
Michelle Bachelet kolis koos oma emaga Saksa DV-sse, kus Michelle asus Leipzigis Herderi instituudis saksa keelt õppima ja jätkas Berliinis Humboldti Ülikoolis oma meditsiiniõpinguid. Seal kohtas ta arhitekti Jorge Dávalosi, kes samuti oli tšiili emigrant. Nad abiellusid 1977 ja nende esimene laps Jorge Alberto Sebastian sündis Leipzigis 1978. Veebruaris 1979 said nad loa naasta kodumaale ja samal kuul kolisidki nad Tšiilisse. Nende teine laps Francisca Valentina sündis veebruaris 1984.
Bachelet, kwes oli avalikkusele sel ajal üsna tundmatu, määrati 11. märtsil 2000 tervishoiuministriks. President Ricardo Lagos seadis talle eesmärgiks kaotada haiglajärjekorrad. Bachelet suutis neid vähendada 10 korda, aga kuna eesmärk jäi täitmata, esitas ta tagasiastumispalve, mida president vastu ei võtnud. 7. jaanuaril 2002 määrati ta kaitseministriks. Bachelet oli Ladina-Ameerika esimene naiskaitseminister.
1. oktoobril 2004 vabastati ta ministri kohalt, sest ta valmistus presidendivalimisteks. 28. jaanuaril 2005 kuulutati ta Tšiili Sotsialistliku Partei kandidaadiks presidendivalimistel. Valimised toimusid aastavahetusel: detsembris võitis Bachelet valimiste esimese vooru 46%-ga häältest ja jaanuaris 2006 teise vooru 53,5%-ga. Ta on Ladina-Ameerika esimene naispresident, kes pole mõne varasema presidendi abikaasa, ja Tšiili esimene naispresident.
2009. aasta lõpus oli Bachelet' toetus rahva seas üle 80%.
Bachelet, Michelle
Bachelet, Michelle


Maakond.
Maakond on 1. järgu haldusüksus Eestis. Samuti kasutatakse sõna "maakond" ka mitme muu maa haldusüksuste ja muude piirkondade kohta.
Millal mõiste "maakond" Eesti suuremate ajalooliste üksuste kohta kasutusele võeti, pole teada, hiljemalt ärkamisajal, kuigi rahvasuus ehk varem. Vanemates ürikutes mõistet "maakond" ei esine.
Henriku Liivimaa kroonikas vastab maakonnale üldjuhul mõiste "provincia" või "terra", mis eesti keeles on lihtsalt "maa": Virumaa, Saaremaa jne.
Nimistust on jäänud välja Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Ugaunia ja Sackala.
Rootsiaegsetel kaartidel esineb järeltäpsustus -land, -landia (Wirlandia jne), mis sisuliselt tähendab ikkagi maad. Esineb ümbernimetamisi, kus Sackala nimi kaob olematusse, muutudes kord Tõeliseks Eestiks (Estonia Propria) või osaks Jerwiast, Ugaunia saab nimeks Odenpoa või Oldenpoa, osa Wegelest muutub Kikeriaks.
Vastandina hüpoteetilisele maakonnale esinevad muistsed kiligundad-kihlakunnad ja kylaegundad-külakunnad kindlate ja selgepiiriliste haldus- ja maakorraldusüksustena nii Liivimaa kroonikas kui Taani hindamisraamatus.
Ent rahvusromantismi ajastul sündis meelevaldne oletus Muinas-Eesti maakonnast kui sellesse kuuluvate kihelkondade liidust (Revælæ, Osilia jt), kusjuures ühe kihelkonnaga maad (Alempois, Nourmegunde jt) loeti kihelkondadeks, mis maakonda ei kuulunud või maakonnaga ei liitunud. Taoline oletus kuulub luule valdkonda, mis ei sega sel õpikust õpikusse ja teatmikust teatmikusse rännata ja ajaloolise tõena esineda.
Keskajal (13.-16. sajandil) ja rootsi ajal oli tegemist peamiselt kultuuriliste piirkondadega, sest ordu alad jagunesid tollal halduslikult foogt- ja komtuurkondadeks. Mingit praktilist tähtsust omavate üksustena taastati maakonnad 1780ndate aastate haldusreformi käigus kreisidena. 1940. aastal oli Eestis 11 maakonda. Maakonnad likvideeriti Eesti NSVs 1950. aasta haldusreformiga. 1960ndate aastate haldusreformid jätsid varem arvukatest maarajoonidest alles 15, mis 1990ndate aastate algul nimetati ümber maakondadeks.
"Maakond" kui tõlkevaste.
"Maakond" on tõlkevaste mitme riigi erineva taseme haldusüksustele.
Ameerika Ühendriigid.
Ameerika Ühendriikides on maakond ("county"; Alaskas "borough") 2. järgu haldusüksus.
Armeenia.
Armeenias on maakond (մարզ ("marz")) 1. järgu haldusüksus.
Hiina RV.
Hiina haldusjaotuses on maakonnad (县 ("xian" ("xiàn")) 3. järgu haldusüksused autonoomsete maakondade, maakonna õigustega linnade, hošuunide, autonoomsete hošuunide ja allringkondade kõrval. Mandri-Hiina 2861 3. järgu haldusüksusest on 1467 maakonnad.
Kreeka.
Kreekas on maakond ehk noom (νομός "nomos") 2. järgu haldusüksus.
Leedu.
Leedus on maakond ("apskritis") 1. järgu haldusüksus.
Libeeria.
Libeerias on maakond ("county") 1. järgu haldusüksus.
Norra.
Norras on maakond ("fylke", vanapõhja sõnast "fylki") 1. järgu haldusüksus.
Ajalugu.
Maakonna nimetus "fylke" oli Norras algselt käibel varajassel keskajal. Kuningas Sverre (Sverre Sigurdsson) võttis 12. sajandi lõpul kasutusele nimetuse "syssel", mis käibis 1307. aastani.
Aastal 1308. tulid kasutusele läänid ("len"). 19. veebruaril 1662 nimetati läänid ümber ning võeti kasutusele nimetus "amt". 1. jaanuarist 1919 kannavad nad nimetust "fylke".
Saksamaa.
Maakonna nimetus Saksamaal on "Amt". Maakond on kreisist väiksem haldusüksus Brandenburgi, Mecklenburg-Vorpommerni ja Schleswig-Holsteini liidumaal. Maakond koosneb valdadest.
Soome.
Soomes ei ole maakond ("maakunta") haldusüksus. Maakond on kultuuripiirkond ja ühte maakonda kuuluvad omavalitsused moodustavad omavalitsuste liidu. Soomes on 20 maakonda.


Neologism.
Neologism ehk uudiskeelend on suhteliselt hiljuti käibele tulnud või alles soovitatav keelend, samuti tuntud keelendi rakendus täiesti uues tähenduses. Ühesõnaline neologism on uudissõna.
Neologism võib tähistada uut mõistet ("faksima, punkar, piipar, euroskeptik, erastamisväärtpaberid, perearst, piraatkassett, riiulifirma, turvavärav (kaubamajas), keskkonnahoidlik, lendav taldrik, seire, rohelised") või tulla mõne senise keelendi asemele või kõrvale.


Grammatika.
Grammatika on keeleteaduse osa, mis tegeleb keele reeglipäradega.
Samuti nimetatakse grammatikaks keele reeglistikku ja ülevaadet sellest reeglistikust (nt raamatuna avaldatud kujul).
Keeleteadusliku grammatika peamised osad on vormiõpetus ehk morfoloogia ja lauseõpetus ehk süntaks.


Performance.
"Performance" on tegevuskunsti liik, milles kunstniku juhatusel (vahel ka publiku osalusel) luuakse (improvisatsiooniline) etendus.


Metsandus.
Metsandus on hankiva majanduse haru, mis hõlmab metsamajandust ja metsade kasutamist, mis omakorda hõlmab metsaraiet, puidu väljavedu ning selle esmast töötlemist.


Patsikumm.
Patsikumm ehk juuksekumm on kummist pael, millega saab juuksed kokku panna.
Sellega saab teha ka erinevaid soenguid, näiteks hobusesabasoeng, palmik(ud), havisaba.


1355.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad
Aastad: 1350 1351 1352 1353 1354 - 1355 - 1356 1357 1358 1359 1360


1356.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad
Aastad: 1351 1352 1353 1354 1355 - 1356 - 1357 1358 1359 1360 1361


1357.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad
Aastad: 1352 1353 1354 1355 1356 - 1357 - 1358 1359 1360 1361 1362


Funchal.
"See artikkel räägib linnast. Kraatri kohta vaata artiklit Funchal (kraater)."
Funchal on Portugalile kuuluva saare Madeira pealinn ja suurim linn.
Linn on nimetatud taime "Foeniculum vulgare" järgi.
Funchali asutas João Gonçalves Zarco 1421 ja linna õigused andis talle kuningas Manuel I 1508.
16. sajandil oli Funchal tähtis peatuspaik teel Indiasse ja Uude Maailma ning seetõttu üsna jõukas. Seal kaubeldi ka madeira suhkru ja madeira veiniga.
1892–1905 andis Portugal välja postmarke pealdisega "Funchal", kuid pärast hakkas välja andma Madeira marke.
Funchalist on pärit Cristiano Ronaldo.
Marsil asub Funchali kraater.


1358.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad
Aastad: 1353 1354 1355 1356 1357 - 1358 - 1359 1360 1361 1362 1363


Zooloogia.
Zooloogia on bioloogia haru, mis uurib loomi.
Zooloogia harud on entomoloogia, malakoloogia, ihtüoloogia, ornitoloogia, terioloogia jt.


1359.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1300. aastad 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad - 1350. aastad - 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad
Aastad: 1354 1355 1356 1357 1358 - 1359 - 1360 1361 1362 1363 1364


Sonda Põhikool.
Sonda Põhikool asub Ida-Virumaal Sonda alevikus, 3 kilomeetri kaugusel Lääne-Virumaa piirist, suure Peterburi raudtee ääres 26 kilomeetrit Rakverest idas ja 8 kilomeetrit Kiviõlist läänes. 3 kilomeetri kaugusel asub Uljaste järv. Sonda Põhikoolis on 60 õpilast, 12 õpetajat ja 7 muud töötajat.
45 aastat Sonda koolis pedagoogitööd teinud kohaliku kodu-uurija Meinhard Laksi kirjutiste järgi on teada, et praeguse nimetusega Sonda Põhikooli eelkäijaks oli Uljaste külakool (1885–1921), mille esimeseks ja viimaseks koolijuhatajaks oli Joosep Leetsmann-Leetmaa. Selles koolis töötasid juhatajatena veel Moorits Keskküla, Jaan Aadli, Johannes Kasesalk, Jakob Tiinas ja Leonhard Pender. Õpilaste arv kõikus 20–40 ümber, koolis oli 3 jaoskonda ja õppetöö toimus õlgkatusega koolitare 6 aknaga klassitoas. Laksi ettevõtmisel avati selle koolihoone asupaigas 8. mail 1967 mälestuskivi.
Novembrist 1919 kuni septembrini 1920 töötas 2-klassiline kool Sondas Kalvi mõisale kuuluvas metsavahimajas Räime talu piirimail Liivapõllul. Siin oli õpetajaks Aleksander Strauss. Sügisel oli I jaoskonnas 19 ja II jaoskonnas 26 õpilast. 1994. a. avati selle maja asukohas mälestuskivi.
Alates 13. veebruarist 1921 hakkasid 64 last õppima Sondasse ehitatava koolimaja ühes valminud klassiruumis. Sügisel oli õpilaste arv juba üle saja. Kooli nimi oli Sonda Kõrgem 4-klassiline Algkool. Peale Teist maailmasõda oli õpilaste arv 250 ümber. Töötati kahes vahetuses. Peale selle töötas veel õhtukool. 1947. aastast kuni õppeaastani 1993/94 oli koolis ka vene õppekeelega osakond (hilisematel aastakümnetel ainult algklassid). Koolil oli internaat ja kooliaed. Kool on olnud 7-, 8- ja 9-klassiline. Selles hoones ehk nn. vanas koolimajas on juhatajatena töötanud Artur Vihtmann-Vihtma ja Lui Lätt, direktoritena Miina Tali, Emilie Miilits, Helmut Rukki ja Meinhard Laks.
Praegune koolihoone ehk nn. uus koolimaja ehitati aastatel 1969–1974. Selles alustati õppetööd 11. novembril 1974. Siin on direktoriteks olnud Meinhard Laks, Linda Narbekov ja Heili Eiche. Alates õppeaastast 2000-2001 on kooli direktoriks Marika Kuurman.
Paar aastakümmet olid koolile oma näo andjateks
Tänapäeval annavad koolile eripära sellised traditsioonid nagu hingedepäeva, hõimupäeva, õpetajate päeva, naistepäeva, emadepäeva ja vabariigi aastapäeva tähistamine pidulike aktustega; isadepäeval lapsevanemate üldkoosolekule välislektori kutsumine; vastlapäeval talispordipäeva korraldamine; kadripäeval karnevali organiseerimine; sõbrapäeva tähistamine; advendiaja pidulik avamine jõulurahu väljakuulutamisega; igal sügisel lille- ja leivanädala toimumine; koolipere ühisekskursioonid jõulude eel ja õppeaasta lõpus; kevadine telklaager; märtsis-aprillis igas klassis konkursside “Parim ainetundja” läbiviimine; pidulikud vastuvõtud direktori juures (enne jõule parimatele õppijatele ja õppeaasta lõpul parimatele ainetundjatele ja aineolümpiaadide maakonnavoorudest osavõtjatele); ainetevaheliste- ja ainesiseste projektide ning majanduskonverentsi korraldamine mais; kooli ajalehe "Juku" ja almanahhi "Sulg tindipotis" väljaandmine; iga veerandi lõpus tublidele õppijatele tunnistuste kätteandmine kogu koolipere ees ja nende nimede kandmine autahvlile; õppeaasta lõpus direktori suure kiitmise käskkirja väljaandmine kõikides koolielu lõikudes paremini esinenud õpilaste tunnustamiseks; õpetajate-pensionäride kutsumine kooli suurematele üritustele jms.
Väljaspoole oma kooli piire ulatuvaks traditsiooniks on emakeelepäeva tähistamine Virumaa kooliõpilaste luulekonkursi korraldamisega, parimatest luuletustest luulekogu "Emakeeles laulan oma laulu..." väljaandmisega ja keelepäeva korraldamisega, kus paremaid luuletusi esitavad nende autorid, esineb välislektor ja meelelahutust pakuvad külalisesinejad.
Koolimajas on vastremonditud arvutiklass ja söökla, õpetajate arvutiklass-metoodikatuba, talveaed, kaks muuseumiruumi kooli ajalooga seotud materjalidega ja kodulooliste eksponaatidega; rajamisel on spordiväljak ja mängumaa.
Klassivälise tegevuse raames saavad õpilased osaleda arvutiõpetuse ringi töös, õppida vabaainena majandusõpet, käia võrkpalli-, korvpalli- ja kergejõustikutreeningutel ning kord nädalas Kiviõli kooli ujulas, laulda mudilaskooris, lastekooris ja ansamblis, võtta osa soome keele ringi tegevusest.


Uudissõna.
Uudissõna on keeles ühesõnaline neologism.


Etikett.
"See artikkel räägib esemele lisatud märgist; käitumiskoodeksi kohta vaata artiklit Etikett (käitumine)"
Etikett on esemele juurde lisatud märk, mille järgi on võimalik teada saada selle eseme liiki või omadusi.


Tsirkus.
Tsirkus on lõbustusasutus, kus etendatakse jõudu, julgust ja osavust nõudvaid ning koomilisi vaatemänge, mustkunsti ja akrobaatilisi trikke ning näidatakse dresseeritud loomi.
Tsirkusehooneks on telk või sõõrja põhiplaani, kupli, ümmarguse areeni ja selle ümber paiknevate pingiridadega ehitis.
Ajalugu.
Vanas Roomas oli tsirkus piklik kaarjate otste ja võidusõidurajaga väljak, kus korraldati võiduajamisi 4–12 kaarikuga ja pidulikke rongkäike. Väljaku ümber asusid istmeread, tribüün ja loož, väljastpoolt ümbritses tsirkust sammaskoda. Tsirkus oli peamine rahva lõbustuskoht ja avaliku elu keskpunkt. Sellepärast toimus seal sageli ühiskondlikke kokkupõrkeid ja moodustati isegi tsirkuseparteisid.
Rooma vanim ja suurim tsirkus Circus Maximus oli 600 m pikk ja 150 m lai. Augustuse ajal mahutas ta 60 tuhat pealtvaatajat, pärast hilisemat ümberehitust 185 000.
Tänapäevane tsirkus arenes välja Inglismaal kunstratsutajate ühinguist.
Esimese alalise tsirkusehoone avas 1767 Pariisis J. Bates.
Loomade kohtlemine.
Loomakaitseorganisatsioonid on registreerinud palju juhtumeid, kus tsirkuses on loomi dresseerimise käigus julmalt koheldud. Loomade õiguste eest võitlev rühmitus Inimesed loomade Eetilise Kohtlemise eest (PETA) kinnitab, et tsirkustes peetavaid loomi sunnitakse sageli alluma peksu abil ja et julmus on alati olnud üks tsirkuseloomade dresseerimise meetoditest. PETA kinnitusel kasutatakse USA tsirkustes tänapäevani elektrišokirelvi, piitsasid ja ankuseid, kuigi juba 1966 vastu võetud Loomade heaolu seadus keelas nende kasutamise loomade kohtlemisel.
1998 uuris Suurbritannia parlamendi töörühm loomade elu- ja kohtlemistingimusi oma maa tsirkustes. Töörühm oli üksmeelne selles, et loomade kaitseks on vaja muuta seadusi. Töörühma juht, konservatiivne parlamendisaadik Roger Gale teatas BBC-le: "See oli ebaväärikas. Tingimused, milles neid peetakse, on murettekitavalt ebakohased. Puurid olid liiga väikesed, nende elukeskkond polnud sobiv ja paljud meist usuvad, et on tulnud aeg see tava lõpetada."
Kuid 2007. aastal uuris olukorda teistsugune töörühm Suurbritannia keskkonna-, toidu- ja maa-ametist ning vahepeal olid loomapidamistingimused tsirkustes paranenud, sest töörühm ei võtnud kindlat seisukohta.
Austria, India, Kostariika, Rootsi, Singapur, Soome, Šveits ja Taani on seadustega piiranud loomade kasutamist meelelahutuses. Vastuseks avalikkuse üha suuremale teadlikkusele loomade halva kohtlemise võimalikkusest tsirkustes on maailmas üha enam levinud tsirkused, kus loomi ei kasutata. 2009 võttis Boliivia vastu seaduse, millega keelustati täielikult loomade esinemine tsirkustes.


Piirivalve.
Piirivalve on riiklik relvastatud organisatsioon, mis rahuajal kuulub enamikus maades siseministeeriumi valitsemisalasse (näiteks Nõukogude Liidus kuulus piirivalve Riikliku Julgeoleku Komitee valitsusalasse; mõnes riigis on piirivalve sõjaväe valitsusalas).
Piirivalve põhiülesanded on valvata ja kaitsta riigipiiri maismaal, piiriveekogudel ning õhuruumis, takistada riigipiiri vägivaldset muutumist, takistada riigipiiri ebaseaduslikku ületamist, takistada kauba ebaseaduslikku toimetamist üle riigipiiri, tagada piirirežiim, teostada piirikontrolli, kontrollida välismaalaste riigis viibimise seaduslikkust, koguda ja analüüsida teavet illegaalse migratsiooni ja piiriületuste tõkestamiseks, korraldada, teostada ja juhtida otsinguid ning päästetöid merepäästepiirkonnas, avastada, lokaliseerida ja likvideerida merereostust, täita riigikaitselisi ülesandeid, täita muid piirivalvele seadusega pandud ülesandeid.
Mõnes riigis täidab piirivalve ka tollikontrolli ülesandeid.


Maastikuauto.
Maastikuauto ehk maastur ehk džiip on suurendatud maastikuläbimisõimega sõiduauto, mis on sobib liiklemiseks lisaks tavateedele, ka raskemates teeoludes või maastikul.
Maastikuauto (maasturi) iseärasused.
Maastikuautod on enamasti kahe teljelised, aga on ka kolme teljega eriotstarbelisi masinaid. Veojõud on suunatud kõikidele ratastele (4X4; 6X6).
Maastikuautodel kasutatakse tavaliselt erisuuruse ja erimustriga rehve. Sageli on maastikuautode seadmete hulgas vints.
Maastikuautosid kasutatakse sageli huvisõitudeks looduses ja läbivusvõimet tõestavatel võistlustel raskel maastikul (offroad).
Kombineerimaks maasturi läbivusvõimet tavasõiduauto mugavusega, on hakatud valmistama ka poolmaastikusõiduautosid ehk linnamaastureid.
Maasturid militaarkasutuses.
Militaarmaasturitele on tavaliselt paigaldatud lisaks kinnitused relvastuse, lahingumoona, sidevahendite või eriseadmete paigaldamiseks ning kohad sõitjate välivarustuse paigutamiseks. Militaarmaasturile võivad olla monteeritud maskeeritud- või infrapunaseadmega tuled pimedas varjatult liiklemiseks.
Militaarmaastureid võidakse sõltuvalt otstarbest kaitsta kere külge kinnitatava soomusega ja soomusklaasidega, muutes nad soomustatud autodeks.


Gregorius XIII.
Gregorius XIII (Ugo Boncompagni, 7. jaanuar 1502 – 10. aprill 1585) oli paavst 1572–1585. Ta oli 226. paavst.
Ugo Boncompagni sündis 7. jaanuaril 1502 kella 2 paiku öösel Bolognas jõuka kaupmehe Cristoforo Boncompagni ja Angela Marescalchi 11-lapselises peres 5. pojana. Segaduste tõttu varasemates daatumites pakuvad erinevad allikad tema sünnikuupäevaks ka 1. jaanuari ja 10. jaanuari 1502.
Ta õppis Bologna ülikoolis õigusteadust, kaitses 1530 doktorikraadi tsiviil- ja kanoonilise õiguse alal ning asus tööle professorina. Tema õpilastest olid nimekamad Alessandro Farnese, Cristoforo Madruzzi, Otto Truchsess von Waldburg, Reginald Pole, Stanislaw Hozjusz ja Carlo Borromeo.
1539 siirdus ta kardinal Pietro Paolo Parisio kutsel Rooma, kus ta määrati kohtunikuks. Vaimuliku tonsuuri sai ta 1. juunil 1539 Bolognas ja ta ordineeriti 1542 preestriks. Paulus III tunnustas teda võimeka advokaadi, administraatori ja suurepärase kanoonikuna. Paulus IV hindas samuti tema ametialast võimekust ja lähetas ta delegatsioonide koosseisus Euroopa õukondade juurde. Ugo Boncompagni osales 1545 ja 1562–1563 Trento oikumeenilisel kirikukogul kanoonilise õiguse eksperdina.
Tema karjäär sattus ohtu pärast tema isa surma 1546, kui Ugost sai isa pärija, sest selleks ajaks olid ka tema vanemad vennad surnud ilma pärijateta. Ta otsustas vaimulikuseisusele vaatamata oma õigused edasi pärandada, kuid ei tahtnud loobuda senisest karjäärist, mille tõttu sai ta abieluvälisest suhtest Maddalena Fulchiniga poja Giacomo (1548–1612). Ugo tunnistas lapse omaks, kuid vaimulikuna ei saanud ta loobuda tsölibaadist ja seetõttu tunnustas ta Maddalena abielu Simone Scamniga. See jäi viimaseks juhtumiks, kus paavstil on teada laps.
Ugo Boncompagni tegutses legaadina Hispaanias, kus ta pidi uurima Toledo peapiiskopi Bartolomé Carranza juhtumit. Hispaanias viibides võitis ta Hispaania kuninga Felipe II usalduse. Ta osales kardinalina 2 konklaavil: 1565–1566 ja 1572.
1572. aasta konklaav.
Gregorius XIII valiti paavstiks 13. mail 1572 Vatikani paavstipalees ja krooniti 25. mail kardinal Innocenzo del Monte poolt. Tema kroonimisel kasutatud tiaara on vanim tänapäevani säilinud tiaara. Gregorius XIII valis nime Gregorius I järgi. Tema saamist paavstiks on seostatud Hispaania poliitilise mõjuga konklaavil. 1572. aasta konklaav oli üks lühimaid ajaloos, millest veel lühemaks peetakse 1503 toimunud konklaavi, kus valiti Julius II. 12. – 13. maini 1572 toimunud konklaavil osales 53 kardinali.
Välispoliitika.
Katoliiklikud valitsejad olid Gregoriuse paavstiks saamisest vaimustunud ja kinnitasid kohe pärast konklaavi oma truudust uuele paavstile. Tema peamiseks välispoliitiliseks prioriteediks sai katoliikluse taastamine väljaspool paavsti mõjusfääri jäänud riikides. Gregorius XIII rajas uued nuntsiatuurid 1579 Luzernis, 1580 Grazis, 1581 Viinis ja 1584 Kölnis. Tema valitsemisaja lõpuks allus paavstile 13 nuntsiatuuri.
Suhted Hispaaniaga.
Varasemate sidemete tõttu orienteerus Gregorius XIII oma välispoliitikas eelkõige Hispaaniale, mis oli tol ajal Euroopa võimsaim riik. Kardinal Antoine Granvelle oli Hispaania asekuningas Napolis. Gregorius XIII julgustas Felipe II-e tegutsemist Madalmaades ja Iirimaal, et katoliiklikud väed saaksid tungida nende alade kaudu Inglismaale ning taastada seal katoliiklus. 1578 toetas Gregorius XIII Thomas Stukeley vallutusretke, kuid Stukeley liitus Portugali kuningaga, et sõdida Marokos. 1579 toetas ta James Fitzmaurice’i vallutusretke Iirimaale, kuid seda ettevõtmist ei saatnud jällegi edu. Pärast seda, kui Prantsusmaa ja Hispaania ühise liidu kavandamine kukkus läbi, olevat Gregorius XIII toetanud Henri de Guise'i kavandatud atentaati Elizabeth I-le.
Gregorius XIII toetas Madalmaades Arrasi uniooni moodustamist.
Suhted Portugaliga.
4. augustil 1578 suri Portugali kuningas Sebastião ja uueks kuningaks sai tema vend kardinal Henrique, kelle surma järel 31. jaanuaril 1580 läks Portugal Hispaania koosseisu.
Suhted Prantsusmaaga.
Kui kuuldused Pariisis toimunud Pärtliöö veresaunast jõudsid 2. septembril 1572 Rooma, peeti kohe tänujumalateenistusi ja paavst osales isiklikult San Marco katedraalis toimunud tseremoonial, mille järel kavatses ta korraldada ilutulestiku. 8. septembril korraldati Roomas tänuprotsessioon ja hiljem lasi paavst selle sündmuse tähistamiseks vermida medali. Teistel andmetel sattus paavst uudiseid kuuldes raevu, sest teda ja nuntsius Antonmaria Salviatit ei teavitatud toimuvast. Gregorius XIII toetas Katoliikliku Liiga võitlust hugenottide vastu.
Suhted Rootsiga.
Taastamaks Rooma mõju Põhjamaades, otsustas Gregorius XIII pidada läbirääkimisi Rootsi kuningaga. Ta lähetas 1574 Johan III juurde jesuiit Warsiewiczi, seejärel 1576 jesuiit Nielsseni, kelle mõjul pöördus Johan III 6. mail 1578 katoliiklusesse. Rootsist ei saanud katoliiklikku riiki, sest paavsti ega kuningat ei rahuldanud teise osapoole nõudmised.
Suhted Venemaaga.
Gregorius XIII soovis pidada liitumisläbirääkimisi Moskvale alluva õigeusu kirikuga ja levitada katoliku kiriku mõju Venemaal. 1581 saatis ta Antonio Possevino nuntsiuseks Venemaale, kus ta vahendas 15. jaanuaril 1582 Jam Zapolski vaherahu sõlmimist. Possevino tegevuse tulemusena võisid katoliiklased Venemaal tegutseda avalikult. Possevino külastas 1585 Tartut.
Sõda türklastega.
Gregorius XIII soovis võiduka Lepanto lahingu järel türklaste vastu ristisõda korraldada, saates Euroopa katoliiklike valitsejate juurde delegatsioone. Paavsti plaanid ei leidnud toetust, sest Venezia oli sõlminud türklastega rahu.
Sisepoliitika.
Gregorius XIII lasi Kirikuriigis sekretär Bonfigliuoto nõuandel konfiskeerida mitme aadlisuguvõsa valdused, kes olid keeldunud täitmast kohustusi paavsti ees. Selle otsuse tagajärjeks oli aadli vaen paavstivõimu vastu, mille tõttu suurenenud kuritegevus ja tühi riigikassa viisid riigi sisepoliitilise kaoseni. Paavsti küll ei rünnatud, kuid tema alluvate elu oli pidevalt ohus. Romagnas puhkes kodusõda. Gregorius XIII maksustas Ancona sadama ja kehtestas Venezia kaupadele maksud.
Kiriku institutsioonide reformid.
Gregorius XIII esimesel konsistooriumil loeti avalikult ette Pius V konstitutsioon, millega keelustati kiriku valduste võõrandamine. Ta propageeris Trento oikumeenilise kirikukogu otsuseid ja määras nende läbiviimiseks ametisse kardinalide komisjoni. Gregorius XIII määras nädalas ühe päeva, mil igaüks võis tulla tema juurde oma probleemidega. Ta sätestas, et vaimulikeks tuleb pühitseda isikud, kes väärivad seda kohustust, mistõttu tal oli vastav nimekiri selliste isikute ja nende tegemiste kohta. Tema tähtsaim nõuandja oli Tolomeo Galli, kes sai 1572 kardinal-riigisekretäriks.
Ta määras ametisse komisjoni, mis pidi uurima vaimulike kohustusi neile määratud ametikohtadel.
13. septembril 1572 avaldatud bullas 'Ut pestiferarum' kinnitas Gregorius XIII Keelatud raamatute nimekirja kongregatsiooni tegevuse.
1573–1578 tegutses Saksa kongregatsioon, mille ülesandeks oli levitada Saksamaal katoliiklust.
13. juunil 1575 avaldatud bullas 'Ubi gratiae' ja 23. detsembril 1581 avaldatud kirjas 'Dubiis' sätestas ta klausuuri tingimused.
Gregorius XIII avaldas 15. juulil 1575 bulla 'Copiosus in misericordia', milles tunnustas Filippo Neri rajatud oratooriumit.
1. jaanuaril 1583 avaldatud bullas 'Exposcit debitum' sätestas ta, et Itaalias ja Itaalia riikidele kuuluvatel saartel tuleb abtisse valida mitte eluks ajaks, vaid 3 aastaks.
1579 kinnitas ta barnabiitide privileegid.
Ta tunnustas 22. juunil 1580 avaldatud bullas 'Pia consideratione' paljasjalgsete karmeliitide tegevust ja kinnitas 18. septembril 1577 avaldatud bullas 'Ut laudes' nende sabatiini privileegi.
1579 kinnitas ta Monte Vergine kloostrile uued reeglid.
Ta taastas jesuiitide õigused, mida Pius V oli põhjalikult muutnud. Ta lõpetas Prantsusmaal jesuiitide seas puhkenud tüli. 24. mail 1584 avaldatud bullas 'Ascendente domino' kinnitas ta Jeesuse Seltsi konstitutsiooni ja oma eelkäijate poolt jesuiitidele sätestatud privileegid.
Liturgilised reformid.
Gregorius XIII reformis kuuria tseremooniat ja protokollireegleid.
1577 avaldatud bullas 'In coela Domini' võidi ekskommunikatsioon karistusena langetada 20 juhtumi korral.
Ta kinnitas karmeliitidele 18. septembril 1577 nende sabatiini privileegi.
1582 avaldati kanoonilise õiguse koodeksi täiendatud variant.
Misjon.
Seoses haridusreformiga hoogustus misjonitegevus, mida viisid läbi peamiselt jesuiidid, kes tegutsesid Indias, Jaapanis, Hiinas, Brasiilias ja Filipiinidel.
15. märtsil 1572 tunnustas Gregorius XIII Goa peapiiskoppi Idamaade priimasena. 18. veebruaril 1582 India suurmogulile Akbarile saadetud kirjas soovis paavst tema pöördumist kristlusesse.
1579 saabus Jaapanisse paavsti volitusel jesuiit Alessandro Valignano. 22. märtsil 1585 saabusid Rooma neli jaapanlast.
Teoloogilised vaidlused.
1578 saatsid toomakristlased paavstile kirja ja neile saadetud vastuses hoiatas Gregorius XIII toomakristlasi Mar Simeoni eest.
29. jaanuaril 1579 avaldas ta bulla "Provisionis nostrae", kus mõistis hukka Michael Baiuse augustiinlikule teoloogiale tuginevad vaated ja kohustas Baiust tunnustama ortodoksset õpetust.
1. aprillil 1583 ekskommunitseeris ta Kölni peapiiskopi Gebhard Truchess von Waldburgi.
Suhtumine juutidesse.
Gregorius XIII rajas 1577 kristlusesse pöördunud juutidele mõeldud kolleegiumi. 1. juulil 1581 avaldatud bullas 'Antiqua judaeorum improbitas' kohustas ta inkvisitsiooni tegutsema karmilt nende juutide suhtes, kes paluvad abi deemonitelt või õhutavad kristlasi seda tegema. Ta kohustas ühtlasi juute inkvisitsioonile loovutama Talmudeid. Inkvisitsioon oli kohustatud juute karmilt kohtlema, kui juudid ründavad katoliiklikke dogmasid, teotavad Jumalat, mõjutavad kristlasi usust taganema, keelavad juudil või mitteusklikul osa saamast ristimisest, propageerivad ketserlust või levitavad ketserlikke teoseid.
28. veebruaril 1581 avaldatud kirjas keelas ta juudi arstidel kristlaste ravimise. 1. septembril 1584 avaldatud bullas 'Sancta mater ecclesiae' kohustas ta kõiki juute, kes olid vanemad kui 12-aastased, kuulama korra nädalas kristlikku jutlust. Ta lubas juutidel pöörduda tagasi Venaissini, kust nad olid minema aetud, ja tagas puutumatuse läbi Itaalia reisivatele juutidele.
Kristlik eetika ja moraal.
Gregorius XIII leevendas 23. augustil 1575 bullas 'Exponii' Pius V keeldu pidada härjavõitlusi, lubades aadlikel viibida härjavõitlusel.
Kanoniseerimised.
Gregorius XIII kanoniseeris kolm isikut: 28. juulil 1582 Xanteni Norberti ja Romauldi ning 1584 Alipiuse.
Ta kuulutas 1582 õndsaks Giovanni Colombini ja Gerardo Tintorio ning 1584 Gregorius VII. 1584 sätestas ta kogu kirikule Neitsi Maarja vanemate püha Anna ja püha Joakimi austamise.
Onupojapoliitika.
Paavsti poeg Giacomo Boncompagni sai Sant' Angelo kindluse kuberneriks ja 1577 Vignola markiiks, 1578 Aquino krahviks, Supino ja Rocca Secca sinjooriks, 1580 Sora hertsogiks ja 1583 Arce hertsogiks. Ta abiellus 1576 Constanza Sforzaga, kes oli Julius III ja Marcellus II sugulane.
Venna Boncompagno Boncompagni vanim poeg Cristoforo sai 1572 Ancona kindralkuberneriks, 1575 Ravenna peapiiskopiks ja oli 1583 legaat Romagnas. Boncompagno noorim poeg Filippo Boncompagni sai kardinaliks.
Õde Giacoma abiellus esmalt Teodoro Garisendiga, seejärel Angelo Michele Guastavillaniga. Tema poeg Filippo Guastavillani sai kardinaliks.
Kardinalide pühitsemised.
Gregorius XIII pühitses oma ametiajal 34 kardinali 8 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 7 prantslast, 4 hispaanlast, 2 austerlast, 2 poolakat ja 1 Belgia vaimulik. Tema ajal said kardinalideks tulevased paavstid Urbanus VII, Gregorius XIV, Innocentius IX ja Leo XI. Ainult Paulus III poolt pühitsetud kardinalidest sai 4 isikut paavstiks.
Gregorius XIII kultuuriloos.
Gregorius XIII ajal viidi läbi kalendrireform ja haridusreform. Ta toetas jesuiitide peakiriku ehitamist Roomas. Tema käsul alustati Palazzo del Quirinali ehitamist, mille ta tegi 1580 oma suveresidentsiks. See palee jäi paavsti suveresidentsiks 1870. aastani. Rooma Peetri kirikusse ehitati tema mälestuseks Gregoriuse kabel. Tema eluajal püstitati Rooma kapitooliumile tema auks mälestussammas. Tema teenistuses oli kunstnik Matteo Perez d’Aleccio. Ta kohustas Palestrinat looma Gregoriuse laulu uut versiooni.
1578 avastati Rooma katakombid, mida hakati seejärel põhjalikult läbi uurima.
Paavstist on portree teinud kunstnik Lavinia Fontana, Alessandro Menganti tegi temast büsti.
Kalendrireform.
Trento oikumeeniline kirikukogu rõhutas 1563 kalendrireformi vajadust, et välistada lisapäevade tõttu liturgiliste pühade kuupäevadega tekkinud eksimusi. Järgmised paavstid määrasid ajaarvamissüsteemi korrastamiseks ametisse komisjone ja nende töö tulemusena tutvustati 1578 katoliiklikes riikides kalendriprojekti. Seoses kalendrireformiga lasi Gregorius XIII 1580 korrigeerida märtrite ja pühakute mälestuspäevade kuupäevi. Kalendrireformiga jõuti valmis 1582 algul ja 24. veebruaril 1582 avaldas Gregorius XIII bulla 'Inter gravissimas', mis sätestas uue kalendri kehtestamise 15. oktoobrist 1582 (kuupäev uue kalendri järgi). Sel kuupäeval hakkas uus ajaarvamine kehtima esmalt Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Madalmaades, Savoias ja Luksemburgis. 1583 hakkas uus kalender kehtima Austrias, Saksamaa katoliiklikes riikides ja Šveitsis. Uue kalendri alusel avaldati 1582 korrigeeritud märtrite ja pühakute kalender, kuid tõsiste vigade tõttu korrastati seda järgmistel aastatel. 14. jaanuaril 1584 kinnitas Gregorius XIII korrigeeritud märtrite kalendri.
Haridusreform.
Trento oikumeenilisel kirikukogul rõhutati vaimulikkonna kohustust omandada tasemel haridust, sest paljud vaimulikud ei vallanud piisavalt ladina keelt, mistõttu polnud nad piisavalt pädevad missat korralikult läbi viima. Gregorius XIII volitas jesuiite teostama haridusreformi, mille tarbeks ei säästetud raha. Gregorius XIII rajas oma ametiajal 23 seminari ja kolleegiumi, millest tuntumad olid 13. jaanuaril 1577 rajatud Kreeka kolleegium, 1577 juudi neofüütide kolleegium, 1578 Ungari kolleegium, 1. mail 1579 Inglise kolleegium, 1580 Saksa kolleegium, 27. juunil 1584 Maroniidi kolleegium ja 1584 Armeenia kolleegium. Tema käsul rekonstrueeriti 1572 Rooma kolleegium, mis hiljem nimetati tema järgi Gregoriuse ülikooliks. 1572 rajati Pont-à-Mousson’is Šoti kolleegium. Tuntumad seminarid rajati 1578 Grazis, 1573 Olomoucis, 1584 Fuldas, Viinis, Prahas, Kolozsváris, Augsburgis, Dillingenis, Braunsbergis, Milanos, Loretos ja Fribourg'is. Tema ajal rajati kolm kooli Jaapanis.
Surm.
Gregorius XIII suri 83-aastaselt 10. aprillil 1585 kella 23 paiku Roomas ja maeti Vatikani basiilikasse.


Eestimaa Päästekomitee.
Eestimaa Päästekomitee (ka Eestimaa Päästmise Komitee) oli 19. veebruaril 1918. aastal loodud Eesti riigivõimuorgan.
Eestimaa Päästekomitee loodi Eesti Maanõukogu Vanematekogu otsusega 19. veebruaril 1918 olukorras, kus Venemaa väeüksused, kelle toel püsis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kontrolli all olev nn Nõukogude Eesti, olid Eestist lahkumas ning Saksa armee lähenemas. Eestimaa Päästekomiteele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Kõigil Päästekomitee liikmetel oli võrdne staatus. Paljud allikad nimetavad siiski Konstantin Pätsi Päästekomitee esimeheks.
Samal päeval võeti ka vastu otsus iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta, mis toimus Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele 24. veebruaril.
24. veebruaril nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga.
Vanematekogu otsus Päästekomitee loomisest.
Asutada kolmeliikmeline Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte kuni normalsete olude loomiseni kõik riiklik võim anda. Päästekomitee liikmeteks valida K. Päts, J. Vilms ja K. Konik. (RT 1918, 1)


Henri Barbusse.
Henri Barbusse (17. mai 1873 Asnières – 30. august 1935 Moskva) oli prantsuse kirjanik.
Elukäik.
Henri Barbusse sündis Pariisi külje all väikeses Asnièresi linnakeses. Tema isa Adrien Barbusse oli ajakirjanik, kes kirjutas ka romaane ja näidendeid.
Pärast kooli lõpetamist jätkas ta õpinguid lütseumis ning seejärel Sorbonne'i Ülikoolis.
Looming.
Aastal 1893 avaldas pseudonüümi Lucien Fort all ajalehes Écho de Paris poeemi "Hüvastijätt" ja mõne luuletuse. Need esimesed kastetused köitsid Catulle Mendèsi, luuletaja ja tol ajal ajalehe kirjanduslik toimetaja, tähelepanu. Tema abiga andis Henri Barbusse välja oma esimese luulekogu "Halisejad".
Tunnustused.
Barbusse, Henri
Barbusse, Henri
Barbusse, Henri


Eesti Ajutine Valitsus.
Eesti Ajutine Valitsus oli Eesti Vabariigi täidesaatva võimu organ 24. veebruarist 1918 – 8. maini 1919.
Maanõukogu Vanematekogu otsustas 19. veebruaril 1918 asutada kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte anti riiklik võim. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Samal päeval võeti ka vastu otsus iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta, mis toimus Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele 24. veebruaril 1918.
Eestimaa Päästekomitee moodustas 24. veebruaril 1918 13-liikmelise Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga (kaasa arvatud Konstantin Päts, kes esineb nimekirjas kaks korda, ja kolm vakantset ametikohta).
Eesti Ajutise Valitsuse I koosseis.
Saksa, vene ja rootsi rahvusasjade ministri kohad olid valitsuse koosseisus ette nähtud, kuid jäid ajutiselt vabaks.
25. veebruaril jõudsid Tallinna Saksa väeüksused. Kõrgem võim kuulus saksa sõjaväelastele. Saksamaa polnud tunnustanud Eesti iseseisvust. Eesti erakondade tegevus oli peatatud ning rahvusväeosad laiali saadetud. Esimene Ajutine Valitsus läks põranda alla ja ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts viibis Saksamaa alistumiseni 11. novembril 1918 interneerituna vangilaagris.
thumb
11. kuni 14. novembril 1918. aastal andsid Saksamaa esindajad kõrgema poliitiline võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte, kuid saksa vägede kohalolek jätkus veel mõnda aega. 11. november 1918 alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus, mille esimesele istungile kogunes valitsus koosseisus Jaan Poska, Ferdinand Peterson, Jaan Raamot ja Juhan Kukk. 12. november 1918 täpsustasid Ajutise Valitsuse ja Maanõukogu Vanematenõukogu ühisistungil Ajutise valitsuse koosseis ja jagati ministriportfellid.
Pärast Saksa võimu langemist moodustati 12. novembril 1918 teine Ajutine Valitsus, kus Päts oli pea- ja siseminister. 12. novembril otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel.
Eesti Ajutise Valitsuse volinikud.
27. novembril 1918 kujundati Maanõukogu rühmade kokkuleppel teise Ajutise valitsuse koosseis ümber, seega asus Vabadussõja puhkemise eelõhtul valitsema kolmas koosseis, kus peaminister Päts võttis enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Larka jäi tema abiks.
Eesti Ajutise Valitsuse III koosseis.
28. novembrist 1918 alustas Ajutine Valitsus Eesti Vabadussõda.
29. novembril 1918 kuulutas Jaan Anvelt Narvas välja iseseiseva Eesti Nõukogude Vabariigi - Eesti Töörahva Kommuuni.
5. kuni 7. aprillini 1919 toimusid Asutava Kogu valimised. Ajutise valitsus tegevus lõppes 8. mail 1919, mil Asutav Kogu kinnitas ametisse esimese Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Strandmaniga.
Viited.
Ajutine


Paul Claudel.
Paul Claudel (6. august 1868 – 23. veebruar 1955 Pariis) oli prantsuse luuletaja, draamakirjanik ja diplomaat.
Paul Claudel on skulptori Camille Claudeli noorem vend.


Johnny Depp.
Johnny Depp [dž'onni depp] (pärisnimi John Christopher Depp II [džonn kr'istofer depp t'eine]; sündinud 9. juunil 1963 Kentucky osariigis) on Ameerika Ühendriikide filminäitleja.
Varajane elu.
Johnny Depp sündis John Christopher Depp seeniori ja Betty Sue Palmeri perre. Tal on vend Danny ja kaks õde: Christie, kes oli varem Johnny mänedžer, ja Theresa. Deppi perekonna juured on põhiliselt iiri, saksa ja irokeesi päritolu.
Raamat "Johnny Depp: A Kind of Illusion" (ISBN 1-905287-04-6) väidab, et Deppid pärinevad prantsuse hugenotist Pierre Deppe või Dieppe'st, kes jäi Virginiasse paigale umbes 1700. aastal. Johnny Depp on öelnud, et ta ei tea, kust tema perekonnanimi tuleneb, kuid ta on korduvalt naljatanud, et see nimi tähendab saksa keeles "idiooti", mis on saksa slängis ka tõsi. Deppi emapoolne vanavanaema Minnie oli täisvereline irokees ja ka tema isal on kaugeleulatuv irokeesi päritolu.
Johnny perekond kolis ta lapsepõlves mitmeid kordi ja elas enam kui kahekümnes erinevas kohas. 1970. aastal, kui Johnny oli 7-aastane, jäi ta perekond viimaks Florida osariiki Miramari paigale. 15-aastaselt langes ta koolist välja, lootes saada rokkmuusikuks. Ta osales mitmes garaažibändis, muuhulgas ansamblis The Kids.
Tal on seitse või kaheksa armi lapsepõlves enesevigastamisest. 1993. aastal antud intervjuus seletas ta oma enesevigastamist öeldes, et tema keha on omamoodi päevik – nagu meremeestel, iga tätoveering tähendab kindlat eluhetke, vahet pole kas märk on ise noaga tehtud või teeb selle professionaalne tätoveerimiskunstnik.
Johnny Depp leidis tee näitlemise juurde pärast külaskäiku Los Angelesse, kus tema tollane naine Lori Anne Allison tutvustas teda näitleja Nicolas Cage'ile.
Karjäär.
Oma filmidebüüdi tegi Depp 1984. aasta linateoses "Elm Streeti luupainaja". 1987 sattus ta rambivalgusesse, kui asendas Jeff Yagherit salapolitseinik Tommy Hansoni rollis populaarses teleseriaalis "21 Jump Street".
1990. aastal pärast arvukaid rolle teismeliste filmides sai alguse tema koostöö lavastaja Tim Burtoniga, kes andis talle nimiosa filmis "Edward Käärkäsi". Filmi edu kiiluvees sõites hakkas Depp valima rolle, kus ta sai mängida tõsiseid ja veidi süngeid osi. Järgmine koostöö Tim Burtoniga oli filmis "Ed Wood" (1994). 1997. aastal mängis ta FBI salaagenti tõsielul põhinevas filmis "Donnie Brasco", kus tema kaasnäitlejaks oli Al Pacino. 1998. aastal oli ta peaosas Terry Gilliami lavastatud filmis "Ratastel Las Vegasesse" ning 1999. aastal õudusulmefilmis "Astronaudi naine". Samal aastal lõi ta kaasa Tim Burtoni filmis "Legend peata ratsanikust". 2001. aastal mängis ta inspektor Fred Abberline'i tõsielul põhinevas filmis "Otse põrgust". 2003. aastal mängis ta Robert Rodriguezi Mariachi triloogia osas "Ükskord Mehhikos" ning samal aastal kapten Jack Sparrow'd menukis ". Aasta hiljem mängis ta peaosa filmis "Avastades Eikunagimaad", kus ta kehastas šoti kirjanikku J. M. Barrie't. Selle osa eest pälvis Depp oma teise Oscari nominatsiooni.
Koostöös Tim Burtoniga valmis 2005. aastal lastefilm Roald Dahli raamatu "Charlie ja šokolaadivabrik" põhjal. Samal aastal valmis ka "Laibast Pruut", kus ta tegi viiendat korda koostööd Tim Burtoniga. 2006. aastal mängis Depp taas Jack Sparrow'd, kui valmis järg ". 2007. aastal valmis ka piraadifilmide kolmas osa ", kus Depp mängis taas Jack Sparrow'd. Sama aasta lõpus esilinastus Broadway muusikalil põhinev õudusmuusikal ", kus ta tegi taas kord koostööd lavastaja Tim Burtoniga. See oli Deppi jaoks esimene muusikal ning lummas paljusid kriitikuid. Ta võitis selle eest Kuldgloobuse ning pälvis veel ühe Oscari nominatsiooni.
2009. aastal peaks valmima Michael Manni lavastatav film "Populaarsed vaenlased", kus Depp mängib gängsterit John Dillingeri.
Samuti mängib Depp ka Terry Gilliami filmis "The Imaginarium of Doctor Parnassus", kus ta jätkab vara lahkunud Heath Ledgeri osa täitmist. Temaga koos täidavad Ledgeri osa veel ka Jude Law ja Colin Farrell.
Eraelu.
Johnny Depp on olnud kihlatud näitlejate Jennifer Grey ja Winona Ryderiga ning supermodell Kate Mossiga. Aastatel 1983–1985 oli ta abielus Lori Anne Allisoniga.
Johnny Depp elab prantsuse lauljanna ja näitlejanna Vanessa Paradis'ga Prantsusmaal ning neil on kaks last: Lily-Rose Melody (sündinud 1999) ja Jack (sündinud 2002).
Välislingid.
Depp, Johnny
Depp, Johnny


Dnestr.
Dnestr (rumeenia "Nistru", ukraina "Дністер") on jõgi Ukrainas ja Moldovas.
Jõgi saab alguse Metsa-Karpaatidest. Ülemjooksul voolab mägijõena kirdesse, seejärel voolab sügavas orus läbi Podoolia kõrgustiku valdavalt kagusse. Jõgi suubub Musta merre.


2006. aasta Soome presidendivalimised.
Esimese vooru võitjad kohalikes omavalitsustes
2006. aasta Soome presidendivalimiste esimene voor toimus 15. jaanuaril 2006. Teine voor leidis aset 29. jaanuaril 2006.
Valitud president astus ametisse 1. märtsil 2006. Tema ametiaeg kestab 2012. aastani.
Esimeses voorus sai Tarja Halonen 46,3%, Sauli Niinistö 23,1%, Matti Vanhanen 18,6%, Heidi Hautala 3,5%, Timo Soini 3,4%, Bjarne Kallis 2,0%, Henrik Lax 1,6% ja Arto Lahti 0,4% häältest.
Teises voorus osalesid esimeses voorus kaks enim hääli kogunud kandidaati. 51,8% häältega valiti tagasi senine president, Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei esindaja Tarja Halonen. Tema vastaskandidaat, Koonderakonna esindaja Sauli Niinistö kogus 48,2% häältest.
Presidendikandidaatide kampaanialeheküljed.
Presidendivalimised, 2006 Soome


Tarja Halonen.
Tarja Kaarina Halonen (sündinud 24. detsembril 1943 Helsingis) on Soome poliitik, Soome president 1. märtsist 2000 1. märtsini 2012. Ta oli Soome esimene naispresident.
Tarja Halonen on hariduselt jurist. Ta astus 1971 Soome Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse. 1977–1996 oli ta Helsingi linnanõukogu saadik, 1979–2000 parlamendi liige.
1987–1990 oli ta teine minister sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumis, 1989–1991 Põhjamaade koostöö minister, 1990–1991 justiitsminister ning 1995–2000 välisminister.
Tema välisministriks oleku ajal astus Soome Euroopa Liitu ja 1999. aasta teisel poolel oli Soome esimest korda Euroopa Liidu eesistujariik.
26. augustil 2000 sõlmis Halonen pärast 15 aastat kestnud suhet abielu Pentti Arajärviga. Tseremoonia oli ilmalik ning selle juures viibisid tunnistajatena Halose täiskasvanud tütar Anna ja Arajärvi täiskasvanud poeg Esko.
1. detsembril 2004 promoveeriti Halonen Eesti emakeelse ülikooli 85. aastapäeva aktusel Tartu Ülikooli audoktoriks. Selle aunimetuse pälvisid peale tema veel Dublini ülikooli professor Anne Buttimer ja USA-s asuva Bowling Greeni ülikooli emeriitprofessor Jaak Panksepp.
2005. aastal külastas Tarja Halonen Saaremaad ja istutas koos Lennart Merega Kaali kraatri juurde.
Ta kandideeris 2006. aasta Soome presidendivalimistel teiseks ametiajaks ja võitis valimised, kogudes esimeses voorus 46,3% ja teises voorus Sauli Niinistö vastu 51,8% häältest.
Halonen oskab eesti, inglise ja rootsi keelt.
1960. aastatel lahkus Halonen Soome evangeelsest luteri kirikust, kuhu kuulub enamik soomlasi, protestiks kirikuliikmete maksustamise põhimõtete vastu ja kiriku naispreestrite vastase seisukoha tõttu. Tänapäeval tunnustab kirik naisigi preestritena ja Halonen on teatanud, et tal pole isiklikku põhjust, miks ta ei võiks kirikusse naasta, kuid ta eelistab seda mitte teha, sest seda võidaks valesti mõista.


Kemijoki.
Kemijoki (saami "Giemajohka", rootsi "Kemi älv") on jõgi Euroopas Soomes.
Algab Maanselkä kõrgustikult. Ülemjooksul voolab lõunasse. Läbinud Kemijärvi järve, suundub läände. Alamjooksul voolab edelasse, suubub Perämerre Põhjalahes.
Jõgi on 550 km pikk ja on seega Soome pikim jõgi. Voolab läbi Kemijärvi, Rovaniemi, Tervola ja Kemi.


Stromboli.
Stromboli on vulkaan, mis moodustab samanimelise saare Türreeni meres.
Stromboli on olnud aktiivne juba tuhandeid aastaid. Püsiva aktiivsuse tõttu on teda nimetatud Vahemere majakaks. Stromboli vulkaanile iseloomulikud pursked on andnud nime terminile Stromboli-tüüpi purse.
Vulkaani kõrgus on 926 meetrit. Kuulub Itaaliale.


Tuulealused saared (Aafrika).
Tuulealused saared (portugali "Ilhas de Sotavento") on saarestik Atlandi ookeanis, osa Roheneemesaartest.
Saarestikku kuuluvad Brava, Fogo, Maio ja Santiago saar.


Hadaikum.
Hadaikum on mitteametlik kronostratigraafiline üksus, mis vastab ajavahemikule Maa tekkest kuni 3800 Ma.
Ametliku geokronoloogilise skaala järgi on tegemist Arhaikumi vanimasse Aegkonda Eoarhaikumisse kuuluva ajavahemikuga Maa ajaloos.
Termini "Hadaikum" mõtles välja USA geoloog Preston Cloud aastal 1972. Algselt oli Hadaikum mõeldud vanimate leitud kivimite eelse perioodina Maa ajaloos, kuid tänaseks on õnnestunud leida ka Hadaikumis moodustunud kivimeid.


Reggae.
"Reggae" on 1960. aastate paiku Jamaical sündinud muusikastiil. Vahel koondatakse sama üldnimetuse alla ka teised Jamaica päritolu muusikastiilid nagu "ska", "rocksteady", "dub", "dancehall", "ragga", "reggaeton" jt. Iseloomulik on "reggaele rütmikitarri rõhutatud teine ja neljas löök ning basstrummi rõhutatud kolmas löök.
Sageli seostatakse "reggae"-muusikat 1970.–1980. aastatel populaarsust kogunud rastafaride usulispoliitilise liikumisega. Esimesi tuntud "reggae"-muusikuid oli Jackie Mittoo, selle stiili suurim ülemaailmne populariseerija oli aga Bob Marley.


Reggaeton.
"Reggaeton" on 1990. aastate keskel Panama, Puerto Rico ja Dominikaani vabariigi noorte seas sündinud tantsumuusika stiil.
"Reggaeton" on sulam erinevatest Kariibi, Ladina-Ameerika jt muusikastiilidest ("reggae", "ragga", "bomba", "plena", "soca") ning seda on mõjutanud elektrooniline tantsumuusika ("techno", "house" ja "merengue hip hop" ehk "merenhouse").
"Reggaeton'"le on iseloomulik trummirütm "dem bow beat", mis algselt pärineb Shabba Ranksi samanimelisest laulust.
"Reggaeton" sisaldab tavaliselt hispaaniakeelset räppimist, laulutekstide sisuks on tänava- ja gängielu, probleemsed inimsuhted, vägivald, armastus ja seks. "Reggaetoni järgi tantsitakse väljakutsuvalt seksuaalse alatooniga "perreod. Teiseks variandiks on sulam "hip-hopi, disko- ja sambasammudest.
2004. aastast sai "reggeaton" tuntuks ka Põhja-Ameerika ja Euroopa klubides, eeskätt tänu hittidele nagu N.O.R.E. "Oye Mi Canto", Daddy Yankee "Gasolina", Don Omari "Pobre Diabla" ja "Dale Don Dale", J Balvin "Sin Compromiso", Reykon "La Santa", Sedalaadi muusikat teevad veel artistid ja grupid nagu Plan B, Speedy, Don Chezina, Yandel, Master Joe, Mey Vidal, Baby Rasta Y Gringo, Polaco jt.


Rändkivi.
Rändkivi (inglise "erratic") on liustiku poolt transporditud ning liustiku sulades maha jäänud kivi.
Rändkivid esinevad tihti sellises piirkonnas, mille geoloogiline ehitus ei saa nende lähteallikaks olla. Näiteks Eestis on kristalsed rändkivid laialt levinud, kuid aluspõhja ülemine osa, mis avaneb maapinnal, sisaldab vaid settekivimeid. Kristalsed kivimid avanevad maapinnal meist põhja pool ehk Fennoskandia kilbil. Et rändkivide seas võib leiduda ka väga suuri rändrahne, pidi neid transportima nähtus, millel on väga suur jõud. Ainsaks reaalseks lahenduseks ongi aeglaselt edasiliikuvad liustikud. Sellele ideele jõuti juba 19. sajandi keskpaigaks ning tänapäeval on see geoloogide seas üldtunnustatud idee.
Suuruse järgi jagatakse rändkivid näiteks kruusaks, veeristeks, rändrahnudeks jne. Väiksed kivikesed kuuluvad sorteerimata liustikusette ehk moreeni koostisse.
Kristalseid rändkive nimetatakse ka raudkivideks või maakivideks. Nad on enamasti punakat või tumedat värvi.


Settetransport.
Settetransport on tuule, voolava vee vms loodusliku teguri poolt teostatud setteosakeste ümberpaigutamine.
Setteid transpordivad peamiselt jõed, tuuled ning liustikud. Transpordi lõppedes setteosakesed settivad ning muutuvad setteks, mis edasise mattumise ning diageneesi käigus võib viia settekivimite moodustumiseni.
Settetransport on osa kivimite ringest ning sedimentatsioonist.
Settetransport viib reljeefi tasandumise ning madaldumise suunas. Transport on intensiivsem geoloogiliselt noorematel aladel (näiteks mäestikud), kus intensiivsete endogeensete protsesside tulemusena on väga liigestatud reljeef.
Jõgedest on maailma võimsaim setete transportija Brahmaputra, mille setteosakesed pärinevad peamiselt murenenud Himaalaja kivimitest.


Insuberid.
Insuberid olid Põhja-Itaalias ("Gallia transpadana") elanud keldi hõim. Insuberite keskuseks oli Mediolanum (nüüdne Milano).
Insuberid saabusid Po madalikule 388 eKr. Roomlased alistasid insuberid 222 eKr. Kuna insuberid toetasid Hannibali, siis alistasid roomlased nad 194 eKr uuesti. 89 eKr said nad latiini ja 49 eKr Rooma kodanikuõigused.


Spīn Būldak.
Spīn Būldak (rööpkujud: "Spīn Bōldak", "Spīn Baldak") on linn Afganistani lõunaosas Kandahāri provintsis Pakistani piiri ääres.
Ta asub Kandahārist Pakistani linna Quettasse viiva tee ääres.
Põgenikelaagrid.
Seal on asunud teistest Afganistani piirkondadest tulnud sõjategevuse eest Pakistani suunduvate põgenike laagrid. Põgenikud pidid seal ootama Pakistani sissepääsu. 2001. aastal arvati põgeniku arvuks seal 3000 inimest. Nad olid enamasti nõrgad ja alatoidetud. Pakistan lubas põgenikke riiki valikuliselt, Ţālibāni režiim aga viivitas nende maalt väljalubamisega, otsis nende seast mehi, keda sõjaväkke värvata.
2002. aastal, pärast Ţālibāni režiimi kukutamist detsembris 2001, arvati Spīn Būldakis viies põgenikelaagris olevat umbes 65 000 inimest. Nad põgenesid peamiselt neljandat aastat kestvast põuast tingitud näljahäda eest. Enamik neist olid puštudest nomaadid ja talupojad Kandahāri, Zābuli ja Nīmrūzi provintsist. Laagrid olid viimse võimaluseni täidetud.
Praegu naasevad sealtkaudu Pakistanist paljud Afganistanist pärit põgenikud.
Ţālibāni rünnakud.
Spīn Būldak on veel 2004. aasta paiku olnud tähtis Ţālibāni tugipunkt. Praegu arvatakse Ţālibāni võitlejad baseeruvat Pakistanis ning tulevat sealt üle piiri.
16. jaanuaril 2006 sõitis Spīn Būldaki kesklinnas enesetaputerroristist mootorrattur kohaliku pidustuse raames korraldatud maadlusmatši jälgiva sajakonna inimese sekka ning pani plahvatama oma keha ümber seotud lõhkeaine. Hukkus 22 inimest ja veel 20 inimest sai vigastada. Vastutuse võttis endale Ţālibān.


Kursk.
Kursk (vene "Курск") on linn Venemaal, Kurski oblasti keskus. Asub Tuskari ja Seimi jõe ääres. Geograafilised koordinaadid on 51°43'N, 36°11'E.
Kurski nimi on tuletatud Tuskari jõkke suubuva Kuri oja nimest.
Ajalugu.
Kurski kohal asus slaavlaste tugipunkt juba 8. sajandil, kroonikas on Kurski mainitud esmakordselt 1095. aasta kohal. 1237. aastal hävitas linna Batu-khaan. 1360. aastast kuni 15. sajandi lõpuni oli Leedu Suurvürstiriigi koosseisus, seejärel Moskva suurvürstiriigi alluvuses. 17. sajandi alguses ründasid linna korduvalt poola-leedu väed, krimmitatarlased ja nogaid.
Linnaõigused sai 1799. aastal. 1860-ndatest aastatest raudteede sõlmpunkt.
Elanike arv on 406 400 (2005).


Kostroma.
Ülestõusmise kirik Kostromas (1910. aaastal)
Kostroma on linn Venemaal, Kostroma oblasti keskus.
Kostroma asub kohas, kus Kostroma jõgi suubub Volga jõkke.
Kostroma on asutatud 12. sajandil ja mainitakse kroonikas esmakordselt 1213. aasta kohal. 13. sajandist alates oli Kostroma vürstiriigi keskus.
Linnas on palju vanu kirikuid ja kloostreid, ta kuulub Venemaa "kuldse ringi" linnade hulka.


Kostroma jõgi.
Kostroma (vene "Кострома") on Volga vasakpoolne lisajõgi. Saab alguse Galitši kõrgustikult, voolab edelasse ja suubub Kostroma linna juures Volgasse. Pikkus 360 km. Suuremad lisajõed on Veksa, Obnora ja Meza. Alamjooksul asub Kostroma veehoidla.


Andrei Sahharov.
Andrei Sahharov ("Андрей Дмитриевич Сахаров") (21. mai 1921 Moskva – 14. detsember 1989 Moskva) oli vene füüsik ja ühiskonnategelane, dissident.
Biograafia.
Ta sündis Moskvas, kuid evakueeriti Teise maailmasõja ajal Türkmenistani, kus ta lõpetas Aşgabati ülikooli.
Andrei Sahharov osales Nõukogude Liidu tuumapommi projektis ja 1950. aastate alguses vesinikupommi väljatöötamises. 1953. aastal valiti ta NL TA akadeemikuks. Ta osales ka 1961. aastal lõhatud 50-megatonnise Tsaar-pommi väljatöötamises.
1950. aastate lõpus hakkas ta muretsema oma töö tagajärgede pärast ja püüdis tõkestada võidurelvastumist, kirjutades pöördumisi Nõukogude Liidu juhtkonnale.
1975. aastal pälvis ta Nobeli rahuauhinna, kuid teda ei lubatud seda vastu võtma minna.
1980. aastal ta arreteeriti Afganistani sõja vastu protesteerimise tõttu ja saadeti Gorkisse koduaresti, kus ta elas miilitsa järelevalve all 1986. aastani, mil Mihhail Gorbatšov ta vabastada lasi.
Euroopa Parlament annab alates 1988. aastast igal aastal välja Sahharovi auhinda inimõiguste ja mõttevabaduse eest võitlejatele.
Isiklikku.
Aastast 1972 oli ta abielus Jelena Bonneriga.


Astronoomia ajalugu.
Astronoomia ajalugu hõlmab ajaliselt inimkonna kogu kultuuriloo. Astronoomia on algselt kujutanud endast teadmisi tähistaevast ja selle tsüklitest, arenenud klassikaliseks geomeetriliseks astronoomiaks, mille vanimad valdkonnad on positsiooniastronoomia ja efemeriidide arvutamine, ning lõpuks astrofüüsikaks, mis püüab taevakehi endid füüsikaliselt tundma õppida.
Vanaaeg.
Astronoomia ulatub tagasi vanaaega ning sai alguse esiaja kultusest. Selle jälgi on säilinud astroloogias, millega astronoomia oli kaua aega läbi põimunud ning millest ta Läänes lõplikult lahknes alles 18. sajandi teisel poolel.
Varajases astronoomias vaadeldi ja ennustati nähtavate taevakehade, eriti tähtede ja planeetide liikumist. Hakati koostama horoskoope.
Vanaaja astronoomid eristasid tähti ja planeete, sest tähtede suhteline asend püsis sajandeid muutumatuna, seevastu planeetide suhteline asend muutus võrdlemisi lühikese aja jooksul märgatavalt. Planeetide hulka arvati ka Päike ja Kuu.
Algselt samastati taevakehi jumalate ja vaimudega. Taevakehi ja nende liikumist seostati näiteks vihma, põua, aastaaegade ja loodetega. Arvatakse, et esimesed "kutselised" astronoomid olid preestrid, kes pidasid taevast jumalikuks, mistõttu astronoomia ongi vanaajast peale seotud astroloogiaga. Arvatakse, et vanaaja astronoomilise otstarbega ehitistel (näiteks Stonehenge) olid ühtlasi kultuslikud funktsioonid.
Kalendrid põhinesid tavaliselt Päikese ja Kuu näival liikumisel (mille alusel peeti arvestust ööpäevade, kuude ja aastate üle). Nad olid olulised agraarühiskondades, kus viljasaak sõltus õigeaegsest külvamisest või istutamisest. Meil praegu kasutusel olev Gregoriuse kalender põhineb vanarooma kalendril.
Esiaeg.
Tähistaevaga seotud leiud ja kujutised võivad tagasi ulatuda paleoliitikumi (nende tõlgendus on vaieldav). Selles suhtes on kõige tuntumad Lascaux' koopa seinamaalingud, millel võib-olla on kujutatud Plejaadid ja sodiaak, ja Prantsusmaalt Abri Blanchardi lähedalt Alexander Marshacki poolt leitud kotka tiivaluu punktmarkeeringutega, mille arvu ja asetust on seostatud Kuu faasidega. Arheoloogiliste tõendite nappus ei pruugi tähendada, et taevavaatlused ei etendanud paleoliitikumi inimeste elus mingit rolli. Igatahes on tänapäeva küttide-korilaste, näiteks Austraalia aborigeenide elus taevavaatlustel oma koht. Lõuna-Aafrika kultuurides oli samuti astronoomilise sümboolikaga tseremooniaid lõikuse alguse puhuks, need aga ei peegelduks arheoloogilistes leidudes.
Neoliitikumi leiud näitavad hoopis teistsugust pilti, sest taeva ja kalendri tundmine on põllumajandusel põhinevatele kultuuridele elutähtis. Taevatsüklite õiget ennustamist võimaldavad sümbolilised tõlgendused. Nõnda saab olulisi iga-aastasi sündmusi ette kindlaks määrata, mis võimaldab planeerimist. Taevanähtuste ja nende põhjuste religioosne tõlgendamine tõi kaasa astraalkultused, millest sai alguse nii astronoomia kui ka astroloogia. Paljud tolleaegsed hauad on orienteeritud ilmakaarte järgi. Kalendriga seotud arheoloogiliste leidude seas on Lõuna-Saksamaalt ja Prantsusmaalt leitud kuldkübarad, mida peetakse päikesekultuse preestrite sakraalseteks peakateteks, ja Kesk-Euroopast Nebra taevaketas. Kõige muljetavaldavam esiaegne kultusepaik Euroopas on Stonehenge. Stonehenge'is praktiseeritud kultuste kohta pole midagi teada, aga ehitise geograafiline orientatsioon on ilmselt astronoomilise iseloomuga. Sama võib öelda kogu maailma kultusehoonete kohta kõigil ajastutel.
1970ndatel tekkis omaette teadusharu arheoastronoomia, mis tegeleb nende ehitiste ja leidude uurimisega. Peab aga rõhutama, et tegemist polnud astronoomiaga tänapäevases mõttes: kõigis neis kultuurides on taevas, taeva tsüklid ja taevavaatlused lahutamatult seotud religiooni ja mütoloogiaga.
Vanakreeka astronoomia eelkäijad.
Ka Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida muistsetes kõrgkultuurides olid taevavaatlused seotud mütoloogia ja religiooniga.
Erinevalt näiteks Babülooniast huvitas astronoomia ja ka astroloogia muinasegiptlasi võrdlemisi vähe, kui mitte arvestada huvi päikesetsüklite vastu.
Egiptus.
Muinasegiptlased jaotasid taeva analoogiliselt oma 36 kümnepäevase nädalaga 36 võrdse otsetõusuga dekaaniks, nii et iga dekaani tähed tõusid ja loojusid 40 minutit pärast eelmise dekaani omi. Keskmiselt 18 öisest dekaanist kasutati öiseks ajamõõtmiseks iga kord umbes 12 dekaani, kusjuures esimese ja viimase dekaani pikkust kohandati aastaajale.
Erinevalt dekaanidest tähtkujud erilist osa ei etendanud. Universumi kataloog (umbes 1100 eKr) mainib ainult viit tähtkuju, umbes 500 aastat varasemal dekaanide tabelil Senenmuti hauas mingeid tähtkujusid näha ei ole. Üksikud tähtkujud, nagu neid on kujutatud näiteks Seti I hauas (umbes 1280 eKr), ei ole võrreldavad praeguste tähtkujudega, mis ei pärine Vana-Egiptuse omadest.
Astronoomilisi printsiipe võib täheldada ka sakraalehitiste, eriti Egiptuse püramiidide orientatsioonis. Pole aga teada, milliseid meetodeid sealjuures kasutati; selle kohta on erinevaid oletusi.
Vanaegiptuse kalendris etendab erilist osa Siirius, mille heliaakilist tõusu seostati iga-aastase Niiluse üleujutusega. Et vanaegiptuse aasta pikkus oli täpselt 365 ööpäeva, siis Niiluse üleujutuse daatum pikkamisi muutus ning Siiriuse heliaakiline tõus langes vanaegiptuse kalendri samale päevale umbes 1460 päeva tagant. Vanaegiptuse religiooni ajalugu näitab, et preestrid valvasid oma astronoomilisi teadmisi ja veel umbes 150 eKr tühistasid nad kalendrireformi, millega aasta pikkuseks määrati 365,25 ööpäeva: preestrid tahtsid säilitada oma tõlgendusvõimu kalendriasjades.
Mesopotaamia.
Kuigi sodiaagi jaotamine 360 kraadiks pärineb tõenäoliselt vanaegiptuse dekaanidest, pärandasid selle koos ulatuslike muude astronoomiaalaste teadmistega Vana-Kreekale babüloonlased.
Babüloonia astronoomia põhitähelepanu oli astroloogial ja taevaennetel. Mesopotaamia kultuuriruumis said babüloonlased toetuda Assüüria rikkale vaatlustraditsioonile. Ka babüloonlased arhiveerisid oma vaatlusi. Ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute kohaselt ulatuvad vaatlused tagasi 2. aastatuhandesse eKr. Tuhandetel leitud kiilkirjaga savitahvlitel on astronoomilised tekstid, mis peale välileidude kuuluvad peamiselt Uruki ja Niinive arhiivide juurde. Assüürlaste ja babüloonlaste huvi taeva vastu kasvas välja traditsioonist otsida loodusest, sealhulgas taevavõlvilt ja ilmast, endeid. Pikaajaliste vaatluste põhjal töötasid babüloonia astronoomid välja matemaatilised meetodid taevakehade asendi ning seega ühtlasi taevanähtuste ennustamiseks. Juba umbes 1000 eKr analüüsisid nad keerukalt kattuvad nähtused perioodilisteks ridadeks, mis võimaldas neid ette välja arvutada. Babüloonlaste vaatlused ja perioodid võtsid üle muinaskreeklased, kuid viimased ei hoolinud babüloonlaste matemaatilistest meetoditest, sest nad mõistsid universumit geomeetriliselt.
Astronoomia Vana-Kreekas ja Vana-Roomas.
Vanakreeka astronoomia areng on aimatav juba varajastes kirjutistes. Nii Homeros kui ka Hesiodos kirjeldasid astronoomilisi nähtusi, kuigi nende sügavamat mõistmist neist kirjeldustest ei ilmne. Nii on mõlemal Ehatäht ja Koidutäht erinevad taevakehad (tegelikult on mõlemad Veenus; babüloonlased teadsid seda ning nimetasid Veenust Ištariks). Homeros kirjeldas osalt juba praegusi sodiaagimärke.
Looduse mõistmises jõudsid kaugemale Sokratese-eelsed filosoofid 6.–5. sajandil eKr. Muuhulgas töötasid nad välja üha täpsemaid ajamõõtmismeetodeid, näiteks päikesekelli, mille tööpõhimõtte nad tõenäoliselt võtsid üle babüloonlastelt. Thales Mileetosest ennustas 585 eKr päikesevarjutust ning tegi legendi järgi sellega lõpu ühele sõjale. Nii võib teda pidada esimeseks euroopa astronoomiks.
Thalese kaasaegne ja õpilane Anaximandros postuleeris geotsentrilise maailmasüsteemi, kirjeldades esimesena taevast sfäärina, mille keskmes on Maa. Varasemad kultuurid pidasid taevast poolsfääriks maaketta kohal ega puudutanud väljaspool müüte küsimust, kus asuvad tähed loojumise ja tõusu vahel. Anaximandros ei pidanud siiski veel Maad keraks.
Klassikalise ajajärgu kreeka kultuur oli esimene, mis tegeles astronoomiaga ilma astraalkultusliku või astroloogilise tagapõhjata. Veel tänapäeval on kuulus Maa läbimõõdu ja ümbermõõdu hämmastavalt täpne mõõtmine Eratosthenese poolt 220 eKr. Ta põhjendas erinevad päikesevarju pikkused Aleksandrias ja Syenes samal päeval kellaajal, mil Päike on täpselt seniidis, erinevate laiuskraadidega keral. Vähem tuntud on Samose Aristarchose katse mõõta Päikese kauguse ja Kuu kauguse suhet. Ebapiisava mõõtmistäpsuse tõttu see ebaõnnestus (tulemus on 20 korda tegelikust väiksem), kuid metoodiliselt oli see korrektne.
Vanakreeka astronoomid arutasid küll juba heliotsentrilist maailmasüsteemi, mille kohaselt ei ole paigalseisvaks keskmeks mitte Maa, vaid Päike, kuid geotsentriline maailmasüsteem jäi üldtunnustatuks. Religioossetel motiividel rünnati kujutlusi, et Päike võib olla kosmose keskpunkt, ning sooviti nende pooldaja Samose Aristarchose kohtu alla andmist. Aristarchos pääses siiski karistuseta.
Hipparchos Nikaiast ja teised töötasid välja astronoomilised instrumendid, mis jäid kasutusele pikksilma leiutamiseni kaks tuhat aastat hiljem, nagu näiteks armillaarsfääri. Hipparchos mõõtis ka esimesena pretsessiooni ja koostas esimese tähekataloogi.
Ptolemaiose teos "Almagest" (150 pKr) oli antiikastronoomia kulminatsioon ja lõpetus. Seal esitas ta nn Ptolemaiose maailmasüsteemi. Raamatust sai astronoomia standardteos, mille tähekataloogile viitasid astronoomid renessansiajani välja.
Vana-Roomas hinnati astronoomiat kui hariduse osa, kuid ei arendatud seda edasi. Kui üldse, harrastati seal pigem astroloogiat, kuigi eelistati teisi ennustamise viise. Antiikaegsed astronoomiateosed säilisid Bütsantsis.
Keskaja astronoomia.
a>e tähtkuju 9. sajandist (Leideni "Arateast"
Keskajal säilisid õppeainete kaanonina seitse vaba kunsti, milles astronoomia on kvadriiviumi osa. Praktikas aga õpetati varakeskaja kloostrikoolides enamasti ainult ladinakeelset triiviumi, ja sedagi sageli ainult osaliselt. Karl Suure reformipoliitika käigus hakati jälle rohkem rõhku panema astronoomia õpetamisele, muuhulgas selleks, et vaimulikud oskaksid paremini arvutada ülestõusmispüha kuupäeva. Neil reformid ei olnud pikas perspektiivis siiski edukad, nii et astronoomia jäi küll ideaalhariduse, kuid mitte tegeliku hariduse osaks.
Karolingide aega jäävad ka Aratose astronoomiliste õpetusluuletuste ärakirjad, näiteks luksuslikult illustreeritud Leideni "Aratea", mille oletatavasti tellis Ludwig Vaga õukond ning mille tõenäoliselt koostas Lotringis "Astronomus", kelle isik pole kindlalt teada, kuid kellelt on teada ka teisi teoseid. Aratos ja Hyginus Mythographuselt pärinevad tähtkujude kirjeldused teoses "Poeticon Astronomicon" olid laialt levinud standardteosed hiliskeskaja lõpuni. Klassikaliste tähtkujumüütide tundmine sai suurelt jaolt alguse nendest teostest. Illustratsioonid on küll kunstiliselt kõrgel tasemel, kuid tähtede asendil nendel ei ole tegeliku tähistaevaga suurt midagi ühist, sest need on klapitatud figuuridega. Võrdlemisi väheseid muid antiikaja astronoomia säilinud teoseid kloostrites esialgu ainult kopeeriti, skolastika algusest 11. sajandil neid üha enam ka kommenteeriti. Nende kinnitamine, täiendamine või kummutamine oma vaatluste põhjal ei vastanud aga varakeskaegsele arusaamale teadusest.
Kultuurivahetuses islamimaadega, eriti pärast ristisõdijate riikide rajamist 12. sajandil ja Hispaania rekonkista käigus, jõudsid Aristotelese ja Ptolemaiose teosed araabia tõlkijate vahendusel läände tagasi. Alles Bütsantsi emigrandid tõid need pärast Konstantinoopoli vallutamist osmani türklaste poolt lõpuks kreekakeelsetena Kesk-Euroopasse.
Ka kõrgkeskajal olid fookuses pigem filosoofilis-teoloogilised kosmoloogiaalased arutlused kui konkreetselt vaadeldud taevasündmused. Põhjalikult arutati erinevaid taevasfääride mudeleid, mis leidusid näiteks Aristotelese ja Ptolemaiose taasavastatud teostes. Kõne all oli näiteks sfääride arv ja küsimus sellest, kas kord ööpäevas teeb täispöörde kinnistähtede sfäär või Maa. Selle kosmoloogia alustes aga ei kaheldud.
14. sajandil näitas Nicole d'Oresme, et Aristotelese esitatud argumendid Maa liikumise vastu pole veenvad, ning esitas lihtsuseargumendi selle kasuks, et liigub Maa, mitte taevas.
Hiliskeskajal, mil haridus kandus kloostritest üha enam ülikoolidesse, hakati tundma suuremat huvi teaduse, sealhulgas astronoomia vastu. Inkunaablite ajastul trükiti muuhulgas ka astronoomiaalaseid teoseid. Mõlema ülalmainitud antiikaegse teose kõrval anti välja näiteks saksa astronoomi Regiomontanuse arvukaid astronoomiraamatuid, sealhulgas "Calendarium", mida võib tolle aja mõõtkavas pidada bestselleriks. Regiomontanus ei uskunud enam traditsiooni ja vanade kirjutiste absoluutsesse kehtivusse. Tema arvates pidid oma vaatlused ja võrdlus antiikteaduse tulemustega aitama astronoomiat uuendada. Sellise hoiakuga oli ta Nicolaus Cusanuse kõrval Koperniku maailmasüsteemi oluline teerajaja.
Nicolaus Cusanus esitas mõnes oma teoses oletuse, et Maa tiirleb ümber Päikese ning iga täht on kauge päike. Ta ei esitanud siiski teaduslikult verifitseeritavat universumiteooriat.
Islami astronoomia.
Pärast Rooma riiki, kus astronoomiat küll veel õpetati, kuid enam edasi ei arendatud, järgnesid edasised edusammud alles koos islami levikuga. Aleksandria vallutasid araablased. Sealne Aleksandria raamatukogu ning India mõjud juhtisid islami õpetlaste uuringuid. Juhtivad teadlased olid sageli ka õueastronoomid või õuematemaatikud. Araablaste saavutused puudutavad eeskätt astromeetriat: tehti täpseid taevavaatlusi – eelkõige astroloogilisel eesmärgil, kuigi islam ei soosi katseid tulevikku ette näha ja astroloogiat õigupoolest ei luba – ja koostati tähekatalooge, millel on oluline osa praegu käibel olevate tähenimede päritolus. Arendati edasi ka instrumente, nagu näiteks astrolaabi. Et aga islami astronoomidel puudusid teleskoobid, ei suutnud nad astronoomiaalaseid teadmisi antiikajaga võrreldes oluliselt avardada. Geotsentriline maailmasüsteem oli üldtunnustatud. Esialgu arutati, parandati ja laiendati ainult selle detaile, nagu epitsüklite ja taevasfääride teooriat. Vaatluste ja antiikaja teooriate vahelised lahknevused muutusid islami õpetlastele aina ilmsemaks. 16. sajandil, mil ka Euroopas leidis aset koperniklik pööre, hakkasid islami õpetlased antiikset astronoomilist maailmapilti üha enam eitama. Pole teada, kas teadmiste areng kulges kummaski kultuuripiirkonnas sõltumatult või jõudsid Kopernikuni kaudsel teel islamimaailma astronoomia mõjud.
9. sajandi pärsia astronoom al-Farghānī (Alfraganus) kirjutas pikalt taevakehade liikumisest. 12. sajandil tõlgiti tema teos ladina keelde.
10. sajandi lõpus rajas astronoom al-Khujandī Teherani lähedale hiigelobservatooriumi. Al-Khujandī vaatles Päikese meridiaanist läbiminekuid, mis võimaldas tal välja arvutada ekliptika kalde.
’Omar Khayyām koostas palju tabeleid ja reformis kalendriaastat nii, et see muutus Juliuse kalendri omast täpsemaks ja lähenes täpsuselt Gregoriuse kalendri omale. Aasta pikkuseks arvutas ta 365,24219858156 ööpäeva, mis on kuni kuuenda kümnendkohani täpne.
Traagilisel kombel jäid suurte islami astronoomide paljud saavutused lõppkokkuvõttes episoodilisteks. See puudutab näiteks Ulugbeki poolt 15. sajandi alguses rajatud Samarqandi observatooriumi. See oli oma aja parim observatoorium, kuid põlvkond hiljem lasksid Ulugbeki järeltulijad sellel laguneda. Teiste islami observatooriumide saatus oli sarnane. Ainult Nasir al-Din Tusi poolt 1264 rajatud Maragha observatoorium elas oma rajajast nelikümmend aastat kauem, enne kui see ajavahemikus 1304–1316 suleti. Kuigi islami astronoomid märkasid antiikaja teooriate vigu ja parandasid neid, seisneb nende saavutus, mis on tänapäeva seisukohast tähtis, siiski antiikaja loodusteaduse säilitamises, tõlkimises ja osalises edasiarendamises, milleks Euroopa kultuur varakeskajal ei olnud võimeline. Pärast islami õitseaja lõppu 15. sajandil ei suutnud islami astronoomia Euroopa astronoomiat enam mõjutada. Renessansiajal jõuti Euroopas islami astronoomiale järele ja viimane jäi unustusse.
Astronoomia teistes kultuurkondades.
Islami astronoomia saavutas umbes samasuguse taseme nagu astronoomia mitmes teises kultuurkonnas, kus samuti ei tuntud teleskoope. Eriti mainimisväärsed on india, hiina ja Kolumbuse-eelne ameerika astronoomia. Kõigis neis kultuurides koguti sajandite pikku vaatlusandmeid, mille abil sai ennustada taevakehadega seotud perioodilisi nähtusi.
India astronoomia.
"Lähemalt artiklis India astronoomia
Vedades on astronoomilisi viiteid, mis on olulised kronoloogia seisukohast. On mainitud aasta algust ja kevadist pööripäeva Orioni tähtkujus. See vastab ajale umbes 4500 eKr. Induse kultuuri mälestised osutavad sellele, et tol ajal võidi teha astronoomilisi vaatlusi.
Vedade astronoomia on esitatud raskesti arusaadavas värsivormis. Üldiselt on vedade astronoomia väga sarnane babüloonia omale, mistõttu on oletatud, et üks on teisele eeskujuks olnud. Eeskujuks on ühed astronoomiaajaloolased pidanud vedade astronoomiat, teised babüloonia astronoomiat, kolmandad on oletanud sõltumatut arengut. Mõned ühisjoontest, näiteks sodiaagi jaotus 360 kraadiks ja 12 tähtkujuks, võib olla tuletatud otse loodusest. Nimelt ümardatakse aasta 360 ööpäevaks, kuid aga loendatakse samamoodi nagu praegu. Päeval on olenevalt aastaajast erinev pikkus (9,6- kuni 14,4-tunnised muhurtad), planeetide orbiiidid kulgevad Päikese ja Põhjanaela vahel. Mainimist väärib hämmastav vastavus kristlusega või Teilhard de Chardini õpetusega: Jumal on maailma armastav vaim, kelle poeg valvab universumi arengu üle.
India linnades 3. aastatuhandest eKr on leitud astronoomial põhinevaid tulealtareid. Nende konstruktsiooni kirjeldavad tekstid on tagasihoidlikult dateeritud 1. aastatuhandesse eKr, kuid paistab, et nende sisu on palju vanem.
Alates ajast 1000 eKr tekkis detailne kosmoloogia jumalike loodusjõududega (taevas, maa, päike (mida peeti hõõguvaks kiviks), kuu, tuli ja kaheksa ilmakaart. Maailm sai alguse pühast munast, mille koortest said alg-Maa, tähistaevas ja õhk selle vahel.
Jadžnjavalkja (arvatavasti 1800 eKr) kirjeldas Šatapathabraahmanas Päikese ja Kuu liikumist ning pakkus välja 95-aastase tsükli Päikese ja Kuu liikumise sünkroniseerimiseks.
Vedade astroloogia tekst "Vedanga Džjotiša" on dateeritud ajaga 1350 eKr ning selle autor on Lagadha. Seal on antud reeglid Päikese ja Kuu liikumise jälgimiseks ning rakendatakse geomeetriat ja trigonomeetriat.
Umbes 500 pKr esitas Ārjabhata matemaatilise süsteemi, mille kohaselt Maa pöörleb ümber oma telje, ning käsitles planeetide liikumist Päikese suhtes. Samuti andis ta küllaltki täpse hinnangu Maa ümbermõõdule ja läbimõõdule ning avastas esimesena kuu- ja päikesevarjutuse põhjuse. Planeetide orbiitide raadiust mõõtis ta Maa orbiitide raadiusega, võrreldes sisuliselt planeetide tiirlemisperioode. Samuti avastas ta esimesena, et planeetide orbiidid on ellipsikujulised. Selleltsamalt Ārjabhatalt pärineb ka nulli mõiste.
Tuntud on ka 30-meetrise päikesekellaga Jaipuri tähetorn, mida kasutati 800. aasta paiku.
Hiina astronoomia.
"Lähemalt artiklis Hiina astronoomia
Ka Hiina keisririigis pidid astronoomid hoolitsema kalendri eest, samuti riikliku astroloogia eest. Planeedid olid küll vähem tähtsad kui näiteks Ameerika vanades kõrgkultuurides, kuid juba umbes 2000 eKr tunti kuu-päikeseaastat, millele iga 19 aasta tagant lisati Kuu sõlmede tõttu liigkuu (vt ka Sarose tsükkel). Eksisteeris teaduslik ametkond, mille algus on teadmata, kuid mis ulatub kindlasti tagasi kristliku ajaarvamise eelsesse aega. See ametkond püsis 1911. aastani. Neli tähtsamat ametikohta olid õueastronoom ehk peaastronoom ("fenxiangshi"), kes vastutas taevavaatluste katkematuse eest, peaastroloog ("baozhangshi"), kellele allus ülestähenduste tegemine, peameteoroloog ("shijinshi") ilma ja päikesevarjutuste jaoks ning ajahoidja ("qiehushi"), kellele allus kronoloogia.
Vana-Hiina kroonikaid peetakse tänapäevalgi usaldatavaks ja suhteliselt täielikuks. Asi oli muuhulgas selles, et ametnikud vastutasid oma tulemuste eest eluga. Nii näiteks raiuti astronoomidel Xil ja Hol umbes 2100 eKr mahamagatud päikesevarjutuse pärast pea maha. Umbes kristliku ajaarvamise alguse ajast vaadeldi muuhulgas päikeseplekke, mis on päikesetõusu ja -loojangu ajal võimalik ka palja silmaga, samuti noovasid ja supernoovasid, mida nimetati külalistähtedeks, või juba 613 eKr Halley komeeti.
Hiina keisririigi maailmapildi järgi on olemas viis taevapiirkonda, mis vastavad neljale ilmakaarele ja keskmele, mis hõlmab tsirkumpolaarse piirkonna ja esindab keisripaleed. Kasutati armillaarsfääri taolisi instrumente, kuid on teadmata, kas need võlgnevad tänu kontaktidele kreeka või islami tsivilisatsiooniga või on nad täiesti iseseisvalt leiutatud. Peale selle on säilinud hiina tähekaardid, mida kasutati merenavigatsioonis. Misjonäridelt tõid alates 17. sajandist Hiinasse euroopa astronoomia teadmisi. Nii näiteks juhatasid Qingi dünastia ajal keiserlikku tähetorni jesuiidid, näiteks Ignaz Kögler ja Anton Gogeisl.
Ameerika vanade kõrgkultuuride astronoomia.
"Lähemalt artiklites Maajade astronoomia ja Asteekide astronoomia
Indiaanlaste kõrgkultuuride astronoomilise maailmapildi kohta on vähe teada, kuid selle üle on võimalik otsustada kultusehitiste ja tähetornide põhjal. Enamik kirjutisi ja koodekseid hävitati konkistadooride poolt.
Kronoloogia ja planeeditsüklite arvutamine olid kahtlemata kõrgelt arenenud, näiteks maajade kalendri ja asteekide kalendri puhul. Maajade kalendris oli aasta pikkus täpsem kui meil käibel olevas Gregoriuse kalendris. Kuu faasid ja Veenuse positsioonid olid arvutatud paljudeks sajanditeks minevikus ja tulevikus. Astronoomia ja aja mõõtmine olid maajade religioonis väga olulisel kohal. Veenus oli sõjajumal ja paljude aeg vastas Veenuse positsioonile. Ka Marsil oli mütoloogiline tähtsus.
On ka astroloogia elemente, nagu näiteks asteekide uue tule tseremoonias, mida toimetati iga 52 aasta tagant Tulepuurija tähtkujus.
Tol ajal nähtava viie planeedi tiirlemisperioodid olid teada osalt mõne minuti täpsusega. See viitab aastatuhandete pikkusele astronoomiapraktikale. Kuu pikkus vastab tänapäevastele väärtustele kuue kümnendkoha täpsusega. Sellele vastav süstemaatiline viga on sajandi kohta alla ühe tunni.
Renessansiaja astronoomia.
Renessansiajal jõudis õitsenguni klassikaline astronoomia kui teadus universumi geomeetrilisest ehitusest, mis ei pühendunud veel taevakehade liikumise füüsikaliste põhjuste uurimisele.
Astroloogia ja astronoomia ei olnud kuni renessansiajani välja omavahel vastuolus, kuid nad ei langenud ka kokku, nagu mõnikord väidetakse. Veel 17. sajandl koostasid paljud astronoomid koostasid oma tellijatele horoskoope, kuid nad ei näinud selles oma põhitegevust. Klassikaline astronoomia tegeles ainult tähtede ja planeetide asenditega ja nende täpse arvutamisega, neid asendeid tõlgendas maapealsete sündmuste märkidena aga astroloogia. Nii olid astronoomiaalased teadmised vaid astroloogia eelduseks.
Euroopa astronoomia uus tõus algas Mikołaj Koperniku töödega 16. sajandil. Pärast Kuu vaatlusi kinnistähtede taustal hakkas ta geotsentrilises maailmasüsteemis kahtlema ja töötas välja uue mudeli, heliotsentrilise maailmasüsteemi, milles Päike on kosmose keskmes. Aastal 1543 esitas ta selle oma raamatus "De Revolutionibus Orbium Coelestium".
Tycho Brahe vaatles 1572 "uut tähte" ("stella nova"), mida ta nimetas imeks, "mida maailma algusest saadik pole nähtud". Sellist nähtust (supernoovat) olid hiinlased küll juba 1054 näinud, aga euroopa õpetlased kas jätsid selle märkamata või ei võtnud seda teadmiseks. Brahe oli instrumentide valmistamise ja täpse vaatlemise meister. Tema kvadrant vahetas universaalinstrumendina välja antiikajast saadik kasutusel oleva armillaarsfääri. Brahe asendimõõtmiste täpsus võimaldas Johannes Kepleril 1609/1619 avastada Kepleri seadused planeetide liikumise kohta. Tõsi küll, Kepler avaldas need koos mõningate ekslike ideedega ega omistanud nendele kuigi suurt tähtsust.
Galileo Galilei (1564–1642) valmistas teleskoobi ning avastas, et Kuul on kraatrid, Jupiteril on kaaslased (kuud), Päikesel on plekid ning Veenusel on faasid nagu Kuul. Galilei väitis, et need avastused toetavad Koperniku maailmasüsteemi, milles planeedid tiirlevad ümber Päikese, mitte ümber Maa, nagu tol ajal üldiselt arvati.
Pikksilma leiutamine 17. sajandi alguses pani astronoomia revolutsioonile pitseri. Galileo Galilei avastas oma 20-kordse suurendusega refraktorteleskoobi abiga 1610 Jupiteri neli suuremat kaaslast ja Veenuse faasid. Need avastused avaldas ta 1610 raamatus "Siderius nuntius". Sellega muutus geotsentriline maailmasüsteem kaitstamatuks. Järgnenud tüli katoliku kirikuga lõppes küll inkvisitsiooni juriidilise võiduga, pani aga alguse kiriku ja loodusteaduse problemaatilisele vahekorrale, mille mõjud ulatuvad tänase päevani.
Uusaja astronoomia ja astrofüüsika teke.
Euroopa valitsejad edendasid oma õukondades üha enam astronoomiat kui oma kultuursuse ja hariduse märki. See tõi kaasa astronoomiaalase uurimistöö õitsengu. 17. sajandi esimestel kümnenditel täiustasid atronoomid oma teleskoope ning kirjeldasid planeete üha täpsemalt. Nii taipas Christiaan Huygens esimesena Saturni rõngaste tegelikku loomust ning Edmond Halley ennustas tema järgi nimetatud Halley komeedi naasmist aastal 1758, mida ta ise ei jõudnudki ära oodata.
Isaac Newton pani oma 1687 ilmunud epohhiloova teosega "Philosophiae Naturalis Principia Mathematica" aluse astrofüüsikale, tuletades Kepleri seadused oma gravitatsiooniseadusest.
Füüsikaliselt kokku kuuluvate kaksiktähtede avastamine tekitas spekulatsioone planeedisüsteemide üle teiste tähtede ümber, mida varem oli arutatud üksnes filosoofiliselt, lähtudes Giordano Bruno ideedest.
Märtsis 1781 avastas Wilhelm Herschel uue planeedi, millele hiljem pandi nimeks Uraan. See ei avardanud mitte ainult teadmisi taevakehadest, vaid päikesesüsteemi ennast. Tolle aja astronoomid pidasid seda avastust nii oluliseks, et veel kümneid aastaid hiljem märgiti tähekaartidel ära see positsioon, milles Uraan avastati. Tiivustatuna Herscheli edust otsisid astronoomid veel planeete ning avastasid asteroidide vöö. Esimese asteroidi (Ceres) avastas 1. jaanuaril 1801 Giuseppe Piazzi. See liikus nagu planeet, kuid ei paistnud teleskoobis ka kõige suurema suurenduse korral kettana. Et Uraan oli juba sada aastat varem katalogiseeritud tähena, teadmata, et tegemist on planeediga, siis oli varsti olemas piisavalt andmeid, et tuvastada häiritused Uraani orbiidis. Neile häiritustele tuginedes ennustati veel ühe planeedi olemasolu, ja 1846 leitigi lõpuks planeet Neptuun.
Samal ajal kiirenes astronoomia muutumine astrofüüsikaks. Herschel avastas 1801 spektroskoopia abil infrapunakiirguse. Nii selgus, et valguse spekter ei piirdu nähtava valgusega. Astronoomia kui teadus jõudis taksonoomia ajastusse: taevakehi jaotati klassidesse, mida hiljem sai taandada füüsikalistele ühisjoontele.
Järgmine suurem samm oli silma kui vaatlusinstrumendi asendumine fotograafiaga ajavahemikus 1850–1900. Üks esimestest astronoomidest, kes seda kasutas, oli jesuiit Angelo Secchi, Vatikani observatooriumi direktor. Peale vaatluste objektiivsemaks muutumise tõi fotograafia kaasa võimaluse väiksema heledusega objekte tundidepikkuse eksponeerimise abil palju detailisemalt uurida. 20. sajandil jäi klassikaline astronoomia üha enam tahaplaanile ning uurima hakati taevakehade endi füüsikalisi omadusi.


Gorki.
Gorki on nimi, mis vene keeles on kas Горький ('kibe') või Горки ('mäekesed').


Henrik Lax.
Rolf Henrik Richard Lax (sündinud 6. mail 1946 Helsingis) on Soome poliitik.
Ta kuulub Rootsi Rahvaparteisse.
Ta oli Eduskunna liige aastatel 1987–2004 ja Euroopa Parlamendi liige aastatel 2004–2009.
Juunis 2005 valiti ta Rootsi Rahvapartei kandidaadiks 2006. aasta presidendivalimistel. Esimeses voorus kogus ta 1,6% häältest (7. tulemus) ega pääsenud teise vooru.
Henrik Lax on hariduselt jurist ja ökonomist.


Sauli Niinistö.
Sauli Väinämö Niinistö (sündis 24. augustil 1948 Salos) on Soome poliitik, alates 1. märtsist 2012 Soome president.
Niinistö on õppinud juurat. Enne poliitikasse minekut töötas ta kohtuniku ja advokaadina.
Sauli Niinistö on olnud Koonderakonna parlamendisaadik, justiitsminister ja rahandusminister.
Ta oli Koonderakonna kandidaat 2006. aasta Soome presidendivalimistel. Esimeses voorus 15. jaanuaril kogus ta 24,1% häältest ja pääses edasi teise vooru, kuid kaotas seal sotsiaaldemokraat Tarja Halonenile.
2007. aasta Soome parlamendivalimistel pääses ta parlamenti, saades Soome kõigi aegade suurima häälte arvu – 60 563 häält. Ta valiti Eduskunna esimeheks.
Kevadel 2010 teatas ta, et ei kavatse 2011. aasta parlamendivalimistel osaleda.
28. juunil 2011 teatas ta, et kavatseb esitada ennast Koonderakonna kandidaadiks 2012. aasta presidendivalimistel. Augustis 2011 avaldatud arvamusküsitlus näitas, et teda toetaks valimistel 60% soomlastest. Niinistö võitis presidendivalimiste 1. vooru kogudes 37,0 % häältest ning pääses teise vooru koos 2. kohale tulnud Pekka Haavistoga. Teises voorus valiti ta 62,6 % häältest Soome presidendiks. Ta astus ametisse 1. märtsil.
Isiklikku.
Aastal 1974 abiellus ta Marja-Leena Alankoga. Sellest abielust sündisid lapsed Nuutti (1975) ja Matias (1980). Aastal 1995 hukkus Marja-Leena Niinistö liiklusõnnetuses.
Sauli Niinistö oli kihlatud parlamendiliikme Tanja Karpelaga, kes on olnud ka kultuuriminister, kuid suvel 2004 kihlus katkestati.
2004. aastal elas Niinistö Tais lambiposti külge klammerdudes üle tsunami.
3. jaanuaril 2009 abiellus ta 31-aastase Koonderakonna pressijuhi Jenni Haukioga.
Rohelise Liidu esimees Ville Niinistö on Sauli Niinistö vennapoeg.


Āqchah.
Āqchah (varasem eestikeelne nimekuju "Aktša") on linn Afganistanis Jowzjāni provintsi idaosas, Andkhvoysse viiva tee ääres.
Elanike arv on 13 000 (2002). Seisuga 23. juuni 1976 oli elanikke 8876.
Asulat kaitsesid mudamüür ja tsitadell. Majad on seal mudast.
Linna ümber oli väike, kuid hästi niisutatud ja arvukalt asustatud Āqchah' khaaniriik.
Lõuna pool asuvatest mägedest alguse saavad jõed, mis ei jõua enam Amudarjasse, lõpevad suurtes lodudes Āqchah' lähedal. Mäenõlvade kidur taimkate uhutakse suurvee ajal nendesse lodudesse.
Aqchah


Andkhvoy.
Andkhvoy (varasemad eestikeelsed nimekujud "Andhui" ja "Andhoi") on linn Afganistani põhjaosas Fāryābi provintsis Türkmenistani piiri lähedal Qeyşāri jõe ääres, Hindukuši ja Amudarja vahel kõrbe servas, Balkhist lääne pool.
Andkhvoy piirkond on viljaka mullaga, kuid ebatervisliku kliimaga. Pärslased on seda kõrvetava liiva, soolase vee, kärbeste ja skorpionide pärast nimetanud maapealseks põrguks.
Elanike arvuks hinnatakse 13 000 (1981. aasta hinnangul 13 500). Varem on see ulatunud 25 000-ni.
Elanikud on peamiselt türkmeenid. Usbekid ja tadžikid on vähemuses.
Umbes 60% Afganistani käsitöövaipadest valmistatakse Andkhvoys. Karakullist valmistatakse villa. Kootakse jämedaid kangaid.
Andkhvoyst lõuna pool kaevandatakse kivisoola.
Elektrienergiaga varustamise tagab Türkmenistan 2002. aastal valminud liini LEP-110 Andkhvoy– Sheberghān kaudu.
Legendi järgi rajas linna Aleksander Suur.
Linna ümbritses Andkhvoy khaaniriik, mis 1820. aastani kuulus Turkestani (Buhhaara emiraati). Aastal 1820 piiras Dost Mohammed linna neli kuud, vallutas selle tormijooksuga ning tegi maatasa. Andkhvoy khaan alistus afgaanidele. Aastal 1885 ühendati Andkhvoy Vene-Afganistani piirikomisjoni otsusel ametlikult Afganistaniga.
Andkhvoys suri 1825. aastal inglise rändur William Moorcroft.


As‘adābād.
As‘adābād (varasem eestikeelne nimekuju "Asadabad") on linn Afganistanis Kunari jõe ääres, Konarhā provintsi halduskeskus.
Alates USA sissetungist Afganistani on seal olnud mitmeid vahejuhtumeid. USA relvajõud paigutasid sinna "provincial reconstruction teami veebruaris 2004.
As‘adābād on üks väheseid Afganistani linnu, kus võim on seniajani avalikult Ţālibāni käes. Kohalike juhte ei saa mingi kuriteo eest vahistada, kuni nad võimul on. See kokkulepe sai võimalikuks tänu linnapea hõimukaaslusele Afganistani presidendi Ḩāmid Karzayga.
Asadabad


Ambla valla lipp.
Ambla valla lipp on Järva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Ambla valla lipp.
Lipp on kinnitatud 15. novembril 1995.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujuline lipp koosneb kolmest horisontaalsest värvilaiust, ülemine on roheline, keskmine laineline valge ja alumine sinine. Laidude laiused on vastavalt 3+1+2 ühikut.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9.
Põhjendus.
Valge sümboliseerib lootust ja puhtust, roheline - looduskeskkonda mille osaks on ka inimene. Sinine tähistab vett, looduse koostisosana, samuti ka noorust oma energia ja tulevikulootusega.


Avanduse valla lipp.
Avanduse valla lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva endise Eesti haldusüksuse Avanduse valla lipp.
Lipp oli kasutusel 9. maist 1994 kuni oktoobrini 2005, mil Avanduse vald ühines Väike-Maarja vallaga ühtseks Väike-Maarja vallaks. 29. detsembril 2005 toimus Lääne-Viru maavalitsuse lipuväljakul ühinenud kohalike omavalitsusüksuste lippude langetamise tseremoonia. Avanduse valla lipu langetas endise Avanduse vallavanem Piret Lükk.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks oli vapilipp, mille kollase kanga keskel paiknes punane vastulaineliste külgedega püstlaid. Punase laiu keskel oli aga valge ladina rist. Lipu laiuse ja pikkuse suhe oli 7:9, normaalsuurus 105×135 cm.
Põhjendus.
Punane, kuld (kollane) ja hõbe (valge) olid apostel Siimeoni (Simuna) vapivärvid. Laineline laid tähistas Pedja jõge, valge rist punasel märkis nii Avanduse paiknemist omaaegse Taani haldusala idapiiril kui ka kuulsat Taani-Saksa ristimistüli.


Konvenientsipoliitika.
Konvenientsipoliitika ("droit de convenance") oli 18. sajandil pärast Hispaania pärilussõda alanud poliitiline suunitlus Euroopas. Seda juhtis Inglismaa (alates 1707 Suurbritannia) ning eesmärgiks oli jõudude tasakaalu hoidmine ja säilitamine Euroopas, soovitatavalt diplomaatiliste vahendite kaudu.
Olukord Euroopas pärast Hispaania pärilussõda.
Konvenientsipoliitika sai võimalikuks seetõttu, et senine Prantsusmaa dominatsioon mandri-Euroopas asendus mitme enam-vähem ühetugevuse suurriigi esiletõusuga: lisaks Prantsusmaale tugevnes pärilussõja järel Austria, kuna Habsburgid said endale Hispaania Madalmaad (Belgia) ja valdusi Itaalias; suurvõimuks tõusis ka Venemaa, mis alistas Põhjasõjas Rootsi. Samuti võis suurriigina käsitleda Türgit, mis valitses tervet Balkanit ja suutis veel pikka aega teistele Euroopa riikidele probleeme valmistada. Kahtlemata olid Euroopa poliitikas olulised nõrgenenud Hispaania, tugevnev Preisimaa ja Saksamaal ikka veel valdusi omav Rootsi.
Soodsaima positsiooni oli saavutanud Suurbritannia, mis pärilussõja võitjana oli enda kätte saanud strateegiliselt üliolulise Gibraltari kindluse ning veelgi paremad diplomaatilised võimalused, kuna ta oli olnud koalitsiooni tegelik juht. Suurbritannia oli aga sõjaliselt liialt nõrk, et saavutatud positsioone jõuga hoida. Seetõttu püüdis ta jõudude tasakaalu Euroopas hoida osava diplomaatiaga, üritades iga liialt tugevaks tõusva riigi vastu moodustada koalitsiooni. Suurbritannia sellesuunalised huvid olid seotud ka sellega, et alates 1714 valitses riiki Hannoveri dünastia ning Braunschweig-LüneburgHannover oli nüüd Suurbritanniaga personaalunioonis, mistõttu oli vajalik hoolitseda, et seda keegi vallutada ei suudaks.
Konvenientsipoliitika 18. sajandil.
Brittide ja nende liitlaste poliitika seisnes peale tasakaalu hoidmise veel selles, et konflikte püüti lahendada diplomaatiliselt, mitte sõjaliselt. Paraku polnud need katsed kuigi edukad, kuna killustatud Saksamaal algas riikide vahel pidev võitlus oma positsiooni tugevdamise nimel. Nii puhkesid Austria pärilussõda ja Seitsmeaastane sõda. Neist esimene Karl VI surma ning Habsburgide meesliini väljasuremise tõttu, misjärel tema naabrid tahtsid riiki ära jagada, teine aga oli peamiselt tingitud Austria soovist võita tagasi eelmises sõjas kaotatud Sileesia. Seitsmeaastane sõda on samas ka hea näide konvenientsipoliitikast, kuna Suurbritannia suutis endale hankida suurepärase liitlase Friedrich Suure näol ning ise Põhja-Ameerikas ja Indias lüüa Prantsusmaad. Sõda on nimetatud revolutsiooniliseks ka seetõttu, et esmakordselt pärast paljusid sajandeid võitlesid ühel poolel põlisvaenlased Austria ja Prantsusmaa.
Konvenientsipoliitika tõttu said suures osas võimalikuks Poola sõdadeta jagamised, kus Austria, Preisimaa ja Venemaa leppisid lihtsalt omavahel kokku kunagine Ida-Euroopa valitseja tükeldada ning Prantsusmaa, üks Poola tugevamaid toetajaid, ei saanud midagi ette võtta.
Suur kriis oli ka Wittelsbachide dünastia Baieri liini väljasuremine ning sellele järgnenud Baieri pärilussõda, kus keiser Joseph II püüdis Baierit endale saada, pakkudes Pfalzi Wittelsbachidele vastutasuks Belgiat. See tehing ei sobinud aga kuidagi Suurbritanniale, kuna tolle huvides oli Prantsusmaa kui Mandri-Euroopa tugevaima riigi ümbritsemine suurriikide piiramisrõngaga. Nõnda pidi Austria oma plaanidest loobuma.
Konvenientsipoliitika lõpp.
Prantsuse revolutsioon andis konvenientsipoliitikale tugeva hoobi, kuna liitude süsteem ei suutnud prantslaste pealetungi kuigivõrd takistada, kuni Napoleon I saatuslikud vead Prantsusmaa dominatsiooni mandril hävitasid.
Pärast Viini kongressi sai Euroopa diplomaatiliseks suurvõimuks Metternichi Austria (Püha Liidu poliitika), kuid Suurbritannia säilitas oma positsiooni ning hakkas rahvusvahelises poliitikas peagi Austriast olulisemaks muutuma. Umbkaudu sellest ajast võib hakata rääkima ka Hiilgava Isolatsiooni poliitikast, mida saareriik ajas peaaegu kuni Esimese maailmasõjani. Konvenientsipoliitika oli oma ajaloolises tähenduses Napoleoni sõdade ja Viini kongressiga küll lõppenud, kuid selle mitu põhimõtet kehtivad tänapäevani.
Konvenientsipoliitika otsesteks järglasteks võib lugeda nii Hiilgava Isolatsiooni poliitikat kui ka Otto von Bismarcki liitudesüsteeme, mis püüdsid säilitada jõudude tasakaalu Euroopas.


1360.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad - 1360. aastad - 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad
Aastad: 1355 1356 1357 1358 1359 - 1360 - 1361 1362 1363 1364 1365


1361.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad - 1360. aastad - 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad
Aastad: 1356 1357 1358 1359 1360 - 1361 - 1362 1363 1364 1365 1366


Vladimir Daškevitš.
Vladimir Daškevitš (vene keeles "Владимир Дашкевич"; sündis 20. jaanuaril 1934) on vene helilooja.
Vladimir Daškevitš on Haram Hatšaturjani õpilane. Ta on kirjutanud muusika 80 näidendile ja üle 150 filmile. Teiste hulgas kirjutas ta ka tunnusmeloodia kultussarjale "Sherlock Holmes ja doktor Watson". Sarjast inspireerituna kirjutas Daškevitš ka kahevaatuselise balleti "Sherlock Holmes ja doktor Watson".
Välislink.
Daškevitš, Vladimir
Daškevitš, Vladimir


1362.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1310. aastad 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad - 1360. aastad - 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad
Aastad: 1357 1358 1359 1360 1361 - 1362 - 1363 1364 1365 1366 1367


Ludovico Maria Sforza.
Ludovico Maria Sforza ehk Ludovico il Moro (27. juuli 1452 – 27. mai 1508) oli Milano hertsog aastatel 1494–1499. Francesco I Sforza ja Bianca Maria Visconti teine poeg. Ludovico Sforzat kutsuti "il Moro" ehk "mauriks" tema tõmmu jume tõttu.
Abiellus Beatrice d'Este'ga (1475–1497). Lapsed Massimiliano Sforza ja Francesco II Sforza, kolmas laps sündis surnult ja tema sünnitamine maksis elu ka Beatrice'le.
Peale Ludovico vanema venna Galeazzo Maria Sforza surma läks Milanos võim Galeazzo seitsmeaastase poja Gian Galeazzo Sforza kätte. Gian Galeazzo regendiks sai tema ema Bona di Savoia, kuid tegelik võim Milanos oli juba siis Ludovico käes. Kui 1494 Gian Galeazzo suri, sai Ludovico täieõiguslikuks Milano valitsejaks.
Aastal 1499 tungis Prantsusmaa kuningas Louis XII Itaaliasse. Kuningas kellel olles Gian Galeazzo Visconti lapselapselaps, oli pärilusõigus Milano hertsogkonnale, võttis Ludovicolt tema valdused. Ludovico püüdlus maid tagasi saada löödi 1500 Novaras tagasi; ta langes vangi ja suri 1508 vangistuses Prantsusmaal.


Austria Eleonore.
Austria Eleonore (15. november 1498 – 25. veebruar 1558) oli Portugali kuninga Manuel I (1518–1521) ja Prantsuse kuninga François I naine (alates 1530).
Ta sündis Madalmaades Gentis Burgundia hertsogi Philipp Ilusa ja Kastiilia printsessi Juana tütrena, aga kasvas üles Kastiilias, mille kuningaks ta isa 1504 sai.
Tema isapoolne vanaisa oli Saksa-Rooma keiser Maximilian I. Vanaema, Burgundia pärijanna Maria, oli juba surnud. Emapoolne vanaisa oli Aragóni kuningas Fernando II, vanaema aga Kastiilia kuninganna Isabel I. Tal olid vennad Ferdinand ja Karl ning õed Isabella, Maria ja Katharina.
Esmalt tahtsid sugulased teda naita Inglismaa kuninga Henry VII, Prantsusmaa kuninga Louis XII või François I või Poola kuningaga, ent kui see ebaõnnestus, pidid nad oma soove vähendama ja naitsid ta lõpuks 16. juulil 1518 Portugali kuninga Manuel I-ga, kes oli temast 29 aastat vanem. Neil oli kaks last: Carlos, kes sündis 18. veebruaril 1520 ja suri lapsena, ning Maria, kes sündis 8. juunil 1521 ega abiellunud kunagi, kuigi oli üks Euroopa rikkaimaid printsesse. 13. detsembril 1521 suri Manuel katku.
Daamide rahu põhjal abiellus ta 4. juulil 1530 François I-ga. Sellest abielust ei sündinud lapsi. Prantsuse kuningannana polnud tal mingit poliitilist mõju, kuid ta oli Prantsusmaa ja Saksa-Rooma riigi vaheline kontaktisik. Ta oli Karl V lemmikõde.
Austria Eleonore suri 1558 tagasipöördumisel Badajozist, kus ta püüdis sõlmida rahu oma tütre Mariaga.


Austria Isabella.
thumb
Austria Isabella (1501–1526) oli Taani kuninga Christian II naine. Ta pärines Habsburgide soost.
Isabella sündis Brüsselis Burgundia hertsogi Philipp Ilusa ja Kastiilia printsessi Juana tütrena. Tema isapoolne vanaisa oli Saksa-Rooma keiser Maximilian I. Vanaema, Burgundia pärijanna Maria, oli juba surnud. Emapoolne vanaisa oli Aragóni kuningas Fernando II, vanaema aga Kastiilia kuninganna Isabel I. Tal olid vennad Ferdinand ja Karl V ning õed Eleonore, Maria ja Katharina.
12. augustil 1515 abiellus ta Taani kuninga Christian II-ga, kes oli temast 20 aastat vanem. Pruut ja peigmees olid abielu sõlmimise ajal eri riikides. Alles järgmisel aastal eskortis Norra peapiiskop ta Kopenhaagenisse. Isabellale anti uueks nimeks Elisabeth.
1523 toimus paleepööre, Christian kukutati ja võimule tuli tolle onu hertsog Frederik I. Frederik pagendas Christiani, ent lubas Isabellal jääda Taani ja maksta talle isegi pensioni. Isabella kirjutas talle vastuse, milles teatas: "Ubi rex meus, ibi regna mea" (kus on mu kuningas, seal on mu kuningriik). Ta lahkus koos oma mehega Hollandisse, kus hakkas elama oma tädi, Hollandi asehaduri Austria Margarete juures. Ta suri 24-aastaselt Gentis.


Nikolai Gogol.
Nikolai Vassiljevitš Gogol (ukraina: Микола Васильович Гоголь, vene: Николай Васильевич Гоголь; 1. aprill 1809 Velõki Sorotšõntši, Poltava kubermang – 4. märts 1852 Moskva) oli ukraina päritolu vene kirjanik.
Elukäik ja looming.
Nikolai Gogol sündis Poltava kubermangus Bolšije Sorotšintsõs ukraina mõisniku Vassili Gogol-Janovski peres. Tema ema oli poja sündides alles 18-aastane. Nikolaid mõjutasid tugevasti tema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega.
Nikolai Gogol õppis Poltava rahvakoolis ja Nežini gümnaasiumis (1821–1828). Pärast koolide lõpetamist siirdus ta sooviga hakata näitlejaks, Peterburi. Seal loobus ta poolapärasest nimeosast. Näitlemisest ei tulnud midagi välja ning ta otsustas hakata kirjanikuks.
Aastal 1829 ilmus anonüümselt tema esimene teos, idülliline lugu värssides "Hans Küchelgarten". Suurema tähelepanu saavutas ta 1831/1832 aastal ilmunud novellidega "Õhtud külas Dikanka lähedal". Pärast novellide ilmumist sõbrunes Gogol Aleksandr Puškiniga.
Aastatel 1834 kuni 1835 töötas ajaloo õppejõuna Peterburi ülikoolis. Pärast lühiajalist riigiteenistust asus Gogol tööle tütarlaste gümnaasiumi õpetajana ja üritas saada ajalooprofessori kohta Peterburi ülikoolis, mis aga ei õnnestunud. 1835. aastal loobus ta dotsendi kohast ülikoolis, pühendus täielikult kirjutamisele ja avaldas veel samal aastal kogumikud “Arabeskid” ja “Mirgorod”, mis sisaldasid muuhulgas novelle “Nevski prospekt” ja “Tarass Bulba” (1842). Novellid ilmusid ka ajakirjades, näiteks grotesk “Nina” (1836).
Aastal 1836, varsti pärast komöödia “Revident” edukat esietendust, lahkus Nikolai Gogol Venemaalt. Põhiliselt elas ta Roomas, kus suhtles tihedalt maalikunstniku Aleksandr Ivanoviga. Viimane maalis temast 1841. aastal kaks portreed ja on kujutanud teda ka oma suurteosel "Kristuse ilmumine rahvale".
Venemaalt oli Gogol ära kokku 12 aastat, pöördudes sinna tagasi 1848. Roomas alustas ta oma ainsa, triloogiana kavandatud, kelmiromaani kirjutamist. Kavandatud triloogia esimene osa kandis nime "Surnud hinged" ning see ilmus 1842. aastal. Tsensuuri poolt oli ettekirjutatud pealkirjaks "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged". Lisaks sellele valmisid veel komöödia “Naisevõtt” (1842) ja grotesk “Sinel” (1842). Tervise halvenedes tegeles Gogol üha enam usuliste teemadega ja selgitas oma vastuolulisi seisukohti esseekogumikus “Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega” (1842), mida aga ei mõistetud.
1848. aastal käis Gogol palverännakul Pühal Maal. Naastes Venemaale, töötas Nikolai Gogol ka "Surnud hingede" teise osa kallal. See ei saanud valmis ning veidi enne surma, depressioonis, põletas kirjanik ka käsikirja.
Pärast surma maeti Nikolai Gogol Danilovi kloostri kalmistule, 1931. aastal maeti ta ümber Moskva Novodevitšje kalmistule.


Maarja-Liis Ilus.
Maarja-Liis Ilus (artistinimi Maarja'"; sündis 24. detsembril 1980 Tallinnas) on eesti laulja.
Haridustee.
Maarja-Liis Ilus on õppinud Tallinna 21. Keskkoolis ja Tallinna Laste Muusikakoolis. Kõrghariduse on ta omandanud Tartu Ülikooli Õigusinstituudis.
Ilus täiendas end 2007. aastal USA-s Berklee Muusikakolledžis laulu erialal.
Karjäär.
Maarja sai tuntuks varajases nooruses, olles ETV laululaps. Muusikafilm "Õnneseen" Maarja-Liisiga peaosas valmis juba aastal 1984.
Ilus võitis lapsepõlves mitu konkurssi ("Laulukarussell", "Täht sügistaevas"). Konkursil "Uus Laul 1994" pälvis ta omakirjutatud looga "Paradiis" publiku lemmiku tiili.
Maarja on osalenud muusikalides "Miss Saigon" (Ellen), "Cats" (Grizabella), "Helisev muusika" (Maria), "Evita" (Eva Perón) ja "Rent".
2005. aasta sügisel osales ta saate "Kaks takti ette" žüriis.
2007. aasta märtsis valiti ta fonogrammitootjate ühingu preemiajagamisel aasta naisartistiks oma Rein Rannapiga tehtud plaadi "Läbi jäätund klaasi" eest.
Eurovisiooni lauluvõistlus.
Maarja-Liis on ainus laulja, kes esindanud Eestit kahel korral Eurovisiooni lauluvõistlusel. Ta oli 15-aastane, kui esitas Eurovisioonil koos Ivo Linnaga laulu "Kaelakee hääl", mis saavutas 5. koha. Aasta hiljem esitas ta Eurovisioonil loo "Keelatud maa", mis pälvis 8. koha.
Tema kirjutatud laul "Homme" osales 2004. aasta Eurovisiooni Eesti eelvoorus ning Maarja on osalenud konkursi Eesti eelvoorus taustlauljana 2003. aastal Koit Toome esitatud võistlusloos "Know What I Feel", mis pälvis 2. koha.
Ilus on üritanud Eurovisioonile pääsu ka Rootsis (Melodifestivalen 2003) lauluga "He Is Always On My Mind", ent ei pääsenud poolfinaalist edasi.
Diskograafia.
Maarja välja andnud 6 albumit. Esimene eesikeelne diskoalbum ilmus aastal 1996 ja sisaldas põhiliselt kavereid ja Raul Rinki-Kaari Sillamaa kirjutatud lugusid. Teine, rahvusvaheliselt ilmunud album "First In Line" ilmus aastal 1997. Selle järgnesid "Kaua veel" ja teine rahvusvaheliselt müüdud plaat "City Life" (2001).
2004. aasta algusest tegutses Maarja ansambli Hinkus vokalistina, 2005. aasta märtsis ilmus neilt album Hinkus feat. Maarja "Look Around". Plaadil on kokku 8 lugu. Hiljem algas pikk ja edukas koostöö Rein Rannapiga, mis päädis plaadi "Läbi jäätunud klaasi" ilmumisega (2006).
Ühiskondlik tegevus.
Maarja-Liis Ilusast sai 1999. aasta 1. juunist UNICEF-i hea tahte saadik.
Eraelu.
Maarja elab Tallinnas. Maarja elukaaslane on muusikaprodutsent Fred Krieger. Tal on olnud pikem suhe laulja Koit Toomega.
Ilusa muusikaõpetajast ema Merle Ilus (sündinud Ambre) oli nooruses samuti võrdlemisi menukas laulja.
Välislingid.
Ilus, Maarja-Liis
Ilus, Maarja-Liis
Ilus, Maarja-Liis


Lauri Pihlap.
Lauri Pihlap (artistinimega Lowry; sündinud 9. märtsil 1982 Tallinnas) on eesti laulja.
1998-2007: "Kaks takti ette 1998-1999", 2XL ja Soul Militia.
Laulmise ning musitseerimisega tegi Lauri algust juba õige varajases eas, osaledes 16-aastaselt lauluvõistlusel "Kaks takti ette" (1998/1999 hooajal), kus pääses finaalis 10 parema hulka.
Lühikese aja jooksul pärast võistluse lõppu järgnesid mitmed erinevad salvestused, projektid ning rollid muusikalides.
Aastal 2000 ühines Lauri ansambliga Soul Militia, mis kuni tänase päevani on vabariigi ainus modernset r&b muusikat viljelev grupp. Bänd (algselt tuntud nime all 2XL) alustas duona juba aastal 1997. Aastaks 2000 laienes grupp koguni kvartetiks, kuhu kuulusid Indrek Soom, Sergei "Semy" Morgun, Kaido Põldma ning Lauri "Lowry" Pihlap.
2001. aastal osalesid nad Tanel Padari ja Dave Bentoni taustabändina Eurovisioonil, Kopenhaagenis. Seal saavutati esimene koht looga "Everybody".
Soul Militia on välja andnud 2 stuudioalbumit- "On The Rise" (2002) ning "Silence Before The Storm" (2004, triona. Bändist lahkus enne albumi ilmumist Indrek Soom). Aastatel 2002-2007 anti välja 9 singlit. Lauri kirjutatud/kahasse kirjutatud singlid: "Mind Made Up" (2002), "Hey Mami" (2003), "Tõmbab käima" (2004), "Never Go Away" (2005) ja "My Face" (2007).
2007: "Breathe".
2007. aasta kevadel alustas Lauri Pihlap ametlikult soolokarjääri, seda artistinime "Lowry" all (nime sai ta endale Soul Militia bändikaaslastega naljaviskamise käigus, aastal 2001). Debüütsingel "Breathe" ilmus juulikuus ning vallutas kiirelt Eesti muusikatabelid. Lugu on kirjutatud Lowry enese poolt ning produtsentideks Jay Low (Johannes Lõhmus), Lowry ning Heiti Mangmann (a.k.a Supüer).
2007-2010: "Split Personality", Rihanna "Good Girl Gone Bad Tour", Sean Kingston, "Eesti Laul 2009".
Sama aasta juulis algas Lowry suveturnee "Hingepeegel", koos isa Priit Pihlapiga, kus esitleti mõlema muusiku soolomaterjali.
Augustis alustas Lowry oma debüütalbumi salvestamist ning septembris astus esmakordselt üles oma uue live bändiga, koosseisus: Holger Marjamaa (klahvpillid), Mairo Marjamaa (saksofon, klahvpillid), Tõnis Kivisild (bass), Reigo Ahven (löökriistad).
Novembris ilmus teine singel "Come Back", mille autoriks Lowry ise ning mis on produtseeritud kahasse Jay Low'ga.
14. detsembril ilmus debüütalbum "Split Personality". Kõik plaadil olevad 13 lugu pärinevad artisti enda sulest. Kaasautorid/produtsendid on One Shot, Jay Low, Heiti Mangmann, Semy Morgun ning Priit Pihlap.
16. märtsil, 2008, esines Tallinnas oma "Good Girl Gone Bad" turnee raames USA r&b lauljatar Rihanna. Saku Suurhallis toimunud kontserdi soojendusesinejaks valiti Lowry, kes astus tuhandete inimeste ette koos DJ MVP'ga ning tantsukompaniiga Semiir. Lowry esitas materjali oma debüütalbumilt ning tema ülesastumine võeti vastu väga soojalt.
Aprillikuus ilmus Lowry kolmas singel "A Better Day". Mürtsuva biidiga klubilugu sai üsna kiirelt raadiohitiks.
Järgnevate kuude jooksul andis Lowry kontserte koos DJ MVP'ga ning ka oma bändiga, promodes uut singlit ning plaadimaterjali.
Juulikuus tegi Lowry koostööd Eesti hip-hop artistidega. Ilmusid 2 raadiosinglit- B2H feat. Lowry- Öö Veeda Minuga ning 10-6 feat. Lowry- Ei Unune Iial
25. juulil jõudis Eestisse oma turneega noor Jamaika/Ameerika urbanmuusika täht Sean Kingston.
Mees astus lavalaudadele suvepealinnas Pärnu ning enne tema etteastet kütsid publiku kuumaks Lowry ning DJ MVP.
2008. aasta hilissügisel kuulutati välja konkurss "EESTI LAUL 2009".
11. detsembril kogunes raadiomajas üheteistkümne-liikmeline žürii, et kuulata ja hinnata konkursile esitatud 110 laulu. Nende seas oli ka Lowry uus singel "You Ain't What I Need". Pala pääses finaalvooru 10 parima loo hulka.
Veebruar oli ETV-s "EESTI LAULU" kuu, mil televaatajad said lähemalt tuttavaks kõikide konkursile valitud laulude, autorite ja esitajatega. Võidulaul valiti esindama Eestit Eurovisiooni 54. lauluvõistlusel Moskvas.
7. märtsil toimus "EESTI LAUL 2009" finaalvoor.
1. You Ain't What I Need
2. I Am Too Good For You
Autorid: Pearu Paulus, Alar Kotkas, Ilmar Laisaar, Marya Roxx
Lowry pala "You Ain't What I Need" lõpetas konkursi 4-nda kohaga.
13. veebruaril avalikustati loole ka muusikavideo.
Märtsikuu seisuga oli "You Ain't What I Need" Lowry soolokarjääri edukaim singel, jõudes esikümne hulka nii Eesti Top 40 tabelis kui ka Zen MTV Balti Top 20 pingerivis.
Lowry järgmine singel, "Nädalalõpp", ilmus 2009 aasta juunikuus. Loo autoriks Lowry ning produtsentideks Lowry ning Jay Low.
2010-2012.
2010. aasta jaanuaris anti välja "Let's Change". Lowry kirjutatud singel sai kahasse produtseeritud Kaido Põldma'ga. Loole vändati ka muusikavideo, mis järjekorras Lowry kolmas.
Sama aasta juulikuus ilmus uus singel "Just nii nagu peab". Järjekorras 8-nda soolosingli kirjutas Lowry ning produtseeris taaskord koos hea sõbra ja Soul Militia kolleegi, Kaido Põldma'ga. Loo salvestamisel olid abiks Priit Pihlap (trummid & akustiline kitarr) ning James Werts (bass).
Lowry andis ka teada, et tema teise kauamängiva nimeks on valitud "LP" ning plaat ilmub 2010 aasta sügiseks.
2011. aasta juunikuus ilmus järjekordne singel, "Suvi (maailmaserv kus puhata)". Suviselt tempoka biidi produtseeris KULG, meloodia kirjutas
Lowry ning sõnad Lowry koos Fred Podnekiga.
Novembrikuus jõudis Lowry oma 10nda soolosinglini. 25. novembril välja antud albumilt "Gunnar Graps-Tribuut", ilmus Lowry uusversioon
Gunnar Grapsi lööklaulust "Tühjad pihud". Palast sai 2012. aasta alguseks Lowry soolokarjääri edukaim singel, jõudes kõikide vabariigi
2012. aasta märtsis ilmus Lowry 11. singel, "Ütle nüüd".
Viimase informatsiooni kohaselt on Lowry teist sooloalbumit oodata 2012. aastal ning sisaldab see nii eesti- kui inglisekeelset materjali.


Kaido Põldma.
Kaido Põldma (sündis 29. mail 1980 Tallinnas) on Eesti muusik ja ansambli Soul Militia liige.
Ta on näidelnud muusikalis "Tuhkatriinu".
Isiklikku.
Kaido Põldma on 177 cm pikk ja kaalub 84 kg.
7. juulil 2007 abiellus ta oma kauaaegse elukaaslase Ille Ots'aga. Neil on tütar Thalia Põldma (sündinud 22. novembril 2004).
Põldma, Kaido
Põldma, Kaido


Sergei Morgun.
Sergei Morgun (sündis 13. aprillil 1979 Tallinnas) on eesti poistebändi Soul Militia liige.
Isiklikku.
Sergei Morgun on 170 cm pikk ning kaalub 75 kg.
Mängib korvpalli ja saalihokit.


Nyrok City.
Nyrok City on 1993. aastal asutatud Tartu punkansambel, mille eestvedajad on Roll ja Edy.


Austria Maria.
Austria Maria (17. september 1505 Brüssel – 18. oktoober 1558 Cigalo) oli Ungari ja Böömimaa kuninga Lajos II abikaasa.
Ta sündis Brüsselis Burgundia hertsogi Philipp Ilusa ja Kastiilia printsessi Juana pojana. Ta kasvas üles Kastiilias, mille kuningaks tema isa 1505 sai. Tema isapoolne vanaisa oli Saksa-Rooma keiser Maximilian I. Vanaema, Burgundia pärijanna Maria, oli juba surnud. Emapoolne vanaisa oli Aragóni kuningas Fernando II, vanaema aga Kastiilia kuninganna Isabel I. Tal olid vennad Ferdinand ja Karl ning õed Eleonore, Isabella ja Katharina.
Juba enne aastaseks saamist kihlati Maria Ungari ja Böömimaa kuninga Ulászló II vanima pojaga (selleks hetkeks polnud Ulászlól veel ühtki poega), aga Maria vend Ferdinand kihlati Ulászló II tütre Annaga (mõlemad sündisid 1503). Ulászló poeg Lajos sündis 1506 ja sai kuningaks oma isa surma järel 1516. Nad abiellusid 13. jaanuaril 1522 Budapestis. Nende ühisportree on säilinud ja kummagi pulmarõivaid saab näha Ungari Rahvusmuuseumis.
Maria oli Ungari ja Böömimaa kuninganna 4 aastat ja 7 kuud, kuni tema mees 29. augustil 1526 Mohácsi lahingus Suleiman Toreda juhitud Türgi vägede vastu lüüa sai ja põgenemisel Doonausse uppus. Lapsi neil ei olnud ja mõlemad troonid päris Lajosi õemees, Maria vend Ferdinand.
Rohkem Maria ei abiellunud, kuid 1530 sai ta siiski uuesti valitsejaks. Tema isa õde Austria Margarete, Madalmaade asehaldur, suri ja Maria vend Karl määras Maria regendiks. Madalmaid valitses ta 1555. aastani, mil Karl määras tema asemele Savoia hertsogi Emanuele Filiberto. Maria suri 3 aastat hiljem Cigalos.


Lajos II.
Lajos II ehk Ludvik II (1. juuli 1506 – 29. august 1526) oli vastavalt Ungari ja Böömimaa kuningas 1516 kuni surmani. Ta kuulus Jagelloonide dünastiasse.
Lajos oli Böömimaa ja Ungari kuninga Ulászló II (Vladislav II) poeg ning pärija. Vastavalt tema isa leppele Habsburgidega pidi ta abielluma Maria von Habsburgiga (lepe oli sõlmitud juba enne tema sündi), kes oli keiser Maximilian I pojatütar, ning tema õde Anna naituma Maria venna Ferdinandiga. 1516, kui Ulászló suri, sai 10-aastase Lajose hooldajaks Maximilian, kes ta adopteeris. Kuid juba 1519 keiser suri ning hooldusõigus läks Georg Hohenzollernile. Samuti oli tema regendiks Poola kuningas ja Lajose onu Zygmunt I Vana.
1522 said topeltabielud teoks ning Lajos kuulutati täisealiseks. Üldiselt polnud ta kuigi osav valitseja, veetes aega oma noore naise seltsis priisates või jahil käies. Kui türklased Suleiman Toreda juhatusel Ungarisse tungisid, asus noor kuningas oma vägede eesotsa ning viis nad Mohácsi lahingusse. See lõppes aga ungarlaste purustamisega, misjärel enamik riigist langes türklaste kätte. Lajosel õnnestus eluga pääseda, kuid taandumisel uppus ta Doonau lisajõkke. Tema laip leiti alles kahe kuu pärast.
Peale Lajose surma algas Ungaris Ferdinandi ja János Zapolyai vahel võimuvõitlus kuningatiitli pärast, mis hõlbustas veelgi riigi Türgi kätte langemist. Ferdinandist sai Ungari kuningas, kuid ainult selle lääne- ja põhjaosas, enamikku riigist valitses Türgi vasallina Zapolyai.
Ludvik II


Hispaania Catarina.
Hispaania Catarina (14. jaanuar 1507 Tordesillas – 12. jaanuar 1578) oli Portugali kuninga João III abikaasa 1525–1557.
Ta sündis Burgundia hertsogi Philipp Ilusa ja Kastiilia printsessi Juana tütrena pärast oma isa surma. Tema isapoolne vanaisa oli Saksa-Rooma keiser Maximilian I. Vanaema, Burgundia pärijanna Marie, oli ka surnud. Emapoolne vanaisa oli Aragóni kuningas Fernando II, vanaema aga Kastiilia kuninganna Isabel I. Tal olid vennad Ferdinand ja Karl ning õed Eleonore, Isabella ja Maria.


Luleälven.
a>i kosk". Carl Svantje Hallbeck (1856)
Luleälven (saami "Juleveatnu") on jõgi Rootsi Lapimaal.
Luleälven algab Skandinaavia mäestikust Norra piiri lähedalt ja voolab valdavalt kagusse. Ta suubub Perämerre Põhjalahes. Ülemjooksul läbib ta Akkajaure veehoidla ja Stora Sjöfalleti rahvuspargi. Tal ei ole suuri lisajõgesid. Suurimad asulad jõe ääres on Vietas, Porjus, Vuollerim, Harads, Boden ja Luleå.
Luleälven on 461 km. Tema valgla suurus on 25 240 km², millest 695 km² on Norras ja ülejäänu Rootsis.
19. ja 20. sajandil, kui Rootsi valmistus sõjaks Venemaaga, oli Luleälvenile kavandatud suur kaitseliin. Kogu ulatuses ääristasid jõge rohked kaitseehitised. Enamus neist ei ole tänapäeval kasutuses.
Tänapäeval on Luleälven tähtis hüdroenergia allikas. Jõele on rajatud mitu hüdroelektrijaama. Tänapäevalgi on jõel mitu kärestikku. Vanasti kasutati Luleälvenit suures ulatuses palgiparvetamiseks, aga 1980. aastatel see lõppes.


Surtsey.
Surtsey on vulkaaniline saar Atlandi ookeanis Islandi saarest lõunas, Vestmannaeyjari saarte lõunapoolseim saar. Saarel asub Islandi riigi lõunapoolseim punkt. Saar on nimetatud skandinaavia tulejumala Surturi järgi ("ey" on saar).
Saar tekkis vulkaanipurske tagajärjel. Enne oli selles kohas 130 meetri sügavune meri, ent pärast mõnda aega kestnud purset jõudis vulkaani koonus 14. novembril 1963 veepinnale. Purse kestis 5. juunini 1967. aastal, kui saar saavutas oma maksimaalse suuruse 2,7 km². Hiljem on saare pindala tuule- ja laineerosiooni tõttu vähenenud. 2005. aastal oli pindala 1,4 km² ja kõrgus 154 m.
Esimesed inimesed saarel olid kolm prantsuse ajakirja "Paris Match" ajakirjanikku, kes jäid 6. detsembril 1963 saarele veerandtunniks ja kuulutasid saare Prantsusmaa territooriumiks. Island teatas otsekohe, et saar kuulub neile, sest tekkis Islandi territoriaalvetes.
28. detsembril 1963 täheldas allveelaev geoloogilist aktiivsust 2,5 kilomeetrit Surtseyst kirdes: seal purskas järgmine veealune vulkaan ja oli jõudnud juba saja meetri kaugusele merepinnast. See sai nimeks Surtla ning tema koonus jõudis 6. jaanuariks 1964 23 meetri sügavusele merepinnast, ent siis purse lakkas ja tänapäeval on Surtla mäe tipp 47 meetri sügavusel.


Ptolemaios I.
Ptolemaios I Soter (Ptolemaios Lunastaja või Päästja, kreeka "Πτολεμαίος Α' Σωτήρ"; umbes 367 eKr–283 eKr) oli Aleksander Suure väepealik ja Ptolemaioste dünastia asutaja. Temast sai üks tähtsamaid hellenistlikke monarhe.
Aleksander Suure surma ajal oli Ptolemaios Egiptuse asevalitseja ning erinevalt regendiks määratud väepealik Perdikkasest pooldas tema Aleksandri riigi jagamist väepealike ehk diadohhide vahel. Ta lasi Aleksandri põrmu röövida ja Egiptusesse matta ning algatas sellega Diadohhide sõjad, kuna Aleksandri maiseid jäänused Makedooniasse saata tahtnud Perdikkas oli Ptolemaiose käitumise peale sügavalt nördinud ning püüdis Egiptust vallutada. Kuid Perdikkase väepealikud tapsid ta ning tema armeed läksid Ptolemaiose poole üle. Järgnevalt kindlustas Ptolemaios oma võimu Egiptuses, liites sellega ka Kürenaika, ning alistas oma võimule ka Küprose, teisi väiksemaid Vahemere saari ning ka Väike-Aasia lõunaranniku. Samuti alistas ta ajutiselt teisi alasid, näiteks Süüria ja Palestiina.
305 eKr kuulutas Ptolemaios end Egiptuse kuningaks, pannes aluse Ptolemaioste dünastiale ja rajades hellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid kuni aastani 30 eKr, mil Egiptus Rooma riigiga liideti. Ettevaatliku ja kavala poliitikuna silma paistnud Ptolemaios ei ajanud Seleukos I ega Demetrios Poliorketese stiilis poliitikat, millega nood soovisid saada iga hinna eest tugevaimaks hellenistlikuks monarhiks, vaid ta rahuldus Egiptusega ning pühendus kunsti, kirjanduse ja filosoofia soosimisele. Peale Ptolemaios I troonist loobumist sai Egiptuse kuningaks tema noorem poeg Ptolemaios II Philadelphos.
Ptolemaios Soter suri 84-aastaselt loomulikku surma.


Ang Lee.
Ang Lee (hn "李安"; pinyin Li An ("Lǐ Ān"); sündinud 23. oktoobril 1954) on Hollywoodis tuntust kogunud Taiwani filmilavastaja, -produtsent ja -stsenarist.
Elulugu.
1975. aastal lõpetas ta Taiwani Riikliku Kunstikolledži. Seejärel õppis Ang Lee 1978. aastast Ameerika Ühendriikides, saades Illinois' Ülikoolist bakalaureusekraadi teatri alal ja New Yorgi Ülikoolist magistrikraadi filmitootmise alal. New Yorgis osales ta režissööri abina oma kursusekaaslase Spike Lee' lõputöö "Joe's Bed-Stuy Barbershop: We Cut Heads" (1983) lavastamisel. Tema enda lõputööks oli 1984. aastal valminud film "Fine Line". Peale ülikooli lõppu kirjutas ta aastaid stsenaariume, mis laiemat tuntust ei pälvinud.
1992. aastal tegi ta oma debüüdi suures filmimaailmas, lavastades ja tootes isiklikul stsenaariumil põhineva Taiwani filmi "Tõrjuvad käed" ("Tui shou"). Tegu oli koomilise draamaga põlvkondade vahelisest konfliktist ja kultuurilisest kohanemisest. 1993. aastal valminud teises filmis "Pulmapidu" ("Hsi yen") käsitles ta esimest korda homoseksuaalsuse teemat, ühildades selle kultuurilise ja põlvkondadevahelise konfliktiga Hiina ühiskonnas. See film tõi talle esimese auhinna - Kuldse Karu Berliini filmifestivalil - ja Kuldgloobuse ning Oscari nominatsioonid. Taiwani-Hiina kultuuri triloogia lõpetas 1994 valminud "Söök, jook, mees, naine" ("Yin shi nan nu").
Ang Lee' esimene Hollywoodi-film oli Jane Austeni raamatu põhjal 1995. aastal valminud "Mõistus ja tunded", mille stsenaariumi kirjutas tuntud Briti näitlejanna Emma Thompson. Järgnesid "Jäätorm" (1997) Connecticuti äärelinna keskklassi probleemidest 1970. aastatel ja "Kuradiga sadulas" (1999) sõprusest, armastusest ja lojaalsusest Ameerika kodusõja aegses Missouri osariigis.
Tema tippteosteks peetakse siiski kahte hilisemat filmi. Aastal 2000 linastunud "Tiiger ja draakon" ("Wo hu cang long") räägib loo zen-sõdalastest Qingi dünastia aegses Hiinas. Kuigi paljud on käsitlenud seda traditsioonilise võitluskunstide filmina, on tegu eelkõige dramaatilise armastuslooga, mis pärjati parima võõrkeelse filmi Oscariga.
2005. aastal valminud "Brokebacki mägi" jätkab lähedaste inimsuhete teemal, rääkides loo kahe kauboi elukestvast armastusest. Film, mis põhineb E. Annie Proulx' lühijutul ja kus peaosi mängivad populaarsed näitlejad Heath Ledger ning Jake Gyllenhaal, pälvis rohkelt kriitikat konservatiivsetelt ringkondadelt homoseksuaalsuse avameelse ja positiivse kujutamise eest, kuid osutus filmifestivalidel äärmiselt menukaks. 8 Oscarile kandideerinud film võitis neist 3, sealhulgas ka parima lavastajatöö auhinna. Lisaks on Ang Leed ja filmi "Brokebacki mägi" pärjatud ka nimekate Kuldne Lõvi, Kuldgloobuse, Briti Akadeemia auhindadega.
2007. aastal linastus Ang Lee lavastatud film "Ettevaatust, iha". Filmi tegevus toimub Teise maailmasõja ajal Shanghais, kus idealistlikud noored näitlejad valmistavad ette vandenõu Jaapani okupatsioonivõimudega koostööd tegeva Hiina ametniku tapmiseks. Film paistis silma seksuaalse avameelsusega ja võitis 2007. aasta septembris toimunud Venezia filmifestivalil parima filmi auhinna Kuldlõvi.
Perekond.
1983 abiellus ta mikrobioloog Jane Lin'iga, neil on kaks poega: Haan (sündinud 1984) ja Mason (sündinud 1990). Mason on osalenud ka oma isa filmides "Pulmapidu" ja ".
Auhinnad.
Briti Akadeemia auhind
Välislingid.
Lee, Ang
Lee, Ang


Novara.
Novara on linn Itaalias Piemonte maakonnas, Novara provintsi halduskeskus.
Novara kohal asus Rooma linn "Nubliaria", mis tähendab "uduga ümbritsetud".


Ptolemaioste dünastia.
Ptolemaioste dünastia (ehk Lagiidid Ptolemaios I isa Lagose järgi) oli Egiptust 323 (kuningatena alates 305) – 30 eKr valitsenud hellenistlik valitsejasuguvõsa, mille rajajaks oli Aleksander Suure väepealik Ptolemaios Soter.


30 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 80. aastad eKr 70. aastad eKr 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr - 30. aastad eKr - 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad
35 eKr 34 eKr 33 eKr 32 eKr 31 eKr - 30 eKr - 29 eKr 28 eKr 27 eKr 26 eKr 25 eKr


Gordioni sõlm.
Gordioni sõlm oli legendaarne puntrasseaetud rihmade kogum, mille olevat teinud Früügia poolmüütiline kuningas Gordias ning mille lahtisõlmija pidavat saavutama võimu kogu Aasia üle.
Legendi järgi olevat Gordioni sõlme puruks raiunud Aleksander Suur, kui ta oma sõjakäigul Pärsia vastu oli seda püüdnud tulutult lahti sõlmida. Seetõttu tähendab väljend "Gordioni sõlme raiuma" mingit keerukat probleemi kiirelt ja efektiivselt lahendama.


Novaja Ladoga.
Novaja Ladoga on linn Venemaal Leningradi oblasti Volhovi rajoonis.
Asub Volhovi jõe suubumiskohas Laadogasse.
Asutatud 1704, linnaõigused sai 1773. aastal.


Staraja Ladoga.
Staraja Ladoga (vene "Старая Ладога" ('vana Ladoga')) on küla Venemaa Leningradi oblasti Volhovi rajoonis.
Asub 12 km kaugusel Volhovi jõe suubumiskohast Laadogasse.
Ajalugu.
Staraja Ladoga (vana nimega Ladoga) oli kuni 10. sajandini tugipunkt kaubateel varjaagide juurest kreeklaste juurde. Ta on vanimaid vene linnu ja teda loetakse Vana-Vene riigi esimeseks pealinnaks. 11.-15. sajandil kuulus ta Novgorodi riigi, aastast 1478 Moskva suurvürstiriigi koosseisu.
Linna tähtsust vähendas Arhangelski tõus Moskva riigi mereväravaiks. Sõjalist tähtsust omas Ladoga Põhjasõjani. Peeter I rajas 1703 või 1704 Ladoga asemele Volhovi jõe suudmesse uue linna – Novaja Ladoga).


Stara planina.
Stara planina (eesti keeles on mööndav nimekuju "Balkani mäed"; bulgaaria "Стара планина") on mäestik Balkani poolsaarel. Kulgeb ida-lääne sihis Serbiast läbi Bulgaaria põhjaosa Musta mereni. Lääneots pöördub loodesse.
Pikkus 555 km, maksimaalne kõrgus 2376 m (Botev).


Staraja Russa.
Staraja Russa on linn Venemaa Novgorodi oblastis, samanimelise rajooni keskus. Asub Polisti jõe ääres 100 km Veliki Novgorodist lõunas.
Linn on teada 11. sajandi 70-ndatest aastatest. Kuulus Novgorodi riigi koosseisu. 16. sajandil oli linn Vene riigis suuruselt neljas (majapidamiste arvult, pärast Moskvat, Pihkvat ja Veliki Novgorodi). 15.–17. sajandil oli soolatootmise keskus.
1776. aastast oli Staraja Russa maakonnalinn.
Teises maailmasõjas linn purustati, kuid on hiljem taastatud.


Väikesed Karpaadid.
Väikesed Karpaadid (slovaki "Malé Karpaty") on mäestik Slovakkias. Kulgeb 100 km pikkuselt Doonaust Bratislava kohal Valgete Karpaatideni.
Maksimaalne kõrgus 768 m (Záruby).
Väikesed Karpaadid on osa Lääne-Karpaatidest.
Valdavad tamme- ja pöögimetsad, nõlvade madalamatel osadel kasvatatakse viinamarja.


Kiriši.
Kiriši on linn Venemaal Leningradi oblastis, Kiriši rajooni keskus. Asub Volhovi jõe kaldal, 115 km Peterburist kagus. Nimi on soomeugri päritolu (Kirisoo).
Kiriši küla on mainitud esmakordselt 1693. aastal. Teise maailmasõja ajal hävis küla lahingutes täielikult. 1960. aastal hakati külla rajama naftatöötlemisetehast ja hiljem soojuselektrijaama. Nende juurde tekkinud asula sai linnaõigused 1965. aastal.


Kingissepp.
Kingissepp ("Jaama", "Jamburg") on linn Venemaal Leningradi oblastis, Kingissepa rajooni keskus. Asub Lauga jõe kaldal, 120 km Peterburist edelas ja 20 km Narvast idas.
Ajalugu.
1384. aastal ehitasid novgorodlased Vadjamaale linnuse "Jam" (ka "Jamski gorodok"), mis pidas vastu rootslaste rünnaku. 1449. aastal alustati uue Jamburgi kindluse ehitamist, mille mõõdud olid ca 140 m ja 240 m ning pindala ca 2, 6 hektarit. Aastatel 1510–1520 täiendati kindluse kaitserajatisi: laiendati kindlusemüüre ja kaasajastati suurtükikaitset.
Liivi sõja ajal 1583. aastal lõpul vallutas rootsi väejuht Pontus de la Gardie Jami ja aastatel 1583–1595 oli Jamburg, koos Ingerimaaga Ingerimaa kubermanguna Rootsi valduses ja kandis nime Jamburg.
1590–1595. aastate Vene-Rootsi sõja tulemusel vallutasid Moskva tsaaririigi väed Venemaa tsaari Fjodor I juhtimisel Ingerimaa ning said Täyssinä rahulepingu alusel Ingerimaa koos sealsete linnuste ja linnadega (Jaanilinn, Jam, Koporje, Schlüsselburg) ning Käkisalmi lääni, mis olid kõik saadud Pljussa vaherahuga.
Ingeri sõja ja Stolbovo rahu tulemusel oli Jamburg, koos Ingerimaaga Ingerimaa kubermanguna aastatel 1617–1703 Rootsi valduses ja kandis nime Jamburg'". Rootsipärast nime hakati kasutama ka hiljem vene keeles.
1656. aasta alanud Rootsi–Vene sõjas hõivasid Vene tsaaririigi väed 1658. aasta alguses Jamburgi eeslinna. Sõja lõpetas 1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Venemaa vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu.
1682. aastal pärast Jamburgi kindluse seisukorra inspekteerimist Erik Dahlbergi poolt otsustati kindluse ehitisi mitte parandada vaid kindlus hävitada, mis ka õhkimise teel teostati.
Aastatel 1702–1703 vallutati Põhjasõjas Ingerimaa, 14. mail Jamburg ning Jamburg liideti Moskva tsaaririigi koosseisu.
1796. aastast nimetati Jamburg Jamburgi maakonna maakonnalinnaks.
20. sajandi alguses oli Jamburgis ka eesti kool ja luteri kogudus. Jamburgis on kooliõpetajana töötanud Carl Robert Jakobson.
1922. aastal nimetati Jamburg eesti enamliku tegelase Viktor Kingissepa järgi Kingissepaks.
Saksa väed vallutasid linna 14. augustil 1941. Punaarmee vabastas linna 1. veebruaril 1944.


Otsetõus.
Otsetõus ehk rektastsensioon (tähis RA või "α") on astronoomias taevasfääril paikneva punkti üks koordinaatidest ekvatoriaalses koordinaatide süsteemis. Teine koordinaat on kääne.
Selgitus.
Otsetõusu defineeritakse kui kevadpunkti ja mingi taevakeha käänderingi vahelist taevaekvaatori kaart. Enamasti mõõdetakse otsetõusu tundides, minutites ja sekundites, 360 kraadile taevaekvaatoril on seatud vastavusse 24 tundi. Otsetõusu tund võrdub 15 nurgakraadiga, otsetõusu minut 15 nurgaminutiga ja otsetõusu sekund 15 nurgasekundiga.
Otsetõusu kasutatakse lisaks koordinaatide määramisele ka täheaja määramiseks. Täheaeg on võrdne vaadeldaval ajahetkel kulmineeruva tähe otsetõusuga.
Otsetõusu abil saab määrata tähe asukohta horisondi suhtes ning määrata, kui kaua aega võtab tähel taevasfääri teatavasse punkti jõudmine. Näiteks kui täht otsetõusuga 01h30m00s kulmineerub praegu (e. asub taevameridiaanil), siis täht otsetõusuga 02h50m00s kulmineerub 1 tähetund ja 20 täheminutit hiljem.


Alba (Itaalia).
Via Vittorio Emanuele Alba kesklinnas
Alba on linn Itaalias Piemonte maakonnas Cuneo provintsis.
Majandus.
Maailmakuulus on Alba oma valgete trühvlite ("Tuber magnatum") poolest. Trühvlihooaeg kestab oktoobrist kuni detsembrini.
Alba on ka tuntud veinikeskus, kus toodetakse "barbera", "dolcetto" ja "barbaresco" veine.
Albas asub maiustustetootja Ferrero peakontor.
Ajalugu.
Rooma ajal asus seal tõenäoliselt konsul Gnaeus Pompeius Strabo asutatud "Alba Pompeia".
Kultuur.
Albas sündis 16. sajandi maalikunstnik Macrino.


Alba.
Alba on mitme koha, asja ja inimese nimi.


Vabariiklik Partei.
Vabariiklik Partei on nimi, mida kasutavad eri riikide poliitilised parteid. Muuhulgas võib see nimetus viidata usule vabariiklikusse riigikorda, pika traditsiooniga vabariikides ka rahvuslusele ja föderaalriikides tsentralismile. Samas ei pruugi partei nimel olla otsest seost tema programmiga.


Evo Morales.
Juan Evo Morales Aima (sündinud 26. oktoobril 1959 Oruro provintsis) on Boliivia poliitik, president alates 22. jaanuarist 2006. Ta on aimaraa indiaanlane ja esimene põliselanikust Boliivia juht pärast hispaanlaste konkistat. 2002. aasta presidendivalimistel saavutas ta teise koha.
Evo Morales on kokapõõsakasvatajate liikumise "cocalero" ja sotsialistliku "Movimiento al Socialismo, MAS" juht. Ta taotleb kokapõõsa kasvatamise legaliseerimist.


Cuneo.
Cuneo on linn Itaalias Piemonte maakonnas; Cuneo provintsi halduskeskus.
Cuneo nimi tuleb sõnast "cumeo" ("kiilukujuline") kirjeldades linna paiknemist kolmnurksel maatükil kiiluna Gesso ja Stura di Demonte jõgede ühinemiskohas.
Cuneo asutati 12. sajandil vabakommuunina strateegilisele asukohale Piemonte ja Prantsusmaa vahel.
Linna keskmeks on ebatavaliselt suur peaväljak Piazza Galimberti.
Linna on valdavalt oma näo saanud 18. ja 19. sajandil. Tooni annavad laiad rohelised puiesteed. Linna lähedal paikneb haruldase taimestikuga Valle Stura org.


Ehud Olmert.
Ehud Olmert (heebrea אהוד אולמרט; sündinud 30. septembril 1945 Binyaminas Iisraelis) on Iisraeli poliitik. 14. aprillist 2006 kuni 31. märtsini 2009 oli ta Iisraeli peaminister.
Noorpõlv.
Ehud Olmert sündis Binyamina alevis, mis tema lapsepõlves asus Briti Palestiina mandaadi aladel. Olmerti vanaisa sündis Venemaal. Pärast Iisraeli riigi loomist 1948. aastal liitusid tema vanemad Menaẖem Begini asutatud rahvuslik-konservatiivse parteiga Herut. Noor Ehud Olmert kuulus ise Herutiga lähedalt seotud parempoolsesse noorteorganisatsiooni Betar.
Ta lõpetas Jeruusalemma Heebrea Ülikooli bakalaureusekraadiga psühholoogias, filosoofias ja õigusteaduses ning tegutses 1970. aastatest alates juristina.
Kohustuslikku ajateenistust alustas Ehud Olmert Golani brigaadis. Teenistuse ajal sai ta vigastada ja saadeti ravile. Puudutud aja teenis Olmert hiljem tasa Iisraeli kaitsejõudude ajakirja BaMaẖane ajakirjanikuna. Neljanda Iisraeli-Araabia sõja ehk Yom Kippuri sõja ajal 1973. aastal oli ta sõjakorrespondent Ari'el Sharoni juhitava soomustatud diviisi staabis.
Poliitiline tegevus.
Aastal 1973 valiti Ehud Olmert parempoolse erakonna Likud nimekirjas esimest korda Iisraeli parlamenti Knessetisse. Hiljem on tal seitsmel korral õnnestunud saavutada enda tagasivalimine. Aastatel 1981–1988 kuulus ta välissuhete ja julgeoleku parlamendikomisjoni. Hiljem on ta osalenud ka rahanduse, hariduse ja riigikaitse eelarve komisjonide töös.
Yitzhak Shamiri valitsuses oli Olmert aastatel 1988–1990 portfellita rahvusvähemuste minister ja 1990–1992 tervishoiuminister.
Aastatel 1993–2003 oli Ehud Olmert kaks ametiaega Jeruusalemma linnapea, saades ühtlasi esimeseks Likudi liikmeks sellel ametikohal. Olmert keskendus linna haridussüsteemi ja teedevõrgu arendamisele, tõhustades samaaegselt Jeruusalemma ühistranspordivõrgustikku.
Parlamendivalimiste perioodil 2002–2003 vastutas ta Likudi valimiskampaania eest ja oli pärast valimisvõitu üks pealäbirääkijaid koalitsioonileppe sõlmimisel. Ari'el Sharon nimetas ta 2003. aastal oma teise valitsuse asepeaministriks ning tööstuse, kaubanduse ja tööministriks. Lisaks oli Olmert 2003–2004 ka Iisraeli sideminister.
7. augustil 2005 nimetati ta pärast Binyamin Netanyahu tagasiastumist ühtlasi rahandusministri kohusetäitjaks. Peaminister Ari'el Sharoni ustava liitlasena kuulus Olmert nende hulka, kes pooldasid eraldumist Likudist ja uue erakonna moodustamist, et viia ellu peaministri rahuplaan, mis nägi ette Iisraeli asunduste likvideerimise Palestiina territooriumil. 21. novembril 2005 liitus ta Ari'el Sharoni uue parteiga Kadima.
Iisraeli peaminister.
Seoses peaminister Sharoni haigestumisega täitis Olmert alates 4. jaanuarist 2006 Iisraeli peaministri kohuseid ja valiti 16. jaanuaril 2006 ka Kadima partei ajutiseks esimeheks.
28. märtsil 2006 toimunud parlamendivalimistel kogus Kadima Ehud Olmerti juhtimisel 29 kohta. Kuigi tulemus oli oodatust nõrgem, kujunes Kadimast siiski parlamendi suurim erakond ja Olmert alustas läbirääkimisi uue koalitsioonivalitsuse moodustamiseks.
11. aprillil 2006 pikendas parlament tema volitusi ajutise peaministrina. Kui 14. aprillil kuulutati Ari'el Sharon püsivalt võimetuks peaministri kohuseid täitma, sai Ehud Olmertist ametlikult Iisraeli 12. peaminister.
4. mail 2006 astus ametisse tema uus koalitsioonivalitsus, kus lisaks Kadima parteile on esindatud ka erakonna Shas, liikumise Gil – Iisraeli Pensionärid Knessetisse ja Iisraeli Tööpartei liikmed. Oktoobris 2006 peetud läbirääkimiste tulemusel laiendati 30. oktoobril valitsuskoalitsiooni radikaalse parempoolse parteiga Yisra'el Betenu, mille liidrist Avigdor Liebermanist sai Olmerti valitsuse asepeaminister.
Olmerti valitsuse üks peamisi ülesandeid oli algselt jätkata Iisraeli–Palestiina rahuplaani elluviimist, mis sai tõsise tagasilöögi seoses äärmusliku islamiliikumise Ḩamās tõusuga Palestiina Omavalitsuse etteotsa peale valimisi jaanuaris 2006.
2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt.
Kui 25. juunil 2006 röövisid tundmatu Palestiina relvarühmituse liikmed Iisraeli armee kaprali Gil'ad Shaliti, tuli Olmerti valitsusel rahuplaani elluviimise asemel asuda kõigi vahenditega võitlema Iisraeli kodaniku vabastamise eest. Diplomaatilised katsed Shaliti vabastada nurjusid palestiinlaste ebarealistlike nõudmiste tõttu ja 28. juunil alustas Iisraeli armee õhurünnakuid Gaza tsoonis, mis tõi omakorda kaasa palestiinlaste raketirünnakud Iisraeli linnade pihta ja arvukad tsiviilohvrid mõlemal poolel.
Sõjaline konflikt laienes veelgi, kui sõjategevusse sekkusid 12. juulil 2006 Liibanoni territooriumil tegutseva islamiliikumise Ḩizb Allāh võitlejad, tulistades Iisraeli aladele rakette ja võttes pantvangi veel kaks Iisraeli sõdurit. Samal päeval alustas Iisrael sõjalist vastuoperatsiooni, rünnates Ḩizb Allāhi positsioone Liibanonis lennukite ja rakettidega. 19. juulil viidi Liibanoni ka Iisraeli maaväed.
Vaatamata ulatuslikele sõjalistele operatsioonidele, milles hukkus sadu Liibanoni tsiviilisikuid, ei õnnestunud Iisraeli armeel vabastada röövitud sõdureid ega peatada ka islamiliikumise Ḩizb Allāh rünnakuid Iisraeli territooriumile. ÜRO initsiatiivil ja rahvusvahelise kogukonna toetusel kehtestati 14. augustil 2006 vaherahu, mille tulemusena peatas Iisrael rünnakud Liibanoni aladele ja viis Lõuna-Liibanonist oma maaväed välja. Viimased Iisraeli väeüksused lahkusid Liibanoni aladelt alles 1. oktoobril 2006.
Konflikti tulemusel karmistas Ehud Olmerti kabinet ka oma poliitikat Palestiina Omavalitsuse suhtes, arreteerides mitmed kõrged Palestiina valitsusametnikud ja parlamendiliikmed, ning külmutades ühepoolse kava juudi asunduste likvideerimiseks Jordani jõe läänekaldal.
Pikemas perspektiivis viis konflikt Olmerti populaarsuse langemiseni Iisraelis. Mitmed poliitikud ja ametnikud on alates sellest ajast kutsunud teda tagasi astuma, sealhulgas ka tema enda personaliülem Moshe Ya'alon.
1. mail 2007 avaldatud Iisraeli-Liibanoni konflikti uurimiskomisjoni eelaruande kohaselt oli Olmert vähemalt osaliselt vastutav konflikti ebaõnnestunud lahendamise eest. Samal päeval pärast aruande avaldamist toimus Tel Avivis 100 000 osavõtjaga meeleavaldus, kus Olmertit kutsuti üles ametist lahkuma. Samal kuul läbi viidud avaliku arvamuse küsitluste kohaselt toetas Olmertit veel ainult 3 protsenti elanikkonnast.
Iraani aatomiprogrammi küsimus.
Alates detsembrist 2006 on Olmert võtnud karmilt sõna Iraani aatomienergiaprogrammi küsimuses, mida Iisraelis käsitletakse reaalse ohuna riigi julgeolekule. 8. detsembril 2006 avaldas ta kohtumisel Venemaa presidendi Vladimir Putiniga soovi Iraani suhtes täiendavate majandussanktsioonide kehtestamiseks ÜRO Julgeolekunõukogu poolt. Järgmisel päeval, enne oma ametlikku visiiti Saksamaale, teatas Olmert, et ei välista ennetava sõjalise löögi andmist Iraanile ja nõudis rahvusvahelise kogukonna aktiivsemat sekkumist.
Süüdistused korruptsioonis.
Ehud Olmertit on tema ametiajal korduvalt süüdistatud korruptsioonis.
16. jaanuaril 2007 algatati tema suhtes uurimine seoses rahandusettevõtte Bank Leumi müügiga. Oletati, et Olmert oli Iisraeli rahandusministrina üritanud riigihanget suunata oma lähedase sõbra, kinnisvaraettevõtja Frank Lowy kasuks. Politsei ei suutnud aga leida piisavalt tõendusmaterjali ja Olmert pääses ametliku süüdistuse esitamisest.
Mais 2008 jõudis avalikkusesse informatsioon, et Olmert on taas uurimise all kahtlustatuna altkäemaksu võtmises. Peaministrit süüdistati ärimees Morris Talanskylt pistise võtmises ajal, mil ta kandideeris Jeruusalemma linnapeaks ja erakonna Likud esimehe kohale. Ta ise lükkas kõik süüdistused kindlameelselt tagasi. 23. mail 2008 kuulasid inspektorid Olmerti tema kodus üle ja 27. mail tunnistas Talansky ise kohtus, et on andnud Olmertile viimase 15 aasta kestel ümbrikes 150 000 USA dollarit.
Tagasiastumine.
30. juulil 2008 teatas Ehud Olmert lõpuks, et ei kavatse kandideerida sama aasta septembris toimuvatel erakonna Kadima sisevalimistel partei esimehe ametikohale ja astub pärast uue esimehe valimist ka peaministri ametist tagasi. Olmerti otsusele avaldasid teiste seas tunnustust ka tema valitsuse ministrid Tzipi Livni ja Ehud Barak. Opositsioonilise Likudi partei esimees ja endine peaminister Binyamin Netanyahu kutsus aga üles korraldama erakorralisi parlamendivalimisi, nimetades Kadima juhitud valitsust läbikukkunuks.
17. septembril 2008 valiti Kadima sisevalimistel erakonna uueks esimeheks Olmerti valitsuse välis- ja asepeaminister Tzipi Livni, kellest loodeti Olmertile järglast ka peaministri toolil.
21. septembril 2008 esitas Olmert president Shim'on Peresile ametliku tagasiastumispalve, mille president rahuldas. Ometi ei õnnestunud Tzipi Livnil uut valitsust moodustada ja 10. veebruariks 2009 määrati ennetähtaegsed parlamendivalimised, Olmert jätkas aga ametis peaministri kohusetäitjana.
Pärast valimisi tegi president Peres 20. veebruaril 2009 ettepaneku uue valitsuse moodustamiseks erakonna Likud esimehele Binyamin Netanyahule. Netanyahu esitas oma valitsuskabineti parlamendile kinnitamiseks 31. märtsil 2009 ja astus samal päeval ametisse, millega lõppesid ka Ehud Olmerti volitused peaministrina.
Elu pärast poliitilist karjääri.
Pärast peaministri ametist lahkumist on Olmerti tervis halvenenud. Oktoobris 2007 oli ta avalikult teatanud, et kannatab eesnäärmevähi all ja aprillis 2009 kinnitas tema pressiesindaja, et Olmerti vähk on progresseerunud.
Samal ajal on jätkunud Ehud Olmertiga seotud korruptsiooniskandaalid.
Perekond.
Ehud Olmerti abikaasa Aliza on kirjanik ja kunstnik. Neil on neli bioloogilist ja üks adopteeritud laps.
Olmertite vanim tütar Mikhal on psühholoogia magister, tütar Danna kirjanduse õppejõud Tel Avivi Ülikoolis. Vanem poeg Sha'ul elab oma abikaasaga New Yorgis ja noorem poeg Ari'el õpib Sorbonne'is prantsuse kirjandust. Nende adopteeritud tütre nimi on Shuli.


Plastiliin.
Plastiliin (itaalia keeles "plastilina") on tehislik kergesti modelleeritav elastne mass.
Plastiliini põhiosaks on vaha või pehme parafiin, millele on lisatud täiendavaid aineid, nagu erinevad kaltsiumisoolad ja alifaatsed karboksüülhapped, savi, jms.


Emotsioon.
Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne.), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.
Emotsioonide füsioloogilised alused.
Oma emotsioonide väljendamist peetakse tervislikuks ja kasulikuks.
Emotsioonide olemasolule põhineb valedetektori tööpõhimõte.
Kas emotsioonid on loomulik liik?
Paul E. Griffiths eitab, et emotsioonide näol on tegemist ühtse loomuse ja päritoluga nähtustega (loomuliku liigiga). Neil puudub ühtne mehhanism ning isegi ühe ja sama emotsiooni puhul võivad eri juhtudel olla mängus erinevad mehhanismid, mis on suurelt jaolt üksteisest sõltumatud.
Kriminalistika.
Sageli on probleemiks õigusvastase teo sooritamise hindamisel inimese emotsionaalne seisund. Praegu ollakse seisukohal, et kui inimene oli teo sooritamise ajal erilises emotsionaalses seisundis, mil ta ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, siis ta ei ole süüdiv.


Pastell.
Pastell on kuiv värvipigment, millest valmistatud pehmet kriiditaolist pulka kasutatakse joonistamiseks.
Pastellvärv kinnitatakse alusele enamasti fiksatiivi abil.
Pastellid jagunevad koostise, faktuuri ja värvitugevuse järgi kõvaks, pehmeks ja keskmise tugevusega pastelliks (nt. õlipastell, kriitpastell jne).
Pastell teises tähenduses on pastellmaal, mis on pastellidega teostatud töö. Pastellmaali hakati viljelema 15. sajandil Itaalias.
Pastellmaali tuntumad viljelejad maailmas olid Maurice Quentin de La Tour, Rosalba Carriera, Jean Baptiste Simeon Chardin ja Edgar Degas. Eesti tuntuim pastellmaali viljeleja oli Ants Laikmaa.


Fiksatiiv.
Fiksatiiv on pihustatav sideaine, mis kinnistab aluspaberile tahket värvimaterjali ja kaitseb selle püsimist.


Kama.
"See artikkel on eesti rahvustoidust. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kama (täpsustus)."
Kama ehk kamajahu on keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu. Kamajahu on segu jämejahvatatud ja pruunistatud kaunviljast ja teraviljadest. Kama iseloomulikuks koostisosaks on hernejahu. Teraviljadest on koostises rukis ja oder, tänapäeval ka nisu.
Tavaliselt süüakse (juuakse) kama hapupiima, keefiri või jogurtiga. Kamast tehakse hapukoort lisades kamakäkke.


Kama (täpsustus).
"Kama" võib slängis tähendada narkootikumi.
"Kāma" ehk kaama on India mõtteviisis erootika ja esteetiline nauding.


Kollektiivne alateadvus.
Kollektiivne alateadvus ehk kollektiivne teadvustamatus on Carl Gustav Jungi õpetuse järgi inimese alateadvuse kõrval teine alateadvuse vorm, mis sisaldab inimsoo minevikust pärit kogemuste jälgi ja mis on kõigil inimestel enam-vähem ühesugune. Selles leidub hulk emotsionaalse värvinguga mõttevorme, arhetüüpe.


Loovus.
Nüüdisajal on välja töötatud mitmeid loovuskäsitlusi, mis ühendavad isiksuslikud ja sotsiaalsed aspektid. Siia kuuluvad inimese pärilikud tegurid, kognitiivsed protsessid, isiksuse omadused; perekondlikud ja hariduslikud tegurid, tegevusala karakteristikud, keskkonna sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid, kultuuritegurid, ajaloolised ja poliitilised sündmused. Kõigis neis mitmemõõtmelistes loovuskäsitlustes moodustavad hariduslikud tegurid ühe olulise osa ning on vastastikuses koostoimes isiku kognitiivsete, isiksuslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste teguritega.
Hans J. Eysenck eristab oma teoorias kaht loovuse mõistet: loovus kui iseloomujoon (nimetades seda iseloomujoont originaalsuseks), mis on mingil määral olemas kõigil inimestel, ja loovus kui saavutus. Ta esitab küsimuse "miks on palju neid, kes on potentsiaalselt loovad, ja nii vähe neid, kes tegelikult pakuvad oma mõtlemise ja tegevuse tulemusena välja midagi uut?" Eysenck teeb järelduse, et loovus kui saavutus on paljude faktorite korrutis. Ta jagab loovust kui saavutust mõjutavad faktorid kolme rühma: kognitiivsed tegurid (intelligentsus, teadmised, oskused), keskkonnafaktorid (kultuurilised, poliitilised ja religioossed mõjud, haridus) ja isiksuseomadused (sisemine motivatsioon, enesekindlus, loovus).
Mihaly Csikszentmihalyi lähtub oma loovuskäsitluses sellest, et loovus ei ole üksnes ühe eraldiseisva indiviidi tegevuse tulemus, vaid sotsiaalse süsteemi otsus üksikindiviidi tegevuse tulemuse kohta. Loovus paikneb süsteemses protsessis, mis toimib kolme mõjuteguri - üksikisiku, välja ja valdkonna kaudu. Loovas tegevuses kasutab üksikisik informatsiooni, mis võib kultuurisümbolite süsteemis ja antud valdkonna märgisüsteemis salvestatuna olla eksisteerinud juba ammu enne tema sündi.


Stress.
Stress on emotsionaalne pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel, nn üldine kohanemissündroom. Stressi korral häirub hormonaalne tasakaal ning vallanduvad stressihormoonid, mis avaldavad negatiivset mõju kõigile elundkondadele, kõige rohkem südame-vereringesüsteemile. Stressihormoonid põhjustavad lihaspinge suurenemist, veresoonte ahenemist ja vererõhu tõusu.
Mõnedes tingimustes on stress hea ja normaalne nähtus, mis tagab eduka toimimise ja ellujäämise, kuid pikaajaline stress mõjub organismile hävitavalt.
Stressi teke.
Stress tekib organismi jaoks äärmuslikes tingimustes, milleks võivad olla nii pingeline elukeskkond kui ka üksindus, liiga raske vaimne või kehaline töö, tavapärase elurütmi ootamatu muutus, iseeneda või lähedase inimese raske haigus, trauma, mure lähedase inimese pärast, elamine või töötamine sobimatutes kliimatingimustes, väsimus ja kurnatus jne.


Frustratsioon.
Frustratsioon on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel.
Frustratsioon ja agressiivsus.
John Dollardi 1939. aastal esitatud frustratsiooniagressiivsuse hüpoteesi kohaselt viib frustratsioon alati agressiivsuseni ja igasugune agressiivsus on frustratsioonist tingitud. Hiljem on leitud, et frustratsioon võib viia ka muu käitumiseni — näiteks tekitab Martin Seligmani mudeli järgi püsiv frustratsioon läbi õpitud abituse depressiooni.
Hilisemad uurimused on näidanud, et frustratsioon tekitab agressiivsust suurema tõenäosusega kahe tingimuse juuresolekul - esiteks peab frustratsioon olema tugev; teiseks peab frustratsiooni põhjust tajutama juhusliku või ebaõiglasena, mitte ärateenitud või õiglasena.


Afekt.
Afekt ehk afektiivne reaktsioon ehk tundepurse on (tavaliselt) lühiajaline ja tormiliselt kulgev inimest tervikuna haarav tundmuseväljendus reaktsioonina mingile olukorrale.
Afektiga võib kaasneda pulsi, hingamissageduse ja vererõhu tõus, higistamine, värisemine, pisarad, adrenaliininõristus jm. Need reaktsioonid on iseloomulikud üldisele valmisolekuseisundile ega olene sellest, millise tundmusega on tegu.
Afekti vaadeldakse kas emotsiooni erijuhuna või eristatakse kui lühiajalisemat, tugevamat ja vähem keerukat. Varem on afektiks nimetatud ainult patoloogilisi seisundeid.
Afekt ei pruugi olla kooskõlas isiku kirjeldusega oma tundmuse kohta.


Saale.
Saale on jõgi Saksamaal, Elbe vasakpoolne lisajõgi.
Saale algab allikast Fichtelgebirge mägedest Baieris 728 meetri kõrgusel üle merepinna ja voolab läbi Tüüringi nõo valdavalt põhja. Ta on 413 kilomeetrit pikk, millega on ta pikkuselt Saksamaa üheksas jõgi ja Vltava järel pikkuselt teine Elbe lisajõgi.
Jõe vooluhulk suudmes on 115 m³/s, millega jagab Elbe lisajõgede seas koos Haveliga teist kohta (samuti Vltava järel).
Jõe valgla on 24 tuhat km².
Saale suurimad lisajõed on Weiße Elster paremalt ning Unstrut, Ilm ja Bode vasakult. Suurimad linnad, kust Saale läbi voolab, on Hof (mille läbimise järel jõuab jõgi Tüüringisse), Jena ja Halle. Saale suubub Saksi-Anhaltis Barby linnas 50 meetri kõrgusel üle merepinna Elbesse.
Aastatel 1933–1942 jõge õgvendati ja kanaliseeriti; enne seda oli ta 427 km pikk. Samal ajal hakati rajama Leipzigini ulatuvat Elster–Saale kanalit, mis aga 1942 pooleli ning on tänini lõpetatamata.
Saale on lüüside abil laevatatav 175 km pikkuselt kuni Naumburgini.


Šišaldin.
Šišaldin on vulkaan Unimaki saarel Aleuutides.


Inglismaa jalgpallikoondis 1966. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel.
Inglismaa jalgpallikoondis 1966. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel


2005. aasta Poola parlamendivalimised.
Poola pidas oma parlamendivalimised 25. septembril 2005. aastal. Valiti nii alam- kui ka ülemkoda. Alamkoda valiti proportsionaalse valimissüsteemi põhjal, ülemkoda aga blokkivalimiste meetodil.
Sündmused pärast valimisi.
Pärast valimisi moodustas vähemusvalitsuse konservatiivne Õiguse ja Õigluse partei, proovides eelnevalt saavutada kokkulepet parem-liberaalse Kodanikuplatvormiga.
5. mail 2006 moodustas Õiguse ja Õigluse partei valituse koos Poole Perede Liiga ja Poola Vabariigi Enesekaitseparteiga.


Puštud.
Puštude asuala (rohelisega) 1980. aastatel
Puštud ehk afgaanid (ka puštunid ja patanid, puštu keeles پښتون paṣ̌tun) on peamiselt Pakistanis ja Afganistanis elav rahvas.
Nende järgi on Afganistan nime saanud ja neid peetakse Afganistani põhirahvaks. Nad moodustavad umbes 40% Afganistani elanikkonnast.
Puštude koguarvu hinnatakse 50 miljonile; sellest umbes 13,5 miljonit elab Afganistanis ning 35,5 miljonit Pakistanis. Neid elab ka Araabia Ühendemiraatides (338 tuhat), Iraanis (110 tuhat), Suurbritannias (100 tuhat), Kanadas (26 tuhat), Indias (11 tuhat) ja USA-s (8 tuhat).
Nad kõnelevad puštu keelt, mis kuulub iraani keelte, täpsemalt idairaani keelte hulka.
Puštude päritolu on teadmata. Arvatavasti elavad nad samas paigas juba aastatuhandeid. 1700–1100 eKr kirjutatud india hümnide püha kogum Rigveda mainib Ida-Afganistanis elavat pakthade hõimu ja Herodotos mainib sedasama hõimu 1. aastatuhandel eKr Ahhemeniidide impeeriumis Arahhoosia satraapias, mis ulatus idas peaaegu Induseni. On oletatud, et need on tänapäeva puštude eellased.
Kuni 19. sajandi lõpuni nimetati puštusid sageli afgaanideks. Esimene teadaolev selle termini mainimine pärineb 3. sajandist Sassaniidide riigi valitsejalt Šapur I-lt kujul "Abgân". 6. sajandil kasutas india astronoom Varāha Mihira seda nimetust kujul "Avagānā".
1893 sõlmisid Afganistani tollane emiir Abdurrahman ja Briti India koloniaalvalitsus lepingu, millega määratlesid oma mõjusfääride piiri. See joon sai tollase Briti India välissekretäri Henry Durandi järgi nimeks Durandi liin. Hiljem kujunes see Afganistani ja Pakistani vaheliseks piiriks. Piir jooksis läbi puštude asuala ja sellest ajast on see jagatud kahe riigi vahel. Tänapäeval tunnustab seda piiri Pakistan, aga mitte Afganistan.
Puštud on sajandeid olnud Afganistanis domineeriv etniline rühm. Sel ajal on peaaegu kõik Afganistani valitsejad olnud puštud. Delhi sultanaadi ajal valitsesid puštu päritolu valitsejad kogu Indiat. Ka Talibani liikmeist on enamus puštud.
Rõhuv enamus puštudest on sunniidid. Afganistani ja Pakistani piiril elab väike kogukond šiiite. Mõnes piirkonnas on näha sufismi kultuurilist mõju, eriti laulus ja tantsus. India filminäitlejate ja -režissööride Kapooride perekond peab end samuti puštudeks, kuigi nad on hindud.


Domodossola.
Domodossola on linn Itaalias Piemonte maakonnas, Verbano-Cusio-Ossola provintsis. Asub Bogna ja Toce jõe ristumiskohas Ossola orus (siit ka nimi "Domo d'Ossola").
Linna nimi on Itaalias laialt tuntud tänu kohaliku foneetilise alfabeedi märksõnale "D nagu Domodossola".


Rastafarianism.
Rastafarianismi lipp on vana Etioopia lipp
Rastafari (rastafarianism, rastafariaanlus, rasta) on Jamaical sündinud usulis-ühiskondlik liikumine, mille keskmes on Etioopia keisri Haile Selassie I (1892-1975) austamine jumala ja messiana, mustanahaliste orjastamise-eelse Aafrika vaimse pärandi ja vabaduse väärtustamine ning vastuseis läänemaailmale.
Rastafari nimetus tuleneb Haile Selassie I kroonimiseelsest nimest "ras" Tafari Makonnen ("ras" on amharakeelne kõrgema seisuse tiitel).
Rastafarit on nimetatud pseudo- ja kvaasikristluseks. See on vähese organiseeritusega, tugevate müstitsismi sugemetega vaimne liikumine, mis toetub vabalt tõlgendatud lõikudele Piiblist (eeskätt Vanast Testamendist ning Johannese Ilmutusraamatust); seoseid on ka judaismi ning (eriti varasemal perioodil) afro-kariibi loodususundiga. Rastafaris pole välja arenenud dogmaatikat, formaalse õpetuse asemel väärtustatakse isiklikku usulist kogemust ja karismat ("art"). Mõned rastafarid rõhutavad oma usu seost Etioopia õigeusuga, teised klassifitseerivad seda protestantliku või judaistliku sektina.
Rastafari liikumine ei ole olulisel määral poliitikas osalenud. Rastade sõnul on nad üle kõikivõimalikest ismidest, sealhulgas kommunismist ja kapitalismist. Varasematel kümnenditel keeldusid rastad põhimõtteliselt ka valima minemast.
Uskumused.
Lühikokkuvõtte uskumustest, mida jagab enamus rastafarisid: mustanahalised on Aafrikast pärit Iisraeli hõim, kelle valged mehed on orjastanud ning kodumaalt ära viinud. Valgete eluviis ja kristlik kirik on korrumpeerunud, Jamaica on maapealne põrgu ja Paabel, Etioopia on tõotatud maa, maine paradiis ja Siion. Etioopia keiser Haile Selassie I põlvneb kuningas Saalomonist ja Seeba kuningannast, ta on ühtaegu Jumal (Jah, Jah Rastafari) ning Lunastaja või tema taaskehastus, kes viib rastafarid tagasi Aafrika kodumaale. Rastafarid ei usu surma olemasolu, nende keeruka müstilise seletuse järgi on inimese näiline surm tegelikult üleminek uuele tasandile.
Suunad.
Rastafaris on kolm peamist suunda või sekti: Nyahbinghi, Bobo Ashanti ja Iisraeli Kaksteist Hõimu. Nyahbinghi, mille nimetus tuleneb kunagisest Ida-Aafrika vabastusliikumisest, on vanim sekt, Iisraeli Kaksteist Hõimu kõige vabameelsem. Bobo Ashanti liikmete eluviis järgib paljus juutide käsuõpetuse norme.
Allikad ja eeldused.
Üheks esimeseks nn musta messianismi Etioopiaga seostajaks peetakse 19. sajandi lõpul Jamaical tegutsenud H. E. S. Woodsi (hüüdnimega Shakespeare) – kohaliku baptistlikku sekti (nn bedwardism) preestrit, prohvetit ja ravitsejat. Sellele võis kaasa aidata asjaolu, et Etioopia Õigeusu kirik on geograafilise ja kultuurilise eraldatuse tõttu arenenud muust kristlikust maailmast lahus. Muuhulgas tunnistab Etioopia Õigeusu kirik kõiki Etioopia kuningaid tõepoolest kuningas Saalomoni järglastena.
Etioopias elab ka mustanahaliste juutide (falashade) kogukond, kelle läänemaailma jaoks avastas 19. sajandil Joseph Halevy. Uudis mustanahalistest juutidest Etioopias toitis Ameerika mustade usku, et nad võivad kuuluda äravalitud rahva sekka. Nii sündis mitmeid kogudusi ja usulisi liikumisi, mis praktiseerisid keerukat segu judaismist, kristlusest ja mustast natsionalismist.
Rastafari sünniks lõi soodsa keskkonna 1930. aastatel Jamaical valitsenud vaesus, rassiline ja klassiline diskrimineerimine. Ühiskond oli kultuuriliselt ja rassiliselt heterogeenne ja pluralistlik, puudus ühendav rahvuslik identiteet. Kalurite ja käsitööliste elukorralduse aluseks oli majanduslik individualism, mis peegeldub ka usulises individualismis. Suur osa jamaikalasi elas lootusetus vaesuses riigile kuuluval jäätmaal; nende jaoks sai rastafari osaks vaesuse kultuurist.
1920.-30. aastatel sündis Jamaical liikumine "Tagasi Aafrikasse", mille liidriks sai karismaatiline ajakirjanik ja mustade õiguste eest võitleja Marcus Garvey. Rastade pärimuse järgi olevat ta 1927. aastal lausunud prohvetliku ennustuse, mille kohaselt Aafrikas kroonitakse must kuningas, kes toob lunastuse. Garvey ise siiski ei pidanud "ras" Tafarit jumaluseks. Rastad peavad Garveyd omamoodi Ristija Johannese võrdkujuks.
Pühad tekstid.
1924 ilmus trükist Robert Athlyi Rogersi "The Holy Piby" (tuntud ka kui "Musta mehe piibel", ingl. k. "Black Man’s Bible") – okultistlik tekst, mis legendi kohaselt on tõlgitud amhari keelest. Raamat rõhutas vajadust hävitada valgete Paabel ning naasta Siionisse. 1935. aastal andis Leonard Percival Howell välja oma õpetusliku teksti "The Rasta Bible". Need on rastafaride tähtsamad usulised tekstid; neile lisaks peetakse aus Kuningas Jamesi piiblitõlget (esmatrükk 1611) ning pseudonüümi Gangun-Guru Maragh all ilmunud Howelli teost "Tõotatud Võti" ("The Promised Key").
Rastafarianismi sünd.
1930. aastal krooniti "ras" Tafari Makonnen Etioopia keisriks nime all Haile Selassie I (nimi tähendab tõlkes "Kolmainu vägi") traditsiooniliste tiitlitega nagu Kuningate Kuningas, Isandate Isand, Juuda Hõimu Võidukas Lõvi jt. Rasta tänavajutlustajad leidsid, et tegu on Kristuse taastulekuga. Kuuldus levis Jamaical kulutulena, põhjustades rahva seas rahutusi ning võimude seas pahameelt. Rastafarisid vaenati ning liikumist püüti maha suruda.
Kommuunid.
1940. aastal asutas end prohvetiks pidav Leonard Howell koos oma poolehoidjatega Kingstoni lähedal Pinnacle kommuuni. Ta kuulutas, et must rass on valgest kõrgem ning valgeid ootab tehtud ülekohtu eest kättemaks. Samuti kutsus ta eitama Jamaica valitsust ning otsima vabadust tagasipöördumises Aafrikasse. Howell uskus, et Haile Selassie I on mustade suurim juht ning elav jumalus maa peal. 1954 Howell vahistati nig paigutati vaimuhaiglasse, tema küla suleti.
Väljarändamine.
1950. aastate teisel poolel lubas Selassie Etioopia vabaduse eest võidelnud mustadele maad ning eraldas selleks oma isiklikust maavaldusest 500 aakrit Etioopias Shashemes. Paljud vaesed rastad müüsid oma vara ja kogunesid sadamatesse ootama laevu, mis nad tõotatud maale viiks. Paaril tuhandel rastafaril õnnetuski jõuda Shashemesse, kuid vaesus ja usuline tõrjutus kahandasid nende arvukust kiiresti.
1960. aastail rändasid paljud vaesed jamaikalased töö otsingul Suurbritanniasse, osa aga moodustas Jamaical relvastatud salku, et Paabeli vastu võidelda.
Haile Selassie külaskäik.
1966. aastal külastas Haile Selassie Jamaicat, kus teda võtsid vastu tuhanded vaimustunud inimesed. Kuigi Selassie (erilise innuta) kinnitas, et ta pole Jumal ega messias, ei kõigutanud see rastade usku.
Tänapäev.
1975. aastal suri riigipöördega troonilt tõugatud Selassie. Samal ajal hakkas rastafaris juurduma arusaam "vabadus enne kojupöördumist" ("liberation before repatriation"). Selassie jumalikustamine ja Aafrikasse naasmise idee jäi kõrvale, keskseks sai Jamaica kui Paabeli mõiste. Liikumine kasvas hoogsalt ning oli oma lihtsa ideoloogiaga paljudele vaestele mustadele identiteedi ja väärikuse allikaks.
Samal ajal toimus nn muusikaline ärkamine – rastafari seondus "reggae"muusikaga, mille särav täht Bob Marley tutvustas liikumist üle kogu maailma. Alates 1970.-80. aastatest on must natsionalism rastafaris taandunud.
Rastafarianismi põhimõtteid või väliseid sümboleid on üle võetud ka läänemaailma subkultuuridesse. Enam levinud sümboliteks on Etioopia lipu värvid ja kanepilehe kujutis, samuti rastapatsid, "reggae" muusika jpm.
Pühad ja pidustused.
Rastafaride peamised usulised pühad on 7. jaanuar (Etioopia jõulud), 21. aprill (Haile Selassie I Jamaica-visiidi aastapäev), 23. juuli (Haile Selassie I sünniaastapäev), 17. august (Marcus Garvey sünniaastapäev), 11. september (Etioopia uus aasta) ning 2. november (Haile Selassie kroonimise aastapäev).
Usulisi tseremooniaid on kahte liiki: lihtsamaks on kõnekoosolek ("reasoning"), kus suitsetatakse kanepit ning arutatakse usulisi, eetilisi ja ühiskondlikke küsimusi. Suuremaks pidustuseks on "nyahbinghi", "binghi", "grounation" ehk "groundation", kus lauldakse, tantsitakse, palvetatakse ja pidutsetakse.
Tavad ja kombed.
Rastafari usulise praktika lahutamatu osa on kanepi suitsetamine. Jamaicale jõudis kanep 19. sajandi keskel, usulistesse riitustesse arvatavasti 1940. aastate alguses. Rastad ei pea kanepit meelemürgiks vaid tarkuse ja vaimse vabanemise allikaks; selle kinnituseks toovad nad mitmeid piiblitsitaate. Kuna ametlikult on kanepi kasutamine keelatud, on see ühtlasi üks võimalus välja astuda vaenuliku Paabeli süsteemi vastu.
Suitsetades küll kanepit põlgavad rastad valdavalt alkoholi ja tubakat ning eelistavad nn "ital"-toitu (sõnast "vital", st elav). Ei kasutata soola, välditakse suhkrut, õli, kohvi ja piima. Paljud toitumistavad langevad kokku juutide kosher-toidu reeglitega. Kuna inimese keha peetakse osaks jumalikust tervikust, püütakse seda hoida saastumast kahjulike ainetega. Tähtsustataks looduslikkust ja loomulikkust, eitatakse aborti ja sündivuskontrolli. Oma naisi nimetavad rastad küll kuningannadeks, kuid peavad neid usklikena ja ühiskondlikus mõttes meestest alamateks. 20. sajandi lõpupoole on naiste sõnaõigus ja vabadus siiski mõnel määral suurenenud.
Rastafaridele on omane eriline inglise keele kasutus, mida inglise keeles nimetatakse "I-talism". Rastad kasutavad enda kohta ainult nimetavat käänet ("I"), umbes nagu kuningas ütleb enda kohte "meie". Tihti öeldakse nii "meie" kui "mina" tähenduses "I-an’-I" (mina ja mina). Ka Haile Selassie nimele järgnevat rooma ühte hääldavad rastad samuti nagu sama kirjapildiga ingliskeelset sõna "mina". Jumala nimeks on rastadel Jah. Paabel tähistab valgete läänemaailma ühiskonnakorraldust, Siion on aga maapealne paradiis, tõotatud maa, Etioopia. Kõnes on oluline koht metafooridel ja sõnamängudel, mis väljendavad uskumusi ja suhtumist.
Sümboolika.
Jah, Rastafar-I, Selassie-I – Jeesus, paavst, Jamaica valitsus
"I-an'-I, I-man" (mina) – "dem" (nemad)
punane, kollane, roheline – punane, valge, sinine
Punane, kollane ja roheline on pärit Etioopia lipult. Lisaks neile on olulisteks sümboliteks Taaveti täht, mis sümboliseerib ühtsust Taaveti ja Saalomoni sooga, ning lõvi kui Aafrika valitseja sümbol.
Lõvilakka meenutavad ka rastade patsid ehk õudulokid ("dreadlocks") – pikkade käharate juuste vildi kombel kokku vanunud salgud. See Aafrikast pärit soengustiil muutus Jamaica rastade seas populaarseks 20. sajandi keskpaiku. Usutakse, et käsuõpetusest tuleneb keeld juukseid lõigata. Ilma lõikamata ja kammimata ning ainult puhta veega pestes kujunevad mustanahalistel rastapatsid; selle saavutamine nõuab aega ja kannatust ning sümboliseerib ühtlasi vaimset pühendumist eesmärgile.
Muusika.
Rastafari algne rituaalne muusika oli nyabinghi muusika, mille tähtsaimas osaks olid trummid ja nende saatel laulmine. Trumme peeti jumaliku energia kandjateks ning Aafrika pärandi osaks.
Alates 1970. aastatest sai rastafari lahutamatuks muusikaliseks saatjaks "reggae" muusika, eriti nn "roots reggae". Rastafari ülemaailmne tuntus võlgneb suuresti tänu Bob Marley ja ansambli The Wailers muusikale. Mõned konservatiivsemad rastad siiski ei tunnista "reggae"t kui kommertsmuusikat ja enda Paabelile mahamüümist.


Dareios I.
Dareios I Suur (pärsia "داریوش"; kreeka "Δαρεῖος"; ladinapäraselt "Darius"; umbes 549 – november 486 või oktoober 485 eKr) oli Pärsia suurkuningas 521 eKr kuni oma surmani. Tema ajal saavutas Pärsia impeerium oma suurima ulatuse.
Dareios pärines Ahhemeniidide suguvõsast ning oli Kambyses II sugulane. Ta alistas usurpaatori Gaumata, kes väitis end olevat Kyros II poeg ning oli 522 eKr enda kätte haaranud enamiku Pärsia suurriigist. Dareios võitis teda ilmselt oktoobris 521 eKr ja tema võimu tunnustasid peagi kõik Pärsia provintsid. Olles end siseriiklikult kindlustanud, asus ta Pärsiat jõuliselt laiendama, alistades mõne aastaga viimased sõltumatud Väike-Aasia lääneranniku kreeka linnad, sealhulgas ka Mileetose. Lisaks võttis ta ette sõjaretki sküütide ja teiste Mustast merest põhjas elavate hõimude vastu, kuid ei suutnud neid alistada. 512 eKr allutas ta endale aga Traakia, seega ulatusid Pärsia valdused juba Euroopasse.
499 eKr puhkes Väike-Aasia kreeka linnades ülestõus, mida õhutasid ka Joonia mere idakalda linnriigid, eriti Ateena ja Eretria. Seetõttu otsustas Dareios peale Väike-Aasia ülestõusu mahasurumist ka teisi kreeklasi karistada, kuid tema väimehe Mardoniose juhitud laevastik jäi Athose kaljude lähedal 492 eKr tormi kätte ning 490 eKr võitsid kreeklased pärslasi Maratoni lahingus. Nii kukkus Dareiose sissetung Kreekasse läbi, kuid Väike-Aasia linnad jäid endiselt tema kätte. Dareiose viimastel valitsusaastatel puhkes ülestõus Egiptuses, mistõttu kreeklaste karistamine jäi tema poja Xerxes I ülesandeks.
Dareiose ajast pärineb Behistuni raidkiri, mis on peamisi Pärsia ajaloo autentseid allikaid. See kirjeldab Dareiose võitu mässuliste üle ning toob ära Ahhemeniidide genealoogia.


27 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 70. aastad eKr 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr 30. aastad eKr - 20. aastad eKr - 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad
32 eKr 31 eKr 30 eKr 29 eKr 28 eKr - 27 eKr - 26 eKr 25 eKr 24 eKr 23 eKr 22 eKr


376.
"See artikkel räägib 376. aastast; 376 on ka Iisraeli ISO numbrikood"
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad
Aastad: 371 372 373 374 375 - 376 - 377 378 379 380 381


Eero Aarniste.
Eero Aarniste (sündinud 18. aprillil 1968) on Eesti riigiametnik.
Ta on olnud Tallinna Transpordiameti (varem Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaameti) linnatranspordi osakonna juhataja.
Praegu on ta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna veondus- ja liiklustalituse peaspetsialist autode ja autonduse alal.


Sõjanduse mõisteid.
"Siin on loetletud sõjanduse mõisteid."
"Sõdu on loetletud sõdade loendis, lahinguid lahingute loendis, dessante dessantide loendis, sõjaväelasi sõjaväelaste loendis, soomustehnikat soomustehnika loendis ja tulirelvi tulirelvade loendis.
__NOTOC__
A.
Aatomikaitse – Aatomipomm – Aatomisuurtükk – Abilaev - abilöök - Agressioon – Airsoft – Ajastatud sihtmärk – Ajateenija – Ajateenistus – Aktiiv-reaktiivmürsk – Aktiivsoomus – Akustiline luure – Alakaliiber – Alaline üksus – Alamleitnant – Alampolkovnik – Allohvitser – Allveelaev – Anneksioon – Amb – Arjergard – Armee – Armeedegrupp – Armeegrupp – Armeekorpus – Arsenal – Automaat – Avangard – Aventail
B.
Ballistiline rakett – Basinet – Basteitorn – Bastion – Berm – Bioloogiline relv – Blokaad – Brigaad – Brigaadikomandör – Budjonnõi müts
D.
Demilitariseeritud tsoon – Demineerimine – Desarmeerimine – Dessandi lahingumasin – Dessant – Distsiplinaarkaristus – Diversioon - Diviis – Divisjon – Družiina – Družinnik
E.
E-päev – Eeljulgestus – Eelkäsk – Elektromagnetiline impulss – Elektrooniline sõda – Erioperatsioon – Esimene löök – Eskadron – Evakueerimistank
F.
Faalanks – Faasijoon – Falkonett – Formeering – Forsseerimine - Fregatt – Fugass
G.
G-päev – GA – Garnison – Glassii – Gorž – Granaat – Granaadiheitja – Grenader - Grupp – Güüs
H.
H-hetk – Haaramine – Haavel – Haubits – Helgiheitja – Hopliit – Husaar – Hävitaja (laev) – Hävituslennuk – Hülss
I.
Ipriit – Iseliikuv suurtükk – Isikkoosseis
J.
Jagu – Jalaväe lahingumasin – Jalaväekompanii – Jalaväelane – Jalaväerügement – Jalavägi – Jaotuspunkt – Juhitav tankitõrjeraketisüsteem – Juhtimispunkt – Julgestus
K.
Kaadriohvitser – Kaba – Kaevik – Kaevikusõda – Kahur – Kaitselaeng – Kaitselahing – Kaitseriiv – Kaitseseisukord - Kaitsevall – Kaitsevägi – Kaliiber – Kaliibrilaskemoon – Kapral – ‎Kaptenleitnant – ‎Kaptenmajor – Karabiin – Kartaun – Kartetš – Kasarm – Kasematt – Kastell – Kastell-linnus – Katana – Katapult – Kattelahing – Kattevägi – Keemiarelv – Kiirrünnak – Kiiver – Kirp – Kilp – Kirjapomm – Kobarmiin – Kogunemisala – Kohaluure – Kollektiivkaitse – Kolonn – Kompanii – Kompanii sisetoimkond – Konvendihoone – Konvoi – Korpus – Kukk – Kukri – Kuul – Kuulipilduja – Käsigranaat – Käsirelv – Käsitulirelv – Käsklus – Käsuliin – Kübersõda – Külgmiin – Külmrelv
L.
Laatsaret – Laevadiviis – Lafett – Lahing – Lahingkomplekt – Lahingpaar – Lahingukord - Lahingulaev – Lahinguluure – Lahingurivistus – Lahingus langenu – Lahingutoetus – Lahinguvalmidus – Lahkrivi – Laskemoon – Leegiheitja – Leegion – Leekkuul – Leitnant – Lendkeha - Lennukikandja – Lennuvägi – Liikursuurtükk – Liit – Liitlane – Ling – Linnalahing – Linnamägi – Linnus – Lukukoda – Lukustusmehhanism – Luure – Luurepiilkond – Luuresoomuk – Lõhkeaine – Lähenemistee – Lähtejoon – Löökmehhanism – Lööknõel – Lünett
M.
Maalinn – Maamiin – Maat – Maavägi – Madala intensiivsusega konflikt - Madrus – Malev – Manööver – Mašikulii – Merelahing – Meremiin – Merevägi – Miin – Miinijahtija - Miiniotsija – Miinipilduja – Miinipildujamiin – Miinitõke – Miiniveeskaja - Miiniväli – Miinivöönd – Miinivälja pass – Militarism – Military Load Class – Missioon – Mitmelasuline raketiheitja – Mobilisatsioon – Molotovi kokteil – Monster – Morgenstern – Mortiir – Musket – Musketär – Mõõk – Määrustik – Mürsk – Müüser
N.
Napalm – Nebelwerfer – Nekrut – Neutronpomm – Nooremallohvitser – Nooremallohvitseride kursus – ‎Nooremmaat – Nooremseersant – Nooremveebel
O.
Oda – Ohtlik ala – Okupatsioon – Olukorra ettekanne – Ooteala
P.
Padrun – Palissaad – Pantvang – Parlamentäär – Partisan – Pataljon – Patarei – Patrull – Pealetung – Peitetehnoloogiad - Perimeeter – Piiramine – Piiramisredel – Piiramistorn – Pioneer – Pioneeriteenistus – Pioneerpataljon – Pistoda – Parool – Pneumorelv - Polügoon – Pomm – Pommitaja – Poolroomikveok – Prožektor – Psühholoogiline sõda – Punaarmee – Põletatud maa taktika – Püssirohi – Püstol – Püstolkuulipilduja – Püüdurhävitaja
R.
Raadiovaikus – Radar – Radioloogiline relv – Rahu – Rahuleping – Rahuoperatsioon – Raketiheitja – Raketiheitjapataljon – Raketiheitjapatarei – Raketikaitse - Rakett – Rammpalk – Rannikukaitsekompanii – Raskejalaväelane – Ratsavägi – Reaktiivmürsk – Reaktiivlennuk – Reid – Rekognostseerimine – Relv – Relv lae ja kaitseriivista! – Relvasüsteem – Reserv – Reservõppekogunemine – Retranšment – Revolver – Riiklik julgeolek – Rikošett – Ringmüür – Ristleja – Rittmeister - Rivi – Rood – RPG – Rännak – Rügement – Rühm – Rühmavanem – Ründekopter – Rünnakkahur
S.
Seersant – Sideohvitser – Sileraudne relv – Sinepigaas – Sissisõda – Snaiper – Snaiperrelv - Snaiprivastane taktika - Soomus – Soomuslaev – Soomusrong – Soomusrongirügement –Soomustransportöör – Soomusvägi – Staabiveebel – Staap – Summuti - Sundmobilisatsioon – Suudmepidur – Suur kaliiber – Suurtükipataljon – Suurtükipatarei – Suurtükiväepataljon – Suurtükivägi – Suurtükk – Sõda – Sõdur – Sõduri ajaleht – Sõduri baaskursus – Sõdurilaul – Sõjaajakirjandus – Sõjaajalugu – Sõjaarhiiv – Sõjafotograafia – Sõjahaav – Sõjainvaliid – Sõjakohus – Sõjakomissar – Sõjakomissariaat – Sõjakool – Sõjakunst – Sõjakuritegu – Sõjakurjategija – Sõjalaev – Sõjalennuk – Sõjaline algõpe – Sõjaline blokk – Sõjaline doktriin – Sõjaline kaastöö – Sõjaline konflikt – Sõjaline liit – Sõjaline luure – Sõjaline operatsioon – Sõjaline organisatsioon – Sõjaline planeerimine – Sõjaline programm – Sõjaline väljaõpe – Sõjamajandus – Sõjameditsiin – Sõjaministeerium – Sõjamäng – Sõjandus – Sõjandus ajalugu – Sõjandusrobot – Sõjandustegelane – Sõjandustermin – Sõjaohver – Sõjaolukord – Sõjapropaganda – Sõjapõgenik – Sõjarelv – Sõja-revolutsioonikomitee – Sõjaromaan – Sõjaseisukord – Sõjatagajärg – Sõjateadus – Sõjategevus – Sõjateooria – Sõjatribunal – Sõjatööstus – Sõjavang – Sõjavangilaager – Sõjavangistus – Sõjaveteran – Sõjaväebaas – Sõjaväekohuslane – Sõjaväekohustus – Sõjaväelane – Sõjaväeline auaste – Sõjaväeline diktatuur – Sõjaväeline distsipliin – Sõjaväeline kuritegu – Sõjaväeline luure – Sõjaväeline organisatsioon – Sõjaväeline riigipööre – Sõjaväelinnak – Sõjaväeluure – Sõjaväemäärustik – Sõjaväeobjekt – Sõjaväeorkester –Sõjaväepolitsei – Sõjaväeraamatukogu – Sõjaväeteenistus – Sõjaväetransport – Sõjaväeveok – Sõjaväevorm – Sõjaväevõim – Sõjavägi – Sõjaõigus - Süvaoperatsiooni teooria – Süütepomm
T.
Taanduma – Taandumisoperatsioon – Tagalateenistus – Taktika – Taktikaline veoauto – Tank – Tankett – Tankitõrje – Tankitõrjekompanii – Tankitõrjemiin – Tankitõrjepüss – Tankitõrjerakett – Tankitõrjesoomuk – Tankitõrjesuurtükk – Tankitõrjetank – Tavatu sõda – Teenistustoimkond – Teleskoopsihik - Termotuumapomm – Tiibadjutant – Tiibrakett – Tormijooks – Torpeedo – Tsitadell – Tsiviilkaitse - Tsiviil-sõjalise koostöö koordineerimine – Tšok – Tulejuht – Tuletoetus – Tule suunamine – Tulirelv – Tunnimees – Tuumaallveelaev – Tuumalaeng – Tuumapomm – Tuumarelv – Tuumarelvastus – Tuumarelvavabad piirkonnad – Tuumariik – Tuumasõda – Tunnussõna – Tõkkesõlm – Täismantel – Tääk
V.
Vaatluspost – Vaatlusskeem – Vaatlusõhupall – Vahipost – Vahtkond – Vanemleitnant – ‎Vanemmaat – ‎Vanemmadrus – Vanemseersant – Vanemveebel – Varitsus – Varjamine – Vastutuspiirkond – Veebel – Vesinikupomm – Viitepunkt – Viivituslahing – Vintpüss – Vintraud – Visiir – Võrgukeskne sõjapidamine – Väepõlgur – Väike kaliiber
Õ.
Õhuhäire – Õhuluure – Õhutulejuht – Õhutõrje – Õhutõrjesoomuk – Õppus
Ü.
Üksus – Ülekaliiber – ‎Ülemveebel


Idempotentsus.
Idempotentsus on binaarse tehte * omadus, mis väljendub samasusena
või unaarse tehte ehk ühe muutuja funktsiooni "f" omadus, mis väljendub samasusena


Kentucky.
Kentucky [kent'aki] on Ameerika Ühendriikide osariik. Põhjas piirneb Indiana ja Ohio osariigiga, lõunas Tennesseega, loodes Illinois'ga, läänes Missouriga, kirdes Lääne-Virginiaga ning idas Virginiaga.
1792. aastal lõi Kentucky Virginiast lahku ja võeti samal aastal iseseisva osariigina Ühendriikide hulka vastu.
Kentucky suurim linn on Louisville.


Riigivanem.
Riigivanem oli Eesti Vabariigi valitsusjuht ja riigipea aastatel 1921–1937.
Riigivanem 1921–1934.
1920–1934 täitis riigivanem valitsusjuhi (peaministri) ülesandeid, esindas Eesti riiki väliskohtumistel ja täitis muid riigipea kohustusi. Riigivanema määras ametisse Riigikogu.
"Muuseas alguses ratifikatsiooni aktides kõneles riigivanem enesest ainsuses ("mina, riigivanem, jne.["]) kuna välisministri Hellati ajal 1923. a. maksma pandi vorm, kus riigivanem kõneleb enesest paljuses (meie, riigivanem see ja see), kuna nüüd uuesti riigivanem kõneleb enesest ainsuses." Ants Piip, Rahvusvahelise õiguse süsteem, Tartu, Loodus, 1927, lk. 127.
Riigivanem 1934–1937.
1934–1937, uue põhiseaduse alusel oli riigivanema ülesanneteks: valitsuse ametisse määramine, sise– ja välispoliitika juhtimine, edasilükkav veto Riigikogus vastuvõetud seadustele, Riigikogu laialisaatmine, seaduste väljaandmine dekreetidena Riigikogu töövaheaegadel, riigi esindamine, välislepingute sõlmimine, kõrgemate riigiametnike ja sõjaväelaste ametisse nimetamine ning tagasikutsumine ja armuandmine.


Sixtus V.
Sixtus V (Felice Peretti, 13. detsember 1521 – 27. august 1590) oli paavst 1585–1590. Ta oli 227. paavst. Tema hüüdnimi oli Raudne Paavst.
Felice Peretti sündis Grottammares aedniku või talutöölise Peretto Peretti ja Marianna da Frontillo 3-lapselises peres noorima pojana. Järgmine lihtrahva seast pärinev paavst oli Innocentius IX. Felice Peretti vanemad olid põgenikud Dalmaatsiast ja nooruses teenis ta leiba seakarjusena. Tema onu Salvatore oli munk Montalto lähedal asuvas frantsisklaste kloostris, kus Felice Peretti hakkas käima 9-aastaselt. 12-aastaselt otsustas ta liituda frantsisklastega. Hiljem tunti teda ka Felice Peretti di Montalto nime all. Ta tegutses Montalto, 1536 Fermo, 1538 Pesaro, 1539 Iesi ja 1540 Arcevia konventides. 1540 asus ta õppima Fermo ülikooli ja jätkas õpinguid 1543–1544 Bolognas. 1541 sai ta diakoniks.
Felice Peretti õpetas Riminis ja Sienas metafüüsikat ning kanoonilist õigust, 1547 ordineeriti ta Sienas preestriks ja 1548 kaitses ta Fermo ülikoolis teoloogiadoktori kraadi, mille järel sai 22. juulil 1548 magistriks. 1552 tuli ta kardinal Rodolfo Pio de Carpi kutsel Rooma, kus ta sai tuntuks oma paastuajal peetud innukate jutlustega. 1556 asus ta Paulus IV teenistusse. Venezia inkvisiitorina sai Felice Peretti tuntuks oma karmusega ja võeti kohalike võimude soovitusel ametikohalt maha. Hispaaniasse lähetatud delegatsiooni kooseisus läks ta tülli legaadi Ugo Boncompagniga ja kui too sai 1572 paavstiks Gregorius XIII nime all, tõmbus Peretti aktiivsest tegevusest tagasi oma villasse, kus ta valmistas ette teost püha Ambrosiuse kohta. Ta osales kardinalina 2 konklaavil 1572 ja 1585.
1585. aasta konklaav.
Sixtus V valiti paavstiks 24. aprillil 1585 Vatikani paavstipalees ja krooniti 1. mail kardinal Ferdinando de' Medici poolt. Ta võttis nime frantsisklasest paavsti Sixtus IV järgi. Hiljem sai frantsisklastest paavstiks veel Clemens XIV. 21. – 24. aprillini toimunud konklaavil osales 42 kardinali. Tema kroonimise auks kirjutas Palestrina heliteose sõnadele 'Tu es pastor ovium'.
Välispoliitika.
Sixtus V ekskommunitseeris 9. septembril Navarra kuninga ja Prantsusmaa troonipärija 1585 Navarra Henri ja toetas Felipe II poliitilisi nõudmisi Prantsusmaal.
Ta lubas Hispaania kuningale saata raha, kui Hispaania sõjakäik Inglismaa vastu õnnestub. Pärast Võitmatu Armaada lüüasaamist ei saatnud paavst Felipe II nõudmistele vaatamata talle raha.
Sixtus V soovis türklaste vastu korraldada ristisõda.
Ta toetas Poola kuningaid Stefan Batoryt ja Zygmunt III-t.
Sixtus V soosis Genfi liitmist Savoiaga.
Sisepoliitika.
Kaks esimest valitsemisaastat tegeles Sixtus V korra taastamisega Kirikuriigis. Segaduste mahasurumise käigus vahistati tuhanded röövlid ja sunniti aadlit tunnustama paavsti võimu. Sixtus V reformis oma valitsemisajal majandust ja rahandust, mille käigus reguleeriti toiduhindu, kuivendati soid, edendati põllumajandust, toetati villa- ja siidimanufaktuure ja kehtestati uued maksud. Leopold von Ranke andmetel toodi tema ajal Roomasse vilja Baltikumist.
Kiriku institutsioonide reformid.
Sixtus V sätestas 20. detsembril 1585 avaldatud konstitutsioonis 'Romanus pontifex', et piiskopid peavad regulaarselt külastama Roomat ja tegema paavstile oma piiskopkondade kohta vastava ettekande (ad limina visiit).
29. aprillil 1587 avaldatud "motu proprios" 'Provida' sätestas ta kiriku varade inventeerimise korra.
Sixtus V andis foillantide käsutusse Roomas Santa Pudenziana kiriku.
1. juulil 1588 tunnustas ta Francesco Carraciolo rajatud kongregatsiooni.
1589 moodustas ta ambrosiaanide kloostritest moodustatud kongregatsiooni ja saatis laiali Gaudenti rüütliordu.
Tema ajal soovisid frantsiskaani konventuaalid saada endile kogu ordu vikaari tiitlit, kuid tulemusteta.
Sixtus V määras paavsti protonotarite arvuks 12.
Ta saatis 1589 laiali gaudenti ordu.
Liturgilised reformid.
Sixtus V määras ametisse "Vulgata" revideerimise komisjoni, kuid ta leidis, et see tegutseb liiga aeglaselt, mille tõttu otsustas ta ise "Vulgatat" revideerida ja kinnitas 2. mail 1590 oma variandi katoliku kiriku ametlikuks tõlkeks. Pärast tema surma see variant kõrvaldati ja Clemens VIII ajal ilmus revideeritud "Vulgata".
Sixtus V taunis simooniat ja kiriku ametikohtade pluralismi.
1587 lubas ta karmeliitidel tähistada 16. juulit Neitsi Maarjale pühendatud kirikupühana ja kinnitas taas 26. novembril tähistatavat Neitsi Maarja Templisesitlemise kirikupüha, mille Pius V oli kirikukalendrist kõrvaldanud.
Lateraani palee renoveerimisel leidsid töölised palee vanade osade lammutamisel nende Rooma keisrite münte, kes tunnustasid kristlust. Sixtus V lasi nende keisrite auks koostada palveid, mis sätestati 1. detsembril 1587 avaldatud bullas 'Laudemus viros gloriosos'. Ta sätestas ka indulgentsidena nende leitud vanade müntide omamise.
1588 sätestas ta, et kõik vaimulikud peavad kandma talaari.
Misjon.
Sixtus V toetas Indias, Jaapanis, Hiinas ja Brasiilias tehtavat misjonit.
Kristlik eetika ja moraal.
1588 avaldatud bullas 'Effraenatum' samastas Sixtus V abordi mõrvaga.
Suhtumine juutidesse.
22. oktoobril 1586 avaldas Sixtus V bulla 'Christiana pietas', milles kinnitas privileegid juutidele ja kutsus nad tagasi Kirikuriiki.
Onupojapoliitika.
Sixtus V õde Camilla abiellus Giambattista Mignucciga ja sai 1588 Venafro markiisiks. Nende tütar Maria Felice Mignucci Peretti abiellus 1570 Fabio Damasceniga ja tema poeg Alessandro Damasceni Peretti sai kardinaliks.
Kanoniseerimised.
Sixtus V kanoniseeris 18. mail 1588 Didacuse ja Trento Siimeoni. Ta kuulutas 14. märtsil 1587 avaldatud bullaga 'Triumphantis Hierusalem' Bonaventura Kiriku doktoriks.
Kardinalide pühitsemised.
Sixtus V pühitses oma ametiajal 33 kardinali 8 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 1 hispaanlane, 1 inglane ja 1 ungarlane. Tema ajal sai kardinaliks tulevane paavst Clemens VIII.
Sixtus V kultuuriloos.
Sixtus V lasi renoveerida Lateraani palee. Tema ajal laiendati Rooma tänavaid ja ehitati uusi akvedukte, mida hiljem tunti "Aqua Felice" nime all. 1587 asutati Vatikani trükikoda. Ta lasi laiendada Palazzo del Quirinale’t. Tema ajal renoveeriti San Girolamo dei Schiavoni hospiits ja kirik. Ta rajas Ponte Sisto lähedale hospiitsi. Tema ajal konstrueeriti Vatikani raamatukogu ruumikamaks ja täiustati Rooma Peetri kiriku kuplit. Ta lasi taastada Traianuse ja Antonius Piuse ausambad. Tema ajal ehitati Vatikani paavstipalee see osa, kus praegu resideerub paavst. Ta lasi Nicolaus IV mälestuseks püstitada Roomas Santa Maria Maggiore kirikus monumendi.
Taddeo Landini on temast teinud büsti.
5. jaanuaril 1586 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Coeli et terrae', milles ta mõistis hukka astroloogia.
1586 rajas ta Ecuadoris Quito ülikooli ja toetas Juan de Atienza rajatud kooli Limas. Ta rajas Collegio Montalto Bolognas ja toetas Rooma kolleegiumi tegevust.
David Milleri 1941 esilinastunud filmis "More About Nostradamus" oli Peretti osas Hans Conried.
1992 tegi Daniel Marušić filmi "Papa Sixto V".
Surm.
Sixtus V suri 27. augusti õhtul 1590 Roomas Gregorius XIII poolt rajatud suvepalees Quirinali künkal malaariasse ja maeti Santa Maria Maggiore kirikusse. Pärast paavsti surma puhkesid Roomas rahutused, mille käigus tõmmati tema monument aluselt maha.
Legendid.
"Catholic Encyclopedia" kajastab legendi, et kui algas 1585 konklaav, saabus kardinal Peretti konklaavile karkudega, teeseldes põdurust, ja kui ta oli osutunud valituks, viskas kargud minema, et kardinalid mõistaksid, kui autoritaarse juhi on nad endale saanud.
1553 reisis grupp frantsiskaani munki ühel vihmasel ja porisel päeval Ancona lähedal, kui nägid nende suunas jalutamas Nostradamust. Nostradamus astus teelt kõrvale, et munki mööda lasta, kuid langes siis ühe munga ette põlvili. Mungad pidasid teda hulluks, sest vend Felice oli madalat päritolu, kuid Nostradamus väitis: "Ma pean laskuma ja põlvitama Tema Pühaduse ees".


Kultuuripärand.
Kultuuripärand, ka pärandkultuur, on kultuuri üks avaldusmisvorme, mille all mõistetakse rahva eelnevate põlvkondade poolt loodud ja minevikku tänapäevaga ühendavate aineliste ja vaimsete väärtuste kogu, mille objektide põhiline tundemärk on seotus inimtegevusega. Kultuuripärandi mõiste (prantsuse keeles "héritage", pärand) võttis 18. sajandi lõpus kasutusele Blois' piiskop Henri-Baptiste Grégoire.
Kultuuripärandi objekt võib olla kas inimese poolt loodud või looduslik. Objekti nö "keha" võib moodustada näiteks ehitis või rajatis või ka allikas, kivi, puu vms ning "hinge" objekti puudutavad teadmised, uskumused, legendid jne.
Kultuuripärand Eestis.
Eestis on kultuuripärandi objektidena riikliku kaitse all eelkõige kinnismuistiseid: näiteks linnamäed, asula- ja kalmekohad, muinsus- või looduskaitse all olevad hiie- ja ohvripuud ning ohvrikivid, pärimustega seotud või muul moel silmapaistvaid allikad.
Viimastel aastatel on Lembitu Tarangi eestvõttel algatatud eesti kultuuripärandi kaardistamise projekt, mille raames loendatakse ja tähistatakse ka muid kultuuripärandi objekte: näiteks mahjajäetud talukohti, küladevahelisi metsateid, mahajäetud metsavahitalude põliseid õuepuid, keldreid, kiviaedu, turbalõikamise kohti, lubjaahjude varemeid, söemiilide asukohti, tõrvaahjusid, savitööstusi ja potaseahjusid, piimapukkisid, hooneid ja hoonete varemeid, sõjalisi rajatisi. Selle projekti raames kogutakse ka metsaosade, metsateede, sihtide, kõrgendike, metsaheinamaade ja rabasilmade ajaloolisi rahvapäraseid nimetusi.


37.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad
Aastad: 32 33 34 35 36 - 37 - 38 39 40 41 42


Tšeboksarõ.
Tšeboksarõ on linn Venemaal, Tšuvaši Vabariigi pealinn. Linn asub Volga jõe ääres.
Ajalugu.
Tšeboksarõt on esmakordselt mainitud 1469. aastal. 1555. aastast asus seal Moskva suurvürstiriigi kindlus. 1781. aastal sai linnaõigused. 1925. aastast Tšuvaši ANSV pealinn.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Tšeboksarõ elanikest tšuvašše natuke üle 60% ja venelasi ligikaudu 1/3.
Transport.
Tšeboksarõ on maanteede sõlmpunkt ja jõesadam. Raudteeühendus Saranskiga. Linnas on 20 autobussi linnaliini ja 18 trollibussiliini. Linna lähedal on rahvusvaheline lennuväli.


Ahhemeniidid.
Ahhemeniidid olid Ahhemeniidide riigi rajanud dünastia, mis legendi järgi sai alguse Achaimenesest ning lõppes 330 eKr, kui Aleksander Suur vallutas Pärsia.
Suguvõsa esiisa Achaimenese arvati olevat juhtinud pärslased Urmia järve ümbruse asualalt hiljem nende järgi nime saanud Pārsā piirkonda (tänapäeval Fārs). Achaimenes on nime "Haxāmaniš" kreekakeelne vorm.


Kaasan.
Kaasan on linn Venemaal, Tatarstani Vabariigi pealinn. Linn asub Volga jõe ääres, selle Kazanka lisajõe suudmes.
Ajalugu.
Arvatakse, et juba 11. sajandil asus Kaasani kohal volga bulgaaride linn. 2005. aastal tähistati suurejooneliselt linna 1000. sünnipäeva, kuigi sel daatumil ei ole ajaloolist kinnitust. 13.–14.sajandil oli Kuldhordi koosseisus oleva Kaasani khaaniriigi pealinn. 1552. aastal vallutasid Ivan Julma väed Kaasani ja liitsid Venemaaga. 1774. aastal vallutasid linna Jemeljan Pugatšovi väed ja põletasid maha, kuid Katariina II ajal ehitati linn uuesti üles.
Kliima.
Kaasanis valitseb parasvöötme mandriline kliima kuuma suve ja külma talvega. Kõige soojem kuu on juuli, selle keskmine õhutemperatuur on +20,2 °C. Kõige külmem kuu on jaanuar keskmise õhutemperatuuriga −10,4 °C. Õhutemperatuuri absoluutne maksimum oli 2010. aasta augustis — +39,0 °C, absoluutne miinimum oli 1942. aasta jaanuaris — −46,8 °C.
Sademetehulk on keskmiselt 558 mm (264 kuni 804 mm) aastas.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenudse andmetel moodustasid Kaasani elanikest tatarlased 47,5% ja venelased 48,8%.
Haridus.
1804. aastal asutatud Kaasani ülikool on üks Venemaa vanimaid ülikoole. Linnas on kokku 44 kõrgharidusasutust, kus kokku õpib üle 140 000 tudengi.
Transport.
Linnas on käigus 118 bussiliini, 23 trammiliini ja 17 trollibussiliini. 27. augustil 2005. aastal avati metroo.
15 km kaugusel linnast asub Kaasani rahvusvaheline lennujaam. 2011. aastal teenindas lennujaam 1 223 000 reisijat.
Sport.
Jalgpalliklubi Kaasani Rubin mängib Venemaa kõrgliigas. Jäähokiklubi Kaasani Ak Bars on mitmekordne Venemaa meister. Korvpalliklubi Kaasani UNICS mängib Venemaa kõrgliigas.


Sõjaväelaste loend.
__NOTOC__
P.
Oskar Põder


Bremen.
Bremen (eesti keeles kasutatakse ka nimekuju "Breemen") on linn Saksamaal, mis moodustab koos Bremerhaveni linnaga iseseisva Bremeni liidumaa. Bremen asub Weseri jõe ääres, 70 km kaugusel jõe suudmest.
Ajalugu.
Bremenit mainitakse esmakordselt 782. aastal. 787. aastal asutas Karl Suur Bremeni piiskopkonna ja linn sai Põhja-Euroopa ristiusustamise keskuseks. 1260. aastal sai Bremenist hansalinn.


Lyon.
Lyon on linn Prantsusmaal, Rhône-Alpes'i piirkonna ja Rhône'i departemangu keskus. Asub Prantsusmaa idaosas, Rhône'i ja Saône'i jõe ühinemiskohas. Lyon on elanike arvult (468 300) Prantsusmaa kolmas linn.
Lyoni kohal asus roomlaste asula Lugdunum.


Severn.
Severn [s'evern "või" s'even] (kõmri keeles "Afon Hafren") on jõgi Suurbritannia saarel, Suurbritannia pikim jõgi (354 km).
Tema vooluhulk on kuni 107 m³/s, millega ta on ka Suurbritannia veerohkeim jõgi.
Severn algab Walesi mägedest 610 meetri kõrguselt. Ülemjooksul on ta mägijõgi, voolab itta ja kirdesse. Keskjooksul laskub tasandikule, pöördub kakku ja lõunasse, alamjooksul pöördub edelasse ja suubub Bristolis Bristoli lahte Keldi meres.
Severni kaks suurimat lisajõge on Avoni-nimelised.
Bristoli lahes on väga kõrge tõusu ja mõõna vahe, 15 meetrit. Ainult Kanadas Fundy lahes on see veel suurem. Teatud tingimustel tungib tõusuvesi Severni suudmesse nii, et tekib solitonlaine, mis kiiresti ülesvoolu liigub.
Üle Severni on ehitatud tähelepanuväärseid sildu. Kõige pikem sild, Second Severn Crossing, on 5128 meetrit pikk.
Severni nimeline jõgi on ka Põhja-Ameerikas.


Šivelutš.
Šivelutš (vene "Шивелуч") on vulkaan Aasias Kamtšatka poolsaarel.
Vulkaani geograafilised koordinaadid on.
Suured pursked toimusid aastatel 1854 ja 1956.
Vulkaan aktiviseerus viimati 1999. aastal ning purskab siiani.


Brava.
Brava on saar Atlandi ookeanis, üks Roheneemesaartest.
Pindala 67 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 976 meetrit.
Kuulub Cabo Verdele.


Küngas.
Küngas on looduslik mäest väiksem positiivne pinnavorm.
Rahvusvaheliselt laiemalt levinud definitsiooni kohaselt on künka suhtelise kõrguse ülempiiriks ehk mäe suhtelise kõrguse alampiiriks 300 meetrit. Selle definitsiooni kohaselt on kõik Eesti "mäed" tegelikult künkad. Künka ja mäe piir ei ole siiski rangelt fikseeritud ning see sõltub peamiselt kohalikest eripäradest.
Künkad tulevad reljeefis üldiselt hästi esile. Küngastel on piiratud ulatus ja kujult on nad pigem sujuvad kui järsud ja sakilised, erinedes selle poolest kaljustest mägedest.


Christina (Lotring).
Christina (november 1521 Nyborg – 10. detsember 1590 Nancy) oli Taani printsess ning Milano ja Lorraine'i hertsoginna.
Christina oli Taani kuninga Christian II ja Austria Isabella tütar. Tema vennad surid kõik noorelt, kuid tal oli vanem õde Dorothea (1520–1580).
1523. aastal toimus Taanis paleepööre. Christian II kukutati ja tema asemel hakkas valitsema tema onu Frederik I. Christina vanemad põgenesid sugulaste juurde Madalmaadesse, kus tüdruk oma õega üles kasvas. Tema ema suri juba 1526, isa alles 1559.
4. mail 1534. aastal abiellus 12-aastane Christina 39-aastase Milano hertsogi Francesco II Sforzaga, kes suri juba 1. novembril 1535. Nad ei kohtunud omavahel kunagi; isegi pulmatseremoonia peeti eri riikides.
Christina sai tuntuks oma ilu ja hea hariduse poolest.
1538 saabus Hans Holbein mandri-Euroopasse tähtsaid aadlidaame maalima, et nende välimust näidata Henry VIII-le, kes otsis pärast Jane Seymouri surma endale neljandat naist. Maal Christinast on säilinud, kuid Christina keeldus abielust Henry VIII-ga, kellest levisid kuulujutud, et ta kohtleb oma naisi halvasti. Tema ütlus, et ta abielluks Henry VIII-ga ainult juhul, kui tal oleks kaks pead (viidates Henry VIII teisele abikaasale Anne Boleyn'ile, kellel raiuti pea maha), põhjustas skandaali.


Kraater.
Kraater ehk vulkaanikraater on vulkaanilise materjali, vahel ka muu materjali kuhjumisel moodustunud ümara põhiplaaniga negatiivne pinnavorm. Harilikult asuvad kraatrid mäe (vulkaani) tipus.
Tegevvulkaani kraatri põhjas on lõhed või lõõrid, mille kaudu pääsevad maapinnale magma, gaasid ja muud ained. Kustunud vulkaanidel on lõõrid sageli läbipääsmatud. Kraatrist väljuvad ained pärinevad magmakambrist ja on seal suure rõhu all, harilikult ka väga kuumad. Mõnikord väljuvad nad kraatrist väga suure kiirusega. Seetõttu on tegevvulkaani kraatris ohtlik viibida.
Kraater võib moodustuda peale vulkaanilise materjali kraatrivallidele kuhjumise ka plahvatusliku vulkaanipurske tagajärjel.
Vulkaanipursete tulemusel võivad vulkaanis olevad lõhed ja lõõrid sulguda ja mujal tekkida. Võib juhtuda, et ühte kraatrisse viivad avaused sulguvad ja tekivad mujale vulkaani välispinnale viivad avad. Seetõttu on vulkaane, millel on mitu kraatrit. Kui üks nendest on vulkaani tipus, nimetatakse seda peakraatriks, ülejäänuid, mäe küljel olevaid, nimetatakse kõrvalkraatriteks.
Kui kraater täitub veega, nimetatakse tekkinud järve kraatrijärveks. Kraatrijärved on tavaliselt sügavad. Maailma kõige sügavam kraatrijärv Crater Lake on 594 m sügav.
Kraatri kõik servad ei pruugi olla ühekõrgused. Juhtub, et vulkaanipurske või maavärina tulemusel variseb osa mäest kokku ja seetõttu on kraatri üks serv oluliselt madalam teistest. Niisugune olukord võib tekkida ka siis, kui kraatrijärv suudab erosiooni tulemusena vulkaaniseina läbi uuristada ja sealtkaudu täielikult või osaliselt tühjaks voolab.
Kõik kraatrid ei asu mäe tipus. Leidub suhteliselt madalaid, lameda põhjaga ja laiu kraatreid, mida nimetatakse maarideks. Maarid on tavaliselt täitunud veega ja niimoodi moodustanud maarijärve.
Kraatri ja sellega koos osa vulkaani kokkukukkumisel tekkinud negatiivset pinnavormi nimetatakse kaldeeraks. Maailma kõige suurem kaldeerajärv on Sumatral asuv Toba järv, mille pindala on 1000 km².
Lisaks Maale on vulkaanikraatreid tuvastatud mitmel teiselgi Päikesesüsteemi taevakehal. Maast suurematel Päikesesüsteemi taevakehadel kraatreid ei ole, sest neil puudub tahke pind.


Oboe.
Oboe (prantsuse sõnast "haut-bois" 'kõrge (lärmikas) puu', itaalia keeles "oboe") on kaasaegse orkestri instrument, kaksiklesthuulikuga puupuhkpill.
Oboe heliulatus on b-g3. Oboe heli on konkreetne ja võnkegraafik meenutab saehambaid. Oboe tämber on nasaalne, teravapoolne, läbilõikav ent samas ka sametjas. Vaatamata pilli peaasjalikult nasaalsele tämbrile on oboe roll sajandite vältel olnud muuhulgas olla melanhoolia ja kurbuse muusikaliseks väljendajaks.
Algselt oli oboe karjuste ja jahimeeste pill, keskaegsed trubaduurid ja truväärid mängisid oboe eelkäijatel, 17. sajandi keskel võeti oboe kasutusele orkestris.
Oboed kasutatakse tavaliselt orkestripillina, kuid talle on ka kirjutatud mitmeid soolokontserte ja -sonaate. Esimese oboekontserdi kirjutas Domenico Marcheselli 1708. aastal. Säilinud pole sellest aga midagi peale nime "Academico Formato". Eriti palju repertuaari leidub barokiajastust, mil oboeteoseid kirjutasid teiste hulgas Tomaso Albinoni, Johann Sebastian Bach, Georg Philipp Telemann ja Antonio Vivaldi.


Graniidistumine.
Graniidistumine (inglise "granitization") on granitoidse kivimi moodustumine läbi moondeprotsesside.
Graniidistumine on protsess, mille täpset olemust veel hästi ei mõisteta. Tegemist on olemasolevate kivimite ümberkristalliseerumise ehk moondumisega, kusjuures toimub ka metasomatoos ehk vana materjali osaline asendumine uuega. Tulemuseks on tardkivim graniidile väga sarnane moondekivim. Graniit võib tekkida kahel erineval viisil, mistõttu öeldaksegi mõnikord, et on olemas nii graniidid kui ka graniidid.
Mõned geoloogid peavad graniidistumise läbi tekkinuks kõiki graniite, mille lähtekivimiks on settekivimid, hoolimata sellest, kas lähtematerjal on vahepeal üles sulanud ehk läbinud magmalise faasi või mitte.


Metasomatoos.
Metasomatoos on protsess, mille käigus muutub moonduva kivimi keemiline koostis.
Metasomatoosi põhjustavad peamiselt kivimeis ringlevad kuumad ning keemiliselt agressiivsed hüdrotermaalsed lahused ehk fluidid. Kui lihtne moone hõlmab vaid olemasoleva lähtekivimi ümberkristalliseerumist ilma selle koostist muutmata (näiteks liivakivi moondumine kvartsiidiks), siis metasomatoosi puhul asendatakse osa lähtekivimi materjalist uuega.
Näiteks basaldi moondumine amfiboliidiks on metasomaatiline moone.


Giovanni Pierluigi da Palestrina.
Giovanni Pierluigi da Palestrina (3. veebruar 1525 või 2. veebruar 1526 – 2. veebruar 1594) oli itaalia renessansshelilooja, Rooma koolkonna kõige silmapaistvam esindaja ning tema loomingut peetakse renessansi polüfoonilise muusika kulminatsiooniks. Kogu tema kirjutatud muusika on vaimulik.
Elukäik.
Palestrina sündis 1525. (mõnedel andmetel 1526.) aastal väikeses Itaalia kohas nimega Palestrina, mis asub Rooma lähedal.
Kirjalikud tõendid näitavad, et alates 1537. aastast laulis ta Roomas Santa Maria Maggiore basiilika kooris. Ta õppis koos Robin Mallaperti ja Firmin Lebeliga. 19-aastaselt sai ta samas kirikus organistiks ja koorijuhiks. Tema muusikukarjääri mõjutas Põhja-Euroopa polüfooniline stiil, mille olid Itaaliasse toonud esmajoones kaks franko-flaami koolkonna heliloojat, Guillaume Dufay ja Josquin des Prez.
1544–1551 töötas ta organistina St. Agapito kirikus, pärast mida sai temast Rooma Peetri kiriku koori kapellmeister. Tema esimesed avaldatud teosed (missade kogumik) avaldasid paavst Julius III-le muljet ning Palestrina nimetati koori muusikadirektoriks. See oli esimene itaallasest autori missade kogumik, selle ajani olid Itaalias kasutatava sakraalmuusika autorid pärit Madalmaadest, Prantsusmaalt, Portugalist ja Hispaaniast.
Järgneval kümnendil töötas ta Rooma kirikutes, näiteks Püha Johannese kirikus (1555–1560) ja Santa Maria Maggiore basiilikas (1561–1566). 1571. aastal naasis ta Peetri kiriku juurde ja töötas seal kogu ülejäänud elu.
1570. aastad olid tema jaoks rasked. Pärast oma venna, naise ja laste surma kolmes katkupuhangus (1572, 1575, 1580) oli ta valmis astuma vaimulikuseisusse, kuid siiski abiellus uuesti. Ta tegutses ka ärimehena, millega ta finantseeris oma loomingu väljaandmist. Ta oli pidevalt väikestes konfliktides kirikuga, mis tegelikult oli tema loomingu tellijaks.
Ta suri Roomas 1594. aastal rinnakelmepõletikku. Vastavalt selle aja kombele maeti ta surmapäeval, lihtsas kirstus. Matustel laulsid kolm koori viiehäälset psalmi.
Looming.
Kogu Palestrina looming on otseselt seotud kirikuga. Ta kirjutas ligi 100 missat ja hulganisti motette. Leidub ka vaimulikke madrigale, Jeremia tekstidele loodud nutulaule vaikseks nädalaks.
Palestrina looming vastas kiriku ootustele, See oli kõrge, ülev, väärikas, tõsine. Suurema osa tema loomingust moodustasidki vaimulikud teosed.
Tema teoseid iseloomustavad kõlapuhtus ja täiuslikkus.
Tema stiili, kontrapunkti, on toodud sajandeid eeskujuks paljudele heliloojatele. Kõrgemates muusikakoolides kasutatakse kontrapunkti heliloomingu algtõdede kinnistamiseks.


Leon Battista Alberti.
Santa Maria Novella kirik Firenzes
Leon Battista Alberti (18. veebruar 1404 Genova – 20. aprill 1472 Firenze) oli itaalia vararenessansi arhitekt, kunstiteoreetik, luuletaja ja muusik.
Ta elas aastast 1430 Firenzes ja aastast 1432 Roomas.
Alberti arhitektuuriloomingut iseloomustab rooma eeskujude toomine kirikuarhitektuuri.
Alberti oli oma aja tähtis krüptograaf, kes leiutas mitme tähestiku šifrid ja šifreerimisketta, mis märgatavalt lihtsustas niihästi sõnumite šifreerimist kui ka dešifreerimist. Selle meetodi järgi sõltub iga tähe tähendus sõnumis talle eelnevast tähest. Seda on peetud kõige tähtsamaks leiutiseks krüptograafias pärast Julius Caesari aega. Krüptograafiaajaloolane David Kahn nimetas teda lääne krüptograafia isaks, märkides mitme tähestiku šifri ja šifreerimisketta leiutamise kõrval tema teeneid krüptoanalüüsi leiutamises.


Takt.
Takt (ladinakeelsest sõnast "tactum" 'puudutus') on heliteose osa, mis algab meetrumi rõhulisest osast ja kestab järgmise rõhulise osani.
Meetrumi rõhulise osa ees asub taktijoon, millega organiseeritaksegi heliteos taktidesse.
Heliteose algamisel meetrumi rõhutu osaga kasutatakse eeltakti. Eeltakt valmistab ette järgmise takti rõhulist osa ja selline struktuur vältab üldjuhul terve teose või vastava osa vältel. Sellisel juhul on teose viimane takt eeltaktis esinevate vältuste võrra lühem.


Svetlana Masterkova.
Svetlana Masterkova (sündis 17. jaanuaril 1968 Atšinskis) on Venemaa kergejõustiklane (distantsid 800 m kuni 1 miilini). Kahekordne olümpiavõitja (1996), maailmameister (1999) ja Euroopa meister (1998).
Olümpiamängudel.
1996. aasta suveolümpiamängud
Maailmameistrivõistlustel.
1999
Euroopa meistrivõistlustel.
1998
Masterkova, Svetlana
Masterkova, Svetlana


Orlando Bloom.
Orlando Bloom 2005. aastal Toronto filmifestivalil
Orlando Jonathan Blanchard Bloom (sündis 13. jaanuaril 1977 Canterburys Inglismaal) on inglise filminäitleja.
Tuntust on ta kogunud eelkõige "Sõrmuste isanda" triloogiaga ning filmidega " (2003) ja " (2006).
Peale nende on ta kaasa teinud filmides "Wilde" (1997), "Black Hawk Down" (2001), "Ned Kelly" (2003), "Trooja" (2004) ning "Haven" (2004).
Esimene peaosa tuli filmis "The Calcium Kid" (2004), sellele järgnesid ristisõdadest kõnelev eepos "Taevane kuningriik" (2005) ning romantiline komöödia "Elizabethtown" (2005). Järgmisena on tal kavas "Kariibi mere piraatide" kolmas osa.
Välislink.
Bloom, Orlando
Bloom, Orlando


Susa (Itaalia).
Susa on linn Itaalias Piemonte maakonnas Torino provintsis 51 km Torinost läänepool.
Erinevalt muust Itaaliast, mis oli roomlaste valitseda, jäi Susa koos Piemonte läänealadega gallide kätte.
Tuntuim ehitusmälestis on romaani stiilis Susa katedraal (1029) koos uhke kampaniiliga. Samas, teisel pool Piazza San Giusto väljakut seisab gallide juhi Cottiuse poolt Vana-Rooma keiser Augustuse auks püstitatud triumfikaar ("Arco di Augusto").


Eric Bana.
Eric Bana (sünninimega Eric Banadinovich; sündis 9. augustil 1968 Melbournes, Austraalias) on austraalia filminäitleja.
Filme.
Bana, Eric
Bana, Eric


Admetos.
Admetos oli vanakreeka mütoloogias Tessaalia kuningas, Alkestise abikaasa.
Admetos oli Tessaalia kuninga Pherese poeg ja elas Pheras, mis oli tema isa asutatud. Noorena võttis Admetos osa argonautide retkest ja Kalydoni metsseajahist.
Zeus saatis Apolloni Admetose juurde sunnitööle. Nimelt oli Zeus pahandanud, et Apolloni poeg Asklepios ravis kõiki haigusi, mistõttu maa peal enam ei surdud, ja tappis ta. Apollon oli sellest nii raevunud, et tappis Etna mäel töötanud kükloobid, kes Zeusile piksenooli sepistasid, aga mõne autori järgi kükloopide pojad. (Mingil juhul ei tapnud Apollon kõiki kükloope maailmas.) Apolloni karistusaja pikkus oli eri autorite andmetel ühest üheksa aastani. On ka väidetud, et Apolloni süü põhjuseks oli Pythoni tapmine. Tõenäolisemalt ei toonud Pythoni surmamine siiski kaasa mingit karistust.
Admetos oli lahke ja seltskondlik mees. Kuigi ta ei tundnud oma uues teenris ära jumalat, kohtles ta teda hästi. Apolloni peamiseks tööks oli karja hoidmine. Tasuks hea suhtumise eest korraldas ta, et kõik Admetose kariloomad tõid kaksikuid järglasi.
Kui Apolloni karistusaeg lõppes, avaldas ta Admetosele, kes ta on, ning lubas teatada, kui moirad on tema elulõnga lõpuni kerinud ja kavatsevad selle läbi lõigata, et ta võiks leida kellegi, kes vabatahtlikult tema eest sureks.
Admetos tahtis naiseks võtta Iolkose kuninga, oma isa poolvenna Peliase tütart Alkestist. Pelias ei tahtnud teda üldse mehele panna ja seadis sellepärast tingimuseks, et annab ta naiseks ainult sellele, kes tuleb kosja kaarikuga, mille ette on rakendatud lõvi ja metssiga. Apolloni abiga täitis Admetos selle soovi ja Pelias andiski talle Alkestise.
Pulmapäeval keeldus Admetos ohverdamast Artemisele ning karistuseks saatis Artemis mõrsjakambrisse palju madusid. Apollon soovitas Artemisele ohverdada ja jumalanna võttiski maod ära.
Ei läinud kaua aega, kui Apollon teatas Admetosele, et tal on määratud varsti surra. Admetos pöördus kõigepealt oma vanemate poole, aga need, kuigi juba elatanud ja haiged, keeldusid poja eest suremast. Ka ükski sõber ega ori ei nõustunud sellega. Seda tegi hoopis Alkestis.
Admetos kurvastas väga ja lasi Alkestisele korraldada suurejoonelise matuse. Siis aga sattus sinna Herakles. Admetos salgas, et midagi tõsist on lahti, kostitas Heraklest, nagu suutis, ja käskis oma teenijannadel tema eest hoolitseda, aga ise läks matusele. Herakles jõi end purju, laulis kõlvatuid laule ja käitus nii, nagu matusepäeval ei sobinud. Kui teenijannad talle selle eest märkusi tegid, taipas Herakles, et miski on korrast ära. Kui ta teada sai, et Alkestis on surnud, süüdistas ta ennast taipamatuses ja katsus seda heaks teha.
Herakles läks allmaailma, võitles Thanatosega (Surmaga) ja tõi sealt Alkestise tagasi.
Admetos ja Alkestis said poja Eumelose, kes Admetose järel kuningaks sai.
Admetos ja Alkestis kunstis.
Seda teemat on kasutanud Euripides, Hans Sachs, Christoph Martin Wieland, Vittorio Alfieri, Hugo von Hofmannsthal ja Thornton Niven Wilder draamas, Georg Friedrich Händel oratooriumis (1726) ning Jean Baptiste Lully ja Christoph Willibald Gluck ooperis.
Seda teemat on maalinud Friedrich Heinrich Füger ja Paul Cézanne.


Osleidys Menéndez.
Osleidys Menéndez (sündis 14. novembril 1979 Martias) on Kuuba naiskergejõustiklane (odaviskaja). Olümpiavõitja (2004) ja kahekordne (2001 ja 2005) maailmameister. Endine odaviske maailmarekordioamnik (71,70).
Välislingid.
Menéndez, Osleidys
Menéndez, Osleidys


Alkestis.
Alkestis oli vanakreeka mütoloogias Tessaalia kuninga Admetose abikaasa.
Alkestis oli Iolkose kuninga Peliase ja Anaxibia tütar. Tal oli vend Akastos ning õed Peisidike, Pelopeia ja Hippothoe.
Talle tuli kosja tuntud kangelane Admetos, kes oli osalenud argonautide retkel ja Kalydoni metsseajahil.
Pelias ei tahtnud Alkestist mehele panna ja seadis sellepärast tingimuseks, et annab ta naiseks ainult sellele, kes tuleb kosja kaarikuga, mille ette on rakendatud lõvi ja metssiga. Apolloni abiga täitis Admetos selle soovi ja Pelias andiski talle Alkestise.
Varsti tuli Apollon Admetosele teatama, et tal on määratud varsti surra. Tal oli võimalik pääseda ainult juhul, kui ta leiab kellegi, kes tema eest sureb. Admetos pöördus kõigepealt oma vanemate poole, aga need, kuigi juba elatanud ja haiged, keeldusid sellest. Ka ükski sõber ega ori ei nõustunud Admetose eest surema. Seda tegi hoopis Alkestis.
Admetos kurvastas väga ja lasi Alkestisele korraldada suurejoonelise matuse. Siis aga sattus sinna Herakles. Admetos salgas, et midagi tõsist on lahti, kostitas Heraklest, nagu suutis, ja käskis oma teenijannadel tema eest hoolitseda, aga ise läks matusele. Herakles jõi end purju, laulis kõlvatuid laule ja käitus nii, nagu matusepäeval ei sobinud. Kui teenijannad talle selle eest märkusi tegid, taipas Herakles, et miski on korrast ära. Kui ta teada sai, et Alkestis on surnud, süüdistas ta ennast taipamatuses ja katsus seda heaks teha.
Herakles läks allmaailma, võitles Thanatosega (Surmaga) ja tõi sealt Alkestise tagasi.
Admetos ja Alkestis said poja Eumelose, kes Admetose järel kuningaks sai.
Admetos ja Alkestis kunstis.
Seda teemat on kasutanud Euripides, Hans Sachs, Christoph Martin Wieland, Vittorio Alfieri, Hugo von Hofmannsthal ja Thornton Niven Wilder draamas, Georg Friedrich Händel oratooriumis (1726) ning Jean Baptiste Lully ja Christoph Willibald Gluck ooperis.
Seda teemat on maalinud Friedrich Heinrich Füger ja Paul Cézanne.


Viola da gamba.
"Viola da gamba" ehk gamba ("gamba" tähendab itaalia keeles 'jalg, säär') on tšello eelkäija ja sarnaneb ka välimuselt tšellole. Samuti hoitakse tšellole sarnaselt ka gambat mängimise ajal põlvede vahel. Gambadeks nimetatakse kõiki poogenkeelpille, mis arenesid välja 15. sajandi teisel poolel ning olid baroki ja renessansi ajal (16.–18. sajandil) äärmiselt populaarsed. Viola da gambade perekond arenes peamiselt renessanssiaegsest näppepillist, kitarri eellasest, vihueelast. Gambade perekord erineb viiuli perekonnast mitmeti.
Ajalugu.
Vihuelistid hakkasid oma instrumenti poognaga mängima 15. sajandi teisel poolel. Kahe või kolme dekaadi jooksul viis see aga välja täiesti uue poognaga keelpilli arenguni, milles säilisid ka mitmed vihueela omadused: lame tagaosa, tervad sisselõiked külgedel, krihvid, õhukesed kõlakasti küljed ja identne häälestus, millest tuleneb ka selle originaalnimi, vihuela de arco; "arco" tähendab hispaania keeles poognat.
Erinevad tüübid.
Gambasid esineb kuues suuruses: "pardessus de viole" (on väga haruldane ning mida ei olnud olemas enne 18. sajandit), sopran, alt, tenor, bass ja kontrabass. Sopran on umbes viiuli suurune, kuid sügavama kõlakastiga. Tavaline bassgamba on veidi väiksem kui tšello. Inglased tegid aga väiksemaid gambasid, mida nimetatakse "division viol"´ideks ning veel väiksemaid "lyra viol"´eid. Saksa bassgambad olid suuremad kui prantsuse omad, mis olid mõeldud generaalbassi mängimiseks. Sarnased instrumendid on ka "baryton" ja "viola d'amore", kuigi viimast mängitakse lõua all nagu vioolat.
Häälestus.
Gamba standardhäälestus on kvartides, suure tertsiga keskel (nagu ka renessansiaegsetel lautodel). Bassgambade häälestus alustades madalaimast on D-G-C-E-A-D (seitsmekeelelistel on lisaks veel madal A). Tenorgambade häälestus on G-C-F-A-D-G (kuigi renessansiaegsetel tenorgambadel oli see tavaliselt A-D-G-B-E-A). Soprangamba häälestus on bassgambast oktav kõrgemal.
Muid häälestusi kasutati tihti, iseäranis soolo "lyra viol"´l, mis tegi võimalikuks mitmed tehnikad, sealhulgas akordid ja "pizzicato", mida siiski seltskondlikul musitseerimisel ei kasutatud. "Thump" oli ebatavaline "pizzicato" stiil. "Lyra viol"´i muusika oli tavaliselt kirjutatud tabulatuuri. Sellist muusikat on tohutu hulk nii tuntud kui ka anonüümsetelt heliloojatelt.
Suur osa gambamuusikast on pärit ajast enne võrdtempereeritud häälestuse kasutuselevõttu.
Viola da gamba tänapäeval.
Tänapäeval on gamba äratanud huvi eriti amatööride seas. Selle põhjuseks võib olla mõistliku hinnaga instrumentide kättesaadavus firmadelt, kes kasutavad automaatseid tootmissüsteeme ning samuti kergem ligipääs muusikaväljannetele. Gamba on sobilik instrument ka täiskasvanuna alustanud õppijatele. Percy Scholes kirjutas, et gambarepertuaar kuulub ajastusse, mis nõudis enam lihtsalt muusikuks olemist kui virtuoossust.
On loodud palju ühinguid gambamängust huvitatutele. Esimene neist oli "The Viola da Gamba Society", mis asutati Ameerika Ühendriikides 1948. aastal ja millel on ülemaailmne liikmeskond. Sellest ajast peale on asutatud sarnaseid organisatsioone ka muudes riikides.
Ajalooliste muusikainstrumentide elav muuseum loodi Viini ülikoolis kui instrumendi taassünni keskuses. Rohkem kui 100 instrumenti, seal hulgas ka umbes 50 ajaloolist mängitavat "viola da gambat"´, olid aluseks uue muueseumi, "the Orpheon Foundation Museum of Historical Instruments", loomisele. Kõiki selle muuseumi instrumente mägib "Orpheon"´i barokkorkester või muusikud, kes saavad instrumendi endale alalise rendiga. Neid instrumente on võmalik näha ajutistel näitustel. Neid õpitakse ja neid kopeervad viiulimeistrid, toetades inimeste teamiste kasvu selle pilli, tema kujude ja erinevate valmistamistehnikate kohta.


Wang Junxia.
Wang Junxia (王军霞 "Wáng Jūnxiá"; sündis 19. jaanuaril 1973 Jiaohes) on Hiina endine kergejõustiklane (distantsid 3000 m kuni maratonini. Olümpiavõitja (1996) ja maailmameister (1993).


Viola d'amore.
"Viola d'amore" (itaalia keeles 'armastuse vioola') on topeltkeeltega mahedakõlaline vioola, mis oli kasutusel 17. ja 18. sajandil.
Pillil on 4...7 viisi- ja 4...14 resonantskeelt. Viimased helisevad kaasa, kui poognaga põhikeeled helisema pannakse.


Puštu keel.
Puštu keel ehk afgaani keel on iraani keelte hulka kuuluv keel, mida kõnelevad puštud.
Staatus ja kõnelejad.
Puštu keelt kõneldakse peamiselt Afganistanis, kus see on dari keele kõrval ametlik keel (Sardar Mohammed Hashim Khani ajal kuulutati puštu keel 1936 Afganistani riigikeeleks), ja Pakistanis.
Puštu keelt kõneldakse Afganistanis eriti Kandahāri, Jalālābādi, Ghaznī ja Khowsti ümbruses ning Kabuli ja Farāhi provintsis, Pakistanis muuhulgas Belutšistanis ja Peshawari ümbruses.
Kõnelejate koguarv on umbes 33 miljonit.
Keelesugulus, erijooned ja seos rahvaga.
Puštu keel kuulub indoeuroopa keelkonna iraani rühma, täpsemalt idairaani keelte kagurühma. Nagu teistelegi viimasesse kuuluvatele keeltele, on puštu keelele omased retroflekssed konsonandid ja ergatiivtarind. Need jooned eristavad kagurühma keeli kirderühma keeltest, mille hulka kuuluvad sogdi keele tänapäevane kuju jagnoobi keel ning kunagine baktria keel.
Et puštu keelt kõnelevad ainult puštud ning ta pole naaberkeeli oluliselt mõjutanud, siis saab keele põhjal teha otseseid järeldusi puštude päritolu ja algkodu kohta. Puštude algkodu pidi asuma Iraani kiltmaa kaguosas, Hindukušist lõuna pool. See seletab ka india keelte tugevat mõju puštu keelele. Paljud puštu keele sõnad ei ole tagasiviidavad piirkonna algsetele iraani keeltele. See osutab (osalt) mitteiraani päritolule.
Murded.
Puštu keelel on palju territoriaalseid ja hõimumurdeid. Need jaotatakse idamurderühmaks ehk Peshawari-Jalālābādi murderühmaks ja läänemurderühmaks ehk Kandahāri murderühmaks. Mõnikord tuuakse eraldi välja lõunamurderühm, kuhu kuuluvad muuhulgas Afganistani Paktīā provintsi murded.
Kiri.
Puštu keelt on sellest ajast, kui Kesk-Aasiasse jõudis islam, kirjutatud modifitseeritud araabia kirjas. Tänapäeval kasutatakse ka latinisatsiooni, põhjuseks suuresti laienev kasutamine Internetis.
Puštu tähestikus on 40 tähte.
Grammatika.
Võreldes pärsia keelega on puštu keelel keerukam fonoloogia ja morfoloogia.
Sõnavara.
Üsna sagedased on pärsia ja araabia laensõnad. Põhjuseks on suuresti pärsia keele valdav osa pärast Afganistani pealinna üleviimist Kandahārist Kabulisse 18. sajandil.
"dua" دوه 'kaks', "dree" دری 'kolm', "ate" اته'kaheksa', "noha" نهه 'üheksa',
"stori" ستوری 'täht', "nevä" نوی 'uus', "na" نه 'ei'.


Jaapani prefektuurid.
Prefektuur (県; "ken") on Jaapani 1. järgu haldusüksuseks.
Jaapan on jaotatud 43 prefektuuriks, lisaks on 1 pealinna-ala, 1 piirkond (道; "dō") ja kaks linnaprefektuuri (府 "fu").


Assai.
"Assai" (itaalia keeles 'väga') on sõna, mida noodikirjas kasutatakse tempomärke lisandina.
Näiteks "Allegro assai" tähendab 'väga kiiresti'.


Allegro.
"Allegro" (itaalia keeles 'lõbusalt, liikuvalt, kiiresti') on noodikirjas tempomärge, mis märgib kiiret tempot.
"Allegro" võib olla ka heliteose või selle osa pealkirjaks.


Adolphe Charles Adam.
Adolphe Charles Adam [ad'olf šarl ad'aan "või" ad'aam] (24. juuli 1803 Pariis – 3. mai 1856) oli prantsuse helilooja.
Ta oli Pariisi konservatooriumi klaveriõpetaja poeg.
Lisaks heliloomingule teenis ta elatist ka kriitikuna ja kompositsiooniõpetajana Pariisi konservatooriumis.
Adam sai tuntuks lavamuusika autorina. Tema kuulsaim teos on ballett "Giselle". Lisaks sellele teosele esitatakse tänapäeval ka ooperi "Kui oleksin kuningas" ("Si j'étais roi") avamängu.
Balleti "Giselle" libreto aluseks on üks Théophile Gautier jutustus. jutu põhjal. Balleti esietendus oli 28. juunil 1841 "Opéra de Pariss. Koreograafid olid Jean Coralli ja Jules Perrot.
Ta on ka jõululaulu "Püha öö" ("Cantique de Noël") autor.


Novotšeboksarsk.
Novotšeboksarsk on linn Venemaa Tšuvaši Vabariigis. Asub Volga kaldal 20 km kaugusel Tšeboksarõst.
Linna hakati rajama 1960. aastal seoses hüdroelektrijaama ehitusega. Linnaõigused sai 1965. aastal.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Novotšeboksarski elanikest tšuvašše 53%, venelasi 32%, tatarlasi 6%, mordvalasi 3%, marisid 3%, ukrainlasi 1%, valgevenelasi 1% ja teistest rahvustest inimesi 1%.


Laavavool.
Laavavool on vulkaanist väljunud maapinda mööda voolav laava või sel viisil moodustunud kivimkeha.
Laavavoolud on enamasti basaltse või andesiitse koostisega.
Levinumad laavavoolud on aa-laava, pahoehoe ja padilaava.


Kivimkeha.
Kivimkeha on geoloogiline struktuur, mis tekke, struktuuri, kivimilise koostise või millegi muu poolest erineb temaga piirnevaist kivimkehadest.
Kivimkehadeks võivad olla näiteks intrusioon, kiht, laavavool jne.


Ksenoliit.
Ksenoliit on tardkivimi sees olev teise kivimi fragment.
Ksenoliidid tekivad näiteks magmakambri või magma liikumisteede seintest lahti murdunud kivitükkidest, aga ka laavavoolu poolt kaasa haaratud kivikestest.
Vastavalt suletiste printsiibile peavad ksenoliidid olema vanemad kui neid ümbritsev tardkivim.


Fantastilised elukad ja kust neid leida.
"Fantastilised elukad ja kust neid leida" (ingl "Fantastic Beasts and Where to Find Them") on briti kirjaniku J. K. Rowlingi 2001. aastal ilmunud Harry Potteri raamatusarja juurde kuuluv raamat.
Raamat kujutab endast Sigatüüka kooli õpikut, mida on mainitud mitmel korral ka Harry Potteri sarjas endas.
Raamat räägib elukatest ja olevustest ning annab ülevaate Harry Potteri sarjas esinenud erinevatest maagilistest olenditest. Raamatu autoriks on nimetatud Newton Fido Scamanderit ehk Newt. Raamat sisaldab ka humoorikaid Harry Potteri, Ron Weasley ja Hermione Grangeri tehtud märkmeid ja kritseldusi, nagu oleks tegu koopiaga Harry Potterile kuulunud raamatust.


Albus Dumbledore.
Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore (juuli või august 1881–1997) on J. K. Rowlingu "Harry Potteri" romaanisarja tegelane. "Albus" tähendab ladina keeles valget ja sümboliseerib tema headust ja "dumbledore" inglise keeles mesilast, kelle sumin on rõõsa meele ja rõõmu sümboliks. Sarja 6. osas mõrvatud Severus Snape poolt, kuid 7. osas tuleb välja, et mõrv oli Dumbledore ja Severuse poolt ette planeeritud, sest Dumbledore oli juba raskelt haige.
Välimus.
Dumbledore on klassikalise "hea võluri" välimusega, nagu Merlin või Gandalf. Ta on pikk, kõhnemapoolne, pika konksus nina, siniste silmade, pikkade hõbevalgete juuste ja habeme ning pikkade sõrmedega ja igati meeldiva olemisega. Ta kannab poolkuu-kujulisi prille ja toredaid rõõmsavärvilisi võlurirüüsid.
Esimeses ja teises Harry Potteri filmis kehastas Dumbledore'i Richard Harris, kes suri 2002. aastal. Alates kolmandast filmist kehastab Dumbledore'i näitleja Michael Gambon.
Ametid ja töö.
Tänu tema suurele südamele ja ääretule lahkusele on Sigatüüka koolis saanud õppida nii poolhiiglane Rubeus Hagrid kui ka orb Tom Marvolo Riddle, kellele võimaldas ta koolis õppimise ja elamise eritingimustel. Oma töös direktorina lähtub ta eelkõige õpilastest ja teeb alati kõik, et neil võimalikult hea oleks.
Alkeemikuna on ta avastanud 12 kasutust draakoniverele. Koos Harry Potter'iga avastas Lord Voldemorti varikätkid.
Fööniksi ordu.
Dumbledore'i teatakse kui ainsat võlurit, keda Lord Voldemort kunagi kartnud on. Lisaks sellele, et ta ise on üks aegade võimsamatest võluritest, mõistab ta ka, kui tähtis on koostöö. Võitluseks Lord Voldemorti vastu komplekteerib ta kõige ustavamatest ja tugevamatest võluritest ning nõidadest koosneva Fööniksi ordu. Ordu eesmärgiks on võidelda Lord Voldemorti ja tema järgijate – surmasööjate – plaanide vastu.
Dumbledore, Albus


Sigatüügas.
Sigatüügas (inglise keeles "Hogwarts") on briti kirjaniku J. K. Rowlingu "Harry Potteri" romaanisarjas kujutatud Nõiduste ja Võlukunsti kool. Seal käivad nõiad ja võlurid vanusevahemikus üksteist kuni seitseteist. Seitsmest raamatust kuue sisu toimub põhiliselt koolis; iga raamat kestab ühe kooliaasta. Kuid seitsmendas raamatus, "Harry Potter ja Surma vägised", enamus raamatust toimub väljaspool kooli, sest peategelased Harry Potter, Hermione Granger ja Ron Weasley ei lähe viimaseks aastaks kooli. Selle raamatu ja ka kogu seeria haripunkt, lahing, toimub siiski Sigatüüka koolis ja selle territooriumil.
Ajalugu.
Kool asutati umbes tuhat aastat tagasi. Asutajateks oli neli sõpra: Godric Gryffindor, Helga Hufflepuff, Rowena Ravenclaw ja Salazar Slytherin. Alguses õppisid kõik kooli õpilased üheskoos, kuid siis leidis Salazar Slytherin, et koolis õppimist väärivad vaid Puhtaverelised õpilased. Teised asutajaliikmed polnud temaga nõus, neil tekkisid kõigil õpilaste suhtes oma isiklikud eelistused. Nii otsustati Sigatüüka õpilasi majadesse jagama hakata. Gryffindori majja hakati võtma julgeid ja vapraid, Hufflepuffi lojaalseid ja õiglaseid, Ravenclaw'sse tarku ja erilise intellektiga hiilgavaid ning Slytherini ambitsioonikaid.
Salazar Slytherin aga ei jätnud jonni, ta uskus siiralt, et segaverelised ja muguverelised ega sopaverelised ei vääri kohta Sigatüüka koolis. Lõpuks oli ta oma ideede rigiidsuse tõttu sunnitud koolist lahkuma, kuid enne veel seadis ta siis Saladuste Kambri, mille võiks tulevikus avada vaid tema Viimane Järeltulija, ning kus elav tohutu koletis võiks Järeltulijal aidata kooli seal õppimist mitteväärivatest õpilastest puhastada.
Aastasajad möödusid ja Sigatüükast said suurepärase hariduse tuhanded võlurid ja nõiad, Saladuste Kamber muutus üheks järjekordseks legendiks, mida keegi enam õieti ei uskunud. Kuid ajal, mil koolis õppisid Tom Marvolo Riddle ja Rubeus Hagrid Saladuste Kamber avati. Toona toimunud sündmuste eest peeti vastutavaks Rubeus Hagridit, kes selle tõttu koolist ka välja visati, kuid Albus Dumbledore'i tungival palvel siiski kooli metsavahiks võis jääda.
Uuesti avati kamber 50 aastat hiljem, kui Harry Potter oli koolis 2. aasta õpilane. Siis tuli välja, et juba 50 aasta eest oli kambri avanud tulevane Lord Voldemort, kes oli avajaks ka seekord.
Kooli pika ajaloo jooksul on direktoriteks olnud väga palju erinevaid võlureid ja nõidu, kes hoolitsevad kooli eest ka pärast surma, elades oma portreedes edasi.
Majad.
Sigatüügas on jaotatud neljaks majaks, igaüks kandes ühe kooli asutaja perenime: Gryffindor, Slytherin, Ravenclaw ja Hufflepuff. Majad võistlevad iga aasta Majakarika nimel, teenides ja kaotades punkte erinevate sündmuste tõttu (näiteks õigesti vastamine klassis võib anda viis või kümme punkti, tundi hilinemine võib võtta kümme punkti). Igal majal on oma lendluudpalli võistkond, kes võistlevad Lendluudpalli karika nimel. Sigatüüka majad on õpilastele elamise ja õppimise kohaks. Igal majal on üks professorist juht. Neid kutsutakse majavanemateks ning nende ülesanded on lisaks veel paljudele oma õpilastele tähtsa informatsiooni edastamine, karistuste väljamõtlemine ja majade hädaolukordadele reageerimine. Magamistoad ja puhketuba on, kui mõned üksikud eriuhtumid välja arvata, teiste majade õpilastele juurdepääsmatud, kaitstuna
Sigatüüka algusaastatel valisid neli asutajat ise õpilasi oma majadesse. Kui hakkasid kooli asutajad muretsema, kes jagab õpilasi majadesse pärast nende surma, võttis Godric Gryffindor oma kübara peast ja igaüks neist andis sellele oma teadmised-tarkused, lubades sõõlamiskübaral ("Sorting Hat") valida õpilasi nende omaduste järgi kõige sobivamasse majja. Õpilase enda tahtmine võib otsust mõjutada: kõige selgem näide sellest on hetk, kui sõõlamiskübar ütleb Harryle, et ta saaks Slytherinis väga hästi hakkama, aga paneb ta siiski Gryffindori, kui Harry talle ütleb, et ei taha Slytherini minna.
Gryffindor.
Gryffindoris on oluline julgus, vaprus, lojaalsus, meelekindlus ja rüütellikus. Maja maskotiks on lõvi ja maja värvid on punane ning kuldne. Majavanemaks on muundamise professor Minerva McGonagall ja maja vaim on Söör Nicholas de Mimsy-Porpington, keda tuntakse Peaaegu Peata Nicki all.
Gryffindori puhketuba asub ühes lossi kõige kõrgemas tornis, selle sissepääs asub seitsmendal korrusel idatiivas ja ust valvab Paksu Naise maal. Ta lubab õpilase sisse ainult pärast õige parooli ütlemist.
Hufflepuff.
Hufflepuffis on oluline tolerants, ausus, lojaalsus ja raske töö tegemise oskus. Maja maskotiks on mäger ja maja värvid on kollane ning must. Majavanemaks on taimeteaduse õpetaja Pomona Sprout ja maja vaim on Paks Kloostrivend
Hufflepuffi puhketuba ja magamistoad asuvad kuskil keldrikorrusel. Sissepääs on köögi lähedal maali taga, sissepääsuks peab teadma õiget parooli. Hufflepuffi puhketuba on täidetud kollaste drapeeringutega ja pehmete tugitoolidega ning seal on pisikesed maaalused tunnelid magamistubadeni, millel on kõigil ümmargused uksed (meenutades nii väga mägra urgu).
Ravenclaw.
Ravenclawis on oluline tarkus, loovus, õpihimu ja nutikus. Maja maskotiks on kotkas ja maja värvid on sinine ja pronks (filmides sinine ja hall). Majavanemaks on nõiasõnade professor Filius Flitwick ja maja vaim on Hall Daam.
Magamistoad on Ravenclawi tornis kooli lääneosas. Puhketuba on täidetud siniste drapeeringute ja pehmete tugitoolidega, sellel on kuplikujuline lagi, millele on joonistatud tähed. Et pääseda Ravenclawi puhketuppa, pead lahendama mõistatuse, mis näitab, et intelligentsemad teiste majade õpilased saaksid ka nende puhketuppa siseneda.
Slytherin.
Slytherinis on oluline ambitsioon, leidlikus, juhtimusoskus, kavalus ja eelkõige puhas võluri veri. Slytherinlased on enamjaolt puhtaverelised või segaverelised, kes peavad puhtaverelisust ülemaks. Slytherini maskotiks on madu ja värvideks roheline ja hõbedane. Esimeses kuni kuuendas raamatus on majavanemaks Severus Snape, seitsmendas tuleb pensionilt tagasi endine majavanem Horace Slughorn, kes siis endale taas majavanema koha saab. Maja vaim on Verine Parun. Slytherini puhketuppa saab siseneda läbi seina vangikoobastes. Puhketuba on madal, pikk, vangikoopa-stiilis ruum, mis asub Sigatüüka järve all. Ruumil on rohekas kuma.
Sõõlamiskübar ütleb, et puhtaverelisus loeb Slytherinlaste valimisel, kuigi seda mainitakse alles viiendas raamatus. Aga pole põhjust arvata, et muguverd õpilasi seal olnud pole, kuna on mitmeid näiteid segaverelistest Slytherinis, näiteks Snape ja Voldemort.


Eelam.
Eelam (ka Elam) oli vanaaja riik tänapäeva Iraagi ja Iraani piirimail. Tema soodne asukoht tegi riigi ohtlikuks konkurendiks läänes asuvatele Mesopotaamia riikidele. Eelam oli mitu korda sealsete impeeriumite võimu all, kuid vallutas aeg-ajalt ka Mesopotaamia alasid. Tema tähtsus kadus 1. aastatuhandel eKr, kui regioonis tõusid esile Meedia ja Pärsia.
Eelami riik sai alguse umbes 2700 eKr. Selle võimsuse tipp oli 2. aastatuhat eKr, kuid hiljem vallutati ta Uus-Assüüria poolt ning Iraani kiltmaal alustasid eelamlastele pealetungi ka indoeurooplased: meedlased ja pärslased. Oletatavasti 539 eKr langes Eelam lõplikult pärslaste võimu alla. Selle muistne pealinn Susa oli juba varem saanud üheks Pärsia olulisematest keskustest.
Eelamlased rääkisid eelami keelt, millel teadaolevad sugulaskeeled puuduvad.


Ptolemaios II.
Ptolemaios II Philadelphos (309–246 eKr) oli Ptolemaioste dünastiast pärinev hellenistliku Egiptuse kuningas alates 285 eKr kuni oma surmani. Ta oli Ptolemaios I poeg.
Ptolemaios II sai oma lisanime Philadelphos seetõttu, et ta abiellus Egiptuse tavasid järgides oma õe Arsinoe II-ga ning lasi tolle ja oma vanemad peale nende surma jumalustada. Tema ajal jätkus Egiptuses hellenistliku kultuuri õitseng.


Devon (täpsustus).
Devon on krahvkond Edela-Inglismaal.
Devon on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogilise skaala üksus (ajastu), mis vastavad ajavahemikule 416...359 miljonit aastast tagasi.


Chloris.
"See artikkel räägib Niobe tütrest ja Neleuse abikaasast; kevadejumalanna kohta vaata artiklit Flora."
Chloris oli Teeba printsess, Amphioni ja Niobe tütar.
Niobel oli 7 poega ja 7 tütart ning ta kiitles nendega, pidades end paremaks jumalanna Letost, kel oli ainult üks poeg ja üks tütar. Ta käskis linlasi, et need peavad Leto templis hoopis temale ohverdama. Karistuseks lasksid Leto lapsed Apollon ja Artemis mürgitatud nooltega maha kõik Niobe lapsed; Apollon tappis pojad ja Artemis tütred. Ainsana pääses noorim tütar Chloris, kes jooksis ema sülle ja kellele Niobe armu palus. Mõne autori järgi tappis Artemis ka tema; sel juhul räägib see artikkel kahest samanimelisest naisest. Tema isa tappis end seejärel ise, kuid mõne autori järgi tappis Apollon ka tema. Ema Niobe sõitis seepeale sünnikoju Früügiasse, kus muutus südamevalust Sipylose mäeks, millest voolab välja allikas.
Tüdruk, kelle nimi oli seni olnud Meliboia, oli sellest niivõrd vapustatud, et sai uueks nimeks Chloris, mis kreeka keeles tähendab 'kahvatu'.
Chloris abiellus Messeenia kuninga Neleusega. Nad elasid Pylose linnas ning neil oli 13 poega ja 1 tütar. Chlorist tabas ema saatus, kuigi ei tema ega ta mees ei kiidelnud oma lastega.
Neleus vihkas oma kaksikvenda Peliast, kes oli endale haaranud Iolkose kuningatrooni ja ta pagendanud. Neleus mõtles lakkamatult kättemaksule. Isegi ühe oma poja nimetas ta Alastoriks ('kättemaks'). Herakles palus Neleusel kättemaksust loobuda, ent Neleus keeldus. Karistuseks tappis Herakles Neleuse 11 poega: Alastori, Chromiose, Taurose, Asteriose, Pylaoni, Deimachose, Eurybiose, Phrasiose, Eurymenese, Euagorase ja Epilaose. Ellu jäid Nestor, Periklymenos ja tütar Pero.


Sündinud 1977.
Detsember.
*


Demokritos.
Demokritos (umbes 460 eKr – umbes 370 eKr) oli vanakreeka mõtleja, antiikaja atomismi esindaja, aatomiõpetuse rajajaid ühes Leukipposega.
Demokritos väitis, et ümbritsev maailm koosneb lõpmatust arvust üliväikestest jagamatutest osakestest – aatomitest. Nende ühinemisel võib saada lõpmatu arvu väga erinevate omadustega mitmesuguseid esemeid. Kinnitas, et aatomid liiguvad, ent taandas liikumise vaid lihtsatele asendimuutustele. Huvitus kõigist loodusteadustest. Oli tuntud suure rännumehena ning teda hüüti naervaks filosoofiks.


Paracelsus.
Paracelsus (kodanikunimega Theophrastus Philippus Aureolus Bombastus von Hohenheim, 11. või 17. november 1493 – 24. september 1541) oli šveitsi päritoluga arst ja loodusteadlane, iatrokeemia rajaja.
Paracelsus sündis Šveitsis Einsiedelnis šveitslasest ema ja sakslasest isa pojana, aga kasvas üles Austrias. 17-aastaselt, 1510 lõpetas ta Viini ülikooli bakalaureusena, 1516 Ferrara ülikooli doktorikraadiga. Ta rändas kogu Euroopas ja arvatavasti ka araabia maades, otsides alkeemikuid, kellelt õppida. Ta sai oma teadmistega kiiresti kuulsaks.
Nime Paracelsus võttis ta endale ülikooli lõpetamise paiku vanarooma arsti Aulus Cornelius Celsuse järgi, näidates oma nimega, et on temast parem arst.
Paracelsus eitas tollal tavalist haavade kinnipõletamist kuuma õliga, samuti praktikat lasta jäsemetel olevatele haavadele tekkida gangreen ja need siis amputeerida. Selle asemel väitis ta, et haavad paranevad kõige paremini, kui nad omapead jätta. Neid on ainult vaja pesta, korralikult siduda ja hoida mustuse eest.
Tollane meditsiin põhines peamiselt Aristotelese, Galenose ja Avicenna töödel. Paracelsus heitis need täiesti kõrvale, vastandas neile Hippokratese ja kutsus ravikunsti täielikult uuendama. Tema meelest oli eesmärgiks tasakaalu saavutamine mikrokosmose (inimese) ja makrokosmose (maailma) vahel. Mõlemad koosnevad samadest elementidest – elavhõbedast, väävlist, soolast ja teistest – ning kui kui need ei ole õiges tasakaalus, põhjustab see haigusi, mida saab puuduva aine lisamisega ravida. Ta esitas idee, mille kohaselt kõik on mürk ja kõik on ravim, oleneb ainult annusest.
Lisaks elavhõbeda-, antimoni-, raua-, vase-, ja arseeniühenditele kasutas ta ka taimseid ravimeid. Ta esitas raua tuvastamise meetodi gallushappega, võttis katsetel kasutusele vesivanni ja valmistas viinamarjaäädika destillatsioonil kontsentreeritud äädikhapet. 1526 andis Paracelsus nime tsingile.
1527 sai Paracelsus kirjastaja Johann Frobeni soovitusel Baseli linnaarstiks ja Baseli ülikooli õppejõuks. Ta ei püsinud sellel kohal kauem kui aasta. Paracelsus kutsus esile teiste teadlaste meelepaha, põletades avalikult nende raamatuid. Samuti pidas ta loenguid saksa keeles, mis ärritas neid, kelle meelest kogu teadus pidi olema ladinakeelne.
Saksa- ja ladinakeelsete meditsiiniuurimuste kõrval kirjutas Paracelsus ka filosoofilisi teoseid, milles paljusid teadusalasid haarates lõi pansoofilise maailmapildi.
Paracelsuse jaoks ei olnud inimkonnale ühtegi nii-öelda keelatud teadmist. Vastupidi, inimkond oli lausa kohustatud kõik maapealsed looduse saladused paljastama – ja mitte ainult maapealsed. Ta lükkas tagasi gnostitsismi, kuid säilitas paljugi hermetitsismist, uusplatonismist ja Pythagorase filosoofiast. Ent hermeetilistel teadustel on nii palju ühist Aristotelese teooriatega, et tema loobumine gnostitsismist jäi praktiliselt tähendusetuks. Eriti vastu oli Paracelsus Agrippa ja Nicolas Flameli maagiateooriatele. Paracelsus ei pidanud end maagiks ega sallinud, kui teised teda maagiks nimetasid. Sellegipoolest praktiseeris ta astroloogiat nagu enamik tolle aja teadlasi. Astroloogia oli Paracelsuse meditsiinis väga tähtis. Ta kirjutas sellest põhjalikult ning määras paljudele haigustele oma talismani, samuti igale sodiaagi tähtkujule. Samuti leiutas ta nii-öelda maagia tähestiku, mille abil talismanidele inglite nimesid graveerida.
Paracelsus suri 1541. aastal Salzburgis. Pärast tema surma püüdsid vanameelsed tema teoseid keelustada, kuid see ei õnnestunud. Tema tööde levikut soodustas asjaolu, et Paracelsus reisis väga palju ning oli välja andnud palju raamatuid paljudes linnades. Paracelsuse töödel oli suur tähtsus kuni 18. sajandi keskpaigani.


Python.
Python oli vanakreeka mütoloogias draakon, kelle Gaia oli sigitanud ülemaailmsest veeuputusest ülejäänud mudaga. Homeros väidab "Hümnis Apollonile", et Pythoni sünnitas Hera partenogeneetiliselt, ilma mehe osavõtuta, et maksta kätte Zeusi abielurikkumiste eest, kuid enamik autoreid seda ei poolda.
Kui Leto kandis rinna all Zeusi lapsi Apollonit ja Artemist, siis laskis Hera Pythonil Letot lakkamatult jälitada, nii et see kuskil puhkust ei saanud enne kui Delosel. Python kaitses ka Delfi lähedal asunud Gaia oraaklit.
Apollon tappis Pythoni, tabades teda noolega silme vahele, ja asutas Gaia oraakli asemele oma oraakli, keda hakati Pythoni järgi püütiaks nimetama.
On väidetud, et karistuseks selle eest pidi Apollon aastaid Admetose juures sureliku kombel töötama, kuid tõenäolisemalt ei toonud Pythoni tapmine siiski kaasa mingit karistust.
Selle sündmuse mälestuseks korraldati Delfis iga olümpiaadi 3. aasta suvel püütiamänge. Jutud, et need olevat asutanud Apollon ise, on ilmselt valed, sest neid korraldati alles 6. sajandist eKr.


Georgius Agricola.
Georgius Agricola, kodanikunimega Georg Pawer (24. märts 1494 Glauchau – 21. november 1555 Chemnitz) oli saksa arst ja loodusteadlane, mineraloogia ja metallurgia rajaja.
Tema perekonnanimi Agricola on saksakeelse sõna "Bauer" ('talupoeg') tõlge ladina keelde.
Elulugu.
Üks tema esimesi ametikohti oli Saksimaal asuva Zwickau suurkooli rektor (1514–1516). Nähtavasti polnud see siiski ülikool. Ta loobus rektori kohast, et õppida edasi Leipzigi ülikoolis, mille lõpetas 1518. Hiljem täiendas ta end meditsiinis ja keemias Bologna, Padua ja Veneetsia ülikoolis. Itaalias sai ta ka doktorikraadi. Ta töötas õpetajana, koolidirektorina ja ülikooli õppejõuna.
1527 valiti ta Zwickau linnafüüsikuks. Zwickau asus Joachimsthali lähedal, mis oli tähtis metallide tootmise keskus.
Samal aastal ta abiellus Chemnitzist pärit Anna Meyneriga ja kolis 1531 Chemnitzisee, kus elas surmani. Ta töötas linnaarstina ja oli aeg-ajalt (1546, 1547, 1551 ja 1553) ka linnapea. Ta ei olnud kordagi kaua linnapea, sest Saksimaa oli tollal protestantismi tähtis keskus, ent Agricola ei varjanud oma katoliiklust.
Teadustöö.
Tema tähtsaim töö ilmus postuumselt 1556 ladina keeles ja juba järgmisel aastal tõlgiti see saksa keelde. See 12-osaline raamat võttis kokku kõik, mida tolleks ajaks teati metallide tootmisest. Eriti täpselt kirjeldas ta vase-, hõbeda- ja pliimaakide töötlemist, samuti vismuti tootmist. Ühe raamatu pühendas ta soolade (nitraadid, sulfaadid, kloriidid) saamisele, kirjeldades üksikasjalikult ka keedusoola tootmist. Ta uuris ka klaasi tootmist. Ta selgitas välja, et leegi värvus sõltub põleva aine koostisest.


Robert Boyle.
Robert Boyle (25. jaanuar 1627 – 30. detsember 1691) oli iiri füüsik ja keemik, keemia kui katselise teaduse rajajaid.
Ta sündis Lismore'is Iirimaal. Pärast Genfi Akadeemia lõpetamist 1644 siirdus ta 12 aastaks oma mõisasse, kus pühendus füüsika ja keemia katsetele. Ta tõi eksperimendi füüsikas ja keemias aukohale. Uurides katseliselt paljusid põlemisreaktsioone, samuti soolade, hapete ja aluste muundumist, pani ta aluse ainete koostise kindlaks määramisele (kvalitatiivne keemiline analüüs).
Oma tähtsaimas raamatus "Keemik-skeptik" (1661) võttis ta kasutusele keemilise elemendi mõiste. Ta käsitles elementi kõikide kehade lihtsaima algena, millest koosnevad keerulisemad kehad ja milleks need lõppkokkuvõttes jälle lagunevad. Aastal 1663 hakkas ta esimesena kasutama taimseid indikaatoreid hapete ja aluste tuvastamiseks. 1680 töötas ta välja fosfori uue saamismeetodi ning valmistas fosforhapet.
Uurides õhu ruumala sõltuvust rõhust, avastas ta 1660 seaduse, mida tänapäeval tuntakse Boyle'i-Mariotte'i seadusena.
Robert Boyle oli Londoni Kuningliku Seltsi üks asutajaid ja president.
Boyle, Robert
Boyle, Robert
Boyle, Robert


Kaia Kanepi.
Kaia Kanepi (sündinud 10. juunil 1985 Haapsalus) on Eesti tennisist.
24. septembri 2012 seisuga on Kaia Kanepi WTA edetabelis üksikmängus 15. kohal. See on tema seni parim koht WTA edetabelis.
Parim WTA koht paarismängus oli 106. (6. juuni 2011). Seisuga 20. augusti 2012 on ta 120. kohal.
Mängustiil.
Kanepi on WTA üks tugevamaid servilööjaid: päris tihti ulatub tema servikiirus 170...180 kilomeetrini tunnis (senine maksimum 196 km/h). Samuti on tema teine serv väga tugev. Kanepi lööb tagajoonelt väga tugevalt ning tema eeskäelöök on eriti ohtlik. Tavaliselt mängib ta vastased üle kiire rütmi ning täpsete äralöökidega.
Treenerid.
2007. aasta sügiseni oli Kaia treeneriks Andrei Luzgin. Pärast Luzgini sai tema treeneriks rootslane Fredrik Loven, kellega katkes koostöö 2008. aasta veebruaris. Seejärel oli Kaia Kanepi treeneriks Pablo Giacopelli, kellega koostöö katkes septembris 2008. 8. novembrist 2008 kuni juulini 2009 oli Kaia Kanepi treener Luca Appino.
Novembris 2009 teatas Kaia Kanepi, et tema uueks treeneriks sai Mait Künnap.
2010. aasta Wimbledoni turniiri ajal hakati ajakirjanduses rääkima, et tema treeneriks on Silver Karjus. Märtsis 2012 Karjuse ja Kanepi koostöö lõppes.
Karjäär ja turniirid.
Kaia on Euroopa meister kuni 16-aastaste hulgas (2000), Eesti täiskasvanute meister üksikmängus (1999, 2000, 2007), paarismängus (1999, 2000, 2007) ning segapaarismängus (2000, 2003, 2004).
Aastal 2001 Pariisis French Openil võitis Kaia Kanepi Suure Slämmi noorteturniiri. Finaalis alistas ta Svetlana Kuznetsova 6:3, 1:6, 6:2.
2006. aasta French Open.
2006. aasta Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel alistas Kaia põhiturniiri avaringis tšehhitari Květa Peschke 6:2, 6:3
Teises ringis kaotas ta aga hispaanlanna Anabel Medina Garrigues'ele 3:6, 6:4 0:6.
2006. aasta US Open.
2006. aasta USA lahtistel maailmameistrivõistlustel võitis Kaia Kanepi esimeses ringis prantslanna Stephanie Foretzi 3:6, 7:5, 6:1
Teises ringis alistas ta Prantsusmaa tennisisti Youlia Fedosovat 6:4, 4:6, 7:5.
Kolmandas ringis tuli tal alla vanduda prantslannale Virginie Razzanole 5:7, 2:6.
2006. aasta WTA etapp Hasseltis.
2006. aastal Hasseltis toimunud WTA Touri sarja kuuluval turniiril võitis Kaia Kanepi kolm mängu kvalifikatsiooniturniiril, esimeses ringis alistas ta 6:4, 6:4 prantslanna Nathalie Dechy (WTA 50) ja teises ringis kreeklanna Eléni Daniilídou (WTA 36) 6:3, 6:4.
Veerandfinaalis sai Kanepi senise karjääri kaalukaima võidu, alistades teist asetust omava itaallanna Francesca Schiavone (WTA 15) 6:2, 7:5.
Poolfinaalis alistas ta maailma edetabeli 41. positsioonil oleva hollandlanna Michaella Krajiceki 6:4, 6:4. Kanepi võit tähendas esimese Eesti naistennisisti jõudmist WTA turniiri finaali.
Finaalis kaotas ta endisele maailma esireketile Kim Clijstersile 3:6, 6:3, 4:6.
2007. aasta Australian Open.
2007. aasta Austraalia lahtistel tennisemeistrivõistlustel alistas Kaia Kanepi naiste üksikmängu avaringis turniiritabeli 28. reketi, itaallanna Flavia Pennetta 7:5, 7:6 (7:3).
Järgmises ringis oli Kanepi vastaseks samuti asetamata austraallanna Alicia Molik, kellelt tuli vastu võtta kaotus 6:1, 3:6, 2:6.
2007. aasta WTA etapp Miamis.
2007. aasta märtsis Miamis toimunud WTA Tour'i 3,45 miljoni dollari suuruse auhinnafondiga turniiri Sony Ericsson Open avaringis oli Kaia vastaseks bulgaarlanna Tsvetana Pironkova. Kaia sai Tsvetanast jagu 1 tunni ja 41 minutiga, lõplikuks seisuks kujunes 6:4, 6:4.
Teises ringis oli Kaia vastaseks 11. asetusega šveitslanna Patty Schnyder, kelle ta alistas tulemusega 6:1, 6:4.
3. ringi kohtumises tuli tal vastu võtta 1:6, 1:6 kaotus Vera Duševinalt.
2007. aasta French Open.
2007. aasta Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel kaotas Kaia avaringis 15. asetusega Iisraeli tennisistile Shaẖar Pe'erile 1:6, 3:6.
2007. aasta Wimbledoni turniir.
2007. aasta Wimbledoni turniiril alistas Kaia Kanepi naisüksikmängu avaringis 6:1, 6:4 sakslanna Tatjana Maleki. See oli tema karjääri esimene võit muruväljakul.
Teises ringis kaotas Kaia 4:6, 5:7 Iisraeli tennisistile Shaẖar Pe'erile.
2008. aasta WTA etapp Miamis.
2008. aasta märtsis toimunud WTA Tour'i 3,77 miljoni dollari suuruse auhinnafondiga turniiri Sony Ericsson Open avaringis kohtus Kaia valikturniiri kaudu põhitabelisse pääsenud 18-aastase tšehhitari Petra Kvitová'ga. Kaia alistas 2 tundi ja 29 minutit kestnud mängus Petra Kvitová tulemusega 3:6, 7:5, 7:5.
Teises ringis oli Kaia parem ukrainlannast Alona Bondarenkost 7:6 (9:7), 1:6, 6:3.
Kolmandas ringis alistas ta Patty Schnyderi 6:0, 6:1.
Neljandas ringis ehk 16 parema hulgas oli Kaia vastaseks endine maailma esireket, sel turniiril 8. asetusega Serena Williams. Kaia kaotas 1 tunni ja 23 minutiga ning tulemusega 3:6, 3:6.
2008. aasta French Open.
2008. aasta Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel alistas Kaia põhiturniiri avaringis hiinlanna Meng Yuani tulemusega 6:2, 6:2. Mäng kestis 1 tund ja 6 minutit.
Teise ringi kohtumises alistas Kaia 6. asetusega Venemaa tennisisti Anna Tšakvetadze tulemusega 6:4, 7:6 (7:2). Mäng kestis 1 tund ja 39 minutit. See oli Kaia karjääri esimene võit WTA edetabeli esikümnes oleva mängija üle.
Kolmandas ringis alistas Kanepi kolm tundi ja 6 minutit kestnud mängus 29. asetusega Hispaania tennisisti Anabel Medina Garriguese tulemusega 6:1, 6:7 (5:7), 7:5 ning pääses neljandasse ringi.
Neljandas ringis võitis ta tšehhitar Petra Kvitovát 6:3, 3:6, 6:1.
Veerandfinaalis kaotas ta maailma edetabeli neljandale reketile venelanna Svetlana Kuznetsovale 5:7, 2:6.
2008. aasta Wimbledoni turniir.
2008. aasta Wimbledoni turniiril kohtus Kanepi juba avaringis maailma edetabelis kuuendal kohal paikneva Serena Williamsiga ja kaotas 5:7, 3:6.
Pekingi olümpiamängud.
2008. aasta suveolümpiamängudel alistas Kaia Kanepi naiste tenniseturniiri üksikmängu avaringis Flavia Pennetta (WTA 17) Itaaliast 6:2, 7:6.
Teises ringis alistas ta prantslanna Virginie Razzano 6:4, 7:5.
Kolmandas ringis kaotas ta Hiina tennisistile Li Nale (6:4, 2:6, 0:6), kes järgmisena võitis Venus Williamsit (WTA 8) 7:5, 7:5 ja kaotas pronksmedali mängus Dinara Safinale (WTA 6) 7:6 (3), 7:5.
2008. aasta USA lahtised meistrivõistlused.
2008. aasta USA lahtistel maailmameistrivõistlustel võitis Kaia Kanepi avaringis rumeenlanna Monica Niculescu (WTA 76) 6:0, 6:3. Mäng kestis 55 minutit.
Teises ringis kohtus ta prantslanna Amélie Mauresmoga ja kaotas kolmes setis 6:2, 4:6, 0:6.
2008. aasta Toray Pan Pacific Open.
2008. aasta septembris Tōkyō's toimunud WTA Tour'i 1,34 miljoni dollari suuruse auhinnafondiga turniiri Toray Pan Pacific Open alustas Kaia kvalifikatsioonist.
Kvalifikatsiooni avaringis oli tema vastaseks hiinlanna Meng Yuan, kelle Kaia alistas tulemusega 6:1, 6:2. Teise ringi kohtumises alistas Kaia 53 minutiga jaapanlanna Miki Miyamura 6:1, 6:1 ning kolmandas 2 tunni ja 28 minutiga venelanna Vera Duševina 4:6, 7:6 (7:4), 6:1.
Põhiturniiri avaringis oli Kaia vastaseks 8. asetusega venelanna Anna Tšakvetadze. Kaia sai jagu Anna Tšakvetadzest 2 tunni ja 10 minutiga, lõplikuks seisuks kujunes 6:4, 3:6, 6:3.
Teise ringi kohtumises alistas Kaia tulemusega 6:4, 6:2 prantslanna Virginie Razzano.
Veerandfinaalis oli Kaia vastaseks 4. asetusega Dinara Safina, kes võitis kohtumise 6:4, 6:7 (5), 6:2.
2009. aasta Australian Open.
Avaringis oli Kaia parem jaapanlannast Kimiko Date Krumm'ist 6:4, 4:6, 8:6.
Teises ringis alistas ta Patricia Mayr'i tulemusega 6:3, 6:1.
Kanepi alistus kolmandas ringis Dinara Safinale 2:6, 2:6.
2009. aasta WTA etapp Dubais.
Dubai WTA Tour'i 2 miljoni dollari suuruse auhinnafondiga turniiri Barclays Dubai Tennis Championships avaringis oli Kaia vastaseks austerlanna Tamira Paszek, kellest sai Kaia jagu 2:6, 6:2, 6:0.
Teise ringi kohtumises alistas ta tulemusega 7:5, 6:2 Sania Mirza.
Kolmandas ringis oli tema vastaseks endine maailma esinumber ja Dubais kolmanda asetusega Jelena Janković. Kaia alistas Jelena Jankovići 1 tund 25 minutit kestnud mängus tulemusega 6:2, 7:5.
Veerandfinaalis oli Kaia parem venelannast Jelena Vesninast 6:3, 7:5. Mäng kestis 1 tund ja 50 minutit.
Poolfinaalis oli Kaia vastaseks prantslanna Virginie Razzano, kellele ta kaotas 1 tund ja 3 minutit kestnud mängus tulemusega 1:6, 2:6.
2009. aasta French Open.
Kanepi kaotas avaringis Kasahstani mängijale Jaroslava Švedovale 6:7, 6:3, 2:6.
Pärast French Openit jätkas Kanepi kurba kaotustejada, kaotades igal pool kõikvõimaliku tasemega mängijatele kohe esimeses ringis.
2010. aasta French Open.
Kanepi alistas valikturniiri avaringis Valgevene tennisisti Katsjarõna Dzegalevitši tulemusega 5:7, 6:4, 6:4. Teises ringis alistas ta Kasahstani mängija Zarina Diyasi 6:1, 6:0 ja kolmandas Venemaa tennisisti Vesna Manassijeva 6:0, 6:0, tagades koha põhiturniiril.
Esimeses ringis alistas ta 6:3, 6:1 prantslanna Pauline Parmentieri.
Teises ringis kaotas ta maailma neljandale reketile Jelena Jankovićile 2:6, 6:3, 4:6.
2010. aasta Wimbledoni turniir.
Kaia Kanepi alustas Wimbledoni turniiri kvalifikatsioonist, kus võitis avaringis ukrainlanna Olga Savtšuki 6:1, 7:5, teises ringis venelanna Jelena Bovina 6:1, 6:2 ja kolmandas ringis Horvaatia tennisisti Alja Tomljanovići 6:1, 6:2 ning pääses põhiturniirile.
Esimeses ringis alistas Kanepi WTA edetabeli kuuenda reketi ning sellel turniiril kuuenda paigutusega austraallanna Samantha Stosuri 6:4, 6:4.
Teises ringis alistas ta rumeenlanna Edina Gallovitsi (WTA 90) 6:4, 7:5.
Kolmandas ringis alistas Kanepi sellel turniiril 31. paigutusega rumeenlanna Alexandra Dulgheru (WTA 31) 6:1, 6:2.
Neljandas ringis võitis ta Tšehhi tennisisti Klára Zakopalovát (WTA 66) 6:2, 6:4.
Veerandfinaalis kaotas ta napilt Tšehhi tennisistile Petra Kvitovále (WTA 62) 4:6, 7:6, 6:8.
2010. aasta Palermo WTA turniir.
Palermos toimunud WTA Tour'i 220000 dollari suuruse auhinnafondiga turniiri Internazionali Femminili di Palermo (SNAI Open) avaringis oli Kaia vastaseks Rossana de los Ríos, kellest sai Kaia jagu 7:5, 6:4.
Turniiri teises ringis alistas ta 6:1, 6:2 rumeenlanna Ioana Raluca Olaru. Veerandfinaalis võitis Kaia tulemusega 6:2, 6:2 kolmanda asetusega itaallanna Sara Errani.
Poolfinaalis oli Kaia vastaseks itaallanna Romina Oprandi, kes veerandfinaalis alistas turniiri teise asetusega Aravane Rezaï. Kaia võitis tulemusega 6:3, 6:2.
Finaalis oli tema vastaseks Flavia Pennetta, kelle Kaia alistas 6:4, 6:3. Mäng kestis 1 tund ja 29 minutit.
See oli Kaia Kanepi esimene WTA turniirivõit.
2010. aasta USA lahtised meistrivõistlused.
2010. aasta USA lahtistel maailmameistrivõistlustel võitis 31. asetusega Kanepi avaringis prantslanna Alizé Cornet' (WTA 80) 3:6, 6:1, 6:0. Mäng kestis 1 tund 42 minutit.
Teises ringis kohtus ta Akgul Amanmuradovaga (WTA 78) ja võitis 6:3, 6:4.
Kolmandas ringis võitis ta neljanda asetusega serblanna Jelena Jankovići (WTA 5) 6:2, 7:6. Mäng kestis 1 tund ja 48 minutit.
Neljandas ringis võitis ta 15. asetusega belglannat Yanina Wickmayerit (WTA 18) 0:6, 7:6, 6:1. Mäng kestis 2 tundi ja 21 minutit.
Veerandfinaalis kaotas ta 7. asetusega venelannale Vera Zvonarjovale (WTA 8) 3:6, 5:7.
2010. aasta Toray Pan Pacific Open.
2010. aasta septembris Tōkyōs alanud WTA Touri 2 miljoni dollari suuruse auhinnafondiga turniiril Toray Pan Pacific Open alistas Kaia avaringis ameeriklanna Melanie Oudini tulemusega 6:4, 6:4.
Teises ringis alistas ta Shaẖar Pe'eri (WTA 19) 6:3, 7:6.
Kolmandas ringis alistas ta kolmanda asetusega Jelena Jankovići (WTA 6) 6:4, 6:4.
Veerandfinaalis kohtus ta viienda asetusega itaallanna Francesca Schiavonega (WTA 8) ning kaotas 5:7, 6:4, 5:7. Mäng kestis 3 tundi ja 9 minutit.
2011. aasta Austraalia lahtised meistrivõistlused.
Avaringis alistas turniiril 20. asetusega Kaia Kanepi Slovakkia tennisisti Magdaléna Rybáriková (WTA 106.) tulemusega 2:6, 6:4, 6:3.
Teises ringis kaotas ta sakslanna Julia Görgesile (WTA 38.) 4:6, 6:3, 4:6.
2011. aasta French Open.
Avaringis alistas ta rootslanna Sofia Arvidssoni (WTA 70.) 7:5, 6:1. Teises ringis võitis ta 6:1, 6:3 briti Heather Watsoni (WTA 117.).
Kolmandas ringis kaotas ta venelannale Jekaterina Makarovale (WTA 33.) 4:6, 5:7.
2011. aasta Toray Pan Pacific Open.
Tōkyōs Toray Pan Pacific Openi kolmandas ringis alistas Kaia Kanepi maailma esireketi Caroline Wozniacki tulemusega 7:5, 1:6, 6:4.
2012. aasta Brisbane International.
Brisbane’is "Brisbane International"i turniiri teises ringis alistas Kaia Kanepi 7. asetatud venelanna Anastassija Pavljutšenkova (WTA 16.) tulemusega 6:0, 6:3 ja veerandfinaalis sakslanna Andrea Petkovići (WTA 10.) tulemusega 6:1, 7:6 (7) ja jõudis poolfinaali, kus alistas itaallanna Francesca Schiavone (WTA 11.) tulemusega 6:3, 6:0 ja jõudis finaali. Finaalis alistas ta slovakitari Daniela Hantuchová (WTA 24.) tulemusega 6:2, 6:1 ning teenis karjääri teise WTA-turniirivõidu.
2012. aasta Austraalia lahtised meistrivõistlused.
Avaringis kohtus turniiril 25. asetusega Kaia Kanepi Rootsi tennisisti Johanna Larssoniga (WTA 59.), võites 6:2, 6:4, kusjuures teises setis jäi ta kaotusseisu 1:4, kuid võitis viimased 5 geimi. Teises ringis oli Kaia Kanepi vastaseks Venemaa tennisist Jekaterina Makarova (WTA 56.), kellele ta kaotas 2:6, 5:7.
2012. aasta Estoril Open.
Kanepi saavutas oma kolmanda WTA turniirivõidu alistades finaalis hispaanlanna Carla Suárez Navarro (WTA 58.) 3:6, 7:6 (6), 6:4. Poolfinaalis alistas ta itaallanna Roberta Vinci (WTA 23.) 6:2, 7:5.
2012. aasta French Open.
Avaringis alistas Kanepi venelanna Aleksandra Panova (WTA 74.) 6:3, 6:3. Teises ringis võitis ta rumeenlanna Irina-Camelia Begu 6:4, 6:1. Kolmandas ringis alistas ta endise maailma esireketi Caroline Wozniacki (WTA 9.) tulemusega 6:1, 6:7, 6:3 ja neljandas ringis Hollandi tennisisti Arantxa Rusi (WTA 88.) 6:1, 4:6, 6:0. Veerandfinaalis kaotas ta Marija Šarapovale (WTA 2.) 2:6, 3:6.
Paarismängus alistas ta esimeses ringis koos hiinlanna Zhang Shuaiga maailma esipaari Liezel Huberi – Lisa Raymondi. Teises ringis võitsid nad Stéphanie Foretz Gaconi – Kristina Mladenovici tulemusega 6:4, 6:3. Kolmandas ringis kaotasid nad austraallannadele Jarmila Gajdosovale ja Anastasia Rodionovale 4:6, 5:7.
WTA turniirivõidud üksikmängus.
Seisuga 6. mai 2012 on Kaia Kanepil kolm WTA turniirivõitu.
ITF turniirivõidud üksikmängus.
Seisuga 8. november 2010 on Kaia Kanepil kaheksa ITF turniiri võitu.


Henry Cavendish.
Henry Cavendish (10. oktoober 1731 Nizza – 24. veebruar 1810 London) oli inglise füüsik ja keemik, vesiniku avastaja.
Henry Cavendish sündis lord Charles Cavendishi (1704–1783) ja Ann Gray (suri 1733) pojana. Tema isapoolne vanaisa oli William Cavendish, teine Devonshire'i hertsog (1672–1729) ning emapoolne vanaisa oli Henry Grey, esimene Kenti hertsog (1671–1740).
Cavendish õppis Cambridge'i ülikoolis 1749–1753, kuid ei lõpetanud seda. Varaka mehena sisustas ta endale seejärel labori ja raamatukogu Londonis ja pühendus teadusele, eeskätt loodusteadustele, vältis meelelahutusi ja vastuvõtte. Raha ta teadusega ei teeninud.
Teadustegevus.
Uurides metallide reaktsioone hapetega, avastas Cavendish 1766 "põleva õhu" (vesiniku). Avastust kirjeldas ta teoses "Katsed kunstliku õhuga" (1766). Seetõttu peetakse teda üldiselt vesiniku avastajaks, kuigi alles Antoine Lavoisier näitas, et "põlev õhk" annab hapnikuga ühinedes vee, ja andis vesinikule nime. Ka Cavendish sai 1781 vesiniku ja hapniku reageerimisel vett, kuid avaldas tulemused alles pärast Lavoisier'd 1784.
Cavendish tegi kindlaks õhu koosnemise 78,33% "flogistoneeritud õhust" (tänapäeval lämmastik) ja 20,83% "deflogistoneeritud õhust" (tänapäeval hapnik). Lisaks leidis ta, et õhus on veel 0,83% tundmatut gaasi. Enam kui saja aasta pärast avastatigi õhus väärisgaas argoon.
1771 tegi Cavendish katseliselt kindlaks keskkonna mõju kondensaatori mahtuvusele. Samal aastal ennustas ta rea ainete dielektrilisi konstante. Ta sai ka süsihapet ja lämmastiku oksiide, töötas soojusmahtuvuse alal.
1776 võtis kasutusele elektrilise pinge mõiste, uurides elektrinähtusi ja elektrilaengute jagunemist elektrijuhtidel.
1797 määras Cavendish pöördkaalu abil gravitatsioonikonstandi suuruse ja selle abil arvutas ainult 1% veaga Maa massi. Gravitatsioonikonstandi määramine võimaldas arvutada ka Kuu, Päikese ja teiste taevakehade massi.
Henry Cavendish oli Londoni Kuningliku Seltsi liige aastast 1760. 1871. aastast on Cambridge'i ülikoolis Cavendishi-nimeline füüsikalabor.
Isiksus.
Cavendish oli ebatavaliselt häbelik, naistesse suhtus koguni põlgusega. Ta ei loonud meeleldi tutvusi väljaspool perekonnaringi. Oma teenijaskonnale laskis Cavendish eraldi välistrepi ehitada ja keelas neil maja sees olevat treppi kasutada, et ta teenijatega trepi peal kokku ei peaks sattuma. Kui keegi tundmatu teda tänaval kõnetas, ei vastanud ta, vaid võttis kiiresti lähima voorimehe ja sõitis ära. Kahtlustatakse, et tal oli Aspergeri sündroom, mis on üks autismi vorme.
Cavendish annetas heategevuseks ja rahalistes raskustes tuttavatele suuri summasid. Sealjuures ei puutunud ta aga oma põhikapitali, vaid elas ainult selle protsentidest. Kuna tema enda vajadused olid väikesed, levisid jutud tema määratust rikkusest, mis olevat saadud alkeemia abil. Alkeemiat Cavendish ei harrastanud, kuigi oli sellega hästi kursis.
Ta vältis sageli oma tööde avaldamist ega teatanud oma avastustest vahel isegi kaasteadlastele. Alles James Maxwell vaatas läbi Cavendishist järele jäänud paberid perekonnarhiivis ja leidis, et too oli teinud hoopis rohkem avastusi kui seni arvatud, ent nende avastuste au oli läinud juba teistele. Näiteks oli Cavendish avastanud Richteri seaduse, Ohmi seaduse, Henry-Daltoni seaduse, Charles'i seaduse ja elektrilise konduktiivsuse põhimõtted. Kakssada aastat enne Albert Einsteini mõõtis Cavendish täpselt tähekiirte kõrvalekaldumist Päikese massi mõjul. 1879 avaldas Maxwell Cavendishi valitud tööd.
Teisalt väärib märkimist, et tänapäeval kummutatud flogistoniteooria veendunud pooldajaks jäi Cavendish kuni surmani.
Välislingid.
Cavendish, Henry
Cavendish, Henry
Cavendish, Henry
Cavendish, Henry


Carl Wilhelm Scheele.
Scheele apteek ja kodu Köpingis
Carl Wilhelm Scheele (9. detsember 1742 Stralsund – 21. mai 1786 Köping) oli rootsi keemik ja apteeker, hapniku avastaja.
Scheele sündis Saksamaal Pommeris, mis kuulus tollal Rootsile. 15-aastasena sai temast apteekriõpilane Rootsis. Ta töötas apteekri ja apteegijuhatajana 1770. aastani Stockholmis, siis 1775. aastani Uppsalas ja hiljem Köpingis, loobudes ülikooli õppejõu kohast, mida talle pakkus isegi Preisimaa kuningas Friedrich Suur.
Scheele emakeel oli saksa keel ja ta eelistas rääkida just saksa keeles. Tollal rääkisidki rootsi farmatseudid üldiselt saksa keeles.
Scheele oli tuntud eksperimentaator. Ta avastas 1772 hapniku ("tuliõhu"), sai 1773 lämmastikku ja tegi kindlaks, et õhk on kahe komponendi segu, kuid ei suutnud koostist määrata. Ta avastas või valmistas baariumi, kloori ja mangaani (1774), molübdeeni (1778) ja volframit (1781), oksiide (BaO, MoO3, WO3) ja happeid (vesinikfluriidi HF, vesiniksulfiidi H2S, vesiniktsüaniidhapet HCN, arseenhapet H3AsO4, sidrunhapet ja glütseriini). Samuti töötas ta välja pastöriseerimisele lähedase menetluse. Kuna ta ei avaldanud kohe oma töid, läks avastajaau vahel teistele. Ta leiutas meetodi, kuidas fosforit suurtes kogustes toota, ja see võimaldaski Rootsil saja aasta pärast saada maailma juhtivaks tuletikkude tootjaks.
Kuigi Scheele looming oli oluline flogistoniteooria ümberlükkamisel, jäi ta ise siiski surmani flogistoniteooria pooldajaks.
Koos teiste teadlastega töötas ta välja fosfori saamise meetodi luudest ja avastas söe võime siduda gaase. Ta viitas esimesena võimalusele, et raual, vasel ja elavhõbedal on eri ühendeis erinev oksüdatsiooniaste.
Oma ainsa raamatu "Chemische Abhandlung von der Luft und dem Feuer" ("Õhu ja tule keemiline käsitlemine") avaldas ta 1777. Selles kirjeldaski ta hapniku saamist. Joseph Priestley oli hapnikku saanud juba 1774 ja oma uurimistulemused varem avaldanud, kuid Priestley oli olnud Scheelega kirjavahetuses ja tugines oma leiutistes sedavõrd suurel määral Scheele töödele, et pole kindel, kas ta seda Scheele abita üldse suutnud oleks. Ka Lavoisier oli hapnikku saanud enne kui Scheele oma teose avaldas, kuid ikkagi hiljem kui Scheele ise hapnikku eraldanud oli. Scheele eristas oma raamatus soojusülekannet soojuskiirguse kaudu konvektsioonist või konduktsioonist.
Carl Wilhelm Scheele oli Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liige.
Scheele töötas nagu teisedki tema aja teadlased rasketes ja isegi eluohtlikes tingimustes. Lisaks oli tal harjumus nuusutada ja maitsta enda valmistatud aineid. Neist paljud olid aga väga mürgised: elavhõbe, plii, fosfor, vesiniksulfiidhape, vesiniktsüaniidhape, arseenhape ja kloor, kui vaid mõnda nimetada. Seetõttu suri Scheele suhteliselt noorena. Kaks päeva enne surma abiellus ta ühe lesknaisega, et oma vara ja apteeki kellelegi pärandada.


Joseph Priestley.
Joseph Priestley (13. märts 1733 Yorkshire – 8. veebruar 1804 Pennsylvania) oli inglise keemik.
Joseph Priestley sündis Inglismaal Fieldheadi külas 6 km kaugusel Leedsist rätsepa katoliiklikus perekonnas. Ta omandas vaimuliku ja keeleteaduslike hariduse. Algkool, kus ta õppis, tegutseb tänapäevani ja koolihoone on tema järgi nimetatud.
Aastal 1755 sai ta tööd kirikuõpetajana, ehkki ametlikult ordineeriti alles 5. mail 1762. Kirikuõpetajana oli ta ebapopulaarne, sest tema vaated olid vastuolus üldtunnustatutega: ta oli arianist. Liiatigi ta kogeles. 23. juunil 1762 ta abiellus Mary Wilkinsoniga ja kolis septembris 1767 Leedsi. Seal algas ka tema teaduslik töö.
Teadustegevus.
Priestley huvitus füüsikast ja keemiast. Ta uuris gaase, luues ise vastavaid seadmeid. Ta elas pruulikoja kõrval ja hakkas uurima õlle pruulimisel tekkivat gaasi, süsihappegaasi. Ta nimetas seda "õhuks, mille põlemine või hingamine on ära rikkunud ja mida rohelised taimed puhastavad". Tema esimesed katsed näitasid, et see gaas kustutab põleva pirru, on õhust raskem ja seguneb õhuga halvasti. See-eest leidis ta, et see gaas lahustub vees hästi ja annab veele hea hapuka maitse. Ta hakkas seda ka oma tuttavatele karastusjoogina pakkuma ja leiutas seega gaseeritud joogid. 1772. aastal avaldas ta teadustöö "Vee rikastamine fikseeritud õhuga" ("Impregnating Water with Fixed Air"). Ta kirjeldas selles, kuidas valmistada süsihappegaasi väävelhappe ja kriidi reaktsioonil ja kuidas seda läbi vee juhtida, nii et see seal lahustub. Selle eest sai ta Londoni Kuningliku Seltsi kuldmedali. Priestley oli sama seltsi ja mitme akadeemia liige. Detsembris 1772 võttis lord Shelbourne ta tööle oma raamatukokku, kus ta töötas 1780. aastani.
Aastal 1774 valmistas Priestley elavhõbeoksiidi lagundamisel hapnikku. Ta avaldas katse tulemused enne Carl Wilhelm Scheelet, kes oli juba 1772 hapnikku saanud, mistõttu märgitakse mõnikord Priestlyt hapniku avastajana. Ta jõudis järeldusele, et seda gaasi sisaldub õhus, ained põlevad temas paremini, hingata on kergem, kuid ei osanud määrata selle koostist. Ei Priestley ega Scheele teadnud, et hapnik on keemiline element. Kooskõlas flogistoniteooriaga nimetas Priestley hapnikku "deflogistoneeritud õhuks". Kuni surmani jäi Priestly flogistoniteooria veendunud pooldajaks.
Priestley sai esimesena mitmeid gaase: vesinikkloriidhape HCl, NO, N2O, vingugaas CO, ammoniaak NH3 (1772–1774). Nende keemilise koostise määrasid hiljem teised teadlased.
Joseph Priestley tähtsaim teos on 3-köiteline "Katsed ja vaatlused õhu erinevate liikidega" (1774–1777).
1780 kolis Priestley Birminghami. Seal osales ta Kuu ühingu tegevuses, kus käisid koos tähtsad ärimehed ja teadlased. Birminghamis püstitati talle Chambelaini väljakul marmorist ausammas, mis 1951 asendati pronksist ausambaga. Samuti on tema ausammas Leedsi keskväljakul.
Poliitilised vaated.
Priestley oli orjuse vastane. Ta pooldas Prantsuse revolutsiooni ja võttis sõna koloniaalvõimude tegevuse vastu Briti asumaades ("Praegune vabaduse olukord Suurbritannias ja tema kolooniates", 1769). Ta toetas asumaade iseseisvust ("Tähelepanekud kodanikuvabadustest ning Ameerika sõja loomusest ja õiglusest", 1772).
1791. aastal, kui ta osales Prantsuse revolutsiooni aastapäevale pühendatud peol, põletati tema kodu ja labor maha. Priestley kolis Londonisse, kus sai jälle tööd vaimulikuna, ja emigreerus 1794 USA-sse. Tema kolm poega olid juba aasta varem sinna sõitnud. Ta elas seal Pennsylvania osariigis Northumberlandis, aga USA kodakondsust ei võtnud kuni surmani 1804. aastal.
Välislingid.
Priestley, Joseph
Priestley, Joseph
Priestley, Joseph


Antoine Lavoisier.
Antoine Laurent de Lavoisier [antu'aan lor'aan dö lavuazj'ee] (26. august 1743 Pariis – 8. mai 1794 Pariis) oli prantsuse keemik, nüüdiskeemia rajaja.
Lavoisier sündis jõuka advokaadi perekonnas. Tema ema suri noorelt. Ta õppis 1754–1761 Mazarini kolledžis keemiat, botaanikat, astronoomiat ja matemaatikat. Tema haridust mõjutasid valgustuse ideaalid. Seejärel õppis ta Sorbonne'is õigusteadust, kuulas ka loodusteaduslikke loenguid ning lõpetas ülikooli 1764 õigusteadlasena. Ta kuulus ka advokatuuri, kuid juristina kunagi ei praktiseerinud.
Teadustegevus.
Lavoisier' esimene teadustöö ilmus 1764. 1767. aastal uuris ta Alsace'i ja Lorraine'i geoloogiat. Kõigest 25-aastaselt (1768) valiti ta Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks tänavavalgustust käsitleva essee eest. 1769 töötas ta välja Prantsusmaa esimese geoloogilise kaardi.
Lavoisier' kõige kuulsamad ja tähtsamad tööd käsitlevad põlemisreaktsioone. Ta uuris põlemisreaktsioone, kasutades hermeetiliselt suletavaid nõusid ning kaaludes reaktsiooni lähteained ja saadused. Nende abil näitas ta, et põlemine on ühinemine hapnikuga. Ta demonstreeris ka hapniku rolli roostetamises ning loomade ja taimede hingamises. Koos Pierre-Simon Laplace'iga näitas ta, et hingamise käigus seguneb orgaaniline materjal hapnikuga. Need 1774 tehtud katsed aitasid kummutada keemias üle saja aasta valitsenud flogistoniteooriat, mille järgi põlemise käigus eraldub flogiston. 1780. aastal lõi ta põlemise hapnikuteooria. Ta kordas teiste teadlaste (näiteks Carl Wilhelm Scheele ja Joseph Priestley) katseid, kuid tõlgendas neid uutmoodi, vastavalt põlemise hapnikuteooriale.
Lavoisier määras õhu, vee ja süsihappegaasi koostise (esimesi peeti enne elementideks, viimast nimetati "seotud õhuks").
Ta pakkus välja vesiniku saamise uue meetodi: veeauru reageerimine hõõgkuuma rauaga (tollal saadi vesinikku happe reageerimisel metalliga).
Lavoisier sõnastas esimesena aine jäävuse seaduse, kuigi Mihhail Lomonossov oli juba 1748 väljendanud analoogilisi ideid.
Lavoisier oli üks keemiliste elementide ja ainete nimede ja liigituse (liht- ja liitained) väljatöötajaid 1786–1787. Tema poolt antud nimetusi käibib tänapäevalgi: hapnik – "oxygenium" (happe tekitaja), vesinik – "hydrogenium" (vee tekitaja), lämmastik – "nitrogenium" (nitraatide tekitaja), "azote" (elutu).
Tema 3-osaline "Keemia algkursus" (1789) oli esimene tänapäevane keemia õpik. Seal oli massi jäävuse seadus, samuti põlemise hapnikuteooria ning eitatud flogistoni olemasolu. Samuti defineeriti seal keemiline element kui aine väikseim osake, mis keemilistes reaktsioonides ei lagune. Niisugustena olid määratletud hapnik, lämmastik, vesinik, fosfor, elavhõbe, tsink ja väävel, kuid samuti valgus ja soojus.
Töö.
Alates 26. eluaastast (1769) kuni peaaegu surmani töötas ta eraettevõttes Ferme Générale, mis kogus makse kogu Prantsusmaal. Ta tegutses maksusüsteemi reformimise ja meetermõõdustiku juurutamise nimel, et kogu riigis kehtiksid ühtsed mõõdud. Ta oli ka Kuningliku Panga (praegu Prantsusmaa Pank ("Banque de France") nõukogu esimees.
Abikaasa.
1771 abiellus Antoine Lavoisier 13-aastase Marie-Anne Pierette Paulze'ga, Ferme'i kaasomaniku tütrega. Naine oli talle ka assistendiks, tõlkides talle ingliskeelseid raamatuid, näiteks Richard Kirwani "Essee flogistonist", samuti Joseph Priestley uurimusi. Ta kujundas ja kaunistas laboratooriumivarustust. Tema pidudele ja vastuvõttudele kogunesid teadlased oma teooriaid arutama. Pärast mehe surma toimetas ja avaldas ta oma mehe mälestused.
Raske on kindlaks teha, milline osa Lavoisier'de loomingust kuulub Marie-Annele, kuid paljugi Antoine Lavoisier' loomingust kannab tema käejälgi.
Surm.
Tähtsate ametite pidamise tõttu Antoine Lavoisier giljotineeriti Prantsuse revolutsiooni ajal reeturina 8. mail 1794 ühena 28 ebapopulaarseks muutunud Ferme Générale'i maksukogujast. Vahistamine, kohtupidamine ja hukkamine toimusid samal päeval. Lavoisier' kaitseks astus välja matemaatik Joseph Louis Lagrange, kes kirjutas, et pea võib ühe hetkega küll maha võtta, ent teist sellist pead ei pruugi Prantsusmaal kasvada saja aasta jooksul. Kohtunik vastas, et vabariik ei vaja geeniusi (või, sõltuvalt tõlkest, teadlasi).
Kas kehata pea võib olla teadvusel?
Legend räägib, et Lavoisier tegi viimase teadusliku eksperimendi veel pärast oma surma. Ta pilgutas pärast pea maharaiumist silmi nii kaua kui suutis ja palus hukkamist jälgival sõbral silmapilgutused kokku lugeda. Neid olevat olnud 15–20.
Tema kaasaegsed niisugust seika ei maini. See võib olla hilisem väljamõeldis. Seda, kas kehata pea võib olla teadvusel, arutab järgmine.
Pärast surma.
Juba poolteise aasta pärast rehabiliteeris Prantsusmaa valitsus Lavoisier' täielikult ning tema lesele tagastati Lavoisier' varandus, mis vahepeal oli konfiskeeritud.
Sada aastat hiljem püstitati Lavoisier'le Pariisi mälestussammas, kuid mõne aja pärast selgus, et skulptor oli sellele andud markii de Condorcet' pea, kes Lavoisier' ajal oli olnud Prantsuse Teaduste Akadeemia sekretär. Prantslased ei hakanud rahapuudusel kuju muutma, väites, et kõik parukates mehed on niikuinii ühesugused. Teise maailmasõja ajal sulatati ausammas üles ja seda ei taastatud.
Lavoisier, Antoine
Lavoisier, Antoine
Lavoisier, Antoine


Osaühing.
Osaühing (lühend OÜ; vanemas kirjakeeles osaühisus) on üks äriühingu liike Eesti positiivses õiguses.


Naberežnõje Tšelnõ.
Naberežnõje Tšelnõ (tatari Yar Çallı) on linn Venemaa Tatarstani Vabariigis, Tatarstani suuruselt teine linn. Asub Kama jõe kaldal.
1982–1988 kandis nime Brežnev (Leonid Brežnevi järgi).
Naberežnõje Tšelnõs asub KamAZi autotehas.
Elanike arv on 508 000 (2005). 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Naberežnõje Tšelnõ elanikest tatarlasi 45,7 %, venelasi 45,1 %, tšuvašše 2,1 %, ukrainlasi 1,6 % ja baškiire 1,4 %.


Pärnu Nikolai kirik.
Pärnu Nikolai kirik asus Pärnus raekoja lähedal Pika ja Nikolai tänava nurgal.
Gooti stiilis punastest tellistest kirik ehitati 13.–14. sajandil ning hävis Teises maailmasõjas. Algse madala pseudobasiilika kesklööv oli kõrvallöövidest vaid pisut kõrgem. Hilisema kõrge basiilika kuju sai kirik 16. sajandil. Tähtvõlvid kesk- ja kõrvallöövides pärinesid samast ümberehitusest. Kiriku läänetorni ehitati mitu korda ümber, sest see hävis korduvalt pikse poolt süüdatuna. Viimast korda kohendati torni aastail 1886–1887.
Nikolai kirikus leidus palju kunstiväärtusi. Pühakoja loodenurgas asus kunagise Pärnu Rootsi komandandi Erich Pistohlkorsi marmorist barokkstiilis hauamonument aastast 1689. Kunstiajaloolase Sten Karlingi järgi oli monument Johan Georg Heroldi teos. Tähelepanuväärne oli ka barokne kantsel evangelistide figuuridega. Kantsli valmistas hollandi päritolu puunikerdaja Gert Bavendamp 17. sajandi keskpaiku. Vanimaks muinsuseks kirikus oli kaheksakandiline romaani ümarkaartega kaunistatud ristimiskivi. See oli vanem kui Nikolai kirik ise ning oli ilmselt pärit Vana-Pärnu esimesest piiskopikirikuna püstitatud pühakojast.
Kirik oli peamiselt Pärnu saksa luteri koguduse kirik, Poola võimu ajal (1582–1617) tegutses seal katoliku kirik. Kirik oli tuntud palverännakute sihtmärgi, musta risti tõttu, mis asus kiriku põhjaküljel paiknenud kabelis. Kiriku järgi on nime saanud ka Nikolai tänav.
1944. aasta septembris kirik põles. Hävisid sisemus, katused ja tornikiiver. Tulest jäid kahjustamata kiriku välisseintele kinnitatud hauakivid, mis 1948. aastal tõsteti paremaks säilitamiseks hoone sisse ning kiriku sissekäigud müüriti kinni. 1954. aastal kiriku varemed õhiti vastavalt sõjajärgse Pärnu uue linnasüdame kavandile. Kiriku endist asukohta märgib 1989 avatud mälestuskivi.


Krakówi Maria kirik.
Krakówi Maria kirik (poola "Kościół archiprezbiterialny pw. Wniebowzięcia Maryi Panny", "Kościół Mariacki") on üks muljetavaldavamaid gooti kirikuid Poolas ja Euroopas. Asub Krakówi vanalinnas "Rynek Główny" platsil.
Gooti stiilis kiriku ehitamist purustatud romaani stiilis kiriku kohale alustas Krakówi piiskop Iwo Odrowąż 1221. aastal. Gooti kirik valmis ajavahemikus 1287–1320. Aastatel 1392–1397 ehitati kirik ümber basiilikaks.
Iseloomulikuks elemendiks on kiriku omapärased erineva kuju ja pikkusega tornid, mis on ühed huvitavamad Euroopas.
Samuti on Krakówi Maria kirikul väga kuulus altar - Euroopa suurim gooti altar - Wit Stwoszi kullast ja puust meistriteos.


Kanaš.
Kanaš [kan'ašš] on linn Venemaa Tšuvaši Vabariigis, Kanaši rajooni keskus. Asub 70 km Tšeboksarõst lõunas.
Kanaš (tšuvaši 'nõukogu') on asutatud 1891. aastal ja kandis linnaõiguste saamiseni 1925. aastal nime Šihranõ.


Hans.
Hans (2. veebruar 1455 – 12. veebruar 1513) oli Taani ja Norra kuningas 1481–1513 ning Rootsi kuningas (Johan II) 1497–1501. Ta oli Christian I poeg ja viimane teatava eduga Kalmari uniooni valitsenud monarh.
Hans püüdis oma valduseid liita ühtsemaks tervikuks, kuid see poliitika tõi kaasa Rootsi järjekordse iseseisvumisega Kalmari uniooni võimu alt ja rahulolematust ka Taanis ja Norras. Hansule järgnes troonil tema poeg Christian II.


Habsburgi linnus.
Habsburgi linnus (mõnikord ka Hapsburg; algselt "Havichtsburg" või "Habichtsburg" ehk Hauka linnus) on linnus Šveitsis Aargau kantonis Habsburgi maakonnas. See rajati Radboti, Habsburgide esivanema poolt umbes 1020. aastatel. Linnuse järgi võttis endale nime Habsburgi dünastia, hakates end nii nimetama 12. sajandil.
Tavaliselt seostatkse linnuse nime haukaga, mis oli sajandeid ka Habsburgide vapilinnuks, kuid on pakutud ka võimalust, et linnusele anti nimi hoopis vanasaksakeelse sõna "hab/haw" järgi, mis tähendab koolmekohta. Tunduvalt levinum on siiski esimene arvamus.
Habsburgi linnus oli kuni 13. sajandi lõpuni Habsburgide pearesidentsiks, kust nad valitsesid oma Reini-äärseid valduseid. Kui Rudolf von Habsburg vallutas aga Austria, kaotas linnus oma senise tähtsuse. Just enne seda ehitati ta suurejooneliselt välja ning enamik tänaseni säilinud varemetest pärinevad Rudolfi ajast. 1415 langes linnus šveitslaste kätte ning sai riigi omandiks. Üldiselt lasti sellel laguneda, mis pole ka ime, kui arvestada, et tegu oli ühe Šveitsi Liidu kõige vihasema vaenlase kunagise pearesidentsiga. Alles 1803 hakati seda renoveerima.
Tänaseks on linnusest säilinud peamiselt kandiline peatorn ning müürijuppe. Tornis asub praegu restoran.


Montana Freemen.
Montana Freemen (inglise keeles 'Montana Vabadmehed') oli religioosselt meelestatud grupp isikuid Jordani linnas Montanas USAs, kes, lähtudes mõnest Ameerika valitsuse poolt vastuvõetud aktist, mis on vastuolus USA konstitutsiooniga, on keeldunud tunnistamast administratsiooni legaalsust.
Ideoloogia.
See ja teised analoogilised patriootliku alatooniga liikumised on olnud USAs suhtelislt populaarsed alates Ameerika Ühendriikide loomise protsessidest 1700ndatel aastatel. Erinevad grupid on hakanud vastu nii riigistamisele üldiselt kui ka riigi ja tema üksikute instantside vastu. Paljud politoloogid ja teised kodanikud on leidnud sellistest ideoloogiatest ideed mida on järgitud tänapäevani. Põhikonseptsioon on siiski, et ajaloo jooksul on riik muutunud repressiivorganiks mis on vastuolus riigi kontspetsiooniga ehk kodanikud on muutunud vahenditeks kes eksisteerivad riigi jaoks mitte, et riik peab olema kodanike jaoks.
1. Enesemääramine – igal isikul on õigus määrata oma kuuluvus nii religiooni, grupi kuuluvuse (right to associate) kui ka poliitiliste veendumuste alusel.
2. Inimväärikus – ühtegi isikut ei tohi diskrimineerida punktis 1 toodud kuuluvuste alusel.
3. Iseseisvus – kui valitseja või valitsus muutub oma kodanike suhtes repressiivseks siis on kodanike aukohus selline valitsus asendada – A. Poliitiliste vahenditega ehk valimistega. B. Juriidiliste vahenditega ehk kohtus (USA kohtuseaduses on kirjas, et valitsus kollektiivselt ei vastuta ühegi asja eest ainult isikut on võimalik kohtus alla anda – mis on vastuolus konstitutsiooniga) ja C. Militaarsete vahenditega ehk relvastatud riigipöördega – mis eeldab suure hulga isikute rahulolematust istuva valitsusega.
Vastasseis valitsusega.
Ameerika Ühendriikide Konstitutsioon määrab, et ainult USA valitsusel on õigus välja anda ja emiteerida maksevahendeid USA pinnal. Seda saab muuta ainult rahvahääletusel. Sellest lähtuvalt Ameerika Ühendriikide Kongressi otsus 23. detsembrist 1913 vastu võetud Föderaalreservi seadust mida kutsutakse "Owen-Glass Act"iks ja millelele andis seaduse jõu president Woodrow Wilsoni allkiri on konstititutsioonivastane ja seega õigustühine. Sealt tulenevalt on valitsuse tegevus maksude kogumise osas ning igatsorti võlakirjade väljaandmise osas ebaseaduslikud, kuna tegelikult trükib raha ja väljastab võlakirju mitte USA valitsus aga erapankade konsortsium mida tuntakse Föderaalreservi nime all.
Nende rahulolematus USA valitsusega viis selleni, et aastatel 1970 kuni 1996 ignoreerisid nemad osaliselt ja mõnedes aspektides ka täielikult valitsusstruktuure. Kasutati omavahel väljaantud tšekke ning muid võlakirju ning elati bartertehingute põhimõttel. Kuid alates 1992 aastast hakkas valitsus neile survet avaldama, et nad loobuksid oma tegevusest sest nende maksupoliitika tõed mida valitsus ei suutnud ümberlükata jõudsid massidesse ning valitsuse maksupoliitika oleks järgmise 20 aasta jooksul tabanud täielik krahh sellise arengu juures. Vastavalt USA Iseseivusdeklaratsioonile on maksude kogumine vabatahtlik, kuid seda seni, kuni sa ISE nõustud makse maksma – kui oled juba korra maksmist alustanud ei saa sa sellest enam keelduda. Samuti alustasid "Montana Vabamehed" enneolematut aktsiooni USA riigivõla tagasimaksmiseks "Föderaalreservile". Kasutades kõrgeltharitud finantsistide juhatust panid nad võlakohustuse trustile UNITED STATES OF AMERICA ning oleks aastaks 2009 maksnud ära võla ja plaani alusel viinud USA sellisesse seisu, et aastaks 2020 oleks kadunud maksude vajadus. Kuna tegevus oli seadslik siis vaitsus ei saanud seda tegevust takistada. Valitsusepoolne surve algas peale seda kui püüti parandada valitsusasutuste tööd ning anti kohtusse isikuid valitsusest kes olid korrumpeerunud ja kasutasid muid ebaseaduslikke võtteid. Vastasseis kulmineerus 25. märtsil 1996 kui FBI ja BATF agendid püüdsid vallutada rantšot, kus asusid liikumise juhid. Kuna liikumisest võtsid osa paljud endised eriväelased ja isegi valitsusringkondades kodus olev USA Armee kolonel James "Bo" Gritz (endine erivägede juht), siis lõppes rünnak täieliku fiaskoga. Algas 81 päeva kestav piiramine mis lõppes alles juunis 1996. Peale pikka piiramist andsid liikumise juhid ennast vabatahtlikult valitsusjõudude käsutusse, et saabuval kohtuistungil edendada oma liikumise ideid ka teistesse osariikidesse. Kuna USA valitsusel on tihedad "sidemed" meediaga siis kohtuprotsess on praktiliselt meedias kajastamata. Informatsiooni on levitanud vabadusse jäänud liikmed kasutades alternatiivseid meedia kanaleid – Emailid, kohalikud raadiod, HAM raadiod ning ise väljaantud raamatute abil. Vaatamata valitsuse katsetele antud kohtuasja summutada on antud ideed levinud ka juba mitmetesse teistesse osariikidesse ning Maksuametil on tekkinud juba teatud piirkondades tõsised raskused. Kuna paljud liikumise toetajad, kes on ise juba makse maksnud, ei registreeri enam oma lapsi, on see saanud juba probleemiks.


Ameerika Ühendriikide Kongress.
Ameerika Ühendriikide Kongress (inglise "United States Congress") on Ameerika Ühendriikide parlament. See koosneb kahest kojast: ülemkoda ehk Senat ja alamkoda ehk Esindajatekoda ("House of Representatives", lühendatult "House"). Mõlemad kojad peavad istungeid pealinnas Washingtonis asuvas Kapitooliumis ("Capitol Building").
Kapitooliumi hoone.
Kapitooliumi hoone ehk "Capitol Building" on eraldi hoone, kus käivad koos istungitel nii USA Senat kui ka Esindajatekoda. Selles hoones on töökabinet USA asepresidendil, kes juhib Senati ja ka Kongressi (mõlema koja ühisistungit) tööd. Samuti on seal kabinet enamuse liidril ("Majority Leader") ehk isikul, kelle partei saab enamuse Esindajatekojas ning kelle partei valib või määrab Esindajatekoja esimeheks. Hoone on ajaloolise väärtusega ja asub kaitse all ajaloomälestiste kaitse seaduse alusel. Hoones asus kunagi kongressi raamatukogu, mis tänapäeval asub kolmes eraldi hoones Kapitooliumi idaosas. Kapitooliumi hoone on avatud külalistele, kes võivad jälgida avatud istungeid ning tutvuda hoones olevate kunstiväärtustega.
Külaliskeskus.
Külaliskeskus ehk "Visitor Center" on hetkel rajatav maa-alune turistidele ja külastajatele mõeldud kompleks Kapitooliumi hoone idapoolses pargis. Enamik üleskaevatud pargist taastatakse pärast kompleksi valmimist. Kompleksis on muuseum, mis kajastab Kapitooliumi ja USA rahvaesinduse ajalugu ning ruumid, mis tagavad külaliste turvakontrolli enne Kapitooliumi kompleksi sisenemist. Samuti on seal kohvikud ja muud tarberuumid külalistele ja teenindavale personalile. Külaliskeskuse plaanidega ja asendiga on võimalik tutvuda
Senat.
Senat valitakse osariigiti avalikel valimistel, 2 senaatorit igast osariigist. Praegu on USAs 100 senaatorit, kelle ametiruumid asuvad Kapitooliumi hoone naabruses, selle põhjaküljes, kolmes hoones: "Russell Senate Office Building", "Dirksen Senat Office Building" ja kõige uuem "Hart Senat Office Building".
Esindajatekoda.
Esindajatekoda valitakse valimisringkondades, mis on moodustatud elanike arvu järgi: iga teatud arv elanikke peab olema esindatud ühe saadikuga. Ajalooliselt on kujunenud valimispiirkonnad, mis tänapäeval enam eriti rangelt seda nõuet ei järgi. Valimisringkondi muudetakse vastavalt rahvaarvule pärast üleriigilisi rahvaloendusi. Praegu on Esindajatekojas 435 liiget. Esindajatekoda asub Kapitooliumi lõunaküljel kolmes hoones: "Cannon House Office Building", "Longworth House Office Building" ja kõige uuemas "Russell House Office Building".
Ülemkohus.
Ameerika Ühendriikide Ülemkohus on kõrgeim juriidiline instants, kuhu riigi kodanikud võivad pöörduda. Aastatel 1879 kuni 1935 asus ülemkohus kongressi hoones ehk Kapitooliumi hoones. Alates 1935. aastast on Ülemkohtul oma hoone Kapitooliumi künkal. Ülemkohus koosneb 9 kohtunikust: 1 ülemkohtunik ("Chief Justice") ja 8 lisakohtunikku ("Associated Justices"). 2006. aasta seisuga on USA ülemkohtunik John G. Roberts Jr.
Kongressi Raamatukogu.
Kongressi raamatukogu asub 3 hoones Kapitooliumi idaservas. Algselt oli raamatukogu mõeldud vaid kongressi otsuste ja dokumentide säilitamiseks. Üks ametist lahkunud presidentidest kinkis oma isikliku raamatukogu ja pärast seda muudeti statuuti ning "Kongressi Raamatukogust" on saanud tänaseks enamiku Ühendriikides väljaantava kirjanduse, meedia ja ka digitaalmeedia kogumise ja säilitamise koht. Raamatukogu lugemisaalid on avatud kõigile soovijatele, kuid Kongressi liikmetele ja nende abilistele on eraldi ruumid ning üldjuhul ka prioriteet teenindamisel.
Kapitoolium.
Kapitoolium on koondnimetus Kongressi kompleksi kohta, mis sisaldab 7 põhihoonet (1 Kongressi, 3 Senati ja 3 Esindajatekoja hoonet), Ülemkohtu hoone, 3 raamatukoguhoonet, botaanikaaia hoone ja hulgaliselt abihooneid. Enamik asub Kapitooliumil, osa vahetus läheduses, kuid osa abi-hoonetest asub ka väljaspool Washingtoni.
Kapitoolium on ka eraldi piiritletud ala Washingtonis, kus asuvad Kongressi 7 põhihoonet. Neid hooneid seob metroo, avariitunnelid ning kütte- ja elektrisüsteem ekstreemolukordadeks. Samuti asuvad neis hoonetes kohvikud, restoranid ja külalistetoad, mis võimaldavad töötajatel majast mitte lahkuda mitme ööpäeva jooksul.


Michelangelo.
Michelangelo di Lodovico Buonarroti Simoni (6. märts 1475 Toskaana Caprese – 18. veebruar 1564 Rooma) oli itaalia maalikunstnik, skulptor, poeet ja arhitekt.
Michelangelo Buonarroti sündis Firenze Vabariigis Arezzo lähedal Capreses, mis on tänapäeval tema järgi nimetatud Caprese Michelangeloks ja kus asub tema majamuuseum.
Michelangelo perekond, Buonarrotid väitsid end põlvnevat Matilde di Canossast. See väide on tõestamata, kuid Michelangelo ise uskus seda. Mitu varasemat põlvkonda olid pidanud väikest panka, aga Michelangelo isa Ludovico di Leonardo di Buonarrotto Simoni läks pankrotti ja töötas pärast seda riigiametnikuna. Michelangelo sünni ajal oli isa Caprese magistraat ja ühtlasi Chiusi podestà. Tema ema nimi oli Francesca di Neri del Miniato di Siena.
Michelangelo polnud aastanegi, kui tema pere kolis Firenzesse. Seal veetis Michelangelo oma esimesed eluaastad. 1481 suri tema ema pärast pikka haigust. Seejärel saatis isa ta elama Settignanosse, kus isale kuulus marmorimurd, elama ühe kiviraiduri ja tema pere juurde. Seal õppis Michelangelo kasutama ka meislit ja haamrit.
Isa saatis Michelangelo õppima Firenzesse Francesco di Urbino juurde, aga poiss ei hoolinud koolist, selle asemel eelistas ta kirikutes maale maha joonistada ja liikuda kunstnike seltskonnas. 13-aastaselt sai temast Domenico Ghirlandaio õpipoiss. Juba aasta hiljem keelitas isa maksma Ghirlandaiot maksma Michelangelole sama palju palka kui kunstnikule – see oli tollal väga ebaharilik. 1489 palus Firenze valitseja Lorenzo de' Medici Ghirlandaiot kaks oma parimat õpilast tema juurde saata ning Ghirlandaio valis Michelangelo ja Francesco Granacci.
1490–92 õppis Michelangelo uusplatonistlikus humanistlikus akadeemias, mille Medicid olid asutanud. Ta õppis seal skulptuuri Bertoldo di Giovanni käe all. Akadeemias õpetasid tolle aja kõige väljapaistvamad filosoofid ja õpetlased, sealhulgas Marsilio Ficino, Giovanni Pico della Mirandola ja Poliziano. Firenze humanism kujundas Michelangelo huvi antiigi vastu ja õpilasena kopeeris ta antiikkujusid.
Kui Michelangelo oli 17 aastat vana, läks ta kirikus freskode mahajoonistamise ajal tülli tema kõrval sedasama teinud Pietro Torrigianoga. Torrigiano virutas talle vastu nina, nii et see murdus. Kõigil portreedel Michelangelost on väändunud nina märgatav.
Michelangelo kuulus nende väheste geeniuste hulka, kellel õnnestus muuta antiikkunsti olemus oma kaasajale lähedaseks. Tema looming, milles kajastuvad antiigi ideed ja vormid, moodustab renessansskunsti tipu. Keha ja ruumi dünaamilise käsitlusega rajas ta tee barokki.
Kui Michelangelo projekteeris Rooma Peetri kiriku, siis lõi ta tervikliku kompositsiooniga tsentraalehitise: tegi keskkupli kõrgemaks ja avaramaks ning suurendas sellega kupli ruumimõju. Kapitooliumi väljaku kavandamisel mõjutasid teda vanarooma väljakud. 1537 ehitas ta alussamba Marcus Aureliust kujutavale skulptuurile, mis seisab Roomas Kapitooliumil ja on ainus antiikajast säilinud ratsanikukuju.
Firenzes asuvas "Kentauride lahingu" reljeefis on tuntav vanarooma sarkofaagikunsti mõju. Vatikanis asuva Sixtuse kabeli laemaalil ja ümarmaalil "Püha perekond", mis asub Firenzes, on Michelangelo paljudes variatsioonides kujutanud üht oma lemmikteemat: jõulist noorukit. Tema Dionysose, Taaveti ja madonnade kujutistes on märgata antiigi ideaale.
Michelangelo on skulptuuris kujutanud Dionysost, kentaure, Marsyast ja sibülle.
Michelangelo esindab äärmuslikul viisil kõrgrenessansile tüüpilist usku kunsti väärtuste ja kunstniku erilisusesse. Michelangelo ise ja tema arvukad imetlejad olid veendunud, et loominguvõime on Jumala kingitus kunstnikule, kellel seetõttu on erilised õigused, aga ka kohustused. Geniaalsus pole sellepärast õnn, vaid pigem raske, isegi piinav koorem. Michelangelo piiritu usk oma kutsumusse ja loomingusse viis tihti vaidluste ja konfliktideni paavstidega, kes olid tema kunsti peamised tellijad. See muutis Michelangelo elukäigu väga erinevaks näiteks Raffaeli omast, kes oma rahuliku ja harmoonilise loomingu najal võis nautida edu ja kuulsust.
Michelangelo erilist kohta kunstnike seas näitab see, et ta oli esimene lääne kunstnik, kellest juba tema eluajal avaldati elulugu – ja isegi kaks elulugu. Ühe neist kirjutas Giorgio Vasari, kes nimetas teda kogu renessansikunsti saavutuste tipuks. Seda vaatepunkti järgiti kunstiajaloos sajandeid. Eluajal nimetati teda Jumalikuks ("Il Divino"). Teise eluloo avaldas tema õpilane Ascanio Condivi, kes oli ise kunstnikuna keskpärane ja keda tänapäeval tuntaksegi põhiliselt Michelangelo elulookirjutajana.
Paljud kunstnikud püüdsid oma loomingus Michelangelo kiretut ja isikupärast stiili järele aimata. Niimoodi sai alguse manerism, mis oli pärast kõrgrenessanssi järgmine suur kunstivool.
Eraelus oli Michelangelo mõõdukas. Ta ütles Condivile: "Ükskõik kui rikas ma ka ei ole olnud, olen ma alati elanud kui vaene mees." Condivi jutu järgi oli Michelangelo söögi ja joogi suhtes ükskõikne, süües rohkem vajadusest kui naudingu pärast. Condivi ütles ka, et Michelangelo magas sageli, riided seljas ja saapad jalas. Loomuselt oli ta üksildane ja melanhoolne inimene, kellel oli veidriku maine, sest ta tõmbus inimeste seltskonnast tagasi.


Rubeus Hagrid.
Rubeus Hagrid on tegelane J. K. Rowlingu romaanisarjast "Harry Potter".
Rubeus, keda kõik kutsuvad enamasti vaid Hagridiks, on pool-hiiglane. Tema ema oli külma südamega Hiiglane Fridwulfa ja isa keskmisest lühem ja paksem suure sooja südamega mees. Hagridi ema lahkus nende juurest, kui Hagrid oli veel väga noor (u. kolmeaastane). Lapsepõlve veetis ta koos isaga, keda kogu südamest armastas. Varsti pärast Sigatüükasse astumist, 2. õppeaastal, jäi Hagrid aga orvuks.
3. õppeaasta lõpul heideti ta koolist välja ja ta võlukepp murti pooleks, kuid selle pooled tagastati talle. Võlukepi jäänused peitis Hagrid roosa vihmavarju sisse, mida ta siin-seal vahel kasutab.
Hiljem asus Rubeus tööle Sigatüüka metsavahina ja õpetajana.
Hagrid, Rubeus


Äriühing.
Äriühing on omanikule ja omanike rühmadele kuuluv majandusüksus ka
eraõiguslik juriidiline isik, mille tegevuse eesmärgiks on kasumi teenimine.
Äriühingute liigid.
Seaduses võib ette näha ka muid äriühinguid, kuid senini seda tehtud ei ole.


Guss-Hrustalnõi.
Guss-Hrustalnõi (vene "Гусь-Хрустальный") on linn Venemaal Vladimiri oblastis. Asub Gussi jõe ääres Meštšora madalikul, 63 km Vladimirist lõunas.
Asula on teada 17. sajandist, 1756. aastal asutati sinna kristallivabrik. Asulast sai klaasi- ja kristallitootmise keskus, hiljem ka tekstiilitööstuse keskus. 1931. aastal sai linnaõigused.


Kovrov.
Kovrov (vene "Ковров") on linn Venemaal Vladimiri oblastis.
Kovrov asub Kljazma jõe kaldal, 64 km Vladimirist idas.
Linna geograafilised koordinaadid on 56°22′N, 41°20′E.
Kovrov on pärimuse järgi asutatud 12. sajandil. Linnaõigused sai 1778. aastal.
Elanike arv on 150 900 (2007).
Kovrovis on sõjatööstuse (revolvrid, kuulipildujad, tanki- ja õhutõrjeraketid) ettevõtted. Toodetakse ka mootorrattaid "Voshod" ("Kovrovets").


Joseph Louis Proust.
Joseph Louis Proust (26. september 1754 – 5. juuli 1826) oli prantsuse keemik, aine koostise püsivuse seaduse avastaja.
Elulugu.
Töötas õppejõuna nii Pariisis kui ka Hispaania ülikoolides. Oli Hispaanias kuningliku labori direktor. Labori hävimisel järel naasis kodumaale (1808).
Teadustöö.
Uuris aastatel 1797–1809 paljude metallioksiidide, kloriidide ja sulfiidide koostist.
Aastal 1799 sõnastas aine koostise püsivuse seaduse: igal puhtal ainel on püsiv koostis sõltumata tema saamisviisist või leiukohast. Ühest küljest andis see seaduspära olulise kinnituse John Daltoni aatomiteooriale, teisalt kauakestva tüli Prousti ja prantsuse keemiku Claude Louis Berthollet' vahel, kes sellega ei nõustund. Sisuliselt lõppes vaidlus alles 100 aastat hiljem mõlema seisukoha tunnustamise ning kahe uue mõiste toomisega keemiasse. Nendeks olid: "daltoniidid" (püsiva koostisega ained), "bertolliidid" (ühendid, mis ei allu koostise püsivuse seadusele).
Uuris ka orgaanilisi aineid (suhkur, tärklis jt.). 1802.a. eraldas viinamarjamahlast glükoosi.
Proust, Joseph Louis
Proust, Joseph Louis
Proust, Joseph Louis


Pietro Perugino.
Pietro Perugino ehk Perugino (u 1448 Città della Pieve, Itaalia – 1523 Fontignano, Itaalia) oli Itaalia renessansi maalikunstnik.
Elulugu.
Perugino sündis Umbria pealinna Perugia lähedal Città della Pieves. Ta on üldtuntud oma sünnikoha järgi Perugino nime all; kunstniku sünnipärane nimi oli Pietro di Cristoforo Vannucci, kusjuures di Cristoforo on patronüüm ehk isanimi, sest tema isa oli Cristoforo Vannucci. Isa oli üks Perugia kõige rikkamaid inimesi, kuigi Giorgio Vasari, kes kirjutas Perugino nagu paljude teistegi renessansiaegsete kunstnike eluloo, väitis vastupidist. Perugino sünniaasta ei ole teada, aga selle põhjal, kui mitu aastat Perugino Vasari andmetel elas, on tema sünniajaks saadud vahemik 1446–1452. Tänapäeval usutakse, et ta oli sündinud pigem selle ajavahemiku alguses kui lõpus.
Esimesed õpipoisiaastad veetis tõenäoliselt Perugias. Sel ajal tegutsesid Perugias kunstnikud Bartolomeo Caporali ja Fiorenzo di Lorenzo ning kõige tõenäolisemalt õppis Perugino nendest emma-kumma juures. Seejärel, oma kunstnikutee alguses elas ta pikalt Firenzes, kus sai mõjutusi Pietro della Francescalt, eriti aga Verrocchiolt. Millal ta esimest korda Firenzes ciibis, see on teadmata. Pakutud on nii varaseid aastaid kui 1466 või 1470, samuti nii hilist aega kui 1479. Vasari järgi oli ta õpipoiss Verrocchio töökojas koos Leonardo da Vinci, Domenico Ghirlandaio, Lorenzo di Credi, Filippino Lippi ja teistega. Perspektiivi võis ta õppida Piero della Francescalt. 1472. aastaks pidi ta olema õpipoisiaja läbinud, sest ta võeti vastu Luuka gildi liikmeks.
Umbes 1480 saabus Perugino Roomasse, kus töötas Sixtuse kabeli freskode maalimise juures. Lisaks säilinud töödele maalis Perugino ka kolm freskot altariseinale, need aga hävitati 1535, et teha ruumi Michelangelo "Viimsele kohtupäevale".
Perugio oli üks esimesi, kes harrastas õlimaali. Tema varaste tööde hulka kuulusid mõned suured freskod, mis hävisid 1529–1530 Firenze piiramise ajal.
1486 lahkus Perugino Roomast ja töötas kuni 1499. aastani peamiselt Firenzes. Seda aega peetakse Perugino õitsenguperioodiks. Siis valmisid ka 1495 tema tavapäraset leebest stiilist erinev jõuline pietàmaal ja 1496 Santa Maria Maddalena dei Pazzi kiriku freskod. Sel ajal tegi ta ühe reisi Rooma ja mitu Perugiasse. Tal oli kaks töökoda, üks Firenzes ja teine Perugias, ja ta sai hulgaliselt tellimusi.
1487. aastal mõisteti kaks Perugiast pärit kunstnikku, Perugino ja Aulista di Angelo, nende endi ülestunnistuse põhjal süüdi ühe isiku, kelle nimi kohtu dokumentidest ei selgu, varitsemises keppidega. Perugino tunnistas, et tahtis selle isiku läbi peksta, aga di Angelo tunnistas, et tahtis ta maha lüüa. Peruginole mõisteti 10 floriini trahvi, aga teisele mõisteti eluaegne pagendus.
Vasari kirjutas, et Peruginol oli usku väga vähe ja ta kahtles avalikult hinge surematuses. Kuid 1494 maalis Perugino enesest portree, mis praegu asub Uffizi galeriis ja kus portree juurde on kirjutatud "Timete Deum" ('kartke Jumalat'), mis avaliku uskmatu kohta on imelik.
1501 sai Perugino Perugia prioriks.
1504. aastast alates töötas ta Firenzes vaid ajuti. Tema töödes hakkas ilmnema teatud langus, mis väljendus liigses sentimentaalsuses ja pehmuses. Michelangelo nimetas teda näkku vusserdajaks ("goffo nell arte"), mille eest Perugino ta kohtusse kaebas. Perugino kaebas ta laimamise eest kohtusse, aga ei saanud seal õigust.
Oma viimased freskod maalis Perogino Trevi Madonna delle Lacrime kirikus 1521 ja 1522 Castello di Fortignano kirikus; kumbagi neist töödest pole enam omal kohal. Olles ikka veel Fontignanos suri ta 1523. aastal katku. Sarnaselt paljudele teistele katkuohvritele maeti ta kiirustades ja märgistamata hauda, mille täpne asukoht ei ole teada.
Perugino suri suure varanduse omanikuna ja temast jäi järele kolm poega.
Looming.
Perugino kuulus Umbria koolkonda. Tema piltidele on iseloomulik pehmus ja rahu, lüüriline meeleolu, selge sümmeetriline ülesehitus ja joonistuse rütmilisus. Ta viljeles samavõrra edukalt nii freskot kui tahvelmaali, olles üks esimesi õlimaali harrastajatest Itaalias.
1499 palus Perugia rahavahetajate ehk pankurite gild Peruginol kaunistada gildi vastuvõtusaali ("Sala delle Udienze del Collegio del Cambio"). Arvatavasti valmis see töö järgmisel aastal. See maal paikneb võlvi all ning sellel on kujutatud 7 planeeti ja sodiaagimärgid. Seintel on kujutatud Jeesuse sünd ja ülestõusmine, samuti Jumal-isa, neli põhivoorust õiglus, enesevalitsemine, mõõdukus ja julgus, tarkust sümboliseeriv Cato vanem ning hulk prohvetite, selgeltnägijate ja klassikalisi väärtusi sümboliseerivate isikute elusuurusi kujusid. Pilastri keskele paigutas ta enese rinnakuju. Tõenäoliselt Perugino ise üksnes kavandas kõik selle ja juhtis töid, aga tegeliku maalimistöö tegid ära teised, sealhulgas Raffael.


John Dalton.
John Dalton (6. september 1766 Cumberland – 27. juuli 1844 Manchester) oli inglise keemik ja füüsik, nüüdisaegse aatomiõpetuse rajajaid.
Elulugu.
John Dalton sündis vaeses kveekerite perekonnas kangru pojana. Ta omandas loodusteadusliku hariduse iseseisvalt õppides. Juba 15-aastaselt alustas ta koos vanema venna Jonathaniga kveekerite külakoolis õpetajana. 1790. aasta paiku soovis ta astuda ülikooli, et õppida õigusteadust või meditsiini, kuid nendest plaanidest ei tulnud midagi välja, sest lahkusulistel oli keelatud Inglismaa ülikoolides õppida ja õpetada. 1793 kutsuti ta Manchesteri lahkusuliste uude kolledžisse matemaatikat ja natuurfilosoofiat õpetajama. Ta jäi sellesse ametisse kuni 1800, mil kooli halvenenud varanduslik olukord sundis ta ameti maha panema ning jätkama Manchesteris matemaatika ja natuurfilosoofia eraõpetajana.
Daltoni varajast elu mõjutas tugevalt mõjukas kveeker Elihu Robinson, meteoroloog ja mõõteriistavalmistaja, kelle mõjul hakkas Dalton huvituma matemaatika ja meteoroloogia küsimustest. 1787 hakkas Dalton pidama ilmavaatluste päevikut, kuhu ta järgneva 57 aasta jooksul kirjutas rohkem kui 200 000 vaatlust, neist viimase oma surma eelsel päeval. Daltoni esimene teadustöö "Meteoroloogilised vaatlused ja esseed" avaldati 1793 ja see sisaldas paljude tema hilisemate avastuste algeid. Ometi pöörasid õpetlased sellele vähe tähelepanu, sest Daltoni käsitlusviis oli liiga omapärane.
Teadustöö.
1794 kirjeldas John Dalton esimest korda võimetust teha vahet punasel ja rohelisel värvil, mida tänapäeval tuntakse värvipimeduse ehk daltonismina. Ta täheldas seda iseendal, kui puu otsast õunu korjas.
John Dalton uuris õhu koostist. Ta võttis esimesena kasutusele aatommassid ja molekulmassid. 1803 avaldas ta keemiliste elementide aatommasside tabeli, kus aatommassiühikuks võttis vesiniku aatomi massi. Ta tähistas iga keemilist elementi lihtsa sümboliga (tavaliselt ringikujulisega) ja väljendas nende abil ka liitaine koostist. Kuna ta kasutas ebatäpseid aatommasse, ei vastanud kõik tema valemid ainete tegelikule koostisele.
John Dalton oli Londoni Kuningliku Seltsi liige. Esimest korda palus Humphry Davy tal kandideerida 1810, kuid Dalton keeldus: ta ei suutnud maksta sisseastumismaksu. 1822 esitati ta seltsi kandidaadiks ilma enese teadmata ja ta osutus valituks. Siis suutis ta juba sisseastumismaksu tasuda.
1816 valiti ta Prantsuse Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks ja 1830 Davy asemele üheks 8 välisliikmest.


Shannoni jõgi.
Shannon [š'änon] (iiri "An tSionainn", inglise "Shannon") on jõgi Iirimaal.
Shannon algab kõigest 76 meetri kõrgusel merepinnast. Ta voolab ülemjooksul lõunasse ja edelasse, on rahuliku vooluga ja läbib mitut järve. Alamjooksul pöördub Shannon läände ja laskub reast kärestikest. Shannonil on ka üks hüdroelektrijaam. Luimneaghist allavoolu moodustab Shannon estuaari, mis suubub Atlandi ookeani.
Shannon on ka asula ja lennuväli Shannoni estuaari kaldal.


Kurgan.
Kurgan on linn Venemaal, Kurgani oblasti keskus. Asub Išimi tasandiku lääneosas, Toboli jõe kaldal.
Asutatud 1662. aastal, linnaõigused sai 1782. aastal.
Tööstuslinn, toodetakse muuhulgas soomustransportööre ja autobusse.


Taal.
Taal on mitme koha ja asja nimi.


Christian I.
Christian I (1426 – 21. mai 1481) oli Taani kuningas alates 1448, Norra kuningas alates 1450 kuni surmani ja Rootsi kuningas 1457–1464. 1460–1481 oli ta ka Schleswigi hertsog, 1460–1471 Holsteini krahv ning 1471–1481 Holsteini hertsog. Ta oli esimene Oldenburgi dünastia esindaja Taani troonil.
Christiani isa oli Oldenburgi ja Delmenhorsti krahv Dietrich Oldenburgist, ema aga Helwig Schleswig-Holsteinist. Et ta ema oli Taani kuninga Erik V, Rootsi kuninga Magnus I ja Norra kuninga Håkon V sugulane, siis tekkis Christianil võimalus Kalmari uniooni valitsejaks saamiseks.
1448 suri unioonikuningas Christoffer III pärijateta ning uueks monarhiks otsustati kutsuda Christian. Norra ei tunnustanud Christianit aga kohe, kuna Rootsis trooni haaranud Karl Knutsson Bonde kuulutas end ka Norra kuningaks. Kuid kuna ta polnud seal kuigi populaarne ning ei omanud pärimisõigust troonile, siis otsustasid norralased 1450 samuti Christiani kasuks. 1457. aastal oli Bonde muutunud ebapopulaarseks ka Rootsis ning ta pidi maalt lahkuma. Nii sai Christian ka Rootsi kuningaks ning Kalmari unioon oli taastatud. 1460 päris ta Schleswigi hertsogkonna ning Holsteini krahvkonna, viimane muudeti 1471 samuti hertsogkonnaks.
1464 kukutati Christian aga Rootsis ning kuningaks kutsuti tagasi Karl Knutsson Bonde. Seal algasid sisevõitlused unioonimeelsete ja -vastaste vahel, mille käigus Christian püüdis oma võimu taastada, kuid see ebaõnnestus. Rootsi valitsejaks tõusis regendina Sten Sture Vanem ning Christian pidi leppima vaid edutute troonitaotluste esitamisega.
1481 Christian suri ning Taani ja Norra troon läksid tema pojale Hansule.


Jöns Jacob Berzelius.
Jöns Jakob Berzelius (20. august 1779 Linköping – 7. august 1848 Stockholm) oli rootsi keemik ja mineraloog, keemiliste elementide kaasaegsete sümbolite autor.
Elulugu.
Jöns Jakob sündis Lõuna-Rootsis Östergötlandis kirikuõpetaja peres. Isa suri, kui poiss oli 4-aastane. Ta lõpetas Uppsala ülikooli 1801 arstina.
Ta töötas 30 aastat Stockholmi Meditsiiniinstituudis ja selle eelkäijas Stockholmi Kirurgiakoolis õppejõuna, 1807–1810 kirurgiaprofessorina, aastast 1810, kui moodustati Stockholmi Meditsiiniinstituut, keemia- ja farmaatsiaprofessorina. Tema "Keemia õpik" ("Lärobok i kemien", 1808–1830) tõlgiti paljudesse keeltesse ja see mõjutas kogu 19. sajandi jooksul keemia arengut. 1832 pühendus ta uurimistööle ja õpikute kirjutamisele. Viieköiteline keemiaõpik ilmus 1843–1848. Tema teadustööde koguarv läheneb 250-le.
1835 abiellus 56-aastane Berzelius 24-aastase Johanna Elizabeth (Betty) Poppiusega (1811–1884).
Teadustöö.
1808 avastas Berzelius lihastes piimhappe, aga 1812 kaseiini ja fibriini.
1807–1818 määras ta kõigi 49 tollal tuntud keemilise elemendi aatommassi ja avaldas 1828 elementide suhteliste aatommasside tabeli, kus ühikuks oli võetud hapnik aatommassiga 100. Ta avastas, et kõigi elementide aatommass ei ole täisarvuline, ja lükkas sellega ümber Prouti hüpoteesi, et kõik elemendid koosnevad vesinikust.
Berzelius tõi 1814 keemiasse elementide kaasaegsed sümbolid ning ühendite valemid (1817–1830). Ta andis elementidele tänapäeval tuntud lühendid: hapnikule O, rauale Fe ja nii edasi. Samuti hakkas ta molekuli koostises olevat mitut ühe elemendi aatomit märkima numbriga, näiteks H2O. Erinevus tänapäevasest kirjapildist seisnes vaid selles, et ta tarvitas alaindeksite asemel ülaindekseid.
Berzelius parandas valesti määratud koostisega liitainete valemeid. Ta avastas tseeriumi (1803), seleeni (1817) ja tooriumi (1828), sai 1824 esimesena puhast räni, tema õpilased avastasid tema laboratooriumis liitiumi ja vanaadiumi. Ta tõestas katseliselt John Daltoni aatomiteooria ning aine koostise püsivuse seaduse: anorgaanilised keemilised ühendid koosnevad aatomitest alati kindlas vahekorras.
Ta leiutas terminid "allotroopia", "halogeen", "isomeer" ja "katalüsaator". Esimesena hakkas ta keemilistes katsetes kasutama filterpaberit. Tema katsed elektrolüüsi vallas panid aluse elektrokeemiale. 1838 avastas ta proteiinid.
Berzelius oli aastast 1837 Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liige.


Tobol.
Tobol (vene keeles Тобол, kasahhi keeles Тобыл) on Irtõši vasakpoolne lisajõgi.
Toboli pikkuseks on 1591 km ja valgala 426 000 km².
Tobol algab Taga-Uurali platoolt Kasahstani ja Venemaa piirilt kahe ajutise jõe Bozbie ja Kairaktõ ühinemiskohalt. Bozbie algab põhja poolt Kasahstanist Kostanaj oblastist ja voolab kagusse. Kairaktõ algab lõuna poolt Venemaalt Orenburgi oblastist ja voolab kirdesse.
Alguses voolab Tobol piirijõena itta. Pärast Akkarga läbimist pöördub ta põhja ja kulgeb edasi Kasahstanis Kostanaj oblastis. Ta läbib Frunze ja möödub 349 m kõrgusest Žitikara mäest ida poolt. Temasse suubub vasakult Šortandõ, seal keerab Tobol loodesse ja kohe suubub temasse vasakult Želkuar. Tobol läbib Denissovka ja pärast linna algab lääne-ida suhtes piklik Ülem-Toboli veehoidla. Pärast veehoidlat läbib jõgi Lissakovski ja Oktjabrski ning jõuab edela-kirde suunas piklikku Karatomari veehoidlasse, kuhu suubub vasakult Ajati (Ajeti) jõgi. Tobol läbib Rudnõi, Sadtšikovka, Amangeldi, oblastikeskuse Kostanaj ja selle vastas Toboli teisel kaldal oleva Zatobolski ning pöördub põhja. Pärast Nadeždinka ja Vvedenka läbimist jõuab ta taas Kasahstani ja Venemaa piirini. Seal suubub temasse piirijõgi Ui (Uj) ja Tobol pöördub itta. Piiril Kasahstani-poolsel kaldal asub Uzõnagaši asula.
Tobol jõuab Torgai nõkku, kus temasse suubub suurim parempoolne lisajõgi Obagan. Suubumiskohas pöördub Tobol loodesse Kurgani oblastisse, lahkub Kasahstanist ja lakkab olemast piirijõgi. Ta läbib oblastikeskuse Kurgani ja jõuab Išimi tasandikule. Lõpuks ületab ta oblastipiiri ja jõuab Tjumeni oblastisse. Jalutorovskis suubub temasse vasakult Isseti jõgi, Jarkovos samuti vasakult Tura jõgi.
Seejärel suubub temasse veel vasakult Tavda jõgi ja Tobolskis suubub Tobol ise vasakult Irtõši. Lõpuks jõuavad Toboli veed Obi kaudu Põhja-Jäämerre.
Tobol toitub ülemjooksul lumesulaveest, aga mida enam allavoolu, seda enam vihmaveest. Suurvesi on ülemjooksul aprilli algusest juuni keskpaigani, alamjooksul kuni augusti alguseni. Jõgi jäätub novembris, alamjooksul vahel oktoobri lõpus, vabaneb jääkattest aprilli lõpus või mai alguses. Vooluhulk on keskjooksul, 898 km kaugusel suudmest keskmiselt 26,2 m³/s (maksimaalselt 348 m³/s), suudmes keskmiselt 805 m³/s (maksimaalselt 6350 m³/s).
Tobol on sogane. Keskmiselt sisaldab jõevee iga kuupmeeter 260 g tahkeid osakesi. Aastas kannab ta Irtõši 1,6 miljonit tonni tahkeid osakesi.
Tobol on laevatatav suudmest 437 km kaugusele. Jõevoolu reguleerib mitu veehoidlat. Mööda jõge parvetatakse metsa.


Oldenburgi dünastia.
Oldenburgi dünastia oli Põhja-Saksamaa valitsejasuguvõsa, mis valitses Oldenburgi krahvkonda alates 11. sajandist. 15. sajandil tõusis koja tähtsus märgatavalt, kui Oldenburgi krahv Christian sai Taani ja seejärel ka Norra ja Rootsi kuningaks. Hiljem asusid Oldenburgide erinevad harud valitsema ka teisi riike.


Thames.
thumb
Thames ['temz'] on jõgi Suurbritannias Inglismaal. Thames algab Cotswoldi kõrgustikult, voolab valdavalt itta ja kakku ning suubub Põhjamerre, moodustades estuaari.
Thamesi pikkus on 346 km ja valgla 12 935 km². Sellega on ta Suurbritannia pikim jõgi.
Jõe ääres asuvad Oxfordi, Readingi ja Londoni linn.
Thamesi nimelisi jõgesid on ka endistel inglaste asumaadel, sealhulgas Põhja-Ameerikas.


Tambora.
Tambora on vulkaan Indoneesias Sumbawa saarel. Selle kõrgus on 2851 meetrit.
1815. aastal toimunud Tambora purse oli uusaja kõige võimsam vulkaanipurse. See algas 10. aprillil ja kestis 15. juulini. Plahvatus mõjutas eeskätt vahetut naabrust: Maluku saari, Jaavat, Sulawesi, Sumatra ja Kalimantanit. Vulkaanilise tuha vihmad olid kõige rängemad Bali ja Lomboki saarel. Laavavoolude ning plahvatusele järgnenud nälja ja haiguste kätte suri umbes 92 000 inimest. 1816. aasta sai maailmas tuntuks kui aasta ilma suveta.
Enne 1815. aasta purset oli vulkaani kõrgus umbes 4300 meetrit.


Itaalia kirikute loend.
"Siin on loetletud Itaalia kirikuid.


Remus Lupin.
Remus John Lupin (10. märts 1959 – suvi 1998), hüüdnimega Moony, oli tegelane J. K. Rowlingu "Harry Potteri" romaanisarjast.
Elulugu.
Remus on sarjas kõrvaltegelane ja seega on tema elust teada küllaltki vähe.
Sigatüüka koolis õppis ta samas aastakäigus koos Severus Snape'i, James Potteri, Sirius Blacki, Lily Evansi ja Peter Pettigrew'ga. Kooli ajal moodustasid tema, James, Sirius ja Peter lahutamatu neliku. Remus oli ja on neljast kõige tasakaalukam ja arukam. Kui tema sõbrad James ja Sirius lõbutsesid tihtipeale Severus Snape'i häbistades ja piinates, siis tema sellega kaasa ei läinud, kuid oli siiski ka oma sõnul "liiga arg, et neid takistada". Nelja sõpra sidus Remuse tume saladus. Remus oli saanud lapsena Fenrir Greyback'i (kõige metsikuma teadaoleva libahundi, kes on ka surmasööja) käest hammustada ja sai seepärast libahundiks (poolanimaagiks, kes saab oma kuju muuta, kuid mitte oma tahtmise korral, vaid täiskuu ajal). Koos õppisid sõbrad James, Sirius ja Peter ennast loomadeks muundama, et Remusele seltsiks olla, kui viimane kord kuus öösiti hundiks muutus.
Remus oli kooli ajal prefekt, kooli direktor Albus Dumbledore oli ta selleks määranud, "lootes, et Remus suudab Jamesi ja Siriust taltsutada".
Remuse elust pärast kooli on vähe teada. Kindlasti on ta algusest peale olnud Fööniksi Ordu liige ja alati Lord Voldemorti vastu võidelnud. Raamatutes tutvustatakse Remust esimest korda kolmandas osas - "Harry Potter ja Azkabani vang", kus ta tuleb kooli õpetama kaitset mustade jõudude vastu. Remus jääb algusest peale silma kui hoolitsev, heasüdamlik ja hea õpetaja. Juba tema esimesel kohtumisel Harryga päästab ta Harry dementori mõju käest. Aastaga, mil Remus koolis õpetab, saab ta õpilaste seas tohutult populaarseks. Ta hoolitseb kõigi oma õpilaste eest ja paneb isegi Neville Longbottomi, kes on sarja jooksul kergelt käpardlik kohmerdis, õppimisest rõõmu tundma ja eduelamusi saama. Siiski on Remus veel libahunt ja lõbusaid tunde varjutavad tema veidrad haigestumised kord kuus ja kahtlased võlujoogid, mida Snape talle keedab.
Kui aasta lõpus välja tuli, et Remus on libahunt, lahkus ta koolist vabatahtlikult, kuigi paljud õpilased oleks eelistanud tema jäämist. Raamatu viiendas osas - "Harry Potter ja Fööniksi Ordu" Remus naasis, kuid siis kandis juba väiksemat rolli olles lihtsalt Fööniksi Ordu liige ja ajades Ordu asju.
Remus Lupin abiellus Nymphadora Tonksiga, kes sünnitas talle lapse nimega Teddy. Remus suri natuke pärast lapse sündi koos Tonksiga lahingus surmasööjate vastu.
Lupin, Remus


Beckie Scott.
Beckie Scott (sündis 1. augustil 1974) on kanada murdmaasuusataja.
Maailma karika etappide võidud.
Scott, Beckie
Scott, Beckie


Natalja Lissovskaja.
Natalja Lissovskaja (sündis 16. juulil 1962 Alegazis) on endise NSV Liidu kergejõustiklane (kuulitõukaja). Olümpiavõitja (1988) ja kahekordne maailmameister. Kehtiva kuulitõuke maailmarekordi 22.63 valdaja.
Olümpiamängudel.
1988
Maailmameistrivõistlustel.
1987
1991
Sisemaailmameistrivõistlustel.
1987
1991
Euroopa meistrivõistlustel.
1990
Välislingid.
Lissovskaja, Natalja
Lissovskaja, Natalja


Alfred de Vigny.
Alfred Victor de Vigny (27. märts 1797 Loches – 17. september 1863) oli prantsuse luuletaja, näitekirjanik ja romaanikirjanik.
Elulugu.
Alfred de Vigny sündis vanas, Prantsuse revolutsiooni poolt ruineeritud aadliperekonnas. Kibestunud vanemad kasvatasid de Vignyd kuningatruuduse ja Napoleoni vihkamise vaimus. Restauratsiooni ajaks oli de Vigny jõudnud kõrgemasse ohvitseride kooli ja esialgu tundis ta kuningavõimu taastamise üle siirast heameelt. 18-aastaselt katkestas ta õpingud ning temast sai alamleitnant ainult aadlikest koosnevas kompaniis. Kuid peagi pettus ta teenistuses, sest tema ainukeseks "kangelasteoks" jäi Louis XVIII eskortimine Napoleoni tagasipöördumise ajal Elbalt.
Alfred de Vigny pühendas kogu oma kuninga teenimisest vaba aja lugemisele ja luuletamisele. Aastal 1822 ilmutas ta anonüümselt 10 luuletusest koosneva kogu "Luuletused". Aastal 1824 ilmus "Eloa", millele sai osaks suurepärane vastuvõtt. 1825. aastast alates pühendas ta end ainult kirjutamisele: 1826. aastal ilmus luulekogu "Antiiksed ja moodsad luuletused", ajalooline romaan "Cinq-Mars", mis jutustas markii de Cinq-Marsi julgest vandenõust kardinal Richelieu vastu, kes markiil selle eest pea maha raiuda lasi. De Vigny kirjutas ka näidendeid ja tõlkis Shakespeare'i aleksandriinidesse. Victor Hugo kõrval oli de Vigny romantilise koolkonna üks olulisimaid autoreid. Kodanlaste kuninga Louis-Philippe'i võimuletulek solvas teda sügavalt. Oma päevikus märkis ta, et see oli talle "poliitilisest ebausust vabanemise" aeg. Ta hakkas huvi tundma Lamennais' sotsiaalse kristluse vastu ning võttis omaks isegi mõned vabariiklikud ideed.
Sel perioodil loobus ta luuletamisest. Ta hakkas proosavormis kirjutama neist, kes on oma ideaalide nimel valmis valima vaesuse või surma. 1832 ilmus „Stello” (sellest tegi ta ka lavavariandi „Chatterton”, 1835), materialistlikule ühiskonnale jalgu jääva luuletaja lugu, kelle traagilises saatuses nägi autor vaimsete väärtuste allakäiku ühiskonnas.
Aastad 1837 ja 1838 olid de Vigny elu segaduste- ja õnnetusterohkeimad. Algas tema erakuelu, mille viljadeks olid suurepärased luuletused täis kannatust ja kirgastumist. Need inimteadvuse arengut kujutavad filosoofilised luuletused, mis peegeldavad Jumalast hüljatud inimhinge visklemist poliitika, tsivilisatsiooni ja tunnete kolmnurgas, ilmusid alles pärast luuletaja surma (kogu „Saatused”).
Tema nägemuses on inimkonna arengut innustava geniaalsuse hinnaks üksindus. Nii, nagu poeet on Jumalast hüljatud, nii on seda ka kogu inimkond, kellel on valida ainult kannatuse ja surma vahel. Kannatus ja vaprus saatusele vastu astumisel tagavad inimväärikuse. Pärast ebaõnnestunud katset poliitikasse lülituda (1848) elas de Vigny tagasitõmbunult ja kirjutas mälestusi, mis ilmusid 1867 („Päevik”).


Kristin Størmer Steira.
Kristin Størmer Steira (sündinud 30. aprillil 1981 Mo i Rana's) on norra murdmaasuusataja.
27px Olümpiamängudel.
2006 Torinos
2010 Vancouveris
Maailma karika etappide võidud.
Maailma karikasarjas on Kristin seni võitnud kaks etappi (seisuga 21. veebruar 2010)


Christian IX.
Christian IX (8. aprill 1818 – 29. jaanuar 1906) oli Taani kuningas 1863–1906. Ta pärines Oldenburgi dünastia Glücksburgi harust (Schleswig-Holstein-Sondenburg-Glücksburg) ja oli hertsog Friedrich Wilhelmi poeg.
Christian sai Taani kuningaks seetõttu, et kuningas Frederik VII oli lastetu ning tema pärines Oldenburgi pealiini suhteliselt lähedasest kõrvalharust. Samas tekkis Christianil probleem sellega, et Saali õiguse kohaselt ei olnud tal esmast pärimisõigust Taanile kuuluvale Schleswig-Holsteinile ning seda ära kasutades kuulutasid Preisimaa ja Austria Taanile sõja. 1864 toimunud sõjas sai Taani lüüa ning pidi hertsogkonna loovutama.
Christian IX oli vaadetelt suhteliselt konservatiivne, kuid sellele vaatamata toimusid tema ajal mitmed reformid, mis viisid Taanit demokraatia suunas, sealhulgas anti autonoomia Islandile ja rohkem mõjuvõimu parlamendile.
Christiani lapselaste hulka kuulusid monarhid Nikolai II, George V, Konstantinos I, Christian X ja Haakon VII, mistõttu teda on võrreldud kuninganna Victoriaga, kelle paljud järeltulijad jõudsid samuti valitsejatroonidele.


Arianna Follis.
Arianna Follis (sündinud 11. novembril 1977) on itaalia murdmaasuusataja.
Esimest korda elus osales Follis MK-sarjas 17. veebruaril 1995 Itaalias Brussonis, kus tuli 10 km vabastiilis 54. kohale.
Juunioride maailmameistrivõistlustel osales ta kaks korda. 4. veebruaril 1996 tuli ta Itaalias Asiagos 15 km vabastiilis 20. kohale, kui võitis Julia Tšepalova Kristina Šmiguni ees. 12. veebruaril 2007 tuli ta Kanadas Canmore'is 5 km distantsil klassikalises tehnikas 25. kohale (Kristina Šmigun võitis) ja 16. veebruaril samas 15 km distantsil vabatehnikas 8. kohale (võitis Kristina Šmigun Katrin Šmiguni ees).
MK-etapil tuli Follis esmakordselt 50 parema sekka 7. katsel, kui 20. veebruaril 2000 tuli Prantsusmaal Lamoura Mouthes 44 km ühisstardist vabatehnikasõidus 21. kohale.
Sellest peale hakkaski Follis järjekindlalt MK-etappe sõitma. Ja 4. veebruaril 2001 saavutas ta Tšehhimaal Nove Mestos 1 km vabastiilis sprindis 7. koha. Tõsi, koosseis polnud tugev ja võistlejaid oli vähe. Siiski arvati Follis sama aasta MM-koondisse.
18. veebruaril 2001 saavutas Follis 2001. aasta MM-il Soomes Lahtis 5+5 km suusavahetusega sõidus 28. koha, olles itaallastest viimane. 21. veebruaril tuli ta 1 km vabatehnikasprindis 13. kohale, olles itaallastest teine.
Varsti hakkas Follis pääsema Itaalia teatenaiskonda. Sellega saavutas ta mitu 3. kohta, kuid kõrgemale ei küündinud: 16. detsembril 2001 Šveitsis Davosis sõitis ta kolmandas vahetuses välja alles 10. aja, 24. novembril 2002 Rootsis Kirunas samuti kolmandas vahetuses 5. aja, 14. veebruaril 2003 Asiagos koos Karin Moroderiga tuli ta 3. kohale vabatehnikas 6×1,4 km paarissprindis ja 23. märtsil 2003 sõitis ta Rootsis Falunis viimases vahetuses välja 4. aja, kaotades lõpuspurdis Bente Skarile.
2003. aasta MM-il Itaalias Val di Fiemmes saavutas Follis 5+5 km suusavahetusega sõidus 22. veebruaril 2003 21. koha (maailmameistriks tuli Kristina Šmigun). 24. veebruaril sõitis ta teatenaiskonnas viimast vahetuses välja 3. aja ja tõstis Itaaliat 2 kohta, aga jäi ikka alles 7. kohale. 28. veebruaril saavutas ta 30 km vabatehnikas 30. koha (Šmigun sai pronksmedali).
18. jaanuaril 2004 saavutas ta Nove Mestos oma senise parima koha individuaalsel MK-etapil, tulles 1,2 km vabatehnikasprindis 4. kohale. Lisandusid 3. kohad Saksamaalt Düsseldorfist 24. veebruaril 2004 6×0,8 km paarissprindis koos Gabriella Paruzziga ja Šveitsist Bernist 5. detsembril 2004 6×1,1 km paarissprindis koos Paruzziga.
2005. aasta MM-il Saksamaal Oberstdorfis osales Follis kolmel distantsil. 17. veebruaril 2005 tuli ta 10 km vabatehnikas 18. kohale. 21. veebruaril sõitis ta teatenaiskonnas viimases vahetuses välja 6. aja ja langes peaaegu esikohalt pronksmedalile. 25. veebruaril saavutas ta 6×0,9 km paarissprindis koos Sabina Valbusaga 5. koha.
2006. aasta taliolümpiamängudel Itaalias Torinos tegi Valbusa kaasa juba viis ala. 12. veebruaril saavutas ta 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus, mille Kristina Šmigun võitis, 36. koha. Ülejärgmisel päeval tuli ta 6×1,2 km paarissprindis koos Paruzziga 7. kohale. 18. veebruaril sõitis ta teatenaiskonnas avavahetust ja saavutas 7. koha. Kõik need naiskonnad, kes Itaaliat pärast avavahetust edestasid, jäid lõpuks tahapoole, aga olümpiavõitjaks tuli Venemaa Saksamaa ja Itaalia ees. 22. veebruaril tuli Follis 1,2 km vabatehnikasprindis 7. kohale ja ülejärgmisel päeval 30 km ühisstardist vabatehnikasõidus 12. kohale.
7. märtsil 2006 võitis Follis oma elu esimese MK-etapi: 0,75 km vabatehnikasprindi Rootsis Borlänges.
2007. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused toimusid Jaapanis Sapporos. Follis tuli 23. veebruaril paarissprindis koos Sabina Valbusaga 8. kohale ja ülejärgmisel päeval 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus 19. kohale. 27. veebruaril saavutas ta 10 km vabastiilis Kateřina Neumannová ja Olga Zavjalova järel pronksmedali. 1. märtsil sõitis ta teatenaiskonnas viimast vahetust, saavutas seal teise aja Neumannová järel ja tõi Itaalia finišisse 6. kohal.
18. jaanuaril 2009 võitis Follis koos Magda Genuiniga Kanadas Vancouveris toimunud eelolümpia paarissprindis. 16. jaanuaril tuli ta 1,2 km klassikasprindis 16. kohale ja 17. jaanuaril 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus 3. kohale.
2009. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused toimusid Liberecis ja Follis osales viiel distantsil. 21. veebruaril tuli ta 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus 7. kohale. Kuid 24. veebruaril tuli Follis 1,3 km vabatehnikasprindis maailmameistriks. Järgmisel päeval saavutas ta koos Marianna Longaga paarissprindis pronksmedali Soome ja Rootsi järel. Järgmisel päeval toimus teatesõit, kus Follis sõitis viimases vahetuses 3. aja ja tõstis Itaaliat 2 kohta, 5. kohale. 28. veebruaril tuli Follis 30 km ühisstardist vabatehnikasõidus 8. kohale.
2010. aasta taliolümpiamängudel Vancouveris osales Follis kolmel distantsil. 15. veebruaril tuli ta 10 km vabatehnikas 11. kohale (Kristina Šmigun võitis hõbemedali), 19. veebruaril 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus 9. kohale ja 25. veebruaril teatesõidus 4. kohale. Teatesõidu avavahetuses jäi ta alles 12. kohale.
2011. aasta MM-il tegi Follis kaasa neli ala. Vabatehnikasprindis tuli ta Marit Bjørgeni järel hõbemedalile, ülejärgmisel päeval 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus 19. kohale. 2. märtsil tuli ta naiskondlikus sprindis 4. kohale ja järgmisel päeval samale kohale ka teatenaiskonnaga. Viimases vahetuses sõitis Follis sõitis Follis 3. aja ja tõstis Itaaliat ühe koha võrra.
Maailma karikaś.
Arianna Follis on individuaalselt võitnud kaks maailma karika etappi.


Riitta-Liisa Roponen.
Riitta-Liisa Roponen (neiupõlvenimi Lassila; sündinud 6. mail 1978) on soome murdmaasuusataja.
Esimest korda osales ta MK-etapil 28. novembril 1998 Soomes Muonios ja tuli 5 km vabatehnikas 70. kohale. Teine MK-etapp toimus 3. märtsil 2000 Soomes Lahtis ja ta tuli 10 km vabatehnikas 45. kohale.
Alles ülejärgmisel hooajal hakkas Roponen sageli MK-etappe sõitma. 24. novembril 2001 saavutas ta Soomes Kuopios 10 km klassikalises tehnikas 22. koha ja järgmisel päeval 5 km vabatehnikas 14. koha. 27. novembril arvati ta esimest korda Soome koondisse teatesõidus. Ta saavutas kolmandas vahetuses 6. aja ja naiskond langes viimase etapiga 2. kohalt 4. kohale. 16. detsembril sai ta naiskonnaga sama koha Šveitsis Davosis, kus sõitis viimases vahetuses välja 3. aja, aga laskis mööda Venemaa ja Itaalia naiskonna. Esimest korda jõudis ta MK-etapil individuaalselt esikümnesse 12. jaanuaril 2002 Nove Mestos, kus ta tuli 5 km vabastiilis 7. kohale. Järgmisel päeval saavutas ta koos Riikka Sirviöga 3. koha 4×1,5 km paarissprindis.
Roponen arvati Soome koondisse 2002. aasta taliolümpiamängudel USA-s Salt Lake Citys. Ta sõitis kaasa kolm distantsi. 9. veebruaril tuli ta 15 km ühisstardist vabatehnikadistantsil 19. kohale. 19. veebruaril tuli ta 1,5 km vabatehnikasprindis 36. kohale. 21. veebruaril sõitis ta Soome teatenaiskonnas kolmandas vahetuses 8. aja ja naiskond lõpetas 7. kohaga.
1. detsembril 2002 saavutas Roponen MK-etapil 2. koha. See juhtus segateatesõidus, kus igas võistkonnas sõitis üks mees ja üks naine klassikalises tehnikas ning üks mees ja üks naine vabatehnikas. Roponen saavutas kolmandas vahetuses 2. koha ja kokku sai Soome kaksikvõidu.
2003. aasta MM-il Itaalias Val di Fiemmes osales Roponen kahel distantsil. 5+5 km suusavahetusega sõidus, mille võitis Kristina Šmigun, jäi ta 22. veebruaril 41. kohale. 28. veebruaril jäi ta 30 km vabatehniksõidus 35. kohale (Šmigun tuli kolmandaks).
21. novembril 2004 tuli ta esimest korda naiskonnaga MK-etapil teiseks. See juhtus Rootsis Gällivares, kus ta sõitis viimases vahetuses teise aja, aga kaotas lõpuspurdiga parima aja saanud Marit Bjørgenile Norrast. Oma senist parimat individuaaltulemust, 7. kohta kordas ta 26. novembril Kuusamos 10 km vabatehnikas (paremuselt teine soomlane sai 23. koha, Šmigun oli 2.) ja 12. veebruaril 2005 Saksamaal Reit im Winklis 10 km vabatehnikas (paremuselt teine soomlane oli 14., Šmigun 5.). Kuigi ta individuaalselt ei suutnud esikuuikusse pääseda, torkab silma tema stabiilsus: kõige halvem individuaalne koht kahe MM-i vahel oli tal 17. (paarissprindis oli korra ka tagapool).
2005. aasta MM-il Saksamaal Oberstdorfis osales Roponen neljal distantsil. 17. veebruaril 2005 saavutas ta 10 km vabatehnikas 12. koha (Šmigun oli 4.), ülejärgmisel päeval 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus 8. koha, veel kaks päeva hiljem 4×5 km teatesõidus 5. koha (sõitis viimases vahetuses 3. aja ja tõstis naiskonda ühe koha võrra) ning 25. veebruaril 6×0,9 km paarissprindis koos Pirjo Mannisega Hilde Pederseni ja Marit Bjørgeni järel hõbemedali.
Järgmise aasta jooksul võitis Roponen kaks MK-etappi, mõlemad teatesõidus. 20. märtsil 2005 Rootsis Falunis sõitis ta kolmandas vahetuses välja teise aja ja 15. jaanuaril 2006 Itaalias Lago di Teseros kolmandas vahetuses kolmanda aja. Individuaalselt sõitis ta päev varem 15 km ühisstardist vabastiilietapil välja oma elu senise parima, 4. koha.
2006. aasta taliolümpiamängudel Itaalias Torinos tuli Roponen 12. veebruaril 7,5+7,5 km jälitussõidus, mille võitis Kristina Šmigun, 13. kohale. 16. veebruaril jäi ta 10 km klassikalises tehnikas, mille samuti võitis Šmigun, 35. kohale – halvemat kohta polnud ta kolm aastat saanud. 18. veebruaril jäi Soome teatenaiskond 7. kohale, kusjuures Roponen sõitis kolmandas vahetuses välja 6. aja. 24. veebruaril jäi ta 30 km vabastiilis ühisstardist sõidus 23. kohale.
Järgmise aasta jooksul tuli Roponen esimest korda elus individuaalselt MK-sarja esikolmikusse. 16. detsembril 2006 tuli ta Prantsusmaal La Clusaz's 15 km ühisstardist vabatehniksõidus Virpi Kuituse järel teiseks, kaotades 0,3 sekundiga. Aga 20. jaanuaril 2007 võitis ta Venemaal Rõbinskis sama distantsi.
2007. aasta MM-il Jaapanis Sapporos tegi Roponen kaasa neli distantsi. 23. veebruaril tuli ta maailmameistriks paarissprindis koos Virpi Kuitusega Saksamaa, Norra ja Rootsi ees. 25. veebruaril tuli ta 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus 5. kohale. 27. veebruaril tuli ta 10 km vabastiilis 7. kohale, aga 1. märtsil tuli teatenaiskonnaga maailmameistriks, sõites kolmandas vahetuses välja 4. aja.
7. detsembril 2008 võitis Roponen taas MK-etapi La Clusaz's teatesõidus, saades kolmandas vahetuses 4. aja. Hiljem ta MK-etappe võitnud pole.
2009. aasta MM-il Liberecis osales Roponen neljal distantsil. 21. veebruaril tuli ta 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus 23. kohale, 24. veebruaril 1,3 km vabatehnikasprindis kvalifikatsioonis 25. ja finaalis 14. kohale, kuid 26. veebruaril tuli maailmameistriks 4×5 km teatesõidus. Sealjuures sai ta kolmandas vahetuses alles eelviimase aja, edestades üksnes Eesti suusatajat. Aga 28. veebruaril oli ta 30 km vabatehnikas ühisstardist sõidus 6. ja parim soomlane.
2010. aasta taliolümpiamängudel Kanadas Vancouveris osales Roponen kolmel distantsil. 15. veebruaril tuli ta 10 km vabatehnikas 6. kohale, olles parim soomlane (Kristina Šmigun võitis hõbemedali). 19. veebruaril tuli ta 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus 15. kohale ja 25. veebruaril saavutas ta 4×5 km teatesõidus pronksmedali, sealjuures võitis teise vahetuse.
2011. aasta MM-il Oslos osales Roponen neljal distantsil. Suusavahetusega sõidus tuli ta 26. veebruaril 14. kohale, 10 km klassikas ülejärgmisel päeval 18. kohale ja 3. märtsil saavutas ta teatenaiskonnaga pronksmedali, sõites kolmandas vahetuses välja 6. aja. 5. märtsil tuli ta 30 km ühisstardist vabatehnikasõidus 15. kohale.
27px Olümpiamängudel.
2002 Salt Lake Citys
2006 Torinos
2010 Vancouveris
Maailma karika etapivõidud.
Riitta-Liisa Roponen on 20. veebruari 2010 seisuga osalenud 90 MK-etapil ja jõudnud esikolmikusse 5 korda. Ta on ühe MK-etapi võitnud: 20. jaanuaril 2007 Rõbinskis 15 km vabatehnika ühisstardi.
Roponen, Riitta Liisa
Roponen, Riitta Liisa


Mats Larsson.
Mats Larsson (sündis 20. märtsil 1980) on rootsi endine murdmaasuusataja.
1999 osales Larsson juunioride maailmameistrivõistlustel Austrias Saalfeldenis, kus tuli 7. veebruaril 30 km vabastiilis halvima rootslasena 19. kohale.
27. novembril 1999 osales Larsson esimest korda MK-etapil. See oli 10 km klassikasõidus kodumaal Kirunas, kus ta tuli 50. kohale. Samal talvel osales ta taas juunioride MM-il. Need toimusid Slovakkias Štrbske Plesos. 25. jaanuaril tuli ta 10 km vabastiilis parima rootslasena 4. kohale ja 30. jaanuaril 30 km klassikastiilis parima rootslasena 10. kohale.
Järgmisel talvel osales Larsson ühelainsal maailma karika etapil: ta oli 25. novembril Norras Beitostölenis 15 km klassikas 57. (parima mittenorralasena oli Jaak Mae 8.).
Järgmisel talvel osales Larsson 7 maailma karika etapil. 24. novembril 2001 oli ta Soomes Kuopios 15 km klassikas 35. (Norra sai kaheksikvõidu). 27. novembril osales ta 4×10 km teatesõidus, kus saavutas teises vahetuses 11. koha ja meeskond tuli 9. kohale. 5. märtsil 2002 oli ta Stokholmis 1,5 km klassikasprindi kvalifikatsioonis 34. ega pääsenud finaali. Sama koha sai ta 9. märtsil Rootsis Falunis 10+10 km suusavahetusega sõidus.
Üks talv hiljem osales Larsson 6 MK-etapil, ilma et oleks mingit progressi saavutanud. 30. märtsil 2003 tuli ta Rootsi meistrivõistlustel 50 km klassikastiilis 9. kohale.
6. detsembril 2003 tuli Larsson Itaalias Dobbiacos 30 km vabastiilis ühisstardist sõidus 31. kohale. 13. detsembril tuli ta Šveitsis Davosis esimest korda MK-sarjas punktikohale, saades 15 km klassikasõidus 30. koha (etapi võitis Andrus Veerpalu). Järgmisel päeval tuli ta esimest korda MK-sarjas esikolmikusse Rootsi 4×10 km meeskonnas, kus sai teises vahetuses 6. aja (teise vahetuse võitis ülekaalukalt Veerpalu). Veel kaks päeva hiljem tuli ta ka individuaalselt esikümnesse, saavutades Itaalias Val di Fiemmes 1,2 km klassikasprindis kvalifikatsioonis 7. ja finaalis 10. koha (Veerpalu oli 5 norralase seas 3.). 28. detsembril võitis ta esimese medali Rootsi meistrivõistlustelt, olles Nässjös 10 km vabatehnikas Anders Södergreni ja Thobias Fredrikssoni järel kolmas. Järgmisel päeval oli ta 10 km jälitussõidus samuti kolmas (medalikolmik ei muutunud). 21. märtsil 2004 sai ta kolmandagi pronksmedali, tulles Skellefteas ühisstardist 30 km klassikalise tehnika distantsil Mathias Fredrikssoni ja Södergreni järel (vahe kahe esimesega oli üle poolteise minuti). Ülejärgmisel päeval jäi neljandast pronksmedalist 0,3 sekundit puudu, kui ta 15 km klassikas jäi Södergreni, Fredrik Perssoni ja Fredrikssoni järel neljandaks.
29. jaanuaril 2005 tuli Larsson Rootsi meistrivõistlustel Hudiksvallis 15 km vabastiilis pronksmedalile Anders Södergreni ja Mathias Fredrikssoni järel. 13. veebruaril saavutas ta MK-etapil Saksamaal Reit im Winklis 1,5 km klassikasprindis kvalifikatsioonis 11. ja finaalis 4. koha. Kuigi tal mõned sõidud ebaõnnestusid (ei tulnud ülejäänud MK-etappidel punktikohalegi), arvati ta siiski Saksamaal Oberstdorfis toimunud MM-iks Rootsi koondisse. Seal osales ta kolmel distantsil, millest esimene äpardus täielikult (oli 17. veebruaril 15 km vabastiilis 62.). Seevastu 22. veebruaril tuli ta 1,2 km klassikasprindis kvalifikatsioonis 4. ja finaalis 6. kohale. 24. veebruaril osales ta 4×10 km teatesõidus ja sai 7. koha, lõpetades avavahetuse 9. kohal enam kui minutilise kaotusega liidritele.
18. detsembril 2005 saavutas Larsson koos Mikael Östbergiga Rootsi II võistkonnana Kanadas Canmore'is 6×1,2 km paarissprindis kolmanda koha Norra I ja Rootsi I järel. Rohkem silmapaistvaid tulemusi ta selle hooaja alguses ei saavutanud, aga arvati ometi Itaalias Torinos toimunud 2006. aasta taliolümpiamängudeks Rootsi koondisse. Ta osales kahel distantsil. 17. veebruaril 2006 oli ta 15 km klassikas 19. (Andrus Veerpalu võitis ja Jaak Mae oli 5.) 19. veebruaril pälvis ta 4×10 km teatesõidus pronksmedali, lõpetades avaetapi norralase Jens Arne Svartedali järel teisena. Järgnesid Rootsi meistrivõistlused Luleås, kus ta sai kaks medalit: 30. märtsil oli ta 15 km klassikas kolmas Anders Södergreni ja Mathias Fredrikssoni järel. 2. aprillil tuli ta 50 km vabastiilis ühisstardist sõidus Södergreni järel koguni teiseks, aga kaotas talle 4 minutit.
2007. aasta maailmameistrivõistlustel Sapporos võitis ta 22. veebruaril klassikasprindis hõbemedali Jens Arne Svartedali järel. 14. märtsil saavutas ta Norras Drammenis 1 km klassikasprindis kvalifikatsioonis 7. ja finaalis teine Börre Nässi järel. 21. märtsil korraldati Stokholmis 1 km klassikasprint, kus Larsson kvalifikatsiooni koguni võitis, aga finaalis tuli leppida kolmanda kohaga Mihhail Devjatjarov noorema ja Emil Jönssoni järel.
1. detsembril 2007 jäi Larsson Soomes Kuusamos 1,2 km klassikasprindi kvalifikatsioonis 23. kohale, aga suutis end seejärel finaali välja võidelda, kus tuli kolmandaks Johan Kjölstadi ja Emil Jönssoni järel. 9. detsembril tuli ta Davosis 4×10 km teatesõidus kolmandaks, lõpetades avavahetuse 11. kohal. Kuid kogu järgmine kalendriaasta Larssonil ebaõnnestus.
25. jaanuaril 2009 tuli Larsson Otepääl klassikasprindi kvalifikatsioonis kolmandaks, aga finaalis jäi 6. kohale (Norra sai viisikvõidu). 31. jaanuaril võitis ta Rootsi meistrivõistlustel Sundsvallis nii kvalifikatsiooni kui finaali (mõlemad Thobias Fredrikssoni ees) ja arvati Liberecis toimuvatele maailmameistrivõistlustele. Seal osales ta ühel distantsil, 6×1,6 km paarissprindis klassikalises tehnikas koos Emil Jönssoniga, kus nad saavutasid 25. veebruaril 6. koha.
17. jaanuaril 2010 tuli Larsson Otepää MK-etapil 1,4 km klassikasprindis kvalifikatsioonis 4. kohale, aga finaalis jäi 18. kohale. 23. jaanuaril toimusid Piteås Rootsi meistrivõistlused, kus ta 1 km klassikasprindi kvalifikatsioonis oli kolmas Emil Jönssoni ja Daniel Rickardssoni järel ning finaalis teine Jönssoni järel. 2010. aasta taliolümpiamängudele Kanadasse Vancouveri otsustati teda mitte saata.
21. novembril 2010 võitis Larsson Rootsis Gällivares MK-etapi 4×10 km teatesõidus, kus ta avavahetuse lõpetas 5. kohal. 5. detsembril saavutas Larsson Saksamaal Düsseldorfis vabatehnika paarissprindis 2. koha ja 16. jaanuaril 2011 Liberecis koos Jesper Modiniga samuti teise koha, mõlemal juhul Norra paari järel. Kuid pärast seda, kui teda ei võetud Rootsi koondises maailmameistrivõistlustele, ei ole ta rohkem võistelnud.
Maailma karikavõistlustel.
Mats Larsson osales individuaalselt 67 maailma karika etapil ja jõudis esikolmikusse 3 korda, kuid esikoht jäi saamata.
Välislingid.
Larsson, Mats
Larsson, Mats


Dmitri Mendelejev.
Dmitri Ivanovitš Mendelejev (8. veebruar 1834 Tobolsk – 2. veebruar 1907 Peterburi) oli vene keemik, kes lõi keemiliste elementide perioodilisussüsteemi, mille põhjal õnnestus tal ette arvata avastamata elementide omadusi. Mõnel juhul vaidlustas teiste keemikute poolt määratud aatommassid, kuna need ei sobinud tema loodud perioodilisustabeliga.
Elulugu.
Sündis Siberis Tobolski linnas, seitsmeteistkümnelapselises perekonnas. 14-aastaselt, peale isa surma läks Tobolski gümnaasiumisse.
1849.a. kolis perega Peterburgi, kus 1850.a. astus Peterburi Pedagoogilisse Akadeemiasse, mille lõpetas 1855.a. kuldmedaliga. Samal aastal diagnoositi tal tuberkuloos ja ta kolis aastaks Odessasse tervist parandama, kus töötas gümnaasiumis õpetajana.
Aastast 1857 oli Peterburi ülikooli õppejõud. 1859–1860 töötas Heidelbergis uurides kapillaarsust ja spektroskoopiat.
Oli abielus kaks korda. Teisest abielust tütar läks naiseks kuulsale vene poeedile Aleksandr Blokile.
Peale Venemaale naasmist sai Peterburi ülikooli professoriks.
Reorganiseeris Mõõtude ja Kaalude Palati, mille juhatajana töötas alates 1893.a.
Oli üle 90 teaduste akadeemia, ülikooli ja seltsi auliige paljudes maades.
Mendelejev suri 1907.a. Peterburis grippi.
Tema järgi on nimetatud 101. element mendeleevium (Md).
Teadustöö.
Mendelejevil läks korda ennustada kolme tundmatu elemendi - ekaboori (skandiumi), ekaalumiiniumi (galliumi) ja ekasiliitsiumi (germaaniumi) olemasolu ja omadusi.
Paralleelselt Mendelejeviga töötasid veel kaks keemikut elementide süstematiseerimisega tabelisse. Inglane John Newlands avaldas oma teose 1864. a, kuid avastamata elementide tühimike tõttu ja kuna ta paigutas kaks elementi ühte kasti, kritiseeriti tema ideed ning tema teooriat ei tunnustatud. Samal aastal avaldas oma töö ka sakslane Lothar Meyer, kirjeldades 28 elementi, klassifitseerides neid vaid valentsi alusel. Nii nagu Newlands, ei tulnud ka Meyer mõttele prognoosida ette uusi elemente ja korrigeerida aatommasse.
Paar kuud peale Mendelejevi tabeli avaldamist kõigi tuntud elementidega (ja arvatavate elementidega) avaldas Meyer praktiliselt sama süsteemiga tabeli.
Mendelejevi oletus, et eksisteerib veel kaks elementi, mis on vesinikust väiksema aatommassiga, osutus valeks.
Uuris lahuseid, lõi lahuste keemilise teooria (1865–1887), koostas ideaalse gaasi olekuvõrrandi, mida tuntakse Clapeyron-Mendelejevi võrrandina.
Tegeles nafta tekkimise ja töötlemise probleemidega, esitas kivisöe maa-aluse gaasistamise idee. Osales meteoroloogilistes uuringutes. 1887. a. sooritas õhupallilennu, uurimaks päikesevarjutust.


Jevgeni Koševoi.
Jevgeni Koševoi (sündis 6. oktoobril 1984) on Kasahstani murdmaasuusataja.
2006. aasta taliolümpiamängud Torinos.
Koševoi, Jevgeni
Koševoi, Jevgeni


Nikolai Tšebotko.
Nikolai Tšebotko (sündinud 25. oktoobril 1982) on Kasahstani murdmaasuusataja.
27px Olümpiamängudel.
2002 Salt Lake City's
2006 Torinos
2010 Vancouveris


Pirjo Muranen.
Pirjo Elina Muranen (sünninimi Pirjo Manninen; sündis 8. märtsil 1981 Rovaniemis) on soome murdmaasuusataja.
Pirjo Muranen on võitnud maailmameistritiili nii individuaalses sprindivõistluses 2001. aasta maailmameistrivõistlustel Lahtis, kui ma 4x5 km teatevõistluses 2007. aasta MM-il Sapporos koos Virpi Kuituneni, Aino-Kaisa Saarineni ja Riitta-Liisa Roponeniga.
Maailmakarikavõistlustel on ta sprindivõistlustel võitnud neli etappi. Sprindikarika arvestuses tuli ta 2000-2001 hooajal kokkuvõttes teiseks ja 2002-2003 kolmandaks
Muranen võitis ka MM-il 2001. aastaLahtis ja 2003. aastal Val di Fiemme‎s hõbemedali, kuid mõlemal korral võistkonna tulemus tühistati, kuna Lahtis Virpi Kuitunen ja Milla Saari ning Val di Fiemmes Kaisa Varis jäivad vahele dopingu kasutamisega.
Murase treener on 2006. aasta kevadest Reijo Jylhä. Enne seda oli tema treeneriks isa Jorma Manninen. Pirjo Murasen vend on ka tuntud sportlane, kahevõistleja Hannu Manninen. Pirjo Muranen abiellus 30. juunil 2007. aastal võrkpalluri Ville Muraneniga.
Pirjo Muranen valiti 2001. aastal Soome aasta naissportlaseks.
Maailmakarika etappide võidud.
Pirjo Muranen on osalenud 106 maailmakarika etapil (seisuga 1. november 2009) ja jõudnud poodiumile 13 korda, millest viiel korral kõige kõrgemale astmele.
Välislingid.
Muranen, Pirjo
Muranen, Pirjo


Hannu Manninen.
Hannu Kalevi Manninen (sündinud 17. aprillil 1978 Rovaniemi) on Soome üks edukaimaid kahevõistlejaid.
Manninen on võitnud kahevõistluse maailmakarikavõistluste üldkarika neli korda järjest aastatel 2004–2007. 2006. aastal lõppenud hooaja võidu kindlustas ta endale juba jaanuaris, kuigi kuus karikavõistluste etappi oli veel pidamata. Manninen on võitnud kokku 46 karikavõistluste etappi (seisuga 29. november 2009). Meeskonnavõistluses on ta olümpiavõitja 2002. aasta olümpiamängudel Salt Lake Citys ja maailmameister 1999. aasta maailmameistrivõistlustel Ramsaus ning 2007. aasta MM-il Sapporos. Sapporos võitis ta ka kuldmedali sprindivõistluses, mis oli tema esimene täiskasvanute suurvõistluste medal. Juunioride MM-kulla võitis ta 1995. aastal
Manninen on võistelnud rahvusvahelisel tasemel ka murdmaasuusatamises. Murdmaasuusatamise maailmakarikavõistlustel on ta osalenud kolmel korral sprindivõistluste etappidel. Parim koht on tal kaheksas, mille ta saavutas 2002. aasta detsembris Šveitsis Linzis. Salt Lake City olümpiamängudel osales ta ka sprindivõistlustel ja sai nendel mängudel soome meeste murdmaasuusatamises parima koha, olles kaheksas. Soome meistrivõistlustel murdmaasuusatamises tuli ta 2002. aastal sprindivõistlustel esimeseks ja sai 2005. aastal viienda koha 50 km vabastiiliga sõidus.
Kevadel 2008 teatas Hannu Manninen, et loobub tippspordist. Sügisel 2009 tuli ta aga edukalt võistlusrajale tagasi. Ta oli hooaja esimesel etapil teine ning võitis teise etapi.
Juunis 2011 teatas Manninen oma sportlaskarjääri lõpetamisest.
Isiklikku.
Hannu Mannisel ja tema abikaasal Helil sündis kevadel 2008 laps.
Tema õde Pirjo Muranen on murdmaasuusatamises kahekordne maailmameister.
Hannu Manninen õpib Poris Soome lennukoolis lenduriks.
Maailmakarika etappide võidud.
Hannu Manninen osales 191 maailmakarikavõistluste etapil ja jõudis poodiumile 90 korral, sealhulgas võitis 48 etappi.


Absolutism.
Absolutism on valitsemisvorm, mille korral riigijuhile kuulub piiramatu võim. Tavaliselt kasutatakse seda mõistet monarhide puhul ja seetõttu käsitletakse terminit "absoluutne monarhia" enamasti absolutismi sünonüümina. Ometi on mitmel 20. sajandi diktaatoril olnud võim, mis väärib absoluutseks nimetamist tunduvalt rohkem kui kunagiste "absoluutsete monarhide" oma, kuid nende kehtestatud riigikorda on tavaliselt nimetatud kas autoritaarseks või totalitaarseks (autokraatiaks). Tõeliselt absoluutset võimu pole aga olnud ühelgi valitsejal ja tõenäoliselt on see ka võimatu.
Absolutismi mõiste ja tekkimise põhjused.
Sõna "absolutism" tuleneb ladinakeelsest sõnast "absolutus, mis tähendab 'piiramatu, täielik'; selle kreekakeelne vaste on "despoteia" (despootia, mis ei tähenda ainult hirmuvalitsust), mistõttu näiteks valgustatud absolutismi on nimetatud ka valgustatud despootiaks.
Absolutism on selline valitsuskorraldus, mille korral kogu riigivõim (suveräänsus) kuulub ühele isikule või ühele riigiorganile. Näiteks võiks Inglise Parlamenti pärast Charles I hukkamist pidada peaaegu absoluutse võimu omajaks. Reaalsuses on absolutistlikuks riigikorralduseks ennekõike peetud sellist, kus otsustav sõna on öelda monarhil ja tema valitud kitsal kaaskonnal. Ehkki selline süsteem on umbes sama vana kui riikluski, seostatakse seda mõistet enamasti 16. ja 17. sajandil Lääne-Euroopas tekkinud tsentraliseeritud võimuga. Sel ajal läks absolutistlikena käsitatavates Euroopa riikides võim kitsama ringkonna kätte kui kunagi varem pärast Rooma riigi langust. Monarh koondas enda kätte seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu, omades nõnda otsest kontrolli kõigi riigiorganite üle. Tavaliselt rajas ta endale alluva bürokraatliku administratsiooni ja piiras aadli võimu, koondades ülikud oma õukonda ja võttes neilt enamiku privileegidest. See sai võimalikuks seisusliku ühiskonna järkjärgulise lagunemise tõttu, mistõttu kuningas ei pidanud enam kuigivõrd arvestama oma feodaalide nõudmiste ja toetusega. Samas oli kodanikkond alles välja kujunemata, mistõttu monarhi võimu piiramiseks oli vähe vahendeid. Absolutism polnud mõistagi kõikjal ühesugune ja aja jooksul muutusid ka selle üldised suundumused. Absoluutse monarhia eesmärgiks on tavaliselt peetud riigi ja ühiskonnaelu harmoneerimist ning ühiskondliku heaolu saavutamist, samuti võimalikult tõhusa valitsemissüsteemi loomist.
Üldiselt on absolutismi põhjendatud sellega, et kui võim on koondunud ainult ühe isiku kätte, saab ta tunduvalt tõhusamalt valitseda kui pidevalt üksteise soove arvestama pidav kollegiaalne võimuorgan. Samuti osutatakse, et absolutistlikku võimu omav monarh on inimene, keda sünnist saadik on kasvatatud valitsejaks, mistõttu tema sellega ka kõige paremini hakkama saab. Kriitikat on ainuisikulisele valitsemisele olnud alati, kas demokraatlikest, seisuslikest või religioossetest põhimõtetest lähtudes. Kõige levinum ja ajaliselt kõige kauem kasutatud vastuväide on aga ilmselt see, et ainuisikulist võimu omav monarh võib seda kuritarvitada ehk muutuda türanniks.
Samas ei levinud absolutism kõikjal Euroopas. Absoluutse monarhia mudel sobis kõige paremini tsentraliseeritud valitsuskorraga rahvusriikidele ja mitmel pool oli aadlil nii suuri privileege, et absolutismi kehtestamine osutus võimatuks. Parim näide selle kohta on ilmselt Rzeczpospolita, mis oma liberaalse aadlivabariigi idee ja unistusega paraku lõpuks kaotajaks jäi ja absoluutsete monarhiate poolt alla neelati. Inglismaal ei kehtestunud absolutism aga arvatavasti seetõttu, et saareriigi kodanikuühiskond oli arenenum kui teistes Euroopa riikides. Inglise eripärasid võis märgata juba keskajal, mil seal loodi esimene tõeline parlament (1264). Olulist rolli etendas ka Rooside sõda, kus hukkus enamik vanast aadlist, uus oli aga tunduvalt kodanlikum ja seetõttu ka absolutismivaenulikum.
Euroopalikku absolutismi on sageli peetud olemuslikult erinevaks idamaistest ainuvalitsusega riikidest, mida on nimetatud ka orientaalseteks despootiateks. Neid riike peeti sisuliselt türanniateks, kus kodanikud on valitseja orjad, erinevalt Euroopast, kus monarh olevat valitsenud kõigi alamate huvides. Selline seisukoht langes 20. sajandi jooksul korduvalt kahtluse alla ja 21. sajandi alguses pole sellel enam eriti toetajaid. Siiski pole küsimusele, kuivõrd Euroopa absolutistlikud ja Aasia despootlikud riigid teineteisest erinesid, suudetud üheselt vastata.
Absolutismi periodiseering.
Klassikaliseks absolutismiperioodiks peetakse üldiselt ajavahemikku Kolmekümneaastase sõja lõpust kuni Prantsuse revolutsiooni alguseni ehk aastaid 1648–1789. "Klassikaline" absolutism öeldakse olevat tekkinud Prantsusmaal Louis XIV ajal ja selle kõrghetk jäävatki 17. ja 18. sajandi vahetusse. Samas on absolutismi arengus näha selgeid piirkondlikke eripärasid, näiteks Skandinaaviamaades (eriti Rootsis) polnud absolutismi "tipp" 18. sajandi alguses, vaid hoopis selle lõpul.
Et absolutismi iseloom on aja jooksul muutunud, siis on loodud ka sisemisi periodiseeringuid.
Wilhelm Roscher (1817–1894) on absolutismi jaganud kolmeks järguks.
Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et absolutismi muutumises oli oluline religiooni ja ratsionaalsuse suhe: 16. sajandil oli konkurentsitult esikohal veel usk, Louis XIV ajal võib märgata mõistuspärasuse ja konfessiooni tasakaalu (kuningas valitseb Jumala armust, kuid nii, nagu tema arvates ühiskonnale (mitte otseselt Jumalale) parim on) ning valgustuslikus absolutismis domineeris selgelt inimmõistus, mis loodeti suutvat lahendada kõik inimkonna probleemid.
Teooria tekkimise eeldused 16. sajandil.
Absolutismi teooria tekkis varauusajal, kui moodustusid esimesed rahvusriigid ja senine ühiskonnakorraldus hakkas lagunema. Et humanism oli senisest tunduvalt enam esile tõstnud inimest, usk Jumalasse hakkas muutuma kõikuvamaks ning feodaalsüsteem ei suutnud ühiskondlike ja majanduslike muutustega kuigivõrd kohaneda, siis hakati otsima uut korraldust, millega uusaegset riiki stabiliseerida ja edukalt valitseda. 16. sajandil kogus ususõdade ja muude segaduste tõttu üha enam populaarsust idee, et kõrgeim võim peaks kuuluma vaid ühe isiku kätte, kes suudaks nii rahvast kui riiki ühendada ja juhtida ega peaks arvestama teiste võimulolijate soovidega. Esimesena esitas sellelaadsed ideed Niccolò Machiavelli (1469–1527) oma teoses "Valitseja" ("Il Principe"), kus ta pidas valitsejale kõiki vahendeid sobilikuks, et oma riiki tugevdada ja võimu kindlustada. See polnud siiski otseselt absolutistliku teooria algus, kuna Machiavelli idee polnud niivõrd koondada kogu võimu ühe võimulolija kätesse kui pigem leida tõhusa valitsemise põhimõtteid. Teda peetakse ilmaliku riigi valitsemise teooriale alusepanijaks.
Absolutistliku teooria tekkimiseks sobivaim pinnas osutus olevat aga Prantsusmaal, kus kuningavõim oli alates 15. sajandi keskpaigast pidevalt tugevnenud. Kuningas François I valitsemisajal (1515–1547) tsentraliseeriti valitsusaparaati tunduvalt ning tekkis reaalne võimalus, et kehtestub valitsemiskord, kus kuningal ei ole mitte ainult keskne, vaid ka sisuliselt täielik roll ja jagamatu võim. Selleaegsed riigiteoreetikud, kes olid ühtlasi ka aadlikest riigimehed (näiteks Philippe de Commynes, Claude de Seyssel ja Etienne Pasquier), ei pidanud sellist valtisusvormi siiski sobivaks ja soovitasid oma ideaalse riigi konstruktsioonides säilitada senine võimu jaotus kuninga, aadlike ja seisustekogude vahel. François I humanistist sekretär Guillaume Budé (1467–1540) pakkus oma teoses "Institution de Prince" küll esimesena välja kuninga ainuvõimu idee, kuid see jäi peamiselt aruteluks Platoni filosoof-kuninga valitsemise võimalikkusest ja leidis toetust ka Aristotelese mõtetest paternalistlikust valitsemisest. Tema ideedel polnud siiski peaaegu mingisugust mõju. Olukord hakkas muutuma alles siis, kui Prantsusmaal puhkesid ususõjad ja keskvõimu poolt taga kiusatud hugenotid tulid lagedale üha radikaliseeruva monarhivastase ideega, mille järgi võinuks türannist kuningat kukutada (selle suuna pooldajaid hakati kutsuma monarhomahhideks). Suures osas reaktsioonina sellele moodustus ka absolutismiteooria.
Lisaks teravalt vastanduvale kuningavastasele radikalismile ja tekkivale absolutismile eksisteeris veel kolmaski suund, konstitutsionalism, mille juured olid keskajas ning mis rõhutas kuninga ja valitsusorganite konsensuse vajalikkust. Järk-järgult muutus ka enamik konstitutsionalismiteooriaid absolutistlikumateks.
Bodini suveräänsusteooria.
Esimeseks tõeliseks absolutismiteoreetikuks peetakse Prantsuse filosoofi ja riigimeest Jean Bodini (1530–1596), kes kirjutas oma peateose "Kuus raamatut riigist" ("Les Six Livres de la République") vastuseks hugenottide teostele, millest tuntuim on absoluutse võimuga monarhe türannias süüdistav "Vindiciae contra tyrannos". Bodin tahtis oma teosega näidata, et sugugi iga absoluutset võimu omav monarh pole türann ja et just absoluutse võimuga valitseja on riigile parim. Et sellel ajal poldud absolutismi ja suveräänsust veel juriidilises mõttes defineeritud, ongi Bodini teos ennekõike pühendatud suveräänsuse mõiste selgitamisele.
Bodin arvas, et riigi kui ühiskonna huvid peaksid olema kõrgemal kõigist teistest, nii üksikisikute, huvigruppide kui ka konfessioonide omadest, ja nõndasamuti peaks riigivalitsejagi seisma kõrgemal kõigist teistest ilmalikest võimukandjatest. Ta eristas kolme põhilist valitsusvormi: demokraatiat ehk enamuse võimu, aristokraatiat ehk vähemuse võimu ja monarhiat ehk üksikisiku võimu. Igaüks neist võis olla suveräänne ehk omada absoluutset võimu. Absoluutse võimu all mõistis ta seda, et kõrgeim võim kuulub kas ühele isikule või riigiorganile, institutsioonile, mis võib seda küll madalamatele instantsidele delegeerida, kuid omab alati kõrgeimat otsustusõigust. Et võim oleks tõeliselt suveräänne ehk absoluutne, peaks see tema arvates olema alamate või Jumala poolt igaveseks ajaks antud, sest muidu ei allu alamad valitsejale, vaid tegelikult iseendale, olles pärast määratud aja lõppu vabad ükskõik mida edasi tegema. Võimu jagamist huvigruppide vahel pidas ta aga absurdseks, riigi arengut pärssivaks ja isegi hukatuslikuks; ta väitis, et just see oli Prantsusmaa viinud ususõdadesse. Kolmest valitsusvormist tõhusaimaks pidas Bodin monarhiat. Seejuures eristas ta selgelt absoluutset monarhiat ja türanniat. Viimast pidas ta väga ebasoovitavaks valitsusvormiks. Ta arvas, et kui valitseja töötab oma parima äranägemise järgi riigi hüvanguks, on tulemused kogu ühiskonna jaoks ideaalsed. Bodin uskus, et monarh ei peaks andma vastust mitte kellegi teise kui vaid enda ja Jumala ees ning enam ei tähendanud viimane neist kirikule kuuletumist, kuna Bodini järgi pidi valitseja olema kõrgemal ka kõigist usunditest ehk kirik(ud) pidi(d) kuuletuma talle. Nõnda oleks kuningal võimalik lepitada ka vaenutsevad usulahud, olles nende organisatsioonide kõrgeim käskija.
Kuningas ehk suverään ei pidanud alluma ühelegi enda ega eelkäijate poolt kehtestatud seadusele, kuid lähtuma oma tegevuses siiski Jumala ja loomuseadustest. Samuti pidas ta suverääni kohustatuks pidama kinni lepingutes ja vannetes kokku lepitust, mis kehtis niikaua, kuni ka selle teine osapool, enamasti rahvas, oma osa täitis. Nii oli tema absolutismikäsitluses oluline roll ka rahval. Kuningas ei võinud oma suva järgi tõsta makse, sest see oleks olnud inimestelt eraomandi äravõtmine, mida Bodini arvates loomuseadused ei lubanud. Kui suverään aga oma võimupiire ületas ning Jumala ja loomuseadustega vastuollu sattus, siis muutus ta türanniks. Türanni kukutamisest Bodin siiski ei rääkinud, pidades ilmselt seaduslikul teel valitsevat türanni paremaks sellest, kes ebaseadusliku valitsejavastase mässu järel troonile tõuseks. Türanni pidi eeskätt karistama Jumal või mõni teine suverään.
Bodini nägemus riigivalitsemisest, mida nimetatakse ka suveräänsusteooriaks, leidis laiemat tunnustust 17. sajandil, kui tekkis teine absolutismiidee jaoks ülimalt olulise tähtsusega teooria: riiklike huvide doktriin ("raison d'etat").
Absolutismiteooriad 17. sajandi Prantsusmaal.
Prantsusmaal, kus 17. sajandi alguseks oli keskvõim tsentraliseeritum kui kunagi varem, hakkasid teoreetikud nii üldistes kui ka isiklikes huvides üha enam toetama absoluutset kuningavõimu. Neist silmapaistvaim oli absolutismi ja riiklike huvide doktriini praktikasse rakendanud kardinal Armand Jean du Plessis de Richelieu (1585–1642), kes vormistas oma seisukohad esmakordselt võimule saades 1624 oma "Poliitilises testamendis", teist korda aga 1629 "Programmis kuningale", kus ta pühendas küll suurema osa ruumist praktilistele vajadustele. Mõlemas teoses tõstis ta riiklikke huvisid esile kodanike huvide ees ning rõhutas valitseja ja riigi ehk üldiste huvide samasust. Seega võis valitseja murda ka varem antud leppeid ja rikkuda inimeste loomuõigusi, vangistades neid ilma kohtuotsuseta, samuti tõsta makse. Seega pidas ta monarhi võimupiire tunduvalt laiemaks kui Bodin. Richelieu absolutismiteooria oli selgelt ratsionaalne, piiramatut võimu põhjendati kui tõhusaimat lahendust riigi valitsemiseks.
Sarnaseid seisukohti väljendas ka enamik teisi Louis XIII aegse (1610–1643) Prantsusmaa riigiteoreetikuid. Guez de Balzac (1597–1654) oli radikaalse kuningavõimu propageerija, kes uskus, et kuningas võib ühistele huvidele apelleerides teha põhimõtteliselt kõike. Gabriel Naudé (1600–1653) püüdis absolutismile leida aga ratsionaalseid põhjendusi. Naudé võttis omaks Machiavellist alguse saanud mõttesuuna ja leidis, et kuninga peamiseks vooruseks peaks olema tarkus ("prudentia"). Sellest lähtudes võis valitseja hädaolukorras rakendada ka radikaalseid, isegi loomuseadustega vastuollu minevaid meetmeid ("coups d'etat"); kuid seda vaid juhul, kui see tuleb kasuks üldisele hüvele ehk riiklikele huvidele. Igapäevane poliitika ei saanud mingil juhul nii radikaalne olla, sest see oleks riigi hukutanud.
Louis XIV valitsusajal (1643/1661–1715), kui absolutism rakendus Euroopa ajaloos ilmselt kõige hiilgavamalt ja ulatuslikumalt, tekkis sellele ka toetavaid teooriaid, millest ühe autoriks oli kuningas ise. Ta uskus, et tema kohustus, aga ka nauding on oma alamatele pakkuda turvalisust ja tsentraliseeritud võimsa riigi poolt antavaid kõikvõimalikke hüvesid. Võim pidi tema arvates olema täielikult tsentraliseeritud, sest kui see pidanuks jagunema mitme inimese vahel, võisid nood seda kurjasti, oma kasuks ära kasutada. Sellise vaate järgi sai vaid kuningas esindada üldiseid hüvesid. Sellisele ratsionaalsele põhjendusele lisandusid müstilisemad, nagu saanuks valitseja absoluutse võimu Jumalalt ja nagu oleks absolutism loomulikem, perekonnast välja kasvanud valitsusvorm. Sellele sekundeerisid Thomas Hobbesist mõjutusi saanud voolud (näiteks Samuel Sorbière' teooria), mis pidasid absolutismi küll kunstlikuks, inimeste endi poolt looduks, kuid vähemalt Prantsusmaal hädavajalikuks valitsusviisiks.
Thomas Hobbesi absolutismiteooria.
Thomas Hobbesi "Leviathani" (1651) tiitelleht
Thomas Hobbes (1588–1679), üks 17. sajandi Inglismaa mõjukamaid filosoofe, on oma poliitilise filosoofia alases peateoses "Leviaatan" ("Leviathan", 1651) esitanud oma teooria riigi vajalikkusest. Ta vaatleb inimeste tunge, mis olevat enamuses egoistlikud, ja leiab, et kui inimeste üle pole kõrgemat võimu ehk suverääni, siis valitseb nende seas paratamatult kõikide sõda kõigi vastu. Seda saaks ületada vaid kunstlikul teel, inimeste omavaheliste lepingutega, mille teel loodaks ühiskond. Seega esitas Hobbes esimesena ühiskondliku lepingu teooria. See leping toimiks aga vaid siis, kui kõik inimesed annaks osa oma õigustest (sest ühiskonnata ehk loomuseisundis on igaühel õigus ja vabadus teha ükskõik mida, seega igaüht kahjustadagi) ainuvalitseja ehk suverääni kätte. Siit tuleneb absolutismi legitiimsus, kuna rahvas ise olevat valitsejale piiramatu võimu andnud ning too peab nüüd seda kasutama võimalikult suure harmoonia, ühtsustunde ja üldise heaolu saavutamiseks. Riik ongi Hobbesi jaoks kunstlik moodustis, inimeste poolt loodud "surelik jumal", mis on loodud nende endi kaitseks iseenda eest.
Suverääni võim lepinguga loodud ühiskonnas ehk riigis tagatakse sellega, et tema ei sõlmi inimestega lepingut, vaid võtab neilt antud võimu lihtsalt vastu, seega ei ole ta neile andnud mingeid siduvaid kohustusi. Valitsejal on sisuliselt täielik vabadus oma võimu teostada täpselt sellisel teel nagu ta parimaks peab. Oma võimu suverään jagada ei tohiks, sest see viiks rivaalitseva võimukeskuse tekkeni ja kodusõjani (nagu oli tema ajal Inglismaal ka läinud). See seisukoht kehtib ka religioosse võimu osas: riigis saab olla kas teokraatlik või poliitiline suverään. Hobbes eelistab viimast, sest selle võim on ratsionaalsem ja seetõttu tõhusam. Nõnda peaks kirik olema riigile allutatud. Parim lahendus oleks see, kui monarh oleks ise kirikupea, nagu see Inglismaal Hobbesi ajal oli ja praegugi on. Samas ei võta absoluutne suverään inimestelt ära kõiki nende õigusi, sest Hobbes leiab, et indiviidid ei saagi kõiki oma õigusi loovutada, sest nad ootavad loovutamise eest alati mingit kasu. Nõnda ei saa inimene anda kunagi ära oma õigust enesekaitsele, sest Hobbes peab inimelu suurimaks väärtuseks, mille säilitamiseks on riik üldse loodudki. Seega õigustab Hobbes vastuhakku suveräänile, kui mängus on inimese enda elu, kuid vastustab tugevalt kodusõja algatamist alamate poolt. Riik pole tema jaoks seega väärtus omaette, nagu arvasid Vana-Rooma vabariiklased ja on arvanud ka teised patrioodid, vaid ratsionaalne vahend negatiivsete inimtungide allasurumiseks.
Oma mõtisklustes riigikordade üle jõudis Hobbes lõpuks järeldusele, et parim lahendus on absoluutne monarhia, kuna ainuvalitseja suudab kõige paremini inimeste egoistlikke tunge alla suruda ja ühiskonda ühendada, sest suveräänses kogus võivad tekkida tugevad erahuvid, mis riigi hävingusse tõukaksid. Alamate ja valitsejate üksmeel on aga riigi püsimise puhul peamine, seetõttu peab ka suverään seda alati taotlema, rahval tuleb talle aga samal põhjusel alati alluda. Hobbesi absolutismiteooria ei rõhu seega riigivalitsemise osas otseselt ainuvalitseja (absoluutse monarhi) isikule, vaid hoopis inimeste põhimõttelisele võrdsusele ja nende tungide ohjeldamise vajadusele. Seetõttu sattus ta traditsiooniliste monarhistide tugeva kriitika alla, eriti seetõttu, et tema teooriast võis välja lugeda ka seda, et kuna Oliver Cromwell oli võimu Inglismaal juba enda kätte haaranud, siis võis teda pidada uueks suverääniks ja rahva allumiskohustus pidanuks kehtima temagi suhtes. Hiljem suutis Hobbes ka kuningaga ära leppida ja restauratsiooniaegsel Inglismaal olid ta ideed isegi au ees, kuid reaalselt ei rakendatud tema põhimõtteid riigivalitsemises kunagi.
Robert Filmeri jumaliku põhjendusega absolutismiteooria.
Robert Filmer (1588–1653), oma kaasaegseid, sealhulgas Hobbesi, oluliselt mõjutanud mõtleja, põhjendas absolutismi mitte ratsionalismist lähtuvast loomuõiguslikust, vaid traditsioonilisest religioossest seisukohast lähtudes. Tema teooria, nagu Hobbesi omagi, oli tingitud Inglise kodusõjast, mille põhjustas parlamendi soov kuninga võimu oluliselt piirata ja enda mõjuvõimu tunduvalt tõsta. Filmer väidab oma peateoses "Patriarcha" (1680), et kuna Jumal andis kogu maapealse võimu Aadamale, siis on tema pärijatel õigus võimu jagamata valitseda. Ainuüksi see postulaat poleks küll suuremat midagi tähendanud, sest Aadamast põlvneb Piibli järgi kogu inimkond ja nii võiks absoluutset võimu taotleda pea igaüks, kuid Filmerile on olulisem võimu põhimõtteline olemus, mitte selle otsene põlvnevus. Tema arvates on valitseja loomulik, Jumalast antud õigus hoolitseda oma alamate eest nagu isa perekonna või peremees majapidamise eest, omades sealjuures ainuisikulist otsustusõigust. Lisaks kuulub valitsejale absoluutne omandiõigus, mida ta võib, aga ei pea delegeerima alamatele. Seetõttu võib ta inimesi oma äranägemise järgi maksustada, sest talle kuulub omandi esmaõigus. Juhul, kui riigis on kuningavõim millegagi piiratud, toovat see endaga kaasa anarhia. Filmeri ideed leidsid laia toetuspinda keskaegse universalistliku patriarhaalsuse ja 16. sajandil tekkinud tugeva kuningavõimu ideede segunemisel tekkinud populaarse arusaama tõttu kuningast kui rahva isast. Tema absolutismiteooria oli üks ideoloogiliselt kategoorilisemaid ja seda ei püütud kunagi ellu rakendada. Siiski oli see omal ajal väga mõjukas, eriti just seetõttu, et pereisa kui piiramatu käskija mudel rakendus suures osas ka tegelikus elus, ja John Locke oponeeris oma teostes peamiselt just tema, mitte niivõrd Hobbesi seisukohtade vastu.
Filmerile sarnaseid seisukohti esindas ka Louis XIV aegne vaimulik ja troonipärija koduõpetaja Jacques-Benigne Bossouet (1627–1704) oma teoses "Poliitika pühakirja alusel" (1679). Bossouet tõi kuningavõimu puhul välja neli põhiomadust: see on püha, paternalistlik, absoluutne ja allutatud mõistusele. Nagu Filmergi, rõhutas ta, et kuningas on rahvale kui heatahtlik isa, kelle on määranud kõige Isa, Jumal.
Valgustatud absolutismi teooriad.
18. sajandi alguseks oli absolutism Euroopas seatud kahtluse alla, sest ratsionalistliku mõtteviisi leviku tõttu levis üha enam seisukoht, et inimesed on loomupäraselt võrdsed ja suudavad ilma absoluutse võimu sunnita tunduvalt edukamalt ühiskonnana toimida. Sellele seisukohale olid tugevaks toeks Inglismaal toimunud Kuulus revolutsioon ja sellele järgnenud John Locke'i liberaalset ühiskonda pooldavad kirjutised. Prantsusmaal toetasid samalaadseid seisukohti Charles de Montesquieu ja Voltaire. Siiski arendasid ratsionalistlikud mõtlejad ka absolutismiideed, mistõttu tekkis valgustatud absolutismi teooria.
Kameralistide absolutismiteooria.
Saksamaal tekkis 17. sajandi lõpul teooria üldisest hüveolust ("allgemeine Wohl"), mis loodeti saavutada targa ja ettenägeliku absolutistliku valitseja korraldatud edumeelsete reformidega. Esimesena kasutas hüveolu terminit Samuel Pufendorf. Tema ideid arendas edasi Christian Thomasius (1655–1728), keda peetakse kameralismi loojaks. Tema arusaama järgi pidid ühiskonnas valitsema kindlad eetilised normid ja ettekirjutused, mida mõista, luua ja kehtestada saab ainult haritud inimene, filosoof. Seega pidas ta vajalikuks, et piiramatu võimuga valitsejat nõustaksid filosoofid, veelgi parem aga, kui too ise oleks üks nende seast.
Kameralistika olulisimaks esindajaks peetakse aga Christian Wolffi (1679–1754), kes uskus, et absoluutsel monarhil on õigus ja kohustus valitseda oma alamate hüvanguks. Temagi ideaalvalitseja oli seetõttu filosoof, kes suutis võrdselt edukalt tegeleda kõige ühiskonnaellu ja riigivalitsemisesse puutuvaga. Kameralistliku absolutismi õnnestumise eelduseks pidas ta seda, et valitseja ja ta kaastöölised looksid võimalikult palju seaduseid, direktiive ja edikte, millega suunataks kõike, mida vähegi võimalik, uskudes, et võimalikult suure deskriptiivsusega võib ühiskonda ideaalseks kasvatada. Wolffi ideid püüdsid kõige innukamalt, kuigi eri viisidel, ellu viia kaks saksa monarhi: Friedrich Suur ja Joseph II.
Füsiokraatide riigiteooria.
Füsiokratism tekkis 18. sajandi Prantsusmaal ja selle loojaks peetakse Louis XV ihuarsti François Quesnayd. Mõnes mõttes olid tema ideed kameralismi vastandeiks, kuna erinevalt viimase üldisest tendentsist õhutada võimalikult suurt riigi kontrolli soovis Quesnay kogu ühiskonnaelu, eriti aga majanduse sellest vabastada. Ta uskus, et kõige paremini toimib riik siis, kui seda juhivad loomuseadused, mitte valitsejate ettekirjutused. Kuid tema eesmärk oli sama mis kameralistidel, nimelt valgustada ühiskonda ja saavutada üldine hüveolu. Ka füsiokratistlikku riiki võis tema nägemuse järgi juhtida absoluutne monarh, kuid see pidi oma mõju rakendama selleks, et riigi ja muude huvigruppide sekkumist minimeerida. Füsiokratistidelt pärineb vabaturumajanduse lipukiri "Laissez faire, laissez passer" (laske teha, laske juhtuda), kuna vastavalt loomuõiguse teooriale pidasid nad parimaks majandusvormiks võimalikult piirangutevaba turumajandust, kus hinna kujundavad nõudmine ja pakkumine. Selles punktis avaldus ka kõige teravamalt vastuolu kameralistidega, kuna nood toetasid merkantilismi. Kuid rohkem oli neil kahel valgustusteoorial ühist, põhiline oli see, et mõlemad toetasid üldjoontes valgustatud absolutismi.
Opositsioon valgustatud absolutismile.
Valgustatud absolutismile tekkis 18. sajandi jooksul aga kahest algpunktist lähtuv opositsioon. Esimesed vastuseisjad olid konservatiivse suuna esindajad, kes põhjendasid oma vastasust sellega, et valgustatud absolutism lõhub seni ühiskonnas toiminud traditsioonilised sidemed, jõudude vahekorrad ja pöörab pea peale seisusliku ühiskonna. Samuti viitasid nad valgustatud absolutismi oluliselt nõrgale kohale: kuna valitseja võim on piiramatu, siis võib uus monarh oma eelkäija ajal läbi viidud reformid tühistada ja hoopis vastupidiselt valitseda, mistõttu valgustatud absolutism ei pruugi oma eesmärke täita. Liberaalse opositsiooni esindajad väitsid aga, et ka lihtinimestel peaksid olema poliitilised õigused, mistõttu nende ideaalseks valitsusvormiks oli demokraatia. Liberaalid viitasid sellele, et kui valgustus on oma eesmärgi täitnud (ja mõned neist uskusid seda 18. sajandi lõpus tõepoolest), siis on rahvas juba piisavalt haritud, et ise end valitseda, ega vaja enam selleks absoluutse monarhi sunnivahendeid.
Prantsuse revolutsiooni järel näis valgustatud absolutism end olevat ammendanud. Hilisemad mõtlejad enam absolutismidoktriini Euroopas ei toetanud, küll aga jäi mõjukaks romantismiajal kujunenud monarhismiteooria (paternalism), mille järgi valitsejal pidid olema suurim ja isalik, ent mitte absoluutne võim. Monarhismiideaal varises lõplikult kokku Esimese maailmasõja järel.
Eellugu.
Praktikas võib absolutismi põhimõtteliselt märgata juba isegi Vana-Egiptuses, kus jumal-kuningale (Euroopas peamiselt tuntud vaaraona) kuulus ametlikult kogu maa ja kogu võimutäius terve maailma üle. Ka mitmed hilisemad valitsejad kuulutasid end jumalikeks ja põhjendasid nii oma absoluutset võimutäiust. Üks viimaseid neist oli Rooma keiser Diocletianus. Peaaegu absoluutset võimu omas ka Bütsantsi (Ida-Rooma riigi) keiser, kuid tema oli kõrgeim ilmalik ja vaimulik maapealne isand ning mitte jumal. Idamaades (nagu ka Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikides) kuulus valitsejale traditsiooniliselt samuti väga suur võim. Need traditsioonid võttis üle Türgi sultan, mistõttu Osmanite riik oli väga suures sõltuvuses teda valitseva valitseja isikust ning käis sobivate sultanite puudumisel 17. ja 18. sajandil kiiresti alla. Kuid ühtegi neist valitsusvormidest ei nimetata tavaliselt absoluutseks monarhiaks, kuna see termin seoti üsna ammu uusaegses Euroopas tekkinud absolutismiga, mis erinevalt varasematest oli teoreetiliselt (ratsionaalsele filosoofiale tuginedes) põhjendatud.
Absolutismi alged Euroopas.
Felipe II, keda peetakse konfessionaalse absolutismi esindajaks
Euroopas olid juba alates kõrgkeskajast hakanud tekkima tsentraliseeritud riigiaparaat. Kõige kaugemale arenes see Inglismaal, kus võim koondus aga kuninga kõrval järk-järgult ka parlamendi kätte. Teisiti läks asi aga Prantsusmaal, kus poliitiline ühtsus saavutati peamiselt sõjalisel teel ja kuningal oli suur roll. Juba François I valitsemise ajal võib märgata absolutistlikke tunnuseid: kuningas sai Bologna konkordaadiga sisuliselt võimu kiriku üle, ei hoolinud suurfeodaalide nõudmistest ja surus kuningliku vetoga oma tahtmise peale ka parlamendile, mille osatähtsust ta pidevalt piiras. Enam-vähem analoogset poliitikat jätkas ka tema poeg Henri II, kuid tema ootamatu surm ja seejärel alanud ususõjad nõrgestasid keskvõimu umbes pooleks sajandiks.
Võimalused absoluutseks võimuks olid olnud ka paavstivõimul, mis 13. sajandil kontrollis kohati suurema osa Euroopa riikide valitsemist. Selline paavsti ilmalik võim oli siiski äärmiselt ebastabiilne: tugevad valitsejad (eeskätt Prantsusmaa kuningas ja Saksa-Rooma keiser) ei soovinud talle alluda. Pealegi ei olnud katoliku kiriku struktuur selleks väga sobilik, sest paljud peapiiskopid ja piiskopid, kes nimeliselt allusid paavstile, määrati tegelikult kohalike valitsejate poolt. 14. sajandil nõrgenes paavstivõim oluliselt ja pärast renessansi algust ei laienenud see ilmalikus mõttes enam kaugemale Itaaliast.
16. sajandil tekkis ka võimalus luua universaalne monarhia, kuna Habsburgide dünastia oli endale saanud nii enamiku Burgundiast, Saksa-Rooma keisritrooni kui ka Hispaania koos selle kiiresti kasvavate kolooniatega. Karl V-l polnud aga kunagi absoluutset võimutäiust, kuna erinevalt François'st pidi ta pidevalt arvestama oma etniliselt ja seadustelt väga kirevate valduste eriõigusi, traditsioone ja muud säärast. Eriti raske oleks isikuvõimu olnud kehtestada Saksamaal, kus keisri kõrval oli oluline roll kuurvürstidel, Riigipäeval ja kohtuorganitel. Lisaks sellele hakkas seal 1520. aastatel levima luterlus, mis oli suurelt osalt suunatud just keiserliku absolutismi kehtestamise vastu. Seetõttu lõppesid Karl V katsed kehtestada usuühtsust ja võimalikku keiserlikku absolutismi Saksa-Rooma riigis Augsburgi usurahuga, misjärel keisritiitli tähtsus tunduvalt vähenes. Karli poeg ja Hispaania kuningas Felipe II suutis aga oma riigis, mis oli tolleaegse Euroopa tugevaim, kehtestada tegeliku kuningliku ülemvõimu, rajades äärmiselt jäiga hierarhiaga valitsuskorra ja laialdase kuningale alluva bürokraatliku aparaadi. Tema süsteemi puudusteks olid aga religiooni pidev ületähtsustamine, kompromissitus ja tugeva valitseja hädavajalikkus, kes kõike oma kontrolli all hoiaks. Juba Felipe II-le käis tema konfessionaalse absolutismi kehtestamine sisuliselt üle jõu (pealegi oli tal ebaõnne, kui "Võitmatu Armaada" tormi kätte jäi ja hukkus), tema jõuetu poja Felipe III ajal hakkas Hispaania aga kiiresti alla käima.
Absolutism 17. sajandi esimese poole Prantsusmaal.
Alates Henri IV ja eriti Nantes'i ediktist (1598), mis lõpetas usuvaenused Prantsusmaal, hakkas riik kiiresti tugevnema ning kuningas ja tema õukond kujundasid suhteliselt kiiresti tõhusa keskvõimuaparaadi. Siiski piirasid kuningavõimu olulised tegurid: hugenotid olid Nantes'i edikti järgi saanud nii suuri privileege, justkui riigi riigis (neil oli oma parlament, omavalitsused, sõjavägi jne); suurfeodaalid olid kohati oma valdustes ikka veel iseteadvad ja mõjukad ning Pariisi parlament ja generaalstaadid omasid olulisi õigusi, näiteks maksude kehtestamise õigust. Henri nende probleemidega kuigivõrd tegeleda ei jõudnud, kuna üks fanaatiline katoliiklane tappis Henri. Tema alaealise poja Louis XIII valitsusaja esimestel aastatel hakkas keskvõim hoopis nõrgenema.
Asjaolud muutusid kui riigi tegelikuks juhiks sai kardinal Armand Jean du Plessis de Richelieu, kes asus keskaparaadile allutama kõiki kohalikke võimukeskusi. Richelieu oli edukas: hugenottidelt võeti enamik privileegidest ja kuigi see põhjustas kodusõja, suudeti kodusõda suuremate probleemideta võita (sõja ilmselt tuntuim sündmus oli hugenottide kindluse La Rochelle'i piiramine ja vallutamine) ning hugenottidele jäi vaid usuvabadus koos väga piiratud omavalitsusega. Suurfeodaalid pidid oma kindlused lammutama (välja arvatud need, kelle kindlused asusid piiri läheduses) ja kaotasid nii oma sõltumatuse tagatise. Samuti kaotati kõik sisetollid, nii et riigist sai üks majandusruum. Kohalike parlamentide tegevusvabadust piirati oluliselt ja seisuste kogu, generaalstaate, ei kutsutud kokku enne 1789. aastat (viimati enne seda 1614. aastal). Nende saavutuste tõttu peetakse Richelieu'd ka Prantsuse absolutismi tegelikuks rajajaks. Irooniline on aga see, et kuningas, kes ametlikult oleks justkui pidanud olema piiramatu võimuga valitseja, sekkus riigiasjadesse ilmselt sama palju kui tänapäeva konstitutsioonilise monarhiaga riikide valitsejad.
Analoogne valitsuspoliitika jätkus pärast Richelieu ja Louis XIII surma, kui järgmiseks tegelikuks riigijuhiks sai kardinal Jules Mazarin (Gulio Mazzarini), kes valitses noore Louis XIV eest kuni oma surmani 1661. aastal. Richelieu ja Mazarin suutsid oluliselt tõsta Prantsusmaa välispoliitilist prestiiži, sekkudes protestantide poolel Kolmekümneaastasesse sõtta, mille tulemusel sai riik valdusi isegi ida pool Reini. Nii panid kardinalid aluse hilisemale Prantsusmaa domineerimisele Euroopas. Nende ajal kujunes merkantilistlik majanduspoliitika ja range (vara)klassitsistlik kultuur, mis avaldus nii kunstis, kirjanduses kui ka muusikas, kus nõuti täpsust, napisõnalisust ja selgust. Domineerima pääses ratsionalism, mille olulisim edendaja oli ilmselt René Descartes.
Louis XIV absolutism.
Louis XIV – üks tuntuimaid absolutistlikke valitsejaid
Louis XIV on üks pikaajalisimaid ja ka ilmselt tuntuimaid valitsejaid ajaloos. Louis' tegelik valitsusaeg algas alles 1661. aastal, tema kuningaksoleku 18. aastal, kui 23-aastane kuningas lähikondlaste imestuseks teatas, et hakkab oma riiki ise juhtima. Lühikese ajaga allutas ta kogu riigivalitsemise endale alluva ametnikkonna kätesse ja asus looma Euroopa suurimat armeed, et oma riik viia "loomuliku idapiirini" Reini jõel ("loomulik lõunapiir" Püreneedes saavutati 1659 Püreneede rahuga). Majanduspoliitikat asus juhtima kuninga usaldusalune ja üks merkantilismi silmapaistvaimaid arendajaid Jean-Baptiste Colbert.
Kuningas Louis XIV suutis oma valitsusajal luua tõepoolest laialdase veendumuse, et kõik riigis sõltubki vaid temast. Teda nimetati Päikesekuningaks ("Le Roi Soleil") ja talle omistati ütlus: "Riik, see olen mina" ("L'Etat, c'est moi", on küll kaheldav, kas ta ise täpselt nii väljendus). Louis tegeles üle kümne tunni päevas paberitööga ning vaba aega tal sisuliselt polnudki, sest dokumenditööst vaba aeg oli täidetud range päevaplaani järgi peetavate jalutuskäikude, ringkäikude, ballide, vastuvõttude ja muu sellisega. Nõnda võib öelda, et vahest maailma suurim absoluutne monarh ohverdas oma elu riigisüsteemi heaks. Ta püüdis kõiges saavutada äärmist täpsust ja õigsust, mõistagi eestkätt talle otseselt alluvatelt inimestelt. See tekitas sageli viha ja arusaamatusi ning põhjustas isegi enesetappe, kuid lõppkokkuvõttes saavutas Louis enamiku oma sisepoliitilistest eesmärkidest: tema ajal kaotasid hugenotid oma viimased eriõigused ja enamik neist põgenes riigist, seega taastati sisuliselt reformatsioonieelne katoliikluse hegemoonia, kusjuures kirik oli kuninga suurema kontrolli all kui kunagi varem. Ka kõik kuningale potentsiaalselt ohtlikud suurfeodaalid koondati uude Versailles' lossi, kus nad kuninga õukonnas olles sõltusid monarhi tahtest ja olid pidevalt tema silma all; majanduses kehtestus riigi range järelevalve ja maksusissetulekud kasvasid tunduvalt. Samas polnud kõik ideaalne, kuna maalt lahkunud hugenotid olid ühed kõige produktiivsemad ja professionaalsemad töölised ja kuninga radikaalsete meetmete vastu (teiseusuliste liiga range kohtlemine) protestis isegi Rooma paavst.
Louis' välispoliitika rajanes peamiselt sõjalisel jõul ning et Prantsuse armee oli Euroopa tugevaim (17. sajandi lõpus teenis seal umbes 400 000 meest) ja ilmselt distsiplineerituim, siis oli see enamasti edukas. Louis XIV ajal pidas Prantsusmaa neli suurt sõda: Devolutsioonisõja, Prantsuse-Hollandi sõja, Pfalzi pärilussõja (neid kolme kokku nimetatakse ka Reunioonisõdadeks) ja Hispaania pärilussõja. Kahes esimeses oli ta edukas, vallutades sisuliselt kogu Saksamaa kuni Reinini ja enam kui poole Hispaania Madalmaadest. Kuid Prantsusmaa mõõdutundetu tugevnemise pärast muretsevad Inglismaa, Austria, Hispaania ja teised riigid, sealhulgas Brandenburg, sõlmisid Pfalzi sõjas koalitsiooni ning suutsid Prantsusmaad sundida mõningaid territooriume loovutama. Ka Hispaania pärilussõjas ei õnnestunud Louis'l saada lõunapoolset riiki oma otsese juhtimise alla: ta pidi leppima Hispaania sõltumatusega, kuigi selle kuningaks sai Louis' lapselaps Felipe V.
1715. aastal, kui Louis XIV suri, näis nii talle kui ka enamikule prantslastest, et ta elu on läbi kukkunud, kuna äsjalõppenud Hispaania sõjas oldi sisuliselt lüüa saadud ja selge domineeriv positsioon kaotatud. Ometi oli Prantsusmaa ikkagi Euroopa sõjaliselt ja majanduslikult tugevaim riik, kuid rahva ja uute valitsejate vastumeelsus Louis' liiga pedantseks ja ebainimlikuks aetud valitsuskorraga tõi kaasa selle, et Prantsuse õukond ja valitsus kaldus järgnevalt hedonismi ning riik hakkas nõrgenema.
Absolutism teistes 17. sajandi Euroopa riikides.
Karl XI, absolutismi kehtestaja Rootsis
Ka mitmes teises Euroopa riigis oli märgatav osa võimust koondunud 17. sajandiks kuninga kätte. Siiski ei kujunenud neis esialgu välja nii puhtakujulist absolutismi kui Prantsusmaal. Saksa-Rooma riigis oli keisril võimalusi kehtestada absolutism sõjaliselt, kuid Rootsi sekkumine sõtta 1630. aastal nurjas selle. Inglismaal päädis absolutismi kehtestamise katse kodusõjaga, mille võitsid kuningavastased usufanaatikutest independistid Oliver Cromwelli juhtimisel, kes kehtestas kuninglikust absolutismist veelgi tsentraliseerituma ja totalitaarsema võimu, olles ilmselt esimene tõeline uusaegne diktaator. Hispaanias valitsesid pärast Felipe II surma suhteliselt saamatud kuningad ja seetõttu oli keskvõim nõrk, Portugal aga allutati vahepeal hispaanlastele ja kui see 1640 taas iseseisvus, oli riigivõim tükk aega üpris jõuetu.
Ainsad riigid, kus saab 17. sajandi teisel poolel rääkida tõelise absolutismi kehtestamisest, olid Taani ja Rootsi. Esimeses neist toimus monarhistlik riigipööre 1660, mil pärast riigi lüüasaamist Rootsi käest otsustati valitsuskorda tõhustada. Kuninga kätte anti sisuliselt kogu võim ja aadel maksustati, samuti kehtestati teenistusastmete tabel, mis võimaldas kõigil riigi kodanikel jõuda aadliseisusesse. Selline süsteem kehtis Taanis suuremate muutusteta kuni 1849. aastani.
Rootsis oli kuningal alates Gustav Vasa ajast pidev suhteliselt tugev positsioon, kuid aadlikest esindajatekogu piiras seda siiski oluliselt. Võimekad kuningad, nagu Gustav II Adolf ja Karl X, juhtisid riiki sisuliselt oma tahte järgi, kuid kahel korral, pärast 1632. ning uuesti 1660. aastat, oli riigis monarhi alaealisuse tõttu tegelik võim regentvalitsusel. Esimesel korral valitses riiki võimekas kantsler Axel Oxenstierna, teisel korral ei saanud regendid aga oma ülesannetega kuigivõrd hakkama. Seetõttu kisti Rootsi Prantsusmaa poolel suhteliselt mõttetusse Skåne sõtta (1674–1679), kus absolutistlik Taani oli Skåne tagasivõitmisele lähedal. Seda takistas vaid noore kuninga Karl XI oskuslik vägede juhtimine nimetatud provintsis. Ent pärast sõdagi ei soovinud senised valitsejad kuningale võimu loovutada. Puhkes äge sisevõitlus, kus oluline osa aadlist toetas kuningat ja 1680. aastal kehtestati ka Rootsis absolutism. Algas mõisate reduktsioon ja ehitati üles tõhus maksusüsteem, mis võimaldas Rootsil luua arvestatava püsiarmee. See süsteem kestis kuni Karl XII surmani Põhjasõjas.
Prantsuse riigivõim pärast Louis XIV-t.
Louis XIV surma järel tõusis võimule tema alaealine pojapojapoeg Louis XV, kelle esimestel valitsusaastatel valitsesid regendid. Võim jäi endiselt tsentraliseerituks, kuid enam ei mõeldud eriti riigi tugevdamisele, pigem püüdsid võimulolijad enda elu võimalikult mugavaks teha. See tendents jätkus Louis XV täisealiseks saades, kui riigis mängisid olulist rolli tema armukesed Madame de Pompadour ja Jeanne du Barry. Prantsuse õukond oli rokokoovaimsuse peamine keskus ja ehkki enamik tuntud valgustusfilosoofe pärineb Prantsusmaalt, ei rakendatud nende ideid sealses riigivalitsemises sisuliselt üldse. Ainsaks erandiks oli füsiokratistlik majanduspoliitika, mida püüdis ellu viia majandusminister Anne Robert Jacques Turgot. Kuid ka tema reformid katkestati peatselt ja ta saadeti erru. Turgot' majandusreformide nurjumist peetakse ka Prantsuse revolutsiooni oluliseks põhjuseks. Seega võib öelda, et Prantsuse kuningakoda ei läinud kaasa valgustusideedega (seda just valitsemise põhimõtetes, aristokraadid ise olid kahtlemata haritud ja mõned neist toetasid ka rahva harimist, kuid et reforme ei järgnenud, siis põhjustas see laialdast rahulolematust), mis maksis hiljem karmilt kätte.
Valgustatud absolutism Saksamaal.
Saksamaal oli valgustatud absolutism oluline mõlemas suurriigis: Preisimaal ja Austrias.
Preisimaa Friedrich Suure ajal.
Friedrich II, tuntuim valgustatud monarh
Friedrich II (valitses 1740–1786) peetakse meheks, kes tegi Preisimaast suurriigi. Seni oli see olnud küll üks Saksamaa suurimaid ja mõjukamaid riike, kuid võrreldes Habsburgide Austriaga nõrk, samuti jäi ta tähtsuselt alla mitmele teisele Saksa riigile, kuna Saksimaa hertsog oli ühtlasi Poola kuningas ja Baieri hertsog valitses tunduvalt rikkamat maad. Muutused olid alanud 17. sajandil, mil Brandenbugi kuurvürst Friedrich Wilhelm tugevdas oma sõjaväge ja liitis Preisi hertsogkonna Brandenburgiga. Tema poeg Friedrich III kuulutas end 1701 Friedrich I nime all Preisimaa kuningaks, tolle poeg Friedrich Wilhelm I aga kehtestas riigis absolutismi. Friedrich Wilhelm I, Friedrich II isa, oli lausa patoloogiliselt kitsi ja seetõttu äärmuslik merkantilist, ta ei hoolinud kaunitest kunstidest ega filosoofiastki, mistõttu valgustuse vaim läks tast kaugelt mööda. Friedrich Wilhelm hoolis vaid sõjaväest ja protestantlikust usust, samuti ka monarhi võimalikult suurest võimutäiusest, kuna ütles oma alamate kohta: "Inimese hing kuulub Jumalale, kõik muu peab kuuluma aga mulle!" Friedrich Wilhelm I ajal kasvas Preisimaa sõjavägi enam kui kaks korda, muutudes tolleaegse Euroopa tugevaimaks (kuna Prantsusmaa armee oli pärast Louis XIV surma tunduvalt kahanenud).
Friedrich II iseloom erines isa omast tunduvalt. Tulevane kuningas oli vaimustuses valgustusideedest ja kultuurist, ta mängis flööti ja isegi komponeeris heliteoseid. Kuningaks saades alustas ta kohe ümberkorraldusi: 2. valitsuspäeval jagas rahvale tasuta vilja, 4. päeval keelas piinamise ja kehtestas usuvabaduse. Oma isa kokkuhoidlikku valitsussüsteemi ta siiski kuigivõrd ei muutnud, kuid rakendas seda teistel eesmärkidel: tema isikus oli troonile tõusnud esimene tõeliselt valgustuslike ideaalidega monarh. Ta kutsus Preisimaale tagasi isa ajal pagendatud kameralisti Christian Wolffi ja alustas oma "Versailles'i" ehitamist, selleks sai Sanssouci loss Potsdamis. Sinna kutsus ta valgustuse suurkujusid, ka oma ammuse kirjasõbra Voltaire'i. Majanduses jätkas Friedrich merkantilismi. Samuti soodustas ta asustamata aladele uute külade rajamist, kutsudes Euroopa rahvast üles kolima Preisimaale.
Vaatamata idealistlikele ja kultuurisõbralikele ümberkorraldustele, ei jätnud Friedrich II unarusse armeed, jätkates selle suurendamist ja distsiplineerimist. Samuti avaldus juba Friedrichi esimestel valitsusaastatel tema armeejuhi- ja diplomaaditalent, kui ta suutis Austria pärilussõjas vallutada Sileesia. Õige pea tuli tal seda kaitsta pea kõigi Mandri-Euroopa riikide vastu, kui Seitsmeaastases sõjas sõlmiti Preisimaa-vastane pretsedenditu Prantsuse-Austria liit ja peagi liitus sellega Venemaa. Friedrich näitas taas hiilgavat väejuhiannet, kuid ülekaalukad vastasjõud oleks teda kahtlemata võitnud, kui Venemaal poleks võimule tulnud Friedrichit austav Peeter III, kes sõjast lahkus, ja Prantsusmaa poleks pidanud koloniaalvõitluse tagajärjel Inglismaale alistuma. Sisuliselt üksi Preisimaa vastu jäänud austerlased ei suutnud Friedrichit enam oluliselt ohustada ja Maria Theresia pidi leppima Hubertusburgi rahuga, millega Sileesia jäi Preisimaale.
Hiljem keskendus Friedrich riigi tugevdamisel sõdimise asemel diplomaatiale. Tema ja Katariina II algatusel toimus 1772 Esimene Poola jagamine, millega Preisimaa sai maismaaühenduse Ida- ja Lääne-Preisimaa vahel. Tema järgnevate plaanide hulgas olid ka järgmised Poola jagamised, millega (nagu ka tegelikkuses juhtus) see riik jagati täielikult Venemaa, Austria ja Preisimaa vahel ära. Kokkuvõttes kasvas Friedrich II valitsusajal Preisimaa territoorium kaks, selle elanikkond aga peaaegu kolm korda. Preisimaa tõusis Seitsmeaastasest sõjast "puhtalt" väljatulemisega lõplikult Euroopa suurriikide hulka, kuigi selle tulemusena kaotas ta ligi 10% oma elanikkonnast.
Pärast Friedrich II sai Preisimaa kuningaks tema vennapoeg Friedrich Wilhelm II, konservatiivne ja vaimsete huvideta mees, kes valgustusest ei hoolinud ja püüdis paljusid Friedrichi reforme tühistada. See õnnestus tal siiski vaid osaliselt, kuna algasid revolutsioonilised sõjad ja riigi sisepoliitikaga tegelemiseks jäi vähe aega.
Austria 18. sajandil.
Habsburgid, kes valitsesid Austriat 13. sajandist alates, olid 17. ja 18. sajandi jooksul oluliselt tugevnenud, liites oma valdustega enamuse seni Türgile kuulunud Ungarist. Samas oli neil probleeme: keiser Karl VI-l polnud meessoost pärijaid, mis tähendas Habsburgide meesliini lõppemist ja nende valduste võimalikku laialijagamist. Seetõttu kehtestas Karl pragmaatilise sanktsiooni, millega ta jättis kõik oma valdused ükskõik kummast soost pärijale. Selleks osutus tütar Maria Theresia. Teised riigid olid varem nõustunud pragmaatilist sanktsiooni tunnustama, aga kui Karl suri, püüdis enamik Austria naabreid Austria pärilussõjas pärandist tükki endale saada. Kõige paremini õnnestus see Preisimaal, kes sai endale Sileesia, kuid et selle kuningas Friedrich Suur sõlmis seejärel Austriaga separaatrahu, õnnestus austerlastel 1748. aastaks teised vastased oma maalt välja tõrjuda ja rohkem valdusi mitte kaotada.
Maria Theresiat (valitses 1740–1780) ei peeta küll eriti valgustuslikuks monarhiks, kuid absoluutne monarhia eksisteeris tema ajal Austrias kindlasti. Ta teostas hulga reforme: tsentraliseeris valitsemist, pannes kohalikes omavalitsustes juhtivatele kohtadele oma saksakeelsed ametnikud, samuti rajas õukonna, mille koondas Schönbrunni lossi, ja tõhustas maksukogumist. Nii sarnanevad tema reformid Richelieu ja Louis XIV omadega, ent usupoliitika oli teistsugune, sest ehkki Maria Theresia oli sügavalt usklik katoliiklane ega sallinud teiseusulisi kuigivõrd, ei kiusanud ta neid ka taga ega püüdnud sundkatoliseerida. Ta ei püüdnud ka kirikut riigile allutada.
Maria Theresia poeg ja pärija, esimene Habsburg-Lotring Joseph II (valitses Austriat 1780–1790) oli oma emast sootuks erinev. Ta imetles ema "põlisvaenlast" Friedrich II, vaimustus valgustusideedest ja soovis oma riiki radikaalselt reformida. Juba ema eluajal oli ta oma tahtmise sageli läbi surunud, sundides Austriat näiteks esimesest Poola jagamisest osa võtma, kuid troonile tõustes algatas ta ühed ajaloo kõige äärmuslikumad muudatused. Ta kaotas pärisorjuse (mille näiteks Friedrich II oli alles jätnud), jagas talupoegadele maad, kehtestas usuvabaduse ja allutas valitsusele katoliku kiriku, sekulariseerides selle valdused ja lahutades selle riigist. Nendest "õudustest" jahmunud paavst sõitis isiklikult Josephi juurde, kuid ei suutnud teda ümber veenda. Joseph oli ilmselt kõige julgem ja kaugemale läinud valgustatud monarh üldse, kuid paraku ei jaganud tema alamad valitseja ideaale. Tema jätkuvad ja üha radikaalsemad ümberkorraldused (Habsburgide valdused jagati ajaloolisi piire arvestamata haldusüksusteks, mida valitsesid Josephi ametnikud, ja kogu riigis kehtestati ametikeelena saksa keel; keiser ise ütles, et on sakslaste keiser ja seetõttu peab ta ka valitsema saksa riiki) tekitasid üha suuremat vastuseisu nii aadelkonnas kui ka alamrahva seas ja Austria Madalmaad kuulutasid end 1790 koguni iseseisvaks. Selleks ajaks oli alanud ka Prantsuse revolutsioon ja keiser Joseph ette võtnud kuulsusetu sõjaretke Türgi vastu, mis lõppes fiaskoga. Keiser Joseph suri ootamatult, pidades oma elu täielikult läbikukkunuks. Siiski meeldis julge visionäärist valitseja hilisematele revolutsionääride, kes lõid temast müüdi kui tõelisest rahvakeisrist. Josephi järel sai keisriks tema vend Leopold, kes ettevaatliku ja osava valitsejana suutis segadused riigis lõpetada. Tema lühikese valitsusaja järel tõusis 1792 troonile viimane Saksa-Rooma ja esimene Austria keiser Franz, suhteliselt keskpärane ja konservatiivne valitseja.
Venemaa enne Katariina II aega.
Venemaal oli võim valitseja ümber koondunud juba ammustest aegadest, kuid et riigiaparaat polnud kuigi tõhus, ei õnnestunud esimestel tsaaridel kõiki oma ambitsioone ellu viia ega võimutäiust saavutada. Esimesed katsed euroopalikku monarhismi matkida oli teinud Ivan III, kes pidas end Saksa-Rooma keisriga võrdseks. Võimu äärmise tsentraliseerimise katsetega paistis esimesena silma Ivan Julm, kuid tema reformid päädisid vaid mõtlematu julmusega oma rahva kallal ja olid üheks põhjuseks, miks peagi pärast tema valitsusaega ootas Venemaad segaduste aeg. Tunduvalt edukamalt asus absolutistlikke ja muid reforme ellu viima Peeter I, kes võitis Rootsit Põhjasõjas, tagades sellega oma riigile suurriigi staatuse, ning püüdis Venemaad euroopastada. Peeter polnud valgustatud, küll aga ilmselt euroopalikus mõttes absoluutne monarh, eriti seetõttu, et enamikule tema reformidest oli eeskujuks Rootsi. Tema surma järel algasid riigis taas sisesegadused, nõndanimetatud paleepöörete ajajärk, kus valitsejad vahetusid suhteliselt kiiresti ja enamasti mängis sealjuures pearolli Kaardivägi. Olud stabiliseerusid alles Peetri tütre Jelizaveta Petrovna ajal (valitses 1741–1762), kuid temagi sõltus Kaardiväest ega omanud absoluutset võimu.
Katariina II.
1762 tõusis Venemaa troonile keiser Peeter III, kes oli tegelikult sakslane Holstein-Gottorpi dünastiast ja Venemaa valitsusringkondades ebapopulaarne. Iseäranis oli neile vastumeelne tsaari ülemäärane Friedrich Suure lembus, mis lõpetas keisririigi jaoks täiesti kasutult Seitsmeaastase sõja. Nii toimus taas paleepööre ja võimule tõsteti Peetri abikaasa, kes oli samuti sakslane, Katariina II nime all.
Katariina oli progressiivne ja haritud naine, kellel olid isiklikud suhted mitme tuntud valgustajaga (näiteks Voltaire'i ja Denis Diderot'ga). Ta asus Venemaad intensiivselt moderniseerima, viies riigis kehtivad auastmed vastavusse Lääne-Euroopa omadega, püüdes luua uut, valgustusel põhinevat põhiseadust ning tõstes riigi prestiiži ja majanduslikku võimsust nii vallutuste kui ka edukate reformide abil. Katariinat võib pidada üheks kõige sihikindlamaks kameralismi järgijaks, kuna ta lasi luua tohutu hulga seadusi, edikte ja ettekirjutusi, millest paljusid ei olnud ilmselt võimalik ellu rakendada, kuid mis oma iseloomult olid idealistlikud ja pidid üldist hüveolu kasvatama. Katariina polnud aga siiski naiivne unistaja, vaid pragmaatiline valitseja, kes suutis Türgilt vallutada kogu Musta mere põhjakalda ja tegi nii Venemaast olulise konkurendi Osmanite pärandi jagamisel. Lisaks jõudis Venemaa Poola jagamiste tagajärjel Kesk-Euroopasse.
Kui Katariina suri, sai Venemaal troonile ta poeg Paul I, kes põlgas oma kerglaste elukommetega ema ja süüdistas teda ka oma isa tapmises. Ta püüdis valitseda Katariinast tunduvalt erinevalt, Friedrich Suurt matkides, ja tekitas sellega taas rahulolematust, põhjustades viimase eduka paleepöörde. Selle käigus tsaar tapeti ja uueks keisriks sai tema poeg Aleksander I, kes oma valitsusaja alguses viis läbi valgustuslikke reforme, vabastades näiteks Balti kubermangude talupojad pärisorjusest, kuid hiljem rõhus vaid absolutismile.
Valgustatud absolutism Rootsis.
Pärast Karl XII surma nõrgenes kuningavõim Rootsis tunduvalt. Tegelikku võimu püüdis teostada parlament, kus võitlesid Venemaa-vastaste "mütside" ja Venemaa-sõbralike "kübarate" fraktsioon ja poliitika oli suhteliselt heitlik. "Kübarate" võimuperioodil 1760. aastatel oli Rootsi muutunud sisuliselt Venemaa sõltlaseks. Kuid asjaolud muutusid, kui kuningatroonile tõusis Gustav III, kes püüdis Rootsi mineviku hiilguse taastada. Aastatel 1771–1788 valitses ta üha suuremas vastuolus parlamendiga, mille võimu ta oskuslikult piiras. Aastal 1788 õnnestus tal kehtestada täielik absolutism ja järgnevalt püüdis ta sõjas Venemaaga saada osaltki tagasi Põhjasõjas kaotatut. Kaheaastane sõda ei toonud siiski tulemusi ja 1790. aastal pidi Rootsi leppima Värälä rahuga, millega sõda lõppes piirimuutusteta, kuid Venemaa kohustus Rootsile maksma toetust. Seejärel sõlmiti Vene-Rootsi liit. Gustav püüdis järgnevalt ellu viia valgustuslikke reforme ja piirata veelgi aadlike mõju, kuid 1792. aastal langes ta maskiballil atentaadi ohvriks. Järgnevalt püüdis absolutistlikult valitseda tema poeg Gustav IV Adolf, kuid et tema poliitika lõppes Soome kaotamisega ja õige pea pärast seda sai võimule välismaine Bernadotte'i dünastia, oli absolutism Rootsis sisuliselt lõppenud, kuigi sugemed sellest säilisid kuni 20. sajandi alguseni.
Valgustatud absolutism mujal Euroopas.
Peale Preisimaa, Austria, Venemaa ja Rootsi olid valgustusideed olulised mitmes teiseski riigis. Siiski polnud neis valgustatud absolutism järjepidev ega edukas. Olulisimad olid Portugali ministri Pombali markii Sebastião de Melo valgustuslikud reformid, mis puudutasid sõjandust, majandust ja haridust. Selle tagajärjeks oli Portugali majanduse õitseng ja suhteliselt kiire taastumine pärast 1755. aasta Lissaboni maavärinat. Taanis teostas valgustuslikku absolutismi kuninganna armuke Struensee, kes aga peagi hukati. Hiljem (1788) vabastati pärisorjusest talupojad. Ka mitmes saksa väikeriigis, näiteks Badenis, kus valitses populaarne suurhertsog Karl Friedrich (kaotas pärisorjuse, keelustas piinamise ja viis läbi haridusreforme), oli valgustuslik absolutism oluline.
Absolutism pärast 18. sajandit Euroopas ja väljaspool seda.
Franz Joseph I, Austria-Ungari absolutistlik valitseja, oma pika valitsusaja lõpuaastail
19. sajandi algusest kuni Esimese maailmasõjani oli Euroopa jätkuvalt valdavalt monarhistlik. Enamasti teostasid olulist osa võimust kroonitud pead. Erandiks oli siinkohal Inglismaa, kus parlamentaarne traditsioon oli juba tugevalt juurdunud. Kuid näiteks Saksamaal, Austria(-Ungari)s, Türgis ja muidugi Venemaal kestis sisuliselt edasi absolutism, vaatamata sellele, et mõnel pool püüti seda parlamendi loomise ja valimistega maskeerida. Kõige ilmsem oli absolutism Venemaal, kus isevalitsuslik kord säilis kuni Nikolai II troonist loobumiseni, aga isegi Prantsusmaal kehtis 1852–1870 sisuliselt absoluutne monarhia, kui valitses keiser Napoleon III. Saksamaal oli absolutism kohati varjatud, Otto von Bismarcki kantsleriksoleku ajal kehtis tegelikult Richelieu-laadne süsteem, kus valitseb kuninga usaldusalune ja teistest sõltumatu valitsusjuht. Hiljem koondas võimu enda kätte aga keiser Wilhelm II. Saksa Keisririik siiski ametlikult absolutistlik enam polnud, suur mõju oli ka Riigipäeval. Austria-Ungaris sõltusid aga kõik valitsused keiser Franz Joseph I tahtest ja parlament oli sisuliselt vaid mõjutu vaidlusklubi. Siiski ei saa sedagi riiki üheselt absolutistlikuks lugeda, sest alates 1867 oli Ungaril väga suur autonoomia ja kogu riigis säilitas tugeva mõju aadel.
Euroopa absolutism lõppes Esimese maailmasõja ajal, kui nii Vene, Saksa kui ka Austria-Ungari impeerium kokku varises. Monarhiate asemele tekkisid vabariigid, kus valitsusvõim oli sageli ebademokraatlik. Ainsaks absoluutse monarhiaga riigiks jäi 1929. aastal Vatikan, kus paavstil on piiramatu võim. Mõningaid katseid oli teisigi (näiteks kuningad Ahmed Zogu Albaanias, Carol II Rumeenias ja tsaar Boris III Bulgaarias), kuid need jäid lühiajalisteks ja tõid enamasti kaasa kas sõjalise diktatuuri või riigi allutamise mõnele teisele diktaatorile.
Mujal maailmas olid olulised absoluutse monarhiaga riigid 19.–20. sajandil Hiina, Jaapan, Pärsia ja Etioopia. Hiinas varises keisrivõim 1911. aastal. Jaapanis kehtestati absolutism aga alles 1868 Meiji revolutsiooniga ja see kestis kuni 1945. aastani. Pärsias kukutati šahh 1979 ja seal kehtestati teokraatia. Etioopia viimane keiser Haile Selassie I kukutati 1974. Absolutistlikeks võib lugeda ka Brasiilia keisririiki, mis eksisteeris 1822–1888, ja Mehhiko keisririiki, mis püsis peamiselt prantslaste toel 1864–1867. Hilisemad absoluutse võimu kehtestamise katsed on enamasti teostatud riigipöörajate poolt oma haaratud võimu legitimeerimiseks. Üks parim näide selle kohta on Kesk-Aafrika Vabariigi diktaatori Jean-Bédel Bokassa kuulutamine Kesk-Aafrika keisriks 1970. aastatel.
Absolutism tänapäeval.
Tänapäeval on absolutism muutunud suhteliselt haruldaseks ja suurtes riikides seda tavaliselt ei esine. Näiteks Euroopas, nagu ülalpool öeldud, on vaid üks täielikult absolutistlik riik, Vatikan. Teised, mida võib teatud määral absolutistlikeks pidada (Monaco ja Liechtenstein), kuuluvad kääbusriikide hulka. Suurte riikide valitsejatest on pelgast esindusfunktsioonist veidi mõjukam positsioon vaid Hispaania kuningal.
Väljaspool Euroopat võib absolutismi siiski leida ka suurtest riikidest. Prominentseim nende hulgast on ilmselt Saudi Araabia, analoogse korraga on ka mitmed teised Lähis-Ida riigid (näiteks Omaan, Katar, Bahrein). Absoluutseteks monarhiateks peetakse veel Bhutani, Bruneid ja Svaasimaad. Esimeses kaotati absolutistlik võimukorraldus ametlikult küll 2006. aastal, kuid olulisi otsuseid langetab siiski kuningas.


Marja-Liisa Kirvesniemi.
Marja-Liisa Kirvesniemi (neiupõlvenimi Hämäläinen; sündis 10. septembril 1955 Simpeles) on endine Soome murdmaasuusataja. Kolmekordne olümpiavõitja (1984) ja kolmekordne maailmameister. Kahekordne (1983 ja 1984) maailma karika võitja.
Karikavõistluste etapivõidud.
Marja-Liisa võitis karjääri jooksul kokku 11 MK-etappi.
Muud saavutused.
Marja-Liisa on tulnud 34 korda Soome meistriks ja võitnud kokku 59 medalit Soome meistrivõistlustel (aastatel 1976-1995).
Tunnustused.
Ta valiti 1984. aastal Soome aasta sportlaseks. Aastatel 1985 ja 1991 tunnistati ta Soome aasta naissportlaseks.
Isiklikku.
Marja-Liisa Kirvesniemi on abielus Harri Kirvesniemiga ning neil on tütred Elisa (sündis 18. detsembril 1985) ja Anita.
Välislingid.
Kirvesniemi, Marja-Liisa
Kirvesniemi, Marja-Liisa


Pax Romana.
Pax Romana ehk 'rooma rahu' nime all tuntakse pikka suhteliselt rahulikku perioodi Rooma riigis.
Pax Romana oli institutsioonide kogum, mis tagas impeeriumi stabiilsuse reguleerides keskuse ja perifeeria suhteid. Rahu aitas tagada eelkõige põhimõte, mille kohaselt jäi provintsidele Rooma ülemvõimu tunnistades vabadus järgida omaenda norme ja kummardada omaenda jumalaid.
Üldiselt dateeritakse Pax Romana Augustuse valitsemisajast 27 eKr kuni Marcus Aureliuse surmani 180. aastal.


Friisid.
Friisid ehk friislased (endanimetus "Friezen") on läänegermaani rahvas, kes praegu elab Kirde-Hollandis ja Loode-Saksamaal ning kes on minevikus asustanud väga suurt osa Põhjamere lõuna- ja idaranniku äärsetest aladest.
Friiside ligikaudne arv Hollandis on 600 000 ja Saksamaal 6000 (1995).
Kõige enam kasutatakse Friisimaa tähistamiseks läänefriisi murde terminit Fryslân, millega kitsamalt tähistatakse Friisimaa provintsi Hollandis.
Friisi keel kuulub läänegermaani keelte inglise-friisi alarühma.


Ibrahim Rugova.
thumb
Ibrahim Rugova (2. detsember 1944 – 21. jaanuar 2006) oli Kosovo poliitik, Kosovo Demokraatliku Liiga asutaja ja juht, Kosovo president 1992–2006.
Ta õppis Priština ülikoolis filosoofiat ja kirjandust. 1988. aastal sai Kosovo Kirjanike Liidu esimeheks. 1992. aastal valiti ta 1990. aastal end ühepoolselt iseseisvaks kuulutanud Kosovo Vabariigi presidendiks. Ta toetas Kosovo konflikti vägivallavaba lahendamist ja passiivset vastupanu. 1998. aastal pälvis ta Sahharovi auhinna.
Ibrahim Rugova suri kopsuvähki 21. jaanuaril 2006.


Riigihoidja.
Riigihoidja oli Eesti riigipea ametinimetus alates Rahvuskogu poolt vastu võetud Eesti Vabariigi Põhiseaduse avaldamisest Riigi Teatajas 3. septembril 1937, kuni Vabariigi Presidendi ametisseastumiseni 24. aprillil 1938.
Seni ametisolnud Peaminister Riigivanema ülesannetes täitis alates
3. septembrist 1937 – 21. aprillini 1938 Peaministri ja Riigivanema ülesandeid Riigihoidja ametinimetusega. Alates uue põhiseaduse kehtimahakkamisest 1. jaanuaril 1938 kasutas ta ka uues põhiseaduses ette nähtud Vabariigi Presidendi eriõigusi.
Alates I Riigivolikogu ja I Riiginõukogu kokkuastumisest 21. aprillil 1938, kuni Vabariigi Presidendi ametisseastumiseni täitis Riigihoidja uues põhiseaduses ette nähtud Eesti Vabariigi Presidendi ülesandeid.
Ainsaks Eesti Vabariigis ametis olnud Riigihoidjaks oli Konstantin Päts.


Suusatamise maailmameistrivõistlused.
Suusatamise maailmameistrivõistlused on põhja suusaalade maailmameistrivõistlused, kus võisteldakse murdmaasuusatamises, suusahüppetes ja suusakahevõistluses (suusahüpped ja murdmaasuusatamine).
Suusatamise maailmameistrivõistlusi korraldab Rahvusvaheline Suusaföderatsioon (FIS).
Ajalugu.
Aastal 1925 tehti algust niinimetatud FIS-i meistrivõistlustega meestele, mis 1937. aastast hakkasid kandma ametlikult maailmameistrivõistluste nimetust. Ka varem peetud samalaadsed võistlused tunnistati tagantjärele maailmameistrivõistlusteks.
Kuni 1939. aastani peeti murdmaasuusatamise maailmameistrivõistlusi igal aastal. Taliolümpiamängude aastail maailmameistrivõistlusi eraldi ei korraldatud, 1956. aastal võeti vastu otsus arvestada olümpiamängude võistlusi suusatamises ühtlasi maailmameistrivõistlustena.
Pärast Teist maailmsõda peeti maailmameistrivõistlused 1950. aastal Lake Placidis (USA). Seal otsustati ka, et edaspidi korraldatakse maailmameistrivõistlusi kord nelja aasta tagant.
Naissuusatajate esmakordne etteaste maailmameistrivõistlustel toimus 1954. aastal Falunis, kus neile oli kavas 10 km murdmaasuusatamine ja 3x5 km teatesuusatamine. Samas toimus ka NSVLiidu suusatajate esmakordne osavõtt niisuguse kaaluga võistlustest. Naistest tuli kahekordseks maailmameistriks Ljubov Kozõreva, kes võitis 10 km distantsi ja kuulus 3x5 km teatesuusatamises võitjaks tulnud N. Liidu koondisesse. Meestest võitis suuusakuninga tiitli Vladimir Kuzin, võites 30 ja 50 km distantsid.
Maailmameistrivõistlustel tegid ilma peaaegu samad nais- ja meessuusatajad, kes olid oma nimed jäädvustanud suusatamise ajalukku taliolümpiamängudel. Mõningase erandi moodustasid ehk venelane Alevtina Koltšina (7 kuldmedalit) ja norralane Gjermund Eggen (3 kuldmedalit 1966. aasta MM-ilt).
Kuni 1980. aasta taliolümpiamängudeni olümpial kavas olnud põhja suusaaladel oli ka maailmameistrivõistluste väärtus.
1982. aasta maailmameistrivõistlustel määrati kindlaks, et järgmised maailmameistrivõistlused toimuvad 1985. aastal ja siit alates iga kahe aasta järel.
Maailmameistrivõistlused.
*


1925. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
1925. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused olid esimesed ametlikud suusatamise maailmameistrivõistlused, mis toimusid 12.–14. veebruarini 1925 Johannisbadis (Janské Lázně) Tšehhoslovakkias. Kavas olid meeste murdmaasuusatamises 18 km ja 50 km, suusahüpetes 90 m mägi ja kahevõistlus.
18 km.
Kuupäev: 12. veebruar
Mehed 50 km.
Kuupäev: 14. veebruar
Normaalmägi + 18 km.
Kuupäev: 14. veebruar
30px Suusahüpped.
Kuupäev: 12. veebruar
Medalid.
Maailmameistrivõistlused, 1925. aasta põhja suusaalade


Fööniksi ordu.
Fööniksi Ordu on ühing J. K. Rowlingu romaanisarjast "Harry Potter"
Ordu olemus.
Fööniksi Ordu seob valitud võlureid ja nõidu, kes peavad võitlust kurja Lord Voldemorti vastu. Ordu loojaks ja juhiks on Albus Dumbledore. Esimest korda kutsuti Ordu kokku Esimese Sõja Alguses. Pärast Voldemorti lüüa saamist ja haihtumist polnud läks Ordu laiali. Teist korda kutsus Albus Dumbledore Ordu kokku tunni aja jooksul pärast Voldemorti taassündi.
Ordu on oma nime saanud Albus Dumbledorei fööniks Fawkesi järgi, kes on ühtlasi ka võlukeppide valmistaja Ollivanderile andnud 2 sabasulge, millest üks on Lord Voldemorti ja teine Harry võlukepis.
Kuigi pärast teist kokku kutsumist teavad Ordu liikmed kindlalt, et Voldemort on naasnud ei taha Võlukunsti Ministeerium ega ka enamik tavalisi võlureid seda uskuda. Järgneva aasta jooksul tuleb Ordul töötada pagenduses ja tiheda saladuskatte all. Nende peakorteriks saab number 12, Grimmauld Place, London, mis oli olnud Sirius Blacki kodu enne kui ta ära jooksis. Kuid hiljem seitsmendas osas saab peakorteriks Jäneseurg.


1926. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
1926. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused olid 3. suusatamise maailmameistrivõistlused, mis toimusid 4.–7. veebruarini 1926 Soomes Lahtis. Kavas olid murdmaasuusatamise kaks meeste distantsi: 30 km ja 50 km, suusahüpetes 90 m mägi ja kahevõistlus.
Meeste 30 km.
Kuupäev: 4. veebruar
Meeste 50 km.
Kuupäev: 6. veebruar
Normaalmägi + 17 km.
Kuupäev: 4. veebruar
30px Suusahüpped.
Kuupäev: 4. veebruar
Medalid.
Maailmameistrivõistlused, 1926. aasta põhja suusaalade


Tšerepovets.
Tšerepovets on linn Venemaal Vologda oblastis. Asub Rõbinski veehoidla põhjakaldal, Šeksna jõe suudmes Vologdast 115 km läänes.
Asutatud 1777. aastal 14. sajandil rajatud kloostri juurde.
Linn on raua- ja terasetööstuse keskus(Severstal), seal on ka keemiatööstuse ettevõtted.
Tšerepovetsi läbib raudtee ja see on tähtis sadam Volga veeteel.
Tšerepovets on Vologda oblasti suurim linn.


1927. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
1927. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused olid 4. suusatamise maailmameistrivõistlused, mis toimusid 3. – 5. veebruarini 1927. aastal Cortina d'Ampezzos, Itaalias. Kavas oli murdmaasuusatamises meeste kaks distantsi: 18 km ja 50 km, suusahüpped 90 m mäelt ja suusakahevõistlus.
18 km.
Kuupäev: 3. veebruar
50 km.
Kuupäev: 5. veebruar
Normaalmägi + 18 km.
Kuupäev: 2. veebruar
30px Suusahüpped.
Kuupäev: 2. veebruar


1929. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
1929. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused olid 6. suusatamise maailmameistrivõistlused, mis toimusid 5.–9. veebruarini 1929. aastal Poolas Zakopanes. Kavas olid murdmaasuusatamises meeste kaks distantsi: 17 km ja 50 km, suusahüpped 90 m mäelt ja suusakahevõistlus.
17 km.
Kuupäev: 7. veebruar
50 km.
Kuupäev: 9. veebruar
Normaalmägi + 18 km.
Kuupäev: 5. veebruar
Normaalmägi.
Kuupäev: 5. veebruar


1930. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
1930. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused olid 7. suusatamise maailmameistrivõistlused, mis toimusid 27. veebruarist 1. märtsini 1930 Norras Oslos. Kavas olid muurdmaasuusatamises kaks meeste distantsi: 17 km ja 50 km, kahevõistlus ja suusahüpped 90 m mäelt.
17 km.
Kuupäev: 28. veebruar
50 km.
Kuupäev: 1. märts
30px Kahevõistlus.
Kuupäev: 27. veebruar
30px Suusahüpped.
Kuupäev: 27. veebruar
Medalid.
Maailmameistrivõistlused, 1930. aasta põhja suusaalade


Tian'anmeni väljak.
Tian'anmeni väljak (hiina 天安门广场, traditsiooniline hiina 天安門廣場 "Tian'anmen Guangchang" ("Tiān'ānmén Guǎngchǎng"), eesti keeles mööndav on ka Taevase Rahu väljak) on väljak Pekingi kesklinnas, Keelatud Linna ees. Nimi on Keelatud linna viiva Tian'anmeni (Taevase Rahu Värav) värava järgi. See on maailma suurim väljak pikkusega 880 m, laiusega 500 m ja pindalaga 440 000 m² (44 ha). Väljak on välismaailmale tuntud peamiselt kui 1989. aasta Tian'anmeni meeleavalduste asukoht.


Kahevõistlus.
"See artikkel räägib suusakahevõistlusest. Teiste kahevõistluste kohta vaata artiklit Kahevõistlus (täpsustus)."
Kahevõistlus on põhja suusaalade kahevõistlus, mis koosneb suusahüpetest ja murdmaasuusatamisest. Suusakahevõistlus sai alguse 1880. aastatel Norrast.
Taliolümpiamängude kavva kuulub kahevõistlus algusest (1924) peale.
Uue alana kuulub kahevõistluse hulka ühepäevavõistlusena sprint, mis oli esimest korda MM-võistluste kavas 1999. aastal ja olümpiamängudel 2002. aastal.
Kahevõistlus on muutunud päris palju, võrreldes algusaastate ajaga. Muutused on tehtud pealtvaatajate ja telejaamade huvi tõstmiseks. Varem oli suusahüpetes kolm vooru, millest kaks paremat läksid arvesse. Nüüd on kavas kaks hüppevooru, kus mõlemad lähevad arvesse. Sprindivõistluses on ainult üks hüppevoor.
Murdmaasuusatamises lasti võistlejad enne muutusi rajale vastavalt loositud järjekorrale. Nüüd minnakse rajale vastavalt suusahüpetes saadud kohtadele. Alates 1987. aastast sõidetakse viitstardist ehk tagaajamisvõistlusena (Gunderseni meetod): suusahüpetes saadud punktid arvestatakse sekunditeks ja minutiteks. Suusahüpped võitnud sportlane läheb esimesena rajale ja järgmised vastavalt kaotusele suusahüpetes. Võitjaks tuleb see sportlane, kes esimesena finišeerib. Alati sõidetakse vabas stiilis.
Individuaalne kahevõistlus.
Üldiselt peetakse suusahüpped ja murdmaasuusatamine kahel järjestikusel päeval, kuid toimub ka ühepäevalisi võistlusi. Sõidetakse 15 kilomeetrit.
Suusahüpetes saadud punktid arvestatakse ajaks nii, et iga 10 punktile vastab 1 minut ja järelikult igale punktile 6 sekundit. Ajad ümardatakse täissekunditeks allapoole: kui tekib sekundi murdosa, siis murdosa ei arvestata.
Meeskondlik kahevõistlus.
Meeskondlik kahevõistlus kulgeb samamoodi nagu individuaalne, kuid iga võistleja suusatab 5 kilomeetrit. Võistkond koosneb üldiselt 4 sportlasest, kuid peetakse ka 3 osavõtjaga võistlusi. Väike erinevus on ka punktide ümberarvestamisel ajaks.


Kohvipuu.
"Coffea canephora" ehk robusta leht ja õis
Kohvipuu ("Coffea") on igihaljaste lehtpuude ja -põõsaste perekond madaraliste sugukonnast.
Tuntakse üle 90 liigi. Kohvipuude looduslikuks levilaks on Aafrika mandri troopilised alad.
Kohvipuul on lihtlehed. Valged või kreemjad jasmiinilõhnalised õied asetsevad ebasarikaina. Punases, kollases või mustas luuviljas on harilikult kaks seemet ehk nn kohviuba, mis ei ole botaanilises mõttes oad. Seemned võivad olla kollakashallid või sinakasrohelised. Esialgu on viljad rohelised, küpsedes aga muutuvad punaseks ja meenutavad pisut kirsse. Kohvipuu vili on korjamiseks küps umbes 8 kuuga. Üks kohvipõõsas toodab aastas keskmiselt 2,5 kilo vilju, millest saadakse ligikaudu 0,5 kg kohviube.
Kohvipuud võivad looduses kasvada 6–7 meetri kõrguseks. Kuna saagi koristamine käib käsitsi, siis pügatakse puud korjamise hõlbustamiseks paari meetri kõrgusteks põõsasteks. Kohvipuu õitseb pärast iga vihmaperioodi, seega võib kohvipuult leida üheagselt nii õisi kui ka marju.
Kaugeltki kõik kohvipuud ei kanna vilju, millest kohvi kõlbaks valmistada. Selles mõttes pakuvad huvi vaid kaks liiki: araabia kohvipuu ja kongo kohvipuu. Nende viljadest saadakse erinevaid kohvisorte, vastavalt araabika kohvi ja robusta kohvi. Araabia kohvioad on suuremad ja puu ise on ka kõrgem.
Suurimad kohvitootjad on Brasiilia (umbes 30%) ja Colombia (umbes 10% maailma kogutoodangust). Suurim importija on USA, aga kõige rohkem tarbitakse kohvi ühe elaniku kohta Skandinaaviamaades.
Kohviube kokkuost Suurfirmad, kes kohviube kokku ostavad, on tuntud selle poolest, et nad farmeritele väga vähe maksavad. Seda on peetud uuskolonialismi vormiks. 1988 tekkis liikumine "Aus kaup", mis propageerib austavat suhtumist farmeritesse ja tootjamaa loodusesse. "Ausa kauba" liikumine on kõige levinum kohvi, vähem muude põllumajandussaaduste tootmises.
Liigid.
Kohvipuid on erinevaid liike. Eri liiki kohvipuude seemnetest saab teha erinevate maitseomadustega kohvi.


Rahvusvaheline Suusaföderatsioon.
Rahvusvaheline Suusaföderatsioon ("Fédération Internationale de Ski" ehk lühendatult "FIS") on peamine suusaspordi alasid hõlmav organisatsioon maailmas. See loodi 2. veebruaril 1924 Prantsusmaal Chamonix's, kus samal ajal toimusid ka esimesed taliolümpiamängud.
FIS-i peakorter asub alates 1972. aastast Bernis. 1925. aastal hakati korraldama FIS-i iga-aastase kongressi ajal niinimetatud kongressimänge, mis on hiljem taganjärele tunnistatud maailmameistrivõistlusteks. Esimesed ametlikud maailmameistrivõistlused peeti 1937. aastal.
FIS juhib rahvusvahelises ulatuses kõiki suusaspordialasid peale laskesuusatamise.
Eesti on FIS-is esindatud Eesti Suusaliidu kaudu.
__NOTOC__


Gravitatsioon.
Gravitatsioon on üks neljast fundamentaalsest jõust, mis tõmbab massi omavaid kehi teineteise poole. Newtoni gravitatsiooniseaduse järgi on kehade vaheline gravitatsioonijõud antud valemiga
kus "F" on gravitatsioonijõud, "m1" ja "m2" on kehade massid, "r" nendevaheline kaugus ja "G" gravitatsioonikonstant.
Gravitatsiooniline vastastikmõju on võrreldes teiste vastastikmõjudega suhteliselt nõrk. Elementaarosakeste füüsikas on gravitatsioonil praktiliselt mõõdetamatu mõju aine osakeste liikumisele. Küll aga on gravitatsioon oluline makromaailmas. Näiteks universumi mastaabis on gravitatsioonijõud praktiliselt ainus taevakehade liikumist mõjutav jõud. Selle põhjuseks on asjaolu, et erinevalt elektromagnetilisest vastastikmõjust tekitab unipolaarne gravitatsiooniline vastastikmõju ainult tõmbejõudu ning seetõttu erinevate materiaalsete kehade tekitatud gravitatsioonid ei kustuta üksteist vaid liituvad. Seetõttu levib gravitatsioon teoreetiliselt üle kogu ümbritseva ruumi ning mida rohkem on ainet ja mida tihedam see on seda tugevam on gravitatsioon.
Kuna aine hulga kasvades kasvab ka selle gravitatsioon ja gravitatsioonijõud aine enda sees, siis eksisteerib teatud aine hulk ja selle kriitiline tihedus, millest alates aine sisene elektromagneetiline vasastikmõju ei suuda enam takistada aine gravitatsioonilist kokkutõmbumist ning toimub aine kollaps. Kollapsi ulatus, ehk siis kollabeerunud aine lõppolek sõltub aine alghulgast, selle temperatuurist, jne. Kui kollabeerumise käigus ei käivitu termotuumareaktsioonid, ei toimu plahvatused, vms., siis sõltuvalt massist tekib kogu ainest kas neutronaine (neutrontäht) või must auk.
Arvatakse, et gravitatsioonilise vastastikmõju kandja on gravitatsiooniväli, mida tekitab aine. Kvantgravitatsiooni teooria alusel on gravitatsioonivälja vahendav osake graviton, kuid siiamaani pole füüsikud selle osakese olemasolu veel tõestada suutnud.
Võrdlus teiste vastastikmõjudega.
Ülejäänud fundamentaalsed vastastikmõjud on tugev vastastikmõju, nõrk vastastikmõju ning elektromagnetiline vastastikmõju. Gravitatsioon on neist nõrgim. Näiteks elektromagnetiline vastastikmõju on gravitatsioonist 1036 korda tugevam. Makroskoopilised kehad on aga enamasti elektriliselt neutraalsed, mistõttu paistab makroskoopiliste kehade juures domineerivat just gravitatsioonijõud.


Ella Gjømle.
Ella Gjømle (sündis 29. mail 1979) on norra murdmaasuusataja.
Maailma karika etappide võidud.
Ella Gjømle on seni võitnud ühe maailmakarika etapi.
Gjømle, Ella
Gjømle, Ella


Malend.
Malend ehk malenupp on males kasutatav nupp.
Mõlemal mängijal on partii alguses ühepalju erinevat värvi malendeid. Mõlemal mängijal on 1 kuningas, 1 lipp, 2 oda, 2 ratsut, 2 vankrit ja 8 etturit. Kummagi maletaja kõik malendid on ühte värvi. Ühe maletaja malendid on heledamad ja teise omad tumedamad ning tinglikult nimetatakse neid pooli valgeteks ja mustadeks.
Kõiki teisi malendeid peale etturite ja kuningate nimetatakse viguriteks. Lippe ja vankreid nimetatakse rasketeks viguriteks ning odasid ja ratsusid kergeteks viguriteks.


Eesti kullafond (Singer Vinger).
"Eesti kullafond" on aastal 2005 välja antud album, mis sisaldab Eesti ansambli Singer Vinger lugusid aastaist 1986–2002.


Labradori retriiveri tõustandard.
GRUPPIKUULUVUS: FCI, rühm 8, alarühm 1, KC, Gundog Group (linnukoerad).
ÜLDINE VÄLIMUS: tugeva kehaehitusega, aktiivne, laiajoonelise peaga,laia ja sügava rinna ja kerega, laiade ja tugevate puusade ja niuetega.
ISELOOMUSTAVAD TUNNUSED: healoomuline, väga vilgas. Suurepärase haistmisega, suur veearmastaja. Kohanemisvõimeline, pühendunud kaaslane.
ISELOOM: intelligentne, terane ja sõnakuulelik, püüab väga olla meele järgi. Leebe loomusega, ilma igasuguse agressiooni või arguse märgita.
PEA JA KOON: Lai laup, selge üleminek otsmikult koonule, selge joonega koon,ilma lihavate mokkadeta. Keskmise pikkusega ja tugevad lõuad.
SILMAD: Keskmise suurusega, väljendavad intelligentsust ja head iseloomu, pruunid või pähkelpruunid.
KÕRVAD: mitte suured ega rasked, ripuvad pea ligi ja on kinnitunud kolju tahaosas.
SUU: tugevad lõuad ja hambad perfektse, korrapärase ja täieliku käärhambumusega.Ülemised hambad ulatuvad tihedalt üle alumiste ja asetuvad ruutjalt lõugadeni.
KAEL: tugev, jõuline ja kuiv, asub hästiasetunud õlgadel.
ESIJÄSEMED: Õlad pikad ja tahapoole hoiduvad, sirged ja hea luustikuga esijalad, mis on sirged õlgadest maani vaadates nii eest kui küljelt.
KEHA: hea laiuse ja sügavusega rinnakorv, hästi kaardunud roietega. Ühtlane ülaliin. Lai nimmeosa, mis on lühike ja jõuline.
TAGAJÄSEMED: hästi arenenud, põlve- ja kannaliigesed hea nurga all, paralleelsed tagajalad, madalad kannad.
JALAD: Ümarad, kompaktsed, hästi kumerdunud varvaste ja hästi välja arenenud padjanditega.
SABA: tõule iseloomulik tunnusjoon, väga tihe kinnituskohast, teravneb vähehaaval tipust.Keskmise pikkusega, ilma sulelisuseta, aga kaetud igast küljest tiheda, lühikese karvaga, mis annab sellele ümmarguse väljanägemise, mida kutsutakse saarmasabaks.Hoidub seljajoonele, aga ei tohi kaarduda üle selja.
KÕNNAK/LIIKUMINE: vaba, kattes küllaldase ala, sirge ja korrektne eest ja küljelt.
KARV: tõule isloomulik tunnusjoon, tihe ilma lainelisuse ja sulelisuseta, katsudes tundub üsna tugev. Veekindel aluskarv.
VÄRV: üleni must, kollane ja šokolaadipruun. Kollane värv varieerub kreemikasbeežist rebasepruunini. Väike valge täpp rinnal on lubatud.
SUURUS: Ideaalne turjakõrgus isastel 56-57 cm, emastel 54-56 cm.
VEAD: igasugune kõrvalekalle eelpool mainitud punktidest loetakse veaks.


Labradori retriiver.
Labradori retriiver on üks kuuest retriiveri tõust (sõna "retrieve" tähendab inglise keeles 'tooma, kätte toimetama').
Tõu kujunemislugu pole täpselt teada, aga kõik viitab sellele, et labradorid on pärit Newfoundlandi rannikult, kust Inglise meremehed kauplesid kaasa võrke välja tirivaid koeri. Osad neist olid suuremad, neid peetakse njuufade eellasteks, teised olid väiksemad ja neid kutsuti St. John'i koerteks ja tõenäoliselt aretatigi labrador just nendest. St. John'i koerad kujunesid kõige hinnatumateks jahikoerteks Inglismaa aadlikele, kelle kennelites tegeleti koerte sihipärase aretusega. 1903. aastal tunnustas Inglise kennelklubi labradori retriiveri tõu. Labradoride aretuses on kasutatud ka chesapeake bay, siledakarvalisi ja kuldseid retriivereid, et laiendada labradoride geenibaasi.
Eestisse toodi esimene labradori retriiver, Brutan Angela, 1982. aastal Lätist. Tema tütar ja šokolaadivärvi poeg panid aluse labradoride edasisele aretusele Eestis. Retriiveritest on labradore Eestis kõige rohkem ja ka mujal maailmas on nad koos kuldsete retriiveritega kõige levinumad.
Labradorid on veelinnukoerad, kes otsivad roostikust ja veest lastud linde ja toovad saagi peremehele kätte. Neid kasutatakse ka haavatud ulukite otsimisel, narkokoertena, pommikoertena, pimedate juhtkoerena, teraapiakoertena jne.
Labradori retriiver on erakordselt sõbralik, intelligentne, terane ja sõnakuulelik. Leebe loomusega, ilma igasuguse agressiooni või põhjuseta arguse märgita. Neid on väga kerge õpetada, sest soov inimesele meeldida on neis suur. Ka on nad väga aplad. Nende aplust ära kasutades on võimalik neile õpetada igasuguseid trikke, viia läbi kuulekuskoolitust või treenida agilityt. Nad armastavad kohutavalt vett ja ujuda, neil on suur töötahe, otsimis- ja äratoomissoov. Siiski pole nad imekoerad - nad vajavad õpetamist.
Labradori retriivereid on kolme värvi - musti, pruune ja kollaseid. Kollaseid labradore on vahel ekslikult kutsutud "kuldseteks labradorideks". Tegelikult sellist tõugu olemas ei ole. Labradorid on tugeva kehaehitusega, turjakõrgus on isastel 56-57 cm, emastel 54-56 cm, kaal on isastel 27-34 kg ja emastel 25-32 kg. Labrador vajab oma apluse tõttu kaalujälgimist, et heas vormis püsida.
Labradori karvahooldus pole raske. Labradoride karv koosneb veekindlast pealiskarvast ja soojast aluskarvast, tänu neile on labrador kuiv isegi peale ujumist.
Paar korda aastas on karvavahetus ja siis võib näiteks korra nädalas kammida. Pesta pole eriti tihti vaja, muda ja muu praht kukub karvast ise välja. Silmi ja kõrvu tuleb regulaarselt puhastada, et need puhtad püsiksid. Labradore üldiselt ei pügata, kuid tihedalt näituselkäijad pügavad oma koertel saba lõpus olevad karvad ümmarguseks, et saba tunduks sirgem ja jämedam. Samuti lõigatakse ära karvad käpa alt, patjade vahelt ja küünte äärest, nii tunduvad ka käpad ümaramad - seda kõike selleks, et oma lemmikut näitustel paremini esitleda.
Nagu kõigil suurtel tõugudel võib neil esineda selline liigesehaigus nagu düsplaasia. Tihedamini on tegu puusaliigese või küünarliigese düsplaasiaga. Selleks, et vähendada düsplaasia esinemist soovitatakse aretuses kasutada vaid uurituid terveid koeri, kuid ka see ei välista düsplaasia esinemisvõimalust. Suuresti loevad keskkonnatingimused (koera hooldamine, toitmine, liikumisrežiim).
Keskkonnatingimused mõjutavad düsplaasia esinemistugevust, mitte pärilikkust. Võib ette tulla ka pärilikke silmahaigusi, kui nende riski saab viia minimaalseni, kui uurida aretuses kasutatavate koerte silmi iga 1-2 aasta tagant. Uurida tuleks ka neid koeri, keda kunagi ei kavatseta aretuses kasutada - see annaks infot vanemate kohta.
Eestis on asutatud ka (ERTÜ), kust on võimalik saada palju informatsiooni tõu ja kutsikate kohta.


Vaalalised.
Vaalalised ("Cetacea") on vees elavate loomade selts imetajate klassist.


Retriiver.
Retriiver on koerte tõutüüp, millesse kuuluvad tõud on aretatud jahi otstarbel ja kelle ülesanne on saagi kättetoomine jahimehele. Sõna "retrieve" tähendab inglise keeles "tooma" ja seega tähendab retriever (retriiver) toojat.
Eestis on esindatud vaid neli esimest tõugu. Retriiverite tõuühingud Eestis on Eesti Retriiverite Tõuühing (ERTÜ) ja Eesti Kuldsete Retriiverite Tõuühing (EKRÜ)


Chesapeake bay retriiver.
Chesapeake bay retriiver on koeratõug.
Tõug tunnustati 1918. aastal. Tõustandard võeti vastu 9. novembril 1993. aastal ja kehtib alates 31. detsembrist 1993.
Tõugu iseloomustab võimekus nii maal kui vees. Chesapeake bay retriiver aretati välja tooma veekogudest jahilinde, tihti tuli seda teha äärmuslikes ilmastikuoludes (tugev vool, külm vesi, jää, pikk vahemaa) ja päev läbi. Tegemist oli ja on jahikoeraga ning suur osa neist võimetest on iseloomulikud CBR-le ka tänapäeval. Chesapeake bay retriiverit hinnatakse tema taiplikuse, elavuse, rõõmsameelsuse, intelligentsuse, rahuliku meele ja kiinduva/kaitsva iseloomu tõttu. Ülisuur argus või agressiivsus on taunitav ja sellised koerad ei sobi headeks perekoerteks ega jahikoerteks.
Tõugu eristavad teistest retriiveritest kollakad või merevaigukarva silmad, õlgade kõrgusel või natuke kõrgemal asetsevad puusad. Topeltkarv hoiab lokki ainult õlgadel, kaelal, seljal ja puusadel.
Suurus, proportsioonid, keha.
Isaslooma õlakõrgus on 58-66 cm, emasloomal 53-60 cm. Rinnakorvi sügavus ulatub vähemalt küünarnukkideni. Õlgade ja küünarnukkide vaheline kaugus on võrdne küünarnukkide ja maa vahelise kaugusega.
Isased kaaluvad 29-36 kg, emased 24-31 kg.
Keha on tugev, hästi tasakaalustatud, jõulise ehituse, keskmise pikkusega jalgade ja kerega, sügava ja laia rinnakorviga, õlad on vabad ja ilma ühegi märgita nõrkusest.
Kael on tugev ja keskmise pikkusega, püstine ja otsehoiduv. Keha tagaosa on esiosast natuke kõrgemal. Selg on lühike, tugev ja hästi ühendatud. Rinnakorv on lai ja sügav. Ribid asetsevad ümaralt ja moodustavad silnderja kuju. Keha on keskmise pikkusega, mitte tüse ja lühijalgne; natuke nõgusa alaliiniga.
Jalad on pikkuselt keskmised ja sirged, näidates võimsust ja tugevat luustikku. Ranne on natuke kaldus ja keskmise pikkusega. Esijalad on sirged, kui vaadata neid tagant või eest. Käpad on varustatud ujulestadega; varbad on ümarad ja lähestikku üksteisega.
Saba on keskmise pikkusega ja raskusega. Saba peab olema sirge või natuke kaardus aga mitte kaardus üle selja või suunatud ühele küljele.
Pea.
Pea on lai ja ümar, keskmine üleminek otsmikult koonule. Lõuad ja huuled peavad olema piisavalt tugevad aga pehmed, et kanda vigastamata suuri veelinde.
Keskmise suurusega silmad, mis on väga selged ja värvuselt kollakad või merevaigukarva; mandlikujulised. Kõrvad on väikesed, kinnitunud kolju tahaossa, kõrge asetusega, ripuvad vabalt ja on keskmise paksusega.
Kolju on lai ja ümar; keskmine üleminek otsmikult koonule. Nina on keskmise pikkusega, pigem lühike. Koon on umbes sama pikkusega, kui on kolju; ninapeegel on kitsenev, natuke teravnev aga mitte terav. Huuled on peenikesed aga mitte rippuvad.
Käärhambumus on eelistatud, lubatud on ka tanghambumus.
Karvkate, värvus.
Karv on tihe ja lühike, kuni 3,81 cm pikk.
Karvakate jaguned kaheks osaks: pealiskarv on lühike, karm ja natuke lainjas, kuni aluskarv on tihe, peenike ja soe. Karv sisaldab ohtralt naturaalseid õlisid, mis muudavad karva vetthülgavaks ja muudavad selle töötamiseks ideaalseks.
CBR karva struktuur on väga oluline, et kaua halbades ilmastikuoludes rasket tööd teha. Vetthülgav ja karm väliskarv ning soe aluskarv on ilmtingimata tähtsad, et hoida ära vee sattumist nahale ja aidata kaasa kiirele kuivamisele. Karv peab hoidma vett eemal samal põhimõttel nagu teeb seda pardil sulestik. Kui CBR veest välja tuleb ja raputab, on karv vaid natuke niiske.
Värvus peab olema võimalikult sarnane maastikule. Lubatud on värvused alates tumepruunist kuni beež-hallika värvuseni; ühtlase värviga koerad on eelistatud. Üks värvus ei ole eelistata teisele. Väike valge laik on lubatud eesrinnal, kõhul, varvastel või pöidadel (suure padjandi kohal), mida väiksem laik seda parem. Kohtunik peab alati andma näituseringis hinnagu koera karva tekstuuri ja värvuse kohta.
Temperament.
Chesapeake bay retriiver on ergas ja rõõmus, intelligentse muljega. Söakas, täis töötahet, vilgas, nuuskiv, intelligentne, armastab ujuda. Aretusse tuleb koeri valida eelkõige iseloomu järgi.


Harilik viirpuu.
Harilik viirpuu ("Crataegus rhipidophylla") on roosõieliste sugukonda arvatud taimeliik.
Harilik viirpuu on looduslikult levinud Kesk-Euroopas, Ida-Euroopa lauskmaal, Lõuna-Skandinaavias ja Baltikumi lääneosas.
Harilik viirpuu on madal puu või kõrge põõsas kõrgusega 5–8 m. Võrsetel leiduvad üksikud 0,5–1,5 cm pikad astlad. Lehed on laiad ja munajad, kahe väiksema abilehega. Suur leht on 2-3 sügava hõlmaga. Leherool on karvad. Sügisel on lehed kollased.
Viirpuu õitseb juuni I ja II dekaadil. Õisikud on 10–15-õielised, kännasjad. Ühe õie läbimõõt on 1,2–1,5 cm.
Viirpuul on õunvili. Viljad on ovaalsed, punased, 1–1,5 cm läbimõõdus. Viljaliha on kollane, jahukas, mõrkjas, 1 luuseemnega. Viljad valmivad septembris.
Viirpuu on hea meetaim. Tema viljadest ja õitest valmistatakse südamerohtusid. Viirpuid kasvatatakse üksikult ja pöetava hekina.


Niobe.
Niobe oli vanakreeka mütoloogias Teeba kuninganna, Amphioni naine. Ta oli Tantalose tütar.
Niobel oli 7 poega ja 7 tütart, keda nimetatakse niobiidideks. Niobe kiitles nendega, pidades end paremaks jumalanna Letost, kel oli ainult üks poeg ja üks tütar. Ta käskis linlasi, et need peavad Leto templis hoopis temale ohverdama. Karistuseks lasksid Leto lapsed Apollon ja Artemis mürgitatud nooltega maha kõik Niobe lapsed; Apollon tappis pojad ja Artemis tütred. Ainsana pääses noorim tütar Chloris, kes jooksis ema sülle ja kellele Niobe armu palus. Mõne autori järgi tapeti ka Chloris.
Amphion tappis seda nähes end ise, kuid mõne autori järgi tappis Apollon ka Amphioni.
Niobe sõitis seejärel isakoju Väike-Aasiasse Früügiasse, kus ta südamevalust muutus lõpuks Sipylose mäeks, millest voolab välja allikas. See mägi koosneb poorsest lubjakivist ja vihmavesi imbub läbi kivimi. Mäel väidetakse olevat naise nägu.
Niobe järgi on nimetatud nioobium.
Niobe kunstis.
Antiikkirjanduses kirjeldas Niobe lugu täielikult üksnes Ovidius, kuigi vihjati sellele sageli.
Seevastu kunstis käsitleti seda teemat laialt. Üks tundmatu 5. sajandi kreeka kunstnik on tuntud niobiidide maalijana.
Niobiidide tapmist on maalinud Abraham Bloemaert, Anicet-Charles-Gabriel Lemonnier, Christian Friedrich Tieck ja Tintoretto.
Amandus Adamson on teinud puuskulptuuri "Niobe pea" (arvatavasti 1875).


Mihaela Melinte.
Mihaela Melinte (sündis 27. märtsil 1975; Bacău, Bacău maakond) on Rumeenia kergejõustiklane (vasaraheitja). Maailma- (1999) ja Euroopa meister (1998).
Maailmameistrivõistlustel.
Sevilla 1999
Euroopa meistrivõistlustel.
Budapest 1998


Räim.
Räim ehk läänemere heeringas ("Clupea harengus membras") on atlandi heeringa Läänemeres elav alamliik.
22. veebruaril 2007 kuulutati räim Eesti rahvuskalaks.
Eesti rannikuvetes saab eristada kolme räimeasurkonda: Liivi lahe räim, Läänemere kirdeosa avamereräim ja Soome lahe räim. Kuna mõni asurkond koeb varasuvel (mais-juunis) ja mõni sügisel, siis on eristatud ka kevadräime ja sügisräime, kelle kategoriseerimises ja tunnustamises pole ihtüoloogid üksmeelel.
Räim on teistest atlandi heeringatest väiksem, enamasti alla 20 cm pikk, kuid suguküpseks saab varem, 13-14 cm pikkuselt ja 2-3 aasta vanuselt. Räimede seas esineb kiire kasvuga hiidräimi, kelle pikkus ulatub 33 ja isegi 37,5 cm-ni. Tavaline räim toitub planktonist, aga hiidräim on röövkala ja sööb sageli ogalikke.
Peale suuruse eristab räime teistest atlandi heeringatest väiksem selgroolülide arv: neid on tal 54–57. Peale selle on räim kohastunud eluks riimvees ja suudab kohati elada isegi täiesti magevees, näiteks mõnes Rootsi järves.
Räim koeb kõval, kivisel või kruusasel põhjal 2–20 m sügavuses.
Räim on Läänemere peamine töönduskala, andes poole sealsest kalasaagist. Teda püütakse tavaliselt ranna lähedalt seisevvõrkude ja seisevnootadega.
Rohkem kui pool kogu saagist läheb konservide valmistamiseks (sprotid õlis ja räim tomatis). Erilise küpsetusmeetodi abil saadakse poolsuitsuräim. Väiksem osa saagist realiseeritakse jahutatult või külmutatult. Räime marineeritakse, suitsutatakse, praetakse või küpsetatakse hapukoore ja tilliga.
1954–1956 prooviti räime aklimatiseerida Araali merre. Kolm aastat pärast marja toomist Araali hakasid räimed seal juba kudema. Esimestel aastatel kasvas räim Araalis väga hästi, tunduvalt paremini kui Liivi või Visla lahes, kust ta pärines. Räim sõi vähikesi "Diaptomus" ja "Dikerogammarus", aga nende arvukus hakkas tunduvalt vähenema. Toidupuuduse ning vaenlaste ja toidukonkurentide arvukuse tõttu Araali meres töönduslikku räimevaru ei kujunenudki. Väikesearvuline räimepopulatsioon elab Väike-Araalis tänaseni.
Räim nimena.
Tallinnas Kakumäe asumis on Räime tänav.


Podolsk.
Podolsk (vene "Подольск") on linn Venemaal Moskva oblastis, Podolski rajooni keskus. Asub 43 km Moskvast lõunas Pahra jõe ääres.
1627. aastal on mainitud Podoli küla tänapäeva linna kohal. 1781. sai Podol linnaõigused ja peagi muudeti nimi Podolskiks.
Linnas asub ampiirstiilis Troitski katedraal ja Lenini majamuuseum.


Urmas Rooba.
Urmas Rooba (sündinud 8. juulil 1978 Kaaruka külas) on Eesti jalgpallur (vasakkaitsja).
Klubikarjäär.
Rooba koduklubi on FC Flora, kuid laenulepingu alusel mängib Soome meeskonnas FF Jaros.
Suurimat edu saavutas aastail 2000–2002 FC Midtjyllandis mängides, kui peeti Taani kõrgliiga üheks parimaks vasakkaitsjaks. Tuli FC Københavni ridades kolm korda Taani meistiks (2003, 2004, 2006), kuid klubikarjääri pärssisid sagenevad vigastused.
On mänginud veel klubides FC Lelle, Lelle SK, JK Pärnu Tervis, Vejle BK ja Turu Palloseura.
Koondisekarjäär.
Rooba on Eesti koondise eest pidanud alates 1996. aastast 70 kohtumist ja löönud ühe värava
Isiklikku.
Tema vend Meelis Rooba on samuti jalgpallur.


Jätkusuutlik areng.
Jätkusuutlik areng ehk säästev areng ehk säästev arendamine ehk tasakaalustatud areng ehk kestlikkus ehk mahemajandus (inglise "sustainable development") on kontseptsioon, mida tavaliselt määratletakse kui "arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve."
Enamasti tunnistatakse mõiste esmakasutajaks Brundtlandi komisjoni oma 1987. aasta aruandega "Meie ühine tulevik" ("Our Common Future"). Leidub siiski ka viiteid, et esmakordselt kasutas seda mõistet hoopis briti keskkonnategelane Barbara Ward juba 1968. aastal.
Jätkusuutlikkus on võimalik ökosüsteemi tasakaalutingimuste täitmisel.


Tallinna Reaalkool.
Tallinna Reaalkooli hoone Estonia puiesteel
Tallinna Reaalkool on Tallinnas asuv keskkool.


Kalade loend.
Kalade loend loetleb kalu (süstikkalu, sõõrsuid, kõhrkalu, luukalu, vihtuimelisi ja kopskalu). Käesolev loend baseerub suuresti 1979. aastal ilmunud "Loomade elu" sarjas avaldatud 4. köitele – "Kalad".
Selles nimekirjas on kalade liigid ja teised -taksonid. Muud zooloogia mõisted on loetletud loendites zooloogia mõisteid ja anatoomia mõisteid. Kogu bioloogias käibel olevad mõisted on loetletud loendis Bioloogia mõisteid. On olemas ka Eesti kalade süstemaatiline nimestik ja Eesti kalade loend.
__NOTOC__


Eesti siseministrite loend.
Eesti siseministrite loend on Eesti siseministrite loetelu alates 1918. aastast,
Loetelus on nimetatud ka Eesti eksiilvalitsuse siseministreid.
a>. Siseminister 1920, 1921–1924, 1925–1926, 1934–1938. "Eesti politsei, piirivalve ja tuletõrje isa."
August Jürima. Siseminister 1939 – 1940
Eesti siseministrid 1990 –.
Ken-Marti Vaher, 2011. Siseminister 2011 –
Vaata ka.
Siseministrid


Slantsõ.
Slantsõ (vene "Сланцы" 'põlevkivi') on linn Venemaal Leningradi oblastis, Slantsõ rajooni ja Slantsõ linnaasunduse keskus. Asub Pljussa jõe ääres, 30 km Narvast lõunas.
Slantsõ on moodustatud 1934. aastal tööliskülade liitmise teel. 1949. aastal sai linnaõigused.
Linna majandus tugineb põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel. Osa kaevandatud põlevkivist on eksporditud Eestisse, kus seda põletati Narva elektrijaamas. Kui "Narva Elektrijaamad" lõpetas Slantsõ põlevkivi sisseostu 2005. aastal lepingutingimuste rikkumise tõttu, tekitas see Slantsõs tõsise sotsiaalmajandusliku kriisi.
Elanike arv oli 36 400 (2005), 35 800 (2006) ja 33 587 (2010).
Linna haldusalas (Slantsõ linnaasunduses) asub peale Slantsõ linna veel mitu küla, näiteks Šahta Nomer 3.
Linnal on maanteeühendus Pihkva, Kingissepa ja Ivangorodiga, teda läbib Oudova-Veimarni raudtee. Kuni 1991. aastani oli ka laevaühendus Narvaga.


Soomaa rahvuspark.
Soomaa rahvuspark moodustati 8. detsembril 1993 Vahe-Eesti edelaosa soode, lamminiitude ja metsade kaitseks. Selle pindala (370 km²) moodustub neljast soost. Paiknedes Madal- ja Kõrg-Eesti piiril - Sakala kõrgustiku läänenõlval ja Pärnu madalikul - Navesti, Halliste ja Raudna jõe vesikonnas, jääb Soomaa siiski Madal-Eestisse.
Soomaa üks tuntumaid vaatamisväärsusi on nn viies aastaaeg – suurvesi.
Soomaa rahvuspargi territooriumile jääb viis raba: Valgeraba, Öördi raba, Riisa raba, Kikepera raba
ja Kuresoo raba. Neist Kuresoo on Eesti suurim raba.
Soomaa rahvuspargi külastuskeskus asub Tõramaa külas. Rahvuspargi tasakaalustatud arengu toetamiseks tegutseb 1997. aastast MTÜ Soomaa Sõprade Selts.


Soomaa.
Soomaa on maastikurajoon Edela-Eestis, mis koos Kõrvemaa maastikurajooniga moodustavad Vahe-Eesti maastikuvaldkonna. Soomaa pindala on 1545 km2, millest peaaaegu kolmandik (32,3 %) on soostunud.
Soomaa maastikurajooni jääb Soomaa rahvuspark.


Innocentius IX.
Innocentius IX (Giovanni Antonio Facchinetti de Nuce või Giovanni Antonio Facchinetti, 20. juuli või 22. juuli 1519 – 30. detsember 1591) oli paavst 1591. Ta oli 230. paavst.
Giovanni Antonio Facchinetti de Nuce sündis Bolognas Antonio Facchinetti ja Francesca Cini peres ainsa pojana. Hiljem kolisid tema vanemad Veronasse. Giovanni Antonio teenis esmalt elatist pakikandjana, asus aga Bologna ülikoolis õppima õigusteadust ja omandas 11. märtsil 1544 doktorikraadi tsiviil- ja kanoonilise õiguse alal, olles eelnevalt ordineeritud preestriks.
Õpingute järel siirdus Facchinetti Rooma, kus ta oli esmalt kardinal Niccolò Ardinghelli ja seejärel Alessandro Farnese teenistuses. Ta suhtus reformidesse soosivalt ja oli hiljem oma piiskopkonnas pärast 30-aastast vahet esimene piiskop, kes resideerus oma ametikohal. Õpetlasena kirjutas ta teoloogilisi ja filosoofilisi töid, nagu 'Moralia quædam theologica', 'Adversus Machiavellem' ja 'De recta gubernandi ratione', kuid need jäid avaldamata. Piiskop Facchinetti osales Trento oikumeenilisel kirikukogul. Nuntsiusena Venezias osales ta pärast Lepanto lahingut vaherahu sõlmimisel türklastega. Facchinetti astus tervislikel põhjustel 1575 Nicastro piiskopi ametist tagasi. Ta määrati kardinalina komisjoni koosseisu, mis pidi uurima Prantsusmaa kuninga Henri III osalust kardinal Louis de Lorraine de Guise'i tapmises, kuid uurimine lõppes seoses kuninga mõrvamisega. Ta osales kardinalina 4 konklaavil 1585–1591 ja oli Hispaania kuninga Felipe II poolt kardinalidele soovitatud kandidaat.
1591. aasta konklaav.
Innocentius IX valiti paavstiks 29. oktoobri pärastlõunal 1591 Vatikani paavstipalees ja krooniti 3. novembril. Ta oli kolmas Gregorius XIII poolt pühitsetud kardinal, kes valiti paavstiks. Ta valis nime Innocentius III järgi.
27. – 29. oktoobrini 1591 toimunud konklaavil osales 56 kardinali. Sellel konklaavil säilitas Hispaania fraktsioon kardinal Alessandro Damasceni Peretti juhtimisel oma mõjuvõimu, kuid vältis viimase konklaavi tõttu jõulist tegevust. Lisaks Facchinettile oli soosikuks ka kardinal Girolamo Simoncelli. 28. oktoobril toimunud voorus sai Facchinetti 24 häält ja järgmisel hommikul 28 häält. Pärastlõunal kuulutati ta Hispaania fraktsiooni mõjul paavstiks.
Valitsemisaeg.
Innocentius IX orienteerus välispoliitikas eelkõige Hispaaniale ja ta toetas Katoliiklikku Liigat võitluses Henri IV vastu. Innocentius IX saatis suure rahasumma Rouenit piiravale paavstiarmeele.
Oma kroonimispäeval 3. novembril tegi ta ettepaneku luua Sant' Angelo kindlusesse reservfond vältimatute kulude tarbeks.
4. novembril kinnitas ta bullas 'Quae ab haec' Pius V otsust kirikuvarade võõrandamise kohta, mis on karistatav ekskommunikatsiooniga.
Ta kavatses paavstliku riigisekretariaadi töö jaotada kolme osakonna vahel: üks osakond oleks tegelenud Prantsusmaa ja Poolaga, teine Itaalia ja Hispaaniaga, kolmas Saksamaaga.
Innocentius IX tegeles kuritegevuse ohjeldamisega Kirikuriigis, ta soovis reguleerida Tiberi jõe voolu ja parandada Borgos sanitaarseid tingimusi. Ta otsustas vaeste abistamiseks alandada Roomas leiva hinda.
Bullas 'Inter Felices' toetas ta Alonso Sánchezi tegevust.
Innocentius IX külmetus 18. detsembril, kuid pühitses samal päeval oma ainsal konsistooriumil kardinalideks oma õe Antonia pojapoja Giovanni Antonio Facchinetti de Nuce, kellest sai Sant Angelo kindluse kastellaan, ja Piacenza piiskopi Filippo Sega. Ta tegi samal päeval palverännaku 7 kirikusse.
Surm.
Innocentius IX suri 30. detsembri 1591 varahommikul Roomas arvatavasti kopsupõletikku, olles valitsenud 62 päeva. Pärast teda on veel vähem valitsenud ainult Leo XI ja Johannes Paulus I. Ta maeti 8. jaanuaril 1592 Vatikani basiilikasse.


1420.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad - 1420. aastad - 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad
Aastad: 1415 1416 1417 1418 1419 - 1420 - 1421 1422 1423 1424 1425


1422.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad - 1420. aastad - 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad
Aastad: 1417 1418 1419 1420 1421 - 1422 - 1423 1424 1425 1426 1427


1416.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad - 1410. aastad - 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad
Aastad: 1412 1413 1414 1415 - 1416 - 1417 1418 1419 1420 1421


Pronksiaeg.
Pronksiaeg on esiaja keskmine põhiaeg kiviaja ja rauaaja vahel.
Pronksiajal oli tähtsaim tööriistamaterjal oli pronks.
Pronksiajal jätkus maaviljeluse areng ja levimine, koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid.
Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja ehteid (sõlg).
Rohkenes matmine kääbaskalmistuisse, nooremal pronksiajal surnute põletamine.
Hilisel pronksiajal hakkas stepialadele sugenema rändkarjakasvatus.
Arenenumates piirkondades oli juba tekkinud või tekkimas riik.
Pronksiaeg Eestis.
Pronksiaeg kestis Eestis aastatel 1800 - 500 eKr.
Umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi õppisid eestlased teiste rahvaste kaudu pronksi tundma, pronks on vase ja inglistina sulam. Vanimate pronksesemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivissaarelt leitud sirpi.
Eestlased olid sunnitud pronksi vahetama nahkade ning teravilja vastu Skandinaaviamaadest või Ida-Preisist. Meil ju puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid.
Elatusalad.
Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kitsi, sigu, hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena.
Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged. 9/10 leitud ulukiluudest pärinevad just neilt. Hülgeid kütiti tavaliselt kevadtalvel, kui sügisel kogutud toiduvarud lõppemas. Õnneliku jahi puhul saadi rohkesti liha, vettpidavat karusnahka ja rasva, mida kasutati ka ruumide valgustamiseks.
Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi alepõletamisega. Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati otra, nisu ja lina. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra- ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekodudest kalu ning laantest metsloomi.
Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.–6. sajandist eKr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri Asva kultuuriks.
Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Arheoloogilised leiud viitavad, et selliseks varaks võisid olla loomakarjad ja pronks. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada. Selleks kasutati katkiseid või kulunud esemeid. Valmistati küllalt keerulisi putkega kirveid ja odaotsi. Leitud ehenõelte, kaela- ja käevõrude valuvormide tükid näitavad, et pronksi oli piisavalt ja jätkus isegi ehete valmistamiseks.
Sissetoodava metallihulga suurenemine viitab kaubavahetuse arengule. Pronksiaja teisel poolel paistavad silma Eesti tihedad sidemed. Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Edela-Soomega. Siinse rahva aktiivsusest ja siiretest väljaspoole kõnelevad Asva kultuurile iseloomuliku keraamika esinemine ülemere asulates.


1418.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad - 1410. aastad - 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad
Aastad: 1413 1414 1415 1416 1417 - 1418 - 1419 1420 1421 1422 1423


Šemõšeika rajoon.
Šemõšeika rajoon (vene "Шемышейский район") on haldusüksus Venemaal Penza oblastis.
Keskus on Šemõšeika alev. Pindala 1587 km².
Elanikke on 18 200 (2005), neist 57,2% on mordvalased, 33,8% venelased ja 7,8% tatarlased.
Rajoonis on 39 asulat. Põhiline tegevusala on põllumajandus.


Abja-Paluoja.
Abja-Paluoja on vallasisene linn Viljandi maakonna Abja vallas.
Esmakordselt on Abjat mainitud 1504. aastal. Linnale aluse pannud asula tekkis 1895. aastal ehitatud Mõisaküla–Viljandi kitsarööpmelisele raudteele (lammutatud 1973) rajatud raudteejaama juurde. Oma nime sai ta lähedalasuva Abja mõisa ning Pärnu-Valga maantee ääres asunud Paluoja maanteekõrtsi järgi.
Abja-Paluoja sai linnaks 1993. aastal. 1998. aastal liideti Abja-Paluoja linn ja Abja vald ning Abja-Paluoja muutus vallasiseseks linnaks.
Vahel nimetatakse Abja-Paluojat mulkide pealinnaks, Viljandit aga Mulgimaa pealinnaks.
Linnas paikneb Abja Gümnaasium.
Tuntud isikutest on Abja-Paluojas sündinud näiteks Mati Laur, Aarne Ermus, Tiina Oraste, Peep Aru ja Lauri Mälksoo.


Jõhvi kihelkond.
Jõhvi kihelkond on eesti kihelkond, mis moodustati umbes 1250. aastal Alutaguse ajaloolise kihelkonna alale. Jõhvi kirikukihelkonda mainitakse ajalooürikutes esmakordselt 1354.
Jõhvi kirikukihelkonna ("Gewi", hiljem "Jewe") alad 13. sajandil olid enam-vähem tänapäevaste Iisaku, Jõhvi ja Mäetaguse valla alad. Osaliselt kuulusid Jõhvi kihelkonda Alajõe, Illuka, Kohtla-Nõmme, Kohtla ja Toila valla alad. Osa Alajõe, Illuka ja Toila valla alast kuulus Vaivara kihelkonnale (sellel ajal Narva kihelkond), osa Kohtla-Nõmme ja Kohtla valla alasid Lüganuse kihelkonnale.
1491 mainitakse kirjalikus allikas esmakordselt Jõhvi mõisa, mille omanikuks oli Narva ordufoogt.
Jõhvi kihelkonna ala oli läänistamata. Kirikukihelkonna tähtsamad asulad olid Jõhvi ja Kurtna ordumõis. Tallinn–Narva sõjatee äärde rajati Edise ja Järve vasallilinnus. Enamik Jõhvi kihelkonna mõisu rajati enne 1558 alanud Liivi sõda.
Liivi sõja ajal peeti kihelkonna maa-alal ägedaid lahinguid. Jõhvi kirikkindlus vallutati 1558 alles pärast teist rünnakut. Kihelkond laastati.
1581 vallutasid rootslased Alutaguse kihelkonna. Muutes haldusüsteemi Rootsi haldussüsteemile vastavaks, moodustati Jõhvi ordumõisa baasil Jõhvi lään. 1654 eraldati Jõhvi kihelkonnast selle lõunaosa ja koos Vasknarva foogtkonna maadega moodustati Iisaku kihelkond. 1774. aastal jaotati Iisaku kihelkond uuesti Jõhvi ja Viru–Jaagupi kihelkonnaga.
Põhjasõja ajal (1700–1721) toimusid uuesti ägedad lahingud, põletamised ja laastamine.
1782 asutati Jõhvi postijaam, tänu millele hakkkas Jõhvi arenema. 1825 peeti Jõhvis esimene laat. Avati esimesed poed. 1852 avas pastor F.F.Meyer kirikukooli, mis kümme aastat hiljem muudeti kihelkonnakooliks, tegutsedes sellena 1883. aastani. 1865 korraldati Jõhvi kihelkonna laulupidu.
1866 moodustati Jõhvi kihelkonna alale 27 valda. 1894. aastaks oli pärast valdade liitmist järel 6 suurt valda, mis püsisid kuni 1937.–1938. aasta reformideni.
1867 eraldati uuesti Jõhvi kihelkonna lõunaosa ning moodustati uuesti Iisaku kihelkond, kuhu läksid Alajõe, Iisaku ja Illuka valla ala.
Kirikukihelkonnana eksisteeris Jõhvi kihelkond 1917. aastani. Eesti Vabariigi ajal jätkas kihelkond tööd kuni 1925. aastani, mil kirikukihelkonnad muudeti territooriumiga mitte seotuks.
12. aprillil 1917 viidi mõisamaad valdade haldusalasse.


Periklymenos.
Periklymenos oli vanakreeka mütoloogias Messeenia prints, Neleuse ja Chlorise poeg. Ta pääses eluga, kui Herakles tema 11 venda tappis.
Ta kaitses Teebat sõjas Seitse Teeba vastu. Seal tahtis ta tappa Amphiaraosi, kuid vahetult enne seda lõhestas Zeus oma piksenoolega maa, mis neelas tolle. Apollodorose järgi tappis Periklymenos selles sõjas Parthenopaiose. Periklymenosel oli jälle õnne, sest ta jäi ellu sõjas, kus enamik langes.
Ovidiuse järgi andis Poseidon Periklymenosele võime muuta end mistahes loomaks.
Kolmandat korda tal enam ei vedanud: Herakles tappis ta Messeenia pealinnas Pyloses. On võimalik, et Neleus oli selleks ajaks juba surnud ja Periklymenos oli pärinud tema trooni.


Frangi riik.
Frangi riik (ladina "Regnum Francorum") oli riik varakeskaegses Euroopas. Suures osas langeb Frangi riigi territoorium kokku tänapäevase Prantsusmaaga (siit pärineb ka Prantsusmaa nimetus "la France").
Frangi riik tekkis 5. sajandil peale Lääne-Rooma riigi lagunemist kui frangid vallutasid kuningas Chlodovech I juhtimisel enamiku Galliast.
Merovingid.
Merovechi sugukonda kuuluv Chlodovech I kindlustas oma võimu ristiusu vastuvõtmisega 496. aastal, tehes seda katoliikluse põhimõtetel, mitte teiste germaanlaste kombel läbi ariaanluse. Nüüd sai ta segastel aegadel loota rooma ülikkonna ja vaimulike toetusele. Samuti andis katoliikluse omaksvõtmine Chlodovechile ettekäände alustada sõda ariaanlastest naabrite, burgundide ja läänegootide vastu. Clodovech muutis Merovingide võimu päritavaks ja pani aluse Frangi kuningriigile. Pandi kirja saali õigus.
7. sajandi keskpaigast algas Frangi riigis nn laiskade kuningate ajastu, mil riiki valitsesid majordoomused; kuningavõim nõrgenes. 687. aastast oli see amet Austraasia Pippiniidide ülikusuguvõsa käes. Austraasia majordoomus Pippin kuulutati 687 riigi ainsaks majordoomuseks ning ta ühendas uuesti Frangi riigi. Tema järeltulija Karl Martell (714–74) loobus majordoomuse nimetusest ja võttis endale Frangi hertsogi tiitli. Ta tugevdas sõjaväereformiga ratsaväge ja benefiitside süsteemi loomisega aadliseisust. Martelli ajal 732. aastal Poitiers' lahingus peatati araablaste tung Lääne-Euroopasse.
Karolingid.
751 võttis Karl Martelli poeg Pippin Lühike endale kuningatiitli; tiitlit kinnitas paavst tänuks Pippini abile langobardide vastaste sõjakäikude järel tekkinud Paavstiriigi loomisel. Pippinist sai alguse Karolingide dünastia.
Pippini poja Karl Suure (768–814) ajal saavutas Frangi riik suurima võimsuse: vallutati langobardide riik Põhja-Itaalias, Saksimaa ning Baieri.
Karolingide valitsemise all olevat Frangi riiki tuntakse ka kui Karolingide impeeriumit.
Karli järglase Ludwig I Vaga (814–840) ajal hakkas Frangi riik lagunema. Verduni lepinguga (843) jagati Frangi riik kolmeks osaks, millest hiljem kujunesid Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia.


Ateljee.
Ateljee on kunstniku või fotograafi tööruum. Ateljee iseloomulikuks tunnuseks on hea ning vajaduse järgi muudetav valgus. Ateljee on paiknenud tavaliselt suurte akendega ruumis. Tänapäeval, et mitte sõltuda loomulikust päikesevalgusest, võib ateljee asuda ka akendeta ruumis.
Moeateljee on rätsepa-, õmbleja- või kübarsepatöökoda.


Portree.
Portree on teatavat isikut või isikuid kujutav kunstiteos skulptuuris, maalikunstis, graafikas. Peale välise sarnasuse püütakse tabada ja edasi anda ka portreteeritava psühholoogilisi iseärasusi
Portreekunst tänapäevases mõistes tekkis 16. sajandi alguse Itaalias ja Saksamaal. Barokiajastul õitses portreemaal eriti Flandrias ja Hollandis ning 18. sajandi Inglismaal. Euroopa kuningakodade juures tegutsesid õueportretistid. 19.sajandil kaotas portreemaal fotokunsti tekkimise tõttu oma tähtsuse.
Portree võib olla idealiseeriv, realistlik, ekspressionistlik vms.


Büst.
Büst on rinnakuju, inimese pea plastiline kujutis koos õlapartiiga või poole figuuriga.
Žanri esimene õitseaeg oli Vana-Roomas, keskajal oli büst eelkõige ehitusplastika osa. Tänapäeval on büst levinud ümarplastika vorme.


Jäälind.
Jäälind ("Alcedo atthis") on jäälindlaste sugukonda jäälinnu perekonda kuuluv lind.
Jäälind on oma teadusliku nime "Alcedo" saanud vanakreeka mütoloogia tegelase Alkyone järgi, kes muudeti jäälinnuks. Alcedo on Alkyone ladinakeelne nimekuju.
Esimest korda kirjeldas jäälindu teaduslikult Carl Linné 1758. Jäälind on soodsas seisundis liik.
Välimus.
Jäälinnu keha on 16–20 cm pikk, kaal 38–45 g. Tiivad on lühikesed ja laiad ning 7–8 cm pikad. Saba on lühike ja sirge lõikega. Nokk on pikk, sirge ja järsult eenduva ülanokaharjaga.
Jäälinnu pea, selg ja tiivasuled on lasuursinised, pealagi mustjate ja helesiniste põikvöödikestega. Silmaalune riba ja kõrva kattesuled on ookerjad. Pea ja kaela külgedel kulgeb nokast alates taevassinine tumedate tähnidega triip. Kurgualune ja osa kaelast on valged, pugu küljed helesinised. Tüürsuled on taevassinised, mustade suleroodudega. Nokk on must, jalad lihakarva punased.
Levik.
Jäälind on levinud peaaegu kogu Euroopas, välja arvatud Skandinaavia kesk- ja põhjaosa. Soomes elab ta lõunarannikul, Venemaal ida poole Uuralite ja põhja poole Komini. Aafrikas elab ta Saharast põhja pool.
Aasias elab jäälind Põhja-Türgis, Kaukaasias, Lääne-Iraanis, Altais, Ida-Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Tadžikistanis, Usbekistanis (välja arvatud Karakalpakkia), Indias, Lõuna- ja Ida-Hiinas, Mandžuurias, Ida-Mongoolias, Venemaal umbes Amuuri jõgikonnas, Sahhalinil, Koreas, Jaapanis, Kagu-Aasias (välja arvatud Malaka poolsaar), Sulawesil, Timoril, Uus-Britannias ja Saalomoni saartel.
Levila põhjaosas on jäälind rändlind, lõunaosas paigalind. Talvel võib teda kohata Lääne- ja Lõuna-Euroopas, kaasa arvatud Briti saartel (välja arvatud Šotimaa), Taanis ja Lõuna-Skandinaavias. Põhja poolt rändavad jäälinnud kõikjale Vahemere ja Pärsia lahe rannikule, Egiptuses ka Punase mere rannikule ja Niiluse orgu. Talvel elab ta veel suuremas osas Türgist, Taga-Kaukaasias, Lääne-Iraanis, Indias, Lõuna- ja Ida-Hiinas, Jaapanis (välja arvatud Hokkaido), Kagu-Aasias, Filipiinidel, kõikjal Indoneesias, Uus-Britannias ja Saalomoni saartel.
Eestis on ta harv haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 100–500 paarile, talvist arvukust 10–100 isendile.
Pesitsemine ja elupaigad.
Jäälind elab järskude kallastega vooluveekogude ääres, kus on puhas läbipaistev vesi ja vaikne vool, eelistades neid, mille kaldad on kaetud põõsaste ja puudega. Mägedes võib ta pesitseda kuni 2 km kõrgusel asuvate järvede ääres.
Jäälind teeb pesa kaldaliiva uuristatud käiku. Selle kraabivad mõlemad vanemad oma nokaga, heites lahtikaabitud pinnase jalgadega välja. Olenevalt pinnase kõvadusest kulub selleks tööks 7–12 päeva. Selle aja jooksul valmib 3–10 dm pikkune rõhtne käik, mis lõpeb pesakambriga. Pesaava on peaaegu alati puuoksaga varjatud. Nagu kõik urus pesitsevad linnud, ei tee jäälindki pärispesa. Munetakse paljale pinnasele, vahel on selles vähene kulurohust vooderdis. Aastate jooksul koguneb pessa vooderdis kalaluudest ja -soomustest, putukate kattetiibadest jne. Pesaurg on väga räpane, kihab kärbsevastsetest ja lehkab. Sama urgu kasutavad linnud järjekindlalt mitu aastat.
Kurnas on 6–7 muna, mida emalind haub 19–21 päeva. Mune võib olla ka vähem või rohkem. Nad on läikivvalged ja peaaegu ümmargused. Hauvad mõlemad vanalinnud vaheldumisi. Pojad kooruvad paljastena. Hiljem ilmuvad neile tuppedega kaetud suled ja siis näevad pojad natuke siili moodi välja.
Poegi toidab ainult emalind, kuigi isalind viibib samuti pesa lähedal. Juuni keskel või lõpul lõpetavad emaslinnud poegade üleskasvatamise ja asuvad looma teist kurna. Uuesti hakkavad nad munema juuni lõpul või juuli algul. Kuid pärast pesitsusaega isa- ja emaslinnu suhe lõpeb ja nad lähevad teineteisest lahku.
Eestis eelistab ta elada kõrgete kallaste, kiire voolu ja selge veegajõgede ääres. Pärast pesitsemist saab teda kohata ka teistsuguste veekogude ääres, isegi mererannikul.
Toitumine.
Jäälind sööb peamiselt kalu, kelle pikkus ei ületa 6 cm. Ta sööb ka putukaid ja teisi selgrootuid, eriti kiilivastseid. Ta võib süüa ka limuseid, pisivähikesi ja usse. Õige harva sööb ta väikesi konni.
Jäälind istub sageli kaua liikumatult vee kohale ulatuval oksal või veest välja ulatuval kivil ja seirab saaki. Kui saak lähedale tuleb, siis võtab jäälind ta kinni. Jäälind võib ka veepinna kohal lennata ja isegi tiibadega vehkides vee kohal paigal seista. Sealjuures ta kord tõuseb, kord laskub. Saaki nähes ta sukeldub pisut, haarab selle ja kannab selle pessa või läheb tagasi uut saaki varitsema.
Koht, kust jäälind toitu hangib, on kuni 1 km kaugusel pesast.


Autoportree.
Autoportree on portreežanri alaliik, kunstniku kujutis iseendast.
Varasemad autoportreed pärinevad 8.–9. sajandi itaalia miniatuuridelt ja reljeefidelt. Iseseisvaks žanriks arenes autoportree Lääne-Euroopas 15.–16. sajandil. Žanri esmaviljelejaks peetakse Albrecht Dürerit.


Mõtištši.
Mõtištši on linn Venemaal Moskva oblastis, Mõtištši rajooni keskus. Asub Jauza jõe ääres 19 km Moskvast kirdes.
1460. aastal on mainitud esmakordselt kui Jauzskoje Mõtištši. 1925. aastal sai linnaõigused.


Akvarell.
Akvarell (itaalia sõnast "acquerello") on maalitehnika, mille puhul vesivärvid kantakse läbipaistvate või sulatatud kihtidena (nn kuiv kuivale või märg märjale tehnikas) paberile, siidile või pärgamendile.
Akvarell teises tähenduses on akvarellvärvidega teostatud maal.
Akvarellid ehk vesivärvid ehk akvarellvärvid on värvid, mis koosnevad peeneks jahvatatud pigmendist ja lahustuvad vees.


Miniatuur.
Miniatuur on keskaegses käsikirjas teksti kaunistav pilt või joonistus. Miniatuuri nimi tuleb ladinakeelsest sõnast "minio", mis tähendab menningut. Keskaegsetes miniatuurides kasutati kõige rohkem punast värvi, mis oli teiste värvidega võrreldes odavam.


Tempera.
Tempera on maalitehnika, mille puhul temperavärv kantakse (libe)krohvile, paberile, lõuendile või puidule.
Tempera teises tähenduses on temperavärvidega tehtud maal.


Ebro.
Ebro (katalaani "Ebre") on jõgi Euroopas Pürenee poolsaarel. Saab alguse Kantaabria mägedest ja voolab peamiselt kagusse. Suubub Vahemerre moodustades delta. Pikkus 910 km ja valgala 83 093 km². Suuremad lisjõed on Aragón, Gállego, Cinca, Jalón ja Guadalope. Ülemjooksul asub Ebro veehoidla.
Ebro ääres asuvad Logrono, Zaragoza ja Tortosa.


Guadalquivir.
Guadalquivir [guadalkiv'iir] (araabia keeles 'suur jõgi') on jõgi Euroopas Pürenee poolsaarel. Saab alguse Cazorla mägedest ja voolab peamiselt läände ja edelasse. Suubub Atlandi ookeani Cádizi lahte, moodustades delta. Pikkus 657 km ja valgala 57 000 km². Suuremad lisajõed on Genil, Guadajoz, Sotillo ja Guadalmena.
Guadalquiviri ääres asuvad Córdoba ja Sevilla.


Kehtna valla lipp.
Kehtna valla lipp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kehtna valla lipp.
Lipp on kinnitatud 27. juunil 1995.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp, ning selle normaalmõõtmed on 105x105 cm. Valgel kangal must seisev vares, kelle keel ja silmatera on sinised. Varest ümbritsevad hajutatult seitse kaldasendis sinist pügalristi.
Põhjendus.
Kehtna mail väga levinud vares on nii kodu-, põllu- kui tarkuselind. Sellena viitab ta Kehtna tuntusele nii põllutöö- kui ka hariduskesusena, kus erilises aus kodumajanduslik õpe. Pügalristide arv lipul tähistab seitset valda mille maalõigetest koosneb tänane Kehtna vald.
Lipu kasutamine.
Maapinnast tõusva lipumasti kõrgus peab olema vähemalt kuus korda suurem lipu laiusest. Heisatud vallalipul peab jääma lipukanga alumine serv vähemalt kolme meetri kõrgusel maapinnast. Lipp peab olema puhas ja terve.
Vallalipu heiskamisel leinalipuna kinnitatakse lipuvarda ülemisse otsa 100 mm laiune must lint, mille mõlemad otsad ulatuvad lipukanga alumise servani või heisatakse lipp poolde lipumasti.
Vallalipu nõuetekohase heiskamise eest vastutab heiskamist korraldav isik.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.
Vallalipu kasutamise korra valla, maakonna ja muudel üritustel määrab kindlaks vallavanem.


Murcia.
Murcia on linn Hispaanias, Murcia autonoomse piirkonna pealinn. Asub Kagu-Hispaanias, Segura jõe ääres.
Murcia on asutatud mauride poolt 825. aastal. Hispaaniaga liitis selle Alfonso X 13. sajandil.
Elanike arv on 410 000 (2005).


Navarra.
Navarra on Hispaania autonoomne piirkond, osa ajaloolisest Baskimaast.
Halduslikult jaguneb Navarra 272 omavalitsuseks. Halduskeskus on Pamplona (baski keeles Iruñea, ametlikult Iruña).
Keeleliselt jaguneb Navarra kolmeks tsooniks: baskikeelseks (62 valda), kakskeelseks (48 valda) ja hispaaniakeelseks (162 valda). Esimeses kahes on ametlikud keeled nii hispaania kui baski keel, kolmandas ainult hispaania keel.
Kliima.
Navarra aastane keskmine temperatuur on +12,2 °C, jaanuaris +4,6 °C, augustis +20,3 °C.
Aastas sajab keskmiselt 753 mm, sealhulgas jaanuaris 77 mm ja augustis 46 mm. Aastas paistab päike keskmiselt 2146 tundi, sealhulgas jaanuaris 88 ja augustis 271 tundi.
Majandus.
Navarra on Madridi ja Baski autonoomse piirkonna järel rikkuselt kolmas piirkond Hispaanias (sisemajanduse kogutoodangu ostujõu pariteedi järgi).
Navarra on Euroopas esikohal taastuvate energiaallikate kasutamises. Kavas on saavutada 100% taastuvenergiale üleminek aastaks 2010. 2004. aastal pärines 61% tarbitavast energiast taastuvallikatest, sealhulgas 43,6% 28 tuulepargist, 12% üle 100 väikesest hüdroelektrijaamast ja 5,3% kahest biomassi- ja 2 biogaasijaamast. Navarras Tudelas asub ka Hispaania suurim päikeseenergiajaam võimsusega 1,2 MW.
Poliitika.
Navarra parlamendis on 50 kohta. Pärast 2007. aasta valimisi pääses parlamenti 6 valimisnimekirja esindajaid. Suuremad poliitilised jõud on Navarra Rahvaliit, baski rahvuslaste koalitsioon Nafarroa Bai ja Navarra Sotsialistlik Partei. Piirkonna kuberner on alates 1996 Miguel Sanz (Navarra Rahvaliit).
Navarra politsei Policía Foral allub piirkonna valitsusele, mitte Hispaania keskvalitsusele.


Temperavärv.
Temperavärv on veega segatav pigmendist ja sideainest koosnev värv. Kuivades muutuvad temperavärvid heledamaks, annavad teosele mati pinna.
Temperavärvi sideaineks munatempera puhul on kuivav taimeõli, munavalge ja/või munakollane, kaseiintempera puhul kaseiin, polüvinüülatsetaattempera puhul sünteetiline sideaine jne.


Lõuend.
Lõuend on lina-, kanepi- või džuudikiududest kootud labase sidusega riie, millele pärast alusraamile kinnitamist ja kruntimist tehakse maaling.
Lõuendile maalimine.
Alates 18. sajandist tõrjub lõuend kõik ülejäänud materjalid kõrvale ning muutub populaarseimaks alusmaterjaliks, eriti õlimaalidele. Lisaks lõuendile kasutatakse ka kartongi ja vineeri.
Lõuendi üheks eeliseks on, et maalitud lõuendi saab alusraamilt maha võtta ja kokku rullida. Samas on lõuend on kergesti lõhutav. Teda saab lõigata, läbi torgata, käristada. Lisaks reageerib lõuend õhuniiskusele ja temperatuurile.
Kõige vastupidavam on linane lõuend, sellest järgmine kanepine lõuend. Puuvillane lõuend jääb oma omadustelt eelpool nimetatuile alla. Linane lõuend võib õli toimel hapraks muutuda, kanepine kipub õhu ja niiskuse käes pruunistuma.
Heale lõuendile esitatakse kindlad nõudmised. Vastu valgust vaadates on hea lõuend igalt poolt ühtlase koega, selle pealispind ei ole liiga karvane. Niisutamine ei tohi teda tumedamaks muuta ning ta peab imema vett ühtlaselt. Tavaliselt on lõuend apreteeritud, see tähendab tärklisekliistriga läbi immutatud. Tänu sellele muutub lõuendi pind tihedamaks, tugevamaks ja siledamaks.
Enne maalima hakkamist tuleb lõuend kindlasti kinnitada alusraamile. Seda nii maalimise kergendamiseks, kui ka lõuendi paremini säilimiseks.
Tänapäeval on võimalik osta nii krunditud kui ka kruntimata lõuendeid.


Õlimaal.
Õlimaal on õlivärvidega peamiselt krunditud alusele (nt puittahvlile, lõuendile, vaskplaadile, vineerile või papile) maalitud kunstiteos.
Traditsiooniliselt kaetakse kuivanud õlimaalitöö lakiga.


Õlivärv.
Õlivärv on maalivärv, mis on peamiselt pigmenti ja õlisideainet sisaldav vedel või pastataoline värv, mis õhuga kokku puutudes tahkestub. Peamine tehnikale nime andev koostisosa on töödeldud kuivav taimeõli (lina-, pähkli-, mooniõli vms).
Õlivärvi hoiti algselt nahkpaunakeses või loomasooles, hiljem võeti kasutusele tsingist tuub, mis on tänaseni populaarne.


Eesti Energia.
Eesti Energia administratiivhoone Tallinnas Kadaka teel
Eesti Energia Aktsiaselts on 1939. aastal asutatud Eesti riigile kuuluv rahvusvaheline energiaettevõte, kes tegutseb Baltimaades, Soomes, Jordaanias ja USA-s. Kontsern haldab tervikahelat põlevkivi kaevandamisest, elektri, soojuse ja õli tootmisest kuni elektri transpordi, müügi ja lisateenusteni.
Põhiliseks energiatootmise tooraineks on Eesti Energiale kuuluvatest kaevandustest pärinev põlevkivi, millest toodetakse üle 90% Eesti elektrist. Samas teadvustades põlevkivienergeetika rakendamise keskkonnamõju, on Eesti Energia üha enam hakanud arendama alternatiivsete energiate tootmist – kasutusele on võetud tuule ja vee jõud.
Eesti Energia 70. sünnipäeval, 8. mail 2009, muutis kontsern oma identiteeti, millega liideti erinevate visuaalide ja väärtusmaailmaga tütarettevõtted ühtse Eesti Energia brändi alla. Kontsernis seni kasutusel olnud ligi kahekümne erineva logo ja kaubamärgi asemel võeti kasutusele üks Eesti Energia nimi ja logo. Välisturgude tegevused koondati ühtse kaubamärgi Enefit alla. Sellest hetkest saadik tegutseb Eesti Energia ühtse kaubamärgi all ja juhib äritegevust ärivaldkondade – jaeäri, elektri ja soojuse tootmine, kütused – kaudu.
Ajalugu.
Kindlustamaks energeetika arengut asuti 20. sajandi esimesel poolel ühtse elektrivõrgu väljaehitamisele. Koordineerivaks keskuseks sai 1936. aastal loodud Eesti Rahvuslik Jõukomitee. Aastal 1938 valmis üksikasjalik Eesti elektrifitseerimise plaan, mille aluseks said järgmised progressiivsed põhimõtted: luua ülemaaline ühtne elektrivõrk, jagada koormus elektrijaamade vahel optimaalselt ja ühendada suuremad jaamad töökindluse tagamiseks magistraalliinidega.
Kavandatut hakati peatselt ellu viima. 1939. aasta 8. mail kirjutas tollane president Konstantin Päts alla AS Elektrikeskus loomise dokumendile. See hetk tähistab Eesti Energia kontserni algust.
Plaanipärase arengu katkestas Eesti okupeerimine 1940. aastal ning sellele järgnenud Teine maailmasõda. Sõja lõpuks oli Eesti energeetika põhjalikult purustatud. 1950ndatel algas taastamisajajärk. Valmisid Ahtme ja Kohtla-Järve elektri ja soojuse koostootmisjaamad ning Ahtme-Tallinna ja Ahtme-Narva elektriliinid. 1955. aastal võeti kasutusele Narva hüdroelektrijaam, mis tõsi küll, jäi alluvusse. Eesti oludes ülisuured Balti ja Eesti soojuselektrijaamad võimsusega vastavalt 1435 ja 1610 MW ehitati aastatel 1956...1973. Samal ajavahemikul vähendati Ahtme ning Kohtla-Järve elektrijaama tegevust ning suleti Tallinna ja Püssi elektrijaam. Tallinna linna soojus- ja elektrienergiaga varustamiseks alustati 1974. aastal Iru koostootmisjaama ehitamist. Elektrijaamade ehitamise kõrval arendati elektrivõrke ja rajati alajaamu.
Jaeäri valdkond.
Eesti Energia jaeäri valdkond tegeleb elektrienergia, soojuse, elektri jaotamise ja telekommunikatsiooniteenuse ning teiste energiavaldkondadega seotud teenuste müügiga (energiaaudit ja -märgis, elektritööd, jne) nii era- kui ka äriklientidele.
Elektri ja soojuse tootmise valdkond.
Eesti Energia elektri ja soojuse tootmise ärivaldkonna ülesandeks on elektri ja soojuse tootmine ning energiakaubandus hulgimüügiturul.
Kütuste valdkond.
Eesti Energia kütuste valdkonna eesmärgiks on elektri- ja õli tootmiseks vajaliku põlevkivi kaevandamine ja väärtustamine, kaevandatavate ressursside kasutamine ja müük, vedelkütuste ja gaasi tootmine, vedelkütuste tootmise tehnoloogia arendamine ja müük ning biokütuste tootmine.
Juhtimine.
Eesti Energia juhatuse koosseisus on esimees Sandor Liive, finantsdirektor Margus Kaasik, jaeäri juht Margus Rink, elektri ja soojuse tootmise juht Raine Pajo ning kütuste valdkonna juht Harri Mikk.
Eesti Energia nõukogu koosneb järgnevatest isikutest: Jüri Käo (nõukogu esimees), Meelis Atonen, Kalle Palling, Toomas Tauts, Toomas Luman, Rein Kilk, Andres Saame ja Janek Parkman.


Kleopatra VII.
Kleopatra VII (jaanuar 69 Aleksandria – 12. august 30 eKr) oli hellenistliku Egiptuse viimane valitseja aastatel 51–30 eKr. Ta on ilmselt Ptolemaioste dünastia tuntuim liige.
Kleopatra oli Ptolemaios XII tütar ning Ptolemaios XIII ja Ptolemaios XIV õde-abikaasa. 55 eKr–51 eKr oli ta isa kaasvalitseja. Vendadega tal lapsi ei olnud, kuid suhtest Rooma väejuhi ja riigimehe Julius Caesariga sündis Kleopatral poeg Caesarion (ametlikult Ptolemaios XV). Hiljem abiellus Kleopatra Marcus Antoniusega, aga kui too Octavianuselt lüüa sai, tegid Kleopatra ja Antonius enesetapu.


Põnevik.
Põnevik (ladina "suspendere", inglise "suspense") on filmi- ja kirjandusalane žanrimääratlus. Termini võttis kasutusele prantsuse filmilavastaja François Truffaut.
Nende teoste eesmärk on tekitada nii lugejates kui ka vaatajates pingelist põnevust, üllatavaid pöördeid ja närvikõdi. Peategelane tegutseb olukordades, kust väljapääs tundub esialgu võimatuna ja kangelase elu ise võib ohtu sattuda.


Tarawera.
Tarawera on vulkaan Uus-Meremaa Põhjasaarel.


Fogo.
Fogo on saar Atlandi ookeanis. Pindala 476 km². Saar on mägine ja vulkaaniline, kõrgus kuni 2829 meetrit. Kuulub Roheneemesaartele. Saare moodustab Fogo vulkaan.


Ron Weasley.
Ronald Bilius "Ron" Weasley on tegelane J. K. Rowlingu romaanisarjast "Harry Potter". Ron on Harry Potteri üks parimatest sõpradest.
Tema vanemad on Arthur ja Molly Weasley.
Weasleyde peres on seitse last: kuus poissi ja üks tüdruk. Kõige vanem Weasley'de perekonnast on Bill. Talle järgneb Charlie, siis Percy ja kaksikud Fred ja George, siis Ron ning tema õde ja noorim laps Ginny.
Tema patronus võtab Jack Russelli terjeri kuju.
Weaslyde perekond on puhtavereline ja kaugelt suguluses Blackide ja Malfoydega, kuid on nendega riius.
Olles elanud kogu elu oma vendade varjus, kadestab ta oma parimat sõpra Harryt ja läheb temaga tihti tülli.
Ronile meeldib Hermione Granger, kellega ta lõpuks abiellub. Aastal 2016 on tal kaks last: Rose ja Hugo Weasley.
Filmides kehastab Roni Rupert Grint.
Weasley, Ronald


Amphion.
Amphion oli vanakreeka mütoloogias Zethose kaksikvend, Zeusi ja Antiope poeg, Teeba kuningas ja Niobe abikaasa.
Antiope oli Teeba kuninga Nykteuse tütar, kes jäi Zeusist rasedaks. Pärast Nykteuse surma sai kuningaks tema vend Lykos. Lykose naine Dirke kohtles Antiopet väga halvasti ja kui see kaksikud pojad sünnitas, käskis ühel karjusel need Kithaironi mäele surema jätta. Tol hakkas poistest kahju ja ta kasvatas nad oma lastena üles.
Aastaid hiljem põgenes Antiope piinamise tõttu lossist ning sattus Amphioni ja Zethose juurde. Kui Antiope rääkis, kes ta on, siis tunnistas karjus Amphionile ja Zethosele, et see on nende ema. Kui Dirke saabus Antiopet tagasi viima, sidusid noormehed kuninganna kas härja sarvede või juukseidpidi härja saba külge ja see tappis Dirke ära. Pärast kogusid noormehed oma sõbrad kokku, vallutasid Teeba, tapsid Lykose ja hakkasid kahekesi ise riiki valitsema.
Hermes õpetas Amphioni laulma ja lüürat mängima ning kinkis talle kuldse lüüra. Temast sai suurepärane muusik. Zethos oli pigem jahimees ja karjus. Kui nad hakkasid ehitama Teeba ümber müüri, oli Amphioni pillimänguoskusest rohkem kasu. Ta mängis lüürat nii kaunilt, et kivid tõusid ise maast ja asusid oma kohale müüris. Nii sai Teeba endale 7 väravaga linnamüüri.
Amphion abiellus Tantalose tütre Niobega. Nad said 7 poega ja 7 tütart, keda niobiidideks nimetatakse. Niobe kiitles nendega, pidades end paremaks jumalanna Letost, kel oli ainult üks poeg ja üks tütar. Ta käskis linlasi, et need peavad Leto templis hoopis temale ohverdama. Karistuseks lasksid Leto lapsed Apollon ja Artemis mürgitatud nooltega maha kõik Niobe ja Amphioni lapsed; Apollon tappis pojad, kes osalesid parasjagu spordivõistlustel, ja Artemis tütred. Ainsana pääses noorim tütar Chloris, kes jooksis ema sülle ja kellele Niobe armu palus. Mõne autori järgi tapeti ka Chloris.
Amphion tappis end meeleheitest ise, kuid mõne autori järgi tappis Apollon ka tema. Ta maeti Zethosega ühte hauda.
Amphioni ja Zethose järel sai Teeba kuningaks Laios, Oidipuse isa.


Antiope.
Antiope oli vanakreeka mütoloogias Teeba printsess, Nykteuse tütar, Amphioni ja Zethose ema.
Antiope oli nii kaunis, et Zeus temasse armus. Zeus lähenes talle saatüri kujul ja kui Antiope vahekorrast keeldus, siis vägistas ta. Antiope jäi rasedaks. Ta ei julgenud sellest isale rääkida, vaid põgenes oma kallima, Sikyoni kuninga Epopeuse juurde ja tunnistas talle kõik üles. Epopeus abiellus temaga.
Selle abieluga ei olnud nõus Nykteus, kes oma venna Lykose ja suure sõjaväega tungis Sikyoni. Lahingu võitis Teeba, kuid nii Epopeus kui ka Nykteus hukkusid (nad olevat tapnud teineteise). Lykos viis Antiope Teebasse tagasi ja sai ise kuningaks.
Antiope anti Lykose naisele Dirkele orjaks. Dirke kohtles Antiopet väga halvasti ja kui see kaksikud pojad sünnitas, käskis ühel karjusel need Kithaironi mäele surema jätta. Tol hakkas poistest kahju ja ta kasvatas nad oma lastena üles. Laste nimeks said Amphion ja Zethos.
Aastaid hiljem põgenes Antiope piinamise tõttu Teebast ning sattus Amphioni ja Zethose juurde. Kui Antiope rääkis, kes ta on, siis tunnistas karjus Amphionile ja Zethosele, et see on nende ema. Kui Dirke saabus Antiopet tagasi viima, sidusid noormehed kuninganna kas härja sarvede või juukseidpidi härja saba külge ja see tappis Dirke ära. Pärast kogusid noormehed oma sõbrad kokku, vallutasid Teeba, tapsid Lykose ja hakkasid kahekesi ise riiki valitsema.
Antiope kunstis.
Zeusi ja Antiopet on maalinud Franz Anton Maulbertsch, Andrea Schiavone, Tizian, Tintoretto ja Antoine Watteau.
Vaata ka:.
Antiope lugu on väga sarnane Tyro looga.


Hamburg.
Hamburg (alamsaksa keel: "Hamborg" [ˈhaˑmbɔːχ]) on linn Saksamaal, elanike arvult halduspiirides teine linn Berliini järel. See asub Põhja-Saksamaal Alsteri ja Bille jõe suudmes Elbe ääres.
Hamburg moodustab omaette liidumaa. Linna ametlik nimi on "Freie und Hansestadt Hamburg" (Vaba- ja Hansalinn Hamburg'").
Ajalugu.
4. sajandist eKr on teada esimesed püsivad hooned.
810. aastal lasi Karl Suur ehitada sinna kiriku.
17. sajandil oli Hamburg Saksamaa suurim linn.
1842. aasta mais hävis suur osa linnast tulekahjus.
Metroo.
Hamburgi metroo ("U-Bahn Hamburg") avati 1912.
Lennujaam.
Hamburgi Rahvusvaheline lennujaam (HAM) on kasutusel olevatest lennujaamadest vanim Saksamaal.
Lennujaam avati 1912 Hamburg-Fuhlsbüttelis ja on u 8,5 km kesklinnast loodes.
Sport.
Linnas asub spordiklubi Hamburger SV.


Zethos.
Zethos oli vanakreeka mütoloogias Amphioni kaksikvend, Zeusi ja Antiope poeg, Teeba kuningas.
Antiope oli Teeba kuninga Nykteuse tütar, kes jäi Zeusist rasedaks. Pärast Nykteuse surma sai kuningaks tema vend Lykos. Lykose naine Dirke kohtles Antiopet väga halvasti ja kui see kaksikud pojad sünnitas, käskis ühel karjusel need Kithaironi mäele surema jätta. Tol hakkas poistest kahju ja ta kasvatas nad oma lastena üles. Laste nimeks said Amphion ja Zethos.
Aastaid hiljem põgenes Antiope piinamise tõttu lossist ning sattus Amphioni ja Zethose juurde. Kui Antiope rääkis, kes ta on, siis tunnistas karjus Amphionile ja Zethosele, et see on nende ema. Kui Dirke saabus Antiopet tagasi viima, sidusid noormehed kuninganna kas härja sarvede või juukseidpidi härja saba külge ja see tappis Dirke ära. Pärast kogusid noormehed oma sõbrad kokku, vallutasid Teeba, tapsid Lykose ja hakkasid kahekesi ise riiki valitsema.
Hermes õpetas Amphioni laulma ja lüürat mängima ning kinkis talle kuldse lüüra. Temast sai suurepärane muusik. Zethos oli pigem jahimees ja karjus. Kui nad hakkasid ehitama Teeba ümber müüri, oli Amphioni pillimänguoskusest rohkem kasu. Ta mängis lüürat nii kaunilt, et kivid tõusid ise maast ja asusid oma kohale müüris. Nii sai Teeba endale 7 väravaga linnamüüri.
Zethos abiellus Pandareose tütre Aedoniga, keda mõnikord ka Thebeks nimetatakse. Neil oli üks tütar Itylus.
Aedon tahtis tappa Amphioni naise Niobe poega, aga tappis kogemata Ityluse. Mõne allika järgi oli ta sellest nii löödud, et muudeti ööbikuks, sest too nutab öösiti, aga harilikult usutakse, et ööbik tekkis Proknest. Ööbiku laul ei ole ka eriti nutusarnane. Kuid ka Proknel oli poeg Itys, kelle Prokne tappis.
Oletatavasti suri Zethos loomulikku surma. Ta maeti Amphioniga ühte hauda.
Amphioni ja Zethose järel sai Teeba kuningaks Laios, Oidipuse isa.


Vilsandi.
Vilsandi on saar Saaremaa läänerannikul. Saare pindala on 8,75 km² (pikkus 6,3 km ja laius maksimaalselt 2,3 km).
Halduslikult kuulub Kihelkonna valda. Saarel asub Vilsandi küla, kus elab umbes 30 inimest, kellest enamik talviti saarel ei viibi.
Vilsandi saarega toimub paadiühendus läbi Saaremaal asuva Papissaare sadama, meretee on 8 km pikk. Vilsandi ainuke sadam "Vikati" asub saare lõunarannikul, kuhu jõudmiseks tuleb läbida Käkisilma kanal. Kuna Käkisilma kanalis ristuvad paaditee ning üle laidude ja läbi mere minev traktoritee, siis Vilsandi "Vikati" sadamasse paadiga pääsemiseks ei tohiks paadil olla süvist rohkem, kui 0,6 – 0,9 meetrit (sõltuvalt veetasemest).
Saar on osa Vilsandi rahvuspargist. Siin on rikkalik merelinnustik.
Ajalugu.
17. sajandil oli praeguse Vilsandi asemel kaks saart Suur-Vilsandi (rootsi Stora Filsand) ja Väike-Vilsandi (Lilla Filsand).
Vilsandi on asustanud 18. sajandil saarlased, kes saadeti sinna mõisamaid valvama. 1809. aastal on märgitud Vilsandil neli talu ja üheksa kalurihütti. Vanim põline eesti perekond on ilmselt 1796. aastal Karala mõisast Laido nimelisele kohale saadetud inimesed, kes 1826. aastast kannavad perenime Mender (hüütud ka Mänder). 1860. aastal elas aga juba saarel 18 peret.
1809. aastal ehitati saarele tuletorn.
1927. aastal avati Vilsandi muuseum ja 1937 turistidekodu.
Geograafia.
Saare rannajoont liigestavad neemed, lahesopid ja paljud väikesed rannikulähedased saared. Vilsandi lääne– ja põhjarannikul domineerib dolomiitne kaljurand.
Siin asuvad Maturahu poolsaar, Kubjamaa säär, Orjassaare nukk, Panganukk, Sõnninina ja rahvuspargi bioloogiajaam.
Kliima.
Vilsandil alustati meteoroloogiliste vaatlustega juba 1865. aastal.
Vilsandit võib pidada üheks kõige päikesepaistelisemaks paigaks Eestis, kuna tavaliselt liiguvad pilved saarest kiirelt üle ja jäävad pikemalt pidama alles Saaremaal. 1997. aastal mõõdeti Vilsandil päikesepaiste kestuseks aasta lõikes 2226 tundi ehk 52% võimalikust, mis oli tollel hetkel ka uus Eesti rekord. Seejuures oli ka varasem Eesti rekord mõõdetud Vilsandil, kui 1975. aastal tuli päikesepaiste kestuseks kokku 2338 tundi. 2011. aastal registreeriti Roomassaares aga vastavaks näitajaks 2440 tundi ehk 54% võimalikust.
Oma asendi tõttu on Vilsandi ka kõige merelisema kliimaga paik Eestis. Nõnda on sealsed talved oma temperatuuri poolest tavaliselt kõige soojemad Eestis.
Kultuur.
Vilsandil elas 1970. aastatest kuni surmani peaaegu aastaringselt lastekirjanik Heino Väli. Saareelust inspireerituna kirjutas ta siiani populaarse lasteraamatu "Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel".
Vilsandil elab Jaan Tätte, kes on saanud saarest inspiratsiooni mitmete oma laulude kirjutamiseks (näiteks "Vilsandi lauluks" ("selle metsa taga ei ole mets...")). Vilsandist on inspiratsiooni saanud ka Juhan Saar.


Nižni Tagil.
Nižni Tagil (vene "Нижний Тагил") on linn Venemaal Sverdlovski oblastis. Asub Kesk-Uuralites Tagili jõe ääres, Jekaterinburgist 150 km põhja pool. Geograafilised koordinaadid on 57°55'N, 59°58'E.
Elanike arv on 377 500 (2007).
Majandus.
Nižni Tagilis toodetakse rauda ja terast (Nižni Tagili metallurgiakombinaat).
Suur Uralvagonzavod toodab kaubavaguneid, tanke (2008. aastal 175 tanki) ja muid masinaid.
Ajalugu.
Linn tekkis 1722. aastal rajama hakatud Demidovi rauatehase juurde ja kasvas Venemaa üheks tähsaimaks metallurgiakeskuseks.
1833. aastal valmis seal Venemaa esimene vedur.


Bremeni liidumaa.
Bremeni liidumaa on Saksamaa väikseim liidumaa, mis koosneb kahest teineteisest 60 km kaugusel asuvast linnast: Bremenist ja Bremerhavenist.


Kohila valla lipp.
Kohila valla lipp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kohila valla lipp.
Lipp on kinnitatud 27. aprillil 1995.
Eesti Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2002 a. määrusega moodustati senise Kohila alevvalla ja senise Kohila valla baasil uus omavalitsusüksus Kohila vald. Uue Kohila valla sümboliteks võeti endise Kohila valla vapp ja endise Kohila alevvalla ja Kohila valla ühine lipp.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp koosneb rohelisest, valgest ja mustast horisontaalsest värvilaiust, mille laiused on 1,6 + 3,8 + 1,6 ühikut. Valge laiu keskel asub Kohila valla vapi kujutis.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11 ühikut.


Murcia autonoomne piirkond.
Murcia on Hispaania autonoomne piirkond.
Kliima.
Murcia autonoomse piirkonna aastane keskmine temperatuur on +17,7 °C, jaanuaris +10,3 °C, augustis +26,4 °C.
Aastas sajab keskmiselt 294 mm, sealhulgas jaanuaris 19 mm ja augustis 10 mm. Aastas paistab päike keskmiselt 2753 tundi, sealhulgas jaanuaris 162 ja augustis 304 tundi.


Prosper Mérimée.
Prosper Mérimée (28. september 1803 Pariis – 23. september 1870 Cannes, Pariis) oli prantsuse kirjanik, ajaloolane ja arheoloog.
Prosper Mérimée pärines jõukast ja haritud perekonnast. Kirjandusele pühendas ta end sõber Stendhali mõjul pärast juuraõpingute lõpetamist. 1825. aastal andis ta Clara Gazuli nime all välja oma esimese raamatu (“Clara Gazuli teater”), jättes mulje, et on ise kõigest teose tõlkija. Paar aastat hiljem järgnes sama nime all antiikset Kreekat järele aimav luulekogu. Topeltpettus tuli avalikuks alles hiljem. Kaks aastat enne seda kui Victor Hugo “Cromwelli” eessõnas romantilise draama teooria sõnastab, rakendas "Clara Gazuli teater" juba samu võtteid: näidend oli kirjutatud proosas, käsitles kaasaegseid probleeme ega järginud aja ja koha ühtsuse nõuet.
1828 ilmus esimene Mérimée' ajalooline teos, talumeeste ülestõusust kõnelev "Žakerii", ning aasta hiljem pärtliöö sündmusi käsitlev romaan “Charles IX valitsusaja kroonika”. Romaan ühendas oskuslikult seiklusromaani armastusromaaniga ning lisas üksikasjaliku käsitluse 16. sajandi tavadest.
Oma tõelise kutsumuse leidis Mérimée aga 1829, mil ta avaldas oma esimesed jutustused (“Tamango”): nende edu oli märkimisväärne.
1834 pidas kirjanik muinsuskaitse peainspektori ametit ming kirjutas üle kahekümne jutustuse (1840 “Colomba”; 1845 “Carmen”). “Carmenil” oli peale kirjandusliku väärtuse ka puhtdokumentaalne väärtus: see oli ülevaade Hispaania mustlaste kommetest, iseloomust ja keelest. Kasvatatud voltäärlikus vaimus, hindas Mérimée alati loogilist mõtlemist. Ta oli liialt skeptiline selleks, et lasta tunnetel üle ääre voolata. Tema jutustustes leiab paraja annuse irooniat ning musta huumoritki. Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele ning sisaldavad tihti tähelepanekuid keele või maa ajaloo kohta. Mérimée' külm, kommentaarideta stiil oli Maupassant’i eelkäijaks.
1844 valiti Mérimée Prantsuse Akadeemiasse. lähedase sõbrana pidas Mérimée mitut riigiametit korraga. See aga ei takistanud teda 1853 pühendumast tõlkimisele. Mérimée tutvustas Prantsusmaal vene kirjandust, tõlkides Puškinit, Gogolit ja Turgenevit.


Hotell.
Hotell on kõrgeima teenindustasemega majutusettevõte. Hotellis on kindlasti üks või mitu toitlustuskohta. Suuremas hotellis on ka lõbustusasutusi, kontserdisaale ja koosolekuruume, saunu, basseine ning garaaže.


Gazprom.
Gazprom (vene keeles: Газпром) on Venemaa riiklik maagaasi kaevandamis-, töötlus- ja tarneettevõte.
Gazpromi loomine.
Gazprom moodustati 1989. aastal NSV Liidu nafta- ja gaasiministeeriumi ühendamisel ja ettevõtte peamiseks tegevusalaks on maagaasi kaevandamine, töötlemine ja tarnimine.
Gazprom kontrollib 60% kõigist Venemaa ja umbes 16% kogu maailma gaasivarudest. Gazpromi tõestatud gaasireservide suuruseks hinnatakse 29 triljonit kuupmeetrit. Tegu on suurima ettevõttega Venemaal ja maailma suurima gaasitootjaga. Ettevõtte tarnitavast gaasist sõltuvad valdava osa Ida-Euroopa ja Kesk-Euroopa riikide energiasüsteemid.
Gazprom Venemaa poliitika tööriistana.
Gazprom asutati 1989. Tänasel päeval on tegu avatud aktsiaseltsiga (vene keeles: "открытое акционерное общество, OAO"), kus viimastel aastatel on taastatud riigi enamusosalus. Riigile kuulub 50% Gazpromi aktsiakapitalist pluss üks aktsia. See võimaldab ettevõtet kasutada majandusliku ja poliitilise surve avaldamiseks Venemaa naaberriikidele, mida on peetud mitme gaasitarnete konflikti põhjuseks 2006. aastast alates. Neist tuntuim on aegajalt uuesti lahvatav Vene-Ukraina gaasitüli. Sarnaseid Venemaa ja tarneriikide vahelistest poliitilistest konfliktidest tingitud konflikte ja Venemaa kütusest sõltumine on teistele riikidele energiajulgeolekuaspektina olnud ka Gruusia, Aserbaidžaani ja Valgevenega.
2010. aasta aprillis avaldatud Forbesi andmete kohaselt oli Gazprom suurimat kasumit teeniv ettevõte maailmas, turuväärtuselt aga alles 31.
Firma juhatuse esimees on 2001. aastast Aleksei Miller, direktorite nõukogu juhtis aastatel 2002–2008 asepeaminister Dmitri Medvedev. (Formaalselt oli Medvedev ametis 2008. aasta juunikuuni, mil aktsionäride koosolek kinnitas ametisse uue esimehe.) Alates 2008. aastast on nõukogu esimeheks Venemaa esimene asepeaminister Viktor Zubkov.
Gazprom ja Eesti.
Ka Eesti gaasivajaduse katab 100% liselt Gazpromi tarnitav maagaas, mida Eestis müüb edasi osaliselt Gazpromile kuuluv ettevõte Eesti Gaas. Kuna aga Eestil puudub aletrnatiivne gaasitarneallikas, siis müüdi 2010. aastal gaasi Eestisse kõrgendatud hindadega võrreldes teiste Euroopa riikidega, kellel on võimalus hankida vedelgaasi. Venemaa ajaleht Kommersant kirjutas, et samal ajal kui Euroopa riigid maksid Gazpromile esimeses kvartalis gaasi eest 265–270 dollarit tuhande kuupmeetri eest, siis nii Eesti kui ka teised Balti riigid 318,2 dollarit.
2011. aasta septembris viis Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraat mitmes Gazpromilt gaasi importivas Lääne-Euroopa firmas läbiotsimise Kesk- ja Ida-Euroopast gaasi importimise konkurentsi reeglite võimaliku rikkumise uurimisega ning läbiotsimine toimus ka Eesti Gaasis.


Orkaan.
Orkaan ehk taifuun ehk troopiline tsüklon on ulatuslik väikestelt laiustelt pärit tsüklon (madalrõhkkond), mis toob endaga kaasa tugeva tormi.
Kõik troopilised tsüklonid on madalrõhkkonnad Maa pinna lähedal. Troopiliste tsüklonite keskmetes on registreeritud Maa kõige madalamad õhurõhud merepinna tasemel.
Troopiliste tsüklonite liikumapanev jõud on õhuniiskuse kondensatsiooni energia. Õhuvool tõstab niisket õhku ülespoole, kus on madalam temperatuur, nii et osa niiskusest kondenseerub ja eraldub vihmana. Selle käigus eraldub soojust ja sellepärast on tsükloni keskmes õhutemperatuur alati pisut kõrgem kui väljaspool tsüklonit. See reegel ei kehti üksnes maapinnal, kus õhutemperatuuri määrab veetemperatuur. Kondenseerunud aur tekitab pilved ja sellepärast on peaaegu kogu tsükloni ala pilvedega kaetud. Iseloomuliku ümmarguse või spiraalgalaktikat meenutava pilvestruktuuri järgi on orkaanid kosmosefotodelt ja lennukitelt selgesti eristatavad.
Kõikjal tsükloni äärealadel valitsevad tõusvad õhuvoolud. Seevastu täpselt orkaani keskel on väike ala, kus õhuvoolud langevad. Kui orkaan on piisavalt tugev, siis eristub see ala selgelt ülejäänud orkaanist ja seda nimetatakse orkaani silmaks. Orkaani ülejäänud osa on täiesti pilves, aga silmas on taevas selge. Orkaani ülejäänud osas puhuvad ülitugevad tuuled, aga silmas valitseb tuulevaikus, ehkki merelained on silmas endiselt väga kõrged.
Silma vähim täheldatud läbimõõt on 3 km, suurim 370 km. Silm on harilikult ringikujuline, aga suuremad silmad mõnikord loperdavad ja vajuvad piklikuks (staadioniefekt). Silma ümbritsevas seinas puhuvad kõige tugevamad tuuled ja kõige suuremat kahju tekitab orkaan siis, kui silma ümbritsev sein objektidest üle läheb.
Orkaan tugevneb siis, kui ta satub sooja mere kohale. Maismaa kohale jõudes hajub ta kiiresti. Ehkki Kesk-Ameerika maakitsus pole kuigi lai, on teada vaid üksikud juhtumid, kus orkaan on jõudnud Atlandi ookeanilt Vaiksele ookeanile: enamik maakitsusele jõudnud orkaanidest laguneb ja kaob enne. Külma mere kohal ta nõrgeneb samuti.
Eestisse pole teadaolevalt veel ükski orkaan jõudnud, sest soojad, orkaanidele sobivad mered on Eestist liiga kaugel.


Lodomeeria.
Lodomeeria (ladina "Lodomeria", saksa "Lodomerien") on keskaegse Vladimiri-Volõõnia vürstiriigi, st Volõõnia ladinapärane nimi.
Aastatel 1772–1918 nimetati Austria kroonimaade hulka kuulunud Galiitsia alasid Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigiks. Volõõniat, st Lodomeeriat see provints ei hõlmanud.


Luule Viilma.
Luule Viilma (6. aprill 1950 – 20. jaanuar 2002) oli eesti arst ja parapsühholoog, mõtteravile pühendatud raamatusarja "Ellujäämise õpetus" autor.
Viilma lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja praktiseeris pikka aega günekoloogina alguses Rapla haiglas, hiljem Haapsalus.
Aastal 1991 alustas ta erapraksist naistearstina. Samal aastal puutus ta esimest korda kokku parapsühholoogiaga. Ajapikku kujundas ta välja isikliku mõtteraviõpetuse, mida kirjeldas raamatusarjas "Ellujäämise õpetus".


Ellujäämise õpetus.
"Ellujäämise õpetus" on Luule Viilma eneseabiraamatute sari, mille keskmes on arusaam, et kõikidel inimestel on armastuse puudus. Tegu on alternatiivmeditsiini valda kuuluva haiguste ravimisega mõtlemise parandamise abil (mõtteravi).
Luule Viilma õpetuse järgi on iga haiguse algpõhjuseks stress. Iga haigust põhjustab konkreetne stress.
Haigusi saab ravida, vabastades algpõhjusest ehk stressist. Stressist saab vabastada, andestades stressi põhjustajale, andeks paludes oma keha ja haigestunud piirkonna käest ning endale andeks andes.


Viisnurk.
"See artikkel räägib kõikvõimalikest viie tipuga hulknurkadest; sümmeetrilise tähtviisnurga kohta vaata artiklit Pentagramm; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Viisnurk (täpsustus)
Viisnurk ehk pentagoon on viie tipuga hulknurk.


Võim.
„Võim on inimese võime sundida oma tahet peale teistele inimestele,”(Max Weber).
Võim on sotsiaalne ressurss, mis on peaaegu igas inimsuhtes, grupis ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Mõni inimene ja grupp omab otsuste tegemisel alati suuremat sõnaõigust kui teine.
Mõjuvõimu saab defineerida kui inimese võimet veenda teisi järgima tema tahet ning ta põhineb peamiselt isiklikel omadustel ja vähem sotsiaalsel staatusel. Tihti on mõjuvõimsal inimesel mingi eriline talent või erilised teadmised või on ta lähedalt seotud mõne autoriteetse inimesega.


Mary Wollstonecraft.
Mary Wollstonecraft (27. aprill 1759 Spitalfields London – 10. september 1797 Somers Town, London) oli inglise kirjanik ja üks esimesi feministe.
Tema karjäär kestis vaid üheksa aastat, sest ta suri pärast oma ainukese tütre sündi sünnitusjärgsetesse komplikatsioonidesse. Tema tütar oli Mary Shelley, kes kirjutas "Frankensteini".
Mary Wollstonecrafti abikaasa William Godwin kirjutas raamatu, mis oli käsiraamatuks parlamendireformi taotlejate radikaalsele tiivale.
Mary Wollstonecrafti tuntuim teos on 1792. aastal kirjutatud raamat "Naiste õiguste kaitseks" ("A Vindication of the Rights of Woman"), kus ta lahkas peenelt nii poliitikat, religiooni, filosoofiat, seksuaalsust kui ka feminismi. See raamat oli esimene liberaalse feminismi avaldus. Wollstonecraft pidas naisi ratsionaalseteks tegutsejateks, kelle allutatus on tingitud peamiselt halvemast haridusest. Wollstonecraft väitis, et naistele tuleb anda meestega võrdsed võimalused. Kirjanik kirjeldas isiklike läbielamuste põhjal 18. sajandi lõpul valitsenud naiste jaoks rasket olukorda. Ta ei propageerinud kodude mahajätmist ega nõudnud naistele hääleõigust, vaid tundis muret selle pärast, kuidas ühiskond loob feminiinsust, seda eriti tüdrukute vääriti suunatud õpetamise kaudu. Wollstonecraft väitis, et pole mingit alust naisi kodanikkonnast välja jätta.
Wollstonecraft eeldab, et emantsipeerunud naiskodanikul on kodus naissoost teenijannad, kuid mõtet, et ka neil peaks olema võimalus hääletada, näib Wollstonecraft olevat lihtsalt eiranud. Nii nagu muistsed kreeklased pidasid enesestmõistetavaks, et demokraatia on kooskõlas orjusega, ja Jean-Jacques Rousseau pidas enesestmõistetavaks, et see on kooskõlas sugudevahelise ebavõrdsusega, pidas Wollstonecraft enesestmõistetavaks, et see on kooskõlas vaeste õigustest ilmajätmisega.
Wollstonecraft oli tuntud ka ajakirjanikuna ning kirjutas reisikirju jpm.
Wollstonecraft, Mary
Wollstonecraft, Mary
Wollstonecraft, Mary


Tõnu Kauba.
Tõnu Kauba (sündinud 4. märtsil 1952) on eesti arst, poliitik ja õppejõud.
Aastal 1976 lõpetas ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonna.
Aastal 1986 kaitses Riia Meditsiiniinstituudis meditsiinikandidaadi kraadi.
Täiendanud end Grazi Ülikoolis (neuroloogia, 1986-87) ja Lübecki Meditsiiniinstituudis (neuroloogia,1992), TATA INFOTECH LTD (arvutivõrgud, 2003), GLOBAL FUND (Global Funds Monitoring and Evaluation needs, 2004).
Oli Eesti Kongressi saadik, 1995–2003 oli Riigikogu VIII, IX ja X koosseisu liige ja 1993–2005 oli Tartu Linnavolikogu liige. CCM liige 2005-2006. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lektor alates 2006. aastast ja dotsent 2011.


Gamalama.
Gamalama on vulkaan Ternate saarel Maluku saarestikus. Kõrgus 1715 meetrit.
Vulkaan oli viimati aktiivne detsembris 2011 ja põhjustas kokku 4 inimese surma.


Thíra.
Sateliidipilt Thíra saartest. Paremal Thíra saar.
Thíra (uuskreeka keeles "Θήρα" ehk "Σαντορίνη" Santoríni; Vana-Kreeka kontekstis Thera (vanakreeka keeles "Θήρα")) on väike sirbikujuline vulkaaniline saar Egeuse mere lõunaosas umbes 200 km Kreeka mandriosast kagus ja umbes 100 km Kreetast põhja pool, Küklaadide saarestiku kõige lõunapoolsem saar, Thíra saarestiku peasaar. Thíra geograafilised koordinaadid on.
Saare pindala on 73 km² ja elanikke on 2001. aasta seisuga 13 402. Saare keskus on Firá.
Saar on mägine ja üle 300 meetri kõrge. See koosneb paljudest tahkunud laava kohtidest. Saare sisemine külg on kõrge ja selle harjal paiknevad suuremad asulad. Väliskülje (põhja, ida ja lõuna) suunas on saar kaldu ning väliskülje rannad on madalad ja tasased. Rannaliiva värv sõltub sellest, missugune laavaliht selles kohas paljandub: nii on saarel Punane rand, Must rand ja Valge rand. Tumedatel randadel on veetemperatuur kõrgem, sest tume liiv kogub endasse soojust.
Thíra on jäänus tohutust vulkaanilisest plahvatusest, mis hävitas varase asustuse ning tekitas praeguse kaldeera, mis hõlmab peale Thíra väiksemad saared Thirasía ja Asprónisi. Thíra vulkaanipurse hävitas II aastatuhande keskpaiku eKr oletatavasti Kreeta kõrgkultuuri. Knossose palee mattus nagu paljud teisedki toonase Kreeta asulad ja linnad paksu tuhakorra alla.
Väljakaevamised algasid 1967 professor Spyridon Marinatose juhendamisel. Välja kaevati ainult suure linna lõunaserv, kuid sealt leiti mitmekorruseliste ehitiste kompleks, tänavad ja väljakud ning kuni 8 meetri kõrguse linnamüüri jäänused. See polnud palee, nagu neid on leitud Kreetal, kuid väljapaistev müürsepatöö ja kaunid seinamaalid näitavad, et seal polnud ka kaupmeeste laod. Leitud kangakudumistöökoda annab alust oletada ekspordile suunatud riidekudumist.
I aastatuhande alguses eKr sai saar uue asustuse: doorlased. Umbes 630 eKr asutasid teeralased Liibüasse Küreene koloonia. Kuigi saare asukad olid doorlased, kuulus Thira Ateena mereliitu. 3. ja 2. sajandil eKr oli seal Ptolemaioste laevastiku tähtsaim tugikoht. 2. sajandi alguses eKr toimus jälle vulkaanikatastroof.
Looduse ilu ja ööelu tõttu on Thíra turistide seas populaarne.
Saare varasem nimi oli Kallista (tähendusega "Kõige ilusam").


Leto.
Leto (ladina keeles Lato, Latona) oli vanakreeka mütoloogias titaanide Koiose ja Phoibe tütar ning jumalate Apolloni ja Artemise ema. Ta sündis Kosi saarel.
Leto jäi Zeusist rasedaks. Armukade Hera saatis maokujulise koletise Pythoni teda kiusama. See jälitas Letot kõikjal ega andnud hetkekski rahu. Zeus ei aidanud Letot tema hädas kuidagi. Ükski piirkond, isegi Hüperborea, ei andnud Herat ja Pythonit kartes Letole luba seal peatuda. Ainult Delose saar, mis seni vabalt meres ringi ujus, nõustus. Pärast kaksikute laste sünnitamist sööstsid merepõhjast üles kaks või neli kaljusammast, mille otsa saar pidama jäi. Artemis oli lastest vanem ja sündis kergelt, kuid Apolloni sünnitus oli valuline ja kestis eri andmetel ühest üheksa ööpäevani, sest Hera keelas vahepeal sünnitusjumalannal Eileithyial Letot aidata. Kui Apollon oli suureks kasvanud, tappis ta Pythoni.
Teeba kuningannal Niobel oli 7 poega ja 7 tütart, keda nimetatakse niobiidideks. Niobe kiitles nendega, pidades end Letost paremaks, sest Letol oli ainult üks poeg ja üks tütar. Ta käskis linlasi, et need peavad Leto templis hoopis temale ohverdama. Karistuseks lasksid Apollon ja Artemis mürgitatud nooltega maha kõik Niobe lapsed: Apollon tappis ta pojad, kui need spordivõistlusel olid, ja Artemis tütred. Ainsana pääses noorim tütar Chloris, kes jooksis ema sülle ja kellele Niobe armu palus. Mõne autori järgi tapeti siiski ka Chloris.
Letot austati lisaks Delosele eriti Anatoolias Lüükias ja Kosi saarel, vähem Ateenas. Sealjuures Lüükias oli keelatud püstitada Letole templeid, mida merelt näha võiks, kuna see olevat Hera keeld.
Leto järgi on nime saanud asteroid 68 Leto.


Itaalia kronoloogia.
Itaalia kronoloogia järjestab Itaalia ajaloo sündmusi.
21. sajand.
Kronoloogia


Nykteus.
Nykteus oli vanakreeka mütoloogias Teeba kuningas ja Antiope isa.
Tema päritolu on segane. Erinevate legendide kohaselt on tema ja ta vend Lykos kas spard Chthoniuse, nümf Klonia ja Hyrieuse, Poseidoni ja plejaad Alkyone või siis Poseidoni plejaad Kelaino pojad.
Teeba kuningas Labdakos oli võimule saades veel alaealine ja kuni täiseani valitses tema eest regendina Nykteuse vend Lykos. Labdakos ei elanud kaua. Kui ta suri, oli tema poeg Laios (Oidipuse isa) alles aastane ja Lykos sai teist korda regendiks.
On väidetud, et Labdakose emaks oli Nykteuse tütar Nykteis, kelle Nykteus kuningas Polydorosele naiseks andis.
Nykteus ja Lykos korraldasid varsti paleepöörde; Nykteus sai kuningaks. Laios pagendati. Nykteisi rohkem ei mainita, mis annab alust kahtlustada, et temagi oli selleks ajaks surnud.
Nykteusel poegi ei olnud. Tema tütar Antiope oli nii kaunis, et Zeus temasse armus. Zeus lähenes talle saatüri kujul ja kui Antiope vahekorrast keeldus, siis vägistas ta. Antiope jäi rasedaks. Ta ei julgenud sellest isale rääkida, vaid põgenes oma kallima, Sikyoni kuninga Epopeuse juurde ja tunnistas talle kõik üles. Epopeus abiellus temaga.
Selle abieluga ei olnud nõus Nykteus, kes sõjaväega tungis Sikyoni. Lahingu võitis Teeba, kuid nii Epopeus kui ka Nykteus hukkusid (nad olevat tapnud teineteise). Lykos viis Antiope Teebasse tagasi ja sai ise kuningaks.


Lykos.
Nykteus ja Lykos olid vennad ja Teeba kuningad. Nykteus oli Antiope isa.
Nende isast pole teada muud kui nimi Hyrieus.
Kui Teeba kuningas Labdakos võimule sai, oli ta veel alaealine ja kuni täisealiseks saamiseni valitses tema eest regendina Lykos. Labdakos ei elanud kaua. Kui ta suri, oli tema poeg Laios (Oidipuse isa) alles aastane ja Lykos sai teist korda regendiks.
Nykteus ja Lykos korraldasid varsti paleepöörde; Nykteus sai kuningaks. Laios pagendati.
Nykteusel poegi ei olnud. Tema tütar Antiope oli nii kaunis, et Zeus temasse armus. Zeus lähenes talle saatüri kujul ja kui Antiope vahekorrast keeldus, siis vägistas ta. Antiope jäi rasedaks. Ta ei julgenud sellest isale rääkida, vaid põgenes oma kallima, Sikyoni kuninga Epopeuse juurde ja tunnistas talle kõik üles. Epopeus abiellus temaga.
Selle abieluga ei olnud nõus Nykteus, kes sõjaväega tungis Sikyoni. Lahingu võitis Teeba, kuid nii Epopeus kui ka Nykteus hukkusid (nad olevat tapnud teineteise). Lykos viis Antiope Teebasse tagasi ja sai ise kuningaks.
Antiope anti Lykose naisele Dirkele orjaks. Dirke kohtles Antiopet väga halvasti ja kui see kaksikud pojad sünnitas, käskis ühel karjusel need Kithaironi mäele surema jätta. Tol hakkas poistest kahju ja ta kasvatas nad oma lastena üles. Laste nimeks said Amphion ja Zethos.
Aastaid hiljem põgenes Antiope piinamise tõttu Teebast ning sattus Amphioni ja Zethose juurde. Kui Antiope rääkis, kes ta on, siis tunnistas karjus Amphionile ja Zethosele, et see on nende ema. Kui Dirke saabus Antiopet tagasi viima, sidusid noormehed kuninganna kas härja sarvede või juukseidpidi härja saba külge ja see tappis Dirke ära. Pärast kogusid noormehed oma sõbrad kokku, vallutasid Teeba, tapsid Lykose ja hakkasid kahekesi ise riiki valitsema.


Labdakos.
Labdakos oli vanakreeka mütoloogias Teeba kuningas, Polydorose poeg, Kadmose pojapoeg ja Laiose isa.
Labdakos oli kuningaks saades veel alaealine ja tema eest valitses regendina Lykos. Labdakos ei elanud kaua: kui ta suri, oli tema poeg Laios vaid aastane. Lykos sai teist korda regendiks.
Lykos ja tema vend Nykteus korraldasid paleepöörde ja pagendasid Laiose. Nykteus sai kuningaks. Siiski Laiosel vedas: Teeba kuningasugu tabasid suured õnnetused, Nykteuse ja Lykose järglased surid ning Laios sai uuesti Teeba kuningaks. Laiosest sai Oidipuse isa.
Ehkki juba Labdakose isa ja isaisa olid Teebas kuningad olnud, kutsuti Laiost ja tema järglasi labdakiidideks.


Maagaas.
Maagaas on orgaanilise aine lagunemise tagajärjel tekkinud gaasiliste süsivesinike segu, millest suurema osa hõlmab metaan.
Maagaasi leidub peamiselt, kas koos naftaga naftamaardlates või eraldi gaasimaardlates. Vähemal määral ka söemaardlates kaevandusgaasina. Maagaasi tekib ka märgalade, prügimägede jms hapnikuvaestes tingimustes orgaanilise aine mittetäielikul lagunemisel. Maagaas kuulub fossiilsete kütuste hulka. Maagaasi ülemaailmne varu on umbes 15×1013 m³.
Maagaasi kasutatakse elektri- ja soojusenergia tootmiseks, kütusena mootorsõidukites, pliitides ja lokaalsetes kütteseadmetes; samuti keemiatööstuses mitmesuguste toodete (väetised, kangad, klaas, teras, plastmass, värvid jne) valmistamisel.
Suured maagaasi leiukohad asuvad Venemaa territooriumil. Neist suurim on Urengoi gaasimaardla, mis asub Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas. Seal leidub umbes 1013 m³ maagaasi. Maardla kuulub Vene gaasikompaniile Gazprom.
Lisaks Venemaale kuuluvad peamiste maagaasi tootjate hulka Ameerika Ühendriigid, Kanada, Suurbritannia, Alžeeria, Holland, Norra, Indoneesia, Iraan ja Usbekistan.


Polydoros (Teeba).
"See artikkel räägib Teeba kuningast; teiste samanimeliste isikute kohta vaata artiklit Polydoros."
Polydoros oli Teeba kuningas, Kadmose ja Harmonia vanem poeg. Tema õed olid Agaue, Autonoe, Ino ja Semele. Kadmos ja Harmonia olid oma tütreid tabanud õnnetustest niivõrd masendunud, et jätsid trooni Polydorosele ja läksid maapakku.
Ka Polydoros ei elanud kaua. Kui ta suri, oli tema poeg Labdakos alaealine ja Lykos valitses regendina, kuni too täisealiseks sai.
Polydorose naine oli Nykteuse tütar Nykteis.


Aichi prefektuur.
Aichi prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas. Asub Ise ja Mikawa lahe ääres.
Prefektuuri lääneosa on tihedalt asustatud, seal asub Nagoya linn koos eeslinnadega. Kõrgeim koht on Chasuyama mägi (1415 m). Suurim jõgi on Yahagi.
Haldusjaotus.
Aichi prefektuur on jaotatud 63 omavalitsuseks, millest 35 on suurlinnad (市, "shi").
Prefektuuris on 10 ajaloolist maakonda (郡, "gun").
Sümbolid.
Aichi prefektuuri tunnuslind on salupäll ("Otus scops"), tunnuspuu on jaapani punavaher ("Acer pycnanthum") ja tunnuslill iiris ("Iris laevigata").
Majandus.
Aichi tööstustoodang on Jaapani prefektuuridest kõige suurem. Seal asuvad autotööstuse ja lennukitööstuse ettevõtted. Aichi prefektuuris toimus maailmanäitus EXPO 2005.


Zaragoza.
Zaragoza (varasem eestikeelne nimekuju "Saragossa") on linn Hispaanias, Aragóni autonoomse piirkonnna ja Zaragoza provintsi halduskeskus. Asub Ebro jõe kaldal.
2004. aastal elas linnas 641 600, 2009. aastal 666 100 ja 2010. aastal 699 755 inimest.
Zaragozas toimus maailmanäitus EXPO 2008.


Rapla valla lipp.
Rapla valla lipp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Rapla valla lipp.
Eesti Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2002 a. määrusega moodustati senise Rapla linna ja senise Rapla valla baasil uus omavalitsusüksus Rapla vald, mille lipuks kinnitas Rapla vallavolikogu 13. märtsil 2003 endise Rapla valla lipu.
Lipu kirjeldus.
Rapla valla lipuks on valge kangas, mida läbib keskelt roheline horisontaalne triip, mille kõrgus on 1/7 lipu kõrgusest. Ülemisel valgel laiul on kaks ja alumisel üks roheline pügalrist. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.
Põhjendus.
Värvid sümboliseerivad maad ja vaimsust. Pügalristid tähistavad rahvuslikke traditsioone, samuti Rapla omapärast kahe torniga kirikut.
Lipu kasutamise kord.
Valla lippu kasutatakse Rapla valla ajaloolistel ja kultuurilistel pidupäevadel ning muudel tähtsündmustel kõrvuti Eesti riigilipuga ning samadel alustel, mis kehtivad riigilipu kohta. Päevad, mil valla lipp heisatakse, määrab kindlaks vallavalitsus. Vallavalitsuse hoonele heisatakse valla lipp alaliselt.


Tsõdsõpujaleelo.
Tsõdsõpujaleelo on eesti ansambel, mille põhitegevus on peamiselt Supilinnas koos laulda (enamasti neljapäevaõhtuti). Repertuaari kuuluvad eelkõige eesti ja setu regilaulud, kuid selles leidub ka uuemaid rahvalaule ja uusloomingulisi.
Tsõdsõpujaleelo sai alguse ansamblist Sinimaniseele, esindades algul ametlikele kontsertidele järgnenud jämme (sealhulgas kutsuti "Tsõdsõpujaleeloks" ka üht uusloomingulist tantsu) ja mittetäielikke koosseise. Tsõdsõpujaleelo alguseks peavad liikmed Sinimaniseele Vormsi kontserdi järgset laulmist.
Esimene kontsert Tsõdsõpujaleelo nime all peeti Lätis festivalil Ugunslaiks aastal 2002, koosseisu kuulusid Leanne Barbo, Katrin Valk ja Hedvig Priimägi.
Praegune liikmeskond moodustus Sinimaniseele meestiivast, millest osa on nüüdseks Sinimaniseelest lahkunud. Liikmeskond on hajus ja neil puudub üksmeel, kas tegu on ansambliga või mitte. Ühe eestvedaja Oliver Parresti sõnul: "Tsõdsõpujaleelo on loodusjõu nimetus."
Rühma nimi pärineb setu laulumängu "Sinimaniseele" kolmandast refräänist.


Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon.
"See artikkel on standardiorganisatsioonist, teiste tähenduste kohta vaata lehekülge iso."
Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon ehk ISO on valitsusväline rahvusvaheline organisatsioon, mis tegeleb rahvusvaheliste tööstuslike ja kommertsstandarditega. Selle organisatsiooni nime lühikuju ole tavaline akronüümne lühend, vaid on valitud nii, et selle tähed langeksid kokku võõrsõnade alguskomponendi "iso-" tähtedega.
Organisatsioon asutati 23. veebruaril 1947, Eesti Standardikeskus on Eesti esinajana selle organisatsiooni liige alates jaanuarist 1993.
Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon on ülemaailmne rahvusstandardiorganisatsioonide (ISO liikmete) liit. Rahvusvahelised standardid koostatakse tavaliselt ISO tehnilistes komiteedes. Tehnilistes komiteedes heaks kiidetud rahvusvaheliste standardite kavandid esitatakse ISO liikmetele hääletamiseks. Rahvusvahelise standardina avaldamiseks peab kavand saama vähemalt 75 % hääletanud liikmete heakskiidu.
ISO tuntuimad standardite kompleksid on kvaliteedijuhtimisstandard ISO 9000 ja keskkonnajuhtimisstandard ISO 14000.
ISO/TC 46 "Information and documentation" (informatsioon ja dokumentatsioon)
ISO/TC 46/SC 4 “Technical interoperability” (tehniline koostalitlusvõime)
ISO/TC 46/SC 8 "Quality - Statistics and performance evaluation"
ISO/TC 46/SC 9 "Identification and description" (identimine ja kirjeldamine)
ISO/TC 46/SC 11 "Archives/Records management" (arhiivid/dokumendihaldus)
ISO/TC 171 "Document managing applications" (rakendused dokumentide haldamiseks)
ISO/TC 171/SC 2 "Application issues" (rakendusküsimused)
ISO/TC 171/SC 3 "General issues" (üldküsimused).


Augusto Pinochet.
thumb
Augusto José Ramón Pinochet Ugarte (25. november 1915 Valparaíso – 10. detsember 2006 Santiago de Chile) oli Tšiili riigijuht aastatel 1973–1990. Tuntud kui diktaator, kes sai võimule sõjaväelise riigipöördega. Pinochet lõpetas Santiagos sõjakooli ja 1951 kindralstaabiakadeemia ning oli elukutselt sõjaväelane, auastmelt kindral. Ta oli ka Tšiili ja Ecuadori sõjaväeakadeemia õppejõud, 1956–1958 Tšiili USA saatkonna sõjaväeatašee. 1971–1972 Santiagos garnisoni juhataja, 1972–1973 maavägede staabiülem.
Ta on kirjutanud ka geograafia- ja poliitikateoseid.
Valitsemisaastad.
Erinevatel allikatel aitas Pinocheti võimule tulemisele kaasa see, et USA sekkus Tšiili siseasjadesse aastatel 1959–1973 ning eriti Salvador Allende valitsemisajal 1970–1973. Selleks kasutati erinevaid meetodeid: maksti kinni poliitikute, ärimeeste, meediaväljaannete, parteide arveid, imbuti vasakpoolsetesse parteidesse neid seestpoolt õõnestama, loodi terrori ja hirmuõhkkond, püüti kahjustada riigi majandust ja rahandust. See ka õnnestus nii, et 11. september 1973 võttis Augusto Pinochet võimu kukutades loosungi all "Mina või kaos" sotsialistist presidendi Salvador Allende. Sõjaväehunta juhiks ja presidendiks sai elukutseline sõjaväelane kindral Augusto Pinochet, kelle Allende oli vaid paari nädala eest nimetanud maavägede ülemjuhatajaks.
Kuigi Pinocheti vabaturumajandusel baseeruv majanduspoliitika osutus edukaks ja viis Tšiili välja katastroofilisest seisust, pööratakse tema puhul tavaliselt alati jutt inimõigustele.
Pinochet valitses esimesed aastad karmikäeliselt. Tema suunitlus oli selgelt antikommunistlik, kõigepealt hakatigi pitsitama kommuniste, sotsialiste ja teisi vasakpoolseid. Loodi kinnipidamiskohti
Kõige tuntumaks kinnipidamiskohaks oli Santiago rahvusstaadion, mis oli enne riigipööret ja on praegugi riigi tähtsaim jalgpalliväljak. Tunnistajate kinnitusel tapeti seal vahetult pärast 1973. aasta septembripööret umbes 500 inimest. Kuigi süstemaatiliste "teadmata kadumiste", kohtuväliste tapmiste ja piinamiste juhtudest on paljud ka dokumentaalselt tõestatud, jääb Amnesty Internationali sõnul suurem osa kuritegudest lahendamata ja enamik kurjategijatest karistamata.
1991. aastal avalikustati Tõekomisjoni nn Rettigi raport (Informe Rettig), mis sai nime komisjoni juhtinud senaatori Raúl Rettigi (1909–2000) järgi. Aruande kohaselt hukkus diktatuuri ajal 3065 opositsionääri ja kokkupõrgetes vasakpoolsetega sai surma 132 sõjaväelast ja valitsusagenti.
Erinevalt Rettigi komisjonist valdab Amnesty International aga hoopis teistsuguseid andmeid. AI kinnitusel hukkus Pinocheti režiimi esimese kolme aasta jooksul juba 20 tuhat inimest, aga see ei ole tänaseni kindel.
Ka kultuuri reguleeris kindral Augusto Pinocheti oma ideoloogia järgi. 17 aastat väldanud diktatuuri ajal löödi käärid igasse filmi, mis armeetegelastes kahtlust äratasid.
Ekraanile ei jõudnud isegi nii süütu film nagu "Viiuldaja katusel" – põhjuseks väidetavalt see, et liiga paljud tegelased olevat olnud vene rahvusest. Eriti häirisid armeetsensoreid aga poliitilised filmid, nagu Pinocheti võimule toonud riigipöörde ajal Tšiilis kaduma läinud ameeriklasest jutustav "Missing", või Oliver Stone'i "Salvador".
Diktaatori hukkamõistmine.
2000. aastal süüdistas Tšiili kohus 85-aastast Pinochetti seotuses 55 inimese tapmise ja 18 inimese röövimisega. Lisaks sellele on Pinocheti vastu esitatud 190 hagi inimõiguste rikkumise eest tema võimuperioodil, aastail 1973–1990.
2002. aastal otsustas Tšiili ülemkohus, et Augusto Pinocheti ei kutsuta kohtu ette aru andma tema 17-aastase valitsusperioodi jooksul toimunud inimõiguste rikkumiste eest. Kohtu viiest kohtunikust hääletas neli selle poolt, et 86-aastane kindral ei suuda enam kohtu ees vastuseid anda, kuna põeb dementsust.
Kohtu teateil võetakse kõik Pinocheti vastased süüdistused lõplikult tagasi.
2005. aastal võttis Tšiili kohus 90-aastase Pinocheti immuunsuse, lisaks maksupettusele süüdistatakse meest inimõigusrikkumistes tema valitsemisajal aastatel 1973 kuni 1990.
2006 aasta alguses arreteeriti Augusto Pinocheti naine Lucia Hiriart ja nende neli poega kahtlustatuna maksudest kõrvalehoidmises. Pinocheti naist ja lapsi süüdistatakse puudulike maksudeklaratsioonide esitamises, mille abil perekond suutis väidetavalt kõrvale panna miljoneid dollareid. Süüdimõistmise korral ootab nii Pinocheti abikaasat kui ka poegi ees vanglakaristused.
Pinocheti ennast süüdistatakse maksude maksmatajätmises enam kui 27 miljonilt dollarilt, mis asuvad eksdiktaatori pangaarvetel.
Pinochet, Augusto
Pinochet Augusto
Pinochet Augusto


Ulan-Ude.
Ulan-Ude (burjaadi keeles 'punane Üde') on Venemaa koosseisu kuuluva Burjaatia Vabariigi pealinn.
Ulan-Ude asub Baikali järvest lõunas Selenge jõe ääres. Linna lõunaosa läbib Selengesse suubuv Üde jõgi.
Ajalugu.
Ulan-Ude asutasid kohta, kus Üde Selengesse suubub, 1666. aasta kevadel kasakad burjaatidelt ja evenkidelt maksukogumiskeskusena. Samuti oli eesmärgiks kaitsta kaubakaravane, mis läksid Hiinasse või Nertšinskisse, rändhõimude eest. Sel ajal oli selles kohas juba tee ja rändhõimude laagripaik. Esialgu sai asula nimeks Udinsk.
Pärastpoole kaotas asula pikkamööda oma sõjalise tähtsuse. Esile tõusid funktsioonid kaubandus-, transpordi- ja halduskeskusena. Udinskist sai tähtis karavanide moodustamise ja kaubavarude hoidmise keskus. Halduslikult allutati ta Irkutski vojevoodile.
1696 valmis Udinski esimene, Spasski puukirik, mis ei ole aga säilinud. 1786 hakati selle asemele ehitama Spasski kivikirikut, mis oli mõeldud linna esimese kivihooneks. Kirik valmis 1800 ega saanud esimeseks kivihooneks (juba 1795 valmis ühe kaupmehe kivist eramaja). Spasski kirik lammutati 1930ndatel.
Samal 1696. aastal toimus Udinskis esimene mäss, kus streletsid mässasid vojevoodi vastu ja tahtsid paremat vojevoodi.
1730ndatel aastatel anti Udinskile uueks nimeks Verhneudinski.
1733 rajati Verhneudinski korrapärane postiühendus Selenginski ja Nertšinskiga.
Linnaõiguste saamiseni 1775 kandis asula nime Verhneudinski, seejärel 1934. aastani Verhneudinsk. 1775 moodustati Udinski provints, mille keskuseks sai Verhneudinsk.
Alates 1786 korraldati Verhneudinskis 2 korda aastas laat.
1793 asutati Verhneudinskis Taga-Baikalimaa ja kogu Kaug-Ida esimene algkool.
1899. aastal jõudis linna Transsiberi raudtee.
Rahvastik.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Ulan-Ude elanikest venelasi 73,1 %, burjaate 21,4 %, ukrainlasi 2,6 %, tatarlasi 0,8 % ja teistest rahvustest inimesi 2,1 %.
Majandus.
Ulan-Udes asub sõjaväe lennumasinate tehas, kus toodetakse sõjalennukeid SU-25UB, Su-29 ning helikoptereid MI-171. 2010. aastal toodeti neid 18,5 miljardi rubla eest.
Sõpruslinnad.
Ulan-Udel on 4 sõpruslinna Hiinas, 3 Mongoolias, 2 Jaapanis ning 1 Lõuna-Koreas, Saksamaal ja Ukrainas.


George Harrison.
George Harrison (25. veebruar 1943 Liverpool – 29. november 2001 Los Angeles, Ameerika Ühendriigid) oli briti muusik, laulja ja filmiprodutsent, kes on tuntud eelkõige ansambli The Beatles kitarristina.
Biitlite loomingus on mitmeid tema kirjutatud laule, nagu "Something" (mida Frank Sinatra on nimetanud maailma parimaks armastuslauluks), "Here Comes the Sun", "Taxman", "While My Guitar Gently Weeps", "Old Brown Shoe" jpt. Siiski jäi ta enamasti ansambli põhiliste laulukirjutajate John Lennoni ja Paul McCartney varju. Üheks The Beatlesi laialimineku põhjuseks peetaksegi seda, et Lennon ja McCartney ei andnud Harrisonile piisavalt loomingulist sõnaõigust.
Kuna The Beatles ei lindistanud paljusid Harrisoni kirjutatud lugusid, oli tal The Beatlesi laialimineku ajaks varutud suur hulk laule, mis ilmusid 1970. aastal sooloalbumil "All Things Must Pass", millest sai "rock"-muusika esimene kolmikalbum. Albumilt pärines ka ülemaailmne hitt "My Sweet Lord", mis oli esimene #1 singel eks-biitlitelt. Laul oli uuesti esikohal uusväljalaskena 2002. aastal pärast Harrisoni surma, seega 31 aastat pärast esimeset väljalaset.
1971. aastal korraldas ta koos sõpradega (Bob Dylan, Eric Clapton, Ravi Shankar jpt) maailma esimese heategevuskontserdi Bangladeshi näljahädaliste toetuseks. Singel "Bangla-Desh" jõudis edetabelites 10 parima sekka mõlemal pool Atlandi ookeani.
Harrisoni tuntumad hitid olid veel "Give Me Love (Give Me Peace on Earth)", "Ding Dong, Ding Dong", "You", "All Those Years Ago", "Got My Mind Set on You", "When We Was Fab", "Cloud 9" ja postuumne singel "Any Road".
1979. aastal lõi ta filmiprodutseerimisfirma Handmade Films, mille kuulsaimaid töid on Monty Pythoni "Life of Brian".
1980. aastate lõpus liitus ta koos Bob Dylani, Roy Orbisoni, Jeff Lynne'i ja Tom Pettyga grupiks Traveling Wilburys. Projekt sai alguse "kogemata", kui Harrison, Orbison ja Lynne hakkasid Dylani stuudios lindistama B-poolt singlile "When We Was Fab". Tom Petty liitus projektiga juhuslikult, kuna Harrison oli oma kitarri Petty majja jätnud. Koostööna lindistati laul "Handle with Care". Harrisoni plaadifirma aga otsustas, et laul on B-poole jaoks liiga hea ja sellest vastuvõtust innustatuna lindistati pseudonüümide all album, "Traveling Wilburys Vol. 1". Roy Orbisoni surmaga kaotas aga projekt palju ja pärast veel üht albumit mindi laiali.
Üheksakümnendad veetis Harrison kõrivähiga võideldes. Saanud sellest võitu, ründas teda ja tema teist naist Oliviat nende kodus 1999. aastal hull noakangelane ja Harrison sai kopsu mitu noahoopi. Selle tagajärjel tabas teda kopsuvähk. Saanud sellest peaaegu võitu, suri ta ajuvähi tagajärjel 2001. aasta 29. novembril. Tema tuhk puistati Gangesesse.
Ka George Harrisoni poeg Dhani on professionaalne muusik.


Noor-Isamaa.
Noor-Isamaa oli erakonna Isamaaliit ja erakonna Isamaa ja Res Publica Liit noorteorganisatsioon. Noor-Isamaa loodi 5. augustil 1995, Tartus.
Alates 2006. aastast oli esimees Hannes Klaas.


Utšur.
thumb
Utšur (vene, evengi, jakuudi "Учур") on jõgi Aasias.
Jõgi algab Džugdžuri mägedest ning voolab valdavalt loodesse ja põhja. Ta läbib Aldani mägismaa idaserva ja suubub paremalt Aldanisse.


Nevado del Tolima.
Tolima on kihtvulkaan Lõuna-Ameerikas Andides.
Vulkaani kõrgus on umbes 5215 meetrit.


G8.
G8 on maailma juhtivate tööstusriikide ja Venemaa ühendus, kuhu kuuluvad Ameerika Ühendriigid, Itaalia, Jaapan, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja Venemaa. Nimetus G8 tuleb sõnadest "kaheksa grupp" (inglise keeles: "The Group of Eight").
Grupi tippsündmuseks on iga-aastane liikmesriikide liidrite kohtumine rahvusvaheliste organisatsioonide juhtidega, kus arutatakse aktuaalseid poliitilisi ja majanduslikke küsimusi. G8 eesistujamaa vahetub igal aastal.
G8 ajalugu sai alguse 1975. aastal Prantsusmaa presidendi Valéry Giscard d'Estaing'i korraldatud kuue juhtiva tööstusriigi riigipeade kohtumisega. Sel ajal kuulusid ühenduse liikmete hulka Ameerika Ühendriigid, Itaalia, Jaapan, Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa ja Suurbritannia. Gruppi hakati nimetama G6 ja kui 1976 liitus sellega Kanada, siis G7. 1991 kui pärast NSV Liidu lagunemist hakkas grupi kohtumistel osalema Venemaa, hakati suurriikide ühendusest rääkima kui G7+1. 1997 toimunud Denveri kohtumisel sai Venemaast USA presidendi Bill Clintoni algatusel grupi täisliige ja sellest ajast tuntakse seda G8 nime all.
Grupp on pälvinud sageli kriitikat globaliseerumisvastastelt jõududelt. Samuti on vastuolusid tekitanud Venemaa liikmestaatus, sest paljude poliitikute ja ekspertide hinnangul ei ole tegu tõeliselt demokraatliku riigiga. Tuntumad kriitikud on olnud USA senaatorid John McCain ja Joseph Lieberman, kes esitasid 2005. aastal üleskutse Venemaa osalus ühenduses ajutiselt peatada.


Wicca.
Wicca on peamiselt inglise keelt kõnelevates maades levinud uuspaganlik usuline liikumine. Wicca-usund on polüteistlik, peamisteks pühimusteks on Jumalanna ja Sarviline Jumal: esimest seostatakse enam maapinna ja kuuga, teist metsiku looduse ja päikesega.
Kõikidele Wicca rühmitustele on ühine maagia kasutamine (tunnussümbol on pentagramm), piirdumine peamiselt kahe jumalusega (kuigi eri voolud nimetavad jumalusi eri nimedega ning pole ka üksmeelt selles, kas tegu on sümbolite, tegelike jumalate või jungilike inimese alateadvuses olevate arhetüüpidega). Ühised on küllalt sarnased rituaalid - igakuised kooskäimised "esbat"id täiskuul, aasta kaheksa suuremat rituaali ehk "sabbat"it tähistavad pööripäevi ning "Samahain"i ehk "Halloween"i (31. oktoober), "Imbolc"i ehk "Feast of Candles"it (2. veebruar), "Beltane"i e "May Day"d (30. aprill) ja "Lugnasadh"i (1. august). Samuti on laiemalt aktsepteeritud mõned üldised tõekspidamised, mis on kokku võetud "Wiccan Rede"i nimelises värsstekstis - lõpulause "Harm none and do what you will" (umbes: kuni sa kedagi ei kahjusta, tee, mida tahad) on saanud üleüldiseks wiccalaste tunnuslauseks. Paljud Wicca kirjutised rõhutavad sallivust teiste usundite ning ka uuspaganlike õpetuste suhtes, kuid väga selgelt eristatakse oma õpetust satanismist ning New Age usunditest.
Wicca tänapäevase leviku alusepanijaks peetakse Gerald Brosseau Gardnerit (1884—1964). Gardneri kinnitusel on wiccalaste loitsud, maagilised protseduurid, rituaalsed esemed ning rituaalid olnud fikseeritud juba 16. sajandil "Varjude raamatus". Oma tegevuses püüdis Gardner igati rõhutada Wicca traditsioonide iidsust ja autentsust, kuid hilisemad asjahuvilised ja kriitikud on leidnud, et suur osa Gardneri osundatud traditsioonidest oli müstifikatsioon, st ta oli rituaalid, loitsud ja protseduurid keskaegse rituaalse maagia tekstidele ja kaasaegsete okultistide töödele toetudes ise kokku põiminud.


Druidism.
Druidism on muistse keldi usundi tänapäevane taaselustatud versioon. Nimetus on tuletatud muinaskeldi preestri nimetusest ("druid"). Tänapäeval nimetavad end druiidideks ka liikumises osalejad.
Druiidid toonitavad sidet esivanematega ning austavat suhtumist loodusesse.
Druidism on polüteistlik usund - kultus on suunatud iiri, gaeli ja kõmri mütoloogiatest pärit jumalatele. Druiidid viivad oma rituaale läbi muistsetes pühapaikades.
Alates 1980-ndatest on druiidid avalikkuse huviorbiiti sattunud seoses suvise pööripäeva tähistamisega Stonehenge'is.


Kontinentaalblokaad.
Kontinentaalblokaad oli 21. novembril 1806 Berliinis Napoleon I algatusel välja kuulutatud majandusblokaad Suurbritanniale.
Lõpetati Euroopa mandri ja Briti saarte vahelised kaubandussuhted, et Suurbritannia majandust nõrgestada. See oli ettevalmistus Suurbritannia vallutamiseks.


Akita prefektuur.
Akita prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare põhjaosas. Asub Jaapani mere kaldal.
Geograafia.
Keskosas asub Oga poolsaar. Lääneosa hõlmab Ōu ahelik, kus asub prefektuuri kõrgeim tipp, Akita-Komagatake mägi (1637 m). Suuremad jõed on Yoneshiro ja Omono. Põhjapiiril asub Towada järv, keskosas Tazawa järv.
Haldusjaotus.
Akita prefektuur on jaotatud 25 omavalitsuseks, millest 13 on suurlinnad (市 "shi").
Sümbolid.
Akita prefektuuri tunnuslind on vaskfaasan ("Phasianus soemmerringii"), tunnuslill on jaapani katkujuur ("Petasites japonicus") ja tunnuspuu jaapani krüptomeeria ("Cryptomeria japonica").
Majandus.
Akita on valdavalt põllumajanduslik prefektuur. Olulise osa majandusest moodustab sake tootmine ja turism.


Nicolas Bourbaki.
Nicolas Bourbaki on kollektiivne pseudonüüm 20. saj. prantsuse mõjukale matemaatikute ühendusele.
Bourbaki kollektiiv kasvas välja Pariisi École Normale Supérieure'i noortest lõpetanutest, kes otsustasid ühiselt kirjutada matemaatilise analüüsi õpiku, mida hakataks kasutama Prantsusmaa kõrgkoolides. See raamat pidi välja vahetama Édouard Goursat' poolt kirjutatud Prantsusmaal kasutatava klassikalise matemaatilise analüüsi õpiku. Nad lootsid, et uuest õpikust saab vääriline vahetus Goursat' kvaliteetraamatule ja soovisid samal ajal, et see kajastaks kõiki matemaatikas 20. sajandil aset leidnud edusamme.
Liikmed.
Bourbaki liikumise asutajaliikmeteks olid Henri Cartan, Claude Chevalley (vahel ka kirjutatud kujul Chevallier), Jean Dieudonné, Jean Deslarte ja André Weil. Aastate jooksul on veel mitmed säravad Prantsuse ja teiste riikide noored matemaatikud (Jean Coulomb, Charles Ehresmann, Rene de Possel, Szolem Mandelbrojt, Laurent Schwartz, Jean-Pierre Serre, Alexander Grothendieck, Samuel Eilenberg, Serge Lang, Roger Godement jt.) lisanud oma panuse Bourbaki töödesse.
Andre Weil.
Andre Weil oli meister väga paljudes matemaatika valdkondades. Tema andam erinevates valdkondades, nagu harmooniline analüüs, diferentsiaalgeomeetria, algebraline arvuteooria, kompleksmuutuja funktsioonide teooria jpt. on suur. Ta oli üks peamisi Bourbaki liikumise tõukejõude ja oli isegi nii haaratud sellest, et andis oma tütrele nimeks Nicolette Bourbaki eesnime järgi.
Henri Cartan.
Henri Cartan oli Elie Cartani, diferentsiaalgeomeetria suurkuju poeg. Ta uuris kompleksmuutuja funktsioonide teooriat ja andis suure panuse kõigis peamistes algebralise topoloogia valdkondades.
Claude Chevalley.
Chevalley ei tegutsenud nii mitmes valdkonnas kui eespoolnimetatud, kuid see-eest läks ta sügavuti algebralises geomeetrias ja algebralises arvuteoorias.
Jean Dieudonne.
Dieudonne kohta öeldakse vahel, et ta oli Bourbaki tööde peamine üleskirjutaja, et tema isiksus lööb nende kirjatöis kõige eredamalt välja. Ta töötas ühesuguse tarmukusega erinevates valdkondades. Tema isiksus kajastub artiklis “M. Bourbaki veast”. Seal kritiseerib ta kirjatööd, mis tal parajasti on käsil on.
Jean Deslarte.
Deslartes on üks asutajaliikmeist, keda tuntakse üpris vähe.
Töö.
Bourbaki, või õigemini mehed, kes esinesid selle nime all, võtsid endale ülesandeks luua täielik aksiomaatiline matemaatika käsitlus. Paljud matemaatikud aegade jooksul olid veendunud, et selline matemaatika ülesehitus on võimalik, kuid ei võtnud sellist kolossaalset tööd ette. See tohutu ettevõte algas Bourbaki “Elementide” väljaandmisega aastal 1939. Raamatusari taotles matemaatika ülesehitust nii, et kõik erinevad ja vahel üksteisest kaugelseisvad valdkonnad ühenduksid kokkukõlavasse saagasse. Bourbaki pööras tähelepanu just aspektidele, mis olid esile kerkinud 20. saj alguse kiire matemaatika arenguga. Plahvatuslikult olid esile kerkinud mitmed uued valdkonnad, mille vahel polnud silmnähtavaid seoseid. Seepärast valmisidki 1968. aastaks 33 “Elementide” köidet. Bourbaki kirjutas ranges abstraktses vormis ning argumenteeris kõik seosed rangelt ja loogiliselt. Ometigi jäi tähelepanu pööramata matemaatika ajaloo varasematele suurkujudele seni, kuni Bourbaki kirjastas “Matemaatika ajaloo elemendid” 1960. Ehkki see polnud täielikult dokumenteeritud matemaatika ajalugu, selgitas see eelnevate matemaatikute töid ja tõstis au sisse need, kes seda väärisid.
Kuigi Bourbaki kaastöölised olid kõik hiilgavad matemaatikud, polnud nad siiski universaalsed, nad olid sellest teadlikud ning vastavalt oma võimetele andsid panuse ühisesse ettevõtmisse. Nad ei jaganud tööd nii, et igaüks kirjutab selle osa, milles ta on kõige tugevam – sel moel oleksid nad kirjutanud vaid tavalise matemaatikaentsüklopeedia, ja see polnud tee, mida nad tahtsid käia. Et sünteesida erinevaid matemaatika valdkondi, ohverdasid kõik oma isiklikud huvid ja hülgasid uuringud neile meeldivais valdkondades, nad alustasid puhta lehena ja uurisid mitu aastat usinalt matemaatikavalla fundamentaalkontseptsioone.
Mehed hakkasid kohtuma omavahel Bourbaki-kongressidel 3 korda aastas, need kestsid nädala või kaks erinevates kaunites puhkepaikades. Päevas töötati intensiivselt umbes 8 tundi ja siis pühenduti puhkusele ja erinevatele huvidele. Kongressidel tehti plaane “Elementide” uute köidete osas ja valmistati neist igaüht ette. Mõni liikmeskonnast nõustus kirjutama kindlal teemal esialgse käsikirja, millest ta hiljem ülejäänutele koopiad saatis, et seda järgneval kongressil arutada. Järgneval kongressil toimus elav arutelu, mille käigus pandi paika käsikirja uus versioon ning anti see kellelegi teisele samal teemal uue töö kirjutamiseks. Sama tööga võis nii juhtuda mitmeid kordi. Mõnikord teema käsitlemine lõpetati ning selle juurde tuldi tagasi alles hilisematel konverentsidel. Need mitmekordsed käsikirja revideerimised garanteerisid töö kõrge kvaliteedi ja muidugi oli võimatu nii eristada kellegi konkreetse isiku panust. Bourbaki muutus niiviisi nagu iseseisvaks persooniks. Liikmete omakasupüüdmatu ühendus kindlustas ka selle, et Bourbaki jäi alati nooreks, õigemini tema tööd kandsid endas alati noorte originaalsete kaastööliste ideid ja vaimu. See tagati kokkuleppega, et kaastöölised taanduvad enne kui saavad 50-seks.
“Elementide” stiil on väga abstraktne ja rangelt loogiline. Seepärast võib see osutuda igavaks vähemate teadmistega varustatud matemaatikuile. Bourbaki on isegi kirjutanud, et “”Elemendid” on mõeldud otseselt neile, kellel on head teadmised ülikooli matemaatikakursuse ühe või isegi kahe aasta ulatuses.” Muidugi ei kehtinud see nende kohta, kes õppisid Ecole Normale Superieure’is Pariisis, ühes parimas Prantsusmaa matemaatikakoolis, kus oli õppinud ka selline suurkuju nagu Lagrange. Ülesanded “Harjutustes”, mis kaasnes “Elementidega”, olid väheste matemaatiliste teadmistega inimesele liiga rasked. Hoolimata kõigest esindab “Elemendid” täielikku ja loogilist kõigi matemaatikavaldkondade (isegi päris uute) komplekset käsitlust.


Kadriorgia.
Kadriorgia on ühe SL Õhtulehe ajakirjaniku pakutud termin kirjeldamaks 2006. aasta jaanuaris Eestis puhkenud skandaali seoses president Arnold Rüütli ametlikus residentsis, Kadrioru administratiivhoones tema alaealiste lapselaste poolt 2005. aasta sügisel ja hiljem korraldatud pidudega. Presidendi eluruumides korraldatud pidudel suitsetasid noored vesipiipu, pruukisid alkoholi ja tegid muid tegusid, mis avalikustamise järel üldsuses taunimist ning politseijuurdluse põhjustasid. Neil pidudel tehtud fotod avalikustati Eesti TV saates Pealtnägija 18. jaanuaril 2006 ja nädalalehe Eesti Ekspress järgmise päeva numbris (vt Mihkel Kärmas "Presidendi korteris varastati ja tehti lollusi" Eesti Ekspressis 19. jaanuaril 2006.)


Vetluga jõgi.
Vetluga (vene "Ветлуга", mari "Вÿтлä") on Volga vasak lisajõgi.
Vetluga saab alguse Kirovi oblastist, korduvalt suunda muutes voolab läbi Kostroma ja Nižni Novgorodi oblasti ning suubub Marimaal Jurino alevi lähedal Volga jõel asuvasse Tšeboksarõ veehoidlasse.
Jõe pikkus on 889 km, valgala 39 400 km².
Vetluga ääres asub Vetluga linn.


Sura jõgi.
Sura (vene "Сура", mäemari "Шур", tšuvaši "Сӑр") on Volga parem lisajõgi.
Sura jõgi saab alguse Surskaja Šiška kõrgustikult Uljanovski oblastis, ülemjooksul voolab läände, Penza linnast alates peamiselt põhja.
Jõe pikkus on 841 km, valgala 67 400 km².
Sura ääres asuvad Penza, Alatõri ja Šumerlja linn.
Suuremad lisajõed on Alatõr, Aglaška, Barõš, Kumaška ja Pjana.


Jaanuar 1990.
Detsember 1989 - Jaanuar 1990 - Veebruar 1990 - Märts 1990 - Aprill 1990 - Mai 1990 - Juuni 1990 - Juuli 1990 - August 1990 - September 1990 - Oktoober 1990 - November 1990 - Detsember 1990


Surnud 1990.
"Siin on loetletud 1990. aastal surnud tuntud inimesi.


A Flock of Seagulls.
A Flock Of Seagulls on new-wave elektro-popbänd, mis moodustati Liverpoolis Suurbritannias.
Kogumikud.
Flock of Seagulls, A


Osariik.
Osariik on riigi osa, mis ei ole kõiki oma riigile iseloomulikke võimutunnuseid üle andnud osariikide liidule, kuhu ta kuulub, olgu see siis liit, föderatsioon või konföderatsioon.
Ajalooliselt on mõiste tekkinud tänu koloniaalvallutustele, kus iga emamaa omas kolooniat, mis hiljem iseseisvus ja moodustas naabritega liitriigi. Näiteks Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Brasiilia.


Ludwig van Beethoven.
Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn – 26. märts 1827 Viin) oli saksa klassitsismiajastu, kuid elu lõpus romantistliku helikeeleni jõudnud helilooja ja pianist, kolmest Viini klassikust noorim.
Algselt jõukas, kuid vanaisa surma järel vaesustunud perekonnas elanud Beethoven pidi juba 10-aastaselt rahapuudusel koolist lahkuma. Esimeseks muusikaõpetajaks oli tema isa Johann, kes tahtis oma pojast teha imelast. Komponeerimist hakkas ta õppima 12-aastaselt C. G. Neefe juures. Kuid Bonn jäi talle väikseks ning 16-aastaselt läks ta Viini, et õppida W. A. Mozarti juures. Pärast esimest ning lühikest reisi Viini läks Beethoven sinna taas 21-aastaselt, et õppida J. Haydni juures. Seekord läks ta Viini aga lõplikult.
Viinis tõid talle pianisti- ja heliloojakuulsuse kontserdid ehk akadeemiad, mida Beethoven ise korraldas. Kuid neli aastat enne esimest akadeemiat, 1796, hakkas tema kuulmine halvenema, 1814. aastal oli see juba nii halb, et pidi suhtlemiseks kasutama kõnelustevihikuid. Täiesti kurt oli helilooja 10 viimasel eluaastal. Kurtus, aga ka ebaõnnestunud naiseotsingud ning kohtuvaidlused vennapoja hooldusõiguse pärast põhjustasid heliloojas masendust. Vaatamata kõhklustele ei sooritanud ta siiski enesetappu ning enne surma 56-aastaselt, oli ta niivõrd populaarne, et viimase akadeemia lõpetas viiekordne ovatsioon ning helilooja matustele tuli austust avaldama 20 000 inimest.
Beethoven on kirjutanud 9 sümfooniat, 5 klaverikontserti, 32 klaverisonaati, kaks missat, oratooriumi "Kristus Õlimäel", ooperi "Fidelio", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, samas on tema muusikas tavaline ka lüürilisus. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Samas on näiteks tema sümfooniatele iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid, pikemad kestused ja suuremad orkestrikoosseisud, kui tema klassitsismiajastu eelkäijate omadele omane.
Noorus Bonnis.
Beethoveni sünnikodu Bonnis, kus praegu asub tema muuseum
Ludwig van Beethoven sündis 1770. aastal, olles pere kolmest imikueast suuremaks kasvanud pojast vanim. Ludwigi nime kandis ka tema 2 aastat varem sündinud, kuid varsti pärast seda surnud vend. Ludwig van Beethoveni esimesed aastad möödusid küllaltki jõukas perekonnas, ehkki tema isa Johanni õukonnatenori töökoht oli tagasihoidlik ning tema ellusuhtumine kergemeelne. Ludwigi ema oli majateenija ja koka tütar. Perekonna majandusliku edu aluseks olid Ludwigi vanaisa Lodewijk van Beethoveni rahalised toetused. Pärast Lodewijki surma tekkisid perekonnas aga tõsised raskused: Johanni madalat palka ja kõrtsiskäimiskirge ei korvanud ka tema isa vara mahamüümine.
Ludwig van Beethoveni lapsepõlv ei olnud kerge: teda kasvatasid teenijatüdrukud, sest ema tervis oli kehv. Samuti pidi viimane tegelema Ludwigi väiksemate vendadega. Ludwig paistis lapsepõlves silma oma kinnisuse ja keskendatuse poolest, samas tunti teda ka tulise kiindumuse poolest inimeste vastu, kirgliku suhtumise poolest ümbritseva elu sündmustesse ning huumoritunde ja tihtiesineva naeru poolest.
Beethoven õppis kohalikus algkoolis, kust ta pidi aga 10-aastaselt rahapuudusel lahkuma ega saanudki rohkem formaalset üldharidust. See-eest täiendas ta end ise: ta luges palju, õppis koos enamarenenud kaaslastega, õppis selgeks ladina, prantsuse ja itaalia keele ning tõlkis neist esimesest Cicero kõnesid. Beethoveni esimeseks muusikaõpetajaks oli tema isa, kes õpetas talle viiuli- ja klaverimängu. Johann Beethoven tahtis oma pojast teha Mozarti sarnast imelast, seejuures läks ta mõnikord ka üle piiri. Näiteks esitles ta 1778. aastal toimunud kontserdil, kus Beethoven mängis klaverit, teda kui 6-aastast. Samuti pani Johann oma poja juba nelja-aastasena lukustatud tuppa tundide kaupa viiulit või klaverit harjutama.
Muusikaharidus.
Beethovenil oli lapsepõlves järgemööda mitu õpetajat, kellega jäi koostöö lühikeseks. Esimene õpetaja pärast isa oli eakas õukonnaorganist Gilles van den Eeden, kelle juures sai 8-aastane Beethoven õppida tasuta. Nendest tundidest on teada vaid asjaolu, et Eeden pidi Beethovenit sundima käsi ja keha rahulikult hoidma. Järgmine õpetaja oli draama- ja ooperinäitleja, oboist ja flötist, skandaalne Tobias Pfeiffer. Pfeiffer oli Johann Beethoveni joomakaaslane, kes unustas tihtipeale kõrtsis olles Ludwigi muusikatunnid ära. Kui see öösel meelde tuli, äratas ta Ludwigi üles ning pani viimase poolunise ja nutvana klavessiini taha istuma. Need tunnid kestsid mõnikord hommikuni. Orelimängu õpetasid Beethovenile kaks munka: kõigepealt Willibald Koch ja siis keegi Hanzmann. Neist esimene viis Beethoveni orelimängu nii kõrgele tasemele, et poiss võis asendada oma õpetajat kirikus.
Juba lapsepõlves tekkis Beethovenil lai tutvusringkond, kui tema isa külastasid mitmed õukonnamuusikud. Samuti laienes tema silmaring. Lisaks lugemiskirele kuulis ta palju kaasaegsete heliloojate, seal hulgas Haydni, Mozarti ja Carl Philipp Emanuel Bachi muusikat. Ka matkas ta isaga palju Bonni ümbruses, külastades sealseid asulaid ja losse.
1782. aastal hakkas Beethoven õppima kontrapunkti ja generaalbassi kunsti Christian Gottlob Neefe juures, kes oli Bonni rahvusliku teatri muusikajuht. Tänu temale sai Beethoven külastada teatrit süstemaatiliselt ning isegi töötada seal. Neefe kuulus oma vaadete ja tegevuse laadi poolest silmapaistvate 18. sajandi valgustajate hulka. Tema esteetilised vaated sarnanevad Beethoveni hilisematele mõtteavaldustele, mistõttu on alust otsida õpetaja mõjutusi ka mõttemaailmast. Muusikas pidas Neefe tähtsaimaks tunnete ja kirgede edasiandmist nende arengus.
Kui Neefe suure vaevaga – kalvinistina puhkesid katoliiklikus Bonnis tema vastu intriigid – lõpuks kuurvürsti kapelli tööle sai, võttis ta koheselt Ludwigi oma abiliseks. Hea organistina asendas Beethoven sageli Neefet oreli taga. Kirikus eelistas ta harilikele saatepartiidele improviseerimist, mis kutsus esile üldise vaimustuse. Neefe kiitis küll Beethoveni ohjeldamatut fantaasiat, kuid kurtis tema halva enesevalitsemise, distsipliini ja kultuursuse üle. Nende omaduste parandamiseks lootis ta abi saada suurte heliloojate tundmaõpetamisega. Koos uurisid nad läbi tol ajal veel vaid kitsamates ringkondades tuntud Neefe õpetaja Johann Sebastian Bachi "Hästi tempereeritud klaviiri". Lisaks olid uurimise all teiste seas Beethovenile väga suurt mõju avaldanud Händel ning Ludwigi kuulsad kaasaegsed: Mozart, Haydn ja C.P.E. Bach.
Esimene reis Viini.
Beethoven oli 16-aastasena Bonnis kaaskodanike seas kuulus, andes tunde ja esinedes. Tuntud olid nii tema noorpõlveteosed kui ka klavessiiniimprovisatsioonid. Bonn jäi talle aga väikseks. Beethoven oli tutvunud Mozarti teostega, mis jätsid talle sügava mulje. 1787. aastal sõitiski Beethoven Viini, et kohtuda suure heliloojaga. Mozart, kes oli hõivatud ooperi "Don Giovanni" loomisega, leidis aega, et kuulata, kuidas Beethoven improviseerib tema poolt ette antud teemadel.
Pärast seda hakkas Mozart Beethovenile tunde andma, kuid kuuldus ema surmahaigusest sundis teda Bonni tagasi pöörduma. Sünnilinna jõudnuna leidis Beethoven oma ema veel elusana, kuid mitte kauaks. Ema surma järel kannatasid ka Ludwigi nii vaimne kui füüsiline tervis. Enda sõnade järgi põdes ta tuberkuloosi, tüüfust kui rõugeid, millele lisandus melanhoolia. Pärast ema surma muutus ka perekonna olukord halvemaks: valitses majanduslik puudus, Beethoveni üheaastane õde suri ja isa liialdas alkoholiga, mistõttu sai juba 17-aastasest Ludwigist perekonnapea.
Bonnis oli vahepeal oma tegevuse lõpetanud sealne rahvuslik teater. See-eest käisid seal külalistrupid Böömimaalt ja Prantsusmaalt. Neist esimese esituses kuulis Beethoven Christoph Willibald Glucki oopereid "Alceste" ja "Orpheus ja Euridice" ning viimase esituses prantsuse koomilisi oopereid. Samuti mõjutas Beethovenit vanakreeka (Homeros, Plutarchos), saksa (Schiller, Goethe, Klopstock) ja inglise (Shakespeare) kirjandus.
1789. aasta sügisel astus Beethoven Bonni Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus kuulas loogika, metafüüsika ja kreeka kirjanduse loenguid. Neil aastatel kirjutas Beethoven kaks kantaati keisrite auks: ühe Joseph II surma puhul ja teise just troonile tõusnud vend Leopoldi auks. Neist esimest näitas Beethoven Joseph Haydnile, kes oli naasmas Londonist Viini. Haydn hindas seda kõrgelt ning Beethoven läks 1792. aastal uuesti Viini, kus tema õpetajaks sai just Haydn. Oma sünnilinna ei naasnud Beethoven enam kunagi.
Bonnis veedetud aastate jooksul kirjutas Beethoven peamiselt klaveri- ja kammermuusikat. Tema esimeseks teoseks on 1782. aastal loodud "Variatsioonid Dressleri marsi teemale", järgmisel aastal kirjutas ta kolm klaverisonaati. Lisaks sellele pärinevad temalt muuhulgas veel kolm klaverikvartetti, trio klaverile, flöödile ja fagotile, hulgaliselt laule ja puhkpillimuusikat: puhkpillioktett, duetid klarnetile ja fagotile ning kahele flöödile. Perioodi ulatuslikumad teosed on aga kaks keisrikantaati.
Esimene Viini periood.
Beethoven saabus Viini väikse rahaga, tema esimene korter oli niiske ja külm ning asus poolkeldrikorrusel. Põhilisteks muredeks olid küttepuude ja riiete hankimine ning juuksuriskäimine.
Beethoveni oodatud koostöö Haydniga kestis vaid aasta, sest viimane läks siis Londonisse. Samuti ei paelunud need tunnid Haydnit, kes soovis tegeleda sümfooniate ja oratooriumite kirjutamisega, mitte lihtsate ja igavate kontrapunktiharjutustega. Ka oli Beethoven raevunud, kui ta avastas koos "singspielide"-looja Johann Schenkiga, kui lohakalt oli Haydn kontrapunktiharjutustes parandanud vigu. Lisaks kõigele ei sobinud ka nende maailmavaated.
Beethoveni järgmisteks õpetajateks said kontrapunktiasjatundja Johann Georg Albrechtsberger ja Antonio Salieri. Neist esimesele ei meeldinud Beethoveni kangekaelsus. Albrechtsberger on hiljem öelnud: "Ta ei õppinud ega õpigi midagi selgeks." Salieriga, kes suhtus Beethovenisse täie sümpaatiaga, olid suhted aga paremad. Beethoven omandas siis itaalia ooperi "bel canto" stiili, kuigi oma loomingus taotles õpilane pigem dramaatilist väljendusrikkust. Beethoveni hea suhtumine Salierisse jäi alles ka pärast nendevahelise koostöö lõppemist.
29. ja 30. märtsil 1795 toimunud ning leskede ja orbude heaks korraldatud "akadeemial" tuli teiste seas esiettekandele Beethoveni Klaverikontsert nr 2 op 19. Salieri dirigeerimisel esitatud teost pidi Beethoven mängima poole tooni võrra kõrgemalt, sest nii palju madalamalt oli sealne klaver häälestatud. Beethoven sai ülesandega hakkama, kuigi teose finaalosa oli valminud vaid päev varem.
Sama aasta 16. detsembril toimus veel üks "akadeemia", mille korraldaja Haydn kutsus oma endise õpilase, vaatamata nendevahelistele varasematele pingetele. Ettekandele tulnud Teine klaverikontsert võeti taaskord vastu suure menuga. 1795. aastal kirjutas Beethoven muusikat Viini kunstnike balli jaoks – säärane au tabas vaid tuntumaid heliloojaid. Samuti pärinevad sellest aastast veel kolm triot op 1 klaverile, viiulile ja tšellole, mille esmaväljaande tellis endale enam kui sada muusikaharrastajat.
Pärast triumfe tegi Beethoven kontsertreisi Prahasse, Berliini, Bratislavasse ja Besti. Kuigi Beethoven ei jäänud Berliini publikuga rahule, oli reis üldjoontes edukas.
Kui Napoleon 1796. aastal Itaalias austria väed purustas, saabus Viini suur hulk Itaaliast pärit sakslastest põgenikke. Nende seas olid ka viiuldaja Andreas Romberg ja tema tšellistist vend Bernhard. Nemad korraldasid 1798. akadeemia, kuhu kutsusid juba publikumagnetina ka Beethoveni. Helilooja kuulsust ja head majanduslikku seisu oli aasta varem kindlustanud kirjastaja Artaria, kes avaldas mitmeid tema töid.
Viini esimese perioodi jooksul kirjutatud mitmesugustest teostest on tähtsaimad klaverisonaadid. Kolmes esimeses nummerdatud sonaadis (op 2; 1796) ilmnevad juba helilooja iseloomulikud jooned. Järgneva kolme aasta jooksul andis Beethoven välja veel kolm klaverisonaati (op 10), viiulisonaadi (op 12), kolm keelpillitriot (op 9), trio klaverile, klarnetile ja tšellole (op 11) ning rondo klaverile (op 51, nr 1).
Kontserdikorraldaja ja pedagoog.
Alates 1800. aastast hakkas Beethoven julge otsusena ise korraldama kontserte, õieti akadeemiaid. Need olid tol ajal vähemalt neli tundi pikad. Beethoveni korraldatud kontsertidel oli ta ise solistiks, esitades peamiselt enda teoseid. Näiteks koosnes kõige esimese Beethoveni korraldatud akadeemia kava kahest aariast Haydni "Loomisest", ühest Mozarti sümfooniast ning Beethoveni ühest kammerteosest, klaverikontserdist, sümfooniast ja klaveriimprovisatsioonist. Akadeemiate eesmärgiks oli oma loomingu tutvustamine ja selle pealt raha teenimine. Viimase akadeemia korraldas Beethoven alles 1824. aastal.
1801. aastal sai Beethoven endale mitmeid õpilasi. Nende seas olid ka perekonnasõbra ja viiuldaja Franz Riesi 17-aastane poeg Ferdinand, äärmiselt andekas 9-aastane tulevane pianist ja helilooja Carl Czerny ning Saksamaa tolle aja parim naispianist Dorothea Ertmann. Viimasele pühendas Beethoven ühe oma sonaatidest. (op 101, nr 28) Beethoven pidas õpetamisel tähtsaks teose õiget lahtimõtestamisest, mitte tehnilist täpsust. Koos hiljemliitunud Ignaz Moschelesiga on Beethoveni õpilased olnud hindamatuks abiks helilooja biograafidele.
Kuulmise kaotus.
Heiligenstadti testamendi 1. lehekülg. Kiri algab pühendusega "Minu vendadele Carlile ja..." ("Für meinen Brüder Carl und..."), millele järgneb tühimik. Teise venna Johanni nime on Beethoven jätnud kirjutamata.
Esmakordselt mainib Beethoven oma kuulmise halvenemist kirjas Karl Amendale 1. juunil 1801. Üksikasjalikumalt räägib ta sellest samal aastal kirjutatud kirjades arstile ja sõbrale Franz Gerhard Wegelerile. Ta väidab, et kuulmine on halvenenud juba kolm aastat. Arstide arvates oli kuulmise halvenemise põhjuseks kõhukoopa haigestumine, mis tekkis tüüfuse põdemise tagajärjel 1796. aastal. Teiste teooriate järgi on kurtuse põhjuseks mainitud grippi, ajupõrutust ja skleroosi. "Heiligenstadti testamendi" järgi hakkas tema kuulmine halvenema juba 1796. aastal.
Beethoven varjas oma haigust, sellest teadsid vaid tema parimad sõbrad. Ülejäänute seas oli levinud arvamus, et Beethoven on lihtsalt väga hajameelne. Ravimiseks katsetas Beethoven mitmeid meetodeid, sealhulgas mandliõli, rakuplaastreid ja galvanismi. Ta vahetas ka arste, kuid abi sellest ei olnud.
Kuulmise halvenemine põhjustas heliloojas masendust, mille selgeimaks näiteks on "Heiligenstadti testament". Selles, 1802. aastal vendadele kirjutatud kirjas, kurdab ta haiguste üle, mis saamatute arstide tõttu on muutunud tõsisemaks. Samuti mainib ta, et on sunnitud oma kurtust avalikkuse ees varjama, mistõttu peab ta vältima seltskondi ning on seetõttu üksildane. Beethoven peab oma vendi ülekohtusteks, kuna viimased arvavad teda olevat vaenulik, jonnakas ja inimestepõlgur. Beethoven annab oma vendadele aga andeks ja pärandab neile oma varanduse.
Heiligenstadti testamendi 2. lehekülg. Altpoolt 17. rida algab sõnadega "Carl ja..." ("Carl und..."), millele järgneb taaskord tühimik. Ka siin on Beethoven jätnud oma teise venna nime kirjutamata.
"Heiligenstadti testament" tähistab Beethoveni kriisi haripunkti, aga ühtlasi ka pööret selles. Beethoven kirjutas selle Heiligenstadtis, mis tol ajal oli küla Viini lähistel linnast põhjas. Praegu on Heiligenstadt Viini linnaosa ning majas, kus Beethoven testamendi kirjutas, asub üks tema kolmest kortermuuseumist Viinis. "Heiligenstadti testament" leiti pärast helilooja surma tema isiklike asjade hulgast, millest järeldub, et ta ei saatnud seda oma vendadele ära. Alates 1806. aastast leppis Beethoven lõpuks kurtusega ega varjanud seda enam. Sõpradega suhtlemiseks võttis ta kasutusele kõnelustevihiku, kuhu kirjutati üles vestluskaaslaste küsimused ja vastused. 1820. aastaks oli Beethoven täiesti kurt.
Teine Viini periood.
1801. aastal tunnistab Beethoven Wegelerile, et armastab "kütkestavat, imeilusat tütarlast". Armastus krahvinna ja Beethoveni õpilase Giulietta Guicciardiga oli küll vastastikune, ometi ei sobinud nad abikaasadeks. Tüdruk oli vaid 17-aastane, äärmiselt kergemeelne ning kuulus aristokraatia hulka. Lisaks sellele tekkis Beethovenile konkurent: noor krahv ja ajakirjanduse sõnul heliloojana orjalikult Mozartit ja Cherubinit jäljendav krahv Gallenberg. 1802. aastal jahenesid suhted Beethoveni ja Giulietta vahel ning järgmisel aastal abiellus tüdruk krahv Gallenbergiga. Giulietta pöördus hiljem Beethoveni poole rahapalvetega ning püüdis teda tagasi saada, kuid Beethoven lükkas tüdruku tagasi. Giuliettaga veedetud suve peetakse Beethoveni elu õnnelikumaks, samal aastal kirjutatud "Kuupaistesonaadi" pühendas Beethoven just Giuliettale. Pärast Giuliettat kiindus Beethoven tüdruku onutütar Josephine Deymisse, kes oli võtnud Beethovenilt klaveritunde. Kuid taaskord sai saatuslikuks kahe inimese klassivahe, mistõttu tekkis vastuseis Josephine'i perekonna poolt ning abielu ei saanud võimalikuks. Pealegi oli tüdruk Beethoveni jaoks liiga hellitatud, passiivne ja tahtejõuetu.
1806. aastaks oli Beethovenist saanud rahvusvaheline kuulsus: üle Euroopa leidub tema austajaid, tema teoseid kantakse ette Londonist Moskvani, Pariisi klaverivabrikant Érard kingib talle uut tüüpi klaveri, seni vastakaid kommentaare jaganud ajakirjandus kiidab heliloojat järjest rohkem. Ometi iseloomustab tema isiklikku elu üksindus, rahulolematus ja korralagedus. Korterites paistsid silma laialiloobitud käsikirjad, peremehe poolt lõhutud mööbel ja jäljed klaveri sisse ümber läinud tindipotist.
Kaks noort naist.
1809. aastal kevadel armub Beethoven oma 18-aastasesse õpilasse, mõisniku tütar Therese Brunswicki. Aasta hiljem saadab ta vanale sõbrale Franz Gerhard Wegelerile kirja, kus palub saata abiellumiseks vajaliku ristimistunnistuse. Kuid Therese polnud abieluga nõus, põhjuseks 40-aastase helilooja vanus, kurtus ja ebakindel materiaalne seisund. Kuigi Beethoveni jaoks oleks abielu pealiskaudse loomusega kergemeelse naisega kujunenud pigem õnnetuks, põhjustas Therese eitav vastus Beethovenile kannatusi.
Samal kevadel piiravad Napoleoni väed taas Viini ümber ning pommitavad seda. Suurtükitule ajal oli Beethoven oma venna Karli juures keldris, pea patjade vahel, et kaitsta oma kuulmist.
"Kiri surematule armsamale", autograafi viimane lehekülg
Kahe aasta möödudes Therese eitavast vastusest ei ole tüdruk Beethoveni mõtetest ikka veel kadunud. 1812. aastal kirjutab ta kirja, mida on hiljem hakatud nimetama "Kirjaks surematule armsamale". Kuigi Beethoveni uurijad päris kindlalt kirja adressaati ei tea, viitavad mitmed laused selgelt just Theresele. Lisaks sellele leiti kiri koos Therese Brunswicki pildiga. Brunswicki ja Beethoveni vahelisest armastusest ja koguni kihlusest on rääkinud ka tüdruku majapidajanna. Tema sõnade järgi sai paarile saatuslikuks Beethoveni kõhklus, kuigi hiljem on arvatud, et põhjuseks on hoopis kahe inimese klassivahe. "Kirja surematule armsamale" adressaadiks on peetud ka tol ajal juba abielus olnud Antonie Brentanot ning on arvatud, et Beethoven ei saatnudki seda kirja ära.
Sama, 1810. aasta maikuus, mil Therese ütles Beethovenile lõplikult ära, kohtab helilooja kahekümne viie aastast luuletajat, hea sõbra Antonie Brentano õde Bettina Brentanot. Nende esmakordne kohtumine leidis aset parasjagu tööhoos Beethoveni kodus, kuhu kutsumata ja heliloojale võõras Bettina ootamatult saabus. Bettina on seda kohtumist kirjeldanud järgmiselt: "Beethoven istus kodus oma toas ja mängis äsjakirjutatud suurepärast laulu "Mignon" Goethe sõnadele. Kaks kätt laskusid tema õlgadele. Helilooja vaatas tahtmatult üles ja nägi tundmatut noort neidu, kes ütles talle kõrva sisse: "Mu nimi on Brentano". Beethoven vastas talle: "Just nüüdsama kirjutasin teile ilusa laulu, kas tahate seda kuulda?" Ta laulis "Mignoni" oma terava, kõrvu lõikava häälega. "Suurepärane, eks ole tõsi?" küsis ta Bettinalt ja laulis laulu teist korda." Beethoven ei olnud Bettinasse kunagi armunud. Kui tüdruk 1811. aastal luuletaja Ludwig Achim von Arnimiga abiellus, kirjutab Beethoven talle südamiliku kirja, milles soovib talle õnne ja kõike head.
Kohtumised Goethega.
Beethoven (esiplaanil) ja Goethe (vasakul) Teplitzis, mil keisrinna koos õukonnaga neist möödub.
15. juulil 1812. aastal leidis Teplitzis aset Beethoveni kauaoodatud kohtumine Johann Wolfgang von Goethega. Teplitzis külastas Goethe heliloojat ühtekokku kolmel korral viie päeva jooksul: 19., 20. ja 23. juulil. Kuigi algselt pakkus kohtumine kuulsa luuletajaga palju rõõmu, muutus Beethoveni arvamus Goethest ning seetõttu ka nendevahelised suhted peagi halvaks. Peagi ei maininud Goethe oma kirjades enam kunagi Beethoveni nime ega vastanud tema kirjadele, kuigi helilooja püüdis Goethega suhteid uuesti sõlmida.
Goethe kohtumisest Beethoveniga on läbi Bettina Brentano mälestuste säilinud üks lugu. Selle kohaselt möödusid Teplitzis kord Beethovenist ja Goethest keisrinna koos hertsogite ja õukonnaga. Goethe jäi selle peale tee äärde seisma, võttis mütsi peast ja kummardas. Beethoven see-eest surus käed taskusse ning kõndis teda sõbralikult tervitavate hertsogite vahelt läbi.
Beethoveni kuulsuse tipp saabus 1812. aastal koos Viini kongressiga. Beethoveni kodulinna saabunud monarhid kaaskonnaga külastasid tema arvukaid ning puupüsti täis kontserte, neil aastail tuli taas ettekandele ooper Fidelio. Beethoven suure huvi pärast suurt rõõmu ei tundnud, kuna tal puudus suurem austus aadlite vastu.
Teise Viini perioodi jooksul kirjutas ta valdava osa oma sümfooniatest (3.–8.). Teiste žanrite teostest on märkimist vääriv oratoorium "Kristus Õlimäel", mille Beethoven kirjutas samaaegselt 3. sümfooniaga.
Kolmas Viini periood.
Ludwig van Beethoveni vennapoeg Karl van Beethoven
1815. aastal suri Beethoveni vend Kaspar Anton Karl. Vendade vahelised suhted ei olnud tavaliselt head, kuid Kaspar Karli viimastel haigusaastatel paranes Ludwigi suhtumine oma venda ning tihtipeale aitas ta teda rahaliselt. Karli naine Johanna oli äärmiselt kergemeelne, mistõttu määras Kaspar Karl testamendiga oma lapse hooldajaks Ludwigi mitte abikaasa. Kuid Kaspar Karl suutis oma testamendis jätta ühe punkti segaseks, pannes aluse viis aastat kestnud kohtuprotsessidele ja vaidlustele. Alles 1820. aastal otsustas kohus tunnistada Beethoven vennapoja ainsaks hooldajaks.
Nende viie aasta jooksul kannatas Beethoven palju. Ta pidi taluma solvanguid ning kohtuliku asjaajamise venimist. Peale selle oli tema materiaalne olukord halb. Kolme aristokraadi poolt makstud toetus ei katnud veeranditki Beethoveni kuludest. Samas pidurdasid teda uute teoste kirjutamisel haigus ja kohustus kasvatada vennapoega. Lisaks kõigele ei olnud kirjastused enam kuigivõrd huvitatud Beethoveni teostest, sest need olid edukaks müügiks liiga keerulised.
Beethoven nimetas Karli „pojaks“, ja kui poega Beethoven Karli ka kasvatas, erilise hoole ja ennastsalgavusega. Vahepeal võttis ta enda kanda ka Karli harimise, kuid otsustas ta siis ühte instituuti panna. Kuid kergemeelse ema kasvatus oli poisi ära rikkunud. Karli iseloomustasid silmakirjalikkus, valelikkus, tühisus, kergemeelsus, suutmatus midagi lõpule viia ja oskus lipitseda oma onu ees, keda ta ei armastanud. Kuid Ludwig nägi temas õpetlase potentsiaali, sest poiss tundis korralikult kreeka keelt ja tegeles filoloogiaga. Carl Czerny õpilasena mängis ta korralikult klaverit, kuid muusikut temast ei saanud. Õllekeldrites kogus ta populaarsust piljardimänguga. Pärast ebaõnnestunud õpinguid polütehnilises instituudis leidis Karl lõpuks, vahetult enne Ludwigi surma, oma tõelise kutsumuse: sõjaväeteenistuse.
1818. aastal kutsuti Beethoven Kasselisse Vestfaali kuninga õukonna kapellmeistriks. Sel ajal oli heliloojat tabanud nördimus Viini ja aadlite suhtes, lisaks sellele pakuti Kasselis head palka. Seepärast oli Beethoven pakkumisega nõus, mis põhjustas aga kartust tema sõprades. Nimelt kartsid nad, et haige ja ärritatud Beethoven võib üksi teise linna minnes sattuda kergesti konfliktidesse. Seepärast koostas Beethoveni sõber Ignaz Freiherr von Gleichenstein, mille kohaselt pidid kolm austria suurnikku maksma talle perioodiliselt pensioni. Beethoven see-eest ei tohtinud aga muidu Austriast lahkuda kui vaid kontsertreisideks.
Viimased aastad.
Beethoveni surimask. Skulptor Josef Danhauser võttis surimaski pärast helilooja lahkamist, kui tema nägu oli juba deformeerunud.
Beethoveni elu lõpuperioodil sattus tema looming teatava põlu alla. Aadelkonna saatis Beethoveni poole pidevaid eitavaid ja solvavaid märkusi, kuid kontsertidel esitati tema loomingut enam kui kunagi varem. Beethoveni viimased kvartetid võeti vastu vaimustusega, Viini intelligents hindas teda kõrgelt. Romantiliselt meelestatud kunstiringkonnad suhtusid Beethovenisse kui õpetajasse. Beethoven ise hindas noori saksa romantistlikke heliloojaid kõrgelt. Carl Maria von Weberiga kohtus ta mitu korda ja tundis rõõmu Weberi ooperit „Euryanthe“ saatnud edu üle. Franz Schubertiga kohtus Beethoven korra: erutuses Schubert andis talle ühe omakirjutatud klaveriansambli partituuri ning suutmata alustada kõnelust suure heliloojaga, jooksis ta minema. Beethoven ennustas Schubertile suurt tulevikku. 1823. aastal külastas kurt Beethoven 11-aastase Ferenc Liszti kontserti, pärast mida jooksis ta lavale ning suudles noort pianisti publiku ees.
Ka Beethoveni viimastel eluaastatel saadab teda puudus. Kuid siis saab ta Londoni filharmooniaseltsilt ("Philharmonic Society of London") ametliku ja pealtnäha päästva kutse. Beethoveni nimi oli Inglismaal tuntud, kontsertreis sinna oleks kindlustanud suure sissetuleku. Kuid Beethoven loobub reisist viimasel hetkel, sest kardab jätta Karli nii pikaks ajaks üksinda. Kompensatsiooniks otsustab ta hakata Inglismaal teoseid välja andma ning filharmooniaseltsile mängimiseks uusi teoseid saatma. Kuid ka siin mõtleb Beethoven viimasel hetkel ringi ja saadab Londonisse vaid oma varemkirjutatud ja muusikaliselt vähemväärtuslikud ungari avamängud. See rikkus Beethoveni ja Inglismaa vahelised suhted, mis suudeti Beethoveni sõprade töö tulemusel siiski peagi taastada. Pärast seda kinkis Londoni klaverivabrikant Broadwood talle uut tüüpi klaveri, Londoni filharmooniaselts tellib talt 9. sümfoonia ja harfivabrikant Stumff kingib talle lemmikhelilooja Händeli kogutud teosed neljakümnes luksuslikus köites.
Beethoveni viimaste eluaastate tippsündmuseks sai viimane temakorraldatud akadeemia. See toimus 7. mail 1824 ja sama akadeemiat korrati 23. mail. Seda kontserti dirigeeris küll täielikult kurt Beethoven, kuigi enne kontserti hoiatati orkestrante, et need heliloojat ei jälgiks. Sel akadeemial tulid ettekandele esmakordselt Beethoveni 9. sümfoonia ja kolm numbrit kuu aega varem Peterburis esmaesitust näinud "Pidulikust missast". Vaimustunud publik saatis helilooja poole viiekordse ovatsiooni, mida oli palju rohkem kui keiserlikule paarile tavapärane kolmekordne ovatsioon. Publiku maharahustamiseks oli vajalik politsei sekkumine. Akadeemia kordus 23. mail oli aga vähese publiku tõttu läbikukkumine, sest tolle päeva ilm oli kontserdisaalis istumiseks liiga ilus.
Surm.
Beethoveni matused (Franz Xaver Stöberi maal)
1825. aastal haigestus Beethoven soolte põletikku, mille järel algas maksa tsirroos, mille tagajärjel tekkis veetõbi. Samal ajal kurnati teda ka vaimselt: kaardimänguga võlgadesse sattunud vennapoeg üritas enesetappu, mis oli Ludwigi jaoks suur hoop. Lootuses kindlustada Karli tulevik, pöördus ta oma teise venna Johanni poole. Kuid tagasisõit lahtises vankris detsembrikuu pakases Gneixendorfi mõisast, kus Johann elas, oli liig. Pealegi pidi ta poolel teel ööbima külmas talutares. Ta toimetati oma Viini korterisse, kus heitis voodisse ega tõusnud sealt kunagi. Surivoodil luges ta kirjandusklassikat, lisaks sellele kohtus ta paljude sõpradega, nende seas heliloojate Anselm Hüttenbrenneri ja Johann Hummeli, libretist Stephan von Breuningi, Beethoveni biograafi Anton Schindleriga. Neist esimene oli Beethoveni juures ka siis, kui Ludwig 26. märtsil suri.
Beethoveni matused, kuhu kogunes kakskümmend tuhat inimest, toimusid 29. märtsil. Sel päeval olid leina märgiks suletud kõik Viini koolid. 3. aprillil kanti Beethoveni mälestuseks ette W.A. Mozarti "Reekviem". Sama aasta suvel müüdi oksjoni teel maha kogu Beethoveni vara. Nende seas müüdi ära ka helilooja käsikirjad, mis leidsid uue omaniku väga odavate hindade eest. Näiteks 5. sümfoonia partituur müüdi ära kuue floriini eest. Beethoveni viimasest korterist sai paari kuu jooksul suveniiriküttide läbikäiguhoov.
Elu viimase perioodi jooksul kirjutas Beethoven suhteliselt vähe: 9-st sümfooniast vaid ühe ja 32-st klaverisonaadist viis. 12 aasta jooksul kirjutatud teostest on olulisimad 9. sümfoonia, kus helilooja kasutab žanri ajaloos esmakordselt koori ja soliste, hiigelmõõtudesse kasvatatud Missa solemnis ning viis keelpillikvartetti. Enne surma lootis ta kirjutada veel kümnendat sümfooniat, oratooriumi "Saulus", üht ooperit ning reekviemi, kuid need plaanid ei teostunud.
Beethoveni isiksus.
Beethoveni käitumine oli küllaltki heitlik ning ta ei suutnud end vaos hoida. Teiste inimestega suheldes eiras Beethoven etiketti. Ta ei hoolitsenud väga oma hügieeni eest. Kurtuse süvenedes muutus ta järjest üksikumaks, koos ebaõnnestunud naiseotsinguga kasvas masendus. Kord arreteeris Beethoveni Viini politsei, kuna teda peeti ekslikult kerjuseks.
Ühe Beethoveni noorusaja sõbra jutu järgi, kes heliloojat 1816. aastal üle pika aja taas nägi, polnud Beethoven mitte millegagi rahul ning tihti tärkasid temas vihahood. Beethoven rääkivat väga palju, väga valjult, kiiresti ja elavalt. Kui Beethoven vaikis, läks ta otsaesine kortsu, muutudes hirmuäratavaks neile, kes ei teadnud, et tegelikult oli heliloojal imehea süda. Beethoven oli vaatamata kurtusele elu lõpuni elav ja paeluv vestluskaaslane. Ta oli äärmiselt kriitiline valitsevate monarhiate suhtes, mistõttu ennustas üks sõber, et helilooja sureb tapalaval. Liigse suupruukimise eest kinnivõtmisest päästis Beethovenit vaid tema tuntus.
Looming.
Näide Beethoveni käekirjast (lehekülg 6. sümfoonia manuskriptist)
Beethoveni komponeerimislaadi iseloomustab eelkõige pikk teoste valmimisaeg. Seda ei põhjustanud aga helilooja aeglane tööviis, vaid asjaolu, et tal oli korraga käsil mitu suurt teost. Samuti oli tal kombeks oma teoseid viimse detailini lihvida. Tema helikeel varieerub küll eri teostes, kuid üsna sagedasti on see pateetiline ja heroiline, mistõttu peetakse neid kahte märksõna väga beethovenlikuks. Sellised teosed on näiteks tema enimmängitavad sümfooniad: Kolmas, Viies, Seitsmes ja Üheksas.
Viini muusikaelu kirjutamata reegel oli, et enne kontserti lugu ei kirjastatud. Veelgi enam: mis puutub Beethoveni klaverikontsertidesse, siis visandas ta klaveripartii enne esmaesitust vaid eskiisi näol. Ühe Beethoveni assistendi-muusiku kirja kohaselt oli ta ühel akadeemial Beethoveni lehepööraja ning suureks imestuseks nägi ta pärast järjekordset lehekeeramist uuel lehel vaid arusaamatuid märkusi ning soolodest oli kirja pandud vaid sisseastumiste esimesed taktid. Pärast esiettekannet lood kirjastati, kuid trükist ilmusid vaid orkestripartiid ning kadentsideta klaveripartii. Klaverikontsertide partituurid kirjastati alles 19. sajandi keskpaigas.
Beethoveni looming juhatab muusikaajaloos sisse 19. sajandi. Ta oli peamiseks eeskujuks paljudele romantismiajastu heliloojatele ning mitmed žanrid, eelkõige sümfoonia ja sonaat, lähtuvad 19. sajandi lõpuni tema teostest. Samas jääb tema muusika klassikaliselt loogilise ja tasakaalustatud vormistruktuuri raamidesse. Elu lõpus kirjutas ta muusikat, mida on peetud üleminekuks romantismile. Samas oli tema hiline looming kaasaegsete jaoks juba vananenud ja liiga konservatiivne.
Klaverimuusika.
Beethoven oli andekas ja tuntud pianist, mistõttu on klaveril tähtis koht ka tema loomingus, olulisem kui mistahes teisel pillil. Kõige tähtsama osa Beethoveni klaveriloomingust moodustavad tema 32 klaverisonaati. Neid iseloomustavad julge ja novaatorlik kompositsioon ning tihedad klassikalistest žanripiiridest väljaastumised. Hilisemates sonaatides kasutab Beethoven rohkelt polüfooniavõtteid fuugavormi. Sonaadid olid mõeldud kodus mängimiseks: Beethoveni elu ajal on neid praeguseks teadaolevalt kontserdil esitatud vaid kahel korral, samas kui nende nootide müük oli silmapaistvalt edukas. Sonaatide kõrval on Beethoven klaverile loonud veel variatsioonitsükleid ja väikepalu: bagatelle, prelüüde, rondosid, ühe poloneesi, nokturni ja fantaasia
Sümfooniad.
Beethoveni orkestrimuusika tähtsaim žanr on sümfoonia, mida on tal kokku üheksa. Sarnaselt Haydnile hakkas ta neid kirjutama hilja, esimene sümfoonia valmis aastal 1800, mil Beethoveni teoste hulk oli suur ja tema nimi tuntud. Beethoveni sümfooniates on ühendatud ülev, dramaatiline väljendus ning loogiline ja ökonoomne ülesehitus.
Beethoven toob oma sümfooniatesse mitmeid uuenduslikke jooni. Esiteks laiendab ta orkestrikoosseisu: 3. sümfoonias lisab ta kahele metsasarvele kolmanda, üheksandas sümfoonias juba neljanda. Viiendas sümfoonias lisab ta orkestrikoosseisu pikkoloflöödi, kontrafagoti ja kolm trombooni. Puhkpillide, eriti aga vaskpillide tähtsus suurenes, enam ei olnud nende ülesandeks vaid orkestri koloriidi täiendamine.
Teiseks muutis Beethoven sümfoonia vormi – neljaosalist sonaaditsüklit. Kui esimeses sümfoonias püsis see sarnasena võrreldes tema klassikutest eelkäijatega, siis alates teisest sümfooniast on ta asendanud tantsulise kolmanda osa, menueti, skertsoga (it k scherzo – nali). Kuues sümfoonia on hoopis viieosaline ning üheksandas osas on aeglane osa kolmas, mitte teine, nagu tavaliselt.
Beethoven pikendab sümfooniate kestusi. Kui Mozarti sümfooniatest vältasid vaid vähesed üle kolmekümne minuti ning tihtipeale oli nende pikkused lausa alla kümne minuti, siis Beethoveni kuuenda ja seitsmenda sümfoonia esitused kestavad umbes 40, kolmanda sümfoonia omad 50 ja üheksanda sümfoonia esitused umbes 70 minutit.
Instrumentaalkontserdid.
Instrumentaalkontserte on Beethovenil seitse: lisaks viiele klaverikontserdile veel viiulikontsert ja kontsert viiulile, tšellole, klaverile ja orkestrile. Kolm esimest klaverikontserti, mis on kirjutatud varem kui viiulikontsert ja kolmikkontsert, on lähedased Mozarti selle žanri teostele. Eriliseks teevad need teosed aga julge tonaalne plaan ja tarmukus, mis muudavad need teosed lähedaseks Beethoveni sümfonismile. Neljanda osa peamine fenomenaalsus seisneb selles, et esimest korda žanri ajaloos alustab klaver kogu teost. Instrumentaalkontserdile omast topeltekspositsiooni ta seal siiski ei kaota. Beethoveni neljandat ja viiendat klaverikontserti ning viiulikontserti iseloomustavad erakordselt pikad, 20–25 minutit kestvad esimesed osad. Viiulikontserdist tegi Beethoven Muzio Clementi soovitusel hiljem ka redaktsiooni klaverile ja orkestrile ning pärast väljaandmist hakkas see kandma oopusenumbrit 61a.
Orkestrile on Beethoven kirjutanud veel 11 avamängu, muusika kuuele näidendile, tantsusid, muusikat sõjaväeorkestrile. Teostest solistile ja orkestrile on lisaks seitsmele instrumentaalkontserdile veel Fantaasia klaverile, koorile ja orkestrile, Kaks romanssi viiulile ja orkestrile ning Rondo B-duur klaverile ja orkestrile.
Kammermuusika.
Beethoveni kammermuusika tähtsaima osa moodustavad tema 16 keelpillikvartetti. Eristatakse Beethoveni varaseid (kuus kvartetti, kirjutatud aastatel 1798–1800), keskmisi (viis kvartetti, kirjutatud aastatel 1806–1810) ja hiliseid keelpillikvartette (viis kvartetti ja "Suur fuuga", kirjutatud aastatel 1823–1826). Beethoveni keelpillikvartetid said populaarseks alles 19. sajandi teisel poolel. Tema kaasaegsed pidasid nende meeleolude vaheldumisi häirivateks, samuti ei meeldinud neile teravate kooskõlade eelistamine, vormitult pikad fraasid ega ebaharmooniline polüfoonia.
Kümnest viiulisonaadist üheksa komponeeris ta vahemikus 1797–1803. Algselt nimetati neid teoseid tihtipeale "sonaadiks klaverile koos viiuliga" või isegi "sonaadiks klaverile viiuli saatega". Tema viiulisonaadid ei osutunud populaarseks: dünaamikakontrastid, üllatuslikud modulatsioonid ja uudsed rütmid sundisid kriitikuid nimetama Beethoveni viiulisonaate liiga koolmeisterlikeks ja ebameloodilisteks.
Kammermuusika žanrist on Beethoven kirjutanud veel viis tšellosonaati, ühe metsasarvesonaadi, klaveritriosid, keelpillikvintette, keelpillitriosid, teoseid flöödile, viiulile ja vioolale, kahele klarnetile, kahele metsasarvele ja kahele fagotile, kahele viiulile, vioolale, tšellole ja kahele metsasarvele jpm.
Oratoriaalsed suurvormid.
Beethoven on kirjutanud ühe oratooriumi, "Kristus õlimäel". Selle teose komponeeris ta vähem kui aasta pärast "Heiligenstadti testamenti" vaid kahe nädalaga. Teos kanti esmakordselt ette 5. aprillil 1803, samal hommikul lõpetas ta veel tromboonipartiisid. Teos pälvis lisaks positiivsetele hinnangutele ka ohtralt negatiivset kriitikat. Rahul polnud ka Beethoven, kes kritiseeris Franz Xaver Huberi libretot, aga ka teost esitanud koori ja orkestrit.
Beethoven on kirjutanud kaks missat: Missa c-moll ja "Missa solemnis", mis on loodud vastavalt vürst Esterhàzy ja helilooja õpilase ertshertsog Rudolfi peapiiskopiks pühitsemise auks. Tõsi, neist viimane valmis alles viis aastat peale pühitsemist. "Missa solemnist", mida Beethoven kirjutas samaaegselt 9. sümfooniaga, pidas helilooja ise oma suurimaks teoseks.
Ooper.
1804. aastal tehti Beethovenile ettepanek komponeerida ooper Jean-Nicolas Bouilly süžeele, mille nimeks sai algselt naispeategelase järgi "Leonore". Sama loo olid varem ooperiks komponeerinud Ferdinando Paer ja Pierre Gaveaux. Fideliole kirjutas Beethoven koguni neli avamängu, mida nimetatakse "Leonore nr 1", "Leonore nr 2", "Leonore nr 3" ja "Fidelio". Samuti on ooperist valminud kolm eri redaktsiooni. Nii avamängudest kui ka ooperitest mängitakse teatrites hiliseimat. Praegu tuntakse seda ooperit nimega "Fidelio".
Kuigi Beethoven alustas 1803 ka ooperi "Aleksander Makedooniast" komponeerimisega, on "Fidelo" tema ainus ooper. "Aleksander Makedooniast" libretist oli sama, kes Mozarti "Võluflöödilgi", Emanuel Schikaneder. Kuid ajad olid vahepeal muutunud ning tema süžeed ei paelunud enam publikut. Sellest ooperist valmis Beethovenil vaid üks trio, mille muusikat kasutas ta hiljem Florestani ja Leonore duetis ooperis "Fidelio".
Vokaalmuusika orkestrisaateta.
Edinburghi Thomsoni kirjastuse tellimusel seadis Beethoven suure hulga eri rahvaste, eriti aga iiri ja šoti rahvamuusikat. Beethoveni ülesandeks oli 164 laulu varustamine saate, ritornellide ja sissejuhatustega. Seejuures oli Beethovenile seade aluseks vaid rahvaviis, seatava laulu sõnu kirjastus Beethovenile ei saatnud.
Beethoveni originaallaululooming hõlmab 112 laulu. Tema viimased, 1816. aastal kirjutatud laulud moodustavad tsükli "Kaugele armsamale", mis on muusikaajaloo esimene terviklik, ühe idee, ühtse meeleolu ja samm-sammulise arendusega laulutsükkel.
Lisaks nendele on Beethoven loonud veel 25 neljahäälset lõbusasisulist pillisaateta kaanonit, millest igaüks on pühendatud ühele tema sõbrale; koorimuusikat, aariaid ja vokaalansambleid, instrumentaalmuusikast veel teoseid mandoliinile.


Toyota.
Toyota on mitme koha, ettevõtte ja asja nimi.


Diktaator (täpsustus).
Diktaator võib tähendada riiklikku ametikohta või piiramatu võimuga isikut riigis.


Jana-Gana-Mana.
Jana-Gana-Mana ('Sina oled kõigi inimeste meelte valitseja') on India hümn. Selle algsete bengalikeelsete sõnade autoriks on Rabindranath Tagore. Hümn on kasutusel 1950. aastast alates.
Tekst devanaagaris.
जन गण मन अधिनायक जय हे
जय हे, जय हे, जय हे
जय जय जय जय हे ॥
Transliteratsioonis.
Jaya He, Jaya He, Jaya He,


Raikküla valla lipp.
Raikküla valla lipp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Raikküla valla lipp.
Lipp on kinnitatud 12. juunil 1997, kuid lipu sünnipäevaks peetakse 19. oktoobrit 1997.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujuline lipp on jaotatud horisontaalselt kolmeks laiuks, ülemine ja alumine on valged, keskmine laid aga roheline. Valged laiud on 1,5 ühikut ja roheline 4 ühikut lai. Rohelise laiu keskel on kollane ristikuleht.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm, ning laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.
Põhjendus.
Roheline tähendab noorust ja lootust, looduslähedust ja valla elanike põhitegevust – põllumajandust. Kollane ristikuleht sümboliseerib samuti põlluharimist ja karjakasvatust – kohaliku rahva põlist elatise ja jõukuse allikat. Kolm ristikulehe südamekujulist haru meenutavad ka valla kolme peamist keskust – Purku, Raikküla ja Tamme küla. Ristikuleht on ühtlasi ristiusu jumaliku kolmainsuse sümbol. Valge on Raikküla valla paese pinnase võrdkuju.
Välislingid.
Lipp


Matti Nykänen.
Matti Ensio Nykänen (sündinud 17. juulil 1963 Jyväskyläs) on endine soome suusahüppaja, mitmekordne olümpiavõitja ja maailmameister. Pärast sportlaskarjääri on ta esinenud lauljana.
Ta on neljakordne olümpiavõitja (1984 ja 1988) ja kuuekordne maailmameister (1982, 1985, 1987 ja 1989).
Aastatel 1996–1999 kandis ta perekonnanime Paanala.
Elulugu.
Matti Nykänen alustas tõsiselt suusahüppetreeninguid 12-aastaselt, kuid esimese hüppe tegi ta juba 10-aastaselt. Noorena tegi ta aastas kuni 2000 treeninghüpet, hiljem aga kuni 3000. 1976. aastal sooritas ta esimese hüppe 60 meetri mäelt, aasta hiljem jõudis 90 meetri mäele. 1979. aastal 15-aastase poisina julges ta juba minna Lahti suurele mäele.
30. märtsil 1980. aastal tuli Matti 17-aastaselt esmakordselt Soome meistriks. 1981. aastal tuli ta juba noorte maailmameistriks. 1982. aasta maailmameistrivõistlustel Oslos võitis Nykänen täiskasvanute võistlustel oma esimese maailmameistritiitili suurelt mäelt.
1984. aasta taliolümpiamängudel Sarajevos oli Matti alles 20-aastane, kuid näitas suurel mäel suurt ülekaalu. Esimeses voorus hüppas ta mäerekordi 116 m. Ka teises voorus hüpatud 111 m oli vooru pikim ja nii tuli suusahüpete ülekaalukaim olümpiavõit. Vahe teiseks jäänud Jens Weissflogiga oli 17,5 punkti.
1985. aastal tegi Matti Planica lennumäel uue maailmarekordi 191 m. Sama aasta detsembris tuli tal esimene ebameeldiv vahejuhtum. Ta saadeti maailma karika etapilt Lake Placidist koju alkoholi tarvitamine ja ebasportliku käitumise tõttu. 1986. aastal jätkusid noore mehe "vägiteod". Suvel, olles ülemäära tarvitanud alkoholi, osales ta kioski röövimises.
1986. aasta detsembris abiellus Matti Tiina Hassineniga.
1987. aasta jaanuaris saadeti Nykänen Kesk-Euroopa nelja hüppemäe turneelt jälle alkoholi liigse tarvitamise ja sportlasele sobimatu käitumise pärast koju. Oktoobris sündis Matti ja Tiina perre poeg Sami.
1988. aasta taliolümpiamängudel Calgarys võitis ta kõigepealt normaalmäel. 23. veebruaril hüppas Matti suure mäe võistluste esimeses voorus mäerekordi 118,5 meetrit, teises voorus tegi 107-meetrise hüppe ja nende mängude teine kuldmedal oli taskus. Nii nagu suure mäe võit, tuli ka normaalmäe võit ülekaalukalt. Järgmisel päeval toimus suure mäe meeskondlik võistlus. Ka selles tegi Matti päeva pikimad hüpped 115,5 ja 114,5 meetrit. Kolme kulmedali võiduga oli Matti Nykänen Calgary olümpiamängude edukaim sportlane.
Pärast edukat olümpiat hakkas Matti üha rohkem jõudma ajalehtede esikülgedele, kuid mitte oma sportlike tulemuste poolest. Ajalehtede huviorbiiti jõudsid Matti skandaalid eraelus. Sportlikud tulemused kannatasid. Sporlaskarjääri lõppedes on Matti proovinud mitmesuguseid asju: üritanud lauljana edu saavutada, kuid märkimisväärset edu pole saavutanud. Isegi stripparina on ta rahva ette tulnud.
1988. aastal läks ta lahku Tiinast. Põhjuseks oli ikka ja jälle alkoholi liigne pruukimine. Selle lahutuse võttis ta ajakirjas (Seura 46/88) kokku sõnadega: "Armastus on kui lõngakera. See algab ja lõpeb." Sama aasta lõpus leidis ta uue naistuttava Pia Hynnise.
1989. aasta jaanuaris tunnistas kohus Matti sündinud Anni isaks ja Mattil tuli talle hakata maksma 800 marka elatusraha kuus. Juunis abiellus ta Piaga. 1990. aastal sai ta suusalennu MM-il oma viimase, hõbemedali. Sama aasta suvel sündis tütar Eveliina. 1991. aasta jaanuaris lahutati Matti teine abielu.
1992. aastal ilmus Matti esimene plaat "Yllätysten Yö", mida müüdi 25 000 tükki.
1993. aastal harjutas Matti jälle suusahüppeid, kuid erilise eduta. Ilmus teine plaat "Samurai".
1996. aastal oli tal probleem südamega. Matti abiellus kolmandat korda ja muutis nime: Matti Nykäsest sai Matti Paanala. Ta valiti Uurase kohaliku omavalitsuse volikokku.
1998. aastal lahutas Matti Sari Paanalast ja läks kasiinosse strippariks. Samal aastal kihlus ta tunnise tutvuse järel kellegi eestlase Jaanaga, kuid nädala pärast loobub kihlusest temaga. 1998. aasta lõpus kihlus ta Mervi Tapiolaga.
27. märtsil 2001 abiellus Matti neljandat korda Merviga. Nende kooselu on pidevalt ajalehtede veergudel, sest nende kokku-lahku elu ja tülid olid väga sagedased.
5. novembril 2003 sai Matti Nykänen Tallinnas rabanduse. Eesti Päevaleht: "Abikaasaga Tallinnasse puhkama tulnud Soome kunagine suusahüppekuulsus Matti Nykänen jõi hotelli kangemast kraamist peaaegu tilgatuks ja kaotas pärast öö otsa väldanud pummeldamist kolmel korral teadvuse."
3. märtsil 2004 ilmus Mattist raamat "Matti Nykänen - huipulla ja montussa". (Matti Nykänen - tipus ja augus.)
28. oktoobril 2004 mõistis Tampere kohus Matti Nykäsele kahe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistuse perekonnatuttava pussitamise eest. Täitmisele läks ka varem määratud tingimisi vanglakaristus. Kuna ta läks vangi esimest korda, sai ta pärast poole karistuse kandmist 2005. aastal välja, ent vahistati juba 4 päeva pärast, sest ta peksis oma naist Mervit.
5. jaanuaril 2006 linastus Soomes mängufilm "Matti".
"Olen tihti soovinud olla tavaline inimene. Kuid kuna seadsin endale sportlasena eesmärgiks olla eriline, pean selle rolli ka tavaelus lõpuni vedama," on ta öelnud.
27. novembril 2009 Matti Nykänen alustas oma kokk programmi "Mattihan se sopan keitti" Sub-telekanali veebilehel.
25. detsembril 2009 Nykänen ähvardas naist noaga ja püüdis kägistada käes oleva hommikumantli vööga.
24. augustil 2010 mõisteti talle abikaasale kehavigastuste tekitamise eest aasta ja nelja kuu pikkune vanglakaristus.


A-ha.
a-ha on norra pop-rockbänd, mis moodustati 1982. aasta alguses ja tegutseb tänapäevani. Bändi koosseisus on Morten Harket (vokaal), Magne Furuholmen (klahvpillid, vokaal) ja Pål Waaktaar (kitarr, vokaal).
Bänd lahkus Norrast Londonisse, et suuremat edu saavutada. Nende debüütalbum ja -singel tulid välja 1985 ja mõlemat saatis kohe edu, nii et nad ansambel sai Grammy nominatsiooni aasta uustulnuka kategoorias.
A-ha debüütsingel "Take On Me" saavutas edu nii USA-s (müügiedetabelis nr 1) kui ka Suurbritannias (müügiedetabelis nr 2).
1987. aastal kirjutas a-ha tunnuslaulu järjekordsele James Bondi filmile "The Living Daylights" ("007 ohutsoonis").
Samal aastal sai a-ha Peer Gynti auhinna, mis antakse kord aastas Norrat maaailmas positiivselt tutvustanud isikule.
Aastal 1993 bänd lagunes, kui kõik liikmed asusid soolokarjääri tegema. Samal aastal täitus bändil 20 miljonit müüdud plaati.
1998 tuli a-ha jälle kokku. Nende esimene etteaste pärast taaskokkutulekut oli Nobeli rahupreemia kontserdil. 2000. aastaks oli bändi albumeid müüdud juba 36 miljonit eksemplari.


Benito Mussolini.
Benito Amilcare Andrea Mussolini (hüüdnimi itaalia keeles "Il Duce" 'juht'; 29. juuli 1883 Predappio, Forli provints – 28. aprill 1945) oli Itaalia peaminister ja diktaator aastail 1922–1943 ja seejärel juhtis aastatel 1943–1945 Saksamaa marionettvõimuna Itaalia Sotsiaalset Vabariiki.
Noorus.
Benito Mussolini sündis sepa peres. Tema lapsepõlv möödus vaesuses, mis ei võimaldanud tal omandada head haridust. Mussolini õppis kirikukoolis ning see andis talle võimaluse ise lapsi õpetada, kuid õpetaja ametit ei pidanud ta kaua. Itaalia-Türgi sõja päevil (1910–1911) sai temast sotsialistide parim ajakirjanik ja hiljem töötas ta toimetajana sotsialistide ajalehes "L'Avanti" ('Edasi').
Esimeses maailmasõjas.
Mussolini pooldas Itaalia astumist ilmasõtta Antanti poolel. Kuna aga sotsialistid olid haaratud patsifismi ideedest, läks Mussolini nendega tülli ja ta heideti oktoobris 1914 Itaalia sotsialistide parteist välja ja oli kuni sõja lõpuni Antante valitsuste palgaline mõjuagent, avaldades ajakirjanduses patsifistliku sisuga artikleid. Sõja-aastatel oli Mussolini sõdurina rindel ning sai seal haavata. 1919. aastal asutas ta vasakpoolsete vastu suunatud sõjaveteranide organisatsiooni "Fascio di Combattimento" (võitlusliit), mis 1921. aastal kuulutas enda Rahvuslik Fašistlikuks Parteiks. Põhiline toetajaskond olid erusõjaväelased, dissidentidest sotsialistid, suurmaaomanikud ja futuristid. Fašistid rakendasid kommunistide suhtes füüsilist terrorit ning tegelesid ka tänapäeva mõistes "katusepakkumisega".
Võimuletõus.
Oktoobris 1922 organiseeris Benito Mussolini järjekordse valitsuskriisi ajal Itaalia valitsusele ning kuningale Vittorio Emanuele III-le surve avaldamiseks demonstratsiooni, nn Marsi Roomale, ja nõudis valitsust endale. 31.oktoobril 1922 kuulutas kuningas Mussolini peaministriks. Antifašistidel keelati riigist lahkuda, nende üle mõisteti kohut, paljud hukati. Kehtestati korporatiivne süsteem, sotsiaalsete tagatiste eest nõuti töölistelt vastuvaidlematut allumist. Saavutati kokkulepe Vatikaniga, ametiruumidesse üle kogu Itaalia ilmusid kohustuslikud krutsifiksid. Huvitaval kombel ei kiusatud Mussolini võimuloleku ajal Itaalias juute taga, isegi kõik sünagoogid jäid terveks. 1927. aastal loodi antifašistide jälitamiseks salapolitsei OVRO, mis allus otse Mussolinile.
Abessiinia vallutamine.
Saksamaa võimule tulnud saksa fašistide liidri Adolf Hitleri toetusega ja Prantsusmaa heasoovliku neutraliteega vallutas Mussolini poolt juhitav Itaalia 1935.- 1936.aastal toimunud sõjakäigu ajal Abessiinia.
Teine maailmasõda.
Benito Mussolini juhtis riiki üle 20 aasta. 1943. aastal ta kukutati ning arreteeriti Itaalia kuninga käsul. Sakslased vabastasid Mussolini, kuid Teise maailmasõja lõpus 26. aprillil 1945 sattus ta koos armukese Clara Petacciga Itaalia kommunistlike partisanide kätte. 1945. aasta 28. aprillil lasti Mussolini maha. Tema ja ta armukese laipa näidati avalikult Milano rahva ees.


Kurtna järvestik.
Kurtna järvestik asub Ida-Viru maakonnas Illuka vallas Iisaku–Illuka mõhnastiku põhjaosas; Eesti suurim järvestik.
Füüsilis-geograafiline iseloomustus.
Kurtna mõhnastik paikneb mattunud Vasavere ürgoru kohal. Kurtna järvestik on Eesti üks unikaalseimaid järvede alasid, kuhu kuulub 42 järve, suurusega 0,2–136 hektarit.
Järvestiku järved on tekkinud mandrijää taganemisel kruusa ja liivaga kattunud ja mahajäänud hiidjääpankade sulamisel sulamisasemetesse ehk söllidesse. Maha jäänud kruus ja liiv tekitasid omakorda mõhnastiku ja oosid.
Järvestiku kaitse ja kaitsealused liigid.
Järvede ja seda ümbritseva nõmmemetsa kaitseks on loodud Kurtna maastikukaitseala. Mõningates järvedes kasvab haruldasi taimi, nagu vesilobeelia ja järv-lahnarohi.
Kaitseala loodi 1987. aastal 9 km pikkusele ja 3 km laiusele maa-alale. Kurtna maastikukaitseala pindala on 2557 ha. Osa Kurtna järvestiku järvi, näiteks järvestiku suurim, Konsu järv, on jäetud väljaspoole kaitseala piire.
Järvedest alguse saavad jõed.
Suurjärvest saab alguse Vasavere jõgi, Peen-Kirjakjärvest Mustajõgi.
Inimtegevus ja keskkonnaohud.
Järvede veetasemele, mis on langenud keskmiselt üle 4 meetri, on halvasti mõjunud põlevkivikaevandused, Oru turbaraba ning teiste rabade kuivendamine ja Vasavere veehaardest väljapumbatava põhjavee suured kogused. Järvede lõikes on veetaseme langus erinev, enamasti 1-7 meetrit; kõige suurem on see Liivjärves – 7,2 m.
Rohke pinna- ja põhjavee tarbimine on kaasa toonud järvede eutrofeerumise. Konsu järvest pumbatakse vett Kohtla-Järve keemiatööstusele ja Kohtla-Järve linnale. Samas pumbatakse (juhitakse) kaevanduste vett Konsu ja Nõmmejärve.
2006. aasta juuli alguses puhkes Liivjärve ääres metsatulekahju, mis kiiresti levis ning hõlmas üle 80 hektari metsa ja kõrvalasuva Oru turbavälja. Tulekahju kustutamine võttis aega mitu nädalat.
Eelpoolöeldut arvestades on Kurtna järvestiku järvede loendis olevate järvede pindalad orienteeruvad.
Kurtna järvede loend.
Järvede nimed (sulgudes on kehtivad muud nimed) ja pindalad on võetud 2006. aastal ilmunud trükisest "Eesti järvede nimestik", koostanud Ruta Tamre.


Edvard Radzinski.
Edvard Stanislavovitš Radzinski (vene "Эдвард Станиславович Радзинский"; sündis 23. septembril 1936 Moskvas) on vene näitekirjanik ja biograaf. Ta on kirjutanud mitu populaarset elulugu ajaloolistest võimukandjatest.


Märt Tänava.
Märt Tänava (sündis 1934) on eesti ajaloolane.
Ta lõpetas 1953. aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi hõbemedaliga.
Ta on ajalookandidaat, kauaaegne Tartu Ülikooli ajalooõppejõud (dotsent). Ta on Eesti parimaid Vana-Rooma ajaloo tundjaid.


A Band Called Pain.
A Band Called Pain on USA heavy-metal bänd. Nende lugu "Holy" on filmi Saag II ("Saw II") "soundtrack"il.
Välislingid.
Band Called Pain, A
Band Called Pain, A


Qābūs ibn Sa‘īd.
Qābūs bin Sa‘īd Āl 'Bū Sa‘īd (2008)
Qābūs bin Sa‘īd Āl 'Bū Sa‘īd (ka Qābūs ibn Sa‘īd, araabia keeles قابوس بن سعيد ال بو سعيد; sündis 18. novembril 1940 Salālas) on Omaani sultan aastast 1970.
Qābūs on eelmise sultani Sa‘īd bin Taimuri ja tema abikaasa, printsess Mazoon al-Mashani ainus poeg.
Ta omandas alghariduse kodukohas ja põhihariduse Indias Punes. 16-aastaselt saadeti ta õppima Inglismaale. 20-aastaselt astus ta Sandhursti sõjaväeakadeemiasse ja teenis Briti armees, hiljem õppis kodumaal ajalugu ja kultuuri. Ta sai võimule sisesegaduste järel, kui tema isa loobus troonist. Kaost põhjustasid kommunistlikud sissid, keda toetas Lõuna-Jeemen. Qābūs suutis nende mässu Dofharis maha suruda ja suhtus neisse leebelt, andes neile peagi amnestia. Seejärel hakkas ta riiki järkjärgult reformima, asendades senised islamiseadused läänelikega ja rajades moodsa meditsiinisüsteemi. Ka majanduses on Omaan tema ajal saavutanud silmapaistvat edu: kuigi riigi elatustase ei küündi Saudi Araabia ega Kuveidi tasemele, on tegu ühe Lähis-Ida jõukaima riigiga.
Qābūs on sügavalt usklik mees ja rajanud oma raha eest üle 2000 mošee. Aastal 2001 valmis Omaanis maailma suurim mošee, milles asub maailma suurim käsitsi tehtud vaip.
Viimasel ajal on Qābūs teinud demokraatlikke reforme, kehtestades üldise (nii meestele kui naistele) valimis- ja kandideerimisõiguse. 2003 toimusid Omaanis esmakordselt vabad valimised, kus valiti parlamendi alamkoda. Reformidele vaatamata on sultanile jäänud sisuliselt absoluutne võim, kuid enamik omaanlastest on tema riigile eduka poliitika heaks kiitnud.
1976 abiellus ta oma onutütrega, kuid abielu lahutati peagi. Tal ei ole lapsi. Ei ole selge, kes pärib sultanaadi. Vastavalt Omaani põhiseadusele valib uue sultani perekonnanõukogu. Sultan on koostanud kirja, milles ütleb, keda soovib enda järeltulijana näha, aga vastavalt Omaani põhiseadusele avatakse see kiri ainult sel juhul, kui perekonnanõukogu ei jõua uue sultani valmisel ühismeelele. Isaliinis on tema lähimad sugulased tema onupojad.


AFI.
AFI (A Fire Inside) on USA-s 1991 loodud punk rock ansambel.
Bänd sai alguse keskkoolis kui Davey Havok, Mark Stopholese ja Vic Chalker tahtsid bändi alustada, kuid neil oli mõningaid probleeme ning kõige suurem neist oli trummari puudumine. Mark soovitas bändi oma sõpra Adam Carsonit. Keegi eriti ei teadnud, kuidas pille mängida, kuid nad teadsid, et Daveyl on hea hääl ja Adamil olid trummid. Mark õppis ära kitarri ja Vic õppis ära bassi.
Pärast keskkooli lõpetamist läks bänd lahku. Meeldejäävas bändi kokkutulekus, mille korraldas üks nende klassikaaslane, mängisid nad Phoenix Theatre'is mõnesajale fännile. Nad otsustasid uuesti ühineda ja plaadi teha.
1995. aastal lasi Wignut Records välja plaadi "Answer That and Stay Fashionable".
"Very Proud Of Ya" tuuri ajal lahkus bändist nende bassist ja ta asendati Hunter Burganiga. Salvestati album "Shut Your Mouth And Open Your Eyes".
Hiljem paluti Markil seletamatutel põhjustel bändist lahkuda ja ta asendati praeguse kitarrist Jade Pugetiga, kes oli bändiliikmete hea sõber keskkoolist saadik.
Jade Puget ja Davey Havok on loonud AFI kõrvalt oma enda bändi, mis kannab nime Blaqk Audio. Tegemist on elektroonilise muusikaga.
Singlid.
Fire Inside, A
Fire Inside, A


Gediminas.
Gediminas (poolapäraselt Giedymin, valgevene Hiedymin või Hiedzimin; umbes 1275 – detsember 1341) oli Leedu suurvürst 1316 kuni oma surmani. Teda peetakse riigi üheks edukamaks monarhiks.
Gediminas suurendas Leedut tunduvalt endiste Vana-Kiievi-Vene Suurvürstiriigi alade arvelt (Kiievi vürstiriik) ning suutis tänu oskuslikule laveerimisele katoliikluse ja vene õigeusu vahel oma paganliku riigi säilitada.
Gediminas arendas tunduvalt riigi majanduselu, rajades uusi linnu (sealhulgas Vilniuse) ning kutsudes sinna elama sakslasi. Tema vihaseimaks vastaseks jäi aga Saksa ordu.
1323. aastal levisid Euroopas kirjad, milles Gediminas teatas, et on valmis katoliku usku üle tulema, ning kutsus Leetu munki, kaupmehi ja käsitöölisi. Hiljem selgus aga, et suurvürst ei mõtlegi katoliiklusesse astumise peale ja tõenäoliselt oli tegemist Riias valminud võltsingutega. Samas võttis Gediminas kohale saabunud kaupmehed, käsitöölised ja mungad vastu ning elavdas nõnda oluliselt oma riigi majanduselu.
Gediminas suri 1341. aastal lahingus ristirüütlitega saadud vana haava tõttu.
Isiklikku.
Gediminas oli abielus kolm korda, ning kolmest abielust oli tal 7 poega ja 6 tütaret.
Narimantase, Algirdase и Jaunutise järglastest moodustus Gediminaste dünastia.


Toomas Hellat.
Toomas Hellat (27. november 1920 Tallinn – 13. november 1987 Tallinn) oli eesti luuraja.
Noorus.
Algkooli lõpetas Tallinnas Westholmi gümnaasiumi juures, 1933-1938 õppis Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. 1938 astus TÜ õigusteaduskonda, osales agaralt EÜS Põhjala üritustel. 1939. aasta sügisel põgenes isa soovitusel Soome, Talvesõja ajal oli Soome Ringhäälingu eestikeelsete saadete diktor.
Teine maailmasõda.
1940. hilissügisest 1941. veebruarini viibis Soome luure ülesandel (agent "Lassila") Eestis.
Toomas Hellat kuulus langevarjurina luuresalka Erna. Teda autasustati II klassi Raudristiga.
1941. novembris lülitus Saksa luure teenistusse töötamaks inglaste vastu (agent "Keller"). Sõja ajal viibis Eestis, Riias, Hamburgis, Novorossiiskis, Sofias, Kreekas, Leningradi lähistel; 1943. septembris naasis Tallinna. Hiljem õppis ta Saksamaal luurekoolis ja ta saadeti Eestisse. 10. detsember 1944 ta vahistati Nõukogude võimude poolt. Pärast piinamist andis ta üles suurema osa oma kaaslastest, kokku 221 nime.
Hellatilt pärinevatele andmetele tuginedes purustasid julgeolekuorganid detsembris 1944 Haukka-Tümmleri grupi. Tapeti Leo Talgre. Arreteeriti kakssada inimest, konfiskeeriti 23 raadiosaatjat ning avastati paarkümmend konspiratiivkorterit ja peidupaika.
1. veebruaril 1947 mõisteti erinõupidamise otsusega 20 a laagrit, kuid juba sama aasta augustis taheti teda kasutada operatiivtöö huvides Eestis. ENSV KGB 2. osakonna 1954-1955 aruannete järgi hoiti teda Eestis sisevanglas, 11. juulil 1955 väljastati protokoll tema vabastamise kohta.
Pärast vangistusest vabanemist (1955) jätkas Hellat agendinime "Haakla" all koostööd nõukogude julgeolekuorganitega.
Elu lõpu poole töötas ta hotelli Tallinn administraatorina.
Isiklikku.
Ta oli poliitiku, diplomaadi ja riigikohtuniku Aleksander Hellati ja Ida Toferi (1880–1939) poeg.


Juku Pent.
Juku Pent (õieti Johannes Pent; 20. november 1918 Jäneda – 16. oktoober 1991 Sonthofen, Saksamaa) oli eesti suusataja ja sünteetilise suusamäärde väljatöötaja.
Teises maailmasõjas pälvis ta ühe päevaga nii I kui II klassi Raudristi.
Ta osales 1952. aasta taliolümpiamängudel Oslos Saksamaa koondise liikmena, tulles 20. veebruaril 1952 50 km suusatamises 26. kohale (4:30.56,0).


Maak.
Maak on mineraalne maavara, mille kaevandamine on majanduslikult otstarbekas.
Enamasti mõeldakse maagi all maavara, millest eraldatakse metalle. Vastavalt sellele, mida maagist eraldatakse, nimetatakse neid raua-, vase-, pliimaagiks jne.
Maake moodustavad maakmineraalid on näiteks püriit (rauamaak), galeniit (pliimaak), sfaleriit (tsingimaak), magnetiit (rauamaak), hematiit (rauamaak), kalkopüriit (vasemaak) jne.


Kurtna (Illuka).
"See artikkel on Ida-Virumaal asuva küla kohta, teiste samanimeliste külade kohta vaata Kurtna."
Kurtna küla asub Ida-Viru maakonnas, Illuka vallas Jõhvi – Vasknarva maantee ääres. Kaugus Jõhvist 12 km.
Kurtna külas elas 2000. aasta seisuga 206 elanikku.
Kurtna küla asub ajaloolise Alutaguse kihelkonna alal. Küla on esmakordselt mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus "Kurtiaos". Küla suuruseks märgitakse seitse adramaad.
1480. aastast on andmed Vasknarva ordulinnusega seotud Kurtna ordumõisa "Kurtnis" kohta. Kurtna ordumõis ja Kurtna küla kuulusid Jõhvi kihelkonda. Peale ordumõisade kaotamist muutus Kurtna mõis rüütlimõisaks. Kurtna mõisast on säilinud historistlik härrastemaja aastast 1880 ja punasest kivist valitsejamaja aastast 1911.
Kurtna mõisa järgi on oma nime saanud Kurtna järvestik ja Kurtna nõmm.


Leo Talgre.
Leo Talgre (3. veebruar 1919 Vastseliina, Võrumaa – 17. detsember 1944 Tallinn) oli eesti luuraja.
Põgenes 1941. aasta märtsis Nõukogude okupatsiooni eest suuskadel Soome. Liitus sama aasta juunis Erna salgaga, heideti 27. juulil langevarjuga Viitna lähedal. Osales radisti-luurajana Erna lahingutes.
1941 liitus Cellariuse luureüksusega, autasustati II klassi Raudristiga. Aastatel 1943–1944 oli Haukka-Tümleri grupi põhiorganiseerija.
Detsembris 1944 hukkus ta kinnipidamiskatsel. Tema hukkumisega seoses on levinud mitmeid versioone.


Mati Mandel.
Mati Mandel Läänemaa Muuseumi 2011. aasta konverentsil esinemas
Mati Mandel (sündinud 11. juunil 1945 Tartus) on eesti arheoloog ja ajaloolane.
Lõpetas 1972 Tartu Ülikooli arheoloogiale spetsialiseerunud ajaloolasena.
Ta kaitses 1992 magistritöö "Võitlusnuga ja mõõk Muinas-Eesti relvastuses" ja 2003 doktoritöö "Läänemaa kalmed 5.–13. sajandil".
Mandel on peamiselt uurinud Läänemaa muinas- ja keskaega läbi arheoloogilise leiumaterjali, samas on ta kirjalike allikate valguses uurinud ka Läänemaad ja Harjumaad 1940. aastatel.
Töökohad.
Eesti Ajaloomuuseum (1972). Vanema ajaloo osakonna juhataja.


Karlmann (Ida-Frangi kuningas).
Karlmann (umbes 830–880) oli Karolingide dünastiast pärinev Baieri ja hiljem Ida-Frangi kuningas. Ta oli Ludwig Sakslase vanim poeg.
Karlmann hakkas mitu korda oma isale vastu ning 864 oli too talle sunnitud andma Baieri kuningriigi. Isavastaste mässudega ka tema vennad Karl Paks ja Ludwig Noorem. 876, kui Ludwig Sakslane suri, sai Karlmann ka Ida-Frangi kuningaks. Ta ei valitsenud riiki ainuvalitsejana, sest Karl Paks oli Alemannia ja Reetia kuningas, Ludwig Nooremale kuulus aga Saksimaa.
877, kui suri Frangi keiser Charles Paljaspea, sai Karlmannist ka Itaalia kuningas. Kuid 879 sai ta rabanduse, mis muutis ta teovõimetuks ning järgmisel aastal ta suri. Et tal seaduslikke pärijaid polnud, jagati need tema vendade vahel. Kuid Karlmanni abieluväline laps Arnulf sai endale Kärnteni ning tõusis hiljem Frangi keisriks.


Toyota Motor Corporation.
Toyota Motor Corporationi peahoone Toyotas
Toyota Motor Corporation (jaapani トヨタ自動車株式会社 "Toyota Jidōsha Kabushikigaisha") on Jaapani autotootja, 2004. aastast turuväärtuselt maailma suurim autotööstusettevõte.
Ajalugu.
Toyota Motor Corporation sai alguse Koromo linnas (tänapäeval Toyota) 1933. aastal Sakichi Toyoda kudumisvabriku Toyoda Automatic Loom ühe haruna. Esimest sõiduautot Toyota Model AA hakati tootma 1936. aastal. Iseseisvaks ettevõtteks muudeti 1937. aastal, ettevõtte juhiks sai Sakichi poeg Kiichiro Toyoda (豊田佐吉). Tema kujundas ka ettevõtte logo, mis koosneb kolmest ellipsist ja muutis nime Toyotaks.
Pärast Teist maailmasõda tõusis Toyota Jaapani suurimaks autotootjaks. 1957. aastal siseneti Ameerika turule ja 1963. aastal hakati Toyotasid müüma Euroopas. 1971. aastal hakkas esimene tehas Euroopas (Portugalis) Toyotasid valmistama. Euroopas müüdi miljones Toyota 2000. aastal.
2004. aastal oli Jaapanis registreeritud uutest autodest 40% Toyotad.
Esimene Toyota sõiduauto Toyota Model AA
Kaubamärgid.
Toyota Motor Corporation toodab autosid kaubamärkide Toyota, Lexus, Daihatsu ja Scion all.
Müük Eestis.
Eestis müüdi 2007. augustis 399 uut Toyota sõiduautot, sealhulgas 125 Toyota Corollat, 81 Toyota Avensist ja 54 Toyota Aurist. Toyotat müüdi uute sõiduautode markidest kõige rohkem.


Arnulf Halb.
Arnulf Halb (saksa keeles "der Böse" (halb, kuri, paha); suri 14. juulil 937 Regensburgis) oli Baieri hertsog alates 907 kuni oma surmani ja Saksa vastukuningas 919–921. Ta pärines Luitpoldingi dünastiast.
Arnulf mässas legitiimsete Saksa kuningate Konrad I ja Heinrich I vastu. Peale esimese surma kuulutas ta end koguni vastukuningaks, kuid sai Heinrichilt lüüa ja pidi tolle ülemvõimuga leppima. Baieri hertsogina võõrandas ta enda mõju suurendamiseks kiriku maid ning sai seetõttu ka oma hüüdnime.


Hermann von Salm.
Hermann von Salm (sündis umbes 1035, suri 28. septembril 1088) oli Saksa vastukuningas aastast 1081 kuni oma surmani.
Hermanni poliitilise tõusu põhjustas investituuritüli paavsti, kelleks tollal oli Gregorius VII, ja Saksa-Rooma keisri vahel, kelleks tollal oli Heinrich IV. Tüli käis selle üle, kellel on õigus määrata Saksamaal piiskoppe ja mille alusel seda teha. Kumbki soovis iseenesele piiskoppide määramise õigust. Heinrich hakkas vaimulikele maid läänistama, tagades nii nende lojaalsuse. Juhtus sedagi, et mõnele vabanenud kohale määrasid uue võimukandja nii paavst kui keiser.
Seetõttu pani Gregorius Heinrichi kirikuvande alla. Paavst määras Rudolf von Rheinfeldeni vastukuningaks ja Heinrich omakorda laskis valida vastupaavsti. Saksamaal algas kodusõda. 14. oktoobril 1080 toimus Elsteri lahing, milles Rudolf purustas Heinrichi sõjaväe, kuid suri ise järgmisel päeval lahingus saadud haavadesse.
Saksimaa ja Švaabimaa aadlikud valisid 6. augustil 1081 Ochsenfurdis Hermanni uueks vastukuningaks. Mainzi peapiiskop Siegfried I kroonis Hermanni Goslaris 26. detsembril ja Hermann püüdis paavsti tahtmist Saksamaal läbi suruda.
Hermann lootis koguda suure sõjaväe ja sellega Heinrichit lüüa, aga selle soovi lõpetas tema peamise toetaja Otto von Northeimi surm 11. jaanuaril 1083. Hermann ei osutunud kaugeltki nii võimekaks juhiks kui Rudolf ja Heinrich suutis seetõttu kodusõja peaaegu ilma vastupanuta lõpetada. Hermann põgenes 1085 Taani.
1086 tuli ta sealt sõjaväega tagasi ja võitis liidus Baieri hertsogi Welf I-ga Heinrichit Bleichfeldi lahingus, kuid osutus niivõrd ebapopulaarseks, et pidi 1088 võitlusest Heinrichiga loobuma. Gregorius oli 1085 surnud ja järgmised paavstid enam nii saksavaenulikku poliitikat ei ajanud, nii et ka paavsti toetus Hermannile vähenes. Hermann suri varsti pärast seda. Rohkem vastukuningaid paavstid valida ei lasknud.
Hermann oli abielus Sofia von Formbachiga. Abielust sündis poeg Otto von Salm, kes järgnes isale Salmi valitsejana, kuid ei paistnud poliitikas ega poliitikaväliselt millegagi silma.


Günther von Schwarzburg.
Günther von Schwarzburg (1304–1349 Frankfurt Maini ääres) oli Schwarzburg-Blankenburgi krahv ja Saksa vastukuningas 1349. aastal.
Günther oli olnud keiser Ludwig IV ustav liitlane ning peale tolle surma proovis ta Wittelsbachide juhtimisel koos mõningate teiste Saksa vürstidega vastu seista kuningas Karl IV-le, kuid ebaõnnestunult. Ta sai Karli käest lüüa ning pidi oma taotlustest loobuma. Peale seda ta peagi suri.


Vladimir Bill-Belotserkovski.
Vladimir Naumovitš Bill-Belotserkovski (Владимир Наумович Билль-Белоцерковский; 9. jaanuar 1885 (vana kalendri järgi 28. detsember 1884) Oleksandrija, praegune Ukraina – 1. märts 1970 Moskva) oli vene kirjanik.
Ta oli pärit töölisperekonnast. Ta oli kaheksa aastat madrus Vene ja Briti purjekuunaritel ja aurikutel. Ta töötas laevapoisina ja laadijana Belgias, Hollandis ja Ameerika Ühendriikides. USA-s oli ta umbes seitse aastat mustatööline ja aknapesija.
Aastal 1917 naasis Venemaale ja astus kommunistlikku parteisse. Ta võttis osa kodusõjast ja tegeles kirjandusliku agitatsiooniga.
Alates 1918. aastast hakati tema loomingut avaldama. Aastast 1921 oli kutseline kirjanik. Ta kirjutas peamiselt näidendeid ja jutustusi.
Tema loomingus oli keskne koht töölisliikumisel, revolutsioonil, kodusõjal ja "sotsialistlikul ülesehitustööl". Nõukogude kriitikud paigutasid tema loomingu sotsialistliku realismi alla ning tõstsid esteetiliste kvaliteetide poolest eriti esile tema näidendit "Torm". Näidend räägib esimestest revolutsiooniaastatest.
Teosed.
Eesti keeles on ilmunud tema jutustuste kogu "Bismarck ja neeger" (1960; tõlkinud Hans Luik).
Välislingid.
Bill-Belotserkovski, Vladimir
Bill-Belotserkovski, Vladimir
Bill-Belotserkovski, Vladimir


John Kennedy.
John Fitzgerald Kennedy (29. mai 1917 Brookline, Massachusetts – 22. november 1963 Dallas, Texas), tuntud ka initsiaalide JFK all, oli Ameerika Ühendriikide 35. president.
Teise maailmasõja ajal teenis Kennedy USA mereväes. Ta oli algul nooremleitnandi auastmes ja teenis torpeedokaatri PT-109 kaptenina. 2. augustil 1943 rammis Jaapani hävitaja Amagiri" seda ja see uppus. PT-109-l oli parajasti 13 meeskonnaliiget, kellest hukkus suhteliselt vähe, ainult 2, ja ka haavata sai 2 meest (mõlemad paranesid hiljem). Kennedy organiseeris meeskonna evakueerumise läheduses olevale asustamata Ploomipudingi saarele, mida hiljem hakati kutsuma Kennedy saareks, ja hiljem pisut kaugemal olevale suuremale Olasana saarele, kus leidus kookospalme ja vett. Selle kangelasteo eest ülendati Kennedy leitnandiks ja teda autasustati Mereväe ja Merejalaväe medaliga.
John Kennedy oli demokraat. Ta kandideeris 1946 Esindajatekotta 1946 tugeva demokraatliku meelsusega valimisringkonnas pärast seda, kui eelmine saadik James Curley loobus oma kohast, et saada Bostoni linnapeaks. Kuigi Kennedyl polnud varasemat poliitikukogemust, võitis ta ikkagi. Esindajatekojas oli ta 6 aastat ja sel ajal paistis ta silma isemeelsusega, hääletades korduvalt niinimetatud partei liinist teistmoodi.
1952 kandideeris Kennedy Senatisse ametisoleva senaatori Henry Caboti vastu. Ta võitis valimised 51,34%-ga 48,35% vastu. Ta oli senaator 1953–1960.
1960. aasta presidendivalimistel võitis ta Richard Nixonit ja sai presidendiks. Kennedy poolt hääletas 49,7% ja Nixoni poolt 49,5% valijaist, aga Kennedy kogus 303 valijameest Nixoni 219 vastu. Kennedy oli kõige noorem mees, kes kunagi USA presidendiks valitud, ja ta astus ametisse pärast Dwight Eisenhowerit, kes oli oma ajal vanim, kes USA presidendiks valitud (hiljem on veel vanemana valitud Ronald Reagan).
17. aprillil 1961 toimus Sigade lahe dessant, mille Kennedy oli organiseerinud. 1500 väliskuubalast maabus Sigade lahes eesmärgiga kukutada Fidel Castro. 19. aprilliks oli ülestõus maha surutud ja selles osalenud üldiselt vangi langenud. Kennedy pidi astuma Kuuba valitsusega läbirääkimistesse ja kahe kuu pärast vabastas Kuuba vangid 53 miljoni USA dollari väärtuses toiduainete ja arstiabivahendite vastu.
Kennedy presidendiksoleku ajal toimus Kuuba kriis.
John Kennedy mõrvati Dallases. Ametliku versiooni kohaselt oli mõrvariks Lee Harvey Oswald. Seda on korduvalt kahtluse alla pandud. Ei kuriteo toimepanemise ega selle organiseerimise eest ole kedagi süüdi mõistetud.
John Kennedy on ainuke USA president, kes on pälvinud Pulitzeri auhinna. Selle pälvis ta raamatu "Profiles in Courage" eest. Raamatu kaasautoriks, keda kaanele ei kirjutatud, oli tema lähedane nõunik ja kõnede kirjutaja Theodore Sorensen.
1939. aasta 22.–24. mail külastas John Kennedy Eestit.
Isiklikku.
Ta kuulus mõjukasse iiri päritolu Kennedyte perekonda. Tema isa oli Joseph P. Kennedy, Sr..
President Kennedyl oli kaheksa õde-venda, teiste seas nooremad vennad Massachusettsi senaator Edward Kennedy ja 1968. aastal tapetud kohtuminister Robert Kennedy. Vanim vend Joseph, kes esialgu pidi isa järglasena poliitikuks saama, langes maailmasõjas lendurina.
John Kennedy oli abielus Jacqueline Kennedy-Onassisega. Neil oli kaks poega, kellest üks suri esimesel eluaastal, ja kaks tütart, kellest üks sündis surnult.
Tsitaat.
Olles külastanud Eestit 1939. aastal, oman isiklikke teadmisi eesti rahva pühendumisest vabadusele. Sellest andis maailmale meie päevil uue tõendi Viktor Jaanimets, Hruštšovi laevalt hiljuti põgenenud noor eesti meremees, kes oli sunnitud teenima Venemaad. Suunakem kõik oma püüdlused selleks, et ükskord eesti rahvas kerkib võidukalt esile vabas riigis. (28. oktoober 1960. Virkko Lepassalu. Riigipiir. Pegasus, 2010. Lk. 94.
Kirjandus.
Kennedy, John
Kennedy, John
Kennedy, John
Kennedy, John


Juice Leskinen.
Juhani Juice Leskinen [juhani juise leskinen] (sünninimi Pauli Matti Juhani Leskinen'"; 19. veebruar 1950 Juankoski – 24. november 2006 Tampere) oli soome "rock"-muusik, helilooja, luuletaja ja kirjanik.
Elukäik.
Muusikukarjääri alustas 1973. aastal koos Mikko Alatalo ja Harri Rinnega ansamblis Los Coitus Interruptus. Hiljem tegi Juice soolokarjääri, tema taustaansambliteks olid Slam ja seejärel Grand Slam.
Juice looming on jäänud ka Eurovisiooni lauluvõistluste ajalukku. Eurovisiooni lauluvõistlusel lauldi Juice loomingut kahel korral – 1981. ja 1982. aastal.
Eestlastele on enam tuntud Leskineni lugu "Eesti", mis avab soomlasele Eesti nii-öelda juicelikus stiilis.
Ta on kirjutanud laule ka teistele artistidele, näiteks soomekeelseid sõnu ansamblile Justament.
Juice on kirjutanud luuleread muu hulgas ka sõbrapäevapostmarkidele, mis ilmusid jaanuaris 2004.
Looming.
Juice loomingus oli esikohal ennekõike laulutekstid, kuid ta on loonud ka palju laule nii endale kui ka teistele artistidele.
Ta võttis osa mitmetest lauluvõistlustest. Kõige sagedamini osales ta Soome estraadimuusika arendamiseks mõeldud võistlusel "Syksyn sävel".
Albumid.
Juice loominguga plaate on välja antud üle poolesaja.
Juicest kirjutatud raamatud.
Juice loomingust on kirjutatud mitmeid "pro gradusid".
Juice elu ja loomingut on kajastatud ka näidendites "Juice! - lauluilta", "Kiskoilla maaten - jotakin Juicesta", "Älä sanojasi syö - Juicen lauluja ja runoja".
Välislingid.
Leskinen, Juice
Leskinen, Juice
Leskinen, Juice
Leskinen, Juice


Pargas.
Pargas (keskladina "barga" ja vanaprantsuse "barge") on suur lameda põhjaga paat.


Haukka.
Haukka (soome keeles 'Kull') oli 1943 Soome poolt loodud raadioluuregrupp, mis saadeti Saksa okupatsiooni all olevasse Eestisse.
Grupi eesmärk oli koguda soomlastele infot, millal sakslased lahkuvad ning jätavad ehk Punaarmeele tee Helsingi peale vabaks. Samuti pidid nad Soomele teatama Saksa vägede võimalikust dessandist Suursaarele. Nad pidid ka pidama sidet Eesti Rahvuskomiteega ning koguma andmeid Eesti poole teel olevate Punaarmee üksuste kohta.
Sellesse kuulus mõniteist eestlast. Grupi juht oli Leo Talgre, radistid olid Ustav Toom ja Toomas Rüütmann. Paadimees oli Georg Adams.
Grupp püüdis edutult leida kontakti Briti sõjaväeluurega (SIS).
Nad hakkasid sidet pidama Eesti vastupanuliikumisega ja vandusid truudust Otto Tiefi valitsusele.
Kui sakslased taganesid, jäi Haukka grupp Nõukogude vastuluure silmusesse. Haukka grupp purustati detsembris 1944, varitsuses langes Leo Talgre.
28. detsembri öösel 1945 ründas NKVD väeosa Võrumaal Nursipalus Haukka luuregrupi meeste poolt koondatud metsavendade punkrit (Nursipunker). Langes üheksa meest.
Haukka grupist on René Vilbre teinud dokumentaalfilmi " (esimene film sarjast "Kuum külm sõda"; 2005; stsenaristid Kiur Aarma ja Tiit Pruuli, idee autor Eerik-Niiles Kross).


Liibanoni seeder.
Liibanoni seeder ("Cedrus libani") on igihaljas ja kõrge (kuni 50 m) männiliste sugukonda kuuluv okaspuu. Ta kasvab looduslikult Tauruse mägedes ja Küprose saarel, kus varem moodustas suuri metsi, kuid praegu on muutunud haruldaseks. Liibanoni seeder on seedrile iseloomuliku ilusa korrapäratu vihmavarjutaolise võraga puu. Okkad on keskmiselt 3 cm pikkused ja 30-40 kaupa kimbus. Elab kuni kaks tuhat aastat vanaks. Seedripuu hakkab õitsema alles 25-30-aastaselt.
Liibanoni seedrit on mainitud juba Gilgameši eeposes. Puud on mainitud ka Piiblis, Laul 92:12: "Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil". Seetõttu on teda kujutatud Liibanoni lipul ja vapil.
Seedrit ei ole kohane nimetada seedermänniks. Seedermännid kuuluvad küll samasse männiliste sugukonda, kuid männi perekonda.
Kasvukoht.
Seedrid kasvavad looduslikult Vahemeremaades ja Himaalajas. Liibanoni seeder on looduslikult säilinud Türgis Tauruse mägedes ja Küprosel. Tema vähene kasvupiirkond on seletatav ülitundlikkusega õhusaaste osas. Samuti on ta aeglase kasvuga ega armasta ümberistutamist. Samuti on ta nõudlik pinnase osas: rohkelt päikest, parajalt niiskust, kuid pinnas peab olema mõõdukalt kuiv. Liibanoni seeder ajab juured sügavale mäestikukaljude pragudesse ning suudab nii trotsida kangeidki torme. See puu peab vastu ka siis, kui talvehingus riisub kõik muu. Liibanoni seeder on teistest seedritest vastupidavam, tugevam ja elujõulisem.
Kasutamine.
Liibanoni seedri pruun hästilõhnav ja kergestitöödeldav puit on väga hinnatud ehitustel, ka laevaehituses. Erakordselt mädanemiskindlast seedripuidust ehitatud hooned võivad vastu pidada aastatuhandeid. Seedreid kasutatakse ka dekoratiivtaimena parkides ja aedades.
Nii Piibel kui legendid räägivad valitsejatest, kes saatsid oma alluvaid seedrimetsasid hävitama. Kuningas Saalomon laskis Jeruusalemma kuulsa templi ehitada just seedripuust. Seedripuitu kasutasid ka Egiptuse vaaraod. Foiniiklased vajasid seedripuitu oma laevade jaoks.
Liibanoni seeder on oma kodumaal ammu haruldaseks jäänud. Tänapäeval on seal väikeste saludena järel vaid paarkümmend ruutkilomeetrit seedripuumetsasid, Süürias veel vähem, kuid Türgis on seda veel palju, sellepärast ei ole Liibanoni seeder nimetatud kaitset vajavaks liigiks.
Briti saartele istutati esimene Liibanoni seeder 1646. aastal ning see püsib elus tänini. Selle ümbermõõt küünib 7,6 meetrini. 18. sajandi keskpaiku olid liibanoni seedrid Britannias suurmood, sel ajal istutatud puid leidub paljudes parkides.


Arto Paasilinna.
Arto Tapio Paasilinna (sündinud 20. aprillil 1942 Lapimaal Kittilä vallas) on soome kirjanik.
Paasilinna sündis peres, kus oli viis poega ja kaks tütart. 1950. aastal isa suri ja ema jäi 7 lapsega üksi.
Esimene raamat "Karhunkaataja Ikä-Alpi" ilmus 1964. aastal.
Kuni 1975. aastani töötas Arto Paasilinna mitme ajalehe toimetaja, ajakirjaniku ja kolumnistina. Sel aastal avaldas ta romaani "Jänese aasta", mis osutus väga edukaks, ja ta hakkas elukutseliseks kirjanikuks. Kirjanikuna on ta väga viljakas: alates 1972. aastast kuni 2009. aastani on ta igal aastal avaldanud romaani, välja arvatud aastad 1973, 1978 ja 2002. Raamatute kirjutamise kõrvalt on ta endiselt kirjutanud ajalehtedesse arvamuslugusid.
Oktoobris 2009 tabas teda ajuinfarkt ning pärast seda pole ta enam olnud võimeline kirjutama.
Tema raamatuid on tõlgitud 45 keelde. Tema romaanide põhjal on tehtud filme ja teatrilavastusi, sealhulgas kuuldemänge.
Arto Paasilinna vennad Erno, Mauri ja Reino on samuti kirjanikud. Õde Sirpa Paasilinna-Schlagenwarth on kunstnik.
Välislingid.
Paasilinna, Arto
Paasilinna, Arto


1411.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad - 1410. aastad - 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad
Aastad: 1406 1407 1408 1409 1410 - 1411 - 1412 1413 1414 1415 1416


Nelja hüppemäe turnee.
Nelja hüppemäe turnee on igal aastal Kesk-Euroopas (Saksamaal ja Austrias) toimuv suusahüppajate mainekas võistlus, mis toimub alates 1953. aastast. Esimene võistlus toimus ühe aasta sees, kuid edaspidi on esimene etapp peetud detsembri viimastel päevadel ja järgmised kolm jaanuaris.
Esimene ja teine etapp toimuvad Saksamaal, vastavalt Oberstdorfis ja Garmisch-Partenkirchenis, kolmas ja neljas Austrias, Innsbruckis ja Bischofshofenis.
Alates 1996/97 aastast pääseb igal etapil põhivõistlusele valikvõistluse 50 paremat hüppajat (kui MK-sarja hetkeseisu 15 paremast jääb mõni tahapoole 50. kohast, pääseb ta ikkagi edasi ja välja langeb 50. koha saaja), kes esimeses voorus võistlevad paarides (valikvõistluse 1. ja 50., 2. ja 49. jne). Paaride võitjad pluss viis parimat kaotajate seas pääsevad teise hüppevooru.
Nelja hüppemäe turnee üldvõitja selgub nelja etapi punktide liitmisel.
Oberstdorfis toimub võistlus Grosse Schattenbergi (K-115) nime kandval mäel, mille rekord on 2003. aasta 29. detsembrist 143,5 meetriga norralase Sigur Petterseni nimel.
Garmisch-Partenkircheni Olympiaschanze (K-115) mäerekord on 143,5 meetriga šveitslase Simon Ammanni nimel.
Innsbrucki mägi Berg-Isel-Schanze (K-120) on kaks korda (1964 ja 1976) olnud ka olümpiamängude võistluspaigaks. K-110 trampliini mäerekordiks jäi 120,5 meetrit ning selle hüppas 2001. aastal poolakas Adam Malysz. Sama aasta suvel ehitati mägi ringi ja nüüd on kriitiline punkt K-120. 2002. aasta 4. jaanuaril hüppas sakslane Sven Hannawald uue mäe mäerekordiks 134,5 m.
Bischofshofeni Paul-Ausserleitner-Schanze (K-120) mägi on turnee neljast hüppemäest suurim. Mäerekord kuulub 2008. aastast austerlasele Gregor Schlierenzauerile 145 meetriga.


1410.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad - 1410. aastad - 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad 1480. aastad 1490. aastad
Aastad: 1405 1406 1407 1408 1409 - 1410 - 1411 1412 1413 1414 1415


1414.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad - 1410. aastad - 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad
Aastad: 1409 1410 1411 1412 1413 - 1414 - 1415 1416 1417 1418 1419


Nelja hüppemäe turnee võitjad.
Nelja hüppemäe turnee võitjad


Harilik maasikapuu.
Harilik maasikapuu ("Arbutus unedo") on kanarbikuliste sugukonda maasikapuu perekonda kuuluv igihaljas põõsas või väike puu.
Harilik maasikapuu kasvab Vahemeremaades, Lääne-Prantsusmaal ja Iirimaal.
Harilik maasikapuu kasvab 5–10, harva kuni 15 m kõrgeks. Tüve läbimõõt on kuni 80 cm.
Lehed on 5–10 cm pikad ja 2–3 cm laiad, läikivad ja saagja leheservaga. Õied on mõlemasoolised, valged (harva kahvaturoosad) ja kellukakujulised. Nende läbimõõt on 4–6 mm ja nad moodustavad pööriseid, kus on koos 10–30 õit. Õisi tolmeldavad mesilased. Maasikapuu õitseb sügisel ja viljad valmivad aasta aega, nii et nad saavad küpseks järgmise õitsemise ajaks. Oranžpunased luuviljad meenutavad välimuselt maasikat, kuid ei ole eriti maitsvad. Viljad on maheda jahuse maitsega.
Plinius vanema järgi tuleb maasikapuu ladinakeelne nimi "unedo" sõnadest "unum edo" ('ma sõin ühe ära') ja niisugune käitumine võib täiesti vastata viljade maitsele. Ühtlasi soovitas ta seda puud mitte istutada sinna, kus mesilasi kasvatatakse, sest maasikapuu õied andvat meele kibeda maitse.
Erinevalt enamikust kanarbikulistest kasvab harilik maasikapuu hästi lubjarohkel pinnasel. Istutada on seda parem varjatud kohta, sest ta õitseb hilja. Kui teda soovitakse kasvatada puukujulisena, siis tuleb tema mitmest tüvest üks välja valida ja ülejäänud ära lõigata.
Harilik maasikapuu on kohastunud kasvamiseks vahemerelises kliimas, kus suvel vihma ei saja. Niisuguses kliimas on teda kõige parem kasvatada ja sellepärast on ta Kalifornias levinud ilupuu. Kuid ta kasvab hästi ka Iirimaal, kus suved on vihmased ja jahedad, sest sademetest ja päikesepaistest olulisem on tema jaoks talvekülmade puudumine. Baltimaades ei saa teda kasvatada, sest talvel võtab külm ta ära. Temperatuure alla -10 °C ta ei talu.
Maasikapuude kasvatajad jätavad kõige sagedamini viljad puule külge ja linnud söövad need lõpuks ära. Kuid viljadest tehakse ka moosi. Portugalis aetakse kanget alkohoolset jooki, mille nimeks on "medronho", kuid Portugalis pole ainsatki maasikapuuistandust ja seetõttu ei toodeta seda suurtes kogustes.


Natüürmort.
Natüürmort ehk vaikelu (prantsuse keeles "nature morte" 'surnud loodus') on elutu looduse ja esemete kujutamine kunstniku poolt seatud kompositsioonis.
Natüürmordi kui maaližanri kujutamisvaldkonnaks on ajalooliselt olnud puu- ja aedviljad, lillekimbud vaasis, tarbeesemed, hinnalised väärtasjad, jahisaak ja kalad ning erinevad kompositsioonid muusikariistadest, raamatutest, nipsasjakestest, küünaldest vms esemeist.
Natüürmorti võib jaotada kujutatu põhjal alaliikideks: lille- ja viljademaal, kalad ja jahitrofeed, "vanitas"–tüüpi vaikelud ning einevaikelud.
Natüürmorte võib leida juba Vana-Egiptuse sarkofaagidelt. Usuti, et sarkofaagil kujutatud esemed muutuvad teispoolsuses reaalsuseks ja surnu saab neid siis kasutada. Natüürmorte on leitud ka Pompei ja Herculaneumi seinamaalidelt.
Natüürmort hakkas laiemalt levima renessansiaegses Itaalias 14. sajandi alguses (Taddeo Gaddi). Iseseisvaks maaližanriks kujunes 17. sajandil, saades eriti populaarseks Madalmaades, aga ka Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias. Natüürmordi populaarsuse Madalmaades põhjustas asjaolu, et Hollandi reformeeritud protestantlik kirik keelustas pühakute ja religioossete sümbolite kujutamise maalidel.
Tänapäeval on arvutigraafika abil loodud ka täiesti sünteetilisi natüürmorte.


Orjol.
Orjol (vene "Орёл") on linn Venemaal, Orjoli oblasti keskus. Asub Kesk-Vene kõrgustikul Oka jõe kaldal. Geograafilised koordinaadid on 52°58'N, 36°05'E.
Orjol on rajatud kindlusena 1566. aastal Venemaa lõunapiiride kaitseks. 1708. aastal sai linnaõigused. Teise maailmasõja ajal hävis suur osa linna hoonetest.
Elanike arv on 329 400 (2005).
Orjolis on sündinud Ivan Turgenev.


Hulktahukas.
Hulktahukas ehk polüeeder on hulknurkadega piiratud kolmemõõtmeline geomeetriline keha. Hulktahukat piiravid hulknurki nimetatakse selle tahkudeks.
Hulktahukat nimetatakse kumeraks, kui kogu hulktahukas jääb iga oma tahu tasapinnast ühele poole. Ülejäänuid hulktahukaid nimetatakse mittekumerateks.
Korrapärased hulktahukad.
Korrapärane hulktahukas ehk regulaarne hulktahukas on kumer hulktahukas, mille kõik tahud on võrdsed korrapärased hulknurgad ja igast tipust lähtub võrdne arv servi. Korrapäraseid hulktahukaid nimetatakse vanakreeka filosoofi Platoni nime järgi ka platoonilisteks kehadeks. Platonilt pärinevad ka nende kehade nimetused.
Nende kehade nimetused tulenevad kreekakeelsetest sõnadest: "tettares" (4), "hex" (6), "oktō" (8), "dodeka" (12), "eikosi" (20), "hedra" ('tahk').


Kunstivool.
Kunstivool on nimetus ühistest põhimõtetest lähtuvate, enamasti üheaegselt tegutsevate kunstnike loomingule.
Esimesed kunstivoolud tekkisid 19. sajandi lõpus ja eriti 20. sajandi alguses seoses modernistliku hoiaku esilekerkimisega mitmetes ühiskonna ja kultuuri sfäärides.


Maaližanr.
Maaližanr on maalikunsti žanr, mida iseloomustab teatav aimestik.


Jakub Janda.
Jakub Janda (sündis 27. aprillil 1978 Frenstatis) on Tšehhi suusahüppaja.
Maailmameistrivõistlustel.
Oberstdorf 2005
Nelja hüppemäe turnee.
2005/2006 võitja (koos Janne Ahoneniga)


Korrapärane tetraeeder.
Korrapärane tetraeeder ehk korrapärane nelitahukas ehk regulaarne nelitahukas on korrapärane hulktahukas, millel on neli võrdkülgse kolmnurga kujulist tahku ja mille igast tipust lähtub kolm serva.


Kuup.
Kuup on korrapärane kuustahukas, üks viiest korrapärasest hulktahukast. Kuubi tahkudeks on kuus ruutu, sel on 12 serva ja 8 tippu. Igas tipus kohtuvad kolm tahku. Kuup on oktaheedriliselt sümmeetriline.
Kuup on kolmemõõtmeline, selle analoogi neljamõõtmelises eukleidilises ruumis nimetatakse tesseraktiks, n-mõõtmeline kuup on hüperkuup.


Korrapärane oktaeeder.
Korrapärane oktaeeder ehk korrapärane kaheksatahukas ehk regulaarne kaheksatahukas on hulktahukas, millel on kaheksa võrdkülgse kolmnurga kujulist tahku ja mille igast tipust lähtub neli serva.


Korrapärane dodekaeeder.
Korrapärane dodekaeeder ehk korrapärane kaksteisttahukas ehk regulaarne kaksteisttahukas on hulktahukas, millel on 12 korrapärase viisnurga kujulist tahku ja mille igast tipust lähtub kolm serva.


Korrapärane ikosaeeder.
Korrapärane ikosaeeder ehk korrapärane kakskümmendtahukas ehk regulaarne kakskümmendtahukas on hulktahukas, millel on 20 võrdkülgse kolmnurga kujulist tahku ja mille igast tipust lähtub viis serva.


Ikosaeeder.
Ikosaeeder ehk kakskümmendtahukas on 20 tahuga hulktahukas.


Piacenza.
Piacenza on linn Itaalias Emilia Romagna maakonnas, Piacenza provintsi halduskeskus.
Ajalugu.
Piacenza asutasid 218 eKr (legendi järgi 31. mail) roomlased ja ta kandis siis nime "Placentia". Samal aastal võitis Hannibal linna lähedal Trebbia lahingu, kuid Piacenza suutis puunia vägedele vastu seista. Järgmistel aastatel linna ümbrus kuivendati ja rajati jõesadam. Oma asendi tõttu Po jõe ääras sai temast kogu Emilia tasandiku kaitse seisukohalt olulise tähtusega garnisonilinn. Piacenza sai ka vilja ja villa tootmise keskuseks.
Pärast (ja isegi enne) Rooma riigi langust rüüstati Piacenzat korduvalt, ent alati kosus ta ruttu. Ta kuulus Bütsantsile, Lombardiale (pealinnana), frankidele ja Püha Rooma keisririigile. 1095 kuulutati Piacenzas välja Esimene ristisõda. Aastast 1126 oli Piacenza vabalinn ja Lombardia Liiga tähtis liige. Põllumajandus ja kaubandus tegid Piacenza üheks maailma rikkaimatest linnadest.
1313–1447 kuulus Piacenza Milano Viscontidele, kuni 1499 Sforzadele. Gian Galeazzo Visconti tõi Piacenzasse Pavia ülikooli. 1521. aastani kuulus Piacenza Prantsusmaale ja 1545. aastani Paavstiriigile. Seejärel moodustati Parma hertsogiriik. 1802 liitis Napoleon Piacenza Prantsusmaaga, 1816–1847 kuulus ta Austriale, seejärel läks rahvahääletusega Sardiiniaga, mida loetakse Itaalia ühendamise alguseks.
Arhitektuurimälestised ja vaatamisväärsused.
Piacenza linnakeskuses on siiani näha roomaaegne põhiplaan. Hulgaliselt on hooneid keskajast ja renesanssiperioodist.


Adam Małysz.
Adam Małysz (sündinud 3. detsembril 1977 Lõuna-Poolas Wisłas) on Poola endine suusahüppaja.
Małysz on neljakordne olümpiamedalist ja neljakordne maailmameister. Ta on ainus, kes võitnud maailma karika suusahüpetes kolmel järjestikusel aastal (2001–2003), ja ainus, kes võitnud Holmenkolleni suusafestivali viis korda kokku (1996, 2001, 2003, 2006 ja 2007). 2007 võitis ta maailma karika neljandat korda – ainus, kes samuti 4 maailma karikat võita suutnud, on Matti Nykänen. 2001 pälvis ta Holmenkolleni medali.
Ta on valitud neli korda Poola aasta parimaks sportlaseks, nimelt nendel aastatel, mil ta maailma karika võitis.
Ta on suusahüpetes tulnud 39 korda Poola meistriks. Ta on Poola rekordiomanik suusalennus (230,5 m). Ta on maailmarekordiomanik suurel mäel (151,5 m 2001. aastal Willingenis).
3. märtsil 2011 teatas ta, et lõpetab pärast hooaja lõppu oma karjääri suusahüppajana.
Pärast karjääri lõppu hakkas ta tegelema autoralliga. Ta osaleb muu hulgas 2012. aasta Dakari rallil.
Maailma karikavõistlustel.
Małysz hakkas maailma karika etappidel osalema 1995. Esimest korda jõudis ta esikolmikusse 18. veebruaril 1996 USA-s Iron Mountainis. Esimese MK-etapi võitis ta 17. märtsil 1996 Oslos (Holmenkollenis).
Małysz võitis 2001–2003 ja 2007 maailma üldkarika suusahüpetes.
Małysz on osalenud 13. veebruar 2010 seisuga 319 korda maailma karika etapil ja jõudnud esikolmikusse 79 korral. 38 etappi on ta võitnud. 13. veebruari 2011 seisuga on ta võitnud 39 etappi ja tulnud esikolmikusse 92 korda. Etapivõitude arvult edestab teda üksnes Matti Nykänen (46) ja esikolmikukohtade arvult üksnes Janne Ahonen (108).
Isiklikku.
Adam Małysz on 169 cm pikk ja kaalub 53 kg.
Ta on abielus Izabelaga. Neil on tütar Karolina.
Välislingid.
Małysz, Adam
Małysz, Adam


Torishima.
Torishima on vulkaan samanimelisel saarel Izu saarestikus. Kõrgus 394 meetrit.


Maio.
Maio on saar Atlandi ookeanis, üks Roheneemesaartest. Saar on Tuulealustest saartest kõige idapoolsem. Asub Boa Vista saarest lõunas ja Santiago saarest idas. Kuulub Cabo Verdele.
Pindala 269 km². Saar on künklik, kõrgus kuni 436 meetrit. Maio on tuntud rohke metsa poolest, mis pole Roheneemesaartel tavaline. Saare põhjaosas asuv Terra Salgadas on soolaga kaetud tasandik.
Saare peamine asula on 3000 elanikuga (2005) Vila do Maio, mille lähedal paikneb lennujaam. Kogu saarel elas 2005. aastal umbes 5400 inimest.
Maio saar on nimetatud selle avastamise päeva auks, mis oli 1. mai aastal 1460.


ABBA.
ABBA oli Rootsi popbänd, mis asutati aastal 1972.
Ansambli liikmed olid Benny Andersson, Agnetha Fältskog, Anni-Frid Lyngstad ja Björn Ulvaeus. Björn ja Agnetha ning Benny ja Anni-Frid olid abielupaarid (abiellusid vastavalt 1971 ja 1978). Ansambli nimi moodustati 1973 ansambli liikmete eesnimede esitähtedest.
Ulvaeus oli varem esinenud ansambliga Hootenanny Singers ja Andersson ansambliga Hep Stars; Lyngstad ja Fältskog olid tuntud sooloartistidena. Nad moodustasid ansambli, mille nimi oli esialgu Björn, Benny, Agnetha & Frida. Aastal 1973 oli Rootsis ja Norras suur hitt nende laul "Ring, Ring". Neil ilmus ka samanimeline album.
Pärast 1974. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse võitmist lauluga "Waterloo" saavutas ABBA enneolematu edu nii Euroopas, USA-s kui ka Austraalias. ABBA plaate on müüdud kokku vähemalt 370 miljonit eksemplari. Oma hiilgeajal oli ABBA The Beatlesi järel populaarsuselt teine ansambel.
Aastal 1983 otsustas bänd võtta pausi; 1984 mindi ametlikult laiali.
Ansambli liikmete hilisem tegevus.
Andersson ja Ulvaeus kirjutasid muusika muusikalidele "Chess" (1984) ja "Kristina från Duvemåla" (1995).
Andersson, Fältskog ja Lyngstad on andnud välja sooloplaate.
Edukamad singlid.
Tuntumate hittide seas on veel "Ring, ring" (1973), "Waterloo" (1974), "I Do, I Do, I Do, I Do, I Do" (oli edukas ainult Skandinaavias), "Summer Night City" (1978), "Does Your Mother Know", "Angeleyes" (1979), "Lay All Your Love On Me", "One Of Us" (1981) ja "The Day Before You Came" (1982).


Rudolf von Rheinfelden.
Rudolf von Rheinfelden (umbes 1030 – 15. oktoober 1080) oli Švaabimaa hertsog 1057–1079 ja Saksa vastukuningas 1077–1080.
Rudolf kasutas 1057 ära kuningas Heinrich IV alaealisust ning röövis tema õe Matilda. Seetõttu pidi kuningas talle andma nii Švaabimaa hertsogkonna kui ka oma õe temaga naitma. Alguses toetas Rudolf Heinrichit, kuid kui puhkes investituuritüli paavstiga, otsustas Rudolf seda ära kasutada ning lasi ennast 1077 vastukuningaks valida. Ta lubas paavstile kõiki järeleandmisi, et see teda tunnustaks. 1080 paavst tegigi seda ning pani Heinrichi taas kirikuvande alla. Kuid Saksamaal oli toetus siiski pigem Heinrichi poolel ja nii suutis too Rudolfit mitmes lahingus 1079. aastal lüüa. 1080 kaotas Rudolf lahingus parema käe ning suri peagi peale seda. Švaabimaa oli juba varem antud Heinrichi liitlasele Friedrich von Hohenstaufenile.


Bologna.
Bologna on linn Itaalias, Emilia Romagna maakonna ja Bologna provintsi halduskeskus.
Bologna ülikool, mis asutati 11. sajandil, on Euroopa vanim ülikool.
Ajalugu.
Bologna asutasid umbes 534 eKr etruskid Felsina nime all. 4. sajandil eKr vallutasid linna boid, kes kuulusid keltide hulka.
191 eKr vallutas linna Rooma riik ja asutas 189 eKr sinna Rooma koloonia Bononia'". 187 eKr käskis Marcus Aemilius Lepidus rajada maantee Via Aemilia, mis kulges Ariminiumist läbi Bononia Placentiasse. 88 eKr asi linn munitsiipiumiks. Aastal 53 põles Bononia maha, kuid Nero laskis ta taastada. Rooma ajal elas linnas umbkaudu 10 000 inimest.
Pärast roomlasi valitsesid linnas üksteise järel idagoodid ja Bütsants. 728 vallutas Bologna langobardide kuningas Liutprand.
11. sajandil sai Bologna vabalinnaks ja astus 1167 Lombardia Liigasse. 1256 võeti vastu Paradiisi seadus ("Legge del Paradiso"), millega kaotati orjus ja pärisorjus. 1294 kuulus Bologna Euroopa 10 suurima linna hulka. Elanike arvu kasvu tõttu tuli kaks korda, 12. ja 14. sajandil, ehitada uus linnamüür.
1506 vallutasid linna paavst Julius II väed. Sellest ajast kuni Napoleonini kuulus Bologna Kirikuriiki ja seda valitses kardinallegaat. Esialgu linna hiilgus jätkus, kuid kaks katku, 16. sajandi lõpus ja 1630, kahandasid elanike arvu 72 tuhandelt 49 tuhandeni. Pärast stabiliseerus see 60–65 tuhande juures.
Napoleon tegi Bologna Tsispadaania vabariigi pealinnaks ja pärast Tsisalpiinia vabariigi tähtsuselt teiseks linnaks Milano järel. Pärast Napoleoni langust taastati paavstivõim, mille vastu linn mässas 1831. ja 1849. aastal. Siis hõivasid linna Austria väed, mis kontrollisid linna kuni 1860. aastani.
12. juunil 1859 hääletas linn rahvahääletusel Sardiinia kuningriigigaga ühinemise poolt. Niimoodi sai ta osaks ühendatud Itaaliast.
Arhitektuurimälestised ja vaatamisväärsused.
Bologna linnaplaneeringus annavad tooni korrapärased roomaaegsed kvartalid. Hästi on säilinud 13.–14. sajandist pärit linnamüür.


Konrad (Itaalia kuningas).
Konrad (12. veebruar 1074 Hersfeldi klooster – 27. juuli 1101 Firenze) oli keiser Heinrich IV poeg, Itaalia kuningas 1093–1098 ja Saksa kuningas 1087–1098.
Heinrich lasi Konradi juba alaealisena Saksa kuningaks valida, et kindlustada talle pärimisõigust. Kuid 1093 läks Konad üle paavstimeelsete poolele ning reetis isa, lastes end Itaalia kuningaks nimetada. Konrad tõstis 1095 paavstiks Urbanus II ning too kinnitas, et kroonib ta peagi keisriks. Seetõttu pidi Heinrich 1098 oma vanima poja pärimisõigustest ja tiitlitest ilmajäetuks kuulutama ning määras oma pärijaks ning järgmiseks Saksa kuningaks enda teise poja Heinrichi. Konrad jäi koos paavsti toetjatega Itaaliasse ning suri seal kõigest 27-aastasena Firenzes.


ID-kaart.
ID-kaart ehk isikutunnistus on isikut tõendav dokument.
Euroopa Liidus välja antud Euroopa Liidu kodanike isikutunnistused on Euroopa Liidus reisimisel kasutatavad passi asemel.
Eesti.
Eestis esineb ID-kaart ehk isikutunnistus kiipkaardina. Seda antakse välja alates 2002. aastast. ID-kaardiga teostatavad olulisemad elektroonilised toimingud on isikutuvastus, digitaalallkirjastamine.
Kaardile kantud kirjeldused on eesti- ja ingliskeelsed.
Enne 2007. aastat välja antud ID-kaartide kehtivusaeg isikut tõendava dokumendina on kümme aastat ning sertifikaadid kehtivad kolm aastat. Alates 2007. aastast kehtivad ID-kaardid dokumentidena viis aastat ning nende sertifikaadid samuti viis aastat.
2007. aasta 20. novembri seisuga on Eestis välja antud 972 605 ID-kaarti. Enne 2005. aastat väljastati 549 175 ID-kaarti, millest on uuendatud sertifikaadid kõigest 54 200 kaardil.


Heinrich von Hohenstaufen (Saksa kuningas).
Heinrich (VII) Hohenstaufen (1211–1242) oli keiser Friedrich II poeg ja kaaskuningas 1220–1235.
1212 lasi isa Heinrichi paavstil Sitsiilia kuningaks kuulutada. 1217 viis ta aga poisi Saksamaale ning lasi ta 1220, peale oma keisriksvalimist, Saksa kuningaks valida. Mõne aja pärast lahkus Friedrich Itaaliasse, et keskenduda sealsetele probleemidele. Heinrich jäi Baieri hertsogi Ludwig I hoolde. Kuid varsti hakkas Ludwig Heinrichit süüdistama paavstimeelses poliitikas ja oma isa vastu vandenõu plaanitsemises. Heinrich aga suutis Ludwigi võimuringkondadest kõrvaldada ning hakkas iseseisvalt valitsema. Ent kuna ta poliitika oli isale vastumeelne (Heinrich sõlmis liite isa vastastega), siis kuulutas Friedrich 1234 ta troonilt tagandatuks. Seepeale hakkas Heinrich isa vastu avalikult mässama ja liitus keisrivastase Lombardia Liigaga. Kuid 1235 sai ta lüüa ning vangistati. Isa andis tema tiitlid üle oma teisele pojale Konradile. Heinrich pandi vangi ning ta suri seal 1242. aastal.
Heinrich VII asutas Eestis Tartu piiskopkonna ja Saare-Lääne piiskopkonna.


Ferdinand IV.
Ferdinand IV (1633–1654) oli Habsburgide dünastiast pärinev Böömimaa, Ungari ja Saksa kuningas. Ta oli Ferdinand III poeg.
Ferdinand kuulutati isa soovil juba tolle eluajal nii Böömimaa kuningaks (1646), Ungari kuningaks (1647) kui ka Saksa kuningaks (1653), et kindlustada troonijärglust. Kuid vaid aasta hiljem suri Ferdinand IV ootamatult ning ei saanudki seetõttu kunagi tegelikult võimule. Trooni päris hoopis tema noorem vend Leopold.


Laskesuusatamine.
Laskesuusatamine (ehk biatlon'") on välja kasvanud sõjaväelisest patrullsuusatamisest. Laskesuusatamine on üks raskemaid kombineeritud spordialasid.
Sportlased võistlevad-suusatavad ettevalmistatud rajal, kaasas väikesekaliibriline vintpüss, ning peatuvad kaheks või neljaks laskmisseeriaks, püsti ja lamades.
Meeste distantsid on 10 km sprint, 12,5 km jälitussõit, 20 km ja 15 km ühisstart. Naistel on kavas 7,5 km sprint, 10 km jälitussõit, 15 km ja 12,5 km ühisstart. Võisteldakse ka teatevõistluses, mille pikkus on 4x7,5 km ning iga võistleja laseb ühe seeria. Alates 2005. aastas on uudse alana kasuatusel ka segateatesõit, kus osaleb kaks naist ja kaks meest.
Laskesuusatamine kuulus algselt 1958.aastast Rahvusvahelise Moodsa Viievõistluse Liitu ("Union Internationale de Pentathlon Moderne" – UIPM). 1994. aastast moodustati oma Rahvusvaheline Laskesuusatamise Liit ("International Biathlon Union" – IBU). IBU peakorter asub Salzburgis Austrias.
Laskesuusatamise esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1958. aastal Saalfeldenis Austrias. Olümpiamängude kavva võeti ala Squaw Valleys 1960. aastal.


Märjamaa valla lipp.
Märjamaa valla lipp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Märjamaa valla lipp.
Praegune Märjamaa vald, mis tekkis 20. oktoobril 2002 ühinenud Märjamaa alevi, endise Märjamaa valla ja Loodna valla ühinemisel võttis oma lipuks endise Märjamaa valla lipu. Endise Märjamaa valla lipuna oli see kasutusel juba alates 21. oktoobrist 1996. Märjamaa alevi ja Loodna valla sümbolid kuulutati kehtetuks.
Lipu kirjeldus.
Märjamaa valla lipp on ruudukujuline vapilipp, mille normaalmõõtmed on 105x105 cm.
Rohelisel kangal valge sild nelja kaarega – neist otsmised on poolikud, silla kohal on kollane kaheksa kodaraga ratas.
Lipu värvid Pantone värviskaala järgi on roheline PMS 354 ja kuldne PMS Yellow.
Tõlgendus.
Märjamaa valla lipul on kujutatud 1861 aastal rajatud kuuevõlvilist 360 jala (110 m) pikkust Konuvere kivisilda, mis on Eesti suuremate sildade seas tänapäevani säilinutest vanim. Hõbedane (valge) värvus sümboliseerib silla ehitamiseks kasutatud tähtsaimat kohalikku maavara – lubjakivi. Tõllaratas sillal on meenutus ehitise noorusajast ja igavese liikluse sümbol. Rattal on kaheksa kodarat ja Märjamaa nimes kaheksa tähte. Kolm võlvitud sillasammast moodustavad Märjamaa algustähe M-i.
Lipu kasutamine.
Valla sümboolika kasutamise täpsema korra kehtestab volikogu.


Ferdinand IV (täpsustus).
Ferdinand IV nime all võib olla tuntud mitu monarhi.


Vaivara kihelkond.
Vaivara kihelkond on loodud ajaloolise Alutaguse kihelkonna alale.
Vaivara kirikukihelkond (Waywerschen Kerspel) hõlmas tänapäeva Vaivara valla, Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe linna alad, osaliselt Toila ja Illuka valla alad. Piir Jõhvi ja Vaivara kihelkonna vahel on korduvalt muutunud mõlemas suunas. Kihelkonda on kuulunud ka Narva jõe taguseid alasid.
Kuni aastani 1623 nimetati Vaivara kihelkonda Narva kihelkonnaks. Mõnes ajalooallikas aastal 1595 ja mõned korrad 17. sajandil on Vaivara kihelkonda nimetatud ka Peetri kihelkonnaks Peeterristil asunud Peetri kabeli järgi.
1220. aastal vallutasid ajaloolise Viru maakonna ja ristisid taanlased.
1256. aastast on esimesed teated Narva linnusest, mis ehitati Narvia küla lähistele. 1346. on esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas.
1346. aastal alanud Liivi ordu võimuperioodil moodustati Narva foogtkond, kuhu kuulus ka Vaivara kihelkonna ala. 1347 alustas Liivi ordu Narva linnuse tugevdamist. 1349. aastal ehitati kihelkonna maa-alale esimene Vasknarva ordulinnus, kuid pihkvalased hävitasid selle samal aastal toimunud sõjakäigu ajal. 1427–1442 aastatel ehitas Liivi ordu Vasknarva ordulinnuse endisele kohale uuesti üles. Kindlust kutsuti Vastne-Narva, alamsaksa keeles "Nyslot". Linnus sai Vasknarva foogtkonna keskuseks.
Taani ja Liivi orduriigi ajal tekkis Vaivara kihelkonnas palju uusi asumeid: 1361 Auvere, 1374 Vepsküla, 1399 Tsornajõe, 1412 Laagna, 1425 Sõtke, 1428 Tõrvajõe, 1498 Metsküla, 1498 Mustajõe, 1498 Perjatsi, 1499 Repniku, 1499 Vaivara, 1499 Tunderküla, 1521 Vodava, 1521 Vääsna, 1552 Joala.
Nii mõnedki Vaivara kihelkonna mõisad on rajatud enne 1558. alanud Liivi sõda: Jaama ordumõis, Vana Sõtke mõis 1469 ja Laagna mõis 1498.
1502 oli Narvas Pühima Neitsi Maarja kirik, arvatavasti kloostrikirikuna. Vaivaras oli kirik (Narva saksa kiriku abikirik) olemas hiljemalt 16. sajandil. Vaivara kiriku dokumente on säilinud alates 1699. aastast.
Liivi sõja ajal peeti kihelkonnas ägedaid lahinguid. Kihelkond laastati. 22. jaanuaril 1558 tungis Vene vägi põhjas Vaivara kihelkonna ja lõunas Vastseliina kaudu Tartu piiskopkonda. Rüüsteretk kestis 3 nädalat. 11. mail 1558, aastal vallutasid venelased Narva ja 6. juunil Vasknarva. 4.–6. juunil 1561 andis Virumaa rüütelkond ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le. 1561, 1566 ja 1571 olid katkuaastad. 6. novembril 1581. aastal vallutasid Rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel venelastelt Narva linnuse.
Rootsi ajal 1581 kuni 1591 kuulus Vaivara kirikukihelkond Alutaguse kihelkonna koosseisus Ingerimaa koosseisu. 10. augustil 1583 sõlmis Venemaa Rootsiga kolmeks aastaks Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla. 1591-1617 olid Narva ja Vasknarva foogtkonnad ühendatud Narva lääniks. 1617 liideti Alutaguse kihelkonna alad uuesti Ingerimaaga. 1641. aastal liideti Vaivara kihelkond kiriklikult Ingeri superintendatuuriga. Eestimaa kubermanguga ühendati Vaivara kirikukihelkond Alutaguse kihelkonna kooseisus nii halduslikult, kui kiriklikult aastal 1651. Samal aastal asutati Narva foogtikohus, millele kohtupiirkonda kuulus ka Vaivara kihelkond. Foogtikohus eksisteeris aastani 1889.
1651. valmis Narvas Rootsi toomkirik, mida hiljem tunti saksa püha Johannese kirikuna ehk Narva Jaani kirikuna. 1704 muutsid venelased selle õigeusu kirikuks nagu kõik teisedki Narva luteriusu kirikud.
1700 algas Põhjasõda. Sõja ajal toimusid kihelkonnas uuesti ägedad lahingud, põletamised ja laastamine. 1704 eraldati Narva maakond, kuhu kuulus ka Vaivara kihelkond, Alutaguse kihelkonnast ja liideti Ingerimaaga.
Peale Põhjasõda jäi Eestimaal kehtima Rootsi haldussüsteem. Selle tagasid ka Eestimaa linnade kapitulatsiooniaktid, millega kapituleeriti vene vägedele Põhjasõjas. Eestimaa kubermang (vene "Эстляндская губерния") oli 1. järgu haldusüksus Venemaal ja üks kolmest Balti kubermangust.
Aastal 1708 eraldati Eestimaa kubermangust Virumaa, millele liideti veel Tartumaa ja nimetati Narva maakonnaks ning liideti Peterburi kubermanguga.
1710–1712 möllas Eestimaal jälle katk. Vaivara kihelkonnas tühjenes inimestest täielikult Päite mõis, ülejäänud kihelkond kaotas üle poole oma elanikest.
1719 liideti ülejäänud Eestimaa kubermang Peterburi kubermanguga selle provintsina.
Rootsi loovutas Eestimaa alad ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal.
Peale rahulepingu sõlmimist 1721. aastal moodustas vene võim restitutsioonikomisjonid, mis asusid 1722 tööle. 1722. aastal eraldati Narva maakond Peterburi kubermangust, kuid Narva linn jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775-1802 maakonnalinnaks. Tartu maakond liideti Liivimaa kubermanguga ning Eestimaa kubermang eraldati Peterburi kubermangust eraldiseisvaks 1. järgu haldusüksuseks
1798–1888 oli Alutaguse kihelkonnas moodustatud adrakohtu ringkond, kuhu kuulusid ka Vaivara kirikukihelkonna alad.
Alutaguse ehk Vaivara adrakohtunik oli ametis 1802–1888.
1816–1906 tegutses Narva-Alutaguse praostkond. 1817 moodustati Vaivaras kihelkonnakohus, mis töötas aastani 1889.
1819 asutas P. Momma Narva jõe äärde Joala mõisa maadele ketrusvabriku, hilisema nimega Narva kalevivabriku. 1851 asutas A. Stieglitz Narva linavabriku. 1857 asutati Kreenholmi Manufaktuur. Lühikese ajaga valmisid ketrus- ja kudumisvabrikute hooned. 1900. aastal töötas neis vabrikutes juba 5402 töölist, andes 10923 tonni kedrust ja 31,8 miljonit meetrit riiet. Kolmkümmend aastat juhtis ettevõtet peaaktsionär parun Ludwig Knoop.
1866. aasta vallaseadusega moodustati Vaivara kihelkonna alale 12 valda. 1892. aastaks oli pärast valdade liitmist järel 4 suurt valda, mis püsisid kuni 1937.–1938. aasta reformideni.
1881 alustati Narva Aleksandri Suurkiriku ehitust Joala mõisa maale, mille mõisaomanik kirikule kinkis. Kirik pühitseti 28. mail 1884. See oli Eesti üks kõige suurem sakraalehitus, mis ehitati eesti kirikuks.
1888. aastal muudeti Alutaguse kihelkonna adrakohtu ringkonnna piire ja adrakohtuniku volitusi vastavalt uuele seadusele.
Vaivara kihelkonnas 19. sajandi algul moodustatud mõisavallad.
Vallad on moodustamise järjekorras. Sellesse valdade ajalooperioodi jääb perekonnanimede (perenimede) panemine.


Pedofiilia.
Pedofiilia on seksuaalne kiindumus puberteedi-eelsetesse lastesse (alla 11 aastased lapsed, individuaalselt võib vanus varieeruda, ülemine piir on 13). Laiemas tähenduses hõlmab pedofiilia ka puberteediealisi lapsi. Hilisemalt on hakatud eristama hebefiiliat, mis tähendab peamist seksuaalset huvi puberteedi-ealistesse lastesse (vanusevahemik 11-14). Efebofiilia tähendab, seksuaalset kiindumust 15-19 aastatesse lastesse. Mõnikord peetakse pedofiiliaks ka kronofiiliat, seksuaalset kiindumust endast tunduvalt noorematesse isikutesse.
Pedofiilia on psüühiline häire ja laste seksuaalne ärakasutamine on kriminaalne tegevus. Pedofiilia korral peab olema vanuse vahemik vähemalt 5 aastat ja partner kõige rohkem 13 aasta vanune.
Kriminaalsed aspektid.
Karistusseadustiku kohaselt on pedofiilia lapse seksuaalne ärakasutamine tema psüühikaga manipuleerides või ähvardustega mõjutades ja/või otsese füüsilise vägivalla abil. Lühemas mõistes suguiha rahuldamine lapseealise isikuga. Samuti mitte ainult otsese kontaktiga lapsega vaid ka selleteemaliste materjalide levitamine ja tootmine ning nende omamine ning kasutamine sugulise kire rahuldamiseks. Eesti Vabariigi Karistuseadustiku §145 ja 146 (7. jagu - "Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod") alustel on määratud vanuseliseks piiriks, millal isik ei lähe enam lapseea alla, 14 aastat.
Kriminaalstatistika alusel on enamikel juhtudel, kui ohvriks tüdruk, tegemist isikuga tema tutvusringkonast või perekonnast ning poisi puhul isikuga, kellega ta on kohtunud haridussüsteemi kaudu.
Vaadates pedofiilianähtuse psühholoogilisi aspekte lapse poole pealt, on viimase aja psühholoogias oluline viidata Bruce Rind'i jt. metauurimusele, milles leiti, et mitte kõigil juhtudel ei tuleks lapse ja täiskasvanu (seksuaalse maiguga) suhtlemist nimetada väärkohtlemiseks – psüühikahäireid hilisemas elus lapseea ärakasutamine praktiliselt ei tekita.
Ajaloost.
Läbi ajaloo on teada palju juhtumeid, kus täiskasvanud on võtnud omale seksuaalpartneriteks alaealisi. Vanimad, kuigi erinevate autorite poolt vaidlustatud juhtumid on pärit Piiblist. Vana Testament sisaldab küll rohkesti otseseid keelde abielu ja suguelu kohta, kuid mitte vanusepiirangut: Juuda ei lubanud oma minial Taamaril pärast tolle mehe surma abielluda oma noorima poja Seelaga, nagu leviraadi seadus ette näeb, põhjendusega, et Seela oli abiellumiseks liiga noor, kuid Piibel ütleb, et tegu oli ettekäändega ja Juuda toimis valesti. (1Ms 38)
On vaidlustamata, et näiteks Vanas-Kreekas oli kombeks õpetlastel meestel võtta omale partneriks noori poisse. Teada on, et noorimad sellised õpilased olid orienteeruvalt 5-aastased. Koraanis mainitakse, et prohvet Muḩammad võttis omale naiseks 6-aastase tüdruku nimega ‘Ā'ishah', olles ise juba küpses eas. Orjapidamise ajast on teada, et oli tavaline, kui osteti lapsi peremehele "tosina kaupa toateenijateks". Selline komme püsis Euroopalikus kultuuriruumis aadliperekondades kuni 1800. aastateni. Vaieldud on sellise kombe seksuaalse tagapõhja üle, kuid kaasaegsete kirjanike järgi oli selliste noorukite seksuaalne ärakasutamine suhteliselt tavaline. Aasia riikides on tänapäevani kombeks anda lapsi juba peale sündimist abikaasaks. Paljudel juhtudel on abikaasaks enamvähem samaealine laps ning põhjuseks on enamuses majanduslikud kaalutlused. Kuid on teada ja viimaste kümnendite jooksul ka kohtusse jõudnud juhtumeid, kus lapseealine sunnitakse abielluma endast palju vanema partneriga ja ta peab minema elama tema juurde.
Pedofiilia mõiste võttis 1886. aastal kasutusele saksa psühhiaater Richard von Krafft-Ebing. Tema pedofiiliadefinitsioon - tegemist on 1) eksklusiivselt 2) eel- või varapuberteedis lastele suunatud 3) ajas püsiva seksuaalse eelistusega - on põhijoontes kehtiv ka tänapäeval.
Tänapäev.
Kaasaegse pedofiilia mõiste tõi esile 1950ndatel aastatel USAs tegutsenud uurija Alfred Kinsey koos abikaasaga, kelle palju kõmu tekitanud uurimistöö inimese seksuaalsusest sisaldas märkmeid ka lapseealiste seksuaalsusese kohta ning seksuaalaktide mõjust neile. Kriitikud on leidnud, et Kinsey kasutas vaieldavaid meetodeid, kuigi Kinsey instituut neid eitab. Lähtuvalt kõmust, mida tekitas see uuring, hakati eri maade karistusseadustikesse sisse viima seadusepügalaid, mis määrasid isikute vanuselised piirid seksuaalse tegevuse osas. Praegu on üldiselt aktsepteeritud vanuseks maailmas 14 aastat, kusjuures paljud riigid lisavad klausli, mis määrab, et 14–18-a isiku seksuaalakt tohib toimuda temast vanema isiku puhul vaid siis, kui vanusevahe ei ületa 3-5 aasta piiri. Paljudes riikides on piiramatu vabaduse aluseks vanus 21 eluaastat, enamlevinud on 18 aastat sünnist.
Läbi 1900ndate aastate ja eriti selle sajandi viimastel kümnenditel on Euroopas ja Ameerikas lahvatanud mitmed skandaalid isikute ja isegi isikute gruppide poolt teostatud pedofiilia juhtumitest. Tuntum isik sellel teemal peaks olema poplaulja Michael Jackson. Tuntum grupijuhtum 1980ndatel Euroopas kinnipandud pedofiiliateemaline ajakiri "Paidika", mis ühendas tuhandeid isikuid üle Euroopa, kes tootsid ja levitasid ning ka tarbisid lapspornot. Samuti põhiliselt Katoliiklikku kirikut puudutanud sajad ja paljude arvates isegi tuhanded juhtumid, kus kirikuisad kasutasid seksuaalselt ära kooripoisse ja kirikukoolis käivaid õpilasi. Ainuüksi Los Angelese kohtu piirkonnas tõsteti süüdistus 560 juhul kirikutegelaste vastu aastaks 2005. Enamik neist juhtumistest lõppes sellega, et Kirik pakkus kannatanutele kopsaka rahalise kompensatsuiooni ja kaebused võeti tagasi - summad varieerusid 7 ja 120 miljoni dollari vahel. On teada, et osad juhtumid jõudsid ka kohtutesse nii Ameerikas kui ka Euroopas ning kirikuisad pidid tagasi astuma või minema vanglasse. Nende kohtuasjde käigus ilmnes, et selline käitumine oli igapäevane asi ja kui tundus, et süüdistused "väljuvad" kohalikust kirikust saadeti patustanud püha isa teise kohta jätkama oma tööd. Samas on religiooni esindajad ka ise võidelnud sellise praktika vastu nii kirikus kui ka ilmalikus ruumis.
USAs asuv ühendus "NAMBLA" (North-America Man/Boy Love Assoc. - Põhja-Ameerika Mehe ja Poisi Armastuse Ühendus), mis koosneb biseksuaalidest, on proovinud aastakümneid alandada legaalset seksuaalvanust (inglise "age of consent") tegutsedes tihti vägagi aktiivselt poliitilises lobis. Nende eesmärgiks on alandada vanust kuni 8 või isegi 6 aastani. USAs on toimunud isegi paar kohtuasja, kus selle ühingu liikmed on pedagoogilistes asutustes tööl olles püüdnud propageerida oma ühingu põhimõtteid nii sõnas ja kirjas kui ka praktilises tegevuses.
Viimase kümne aasta jooksul on avalikkuse ette jõudnud ka selline tegevus, mille puhul põhiliselt Euroopast lähevad üldiselt keskealised meesisikud Aasia riikidesse ning seal teatud piirkondades leiavad omale sekspartneriteks lapsi. Osad Euroopa riigid püüavad muuta sellise tegevuse ebaseaduslikuks ja on avaldanud ka survet Aasia riikidele sellise tegevuse ebaseadslikuks muutmise osas. Enamuses islami riikides puudub tänapäevani seaduses piiritletud vanus millal alaealine võib ametlikult tegeleda vastasugupoolega. Islami seaduse šariaadi alusel võib tüdruku "naiseks võtta" peale tema kolmandat kuupuhastust. Abiellumisele aga vanuselist piiri pandud ei ole.
2012 jaanuaris kuulutati Kreekas pedofiilia (koos kleptomaanide, ekshibitsionistide, kleptomaanide, püromaanide, mängusõltlaste, fetišistide ja sadamasohhistidega) puudeks, ja neile määrati ka vastav igakuine rahaline toetus.


Ḩamās.
Ḩamās (akronüüm araabiakeelsest fraasist "Ḩarakah al-Muqāwamah al-Islāmiyyah"
(حركة المقاومة الاسلامية) 'Islami Vastupanuliikumine' ja ühtlasi araabiakeelne sõna 'ind') on Palestiina islamistlik liikumine ja partei.
Aastal 2006 võitis Ḩamās ülekaalukalt esimesed Palestiina parlamendivalimised.
Ḩamās on tihedalt seotud Muslimite Vennaskonnaga ja püüab rajada praegusel Iisraeli, Jordani Läänekalda ja Gaza tsooni alal islami teokraatiat. Ta võtab endale õiguse selle nimel relvadega võidelda ning rajada islamiriik pealinnaga Jeruusalemmas. Üks Ḩamāsi rajajatest ‘Abd al-‘Azīz ar-Rantīsī olevat kord väitnud, et liikumise eesmärk on "kõrvaldada Iisrael maakaardilt". Teise "intifāḑah (al-Aqsā intifāḑah) ajal võttis Ḩamās endale vastutuse enamiku Iisraelis suitsiiditerrorirünnakute eest.
Euroopa Liit, Kanada, Ameerika Ühendriigid ja Iisrael peavad Ḩamāsi terroristlikuks organisatsiooniks. Ḩamāsi rünnakud Iisraeli tsiviilisikute vastu ja tema teised inimõiguste rikkumised on hukka mõistnud ÜRO Inimõiguste Komisjon, "Amnesty International" ja "Human Rights Watch".
2006. aasta Palestiina parlamendivalimistel jaanuaris 2006 sai Ḩamās pisut alla 80-protsendilise valimisaktiivsuse juures 58% häältest. Iisraeli-Palestiina konflikti vahendada püüdvad välisriigid on näinud selles suurt tagasilööki. USA on teatanud, et ei tee tegemist Ḩamāsiga, kuni Ḩamās ütleb lahti terrorismi toetamisest ja tunnustab Iisraeli riigi õigust olemasolule. Need nõudmised on otseses vastuolus Ḩamāsi praeguse põhikirjaga. Iisraeli president Moshe Katsav ja endine peaminister Shimon Peres öelnud, et kui Ḩamās tunnustab Iisraeli õigust olemasolule ja loobub terrorist, tuleks Iisraelil selle organisatsiooniga läbirääkimisi alustada.
Ḩamāsi terroristlik tegevus.
Ḩamāsi liikumine kasutab oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks Iisraeli riigi juhtide ning Iisraeli elanike hirmutamist massiliste eraisikute vastu suunatud pommirünnakutega. Terrorirünnakute läbiviimiseks kasutab Ḩamāsi liikumine ennast ohverdavaid islamifanaatikuid, kes kinnitades suure lõhkejõuga lõhkekehad enda külge või transportvahendisse, õhivad need rahva kogunemiskohtades.
Iisraeli sisejulgeolekuametkondade poolt teostatava kõrge kvalifikatsiooniga julgeolekutöö tulemusena on võimalikud terroriaktid Iisraeli riigijuhtide vastu ära hoitud (nt. 2001. aastal, Shim'on Perese vastu).
Ḩamāsi jaoks töötava pommimeistri – Jordanaania inseneri "freelance terrorist" Abdullah Barghouti poolt tehtud lõhkekehadega panid Ḩamāsi enesetaputerroristid toime terroriaktid, 2001. aasta juunikuus Tel Avivi Delfinaariumi(s) klubis ("Dolphinarium club") ja augustikuus Jeruusalemmas Sbarro restoranis.


1413.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad - 1410. aastad - 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad
Aastad: 1408 1409 1410 1411 1412 - 1413 - 1414 1415 1416 1417 1418


Islandi väljak.
Islandi väljak on Tallinna kesklinnas asuv Rävala puiesteega piirnev haljastatud plats ning sellest kagu poole jääv sõidu- ja parkimisriba selle platsi ja Välisministeeriumi hoone vahel.
Nime saamislugu.
Selle nime sai haljastatud plats Rävala puiesteel Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr 51 21. augustist 1998. Nimi on antud taasiseseisvunud Eesti Vabariiki esimesena tunnustanud Islandi auks.
11. augustil 1999 taotles Välisministeerium oma senise aadressi Rävala puiestee 9 muutmist aadressiks Islandi väljak 1. 31. augustil 1999 muutis Tallinna Linnaplaneerimise Amet oma kirjaga Välisministeeriumi aadressi taotletud viisil. Et see otsus osutus juriidiliselt ebapädevaks, palus Tallinna Linnaplaneerimise Amet 19. oktoobril 1999 Välisministeeriumil uue aadressi kasutamine ja sellega seotud toimingud õiguslikult korrektse lahenduse leidmiseni peatada. Vastusena teatas Välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand 25. oktoobril, et on juba tellitud uue aadressiga dokumentide blanketid, pitsatid, visiitkaardid jne ning edastatud kõikidele välisesindustele noot teatega, et Välisministeeriumil on uus aadress. Samuti oli president Lennart Meri 1999. aasta oktoobris toimunud riigivisiidil Islandile teavitanud Islandi võime Eesti Välisministeeriumi aadressi muutmisest ja selle tagamaadest. Seega ei tulnud aadressi muutmatajätmine välispoliitilistel põhjustel enam kõne alla.
Islandi päev Islandi väljakul, 2011
Tallinna Linnavalitsus pakkus välja lahenduse, et Islandi väljakut laiendatakse senisele Rävala puiestee osale Välisministeeriumi ees. 10. novembril 1999 nõustus kohanimenõukogu sellega kui erandliku lahendusega, rõhutades, et "kohanimede politiseerimine ja pühendusnimedega liialdamine ei kuulu Põhjamaade ega ka Eesti ajaloolisse nimetraditsiooni".
10. mail 2000 realiseeris Tallinna Linnavalitsus selle kava määrusega nr 31, mis jõustus 15. mail 2000.
Ajalugu.
Väljak, millel algul puudus nimi, loodi 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale vastavalt Harald Aarmani 1949. aastal valminud "Tallinna Kultuurikeskuse" projektile "Võidu allee" ja "Estonia esplanaadi" telgede ristumiskohale.
Aastal 1950 avati väljakul skulptor Nikolai Tomski kujundatud Lenini ausammas, mille graniidist pjedestaali kavandas Alar Kotli. Monument eemaldati 1991. aastal.
22. augustil 2006 avas islandi peaminister Geir H. Haarde Välisministeeriumi hoone seinal mälestustahvli, mis on pühendatud Eesti taasiseseisvumise tunnustamisele Islandi poolt.


Maine (täpsustus).
Maine ehk reputatsioon on üldiselt levinud hinnang.


Välisministeerium.
Välisministeerium on Eesti Vabariigi valitsusasutus, mis tegeleb riigi välispoliitikaga.
Juhtkond.
Eesti Vabariigi välisministeeriumi juht on Eesti välisminister Urmas Paet (2005. aastast).
Eesti välisminister Urmas Paet (2011)
Struktuur.
Kivi Välisministeeriumi seinal, millel seisab, et Island tunnustas esimesena Eesti taasiseseisvumist.
Ajalugu.
1918. aastal moodustatud Eesti Vabariigi välisministeerium asus algselt Väike-Pärnu maanteel, 1920-da aasta sügisel koliti ministeerium Toompeal asunud endisesse Eestimaa rüütelkonna hoonesse (Kiriku plats 1), kus ministeerium tegutses kuni 1940. aastani.
1919. aasta lõpuks töötas välisministeeriumis 29 ametnikku, juhtkonnas peale poliitikust välisministri, poliitilise osakonna juhataja Herman Hellat. Välissuhtluse laienedes jagati senine poliitiline osakond 1920. aastal Ida ja Lääne poliitiliseks osakonnaks. Lääne poliitiline osakond tegeles Lääne-Euroopa ja Ameerikaga, Ida poliitiline osakond Soome, Läti, Leedu, Poola, Kaug-Ida ja Väike-Aasiaga. 1920. aasta lõpus moodustati veel Vene osakond. Välisministri residents asus Toomkooli tänav nr 17.
Välislingid.
Välisministeerium


Indiaca.
"Indiaca" on spordiala, mis sarnaneb oma olemuselt ja mängu ülesehituselt võrkpalliga, kuid mängimisel kasutatakse tavalise palli asemel spetsiaalset sulgedega varustatud "indiaca"-palli. Erinevus on mängijate, võrgu kõrguse ja platsi mõõtmete osas.
"Indiaca" on pärit Lõuna-Ameerikast. Euroopasse jõudis see spordiala Karl-Hans Krohni vahendusel.
Aastal 1996 tutvustas Viktor Saaron esmakordselt seda spordiala ka Eestis.


Ole Einar Bjørndalen.
Ole Einar Bjørndalen (sündis 27. jaanuaril 1974 Drammenis) on Norra laskesuusataja, kõigi aegade edukaim laskesuusataja. Ta on ainuke laskesuusataja, kes on võitnud 4 kuldmedalit ühtedelt olümpiamängudelt. See juhtus 2002. aastal Salt Lake Citys.
Bjørndalen on 21. märtsi 2010 seisuga kuuekordne olümpiavõitja ja 11-kordne olümpiamedalist. Maailmameistrivõistlustelt on ta võitnud 34 medalit, sealhulgas 14 kulda. 4 kuldmedalit ühtedelt maailmameistrivõistlustelt on ta võitnud kaks korda: 2005. ja 2009. aastal.
Ta on 21. märtsi 2010 seisuga võitnud 91 maailma karika etappi laskesuusatamises ja 1 murdmaasuusatamises. Üldse on ta 3 parema hulka tulnud laskesuusatamises 159 MK-etapil ja murdmaasuusatamises 3 MK-etapil. Ta on enim karikaetappe võitnud talisportlane. Enne oli rekord Rootsi mäesuusataja Ingemar Stenmarki käes 86 korraga.
Sportlaskarjäär.
Bjørndalen osales juunioride maailmameistrivõistlustel kaks korda. 1992 Canmore'is lõpetas ta veel 23. kohaga pikal ja 47. kohaga lühikesel distantsil, teatesõidus oli ta 6. ja meeskonnasõidus teenis pronksmedali. Järgmisel, 1993. aastal Saksamaal Ruhpoldingis lõi ta juba platsi puhtaks, võites nii pikal kui lühikesel distantsil individuaalselt ning lisaks teatesõidus ja meeskonnasõidus koos Norra meeskonnaga. Kunagi varem polnud keegi ühel aastal juunioride MM-ilt laskesuusatamises üle 2 kulla võitnud.
Norra täiskasvanute koondises osales ta 1994. aasta taliolümpiamängudel Naganos. Ta oli 20 km distantsil 36. (ainult üks norralane jõudis 30 parema sekka) ja 10 km distantsil 28., olles norralastest kolmas. Teatesõidus saavutas ta 7. koha.
1995. aasta MM-il Itaalias Anterselvas saavutas Bjørndalen juba 10 km sõidus 4. ja 20 km sõidus 12. koha. Teatemeeskonnas sõitis ta avavahetust ja Norra lõpetas 5. kohaga.
11. jaanuaril 1996 võitis Bjørndalen Anterselvas oma esimese MK-etapi. See juhtus 20 km distantsil ja sel aastal jäi see ainsaks. 1996. aasta MM-il tuli ta 20 km distantsil 19. ja 10 km distantsil 6. kohale. Meeskondlikult oli Norra 4.
1997. aasta MM-il Slovakkias Osrblies tuli ta 10 km distantsil 9. kohale ja järgnenud jälitussõidus pronksmedalile. See oli tema elu esimene täiskasvanute MM-medal. Ta kaotas maailmameistriks tulnud Viktor Maigurovile 10,2 sekundit ja Sergei Tarassovile 3,3 sekundit. Sealjuures tõusis ta medalile 2 trahviringist hoolimata, Maigurov laskis puhtalt ja Tarassov tegi 1 trahviringi. 20 km distantsil tuli Bjørndalen 6. kohale. Meeskonnasõidus oli Norra 4. Teatesõidus sõitis Bjørndalen viimast vahetust ja tõi Norra finišisse teisena. Bjørndalen kaotas Frank Luckile 5,7 sekundit.
1998. aasta taliolümpiamängudel saavutas Bjørndalen 20 km distantsil 7. koha sellest hoolimata, et sai 4 trahviminutit, rohkem kui keegi teine esikaheksast. Näiteks 2 trahviminutit andmuks talle hõbemedali ja Norrale kaksikvõidu. Seevastu 10 km sõidus laskis Bjørndalen puhtalt ja tuli esimest korda olümpiavõitjaks. Teatesõidus sõitis Bjørndalen viimast vahetust ja lõpetas taas Lucki järel teisena.
1998. aasta MM-il võisteldi neil aladel, mis olümpiamängude kavva ei kuulunud. 12,5 km jälitussõidus Pokljukas tuli Bjørndalen Vladimir Dratšovi järel teiseks ja meeskonnasõidus Hochfilzenis tuli Norra Saksamaa ees maailmameistriks.
1999. aasta MM-il Soomes Kontiolahtis saavutas Bjørndalen 10 km distantsil 19. koha, kuid tõusis jälitussõidus 4 trahviringist hoolimata 5. kohale, Saksamaa sai kolmikvõidu. 20 km sõidus saavutas ta 4. koha, Saksamaa sai kaksikvõidu. Teatesõidus sõitis ta viimast vahetust ja rikkus ära kindlana tunduva võidu, teenides esimeses tiirus 3 trahviringi. Saadi pronksmedal Valgevene ja Venemaa järel. Esimest korda oli MM-i kavas ühisstardist sõit, kus Bjørndalen tuli 15 km distantsil puhta laskmise juures pronksmedalile.
2000. aasta MM-il Oslos tuli ta 10 km distantsil 2 trahviringiga 5. kohale, olles ainus esikaheksast, kes üle 1 trahviringi sõitis. Maailmameistriks tuli Frode Andresen. 12,5 km jälitussõidus sai ta igast tiirust trahviringi, kokku 4, ja 4. koht tuli ka kokkuvõttes. 20 km sõidus sai ta 4 trahviminutit ja kokku 20. koha. 15 km ühisstardist sõidus tuli ta 3 trahviringiga pronksmedalile. Teatesõidus sõitis ta viimast vahetust, tegi ühe möödalasu ja lõpetas teisena Venemaa järel.
2001. aasta MM-il Sloveenias Pokljukas sai Bjørndalen 10 km sõidus 5 trahviringi, rohkem kui keegi teine esikuuekümnes, ja jäi 19. kohale. Ka jälitussõidus sai ta 3 trahviringi, kuid tõusis 4. kohale. 20 km sõidus sai ta 6 trahviminutit (esiviiekümnes ei saanud keegi rohkem) ja jäi 10. kohale. Seevastu 15 km ühisstardist sõidus tuli ta 4 trahviminutist hoolimata Raphaël Poirée järel hõbemedalile, kaotades 3,8 sekundit. Esitosinas ei saanud keegi nii palju trahviringe. Teatesõidus sõitis ta viimast vahetust ning lõpetas kolmandana Prantsusmaa ja Valgevene järel (vahe Valgevene ankrumehe Vadim Šašuriniga 1,1 sekundit).
2002. aasta taliolümpiamängudel tegi Bjørndalen puhta töö ja võitis kõigil aladel kuldmedali, sealhulgas teatemeeskonna ankrumehena. Ta osales ka murdmaasuusatamises 30 km ühisstardist sõidus, kus sai 5. koha.
2003. aasta MM-il Venemaal Hantõ-Mansiiskis 10 km sõidu ta võitis puhta laskmisega. 12,5 km jälitussõidus sai ta 6 trahviringi ja langes 6. kohale. Ta sai teise kuldmedali 15 km ühisstardiga sõidus. 20 km sõidus sai ta 4 trahviminutit ja 30. koha. Teatemeeskonnas sõitis ta avavahetust, Norra jäi neljandaks.
2004. aasta MM-il Saksamaal Oberhofis sõitis Bjørndalen 10 km distantsil 2 trahviringi ning tuli Raphaël Poirée ja Ricco Großi järel kolmandaks. Jälitussõidus sõitis ta 6 trahviringi, aga oli endiselt pronksil, seekord Großi ja Poirée järel. 20 km sõidus sai ta kolmanda pronksmedali Poirée ja Tomasz Sikora järel ning Großi ees. 15 km ühisstardist sõidus oli ta 2 trahviga 7., võitis Poirée. Teatesõidus sõitis Bjørndalen viimast vahetust ning lõpetas teisena Saksamaa järel ja Prantsusmaa ees.
2005. aasta MM-il Austrias Hochfilzenis võitis Bjørndalen taas neli kuldmedalit. Üksnes 20 km sõidus teenis ta viimases tiirus 3 trahviminutit ja langes 6. kohale, ilma nendeta oleks ta ka selle distantsi võitnud.
2006. aasta novembris Rootsis Gällivares võitis Bjørndalen esimest korda murdmaasuusatamise MK-etapi. Varem, 2001-2002 oli ta saavutanud 2 teist kohta.
2006.–2007. aasta hooaja laskesuusatamise maailma karikasarjas võitis ta 5 esimest etappi ja 11 esimesest etapist võitis ta 7.
Kuid 2006. aasta taliolümpiamängudel ei õnnestunudki tal kulda võita. 20 km sõidus sai ta Michael Greisi järel hõbemedali, 10 km sõidus 12. koha, 12,5 km jälitussõidus 3 trahviga Vincent Defrasne'i järel hõbemedali (kaotus 2,7 sekundit) ning 15 km ühisstardis Michael Greisi ja Tomasz Sikora järel pronksmedali (sai viimases tiirus 2 trahviringi, isegi 1 trahviring oleks toonud kulla). Teatesõidus sõitis ta viimases vahetuses ülekaalukalt kogu võistluse kiireima etapiaja, kuid see ei andnud enamat 5. kohast.
2006. aastal peeti MM ühel alal, sest ülejäänud alad olid olümpiamängudel juba ära. See oli 4×6 km segateatesõit. Bjørndalen sõitis viimast vahetust ning tõi Norra Venemaa järel ja Prantsusmaa ees teisena finišisse.
2007. aasta MM-il Anterselvas tuli Bjørndalen kahekordseks maailmameistriks. Ta võitis 10 km ja sellele järgnenud jälistussõidu. 20 km distantsil sai ta 6 trahviminutit, neist pooled esimeses tiirus, ja need jätsid ta 32. kohale. 15 km jälitussõidus sai ta 4 trahviringi, pooled eelviimases ja pooled viimases tiirus, ning langes neljandaks.
2008. aasta MM-il Rootsis Östersundis tegi Bjørndalen midagi sellist, mida polnud varem suutnud: võitis medali igal distantsil. 10 km distantsil sai ta teises tiirus 2 trahviringi, mis jätsid ta Maksim Tšudovi ja Halvard Hanevoldi järel kolmandaks. Jälitussõidus sai ta samuti 2 trahviringi, ent võitis Tšudovi ees. 20 km sõidus jäi ta hõbemedalile kaasmaalase Emil Hegle Svendseni järel ja 15 km ühisstardist sõidus samuti – viimases kaotas ta Svendsenile kõigest 0,4 sekundiga. Meeskondlikult oli Norra Venemaa järel ja Saksamaa ees hõbedal.
2009. aasta MM-il Lõuna-Koreas Pyeongchangis võitis Bjørndalen jälle neli kulda. Ainult 15 km ühisstardist sõidus teenis ta viimases tiirus 2 trahvi, mis kukutasid ta 4. kohale, Austria sai kaksikvõidu.
2010. aasta taliolümpiamängudel Vancouveris ei õnnestunud Bjørndalenil individuaalset kulda võita. 10 km distantsil sai ta juba esimeses tiirus 3 trahviringi, millele teises järgnes veel 1. Kokku 17. koht. 12,5 km jälitussõidus oli ta tõusmas juba medalikohale, kuid sai viimases tiirus 2 trahvi ja langes 7. kohale. 20 km sõidus võitis Emil Hegle Svendsen, Bjørndalen ja Sergei Novikov Valgevenest said kümnendikupealt võrdse aja ja mõlemale anti hõbemedal. Kaotus võitjale 9,5 sekundit. 15 km jälitussõidus jäi ta koguni 27. kohale. Ainult teatesõidus võitis Norra kuldmedali Austria ja Venemaa ees.
2010. aasta MM-il Hantõ-Mansiiskis toimus ainult üks ala: segateatesõit. Bjørndalen sõitis viimast vahetust ja Norra saavutas teise koha. Kindla võidu sai Saksamaa.
Maailma karikavõistlustel.
Bjørndalen on (seisuga 2. aprill 2009) võitnud 91 maailma karika etappi.
Maailma karika on Bjørndalen võitnud kuus korda: 1998, 2003, 2005, 2006, 2008 ja 2009. Lisaks lõpetas ta 1999–2001 ja 2004 teisena ja 2002 kolmandana.
Isiklikku.
Ole Einar Bjørndalen on 179 cm pikk ja kaalub 66 kg.


Oddo-Harkinsi reegel.
Oddo-Harkinsi reegel on geokeemiline seaduspärasus, mille kohaselt on paarisarvulise järjenumbriga keemilised elemendid enamasti laiemalt levinud kui nendega perioodilisustabelis külgnevad paarituarvulise järjenumbriga elemendid.


Argo Meresaar.
Argo Meresaar (sündis 13. jaanuaril 1980) on eesti võrkpallur, võistkonna Tallinna Selver diagonaalründaja.
Välislingid.
Meresaar, Argo


Pjotr Stolõpin.
Pjotr Arkadjevitš Stolõpin (vene keeles Пётр Аркадьевич Столыпин; 14. aprill 1862 Dresden, Saksimaa kuningriik – 5. vkj/18. september 1911 Kiiev) oli Venemaa poliitik ja peaminister (keiser Nikolai II Ministrite Nõukogu esimees) aastatel 1906–1911.
Oma ametiaja jooksul püüdis ta maha suruda revolutsiooniliste rühmituste tegevust ja viis läbi põllumajandusreformid.
Stolõpin hukkus vasakäärmuslase Dmitri Bogrovi 14. septembril 1911 Kiievi ooperis korraldatud atentaadi tagajärjel.
Aastal 2008 telekanali Rossija kõigi aegade tähtsaima venelase leidmiseks korraldatud rahvahääletusel sai Pjotr Stolõpin Aleksander Nevski järel teise koha.


Gooti stiil.
Gooti stiil on teine keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil. See oli valdav 12. sajandist kuni 16. sajandini. Gootikale eelneb romaani stiil ja järgneb renessanss.
Nimetus.
Stiil on saanud nime gootide hõimu järgi, kui 16. sajandi Itaalias hakati halvustavalt gootikaks nimetama renessanssieelset kunsti, mida peeti metsikuks ja barbaarseks. Stiilinimetusena võeti gootika kasutusele 19. sajandil.
Ajalugu.
Gooti stiili sünd on täpselt dateeritud: selle alguseks peetakse aastat 1144, mil Prantsusmaal pühitseti sisse Saint-Denis' kloostri kiriku koor. Teised Prantsuse piirkonnad, samuti Inglismaa võtsid uue stiili vastu 12. sajandi lõpuks. Itaalias hakkab see levima 13. sajandi alguses, Saksamaal pääseb mõjule 13. sajandi teisel poolel, Eestis ja Lätis aga alles umbes aastal 1300.
On avaldatud arvamust, et gootika põhialuseks võetud teravkaarmotiiv võeti 12. sajandil Püha Haua vabastamiseks korraldatud ristisõdade käigus üle Lähis–Idast – samas ei ole see kindel. Igatahes jõudis gootika peale teravkaarmotiivi kasutuselevõtu algust vaid mõnekümne aastaga kaunite ja tehniliselt keerukate kõrgvormideni, mida kasutati mitmetes Euroopa katedraalides.
Sarnaselt romaani stiilile ilmneb ka gootika omapära esmajoones katoliikliku Euroopa sakraalarhitektuuris, mis mõjutas teisi kunstiliike.
Gooti arhitektuur.
Gooti arhitektuur on insenertehnilise väljakutse tulemus, vastus küsimusele, kuidas ehitada kivilagesid, mis lähevad üha laiemaks ja kõrgemaks. Lahenduseks oli teravkaare ja sammastele toetavate kiviribide kasutuselevõtt.
Kui varakeskaegsetel kirikutel olid enamasti puukatused, ehitati romaani kirikutele juba ka kivikatuseid; kirikute seinad olid piisavat paksud, et vastata ümarvõlvide poolt väljaspoole suunatud survele. Alates 1100. aastast hakkasid ehitusmeistrid välja tulema lahendustega, mis võimaldasid katuse raskust paremini jaotada. Nad võtsid kasutusele teravkaare, mis avaldas seintele ümarkaartest väiksemat külgsurvet.
Inglismaal.
Inglismaale levis gootika 12. sajandi lõpus normandia arhitektuuri vahendusel. Esimeseks gooti stiilis ehitiseks sai Cantebury katedraali uus kooriruum. Teistest eristavad inglise gooti stiilis kirikuid suured nelitistornid ja dekoorirohkus ("decorated style" 1270–1350).
Gooti skulptuur.
Skulptuure kohtab gootikas peamiselt kirikute välisseinte, eriti lääneportaali kaunistusena. Kiviskulptuurid kujutasid enamasti pühakuid ning piiblistseene. Gooti skulptuuridele on iseloomulik figuuride eraldatus üksteisest, mis võimaldab neid käsitleda ka arhitektuurist sõltumatult.
Gooti maalikunst.
Gooti katedraalides oli seinapinda vähe, nii et seinamaalide asemel hakati tegema rohkem tahvelmaale. Suured aknad soodustasid vitraaži viljelemist.
Itaalias tekkis Giotto di Bondone, Duccio di Boninsegna jt mõjul mitu tahvelmaalikoolkonda, mis mõjutasid ka Prantsusmaa, Inglismaa ja Madalmaade maalikunsti.
Gootika Eestis.
Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk ca 1250–1280ndatel aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520–1540ndate aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud, linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades.
Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik).
Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal, oli neogooti stiil Eesti arhitektuuris teiste neostiilide kõrval üsna sageli kasutatav. 20. sajandi esikümnendil stiil hääbus, jäädes mõningal määral kasutatavaks vaid sakraalarhitektuuris (eriti vanade kirikute rekonstrueerimisel).


Muna jõgi.
Muna (vene, jakuudi "Муна") on jõgi Siberis Jakuutias, Leena vasak lisajõgi.
Saab alguse Viljui platoolt ja voolab peamiselt itta. Pikkus 715 km, valgala 30 100 km².


Hõlmikpuu.
Hõlmikpuu ehk ginko ("Ginkgo biloba") on puu, mis kuulub ainsa tänapäevani säilinud liigina hõlmikpuutaimede hõimkonda.
Areaal.
Hõlmikpuud olid edukad mesosoikumis(245 miljonit-65 miljonit aastat tagasi): nende fossiile on leitud kogu põhjapoolkeral polaarjoonest kuni Vahemereni ning Põhja-Ameerikast Hiinani. Kaua aega arvati, et see on vabas looduses väljasurnud, kuid on säilinud Ida-Hiina Zhejiangi ja Guizhou provintsis. Seega viimase jääaja elas puuliik üle Ida-Aasias. Europasse toodud umbes 1730. aastal Hiinast, Zhejiangi provintsist. 1712. aastal “avastas“ hõlmikpuu Jaapanis saksa päritolu arst Engelbert Kämpfer (Läänes peeti seda väljasurnuks) ja saatis mõned seemned Euroopasse. Aastal 1730 istutati üks puu Hollandi botaanikaaeda ja sealt levis ta üle kogu Euroopa. Enim tuntud eksemplar kasvab Weimaris, Johann Wolfgang von Goethe teises kodulinnas. Ameerikasse viidud 1784. Kasvatatakse laialdaselt mõõduka kliimaga aladel haljastuses, eriti alleepuuna. Põhjapoolseim suurim (kõrgus 13m, rinnas diameeter 164 cm, vanus 90 aastat) hõlmikpuu asub Tallinnas Süda tn ja Pärnu mnt nurgal. Hõlmikpuud kasvatatakse Hiinas, Jaapanis, Koreas, Kesk-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, lehtede saamiseks peamiselt Hiinas, Prantsusmaal ja USA-s.
Hõlmikpuu Eestis.
Eesti suurim introdutseeritud Süda tänava hõlmikpuu kasvab Tallinnas, selle tüve ümbermõõt 1,3 m kõrguselt mõõdetuna on 164 cm (2000); puu kuulub looduskaitse alla.
Välimus.
Võra laimunajas ja korrapäratu, puu laieneb vananedes tunduvalt. Tüvi tavaliselt sirge ja okslik. Kasvab üldiselt 30-40 meetri kõrguseks, kuid jahedamas kliimas saavutab vaid poole sellest kõrgusest, ning võib elada rohkem kui 1000 aastat. Isaseksemplarid sirgema tüve ja koonusja võraga, emasisenditel hargnenum ning laiem ja ümaram võra. Rohkesti hargnevad oksad kinnituvad tüvele terav- või peaaegu täisnurga all. Koor hallikaspruun, noorena sile, vanemal puul korkjalt rõmeline. Võrsed hallid ja läikivad.
Pungad ja lehed.
Tegemist on heitlehise puuga, mille pungad on ümarkoonilised, teravatipulised, värvuselt rohelised või punased. Lehed (kuni 10 cm) lehvikukujulised, basaalroodsed, enamasti kahehõlmalised, kiilja, lühivõrsetel peaaegu sirge alusega. Leheroots 2-10 cm. Lehe ülemine äär võib olla ebakorrapäraste madalate sisselõigetega. Lehed on pikkvõrsel vahelduvalt ühekaupa, lühivõrsetel 3-6 kaupa männastes või kimbus. Suvel pealt sinakas- ja alt helerohelised, muutuvad hilissügisel kuldkollasteks.
Õied ja viljad.
Hõlmikpuu õied on ühesugulised, puud kahekojalised. Rohekaskollased isasõied asuvad väikestes 24 cm pikkustes urvataolistes õisikutes, mis võivad võrsel paikneda kimpudes. Emaskäbi kaks umbes 4 mm pikkust seemnealget asuvad paarikaupa 4 cm pikkusel rootsul, seemneks areneb neist vaid üks. Ploomikujulise vilja väliskiht lihakas, sügisel muutub kollaseks kuni oranžikakspruuniks ning valminult on viljal räästunud lõhn. Sisemine seemnekate kõva, luuviljaliste seemet meenutavat „pähklit“ kasutatakse Hiinas toiduks. Emaspuude ebameeldivalt lõhnavate viljade tõttu on haljastuses eelistatud isaspuud. Hõlmikpuu õitseb kevadel ja on tuultolmlev liik. Hõlmikpuu hakkab õitsema alles 20–30 aasta vanuselt, kuid see-eest elab ta ülivanaks. Hiinast võib leida kuni 4000 aasta vanuseid puid ning ülipika ea eest võlgneb hõlmikpuu tänu oma vastupidavusele.
Kasvutingimused.
Hõlmikpuu on üldiselt soojalembene, kuid üksikud isendid on osutunud küllaltki külmakindlateks.Nooremas eas on puud külmaõrnad, hilisemas eas külmakindlus kasvab tunduvalt. Eelistab värsket, viljakat, lubjarikast mulda. Valgusnõudlik, küllaltki kiirekasvuline. Puu peaks olema istutatud tuulevaiksesse sooja kasvukohta.
Kasvatamnie Eestis.
Meie kliimas jääb küllaltki külmaõrnaks, seetõttu tuleb kasvu-kohta valida. Kasutatakse vähesel määral haljastuses.
Haljastuses.
Haljastuses selgus, et hõlmikpuu suudab imehästi taluda õhusaastamist. Mistõttu suutis vastu pidada ka linnades. Sealhulgas Tallinnas, kus ta kümne aasta eest muutus justkui looduskaitse sümboliks. Sümboolne meie hõlmikpuu ongi, kuna nii kauges põhjamaa linnas teist temataolist leida pole.
Sobib kasvatada kitsamatel tänavatel, kuna kasv on aeglane ning võra jääb kitsaks. Hõlmikpuu istikuid on ka Eestis aianduspoodides saadaval.
Kultuurtaimed ehk kultivarid.
„Variegata“: kollaskirjude lehtedega, väga haruldane; samuti rippuvate okstega „Pendula“. „Aurea“: kollaselehestikuga; samuti koonilise võra ning erkkollase sügisvärviga „Autumn Gold“. Sirgeid ja kitsavõralisi vorme („Sentry“, „Fastigiata“ ja „Mayfield“) leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid. Sammasjad vormid sarnanevad kujult itaalia papliga.
Taksonoomia.
Tema ladinakeelne nimetus on "Gingko biloba" ehk lühidalt "Gingko". Liiki kirjeldas esmalt Carl von Linné 1771. aastal, epiteet "biloba" tuleb ladinakeelest: "bis", mis tähendab kahte ja "loba" tähendab sagarat, viidates sellega lehe kujule.7. 1976. aastal vaidlustas Inglise botaanik, keda tunneme nüüd vaid Smithina, hõlmikpuu teadlusliku nimetuse kui kohmaka ja barbaarse. Ta tegi ettepaneku nimetada puud "Salisburia adiantifolia", kuid ülejäänud teadusmaailm eiras seda ettepanekut viisakalt.
Etümoloogia.
11.sajandil hakati "ginkgot" nimetama "yin xing", mis tähendab „hõbedane aprikoos“. Kuna puul kulub viljumisküpsuseni jõudmiseks kolm inimpõlve, on seda nimetatud ka "kung sun shu", vanaisa-lapselapse puu. "Ginkgo biloba" on dinosauruste kaasaegne ja seepärast nimetatakse seda ka „dinosaurusepuuks”.
Teaduslik nimi "Ginkgo" on seotud folklooriga. Nimelt hiina hieroglüüfidel on Jaapanis mitu erinevat hääldamise vormi ja tähti 銀杏 võib lugeda nii "ginnan" kui "ginkyō". Engelbert Kaempfer,esimene Lääne teadlane, kes kirjeldas seda liiki aastal 1690 ja kirjutas enda „imeliku“ häälduse ülesse raamatusse "Amoenitates Exoticae" (1712). See oli Kaempferilt lihtne viga, sest ta võttis aluseks enda teadmised jaapani teiste sõnade hääldusest. Täpsem latinisatsioon oleks olnud "„Ginkio“" või "„Ginkjo“"
Inglise keeles: "ginkgo", "maidenhair tree", "kew tree"
Saksa keeles: "Ginkgobaum", aga on ka kutsutud "Fächerbaum" (lehvikpuu) ja "Tempelbaum" (templipuu)
Kokanduses.
Hõlmikpuu vilju ehk pähkleid süüakse Aasias, kuid seemneid tuleb käsitseda ettevaatlikult, sest kokkupuude nendega võib mõnel inimesel tekitada nahapõletikku.Hõlmikpuu pähklid on traditsiooniline Hiina toit. Hõlmikpuu pähklite pakkumist teetseremoonial on kirjalikult mainitud alates 1492. aastast. Alates 18. sajandist on pähkleid pakutud suupistena sake (riisiveini) juurde. Pähklid on väga populaarsed Jaapanis ja Koreas. Seemned pannakse männivarraste otsa ja maitsestatakse soolaga ning grillitakse. Gingko pähklites on kõrge tärklise sisaldus ja madal rasva sisaldus. Laialdaselt kasutusel Aasia köögis. Nad on kergelt magusa maitsega. Neid kasutatakse tihti täidistes, suppides, magustoitudes, liha ja linnu roogades ja ka taimetoitudes. Ginko puud on Hiinas vähe. Seemned on saadaval konservina, ja müüakse kui „Valged pähklid“ ja neid võib leida paljudest Aasia poodidest Läänes. Müüakse ka kuivatatud, kestaga ja soolvees olevaid pähkleid. Pähklid on hooajalised ja neid pole värskelt aastaringselt saadaval. Värsked pähklid on saadaval sügisel ja talvel. Populaarsus USA-s on kasvanud, kuid see pole väga laialdane, sest ameeriklased ei ole eriti tuttavad selle pähkli kasutamisega toidus.
Ajaloost.
Hiinlaste väitel tunti hõlmikpuu lehtede ja seemnete ravitoimet juba 2800 eKr. Tänapäevane kasutusviis hakkas siiski levima alles 1950. aastatel, kui sakslased asusid uurima taime toimet vereringele. Viimastel aastakümnetel on teaduslikult uuritud eriti leheekstrakti. Ginko on üks paremini uuritud ravimtaimi maailmas. Enamik uuringuid on tehtud Prantsusmaal ja teistes Euroopa riikides, kus ginko on tavapäraselt väljakirjutatav ravim.
Hiina meditsiin.
"Ginkgo biloba" lehed on põliselt olnud Hiina rahvameditsiini nurgakiviks, millega raviti peaaegu kõike astmast hemorroidideni. Hõlmikpuu seemnetega ravimist mainitakse Li Shizheni teoses "„Benaco gangmu“" („Suur taimeraamat“, 1578), mida kasutatakse traditsioonilises hiina meditsiinis ka tänapäeval. Neid soovitatakse astma, köha, ja põiehädade ravimiseks. Tooreste seemnetega ravitakse vähki, keedetutega ravitakse seedimist. Selle taime lehetõmmised avaldavad positiivset toimet peaaju funktsioonile, parandavad mälu ja vaimset aktiivsust. Viimased uuringud näitasid ginko tugevat antioksüdantset toimet inimese rakkudele – lihtsamalt öeldes, ginko pidurdab vananemist.
Toimeained.
Hõlmikpuu lehed sisaldavad diterpenpoidide hulka kuuluvaid ginkoliide A, B, C ja J ning seksviterpeenidest bilobaliide; flavonoididest ginketiini, kvertsetiini ja kämpferooli derivaate; amentoflavooni, bilobetiini, 5-metoksübilobetiini ja skiadopitüsiini; proantotsüanidiine; β-sitosterooli; ligniini; katehhiini, epikatehhiini, gallokatehhiini ja epigallokatehhiini, eeterlikku õli; ginkgoolhappeid (6-alküülsalitsülfaate); aminohappeid; alküülfenoolidest kardoole ja kardanoole, veidi ginkotoksiini.
Toime ja kasutusviiisid.
Enamik paari viimase aastakümne jooksul hõlmikpuuga tehtud katsetest viidi läbi standardiseeritud leheekstraktiga, mille kodeeritud nimetus on Egb 761. Leheekstraktil on aktiivne toime, mille tingib kogu lehes olev ainekompleks.
1988. aastal sünteesis dr. Elias J.Corey, Harvardi Ülikooli keemiaprofessor, ginkoühendi, mida nimetatakse ginkoliid B, suurendades seeläbi selle ravimtaime kaubanduslikke võimalusi Ühendriikides. Lisaks muudele asjadele uuritakse ginkoliid B-d kui potentsiaalset ravimit, mis väldib siirdatud organite tagasitõrjumise. Uurijad loodavad, et ühel päeval võivad sündida uued rohud astma ja toksilise šokisündroomi vastu.
Hõlmikpuu soodustab vereringet nii jäsemetes kui ajus. Ta laiendab ajuveresooni ja kiirendab ajuvereringet, ennetades trombide teket. Samuti vähendab ta vereliblede koaguleerumist, alandab vere kolesteroolitaset ja suhkrusisaldust. Flavonoidid on antioksüdandid ja vähendavad organismis vabade radikaalide hulka. Hõlmikpuu võib mõningal määral takistada ealistel või stressist tingitud põhjustel tekkivat serotoniini aktseptorite vähenemist ajus ning suurendada nende retseptorite sünteesi. Samuti suurendab hõlmikpuu närvirakkude eluvõimet ja pikendab nende eluiga. Ta tekitab juurde kohti, mis aktiveeruvad kolinergiliste vahendajaainete mõjul.
Tõenäoliselt hoiab ära hõlmikpuu adrenaliini ja noradrenaliini vabanemist, mistõttu mõjutab peaaegu kogu organismi tegevust. Sellel on ühendus retseptoritega GABA A-B, AMPA (kvistsilaat) ja CCK A (koletsüstokiniin). Ginkgoolhapped võivad leevendada ängistust, eriti amentoflavoon mõjutab GABA-bensodiasepiiniretseptoreid. GABA tegevus hipokampuses võib kaasa aidata närvirakkude säilimisele ja leevendada dementsusest põhjustatud mälunõrkust.
Hõlmikpuu hoiab ära vananemisega kaasneva muskaliinkoliergiliste retseptorite ja α/2-adrenoretseptorite vähenemise hipokampuses. Ginkgoliidid tõkestavad PAF-i ehk trombotsüüte aktiveerivat faktorit, mis aktiveerub näiteks aju hapnikupuuduse puhul. PAF osaleb mitmetes põletikuprotsessides, südame- ja veresoonkonna talitluses ning hingamishäiretes. Hõlmikpuu võib olla selleks antioksüdantseks taimeks, mis tõeliselt aitab Alzheimeri tõppe haigestunuid, sest parandab vanurite keskendumis- ja õppimisvõimet. Samuti toimib ta Alzheimeri-tüüpi ja veresoone-tekkelise dementsuse puhul ega lase ajul Alzheimeri tõve alg- ja keskfaasis degenereeruda. Hõlmikpuuekstrakt on Alzheimeri tõve aeglustajana osutunud sama tõhusaks kui selleks kasutatavad sünteetilised kolinesteraasi pärssijad (takriin, donepetsilliin, rivastigmiin ja metrifonaat). Hõlmikpuu võib mõjuda samamoodi ka noorematele inimestele, parandades nende keskendumisvõimet, lühimälu ja reaktsiooniaega. Mälu parandab hõlmikpuu ilmselt kõige tõhusamini koos hariliku ženšenniga.
Hõlmikpuu tõstab ka inimese enesehinnangut oma võimete, meeleolu ja sotsiaalsete võimete suhtes. Ajurabanduse läbielanutel paraneb hõlmikipuu toimel aju verevarustus, paranevad motoorsed ja vaimsed võimed, mälu, meeleolu ja käitumine. Ta annab sügavat depressiooni põdevatele hea une ja vähendab öiseid ärkamisi. Hõlmikpuu koos ingveriga võib leevendada ängistust. Vaevalt piisab hõlmikpuust üksinda depressiooni ja ängistuse ravimiseks, kuid teda võib kasutada teiste ravimite kõrval. Hõlmikpuu vähendab stressihormoonide produktsiooni – depressiooni ajal eritub rohkem stressihormoone. Samuti hoiab hõlmikpuu ära stressiga seotud 5HTiA-retseptorite tundlikkuse languse.
Hõlmikpuu sobib peavalu, migreeni, üleväsimusseisundite, menstruatsioonihäirete, kõrgmäestikutõve ja vanurite peapöörituse puhul. Tänu vereringet parandavatele omadustele sobib ta menopausi vaegustega ja vananemate naiste organismi toniseerimiseks. Hõlmikpuu võib kammitseda hüpotalamuse, ajuripatsi ja neerupealistega seotud ahelat ja seega ka stressi, millega kaasnevad ängistus, masendus ja paanikahood.
Standfordi ülikoolis hiirtel läbiviidud loomkatsed näitasid, et Downi sündroomi all kannatajate ajutegevus võib hõlmikpuu ekstrakti kasutades paraneda. 7.
Teised uuringud on näidanud,et patsiendid, kes kannatavad peapöörituse ja kõrvade kohisemise või kumisemise käes, kogevad ootamatut paranemist pärast ginko tarvitamist, sest verevool sisekõrva suureneb. Ginkopuu pähkel on esmaklassiline rögalahtistaja ning võib pakkuda leevendust astmahaigetele ja allergikutele.
Ravimina.
Läänes on hõlmikpuu tänapäeval populaarne ravivahend. Raviks kasutatakse hõlmikpuu lehteekstrakte, mida on rikastatud ravitoimeliste fraktsioonidega. Soovimatuid toimeid põhjustavad koostisained eemaldatakse. Üks gramm ekstrakti saadakse 60% atsetooni abil keskeltläbi 50g lehtedest. Soovitatav päevaannus on 120 kuni 240mg kuiv-ekstrakti. Kõige tõhusamad on standardiseeritud leheekstraktid (50:1), mis sisaldavad vähemalt 24% flavonoide, 6% terpeenlaktoone ja 3,1% ginkoliide A, B, C ja J, 29% bilobaliide ja kuni 5 ppm ginkoolhappeid. Tänapäeval on hõlmikpuu üks enimkasutatavaid taimseid ravimeid Euroopas, eriti Saksamaal ja Prantsusmaal. Ilma retseptita võib osta tablette, kapsleid, teed ja tinktuure.
Hoiatus.
Lehed sisaldavad väikeses koguses ginkgotoksiini, kuid nende kuumutamine ekstrakti tööstuslikul valmistamisel hävitab suurema osa mürgist. Enne hõlmikpuu kasutamist dementsuse ravis tuleks kindlaks teha, ega sümptomid ei ole tingitud mõnest muust haigusest. Kõige mõistlikum on kasutada standardiseeritud preparaate, sest muidu võib toime jääda liiga nõrgaks. Enamasti ei ole hõlmikpuu kasutamine kaasa toonud tõsiseid kõrvalmõjusid, ilmneda võivad ainult seedehäired, peapööritus, südame rütmihäired, peavalu ja silmaverejooks. Mõnedel soovitustel ei tohiks taime kasutada koos MAO-blokaatoritega, sest taim võib võimendada nende toimet. Lehtedel on verd vedeldav toime, mistõttu nad pikendavad verejooksu peatumiseks vajalikku aega ning neid ei tohiks kasutada koos aspiriini ja verevedeldajatega. Hõlmikpuul ei ole täheldatud muid selgeid koostoimeid teiste ravimitega.
Müüt, kultuur ja sümbol.
Hõlmikpuu on Ida-Aasia püha puu, seal istutatakse seda tihti taoistlike ja budistlike templite juurde.Buda mungad viisid hõlmikpuu Koreasse ja Jaapanisse. Me ei tea täpselt, millal see toimus, kuid paljud praegu Jaapanis kasvavad uhked hõlmikpuud on arvatavasti üle 1000 aasta vanad.
Vähemalt teisest sajandist alates on hõlmikpuu vilju kasutatud toiduks, puu on alati olnud haruldane ja selle küpsetatud pähkleid on peetud delikatessiks. Hiina keisrikoda sai neid andamina kaguprovintsidest, kuni prints Li Wen-ho (kes elas 11. sajandi esimesel poolel) lasi istudada mõne hõlmikpuu oma residentsi lähedusse. Ta pidi esimeste viljade valmimist ootama suurema osa oma elust – siis serveeriti neid vanale kuningale kuldkausis.
Kui 1945. aastal heideti Jaapani linnale Hiroshimale aatomipomm, hukkusid plahvatuse epitsentri ümber kõik elusolendid. Erandiks olid neli hõlmikpuud, mis jäid ellu ja puhkesid järgmisel kevadel uuesti õide. Kõige lähem neist asub Hosen-Jis ja oli plahvatuse epitsentrist vaid veidi rohkem kui kilomeetri kaugusel. Kõik neli puud on ka praegu elujõulised. Sellest ajast peetakse Jaapanis hõlmikpuud lootusepuuks. Mõne puu juures on tahvlid, kus palvetatakse maailma rahu eest.
Enim tuntud eksemplar kasvab Weimaris, Goethe teises kodulinnas.1815. aasta paiku noppis suur Saksa luuletaja ja filosoof Johann Wolfgang von Goethe oma aias hõlmikpuult lehe ja kirjutas puust luuletuse ning saatis selle Marianne von Willemerile.


Laskesuusatamise maailmameistrivõistlused.
Laskesuusatamise maailmameistrivõistlused on Rahvusvahelise Laskesuusatamise Liidu "IBU" iga aastal korraldatav tippvõistlus. Olümpiaaastatel ei võistelda MM-i titlile laskesuusatamises nendel aladel, mis on taliolümpiamängude kavas, kuid nende alade osas, mis ei ole olümpiamängude kavas, korraldatakse MM-võistlus ka olümpiaaastal.
Esimesed maailmameistrivõistlused laskesuusatamises toimusid 1958. aastal. Siis oli programmis ametliku alana ainult meeste 20 km ja mitte ametlikuna teatevõistlus. Naised võistlesid oma MM-võistlustel esimest korda 1984. aastal. 1989. aastast korraldatakse meeste js naiste MM-i koos.


Elav fossiil.
Elav fossiil on taime- või loomaliik (vahel ka kõrgem takson), mis esineb nii fossiilina kui ka elusorganismina tänapäeval. Geoloogilise aja jooksul on elavad fossiilid väga vähe muutunud.
Elavad fossiilid on enamasti mõne kõrgema ja kunagi laialt levinud taksoni ainsad allesjäänud reliktsed liigid.
Tuntud elavateks fossiilideks on hõlmikpuu ("Ginkgo biloba") ning vihtuimne kala latimeeria ("Latimeria chalumnae").


Müstiline Venemaa.
"Müstiline Venemaa" on Vikerraadio saatesari, mis on pühendatud Venemaa ajaloole ja mille autor on David Vseviov.
Saatesari sai alguse veebruaris 1997. Kuni oma surmani (31. detsember 2003) oli kaasautoriks, toimetajaks ja saatejuhiks Terje Soots.
Saates on käsitletud Venemaa keisreid ja keisrinnasid ning Bütsantsi keisreid (viimastest kokku 112 saadet), praegu käimasolev tsükkel käsitleb Venemaa ja Nõukogude Liidu ajalugu alates 1917. aastast.
"Müstiline Venemaa" on Vikerraadio üks populaarsemaid saatesarju. Aastal 2004 oli ta kuulajaküsitluse põhjal "Rahva teenrite" järel populaarsuselt teisel kohal. Kolmel aastal on see tunnistatud parimaks saateks.
Saade on 2006. aasta jaanuari seisuga eetris pühapäeviti kell 11.20, kordusena kell 21.20. Internetis on kuulatav ka saadete arhiiv.
Saate materjalide põhjal on ilmumas raamatusari "Venemaa – lähedane ja kauge", millest on ilmunud raamat "Bütsantsi keisrid".
Saatesarja ja raamatu eest sai David Vseviov 2005 kultuuripreemia 2004. aasta loominguliste saavutuste eest.
Aprillis 2010 valisid kuulajad "Müstilise Venemaa" Vikerraadio parimaks saateks.


Tarmo Soomere.
Tarmo Soomere (sündinud 11. oktoobril 1957) on eesti mereteadlane ja matemaatik.
Ta on saanud tuntuks sellega, et teavitas üldsust 2005. aasta jaanuaritormi võimalikkusest.
Elulugu.
Tarmo Soomere isa oli lukksepp ja ema raamatupidaja. Vanemad olid kristlased.
Tarmo lõpetas Kohila Keskkooli 1974 kaks aastat eakaaslastest varem, sest ta läks aasta võrra varem kooli ja jättis kaasõpilaste poolsest kiusamisest pääsemiseks ühe klassi vahele. Ta paistis silma matemaatikas. Kaheksandas klassis (aastal 1971) sai ta vabariiklikul matemaatikaolümpiaadil kolmanda koha, kümnendas klassis (aastal 1973) esikoha ja abituriendina (aastal 1974) teise koha. Keskkooli lõpetamise ajaks oli Soomere Eesti koolinoorte meister orienteerumises ja võitnud üleliidulised võistlused topograafilises kaardistamises (meeskonnas koos Lembit Tammaru ja Eerik Laanmetsaga).
Tarmo Soomere asus 1974 õppima matemaatikat Tartu Riikliku Ülikooli matemaatikateaduskonnas. Sealt läks ta 1977 üle Moskva Riikliku Ülikooli mehhaanika-matemaatikateaduskonda. Ta spetsialiseerus diferentsiaalvõrranditele. Pärast ülikooli lõpetamist 1980 jätkas ta 1983. aastani õpinguid aspirantuuris okeanoloogia erialal Moskvas P. P. Širšovi nim. Okeanoloogia Instituudis. Ta kaitses seal 1984 füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi ja asus 1983. aastal tööle mereuurijana Tallinnas. Aastal 1992 kaitses ta Tartu Ülikoolis matemaatikadoktori kraadi. Doktoritöö pealkiri on "Kinetic theory of Rossby waves" ("Rossby lainete kineetiline teooria").
Ülikooliõpingute ja aspirantuuri ajal tegi Soomere Tallinna Püha Vaimu kirikus iganädalast heliplaaditundi ning mängis ka teistes Eesti kirikutes plaadi- ja lindimuusikat, tõi Moskvast ladina tähtedega kirjutusmasinaid, tõlkis ja levitas omakirjastuslikult teoloogilisi ja muid kirjutisi ning tegi muud kirikutööd. Moskvasse õppima saatmine oli ühtlasi võimalus funktsionääride silmis ebasoovitavast üliõpilasest vabaneda.
12. detsembril 2007 valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks ning 2009. aastal Euroopa Akadeemia (Academia Europaea) liikmeks.


Profaanarhitektuur.
Profaanarhitektuur on ilmaliku funktsiooniga arhitektuur (nt kindlused, lossid, paleed, elamud, tootmishooned jne).


2005. aasta laskesuusatamise maailmameistrivõistlused.
2005. aasta laskesuusatamise maailmameistrivõistlused olid 40. maailmameistrivõistlused laskesuusatamises, mis toimusid 4. - 13. märtsini Hochfilzenis Austrias
10 km sprint.
Kuupäev: 5. märts
Maailmameister 2004: Raphaël Poirée
12,5 km jälitussõit.
Kuupäev: 6. märts
Maailmameister 2004: Ricco Groß
15 km ühisstardist sõit.
Kuupäev: 13. märts
Maailmameister 2004: Raphaël Poirée
20 km eraldistardist sõit.
Kuupäev: 9. märts
Maailmameister 2004: Raphaël Poirée
4x7,5 km teatesõit.
Kuupäev: 12. märts
Maailmameister 2004: Frank Luck Ricco Groß Sven Fischer Michael Greis
7,5 km sprint.
Kuupäev: 5. märts
Maailmameister 2004: Liv Grete Poirée
10 km jälitussõit.
Kuupäev: 6. märts
Maailmameister 2003: Liv Grete Poirée
12,5 km ühisstardist sõit.
Kuupäev: 13. märts
Maailmameister 2004: Liv Grete Poirée
15 km eraldistardist sõit.
Kuupäev: 8. märts
Maailmameister 2004: Olga Põljova
4x6 km teatesõit.
Kuupäev: 11. märts
Maailmameister 2004: Linda TjørhomGro Istad-KristiansenGunn Margit AndreassenLiv Grete Poirée
4x6 km segateatesõit.
Kuupäev: 20. märts
Medalid.
Maailmameistrivõistlused, 2005. aasta laskesuusatamise


Air Supply.
Graham Russell ja Russell Hitchcock
Air Supply on Austraalia soft-rockbänd.
Bänd sai alguse 1976. aastal Sydneys, kui kaks lauljat: Russell Hitchcock ja Graham Russell tutvusid rokkooperi "Jesus Christ Superstar" proovides. Tunnetades koostöö sobivust moodustati bänd Air Supply.
Mitmeid aastaid tegutses bänd vaid Austraalias, kogemata mingitki tähelepanu mujalt maailmast, kuni Rod Stewart kutsus nad 1979. aastal ühte oma kontserttuuri soojendama.
Saavutades 1980-ndatel maailmas mõningase edu, lagunes bänd 1986 pärast ebaõnnestunud albumit.
Bänd taasühines 1991 ja andis välja veel mõned albumid, kuid ka need ei pälvinud oodatud tähelepanu.
2001. aastal andis Air Supply välja esimese stuudioalbumi pärast 4 aastast pausi.


Helmuth von Moltke.
Helmuth von Moltke on mitme inimese nimi.


Helmuth Karl Bernhard von Moltke.
pisi
Krahv Helmuth Karl Bernhard von Moltke ehk Helmuth Moltke vanem (26. oktoober 1800 Mecklenburg-Schwerinis Parchimis – 24. aprill 1891 Berliinis) oli Preisimaa sõjaväelane, kindralfeldmarssal (1871). Ta oli Preisimaa ja hiljem Saksamaa kindralstaabi ülem kuni 1888. aastani.
Moltke sündis Taani kindralleitnandi Friedrich Philipp Victor von Moltke (1768–1845) pojana. 1805 asus isa Holsteini. Samal aastal hävis kogu tema vara, kui Prantsusmaa sõjaväelased Neljanda koalitsioonisõja ajal põletasid maha perekonna maamaja ja rüüstasid linnamaja Lüübekis. Sellepärast kasvas Moltke üles vaesuses. 11-aastaselt saadeti ta Kopenhaagenisse kadetikooli, kus koolitati Taani sõjaväelasi ja õukondlasi. 1818 sai ta Taani kuninga paažiks ja teiseks nooremleitnandiks jalaväerügemendis.
21-aastaselt läks Moltke üle Preisimaa sõjaväkke, hoolimata esialgest kaotusest aukraadis. Kuid juba 1822 sai ta taas teiseks leitnandiks, seekord Oderi-äärses Frankfurdis asuvas 8. jalaväerügemendis. 23-aastaselt lubati tal astuda sõjakooli, mida hiljem hakati nimetama Preisi sõjaväeakadeemiaks. Ta lõpetas akadeemia 3 aastat kestnud õppeaja järel 1826. 1833 ülendati ta esimeseks leitnandiks.
Kirjanikuna avaldas Moltke hulgaliselt raamatuid, peamiselt populaarteaduslikke, kuid ka ilukirjanduslikke. 1827 avaldas ta seiklusjutu "Kaks sõpra". 1831 avaldas ta essee "Hollandi ja Belgia omavahelised suhted alates nende eraldumisest Felipe II ajal kuni ühinemiseni Willem I ajal". 1832 avaldas ta uurimuse "Ülevaade Poola siseolukorrast ja sotsiaalsetest tingimustest", mis põhines niihästi lugemusel kui isiklikel tähelepanekutel. 1885 avaldas ta teose "Poola: ajalooline visand", milles väitis, et enne oma jagamist oli Poola Euroopa kõige tsiviliseeritum maa. 1832 sõlmis ta kokkuleppe, et tõlgib Edward Gibboni kuueköitelise teose "Rooma impeeriumi allakäik ja langus" saksa keelde. Selle eest pidi ta saama 75 Saksa marka, mida vajas hobuse ostmiseks. 18 kuuga tõlkis ta raamatust kolmveerandi ära, aga kirjastaja ei suutnud raamatut välja anda ja Moltke sai tasuks kõigest 25 marka.
1835, pärast oma ülendamist kapteniks, sai Moltke pool aastat puhkust, et reisida Kagu-Euroopas. Pärast lühikest viibimist Istanbulis palus sultan Mahmud II tal aidata kaasajastada Osmanite riigi sõjaväge. Pärast seda, kui Moltke oli Berliinist nõuetekohase volituse saanud, võttis ta pakkumise vastu. Ta jäi Istanbuli 2 aastaks. Sellel ajal reisis ta palju Valahhias, Bulgaarias ja Rumeelias, uuris Istanbuli, Bosporust ja Dardanelle, samuti Eufrati ülemjooksu.
1838 saadeti Moltke Anatooliasse sealsete Türgi vägede kindralstaabi nõunikuks. Türgi valmistus sõjakäiguks Egiptuse mässulise asevalitseja Muhammad Ali vastu. 1839 liikus armee lõunasse, aga vaenlasele lähenedes keeldus väepealik Moltke nõu kuulda võtmast. Selle tulemusel pani Moltke oma koha kindralstaabis maha ja võttis üle suurtükiväe juhtimise. 24. juunil 1839 toimunud Nizibi lahingus sai Türgi armee ligi poole väiksemalt Egiptuse armeelt otsustavalt lüüa. Suurte raskustega naasis Moltke Musta mere äärde ja sealt Istanbuli. 1. juulil 1839 oli Mahmud II surnud ja uus sultan Abdülmecit teda ei vajanud. Nii naasis Moltke Saksamaale ja jõudis Berliini 1839. aasta detsembris.
Helmuth Moltke oli Preisimaa vägede ülemjuhataja võidukates sõdades Taani (1864), Austria (1866) ja Prantsusmaa vastu (1870–1871). Teda peetakse oma aja üheks väljapaistvaimaks strateegiks. Moltke juhtis vägesid põhimõtte järgi: "Eraldi marssida, koos rünnata", mis tähendas vägede hajutamist enne lahingukohta minekul ning nende koondamist alles vahetult lahingu eel. Moltke strateegiaks oli ka sõda otsustava pealahingu andmine. Tema ajal kujunes Saksamaa peastaabist ka sõjaväe peamine juhtimiskeskus, see uuendus võeti enamiku riikide poolt peagi üle.
Moltke valdas seitset keelt: lisaks saksa keelele taani, inglise, prantsuse, itaalia, hispaania ja türgi keelt. Ta oli viljakas kunstnik ja populaarne kirjanik, kes illustreeris oma raamatuid enese maastikupiltide ja portreedega.
Helmuth von Moltke noorem, Saksa kindralstaabi ülem Esimese maailmasõja alguses, oli tema vennapoeg.


Helmuth Johannes Ludwig von Moltke.
Helmuth Johannes Ludwig von Moltke
Helmuth Johannes Ludwig von Moltke ehk Helmuth Moltke noorem (25. mai 1848 Biendorf – 18. juuni 1916) oli Saksamaa sõjaväelane ja Saksamaa keisririigi kindralstaabi ülem 1906–1914.
Tema onu Helmuth Karl Bernhard von Moltke ehk Helmuth Moltke vanem oli Preisimaa ja Saksamaa kindralstaabi pikaaegne juht. Vennapoeg saigi oma nime onu järgi.
Prantsuse–Preisi sõjas teenis Helmuth Johannes Ludwig von Moltke 7. grenaderirügemendis ja tema vahvust märgiti ära. 1875–1878 õppis ta sõjaakadeemias. 1880 asus ta tööle kindralstaapi. 1882 sai ta oma onu, kindralstaabi juhataja, isiklikuks adjutandiks. 1891, pärast onu surma sai ta Saksamaa keisri Wilhelm II "aide-de-camp"iks ja pääses niimoodi keisri lähitutvusringkonda. 1890-ndate lõpul oli ta brigaadiülem, seejärel diviisiülem ja 1902 ülendati ta kindralleitnandiks. 1904 sai temast kindralstaabi ülema asetäitja ja 1906 pärast Alfred von Schlieffeni erruminekut kindralstaabi ülem.
Moltke määramine kindralstaabi juhiks tekitas kuulujutte, nagu oleks ta selle koha saanud tänu oma kuulsa onu nimele ja sõprusele keisriga. Sellele kohale oli teisigi väärt kandidaate: Hans Hartwig von Beseler, Karl von Bülow ja vabahärra Wilhelm Leopold Colmar von der Goltz. Väidetavalt oli Beseler Schlieffenile liiga lähedane selleks, et tema ametikoht endale saada, aga Bülow ja von der Goltz olid Wilhelmi meelest liiga iseseisvad.
Moltke pooldas Esimese maailmasõja alguses Schlieffeni plaani järgimist, mis tähendas Saksa vägede hiiglaslikku tiibmanöövrit Pariisile. Kuid esimestel sõjakäikudel saavutatud edust tiivustatuna hülgas ta selle ja püüdis Prantsusmaa pealinnani otserünnakuga jõuda. See tõi kaasa Esimese Marne'i lahingu, kus Saksamaa lüüa sai. Pärast seda Moltke tagandati kindralstaabi juhi kohalt ja ta elas üle närvivapustuse. Tema asemel hakkas Saksa kindralstaapi juhtima Erich von Falkenhayn.
Kaks aastat hiljem ta suri. Surm saabus marssal von der Goltzi matustel, kes oli kaks kuud varem Bagdadis surnud.


Krahv Helmuth James von Moltke.
Krahv Helmuth James von Moltke (11. märts 1907 Kreisau, Alam-Sileesia (praegune Krzyżowa, Poola) – 23. jaanuar 1945 Berliin) oli Saksa jurist ja inimõiguslane. Ta oli sõjaväelaste Helmuth von Moltke vanema ja Helmuth von Moltke noorema sugulane.
Moltke püüdis Teise maailmasõja ajal vastu seista Saksa armee poolt sooritatud rahvusvahelist õigust rikkuvatele tegudele ning teda toetasid ka mõned Hitleri-vastased kõrgemad sõjaväelased. Kuid 1944 ta arreteeriti ja järgmise aasta alguses mõisteti reetmise eest surma, sest ta pooldas natsionaalsotsialismi asemel demokraatiat. Hitleri tapmist Moltke aga ei toetanud, sest ta oli sügavalt usklik ning see läks vastuollu tema moraalipõhimõtetega.


Loviisa linn.
Loviisa (rootsi "Lovisa") on linn Soomes Uusimaa maakonnas.
Asub Soome lahe kaldal.
Loviisa on kakskeelne linn, 58% elanikest räägib soome ja 39% rootsi keelt.
Loviisa on asutatud 1745. aastal Rootsi piirikindlusena.
Linnas asub Soome vanim tuumaelektrijaam, mille esimene reaktor alustas tööd 1977. aastal.
1. jaanuaril 2010 liideti linnaga Liljendali vald, Pernå vald ja Ruotsinpyhtää vald.
Enne seda oli elanike arv 7380 (2008).
2011. aastani kuulus linn Ida-Uusimaa maakonda.


Gwen Stefani.
Gwendolyn Renée Stefani (sündinud 3. oktoobril 1969 Californias) on USA laulja ja näitleja.
18-aastasena liitus ta bändiga No Doubt. Ta on 168 cm pikk ja ta on abielus Gavin Rossdale'iga, kes oli bändis Bush. Paaril on kaks poega, Kingston James McGregor Rossdale (sündinud 26. mail 2006) ja Zuma Nesta Rock Rossadle (sündinud 21. augustil 2009).


Vladimir Krjutškov.
Vladimir Aleksandrovitš Krjutškov (Владимир Александрович Крючков; 29. veebruar 1924 Tsaritsõn – 23. november 2007 Moskva) oli Nõukogude Liidu poliitik ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees.
Elulugu.
Teise maailmasõja ajal töötas Vladimir Krjutškov 1941–1943 märkijana kaitsetööstuse ettevõttes Stalingradis. Aastatel 1943–1944 oli ta ÜLKNÜ KK komsorg ehitusväeosas Gorkis.
Vladimir Krjutškov astus ÜK(b)P-sse Gorkis 1944. aastal. Aastatel 1944–1945 oli ta ÜLKNÜ Stalingradi Barrikadnõi rajoonikomitee esimene sekretär. Aastal 1946 määrati ta ÜLKNÜ Stalingradi Linnakomitee II sekretäriks.
Aastal 1946 töötas ta rahva-uurijana Stalingradi Traktorozavodski rajoonis. Aastatel 1947–1950 oli ta Stalingradi oblasti prokuratuuri uurimisosakonna prokurör, 1950–1951 Stalingradi Kirovi rajooni prokurör.
Teenistus Ungaris ja Ungari ülestõus.
1949. aastal lõpetas ta juristi kvalifikatsiooniga Üleliidulise Juriidilise Kaugõppeinstituudi ("Всесоюзный заочный юридический институт") ning 1954 NSVL Välisministeeriumi Kõrgema Diplomaatiakooli, kuhu ta oli astunud 1951. aastal. Ta määrati 4. Euroopa osakonna kolmanda sekretäri ametikohale.
Aastatel 1955–1959 töötas ta saatkonnas Ungaris saatkonna kolmanda sekretärina. Krjutškov teenis Ungaris Ungari ülestõusu ajal, tema ülemus (saadik) oli seal Juri Andropov.
Teenistus NLKP KK-s.
1959. aastal viidi Vladimir Krjutškov Ungari Rahvavabariigi NSV Liidu saatkonnast üle NLKP Keskkomiteesse, kus ta töötas Välismaiste kommunistlike ja sotsialistlike riikide töölisparteide osakonna Ungari ja Rumeenia sektoris referendina; 1963. aastal määrati ta selle osakonna juhatajaks ning 1965–1967 töötas ta NLKP sekretäri (Juri Andropovi) abina.
Teenistus NSV Liidu RJK-s.
1967. aastal asus Vladimir Krjutškov tööle NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komiteesse. Tema isiklik number oli Е-104577. Kuni 1971. aastani oli ta KGB esimehe abi ning sekretariaadi juhataja.
Aastatel 1971–1974 oli ta KGB Esimese Peavalitsuse ülema esimene asetäitja. Aastal 1978 jõudis ta välja Esimese Peavalitsuse ülema (välisluure ülema) ametikohani, kuhu ta jäi 1988. aastani. Sellel ametikohal ilmutas ta end hea organisaatorina. Tema juhtimise all muutus välisluure kõikehõlmavaks organisatsiooniks, kuid selle suur kasv tõi kaasa reakoosseisu kvaliteedi languse. Enamasti värvati seda partei liinis.
Afganistani sõja ajal rajas ta Afganistanis KGB esinduse.
Aastal 1988 sai Vladimir Krjutškov armeekindrali auastme ja nimetati KGB esimeheks. Sellele ametikohale jäi ta 1991. aasta augustini. Aastatel 1989–1990 oli ta NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liige. Ta oli NSVL Ülemnõukogu 11. koosseisu saadik.
Vladimir Krjutškov toetas avalikkuse ees Gorbatšovi reforme. Ta intensiivistas KGB sõjalist ja majandusspionaaži, esinedes samal ajal avaldustega KGB ümberstruktureerimisest eesmärgiga koondada tähelepanu kuritegevusele.
Augustiputš.
Augustiputši ajal 1991 osales ta Riiklikus Erakorralise Seisukorra komitees, mis püüdis Gorbatšovi kõrvaldada ja võimu üle võtta; teda peetakse putši tegelikuks juhiks. 5.–17. augustil viis ta läbi kohtumisi Komitee tulevaste liikmete vahel. 17.–18. augusti ööl kirjutasid Komitee liikmed alla dokumendile Gorbatšovi haigestumise ning riigis erakorralise seisukorra kehtestamise kohta. 17.–19. augustil hoiti lahinguvalmiduses KGB ning välisluure õppepolgu eriüksusi luureosakonna "С" käsutuses. 20. augustil pidid "Alfa" eriüksused ründama "Valget maja", kuid vastavat käsku ei antud. Oma osalemist putšis põhjendas Krjutškov katsega ära hoida NSV Liidu lagunemist.
Pärast putši läbikukkumist ta vangistati "Matrosskaja tišinasse" ning asendati oma ametikohal Vadim Bakatiniga. Aastal 1994 vabanes ta Riigiduuma amnestiaga.
Ta oli FSB juhi Vladimir Putini nõunik.
Isiklikku.
Ta valdas kiirlugemist. Oskas saksa ja ungari keelt.
Tal oli 300 000 kaardist koosnev kartoteek katkendite ja tsitaatidega raamatutest, artiklitest ja informatsioonilistest teadaannetest, mis talle meeldisid.
Krjutškovil oli pedandi ja täpsusearmastaja maine.
Ta tegi iga päev 40-minutilist hommikuvõimlemist oma süsteemi järgi.
Afganistani sõja ajal tulistati lennukit, millega Krjutškov Jalālābādi lendas. Sellest ajast vaevasid teda seljahädad.
Välislingid.
Krjutškov, Vladimir
Krjutškov, Vladimir
Krjutškov, Vladimir


Evald Tõnisson.
Evald Tõnisson (24. aprill 1928 – 1. mai 2001) oli eesti ajaloolane ja arheoloog.


Kaisma vald.
Kaisma vald oli vald Pärnu maakonna põhjaosas. 27. oktoobril 2009 ühines Kaisma vald Vändra vallaga.
Kaisma valla naabriteks olid läänes Halinga vald, idas Vändra vald, lõunas Are, Tootsi ja Tori vald ning põhjas Rapla maakond.
Majandus.
Vallas tegeldi juba iidsetest aegadest põllumajandusega.
Veel tegeldi vallas metsavarumise, puidutöötlemise, kaubanduse, autotranspordi ja turismiga ning töötas ka väike õmblustsehh.
Valla pindalast oli 51% metsamaad ja 14% haritavat maad.
Maakasutus.
Valla pindalast oli 51% metsamaad ja 14% haritavat maad.
Asustus.
Kaisma vallas oli 7 küla: Kaisma, Kergu, Kõnnu, Metsavere, Metsaküla, Rahkama ja Sohlu.
Valla asustustihedus oli 3,4 elanikku 1 km² kohta.
Ajalugu.
Algselt kuulusid hilisema Kaisma valla alad Korbe (Pärnu Jaagupi) kihelkonna koosseisu. Mõisatest olid elujõulisemad: Kaisma rüütlimõis, Kergu kroonumõis, Annamõisana tuntud Pööravere mõisa karjamõis, krahv Keiserlingile kuulunud Kõnnu jahimõis ja Viluvere mõis.
Kaisma vald asutati Eesti Vabariigi algaastail.
Aastal 1938 liideti Kaisma vallaga osa Enge vallast (Metsavere) ja Viluvere vald.
Aastal 1950 Kaisma vald likvideeriti ning moodustati Kaisma külanōukogu ja Kōnnu külanōukogu, hiljem liideti Kaisma külanōukoguks.
19. detsembril 1991 muudeti Kaisma külanõukogu Kaisma vallaks.
Jaanuaris 2009 tegi Kaisma vallavalitsus Vändra vallale liitumisettepaneku, mille Vändra vallavolikogu ka 28. jaanuaril vastu võttis.
Haridus.
Mõisakoolina asutati Kaisma kool 1770. aastal. Endise valla territooriumil on üks kool, mis valmis 1964. aastal ning selles ôppis 2002. aastal 83 ôpilast. Koolihoones töötab ka lasteaed.
Kaisma kultuurilise tegevuse esimeseks tähiseks oli Eesti Aleksandrikooli Kergu abikomitee asutamine 1872.
Endise valla territooriumil on ka kultuurimaja, kus tegutsevad taidlusringid.


Akira Kurosawa.
Akira Kurosawa (jaapani keeles 黒澤 明 "Kurosawa Akira") (23. märts 1910 Tokio – 6. september 1998 Tokio) oli jaapani režissöör ja filmiprodutsent. Ta on väljaspool Jaapanit tõenäoliselt tuntuim Jaapani režissöör.
Kurosawa oli peres kaheksas ja noorim laps. Vanim vend ja vanim õde olid tema sünni ajaks juba suureks kasvanud ja kodunt lahkunud, üks vend oli surnud, nii et Kurosawa kasvas üles kolme õe ja ühe vennaga. Isa Isamu pärines samuraiperekonnast ja töötas Jaapani armee kehalise kasvatuse instituudi põhikooli direktorina. Ema Shima oli pärit kaupmeeste perest.
Isa laskis Kurosawal õppida klassikalist jaapani kultuuri, näiteks kalligraafiat ja mõõgavõitlust, kuid oli avatud ka kaasaegsele, eriti filmikunstile. Ta julgustas lapsi filme vaatama, pidades nii teatrit kui kino hariduse jaoks väärtuslikeks.
Akirast 4 aastat vanem vend Heigo Kurosawa hakkas tööle tummfilmidele teksti pealelugejana ja saavutas sellega isegi teatud kuulsust, aga helifilmi tulekuga ei läinud tema oskusi enam vaja, ta jäi tööta ja lõpetas 1933 elu enesetapuga. Kõigest 4 kuud hiljem suri ka tema vanim vend, jättes Akira hoolitsema kolme ellujäänud õe eest.
Ta töötas alguses maalikunstnikuna, kuid 1936. aastast hakkas tegelema filmidega. 1943 valmis tema esimene film. Kuigi tema tuntuimad filmid pärinevad 1950-ndatest ja 1960-ndatest jätkas ta filmitegemist kõrge eani.
Tema tuntuimate filmide tegevus toimub 13.-17. sajandi Jaapanis, kuid ta on teinud filme ka kirjandusteoste järgi (Dostojevski "Idioot", Shakespeare'i "Kuningas Lear" ja "Macbeth").
1951. aastal võitis ta filmiga "Rashomon" Kuldlõvi Venezia filmifestivalil ja 1976. aastal parima võõrkeelse filmi Oscari filmiga "Dersu Uzala". 1990. aastal pälvis ta elutöö Oscari ("Honorary Academy Award").
Aastal 1982 anti talle Elutöö Kuldlõvi.
1999 valis CNN Kurosawa 20. sajandi suurimaks asiaadiks kunsti, kirjanduse ja kultuuri kategoorias.
Kurosawa abiellus 21. mail 1945 filminäitleja Yōko Yaguchiga. Pärast abiellumist loobus Yōko näitlemisest. Abielust sündis kaks last: 20. detsembril 1945 poeg Hisao ja 29. aprillil 1954 tütar Kazuko.


Kadmos.
Kadmos oli vanakreeka mütoloogias Liibanoni prints Siidonist, Agenori ja Telephassa poeg, Europe, Phoinixi ja Kilixi vend, Teeba asutaja ja kuningas, Harmonia abikaasa. ("Iliase" järgi oli Phoinix Agenori poeg ning Europe, Kadmose ja Kilixi isa.)
Europe otsingud.
Europe oli nii ilus, et temasse armus Zeus. Jumal ilmus tema juurde lumivalge härja kujul, kui Europe sõbrannadega merekaldal mängis. Härg oli väga sõbralik, nii et lõpuks ronis Europe talle selga. Seepeale kihutas härg otse merre ja viis ta endaga.
Agenor saatis oma pojad Europet otsima ja keelas ilma õeta tagasi tulla. Ükski neist ei leidnud Europet. Phoinix rändas lõunasse ja sai kuningaks Foiniikias, mis tema järgi nimetati. Kilix rändas põhja ja sai kuningaks Kiliikias, mis tema järgi nimetati.
Zeus viis Europe Kreetale ja pani teda valvama tohutu pronkshiiglase Talose, kes kõigi vaenulike laevade pihta kaljusid pildus. Kreetast purjetas mööda ka Kadmos, kuid Talost kartes ei julgenud ta läheneda.
Kadmos arvas, et peale püütia, Apolloni oraakli Delfis ei suuda keegi talle öelda, kus on Europe. Ent püütia käskis Kadmosel loobuda õe otsimisest ja selle asemel üles otsida Fookise kuninga Pelagoni kari ja selles lehm, kelle mõlemal küljel on kuukujulised märgid. Ta peab kõndima lehma kannul, kuni see puhkama heidab, seal lehma Gaiale ohverdama ja tema vere maha piserdama. Nii Kadmos tegigi, kuid lehm kõndis läbi kogu Fookise ja jõudis lõpuks Boiootiasse, kus alles kurnatult maha langes. Boiootia ongi tema järgi nimetatud ('bos' on veis).
Spardid.
Äkki kargas Kadmose seltsimeeste hulka lohe, Arese poeg, ja murdis nad kõik maha. Ainult teistest eemal viibinud Kadmos pääses. Ta torkas oda draakoni soomuste vahelt otse selgrooni ja nõnda tappis koletise.
Kadmos tänas jumalaid, sest tema meelest polnud sellise peletise tapmine ilma jumalate abita mõeldav. Seepeale ilmus tema juurde Athena, kes kinnitas, et Kadmos tappis lohemao täiesti iseseisvalt, ning käskis lohe hambad välja tõmmata ja maha külvata.
Nii Kadmos tegigi. Kohe hakkasid mullast paistma odaotsad, siis kiivritutid, siis sõjameeste pead ja lõpuks täies relvis sõjaväelased. Neid nimetatakse spardideks, mis tähendab 'külvatud mehed'. Spardid hakkasid kohe isekeskis taplema ja lõid üksteist maha. Ainult 5 spardi jäid ellu. Nad tõotasid Kadmosele truudust ja jäid tema teenijateks, sest lohe oli tema eelmise kaaskonna tapnud.
Teeba rajamine.
Spardide abiga rajas Kadmos kindluse, mis sai tema järgi nimeks Kadmeia, ning edaspidi kasvas selle jalamile Teeba linn.
Kadmos haldas oma kuningriiki hästi, andis välja õiglasi seadusi ja elas rahus, ilma sõdade ja maavallutusteta. Ta õpetas oma rahva kunsti hindama ja andis oma rahvale esimese tähestiku, mida nimetatakse Kadmose tähestikuks.
Kadmos võttis naiseks Arese ja Aphrodite tütre Harmonia. Pulmapeole, mis korraldati Teebas, saabusid kõik olümplased isiklikult peale Arese, sest Kadmos oli tapnud tema poja, ja Erise, sest tülijumalanna ei saanud viibida inimeste seltskonnas, kes üksteist tõeliselt armastasid.
Kadmose ja Harmonia lapsed olid pojad Polydoros ja Illyrios ning tütred Ino, Semele, Agaue ja Autonoe. Lapsi ja lapselapsi tabasid aga õnnetused, millest masendununa Kadmos ja Harmonia loobusid troonist Polydorose kasuks. Nad rändasid Illüüriasse, kus jumalad nad madudeks muutsid. Illüüria on nimetatud Illyriose järgi, kes oma vanemate hauda otsima tuli ja seda leidmata maad valitsema jäi.
Kadmose müüdis kajastub Foiniikia suur mõju Kreekas. Kreeka maakondadest oli just Boiootias ja Korinthoses foiniiklaste mõju kõige suurem.
Kadmose järgi on nimetatud keemiline element kaadmium.


Euroopa Liidu eesistujariik.
Euroopa Liidu eesistujariik on Euroopa Liidu liikmesriik, kellel lasub ajutiselt vastutus Euroopa Ülemkogu töö korraldamise eest. Eesistuja määratakse rotatsiooni korras ning kohustused antakse üle iga kuue kuu järel.
Iga Euroopa Liidu liikmesriik on kindlaksmääratud järjekorra alusel kuue kuu jooksul Euroopa Liidu eesistuja. Suurtele ja väikestele riikidele kehtivad ühesugused tingimused.
Eesti on eesistujamaa 2018. aasta esimesel poolel.
Euroopa Liidu ja tema eelkäijate eesistujamaad.
1Aastal 2006 pidi eesistujaks saama Saksamaa, kuid loovutas oma koha Soomele.


Sapporo.
Sapporo (jaapani 札幌 "Sapporo", haldusüksusena 札幌市 "Sapporo-shi") on linn Jaapanis Hokkaidō saarel, Hokkaidō prefektuuri keskus.
Sapporo on jaotatud 10 linnarajooniks ("ku").
Ajalugu.
Sapporo on asutatud 1869. aastal.
1971. aastal hakkas tööle metroo.
Sapporos toimusid 1972. aasta taliolümpiamängud ja 2007. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
Elanike arv on 1 882 000 (2005) (Jaapani suuruselt viies linn).


Vektor.
Vektor ehk geomeetriline vektor (ld sõnast "vector" 'vedaja, kandja') on suurus, millel on pikkus, siht ja suund ning mis on nende andmetega täielikult määratud. Kaks vektorit loetakse seega võrdseks, kui nende siht, suund ja pikkus ühtivad. Vektoreid, mille sihid ühtivad, nimetatakse kollineaarseteks.
Geomeetriliselt on vektor esitatav suunatud lõiguna formula_1, kus "A" ja "B" on vastavalt vektori "alguspunkt" ehk "rakenduspunkt" ja "lõpp-punkti". Juhul, kui vektori rakenduspunkt on fikseeritud, räägitakse seotud vektorist. Kui vektori alguspunkt on vabalt valitav räägitakse vabavektorist. Vabavektor on formaalselt kõigi võrdsete vektorite (kui suunatud lõikude) hulk. Libisev vektor on vektor, mille rakenduspunkti võib vektori mõjusirgel vabalt muuta.
Üldistatult nimetatakse vektoriks mis tahes vektorruumi elementi.
Nullvektor.
Vektorit, mille pikkus on null, nimetatakse nullvektoriks ja tähistatakse sümboliga formula_2. Nullvektori suund on määramata.
Vektorite liitmine ja lahutamine.
Selleks, et liita mitut vektorit, tuleb esimese (I) vektori lõpust tõmmata teine vektor (II), II vektori lõpust kolmas (III) vektor jne. Liitmise tulemuseks on vektor, mis on tõmmatud I vektori algusest viimase vektori lõppu.
Vektorite korrutamine arvuga.
Selleks, et lahutada ühte vektorit teisest, tuleb teisele vektorile liita esimese vastandvektor. Antud vektori vastandvektoriks nimetatakse vektorit, millel on antud vektoriga sama siht ja võrdne pikkus, kuid vastupidine suund.
Vektori pikkus.
Vektori formula_3 pikkust tähistatakse formula_4.


Tsushima.
Tsushima saar ja selle asend
Tsushima (jaapani 対馬 "Tsushima") on saar Korea väinas, mis kuulub Jaapanile. Halduslikult kuulub Nagasaki prefektuuri.
Saare kõrgeim tipp on Yatachi mägi (649 m). Tsushima saar koosneb kahest osast, mida ühendab maakitsus ja eraldab Aso laht. Jaapani valitsus peab Tsushimat üheks saareks, kuid seda on peetud ka kaheks saareks. Saarel elab umbes 41 000 inimest. Pindala on 696 km².
27. mail 1905. aastal toimus Tsushima lähedal Tsushima merelahing, milles Jaapani laevastik purustas Venemaa Balti laevastiku.
1. märtsil 2004. aastal ühendati saarel asuvad linnad ja külad üheks Tsushima linnaks.


Europe.
Europe oli vanakreeka mütoloogias Liibanoni printsess Siidonist, Agenori ja Telephassa tütar, Phoinixi, Kilixi ja Kadmose õde.
Europe oli nii ilus, et temasse armus Zeus. Jumal saatis talle unenäo, milles kaks naist tema pärast kaklesid. Ühe nimi oli Ida ja teise nimi Lääs. Kui Ida võitnuks, saanuks Europe jääda oma kodumaale, aga Lääs andis talle peksa, mis tähendas, et Europe pidi kodunt lahkuma ja minema läänemaale. Unenäo abil tahtis Zeus näha, mida Europe arvab elukoha vahetusest. See unenägu ei meeldinud Europele põrmugi, ent Zeus oli kindel, et peab Europe enesele saama.
Ükskord, kui Europe sõbrannadega merekaldal mängis, astus Agenori karja seast välja Zeus lumivalge härja kujul. Härg oli imekspandavalt ilus ja suursugune. Ta oli ka väga sõbralik, nii et lõpuks ronis Europe talle selga. Seepeale kihutas härg otse merre ja viis ta endaga.
Zeus viis Europe Kreetale ja see retk kujunes triumfirongkäiguks. Poseidon oli keelanud merel lainetada, nii et see oli peegelsile. Kõige ees ujus Poseidoni poeg Triton, kes suurt teokarpi nagu pasunat puhus. Järgnes härg-Zeus Europega, siis Poseidon oma naise Amphitritega kaarikul, mida vedasid merihobud. Üleval saatsid neid merelinnud, kõrval delfiinid ja taga nereiidid.
Sellest alates kannab piirkond, kuhu kuuluvad Kreeta, Kreeka ja kogu nendest lääne poole jäävad alad, Euroopa nime.
Kreetal pani Zeus Europet valvama tohutu pronkshiiglase Talose, kes kõigi vaenulike laevade pihta kaljusid pildus. Kreetast purjetas mööda ka Europe vend Kadmos, kelle isa oli saatnud Europet otsima, kuid Talost kartes ei julgenud ta läheneda. Kadmos ei leidnudki Europet, kuid jäi ellu.
Kreetal lähenes Zeus Europele tohutu kotkana. Europe sai kolm poega: Kreeta kuninga Minose, Rhadamanthyse ja Lüükia esimese kuninga Sarpedoni.
Zeusi pulmakingid Europele olid Talos, jahikoer Lailaps, kes ei lasknud kunagi saaki minema, ja kuldne vibu nooltega, mis tabasid alati märki.
Kui Europe vanemaks jäi ja enam Zeusile ei meeldinud, abiellus ta Kreeta kuninga Asterioniga.
Europe kunstis.
Europe oli antiikaja vaasi- ja seinamaali üks lemmikteemasid. Hiljem on Europet maalinud Franois Boucher, Gustave Moreau, Rembrandt, Valentin Serov, Giovanni Battista Tiepolo, Tintoretto, Tizian ja Paolo Veronese.
Europe röövimist on kujutatud Kreeka kaheeurosel mündil.


Laskesuusatamine 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Laskesuusatamine 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 11. - 25. veebruarini Cesana San Sicarios.
Laskesuusatamise võistluskeskus asus üle 1600 m kõrgusel merepinnast. Keskuse ehitamisel oli arvestatud kõiki kaasaja nõudeid. Suusaradade tihe võrk võimaldas varieerida võistlusmaa raskusastet ning ringide pikkusi. Tiirus oli 30 laskepaika ja võistlusi võis jälgida üle 4600 pealtvaataja. Kogu keskuse ehituse läks maksma üle 25 miljoni euro.
10 km sprint.
Kuupäev: 14. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Ole Einar Bjørndalen, Norra
12,5 km jälitussõit.
18. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Ole Einar Bjørndalen, Norra
15 km ühisstart.
25. veebruar
Olümpiavõitja 2002: esmakordselt olümpiamängude kavas
20 km.
11. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Ole Einar Bjørndalen, Norra
4x7,5 km teatesõit.
21. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Norra (Halvard Hanevold, Frode Andresen, Egil Gjelland, Ole Einar Bjørndalen)
7,5 km sprint.
16. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Kati Wilhelm, Saksamaa
10 km jälitussõit.
18. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Olga Põljova, Venemaa
12,5 km ühisstart.
25. veebruar
Olümpiavõitja 2002: esmakordselt olümpiamängude kavas
15 km.
13. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Andrea Henkel, Saksamaa
15 km laskesuusatamises algselt hõbemedali saanud Olga Põljova dopinguproov andis keelatud ainet karpedooni sisaldanud tulemuse ja selle tagajärel pidi ta tagastama oma medali ja olümpialinnast lahkuma. Põljova oli esimene Torino mängudel vahele jäänud sportlane.
Rahvusvaheline Laskesuusatamise Liit (IBU) määras positiivse dopinguproovi andnud venelannale Olga Põljovale kaheaastase võistluskeelu.
4x6 km teatesõit.
23. veebruar


Omavalitsus.
Omavalitsus on Eestis põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna - demokraatlikult moodustatud võimuorgan, kel on õigus, võime ja kohustus iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Kohalik omavalitsus rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel ja teostub demokraatlikult moodustatud esindus- ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse, -hääletuse või -algatuse teel.


Johannes Rau.
Johannes Rau (16. jaanuar 1931, Wuppertal – 27. jaanuar 2006, Berliin) oli saksa poliitik (SPD). Rau oli 1. juuli 1999 – 30. juuni 2004 Saksamaa president.
1987. aastal oli ta SPD liidukantslerikandidaat, kuid ta kaotas Helmut Kohlile, kes valiti tagasi. 1994. aastal kandideeris ta esimest korda liidupresidendiks, kuid kaotas Roman Herzogile.


Otto (Baieri kuningas).
Otto (27. aprill 1848 – 11. oktoober 1916) oli Baieri kuningas aastail 1886–1913.
Otto päris kuningatrooni pärast oma vanema venna Ludwig II surma 13. juunil 1886, kuid vaimuhaiguse tõttu valitses tema eest printsregent (Luitpold, alates 12. detsembrist 1912 tema poeg Ludwig).
5. novembril 1913 sai printsregent Ludwig spetsiaalselt sel puhul vastuvõetud seaduse alusel kuningaks Ludwig III nime all. Ottole säilitati kuningatiitel eluks ajaks.


Samizdat.
Samizdat (vene keeles "самиздат", 'omakirjastus') oli Nõukogude Liidus jm levinud põrandaalune sõltumatu kirjastustegevus.
Nõukogude Liidus, nii nagu teisteski sotsialistlikes riikides, oli trükisõna allutatud tsensuurile ning kirjanduse väljaandmine oli lubatud vaid riiklikele, kommunistliku partei kontrolli all olevatele kirjastustele. Sõltumatu kirjandus sai levida vaid käsitsi paljundatuna, käest kätte. Sellist moodust hakati 1960. aastatel nimetama "samizdatiks ehk omakirjastuseks.
Sõna "samizdat" tulenes analoogiast Nõukogude Liidu riiklike kirjastuste tavapäraste nimedega (Detizdat, Vojenizdat, Politizdat jne).
Paljundamisviisid.
Tehniliselt kõige enam levinud meetodiks oli kirjanduse paljundamine läbi kopeerpaberi kirjutusmasinal või käsitsi ümber kirjutades. Maksimaalse arvu koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Kasutati ka teksti pildistamist ja fotograafilist paljundamist. Keerulisemad ja poliitiliselt ohtlikumad olid tüpograafilised meetodid. Koopiamasinad olid NSV Liidus vähe levinud ja KGB range kontrolli all. Ka asutuste kirjutusmasinad olid kontrolli all.
Teiseks levinud meetodiks oli käsikirjade salajane väljatoimetamine riigist. Kirjutised publitseeriti välismaal ning tiraažid toimetati salaja tagasi Nõukogude Liidus levitamiseks. Sellist meetodit nimetati ka "tamizdat" ('sealkirjastamine').
Ehkki tiraažid olid väikesed ja neid läbiotsimiste käigus pidevalt konfiskeeriti, levisid sellisel viisil paljundatud kirjutised laialdaselt käest kätte ja neid paljundati pidevalt edasi, mistõttu aja jooksul võis mõne kirjutise lugejaskond ulatuda mitmetesse tuhandetesse.
"Samizdat'i" väljaanded.
Üks esimesi vene "samizdati perioodilisi väljaandeid oli Aleksandr Ginzburgi toimetatud kirjandusajakiri "Синтаксис" ("Sintaksis"). Ginzburg arreteeriti 1960. aastal. 1963. aastal vahistati Jossif Brodski (Nobeli kirjanduspreemia laureaat 1987), samuti omakirjastuslikult ilmunud teoste pärast. 1960. aastate keskel ilmus põrandaaluse kirjandusliku rühmituse omakirjastuslik almanahh "Сфинксы" ("Sfinksõ" 'sfinksid').
1962. aastal avaldati ajakirjas "Novõi Mir" Aleksandr Solženitsõni jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Varsti pärast seda korjati ajakirja numbrid kõigist raamatukogudest kokku ja hävitati. Jutustus hakkas levima "samizdati kaudu. Edaspidi ilmusid "samizdatis paljud Solženitsõni teosed: "Esimeses ringis", "Vähikorpus", "GULAGi arhipelaag" jt.
Aastal 1965 toimus kõmuline kohtuprotsess Juri Danieli ja Andrei Sinjavski üle nende välismaal ilmunud teoste pärast. "Samizdatis levisid nende teosed hiljem, kuid sellest alates hakkas "samizdat" üha rohkem politiseeruma. Kujunes välja dissidentide liikumine, mida iseloomustas esinemine "samizdati väljaannetes ja välismaa ajakirjanduses.
Üks kõige pikemaajalisemaid "samizdati perioodilisi väljaandeid oli 15 aastat regulaarselt ilmunud infobülletään "Хроника текущих событий" ("Jooksvate Sündmuste Kroonika"). Aastatel 1968–1983 ilmus seda 63 väljaannet. Kroonika koosnes kuivas ja informeerivas stiilis koostatud kokkuvõtlikest teadetest sündmuste kohta Nõukogude Liidus. Püsirubriigid olid näiteks "Arreteerimised, läbiotsimised, ülekuulamised", "Kohtuvälised repressioonid", "Vanglates ja vangilaagrites", "Samizdati uudised", "Repressioonid Ukrainas", "Leedu sündmused". Ehkki kroonika koostajad viitasid pidevalt Nõukogude Liidu konstitutsioonile ja oma tegevuse legaalsusele, arreteeriti sellega seoses Natalja Gorbanevskaja, Juri Šikanovitš, Pjotr Jakir, Viktor Krassin, Sergei Kovaljov, Aleksander Lavut, Tatjana Velikanova jpt. Osaliselt koostati ja toimetati "Jooksvate sündmuste kroonikat" mõnda aega Eestis.
Ukrainakeelne ja Ukrainale vähemalt sama oluline omakirjastuslik väljaanne oli seal poolteist aastat hiljem "Jooksvate sündmuste kroonika" eeskujul ilmuma hakanud "Український Вісник" ("Ukrainskõi Visnõk"; 8 numbrit, 1970–1974), mis sisaldas peale inimõiguste rikkumise raportide ka analüütilisi kirjutisi ja ilukirjandust.
Eestis toimunud omakirjastuslik tegevus oli tehnilises mõttes üsna sarnane vene "samizdatiga. Sisulisi erinevusi oli aga märgatavalt. (Vaata Omakirjastuslik tegevus Eestis).


Otto.
Otto on eesnimi.


Kurów.
"See artikkel räägib Lublini vojevoodkonnas Puławy maakonnas asuvast külast; teiste samanimeliste kohtade kohta vaata artiklit Kurów (täpsustus)
Kurów on küla Poolas Lublini vojevoodkonnas Puławy maakonnas Kurówka jõe ääres, Kurówi valla halduskeskus.
Kurówis on sündinud kindral Wojciech Jaruzelski.


Amy Diamond.
Amy Diamond (pärisnimega Amy Linnea Deasismont; sündinud 15. aprillil 1992 Norrköpingis Rootsis) on rootsi poplaulja.
Tema isa on inglane ja ema rootslane. Oma elu esimesed neli ja pool aastat elas ta Inglismaal.
Tema suurimad hitid on "What's in It for Me?", "Welcome to the City" ja "Shooting Star" (kõik 2005). Laulu "What's in It for Me" eest sai ta kõigi aegade noorimana Põhjamaade muusikaauhinna.
Esimene teledebüüt toimus 2000. aastal, mil neiu osales kodumaa muusikatalentide saates "Småstjärnorna" ehk "Small Stars" ('Väikesed tähed'). Aastate jooksul on Amy Diamond kokku käinud läbi kaheksa talendikonkurssi (näiteks "Super troupers" TV4's ja "Minimelodifestivalen"), millest seitsmel korral võiduga naasnud. Talendivõistluste žüriiliikmed on Amy kohta öelnud, et viimasel on parem ja tugevam hääl kui originaalartistidel, kelle lugusid tüdruk laulnud on.
Kui Amy 12-aastaselt ühel järjekordsel talendikonkursil osales, oli auhinnaks plaadisalvestusvõimalus. Pärast seda märkas teda firma Bonnier Music ja sõlmis temaga plaadilepingu. Kui Amy debüütsingel "What's in it for me" raadiosse jõudis, oli see tohutu promo ja pärast kaht nädalat oli tema hitt Music Control (muusikaedetabel) Top 10's.
Amy sündis Rootsis aastal 1992, kuid elas kuni nelja ja poole aastaseks saamiseni hoopiski Inglismaal, sest tüdruku isa Lee on inglane. Ema Chrisbethi soontes voolab rootsi veri ja praegu elavad nad Rootsis. Tema perre kuuluvad veel kolm õde: Lisa, Danielle ja Holly. Amy Diamond räägib soravalt nii inglise kui ka rootsi keelt. Inglise keelt saab tüdruk praktiseerida oma isaga, kuid viimane on võimeline ka rootsi keeles rääkima.
Amy Diamond 2006. aastal Helsingis esinemas
Välislingid.
Diamond, Amy
Diamond, Amy


Germanomaania.
Germanomaania on saksa kultuuri ja saksapärasuse ülistamine.


Clemens VIII.
Clemens VIII (Ippolito Aldobrandini, 24. veebruar 1536 – 3. märts 1605) oli paavst 1592–1605. Ta oli 231. paavst.
Ippolito Aldobrandini sündis Fanos advokaadi Silvestro Aldobrandini ja Lisa Donati 8-lapselises peres noorimana ning ristiti 4. märtsil Fano katedraalis. Tema isa elas varem Firenzes, kuid pidi Medicite eest põgenema Fanosse, kus ta määrati kuberneriks.
Ippolito Aldobrandini õppis Padova, Perugia ja Bologna ülikoolis õigusteadust. Tema õpetajaks oli Gabriele Paleotti ja tema õpinguid toetas kardinal Alessandro Farnese. Tema perekonna protektor oli Pius V, kes pühitses 1570 kardinaliks tema venna Giovanni Aldobrandini. Ippolito Aldobrandini tegutses pärast ülikooli lõpetamist advokaadina, 1569 määrati ta Rota Romana audiitoriks ja 1571–1572 lähetati ta kardinal Michele Bonelli juhitava delegatsiooni koosseisus Prantsusmaale.
1580 ordineeriti Aldobrandini preestriks, 15. mail 1585 määrati ta "datariuseks" ja 18. detsembril 1585 pühitseti San Pancrazio kardinalpreestriks. 1588–1589 viibis ta legaadina Poolas, kus lahendas Poola kuninga Zygmunt III ja Habsburgide vahel puhkenud tüli Poola kuningatrooni pärast. Ta oli 30 aasta jooksul Filippo Neri parim sõber. Ta osales 4 konklaavil 1590–1592.
1592. aasta konklaav.
Clemens VIII valiti paavstiks 30. jaanuari pärastlõunal 1592 Vatikani paavstipalees ja krooniti 9. veebruaril kardinal Francesco Sforza poolt, kuid pühitseti enne seda 2. veebruaril kardinal Alfonso Gesualdo poolt piiskopiks. Ta võttis paavstiks saades nime Filippo Neri soovitusel.
10. – 30. jaanuarini 1592 toimunud konklaavil osales 54 kardinali. Sellel konklaavil lõhenesid kardinalid Hispaania pooldajateks ja kardinal Montalto juhitavaks fraktsiooniks, kes soovis kardinal Giulio Antonio Santorio valimist. Santorio olekski 11. jaanuaril valituks osutunud, sest tema poolt nõustuti andma vähemalt 35 häält, kuid kardinalide Mark Sittich von Hohenemsi, Ascanio Colonna ja Alfonso Gesualdo mõjul sai Santorio 5 häält vähem. Pärast seda siirdus Montalto fraktsioon Vatikani Cappella Paolina kabelisse. Olukorra muutis keerulisemaks eakamate kardinalide keeldumine hääletamast. Kardinalid päästis tekkinud olukorrast Marco Antonio Colonna, kes saatis kirja kardinal Colonnale. Too teatas pärast kirja läbilugemist, et ei toeta Santorio valimist paavstiks, kuna Santorio pole Jumala poolt valituks osutunud. Mitme kandidaadi vaagimisel osutus lõpuks valituks kardinal Aldobrandini.
Suhted Prantsusmaaga.
15. aprillil 1592 saatis paavst Prantsusmaale legaadiks kardinal Filippo Sega, kes teatas, et Prantsusmaa kuningale langetatud ekskommunikatsioon on endiselt jõus ja kuningat saab sellest vabastada vaid paavst. 25. juulil 1593 sai Prantsusmaa kuningas Henri IV katoliku kiriku liikmeks. Clemens VIII tunnustas kuninga otsust ja vabastas ta 17. septembril 1595 kirikuvandest.
Kui 1598 avaldati Nantes’i edikt, saatis paavst kõikidele piiskoppidele apostelliku konstitutsiooni 'Dives in misericordia', milles ta kutsus neid üles jääma kindlaks kiriku tunnustatud usule. Paavsti vahendusel sõlmiti 1598 Vervins’i rahu Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Nende otsuste langetamisel sai väga oluliseks kardinal Medici tegevus, kes saadeti Prantsusmaale legaadiks pärast Sega surma.
1597 pöördus Lortringi hertsog paavsti poole Nancy pärast tekkinud probleemi lahendamiseks, kavatsedes Nancy’s moodustada piiskopkonna. Sellele plaanile oli vastu Henri IV saadik Roomas Arnaud d’Ossat. Paavst otsustas, et Nancy jääb primaatkirikuks ja selle prelaati tuleks nimetada Lorraine’i priimaseks, kuid tal puuduvad piiskopi volitused.
Ferrara pärilussõda.
27. oktoobril 1597 suri Ferrara hertsog Alfonso II d'Este pärijateta. Clemens VIII soovis Este suguvõsa valdused liita Kirikuriigiga, kuid Saksa-Rooma keiser ja Hispaania soovisid uue hertsogina näha Cesare d'Estet. Vältimaks sõda Prantsusmaaga, ei toetanud nad Cesaret sõjaliselt, mistõttu paavsti armee sisenes 24. jaanuaril 1598 Pietro Aldobrandini juhtimisel vastupanu kohtamata Ferrarasse. Clemens VIII kuulutas Ferrara bullas 'Sanctissimus' Kirikuriigi osaks, kusjuures Ferrara omandas privileegina oma esindaja lähetamise Rooma saadikuks.
Suhted teiste riikidega.
1598 määras Clemens VIII pärast kardinal William Alleni surma Inglismaa ülempreestriks George Blackwelli. See otsus tekitas rahulolematust Inglismaa vaimulikkonnas, kes saatis Rooma kaebuse. 1602 kinnitas paavst oma otsust, kuid vabastas kirikuvandest kõik need, keda Blackwell oli sellega ähvardanud.
Pärast Johan III surma sai Rootsi kuningaks tema poeg Sigismund. Paavst lootis, et Sigismund muudab Rootsi katoliiklikuks riigiks, kuid Sigismund sai Karl IX käest lüüa ja pidi Rootsi troonist loobuma.
Katoliiklike valitsejate liidu loomine ristisõjaks türklaste vastu kukkus Clemens VIII ajal läbi.
Sisepoliitika.
1598 korraldas Beatrice Cenci koos vendade ja võõrasemaga vandenõu oma isa vastu, kes kohtles oma lapsi väga jõhkralt. Pärast vana Cenci tapmist ei andnud paavst vandenõulastele armu ja nad hukati.
Kuuria.
8. juunil 1592 sätestas Clemens VIII kardinalvikaari õigused.
Jesuiidid.
Clemens VIII andis 1596 San Vitale kiriku jesuiitidele. Kuna see oli ühtlasi titulaarkirik, otsustas ta arusaamatuste vältimiseks kaotada San Vitale kardinali tiitli ja rajas San Cesareo in Palatio kardinaldiakoni tiitli.
Karmeliidid.
Ta tunnustas 20. detsembril 1593 avaldatud bullas 'Pastoralis officii' paljasjalgseid karmeliite kerjusorduna.
Üldkiriklikud otsused.
25. juunil 1599 avaldas ta dekreedi 'Nullus omnino', milles määratleti ordude meesorduliikmete klausuuri tingimused Itaalias.
Clemens VIII toetas José Calasanza tegevust.
19. märtsil 1603 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Cum ad regularem', mille järgi ei tohi kloostrisse vastu võtta nooremaid kui 19-aastaseid liikmeid.
Liturgilised reformid.
Clemens VIII rõhutas Trento oikumeenilise kirikukogu otsuste tunnustamist katoliiklikes riikides. 1592 avaldati tema üleskutsel redigeeritud "Vulgata", mis asendas 1590 avaldatud Sixtus V oma ja jäi katoliku kirikus kasutatavaks ametlikuks piiblitõlkeks 20. sajandini.
1596 avaldati teenistusraamat "Pontificale Romanum", mille kasutamise kuulutas Clemens VIII apostellikus konstitutsioonis 'Ex quo' kohustuslikuks, keelates missal kasutamast teisi teenistusraamatuid ja keelates sellesse igasuguste muudatuste tegemise ilma paavsti loata.
Samal aastal avaldati ka uus keelatud raamatute nimekiri. 1602 avaldati redigeeritud breviaarium ja 1604 redigeeritud missaal.
Ta sätestas "Quarantore" palve 25. novembril 1592 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Graves et diuturnae'.
1600 saadeti paavstile Maarja Magdaleena reliikvia.
1601 saatis ta Hispaania printsidele ja printsessidele pühitsetud riiet.
Bresti unioon ja misjon.
12. juunil 1595 saatsid Vladimiri, Lutski ja Pinski piiskopid paavstile ja Poola kuningale Zygmunt III palvekirja, milles nõustuti uue kalendri tunnustamisega, kuid sooviti säilitada oma riitused. Novembris saabusid piiskopid Adam Pociej ja Kirill Terletski Rooma. Roomas peetud läbirääkimistel lepiti kokku mitmes punktis, näiteks selles, et uniaadid ei lisa "Filioquet" usutunnistusse. 23. detsembril 1595 toetas Clemens VIII läbirääkimiste pidamist ukrainlastega. 1596 peeti Brest-Litovski sinod ja Vatikanis kuulutati bullaga 'Magnus dominus' välja Bresti unioon.
Clemens VIII ajal saabusid Rooma Aleksandria patriarhi saadikud, kes tunnustasid usutunnistust ja paavsti primaati.
Ta võimaldas misjoneerida igal kerjusordu liikmel. Tema ajal läksid misjonärid Pärsiasse ja Abessiiniasse.
1596 konfiskeeris Toyomi Hideyoshi Hispaania laeva "San Felipe", millega algas misjonäride tagakiusamine Jaapanis.
Vahendajaroll teoloogilises vaidluses.
1588 ilmus jesuiidi Luis de Molina teos 'Concordia', mis käsitles armu ja vaba tahet. See oli esimene süstemaatiline katse nende teoloogiliste probleemide selgitamiseks pärast Trento oikumeenilist kirikukogu. Molina kinnitas oma teoses, et pärispatt pole hävitanud tahtevabadust ja jääb kahjustamatuks jumaliku armu läbi.
Hispaania inkvisitsioon asus saadud süüdistuste järel uurima teose vastavust katoliikliku teoloogiaga. Uurimise käigus puhkes jesuiitide ja dominiiklaste vahel vaidlus, mis keskendus pigem arusaamatustele teose raskepärase stiili, sisu keerukuse ja mõistetavuse üle. 1596 nõudis Clemens VIII Hispaania inkvisitsioonilt Molinat puudutavate dokumentide saatmist Vatikani ja määras 1598 juhtumit uurima vastava kongregatsiooni ("Congregatio de auxiliis"). 12. oktoobril 1600 esitas kongregatsioon ettekande paavstile samal päeval surnud Molina vaadetest. 1602 määras Clemens VIII Molina vaateid uurima 8 teoloogi, kes kuulutasid Molina 60 väidet ekslikeks. Jesuiitide mõjul vähendati ekslike väidete arvu järgnevatel aastatel 20-ni.
Paulus V otsustas 1607 'Congregatio de auxiliise' laiali saata.
Kristlik eetika ja moraal.
Clemens VIII mõistis 17. augustil 1592 karmilt hukka duellide pidamise ja ähvardas interdiktiga piirkondi, kus lubatakse duelle pidada.
12. jaanuaril 1597 avaldatud bullas 'Suspecti muneris' leevendas ta Pius V otsust härjavõitluste pidamise kohta. Bulla järgi ei tohi härjavõitlust pidada kiriklikel suurpühadel ja sellel ei tohi osaleda vaimulikud.
Suhtumine juutidesse.
28. veebruaril 1592 avaldatud bullas 'Cum saepe accidere' keelas Clemens VIII juutidel müüa Avignonis uusi kaupu. 25. veebruaril 1593 avaldatud bullas 'Caeca et obdurata' oli juutidel keelatud Kirikuriigile kuuluvatel aladel elada väljaspool Roomat, Anconat ja Avignoni. 28. veebruaril 1593 avaldatud bullas 'Cum haebraerum malitia' keelas ta Talmudi lugemise ja lasi keelatud raamatute indeksisse lisada juutide teosed, kuid ei soovinud juutide represseerimist, mistõttu avaldas dekreetide kogu nende kaitseks.
Kanoniseerimised.
Clemens VIII kanoniseeris 17. aprillil 1594 Jacynthe ja 29. aprillil 1601 Peñaforti Raymondi.
Ta sätestas 1592 Bologna Katariina, 1602 Rudolfi ja 1603 Cardena märtrite austamise ning tituleeris Gregorio de Valencia "doctor doctorumiks.
Onupojapoliitika.
Clemens VIII venna Pietro poeg Pietro Aldobrandini sai kardinaliks.
Clemens VIII õde Giulia abiellus Aurelio Passeriga, nende poeg Cinzio Passeri Aldobrandini sai kardinaliks.
Kardinalide pühitsemised.
Clemens VIII pühitses oma valitsemisajal 53 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Paulus V. Lisaks itaallastele sai kardinalideks 5 hispaanlast, 4 prantslast, 2 sakslast ja 1 poolakas.
Giordano Bruno hukkamõistmine.
Clemens VIII ajal mõistis inkvisitsioon tulesurma 30 süüdistatavat, kellest tuntuim oli endine dominiiklane Giordano Bruno, kes põletati 17. veebruaril 1600 Piazza dei Fioril Roomas. 1583 avaldas Bruno oma traktaadi 'Il spaccio della bestia trionfante', mis ründas katoliku kiriku õpetust. Veebruaris 1593 andis Venezia inkvisitsioon Bruno välja Rooma inkvisitsioonile ja ta viibis mitu aastat Roomas vangis. Bruno mõisteti süüdi, kuid teda ei hukatud tema astronoomiliste arvamuste, vaid teoloogiliste vaadete pärast, mis mõisteti jaanuaris 1600 hukka. Inkvisitsiooni süüdistuste järgi nõudis Bruno kloostrite varade konfiskeerimist, pidas Kristust ainult õpetlaseks ja väitis, et Saatan võib saada päästetud. Bruno anti 8. veebruaril 1600 üle tsiviilkohtule ja hukati.
Kolleegiumite rajamine.
1600 rajas ta Šoti kolleegiumi ja Clemensi kolleegiumi.
Naispaavsti kuju kõrvaldamine.
Clemens VIII nõudel kõrvaldati naispaavst Johanna kuju Siena katedraalist.
Residentsid.
Tema ajal valmis Vatikani palee praegusel kujul. Ta omandas Castel Gandolfo, millest sai paavsti suveresidents.
Tubaka taunimine.
1600 ähvardas Clemens VIII ekskommunitseerida kõik, kes suitsetavad pühapaikades tubakat. Seevastu lubas ta kohvi tarbida ja legendi järgi kuulutas selle koguni kristlaste joogiks.
Clemens VIII kujutavas kunstis.
Paavsti hauamonumendi rajas 1611 skulptor Silla di Viggiù.
Clemens VIII näitekirjanduses.
Ungari näitekirjanik Lajos Maróti on paavsti kujutanud 1972 esietendunud näidendis "Pärast viimast ööd". Ago-Endrik Kerge samanimelises telelavastuses 1978 oli paavsti osas Kalju Orro.
Surm.
Clemens VIII suri 3. märtsil 1605 Roomas kella 5 paiku hommikul, olles põdenud aastaid podagrat ja maeti Santa Maria Maggiore kirikusse. Ta ei surnud 5. märtsil, nagu väidavad mõned mõjukad allikad, sest Salvador Miranda andmetel algas järgmine konklaav 14. märtsil ja konklaav ei tohtinud tollal alata enne 10 päeva möödumist paavsti surmast.
Hinnang.
Clemens VIII ajal vabanes paavstlus Hispaania mõjusfäärist. Kirikuloolane J. N. D. Kelly on oma teoses 'The Oxford Dictionary of Popes' iseloomustanud teda piinlikult kohusetruu, tööka, vaga ja rangena. Ta paastus, mediteeris, pidas missasid, käis pihil. Tema pihiisa oli Cesare Baronio ja igal kuul käis paavst jalgsi palverännakul. Tema soov pidevalt elukohta vahetada andis aga hoobi Kirikuriigi rahandusele.
'Catholic Encyclopedia' andmeil võrreldi teda apostel Filippusega. Clemens VIII visiteeris usinasti kirikuid.
Kirjandus.
Clemens VIII
Clemens VIII


Omakirjastuslik tegevus Eestis.
Omakirjastuslik tegevus Eestis hõlmas eeskätt 1960. aastatest kuni 1980. aastate lõpuni toimunud NSVL-i seaduste järgi ebaseaduslikku kirjalikku eneseväljendamist, poliitiliselt sõltumatut kirjastustegevust ehk omakirjastust.
Poliitiline taust.
Nii nagu mujal Nõukogude Liidus, oli ka Eesti NSV-s trükisõnale kehtestatud range tsensuur ning kirjastustegevusega tohtisid tegeleda vaid kommunistliku partei kontrolli all olevad kirjastused.
Seetõttu paljundati vajalikku ja huvipakkuvat kirjandust seda enamasti kirjutusmasinal ümber trükkides, kasutades paljunduseks kopeerpaberit. Suurema hulga koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Rakendati ka teksti pildistamist, st fotograafilist paljundamist. Paljundusmasinad olid tol ajal vähe levinud, need kuulusid tavaliselt asutustele ja nende kasutamine toimus KGB järelevalve all. Trükikojad ja trükimasinad olid eriti rangelt valvatud.
Õppe- ja teaduskirjandus ning esseistika.
Mitmes õppeasutuses kasutati kirjutusmasinatel paljundatud õppematerjale, konspekte, käsiraamatuid, allikmaterjale jm kirjandust juba 1950. aastatel. Põhjuseks oli nende kasutajate suhteliselt väike arv, samuti riikliku toetuse puudumine. Kõige iseloomulikum oli see Usuteaduse Instituudis ja teistel kirikuga seotud aladel.
Tihtipeale kirjutati ka teaduslikke uurimusi või tõlgiti mujal ilmunud tekste ilma lootuseta neid kunagi avaldada. Sellised tööd võisid samuti huviliste ringis paljuneda ja levida. Sageli olid need masinkirjalised väljaanded köidetud, tihtipeale ka illustratsioonidega või joonistega varustatud jne.
1960. aastatel hakkasid üha rohkem levima mitmesugused alternatiivsed mõttevoolud ja -suunad: alternatiivmeditsiin, orientalistika, "New Agei liikumised jmt. Sellega kaasnes ka vastava kirjanduse väljaandmine samasugusel viisil.
1960. aastate lõpul ja 1970. aastate esimesel poolel hakkasid sel kombel ilmuma mitmesugused valikkogumikud, mis sisaldasid peamiselt välisajakirjandusest tõlgitud artikleid, aga ka originaalmaterjale. Mitmed taolised kogumikud ilmusid perioodiliselt läbi aastate. Tuntumad neist olid Thespis (teatriajakiri), Visarid (kunstiajakiri) ja Magisteerium ("New Age"i ajakiri).
Läbi kogu selle aja trükiti mitmekordselt ümber, paljundati ja levitati väliseestlaste teoseid, eelmise Eesti Vabariigi ajal ja saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatuid ja artikleid ning palju muud. Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks selles valdkonnas said Uku Masingu esseed ja artiklid.
Ilukirjandus.
1960. aastate teisel poolel kujunesid välja uued suunad ja huvid luules. Paljud autorid ei pääsenud või ei tahtnudki pääseda nõukogude ametlikesse väljaannetesse. Koostati ja trükiti ümber nende teoseid ja lasti need tuttavate hulgas ringlema, kus neid edasi paljundati ja levitati.
Sellisel viisil levisid Artur Alliksaare, Uku Masingu, Kalju Lepiku, Karl Ristikivi, Ilmar Laabani, Harri Asi, Ivar Grünthali, Heiti Talviku jpt juba varem kirjutatud või välismaal ilmunud luuletused, poeemid ja luulekogud.
Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks selles valdkonnas sai Paul-Eerik Rummo luulekogu "Saatja aadress ja teisi luuletusi". 1972. aastal keelduti seda ametlikult avaldamast. Kogu levis aga laialdaselt omakirjastuslikul teel ning isegi selle esimene retsensioon pidi ilmuma omakirjastuslikus väljaandes "Vigilia".
Sellisel viisil levis ka noorte autorite looming. Esialgu ametlikult küll ENSV Kirjanike Liidu juurde kuuluvate Noorte Autorite Koondiste väljaannetena ("Hees"), hiljem juba täiesti sõltumatutena ilmusid peamiselt originaalluulet sisaldavad almanahhid "Hees" (I – IV), "Marm", "Kolme mehe laulud", "Kurekell", "Kamikadze" (I – III), "Meie", "Karjamaa", "Salong", "Kuller" (I – II), "Tõlet" (I – III), "Magasin", "Avangardi lõpp", "Konformismi sünd", "Urikiri", "Existentia" (I – III) jpt.
Omaette nähtuse moodustas masinakirjaline ajaleht "Poolpäevaleht", mida ilmus 7 numbrit. Esseistikat sisaldav "Vigilia" ilmus 5 numbrit.
Omakirjastuslike väljaannete autorite hulgas esinesid korduvalt Jüri Üdi, Leonhard Lapin, Toomas Vint, Johnny B. Isotamm, Kalle I. Eller, Peeter Ilus, Olev Remsujev, Kajar Pruul, Ain Kaalep jpt.
Paljud omakirjastuslikud väljaanded olid graafiliselt kujundatud (kujundajaid: Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Enn Tegova jt).
Poliitiline kirjandus.
Esimesed omakirjastuslikud poliitilise kirjanduse ilmingud Eestis olid mitmesugused lendlehed, üleskutsed jmt juba 1940. ja 1950. aastatel. Enamasti olid need suhteliselt lühikesed, kutsudes üles Eesti vabastamisele Nõukogude okupatsiooni alt.
Poliitilise kirjanduse hulk ja maht kasvas 1960. aastate teisel poolel, eriti pärast Nõukogude Liidu invasiooni Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. Laialt levisid vene või ka tšehhi keelest tõlgitud materjalid ja dokumendid.
Koos vene "samizdati" arenguga jõudsid Eestisse ka paljud Venemaal välja antud tekstid. Mitmeid neist tõlgiti eesti keelde ning paljundati ja levitati edasi.
Aastatel 1972 kuni 1974 levisid laialdaselt näiteks Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise programm ja taktikalised alused, mis koostati Eestis.
Kõige järjepidevam poliitiline väljaanne oli aastatel 1978 – 1987 ilmunud perioodiline kogumik "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis", mida ilmus kokku 25 numbrit. Selle (konspiratiivseteks) toimetajateks olid järgemööda Jüri Adams, Viktor Niitsoo, Arvo Pesti ja Mati Kiirend. Sarnaselt Venemaal ilmunud "Jooksvate sündmuste kroonikale" kajastati seal KGB tegevust teisitimõtlejate suhtes Eestis ja muid sündmusi.
"Lisanduste..." sisuliseks jätkuks oli 1987 – 1988 ilmunud MRP-AEG Infobülletään, mis oli eeskujuks Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr. 1 häälekandja Avalik Arvamus (1988) loomisel.
Ühiskondlik-poliitilistest väljaannetest ilmusid 1980. aastate Eestis omakirjastuslikuna ka ajakirjad Isekiri ja Heinakuu.
Avalike teisitimõtlejate ehk dissidentide tegevus algas Eestis 1979. aastal, mil avaldati Balti apell. See oli esmakordne juhtum Eestis, mil inimesed kirjutasid alla poliitilisele nõudmisele. Varem olid kõik taolised tekstid olnud anonüümsed ja täielikult konspireeritud.
1980. aastal ilmus "40 kiri", milles Eesti haritlased tundsid muret venestamise ilmingute üle Eestis.
Kogu selle aja jooksul ilmus pidevalt mitmesuguseid muid poliitilisi tekste, sõnavõtte, analüüse, dokumente jpm.


Ḩāfiz̧ullāh Amīn.
Ḩāfiz̧ullāh Amīn [haafizullaah amiin] (1. august 1929 Paghmān – 27. detsember 1979 Kabul) oli Afganistani poliitik, Afganistani Demokraatliku Vabariigi teine president.
Presidendina püüdis Amīn laiendada oma siseriiklikku toetusbaasi ja panna Pakistani ja USA-d huvituma Afganistani julgeolekust. Tema 104 päeva kestnud valitsemisajal ei olnud suuri ülestõuse peale ühe läbikukkunud sõjaväemässu.
27. detsembril 1979 Nõukogude eriüksused tapsid ta Kabulis riigipöörde käigus ning seadsid tema asemel presidendiks Babrak Karmāli.
Varasem elu.
Amīn sündis 1921 Kabuli lähedal Paghmānis. Tema isa oli väikeametnik. Amīn õppis Kabuli ülikoolis matemaatikat ja füüsikat ning temast sai keskkooliõpetaja ja -direktor.
Aastal 1957 sai ta stipendiumi New Yorki Columbia Ülikooli õpetajate kolledžisse. Afganistani naastes hakkas ta korraldama õpetajate kursusi. Aastal 1962 naasis Amīn Columbia Ülikooli, et omandada doktorikraadi. Ta kaasati USA-s tegutsenud üliõpilasrühmituse "Associated Students of Afghanistan" poliitikasse.
Nähtavasti hakkas ta just Morningside Heightsis huvituma marksismist.
Doktorikraadi saamata läks Amīn 1965 Afganistani tagasi ja hakkas ühes tütarlaste keskkoolis õpetajaks.
Varsti astus ta Afganistani Rahvademokraatlikku Parteisse ning temast sai selle marksistliku tiiva "Khalq" üks silmapaistvamaid liikmeid.
Võimuhaaramine.
Kui Amīn ja tema seltsimehed vanglast vabastati, viibis president Moḩammad Dā'ūd Khān ümberpiiratud presidendipalees. Amīn asus riigipööret juhtima.
Pärast Moḩammad Dā'ūd Khāni surma 1978 haaras Rahvademokraatlik Partei võimu. Afganistani Demokraatliku Vabariigi presidendiks, peaministriks ja partei peasekretäriks sai Nūr Moḩammad Tarakī. Amīn ja Babrak Karmāl said peaminitri asetäitjateks. Katse läbi viia marksistlik-leninlikke reforme kohtas laialdast vastupanu ja kutsus esile arvukaid mässe.
Veebruaris 1979 tapeti USA suursaadik Adolph Dubs. Fraktsioon "Khalq" haaras võimu ning fraktsiooni "Parcham" kuulunud Karmāl läks Euroopasse eksiili. Märtsiks 1979 oli Amīn omandanud märkimisväärse võimu ja ta nimetati peaministriks, kuid Tarakī säilitas oma teised ametikohad.
Rahutused jätkusid ning Tarakī oli sunnitud paluma Nõukogude Liidu abi. Tarakī ja Leonid Brežnevi kohtumisel otsustati Amīnist vabaneda.
Tarakī mõrvamine.
Kui Tarakī Kabuli naasis, kutsus ta Amīni kohtumisele. Amīn nõustus kohtumisega üksnes tingimusel, et Nõukogude suursaadik Aleksandr Puzanov tagab tema julgeoleku. Tagatis anti, kuigi seda ei mõeldud siiralt.
Amīn teadis aga Tarakī kavatsusi ning julgeolekutagatise nõudmine oli suitsukate Tarakī eksitamiseks.
Kui Amīn saabus Rahvapaleesse, leidis aset tulistamine. Amīn pääses vigastamata, tuli hiljem mõne oma poolehoidjaga paleesse tagasi ning laskis presidendi ihukaitsjatel ta vangi võtta.
14. septembril 1979 haaras Amīn võimu enda kätte. Mõni päev hiljem teatas Amīni valitsus, et Tarakī on surnud "teadmata haigusesse".
Amin, Hafizullah
Amin, Hafizullah
Amin, Hafizullah


Flööt.
Flööt (itaalia keeles "flauto (traverso)") on puupuhkpillide hulka kuuluv soolo- ja orkestripill. Tänapäeval kasutatakse flööti ka jazz- ja rockmuusikas - neist viimase üks säravamaid esitajaid on näiteks Ian Anderson.
Ehitus.
Flööte on valmistatud õõnsastest luudest, bambusest, savist ja puidust. Tänapäeval valmistatakse flööte ka kunstmaterjalidest, sealhulgas metalli- ja muudest sulamitest (sealhulgas klaasist) ja süsinikkiust. Levinuim keskklassiflööt kannab enamasti hõbedaproovi 900.
Flöödid jagunevad otsast puhutavateks pikiflöötideks (plokkflööt) ja küljelt puhutavateks põikflöötideks (traaversflööt), millest arenes tänapäevane flööt. Tänapäeval on flööt ainuke puhkpill, millesse puhutakse mitte toru otsast, vaid küljelt, hoides pilli suu ees paremale põiki, sellest ka nimetus põikflööt (saksa keeles "Querflöte"). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister Theobald Böhm (1794–1881). Plokkflöödi omapära võrreldes teiste puupuhkpillidega on ehituse lihtsus: tal puuduvad liikuvad osad.
Flöödil on ca. 15 auku, mida saab katta klappidega. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, nö brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat glissandot. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt.
Mänguomadused.
Tänapäevane flööt on äärmiselt mitmekülgsete mänguomadustega pill, mis võimaldab teostada nii laulvaid meloodiaid kui ka virtuoosseid liikumisi. Flööti on hinnatud piiramatute väljendusvõimalustega pilliks.
Madalas registris on flöödi hääl mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödil on lihtsalt teostatavad ka mitmesugused flažoletthelid ja multifonid. Flöödi tooni kvaliteeti hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis mängijalt eeldab huulikusse puhutava õhujoa optimaalset fokusseeritust.
Flöödi üks huvitavaimalt kõlavaid mänguvõtteid on "frullato", mille puhul õhujuga möödub enne huulikuni jõudmist mängija r-häälikut artikuleerivast keelest.
Erinevalt teistest puupillidest on flöödil väga lihtne mängida topeltstakaatot, mis saavutatakse ataki andmises kordamööda t- ja k-eksplosiooniga. Topeltstakaato kasutamise lihtsus võimaldab flöödil esitada kiireid ja tehniliselt ülikeerulisi partiisid, mis paljudele teistele instrumentidele jäävad kättesaamatuiks.
Flööt nüüdismuusikas.
Nüüdismuusikas kasutatakse lisaks tavapärastele, võimalikult täiuslikke muusikalisi helisid tekitavatele mänguvõtetele ka suurt hulka flöödi tavaliste kõlavärvide paletti laiendavaid mänguvõtteid.
Kõlavärvivariandid.
Lisaks tavapärasele flöödi kõlavärvile on nüüdismuusikas kasutusel
Hingamisaparaat, suuõõs ja huuled.
Hingamisaparaadi ja huulte koostoimes kasutatavateks nüüdismuusika mänguvõteteks on
Keel.
Keele abil teostatavateks mänguvõteteks on näiteks


Leelis.
Leelisteks nimetatakse keemias tugevaid aluseid, nimelt metallide hüdroksiide, mis vees lahustudes dissotsieeruvad metalli- ja hüdroksüülioonideks.


Olga Kuzenkova.
Olga Kuzenkova (sündis 4. oktoobril 1970 Smolenskis) on Venemaa vasaraheitja. Olümpiavõitja (2004) ja maailmameister (2005).
Olümpiamängudel.
Sydney 2000
Ateena 2004
Maailmameistrivõistlustel.
Sevilla 1999
Edmonton 2001
Pariis 2003
Helsingi 2005
Euroopa meistrivõistlustel.
Budapesti 1998
München 2002
Välislingid.
Kuzenkova, Olga
Kuzenkova, Olga


Aerosmith.
Aerosmith on USA rockbänd.
Bänd sai alguse 1970. aastal Boston, Massachusettsis, kui Steven Tyler (tol hetkel nimega Steven Victor Tallarico) komplekteeris erinevatest bändidest (Chain Reaction, Jam Band) kokku ansambli Aerosmith.
Bändi algusaastad olid keerulised, elati ühiskorteris, aegajalt käidi poodides toiduvargil ja kui vedas, siis esineti mõnesaja dollari eest väikestel üritustel. Nende ainus reklaam olid nad ise, nad ei pälvinud mittemingisugust tähelepanu pressi poolt.
1972. aastal õnnestus Aerosmithil tänu tutvustele mängida paarile plaadifirma esindajale ja samal aastal sõlmisid nad esimese plaadistuslepingu Columbia Recordsiga.
Aerosmithi debüütplaat ja singlid lõid laineid ja nende populaarsus kasvas kiiresti. Juba 1975 esineti Detroitis 80000 inimese ees.
Aerosmith on saanud tunnustust MTV muusikaauhindade, mitmete Grammy-de kui ka Rock and Roll Hall of Fame-i lisamise kaudu.
Aerosmith – "2007 World Tour" kontsert Tallinnas A. Le Coq Arenal.
5. juulil 2007 andis Aerosmith oma turnee "2007 World Tour" raames kontserdi Tallinnas A. Le Coq Arenal.


3 Doors Down.
3 Doors Down on Ameerika Ühendriikide "rock"-bänd.
Bänd alustas tegevust 1996. aastal Escatawpas Mississippis. Juba järgmisel aastal pälvisid nad oma demodega plaadifirmade tähelepanu ja sõlmisid lepingu Universal Recordsiga.
3 Doors Down suurendas oma populaarsust ülitiheda esinemisgraafikuga (keskmiselt 300 kontserti aastas) ja nende albumid on saavutanud USA-s suhteliselt suurt edu.


Harald Sinihammas.
Harald Sinihammas (Taanis Harald I, taani keeles "Harald Blåtand", vanapõhja keeles "Haraldr blátönn"; norra keeles "Harald Blåtann"; umbes 910 – umbes 986) oli Taani kuningas alates 958 ja Norra kuningas alates 976 kuni surmani. Ta oli Gorm Vana ja Thyra poeg.
Harald oli kuningas, kelle ajal Taanis kinnistus kristlus. See oli levinud varemgi, kuid domineeris veel muinasgermaani usund. Kuid 965 lasi Harald end ristida ja asus üle riigi kirikuid ehitama. Samuti lasi ta üle riigi rajada uusi kindlusi, mis näitab, et ta tegeles aktiivselt riigi tugevdamise ja ühendamisega. Haraldit on mõnikord peetud esimeseks kogu Taanit valitsevaks kuningaks, enamasti loetakse selleks siiski tema isa Gorm Vana.
Harald oli ametlikult 10 aastat ka Norra kuningas, kuid sealsete valitsejate loetelus tal järjekorranumbrit pole. Ta peaks olema Norras Harald III, kuid selleks on hoopis Harald Hardråda. Tema ajal valitses Norrat tegelikult Haakon Sigurdsson.
Harald abiellus 950. aasta paiku Rootsi kuninga Olof II tütre Gyrid Olofsdottiriga. Abielust sündis kaks poega ja kaks tütart. Pärast Gyridi surma abiellus ta 970 slaavi printsi Mstiviri tütre Thoraga, aga sellest abielust lapsi ei sündinud.
Vanem tütar Tyra abiellus oma onu, Rootsi printsi Styrbjörn Tugevaga, kes tõstis mässu oma onu Erik VI vastu – Erik oli anastanud Rootsi trooni pärast oma venna Olofi mürgitamist. Pärast Styrbjörni hukkumist 985 abiellus ta Poola printsiga ja selle surma järel Norra kuninga Olav I Tryggvasoniga.
Vanem poeg Svend Harkhabe, mõne allika järgi ebaseaduslik poeg, oli pagan, mitte kristlane. Ta tõstis isa vastu mässu ja seda maha surudes hukkus Harald Sinihammas lahingus 986., mõne allika järgi 985. aastal. Svend sai tema järel Taani ja Norra kuningaks, ehkki Norra kuningas oli ta ainult nimeliselt nagu Haraldki.
Noorem tütar Gunhilde kolis pärast abiellumist Inglismaale ja tapeti 1002 suure taanlastevastase ülestõusu käigus. See ärgitas Svendi õe eest kätte maksma ja Inglismaad vallutama.
Harald Sinihamba järgi on nimetatud Bluetoothi tehnoloogia.


Gabriele Reinsch.
Gabriele Reinsch (sündis 23. septembril 1963 Cottbusis) on endise Saksa DV kergejõustiklane (kettaheitja). Kehtiva naiste kettaheite maailmarekordi 76.80 omanik.
Reinsch, Gabriele


Tiruchchirāppalli.
thumb
Tiruchchirāppalli (tamili திருச்சிராப்பள்ளி ("Tiruchchirāppaḷḷi") 'austatud Chira linn' ehk திருச்சி ("Tiruchchi"); inglise keeles ka "Tiruchirapalli", "Tiruchi", "Trichy"; Hunteri transkriptsioonis "Tiruchchirāppalli") on linn Indias Tamil Nadu osariigis, Tiruchchirāppalli ringkonna halduskeskus. Asub Kaveri jõe ääres.
Tiruchchirāppalli on Nobeli füüsikaauhinna laureaadi Chandrasekhara Venkata Ramani sünnilinn.


1000. aastad.
Sajandid: 10. sajand – 11. sajand – 12. sajand
Aastakümned: 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad – 1000. aastad – 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad
Aastad: 1000 1001 1002 1003 1004 1005 1006 1007 1008 1009


Biwa järv.
thumb
Biwa järv (jaapani 琵琶湖, "Biwa-ko") on Jaapani suurim järv. Asub Honshū saare keskosas Shiga prefektuuris Kyōto linnast kirdes.
Biwa on Baikali ja Tanganjika järel maailma vanuselt kolmas järv. Biwa järve vanuseks hinnatakse 4 miljonit aastat. Järves on üle 1100 eluvormi, neist 58 liiki on endeemsed.
Biwa järv kuulub 1993. aastast Ramsari märgalade hulka.
Järve pindala on 670 km², suurim sügavus 104 m, keskmine sügavus 41 m.
Biwa järve suubub üle 460 jõe ja oja, välja voolab vaid üks: Seta jõgi.


HIV-epideemia.
HIV-epideemia on HIV-nakkuse laiaulatuslik puhang.
Eestis algas HIV-epideemia 2000. aastal, Eesti on HIV-epideemia laienemise kiiruse poolest esikohal Euroopas 2000. aastast.


HIV.
HIV (lühend inglise fraasist "human immunodeficiency virus") ehk HI-viirus ehk inimese immuunpuudulikkuse viirus ehk inimese immuunsuspuudulikkuse viirus on inimese immuunsüsteemi kahjustav retroviirus.
HIV.
See kandub edasi peamiselt sugulisel teel ja kokkupuutel verega. Mõned narkosõltlased kasutavad süstimiseks steriliseerimata süstlaid ja see on põhjustanud viiruse laialdast levimist. Ehkki viimastel aastatel on viiruse levimise pidurdamiseks ja sümptomite leevednamiseks palju ära tehtud, on AIDS endiselt tappev haigus. AIDS-i on praeguseks nakatunud üle 16 miljoni inimese.


Sterlitamak.
Sterlitamak (baškiiri 'Sterlja suue') on linn Venemaal, Baškortostani Vabariigis. Linn asub Belaja lisajõgede Aškadari ja Sterlja suudmes, 120 km Ufast lõunas.
Sterlitamak on asutatud 1766. aastal, linnaõigused sai 1781. aastal.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Sterlitamaki elanikest venelasi 49,7 %, tatarlasi 23,0 %, baškiire 15,6 % ja tšuvašše 5,3 %.
Tänapäeaval on keemia- ja masinatööstuse keskus. Linna lähedal asuvad naftaleiukohad.


Tabivere mõis.
Tabivere mõis (saksa k. "Tabbifer") oli rüütlimõis Äksi kihelkonnas Tartumaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Tabivere valda Jõgeva maakonnas.
Ajalugu.
Tartu piiskopkonna lõpupäevil kuulus Camby-nimelisele mehele kaks küla: Kastiküla ("Kastiküll") ja Tabivere ("Tabbifer"). Nendest kujuneski välja Tabivere mõis. Hiljem jäeti see koht aga maha ja ala metsastus.
Aastal 1601 andis tulevane Rootsi kuningas Karl IX mõisa tasuks Dietrich Cambyle, kes oli ülalmainitud Camby lapselaps. Ent Cambyde kätte mõis ei jäänud. 1626. aastal andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa Tartu linnale.
Hans Camby, kes oli Johann Camby ja Maya Brinckeni poeg, püüdis mõisa tagasi saada, kuid tagajärjeta. Alles 1632 restitueeriti mõis Lubbert Cambyle.
Lubbert Camby abiellus Anna von Mohseniga. Sellest abielust jäid järele kaks tütart. Esimene neist abiellus Stromkrantzi-nimelise mehega, teine, Elisabeth Camby, naitus Adam Otto Wolffeldtiga, kellest sai järgmine Tabivere mõisnik.
Adam Otto Wolffeldt pärines perekonnast, kellele Rootsi kuninganna Kristiina annetas 1651 aadlitiitli. Adam Otto sai 1649 kapteni aukraadi. 1652 kinnitas Kristina tema valdusõigust Tabivere ja Vastse-Kambja mõisale. Ta oli omanik veel 1682 ja suri 1696. Adam Otto Wolffeldti perekonnanimest kujunes rahvapärane nimetus Voldi, mida mõnikord kasutatakse Tabivere mõisa kohta.
Kuna Adam Otto Wolffeldt suri meessoost pärijateta, siirdus mõis Stromkrantzi pärijatele. Seda kinnitati ürikuga 21. jaanuaril 1702.
1725 oli Tabivere mõisnikuks revisjonikomissar Paulsen, kes oli Stromkrantzi perekonna järeltulija. 1744 on Tabivere mõisa omanikuna märgitud Ernst Heinrich Paulsen.
Detsembris 1774 müüs tollane mõisnik Johann Ernst Paulsen Tabivere ja Klein-Kamby Kaspar Heinrich von Rosenkampffile 23 000 rubla eest. Ent ilmselt ei vastanud müük tingimustele, sest Johann Ernst Paulsen müüs selle 26. oktoobril 1780 hoopis 28 000 rubla eest leitnant parun Gustav Possele.
1791 kuulus mõis major vabahärra Woldemar Gustav Ungernile.
Seejärel omandasid mõisa Münnichid. Kindralmajor krahv Ernst Gustav Münnich (1744-1817), abikaasa Louise Wilhelminega (sünd. von Rohden), pantisid Tabivere 1. augustil 1814 Georg Tennerile. Pandileping kehtis 10 aastat ja selle maksumus oli 73 000 rubla.
Pärast pandilepingu lõppemist lunastas mõisa välja Ernst Münnichi tütar paruness Katharina Louise (1790-1847), kes oli abielus Luunja, Kaagvere ja Mooste mõisnik Georg Johann Friedrich von Nolckeniga ning müüs selle 15. aprillil 1847 Karoline von Stadenile (sündinud von Möller). Tehingu eest küsiti 45 000 rubla.
Karoline von Stadeni käest siirdus mõis 22. aprillil 1853 60 000 rubla eest kubermangusekretär Georg Reinhold Lindele. Viimase käes ei olnud mõis kaua, sest ta loovutas selle 26. märtsil 1856 70 000 rubla eest kohtunik Karl Ehrenreich von Gavelile. 25. jaanuaril 1857 loobuti pandilepingust ja 28. mail 1857 müüdi mõis 74 000 rubla eest Pärnu arstile Karl Wilhelm August Andreas von Reisnerile.
Karl Wilhelm August Andreas von Reisner sündis 16. augustil 1818. Aastatel 1839–1840 õppis ta Tartu ülikoolis ökonoomiat, seejärel samas arstiteadust. 1853. aastal sai arstikutse. Teenis välja kolleegiuminõuniku auastme. Ta suri 17. märtsil 1873.
Karl Wilhelm Andreas von Reisner pantis mõisa 13. veebruaril 1863 3 aastaks Ludwig Kuhlbachile, saades selle eest 120 000 rubla. 14. mail 1866 ja 1869 pikendati pandilepingut veel 3 aasta võrra. 31. märtsil 1872 see aga lõpetati ja Reisner müüs selle 62 955 rubla eest 28. augustil 1872 Ludwig Kulbachi pojale Leon Kulbachile päriseks.
Leon Kulbach oli ka Tabivere mõisa viimane omanik enne 1919. aasta maareformi.


AIDS.
AIDS (inglise keelsest lühendist "Acquired immunodeficiency syndrome "või" Acquired immune deficiency s'"yndrome", omandatud immuunpuudulikkuse sündroom OIPS) on inimese immuunsüsteemi kahjustavate sümptoomide ja infektsioonide kogum, mille põhjustajaks on HIV.


Hispaania kodusõda.
Hispaania kodusõja rinded 1936. aastal
Hispaania kodusõda oli juulist 1936 aprillini 1939 toimunud konflikt Teises Hispaania Vabariigis parempoolsete natsionalistide, keda juhtis Francisco Franco, ja vasakpoolsete rühmituste vahel. Franco oli just kukutanud vabariigi ja kehtestanud diktatuuri. Sõda oli poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste erinevuste tulemus, mida kirjanik Antonio Machado iseloomustas kui kahte Hispaaniat.
Vabariiklasi ("republicanos") toetasid Nõukogude Liit ja Mehhiko ning natsionaliste ("nacionales") toetasid Itaalia, Saksamaa ja naaberriik Portugal.
Hispaania vabariiklaste ühisrinne hõlmas alates tsentristidest kuni kommunistide ja anarhistideni. Neid toetasid peamiselt linlased ning eriti tööstuspiirkonnad nagu Astuuria, Kataloonia ja konservatiivne Baskimaa, kellest kahel viimasel oli autonoomia vabariiklikust valitsusest. Natsionaliste toetasid peamiselt maaomanikud, jõukad ja konservatiivsed jõud, kes olid enamasti rooma katoliiklased, kellele meeldis võimu tsentraliseeritus. Hispaania kodusõja sõjaväeline taktika meenutas mitmeti Teise maailmasõja tegevust. Hitler testis Hispaania kodusõjas oma uusi relvi.
Poliitiline olukord oli vägivaldne juba mitu aastat enne sõja puhkemist. Kaotuste suurus on vaieldav: 300 000 kuni 1 000 000 inimest. Lisaks sõjaväelistele operatsioonidele korraldasid mõlemad pooled massimõrvu. Sõda algas sõjaväelise ülestõusuga Hispaanias ja tema kolooniates. Põletati kirikuid ja kloostreid ning koos sellega hulgaliselt Hispaania ajaloo- ja kunstipärandit.
Vastased.
Vabariiklaste poolehoidjad võitlesid ideedega: "türannia või demokraatia" ja "fašism või vabadus". Palju idealistlikke noori liitus 1930-ndatel Internatsionaalse Brigaadiga. Franco toetajad vaatasid sõda kui lahingut ideaaliga: punane hord (kommunism ja anarhism) "kristliku tsivilisatsiooni" vastu. Kummagi poole vaated olid ülelihtsustatud ning lähtusid vaid enda ideoloogiast.
Hispaania kodusõja perioodid ja tähtsündmused.
Vabariiklaste jõudude järk-järguline suurenemine ja organiseerumine, sõjaliste oskuste kasv ja edu. Mereblokaadist tulenevalt hakkab perioodi lõpul üha suuremat mõju avaldama lahingumoona ja toiduainete puudus.
Mässuliste armee erakordne tugevnemine välisjõudude toetusel ning vastupidiselt vabariiklastele varustatus tehnikaga.
Saksamaa.
Franco palus Adolf Hitlerilt ja Benito Mussolinilt abi. Hitler sai Franco abipalve kätte 22. juulil 1936 ning algatas sõjalise abi andmise, mille nimetus oli operatsiooni "Feuerzauber" ("Unternehmen Feuerzauber"). Saksamaa saatis Hispaaniasse lennu- ja maaväeüksustest koosneva Legion Condori.
NSV Liit.
Nõukogude Liit osales Hispaania kodusõjas põhiliselt sõjavarustuse müüjana ning sõjaliste- ja riiklike julgeolekunõunike saatmisega. Kuna aga Hispaanias oli Vabariikide koalitsioonivalitsus, kuhu kuulusid mitte ainult kommunistliku orientatsiooniga kommunistide esindajad, vaid ka anarhistid, III Internatsionaali (Trotski ja permanentse maailmarevolutsiooni) toetajad jn., siis oli ka nõukogude kommunistliku partei toetus valikuline vastavalt poliitilistele jõududele, kes toetasid tingimusteta Moskva ja Jossif Stalini poolt teostatavale poliitikale.
NSV Liidu sõjaliste ja poliitiliste nõunike aparaati juhendasid Hispaania kodusõjas NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi saadik Hispaanias, Madridis – Marcel Rosenberg, peakonsul autonoomses Kataloonias, Barcelonas – Vladimir Antonov-Ovsejenko, NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi ja Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse esindaja Artur Staševski, nõukogude kaubandusesindajana Barcelonas ning peamise sõjalise nõunikuna sõjaväeluure juht Janis Berzinš "kindral Grišin"-i nime all/kindral Grigori Stern "kindral Grigorovitš"-i nime all, agentuurvõrgu juht Aleksandr Orlov, sõjamereväeatašee Nikolai Kuznetsov.
Kuna ametlikult säilitas NSV Liit Hispaania kodusõja ajal neutraalsuse, tegutses Hispaanias aktiivselt ÜK(b)P poolt finantseeritav ja kogu maailma kommunistliku suunitlusega parteide tegevust juhendav Komintern, kelle juhtimisel moodustati Internatsionaalsed brigaadid. Interbrigaade juhtis Emil Kleberi ("General Emilio Kleber") nime all Punaarmee ohvitser Manfred Stern. Interbrigaadide juhtkonnas olid ka Wilhelm Zaisser (hiljem Saksa DV Stasi juht) ning Máté Zalka kindral "Pavol Lukács"i nime all.
Hispaania kodusõda ja Eesti.
Osavõtt Hispaania kodusõjast oli Eesti kodanikele keelatud. 20. veebruaril 1937 andis riigivanem Konstantin Päts välja «Hispaania kodusõjast osavõtmise keelu seaduse», mis keelas Eesti kodanikel osa võtta Hispaania kodusõjast ükskõik millisel poolel, samuti ei tohtinud Eestis värvata vabatahtlikke kodusõtta ega teha kihutustööd. Sõtta värbajaid ja sõjast osavõtnuid tuli karistada «vangimajaga mitte üle 3 aasta» (RT, 17, 26. veebr. 1937).
Vabariiklaste poolel sõdis eri aegadel vabatahtlikena kuni paarsada eestlast. Andmed falangistidega koos sõdinute kohta on lünklikud. Hispaaniasse jõudsid vabatahtlikud salaja, üldjuhul läbi Skandinaavia maade, kus asus Eestimaa Kommunistliku Partei illegaalne Keskkomitee), Suurbritannia ja Prantsusmaa, aga ka muid teid pidi. Mindi üksikult ja väiksemate gruppidena, valdavalt ajavahemikus 1937. aasta algusest kuni 1938. aasta augustini. Eestlased sõdisid enamikus 12. Garibaldi-nimelises internatsionaalses brigaadis või 13. Dombrowski-nimelises interbrigaadis. Mõne eestlase sõjatee algas 11. interbrigaadis, mis ümberpiiratud Madridile 1937. aasta alguses esimeste hulgas appi läks. Üksikuid eestlasi jagus ka muudesse väeosadesse.
Ilmselt esimese eestlasena asus Hispaanias sõjategevusse Leopold-Rudolf Bette alias Antonio Williams Alejandro, kes 11. interbrigaadi (valdavalt prantslased-belglased) koosseisus 1936. aasta novembris osales Madridi kaitselahingutes. Nimekas vabariiklaste poolel sõdijaks oli kuperjanovlasest aseohvitser Udo Aleksander Einsild, hüüdnimega Habe, kes oli ka Vabadusristi kavaler. Lünklike andmete järgi langes Hispaanias 14 Eestist pärit vabatahtlikku, kolm suri Prantsusmaal laagrites, seitse sattus vangi Franco vägede kätte.
Hukkusid Konstantin Allas (Tallinnast), Richard Busch, Neeme Jõe (Sindist), Alfred Kaubi (Saaremaalt), Boris Konstantjuk (Tartu Ülikooli üliõpilane), August Päärson (Pärnust), Karl Reeta (Sindist), Vladimir Sanderi (Sindist). Viimane kindlalt teada olev Eestist pärit langenu surmakuupäev on 17. september 1938, mil Sindist pärit Neeme Jõe hukkus üksiku mürsukillu läbi. Lisaks veel sõjaohvrid.
Mõned astusid hiljem vabatahtlikult Prantsusmaa armeesse ja sõdisid Maginot' liinil, Anton Reinson saadeti karistuspataljoni koosseisus Alžeeriasse. Mõnigi astus vangilaagrist pääsemiseks Prantsuse Võõrleegionisse. 1938. aasta sügisel algas Hispaanias vabatahtlike tagasitõmbumine ja 1939. aasta veebruaris, kodusõja lõpuperioodil taganesid eestlased koos teiste vabatahtlikega Prantsusmaale.
Eesti kuulus rahvusvahelise mittevahelesegamise komitee koosseisu, kus ta oli esindatud kolme kohaga, hiljem see arv tõusis tuntavalt. 1938. aasta sügisel teenis 27 eestlast kontrollohvitseridena Hispaania kodusõjas ning 1938. ja 1939. aasta vahetusel juba 33 Eesti ohvitseri. Teeniti Hispaania-Prantsusmaa piiril ja enamasti sõjapiirkonnas sõitvate kaubalaevade kontrollteenistustes.


Leo XI.
Leo XI (Alessandro Ottaviano de' Medici, 2. juuni 1535 – 27. aprill 1605) oli paavst 1605. Ta oli 232. paavst. Tema hüüdnimi oli "Papa Lampo".
Alessandro Ottaviano de' Medici sündis Firenzes Ottaviano de' Medici ja Francesca Salviati 4-lapselises peres noorima pojana. Sellest suguvõsast pärinesid paavstid Leo X ja Clemens VII, kuid ta pole nime sarnasusele vaatamata Pius IV sugulane. Tema ema oli Leo X õetütar.
Medici sai esimesed haridusalased teadmised dominiiklase Vincenzo Ercolanolt ja hiljem olid tal dominiiklastega, eriti San Marco kloostriga tihedad sidemed. Ta ihaldas saada vaimulikuks, kuid pärast isa (1546) ja vanema venna surma sai temast oma ema peamine toetaja, kes ei soovinud oma ainsa poja siirdumist kiriku teenistusse. Alessandro löödi oma sugulase, Toscana suurhertsogi Cosimo I poolt San Stefano rüütliks. Ta külastas 1560 Roomat, kus ta kohtus Filippo Neriga, kes olevat talle ennustanud, et ta saab paavstiks, kuid valitseb lühikest aega. Neriga suhtles ta hiljem väga tihti.
Pärast ema surma ordineeriti Medici 22. juulil 1567 preestriks. Ta rõhutas piiskopina Trento oikumeenilise kirikukogu otsuste sätestamist oma piiskopkondades ja toetas Rooma kirikute ning Villa Medici restaureerimist. Kardinal Medici eestkostel vabastas Clemens VIII Prantsusmaa kuninga Henri IV kirikuvandest ja hiljem legaadina Prantsusmaal tegutsedes vahendas ta 2. mail 1598 Vervins'i rahu sõlmimist Prantsusmaa ja Hispaania vahel, kuid ta ei suutnud Prantsusmaa kuningat veenda tunnustama Trento otsuseid. Kardinal Medici osales 6 konklaavil 1585–1605.
1605. aasta esimene konklaav.
Leo XI valiti paavstiks 1. aprillil 1605 Vatikani paavstipalees ja krooniti esimesel ülestõusmispühal 10. aprillil kardinal Francesco Sforza poolt. Ta võttis nime oma sugulase Leo X järgi. Leo XI oli 4. ja viimane Gregorius XIII pühitsetud kardinal, kes valiti paavstiks.
14. märtsist 1. aprillini 1605 toimunud konklaavi viimases voorus osales 60 kardinali, sest konklaavilt lahkus 2 kardinali. Sellel konklaavil olid peamised soosikud kardinal Cesare Baronio, kardinal Medici ja kardinal Paolo Emilio Zacchia. Henri IV oli kardinalidele saatnud 300 000 eküüd, et mõjutada neid toetama oma abikaasa Maria de' Medici sugulast kardinal Medicit. Kardinalide koguhulka arvestades oli valituks osutumiseks vaja saada 40 häält. Baroniuo sai ühes voorus 37 häält, kuid tema vastu asus Hispaania fraktsioon. Leo XI osutus Hispaania kuninga Felipe III vastuseisust hoolimata valituks, sest teda toetasid valdavalt prantslastest ja itaallastest kardinalid. Kardinal Francisco de Ávila kavatses esitada tema vastu veto, kuid veto esitati niivõrd hilja, et see ei jõustunud.
Valitsemisaeg.
Leo XI valitses 26 päeva, mis oli lühim valitsemisaeg Urbanus VII järel. Pärast Leod pole ükski paavst nii vähe valitsenud.
Ta kavatses toetada Saksa-Rooma keisri Rudolf II võitlust türklastega.
Oma kroonimispäeval 10. aprillil sekkus ta jesuiitide vaidlusesse Kastiilia ja Leóni vaimulikkonnaga.
Pühapäeval 17. aprillil peeti Lateraani palees pidulik tseremoonia.
Leo XI määras ametisse komisjoni, mis pidi reformima konklaavi hääletussüsteemi.
Ta vabastas roomlased mõnedest maksudest.
Vastuseisust onupojapoliitikale keeldus ta järgimast soovitusi pühitseda kardinaliks oma sugulast. Seetõttu tagandas Leo XI oma pihiisa ja määras uue pihiisa.
Ta tõstis aadliseisusesse Della Genga suguvõsa, kust hiljem pärines paavst Leo XII.
Surm.
Leo XI suri 27. aprillil 1605 Roomas, olles Lateraani palees toimunud tseremoonia järel külmetanud. Ta maeti Vatikani basiilikasse.
Tema hauamonumendi valmistas Alessandro Algardi.


Harku vald.
Harku vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Harjumaal. See on mereäärne vald Lääne-Harjumaal, Tallinna ja Keila vahel.
Valla keskus on umbes 3000 elanikuga Tabasalu alevik, mis asub Tallinna kesklinnast vaid 13 kilomeetri kaugusel.
Vallal on 22 km pikkune merepiir, millest suure osa moodustab pankrannik – neist kaunimad on Rannamõisa ja Türisalu pank. Vald hõlmab hiigelsuure ajaloolise Keila kirikukihelkonna põhjapoolseid alasid.
Külad.
Adra, Harkujärve, Humala, Ilmandu, Kumna, Kütke, Laabi, Liikva, Muraste, Naage, Rannamõisa, Suurupi, Sõrve, Tiskre, Tutermaa, Türisalu, Vahi, Vaila, Viti, Vääna, Vääna-Jõesuu
Ajalugu.
Ajalooliselt mainiti Harku valda esmakordselt 1891. aastal, mil väikeste mõisavaldade ühinemisel tekkinud vald haaras enda alla praeguse ala ja osa hiljem Tallinnale antud territooriumist (Tiskre, Kakumäe, Õismäe, Pikaliiva ja Kadaka küla). Harku valla õigused taastati 21. novembril 1991. aastal.
Loodus.
Kaunis loodus ja üha arenev elukeskkond on teinud Harku vallast soositud elu- ja puhkepaiga. Kevadest sügiseni on valla elanike arv tänu suvitajatele pea neljakordne. Hinnatud suvituskohad on Suurupi ja Vääna-Jõesuu. Sportlikku puhkamisvõimalust pakuvad Tabasalu looduspark ja Harku park.
Vaatamisväärsused.
Harku vald on rikas oma mõisate poolest. Esinduslikumad neist asuvad Harkus, Väänas ja Murastes (varemeis), paljusid mõisaid on esmamainitud 15.-16. sajandil või isegi varem. Ühes ilusaimas – Vääna mõisahoones – tegutsevad kaasajal kool, lasteaed ja raamatukogu. Vaatamisväärne on ka Harku mõis, kus 28. septembril 1710sõlmiti ajalooline Harku Rahu Tallinna rae, Eestimaa Rüütelkonna ja Vene tsaari Peeter I esindajate vahel, mis lõi aluse siinsete aladele riiklikule korraldusele ja õhtumaisele autonoomiale 18.-19. sajandil.
Valla kultuuri- ja hariduselu hoiavad üleval Tabasalu, Harkujärve ja Vääna koolid, Tabasalu Muusikakool ning arvukad seltsid. Suurimad kultuuriüritused on iga-aastased Tabasalu päevad, taaselustatud bigbändide festival Tabasalus ja Harku valla laste lauluvõistlus.
Harku vallal on kaks sõprusvalda: 1992. aasta mais sõlmiti partnerlus- ja koostöölepe Eura vallaga Soomest ja 2004. aasta detsembris Piasecznoga Poolast.
Välislingid.
Harku vald


Ernst Jünger.
Ernst Jünger (29. märts 1895 – 17. veebruar 1998) oli saksa kirjanik.
Elu.
Ernst Jünger astus 1913 Prantsuse Võõrleegioni, kust isa ta koju tagasi tõi. Ernst sooritas 1914 kiirkorras gümnaasiumi lõpueksami ja astus vabatahtlikuna sõjaväkke, sai Esimeses maailmasõjas korduvalt haavata, teda autasustati kõrgete ordenitega. 1919–1923 oli ametis ohvitserina, õppis seejärel Leipzigi ja Napoli ülikoolis ning asus 1926 vabakutselise kirjanikuna Berliini, avaldades legendaarse kuulsuse omandanud raamatuid. Juba 1920 ilmus Jüngeri sulest kohe bestselleriks saanud romaan "Terasäikestes" ("In Stahlgewittern"). Teine maailmasõda viis ta läänerindele. Sõja ajal töötas ta okupatsioonivägede staabis Pariisis, kus suhtles paljude Prantsuse kultuuritegelastega nagu maalikunstnik Pablo Picasso või kirjanik ja režissöör Jean Cocteau.
1944 saadeti Jünger erru, kuna oli vähesel määral seotud Hitleri-vastase vandenõuga. Seejärel oli ta elu lõpuni vabakutseline kirjanik, reisides palju ning pühendudes aiapidamisele ning entomoloogiale.
Jüngeri kui esmaavastaja järgi on nime saanud mitmed putukaliigid.
Looming.
Jünger on avaldanud proosat, päevikromaane, esseistikat. 1920-ndatel oli ta üks konservatiivse revolutsiooni liidreid ja innustajaid, keda on seostatud just liikumise rahvusrevolutsioonilise tiivaga.
Suurt tähelepanu äratas ühiskonnautoopilise teosega "Töötaja. Valitsemine ja kuju" ("Der Arbeiter. Herrschaft und Gestalt", 1932), mis traditsioonilisi ideoloogilisi piire ületavate mõttekäikudega äratas tähelepanu ja imetlust nii vasak- kui parempoolsete seas. 1930-ndatest alates kirjutas ta kaemuslikke, mõneti maagilisi ja religioosse loomusega proosat ja päevikromaane ("Heliopolis", 1949–1965; "Eumeswil", "Seitsekümmend möödas I-V", 1980–1997). Jüngeri üks tuntuim teos on poeetiline romaan "Marmorkaljudel" ("Auf den Marmorklippen", 1939).
Ernst Jüngerile lähedalseisvad mõtlejad olid Carl Schmitt, Ernst von Salomon, Martin Heidegger või Julius Evola.
Ernst Jüngeri vend Friedrich Georg Jünger (1898–1977) oli luuletaja ja prosaist.
Välislingid.
Jünger, Ernst
Jünger, Ernst
Jünger, Ernst


Noarootsi vald.
Noarootsi vald (rootsi keeles "Nuckö kommun") on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Lääne maakonnas.
Valla asulad.
Noarootsi vallas on 23 küla (sulgudes küla rootsikeelne rööpnimi) - Aulepa (Dirslätt), Dirhami (Derhamn), Einbi (Enby), Elbiku (Ölbäck), Hara (Harga), Hosby, Höbringi (Höbring), Kudani (Gutanäs), Osmussaare (Odensholm), Paslepa (Pasklep), Pürksi (Birkas), Riguldi (Rickul), Rooslepa (Roslep), Saare (Lyckholm), Spithami (Spithamn), Sutlepa (Sutlep), Suur-Nõmmküla (Klottorp), Tahu (Skåtanäs), Telise (Tällnäs), Tuksi (Bergsby), Vanaküla (Gambyn), Väike-Nõmmküla (Persåker), Österby.
Ajalugu.
11. aprillil 1991 muudeti Pürksi külanõukogu Noarootsi vallaks.


Noarootsi valla lipp.
Noarootsi valla lipp on Eesti haldusüksuse Noarootsi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 25. novembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Noarootsi valla lipp on horisontaalsete laidudega trikoloor, mille ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine kollane.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ühikut.


Alar Laats.
Alar Laats (sündis 11. mail 1954) on eesti teoloog, EELK vaimulik. Ta on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi usundiloo professor.
Alar Laats lõpetas 1977. aastal Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika eriala. 1980–1988 õppis ta Usuteaduse Instituudis teoloogiat ja 1988–1989 külalisüliõpilasena Vene Õigeusu Kiriku Leningradi Vaimulikus Akadeemias. 1989–1990 jätkas Alar Laats magistriõpinguid teoloogia alal Birminghami ülikoolis. Aastatel 1991–1995 õppis Alar Laats Cambridge'i ülikooli doktorantuuris, kus ta kaitses süstemaatilise teoloogia valdkonnas filosoofiadoktori kraadi.
Alar Laats on töötanud korralise professorina Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse õppetoolis ja luterliku usuteaduse õppetoolis. Aastatel 2004–2005 oli ta Usuteaduse Instituudi rektor ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna luterliku usuteaduse õppetooli külalisprofessor. Ordineeriti 20. mail 2004 õpetajaks (olles reservvaimuliku staatuses). Mais 2012 kustutati ta vaimulike nimekirjast.
Alar Laats osaleb mitme EELK komisjoni töös ning on Kirikute Maailmanõukogu komisjoni "Faith and Order" plenaarkomisjoni, Cambridge'i teoloogiaseltsi ning humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajakirja Trames toimetuskolleegiumi liige. Martin Lutheri Ühingu liige.
Alar Laatsi tähtsaim teadusvaldkond on süstemaatiline teoloogia, peamisteks uurimissuundadeks suhted ida- ja läänekristluse vahel.
Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.


Quito.
Quito on Ecuadori pealinn.
Linn asub Guayllabamba jõe orus umbes 2850 m kõrgusel merepinnast, olles sellega kogu maailmas ametlikest pealinnadest kõrgeim (mitteametlikest La Paz 3640 m).
Quito vanalinn on üks terviklikumalt säilinud linnasüdameid kogu kontinendil ning see võeti ühena esimestest UNESCO maailmapärandi nimistusse 1978. aastal.
"Avenid Venezuela" ja "Basilica del Voto Nacional"


Møre og Romsdal.
Møre og Romsdal [m'ööre o r'umsd'aal] on Lääne-Norra kõige põhjapoolseim maakond.
See jaguneb kolmeks ajalooliseks osaks (kunagiseks foogtkonnaks): Nordmøre, Romsdal ja Sunnmøre.
Maakonna neli suuremat linna on Kristiansund, Molde, Åndalsnes ja Ålesund.
Ranniku lääneosas on domineerivad saared. Maakonna siseosas domineerivad pikad fjordid ja järsud mäed.
Kuulsamad vaatamisväärsused on Trollstigen, Trollveggen, Romsdalshorn, Rauma jõgi, Atlanterhavsveien, Geirangerfjorden ja Hjørundfjord.


Võistlustants.
Võistlustants ehk tantsusport on spordiala, kus võisteldakse nn peotantsude tantsimises. Kümme tantsitavat tantsu jagunevad Ladina-Ameerika ja standardtantsudeks. Standardtantsud on aeglane valss, tango, Viini valss, aeglane fokstrott ja "quickstep". Ladina-Ameerika tantsud on samba, tšatša, rumba, Paso doble ja džaiv.
Amatööride rahvusvahelisi võistlusi korraldab Rahvusvaheline Tantsuspordi Föderatsioon (WDSF), elukutseliste tantsijate võistlusi Ülemaailmne Tantsu ja Tantsuspordi Nõukogu (WD&DSC). Aastal 1997 tunnustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee võistlustantsu spordialana ning ISDFi rahvusvahelise spordialaliiduna.
Võistlustansu võistlusetel jaotatakse tantsijad erinevatesse kategooriatesse, vanuse ja taseme klassi järgi.
"Noored" (16-18) Tänapäeval on mõnedel võistlustel lisandunud ka "Noored2" klass, ehk 18-21 aastased tantsijad
Taseme klassid:"(ei ole otseses seoses vanustega)"


Immanents.
Immanents (tuletatud keskaja ladina keele sõnast "immanens" 'omane, sisemine', mis on vorm keskaja ladina keele sõnast "immanere" millegi piiresse või sisse jääma) on vastandmõiste transtsendentsile ning tähendab seda, mis on esemele või nähtusele seesmiselt omane, nähtuse sisemisest loomusest tulenev. Immanentsiks nimetatakse Spinoza filosoofias jumala kohalolu maailmas, Kanti tunnetusteooria raames võimaliku kogemuse piiresse jäävat.
"immanentne >"
Selle maailma osa.
Enim levinud religioosses kasutuses tähistab jumaliku jõu või jumaliku olevuse omadust viibida kõiges, mis on olemas (panteism). Selles tähenduses eristub immanentne maailmast eraldiseisva jumala kontseptist (transtsendentsest).
Hinduismis kasutatakse seda tähendust brahmani (jumaliku jõu) ja maailma vahelise suhte kirjeldamisel. Sellise religiooni näiteks on ka monistlik teism. Keskaegse Euroopa filosoofid jagunesid Jumala immanentsuse või transtsendentsuse küsimuses neoplatonistideks (Aurelius Augustinus) ja aristoteliaanideks (Albert Suur ja Aquino Thomas).
Ometi ei vastanda see kontsept ennast täielikult transtsendentse kontseptile. Religioonis võib Jumal olla inimeses immanentne ilma, et see läheks vastuollu oma transtsendentsusega.
Prantsuse 20. sajandi filosoofi Gilles Deleuze'i järgi on igasuguse tegevuse ja tagajärje põhjus "immanentne", erinevalt essentsialistliku filosoofia ettekujutusele välisest "transtsendentsest" ideede maailmast. Metafüüsiliselt immanentne on printsiip, mille toime on lahutamatu sellest, milles ta toimib. Deleuze´i filosoofiat võib sellest lähtuvalt nimetada puhta immanentsuse filosoofiaks, oma viimasele tööle pani Deleuze pealkirjaks „Immanentsus: elu...“ („L'immanence: une vie...“).
Sisalduv.
Imanentsus võib tähendada ka, et miski sisaldub milleski või jääb ühe isiku, maailma vmt. sisse.
See tähendus on enam levinud kristluses ja teistes monoteistlikes teoloogiates, milles Jumalat peetakse ülimuslikuks oma loomingu suhtes.
Immanents ja transtsendents.
Öeldes, et "Jumal on surnud," kuulutab Nietzsche, et meid on jäetud omapead ning me ei peaks enam püüdma avastada "transtsendentset" ja varjatud tõde ega leiutama "maailma lõpu" jaoks "transtsendentset" ja lõplikku tõde.
Midagi sarnast kohtame ka Wittgensteinil: "Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida." Wittgenstein uskus, et oli formaalselt määratlenud universaalse "tõe" kontsepti – formaalselt, seega sõltumatuna mistahes vaatlejast (subjektist). Kas selline tõde on immanentne või transtsendentne? See ei ole oluline: seda eristust ennast ei tohi formaliseerida ning seega „ei ole selle kohta midagi öelda.“
Jean-Paul Sartre tõdeb sedasama, kasutades oma "Dialektilise mõistuse kriitikas" (1960) liitvormi "immanentsus-transtsendentsus".


Ålesund.
Ålesund (varasem nimi "Aalesund") on linn loode-Norras Møre og Romsdali maakonnas, poolel teel Bergeni ja Trondheimi vahel.
Ålesund koosneb kolmest saarest (Nørvøy, Aspøy ja Hessa). Maismaad ja saari ühendavad sillad.
Elanikke on 40 001 (2005). Ta on elanike arvult 18. linn Norras.
Ålesund on piirkonna kaubandus- ja tööstuskeskus ning üks Norra suurimaid kalasadamaid.
Ålesund on Norras ainulaadne linn, mis on koondunud väikesele alale.
Arhitektuur ja vaatamisväärsused.
Suurepärased vaated linnale avanevad Aksla (407 m) ja Sukkertoppeni mäelt. Teised looduslikud vaatamisväärsused linna lähedal on Geirangeri fjord ja Runde saar.
Ålesund enne tulekahju. (Postkaart 1900. aastast)
Ålesundi valda laastas 1904. aastal Ålesundi tulekahju, mis jättis ligi 10 000 elanikku kesktalvel koduta. Abi kogu Euroopast aitas kaasa Ålesundi ülesehitamisele juugendstiilis. Ligi 50 arhitekti olid inspireeritud rahvusvahelistest, eriti Saksa mõjudest ja lisaks rahvusromantismist. Kolme aastaga ehitati kõrvuti rohkem kui 320 juugendmaja. Nii tekkis üks Euroopa esinduslikumaid juugend-linnamaastikke.
thumb
Sama muljetavaldav on ilus maastik – meri ja helid, mäed, saared ja fjordid.
Ålesundi tuntuim vaatamisväärsus on akvaariumipark "Atlanterhavsparken" ehk "Ålesund Akvarium".


Võikvere mõis.
Võikvere mõis (saksa k. "Woitfer") oli mõis Laiuse kihelkonnas, hiljem Kuremaa ("Jensel") kõrvalmõis Palamuse kihelkonnas Tartumaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Jõgeva valda Jõgeva maakonnas.
Mõisa ajalugu.
Võikvere kuulus algselt Loopre ja Imavere mõisnik Berend Gustav von Kawerile (u.1706–1770). 1766 müüs assessor Kawer Võikvere 40 000 rubla eest assessor Otto Reinhold von Ihrmannile (Yhrmann, vene k. "Ирман").
Otto Reinhold ja ta abikaasa, Põriki mõisast pärit Helene Juliane (sünd. Saltza), surid mõlemad Võikveres, abikaasa 17. oktoobril 1767 ja mõisnik ise 7. oktoobril 1780. Neist jäid järele kaks tütart: Auguste Johanna von Yhrmann ja Dorothea Helena von Yhrmann. 29. jaanuaril 1786 jagasid õed oma isa pärandi ära. Auguste sai endale Võikvere mõisa, Dorothea Helena ülejäänu.
Auguste Johanna von Yhrmann abiellus tuntud Laiuse pastori Heinrich Johann von Jannauga. Mõis ei jäänud Auguste kätte kauaks. 6. märtsil 1794 müüs ta selle 14 500 rubla eest Teenuse mõisast pärit kapteniproua Gerdruta von Zeddelmannile (1758–1816; sündinud von Maydell), kes oli 1792 aastal abiellunud Räsna mõisast pärit Karl Gustav von Zeddelmanniga (1753–1822). Neile sündis Võikveres poeg Karl Gustav von Zeddelmann (1798–1853), kellest sai Vene ooberstleitnant.
Zeddelmanni pärijad müüsid Võikvere 1. mail 1824 maanõunik ja Raadi mõisnik Reinhold Wilhelm von Liphartile (1750–1829). Viimane maksis selle eest 28 000 rubla. Tema pärijad müüsid mõisa koos Kuremaa mõisaga kreisikohtunik ja maanõunik Alexander von Oettingenile (1798–1846). Alates sellest ajast olid Võikvere ja Kuremaa mõisatel ühised omanikud, ning mõisast sai Kuremaa kõrvalmõis.


Nižnekamsk.
Nižnekamsk on linn Venemaa Tatarstanis. Asub Kama jõe ääres.
Nižnekamsk on tekkinud naftakombinaadi juurde 1960-ndate alguses. Linnaõigused sai 1966. aastal.
Linna elanikest oli 2003. aastal tatarlasi 46,5%, venelasi 46,1% ja tšuvašše 3,0%.


Raffael.
"Püha Jüri võitlus lohega" (õli, 1505, Pariis, Louvre)
Raffael (pärisnimega Raffaello Sanzio ehk Raffaello Santi'"; 6. aprill 1483 Urbino – 6. aprill 1520 Rooma) oli Itaalia kõrgrenessansi maalikunstnik ja arhitekt.
Raffaeli loomingut austati selge vormi ja lihtsa kompositsiooni tõttu. Looming kajastab uusplatonismi ideaali inimese hiilgusest. Koos Michelangelo ja Leonardo da Vinciga peetakse teda traditsiooniliselt üheks kõrgrenessansi tippkunstnikest.
Raffaeli isal Giovanni Santil, kes oli olnud Mantova õuekunstnikuks, oli Urbinos töökoda. Ema Màgia di Battista Ciarla suri, kui poeg oli 8-aastane. Isa abiellus uuesti, aga 1. augustil 1494 suri temagi. Seejärel sai Raffaeli eestkostjaks tema isa vend preester Bartolomeo, kes pidi selle õiguse pärast Raffaeli kasuemaga kohut käima. Siiski elas Raffael tõenäoliselt kasuema juures sel ajal, kui ta õpipoisina meistri juures ei elanud.
Oma esimese õpetuse sai Raffael isa juures. Arvatavasti oli Raffael juba lapsena väga andekas, sest Giorgio Vasari, kes tema eluloo kirja pani, märgib seal, et isal oli temast suurt abi. Isa töökoda jätkas töötamist ka pärast isa surma, seda pidas kasuema ja tõenäoliselt aitas Raffael ka siin teda.
Seejärel töötas ta Perugino juures Perugias. Vasari järgi läks ta sinna õpipoisina juba 8-aastaselt, mis oli märksa varem kui tavaks, ja sellepärast kõik asjatundjad ei usu seda Vasari väidet. Kõige tõenäolisemalt ei elanud Raffael Perugino juures pidevalt, vaid ajuti. On ka oletatud, et ta sai mõningast õpetust Timoteo Vitilt, kes alates 1495 oli Urbinos õukonnamaalija. Kindlasti töötas Raffael Perugino juures aastail 1500–04 ja Perugino mõju noorele Raffaelile on väga selge.
Vasari kirjutas, et tolle aja maalidel pole võimalik Perugino ja Raffaeli kätt eristada, kuid tänapäeva kunstiteadlased teavad paremini ja teevad seda vahet. Siiski on nad lähedased nii stiililt kui tehnikalt. Näiteks varje ja tumedaid rõivaid maalisid mõlemad väga paksude värvidega, ihu seevastu väga õhukeselt. Mõlema kunstniku töödes on värnitsas olev liigne vaik on tihti põhjustanud pragusid värvis. Juba 1501 on Raffaeli nimetatud meistriks, see tähendab täieliku väljaõppe saanuks.
1504–08 oli Raffael peamiselt Firenzes, seejärel Roomas. Firenzes mõjutas Raffaeli kõige rohkem Leonardo da Vinci, kes elas seal 1500–06. Leonardo mõju on näha mitmes maalis, sealhulgas püha perekonna kolmnurkse kompositsiooniga maalis (selle kompositsiooni oli Leonardo leiutanud). Ühtlasi on säilinud Raffaeli joonistus Leonardo kadumaläinud maalist "Leda ja luik". Raffaeli tegelaste asendid muutuvad dünaamilisemaks ja keerukamaks, kuid ta säilitas Perugino pehme puhta valguse.
Leonardo oli Raffaelist üle 30 aasta vanem. Michelangelost oli Raffael 8 aastat noorem. Michelangelo ei sallinud Leonardot ja hiljem hakkas ta Raffaeli veelgi rohkem vihkama, süüdistades teda enda vastu konspireerimises. Sellegipoolest töötasid nad koos Sixtuse kabeli sisekujundamisel.
Raffael oli hoolimata oma varajasest surmast 37-aastaselt väga viljakas. Enamik tema loomingust on säilinud. Tema töökoda oli ebatavaliselt suur. Vasari andmetel oli seal viiskümmend õpipoissi ja muud abilist, kellest mõnedki said hiljem ise kunstnikeks. Arvatavasti ei olnud ühelgi teisel vanadest meistritest nõnda suurt töökoda. Töökoja sisemine töökorraldus ei ole teada. Arvatavasti olid neist poolesajast kaastöötajast osa alltöövõtjad. Üldjuhul on väga keeruline kindlaks teha, missugune õpilane või alltöövõtja konkreetselt on missuguse osa teosest maalinud.
Palju tema töid asub Vatikanis Apostellikus palees, kus tema freskod on kesksed ja tema karjääri kõige suuremad teosed.
Roomas täitis Raffael paavsti Julius II suurtellimust, maalides Vatikanis 1508–17 freskosid ("Stanza della Segnatura, Stanza d'Eliodoro, Stanza dell'Incendio"). Julius II ja Leo X teenistuses jõudis ta oma kuulsuse tippu ning ta maalis ka mõlema paavsti portree.
Arhitektina juhatas ta alates 1515 Rooma Püha Peetri kiriku ehitust ning oli antiiksete skulptuuride ja raidkirjade väljakaevamiste ülevaataja. Ta uuris ka Vitruviuse teoseid.
Kõige tuntum nendest freskodest on "Ateena kool", mille Raffael pühendas vanakreeka kultuurile. Selle kesksed kujud on Platon ja Aristoteles, kelle ümber on valgusküllaste võlvide alla Apolloni ja Athena kujude ette kogunenud filosoofe, luuletajaid, õpetlasi ja kunstnikke. Ikonograafiliselt ja kompositsiooniliselt seostub see teos Raffaeli kaasajaga. "Ateena kooli" koopia asub Potsdamis Sanssoucis.
1518 valmistas Raffael Villa Farnese freskod. Muuhulgas kujutavad need Amori ja Psyche müüti Lucius Apuleiuse järgi.
Raffael elas Rooma eeslinnas Borgos Palazzo Caprinis. Selle hoone projekteeris Donato Bramante 1510. aasta paiku, võib-olla pisut varem. Raffael ostis selle 1517 ja elas seal oma surmani. Omal ajal oli see hoone üsna suurejooneline – Raffael sai seda endale lubada. 17. sajandil see hoone lammutati.
Raffael ei abiellunud kunagi. 1514 kihlus ta kardinali Medici Bibbiena vennatütre Maria Bibbienaga, aga ta ei suhtunud sellesse kuigi entusiastlikult, see abielu ei saanudki teoks.
Vasari väitel mängis Raffael mõttega saada ka ise kardinaliks. Selleks oli arvatavasti lootust andnud Leo X. Võib-olla oli see üks põhjustest, miks ta abielu sõlmima ei kiirustanud. Paavst tegi Raffaeli oma kammerhärraks, mis andis kunstnikule lisasissetuleku, ja annetas talle Kuldkannuse ordeni.
Väidetavalt oli Raffaelil lähedasi suhteid paljude naistega, aga tema elu tõeline armastus oli pagari tütar Margherita Luti. Pagar on itaalia keeles "fornara" ja sellepärast tuntakse Lutit tänapäeval hüüdnimega La Fornarina. Raffael on teda ka poolaktina maalinud. Vasari järgi põhjustas Raffaeli surma ülemäärane seks Lutiga, misjärel tal tekkis palavik. Raffael ei öelnud arstile, millest tema haigus tuli, mistõttu arst andis talle vale ravimit, mis ta tappis.
Raffaeli haigus kestis 15 päeva, mis andis talle aega saada viimne võidmine ja oma maapealsed asjad korda ajada. Ta dikteeris oma testamendi, milles määras Lutile ülalpidamiseks piisavalt raha, ja määras testamenditäitjaks oma ustava teenri Baviera. Enamiku töökoja sisustusest määras ta oma õpilastele Giulio Romanole ja Gianfrancesco Pennile.
Tema matus oli eriti suurejooneline ja sellel osalesid suured rahvamassid. Ta maeti marmorist sarkofaagis, millele oli kirjutatud: "Ille hic est Raffael, timuit quo sospite vinci, rerum magna parens et moriente mori." See tähendab: "Siin lebab kuulus Raffael, keda Loodus ise kartis end ületavat, kuni ta elas, ja kui ta suri, kartis ennastki surevat." Tema haud asub Roomas Santa Maria Rotonda kirikus, mis rajati Panteonina juba Vana-Rooma keisri Hadrianuse ajal. Sinna matmist palus Raffael ise oma testamendiga.
Romano oli Raffaeli surma ajal kõigest 21 aastat vana. Sellegipoolest ootas teda ees kuulsus ja Penni jäi kõigest Romano kaastööliseks. 1527. aastal toimunud Rooma rüüstamise ajal rööviti töökoda paljaks ja mõnedki Raffaeli juures töötanud tapeti. Teisalt soodustas see sündmus Raffaeli tööde levikut ja suurendas niimoodi tema tuntust.
Kuigi kaasaegsed Raffaeli väga armastasid, oli tema mõju maailma kunsti arengule mõnevõrra väiksem kui Michelangelol. Pärast tema surma hakkas levima manerism ja seejärel barokk, mis viisid kunsti Raffaeli näidatule täiesti vastupidises suunas. Raffaeli teosed olid selge ja harmooniliselt tervikliku kompositsiooniga, seevastu barokile oli omane üleküllastumine detailidest ja rahutus liikumises olevad figuurid.
Seevastu oli Raffaeli looming akademismi nurgakivi. Ühtlasi on Raffaeli teosed alati olnud tähtsal kohal kunstnike väljaõppes.
"Issanda muutmine" (õli, 1518–20, Rooma, Vatikani Pinakoteek


Taabri mõis.
Taabri mõis oli riigimõis Tartu-Maarja kihelkonnas Tartumaal.
Tõenäoliselt sai mõis oma saksakeelse nime "Anrepshof" Anrepi suguvõsa järgi. Ent puuduvad teated selle kohta, et mõis oleks olnud nende valduses Poola valitsuse ajal.
Aastal 1637 oli Taabri mõis major Nils Dubleri omanduses. Ta sai selle kuninga käest autasuks.
Aastal 1646 kinnitas Rootsi kuninganna Kristiina Heinrich Heini nõudlust mõisale. Hein oli õuekohtu assessor ja Tartu ülikooli professor; tal oli juuradoktori kraad. Tema tütar Elisabeth Hein (lesena von Eeck) abiellus teist korda Tallinna kaupmehe Andreas Stempeliga, 1674 kinnitati tema omandiõigust mõisale ja mõis kuulus talle veel 1682.
Mõisate reduktsiooni käigus mõis võõrandati ja see läks riigi omandusse.


Atlanterhavsparken.
Atlanterhavsparken ('Atlandi ookeani park') ehk Ålesund Akvarium on akvaariumikeskus Norras Tuenesetis, umbes 3,5 km Ålesundist lääne pool. Ta asetseb piki Atlandi ookeani äärt.
Tegemist on ühe suurema keskusega omataoliste seas Euroopas. Seal on ligi 4000 m² ekspositsioonipinda ja vaatajatele mõeldud pinda ning 6000 m² välipinda jalutamiseks ja suplemiseks.
"Atlanterhavsparken" on ainulaadne, sest ta on ehitatud ranniku ümbrusesse ja järgib tänapäevaseid eksponeerimispõhimõtteid. Suured maastikuakvaariumid kihavad ookeanielust. Rõhuasetus on läänepiirkondadel.


2. järgu haldusüksus.
2. järgu haldusüksused on keskmised ja väikesed, 1. järgu haldusüksustele alluvad haldusüksused riigis.
Eesti haldusjaotuses on nendeks vallad.


Trollstigen.
Trollstigen ('Trolliredel') on mägitee Norras Romsdali südames, 100 km kaugusel Ålesundist. Tee ühendab Sunnmøret Romsdali rannikuga.
Trollstigenit ümbritsevad üüratud mäed, mille majesteetlikkust kinnitavad nende nimed Kongen ('Kuningas'), Dronningen ('Kuninganna') ja Bispen ('Piiskop').
Tee ronib üles mäkke 858 meetri kõrgusele merepinnast mööda ühteteist äkilist serpentiini ehk käänakut.
Trollstigeni keskosas on maaliline Stigfosseni juga.
Trollstigeni avas 31. juulil 1936 pärast kaheksa aastat kestnud ehitustöid kuningas Haakon VII.
Trollstigen on üks külastatumaid vaatamisväärsusi Norras.


Jean-Pierre Léaud.
Jean-Pierre Léaud (sündinud 5. mail 1944) on prantsuse filminäitleja.


Galileo Galilei.
Galileo Galilei (15. veebruar 1564 Pisa – 8. jaanuar 1642 Arcetri) oli itaalia astronoom, filosoof ja füüsik.
Galilei pani aluse teaduslikule eksperimenteerimisele ja katsetulemuste matemaatilisele tõlgendamisele, mis omakorda lõid alused seletavatele loodusteadustele. Muuhulgas tegeles ta teleskoopidega, näiteks valmistas Galilei teleskoobi. Samuti eksperimenteeris Galilei temperatuurimõõtmistega ja täiustas termoskoopi.
Sünd ja perekond.
Galileo Galilei sündis Pisas Firenze õukonnamuusiku Vincenzio Galilei ja tema abikaasa Giulia esimese lapsena. Peale Galileo Galilei elasid perekonna lastest täiskasvanueani välja vend Michelangelo ning õed Virginia ja Livia. Perekond ei olnud jõukas ega ka vaene. Galileo isa oli edumeelne ja laia silmaringiga mees, kes peale muusika huvitus muusikateooriast ja matemaatikast ning avaldas koguni poleemilise raamatu uuemast muusikateooriast "Dialoog vana ja uuema muusika vahel" (1581).
Haridustee.
Esmase hariduse andis lastele isa ise, vahel ka koduõpetajaid kaasates. Kuigi isa ei hoolinud eriti religiooni järgimisest, pani ta noore Galilei parema hariduse nimel 1575 Vallombrosa kloostrikooli. Noormehele meeldis mungaelu ja ta astus noviitsina Vallombrosa ordu ridadesse. Isale selline asjade käik ei sobinud ja kui Galileid tabas silmahaigus, viis ta poisi kloostrist ära ega toonudki teda pärast paranemist tagasi. Kuigi koduõpetamist jätkasid sama ordu mungad, jäi Galilei kirja kui vaimulikust seisusest välja heidetud preester – nii väljendati pahatahtlikkust Galilei suhtes.
Aastal 1581 asus seitsmeteistaastane Galilei isa soovil Pisa Ülikoolis meditsiini õppima. Noort üliõpilast aga huvitas rohkem Aristotelese ideede üle vaidlemine kui arstiteadus. Sel ajal tuli Galilei mõttele, kuidas kummutada Aristotelese väide, et raskemad kehad kukuvad Maa pinnale kiiremini kui kergemad: raskemad ja kergemad raheterad langevad Maale üheaegselt. (Galilei eeldas, et suuremad ja väiksemad raheterad valmivad samal ajal ja samas kohas koos ning hakkavad samal ajal alla sadama.) Kui Aristotelesel oleks õigus ja raskemad kehad langeksid Maa poole kiiremini, siis peaksid suuremad raheterad valmima kõrgemal pilvedes kui väiksemad ja just täpselt nii palju kõrgemal, et nad langeksid maha täpselt samal ajal kui kergemad. Seda aga pidas Galilei ebatõenäoliseks, tehes järelduse, et Aristotelesel pole õigus ning kerged ja rasked esemed langevad Maa poole ühesuguse kiirusega.
Aastal 1583 sai Galilei tuttavaks Toskaania õukonnamatemaatikuga ning sattus vaimustusse matemaatikast. Ülikoolis hakkas ta nüüd käima meditsiiniloengute asemel matemaatikaloengutel. Paraku ei nõustunud isa eriala vahetamisega ja aastal 1585 lahkus Galilei Pisa Ülikoolist ilma kraadita.
Iseseisva elu algus.
Pärast Pisast lahkumist püüdis Galileo Galilei elatada end matemaatika ja loodusteaduste eraõpetajana Firenzes.
Aastal 1586 viis ta läbi oma esimese iseseisva teadusliku uurimuse (see puudutas hüdrostaatikat) ning alustas märkmete tegemist, millest hiljem vormusid Galilei tuntud teosed. Tasapisi hakkas tema kuulsus loodusfilosoofina levima, abiks oli ka isalt päritud oskus leida mõjukaid sõpru. Nende abiga saigi ilma mingi kraadita Galilei 1589 Pisa Ülikooli matemaatikaprofessoriks (selle professuuri alla kuulusid ka astronoomia ja loodusfilosoofia, mis tähendas peamiselt füüsikat). Erinevalt näiteks meditsiiniprofessori palgast ei võimaldanud matemaatikaprofessori sissetulek äraelamist, aga suur samm oli siiski astutud. Et ots otsaga kokku tulla, võttis Galilei enda juurde elama rikkaid üliõpilasi, õpetades neid ka väljaspool loenguid. Õpetus, mida ta eraviisiliselt jagas, erines tunduvalt ülikooli ametlikust, Aristotelesel põhinevast programmist, mida Galilei oma avalikel loengutel järgis.
Pisa periood (1589–1591). Vaba langemise uurimine Pisa tornist.
Galileo Galilei Pisa perioodi kohta on teada legend, et ta olevat Pisa viltusest tornist visanud alla raskusi ja jälginud, kuidas need maapinnale jõuavad. Galilei ise ei räägi kusagil oma sellisest eksperimendist. Legend pärineb Galilei viimase õpilase ja sekretäri Vincenzo Viviani sulest, kes polnud sel ajal veel sündinudki, aga Galileo Galileist kirjutades laskis oma fantaasial üsna vabalt lennata.
Kuulus Pisa torni vaba langemise eksperiment on siiski aset leidnud. Selle teostas 1612. aastal üks vana koolkonna professor, kes soovis tõestada, et Galilei eksib ja et Aristotelesel oli õigus. Katse näitas, et raskem keha jõudis maapinnale veidi enne kergemat, mis eksperimentaatori arvates tõestas Galilei väidete ekslikkust.
Galilei vastas sarkastiliselt: "Aristoteles ütleb, et sajanaelane (nael - massiühik) kera kukub saja küünra kõrguselt enne maha kui ühenaelane ühe küünra kõrguselt. Teie leiate oma katses, et suurem ese jõuab maale kahe tolli (pikkusühik) võrra varem. Ja nende kahe tolli taha soovite peita Aristotelese üheksakümmend üheksa küünart ning rääkides ainult minu väikesest veast, unustate tema tohutu suure vea."
Padova periood (1592–1610).
Aastal 1592 saavutas Galilei enda määramise Padova Ülikooli matemaatikaprofessoriks. Seal oli palk mitu korda suurem, matemaatika õpetamine kõrgemal tasemel ja Veneetsias, mille kooseisu Padova kuulus, oli vabam õhkkond teaduslikuks tööks. Galilei on ise meenutanud Padova perioodi kui oma elu kõige õnnelikumat aega. Siin valmis tal mitu tähtsamat leiutist ning ta hakkas koguma materjali raamatute jaoks, mis tegid hiljem tema nime maailmakuulsaks.
Aastal 1604 ilmus taevasse supernoova. Galilei vaatles seda oma täppisvaatlusteks kohandatud militaarse vaatlustehnikaga ja tuvastas, et uus täht ei muuda asendit, seega peab täht asuma Kuust kõrgemal. See andis talle taas võimaluse aristotelliku taeva täiuslikkuse doktriini ründamiseks.
Isiklik elu.
Padova perioodil algasid Galilei suhted Veneetsiast pärit Maria Gambaga. Nad ei abiellunud ega elanud isegi ühe katuse all, kuid naine sünnitas talle kaks tütart (Virginia sündis 1600 ja Livia 1601) ning poja Vincenzio (sündis 1606). Tütred läksid aastal 1613 kloostrisse ja pühitseti hiljem nunnaks. Poeg õnnestus aga Toskaania suurhertsogi abiga kuulutada ametlikult Galilei pojaks ja pärijaks. Ta arendas edasi oma isa leiutisi, sealhulgas pendelkella.
Taas Firenzes.
Galilei soovis pääseda aeganõudvast õpetamiskohustusest ning tal õnnestuski aastal 1610 saada Toskaania suurhertsogilt õukonnamatemaatiku ja Pisa Ülikooli peamatemaatiku ametikoht ilma õpetamiskohustuseta. Sel perioodil said lõpliku kuju ja avaldati enamik Galilei tuntud töödest. Samasse aega kuulub ka konflikt kirikuga.
Aastal 1611 külastas Galilei Toskaania teadusliku saadikuna Roomat, sai seal sooja vastuvõtu osaliseks ning pääses isegi paavst Paulus V audientsile. Galilei valiti Roomas Accademia dei Lincei liikmeks ja nüüdsest ilmusid tema teosed selle akadeemia poolt välja antuna. Aastal 1613 andiski Akadeemia välja Galilei raamatukese "Päikeseplekkidest"; akadeemikud lisasid Galileid ülistava eessõna, milles nimetasid Galileid päikeseplekkide avastajaks. See tõi kaasa tüli jesuiidist astronoomi Christoph Scheineriga, kes oli neid vaadelnud enne Galileid. Tegelikult polnud kumbki neist päikeseplekkide esmaavastaja: esimesena oli neid märganud Madalmaade astronoom Johannes Fabricius.
Selles raamatus on ka Galilei esimene selgesõnaline Koperniku maailmasüsteemi toetav avaldus. Ta tõi näitena Jupiteri kaaslased.
Koperniku ideede hukkamõist katoliku kiriku poolt.
Aastal 1619, Galilei järgmise Rooma-külastuse ajal moodustas paavst Paulus V komisjoni Koperniku ideede uurimiseks. Komisjon leidis, et Maa liikumine on väärarusaam ning et Päikese maailma keskpunktiks kuulutamine on absurdne. Sellega oli katoliiklastel keelatud Koperniku ideesse uskuda. On vastuolulisi tõendeid selle kohta, kas Galileile tehti ka isiklikke ettekirjutusi või mitte, igatahes sai ta hiljem paavsti juures sõbraliku vastvõtu osaliseks ja viimane rõhutas, et Galileil ei ole vaja enda saatuse pärast muret tunda.
Komeediuuringud.
Aastal 1618 nähti kolme komeeti. Jesuiitidest astronoomid tulid välja ideega, et komeedi orbiit on ringjoone osa Maast muutumatul kaugusel. Galilei ei jaganud seda seisukohta ja osapooled avaldasid teineteist mahategevaid teoseid. Selle dispuudi lõpul avaldas Galilei 1623 oma kuulsa "Il Saggiatore" ("Väärtuseproovija"), mida peetakse poleemilise kirjanduse meistriteoseks ja üldisema lähenemise tõttu Galilei teadusemanifestiks. Sellest raamatust on pärit kuulus tsitaat selle kohta, et Galilei oponendid (st jesuiidid) peavad natuurfilosoofiat ilukirjanduseks, aga Universumi raamatut "saab mõista alles siis, kui tehakse endale kõigepealt selgeks keel ja tähestik, milles teos on kirjutatud. Ja kirjutatud on see matemaatika keeles, tähtedeks kolmnurgad, ringid ja teised geomeetrilised kujundid, milleta ei suudaks inimene lugeda ühtki sõna sellest raamatust ja ilma milleta eksletakse kui pimedas labürindis."
Raamat oli pühendatud äsja paavstiks valitud Urbanus VIII-le, kes oli sellest aust väga meelitatud ja lasi teost endale ette lugeda. Kaasaegsete kirjelduste järgi olevat ta lausa hirnunud Galilei jesuiite torkavate väidete peale.
Galilei ise pidas komeete ekslikult optiliseks nähtuseks.
"Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi vahel" ja Galilei protsess.
Aastal 1632 avaldas Galilei Firenzes oma raamatu "Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi vahel". Kuigi raamatu ilmumiseks oli paavsti nõusolek ja tekst tsensori poolt heaks kiidetud, järgnes kirikuvõimude valuline reaktsioon. Kõrges vanuses ja haigel Galilei kästi ilmuda Rooma inkvisitsioonikohtu ette. Peamine süüdistuspunkt oli see, kas Galilei rikkus 1619. aasta ettekirjutusi või mitte. Protsess lõppes süü omaksvõtmisega Galilei poolt. Talle mõisteti eluaegne vanglakaristus, mis küll samas muudeti koduarestiks.
Galilei vangistus ja surm.
Algul oli Galilei vangistuspaik Toskaania saatkond Roomas. Seejärel lubati tal elada oma sõbra, Siena peapiiskopi juures. Lõpuks lubati Galilei tema Firenze lähedal Arcetris asuvasse villasse, kus ta veetiski oma viimased eluaastad kuni surmani 1642. aastal. Formaalselt oli Galilei arest karm: ta tohtis kohtuda üksnes teatud inimestega ega võinud midagi kirjutada. Reeglite järgimise kontrollimiseks oli kohal valvemeeskond. Praktikas aga jälgiti hoolega ainult Galilei väljaskäike ning pole täpselt teada, vaatamata mitmele legendile, et tal oleks takistatud teadusega tegelemist (küll oli Galilei kõigi teoste avaldamine keelatud) või külaliste vastuvõtmist.
Galilei on maetud Firenze Santa Croce kirikusse.
Välislink.
Galilei, Galileo
Galilei, Galileo
Galilei, Galileo
Galilei, Galileo
Galilei, Galileo


Platoni dialoogid.
Platoni dialoogid on vanakreeka filosoofi Platoni dialoogivormis filosoofilised teosed.
Tekstiloolist.
Platoni loomingust on säilinud üle kahekümne dialoogi ja kümmekond kirja.
Teoste viitamisel kasutatakse üldiselt Stephanuse paginatsiooni, mis on matkib Henri Estienne'i (Henricus Stephanus) kolmeköitelise Platoni dialoogide koguväljaande (1578) leheküljestust.
Arvatakse, et Platoni dialoogid on kirjutatud umbes 40 aasta jooksul. Ta alustas arvatavasti dialoogide kirjutamist millalgi pärast Sokratese hukkamist 399 eKr.
Platon olevat kuuldavasti noorusaastatel olnud ka andekas draamakirjanik, kuid arvatavasti Sokratesest mõjutatuna hävitas ta oma toonased draamateosed ja pühendas end filosoofiale ning alustas dialoogide kirjutamist. Võimalik, et "sokraatilised arutlused" ("Sōkratikoi logoi") oli aga juba enne Sokratese surma üks filosoofilise kirjanduse žanr, milles Platon end kodus tundis ja mille abil ta jõudis lõpuks selliste filosoofiliste arusaamade sõnastamisele, mida me tänapäeval Platoni filosoofia nime all tunneme.
Sisust ja taotlustest.
Platoni dialoogid on filosoofia ajaloo jaoks olnud ammendamatu tõlgendamise allikas. Inglise filosoof ja matemaatik Alfred North Whitehead on üteldnud: "Kõige kindlam üldiseloomustus õhtumaa mõtlemise tavale on, et see koosneb ääremärkuste jadadest Platoni filosoofiale". Platoni dialoogides on tõstatatud kõik peamised filosoofia küsimused, mistõttu nende küsimuste arutamisel pöördutakse tihti tagasi just Platoni enda juurde. Et aga tema dialoogid pole mitte kuivad filosoofilised traktaadid, vaid ühtlasi ka väga kõrgetasemelised kirjandusteosed, siis on need ka väga mitmekesise ja vastuolulise tõlgendamise allikaks. Pöörded filosoofia ajaloos toovad ikka ja jälle kaasa Platoni uuesti- ja ümbertõlgendused.
Tõlgendamise teeb keeruliseks ka asjaolu, et Platon ei lase oma dialoogides kunagi kõnelda iseendal. Ainult kahes dialoogis mainitakse tema nime ja küllaltki kõrvalistel asjaoludel. Seega tuleb püüda seda, mida Platon millegi kohta arvas, välja lugeda dialoogides toimuvast vestluse käigust.
Kuna dialoogides on eeskõnelejaks Platoni õpetaja Sokrates, siis on tavaks samastada dialoogides Sokratese karakteri poolt kõneldu sellega, mida arvab Platon, kuid seegi pole täiesti vettpidav lähenemine, sest Sokrates on oma jutus pahatihti irooniline ja pöördub kindlatele vestluspartnerite poole. Seetõttu võidakse dialoogi draama-konteksti tundmata panna Sokratese suhu (st Platoni suhu) asju, mis on mõteldud provotseerivateks näideteks Sokratese vestluspartneritele vms.
Platoni dialooge jaotatakse (1) varasteks, sokraatilisteks ehk aporeetilisteks dialoogideks, (2) keskmisteks dialoogideks ja (3) hilisteks dialoogideks. Peamine erinevus esimese ja kahe viimase vahel on, et varastes dialoogides ei jõuta dialektika käigus positiivsete sedastusteni, määratlusteni (aporeetilisus). Selles nähakse tunnusmärki, et Platon esitas neis dialoogides pilti ajaloolisest Sokratesest ja tema mõtetest (sokraatilisus -- "tean, et ma midagi ei tea"). Keskmistes ja hilistes dialoogides esitavat Platon juba Sokratese suu läbi omaenese filosoofiat ja parandusi Sokratese mõtlemisse.
Keskmiste dialoogidega muutub Platoni käsitluse haare abstraktsemaks ning ta tuletab ning vaeb lähtuvalt laiendatud sokraatilisest filosoofiast ja poleemikast füsioloogidega ning sofistidega käsitlusi riigi, hinge, ilu, keele, teadmise ja ideede kohta. Keskmiste dialoogide hulka kuulub tuntumatest ka Platoni riigikäsitlus dialoogis "Politeia", mis võtab aluseks tema ideedeõpetuse.
Hilistes dialoogides saavutab Platon juba kõrgema spekulatsiooni taseme ning revideerib ja täpsustab oma endisi käsitlusi või toob sisse hoopis uusi teemasid. Näiteks saab suurema rõhu dialektika, muutuvad teravamaks ontoloogilised teemad seoses mõistetega sama ja erinev, üks ja palju, olev ja mitteolev, ka käsitlus riigist ehitatakse üles teistest alustest lähtuvalt. Arvatakse ka, et hilistes dialoogides on Platon juba mõnevõrra mõjutatud oma kuulsa õpilase Aristotelese kriitikast või siis on Aristotelese täpsustused Platoni mõtlemise suhtes mõjutatud Platoni hilisdialoogide enesekriitikast. Sageli pole hilistes dialoogides enam eest- või põhikõnelejas Sokrates, vaid selleks on hoopis Timaios, Kritias, Parmenides või isegi anonüümselt: külaline Eleast, ateenlane.
Dialoogide eesmärgiks peetakse muuhulgas reklaami Platoni filosoofia koolile, mida nimetati Akadeemiaks. Selles plaanis väidetakse, et Platonil oli ka esoteeriline õpetus, mis oli mõeldud Akadeemia siseringile ja millesse pühendati ainult otsesed õpilased. Dialoogides on kajastatud eksoteeriline osa Platoni filosoofiast, mis on laiemale ringile mõteldes vormistatud ja milles seega tema filosoofia juurteni ei jõuta. Esoteerilise õpetuse olemasolu Platonil väidab ka tema vahetu õpilane Aristoteles.


Runde.
Runde on saar Norras Møre og Romsdali maakonnas, 67 km Ålesundist edelas.
Runde on 4 km pikk ja 3,5 km lai. Tema pindala on 6,2 km². Saar ulatub merepinnast 332 m kõrgusele.
Runde on Runde silla abil ühendatud temast lõuna pool asuva Remøyaga.
Saarel on Norra tuntuim merelindude koloonia. Seal elab üle poole miljoni merelinnu ligi 200 liigist. Peamine vaatamisväärsus on suur lunnide (põhjalunnide) koloonia, kuid seal on ka jää-tormilinde, suulasid ("Morus bassanus"), krüüsleid, alke, samuti suuränne ning vähem rabapistrikke.
Saarel elab umbes 150 elanikku. Tegelda saab sukeldumisega ja pakutakse kalareise.
Akerendami laevahukk.
Hollandis äsja ehitatud laev Akerendam jäi 1725 Põhjamerel tormi kätte ja kanti põhja suunas. See oli kaubalaev, mis oli teel Bataaviasse, ning täis kuld- ja hõbemünte, mille eest sooviti Indoneesias kaupu osta. 19. jaanuaril läks ta Runde põhjakaldal põhja. Kõik laeval olnud kakssada inimest hukkusid.
1972 avastasid Akerendami vraki kolm sukeldujat: Bengt Olof Gustafsson ja Stefan Persson Rootsist ning Eystein Krohn-Dale Norrast. Järgmisel aastal korraldati päästeekspeditsioon. Laevast oli vähe järele jäänud, aga mere põhjast toodi üles üle 500 kg kulda ja hõbedat, kokku 57 tuhat münti, neist 6600 kullast. Viimased olid peamiselt 1724 Utrechtis münditud kuldtukatid, miliseid enne oli teada üksnes peotäis. Kõik mündid olid niisuguse kvaliteediga, nagu oleksid nad täiesti kasutamata. Leidjad said varandusest endale kaks kolmandikku, Norra riik sai veerandi ja Holland 7%. Utrechti kuldtukatite hind oli umbes 750–1000 USA dollarit tükk.
Pärast seda juhtumit võeti Norras vastu seadus, mis kõik rohkem kui 100 aasta vanused laevavrakid automaatselt kaitse alla võtab.


Angelina Jolie.
Angelina Jolie (sündinud 4. juunil 1975) on filmiauhinnaga Oscar pärjatud Ameerika Ühendriikide näitleja, endine modell ja ÜRO hea tahte saadik.
Rahvusvaheliselt tuntuks sai Jolie kehastades arvutimängude kangelast Lara Crofti filmis "Tomb Raider – Seikleja" ja selle järjes ". Kriitikud kiitsid tema osatäitmisi filmides "George Wallace" (1997), "Gia" (1998), mille eest võitis mõlemal korral Kuldgloobuse ning 1999. aasta filmis "Katkenud elu", mille eest ta pälvis lisaks Kuldgloobusele ka kõrvalosatäitja Oscari. Oscarile esitatud oli ta ka 2008. aasta filmi eest "Vahetus". Jolie suurimateks kassahittideks on olnud filmid "Kadunud 60 sekundiga", "Härra ja proua Smith", "Tagaotsitav" ja animafilm "Kung Fu Panda".
Lapsepõlv ja perekond.
Angelina sündis Los Angeleses California osariigis. Tema vanemad on näitlejad Jon Voight ja Marcheline Bertrand, ristivanemad Jacqueline Bisset ja Maximilian Schell. Ta vanem vend James Haven (sündinud 1973) on lavastaja, kes aitas õel esimesed õpilasfilmid teha. Jolie emapoolsed vanavanemad olid Prantsuse-Kanada päritolu. Isa poolt on ta tšehhi ja inglise päritolu.
Aastal 1975 Angelina vanemad lahutasid ning ta kolis koos ema ja vennaga New Yorki. Kui Angelina oli 11-aastane, kolis pere tagasi Los Angelesse ja ta astus Lee Strasbergi Teatriinstituuti ("Lee Strasberg Theatre Institute") näitlemist õppima.
14-aastaselt asus ta tööle modellina agentuuris Finesse Model Management. Ta töötas peamiselt Londonis ja New Yorgis. Lisaks osales ta mitmes muusikavideos, näiteks Meat Loafi "Rock'n'Roll Dreams Come Through", Antonello Venditti "Alta Marea" ja Lenny Kravitzi "Stand by My Woman".
Karjäär.
Angelina filmikarjäär algas aastal 1982, kui Angelina oli seitsmeaastane. Oma isa abiga sai ta pisiosa filmis "Lookin' to Get Out". Aastal 1993 mängis ta peaosa väikese-eelarvelises filmis "Küborg 2", kus ta kehastas Casella Reese'i hüüdnimega Cash.
Eraelu.
Angelina Jolie ja Brad Pitt
Pikka aega olid Angelinal isaga väga külmad suhted, sest ta süüdistas isa perekonna lõhkumises. Nad proovisid oma suhteid soojendada, mängides koos filmis "Tomb Raider – Seikleja". 12. septembril 2002 muutis Angelina ametlikult oma nimeks Angelina Jolie, jättes välja isa perekonnanime Voight. Angelina ei lubanud pikka aega isal kohtuda tema lastelaste Maddoxi, Zahara ja Shiloh Nouveliga.
Angelina on olnud kaks korda abielus. 28. märtsil 1996. aastal abiellus ta Briti näitleja Jonny Lee Milleriga, kellega ta mängis koos filmis "Häkkerid", kuid lahutas temast 3 aastat hiljem.
2000. aasta 5. mail abiellus Angelina ameerika näitleja Billy Bob Thorntoniga, kellega kohtus filmi "Läheb kitsaks" võtetel. Ka see abielu kestis umbes 3 aastat.
Aastast 2005 on Angelina elukaaslaseks Brad Pitt, kellega kohtus filmi "Härra ja proua Smith" võtetel. Nad on adopteerinud kolm last: pojad Maddox Chivan Thornton Jolie-Pitt, kes on lapsendatud Kambodžast (sündinud 5. augustil 2001) ning Pax Thien Jolie Vietnamist (sündinud 29. november 2003) ja tütar Zahara Marley Jolie-Pitt, kes on adopteeritud Etioopiast (sündinud 8. jaanuaril 2005). 2006. aasta 27. mail sündis tal ja Brad Pittil tütar Shiloh Nouvel Jolie-Pitt ning 2008. aasta 12. juulil sündisid neil kaksikud Knox Léon Jolie-Pitt ja Vivienne Marcheline Jolie-Pitt.
Välislingid.
Jolie, Angelina
Jolie, Angelina


Keila valla lipp.
Keila valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Keila valla lipp.
Lipp on kinnitatud 11. aprillil 1997.
Lipu kirjeldus.
Keila valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp, mille mõõtmed on 100×150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe on 6:9 (2:3) ühikut.
Põhjendus.
Lipu põhimotiivid tulenevad valla asukohast ja tema looduse omapärast. Sinine meenutab, et vald piirneb merega ja valge laid sümboliseerib siinset halli paepinda. Pügalrist on Eesti ja teiste põhjala rahvaste muistne sümbol, ristina aga kristliku maailma kõige tähtsam kujund. Risti kuldne südamik on vaimsuse ja jõukuse võrdkuju.
Välislingid.
Lipp


Sergei Tivjakov.
Sergei Tivjakov ("Сергей Тивяков", sündinud 14. veebruaril 1973 Krasnodaris) on Hollandi maletaja, suurmeister.


Liviu-Dieter Nisipeanu.
Liviu-Dieter Nisipeanu (sündinud 1. august 1976 Brașovis Rumeenias) on Rumeenia maletaja, suurmeister. 1. jaanuaril 2006 on ta ELO 2693, millega ta on maailma edetabelis 23. kohal.
Nisipeanu, Liviu-Dieter


Grigori Rasputin.
Grigori Jefimovitš Rasputin-Novõhh (vene "Григорий Ефимович Распутин (Новых)"; 22. jaanuar (vana kalendri järgi 10. jaanuar) 1869 Tobolski kubermang Pokrovskoje küla – 29. detsember (vkj 16. detsember) 1916 Petrograd oli vene talupoeg, Venemaa keisri Nikolai II pere usaldusalune.
Rasputini täpset sünniaega polnud kaua aega täpselt teada, kuna ta ise esitas oma vanuse kohta vastukäivaid andmeid. Pakutud on erinevaid kuupäevi ja aastaid vahemikus 1864–1872. Edvard Radzinski andmetel, kes leidis teate rahvaloendusest, ilmneb, et talupoeg Grigori Jefimovitš Rasputin sündis 10. jaanuaril 1869. Selle aasta kirikumeetrikat säilinud pole, kuid see on siiski kõige tõenäolisem Rasputini sünniaeg.
Päritolu.
Rasputini isa oli Jefim Jakovlevitš Rasputin (1842–1916), ema aga Anna Vassiljevna. Mõlemad pärinesid tavalistest taluperedest. 1892. aastal asus ta Verhururjevi kloostrisse, kus õppis jumalasõna, kirjatarkust ning 1893. aastal, suundus ta rändama mööda Vene õigeusu kultuskohti. Rasputin elas oma elu esimesed 25 aastat Siberis ilma erilise kuulsuseta ning tegeles joomise ja patueluga. Kuid kord, kui ta varguste eest läbi peksti, toimus temas hingeline muutus ja ta muutus sügavalt usklikuks. Ta hakkas mööda Venemaa pühapaiku ringi rändama ning palvetas mitu korda päevas. Peagi omandas ta oma kodukohas selgeltnägijast pühamehe kuulsuse (näiteks olevat ta ette kuulutanud koduküla mahapõlemist). Talle tekkis palju, enamasti naissoost austajaid.
1905. aastal kohtas Raputin, kelle ravitsejavõimed olid juba avaldunud, Kiievi kloostris suurvürstinna Anastassiat. Too kutsus teda Peterburi ravitsema tsreevitš Alekseid. Aleksei põdes hemofiiliat, mida Peterburi õukonnaarstid ei olnud suutelised tavameditsiini võtetega ravima. Pärast raviprotseduure paranes Aleksei tervislik olukord ning keisri perekonna soovil jäi Rasputin õukonna juurde. Viibides õukonnas ning suheldes tihedalt keiser Nikolai II ja keisrinna Aleksandra Fjodorovnaga omandas Rasputin mõningase mõjuvõimu ka keisri poolt vastuvõetavatele otsustele riigivalitsemises ning keisri poolt ainuisikulisest riiklikele kõrgematele ametikohtadele määramisel. Rasputini poolt osutatava mõjuvõimu ärakasutamiseks toimusid Peterburis intriigid kõrgemate riigiametnike ja keisri õukonnaliikmete poolt, mille soodustamiseks osutati Rasputinile meelehead.
Rasputini eluviis ja tegevus oli vastuoluline ning tekitas talle pooldajaid ning ka vastaseid 1914. aasta juunikuus, kui ta viibis oma kodukohas Siberis, tungis talle noaga kallale ning haavas raskelt kõhupiirkonda religioosne fanaatik Hionia Gusseva ("Хиония Гусева"), kuid Rasputin paranes üliraskest vigastusest.
Elukorraldus.
Alates 1914. aastast elas Grigori Rasputin Peterburi kesklinnas Gorohhovaja tänaval majas nr. 69, samal tänaval Peterburi linnavalitsuse ning Peterburi politseivalitsusega (Gorohhovaja 2). Seal elades nautis ta elurõõme ning tarvitas alkoholi. Samuti võttis ta altkäemaksu, kasutades oma mõjuvõimu keisriperekonna juures, maksjatele positiivsete otsuste saavutamiseks.
Suhted keisriperekonnaga.
Tsaaripere lähikonda sattus Rasputin peamiselt tänu kahele asjaolule. Esiteks põdes troonipärija Aleksei Nikolajevitš hemofiiliat ning arstid ei andnud poisile paranemislootust. Nii jäi ka selles osas loota vaid "pühamehele". Rasputin suutiski ebatraditsioonilise meditsiinivahenditega troonipärija Aleksei seisundit parandada. See kordus alati, kui poiss tundis end halvasti. Nii pälvis Siberi munk nii tsaari kui tsaarinna usalduse.
Lisaks oli kesirinna Aleksandra Fjodorovna huvitatud müstitsismist ja okultismist ning vajas enda ebakindluse peletamiseks omale "pühameest" (enne Rasputinit oli tal neid olnud juba mitu). Aleksandra Fjodorovna uskus, et Rasputin on Jumalast äravalitud saadik, kelle ettekuulutusi peab igal juhul järgima. Nikolai II oli paljuski oma naise mõju all ning uskus Rasputinit ka ise, siiski ei täitnud ta alati munga juhtnööre. Rasputin püüdis mõjutada läbi keisrinna riigivalitsemist ning tema poolt vastu võetavaid poliitilisi otsuseid ja protsesse.
Rasputin ja tema mõju riigijuhtimisele.
Vene eliidi seas tekkis "harimatu talupoja" (Rasputin oskas vaevu kirjutada) suhtes tugev vastumeelsus, ka monarhistid uskusid, et Rasputin hukutab nii tsaariperekonna kui ka riigi. Ta sekkus eriti Esimese maailmasõja ajal üha enam poliitikasse, mõjutas keisri otsuseid ministrite ja muid oluliste riigiametnike ametissemääramisel. Kirikuringkonnad süüdistasid teda ketserluses, aristokraatia aga liiderlikkuses. Ilmselt oli mõlemal poolel teatud määral õigus, kuid et Rasputinile kuulus tsaariperekonna absoluutne toetus, ei kõigutanud süüdistused tema võimupositisooni sugugi.
1914. aastal tehti Rasputinile esimene atentaat – teda löödi oma kodukülas noaga kõhtu, Rasputin jäi aga ellu. Nüüdsest uskusid tema austajad veelgi enam tema pühalikkust.
Rasputini tapmine ja surm.
1916. aastal otsustasid monarhistid (Felix Jussupov, suurvürst Dmitri Pavlovitš, Riigiduuma liige Puriškevitš, kapten Suhhotin ning arst Lazovet) Feliks Jussupovi (1856-1928) ja Dmitri Pavlovitš Romanovi juhtimisel Rasputini tappa, et "päästa tsaar ja Venemaa". Nad kutsusid munga Jussupovi lossi Peterburis Moika tänav maja nr. 94 ja ööl 29. vastu 30. detsember 1916. aastal ning tapsid ta seal.


Aleksei Nikolajevitš.
Aleksei Nikolajevitš Romanov (11. august 1904–1918) oli Venemaa viimase keisri Nikolai II poeg ja troonipärija. Ta tapeti bolševike poolt koos oma perekonnaga Jekaterinburgis.
Aleksei põdes hemofiiliat ehk vere hüübimatust. Seetõttu oli iga verejooks talle eluohtlik ning ta oli pidevalt haige. Tema olukorda suutis mõistatuslikul viisil parandada vaid Grigori Rasputin, kes suures osas just tänu sellele saavutas Vene poliitikas väga suure mõju.
On väidetud, et Aleksei tegelikult pääses bolševike korraldatud tsaaripere hukkamisest eluga. Fjodor Semjonov uskus oma elu lõpuni, et tema on Aleksei. Et ta elas Nõukogude Liidus, siis paigutati ta vaimuhaiglasse.
1998 kanoniseeriti Aleksei ja ta perekond vene õigeusu kiriku poolt.
Välislingid.
Aleksei Nikolajevitš Romanov
Aleksei Nikolajevitš Romanov
Aleksei Nikolajevitš Romanov


Ohmi seadus.
Ohmi seadus on üks elektrivoolu põhiseadusi. See on saanud nime saksa füüsiku Georg Simon Ohmi (1789–1854) järgi, kes selle 1827 sõnastas.
Ohmi seadus vooluringi osa kohta.
Vooluahelat läbiva elektrivoolu tugevus (I) on võrdeline selle lõigu otste potentsiaalide vahega (U) ja pöördvõrdeline lõigu takistusega (R).
Ohmi seadus vooluringi kohta.
Suletud mittehargnevas vooluahelas on voolutugevus (I) võrdeline elektromotoorjõudude (E) summaga ja pöördvõrdeline ahela kogutakistusega (r).
Ohmi seadus vahelduvvoolu korral.
Vahelduvvoolu korral esineb kolme liiki elektritakistust: aktiivtakistus (formula_8), induktiivtakistus (formula_9) ja mahtuvustakistus (formula_10).
Ohmi seaduse kehtivus.
Ohmi seadus kehtib kõigi harilike elektrijuhtide korral, kuid ei kehti, kui elektrijuhiks on näiteks senjettelektrik.


Nikolai Nikolajevitš noorem.
Nikolai Nikolajevitš Romanov (6. november 1856 – 5. jaanuar 1929) oli Venemaa suurvürst, keiser Nikolai I pojapoeg ja sõjaväelane.
Nikolai isa oli Nikolai Nikolajevitš Romanov vanem (1831–1891), keiser Aleksander II vend.
Nikolai oli suhteliselt edukas väejuht ning Esimese maailmasõja alguses Vene armee ülemjuhataja. Kuid vastuolude tõttu tsaaripere soosiku Grigori Rasputini ja keisrinnaga suunati ta 1915. aastal Kaukasuse rinde juhatajaks. Ta elas hiljem Itaalias, kuid suri Prantsuse Rivieras, kuhu oli sõitnud puhkama.
Kirjandus.
Romanov, Nikolai Nikolajevitš noorem
Romanov, Nikolai Nikolajevitš noorem
Romanov, Nikolai Nikolajevitš noorem
Romanov, Nikolai Nikolajevitš noorem
Romanov, Nikolai Nikolajevitš noorem
Romanov, Nikolai Nikolajevitš noorem


Vaba tarkvara.
Vaba tarkvara ehk vabatarkvara, nagu defineeritud Free Software Foundation'i (Vaba Tarkvara Sihtasutuse; edaspidi viidatud kui "FSF") poolt, on tarkvara, mida saab ilma piiranguteta kasutada, kopeerida, uurida, muuta ning levitada. Vabadus sellistest piirangutest on keskne "vaba tarkvara" kontseptsioonile, niivõrd, et vaba tarkvara vastand on omanduslik tarkvara, ning mitte tarkvara, mida müüakse raha eest, nagu näiteks kommertstarkvara. Vaba tarkvara võib olla mõnikord tuntud ka kui "libre software", FLOSS või avatud lähtekoodiga tarkvara.
Kasutus.
Et aidata eristada vaba (nagu vabadus) tarkvara tasuta tarkvarast (tuntud kui vabavara), lõi Richard Stallman, Vaba Tarkvara Liikumise rajaja, sellise seletuse: "Vaba tarkvara puudutab vabadust, mitte hinda. Et kontseptsiooni mõista, tuleks mõelda 'vabast' nagu see on "vabas sõnas"/"sõnavabaduses", ja mitte nagu 'tasuta õllest'." (Ingliskeelse sõna "free" tähendused on nii "vaba" kui ka "tasuta".)
Enamikku vabast tarkvarast levitatakse tasuta üle arvutivõrgu, nö liini pealt – või liiniväliselt (väljaspool arvutivõrke), levitamise marginaalse hinna eest, kuid hinna marginaalsus pole kohustuslik ning igaüks võib müüa koopiaid mistahes hinnaga. Läbivate suurtähtedega ingliskeelne termin "Open Source" ("avatud lähtekood") on lisatud definitsiooni, mis oli esialgselt loodud 1998. aastal Debiani ümberkirjutuses GNU "Vaba tarkvara" definitsioonist. Selle tulemusena on pea kõik avatud lähtekoodiga programmid ka vaba tarkvara, kuid on olemas mõned erandid.
Ehkki avatud-lähtekoodi ja vaba tarkvara liikumised jagavad pea identseid litsentsikriteeriume ja arendusmetoodikaid, on Stallmani meelest kahe liikumise vastavad filosoofiad fundamentaalselt erinevad. Stallman toetab termineid "Vaba/avatud-lähtekoodi-tarkvara" ("Free/Libre/Open-Source Software", "FLOSS") ning "Vaba ja avatud lähtekoodiga tarkvara" ("Free and Open Source Software", "F/OSS"), et vastavalt viidata "avatud-lähtekoodi tarkvarale" ja "vabale tarkvarale", et mitte ilmtingimata kahe kampaania vahel valida või neid lahutada, aga ta palub inimestel kaaluda "vaba tarkvara" kampaania toetamist.
"Vabavara" on tarkvara, mis on saadaval tasuta (ilma raha maksmata), kuid on üldjoontes omanduslik, kuna kasutajatel ei ole vabadust seda kasutada, kopeerida, uurida, muuta ja levitada. Vabavara lähtekood pruugib või ei pruugi olla avaldatud ning luba muudetud versioonide edasijagamiseks pruugib või ei pruugi olla antud, seega vabavara on "gratis", ehk "tasuta" ja mitte "libre", ehk "vaba".
Vaba tarkvara litsentsid.
Vabadused 1 ja 3 vajavad juurdepääsu lähtekoodile, kuna tarkvara uurimine ja muutmine ilma lähtekoodita on erakordselt keeruline ning vägagi ebaefektiivne võrreldes märkmetega varustatud lähtekoodiga.
Vaba Tarkvara Sihtasutus ja Avatud Lähtekoodi Initsiatiiv (Open Source Initiative; OSI) avaldavad mõlemad nimekirju litsentsidest, mis nad on välja selgitanud kui ühilduvatena nende definitsiooniga vastavalt vabast tarkvarast ja avatud lähtekoodiga tarkvarast. Nimekirjad on paratamatult mittetäielikud, kuna kumbki organisatsioon ei pea olema litsentsist teadlik selle tarvis, et võimaldada neid vabadusi. Peale nende kahe organisatsioni näevad mõned inimesed Debiani projekti pakkuvat kasulikku nõu selle kohta, kas mingid konkreetsed litsentsid langevad kokku Debiani vaba tarkvara juhenditega. Heakskiidetud litsentsidest Debian nimekirja ei avalda, seega selle hinnanguid tuleb jälgida, kontrollides, millist tarkvara nad on lubanud oma arhiividesse. Ometi on see haruldane, kui litsents on kuulutatud ühilduvaks FSF või OSI ja mitte teise poole poolt (erandiks on Netscape Avalik Litsents (Netscape Public License, NPL), mida kasutati varajaste Mozilla versioonidega), seega tingimuste täpsed definitsioonid ei ole poleemikat tekitanud.
Terminid "Libre software", FLOSS, FOSS JA OSS/FS ei oma formaalseid tähendusi või "de facto" arbitraatoreid.
Enamik vaba tarkvara kasutab väikest rühma litsentse. Kõige populaarsemad neist on GNU Üldine avalik litsents, GNU vähem üldine avalik litsents, BSD litsents, Mozilla avalik litsents, MIT litsents ja Apache litsents.
Tarkvara, mis ei ole vaba tarkvara, on tuntud kui omanduslik tarkvara ("proprietary software"). See võib tulla kas mõnedega või üldse ilma ülaltoodud vabadustest ning peaaegu alati tuleb see lõppkasutaja litsentsilepinguga (End User License Agreement, EULA), mis näib tahtvat kasutada lepinguseadlust ja/või võlaõigusseadust eesmärgiga piirata kasutajate õigust tarkvara teatud viisidel kasutada.
FSF-i vaba tarkvara definitsioon jätab tähelepanuta hinna. Laserplaadid, mis sisaldavad vaba tarkvara, nagu näiteks Linuxi distributsioone, on tavaliselt müüdavad. Kuna sellegipoolest on plaadiostjal vaba tarkvara vabadused, on see vaba tarkvara. "Tasuta õlle" tarkvara (vabavara), mis sisaldab piiranguid, mis on vastuolus FSF-i definitsiooniga, peetakse omanduslikuks. Näiteks on lähtekood kättesaamatu, edasilevitajatel (-tarnijatel) võib olla keelatud nõuda tasu, jne.
Mõned inimesed kasutavad sõna "libre", et välistada sõna "vaba" kahemõttelisust (inglise "free" on nii "vaba" kui "tasuta"). Siiski on need terminid enamasti kasutusel rohkem vaba tarkvara liikumises ning nad levivad aeglaselt edasi.
Copyleftiga litsenseeritud tarkvara autoriõiguse omanik võib valmistada ja müüa versioone mistahes litsentsiga lisaks esialgse versiooni vaba tarkvarana levitamisele. Paljud vabatarkvara ettevõtted niimoodi teevadki; see "ei piira" copyleft versiooniga kasutajatele antud õigusi.
Kõik vaba tarkvara litsentsid peavad kasutajatele tagama kõik ülalpool toodud vabadused. Välja arvatud siis, kui aplikatsioonide litsentsid on ühilduvad, on programmide kombineerimine lähtekoodi kokku segades või otseselt binaaride ühendamise teel ometigi problemaatiline, litsentside tehniliste peensuste pärast. Kaudselt kokkuühendatud programmid võivad seesugust probleemi vältida.
Vaba tarkvara näited.
Vaba Tarkvara Kataloog ("Free Software Directory") on vabatarkvara projekt, mis haldab suurt andmebaasi vaba tarkvara pakettidest.
Päris palju vaba tarkvara toetab mittevabu Microsoft Windowsi või mittevabu Unix platvorme ning mittevaba tarkvara saab toetada vabu platvorme, ehkki vabatarkvara-puristid (ingliskeelsest sõnast "pure" – puhas) eelistavad üleni vaba tarkvara vabal platvormil, nagu Linux.
Vaba tarkvara paketid moodustavad tarkvara ökosüsteemi, kus tarkvara võimaldab varustada teenuseid, saavutades vastastikuse kasu: näiteks Apache veebiserver haldamas HTTP protokolli, kasutades moodulit mod_python, et võimaldada dünaamilist sisu.
Negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed.
Võimalik majanduslike mõjustajate kadu tootmaks tarkvara, mis oli kaitstud koopiaõiguse seadusega või patentidega. Vaba tarkvara koopiaid saab müüa, ehkki sel juhul on tihtipeale vähem ajendeid vaba tarkvara ostmiseks, kui seda saab hankida tasuta.
Poliitiline iseloomustus.
Arvutitarkvara on elutu ja seega mittepoliitiline. Ometi on selle mõjud ühiskonnale, nagu ka kõne, poliitilised.
Vaba tarkvara kui kommunistlik liikumine.
SCO peadirektor Darl McBride on kaldunud iseloomustama vaba tarkvara kui kommunistlikku. Ühendriikide kontekstis kasutab süüdistus antikommunismi mõjuka pärandi mõjujõudu turul või seaduseasjades efekti esilekutsumiseks. Kommunism vastustab vaba turgu ning heidab kõrvale eraomandi. Vaba tarkvara annab kasutajatele samu vabadusi, mida omab koopiaõiguse valdaja, samas kui omandusliku tarkvara omanikud piiravad vabadusi kasumiteenimise eesmärgil. Kollektiivse valduse mudelid vabas tarkvaras on vastuolus kapitalistliku omanduse ja tootmisega. Siiski annavad vaba tarkvara litsentsid vabaduse tarkvara edasijagamise eest raha küsida. Lisaks on ühel või rohkemal autoriõiguse omanikul abiks autorikaitseseadus, panemaks vajadusel maksma nende vabatarkvara paketi litsentsi jõu.
Vaba tarkvara kui libertaarne liikumine.
Libertaarset ideaali saab kirjeldada kui toetavat sotsiaalse vabaduse (kaasa arvatud sõnavabaduse, vaba ajakirjanduse ja privaatsuse), majandusvabaduse (kaasa arvatud eraomandi ja kontrolli eraomandi üle) ning vabaturumajanduse pooldamist. On tõendeid, et vaba tarkvara ühildub selliste libertaarsuse ideaalidega nagu ettevõtlusvabadus, intellektuaalne omand ja
Vaba tarkvara litsentsitingimused garanteerivad, et kes iganes, omades taolist tarkvara, omab juurdepääsu ka selle lähtekoodile ning õigust tarkvara muuta, reprodutseerida ja levitada. Seega on igal erialaste teadmistega isikul võimalik teha vajadusel tarkvaras muudatusi ning pakkuda tootetuge. Muudatusi on võimalik teha tänu juurdepääsule toote lähtekoodile ning muid tugiteenuseid on võimalik pakkuda neil, kes on toote haldajate ja kasutajatena seda uurinud. Tulemuseks on konkurentsile avatud ning laia osalejateringiga turg. Turule sisenemisbarjääre on vähe või nad puuduvad üldse, kuna kõik toote arendamiseks ning tugiteenuste pakkumiseks vajalikud õigused on litsentsiga lubatud. Sellise konkurentsi loomine teenuste jaoks on köitev libertaarsele ideaalile vabast turust ning hõlbustab ettevõtete loomist.


Lossifoogt.
Lossifoogt ("Schloßvogt") oli Toompea linna kohaliku omavalitsuse juht ja lossifoogtikohtu ("Schloßvogteigericht") eesistuja.
Ta valiti Toompea kodanike üldkoosolekul literaatide hulgast eluks ajaks Eestimaa kubermanguvalitsuse kinnitusel ja vannutati ametisse Eestimaa kubermanguvalitsuse poolt.
Toompea lossifoogti ametikoht kaotati 1889. aastal.


Molde.
Molde on linn Norras, Møre og Romsdali maakonna keskus. Asub Romsdalsfjordeni põhjakaldal.
Linn on kuulus oma fantastiliste vaadete poolest. Vardeni vaateplatvormilt (407 m) võib näha Molde panoraami ja selle osaliselt lumega kaetud mäetippe.
Moldet kutsutakse seal asuvate roosiaedade tõttu ka Rooside linnaks.
Kuulus on ka igal suvel toimuv džässifestival Moldejazz.
Moldes tegutseb jalgpalliklubi Molde FK.


Muzio Attendolo Sforza.
Muzio Attendolo Sforza (28. mai 1369 – 4. jaanuar 1424) oli Itaalia kondotjeer, Milano Sforza aadlisuguvõsa esiisa.
Muzio Attendolo sündis jõukas talupojaperes Ravenna lähedal. Temast sai väga noorelt sõjamees ja peagi pälvis ta hüüdnime "Sforza" (st keegi, kes saavutab soovitu jõu abil). Selle hüüdnime päris hiljem tema abieluväline poeg Francesco I Sforza perekonnanimena.
Olles rajanud omaenda palgasõdurite kompanii, sai Muzio Attendolost üks oma aja vägevamaid kondotjeere, kes võitles paljude aadlike, esmajoones Napoli kuninga, huvide eest. Napoli kuningriigi teenistuses ta ka 1424. aastal suri.


Churchi tees.
Churchi tees (ka Churchi-Turingi tees) on hüpotees, mis väidab, et kõiki võimalikke arvutusi saab läbi viia arvuti algoritmide abil. Iga algoritmiliselt arvutatav funktsioon on Turingi mõttes arvutatav.
Hüpoteesi käis esmakordselt välja Stephen C. Kleene aastal 1943, kuid see nimetati Alonzo Churchi ja Alan Turingi järgi.


Tristan da Cunha vulkaan.
Tristan da Cunha on vulkaan samanimelisel saarel Atlandi ookeanis. Kõrgus 2060 meetrit.


Milano hertsogiriik.
Milano hertsogiriik oli riik Põhja-Itaalias aastatel 1395–1797. Kuulus Saksa-Rooma riigi alla. Kuigi hertsogiriigi territooriumi piirid sajandite jooksul korduvalt muutusid, hõlmas riik üldjoontes tänapäevast Lombardia regiooni; tähtsaimateks keskusteks olid Milano ja Pavia. Erinevatel aegadel kuulus erinevas ulatuses Milano hertsogkonna alla ka Piemonte, Veneto, Emilia Romagna ja Toscana alasid.
Hertsogiriiki juhtisid aja jooksul mitmed valitsejadünastiad kellest enamik oli pärit väljastpoolt Itaaliat.
Hertsogkonna lõi 1395. aastal Milano valitseja Gian Galeazzo Visconti, kes ostis esimese Milano hertsogi tiitli Saksa-Rooma keisrilt 100 000 floriini eest. Kui Viscontid ilma meesliini pärijateta 1447. aastaks kadusid, siis - hoolimata tõsiasjast, et Milano hertsogi tiitel oleks õiguslikult kuulunud Orleansi hertsogile - kuulutas Milano ennast vabariigiks. Milano Püha Ambrosiuse järgi nime saanud Ambrosiuse vabariigil ei olnud aga pikka iga. 1450. aastal haaras Milanos võimu enda kätte viimase Visconti tütrega abiellunud kondotjeer Francesco Sforza ja kuulutas ennast õigusjärgseks Milano hertsogiks.
Kui Orleansi hertsogist 1498. aastal Prantsuse kuningas Louis XII sai, haaras ta kinni oma isa nõudlusest Milanole ja pagendas 1499. aastal Ludovico Sforza tema valdustest. Prantslaste käes oli hertsogkond 1513. aastani; seejärel pääsesid šveitslaste abiga taas valitsema Sforzad Ludovico poja Massimiliano näol. Aga juba 1515 haarasid Milano taas enda kätte prantslased, nüüd kuningas François I all. 1521. a. ajasid aga hispaanlased nad välja ja andsid hertsogivõimu Massimiliano noorema venna Francesco II Sforza kätte.
Kui Francesco II Sforza 1535 järglasteta suri, tõusis pärilusküsimus taas päevakorda; hertsogiriigile pretendeeris nii Saksa-Rooma keiser kui Prantsuse kuningas, lahendust otsiti üksteisevastastes sõdades. Kuni 1554. aastani hoidis hertsogitiitlit enda käes keiser Karl V, kes loobus siis sellest oma poja, Hispaania kuningas Felipe II kasuks. Hispaania käes oli Milano hertsogiriik kuni 18. sajandi Hispaania pärilussõjani, mille käigus kaotati see Austriale. Austria võim kestis kuni 1796. aasta Napoleoni sõdade Itaaliasse jõudmiseni. 1797. aastal loobus Austria Campoformio lepinguga Milano hertsogkonnast ja sellest sai prantsuse Tsisalpiini vabariigi tuumikala.


Agenor ja Telephassa.
Agenor ja Telephassa olid vanakreeka mütoloogias Liibanoni kuningapaar Siidonis. Neil oli tütar Europe ning pojad Phoinix, Kilix ja Kadmos. ("Iliase" järgi oli Phoinix Agenori poeg ning Europe, Kadmose ja Kilixi isa.)
Agenori isa oli Poseidon, ema Libya ja vend Belus. (Mõne autori järgi oli Belus Agenori isa).
Europe oli nii ilus, et temasse armus Zeus. Jumal ilmus tema juurde lumivalge härja kujul, kui Europe sõbrannadega merekaldal mängis. Härg oli väga sõbralik, nii et lõpuks ronis Europe talle selga. Seepeale kihutas härg otse merre ja viis ta endaga.
Agenor saatis oma pojad Europet otsima ja keelas ilma õeta tagasi tulla. Ükski neist ei leidnud Europet. Phoinix rändas lõunasse ja sai kuningaks Foiniikias, mis tema järgi nimetati. Kilix rändas põhja ja sai kuningaks Kiliikias, mis tema järgi nimetati. Kadmos rändas üle mere läände, jõudis Kreekasse ja sai kuningaks Teebas, mille asutas.
Pärast Agenori surma päris tema kuningriigi Phoinix, kes isast vaid paarkümmend kilomeetrit lõuna pool Tüüroses elas.


Phoinix.
Phoinix oli vanakreeka mütoloogias Foiniikia kuningas, Siidonis valitsenud Liibanoni kuningapaari Agenori ja Telephassa poeg, Europe, Kadmose ja Kilixi vend. ("Iliase" järgi oli ta Agenori ja Telephassa poeg ning Europe, Kadmose ja Kilixi isa.)
Europe oli nii ilus, et temasse armus Zeus. Jumal ilmus tema juurde lumivalge härja kujul, kui Europe sõbrannadega merekaldal mängis. Härg oli väga sõbralik, nii et lõpuks ronis Europe talle selga. Seepeale kihutas härg otse merre ja viis ta endaga.
Agenor saatis oma pojad Europet otsima ja keelas ilma õeta tagasi tulla. Ükski neist ei leidnud Europet. Kilix rändas põhja ja sai kuningaks Kiliikias, mis tema järgi nimetati. Kadmos rändas üle mere läände, jõudis Kreekasse ja sai kuningaks Teebas, mille asutas.
Phoinix rändas lõunasse ja sai kuningaks Foiniikias, mis tema järgi nimetati. Ta resideerus Tüüroses, mis asub Siidonist vaid paarkümmend kilomeetrit lõuna pool. Oma isa surma järel päris ta ka Liibanoni trooni ja ühendas kaks riiki.


Talos.
Talos oli vanakreeka mütoloogias pronksist hiiglane, kelle Zeus pani Kreetale Liibanoni printsessi Europet valvama. Zeus oli Europe isakodust Siidonist röövinud ja kartis, et kuningas Agenor saadab kellegi oma tütart otsima. Talos kuulus formaalselt Zeusi pulmakinkide hulka Europele. Ta pildus kõigi vaenulike laevade pihta kaljurahne.
Agenori poeg Kadmos purjetaski õde otsides Kreetast mööda, kuid Talost kartes ei julgenud läheneda. Ka ükski teine Agenori maakuulaja ei leidnud Europet.
Hephaistos oli Talose meisterdanud ja elustanud. Talose soontes voolas võluveri, mis tegi ta surematuks. Veri oli temasse suletud parema jala kannas oleva kuldkorgiga. Apollodorose järgi oli Talos viimane pronksiajast järele jäänud inimene.
Iason tappis siiski Talose ära. Tema naine Medeia jootis ta purju, Iason tõmbas kuldkorgi välja ning Talos jooksis verest tühjaks. Ta muutus elutuks pronkskujuks.
Talos sümboliseerib aega, mil Kreeta oli Kreeka jõukaim piirkond. Kreeta laevastik valitses Vahemere idaosas ja Kreeta linnadel polnud isegi müüre ümber. Sellest tekkis legend, et Kreetat ja selle jõukust valvab hiiglane. Kui Kreeta hiilgus vähenes, tekkis uus legend, et see hiiglane olevat tapetud.


Agenor.
Nimi Agenor võib viidata mitmele isikule või objektile.


Spardid.
Spardid (vanakreeka keeles Σπαρτοί) olid vanakreeka mütoloogias lohehammastest sündinud mehed, Teeba asutajad ja Kadmose teenrid.
Teeba tulevasel asukohal elas lohe, kes tappis Kadmose kaaskonna. Kadmosel õnnestus siiski lohemadu tappa. Athena käskis Kadmosel lohe hambad välja kiskuda ja maha külvata.
Nii Kadmos tegigi. Kohe hakkasid mullast paistma odaotsad, siis kiivritutid, siis sõjameeste pead ja lõpuks täies relvis sõjaväelased. Need olidki spardid, mis tähendab 'külvatud mehed'. Kadmos haaras juba oma oda pihku, kui spardid keelasid tal relva haarata: tema eest võitlevat teised mehed. Nad hakkasid kohe omavahel taplema ja surmasid üksteist. Ainult 5 sparti jäid ellu. Nad tõotasid Kadmosele truudust ja jäid tema teenijateks. Kadmosele oligi uut kaaskonda vaja, sest lohe oli tema eelmise kaaskonna tapnud.
Spartide abiga rajas Kadmos kindluse, mis sai tema järgi nimeks Kadmeia, ning edaspidi kasvas selle jalamile Teeba linn.
Spartide nimed olid Chthonios, Hyperenor, Udaios, Pelor ja Echion. Viimasest sai Kadmose väimees: ta abiellus Kadmose tütre Agauega. Spartidest põlvnesid pärimuse järgi Teeba ülikud, mütoloogilistest tegelastest Nykteus, Lykos ja nende järeltulijad.


Harmonia.
Harmonia oli vanakreeka mütoloogias Aphrodite ja Arese tütar ja Kadmose naine. Ta elas Teebas, mille tema mees oli rajanud ja kus ta valitses.
Ühe allika järgi pärines ta Samothrake saarelt ning oli Zeusi ja okeaniidi Elektra tütar.
Pulmapeole, mis korraldati Teebas, saabusid kõik olümplased isiklikult peale Arese, sest Kadmos oli tapnud tema poja, hiigeldraakoni, ja Erise, sest tülijumalanna ei saanud viibida inimeste seltskonnas, kes üksteist tõeliselt armastasid.
Kadmose ja Harmonia lapsed olid pojad Polydoros ja Illyrios ning tütred Ino, Semele, Agaue ja Autonoe. Nende lapsi ja lapselapsi tabasid aga õnnetused, millest masendununa Kadmos ja Harmonia loobusid troonist Polydorose kasuks. Nad rändasid Illüüriasse, kus jumalad nad madudeks muutsid. Illüüria on nimetatud Illyriose järgi, kes tuli otsima oma vanemate hauda ja seda leidmata jäi maad valitsema.
Vanarooma mütoloogias vastas Harmoniale Concordia.
Harmonia järgi on nimetatud asteroid 40 Harmonia.


1989. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
Suusaalade 1989. aasta maailmameistrivõistlused toimusid 17.–26. veebruarini Lahtis Soomes.
Meeste 15 km vabastiilis.
20. veebruar 1989
Meeste 15 km klassikalises stiilis.
22. veebruar 1989
Meeste 30 km klassikalises stiilis.
18. veebruar 1989
Meeste 50 km vabastiilis.
26. veebruar 1989
Meeste 4x10 km teatesuusatamine.
24. veebruar 1989
Esimesed vahetused sõideti klassikalises ja tagumised vabastiilis.
Naiste 10 km vabastiilis.
19. veebruar 1989
Naiste 10 km klassikalises stiilis.
17. veebruar 1989
Naiste 15 km klassikalises stiilis.
21. veebruar 1989
Naiste 30 km vabastiilis.
25. veebruar 1989
Naiste 4x5 km teatesuusatamine.
23. veebruar 1989
Normaalmägi.
25. veebruar 1989
Suur mägi.
19. veebruar 1989
Meeskonnavõistlus suurel mäel.
22. veebruar 1989


Geiranger.
Geiranger on küla Norra lääneosas Møre og Romsdali maakonnas Sunnmøre piirkonnas Stranda vallas, Geirangeri fjordi tipus.
Alaliste elanike arv on umbes 240.
Geiranger on Norra suuruselt kolmas kruiisilaevade sadam ja võtab neljakuulise turismihooaja jooksul vastu umbes 130 laeva. Igal suvel külastavad Geirangeri fjordi, mida peetakse maailma üheks kaunimaks fjordiks, sajad tuhanded turistid. See on küla peamiseks sissetulekuallikaks.


Semele.
Semele oli Teeba printsess, Kadmose ja Harmonia tütar, Dionysose ema.
Semele oli nii kaunis, et temasse armus Zeus. Semele jäi Zeusist rasedaks. Zeusi naine Hera aga ütles talle armukadedusest, et Zeus ei armasta Semelet tõeliselt ning et selles võib ise veenduda, kui paluda end näidata kogu oma jumalikus suursugususes Zeus Piksepildujana, välgunooled käes.
Semele paluski Zeusilt seda. Zeus keeldus, sest surelikule oli tema nägemine sellisel kujul surmav. Semele pidas seda tõendiks, et Hera räägib tõtt ja et Zeus tegelikult ei armasta teda, ning jäi endale kindlaks. Zeus oli vandunud Styxi nimel, et täidab naise soovi, ega saanud enam taganeda: Styxi nimel antud vannet ei tohi ka jumalad murda.
Lossi täitis pimestav hiilgus. Zeus ilmus Semele ette talumatult sädelevana, hoides pihus välgunoolte vihku, mis kõik ümberringi ära põletas. Maa värises ja loss varises rusudeks.
Viimasel hetkel enne Semele surma haaras Zeus naise ihust veel sündimata poja ja peitis ta oma reie sisse. Kolm kuud hiljem sündis reiest veinijumal Dionysos, kelle nimi tähendab kreeka keeles 'kaks korda sündinud'. Kui Semele oleks ta sünnitanud, saanuks tast surelik, ent kuna ta sündis jumalast, sai ta surematuks. Dionysos oli ainus jumal, kelle mõlemad vanemad polnud surematud.
Kui Dionysos suureks kasvas, läks ta allmaailma ning tal õnnestus oma ema sealt päästa. Jumalad võtsid ta endi sekka Olümposele, sest kuigi ta oli surelik, oli ta jumala ema. Ta pidi vaid oma nime muutma: tema uus nimi oli Thyone. Vanarooma mütoloogias vastab sellele Stimula.
Algselt oli Semele Traakia ja Früügia maajumalanna. Tema nimi on indoeuroopa päritolu (võrdle vene "zemlja" 'maa').
Semele kunstis.
Semele müüdil põhinevad Gustave Moreau, Tintoretto ja Jan Voorhouti maal ning Friedrich Schilleri luuletus. John Eccles on kirjutanud temast ooperi (1707) ja Georg Friedrich Händel oratooriumi (1744).


Moritz Leuenberger.
Moritz Leuenberger (sündinud 21. septembril 1946 Bielis, Berni kantonis) on Šveitsi jurist ja poliitik, aastatel 2001 ja 2006 Šveitsi Konföderatsiooni liidupresident.
Elulugu.
Pärast kooliaastaid Bielis ja Baselis läbis Moritz Leuenberger aastatel 1966–1970 õigusteaduse õpingud Zürichis. 1972 sai ta loa tegutseda advokaadina ja töötas aastani 1991 Zürichis isikliku advokaadibüroo juhina.
Poliitikasse astus Leuenberger 1969, mil temast sai Sotsiaaldemokraatliku Partei liige. Kolm aastat hiljem valiti ta partei linnaorganisatsiooni juhiks ja 1974–1983 kuulus Zürichi linnavolikogusse. 1979 valiti Leuenberger Šveitsi Rahvusnõukogusse (parlamendi alamkotta), kus ta osales peamiselt majanduslikke ja juriidilisi küsimusi lahendavate komisjonide töös. Kohalikul tasandil oli ta aastatel 1991–1995 Zürichi kantonivalitsuse liige, vastutades siseasjade ja justiitsvaldkonna eest.
1995. aastast kuulub Moritz Leuenberger Šveitsi Liidunõukogusse ehk valitsusse, kus ta juhib keskkonna, transpordi, energia ja sideteenuste valdkondi. Kahel korral on ta valitud Šveitsi liidupresidendiks.
Leuenberger on olnud tugev raudteetranspordi toetaja ning tema visioon auto- ja bussiliikluse järk-järguliseks asendamiseks rongiliiklusega tõi talle Udine Ülikooli audoktori kraadi.
Keskkonnapoliitikas toetab ta Kyōto protokolli eesmärke. Energiapoliitikas on Leuenberger pooldanud energiaturu liberaliseerimist, minnes selles küsimuses vastuollu Sotsiaaldemokraatliku Partei ametliku poliitikaga.
Isiklikku.
Moritz Leuenberger elab Zürichis. Ta on kahe täiskasvanud poja isa. Tema abikaasa Gret Loewensberg on arhitekt.
Välislingid.
Leuenberger, Moritz
Leuenberger, Moritz


Geirangerfjorden.
Geirangerfjorden ehk Geirangeri fjord on fjord Norra lääneosas Møre og Romsdali maakonnas Sunnmøre piirkonnas, linnulennult 200 km Bergenist kirdes ja 280 km Oslost loodes.
Fjord on 15 kilomeetri pikkune ja 0,6–1,3 km laiune. Ta on üks Storfjordeni harudest, ulatudes kaugemale sisemaale kui ükski teine haru. Ta ulatub umbes 100 km kaugusele mandri sisemusse. Tema tippu suubub Geirangelva jõgi.
Fjordi tipus, kus Geirangelva fjordi suubub, asub Geirangeri küla ja suudmes Hellesylti küla. Nende vahel liigub parvlaev.
Fjord tekkis umbes 2,5 miljonit aastat tagasi jõgede uuristustöö tulemusena, aga jõgede töö oli tühine jääajal toimunud liustike kulutustööga võrreldes. Fjordide asukohta tekkisid liustikud, mis ulatusid mereni, aga pärast jääaja lõppu, kui liustikud ära sulasid, tungis nende sängi merevesi. Fjord on V-kujulise ristlõikega ja väga sügav. Paljudes kohtades pole fjordi ääres mingit rannariba, vaid kaljud tõusevad sügavikust suurtesse kõrgustesse.
Geirangerfjordeni kaljuseinad on kohati kuni 1400 m kõrgused. Fjordi kallastel asub mitu juga. Kõige tuntumad joad kannavad rahvasuus nimesid Seitse Õde ja Kosilane ning nad asuvad üle fjordi teineteise vastas. Seitsme Õe kõrgus on 250 meetrit ja ta on Norra kõrguselt 39. juga.
Turistid külastavad ka Kotkateed (norra keeles "Ørneveien"), kus teel on 11 serpentiini ja neist ülemiselt avaneb fjordile kena vaade.
Fjordi kaldal on laviiniohtlikke alasid. Talvel esinevad lume-, suvel kivilaviinud.
Esimesed inimesed saabusid Geirangerfjordeni kanti juba 10 tuhat aastat tagasi, kohe pärast jääaja lõppu. Need inimesed olid randava eluviisiga ja nende elus oli tähtsal kohal metsikute põhjapõtrade küttimine.
Peale kahe mainitud küla on fjordi kaldal minevikus olnud ka üksikuid talusid, mis aga 20. sajandiks olid maha jäetud. Viimasel ajal on neid taastama hakatud. Need paiknesid kõik laviiniohututes kohtades. Mõnda majja ja mõnele karjamaale pääseb tänapäevani üksnes redeliga.
Kõigest hoolimata on fjordi kaldal tähtis olnud põllumajandus, sest kliima on pehme ja suvel paistab päike peaaegu ööpäev läbi. See võimaldab saaki saada isegi vahemerelistelt taimedelt, näiteks aprikoosipuudelt.
Geirangerfjordenit peetakse maailma üheks kauneimaks fjordiks ja seda külastavad igal suvel tuhanded turistid. Alates 14. juulist 2005 kuulub Geirangerfjorden koos sellest 120 km kaugusel asuva Nærøyfjordeniga UNESCO maailmapärandi nimistusse. Nende ühine nimetus on Lääne-Norra fjordid ja selle paiga pindala on 1227 km² (sealhulgas 107 km² vett), millest Geirangerfjordenile kuulub 518 km² ja Nærøyfjordenile 709 km². Nad pääsesid nimistusse sellepärast, et on inimtegevusest suhteliselt puutumata.
Pehme kliima ja elupaikade suure muutlikkuse tõttu (sealhulgas endised põllumaad, mis praeguseks maha jäetud) kasvab fjordi ääres palju taimeliike ja elab palju loomaliike, sealhulgas põhjapõder, põder, hirv, metskits, polaarrebane, ilves, kobras, lemming, pringel ja üle saja linnuliigi. Paljud neist loomadest ja taimedest on kaitse all.
Fjordi staatust maailmapärandina ohustavad plaanid vedada üle fjordi elektriliin.
Oletatakse, et fjordi kaldal paiknev Åkerneseti mägi võib varsti erosiooni tõttu fjordi variseda. See põhjustaks tsunami, mis kümmekonna minuti jooksul tabaks mõlemat fjordi kaldal olevat küla, samuti nende vahel olevaid talusid, mis on küll enamjaolt mahajäetud.


Bonn.
Bonn on linn Saksamaal Nordrhein-Westfaleni liidumaa lõunaosas. Asub Reini jõe ääres 20 km Kölnist lõunas.
Linna ajalugu ulatub üle 2000 aasta tagasi, mistõttu kuulub ta Saksamaa vanimate linnade hulka. Aastal 1989 pidas ta oma 2000. sünnipäeva, kus tähistati esimese rooma laagri asutamist Reini jõe äärde aastal 12 e.Kr.
Aastatel 1949 kuni 1990 oli Bonn Saksamaa pealinn ja kuni 1999. aastani asus seal Saksamaa Liitvabariigi parlament Bundestag.
Ajalugu.
Bonn on üks Saksamaa vanemaid linnu. Aastal 11 eKr ehitasid rooma sõdurid silla üle Reini jõe ja asutasid sinna tugipunkti. Samas kohas oli juba varem olnud ubilaste asula. Pärast lüüasaamist Teutoburgi lahingus jäi Bonn roomlaste piirikindluseks, kus asus 7000 leegionäri.
13. sajandist alates asus Bonnis Kölni kuurvürstide residents.
Aastal 1794 vallutasid linna Napoleoni väed. Aastal 1815 läks Bonn Preisimaa koosseisu. Pärast Esimest maailmasõda oli Bonn okupeeritud Briti ja seejärel Prantsuse vägede poolt 1926. aastani.
Teises maailmasõjas hävis 30% Bonni hoonetest. Linna okupeerisid Briti väed. 3. novembril 1949 sai Bonnist Saksamaa Liitvabariigi ajutine pealinn 1990. aastani. Saksamaa liiduvalitsus ja Bundestag asusid Bonnis 1999. aastani.


Magadan.
Magadan (vene "Магадан") on linn Venemaal, Magadani oblasti keskus. Asub Ohhoota mere Taui lahe kaldal. Geograafilised koordinaadid on 59°34'N, 150°48'E.
Magadani hakati rajama 1930-ndate alguses seoses kullakaevandamisega. Seal asusid ka sunnitöölaagrid. Linnaõigused sai 1939. aastal ja 1959. aastast on Magadani oblasti keskus.
Magadan on suur sadamalinn, linnas on ka masina- ja metallurgiatööstus. Magadan on kullakaevanduste keskus.
Rahvastik.
Väljarände tõttu on Magadani rahvaarv tunduvalt kahanenud, kuid viimasel ajal ületas sisseränne väljarände. Sisseränne toimub põhiliselt Magadani oblastist.
Linna haldusalasse kuuluvad ka Sokoli (49 km keskusest, 4700 elanikku) ja Uptari (41 km keskusest, 2000 elanikku) alev.


Parma.
Parma on linn Itaalias Emilia Romagna maakonnas, Parma provintsi halduskeskus.
Ajalugu.
Parma alal elati juba pronksiajal 1500–800 eKr. Seal paiknes Terramare kultuuri asula. Asula koosnes paljudest lähestikku asuvatest puumajadest, mis olid ruudukujulised ja asusid üldiselt jõe lähedal. Sel ajal rajati ka surnuaed.
Tänapäevase asula rajasid ja nimetasid kõige tõenäolisemalt etruskid. Etruski keeles on "parma" ümmargune kilp. Miks nimi oli niisugune, selles arvamused lahknevad. Asula oli ise ümmargune nagu kilp, kuid teisalt toimis Parma mingis mõttes ka kilbina põhjast ründavate gallialaste vastu.
Roomlased võtsid etruskidelt üle sõjandusalast sõnavara ja muutsid etruskide mõjul ka oma armees kasutatavad kilbid ristkülikukujuliste asemel ümmargusteks. Seda kilpi nimetati ladina keeles samuti sõnaga "parma".
183 eKr muudeti Parma koos Mutina, tänapäeva Modenaga Rooma kolooniaks. Sinna asustati 2 tuhat perekonda. Parma omandas teatud tähtsuse Via Aemilia ja Via Claudia ristumiskohal oleva asulana. Linna foorum on tänapäevani Parma peaväljak; tänapäeval kannab see Garibaldi väljaku nime. 44 eKr Parma hävitati, aga Augustus laskis selle taastada. Keisririigi ajal sai linn lisanime Julia truuduse tõttu keisrikojale.
Parmat rüüstas Attila. Odoaker andis linna oma seltsimeestele. 535–554 toimunud Gooti sõja ajal hävitas idagootide juht Totila Parma linna. Seejärel kuulus Parma Bütsantsile kuuluvasse Ravenna eksarhaati ja teda nimetati Chrysopolis'"eks, mis tähendab kreeka keeles kuldset linna, tõenäoliselt sellepärast, et seal asus keiserlik varaamet. 569 vallutasid kogu Itaalia langobardid, hiljem frangid.
Frankide võimu all sai Parma 774 pisiriigi pealinnaks. Nagu enamik Põhja-Itaalia linnu, kuulus ka Parma Saksa-Rooma riiki, aga õigupoolest valitsesid seda kohalikud piiskopid. Parma piiskoppide seast küll paavste ei tulnud, küll aga tuli kaks vastupaavsti: kohaliku katedraali asutaja Honorius II ja Clemens III. Keisri ja paavsti vastasseisudes hoidis Parma tavaliselt keisri poole.
Keskajal asus Parma tähtsa kaubatee ääres, mis ühendas Roomat Saksamaaga. Linna ehitati mitu lossi, kõrtsi ja haiglat, et rahuldada paljude palverändurite vajadusi.
1140. aasta paiku omandas Parma faktilise sõltumatuse. Omavalitsust juhtisid konsulid. Esimene kirjalik märge Parma konsulitest on 1149 Parma ja Piacenza vahel sõlmitud leping. 1183 sõlmitud Konstanzi rahu kinnitas Itaalia linnade õiguse omavalitsusele, aga see süvendas vaenust naaberlinnade Piacenza ja Cremonaga, sest nad kõik soovisid kontrollida mööda Pod kulgevat kaubateed. 1248 toimus paavsti- ja keisrimeelsete vahel Parma lahing, milles Friedrich II sai otsustavalt lüüa ja pärast seda läks võim Parmas, mis oli pikka aega keisreid toetanud, kontroll paavstimeelsete kätte.
1341 langes Parma Milano kontrolli alla. Ainult lühikeseks ajaks (1404–1409) suutis Parma Terzide perekonna juhtimisel iseseisvuse taastada. 1440–1449 valitsesid linna Sforzad.
1495 toimus Parmast kõigest 30 km kaugusel Formovo lahing Prantsusmaa ja Veneetsia vägede vahel. Sellest said alguse Itaalia sõjad, kus Parma jäi lahingutandri keskele. Kontroll linna üle läks 1500 Prantsusmaale, 1512 Kirikuriigile, 1515 taas Prantsusmaale ja 1521 taas Kirikuriigile. 1549 andis paavst Paulus III Parma oma vallaspojale Pier Luigi Farnesele, kelle järeltulijad valitsesid linnas meesliinis kuni 1731 ja naisliinis kauemgi.
1748 sõlmitud Aacheni rahuga läks Parma Prantsusmaa mõjusfääri. Peaministri Guillaume du Tillot' juhtimisel sai Parma moodaks riigiks. Du Tillot lõi alused moodsa tööstuse arengule ja võitles visalt kiriku eesõiguste vastu. Linn elas üle hiilguse aja: rajati raamatukogu Biblioteca Palatina, arheoloogiamuuseum, maaligalerii ja botaanikaaed, samuti kuninglik trükikoda, mida juhatas Giambattista Bodoni.
Kuni 1859. aastani oli Parma samanimelise hertsogiriigi pealinn.
Kultuur.
Parmas asub ooperiteater Teatro Regio.
Linna järgi on nime saanud parma sink ja parmesan.


Storfjordi vald.
Storfjord (saami "Omasvuotna") on vald Norras Tromsi maakonnas Lyngenfjordi ümbruses.
Seal elab nii saame kui ka soomlasi. Signaldaleni orus räägitakse Norra lõunapiirkondadest pärit murrakut, mis meenutab 19. sajandi algust, mil lõuna poolt asuti orgu elama.
Storfjord piirneb Soome ja Rootsiga ning kolme riigi piirid kohtuvad Rootsi põhjapoolseimas punktis Treriksrösetis.


Romsdalsfjorden.
Romsdalsfjorden ehk Romsdaleni fjord on pikk ja "küürus" fjord Norras Møre og Romsdali maakonnas. Ta saab alguse Rauma valla järskudelt mägedelt ning lõpeb Molde ranniku lähedal.


Trondheim.
Trondheim (ka "Trondhjem", keskajal "Nidaros") on linn Norras, Sør-Trøndelagi maakonna keskus. Asub Trondheimi fjordi lõunakaldal.
Norra suurimate linnade hulka kuuluvas Trondheimis elab umbes 177 000 elanikku.
Trondheim on oluline haridus- ja teaduskeskus – linnas asub Norra Teadus- ja Tehnoloogiaülikool ja sõltumatu uuringuorganisatsioon SINTEF.
11. sajandist kuni 1217. aastani oli Trondheim Norra pealinn.
Ajalugu.
Saagade järgi asutas Trondheimi 997. aastal Norra kuningas Olav Tryggvason kauplemiskohana ("kaupang"). Linnast sai peagi kuninga residents ning Norra pealinn.
1030. aastal maeti Nidarosi Stiklestadi lahingus hukkunud kuningas Olav Haraldsson ning tema hauast sai populaarne palverännupaik. Tema hauale püstitati väike puukabel. 11. sajandi lõpus ehitati selle asemel kivist Nidarosi toomkirik.
1151. aastal sai linnast Nidarosi peapiiskopkonna keskus.
1179. aastal leidis linnas aset Kalvskinneni lahing, milles kuningas Sverre Sigurdssoni väed võitsid trooninõudleja Erling Skakke vägesid.
Nidaros oli Norra pealinn 1217. aastani, mil noor kuningas Håkon Håkonsson Bergenist uue pealinna tegi.
Norras 1537. aastal toimunud reformatsiooni tagajärjel kaotati Nidarosi peapiiskopkond ning viimane peapiiskop Olav Engelbrektsson oli sunnitud pagema Hollandisse.
1658. aastal sõlmitud Roskilde rahulepinguga läks Trondheim koos Trøndelagiga Rootsi koosseisu. Kümne kuu pärast vallutais taanlased piirkonna tagasi, ning 1660. aastal sõlmitud Kopenhaageni rahuleping jättis linna Taani-Norra omandusse.
Trondheim on korduvalt kannatanud suurte tulekahjude käes. Kuna suurem osa linna hoonetest oli valmistatud puidust, põhjustasid tulekahjud suurt hävingut. Linn põles 1598., 1651., 1681., 1708., 1717. (sel aastal kaks korda), 1742., 1788., 1841. ja 1842. aastal. 1651. aasta tulekahju hävitas umbes 90% linna hoonetest. 1681. aasta tulekahju järel ehitati linn põhjalikult ümber. Ehitustöid juhtis kindralmajor Johan Caspar von Cicignon. Rajati hulk barokkstiilis hooneid ning laiu tänavaid.
Teise maailmasõja ajal oli Trondheim, nagu ka suurem osa ülejäänud Norrat, Saksamaa poolt okupeeritud. Okupatsioon kestis 1940. aasta 9. aprillist kuni 1945. aasta 8. maini. Trondheimis tegutses kurikuulus Gestapo agent Henry Rinnan.
a>us on kroonitud mitmeid Norra kuningaid.
Asukoht ja kliima.
Trondheim rajati kohta kus Nidelva jõgi suubub Trondheimi fjordi. Jõesuue oli suurepärane koht varjulise sadama ehitamiseks.
Trondheimis valitseb mereline kliima. Kõige soojem temperatuur 35 °C mõõdeti Trondheimis 1901. aasta 21. juulil. Kõige madalam temperatuur −26,1 °C mõõdeti 1899. aasta veebruaris. Novembrist märtsini esineb linnas lumesadusid.
Sport.
Linnas tegutseb jalgpalliklubi Trondheimi Rosenborg.


Bergen.
Bergen on linn Norras Hordalandi maakonnas Bergeni vallas, Hordalandi maakonna keskus. Elanike arv on 220 418 (2007).
Geograafia.
Bergen hõlmab suurema osa Bergeni poolsaarest Hordalandi maakonna lääneosas. Põhjamerest eraldavad Bergenit Askøy, Holsnøy ja Sotra saar.
Linn hõlmab suurema osa Bergeni vallast. Linnas elas 2007. aasta seisuga 220 418 inimest. Lisaks kuulus valda 8 väiksemat asulat, kus kokku elas 17 213 inimest, nii et valla elanike arv oli 237 631.
Bergen asub mägede rühma keskel, mida kokku nimetatakse Seitsmeks mäeks. Missugused need seitse mäge on, see pole üheselt selge. Kindlasti on nende hulgas Ulriken, Fløyen, Løvstakken ja Damsgårdsfjellet, ülejäänud kolm kuuluvad järgmisse hulka: Lyderhorn, Sandviksfjellet, Blåmanen, Rundemanen ja Askøyfjellet. Esimene, kes nimetas neid seitsmeks mäeks, võis olla Bergenis 1684 sündinud kirjanik, filosoof ja ajaloolane Ludvig Holberg, kes sai inspiratsiooni Rooma linnast, mis asus seitsmel künkal (ka see, missuguseid künkaid peeti Rooma seitsme künka hulka kuuluvaiks, muutus aja jooksul). Lisaks asub Bergeni vallas teisigi mägesid, millest kõrgeim on 987 m kõrgune Gullfjellet.
Kliima.
Bergenis sajab aastas keskmiselt 2250 mm sademeid. Selle põhjuseks on linna ümbritsevad kõrged mäed ja see, et peamiselt puhuvad tuuled selles kandis läänest ehk merelt. Itta pääsemiseks peavad pilved üle mägede minema. Sealjuures tõusevad nad kõrgemale, kus on külmem, mistõttu osa niiskusest kondenseerub ja langeb maapinnale.
Kõige vihmasem on septembris ja oktoobris, kus on keskmiselt vastavalt 23 ja 24 sajupäeva ning keskmine sademehulk 283 ja 271 mm. Kõige kuivem on mais ja juunis, kus on keskmiselt 17 ja 16 sajupäeva. Kõige vähem sademeid langeb mais ja aprillis, vastavalt 106 ja 114 mm.
Alates 29. oktoobrist 2006 kuni 21. jaanuarini 2007 sadas Bergenis vihma iga päev, 85 järjestikusel päeval.
Tänu Golfi hoovusele on Bergen Norra kõige soojem linn, eriti talvel, mil püsivat lumikatet ei moodustu. Kõige kõrgem temperatuur on registreeritud 1947: +31,8 °C. Kõige madalam temperatuur registreeriti 1987: -16,3 °C. Sajune ilm ja +10° võib ette tulla nii jaanuaris kui juulis.
Ajalugu.
Snorri saaga järgi asutas linna kuningas Olav Kyrre umbes aastal 1070, aga tõenäoliselt oli siin sadamaküla juba varem. Varsti sai Bergenist piiskopi residents. Kuningas Øystein Magnusson ehitas siia puidust kuningamaja ja Bergen kujunes Norra pealinnaks. Bergeni asend oli sobiv Norra kontrollimiseks ja valitsemiseks.
12. sajandi kodusõdades peeti Bergeni sadama piirkonnas mõned vaatemängulised, aga verised merelahingud. 13. sajandil hakati puithooneid kivihoonetega asendama. Vanim säilinud kiviehitis on pärit juba 12. sajandi keskpaigast. See on Maria kirik, romaani stiilis kahe läänetorniga kolmelööviline basiilika (kesklöövi aknad müüriti hiljem kinni). Maria kiriku lähedal on Bergenhus, keskaegse linnuse kohale 17. sajandil rajatud kindlus. Selle maa-alal on säilinud mõned keskaegsed hooned, nende hulgas "Håkonshallen", kõrge viilkatusega peosaal, mis valmis 1261 kuningas Magnus Lagabøte pulmadeks. 13. sajandil oli Bergen umbes 5000 elanikuga rikas linn.
Bergen oli kõige põhjapoolsem hansalinn. Kalakaubandus meelitas Bergenisse saksa kaupmehi, kes alates 13. sajandist hakkasid saama privileege, sest nende seljataga seisis võimas Hansa Liit, mis sai avaldada Norra kuningatele nii majanduslikku kui sõjalist survet. See oli üks põhjus, miks Norra kuningad oma pealinna Bergenist Oslosse viisid.
1349. aasta suvel saabus Bergeni kaudu Norrasse ja kogu Skandinaaviasse must surm.
Põhja-Norra kalade vahendamine jäi Bergeni peamiseks tuluallikaks kuni 19. sajandini.
Bergenis on olnud kümneid suuri tulekahjusid. Tihedalt paiknevad majad ja tihti puhuv tugev tuul on mõnele tulekahjule andnud katastroofi mõõtmed. Suured tulekahjud olid 1198, 1248, 1413, 1476, 1702 – siis hävis peaaegu kogu linn. Viimane suur tulekahju oli 1955. aastal.
1880. aastast elasid Edvard ja Nina Grieg Troldhaugeni mäel ja sinna on nad ka maetud. Nüüd on siin majamuuseum ja korraldatakse kontserte. Edvard Grieg ka sündis Bergenis.
Kultuur.
Bergen on kultuurikeskus. Seal toimub igal aastal Bergeni Rahvusvaheline Festival. Linn on koduks Bergeni Filharmoonia Orkestrile, mis loodi 1765 ja on üks maailma vanimaid orkestreid. Orkester esineb 1500-kohalises Grieghallenis.
Bergens Tidende on Norra trükiarvult 4. ajaleht ja suurim piirkondlik ajaleht. See on 21. sajandil 3 korda valitud Euroopa kõige paremini kujundatud ajaleheks.
Bergen oli Euroopa kultuuripealinn aastal 2000.
Jalgpalliklubi Bergeni Brann mängib Norra kõrgliigas. Viimati tuli ta Norra meistriks 2007. ja Norra karikavõitjaks 2004. aastal.


Atlanterhavsveien.
Atlanterhavsveien ('Atlandi ookeani tee') on Averøy saart ja Eidet ühendav ainulaadne maantee Norras Møre og Romsdali maakonnas Nordmøre piirkonnas.
Lähedal asuvad linnad Molde ja Kristiansund.
Averøy ja maismaa vahelist ühendust hakati kavandama juba 1909. Tee projektid valmisid 1970ndatel ning Atlanterhavsveieni ehitust alustati 1. augustil 1983. Maantee avati 7. juulil 1989. Tee kogupikkus on 8274 m ja laius 6,5 m. Saarekesed on omavahel ühendatud kaheksa sillaga, millest pikim on 293 meetri pikkune.


Maidla valla lipp.
Maidla valla lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Maidla valla lipp.
Lipp on kinnitatud 11. veebruaril 1994.
Lipu kirjeldus.
Lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on roheline, alumine on kollane. Lipu rohelise värvilaiul on vardapoolsest otsast 140 mm ning ülaservast 120 mm kaugusel Maidla valla vapi kujutis mõõtmetega 205×250 mm, mille kujundajaks on Tiit Saare. Vapikalad on suunatud peadega lipuvarda poole. Lipu mõõtmed on 1000×1620 mm.
Lipu värvused: roheline – PMS 355, kollane – PMS 109 ning vapi sinise osa värvus – PMS 300
Põhjendus.
Roheline laid sümboliseerib metsa, kollane laid sümboliseerib küpset viljapõldu.
Välislingid.
Lipp


Romsdalshorn.
Romsdalshorn ehk Romsdalshornet ('Romsdaleni sarv') on mägi Norras Møre og Romsdali maakonnas Rauma vallas Romsdaleni oru idanõlval 15 km Åndalsnesist kagus.
Kõrgus merepinnast on 1550 m.
Mäe jalamil asub Grytteni hüdroelektrijaam.
Ronsdalshorn on mägironijate hulgas üks populaarsemaid mägesid Norras. Esimest korda tõusid selle tippu 1828 Kristen Hoel Gausdalist ja Hans Bjarmeland Vestnesist. See oli tolle aja kohta väljapaistev saavutus. Järgmistena tõusid mäetippu alles 1881. aastal Carl Hall, Mathias Soggemoen ja Erik Norahagen. Arne Randers Heen käis mäe otsas üle 230 korra ning tõusis 1930 sinna esimest korda talvel.


Pengö.
Pengö (ungari "pengő" [p'ängöö]) on endine Ungari rahaühik, mis oli kasutusel 21. jaanuarist 1927 31. juulini 1946. Pengö oli jagatud 100 filleriks.
Pärast Esimest maailmasõda oli Ungaris kõrge inflatsioon ning Austria-Ungari kroon kaotas kiiresti oma väärtust. Ungaris võeti kasutusele uus rahaühik pengö, mis vastas 12 500 kroonile ja 3800 pengöt määrati ühe kilo kulla väärtuseks. Esimesed rahatähed olid kroonide ületrükid.
Pärast Teist maailmasõda juhtus pengöga sama, mis varem krooniga. Hüperinflatsiooni tõttu kaotas raha kiiresti oma väärtuse. Vaatamata revalveerimisele inflatsioon ei peatunud vaid kiirenes ning oldi sunnitud trükkima üha suuremaid rahatähti. Suurim rahatäht, mis kasutusse jõudis oli 100 000 000 000 000 000 000 (100 kvintiljonit) pengöt (100 000 b.-pengő). Trükiti ka sekstiljonipengöne rahatäht, kuid seda ei jõutud kasutusele võtta. 1. augustil 1946. aastal võeti kasutusele uus rahaühik forint vahetuskursiga 1 forint = 4×1029 pengöt.


Trollveggen.
Trollveggen ('Trollisein') on kaljusein Norras Møre og Romsdali maakonnas Romsdalenis Rauma vallas, Euroopa kõrgeim püstloodis kaljusein.
Selle kõrgus orust kuni kaljuseina tipuni on umbes 1700 meetrit, millest umbes 1000 meetrit moodustab püstloodis sein. Mäemassiiv ripub osalt 50 m ulatuses selle kohal.
Enne 1965. aastat poleks keegi uskunud, et püstloodis kaljuseinast on võimalik üles ronida. Aastal 1965 jõudis Norra ja Inglismaa mägironijate meeskond 14 päevaga Trollveggeni tippu.
Aastal 1980 tuli soomlane Jorma Öster välja uue spordialaga, tehes Trollveggenilt langevarjuhüppe. Aastatel 1980-1986 hüppas Trollveggenilt 300...400 langevarjurit. Et hüpetel juhtus õnnetusi ja langevarjurite päästmiseks tuli korraldada tõsiseid päästeoperatsioone, keelati langevarjuhüpped Trollveggenilt 1986 seadusega ära.


Modena.
Modena on linn Itaalias Emilia Romagna maakonnas, Modena provintsi halduskeskus.
Modena asub Pianura Padana tasandikul Po lisajõgede Secchia ja Panaro vahel, millega linnal on ühendus Naviglio kanali kaudu.
Apenniinide ahelik alustab kerkimist umbes 10 km kaugusel linnast.
Modena asub kahe olulise maantee ristumiskohal. Apenniinide kirdenõlval kulgeb Via Aemilia, mida mööda saab Modenast sõita loodesse Reggio nell'Emilia, Parma ja Piacenza kaudu Milano suunas ning kagusse Bologna, Forli ja Rimini kaudu Ancona suunas. Teist maanteed mööda saab Modenast sõita kirdesse Ferrara ja Padova kaudu Veneetsiasse ning lõunasse üle Apenniinide Pratosse ja Firenzesse.
Majandus.
Modena on tuntud Itaalia mootorite pealinnana, sest siin lähedal asuvad tuntud Itaalia autotootjate Ferrari (18 km kaugusel Maranellos), Lamborghini, Maserati, Pagani ja De Tomaso tehased. Iga aasta aprillis toimub "Modena Terra di Motori", mil kaks linna peaväljakut täituvad klassikaliste automudelitega.
Linnas asuvad ka suured keraamikatehased.
Ajalugu.
Modena kohal asus pronksiajal Villanova kultuur, hiljem elasid sealkandis liguurid, etruskid ja boid. Asula enese, nii palju kui teada, asutasid etruskid ning see kandis etruski keeles nime Muoina ja ladina keeles Mutina. Asutamise aeg on teadmata, aga Hannibali sissetungi ajal Itaaliasse 218 eKr oli ta olemas. Sel aastal hakkasid boid mässama ja piirasid Mutinat, mis seni oli Rooma riigile kuulunud. Piiramise tulemus on teadmata, aga tõenäoliselt jäeti linn pärast Hannibali saabumist maha.
184 eKr asutas Marcus Aemilius Lepidus linna uuesti roomlaste sõjaväebaasina. See ei meeldinud liguuridele, kes Mutina 177 eKr hävitasid. Asula taastati kolmandat korda ning seekord sai ta Gallia cisalpina keskuseks oma strateegilise asukoha tõttu.
78 eKr piiras linna Gnaeus Pompeius Magnus ja seda kaitses Marcus Junius Brutus, kelle poeg sai kuulsaks Caesari tapjana. Lõpuks linn alistus nälja tõttu, Brutus küll põgenes, kuid tapeti.
72 eKr võitis Spartacus Mutina lähedal roomlasi, kuid oli sunnitud kaaslaste survel lõunasse tagasi pöörduma. Mutina oli üks kõige põhjapoolsemaid paiku, kuhu Spartacus jõudis.
44 eKr piiras linna Marcus Antonius ja seda kaitses Decimus Junius Brutus, kes samuti ei olnud Caesari tapja. Linna vabastas piiramisrõngast Augustus, kes 21. aprillil 43 eKr toimunud Mutina lahingus lõi Marcus Antoniuse vägesid. Selles lahingus langes Caesari usaldusalune ja arvatav kantseleiülem Aulus Hirtius.
Hilisel antiikajal sai Modena tuntuks rikkuse poolest. Seal kasvatati viinapuid, töödeldi villa ja valmistati keraamikat.
Attila Modenat ei rüüstanud. Legendi järgi oli selle põhjuseks paks udu, mille tekitas piiskop Püha Geminianus, kes selle eest sai Modena kaitsepühakuks. Kuid 7. sajandil hävis linn üleujutuses ja jäeti maha.
Alles 9. sajandi lõpus Modena taastati. Alates 12. sajandist oli Modena vabalinn. Friedrich II ja Gregorius IX vahelistes sõdades toetas linn keisrit.
Modena hertsogipalee (tänapäeval Modena sõjaväeakadeemia hoone)
1288 hakkas Modenas valitsema Obizzo d'Este. 1308–1336 oli Modena taas vabalinn, aga hiljem kuulus taas d'Estedele ja Borso d'Este ajal 1598 muutus hertsogiriigiks. Siis kujunes ka välja Modena ajalooline linnasüda. D'Ested valitsesid linna kuni 1796. aastani, mil kukutati Ercole III d'Este.
Ercole III ainus laps, tütar Maria Beatrice d'Este abiellus Maria Theresa poja Austria Ferdinandiga, kes sai Modena valitsejaks. Tema järeltulijad valitsesid Modenas kuni 20. augustini 1859, mil revolutsioonilised väed austerlased linnast välja ajasid. Sellest ajast peale kuulus Modena Itaalia Kuningriiki.
Arhitektuurimälestised ja vaatamisväärsused.
Romaani stiilis Modena toomkirik rajati Lanfranco kavandite järgi 11. sajandil Toskaana krahvinna Matilda algatusel. Kirik on pühendatud Pühale Geminianusele, kelle kivikirst asub koori all. Kiriku kaldus tornis ("Torre Ghiraldini") asus kuulus Modena "secchia" puuämber.
Modena hertsogilossi esimesed hooned valmisid 1046, aga tänapäevase ilme sai ta 17. ja 18. sajandil. Tänapäeval kuulub hertsogiloss UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Modenas asub Palazzo dei Musei, endine arsenal, tänapäeva muuseumide ja kunstigaleriide kogu. Väljapaistvaim neist on d'Este'de kunstikogu näitav Galleria Estense.
Kultuur.
Modena ülikool asutati 1175. See on vanuselt 2. ülikool Itaalias ja 6. maailmas. 1683 laiendas seda Francesco II d'Este. Tänapäeval on see riiklik ülikool, kus õpib 20 tuhat tudengit. Modena ülikool on traditsiooniliselt olnud tugev majanduse, meditsiini ja õigusteaduse õpetamises.
Modenas asub Itaalia sõjaakadeemia, mis osaliselt paikneb barokses hertsogilossis.
Modenas asub raamatukogu Biblioteca Estense, kus leidub palju ajaloolisi väljaandeid ja 3 tuhat käsikirja.
Modena on kuulus palsamiäädika ("aceto di Modena") valmistaja.
Modenas on sündinud tenor Luciano Pavarotti.


Konservatiivne revolutsioon.
Konservatiivne revolutsioon oli Esimese maailmasõja järel Saksamaalt alguse saanud alalhoidlik, parempoolne, nii liberalismi kui ka natsionaalsotsialismi vastustav maailmavaade.
Ajalugu.
Väljendi üheks esimeseks kasutajaks peetakse Fjodor Dostojevskit, kuid tema ei andnud mõistele hiljem kujunenud sisu.
Aastal 1900 kasutas väljendit Charles Maurras, 1921 ühes artiklis aga Thomas Mann ning 1927 kutsus poeet Hugo von Hofmannsthal noorust üles konservatiivsele revolutsioonile, defineerides sõnapaari üldjoontes sellisena, nagu teda hiljem ka kasutati.
Hoffmanstahli silmis oli tegu sidususe ("die Bindung"), ühtsuse ("die Einheit") ja terviklikkuse ("die Ganzheit") otsimisega individualismi ja lõhestatuse asemele.
Mõiste oli kesksel kohal kahe maailmasõja vahelises kultuurikäsitluses nii Ernst Jüngeril, Friedrich Georg Jüngeril, Arthur Moeller van den Bruckil (1876–1925), Edgar Julius Jungil (1894–1934), omapäraselt müstilisel mõtlejal Friedrich Hielscheril (1902-1990) kui ka tervel real viimaste ümber kogunenud noortel, kes olid aktiivsed 1920ndate ja 1930ndate aastate Saksamaa poliitilis-publitsistlikus elus, grupeerudes mitmete ajakirjade ja rühmituste ümber, millest moodustus konservatiiv-revolutsiooniline liikumine.
Konservatiivse revolutsiooni uurimises on hiljem eristatud rahvusrevolutsioonilist ja noorkonservatiivset suunda, kui kahte peamist. Nende kõrval on veel räägitud rahvusmeelsetest ("Völkische"), seltslastest ("Bündische") ja konservatiivrevolutsioonilisest maarahva-liikumisest. Viimaste mõju kahe maailmasõja vahelise Saksamaa poliitilis-vaimsele atmosfäärile oli aga võrdlemisi vähene.
Konservatiivne revolutsioon liikumisena laia kõlapinda ei saavutanud - tema katsed astuda vastu nii kommunismile, sotsiaaldemokraatiale, liberalismile kui ka natsionaalsotsialismile, viisid liikumise marginaliseerumisele. Edgar Julius Jungi katsed erinevate väljaannete ümber seisvaid gruppe ühineda ei kandnud vilja. Samuti ei õnnestunud ka liikumisele lähedal seisnud ka Oswald Spengleril ja Carl Schmittil saavutada tunnustust liidritena - Spengler eemaldus poliitikast hoopis, Schmitt ühines lühikeseks ajaks natsionaalsotsialistidega.
Lisaks Saksamaale leidus konservatiivsele revolutsioonile vastavaid ja lähedalseisvaid liikumisi ja mõtteid kogu Euroopas. Nii võib konservatiivseteks revolutsionäärideks nimetada ka itaallasi Julius Evolat ja Gabriele D'Annunziot ning prantsuse filosoofi ja religiooniloolast René Guénoni.
Konservatiivsete revolutsionääride poolt välja antud ajalehed ja ajakirjad ning nende organisatsioonid keelustati järk-järgult pärast Adolf Hitleri võimulesaamist. Paljud liikumise esindajad loobusid poliitilisest tegevusest, minnes nö. sisemisse emigratsiooni (Jünger, v. Salomon, Hielscher). Konservatiivse revolutsiooni üks prominentsemaid esindajaid Edgar Julius Jung hukati aga 30. juunil 1934 nn. Pikkade nugade ööl.
Aastast 1980 on väljendit taas hakanud kasutama uusparempoolsed euroopa mõtlejad, näiteks prantslane Alain de Benoist (1943) ja vene filosoof Aleksandr Dugin (1962).
Konservatiivsest revolutsioonist oli mõjutatud ka Haljand Udam, tema enda sõnade kohaselt ka Uku Masing. Eesti keeles on konservatiivsest revolutsioonist Udami kõrval kirjutanud Eduard Laaman, Ülo Matjus, Peeter Helme.
Armin Mohleri definitsioon.
Konservatiivse revolutsiooni põhjalik tundja, Šveitsi päritolu Armin Mohler (1920–2003) on nähtust defineerinud uuendusliikumisena, "mis taotleb XIX sajandi poolt jäetud varemetevälja puhastamist ja uue elukorralduse loomist". Lisaks rõhutas Mohler, et konservatiivse revolutsiooni mõistmisel on oluline arusaam taastulekust ("die Wiederkehr") nii ajaloofilosoofilises kui tunnetuslikus mõttes, kus igavene taastulemine vastandub lineaarsele ajalootunnetusele. Samuti on konservatiivse revolutsiooni puhul oluline õhtumaise riigimõtte ("der Reichsgedanke") traditsiooni edasikandmine (eriti oluline Evola mõtlemises) ja püüe ületada kehtivaid ideoloogiaid, värskendades ja arendades neid.
Mohleri definitsiooni on aja jooksul kritiseeritud, kuid alternatiivset lähenemist pole pakutud. Selle asemel hoopis on konservatismi põhjalikult uurinud ja populariseerinud Saksa ajaloolase Karlheinz Weißmanni poolt täiendatud ja toimetatud Armin Mohleri peateos, konservatiivse revolutsiooni definitsiooni sisaldav "Konservatiivne revolutsioon Saksamaal 1918-1932" ("Die Konservative Revolution in Deutschland 1918-1932") 2005. a. uuesti välja antud, kinnistades Mohleri seisukohti veelgi.


Kristiansund.
Kristiansund ('Christiani väin') on linn Norra looderannikul Møre og Romsdali maakonnas Nordmøre piirkonnas.
Kristiansund koosneb neljast saarest. Suurim neist on Nordlandet, suuruselt teine ja kolmas saar on Gomalandet ja Kirkelandet ning neljas ja kõige väiksem on Innlandet.
Kristansundi vald hõlmas Kristiansundi linna. 1. jaanuaril 2008 liideti Kristiansundi valla alla ka Frei saar, mis varem moodustas omaette Frei valla.
Kristiansund on Norra üks kõige tihedamalt asustatud linnu.
Linna asutas Taani kuningas Christian VI 1742. Liide "sund" tähendab väina.


Viswanathan Anand.
thumb
Viswanathan Anand (sündinud 11. detsembril 1969) on India maletaja, rahvusvaheline suurmeister, FIDE maailmameister 2000–2002. Tema hüüdnimi on Madrase tiiger.
Viswanathan Anand õppis malet mängima kuueaastaselt. Aastal 1987 tuli ta noorte maailmameistriks.
Aastal 2007 võitis Anand maailmameistritiitli 8 osalejaga turniiril. Ta kaitses tiitlit ka 2008. aastal, võites matši Vladimir Kramniku vastu 6,5:4,5.
Oktoobris 2008 oli ta ELO reitinguga 2783 maailmas viiendal kohal.


Carrara.
Carrara on linn Itaalias Toscana maakonnas Massa-Carrara provintsis. Elanike arv on 65 300 (2005).
Carrara linna areng on olnud väga tugevalt seotud linnalähedaste marmorimurdudega.
Ajalugu.
Carrara üle on valitsenud Pisa (1322), Genova (1329) ja Milano (1343). Peale Milano hertsogi Filippo Maria Visconti surma 1477. aastal läks Carrara Sarzana valitseja Tommaso Campogregoso kätte ja jäi sestpeale Malaspina perekonna valduseks.
1663. aastast oli Massa-Carrara hertsogkonna koosseisus. 1797. aastal okupeerisid linna prantsuse väed. 1806. aastal taastas Napoleon Carraras monarhia ja seadis valitsejaks oma sugulase Felix Bacchiocchi. Hiljem kuulus linn Este suguvõsale ja Sardiiniale.
Carrara marmor.
Carrara on juba antiikajast tuntud seal kaevandatava Carrara marmori tõttu. Sellest on tehtud muuhulgas Rooma Pantheon ja Traianuse sammas. Kuna siin on marmorit kaevandatud juba ligi 2000 aastat, on Carrara üks vanimaid pidevas kasutuses olnud tööstuslikke piirkondi maailmas. Tänapäeval on kaevandusi 300 ringis. Aastas kevandatakse ligi miljon tonni marmorit, millest suur osa läheb ekspordiks. Külastajatele on avatud linnalähedased Colonnata ja Fantiscritti kivimurrud. Frantiscrittis asub ka marmorimuuseum ("Museo Civico del Marmo").
Carraras linnas on kohalikku marmorit kasutatud toomkiriku ("Duomo") ehitamisel, eriti selle Pisa romaani stiilis fassaadil ja roosakna juures. Piazza del Duomol asub ka maja, kus Michelangelo peatus, kui ta siin oma skulptuuride jaoks marmorplokke valimas käis.
Kultuur.
Carrarast on pärit jalgpallur Gianluigi Buffon.


Bakeri saar.
Baker on asustamata atoll Vaikses ookeanis, mis kuulub Ameerika Ühendriikidele ja on USA inkorporeerimata ala, üks USA hajasaartest (inglise "United States Minor Outlying Islands").
Geograafilised koordinaadid on 0°13′N, 176°31′W. Pindala 1,64 km².


Howlandi saar.
pisi
Howland on asustamata atoll Vaikses ookeanis, mis kuulub Ameerika Ühendriikidele ja on USA inkorporeerimata ala, üks Ühendriikide hajasaartest (inglise "United States Minor Outlying Islands"). Kogu atoll on looduskaitseala.
Geograafilised koordinaadid on 0°48′N, 176°38′W. Pindala 1,84 km².


Pavia provintsi valdade loend.
Pavia provintsi valdade loend loetleb Pavia provintsi vallad (190).


Brescia provints.
Brescia provints on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Provintsi keskus on Brescia linn.
Brescia provints jaguneb 206 vallaks (vt Brescia provintsi valdade loend).
300px


1402.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad - 1400. aastad - 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad
Aastad: 1397 1398 1399 1400 1401 - 1402 - 1403 1404 1405 1406 1407


Kareda valla lipp.
Kareda valla lipp on Järva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kareda valla lipp.
Lipp on kinnitatud 17. septembril 1992.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on täisnurkne valge kangas, mille vardapoolsest servast lähtuvad lipu lehviva servani ulatuvat kaks sinist teravikku. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ühikut ning normaalsuurus 105x165 cm.


Tatjana Lõssenko.
Tatjana Lõssenko (sündinud 9. oktoobril 1983 Bataiskis) on Venemaa kergejõustiklane (vasaraheitja), endine naiste vasaraheite maailmarekordi (77,80 m) omanik.
2008. aastal sai ta 2-aastase võistluskeelu (15. juuli 2007 – 14. juuli 2009) 6α-metüülandrostendiooni kasutamise tõttu. Kõik tema tulemused alates 9. maist 2007 tühistati.
Maailmameistrivõistlustel.
Helsingi 2005


Järva-Jaani valla lipp.
Järva-Jaani valla lipp on Eesti haldusüksuse Järva-Jaani valla lipp.
Lipp on kinnitatud 27. juunil 1997.
Lipu kirjeldus.
Järva-Jaani valla lipp on ruudukujuline vapilipp, mille rohelisel kangal on koolikell ja saatena kaks viljapead, kõik kollased.
Põhjendus.
Lipu keskne kujund on kollane koolikell, mis meenutab tõsiasja, et siinmail on kooliharidusest lugu peetud juba üle kolmesaja aasta. Teadaolevalt oli 17. sajandil Järva-Jaani talulaste seas vaimuvalguse jagamisel juhitavalt tegev Eesti kultuuriloos kroonikakirjutajana tuntud pastor Christian Kelch. Pühalik kellahelin kirikutornist on aga traditsiooniliselt saatnud, nagu kõikjal Eestimaal, ka siinse valla inimesi nende eluteel. Viljapead sümboliseerivad Järva-Jaani valda kui üht Eesti arenenumat põllumajanduspiirkonda. Lipu roheline värvus on looduse, nooruse ja lootuse sümbol.
Välislingid.
Lipp


Nylon.
"Nylon" on ansambli Nyrok City CD-album aastast 2006.


Yipsi Moreno.
Yipsi Moreno (sündis 19. novembril 1980 Camagüeys) on Kuuba kergejõustiklane (vasaraheitja). Kahekordne maailmameister (2001 ja 2003).
Välislingid.
Moreno, Yipsi
Moreno, Yipsi


John Lennon.
John Winston Ono Lennon (9. oktoober 1940 Liverpool – 8. detsember 1980 New York) oli laulja, poeet ja kitarrist, keda tuntakse kõige paremini ansambli The Beatles juhina. Lisaks tegutses ta soolomuusiku, poliitilise aktivisti, näitleja ja kirjanikuna. Koos bändikaaslase Paul McCartneyga lõi ta laule, mis mõjutasid tugevalt rockmuusikat, andes sellele tõuke tõsidusele ja politiseerumisele.
John Lennon oli 20. sajandi üks väljapaistvaimaid muusikuid, kelle laule (näiteks "Imagine" ja "Strawberry Fields Forever") peetakse parimateks kogu popmuusika ajaloos. 2002. aastal BBC poolt korraldatud hääletusel 100 kuulsaima briti valimiseks hääletati Lennon kaheksandaks.
Noorus.
John Lennon elas koos emaga, kuni ta isa Fred Lennon pere maha jättis. Siis leidis ema Julia Lennon, et ei suuda oma poega kasvatada, ning jättis ta oma õe Mimi hoolde. Kui John oli äsja 16-aastaseks saanud, hukkus ta ema autoõnnetuses. Tänu tädi Mimile õnnestus Johnil Liverpooli Kunstikolledžisse pääseda, millest viimane aga peagi tüdines ning hoolimata tädi vastuseisust hakkas üha rohkem huvituma muusikast. 1950-ndate lõpus pani Lennon oma koolikaaslastest kokku The Quarrymen nimelise bändi, millest pärast mitmeid nime ja koosseisu muutusi sai The Beatles.
The Beatles.
Juba enne kuulsuseni jõudmist leppisid Lennon ja McCartney kokku, et nende loodud lugude autorina lähevad kirja mõlemad nimed. Nii ongi valdav osa biitlite lugude autoritena märgitud Lennon-McCartney, kuigi neid lugusid, mille loomises mõlemad võrdselt osalesid, oli vaid paarikümne ümber.
Mõlemal autoril oli oma stiil. Lennoni laulud on isiklikumad ja sisekaemuslikumad. Tema unikaalsest stiilist annavad ehk kõige paremini aimu laulud "I Am the Walrus" ja "Strawberry Fields Forever". Lennon puistas ka vürtsi, kahtlusi ja vastuokslikkust McCartney kiiretesse ja positiivsetesse lugudesse, mille parim näide on laul "Getting Better", kus McCartney laulab asjade paremuse suunas minemisest ja Lennon ümiseb taustal "palju hullemaks minna ei saa".
John ja Cynthia.
Lennon kohtas oma tulevast naist Cynthia Powelli Liverpooli Kunstikolledžis õppides. 23. augustil 1962 nad abiellusid ning 8. aprillil 1963 sündis neile poeg, kes sai Johni ema mälestuseks nime Julian Lennon. Viis aastat hiljem sai nende kooselu ametliku lõpu: Johni kiire eluviis, uimastitega eksperimenteerimine, soovimatus oma pojaga tegeleda ning armumine Yoko Onosse viisid 8. novembril 1968 lahutuseni. Poja hooldusõigus jäi Cynthiale.
John ja Yoko.
Lennon ja Yoko Ono tutvusid 9. novembril 1966, kui Lennon külastas Ono kunstinäitust. Yoko ja Johni kooselu algas pärast Lennoni Indiast naasmist. Pärast Johni lahutust Cynthiast sai neist paar nii avalikus kui eraelus. Ajakirjandus kirjutas Yoko kohta laimavaid artikleid, mis ajasid Lennoni raevu.
Yoko Onol oli suur mõju Lennoni isiksusele ja see tekitas ülejäänud biitlite hulgas vastumeelsust, mida võimendas veel asjaolu, et Yoko oli Johniga kaasas praktiliselt igal salvestussessioonil.
Biitlite lõpuaastail korraldas Lennon koos oma naisega poliitilisi proteste, enamasti käimasoleva Vietnami sõja vastu. 20. mail 1969 John ja Yoko abiellusid Gibraltaril ning veetsid oma mesinädalad Amsterdamis voodis sõja vastu protesteerides, nn "Bed-In". Abiellumisest, mesinädalatest ja kõigest sellega kaasnenust sündis laul "The Ballad of John and Yoko". Teisel "Bed-In" nädalal Montrealis salvestas paar laulu "Give Peace A Chance", mis sai rahvusvahelise rahuliikumise hümniks. Kuigi ajakirjandus näitas neid kui veidrikke, õnnestus neil rahuliikumise, rassilise harmoonia ning feminismi heaks üsna palju ära teha.
The Beatlesi lagunemine.
1969. aastaks oli selge, et The Beatles ei jää sisemiste vastuolude tõttu püsima. Püüdlused suhete parandamiseks ei kandnud vilja ei projekti "Get Back" (millest hiljem sai "Let It Be" salvestamise ja filmimise ajal ega hilisemal plaadi "Abbey Road" salvestamisel. Vastuolud tekkisid nii isiklikul pinnal (Lennon ei lahkunud Yokost enam hetkekski, lastes oma liiklusõnnetuses vigastatud naise voodiga stuudiosse tuua, mis teistele biitlitele sugugi ei meeldinud), ärilisel (erimeelsused Apple Corpsi majandusküsimustes) kui ka loomingulisel pinnal (Phil Spector soovis paljude "Let It Be" albumi lugude kõlapilti muuta, Lennon toetas teda, McCartney oli sellele väga vastu). Soov The Beatles'st lahkuda tekkis esmalt Lennonil, kuid avalikkuse ette jõudis vastava sõnumiga esimesena McCartney, kes ühes lahkumissõnumiga reklaamis oma värsket sooloplaati.
Hilisemates intervjuudes on Lennon väljendanud kibestumust McCartney teguviisi ja ka teiste bändiliikmete suhtes, kuna need Yokosse vaenulikult suhtusid. Lennoni nägemuse kohaselt üritas McCartney pärast Brian Epsteini surma bändi juhtimist üle võtta, kuid tegi seda kõike vaid enda heaolu nimel ja despootlikul viisil, mis teistele biitlitele sugugi ei meeldinud.
Soolokarjäär.
Võrreldes teiste eksbiitlitega oli Lennoni muusikaline karjäär kõige värvikam. Olles ikka veel The Beatlesi liige andis ta koos Onoga välja kolm eksperimentaalset ja rasket elektroonilise muusika albumit: ", " ja "Wedding Album". Esimese sooloalbumi popmuusikas andis ta samuti välja enne biitlite laialiminekut. See plaat "Live Peace in Toronto 1969" salvestati Toronto rock'n'rolli festivalil koos The Plastic Ono Bandiga, millesse kuulusid veel Eric Clapton ja Klaus Voormann. Enne biitlite lagunemist andis Lennon välja ka kolm singlit: "Give Peace a Chance", heroiinisõltuvuse võõrutusnähtudest inspireeritud "Cold Turkey" ja "Instant Karma!".
Laulmas "Give Peace a Chance"
1970. aastal andis ta välja albumi "Plastic Ono Band", mille laulud räägivad ehedalt ja brutaalse aususega Lennoni lapsepõlve- ja biitliaegsetest hingehaavadest. Albumi muusika oli tugevasti mõjutatud Arthur Janovi ürgkarje-teraapiast, mis seisnes peamiselt oma tundeelulise valu väljakarjumises. Nii mõnigi uurija peab seda albumit tugevaks punk- ja hard rock muusika mõjutajaks. 1971. aastal andis ta välja oma edukaima sooloalbumi "Imagine", mille nimilugu "Imagine" muutus sõjavastaste liikumiste hümniks.
Lennoni järgmine album "Some Time in New York City" oli lärmakas ja poliitiline, käsitledes teemasid vanglamässudest ja rasside ning sugude suhetest kuni Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa vaheliste probleemideni välja. Suuresti selle albumi ja oma selgelt eksponeeritud vasakpoolsete vaadete tõttu oli tal probleeme USAs elamisloa taotlemisega. Oma viimase täispika kontserdi andis Lennon New Yorgis Madison Square Gardenis 1972. aasta 30. augustil.
1973. aastal tõstis Yoko Ono Lennoni majast välja ning palus oma abilisel May Pangil tema järele valvata ning tema eest hoolt kanda. Peagi kolisid Lennon ja Pang Los Angelesi. Seda vahejuhtumit hakati nimetama Lennoni kaotatud nädalalõpuks, hoolimata sellest, et see lõppes alles 1975. aasta alguses. Sel ajal hakkas John taas oma poja Juliani ja endise naise Cynthiaga kohtuma.
Kuigi väidetavalt oli Lennon suurema osa oma "kaotatud nädalalõpust" purjus, avaldas ta sel ajal suhteliselt hea vastuvõtu osaliseks saanud albumi "Walls and Bridges" ning lõi koos Elton Johniga hiti "Whatever Gets You Thru the Night". 1975. aastal andis Lennon välja rock'n'roll-albumi, mis sisaldas tema noorusaja lugude töötlusi. Kuigi üldiselt sai album tugeva kriitika osaliseks, sisaldus seal tänaseni tihti esitatav töötlus loost "Stand by Me".
1975. aastal sündis Johnil ja Yokol poeg Sean Lennon. Kuna John ei saanud biitlimaania tõttu oma esimese poja Juliani kasvatamisest osa võtta, pühendus ta täielikult oma poja kasvatamisele ning taandus muusikast. 1976. aastal õnnestus tal viimaks saada ka USA kodakondsus.
1980. aastal andis Lennon välja albumi "Double Fantasy", mis kirjeldas tema ja Yoko suhteid. Sellelt pärinev hittsingel "(Just Like) Starting Over" alustas singlimüügi edetabelites tõusu ja Lennon pidas plaane uue maailmaturnee korraldamiseks. Samuti alustas ta uue albumi "Milk and Honey" salvestamist, mis avaldati 1984. aastal.
John Lennon hukkus 8. detsembril 1980 oma koduväravas, kui hullunud fänn ta maha lasi.
Varia.
9. oktoobril 2000 avati Tokyos John Lennoni muuseum.
Välislingid.
Lennon, John
Lennon, John
Lennon, John
Lennon, John


Sergei Litvinov.
Sergei Litvinov (sündis 23. jaanuaril 1958 Tsukarovis Krasnodari krais) on endise NSV Liidu kergejõustiklane (vasaraheitja). Olümpiavõitja (1988) ja kahekordne maailmameister (1983 ja 1987).
Olümpiamängudel.
Moskva 1980
Seoul 1988
Maailmameistrivõistlustel.
Helsingi 1983
Rooma 1987
Euroopa meistrivõistlustel.
Ateena 1982
Stuttgart 1986


Heinrich XVI.
Heinrich XVI Rikas ("Heinrich der Reiche"; 1386–1450) oli Baier-Landshuti hertsog alates 1393 ja Baier-Ingolstadti hertsog alates 1447 kuni surmani.
Heinrich oli ühe Baierit valitseva Wittelsbachide dünastia haru esindaja. Tal õnnestus oma eduka valitsusaja jooksul tagada pärimisõigus ka teise liini (Ingolstadti) maadele. Baier-Müncheni liin jäi veel kõrvalliini valitsejate võimu alla, kuid Heinrichi järeltulijate ajal ühendati ka need ühtse Baieri hertsogiriigiga. Teda, tema poega ja pojapoega peeti ka müstiliselt rikasteks valitsejateks, mistõttu nad said hüüdnime 'Rikas'.
Heinrich suri ilmselt katku või muusse nakkushaigusesse.


Alkoholism.
Alkoholism on haigus, mille puhul tekib organismil sõltuvus etanoolist. Alkoholismi tähistamiseks on kasutatud ka mõistet krooniline alkoholism. Kuid käibiva RHK-10 järgi oleks õige termim alkoholsõltuvus.
Etioloogia ja patogenees.
Kui alkoholismi tekkepõhjus on teada (etanool), siis alkoholismi arengu seaduspärasused on senini selgusetud. Probleemi komplitseerib tõsiasi, et etanool on kehaomane aine – tekib ainevahetuse käigus.
Ajalugu.
Alkoholismi esmased kirjeldused ulatuvad antiikaega. Hippokratese poolt pärinevad esimesed teadaolevad "delirium tremensi" ehk joomahulluse kirjeldused.
Epidemioloogia.
Eestis on ametlike statistiliste andmete järgi alkoholismi (F10.2) juhtumite kordaja 100 000 elaniku kohta viimastel aastatel umbes 100. Meeste haigestumus Eestis alkoholismi ületab naiste haigestumise umbes 6–7 korda.
Sümptomaatika.
Alkoholismi iseloomustab pidev soov alkoholi tarvitada. Kaob kontroll tarvitatud alkoholi koguse üle, mis viib mitmepäevaste (mitmenädalaste) joomasööstudeni. Kui mingil põhjusel alkoholi tarvitamine katkestatakse (raha lõpeb, tervis läheb halvaks), arenevad ärajäämanähud – higistamisest kuni alkoholpsühhoosi ehk alkohoolse psühhoosini. Raskematel juhtumitel võib alkohoolne psühhoos lõppeda surmaga.
Diagnostika.
RHK-10 järgi klassifitseeritakse alkoholism ehk alkoholsõltuvus koodiga F10.xx.
Diagnoosi püstitamiseks peavad olema täidetud alkoholist sõltuvuse diagnostilised kriteeriumid.
Ravi.
Ravida tänapäeval alkoholismi ei osata. Võimalik on küll mingil määral leevendada sümptomaatikat, kuid tervenemist alkoholismist ei tunta.
Prognoos.
Prognoos tervistumise suhtes on halb, kuna tänapäeval ei osata alkoholsõltuvust ravida. Kompleksseid meetmeid rakendades on võimalik saavutada teinekord väga hea paranemine täieliku karskuse tingimustes, kuid haiguse ägenemine võib tekkida kas või juba tühise alkoholikoguse tarvitamise järgselt.
Sotsiaalsed probleemid.
Alkoholi liigtarvitamisega kaasneb mitmeid sotsiaalseid probleeme, kuna alkoholi tarvitanud inimesel reeglina kaob kriitiline kontroll oma käitumise üle ja seetõttu tehakse sageli antisotsiaalseid tegusid (varastamine, peksmine, joobes sõiduki juhtimine jne).
Alkoholi liigtarvitamisega seotud sotsiaalseid probleeme on püütud mitmeti lahendada, peamiselt alkoholi müügi piiramisega. Müügipiirangute kehtestamisega on paraku kaasnenud illegaalse alkoholi ja surrogaatide tarvitamine. Surrogaatitena on leidnud tarvitamist mitmesugused kodukeemia vahendid, (odekolonnid, saapaviksid, orgaanilised lahustid, insektitsiidid, solvendina alkoholi sisaldavad meditsiinilised preparaadid), millega püütakse asendada legaalselt saada olevat alkoholi.
Kõige tõsisemaks sotsiaalseks probleemiks on isiksuse lagunemine alkoholismihaigel. Alkohoolikud muutuvad haiguse krooniliseks muutumisel teatud aja jooksul labasteks, kurjadeks, kahtlustavateks. Areneb töövõimetus. Haiguse lõppetappidel kujuneb välja dementsus ja organite hulgikahjustus.
Alkoholi reklaamimine, selle kerge kättesaadavus ja alkoholismi esitamine meedias ja kirjanduses vastuvõetavana soodustavad haiguse levikut, sealhulgas noorte seas.


John Flanagan.
John Flanagan (9. jaanuaril 1873 Kilbreedys Iirimaal – 4. juunil 1938) oli USA kergejõustiklane (vasaraheitja), kolmekordne olümpiavõitja (1900, 1904 ja 1908).
John Flanagan parandas mitteametlikku maailmarekordit vasaraheites aastatel 1895–1909 16 korda (44.47-56.20). Ametlikke maailmarekordeid tollal ei fikseeritud.
Välislingid.
Flanagan, John
Flanagan, John
Flanagan, John


Ferrara.
Ferrara on linn Itaalias Emilia Romagna maakonnas, Ferrara provintsi halduskeskus.
Ajalugu.
Ferrara asutamise aasta on teadmata. Linn sai alguse Po jõe lõunakaldale rajatud Bütsantsi riigi kindlustatud "castrum"ist, mis 7.–10. sajandil linnaks üle kasvas. Sellest ajast peale on jõesäng muutunud ja tänapäeval kulgeb Po Ferrarast 5 km põhja poolt. Linn tekkis kahe keskuse, kindluse ja katedraali ümber, esialgu kahe asulana Po lisajõe Primaro mõlemal kaldal, pärast need asulad ühinesid.
624 toodi Ferrarasse piiskopi aujärg, kui barbarid olid selle eelmise asukoha, Vicohabentia (Voghenza), hävitanud. Esimest korda on Ferrarat nimetatud Lombardia kuninga Desideriuse dokumendis 753. Sel ajal kuulus linn Ravenna eksarhaati. 757 pantis Desiderius Ferrara hertsogkonna ("ducatus ferrariae") paavstile Stephanus II-le.
984 kuulus Ferrara feoodina Saksa-Rooma keisri Otto I liitlasele, Modena ja Canossa krahvile Tedaldo di Canossale. Pärastpoole sai Ferrara sõltumatuks.
1101 piiras ja vallutas linna krahvinna Matilde di Canossa. Sel ajal valitsesid linna mõned mõjukad perekonnad, kelle seast kõige mõjukamad olid Adelardid ehk Aleardid, kes kuulusid gvelfide hulka.
1115. aastal sai Ferrara vaba kommuuni staatuse. Samal aastal alustati ka katedraali ehitamist.
1146 suri Guglielmo II di Adelardi, viimane Adelardide suguvõsast meesliinis. Tema vara läks tema onutütre kaasavarana Obizzo I d'Estele. Järgnes pikk vaen linna saabunud d'Estede ja linnas ennegi elanud Salinguerra suguvõsa vahel – viimased kuulusid gibelliinide hulka. See lõppes alles 1242, kui Azzo VII d'Este nimetati linna igaveseks podestaaks. Tema pojapoeg Obizzo II d'Este valiti 1264 igaveseks linna isandaks. Ta valitses 1293. aastani ja tema ajast oli Ferrara d'Estede residents. 1289 valiti Obizzo II Modena isandaks ja 1290 ka Reggio isandaks. 1452 andis Saksa-Rooma keiser Friedrich III Borso d'Estele Ferrara hertsogi tiitli ja 1471 kinnitas selle paavst Paulus II.
d'Estede dünastia võimuaeg oli Ferrara võimu ja kultuurilise tähtsuse tippaeg. d'Ested soosisid kunsti ja kultuuri, linna kutsuti parimaid omaaegseid kunstnikke, kirjanikke ja muusikuid, teiste hulgas ka Cosmé Tura, Francesco del Cossa, Dosso Dossi, Ludovico Ariosto, Torquato Tasso, Gerolamo Frescobaldi.
Ferrara ülikooli vilistlaste hulka kuuluvad Mikolaj Kopernik ja Paracelsus.
1597 suri Alfonso II d'Este meessost pärijata ja paavst Clemens VIII nõudis Ferrarat endale. Ülejäänud d'Ested siirdusid paavsti survel Modenasse. Paavstiriigi osaks jäi Ferrara kuni 1859, mil ta ühendati Itaalia Kuningriigiga. Sel ajal oli Ferrara tähtsus vähene.
Paavst Paulus V laskis linnast edelasse rajada Tedaldo kindluse. 1832–1859 paiknes seal Austria väeüksus. Pärast Itaaliaga ühendamist kindlus lammutati ja selle kive kasutati ehitustel kõikjal Ferraras.
Ferrara renesansslinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse (1995).
Rahvastik.
2007. aasta seisuga elas Ferraras 133 591 inimest. Alaealiste osakaal linnas oli 12,28% (Itaalia keskmine 18,06%) ja pensionäride osakaal 26,41% (Itaalia keskmine 19,94%). Linnas on sündivus 7,02 last 1000 elaniku kohta (Itaalia keskmine 9,45). Ajavahemikul 2002–2007 suurenes linna elanikkond 2,28% (Itaalia keskmine 3,85%). Linnaelanike keskmine vanus oli 49 aastat (Itaalia keskmine 42). Üle 100 000 elanikuga linnade seast oli Ferrara kõige kõrgema keskmise vanuse ja kõige väiksema sündivusega linn.
2006. aasta seisuga olid 95,59% linlastest itaallased. Muud euroopa rahvad hõlmasid 2,59%, neist enamus olid albaanlased ja ukrainlased.
Sõpruslinnad.
Ferraral on üksteist sõpruslinna: Highland Park (USA), Kaufbeuren (Saksamaa), Koper (Sloveenia), Krasnodar (Venemaa), Lerida (Hispaania), Saint-Étienne (Prantsusmaa), Sarajevo (Bosnia ja Hertsegoviina), Swansea (Suurbritannia), Szombathely (Ungari), Žilina (Slovakkia) ja Tartu (Eesti).


Rimini.
Rimini on linn Itaalias Emilia Romagna maakonnas, Rimini provintsi halduskeskus.
Rimini asub Aadria mere ääres ning on üks tuntuimaid Euroopa merekuurorte, millele on kuulsust lisanud Federico Fellini oma esimeste filmidega.


Franz Josef II.
Franz Josef II (täisnimega Franz Josef Maria Aloys Alfred Karl Johannes Heinrich Michael Georg Ignaz Benediktus Gerhardus Majella von und zu Liechtenstein; 16. august 1906 Frauenthali loss, Steiermargi hertsogkond, Austria keisririik – 13. november 1989 Grabs, St. Gallen, Šveits) oli Liechtensteini vürst, Troppau ja Järgerdorfi hertsog ning Rietbergi krahv 1938–1989. Ta oli praeguse vürsti Hans Adam II isa.
Franz Josef II isa oli Liechtensteini prints Alois von und zu Liechtenstein ja tema ema oli Austria ertshertsoginna Elisabeth, viimase Austria keisri Karl I tütar. Poiss sai nime oma ristiisa, Austria-Ungari keisri Franz Joseph I järgi. Franz Josef II-l oli 5 venda ja 2 õde, kõik nooremad ja kõik said täiskasvanuks.
Franz Josef II sai vürstiks 1938 pärast oma isa lastetu onupoja Franz I surma. Õigupoolest võinuks trooni pärida tema isa Alois (1869–1955), kuid isa loobus juba 1921. aastal troonipärimisõigusest vanima poja kasuks.
Franz Josef II oli oma valitsusajal väga populaarne, sest elas esimese Liechtensteini riigijuhina alaliselt riigis. Usuti, et just tänu tema pingutustele jäi riik Teisest maailmasõjast kõrvale.
1984 andis Franz Joseph enamiku oma võimust üle enda pojale ja tulevasele vürstile Hans Adamile. Samal aastal, pärast vastavat (ainult meeste seas korraldatud) rahvahääletust, said Liechtensteini naised viimastena Euroopas valimisõiguse.
Franz Josef II suri pärast 51-aastast valitsemisaega, 26 aastat pärast oma naist. Surres oli ta kõige kauem Euroopas valitsenud monarh.


Franz Josef I.
Franz Joseph I ehk Franz Josef I (1726–1781) oli Liechtensteini vürst 1772–1781.
Ta oli eelmise vürsti Josef Wenzeli vennapoeg ning sai troonipärijaks tolle ainsa poja varajase surma tõttu. Enne vürstiks saamist tegeles ta Saksa-Rooma riigi poliitiliste probleemidega, näiteks tõi Hispaaniast tulevasele keisrile Leopold II-le tema pruudi Maria Theresa.
Vürstina hoolitses Franz Joseph riigi majanduse edendamise ja kunstikogu kasvatamise eest.


Roger Bacon.
Roger Bacon (umbes 1214 – 1294) oli inglise teadlane ja usutegelane. Teda on nimetatud ka Doctor Mirabiliseks (suurepärane õpetaja). Baconit peetakse empirismi rajajaks. Ta oli frantsiskaani munk.


1106.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad - 1100. aastad - 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad
Aastad: 1101 1102 1103 1104 1105 - 1106 - 1107 1108 1109 1110 1111


Ameerika Ühendriikide justiitsministrite loend.
Ameerika Ühendriikide justiitsministrid ("United States Attorneys General")


Tahoe järv.
Vaade Tahoe järvele ja Sierra Nevada mäestikule
thumb
Tahoe järv on järv Põhja-Ameerikas Sierra Nevada mäestikus umbes 2000 m kõrgusel. Asub California ja Nevada osariigi piiril, Carson City lähedal.
Järve pindala on 497 km². Suurima sügavusega 501 m on Tahoe üks sügavamaid järvi Põhja-Ameerikas. Järve voolab 63 jõge ja oja, välja voolab vaid Truckee jõgi. Truckee jõele ehitatud tammiga moodustus järve põhjosas väike paisjärv (veetase tõusis 3 m).
Legendid räägivad, et järves elab koletis Tessie.


Tiitrimine.
Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada (titrant).
Otsetiitrimine.
teatud kogusele tiitritavale lahusele (A) lisatakse titrandi (T) lahust kuni reaktsiooni lõpp-punkti fikseerimiseni.
Tagasitiitrimine.
teatud kogusele tiitritavale lahusele (A) lisatakse liias titrandi (T) lahust; titrandi liig tiitritakse tagasi teise teadaoleva kontsentratsiooniga ainega (B), mis reageerib hästi titrandiga, kuid ei lagunda analüüdi ja titrandi reaktsioonil moodustunud produkti (P).
Asendustiitrimine.
(eelkõige kompleksonomeetrias) titrandi (T) ja nõrgema kompleksimoodustaja (B) vahelise reaktsiooni produktiga (Q) pannakse reageerima tiitritav lahus (A, peab olema tugevam kompleksimoodustaja); määratakse eralduva nõrgema kompleksimoodustaja (B) hulk.


Arkaadia.
Arkaadia on maakond Kreeka Peloponnesose piirkonnas.
Arkaadia on mägine ala Peloponnesose poolsaare keskosas. Arkaadia nimi on arkaadlaste müütilise esiisa Arkase järgi, kes oli Zeusi ja Kallisto poeg.
Antiikajal tegeles Arkaadia elanikkond karjakasvatusega ja Arkaadiat hakati kirjanduses kujutama kui idüllilist maakonda, kus elavad karjused. See kinnistus ka hilisemas kirjanduses ja kujutavas kunstis.
Arkaadia oli Paani kultuse keskus.


Lennukikandja.
Lennukikandja on suur sõjalaev, mis on lennukite ja kopterite baasiks. Lennukikandjal on üks või mitu lennukite maandumisrada ning lennumasinate parkimiskohad.
Tavaliselt on lennukikandjad mereväe suurimad laevad. Praegu tegutseb maailmas 22 lennukikandjat. Lennukikandjad kuuluvad Ameerika Ühendriikide, India, Prantsusmaa, Venemaa, Hispaania, Brasiilia, Itaalia, Tai ja Suurbritannia relvastusse. Lisaks kuulub Hiina Rahvavabastusarmeele endine Nõukogude lennukikandja Varjag. Uusi lennukikandjaid arendavad Hiina RV, Prantsusmaa, India, Venemaa, Jaapan, Suurbritannia ja USA. Samuti on Austraalia, Brasiilia, Prantsusmaa, India, Itaalia, Jaapani, Hollandi, Lõuna-Korea, Hispaania, Suurbritannia ning Hiina Rahvavabariigi mereväes laevu, mis suudavad kanda mitut kopterit.
Ajalugu.
Esimesed katselised õhkutõusud laevalt ja maandumised laevale tehti USA mereväes 1910. ja 1911. aastal. Transpordialusest ümber ehitatud Jaapani lennukikandjalt Wakamiya toimusid 1914. aasta 5. septembril esimesed merelt lähtunud õhurünnakud Saksa sihtmärkidele Tsingtao piiramisel Hiinas.
Esimene lennukikandjaks ehitatud laev oli HMS Ark Royal, mis valmis 1914. aastal. Seda kasutati Esimese maailmasõja ajal. Teise maailmasõja ajal oli ameeriklastel juba 7 lennukikandjat. Jaapanil oli Teise maailmasõja alguses 10 lennukikandjat.
Lennukikandjaid on kasutatud Vabadussõjas, Falklandi sõjas, Lahesõjas ja liitlasvägede Iraagi invasioonis 2003. aastal.
Lennukikandjate klassid.
USA mereväel on maailma suurim lennukikandjate laevastik: üksteist superlennukikandjat teenistuses, üks ehitusel ja kaks plaanis.


Como provints.
Como provints on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Piirneb põhjas Šveitsiga. Provintsi keskus on Como linn.
Como provints jaguneb 162 vallaks (vt Como provintsi valdade loend).


Cremona provints.
Cremona provints on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Provintsi keskus on Cremona linn.
Cremona provints jaguneb 115 vallaks (vt Cremona provintsi valdade loend).
Suurim linn on provintsi pealinn Cremona, teised tähtsamad asulad Crema linn provintsi kirdeosas ning Soresina, Castelleone, Soncino ja Casalmaggiore.
Loodus.
Po jõgi moodustab loodusliku piiri Piacenza provintsiga, ning Oglio jõgi eraldab Cremona provintsi Brescia provintsist.
Cremona provints asetseb Lombardia madaliku keskmes, mida läbivad mitmed jõed, sh Serio jõgi ja Adda jõgi ning niisutuskanalid kuid mägesid siit ei lea.
Majandus.
Majanduses on oluline osa põllumajandusel (kasvatatakse maisi ("Melegot") ja otra, sojat ning suhkrupeeti). Toiduainetest on kuulsad Cremona nougat ("torrone") ning sinep. Tööstus (peamiselt tekstiili– ja keemiatööstus) on koondunud provintsi põhjaosasse, Crema ümbrusesse.


Lecco provints.
Lecco provints on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Provintsi keskus on Lecco linn.
Lecco provints jaguneb 90 vallaks (vt Lecco provintsi valdade loend).


Mantova provints.
Mantova provints on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Provintsi keskuseks on Mantova linn.
Mantova provints jaguneb 70 vallaks (vt Mantova provintsi valdade loend).


Varese provints.
Varese provints on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Piirneb põhjas Šveitsiga. Provintsi keskuseks on Varese linn.
Varese provints jaguneb 141 vallaks (vt Varese provintsi valdade loend).
Olulisemad linnad peale Varese on Busto Arsizio, Gallorato ja Saronno.
Provintsi suurimad järved on provintsi "piirijärved" Lago Maggiore ja Lago di Lugano, Varese lähedal asuvad Lago di Varese huvitava Isolino Virginia saarega ning väiksemad Monate järv ja Comabbio järv.
Varese lähedal asub Campo dei Fiori looduskaitsealune regionaalpark (5400 ha).
350px


Varese provintsi valdade loend.
Varese provintsi valdade loend loetleb Itaalia Vabariigi Lombardia maakonna Varese provintsi vallad (141).


Bergamo provintsi valdade loend.
"Siin on loetletud Itaalia Vabariigi Lombardia maakonna Bergamo provintsi vallad (244).


Chakri Naruebet.
Chakri Naruebet (tai จักรีนฤเบศร; ehitatud 1994–1996 Hispaanias Basani laevatehases) on Tai esimene ja ainuke lennukikandja.
Chakri Naruebet on maailma väikseim kasutusel olev lennukikandja.


Kaljo Aamer.
Kaljo Aamer (17. aprill 1935 Tallinn – 22. november 2002) oli eesti teedeinsener ja majandustegelane.
Ta lõpetas 1960 Tallinna Polütehnilise Instituudi ja 1984 Moskva Rahvamajanduse Akadeemia.
Edgar Savisaare valitsuse ajal oli ta Jaak Tamme alluvuses tööstus- ja energeetikaministri asetäitja. Edgar Savisaare mälestuste järgi pooldasid nad riigiettevõtete kiiret erastamist direktoritele või nende poolt valitud eraomanikele.
Ta oli 1991. aastast Eesti Asfaldiliidu esimees. 19. mail 1993 taandas ta ennast sellelt ametikohalt.
Hiljem oli ta Eesti Kütuse kommertsdirektor, varustusdirektor, rahvusvaheliste suhete direktor ja peadirektori asetäitja ning Eesti Õliühingu nõunik (tegevjuht).
Aastal 1998 sundlõpetati ettevõte EK Pluss AS, mille tegevdirektor Kaljo Aamer oli. Aamer kuulus 1998. registreeritud Osaühingu O.C. juhatusse.
1992. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Demokraatide) nimekirjas valimisringkonnas nr 1 (Põhja-Tallinn) ning kogus 72 (Eestist 68 ja välisriikidest 4) häält.
1995. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Eesti Rahvuslaste Keskliidu) nimekirjas valimisringkonnas nr 3 ning kogus 24 (Mustamäe linnaosast 19 ja Nõmme linnaosast 5) häält. Ta osales 1999. aasta Riigikogu valimistel, kandideerides Mõõdukate nimekirjas.
1999. aasta kohalikel valimistel kandideeris ta Mõõdukate nimekirjas Tallinna linnavolikokku valimisringkonnas nr 3 (Mustamäe ja Nõmme linnaosa) ja 2002. aasta kohalikel valimistel valimisringkonnas nr 6 (Nõmme linnaosa). Aastal 2002 kogus ta 9 häält ja volikokku ei pääsenud.
Aastal 1993 algatati Kaljo Aameri vastu kriminaalasi. Tallinna Linnakohtu 18. mai 1994. aasta otsusega mõisteti ta õigeks.
Isiklikku.
Kaljo Aameri abikaasa oli Ülle Aamer.
Alates 1995. aastast kuulus ta Tallinna Piiskoplikku Toomkogudusse. Aastal 2001 valiti ta koguduse nõukokku. Ta suri 22. novembril 2002 ning ta maeti 6. detsembril Tallinna Metsakalmistule.
Välislingid.
Aamer, Kaljo
Aamer, Kaljo
Aamer, Kaljo


Oscar.
Kodaki teater 2009. aasta Oscari-gala aegu.
Oscar (ingl "Academy Award") on 1929. aastast väljaantav Ühendriikide filmiauhind, millega Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia tunnustab silmapaistvaid filmiloojaid. Esmakordsel Oscarite jagamisel 16. mail 1929. aastal Hollywoodis Roosevelti hotellis pälvis tunnustuse valik 1927. ja 1928. aasta paremaid filme.
Filmiauhinna tunnusmeloodia "Fanfaar Oscarile" ("Fanfare for Oscar") on kirjutanud Jerry Goldsmith. 19. märtsil 1953. aastal kanti Oscari-gala esimest korda televisioonis üle. 2002. aastast toimub auhindade üleandmine Kodaki teatris.
Auhinnakategooriad.
Esimesel korral jagati Oscareid 15 erinevas kategoorias ning juba järgmisel aastal vähendati kategooriate arvu seitsmeni. Sellest ajast peale on erinevate kategooriate hulk siiski ühtlaselt kasvanud, ulatudes hetkel 24ni.
Aastal 1934 lisandusid filmitöötluse, -muusika ja -laulu auhind. 1937. aastal anti esmakordselt auhinnad parima mees- ja naiskõrvalosatäitmise eest. Viimastel aastakümnetel eriti suurepäraseid saavutusi pakkuvate eriefektide kategooria lisandus jagatavate auhindade nimekirja 1940. aastal ning lühidokumentaalfilmi kategooria kaks aastat hiljem. 1948. aastal lisandus jagatavate auhinnakategooriate nimistusse parim võõrfilm ning selle sai Itaalia linateos "Saapapuhastaja" ("Sciuscià").
Auhinnakuju.
Oscari-kuju disainis filmidekoraator Cedric Gibbons. Kuju on tehtud vasest ja niklist ning valatud üle 24-karaadise kullaga. Kuju pikkus on 33,9 sentimeetrit ja see kaalub umbes 3,9 kilogrammi. Alates 1949. aastast nummerdatakse iga kuju. Oscareid valmistab 1982. aastast Chicagos asuv firma "R. S. Owens & Co". 2009. aasta seisuga on välja jagatud 2744 Oscarit.
Kuidas filmiakadeemia auhind Oscari nime sai, ei ole täpselt teada. Levinuim legend räägib, et akadeemia töötaja ja hilisem produtsent Margaret Herrick märkas, et kujuke meenutab tema onu Oscarit. Auhinna hüüdnimi hakkas akadeemia liikmete seas levima ning 1934. aastal kasutas kolumnist Sidney Skolsky Oscari nime rääkides Katharine Hepburni võidust parima naisnäitleja kategoorias. Akadeemia ise hakkas nimetust avalikult kasutama alles 1939. aastal. Kuju ametlikuks nimetuseks on siiski tänaseni "Academy Award" (akadeemia auhind).


Juhan Aare.
Juhan Aare (sündinud 20. veebruaril 1948) on Eesti ajakirjanik ja poliitik, tehnikateadlase Johannes Aare poeg.
Aare sai tuntuks fosforiidisõja ühe avalikustajana 1987. aasta kevadel Eesti Televisiooni saates "Panda". Ta avaldas 28. veebruaril 1987 Noorte Hääles artikli "Stardipauk Valges saalis".
Aastatel 1989–1991 oli ta NSV Liidu rahvasaadik ja 1992–1999 Riigikogu liige.
3. detsembrist 2002 1. jaanuarini 2006 oli ta Eestimaa Rahvaliidu liige.
Ta oli Vihula valla volikogu esimees 2002. aastast, kuid 4. juulil 2005 vabastati tema enda avalduse põhjal sellest ametist.
Aastal 2000 sai ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis Anu Tootsi juhendamisel magistrikraadi politoloogia alal oma raamatu "Fosforiidisõda 1971–1989" alusel.
12. juunil 2005 tabati ta Rakveres autoroolist alkoholijoobega 0,58 promilli.
3. juulil 2010 valiti ta Rahvaliidu esimeheks. 20. novembril 2010 valiti tema asemel esimeheks Andrus Blok.
Isiklikku.
Juhan Aare oli abielus Riina Heinaga. Abielu jäi lastetuks.
Teise abikaasa Anuga sündis tal 2005 poeg Georg Richard.


Magmakamber.
a>i ehitus. Magmakamber on joonisel tähistatud numbriga 11.
Magmakamber on litosfääri ülaosas paiknev reservuaar, mis toidab vulkaani magmaga.
Magmakambris on magma suure rõhu all. Pika aja jooksul võib magma murendada enda ümber olevaid kivimeid, tekitades nendesse pragusid. Kui mõni pragu ulatub maapinnani, siis tungib magma laavana selle kaudu välja ja rõhk magmakambris alaneb. Seda nimetatakse vulkaanipurskeks. Seetõttu asuvad vulkaanid enamasti magmakambri kohal.
Magmakambrisse imbub magma tavaliselt selle põhjas olevate pragude kaudu maapinna sisemusest. Ühtlasi suureneb rõhk magmakambris. Vulkaanide all on sageli magmakambreid kaks üksteise all: üks, väiksem, maapinna lähedal, kust magma vulkaani kaudu välja voolab, ja teine, suurem, sügaval, mis "toidab" ülemist magmakambrit.
Magmakambreid uuritakse peamiselt seismiliste meetoditega. Maavärina tekitatud seismilised lained liiguvad vedelas magmakambris aeglasemalt kui ümbritsevates kõvades kivimites. Seismiliste lainete aeglase liikumise alad vastavadki magmakambritele.
Magmakambreid on keeruline avastada, kui nende kohal vulkaani pole, ja sellepärast on avastatud magmakambrid maapinna lähedal, tavaliselt 1–10 km sügavusel. Geoloogilises mõttes on see maapinnale väga lähedal, kuigi inimesed võivad neid pidada väga sügaval olevateks. Kuna maakera sisemus on märgatavalt kuumem kui maapind, siis võib oletada, et suurematel sügavustel paikneb magmakambreid tihedamalt ja nad on suuremad.
Vulkaanipurske käigus võib kogu magmakamber tühjeneda ja kogu magma selles maapinnale voolata. Seejärel võivad magmakambrit ümbritsevad kivimid sellesse kokku variseda. Kui niisugune varing tekitab maapinnale augu, nimetatakse seda kaldeeraks. Sõltuvalt magmakambri suurusest, asukohast ja muudest asjaoludest võib kokku variseda vulkaani tipp, külg või kogu vulkaan. Kui kaldeerasse tekib järv, nimetatakse seda kaldeerajärveks.
Kui magma ei leia teed maapinnale, siis ümbritsevate jahedamate kivimite tõttu magmakamber jahtub ning selles olev magma tardub ja kristalliseerub. Moodustub intrusiivne tardkivim, mis koosneb graniidist ja gabrost. Jahtumise käigus kogunevad kergemad, väiksema tihedusega komponendid magmakambri ülaossa ja tihedamad komponendid alaossa, aga tardumine ja tahkumine ei alga põhjast, vaid välisseinte äärest, sest need on kõige jahedamad.
Vedelas magmas on lahustunud mitmesugused gaasid. Tahkumise käigus gaasid vabanevad kivimist ja suurendavad rõhku magmakambris. See võib osutuda piisavaks, et vulkaanipurset esile kutsuda. Madalama keemispunktiga komponentide eraldumine muudab magma tavaliselt viskoossemaks, sest silikaatide kontsentratsioon magmas suureneb. Selle tulemusel muutub magma esialgu hoopis voolavamaks ja niisuguses olukorras toimuv vulkaanipurse võib olla veelgi laastavam kui olnuks enne jahtumise algust toimuv kuumema magma purse.


Haljala valla lipp.
Haljala valla lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Haljala valla lipp.
Lipp on kinnitatud 8. märtsil 1994.
Lipu kirjeldus.
Haljala valla lipp on põhivärvilt sinine kangas, mille vardapoolses küljes on 2 ühiku laiune valge püstlaid. Sinisel väljal on kollane kaheksaharuline täht.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:9 ning normaalsuurus 105x135 cm.
Põhjendus.
Sinine ja valge (hõbe) on Virumaa vapivärvid. Kuldne täht sümboliseerib valgust ja teadmisi, rahva edulootusi- ja püüdlusi.
Lipu kasutamise kord.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud valla lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.
Välislingid.
Lipp


Ülle Aaskivi.
Ülle Aaskivi (sünninimi Ülle Kiin; 5. detsember 1950 – 17. jaanuar 2007) oli Eesti jurist, poliitik ja riigiametnik.
Aaskivi lõpetas aastal 1968 Viljandi 1. Keskkooli ja aastal 1974 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna. Ta töötas prokuratuuris ning hiljem valitsuse nõunikuna.
Ülle Aaskivi alustas oma poliitilist karjääri Viljandimaal Rahvarinnet organiseerides ning kandideeris Ülemnõukokku koos Jaak Alliku, Uno Antoni ja Jüri Rätsepaga.
Ta oli Eesti Kongressi, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Põhiseaduse Assamblee liige, samuti üks Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötajatest ning põhiseaduse rahvahääletuse ettevalmistajatest. 20. augustil 1991. aastal hääletas ta Eesti riikliku iseseisvuse poolt ning oli hiljem 20. augusti klubi liige. Ta kandideeris Riigikokku Mõõdukate nimekirjas.
2002. aastal ilmus Eesti põhiseaduse rahvahääletuse 10. aastapäeva puhul Ülle Aaskivi ja Eve Pärnaste koostatud kogumik artiklitest, mälestustest ja dokumentidest "Põhiseaduse tulek".
Esinemine Riigikogus enne presidendivalimisi.
Enne 2006. aasta presidendivalimisi võtsid Rahvaliidu ja Keskerakonna juhtkonnad vastu otsuse keelata oma erakondade liikmetel presidendivalimistel hääletada. Hinnagud otsusele oli vastandlikud: Rahvaliidu esimehe Villu Reiljani sõnul tehti otsus võimalike äraostmiskatsete tõttu, Isamaa ja Res Publica liidu kaasesimees Tõnis Lukas avaldas aga arvamust, et Rahvaliit surub alla saadikute vaba tahet. Aaskivi hinnangul oli see ebademokraatlik samm, millega tema ei saanud kodanikuna nõus olla.
28. augustil 2006 esines Aaskivi Riigikogu istungil pärast valitsuse esindajana valitsuse eelnõude tutvustamist enne presidendivalimiste esimest vooru päevakorravälise isikliku avaldusega (oma sõnul esines ta Eesti Vabariigi kodaniku ja 20. augusti klubi liikmena), milles kutsus kõiki Riigikogu liikmeid üles osalema presidendi valimistel Riigikogus. Ta taunis Rahvaliidu ja Keskerakonna saadikute presidendivalimistel hääletamata jätmist ja kutsus saadikuid üles teenima Eesti riiki.
Ka Aaskivi esinemisele reageeriti mitmeti. Riigikogu tollase spiikri, Keskerakonna liikme Toomas Vareki sõnul kuritarvitas Aaskivi oma positsiooni. "Korrektne oleks olnud, kui ta oleks riigikogu juhatuselt küsinud eelnevalt esinemiseks luba ning näidanud ka oma avaldust," kommenteeris Varek intervjuus Postimehele. "Taolise avalduse peale ma poleks kindlasti luba andnud." Teisalt leidis õiguskantsler Allar Jõks, et "see oli siiras ja julge esinemine." Riigikogu keskfraktsiooni juht Ain Seppik ütles Päevalehele: "Ta käitus inimesena väga julgelt ja sisemise veendumusega ning oli põhjust talle oma austust näidata."
Aaskivi järelehüüdes oma kodulehel nimetas president Toomas Hendrik Ilves teda "suureks väikeseks naiseks".
Isiklikku.
Tal on tütred Birgit Aaskivi ja Signe Aaskivi ning poeg Urmas Aaskivi.
Sirje Kiin on Ülle Aaskivi õde.


Hardo Aasmäe.
Hardo Aasmäe Balti Raamatumessil 6. mail 2010
Hardo Aasmäe (sündinud 11. veebruaril 1951) on Eesti geograaf, ettevõtja ja poliitik.
Hardo Aasmäe on Tallinna 20. Keskkooli vilistlane aastast 1969 ning on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli majandusgeograafina 1974 ning 1982 omandas Leningradi Riiklikus Ülikoolis geograafiakandidaadi kraadi.
Ta on töötanud TRÜ majandusgeograafia kateedris 1974–1977, ENSV Kergetööstuse Ministeeriumis teadustöötajana 1977–1990, Mainori teadusdirektorina 1989–1990, 1992–2006 TPÜs/Tallinna Ülikoolis dotsendina ning juhtimis- ja planeerimisnõustajana. 1995–1996 oli ta AS-i Eesti Fosforiit nõukogu esimees. 2001. aastast on Aasmäe Eesti Entsüklopeediakirjastuse juhatuse liige ning 2002. aastast peatoimetaja. Alates 2005. aastast on ta OÜ Mark Invest nõukogu liige. Ta on Eesti Entsüklopeediakirjastuse suurim aktsionär 25,6% osalusega.
Aasmäe oli NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991. Tallinna linnapea 1990–1992, 1991 juhtis ta ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee likvideerimist (nn. "Aasmäe komisjoni"). Ta oli NLKP liige 1975–1990, Eestimaa Rahvarinde volikogu ja eestseisuse liige 1990–1991 ning oli Arengupartei üks asutajaid 1996.
Ta on aastaid teinud raadiosaateid ja kuulub alates 1998. aastast saatesarja "Mnemoturniir" Tarkade klubisse. Hardo Aasmäe on Eesti Geograafia Seltsi ja MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum liige ning ta oli 2008. aastani Eesti Rooma Klubi president.


Seismoloogia.
Seismoloogia on teadusharu, mis uurib maavärinaid ja Maa siseehitust, kasutades selleks loodusliku tekkega seismilisi laineid.


Laekvere valla lipp.
Laekvere valla lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Laekvere valla lipp.
Lipp on kinnitatud 23. novembril 1995.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline okaspuuoksalõikeliselt püstisuunas poolitatud kangas. Lipu vardapoolne osa on kollane, lehviv pool roheline.
Põhjendus.
Lipukujundus märgib Laekvere vallale iseloomulikku metsarikkust ning jahimajandust ja viitab ka tuntud Laekvere männile.


Seismomeeter.
Seismomeeter on instrument, millega mõõdetakse seismilisi laineid.
Seismomeetreid kasutatakse maavärinate tugevuse ja asukoha määramiseks ning Maa siseehituse uurimiseks.


Andrei Abduvalijev.
Andrei Abduvalijev (sündis 30. juunil 1966 Leningradis) on endise NSV Liidu, 1992–1997 Tadžikistani ja alates 1997. aastast Usbekistani kergejõustiklane (vasaraheitja). Olümpiavõitja (1992) ka kahekordne maailmameister (1993 ja 1995)


Haldusüksus.
Haldusüksus on haldusjaotusel põhinev, seaduse ja teiste õigusaktidega kindlaks määratud staatuse, nime ja piiridega üksus, mille territooriumi ulatuses teostatakse riiklikku või omavalitsuslikku haldamist.
Eestis praegu kasutatavad haldusüksused on maakond, vald ja linn. Ajalooliselt on Eesti olulisimaks haldusüksuseks olnud kihelkond (alates muinasajast kuni 1920ndate aastate alguseni), mida tihti on rühmitatud kreisideks.


Seismilised lained.
Seismiline laine on igas suunas eemale leviv deformatsioonienergia kandja, mis tekib energia kiirel vabanemisel.
Seismilised lained levivad Maa sfäärides ja piki maapinda. Lained võivad tekkida looduslikult ja tehislikult. Loodusliku tekkega lained pärinevad maavärinate epitsentrist ja levivad sellest eemale suure kiirusega. Tehislikud lained on põhjustatud plahvatuse tagajärel vabanevast seismilisest energiast.
Seismoloogia on geoloogia teadusharu, mis uurib maavärinaid ja Maa sees leivaid seismilisi laineid. Laineid registreerib seismograaf, mis mõõdab maapinna võnkumisi ja lindistab neid. Tulemusena moodustub graafik ehk seismogramm, mis väljendab võnkumisamplituudi sõltuvust ajast. Seismogrammi abil saab määrata maavärina magnituudi. Seismilised lained registreeritakse ülemaailmse seismojaamade võrgustiku kaudu. Seega Jaapanis või Indoneesias esinevaid maavärinaid saab registreerida ka Eestis.
Seismoloogia abil tuvastati Maa sfäärid. Maa pealmise osa moodustab maakoor, mille all paikneb astenosfäär ja vahevöö. Vahevööle järgnevad välis- ja sisetuum.
Seismomeetria on teine geoloogia haru, mis uurib maakoore ülemisi sfääre kuni mõnekümne kilometri sügavuses. Selleks tekitatakse tehislikke laineid, mille plahvatusallika asukoht on täpselt teada. Laineid registreeritakse maapinnal geofooni abil ja salvestatakse seismogrammi näol. Edaspidi uuritakse murdunud laine ja peegeldunud lainete saabumisaegu.
Seismilisi laineid ja nende levikut ning füüsilisi omadusi uurivad geofüüsikud ja seismoloogid.
Lainete tüübid.
Seismilisi laineid on kahte tüüpi, nn keha- ja pinnalained. Kehalained, mis ulatuvad Maa sisesfääridesse, jaotatakse kaheks P (piki-), ja S-(risti-) laineteks. Pinnalained, mis saavad levida mööda maapinda, on jaotatud Raylegh' ja Love'i laine laineteks. Lainete levikukiirust Maa sisemuses ja piki selle pinda määravad kivimite keemilis-füüsikalised omadused: koostis, tihedus ning elastsusmoodulid (elastsus-, nihke-, mahumoodulid ja Poissoni tegur). Samuti mõjutavad lainete kiirust temperatuur ja rõhk.
P-lained.
P-laine (ingl. k. primary) ehk pikilaine on seismiline laine, mis levib tahkes, vedelas kui ka gaasilises keskkonnas. Maa sisemuses levivad P-lained on seismilised lained ja võivad tekkida maavärinate tagajärjel. Õhus levivad pikilained on helilained. P-laine puhul liiguvad kehaosakesed paralleelselt laine levikusuunaga. Kui laine läbib keha, siis selle osakesed surutakse kokku ja hõrendatakse vaheldumisi.
P-laine levikukiirus varieerub oluliselt sõltuvalt keskkonna omadustest. Näteks levib pikilaine õhus helilainena kiirusega 0.3 km/s, vees kiirusega 1.5 km/s. Maakoores on levikukiirus alates 6 km/s ja see suureneb sügavusega. Maksimaalse kiiruse 14 km/s saavutavad pikalained Maa vahevöö ja välistuuma piiril (D’’ tase), sügavusel 3000 km..
kus K on mahumoodul (keha kokkusurutamatus), µ on nihkeelastsusmoodul (esimene Lamé parameeter), ρ on materjali tihedus, ja λ on teine Lamé parameeter.
Pikilained levivad kõigist lainetest kiiremini. Seega saabuvad need seismojaama esimesena ja salvestatakse seismogrammile.
S-lained.
Võrrandist järeldub, et levikukiirus sõltub keskkonna jäikusest ja selle tihedusest.
Maakoores ristilained levivad kiirusega 3–4 km/s ja see kasvab koos sügavusega. Maksimaalse kiiruse 7 km/s laine saavutab sügavusel 3000 km, vahevöö ja välistuuma piirpinnal. Tahket sisetuuma läbib S-laine kiirusega 2.5-3.0 km/s. Ristilained levivad üldiselt aeglasemalt kui pikilained. Seega jõuab S-laine seismojaama teisena, pärast P-lainet.
Pinnalained.
Pinnalaineid on kahte tüüpi: Rayleigh’ ja Love'i. Need eksisteerivad vaid elastse keskkonna vabapinnal, st maapinnnal ja mere põhjal. Pinnalainete amplituud on suurim keha pinnal ning väheneb eksponentsiaalselt sügavusega. Seda tüüpi lained levivad epitsentrist eemale kiirusega ~ 2 -4 km/s mööda pinda. Pinnalainete levikukiirus sõltub laine sagedusest. Mida suurem on produtseeritud laine sagedus, seda väiksem on lainepikkus ja seda aeglasemalt laine levib.
Pinnalained on silmaga nähtavad (maapinna liikumine) ja neid tunnevad inimesed maavärina ajal. Aineosakeste liikumine on suurim just pinnalainete puhul, sellepärast põhjustavad need suurimat kahju.
Seismojaama jõuavad pinnalained viimasena, pärast P- ja S-laineid. Neil lainetel pole seismoloogias erilist tähtsust.
Rayleigh' lained.
Raylegh’ laine on seismiline pinnalaine, mis levib ainult mööda vabapinda. See on kõige aeglasemalt leviv seismiline laine. Raylegh’ laine tekib P- ja S- lainete vastastikmõjul maapinnaga. Seda tüüpi lained liiguvad kiirusega ~3 km/s. Need lained võivad teha mitu ringi Maa ümber, enne kui hajuvad. Kehas, mida läbib Raylegh’ laine, liiguvad osakesed lainelevikusuunaga paralleelselt. Samal ajal alluvad aineosakesed ellipsoidaalsele liikumisele. Üldises mõttes sarnanevad Raylegh’ lained vee lainetusega.
Love'i laine.
Love'i laine on seismiline pinnalaine, mis levib ainult mööda maapinda. Selle laine puhul liiguvad aineosakesed paralleelselt maapinnaga ja risti laine levikusuunaga. Maapinnal on Love'i laine amplituud maksimaalne, kuid sügavuse suunas kahaneb eksponentsiaalselt. Love' lained levivad aeglasemalt kui P- ja S-, aga kiiremini, kui Ralegh’ lained. Love'i laine kiirus on ~3 km/s, kuid sõltub produtseeritud laine sagedusest.
Nagu Raylegh’, teeb Love'i laine mitu ringi Maa ümber enne täielikku hajumist. Maavärina puhul tekitavad Love'i lained suuri kahjustusi eriti epitsentri läheduses. Just seda tüüpi laineid tunnevad inimesed maavärina ajal.


Athanasios.
Athanasios Aleksandriast ehk Athanasios Suur (Αθανάσιος) (ladinapäraselt Athanasius; kasutatakse ka nimekuju Atanasius; umbes 295–298 Aleksandria – 2. mai 373 Aleksandria) oli üks olulisemaid varakristlikke kreeka kirikuisasid ja alates 328. aastast Egiptuse Aleksandria piiskop (Aleksandria patriarh; sellena Athanasios I ehk Athanasius I).
Tema juhtimisel loodi dogmaatiline ortodoksne õpetus, mis sai aluseks nii katoliku kui ka õigeusu kirikule. Ta oli üks väljapaistvamaid arianismi vastaseid, keda juba eluajal hüüti kiriku sambaks (selle aunime sai ta Nazianzose Gregorioselt) ja ortodoksia isaks.
Athanasios on õigeusu kiriku pühak (Aleksandria piiskop Athanasios (Atanasius)), katoliku kiriku pühak ja Kiriku doktor ning kopti kiriku pühak.
Nimi.
Nimi "Athanasios" tähendab kreeka keeles 'surematu'. Nime kasutatakse eesti keeles sageli läänekristluse traditsiooni järgi kujul "Athanasius". Mattias Palli kasutab nimekuju "Atanasius".
Athanasiose järgi on vene keelde tulnud eesnimi "Afanassi".
Kirikulooline taust.
Athanasios elas 4. sajandil, mil kristlus oli muutunud Vana-Rooma olulisimaks usundiks.
Üks Athanasiose õpetajaid, Aleksandria piiskop Petros suri 311 märtrina.
Aastal 313 andis Milano edikt kristlastele usuvabaduse.
Aastal 325 toimus esimene oikumeeniline kirikukogu, I Nikaia kirikukogu. Athanasios osales sellel piiskop Alexandrose sekretärina.
Athanasios etendas võitluses arianismiga olulist osa. Kristluse ideoloogia ümber käis äge võitlus, sest Piiblit võib tõlgendada väga erinevatel viisidel, kuid kiriku ametlikuks poliitikaks oli juba siis tunnistada neist interpretatsioonidest õigeks vaid üks. 4. sajandi esimesel poolel oli aktuaalne katoolse kiriku võitlus Areiose väga populaarse õpetusega (arianismiga). Arianism väitis, et Jeesus polnud jumalikku päritolu, vaid oli lihtsalt inimene, kel oli täita jumalik missioon. Kuid suurem osa kirikutegelastest eesotsas Athanasiosega leidis, et Jeesus pidi olema sama jumalik kui Jumal ise. Seda võib seletada nii selgema eristumise tahtega judaismist, kus valitseb range monoteism (ariaanlik kristluski rõhutas vaid Jumala tähtsust ning degradeeris Kristuse peaaegu teiste prohvetite tasemele) kui ka sellega, et religiooni püüti teha inimlähedasemaks, tõstes abstraktse Jumal-Isa kõrvale inimlikuma ja lihtrahvale mõistetavama Jumal-Poja. Lisaks tõstis Athanasios esile ka Püha Vaimu.
Sünniaeg.
Athanasiose sünniaeg ei ole täpselt teada. Enamasti arvatakse, et ta sündis ajavahemikus 296–298, kuid on ka võimalik, et ta sündis alles 300. aasta paiku või siis 295. aasta paiku. Antiigileksikon annab sünniajaks 295. On teateid, et tema valimisel Aleksandria piiskopiks (328) ei olnud ta veel saanud 30-aastaseks, nagu oli nõutav, või esitas end vanemana, kui ta tegelikult oli. Kui see on tõsi, siis ei saanud ta sündida enne 298. aastat. Sel juhul on aga peetud vähetõenäoliseks, et ta oli 311. aastal surnud piiskop Petrose õpilane ja kirjutas juba 318. aastal teoloogilisi teoseid. Mõningate autorite arvates pidi ta neil põhjustel sündima koguni 293. aasta paiku.
Välimus ja oletused päritolu kohta.
Athanasios oli pisut alla keskmist kasvu ja kõhetu, kuid hea kehaehitusega ja väga energiline. Tal oli ilusa kujuga pea, õhukesed punakaspruunid juuksed, väike, kuid tundlikult liikuv suu, kotkanina ning läbitungiv, kuid lahke pilk. Vastased nimetasid teda välimuse ning ka sapise sõjakuse tõttu "homunculuseks. Välimuse põhjal on arvatud, et ta võis olla kopt.
Iseloom.
Athanasios oli sõjakas, salvava huumoriga, karm ja järeleandmatu ning karmi enesedistsipliiniga. Ta oli kiire taibuga, hea vaistuga, sundimatu ja lahke käitumisega ning meeldiva jutuga. Ta oli alati julge.
Noorpõlv.
Athanasios kasvas üles kristlikus perekonnas. Lapsena oli ta veel tunnistajaks kristlaste tagakiusamistele. Need tegid ta karmiks ja järeleandmatuks. Hea hariduse tõttu on arvatud, et perekond oli jõukas. Siiski võib see olla tingitud teda soosinud piiskop Aleksandrose hoolitsusest.
Athanasios sai suurepärase kreeka hariduse. Ta õppis grammatikat, retoorikat ja filosoofiat. Tema teostest ilmneb Platoni, Homerose, Aristotelese ja uusplatonismi hea tundmine. Aleksandrias õppis ta ka Piiblit sügavalt tundma. Athanasios olevat õppinud 311. aastal surnud Aleksandria piiskopi Petrose juures.
Nooruses lävis ta Egiptuse kõrbemunkadega, sealhulgas Antonios Suurega. Nendelt õppis ta enesedistsipliini ja vaoshoitust, mille pärast teda austasid ka vaenlased. Ka hiljem oli ta kõrbemunkadega heades suhetes ja leidis sageli nende juures pelgupaiga. Mõned autorid on Athanasiose lähedastes suhetes kõrbemunkadega kahelnud.
Athanasios asus elama Aleksandria patriarhi Alexandrose juurde. Aastal 318 oli ta juba diakon ja Alexandrose sekretär. Rufinuse teatel olevat Athanasios piiskop Alexandrosele, kes astus ametisse 313, silma torganud piiskoppi mängiva poisina. Alexandros olevat Aleksandria Petrose märtrisurma aastapäeval pärast jumalateenistust sööma kutsunud hulga prelaate. Külalisi oodates olevat ta aknast näinud maja all mererannal mängivaid poisse. Nad mängisid ristimist. Alexandros käskis poisid enda juurde tuua. Üks poistest (Athanasios) olevat mänginud piiskoppi ning ristinud mõned oma kaaslased. Alexandros otsustas lugeda need ristimised tõelisteks ning panna poisid vaimulikuks õppima.
Juba enne arianismitüli puhkemist (318) või vähemalt enne 323. aastat kirjutas Athanasios raamatukesed "Paganate vastu" (ladina "Contra Gentes") ja "Sõna lihakssaamisest" ("Oratio de Incarnatione"), milles ta näitab oma usu keskse elemendina Jumala inkarneerumist Jeesuses Kristuses ja seega Jumala kohalolu ajaloos. Nõnda on arusaadav, et ta nägi ariaanluses ähvardust kristluse põhiväidetele. Hieronymus võtab need kaks teost kokku nime all "Adversum Gentes Duo Libri" ('Kaks raamatut paganate vastu').
Umbes 319 hakkas preester Areios õpetama, et oli aeg, mil Jeesus Kristust veel olemas ei olnud, ning Jumal-Isa sünnitas või lõi ta alles hiljem.
Juba Aleksandrose 321. aasta entsüklika, milles arianism hukka mõisteti, oli stiili ja sisu järgi otsustades tõenäoliselt osaliselt Athanasiose kirjutatud.
Nikaia oikumeeniline kirikukogu.
Athanasios saatis esimesel Nikaia kirikukogul (325) Aleksandrost diakonina. Athanasioselt pärinevad tänini säilinud teated Nikaia kirikukogust. Kuigi Athanasios oli kirikukogul viibinud teoloogidest kõige väljapaistvam, ei olnud tal kirikukogul kuigi suurt mõju. Kirikukogu raames toimunud nõupidamistest ta osa ei võtnud, küll aga polemiseeris ta mitteametlikel debattidel otsekoheselt ariaanide vastu. Hiljem kaitses ta kirikukogu seisukohti, oma ariaanidevastased tööd kirjutas ta aga 13 või 14 aastat hiljem.
Tegevus Aleksandria patriarhina.
8. juunil 328 pühitseti Athanasios 17. aprillil surnud Aleksandrose järglasena Aleksandria patriarhiks. Athanasios valiti piiskopiks ühehäälselt, kuigi tal oli Egiptuse kirikus vastaseid. Vastuseisu põhjustas suurelt jaolt Athanasiose otsustav ariaanlusevastasus. Varsti hakkasid ariaanide juhid tema kohta kuulujutte levitama. Ta türanniseerivat kirikut. Samuti olevat Athanasios meletiaanide (Lykopolise Meletiose pooldajate) piiskopi Arseniose tapnud ja tema käe ära lõiganud, et kasutada seda maagilistes rituaalides. Selle tõenduseks näidati ühel kirikukogul Tüüroses kuivatatud inimkätt. Athanasiosel õnnestus aga samal kirikukogul esitleda väidetavalt mõrvatud piiskoppi, kes oli elus ja terve.
Üks ariaanide juhte Eusebios Nikomeediast taotles oma sõbra Areiose kiriklikku rehabiliteerimist. Selle tulemusena tegi keiser Constantinus Suur 328 Athanasiosele ettepaneku, et too taastaks Areiose presbüteriametis Aleksandrias. Athanasios keeldus seda tegemast, mistõttu Eusebiosest sai tema surmavaenlane. Athanasiose vastased liitusid Lykopolise Meletiose pooldajatega, kes Athanasiost laimasid. Constantinus kutsus 331 Athanasiose Nikomeediasse ülekuulamisele. Athanasios õigustas end hiilgavalt, nii et keiser andis talle kaasa kirja aleksandrialastele, milles ta tõendas oma heatahtlikkust Athanasiose vastu.
Kui Athanasios uute süüdistuste ja laimu ajendil 334 Kaisareasse sinodile kutsuti, siis ta sinna ei läinud, vaid veenis Constantinus I kirjalikult nende süüdistuste alusetuses. Tema vastased aga ütlesid keisrile, et Athanasios on rahurikkuja ja tuleb seepärast kõrvaldada. Constantinus I nõustus Athanasiose "personaalküsimuse" arutamisega sinodil enne hauakiriku sissepühitsemist Jeruusalemmas. Ta tegi Athanasiosele ettepaneku ilmuda kirikukogule Tüürosesse, kui ta ei taha, et ta sinna väevõimuga tuuakse. Athanasios asuski 11. juulil 335 Aleksandriast Tüürose poole teele. Teda süüdistasid Meletiose pooldajad ja tema üle mõistsid kohut Eusebiose pooldajad. Et sinodil pöördus asi Athanasiose kahjuks, lahkus ta salaja Tüürosest ning sõitis Konstantinoopolisse, et keiser talle õiguse annaks. Ka kirikukogust osavõtjad suundusid Konstantinoopolisse, kus nad oma nõupidamisi jätkasid ning otsustasid Areiose kirikusse tagasi võtta. Athanasios jõudis Konstantinoopolisse 30. oktoobril. Tema palvel kutsus Constantinus I kirikukogust osavõtjad liikmed õukonda. Kohale ilmusid Eusebios Nikomeediast, Eusebios Kaisareast, Theognos Nikaiast, Patrophilos Skyrhopolisest ning õhtumaa ariaanid Ursacius Singinduumist ja Valens Mursast. Nad süüdistasid Athanasiost poliitilistes salasepitsustes. Eusebios Nikomeediast nimetas Athanasiost ohtlikuks fanaatikuks, kellel on nii suur mõjuvõim, et ta on suuteline Egiptusest tulevad viljalaevad peatama. Et Konstantinoopol ja Rooma sõltusid Egiptuse viljast, tabas see hoiatus Constantinuse tundlikku kohta. 335. aasta lõpus pagendas keiser Athanasiose ilma ülekuulamiseta Augusta Treverorumisse (praegune Trier).
Pärast Constantinuse surma (22. mail 337) otsustasid tema kolm poega, et arvukad arianismitüli tõttu pagendatud piiskopid võivad tagasi pöörduda. 23. novembril 337 naasis Athanasios Aleksandriasse.
Hommikumaad valitses Constantius II, Galliat, Britanniat ja Hispaaniat Constantinus II ning Itaaliat, Illüüriat ja Aafrikat Constans. Eusebios Nikomeediast üritas uuesti Athanasiost kukutada ning võitis oma Nikaia-vastase kirikupoliitika poolele Constantiuse.
339. aasta algul tagandati Athanasios ühe Antiookia sinodi otsusega ning Aleksandria piiskopiks pühitseti kapadooklane Gregorios Aleksandriast. 18. märtsil saabus Aleksandriasse Egiptuse eksarh ning andis teada, et keiserliku dekreedi alusel on Athanasiose järglaseks määratud Gregorios. Järgmisel ööl Athanasios, keda jälitati, põgenes. Samal ajal põles Theonase kirik. Nelja päeva pärast asus Gregorios sõjaväe kaitse all Aleksandriasse. Rahutused ja parteidevaheline võitlus jätkusid. Kui Athanasios linna lähedal asuvas naaberkirikus oma elu pärast kartma hakkas, sõitis ta Rooma. Mõne aja pärast jõudsid sinna ka teised pagendatud Nikaia kirikukogu pooldajad, sealhulgas Markellos Ankyrast. Nii kisti arianismitülisse ka läänekirik, mis asus otsustavalt Athanasiose poolele. Sellest ajast pärinevad tema head suhted paavst Julius I ja Rooma vaimulikkonnaga.
Sügisel 340 mõistis Julius I kokku kutsutud Rooma kirikukogu Athanasiose ja Markellose kõigis süüdistustes õigeks ning kuulutas tema tagandamise õigusvastaseks. Kirikukogu ülesandel teatas paavst sellest idakirikule. Constantinus I alustatud ja Constantiuse lõpetatud Antiookia kuldbasiilika sissepühitsemise puhul oli Antiookias suvel 341 koos kirikukogu, mis mõistis Markellose õpetuse hukka ning asendas Nikaia usutunnistuse kolme erineva vormeliga, mis vältisid nii vormelit "Isaga üheloomuseline" kui ka ariaanlikke vormeleid. Uuel kirikukogul sügisel 341 lepiti kokku neljandas Antiookia vormelis.
Arianismile lähedal seisnud Constantinus II langes 340 sõjas Constansiga. Nüüd valitses Constans kogu Õhtumaad. Ta kutsus hilissügisel 342 Athanasiose enda juurde Mediolanumisse (praegu Milano) ning teatas talle, et mõningate piiskoppide palvel on ta kutsunud oma venda üles kutsuma kokku üleriigilise sinodi. Et Constantiusel oli parajasti venna toetust tarvis, täitis ta Constansi soovi. Athanasios jäi Mediolanumisse, kuni Constans laskis tal pärast oma Britannia sõjakäiku suvel 343 Trieri tulla. Sealt sõitis Athanasius koos Córdoba Hosiusega Sardicasse ehk Serdicasse (praegune Sofia), kus kirikukogu hilissügisel 343 (on oletatud ka 342. aastat) kokku tuli. Umbes 80 Eusebiose pooldajat Hommikumaalt nõudsid umbes 90 või 100 Õhtumaa piiskopilt ning nende poole hoidvatelt samaolemuslikkust pooldavatelt hommikumaalastelt kohalviibivate pagendatud piiskoppide Athanasiose, Ankyra Markellose ja Gaza Asklepase väljaheitmist sinodilt. Kui sellest keelduti, eraldusid Eusebiose pooldajad eraldi kirikukogule. Pärast uut uurimist kuulutas enamuskirikukogu Athanasiose, Markellose ja Asklepase süütuteks ning nende järglased usurpaatoriteks. Kumbki pool pani teise kirikuvande alla. Nii oli ida- ja läänekiriku vaheline osadus katkenud. Constantiuse katse Eusebiose pooldajate kirikukogu otsuseid Hommikumaal väevõimuga ellu viia soikus, sest päevakorras oli sõda Pärsiaga. Gregorios Aleksandriast suri 26. juunil 345. Nüüd lubas Constantius Athanasiosel pagendusest naasta. 22. oktoobril 346 saabus Athanasios Aleksandriasse. Rahvas võttis ta vaimustusega vastu. Isegi arvukad kõrbemungad tulid teda tervitama. Nõnda ilmne toetus võimaldas Athanasiosel umbes kümneks aastaks Aleksandriasse jääda.
Pärast Constansi surma (350) sai ainuvalitsejaks ariaan Constantius ning algas ariaanidepoolne tugev surve. Eusebiose pooldajad esitasid teisel Sirmiumi kirikukogul üldsõnalise usutunnistuse, nn esimese Sirmiumi vormeli, mis pidi asendama Nikaia usutunnistust. See oli kooskõlas 341. aasta Antiookia kirikukogu usutunnistusega. Õukonnapiiskoppide Ursaciuse ja Valensi algatusel muutus keisri ariaanlik poliitika agressiivseks. Arlesi kirikukogul 353 ja eriti Milano kirikukogul 355, kus osales üle kolmesaja läänekiriku piiskopi ja vähesed idakiriku piiskopid, nõudis Constantius õhtumaa piiskoppidelt Athanasiose hukkamõistmist ja Nikaia usutunnistusest loobumist, 351. aasta esimese Sirmiumi vormeli tunnustamist ning osaduse taastamist idakirikuga. Keiser pani end maksma. Tõrkujad (sealhulgas Eusebius Vercellist, Lucifer Calarisest, Dionysius Milanost, Liberius Roomast, Hilarius Poitiers'st ja Paulinus Trierist) pagendati.
Suvel 355 saabus Aleksandriasse Athanasiose kukutamist ette valmistama riigikantselei ametnik, kes aga nelja kuu pärast linnast lahkus, sest ta nägi, kui ustavalt rahvas oma piiskopi poole hoidis, ega julgenud seetõttu midagi ette võtta. Egiptuse sõjaväehalduse ülemale, kes jaanuaris 356 Aleksandriasse ilmus, kuulutas Athanasios, et ta kuuletub üksnes kirjalikule väljasaatmiskäsule. 9. veebruaril 356 tungis koguöise teenistuse ajal sõjavägi Theonase kirikusse. Järgnes möll ja verevalamine. Tunglemises õnnestus Athanasiosel vahistamisest pääseda ning ta põgenes Egiptuse kõrbemunkade juurde. 24. veebruaril 357 astus Athanasiose järglasena Aleksandrias ametisse kapadooklane Georgios.
Pärast Nikaia usutunnustuse vastaste võitu ilmnesid nende omavahelised lahkarvamused. Tekkis kolm parteid. Esimese partei moodustasid radikaalsed ariaanid Areiose ja Eunomiuse juhtimisel. Neid nimetati eksukontiaanideks, anhomoilasteks ja heterusiastideks.
Teise partei moodustasid homoiousiaanid, suur osa origeneslikust keskparteist. Seda juhtis Basileios Ankyrast, kes esitas 358 Ankyra kirikukogul vormeli, et Jumal-Poeg on "olemuselt isa sarnane". Kolmas partei oli homoilased, õukonnapartei Ursaciuse ja Valensi juhtimisel. Aastal 357 kolmandal Sirmiumi kirikukogul vältisid nad nn teises Sirmiumi vormelis "ebapiibellikke väljendeid" "olemuselt üks" ja "olemuselt võrdne" ning jäid kindlaks Poja allutatusele Isale. Mais 359 leppisid homoilased ja homoiousiaanid V Sirmiumi kirikukogul keisri juuresolekul kokku nn neljandas Sirmiumi vormelis, mis nimetas Poega "Isa sarnaseks Pühakirja järgi" ning lõpuks kordas: "igas suhtes Isa sarnane".
Constantius kutsus 359 kokku kaks eraldi kirikukogu, Õhtumaa kirikukogu Riminisse (Ariminumisse) Itaalias, Hommikumaa kirikukogu Seleukiasse Isaurias. Kumbki kirikukogu pidi toimuma omaette ning hiljem pidi kumbki neist saatma Konstantinoopoli õukonda kümme saadikut, et Õhtumaa ja Hommikumaa kirik omavahel kokkuleppele jõuaksid.
Mais 359 tuli kokku Õhtumaa kirikukogu. Kohal oli kolm-nelisada piiskoppi, sealhulgas umbes 80 ariaani. Enamus kuulutas end Nikaia kirikukogu pooldajateks ning 21. juulil pandi Valens ja Ursacius kirikuvande alla. Keisri juurde läkitati kümme saadikut ning paluti lubada kirikukogul laiali minna. Ka vastaspartei saatis oma saadikud Konstantinoopolisse. Constantius teatas kirikukogule, et saadikud peavad teda Adrianoopolis ootama, sest "sõjaliste ettevõtmiste tõttu" ei saa ta neid praegu vastu võtta. Kirikukogu liikmetel, kes kordasid laialiminekupalvet, käskis keiser Riminisse jääda. Vahepeal leppisid enamuse saadikud vähemuse saadikutega kokku ja võtsid läbirääkimistel Nikaias Traakias 10. oktoobril vastu Valensi poolt muudetud neljanda Sirmiumi vormeli: fraas "igas suhtes" tõmmati maha.
Pärast nende tagasitulekut tunnustus enamus Riminis seda vormelit ning palus keisril kirikukogu laiali saata. Et aga veel umbes kakskümmend piiskoppi selle vormeli heakskiitmisest keeldusid, pidid kõik kohale jääma, kuni detsembris lõpuks kõik järele andsid. Valens sõitis üksmeelele jõudnud kirikukogu saadikutega Konstantinoopolisse keisri juurde. Septembris 350 algas Seleukias Hommikumaa kirikukogu. Enamuses olid homoiousiaanid. Vähemuse juht Akakios Kaisareast esitas vormeli, mis oli neljanda Sirmiumi vormeliga sisulises kooskõlas, ainult et seal oli "mittesarnane" hukka mõistetud ja "igas suhtes" maha tõmmatud. Kirikukogu lõhenes. Homoiousiaanid pidasid omavahel edasisi läbirääkimisi, tagandasid Akakiose ja teised peamised opositsiooni esindajad ning saatsid keisri juhtnööri järgi Konstantinoopolisse kümme saadikut. Seal ootasid neid juba akakiaanide esindajad. Parteidevaheline võitlus jätkus. Homoiousiaanid saavutasid Akakiose hukkamõistmise. Akakiaanidega liitusid Valens ja Rimini kirikukogu saadikud, kes detsembris Konstantinoopolisse saabusid. Keisri surve all võtsid ka Seleukia saadikud 31. detsembril vastu Nikaia vormeli ja Akakios tähistas 360 oma pooldajatega Konstantinoopoli kirikukogul homoilaste võitu.
3. novembril 361 Constantius suri. Keiser Julianuse võimuletulekuga algas arianismitüli viimane faas (361–381). Kõik pagendatud tohtisid tagasi pöörduda. Athanasios saabus 21. veebruaril 362 Aleksandriasse ning sai kohe jälle oma piiskopitoolile istuda, sest vastupiiskop Georgios oli rahvaülestõusu käigus 30. novembril 362 vangistatud ja 24. detsembril mõrvatud. Athanasios taotles kõikide arianismi vastaste ühinemist ning nõudis sellepärast 362 Aleksandria kirikukogul ainult Nikaia usutunnistuse üldist tunnustamist, jättes konkreetse tõlgendamise igaühe otsustada tingimusel, et arianism on välistatud. Homoiousiaanid ja homousiaanid ("vananikaialased") lähenesid teineteisele oluliselt. Nii tekkis "uusortodoksia" ehk "noornikaialaste" dogmaatiline suund. Vananikaia vormelist "olemuselt üks" sai uusnikaia vormel "olemuselt võrdne". Vana- ja uusnikaialaste edasist ühinemist taotlesid "kolm suurt kapadooklast" Basileios Suur, Gregorios Nazianziosest ja Gregorios Nyssast.
Pärast lühikest tegevusaega saatis Julianus Athanasiose maalt välja. 24. oktoobril 362 lahkus ta Aleksandriast ja läks Teebasse. Saades teada Julianuse surmast (26. juuni 363), sõitis ta keiser Jovianuse juurde, kes võttis ta Antiookias aupaklikult vastu, ja saabus 20. veebruaril 364 Aleksandriasse.
Pärast Jovianust valitses läänes Valentinianus I ja idas tema arianismimeelne vend Valens. Homoiousiaanlik Lampsakose kirikukogu sügisel 364 kuulutas 360. aasta Konstantinoopoli kirikukogu otsused kehtetuks ning varsti pärast toda kirikukogu aset leidnud homoiousiaanlike piiskoppide tagandamise homoilaste poolt mitteõiguspäraseks. Valens käskis kevadel 365 kõik Constantiuse poolt tagandatud piiskopid, kes Julianuse ajal olid oma positsioonid tagasi saanud, uuesti ära ajada. Athanasios põgenes 5. oktoobril 365 salaja linnast "uue jõe äärsesse villasse" Aleksandria lähedal, enne kui keiser jõudis langetada prefektide poolt palutud otsuse, kas ka Athanasios käib selle edikti alla. Keisri käsuga pandi ta 1. veebruaril 366 jälle ametisse. Tema elu viimasel seitsmel aastal teda enam ei rünnatud.
Ariaanluse vahelduva edu tõttu pagendati Athanasios Aleksandriast kokku viis või võib-olla seitse korda, kuid tema võim taastus iga kord. Selle kohta käib fraas "Athanasius contra mundum" ('Athanasius maailma vastu'). Üks pagenduskohti oli Trier, kus teda 335 või 336–337 ja 343 võõrustas piiskop Maximinus. Aastatel 339–345 viibis ta põhiliselt Roomas. Ainult aastatel 366–373 sai ta takistamatult oma patriarhiaadis tegutseda.
Tegevus ja looming.
Athanasios jäi leppimatuks arianismi vastaseks ning suutis saavutada selle ketserluseks tunnistamise.
Kuni oma teise pagenduseni (339) eelistas Athanasios Jumal-Poja ja Jumal-Isa vahekorra sõnastamisel fraase "olemuselt sarnane" ja "igas suhtes sarnane". Hiljem hakkas ta otsustavalt pooldama Nikaia kirikukogu vormelit "Isaga olemuselt üks". Ta püüdis kaitsta Kristuse jumalikkust mis tahes eksiõpetuste vastu.
Filosoofiline logosemõiste Athanasiost ei huvitanud. Ta püüdis kristoloogiat seostada lunastusõpetusega. Loodu ega pooljumal ei saa inimesi lunastada. Sellepärast võitles ta ka arianismi vastu. Ainult Logos (Sõna), kes on olemuslikult Jumal, saab kõduvusse langenud inimkonnale tuua kõdumatuse. Ainult Kristuse täielik jumalikkus tagab inimestele lunastuse, mis seisneb jumaliku olemuseni jõudmises, jumalikustumises: "Tema sai inimeseks, et meie jumalikustuksime."
Athanasiose mõtted olid olulised inkarnatsiooniõpetuse väljakujunemisel. Ta oli inkarnatsiooniõpetuse suurim kaitsja.
Athanasios redigeeris ja korrastas ka Pühakirja. Uus Testament sai just tema käe all oma praeguse sisu ja tähenduse. Oma 39. ülestõusmispüha-kirjas määras ta kindlaks praegu tunnustatud Uue Testamendi kaanoni. Enne seda olid levinud erinevad Uue Testamendi variandid. Lisaks Athanasiose poolt Piiblisse jäetud evangeeliumidele oli umbes samapalju neid, mis välja jäid. Samast evangeeliumist võis olla eri sisuga variante. Athanasiose kaanoni kinnitasid lõpuks mitmed kirikukogud ja see sai üldtunnustatuks.
Athanasiose teosed on 4. sajandi kirikuloo kõige tähtsamad allikad. Hoolimata korralikust haridusest ei pööranud ta oma teoste vormile mingit tähelapanu, vaid ainult sisule.
Athanasios kirjutas umbes 360–370, varsti pärast Antonios Suure surma, tema eluloo, legendilaadse "Antoniuse elu" ("Vita Antonii"), mis sai oluliseks inspiratsiooniallikaks nii lääne- kui ka idakiriku mungaordudele. See teos oli eeskujuks hagiograafidele eeskujuks ning aitas levitada munklust ja selle meetodeid eriti Läänes. Athanasiose autorlust on mõned uurijad kahtluse alla seadnud.
Talle on omistatud ka Athanasiose usutunnistus, mis on aluseks katoliiklusele, kuid mille autor pole kindlalt teada. Igatahes põhineb see usutunnistus Athanasiose mõtetel.
Athanasiose paljude kirjutiste seas on eriti tähtsad veel "Kõned ariaanide vastu", "Ariaanide ajalugu", "Apoloogia ariaanide vastu" ja "Nikaia sinodi dekreetidest".
Athanasiose lihavõttepühakirjad, millest 13 on säilinud vanasüüriakeelses tõlkes, pakuvad huvi kaasaja kujutamise tõttu.
Athanasiosele on omistatud ka hulgaliselt kirju, mis on hiljem osutunud võltsinguteks.
Austamine.
Pühamu Athanasiose säilmetega Markuse katedraalis, Kairos
Õigeusu kirikus on Aleksandria piiskopi Athanasiose (Atanasiuse) ja piiskop Kyrillose mälestuspäev 18. jaanuaril. 2. mail tähistatakse Athanasiose säilmete üleviimist.
Katoliku kirikus austatakse Athanasiost pühakuna (usutunnistajana) ja Kiriku doktorina. Tema poole palvetatakse, kui on probleeme hambavaluga. Athanasiose mälestuspäev on 2. mai. See on "memoria obligatoria".
Ka anglikaani kirikus on tema mälestuspäev 2. mail. Sel päeval mälestatakse teda ka luteri kirikus.
Athanasios on pühak ka kopti kirikus. Tema maised jäänused on Kairos kopti kiriku Markuse katedraalis.


Basaldikiht.
Basaldikiht ehk sima ehk siima on maakoore osa, kus seismiliste lainete levikukiirus on umbes 6,5...7 km/s.
Basaldikiht koosneb peamiselt gabrost. Mandrilises maakoores on basaldikihi kohal graniidikiht.
Terminit ei tohi mõista sõna-sõnalt, sest basaldikiht ei koosne basaldist. Basalt on vulkaaniline kivim, mida sügaval maakoores ei esine. Seetõttu on termin ka mõnevõrra vananenud ja vähemkasutatav kui varem.


Graniidikiht.
Graniidikiht ehk sial ehk siial on maakoore osa, kus seismiliste lainete levikukiirus on umbes 6 km/s.
Graniidikiht koosneb mitmesugustest moonde- ning tardkivimeist (nende hulgas ka graniit). Graniidikihi all on nn basaldikiht.
Ookeaniline maakoor graniidikihti ei sisalda.


Sõmeru valla lipp.
Sõmeru valla lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Sõmeru valla lipp.
Lipp on kinnitatud 22. aprillil 1993.
Lipu kirjeldus.
Valla lipu värvid on sinine, roheline ja valge. Lipp on ristkülikukujuline riidekangas, mis on jaotatud horisontaalselt viieks laiuks. Laidude suhe on 3:1:1:1:3, ning värvid ülalt alla on sinine-valge-roheline-valge-sinine.
Lipu kasutamise kord.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud valla lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Lodi provints.
Lodi provints on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Provintsi keskuseks on Lodi linn.
Lodi provints jaguneb 61 vallaks (vt Lodi provintsi valdade loend).


Sondrio provints.
Sondrio provints on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Piirneb põhjas Šveitsiga. Provintsi keskuseks on Sondrio linn.
Sondrio provints jaguneb 78 vallaks (vt Sondrio provintsi valdade loend).


Asti provints.
Asti provints on provints Itaalias Piemonte maakonnas. Provintsi keskuseks on Asti linn.


Torino provints.
Torino provints on provints Itaalias Piemonte maakonnas. Provintsi keskus on Torino linn.


Novara provints.
Novara provints on provints Itaalias Piemonte maakonnas. Provintsi keskuseks on Novara linn.


Vangla.
Vangla on vabadusekaotusega karistatud isikute või ka eeluurimise all olevate isikute kinnipidamiskoht. Vangla võib olla kinnist või ka avatud tüüpi (avavangla).
Kinnises vanglas on kinnipeetavad paigutatud kambritesse. Kinnise vangla juures võib olla avavanglaosakond, kus kehtivad avavangla üldtingimused. Äratusest kuni öörahu alguseni on kinnipeetaval lubatud vabalt liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud kohtades. Öörahu algusest kuni äratuseni eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse.
Avavangla on piiratud territooriumiga vangla, kus kinnipeetavate majutamiseks on elamud tubadega.
Maailma üks tuntumaid vanglaid on USA-le kuuluv Guantánamo lahe vangilaager Kuuba saarel.
Eesti vanglad.
2011. aastal on Eestis 4 tegutsevat vanglat: Harku ja Murru vangla, Tallinna vangla, Tartu vangla, Viru vangla
Vanglasse paigutamine.
Pärast süüdimõistva kohtuotsuse või vahistamismääruse jõustumist tuleb süüdimõistetud või vahistatud vanglasse paigutada. Kohtuotsuse ja – määruse jõustumist ja täitmisele pööramist, samuti karistuse täitmisele pööramist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik. Sealt tuleneb, et kui süüdimõistetu ei ole võetud kohtumenetluse ajaks vahi alla, saadab kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdimõistetule täitmisplaani järgi koostatud teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse peab ta karistuse kandmiseks ilmuma. Vangistuse kandmise alguseks loetakse sel juhul süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg.
Täitmisplaan on justiitsministri määrus, mille alusel toimub vanglasse paigutamine. Kinnipeetavate paigutamisel lähtutakse üldjuhul piirkondlikkuse põhimõttest. Sellest tulenevalt paigutatakse Tartu Vanglasse Lõuna-, Lääne- ja Kesk-Eestis elavad kinnipeetavad, Tallinna Vanglasse Põhja-Eestis elavad inimesed ja Viru Vanglasse Ida-Eestis elavad kinnipeetavad. Kinnipeetavad paigutatakse vanglatesse aga ka tulenevalt vangla spetsialiseerumisest. Juhul kui piirkonlikkuse ja spetsialiseerumise põhimõte satuvad vastuollu, lähtutakse spetsialiseerumise põhimõttest. Tartu Vanglasse paigutatakse seega sõltumata elukohast kinnipeetavad, kellel on narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud sõltuvushäired ning kinnipeetavad, kes on toime pannud seksuaalkuritegusid. Viru Vanglasse paigutatakse noored meessoost kinnipeetavad ning narkokuritegusid toime pannud kinnipeetavad. Kui isik on toime pannud narkokuriteo, kuid tal on sõltuvushäired, paigutatakse ta Tartu Vanglasse, kuna tähtsustatakse sõltuvust vabanemist. Harku ja Murru Vangla Murru vangistusosakonda paigutatakse madala retsidiivsusriski ja madala ohtlikkuse tasemega kinnipeetavad või üle 55 aasta vanused kinnipeetavad. Harku ja Murru Vangla Harku vangistusosakonda paigutatakse naissoost, sh noored naissoost kinnipeetavad ja üle 57 aasta vanused meessoost kinnipeetavad, keda ei ole karistatud seksuaalkuriteo toimepanemise eest.
Teatud juhtudel kaldutakse paigutamise üldreeglitest kõrvale, nt juhul, kui vangla on ülekoormatud või kui kinnipeetava julgeoleku huvides tuleks ta paigutada mujale. Sellise erandliku paigutamise üle otsustab Justiitsministeerium.
Vahistatud paigutatakse üldjuhul selle järgi, milline kohus on nende suhtes kriminaalmenetluses tõkendina vahi all pidamist kohaldanud. Näiteks kui Tartu Maakohus kohaldab nimetatud tõkendit, paigutatakse vahistatu Tartu Vanglasse. Erandina paigutatakse alaealised vahistatud Viru Vanglasse sõltumata selles, milline kohus nende suhtes vahi all pidamist kohaldas. Sellisest üldisest korrast võib aga kõrvale kalduda, kui see peaks olema vajalik kriminaalmenetluse või vahistatu julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel.
Vanglasse paigutamisest tuleb eristada ümberpaigutamist ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise. Ümberpaigutamisest saab rääkida siis, kui kinnipeetava esialgne paigutamine vanglasse on toimunud, st ta on juba suunatud oma karistuse täitmiseks määratud vanglasse. Ümberpaigutamine toimub juhul, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Justiitsministeerium otsustab vangla direktori taotluse alusel ümberpaigutamise üle. Kinnipeetava nõusolekut pole ümberpaigutamiseks vaja. Riigikohus on leidnud, et kuigi kinnipeetaval puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetne vangla, on tal teatud juhtudel õigus vaidlustada tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsus. Riigikohus on ka selgitanud, et välistatud pole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, nt õiguse elule või tervise kaitsele
Lisaks ümberpaigutamisele ühest samaliigilisest vanglast teise, on võimalik ka kinnipeetava ümberpaigutamine kinnisest vanglast avavanglasse ning vastupidi. Kinnipeetava ümberpaigutamiseks kinnisest vanglast avavanglasse näeb seadus ette kolm alust: individuaalsest täitmiskavast järelduv kinnises vanglas karistuse kandmise ebaotstarbekus, reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse lühidus (vähem kui üks aasta) ja ärakandmata vangistuse aja lühidus (maksimaalselt 18 kuud veel kanda). Nimetatud alustel on võimalik paigutada kinnipeetav ümber, kui võib oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning kui kinnipeetav on enda ümberpaigutamisega nõus. Uueks õigusrikkumiseks võib olla näiteks vanglast põgenemine, mistõttu tuleb kinnipeetava avavanglasse paigutamisel hinnata ka põgenemisohtu.
Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse võib toimuda juhul, kui kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või sooritab uusi õiguserikkumisi, samuti juhul, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks.
Distsiplinaarkaristused vanglas.
Kinnipeetavatele võib kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks, kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Noort kinnipeetavat võib kartserisse paigutada kuni 20 ööpäevaks. Tegemist on ammendava loeteluga, mis tähendab, et nimetamata karistusi ei ole lubatud kohaldada.
Vangistusseaduse § 63 lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Säte keelab mitme distsiplinaarkaristuse määramise ühe ja sama rikkumise eest ning kollektiivse karistamise. Samas kui kinnipeetav pärast distsiplinaarkaristuse määramist jätkab rikkumist, ei loeta seda samaks rikkumiseks ning on lubatud määrata uus distsiplinaarkaristus. Kollektiivse karistamise all peetakse silmas teatud grupi isikute karistamist mõne isiku või muu grupi tegevuse eest. See tähendab, et ei pöörata tähelepanu sellele, kas karistatud isik saatis isiklikult rikkumise korda.
Vahistatutele kohaldatakse järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus, isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks ja kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. Nooremat kui 18aastast vahistatut võib kartserisse paigutada kuni 15 ööpäevaks.
Kuivõrd vangistusseadusest, vangla sisekorraeeskirjast, vanglate kodukordadest ja vangla direktori käskkirjadest tuleneb väga palju erinevaid nõudeid, võivad ka rikkumised olla väga erinevad. Näiteks võivad distsipliinirikkumiseks olla suitsetamine selleks mitteettenähtud ajal ja kohas, tubakatoodete enda juures hoidmine, ametnike korraldustele mitteallumine, ametnike solvamine, vägivald ametnike või kaaskinnipeetavate suhtes, keelatud esemete hoidmine, aga ka keelatud eseme leidmisest koheselt mitteteatamine.
Kartserisse paigutamine.
Kartser peab vastama kinnipeetava kambrile sätestatud nõuetele, st kinnipeetaval peab olema piisavalt õhku ja valgust, et ööpäevaringselt ruumis viibida, samuti peab temperatuur olema elutegevuseks sobilik. Vangla sisekorraeeskirjas on määratud, millised esemed kuuluvad kartseri sisustusse. Nendeks on WC, pesemiskoht, riidenagi, laud, istekohad, kõvad lavatsid ning võimalusel valjuhääldi.
Kartseris viibijale on lubatud kartseris omada ka teatud isiklikke asju (nt pühakiri, hambapasta, kamm), kuid nende asjade loetelu on piiratum kui kambris viibival kinnipeetajal (vaata selle kohta vangla sisekorraeeskirja § 60). Kartseris viibijale võimaldatakse tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus.
Riigikohtu praktikas esineb mitmeid juhtumeid seoses kartserisse paigutamisega. Näiteks on Riigikohus leidnud, et isiku õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on üldjuhul 100 krooni (6,39 eurot) iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamiset ja seal hoidmist tuleb käsitleda isikult vabaduse võtmisene, millega tekitatud mittevaralist kahju võib isik nõuda riigivastutuse seaduse § 9 lõike 1 alusel. Tegemist on olulise isiku põhiõiguse rikkumisega ning kohaseks kahju hüvitamise vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, samuti seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetavate õigused ja vabadused nagunii juba oluliselt kitsendatud. Hüvitist saab suurendada, kui kaebaja toob esile mingid erandlikud asjaolud, mis selle tingiksid.
Riigikohus leiab ka, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Inimväärikust alandav võib see olla juhul, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Lahendis 3-3-1-2-06 on Riigikohus öelnud, et peab kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks. Viitega Euroopa Vanglareeglistikule leiab Riigikohus samas lahendis, et kartserisse paigutamist tuleks kohaldada üksnes erandlikel juhtudel.
Elutingimused vanglas.
Vangistusseaduse (VangS) alusel jagunevad vanglad kinnisteks ja avavanglateks. VangS § 7 lõike 1 kohaselt on kinnine vangla valvatava müüri või muu piirdega vangla, mis võimaldab pideva järelevalve kinnipeetavate üle. Seevastu avavanglat iseloomustab vangistusseaduse § 9 lõige 1 kui selgelt nähtavate tähistega märgistatud territooriumiga vangla. Peamisteks erinevusteks nimetatud vanglatüüpide vahel on ehitustehnilised kui ka julgeolekuga seonduvad nõuded. Kõige rohkem kasutatakse põgenemisvastaseid abinõusid kinnises vanglas, mis ehitustehniliselt kujutab endast muust maailmast nähtavalt müüriga eraldatud vanglat, kus lisaks müüridele kasutatakse põgenemise takistamiseks ka valveposte, video- ja elektronvalvet, trelle, piiratud liikumisvabadust jne. Avavanglas ühtegi füüsilist põgenemisvastast abinõud, sh lukustatud uksi ja eriväljaõppe saanud valvepersonali ei kasutata. Avavangla territooriumi ümbritseb madal piirdeaed, kuid sellegi eesmärgiks pole julgeoleku tagamine, vaid vangla ala markeerimine maastikul.[
Lisaks eelnevale, erinevad kinnine ja avavangla kinnipeetavate majutamisvõimaluste poolest. VangS § 7 lõike 2 kohaselt on kinnises vanglas kinnipeetavate majutamiseks kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 9 lõige 2 sätestab, et avavanglas on kinnipeetavate majutamiseks elamud tubadega. Kinnises vanglas asuvad kambrid tagavad suurema julgeoleku, samas kui avavanglas asuvatesse elamutesse majutatakse eelkõige kinnipeetavaid, kelle puhul on põgenemisoht madal.
Ühiselamu tüüpi vanglates elavad vangid enam kui kahekohalistes tubades ning koridoris asuvad ühised pesu- ja tualettruumid. Kambervanglad on nüüdisaegsed kinnipidamiskohad, kus vangid on paigutatud ühe- või kahekohalistesse kambritesse, mis on varustatud nii dušinurga kui ka tualettruumiga.[Eesti vanglatest asub Tartu Vanglas ainult kinnine kambervangla. Viru vanglas asub kinnine kambervangla koos avavangla osakonnaga. Tallinna Vanglas asub kinnine kambervangla ja ühiselamu tüüpi vangla. Harku ja Murru Vanglas asub kinnine kamber- ja ühiselamu tüüpi vangla kui ka avavangla osakond. seega uuemates vanglates eelistatakse kambervangla tüüpi lahendusi. Kamber peab olema väljastpoolt lukustatav. Kambri sisustusse kuulub kohustuslikuna voodi, isiklike asjade hoiukoht, laud, riidenagi ja istekoht igale kinnipeetavale. Võimaluse korral on kamber varustatud pesemiskoha, WC ja valjuhääldiga (VSkE § 7). Kambri sisustusele sätestab täpsemad nõude vangla sisekorraeeskiri § 7.
Vahistatud kannavad eelvangistust vangla eelvangistushoones või arestimajas.Vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vahistatu kamber peab vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.
Kinni peetava isiku riietus.
Kinnipeetava riietusega seonduvat reguleerib VangS § 46. Kinnipeetavate riietuse tagab vangla. Kinnipeetaval on kohustus kanda riietusel nimesilti. Vanglariietus ei tohi olla inimväärikust alandav. Vangla riietus peab välistama selle, et riietus paistaks erilisest silma ning soodustaks kinnipeetava diskrimineerimist. Vangla poolt väljastatud riiete puhtuse ja korrasoleku eest vastutab vangla. Samuti toimub vangla kulul voodipesu pesemine ja korrashoid. Kinnipeetava isiklike riiete puhtuse ja korrasoleku eest tuleb kinnipeetavatel endal hoolt kanda. Selle jaoks on vanglates pesumaja teenused, mille eest tasumine jääb kinnipeetava enda kanda. Lisaks on võimalik vangla kauplusest soetada pesemisvahendeid. Enamasti on riiete pesemise täpsem regulatsioon ning tingimused kehtestatud vangla kodukorras.
Erisused on vahistatu riietuse osas. Vahistatu riietusega seonduvat reguleerib VangS § 93. Selle kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid, välja arvatud juhul kui vahistatu neid kanda ei soovi või puuduvad vahistatul kandmiskõlbulikud riided.
Toitlustamine vanglas.
Vangistatute toitlustamisel järgitakse üldisi toitumistavasid. Kehtestatud on päevane toidunorm, mis peab vastama kinnipeetava optimaalsele energia- ning vitamiinivajadusele ja toit peab olema korralikult serveeritud. Lisaks nimetatud üldnormidele on ette nähtud eri toidunormid erivajadustega kinnipeetavatele, samuti noortele kinnipeetavatele. Toitlustamine peab olema korrapärane. Samuti võimaldatakse kinnipeetavatel järgida religioosset toitumistava. Arsti ettekirjutusel kindlustatakse kinnipeetavale dieettoitlustamine (VangS § 47 lg 3). Toitumiseks ei saa tarvitada toiduaineid, mis kuuluvad keelatud esemete hulka. Muid, keelatud ainete hulka mittekuuluvaid toiduaineid võib kinnipeetav muretseda endale sisseostude korras. Sisseostude tegemist ja nende eest tasumist reguleerib vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 74.
Samasugused toitlustamistingimuse ning sisseostude tegemise võimalus on tagatud ka vahistatutele.
Tervishoiukorraldus vanglas.
Lisaks on vangla poolt tagatud hügieeniteenused (pesemisvõimalused ja juuksuriteenus) ning korraldatud üldine tervishoid. Kinnipeetavatel on võimalik vanglas arsti külastada ning vajadusel saada eriarstiabi väljaspool vanglat. Vangla meditsiiniosakonnas on kinnipeetavatele võimaldatud ambulatoorne üld- ja eriarstiabi. Eriarsti juurde suunab vangla arst. Lisaks läbib kinnipeetav tervisekontrolli enne vanglasse vastuvõtmist VangS § 14 lg 1 kohaselt.
Eriarstiabi osutamine vanglas toimub vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seadusele koos vangistusseadusest tulenevate erisustega. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte. Kinnipeetaval endal puudub subjektiivne õigus nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile (Riigikohtu lahend 3-3-1-53-10 p 7). Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (Riigikohtu lahend 3-3-1-69-10 p 9).
Tervishoiuteenuse rahastamist reguleerib justiitsministri määrus 19.12.2003 nr 330 "Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord. Lisaks on nimetatud korra lõpus ära toodud konkreetne nimekiri tervishoiuteenustest, mis vangla kaudu riigieelarvest hüvitatakse. Iga vangla puhul on üldjuhul eraldi välja toodud, milline personal meditsiiniteenust osutab. Vanglate koduleheküljel on võimalik iga vangla alt leida meditsiiniosakonna põhimäärus. Tartu Vanglas on eraldi reguleeritud sõltuvushäiretega kinnipeetavate vangistuse täideviimine ning samuti on Tartu Vanglal eraldi psühhiaatriaosakond.
Lisaks sellele toimub tervishoiuteenuse käigus tekitatud kahju hüvitamine võlaõigusseaduse 41. ptk sätete alusel (Riigikohtu lahend 3-3-1-69-10 p 9).
Eelnevast nähtub, et kinnipeetava ning meditsiiniteenuse osutaja vahelisele suhtele kohaldub võlaõigusseaduse 41. ptk sätted. Muuhulgas on nimetatud sätetega reguleeritud ka tervishoiuteenuse osutamise kvaliteet (Võlaõigusseadus (VÕS) § 762, § 763), patsiendile teabeandmise kohustus (VÕS § 764), patsiendi teavitamise ja nõusoleku saamisega seonduv (VÕS § 766), tervishoiuteenuse osutaja vastutus (VÕS § 770) jm.
Tervishoiuteenuse osutamist kinnipeetavale reguleerib ka vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 9 ja 9¹, kuid nendest sätetest tulenevad üksnes spetsiifilised kohustused, mis seonduvad vanglaga. Üldised tervishoiuteenuse osutamise nõuded tulenevad tervishoiuteenuse osutamise lepingut reguleerivatest sätetest.
VangS § 54 lg 1 kohaselt sisustatakse vanglas eraldi ruum rasedate naiste jaoks ning korraldatakse laste eest hoolitsemine.
Tervishoiuteenuse korraldamist vahistatute puhul reguleerib VangS § 93 lg 6. Vahistatu tervishoiu korraldamisel ja rahastamisel lähtutakse samadest põhimõtetest, mis kinnipeetava puhul. Lisaks vanglas osutatavatele tervishoiuteenusele, on ka vahistatul vajadusel võimalik pöörduda eriarsti poole.
Hariduse omandamine vanglas.
VangS ja vangla sisekorraeeskiri (VSkE) näevad kinnipeetavatele ette mitmeid võimalusi vangis veedetava aja sisustamiseks. Kinnipeetavatel on võimalik omandada haridust (sh kutseharidust), töötada vanglas või väljaspool vanglat, osaleda sotsiaalprogrammides ning tegeleda kehakultuuriga. täpsem tegveuskava koostatakse iga kinnipeeta jaoks eraldi (VSkE § 10).
Vanglas on võimalik omandada nii üld- kui ka kutseharidust ning hariduse andmist korraldatakse kehtivate õigusaktide alusel. Samuti korraldab vangla võimalusel eesti keele õpet kinnipeetavatele, kes riigikeelt piisavas ulatuses ei valda. VangS kohaselt on hariduse omandamise eesmärk kindlustada kinnipeetavale piisavate teadmiste ja oskuste omandamine, mis võimaldaks tal jätkata töötamist või hariduse omandamist vabaduses. Hariduse omandamise tagamine vanglas on üks osa kinnipeetava taasühiskonnastamise eesmärgist ning võimaldab kinnipeetaval hilisemas elus iseseisvalt toime tulla. Üldiselt toimub hariduse omandamine vangla territooriumil, kuid erandkorras on võimalik taotleda luba ka õppima asumiseks väljaspool vanglat. Täpsemalt reguleerib õppimist väljaspool vanglat VSkE § 90–96. Konkreetselt on reguleeritud, milliseid asjaolusid võetakse loa väljastamisel arvesse, millistel alustel saab loa andmisest keelduda, millised andmed tuleb loale kanda jm. Sarnaselt üldharidusega toimub ka kutsehariduse omandamine. Loa õppima asumiseks väljaspool vanglat annab vangla direktor arvestades VSkE § 92 lg 1 sätestatud asjaolusid.
Vahistatute puhul reguleerib hariduse omandamist VangS § 93 lg 4. Vahistatute puhul võimaldatakse hariduse omandamine üksnes alaealisele vahistatule ja tingimusel, et ta on olnud vahi all vähemalt üks kuu. Sellisel juhul võimaldatakse alaealisele vahistatule põhi- või üldkeskhariduse jätkamine. Täisealistel vahistatutel hariduse omandamise võimalust ei ole. Samuti puudub neil võimalus omandada haridust väljaspool vanglat.
Töötamisvõimalused vanglas.
Lisaks on kinnipeetavatel võimalus vanglas töötada. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 37 lg 2 sätestab, milliste tingimuste olemasolu korral ei ole kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Kinnipeetava nõusolekut töötamiseks on vaja üksnes käitises töötamiseks VangS § 37 lg 5 kohaselt. Lisaks VangS § 39 lg 2 kohaselt on kinnipeetava nõusolek töötamiseks vajalik ületunnitööle, tööle puhkepäevadel ja riiklikel pühadel rakendamise korral. Siiski tulebev VangS § 39 lg 3, et vangla majandustöödele rakendatakse kinnipeetavat vangla juhtkonna äranägemisel. Tööga kindlustamisel võtab vangla arvesse kinnipeetava oskusi ning võimeid.
Kinnipeetaval on erinevaid võimalusi töötamiseks. Vangla võib kinnipeetava kindlustada tööga, rakendades kinnipeetavat vangla majandustöödel VangS § 38 lg 1 kohaselt, mis on suunatud igapäevaste vajaduste rahuldamisele (koristamine, söögi tegemine jne). Lisaks võib vanglateenistus rajada vangal territooriumile või väljaspool seda käitisi VangS § 38 lg 2 kohaselt. Tegemist on ettevõttega, kes pakub tööd kinnipeetavatele. Eesti vanglates karistust kandvatele kinnipeetavatele pakub nimetatud võimalust AS Eesti Vanglatööstus.
Kinnipeetavatele on jäetud ka võimalus töötada väljaspool vanglat VangS § 41 lg 1 alusel. Töötamine võib toimuda nii järelevalve all kui ka ilma järelvalveta. Kinnipeetava lubamisel tööle väljaspool vanglat lähtutakse eeldusest, et kinnipeetav ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi. Nimetatud otsuse tegemiseks peab olema piisav alus ja veendumus. VSke § 96¹ otsustab kinnipeetavale loa andmise töötamiseks väljaspool vanglat vangla direktor. VangS § 96³ sätestab asjaolud, mida taotluse läbivaatamisel arvesse võetakse.
Tartu Vangla teenistujate koosseisu määruse kohaselt on kinnipeetavatega täidetavaid abiteenistuskohti kokku 80. Tallinna Vangla teenistujate koosseisu määruse kohaselt on kinnipeetavatega täidetavaid ametikohti kokku 119. Viru Vangla teenistujate koosseisu määruse kohaselt on kinnipeetavatega täidetavaid ameikohti kokku 119. Harku ja Murru Vangla teenistujate koosseisu määruse kohaselt on kinnipeetavatega täidetavaid ametikohti kokku 68. Lisaks on vanglal võimalik kinnipeetavaid rakendada osalise koormusega, mis tagab suurema arvu kinnipeetavate tööle rakendamise võimaluse.
Juhul, kui kinnipeetav on vormistatud tööle, kuid kinnipeetav keeldub tööle minemast ning ei esine asjaolusid, mis kinnipeetava töökohustuse välistaksid, on tegemist distsiplinaarrikkumisega ning VangS § 63 alusel on õigus kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristust. Samuti on muude distsiplinaarrikkumiste korral võimalik VangS § 63 lg 1 p 1 kohaselt karistada töölt eemaldamisega kuni üheks kuuks.
Vahistatud ei ole kohustatud töötama VangS § 93 lg 7 kohaselt. Juhul, kui vanglateenistus saab vahistatule töötamist võimaldada ja vahistatu seda soovib, on ka vahistatul võimalik töötada. Sellisel juhul kohaldatakse VangS § 39, § 40 ja § 43 sätteid.
VangS § 43 lg 1 kohaselt makstakse kinnipeetavale töötasu. Kinnipeetava töötasu kantakse tema isikuarvele VangS § 44 lg 1 kohaselt. Kinnipeetavale töötasu maksmist reguleerib täpsemalt justiitsministri määrus „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“. Samuti makstakse töötasu ka vahistatule kui viimane soovib töötada. VangS § 93 lg 2 kohaselt avatakse ka vahistatule vanglasisene isikuarve.
Sotsiaalhoolekanne vanglas.
Vangla korraldab kinnipeetavate sotsiaalhoolekannet. VangS § 57 sätestab sotsiaalhoolekande eesmärgid. Tegevuse eesmärgiks on kinnipeetava sotsiaalsete suhete säilitamine perekonna ja sõpradega, ettevalmistamine iseseisvaks eluks pärast vanglast vabanemist, edasiste õigusrikkumiste ära hoidmine jm. Sotsiaalhoolekande raames on kinnipeetavatel võimalik osaleda sotsiaalprogrammides ning vahetult suhelda sotsiaaltöötajaga.
Lisaks vangistuses viibivale ajale on sotsiaaltöö tähtis kinnipeetava vabastamise ettevalmistamisel ning pärast vabanemist. VangS § 59 kohaselt nõustatakse kinnipeetavat ja tema lähedasi vanglasse vastuvõtmisel. VangS § 60 lg 1 kohaselt abistatakse kinnipeetavat enne vabastamist vajalike dokumentide ettevalmistamisel ning majanduslike ja isikliku elu küsimustega seonduvalt. VangS § 60 lg 2 kohaselt edastatakse kinnipeetava vabastamisel sotsiaalhoolekannet vajava kinnipeetava andmed elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele. Eesmärgiks on kaasa aidata isiku sobitamisele ühiskonda, töö- ning õppimisvõimalustega tutvumisele ning õigusrikkumiste vältimisele. Kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise ettevalmistamisel kaasatakse ettevalmistavasse menetlusse ka kriminaalhooldusametnik VangS § 61 kohaselt.
Kinnipeetavatele antakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks VangS § 55 lg 1 kohaselt. Nimetatud võimalus nähakse eraldi ette kinnipeetava päevakavas. Kinnipeetava päevakava kinnitab vangla direktor VSkE § 10 lg 1 kohaselt. Lisaks kinnipeetava tervisliku seisundi parandamisele on tegevuse eesmärgiks ka kinnipeetavate omavahelise suhtluse parandamine. Lisaks aktiivsele üldfüüsilisele tegevusele võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas VangS § 55 lg 2 kohaselt.
VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Samuti võimaldatakse vahistatutele soovi korral osalemine sotsiaalprogrammides.
Kokkusaamised ja väljasõidud.
Kokkusaamised liigituvad lühiajalisteks ja pikaajalisteks kokkusaamisteks. Mõlemad kokkusaamised toimuvad vanglas selleks ette nähtud ruumides. Nimetatud kokkusaamiste eesmärgiks on võimaldada kinnipeetaval suhelda pereliikmete ning tuttavatega. Kokkusaamiste korda reguleerib täpsemalt vangla sisekorraeeskiri (VSkE).
Lühiajaline kokkusaamine.
VangS § 24 lg 1 kohaselt on kinnipeetavatele lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all lühiajaline kokkusaamine kokkusaamine perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle suhtes ei ole vanglal põhjendatud kahtlusi. Kokkusaamine toimub selleks ette nähtud ruumis kuni kolme tunni jooksul. Kinnipeetava ja kokkusaaja võib üksteisest eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseina abil. (VSkE 31). Nimetatud piirang on vajalik, et kokkusaaja ei saaks kinnipeetavale üle anda keelatud esemeid. VSkE § 32 lg 1 kohaselt võib kokkusaamist taotleda nii kinnipeetav kui ka kokkusaaja. Taotluses esitatavad andmed on sätestatud VSkE § 33. Kokkusaamisele on korraga lubatud kuni kaks täiskasvanud isikut. Täiskasvanud kokkusaajal lubatakse kaasa võtta alaealisi lapsi. Lühiajalistele kokkusaamistele lubatud isikute ring on lai. Lisaks pereliikmetel, on võimalik kinnipeetavaga kokku saada ka isikutel, kes ei ole pereliikmed (sõbrad, tuttavad) ning kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi VangS § 24 lg 1 kohaselt. Vangla siskorraeeskiri reguleerib lühiajalise kokkusaamise taotluse esitamis korda, kokkusaamise korraldust ning loa andmisest keeldumist (VSkE 8. ptk).
VangS § 94 lg 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes ja ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. VangS § 94 lg 2 kohaselt on välisriigi kodanikul piiramatu õigus kokku saada oma riigi konsulaartöötajaga.
Pikaajaline kokkusaamine.
Kinnipeetaval on võimalik taotleda pikaajalisi kokkusaamisi. Pikaajaline kokkusaamine kestab ühe ööpäeva vanglas selleks ette nähtud ruumis. Kokkusaamine toimub ilma pideva järelvalveta. Põhjendatud juhtudel on võimalik pikaajaline kokkusaamine kuni kolme ööpäeva. Üldine põhimõte on, et pikaajalised kokkusaamised kestavad üldjuhul ühe ööpäeva. Põhjendatud juhtudel võib direktor pikendada pikaajalisi kokkusaamisi kolme ööpäevani. Põhjendatud juhuks võib nt olla olukord, kus kinnipeetavate lähedaste liikumine on kas pika vahemaa või muude asjaolude tõttu komplitseeritud.
Kokkusaamise kulud kannab kinnipeetav või kokkusaamisele tulnud isik. Erinevalt lühiajalisest kokkusaamisest, on pikaajalisele kokkusaamisele lubatud isikute ring piiratum. Kokkusaajate ring on määratletud ammendavalt VangS § 25. Kokkusaamisele lubatatavate isikute ring on piiratud perekonnaliikmete ning lähimate sugulastega. Kohtumise eesmärgiks on anda kinnipeetavale võimalus säilitada lähedasi suhteid perekonnaliikmetega. VangS § 25 lg 3 kohaselt ei saa pikaajalisele kokkusaamisel kinnipeetav, kes viibib vastuvõtuosakonnas, avavanglas ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetav. VSkE 9. ptk reguleerib pikajalise kokkusaamise taotluse esitamise korda, kokkusaamise kulude hüvitamise korda, pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumist ning kaasavõetavatesjade nimekirja. VSkE § 42 lg 1 kohaselt esitab loa pikaajaliseks kokkusaamiseks kinnipeetav.
VangS kohaselt ei ole vahistatutele ette nähtud pikaajalisi kokkusaamisi.
Kokkusaamine kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku, notari ja oma riigi konsulaartöötajaga.
Lisaks perekonnaliikmetele ja tuttavatele on kinnipeetaval piiramatult õigus kohtuda kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku, notari ja oma riigi konsulaartöötajaga. Kokkusaamised toimuvad segamatult ja kaitsjal, advokaadist esindajal ja konsulaartöötajal on lubatud kinnipeetavale üle anda kaitse ettevalmistamiseks vajalikke materjale (VangS § 26).
VangS § 95 lg 1 kohaselt on ka vahistatul piiramatu õigus kokkusaamistele kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku ja oma riigi konsulaartöötajaga ning tõestamistoimingu tegemiseks notariga. Vanglateenistuse ametnik võib kokkusaamisi jälgida, kuid mitte pealt kuulata. VangS § 95 lg 2 kohaselt on õigus vahistatule üle anda kaitse ettevalmistamiseks vajalikke materjale.
Lühiajaline väljasõit.
Lühiajaline väljasõit on kinnipeetavale kohaldatav soodustus, mille alusel on kinnipeetaval võimalik välja sõita kuni 21. kalendripäevaks aastas. VangS määrab ära tingimused, millal võib anda loa lühiajaliseks väljasõiduks (VangS § 32). Samuti on reguleeritud asjaolud, mida vangla direktor arvesse võtab väljasõiduks loa andmisel. Vangla direktori pädevuses on määrata vajadusel tingimused, mida kinnipeetav väljasõidu ajal peab järgima. Kinnipeetav koostab väljasõidu plaani, millest peavad nähtuma väljasõidu põhjused.
Lisaks on võimalik eristada väljasõitu, mille tingib erakorraline perekondlik sündmus. Seadus annab üksnes näitliku loetelu, mida loetakse erakorraliseks perekondlikuks sündmuseks (VangS § 32 lg 5). Nii lühiajaline väljasõit kui väljasõit erakorralise perekondliku sündmuse tõttu, toimuvad kinnipeetava kulul.
VangS kohaselt ei ole lühiajaline väljasõit lubatud vahistatute puhul.
Lühiajaline väljaviimine.
Kolmanda variandina on kinnipeetaval õigus taotleda luba lühiajaliseks väljaviimiseks. Lühiajaliseks väljaviimiseks võib vangla direktor anda loa, kui tulenevalt vangistuse eesmärkidest ei ole kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamine võimalik. Seega on võimalik lühiajalist väljaviimist taotleda ka siis, kui lühiajalisele väljasõidule lubamine võimalik ei ole. Lühiajalise väljaviimise kulud kannab kinnipeetav üldjuhul enne väljaviimist (VangS § 33). Väljaviimiseks peab olema konkreetne põhjus, koht ja aega. Kinnipeetava toimetab lühiajalise väljaviimise kohta ja tagab järelevalve tema üle vangla saatemeeskond.
VangS § 99 on lühiajaline väljaviimine vahistatule lubatud. VangS § 99 lg 1 kohaselt toimub vahistatu lühiajaline väljaviimine üksnes olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel, õiguslikel või ärilistel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohaolekut. Vahistatu viiakse välja järelevalve all ja kuni üheks päevaks. Juhul, kui kriminaalasi on kohtus, on vajalik uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolek. VangS § 99 lg 2 kohaselt antakse luba vahistatu taotluse alusel.
Isiklik täitmiskava.
VangS § 16 lg 1 kohaselt koostatakse kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, individuaalne täitmiskava (Täitmiskava). Täitmiskavas märgitakse ära kinnipeetava paigutamise ja ümberpaigutamisega seonduv, osalemine sotsiaalsetes programmides, tööhõives jm. Samuti vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud vahendid. Täpsemad juhised Täitmiskava koostamiseks on sätestatud justiitsministri määruses „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“. Täitmiskava eesmärgiks on kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõude ning nende rakendamise ajagraafiku väljatoomine. Täitmiskava koostamise üheks aluseks on kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamise analüüsi tulemused (määrus § 3). Riskihindamises analüüsitavad asjad sätestab määruse § 3 lg 4. VangS § 16 lg 2 kohaselt arutatakse Täitmiskava kinnipeetavaga. Määruse § 5 lg 1 kohaselt koostab Täitmiskava inspektor-kontaktisik. Määruse § 7 kohaselt on inspektor-kontaktisiku ülesanne motiveerida kinnipeetavat Täitmiskava täitma ning selle täitmist ka jälgida. Määruse § 8 kohaselt koostatakse uus Täitmiskava aasta möödumisel eelmise Täitmiskava koostamisest. Uude Täitmiskavasse lisatakse märkmed eelmise Täitmiskava täitmise kohta ning koostatakse ka uus riskihindamine.
Täitmiskava õiguslikku iseloomu on analüüsinud ka Riigikohus. Riigikohus on märkinud järgmist:,Täitmiskava õigusliku iseloomu osas on kolleegium samuti nõus ringkonnakohtu seisukohaga – vaidlusalusel ajal kehtinud täitmiskava koostamise juhendi §-st 11 tulenevalt ei ole täitmiskava haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga programmiline dokument. Sellest tulenevalt ei tohiks ühelgi täitmiskava sättel olla vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tuleb seetõttu teha eraldi haldusaktidega. Üksnes vastavate haldusaktide alusel võib vangla teha kinnipeetava suhtes koormavaid toiminguid. Järelikult ei ole võimalik juhendile vastava täitmiskava vaidlustamine kohtus, kuna täitmiskava ei saa iseseisvalt rikkuda kinnipeetava õigusi.“http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222526189
VangS ei näe ette võimalust koostada Täitmiskava vahistatutele.
Interneti kasutamise võimalus vanglas.
VangS § 31¹ kohaselt ei ole kinnipeetaval üldjuhul õigus vanglas kasutada Internetti. Erandina on selleks võimalus vangla poolt spetsiaalselt kohaldatud arvutites ning ligipääs on lubatud üksnes ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Interneti kasutamine toimub vangla järelvalve all. Interneti kasutamise keeld on tingitud eelkõige vajadusest välistada kinnipeetava vanglaväline suhtlemine nendes vormides, mis ei ole ette nähtud VangS, samuti teabe hankimine Internetist, mis võiks ohustada vangla julgeolekut ja karistuse täideviimise eesmärki.
Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus: „Kuna tehniliselt ei saa välistada, et kinnipeetavad ei väärkasutaks Interneti kasutamise õigust, siis on VangS § 311 kohaselt kinnipeetavatel keelatud Internetti kasutada. Erand on tehtud üksnes ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Niisugune erand on vajalik, tagamaks kinnipeetavatele efektiivne võimalus enda õigusi kaitsta. Seejuures tuleb arvestada, et kinnipeetaval on õigusaktide ametlikud tekstid kättesaadavad üksnes Interneti vahendusel. Ka kohtupraktikast on kinnipeetaval võimalik saada ülevaade üksnes Interneti vahendusel. Interneti kasutamise keeld on tingitud eelkõige vajadusest välistada kinnipeetava vanglaväline suhtlemine nendes vormides, mis ei ole vangistusseaduses ette nähtud ja mis seadusandja hinnangul ei pruugi soodustada karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist; sealhulgas välistamaks Internetist sellise teabe hankimist, mis võiks ohustada vangla julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust väljaspool vanglat või vastu töötada kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärgile. Üldtuntud on asjaolu, et Internetti saab kasutada õigusrikkumiste toimepanemiseks ning et selliste rikkumiste arv ilmutab kasvutendentsi. Seega kujutab kinnipeetavatele iga uue veebilehe avamine ühtlasi suuremat turvariski, et nende kätte satub informatsioon, mis on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Pealegi võivad Interneti vahendusel üldiseks kasutamiseks levitatavale informatsioonile juurdepääsuga kaasneda võimalused Internetti muul otstarbel kasutada.
Riigikohus on leidnud, et kinnipeetavale peab olema tagatud juurdepääs elektroonilisele Riigi Teatajale: Kolleegium on seisukohal, et õigusnormidega tutvumise võimalust ei saa pidada piisavaks juhul, kui see on võimalik üksnes vanglalt konkreetset õigusakti taotledes. Kuna kinnipeetav ei pruugi teada, millised õigusaktid teda huvitavat valdkonda reguleerivad, ei saa eeldada või nõuda, et ta vajalikke akte nimetada oskaks. Elektroonilise Riigi Teataja kasutamisel on infotehnoloogilise otsingusüsteemi abil tagatud õigusaktide ja muude dokumentide leidmine märksõna, kronoloogia, akti andja, akti liigi, akti nimetuse, akti avaldamismärgete, akti viidete, kehtestamise ja jõustumise aja ning muude akti või dokumendi andmete alusel, samuti ületekstiotsinguga (RTS § 14 lg 2). Ka Riigi Teataja paberversioonis avaldati otsingut hõlbustav märksõnastik. Olgugi, et Riigi Teataja elektroonilist versiooni kasutades oleks õigusaktidega tutvumine oluliselt mugavam ning kiirem, peab kolleegium piisavaks ka seda, kui kinnipeetavatel on võimalik õigusnormidega vabalt tutvuda paberkandjal ning kasutada õigusaktide leidmiseks märksõnastikku. Kuna RTS § 2 p 12 alusel avalikustatakse Riigi Teatajas ka Riigikohtu kolleegiumide ja kogude põhistatud lahendid, oli nendega võimalik tutvuda samal viisil kui õigusaktidega.
Juurdepääsu kohta kohtulahenditele on Riigikohus leidnud järgmist: AvTS § 28 lg 1 p 29 kohaselt on teabevaldaja kohustatud avalikustama jõustunud kohtulahendid, arvestades seejuures seadusest tulenevate piirangutega. AvTS § 29 lg 1 kohaselt tuleb kohtulahendid avalikustada veebilehel. Seega näeb seadus kohtulahenditele kui avalikustatud informatsioonile ligipääsu vahendina ette Interneti ning lähtub eeldusest, et juurdepääs Internetile on igaühele tagatud (AvTS § 33) Kinnipeetavate suhtes erandit tehtud ei ole. Kui sellisel viisil avalikustatud teavet küsitakse teabenõudega, ei pea teabevaldaja teavet väljastama, vaid võib selle asemel teatada teabenõudjale taotletavale teabele juurdepääsu viisi ja koha (AvTS § 22). Kolleegium leiab, et juhul, kui teabenõudjal (nt kinnipeetaval) Internetile ligipääsu ei ole, peab teabevaldaja teabenõude alusel siiski teabe väljastama.Samuti laieneb kinnipeetavatele igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, mis tuleneb põhiseaduse § 44 lg-st 1. Selle õiguse piiranguks on ka avalikustatud kohtulahenditele juurdepääsu takistamine kinnipeetavale, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite andmebaasiga tutvumise mittevõimaldamine.
Seevastu on Riigikohus leidnud, et põhjendatud on asjaolu, et VangS § 31¹ on sätestatud piirang ja kinnipeetavale ei ole tagatud juurdepääs internetilehekülgedele www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee. Nimetatud piirang on põhiseadusega kooskõlas ning proportsionaalne. Riigikohus on leidnud järgmist: „VangS §-ga 311 välistatakse juurdepääs veebilehtedele www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee. Seetõttu on välistatud, et kinnipeetavatel oleks võimalik vaidlusaluste lehekülgede kaudu kasutada Internetti viisil, mis võiks ohustada vangistuse täideviimise eesmärke ja selle kaudu ühiskondlikku turvalisust. VangS §-s 311 sätestatud meede on seega sobiv abinõu soovitava eesmärgi saavutamiseks. See välistab igasuguse võimaluse, nagu märgib justiitsminister oma seisukohas, vaidlusaluste veebilehtede kaudu Internetti väärkasutada ja kaitseb seeläbi ühiskonna turvalisust. Veebilehekülgedele www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee juurdepääsu tagamine võib luua lisavõimaluse keelatud suhtlemiseks. Ühtlasi oleks laiema juurdepääsu võimaldamisel vaja rohkem kontrollida kinnipeetava Interneti kasutamist, mistõttu kontrollimine nõuaks lisakulutusi, mille tegemata jätmisel võib kujuneda olukord, kus ei ole tegelikku kontrolli kinnipeetavate tegevuse üle. Kõnesolevate veebilehtede kasutamist ei ole seega võimalik tagada viisil, mis oleks eesmärgi saavutamiseks sama tõhus kui VangS §-s 311 sätestatud keeld. Seetõttu on vaidlusalustele lehekülgedele juurdepääsu keelamine vajalik meede legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Üldkogu hinnangul on VangS §-s 311 sätestatud piirang, mis puudutab veebilehekülgedega www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee tutvumist, ka mõõdukas. Kuna kinnipeetaval on võimalus pöörduda Riigikogu ja õiguskantsleri poole nii kirja teel kui ka teabenõudega, siis ei ole juurdepääs veebilehekülgedel www.riigikogu.ee ja www.oiguskantsler.ee sisalduvale avalikule teabele välistatud. VangS § 311 kohaselt on kinnipeetavale tagatud juurdepääs Euroopa Inimõiguste Kohtu koduleheküljele, mistõttu veebilehel www.coe.ee sisalduvaile Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeile on juurdepääs tagatud. Ühtlasi on veebilehekülje www.riigiteataja.ee kaudu tagatud juurdepääs nendele Euroopa Nõukogu konventsioonidele ja lepingutele, mille Eesti on ratifitseerinud. Samuti ei kahtle üldkogu selles, et vangla raamatukogu vahendusel on kinnipeetaval juurdepääs Euroopa Nõukogu trükistele. Lisaks ei ole kinnipeetaval välistatud Euroopa Nõukogu poole pöörduda kirjalikult. Seetõttu on üldkogu seisukohal, et veebilehekülgedele www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee juurdepääsu välistamisega põhjustatav riive on vähe intensiivne.“
Kirjavahetus ja telefonikõned.
VangS § 28 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Selline norm võimaldab kinnipeetaval suhelda lähedaste inimestega, aidates seeläbi vältida sotsiaalsete sidemete katkemist. Kirjavahetuse all ei mõelda e-maili või SMSi saatmist, vaid kirja saatmist ning saamist. Kirja mõiste osas kuulub kinnipeetavatele nagu ka ülejäänud elanikele kohaldamisele postiseadus. Samuti kohaldub majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus „Kasutajalt universaalse postiteenuse eest võetav taskukohane tasu“, mis määrab ära kirja suurused. Sellest tulenevalt on maksimaalseks lubatud kirja kaaluks 2 kg. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul. Õiguskantslerile, vanglatele, Presidendi Kantseleile, prokurörile, uurijale või kohtule adresseeritud kirjad saadetakse vangla kulul. Riigikohtus on käsitletud küsimust, kas kinnipeetava kulul helistamine tähendab, et kinnipeetav võib helistada üksnes vanglasisesel isikuarvel isiklikuks kasutamiseks oleva raha eest. Riigikohus leidis, et arvesse tuleb võtta eesmärki soodustada kinnipeetava vanglavälist suhtlemist ning sotsiaalsete sidemete säilimist, mis hõlbustaks kinnipeetava vangistusjärgset resotsialiseerimist. Lisaks on kinnipeetavaid, kellel ei ole isikuarvel üldse raha. Seega on kinnipeetavatel ning ka vahistatutel õigus helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.
Kirja saatmist ja telefoni kasutamist reguleerib täpsemalt vangla sisekorraeeskiri. Selle kohaselt peab kinnipeetav kirja saatmiseks andma oma kirja avatud ümbrikus üle kirjavahetuse eest vastutavale vanglateenistujale. Vanglateenistuja kontrollib ümbriku sisu, kuid tal ei ole õigust tutvuda kirjutatuga. Ka kinnipeetavale saadetud kirjad avatakse kinnipeetava juuresolekul ning kontrollitakse ümbriku sisu, avastamaks vanglas keelatud esemeid. Keelatud on kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile. Seetõttu võib neile adresseeritud kirjad üle anda vanglateenistujale ka kinnises ümbrikus.
Vangla peab väljamineva kirja postitama kolme tööpäeva jooksul alates vanglateenistujale kirja edastamisest. Kinnipeetavale saadetud kiri edastatakse talle seitsme tööpäeva jooksul alates kirja vanglasse saabumisest. Viivitamata tuleb kätte anda näiteks kaitsjalt saadud kiri (selle kohta täpsemalt VangS § 29 lg 4 ja lg 5).
Helistamiseks saab kasutada kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Vähemalt üks kord nädalas peab olema kinnipeetaval võimalus telefoni kasutada. Vanglad määravad telefoni kasutamise aja ja kestuse täpsemalt enda kodukordades. Tagamaks, et kinnipeetav ei kasuta telefoni või kirjavahetust uute kuritegude kavandamiseks, kontrollib vanglateenistus, kellele kiri saadetakse ja kellele helistatakse. Vanglaametnikul on õigus näha telefoni tablood kinnipeetava helistamise ajal. See õigus tuleneb vajadusest tagada vanglas julgeolek ja kinnipeetavate järelevalve. Lubatud ei ole aga telefoni pealtkuulamine.
Kinnipeetava kirjavahetuse ja telefoni teel edastatavate sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal ja jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras.
Teatud juhtudel on vanglateenistusel õigus piirata kinnipeetava õigust kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele. Piiramine võib kõne alla juhtudel, mil kirjavahetus ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Piirata võib näiteks konkreetse isikuga suhtlemist, samuti võib piiramine seisneda saadetavate kirjade arvu vähendamises. Lubatud ei ole piirata kirjavahetust riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja kaitsjaga. Teatud juhtudel (nt rahutused vanglas, probleemid telefonivõrguga) on vanglal õigus ka viimati nimetatud isikutele helistamise osas kehtestada ajutisi piiranguid. Kohtupraktikas on tõusetunud küsimus sellest, mis saab siis, kui kinnipeetav soovib kaitsjaga rääkida mingil muul teemal peale õigusalase nõustamisega seotud küsimuste. Riigikohus leidis, et kinni peetaval isikul puudub kohustus vanglat teavitada asjaoludest, mis tingivad kaitsjale, riigiasutustele või kohalikule omavalitsusele helistamise soovi. Kaitsjale helistamise õigus ei ole seatud sõltuvusse helistamise eesmärgist. Seoses riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja kaitsjaga suhtlemisega on Riigikohtusse jõudnud juhtum, kui helistamine oli vangla kodukorra järgi võimalik üksnes teatud päeval kindlatel kellaaegadel. Riigikohus leidis, et tulenevalt riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemise olulisusest ei tohi vangla rakendada helistamise korda, mis moonutab kinni peetavate isikute helistamise õiguse olemust selliselt, et sisuliselt võib muutuda asutuste ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemine võimatuks. Näiteks võimaldades kinni peetaval isikul helistada riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustesse ainult reedeti pärast kella 16, võib ametiisikutega suhtlemine olla sisuliselt võimatu.


Cuneo provints.
Cuneo provints on provints Itaalias Piemonte maakonnas. Piirneb läänes Prantsusmaaga. Provintsi keskuseks on Cuneo linn.
Cuneo provints jaguneb 250 vallaks (vt Cuneo provintsi valdade loend).
Suuremad linnad on Cuneo, Alba ja Bra.


Genova provints.
Genova provints on provints Itaalias Liguuria maakonnas. Provintsi keskuseks on Genova linn.


Imperia provints.
Imperia provints on provints Itaalias Liguuria maakonnas. Provintsi keskuseks on Imperia linn.
Imperia provints jaguneb 67 vallaks (vt Imperia provintsi valdade loend).


Imperia provintsi valdade loend.
Imperia kommuuni valdade loend loetleb Imperia provintsi vallad (67).


Lecco provintsi valdade loend.
Lecco provintsi valdade loend loetleb Lecco provintsi vallad (90).


Alessandria provints.
Alessandria provints on provints Itaalias Piemonte maakonnas. Provintsi keskus on Alessandria linn.


Ferrara provints.
Ferrara provints on provints Itaalias Emilia-Romagna maakonnas. Provintsi keskuseks on Ferrara linn.


Kōji Murofushi.
Kōji Murofushi (jaapani 室伏広治) (sündis 8. oktoobril 1974 Shizuokas) on Jaapani meeskergejõustiklane (vasaraheitja). Olümpiavõitja (2004).
Ajalugu.
Maailma vasaraheitjate tippu tõusis Murofushi 2001. aasta maailmameistrivõistlustel Edmontonis, kui ta võitis hõbemedali poolaka Szymon Ziółkowski järel.
2002. aastal võitis ta Aasia meistrivõistlused ja 2003. aasta MM-il Pariisis sai pronksmedali. Sama aasta suvel Prahas heitis ta vasarat 84.86, mis oli üle kümne aasta nii kaugele heidetud tulemus. See oli ja on seni tema isiklik rekord, ning oli tollel ajal maailma kõigiaegade viies tulemus.
2004. aasta olümpiamängudel Ateenas heitis Murofushi finaalis 82.91, millest piisas olümpiavõiduks. Kaugemale heitis küll ungarlane Adrian Annus, kui tema jäi hilisemal dopingu proovi andmisel vahele manipuleerimisega ja tema tulemus tühistati, ning nii sai kuldmedali Murofushi.
2008. aasta olümpiamängudel Pekingis heitis Murofushi finaalis 80.71, millega ta jäi esialgu viiendaks, kuid pärast valgevenelaste Vadim Devjatovski ja Ivan Cichani dopinguga vahelejäämist sai pronksmedali Murofushi.
Murofushi isa oli ka vasaraheitja ja oli mitmeid aastaid Jaapani rekordi omanik. Kōji Murofushi ema on rahvuselt rumeenlane.
Olümpiamängudel.
Ateena 2004
Peking 2008
Maailmameistrivõistlustel.
Edmonton 2001
Pariis 2003
Isiklikku.
Kōji Murofushi on 187 cm pikk ja kaalub 89 kg.
Välislingid.
Murofushi, Kōji
Murofushi, Kōji


Kumamoto prefektuur.
Kumamoto prefektuur on Jaapani prefektuur Kyūshū saarel.
Loodus.
Kõrgeim koht on Aso vulkaan (1592 m). Suurem osa Amakusa saarestikust kuulub Kumamoto prefektuuri. 63% prefektuurist on kaetud metsaga. Prefektuuris asuvad Aso-Kuju rahvuspark ja Amakusa rahvuspark.
Haldusjaotus.
Kumamoto prefektuur on jaotatud 48 omavalitsusüksuseks, millest 14 on suurlinnad (市, "shi"). Prefektuuris on 10 ajaloolist maakonda (郡, "gun")
Sümbolid.
Kumamoto prefektuuri tunnuslind on põldlõoke ("Alauda arvensis"), tunnuspuu on kampripuu ("Cinnamomum camphora") ja tunnuslill emajuur ("Gentiana scabra var. buergeri").
Majandus.
Kumamotos asub suur Honda autotehas.


Szymon Ziółkowski.
Szymon Ziółkowski [š'õmon zjulk'ovski] (sündis 1. juulil 1976 Poznańis) on Poola kergejõustiklane (vasaraheitja). Olümpiavõitja (2000) ja maailmameister (2001).
Olümpiamängudel.
Sydney 2000
Maailmameistrivõistlustel.
Edmonton 2001
Helsingi 2005
Välislingid.
Ziółkowski, Szymon
Ziółkowski, Szymon


Gyula Zsivótzky.
Gyula Zsivótzky (25. veebruar 1937 – 29. september 2007) oli Ungari kergejõustiklane (vasaraheitja). Olümpiavõitja (1968).
Olümpiamängudel.
Rooma1960
Tokio 1964
Méxicos 1968
Euroopa meistrivõistlustel.
Stockholm 1958
Belgrad 1962
Budapest 1966
Välislingid.
Zsivótzky, Gyula
Zsivótzky, Gyula
Zsivótzky, Gyula


Patrick O'Callaghan.
Patrick "Pat" O'Callaghan (15. septembril 1905 Derrygallonis – 1. detsembril 1991 Clonmelis) oli Iirimaa kergejõustiklane (vasaraheitja). Kahekordne olümpiavõitja (1928 ja 1932).
Olümpiamängudel.
Amsterdam 1928
Los Angeles 1932
Välislingid.
O'Callaghan, Patrick
O'Callaghan, Patrick
O'Callaghan, Patrick


Biella provints.
Biella provints on provints Itaalias Piemonte maakonnas. Provintsi keskus on Biella linn.


Bologna provints.
Bologna provints on provints Itaalias Emilia-Romagna maakonnas. Provintsi keskus on Bologna linn.
Bologna provints jaguneb 60 vallaks (vt Bologna provintsi valdade loend).


Modena provints.
Modena provints on provints Itaalias Emilia-Romagna maakonnas. Provintsi keskuseks on Modena linn.
Modena provints jaguneb 47 vallaks (vt Modena provintsi valdade loend).


Ravenna provints.
Ravenna provints on provints Emilia Romagna maakonnas Itaalias. Provintsi keskus on Ravenna linn.


Parma provints.
Parma provints on provints Itaalias Emilia Romagna maakonnas. Provintsi keskuseks on Parma linn.


Venezia provints.
Venezia provints on provints Itaalias Veneto maakonnas. Provintsi keskuseks on Venezia linn.
Venezia provints jaguneb 44 vallaks (vt Venezia provintsi valdade loend).


Padova provints.
Padova provints on provints Itaalias Veneto maakonnas. Provintsi keskuseks on Padova linn.
Padova provints jaguneb 104 vallaks (vaata: Padova provintsi valdade loend).


Treviso provints.
Treviso provints on provints Itaalias Veneto maakonnas. Provintsi keskuseks on Treviso linn.
Treviso provints jaguneb 95 vallaks (vt Treviso provintsi valdade loend).


Verona provints.
Verona provints on provints Itaalias Veneto maakonnas. Provintsi keskus on Verona linn.
Provintsi loodepiiril asub Garda järv.
Provintsis asub viinamarjakasvatuse poolest tuntud Valpolicella piirkond.
Verona provints jaguneb 98 vallaks.


Potenza provints.
Potenza provints on provints Itaalias Basilicata maakonnas. Provintsi keskuseks on Potenza linn.
Potenza provints jaguneb 100 vallaks.


Matera provints.
Matera provints on provints Itaalias Basilicata maakonnas. Provintsi keskus on Matera linn.
Matera provints jaguneb 31 vallaks.


Must-toonekurg.
Must-toonekurg ("Ciconia nigra") on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind.
Välimus.
Sulestiku on must, vaid rind on valge, jalad ja nokk on punased.
Täiskasvanud lind kaalub umbes 3 kg. Kehapikkus on 95–100 cm, tiiva siruulatus 185–200 cm.
Levik.
Must-toonekurg on levinud Euroopa ja Aasia metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Ta on rändlind, kes talvitub troopilises Aafrikas. Hispaanias elavad isendid on paiksed.
Pesitsemine ja elupaigad.
Pesa teeb kõrgele puu otsa, metsa sisse. Kurnas on 3-4 muna. Elupaigana eelistab puutumatuid metsi. Must-toonekurg on Eestis harv haudelind, kelle arvukust hinnatakse 70 - 80 paarile.
Toitumine.
Must-toonekurg toitub kaladest, kahepaiksetest ja putukatest.
Must-toonekurg on looduskaitse all, ta on kantud Eesti punasesse raamatusse kui ohualdis liik.


Kagoshima prefektuur.
Kagoshima prefektuur on Jaapani prefektuur Kyūshū saare lõunaosas.
Geograafia.
Prefektuuri kuuluvad ka Ōsumi, Tokara ja Amami saared.
Sümbolid.
Kagoshima prefektuuri tunnuslind on lidthi pasknäär ("Garrulus lidthi"), tunnuspuu on kampripuu ("Cinnamomum camphora") ja tunnuslill kyushu rododendron ("Rhododendron kiusianum").
Haldusjaotus.
Kagoshima prefektuuris on 49 omavalitsust, neist 17 suurlinna (市, "shi").
Kagoshima prefektuuris on 11 ajaloolist maakonda (郡, "gun").


1349 (ansambel).
1349 on Norra "black metal"-ansambel.


Läänemere maad.
pisi
Läänemere maad on Läänemere ääres asuvad riigid. Nendeks on Taani, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Saksamaa.
Kõige pikem Läänemere rannajoon on Rootsil, kõige lühem Leedul. Ainus riik, mille mandril asuvad osad paiknevad Läänemere ääres teineteisest eraldi, on Venemaa – lisaks Peterburi ümbrusele (Leningradi oblast) kuulub Venemaale Poola ja Leedu vahel asuv Kaliningradi oblast.
Läänemere riike ühendab Läänemeremaade Nõukogu, millel on 12 liiget: lisaks 9 Läänemere ääres asuvale riigile Norra, Island (alates 1995) ja Euroopa Komisjon.
Ajalugu.
a> koostatud Läänemerd ümbritsevate ja Kesk-Euroopa riikide kaart
1700. aastal Nicolas de Feri poolt Pariisis avaldatud Läänemere äärsete riikide kaart
Läänemeremaad 1914. aastal, enne Esimest maailmasõda
Läänemeremaad 1939. aastal, enne Teist maailmasõda


Assasiinid.
Assasiinideks - (Assassiinide Ordu, Araabias kujul - hašisi vennaskond "haššāšīn" (حشّاشين, "hashishi-sööja")ja "hash-ishiyun" - hašisi suitsetaja või sõnast "hassa" mis tähendab "tappa"/"tapmine") loetakse salajast organistasiooni mille liikmeid treeniti salamõrvariteks. Loetakse, et maailmas käigus olev sõna "assasin" ehk salamõrvar on alguse saanud just sellest ordust. Teada olevalt on see esimene kord kus lihtliikmete värbamiseks ja koolitamiseks kasutati psühholoogilist ajupesu mille süvendamiseks ja tugevdamiseks kasutati narkootikume (põhiliselt hašis kui arvatavasti ka teisi looduslike mõnuaineid).
Ajalugu.
Selle sekti/ordu ajaloost ja tema asutamisest puuduvad usaldusväärsed andmed. Kõige objektiivsemate kirjutiste alusel asutati "Assasiinid" enne aastat 1000 maj. aladel mida kutsuti Pärsiaks. Loojaks loetakse sheiki "Al-Hassani" või "Hasan-i Sabbahi". Teada on, et ajal kui Ristisõjad Jeerusalemma algasid oli see ühendus juba täies elujõus ning teatud ja kardetud eriti valitsevate klasside hulgas juba mitu sajandit. Paljud islami vaimulikud ei pea seda ordut "õigeks Muhamedi järgijaks" tema oletatavate sidemete alusel kristliku ilmaruumiga ja mahhinatsioonide ning koostöö pärast esimeste kristlike Jeruusalemma kuningatega. Ürikutesse on kirjutatud ka Assasiinide suhetest Templiorduga mis oli vastuoluline alates koostööst kuni avalike konfliktideni. Islami maades on see ordu siiani tuntud ja kardetud kuigi puuduvad usaldusväärsed andmed selle kestmise kohta tänapäevani. Spekuleeritakse ka, et ordu on tänapäeval sidemetes enamike suurte riikide salateenistustega ning ka maffia gruppidega ning teenib raha müües oma üle tuhende aastase tegevuse metoodikat.
Meetodid.
Assasiinid said uusi liikmeid üldjuhul orjakaubanduse vahendusel. Noored poisid anti kasvatada mõne üliku õukonda, kus ta läbis sõjalise ja võitluskunstide algtreeningu. Nende noorukite hulgast valiti välja kõige lootustandvamad ning peale seda, kui neid oli koheldud eriti halvasti, uimastati nad ja viidi "assasiinide" lossi. Seal hoiti neid pidevalt narkouimas, kuid anti parimat toitu ning nad said vabalt valida tollaste ilustandardite järgi valitud parimaid orjatare omale seksuaalpartneriteks. Peale sellist "paradiisis" viidi nad ühel päeval teadvusetus seisundis oma vana peremehe juurde tagasi. Siis pakuti neile, et "assasiinnid" ostavad ta välja, kuna teavad paradiisi saladust. Vastutasuks pakuti pääsemist paradiisi hea teenistuse korral. Paljastades isikule fakte tema viibimisest "paradiisis" olid sellised värbamised suhteliselt edukad.
Assasiinide põhirelvaks ülesande täitmisel oli pistoda, kuid kasutati ka muid terariistu ning vahendeid, mis on säilinud tänapäevani, nagu mini-amb, viskenuga. Välditi kõrvaliste isikute tapmist, kuid samas tehti tapmisest vaatemäng, mis üldjuhul "mängiti" välja avalikus kohas, nagu turg, tänav, isegi mošee.
Teada on, et kasutati ka nn psühholoogilise sõja võtteid, näiteks selline, kus ohver leidis hommikul oma voodist assasinite sümboolikaga noa, mis tähendas: me võiksime sind tappa, kui sa ei tee seda, mida soovime meie (või soovib meie klient).


Kagoshima.
Kagoshima (jaapani 鹿児島) on linn Jaapanis, Kagoshima prefektuuri keskus. Asub mere ääres Aira kaldeera sees. Linna piiresse jääb Sakurashima vulkaan.
Kagoshima on laevaehituse ja metallurgiatööstuse keskus.
Linna lähedal asub Uchinoura kosmosekeskus.
Aastatel 2003–2005 liideti Kagoshimaga 5 naaberlinna: Kooriyama, Matsumoto, Kiire, Sakurajima ja Yoshida.
Elanike arv on 605 900 (2010).


Bologna provintsi valdade loend.
Bologna provintsi valdade loend loetleb Bologna provintsi vallad (60).


Modena provintsi valdade loend.
Modena provintsi kommuunide loend loetleb Modena provintsi kommuunid (47).


Nagasaki.
Nagasaki on linn Jaapanis, Nagasaki prefektuuri keskus. Asub Kyūshū edelarannikul.
Nagasaki oli aastatel 1640–1859 ainuke eurooplastele avatud Jaapani sadam ja tähtis mereväebaas Hiina-Jaapani ja Vene-Jaapani sõja ajal.
9. augustil 1945. aastal heitis Ameerika Ühendriikide lennuk Nagasakile tuumapommi (koodnimega "Fat Man" 'paks mees'). See oli purustusjõult suurem kui 3 päeva varem Hiroshimale heidetud tuumapomm, kuid kahjustused olid väiksemad mägise maastiku tõttu. Kohe sai surma üle 30 000 inimese, veel 140 000 inimest suri pärast pommi plahvatamist saadud haavadesse ja kiiritushaigusesse.
Tänapäeval on linn lennukitööstuse ja tekstiilitööstuse keskus.
Puccini ooperi "Madame Butterfly" tegevus toimub Nagasakis.


Brescia provintsi valdade loend.
SAiin on loetletud loetleb Itaalia Lombardia maakonna Brescia provintsi vallad (206)."


Hiroshima.
Hiroshima on linn Jaapanis, Hiroshima prefektuuri keskus. Asub Honshū lõunaosas.
Ajalugu.
Hiroshima asutati 1589. aastal tasandikule Seto kaldal.
Katastroof.
6. augustil 1945. aastal heitis Ameerika Ühendriikide lennuk Enola Gay Hiroshimale tuumapommi (nimega "Little Boy" 'väike poiss'). 420 000 elanikust hukkus kohe vähemalt 70 000 inimest, hiljem on kiiritustõppe surnud üle 200 000 inimese.


Akvaariumikalade loend.
H.
harilik sirpuim
K.
kahevärviline narmasmokk - kohversäga - kolmtriip-kääbussuu - kopeina - kuldkala
R.
roheline mõõksaba
S.
siiami tapluskala - sumatra puntilus - söörahven
V.
vuaalsaba - vöödiline haugfundulus - vöödiline karnegiell


Akvaariumikalad.
Akvaariumikalad on kalaliigid, kes on võimelised elama akvaariumis.
Enamasti on akvaariumikalad mõõtmetelt väikesed, värvikirevad ja suudavad kohaneda akvaariumitingimustega. Värvirikkad kalad on seal pemaiselt esteetilistel eesmärkidel.
Tüüpilised akvaariumikalad on gupid ja harilikud sirpuimed.


Rauamaak.
Rauamaak on kivim või mineraal, mis sisaldab piisavalt rauda ning on piisavalt hõlpsalt ligipääsetav, et tema kaevandamine oleks majanduslikult tasuv.
Raud esineb enamasti oksiidsete mineraalide koosseisus, näiteks hematiit (Fe2O3), magnetiit (Fe3O4) või götiit (Fe3+O(OH)). Peale oksiidide võivad rauamaagiks olla ka näiteks püriit (FeS) ja sideriit (FeCO3).
Kivimiliselt on suurem osa kaevandatavast rauast eelkambriumis moodustunud raudkvartsiit.
Vahest nimetatakse rauamaagiks ka rauda sisaldavat kivimkeha, mille kaevandamine ei ole majanduslikult tasuv. Näiteks leidub Eesti maapõues ligi 500 miljonit tonni magnetiiti, mis suure lasumussügavuse tõttu esialgu kasutamist ei leia, mida aga siiski mõnikord rauamaagiks nimetatakse.


Messina provints.
Messina provints on Itaalia provints Sitsiilia maakonnas. Provintsi halduskeskus on Messina linn.
Messina provints jaguneb 108 vallaks (vt Messina provintsi valdade loend).


Palermo provints.
Palermo provints on provints Itaalias Sitsiilia maakonnas. Provintsi keskuseks on Palermo linn.
Palermo provints jaguneb 82 vallaks.
Omavalitsused.
Alia · Alimena · Aliminusa · Altavilla Milicia · Altofonte · Bagheria · Balestrate · Baucina · Belmonte Mezzagno · Bisacquino · Blufi · Bolognetta · Bompietro · Borgetto · Caccamo · Caltavuturo · Campofelice di Fitalia · Campofelice di Roccella · Campofiorito · Camporeale · Capaci · Carini · Castelbuono · Casteldaccia · Castellana Sicula · Castronovo di Sicilia · Cefalà Diana · Cefalù · Cerda · Chiusa Sclafani · Ciminna · Cinisi · Collesano · Contessa Entellina · Corleone vald · Ficarazzi · Gangi · Geraci Siculo · Giardinello · Giuliana · Godrano · Gratteri · Isnello · Isola delle Femmine · Lascari · Lercara Friddi · Marineo · Mezzojuso · Misilmeri · Monreale · Montelepre · Montemaggiore Belsito · Palazzo Adriano · Palermo · Partinico · Petralia Soprana · Petralia Sottana · Piana degli Albanesi · Polizzi Generosa · Pollina · Prizzi · Roccamena · Roccapalumba · San Cipirello · San Giuseppe Jato · San Mauro Castelverde · Santa Cristina Gela · Santa Flavia · Sciara · Scillato · Sclafani Bagni · Termini Imerese · Terrasini · Torretta · Trabia · Trappeto · Ustica · Valledolmo · Ventimiglia di Sicilia · Vicari · Villabate · Villafrati


Catania provints.
Catania provints on provints Itaalias Sitsiilia maakonnas. Provintsi keskuseks on Catania linn.


Firenze provints.
Firenze provints on provints Itaalias Toscana maakonnas. Provintsi keskus on Firenze linn.


Siena provints.
Siena provints on provints Itaalias Toscana maakonnas. Provintsi keskuseks on Siena linn.
Siena provints jaguneb 36 vallaks.


Livorno provints.
Livorno provints on provints Itaalias Toscana maakonnas. Provintsi keskuseks on Livorno linn.
Provintsi kuuluvad Toscana saared, sh Gorgona, Capraia, Elba, Pianosa ja Montecristo saar.


Pisa provints.
Pisa provints on provints Itaalias Toscana maakonnas. Provintsi keskuseks on Pisa linn.
Pisa provints jaguneb 39 vallaks.


Lucca provints.
Lucca provints on provints Itaalias Toscana maakonnas. Provintsi keskuseks on Lucca linn.
Lucca provints jaguneb 35 vallaks.


Pistoia provints.
Pistoia provints on provints Itaalias Toscana maakonnas. Provintsi keskuseks on Pistoia linn.
Pistoia provints jaguneb 22 vallaks.


Arezzo provints.
Arezzo provints on provints Itaalias Toscana maakonnas. Provintsi keskuseks on Arezzo linn.


Valle d'Aosta valdade loend.
Valle d'Aosta valdade loend loetleb Itaalia Valle d'Aosta regiooni vallad (74).


La Spezia provints.
La Spezia provints on provints Itaalias Liguuria maakonnas. Provintsi keskuseks on La Spezia linn.
Põhjast piirneb La Spezia provints Emilia Romagna maakonna Parma provintsiga, idast Toscana maakonna Massa-Carrara provintsiga ning lõunast Liguuria merega.
La Spezia provints jaguneb 32 vallaks (vt La Spezia provintsi valdade loend).
La Spezia on mereäärne provints, kus La Spezia lahe rannikul asuvad reas maalilised Cinque Terre rahvuspark ning Lerici, Portovenere.


Savona provints.
Savona provints on provints Itaalias Liguuria maakonnas. Provintsi keskuseks on Savona linn.


Nagasaki prefektuur.
Nagasaki prefektuur on Jaapani prefektuur Kyūshū saarel.
Loodus.
Nagasaki prefektuuris on palju saari, sealhulgas ka Tsushima saar.
Haldusjaotus.
Nagasaki prefektuuris on 23 omavalitsust, neist 13 suurlinna (市, "shi").
Sümbolid.
Nagasaki prefektuuri tunnuslind on mandariinpart ("Aix galericulata"), tunnuspuu on mägi-ebaküpress ("Chamaecyparis pisifera") ja tunnuslill liivateelehine rododendron ("Rhododendron serpyllifolium").


Viterbo provints.
Viterbo provints on provints Itaalias Lazio maakonnas. Provintsi keskuseks on Viterbo linn.
Viterbo, Civita Castellana, Tarquinia, Montefiascone, Vetralla, Nepi, Soriano nel Cimino, Orte, Ronciglione, Montalto di Castro, Tuscania, Fabrica di Roma, Capranica, Sutri, Acquapendente, Caprarola, Canino, San Lorenzo Nuovo.


Sonia O'Sullivan.
Sonia O'Sullivan (sündis 28. novembril 1969 Cobhis, Corki krahvkond) on Iirimaa kergejõustiklane.
O'Sullivani esimesed tippvõistlused olid 1990. aasta Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus Jugoslaavias Splitis, kus ta 3000 m jooksus lõpetas 11. kohaga.
26. jaanuaril 1991 püstitas ta Bostonis ma esimese maailma siserekordi, joostes 5000 m 15.17,28-ga ja parandades vana rekordit rohkem kui 5 sekundiga. Sel ajal õppis ta USA-s raamatupidamist ja sai osaleda samal aastal universiaadil Sheffieldis, kus ta võitis 1500 m jooksu 4.12,14-ga ja oli 3000 meetris 8.56,55-ga teine.
1992 tuli ta krossijooksu MM-il 7. kohale. Barcelona olümpiamängudel osales ta 3000 m jooksus, oli algusest lõpuni medalikonkurentsis, aga jäi lõpuks 4. kohale. Hõbemedali võitnud Tatjana Dorovskihh sai järgmisel aastal võistluskeelu dopingu kasutamise eest, mis lõpetas tema sportlaskarjääri. 1500 m jooksus jäi O'Sullivan poolfinaalis 11. kohale ega jõudnud olümpiafinaali. Kuid sel aastal jooksis O'Sullivan 6 Iiri rekordit, sealjuures 5 neist 11 päeva jooksul augusti keskel (olümpiamängud olid lõppenud 9. augustil). Hooaja lõpus võitis ta 5000 meetris Grand Prix' finaali.
1993. aasta MM-i eel oli O'Sullivan tõusnud peafavoriidiks nii 1500 kui 3000 m jooksus. Kuid 3000 meetris saavutasid Hiina sportlased kolmikvõidu ja Qu Junxia võitis 8.28,71-ga. Hiinlased võitsid ka kaks eeljooksu, kolmas eeljooksuvõit läks O'Sullivanile 8.50,62-ga ja ta oli ainus mittehiinlane, kes suutis kas eeljooksus või finaalis hiinlast edestada. 1500 meetris ei suutnud aga hiinlased kolmikvõitu võtta. 4.00,50-ga tuli maailmameistriks Liu Dong, järgnesid O'Sullivan (4.03,48) ja Hassiba Boulmerka (4.04,29). 5 päeva hiljem püstitas ta Berliinis maailma hooaja tippmargi 5000 meetris 14.45,92, mis tollal oli maailma kõigi aegade kolmas tulemus. Järgmisel kuul püstitas Qu tänini päsiva maailmarekordi 1500 meetris 3.50,46.
1994 püstitas O'Sullivan maailma hooaja tippmargi 1500 meetris (Nizzas 3.59,10), miilijooksus (Oslos 4.17,25), 2000 ja 3000 meetris ning 5000 meetris oli maailma hooaja teine. 8. juulil püstitas ta Edinburghis 2000 m maailmarekordi 5.25,36, mis püsib tänapäevani. Järgmisel nädalal püstitas ta Londonis Euroopa rekordi 3000 m jooksus 8.21,64. Selle ületas 2002 Gabriela Szábó. Niisugune rekordisadu muutnuks O'Sullivani peafavoriidiks ükskõik millisel distantsil, mida ta 1994. aasta EM-il valinud oleks. Ta eelistas joosta üksnes 3000 m, kus tema peafavoriit oli britt Yvonne Murray. Kumbki võitis oma eeljooksu, kuid O'Sullivan üle 3 sekundi parema ajaga. Finaalis vedas Murray peaaegu kogu distantsi ja O'Sullivan passis tema õla taga. Lõpuspurdiga saavutas ta viimasel 200 meetril 4,6-sekundilise edu ja võitis 8.31,84-ga. Szábó tuli kolmandaks.
Täpselt nagu eelmisel aastal, jooksis O'Sullivan ka 1995. aastal maailma hooaja tippmargi 1500, 2000 ja 3000 meetris ja miilis ning maailma hooaja teise tulemuse 5000 meetris. Sel aastal võitis ta oma 12 jooksust 1500 m või miilijooksus 11, jõudes ainsana maailmas alla 4 minuti (Iirimaa rekord 3.58,85 Monacos). 3000 meetris võistles ta 5 korda, võitis need kõik ja saavutas hooaja 5 parimast ajast 4. Hooaja tippmargiks jäi Zürichis saadud 8.27,57.
Kuid sama aasta MM-il polnud võimalik joosta korraga 1500 ja 5000 meetrit. Ta valis 5000, kuigi seal ootas selle ja eelmise hooaja edetabelijuht Fernanda Ribeiro Portugalist. Nad jooksid kahekesi teistel eest ära ja lõpuspurdiga võitis O'Sullivan 1,8 sekundiga (14.46,47). Järgnesid Zahra Ouaziz Marokost ja Szábó. Kolm nädalat hiljem võitis ta Ribeirot Berliinis uuesti, püstitades Iirimaa rekordi 14.41,40, mis oli maailma kõigi aegade kolmas tulemus.
1996. aasta suveolümpiamängud.
1996. aasta suveolümpiamängudele USA-s Atlantas läks O'Sullivan favoriidina 5000 ja 1500 meetris. Sel aastal oli tema parim distants aga 3000 meetrit, mida erinevalt eelmistest suveolümpiatest kavas polnud: ta oli 3000 meetris kolmandat aastat järjest võitmatu, võites sel distantsil kõik 5 jooksu ja püstitades Nizzas ka maailma hooaja tippmargi 8.35,42. Maailma edetabelijuht oli ta ka 1500 meetris Oslos joostud 3.59,91-ga ja 5000 meetris Roomas joostud 14.48,36-ga – mõlemad tulemused olid paremad nendest, millega olümpiakuld võideti.
5000 m esimese eeljooksu võitis O'Sullivan 15.15,80-ga, aga finaalis kadus pärast 3 km läbimist jaks, 4 km vaheajapunktis oli ta langenud viimaseks ja seejärel ta katkestas. Kuid ka 1500 m eeljooksus ei suutnud ta teiste tempos püsida ja lõpetas 4,19,77-ga eelviimasena. "Mul polnud üldse energiat, ei tea isegi, miks," ütles ta pärast.
1998. aasta Euroopa meistrivõistlused.
Pärast ebaõnnestumist olümpiamängudel ja kahvatut 1997. aastat ei uskunud paljud, et O'Sullivan suudab taas tippu tõusta. Siiski see juhtus. Hooaja alguses tuli ta Marokos Marrakechis maailmameistriks krossijooksus nii 4 kui 8 km distantsil – saavutus, mida vähesed isegi üritavad. Sealjuures 4 km distantsil edestas ta hõbemedalisti 14 sekundiga.
1998. aasta EM-il Budapestis oli 1500 ja 5000 m finaal plaanitud samale päevale, mis ei võimaldanud mõlemat distantsi korraga joosta. Pahane O'Sullivan valis 5000 m kõrval hoopis 10 000 meetrit, mida ta polnud kunagi varem jooksnud. 19. augustil tuli ta 10 000 meetris Euroopa meistriks, läbides viimased 200 meetrit vastupandamatu 28,1-ga. Ta võitis kulla ajaga 31.29,33 3,1-sekundilise eduga Ribeiro ees. 23. augustil võitis ta 15.06,50-ga ka 5000 m 1,8-sekundilise eduga Szábó ees.
2000. aasta suveolümpiamängud.
2000. aasta suveolümpiamängudel Austraalias Sydneys osales O'Sullivan üksnes 5000 m jooksus. Ta võitis esimese eeljooksu. Finaalis oli jooksutempo ebaühtlane ja O'Sullivan oli ainus, kes end sellest vähem mõjutada laskis: kiirenduset ajal jäi jooksjaterivi lõppu, aeglustuste ajal tõusis liidrite hulka. Lõpuspurti alustas ta Gabriela Szábó järel teisena, kuid kõrvale tõusta ei suutnudki ja teenis oma ainsa olümpiamedali, hõbeda.
O'Sullivan oli läbi aegade teine Iirimaa naissportlane (esimene oli Michelle Smith), kes võitis olümpiamedali. Ühtlasi oli ta esimene Iiri kergejõustiklane pärast John Treacyt (1984), kes võitnud olümpiamedali.
30. septembril osales ta 10 000 meetri jooksus, kus püstitas teise Iirimaa rekordi 30.53,37, kuid see ei andnud enamat 6. kohast. Kaksikvõit läks Etioopiasse, pronksmedal Ribeirole.
Olümpiamängudel.
Sydney 2000
Maailmameistrivõistlustel.
Stuttgart 1993
Göteborg 1995
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Pariis 1997
Krossijooksu maailmameistrivõistlustel.
Torino 1997
Marrakech 1998
Euroopa meistrivõistlustel.
Helsingi 1994
Budapest 1998
München 2002
Maailmarekord.
9. juulil 1994 jooksis O'Sullivan Edinburghis tänini püsiva maailmarekordi 2000 m jooksus 5.25,36.
Välislingid.
OSullivan, Sonia
OSullivan, Sonia


Juurjalgsed.
Juurjalgsed ("Sarcodina", ebakorrektselt ka "Rhizopoda") on ainuraksed loomad.
Juurjalgsed liiguvad ja haaravad toitu kulendite ehk pseudopoodide abil.
Juurjalgseid on traditsiooniliselt käsitletud klassina, mis sõltuvalt kulendite toese olemasolule või puudumisele, jagati kaheks. Uuemates süsteemides on juurjalgsed sageli jaotatud kaheks suurrühmaks: "Amoebozoa" ja "Rhizaria".
1. Actinopoda (jäigad, toestatud kulendid)
– Lobosea (loboossed amööbid ehk loboosid)
– Filosea (filoossete pseudopoodidega amööbid)
– Granuloreticulosea (pseudopoodid moodustavad võrgustiku)


Miyazaki prefektuur.
Miyazaki prefektuur on Jaapani prefektuur Kyūshū saarel Vaikse ookeani kaldal.
Haldusjaotus.
Miyazaki prefektuur on jaotatud 30 omavalitsuseks, neist 9 suurlinna (市, "shi").
Sümbolid.
Miyazaki prefektuuri tunnuslind on faasan ("Phasianus soemmerringii ijimae"), tunnuspuu on kanaari dalipalm ("Phoenix canariensis") ja tunnuslill jaapani kriinum ("Crinum asiaticum var. japonicum").


Arguni jõgi.
thumb
Argun (vene "Аргунь") on jõgi Aasias.
Algab Suure Hingani läänenõlvult. Ülemjooksul voolab valdavalt läände. Seejärel pöördub kirdesse. Ühinedes Šilkaga, moodustab Amuuri.
Pikkus 1620 km. Aasta keskmine vooluhulk on 190 m³/s.


Toussidé.
Toussidé on vulkaan Tšaadis, Tibesti mägismaal. Geograafilised koordinaadid 21,03° N, 16,45° E. Kõrgus 3265 meetrit.


Rooma provints.
Rooma provints on provints Itaalias Lazio maakonnas. Provintsi keskus on Rooma linn.


Latina provints.
Latina provints on provints Itaalias Lazio maakonnas. Provintsi keskuseks on Latina linn.
Latina provints jaguneb 33 vallaks (vt Latina provintsi valdade loend).
Hõlmab suurema osa antiikaja Latiumi maakonnast.


Rieti provints.
Rieti provints on provints Itaalias Lazio maakonnas. Provintsi keskuseks on Rieti linn.


Frosinone provints.
Frosinone provints on provints Itaalias Lazio maakonnas. Provintsi keskuseks on Frosinone linn.


2000 meetri jooks.
2000 meetri jooks on kergejõustiku ala.


Moldejazz.
Moldejazz on rahvusvaheline džässifestival Norras Moldes. Iga-aastast, nädal aega kestvat festivali korraldatakse alates 1961. aastast.
See on suurim, tähtsaim ja vanim džässifestival Euroopas.
Festivali ajal külastab Moldet igal aastal 80 000…100 000 inimest.
Moldejazzil on esinenud teiste seas Eric Clapton, James Brown, Bob Dylan, Santana, Jeff Healey, Miles Davis, Paul Simon, Joe Cocker, Chick Corea ja Stevie Wonder.


Verbano-Cusio-Ossola provints.
Verbano-Cusio-Ossola provints on provints Itaalias Piemonte maakonnas. Provintsi keskuseks on Verbania linn.


Boksiit.
Boksiit on settekivim, mis koosneb peamiselt alumiiniumoksiidist ja alumiiniumhüdroksiidist. Boksiit on peamine alumiiniumimaak.
Lisandeiks võivad olla ränidioksiid, raudhüdroksiidid, savimineraalid jne. Peamised koostismineraalid on gibsiit, bömiit ning diaspoor. Varem peeti boksiiti savimineraaliks, mille keemiline valem on: Al2O3·2H2O. Värvuselt on boksiit hallikas, pruun, kollakas või punakaspruun.
Boksiit tekib niiskes ja soojas kliimas alumiiniumi sisaldavate kivimite porsumisel.
Suurimad boksiidivarud on Guineal, Austraalial ja Brasiilial.
Boksiidile on andnud nime Les Baux de Provence Lõuna-Prantsusmaal, kust varem boksiiti kaevandati.


Vercelli provints.
Vercelli provints on provints Itaalias Piemonte maakonnas. Provintsi keskuseks on Vercelli linn.


Cobh.
Cobh (iiri An Cóbh) on sadamalinn Iirimaal Corki krahvkonnas. Asub Atlandi ookeani kaldal.
Aastatel 1849–1922 kandis linn nime Queenstown.
Cobhi sadama kaudu lahkusid miljonid iirlased Ameerikasse. Cobhis peatus viimast korda Titanic enne teeleasumist Ameerikasse.


Torino provintsi valdade loend.
Torino provintsi valdade loend loetleb Itaalia Torino provintsi vallad (315).


Mantova provintsi valdade loend.
Mantova provintsi valdade loend loetleb Itaalia Mantova provintsi vallad (70).


Vesuuv.
Vesuuv (itaalia "Vesuvio", ladina "Vesuvius") on vulkaan Euroopas Apenniini poolsaarel Türreeni mere kaldal. Ta asub Campanias Napoli lahe ääres Napolist kagus. Vulkaan on tänapäeval 1281 meetrit kõrge. Vesuuv on ainus tegevvulkaan Euroopa mandriosas.
Vesuuvi kõige kuulsam purse toimus 24. augustil 79, mattes tuha alla Pompeji ja Stabiae ning mudavoolu alla Herculaneumi linna. Linnad mattusid nii kiiresti, et inimesed ei jõudnud põgeneda. Seetõttu on tollased ehitised suurepäraselt säilinud ja arheoloogilised väljakaevamised on andnud hindamatut teavet tolle aja olmest. Väljakaevamistelt leitud piltide järgi on ka selgunud, et enne seda purset oli mäel ainult üks tipp.
Pärast seda on vulkaan pursanud umbes kolmel tosinal korral, teadaolevalt aastatel 203, 472, 512, 787, 968, 991, 999, 1007, 1036, 1631, 1660, 1682, 1694, 1698, 1707, 1737, 1760, 1767, 1779, 1794, 1822, 1834, 1839, 1850, 1855, 1861, 1868, 1872, 1906, 1926, 1929 ja viimati 1944. Kuigi Vesuuvi kraatri põhjast on viimasest purskest saadik vaid auru ja suitsu tõusnud, siis peetakse seda jätkuvalt üheks maailma kõige ohtlikumaks vulkaaniks, sest see on varemgi ajaloos vaikne olnud. Kuigi purset vahetus tulevikus tõenäoliseks ei peeta, on kaugemas tulevikus selleks siiski suurt oht, sest vulkaanil on varem olnud kalduvus äärmiselt ootamatutele ja vägivaldsetele pursetele ning sellel võivad olla katastroofilised tagajärjed, kui arvestada, et mäe ümbruses elab üle 3 miljoni inimese.
Vesuuvi ümbruses on toimunud mitu sõjaajalooliselt olulist sündmust: pärimuse järgi hukkus Vesuuvi lähedal 340 eKr võitluses latiinide vastu Publius Decius Mus vanem, 73 eKr kogus seal oma poolehoidjaid Spartacus ning 553 langes Vesuuvi lähedal Lactariuse mäe juures viimane idagootide kuningas Teja, võideldes Bütsantsi väejuhi Narsesega.
Kaardil näidatud linnad, mida 79. aasta vulkaanipurse puudutas. Kaardil tumedana näidatud alale Vesuuvist kagus langes tuhk.


Santiago saar.
"See artikkel on saare kohta, Brasiilia linna kohta vaata São Tiago (linn)"
Santiago (ka São Tiago) on saar Atlandi ookeanis, suurim Roheneemesaartest. Kuulub Cabo Verdele.
Santiago on üks Tuulealustest saartest, ta asub 40 km Maiost läänes ja 50 km Fogost idas.
Pindala 991 ruutkilomeetrit. Saar on mägine, kõrgus kuni 1392 meetrit.
Saarel asub Cabo Verde pealinn Praia. Santiago on Cabo Verde põllumajanduskeskus, seal elab pool kogu riigi rahvastikust. Saar oli ka esimene, mis asustati, Cidade Velha asula rajati 1462. aastal.


Miilijooks.
1 miili jooks on kergejõustiku ala.


Mary Slaney.
Mary Teresa Slaney (Decker) (sündis 4. augustil 1958 Bunnvales, New Jerseys osariigis) on USA kergejõustiklane (distantsid 800 m kuni maratonini). Kahekordne maailmameister (1983).
Ajalugu.
Mary Decker võistles juba 1973. aastal 14-aastase plikana USA-NSV Liidu kergejõustiku maavõistlusel Minskis. Kohe äratas ta rahvusvahelist tähelepanu, kuna võitis 800 m jooksus Müncheni olümpiamängude hõbemedaliomanikku Nijole Sabaitet. Mary oli siis 150 cm pikkune ja kaalus 39 kg. Kodumaal hakati teda kutsuma "Little Mary Decker".
Mary alustas jookmist 11-aastaselt. Kuna pere oli just kolinud New Jerseyst Californiasse ja vanemad hakkasid lahku minema, otsustas ta pühentuda täielikult om uuele kiindumusele - jooksule. 12-aastaselt võttis ta esimest korda osa maratonist ja lõpetas ajaga 3:09.00. Järgmisel päeval viidi ta haiglasse pimesooleoperatsioonile.
1974. aastal USA-NSV Liidu maavõistlusel tekitas noor talent pisikese sensatsiooni. Joostes viimast vahetust 4x800 m teatejookus, tõukas teda Sarmite Štula, väike Mary ei jäänud võlga ja tõukas lätlannat teatepulgaga. Štula lükkas selle eemale, kuid enne finišit nügis Decker teda uuesti. Mõlemad naiskonnad diskvalifitseeriti ja 15-aastane Mary sai hoiatuse ebasportliku käitumise eest.
Sellest hetkest hakkas tema karjäär allamäge liikuma. Tema intensiivne kasvamine hakkas jooksmist segama. Eriti paisusid jalad ja järgmise kolme aasta jooksul käis ta arsti juurest arsti juurde, ühelt raviseanilt teisele, püüdes oma piinu leevendada.
1977. aastal kohtus Mary Montreali OM-i 10 000 m hõbemedalimehe Dick Quax`iga, kes taipas kohe, et tegu on niinimetatud jaotussündroomiga, milles lihased ümbritsevad koed satuvad vastuollu lihaste kasvuga. Sääremarja operatsioon leevendas valu. Peale kaht autoavariid ja veel ühte operatsiooni hakkas Mary elujärg taas paranema.
Maailmameistrivõistlustel.
Helsingi 1983
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Pariis 1997
Isiklikud rekordid.
Slaney, Mary
Slaney, Mary


Kaugatuma lade.
Kaugatuma lade on Siluri ladestu Přidolí ladestikku kuuluv regionaalne kronostratigraafiline üksus (lade).
Kivimiliselt koosneb lade peamiselt vahelduvatest mergli ja lubjakivi kihtidest. Iseloomulikud on kuni 5 m paksused jämeteralise puhta krinoiidlubjakivi kihid, mis paljanduvad ka põhilistes Kaugatuma lademe paljandeis. Need on: Kaugatuma (2,8 m) ja Lõo (1,7) pangal ning Äigu (1,3 m) ja Väike-Rootsi (1,0 m) paemurrus.
Lademe paksus on 42...86 meetrit. Avaneb vaid Saaremaa lõunarannikul Sõrve, Roomassaare, Muratsi, Vätta ja Nässumaa poolsaarel.
Litostratigraafiliselt jagatakse lade alumiseks (Äigu) ja ülemiseks (Lõo) kihiks.
Välislingid.
!|Ladestu!!|Ladestik!!|Lade!!|kivimiline koostis avamusel||paksus


Ōita prefektuur.
Ōita prefektuur on Jaapani prefektuur Kyūshū saarel Vaikse ookeani kaldal.
Haldusjaotus.
Ōita prefektuur on jaotatud 18 omavalitsuseks, neist 14 suurlinna (市, "shi").
Sümbolid.
Ōita prefektuuri tunnuslind on ("Zosterops japonica"), tunnuspuu on ploomipuu ("Prunus mume var. bungo") ja tunnuslill ploomipuu õis.


Beppu.
Beppu (jaapani 別府) on Jaapani kuulsaim kuurortlinn Ōita prefektuuris Kyūshū saare kirderannikul. Igal aastal külastab linna umbes 12 miljonit turisti, keda tõmbavad ligi 3 000 kuumaveeallikat ja ravimudabasseini.
Elanike arv on 124 500 (2011).


Fukuoka prefektuur.
Fukuoka prefektuur on Jaapani prefektuur Kyūshū saare põhjaosas.
Haldusjaotus.
Fukuoka prefektuuris on 65 omavalitsust, neist 28 suurlinna (市, "shi").
Fukuoka prefektuuris on 15 ajaloolist maakonda (郡, "gun").
Sümbolid.
Fukuoka prefektuuri tunnuslind on jaapani rädilind ("Cettia diphone"), tunnuspuu on rododendron "Rhododendron tsutsusi" ja tunnuslill ploomiõis ("Prunus mume").


Tsu.
Tsu (jaapani 津) on linn Jaapanis, Mie prefektuuri keskus. Asub Ise lahe kaldal.
Algselt oli Tsu kindluslinn, mis jäi 40 km kaugusel asuvasse Ise templisse minevate palverändurite teele.
1945. aastal hävis USA lennukite pommirünnakutes umbes pool linna hoonetest.
1. jaanuaril 2006 liideti Tsu linnaga Hisai, Anō, Kawage ja Geino linn ning Misato küla.
Elanike arv oli 292 900 (2005).


Anna Olsson.
Anna Olsson (neiupõlvenimi Dahlberg; sündinud 1. mail 1976) on rootsi murdmaasuusataja.
27px Olümpiamängudel.
2002 Salt Lake Citys
2006 Torinos
2010 Vancouveris
Maailmakarikavõistlustel.
Anna Olsson on individuaalarvestuses osalenud (seisuga 20. veebruar 2010) 91 maailmakarikavõistluste etapil ja jõudnud poodiumile 12 korda, millest üks kord kõige kõrgemale astmele.


Andrew Newell.
Andrew Newell (sündinud 30. novembril 1983) on USA murdmaasuusataja.
Olümpiamängud.
2006. aasta taliolümpiamängud Torinos
Välislingid.
Newell, Andrew
Newell, Andrew


LeAnn Rimes.
LeAnn Rimes (sünninimega Margaret LeAnn Rimes; sündinud 28. augustil 1982 Jacksonis Mississippi osariigis) on USA pop- ja kantrilaulja.
Rimes, LeAnn
Rimes, LeAnn


Keijo Kurttila.
Keijo Kurttila (sündis 8. aprillil 1975) on soome murdmaasuusataja (sprinter).
Olümpiamängud.
2002. aasta taliolümpiamängud Salt Lake City's
2006. aasta taliolümpiamängud Torinos


Traian Băsescu.
pisi
Traian Băsescu [traj'an bös'esku] (sündinud 4. novembril 1951 Basarabis) on Rumeenia poliitik, teist ametiaega Rumeenia president.
Aastatel 2000 kuni 2004 oli Băsescu Bukaresti linnapea. 2004. aastal sai temast riigi president ja 2009. aastal valiti ta taas sellesse ametisse. 20. aprillist 23. maini 2007 ja 6. juulist 27. augustini 2012 olid tema volitused presidendina peatatud.
Enne poliitikukarjääri töötas Băsescu kaptenina ja riikliku laevafirma Navrom direktorina.
Esimene ametiaeg presidendina.
Esimesel ametiajal ei laabunud president Băsescu koostöö peaminister Călin Popescu-Tăriceanuga.
Băsescut süüdistati põhiseaduse rikkumises ja seaduste meelevaldses rakendamises. Kuigi Konstitutsioonikohus asus 2007. 17. jaanuaril seisukohale, et president pole põhiseadust rikkunud ning teda ei peaks tagandama, algatas Sotsiaaldemokraatlik Partei 18. jaanuaril presidendi Băsescu volituste peatamise.
19. aprillil 2007 peatas parlament häälteenamusega 322:108 (10 erapooletut; vajalik poolthäälte arv oli 233) presidendi volitused. Otsus jõustus 20. aprillil, kui Konstitutsioonikohus kiitis parlamendi otsuse heaks ja seadustega kooskõlas olevaks. Presidendi kohusetäitjaks sai parlamendi ülemkoja esimees Nicolae Văcăroiu.
19. mail toimus rahvahääletus president Traian Băsescu ametisse ennistamise küsimuses. Referendumil osales umbes 44 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, kellest 74 protsenti toetasid presidendi ametisse ennistamist. 23. mail taastusid vastavalt rahvahääletuse tulemusele Băsescu volitused presidendina.
Teine ametiaeg.
2009. aasta detsembris valiti Băsescu presidendivalimiste teises voorus presidendiks tagasi. Băsescu sai 50,37% häältest, tema sotsiaaldemokraadist vastaskandidaat Mircea Geoană 49,63%.
President sattus vastuollu vasakpoolse peaministri Victor Pontaga. Parlamendis algatati menetlus tema volituste peatamiseks. 6. juulil 2012 peetud parlamendi erakorralisel istungil peatas parlament häältega 256:114 president Băsescu volitused ja kuulutas 29. juuliks välja rahvahääletuse tema ametist tagandamiseks. Presidendi kohuseid asus täitma parlamendi ülemkoja esimees Crin Antonescu.
Tunnustused.
2011. aastal annetas president Toomas Hendrik Ilves Traian Băsescule Maarjamaa Risti ketiklassi teenetemärgi.


Espen Harald Bjerke.
Espen Harald Bjerke (sündis 12. aprillil 1980) on norra murdmaasuusataja.
Maailmameistrivõistlused.
Bjerke, Espen Harald
Bjerke, Espen Harald


Tore Bjonviken.
Tore Bjonviken (sündis 2. jaanuaril 1975) on norra murdmaasuusataja.
Bjonviken, Tore
Bjonviken, Tore


Seraina Mischol.
Seraina Mischol (sündis 1. detsembril 1982) on Šveitsi murdmaasuusataja.
Olümpiamängud.
2006 Torinos
Mischol, Seraina
Mischol, Seraina


Kauniainen.
Kauniainen on linn Soomes Uusimaa maakonnas. Paikneb enklaavina Espoo linna sees.
Kauniaises on umbes 8500 elanikku, kellest 40% räägib emakeelena rootsi keelt.
Kauniainen sai linnaõigused 1973. aastal.


Arturo Barrios.
Arturo Barrios (sündis 12. detsembril 1963 Méxicos) on Mehhiko kergejõustiklane (distantsid 5000 m kuni maratonini). Kehtivate 20 000 meetri jooksu ja 1 tunni jooksu maailmarekordite valdaja.
Välislingid.
Barrios, Arturo
Barrios, Arturo


Almetjevsk.
Almetjevsk on linn Venemaal Tatarstanis. Asub Zai (Zäy) jõe kaldal.
Almetjevski kohal oli 17. sajandil tekkinud küla, mis hakkas kasvama pärast naftaleiukohtade avastamist. Linnaõigused sai 1953. aastal, enne seda oli ametlik nimi Almetjevo.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Almetjevski elanikest tatarlasi 50,4 %, venelasi 42,9 %, tšuvašše 2,4 % ja mordvalasi 2,4 %.


Nagib Mahfuz.
Nagib Mahfuz (11. detsember 1911 – 30. august 2006) (araabia نجيب محفوظ) oli egiptuse kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat.
Ta on avaldanud 32 romaani ja mitmeid jutukogumikke.


Bobisõit 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Bobisõit 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 18.–25. veebruarini Cesana Pariolis, Itaalias.
Võistlusalasid on kolm: naiste kahebobi ja meeste kahe- ning neljabobi.
Rada.
Bobisõiduvõistlused toimuvad 19 kurviga (8 paremale ja 11 vasakule) 1435 meetri pikkusel rajal. Raja kõrguste vahe on 114 meetrit. Maksimumkiirus ulatub rajal 130 km/h. Võistlusi mahub vaatama umbes 7000 pealtvaatajat, neist 3624 istekohtadel. Raja ehitus läks maksma üle 77 miljoni euro.
Samal rajal toimuvad ka skeletoni ja kelgutamise võistlused.
Naiste kahebobi.
21. veebruar
Olümpiavõitja 2002: USA (Jill Bakken, Vonetta Flowers)
Meeste kahebobi.
21. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Saksamaa (Christoph Langen, Markus Zimmermann)
Meeste neljabobi.
25. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Saksamaa (Andre Lange, Enrico Kühn, Kevin Kuske, Carsten Embach)


Araabiakeelne kirjandus.
a> 12. sajandist. Koraan on araabia kirjanduse kõige tähtsam ja mõjuvõimsam teos.
Araabiakeelne kirjandus on araabia keeles kirjutatud kirjandus.


Clint Eastwood.
Clint Eastwood juunior (sündinud 31. mail 1930 San Franciscos Californias) on USA filminäitleja ja Oscariga pärjatud filmirežissöör ning produtsent.
Aastal 1988 anti talle Cecil B. DeMille'i nimeline elutööauhind.
Eastwood on tuntud peamiselt Metsikut Läänt kujutavate filmide kaudu. Alates 1990. aastatest on ta rohkem keskendunud režissööritööle.
Auhinnad.
Los Angelese filmikriitikute parima meesnäitleja auhind


Murdmaasuusatamine 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Murdmaasuusatamine 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 12. - 26. veebruarini Pragelatos.
Suusarajad asusid 1530-1620 m kõrgusel merepinnast. Ette oli valmistatud kaks suuremat ringi: "Punase" pikkus oli ligi 6200 m ja "Kollase" pikkus umbes 3800 m. Ringide kombineerides oli võimalik koostada vajaliku pikkusega võistlusradu. Suusastaadioni läheduses oli ka soojendusrada ja kaks nõlva suuskade testimiseks.
Suusavahetusega sõit oli olümpiakavas esimest korda. 1992, 1994, 1998 ja 2002. aastal oli kavas jälitussõit. Kolmel esimesel korral sõitsid esimese osana mehed 10 km klassikat ja teisena 15 km vabatehnikaga ning naised vastavalt 5 km ja 10 km. Salt Lake City OM-il oli mõlema distantsi pikkus meestel 10 km ja naistel 5 km.
1,4 km sprint vabastiilis.
Finaal: 22. veebruar
Sprinditeade (klassika).
Finaal: 14. veebruar
15 km (klassika).
Finaal: 17. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Andrus Veerpalu, Eesti
30 km suusavahetusega sõit (15+15/klassika + vaba).
12. veebruar
50 km ühisstart (vaba).
26. veebruar
4x10 km teatesõit.
19. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Norra (Anders Aukland, Frode Estil, Kristen Skjeldal, Thomas Alsgaard)
1,2 km sprint vabastiilis.
22. veebruar
Sprinditeade (klassika).
14. veebruar
10 km (klassika).
16. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Bente Skari, Norra
15 km suusavahetusega sõit (7,5+7,5/klassika + vaba).
12. veebruar
30 km ühisstart (vaba).
24. veebruar
4x5 km teatesõit.
18. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Saksamaa (Manuela Henkel, Viola Bauer, Claudia Künzel, Evi Sachenbacher)


Yakushima.
Yakushima ehk Yaku (jaapani keeles 屋久島) on Jaapani saar Ōsumi saarestikus Kyūshū saarest 80 km lõunas.
Yakushima asub Nansei saarestikus, täpsemalt Satsunani saarestiku põhjaosa moodustavas Ösumi saarestikus. Saarestikust loodesse jääb Ida-Hiina meri, kagusse Vaikse ookeani see osa, mida ei ole eraldi meredeks jagatud. Ösumi saari eraldab põhjas olevast Kyūshūst Ösumi väin ja edelas olevatest Tokara saartest Tokara väin. Ösumi saarestiku suurimast saarest Tanegast eraldab Yakushimat Tanega väin.
Yakushima kuulub Kagoshima prefektuuri, mille keskus Kagoshima asub Kyūshūl. Kuid halduslikult on moodustatud Yakushima linn, mille koosseisu kuulub terve saar ja lisaks veel läheduses asuv Kuchinoerabujima saar.
Saare pindala 503 km². Saarel elab umbes 15 000 inimest. Kõige suurem asula saarel on põhjarannikul paiknev Kamiyaku.
Saare kõrgeim punkt Miyanoura on 1935 meetrit kõrge.
Yakushima on Jaapani kõige suurema sademehulgaga paik. Aastane sademehulk on 4175 mm. Kõige rohkem sajab juunis (778 mm) ja mais (437 mm), kõige vähem veebruaris (224 mm) ja detsembris (241 mm). Rahvasuu räägib, et saarel sajab 35 päeva kuus. Suvel esineb aeg-ajalt maalihkeid, mis on põhjustatud pikaaegsetest sadudest.
Yakushima on ka Jaapani lõunapoolseim punkt, kus talvel on mägedes lumi maas, mõnel aastal seejuures kuude viisi, ehkki ookeani temperatuur ei lange saarel kunagi alla 19 °C.
1980 moodustati saarel 18,958 ha suurune biosfäärikaitseala. 1993 määrati 10 ha suurune ala saarel Ramsari rahvusvahelise tähtsusega märgalaks. See on ühtlasi ohustatud merikilpkonna suurim munemispaik Vaikse ookeani põhjaosas.
Saar on alates 1993 UNESCO maailma looduspärandi nimekirjas, sest seal on säilinud ürgmets, kus kasvab palju krüptomeeriaid ("Cryptomeria japonica") ja rododendroneid. Suurtest loomadest elavad saarel jaapani makaak ja hirv. Yakushima on osa Kirishima-Yaku rahvuspargist. Aastas külastab saart umbes 300 000 turisti.
Väidetavalt on Yakushima saare mets inspireerinud Hayao Miyazakit filmi "Printsess Mononoke" metsa väljamõtlemisel.
Üle poole Yakushima saarel kasutatavast elektrienergiast on saadud hüdroenergiast. Üle jäävat energiat kasutatakse vesiniku tootmiseks väikeses Kagoshima ülikooli katsejaamas.


Areios.
Areios [ar'eios] (ladinapäraselt Arius [ar'iius]; 250/256–336) oli kristlik presbüter Aleksandriast. Tema järgi on nime saanud arianism ehk ariaanlus, mida kirik peab ketserluseks. Umbes 318. aastal sattus ta vaidlusesse oma piiskopiga, Aleksandriga, väites talle vastu, et Jumala Poeg ei olnud samast substantsist elik ühise olemusega Jumal-isaga, vaid et kunagi oli olnud aeg, enne Kristuse sigitamist, kui teda ei eksisteerinud. Seepeale visati Arius koos teiste preestritega, kes tema õpetust järgisid, kirikust välja, aga debatt jätkus, kuna kumbagi osapoolt toetasid erinevad piiskopid üle terve ida-Rooma impeeriumi. Paljud piiskopid, eriti need, kes olid õpetust saanud Amtiookia Lucianuse juures, ühtisid Ariuse seisukohtadega. Ajaks, mil constantinus Suur võttis Ida-Rooma keisririigi üle 324. aastal, oli erimeelsus kasvanud suureks ja tuliseks vaidluseks ning levinud üle terve impeeriumi, kus erinevad konsiilid mõistsid hukka/võtsid omaks Ariuse arusaama Pojast. Et erimeelsusi lahendada, kutsus Constantinus kokku I Nikaia kirikukogu aastal 325, kus Ariuse õpetus mõisteti hukka, ning Arius saadeti pagendusse. Arius kutsuti siiski aga paari aasta jooksul tagasi, ning tundub, et oma ülejäänud elu veetis ta, üritades tagasi saada Aleksandria kogudusse, mida aga Athanasius ei lubanud. Lõpuks lubati Ariusle Konstantinoopoli kogudusega ühineda, aga ta suri äkitselt eelneval ööl.
Vaidlused ei saanud sellega aga sugugi mitte läbi ning neid ei lahendatud ka järgmistel aastakümnetelgi, vaid neid jätkati veel kaua aega pärast seda, ka Läänes. Neid, kes uskusid, et Poeg ei olnud Isaga ühest substantsist, nimetati Ariaanideks, eriti Aleksandria piiskopi Athanasiuse poolt ning siit on tulnud ka selle õpetuse nimi, arianism ehk ariaanlus. See nimi ei ole aga päris korrektne, kuna Ariuse roll ei ole selles usuliikumises kunagi olnud eriti tähtis, tema oli vaid vaidluste alustaja. Poja ja Isa omavaheline suhe on olnud diskussiooniteemaks kiriku ajaloos alati. Teised "ariaanlased", nagu näiteks Nikomeedia piiskop Eusebius ja Caesarea piiskop Eusebius olid palju tähtsamad tegelased ariaanliku teoloogia väljakujundamises. Paljud hilisemad ariaanlased hakkasid ka sellisele nimetamisele vastu, üteldes, et nad ei tea mitte midagi Ariusest. Aga Ariuse ja tema piiskoppide põikpäine pealekäimine tõi selle probleemi teoloogia keskmesse, ning seetõttu kannab see probleem ka tema nime.
Varane elu ja iseloom.
On võimalik, et Arius oli pärit Liibüast. Tema isa nimi olevat olnud Ammonius. Arius oli arvatavasti õpilane eksegeetilises koolis Antiookias, kus ta võis õppida Antiookia Lucianuse juures.
Tulles tagasi Aleksandriasse, sai Arius sõbraks mehega kelle nimi oli Meletius Lycopolisest ja ordineeriti diakoniks viimase juhtimise all. Arius ekskommunitseeriti Piiskopi Peetrus Aleksandriast poolt aastal 311 Meletiuse vaadete toetamise pärast, aga Peetruse järglase, Achillase ajal lubati ta taas armulauale ning aastal 313 tehti tast Aleksandrias Baucalise piirkonna presbüter.
Ehkki Ariuse iseloomu on tigedalt rünnatud ja maha tehtud tema vaenlaste poolt, tundub, et ta oli askeetilise iseloomuga isik, hea moraali ning kindlate põhimõtetega. Warren H. Carroll (parafraseerides Epiphanius Salamiest, Ariuse opponenti) kirjeldab teda "pika ja kõhna, silmatorkava välimuse ja lihvitud kommetega. Naised armusid temasse ogaralt, olles võlutud tema imeilusatest kommetest, puudutatud tema askeetliku välimuse poolt. Meestele avaldas muljet tema intellektuaalse paremuse aura.”
Vaidlus.
Ajaloolane Socrates Konstantinoopolist teatab, et Arius sattus esimest korda vaidlusesse, kui Aleksander, kes sai pärast Achillast Aleksandria piiskopiks, pidas jutluse Poja sarnasusest Isaga. Arius nägi Aleksandri jutluses Sabellianismi taaselustamist, mõistis selle hukka ning vaidles et "kui isa sigitas Poja, siis temal, kes oli sigitatud, oli eksistentsi algus: ja siit on selge, et oli aeg, mil Poega ei olnud. Siit järeldub, et ta sai oma substantsi mittemillegist.
Usutakse, et Ariuse doktriinid olid mõjutatud Lucianuse õpetuse poolt, kes oli tunnustatud kristlik õpetaja ja usumärter. Kirjas Konstantinoopoli piiskopile Aleksandrile kirjutas Aleksander Aleksandriast, et Arius tuletas oma teoloogia Lucianuse omast. Selle kirja eesmärk oli kurta doktriinide üle, mida Arius toona esitas, aga tema süüdistus hereesias Ariuse vastu oli siis veel üsna nõrk ning teiste autoriteetide poolt mittetoetatud, ning Aleksandri keelekasutus oli pigem sõimav ja robustne kui hästiargumenteeritud. Ka Lucianust ei süüdista Aleksander siin selles, et ta õpetaks samu doktriine, mida Arius, vaid lihtsalt selles, et too on "ad invidiam" hereetiliste kalduvustega.
Aleksandria patriarhi kritiseeriti tema aeglase reageerimise eest Ariuse õpetusele. Nagu tema eelkäija Dionüsiuski, oli ta ebakindel ning otsustusvõimetu. On aga siiski raske ette kujutada, kuidas teisiti oleks ta saanud käituda. Küsimus, mille Arius esitas, jäi lahendamata kaks generatsiooni varem, ning ei olnud lihtne kohe sellele küsimusele vastust leida. Pealegi, kui oleks kohe tulnud sellele vaidlusele vastust leida, oleks olnud suur tõenäosus, et Ariuse pooldajatele oleks õigus jäänud. Niisiis sallis Aleksander vaidluste jätkumist sinnamaani, kuni tundus, et need on läinud sedavõrd tuliseks, et hakkavad ohustama Kiriku rahu. Siis alles kutsus ta kokku piiskoppide kogu ning küsis nende nõu. Niipea kui nad langetasid oma otsuse Ariuse vastu, tegutses Aleksander viivitamatult. Ta vallandas Ariuse tema ametikohalt ning heitis kirikust välja nii tema kui ka ta järgijad.
Ariuse doktriinid.
Et Jumal ei olnud alati Isa, vaid et kunagi oli aeg, mil ta ei olnud isa; et Jumala sõna ei olnud igavikust, vaid oli tehtud mittemillestki; et igavesti eksisteeriv Jumal ('MINA OLEN'/ Igavene) tegi tema kes ei eksisteerinud varem, mitte millestki; seega oli aeg, millal ta ei eksisteerinud, niipalju on Poeg loodud olend, loodu. Et ta ei ole mitte Isa moodi, mis puutub olemusse, ega ei ole ta oma loomuse poolest ei Isa tõeline Sõna ega tõeline Tarkus, vaid tõesi vaid üks tema töid ja loodud olendeid, olles vääriti kutsutud Sõnaks ja Tarkuseks, kuna ta oli ise tehtud Jumala omast Sõnast ja Tarkusest, mis on Jumalas, mille läbi Jumal tegi nii kõik muud asjad kui ka Tema. Seega on ta oma loomuses muutuv ning muutustele aldis, nagu kõik teisedki mõistusega olendid on: seega on Maailm võõras kõigele muule kui Jumala olemusele; ja Isa on seletamatu läbi Poja, ning nähtamatu talle, sest ei tea Maailm täiuslikult ja täpselt Isa, ega saa tema selgelt näha teda. Poeg ei tea oma enese olemuse loomust: sest ta oli tehtud meie jaoks, et Jumal võiks luua meid läbi tema, nagu läbi instrumendi. Samuti ei võinud ta kunagi eksisteerida, kui Jumal poleks tahtnud meid luua.
Jumal ei ole alati olnud Isa; Oli aeg, mil ta oli üksi, ning ei olnud veel Isa: hiljem ta sai selleks. Poeg ei ole igavikust, ta tuli mittemillegist.
Ariuse säilinud kirjutised.
Ariuse elu ja õpetuse rekonstrueerimine on problemaatiline ja raske, kuna väga vähe on säilinud Ariuse enese kirjutisi. Constantinus käskis kõik Ariuse tekstid ära põletada juba Ariuse enese eluajal, ning see vähene, mis tulest puutumata jäi, hävitati hiljem Ariuse oponentide poolt. Säilinud teoseid võib leida vaid teiste kirikumeeste töödes, kes kirjutasid pärast Ariuse surma ning üritasid kinnitada tema ketserlikku maailmavaadet, jättes meile seega vähe ja ühetaolisi ning üsnagi ebausaldusväärseid andmeid Ariuse kirjutistest.
Kolm allesolevat kirja, mida peetakse Ariuse omadeks, on tema kiri Aleksandria Aleksandrile (Säilinud Athanasiuse teoses), tema kiri Eusebiusele Nikomeediast, ning tema ülestunnistus Konstantinusele. On alles ka palju kirju, mida omistatakse temale, ning mitmetel kordadel on teda tsiteeritud tema opponentide poolt. Mõistagi on raske ütelda, kui täpselt nad teda tsiteerivad, samuti on ka tsitaadid ise sageli liiga lühikesed ning kontekstist välja rebitud.
Tema "Thalia" (sõna-sõnalt "pidustus"), on populariseeritud teos, kus ta kombineerib proosat ja värsivormi, ning sellest on fragmente säilinud. Mõlemad viited on talletatud tema opponendi Athanasiuse poolt. Esimene on teade Ariuse õpetusest teoses "Kõned Ariaanide vastu"., 1.5-6. Sellel ümbersõnastusel on negatiivseid kommentaare vahele lükitud, nii et on raske pidada seda usaldusväärseks tsitaadiks.
Teine on veidi otsesem tsitaat teoses "Arminumi ja Seleucia Konsiilidest", 15. See on täiesti korrapäratu värss, ning see tundub olevat sõna-sõnaline tsitaat või tsitaatide kogum. Keegi teine kui Athanasius, võibolla isegi keegi, kes oli Ariuse vastu positiivselt meelestatud, võis olla koostanud need tsitaadid. See teine tsitaat tundub üsnagi täpne, sest see ei sisalda mitmeid võtmelauseid, mida tavaliselt Ariuse opponendid temale omistavad (nt. "Oli aeg, kui Poega ei eksisteerinud"), ning seal on ka mõningaid positiivseid lausungeid poja kohta, see on korrapärase lauseehitusega ning sarnaneb teistele lauselõikudele, mida on omistatud Ariusele. Aga ehkki need tsitaadid tunduvad üsnagi täpsed, on nende kontekst kadunud, nii et nende kohta suuremas mõttesüsteemis on võimatu rekonstrueerida.
Vaata ka.
Areios
Areios


Kahevõistlus 2002. aasta taliolümpiamängudel.
Kahevõistlus 2002. aasta taliolümpiamängudel
Sprint.
21. - 22. veebruar
Tavavõistlus.
9. - 10. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Bjarte Engen Vik, Norra
Tambet Pikkor (hüpped 219,0/29.) murdmaarajale ei startinud.
Meeskonnavõistlus.
14. - 15. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Norra (Halldor Skard, Kenneth Braaten, Bjarte Engen Vik, Fred Børre Lundberg)


Yokohama.
Yokohama on linn Jaapanis Kanagawa prefektuuri keskus. Kuulub Tōkyō linnastusse, asub Tōkyōst umbes 30 km lõunas.
Ajalugu.
19. sajandi keskpaigani oli Yokohama väike kaluriküla. 1853. aastal maabus praeguse Yokohama rannikul USA kommodoor Matthew Perry 9 laevaga ja sundis isoleeritud Jaapani end avama välismaailmale. Rannalähedasele saarele rajati välismaalaste asulad ja garnisonid. Peagi sai Yokohamast rahvusvahelise kaubanduse keskus Jaapanis. Suur osa linnast hävis 1. septembril 1923 maavärinas. Linn ehitati uuesti üles, kuid hävis taas 1945. aastal USA õhurünnakutes. 29. mail 1945 pommitasid B-29 lennukid linna 1 tunni ja 9 minuti jooksul süütepommidega, mille tagajärjel hävis 34% linnast.
Ameerika okupatsiooni ajal oli Yokohama USA sõjaväe transpordisõlm.
1983 hakati rajama merelt võidetud alale uut ärirajooni Minato Mirai 21, kus asub Jaapani kõrgeim ehitis Yokohama Landmark Tower. Tänapäeval on Yokohama suur meresadam ja majanduskeskus.
Transport.
1872. aastal avati Tōkyō ja Yokohama vahel Jaapani esimene raudtee.
1972. aastal kaotati linnas trammi- ja trolliliiklus ning avati Yokohama metroo.
Sport.
Linna peaspalliklubi on Yokohama BayStars. Tugevamad jalgpalliklubid on Yokohama F. Marinos ja Yokohama FC.
2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalkohtumine peeti linna Nissani staadionil. See on suurima mahutavusega staadion Jaapanis (72 327 istekohta).


Aomori prefektuur.
Aomori prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare põhjaosas. Asub Jaapani mere kaldal, põhjas on Hokkaidō saarest eraldatud Tsugaru väinaga. Lõunas piirneb Akita ja Iwate prefektuuriga.
Geograafia.
Põhjaosa moodustavad Tsugaru ja Shimokita poolsaar. Keskosas asub Ōu aheliku põhjaserv. Lõunapiiril asub Towada järv. Kõrgeim tipp on Iwaki vulkaan (1625 m). Suuremad jõed on Mabechi, Iwaki ja Niida.
Sümbolid.
Aomori prefektuuri tunnuslind on väikeluik ("Cygnus bewickii"), tunnuspuu on hiibapuu ("Thujopsis dolabrata") ja tunnuslill õunapuu õis ("Malus domestica").
Haldusjaotus.
Aomori prefektuur on jaotatud 40 omavalitsuseks, millest 10 on suurlinnad (市 "shi").


Aida.
"Aida" on Giuseppe Verdi neljavaatuseline ooper.
Mariette Bay tekstil põhineva libreto on kirjutanud Antonio Ghislanzoni. Ooperi tegevus toimub vaaraode aja Memphises ja Teebas.
Ooper telliti Verdilt Suessi kanali avamise puhul. Esietendus oli Kairos 1871.


Kahevõistlus 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Kahevõistlus 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 11. – 21. veebruarini Val Chisone orus Pragelatos, Albergiani mäe jalamil.
Kahevõistlejate stardid toimusid 1518 m kõrgusel merepinnast. Hüppemägede kompleks koosnes kahest võistluste tarbeks ehitatud hüppemäest ja kolmest treeningute tarvis ehitatud mäest, mis asusid umbes kahe kilomeetri kaugusel. Kogu kompleksi ehituseks kulus veidi üle 36 miljoni euro.
Kahevõistlejate murdmaasuusatamise rajad ja võistluskeskus asub mõne kilomeetri kaugusel Sestrièrest.
Sprint (suusahüpe ja 7,5 km suusatamine).
21. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Samppa Lajunen, Soome
Tavavõistlus (2 suusahüpet ja 15 km suusatamine).
11. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Samppa Lajunen, Soome
Meeskonnavõistlus (2 suusahüpet ja 4x5 km).
15. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Soome (Jari Mantila, Hannu Manninen, Jaakko Tallus, Samppa Lajunen)


Suusahüpped 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Suusahüpped 2006. aasta taliolümpiamängudel toimusid 11. - 20. veebruaril Pragelatos
Normaalmäe suurus oli HS106 ja suure mäe suurus HS140. Samas asusid ka kolm harjutusmäge (K-60, K-30, K-15). Mängude ajal sai hüppevõistlustele kaasa elada umbes 7500 pealtvaatajat.
Normaalmägi HS106.
12. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Simon Ammann, Šveits
Suur mägi HS140.
olümpiavõitja 2002: Simon Ammann, Šveits
Meeskonnavõistlus.
20. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Saksamaa (Sven Hannawald, Stephan Hocke, Michael Uhrmann, Martin Schmitt)
2006, suusahüpped olümpiamängudel


David Papineau.
David Papineau (sündinud 1947) on briti teadus- ja vaimufilosoof.
Ta on õppinud Lõuna-Aafrika Vabariigis Natali Ülikoolis matemaatikat ning Cambridge'i Ülikoolis filosoofiat. Aastal 1974 sai ta Cambridge'ist Ian Hackingi juhenamisel doktorikraadi.
Aastal 1990 sai ta Londoni "King's Collegei teadusfilosoofia professoriks.
Vaata ka.
Papineau, David
Papineau, David


Jens Arne Svartedal.
Jens Arne Svartedal (sündis 14. veebruaril 1976) on norra murdmaasuusataja.
Maailma karika etappide võidud.
Jens Arne Svartedal on seni võitnud 11 maailmakarika etappi.
Svartedal, Jens Arne
Svartedal, Jens Arne


Välismaa sildade loend.
"See loend loetleb sildu, välja arvatud Eesti sillad, mis on loetletud Eesti sildade loendis.
A.
Akashi-Kaikyō sild - Alcántara sild - Aleksander III sild - Aleksander Nevski sild - Anitškovi sild - Anpingi sild - Anshuni sild
B.
Brooklyni sild - Brömsebro - Bryggebroen
D.
Djavolski most
- Dvortsovõi sild
F.
Forthi maanteesild - Forthi sild
G.
Gupo sild
H.
Hangzhou lahe sild - Humberi sild
I.
Iroise'i sild
J.
Johannese sild
K.
Kingsgate'i sild -
Krki sild -
Kuldvärava sild -
Kvalsundi sild
L.
Liteinõi sild
M.
Millau viadukt – Minnesundi raudteesild - Minnesundi vana sild - Minnesundi uus sild
P.
Plougasteli sild
- Pont de Cassagne
- Pont de Fontpédrouse
- Ponte Vecchio
- Ponte Sant'Angelo
- Pont d'Avignon
- Postbridge'i sild
- Puente Romano sobre el río Guadiana
- Punane sild
Q.
Quebeci sild
R.
Rialto sild - Royal Border Bridge
S.
Sinine sild
- Sotra sild
- Suure Beldi sild
T.
Tarr Stepsi sild
- Tsurunomai sild
- Tutškovi sild
V.
Vasco da Gama sild - Verrazano sild - Västerbron


Eesti sildade loend.
"See loend loetleb Eesti sildu.
A.
Aarna sild - Andja vana sild - Ahja sild - Alekvere sild - Angerja sild
E.
Edelasild - Ehavere sild - Elva sild
H.
Haava sild - Härma sild
I.
Igavere sild - Ilistvere sild - Inglisild (Haapslu) - Inglisild (Tartu) - Ingliste sild - Iru sild
J.
Jahimeeste sild - Jõelähtme kivisild
K.
Kaarsild - Kaasiksaare sild - Kagusild - Kamari sild - Kanali sild - Kariste maanteesild - Kasari maanteesild - Kasari raudbetoonsild - Kaupmehe sild - Kehra sild - Keila-Joa rippsild - Kesklinna sild - Kiisamauru sild - Kiltsi sild - Kiriku sild (Põltsamaa) - Kivisild (Tallinn) - Kivisild (Tartu) - Koersild - Kohila jalakäijate sild - Kohtumaja sild - Koluvere kivisild - Konuvere maanteesild - Koorvere sild - Kose jalakäijate sild - Kose-Allika sild - Kroonuaia sild - Kuradisild (Haapsalu) - Kuradisild (Tartu) - Kurgja maanteesild - Kurina sild - Kõveriku sild - Kärevere sild - Kärevete sild - Kärkna sild - Külitse sild
L.
Laisna tamm - Lalsi sild - Lilu sild - Lindakivi sild - Loobu maanteesild - Loode sild (Kuressaare) - Lossi sild (Põltsamaa) - Lükati sild
M.
Maetsma sild - Metsküla sild - Mustakivi sild
N.
Naissaariku sild - Narva sild - Nasva sild - Neeruti sild - Nõmme jalakäijate sild - Nõuni sild
O.
Ontika sild
- Oorna sild
P.
Paasvere sild - Pae sild - Pallasti sild - Palu sild - Papiniidu sild - Pardioja sild - Piibe sild - Pirita sild - Porgandi sild - Promenaadi sild - Pulga oja raudteesild - Punane sild - Puurmani sild - Pärnu maantee viadukt - Pääsküla kivisild
R.
Raadiku sild - Ramsi sild - Rannu-Jõesuu sild - Rapla kivisild - Raudsild (Tartu) - Reastvere sild - Reopalu sild - Ringtee sild (Põltsamaa) - Ritsike sild - Rohe sild - Ropso sild - Rumba maanteesild (1937–1941) – Rumba raudteesild – Rutikvere sild - Ruunavere sild
S.
Saarepiiga sild - Saariku sild - Saarjõe maanteesild - Sadama sild (Võõpsu) - Sauna sild (Põltsamaa) - Siimu sild - Silmasild - Sindi-Lodja sild - Sipa sild - Smuuli sild - Suur sild (Põltsamaa) - Suure väina sild - Suurejõe maanteesild - Suursild (Kuressaare) - Suursild (Pärnu) - Suusasild (Tallinn, Kose) - Sõpruse sild (Narva) - Sõpruse sild (Tartu) - Särevere sild
Z.
Zinovjevi sild (Väikese väina tamm)
T.
Teenuse sild - Tehase sild (Kunda) - Tihniku viadukt - Tiigi sild (Põltsamaa) - Tille sild - Tori sild - Turusild - Tõrva sild
U.
Uderna sild - Utsali sild - Uus sild (Pärnu) (Papiniidu sild)
V.
Vabaduse sild (Tartu) - Vaida III sild - Valgejõe sild - Vana kivisild (Tapa) - Vanamõisa sild - Varraku sild - Vana sild (Pärnu Võidu sild) - Vana-Kastre sild - Vana-Pärnu jalakäijate sild - Varangu sild - Varraku sild - Veinitehase sild - Vesivärava sild (Põltsamaa) - Veski sild (Põltsamaa) - Viljandi rippsild - Võidu sild (Pärnu) - Võidu sild (Tartu) - Võidujooksu sild - Väike sild (Põltsamaa) - Väikese väina tamm
Ü.
Ülemiste viadukt
Vaata ka.
Eesti sildade loend
Sildade loend
Sildade loend


Altamira vald.
Altamira on omavalitsus ("município") Brasiilias Pará osariigis. Keskasula Altamira asub Xingu jõe ja Transamazonica maantee ääres. Altamira omavalitsus hõlmab 159 696 km² suuruse ala Iriri ja Curuá jõgikonnas. Altamira on pindalalt Brasiilia suurim omavalitsus. Sellel alal elab 85 600 elanikku (2006).


Aomori prefektuuri lipp.
Aomori prefektuuri lipp on Jaapani Aomori prefektuuri lipp.
See on valge plagu, mille keskel on tumeroheline Aomori prefektuuri sümbol, mis on stiliseeritud Aomori prefektuuri kaardi kujutis.
Lipp võeti kasutusele 1. jaanuaril 1961.


Kontsert.
Mõistet kontsert ("concerto") kasutati algul nii heliteose kui selle esitajate ansambli kohta.
Ajalugu.
Kuni 18. sajandini toimusid muusikateoste ettekanded Euroopas enamasti kindlal otstarbel ja raamistuses ning olid mõeldud kindlale kuulajaskonnale. Vanasti puudusid kontserdiruumid ja instrumentaalmuusikat mängiti rikaste ülikute õukondades tseremooniate või tantsude saateks, jumalateenistustel liturgia raames, teatrites ja ooperites.
Ka rahvamuusika oli tihedalt seotud kommete, tavade, aja ja kohaga. Kuivõrd muusikateoste ettekandmine ei pruukinud olla iseseisev sündmus, siis mõistet "kontsert" kasutati vahel ka teistes tähendustes, teoste pealkirjades või žanrimääratlusena. Tuntud on näiteks J. S. Bachi "Brandenburgi kontserdid", "Itaalia kontsert" jpm teosed.
Alates 18. sajandist hakkas välja kujunema "salongimuusika": esialgu vaid kitsamates ringides, aga hiljem juba ka avalikumalt. Laialt levinud oli kodune musitseerimine perekondlikus ringis koos külalistega. Muusikateoste ettekandmine muutus omaette sündmuseks. Inimesed sõid, jõid ja vestlesid omavahel.
Muusika tähendus hakkas muutuma, üha rohkem hakati tähelepanu pöörama muusikale endale, selle sisule ja väljenduslikkusele. Muusikat hakati looma ja ette kandma ka üksnes kuulamiseks, ilma funktsioonita. Kujunes välja avalik kontserdielu, mis oli mõeldud kõigile huvilistele. Samu muusikateoseid hakati ette kandma korduvalt, erinevate interpreetide poolt, erinevates kohtades ja erinevatele auditooriumitele.
19. sajandil hakati ehitama avalikke kontserdisaale, mis olid mõeldud üksnes muusika ettekandmiseks ja kuulamiseks. 1781. aastal peeti esimene avalik kontsert Leipzigis "Gewandhausis" (tõlkes "riidemaja"), mille järgi on endale nime võtnud üks kuulus orkester. Orkestrites suurendati pillimängijate arvu, et suurtes saalides paremini kõlaks.
Muusikateoseid hakati tähelepanelikumalt jälgima, arvustama, kritiseerima ja kommenteerima. Esile tõusis muusikateose autor, samuti muutus olulisemaks interpreetide osa ettekandes.


Tsurunomai sild.
Tsurunomai sild (jaapani 鶴の舞橋 "Tsurunomai-hashi") asub Jaapanis Aomori prefektuuri Tsuruta linnas ja ühendab Tsugaru-fujimi järve kaldaid. Sild on tehtud jaapani krüptomeeriast ja on üks Jaapani pikkadest puitsildadest (pikim on Hōrai sild, mille pikkus on 897 meetrit. Tsurunomai sild koosneb kolmest sillakaarest, mis on kokku 300 m pikad.


Kateřina Neumannová.
Kateřina Neumannová (sündis 15. veebruaril 1973 Písekis) on endine Tšehhi murdmaasuusataja. Olümpiavõitja (2006) ja kahekordne maailmameister (2005 ja 2007). Ta on 2007. aasta kevadel lõppetanud karjääri jooksul võitnud 11 suurvõistluste medalit.
Neumannová sai esimese maailmameistrivõistluste medali 1997. aasta maailmameistrivõistlustel Trondheimis, ja võitis aastate jooksul mitmeid suurvõistluste hõbe- ja pronksmedaleid. Alles 2005. aasta MM-il Oberstdorfis sai ta suurvõistluste kuldmedali, kui tuli 10 km distantsil vabastiilis maailmameistriks.
2006. aasta olümpiamängudel Torinos pidi Neumannová suusavahetusega sõidus finišisirgel tunnistama Kristina Šmiguni paremust ja leppime hõbemedaliga 1,9 sekundilise kaotusega. Kuid lõppudistantsil 30 km ühisstardiga vabasstiilis sõidus tuli ta 1,4 sekundilise edumaaga Julija Tšepalova ees olümpiavõijaks.
Maailmakarika etappide võidud.
Kateřina Neumannová osales karjääri jooksul 143 maailmakarikavõistluste etapil ja jõudnud poodiumile 48 korda, millest 18 korral kõige kõrgemale astmele.


Iwate prefektuur.
Iwate prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare põhjaosas. Asub Vaikse ookeani kaldal, põhjas piirneb Aomori prefektuuriga, läänes Akita ja lõunas Miyagi prefektuuriga.
Geograafia.
Suurim jõgi on Kitakami jõgi.
Sümbolid.
Iwate prefektuuri tunnuslind on faasan ("Phasianus colchicus"), tunnuspuu on punane mänd ("Pinus densiflora") ja tunnuslill printsessipuu õis ("Paulownia tomentosa").
Haldusjaotus.
Iwate prefektuur on jaotatud 35 omavalitsuseks, millest 13 on suurlinnad (市 "shi").


Füsikalism.
Füsikalism on filosoofiline positsioon, mille kohaselt kõik on füüsiline (või füüsikaline). Reaalsuse moodustavad füüsikalised objektid ja nende füüsikalised omadused.
See võib tähendada, et kõik taandub füüsikalisele või kõik kaasub füüsikalisega.
Füsikalismi variandid erinevad muu hulgas selle poolest, mida mõista reaalsuse ja füüsikalisuse all ja mida sisaldab "kõik" (kas ka abstraktseid objekte?).
Kõige sagedamini räägitakse füsikalismist vaimufilosoofia kontekstis: vaim on füüsiline.
Füsikalism ja materialism.
Sõna "füsikalism" võtsid kasutusele Otto Neurath (1931) ja Rudolf Carnap (1932). Carl Hempel (1949) jt on tõlgendanud nende seisukohta nii, et iga väide on samatähenduslik mõne füüsikalise väitega. Seevastu materialism on traditsioniliselt olnud metafüüsiline seisukoht, mis ei puuduta keelt, vaid maailma ennast. Neurath ja Carnap ei tahtnud esitada metafüüsikalist teesi juba sellepärast, et nad pidasid metafüüsikat mõttetuseks. Praegu aga on loogiline positivism kõrvale heidetud ning keeleliste ja metafüüsiliste väidete ranget eristust ei peeta enam tingimata vajalikuks.
Neid termineid võidakse mõista siiski mitmes suhtes eritähenduslikena ka muil põhjusil. Esiteks võidakse füsikalismi puhul silmas pidada spetsiaalselt füüsika ja teiste teadusharude vahelist suhet, teiseks võidakse selle sõna valikuga, et kõik füüsikaline ei ole mateeria (õigemini aine).
Reduktsionistlik füsikalism.
Loogilised positivistid püüdsid rajada teaduste ühtsuse sellele, et kõik teadusharud kuidagi taanduvad füüsikale. Sellise reduktsionistliku vaate järgi saab teiste teaduse iga väite tõlkida füüsika väiteks, mis on selle väitega ekstensionaalselt samaväärne. Samamoodi taandatakse teooriad ja seletused. Taandamine võib toimuda hierarhiliselt: näiteks sotsioloogia taandatakse psühholoogiale, psühholoogia neuroteadusele, neuroteadus keemiale ning keemia füüsikale.
Reduktsionistliku füsikalismi nõrkuste kohta ütleb William Seager: "Tema nõuded teaduslikule teoretiseerimisele on liiga ranged, tema nägemus seletusest liiga kitsendav, tema arusaam teadusest ülemäära logitsistlik ja formaalne, tema käsitlus teaduse ajaloost naiivne ning tema arusaam teaduse kultuurist lootusetult tahumatu ja üsna pimedalt ülistav."
Kaasumisfüsikalism.
Tänapäeval on levinud füsikalismi variant, mis räägib taandumise asemel kaasumisest. See tähendab laias laastus, et kõigile erinevustele ja muutustele peavad vastama füüsilised erinevused ja muutused. Selle vastavuse detailide tundmine ei ole nõutav. Selline reduktsionism toob kaasa, et ei tohi postuleerida toimeid, mis ei ole füüsikalise loomuga.


Eetika mõisteid.
"Siin on loetletud eetika mõisteid.


Priivara.
Priivara ehk tasuta tarkvara (ka "vabavara"; inglise keeles "freeware") on tasuta levitatav tarkvara. Selle kasutamisel võidakse ette näha kasutuskoha, -aja, -viisi või muid piiranguid. Samuti võib olla kasutajal endal keelatud priivara paljundada ja levitada. Priivara lähtekood ei pruugi olla avalik.
Sõnakasutus: priivara, vabavara ja vaba tarkvara.
Priivara levinud terminikuju "vabavara" peetakse eksitavaks, kuna see on liiga sarnane sama valdkonna teise tähendusega terminile "vaba tarkvara". Kui priivara on enamasti vaba ainult tasust, siis vaba tarkvara on vaba fundamentaalsemas mõttes: selle levitamisele ja (taas-)kasutamisele seatavate piirangute hulka püütakse mitmesuguste litsentside kasutamisega minimeerida ja selle lähtekood on vabalt saadaval, st avatud.
Eesti arvutisõnastikud pakuvad "freeware" esmavastena "priivara", sj Heikki Vallaste jätab "vabavara" "freeware" vastete seast üldse välja. Ka Pingviin.org Linuxi-kasutajate kogukond soovitab "vabavara" kasutamist "freeware" tähenduses vältida.
Mõned väljatoodud litsentsipiirangud.
Lisaks keelavad tuntumate priivara nimetuste litsentsid selle tarkvara organisatsioonides kasutamise (sh ärides, mittetulundusühingutes, õppe-eesmärkideks jne), piirates kasutuseesmärgid vaid kodusteks või isiklikeks.


Suusahüpped 2002. aasta taliolümpiamängudel.
Suusahüpped 2002. aasta taliolümpiamängudel
Normaalmägi K90.
10. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Jani Soininen, Soome
Suur mägi K120.
13. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Kazuyoshi Funaki, Jaapan
Meeskonnavõistlus K120.
18. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Jaapan (Takanobu Okabe, Hiroya Saito, Masahiko Harada, Kazuyoshi Funaki)
2002, suusahüpped olümpiamängudel


Julija Tšepalova.
Julija Tšepalova (sündis 23. detsembril 1976 Komsomolskis Amuuri ääres) on Venemaa murdmaasuusataja, rahvuselt evenk. Kolmekordne olümpiavõitja (1998, 2002 ja 2006) ja kolmekordne juunioride- ning kahekordne täiskasvanute maailmameister (2001 ja 2005).
Augustis 2009 avalikustati, et Julija Tšepalova jaanuaris 2009 võetud dopinguproovist leiti keelatud ainet EPO-t. Pärast uudise avaldamist teatas Tšepalova spordikarjääri lõpetamisest.
Olümpiamängudel.
1998 Naganos
2002 Salt Lake City's
2006 Torinos
Maailmameistrivõistlustel.
2001 Lahtis
2005 Oberstdorfis
Juunioride maailmameistrivõistlustel.
Harrachov 1993
Breitenwang 1994
Gällivare 1995
Asiago 1996
Maailma karika etapid.
Julija Tšepalova võitis 21 maailma karikavõistluste etappi, neist 18 individuaalset.
Isiklikku.
Tšepalova oli 2000–2006 abielus Dmitri Ljašenkoga. Abielust sündis tütar Olesja (2003). Teist korda abiellus ta Vassili Rotševiga. Abielust sündis tütar Vasselina (2007).
Ajakirjandus.
Tšepalova, Julia
Tšepalova, Julia


Naturalism (filosoofia).
"Selles artiklis räägitakse filosoofilisest naturalismist üldse; eetilise naturalismi kohta vaata lehekülge Naturalism (eetika)
Naturalism on filosoofias üldnimetus mitmele filosoofilisele positsioonile, mis lähendavad filosoofiat loodusteadusele.
Erinevad naturalismiga seostavad seisukohad on omavahel tihedas seoses, kuigi nad üksteisest ei järeldu. Seetõttu pooldab ühe seisukoha pooldaja enamasti ka teisi. Eri autorid näevad naturalismi tuuma eri seisukohtades.


Ludwig II.
"Ludwig II" ("Ludwig II: Glanz und Ende eines Königs", 1955) ja "Ludwig" ("Ludwig... ou le crépuscule des dieux", 1972) räägivad Baieri kuningast.


Shimane prefektuur.
Shimane prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare lõunaosas. Asub Jaapani mere kaldal.
Geograafia.
Shimane prefektuuri kuuluvad Oki saared. Suurimad järved on Shinji ja Nakaumi järv.
Sümbolid.
Shimane prefektuuri tunnuslind on laululuik ("Cygnus cygnus"), tunnuspuu on Thunbergi mänd ("Pinus thunbergii") ja tunnuslill põõsaspojeng ("Paeonia suffruticosa").
Haldusjaotus.
Shimane prefektuur on jaotatud 23 omavalitsuseks, millest 8 on suurlinnad (市 "shi").


Magnus Ingesson.
Magnus Ingesson (sündis 18. veebruaril 1971) on endine rootsi murdmaasuusataja.
Maailmameistrivõistlused.
Ingesson, Magnus
Ingesson, Magnus


Hirosaki.
Hirosaki (jaapani keeles 弘前) on linn Jaapanis Aomori prefektuuris Honshū saare põhjaosas.
Hirosaki tuntuim vaatamisväärsus on Hirosaki loss.
Elanike arv on 183 100 (2009).
Hirosakis kasvatatakse umbes 20% Jaapani õunatoodangust.


UNESCO maailmapärandi nimistu.
UNESCO maailmapärandi nimistu (inglise keeles "World Heritage List") on UNESCO poolt koostatav nimekiri maailma kultuuri- ja loodusobjektidest, mille UNESCO maailmapärandi komitee on leidnud olevat kogu inimkonna kultuuri- ja looduspärandi seisukohalt äärmiselt olulised. Maailmapärandi nimekirja koostamine sai alguse Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioonist, mis võeti vastu UNESCO peakonverentsil Pariisis 16. novembril 1972.
Nimistut haldab Maailmapärandi komitee, kuhu kuuluvad 21 liikmesriigi esindajad. Komitee liikmed valitakse neljaks aastaks. 2009. aasta oktoobris valiti komitee liikmeks Eesti.
2012. aasta sügise seisuga kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja 962 objekti, sealhulgas 745 kultuuri-, 188 loodus- ja 29 segaobjekti 157 liikmesriigis; UNESCO maailmapärandi konventsiooni on ratifitseerinud 189 liikmesriiki. Kõige rohkem kaitsealasid on Itaalias (47), Hispaanias (44) ja Hiinas (43).
Maailmapärandi komitee istungid.
__NOTOC__
A.
Ameerika Ühendriigid
B.
Burkina Faso
K.
Kesk-Aafrika Vabariik
Kongo Demokraatlik Vabariik
S.
Sri Lanka


Pietro Piller Cottrer.
Pietro Piller Cottrer (sündinud 20. detsembril 1974) on itaalia murdmaasuusataja.
1998. aasta taliolümpiamängud Naganos.
Nagano taliolümpiamängudel osales Piller Cottrer ainult maratonis, milleks valmistus spetsiaalselt. Itaallased lootsid talt olümpiavõitu. Pool distantsi sõitis Piller Cottrer üsna hästi, aga siis ta jõud rauges.
Maailma karika etapivõidud.
Pietro Piller Cottrer on võitnud viis maailmakarika etappi.


George Grey.
George Grey (sündinud 22. juulil 1979) on Kanada murdmaasuusataja.


Maximilian.
Maximilian on eesnimi.


Ludwig.
Ludwig on eesnimi.


Karl.
Karl on eesnimi.
edasiste järjekorranumbritega Karli-nimelised valitsejad on loetletud lehekülgedel: Karl II, Karl III, Karl IV (täpsustus), Karl V (täpsustus), Karl VI (täpsustus) ja Karl VII


Kuubiline süngoonia.
Kuubiline süngoonia (inglise "cubic (isometric) system") on kristallograafias üks kuuest süngooniast, mille iseloomulikuks tunnuseks on neli kolmandat järku sümmeetriatelge.
Kolm kristallograafilist telge on ühepikkused ning on üksteise suhtes risti.
Kuubiline süngoonia on kõige sümmeetrilisem süngoonia.


Sergei Novikov.
Sergei Novikov (sündis 28. augustil 1980) on Venemaa murdmaasuusataja.
Maailmameistrivõistlused.
Novikov, Sergei
Novikov, Sergei


Heinrich.
Heinrich on mehenimi.
Eestis elas Rahvastikuregistri andmetel 8. mai 2012 seisuga 198 Heinrichi nimelist inimest.


Friedrich.
Friedrich on eesnimi.


Heksagonaalne süngoonia.
Heksagonaalne süngoonia (inglise "hexagonal system") on kristallograafias üks kuuest süngooniast, mille iseloomulikuks tunnuseks on üks kolmandat või kuuendat järku sümmeetriatelg, mis on risti tasandiga, mille moodustavad kolm võrdse pikkusega telge mille vahel on 120° nurk.
Kolm telge, mis moodustavad tasandi on: a1; a2; a3, nendega ristub c-telg.
Trigonaalset süngooniat käsitletakse siin heksagonaalse süngoonia osana.


Rudolf.
Rudolf on eesnimi.


Joseph.
Joseph on eesnimi.


Leopold.
Leopold on eesnimi.


Philipp.
Päritolu.
Nimi on pärit Vana-Kreeka nimest Philippos 'hobusearmastaja' ("Φίλιππος"; ladinapäraselt Philippus). Nimi oli eriti tuntud Vana-Makedoonia kuningate nimena. Ristinimena võeti nimi Philippos ja selle rahvuslikud kujud kasutusele apostel Filippuse eeskujul. Kuni kõrgkeskajani ei olnud need Lääne-Euroopas kasutusel, küll aga Bütsantsis ja teistes idakiriku maades. Lääne-Euroopas tulid nimi Philippe ja teised rahvuslikud nimekujud laialt kasutusele populaarse Prantsusmaa kuninga Philippe I nime eeskujul (talle pani selle nime tema ema Anna Jaroslavna (Kiievi Anna), kes oli Vene suurvürsti Jaroslav Targa tütar.


Tetragonaalne süngoonia.
Tetragonaalne süngoonia (inglise "tetragonal system") on kristallograafias üks kuuest süngooniast, mille iseloomulikuks tunnuseks on kolm üksteise suhtes ristuvat telge. Vertikaalne telg on neljandat järku sümmeetriateljega. Ta on risti tasandiga, mille moodustavad kaks võrdse pikkusega telge. Vertikaalne ehk c-telg võib kahest ülejäänust olla nii pikem kui ka lühem.


Trigonaalne süngoonia.
Trigonaalne süngoonia (inglise "trigonal system") on kristallograafias süngoonia, mida sõltuvalt koolkonnast peetakse kas iseseisvaks süngooniaks või heksagonaalse süngoonia osaks. Vikipeedias on kasutusel kuuest süngooniast koosnev süsteem.


Rombiline süngoonia.
Rombiline süngoonia (inglise "orthorhombic system") on kristallograafias üks kuuest süngooniast, mille iseloomulikuks tunnuseks on kolm erineva pikkusega kristallograafilist telge, mis on üksteise suhtes risti.


Monokliinne süngoonia.
Monokliinne süngoonia (inglise "monoclinic system") on kristallograafias üks kuuest süngooniast, mille iseloomulikuks tunnuseks on üks teist järku sümmeetriatelg, üks sümmeetriatasand või nende kombinatsioon. Kristallograafilised teljed on erineva pikkusega. Neist üks on risti tasandiga, mille moodustavad ülejäänud kaks.


Laskesuusatamine 2002. aasta taliolümpiamängudel.
Laskesuusatamine 2002. aasta taliolümpiamängudel
10 km.
13. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Ole Einar Bjørndalen, Norra
12,5 km jälitussõit.
16. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Uus ala olümpiamängudel
Janno Prants katkestes.
20 km.
11. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Halvard Hanevold, Norra
4x7,5 km teatesõit.
21. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Saksamaa (Ricco Gross, Peter Sendel, Sven Fischer, Frank Luck)
7,5 km.
13. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Galina Kukleva, Venemaa
10 km jälitussõit.
16. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Uus ala olümpiamängudel
15 km.
11. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Ekaterina Dafovska, Bulgaaria
4x7,5 km teatesõit.
18. veebruar
Olümpiavõitja 1998: Saksamaa (Uschi Disl, Martina Zellner, Katrin Apel, Petra Behle)


Trikliinne süngoonia.
Trikliinne süngoonia (inglise "triclinic system") on kristallograafias üks kuuest süngooniast, mille iseloomulikuks tunnuseks on erineva pikkusega kristallograafilised teljed ning nendevahelised ebavõrdsed nurgad. Kõrgemat kui esimest järku sümmeetriatelgi ega sümmeetriatasandeid ei ole.
Trikliinne süngoonia on kõige ebasümmeetrilisem süngoonia.


Hortobágyi rahvuspark.
Hortobágyi rahvuspark on Ungari esimene ja kõige suurem rahvuspark. See loodi 1. jaanuaril 1973. Selle pindala 82 000 hektarit.
See hõlmab suure osa Hortobágyi pustast, mis on suurim rohtla Kesk-Euroopas. Rahvuspark asetseb Tisza jõe ja Debreceni linna vahel. Seal leidub 90% Ungaris esinevatest linnuliikidest, sealhulgas palju haruldasi linde, näiteks suurtrapp ja punajalg-pistrik.


Szeged.
Szeged [sägäd] on komitaadi õigustega linn Lõuna-Ungaris, Csongrádi komitaadi keskus. Asub Tisza jõe ääres. Elanike arv on 163 700 (2003).
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Szegedi elanikest ungarlasi 93,5%, mustlasi 0,7%, sakslasi 0,6%, serblasi 0,5%, rumeenlasi 0,2%, slovakke 0,2%, horvaate 0,1% ja teistest rahvustest inimesi ning neid, kelle rahvus oli teadmata 4,2%.


Bremerhaven.
Bremerhaven on kreisivaba linn Loode-Saksamaal Põhjamere ääres Geeste jõe suudmes.
Koos 53 km lõuna pool asuva Bremeni linnaga moodustab ta Bremeni liidumaa.
Elanike arv on 117 000 (2005).


Charles I.
Charles I (19. november 1600 – 30. jaanuar 1649) oli Inglismaa ja Šotimaa kuningas 1625–1649. Ta oli James I poeg ja Charles II ning James II isa.
Charles jätkas oma isa alustatud absolutismitaotluslikku poliitikat ning püüdis parlamendi mõju igati vähendada. Seetõttu pidasid puritaanidest parlamendiliikmed teda türanniks, kes tuleb kukutada. 1629 saatis Charles parlamendi 11 aastaks laiali. Seda perioodi on Inglismaa ajaloos nimetatud 11 türanniaastaks. Lõpuks aga pidi Charles parlamendi taas kokku kutsuma, et šoti mässuliste taltsutamiseks armeed komplekteerida. Parlament aga hakkas kuningale vastu ning moodustas oma sõjaväe. Algas Inglise kodusõda (1642–1648), mille võitis parlament.
Sõja jooksul tõusid võimule radikaalsed puritaanid (independistid), keda juhtis Oliver Cromwell. Nende survel mõisteti kuningas riigireeturina süüdi ning hukati 30. jaanuaril 1649.
Nooruspõlv.
Charles sündis Šotimaal kuningas James VI ja Taani Anne (Frederik II tütre) teise pojana. Charles oli sündides väga nõrk ning toime pandi hädaristimine, kartes, et ta sureb peagi. Laps jäi siiski elama, kuigi Charlesi tervis jäi elu lõpuni üpris viletsaks. Vaid mõnepäevaselt anti talle Albany hertsogi tiitel. 1604. aasta suvel toodi Charles Inglismaale. Tema eest hoolitses Robert Carey perekond. Nelja-aastaselt sai temast Yorki hertsog. Lapsena ei suutnud ta korralikult käia ning täiskasvanuna kõndis ta pidevalt kiirustades ringi, et varjata oma ebakindlat kõnnakut. Tõenäoliselt põdes ta lapsena rahhiiti, mistõttu ta kasv jäi varakult kinni. Kui pikaks ta täpselt kasvas, pole teada, sest ta püüdis oma lühikest kasvu igati varjata, lastes end maalida nõnda, et ta paistaks pika ja sihvakana. Sarnaselt oma isale Jamesile oli ka Charlesil liialt suur keel, mistõttu ta ei suutnud sõnu korralikult välja hääldada ning kogeles. Hiljem suutis ta pideva harjutamisega seda defekti varjata. Esialgu tundus Charles olevat ka vaimselt arengupeetusega, kuid kui ta umbes viieaastaseks sai, ilmnes, et tal oli küllaltki suuri andeid intellektuaalsete tegevuste osas. Charlesi iseloom kujunes kinniseks, kuid lähedaste vastu oli ta äärmiselt sõbralik, heatahtlik ja soe.
Charles sai veelgi parema hariduse kui ta isa. Kui ta sai viieaastaseks, sai tema koduõpetajaks Thomas Murray, kes õpetas koos Charlesiga ka oma vennapoega Williamit, kellest sai Charlesi eluaegne sõber. Kuueaastaselt pidi Charles hakkama oma tegemistest isale kirjutama. Charles kasvatati üles mõõduka protestandina, kuid kuna ta ema huvitus sügavalt ka katoliiklusest, siis kandusid need sümpaatiad mõnevõrra ka pojale üle. Kümneaastaselt osales ta juba usudispuutidel, tema religioosseks suunajaks sai mõõdukas presbüterlane James Fullerton. Samuti hoolitses Charlesi eest tema sügavalt protestantlik vend Henry. Seetõttu oli tolle ootamatu surm 1612. aastal Charlesile sama suureks löögiks kui ta isalegi. Charles isa kuulutati Walesi printsiks alles 1616. aastal, sest kuningal polnud piisavalt raha selle kuluka tseremoonia läbiviimiseks ning ta oli oma vanima poja kaotusest tükk aega löödud. Ent pärast Henry surma oli James Charlesi ideoloogilise suunamise enda kätte võtnud ning kasvatas temast sama veendunud absolutismi pooldaja kui ta ise seda oli.
Tõus poliitikasse.
Pärast Walesi printsi staatuse saamist hakkas Charles aktiivselt osalema ka riigi poliitika tegemisel. Temast sai isa soosiku, Buckinghami hertsogi George Villiers'i hea sõber. 1617. aastal toimus Charlesi esimene riiklik missioon, selleks oli lähetus Šotimaale, kus ta demonstreeris oma head keelteoskust, samuti ka seda, et ta on oma isale jäägitult truu. Hiljem hakkas ta oma isa poliitikale siiski ka vastu seisma, sest pidas seda liialt jõuetuks, kõhklevaks ja utoopiliseks.
Suureks hoobiks oli Charlesile tema ema surm 1619. aastal, sest Jamesist võõrdunud Taani Anna ainsaks toeks oligi tegelikult jäänud tema poeg, kes teda sügavalt armastas. Umbes samal ajal oli Charles hakanud endale otsima ka naist. Esialgu panustati tema isa soovil Hispaania kuningatütre Maria Annaga, läbirääkimised Jamesi ja Hispaania saadikute vahel olid tegelikult alanud juba 1612. aastal. Kuid nüüd, Kolmekümneaastase sõja alguses, kasutasid hispaanlased võimalikku abielu ära lihtsalt selleks, et anda idealistlikule Jamesile petlikke lootusi ning takistada teda protestantide poolel Hispaania ja keisri vastu sõtta astumast. 1623. aastal otsustas Charles koos Buckinghami hertsogiga asja ise ära lahendada. Nad reisisid läbi Prantsusmaa Hispaaniasse ning nõudsid hispaanlastelt abielu osas selget vastust. Nood püüdsid Charlesi esialgu meelitada usku vahetama, kuid see ei läinud korda. Usuväitlustel näitas Charles üles head pühakirja tundmist ning süüdistas katoliiklasi selle väänamises. Kohtumine infantaga kujunes kaootiliseks, sest Charlesi öeldud sõnad ei vastanud neiu meelest etiketile. Õige pea oli Charlesil selge, et hispaanlannaga mõistlikku abielu sõlmida on küllaltki võimatu. Hispaanlased nõudsid radikaalseid muutusi Inglismaa siseelus, eriti katoliiklaste positsioonide taastamist ning väitsid, et peavad ootama, kuni saavad paavstilt abieluks heakskiidu. Inglaste poolt tõstatatud probleemid, näiteks Pfalzi tagasiandmine Charlesi õemehele Friedrich V-le, ei leidnud sõlmitud abielulepingus mingit äramärkimist. Tõenäoliselt kirjutasid inglased sellele all ainult seetõttu, et Charlesil oleks võimalik Hispaaniast lahkuda. Kui ta Inglismaale jõudis, lasti leping kiiresti tühistada.
Kodumaal tagasi olles asus Charles tegema ettevalmistusi hoopis Hispaania ründamiseks, et kaotatud alad õele jõuga tagasi võita. Teda toetasid nii isa kui ka Buckingham, kuid parlament tõrkus vajalikku raha andmast. Viimaks teatud osa rahast siiski saadi ning asuti laevastikku valmis seadma. 1624. aasta lõpus valmis Charlesil ka uus abieluplaan: ta otsustas abielluda Prantsusmaa kuninga Henri IV noorima tütre Henriette-Mariaga, kes oli samuti katoliiklane. Inglastele oli kasulik aga see, et saadi küllaltki suur kaasavara ning samuti prantslaste potentsiaalne toetus Habsburgide vastu. Ehkki abielulepingus nõuti ka inglise katoliiklaste tingimuste parandamist, jäi see klausel poolte vaikival kokkuleppel vaid paberile. Ent Henriette-Maria võis jääda katoliiklaseks ning kasvatada kuningliku perekonna lapsi, kuni nad olid 8-aastased. Abielu sõlmimine lükkus edasi aga 1625. aasta kevadesse, sest vahepeal suri James I ning Charlesil tuli asuda kuningatroonile.
Esimesed valitsusaastad.
Charles I osutus valitsejana mitmeti teistsuguseks valitsejaks kui olnud tema isa. Ta oli küll samavõrd veendunud absoluutse monarhia pooldaja ning püüdis parlamendi mõju igati vähendada, kuid samas oli ta tunduvalt paindlikum ning suutis vähemalt oma valitsusaja alguses ka parlamendisaadikuid oma ettevõtmisi toetama saada. Erinevalt James I-st oli ta ka väga järjekindel valitseja, kes ka reaalse võimu enda ja oma kitsama ringkonna kätte haaras, kuna James oli sageli piirdunud vaid teoretiseerimise ning oma soovunelmatesse süüvimisega, jättes reaalse valitsemise teiste teha. Ent Charlesi autokraatlik valitsemisstiil tekitasid talle palju vastaseid ja ehkki ta ise esialgu nende otseste rünnakute alla ei langenud, asusid parlamendisaadikud ja mitmed suurnikud ründama tema favoriite kui kuningale halva nõu andjaid.
Esimesena sattus löögi alla Buckinghami hertsog, kes oli korraldanud kaks ebaõnnestunud sõjaretke Hispaania vastu ning keda peeti ka Inglismaa tegelikuks valitsejaks. Parlament süüdistas teda reetmises, kuid Charles püüdis teda kaitsta. Ent enne, kui Buckingham sai kolmanda võimaluse, tapeti ta 1628. aastal. Nii olid pinged mõneks ajaks lahenenud. Kuid riigi majanduslik seis oli endiselt äärmiselt vilets ning parlament ei soovinud enam üldse raha anda. Seda oleks aga vaja läinud nii sõjategevuse jätkamiseks, eriti kuninga onu Christian IV aitamiseks, laevastiku kaasajastamiseks kui ka laialdasteks ehitustöödeks kuningriigi sees. Nii oli Charles kehtestanud mitmeid erakorralisi makse, mille vastu saadikud mõistagi protestisid. Aastatel 1625–1629 kutsus Charles kokku kolm parlamenti, ent ei leidnud nendega üksmeelt. Seejärel otsustas ta absolutistliku valitsemissüsteemi praktikasse rakendada ning valitses 11 aastat ilma parlamendita. Ajalookirjutuses on kohati seda aega nimetatud 11-ks türanniaaastaks, kuid see nimetus pole ilmselt kuigi täpne.
11 aastat ilma parlamendita.
1629. aastal, pärast parlamendi laialisaatmist, suutis Charles jõuda mitme olulise tulemini: sõlmiti rahu Hispaania ja tollega liitunud Prantsusmaaga ning esimesega tehti lepe, et püütakse lahendada nii Pfalzi probleem kui ka omavahelised kaubandusvastuolud. Samal aastal sündis kuningapaaril ka esimene laps, kes suri paraku aga juba samal päeval. Aga juba 1630. aastal sündis hilisem troonipärija, kes sai nimeks samuti Charles.
Charles I olulisimaks kireks oli kunstikogumine, millele ta pühendus enim just 1630. aastatel. Tema õukonnas tegutsesid mitmed tolle aja tunnustatud maalikunstnikud, nagu: Peter Paul Rubens (kes oli samaaegselt ka Hispaania saadik), Anthonis van Dyck, Daniel Mytens ja mitmed teised. Kuningas kulutas kunsti peale suuri summasid ning hiljem on seda talle korduvalt ette heidetud, sest riigi majanduslik seisund polnud ikka sugugi kiita. Kuningas tegi küll ka suhteliselt palju, et olukorda muuta: asutati uusi kaubakompaniisid, rajati asundusi ning sõlmiti kaubanduslepinguid teiste riikidega. Et kroonilist rahapuudust leevendada, alustas Charles ka laevaraha kogumist, mis pidi minema laevastiku uuendamiseks. Tegelikult finantseeriti sellega ka igasuguseid teisi projekte. Algselt erakorraline maks kippus 1630. aastate lõpuks regulaarseks saama ja see pälvis ägedat kriitikat, eriti endiste parlamendiliikmete seas. Inglismaa majanduslik ja ühiskondlik edasiminek oli küll tuntav, eriti kui silmas pidada linnastumist ja turumajanduse arengut, kuid riigijuhtimine oli siiski küllaltki kaootiline, sest kuningavõim võis reguleerida vaid kõrgemat valitsustasandit, lokaaltasand jäi küllaltki omapead, ning riigivõlad pigem kasvasid kui vähenesid.
Sellel perioodil olid kuninga lähimateks abilisteks mitmed aadlikest sõjamehed, nagu Thomas Wentworth, Straffordi krahv ja James Hamilton, aga ka vaimulikud, näiteks Canterbury peapiiskop William Laud, kes oli ühtlasi ka absolutismiidee (kuningal on Jumalast antud võim) tuline pooldaja ja arendaja. Just usuküsimused muutusidki 1630. aastatel üha põletavamateks, sest ühest küljest püüdis paavstivõim Charlesi kui küllaltki tolerantsete usuvaadete ja katoliiklusele veidi sümpatiseerivat meest enda poolele võita, teisalt aga tõstsid Inglismaal ja Šotimaal pead radikaalsed protestantlikud ehk puritaanlikud voolud. Charles püüdis usuelu hoida niivõrd kuldsel keskteel kui vähegi võimalik, lõpetades äärmusliku katoliiklaste tagakiusamise ning püüdes anglikaani liturgiat ühtlustada, ent suurele osale alamatest oli see vastuvõetamatu. Eriti rahulolematud olid šotlased, kellega Charlesil oli üle hulga aja kokkupuude 1633. aastal, mil ta käis Edinburghis end Šotimaa kuningaks kroonimas. Ilmnesid teravad vastuolud just usupinnal, sest šotlaste enamus ei tahtnud aktsepteerida anglikaani kiriku piiskoplikku vormi ja liturgiat, vaid soovis vabakoguduslikku kirikukorraldust, mis oleks lähtunud otseselt šoti presbüterlikust traditsioonist. Vastuolud teravnesid üha ning lisaks šoti protestantidele muutusid üha riigivõimuvastasemaks ka inglise enda puritaanid.
1637. aastal püüti Šotimaal rakendada sisuliselt angikaanlikku jumalateenistuse korda. See lõppes vaimulike minemakihutamise ning suure tüliga. Šotlased sõlmisid 1638. aasta alguses "ühiskondliku leppe" ("national covenant"), milles täielikult keeldusid anglikaani korra ühegi aspekti tunnistamisest ning nõudsid vabakoguduste rakendamist. Sama aasta lõpul kuulutaski šoti rahvuslik assamblee piiskopliku (anglikaanliku) kirikukorra täielikult kaotatuks. Nii sai alguse Esimene piiskoppide sõda, sest Charles ei saanud järgi anda, see oleks olnud tema kui absoluutse monarhi puhul mõeldamatu, eriti, kuna usuküsimus oli talle küllaltki südamelähedane asi. Siiski ei alustanud sõda kuningas, vaid šotlased. Alexander Leslie lipu alla kogunes umbes 20 000 meest, kes olid valmis kuningale vastu astuma. Umbes sama suure väe sai kokku ka kuningas, kuid konflikt lahenes siiski enam-vähem rahumeelselt, Berwicki lepinguga nähti ette tüli rahumeelne arutamine kirikukogul, kus pidi osalema ka kuningas. Ent šotlased tahtsid, et kuningas tunnistaks kohe ja vastuvaidlematult piiskopliku korralduse kaotamist. Seda too teha ei tahtnud. Olukord muutus aga üha pingelisemaks, sest Šotimaaga sarnaseid nõudmisi hakkas tulema ka Inglismaalt ja Iirimaalt. Nii otsustas kuningas asja lahendada ikkagi sõjalisel teel, suruda Šotimaal tema suhtes mässulised elemendid maha ning hoiatades nõnda ka teisi potentsiaalseid vastalisi. Et seda teha, oli kuningal aga tarvis raha. Seda võis saada aga ainult parlamenti kokku kutsudes, sest erakorraliste lisamaksude võimalused olid ammendatud, üldsus poleks neid enam mingil juhul aktsepteerinud. 1640. aastal otsustaski Charles I parlamendi kokku kutsuda.
Pika parlamendi kokkukutsumine.
Aprillis 1640 kogunes parlament kokku. Enamik saadikutest olid olnud ka 1629. aasta omas ning meelestatud seega küllaltki kuningavaenulikult. Eriti tõusis esile veendunud puritaan John Pym, kes väitis oma emotsionaalsetes kõnedes, et kuningas on oma tegutsemises õilsad eesmärgid minetanud ning ajavat taga hoopis katoliiklaste kasu. Charles vastas sellele nördinult ning püüdis šotlaste-vastast retke igati põhjendada (et nad on mässulised, otsinud abi prantslastelt ja ohus kuningriigi ühtsus või kuningavõim ise), kuid parlament ei võtnud teda kuulda. Mais saatis Charles parlamendi laiali, nõnda sai see kuulsaks Lühikese parlamendi nime all.
Ent olukord muutus kuninga jaoks üha kurjakuulutavamaks, sest samal aastal tungisid Inglismaale šotlased, kes lubasid lahkuda siis, kui usuküsimuses on saavutatud neid rahuldav kokkulepe. Üha rahulolematumaks muutusid ka aadlikud. Nõnda ei jäänud Charlesil muud üle, kui uus parlament kokku kutsuda. See juhtus 1640. aasta novembris. Et see vähemalt osaliselt eksisteeris kuni 1653. aastani, nimetatakse seda Pikaks parlamendiks. Sellegi liikmeskond oli sisuliselt sama meelsusega kui Lühikese parlamendi oma, nii et Charlesil ei läinud sugugi lihtsamaks.
Parlamendisaadikud otsustasid sedakorda kogu võimu sisuliselt enda kätte võtta ehk kehtestada endid samavõrra kuninga üle kuivõrd too oli varem püüdnud end kehtestada nende üle. Kuningal kästi näiteks parlamendi laialisaatmise korral kolme järgneva kuu jooksul uus kokku kutsuda, ta kaotas täielikult õiguse makse koguda ning sisuliselt kogu majanduspoliitika läks nende pädevusse. Peagi hakkas parlament Charlesile ette kirjutama ka sise- ja välispoliitikat, mida too pidas juba äärmiseks pühaduseteoseks ning kuninga eraasjadesse sekkumiseks. Parlament sõlmis liidu ka kuninga seisukohalt mässuliste šotlastega ning hakkas kuningriigi sõjajõudusid enda kontrolli alla võtma. Esialgu avalikuks konfliktiks siiski veel ei läinud, sest kuninga isik tundus enamikele inimestele ikka veel püha ja puutumatu. Küll aga nägid parlamendisaadikud võimalust maksta kuningale kätte tagaselja ehk vastutusele võeti kuninga "halvad nõunikud". Eriti oli parlamentääridele pinnuks silmas Straffordi krahv, kes oli kahtlemata võimekaim kuninga lähikondlane. Ta mõisteti kiiresti süüdi ning kuningat sunniti tema hukkamisotsusele alla kirjutama. Strafford hukati 1641. aasta mais. Samal ajal pandi vangi ka teine kuninga lähikondlane William Laud.
Parlament võttis enda kätte ka usuasjade korraldamise. Kõigepealt käskis ta kuningal šotlaste nõudmisele järele anda, mida ta 1641. aasta alguses ka tegi. Ent sellega sai kuningas endale taas positiivset mainet, eriti Šotimaal, seega hakkasid parlamendi positsioonid tema enda tegevuse tagajärjel ootamatult kõikuma ja kuningas püüdis seda mõistagi ka igati ära kasutada, sõlmides šotlastega salaleppe parlamendi vastu. Samuti kontakteerus ta naise kaudu Prantsusmaaga, et saada parlamendi isetegevuse vastu tuge. Parlament võttis vastu aga "Suure ramonstrantsi", kus monarhilt võeti sisuliselt ära kõik õigused, muutes riigi vähemalt teoreetiliselt parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas seda mõistagi ei tunnistanud ning vastasseis muutus üha pinevamaks.
1641. aasta sügisel puhkes Iirimaal ülestõus, mida parlament kasutas koheselt ära kuninga vastu, väites, et selle taga on kuninganna ja teised katoliikluse restauratsiooni toetavad jõud. Puhkesid suured kuninganna-vastased meeleavaldused ning 1642. aasta algul lahkus kuninglik perekond Londonist Hampton Courti. Varsti lahkus kuninganna maalt, võttes kaasa ka kroonijuveelid, et nende pantimise eest saadud rahaga kuningale sõjajõudusid värvata. Parlament aga tegutses omasoodu, nõudes kuningalt kõigi sõjajõudude üleminekut parlamendi kontrolli alla, samuti arvati Ülemkojast välja kuningale lojaalsed piiskopid. Sõjajõududest loobumisega Charles aga enam nõustuda ei saanud. Nõnda oli otsene konflikt vältimatu.
Kodusõda.
Märtsis 1642 läks Charles Yorki, kus sai hästi sidet pidada ka talle lojaalsete šotlastega. Sinna kogunes üha enam ka talle ustavaid inimesi, peamiselt kõrgaadlikke. Peagi oli kuningal juba arvestatav armee, ent relvakonflikti püüti siiski veel vältida. Juunis saatis parlament kuningale kirja, nn. "19 ettepanekut", millega nõuti kuningalt täielikku alistumist parlamendile. Kuningas rõhutas oma vastuses, et parlament peaks arvestama ikkagi ka valitsejaga, sest Inglismaa valitsus põhinevat monarhi, Ülem- ja Alamkoja üksmeelel. Enamik Ülemkojast oligi juba kuninga poole üle tulnud, kuid Alamkoda oli üldiselt tema vastu, ehkki ka seal leidus suur hulk kuningameelseid ehk rojaliste. Parlament häälestus leppimatult ning kuningas otsustas tegutseda esimesena.
Aasta teisel poolel liikus kuningas koos oma pooldajatega Nottinghami. Seal koondas ta oma vägesid ning alustas peagi marssi pealinna suunas, kus parlamendil oli küllaltki komplitseeritud olukord, sest linlaste lojaalsus neile polnud kindel, pealegi keeldus linna magistraat parlamendile raha laenamast, samal viisil, nagu ta oli seda keeldunud varem ka kuningale andmast. Ent kuningas ei tunginud kohe Londoni peale, vaid jäi peatuma Oxfordi, millest saigi mitmeks aastaks kuningameelsete keskus. Mõnda aega tegutses seal isegi kuningameelne vastuparlament, mis aga jäi tähtsusetuks moodustiseks. Charlesi on süüdistatud otsustamatuses ja võib-olla õigustatult, sest kiire tegutsemise korral oleks ta võinud Londoni juba 1642. aastal vallutada ning kodusõja enda kasuks lõpetada. Kuid nüüd konflikt üha venis ning parlament sai aega vägesid koondada ning neid reformida.
Kodusõja esimestel aastatel olid edukamad kuningameelsed, kuid nad ei suutnud vallutada ei Londonit ega saavutada muul moel strateegilist võitu, mis oleks parlamendi alistuma või järele andma sundinud. Charles ise muutus üha ebalevamaks, sest ta pidi muretsema oma Inglismaale naasnud raseda naise tervise pärast ning ei suutnud riigiasjadele kuigivõrd mõelda. 1644. aastal lahkus Henriette-Maria aga taas Inglismaalt ning kuningas ei näinud teda enam kunagi. Samal ajal said rojalistid üha rängemaid tagasilööke, sest parlamendi väejuht Oliver Cromwell, osav strateeg ning nutikas sõjaväereformaator, oli loonud parlamendi eliitüksused, raudpead, ning reformis aegamööda ka muid väeosi. Samal ajal vähenes rojalistide hulk pidevalt, kuningal polnud ka piisavalt raha, et uusi vägesid soetada. Samal ajal laastasid parlamendi väed rojalistidele lojaalseid piirkondi üha enam ning šotlased hoidusid otsustavalt sekkumast.
1645. aastal said kuningaväed Nasby lahingus ränga kaotuse osaliseks, parlamentääride kätte langes ka kuninga kirjavahetus, kus vähegi kompromiteerivat materjali kohe monarhi vastu kasutama hakati. Rojalistide väed olid laiali löödud ning üksteise järel langesid nende vastupanukeskused parlamendi vägede kätte. 1646. aastal langes ka Oxford. Kuningas püüdis kokkuleppele jõuda šotlastega, ent keeldus endiselt neile täielikult presbüterlikku kirikukorraldust andmast. See maksis talle valusalt kätte, kuna parlament ja šotlased leppisid omavahel kokku ning esitasid kuningale omapoolsed nõudmised. Sama aasta lõpus anti kuningas parlamendi esindajatele üle ning šotlased lahkusid Inglismaa pinnalt. Charlesist oli saanud vahialune.
Monarhismi idee oli Inglismaal väga sügavalt juurdunud ning seetõttu ei saanud parlament temast täielikult mööda minna. Lisaks sellele olid seal ka sügavad lähed ning paljud saadikud soovisid monarhiga kokkuleppele jõuda. Vaidlused kestsid aastaid, kuni Cromwelli juhitud äärmuslased viimaks peale jäid ning kuninga kõrvaldada otsustasid. Enne seda viidi kuningat üle lossist lossi, teda koheldi erinevates kohtades küllaltki erinevalt, karmist vangistusest kuni lihtsalt piiratud liikumisvabadusega resideerimiseni. Samuti sattus ta erinevate parlamendifraktsioonide meelevalda, kuid alates 1648. aastast valvas teda sõjavägi ehk tema saatuse üle otsustas Cromwell. Charlesil oli mitmeid võimalusi põgeneda, kuid kas tema kõhklemise või asjaolude õnnetu kokkulangevuse tõttu ei õnnestunud neist ükski. 1648. aasta lõpus hakati tema üle kohut mõistma.
Kuninga hukkamine.
Kohtumõistmine kuninga üle oli küllaltki farslik. Et suur osa parlamendisaadikuid pidas monarhi isikut ikka veel pühaks ja puutumatuks, siis korraldas Cromwell seal tõsise puhastuse, misjärel jäid sinna vaid radikaalid, kes olid valmis kuningat ka surma mõistma. Seda parlamendi osa on nimetatud Puhastatud ehk Päraparlamendiks. 1649. aasta jaanuaris korraldati mitu kohtuistungit, kus kuningal sisuliselt kõneleda ei lastud. Kõlasid vaid temavastased süüdistused ja ta mõisteti peagi türannina süüdi. Charles kohtumõistmist seaduslikuks ei tunnistanud ning suuresti loobus ka ennast kaitsmast. 27. jaanuaril loeti kohtuotsus ette ning see ka allkirjastati. Selle poolt andsid allkirjad 59 kohtuliiget, keda tuli selleks kõvasti veenda. Nad läksid ajalukku kui "kuningatapjad" ning Charles II restauratsiooni ajal hukati neist enamus.
Kuninga hukkamine määrati 30. jaanuarile. Enne hukkamist kohtus ta veel oma pereliikmetega, vannutades neid oma veendumustele kindlaks jääma. Hukkamispäeva hommikul palvetas ta koos piiskop Juxoniga, sõi seejärel kerge eine ning astus Londonisse Whitehalli banketisaali ette püstitatud tapalavale. Seal pidas ta kõne, kus õigustas oma valitsusaega ning väitis end oleva süütu. Rahvast kuningale eriti lähedale ei lastud, sest kardeti tema põgenemist või rahutusi. Pärast seda, kui kuningal oli pea maha löödud, ei suudetud rahvast siiski tagasi hoida ning inimesed püüdsid endale suveniiriks koguda kuninglikku verd. Järgneval päeval õmmeldi Charlesile pea tagasi ning ta maeti Windsorisse. Alles Charles II võimule tõustes toodi ta põrm Westminster Abbeysse.
Pärast Charlesi surma ilmus tema mõtiskluste ja palvete kogumik "Eikon Basilike", mille koostajaks oli tõenäoliselt John Gauden. Seal kujutati teda süütu märtrina ning teda võrreldi lausa Jeesus Kristusega. Hiljem kuulutati Charles anglikaani kiriku märtrina pühakuks. Ta on siiani viimane isik, kelle anglikaani kirik on kanoniseerinud.
Abielu.
13. juunil 1625 abiellus Charles I Prantsusmaa printsessi, Henrietta Mariaga, ning neile sündis 9 last.


Mtshetha.
Mtshetha on linn Gruusias, Mtshetha-Mthianethi regiooni ja Mtshetha rajooni keskus. Asub Thbilisist umbes 20 km põhjas Kura jõe ääres.
Mtshetha on üks Gruusia vanimaid linnu, olles Gruusia pealinn 3. sajandist eKr kuni 5. sajandini. Seal võeti 317. aastal vastu ristiusk. Linna ajaloolised hooned kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Masvingo.
Masvingo on linn Zimbabwes, Masvingo provintsi halduskeskus.
Linna ametlik nimi oli 1982. aastani "Fort Victoria".


Vinni valla lipp.
Vinni valla lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Vinni valla lipp.
Lipp on kinnitatud 13. oktoobril 1995.
Lipu kirjeldus.
Ristküülikukujuline kangas on jaotatud horisontaalselt kolmeks laiuks, ülemine ja alumine laid, mis moodustavad 1/4 lipu laiusest on sinised, keskmine laid on aga roheline.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse vahekord 2:3.


Ancona provints.
Ancona provints on provints Itaalias Marche maakonnas. Provintsi keskuseks on Ancona linn.


Ascoli Piceno provints.
Ascoli Piceno provints on provints Itaalias Marche maakonnas. Provintsi keskuseks on Ascoli Piceno linn.
Ascoli Piceno provints jaguneb 33 vallaks.


Macerata provints.
Macerata provints on provints Itaalias Marche maakonnas. Provintsi keskuseks on Macerata linn.


Pesaro e Urbino provints.
Pesaro e Urbino provints on provints Itaalias Marche maakonnas. Provintsi keskuseks on Pesaro linn.
Pesaro e Urbino provints jaguneb 60 vallaks.


Belluno provints.
Belluno provints on provints Itaalias Veneto maakonnas. Provintsi keskuseks on Belluno linn.
Belluno provints jaguneb 69 vallaks (vt Belluno provintsi valdade loend).


Vicenza provints.
Vicenza provints on provints Itaalias Veneto maakonnas. Provintsi keskuseks on Vicenza linn.
Vicenza provints jaguneb 121 vallaks (vt Vicenza provintsi valdade loend).


Rovigo provints.
Rovigo provints on provints Itaalias Veneto maakonnas. Provintsi keskuseks on Rovigo linn.
Rovigo provints jaguneb 50 vallaks (vt Rovigo provintsi valdade loend).
Provintsis asub Po delta ja Adria linn, mille järgi Aadria meri nime on saanud.


Simone de Beauvoir.
Simone de Beauvoir [sim'on dö bovu'aar] (õieti Simonne Lucie Ernestine Marie Bertrand de Beauvoir [sim'on lüss'ii ernest'iin mar'ii bertr'aan dö bovu'aar]; 9. jaanuar 1908 Pariis – 14. aprill 1986 Pariis) oli prantsuse kirjanik ja filosoof, eksistentsialist, publitsist, feminismi klassik. Ta kirjutas romaane, filosoofilisi tekste, esseesid ja biograafiaid. Tema teostest on kõige tuntum 1949 ilmunud feministlik raamat "Teine sugupool" ("Le Deuxième Sexe").
De Beauvoir polnud klassikalises mõistes filosoof – osalt seepärast, et ta ise ei pidanud end filosoofiks. Ta tavatses ütelda: Jean-Paul Sartre on filosoof, mina olen kirjanik. Hiljem on esile tõstetud de Beauvoiri töödes sisalduvad filosoofilised küsimused: peale sugupoole ka näiteks vanaduse ja surma teema. Seetõttu on teda hakatud käsitama filosoofina.
Uutes de Beauvoiri käsitlustes on leitud erootika teema: küsimus, kas naisel on mingi erilaadne erootika. De Beauvoiri erootikakäsitlus "Teises sugupooles" on mõjutanud näiteks kuulsat prantsuse feministi, filosoofi Luce Irigarayd.
Veel on de Beauvoiri oluline küsimus suhe Jumalasse: kas naisel on mingi eriline suhe Jumalasse, mingi eriline transtsendentsi laad?
De Beauvoir oli Jean-Paul Sartre'i õpilane. Algul arvati, et ta kohandas Sartre'i käsitlusi konkreetsetele küsimustele. De Beauvoiri uuestilugemine 1980ndatel tõi ilmsiks, et tema eetikakäsitus erines Sartre'i eetikast tunduvalt. De Beauvoir andis ka Sartre'ile ideid ning mõjutas vahel Sartre'i arusaamu. De Beauvoiri jaoks olid tähtsad näiteks kollektiivsus, see, et inimene on alati sõltunud teistest, ning üldse ühiskonna ja eetika küsimused.
Elulugu.
Simone de Beauvoiri vanemad olid Georges de Beauvoir, kes töötas advokaadibüroos ja harrastas näitlemist, ning noor Françoise Brasseur, kes pärines Verduni kodanlaseperekonnast. Ema oli katoliiklane ning kasvatas oma kaht tütart rangel ja traditsioonilisel moel.
Kui Simone oli kahe ja poole aastane, sündis tema õde Poupette. Simone oli oma lapsepõlvega väga rahul.
Isa varanduslik seis halvenes pärast Esimest maailmasõda. Simone kirjutas hiljem tema kohta, et ta oli "poolel teel aristokraadi ja kodanlase vahel".
Simone ise tahtis väga töötada teatris, kuid tema ühiskondliku positsiooni tõttu oodati temalt advokaadiks saamist. Advokaadiks ta saigi, ent vihkas seda ametit. On öeldud, et Simone tahtis saada intellektuaaliks seepärast, et ta pidi kasvama üles oma isa paganliku moraali ja ema rangete religioossete kommete vahel. De Beauvoiri elu on hästi dokumenteeritud tänu tema autobiograafilistele teostele.
Neiuikka jõudes hülgas ta oma perekonna sotsiaalsed ja religioossed vaated ja väärtused.
Simone hakkas üha enam huvi tundma looduse vastu, mis omakorda kahandas tema siiani tugevat suhet Jumalaga. Ta sai aru, et maised naudingud on selleks, et neid hinnata, mitte selleks, et neist loobuda. Selline mõtteviis muutis Simone'i terveks eluks. Ta elas kirglikult ja hetke nimel. Kui ta loobus religioonist, loobus ta ka igavese elu ideest. Samuti tekkis temas tunne täielikust üksindusest, ilma "tunnistaja" või Jumalata, kellega rääkida. See tunne kestis üsna pikka aega.
21-aastaselt elas Simone koos vanaemaga ning õppis Sorbonne'is filosoofiat. Aastal 1929 sai ta tuttavaks Sartre'iga ning ühines halva mainega üliõpilaste grupiga, kuhu kuulusid Paul Nizan, André Hermaid ja Jean-Paul Sartre. Sartre'ist sai tema parim sõber ja intellektuaalne kaaslane. 21-aastaselt tegi Beauvoir ära rasked lõpueksamid ning lõpetas ülikooli.
Ta elas endiselt vanaema juures ja õpetas lütseumis. Ta koondas enda ümber sõpruskonna ning hakkas käima kohvikutes kirjutamas ja diskuteerimas, vestlemas. Aastatel 1931–1943 õpetas ta filosoofiat Marseille's, Rouenis ja Pariisis ning 1941–1943 oli Sorbonne'is professor. Saksa okupatsiooni ajal ei olnud ta nähtavasti seotud vastupanuliikumisega, sest ta jätkas sakslaste vahelesegamiseta töötamist. Aastal 1945 ilmus "Teiste veri", romaan, mis käsitles Prantsuse vastupanuliikumist ja poliitilist olukorda.
Ta asus Berliinis õppima saksa filosoofiat ja jäi samal ajal tihedalt suhtlema Sartre'iga. Varsti liitus Sartre'i ja Beauvoiriga kolmas, üliõpilane Olga Kosakiewicz. Koos istuti õhtuti väga kaua üleval, kuni Simone, kes ei saanud hommikuti piisavalt kaua magada, jäi haigeks.
Järgnevad kuud veetis Simone kopsupõletikuga sanatooriumis. Kui ta terveks sai, olid Sartre ja Olga lihtsalt sõbrad. De Beauvoiri esikromaan "Ta tuli, et jääda" ("She Came to Stay") põhineb sellel kogemusel.
Pärast Teist maailmasõda asutasid de Beauvoir ja Sartre vasakpoolse ajakirja "Les Tempes Modernes", mis sai nime Charlie Chaplini filmi "Moodsad ajad" järgi. De Beauvoiri tööd ilmusid tihti kõüigepealt just selles ajakirjas.
Simone reisis palju: Portugalis, Šveitsis, Itaalias, USA-s ja Hiinas. Teos "Ebaselguse eetika" (1947) kajastab sõjajärgset pettumust ning diagnoosib poliitilisi hoiakuid.
De Beauvoiri huvi poliitika vastu kasvass märgatavalt pärast Teist maailmasõda. 1950. aastatel kaitses ta Hiina ja Nõukogude Liidu valitsust, pidevalt kritiseerides kapitalismi.
Viie kuu pikkune ringreis Ameerika Ühendriikides 1947 andis de Beauvoiri seisukohtadele kinnitust. Kriitikud on öelnud, et ta nägi, mida tahtis näha. Tema mõtted ilmusid 1948. aastal teoses "Ameerika päev päeva järel". Selles kritiseerib ta Ühendriikide sotsiaalseid probleeme klassidevahelisest ebavõrdsusest rassismini. Ühendriikides kohtus ta kirjaniku Nelson Algreniga ja armus temasse. See pani ta kummalisse olukorda: ta armastas Algreni, oli lojaalne Sartre'ile ja tahtis jääda iseseisvaks. Aastal 1954 ilmunud romaan "Mandariinid" kajastab Beauvoiri suhteid Algreni ja Sartrega.
De Beauvoiri esimene raamat "L'Invitée" avaldati 1943. Tema läbimurre tuli 1954. aastal poolautobiograafilise romaaniga "Mandariinid".
De Beauvoiri side feminismiga oli algselt puhtalt intellektuaalne. Feministliku liikumisega sidus ta end 1960. aastate lõpus ning temast sai Prantsusmaa feministliku liikumise eesvedaja, eriti abordi ja seksuaalse vägivalla küsimustes.
Oma hilisemates töödes annab Beauvoir pildi vananemisest ja ühiskonna ükskõiksusest vanurite vastu. "Väga kerge surm" (1964) räägib täpselt de Beauvoiri ema haigusest. Kirjanik küsis endalt, miks tema ema surm vähki teda nii väga šokeeris. Isa surma mainis ta vaid oma mälestustes kui fakti. Raamatu lõpus jõudis de Beauvoir seisukohale, et pole olemas sellist asja nagu loomulik surm.
Aastal 1981 ilmusid de Beauvoiri mälestused Sartre'i viimastest aastatest "Hüvastijätutseremoonia".
Pärast Sartre'i surma saatis de Beauvoiri elu pidev, vahel kibestunud vaidlemine Sartre'i lapsendatud tütre Arlette Elkaimiga. Sõltuvus alkoholist ja amfetamiinist kiirendas tema füüsilist ja vaimset kokkuvarisemist. De Beauvoir suri 14. aprillil 1986. aastal Pariisis. Ta maeti Sartre'iga samale hauaplatsile.
Külaskäik Eestisse.
1964 käisid Sartre ja Beauvoir Eestis. Vahetpidamata sebiv Beauvoir polevat lasknud väliselt veel noorel ja elujõus mehel suudki lahti teha ega iseseisvalt sammugi astuda. Pikk Beauvoir pidas väikest kasvu ja mitte just kõige nägusama välimusega Sartre'it teatud mõttes oma lapseks. Vabaabielupaari peresuhetest annab tunnistust ka see, et järglasi neil endil polnud, kuid see-eest adopteerisid mõlemad täisealisi lapsi.
Tõlkija Tatjana Hallap meenutab Sartre'i Eestis-käiku: "Sartre ja de Beauvoir armastasid väikeseid Eesti külapoode, kust nad ostsid veini, mis meenutas maitselt prantsuse omi. Veine aitas valida Lennart Meri, kes prantsuse keele hea oskuse tõttu neid kantseldas."
Uno Laht: "Kirjanikepaar toodi Kuku klubisse, kus toimus pidulik ja rikkalik lõunasöök, millest Sartre tublisti osa võttis. Veini ja õlut maitses vähe. Külaline jättis võrdlemisi kuiva mulje."
Raamatud.
Beauvoir, Simone de
Beauvoir, Simone de
Beauvoir, Simone de


Sofistid.
Sofistideks (vanakreeka keeles "sophos" '(elu)tark, laia silmaringiga, asjatundlik') nimetatakse filosoofia ajaloos mõtlejaid, kes elasid Vana-Kreekas ning kogunesid rändõpetlastena sõnavabaduse ja filosoofia kantsi, Ateena linnriiki.
Sofistid pole kunagi moodustanud filosoofilist koolkonda, kuigi Platoni kriitika sofistide suhtes on teinud neist ühise nimetusega nähtuse filosoofias. Sofiste ühendab eelkõige nende kriitilisus traditsioonilise ühiskonnakorralduse, religiooni ja eelneva filosoofia suhtes.
Sofistide peamiseks tegevusalaks võib pidada retoorikat, mida nad linnriikides tasu eest õpetasid. Retoorika oli vajalik sellepärast, et Ateenas oli kõrgeimaks võimuorganiks rahvakoosolek, kuhu kogunes otsustama kogu linnriigi täiskasvanud kodanikkond. Otsustamine käis hääletamise teel ja võimalikke valikuid esitati eelnevalt poliitikute-retoorikute poolt. Nii et kui keegi tahtis rahvakoosolekul oma huvisid saavutada, siis oli talle tähtis neid veenvalt esitada või esitada lasta. Sellele kaasaaitamine oligi sofistide peamine tuluallikas. Et aga huvide kaitsmine tingib ka vajaduse lasta nõrgematel argumentidel paista tugevamatena, siis said sofistid peagi kuulsaks kui isikud, kes oskavad musta valgeks rääkida. Platon püüdis lugejat veenda, et Sokrates mõisteti surma just selle tõttu, et inimesed pidasid tedagi sofistiks, ning oli nii selle tõttu kui ka põhimõtteliselt sofistide suhtes vaenulik. Platoni dialoogides, mis on ka üheks mahukamaks säilinud allikaks sofistide kohta, polemiseeritakse sofistide liberaalsete ja nihilistlike vaadetega.
Sofistid tegelesid filosoofiaga muu tegevuse kõrvalt ega loonud enamasti filosoofilisi teooriaid. Ometi pidid nad kasutama filosoofia toonaseid arusaamasid ning nendesse mingil viisil suhtuma. Mõningate sofistide arusaamised filosoofiast on osaliselt säilinud. Osa uurijaid väidab, et sofistide tähendust filosoofia ajaloos on Platoni halvustava kriitika tõttu tohutult alahinnatud.
Tuntumad filosoofia seisukohast olulised sofistid olid Gorgias, Protagoras ja Antiphon, nimetamist väärivad ka Lykophron, Thrasymachos, Hippias, Kritias, Prodikos.


Paulus V.
Paulus V (Camillo Borghese, 17. september 1552 – 28. jaanuar 1621) oli paavst 1605–1621. Ta oli 233. paavst.
Camillo Borghese sündis Sienast pärit õigusteaduste professori Marcantonio Borghese ja tema teise abikaasa Flaminia Astalli 7-lapselises peres vanimana. Borghese suguvõsa oli suguluses Siena Katariinaga. Camillo Borghese õppis Perugia ülikoolis ja Padova ülikoolis õigusteadust ning omandas doktorikraadi. Ta osales 1605 kahel konklaavil.
1605. aasta teine konklaav.
Paulus V valiti paavstiks 16. mail 1605 Vatikani paavstipalees ja krooniti 29. mail kardinal Francesco Sforza poolt.
8. – 16. maini 1605 toimunud konklaavi viimases voorus osales 61 kardinali. Sellel konklaavil oli soosikuks Domenico Toschi, kuid kardinal Cesare Baronio ei tunnustanud teda bravuurika käitumise pärast. Järgnevalt soovisid kardinalid valida uueks paavstiks Baronio, kes oli konklaavil osalejatest kõige tuntum, kuid too keeldus, arvatavasti soovides sellega vältida veto esitamist enda vastu. Lõpuks valiti kompromisskandidaadina paavstiks Borghese, kelle võimed, pikk kasv ja majesteetlik hoiak jätsid teistele kardinalidele sügava mulje.
Välispoliitika.
Paulus V soovis oma valitsemisajal hoida Euroopa kahe mõjukama katoliikliku riigi Prantsusmaa ja Hispaania vahel neutraliteeti.
Konflikt Veneziaga.
Paulus V valitsemisaja üks olulisemaid välispoliitilisi kriise oli konflikt Veneziaga, mis ei tunnustanud vaimulikkonna eksemptsiooni ja kus maapuudusest tingituna keelustati uute kirikute rajamine ning maa võõrandamine ilma vastava loata. Venezias süüdistati kahte vaimulikku, Vicenza kanoonikut Scipio Saracenit ja Narvesa abti Brandolino Valmarinot, nende nõuete eiramises. Need vaimulikud vangistati, süüdistatuna lisaks veel vägistamises ja tapmises. Paulus V nõudis Venezialt 10. detsembril 1605 vaimulikkonna õigusi piiravate otsuste tühistamist ja kohustas Orazio Maffeid nõudma vangistatud vaimulike vabastamist. Pärast tulutut sõnasõda Veneziaga pidas paavst 26. märtsil 1606 koos 40 kardinaliga istungi, esitades Veneziale 24-päevase ultimaatumi. Kuna Venezia jäi oma põhimõtetele kindlaks, ekskommunikeeris Paulus V 17. aprillil 1606 Venezia senati, valitsuse ja doodži ning kehtestas Veneziale interdikti.
Venezia kuulutas interdikti õigustühiseks ja enamus vaimulikkonnast pooldas linnriigi otsust. Jesuiidid, teatiinid ja kaputsiinid otsustasid paavstile kuuletuda ning aeti Veneziast välja. Samuti tuli nuntsiusel Veneziast lahkuda. Paavsti otsusest hoolimata peeti Venezias missasid, Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha tähistati erakordselt pidulikult. Ka Paolo Sarpi pidas pärast pikka ajavahemikku missat. Polnud välistatud sõja puhkemine Venezia ja Kirikuriigi vahel, eriti pärast seda, kui Hispaania kuningas Felipe III pakkus paavstile Milanos paiknevaid üksusi. Prantsusmaa kuningas Henri IV ja kardinal François de Joyeuse’i vahendustegevuse tulemusena hoiti sõda ära, Venezia vabastati 21. aprillil 1607 interdiktist ja vangistatud vaimulikud vabastati, kuid jesuiite ei lubatud Veneziasse tagasi.
See oli üks tõsisemaid konflikte kiriku ja ilmaliku võimu vahel varauusajal. Paavst sai selles konfliktis näilisele edule vaatamata poliitilise tagasilöögi, sest tal tuli tõdeda, et langetatud interdikt jäi kehtima vaid paberile.
Suhted Prantsusmaaga.
Augustis 1605 saatis Prantsusmaa kuningas Henri IV Arnaud d'Ossat' asemele Rooma suursaadikuks Villeroy markii Charles de Neufville'i. 1617 saatis Paulus V Prantsusmaale nuntsiuseks Guido Bentivoglio.
Paavst avaldas Henri IV tapmise üle kahetsust. Louis XIII ajal olid paavsti huvid suhetes Prantsusmaaga valdavalt seotud teoloogiliste probleemidega.
Suhted Inglismaaga.
Paulus V õnnitles 9. juulil 1606 James I-t Inglismaa kuningaks saamise puhul, kuid rõhutas, et katoliiklasi ei tohi süüdistada Guy Fawkesi vandenõu kavandamises. Tõsisem probleem suhetes Inglismaaga tekkis aga siis, kui Inglismaa parlament nõudis katoliiklastelt truudusvannet, millega ühtlasi ei tunnustataks paavsti õigust tagandada ilmalikke valitsejaid, kuid 22. septembril 1606 ja 23. augustil 1607 keelas Paulus V katoliiklastel seda vannet anda. 26. veebruaril 1607 tapeti vandeandmise suurimaid vastaseid preester Robert Drury.
Kui ülempreester George Blackwell tunnustas vandeandmist, tagandati ta 1608 ametist. Järgmiseks ülempreestriks sai George Birkhead, kelle surma järel kinnitas Paulus V 11. juulil 1615 uueks ülempreestriks William Harrisoni.
Kolmekümneaastane sõda.
Paulus V saatis 1608 kardinal Giovanni Garzia Millini Austriasse Saksa-Rooma keisri Rudolf II ja Böömi kuningaks kroonitud suurhertsog Matthiase vahelist tüliküsimust lahendama. 26. augustil 1619 teatasid tšehhid keiser Ferdinand II tagandamisest Böömi troonilt ja määrasid uueks valitsejaks Friedrich V. Kuigi näib, et Paulus V jäi esmalt Saksamaal toimuva suhtes äraootavale seisukohale, siis alates 1620 asus ta toetama keiser Ferdinandi, jäädes Friedrich V vastu. Tähistades Friedrich V üle Valgemäe lahingus saavutatud võitu, sai Paulus V 1620 hilissügisel peetud protsessioonil südamerabanduse, mille järel oli ta sunnitud avalikust elust tagasi tõmbuma.
Suhted Jaapaniga.
Novembris 1615 võõrustas ta Jaapani samurai Hasekura Tsunenaga saatkonda. Hasekura soovis paavstilt saada toetust, et arendada kaubandussuhteid Jaapani ja Mehhiko vahel ning saata misjonäre Jaapanisse. Paulus V nõustus misjonäride saatmisega Jaapanisse, kuid jättis Mehhiko küsimuse Hispaania kuninga lahendada.
Galilei protsess.
1611 saabus Galileo Galilei Rooma, kus ta sai nii vaimulikkonna kui aadli poolt suurejoonelise vastuvõtu osaliseks. Tema teleskoop viidi kardinal Ottavio Bandinile kuuluvasse aeda.
Mikołaj Koperniku vaadete ja Galilei astronoomiliste avastuste levikut takistas katoliku kiriku levitatav seisukoht, et kui õpetus heliotsentrilisest maailmapildist satub vastuollu Pühakirjaga, peab see järelikult olema vale. Kõige olulisemaks argumendiks Koperniku vaadete vastu sai Joosua palve päeva pikendamiseks (Jo 10; 12-13). Galileid ja tema kaaslast karmeliit Paolo Antonio Foscarinit, kes teoloogina võrdles Koperniku süsteemi Vanas Testamendis 7-harulise küünlajalaga, kahtlustati ketserluses.
Detsembris 1615 saabus Galilei uuesti Rooma ja andis inkvisitsiooni ees oma vaadetest aru, mille järel kuulutas inkvisitsioon tema õpetuse valeks ja ketserlikuks ning kohustas Galileid sellest loobuma. Galilei olevat lubanud oma vaateid mitte õpetada. Pärast seda, kui Paulus V oli Galileiga kohtunud, teatas inkvisitsioon paavsti soovitusel 5. märtsil 1616 Koperniku süsteemil tugineva õpetuse taunimisest ja kõrvaldas ajutiselt käibelt Koperniku ja Johannes Kepleri traktaadid, kuid Galileid selles avalduses ei mainitud. Kardinal Roberto Bellarmino kirjutas Galileile tõendi, et teadlast pole kuidagi süüdistatud, vaid teda on ainult informeeritud uuest suhtumisest Koperniku maailmasüsteemi. 1620 avaldati Koperniku töö uuesti, kuid sellest oli kõrvaldatud või muudetud 9 lauset, kus mainiti heliotsentrilist maailmapilti. Galilei ja Foscarini tunnustasid inkvisitsiooni otsust, kinnitades seda, et Pühakiri ongi mõeldud inimeste lunastuseks, nagu kirik väitis, ja pole loodusteaduslik traktaat. Samas nõudis kardinal Bellarmino heliotsentrilise maailmapildi tunnustamiseks Galileilt ja Foscarinilt nende poolt õpetatud vaadete tõestamist tingimusel, et selle abil oleks võimalik seletada kõiki taevaseid nähtusi.
Kiriku institutsioonide reformid.
Paulus V saatis võimule saades kõik prelaadid, kes viibisid Roomas olulise põhjuseta, tagasi nende piiskopkondadesse ja uuendas 19. oktoobril 1605 oma eelkäijate otsust prelaatide kohustusest resideeruda oma piiskopkondades.
1610 saatis ta palliumi maroniidi patriarhile Johannes XI-le.
1611 kinnitas ta Monte Vergine kloostri privileegid ja Dijonis asuva Saint Etienne kloostri reeglid.
1611 avaldatud bullas 'Universi agri' sätestas ta Rota Romana volitused.
1619 rajas ta Tšiilis Santo Tomase kloostri.
11. juunil 1620 sätestas ta "Magister Sacri Palatii" volitused.
Ta määras kardinalidele, kelle elatusraha jäi alla 6000 skuudo aastas, lisasissetulekuna 1500 skuudo suuruse "Piatto Cardinalizio".
1606 tunnustas ta apostoliinide ühinemist ambrosiaanidega.
1618 tunnustas ta Annecy visitatsiooni ordut.
1606 tunnustas ta bernardiinide konstitutsiooni.
1606 tunnustas ta mertsedariaanide reformi.
1609 lubas ta obregoniaanidel kanda halle rüüsid.
24. veebruaril 1612 tunnustas ta Filippo Neri rajatud oratooriumit.
10. mail 1613 avaldatud bullas 'Sacrosantae romanae ecclesiae' tunnustas ta Prantsusmaa oratooriumit ("Congrégation de l'Oratoire de Notre Seigneur Jésus-Christ").
1618 tunnustas ta Püha Antoniuse ordut.
1619 kinnitas ta Püha Vaimu ordu privileegid.
1613 tunnustas ta Taevaminemise ordu konstitutsiooni.
1616 tunnustas ta tsistertslaste ordu Aragoni kongregatsiooni.
1618 tunnustas ta ursuliinide ordut.
1606 tunnustas ta Jeesuse Nime vennaskonda.
2. märtsil 1607 avaldatud bullas 'Cum certas' ja 11. märtsil 1607 avaldatud bullas 'Nuper archiconfraternitati' uuendas ta Püha Franciscuse Südame vennaskonna privileege.
18. detsembril tunnustas ta 1620 Surmavendade kongregatsiooni konstitutsiooni.
Ta andis Purgatooriumi Seltsile indulgentsid.
16 veebruaril 1608 kinnitas Karmeli Mäe Jumalaema ordu ("Ordre de Notre-Dame du Mont-Carmel") asutamise (bulla "Romanus Pontifex")
31. oktoobril 1608 tunnustas ta Karmeli Mäe Jumalaema ordu ühinemist Püha Lazaruse rüütliorduga.
1614 tunnustas ta Magdaleena rüütliordut.
1615 tunnustas ta Saksa Kristliku Sõjaväe rüütliordut.
Liturgilised reformid.
20. augustil 1605 avaldatud bullas 'Decet Romanum' sätestas Paulus V katoliikliku matusekombestiku.
27. septembril 1608 kinnitas Paulus V 2. oktoobri tähistamist pühade kaitseinglite päevana.
Paulus V kohustas 1613 palvetama Loreto litaaniat hommikuti, õhtuti, laupäeviti, vigiiliatel ja Neitsi Maarja mälestuspühadel.
Ta avaldas 20. juulil 1614 "Rituale Romanumi".
27. juunil 1615 lubas ta Hiinas peetavatel liturgiatel kasutada hiina keelt.
Paulus V sätestas 1606 ja 1619 avaldatud bullades 'In coena domini' ekskommunikatsiooni määramise 20 juhtumi korral.
Teoloogilised vaidlused.
28. augustil 1607 saatis Paulus V laiali erikongregatsiooni ("Congregatio de auxiliis") ja lubas nii jesuiitidel kui dominikaanidel jääda oma veendumustele kindlaks. Paavsti otsus vallandas hiljem tõsise diskussiooni jansenistide teoloogiliste vaadete üle.
Paulus V protesteeris Pariisi parlamendi otsuse vastu, millega tauniti Francisco Suárezi töid, ja mõistis 1613 hukka gallikanismi. Seepeale kuulutasid generaalstaadid 1614, et kuningas saab oma volitused vaid Jumalalt. 1611 avaldas Sorbonne’i dekaan Edmond Richer traktaadi paavsti ilmeksimatuse vastu, kuid tema töö sattus tsensuuri alla. 7. juulil 1615 otsustas Prantsusmaa vaimulikkond tunnustada Trento oikumeenilise kirikukogu otsuseid provintsiaalsinoditel.
Paulus V väitis 30. augustil 1617 dominikaanide ja frantsisklaste vahelises vaidluses Neitsi Maarja pärispatuta saamisest, et keegi ei tohi õpetada, nagu oleks Neitsi Maarja eostatud pärispatus.
Kristlik eetika ja moraal.
1611 otsustas Paulus V parandada Kirikuriigi vanglate tingimusi.
Suhtumine juutidesse.
Paulus V avaldas 31. juulil 1610 bulla 'Apostolicae servitudis', milles kohustati regulaarvaimulikke õppima heebrea keelt.
7. augustil 1610 avaldatud bullas 'Exponi nobis' keelas ta juudi naistel omada kaasavara.
Onupojapoliitika.
Paulus V ajal sai Borghese suguvõsa Itaalia üheks mõjukamaks suguvõsaks.
Paulus V õde Ortensia abiellus Marcantonio Caffarelliga. Nende poeg Scipione Caffarelli Borghese sai kardinaliks ja 1610 Bologna peapiiskopiks.
Paulus V vend Giovanni Battista Borghese sai Borgo ja Sant' Angelo kindluse kuberneriks. 1609 sai temast Vivaro vürst. Tema poeg oli Marcantonio I Borghese.
Paulus V vend Francesco Borghese oli kindral ja Rignano hertsog.
Tema kaugem sugulane Camillo Borghese sai Siena peapiiskopiks.
Kardinalide pühitsemised.
Paulus V pühitses oma ametiajal 60 kardinali 10 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 hispaanlast, 5 prantslast, 2 sakslast ja 1 ungarlane. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Gregorius XV ja Urbanus VIII. Paulus V rajas 17. oktoobril 1616 San Carlo ai Catinari titulaarkiriku San Biagio dell'Anello titulaarkiriku asemel.
Paulus V kultuuriloos.
Paulus V ajal täiustati Püha Peetruse basiilika löövi ja fassaadi. Tema ajal valmis Vatikani paavstipalee epitaafiga palkon, kust paavstid teevad avalikke pöördumisi ja valitud paavst ilmub rahvale. Tema ajal taastati Traianuse akvedukt, mis nimetati tema auks ümber "Aqua Paolaks". Roomas ehitati tema ajal "Villa Borghese".
Paulus V oli Guido Reni ja Cavaliere Giovanni Baglioni patroon.
1611–1613 ehitati Vatikani arhiivi hooned. Paulus V asus koguma ladinakeelseid papüüruseid.
Ta resideerus 14. jaanuarist 1614 kuni surmani "Palazzo del Quirinale palees". 7. juulil 1608 avas ta "Bibliotheca Ambrosiana".
Justus Lipsius pühendas talle oma 1605 avaldatud 'Seneca' ja Martin Becan oma 'Controversia'.
Paulus V pihiisa oli orientalist Mario di Calasio.
1612 avati Ostias sadama põhjabassein.
Ta muutis Leuveni ülikooli statuuti.
Ta kohustas Antoinette d'Orléans-Longueville'i rajama seminari.
Ta toetas Iiri kolleegiumit Sevillas ja kohustas induldiga kohalikke kalureid püüdma kala kuuel pühapäeval aastas, kusjuures nad peavad toetama iiri tudengeid.
1614 usaldas ta Lucca Jumalaema regulaarvaimulikele haridusreformi teostamise selles piirkonnas.
Kunstnikud Michelangelo Merisi da Caravaggio ja Ludovico Leoni on temast teinud portreed. Riminis asub Nicolò Cordieri ja Sebastiano Sebastiani poolt tema auks püstitatud pronksist monument.
Surm.
Paulus V suri 28. jaanuaril 1621 Roomas "Palazzo del Quirinale palees" südamerabandusse ja maeti Santa Maria Maggiore kirikusse.


2003. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
Põhja suusaalade 2003. aasta maailmameistrivõistlused olid 44. suusaalade maailmameistrivõistlused, mis toimusid 18. veebruarist - 1. märtsini Itaalias Val di Fiemmes. Esimest korda oli kavas uut moodi jälitussõit, kus distantsi keskel seoses suusastiili muutusega sai selleks ette nähtud boksis suuski vahetada.
1,5 km sprint vabastiilis.
Finaal: 26. veebruar
15 km klassikas.
Finaal: 21. veebruar
50 km vabastiilis.
1. märts
1,5 km sprint vabastiilis.
26. veebruar
15 km ühisstardist klassika.
Finaal: 18. veebruar
30 km vabastiilis.
28. veebruar
4x5 km teatesõit.
Finaal: 24. veebruar
Medalid.
Maailmameistrivõistlused, 2003. aasta põhja suusaalade


Perugia provints.
Perugia provints on provints Itaalias Umbria maakonnas. Provintsi keskus on Perugia linn.
Perugia provints jaguneb 59 vallaks (vt Perugia provintsi valdade loend).


Terni provints.
Terni provints on provints Itaalias Umbria maakonnas. Provintsi keskus on Terni linn.


Rimini provints.
Rimini provints on provints Itaalias Emilia Romagna maakonnas. Provintsi keskus on Rimini linn.


Reggio Emilia provints.
Reggio Emilia provints on provints Itaalias Emilia Romagna maakonnas. Provintsi keskus on Reggio Emilia linn.
Reggio Emilia provints jaguneb 45 vallaks.


2001. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
Lahti hüppemäed 2001. aasta MM-il
Suusaalade 2001. aasta maailmameistrivõistlusedolid 43. suusaalade maailmameistrivõistlused, mis toimusid toimusid 15. – 25. veebruarini Soomes Lahtis.
Esimest korda olid MM-i programmis sprindidistantsid ning uutmoodi tagaajamisvõistlus suusavahetusega, kus mõlemad distantsid (esimene pool oli klassikalises stiilis ja teine osa vabastiilis ehk uisustiil) olid kavas samal päeval.
Võistlused läksid omamoodi ajalukku sellega, et korraldajamaa Soome suusakoondise mitmed suusatajad jäi vahele dopingu ja eriti verevedeldusravimi Hemohesi kasutamisega.
Naiste 30 km distants jäeti ära kõva külma tõttu.
1 km sprint vabastiilis.
Kuupäev: 21. veebruar
15 km klassikat.
Kuupäev: 15. veebruar
20 km tagaajamisvõistlus (10 km kl. + 10 km vaba).
Kuupäev: 17. veebruar
Soomlane Jari Isometsä sai algselt teise koha, kuid tema tulemus tühistati dopingu kasutamise pärast.
30 km klassikat.
Kuupäev: 19. veebruar
50 km vabastiilis.
Kuupäev: 25. veebruar
4x10 km teatesõit.
Kuupäev: 22. veebruar
Algselt esimesena lõpetanud Soome koondise tulemus tühistati, kuna Janne Immoneni dopingu proov oli positiivne..
10 km klassikalises stiilis.
Kuupäev: 20. veebruar
10 km tagaajamisvõistlus (5 km kl. + 5 km vaba).
Kuupäev: 18. veebruar
Katrin Šmigun sõitis ainult 5 km klassikat ja sai 50. koha.
15 km klassikalises stiilis.
Kuupäev: 15. veebruar
4x5 km teatesõit.
Kuupäev: 23. veebruar
Algselt teiseks tulnud Soome võistkonna tulemus tühistati Virpi Kuituneni ja Milla Jauho positiivse dopinguproovi tulemuse pärast.
Sprint (K-116+7.5 km).
Kuupäev: 24. veebruar
Tavavõistlus (K90+15 km).
Kuupäev: 15. veebruar
Meeskonnavõistlus.
Kuupäev: 20. veebruar
Medalid.
Maailmameistrivõistlused, 2001. aasta põhja suusaalade


Piacenza provints.
Piacenza provints on provints Itaalias Emilia-Romagna maakonnas. Provintsi keskuseks on Piacenza linn.
Piacenza provints jaguneb 48 vallaks.


Forlì-Cesena provints.
Forlì-Cesena provints on provints Itaalias Emilia-Romagna maakonnas. Provintsi keskuseks on Forlì linn.
Forlì-Cesena provints jaguneb 30 vallaks.


Teramo provints.
Teramo provints on provints Itaalias Abruzzo maakonnas. Provintsi keskuseks on Teramo linn.


Rakke valla lipp.
Rakke valla lipp on Eesti haldusüksuse Rakke valla lipp.
Lipp on kinnitatud 19. septembril 1994.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Sinisel kangal valge kolmnurk, mis suundub lipu alanurkadest ülaserva keskele. Valgel kolmnurga keskel seitsme kroonlehega sinine rukkilill. Kumbalgi sinisel väljal valge veepiisk. Lipu normaalsuuruseks on 105x105 cm.
Põhjendus.
Valge kolmnurk tähistab paekivi ja sellest toodetavat lupja ning nende kasutamist ehitustel. Rukkilille seitse kroonlehte märgivad Rakke valla moodustanud seitset mõisat. Valged veepiisad osutavad valla maade paiknemisele Pandivere veemaardealal.


Pescara provints.
Pescara provints on provints Itaalias Abruzzo maakonnas. Provintsi keskuseks on Pescara linn.


Rakvere valla lipp.
Rakvere valla lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Rakvere valla lipp.
Lipp on kinnitatud 14. mail 1993.
Lipu kirjeldus.
Lipp on täisnurkne riidekangas, mis on jaotatud vardapoolsest ülanurgast langeva diagonaaljoonega kaheks kolmnurkseks väljaks. Ülemine, sinine väli on aga omakorda kahe langeva valge triibuga jaotatud kolmks võrdse laiusega osaks. Sinised triibud on 3 korda laiemad valgetest triipudest. Alumisel, valgel väljal on roheline tamme kaksikleht.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3, normaalmõõdud 100×150 cm.
Välislingid.
Lipp


Realism (teadus).
Realism teadusfilosoofias on seisukoht, mille kohaselt loodusteaduse ja teiste empiiriliste teaduste teoreetilised objektid või vähemalt osa neist on tõeliselt olemas ning teaduslikud teooriad on tõesed (või tõenäoliselt tõesed või ligilähedaselt tõesed või tõenäoliselt ligilähedaselt tõesed). Teooriad räägivad tegelikult olemasolevatest vaadeldavatest ja mittevaadeldavatest asjadest, omadustest, protsessidest ja sündmustest ning nad on põhijoontes tõesed, kuigi nad võivad teatud osas olla ekslikud.
Realismi võib pidada tervemõistuslikuks arusaamaks teadusest.
Realismis on nähtud loomulikku seletust, miks loodusteadus on edukas: miks loodusteaduslikud teooriad on praktikas hästi rakendatavad ning miks loodusteadustel õnnestub progresseeruda.
Realismi põhiteesid.
Teiseks jõuab (loodus)teadus realistide arvates varem või hiljem välja selliste teooriateni ja mõnes teadusharus ongi see enam-vähem saavutatud.
Realistid usuvad enamasti, et teadus progresseerub, nii et uuemad teooriad on tavaliselt paremad kui vanemad teooriad. See progress seisneb realisti jaoks selles, et teooriad jõuavad ülalpool toodud ideaalile pikas perspektiivis aina lähemale.
Realismi ajalugu.
Realism teadusfilosoofias on suguluses ratsionalismi ja metafüüsilise realismiga, kuid on uus, 20. sajandil tekkinud mõttevool.
Õigupoolest eeldab realism, et teooria seletusvõime räägib teooria kasuks. Just seda on varasemad 19. ja 20. sajandi teadusfilosoofia voolud eitanud. Näiteks induktsionist John Stuart Mill lükkas tagasi valguse laineteooria, mis postuleeris kõikeläbistava eetri olemasolu. Eetri olemasolu õigustas ainult laineteooria seletusjõud. Kuigi valguse laineteooria suutis seletada paljusid optikanähtusi, mida võistlev valguse korpuskulaarteooria seletada ei suutnud, polnud eetri ja selle lainete olemasolu eksperimentaalselt näidatav. 19. sajandi lõpuks oli eetrilaineid eeldav Maxwelli võrranditel põhinev elektromagnetismiteooria muutunud nii hädavajalikuks ja seletusvõimsaks, et teadusfilosoofia ei saanud seda enam täielikult eitada. Nõnda tekkis instrumentalism, mille kohaselt hästi töötavaid teoreetilisi hüpoteese ei tule mitte uskuda, vaid võtta neid lihtsalt uurimistöö instrumentidena, mitte propositsioonidena, mis võivad olla tõesed või väärad.
Realism kujunes välja suuresti reaktsioonina loogilisele positivismile. Loogilise positivismi järgi on võimalik rangelt eristada vaatlustermineid ja teooriatermineid. Viimaseid saab vaatlusterminite ja loogikaterminite abil semantiliselt analüüsida. See positsioon võis kombineeruda instrumentalismiga nende terminite suhtes, mis sellisele semantilisele analüüsile ei allu. Selliseid termineid kasutav jutt võib küll vaatlusi ennustada ja süstematiseerida, kuid mitte seletada. Sarnaselt sellega omistasid positivistid metafüüsika, religiooni ja eetika lausetele emotsioonide väljendamise funktsiooni, pidamata neid tõeseid või väärasid propositsioone väljendavateks.
Loogilisel positivismil tekkis rida raskusi: Carl Gustav Hempel leidis nõrga koha verifikatsiooniprintsiibis; Willard Van Orman Quine lammutas eristuse analüütiliste ja sünteetiliste otsustuste vahel; ilmnes vaatluse koormatus teooriast; ilmnesid raskused üleminekul terminite vaatluslikkuselt lausete vaatluslikkusele; eristus vaatluslike ja teoreetiliste terminite vahel osutus ähmaseks. Nii muutus loogilise positivismi asemel valdavaks positsiooniks realism, mis kõiki neid raskusi väldib. Realismi kasuks hakati tooma ka positiivseid argumente.
Instrumentalismi uuem variant möönab küll, et teoorialaused on propositsioonid, kuid eitab nende uskumise õigustatuse võimalikkust. Isegi kui teoreetiline hüpotees peaks olema tõene, ei seisne tema tähtsus selles. Nii töötas Bas van Fraassen realismi alternatiivina välja konstruktiivse empirismi, mille järgi teoorialauseid ei tule uskuda. Poleemika van Fraasseniga on sundinud realiste oma positsiooni paremini läbi mõtlema ja mingil määral modifitseerima.
Progressiargument.
Üks põhilisi argumente realismi kasuks on see, et teadusele on omane progress ning ta suudab nähtusi edukalt ennustada. Teooria tõesus või ligikaudne tõesus seletab hästi tema ennustusvõimet. Näiteks aatomite olemasolu postuleeriva teooria ennustusvõimele on heaks seletuseks aatomite tegelik olemasolu.
Hilary Putnam on nimetanud realismi ainsaks filosoofiaks, mis ei nõua, et loodusteaduse edukus oleks ime (abduktiivne argument ehk eksplanatsionistlik argument ehk imeargument). Teiste sõnadega, meie praeguste teaduslike teooriate tõesus (või ligikaudne tõesus) on parim ja võib-olla ainus seletus nende teooriate empiirilisele edukusele.
Progressiargumenti on kritiseerinud Arthur Fine. Realism ja antirealism vaidlevadki selle üle, kas parima seletuse järeldamine annab õigustuse uskuda väiteid mittevaadeldavate nähtuste kohta. Peale selle juhib Fine tähelepanu sellele, et mingi meetodi õigustamine nõuab toetumist usaldatavamale meetodile, progressiargumendi puhul aga püütakse abduktsiooni õigustada abduktsiooni teel. Nii et realist peab toetuma mingitele aprioorsetele alustele. On aga kahtlane, kas aprioorseid aluseid on võimalik leida, sest epistemoloogilised argumendid üldjuhul viitavad intuitsioonile mingite konkreetsete juhtumite puhul ning pealegi on alati vaja apelleerida teoreetilisele taustteadmisele, millel on aposterioorne iseloom. Seetõttu paistab, et realismil ei jää muud üle kui öelda, et teaduslikel meetoditel ja teadusfilosoofia meetoditel ei ole ega saagi olla aprioorset õigustust (naturalism).
Pessimistlik metainduktsioon.
Vastuargumendiks progressiargumendile on ka Larry Laudani pessimistlik induktsioon ehk pessimistlik metainduktsioon: paljud suure ennustusvõimega teooriad on välja tõrjutud veel suurema ennustusvõimega teooriate poolt, mis on eitanud eelmiste teooriate poolt postuleeritud teoreetiliste objektide olemasolu. Seetõttu võib oodata, et ka praeguste teooriate asemele tulevad uued teooriad, mis postuleerivad hoopis teistsuguseid mittevaadeldavaid teoreetilisi objekte. Nõnda ei anna teooria seletusjõud tunnistust tema tõesusest.
Vastuseks räägivad realistid teooriate ligikaudsest tõesusest. Siin tekib aga raskus selle tõttu, et põhimõtteliselt võib mis tahes mittevastuolulist teooriat pidada mingis suhtes ligikaudselt tõeseks. Pealegi on paljud edukad teooriad osutunud sügavalt vääradeks.
Ligikaudse tõesuse päästmiseks on pakutud välja strukturaalse realismi nimeline kontseptsioon. Strukturaalse realismi järgi tuleks uskuda teooriate poolt pakutavaid kausaalseid struktuure, mis hõlmavad ka mittevaadeldavad nähtused, kuid mitte teooriate väiteid nähtuste loomuse kohta.
Teooriate ühismõõdutus.
Thomas Kuhn on väitnud, et teadusrevolutsioonide ajal vahetub üks teooria teisega, mis ei ole eelmisega võrreldav, sest nende mõistestik on ühismõõduta. See kehtib Kuhni meelest näiteks ülemineku puhul Newtoni mehaanikalt erirelatiivsusteooriale. Kummaski teoorias on näiteks erinev massi mõiste, mis ei ole teise omaga võrreldav. Kuhn tugineb analüütilise deskriptivismi nimelisele arusaamale, et terminil on analüütiline definitsioon, mis tugineb loodusseadustele, mis selle terminiga seotud on. Teooria vahetumisel muutuvad postuleeritavad seadused, seega ka termini osutus. Selline kontseptsioon esitab väljakutse realismi arusaamale lähenemisest tõele: eri teooriate lähedus tõele ei ole võrreldav.
Sellele raskusele vastamiseks on realistid pidanud kasutusele võtma alternatiivsed osutusteooriad. Kausaalse osutusteooria (mille variante on esitanud Saul Kripke ja Hilary Putnam) järgi on termini osutus määratud teatud kausaalse suhtega termini kasutamise ja termini osutuse vahel. Lahendusena on pakutud ka deskriptivismi ja kausaalset suhet kombineerivaid osutusteooriaid.
Analüütilise deskriptivismi järgi määrab teadusliku termini osutuse analüütiline definitsioon. Kui pidada osutust määravaks termini kasutamise muid aspekte, siis saavad võimalikuks teaduslike terminite osutuseks olevate liikide, suuruste jms mitteanalüütilised, aposterioorsed definitsioonid. Kripke ja Putnami kontseptsioonidest ongi alguse saanud teooriad, mille järgi teaduslikel liikidel on "reaalsed", mitte "nominaalsed" definitsioonid. Näiteks vee reaalne definitsioon ehk olemus on antud valemiga H2O. Tänapäeva realism sisaldab enamasti kontseptsiooni, et teaduslikel liikidel, kategooriatel jms (loomulikel liikidel) on reaalsed definitsioonid. Tavaliselt seostatakse seda predikaatide ja hüpoteeside projitseeritavusega. Ainult reaaldefinitsioonide abil, mis jaotavad maailma selle loomulikke murdekohti pidi, saame kohandada oma keelekasutust maailmaga nii, et võimalikuks saab usaldatav induktsioon ja seletamine.
Osutub ka, et reaalsed definitsioonid võivad olla ähmased, peegeldades looduse üleminekute ähmasust.
Alamääratus.
Üks argumentidest realismi kahjuks põhineb teooria alamääratusel: mitmel üksteisega vastuolus oleval teoorial võib olla täpselt ühesugune ennustusjõud: neist tulenevad täpselt ühed ja samad empiiriliselt vaadeldavad järeldused ehk nad on empiiriliselt ekvivalentsed. Iga teooria jaoks võibki konstrueerida sellega empiiriliselt ekvivalentse teooria või õigupoolest lõpmata palju selliseid teooriaid (empiirilise ekvivalentsuse tees). Empiiriliselt ekvivalentsed teooriad erinevad ainult selle poolest, mida nad ütlevad mittevaadeldavate nähtuste kohta, järeldused vaadeldavate nähtuste kohta langevad täpselt kokku. Mis annab siis aluse eelistada üht teooriat teisele? Paremal juhul saab kinnitada, et nad on kõik empiiriliselt adekvaatsed, st kinnitada nende teooriate empiiriliste järelduste paikapidavust. Siit tuleneb alamääratuse tees: tõendid ei saa kunagi toetada ainult ühte teooriat, välistades teisi.
Orman Van Willard Quine järeldas empiirilise ekvivalentsuse teesi Löwenheimi-Skolemi teoreemist matemaatilises loogikas. Selliselt on küll võimalik saada vaid puhtformaalseid alternatiive. Sisulisema näitena on toodud alternatiivseid teooriaid tegeliku absoluutse liikumise kohta Newtoni mehaanikas.
Tuleb arvestada, et teooriate kontrollimisel kasutatakse tegelikult ka teooriaväliseid abihüpoteese. Seetõttu saab õigupoolest võrrelda ainult kõikide maailma kohta käivate teooriate kogumeid ("koguteadusi"), mis hõlmavad ka kõikvõimalikke abihüpoteese.
Kui võtta aluseks, et teooriaid saab õigustada ainult kogemusega (teadmisempirism), siis puudub ratsionaalne õigustus empiiriliselt ekvivalentsete koguteaduste eristamiseks.
Teooria alamääratusele ja muudele sarnastele argumentidele tuginedes püüdis loogiline empirism lahendada demarkatsiooniprobleemi – leida kriteeriumi vahetegemiseks teaduse ja "metafüüsika" vahel. Erinevalt teaduslikest väidetest pidid "metafüüsikalised" väited osutuma tunnetamatuteks, sest nad käivad mittevaadeldavate nähtuste kohta. Olemasolevad teaduslikud teooriad ja meetodid püüti ümber tõlgendada ("ratsionaalselt rekonstrueerida") nii, et kõrvaldada sealt pretensioon teadmisele mittevaadeldavate objektide kohta. Selleks kasutati instrumentalistlikku ideed, et teooriad on pelgalt ennustusvahendid ega sisalda muud teadmist peale ennustuste, mis puudutavad vaadeldavaid nähtusi. Raskem oli ümber tõlgendada teaduslikke meetodeid, sest nende õigustus toetub olemasolevatele teooriatele. Nad tuli niiviisi ümber tõlgendada, et nende tegelik rakendamine ei nõua eeldust, et omatakse teadmist mittevaadeldavate objektide kohta.
Üks katse seda teha tugines operatsionalismile, mis nägi ette teooriaterminite (mittevaadeldavatele objektidele osutavate terminite) analüütilise defineerimise konkreetsete operatsionaalsete protseduuride (näiteks mõõtmisprotseduuride) kaudu nii, et osutus mittevaadeldavatele objektidele elimineeruks. Näiteks mõõtmisprotseduur ei oleks selles tõlgenduses mingi mittevaadeldava suuruse reaalne mõõtmine. Ei saaks näiteks öelda, et mingi teine protseduur oleks sama suuruse mõõtmisel usaldatavam. Tegelikult muidugi teaduses asendatakse mõõtmisprotseduure usaldatavamatega. Nõnda ei ole operatsionalism teaduse tegelike meetodite ratsionaalse rekonstruktsioonina aktsepteeritav. Seda mõistsid ka loogilised empiristid.
Nii et tegelikult mõõdavad teadlased mittevaadeldavaid nähtusi ning nende meetodid tuginevad teadmisele muuhulgas mittevaadeldavate nähtuste kohta. Nende teadmiste põhjal nad muuhulgas täiustavad mittevaadeldavate nähtuste mõõtmise protseduure. Sellest asjaolust tulenevad argumendid realismi kasuks.
Realistide vastuargumendid.
On väidetud, et kogemus hõlmab peale vahetult meelte abil saadava ka "laiendatud meelte" abil, teooriast sõltuva õigustusega kasutatavate instrumentide ja protseduuride abil saadava. Nii saab võimalikuks ka tavalises mõttes mittevaadeldavate objektide vaatlemine.
Võiks arvata, et see lahendab alamääratuse probleemi, sest teaduse arenedes muutuvad seni mittevaadeldavad nähtused vaadeldavateks, nii et mis tahes teoreetiline väide osutub varem või hiljem empiiriliselt kontrollitavaks. Ent alamääratuse probleemi veidi modifitseerides saab väljakutse realismile taastada. Igal konkreetsel hetkel on osa teoreetilisi nähtusi vaadeldavad, osa mitte. Seega saab igal konkreetsel hetkel kinnitada ainult teatud tüüpi nähtuste olemasolu ja omadusi. Teiste nähtuste suhtes jääb püsima alamääratus.
Sellepärast on realistid pööranud tähelepanu teooriate võrdlemise viisidele, mis ei põhine empiirilistel andmetel. Oletagem, et mingi teooria on leidnud kinnitust mingis kindlas vaadeldavate objektide piirkonnas ning me oleme induktsiooni põhjal õigustatud uskuma, et ta leiab kinnitust ka laiemas piirkonnas. Et aga induktsioon ei ole loogiliselt siduv, siis võib konstrueerida lõpmata palju teooriaid, mis ei ole antud teooriaga empiiriliselt ekvivalentsed, sest nende ennustused erinevad kuskil väljaspool piirkonda, kus antud teooria on kinnitust leidnud. Ometi me eelistame antud teooriat. Seega on teooria eelistamiseks muidki aluseid peale empiirilise kinnituse. Realistid leiavad, et nendel alustel võib ka uskuda, et teooria, mille ennustused on kinnitust leidnud, on ligikaudu tõene ka mittevaadeldavate nähtuste koha pealt. Erinevalt loogilistest empiristidest lähtuvad nad sellest, et teooria seletusjõud erineb tema ennustusjõust. Peale selle, Nelson Goodman on juhtinud tähelepanu sellele, et hüpoteesid, mida teadlased üldse kontrollima hakkavad, peavad olema projitseeritavad, projitseeritavus aga tuleneb kooskõlavajadusest varem tõeseks osutunud teooriatega seletusjõu huvides. Realistid lähtuvad sellest, et teooria sisuline kinnitamine, mis õigustaks ka selle teooria mittevaadeldavate komponentide uskumist, peab sisaldama ka tõendeid alternatiivsete projitseeritavate hüpoteeside kahjuks.
Realistide strateegia jaguneb siinkohal kaheks variandiks. Ühe variandi puhul väidetakse, et katseväliste, seletusega seotud kriteeriumide põhjal on mõnikord võimalik eelistada empiiriliselt ekvivalentsete teooriate seas ühte teisele, nii et tekib õigustus uskuda ka selle mittevaadeldavaid komponente (lokaalne eksplanatsionism). Teises variandis öeldakse, et realism ise on teaduslik hüpotees, mis on ainsaks elujõuliseks seletuseks asjaolule, et teooriate valik projitseeritavate teooriate kinnitusliku võrdluse kaudu toimib edukalt (abduktsioonistrateegia ehk progressiargument). Raskuseks on siin see, et meetodi õigustamine nõuab toetumist rangemale meetodile, siin aga õigustatakse abduktsiooni abduktsiooni abil. Oleks aga tarvis aprioorseid aluseid, neid aga on vaevalt võimalik leida, sest epistemoloogilised argumendid üldjuhul viitavad intuitsioonile mingite konkreetsete juhtumite puhul ning pealegi on alati vaja apelleerida teoreetilisele taustteadmisele, millel on aposterioorne iseloom. Seetõttu paistab, et realismil ei jää muud üle kui öelda, et teaduslikel meetoditel ja teadusfilosoofia meetoditel ei ole ega saagi olla aprioorset õigustust.
Seletuse pragmaatiline analüüs.
Bas van Fraassen on leidnud, et teooria seletusjõud on suhteline, sõltudes huvidest ja otstarbest. Seletuse vajalikkuse ja seletavuse määravad pragmaatilised kaalutlused. Konteksti muutudes võivad seletav (eksplanans) ja seletatav (eksplanandum) kohad vahetada. Teooria seletusjõud ei õigusta sellesse uskumist, sest seletusjõud sõltub pragmaatilistest valikutest.
Sisemine realism ja loomulik ontoloogiline hoiak.
Hilary Putnami sisemine realism ja Arthur Fine'i loomulik ontoloogiline hoiak on realismi alternatiivid, mis küll usaldavad teaduse tulemusi, kuid väldivad nende "liiga metafüüsilist" tõlgendust, mis on omane realismile. Neil kahel positsioonil on ühisjooni. Mõlemad väidavad, et kinnitust leidnud teaduslikke teooriaid tuleb pidada tõesteks isegi selles osas, mis puudutab mittevaadeldavaid nähtusi, kuid see ei tähenda, nagu nende väiteid tuleks pidada tegelikkusele vastavateks (Putnami järgi oleks see "metafüüsiline realism"). Niisiis eeldavad nad tõekontseptsiooni, mis erineb tõe korrespondentsiteooriast. Putnam pooldab pragmatistlikku tõeteooriat, mille kohaselt lausete tõesus tähendab nende episteemilist aktsepteeritavust piiril, milleni uurimistöö ideaaljuhul võiks jõuda. Samuti aktsepteerivad mõlemad kontseptsioonid kausaalseid osutusteooriaid, kuid jällegi nii, et see ei eeldaks tõe korrespondentsiteooriat.
Putnam omistab "metafüüsilisele realismile" umbes niisugused vaated. Metafüüsiline realism postuleerib osutamissuhet keelemärkide ning täiesti keeleväliste (sõltumatult eksisteerivate) loomulike liikide (või suuruste vms) vahel. Loomulikud liigid määrab ära loodus ise sõltumatult inimtegevusest. See osutamissuhe on täiesti kausaalse iseloomuga, sellesse pole segatud kirjeldust ega kavatsust.
Selliselt mõistetud realismiga kaasneb tõe korrespondentsiteooria.
Metafüüsilise realismi raskus seisneb esiteks selles, et kui loomulikud liigid on sõltumatud keelest ja metodoloogiast, siis on neid väga palju ning pole arusaadav, kuidas kausaalne osutusteooria tagab, et loomuliku liigi terminil oleks ainuline osutus. Kirjeldus ja kavatsus ju osutuse määramisel appi ei tule. Teine raskus seisneb selles, et osutamine loomulikele liikidele saab seletada induktsiooni edukust teaduses ainult juhul, kui loomulike liikide ja teaduste mõistestiku vahel on tihe side. Kui loomulikud liigid on mõistestikust sõltumatud, siis ei jää muud üle kui eeldada, et loomulikud liigid lihtsalt "sobivad" seletamise ja induktsiooni jaoks. See omakorda eeldaks mingit objektiivset idealismi, mis ei sobi kokku realismi puhul loomulikuna tunduva naturalismiga.
Esimene raskus on pannud realistid möönma, et osutamisel peab olema mingi kirjelduslik või kavatsuslik komponent.
Realist Richard Boyd on välja pakkunud lähenemise, mille kohaselt loomulikud liigid ongi sotsiaalsed artifaktid, mis peavad induktsiooni ja seletamist kokku sobitama kausaalsete struktuuridega.
Konstruktivistlik epistemoloogia.
Konstruktivistlik epistemoloogia osutab sellele, et realism ei seleta kiireid muutusi teadusrevolutsioonide ajal. Konstruktivistide arvates on see seletatav üksnes sotsiaalse konstruktsiooniga.


Grosseto provints.
Grosseto provints on provints Itaalias Toscana maakonnas. Provintsi keskuseks on Grosseto linn.
Grosseto provints jaguneb 28 vallaks.


Prato provints.
Prato provints on provints Itaalias Toscana maakonnas. Provintsi keskuseks on Prato linn.
Prato provints jaguneb 7 omavalitsuseks: Prato, Montemurlo, Carmignano, Vaiano, Poggio a Caiano, Vernio, Cantagallo.


Massa-Carrara provints.
Massa-Carrara provints on provints Itaalias Toscana maakonnas. Provintsi keskuseks on Massa linn.


Agrigento provints.
Agrigento provints ("Provincia Regionale di Agrigento") on provints Itaalias Sitsiilia maakonnas. Provintsi keskuseks on Agrigento linn.


Enna provints.
Enna provints on provints Itaalias Sitsiilia maakonnas. Provintsi keskuseks on Enna linn.
Enna provints jaguneb 20 vallaks.


Caltanissetta provints.
Caltanissetta provints on provints Itaalias Sitsiilia maakonnas. Provintsi keskuseks on Caltanissetta linn.


Ragusa provints.
Ragusa provints on provints Itaalias Sitsiilia maakonnas. Provintsi keskuseks on Ragusa linn.


Ainar Ruussaar.
Ainar Ruussaar (sündinud 30. oktoobril 1966 Tartus) on eesti ajakirjanik ja meediategelane.
Isiklikku.
Ainar Ruussaar on abielus kunstiajaloolase Anne Ruussaarega. Neil on poeg Otto (sündinud 2004) ja tütar Itti (sündinud 2009).
Eelmisest abielust on Ainar Ruussaarel poeg Indrek.
Oktoobris 2011 visati talle Tallinnas pudeliga pähe.


Punane kärbseseen.
Punane kärbseseen ("Amanita muscaria") on kärbseseeneliste sugukonda kärbseseene perekonda kuuluv seeneliik.
Levila ja kasvukoht.
Punane kärbseseen kasvab kõikjal põhjapoolkera parasvöötmes. Soojemates piirkondades, nagu Hindukušis, Kesk-Ameerikas ja Vahemeremaades kasvab ta mägedes. Koos männiseemnetega on ta sisse talutud mitmele poole lõunapoolkerale, sealhulgas Austraaliasse, Uus-Meremaale, Lõuna-Ameerikasse ja Lõuna-Aafrikasse. Austraalias peetakse punast kärbseseent võõrliigina ohtlikuks, sest ta on hakanud laialt levima ja kohalikke seeneliike kõrvale tõrjuma.
Punane kärbseseen kasvab mitmesugustes metsades, kuid kõige levinumad elukohad on kaasikud, kuusikud ja männikud. Ta võib elada sümbioosis, männi, kuuse, nulu, seedri või kasega. Võib moodustada nõiaringe.
Kirjeldus.
Hiljutised molekulaaruuringud näitavad, et punane kärbseseen tekkis tertsiaaris Siberi ja Beringia piirkonnas.
Täiskasvanuna on seene kübar 8–18 cm läbimõõduga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega, kunagise loori jäänustega (väga noorena kattis seene pinda kaitsev membraan). Vanal seenel on täppe vähem, sest vihm võib need ära pesta. Eoslehed on kollakasvalged ja vabad. Jalg on tugev, kollakasvalge, 5–20 cm pikk, aluselt jämenenud ja kaetud loori jäänustega. Rõngas on suur ja rippuv. Seeneliha on valge, kübaranaha all kollakas.
Toksilisus.
Seen on küll mürgine, kuid kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette. Surmavaks annuseks peetakse umbes 15 seent. Nimetus "kärbseseen" tuleb seene kasutamisest kärbsemürgina (seda puistati piima sisse). Esimene, kes seda rahva seas levinud kommet kirjalikult mainis, oli Albertus Magnus enne 1256. aastat. Kärbestele (ja samuti inimestele) mürgiselt mõjuv aine on iboteenhape.
Punast kärbseseent tarvitatakse uimastina selle psühhotroopsete efektide pärast. Ta on tuntud ettearvamatu mõju pärast. Ühesugune annus ühesuguseid seeni võib eri inimestele väga erinevalt mõjuda. Olenevalt leiukohast ja sissevõetud kogusest kehakaalu kohta võivad esineda nohu, tõmblemine, uimasus, madal vererõhk, higistamine, ilastamine, kuulmis-, nägemis- ja tasakaaluhäired, meeleolumuutus, eufooria, lõdvestumine või peapööritus. Raske mürgistuse korral võivad tekkida atakid, deliirium ja kooma. Sümptomid ilmuvad 30–90 minuti jooksul ja tipnevad kolme tunni järel. Enamasti toimub 12–24 tunni jooksul täielik paranemine, aga mõned mõjud võivad kesta päevi. Hiljem võivad ilmneda unisus, peavalu ja mälukaotus.
Kärbseseenemürgistusele puudub vastumürk ja kärbseseent söönud inimest tuleb ravida nagu üldmürgistuse korral ikka.
Teisendid.
"Amanita muscaria americana" on kollase kübaraga
Punase kärbseseene kõige levinum teisend kannab nime "Amanita muscaria muscaria". Ülejäänud teisendid on sellele väga sarnased, kuid erinevad märkimisväärselt värvi poolest.


Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete loend.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete loend sisaldab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimetusi tähestikulises järjekorras.


Vulcano.
Vulcano, vaade loodest Lipari saarelt
Vulcano (sitsiilia keeles "Vurcanu") on saar ja vulkaan Türreeni meres. Saar on üks Lipari saartest. Vulkaani kõrgus on 499 meetrit.
Saar on nime saanud vanarooma mütoloogia sepistamise jumala Vulcanus järgi.
Selle vulkaani järgi on vulkaanid nime saanud.


Veli Saarinen.
Veli Saarinen (16. september 1902 – 12. oktoober 1969) oli Soome meessuusataja.
Olümpiamängudel.
1932 Lake Placid'is
Maailmameistrivõistlustel.
1926 Lahtis
1929 Zakopanes
1933 Innsbruckis
1933 Sollefteås
Saarinen, Veli
Saarinen, Veli
Saarinen, Veli


1157.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad
Aastad: 1152 1153 1154 1155 1156 - 1157 - 1158 1159 1160 1161 1162


1199.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad - 1190. aastad - 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad
Aastad: 1194 1195 1196 1197 1198 - 1199 - 1200 1201 1202 1203 1204


Thorleif Haug.
Thorleif Haug (28. september 1894 – 12. detsember 1934) oli Norra suusataja ja suusakahevõistleja.
Olümpiamängudel.
1924 Chamonix'is
Haug, Thorleif
Haug, Thorleif
Haug, Thorleif
Haug, Thorleif


1423.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad - 1420. aastad - 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad
Aastad: 1418 1419 1420 1421 1422 - 1423 - 1424 1425 1426 1427 1428


Andrian Nikolajev.
Andrian Grigorjevitš Nikolajev (tšuvaši "Андриян Григорьевич Николаев") (5. september 1929 Šoršelõ küla, Mariinski Possadi rajoon, Tšuvaši ANSV, Vene NFSV – 3. juuli 2004 Tšeboksarõ, Venemaa Föderatsioon) oli Nõukogude Liidu kosmonaut, rahvuselt tšuvašš.
Ta oli kolmas inimene kosmoses ja osales kahel kosmoselennul Vostok 3 (1962) ja Sojuz 9 (1970) pardal.
Nikolajev oli esimene inimene, kes tegi televisioonisaate kosmosest 1962. aasta augustis. 1963. aastal abiellus ta Valentina Tereškovaga, abielu lahutati aastal 1982. Neil oli üks tütar.


Valentina Tereškova.
Valentina Tereškova (vene "Валентина Владимировна Терешкова"; sündinud 6. märtsil 1937 Bolšoje Maslennikovos Tutajevi rajoonis Jaroslavli oblastis) on endine Nõukogude Liidu kosmonaut, maailma esimene naiskosmonaut.
Ta käis kosmoses Vostok 6 pardal 1963. aastal.
Tereškoval on lennuväe kindralmajori auaste.
Tereškova sai Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse.
Valentina abikaasa (1963–1982) oli kosmonaut Andrian Nikolajev.


Amišid.
Amišid (inglise "Amish") on peamiselt Ameerika Ühendriikides elav traditsioonilist elustiili harrastav etniline grupp ja kristlik usulahk. Amišid on tuntud selle poolest, et enamasti ei kasuta nad moodsat tehnoloogiat nagu elekter, telefon ja autod. Paljud nende tavad ja kombed pärinevad 17. sajandi lõpust.
Päritolu ja usk.
Amišid pärinevad algselt Saksamaalt ja Šveitsist. Tegemist on range protestantliku usulahuga, mis eraldus 17. sajandil anabaptistlikest mennoniitidest. Amišite liikumisele pani aluse Jakob Ammann, kelle eesmärgiks oli taaselustada mennoniitide algne, konservatiivne elukorraldus. Esimesed amišite kogudused loodi Šveitsis.
Alates 18. sajandist asusid paljud amišid ümber Ameerikasse, esmajoones Pennsylvaniasse, hiljem ka New Yorgi osariiki, Illinoisi, Indianasse ja mujale. Ameerika Ühendriikides ja Kanadas elab tänapäeval kokku umbes 200 000 amišit, kõige rohkem on neid praegu USA Ohio, Pennsylvania ja Indiana osariigis.
Amišitel ei ole kirikuid, jumalateenistusi peetakse koguduseliikmete kodudes. Amišite usupõhimõtete seas on usuline pühendumus, alandlikkus, vägivallatus, võrdsus ja tagasihoidlikkus.
Amišid ei risti lapsi ja nende lapsed otsustavad täisealiseks saades ise, kas nad soovivad lasta end ristida ja kogukonna reeglite kohaselt elada. Amišid keelduvad paljuski moodsa tehnoloogia kasutamisest. Nad ei pea seda halvaks, kuid nad soovivad isoleeruda välismaailmast ning säilitada võrdsust ja tihedaid sidemeid kogukonna sees.
Elustiil.
a>. Amišid ei pea heaks inimeste nägude pildistamist.
Püüdes eirata tänapäeva ühiskonda, praktiseerivad amišid sajanditetagust elustiili ja üritavad isoleerida end Ameerika kultuurist. Amišid ei kasuta tänapäevaseid leiutisi, sealhulgas elektrit. Valgusallikatena kasutatakse õlilampe, sõiduvahendina hobuvankreid. Erinevad kogukonnad väldivad moodsat tehnoloogiat erineval määral. Üldine on keeld kasutada elektrivõrgust saadavat elektrit ja massikommunikatsiooni. Mõned kogukonnad lubavad patareisid ja omatoodetud elektrit. Mõnes kogukonnas kasutatakse väetisi, geneetiliselt muundatud taimi,
maagaasi ja muruniidukeid. Põllutöödel tarvitatakse ka traktorite jaoks mõeldud haakeriistu, mida veetakse traktori asemel mitme hobusega.
Amišite riided sarnanevad 17. sajandi omadega: mehed kannavad musta kaabut, musta kuube ja pükse, pühapäeviti kantakse midagi heledamat. Abielus meestel on pikk habe. Naised kannavad pikka tumedat kleiti ja juustel rätikut või tanu. Lapsed riietuvad sarnaselt täiskasvanutele. Riietuses välditakse ehisdetaile ning kirjusid ja erksavärvilisi kangaid. Mõnes koguduses välditakse isegi nööpe, sest need seostuvad amišite jaoks Euroopa sõjaväemundritega, samuti ei kanna mehed vuntse, sest see seostub kunagise sõjaväelaste kombega.
Amišite lapsed käivad kohalikes erakoolides, mis on enamasti kaheksaklassilised. Koolid on lihtsad ja koosnevad ühest ruumist. Kaheksat klassi peavad amišid piisavaks hariduseks. Amišid ei käi tööl tänapäevastes ettevõtetes, kus kasutatakse elektrit, moodsat tehnoloogiat jms. Nad elatuvad põllumajandussaaduste müügist ja käsitööst ning püüavad võimalikult palju naturaalmajanduslikus korras ise toota. Kuna amišite arv on viimasel ajal tunduvalt kasvanud, ei jätku paljudel kogukondadel enam piisavalt põllumaad ja järjest enam levib amišite seas töötamine tööstuses.
Amišid ei käi valimas, ei teeni armees, ei kasuta sotsiaalhoolekande poolt pakutavat abi. Nad on vägivallatud ja üldiselt nad ei kaitse end, sealhulgas ka mitte kohtutes. Amišid on osaliselt maksudest vabastatud, kuid väljaspool oma kogukonda tööl käies tasuvad nad riigimakse nagu teisedki. Arstiabi kasutamine, sh operatsioonid, vereülekanne jms on amišite seas lubatud, arstiabi eest tasutakse kollektiivselt. Oma vanurite ja invaliidide eest hoolitsevad nad ise.
Amišite eluviisi reguleerib "Ordnung", kogum kirjutatud ja kirjutamata reegleid. Vaatamata paljudele rangetele ettekirjutustele ei ole amišid askeetlikud. Nad elavad aktiivset sotsiaalset elu ja peavad pidusid, nad armastavad laulda ja hästi süüa. Mõnes kogukonnas on lubatud ka alkohol ja tubakas.
Juurdekasv.
Et amišid ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid, siis on peredes palju lapsi. Viimase saja aasta jooksul on laste arv peredes mõnevõrra vähenenud, kuid siiski sünnib neil umbes 8 last iga naise kohta. Amišite kogukonnad kasvavad kiiresti, sest 80-90 % lastest jääb truuks amišite elulaadile. Amišid üldiselt misjonitööd ei tee ja nende kogukondadega liitub uusi väljastpoolt tulnud liikmeid haruharva. Kui amišite hulgast pärinev noor otsustab kogukonnast lahkuda, ei peeta teda enam amišiks, kuid enamasti suhted temaga säilitatakse.
Kuna amišite arv kiiresti kasvab, jääb neil mitmel pool puudu oma elustiili jätkamiseks vajalikust põllumaast. Sellepärast on USA-s 20. sajandil loodud palju uusi amišite kogukondi, amišeid on välja rännanud ka Kesk-Ameerikasse.
Keel.
Amišite suhtluskeeleks on Pennsylvania saksa keel ("Pennsylvania Dutch"), mis on kujunenud Pfalzi saksa keelest. Äri ajamiseks räägivad nad mitte-amišitega inglise keelt.


Juri Gagarin.
Juri Aleksejevitš Gagarin (vene keeles Юрий Алексеевич Гагарин; 9. märts 1934 Smolenski oblast, Glušino küla – 27. märts 1968 Vladimiri oblast) oli nõukogude kosmonaut, kellest 1961. aastal sai esimene kosmoses käinud inimene.
Juri Gagarin oli 12. aprillil 1961. aastal startinud Vostok 1 pardal. Lend kestis 1 tunni ja 48 minutit.
Gagarin hukkus 27. märtsil 1968 treeninglennul MIG-15-ga Kiržatši lähedal.
Ettevalmistus.
Peale Gagarini oli veel kandidaate esimesele kosmoselennule, neid oli kokku kakskümmend. Nad ei olnud Nõukogude Liidu parimad piloodid, neid valis Sergei Koroljov ise, tähtis oli kasv, kaal ja tervis; vanus ei tohtinud ületada 30 aastat, kaal 72 kg ja kasv 170 cm(Gagarini kasv oli 165 cm
Ainult niisuguse kasvu ja kaaluga inimene sobis kosmoselaeva Vostok, sest laeva mõõtmed ja kaal olid kanderaketi Vostok võimsusega tugevasti piiratud.
Peale selle oli nõutav, et kosmonaut oleks NLKP liige (Gagarin astus NLKP-sse suvel 1960).
Mark Gallai, kes neid lennuks ette valmistas, on öelnud: "Igast lennuväepolgust oleks võinud valida kakskümmend niisugust lendurit...
Kahekümnest pretendendist valiti välja kuus, Koroljov kiirustas väga, sest olid andmed, et 20. aprillil 1961 saadavad oma inimese kosmosesse ameeriklased. Ja sellepärast määrati start ajavahemikule 11. ja 17. aprilli vahel 1961. Kes kosmosesse lendab, see määrati kindlaks viimasel hetkel riikliku komisjoni istungil, nendeks said Gagarin ja tema dublant German Titov. Valmistati ette kolm TASS-i teadaannet Gagarini lennust kosmosesse. Esimene oli "Edukas", teine juhuks, kui ta langeb teise riigi territooriumile või maailmamerre – "Pöördumine teiste riikide valitsuste poole", palvega aidata teda otsida, ja kolmas, "Traagiline", juhuks kui Gagarin elusana tagasi ei jõua.
Lend.
Kosmoselaev Vostok-1 startis 12. aprillil 1961 kell 9.07 Moskva aja järgi Baikonuri kosmodroomilt. Laev tegi ühe tiiru ümber Maa ning viis lennu lõpule 108. minutil kell 10.55:34, üks sekund enne plaanitut. Gagarini kutsung oli "Kedr". Pidurdussüsteemi rikke tõttu ei maandunud laskumisaparaat Gagariniga mitte kavandatud piirkonnas 110 km kaugusel Stalingradist, vaid Saratovi oblastis Engelsi linna lähedal. Seal keegi nii kõrget külalist ei oodanud. Kell 10.48 avastas lähedal asuva sõjaväelennuvälja radar tundmatu sihtmärgi (see oli laskumisaparaat) ning pisut hiljem 7 km kõrgusel juba kaks sihtmärki, sest Gagarin oli lennuplaani kohaselt katapulteerunud.
Vastuvõtt Maal.
Esimesed inimesed, kes kosmonauti pärast lendu kohtasid, olid metsniku naine Anna Akimovna Tahtarova ja tema kuueaastane lapselaps Rita. Varsti saabusid sündmuskohale sõjaväelased lähedal asuvast väeosast. Üks grupp sõjaväelasi võttis valve alla laskumisaparaadi, teine viis Gagarini väeosa asukohta. Sealt raporteeris Gagarin telefoni teel õhukaitsediviisi komandörile: "Palun anda õhujõudude ülemjuhatajale ette: ülesande täitsin, maandusin etteantud rajoonis, tunnen end hästi, vigastusi ja murde ei ole. Gagarin."
Vahepeal lendas Engelsi lennubaasist välja helikopter Mi-4, mille ülesandeks oli leida Gagarin ja teda peale võtta. Nemad avastasidki esimestena laskumisaparaadi, kuid Gagarinit juures ei olnud, olukorda selgitasid kohalikud elanikud, nad ütlesid, et Gagarin sõitis veoautoga Engelsisse. Helikopter tõusis õhku ja võttis kursi linnale. Teel nähti helikopterilt veoautot, millelt Gagarin kätega vehkis. Gagarin võeti peale, helikopter võttis kursi Engelsi lennubaasile ning pardalt edastati radiogramm: "Kosmonaut on pardale võetud, suundun lennuväljale."
Engelsi lennuväljal Gagarinit juba oodati, helikopteri trapi juures oli kogu baasi juhtkond. Talle anti kätte Nõukogude juhtkonna õnnitlustelegramm. Pobedaga viidi Gagarin dispetšeripunkti ning seejärel baasi staapi sideks Moskvaga.
Keskpäevaks oli Engelsi lennuväljale Baikonuri kosmodroomilt saabunud kaks lennukit: Il-18 ja An-10, millega saabusid õhujõudude komandöri asetäitja kindralleitnant Filipp Agaltsov ja rühm ajakirjanikke. Kolme tunni jooksul, kuni seati sisse sidet Moskvaga, andis Gagarin intervjuusid ja laskis end pildistada. Kui side oli sisse seatud, kandis ta isiklikult Leonid Brežnevile ja Nikita Hruštšovile lennu sooritamisest ette. Pärast ettekannet istus Gagarin lennukile Il-14 ja lendas Kuibõševi. Et mitte tähelepanu äratada, otsustati maanduda kuskil linnast kaugemal. Ent kuni mootorit summutati ja trappi monteeriti, kogunes väga palju rahvast, kohale oli tulnud ka kohalik parteijuhtkond. Esimesena väljus lennukist Gagarin, kes tervitas kogunenuid. Gagarin viidi Volga äärde NLKP Kuibõševi Oblastikomitee suvilasse. Seal ta käis duši all ja einestas korralikult. Kolm tundi pärast Gagarinit saabusid Kuibõševi Koroljov ja veel mõned inimesed riiklikust komisjonist. Kell 21 kaeti peolaud ja tähistati Gagarini õnnestunud kosmoselendu.
Elu peale lendu.
108 minuti pikkune kosmoselend muutis täielikult Gagarini elu, kuna temast sai ülemaailmne kuulsus. Paari aasta jooksul peale kosmoselendu võtsid suurema osa Gagarini ajast kohtumised ja reisid välisriikidesse. Gagarin külastas kokku 30 välisriiki, nende hulgas olid Tšehhoslovakkia, Bulgaaria, Soome, Suurbritannia, Poola, Kuuba, Brasiilia, Ungari, India, Afganistan, Egiptus jm. Samuti soovisid NSV Liidu tähtsamad isikud Gagariniga kohtuda. Kõik need vastuvõtud koos rikkaliku toidulaua ja napsudega jätsid oma jälje Gagarini tervisele. Tema kehamass tõusis 8–9 kg võrra ning ta loobus regulaarsetest sporditreeningutest. Vaid ettevalmistused järgmiseks kosmoselennuks ja lennuväe treeninglennud suutsid teda vastuvõttude rohkusest päästa. Õpingute ajaks lennuväe akadeemias Moskvas lõppesid treeninglennud ning esimese lennu Mig-17-ga sooritas Gagarin 1967. aasta veebruaris. Lend ei möödunud kõige paremini, sest ta suutis maanduda alles teisel katsel.
Hukkumine.
Peale lennuväe akadeemia lõpetamist pühendus Gagarin treeninglendudele lennukiga Mig-15UTI. 1968. aasta 13.–22. märtsini sooritas ta koos instruktoriga 18 treeninglendu, kogukestvusega 7 tundi. Iseseisvateks lendudeks oli tal vaja läbida veel kaks treeninglendu. 27. märtsil oli tema lennuinstruktoriks Vladimir Serjogin (polgukomandör, Nõukogude Liidu kangelane). Kell 10:18 välja lennanud ekipaaž pidi oma ülesande täitma vähem kui 20 minutiga. 10:30 teatas Gagarin ülesande täitmisest ja baasi tagasipöördumisest. See jäigi tema viimaseks raadiosõnumiks. Kui sai selgeks, et hävitajal on kütus lõppenud, alustati otsingutega, mis kestsid üle kolme tunni. Õnnetuskoht asus ligi 65 km kaugusel baasist, Novosjolovo küla lähistel, 18 km Kiržatši linnast. Õnnetuse uurimiseks moodustati riiklik komisjon, kuid isegi sadade spetsialistide kaasamine ei andnud piisavat selgitust õnnetuse põhjuste kohta. Komisjoni lõppraport salastati ning selle sisu kohta saadi vaid lünklikku teavet komisjoni liikmetelt.
Autasud ja aunimetused.
Nõukogude valitsus ülendas ta vanemleitnandist otse majoriks.
Lenini orden (NSV Liit), Georgi Dimitrovi orden (Bulgaaria), Karl Marxi orden (Saksa DV), Grünwaldi rist (Poola), I järgu kuulsuse orden briljantidega (Ungari), Aafrika tähe suur lint (Libeeria), orden "Lennundusalaste teenete eest" (Brasiilia), II klassi täht (Indoneesia). Ordeni "Playa Giron" (Kuuba) esimene kavaler.
Kuldtäht, Konstantin Tsiolkovski nimeline kuldmedal (mõlemad NSV Liit), de Lavo medal, suur kuldmedal ja diplom (kõik Rahvusvaheline Aeronautikaföderatsioon), Austria valitsuse kuldmedal, Kolumbuse medal (Itaalia), Itaalia kosmonautikaassotsiatsiooni kuldmedal ja diplom, Suurbritannia planeetidevahelise suhtlemise ühingu kuldmedal.
Mälestuse jäädvustamine.
Juri Gagarini nime kannavad Kuu tagaküljel olev kraater ja asteroid 1772 Gagarin.
Tema Londonis viibimise 50. aastapäeval 14. juulil 2011 avati Suurbritannia pealinnas Trafalgari väljakult Buckhingami lossi juurde viival The Mallil Gagarini mälestusmärk.


Matsue.
Matsue (jaapani 松江) on linn Jaapanis, Shimane prefektuuri keskus. Keskus asub Shinji järve kaldal, linna halduspiiridesse jääb kogu ala Shinji ja Nakaumi järvede vahel kuni rannikuni koos Shimane poolsaarega.
Linnas on palju templeid ja 1611. aastal Tokugawa dünastia ehitatud Matsue kindlus.
Elanike arv on 195 000 (2005) ja pindala 530 km².


Hiroshima prefektuur.
Hiroshima prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare lõunaosas Seto kaldal
Sümbolid.
Hiroshima prefektuuri tunnuslind on punakurk-kaur ("Gavia stellata") ja tunnuspuu on jaapani vaher ("Acer palmatum").
Haldusjaotus.
Hiroshima prefektuur on jaotatud 23 omavalitsuseks, millest 14 on suurlinnad (市 "shi").


Monza e Brianza provints.
Monza e Brianza provints on provints Itaalias Lombardia maakonnas. Provints eraldati 12. mail 2004 Milano provintsist ja alustas tegevust 2009. aastal.
Monza e Brianza provints jaguneb 55 vallaks.


L'Aquila provints.
L'Aquila provints on provints Itaalias Abruzzo maakonnas. Provintsi keskuseks on L'Aquila linn.
L'Aquila provints jaguneb 108 vallaks (vt L'Aquila provintsi valdade loend).
Välislingid.
Aquila provints


Chieti provints.
Chieti provints on provints Itaalias Abruzzo maakonnas. Provintsi keskuseks on Chieti linn.
Chieti provints jaguneb 104 vallaks (vt Chieti provintsi valdade loend).


Bari provints.
Bari provints on provints Itaalias Apuulia maakonnas. Provintsi keskuseks on Bari linn.


Brindisi provints.
Brindisi provints on provints Itaalias Apuulia maakonnas. Provintsi keskuseks on Brindisi linn.
Brindisi provints jaguneb 20 kommuuniks (vt Brindisi provintsi kommuunide loend).


Foggia provints.
Foggia provints on provints Itaalias Apuulia maakonnas. Provintsi keskuseks on Foggia linn.


Lecce provints.
Lecce provints on provints Itaalias Apuulia maakonnas. Hõlmab Salentina poolsaare lõunaosa. Provintsi keskuseks on Lecce linn.
Lecce provints jaguneb 97 vallaks (vt Lecce provintsi valdade loend).


Taranto provints.
Taranto provints on provints Itaalias Apuulia maakonnas. Provintsi keskuseks on Taranto linn.


Catanzaro provints.
Catanzaro provints on provints Itaalias Calabria maakonnas. Provintsi keskuseks on Catanzaro linn.
Catanzaro provints jaguneb 80 vallaks.


Cosenza provints.
Cosenza provints on provints Itaalias Calabria maakonnas. Provintsi keskuseks on Cosenza linn.
Cosenza provints jaguneb vallaks.


Charles II.
thumb
Charles II (29. mai 1630 – 6. veebruar 1685) oli Inglismaa ja Šotimaa kuningas alates 1660. aastast ("de iure" alates Charles I hukkamisest 1649. aastal) kuni surmani. Ta oli Charles I poeg ja James II vend.
Charles II sai võimule pärast seda, kui puritaanide juht Oliver Cromwell oli surnud ja tema poeg Richard Cromwell võimust loobuma sunnitud. Londonisse marssinud Šoti armee kutsus Charlesi Inglise troonile ning Stuartite dünastia võim taastus. Charles püüdis samuti saavutada absolutismi, kuid edutult, ta ei leidnud endale piisavat toetajaskonda. Parlamendi roll oli üpris suur, siiski oli kuningal riigiasjade otsustamisel oluline osa. Charles toetas parlamendi poolt põlatud katoliiklasi ning astus surivoodil koguni sellesse usku. Ta oli suhteliselt ebapopulaarne valitseja, ent tema järeltulijast vend James II osutus inglise üldsusele veelgi vastumeelsemaks.
Abielu ja lapsed.
Charles II oli abielus Braganza Catherine'iga, kes oli aga viljatu ning kellega tal lapsi polnud.
Väljaspool abielu sai Charles II paljude armukestega mitmeid lapsi.


Tõnu-Andrus Tannberg.
Tõnu-Andrus Tannberg (sündis 22. septembril 1961 Rakveres) on Eesti ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud.
Tannberg tegeleb põhiliselt Nõukogude Liidu, eriti Eesti NSV ajaloo ning Venemaa Keisririigi ajaloo, eriti sõjaajaloo uurimisega. Ta on ka mitmete õpikute kaasautor.
5. detsembril 2012 valis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu Tõnu Tannbergi akadeemikuks ajaloo alal.


Pannoonia.
Pannoonia oli piirkond Euroopas, kus elas illüürlaste hõim pannoonlased. Nende ala piirnes põhjas ja idas Doonau jõega.
Keldid vallutasid Pannoonia 4. sajandil eKr. Roomlased vallutasid omakorda Pannoonia 9. aastal eKr ja muutsid selle Tiberiuse valitsemise ajal pärast pannoonlaste ülestõusude mahasurumist Rooma provintsiks. Traianus jagas provintsi kaheks: Pannonia superior (lääneosa) ja Pannonia inferior (idaosa). Diocletianus jagas Pannoonia neljaks provintsiks.
5. sajandil asusid Pannooniasse hunnid. Pärast nende valitseja Attila surma on Pannoonia olnud mitmete rahvaste elupaigaks.


Ptolemaios III.
a> poolt välja antud jumalikustatud Ptolemaios III-t kujutav münt
Ptolemaios III Euergetes (Ptolemaios Helde, ka "Ptolemaios III Euergetes I"; umbes 286–222 eKr) oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse kuningas alates 246 eKr kuni oma surmani. Ta oli Ptolemaios II ja tema õde-abikaasa Arsinoe I vanim poeg.
Ptolemaios III on eestkätt tuntud 243 eKr korraldatud sõjakäigu tõttu Süüriasse, mille ta tegi oma õe Berenice Phernophoruse mõrva eest kätte maksmiseks. Samuti püstitati tema ajal Kanoopuse sammas, mille peal olid egiptusekeelne tekst ja selle kreekakeelne tõlge. Teksti sisu oli religioosne ning puudutas preestrite kohustusi. Sealhulgas esineb seal ka dekreet panna Egiptuse kalender vastavusse päikeseaastaga, lisades iga nelja aasta tagant lisapäeva. Reformi läbiviimise ajaks oli aasta 238 või 237 eKr, ent see ei kehtinud kauem kui ainult tema surmani. Kanoopuse sammas on üks olulisi Vana-Egiptuse ajaloo allikaid ning eelnes Rosetta kivile, mille püstitas Ptolemaios III järeltulija Ptolemaios V.


Ptolemaios IV.
Ptolemaios IV enda poolt välja antud mündil
Ptolemaios IV Philopator (Ptolemaios Isaarmastaja; pärast 240 eKr – 204 eKr) oli Egiptuse kuningas alates 222 eKr kuni surmani. Ta oli Ptolemaios III ja tema naise Berenice II poeg.
Ptolemaios IV oli nõrk ja kergesti mõjutatav valitseja, tegelikult juhtisid riiki tema favoriidid. Ta abiellus oma õe Arsinoe III-ga, kuid tegelikult valitses ka edaspidi riiki tema armuke Agathoklea. Siiski oli temaaegne välispoliitika edukas, sest Seleukiidide riigi armeed suudeti lüüa Raphia lahingus ning nii kindlustada pikaks ajaks riigi põhjapiirid. Samas tekitas armeesse värbamine rahulolematust egiptlaste seas ning Lõuna-Egiptuses tekkis iseseisev riik, mida valitsesid vaaraod Harmakis ja Ankhmakis ligi 20 aastat.
204 eKr suri Ptolemaios IV ootamatult.


Demetrios Poliorketes.
Demetrios Poliorketes (Linnapiiraja; 337–283 eKr) oli Makedoonia väepealik ja diadohh Antigonos I poeg. 294–288 eKr oli ta Makedoonia kuningas.
Demetrios osales koos oma isaga väga aktiivselt diadohhide sõdades, saavutades hiilgavaid võite Kreekas ja Aasias. Et ta suutis linnu väga edukalt vallutada, anti talle hüüdnimeks Poliorketes. Lõpuks aga pöördusid kõik teised diadohhid tema ja ta isa vastu ning nad said lüüa 301 eKr. Antigonos langes, aga Demetrios põgenes ning suutis ennast lõpuks Makedoonias maksma panna. Siis liitusid tema vastu aga Lysimachos ja Pyrrhos. Aastal 288 eKr saigi ta nende käest lüüa ja põgenes Väike-Aasiasse. Seal hakkas ta sõdima Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suri. Tema poeg Antigonos II sai aga Makedoonia kuningaks ning antigoniidid valitsesid riiki kuni roomlaste sissetungini.


Rogier van der Weyden.
Rog(i)er van der Weyden, tuntud ka kui Roger de la Pasture ja Brüsseli Rogier (1400 Tournai – 18. juuni 1464 Brüssel) oli flaami kunstnik.
Rogier van der Weyden oli Madalmaade prantsuse koolkonna jõuline ja andekas kunstnik, õige nimega Roger de la Pasture. Ta sündis Tournais, kus asus 1427 Robert Campini juures maalikunsti õppima. 1435 sai ta Brüsseli linnamaalijaks. Rogier van der Weyden rikastas madalmaade kunsti uue sisu ja uute vormidega. Juba tema ainestik on teistsugune kui Jan van Eyckil; see haarab kujutisi Maarja elust ja Kristuse kannatusloost. Ta kunst oli tolle aja vaimuliku teatri peegeldus, mille peateema oli Kristuse kannatuslugu. Vastavalt ainestikule oli ka Rogieri käsitlusviis dramaatilisem, rahutum ja pateetilisem kui van Eyckil, tõsine ja karge, täis sügavat ilmekust ja paiguti meeleheiteni küündivat traagikat. Erinevalt kaasaegsetest ei teinud ta maalile põhjalikke eeljoonistusi, vaid märkis ainult üldjoontes kompositsiooni.
Rogier van der Weydeni kuulsaim ja talle tüüpiline töö on 1438 maalitud "Kristuse ristilt võtmine" Escorialis. Ristiltvõtmise valu ja kurbust püüdis ta iga figuuri näol ja liigutustes erinevalt väljendada. Selles on ta edusamm, võrreldes van Eyckiga, kelle figuurid alati säilitavad ühesuguse rahu nii poosides kui ka hingeelu liigutuste väljendustes. Mõlemad Kristuse keha hoidvad mehed on haaratud vaiksest kurbusest, naistes aga väljendub kirglik meeleheide. Kunstnik pidas esmajoones silmas tunnete loomutruud kujutust; kompositsiooni valis ta lihtsa, asetades figuurid reljeefina kahes kihis kullatud fooni ette, niisiis vältides ruumi sügavust. Vastandina itaallastele jäi figuuride anatoomiliselt õige kujutamine nii temal kui ka teistel madalmaade meistritel tahaplaanile; neile oli tähtis peamiselt riietus, mida kujutati laiades, avarates, nurgelistes voltides, mille all keha harva tunda on. Rogier van der Weideni teine väga kuulus töö on vägev tiibaltar viimase kohtupäeva stseeniga (1445) Hospice de Beaune´is Dijoni lähedal. Oma suurepärase ruumikujutusega võluvad kaks väikest altarit Berliini muuseumis.
Aastail 1449–1450 käis Rogier Itaalias. Tutvumine itaalia kunstiga jättis ta loomingusse jälgi; eriti märgatavad on Fra Angelico mõjud. Ta kunst muutus pisut rahulikumaks, mingi pehme selgus pääseb ta piltides valitsema. Seda võib konstateerida Münchenis olevas pildis "Tarkade kummardamine".
Rogier van der Weyden on maalinud ka portreid. Võrreldes van Eycki portreedega on tema portreed suurejoonelisemad, üksikasju on neis vähem toonitatud; see-eest on nad kainemad ja vähem elulised.
Rogier van der Weydeni mõju 15. sajandi kunstile on olnud väga suur. Ta mõjutas enamikku madalmaade meistreid, tema kunst oli eeskujuks ka paljudele välismaalastele, esmajoones sakslastele.
Tema tähtsaim õpilane oli Hans Memling. Nii mõnegi maali puhul on teadmata, kumb neist selle maalis (või tegid nad seda ehk koos).
Välislink.
Weyden, Rogier van der
Weyden, Rogier van der


Saga prefektuur.
Saga prefektuur on Jaapani prefektuur Kyūshū saarel. Piirneb põhjas Jaapani merega, lõunas Ariake merega.
Haldusjaotus.
Saga prefektuur on jaotatud 23 omavalitsuseks, sealhulgas on 10 suurlinna (市, "shi").
Prefektuur jaguneb 8 ajalooliseks maakonnaks (郡, "gun").
Sümbolid.
Saga prefektuuri tunnuslind on harakas ("Pica pica"), tunnuspuu on kampripuu ("Cinnamomum camphora") ja tunnuslill kampripuu õis.


Vitamiinide loend.
"Siin on loetletud vitamiinide ja nende rühmade nimetusi.


Teadusfilosoofide loend.
A.
Peter Achinstein - Aristoteles
B.
Roger Bacon - Francis Bacon - Aleksei Barabašev - John Bernal - David Bohm - Richard Boyd
C.
Nancy Cartwright - Auguste Comte
D.
René Descartes - Pierre Duhem
E.
Jüri Eintalu - Brian Ellis
F.
Paul Feyerabend - Arthur Fine - Bas van Fraassen
G.
Galileo Galilei - Clark Glymour
H.
Rom Harré - Carl Hempel - Mary Hesse - Vladimir Hütt
K.
Ülo Kaevats - Immanuel Kant - Enn Kasak - Thomas Kuhn
L.
Imre Lakatos - Larry Laudan - Jarrett Leplin - Peter Lipton - Endla Lõhkivi
M.
John Stuart Mill - Alan Musgrave - Peeter Müürsepp juunior
N.
Gustav Naan - Leo Näpinen
P.
David Papineau - Charles Sanders Peirce - Michael Polanyi - Karl Popper - Hilary Putnam
S.
Wesley Salmon - Lawrence Sklar - Frederick Suppe
T.
Stephen Toulmin
V.
Lembit Valt - Rein Vihalemm
W.
John Worrall


Teadusfilosoofia mõisteid.
"Siin on loetletud teadusfilosoofia mõisteid.
A.
abduktsioon - abihüpotees - absoluutne aeg - absoluutne ruum - abstraktsioon - aeg - aksiomaatika - aksioom - alamääratus - analoogia - anomaalia - antimetafüüsika - antinaturalism - antirealism - aprioorne teadmine - argument
B.
Bayesi teoreem
C.
"ceteris absentibus" - "ceteris paribus"
E.
eksperiment - emergentsus - empiiriline valem - ennustus - entiteedirealism
F.
falsifikatsioon - falsifitseeritavus - füsikalism - füüsikaline maailmapilt
H.
häbi - hüpotees - hüpoteetilis-deduktiivne meetod
I.
induktiivne meetod - induktsionism - induktsioon - induktsiooniprintsiip - induktsiooniprobleem - inimtegevus - instrumentalism
K.
keemiafilosoofia - kinnitus - komplementaarsusprintsiip
L.
leidlikkus - looduse ühetaolisus - loodusseadus - loogiline empirism - loomulik ontoloogiline hoiak
M.
maailm - modelleerimine - mõtteline eksperiment
N.
naiivinduktsionism - normaalteadus - nõrk programm
P.
paradigma - parima seletuse järeldamine - pessimistlik induktsioon - põhjus - põhjuslikkus
R.
realism - rongaparadoks - ruum
S.
seletus - semantiline instrumentalism - semantiline realism - semantiline teooriatekäsitus - stsientism - sümmeetriakaalutlused
T.
teadus - teadusharu - teaduslik teooria - teaduslikud teadmised - tehisintellekt - "Teine analüütika" - teooria - teooriate nõrk alamääratus - teoreem
V.
vaatlus - vaikiv teadmine


Alevtina Koltšina.
Alevtina Koltšina (sündinud Bakilina; 1951–54 Leontjeva; 11. novembril 1930 Permi oblastis) on endise NSV Liidu suusataja. Olümpiavõitja (1964) ja seitsmekordne maailmameister (1958,1962 ja 1966).
Isiklikku.
Alevtina Koltšina oli abielus Pavel Koltšiniga (1930–2010). Nad elavad juba aastaid Eestis, Otepääl. Koos abikaasa Paveliga on nad maailma kuulsaim suusatajatest abielupaar, kes võitis kokku 21 tiitlivõistluste medalit (Alevtina 13, Pavel 8). Nende poeg Fjodor Koltšin oli kahevõistleja.


1991. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
Suusaalade 1991. aasta maailmameistrivõistlused toimusid 7.–17. veebruarini Val di Fiemmes Itaalias.
Meeste 10 km klassikalises stiilis.
11. veebruar 1991
Meeste 15 km vabastiilis.
9. veebruar 1991
Meeste 30 km klassikalises stiilis.
7. veebruar 1991
Meeste 50 km vabastiilis.
17. veebruar 1991
Meeste 4x10 km teatesuusatamine.
15. veebruar 1991
Naiste 5 km klassikalises stiilis.
12. veebruar 1991
Naiste 10 km vabastiilis.
10. veebruar 1991
Naiste 15 km klassikalises stiilis.
8. veebruar 1991
Naiste 30 km vabastiilis.
16. veebruar 1991
Naiste 4x5 km teatesuusatamine.
14. veebruar 1991
Normaalmägi.
16. veebruar 1991
Suur mägi.
10. veebruar 1991
Meeskonnavõistlus suurel mäel.
14. veebruar 1991
Mitteametlik paremusjärjestus.
Maailmameistrivõistlused, 1991. aasta põhja suusaalade


Towada järv.
Towada (jaapani 十和田湖 "Towada-ko") on järv Jaapanis Honshū saare põhjaosas. Asub Aomori ja Akita prefektuuri piiril.
Towada on kaldeerajärv, mis asub merepinnast 400 m kõrgusel. Pindala on 61,1 km². Suurim sügavus on 327 m, keskmine sügavus 71 m.
Järvest voolab välja Oirase jõgi.


Kelgutamine.
Kelgutamine on lumel või jääl kelguga sõitmine.
Kelgutamine on talvine harrastus, ka kehakultuuri ja talispordi ala.
Esimesed teated kelgutamise kohta pärinevad 1480. aastast Norrast. Laialdasemalt hakati kelgutamist harrastama umbes 1520. aastal Kesk-Euroopas.
Kelgutamine kui võistlussport hakkas arenema 19. sajandil. Esimene kelgurada ehitati valmis Šveitsi Alpides 1879. aastal. Rahvusvaheline suurvõistlus kelgutamises toimus esimest korda 1883. aastal Davosi-Klostersi üle 3 kilomeetri pikkusel rajal. Osalejaid oli Hollandist, Saksamaalt, Šveitsist, Inglismaalt ja isegi üks paar Austraaliast. Võitjaks tuli šveitslane Peter Minschi. Kelgutati kõige tavalisema istekelguga.
1884. aastal projekteeris inglise major W. H. Bulpett Sankt Moritzi lähedale Cresta külla 1200 m pikkuse kelguraja, millest sai aastakümneteks kelgutamise Meka. Niinimetatud Cresta Runi rada oli kuulus üle maailma.
1913. aastal asutati Saksamaa, Šveitsi ja Austria kelgutajate eestvedamisel Dresdenis esimese rahvusvahelise kelgutamisühing, mis juba järgmisel aastal korraldas esimesed Euroopa meistrivõistlused. 1923. aastal asutati Rahvusvaheline Bobisõiduföderatsioon, mille juurde moodustati kelgutamisühing. Iseseisev Rahvusvaheline Kelgutamisföderatsioon (FIL) asutati 1957. aastal.


Giorgio Vasari.
Giorgio Vasari (30. juuli 1511 Arezzo, Toskaana – 27. juuni 1574 Firenze) oli Itaalia maalikunstnik ja arhitekt, peamiselt tuntud Itaalia kunstnike biograafiate kirjutajana.
Tema sulest pärineb "Vite de' più eccelenti architetti, pittori, et scultori italiani" ("Itaalia kõige kuulsamate arhitektide, maalikunstnike ja skulptorite elulood"), mis on üks olulisimaid allikaid itaalia renessansiajastu kunstnike ja kunsti kohta. Tänu sellele peetakse teda kunstiajaloo isaks. Samas oli ta ka ise produktiivne kunstnik ja tegutses Toskaana suurhertsogi õuekunstnikuna.
Vasari alustas õpipoisina karastatud klaasi maalija Guglielmo da Marsiglia töökojas. Kui ta sai 16-aastaseks, saatis kardinal Silvio Passerini ta Firenzesse Andrea del Sarto juurde õppima. Tema kaasõpilaste hulka kuulusid Rosso Fiorentino ja Jacopo Pontormo. Ta sai seal sõbraks Michelangeloga, kelle stiil teda suuresti mõjutas. 1529 külastas ta Roomat ning uuris seal Raffaeli ja teiste kõrgrenessansi meistrite töid.
Vasari esese maneristlikud maalid olid tema eluajal kuulsamad kui hiljem. Medicid palkasid teda korduvalt tööle Firezes ja Roomas, ta töötas ka Arezzos, Napolis ja mujalgi. Paljud tema maalid on säilinud, sealhulgas Firenzes Vanas Palees ("Palazzo Vecchio") olevad seina- ja laemaalid, mille kallal ta oma abilistega töötas alates 1555, ning Santa Maria del Fiore kupli freskod, mida ta alustas ning mille lõpetasid Federico Zuccari ja Giovanni Balducci. Ta organiseeris ka muus osas Palazzo Vecchio kaunistamist.
1547 valmisid tal Roomas Kantseleipalees ("Palazzo della Cancelleria") freskod saalis, mida freskode kiire valmimise tõttu hakati nimetama Saja tunni saaliks ("Sala dei Cento Giorni"). Neid freskosid kritiseerisid Vasari kaasaegsed ja ka Vasari ise, kes mõistis, et oli kiirusele ohvriks toonud kvaliteedi. Kui Michelangelo neid freskosid nägi, ütles ta lihtsalt: "On näha." ("Si vede."), vihjates, et kiirustamise jäljed on ilmsed.
Arhitektina oli Vasari edukam kui kunstnikuna. Firenzes projekteeris ta Vasari koridori, mis ühendab Vana paleed läbi Uffizi galerii Pitti paleega Arno jõe teisel kaldal. Koridor ületab Arno jõe kaaristul, mis asub Ponte Vecchio sillal. Vasari lodža Uffizi palees asub pika ja kitsa õue tagaotsas, mis oli avalike väljakute planeerimises haruldane, ja kui seda pidada lühikeseks tänavaks, on see renessansiajastu unikaalne ühtses stiilis tänav.
1562 projekteeris Vasari Pistoias Basilica della Madonna dell'Umiltà kaheksanurkse kupli ja juhtis selle ehitamist. See kuppel on kõrgrenessansiarhitektuuri väljapaistev näide.
Vasari oli üks esimesi, kes kasutas sõna "konkurents" ("concorrenza") majanduslikus mõttes. Ta kasutas seda sõna korduvalt, aga kõige tähelepanuväärsem on selle sõna kasutus Pietro Perugino eluloos, kus ta selgitas, miks Firenze kunstnikud nii head olid. Vasari sõnul olid Firenze kunstnikud head sellepärast, et nad olid näljased, ja näljased olid nad sellepärast, et kõigile tellimustele oli terav konkurents. Konkurents oli Vasari väljendust mööda üks toitainetest, mis aitas kunstnikel heas vormis püsida.


Kulla Aavik.
Kulla Aavik (sündinud 21. detsembril 1963) on eesti muusikapedagoog.
Ta on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogina. Aastal 1986 kirjutas ta Venno Laulu juhendamisel kursusetöö "Koolinoorte laulupidude tähtsusest laste ja noorte muusikalises kasvatuses".
Ta on Märjamaa Gümnaasiumi muusikaõpetaja ja koorijuht, Märjamaa Laste Laulustuudio juhendaja, Orgita Lasteaia muusikaõpetaja ja Märjamaa Muusika- ja Kunstikooli kontsertmeister.


Jääkeegel.
Jääkeegel ehk "curling" on jääl mängitav petankisarnane spordiala. Mängijate eesmärk on libistada spetsiaalne kivi jääle joonistatud ringidest "märklaua" keskpunktile lähemale kui vastasmängija kivi.
Väljak.
Jääkeegli väljak on 45,5 meetrit pikk ja 4,75 meetrit lai. Väljaku otstes on 3,7 meetrise läbimõõduga "märklauad", kontsentrilised ringid. Ringide keskpunkt on 4,9 meetri kaugusel väljaku tagaseinast.
Varustus.
Jääkeegli kivi on 19,1 kg kaaluv graniidist valmistatud poleeritud ümmargune kumerate servadega kivi, millele on kinnitatud käepide.
Ajalugu.
Jääkeegli kodumaaks arvatakse olevat Šotimaa, sest sealt on tänapäevani säilinud 16. sajandist pärit keeglikivid. Ka 16. sajandil elanud hollandlane Pieter Brueghel vanem on kujutanud talupoegi kurlingut mängimas. Esimene jääkeegliklubi asutati 1838. aastal Edinburgh'is. Enne 1842. aastat kandis klubi nimetust "Grand Caledonian Curling Club", seejärel "Royal Caledonian Curling Club".
Šotlased tegid mängu tuntuks kogu maailmas. Kanadas asutati esimene jääkeegliklubi 1807. aastal. Kanada meistrivõistlused toimuvad alates 1927. aastast ja need on maailma hinnatuim selle ala jõuproov tänapäevani. USA-s asutati esimene klubi Detroidis 1832. aastal. Esimene rahvusvaheline jääkeeglivõistlus peeti 1884. aastal USA ja Kanada vahel. Sajandivahetusel levis mäng Šveitsi ja mujale Lääne-Euroopasse. Tänapäeval on jääkeegliklubisid paljudes Euroopa riikides.
Meistrivõistlused.
Olümpiamängude esimesed medaliomanikud jääkeeglis selgusid alles 1998. aastal Naganos, kuid tegelikult on jääkeegel juba vana olümpiaala. Näidisalana on jääkeegel taliolümpiamängude kavas olnud koguni seitsmel korral (1924, 1932, 1936, 1964, 1988, 1992 ja 1994). 2006. aasta veebruaris tunnistas Rahvusvaheline Olümpiakomitee aga 1924. aasta olümpiaturniiri ametlikuks olümpiaturniiriks ja medalialaks.
Esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1959. aastal ja kandsid "Šoti Viski Karika" nimetust, 1968–1985 oli neil võistlustel "Silver Broomi" (Hõbehari) nimi, 1986. aastast tuntakse neid võistlusi aga "Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendi karikavõistluste" nime all.
MM-il on pidevalt domineerinud kanadalased. Viimastel aastatel on neile tugevaimat konkurentsi pakkunud šveitslased, sakslased ja skandinaavlased: (Rootsi ja Norra).
Rahvusvaheline Curlingu Föderatsioon (ICF) asutati 1966. aastal. 1991. aastast kannab föderatsioon nime Maailma Curlingu Föderatsioon "World Curling Federation" (WCF).
Eesti Curlingu Liit (ECL) loodi 2002. aastal. Esimeste Eesti meistrivõistlusteni jõuti 2004. aastal ning maailmaföderatsiooni täisliikmeks sama aasta detsembris.


Tottori prefektuur.
pisi
Tottori prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare lõunaosas. Asub Jaapani mere kaldal. Elanike arvult on see Jaapani väikseim prefektuur.
Geograafia.
Tottori prefektuuri kõrgeim tipp on Daiseni vulkaan. Prefektuuris asub Tōgō järv.
Sümbolid.
Tottori prefektuuri tunnuslind on mandariinpart ("Aix galericulata"), tunnuspuu on ida-jugapuu ("Taxus cuspidata") ja tunnuslill pirniõis ("Pyrus").
Haldusjaotus.
Tottori prefektuur on jaotatud 19 omavalitsuseks, millest 4 on suurlinnad (市 "shi").


Suwa järv.
Suwa (jaapani 諏訪湖 Suwa-ko) on järv Jaapanis Honshū saare keskosas. Asub Nagano prefektuuris 759 m kõrgusel merepinnast. Pindala on 13,3 km², suurim sügavus 7,2 m.


Okayama prefektuur.
Okayama prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare lõunaosas Seto kaldal
Geograafia.
Prefektuuri põhjaosa jääb Chūgoku mägedesse, lõunapoolne rannikuala on tasane. Mägedest saavad alguse kolm suuremat jõge Yoshii, Asahi ja Takahashi.
Sümbolid.
Okayama prefektuuri tunnuslind on väikekägu ("Cuculus poliocephalus"), tunnuspuu on kalmumänd ("Pinus densiflora") ja tunnuslill virsikuõis.
Haldusjaotus.
Okayama prefektuur on jaotatud 29 omavalitsuseks, millest 15 on suurlinnad (市 "shi").


Teenetemärk.
Teenetemärk on autasu, mida antakse teenete eest.
Eesti Vabariigis jagunevad teenetemärgid riiklikeks teenetemärkideks ja ametkondlikeks teenetemärkideks.


Clara Zetkin.
Clara Zetkin Saksa DV postmargil (1987)
Clara Zetkin (neiupõlvenimi Eissner'", 5. juuli 1857 Wiederau, Saksimaa kuningriik – 20. juuni 1933 Arhangelskoje, Moskva oblast) oli Saksa sotsialist ja naisõiguslane. Ta tegutses 1878–1917 Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikus Parteis ja 1919–1933 Saksamaa Kommunistlikus Parteis. 1916. aastal oli ta üks Spartakusbundi asutajaid.
Elulugu.
Clara Eissner õppis õpetajaks. Kuna Bismarck keelustas 1878 Saksamaal sotsialistide tegevuse, läks ta elama Zürichisse ja 1882 Pariisi, kus osales Sotsialistliku Internatsionaali asutamises. Seal kohtus ta oma kahe poja isa vene revolutsionääri Ossip Zetkiniga ja võttis tema perekonnanime. Hiljem (1899–1928) oli Clara Zetkin abielus näitleja Georg Friedrich Zundeliga.
Clara Zetkin naasis 1891. aastal Saksamaale ja andis välja marksistlikku ajalehte "Die Gleichheit" ("Võrdsus"). 1919. aastal astus ta Saksamaa Kommunistlikusse Parteisse, mida ta esindas ka Saksamaa Reichstagis Weimari Vabariigi ajal 1920–1933.
Saksamaal oli ta aktiivne koos Rosa Luxemburgiga. Nad kritiseerisid koos revisionismi.
Zetkin on tuntud ka naisõiguslasena. Teda peetakse 1910. aastal algatatud rahvusvahelise naistepäeva ametliku tähistamise algatajaks.
1921. aastal valiti ta Nõukogude Venemaal, Moskvas tegutseva ja Venemaa kommunistliku partei poolt finantseeritava Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee Presiidiumi liikmeks.
Pärast Hitleri võimuletulekut 1933. aastal keelustati Saksamaa Kommunistlik Partei ja Clara Zetkin läks jälle eksiili, seekord Nõukogude Liitu. Ent juba järgmisel kuul ta haigestus ja suri 75-aastaselt.
Clara Zetkini töödest.
Eesti keeles on ilmunud Klara (Clara) Zetkini artikkel "Naisterahwas ja tema majanduseline seisukord", mis jaotus osadeks "Pööre naisterahwa majanduslises seisukorras", "Naisterahwas ja seltskondlik elu", "Naisterahwas ja lastekaswatus". Ta jälgis naise ühiskondliku positsiooni ajaloolist kujunemist, tõdedes, et naise olukord on töölise omaga võrdne (mitte viletsam), kasutab sõna "kodune ori". Edasi selgitas Zetkin, kuidas naisest sai vabrikutööline, rahateenija, millega pandi alus tema iseseisvusele ja "vabastamisele", pakkudes välja uue naise ideoloogilise ja praktilise lahenduse, eeskätt vana abielumudeli teisenemise kaudu: "Lastekasvatus wõetakse – ja piab wõetama – perekonna käest ja antakse seltskonna kätte, ema käest kaswatusteadlaste kätte, selle sõna kõige laialisemas mõttes." Igal juhul on lastekasvatajad ka uues ühiskonnas naised, mistõttu tuleb edendada naiste haridust. Zetkin ei näe justkui muud põhjust, miks naiste haridust ja maailmanägemust arendada.
Vaata ka.
Zetkin, Clara
Zetkin, Clara
Zetkin, Clara


Einstein.
Einstein on mitme tuntud isiku perekonnanimi ning mitme muu asja nimi või nimetus.


PTO-4.
PTO-4 oli Eestis aastail 1938–1940 toodetud õppelennukitüüp.
Õppelennuk PTO-4 ehitati Voldemar Posti, Rein Tooma ja Otto Orgi poolt (lennuki nimetus moodustati ehitajate initsiaalidest). Esimene PTO-4 võeti Õhukaitse teenistusse 12. oktoobril 1938 nr 161 all. Teine lennuk, kinnise kabiini ja võimsama mootoriga modifikatsioon PTO-4a (valmis vaid üks eksemplar), võeti teenistusse 13. märtsil 1939 nr 162 all. Eesti Aeroklubile ehitatud sama tüüpi tsiviillennukid kandsid pardatähiseid ES-EAK, ES-EAL, ES-EAM, ES-EAN, ES-EAO ja ES-EAP. Neist kaks, ES-EAO ja ES-EAP, jäid lõpetamata.
Neli viimast PTO-4 oli kuni 1944 Saksa lennuüksuse Sonderstaffel Buschmann teenistuses.


Religioosne ordu.
Religioosne ordu (ladina keelest "ordo", kord) on religioosse pühendumusega inimeste organisatsioon.
Vastavalt religioonile võivad religioosse ordu liikmed olla ühel või teisil viisil eraldunud muust ühiskonnast, elada oma reeglite kohaselt vmt. Religioossel ordul võib olla oma kombestik ja hierarhia, mis tavaliselt erineb vastavas religioonis üldiselt kasutusel olevatest kombestikust, pühitsuste ja/või kleerikute astmetest jmt. Religioosse ordu meessoost liikmeid nimetatakse sageli munkadeks või vendadeks; naissoost liikmeid nunnadeks või õdedeks. Enamasti on nad pühendunud kogu eluks, andnud mitmeid tõotusi, saanud pühitsusi jne. Sageli kuulub religioossesse ordusse ka inimesi (ajutiselt või püsivalt), kes pole ei pühitsetud ega kuulu ka hierarhiasse. Mõnede religioossete ordude liikmed võivad olla eraldunud muust maailmast, elades kloostrites; teised võivad olla säilitanud suhted ühiskonnaga, sagedasti õpetades või teenides tavapärasel viisil. Tavapärasemaid tegevusi on religioosse otstarbega käsitööesemete valmistamine, tekstide ümberkirjutamine vms.
Religioossete ordude pühendumuslik tegevus hõlmab ühiseid teenistusi, palveid või meditatsioone jpm.
Enam tuntud on kristlikud ja budistlikud ordud. Religioosse pühendumusega inimeste kogukondi leidub ka mitmete Aafrika ja Lõuna-Ameerika hõimude hulgas. Budistlikes ühiskondades (Sri Lankal, Tais, Koreas, Tiibetis) on üsna suured mungaordud. Kirjanduse ja filmide kaudu on hästi tuntud Hiina Ch'an (Zen)-budistlik Shaolini ordu (koolkond).
Kristlikud ordud on peamiselt katoliikluses, aga ka õigeusus jt kristluse harudes.
Katoliiklikud ordud.
Katoliiklikud ordud jagunevad mitmetesse tüüpidesse. Kaks suuremat jaotust on ordud ("ordo proper") ja kongregatsioonid ("congregatio"). Algselt olid orduvendadele või -õdedele igas ordus omad spetsiifilised tõotused (vaesuse, karskus, kuulekus jmt koos isiklike tõotustega jne). Alates 13. sajandist hakati kasutama lihtsamaid tõotusi ning neid ühendusi nimetatakse pigem kongregatsioonideks.
Katoliiklikke ordusid.
"(Nimekiri vajab tõlkimist ja redigeerimist. Nime järel olev lühend tuleneb vastava ordu ladinakeelsest nimest. Aasta-arv märgib ordu loomise aega. Samanimelisi ordusid võib olla ka õigeusus, anglikaanluses jm.)"


Eudaimonism.
Eudaimonism (vanakreeka sõnast "eudaimonia" 'õnnelikkus, hea käekäik või saatus') on eetiline teooria või mõtteviis, mille kohaselt on inimese eesmärgiks õnneliku elu saavutamine. Õnnelikkus ei seisne seejuures mitte mõnesuguses rõõmustamises millegi üle või üldse rõõmsas meeles, vaid tuleneb pigem teatud positiivsest vabadusest viia täide inimesele loomu poolest antud võimalusi ehk voorusi parimal viisil. Tegemist ei ole seega isoleeritud egoismiga, vaid ennast ja teisi arvestava eneseteostusega (vt inimvajaduste hierarhia).
Aristotelese ja teiste Vana-Kreeka filosoofide (stoikud, küünikud) järgi on õnne saavutamise aluseks teadlik enesepiiramine ning loobumine meelelistest naudingutest.


Sõjaline ordu.
Sõjaline ordu (ladina keelest "ordo", kord) oli ristisõdade jaoks loodud sõjaline organisatsioon.


Ptolemaios V.
Ptolemaios V Epiphanes (210–180 eKr) oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse valitseja alates 204 eKr kuni surmani. Ta oli Ptolemaios IV ja tema õde-abikaasa Arsinoe III poeg.
Esialgu valitsesid tema eest regendid, kes ei saanud riigijuhtimisega aga kõige ideaalsemalt hakkama ning Egiptus kaotas enamiku oma ülemerevaldustest (Väike-Aasia rannikualad ja selle läheduses asetsevaid saared) ning Lõuna-Süüria. Rahuleppe kohaselt pidi ta abielluma Seleukiidide dünastiasse kuuluva Antiochos III tütre Kleopatra I-ga.
Umbes 194 eKr hakkas Ptolemaios V iseseisvalt valitsema ning paistis eestkätt silma sportlasena. Tema ajal loodi ka Rosetta kivi. Tema ajal taasliideti Ptolemaioste riigiga ka Lõuna-Egiptus. Kuid 180 eKr mürgitati ta õukondlike intriigide tulemusena.


A-vitamiin.
A-vitamiin (ehk enimkasutatava komponendi järgi retinool) on rasvlahustuv vitamiin, mis on tähtis luu kasvuks ja nägemisteravuse hoidmiseks.
A-vitamiini provitamiinid on beetakaroteen ja mõned karotenoidid.
Avastuslugu.
Vitamiinide avastuslugu algab aastal 1906, kui näidati, et peale valkude, rasvade ja süsivesikute vajavad kariloomad tervena püsimiseks veel mingeid aineid.
1917. aastal avastasid A-vitamiini sõltumatult Elmer McCollum Wisconsin-Madisoni ülikoolist ning Lafayette Mendel ja Thomas Burre Osborne Yale'i ülikoolist. Äsja oli avastatud B-vitamiin ja sellele oli nimeks valitud "rasvas lahustuv aine B", mistõttu uuele ainele sai nimeks esialgu "rasvas lahustuv aine A".
Esimesena sünteesisid A-vitamiini 1947 taani keemikud David Adriaan van Dorp ja Jozef Ferdinand Arens.
Avitaminoos.
A-vitamiini vaegus ehk avitaminoos mõjutab miljoneid lapsi kogu maailmas. Arengumaades jääb igal aastal A-vitamiini vaeguse tõttu pimedaks veerand kuni pool miljonit last. Kõige rohkem on selliseid lapsi Lõuna-Aasias ja Aafrikas. Maailma Tervishoiuorganisatsioon WHO on avitaminoosi üldise leviku tõttu käivitanud arengumaades hulga algatusi. WHO enese hinnangul on nende tulemusel alates 1998. aastast 40 riigis ära hoitud 1,25 miljonit surmajuhtumit.
Avitaminoos võib esineda nii esmase kui teisese vaegusena. Esmane vaegus esineb lastel ja täiskasvanutel, kes ei tarbi piisavalt kollaseid ja rohelisi köögivilju, puuvilju ja maksa. Imiku varane rinnast võõrutamine suurendab samuti avitaminoosi ohtu. Teisene vaegus tuleb lipiidide kroonilisest vähesest imendumisest organismi. Seda võivad põhjustada sapi tootmise ja eritumise kahjustused, rasva vähene tarbimine ja oksüdantide liigne tarbimine, näiteks suitsetamine.
A-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin ja sõltub rakusisesest lahustumisest ja imendumisest peensooles, mis vähese rasva dieedil on keeruline. Tsingivaegus halvendab samuti A-vitamiini imendumist, transporti ja metabolismi, sest A-vitamiini transportivate proteiinide sünteesiks on tsink hädavajalik, samuti retinooli oksüdeerimiseks retinaaliks. Alatoitlusega populatsioonides võib A-vitamiini ja tsingi vähene tarbimine põhjustada ka psüühilisi probleeme. Randomiseeritud topeltpime katse Burkina Fasos näitas A-vitamiini ja tsingi pille tarvitavate laste palju väiksemat suremust malaariasse, võrreldes lastega, kes neid pille ei tarvitanud.
Eriti ohtlik on avitaminoos rasedatele ja last rinnaga toitvatele naistele, sest kui harilikult vaevused taganevad pärast seda, kui A-vitamiini korralikult tarvitama hakatakse (kui inimene just päris surma äärel pole), siis lapse kujunemise ajal tekkinud kahjustused on korvamatud.
Keemiline struktuur ja omadused.
A-vitamiini keemiaga seotud küsimusi vaadeldakse artiklites retinool, retinaal ja retinoidid.


Ptolemaios VI.
Ptolemaios VI Philometor (Emaarmastaja; umbes 191 eKr – 145 eKr) oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse kuningas 180–164 ja 163–145 eKr. Ta oli Ptolemaios V ja Kleopatra I poeg.
Algselt (kuni 176 eKr) valitses Ptolemaios koos oma emaga, tolle surma järel abiellus ta oma õe, Kleopatra II-ga. 170 eKr alustas Ptolemaios taas sõda Seleukiidide riigi vastu, kuid see lõppes katastroofiga: Antiochos IV tungis Egiptusesse ning lasi end kuningaks kroonida. Kuid et Ptolemaiosel olid head suhted Roomaga, pidi Antiochos peagi Egiptusest taanduma. Seejärel valitses Ptolemaios riiki koos oma õde-abikaasa ning noorema vennaga, kes sai hiljem tuntuks Ptolemaios VIII nime all. 164 eKr kukutas too oma vanema venna ning tõusis ainuvalitsejaks. Kuid Ptolemaios VI põgenes Rooma, kus pälvis Marcus Porcius Cato vanema ja senati toetuse. Rooma toetusel võitis ta juba järgmisel aastal trooni tagasi ning valitses ebakindlalt ja julmalt veel 20 aastat, kuni ta Süürias tapeti. 152 eKr tõstis ta oma kaasvalitsejaks poeg Ptolemaios Eupatori, kuid too suri ilmselt juba samal aastal.


Ptolemaios VII.
Ptolemaios VII Neos Philopator (Uus Isaarmastaja; suri 145 eKr) oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse kuningas lühikest aega 145 eKr. Ta oli Ptolemaios VI ja tema õde-abikaasa Kleopatra II poeg. Ta tapeti oma onu Ptolemaios VIII poolt, kes sai tema troonipärijaks.
Mõnikord on väidetud, et Ptolemaios VII ei valitsenud üldse ja kuninglik tiitel anti talle alles tagantjärele, samuti on Ptolemaios VII-ks peetud ka Ptolemaios VIII poega, kelle isa olevat mürgitada lasknud. Samuti vahetatakse mõnikord ära Ptolemaios VIII ja VII numbrid, nii et poiss-kuningas Ptolemaios Neos Philopator oleks Ptolemaios VIII. Levinum on siiski teda nimetada Ptolemaios VII-ks, sest Ptolemaios VIII esimest valitsusaega (164–163 eKr) peetakse ebaseaduslikuks.


Rüütliordu.
Rüütliordu (ladina keelest "ordo", kord) oli hiliskeskajal 14. ja 15. sajandil, pärast ristisõdade lõppu, sõjaliste ordude idealiseerimisest tekkinud organisatsiooni või ühingu üldnimetus.
Rüütliordusid rajasid enamasti kuningad, hertsogid või vürstid. Algselt pidi nende eesmärgiks olema süserääni teenimine rüütlina (ratsasõdalasena) ja sõjaline kaitse. Vastutasuks loovutati rüütlitele vasalliõigusi. Hiljem muutus väeteenistuse kohustus formaalseks. Rüütlite kui rüütliordude liikmete tiitlid liitusid mitmesuguste aadlitiitlitega.
Üheks rüütliordu liikme tunnuseks oli kaelas kantav märk ehk orden.


1419.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad - 1410. aastad - 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad
Aastad: 1414 1415 1416 1417 1418 - 1419 - 1420 1421 1422 1423 1424


Peeter Helme.
Peeter Helme esinemas Euroopa päeva tähistamisel Vabaduse väljakul 7. mail 2011
Peeter Helme (sündinud 6. septembril 1978 Tallinnas) on eesti kirjanik, esseist ja publitsist.
Helme on õppinud Tartus, Göttingenis ja Berliinis ajalugu, kunstiajalugu ja usuteadust ning uurinud ja avaldanud peamiselt 20. sajandi poliitilist filosoofiat ja Saksa kirjanduslugu käsitlevaid artikleid. Annab välja võrguajakirja Kriteerium, on töötanud Eesti Instituudis.
Loominguline tegevus.
Aastatel 2007–2010 tegi Helme Vikerraadios igal kolmapäeval kõlanud uudiskirjanduse tutvustussaadet. 2010. aasta sügisest alates on sama saade eetris Klassikaraadios
2010. aasta sügisest teeb Vikerraadios saadet "Loos on asju" koos Jan Kausiga.
On lisaks aktiivselt tegev kriitiku ja publitsistina, avaldades eelkõige kirjandusteemalisi artikleid Eesti ajalehtedes ja ajakirjades, 2010. aasta kevadest eelkõige Areenis, mille kirjadustoimetaja ta on.
Kirjandus.
Helme, Chaneldior ja Toomas Verrev moodustasid aastatel 2002–2003 tegutsenud kirjandusrühmituse MUNG. 2007. aasta detsembris ilmus kirjastuses "Verb" Helme romaan "Puudutus", mis leidis äramärkimist 2006. aasta romaanivõistlusel.
2008. a. ajakirja Looming veebruarinumbris trükiti ära Helme lühijutt "Lihtne Buxtehude" ning sama ajakirja 2010. a. juulikuises numbris lühijutt "Laps".
Ettekanded.
Samuti on Helme pidanud loenguid, rääkides EELK Tallinna Kaarli koguduse loengusarja "Jalutades Jumala aedades" raames 2005. aastal konservatiivsest revolutsioonist ja Ernst Jüngerist. 2007. a. pidas Helme välismaa ülikoolide eesti keele ja kultuuri õppejõududele ülevaateloengu uuemast Eesti kirjandusest ning rääkis 2008. a. märtsis Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekul 2007. a. Eesti proosast.
Ühiskondlik tegevus.
Helme on tudengikorporatsiooni Sakala liige 1999. aastast ning MTÜ Eesti Instituut liige 2004. aastast. Samuti kuulub ta Eesti Kirjanike Liitu. Ta on üks Siugja Sulepea kirjandusauhinna asutajaid.
1999-2004 kuulus Helme Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.
Eesti PEN-klubi taasasutamisel 3. veebruaril 2010 valiti ta selle juhatuse liikmeks.
Isiklikku.
Peeter Helme on Rein Helme poeg, Mart Helme vennapoeg ja Martin Helme onupoeg.


Ptolemaios VIII.
Ptolemaios VIII Euergetes II (Ptolemaios Helde II), paremini tuntud hüüdnime Physicon (Pakskõht) all (umbes 182 eKr–116 eKr) oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse kuningas 164–163 ja 145–116 eKr. Ta oli Ptolemaios V ja Kleopatra I poeg.
Algselt oli Ptolemaios Physicon oma venna Ptolemaios VI kaasvalitseja, kuid nende vahel käis pidev võimuvõitlus, mille tulemusena esimene viimase kukutas ning üheks aastaks (164–163 eKr) võimule sai. Et vanemat venda toetas aga Rooma, siis sai too oma võimu tagasi, ehkki Ptolemaios VIII säilitas kaasvalitseja koha. Ka edaspidi jätkus nendevaheline vaen ning Physicon püüdis mitu korda ebaõnnestunult vallutada Küprost. Tal õnnestus isegi saavutada Rooma toetus, kuid Egiptuses toetati enam Ptolemaios VI-t.
Lõpuks, kui Ptolemaios VIII vend suri, sai ta tegelikult võimule, ehkki ametlikuks pärijaks oli nimetatud Ptolemaios VI poeg Ptolemaios VII. Kuid Physkon lasi tolle tappa oma abielutseremoonia ajal, mil ta heitis ühte vennanaise Kleopatra II-ga. Seetõttu polnud nendevahelised suhted kuigi head ning need halvenesid veelgi, kui Physicon abiellus ka Kleopatra III-ga, ilma et oleks naiselt luba küsinud. Peagi algas temavastane mäss ning 130 eKr põgenes Ptolemaios VIII Aleksandriast Küprosele. Kleopatra II tõusis pealinnas võimule ning püüdis uueks valitsejaks teha oma poega Ptolemaios Memphitist, kuid Physiconil õnnestus poiss tappa. Seejärel pakkus Kleopatra trooni Seleukiidide riigi kuningale Demetrios II Nikatorile, kuid Ptolemaiose toetajad osutusid tugevamaks ning Kleopatra pidi Süüriasse põgenema. Nii taastas Ptolemaios VIII 127 eKr oma võimu Aleksandrias. Oma surma järel pärandas ta võimu oma naisele ja ühele poegadest, kes hakkas valitsema Ptolemaios IX nime all.


Kate Millett.
Kate Millett (sündinud 14. septembril 1934) on ameerika feministlik kirjanik ja aktivist. Tuntud on tema 1970 ilmunud raamat "Sexual Politics" ("Seksuaalne poliitika"), mis kritiseerib lääne ühiskonna ja kirjanduse patriarhaalsust. Millett süüdistab seksismis ja heteroseksismis selliseid kirjanikke nagu D. H. Lawrence, Henry Miller ja Norman Mailer, vastandades neid homoseksuaalse kirjaniku Jean Genet'ga.
Kate Millett sai korraliku hariduse St Hilda's College (Oxford)is. 1961 kolis ta Jaapanisse ja abiellus 1965 skulptor Fumio Yoshimuraga, kuid nad lahutasid hiljem. Millett tuli tagasi Ameerikaase ning kirjutas oma abielust raamatu "Flying" ("Lendamine", 1974). 1979 läks ta Iraani naiste õigusi kaitsma ja kirjutas sellest raamatu "Going to Iran" ("Minek Iraani"). Raamat "Sita" (1977) kirjeldab tema armuafääri kooli naisadministraatoriga. Raamat "The Loony-Bin Trip" ("Hullumaja reis") (1990) arutleb tema psühhiaatrilist diagnoosi, haiglasse paigutamist ja liitiumiravist loobumist.
Millett, Kate
Millett, Kate


PON-1.
PON-1 (ÕGL-1'") oli Eesti lennukitüüp, mida toodeti aastail 1934–1937.
Seda lennukitüüpi toodeti litsentsi alusel ka Lätis, KOD-1 nime all, 13 eksemplari.


Ptolemaios IX.
Ptolemaios IX Soter II (Ptolemaios Päästja II), tuntud ka hüüdnime Lathyros all (suri 81 või 80 eKr), oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse kuningas vaheaegadega 116–81/80 eKr. Ta oli Ptolemaios VIII ja Kleopatra III poeg.
Ptolemaios IX valitses koos oma emaga, kuid too oli tema valinud kuningaks ainult Aleksandria rahva survel (ta oli enne võimule saamist olnud edukas Küprose asevalitseja). Tegelikult tahtis ta võimule panna oma lemmikpoega Ptolemaios X Alexandrost. 110 eKr ta tegigi seda, kukutades Ptolemaios IX. Kuid peagi taipas Kleopatra, et Ptolemaios IX oli olnud parem valitseja ning aitas tal 109 eKr trooni tagasi saada. Seepeale tappis Ptolemaios X oma ema ning tõusis 107 eKr taas võimule. Ent 88 eKr sai ta lahingus surma ning kuningaks sai taas Ptolemaios IX, kes valitses nüüd oma surmani. Ptolemaios abiellus oma õe Kleopatra IV-ga, hiljem Kleopatra Selenega. Tema tütar Berenike III valitses peale tema surma umbes aasta, kuni tema kasupoeg Ptolemaios XI ta tappis ning võimu haaras.


Ptolemaios X.
Ptolemaios X Alexandros I (suri 88 eKr) oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse kuningas 110–109 eKr ja 107–88 eKr. Ta oli Ptolemaios VIII ja Kleopatra III poeg.
110 eKr sai ta tänu ema toetusele troonile, kuid juba järgmisel aastal kukutati ta taas oma venna Ptolemaios IX poolt. 107 eKr tappis Alexandros oma ema ning kukutas venna. Ta valitses sedakorda kuni oma surmani lahingus, misjärel tõusis valitsejaks taas tema vend Ptolemaios IX. Peale tolle surma sai Egiptuse troonile Ptolemaios IX tütar ja ühtlasi Ptolemaios X naine Berenike III, kes võis olla koos Ptolemaios X-ga valitsenud ka 101–88 eKr.


Henry Miller.
Henry Valentine Miller (26. detsember 1891 – 7. juuni 1980) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik. Vähem tuntud on ta maalikunstnikuna.
Tema romaanid on segu autobiograafiast, sotsiaalsest kriitikast, filosoofiast, sürrealistlikest assotsiatsioonidest ja müstitsismist. Ta kirjutas ka reisijutte ja kirjanduskriitikat.
1990. aastal tehti temast film "Henry & June", kus Millerit mängis Fred Ward.
"Vähi pöörijoon" ("Tropic of Cancer") on Henry Milleri esikteos, mis kirjutati Pariisis 1930–1931 ja ilmus Pariisi kirjastuses " 1934. See romaan sai (nagu Milleri järgmisedki teosed) Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides moraalitsensuurilistel põhjustel ilmuda alles 1960. aastatel.


Helme.
"See artikkel räägib Eesti alevikust; nime teiste kandjate kohta vaata lehekülge Helme (täpsustus)
Helme on alevik Lõuna-Eestis Valgamaal Helme vallas. 1. jaanuaril 2006 elas Helmes 230 inimest.


Norman Mailer.
Norman Kingsley Mailer (31. jaanuar 1923 – 10. november 2007) oli ameerika kirjanik ja ajakirjanik. Tema vastuolulised vaated ameerika elulaadile on tekitanud tuliseid diskussioone.
Mailer lõpetas maineka Harvardi ülikooli. Teises maailmasõjas osales ta seersandi ja ajakirjanikuna.
Ta on kirjutanud Marilyn Monroe, Pablo Picasso ja Lee Harvey Oswaldi biograafiad.
Juba 25-aastaselt avaldati tema teos "Alasti ja surnud" ("Naked and the dead") (1948), mis tegi ta maailmakuulsaks. Eesti keeles ilmus see teos kirjastuses "Olion" 1996 (tõlkis Janika Karemäe, saatesõna Enn Soosaar; 2. trükk – Eesti Päevalehe raamat 2006). Selles raamatus kajastuvad autori sõjakogemused Filipiinidelt. Lugu räägib rühmast Ameerika sõdureist, kes saadeti üht Vaikse ookeani saart üle võtma. Romaan, mida on peetud üheks paremaks Teist maailmasõda kajastavaks teoseks üldse, kirjeldab realistlikult sõjakeerisesse sattunud meeste tundeid. Iga tegelase olemus avatakse ükshaaval ja sügavuti. Raamatu lõpuks on lugeja kohtunud hulga huvitavate kangelastega, kes tegutsevad tõepärases õhkkonnas.
Maileri enam kui veerandsajast nimetusest koosneva loomingu viimaseks lüliks on 1997 ilmunud "Poja evangeelium" ("The Gospel According to the Son") ja see kujutab autorit Jeesus Kristusena. Teose viimase peatüki tegevus toimub taevas, kus autor istub "Isa" paremal käel, nii nagu kristlik usutunnistus seda ette näeb. "Isa" temaga palju ei räägi, kurdab Mailer, kuid see-eest pühendab "Poeg" end seda usinamalt vaeste ja viletsate hooldamisele. "Ma mõtlen tihti lootusele, mis peitub vaeste nägudes," kuulutab "Poeg" Mailer, sest "üha käib võitlus Jumala ja Mammona vahel kõigi meeste ja naiste südamete pärast".
Norman Mailer on pälvinud kaks mainekat Pulitzeri auhinda.


Manuela Di Centa.
Manuela di Centa (sündinud 31. jaanuaril 1963 Paluzzas) on Itaalia suusataja, kahekordne olümpiavõitja (1994).
Olümpiamängudel.
Albertville 1992
Lillehammer 1994
Nagano 1998
Maailmameistrivõistlustel.
Val di Fiemme 1991
Falun 1993
Thunder Bay 1995
Välislingud.
Di Centa, Manuela
Di Centa, Manuela


Ameerika Ühendriikide kirjanike loend.
"Siin on loetletud USA kirjanikke.
Vaata ka.
Kirjanike loend


Vladimir Smirnov.
Vladimir Smirnov (sündis 7. märtsil 1964 Štšutšinskis (praegu Šortandõ) Kasahstanis) on endine NSV Liidu ja Kasahstani suusataja, olümpiavõitja (1994) ja viiekordne maailmameister (1989, 1993 ja 1995).
Elulugu.
Vladimir Smirnov esindas algul NSV Liitu, pärast selle lagunemist Kasahstani. Ta on rahvuselt venelane. Vladimir on võitnud olümpiamängudelt 7- ja maailmameistrivõistlustelt 11 medalit. Maailmakarika arvestuses on ta võitnud kokku 48 etappi ja karika omanikuks tulnud kahel korral (1991 ja 1994)
Maailmakarikasvõitlused.
Vladimir Smirnov osales kokku 116 maailmakarikavõistluste etapil. Poodiumile jõudis ta kokku 66 korral, millest kõige kõrgemale astmele 30 korda.


Šilka jõgi.
Šilka (vene "Шилка") on jõgi Aasias Venemaal Taga-Baikali krais.
Algab Venemaalt lähtuva Ingoda ja Mongooliast lähtuva Ononi ühinedes. Voolab valdavalt kirdesse orus Šilka aheliku ja Amazari aheliku põhjas ning Borštšovotšnõi aheliku lõunas vahel. Ühinedes Arguniga, moodustab Amuuri.
Jõe pikkus on 1560 km. Vooluhulk on 520 m³/s. Valgla on 206 000 km². Valglas on 1300 järve.
Šilka valgla paikneb Ida-Siberi ja Kaug-Ida piiril.
Šilka valgla keskmine asustustihedus on 2–3 in/km², jõe ääres on see suurem. Jõe kaldal paiknevad linnad Sretensk ja Šilka. Valgla suurim linn on Ingoda ääres paiknev Tšita. Valgla rahvastiku peamine tegevusala on loomakasvatus.


Dallas (täpsustus).
Dallas on mitme koha ja asja nimi.


Gustav Ernesaksa nimeline koorimuusika peastipendium.
Gustav Ernesaksa nimeline koorimuusika peastipendium on Gustav Ernesaksa Fondi stipendium alates 22. oktoobrist 1993. Alates 21. maist 2001 rahastab seda stipendiumi Eesti Rahvuskultuuri Fondi sihtasutus. Stipendium antakse välja iga aasta detsembris Gustav Ernesaksa sünniaastapäeval (12. detsembril).


Tšita.
Tšita (ka Tšitaa; vene "Чита", burjaadi "Шэтэ") on linn Venemaal, Taga-Baikali krai halduskeskus. 2008. aastani oli Tšita oblasti keskus.
Tšita asub Baikali järvest idas kohas, kus Tšita jõgi suubub Ingoda jõkke. Linn asub taigavööndi ja stepivööndi piiril.
Linna geograafilised koordinaadid on 52°03′ N, 113°28′ E.
Ajalugu.
Asutatud 1675. aastal. Tšitas olid asumisel mitmed dekabristid. Linnaõigused sai 1851. aastal. Aastal 1900 sai raudteeühenduse. Aastatel 1920–1922 oli Tšita Kaug-Ida Vabariigi pealinn. Alates 1930ndatest oli Tšita kinnine linn.
Tšita on suur transpordisõlm ja masinaehituse ning metallurgiatööstuse keskus. Linna lähedal kaevandatakse pruunsütt, kulda ja raua- ja volframimaaki.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on elanike arv märgatavalt kahanenud.
Tuntud tšitalasi.
Tšitas sündisid poliitik Anatoli Sobtšak ja näitleja Vitali Solomin.


Jelena Välbe.
Jelena (Trubitsõna) Välbe ("Елена Вяльбе") (sündis 20. aprillil 1968 Magadanis) on endise NSV Liidu ja Venemaa suusataja. Kolmekordne olümpiavõitja (1992, 1994 ja 1998) ja neljateistkordne maailmameister (1989, 1991, 1993, 1995 ja 1997). Jelena Välbe on 2005. aastast Venemaa suusakoondise peatreener.
Välbe alustas suusatamist noores eas juba 1977. aastal. Maailmakarikavõistlustel võitis ta karika viiel korral ja maailmakarikavõistluste etapivõite kogunes tal kokku 45. Eduka karjääri tippsportlasena lõpetas ta 29-aastaselt 1998. aasta olümpiamängudel Naganos.
Ta oli aastatel 1987–1997 abielus eesti suusataja Urmas Välbega.
Maailmakarika etappide võidud.
Jelena Välbe startis karjääri jooksul 109 korda maailmakarikavõistluste etappidel. Poodiumile jõudis ta 81 korda, millest 45 korral kõige kõrgemale astmele.
Välislingid.
Välbe, Jelena
Välbe, Jelena
Välbe, Jelena


Kiievi-Vene.
Kiievi-Vene (vanavene keeles Рѹ́сь) oli varafeodaalne riik, mis asus tänapäeva Ukraina, Venemaa ja Valgevene maa-alal 9. sajandist 13. sajandi keskpaigani keskusega Kiievis.
Tekkimine.
Vana-Vene riiki kujutatakse üldiselt idaslaavlaste riigina, ent vähemalt algusperioodil paistab sel slaavlastega vähe pistmist olevat. Riigi rajajateks olid tõenäoliselt Skandinaaviast pärit, ilmselt russide hõimu kuulunud varjaagidest (viikingitest) ülikud ja nende kaaskond, esimesteks alamateks aga soomeugrilased. Proto-Novgorod, riigi oletatav keskus 862–882, asus soomeugrilaste asualal. Rjuriku ajal ei elanud riigis ilmselt arvestataval arvul slaavlasi, pigem oli tegu soomeugri riigiga.
Olukord muutus 882, mil uus valitseja Oleg vallutas lõunas asuva rikka kaubalinna Kiievi ja tegi sellest oma riigi keskuse. Nüüd asusid valitsejad ümber slaavi aladele, ehkki slaavistumine polnud ilmselt kuigi kiire. Viikingid säilitasid veel aastakümneid ülemkihis ülekaalu. Ka esimesed suurvürstid polnud slaavlased. Esimene slaavi nimega valitseja oli Svjatoslav, kuid temagi teod sarnanesid pigem berserki kui venelase omadega. Siiski saavutasid slaavlased arvulise ülekaalu tõttu viimaks ülemkihi sulamise nende sekka. Nad asusid ümber ka riigi põhjaaladele, esialgu rohkem linnadesse, kus sinnani olid ilmselt ülekaalus soomeugrilased.
Idaslaavlastega asustatud Põhja-Venemaa esimene riik oli 862 normannide-viikingite poollegendaarse valitseja Truvori moodustatud Novgorodi vürstiriik, mille järgmine valitseja Oleg aga jätkas vallutusi. 882 vallutas ta Smolenski ja Ljubegi linnad ja Kiievi suurvürstiriigi, liitis need alad vanima slaavlaste riigi Novgorodi vürstiriigiga ning viis riigi pealinna üle Kiievisse, kus ta moodustas põhjaslaavlasi ja osa lõunaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi. 883–885 alistas Oleg drevljaanid, severjaanid ja radiimitšid. Oleg sai esimeseks Kiievi suurvürstiks.
Kiievi-Vene suurvürstiriigi tuumiku moodustasid Kiievi, Tšernigovi ja Perejaslavli vürstiriigid. Oleg pani aluse Rjurikute dünastiale, mis valitses pika aja jooksul tänapäeva Venemaa, Ukraina ja Valgevene, niisiis slaavi aladel eksisteerinud vürstiriikides, millest tuntuimad olid Tšernigov, Perejaslav, Polotsk, Rostov ja Ljubetš. Vürstiriikide kuulumine Kiievi suurvürstiriiki ja lahkulöömine sellest toimus vahelduva eduga kuni 12. sajandi keskpaigani, mil moodustus umbes 20 rahvusgrupist ja hõimust koosnev suurvürstiriik. Kiievi-Venemaa lagunemise põhjustasid 12. sajandi keskel Tšingis-khaani juhitud mongolite vallutused Euroopas ja suurvürstiriigi koosseisu kuulunud vürstiriikide vürstide iseseisvumispüüded.
Halduskorraldus.
Kiievi-Vene riigi võimukese oli suurvürst, kes täitis nii seadusandja, sõjaväejuhi, haldusjuhi kui ka kohtumõistja ülesandeid. Vallutatud maa-aladele ehk alluvatesse vürstiriikidesse määras ta juhtideks oma perekonnaliikmeid, näiteks poegi.
Suurvürst realiseeris võimu talle alluva sõjaväestatud kaaskonna družiina kaudu. Družiina liikmeid nimetati družinnikuteks. Družiina oli suurvürsti täielikul ülalpidamisel ning täitis tema sõjaväe, maksukogumise ja õigusemõistmisel vajalikke ülesandeid. Družiina jagunes kaheks klassiks: olid vanemad ehk auväärsemad družiinaliikmed (sõjaliste teenetega ja materiaalselt paremini kindlustatud) ning nooremad. Vanemad družinnikud osalesid suurtvürsti juures nõupidamistel ja nende seast valis vürst talle riigijuhtimiseks vajalike ülesannete täitmiseks meelepäraseid družinnikuid – possadnikuid.
Peale družinnikute olid vürsti teenituses tiuunid (тиуны), kes valiti vürsti kaaskonnateenrite seast ning kelle ülesandeks oli hoolitseda suurvürsti majapidamiste eest külades ja eluruumides (kindlustes). Vastavalt teenistuskohale oli nende nimetuseks külatiuun (тиун сельски) või õukonnatiuun (тиун дворски). Maksukogujate hulka kuulusid kaubanduselt maksukogujad – mõtnikud (мытинки), virnikud (вирники), kes kogusid kohtumakse, mis määrati karistuseks isiku tapmise eest, prodašid (продажи), kes kogusid kohtumakse teiste toime pandud kuritegude eest, pjatnaškad (пятенщики), kes kogusid maksu 1/5 hobusemüügilt jne.
Kiievi Püha Sofia katedraali makett
Kiievi Püha Sofia katedraali taastatud kellatorn
Kirik Kiievi-Vene riigis.
988. aastal võttis Kiievi suurvürst vastu õigeusu kiriku usutunnistuse ja aja jooksul sai Kiievi-Vene riigiusuks vene õigeusk, mille juht Kiievi metropoliit allus Konstantinoopoli patriarhile. Kuna kirik toetas suurvürsti võimu, tunnistades tema erakordsust ja õigust valitseda, siis eraldas Vladimir Svjatoslavitš riigi kogutud maksudest 1/10 kiriku ülalpidamiseks. Nii kujunes aja jooksul vastastikku kasulik sümbioos Vene riigi ja Vene kiriku vahel, mis kestis kuni 1917. aastani.
989. (vkj. 6497.) aastal ehitati suurvürsti Vladimir Svjatoslavitši korraldusel Kiievisse Ülipüha Jumalaema Kuulutuse kirik.
Peale suurvürsti materiaalse toetuse omas kirik ka ise maavaldusi (вотчина) ning nõudis sellel elavatelt talupoegadelt tasu ja koormiste täitmist. 10. sajandi lõpus anti kirikule õigus kohut pidada ja kohtupidamistasusid nõuda. Nende jurisdiktsiooni alla kuulusid perekonna ja olmeprobleemide lahendamine ning vaimulikega seotud küsimused. Ilmalikule ehk vürstivõimule ei allunud piiskopid (иерарх), vaimulikud ja mungad-kirikuteenrid, samuti isikud, kes olid kiriku hoole all: vanad, vigased, heidikud, samuti isikud, kes sõltusid kirikust: kirikule ilmalikelt maaomanikelt annetatud holopid.
"Täidesaatev õigusemõistmine Kiievi-Venes", Ivan Bilibin
Suurvürstiriigi lagunemine.
11. sajandi keskpaigas toimus seni Kiievi suurvürstiriigi koosseisu kuulunud Polotski vürstiriigi ja Novgorodi Vabariigi vahel võimuvõitlus domineerimise eest suurvürstiriigis. Osaks suursugususe ja võimsuse demonstreerimisel oli samal ajal kõigis kolmes vürstiriigis ehitatud Sofia kirikud (Kiievis, Polotskis ja Novgorodis, mille hiilgus pidi olema võrreldav Teise Rooma - Konstantinoopoli Hagia Sophia katedraaliga.
Omavaheliste lahingute käigus vallutas Polotski vürst Vseslav Tšarodei (Imetegija) 1066 Novgorodi. Ta laskis Novgorodi Sofia katedraali kirikukella maha võtta ja paigutada Polotski Sofia katedraali kellatorni.
Suurvürstiriik ei olnud 12. sajandil stabiilse ja tugeva keskvõimuga riik ning sellest eraldus teisi riike. Suurvürstiriigi koosseisu olid selle lõpliku lagunemise ajaks jäänud Rostovi-Suzdali vürstiriik, Smolenski vürstiriik, Rjazani vürstiriik, Galiitsia-Volõõnia vürstiriik, Perejaslavi vürstiriik, Tšernigovi vürstiriik, Polotski vürstiriik, Turovo-Pinski vürstiriik ja Novgorodi vürstiriik.
1130. aastatel kujunes uueks slaavi vürstiriikide keskuseks Vladimiri-Suzdali vürstiriik (nimetatud ka Rostovi-Suzdali vürstiriigiks) keskusega Vladimiris. Selle riigi juhid olid Juri Dolgoruki ja Andrei Bogoljubski. Sinna läks üle Kiievi suurvürsti tiitel ja kolis ka Kiievi kirikujuht metropoliit.
Kiievi-Vene riigi lõpuks loetakse aastat 1169, kui vürstiriikide omavahelises sõjategevuses vallutas Andrei Bogoljubski Kiievi linna ja röövis selle varad.


Philippe Étancelin.
Philippe Étancelin (28. detsember 1896 Rouenis, Prantsusmaa – 13. oktoober 1981 Neully sur Seine, Prantsusmaa) oli Prantsusmaa võidusõitja. Vormel 1-s sõitis aastail 1950–1952. Le Mansi 24-tunni sõidu võitja 1934 (koos Luigi Chinettiga), Auleegioni ordeni kavaler 1953.
Étancelin, Philippe
Étancelin, Philippe
Étancelin, Philippe


Hyōgo prefektuur.
Hyōgo prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare lõunaosas, piirneb põhjas Jaapani merega, lõunas Setoga, idas Kyōto ja Ōsaka prefektuuriga ning läänes Tottori ja Okayama prefektuuriga. Asub Kinki regioonis.
Geograafia.
Prefektuuri keskosa läbivad Chūgoku mäed, rannikualad on tasased. Suurem osa rahvastikust elab lõunaosas, põhja- ja keskosa on hõredamalt asustatud. Suurim saar Awaji on Akashi-Kaikyō sillaga ühendatud Honshūga. Suuremad jõed on Kaku ja Maruyama jõgi.
Ajalugu.
1995. aasta 17. jaanuaril toimunud 7,3 magnituudiline maavärin põhjustas suuri purustusi ja tulekahjusid. Hukkus 6400 ja vigastada sai 40 000 inimest.
Sümbolid.
Hyōgo prefektuuri tunnuslind on ida-toonekurg ("Ciconia boyciana"), tunnuspuu on kampripuu ("Cinnamomum camphora") ja tunnuslill krüsanteem ("Chrysanthemum japonense").
Haldusjaotus.
Hyōgo prefektuur on jaotatud 41 omavalitsuseks, millest 29 on suurlinnad (市 "shi").


Betty Friedan.
Betty Friedan (4. veebruar 1921 Illinoisi osariik, Peoria – 4. veebruar 2006 Washington) oli ameerika feminist, ühiskondlik aktivist ja kirjanik.
Friedan sündis Illinoisi osariigis Bettye Naomi Goldsteinina ning lõpetas 1942 kiitusega Massachusettsi juhtiva Smithi naistekolledži, kus ta toimetas ülikoolilehte. Seejärel õppis ta aasta aega Californias Berkeley ülikoolis ning asus siis tööle ajakirjanikuna. 1947. aastal abiellus ta Carl Friedaniga, kellega ta sai kolm last.
Tema peateos "Naiselikkuse müstika" ("The Feminine Mystique", 1963) kasvas välja artiklist, mille ta kirjutas uuringust oma kaastudengite seas Smithi kolledžis ning mis tegeles naiste kängitsemisega vaid kodusesse sfääri. Kuigi raamat ilmus enne kui naisaktivistid alustasid laiaulatuslikku valgustustegevust, ei ole ajakirjanduslik kangelanna, keda ta kirjeldab, teinud läbi olulisi muutusi. See ei tähenda, et töötavatest naistest ei kirjutataks, ent keskmises naisteajakirjas kujutatakse töötamist mitte kutsumuse, vaid rahateenimisvahendi või lüngatäitjana kõrgkooli või kolledži lõpetamise ja abiellumise vahel. Raamatust sai bestseller ja see innustas ameerika feministlikku liikumist.
Friedan asutas ka Riikliku Naisteorganisatsiooni koos Pauli Murrayga, kes oli esimene neegrinaisest episkopaalne preester. Friedan oli organisatsiooni esimene president aastatel 1966–1970.
Ta aitas ka asutada NARALi ("National Association for the Repeal of Abortion Laws" – riiklik abordiseaduste tühistamise assotsiatsioon).
Tema teiste raamatute seas olid näiteks "The Second Stage" ("Teine staadium"), "It Changed My Life: Writings on the Women's Movement" ("See muutis mu elu: kirjutisi naisliikumisest") ja "The Fountain of Age" ("Vanuse allikas").
Friedan suri oma 85. sünnipäeval südamepuudulikkusse.
Tsitaadid.
"Traditsioonilises patriarhaalses ühiskonnas välja arendatud ja traditsiooniliste väärtuste keskel tekkinud naise elustsenaarium ei ole emantsipatsioonivõitluse mõjul muutunud üleöö. Kuigi tänapäeva tehnoloogiline ühiskond pakub rohkem võimalusi, on säilinud alistuva ja sõnakuuleliku õnnelikust koduperenaisest kangelanna mudel." (Friedan 1963).
"Ameerika naise maailm on koondunud tema enda keha ja ilu, meeste võlumise, laste kandmise ning mehe, laste ja kodu eest füüsiliselt hoolitsemise ja nende teenimise ümber." (Friedan 1963: 31).
"Betty jaoks oli feminism üks humanismi aspekte," ütles tema nõbu Emily Bazelon Reutersile.
Friedan, Betty
Friedan, Betty
Friedan, Betty


LARP.
LARP on lühend, mis tuleneb ingliskeelsest väljendist "Live Action Roleplay", mis eesti keeles tähendab "päris elus rollimäng". LARP on rollimäng, kus mängijad näitlevad ja mängivad välja suuremat jagu oma rolli tegevusi, vastandina laua taga mängitud rollimängudele, kus tegevusi kirjeldatakse ("Minu tegelane ütleb...").
LARP'i põhitõed.
Suuremas osas LARP'i süsteemides tehakse vahet sellel, kas mängija on mängus sees (IG, "in game"), ehk siis tegeleb aktiivselt oma tegelase rolli mängimisega, või mängust väljas (OG, "out of game"). Kui mängija on IG, koheldakse teda põhimõtteliselt nagu ta "olekski" tegelane. Kui mängija ütleb "Ma olen haige," siis teised mängijad arvavad et tegelane on haige ja mängija vaid teeskleb haige olemist.
LARPil mängimine sarnaneb mitmes mõttes teatris või filmis näitlemisega, kuigi LARPil on tegelase roll visandlikum ning käitumine ja repliigid enamasti improviseeritud, mitte ei lähtuta ette kirjutatud näidendist või stsenaariumist.
Võitlus.
Enamasti tarvitatakse LARPides võitlemisel bofferrelvi ja lahingud mängitakse välja ilma mängu peatamata. Mõnedes LARP'ides ei mängita lahinguid otseselt välja, vaid peatatakse selleks ajaks mäng ja kasutatakse kaudseid viise (nt täringute veeretamine, tegelaste omaduste võrdlemine), et lahingu tulemus välja selgitada.
Žanr ja lugu.
Populaarsed LARPi žanrid on ulme ja fantaasia. Mängu loo mõtlevad välja või kohandavad enamasti mängujuhid (GM, "game master"), kes panevad paika mängu üldise tausta ja eeldatava sisu. Enamasti vaatavad nad enne mängule lubamist ka mängijate tegelased üle, või mõtlevad ise tegelased välja ning jagavad siis mängijatele. Mängujuhid võivad mängu kulgu mõjutada ka mängu ajal, mängides kõrvaltegelasi (NPC, "non-player character" 'mängijata tegelane', "necessary plot character" 'süžees oluline tegelane'). Vajadusel värbavad mängujuhid abijõudu kõrvaltegelaste mängimiseks, kellele antakse konkreetseid ja täpseid juhiseid, kuidas saadud rolli mängida (vastandina mängijate – vähemalt näilisele – täielikule mänguvabadusele). Peale loo on mängujuhtidel vaja hoolitseda ka logistika, toitlustuse ning ööbimise eest mängu ajal.
Mängu formaat.
Mängijate arvu poolest võivad LARP'id ulatuda kümmekonnast mitme tuhandeni. Nii suuri mänge pole Eestis korraldatud, küll aga on neid toimunud mujal maailmas. Ka kestus võib kõvasti varieeruda - paarist tunnist tervete nädalateni. LARPid võivad olla kas eraldiseisvad või moodustada osa mängude seeriast. Mängude seeriad koosnevad mitmest järjestikusest mängust, mis toimuvad samas mängumaailmas, samade reeglite järgi ja suures osas samade tegelastega.


Anatoomilised asenditähistused.
Anatoomilised asenditähised on 19. sajandi lõpul rahvusvahelisel anatoomide kongressil Baselis kokku lepitud Baseli nomenklatuuril põhinevad anatoomilised terminid, millega kirjeldatakse loomade, sealhulgas inimese keha elundite ja nende osade asendeid ja paiknemist. Enamik neist põhinevad ladina keelel, mõned ka kreeka ja araabia keelel. Hiljem on nimekirja vähesel määral täiendatud.
Tähiseid saab omavahel kombineerida, näiteks ventromediaalne.


Ōsaka prefektuur.
Ōsaka prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saarel Ōsaka lahe kaldal.
Geograafia.
Ōsaka lahte on ehitatud tehissaari, millest ühel asub Kansai lennuväli. Looduslikke saari prefektuuris ei ole. Sisemaal asuvatest mägedest on kõrgeim Kongō (1125 m).
Ajalugu.
2008. aastast on prefektuuri kuberner Tōru Hashimoto.
Sümbolid.
Ōsaka prefektuuri tunnuslind on väluõgija ("Lanius bucephalus"), tunnuspuu on hõlmikpuu ("Ginkgo biloba") ja tunnuslill Sieboldi priimula ("Primula sieboldii").
Haldusjaotus.
Ōsaka prefektuur on jaotatud 43 omavalitsuseks, millest 33 on suurlinnad (市 "shi").


Kōbe.
Kōbe (haldusüksusena 神戸市 "Kōbe-shi") on linn Jaapanis, Hyōgo prefektuuri keskus. Asub Ōsaka lahe kaldal.
Kōbe kuulub Ōsaka-Kōbe-Kyōto linnastusse ja on üks Jaapani tähtsamaid sadamalinnu.
Elanikest üle 45 000 on välismaalased.


Alla läinud surmavalda.
"Alla läinud surmavalda" (ladina keeles "descendit ad inferna") on apostellikus usutunnistuses sisalduv vormel, mida kasutatakse Jeesuse kohta. Küsimus on oluline kristliku teoloogia vaatepunktist. Küsimuse all on eeskätt see, mida see vormel tähendab ja milles seisneb selle tähtsus kristliku usu seisukohast.
Mis oli Jeesusel asja surmavalda?
Kõige lihtsam vastus alapealkirjas esitatud küsimusele kõlaks, et kusagil pidi Jeesus ju viibima oma surma ja ülestõusmise vahepeal ning kui talle teispoolsuses just privaatruumi ei eraldatud (oma jüngritele ala lubas ta ju, et läheb neile aset valmistama ja et kuhu tema läheb, sinna pääsevad nemadki), pidi ta järelikult külastama surnud inimeste asupaika, kus või mis see ka poleks.
Kõnet Kristuse minekust surnute juurde nende asupaika leidub juba Uues Testamendis. Mitmed kirjakohad näivad seda otsesõnu väitvat, teistest arvatakse seda samuti välja lugeda võivat.
„Ta on läinud ning jutlustanud vangis olevaile vaimudelegi.“ (1Pt 3:19)
„Sest just selleks on surnutelegi kuulutatud evangeeliumi, et nende üle mõistetaks kohut küll nagu inimeste üle lihas, aga nad elaksid vaimus, nagu Jumal.“ (1Pt 4:6)
„Tema on läinud üles kõrgesse, viies vangiviidud vangidena kaasa ning on andnud inimestele ande. Aga see sõna: Ta on läinud üles, mis on see muud, kui et Ta on esmalt tulnud alla maa sügavamaisse paigusse? Niisiis see, kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles kõigi taevaste üle, et Ta kõiksuse täidaks.“ (Ef 4:8-10)
Juba teisel sajandil uskusid paljud kristlikud kirjamehed (Ignatios, Polykarpos, Irenaeus, Tertullianus jt), et Issand Kristus viibis oma surma ja ülestõusmise vahepealsel ajal allilmas. Osa neist järgib – ilmselt 1Pt alusel – arusaama, et Kristus läks enne teda surnutele evangeeliumi kuulutama. Aja jooksul aga hakkab aina enam levima arvamus, et ad inferna läks Jeesus hoopis saatanat võitma. See seletus saab domineerivaks eelkõige Õhtumaal.
1.Kristus läks surnute juurde, et neile, kes oma maise elu päevil polnud omanud võimalust evangeeliumi kuulda, seda kuulutada. Nii saab vastatud ka paljude meeles mõlkuv küsimus Jumala õigluse, halastuse jne kohta: „Mis saab neist, kes Billy Grahami koosolekutele ei pääse?“
2.Kristus läks alla põrgusse, kannatuste ja piina asupaika (sinna, kus on „ulgumine ja hammaste kiristamine“?) oma lunastustöö tipuna – võttes kõiges enda peale karistuse, mille inimene oma patuga ära on teeninud. Nõnda on selle sündmuse tähendus sama, mis Kristuse maisel kannatusel ja ristisurmal ning need teemad kuuluvadki omavahel kokku.
3.Kristus läks põrgusse võitjana saatana ja kurjuse jõudude üle nagu võidukas väejuht marsib sisse alistatud vaenlase langenud pealinna. Sel juhul kuulub teema juba Kristuse ülendamise juurde ning teda tuleks lugeda ühtekuuluvana koos järgneva „kolmandal päeval üles tõusnud…“-ga.
Esimene variant sobib ilmselgelt hästi rahvakirikule, mis oma liikmetelt siin ilmas kuigi palju (peale vahest ehk iga-aastase liikmeannetuse ning avaliku jumalateotuse vältimise) nõuda ei taha. Sel puhul on ju lohutav mõelda, et ehk võib inimene oma otsuse Kristuse kasuks teha ka peale surma, (eriti, kui ta siin elus muidu kena ja lugupeetud inimene on olnud, siis miks peaks Jumal talle „teises ilmas“ seda pisukest mööndust keelama?).
Teise variandi puhul täiendab põrgukannatuste kogemine inimeste poolt tekitatud kannatusi veelgi, kinnitades, et Kristus on kõik kandnud nii siin ilmas kui selletaguses. Ka mitmete kirikuisade poolt põrgu rängimaks kannatuseks nimetatud lahusolek Jumalast pole Kristusele võõras (juba ristil hüütud: „Miks sa mind maha jätsid!“-kogemusest alates), kuid sellegi on ta "pro nobis" kandnud.
Omaette tähendus on siin muidugi veel puhastustule olemasolu uskuvate roomakatoliiklaste jaoks sellel, et Jeesus sinna ei sattunud, vaid otse põrgusse läks: nii suur oli patukoorem, mille ta endale oli võtnud.
Kolmanda variandi puhul võime uskuda, et ristil võidu saavutanud Jeesus laskus põrgusse, et võitjana ka see oma valdusesse võtta, n.ö. vanalt peremehelt võtmed üle võtta ning edaspidi sõltub juba temast, põrgu uuest peremehest, keda põrgusse lubatakse ja keda mitte. Seda käsitlust näib esindavat nt Thielicke: „Kui tema, kelle üle surm oma võimu on kaotanud, kuulutab end olevat minu poolt, siis tean, et miski, mida tema pole heaks kiitnud, ei saa minuni jõuda. /…/ Nüüd pole mul enam vajadust kunstlikult noorust pikendada, minevikust kramplikult kinni hoides, vaid ma võin julgelt vananeda. /…/ Kus surm ja lõplikkus kord näisid vaid valusa lahkumise, kaotuse ja negatiivsena, seal on nad nüüd saanud võiduks ja kojujõudmiseks. Nüüd tean ma, kes ootab mind teisel pool, kutsudes mind igavesse osadusse endaga.“
Milline või kas üldse ükski eelpool loetletud tõlgendustest on õige? Ühest ja kindlat, teisi välistavat vastust sellele pole mulle teada. Tõlgenduse ja tõlke valik sõltub paljus inimese või kiriku üldistest teoloogilistest arusaamadest ja eelistustest. Ka seda, millist tõlgendusvarianti pooldasid Apostliku usutunnistuse koostajad, pole praegu võimalik kindlaks teha.


Harilik kukeseen.
Harilik kukeseen ehk kantarell ("Cantharellus cibarius") on kukeseeneliste sugukonda kukeseene perekonda kuuluv seeneliik.
Esimest korda kirjeldas harilikku kukeseent teaduslikult Elias Magnus Fries aastal 1821.
Levila ja kasvukoht.
Seen kasvab Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, näiteks Mehhikos, Aasias, näiteks Himaalajas, ja Aafrikas, näiteks Sambias.
Ta kasvab sagedamini okas- ja segametsades. Ta võib mükoriisa moodustada paljude puuliikidega, sagedamini kuuse, männi, tamme ja pöögiga. Ta kasvab niiskes samblas, keset rohtu või varisenud lehti.
Kirjeldus.
Oma iseloomuliku kuju, värvi, lõhna ja maitse tõttu on seda teistest seeneliikidest võrdlemisi kerge eristada. Kukeseene lähimad sugulased meie metsades on kollakas kukeseen ja lehter-kukeseen.
Kukeseene viljakeha värv ulatub kollasest oranžini, see on lihakas ja sageli lehtrikujuline. Seenekübar ja jalg on kokku kasvanud, neil pole selget üleminekukohta. Kübara läbimõõt on 2–12 cm. See on sageli lainelise servaga või täiesti ebakorrapärase kujuga. Kübar on pealt sile ja matt. Jalg on kübaraga kokku kasvanud, sellega sama värvi või pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 1–3 cm paks ja 4–7 cm pikk. Eosed on erekollased, ellipsoidsed, mõõtmetega 8,5×5 μm.
Toores seen on kibeda maitse ja erilise lõhnaga, mis teeb sellest väga ussikindla seene: ussitanud kukeseeni kohtab üliharva. Oletatavasti sisaldub kukeseenes tugeva toimega putukamürki, mis on inimesele ohutu.
Kukeseeni võib leida juuni lõpust kuni sügise esimeste tugevate öökülmadeni. Seened kasvavad sageli hulgakaupa koos ja võivad moodustada seeneringe. Piksevihmad mõjuvad seente ilmumisele ja kasvule eriti soodsalt.
Kukeseene moodi näeb välja Eestiski kasvav mittesöödav seen kuld-kukeseenik. Neid eristavad kõigepealt värvus: kukeseen on kollakam, kuld-kukeseenik erkoranž, ja kuju: kukeseen on ebakorrapärase, kuld-kukeseenik korrapärase ümmarguse kübaraga. Kuld-kukeseenik on pisut väiksem ja peenema jalaga.
Toitainete sisaldus.
Kukeseen sisaldab vett (91–93 % kaalust), valke (2,5 %; seeduvad inimeses 70–80 % ulatuses), süsivesikuid glükogeeni ja trehhaloosi (paar protsenti), rasvu (0,4 %), kiudaineid, beeta-karoteeni, D- ja B-vitamiini (peamiselt B1, B3). Energiasisaldus 100 g kukeseentes 30 kcal.


Mäesuusatamine 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Mäesuusatamine 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 12. - 25. veebruarini Sestrieres
Sestriere asub Torinost 100 km kaugusel ja on 2035 meetri kõrgusel merepinnast. 1997. aastal toimusid seal mäesuusatamise maailmameistrivõistlused. Mäesuusatajatele oli olümpiamängudeks ette valmistatud kolm võistluspaika: Sestriere Borgata, Sestriere Colle ja San Sicario.
Kiirlaskumine.
12. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Fritz Strobl, Austria
Slaalom.
25. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Jean-Pierre Vidal, Prantsusmaa
Suurslaalom.
20. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Stefan Eberharter, Austria
Ülisuurslaalom.
18. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Kjetil André Aamodt, Norra
Alpi kahevõistlus.
14. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Kjetil André Aamodt, Norra
Kiirlaskumine.
15. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Carole Montillet, Prantsusmaa
Slaalom.
22. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Janica Kostelić, Horvaatia
Suurslaalom.
24. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Janica Kostelić, Horvaatia
Ülisuurslaalom.
20. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Daniela Ceccarelli, Itaalia
Alpi kahevõistlus.
18. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Janica Kostelić, Horvaatia


Paat.
Ajalooliselt olid paadid tekita pealt lahtised sõude- või purjepaadid. Hiljem on ehitatud ka tekiga paate, samuti on paate varustatud mootoriga. Suurtest paatidest on välja arenenud laevad, aga selget piiri paadi ja laeva vahel ei ole, kui just seadusega ei ole seda piiri tõmmatud.
Paadid olid tuntud juba ürgajal. Rannikul ning jõgede ja järvede ääres elavad inimesed vajasid mitmesuguse tarindiga lahtisi paate. Kuna esimesed inimesed jõudsid Austraaliasse juba 40 tuhat aastat tagasi, siis pidid neil juba sel ajal veesõidukid(parved?) olema. Kuid Kreetalt on leitud jälgi juba 130 tuhande aasta tagustest paatidest.
Vana-Egiptuses liikusid paadid mööda Niilust allavoolu aerude, ülesvoolu purjede abil. Sealjuures sõudelaevu eelistati raapurjekaile, sest nad olid täpsemini tüüritavad.
Paate on ka laevadel. Laevapaate liigitatakse pääste- ja tööpaatideks. Tööpaate kasutatakse ühenduse pidamiseka ranniku ja teiste laevadega.
Eestis registreeritakse väikelaevu, sealhulgas paate, liiklusvahendite registris ja sellega tegeleb Eesti Riiklik Autoregistrikeskus. Ujuvvahendi väikelaevaks tunnustamise otsuse teeb Veeteede Amet.
Paadiks nimetatakse ka mõnda sõjalaevatüüpi. Nii näiteks on olemas kahuripaat ja allveepaat. Need on keskmisest väiksemad sõjalaevad.


Inawashiro järv.
thumb
Inawashiro (jaapani 猪苗代湖 "Inawashiro-ko") on järv Jaapanis Honshū saarel. Asub Fukushima prefektuuris 514 m kõrgusel merepinnast. Järve pindala on 103,3 km² (Jaapanis suuruselt neljas). Suurim sügavus on 95 m.
Inawashiro järvest saab alguse Agano jõgi.


Riikide paremusjärjestus 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Meeste 500 meetri kiiruisutamises jagasid hollandlane ja jaapanlane 5.–6. kohta.


Mie prefektuur.
Mie prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas Vaikse ookeani rannikul. Asub Kinki regioonis.
Geograafia.
Mie prefektuur on valdavalt mägine. Põhjaosas on Suzuka mäestik, lõunas Kii mäestik. Suuremad jõed on Miya ja Kushida jõgi. 64.8% pindalast katab mets.
Sümbolid.
Mie prefektuuri tunnuslind on mustjalg-tüll ("Charadrius alexandrinus"), tunnuspuu on krüptomeeria ("Cryptomeria japonica") ja tunnuslill iiris ("Iris ensata").
Haldusjaotus.
Mie prefektuur on jaotatud 29 omavalitsuseks, millest 14 on suurlinnad (市 "shi").


Paul Kerese Malemaja.
Paul Kerese Malemaja, aprill 2010
Paul Kerese nimeline Malemaja on maja Tallinnas aadressil Vene tänav 29.
Ajalugu.
Paiga ajalugu saab jälgida 7. maist 1362, mil seda linna dokumentides esimest korda mainitakse: "Johann Herbe loovutab oma kinnistu... Harpele ja selle naisele." Ent veel ei ole teada, kas seal asus toona mingi ehitis või oli krunt tühi. Ka teine teade (24. märtsil 1376 oli omanik Johannes Liste) ei too selgust ehitise olemasolust.
Esimest korda tõendab ürik 1405. aastal hoone olemasolu. Sama valdaja (J. Liste) omandust nimetatakse "Lestez hus", seega Leste maja. Koos sellega kuulub kinnistusse "pikk aed, mis läheb üles mäkke".
Edaspidisest on säilinud arvukalt ürikuid, milles räägitakse valdajatest, omaniku muutusest jne. Nende teadete hulgast võib esile tõsta 1483. aasta sissekande: "Hans Bodike loovutab oma elamu koos kõrvalasuva kiviaidaga Johann Gellinkhusenile," kes oli Tallinna raehärra alates 1481 ja pürjermeister alates 1502. Siit on näha hoone otstarve (elamu) ja kiviaida olemasolu.
16. oktoobril 1691 läks maja üle Johann Clayhillsile. Clayhillsi perekond on erandlik kogu Liivimaal. Esimene Clayhills (Wilhelm, sündinud 1660) pärines Dundee linnast Šotimaal ning rändas koos 3-4 pojaga Riiga. Pojad asusid sajandi lõpul Tallinna. Üks neist saigi vaadeldava kinnistu peremeheks. Ta rajas siin mõjuka ja suure kaubafirma, mis arvatakse olevat vanaema pärandus ja on jälgitav juba 1633. aastast. Johanni surma järel sai ettevõtte peremeheks tema poeg Thomas, seejärel tolle poeg Hermann Johann Clayhills, kes andis kaubafirmale oma isa auks nime "Thomas Clayhills and Son". Selle nime all eksisteeris firma 1940. aastani, vaatamata perekonna väljasuremisele.
Hoone arhitektuurist annab aimu 1727. aastast säilinud Hermann Clayhillsi testament Thomas Clayhillsi kasuks. Selles mainitakse suurt elamut ja väikest maja ning nende vastas asuvat vankrikuuri linnamüüri küljes. Sel ajal kuulus kinnistusse ka kõrvalasuv (Vene 29) krunt. 1816. aastal oli Malemaja kohal elumaja ja selle kõrval ait.
1844. aastal omandas selle valduse Tallinna pürjermeister Johann Carl Girard, 1872 Arthur Girard de Soucanton, 1901 Étienne Girard de Soucanton. Tallinna elanike hulgas on olnud vähe prantslasi, mistõttu on tähelepanuväärne, et Malemaja on olnud nii šotlaste kui ka prantslaste omanduses.
Uued valdajad elasid siiski mujal ning seetõttu lasid hoone 1849 ümber ehitada Tallinna peaarhitekti Christoph August Gableri projekti järgi. Tema juhtimisel ehitati tollal palju hooneid ümber ja muudeti fassaade. Arhitektina polnud Gabler silmapaistev, kuid järgis ajastu vaimu. Tema projekteeritud kuivavõitu, ilmetud fassaadid on paljudel Tallinna majadel veel praegugi alles. Gableri suursaavutusena seisab Vabaduse väljakul Jaani kirik.
1849. aasta ümberehituse käigus muudeti keskaegne kaupmeheelamu utilitaarseks aidaks, mille kelder ja mõlemad korrused olid kaetud võlvidega. Kuigi fassaadi poolt vaadatuna oli hoone uut otstarvet raske välja lugeda, oli siselahendus otstarbekas ja ratsionaalne.
1968. aastal valmis "Kommunaalprojekti" arhitektide Taevo Gansi ja Aulo Padari ümberehitusprojekt. Aidahoonet oli suurte võistluste korraldamiseks kergem ümber ehitada kui olnuks kaupmeheelamut. Arhitektid suhtusid olemasolevasse küllaldase pieteeditundega. Põhijoontes säilitati kõigi korruste ruumilahendus. Siiski tuli osa suurtest aidakorrustest muuta väiksemateks ruumideks: malekooli klassideks, Malemaja juhatuse ja treenerite tubadeks jne. Eraldi ruum kavandati malekooli raamatukogule.
1973 alustas hoone ümberehitustöödega Mererajooni Remondi- ja Ehitusvalitsus. Rahaliselt toetas ümberehitust ka Eesti Pimedate Ühing. 6. novembril 1975 ilmus Ministrite Nõukogu määrus Paul Kerese nimelise Malemaja loomise kohta ja 21. novembril avati Malemaja pidulikult.
Raamatukogu rajamiseks osteti Peterburist ligi 3000-köiteline malekirjanduse koguja Dombrovski raamatukogu. Aja jooksul on sellele lisandunud palju muudki, näiteks Paul Kerese ligi 2000-köiteline raamatukogu.
2004. aastal avati Malemajas Paul Kerese muuseumtuba.
Kasutatud kirjandus.
Jevgeni Kaljundi artikkel ajalehes "Sirp ja Vasar" 10. detsembril 1976.


Skeleton 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Skeleton 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 16. ja 17. veebruaril Cesana Pariolis.
Skeletoni võistlused toimuvad samal rajal, kus selgitavad olümpiavõitja ka bobisõitjad ja kelgutajad.
Meeste ühekelk.
17. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Jim Shea, USA
Naiste ühekelk.
16. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Tristan Gale, USA


Ise (Jaapan).
Ise (jaapani 伊勢) on linn Jaapanis Mie prefektuuris. Asub Shima poolsaarel Ise-Shima rahvuspargis.
Linna nimi oli 1955. aastani Ujiyamada.
Ises asub Ise tempel, mis on šintoismi tähtsaim tempel Jaapanis ja on olnud populaarne palverännakute sihtkoht.


Skeleton.
pisi
Skeletonis on kelgu kõrgus 8–20 cm ja pikkus 80–120 cm. Kelgu kaal sõltuvalt sportlase raskusest on meestel 33–43 kg ja naistel 29–35 kg. Erinevalt tava kelgutamisest sõidetakse skeletonis mäest alla kõhuli kelgul lamades.
Skeleton oli esimest korda olümpiamängude kavas 1928. aastal Sankt Moritzis. Järgnevatel mängudel polnud skeletoni olümpiakavas vastavate radade puudumisel, kuni 1948. aastal sai Sankt Moritz taas olümpialinnaks ja kuulsal Cresta Run'i rajal toimusid jälle võistlused skeletonis.
Skeleton võeti uuesti olümpiakavva 2002. aastal Salt Lake Citys. Nii meeste kui naiste seas võidutsesid ameeriklased, Tristan Gale ja Jim Shea.


Shiga prefektuur.
Shiga prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas. Asub sisemaal.
Shiga prefektuuri keskel asub Biwa järv.
Sümbolid.
Mie prefektuuri tunnuslind on väikepütt ("Tachybaptus ruficollis"), tunnuspuu on jaapani vaher ("Acer palmatum") ja tunnuslill rododendron ("Rhododendron metternichii var. hondoense").
Haldusjaotus.
Mie prefektuur on jaotatud 27 omavalitsuseks, millest 13 on suurlinnad (市 "shi").


Vigursuusatamine.
Vigursuusatamine ehk "freestyle" on segu mäesuusatamisest ja akrobaatikast. See sai spordialana alguse 1960. aastatel USA-s.
Ametlikult peeti esimesed võistlused 1966. aastal New Hampshire'i osariigis Attitashis. Rahvusvaheline Suusaföderatsioon (FIS) tunnistas uut ala 1979. aastal ja aasta hiljem peeti esimene maailma karikavõistluste sari. Esimesed maailmameistrivõistlused korraldati Prantsusmaa talikuurordis Tignes'is 1986. aastal.
1988. aastal Calgary olümpiamängudel oli vigursuusatamine kavas näidisalana. Võisteldi balletis, küngaslaskumises ehk mogulis ja akrobaatilistes hüpetes.
1992. aastal Albertville'i olümpial olid kavas samad alad. Ballett ja akrobaatilised hüpped kuulusid endiselt näidisalade hulka, mogulis aga selgus esimene olümpiavõitja. Esimesteks olümpiavõitjateks tulid ameeriklanna Donna Weinbrecht ja prantslane Edgar Grospiron.
Lillehammeris 1994. aastal lisandusid olümpiamängude kavva vigurhüpped.


Kiiruisutamine 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Kiiruisutamine 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 11.–25. veebruaril 2006 Torinos Oval Lingotto uisuhallis.
Olümpia uisuhall on 26 500 m2 suurune ning selles on 400 m pikkune ja 12,6 m laiune jääovaal. Hallis on 8500 kohta pealtvaatajatele ja selle ehitamine läks maksma 70,45 miljonit eurot.
500 m.
13. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Casey FitzRandolph, USA
1000 m.
Olümpiavõitja 2002: Gerard van Velde, Holland
1500 m.
21. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Derek Parra,USA
5000 m.
11. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Jochem Uytdehaage, Holland
10000 m.
24. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Jochem Uytdehaage, Holland
Võistkondlik 5000 m jälitussõit.
16. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Uus ala olümpiamängudel
500 m.
14. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Catriona LeMay-Doan, Kanada
1000 m.
19. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Chris Witty, USA
1500 m.
22. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Anni Friesinger, Saksamaa
3000 m.
12. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Claudia Pechstein, Saksamaa
5000 m.
25. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Claudia Pechstein, Saksamaa
Võistkondlik 3000 m jälitussõit.
16. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Uus ala olümpiamängude


Tornio linn.
Tornio on linn ja omavalitsus Soomes Lapi maakonnas Rootsi piiri ääres. Tornio naaberlinn Rootsis, kohe teiselpool Tornio jõge on Haparanda (soome keeles Haaparanta).
Tornios Alatornio kiriku tornis asub UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Struve geodeetilise kaare mõõdupunkt ().
Tornio on Valga sõpruslinn (1989).


Traumatoloogia.
Traumatoloogia (kreeka sõnast "trauma" 'vigastus, haav') on kirurgia haru, mis tegeleb õnnetuste või vägivalla tõttu tekkinud vigastuste ning haavade uurimisega ja ravimisega.


Solaris.
Solaris (ladina sõnast "solaris" 'päikese-') on mitme teose, firma, süsteemi ja mängu nimi.


CV Keskus.
CV Keskus AS on Eesti suurim veebipõhine töövahenduskeskkond. Vahendatakse nii tööpakkumisi kui ka tööotsijate elulugusid. Firmad saavad kasutada nii online pakette kui ka traditsioonilist värbamisteenust. Eraisikud saavad otsida tööpakkumisi, neid endale meili peale tellida ning kiirelt vabadele töökohtadele kandideerida.
Firma asutas 2000 tolleaegse Starman Internet AS juhataja Raivo Hein. CV Keskuse omanikeks on OÜ Kakssada Kakskümmend Volti ja OÜ Justkull.
2006. aasta alguses tegutses ettevõte juba 8 riigis: Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris ja Hollandis.
CV Keskuse kontor asub Tallinnas Tammsaare tee 62.
Sügisel 2007 müüsid senised omanikud 75% ettevõttest välismaistele fondidele. Ülejäänud 25% läks uute omanike valdusesse 2008. aasta veebruaris.


Solaris Bus & Coach.
Solaris Bus & Coach on busside, trollide ja trammide (bussi- ja trollimark "Solaris") tootja Poznańi lähedal Bolechowos, Poolas. Solaris on Poola noorim bussitootja, alustades tegevust 2001. aastal busside edasimüügifirma "Neoplan Polska" baasil.
Tallinna tänavatel sõidab alates 2002. aastast 18 Solarise ja Ganz Transelektro Traction Electrics Ltd koostööl valminud Solaris Trollino 12T trollibussi ja 2003. aastast viis Solaris Trollino 18T liigendtrollibussi.
2007. aastast lisandus Tallinna Trammi ja Trollibussikoondisele veel seitse Solaris 12 tüüpi trollibussi. Trollid on juba uuem põlvkond (variant AC). Läbitud on mõningad kosmeetilised muudatused. 2008. aastal ostis Tallinna trammi- ja trollibussikoondis juurde seitse 18-meetrist Solaris Trollino 18 lõõtsaga täismadalapõhjalist trollibussi (ka need nüüd juba variandis AC). 2009. lisandus veel seitse 18-meetrist Solaris Trollino lõõtstrolli ja 2010. aastal saabub Tallinnasse seitse 12-meetrist Solaris Trollino trollibussi.
Solaris Urbino 18 Hybrid II aastast 2008 Bremenis
Ka firmal GO Bus on Solarise busse.
Aastal 2011 alustatakse koostöös Autosani ja Modertransiga trammi Solaris Tramino tootmist.


Antipsühhiaatria.
Antipsühhiaatria on vandenõuteooria, mille põhiideeks on seisukoht, et psühhiaatrilisi häireid kui selliseid ei eksisteeri, enamik probleeme tekivad inimestel just nimelt psühhiaatrilisest ravist.
Muuhulgas leitakse, et psüühikahäirete ravimisega rikutakse inimeste põhiõigusi (näiteks suitsiidiohtliku patsiendi õigust sooritada suitsiid), sarnaselt arstide ja farmaatsiatööstuse vandenõuga arvatakse, et arstid kirjutavad ravimeid välja selleks, et inimesi krooniliselt haigena hoida ja seeläbi ravimifirmade sissetulekuid suurendada.
Sellised kahtlused on põhjendatud Nõukogude Liidu puhul, kus dissidentide represseerimisvahendina kasutati muu hulgas nende vaimuhaigeks kuulutamist ja sellele vastavat "ravi".


Geoloogiline aeg.
Geoloogiline aeg on ajavahemik Maa kui planetaarse keha moodustumise lõpust kuni ajaloolise aja alguseni.
Geoloogiline aeg on inimesele hoomamatult pikk ajavahemik, mis hõlmab rohkem kui nelja miljardit aastat. Geoloogilise aja jooksul toimunud sündmused on salvestatud kivimitesse, mineraalidesse ja kivististesse, mille uurimisega tegelevad geoloogid.
Geoloogiline aeg on jagatud väiksemateks üksusteks, mida nimetatakse geokronoloogilisteks ning geokronomeetrilisteks üksusteks. Geoloogilise aja vältel toimunud sündmuste uurimisega tegelevaid geoloogia osi nimetatakse kokku ajalooliseks geoloogiaks. Moodustunud kivimkihtide järgnevuse uurimise, korreleerimise ning liigestamisega tegeleb stratigraafia ning vastavate üksuste sidumisega konkreetsete ajaühikutega geokronoloogia ning isotoopgeoloogia. Ajaloolise geoloogiaga on tihedalt seotud ka paleontoloogia, mis tegeleb geoloogilises ajas elanud organismide kivististe ehk fossiilide uurimisega.


Isotoopgeoloogia.
Isotoopgeoloogia on geoloogia haru, mis põhineb radioaktiivsete ning stabiilsete isotoopide kasutamisest saadaval andmestikul.
Rakendusi.
Radioaktiivseid isotoope kasutatakse põhiliselt dateerimisel. Ilmselt tuntuim on radioaktiivse süsiniku meetod, millega dateeritakse viimase 50 000 aasta jooksul toimunud sündmusi. Et geoloogiline aeg hõlmab palju pikemat ajavahemikku, kasutatakse ka teisi isotoope, mille poolestusaeg on palju pikem.
Samuti kasutatakse isotoope näiteks hüdrogeoloogias, paleoklimatoloogias ja mujal. Hüdrogeoloogias näiteks uuritakse, kas põhjavesi sisaldab triitiumi. Kui sisaldab, siis on selge, et vastav põhjaveehorisont sisaldab vett, mis sadas atmosfäärist vihmana 20. sajandi teises pooles, sest triitium sattus atmosfääri läbi atmosfääris läbi viidud tuumakatsetuste.
Paleoklimatoloogias näiteks saab kasutada stabiilsete isotoopide fraktsioneerumist. Näiteks 18O ja 16O on hapniku stabiilsed isotoobid, mis sisalduvad vees. Et 18O on raskem, on tema kontsentratsioon atmosfääris olevas veeaurus madalam kui merevees, sest kergem isotoop aurustub mereveest kergemini. Seetõttu on ka liustikud rikastunud just kerge hapniku suhtes. Sellest järeldub, et jääaegadel, kui kliima oli külmem ning liustikud laiemalt levinud, pidi ookeanivesi olema raskemate hapnikuaatomite suhtes kontsentreeritum kui jäävaheajal. Jääb vaid uurida näiteks merepõhja ladestunud foraminifeeride kodade isotoopset koostist ja teha sellest järeldusi paleokliima kohta.


Peraki osariik.
Perak on Malaisia osariik.


Liputamine.
Liputamine on seksuaalse erutuse ja/või rahulduse saamine oma suguelundite ootamatust ja soovimatust näitamisest võõrastele inimestele. Mõiste on kasutatusel eelkõige meeste ("liputajate") puhul.
Ekshibitsionismiga tegelevad sageli eriti degenereerunud, psühhopaadid, alkohoolikud, epileptikud, seniil-dementsed. Gerhard Rooks. Kohtuarstiteadus. Tartu, 1938, lk. 303.


Ménage à trois.
"Ménage à trois" [men'aaž a tru'aa] on kolme inimese abielutaoline kooselu või armastus- või seksuaalsuhe.
Tavaliselt koosneb selline kolmiksuhe ühest abielupaarist ja ühe armukesest, enamasti 2 naist ja 1 mees. Nad elavad koos ja nende vahel on romantilised tunded ja/või seksuaalsuhted.
Prantsuse keeles tähendab "ménage à trois" sõna-sõnalt tõlgituna 'majapidamine kolmele'.
"Ménage à trois" võib tähendada ka seksuaalvahekorda kolmekesi.
Vahel nimetatakse nõnda ka igasugust grupiseksi.


Munn.
"Munn" on rahvapärane nimetus mehe suguti kohta.
Korea mun oli Korea rahaühik 1633 kuni 1892. aastani.


Rollimäng.
Rollimäng on tegevus, milles osalejad käituvad ja tegutsevad vastavalt omaks võetud või antud rollile.
Rollimängud võivad olla mängulised, rituaalsed, kunstilised, maagilised, religioossed, meelelahutuslikud, pedagoogilised, psühhoteraapilised vmt.
Rollimänge võidakse mängida kujutluses (üksnes sõnaliselt suheldes), tegevusega kaasnevalt, publiku ees või ilma selleta, juhendaja(te) poolt antud ettekirjutuste kohaselt või vabas vormis, arvutivõrgus või arvutiprogrammi poolt toetatuna (vt. rollimäng (arvutil)), spetsiaalset kirjandust vm abivahendeid kasutades, tekste ette lugedes või vabalt improviseerides jmt.
Rollimängud erinevad spordimängudest, lauamängudest, kaardimängudest jmt eelkõige selle poolest, et rollimängudes ei ole üldreeglina võitjaid ega kaotajaid. Rollimängude puhul on peamiseks kaasakiskuvaks elemendiks kujutlusvõime kasutamisest saadav elamus.
Paljud rollimängud põhinevad kirjandusteostel, filmidel või koomiksitel. Rollimängudeks võib pidada ka lahingute või möödunud ajastute taaskehastamist, kus osavõtjad kehastuvad tegeliku maailma varasemas ajaloos elanud või elada võinud tegelasteks, imiteerides neid riietuse, muu varustuse ja tegevuste poolest.
Meelelahutuslikud rollimängud muutusid populaarseks 1990. aastatel. Praegu on maailmas tuntud sadu rollimänge, mida mängivad kümned miljonid inimesed.


Norman Levi Bowen.
Norman Levi Bowen (21. juuni 1887 Kingston – 11. september 1956 Washington) oli Kanada geoloog.
Õppis geoloogiat, keemiat ja mineraloogiat Queen's University's Kanadas, lõpetas ülikooli 1909. Doktorikraadi kaitses Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis 1912 aastal. Töötas põhiliselt Ameerika Ühendriikides Washingtonis (Geophysical Laboratory of the Carnegie Institution of Washington).
Bowen on tõenäoliselt kõigi aegade kuulsaim petroloog, teda peetakse eksperimentaalse petroloogia rajajaks. Uuris peamiselt silikaatsete mineraalide kristallisatsiooni ja stabiilsust. Tema tuntuim töö on ilmselt Boweni skeem, mis määrab ära magmast kristalliseeruvate mineraalide kristalliseerumisjärjekorra. Tema kirjutatud "The Evolution of the Igneous Rocks" (1928) kuulub geoloogia ajaloo väljapaistvaimate teoste hulka. See raamat jäi mitme aastakümne vältel petroloogia käsiraamatuks.


Nara prefektuur.
Nara prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas. Asub Kii poolsaarel, sisemaal. Prefektuuri keskuseks on Nara, mis oli Jaapani pealinn aastatel 710 kuni 784.
Reljeef.
Prefektuuri lõuna- ja idaosa on mägine, seal asub Kii mäestik. Kõrgeim tipp on Hakken (1915 m).
Mägedest saab alguse palju jõgesid, neist suuremad on Kino ja Totsu jõgi.
Sümbolid.
Nara prefektuuri tunnuslind on jaapani punarind ("Erithacus akahige"), tunnuspuu on krüptomeeria ("Cryptomeria japonica") ja tunnuslill kirsiõis ("Prunus verecunda cultivar").
Haldusjaotus.
Nara prefektuur on jaotatud 39 omavalitsuseks, millest 12 on suurlinnad (市 "shi").
Vaatamisväärsused.
Nara prefektuuris asub palju šintoistlikke ja budistlikke pühamuid, sealhulgas Tōdai-ji ja Kasuga pühamud, mis kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja.


Lapill.
Lapill on püroklastiline osake, mille läbimõõt on 2...64 mm.
Lapillist väiksemad püroklastilised osakesed moodustavad vulkaanilise tuha, suuremad on aga vulkaanilised pommid või plokid. Kõik eelpoolmainitud püroklastilised osakesed kokku moodustavad tefra ehk püroklastilise pudeda materjali, mis on plahvatuslike vulkaanipursete produktiks.


Uda (Jaapan).
Uda (jaapani 宇陀市 "Uda-shi") on linn Jaapanis Nara prefektuuris.
Uda linn moodustati 1. jaanuaril 2006. aastal Ouda, Utano ja Haibara linna ning Muro küla ühinemisel.
Linna pindala on 247,62 km² ja elanike arv 38 600 (2005).


Püroklast.
Püroklast ehk püroklastiline osake on üksik kivi, mis tekkelt on plahvatusliku vulkaanipurske läbi vulkaanist väljalennutatud tardkivimi fragment.
Püroklaste klassifitseeritakse enamasti nende suuruse alusel.
Püroklastidest moodustunud sete on tefra.


Johori osariik.
Johor on Malaisia osariik.


Pahangi osariik.
Pahang on Malaisia osariik.


Väikelaev.
Väikelaev on Eesti õiguses oskussõna, mida kasutatakse veesõiduki kogupikkusega 2,5–24 meetrit (näiteks paat, purjejaht, kaater ja muu sellise) kohta, mida ei kasutata raha(kasumi) teenimiseks.
Väikelaevu kasutatakse vaba aja veetmiseks, sõltumata registrikuuluvusest. Väikelaev võib olla registreeritud teise riigi, või muus pädevas registris. Väikelaev ei ole eri- ega primitiivse konstruktsiooniga veesõiduk (näiteks ruhi, ruup, lodi, süst, kanuu, vesijalgratas ja muu selline).
Väikelaevana ei käsitleta võistlusspordiks ja treeninguteks kasutatavat spordialaliidu poolt vastavalt märgistatud veesõidukit (näiteks jett, klisser, purjelaud, purjejaht, võistluspurjekas ja muu selline)
Eestis registreerib väikelaevu liiklusvahendite register ja sellega tegeleb Eesti Riiklik Autoregistrikeskus ehk (ARK).
Veeteede Amet on proovinud kasutusele võtta termini "väikelaev" asemel terminit "huvialus" (inglis "pleasure craft").


Nafta.
Nafta on looduslik maakoores leiduv peamiselt vedelate süsivesinike segu.
Koostis.
Nafta koosneb põhiliselt süsinikust (82...87%), vesinikust (12...15%), väävlist (1,5%), lämmastikust (0,5%) ning hapnikust (0,5%). Hoolimata sellest, et elemendiline koostis on naftal suhteliselt lihtne, on molekulaarne koostis väga keerukas. Peamised naftat moodustavad ühendid jaotatakse kolmeks: parafiinid (kuni 60%), nafteenid (kuni 30%) ning aromaatsed ühendid (enamasti üle 10%).
Parafiinide ehk alkaanide keemiline valem on CnH2n+2. Nende keemistemperatuur on 40...200°C. Nad on nafta peamised koostisosad. Nafteenide keemiline valem on CnH2n. Nad on raskemad ning keerukama struktuuriga kui parafiinid. Nende hulka kuulub ka asfalt. Aromaatsed ühendid on keemilise valemiga CnH2n-6. Nende hulka kuulub näiteks benseen. Aromaatsed ühendid kuuluvad küll alati nafta koostisse, kuid enamasti moodustavad sellest suhteliselt väiksema osa.
Peale süsiniku ja vesiniku sisaldab nafta ka lisanditena väävlit, hapnikku, lämmastikku, lisaks pisut metalle ning mittetäielikult lagunenud orgaanilist ainet. Maapõuest väljuvas naftas on kuni 4% lahustunud saategaasi, kuni 10% vett ja 0,5% mineraalsooli.
Mida suurem on nafta erikaal, seda suurem on lisandite sisaldus. Näiteks rasked naftad sisaldavad väävlit rohkem kui kerged. Rafineerimise käigus puhastatakse nafta väävlist, sest atmosfääri paiskudes põhjustab väävel palju keskkonnaprobleeme.
Naftaga koos esineb ka maagaas, mis koosneb lenduvatest süsivesinikest, peamiselt alkaanidest, millest olulisim on metaan.
Omadused.
Eri maardlatest ammutatud naftal võib olla väga erinev koostis ning sellest tulenevalt ka erinevad omadused. Nafta on väga tuleohtlik. Nafta erikaal on muutlik, kuid väiksem kui veel. Maapinnal olev nafta on madalama temperatuuri tõttu viskoossem kui sügaval Maa sees olev nafta.
Nafta tiheduse hindamiseks kasutatakse API-skaalat. Vee tihedus API-skaalal on 10, kergemate vedelike tihedus on kümnest suurem. Naftat, mille tihedus on alla 20, loetakse raskeks naftaks, tihedusega 20...25 on keskmine ning tihedusega üle 25 loetakse naftat kergeks.
Nafta värvus ulatub peaaegu värvitust kuni mustani, enamasti on see pruunikat tooni. Et nafta on ühendite segu, millel on erinevad keemis- ning sulamistemperatuurid, ei ole naftal ühtset keemis- ega sulamistemperatuuri. Küll aga tuleb arvestada sellega, et madalatel temperatuuridel muutuvad nafta ja sellest valmistatud tooted viskoossemaks ning võivad seega põhjustada probleeme näiteks õlitatavatel masinatel, mida kasutatakse külmas kliimas.
Teke.
Nafta on tekkinud mittetäielikult lagunenud orgaanilisest ainest, mis võis olla nii taimne kui ka loomne ning kasvas kas meres või maismaal. Suurem osa naftast on tekkinud arvatavasti merelisest fütoplanktonist ning protistidest. Sellised on näiteks sinivetikad ning foraminifeerid. Mattudes läbis orgaaniline aine diageneesi ning muutus kerogeeniks, olles niiviisi osa tekkinud orgaanikarikkast settekivimist, näiteks savikildast. Suurenev rõhk ning temperatuur viib kerogeeni lagunemiseni kergemateks molekulideks, mis hakkavad rõhu tõttu liikuma lähtekivimist välja ülespoole. Ülespoole liikuvatest vedelikest moodustavad süsivesinikud esialgu vaid tühise osa. See protsess toimub enamasti kahe kuni kolme kilomeetri sügavusel. Nafta koguneb poorsemasse kivimisse, näiteks liiva- või lubjakivisse. Nafta liigub ülespoole niikaua, kuni tuleb vastu kivimkiht, mis ei ole liikuvate vedelike jaoks läbitav. Et naftat moodustavad süsivesinikud on veest kergemad, kogunevad nad kõige ülemisse ossa, moodustadeski naftamaardla. Nafta koguneb nn naftapüünistesse, mis on geoloogilised struktuurid, näiteks antiklinaalid või murrangud, mis takistavad magma edasist liikumist. Naftamaardlad on sageli seotud ka soolakuplitega ehk diapiirilaadselt ülespoole liikuvate evaporiitidega.
Kasutus.
Nafta on üks olulisemaid maavarasid. Teda kasutatakse peamiselt kütuse ja keemiatööstuse toorainena. Nafta tähtsust tänapäeva majandusele on raske ülehinnata. Naftahinnast sõltuvad enamike teiste kaupade hinnad.
Ammutatud nafta eeltöödeldakse naftatööstusettevõttes: naftast eraldatakse vesi, mineraalsoolad ja lenduvad komponendid. Seejärel transporditakse eeltöödeldud nafta tanklaevadega või torujuhtmete abil naftatöötlemistehastesse. Naftatöötlemistehases eraldatakse naftast fraktsioonid nagu gaasid (butaan ja propaan), bensiin, diislikütus, kütteõli, masuut.
Rahvusvaheliselt tuntuim nafta mahumõõtühik on barrel. Üks naftabarrel võrdub 42 galloni ehk umbes 159 liitriga.
Ajalugu.
Nafta esmakasutamise au omistatakse sumeritele. Väga ammu tunti naftat ka Hiinas ja osati sellest petrooleumi saada. Viimast kasutati lambiõlina, ravimina ja vahest kõige enam sõjapidamiseks.
Sedamööda, kuidas arenes nafta töötlemise tehnoloogia ja kasvas nõudlus energiaallikate järele, hakati üha enam täiustama ka nafta saamisviise. Et maapinnale imbunud naftast ei piisanud isegi meie kaugetele eelkäijatele, ehitati esimesed puurtornid Hiinas juba meie ajaarvamise alguseks. Enam-vähem tänapäevane naftapuutorn lasti käiku USA-s Pennsylvanias 1855. aastal. Koos nafta tootmise kasvuga arenes ka nafta töötlemine. Sõiduauto Ford esimene, 1892. aastal loodud mudel tarbis kütusena juba bensiini või piiritust. Aastast 1920 on aga Ameerika Ühendriikides bensiin ametlik autokütus.


Saksi valla lipp.
Saksi valla lipp on endise Eesti haldusüksuse Saksi valla lipp.
Lipp oli kasutusel 28. aprillist 1998 kuni 2005. aastani, mil ühinesid Saksi vald, Tapa linn ja Lehtse vald (Järva maakonnast). Uue valla nimeks sai Tapa vald. 29. detsembril 2005 toimus Lääne-Viru Maavalitsuse lipuväljakul ühinenud kohalike omavalitsusüksuste lippude langetamise ning uue Tapa valla lipu heiskamise tseremoonia. Saksi valla lipu langetas endine Saksi vallavolikogu esimees Aivar Ojavere.
Lipu kirjeldus.
Saksi valla lipp oli vapilipp, mille sinise kanga jaotasid diagonaalselt pooleks, vardapoolsest ülanurgast lehvipoolsesse alanurka ulatuvad kolm kitsast lainelist laidu, valge, sinine ja kollane.
Lipu normaalmõõtmed olid 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11 ühikut.


Coimbra Grupp.
Coimbra Grupp on Euroopa vanimate ülikoolide ühendus, mis asutati 1985. aastal.
Ühendus võttis endale nime Coimbra Ülikooli järgi, mis tähistas ühenduse loomise aastal 700. aastapäeva.
Ühenduse eesmärk on tugevdada liikmesülikoolide vahelisi akadeemilisi ja kultuurisidemeid, luua eeldused hästitoimivaks infovahetuseks ning arendada teadlas- ja üliõpilasvahetust.
Tartu Ülikool võeti Coimbra Grupi liikmeks 2003. aastal.


Belle-Île.
Belle-Île ehk Belle-Île-en-Mer (bretooni "Enez ar Gerveur") on saar Biskaia lahes Bretagne'i lõunaranniku lähedal, Bretagne'i suurim saar.
Pindala 83 km², kõrgus kuni 63 meetrit.


Kelgutamine 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Kelgutamine 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 11. – 15. veebruarini Cesana Pariolis.
Meeste ühekelk.
11. – 12. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Armin Zöggeler, Itaalia
Meeste kahekelk.
15. veebruar
Olümpiavõitjad 2002: Patric-Fritz Leitner ja Alexander Resch, Saksamaa
Naiste ühekelk.
13. - 14. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Sylke Otto, Saksamaa


1424.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad - 1420. aastad - 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad
Aastad: 1419 1420 1421 1422 1423 - 1424 - 1425 1426 1427 1428 1429


1425.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad - 1420. aastad - 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad
Aastad: 1420 1421 1422 1423 1424 - 1425 - 1426 1427 1428 1429 1430


Loomulik ontoloogiline hoiak.
Loomulik ontoloogiline hoiak (inglise keeles "natural ontological attitude"; lühend "NOA") on teadusfilosoofiline positsioon, mille esitas Arthur Fine artiklis "The Natural Ontological Attitude" (1984).
Loomulik ontoloogiline hoiak piirdub realismi ja antirealismi debatis väitega, et teaduslike teooriate väited on tõesed samas mõttes nagu tavaelus tõeseks peetavad väited ja teoreetilised objektid on olemas samas mõttes nagu tavaelus olemasolevaks peetavad objektid. Loomulik hoiak ei täpsusta tõe ega ka olemasolu jms loomust. Realism ja antirealism jagavad loomulikku ontoloogilist hoiakut, kuid lisavad sellele täiendavaid väiteid.
Positsiooni nimi rõhutab positsiooni minimalistlikkust ja loomulikkust: ei ole tegemist järjekordse "ismiga".
Lühendit "NOA" tuleb Fine'i järgi hääldada nagu pärisnime "Noah" ('Noa'). Loomuliku ontoloogilise hoiaku kandjat nimetab Fine ka "NOAer" ning teatab, et seda sõna tuleb hääldada nagu sõna "knower" ('teadja').


Iluuisutamine 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Iluuisutamine 1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is. Finaalid peeti 11.–22. veebruaril.
Meeste üksiksõit.
Vabakava võistlus peeti 15. veebruaril.
Naiste üksiksõit.
Vabakava võistlus toimus 22. veebruaril.
Paarissõit.
Vabakava võistlus peeti 11. veebruaril.
Jäätants.
Vabakava võistlus toimus 17. veebruaril.
Võrdsete punktide korral on parem koht sellel, kes vabakava paremini esitas.


Paul McCartney.
James Paul McCartney (sündinud 18. juunil 1942) on Suurbritannia muusik ja helilooja, kes sai tuntuks ansambli The Beatles liikmena.
McCartneyt peetakse 20. sajandi suurimaks muusikuks ja popmuusika ajaloo edukaimaks heliloojaks. Ameerika Ühendriikide singlite edetabeli esikohal on ta figureerinud kokku 29 korral: 20 korda The Beatlesi liikmena, ülejäänud korrad kas ansambli The Wings liikme või sooloartistina. Kokku on McCartney (kaas-)kirjutanud üle 50 laulu, mis on jõudnud singlimüügi edetabeli esikohale (erinevate esitajate poolt, sageli samade lugude erinevate töötlustega) ja üle 100 laulu, mis on jõudnud esikümnesse. Muusikuna on ta võrdselt tunnustatud nii laulja, bassimängija, kitarristi, klaverimängija kui ka trummarina.
John Lennon ja McCartney olid peamised biitlite laulude autorid. Paljusid McCartney lugusid, nt. "Hey Jude", "Eleanor Rigby", "Yesterday" ja "Let It Be", on peetud parimateks muusikapaladeks popmuusika ajaloos. Tema kirjutatud "Helter Skelter"'it loetakse mõningates ringkondades esimeseks "heavy metal" lauluks.
McCartney karjäär on olnud edukas ka peale biitlite laialiminekut, jõudes Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide edetabelitesse ligi 30 looga, nende hulgas näiteks "Maybe I'm Amazed", "Live and Let Die", "Pipes of Peace", "Band on the Run", "Silly Love Songs" ja Stevie Wonderiga kahasse lauldud "Ebony and Ivory".
Viimasel ajal on ajakirjanduses avaldatud arvamust, nagu oleks McCartney vanaks ning ajast maha jäänud. Sellest hoolimata on ta praegugi peaaegu sama populaarne, nagu ta viimased 35 aastat on olnud. Lisaks muusikukarjäärile on ta tegev ka kunstniku ning ühiskondliku aktivistina, võideldes taimetoitluse ja maamiinide keelustamise eest.
Lapsepõlv.
McCartney sündis 18. juunil 1942 Waltoni Haiglas Liverpoolis. Ansambli Beatles biograafi Bob Spitzi sõnade kohaselt oli tema ema Mary McCartney (neiupõlvenimega Mohin) samas haiglas 12 aastat varem omandanud õe kutse. Tema isa James "Jim" McCartney oli Teise maailmasõja ajal vabatahtlik tuletõrjuja ega viibinud seetõttu poja sünni juures. Paulil on üks vend Mike McGear, sündinud 7. jaanuaril 1944. Kuna ema oli katoliiklane, ristiti mõlemad pojad katoliku usu kommete järgi. Biograaf Barry Milesi sõnul "ei mänginud religioon nende kasvatuses mingit rolli", kuna isa Jim oli endisest protestandist agnostik.
Paul McCartney lapsepõlvekodu 20 Forthlin Road on tänapäeval muutunud turismiatraktsiooniks.
McCartney läks 1947. aastal Stockton Wood Roadi algkooli ja 1952. aastal Joseph Williamsi põhikooli, kus ta 1953. aastal sooritas 11-pluss eksami ja pääses sellega Liverpooli Instituuti. Tol korral läbis selle eksami ainult neli õpilast 90-st. Paul kohtus George Harrisoniga 1954, kui sõitis kodust Speke äärelinnas bussiga Liverpooli Instituuti. Harisson oli samuti eksamid läbinud ja sai seega minna humanitaargümnaasiumi, mitte tava keskkooli ("secondary modern school"), kus käis enamus õpilasi kuni tööealiseks saamiseni.
McCartneyd kolisid 1955. aastal Allertoni, aadressile 20 Forthlin Road, kuhu pere 1964. aastani elama jäi. Paul oli oma perekonnas esimene, kes autot omas. Tema ema töötas ämmaemandana ja sõitis tööle jalgrattaga. Paul kirjeldab ühe varase mälestusena olukorda, kus ema lahkus " umbes kell kolm hommikul ja tänavaid kattis paks lumi". Tema ema suri 31. oktoobril 1956. aastal embolismi tõttu, mis oli tekkinud peale mastektoomiat rinnavähi leviku peatamiseks. Ema kaotus oli hiljem ühendavaks teguriks tema ja John Lennoni vahel, kelle ema Julia suri, kui ta oli 17. aastane.
McCartney isa mängis trompetit ja klaverit, juhtis 1920. aastatel isegi Jim Mac's Jazz Band'i ning julgustas poega muusikaga tegelema. Tal oli elutoas North End'i Muusikapoest ostetud Epsteini pianiino. Tema isa Joe McCartney mängis Es tuubat. Jim McCartney juhtis tähelepanu raadios mängivate laulude bassiga lõikudele ja viis oma poja kohalike brass-bändide kontserditele. Ta kinkis pojale 14. sünnipäevaks nikkelkattega trompeti, kuid kui rock'n'roll Radio Luxembourg-is populaarseks muutus, vahetas Paul selle 15 naela maksva Framus Zenith (model 17) akustilise kitarri vastu, sest "trompet suus" oleks keeruline laulda. Ta kirjutas Zenithil oma esimese laulu "I Lost My Little Girl" ja klaveril ühe oma varajase viisi, milles sai "When I'm Sixty-Four". Vaatamata isa soovitusele võttis Paul ainult mõned klaveritunnid ja eelistas õppida "kuulmise järgi". Teda mõjutas tugevalt Ameerika Rütm ja bluus ja ta on nimetanud Little Richardit oma kooliaegseks iidoliks. Esimest korda esines ta avalikult Butlins'i puhkelaagri talendivõistlusel ja esitas laulu "Long Tall Sally".
The Quarrymen (1957–1960).
McCartney kohtus Lennoni ja tema pändi "The Quarrymen"-iga Wooltoni Püha Peetri kiriku festivalil 6. juulil 1957. Üsna pea liitus ta bändiga ja tal tekkis Lennoniga lähedane tööalane suhe. Harrison liitus 1958. aastal kitaristine ja Lennoni sõber kunstikoolist Stuart Sutcliffe liitus basskitaristina 1960. aastal. Beatlesi ajaloolase Mark Lewisohni sõnul olid nad 1960. aasta maiks proovinud erinevaid nimesid muuhulgas "Johnny and the Moondogs" ja "The Silver Beetles". Viimase nime all olid nad Johnny Gentle soojendusbändina ka Šotimaal tuuritanud. "The Beatles" võeti kasutusele 1960. aasta augusti keskpaigas ja trummar Pete Best värvati esimeseks hiljem viieks kujunenud etteasteks Hamburgis Saksamaal.
The Beatles (1960–1970).
Paul McCartney (vasakpoolseim), George Harrison ja John Lennon 1964. aastal
Alates 1960. aasta augustist esindas Beatlesit Allan Williamsi kes korraldas neile kahe aasta jooksul korduvalt esinemisi Hamburgis Bruno Koschmideri klubides Indra ja Kaiserkeller ning Liverpoolis olles The Cavern Clubis.Sutcliffe lahkus bändist 1961. aastal ja McCartney hakkas vastumeelselt basskitarristiks. Hamburgis olles salvestas The Beatles esmakordselt muusika, mis avaldati: nad olid Tony Sheridani singli "My Bonnie" salvestamisel taustabändiks. See salvestis tõi nad hiljem Brian Epsteini huviorbiiti. Epsteinist sai nende mänedžer 1962. aasta jaanuaris ja temast sai üks olulisemaid figuure The Beatlesi arengu ja kommertsedu taga. Sama aasta mais hankis Epstein neile lepingu plaadi salvestamiseks Parlophonega. Peale seda, kui Ringo Starr asendas Besti muutus The Beatles aastatel 1963 Ühendkuningriigis ja 1964 USA-s järjest populaarsemaks, sütitades "Beatlemaniana" tuntud hulluse. McCartney sai Milesi sõnul hüüdnimeks "nunnu Beatle". Aastal 1965 sai kõigist neist Briti impeeriumi ordu liige (MBE).
The Beatles kasutas oma hiti "Yesterday" salvestamisel 1965. aastal keelpillikvartett ja see oli esimene kord kui nad kasutasid klassikalise muusika elemente oma loomingus. Peale loo salvestamist võttis McCartney ühendust BBC Raadiofonilise Töökojaga Maida Vales Londonis ja küsis, kas oleks võimalik salvestada elektroonilist versiooni laulust, kuid ei jätkanud selle teostamist. Kunstnik John Dunbari korterit külastades võttis McCartney kaasa helilinte, mida ta oli oma tollase tüdruksõbra Jane Asheri kodus valmistanud. Lintidele oli miksitud mitmeid laule, muusikapalu ja McCartney enda kommentaare, millest Dick James oli tema jaoks demo teinud. Mõjutatuna Ameerika avangardistlikust muusikust John Cagest, valmistas McCartney kasseti "loope", salvestades Brenelli magnetofonil hääli, kitarrihelisid ja bongorütme ning erinevaid linte kokku lõikudes. Ta mängis linte tagurpidi, kiiremini või aeglasemalt, et saavutada soovitud effekte. Mõnesid neist kasutati hiljem The Beatlesi salvestistel, näiteks laulu "Tomorrow Never Knows" (1966) salvestamisel. Paul ise viitas lintidele kui "elektroonilistele sümfooniatele".
Peale neli aastat peaaegu ilma vahedeta kestnud tuuritamist ja rohkem kui 1400 rahvusvahelist esinemist, andis The Beatles oma viimase kontserdi oma USA tuuri lõpus 1966. aastal.
Nad jätkasid oma loomingu salvestamist stuudios kuni laiali minekuni 1970. aastal ja sellest perioodist pärinevat loomingut peavad mõned kriitikud nende parimaks. Sellel ajal ilmusid innovatiivsed ja suure mõjuga albumid Revolver (1966), Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band (1967), The Beatles (1968) ja Abbey Road (1969). Aastatel 1963 kuni 1970 andisbänd Ühendkuningriigis välja 22 singlit ja 12 kauamängivat, millest 17 singlit ja 11 kauamängivat tõusis tabelites esimesele kohale. Bänd jõudis Ameerika Billboard Hot 100 tabeli tippu 20 korral ja salvestas 14 esikohale tõusnud albumit. Lennoni ja McCartney partnerlus muusika kirjutamisel on üks kõrgemalt hinnatumaid 20. sajandil. The Beatlesi hittlugudest on McCartney kirjutatud "Can't Buy Me Love" (1964), "Yesterday" (1965), "Paperback Writer" and "Eleanor Rigby" (1966), "Hello, Goodbye" (1967), "Hey Jude" (1968), "Get Back (1969)", "Let It Be" ja "The Long and Winding Road" (1970).
McCartney abiellus 1969. aasta märtsis Linda Eastmaniga. Paar oli kohtunud 1967. aasta mais ja nende esimene ühine laps Mary, kellele pandi nimi Pauli kadunud ema järgi, sündis 1969. aasta augustis. Oktoobris 1969 hakkasid levima kuulujutud, nagu oleks Paul McCartney autoõnnetuses surnud, kuid need lükati kiiresti ümber ja ajakirja "Life" novembri numbris oli lugu Paulist ja tema perekonnast pealkirjaga "Paul on endiselt meiega" ("Paul is Still With Us").
The Wings (1970–1981).
Paul McCartney "The Wings"-i kontserdil esinemas (1976).
Peale The Beatlesi laiali minekut 1970. aastal jätkas McCartney oma muusikukarjääri ja avaldas oma esimese sooloalbumi McCartney. Albumi väljapaistvaim lugu oli Lindale kirjutatud "Maybe I'm Amazed". The Beatlesi biograaf Bill Harry kirjutab, et peale mõne üksiku volaakli Lindalt oli tegemist "ühe mehe albumiga, kus Paul mängis kõiki instrumente ise". Paul avaldas 1971. aastal koos Lindaga albumi Ram, mis tõusis Ühendkuningriigi edetabelites esimeseks ja sisaldas nende kooskirjutatud USA-s esikohale tõusnud hitti "Admiral Halsey". Samal aasta liitusid nendega endine The Moody Blues'i kittarist Denny Laine ja trummar Denny Seiwell, kellega koos moodustati bänd The Wings. Nende esimene album oli Wild Life. Septembris sündis McCartney'de teine laps, kes sai nime Linda vanaema auks nimeks Stella.
2001-tänapäev.
McCartney kinnitas 5. juunil, et tema on 27. juulil toimuva 2012. aasta suveolümpiamängude avatseremoonia viimane esineja.
Välislingid.
McCartney, Paul
McCartney, Paul
McCartney, Paul
McCartney, Paul


Küünar.
1 küünar on 12 verssokit ehk 21 tolli (umbes 0,53 meetrit).


Ringo Starr.
Ringo Starr (sündis 7. juulil 1940 Richard Starkey nime all Liverpoolis) on Suurbritannia muusik ja laulja, ansambli The Beatles trummar.
Starr oli biitlitest vanim ning liitus bändiga viimasena. Tema trummikäsitlust iseloomustab lihtsus, kindlus ja uuenduslikkus. Ringo on kätt proovinud ka näitlejana ("Caveman", "The Magic Christian").
Tema trummimängu on paljud kiitnud aga ka paljud kritiseerinud. Kriitikast hoolimata peavad mitmed tuntud trummarid teda oma eeskujuks.
Biitlite lugude hulgas on vaid kaks Ringo kirjutatud laulu: "Octopus's Garden" ja "Don't Pass Me By", kuid ta on laulnud sisse mitu hitti, nagu "Yellow Submarine" ja "With a Little Help from My Friends".
Soolokarjääri alustas ta albumiga "Sentimental Journey", mis sisaldas töötlusi 1940-ndate kuulsatest lauludest, millest igaühe oli produtseerinud mõni tuntud muusik ("Stardusti" näiteks Ringo endine bändikaaslane Paul McCartney). Samal aastal salvestas ta veel kantrialbumi "Beaucoups of Blues", mis polnud edukas.
Kõige edukam projekt oli album "Ringo" 1973. aastal. See tõusis mõlemal pool Atlandit plaadimüügitabeleis esikümnesse ja tootis kaks esikohasinglit: "Photograph" (kirjutatud kahasse teise endise bändikaaslase George Harrisoniga) ja "You're Sixteen" (töötlus rokkenrollhitist).
Tema hitid on veel "No No Song", 'It Don't Come Easy", "Back Off Boogaloo", "Goodnight Vienna", veel üks rokkenrolltöötlus "Only You", "La De Da" ja "Never Without You". Viimane kirjutati pärast George Harrisoni surma.
Ringo on mänginud trumme paljudele sõpradele, kes on vastutasuks ka tema albumitele panustanud.
Starr abiellus 1965. aastal Maureen Coxiga, kellega tal oli kolm last: Zak, Jason ja Lee. Nad lahutasid 1975. aastal ning 1981 abiellus Starr näitleja Barbara Bachiga, kelle tuntuim roll on Bondi-tüdruku mängimine James Bondi filmis "The Spy Who Loved Me".


Arssin.
Arssin on vana pikkusühik. 1 arssin on 16 verssokit või 28 tolli (0,7112 meetrit).


Tšehhoslovakkia lipp.
Tšehhoslovakkia lipud on kaks lippu, mis olid kasutusel Tšehhoslovakkia riigilipuna aastatel 1918–1920 ja 1920–1992.
Esimese (puna-valge) lipu värvid pärinevad Böömimaa vapilt ning Tšehhoslovakkia lipp oli seega identne Böömimaa lipuga. Kuna selline lipp oli peaaegu identne Poola lipuga ning kasutas samu värve mis Austria lipp, lisati 1920. aastal lipu vasakusse serva sinine kolmnurk.
Tšehhoslovakkia jagunemisel võttis Tšehhi senise Tšehhoslovakkia lipu oma lipuks, Slovakkia võttis kasutusele teistsuguse lipu.
Lipp


Iluuisutamine 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Iluuisutamine 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 11.–24. veebruarini Torino Palavela hallis.
Palavela hall asub Lingotto olümpiarajoonis, Torino kaguosas Po jõe kaldal. 2005. aastal peeti hallis iluuisutamise Euroopa meistrivõistlused. Halli jääareeni mõõtmed on 60x30 meetrit ja pealtvaatajatele jagub istekohti 8285.
Samas hallis selgusid ka lühirajauisutajate medalisaajad.
Naiste üksiksõit.
23. veebruar
olümpiavõitja 2002: Sarah Hughes, USA
Meeste üksiksõit.
16. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Aleksei Jagudin, Venemaa
Paarissõit.
13. veebruar
olümpiavõitja 2002: Jelena Berežnaja - Anton Sihharulidze, Venemaa
Jäätants.
20. veebruar
olümpiavõitja 2002: Marina Anissina - Gwendal Peizerat, Prantsusmaa


Jäähoki 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Jäähoki 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 11.–26. veebruarini. Olümpiamängude hokilahingud peeti kahes hallis, Torino Palasport Olimpicos ja Torino Esposizioni hallis.
Mehed.
Olümpiavõitja 2002: Kanada
Veerandfinaalid.
22. veebruar
Tšehhi – Slovakkia 3:1 (1:0, 1:1, 1:1)
Venemaa – Kanada 2:0 (0:0, 0:0, 2:0)
Rootsi – Šveits 6:2 (2:1, 3:0, 1:1)
Soome – USA 4:3 (2:1, 2:1, 0:1)
Poolfinaalid.
24. veebruar
Pronksimäng.
25. veebruar
Finaal.
26. veebruar
Naised.
Olümpiavõitja 2002: Kanada
5.- 8. koha mängud.
17. veebruar
Venemaa – Šveits 6:2 (1:1, 4:1, 1:0)
7.-8. koha mäng.
20. veebruar
Šveits – Itaalia 11:0 (4:0, 6:0, 1:0)
5.-6. koha mäng.
20. veebruar
Saksamaa – Venemaa 0:0 (0:0, 0:0, 0:0), lisaaeg 0:0, karistusvisked 2:0
Poolfinaalid.
17. veebruar
USA – Rootsi 2:3 (1:0, 1:2, 0:0, 0:0, 0:1)
Kanada – Soome 6:0 (2:0, 2:0, 2:0)
Pronksimäng.
20. veebruar
USA – Soome 4:0 (3:0. 1:0, 0:0)
Finaal.
20. veebruar
Kanada – Rootsi 4:1 (2:0, 2:0, 0:1)


Kanada jäähokimeeskond 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Kanada jäähoki meeskond 2006. aasta taliolümpiamängudel


Valge-toonekurg.
Valge-toonekurg ("Ciconia ciconia") on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks, Lääne-Eestis on kasutusel ka vorm toonakurg, Lõuna-Eestis toonikurg.
Valge-toonekurge on kaks alamliiki: "Ciconia ciconia ciconia", kes elab Euroopas, Loode-Aafrikas ja Aasia lääneosas, talvitub Aafrikas; ja "Ciconia ciconia asiatica", kes elab valdavalt Kesk- ja Lääne-Aasias; talvitub Indias.
Ida-toonekurge ("Ciconia boyciana"), keda praegu loetakse omaette liigiks, käsitleti varem samuti valge-toonekure alamliigina.
Välimus.
Sulestik on valge, vaid hoosuled on mustad, jalad ja nokk on punased.
Täiskasvanud lind kaalub umbes 3–4 kg. Kehapikkus on 100–115 cm, tiiva siruulatus 200–215 cm.
Levik ja arvukus.
Valge-toonekurg on levinud Euroopa ja Aasia metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Ta on rändlind, kes talvitub troopilises Aafrikas ja Indias. Hispaanias elavad isendid on paiksed. Eestis on levila põhjapiiril.
Valge-toonekure koguarvukus maailmas on hinnanguliselt 500 000–520 000 lindu. Kõige arvukamalt pesitseb neid Poolas (52 500 paari), järgnevad Hispaania (33 217), Ukraina (30 000), Valgevene (20 342), Leedu (13 000), Läti (10 700) ja Venemaa (10 200). Eestis pesitseb hinnanguliselt 4000–5000 paari ja nende arvukus kasvab pidevalt.
Pesitsemine ja elupaigad.
Pesa teeb puu, elektriposti või korstna otsa. Kurnas on 3-5 muna, mida emalind haub 33 päeva. Esmakordselt on teada pesitsemine Eestis Vastseliina piiskopilinnuse lähedal 1841. aastal, tänapäeval on siin üldlevinud haudelind.
Toitumine.
Valge-toonekurg toitub kahepaiksetest, madudest, kaladest ja närilistest.
Valge-toonekurg on Saksamaa, Poola ja Leedu rahvuslind.


Vigursuusatamine 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Vigursuusatamine 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 11. - 24. veebruarini Sauze d'Oulxis.
Meeste küngaslaskumine.
15. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Janne Lahtela,Soome
Meeste vigurhüpped.
23. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Aleš Valenta, Tšehhi
Naiste küngaslaskumine.
11. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Kari Traa, Norra
Naiste vigurhüpped.
22. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Alisa Camplin, Austraalia


1426.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad - 1420. aastad - 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad
Aastad: 1421 1422 1423 1424 1425 - 1426 - 1427 1428 1429 1430 1431


1428.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad - 1420. aastad - 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad
Aastad: 1423 1424 1425 1426 1427 - 1428 - 1429 1430 1431 1432 1433


1429.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad - 1420. aastad - 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad 1460. aastad 1470. aastad
Aastad: 1424 1425 1426 1427 1428 - 1429 - 1430 1431 1432 1433 1434


1403.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad - 1400. aastad - 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad
Aastad: 1398 1399 1400 1401 1402 - 1403 - 1404 1405 1406 1407 1408


1404.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad - 1400. aastad - 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad
Aastad: 1399 1400 1401 1402 1403 - 1404 - 1405 1406 1407 1408 1409


1405.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad - 1400. aastad - 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad
Aastad: 1400 1401 1402 1403 1404 - 1405 - 1406 1407 1408 1409 1410


1406.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad - 1400. aastad - 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad
Aastad: 1401 1402 1403 1404 1405 - 1406 - 1407 1408 1409 1410 1411


1407.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad - 1400. aastad - 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad
Aastad: 1402 1403 1404 1405 1406 - 1407 - 1408 1409 1410 1411 1412


1408.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad - 1400. aastad - 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad
Aastad: 1403 1404 1405 1406 1407 - 1408 - 1409 1410 1411 1412 1413


1409.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad - 1400. aastad - 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad
Aastad: 1404 1405 1406 1407 1408 - 1409 - 1410 1411 1412 1413 1414


1401.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad - 1400. aastad - 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad
Aastad: 1396 1397 1398 1399 1400 - 1401 - 1402 1403 1404 1405 1406


Jääkeegel 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Jääkeegel 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 13. veebruarist – 24. veebruarini Pinerolos.
Torinost 50 km kaugusel asuv Pinerolo on 35 000 elanikuga linn. Võistluspaigaks oli Palazzo Polifunzionale del Ghiaccio nime kandev jäähall. Halli ehituseks kulus üle 15 miljoni euro. 6000 m2 suuruses saalis on neli curlingurada ja mahutab 2000 pealtvaatajat.
Mehed.
Olümpiavõitja 2002: Norra
1. Kanada 2. Soome 3. USA 4. Suurbritannia 5. Šveits 6. Norra 7. Itaalia 8. Rootsi 9. Saksamaa 10.Uus-Meremaa
Poolfinaalid: CAN - USA 11:5FIN - GBR 4:3
Naised.
23. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Suurbritannia
1. Rootsi 2. Šveits 3. Kanada 4. Norra 5. Suurbritannia 6.Venemaa 7. Jaapan 8. USA 9. Taani 10. Itaalia
Poolfinaalid: SUI – CAN 7:5SWE - NOR 5:4


1400.
Sajandid: 14. sajand - 15. sajand - 16. sajand
Aastakümned: 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad 1390. aastad - 1400. aastad - 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad 1450. aastad
Aastad: 1395 1396 1397 1398 1399 - 1400 - 1401 1402 1403 1404 1405


Lumelauasõit 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Lumelauasõit 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 12. – 23. veebruarini Alta Val di Susas.
Alta Val di Susa lähistele Bardonecchiasse rajatud võistluskeskus asub 1312 m kõrgusel merepinnast, kus on kaks teineteisest umbes 3 km kaugusel asuvat nõlva, mille vahel voolab Dora Melezet jõgi. Neist ühele on rajatud 130 m pikkune rennisõidu võistluspaik ja teisel selguvad medalite võitjad paralleelsuurslaalomis.
Pealtvaatajaid mahub võistlustjälgima üle 7500. Piirkonnas on üle 140 km laskumisnõlvu ning umbes 20 erinevat rada murdmaasuusatamiseks.
Rennisõit.
12. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Ross Powers, USA
Paralleelsuurslaalom.
22. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Philipp Schoch, Šveits
Kross.
16. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Uus ala olümpiamämgudel
Rennisõit.
13. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Kelly Clark, USA
Paralleelsuurslaalom.
23. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Isabelle Blanc, Prantsusmaa
Kross.
17. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Uus ala olümpiamämgudel


1399.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad - 1390. aastad - 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad
Aastad: 1394 1395 1396 1397 1398 - 1399 - 1400 1401 1402 1403 1404


1398.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad - 1390. aastad - 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad
Aastad: 1393 1394 1395 1396 1397 - 1398 - 1399 1400 1401 1402 1403


Lühirajauisutamine 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Lühirajauisutamine 2006. aasta taliolümpiamängudel toimus 12. - 25. veebruarini Torino Palavela hallis.
500 m.
25. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Marc Gagnon, Kanada
1000 m.
18. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Steven Bradbury, Austraalia
1500 m.
12. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Apolo Anton Ohno, USA
5000 m teatevõistlus.
25. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Kanada (Mathieu Turcotte, Francois-Louis Tremblay, Marc Gagnon, Jonathan Guilmette)
500 m.
14. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Yang Yang(A), Hiina
1000 m.
25. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Yang Yang(A), Hiina
1500 m.
18. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Ko Gi-hyun, Lõuna-Korea
3000 m teatevõistlus.
22. veebruar
Olümpiavõitja 2002: Lõuna-Korea (Choi Min-kyung, Joo Min-jin, Park Hye-won, Choi Eun-kyung)


Välgutamine (seksuoloogia).
Välgutamine on paljastatud kehaosade (eriti suguelundite, rindade või tuharate) või aluspesu ootamatu lühiajaline eksponeerimine teistele inimestele. Seda sõna kasutatakse eelkõige naiste kohta.
Välgutamine võib olla varjamatult tahtlik või siis justkui juhuslik, kogemata toimuv.
Välgutamist võidakse kasutada võrgutamiseks, ahvatlemiseks, provotseerimiseks või seksuaalse erutuse ja/või rahulduse saamiseks, samuti viha märgina või solvanguna või ka lihtsalt lõbu pärast. Kui seksuaalse rahulduse saamiseks eelistatakse välgutamist, võib olla tegemist parafiiliaga.
Välgutamine filmikunstis.
Üks tuntumaid välgutamise stseene on Sharon Stone'iga filmis "Basic Instinct". Catherine Tramell, keda Stone mängib, hoiab jalga üle põlve, kuid tõstab korraks jala teise kõrvale, nii et stseeni tegelased ja vaatajad näevad, et tal ei ole aluspükse jalas.


Ekshibitsionism.
Ekshibitsionism on inimesele omane psüühiline vajadus näidata ennast, oma keha või kehaosi teistele inimestele.
Laiemas mõttes on ekshibitsionism üldse psüühiline vajadus ennast eksponeerida; näiteks esineda, paljastada oma siseelu, näidata või esitada oma loomingut jmt.
Ekshibitsionismi kui inimesele omase loomuliku vajaduse rahuldamisele on suunatud paljud elukutsed ja tegevusalad (sport, poliitika, meedia, muusika, filmikunst jpt).
Ekshibitsionismi all seksuaalses mõttes võidakse mõista igasugust seksuaalse tagapõhjaga vajadust näidata oma suguelundeid, rindu, tuharaid, jalgu, aluspesu vms. Tänapäeva seksuoloogia peab seksuaalsuhtega kaasnevat ekshibitsionismi normaalse seksuaalsuse osaks.
Psüühikahäirena defineeritakse ekshibitsionismi Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis kui püsivat või korduvat kalduvust näidata oma suguelundeid avalikus kohas või võõrastele inimestele, enamasti vastassugupoolele ilma kavatsuseta võrgutada või saada lähemat kontakti. Tihti, kuid mitte vältimatult kaasneb enese demonstreerimisega seksuaalne erutus ja selle toiminguga samaaegselt masturbeeritakse. Ekshibitsionismi psüühikahäirena diagnoositakse enamasti meestel.
Freudistliku psühhoanalüüsi raames väidetakse, et kalduvus ekshibitsionismiks tekib siis, kui poisslaps enam rinnapiimast ei toitu ja kui ta oma ema kehast võõrutatakse, nt pannakse omaenda voodisse eraldi magama, ei lubata enam igal ajal kaissu pugeda. Laps arvab sellega seoses, et ta on kõrvale tõrjutud ning leiab põhjuse oma ema omadest erinevates genitaalides. Neid hakkab ta näitama protestiks, et ema — ja laiemas plaanis: naissugu üldse — neid ja teda taas aktsepteeriks.
Ekshibitsionismi seletamiseks on ka teisi teooriaid.
Ekshibitsionismi on käsitletud paraleelselt vuajerismiga kui skopofiilia ühte vormi.
Ekshibitsionism, millest saadakse seksuaalset naudingut, on seksuoloogiliselt üks parafiiliatest.


Lühirajauisutamine.
Lühirajauisutamine (inglise "short track") on talispordiala, kus võistluspaigaks on hokiväljak ja ringi pikkuseks tuleb 111,12 meetrit.
Lühirajauisutamine erineb kardinaalselt tavalisest kiiruisutamisest. Uisutajad kasutavad spetsiaalseid uiske, kindaid, kiivrit ning põlvekaitseid. Kaasvõistleja takistamine ja kehakontaktid on sõidu ajal küll reeglitega keelatud, kuid sellele vaatamata võib näha pidevat trügimist, nügimist ja vahele kiilumist. Kukkumine, protestid, vastuprotestid ja tulemuse tühistamised kuuluvad lahutamatu osana selle ala juurde.
Ala koordineerib Rahvusvaheline Uisuliit (ISU). Esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1976. aastal. 1988. aasta Calgary olümpiamängudel oli lühirajauisutamine kavas näidisalana. Neli aastat hiljem Albertville'is oli see juba täieõiguslik medaliala. Prantsuse Alpides võisteldi individuaalaselt meeste 1000 m ja naiste 500 m distantsil ning teatevõistluses oli vastavalt 5000 m ja 3000 m pikkune. 1994. aastal Lillehammeris lisandus võistluskavva meeste 500 m ja naiste 1000 m ning 2002. aasta talimängudel Salt Lake Citys uisutasid nii mehed kui naised ka 1500 m.


Riigivapi teenetemärk.
Riigivapi teenetemärk on Eesti Vabariigi teenetemärk, mis on asutatud 1936. aastal Eesti iseseisvuse väljakuulutamise päeva, 1918. aasta 24. veebruari mälestamiseks. Riigivapi teenetemärk antakse ainult Eesti kodanikule kõrgeima astme teenetemärgina riigile osutatud teenete eest.
Riigivapi teenetemärk ning Valgetähe teenetemärk asutati 7. oktoobril 1936. aastal dekreediga. Riigivapi teenetemärgi kavandi autoriks oli kunstnik Paul Luhtein.
Riiklike teenetemärkide asutamise ja erateenetemärkide muutmisega riiklikeks teenetemärkideks puhul tekkis küsimus, kuivõrd on see kooskõlas kehtiva põhiseadusega, mis keelas autähtede ja aumärkide andmise oma kodanikele, välja arvatud kaitseväelastele sõja ajal (§ 7). Kohtuminister Johan Müller väitis seaduse seletuskirjas, et 7. paragrahvi tuleb vaadelda seoses eelmise (6.) paragrahviga, mille järgi kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised ning seisusi ja seisuslikke tiitleid ei ole. Kuna aga asutatavate teenetemärkide omanikel, erinevalt endiste Vene aumärkide kavaleridest, ei ole seisuslikke eesõigusi, nagu ka mälestusmärkide, audiplomite ja tänukirjade omanikel, ei riiva nende asutamine kodanike ühetaolisuse põhimõtet.
Riigivapi teenetemärgi klassid.
Riigivapi teenetemärgil on kuus klassi: üks eriklass (Riigivapi teenetemärgi kett) ja viis põhiklassi.
Asutamisel oli Riigivapi teenetemärgil kaks eriklassi (Riigivapi teenetemärgi kett ja Riigivapi teenetemärgi erisuurpael), viis põhiklassi ja viis medalite klassi (kaelaskantav suur kuldmedal, rinnalkantav suur kuldmedal, rinnalkantav väike kuldmedal, rinnalkantav suur hõbemedal ja rinnalkantav väike hõbemedal).
Riigivapi teenetemärgi kett.
Riigivapi teenetemärgi kett on eesti ornamentkaunistustega 30 mm laiune kuldkett. Keti nelja kaunistuse südamikku on paigutatud vääriskivid. Keti küljes ripub suur riigivapp läbimõõduga 69 mm.
Teenetemärgi keti juurde kuulub kaheksaharuline 87 mm läbimõõduga kuldtäht, mille keskel on suur riigivapp läbimõõduga 42 mm.
Teenetemärgi keti juurde kuulub I klassi suurpael.
Riigivapi I klassi teenetemärk.
Riigivapi I klassi teenetemärk koosneb suurpaelast ja selle juurde kuuluvast hõbetähest. Suurpael on 105 mm laiune sinine muareelint, mille põiksõlme küljes ripub kullatud suur riigivapp läbimõõduga 58 mm.
Hõbetäht on 87 mm läbimõõduga kaheksaharuline täht, mille keskel on kullatud suur riigivapp läbimõõduga 38 mm.
Riigivapi II klassi teenetemärk.
Riigivapi II klassi teenetemärk koosneb 41 mm laiuse sinise muareelindi küljes rippuvast suurest riigivapist läbimõõduga 55 mm ja selle juurde kuuluvast samasugusest tähest nagu I klassi teenetemärgil.
Riigivapi III klassi teenetemärk.
Riigivapi III klassi teenetemärk on samasugune nagu II klassi teenetemärk, kuid puudub täht.
Riigivapi IV klassi teenetemärk.
Riigivapi IV klassi teenetemärk on 35 mm laiuse sinise muareelindi küljes rippuv suur riigivapp läbimõõduga 42 mm. Teenetemärgi lindile on paigutatud sinine rullmärk läbimõõduga 22 mm.
Riigivapi V klassi teenetemärk.
Riigivapi V klassi teenetemärk on samasugune nagu IV klassi teenetemärk, kuid lindil puudub rullmärk.


Michael Greis.
Michael Greis (sündinud 18. augustil 1976 Füssenis) on Saksamaa laskesuusataja. Kolmekordne olümpiavõitja (2006) ja kolmekordne maailmameister (2005, 2007 ja 2008).
Isiklikku.
Michael Greis on 177 cm pikk ja kaalub 72 kg.


Halvard Hanevold.
Halvard Hanevold (sündinud 3. detsembril 1969 Askimis) on Norra laskesuusataja. Kolmekordne olümpiavõitja (1998, 2002 ja 2010).


1397.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad - 1390. aastad - 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad
Aastad: 1392 1393 1394 1395 1396 - 1397 - 1398 1399 1400 1401 1402


1396.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad - 1390. aastad - 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad
Aastad: 1391 1392 1393 1394 1395 - 1396 - 1397 1398 1399 1400 1401


1395.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad - 1390. aastad - 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad
Aastad: 1390 1391 1392 1393 1394 - 1395 - 1396 1397 1398 1399 1400


1394.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad - 1390. aastad - 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad
Aastad: 1389 1390 1391 1392 1393 - 1394 - 1395 1396 1397 1398 1399


Ptolemaios XI.
Ptolemaios XI Alexandros II (suri 80 eKr) oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse valitseja lühikest aega enne oma surma. Ta oli Ptolemaios X poeg. Ema isik on kindlalt teadmata, võimalik, et selleks oli Berenike III.
Peale Ptolemaios IX surma sai võimule tema tütar ja Ptolemaios X naine Berenike III. Kuid Rooma valitseja Sulla tahtis Egiptusesse võimule Rooma-meelset valitsejat ning saatis nii tulevase Ptolemaios XI sinna, kaasas Ptolemaios IX "testament". Selle järgi pidid Berenike ja Ptolemaios hakkama valitsema koos, kusjuures nad pidid omavahel abielluma. See saigi teoks, kuid seejärel tappis Ptolemaios segastel asjaoludel oma oletatava ema ning vastse naise, kes oli egiptlaste hulgas väga populaarne. Nii lintšiti Ptolemaios peagi Aleksandria elanike poolt ning uueks valitsejaks sai Ptolemaios IX poeg Ptolemaios XII Auletes.


Georg Hettich.
Georg Hettich (sündis 12. oktoobril 1978 Furtwangenis) on Saksamaa kahevõistleja. Olümpiavõitja (2006).
Olümpiamängudel.
Salt Lake City 2002
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Val di Fiemme 2003
Oberstdorf 2005
Välislingid.
Hettich, Georg
Hettich, Georg


Ptolemaios XII.
Ptolemaios XII Neos Dionysos Theos Philopator Theos Philadelphos (Uus Dionysos, Jumal isaarmastaja, Jumal vennaarmastaja), tuntud ka hüüdnime Auletes (flöödimängija) all (117–51 eKr oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse kuningas 80–58 eKr ja 55–51 eKr. Ta oli Ptolemaios IX poeg ning Kleopatra VII, Ptolemaios XIII ja Ptolemaios XIV isa.
Ptolemaios XII valitses oma esimesel valitsusajal koos oma naise Kleopatra V ja tütre Kleopatra VI-ga ning ajas Rooma-meelset poliitikat. 59 eKr sai ta Rooma ametlikuks liitlaseks. Kuid järgmisel aastal kukutati ta tänu ebapopulaarsele ja saamatule katsele anda Küpros roomlastele. Ta põgenes riigist ning valitsejaks sai tema tütar Berenike IV. 55 eKr taastas ta tänu roomlaste toetusele oma võimu, kuid 51 eKr jäi ta raskelt haigeks ning suri. Ta määras oma pärijaks tütre Kleopatra VII, kelle trooniletõusu tagajateks määras ta testamendis roomlased.


Berenike III.
Berenike III, tuntud ka Berenike Kleopatra nime all, (120 eKr–80 eKr) oli Ptolemaioste dünastiast pärinev Egiptuse valitsev kuninganna 80 eKr. Ta oli Ptolemaios IX tütar, Ptolemaios X naine ja Ptolemaios XI võõrasema või bioloogiline ema. Võimalik, et ta oli 101 eKr–88 eKr Ptolemaios X kaasvalitseja.
Berenike sai Egiptuse ainuvalitsejaks, kuna Ptolemaios IX polnud ametlikku troonipärijat määranud. Ta oli rahva seas väga populaarne ning soovis riiki Roomast sõltumatumaks muuta. See roomlastele muidugi ei meeldinud ning nad sundisid Bereniket oma kasupoja või poja Ptolemaios XI-ga abielluma. Too tappis Berenike varsti peale pulmi, kuid langes ise vihase rahvahulga ohvrina.


Itaalia linnade loend.
"Siin on loetletud Itaalia linnu."
A.
Adria - Agrigento - Alassio - Albenga - Alberobello - Alghero - Alba - Alessandria - Ancona - Andora - Andria - Aosta - Aprilia - Arco - Arezzo - Arona - Ascoli Piceno - Assisi - Asti - Avigliana - Aquileia
B.
Bacoli - Bassano del Grappa - Baveno - Belgioioso - Benevento - Bergamo - Bari - Bologna - Bolzano - Borgosatollo - Brescia - Brindisi - Busto Arsizio - Bronte
C.
Cagliari - Campopasso - Capua - Carrara - Caserta - Casorezzo - Cassino - Castenedolo - Catania - Cavalese - Ceriale - Cerveteri - Cesana - Chiavari - Chieti - Chiusi - Como - Corniglia - Correggio - Costona - Cremona - Crespi d' Adda - Cuggion - Cuneo
F.
Ferrara - Fermo - Finale Ligure - Firenze - Foggia - Foligno - Forlì - Forte dei Marmi - Frosinone
G.
Genova - Gorizia - Gubbio
L.
L'Aquila - Larino - Laspezia - Latina - Lecce - Lecco - Lissone -Livorno - Lucca - Lusia
M.
Macerata - Manarola - Mantova - Mantua - Massa - Matera - Mediolanum - Messina - Milano - Modena - Monza - Montagnana- Montefalco - Monterosso al Mare
N.
Napoli - Narni - Norcia - Novara - Novi-Ligure - Numana - Nuoro
O.
Olbia - Oristano - Orvieto - Ostia - Ozieri
P.
Padova - Palermo - Palmi - Parma - Pavia - Perugia - Pesaro - Pescara - Piacenza - Piazza Armerina - Pienza - Pietrasanta - Pisa - Pistoia - Pompei - Ponte Buggianese - Portofino - Potenza - Prato
R.
Ragusa - Rapallo - Ravenna - Reggio Emilia - Rieti - Rimini - Rooma - Rovigo
S.
Saluzzo - San Demetrio Corone - San Gimignano - San Remo - San Vincenzo - Sassari - Savona - Scanno - Sestri Levante - Seregno - Siena - Sirmione - Sirolo - Spoleto - Susa - Sorrento - Siracusa - Stresa
T.
Taormina - Taranto - Tarquinia - Tarvisio - Tempio Pausania - Teramo- Termoli - Terni - Tivoli - Todi - Torino - Torre Annunziata - Torriglia - Tradante - Trent - Trento - Treviso - Trieste
V.
Varallo - Varese - Venezia - Ventimiglia - Vercelli - Verona - Vernazza - Viareggio - Vicenza - Vigevano - Vimercate - Vipiteno - Viterbo
Itaalia linnade loend


Prantsusmaa linnade loend.
"Siin on loetletud Prantsusmaa linnu.
A.
Abbeville - Aix-en-Provence - Ajaccio - Albertville - Albi - Alençon - Amiens - Angers - Angoulême - Annecy - Antibes - Argenteuil - Arles - Arras - Auch - Aurillac - Auxerre - Avignon
B.
Bastia - Bayonne - Besançon - Bordeaux - Boulogne-Billancourt - Bourges - Brest
C.
Caen - Calais - Cannes - Carcassonne - Chartres - Chamonix - Cherbourg
F.
Foix - Fontainebleau - Fréjus
L.
La Rochelle - Le Havre - Lens - Lille - Limoges - Lorient - Lyon - Le Mans
M.
Marseille - Metz - Montpellier - Mulhouse - Millau - Moulins - Montauban
N.
Nancy - Nantes - Nice - Nimes
P.
Pariis - Pau - Perpignan - Poitiers
R.
Reims - Rennes - Rouen - Rochefort
S.
Saint-Étienne - Saint-Tropez - Strasbourg
T.
Toulon - Toulouse - Tours - Troyes
V.
Verdun - Versailles - Vichy - Villeneuve d'Ascq
Prantsusmaa linnade loend


Aul.
Aul ("Clangula hyemalis") on partlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Taksonoomia ja süstemaatika.
Aul on auli perekonna ainus liik.
Liigi esmakirjeldaja oli Karl von Linné (1758).
Levik.
Aul pesitseb tundravöötmes, Põhja-Jäämere ning suurte järvede kaldal Põhja-Euroopas, Põhja-Aasias, Alaskal ja Kanadas.
Talvituma lendab lõuna poole – Põhja-Ameerika ida- ja läänerannikule, Suure järvistu äärde ning Euroopa ja Aasia rannaaladele. Tähtsaim talvitusala on Läänemere rannik (umbes 4,5 miljonit lindu), Euroopas on neid palju talvitumas ka Briti saartel.
Talvitumise ajal moodustavad aulid suuri parvi.
Eestis on aul Lääne-Eesti rannikul ja saartel talvituv lind.
Arvukus.
Aulide talvist arvukust Eestis hinnatakse 100 000–500 000 isendile.
Auli arvukus on vähenenud seoses naftareostusega. 2006. aasta jaanuaris toimunud Lääne-Eesti naftareostuse ohvriks langesid põhiliselt aulid.
Ränne.
Eestis langeb aulide kevadränne põhiliselt maikuu keskele.
Välimus.
Aul on väiksemat sorti sukelpart.
Sulestiku värvus sõltub linnu soost (sooline dimorfism) ja aastaajast. Täiskasvanud auli kõhualune on valge. Emane lind on pruunika sulestikuga. Talvel on emaslinnu pea ja kael valged, peas on tume kroon; suvel on pea tume. Isasel on talvel musta-valgekirju sulestik pikkade kitsaste sabasulgedega. Pea on enamasti valge, põsel on tume laik, rind on tume, keha suuremalt jaolt valge. Suvel on isaslinnu pea, kael ja selg tumedad ning põsel on valge laik.
Isaslinnul on pikk terav saba, emaslinnul suhteliselt lühike terav saba.
Nokk on suhteliselt lühike. Isaslinnu nokk on tume, otsast heledam.
Aul on 38–60 cm pikk ja kaalub 500...1100 g (tavaliselt 600...700 g). Tiibade siruulatus on 75 cm. Isaslinnud on suuremad.
Toitumine.
Toitumiseks aulid sukelduvad ja ujuvad vee all. Tavaliselt toituvad nad pinna lähedal, kuid võivad sukelduda kuni 60 m sügavusele.
Nad söövad peamiselt limuseid, vähilaadseid ja mõningaid väikesi kalu.
Häälitsus.
Isaslinnud on häälekad. Nende kutsehüüd meenutab joodeldamist ning kostab nagu "au, au, aul, au".
Pesitsemine.
Aul ehitab pesa kaldale varjatud kohta. Pesamaterjalina kasutab ta taimset materjali, vooderdusena udusulgi.
Kurnas on 5...12 (tavaliselt 6...10) muna. Munad on rohekad või kreemikad. Muna mõõtmed on 54×38 mm, mass umbes 43 g.
Haub ainult emaslind. Haudeaeg on 23–24, teistel andmetel 24...29 päeva.
Pojad on pärast koorumist kohe suutelised ise liikuma ja toituma.
Elupaik.
Aulid elavad veekogude kaldal. Lõuna pool eelistavad nad mägijärvi ja -jõgesid.
Ohustatus ja looduskaitse.
Mõnes riigis, näiteks Bulgaarias, on aul looduskaitse all.


Adramaa.
Adramaa oli 12.–13. sajandi mõistes talu, mille põldu hariti ühe adrarakendiga. Olemas oli ka nõndanimetatud suuradramaid, mille põldu hariti mitme hobu- või härjarakendiga.
Pinnamõõtühikuks hakkas adramaa kujunema 13. sajandi teisel poolel, kui adramaa suurust hinnati külvatud vilja pinna järgi ja revisionide märkmetesse ilmusid adramaade (põllumaa) kohta murdosad. 15. sajandist ilmus kirjetesse ka ruutmõõdus adramaa (ruutadramaa).
Liivimaal esmakorselt 1586. ja Eestimaal 1582. aastal toimunud adramaade revisjoni ehk adramaarevisjoni alusel kehtestati taludele maksud.
Talu kohta kirjapandud adramaa (põllumaa) suurusest sõltus, kui palju küla ühismaast (heinamaa, karjamaa jms) sai talu lisaks maksustatavale taluosale maksuvabalt kasutada.
1688. aastal loeti Liivimaal revisjoniadramaa mõõtühikuks sellist hulka põllumaad, mis andis 60 spetsiaaltaalrit puhastulu. Sellisele talule kehtestatud koormised (maksud) ei tohtinud ületada 60 spetsiaaltaalri piiri.
1804. aastast lisandus talule heinamaade arvelevõtmise eest kuni 20 taalrit maksukohustust
17.–18. sajandil püüdis vene riigivõim maksuühikuks kehtestada "normeeritud adramaad", mille kasutuselevõtmine tõi kaasa revisjoniadramaa eristamise taluadramaast, kus adramaa suurus endiselt sõltus külvipinnast. Taluadramaa jäi endiselt mõisakoormiste arvestamise aluseks.
Eestimaal loeti aastani 1712 ühe adramaaga taluks sellist majapidamist, millel jagus tööjõudu, vahendeid ja maad kuue rakendipäeva (teopäeva) tegemiseks nädalas.
18. sajandil arvestati Eesti- ja Saaremaal talude revisjoniadramaid töö- või rakendipäevadesse arvestatud inimtööjõu järgi. 1712. aastal vastas revisjoniadramaa Eestimaa kubermangus 12 inimtööpäevale nädalas talu kohta, 1726. aastal nelja tööjõulise mehe tööle, 1732 aastal aga juba viie tööjõulise mehe tööle talus.
Alates 1872. aastast tähendas adramaa maakasutust, millelt tuli aastas maksta 300 rubla renti. 1901. aastal asendati ka Liivimaal adramaa taalriarvestus puhaskasurublaarvestusega.


Pärnu Hansagümnaasium.
Pärnu Hansagümnaasium on puhtalt gümnaasiumiklassidega (alates 2012.aastast) õppeasutus Pärnus.
Koolihoone ja asukoht.
Pärnu Hansagümnaasium asub Eesti Vabariigis, Pärnu südalinnas aadressil Kooli 13. Pärnu Hansagümnaasiumi koolihoone on üks kaunimaid ja omanäolisemaid Eestis ning koolihoone on kultuuriväärtusena muinsuskaitse all. Koolimaja ehitamist alustati 1938. aastal, lõplikult valmis see vahetult enne sõda, 1941. aasta juunikuus. Aastatel 2008-2010 viidi koolimajas läbi põhjalik kapitaalremont. Interjöörid kujundas projekti autor arhitekt Olev Siinmaa ise, valmistades kavandid sisseehitatud mööblile, trepi käsipuu sepisvõrele ja mõnedele kipsdetailidele. Koolimaja eksterjööris ning interjööris on mitmeid skulptor Juhan Raudsepa valmistatud skulptuurikaunistusi ja reljeefe, mis on säilinud tänaseni.
Aadressil Väike-Kuke 8c (koolimaja kõrval) asub Hansagümnaasiumi kergejõustikuhall.
Õpilased.
Pärnu Hansagümnaasiumis õpib 2011. aasta seisuga 357 õpilast. Pärnu Hansagümnaasiumis õpivad nii linna põhikoolide lõpetajad kui ka maakonna noored (48% kooli õpilaskonnast 2011. aastal elukohaga väljaspool Pärnu linna). Koolis tegutseb väga aktiivne õpilasesindus, kuhu kuuluvad kõikide klasside klassivanemad ning aktiivsed õpilased. Õpilasesinduse liikmed räägivad kaasa koolielu korraldamises, osalevad kooli hoolekogu ja juhtkonna töös, uue arengukava töörühmas ning kooli sisseastumiskomisjonides. Õpilasesinduse õiguseks on vahendada õpilaste arvamusi ja probleeme, teha ettepanekuid õppetöö korralduse parendamiseks ning korraldada üritusi. Õpilasesinduse president on Dan Grišin.
Õpetajad.
Pärnu Hansagümnaasiumis töötab 60 töötajat, kellest 37 on õpetajad. Enamik õpetajatest on vanempedagoogi kvalifikatsiooniga, koolis töötab kaks õpetaja-metoodikut. Hansagümnaasium teeb koostööd mitmete kõrgkoolidega, seega on õppesuundade valikainete õpetajateks ka kõrgkoolide õppejõud (näiteks Andry Kikkull Tallinna Ülikoolist, Andres Arrak Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainorist, Kalmer Krimses Sisekaitseakadeemiast jne). Viimastel aastatel koolis tööle asunud noored õpetajad on kõik Hansagümnaasiumi vilistlased.
Koolileht.
Hansagümnaasiumis tegutseb koolileht Tapeet, mille toimetuses on peamiselt 10., 11. ja 12. klassi meediaklasside õpilased. Leht on võitnud koolimeedia konkurssidel mitmeid auhindu.
Direktorid.
2011. aasta seisuga on Pärnu Hansagümnaasiumi direktoriks Silja Kikerpill. 27. jaanuaril 2012 pälvis Kikerpill haridusportaali aasta haridusjuhi tiitli.
Traditsioonid.
Pikaajalised koostööprojektid on Vaasa Variska kooliga ja Saksamaal Hamelnis asuva Schiller-Gymnasiumiga. Comenius-projektide kaudu on tugevad kontaktid Norra ja Türgi õpetajate ja õpilastega.
Õppesuunad.
Loodussuunal on suurendatud matemaatika, keemia, bioloogia, geograafia ja inglise keele tundide arvu. Valikainena õpetatakse keskkonnakaitset ja keskkonnakeemiat. Toimuvad praktikumid ja looduslaagrid.
Õppesuunal on suurendatud matemaatika tundide arvu, lisaks toimuvad füüsika ja keema praktikumid, 10.klassis on tunniplaanis tehniline joonestamine, 11.klassis arvutigraafika. Kümme aastat tagasi alustati süvaõppena infotehnoloogia õpetamist, mida on kokku üheksa kursust gümnaasiumi jooksul. Hansagümnaasiumis töötab kolm arvutiõpetajat ja selle tarbeks on sisustatud kooli peahoones kaks kaasaegset arvutiklassi. Õpilased võivad sooritada AO eksamid ja saada vastavad tunnistused, mis kehtivad üle Euroopa. Seega on neil võimalus gümnaasiumi lõpetamisel õppida edasi seda eriala või saavad eelise töötada kohtadel, kus on vajalik vastava tunnistuse olemasolu.
Koostöös Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainoriga pakub Pärnu Hansagümnaasium ettevõtluse eriala 2009. aasta sügisest. Õppesuuna lisaaineteks on majanduse ja turunduse alused, mainekujundus, ettevõtluse alused, klienditeenindus, projektijuhtimine, äriplaani koostamine, inglise ärikeel.
2011. aasta sügisest pakub Pärnu Hansagümnaasium oma gümnasistidele võimalust osaleda Sisekaitseakadeemia poolt pakutavas sisekaitselise eelkutseõppe programmis. Gümnaasiumi valikainena käivitatud projekti raames on noortel võimalik omandada nii väärtuslikke teadmisi kui rohkelt põnevust pakkuvaid praktilisi kogemusi. See on Sisekaitseakadeemias õpetatavate erialade eelõpe, mis viiakse läbi valikainena. Tundide eesmärk on anda õpilastele teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud avaliku korra kaitsmisel, riigipiiri valvamisel, tuletõrje- ja päästetegevusel ning maksuametniku, tolli- ja vanglatöös. Eduka soorituse korral väljastab Sisekaitseakadeemia rektor vastava tunnistuse õppe läbimise kohta.
Humanitaarõppesuunal meediaklassis on õpilasi õpetatud kaheksa aastat. Suurendatud on emakeele, inglise keele ja ajaloo tundide arvu. Lisaks õpivad gümnasistid c-võõrkeelena saksa keelt, valikainetena meediat, usundiõpetust ja filosoofiat. Meediaõpetust õpitakse viis kursust. Antakse välja oma kooli häälekandjat "Tapeet", mis viimastel aastatel on ülevabariigiilistel kooliajalehtede konkurssidel saavutanud väga häid tulemusi. Samuti osalevad õpilased üleriigilistel meediaüritustel ja kooliajalehtede kokkutulekutel. Neli aastat järjest on korraldatud projektiüritusena ülelinnalisi meediapäevi.
Lisaks inglise-, vene- ja saksa keelele õpetatakse ka hispaania ja ladina keelt. Soovi korral pakutakse valikainetena veel usundiõpetust, infotehnoloogiat ja filosoofiat.
Kooli sümboolika.
Kooli sümboliteks on lipp, tekkel ja laul.


Šelfimeri.
Šelfimeri ehk epikontinentaalne meri on meri, mille põhjaks on mandrilava ehk šelf.
Šelfimeredeks on näiteks Läänemeri, Pärsia laht, Põhjameri, Arafura meri jne.
Šelfimerede sügavus ei ületa reeglina 300 m.


Gifu prefektuur.
Gifu prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas, sisemaal. Piirneb põhjas Toyama, idas Nagano, lõunas Aichi ning läänes Mie, Shiga, Fukui ja Ishikawa prefektuuriga. Suurem osa rahvastikust elab prefektuuri lõunaosas.
Reljeef.
Prefektuuri on mägine, lääneosas asub Ryōhaku mäestik, idaosas Hida ahelik.
Suuremad jõed on Hida, Kiso, Ibi ja Nagara jõgi.
Sümbolid.
Gifu prefektuuri tunnuslind on lumepüü ("Lagopus mutus"), tunnuspuu on ida-jugapuu ("Taxus cuspidata") ja tunnuslill hundihammas ("Astragalus sinicus").
Haldusjaotus.
Gifu prefektuur on jaotatud 42 omavalitsuseks, millest 21 on suurlinnad (市 "shi").


Ishikawa prefektuur.
Ishikawa prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas Jaapani mere kaldal. Piirneb läänes Toyama ja Gifu ning lõunas Fukui prefektuuriga.
Sümbolid.
Ishikawa prefektuuri tunnuslind on kaljukotkas ("Aquila chrysaetos"), tunnuspuu on hiibapuu ("Thujopsis dolabrata") ja tunnuslill kamtšatka püvilill ("Fritillaria camtschatcensis").
Haldusjaotus.
Ishikawa prefektuur on jaotatud 19 omavalitsuseks, millest 10 on suurlinnad (市 "shi").


Eveli Saue.
Eveli Saue (sündis 13. veebruaril 1984 Kärdlas) on Eesti laskesuusataja. 9. mail 2012 teatas ta, et lõpetab tippsportlase karjääri.
Torino olümpiamängude avatseremoonial usaldati Evelile Eesti lipu kandmine.
Ta töötab Webmedia Groupis analüütikuna. 9. mail 2012 teatas ta tippsportlase karjääri lõpetamisest.
Juunioride maailmameistrivõistlustel.
2005
2003
Maailmameistrivõistlustel.
2007 Anterselvas
2008 Östersundis
2009 Pyeongchangis
Isiklikku.
Eveli Saue on 163 cm pikk ja kaalub 54 kg. Esindab spordiklubi Biathlon. Tema treenerid on Tõnu Pääsuke (klubitreener) ja Asko Nuutinen (lasketreener).
Eveli Saue õpib Tartu Ülikoolis informaatikat.
Eveli elukaaslane on laskesuusataja Priit Viks.


Tiiu Nurmberg.
Tiiu Nurmberg (sündis 5. jaanuaril 1982 Pointe Claire'is, Québeci provintsis Kanadas) on endine Eesti mäesuusataja.
Ta sündis Pointe Claire'is, Québeci provintsis, kuid 9-aastaselt kolis ta Ontario provintsi. Aastal 2003 lõpetas ta Ontarios keskkooli. Mäesuusatamisega hakkas ta tegelema 12-aastaselt. 16-aastaselt kuulus ta Kanada juunioride koondisesse. Eestit hakkas esindama aastast 2002.
14. apillil 2010 lõpetas ta karjääri.
Saavutused.
2005. aastal Santa Caterinas toimunud MM-il sai ülisuurslaalomis 38. koha ja suurslaalomis 52. koha. Osales Torino olümpiamängudel.
2006. aasta olümpiamängudel sai ta ülisuurslaalom 34. koha.
Vancouveri olümpiamängudel sai ta slaalomis 42. koha.
Isiklikku.
Tiiu Nurmberg on 160 cm pikk ja kaalub 60 kg. Klubi: Snow Valley, Barrie, Ontario, Kanada. Treener on Kenneth Ellis. Tema tädi Reet Ann Nurmberg oli sporditeadlane ja -ajaloolane.


Hillar Zahkna.
Hillar Zahkna (sündinud 1. veebruaril 1968 Vastseliinas) on Eesti laskesuusataja ja treener.
Zahkna võitis 1992. aasta laskesuusatamise maailmameistrivõistlustel teatesõidus pronksmedali.
2001–2010 oli Zahkna Eesti laskesuusakoondise peatreener.
Hillar Zahkna poeg Rene Zahkna on noor lootustandev laskesuusataja.


Chad Hedrick.
Chad Hedrick (sündis 17. aprillil 1977) on USA kiiruisutaja, olümpiavõitja.
Oms sportlaskarjääri alguses oli Hedrick edukas rulluisutaja, tulles selles 50 korda maailmameistriks. Pärast seda, kui ta vaatas telerist oma kaasmaalase Derek Parra, kes samuti oli kunagi rulluisutaja, medalivõitu 2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys, otsustas temagi rulluisutamise asemel hakata tegelema kiiruisutamisega.
Juba 2004 tuli Hedrick maailmameistriks 5 kilomeetris ja võitis pronksi 10 kilomeetris ning tuli maailmameistriks viie distantsi kokkuvõttes oma kaasmaalase Shani Davise ees.
2005 kaitses ta maailmameistritiitlit 5 kilomeetris ja MM-pronksi 10 kilomeetris. Distantside kokkuvõttes jäi ta Davise järel ja hollandlase Sven Krameri ees hõbemedalile.
Torino olümpiamängud.
2006. aasta taliolümpiamängudele Torinosse läks Hedrick ambitsioonika plaaniga korrata Eric Heideni saavutust, kes oli 1980. aasta taliolümpiamängudel võitnud kõik 5 kuldmedalit. Heiden abistas teda selles, olles meeskonna arst. Distantse oli 6, kuid lühimal distantsil, 500 meetris ei pääsenud Hedrick USA koondisse. Hedrick oli enne olümpist püstitanud 6 maailmarekordit distantsidel 1500–10 000 meetrit, samuti mitmevõistluses. Olümpiale läks ta maailmarekordiomanikuna 1500 meetris, 10 kilomeetris ja mitmevõistluses.
11. veebruaril 2006 toimus esimene distants, 5 kilomeetrit. Hedrick sõitis koos Bob de Jongiga Hollandist vahetult pärast Kramerit ja vahetult enne Davist. Hedrick läks kiiresti juhtima ja saavutas suure edu. Viimasel ringil ta väsis ja olümpiarekordist jäi puudu 0,02 sekundit, aga olümpiakulla võitis ta Krameri ees kindlalt. Pronksmedal läks Enrico Fabrisele Itaaliast, kes viimastel ringidel kõige kiirem oli.
15. ja 16. veebruaril toimus meeskonnasõit. Davis keeldus selles osalemast, keskendudes individuaaldistantsidele. Niimoodi nõrgenenud USA koondis kaotas veerandfinaalis Itaaliale, kuigi ületas enne sõitu kehtinud olümpiarekordi. Pettunud Hedrick loobus 5. koha sõidust ja USA kaotas selles Venemaale.
18. veebruaril toimus 1000 m sõit, kus USA saavutas kaksikvõidu, kuid võitis Davis 500 m olümpiavõitja Joey Cheeki ees. Hedrick sõitis 4. paaris ja pärast 18 paari sõitmist oli veel kindel liider (kokku oli paare 21), aga lõpuks tuli leppida 6. kohaga.
21. veebruaril toimus 1500 m sõit. Hedrick oli eelviimases paaris, kuid ei suutnud lüüa Fabrise aega. Fabris tuligi olümpiavõitjaks viimases paaris sõitnud Davise ja Hedricki ees.
24. veebruaril toimus 10 km sõit. Hedrick sõitis viimases paaris koos hollandlase Carl Verheijeniga. Nad said vastavalt hõbe- ja pronksmedali, kaotades Bob de Jongile Hollandist. Kõigest hoolimata sai Hedrickist läbi aegade kolmas ameeriklane, kes võitnud ühtedelt taliolümpiamängudelt kolm medalit.
Vancouveri olümpiamängud.
2010. aasta taliolümpiamängudele Vancouveris pääses Hedrick neljal distantsil: kolmel keskmisel individuaaldistantsil ja meeskonnasõidus.
13. veebruaril toimus 5 km distants, kus Hedrick sõitis tiitlikaitsjana viimases paaris. Ta jäi alles 11. kohale, olles küll ameeriklastest parim.
17. veebruaril sõideti 1000 m. Hedrick sõitis 16. paaris koos Lõuna-Korea sportlase Mo Tae-Bumiga ja nad lõpetasid liidritena. Viimases paaris sõitnud Davis võitis kulla, järgnesid Mo ja Hedrick.
20. veebruaril sõideti 1500 m. Hedrick sõitis eelviimases, 18. paaris ja saavutas 6. koha. Davis võitis hõbemedali.
26. ja 27. veebruaril toimus meeskonnasõit, kus USA oli asetatud neljandana. Veerandfinaalis alistas USA Jaapani ja läks poolfinaalis kokku esimesena asetatud Hollandiga, kes oli saanud veerandfinaalis sajandiksekundi pealt sama aja. Kuid poolfinaalis oli USA 0,4 sekundit kiirem ja pääses finaali Kanada vastu. Finaalis oli Kanada 0,21 sekundit nobedam.
Isiklikud rekordid.
Neist 3, 5 ja 10 km isiklik rekord on 20. juuli 2011 seisuga ühtlasi USA rekord.
Isiklikku.
Chad Hedrick on 180 cm pikk ja kaalub 77 kg.
7. juunil 2008 abiellus ta Houstonis Lynsey Elizabeth Adamsiga. Nende esimene laps, tütar Hadley Hedrick, sündis 18. märtsil 2009.
Välislingid.
Hedrick, Chad
Hedrick, Chad


1393.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad - 1390. aastad - 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad
Aastad: 1388 1389 1390 1391 1392 - 1393 - 1394 1395 1396 1397 1398


1392.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad - 1390. aastad - 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad
Aastad: 1387 1388 1389 1390 1391 - 1392 - 1393 1394 1395 1396 1397


Omar Bongo.
thumb
El Hadj Omar Bongo Ondimba (varem tuntud Albert-Bernard Bongo nime all; 30. detsember 1935 Lewai (praegune Bongoville), Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrika – 8. juuni 2009 Barcelona Hispaania) oli Gaboni poliitik, Gaboni president 1967. aastast kuni surmani.
Bongo oli üks tänase maailma pikaajalisimaid riigijuhte, kuni 1990. aastateni juhtis ta üheparteilist (sotsialistlikku) riiki, mis ei takistanud tal aga 1973 islamiusku üle minemast. Sellest ajast pärineb ka tema eesnimi Omar. Perekonnanime Ondimba lisas ta 2003. aastal, et rahvuslikumana mõjuda. Osava poliitikuna suutis ta oma võimu säilitada ka vähemalt vormiliselt demokraatlikus Gabonis. Teda peeti ka üheks maailma rikkamaks riigipeaks, rikkuse saavutas ta peamiselt korruptsiooni teel.


Tāufa'āhau Tupou IV.
Tāufa'āhau Tupou IV (4. juulil 1918 – 10. september 2006) oli Tonga kuningas aastatel 1965–2006. Ta säilitas oma riigis traditsioonilise valitsuskorralduse, sisuliselt absolutismi. Kuningas oli sügavalt usklik (kristlane) ega olnud huvitatud senise valitsuskorralduse muutmisest.
Tema valitsemisajal, 5. juunil 1970, lõppes Briti protektoraat ja Tonga sai sõltumatuks kuningriigiks Rahvaste Ühenduse koosseisus.
Kuningas suri 10. septembril 2006 kohaliku aja järgi 23.34 Uus-Meremaal Aucklandi haiglas, kus ta viibis ravil alates sama aasta aprillist.
Välislink.
Tupou IV, Taufa'ahau


Felix Gottwald.
Felix Gottwald (sündis 13. jaanuaril 1976 Zell am Sees) on endine Austria kahevõistleja. Kahekordne olümpiavõitja (2006) ja maailmameister (2003).
Maailmakarika etappide võidud.
Felix Gottwald osales karjääri jooksul kokku 171 maailmakarikavõistluste etapil, millest poodiumile jõudis 55 korda ja neist 20 korral kõige kõrgemale astmele.
Välislingid.
Gottwald, Felix
Gottwald, Felix


Magnus Moan.
Magnus Hovdal Moan (sündis 26. augustil 1983 Lillehammeris) on Norra kahevõistleja. Maailmameister (2005)
Maailmakarika etappide võidud.
Magnus-H. Moan on seni (seisuga 6. aprill 2008) osalenud 89 maailmakarikavõistluste etapil, millest poodiumile jõudnud 18 korda ja neist 7 korral kõige kõrgemale astmele.


Jennifer Heil.
Jennifer Heil (sündinud 11. aprillil 1983 Albertas Spruce Grove'is) on Kanada vigursuusataja, olümpiavõitja.
Olümpiadebüüdi tegi Heil 2002 USA-s Salt Lake Citys. Ta lõpetas küngaslaskumise 4. kohaga, kaotades olümpiamedali sajandiku punktiga.
2003. aasta hooaeg jäi tal vigastuse tõttu vahele, kuid kolmel järgmisel aastal võitis ta küngaslaskumises maailma karika. 2005 tuli ta Soomes Kuusamos maailmameistriks paarisküngaslaskumises, mis ei kuulu olümpiamängude kavva.
2006. aasta taliolümpiamängudel Itaalias Torinos võitis Heil Kanada esimese olümpiakulla esimesel täispikal võistluspäeval.
2007 tuli ta Itaalias Madonna di Campiglios peetud maailmameistrivõistlustel küngaslaskumises oma kaasmaalase Kristi Richardsi järel teiseks ja paarisküngaslaskumises maailmameistriks. 2009 saavutas ta Jaapanis Inawashiros küngaslaskumises Aiko Uemura järel hõbemedali. Vahepealse, 2008. aasta hooaja jättis ta põlvevigastuse tõttu vahele.
Jennifer Heil valmistus 2010. aasta taliolümpiamängudeks laiaulatusliku eksperimentaalse treeningprogrammi alusel. Ta töötas iga päev koos Kanada juhtivate spordipsühholoogide, jõutreeneri ja spordiarstiga. Lisaks elas ta koos oma isikliku treeneri Dominick Gauthier'ga. See progrmm, mille nimi oli B2ten, hõlmas 20 sportlast 13 spordialalt.
Enne kodumaal Vancouveris toimunud olümpiat oli Heil võitnud 4 viimast MK-etappi, kus ta osalenud oli, ja tõusnud tiitlikaitsjana peafavoriidiks. Kuna küngaslaskumine toimus olümpiamängude esimesel võistluspäeval, oli tal edu korral võimalik tulla esimeseks kanadalaseks, kes kodus peetud olümpiamängudel kulla võitnud (1976. aasta suveolümpiamängudel jäi Kanada kuldmedalita). Ühtlasi oli tal võimalik tulla esimeseks vigursuusatajaks, kes olümpiavõitu kaitsnud. Heili sõitu vaatas televisiooni vahendusel 8 miljonit kanadalast.
Kvalifikatsiooni lõpetas ta USA sportlase Hannah Kearney järel teisena (Richards oli 4. ja Uemura 5.) Finaalis sõideti kvalifikatsiooni tulemuste pööratud paremusjärjestuse põhjal, Heil eelviimasena. Ta tõusis liidriks ja rõõmustas juba tiitli kaitsmise üle, kuid Kearney suutis veelgi parema tulemuse välja sõita ja ise võita. Uemura tõusis 4. kohale, Richards katkestas.
Isiklikku.
Jennifer Heil on 165 cm pikk ja kaalub 55 kg.
Ta õpib McGilli ülikooli haldusjuhtimisteaduskonnas ja loodab pärast õpingute lõpetamist asuda tööle juveelide kujundamise alal.
Ta tegutseb ka heategevuse alal. Pärast Vancouveri olümpiat annetas ta 25 000 dollarit rahvusvahelisele organisatsioonile Because I am a Girl, mis aitab tüdrukuid vaesusest välja ja suurendab tüdrukute õigusi.
Välislingid.
Heil, Jennifer
Heil, Jennifer


Kari Traa.
Kari Traa (sündis 28. jaanuaril 1974) on Norra vigursuusataja, olümpiavõitja (2002) ja neljakordne maailmameister küngaslaskumises.
Olümpiamängudel.
Albertville 1992
Nagano 1998
Salt Lake Sity 2002
Torino 2006
Välislingid.
Traa, Kari
Traa, Kari


Humanoid.
Humanoid kõige laiemas mõttes on välimuselt inimesesarnane, kuid inimesest erinev elusolend või robot. Enamasti mõeldakse humanoidi all maavälise päritoluga inimesesarnast mõistusega olendit.


1391.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad - 1390. aastad - 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad
Aastad: 1386 1387 1388 1389 1390 - 1391 - 1392 1393 1394 1395 1396


1390.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad 1370. aastad 1380. aastad - 1390. aastad - 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad 1430. aastad 1440. aastad
Aastad: 1385 1386 1387 1388 1389 - 1390 - 1391 1392 1393 1394 1395


Jevgenija Medvedeva-Arbuzova.
Jevgenija Vladimirovna Medvedeva-Arbuzova (eestikeelne lihtsustatud eesnimekuju "Jevgenia"; vene keeles Евгения Владимировна Медведева-Арбузова; ametlik perekonnanimi Medvedeva, sünninimi Arbuzova; sündis 4. juulil 1976 Karjalas Kontupohjas) on Venemaa suusataja. Mitmel pool väljaspool Venemaad on käibele läinud ekslik nimekuju Abruzova, mida kasutati ka Torino olümpiamängude suusavahetusega sõidu stardiprotokollis.
Ta elab Peterburis ja treenib armee spordiklubis oma abikaasa Aleksei Medvedevi käe all.
Rahvusvahelistel võistlustel hakkas ta osalema 1996. Sel aastal osales ta näiteks Jaapanis Asiagos juunioride maailmameistrivõistlustel ja sai 15 km vabastiilis 16. koha. Selle distantsi võitis Julia Tšepalova Kristina Šmiguni ees, Katrin Šmigun oli 14.
Esimest korda osales ta MK-etapil Kavgolovos 5. jaanuaril 1997 15 km vabastiilis ja tuli 42. kohale.
Esimest korda osales ta välismaal MK-etapil 29. novembril 2000 Norras Beitostölenis, kus tuli 5 km vabatehnikas 17.–18. kohale (näiteks Kristina Šmigun oli 3. ja Tšepalova 4.). See oli ka esimene kord, mil ta MK-punktidele jõudis. 4. märtsil 2001 tuli ta Kavgolovos 15 km vabastiilis ka puhtalt 17. kohale.
Samal hooajal osales ta Poolas Zakopanes taliuniversiaadil kolmel distantsil. 9. veebruaril tuli ta 5 km klassikalises tehnikas 18. kohale, järgmisel päeval 5 km vabastiilis 6. kohale, olles siiski paremuselt 5. Venemaa suusataja, ja 15. veebruaril 15 km vabastiilis 3. kohale (Venemaa sai viisikvõidu).
12. jaanuaril 2002 saavutas ta Tšehhimaal Nove Mestos oma karjääri senise parima, 6. koha MK-etapil 5 km vabastiilis (Tšepalova võitis). Järgmisel päeval võitis ta oma elu esimese MK-etapi, 4×1,5 km paarissprindi vabastiilis koos Tšepalovaga.
Esimest korda pääses ta Venemaa koondises suurvõistlusele 2003. aasta MM-ile Itaaliasse Val di Fiemmesse. Ta osales seal kahel distantsil. 22. veebruaril 2003 tuli ta 5+5 km suusavahetusega sõidus 22. kohale (maailmameistriks tuli Kristina Šmigun). 28. veebruaril sõitis ta 30 km vabastiilis ja tuli 27. kohale (Venemaa sai kaksikvõidu ja Šmigun oli kolmas).
2005. aasta MM-il Saksamaal Oberstdorfis osales ta samuti kahel distantsil. 17. veebruaril 2005 tuli ta 10 km vabastiilis 10. kohale (Šmigun oli 4.), olles venelastest nõrgim. Ometi arvati ta teatenaiskonda, kus sõitis 21. veebruaril kolmandas vahetuses välja 4. aja, kuid lõpetas sõidu liidrina. Tšepalova sõitis välja päeva teise aja, kuid pidi ikkagi Marit Bjørgeni mööda laskma ja Venemaa jäi Norra järel teiseks.
2006. aasta taliolümpiamängudel Itaalias Torinos osales Medvedeva kolmel distantsil. 12. veebruaril saavutas ta 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus pronksmedali Kristina Šmiguni ja Kateřina Neumannová järel. 18. veebruaril osales ta 4×5 km teatesõidus, kus saavutas viimases vahetuses Neumannová järel teise aja ja tõstis Venemaa olümpiavõitjaks, möödudes viimasel etapil Claudia Künzelist. 24. veebruaril tegi ta kaasa 30 km ühisstardist vabatehnikas sõidus ja jäi 21. kohale.
2007. aasta maailmameistrivõistlused toimusid Jaapanis Sapporos ja Medvedeva osales seal kolmel distantsil. 25. veebruaril sai ta 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus 18. koha, 27. veebruaril 10 km vabastiilis 10. koha ja 1. märtsil 4×5 km teatesõidus 7. koha. Teatesõidus sõitis Medvedeva kolmandas vahetuses 8. aja.
2009. aasta MM-il Tšehhimaal Liberecis osales ta kahel distantsil, teatenaiskonda ei pääsenud. 21. veebruaril 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus saavutas ta 12. koha, olles kindlalt parim Venemaa sportlane. 30 km ühisstardist vabastiilisõidus tuli ta 28. veebruaril Justyna Kowalczyki järel hõbemedalile.
2010. aasta taliolümpiamängudel Kanadas Vancouveris osales Medvedeva kolmel distantsil. 10 km vabatehnikas, kus Kristina Šmigun tuli Charlotte Kalla järel hõbemedalile, oli Medvedeva 15. veebruaril parima venelasena 7. 19. veebruaril jäi ta 7,5+7,5 km jälitussõidus alles 39. kohale. 25. veebruaril toimus 4×5 km teatesõit, kus Medvedeva lõpetas avavahetuse 3. kohal, aga viimase vahetusega langes Venemaa 7. kohale.
27px Olümpiamängudel.
2006 Torinos
2010 Vancouveris
Maailmameistrivõistlustel.
2005 Oberstdorfis
2009 Liberecis
Maailma karikavõistlustel.
Jevgenija Medvedeva on osalenud 20. veebruaril 2010 seisuga 82 maailma karikavõistluste etapil ja jõudnud esikolmikusse 4 korda. Ühe etapi on ta individuaalselt võitnud: 12. detsembril 2005 Saksamaal Reit im Winklis 10 km vabastiilis distantsil.
Võistkondlikult on ta võitnud MK-etapi 13. veebruaril 2002 Nove Mestos 41,5 km paarissprindis ja 12. detsembril 2004 Itaalias Lago di Teseros 4×5 km teatesõidus, kus ta võitis kolmanda etapi.


Eesti Olümpiakomitee.
Eesti Olümpiakomitee (algselt Eesti Olümpia Komitee; EOK) on keskne Eesti spordi- ja olümpiaorganisatsioon, mis asutati 8. detsembril 1923. aastal ja taastati 14. jaanuaril 1989.
Eesti Olümpiakomitee president on Neinar Seli.


Ptolemaios XIII.
Ptolemaios XIII Theos Philopator (62 või 61 eKr – 13. jaanuar 47 eKr) oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse kuningas koos oma vanema õe Kleopatra VII-ga 51 eKr kuni surmani. Ta oli Ptolemaios XII poeg.
Et Ptolemaios oli oma valitsusaja alguses alaealine, valitses tema eest regent Potheinos, kes tahtis ise Egiptuse tegelikuks valitsejaks saada. Selleks otsustas ta ära kasutada Ptolemaiost. Ta intrigeeris viimase Kleopatra vastu mässama, lubades talle Egiptuse ainuvalitseja positsiooni. Nii algaski 48 eKr Kleopatra-vastane vandenõu, kuid too põgenes, enne kui teda jõuti hukata, vangistada või troonist loobuma sundida ning organiseeris endale ustava armee. Ptolemaios ja Potheinos sõlmisid liidu esimese teise õe Arsinoe IV-ga, kes nimetati samuti Egiptuse valitsejaks. Ent neil poolnud piisavalt toetust, et Kleopatrat täielikult võimult eemaldada. Samal ajal pages Egiptusesse Pompeius, kes oli Julius Caesarilt lüüa saanud. Potheinos otsustas seda enda hüvanguks ära kasutada ning teeskles, justkui toetaks ta Pompeiust, kuid lasi tolle seejärel tappa. Peagi jõudis Egiptusesse ka Caesar ning siis püüdis Potheinos saavutada tema toetust, andes talle üle Pompeiuse pea. Kuid Caesaris tekitas see tegu vaid vastumeelsust ning ta asus toetama hoopis Kleopatrat, kellest sai tema armuke. 48. aasta lõpus toimunud lahingus said Potheinose ja Ptolemaiose väed lüüa ning esimene hukati. Ptolemaios põgenes, kuid uppus Niilust ületades. Kleopatrast sai Egiptuse tegelik ainuvalitseja, kuigi ametlikult valitses koos temaga peale Ptolemaios XIII surma Ptolemaios XIV, järgmine vend-abikaasa.


Venemaa Olümpiakomitee.
Venemaa Olümpiakomitee (vene "Олимпийский Комитет России") on Venemaa rahvuslik olümpiakomitee.


Ptolemaios XIV.
Ptolemaios XIV (umbes 60 eKr – 44 eKr) oli Ptolemaioste dünastiast Egiptuse kaaskuningas alates 47 eKr kuni surmani. Ta oli Ptolemaios XII poeg ja Kleopatra VII vend-abikaasa.
Ptolemaios XIV-l mingit reaalset võimu ei olnud, tegelikult valitsesid riiki Kleopatra ja tema armuke Julius Caesar. Kui Caesar 44 eKr tapeti, tahtis Kleopatra nende pojale Caesarionile kindlustada troonijärglust ning lasi Ptolemaios XIV ilmselt mürgitada.


Ukraina Rahvuslik Olümpiakomitee.
Ukraina Rahvuslik Olümpiakomitee (ukraina "Національний олімпіський комітет України") on Ukraina rahvuslik olümpiakomitee.
Komitee loodi 1990. aastal ja ROK tunnustas seda 1993. aastal.


Caesarion.
Ptolemaios XV Philopator Philometor, paremini tuntud hüüdnime Caesarion (väike Caesar) järgi (23. juuni 47 eKr – august 30 eKr) oli Kleopatra VII ja Julius Caesari poeg ning viimane Ptolemaioste dünastia Egiptuse kuningas.
Caesarion valitses ametlikult alates 44 eKr kuni oma surmani Egiptuse kaasvalitsejana. Temast pidi saama tulevane Egiptuse ainuvalitseja, võimalik, et ema soovis teda teha ka Rooma valitsejaks. Kuid kui Kleopatra uus armuke Marcus Antonius oli Caesari kasupojalt Octavianuselt lüüa saanud, vallutas too ka Egiptuse ning Kleopatra tegi enesetapu. Riik liideti Roomaga ning Octavianus otsustas igaks juhuks ka Caesarioni tappa, kuna too oleks võinud ohustada tema ainuvalitsejalikke pretentsioone. Egiptuse toonastes allikates kujutatakse ka Octavianust kui uut vaaraod.


Valgevene Vabariigi Rahvuslik Olümpiakomitee.
Valgevene Vabariigi Rahvuslik Olümpiakomitee (vene "Национальный олимпийский комитет Республики Беларусь") on Valgevene rahvuslik olümpiakomitee.


Poola Olümpiakomitee.
Poola Olümpiakomitee (poola "Polski Komitet Olimpijski") on Poola rahvuslik olümpiakomitee.


Kleopatra.
Kleopatra on Kreeka nimi, mille all on tuntud mitmed ajaloolised tegelased, filmid ning muud nähtused.


Mu‘ammar al-Qadhdhāfī.
Mu‘ammar al-Qadhdhāfī (ka Muammar al-Gaddafi, Muammar al-Qaddafi, Moammar al-Kaddafi, Moamar al-Gaddafi; araabia keeles ‏معمر القذافي ‎; 7. või 19. juuni 1942 – 20. oktoober 2011 Surt) oli Liibüa tegelik valitseja alates 1969. aastast kuni 2011. aasta kodusõjani.
Võimuhaaramisest kuni 1979. aastani kandis ta Revolutsioonilise Juhtivnõukogu esimehe tiitlit, sestpeale lasi ta end aga nimetada "revolutsiooni vennalikuks juhiks ja teenäitajaks".
Veebruarist 2009 31. jaanuarini 2010 oli ta Aafrika Liidu esimees.
Noorus.
Mu‘ammar al-Qadhdhāfī pärines beduiinide seast.
Ta sündis 1942. aastal, õppis Şabḩā ja Mişrātah' lütseumis, Banghāzī Liibüa Ülikooli ajalooteaduskonnas ning sõjaväekolledžis, mille lõpetas 1965. aastal.
Nooruses imetles ta Araabia rahvuslasest Egiptuse riigijuhti Gamal Abdel Nasserit. Suessi kriisi ajal (1956) võttis ta osa Iisraeli vastastest meeleavaldustest.
1964. aastal lõi Qadhdhāfī sõjakoolis põrandaaluse poliitilise organisatsiooni "Vabad Ohvitserid-Unionistid-Sotsialistid". Organisatsiooni eesmärgiks oli Liibüa vabastamine riiki kontrollinud Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide võimu alt.
Riigijuht.
Qadhdhāfī haaras võimu 1969. aasta 1. septembril, kukutades veretu sõjalise riigipöördega kuningas Idris I. Võimu haaramise järel ülendas seni kapteni aukraadi kandnud Qadhdhāfī end koloneliks. Ta kehtestas sotsialistliku riigikorra, kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi ning valitses esialgu peaministrina. Alates 1972. aastast kandis ta "revolutsiooni juhi" tiitlit.
Qadhdhāfī tühistas lepingud lääneriikidega ja ründas oma sõnavõttudes korduvalt Ameerika Ühendriike, kes seepeale 1972. aastal oma saadiku Liibüast tagasi kutsusid. 1979. aastal põletas rahvahulk USA saatkonna maha. Uue saadiku lähetas USA Liibüasse alles 2010. aasta juulis.
Oma poliitlist filosoofiat, islami mõjudega alternatiivi nii sotsialismile kui kapitalismile püüdis Qadhdhāfī esitada 1975. aastal avaldatud "Rohelises Raamatus". Raamat ilmus 1993. aastal ka eesti keeles.
1977. aastal kuulutas ta välja uue parteideta, väidetavalt otsedemokraatliku riigivalitsemise süsteemi, jamāhīriyyah' (جماهيرية‎, ligilähedases tõlkes 'masside riik'), kus võim pidi kuuluma kodanike komiteedele.
Qadhdhāfī Liibüast kujunes 1980. aastatel üks olulisemaid terroristide baasalasid. Qadhdhāfī toetas muuhulgas Iiri Vabariiklikku Armeed ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni. 1986. aastal pommitas USA Euroopas aset leidnud terrorirünnakute tõttu Tripolit ja Banghāzīt.
Liibüa oli seotud 1988. aastal toimunud Lockerbie katastroofiga. Qadhdhāfī tunnistas osalust selles terrorirünnakus 1999. aastal. Terrorismi mahitamise tõttu kehtestati Liibüale rahvusvahelised majandussanktsioonid.
1996. aastal tapsid Liibüa julgeolekujõud Abu Salimi vanglas kaudsetel andmetel umbes 1200 vangi.
2000. aastatel püüdis Qadhdhāfī saavutada paremaid suhteid Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikidega. Ta mõistis varakult hukka 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud ja jagas ameeriklastega luureinfot Al-Qā‘idah' kohta. 2003. aastal tunnistas Liibüa süüd Lockerbie katastroofis, maksis ohvrite sugulastele valurahana enam kui 2 miljardit dollarit ja andis terroriakti läbiviimises kahtlustatud Suurbritanniale välja. Mõni kuu hiljem loobus Qadhdhāfī juhitud Liibüa massihävitusrelvade arendamise katsetest. Ta saavutas mitmete sanktsioonide tühistamise ja leppimise Läänega.
Qadhdhāfī asus propageerima pan-Aafrika konföderatsiooni Euroopa Liidu eeskujul. 2009. aastal nimetati ta Aafrika Liidu esimeheks.
Sõjaväelise riigipöördega võimu võtnud Qadhdhāfī püüdis oma valitsusajal hoolitseda selle eest, et riigi sõjavägi ei oleks võimeline omakorda tema vastu mässu tõstma. Riigi viiekümnetuhandelisest armeest umbes poole moodustasid viletsa ettevalmistusega ajateenijad. Sõjaväeüksused moodustati sageli hõimukuuluvuse alusel. Qadhdhāfī hõim domineeris õhujõududes ja armee kõrgemate ohvitseride hulgas. Oma kindraleid umbusaldades lõi ta tavaväeosade kõrvale hästi treenitud paramilitaarjõud ja Qadhdhāfī perekonna liikmete otse alluvad regulaarväe üksused.
Majandussanktsioonide tühistamise järel avanes Liibüa välismaistele ettevõtetele. Qadhdhāfī, tema pereliikmed ja lojalistid püüdsid nende ärist sageli lõigata isiklikku kasu. Rahvusvaheliste korporatsioonide abiga kosus jõudsalt nii riigikassa kui Qadhdhāfī isiklik varandus.
Liibüa kodusõda.
2011. aasta veebruaris puhkesid Liibüas naaberriikide eeskujul rahutused. Egiptuse ja Tuneesia võimude kukutamiseni viinud sündmustega võrreldes oli Qadhdhāfī vastus oluliselt vägivaldsem. Ülestõusnute poolele asusid varakult mitmed armeeüksused.
Veebruari lõpuks oli Qadhdhāfī kontrolli riigi idaosa üle kaotanud.
Ajendatuna Liibüa valitsusvägede rünnakutest mässuliste ja tsiviilelanikkonna vastu kehtestas ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonid Qadhdhāfī režiimi võtmeisikute suhtes. Teine, 17. märtsil vastu võetud resolutsioon numbriga 1973 sanktsioneeris lennukeelutsooni Liibüa kohal ja muud meetmed tsiviilelanikkonna kaitsmiseks. 12. märtsil oli Julgeolekunõukogult lennukeelutsooni kehtestamist palunud Araabia Liiga. 19. märtsil asusid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide õhujõud tegevusse rünnates mitmel pool Qadhdhāfī õhutõrjet ja raskerelvastust. Hiljem liitusid koalitsiooniga teiste riikide, sealhulgas Katari õhuvägede lennukid.
27. juunil 2011 andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus välja Mu‘ammar al-Qadhdhāfī vahistamiskäsu. Teda süüdistati inimsusevastastes kuritegudes.
22. augustil kaotasid Qadhdhāfī väed kontrolli Tripoli üle.
24. augustil teatas Rahvusliku Üleminekunõukogu juht Muşţafá ‘Abd al-Jalīl, et Banghāzī ärimehed on Qadhdhāfī tabajale välja pannud 2 miljoni dinaarise autasu. Nõukogu lubas amnestiat mistahes isikule Qadhdhāfī siseringist, kui see Qadhdhāfī tapab või vangistab. Avalduse kohaselt polnud Nõukogul vastu Qadhdhāfī lahkumisele välisriikidesse, mis nõus ta vastu võtma, juhul kui ta teatanuks võimust loobumisest.
Surm.
Qadhdhāfī tapeti 2011. aasta 20. oktoobril tema kodulinna Surti lähistel.
Rühm Mişrātah'st pärit võitlejaid, kes soovisid kaasa lüüa Surti pärast peetavas lahingus, sattusid teel sinna NATO õhulöögi kätte jäänud konvoile ja avasid selle pihta tule. Nad leidsid haavata saanud Qadhdhāfī end drenaažitorus varjamas.
Rahvusliku Üleminekunõukogu teatel hukkus Qadhdhāfī tema poolehoidjate ja Üleminekunõukogu toetajate vahelises tulevahetuses. ÜRO inimõiguste büroo palus surma asjaolusid põhjalikult uurida ja nimetas murettegevaks Qadhdhāfī tabamisest tehtud videoid, mis näitavat endist valitsejat algul elusa, kuigi haavatuna, mõni aeg hiljem aga surnuna keset üleminekuvalitsuse võitlejaid.
Isiklikku.
Gaddafil oli kaheksa last. Esimese naise Fatihaga oli tal üks poeg: Muhammad (sündinud 1970). Teise naise Safiaga oli Gaddafil kuus poega Saif al-Islam (1972), Al-Saadi (1973), Hannibal (1976), Moatessem (1977 – 20. oktoober 2011), Saif al-Arab (1982 – 30. aprill 2011) ja Khamis (1983 – 29. august 2011) ning tütar Ayesha (1976).
Gaddafi poegadest poliitiliselt mõjukaimaks ning võimalikuks järglaseks peeti Saif al-Islami.
Teise abikaasa Safiaga abiellus Muammar Gaddafi 1971. aastal pärast seda, kui Safia teda pimesoolepõletiku ajal põetas.


Kasahstani Rahvuslik Olümpiakomitee.
Kasahstani Rahvuslik Olümpiakomitee on Kasahstani rahvuslik olümpiakomitee.


Kontupohja.
Kontupohja (soome "Kontupohja"; vene "Кондопога") on linn Venemaal Karjalas, Kontupohja rajooni keskus. Asub Äänisjärve Kontupohja lahe ääres.
Esmakordelt on Kontupohja küla mainitud 1563. aastal. Linn aastast 1938.
Kontupohja tähtsaim vaatamisväärsus on 1774. aastal ümarpalkidest ehitatud ja Neitsi Maarjale pühendatud õigeusu kirik.
Jätkusõja ajal oli linn 3. novembrist 1941 kuni 28. juunini 1944 Soome valduses. 1950ndatel ja 60ndatel kolis linna palju immigrante Ukrainast, Valgevenest ja mujalt Nõukogude Liidust.
Linna suurim tööstusettevõte on 1929. aastal asutatud tselluloosi- ja paberikombinaat.
2006. aasta augusti lõpus ja septembri alguses toimusid linnas tšetšeenide vastased rahutused.
Kontupohjast on pärit akadeemik Gennadi Vainikko ning suusatajad Jevgenija Medvedeva-Arbuzova ja Larissa Lazutina.


Jaanus Teppan.
Jaanus Teppan (sündinud 24. juunil 1962) on Eesti murdmaasuusataja ja treener.


Slovaki Olümpiakomitee.
Slovaki Olümpiakomitee (slovaki "Slovenský olympijsky výbor") on Slovakkia rahvuslik olümpiakomitee.


44 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 90. aastad eKr 80. aastad eKr 70. aastad eKr 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr - 30. aastad eKr - 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad
49 eKr 48 eKr 47 eKr 46 eKr 45 eKr - 44 eKr - 43 eKr 42 eKr 41 eKr 40 eKr 39 eKr
Surnud.
44 eKr


Swansea.
Swansea on linn Suurbritannias, Walesis. Asub Lõuna-Walesis Bristoli lahe ääres.
Linnas on Liberty Stadium.


Suur Tütarsaar.
Suur Tütarsaar (vene "Большой Тютерс", soome "Tytärsaari", rootsi "Tyterskär") on saar ja endine vald Soome lahes, mis kuulus 1940. aastani Soomele. Vald asus Viipuri läänis, Kymenlaakso maakonnas. 1947. aasta Pariisi rahuga läks saar Nõukogude Liidule. Kuulub tänapäeval Venemaale ning on osa Leningradi oblastist.


Košice.
Košice (ungari "Kassa" [k'ašša], saksa "Kaschau") on suuruselt teine linn Slovakkias. Asub Hornádi jõe kaldal.
Košice on Ida-Slovakkia ja Košice maakonna keskus.
Košice on üks kahest 2013. aasta Euroopa kultuuripealinnast (teine on Marseille).
Ajalugu.
1162. aastast oli Košice ala Ungari kuningate valduses. Linna mainitakse esmakordselt 1230. aastal. 1248. aastal sai Košice ühena esimestest Ungari Kuningriigis linnaõigused.
1788. aastal ilmus Košices esimene ungarikeelne ajakiri Magyar Museum.
1910. aastal oli 44 211 elanikust 33 350 ungarlased, 6547 slovakid, 3189 sakslased, 453 poolakad, 227 tšehhid ja 210 russiinid.
1920. aastal läks Košice vastavalt Trianoni rahulepingule Tšehhoslovakkia koosseisu.
1938. aastal liideti linn taas Ungariga. 1944. aastal vallutas linna Punaarmee ja Košicest sai taas Tšehhoslovakkia osa.
Elanike arv on 235 300 (2003), kellest valdav osa on slovakid, ungarlasi on umbes 9000, mustlasi 5000.
Vaatamisväärsused.
Vaade Košicele, esiplaanil linnateatri hoone
Košices asub Slovakkia suurim kirik – Püha Elisabethi katedraal.


Antoine Dénériaz.
Antoine Dénériaz (sündis 6. märtsil 1976 Bonneville'is) on Prantsusmaa mäesuusataja. Olümpiavõitja (2006).
Maailma karikavõistlustel.
Antoine Deneriaz on osalenud (seisuga 18. jaanuar 2011) 141 MK-etapil ja jõudnud poodiumile 6 korral, millest kolmel korral kõige kõrgemale astmele.
Isiklikku.
Antoine Dénériaz on 188 cm pikk ja kaalub 97 kg.


Beatrix (Madalmaade kuninganna).
Beatrix Wilhelmina Armgard van Oranje-Nassau (sündinud 31. jaanuaril 1938) on Madalmaade kuninganna (Madalmaade Kuningriigi kuninganna) alates 1980. aastast. Ta on kuninganna Juliana ja prints Bernhardi tütar.
Beatrix abiellus 1966 saksa diplomaadi Claus von Amsbergiga.
Beatrix sai troonile pärast seda, kui tema ema Juliana troonist loobus. Juliana suri 2004. aastal 94-aastasena. Kuningannana on Beatrix olnud konservatiivne ning väärikas, püüdes avalikku ellu mitte sekkuda. Teda hinnatakse kui professionaalset ja edukat konstitutsioonilist monarhi.


Trohheus.
Trohheus (kreeka keeles "trochaios" 'jooksev') on värsimõõt skeemiga + -/+ -. Trohheus põhineb kahesilbilisel värsijalal ning koosneb pikast ja lühikesest silbist, silbilis-rõhulises värsisüsteemis aga rõhulisest ja rõhuta silbist(' -).


Venemaa linnade loend.
"Siin on loetletud Venemaa linnu. 2010. aasta rahvaloenduse järgi on Venemaal 1100 linna."
A.
Abakan - Abaza - Abdulino - Abinsk - Agidel - Agrõz - Adõgeisk - Ak-Dovurak - Ahtubinsk - Aksai - Alagir - Alapajevsk - Alatõr - Aldan - Aleisk - Aleksandrov - Aleksandrovsk - Aleksandrovsk-Sahhalinski - Aleksejevka Aleksin - Almetjevsk - Alzamai - Amursk - Anadõr - Anapa - Angarsk - Andreapol - Aniva - Angarsk - Anžero-Sudžensk - Apatitõ - Aprelevka - Apšeronsk - Aramil - Ardatov - Ardon - Argun - Arhangelsk - Arkadak - Armavir - Arsenjev - Artjom Artjomovsk - Artjomovski - Arzamass - Asbest - Assino - Astrahan - Aša - Aznakajevo - Azov - Atkarsk - Atšinsk - Aunus
B.
Babajevo - Babuškin - Bagrationovsk - Baikalsk - Baimak - Bakal - Baksan - Balabanovo - Balahna - Balakovo - Balašihha - Balašov - Balei - Baltiisk - Barabinsk - Barnaul - Barõš - Bataisk - Bavlõ - Belaja Holunitsa - Belaja Kalitva - Belebei - Belgorod - Belinski - Beljov - Belogorsk - Belojarski - Belokurihha - Belomorsk - Beloretsk - Beloretšensk Beloussovo - Belovo - Belozjorsk - Belõi - Berdsk - Berezniki - Berjozovski - Berjozovski - Beslan - Bežetsk - Biisk - Bikin - Bilibino - Birjussinsk – Birjutš - Birobidžan - Birsk - Blagodarnõi - Blagoveštšensk - Blagoveštšensk - Bobrov - Bogdanovitš - Bogoroditsk - Bogorodsk - Bogutšar - Bodaibo - Boksitogorsk - Bolgar - Bolhov - Bologoje - Bolotnoje - Bolohhovo - Bolšoi Kamen - Bor - Borzja - Borissoglebsk - Borovitši - Borovsk - Borodino - Bratsk - Brjansk - Bronnitsõ - Budjonnovsk - Bugulma - Buguruslan - Bui - Buinaksk - Buinsk - Buturlinovka - Buzuluk
D.
Davlekanovo - Dagestanskije Ogni - Dalmatovo - Dalnegorsk - Dalneretšensk - Danilov - Dankov - Degtjarsk - Dedovsk - Demidov - Derbent - Desnogorsk - Digora - Dimitrovgrad - Divnogorsk - Djatkovo - Djurtjuli - Dmitrijev-Lgovski - Dmitrov - Dmitrovsk - Dno - Dobrjanka - Dolgoprudnõi - Dolinsk - Domodedovo - Donetsk - Donskoi - Dorogobuž - Drezna - Dubna - Dubrovka - Dudinka - Duhhovštšina - Dzeržinsk - Dzeržinski
E.
Elektrogorsk - Elektrostal - Elektrougli - Elista - Engels - Ertil
F.
Fatež – Fokino - Fokino – Frjazino - Frolovo - Furmanov
G.
Gadžijevo - Gagarin - Gai - Galitš - Gattšina - Gavrilov-Jam - Gavrilov Posad - Gdov - Gelendžik - Georgijevsk - Glazov - Golitsõno - Gorbatov - Gorjatši Kljutš - Gornjak - Gorno-Altaisk - Gornozavodsk - Gorodets - Gorodištše - Gorodovikovsk - Gorohhovets - Graivoron - Gremjatšinsk - Grjazi - Grjazovets - Groznõi - Gubahha - Gubkin - Gubkinski - Gudermess - Gukovo - Gulkevitši - Gurjevsk - Gurjevsk - Gussev - Gussinoozjorsk - Guss-Hrustalnõi - Gvardeisk
H.
Habarovsk - Hadõžensk - Hantõ-Mansiisk - Harabali Harovsk - Hassavjurt - Hilok - Himki - Holm - Holmsk - Hotkovo - Hvalõnsk
I.
Igarka - Ilanski - Insar - Inta - Inza - Ipatovo - Irbit - Irkutsk - Issilkul - Iskitim - Istra - Išim - Išimbai - Ivanovo - Ivantejevka - Ivdel - Izberbaš - Izobilnõi - Iževsk
J.
Jaanilinn - Jadrin - Jahroma - Jakutsk - Jalutorovsk - Janaul - Jaransk - Jarovoje - Jaroslavl - Jartsevo - Jasnogorsk - Jasnõi - Jefremov - Jegorjevsk - Jeisk - Jekaterinburg - Jelabuga - Jelets - Jelizovo - Jelnja - Jemanželinsk - Jemva - Jenisseisk - Jermolino - Jeršov - Jessentuki - Joškar-Ola - Jubileinõi - Jugorsk - Juhnov - Jurga - Jurjevets - Jurjev-Polski - Jurjuzan - Juža - Južno-Sahhalinsk - Južno-Suhhokumsk - Južnouralsk
K.
Kaasan - Kadnikov - Kalatš - Kalatšinsk - Kalatš Doni ääres - Kaliningrad - Kalininsk - Kaljazin - Kaltan - Kaluga - Kambarka - Kamenka - Kamennogorsk - Kamen Obi ääres - Kamensk-Uralski - Kamensk-Šahtinski - Kameškovo - Kamõšin - Kamõšlov - Kamõzjak - Kanaš - Kandalakša - Kansk - Karabanovo - Karabaš - Karabulak - Karasuk - Karatšajevsk - Karatšov - Kargat - Kargopol - Karhumäki - Karpinski - Kartalõ - Kasli - Kaspiisk - Kassimov - Kašin - Kašira - Katav-Ivanovsk - Kataisk - Katškanar - Kedrovõi - Kemerovo - Kemi - Kimovsk - Kimrõ - Kinel - Kinešma - Kingissepp - Kirejevsk - Kirensk - Kirillov - Kiriši - Kirov - Kirov - Kirovgrad Kirovo-Tšepetsk - Kirovsk (Leningradi oblast) - Kirovsk (Murmanski oblast) - Kirs - Kirsanov - Kiržatš - Kislovodsk - Kisseljovsk - Kizel - Kiziljurt - Kizljar - Kjahta - Klimovsk - Klin - Klintsõ - Knjaginino - Kodinsk - Kogalõm - Kohma - Kola - Kologriv - Kolomna - Kolpaševo - Kolpino - Koltšugino - Kommunar - Komsomolsk - Komsomolsk Amuuri ääres - Konakovo - Kondopoga - Kondrovo - Konstantinovsk - Kontupohja - Kopeisk - Korablino - Korenovsk - Korjažma - Korkino - Koroljov - Korotša - Korsakov - Kostamus - Kosterjovo - Kostroma - Kozmodemjansk - Kotelniki - Kotelnikovo - Kotelnitš - Kotlas - Kotovo - Kotovsk - Kovdor - Kovrov - Kovõlkino - Kozelsk - Kozlovka - Kozmodemjansk - Krasnoarmeisk - Krasnoarmeisk - Krasnodar - Krasnogorsk - Krasnojarsk - Krasnoje Selo - Krasnokamensk - Krasnokamsk - Krasnoslobodsk - Krasnoslobodsk - Krasnoturjinsk - Krasnoufimsk - Krasnouralsk - Krasnovišersk - Krasnozavodsk - Krasnoznamensk Krasnoznamensk - Krasnõi Holm - Krasnõi Kut - Krasnõi Sulin - Krassavino - Kremjonki - Kroonlinn - Kropotkin - Krõmsk - Kstovo - Kubinka - Kudõmkar - Kuibõšev - Kulebaki - Kumertau - Kungur - Kupino - Kurgan - Kurganinsk - Kurilsk - Kurlovo - Kurovskoje - Kursk - Kurtamõš - Kurtšatov - Kussa - Kušva - Kuvandõk - Kuvšinovo - Kuznetsk - Kõzõl - Kõštõm
L.
Labinsk - Labõtnangi - Laduškin - Lagan - Lahdenpohja - Lakinsk - Langepas - Lebedjan - Leninogorsk - Leninsk - Leninsk-Kuznetski - Lensk - Lermontov - Lesnoi - Lessosibirsk - Lessozavodsk - Lgov - Lihhoslavl - Likino-Duljovo - Lipetsk - Lipki - Liski - Livnõ - Ljantor - Ljuban - Ljubertsõ - Ljubim - Ljudinovo - Lobnja - Lodeinoje Pole - Lomonossov - Lossino-Petrovski - Luga - Luhhovitsõ - Lukojanov - Luza - Lõskovo - Lõsva - Lõtkarino
M.
Magadan - Magass - Magnitogorsk - Mahhatškala - Maikop - Maiski - Makarov - Makarjev - Makušino - Malaja Višera - Malgobek - Malmõž - Maloarhangelsk - Malojaroslavets - Mamadõš - Mamonovo - Manturovo - Mariinsk - Mariinski Possad - Marks - Mednogorsk - Medõn - Megion - Melenki - Meleuz - Mendelejevsk - Menzelinsk - Meštšovsk - Mezen - Mežduretšensk - Mežgorje - Mglin - Miass - Mihhailov - Mihhailovka - Mihhailovsk - Mihhailovsk - Mikun - Millerovo - Mineralnõje Vodõ - Minjar - Minussinsk - Mirnõi Mirnõi - Mitšurinsk - Mogotša - Montšegorsk - Morozovsk- Moršansk - Moskovski - Moskva - Mossalsk - Mozdok - Možaisk - Možga - Mtsensk- Muravlenko - Muraši - Murmansk - Murom - Mõski - Mõškin - Mõtištši
N.
Naberežnõje Tšelnõ - Nadõm - Nahhodka - Naltšik - Narimanov - Narjan-Mar - Naro-Fominsk - Nartkala - Navašino - Navoloki - Nazarovo - Nazran - Nazõvajevsk - Neftegorsk - Neftejugansk - Neftekamsk - Neftekumsk - Neja- Nelidovo - Neman - Nerehta - Nerjungri - Nertšinsk - Nesterov - Nevel - Nevelsk - Nevinnomõssk - Nevjansk - Nikolajevsk - Nikolajevsk Amuuri ääres - Nikolsk - Nikolsk - Nikolskoje - Nižnekamsk - Nižneudinsk - Nižnevartovsk - Nižnije Sergi - Nižni Lomov - Nižni Novgorod - Nižni Tagil - Nižnjaja Salda - Nižnjaja Tura - Njagan - Njandoma - Njazepetrovsk - Njurba - Noginsk - Nojabrsk - Nolinsk - Norilsk - Novaja Ladoga - Novaja Ljalja - Novoaleksandrovsk - Novoaltaisk - Novoanninski - Novodvinsk - Novohopjorsk - Novokubansk - Novokuibõševsk - Novokuznetsk - Novomitšurinsk - Novomoskovsk - Novopavlovsk - Novorossiisk - Novoržev - Novosibirsk - Novosokolniki - Novossil - Novošahtinsk - Novotroitsk - Novotšeboksarsk - Novotšerkassk - Novouljanovsk - Novouralsk - Novouzensk - Novovoronež - Novozõbkov - Novõi Oskol - Novõi Urengoi - Nurlat - Nõtva
O.
Ob - Oblutšje - Obninsk - Obojan- Odintsovo - Ohha - Ohhansk - Oktjabrsk - Oktjabrski - Okulovka - Oljokminsk - Olenegorsk - Omsk - Omutnensk - Onega - Opotška - Orehhovo-Zujevo - Orenburg - Orjol - Orlov - Orsk - Ossa - Ossinniki - Ostaškov - Ostrogožsk - Ostrov - Ostrovnoi- Otradnoje - Otradnõi - Otšjor - Oudova - Ozjorsk - Ozjorsk - Ozjorõ - Ožerelje
P.
Pallassovka - Partizansk - Pavlovo - Pavlovsk - Pavlovsk- Pavlovski Possad - Penza - Pereslavl-Zalesski - Peresvet - Perevoz - Perm - Pervomaisk - Pervouralsk - Pestovo - Peterburi - Peterhof - Petropavlovsk-Kamtšatski - Petroskoi - Petrov Val - Petrovsk - Petrovsk-Zabaikalski - Petseri - Petšora - Petuhhovo - Petuški - Pevek - Pihkva - Pikaljovo - Pionerski - Pitkäranta - Pjatigorsk - Plavsk - Plast - Pljoss - Podolsk - Podporožje - Pohvistnevo - Pokatši - Pokrov - Pokrovsk - Polevskoi - Polessk - Poljarnõi - Poljarnõje Zori - Polõssajevo - Porhov - Poronaisk - Pošehhonje - Potšep - Potšinok - Povorino - Pravdinsk - Primorsk (Leningradi oblast) - Primorsko-Ahtarsk - Priozersk - Privolžsk - Prohladnõi - Prokopjevsk - Proletarsk - Protvino - Pugatšov - Pustoška - Puškin - Puškino - Puštšino- Putšež - Puudosi - Põt-Jahh - Põtalovo
R.
Radužnõi - Radužnõi - Raitšihhinsk - Ramenskoje - Rasskazovo - Rež - Reutov - Revda - Rjazan - Rjažsk- Rodniki - Roslavl - Rossoš - Rostov - Rostov Doni ääres - Rošal - Rtištševo - Rubtsovsk - Rudnja - Ruza - Ruzajevka - Rõbinsk - Rõbnoje - Rõlsk - Ržev
S.
Safonovo - Sajanogorsk - Sajansk - Salavat - Salair - Salehard - Salsk - Samara - Saransk - Sarapul - Saratov - Sarov - Sassovo - Satka - Schlüsselburg - Sebež - Segeža - Seltso - Semjonov - Semikarakorsk - Semiluki - Sengilei - Serafimovitš - Sergatš - Sergijev Possad - Serdobsk - Serov - Serpuhhov - Sertolovo - Sestroretsk - Severobaikalsk - Severodvinsk - Severo-Kurilsk - Severomorsk - Severouralsk - Seversk - Sevsk - Sibai - Sim - Sjasstroi - Skovorodino - Skopin - Slantsõ - Slavgorod - Slavjansk-na-Kubani - Slavsk - Sljudjanka - Slobodskoi - Smolensk - Snežinsk - Snežnogorsk - Sobinka - Sokol - Soligalitš - Sol-Iletsk - Solikamsk - Solnetšnogorsk - Soltsõ - Solvõtšegodsk - Sorotšinsk - Sorsk - Sortavala - Sosenski - Sosnogorsk - Sosnovka - Sosnovoborsk - Sosnovõi Bor - Sotši - Sovetsk - Sovetsk - Sovetskaja Gavan - Sovetski - Spass-Demensk - Spass-Klepiki - Spassk - Spassk-Dalni - Spassk-Rjazanski - Srednekolõmsk - Sredneuralsk - Sretensk - Staraja Kupavna - Staraja Ladoga - Staraja Russa - Staritsa - Starodub - Starõi Oskol - Stavropol - Sterlitamak - Streževoi - Stroitel - Strunino - Stupino - Sudža - Sudogda - Suhhinitši - Suhhoi Log - Suojärvi - Suraž - Surgut - Surovikino - Sursk - Sussuman - Suvorov - Suzdal - Svetlogorsk - Svetlograd - Svetlõi - Svirsk - Svetogorsk - Svobodnõi - Sõktõvkar - Sõssert - Sõtšovka - Sõzran
Š.
Šadrinsk - Šagonar - Šahtjorsk - Šahtõ - Šali - Šarõpovo - Šarja - Šatura - Šahhunja - Šatsk - Šebekino - Šelehhov - Šenkursk - Šihhanõ - Šilka - Šilovo - Šimanovsk - Štšerbinka - Štšigrõ - Štšokino - Štšolkovo - Štšutšje - Šuja - Šumerlja - Šumihha
Z.
Zadonsk - Zainsk - Zakamensk - Zaozjornõi - Zaozjorsk - Zapadnaja Dvina - Zapoljarnõi - Zaraisk - Zaretšnõi - Zaretšnõi - Zarinsk - Zavitinsk - Zavodoukovsk - Zavolžsk - Zavolžje - Zeja - Zelenodolsk - Zelenogorsk - Zelenogorsk (Krasnojarski krai) - Zelenograd - Zelenokumsk - Zernogradsk - Zima - Zlatoust - Zlõnka - Zmeinogorsk - Znamensk - Zubtsov - Zujevka - Zvenigorod - Zvenigovo - Zverevo
Ž.
Železnodorožnõi - Železnogorsk - Železnogorsk - Železnogorsk-Ilimski - Železnovodsk - Žerdevka - Žiguljovsk - Žirnovsk - Žizdra - Žukov - Žukovka - Žukovski
T.
Taganrog - Taiga - Taišet - Taldom - Talitsa - Tambov - Tara - Tarussa - Tatarsk - Taštagol - Tavda - Teberda - Teikovo - Temnikov - Temrjuk - Terek - Tetjuši - Tihhoretsk - Tihvin - Timaševsk - Tjukalinsk - Tjumen - Tobolsk - Togliatti - Togutšin - Tomari - Tommot - Tomsk - Topki - Toropets - Toržok - Tosno - Totma - Trjohgornõi - Troitsk - Troitsk - Trubtševsk - Tsimljansk - Tsivilsk - Tšadan - Tšaikovski - Tšapajevsk - Tšaplõgin - Tšebarkul - Tšeboksarõ - Tšegem - Tšehhov - Tšekalin - Tšeljabinsk - Tšerdõn - Tšeremhovo - Tšerepanovo - Tšerepovets - Tšerkessk - Tšernjahhovsk - Tšernogolovka - Tšernogorsk - Tšernuška Tšistopol - Tšita - Tškalovsk - Tšormoz - Tšudovo - Tšuhloma - Tšulõm - Tšussovoi - Tuapse - Tuimazõ - Tula - Tulun - Turan - Turinsk - Tutajev - Tver - Tõnda - Tõrnõauz
U.
Udatšnõi - Udomlja - Ufa (Ufaa) - Uglegorsk - Uglitš - Uhta - Ujar - Ulan-Ude - Uljanovsk - Unetša - Urai - Uren - Urjupinsk -Uržum - Uruss-Martan - Ussinsk - Usman - Ussolje - Ussolje-Sibirskoje - Ussuriisk - Ust-Džeguta - Ust-Ilimsk - Ustjužna - Ust-Katav - Ust-Kut - Ust-Labinsk - Uzlovaja - Užur - Utšalõ - Uvarovo
V.
Valdai - Valuiki - Velikije Luki - Veliki Novgorod - Veliki Ustjug - Veliž - Velsk - Venjov - Vereja - Vereštšagino - Verhneuralsk - Verhni Tagil - Verhni Ufalei - Verhnjaja Põšma - Verhnjaja Salda - Verhnjaja Tura - Verhojansk - Verhoturje - Vesjegonsk - Vetluga - Vidnoje - Vihhorevka - Viiburi - Viljuisk - Viljutšinsk - Vitšuga - Vjazemski - Vjazma - Vjazniki - Vjatskije Poljanõ - Vladikavkaz - Vladimir - Vladivostok - Volgodonsk - Volgograd - Volgoretšensk - Volhov - Volodarsk - Vologda - Volokolamsk - Volossovo - Volsk - Volžsk - Volžski - Voltšansk - Vorkuta - Voronež - Vorsma - Voskressensk - Votkinsk - Vsevoložsk - Vuktõl - Võksa - Võssokovsk - Võssotsk - Võšni Volotšok - Võtegra
Venemaa linnade loend


Alfred Russel Wallace.
Alfred Russel Wallace (8. jaanuar 1823 – 7. november 1913) oli inglise loodusteadlane, geograaf ja antropoloog.
Elulugu.
Alfred Russel Wallace'il oli seitse õde-venda. Koolist lahkus ta 14-aastaselt pere rahapuuduse tõttu. 1843. aastal hakkas ta Leicesteri internaatkoolis õpetajaks.
Selles koolis tutvus ta Henry Batesiga. See tutvus viis ta puudulikust bioloogiaalasest haridusest hoolimata 25-aastasena Amazonase ümbrusesse nelja aasta pikkusele ekspeditsioonile. Tal õnnestus koguda umbes 15 000 loomaliiki, millest umbes 8000 olid selle aja teadusele tundmatud. Kahjuks lõppes tema retk halvasti, sest tagasiteel, 1852. aastal, tekkis laevas tulekahju ning ta kaotas enamiku oma näidistest ja märkmetest.
1854. aastal läks ta uuele retkele Malai saarestikku, mis kestis 8 aastat. 1858. aastal haigestus ta palavikku. Pärast tervenemist kirjutas ta 12-leheküljelise kirja oma ideedega Charles Darwinile, kes oli väga üllatunud, sest nende ideed olid identsed. Juba 1842. aastal oli Darwin koostanud algversiooni looduslikust valikust ja 1844 arendanud selle 240-leheküljeliseks käsikirjaks. Ta ei olnud neid veel avaldanud ning seetõttu oligi Wallace'i kiri väga üllatav. Segaduses olev Darwin kirjutas mitmele teadlasele, et selgitada tõde, ning tulemuseks oli koosolek, kus esitati mõlema teadlase teooriad. Sellel põhjusel peaksime loodusliku valiku teooriat nimetama Darwini-Wallace'i teooriaks.
8-aastaselt retkelt naasis ta hämmastava 125 660-eksemplarilise koguga. Kogu oma ülejäänud pika elu veetis ta Inglismaal kirjutades ning loenguid pidades. Ta oli tõenäoliselt väga tagasihoidlik mees, sest kutsus näiteks iseenda üht raamatut looduslikust valikust "darvinismiks".
Ta igatses sotsiaalseid reforme Inglismaal ning tema kirg sotsiaalse õiguse järgele viis konfliktideni riigiga. Seetõttu valiti ta alles 69-aastaselt Londoni Kuninglikku Seltsi.
Wallace'i surma ajaks (1913) oli Darwini-Wallace'i teooria looduslikust valikust peaaegu ülemaailmselt aktsepteeritud bioloogia alustalana.
Wallace, Alfred Russell
Wallace, Alfred Russel
Wallace, Alfred Russel


Ensüüm.
Ensüümid (varasemas eesti keeles ka "fermendid") on bioloogilised katalüsaatorid, millele on omane suur efektiivsus ja kõrge substraadispetsiifilisus. Ensümaatilised reaktsioonid on 103 kuni 1017 korda kiiremad kui vastavad katalüüsimata reaktsioonid. Peaaegu kõik avastatud ensüümid on valgud või valgud koos kofaktoritega. Ka mõnedel RNA-molekulidel on katalüütiline aktiivsus, kuid tavaliselt ei nimetata neid ensüümideks, vaid ribosüümideks.
Avastamine.
Sõna "ensüüm" tuleneb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab "pärmis" ning viitab sellele, et ensüümid asuvad rakkude sees. 18. sajandi lõpus uurisid teadlased suhkrute kääritamist pärmirakkude poolt, püüdes leida lahendust küsimusele, kas orgaanilisi ühendeid suudavad toota vaid elavad rakud. 19. sajandil tegi Eduard Büchner pärmirakkudega järgmise katse: ta purustas rakkude seinad (hõõrumisega) ning lisas suhkrut. Kuna käärimine toimus edasi, pidi kääritamist katalüüsima rakuvaba ekstrakt. Sellele avastusele järgnes peagi ka erinevate ensüümide kindlakstegemine.
Ensüümi nimetuse võttis aastal 1878 kasutusele saksa bioloog Wilhelm Kühne.
Tööpõhimõte.
Ensüümid alandavad reaktsiooni aktivatsioonienergiat. Kuigi ensüüm võib reaktsiooni käigus muunduda, taastub ta reaktsiooni lõpuks endisele kujule ja võib katalüüsida järgmist reaktsiooni. Reaktsiooni lähtemolekulid (ensüümi substraadid) seonduvad ensüümi aktiivtsentrisse ning reaktsiooni lõpus dissotsieeruvad sealt produktid. Ensüümid on kõrge substraadispetsiifilisusega – nad võivad läbi viia vaid ühte või mõnda reaktsiooni. Nii saab erinevaid reaktsioone kontrollida vastava ensüümi hulga reguleerimise teel. Ensüümid on tundlikud temperatuuri ja pH suhtes.
Ensüümid keskkonnas.
Ensüümid on tähtsal kohal biotehnoloogia arengus.
bioabsorbeerimine- plastiku, puidu, metallide jne ensümaatiline lagundamine;
bioakumulatsioon- toksiliste ainete/ühendite liigkiire kuhjumine organismi suurema tempoga kui organism neid lagundada jõuab;
biolagunemine- toksiliste materjalide ensümaatiline lagundamine taaskasututavateks materjalideks;
Markerensüümid.
Markerensüümid on olulised haiguste kindlaks tegemisel. Kui markerensüüm ilmub verre, on tegu vastava koe kahjustusega, kust ensüüm pärit on.


Woodrow Wilson.
thumb
Woodrow Wilson 100 000-dollarilisel paberrahal
Thomas Woodrow Wilson (28. detsember 1856 – 3. veebruar 1924) oli Ameerika Ühendriikide president aastail 1913–1921.
Usutunnistuse järgi oli ta modernistlasest presbüterlane.
8. jaanuaril 1918 pidas ta kongressile kõne, milles esitas neliteist teesi Euroopa ülesehitamiseks peale Esimest maailmasõda. See kõne oli Rahvasteliidu loomise üheks aluseks.
Tema asepresident oli Thomas R. Marshall.


Neliteist teesi.
Neliteist teesi olid seisukohad Euroopa taasülesehitamise põhimõtete kohta, mis esitati president Woodrow Wilsoni kõnes Ameerika Ühendriikide Kongressi ühisistungil 8. jaanuaril 1918. Oma kõnes esitas Wilson plaani õiglase ja püsiva rahu saavutamiseks Euroopas pärast Esimest maailmasõda.
See kõne peeti rohkem kui 10 kuud enne Compiègne'i vaherahu, mis tegi Esimesele maailmasõjale lõpu, kuid neliteist teesi said aluseks Saksamaa alistumistingimustele, mille üle toimusid läbirääkimised Pariisi rahukonverentsil 1919 ning mis kinnitati Versailles' rahulepinguga. Samas rakendati Euroopa taasülesehitamisel täiel määral ainult nelja teesi terviklikult, mistõttu Ameerika Ühendriikide Senat keeldus Versailles' lepingut ratifitseerimast.
Taust.
Ameerika Ühendriigid astusid Keskriikide vastu Antandi poolel sõtta aastal 1917. 1918. aasta alguseks oli selge, et sõda on lõpule jõudmas. Kõnes esitatud neliteist teesi tuginesid rahukonverentsil võimalikult esitatavate teemade uuringul, mille viis läbi umbes 150 nõunikust koosnev rühm, mida juhtis Wilsoni välispoliitika nõunik kolonel Edward M. House.
Wilsoni kõne tõi esile mitmeid progressivismi põhimõtteid, mis olid Ühendriikides ajendanud siseriiklikke reforme, ning kasutas neid välispoliitika ümberkohandamiseks, rõhutades vabakaubandust, avalikke kokkuleppeid, demokraatiat ning suveräänsust. Neliteist teesi oli ainukeseks ametlikult välja toodud sõjaeesmärgiks; enamus osapooltest tunnistas ainult üldiseid suundi ja ülejäänud keeldusid eesmärkide avalikustamisest, kuna soovisid saavutada territoriaalset kasu.
Wilsoni kõne oli samas vastuseks Vladimir Lenini "Izvestija"s avaldatud rahudekreedile, mis kutsus Venemaad otsekohe sõjast eemale tõmbuma, kutsudes üles õiglasele ning demokraatlikule rahule, mida ei ohustaks territoriumi annekteerimised. Selle tulemuseks oli Brest-Litovski rahuleping, mis sõlmiti märtsis 1918.
Mõjud.
Kõne sisaldas kõrgeimaid ideaale, reformides välispoliitikat moraalsel ja eetilisel põhjal, puhta omakasu asemel. Seda levitati laialdaselt propagandana, et ergutada Liitlasi võidule. Koopiaid kukutati lennukitelt ka Saksa liinide taha, et ajendada Keskriike õiglase lahenduse ootuses alla andma. Oktoobris 1918 Badeni prints Maximiliani poolt Wilsonile saadetud noot palus kohest vaherahu ja rahuläbirääkimisi, mis tugineksid neljateistkümnele teesile.
Kõne koostati ilma Euroopa riigipeadega koordineerimata või konsulteerimata. Ainsa avaliku sõjaeesmärkide avaldusena muutus see Saksamaa alistumise aluseks läbirääkimistel Pariisi Rahukonverentsil aastal 1919 ning mis dokumenteeriti Versailles' rahulepingus. Vastuseis neljateistkümnele teesile Briti ja Prantsuse liidrite seas tuli ilmsiks peale agressioonide lõppu: Britid olid merede vabaduse vastu ning Prantslased nõudsid reparatsioone. Wilson oli sunnitud mitmete põhimõtete osas järeleandmisi tegema, et tema kõige olulisem tees, Rahvasteliidu loomine, viidaks läbi. Selle tulemuseks oli Saksamaal levinud kibestumine, mis oli üheks fašismi tõusu põhjuseks 1930ndatel.
Sellest hoolimata sai Wilson 1919. aastal Nobeli rahuauhinna laureaadiks tänuks tema teenetele rahu saavutamisel. Ta innustas ka iseseisvusliikumisi üle maailma, kaasa arvatud 1. märtsi liikumine Koreas. Ajalugu on aga näidanud, et hoolimata idealismist kaasati Euroopa sõjajärgse rekonstruktsiooni plaanidesse täielikult vaid neli teesi. Samuti keeldus Ameerika Ühendriikide Senat Versaillesi lepingut ratifitseerimast, muutes selle Ameerika Ühendriikides kehtetuks ning kammitsedes vastloodud Rahvasteliitu. Versaillesi lepingu ratifitseerimise suurimaks takistuseks oli Henry Cabot Lodge'i vastuseis. Oluliseks takistuseks oli ka Wilson ise, kuna ta keeldus toetamast lepingut koos muudatustega, mille pakkus välja Senat.


Hingamine.
Hingamine ehk respiratsioon on organismide kataboolne gaasivahetus väliskeskkonnaga. See võib toimuda nii anaeroobses (mineraalne hingamine) kui ka aeroobses (hapnikuhingamine ehk aeroobne respiratsioon) keskkonnas. Sõltuvalt hingamisprotsesside toimumiskohast saab rääkida kopsuhingamisest, nahahingamisest, lõpushingamisest jne; molekulaartasandil toimuvat hingamist nimetatakse ka rakuhingamiseks.
Mõnikord käsitletakse (hapniku)hingamist laiemas ja kitsamas mõistes'". Esimesel juhul haarab see (eukarüootidel) kõiki protsesse, läbi mille väliskeskkonnast pärinev molekulaarne hapnik jõuab organismi rakkude mitokondreisse ja seejärel biokeemilistes oksüdatsiooniprotsessides vabanev CO2 (käsikäes teiste ainetega) väljutatakse organismist.
Kitsamas mõistes (maismaaselgroogsetel) hõlmab hingamine üksnes kopsude ventileerimist, ehk õhuhapniku jõudmist hingamisorganeisse.
Mehhanism.
Imetajates toimub sissehingamine üldjuhul vahelihase kokkutõmbumise kaudu. Seda nimetatakse negatiivse rõhuga hingamiseks. Normaaljuhul suureneb vahelihase kokkutõmbumisel rinnaõõne ruumala ja õhk saab kopsudesse voolata.Vahelihase lõdvestumisel toimub vastupidine protsess. Sellele protsessile aitavad kaasa roietevahelised lihased, mis tõstavad rinnakorvi ülespoole ja suurendavad sel viisil rinnaõõne ruumala.
Vahelihase lõdvestumine põhjustab kopsuõõne ruumala vähenemise. Samal ajal lõdvestuvad ka ribide vahelised lihased ja vähendavad kopsude ruumala veelgi. Kui ülemiste hingamisteede juures mingeid takistusi ei ole, voolab õhk suurenenud rõhu mõjul kopsudest välja.
Rahulikul väljahingamisel lihased tööd ei tee.
Sissehingamisel suureneb vahelihase kokkutõmbumise mõjul kopsude ruumala ja väheneb nende sisene rõhk, mis põhjustab rõhugradienti järgiva õhuvoolu kopsudesse.
Kahepaiksetes toimub positiivse rõhuga hingamine. Lihased liigutavad suuõõne alumist osa allapoole, suurendades suuõõne ruumala ja põhjustades õhu sissevoolu ninasõõrmete kaudu. Seejärel sulguvad ninasõõrmed ja suuõõne põhi surub üles liikudes õhu kopsudesse. Väljahingamisel tõmbab alla liikuv suuõõne põhi õhu kopsudest välja, seejärel avanevad ninasõõrmed ja suuõõne põhi lükkab õhu taas ümbritsevasse keskkonda.
Puhkeolekus on väljahingamine kopsualveoolide ja kopse ümbritseva lihaselise kopsuõõne seina elastse kokkutõmbumise tulemus.
Hingamisega on seotud järgnevad organid: suu, nina ja ninasõõrmed, neel, kõri, hingetoru, bronhid, bronhioolid, kopsud, vahelihas ja hingamisahela perifeersed osad, näiteks kopsualveoolid.
Hingamise juhtimine.
Hingamine on üks vähestest kehalistest funktsioonidest, mida on võimalik teatud piirides tahtega mõjutada.
Teadvuslik kontroll.
Hingamise tahtlik mõjutamine on levinud paljudes meditatsiooni vormides, eriti joogas, näiteks pranayama tüüpi joogas, aga mitte anapana tüüpi joogas, kus ainult jälgitakse oma hingamist.
Ujudes, füüsilist trenni tehes, rääkides võib inimene õppida oma hingamist juhtima ka mitte otseselt elus püsimiseks. Alguses toimub see juhtimine teadvuslikult, aga hiljem juba alateadlikult. Inimkõneks on vajalik hingamise kõrgelt arenenud kontrollimisvõime. Hingamise juhtimist kasutatakse muuhulgas näiteks ka Buteyko meetodis.
Alateadlik kontroll.
Alateadlikult juhivad hingamist spetsiaalsed piirkonnad aju alumises osas ("Brain stem"), mis automaatselt reguleerivad hingamise kiirust ja sügavust keha hetkevajadustest lähtuvalt. Kui süsinikdioksiidi tase veres tõuseb, reageerib see veres leiduva veega ja moodustab süsihappe. Piimhape, mida toodavad anaeroobse hingamise kaudu lihased, langetab samuti vere pH-d. Vere pH langus stimuleerib aju "glomus caroticum"–is ja "glomus aorticum"-is asuvaid kemoretseptoreid, mis saadavad signaalid aju hingamiskeskusesse piklikajus ja Varioliuse sillas ("pons"). Sealt omakorda saadetakse signaalid vahelihasesse.
Näited.
Näiteks füüsilise pingutuse ajal süsinikdioksiidi tase veres tõuseb suurenenud rakuhingamise tõttu lihastes. See omakorda käivitab "glomus caroticumi" ja –"aorticumi" ning aju hingamiskeskuse, mis tõstab hingamise kiirust.
Puhkuse ajal on vere süsinikdioksiidi tase madalam ja hingamine on aeglasem.
Hingamise kiirenemise ja uppumistunde põhjustab eelkõige süsinikdioksiidi toimel vere happelisemaks muutumine, mitte otseselt hapniku puudus.
Tagasisidestatus.
Terve inimene ei saa lõpmata pikaks ajaks „vabatahtlikult” hingamata jätta, sealjuures ellu jäädes. Kui ta uut õhku sisse ei tõmba, tõuseb süsinikdioksiidi tase veres ja ta kogeb tohutut uppumistunnet. See mahasurumatu refleks on loomulik arvestades, et hingamiseta langeb hapniku tase veres ohtlikult madalale juba mõne minutiga. See võib põhjustada pöördumatut ajukahjustust ja surma.
On olnud juhuseid, kui inimesed on hingamata suutnud elus püsida mitmeid tunde. See on võimalik ainult külma vee all viibides, sest see käivitab imetaja sukeldumisrefleksi ja paneb sukelduja talveune taolisesse seisundisse.
Kui terve inimene hoiab oma hinge kinni piisavalt pika aja vältel, kaotab ta teadvuse ja ta keha hakkab seejärel ise hingama. Sellest lähtuvalt ei ole võimalik sellisel viisil enesetappu sooritada. Kui hingamist takistaks lisaks tahtlikule hinge kinni hoidmisele veel miski, näiteks vesi, siis oleks inimese elu ohus.
Hingeldamine põhjustab vere süsinikdioksiidi taseme languse alla normaalse taseme. Selle mõjul langeb eluks vajalike organite varustamine vere ja hapnikuga Bohri efekti ja süsinikdioksiidi põhjustatud vasokonstriktsiooni tõttu. Vabatahtlik hingeldamine võib viia minestamiseni, sest ajus tekib hapnikupuudus.
Koostisosad.
Hapnik on kõigi hingatavate gaaside tähtsaim osa.
Õhu koostisosad on ruumala järgi: 78% lämmastik, 21% hapnik, 0.96%argoon, 0.04% süsinikdioksiid, heelium, vesi ja teised gaasid.
Sukeldujad hingavad tihti hapniku- või heeliumirikkaid gaaside segusid.
Meditsiinis antakse patsientidele vahel puhast hapnikku või valu vaigistavaid gaase.
Skafandrite siseatmosfäär koosneb puhtast hapnikust.
Kuna me oleme kohastunud madala hapniku kontsentratsiooniga õhu hingamiseks, võib puhta hapnikku keskkond meis tekitada hüperaktiivsust ja eufooriat.
Väljahingatavas õhus on absoluutses mõõtkavas 4–5% rohkem süsinikdioksiidi ja 4–5% vähem hapnikku kui sissehingatavas õhus. Lisaks sisaldab väljahingatav õhk 5% ulatuses veeauru ja väikestes kogustes vesinikku, süsinikmonoksiidi, ammoniaaki, atsetooni, metanooli, etanooli ja teisi orgaanilisi ühendeid.
Väljahingatava hapniku ja süsinikdioksiidi kogus võib muutuda sõltuvalt toitumisest, füüsilisest pingutusest ja füüsilise treenituse astmest.
Õhurõhk.
Atmosfäärirõhk on merepinnast kõrgemal madalam, sest ülevalt poolt rõhuva õhu mass on väiksem. See võib tekitada mägihaigust ja hapnikupuudust.
Vee all hingates on gaasid merepinnaga võrreldes suurema rõhu all vee raskuse tõttu. Selle tagajärjel võib esineda lämmastikunarkoosi, hapnikumürgitust või kessoontõbe.
Tähtsus kultuuris.
Taijiquanis on kombineeritud aeroobne treening ja hingamine, et treenida vahelihast ja rühti, see aitab keha energiavarusid efektiivsemalt kasutada. Muusikud kasutavad oma hingeõhku puhkpillide mängimiseks. Naer on füsioloogiliselt lihtne äkiliste väljahingamiste jada. Luksumine, haigutamine ja aevastamine on samuti hingamisega seotud nähtused.
Ajaloolistel aegadel seostati hingamist tihti elujõuga. Heebreakeelne Piibel kirjeldab protsessi, kus Jumal „puhub” elujõu või hinge savitükki, äratades niimoodi ellu Aadama. Lisaks kirjutatakse seal, et hing läheb pärast surma Jumala juurde tagasi.
Mõisted nagu „hing”, „chi” ja „prana” on seotud hingamisega.
Hapnikuhingamine.
Hapniku- ehk aeroobne hingamine toimub üksnes hapniku juuresolekul ja võrreldes mineraalse hingamisega on see energeetiliselt efektiivsem. Hapnikuhingamine toimub enamikul aeroobses keskkonnas elavatel organismidel.
Mineraalne hingamine.
Mineraalne hingamine toimub keskkonnas, kus vaba hapnik puudub. Sealseile organismidele põhjustab hapniku keskkonda ilmumine enamasti mürgistust.
Kalade hingamine.
Suurem osa kalasid hingavad lõpustega, mis asuvad neelu külgedel. Lõpused koosnevad õhukestest filamentsetest koeplaatidest, mis sisaldavad kapillaare. Lõpustel on suur pindala, et saaks toimuda kiire hapniku ja süsihappegaasi vahetus väliskeskkonnaga. Kaladel toimub gaasivahetus nii, et vesi pumbatakse suu kaudu üle lõpuste. Mõnedes kalades voolab veri kapillaarides vee liikumisega vastassuunas, see muudab gaasivahetust efektiivsemaks. Hapnikuvaene vesi lahkub lõpustest neelu külgedel asuvate lõhede kaudu. Mõnedel kaladel, näiteks haidel on selleks rohkem kui kaks avaust. Luukaladel on ainult üks lõhe kummalgi küljel, mida kaitseb luine kate.
Kahepaiksete vastsetel on kehavälised lõpused.
Mitmed kalaliigid võivad pikka aega veest väljas elada, näiteks mudahüpikud võivad päevi maal veeta või elada seisvas ja hapnikuvaeses vees. Paljud seda tüüpi kalad hingavad korraga mitme mehhanismi abil. Angerjad ja mudahüpikud võivad lisaks lõpustele hingata ka naha kaudu. Elektriangerjad omastavad hapnikku põskkoobaste kaudu. Mõned sägade liigid hingavad oma seedetraktide kaudu. Kopskaladel on maismaaselgroogsetega sarnased kopsud, mistõttu peavad nad käima pinnalt õhku ahmimas.
Õhu hingamine on kasulik peamiselt kaladele sellistes elupaikades, kus vee hapnikusisaldus kõigub sesoonselt. Kalad, kes sõltuvad ainult vees lahustunud hapnikust, lämbuvad, aga õhu hingajad peavad palju kauem vastu. Mõnel juhul on vee rolli täitmas ainult muda. Mõned kalad jäävad kuivaperioodiks suveunne.
Õhku hingavad kalad võib jagada kahte rühma, esimesse kuuluvad kalad, kes ei saa õhuta ellu jääda ja teise kalad, kelle jaoks on õhu hingamine lihtsalt alternatiivne meetod hapniku omastamiseks. Enamik õhku hingavad kalad kuuluvad teise kategooriasse, see aitab ka ohtrate pinna lähedal varitsevate kiskjate eest paremini varjuda.
Taimede hingamine.
Taimede puhul eristatakse pimedushingamist ja valgushingamist (viimast üksnes C3-tüüpi fotosünteesiga taimedel). Pimedushingamine kattub universaalse hapnikuhingamisega.


Homöostaas.
Homöostaas tähendab bioloogias organismi parameetrite hoidmist teatud piiratud vahemikus. Isegi väike muutus keemilistes või füüsilistes raku sisekeskkonna omadustes võib organimsi biokeemilisi protsesse häirida ning ekstreemjuhtudel koguni organismi tappa. Homöostaasi põhiidee sõnastas 1857. aastal prantsuse füüsik Claude Bernard. Homöostaas on võimalik ka masinates, nt. külmutuskapp hoiab sisetemperatuuri homöostaatiliselt.
Temperatuuri homöostaasi võime alusel jaotatakse organismid poikilotermseteks ehk kõigusoojasteks (need, kellel kehatemperatuuri homöostaas puudub, näiteks taimed, selgrootud loomad, kahepaiksed) ja homöotermseteks ehk püsisoojasteks (need, kellel kujuneb täiskasvanuks saades kehatemperatuuri hoidmine, nt. linnud ja imetajad).


Märt Rask.
Märt Rask (sündinud 19. detsembril 1950) on Eesti jurist ja poliitik.
Alates 2004. aastast on Märt Rask Riigikohtu esimees.
Aastatel 1995–1996 oli ta Eesti siseminister ning aastatel 1992 ja 1999–2003 justiitsminister.


Käitumine.
Käitumine tähendab bioloogiliselt indiviidi nähtavaid toiminguid. Need võivad olla spontaansed või seotud reageeringutega stiimuleile. Stiimul võib tulla teistelt organismidelt või füüsilisest ümbruskonnast. Looma käitumine aitab tal leida toitu, vältida vaenlasi, ning seksuaalselt paljunevatel liikidel aitab leida ka kaaslase, kellega paljuneda.
Loomade käitumist uurivat teadust kutsutakse etoloogiaks.
Psühholoogia koolkonda, mis tegeleb inimeste ja loomade käitumise uurimisega, nimetatakse biheiviorismiks
Käitumine jaguneb põhiolemuselt kaheks: omandatud, õpitud ning kaasasündinud, instinktiivne. Kaasasündinud käitumine on arenenud evolutsiooni jooksul ning see päritakse vanematelt. Kaasasündinud omadusi saab õppimisega arendada.
Loomad reageerivad ka teatud märkidele (nt. hõbekajaka tibud toksivad tugevamalt vastu punast täppi ema nokal, kuid nõrgemalt vastu mõnda muud värvi täppi) (nt. naissoost ogalikud, kellel on paisunud kõht, on tõenäolisemad paarituma).
Mõisteid.
Refleks - lihtne käitumine, milles stiimul põhjustab vastuse.
Kinesis (ingl. k.) - reageerimine muutusele stiimuli tugevuses oma aktiivsuse tõstmise või langetamisega (nt. keldrikakandid lähevad valguse eest peitu)
Taksis - liikumine, mis on orinteeritud stiimuli suunas (näiteks silmviburlane ("Euglena") ujub valguse poole (fototaksis))
Õppimine on tähtis osa käitumise arengust.


Zlatoust.
Zlatoust (vene "Златоуст") on linn Venemaal Tšeljabinski oblastis. Asub Uuralites Ai jõe ääres 160 km Tšeljabinskist läänes.
Ajalugu.
Rajati 1754. aastal metallurgiatehase ehitusega seoses, linnaõigused sai 1865. aastal. 1815. aastal rajati sinna relvatehas.
Zlatoust on metallurgia ja masinatööstuse keskus. Seal valati 1860. aastal esimesed Venemaa terassuurtükid.
1903. aastal suruti seal veriselt maha tööliste streik.
Elanike arv on 191 500 (2005).


George V.
George V (George Frederick Ernest Albert; 3. juuni 1865 – 20. jaanuar 1936) oli Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuningas ning India keiser 6. maist 1910 kuni surmani. Ta oli Edward VII ja kuninganna Alexandra teine poeg ning Edward VIII ja George VI isa. George V oli ka see kuningas, kes muutis suguvõsa nime Saksi-Coburg-Gothast Windsoriks.
Sünd.
Prints George sündis 3. juunil 1865 Londonis. Tema isa oli Walesi prints Edward, kuninganna Victoria ja Saksi-Coburgi Gotha printsi Alberti vanim poeg. Tema ema oli Walesi printsess Alexandra, Christian IX ja Hesseni printsessi Louise'i vanem tütar.
Prints ristiti 7. juulil 1865 Windsori lossis ning tema ristivanemad olid Hannoveri kuningas Georg V, Hessen-Kasseli printsess Louise, Taani kroonprints Frederik, Leiningeni vürst Ernst, Saksi-Coburg-Gotha hertsog Ernst II, Cambridge'i hertsoginna Augusta, printsess Alice ja prints George, Tipperary krahv.
Kuna George oli Walesi printsi noorem poeg, arvati, et troonile tuleb tema vend prints Albert Victor.
Haridus.
Et George oli oma vennast ainult 15 kuud noorem, otsustati printse koos õpetada ning nende kasvatajaks sai John Neale Dalton. Arvestades prints Alberti tulevast rolli kuningana, said printsid range õpetuse, kuigi kumbki polnud eriti intellektuaalne.
Hiljem teenisid printsid kadettidena "HMS Bacchante" pardal. Nad tegid ringreisi Briti impeeriumi asumaades, külastades Austraalia kolooniaid ja Lähis-Ida ning lastes endale teha tätoveeringud Jaapanis. Inglismaale naastes läksid vendade teed lahku; George astus kuninglikku mereväkke, Albert aga Cambridge'i ülikooli. George teenis mereväes kuni 1891. aastani. Ta reisis kogu maailmas, külastas Briti impeeriumi asumaid, lasi teha palju tätoveeringuid ning tõi endaga kaasa ka papagoi.
Abielu.
Kuna prints kuulus mereväkke, veetis ta aastaid oma onu Alfredi juhendamise all Maltal. Seal armus ta oma nõbusse, Edinburghi Mariesse. Printsi vanaema, isa ja onu kiitsid valiku heaks, kuid mõlema emad oli sellele vastu. Kui George Marie kätt palus, ütles viimane ema tõttu sellest ära. Temast sai hiljem Rumeenia kuninganna.
1891 kihlus George'i vend prints Albert Tecki printsess Maryga. Kuid Albert suri vaid kuus nädalat pärast kihlust kopsupõletikku ning George'ist sai oma isa järel troonipärija.
Kuninganna Victoria pidas Maryt ikkagi sobivaks tulevaseks kuningannaks ning käskis George'il tema kätt paluda. Prints tegigi nii ning Mary oli nõus. Kuigi abielu oli korraldatud, oli see õnnelik ning George ei võtnud endale kunagi armukest (selle aja kohta ebatavaline).
Pärast abiellumist sai Maryst Yorki hertsoginna (Tema Kuninglik Kõrgus).
Yorki hertsog.
1892 oli George'st saanud kuninganna Victoria käsul Yorki hertsog, Invernessi krahv ja Killarney parun.
Hertsog ja hertsoginna elasid peamiselt Norfolkis suhteliselt väikeses majas ning nende elu kulges tavapärases rutiinis. George eelistas lihtsat elu vastukaaluks oma vanematele. Ta oli ka väga range isa, nii et tema enda lapsed kartsid teda. Ta ütles kord: "Minu isa kartis oma ema. Mina kartsin oma isa ja ma kindlustan selle, et minu lapsed kardavad mind."
Yorki hertsogi ja hertsoginanna täitsid abikaasad mitmeid kuninglikke kohustusi ning reisisid Briti impeeriumi kolooniates. 1900 olid nad Austraalias, kus George ja Mary avasid Austraalia parlamendi esimese istungi.
Wales'i prints.
22. jaanuaril 1901 suri kuninganna Victoria ning George'i isa, Albert Edward sai troonile kui kuningas Edward VII. Seega sai George'ist Cornwalli ja Rothesay hertsog. 9. novembril 1901 sai temast Wales'i prints ja Chesteri krahv (Tema Kuninglik Kõrgus).
Edward VII soovis, et tema poeg oleks valitsemiseks ettevalmistatud. George'ile anti ligipääs ametlikele dokumentidele ja paberitele. Neid aitas tal lugeda ja mõista tema abikaasa, printsess Mary, kes oli intelligentsem kui prints. Mary kirjutas ka oma abikaasa eest kõnesid.
Kuningas.
6. mail 1910 Edward VII suri ning Wales'i prints tõusis troonile. Ta oli nüüd kuningas George V ning tema naine oli kuninganna Mary. Tegelikult oli Mary eesnimi Victoria, kuid ta võttis Mary, kuna kuninganna Victoria oli soovinud, et ükski Suurbritannia tulevane kuninganna ei kannaks tema nime. Nende kroonimine toimus Westminster Abbey's 22. juunil 1911.
Sama aasta detsembris reisisid abikaasad Indiasse, kus nad kuulutai välja India keisri ja keisrinnana. Hiljem olid nad riigis ka ringreisil, tutvustades endid alamatele.
Esimene maailmasõda.
1914 alanud Esimene maailmasõda oli George'i ja Mary jaoks raske, kuna neil mõlemal oli sakslastest sugulasi ning ka kuningakoda ise kandis nime Saxe-Coburg-Gotha. 1917 nimetati Saksi-Coburg-Gotha dünastia ümber Windsori dünastiaks, et vältida süüdistusi saksameelsuses sõja ajal sakslastega. Tal oli hulk sugulasi, kes elasid Inglismaal, ent olid kas saksapäraste nimede või tiitlitega; need pidid oma nime muutma inglisepäraseks ja oma võõrriigi tiitlite kasutamisest loobuma. Tasuks andis ta neile peeritiitli.
Maailmasõjas kukutati monarhia Saksamaal, Venemaal, Kreekas ja Hispaanias (viimases ajutiselt), kus võimul olid George V lähisugulased. Osa neist leidis varjupaiga Londonis. 1922 saatis George V koguni Briti sõjalaevad Kreekasse, et ära tuua prints Andreas, tema naine Alice ning nende lapsed, kellest noorim, tollal aastane prints Philip abiellus hiljem Elizabeth II-ga.
Ta palus ka abi oma nõole Venemaal Nikolai IIle, kui viimane revolutsiooniga kukutati. George soovis Nikolaid ja tema perekonda Suurbritannias kaitsta, kuid see oleks võinud viia ebakindluseni ka brittide hulgas ning kuningas leidis, et Romanovite kohaolek mõjuks kohatult. Seega jäid nad Venemaale; tsaar, tema naine ja viis last lasti bolševike poolt 1918 maha.
Hilisem elu.
Esimene maailmasõda võttis oma osa George'i tervisest. Tal oli kogu elu olnud nõrgad kopsud, mis tulenes tema tugevast suitsetamisest. Kuningas läks tervist taastama Bognor Regise linna, kus kuninganna Mary oli talle põetaja eest. Vaatamata kehvale tervisele õnnestus tal ikkagi näha oma 25. valitsemisaastat.
George'i suhted troonipärija, prints Edwardiga halvenesid kuninga viimaste aastate jooksul. Printsil olid armusuhted abielus naistega ning George ei tahtnud, et too trooni päriks. George'ilt pärineb isegi tsitaat: "Pärast minu surma laostab poiss [Edward VIII] end 12 kuu jooksul." Ta oli kiindunud oma teise poega, prints George'i ning viimase tütresse, printsess Elizabethi. Ta kutsus tüdrukut Lilibetiks ning vastutasuks sai hüüdnime "Vanaisa Inglismaa".
Surm.
Kuningas George V suri 20. jaanuaril 1936 Sandringhamis ning ta maeti St George'i kabelisse Windsoris. Kuninga kirst oli austuse avaldamiseks pandud Westminster Hall'i ning ööl enne matusetalitust olid vahtkonnas Edward VIII, Yorki hertsog, Gloucesteri hertsog ja Kenti hertsog, et näidata oma austust isa vastu.


Positsioneerimine.
Positsioneerimine ehk positsioonimine on turundustehnika, millega üritatakse sihtturu jaoks toote, brändi või organisatsiooni identiteet. Toote positsioon seisneb selles, kuidas tarbijad toodet näevad, võrrelduna võistlevate toodetega.
Reeglina esitatakse üht toote omadust kõige tugevamana. Nii näiteks on Volvo positsioon "turvalisim" auto.
Sõltumata positsioneerimisest, võivad tarbijad siiski näha toodet teistmoodi soovitud positsioonist, juhul kui tarbijate kogemused ei lange sihtpositsiooniga kokku.
Positsioneerimist käsitleb Al Riesi ja Jack Trouti raamat "Positsioneerimine: võitlus mõistuse pärast" (ilmus McGraw-Hilli kirjastusel esmakordselt aastal 1981).


Ostrov.
Ostrov (vene keeles 'saar') on linn Venemaa Pihkva oblastis, Ostrovi rajooni keskus. Asub Velikaja jõel (selle keskel asuva saare järgi on ta oma nime saanud).
Ostrov asutati 14. sajandil, linnaõigused sai 1777. aastal.
Linnas asuvad 240. lennuväe teadusuuringute ja instruktorpolk ning 29. raadioelektroonilise sõjapidamise üksikpolk.


Eesti sportlaste olümpiamedalivõidud.
Eesti ja Eestist pärit sportlased on olümpiamängudelt võitnud 26 kuldmedalit, 21 hõbemedalit ja 26 pronksmedalit. Suveolümpiamängudelt on võidetud 21 kuldmedalit ja taliolümpiamängudelt viis kulda.


Tapa valla lipp.
Tapa valla lipp on Eesti haldusüksuse Tapa valla lipp.
7. oktoobril 2005 kinnitasid lipu ühinenud (Saksi vald, Lehtse vald ja Tapa linn) omavalitsuste ühiskomisjon. 29. detsembril 2005 toimus Lääne-Viru Maavalitsuse lipuväljakul ühinenud kohalike omavalitsusüksuste lippude langetamise ning uue Tapa valla lipu heiskamise tseremoonia.
Tapa valla lipu kujundajaks on Tapa linnakunstnik Liina Kald.
Lipu kirjeldus.
Tapa valla lipul on ühendatud ühinenud valdade ja Tapa linna sümbolid. Kangas on jaotatud diagonaalselt kolme ossa. Vardapoolne ülemine osa on punane, lehvipoolne alumine osa on must ja nende vahel on diagonaalne laineline valge joon. Punase ala sees on kujutatud kolmjalga. Alumise musta ala peal on kolm valget tähte.
Põhjendus.
Vardapoolne ülemine punane osa viitab Tapa linna vapile ning sümboliseerib arvatavaid kunagisi lahinguid Tapa aladel. Lehvipoolne alumine must osa sümboliseerib Lehtse turbaalasid ja viitab Lehtse valla endisele vapile. Diagonaalne laineline valge joon tähistab Valgejõge ning viitab Saksi valla endisele vapile. Kolmjalga on tuntud kui hea õnne sümbol, tähistades katkematu ringina uuenemist, liikumist ja elu järjepidevust. Sümboli liikumine kolme eri suunda näitab teede hargnemist Tapalt. Kolm valget tähte tähistavad kolme ühinenud omavalitsust.
Valge on valguse ja puhtuse värv, punane nooruslikkuse ja elujõu värv, must sümboliseerib maalähedust.
Lipu kasutamise kord.
Tapa valla lippu võib heisata Tapa valla ajaloolistel pidupäevadel ja muudel tähtsündmustel, selle
heiskamise otsustab vallavalitsus. Heisatav ja väljapandav lipp peab olema puhas ja terve. Lipu ja vapi näidised asuvad vallakantseleis.
Tapa valla sümboolikakonkurss.
2005.a juunis väljakuulutatud Tapa valla sümboolikakonkursi lõppes 25. septembril 2005. Konkursile laekus 24 kavandit. Hindamiskomisjoni esimesel koosolekul valiti välja viis tööd. Kuna komisjoni koosseisus oli ka Riigikantselei sümboolikaosakonna nõunik Ivo Manfred Rebane (hiljem asendas teda osakonnajuhataja Kalev Uustalu), siis pidas komisjon ühe istungi Toompeal Stenbocki majas. Pärast analüüsi võeti ühendust kahe sarnase kavandi autoriga, kelleks osutus Tapa linnakunstnik Liina Kald, et ta muudaks oma töid vastavalt komisjoni ettepanekutele. Pärast kavandite täiendamist otsustas komisjon üksmeelselt Tapa valla sümboolikakonkursi võitjaks tunnistada Liina Kaldi esitatud vapi ja lipu kavandid. Lõpliku valiku tegemisel kuulusid komisjoni koosseisus peale K.Uustalu ka Heiki Vuntus (Tapa Arenduskoda), Andres Mandre, Marju Bugri (mõlemad Saksi vald), Vjatšeslav Suvorov (Tapa linn), Leelo Jürimaa (Lehtse vald) ja Janne Maal (disainer).


Raudvärav.
Raudvärav (rumeenia keeles "Porțile de Fier", serbia keeles Гвоздена врата) on kuristik Doonaul Orșovast allavoolu Rumeenia ja Serbia piiril.
Raudvärava geograafilised koordinaadid on 44° 40' põhjalaiust ja 22° 31' idapikkust.
Raudvärav on osa Kazanist ja Đerdapist. Ta eraldab Karpaate (Transilvaania Alpe) ja Stara Planinat. Raudbvärava pikkus on 14,5 km ja laius kõige kitsamas kohas 220 m. Laiemas mõttes on Raudväravate pikkus kogu see ala, mil Doonau mõlemal kaldal on mäed, nii et 134 km alates Rumeenia linna Moldova Nova kandist, kitsamas mõttes ainult selle viimane, alamjooksupoolseim osa alates Rumeenia linnast Orşovast.
Kuni 19. sajandi lõpuni oli Raudväravate läbimine laevaga peaaegu võimatu, sest jõgi oli kärestikuline. 1890 lõhati jõepõhja dünamiidiga ning jõkke tekitati 2 km pikk, 80 m lai ja 3 m sügav kanal. 17. septembril 1896 avasid Austria-Ungari keiser Franz Joseph I, Rumeenia kuningas Carol I ja Serbia kuningas Aleksandar Obrenović isiklikult kanali. Orşova (ungari keeles Orsova) oli tollal Austria–Ungari kõige lõunapoolsem linn. Siiski valmistasid tulemused pettumust: vool kanalis oli nii tugev, et kuni 1973 tuli laevu vastuvoolu vedada lokomotiivi abil. Sedasi jäi Raudvärav endiselt laevatransporti takistama.
1964 asusid Jugoslaavia ja Rumeenia ühiselt jõele tammi rajama. Raudvärava tamm, mille koosseisu kuulus Raudväravate HEJ, avati 1972. Selle tulemusena tõusis Doonau veetase tammi juures 35 meetrit ja moodustus veehoidla. Siiski oli veehoidla pindala üsna väike ja ümber tuli asustada kõigest 17 tuhat inimest. Veehoidlasse uppusid 5 küla ja Ada Kalehi saar.
Kuristiku põhjaosas, Rumeenia kaldal asub Raudväravate rahvuspark (rajatud 2001, 1157 km²). Kuristiku lõunaosas, Serbias asub Đerdapi rahvuspark (rajatud 1974, 636 km²).


Ibolya Csák.
Ibolya Csák ['iboja tšaak] (6. jaanuar 1915 – 9. veebruar 2006) oli ungari naiskõrgushüppaja, olümpiavõitja Berliini olümpiamängudel 1936.
Berliini olümpiamängudel ületas kolm naist kõrguse 1.60, kuid ükski ei suutnud kolme katsega ületada kõrgust 1.62. Ibolya Csák oli ainuke, kes neljanda katsega ületas kõrguse 1.62 ja tuli seega olümpiavõitjaks. Ta oli esimene Ungari naisolümpiavõitja.
Ibolya Csák tuli ka Euroopa meistriks 1938. aastal pärast seda, kui selgus, et teda edestanud sportlane Dora Ratjen oli tegelikult mees.


Judit Polgár.
thumb
Judit Polgár (sündinud 23. juulil 1976) on juudi päritolu Ungari maletaja. Juba 13-aastaselt tuli ta alla 14-aastaste poiste seas maailmameistriks. 15-aastaselt sai temast noorim male suurmeister.
Ta võistleb ainsa naisena meeste arvestuses tippkonkurentsis. 2006. aasta jaanuari ELO reitingus on ta 14. kohal 2711 punktiga. Parim saavutus on olnud 8. koht.


Svetlana Išmuratova.
thumb
Svetlana Išmuratova (ven.k "Светлана Ирековна Ишмуратова" sündis 20. aprillil 1972 Zlatoustis) on endine Venemaa laskesuusataja, kahekordne olümpiavõitja (2006) ja neljakordne maailmameister.
2007. aastal valiti ta Riigiduuma saadikuks Ühtse Venemaa ridades.


Mõttekoda.
Mõttekoda ehk ajutrust ehk ajukeskus (inglise keeles "think tank") on uurimisinstituut või muu organisatsioon, mille eesmärgiks on pakkuda nõu ja ideid poliitika, kaubanduse või julgeoleku alal. Sageli on mõttekojad seotud ülikoolide, erafirmade, sõjaväe või muude institutsioonidega. Enamasti mõeldakse mõttekodade all selliseid organisatsioone, kus toimub multi- või interdistsiplinaarne uurimistöö. Sarnaste probleemidega lühiajaliselt tegelemiseks korraldatakse ajurünnakuid ja haridusasutused suve(üli)koole.


Kaupo.
Kaupo (ka "Caupo"; surnud 21. või 22. septembril 1217) oli liivlaste olulisemaid vanemaid 13. sajandi alguses. Kogu info Kaupo kohta pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.
Nimest.
Kaupo nimi esineb kroonikas kujul "Caupo". Pole selge, kas see tuleneb germaani nimest Jakob, "Jacobus" või on otseselt läänemeresoome päritolu. Nime hääldati tõenäoliselt ikkagi Kaupona.
Elu.
Kaupot on Henriku kroonikas mainitud paarikümnel korral, seega on ta enim mainitud kohalik tegelane, ületades näiteks Lembitu mainiguid neljakordselt.
Kaupo oli Turaida vanem ja on arvatud, et ta ristiti esimese olulisema liivlaste ülikuna umbes 1191, tema ristijaks peetakse aga Theoderichi. Tegelikkuses pole sellele viitavat aga kuigi palju, sest 1191 on mainitud, et ristiti üks haavatud liivlane, nime nimetamata, ja veel 1200. aastal võttis piiskop Albert temalt ja teistelt liivlaste vanematelt pantvange. Hiljemalt 1201. aastaks oli Kaupo siiski ristitud ning temast sai ristisõdijate tähtsaim ja usaldusväärseim kohalik liitlane, kes jäi kuni oma surmani ristiusule truuks. 1202–1203 reisis ta koos Theoderichiga läbi Saksamaa Rooma, kus kohtus paavst Innocentius III-ga, kes kinkis talle Piibli. Seejärel võitles ta kristlaste poolel paganate vastu, jõudes sõdida nii liivlaste, leedulaste kui ka eestlastega. Muuhulgas piiras ta 1212. aastal ka omaenda linnust Turaidat, mis vahepeal oli paganlusse tagasi langenud ja sakslastele vastu astunud liivlaste käes.
Kaupo sai Madisepäeva lahingus surmavalt haavata, kuid et ta jõudis teha testamendi, on peetud võimalikuks, et ta elas kuni järgmise päevani.
Kaupol oli ka poeg Berthold, kes langes 1210. aastal Ümera lahingus. Et ta suri seetõttu pärijateta, pärandas ta kogu oma vara Riia kirikule. Lievenite aadlisuguvõsa väitis hiljem, et nad pärinevad naisliinist Kaupost.
Hinnangud.
Kaupot on nimetatud ka liivlaste kuningaks, kroonikas on tema kohta öeldud "quasi rex" (nagu kuningas). Talle on antud vastuolulisi hinnanguid, teda on peetud nii reeturiks kui ka tulevikule mõtlevaks liidriks, kes üritas oma rahvast Lääne-Euroopasse viia. Eestis on domineerinud üldiselt esimene seisukoht.


Kriteerium (ajakiri).
Kriteerium on eestikeelne võrgus ilmuv kultuuriajakiri, mis on pühendatud peamiselt välismaise filosoofia ja kultuuri vahendamisele, ajakiri tegeleb ka välismaiste kultuuriuudiste edastamisega. Kriteerium ilmub alates veebruarist 2006 üks artikkel nädalas. Ajakirja toimetab Peeter Helme.
"Kriteeriumi väljaandjate eesmärgiks ongi vahendada Eestisse selliseid Euroopa kirjanduse ja mõtteloo suundi mis pole tõlkijate eelistuste või valitsevate vaimsete hoiakute tõttu meil seni suure tähelepanu osaliseks saanud ning mis tegelevad vertikaalse, üleva ja ülendava otsimisega. Kas ka leidmisega, jäägu juba iga lugeja otsustada..." (Peeter Helme)
2009. aasta aprilli seisuga on avaldatud Toomas Abilise, Björn Clemensi, Iwan Durreri, Hanna Hauru, Claus Heimese, Peeter Helme, Kristel Kaljundi, Igor Kotjuhi, Anne Lange, Paavo Matsini, Jonah F. Mitchelli, Mika Puumalaise, Raivo Joosep Raave, Tanel Randeri, Aarne Rubeni, Martin Schwarzi, Johannes Schülleri, Anton Hansen Tammsaare, Indrek Vaino, Maarja Vaino ja Toomas Verrevi tekste. Intervjueeritud on Boriss Baljasnõid, Jan Kausi ja Andres Langemetsa.


Kriteerium.
Kriteerium on eristamise või valiku tegemise alus.


Heinrich Lõvi.
Heinrich Lõvi (saksa keeles "Heinrich der Löwe"; 1129 – 6. august 1195) oli Welfi dünastiast saksa ülik, Baieri ja Saksimaa hertsog (vastavalt Heinrich III (1154-1195) ja Heinrich XII (1142-1195) nime all).
Heinrich Lõvi oli oma aja võimsaim Saksamaa vürst, kes soovis saada ka Saksa-Rooma riigi kuninga- ja keisrikrooni.
Heinrich Lõvi pidas ristisõdu vendide vastu, 1166. aastal moodustasid teised Sasksamaa aadlikud ta vastu liiga, kuid ei suutnud teda alistada. 1176. aastal keeldus Heinrich Lõvi abistamast keisrit Itaalia sõjakäigus. Selle ja Heinrich Lõvi soovi tõttu saada ka Saksa-Rooma riigi kuninga- ja keisrikrooni tekkis Heinrich Lõvil konflikt Saksa-Rooma riigi keiser Friedrich Barbarossaga, aastetel 1178-1180 toimus tema vastu protsess, milles aga Heinrich Lõvi kohtu ette ei ilmunud, mistõttu ta pandi riigivande alla ja 1180. aastal kuulutas keiser Friedrich Barbarossa ta lindpriiks ning võttis temalt Baieri, Braunschweigi ja Saksimaa valitsemisõiguse. Aastatel 1180-1181 toimus kodusõda Heinrich Lõvi ja keisri Friedrich Barbarossa vahel, Heinrich Lõvi sai tagasi oma pärusvaldused, kuid pagendati Inglismaale, kust ta 1189, kui Friedrich oli ristisõtta läinud, naasis. Ta sai aga taas lüüa ning pidi uuesti põgenema.
1192. aastal sai ta oma Braunschweigi valdused tagasi.


1993. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
1993. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused olid suusatamise maailmameistrivõistlused, mis toimusid 18.–28. veebruarini 1993 Rootsis Falunis. Falunile olid need kolmandateks maailmameistrivõistlusteks. Varem oli Falunis MM toimunud aastatel 1954 ja 1974. Osa võttis 38 riigi 798 sportlast, nende seas ka Eesti koondis 11 sportlasega.
Meeste 10 km klassikalises stiilis.
22. veebruar 1993
Meeste 15 km vabastiilis jälitussõit.
24. veebruar 1993
Meeste 30 km klassikalises stiilis.
20. veebruar 1993
Meeste 50 km vabastiilis.
28. veebruar 1993
Meeste 4×10 km teatesuusatamine.
26. veebruar 1993
Naiste 5 km klassikalises stiilis.
21. veebruar 1993
Naiste 15 km vabastiilis jälitussõit.
23. veebruar 1993
Naiste 15 km klassikalises stiilis.
19. veebruar 1993
Naiste 30 km vabastiilis.
27. veebruar 1993
Naiste 4×5 km teatesuusatamine.
25. veebruar 1993
Normaalmägi.
27. veebruar 1993
Suur mägi.
21. veebruar 1993
Meeskonnavõistlus suurel mäel.
24. veebruar 1993
Mitteametlik paremusjärjestus.
¹ Tšehhi/Slovakkia ühendvõistkond osales naiste 4×5 km teatesuusatamises ja suusahüpete meeskonnavõistluses
Maailmameistrivõistlused, 1993. aasta põhja suusaalade


Marko Kass.
Marko Kass (sündinud 1. augustil 1980 praeguse Karula valla territooriumil) on Eesti poliitik. Ta kuulus 2012. aasta veebruarini Isamaa ja Res Publica Liitu ning oli erakonna Valgamaa piirkonna juhatuse kaasesimees.
Ta lõpetas 2004. aastal Eesti Põllumajandusülikooli ja 2007. aasta märtsis kaitses magistriväitekirja.
Alates 6. maist 2004 kuulus Marko Kass Isamaaliitu. Aastatel 2004–2006 oli ta poliitilise noorteühenduse Noor-Isamaa esimees.
Marko Kass on alates 2005. aastast abielus Kadi Grichiniga, kellega tal on tütar Liisi ja poeg Uku-Karl. Perekond elas ja töötas Ärma talus Viljandimaal.


Konstantin Märska.
Konstantin Märska (28. mai 1896 Saaremaa – 30. august 1951 Tallinn) oli Eesti filmioperaator, Eesti filmikunsti rajajaid.
Märska alustas juba 15-aastaselt Kuressaares töötamist kinomehaaniku abilisena. Oli koos venna Theodor Märskaga tummfilmikompanii Estonia-Film üks asutajatest. Aastaid töötas filmistuudios Eesti Kultuurfilm (asutatud 1931. aastal), kus tema käe all valmis hulgaliselt kroonika- ja sündmusfilme.
Aastal 1930 valmis Märska ja Boris Jaanikose koostöös film "Kuldämblik". See oli esimene Eestis valminud nn plaadihelifilm, st heli oli salvestatud eraldi plaadile.
Konstantin Märska on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.


Kadi Kass.
Kadi Kass (sündinud 21. veebruaril 1978; enne abiellumist Kadi Grichin) on setu päritolu eesti ajaloolane.
Ajaloolasena on ta peamiselt uurinud Lõuna-Eestit ja Setumaad. Ta on ka Õpetatud Eesti Seltsi sekretär ja peamine asjaajaja.
Abielus (alates 2005. aastast) poliitik Marko Kassiga. Korporatsioon Filiae Patriae vilistlane. Tütre ja poja ema.
Laulnud regilauluansambli Sinimaniseele esimeses koosseisus.
Kirjutised.
Kass, Kadi
Kass, Kadi


Athenaios (täpsustus).
Nime Athenaios kandsid mitmed tuntud inimesed Vana-Kreekas.


Athenaios (insener).
Athenaios oli vanakreeka insener, Archimedese kaasaegne, kelle "akmē" oli umbes 210 eKr. Temalt on säilinud teos sõjamasinatest "Peri mēchanēmatōn".


Athenaios (poksija).
Athenaios oli vanakreeka poksija, olümpiavõitja, keda mainib Pausanias (6.4.1).


Onon.
Onon (Mongoolia osas ka Onon-gol; mongoli, burjaadi ja vene keeles Онон) on jõgi Aasias Amuuri jõgikonnas.
Onon on 1032 km pikk (298 km Mongoolias, ülejäänu Venemaal). Valgla pindala on 96 200 km².
Onon algab Mongooliast Hentij aimakist Hentei mägedest. Mongoli keeles nimetatakse jõge ka Онон гол, kus гол tähendab jõge. Ta voolab valdavalt itta ja kirdesse. Mongoolias asub jõest kagus Ereen Davaani ahelik. Lühikest maad kulgeb ta Idaaimakis, seejärel ületab Venemaa piiri ja jõuab Burjaatiasse. Umbes piiril ületab jõe Tšita–Tšojbalsani maantee, mis kulgeb pikalt Ononi kõrval. Jõudes Aga Burjaadi autonoomse ringkonna piirile, pöördub jõgi itta, maantee seevastu põhja. Onon voolab Aga lõunaosas kuni Aga piirini ja pöördub siis põhja. Olovjannajas ületab jõe Tšita–Harbini raudtee, mille kõrval kulgeb maantee. Natuke enne jõe lõppu suubub temasse vasakult Aga jõgi. Ühinedes Ingodaga, moodustab ta Šilka. Ühinemiskohas asub rohkem kui 10 tuhande elanikuga Pervomaiski, mis on suurim Ononi ääres olev asula.
Onon toitub peamiselt lumesulamisveest ja vihmast. Suvised sajud tekitavad suurvee. Suudmest 12 km kaugusel on Ononi keskmine vooluhulk 191 m³/s, maksimaalne 2810 m³/s, minimaalne 1,22 m³/s. Jõgi külmub novembris ja vabaneb jääkattest aprillis-mais.
Ononi jõe järgi on nimetatud Ononi kraater Kuul.


1374.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1369 1370 1371 1372 1373 - 1374 - 1375 1376 1377 1378 1379


1372.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1367 1368 1369 1370 1371 - 1372 - 1373 1374 1375 1376 1377


1371.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1366 1367 1368 1369 1370 - 1371 - 1372 1373 1374 1375 1376


1369.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1364 1365 1366 1367 1368 - 1369 - 1370 1371 1372 1373 1374


1368.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1363 1364 1365 1366 1367 - 1368 - 1369 1370 1371 1372 1373


1366.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1361 1362 1363 1364 1365 - 1366 - 1367 1368 1369 1370 1371


1365.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1360 1361 1362 1363 1364 - 1365 - 1366 1367 1368 1369 1370


1364.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1359 1360 1361 1362 1363 - 1364 - 1365 1366 1367 1368 1369


1363.
Sajandid: 13. sajand - 14. sajand - 15. sajand
Aastakümned: 1320. aastad 1330. aastad 1340. aastad 1350. aastad 1360. aastad - 1370. aastad - 1380. aastad 1390. aastad 1400. aastad 1410. aastad 1420. aastad
Aastad: 1358 1359 1360 1361 1362 - 1363 - 1364 1365 1366 1367 1368


Samuel Huntington.
Samuel P. Huntington (18. aprill 1927 – 24. detsember 2008) oli USA politoloog, Harvardi ülikooli professor.
Huntingtoni tuntuimad tööd on rahvusvaheliste suhete alal, nn tsivilisatsioonide kokkupõrke teemal. Aastal 1993 avaldas ta ajakirjas Foreign Affairs äärmiselt mõjuka ja sageli tsiteeritud artikli "The Clash of Civilizations?", mis kontrasteerus teise mõjuka politoloogilise käsitlusega – Francis Fukuyama "ajaloo lõpu" kontseptsiooniga. Hiljem laiendas Huntington oma artikli täispikkuses raamatuks, mis ilmus 1996.
Huntingtoni käsitluse pearõhk on kultuurierinevuste tähtsustamisel konfliktide allikana.


Olga Medvedtseva.
Olga Medvedtseva (neiupõlvenimi Põljova; sündis 7. juulil 1975 Krasnojarskis) on Venemaa laskesuusataja. Olümpiavõitja (2002) ja kuuekordne maailmameister. Individuaaldistantse arvestades on Olga Medvedtseva võitnud ühe maailmameistritiitli (2004).
27px Olümpiamängudel.
2002 Salt Lake Citys
2010 Vancouveris
Dopinguskandaal.
Torino 2006. aasta taliolümpiamängudel 15 km pikkusel distantsil hõbemedali võitnud Olga Põljova põrus dopingukontrollis. 16. veebruaril 2006 kinnitas Rahvusvaheline Olümpiakomitee, et Põljova mõlemad dopinguproovid osutusid positiivseteks. Ta eemaldati mängudelt ning medal võeti temalt ära. Seega sai venelanna Svetlana Išmuratova järel hõbemedali sakslanna Martina Glagow ja pronksi teine venelanna Albina Ahhatova.
Isiklikku.
Olga Medvedtseva on 163 pikk ja kaalub 55 kg.


C-vitamiin.
C-vitamiin ehk L-askorbiinhape ehk L-askorbaat on vesilahustuv vitamiin, mis aitab suurendada organismi vastupanuvõimet haigustele.
On antiskorbuutne redutseerivate omadustega tugev hape.
Keemiline struktuur ja omadused.
C-vitamiini keemiaga seotud küsimusi vaadeldakse artiklis askorbiinhape.
Saamine.
Taimsete produktidega seedekulglasse sattuv vitamiin C imendub peensoolest Na-sõltuva aktiivse transpordina ja passiivse difusioonina. Aktiivselt imenduvad väikesed ja mõõdukad kogused, passiivse difusiooni roll kasvab suurte annuste puhul.
Imendumine on küllastav protsess, st koguste suurenedes väheneb järsult verre jõudva vitamiin C kogus (imendumismehhanismide küllastumise ja lammutamise intensiivsuse tõttu). Suurte annuste manustamisega kaasneb tavaliselt kõhulahtisus.
Imendumist pärsivad liigne alkohol, suitsetamine, soole limaskesta rakkude oksüdatiivne stress, aspiriin, paratsetamool, söögisooda jms.
Vere askorbiinhappe tase saavutab manustamisjärgselt maksimaalse taseme 2–3 tunni jooksul. Koe- ja vererakkudesse viiakse askorbiinhape aktiivse transpordina ja difusioonina. Rohkesti on seda neerupealistes, maksas, kopsudes, aga ka rakkudevahelises vedelikus. Liigne vaba askorbiinhape ja tema kataboliidid väljutatakse uriiniga. Suurtes kogustes tarbitud üleliigne vesi vähendab vitamiin C varusid organismis.
Allikad: mustad sõstrad, kibuvits, paprika, lehtkapsas, mädarõigas jne.
Defitsiit.
Funktsionaalset taset inimorganismis hinnatakse vereplasma ja leukotsüütide askorbiinhappe taseme määramise kaudu.
Manustamine.
C-vitamiini oskuslik ja adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne nt alkoholismi, artriidi, beriberi, gripi, seljavalude, hammaste ja igemete haiguste, diabeedi, stenokardia jne puhul.
Teda peaks manustama koos foolhappe, püridoksiini, niatsiini, B1, B2, bioflavonoidide, vitamiin E, Ca ja Mg. See komplekt tagab vastavate metaboolsete protsesside süsteemse biokeemilise mõjutamise. Suuremate annuste puhul tuleb silmas pidada fakti, et vitamiin C rasvlahustuvad vormid imenduvad paremini.
Päevane ohutu kogus korduval manustamisel on 1000 mg, ühekordsel manustamisel pole seda määratud. Nimetatud kogust ei maksa ületada. Liigse annuse kõrvalmõjudeks on seedetrakti funktsioneerimise häired (oksendamine, kõhulahtisus), neerukivid, väsimus, iiveldus.


Taavi Tatsi.
Taavi Tatsi (sündinud 23. märtsil 1978) on eesti tõlkija.
Ta lõpetas 2001. aastal Tartu Ülikooli lähiajaloo bakalaureusega ning sai 2006. aastal samas magistrikraadi konverentsitõlke erialal.
Ta töötab Eesti Rahva Muuseumis teadurina.
Ta on ansambli Tsõdsõpujaleelo liige.


Mihkel Soon.
Mihkel Soon (sündinud 16. detsembril 1980) on Eesti ökoloog. Uurinud putukaliike vanades metsades ja kaitsnud Tartu Ülikoolis Asko Lõhmuse juhendatavana bakalaureusekraadi.
Isiklikku.
Soon kasvas üles Võhu külas Virumaal. Ta on bioloog Enn Soone poeg. 2006. aasta suvest on ta abielus Katrin Soonega (sündinud Valk). Ta on kolme lapse isa.
Töö pärimuskultuuri vallas.
Mihkel Soon on ansamblite Tsõdsõpujaleelo ja Sinimaniseele liige. Peale laulmise mängib ta parmupilli ja setu labaga kannelt. Ta on tunnustatud väikekannelde meister.
Viited.
Soon, Mihkel
Soon, Mihkel
Soon, Mihkel


Lauri Õunapuu.
Lauri Õunapuu (sündinud 1. detsembril 1976) on eesti muusik, ansamblite Metsatöll (al. 1999) ja Sinimaniseele (al. 2002) liige, Arhailise Meestelaulu Seltsi asutajaliige.
Mängib väikekannelt, külakannelt, parmupilli, hiiukannelt, moldpilli, vilepille, eesti torupilli ja elektrikitarri.
Valiti 2005. ja 2007. aastal setu kuninga kandlemängijaks.
Kuulunud ansamblisse Tsõdsõpujaleelo. Veab eest rahvalaulurühma Harju Mehed.
Välislingid.
Õunapuu, Lauri


Mari Vihmand.
Mari Vihmand (sündinud 17. mail 1967 Tartus) on eesti helilooja.
Aastal 1990 lõpetas ta Tallinna konservatooriumis kompositsiooniklassi ning 1997. aastal samas magistriõppe.
Alates 1998. aastast elab Saksamaal, abielus saksa helilooja Rainer Bürckiga.
Vihmand, Mari
Vihmand, Mari


Oliver Parrest.
Oliver Parrest on eesti ökoloog ja tõlkija.
Ta kuulub pärimusmuusikaansamblisse Küi ning on kuulunud ansamblitesse Tsõdsõpujaleelo ja Sinimaniseele.
Laulab ja mängib setu labaga kannelt ning torupilli.
Viited.
Parrest, Oliver
Parrest, Oliver


Jüri Metssalu.
pisi
Jüri Metssalu (sündinud 8. märtsil 1981) on Eesti ajaloolane ("baccalaureus artium" Tartu Ülikoolist 2007) ja rahvamuusik, ansamblite Sinimaniseele ja Tsõdsõpujaleelo liige.


Jaak-Albert Metsoja.
Jaak-Albert Metsoja (ka Jaak Albert Metsoja; sündinud 3. detsembril 1978) on eesti taimeökoloog ja ansambli Tsõdsõpujaleelo liige.
Aastatel 1986–1994 õppis Metsoja Tallinna Sõle Gümnaasiumis ja 1994–1997 Tallinna 21. keskkoolis. Aastatel 1997–2002 õppis ta Tartu Ülikoolis semiootikat ja kulturoloogiat. 2007. aastal lõpetas ta samas bakalaureuseõppe bioloogia erialal. 2010. aastal kaitses ta loodusteaduse magistrikraadi bioloogias tööga "Alam-Pedja looduskaitseala Emajõe-äärsete lamminiitude taimestiku mitmekesisust mõjutavad tegurid".


Allergia.
Allergia on organismi seisund, mille korral mõni iseenesest kahjutu aine (allergeen) kutsub esile spetsiifiliste antikehade tootmise immuunsüsteemi poolt. See on teatud liiki ülitundlikkus vastava aine suhtes. Allergiaga kaasnevad haigusnähud.
Allergial on palju võimalikke sümptomeid. Sagedasemate seas on nohu, hingamisraskused, aevastushood, silmapõletik ja lööbed nahal.


Arica.
Arica on linn Tšiili põhjaosas Vaikse ookeani rannikul Arica y Parinacota piirkonnas 18 km kaugusel Peruu piirist.
Linnast 20 km kaugusel asub Chacalluta lennuväli.
Elanike arv on 186 000 (2005).
Ajalugu.
Arheoloogia on näidanud, et Arica on olnud asustatud vähemalt 10 tuhat aastat.
Linna asutas 1541 Hispaania kapten Lucas Martinez de Begazo. 1570 oli linna täielik nimi La Muy Illustre y Real Ciudad San Marcos de Arica.
Aricas on sadam. Juba 1545. aastast alates on Arica kaudu Hispaaniasse hõbedat veetud. Esialgu pärines hõbe tänapäeva Boliivia alal olevast Potosist. Potosis asus maailma läbi aegade suurim hõbedakaevandus. Seetõttu oli Arica Hispaania jaoks väga oluline sadam.
Samal põhjusel oli Arica tähtis Hispaania riigi vaenlaste jaoks. Aricat rüüstasid mereröövlid Francis Drake, Thomas Cavendish, Richard Hawkins, Joris van Spilbergen, John Watling, Simon de Cordes, Leandro de Valencia, Bartholomew Sharp, William Dampier ja John Clipperton.
Pärast Ladina-Ameerika vabadusvõitlust läks Arica Peruu koosseisu. 1836–1839 ja 1841–1842 oli ta Boliivia poolt okupeeritud. Pärast Salpeetrisõda läks Arica Tšiilile.
1855 rajati Arica–Tacna raudtee. See 53 km pikkune raudtee oli üks esimesi Ladina-Ameerikas ja see töötab tänapäevani.
13. augustil 1868 toimus linna lähedal 8–9 magnituudi suurune maavärin. Selle ohvrite arv ei ole selge. On väidetud, et neid olevat olnud 25–70 tuhat, samuti on väidetud, et see ei saa olla võimalik, sest sel ajal elas Aricas üldse vähem kui 3000 inimest. Maavärinas tekkinud tsunami jõudis Havaile, Jaapanisse ja Uus-Meremaale.
Kliima.
Aricas on troopiline kliima.
Vihma seal ei saja, täpsemalt on keskmine aastane sademete hulk 0,76 mm. Sellegipoolest pole õhuniiskus väga väike. Keskmiselt on see kõige madalam veebruaris (71,5%), kõige kõrgem juunist augustini (76,5%). Aastas paistab päike keskmiselt 1766 tundi, sellest kõige rohkem aprillis (219 tundi) ja märtsis (198 tundi), kõige vähem septembris (45 tundi) ja augustis (81 tundi).
Kõige kõrgemad õhutemperatuurid Aricas on mõõdetud märtsis (35 °C) ning jaanuaris ja veebruaris (33 °C). Kõige madalam on oktoobri maksimumtemperatuur (+24 °C). Öökülma ei ole Aricas kunagi mõõdetud. Talvel (lõunapoolkeral juunist augustini) on täheldatud temperatuuri langust +6 °C-ni. Kõige kõrgem miinimumtemperatuur on registreeritud veebruaris (+15 °C).


Ted Ligety.
Ted Ligety (sündis 31. augustil 1984 Salt Lake Citys) on USA mäesuusataja. Olümpiavõitja (2006).
Ligety võitis alpi kahevõistluses olümpiakulla 2006. aasta olümpiamängudel Torinos enne Ivica Kostelići. 2004. aastal Mariboris sai ta juunioride maailmameistrivõistlustel slaalomis hõbemedali.
Maailma karikavõistluste etapivõite on ta saanud üheksa. Poodiumikohti on tal olnud maailma karikavõistluste etappidelt kokku 26 (sisuga 23. oktoober 2011).
Maailma karika etappide võidud.
Ted Ligety on osalenud (seisuga 7. detsember 2011) 174 MK-etapil ja jõudnud poodiumile 28 korral, sealhulgas 10 korda kõige kõrgemale astmele.
Isiklikku.
Ted Ligety on 179 cm pikk ja kaalub 81 kg.
Välislingid.
Ligety, Ted
Ligety, Ted


Ivica Kostelić.
Ivica Kostelić (sündinud 23. novembril 1979 Zagrebis) on Horvaatia mäesuusataja.
Tema vanemad Ante ja Marica on endised käsipallurid. Ta on Janica Kostelići vanem vend. Ante Kostelić on kogu aeg olnud Ivica peamine treener ja ühtlasi on ta Horvaatia mäesuusatakoondise peatreener.
Esimest korda osales Kostelić Horvaatia meistrivõistlustel 7. märtsil 1995 Sliemes suurslaalomis. Need olid ühtlasi Sloveenia meistrivõistlused ja Sloveenia sai seitsmikvõidu. Kostelić saavutas 30. koha, mis andis 20 Horvaatia suusataja seas hõbemedali.
Kostelić osales 1997. aasta juunioride maailmameistrivõistlustel Austrias Schladmingis. Seal tuli ta 26. veebruaril kiirlaskumises 14. kohale, 27. veebruaril ülisuurslaalomis 16. kohale, 28. veebruaril suurslaalomis 22. kohale ja 1. märtsil slaalomis 10. kohale. Nendel võistlustel oli ta oma riigi ainus esindaja.
Maailma karika etapil osales ta esimest korda 25. oktoobril 1998 Austrias Söldenis suurslaalomis ja katkestas teises laskumises. MK-etapid olid nähtavasti märksa raskemad kui Kostelić oli harjunud, sest alles oma elu 14. etapi suutis ta lõpetada. See juhtus 11. detsembril 2000 Itaalias Sestrieres, kus ta lõpetas slaalomi 21. kohal. Järgmised 4 etappi katkestas ta jälle.
Maailmameistrivõistlustel osales ta esimest korda 2. veebruaril 1999 USA-s Beaver Creekis, kus ta lõpetas ülisuurslaalomi 32. kohaga.
Maailma tippsuusatajate sekka tõusis Kostelić ootamatult. Ta polnud kordagi tulnud MK-etapil 20 parema sekka, kui 25. oktoobril 2001 võitis USA-s Aspenis MK-etapi slaalomis. Avalaskumises jagas ta 5.–6. kohta, aga teise laskumise võitis niisuguse ülekaaluga, et tuli kokkuvõttes võitjaks 0,12 sekundiga Itaalia sportlase Giorgio Rocca ees.
2002. aasta taliolümpiamängudel USA-s Salt Lake Citys osales Kostelić kahel distantsil. Enne olümpiat oli ta juba 5 MK-etapil esikolmikusse jõudnud ja neist 2 võitnud, mistõttu kodumaal peeti teda medalisoosikuks. Need ootused ei täitunud. 21. veebruaril lõpetas ta Park Citys suurslaalomi 9. kohaga, avalaskumise järel oli ta 7. 23. veebruaril katkestas ta Deer Valleys slaalomi teise laskumise. Kohe järgmise MK-etapi slaalomis pärast olümpiat ta võitis.
2003. aasta MM-il Šveitsis Sankt Moritzis osales ta kahel distantsil. 12. veebruaril katkestas ta suurslaalomis esimese laskumise, aga 16. veebruaril tuli slaalomis maailmameistriks. Teises laskumises sai ta alles 9. koha, aga esimese laskumise oli ta võitnud sellise ülekaaluga, et kokkuvõttes sellest piisas. Ta edestas 0,33 sekundiga Šveitsi sportlast Silvan Zurbriggenit ja 0,35 sekundiga Giorgio Roccat.
2005. aasta MM-il Itaalias Bormios osales ta ainult ühel distantsil. 12. veebruaril katkestas ta slaalomi esimeses laskumises.
Samal aastal osales Kostelić kahel distantsil Horvaatia meistrivõistlustel. 18. märtsil katkestas ta Sliemes mõningase üllatusena suurslaalomi teises laskumises, mistõttu soomlased said kaks esimest kohta kreeklase ja islandlase ees. Järgmisel päeval võitis ta samas slaalomi, olles mõlemas laskumises ülekaalukalt parim.
2006. aasta taliolümpiamängudel Itaalias Torinos osales Kostelić kolmel distantsil. 14. veebruaril toimus alpi kahevõistlus, kus Kostelić tuli algul kiirlaskumises 7. kohale ja siis slaalomis 4. kohale. Kokku andis see hõbemedali poolesekundilise kaotusega USA suusatajale Ted Ligetyle, kes võitis slaalomi nii võimsalt, et edestas Kostelići poolteise sekundiga. 18. veebruaril jäi Kostelić ülisuurslaalomis 31. kohale ning 25. veebruaril tuli ta slaalomis 6. kohale (esimeses laskumises sai ta 7. ja teises 4. aja).
31. märtsil 2006 võitis ta poolteise sekundiga Horvaatia meistrivõistlused slaalomis, mis toimusid Platakis.
2007. aasta maailmameistrivõistlused mäesuusatamises toimusid Rootsis Åres, kus Kostelić osales kolmel distantsil. 8. veebruaril toimus alpi kahevõistlus, kus ta oli kiirlaskumises 18. ja tõusis suurslaalomiga 12. kohale. 12. veebruaril toimus suurslaalomi kvalifikatsioon, kus ei pidanud osalema nõrgemad, vaid nõrgemate siikide sportlased. Kuna Horvaatiat ei peetud tugevaks mäesuusamaaks, pidi ka Kostelić alustama kvalifikatsioonist, kus ta katkestas esimese sõidu ega pääsenudki põhisõidule. 17. veebruaril peeti slaalom, kus Kostelić katkestas teise laskumise.
20. märtsil 2008 peeti Austrias Innerkremsis Horvaatia meistrivõistlused slaalomis. Esimese 20 hulka jõudis üks horvaat: Kostelić sai 5. aja.
27. märtsil 2009 tuli Kostelić Platakis Horvaatia meistriks slaalomis, võites mõlemad sõidud. 57 sportlasest lõpetas üksnes 16.
2010. aasta taliolümpiamängud Kanadas Vancouveris kujunesid Kostelićile edukateks. Ta tegi kaasa täisprogrammi. 15. veebruaril tuli ta kiirlaskumises 18. kohale. 19. veebruaril lõpetas ta ülisuurslaalomi 16. kohal. 21. veebruaril toimus alpi kahevõistlus, kus ta oli kiirlaskumise järel 5. ja tõusis slaalomi 4. kohaga hõbemedalile Bode Milleri järel, kes edestas teda nii kiirlaskumises kui slaalomis. 23. veebruaril tuli Kostelić suurslaalomis 7. kohale. 27. veebruaril toimusid võistlused slaalomis, kus ta oli esimeses laskumises 4. ja teises laskumises 3. See andis talle teise hõbemedali, seekord itaallase Giuliano Razzoli järel.
2011. aasta maailmameistrivõistlused mäesuusatamises toimusid Saksamaal Garmisch-Partenkirchenis ja Kostelić osales kolmel distantsil. 9. veebruaril võitis ta ülisuurslaalomis pronksmedali Itaalia sportlase Christof Innerhoferi ja Austria sportlase Hannes Reichelti järel. 18. veebruaril tuli ta suurslaalomis 13. kohale, kuigi avalaskumise järel oli 3. ja edestas ka hilisemat võitjat Ted Ligetyt. 20. veebruaril peetud slaalomis saavutas ta 8. koha, avalaskumises oli ta 5.
Maailma karika etappide võidud.
Ivica Kostelić on osalenud (seisuga 17. jaanuar 2012) 262 MK-etapil ja jõudnud esikolmikusse 49 korda, millest 22 ta võitis.
Välislingid.
Kostelic, Ivica
Kostelic, Ivica


Rainer Schönfelder.
Rainer Schönfelder (sündinud 13. juunil 1977 Wolfsbergis Kärntenis) on Austria mäesuusataja. Põhiliselt võistleb ta slaalomis.
Esimest korda püüdis ta maailma karikavõistluste etapil osaleda 26. jaanuaril 1998 Austrias Kitzbüheis, kuid ei saanud kvalifikatsioonist edasi. Teine katse 22. novembril 1998 USA-s Park Citys lõppes katkestamisega. 28. novembril 1998 toimus USA-s Aspenis kolmas katse, mis lõppes üllatavalt edukalt: 12. kohaga. Viies katse 6. jaanuaril 1999 Sloveenias Kranjska Goras lõppes juba 4. kohaga. Sel hooajal sõitis ta MK-etappe üksnes slaalomis ja see tulemus jäigi parimaks.
Esimest korda jõudis ta MK-etapil esikolmikusse 6. veebruaril 2000 Saksamaal Todtnaus, kus ta võitis MK-etapi slaalomis.
2001. aastal saavutas Schönfelder Austria meistrivõistlustel kaks 4. kohta: 26. märtsil slaalomis ja 5. aprillil suurslaalomis.
2002. aasta taliolümpiamängudel USA-s Salt Lake Citys saavutas Schönfelder 13. veebruaril alpi kahevõistluses 4. koha, olles kiirlaskumises 13. ja slaalomis 2. Seevastu slaalomis katkestas ta esimese laskumise. Järgnenud sõjaväelaste ja politseinike maailmamängudel tuli Schönfelder 27. veebruaril Sloveenias Kranjska Goras teiseks ja 2. aprillil võitis ta esimese, hõbedase medali Austria meistrivõistlustelt, suurslaalomist.
24. novembril 2002 võitis Schönfelder oma teise MK-etapi: Park Citys slaalomis. MM-il Šveitsis St. Moritzis saavutas ta alpi kahevõistluses 6. veebruaril 10. koha (kiirlaskumine 10. + slaalom 5.), slaalomi ta 16. veebruaril katkestas. 8. märtsil 2003 võitis ta Jaapanis Shigakogenis kolmanda MK-etapi.
8. veebruaril 2004 võitis ta Šveitsis Adelbodenis neljanda MK-etapi.
2005. aasta MM-il Itaalias Bormios saavutas Schönfelder suurslaalomis 9. veebruaril 8. ja slaalomis 12. veebruaril oma kaasmaalase Benjamin Raichi järel teise koha. Sel MM-il anti välja ka võistkondlikud medalid 3 mehe ja 3 naise kohapunktide summana ja Austria (sealhulgas Schönfelder) pälvis Saksamaa järel hõbemedali.
2006. aasta taliolümpiamängudel Itaalias Torinos saavutas Schönfelder 14. veebruaril alpi kahevõistluses pronksmedali, olles kiirlaskumises 3. ja slaalomis 11. kohal – harilikult oli tal slaalom märgatavalt parem. 20. veebruaril saavutas ta suurslaalomis 8. koha ja 25. veebruaril pronksmedali.
2007. aasta MM-il Rootsis Åres saavutas ta 8. veebruaril alpi suurkahevõistluses 16. koha (kiirlaskumises oli 14. ja suurslaalomiga langes 16. kohale). 14. veebruaril oli ta suurslaalomis 25. ja 17. veebruaril katkestas slaalomi.
Schönfelder tuli 2008 Austria meistriks
28. märtsil 2008 tuli Schönfelder esimest korda Austria meistriks ülisuurslaalomis Haus im Ennstalis.
Maailma karikavõistlustel.
2004 võitis Schönfelder slaalomis maailma karika, 2005 tuli ta sel alal teiseks ja 2003 kolmandaks.
Schönfelder on osalenud 15. märtsi 2010 seisuga 183 MK-etapil ja jõudnud esikolmikusse 22 korda. 5 etappi on ta võitnud.


Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium.
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium on erakool, mis asutati 31. augustil 1990. Sel päeval andis Eesti Vabariigi Haridusministeerium gümnaasiumile koolitusloa. Kooli esimene direktor oli Neeme Ellermaa (1990–1998), alates 1998. aasta suvest on direktor Andres Laanemets.
Koolile pani aluse Sütevaka Selts, mis loodi 1988. aastal, edendamaks Pärnu kultuurielu ja andmaks huvitatutele sügavamat humanitaarharidust. 1989. aasta sügisel asutas selts koos toonase Pärnu 4. Keskkooliga humanitaarklassi. Lisaainetena õpetati ladina keelt, kultuurilugu, filosoofiat, ajalugu, psühholoogiat, eetikat ja religioonilugu. Juba järgmisel sügisel kasvas sellest klassist välja Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium, Eesti esimese eragümnaasium.
1990. aastal võeti õpilasi vastu 1., 5. ja 10. klassi. Praegu on vastuvõtust 1. klassi loobutud ning õpilastel on võimalus alustada õpinguid 5. ja 10. klassist. 1993. aastal võttis kool vastu vene keelt emakeelena kõnelevatest õpilastest koosneva 5. klassi, kellest osa lõpetas 2000. aastal juba eestikeelse gümnaasiumiastme.
1990 moodustati kooli juurde muusikaosakond, 1993 kunstiosakond ja 1995 avalike suhete osakond, mis tegutsesid 1998. aastani ja suleti siis majandusraskuste tõttu.
Kooli loomisest alates on olulisel kohal olnud informaatika. Esimese koolina Pärnu maakonnas saadi 1996. aasta augustis Interneti püsiühendus.
Kooli põhieesmärgiks on olnud õpilaste kõrgkooliks ettevalmistamine. Ligi 80% lõpetajatest on eesmärgi saavutanud, sealhulgas paljud välismaal. Häid võimalusi selleks on loonud sõpruskool Märkishce Schule Bochumis Saksamaal, kellega seovad sõprussuhted juba alates 1990. aastast.
Muusikaosakond.
1990–1998 tegutses kooli juures muusikaosakond.
Sütevaka kunstiosakond.
Sütevaka kunstiosakond oli Pärnu Sütevaka Humantaargümnaasiumi allüksus, loodud 1993. aastal Neeme Ellermaa poolt. Kunstiosakond koondas üheksakümnendate algul Pärnusse valdavalt Eesti äärealadelt pärit riiklike kunstikoolide poolt hüljatud boheemlaskonna, kes üliaktiivse tegevuse, täieliku pühendumuse ning eeskujude puudumisega pani alguse Pärnu Koolkonnale. Õppejõudude hulgas Margus Tiitsmaa (Sorge), Reiu Tüür, Al Paldrok. Kunstiosakond pankrotistus koos emakooliga 1998. aasta suvel. Sütevaka kunstiosakonnas alustasid teiste hulgas Andrus Joonas, Kadri Alesmaa, Jaak Visnap, Neeme Külm, Tiiu Rebane, Taave Tuutmaa, Jan Berg, Villu Plink, Silja Saarepuu, Jane Saks, Margit Lillak, Karol Kallas, Kärt Putk, Piret Saarepuu, Taje Tross, Tanel Saar, Viljar Kõiv, Bruno Lillemets, Janar Puuram. Kunstiosakonna tegevust jätkas osaliselt Academia Non Grata.


Rammstein.
Rammstein on saksa "industrial metal"it viljelev rokkansambel, mis tegutseb alates 1994. aastast. Seda loetakse "Neue Deutsche Härte" voolu alla kuuluvaks.
Rammstein sündis jaanuaris 1993, kui Till Lindemann, Oliver Riedel, Christoph Schneider ja Richard Kruspe võitsid Berliini muusikavõistluse, saades auhinnaks võimaluse lindistada demoplaat 4 looga. Nad palusid Paul Landersil ja Christian Lorenzil ansamblist Feeling B endaga liituda. Pärast seda alustati tööd esimese albumi "Herzeleid" kallal.
Rammsteini liikmed on pärit endiselt Ida-Saksamaalt.
Rammstein sai väidetavalt oma nime Ramsteini õhuväebaasi järgi, kus 1988. aastal toimus NATO õppuste käigus lennuõnnetus, mille tõttu hukkus 70 inimest. Tõlkes võiks Rammstein tähendada kas rammimiskivi, rammi või otsetõlkes ka rammu(jõu)kivi.
Lood valmivad enamuses kollektiivse töö tulemusena, tekstid kirjutab laulja Till Lindemann.
Nende laulud on enamasti saksakeelsed, mis pole aga neil takistanud saada populaarseks ka ingliskeelsetes maades. Rammsteini sõnades on olulisel kohal sõnamäng. Sageli on tekst sõnastatud nii, et seda saab mitmeti mõista. Näiteks laul "Du hast" on sõnamäng saksakeelse abieluvandega "Willst du, bis der Tod euch scheidet, treu ihr sein für alle Tage?" ("Kas sa tõotad, kuni surm teid lahutab, jääda talle ustavaks kuni oma päevade lõpuni?"). Laulus vastatakse sellele küsimusele "Ei." ("Nein."). Selle rea viimane kordus muudab lause algtähendust kõigest väikeste muudatustega: "Willst du, bis der Tod der Scheide..." ("Kas sa tõotad kuni vagiinasurmani..."). Laul ise algab taas sõnamänguga "Du... Du hast... Du hast mich...". Viimast tõlgendatakse sageli "Sa vihkad mind", sest saksakeelne sõna "hast" ('omad') hääldub peaaegu nagu "hasst" ('vihkad'). Et see pole õige tõlgendus, selgub edaspidi, kui rida lõpetatakse: "Du hast mich gefragt..." ("Sa küsisid mult..."). Sealjuures on Rammstein teinud laulust ingliskeelse kaveri pealkirjaga "You hate" ("Sa vihkad"), mis ei ole laulu "Du hast" täpne tõlge. Sedalaadi sõnastust kasutab Rammstein tihti, et huumorit tekitada, kuid kuulajaid, kes saksa keelt halvasti oskavad, see eksitab.
Provokatiivsed ja kahemõttelised tekstid on andnud alust neid süüdistada natsiideoloogia toetamises. Bänd ise eitab seda kategooriliselt.
2009. aastal indekseeriti (keelustati alla 18. aastastele) Saksamaal nende album "Liebe Ist Für Alle Da", kuna albumiga kaasas olev pilt, kus Richard Kruspe lööb põlvedel olevat paljast naist, ning lugude "Ich du dir weh" ja "Pussy" tekstid kahjustavad noorsugu.
Bänd on tuntud pürotehnika rohke kasutamise poolest. Ta on saavutanud kuulsust ja äramärkimist oma lavašõude poolest, nii et fännid on lõpuks loonud moto "Teised bändid mängivad, Rammstein põleb!". See on parafraas Manowari laulust "Kings of Metal", kus öeldakse "Teised bändid mängivad, Manowar tapab!". Pärast juhtumit Berliinis 27. septembril 1996, kus mõned põlevad dekoratsioonid, kukkusid publikusse, kasutab bänd elukutseliste pürotehnikute abi. Nüüd on ka Lindemann ise litsentseeritud pürotehnik, kes vahel terve laulu vältel pealaest jalatallani leekides on. Ta on saanud korduvalt põletusi kõrvadele, juustele ja kätele. Suure kuumuse tõttu on vahel kontsertidelt välja kantud kuulajaid, kes on kuumarabanduse saanud, ning valgustuse tugikonstruktsioone on nähtud tulipunaselt hõõgumas pärast seda, kui nad on korduvalt tulelontidega pihta saanud.
2001., 2004. ja 2010. aastal andis Rammstein kontserdi ka Eestis Saku Suurhallis.


Askorbiinhape.
Askorbiinhape (IUPACi nimetus (R)-3,4-dihüdroksü-5-(S)-1,2-dihüdroksüetüül)furaan-2(5H)-oon) on valge või kollakas kristalne pulber, ilma lõhnata, omab haput maitset ja lahustub kergesti vees. Askorbiinhappe molekuli võib vaadelda kui suhkru derivaati. Askorbiinhappe L-vorm (L-enantiomeer) on tuntud kui vees lahustuv vitamiin (C-vitamiin), millel on ka antioksüdandi omadused.
Keemilised omadused.
Stereoisomeerid. Askorbiinhappe molekulis on kaks asümmeetria tsentrit; võimalikud on 4 stereoisomeeri: L-Askorbiinhape (R,S); D-Askorbiinhape (S,R); L-Isoaskorbiinhape (R,R); D-Isoaskorbiinhape (S,S).
Redutseerija. Askorbiinhape oksüdeerub kergesti. Seetõttu tema säilitamisel tuleb vältida hapniku juurdepääsu, valgust, kõrgendatud temperatuuri ja kokkupuudet metallidega.
Happesus. Askorbiinhape käitub karboksüülhappena, milles kaksikside etendab elektronpaari ülekandja osa hüdroksüülrühma ja karbonüülrühma vahel.
Tautomerism. Enoolvorm, ehkki stabiilsem, võib anda kaks vähemstabiilset diketooni vormi: 1,2-diketoon ja 1,3-diketoon.
Määramine. Enamlevinud viisiks määrata askorbiinhappe sisaldust lahuses on tiitrimine oksüdeeriva reagendiga: joodi lahus koos tärklis-indikaatoriga või jodaat ja jodiid ioonid happelises lahuses või N-bromosuksiinimiid.
Bioloogilised omadused ja leidumine.
Askorbiinhappe esinemine ja funktsioonid eluslooduses on käsitletud artiklis C-vitamiin.
Kasutamine.
L-Askorbiinhape on tuntud C-vitamiinina. Teatavasti on see oluline skorbuudi vältimiseks ja tõstab organismi vastupanuvõimet haigustele. Primaadid, sealhulgas ka inimene, on kaotanud võime sünteesida seda organismi poolt ja peavad selle saama toiduga.
Askorbiinhapet (E300) ja selle naatrium- (E301), kaalium- (E303) ja kaltsium- (E302) sooli kasutatakse toidulisanditena, mis evivad antioksüdandi omadusi. Need soolad on vesilahustuvad ega väldi seetõttu rasvade oksüdeerumist. Viimasel otstarbel kasutatakse askorbiinhappe rasvlahustuvaid palmitiinhappe ja steariinhappe estreid (E304).
Askorbiinhapet kasutatakse redutseerijana ka fotograafias ilmutilahuste ühe komponendina.
Süntees.
Askorbiinhappe biosüntees taimedes kasutab galaktoosi ja paljudes elusorganismides (välja arvatud primaadid) glükoosi. Sünteetiliselt saadakse seda glükoosist. Käesoleval ajal toodetakse 80% askorbiinhappest Hiinas.


D-vitamiin.
Saamine ja depood.
Loomsete produktidega seedekulglasse sattuv kolekaltsiferool (või manustatud kolekaltsiferool või ergokaltsiferool) imenduvad passiivse difusioonina peensooles. Imendumine toimub mitsellides ja sõltub sapphapetest.
Imendumist pärsivad kiudainetega liialdamine, kortikosteroidid, oraalsed kontratseptiivid ja liigne alkohol.
Imendunud vitamiin D transporditakse külomikronitega maksa. Siia toob vitamiini siduv valk DBP (vitamin D binding protein) ka nahas UV-kiirguse toimel tekkiva kolekaltsiferooli. Maksarakkudes oksüdeeritakse kolekaltsiferool 25-hüdroksükaltsiferooliks. See on D-vitamiini põhiline salvestusvorm maksas, rasvkoes ja lihastes ning ringlusvorm veres. DHP transpordib 25-hüdroksükaltsiferooli põhiliselt neerudesse, kus ta muundub hormooniks kaltsitriool ehk 1,25- dihüdroksükaltsiferooliks.
Teatud osa kaltsitriooli väljutub organismist muutumatult, osa konjugaatidena.
Vitamiini D saab vaid loomsetest toiduainetest: kalaõli, maks, munakollane, või, pärm.
Biofunktsioonid.
Luud on kaltsiumi ja fosfori reserv inimorganismis. Luude ja vere vahel toimuv kaltsiumi ja fosfori vahetus tagab nende vajaliku homeostaasi luudes, veres ja kogu organismis. Kesksel kohal on selles neerudes tekkiv antirahhiitiline kaltsitriool, mis reguleerib koostöös paratüreoidhormooniga (PTH) kaltsiumi ja fosfori metabolismi ja taset vereplasmas ja seega otseselt ka luukoe arengut.
Kaltsitriooli on vaja ka normaalseks verehüübimiseks, südamelihase tööks, närvikoe funktsioneerimiseks, immuunfunktsiooniks. On leitud, et aktiveerunud makrofaagid produtseerivad kaltsitriooli, mis moduleerib lümfotsüütide ja monotsüütide immuunvastust.
Inhibeerib T-lümfotsüütide proliferatsiooni ja lümfokiinide sekretsiooni ning mitmete vitamiin D retseptoreid ekspresseerivate rakkude prolifereerumist.
Kaltsitriooli molekulaarne toimemehhanism realiseerub steroidretseptorite kaudu, st on tüüpiline steroidhormoonide toimemehhanism. Nt transporditakse kaltsitriooli peensoole limaskesta DBP abil, kus ta seostub retseptoriga limaskesta epiteelraku tsütoplasmas. Tekkinud retseptor-kaltsitriool-kompleks seostub spetsiifiliselt DNA vastava alaga. Tulemuseks on geenistimulatsioon, spetsiifilise mRNA süntees ja spetsiifilise kaltsiumsiduva valgu (CBP) süntees peensoole limaskesta rakkude tsütoplasmas. CBP soodustab kaltsiumi imendumist peensoolest. Sellist geeniekspressioonset toimet avaldab kaltsitriool ka luudes, neerudes, hammastes, platsentas, pankreases, hüpofüüsis, munandites jm.
Defitsiit.
Vitamiin D defitsiit ohustab eeskätt imikuid ja väikelapsi, kes saavad vajatava vitamiini koguse ainult toiduga. Segatoitu tarbivatel täiskasvanutel defitsiiti ei teki. Vajadus on väike ja seda saadakse päris paljude loomsete toiduainetega. Defitsiiti ei teki juba seepärast, et näole ja kätele langev 20-30 minutiline päikesekiirgus tagab nahas päevast vajadust praktiliselt rahuldava kaltsiferooli koguse.
Defitsiit võib aga tekkida kroonilise alkoholismi korral, ainult taimse toidu kestval tarbimisel, peensoole haiguste (nagu
Crohn`i tõbi jt), maksa puudulikkuse ja tsirroosi,kroonilise pankreatiidi,sapipõie patoloogia ning mitmete seede-elundkonnas sooritatud operatsioonide korral aga ka mõningate ravimite tarbimisel nagu antikonvulsandid ja barbituraadid aga ka mõned kolesterooli alandavad ravimid. Nt kortikosteroidid stimuleerivad vitamiin D konversiooni inaktiivseteks metaboliitideks, mistõttu nende kestev tarbimine põhjustab luude demineralisatsiooni.
Vitamiin D kestev defitsiit imikutel ja väikelastel põhjustab rahhiiti ja sellega kaasuvat lihaste hüpotooniat. Rahhiiti iseloomustab luude pehmenemine ja kerge murdumine, kuna luudest on eemaldatud rohkesti kaltsiumi.
Kui tegemist on vitamiin D resistentse rahhiidiga, siis ei mõju vitamiin D manustamine. See võib olla tingitud nt neerude kahjustusest või organismi võimetusest sünteesida manustatud vitamiin D baasil kaltsitriooli. Sellisel juhul tuleb organismi viia kaltsitriooli.
Kestev defitsiit täiskasvanutel põhjustab osteomalaatsiat- luude pehmenemine. Tekib siiski harva ja eeskätt eakatel inimestel. Kui aga defitsiidiga kaasuvad kaltsiumi imendumishäired ja kaltsiumi kõrgenenud väljutamine neerude kaudu, langeb ajapikku kaltsiumitase veres, ka pikemaajaline kaltsiumikanalite blokaatorite manustamine, mis tõmbab luudest osa kaltsiumi välja. Siis on osteomalaatsia teke väga reaalne.
Omastamishäired.
Vitamiin D defitsiiti inimestel põhjustavad ka kaasasündinud eripärad ehk omandatud reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) toimimine. Häiretest nimetatud süsteemi töös annab märku madal vererõhk jt seisundid. Vitamiini D tableti vormis suukaudse pikemaajaline manustamine võib kaasa tuua mitmesuguste kaltsiumit sisaldavate ladestiste tekkimise kas siis neerukivide ja või sapikivide jms näol.
Manustamine.
1μg kolekaltsiferooli või ergokaltsiferooli võrdub 40 IU.
Vitamiin D manustamine on hädavajalik rahhiidi ja osteomalaatsia ravis. Tema toime on efektiivsem, kui seda teha koos kaltsiumi, fosfori, vitamiinidega A ja C (viimasel on ka ennetav efekt vitamiin D toksilisuse suhtes).
Manustamine terapeutilistes kontsentratsioonides.
Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne alkoholismi, osteoporoosi, diabeedi, artriidi, psoriaasi, luumurdude, hepatiidi, tsüstilise fibroosi, healoomuliste kasvajate ning pahaloomuliste kasvajate jt haiguste ennetamise ning ravi suhtes.
Toksilisust normaalsel tarbimisel ei esine. Kaltsiferoolil on aga steroidhormoonide laadne toime, seepärast on päevase totaalkoguse ülempiir kestval manustamisel 12μg (480 IU) ja ühekordsel 40μg (1600 IU). Nende koguste ületamisel võivad ilmneda kahjustavad toimed. Nt imikutel põhjustavad juba enam kui 20μg annused neerude ja närvikoe kahjustusi.
Toksilisuse varased tunnused on isutus, oksendamine, lihaste nõrkus, kõhulahtisus, polüuuria.
Tal on ka teratogeenne mõju, nt raseduse ajal manustatud ülemäärased annused võivad põhjustada loote vaimset mahajäämust, kasvupeetust ja aordi stenoos i.


Michaela Dorfmeister.
Michaela Dorfmeister (sündinud 25. märtsil 1973 Viinis) on Austria endine mäesuusataja. Üks kõigi aegade edukamaid mäesuusatajaid. Kahekordne olümpiavõitja (2006) ja kahekordne maailmameister (2001 ja 2003).
Dorfmeister oli spetsialiseerunud põhiliselt kiirust nõudvatele aladele, millel ta ka oma kõik tippvõistluste medalid võitis. Esimese kuldmedali sai ta maailmameistrivõistlustel 2001. aastal Sankt Antonios, kus ta võitis kiirlaskumise. Ülisuurslaalomis tuli ta maailmameistriks kaks aastat hiljem St. Moritzis. Olümpiamängudelt sai Dorfmeister kuldmedalid Torinos 2006. aasta olümpiamängudelt, kus ta tuli olümpiavõitjaks kiirlaskumises ja ülisuurslaalomis.
Michaela Dorfmeisteri karjäär maailmakarikavõistlustel algas 1991-1992 hooajal ja lõppes 2005-2006. Viieteist hooaja jooksul Dorfmeister võitis korra 2001-2002 hooajal üldkarika, millele lisaks võitis ta mitu üksikalade karikat. Maailmakarika etappide võite kogunes tal 25 (10 ülisuusslaalomis, kaheksa suurslaalomis ja 7 kiirlaskumises).
Dorfmeister on vanim naismäesuusataja, kes on võitnud MK etapi. 3. märtsil 2006. aastal sai ta Hafjelli ülisuurslaalomis esikoha, kui ta oli 32 aasta ja 343 päeva vanune.
Michaela Dorfmeister lõpetas tippsportlase karjääri 18. märtsil 2006.


Oléron.
Oléron on saar Biskaia lahes.
Pindala 175 km². Saar on madal, kõrgus kuni 32 meetrit.
Kuulub Prantsusmaale. Oléroni ühendab mandriga 3027 m pikkune sild, mis on Prantsusmaa pikim.


Linnugripp.
Linnugripp (lindude gripp, klassikaline lindude katk) on viirushaigus, mis tabab peamiselt kodulinde (kanu, hanesid, parte jt), harvem ka sigu. Teatud tüüpi lindude gripi viirus võib nakatada ka teisi imetajaid, sh on viirusetüüp A(H5N1) ohtlik inimestele.
Kodulindude haigestumus ja suremus sõltub viirusetüvest. Eriti kõrge patogeensusega linnugripi korral on lindude suremus praktiliselt täielik.
Looduses kannavad nakkust edasi eeskätt rändavad veelinnud, kes ise seda taudi tihti ägedas vormis ei põe. Viirus levib haigestunud lindude kehaeritiste, saastunud sööda ja vee kaudu; seda võivad edasi kanda koerad, kassid, närilised ja ka inimesed, samuti saastunud transpordivahendid jt esemed. Viirus püsib väliskeskkonnas elujõulisena mitmeid nädalaid, kuid hävib kiiresti kuumutamisel üle 75°C ning levinumate desinfektantide toimel.
Haiguse kliinilisteks tunnusteks on lindude uimasus, isutus, hingeldamine, kõhulahtisus, harja, lokutite ja näopiirkonna turse, täppverevalumid limaskestadel ning äkksurm.


Mäesuusatamise maailmameistrivõistlused.
Mäesuusatamise maailmameistrivõistlusi peetakse iga kahe aasta tagant. MM-võistlusi korraldab Rahvusvaheline Suusaföderatsioon (FIS).
Esimesed mäesuusatamise maailmameistrivõistlused peeti 1931. aastal Mürrenis Šveitsis ja kuni 1939. aastani toimusid need igal aastal. Aastatel 1948-1982 võisteldi iga kahe aasta järel. Olümpiamängude aastatel kuni 1980. aastani nimetati olümpiavõitja ka maailmameistriks ja eraldi MM-võistlusi nendel aastatel ei toimunud. Erandiks oli alpi kahevõistlus, mis ei kuulunud olümpiamängude kavva (alpi kahevõistlus võeti OM-i programmi 1988. aasta olümpiamängudel). 1984. aastal maailmameistrivõistlusi ei toimunud ja otsustati siirduda võistluste pidamisele paaritutel aastatel alates 1985. aastast. Enam ei ole taliolümpiamängude korraldamisel kokkulangevust maailmameistrivõistluste korraldamisel. Lume puuduse tõttu Hispaanias 1995. aastal pidamata jäänud maailmameistrivõistlused toimusid aasta hiljem.


Eestimaa talurahvaseadused.
Eestimaa talurahvaseadused olid 19. sajandil Venemaa keisririiki kuulunud Eestimaa kubermangu jaoks kehtestatud seadused, mis muutsid ja täpsustasid talurahva õigusi ning kohustusi.
1802. aasta regulatiiv „Iggaüks...“.
1802. aastal võttis Eestimaa rüütelkonna maapäev vastu regulatiivi „Iggaüks...“, millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamise õiguse jätkusuutlikul talupidamisel. Otsustati asutada valla- ja kihelkonnakohtud.
1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus.
1804. aasta Eestimaa talurahvaseadusega jäid talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida. neid ei tohtinud kinkida maast lahus. 1809. aasta seadusetäiendused andsid seaduse jõu talukoha põlisele (pärandatavale) kasutamisele ja vallasvara omamisele ning talupojad võisid seaduse järgi maad osta. Talurahva koormised pidid vastama maa pindalale ja kvaliteedile.
Kuni talurahvaseaduste vastuvõtmiseni koosnesid eramõisad reeglina kahest osast: mõisamaast, mis oli mõisa kasutuses ja mille eest ei pidanud maksma riigimakse ning talumaast, mida talupojad said kasutada mõisas teotöö tegemise, mitmesuguste andamite ja maksude eest.
1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud - kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas.
1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus.
23. mail 1816. aastal vastuvõetud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati talupoegade isiklik pärisorjus, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormisenormid kaotati, mõisnik sundis talupoegadele peale nõndanimetatud vaba lepingu lühiajaliseks maakasutuseks. Mõisade juurde moodustati mõisavallad, mis võisid mõisavalitsuse järelvalve all otsustada lihtsamaid talupoegade ühiseluküsimusi. Mõisavald võis asutada ja üleval pidada talurahvakoole. Hakati talupoegi pärisorjusest vabaks laskma, vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime (perekonnanime). 1835. aastaks pandi kõigile Eestimaa kubermangus elanud lihtrahva esindajatele kohustuslikus korras perekonnanimed, seniajani kasutati isikutel liignimedena, kas elukoha- või ametinimetuse või isikuomadustest tuletaud liignimesid. Säilis mõisniku politseivõim, talupoegade liikumisvabadus jäi piiratuks.
19. saj. keskpaigast mingi üle teorendilt ja loonusrendilt raharendile
Kuni 1816. aastani olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest.
Lisaks mõisa ja riigikohustustele lasus talupojal veel rida koormisi kiriku heaks, kirikuõpetajale kui köstrile tuli viia andamit loonuses: kanu, mune, linu, puid jne. Iga kirikliku toimingu - laulatuse, ristsete, matuse jne. puhul tuli maksta veel eritasu. Kirikuhärralle ehk õpetajale tegid kõiksugu talutöid leerilapsed. Leeri kestvus oli kuus nädalat, sellest ajast tuli kolm nädalat käia kevadel ja 3 sügisel. Leeriajast puududa ei tohtinud, ka mitte haigestumise põhjusel, sest puuduvate päevade arv tuli järgi teha, kuna võis ka nii juhtuda, et õpetajahärra üldsegi leeri lõpetada ei lasknud ja siis tuli uuesti otsast alata. [Leerilaste] töö oli igasugune: peksti rehte, puhastati ja kraavitati heinamaid, lahutati sõnnikut, lõigati rukist, riisuti kirikaialt lehti, tehti aedu, veeti puid ja raiuti hagu nagu kunagi mõisatöölised. Tüdrukud karjatasid loomi, õmblesid ja ketrasid: ketrust tehti kas üleval kirikuhärra ruumes või seal, kus korteris oldi. Kogu leeriaeg tehti üks päev tööd, teine päev oldi leeris ja ikka nii, et üks osa leerilastest oli tööl, teine osa leeris. Korteris olid leerilapsed kirikule lähemal asuvais külades.
1856 aasta Eestimaa talurahvaseadus.
1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse järgi jäi mõisnikule maad umbes 1/6 mõisast, Talupoegade kasutuses olev maa tunnistati talumaaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. 1880. aastal alustati Eestimaa kubermangus talude päriseks müüki. Mõisnik ei tohtinud talupoegade käes olevat talumaad majandada. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele. Seadus reguleeris ka koolikohustust. Koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade kohustuseks, kusjuures edaspidi tuli luterlastel kanda oma ja õigeusulistel oma koolide ülalpidamiskulud. Luteriusu talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette kihelkonna koolivalitsus, kuhu kuulusid mõisnikust kirikueestseisja, pastor, kihelkonnakooli õpetaja ja üks valla kohtumeestest. Õigeusukoolide juhtimine jäi õigeusu kiriku ja Sinodi hooleks.
Talurahvaasjade komisjon moodustati 1856.aastal tagamaks seaduse täitmist.


Armin Zöggeler.
Armin Zöggeler (sündis 4. jaanuaril 1974 Meranos) on Itaalia kelgutaja. Kahekordne olümpiavõitja (2002 ja 2006) ja viiekordne maailmameister.
Olümpiamängudel.
Lillehammaer 1994
Nagano 1994
Salt Lake Sity 2002
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Lillehammer 1995
Königssee 1999
St.Moritz 2000
Calgary 2001
Sigulda 2003
Nagano 2004
Park City 2005
Isiklikku.
Armin Zöggeler on 181 cm pikk ja kaalub 84 kg.
Zöggeler, Armin
Zöggeler, Armin


Tallinna tänavate loend.
"Siin on loetletud tähestikulises järjekorras Tallinna tänavaid ja muid aadressikohti, samuti muid väikekohanimesid.
Vaata ka.
Tallinna tänavate loend


Sylke Otto.
Sylke Otto (sündis 7. juulil 1969 Chemnitzis) on Saksamaa kelgutaja. Olümpiavõitja (2002 ja 2006) ja kuuekordne maailmameister.
Olümpiamängudel.
Salt Lake City 2002
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Igls 1997
Königssee 1999
St. Moritz 2000
Calgary 2001
Sigulda 2003
Nagano 2004
Park City 2005
Isiklikku.
Sylke Otto on 170 cm pikk ja kaalub 64 kg.
Otto, Sylke
Otto, Sylke


Liivimaa.
Liivimaa (ladina "Livonia", läti "Vidzeme" (tänapäeval kasutatakse peamiselt Läti territooriumile jääva Liivimaa kohta), "Livonija" (kasutusel peamiselt Vana-Liivimaa kohta), "Līvzeme" (kasutusel liivlaste asuala kohta), saksa "Livland", liivi "Līvõmō", poola "Inflanty", vene "Лифляндия", "Ливония") on ajalooline territoorium nüüdisaegse Eesti ja Läti alal.
Ajalooline ülevaade.
Territoorium, mis kandis Liivimaa nimetust, on aja jooksul tunduvalt muutunud. Kuni 13. sajandini tähistas Liivimaa liivlaste asuala Liivi lahe rannikul ja Väina jõe ümbruses. 1206. aastaks kehtestus liivlaste aladel Riia piiskopi ja ristisõdijate võim. Hiljem kandus Liivimaa nimetus ka teistele ristisõdijate vallutatud aladele, mistõttu 13. sajandi lõpuks hõlmas keskaegne ehk Vana-Liivimaa juba kogu tänase Eesti ja Läti territooriumi, kus eksisteerisid ristisõdijate riigid (Riia peapiiskopkond ja Liivi orduriik ning Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkond). Erandiks võiks lugeda Taanile kuuluvat Põhja-Eestit (Eestimaad, kuid pärast 1346. aastat langes see Liivi ordu kätte ning oli pärast seda ühemõtteliselt Vana-Liivimaa osa.
16. sajandi keskel alanud Liivi sõja tagajärjel jagati keskaegne Liivimaa naaberriikide vahel ära. Liivimaa nime säilitas 1562. aastal Poola kätte langenud Vana-Liivimaa lõunaosa, mis koosnes Lätist ja Lõuna-Eestist, seda nimetati ka Üle-Väina hertsogkonnaks, mis alates 1566. aastast oli personaalunioonis Leeduga ning 1569. aastast Rzeczpospolitaga. Poolast vasallisõltuvuses olevat Kuramaa hertsogiriiki Liivimaa osaks enam ei loetud.
1625. aastaks vallutas Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti (kuni Väina jõeni) Rootsi, kes ametlikult sai need alad endale Altmargi vaherahuga 1629. aastal. Vastvallutatud aladel kujunes Liivimaa kubermang, mille keskuseks sai Riia. Poolale jäänud Latgalet nimetati seejärel ka Poola-Liivimaaks ehk Inflantyks.
Liivimaa kubermangu kaart 1820. aastatest
1710. aastaks vallutas Liivimaa kubermangu Rootsilt Venemaa (viimane sai selle ametlikult enda valdusesse 1721. aastal), Poola-Liivimaa langes tema kätte 1772. aastal Esimese Poola jagamisega. Seejärel kadus nimetus Poola-Liivimaa käibelt ja Latgale liideti Vitebski kubermanguga, nimetus Liivimaa kinnistus aga üheselt Liivimaa kubermangule. Alates 1795. aastast oli Liivimaa üks kolmest Vene Läänemere- ehk Balti kubermangust, teised kaks olid Eestimaa kubermang Liivimaast põhjas ning Kuramaa kubermang Liivimaast läänes ja lõunas. Liivimaa kubermang oli kolmest suurim ja olulisim ning Riias resideeris puhuti kindralkuberner, kes valitses kõiki kolme kubermangu. Mõnikord, eriti baltisakslaste kultuuriliste teemade puhul, kasutati terminit Liivimaa ka kõiki kolme kubermangu hõlmava üldmõistena.
1917. aastal liideti Liivimaa kubermangu põhjapoolne osa ehk Lõuna-Eesti Eestimaa kubermanguga, aasta hiljem lõppes kubermangu eksistents Saksa okupatsiooni tõttu. Lätis on mõiste Liivimaa (Vidzeme ehk Läti-Liivimaa) Põhja-Lätit hõlmava piirkonna nimena siiani kasutusel.
Liivimaa maakonnad.
Liivimaa värvid ("Landesfarben") 19. sajandist
Liivimaa keskuseks oli Riia linn.
Saaremaa kuulus alates 18. sajandist Liivimaa kubermangu, kuid tal oli Liivimaa aadelkonnast eraldiseisev aadliomavalitsus, Saaremaa rüütelkond.


Kelgutamine 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Kelgutamine 1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is La Plagne'is peeti 10.–14. veebruaril.
Meeste ühekelk.
10. veebruar.
Meeste kahekelk.
14. veebruar
Naiste ühekelk.
12. veebruar


Tootsi valla lipp.
Tootsi valla lipp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tootsi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 21. septembril 1999.
Lipu autor on Priit Herodes.
Lipu kirjeldus.
Tootsi valla lipp on vapilipp, mis on jagatud laineliselt kaheks horisontaalseks väljaks. Ülemisel kollasel väljal on must haamer, aga alumisel mustal väljal kaks kitsast valget triipu.
Põhjendus.
Kollane ja must on Pärnumaa värvid. Laineline jaotusjoon vihjab Sauga jõele, mille kaldal asunud Tootsi talu järgi said nime raudteejaam, alev ja vald. Haamer tähistab Tootsi valla tööstuslikku tausta. Must värvus osutab turbatootmisele. Kaks valget laidu sümboliseerivad ajaloolist kitsarööpmelist raudteed.


Florence Baverel-Robert.
Florence Baverel-Robert (sündis 24. mail 1974 Pontarlieris) on Prantsusmaa laskesuusataja. Olümpiavõitja (2006).
Olümpiamängudel.
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Anterselva-Antholz 1995
Ruhpolding 1996
Kontiolahti 1999
Lahti 2000
Pokljuka 2006
Anterselva 2007
Isiklikku.
Florence Baverel-Robert on 167 cm pikk ja kaalub 64 kg.


Anna Carin Olofsson-Zidek.
Anna Carin Helena Cecilia Olofsson-Zidek (sündinud 1. aprillil 1973 Svegis) on Rootsi laskesuusataja.
Maailma karika etappide võidud.
Anna Carin Olofsson-Zidek on seni (seisuga 23. jaanuar 2010) osalenud
83 korda maailma karikavõistluste etappidel ja jõudnud poodiumile 27 korral, neist 11 korda kõige kõrgemale astmele.


Türi valla lipp.
Türi valla lipp on Eesti haldusüksuse Türi valla lipp.
2005. aasta oktoobris ühinesid Türi linn ja vald ning Oisu ja Kabala vald ühtseks omavalitsusüksuseks – Türi vallaks. 4. jaanuaril 2006 langetati endiste omavalitsuste lipud ja heisati uus Türi valla lipp.
Lipu autoriks on Priit Herodes.
Praegune lipp.
Rohelisel kangal valge rist, mille keskel punases ruudus kuldkollane õun.
Türi valla lipul on kasutatud ühinenud omavalitsuseüksuste värve ja sümboleid. Roheline tähistab maamajandust, lootust ja tasakaalustatud ellusuhtumist. Roheline on ka kõigi ühinenud omavalitsuste sümbolite üks põhivärve. Rist märgib Türi valla paiknemist Eesti keskosas ühendusteede ristumiskoha ümber. Rist jagab lipukanga neljaks väljaks, mis siis sümboliseerivad ühinenud omavalitsusüksusi. Punane ruut kollase õunaga eristab ühendvalla lippu varasema Türi valla lipust ning Türi linna lipust. Ruudu punane ja kollane värvus ning õunakujund pärinevad endiselt Türi vapilt.
Lipu normaalmõõdud on 105×135 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:9.
Türi valla lipp 2005. aastani.
Vana lipp.
2005. aastani kasutusel olnud lipp kinnitati 9. veebruaril 1995. aastal.
Endine lipp on ruudukujuline ja selle normaalsuurus on 105×105 cm.
Lipu kasutamise kord.
Türi valla lipp heisatakse alaliselt Türi valla ametiasutuse ja selle teeninduspunktide hoonetel.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp hävitatakse sündsal viisil.
Türi valla sümboolika konkurss.
Ühinenud valla uute sümbolite saamiseks korraldati 2005. aasta augustis konkurss, millele laekus kaks tööd. Lõuna-Järvamaa Arendusühingu moodustatud komisjon hindas 26. augustil uue Türi valla sümboolikakonkursile esitatud kavandeid ja pidas paremaks praegust vappi.
Ruudukujuline vapilipp, mis ei osutunud valituks, on normaalsuurusega on 105×105 cm. Valgel kangal on roheline kroon, mille all rohelisel lainelõikes tüvimikul on kolm valget õit. Rohelistest tärkavatest taimedest ja neljaharulistest ristikulehtedest koosnev kroon sümboliseerib Türi valda kui põllumajandus- ja aianduspiirkonda ning tema uut identiteeti kevadpealinnana. Lainelõikeline lipuosa tähistab piirkonda läbivaid Pärnu, Saarjõe ja Retla jõgesid. Kolm õit sümboliseerivad ajaloolisi Kabala, Oisu ja Türi valdu. Viietine õiekuju tähistab heraldikas õnne ja lootust.
Välislingid.
Lipp


Kantrimuusika.
Kantrimuusika (ka kantri, "country", "country and western") on USA lõunaosariikide muusikastiil, mis kujunes välja 20. sajandi alguses traditsioonilisest folkloorist, keldi muusikast, bluusist ja gospelist. Mõjukaimad kantrilauljad on Jimmie Rodgers ja Hank Williams.


Hiidmanner.
Hiidmanner on geoloogilises minevikus eksisteerinud mitmest tänapäevasest mandrist koosnenud manner.
Hiidmandrid olid näiteks Gondwana, Rodinia, Pangaea ja Lauraasia.
Viimaste hiidmandrite Pangaea ja Lauraasia lagunemise järel on tekkinud kõik tänapäeva ookeanid peale Vaikse ookeani, mis on jäänuk Pangaead ümbritsenud hiidookeanist Panthalassast.
Mandrid lagunevad nii, et alguses tekib mandrile riftivöönd, geoloogiliselt aktiivne ala, kus toimub palju maavärinaid ja kus võivad esineda vulkaanid. Riftivööndi kohalt hakatakse mandrit lahku käristama: kumbki pool liigub eri suunas. Riftivööndi kohale tekivad algul suured, sügavad ja kitsad järved, hiljem pikad ja kitsad lahed.
See protsess toimub tänapäeval Aafrikas, kus Ida-Aafrika hakkab ülejäänud Aafrikast eralduma (Ida-Aafrika riftivöönd). Sellesse kohta on juba tekkinud hulk järvi (neist suurimad on Tanganjika järv ja Njassa järv) ning Punane meri on juba Araabia poolsaare Aafrikast eraldanud.
Tänapäeval saab hiidmandrina käsitleda Euraasiat, mis koosneb hulgast eri päritolu laamadest. Nende vahel kunagi eksisteerinud veekogud, näiteks Tethyse ookean, on kadunud, maismaaosad on üksteisega kokku põrganud ja põrkekohta on tekkinud kõrged mäestikud: Püreneed, Alpid, Kaukasus ja Himaalaja. Ka Austraalia liigub põhja poole, Euraasia suunas.


Kärde rahu.
Kärde rahu sõlmiti 1. juulil 1661 Kärde mõisas (praegu Jõgeva maakonnas) Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel ning see lõpetas 1656.–1658. aasta Vene-Rootsi sõja.
Lepingu järgi sai Rootsi tagasi Ida-Eesti (sealhulgas Tartu) ja Ida-Läti, mille Venemaa oli Vallisaare vaherahuga 1658 endale saanud. Kärde rahulepinguga taastati sõjaeelne Stolbovo rahuga määratud piir.
Traditsiooni järgi on Kärde rahu sõlmitud niinimetatud Kärde rahumajakeses.


Vallisaare vaherahu.
Vallisaare vaherahu oli Rootsi ja Moskva tsaaririigi (Venemaa) vahel 1658. aastal Vallisaare mõisas ("Usnowa") Vaivara kihelkonnas Virumaal sõlmitud kokkulepe, millega katkestati osapoolte vaheline sõjategevus kolmeks aastaks.
Vallisaare rahu peatas 1656.–1658. aasta Vene-Rootsi sõja, mille Moskva suurvürstiriik oli alustanud. Vallisaare vaherahuga jäid Venemaale Liivimaal vallutatud alad, sealhulgas Tartu.
Läbirääkimistest osavõtnud.
Vaherahu sõlmimise Rootsi poolseks komissariks oli Rootsi Riiginõukogu liige, Tartu õuekohtu president vabahärra Gustaf Bielke ja delegatsiooni kuulusid veel Bengt Horn, Johan Silfverstierna ja Filip von Krusenstierna., Moskva suurvürstiriiki esindas Afanassi Lavrentjevitš Ordin-Naroškin.
Vaherahu tulemused.
Sõlmitud vaherahu tulemusena jäi Moskva suurvürstiriigi valdusse juba hõivatud Eesti- ja Liivimaa linnad, Rootsi valdusesse jäid aga rootsi poolt tagasi vallutatud Ingerimaa, koos Nöteburgi ja Nyeniga.
Rootsi ja Venemaa vahel taastati kaubandussuhted, mõlemad osapooled vabastasid vangid, kaasaarvatud need, kes olid ära viidud kõige kaugematesse piirkondadesse. Rootsi võttis ka kohustuse mitte toetada Poolat sõjas Venemaa vastu.
Lõpptulemused.
1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare rahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva suurvürstiriigi vahel.


Vasakliit.
Vasakliit (soome keeles "Vasemmistoliitto", lühend "Vas.") on Soome uusvasakpoolne partei, teine vasakpoolne erakond Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei kõrval. Vasakliit on Põhjala Vasak-Rohelise Alliansi ja Uue Euroopa Vasakfoorumi asutajaliige. Partei toetus Soome parlamendivalimistel on tavaliselt olnud 10% ringis. Parteil on 14 kohta Eduskunnas.
Ajalugu.
Partei asutati 1990. aasta 28. ja 29. aprillil Helsingis Soome Rahva Demokraatliku Liidu (SRDL), Soome Naiste Demokraatliku Liidu (SNDL) ja pankrotistunud Soome Kommunistliku Partei (SKP) baasil. Esimesed kaks neist olid sisuliselt SKP allorganisatsioonid.
Vasakliit on kuulunud aastatel 1995–2003 kahte sotsiaaldemokraadi Paavo Lippose juhitud valitsusse, omades 3 minstriportfelli.


Agaue.
Agaue oli vanakreeka mütoloogias Teeba printsess, Kadmose ja Harmonia tütar. Tema abikaasa oli üks spardidest, Echion. Ta oli Pentheuse ema.
Agaue oli Dionysose järgija, menaad. (Dionysos oli Agaue õe Semele poeg.) Pentheus seevastu ei tunnistanud Dionysost jumalaks ega isegi oma sugulaseks mitte ning laskis ta vangi panna. Karistuseks saatis Dionysos Agauele hulluse, mille käigus Agaue koos teiste menaadidega tappis purjuspäi Pentheuse, rebis ta tükkideks ja tõi ta pea koju. Alles siis, kui ta oli end kaineks maganud, taipas ta, mida oli teinud, ja tappis end häbist.
Agaue järgi on nimetatud agaav.


Stolbovo rahu.
Stolbovo rahu sõlmiti 27. veebruaril 1617 Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel Stolbovo külas Tihvini lähedal Venemaal.
Stolbovo rahu lõpetas rootslaste osaluse aastatel 1613 kuni 1617 toimunud Rzeczpospolita ja Rootsi vägede osaluse Venemaa pärilussõjas.
Lahingutegevuse käigus Rootsi ja Vene vägede vahel Soome lahe idaosa valdamise pärast toimunud nn. Ingerimaa sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni, mille tõttu kaotasid venelased täielikult ühenduse Soome lahele ja Läänemerele.
Stolbovo rahuga määratud piir kehtis Vene-Rootsi sõjani aastatel 1656–1658. 1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahuga see piir muudeti, kuid taastati Kärde rahuga 1661. aastal ja kehtis kuni Põhjasõjani


Verssok.
Verssok (vene "вершо́к") on vana Vene pikkusühik, ametlik pikkus kehtestati talle 18. sajandil, Peeter I ajal.
Algselt oli verssok võrdne nimetissõrme pikima lüli pikkusega.
Pärast mõõtühikute ühtlustamist Peeter I poolt võrdsustati üks arssin 28 inglise tolliga. Seega on üks verssok võrdne 28/16 ehk 13/4 inglise tolliga.
1 verssok = 1/16 arssinat = 1/4 setvertit = 13/4 tolli = 4,445 cm
Juhuslikult on verssok täpselt võrdne niinimetatud "rack unit"′iga.
Rack-unit on mõõtühik, milles arvestatakse tänapäevaste seadmekappidesse paigaldatavate elektroonikaseadmete kõrguseid. Üks rack-unit ehk 1U on samuti võrdne 13/4 tolli ehk 4,445 sentimeetriga.
Samuti langevad verssokiga täpselt kokku enimlevinud diskettide mõõdud. 3,5- ja 5,25-tolliseid diskette võib nimetada vastavalt 2- ja 3-verssokilisteks.


Setvert.
Setvert (17,78 cm) = 4 verssokit = 1/4 arssinat.


Pentheus.
Pentheus oli vanakreeka mütoloogias Echioni ja Agaue poeg, Teeba riigitegelane, Kadmose ja Harmonia tütrepoeg, Menoikeus vanema isa.
Pentheuse ema õde oli Semele, Dionysose ema. Semele suri Zeusi nägemise tõttu enne Dionysose sündi, ent Zeus peitis sündimata poja oma reie sisse, kust see mõne kuu pärast uuesti sündis. Pojast sai veinijumal.
Kui Dionysos oli suureks kasvanud, tuli ta Teebasse oma vanavanemaid ja suguvõsa vaatama. Teda saatsid menaadid: rodu naisi, kes tantsisid ja laulsid, ülistasid Dionysost ja jõid veini. Nad käskisid kõigil Dionysost kummardada, sest tema olevat uus jumal.
Pentheus pidas seda avaliku korra rikkumiseks ja ilma loata meeleavalduse korraldamiseks ning käskis uue jumala vangi panna, nimetades teda petisest nõiaks Lüüdiamaalt.
Pime prohvet Teiresias keelas Pentheust ja ütles, et Dionysos on Semele poeg, kuid Pentheus nägi, et Teiresias on riides samamoodi kui menaadid, eefeuvöödid valgeis juustes, puhkes naerma ega uskunud.
Dionysos mõistis, et Pentheus ei usu tema jumalikkust. Ta ei puigelnud ja tuli vabatahtlikult Pentheuse ette; menaadid põgenesid mägedesse. Pentheus käskis Dionysose türmi heita, kuid kütked ja ahelad ei pidanud teda, lukud kukkusid eest ja uksed avanesid iseenesest.
Seepeale taipas suur osa linnaelanikest, et Dionysosel on üleloomulikud võimed. Paljud naised, sealhulgas Pentheuse ema Agaue ja tädi Autonoe ühinesid menaadidega. Kuid Pentheus jäi endale kindlaks ning sõimas ja ähvardas Dionysost. Dionysos jalutas vanglast minema. Ka Pentheus tormas mägedesse linna naisi otsima, ent siis nuhtles Dionysos neid hullusega, nii et nad purjuspäi pidasid Pentheust lõviks, tapsid ta ja kiskusid tükkideks.
Kas Pentheus oli Teeba kuningas.
Enamik allikaid nimetab Pentheust Teeba kuningaks. Siiski on argumente selle väite vastu.
Mõne allika järgi loobus Kadmos Teeba troonist Pentheuse kasuks, mõne järgi oma poja Polydorose kasuks. On vähetõenäoline, et Kadmos oleks jätnud trooni tütrepojale, kui tal endal oli kaks poega. Osa allikaid väidab, et Pentheuse surm ajendaski Kadmost troonist loobuma.
Kui Pentheus oleks olnud Teeba kuningas, oleks tema surma järel pärinud trooni tema poeg Menoikeus, aga sellenimelist Teeba valitsejat mütoloogias ei ole; Teebat valitsesid Polydorose järeltulijad, mitte Pentheuse järeltulijad.
Pentheus kunstis.
Pentheuse surma käsitleb Euripidese tragöödia "Bakhandid". Seda on ka korduvalt kujutatud antiiksetel vaasimaalidel. Pärast vanaaega on Pentheust kunstis vähe kujutatud.


Michael Gruber.
Michael Gruber (sündis 5. detsembril 1979 Schwarzach`is) on Austria endine kahevõistleja; olümpiavõitja (2006) ja maailmameister (2003).
Olümpiamängudel.
Salt Lake Sity 2002
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Canmore 1997
Val di Fiemme 2003
Oberstdorf 2005
Gruber, Michael
Gruber, Michael


Christoph Bieler.
Christoph Bieler (sündis 28. oktoobril 1977 Hall in Tirolis) on Austria kahevõistleja. Olümpiavõitja (2006) ja maailmameister (2003).
Maailmakarika etappide võidud.
Christoph Bieler on seni (seisuga 6. aprill 2008) osalenud 145 maailmakarikavõistluste etapil, millest poodiumile jõudnud 14 korda ja neist 5 korral kõige kõrgemale astmele.


Gran Paradiso rahvuspark.
Gran Paradiso rahvuspark asub Loode-Itaalias, Valle d'Aosta ja Piemonte maakonnas. Gran Paradiso (itaalia "Parco Nazionale Gran Paradiso") on Itaalia tähtsaim rahvuspark, mis rajati 1922. aastal endistele Savoia hertsogi jahialadele olles esimene rahvuspark Itaalias.
Gran Paradiso hõlmab Graia Alpide kõrgeima mägederühma; kõrgeim tipp Gran Paradiso on 4061 m, selle lähedal asub 3923 m Piccolo Paradiso tipp. Rahvuspargis laiuvad lehise– ja kuusemetsad ning alpi maastikud.


Vercelli.
Vercelli on linn Itaalias Piemonte maakonnas, Vercelli provintsi halduskeskus.
Vercelli asub keset Po madaliku tohutuid riisipõldusid.


Kumu.
Kumu kunstimuuseum on Eesti Kunstimuuseumi peahoone Tallinnas Kadriorus (Weizenbergi 34 / Valge 1).
Kumu kunstimuuseum sai oma nime 2004. aastal korraldatud nimekonkursil. Paljude erinevate pakkumiste hulgast peeti kõige sobivamaks Kumu – kunsti muuseum.
Hoone.
Hoonesse pääseb Kadrioru poolt, kust sisenedes jõuab hoone I korrusele ning Lasnamäe poolt läbi jalakäijate tunneli ja sisehoovi, kust jõuab II korruse fuajeesse. Muuseumi suurejoonelises sisehoovis toimuvad kunstiprojektid ja kontserdid ning eksponeeritakse teoseid Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogust.
Ligi 25 000-ruutmeetrises muuseumihoones on läbi maja kõrguv aatrium ning seitse korrust, millest kaks on maa all.
Kumu I korrusel paiknevad 260 m² suurune fuajee koos garderoobiga ning Kumu kohvik, mis jätkub II korrusel. Kohviku juurde kuulub pargipoolse sissepääsu juures asuv suvekohvik. I korrusel asub ka muuseumi põhitegevust kunsti- ja laiemalt kultuurivahendajana toetav auditoorium, kus on 246 istekohta, kaasaegsed heli-, video-, kino- ja valgussüsteemid ning hõlpsasti erinevateks vajadusteks kohandatav lava.
II korruse aatriumis (kokku 675 m²) paikneb muuseumi infopunkt ja kassa, pood, garderoob ning koosolekuruum. Siit pääseb otse raamatukokku ning Kumu hariduskeskuse kompleksi, mis koosneb keraamika-, graafika- ja üldateljeest ning auditooriumist. Muuseumi II korrusel asub ka suur näitusesaal, kus korraldatakse mahukaid väljapanekuid erinevate perioodide eesti ja rahvusvahelisest kunstist.
III korrusel esitatakse kunsti kuni Teise maailmasõjani, IV korrusel on eksponeeritud nõukogude okupatsiooni aegsed tööd. Samade korruste B-tiibades asuvad näitusesaalid, kus vastavate ajastute kunsti, nii muuseumi oma kogudest kui mujalt, esitatakse vahelduvatel näitustel.
V korrus tegutseb kaasaegse kunsti galeriina, kus vahelduvad kaasaegse kunsti näitused nii eesti kui rahvusvahelisest kunstist.
Muuseumi kinnise tsooni maapealsetel korrustel asuvad peamiselt Eesti Kunstimuuseumi ja Kumu töötajate kabinetid, samuti Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakond. Hoone kaks maa-alust korrust on koduks Eesti Kunstimuuseumi maali-, graafika-, skulptuuri-, nüüdiskunsti- ja graafilise disaini kogudele.
Hoone saamislugu.
12. novembril 1991. aastal otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, et valitsus peab tagama Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamise. 1993–1994 aastal korraldati uue hoone projekti saamiseks rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Konkursi valmistas ette Eesti Arhitektide Liidu tellimisel Looveeri Arhitektuuribüroo. Kuna samal ajal toimusid Stockholmi Moderna Museeti ja Helsingi Kaasaegse Kunsti Muuseumi Kiasma hoonete arhitektuurivõistlused, siis tutvuti põhjalikult antud võistluste tehniliste tingimuste ja ruumiprogrammidega ning rahvusvaheliste arhitektuurivõistluste seadusega UIA ja ICOM-i soovitatavate normatiividega kunstimuuseumide ehitamiseks.
Konkursist osavõtjaid oli 10 riigist ja laekus 233 projekti. Enim osalejaid (üle saja) oli Soomest ja kõik seitse auhinnalist kohta läksid soomlastele. Rahvusvahelise žürii otsus oli üsna üksmeelne ja võit läks soomlasele Pekka Vapaavuorile töö "Circulos" eest. Vapaavuori andis hoonele koos avara aatriumiga ringi kuju, millele viitab ka tema võistlustöö nimi. Hoone on õnnestunult paigutatud Lasnamäe paekivise nõlva sisse, mistõttu hoolimata suurusest harmoneerub ta iidse Kadrioru pargi intiimsusega. Materjalidena on arhitekt kasutanud looduslikke kohaliku traditsiooniga seonduvaid materjale nagu dolomiit, puit ja vask. Hoones on tagatud kunstiteoste optimaalseks säilitamiseks ja eksponeerimiseks vajalikud klimaatilised tingimused.
13. mail 1994 sõlmiti kunstimuuseumi ja arhitekt Pekka Vapaavuori vahel leping projekteerimise jätkamiseks. Soome Rakennushallinto (praegune Engel OY) spetsialistid nõustasid tasuta uue muuseumihoone projekteerimist ning 1999. aastaks valmis riigieelarvelisi vahendeid kasutamata hoone eelprojekt.
Aastatel 1995–1998 projekti riiklikult ei finantseeritud. 5. novembril 1996. aastal võttis Eesti Vabariigi Riigikogu vastu otsuse Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi ehitamise kohta, milles nähti ette alustada Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitust 1999. aastal. Aastatel 1999 ja 2000 finantseeriti projekteerimist riigieelarvest.
2001. aastal töötasid Rahandusministeerium ja Kultuuriministeerium välja uue muuseumihoone ehitamise rahastamise skeemi, mille aluseks oli hasartmänguseaduse muudatus, mis ka Riigikogu poolt 13. märtsil 2002 vastu võeti. 2001. aastal asutati valitsuse korraldusega Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutus, ülesandega jätkata uue muuseumihoone projekteerimistöid professionaalsel tasemel ning käivitada ehitustegevus 2002. aastal. 2002 aastaks olid takistused ületatud ning kopp löödi Lasnamäe veerel maasse. Kunstimuuseumi uue hoone ehitus lõpetati 2005. aasta septembris.
Kumu kunstimuuseumi avamistseremoonia toimus rohkete külaliste osavõtul 17. veebruaril 2006 teiste seas osalesid ka Eesti president Arnold Rüütel ja Soome president Tarja Halonen. Külastajatele avati uksed laupäeval, 18. veebruaril kell 11.00.
Kumu kunstimuuseumi esimene direktriss oli praegune EKM peadirektor Sirje Helme. Praegu juhib Kumu Anu Liivak.


Eesti Kunstimuuseum.
Eesti Kunstimuuseum (EKM) on 1919. aastal asutatud muuseum, mis kogub ja tutvustab eesti kunsti keskajast tänapäevani. EKMi kuuluvad Kumu kunstimuuseum, Kadrioru kunstimuuseum, Mikkeli muuseum, Niguliste muuseum ja Adamson-Ericu muuseum.
Ajaloolist kirikukunsti eksponeeritakse Niguliste muuseumis, 16.–20. sajandi väliskunsti Kadrioru kunstimuuseumis, Johannes Mikkeli kunstikogu Mikkeli muuseumis, eesti 20. sajandi modernistliku kunstniku Adamson-Ericu loomingut tema isikumuuseumis ning eesti kunsti 18. sajandist tänapäevani Kumu kunstimuuseumis.
Asutamine.
Pärast Noor-Eesti suurt kunstinäitust Tartus 1910. aastal hakati arutama alusepanekut eesti kunsti muuseumile. Mõtte algatajaks oli ka Eesti Rahva Muuseumi asutamisel olulist rolli mänginud Kristjan Raud. Esialgu plaanitigi avada ERMi kujutava kunsti osakond, kuid põlvkondade vaheliste arusaamatuste tõttu jäi mõte mitmeks aastaks soiku. Uuesti tõstatas küsimuse 1913. aastal kodumaale naasnud ning Eesti Kunstiseltsi etteotsa asunud Ants Laikmaa. 4. detsembril 1915 tulid Tallinnas kokku kunstnikud ja ühiskonnategelased ning hääletasid üksmeelselt ERM Tallinna osakonna asutamise poolt. Alanud I maailmasõja tõttu toimus osakonna pidulik asutamine 15. aprilli 1918. Pooleteise aasta pärast otsustati asutada Tartust sõltumatu organisatsioon ning 7. novembril 1919 registreeriti Tallinna-Haapsalu rahukogus Tallinna Eesti Muuseumi Ühing, mille hallata oli Tallinna Eesti Muuseum. 1928. aastal nimetati TEMÜ peakoosoleku otsusega Tallinna Eesti Muuseum Eesti Kunstimuuseumiks.
1940. nimetati Eesti Kunstimuuseum ümber Eesti NSV Riiklikuks Kunstimuuseumiks. 25. mail 1989 taastati muuseumi nimi Eesti Kunstimuuseumiks.
Kogud.
Aastatel 1912–1913 ostis Tallinna linn kunstnik August Weizenbergilt 80 skulptuuri, mis olid mõeldud rajatava kunstimuuseumi kogude nurgakiviks. Tallinna Eesti Muuseumi ülesandeks oli põhikirja kohaselt kultuurilooliste, etnograafiliste, arheoloogiliste ja loodusteaduslike materjalide kogumine ning rahvale ja uurijatele kättesaadavaks tegemine. Oma esimesel tegevusperioodil kandiski muuseum nn segamuuseumi ilmet.
1921. aastaks oli muuseumil 5000 eksemplarine kogu ajakirjanduslikke väljaandeid ja ligi 10 000 esemeline etnograafia kogu. Sama aasta sügisel toimus haridusministeeriumis istung, kus minister Friedrich Sauer tegi ettepaneku lahutada Tallinna ja Tartu muuseumide ülesanded. Tallinna jääks kunstimuuseum ja Tartusse tuleks teadusmuuseum. Käidi välja idee, et muuseumid peaksid oma kogusid vahetama, ERM annaks Tallinna oma 19. ja 20. sajandi eesti ja baltisaksa kunstnike teosed ning TEM Tartusse oma etnograafilise kogu. Reaalsuses sai vahetus teoks alles 1936. aastal, mil selleks ajaks juba Eesti Kunstimuuseumi nime kandev Tallinna muuseum loovutas ERMile üle 4000 etnograafilise eseme, 1941 anti üle rahvariided ja vaibad ning jaotati ERMi kunstiosakond.
Augustis 1941 muutus kunstivarade hoidmine Tallinnas riskantseks, sest puudusid tule- ja pommikindlad varjendid. Ka oli varasid vaja kaitsta Eestist väljaviimise eest. Esimese kahe kuu jooksul paigutati kogud Aleksander Nevski katedraali keldrisse, kuid sakslased käskisid need sealt ära viia põhjendusega, et hoone on varisemisohtlik. Oli avalik saladus, et katedraal plaaniti õhku lasta. Aasta pärast tuli Haridusdirektooriumilt ametlik korraldus kunstimuuseum evakueerida. Varjenduskohtadeks valiti Vasalemma, Järlepa, Munalaskme, Kuusalu, Pikavere jt. kohad. Oli puudus kastidest, tööjõust ja veokitest. Hakati otsima enam-vähem rahuldavaid ruume Tallinnas. Kasutusse läksid Kiek in de Köki torn, Eesti Panga varakamber ning maja Vabaduse puiesteel. Muuseum üüris Narva mnt 4 maja alumise korruse äriruumid. Märtsipommitamisel süttis maja tabamuse saanud kõrvalhoonest. Hävis üle 3000 eksponaadi (hinnaline mööbel, Lääne-Euroopa portselan, rahvuslik tarbekunst, skulptuur), raamatukogu, dokumentatsioon ja inventar). Õnneks oli ligi 10 000 eset evakueeritud.
Pärast sõja lõppu algas kogude re-evakueerimine. Muuseumi sõjajärgses koosseisus oli viis inimest: direktor, kolm teaduslikku töötajat ning kütja-öövalvur. Muuseumi kollektiivi esimeseks kogunemiskohaks oli Ella Vende Tehnika tänava ja Toompuistee nurgal asuva korteri köök. 3. novembril hakati tegutsema aadressil Pikk 66-5. Re-evakueerimine suurematest maaladudest lõpetati põhiliselt 1945. aasta suvel. 1950. aastaks olid välja kujunenud kogud, mis võeti neil aastatel uuesti arvele vastavalt Moskvast saadetud juhtnööridele. Kogud jaotati tehnikapõhiselt: maalikogu, graafikakogu, skulptuurikogu, tarbekunsti- ehk rakenduskunstikogu, eraldi võeti arvele ka väärismetall.
1980. aastatel avati mitmed filiaalid, millega seoses moodustusid ka uued kogud – Adamson-Ericu lese Mari Adamsoni annetusena Adamson-Ericu kogu, Kristjan Raua tütre Helge Pihelga annetusena Kristjan Raua kogu ning seoses Niguliste muuseumi avamisega ka Niguliste kogu, kuhu oli aastate jooksul kogutud erinevatest kirikutest päästetud sakraalseid kunstiteoseid.
1994 moodustati taas Eesti Kultuurkapital, mille loomine andis võimaluse omandada kaasaja kunstnike loomingut ja seetõttu loodi muuseumis 1995. aastal nüüdiskunstikogu. Suurima osa nüüdiskunsti kogust moodustavad audiovisuaal- ja fotomeediumis loodud kunstiteosed.
Aastal 2000 avati Kadrioru Kunstimuuseum mille kogu tutvustab EKMi väliskunstikogusid ning kus eksponeeritakse muuseumi
kogudesse kuuluvat vene ja teiste maade kunsti.
Kõige nooremaks koguks võib nimetada aastal 2001 moodustatud graafilise disaini kogu, mis sai alguse Guido Mambergi erakogust, mille muuseum omandas.
Asukoht.
ERMi Tallinna osakond tegutses August Pulsti ateljees Estonia teatris ning esialgu jäi sinna ka TEMÜ muuseum. 1919. aasta suvel vaatasid siseministeeriumi ja haridusministeeriumi esindajad üle Kadrioru lossi ning otsustasid, et hoone on "nii asukoha kui ruumide suuruse ja laadi poolest sobilik muuseumihooneks" ning 1921 sai Tallinna Eesti Muuseum selle oma kasutusse. Lossi põhjapoolne tiib jäi skulptor Weizenbergi kasutusse, keldris olid laoruumid ja üks korter, lõunapoolse tiiva ruume kasutati riigi väliskülaliste majutamiseks. 1927–1928 toimus lossis remont, mille käigus kohaldati hoone muuseumi vajadustele vastavaks.
1929 võõrandati riigivanem August Rei käsul Kadrioru loss, et valmistada see ette Rootsi kuninga külaskäiguks. Muuseum kolis Kadrioru lossist endisesse Lindeni restorani Narva mnt 4, kus muuseumi kasutada oli maja teine korrus ja kolmandal korrusel üks korter. Osa varasid paigutati Toomkirikusse ja Vene tänava aita. 1930 loodi sihtasutus Eesti Kunstimuuseum, et alustada uue muuseumihoone ehitust. Uue hoone asukohaks valiti Kanuti Gildilt riigistatud nn "Rahvaaed", krunt Mere puiestee 6 ja Aia tänava vahelisel alal. Projektivõistlusel sai esikoha Edgar Kuusiku ja Erich Jacoby projekt. Kahjuks jäi projekt puhkenud II maailmasõja tõttu teostamata.
1944. aasta märtsipommitamisel süttis kõrvahoonetest Kunstimuuseumi ajutine hoone. Asenduspinnana sai muuseum oma käsutusse 150 m² korteri aadressil Pikk tänav 66.
1946 paigutati muuseum taas Kadrioru lossi, mille valdajaks jäi Ülemnõukogu Presiidium. Samas jäi loss endiselt riiklike vastuvõttude korraldamise kohaks, mistõttu tuli ekspositsioon sageli maha võtta ja taas üles panna. 1947. aastal hakati taas rääkima muuseumile eraldi hoone ehitamisest, mis kahjuks plaanidest kaugemale ei jõudnud.
1991. aasta augustikuus suleti amortiseerunud loss külastajatele. Kinni pandi ka Adamson-Ericu muuseum, kuhu evakueeriti graafikakogu. Tarbekunstimuuseumi püsiekspositsioon suleti osaliselt maali-, mööbli- ja tarbekunstihoidlaks. Tänu piketile Toompea lossi ees anti juba samal päeval muuseumile üle Pika tänava maja, kus leidis uue kodu maalifond. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegi otsuse: Eesti Vabariigi Valitsusel tuleb tagada EKMi uue hoone ehitamine. Määrati kindlaks EKMi uue hoone asukoht Kadriorus.
Järgneva (1992) aasta detsembris sai muuseum manööverpinnaks Rüütelkonna hoone. Alustati Kadrioru lossi projekteerimis-, remondi- ja restaureerimistöid. 1993 avati Eesti Kunstimuuseumi ekspositsioon Rüütelkonna hoones.
15. septembril 1993 kuulutati välja rahvusvaheline arhitektuurivõistlus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone projekti tarvis. Arhitektuurivõistluse võitis Soome arhitekt Pekka Vapaavuori töö „Circulos". Tallinna Linnavolikogu otsusega kehtestati Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamiseks Mäekalda tänava, Weizenbergi tänava ja Laagna tee vahelise ala detailplaneering. Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutus sai ehitusloa Weizenbergi 34 asuvate kasarmuhoonete lammutamiseks ja uue kunstimuuseumi ehitamiseks. 9. oktoobril 2002 toimus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitustööde pidulik avamisüritus.
30. septembril 2005 anti Kunstimuuseumi Ehitamise Sihtasutuse ja AS Merko poolt uus Kumu hoone üle Eesti Kunstimuuseumile. 2. oktoobril sulges külastajatele uksed 1993. aastast ajutise peahoonena tegutsenud Rüütelkonna hoone. 18. veebruaril 2006 avati publikule Kumu kunstimuuseumi ekspositsioonid.
2008 pälvis Kumu Euroopa Muuseumi Foorumi (European Museum Forum) auhinna – Euroopa aasta muuseum 2008.


Tautoloogia.
Tautoloogia on loogikas väide, mis on paratamatult tõene. Näiteks: "Kõik varesed on musta või mingit muud värvi".
Tavaseletuse järgi on tautoloogiline definitsioon selline, mis defineerib midagi iseenda kaudu, tavaliselt läbi ümbersõnastuse. Klassikaline näide: "tautoloogia on see, mis on tautoloogiline".
Kõige lihtsam vorm tautoloogilisest definitsioonist on lihtne kordus: "Sinine valgus on valgus, mis on sinine", "Eetris on kaheosalise seriaali teine, viimane osa".
Keerulisemas variandis kasutatakse võõrsõnu või ümbersõnastamist: "viisakad inimesed on need, kes ei käitu ebaviisakalt".
Paljud kõnekeelsed väljendid sisaldavad tautoloogiat: "ette ennustama", "juurde lisama", "innovatiivne uuendus" jpm.
Suur osa matemaatikast tegeleb tautoloogia uurimisega.


Puberteet.
Puberteediks nimetatakse füsioloogias inimese sugulise küpsemise perioodi, mille käigus arenevad välja sugunäärmed, valmivad esimesed sugurakud ning kujunevad välja kõik sootunnused.
Puberteedi alguseks loetakse tavaliselt füsioloogilise suguküpsuse saabumist ja selle lõpuks kõigi sootunnuste väljakujunemist.
Puberteediks ehk puberteedieaks ehk murdeeaks nimetatakse ka inimese elukaare osaks olevat perioodi, millesse mahub suguküpsuse saabumine ning mis jääb lapseea ja täiskasvanuea vahele. Selle algus on enamasti samaaegne füsioloogilise puberteedi algusega. Puberteediea lõpuks võidakse lugeda kõigi sootunnuste väljakujuunemist, aga seda võidakse, olenevalt käsitluse eripärast, seostada ka näiteks esimese seksuaalvahekorraga, regulaarse seksuaalelu algusega või abiellumisea saabumisega.
Puberteediea määratlus sõltub ka sellest, kuidas puberteet suhestatakse noorukiea ehk adolestsentsiga. Mõned käsitlused reserveerivad sõna "puberteet" füsioloogilistele protsessidele (tavaliselt viitab neile ka inglise sõna "puberty") ning mõistavad noorukiea (inglise keeles "adolescence") all puberteedist tingitud ja sellega vähemalt osaliselt samaaegselt toimuvat psühholoogiliste ja sotsiaalsete muutuste perioodi. Noorukiea all mõistetakse mõnikord ka puberteedile ehk murdeeale järgnevat perioodi kuni täiskasvanuks saamiseni (sel juhul kasutatakse sageli koondväljendit "murde- ja noorukiiga"); kogu eluperioodi lapseea ja täiskasvanuea vahel või ka puberteediiga. Sarnaselt varieerub ka inglise sõna "adolescence" kasutamine. Teiselt poolt loobutakse mõnes käsitluses noorukiea mõistest ning vaadeldakse kogu lapseea ja täiskasvanuea vahelist kogu perioodi puberteedieana.
Puberteediiga jääb tavaliselt 11.–19. eluaasta vahele. Seetõttu on sarnases tähenduses mõnikord kasutusel ka termin "teismeliseiga"
Füsioloogilised aspektid.
Füsioloogiline suguküpsus saabub koos gametogeneesiga, sugurakkude valmimisega. Naistel (tütarlastel) annab sellest tunnistust esimene menstruatsioon, millega heidetakse organismist välja viljastamata munarakk koos lisanditega. Meestel (noormeestel) annab sellest tunnistust esimene sperma, mis võib erituda pollutsiooniga või tahtlikult stimuleerituna, onaneerides või seksuaalvahekorra käigus. Tütarlastel toimub esimene menstruatsioon tavaliselt 11. kuni 13. eluaasta paiku. Noormeestel võib esimene sperma erituda samadel eluaastatel või veidi hiljem.
Koos füsioloogilise suguküpsuse saabumisega toimuvad organismis ka muud muudatused. Tütarlastel arenevad rinnad, kasvavad häbemekarvad ja karvad kaenlaalustel. Noormeestel kasvavad häbemekarvad peenise ümbruses ja skrootumil; toimub häälemurre, karvad hakkavad kasvama ka kaenlaalustel ning näo piirkonnas.
Sotsiaalsed aspektid.
Paljudes kaasaegsetes ühiskondades ei tunnustata füsioloogilise suguküpsuse saabumist veel sotsiaalselt aktsepteeritavaks suguküpsuseks. Seetõttu piiratakse seadusandlikult puberteediealiste seksuaalset aktiivsust jm sellega seonduvat.
Vastuolu füsioloogiliste ja sotsiaalsete aspektide vahel võib esile kutsuda mitmesuguseid probleeme ja häireid.
Meditsiinilised probleemid.
Puberteedi-ealised võivad kannatada mitmesuguste tervisehäirete all. Üks tüüpilisemaid on vistrike (akne) tekkimine näo piirkonnas. Koos puberteediga võivad kaasneda ka mitmesugused muud somaatilised ja psüühilised häired (ülemäärane higistamine, närvilisus, agressiivsus ja üldine emotsionaalne labiilsus).
Suhted.
Puberteedi ajal võivad emotsionaalse labiilisuse tõttu inimsuhted muutuda. Võivad toimuda tülliminekud endiste sõpradega või vanematega; võivad moodustuda uued suhted, mis ei leia heakskiitu endistelt sõpradelt ja/või vanematelt jne. Sotsiaalse ümberkohanemise käigus võivad moodustuda puberteediealiste noormeeste või tütarlaste kambad, kes võivad ka omavahel rivaalitseda, kaldudes vägivallale jm kuritegevusele.
Sõltuvus.
Puberteedi ajal võidakse sattuda sõltuvusse mitmesugustest sõltuvusainetest: alkohol, nikotiin, narkootikumid jne. Võivad kujuneda ka mitmesugused sõltuvused teatud inimestest, iidolitest, muusikast, subkultuuridest jne. Identiteedi otsingutel võidakse ennast samastada teatud liikumise, fännklubi vmt-ga, millest võib omakorda tekkida uut liiki sõltuvus.
Seksuaalsuhted.
Seksuaalsuhted on puberteedi ajal tähtsal kohal. Ühelt poolt stimuleerib neid füsioloogia ja võimendab suhtluskeskkond, teiselt poolt takistab neid väline ühiskondlik suhtumine ja üldine sotsiaalne keskkond. Seksuaalsuhted puberteedi ajal on seetõttu paratamatult seotud häbi, süütunde, valetamise jmt sotsiaalse ebaväärikusega.


Suguküpsus.
Suguküpsus on organismi võime suguliseks paljunemiseks.
Inimese suguküpsus saabub tavaliselt 12. ja 14. eluaasta vahel.
Bioloogias kasutatakse suguküpse organismi kohta ka termineid matuurne ja adultne (ladina "adultus", lühend "ad".). Enamasti on suguküpsus täiskasvanu peamiseks tunnuseks.


Varese.
Varese on linn Põhja–Itaalias Lombardia maakonnas, Varese provintsi halduskeskus. Asub 56 km Milanost põhjapool. Vareses asub Milanot teenindav Malpensa lennujaam.
Varese linn tekkis tänu jalatsitööstusele, mis paraku tänaseks linnas hääbunud on.
Linna lähedal asub Varese järv.


Eliminativism.
Eliminativism mingi mõiste või mõistestiku suhtes on seisukoht, et selle mõistestiku kasutamisest tuleb täielikult loobuda ning asendada see fundamentaalsema mõistestikuga.
Eliminativism vaimufilosoofias.
Eliminativism vaimufilosoofias ehk eliminatiivne materialism on seisukoht, mille kohaselt tavapärane mentalistlik mõistestik (ehk rahvapsühholoogia ehk intentsionaalne mõistestik) on olemuslikult ebatäiuslik ja kuulub tulevikus asendamisele neuroteadusliku mõtlemisega. Sellised omistused nagu 'usub', 'loodab', 'arvab' jne pole vaimu juures olulised ega efektiivsed. Selle asemel tuleb opereerida niisuguste mõistetega nagu neuronite aktivatsioonimustrid ja -vektorid, sünapsid, impulsid jne.
Eliminatiivse materialismi tuntud esindajad on Paul ja Patricia Churchland.


Air Mauritius.
Air Mauritius on Mauritiuse rahvuslik lennukompanii. Lennufirma peakorter asub Port Louises, saare pealinnas. Air Mauritius asutati 14. juunil 1967. aastal. Esimene lend oli Réunionisse.


Busto Arsizio.
Busto Arsizio on linn Põhja-Itaalias Lombardia maakonnas Varese provintsis. Asub 25 km Milanost loodes Olona jõe ääres.
20. sajandil on Busto Arsizio läbi teinud tõelise tööstusliku hüppe ja saanud oluliseks tekstiilitööstuse (eriti puuvillatööstuse) keskuseks.


Viru-Nigula valla lipp.
Viru-Nigula valla lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Viru-Nigula valla lipp.
Lipp on kinnitatud 3. oktoobril 1995.
Lipu kirjeldus.
Viru-Nigula valla lipp on vapilipp, mille ruudukjuline kangas on jaotatud vertikaalselt kolmeks võrdseks väljaks, sini-valge-sinine. Valgel väljal on vaheldumisi üksteise all kolm musta s-kujulist lahtist varrast ja kolm musta ratasristi. Kandelipu suurus on 105x105 cm.
Põhjendus.
Lipukujundid ning neist moodustuv ornament tähistavad Viru-Nigula harukordset muististerohkust ja tugevat muinsuskaitseliikumist. Samuti viitavad kujundid visuaalselt õ-tähele, mille O. W. Masing Viru-Nigulas töötades tarvitusele võttis.
Lipu heiskamine.
Valla lipu valmistamine toimub üksnes vallavalitsuse loal.


Kehra lipp.
Kehra lipp oli Eesti omavalitsusüksuse Kehra linna lipp.
Lipp oli kasutusel 8. oktoobrist 1993 kuni 2002. aastani. Eesti Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2002. aasta määrusega on Kehra Anija valla vallasisene linn.
Lipu kirjeldus.
Kehra linna lipp koosnes kolmeteistkümnest võrdsest horisontaalsest laiust – seitsmest sinisest ja kuuest valgest.


Gripp.
Gripp (influentsa) on äge viiruslik haigus, mida tekitavad ortomüksoviiruste ("Orthomyxoviridae") sugukonda kuuluvad gripiviirused. Haiguse tundemärkideks on kõrge palavik, peavalu, kuiv köha ja/või nohu, väsimus ja nõrkus, lihase- ja liigesevalu. Väikelastele, eakatele ja immuunpuudulikkusega inimestele võivad gripp ja selle tüsistused olla eluohtlikud. Gripp tekitab paljudes riikides märkimisväärset majanduslikku kahju.
Grippi on võimalik diagnoosida ainult laboratoorsete uuringutega.; igapäevases kõnepruugis nimetatakse gripiks mitmeid erinevaid viiruslikke ülemiste hingamisteede haigusi (põhjustajaks paragripi, respiratoor-süntsütiaalsed, adeno-, entero-, rino- jm viirused), tegelik gripp moodustab vaid väikse osa sesoonsetest viirushaigustest. 2004. aastal registreeriti Eestis 226 646 ägedate respiratoorsete viirusnakkuste haigusjuhtu, grippi registreeriti vaid 1400 juhul.
Gripiviirus levib haigestunud inimese köhimisel või aevastamisel levivate süljepiiskadega. Hooajalised gripilained korduvad igal aastal, põhjapoolkeral on gripilaine kõrgaeg tavaliselt jaanuaris-veebruaris, sellisele sesoonusele puudub seni rahuldav seletus.
Gripiviirusi on kolm perekonda: A-, B- ja C-gripiviirus. A-gripiviirused nakatavad inimesi, linde ja loomi. A-viirusel on võime kiiresti muutuda ja levida ning seega põhjustada massilisi haiguspuhanguid. B-gripiviirused on vähemuutlikud ning põhjustavad inimeste seas lokaalseid puhanguid. Eestis on B-gripiviiruse põhjustatud u 3% grippi haigestumistest. Peale inimeste on B-gripiviirused nakkavad hüljestele. Virioni ehituse alusel A- ja B-gripiviirust eristada ei saa. C-gripiviirus on vähelevinud ja põhjustab üksikuid haigusjuhte, seda on leitud inimestelt, koertelt ja sigadelt. Eestis C-grippi diagnoositud ei ole.
Gripiviiruse genoomiks on üheahelaline RNA molekul, kus genoom on valgulise kesta sees segmenteeritud eraldiseisvateks RNA lõikudeks. A- ja B-viiruste RNA paikeb 8 segmendina, C-viirusel 7 segmendina. Virioni pinnal moodustuvad torujad valgulised struktuurid hemaglutiniin ja neuraminidaas, mille abil virion kinnitub raku pinnale. Hemaglutiniin vastutab viiruse seostumise eest raku retseptoritega ja viiruse rakku sisenemise eest, neuraminidaas aga viiruse nakatunud rakust vabanemise ja edasikandumise eest. Hemaglutiniini ja neuraminidaasi alltüüpe on vastavalt 16 ja 9, niisiis on võimalikud 144 erinevat pinnavalkude kombinatsiooni. Tüüpe tähistatakse suurtähtede ja numbritega. Inimestel on leitud hemaglutiniini alltüüpe H1, H2, H3, H7 ja H9 ning neuraminidaasi N1, N2, N3 ja N7. Sigadel on avastatud alltüüpe H1, H3, N1 ja N2, hobustel H3, H7, N7 ja N8. Vastavalt H ja N alatüüpidele saadakse konkreetse gripiviiruse valem, nt H1N1, H3N2 jt. Täpsemalt kirjeldatakse viirusetüvesid krüptogrammi kujul. Esimene täht selles tähistab viiruse tüüpi, teine sõna viitab tüve isoleerimiskohale, kolmandana märgitakse proovi isolaadi number, seejärel isoleerimisaasta kaks viimast numbrit ning viimasena hemaglutiniini ja neuraminidaasi kombinatsioon.
Gripiviiruse RNA mutatsioonid kutsuvad esile hemaglutiniini ja neuraminidaasi molekulide muutumist - seda nimetatakse antigeenseks triiviks. Kui kindlat tüüpi gripiviirus pikemat aega maailmas ringleb ja toimub vaid väike antigeenne triiv, siis omandab populatsioon selle viirustüübi vastu teatud immuunsuse. Geneetilise segunemise protsessis (kui üks organism on nakatunud korraga kaht eri tüüpi viirustega ning defektsesse virioni satub vale genoomisegment) võib ette tulla ka ulatuslikum antigeenne nihe, kus viiruse pinnale tekivad uut tüüpi hemaglutiniini ja neuraminidaasi molekulid. Arvatavasti on sellisteks viiruste "segajateks" tihti põrsad.
Kuna antigeense nihke käigus tekkivate uute viirustüüpide vastu puudub immuunsus, võivad nii alguse saada gripi epideemiad ja pandeemiad. Näiteks asendusid enne Aasia gripi puhkemist (1957) nii hemaglutiniin (H1 asemele H2) kui ka neuraminidaas (N1 asemele N2), enne Hongkongi grippi (1968) aga ainult hemaglutiniin (H2 asemele H3). 1977. aastal taasilmus ringlusse 20 aastat kadunud olnud A(H1N1), samas jäi liikvele ka A(H3N2). Võimalik, et tänu kahe viirustüübi paralleelsele levikule pole kumbki pandeemiat vallandanud. Tänapäeval jälgib Maailma Terviseorganisatsioon pidevalt kogu maailmas grippi haigestumise andmeid, et olla valmis võimalikuks pandeemiaks. 1997. aastal tekkis Hongkongis gripiviiruse tüvi A(H5N1), mille lähteallikaks oli H1N1, kus tavalise hemaglutiniini molekuli vahetas välja linnugripi H5. On avaldatud arvamust, et H5N1 edasine muteerumine võib teoreetiliselt kujutada endast uue gripipandeemia ohtu.
Epideemia ja pandeemia tingimustes nakatub 1–5% elanikest, vanurite ja kroonilisi haigusi põdevate inimeste nakatumus võib olla 40–50% koos kõrge suremusega. 1918.–1919. aasta nn Hispaania gripipandeemias (viirusetüüp H1N1) suri ligi 40 miljonit inimest. Viimane gripipandeemia oli 1968.–1969. aasta Hongkongi gripp (H3N2, u 1 miljon ohvrit).
Gripi raviks kasutatakse neuraminidaasi inhibiitoreid, mis takistavad viiruste rakust väljumist, kuid neid tuleb tarvitama hakata 48 tunni jooksul pärast nakatumist. Tuntumad gripiravimid on oseltamivirfosfaat (Tamiflu) ja zanamiviir (Relenza).
Inimeste vaktsineerimiseks kasutatakse inaktiveeritud gripivaktsiini, mille efektiivsus sõltub aga vaktsiinviiruse antigeense struktuuri vastavusest antud perioodil ringlevate gripiviiruste struktuurile. Gripivaktsiin hakkab tervetel inimestel mõjuma 10–14 päeva pärast süstimist ja selle mõju kestab kuni aasta. Igaks gripihooajaks annab Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) juba kevadel vaktsiini valmistamise soovitused lähtudes eelnevatel aastatel ringluses olnud gripiviiruste antigeensest struktuurist.


Boami kuristik.
Boami kuristik on kuristik Aasias Tian Shanis. Eraldab Kirgiisi ahelikku läänes ja Küngej ahelikku idas. Kuristikku läbib lõunast põhja voolates Tšüj jõgi.


Bobisõit 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Bobisõit 1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is
Kahebobi.
16. veebruar
Neljabobi.
22. veebruar


Altmargi vaherahu.
Altmargi vaherahu oli Poola ja Rootsi vahel 26. septembril (16. septembril) 1629 sõlmitud vaherahu, mis lõpetas 1600 alanud Poola-Rootsi sõja.
Vaherahu sõlmiti Prantsusmaa ja Inglismaa vahendusel Altmark'i külas Ida-Preisimaal (praegune Stary Targ Malborki ja Sztumi lähedal Poolas) lageda taeva all kuueks aastaks.
Rootsi säilitas Liivimaa selle osa, mis jäi põhja poole Daugava jõge, (sealhulgas Eesti mandriosa) ning vaherahu kehtivuse ajaks ka vallutatud Preisi linnad Elbingi (praegu Elbląg), Braunsbergi (praegu Braniewo), Pillau (praegu Baltiisk) ja Memeli (praegu Klaipėda) koos nende ümbrusega. Viimastest sai hiljem Preisi kindralkubermang, mille eesotsas oli Axel Oxenstierna.
Vaherahu pikendati 1635 Stumsdorfis 26 aastaks.


Oliwa rahu.
Ruum, kus rahulepingule alla kirjutati
Oliwa rahu sõlmiti Rootsi, Rzeczpospolita, Austria ja Brandenburgi vahel 3. mail 1660. aastal Oliwa kloostris Gdański lähedal Poolas.
Oliwa rahu lõpetas 1655 alanud Rootsi-Poola sõja ja 1657 alanud Rootsi sõja Austria ja Brandenburgiga. Rahulepingu järgi loobus Jan II Kazimierz taotlemast Rootsi kuningatrooni ja Liivimaad, mis oli Rootsi valduses 1620. aastast.
Läbirääkimised algasid 1659. aasta sügisel Toruńis. Hiljem kolis Poola delegatsioon Danzigisse ja Rootsi delegatsioon Sopotisse (Zoppot). Peamine rahuvahendaja oli Prantsusmaa saadik De l'Hombres.
Läbirääkimised olid väga rasked. Paljud sõjaõhutajad ärgitasid Poolat sõda jätkama ja lubasid talle oma abi. Nende hulka kuulusid Taani ja Hollandi saadikud, samuti Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik ja Brandenburg – viimase markkrahv Friedrich Wilhelm lootis endale saada Rootsile kuuluva Pommeri. Austria lubas samuti Poolale sõjalist abi. Isegi Poola delegatsiooni juht, Gniezno peapiiskop, ei tahtnud rahu sõlmida, sest uskus, et Liivimaal olevad Rootsi väed on kurnatud ja et Liivimaa on võimalik tagasi vallutada.
Rahu tahtis sõlmida Poola kuninganna Maria Louisa Gonzaga, kellel oli suur mõju nii kuningale kui Poola Seimile. Kuningapaaril ei olnud pärijat ja kuninganna tahtis, et järgmiseks Poola kuningaks valitaks tema lähedane sugulane, Condé prints Louis II de Bourbon. See oli aga võimalik üksnes Rootsi nõusolekul, sest Rootsi oli Prantsusmaa lähedane liitlane. Rahu tahtis ka Prantsusmaa, kes kartis oma põlisvaenlase Austria mõju suurenemist sõdadest kurnatud Saksamaal ja Poolas.
Prantsusmaa sisuline valitseja sel ajal oli kardinal Jules Mazarin. Tema meelest tasakaalustas Rootsi sõjaline juuresolek Saksamaal Austria mõju. Rootsi valduste ründamine tähendanuks Westfaali rahu rikkumist ja sellepärast ähvardas Mazarin tungida Saksamaale 30 tuhande mehelise sõjaväega juhul, kui rahu ei sõlmita enne veebruari. 13. veebruaril 1660 suri Rootsi kuningas Karl X, jättes trooni alaealisele Karl XI-le. Seetõttu hakkasid Poola, Austria ja Brandenburg Rootsile täiendavaid nõudmisi esitama, aga pärast Prantsusmaa järgmist ähvardust andis Poola delegatsioon alla ja sõlmis rahu.
Rahulepinguga tunnustati Preisimaa hertsogiriigi iseseisvust. Brandenburgis valitsenud Hohenzollernite dünastia oli varem valitsenud Preisimaad kui Poola feoodi, nüüd kaotas Poola Preisimaa üle võimu. Kuid leping sätestas, et kui Hohenzollernite dünastia peaks välja surema, läheb Preisimaa Poola krooni alla tagasi. Lepingu see osa oli Brandenburgi diplomaadi Christoph Caspar von Blumenthali saavutus tema karjääri esimesel diplomaatilisel lähetusel.
Oliwa rahu, samal aastal sõlmitud Kopenhaageni rahu ja järgmisel aastal sõlmitud Kärde rahu tähistasid Rootsi impeeriumi kõrgpunkti.


Menaadid.
Menaadid ehk bakhandid olid veinijumala Dionysose (lisanimega Backhose) saatjad, kelle hulgas oli nii nümfe kui harilikke naisi.
Nad kandsid tõrvikuid ja türsoseid ning eefeudest põimitud loore. Vahel olid eefeud põimitud nende juustesse. Nad riietusid metsloomanahkadesse. Menaadid laulsid Dionysost ja veini ülistavaid laule, tantsisid ja jõid veini. Koos Dionysosega rändasid nad üle mägede ja läbi metsade. Nad kasutasid ka muusikariistu: tamburiine ja teisi kergeid löökpille, samuti flööte. Sageli sattusid nad alkoholi kuritarvitamise tõttu ekstaasi ega andnud siis oma käitumisest endale aru. Purjuspäi ei kartnud nad ühtki metslooma ja ründasid hulgakesi isegi lõvisid, teistest rääkimata. Nad sõid tapetud loomade toorest liha.
Dionysosel ei olnud templeid. Tema kummardamise rituaalid toimusid vabas looduses. Need muutusid sageli orgiateks, mille juurde kuulus enda mürgitamine ja vigastamine ning seksuaalsuhted Dionysose meessaatjate saatürite, sileenide ja Paaniga.
Menaadid rebisid tükkideks Pentheuse ja Orpheuse. Sealjuures oli Pentheuse tapmise ajal menaadide seas tema ema Agaue.
Menaadid kunstis.
Euripides kirjutas tragöödia "Bakhandid".
Kunstis kujutatakse menaade harilikult viinamarjaväätide ja isegi viinamarjakobaratega juustes. Antiiksetel krateeridel, mida kasutati veini ja vee segamiseks, olid menaadid üks kõige levinumaid teemasid. Menaade on ka Pompeji seinamaalingutel.
Menaade on kujutanud William-Adolphe Bouguereau, Annibale Caracci, Albrecht Dürer, Tizian ja Etty William.
Tsitaadid.
kui loom on metsast püütud, tapetud.
Oh, magus veri, maitsev toores liha!


Lukáš Bauer.
Lukáš Bauer (sündinud 18. augustil 1977 Ostravas) on Tšehhi murdmaasuusataja.
1997. aastal sai Bauer juunioride MM-il 30 km distantsil vabatehnikas hõbemedali.
Bauer osales maailma karikavõistlustel esimest korda 13. detsembril 1997. aastal Val di Fiemmes 10 km klassikas, kus ta sai 115 osaleja seas 54. koha. Esimese poodiumikoha sai ta 2002. aasta novembris Kuusamos 15 km klassikasõidus, kus ta oli teine. Etapivõiduni jõudis ta kaks kuud hiljem 2003. aasta jaanuaris kodusel MK-etapil Nové Městos 15 km vabasõidus.
2006. aasta taliolümpiamängudel Torinos sai Bauer 15 km klassikas hõbemedali ja kaotas olümpiavõitjaks tulnud Andrus Veerpalule 14,5 sekundiga. Sama kohaga pidi ta leppima ka 2009. aasta MM-il Liberecis, kui oli jälle teine Veerpalu järel.
Bauer võitis 2007–2008 hooajal nii Tour de Ski, kui ka maailma karikavõistluste üldkarika.
27px Olümpiamängudel.
2006 Torinos
2010 Vancouveris
Maailma karika etappide võidud.
Lukáš Bauer on individuaalses arvestuses osalenud 137 MK-etapil (seisuga 28. märts 2012) ja saanud 27 poodiumi kohta, millest 11. korral kõige kõrgemal astmel.
Isiklikku.
Lukáš Bauer on 181 cm pikk ja kaalub 70 kg.
Ta on abielus, peres kasvab kaks last.


TAS-diagramm.
TAS-diagramm on Rahvusvahelise Geoloogiaühingu tardkivimite klassifikatsiooni üks põhidiagramme, mida kasutatakse vulkaaniliste kivimite klassifitseerimiseks.
Diagrammi y-teljel on summeeritud kivimi leelisoksiidide (K2O+Na2O) sisaldus (massiprotsent), x-teljel on aga ränioksiidi (SiO2) sisaldus.
TAS-diagrammi kasutatakse siis, kui tardkivimit ei ole võimalik või on väga keerukas klassifitseerida tema mineraloogilise koostise alusel. Sellised on väga peeneteralised kivimid ning samuti kivimid, mis sisaldavad vulkaanilist klaasi ehk kristallstruktuurita amorfset ainet. Niisugustele tingimustele vastavad eelkõige vulkaanilised kivimid. Faneriitseid süvakivimeid klassifitseeritakse QAPF-diagrammi abil.
TAS on akronüüm sõnadest: "Total Alkali vs Silica".


Till Lindemann.
Till Lindemann (sündis 4. jaanuaril 1963) on saksa muusik, "industrial metal"-bändi Rammstein laulja ja sõnadekirjutaja.
Lindemann sündis ja kasvas üles Saksa DV's ning oli nooruses hea ujuja, mistõttu määrati koguni olümpiakoondislaste nimekirja, kuid vigastus ei võimaldanud tal 1988. aasta suveolümpiamängudel osaleda.
Muusikukarjääri alguses oli Lindemann tegev bändis First Arsch ning teenis elatist korvipunumisega.
1994. aastal oli Lindemann üks bändi Rammstein asutajatest ning on siiani selle laulja. Ta tunneb suurt huvi pürotehnika vastu. Seda on ära kasutatud nii Rammsteini kontsertidel kui ka videotes.
Till Lindemann on lahutatud, kasvatab tütart.


Kronofiilia.
Kronofiilia on eksklusiivne või valdav seksuaalne eelistus (oluliselt) nooremate või vanemate armastuspartnerite vastu.


Hollandi linnade loend.
"Siin on loetletud Hollandi linnu.
A.
Alkmaar - Almelo - Almere - Amersfoort - Amstelveen - Amsterdam - Apeldoorn - Arnhem - Assen
D.
Delft - Deventer - Doetinchem - Dokkum - Dordrecht
E.
Edam - Eindhoven - Emmen - Enschede
G.
Gouda - 's-Gravendeel - Groningen
H.
Haag - Haarlem - Haarlemmermeer - Heerlen - Hengelo - 's-Hertogenbosch - Hilversum - Hoogeveen - Hoom - Hoorn
L.
Leeuwarden - Leiden - Lelystad
Z.
Zaandam - Zoetermeer - Zutphen - Zwijndrecht - Zwolle
Hollandi linnade loend


Erika Salumäe.
Erika Salumäe (sündis 11. juunil 1962 Pärnus) on Eesti endine jalgrattur ja poliitik. Ta on kahekordne maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja trekisõidus.
Erika Salumäe on Eesti Olümpiakomitee auliige.
Erika Salumäe on Eesti Koolispordi Liidu, Eesti Olümpiakomitee juures tegutseva MTÜ Olümpiavõitjate Kogu ja Eesti Petanque'i Klubide Liidu president (aastani 2008).
Eesti Koolispordi Liidu presidendina tõi Eestisse koolinoorte võistluse Jean Humbert Cup, mis toimus 25.-30.juunini 2009 Tallinnas ja millest võttis osa üle 500 noore sportlase 26st riigist üle maailma.
Ta on elanud üle infarkti ja käinud seljaoperatsioonil.
Temast on ilmunud elulooraamat "Jääda ellu", milles on avameelne tagasivaade Erika elust lastekodus, olelusvõitlusest tütarlastekoloonias ja NSV Liidu koondises. See raamat sisaldab ehmatavaid fakte Erika kolmest olümpiast, dramaatilisi armastuslugusid ja rännakuid poliitika telgitagustesse. Autor Ene Veiksaar, väljaandja Menu Kirjastus (2009).
Sportlikud saavutused.
Erika Salumäe on püstitanud 15 maailmarekordit. Ta on valitud Eesti parimaks naissportlaseks 1983., 1984., 1987., 1988., 1989., 1990., 1992., 1995. ja 1996. aastal. Ei naistest ega meestest ole kedagi teist 9 korda Eesti aasta parimaks sportlaseks valitud.
Olümpiamängud.
1988. aasta suveolümpiamängud Seoulis
1992. aasta suveolümpiamängud Barcelonas
1996. aasta suveolümpiamängud Atlantas
Poliitikukarjäär.
1996.–1999. aastal oli ta Tallinna Linnavolikogu liige, 1999. aastal valiti ta Riigikokku (Keskerakond). 2003. aastal lahkus ta Keskerakonnast ja oli Tallinna Linnavolikogus Rahvaliidu saadikurühma liige ja lastekaitsekomisjoni esimees. 2004 moodustas ta Tallinna Linnavolikogus Rahvaliidu saadikurühma. Hiljem oli ta volikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees.
Ta valiti XI Riigikogu liikmeks, kuid loobus sellest kohast, et töötada Tallinna Linnavolikogus. 5. aprillil 2007 võttis SDE fraktsioon ta uuesti liikmeks. Selle eest sai ta kirja, kus teda ähvardati füüsilise vägivallaga, nii et Salumäe pöördus kaitseks politsei poole
Erika on valitud Eesti Vabariigi Riigikokku kolmel korral.
Erika Salumäed poliitikuna on korduvalt segi aetud Erik Salumäega. Tegelikult pole nad üldse sugulased ja nad ei kuulu ka samasse erakonda (Erik on reformierakondlane).


Ilim.
Ilim on jõgi Põhja-Aasias Kesk-Siberi kiltmaal. Voolab valdavalt põhja ja loodesse. Suubub paremalt Angarasse.


Yeu.
Yeu on saar Biskaia lahes.
Pindala 23 km², kõrgus kuni 35 meetrit. Saarel asub kaks sadamat: Port-Joinville ja La Meule, mis on tuntust saavutanud tuunikala ja langustide püüdmisega.


Sanxia kuristik.
Sanxia on kuristik Aasias. Kulgeb ida-lääne sihis läbi valdavalt lubjakivist koosnevate mägede. Jaguneb kolmeks kuristikuks, mida lahutavad laugemanõlvalised orulõigud. Kuristikku läbib läänest itta voolates Jangtse. Laevasõitu segavad kuristikes kiire vool ja kohati ohtlikud karid ja kärestikud.


Viinamarjasordid.
Viinamarjasordid on hariliku viinapuu aretatud sordid. Sageli samastatakse viinamarjasordid veinisortidega, sest eri veinide valmistamisel kasutatakse eri sorti viinamarju ning viimastel aastakümnetel on aina suuremat populaarsust kogunud sordiveinid.
Erinevatest viinamarjasortidest toodetakse väga erinevate omadustega veine. Ainult ühest viinamarjasordist tehtud veine nimetatakse sordiveinideks. Sordiveinid on näiteks Chardonnay, Cabernet Sauvignon, Merlot, Pinot Noir, Riesling ja Sauvignon Blanc.
Seguveinideks nimetatakse kahe või enama sordi segamisel saadud veine.
Näiteks mõned levinumad viinamarjasordid, mida edukalt
kasutatakse seguveinides: Bourboulenc, Carignan, Cinsault, Clairette, Grenache, Macabeu, Marsanne, Mourvèdre, Piquepoul, Rolle, Roussanne, Syrah, Ugni, Vermentino.
Varem olid Vana Maailma veinid enamasti seguveinid ja Uue Maailma veinid sordiveinid, kuid tänapäeval sellist vahet enam ei ole.


Chardonnay.
Chardonnay [šardonn'ee] on Burgundiast pärinev viinamarjasort, mida kasutatakse tuntud valgete sordiveinide valmistamiseks. Chardonnay'd kasutatakse ka šampanja koostises; on olemas ka sajaprotsendiliselt Chardonnay marjadest valmistatud "blanc de blancs" šampanjad. Prantsusmaal tehakse Chardonnay sordist Chablis' veini ning rikkalikke valgeid burgundereid.
Kasvatamispiirkonnad.
Chardonnay on maailma levinuim viinamarjasort. Chardonnay'le sobivad nii jaheda kliimaga alad kui ka soojad, kuivad alad. Tema peamised kasvualad jäävad Ameerika Ühendriikidesse (California), Austraaliasse, Prantsusmaale (Burgundia, Langudoc-Roussilion, Champagne), Itaaliasse, Tšiilisse, Lõuna-Aafrikasse ja Argentinasse.
Chardonnay'st valmistatud veinide omadused.
Chardonnay-vein on tavaliselt täidlane, suhteliselt kõrge alkoholisisaldusega ja tundub seetõttu mitte päris kuiv olevat. Sellest marjast valmistatud vein võib olla kerge, värske, elav, nooruslik, samas mõnes teises kliimas võine, kreemjas, kompleksne ja korraliku arengupotentsiaaliga.


Cabernet Sauvignon.
Cabernet Sauvignon on Bordeaux' viinamarjasort, mida kasvatatakse kõikides veinimaades. See on kõige tuntum punane viinamari maailmas.
Cabernet Sauvignon on suguluses teistegi Cabernet-nimeliste viinamarjasortidega (näiteks Cabernet Franc). Et ta on sellenimelistest tuntuim, levinuim ja populaarseim, peetakse "Cabernetdest kõneldes silmas siiski eelkõige Cabernet Sauvignoni (või sellest valmistatud veine).
Veinid.
Kõige kuulsamad Cabernet'd on Bordeaux' kõrval pärit Toscanast, Californiast, Tšiilist, Katalooniast, Austraaliast ja Lõuna-Aafrikast.
Bordeaux's kasutatakse Cabernet Sauvignoni eelkõige Médoci piirkonna veinides. Prantsusmaal segatakse veini valmistamisel Cabernet Sauvignoni reeglina teiste sortidega, teistes maades aga toodetakse sellest tihti ka sordiveine.


Vincent Defrasne.
Vincent Defrasne (sündinud 9. märtsil 1977 Pontarlieris) on Prantsusmaa laskesuusataja. Olümpiavõitja (2006) ja maailmameister (2001).
Olümpiamängudel.
Salt Lake Sity 2002
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Pokljuka 2001
Oberhof 2004
Pokljuka 2006
Anterselva 2007
Isilikku.
Vincent Defrasne on 174 pikk ja kaalub 61 kg.


Kalifornia (film).
Kalifornia on 1993. aastal valminud Dominic Sena film, milles peaosi mängisid tollal suhteliselt tundmatud Brad Pitt, Juliette Lewis, David Duchovny ja Michelle Forbes.


Kati Wilhelm.
Kati Wilhelm (õieti Katarina Wilhelm; sündinud 2. augustil 1976 Schmalkaldenis) on Saksamaa laskesuusataja.
Kati Wilhelm on seisuga 18. veebruar 2009 kolmekordne olümpiavõitja (2002 ja 2006) ja viiekordne maailmameister (2001, 2007, 2008 ja 2009). Individuaaldistantse arvestades on Kati Wilhem võitnud kolm maailmameistritiitlit (2001 ja 2009).
Märtsis 2010 teatas ta, et lõpetab pärast hooaja lõppu tegevsportlase karjääri.
Isiklikku.
Kati Wilhelm on 173 cm pikk ja kaalub 60 kg.


Frode Andresen.
Frode Andresen (sündinud 9. septembril 1973 Rotterdamis) on endine Norra laskesuusataja. Olümpiavõitja (2002) ja maailmameister (2000).
Maailma karika etappide võidud.
Frode Andresen osales karjääri jooksul kokku 300 maailma karikavõistluste etapil ja jõudis poodiumile 43 korda, millest 15 korral kõige kõrgemale astmele.
Isiklikku.
Frode Andresen on 191 cm pikk ja kaalub 75 kg.


Riia rahu.
Riia rahu sõlmiti Vene SFNV (ka Valgevene NSV nimel) ja Ukraina NSV (ühelt poolt) ning Poola (teiselt poolt) vahel 18. märtsil 1921 Riia linnas Lätis.
Riia rahuleping lõpetas Nõukogude-Poola 1919.–1920. aasta sõja. Lepinguga määrati kindlaks Poola idapiir (Poolale läksid Ukraina ja Valgevene läänealad) ja reguleeriti Poola ja Nõukogude vabariikide vahelised majandus-õiguslikud suhted, mille alusel loodi diplomaatilised suhted. Vene SFNV kohustus vastavalt lepingule tasuma Poola riigile aasta jooksul 30 miljonit kuldrubla Poola panuse eest Venemaa majandusse, tagastama sõjatrofeed, kõik teadus- ja kultuuriväärtused. Poola vabastati kohustustest, mis seotud Venemaa impeeriumi võlgade ja muude kohustustega.
Leping koostati kolmes eksemplaris - vene, ukraina ja poola keeles. Lepingu ratifitseeris 14. aprillil 1921 Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee, 15. aprillil Ukraina NSV Kesktäitevkomitee ja 15. aprillil Poola seim, misjärel ta ka jõustus.
Osa lepingust tulenenud kohustusi jättis Nõukogude pool täitmata, põhjendades seda Poola Nõukogude-vaenuliku tegevusega (toetus Nõukogude-vastastele rühmitustele), sõjavangide vabastamise aeglase tempo ja vangilaagrites valitseva halva olukorraga ning Poolas elavatele venelastele, ukrainlastele ja valgevenelastele lubatud võrdsete õiguste mittevõimaldamisega.


Jäähoki 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Jäähoki 1992. aasta taliolümpiamängudel toimus Albertville'is 8.–23. veebruarini.
Kvalifikatsioon.
Poola alistas Taani 14. aprillil 1991 Kopenhaagenis 6:4 ja 16. aprillil Oswiecimis 9:5 ja pääses olümpiamängudele.


Uusikaupunki rahu.
Uusikaupunki rahu (rootsipäraselt "Nystadi rahu") sõlmiti Rootsi ja Venemaa vahel 10. septembril 1721 Uusikaupunki linnas Edela-Soomes.
Uusikaupunki rahu lõpetas Rootsi ja Venemaa vahelise Põhjasõja ning rahulepingu järgi sai Venemaa Rootsilt Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa ja osa Laadoga järvest läänes asuvast Karjala maakitsusest koos Käkisalmi ja Viiburiga.
Rootsi sai Venemaalt täiendava kompensatsioonina 2 miljonit riigitaalrit ning tagasi sõjas hõivatud Soome ala. Rahulepingu järgi sai Rootsi õiguse Baltimaadest iga aastal tollivabalt välja vedada vilja 50 tuhande rubla eest.
Kehtima jäid 1710 aastal sõlmitud kapitulatsioonid, millega tagati balti aadlile ja linnadele kohaliku elukorralduse, õiguste ja usundi, seega Balti erikorra säilimise ning Eesti- ja Liivimaale laialdase omavalitsuse.
Uusikaupunki rahuläbirääkimiste sekretäriks oli Eestimaa ja Tallinna piiskopi Johann Jacob Pfeiffi pojapoeg Johan Jakob Pfeiff (1686–1740).


Ino.
Ino oli vanakreeka mütoloogias Boiootia pealinna Teeba printsess, Kadmose ja Harmonia tütar, Athamase naine, Melikertese ja Learchose ema, Phrixose ja Helle kasuema.
Boiootias asuva Orchomenose linna valitseja Athamas hülgas oma esimese naise Nephele ja abiellus Inoga. Esimesest abielust oli tal poeg Phrixos ja tütar Helle. Athamas ja Ino said pojad Melikertese ja Learchose.
Ino vihkas oma kasulapsi. Ta kõrvetas ära kogu seemnevilja. Seeme ei idanenud. Kui rahvas läks oraaklilt nõu küsima, mida ikalduse vastu teha, sundis Ino oraaklit vastama, et Phrixos tuleb jumalatele ohverdada.
Rahva sunnil pidi Athamas seda soovi täitma, aga kui nad olid jõudnud ohvrialtari juurde, tormas sinna jäär, kelle nahk oli puhtast kullast, haaras ohvriks määratud poisi ja tema õe ning kandis lapsed läbi õhu minema. Jäära oli Nephelele andnud Hermes, kes tuli vastu naise palvetele päästa lapsed. Niimoodi sai Ino kasulastest lahti, ilma et oleks neid tapma pidanud.
Kui Ino õde Semele sai Zeusiga poja Dionysose ja enne selle sündi suri, kasvatasid Athamas ja Ino Dionysose üles.
Karistuseks oma mehe sohilapse kasvatamise eest nuhtles Hera Athamast hullusega, nii et ta tappis Learchose. Ino hakkas kartma Melikertese elu pärast ja, poeg kätel, jooksis merre.
Zeusi tänulikkuse märgiks nad päästeti ja muudeti merejumalateks. Mõlemad said uue nime: Leukothea ('valge jumalanna') ja Palaimon. Leukothea päästis merehädas viibiva Odysseuse, andes talle oma loori, mis kaitses kõigi ohtude eest, kuni Odysseus lainetes viibis.
173 Ino on Ino järgi nimetatud asteroid.
Ino kunstis.
Johann Christian Bach on Ino ainetel loonud kantaadi ja Gaetano Donizetti ooperi.
Amandus Adamsonil on raidkuju "Ino" (1892).


Vancouver.
Vancouver on linn Kanadas Briti Columbia provintsis. Asub Kanada läänerannikul Georgia väina kaldal, mis jääb Vancouveri saare ja mandri vahele.
Nii linn kui saar on saanud nime Briti ohvitseri ja maadeavastaja George Vancouveri järgi, kes uuris Vancouveri piirkonda aastatel 1792–1794.
Vancouveris toimusid 2010. aasta taliolümpiamängud.
Linnas asuvad Briti Columbia Ülikool (UBC), antropoloogiamuuseum ja Vancouveri Kunstigalerii.
Rahvastik.
2006. aasta rahvaloenduse järgi elas Vancouveris 578 041 inimest. 2010. aasta oletatav rahvaarv oli 642 843.
Vancouver on elanike arvult Kanada kaheksas linn (linnastu on suuruselt kolmas), mis on tuntud kõrge elukvaliteedi poolest. "Economist Intelligence Unit"i maailma linnade elukvaliteedi uuringutes on Vancouver saavutanud korduvalt esikoha.


Thomas Morgenstern.
Thomas Morgenstern (sündis 30. oktoobril 1986 Spittalis) on Austria suusahüppaja. Kahekordne olümpiavõitja (2006), kolmekordne juunioride- ja kolmekordne täiskasvanute maailmameister (2005 ja 2007).
Maailmakarikavõistlustel.
Thomas Morgenstern on osalenud 121 maailmakarikavõistluste etapil (seisuga 24. veebruar 2008) ja jõudnud poodiumile 37 korda, millest 12 korral kõige kõrgemale astmele.


Lars Bystøl.
Lars Bystøl (sündis 4. detsembril 1978 Vossis) on Norra suusahüppaja. Olümpiavõitja (2006) ja lennumäe maailmameister.
Olümpiamängudel.
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Val di Fiemme 2003
Oberstdorf 2005
Kulm 2006


Severomorsk.
Severomorsk (vene "Североморск") on linn Venemaal Murmanski oblastis. Asub Barentsi mere Koola lahe kaldal, 25 km Murmanskist põhjas.
19. sajandil tekkis praeguse linna kohale Vajenga küla, mis 1951. aastal sai linnaõigused ja ühtlasi muudeti nimi Severomorskiks.
Severomorskis asub Venemaa põhjalaevastiku baas ja seetõttu on Severomorsk kinnine linn.
Linna haldusalasse kuuluvad ka asulad Rosljakovo, Safonovo, Safonovo-1, Severomorsk-3 ja Štšukozero.


Indrek Raadik.
Indrek Raadik (esinejanimega Summer; sündinud 13. märtsil 1975) on ansambli Tuberkuloited laulja.
Välislingid.
Raadik, Indrek
Raadik, Indrek


Franciacorta.
Franciacorta [frantšak'orta] on Itaalia veinipiirkond Lombardias Brescia provintsis Iseo järvest lõunas.
Alates 1995. aastast omistatakse Franciacorta nime vaid traditsioonilisel meetodil valmistatud DOCG kvaliteediklassi vahuveinidele. Sama piirkonna kvaliteetseid lauaveine toodetakse Terre di Franciacorta nime all.
Piirkonna veinidel oli varem vaid kohalik reputatsioon, kuid 1960ndatel tuli spumantetootja Berlucchi välja esimeste Franciacorta vahuveinidega, mis tõid rahvusvahelise tuntuse. Valgeid Franciacorta veine toodetakse traditsioonilisel šampanjameetodil viinamarjasortidest Chardonnay, Pinot Blanc, Pinot Noir ja Pinot Gris. Lisaks valgetele esineb ka roosasid Franciacorta vahuveine.


Oltrepò Pavese.
Oltrepò Pavese [oltrep'oo pav'eeze] on Itaalia veinipiirkond Lombardias Pavia provintsis Po jõe lõunakalda küngastel, Lombardia suurim viinamarjakasvatusala. Nimi tähendabki "teispool Po'd Pavias".
Kõige enam kasvatatakse piirkonnas Pinot Noiri. Suur osa marjadest müüakse Piemonte maakonna spumantetootjatele.
Oltrepò Paveses endas valmistatud veinid kannavad DOC kvaliteeditähist. Valmistatakse 20 veini. Mainimisväärseim on Barbera marjadel põhinev punane seguvein Oltrepò Rosso, millele Croatina marjad lisavad vürtsi ja täidlust ning Uva Rara magusust ja aroomi.
Oltrepò Pavese veine hinnatakse Itaalia veinide seas hinna ja kvaliteedi suhte poolest.


Tallinna teletorn.
Tallinna teletorn on ringhäälingu saadete edastamiseks ehitatatud hoone, mis asub Tallinnas Pirita linnaosas. Teletorn on kõrgeim ehitis Tallinnas – torni kõrgus on 314 meetrit.
Teletorn ehitati 1980. aasta suveolümpiamängude Tallinnas toimunud purjeregatiks. Ehitise nurgakivi pandi paika 30. septembril või isegi viis päeva varem (25. septembril)1975. Torni ametlik avamine toimus 11. juulil 1980. 170 meetri kõrgusel asuv vaateplatvorm oli külastajatele avatud 26. novembrini 2007, mil see renoveerimiseks suleti. Pärast remonti avati torn taas külastajatele 5. aprillil 2012.
Torni geograafilised koordinaadid on.
Ehitise arhitekt on David Bassiladze, insener J. Sinis. Ehituse töödejuhataja Aleksander Ehala.
Torn koosneb 191 meetri kõrgusest raudbetoontüvest ja sellele kinnitatud 124 meetrisest terasmastist. Torni all on kolmekorruseline hoone seadmetele, vestibüülidele ja konverentsikeskusele. Torni läbimõõt on all 15,2 m ja seina paksus 60 cm. Alates 140 meetri kõrgusest on torni läbimõõt 8,2 meetrit. Ehitamiseks kulus 10000 m3 betooni ja 1900 tonni terast.
Tallinna teletorni konstruktsioonierisused.
Tallinna Teletorni ehitusel osales 32 ehitusettevõtet. Teletorni projekti loojaiks olid Sideministeeriumi Riikliku Projekteerimisinstituudi spetsialistid Moskvas. Projekti peainsener oli Jevgeni Ignatov, peakonstruktor Vladimir Obõdov, arhitektid Juri Sinis ja David Baziladze.
Projekteerijate ees seisis kaks keerulist ülesannet: valida teletorni konstruktsioon ja ehituskoht. Konstruktsiooni valik oli kindel: vabalt toetuv raudbetoonist alus koos terasest antenniosaga, üldkõrgusega 314m. Raudbetoonist televisioonitorni sisemusse saab paigaldada kõik seadmed, ehitada vaateplatvormi koos restoraniga, kuhu võib tõusta tornis oleva kiirliftiga. Torni kõrgus võimaldab edastada kvaliteetset raadio- ja televisiooniprogrammi 90km raadiuses.
Koha valikul arvestati mitmeid tegureid: vajalikku kaugust linna tihedasti asustatud elurajoonidest, tagamaks saadete kvaliteetset vastuvõttu; pinnasegeoloogiat; kaugust lennujaamast ja Tallinna siluetti. Koht valiti kesklinnast 8 km kaugusele puhketsooni, botaanikaaia ja motoklubi lähedusse. Koha kõrgus on 23 m üle merepinna. Teletorn paistab üle ümbritseva maastiku ja mõjutab paikkonna arhitektuuri. Torn on hästi vaadeldav nii merelt kui linnast.
Konstruktsioonilt koosneb torn kolmest osast: vundamendist, 190 m kõrgusest raudbetoontüvest ja 124 m kõrgusest terasantennist. 150–182 m vahel asub torni ülaehitis, mille läbimõõt on 38 m. Seal asuvad vaateplatvorm, restoran, kommertsraadiote aparaadiruum. All tornitüve ümber asub kahekorruseline alumine ehitis, mille läbimõõt on samuti 38 m. Seal asuvad tehnika- ja abiteenistused.
Torni raudbetoonist vundamendiplaat, mille läbimõõt on 38 m, paksus 2,5 m, asub 8,5 m sügavusel. Sellele plaadile toetub raudbetoonist tornitüvi, mille läbimõõt jalami juures on 15,2 m, 180 m kõrgusel vaid 8,2 m. Tüve seina paksus on all 500mm, üleval 350mm, et torn püsiks stabiilne ka tugevate tormide puhul. Kuni 1967. aastani olid kõik kõrgehitised Eestis arvestatud teise tuuletugevusrajooni tuulejõule, kuid võttes arvesse 1967. aasta tormi, mil tuule kiirus ulatus 42m/sek, arvestati torni projekteerimisel neljanda tuuletugevusrajooniga.
Torni kogumass on üle 20 000 tonni. Torni raskuskese asub tornitüve jalami juures ja seepärast ei saaks ta ümber kukkuda, isegi siis kui vundamendiplaat asuks maapinnal.
Peatöövõtja oli Tallinna Ehitustrust, alltöövõtjad Raudbetoontoodete Ehitustrust, Trust "Metallkonstruktsioonid", Trust "Raadioehitus". Tellija oli Eesti NSV Sideministeeriumi Teletorni Ehituse Direktsioon, mille eesotsas oli direktor Vootele Tõsine.
Ehituskäik.
Teletorni ehitamisel kasutati mitmeid uusi tehnilisi lahendusi. Raudbetoontüve koostamisel kasutati liugvormi meetodit. Betoonvorm paigaldati 2,5m kõrgusele, monteeriti armatuur ja valati betoon. Seejärel tõsteti betoonivorm üles, teda ahendati nõutava läbimõõduni ja algas uue vöösektsiooni betoonimine. Praegugi võib näha tornitüvel 2,5m tagant betoneerimisrõngaid.
Betoneerimine kestis lakkamatult 8 kuud, tornitüvi pürgis meeter meetri järel kõrgusse. Kasutati betooni mark M-400 põlevkivituhk-portlandtsemendi alusel. Betooni töötasid välja Tallinna Polütehnilise Instituudi teadlased professor Verner Kikase juhtimisel. Betoon on arvestatud kolmesajale külmakindlale tsüklile. Edasised uuringud on näidanud, et betooni tugevus osutus normatiivsest suuremaks.
Torni antenniosa on valmistatud terassilindritest. Metallkonstruktsioon paigaldati väljatõukemeetodil. Esmalt tõsteti üles väiksema läbimõõduga silinder, selle alla asetati suurema läbimõõduga alumine silinder ning plokkide ja vintside abil tõugati ülemine silinder ülespoole. Koostamise käigus monteeriti üleval igale silindrile televisiooni- ja ultralühilainesaatjate vibraatorid.
Ülemise torniümbrise metallsõrestik massiga üle 120 tonni pandi kokku maapinnal torni tüve ümber ja tõsteti siis 170m kõrgusele. Ehitustöid juhtisid algusest lõpuni töödejuhataja Aleksander Ehala ja brigadir Väino Saar, kes tihtipeale lahendas väga keerulised probleemid ning kellega projekteerijad olid alati nõus.
Teletorn on keeruline rajatis ja seepärast toimub selle seisundi üle pidev geodeetiline kontroll, jälgimaks vundamendi vajumist, vertikaalhälvet, raudbetooni ja metallkonstruktsiooni seisundit ning torni muid parameetreid. Teletorni tipu lubatud kõrvalekalle tuule mõjul on 1,5m, vaateplatvormil 90cm. Peale tuule mõjutab torni ka päikesesoojus, mille mõjul tipp joonistab imetabase kõverjoone. Torni terasosas, alates 190 meetrist 260 meetrini on 2 inimest mahutav lift ja luugid väljumiseks välisplatvormidele, millelt kontrollitakse ja parandatakse antenne. Tornitüve sees on trepp, mida mööda saab tõusta keldrikorruselt 190 m kõrgusele (1000 astet).
Juhtumid Teletornis.
1980. aasta aprillis hoidis Väino Saar ehitusel ära suure õnnetuse. Sel päeval süttisid keevitaja lohakuse tõttu kaablid, mis olid asetatud tornitüve šahti. Tõmme oli tugev nagu korstnas ja tuli tõusis kiiresti viiendalt korruselt üles. Väino Saar jõudis tulest ette ja raius kaabli läbi 23. korrusel ega lasknud tulel levida metallosale. Kuumenemisel oleks võinud metallosa kokku variseda. Kuu aja pärast olid tulekahju tagajärjed kaotatud.
Aegade jooksul on teletorni antenne vahetatud. Seoses FM-laineala saatjate kasutuselevõtuga rekonstrueeriti leviantennid. Päris torni tippu paigaldati 12m kõrgune torukujuline piluantenn 45. telekanali saatja jaoks. Selle antenniga on ka seotud torni üks must päev. Omal ajal Tallinnas tuntud ettevõtja Jüri Makarov, luues uut telejaama Tipp TV, paigaldas teletorni itaalia saatja 45. televisioonikanali jaoks. 12 meetri pikkune toru, saatja antenn, oli ostetud USAst ja Makarov otsustas selle paigaldada kopteri abil. Peterburist oli tellitud kopter, mis maandus teletorni kõrvale platsile. Alustati antenni paigaldamise eeltöid.
Kopteri abil võeti torni tipust edukalt maha vana raadiosideantenn. 1994. aasta 19. mai varahommikul tõusis kopter õhku koos uue antenniga, et asetada antenn torni tipus olevasse pessa. Saabus otsustav hetk – kopter koos trossi otsas rippuva antennitoruga asus tornitipu kohal, proovides toru pessa asetada. Tuul oli üsna tugev, umbes 8 palli. Antenn puudutas torni, lendurid tegid valeotsuse, et antenn on kindlasti paigas, viskasid ära kinnitustrossi ja paari sekundi pärast kukkus toru uperkuuti tornist alla. Seejuures lõi toru vastu restorani katust ja põrkas vastu piiret. Vaateplatvormi katusetala ja aknad purunesid, antenn murdus katki. Hiljem telliti uus antenn ja antennimehed paigaldasid selle edukalt juhtivinsener Vitali Lonkini näpunäidetel. Restorani katuse parandasid remondimehed Väino Saare juhtimisel.


Montréal.
Montréal (eesti keeles mööndatav ka ingliskeelne kirjapilt Montreal) on linn Kanadas, Québeci provintsi suurim linn. Asub Kanada idaosas, Saint Lawrence'i ja Ottawa jõe ääres Montréali saarel.
Ajalugu.
Tänapäeva linna kohal elasid algonkinid, huroonid ja irokeesid. Linna asutasid prantsuse kolonistid 1642. aastal. Linn kuulus Prantsusmaale 1760. aastani, mil see läks brittide valdusesse. 1765. aastal hävitas tulekahju veerandi linnast. Montréal oli briti Kanada provintsi pealinn aastail 1844–1849.
Elanike arv on 1 871 800 (2005). Montréali linnastus elab üle 3,6 miljoni inimese. Montréal on valdavalt prantsuskeelne linn. 68% elanikest on frankofoonid (prantsuse keel esimene keel), 18,4% on allofoonid (räägivad võrdselt prantsuse ja inglise keelt) ja 13,6% anglofoonid (esimeseks keeleks on inglise keel).
1967. aastal toimus Montréalis maailmanäitus EXPO 67. Montréalis toimusid ka 1976. aasta suveolümpiamängud.


Toronto.
Toronto on Kanada suurim linn, Ontario provintsi keskus. See asub Ontario järve kaldal.
Ajalugu.
Toronto asutas 1793. aastal kuberner John Graves Simcoe. Ta pani linnale nime prints Frederici, Yorki ja Albany hertsogi järgi. See oli Ülem-Kanada provintsi pealinn. 1834 sai linn praeguse nime.
Arvatakse, et nimi "Toronto" tuleneb mohoogi sõnast "tkaronto", mis tähendab 'kohta, kus puud kasvavad vees'.
Rahvastik.
Toronto on Kanada suurim ja Põhja-Ameerika suuruselt viies linn. Selle elanike arv oli 2006. aasta rahvaloenduse järgi 2 503 281.
Kõige suurem elanike päritolukoht oli 2006. aastal Euroopa (52,6%). Suurema osa sellest moodustasid briti, iiri, itaalia ja prantsuse päritoluga inimesed. Teised suuremad grupid olid lõuna-aasialased (12%), hiinlased (11,4%), mustanahalised (8,4%), filipiinid (4,1%) ja ladinaameeriklased (2,6%).
Majandus.
Toronto mängib Kanada ja maailmamajanduses olulist rolli. 2008. aastal liigitas Forbes Toronto 10 majanduslikult mõjuvõimsama linna hulka.
Torontos asub Toronto väärtpaberibörs, mis on üks maailma suurimaid.
Transport.
Ontario Valitsus opereerib Toronto linnastualal ulatuslikku rongi- ja bussisüsteemi, mille nimi on GO Transit. 2009. aasta jaanuari seisuga kasutab seda iga nädalapäev 205 000 inimest.
Õhutransport.
Torontos asub Kanada suurim lennujaam Toronto Pearsoni rahvusvaheline lennujaam.
Ehitised.
Torontos asub Toronto teletorn "CN Tower" (553,3 m), mis oli 1976–2007 maailma kõrgeim toestamata ehitis.
Haridus.
Toronto Ülikool on Kanada suurim ülikool. Torontos on ka Yorki Ülikool.


Calgary.
Calgary on linn Kanadas Alberta provintsis. See on Alberta suurim linn.
Calgary asub Lääne-Kanadas Kaljumäestiku idajalamil Bow' ja Elbow' jõe ühinemiskohas. Geograafilised koordinaadid on 51° 06' N, 114° 22' W.
Kesklinn on 1048 m ja lennujaam 1083 m kõrgusel üle merepinna.
Linna sümboliks on 190,8 m kõrgune Calgary Tower, õieti The Husky Tower, mis ehitati 19. veebruar 1967 – 30. juuni 1968. Torni tipus põles 1988. aasta taliolümpiamängude ajal olümpiatuli.
Rahvastik.
Calgarys elas 2006. aasta rahvaloenduse andmetel 988 193 inimest. 2010. aastaks oli rahvaarv tõusnud 1 071 515 elanikuni.
Calgary linnastualal elas 2009. aastal 1 230 248 inimest, mis teeb sellest suuruselt neljanda linnastuala Kanadas.
Majandus.
2006. aastal Calgary SKT oli 52,386 miljardit Kanada dollarit.
2006. aastal oli Calgary töötus Kanada suurte linnade seas üks väiksemaid – 3,2%.


London (Kanada).
London on linn Kanadas, Ontario provintsis. Asub Thamesi jõe kaldal, Huroni ja Erie järve vahel.
London on asutatud 1826. aastal, linnõigused sai 1855.
London asub Toronto-Chicago raudtee ääres, linna läbivad ka mitmed tähtsad maanteed.
Londonis asub Lääne-Ontario Ülikool (UWO).
Elanike arv on 366 151 (2011).


Soft rock.
"Soft rock" on "pehme", müüv muusika, mis alustas võidukäiku 70-ndatel. Kõik äärmuslik lihviti "ümaraks" ja kompositsioon muudeti lihtsaks. Kuulajale jäeti selline mulje.


Rakk.
Rakk ("cellula") on elusorganismide väikseim ehituslik ja talituslik osa, mis on ümbritseva elukeskkonnaga suheldes, võimeline ka iseseisvalt eluks vajalikku energiat komplekteerima, kasvama ja taastootma (raku taastootmise faaside kaudu).Rakk on alati ümbritsetud lipoproteiidse membraaniga. Organism võib koosneda ühest rakust (üherakuline organism) või mitmest rakust (hulkrakne organism). Samuti võib ühes rakus sisalduda teine rakk (mida nimetatakse siis tavaliselt organelliks). Arvatakse, et inimese keha koosneb 1014 rakust.
Uurimislugu.
Rakud avastati 1665. aastal, kui inglise füüsik Robert Hooke nägi primitiivse mikroskoobiga korgilõiku vaadeldes, et see koosneb väikestest kambrikestest. Need kambrikesed nimetas ta rakkudeks.
Hollandlane Antony van Leeuwenhoek vaatles esmakordselt isetehtud mikroskoobiga rakke nende loomulikus keskkonnas, kirjeldas esmakordselt ainurakseid ja baktereid.
Samuti oli tema esimene, kes avastas erütrotsüüdid ja spermatosoidid.
1839. aastal tõestasid botaanik Theodor Schwann, zooloog Matthias Jakob Schleiden ja vähemal määral patoanatoom Rudolf Virchow, et kõik elusorganismid koosnevad rakkudest. Seda ideed nimetatakse rakuteooriaks. Varasema ettekujutuse järgi nähti rakke kui organismi "ehituskive", mis lihtsalt kõrvuti asetsedes moodustavadki organismi. Nüüd tõendati, et rakud tekivad alati teistest rakkudest (ehk "omne cellula e cellula" 'iga rakk on rakust').
Päristuumsete rakkude rühmad.
Päristuumsete organismide rakud saab ehituse ja talituse alusel jaotada kolme suurde rühma: looma-, taime- ja seenerakud. Kõiki neid ühendab rakutuuma olemasolu ja suur osa sarnaseid rakustruktuure
Taimerakk.
Taimerakkude põhiliseks iseärasuseks on nendele ainuomane organellide - plastiidide - esinemine. Lisaks sellele arenevad taimerakkude tsütoplasmas suured vakuoolid, mis teistel päristuumsetel organismidel puuduvad. Enamik taimerakke on lisaks rakumembraanile ümbritsetud tiheda rakukestaga'".


Jamie Lynn Spears.
Jamie Lynn Marie Spears (sündis 4. aprillil 1991 USA Mississippi osariigis McCombi linnas) on USA näitleja ja laulja, Britney Spearsi õde.
Spears, Jamie Lynn
Spears, Jamie Lynn
Spears, Jamie Lynn


PhpMyAdmin.
phpMyAdmin on PHP-s kirjutatud töövahend, mis võimaldab hallata MySQL-i üle veebi. Selle abil saab luua ja eemaldada andmebaase, luua, eemaldada ja muuta tabeleid ning nende välju, käivitada ükskõik millist MySQL-i käsku ning muuta väljade sisu.


Fulvio Valbusa.
Fulvio Valbusa (sündis 15. veebruaril 1969 Veronas) on Itaalia suusataja. Olümpiavõitja (2006).
Isiklikku.
Fulvio Valbusa on abielus Elenaga ja neil on kaks last, poeg Manuel ja tütar Alice. Fulviol on õde Sabina Valbusa, kes on ka tuntud suusataja.
Välislingid.
Valbusa, Fulvio
Valbusa, Fulvio


Ümera jõel.
"Ümera jõel" (esmatrükk 1934) on Mait Metsanurga ajalooline romaan, mille tegevus toimub 13. sajandi alguse Eestis.
Raamat koosneb kokku 2 osast. Esimeses osas on 22 peatükki ja teises osas on 21 peatükki.
Romaani sisuks on Lõuna-Eestis asuva väljamõeldud Mägiste kihelkonna vanema Vello korraldatud sõjakäik Läti aladele (Võnnu piiramine) ja Ümera lahing. Ajaloolistest isikutest on romaani kõrvaltegelaseks Lembitu.


Kotlas.
Kotlas on linn Venemaal Arhangelski oblastis. Asub Dvina jõe ääres, Võtšegda suudmes.
Esmakordselt mainitud 1379. aastal. 1899. aastal sai raudteeühenduse, linnaõigused anti 1917. aastal. 1930ndatel hakati linna asumisele saatma kulakuid. Peagi tekkisid sinna suured sunnitöölaagrid.
Kotlases asub suur paberitehas ja laevaremonditehas.


1995. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
1995. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused olid suusatamise maailmameistrivõistlused, mis toimusid 9.–19. märtsini 1995 Kanadas Thunder Bays. Eesti sportlasi oli võistlustules 13.
Meeste 10 km klassikalises stiilis.
11. märts 1995
Meeste 15 km jälitussõit vabastiilis.
13. märts 1995
Meeste 30 km klassikalises stiilis.
9. märts 1995
Meeste 50 km vabastiilis.
19. märts 1995
Meeste 4×10 km teatesuusatamine.
17. märts 1995
Naiste 5 km klassikalises stiilis.
12. märts 1995
Naiste 10 km jälitussõit vabastiilis.
14. märts 1995
Naiste 15 km klassikalises stiilis.
10. märts 1995
Naiste 30 km vabastiilis.
18. märts 1995
Naiste 4×5 km teatesuusatamine.
16. märts 1995
Normaalmägi.
12. märts 1995
Suur mägi.
18. märts 1995
Meeskonnavõistlus suurel mäel.
17. märts 1995
Mitteametlik paremusjärjestus.
Maailmameistrivõistlused, 1995. aasta põhja suusaalade


Giorgio Di Centa.
Giorgio Di Centa (sündis 7. oktoobril 1972 Tolmezzos Udine provintsis) on Itaalia murdmaasuusataja.
Di Centa pääses 16-aastaselt Itaalia juunioride koondisesse ja täiskasvanute koondises on ta 1995. aastast. Di Centa on osalenud maailma tipus üle 10 aasta, kuid ei ole suutnud võita
maailmakarikavõistlustel ühtegi etappi. Teisi kohti on talle kogunenu viis ja kolmandaid neli. Maailmakarikavõistluste üldarvestuses on ta parim koht 2007–2008 hooajal saadud viies koht.
1999. aasta maailmameistrivõistlustel Trondheimis ja 1999. aasta MM-il Ramsaus sai Di Centa Itaalia teatevõiskonnaga pronksmedali. 2002. aasta olümpiamängudel Salt Lake Citys võitis ta teatesõidus hõbemedali.
2005. aasta maailmameistrivõistlustel Oberstdorfis sai ta esimese individuaalse suurvõistluste medali, olles tagaajamisvõistluses hõbemedali vääriline. 2006. aasta olümpiamängudel Torinos tuli Di Centa kahekordseks olümpiavõitjaks, saades kulla nii teatesõidus, kui ka 50 km vabastiilis ühisstardiga sõidus.
Maailmakarikavõistlustel.
Giorgio Di Centa on seni osalenud 175 (seisuga 12. aprill 2008) maailmakarikavõistluste etapil ja jõudnud poodiumile 9 korral, kuid seni pole võitu veel suutnud välja võidelda.
Isiklikku.
Giorgio Di Centa on abielus Ritaga ja neil on kolm last, Laura, Martina ja Gaia. Tal on õde Manuela Di Centa, kes oli aastaid tagasi maailma paremaid naissuusatajaid.
Välislingid.
Di Centa, Giorgio
Di Centa, Giorgio


Traadita kohtvõrk.
Traadita kohtvõrk või raadiokohtvõrk (inglise "Wireless Local Area Network" ehk "Wireless LAN" ehk WLAN) on selline kohtvõrk, mille puhul peetakse ühendust kahe või enama arvuti vahel raadiokanali kaudu.
Tavaliselt moodustatakse ühendus kasutaja arvutis paikneva seadme – traadita võrgu kaardi ("Wireless Adapter") ja traadita võrgu tugijaama ("Wireless Access Point") vahel, kuigi saab moodustada ka nn. "ad hoc" võrke võrgukaartide vahel.
Traadita ühenduse tehnoloogia on spetsifitseeritud IEEE 802.11 standardiga, mida nimetatakse ka Wi-Fi standardiks.
Ajalugu.
Ruuteri sisu koos R52 WiFi kaardiga
Aastal 1970 arendas Hawaii Ülikooli professor Norman Abramson maailma esimese traadita arvutisuhtlusvõrgu, ALOHAnet, kasutades selleks odavaid tavalisi raadioid. Süsteem koosnes seitsmest arvutist mis olid paigutatud neljale erinevale saarele, et suhelda telefoni liine kasutamata ühe keskse arvutiga, mis asus Oahu saare.
1979. aastal avaldasid F.R. Gfeller ja U. Bapst paberi mis näitas IEEE edusamme traadita kohtvõrgu loomisel kasutades selleks infrapuna tehnoloogiat.
Terminist.
Sõna "traadita" pole terminoloogiliselt õnnestunud, sest elektrivoolu juhivad juhtmed, mitte traadid. Aga kuna kõnekeelne väljend on üldiselt levinud ning seda asendada võivad sõnad "raadio" ning "juhtmeta" on niigi rohkelt kasutatud mitmes tähenduses, siis peetakse sõna "traadita" kasutamist IEEE 802.11 standardiga ülesehitatud raadiovõrkude puhul vastuvõetavaks.


Cristian Zorzi.
Cristian Zorzi (sündis 14. septembril 1972 Cavaleses) on Itaalia suusataja.
Olümpiamängudel.
Salt Lake City 2002
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Lahti 2001
Zorzi, Cristian
Zorzi, Cristian


Andreas Schlütter.
Andreas Schlütter (sündis 17. augustil 1972 Suhlis) on Saksamaa suusataja.
Olümpiamängudel.
Salt Lake City 2002
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Val di Fiemme 2003
Oberstdorf 2005
Välislingid.
Schlütter, Andreas
Schlütter, Andreas


René Sommerfeldt.
Rene Sommerfeldt (sündis 2. oktoobril 1974 Zittaus) on Saksamaa suusataja.
Olümpiamängudel.
Salt Lake City 2002
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
2001 Lahtis
Maailma karika etappide võidud.
René Sommerfeldt on seni võitnud kolm maailmakarika etappi.
Välislingid.
Sommerfeldt, René
Sommerfeldt, René


Tšadobets.
Tšadobets (vene "Чадобец") on jõgi Venemaal Krasnojarski krais Kesk-Siberi kiltmaal. Voolab valdavalt läände ja edelasse, suubub paremalt Angarasse.
Pikkus 647 km, valgla pindala 19 700 km². Suudme lähedal kärestikuline. Toitub lumesulasmis- ja sademeteveest. Suurvesi mais-juunis, suvel üleujutusi. Jääkate oktoobrist maini.


Melikertes.
Melikertes ehk Palaimon oli vanakreeka mütoloogias Athamase ja Ino poeg. Tal oli vend Learchos.
Kui Ino õde Semele sai Zeusiga poja Dionysose ja enne selle sündi suri, kasvatasid Athamas ja Ino Dionysose üles.
Karistuseks oma mehe sohilapse kasvatamise eest nuhtles Hera Athamast hullusega, nii et ta tappis Learchose. Ino hakkas kartma Melikertese elu pärast ja, poeg kätel, jooksis merre.
Zeusi tänulikkuse märgiks nad päästeti ja muudeti merejumalateks. Mõlemad said uue nime: Leukothea ('valge jumalanna') ja Palaimon.
Melikertese keha kandis delfiin Isthmosesse Korinthoses. Selle leidis Sisyphos, keda mõni allikas tema onuks nimetab. Sisyphos hakkas nereiidide käsul Melikertese auks pidama Isthmose mänge.
Pausanias kirjeldab Isthmosesse Poseidoni pühamusse rajatud Palaimoni templit. Seal olid Poseidoni, Leukothea ja Palaimoni enese kujud. Seal oli ka koht, mida kutsuti pühadest pühamaks ja mille maa-alusesse ossa Palaimon olevat maetud. Räägiti, et see, kes ses templis valet vannub, ei pääse hirmsast saatusest. Samuti oli seal altar, millel ohverdati kükloopidele.
On vähe kahtlust selles, et Melikertese kultus on välismaist, tõenäoliselt Foiniikia päritolu. (Ka Melikertese emaisa Kadmos oli foiniiklane.) Selle kultuse tõid Kreekasse nähtavasti foiniikia meresõitjad, kelle mõju Egeuse ja kogu Vahemere kallastel oli suur. Kreekas oli foiniikia mõju kõige suurem just Melikertese kodumaal Boiootias ja Korinthoses. Teda on samastatud foiniikia jumala Melqartiga. Foiniikia jumalatele ohverdati sageli lapsi ja sellele on nähtud vihjet Melikertese varajases surmas.
Nimele 'Palaimon' ei ole head selgitust leitud. On väidetud, et see sõna tähendab 'võitleja' või 'maadleja' ja on Heraklese epiteet, kellega Melqartit on sageli samastatud, ent Palaimonil ja Heraklesel puudub omavaheline seos. Nime alguses on nähtud foiniikia sõna 'Baal', mis tähendab jumalat, täpsemalt 'Baal-haman' ('põlev jumal'), ent tule- ja merejumal ei sobi samuti omavahel kokku.
Roomlased samastasid Palaimoni Portunuse, sadamajumalaga.


Elvis Presley.
Elvis Aaron Presley (sünninimega Elvis Aron Presley; 8. jaanuar 1935 Tupelo, Mississippi osariik – 16. august 1977 Memphis, Tennessee osariik) oli USA laulja, šõuartist ja filminäitleja. Teda on nimetatud "rock'n'rolli kuningaks (The King of Rock 'n' Roll, The King). Sageli kasutatakse tema kohta ainult eesnime Elvis. 1950-ndatel olid ta hüüdnimed Hillbilly Cat, Boppin' Hillbilly ja Memphis Flash ning ajakirjanduselt natuke halvustav Elvis the Pelvis.
Presley populaarsus ei ole aastatega vähenenud, pigem on ta oma surmale järgnenud aastate jooksul muutunud veelgi legendaarsemaks.
Enam kui 20 aasta pikkuse karjääri jooksul lõi ta rekordeid nii plaadimüügi kui ka kontserdipubliku hulga osas. Paljud neist rekorditest püsivad löömatuna tänase päevani. USA singlimüügi edetabeli esimese 40 loo hulka jõudis 120 Elvise singlit, neist üle 20 jõudsid esikohale. Praeguseks on tema plaate maailmas müüdud üle miljardi.
Ajakirjas Rolling Stone on öeldud, et "Elvis muutis "rock'n'rolli popkultuuri rahvusvaheliseks keeleks". Nimelt oli tema see, kes ainuisikuliselt muutis 1950-ndate keskel muusikalisi ja kultuurilisi suundumusi. Tema plaadid, lavaliikumine, ellusuhtumine ja riietus muutusid "rock'n'rolli kehastuseks. Elvise esituses kõlasid võrdselt nii kiired ja käredad "rockabilly" ja "rock'n'rolli laulud kui ka aeglased ja meelad ballaadid luues oma laulude valiku ja esitusviisiga aluse kõigile järgnenud "rock'n'roll'"i viljelenud muusikute stiilile. Ta laulis kuulsaks mitme USA neegerlaulja (näiteks Little Richardi ja Chuck Berry) loomingu ning aitas sellega kaasa nende omaksvõtmisele valgete noorte seas. Mitmed muusikud nagu Jerry Lee Lewis, Roy Orbison, The Everly Brothers, The Beatles ja Buddy Holly alustasid oma karjääri Elvisest inspireerituna.
Vanemad ja esivanemad.
Elvise isa Vernon Elvis Presley sündis 10. aprillil 1916 Fultonis Mississippi osariigis. Vernoni isa oli farmer Jessie D. McClowell Presley (1896–1973) ja ema Minnie Mae Hood Presley (1893–1980). Jessiel ja Minnie Mael oli viis last, kellest Vernon oli esimene. Nende esivanemate seas on šotlasi kui ka muid Põhja-Euroopa rahvaid.
Elvise ema Gladys Love Smith sündis 25. aprillil 1912 Pontotoci maakonnas Mississippi osariigis. Gladyse isa oli Robert Lee Smith (surnud 1932) ja ema Octavia Luvenia "Doll" Mansell (1876–1935). Robertil ja Octavial oli üheksa last, kellest Gladys oli viies. Nende esivanemate seas leidub tšerokiisid ja juute (Gladys ja Elvis olid väga uhked oma juudi päritolu üle).
Veel arvatakse Elvise esivanemate seas olevat waleslasi, inglasi, iirlasi, prantslasi, taanlasi ja sakslasi.
Vernon ja Gladys tutvusid kirikus Tupelos Mississippi osariigis ja abiellusid 17. juunil 1933 Veronas Pontotoci maakonnas Mississippi osariigis. Kuna Vernon oli sel ajal alles 17-aastane, siis Tupelos nad abielluda ei saanud. Elama hakkasid nad siiski Tupelo idaosas vaesemate linnajaos väikses kahetoalises majakeses ("shotgun house"), mille Vernon ise 1934. aastal üles ehitas. Perekond oli väga vaene. Vernon teenis raha maad harides ja juhutöid tehes, Gladys oli aga õmblusmasinate operaator.
Sünd.
Elvis Aaron Presley sündis 8. jaanuaril 1934 vaesemate linnajaos Tupelo linnas Mississippi osariigis. Tema ühemunarakukaksikvend Jesse Garon Presley sündis pool tundi varem surnuna.
Lapsepõlv ja noorus (1935–1960).
Elvis oli vaikne ja häbelik poiss, kel oli vähe sõpru ja kes oli oma emast väga sõltuv. Presley'de perekond oli usklik ja nad käisid korrapäraselt kirikus, mistõttu olid nad ka muusikaga väga seotud. Kui Elvis kümneaastaseks sai, ostis ta ema talle sünnipäevaks kitarri, mida väike Elvis raadio kõrval omaette mängima vaikselt õppis. 1948. aastal kolis perekond Memphisesse Tennessee osariiki elama, kus väike Elvis sai lisaks kirikus kuuldud ja osa võetud laulule mõjutusi ka tänavalt kuuldud mustade "rhythm and blues"ist.
1953. aasta suvel veoautojuhina töötades astus Elvis sisse Sun stuudio lindistusstuudiosse, kus salvestas emale hilinenud sünnipäevakingiks kaks laulu: "My Happiness" ja "That's When Your Heartaches Begin". Stuudio omanikku Sam Phillipsit ei olnud hetkel kohal. Aasta pärast sattus aga Elvis uuesti stuudiosse, kus Sam Phillips temast väga huvitatud oli. Sam pani Elvise kõrvale pillimeesteks Scotty Moore'i ja Bill Blacki. Tulutult üritasid nad üht-teist salvestada kuni kogemata juhtus hoogne "That's All Right" just see õige olema ja sellest saigi Elvis Presley esimene singel.
Sealt sai alguse järgnev singlitejada ja esinemised siin-seal. 1955. aastal sai Elvis Presley mänedžeriks kurikuulus "kolonel" Tom Parker, kes on tuntud ahne sulina, kes raha nimel igasugusteks trikkideks valmis. Järgnesid teleesinemised: "The Dorthy Brothers' Show", "The Milton Berle Show", "The Steve Allen Show" ja "The Ed Sullivan Show". Sealt said alguse ka küsimused Elvise esinemiste eetilisuse kohta. Vanema põlvkonna hulgas tõusis suur kisa, et Elvis on seksistlik ja hävitab inimestes moraalitunnet jne. Noorem põlvkond kisas samuti, aga erutusest Elvist nähes.
Kuna Elvis oli sügavalt sisse võetud gospelmuusikast, siis alates 1956. aastast hakkas tema taustalauljateks gospelvokaalansambel The Jordanaires, millega kestis koostöö kuni 1960. aastate lõpuni.
Aastal 1956 sai filmiga "Love Me Tender" alguse Elvise filminäitlejakarjäär. Sellele järgnesid 1957. aastal "Loving You" ja "Jailhouse Rock". Samal aastal ostis Elvis ka oma uueks koduks Gracelandi. Siis saabus aga sõjaväekutse. Vaatamata pakutud võimalusele sõjaväest vabastus saada otsustas Elvis selle teekonna läbi käia. Veel lõpetati 1958. aastal neljas film "King Creole", mis jäi ka viimaseks kvaliteetseks mängufilmiks Elvise osavõtul.
1958. aasta kevadel hakkas Elvis aega teenima. Peagi juhtus aga Elvise elus tragöödia: ta ema Gladys suri. Elvis oli väga löödud, kuid naasis peagi teenistusse, mis jätkus Saksamaal. Teenistuse jooksul ei võtnud ta vastu pakutud eeliseid teiste ees, välja arvatud see, et ta isa Vernon ja paljud sõbrad võisid temaga sinna Saksamaale kaasa tulla, kus nad koos vahetpidamata kõvasti pidu panid. 1959. aastal kohtas Elvis Saksamaal oma tulevast naist Priscilla Beaulieu'd, kes tol ajal alles 14-aastane oli. Üldiselt sõjaväeteenistus ei olnud Elvisele kerge, kuid ta tegi selle auga läbi. Kuna tal oli raskusi õigel ajal teenistuses ärkamisega, siis hakkas ta teiste soovitusel ja eeskujul selleks vastavaid abivahendeid, erguteid, kasutama. 1960. aastal sõjaväes hakkas Elvis tegelema ka karatega.
Hollywoodi-aastad (1960–1968).
1960. aastal naasis Elvis sõjaväest. "Kolonel" oli vahepeal Presley kuulsuse ühendriikides üleval hoidnud, nii et vastuvõtt kodumaale oli soe. Kohe ootas ees Sinatra Timex Show "Welcome Home, Elvis". Sellele järgnes hulk mängufilme, neist esimene "G.I. Blues". Kunstilises mõttes ei olnud need filmid midagi väärt ja Elvis teadis ka ise seda ega sallinud neid samuti. Pärast sõjaväge oli tal vaid mõni üksik "live"-esinemine 1961. aasta jooksul ja edaspidi tulid ainult filmid – kõik ühelaadsed muusikal-komöödiad, kus palju naisi ja autodega kihutamist. Elvis tegi neid filme aga vaid kahel põhjusel: need tõid raha sisse ja elu Hollywoodis oli lõbus. Koos meestega, kes Elvist ümbritsesid ja keda ajakirjandus Memphis Mafiaks hakkas kutsuma, peeti maha üks suur eluaegne pidu, aeti filmiväntajatel närve mustaks ja nauditi maksimaalselt kõike, mida maine elu pakkuda võib. Selline elustiil nõudis aga palju erguteid, et teistega järge jõuaks pidada, ja unerohtu, et õigel hetkel magama suudaks jääda. See kõik oli aga raske Saksamaalt järgi tulnud ja Gracelandi elama asunud Priscillale, kellega Elvis nüüd "ametlikult käis". Eriti häirivad olid arvukad naised, kellega Elvis ja "maffia" nii võtteplatsil kui erapidudel läbi käis. Sellegipoolest viis Priscilla kannatusterada lõpuks abieluni Elvisega. Ega Elvis endas nii kindel ei olnudki, aga tänu "koloneli" ja isa Vernoni tungival soovil ja Vernoni antud lubadusele Priscilla isale ning kuna ka armastust jätkus, siis tegi ta selle siiski teoks 1967. aasta 1. mail. Täpselt päevapealt üheksa kuu pärast, 1968. aastal 1. veebruaril, sündis neil tütar Lisa Marie.
Selleks ajaks oli filmide menu tunduvalt kahanemas ja ka Elvis ise oli neist surmani tüdinenud. Ta oleks tahtnud osa võtta mõnest asjalikumast linateosest, kuid "kolonelil" oli oma visioon, kus Elvis peab mängima ja millisena välja paistma. Elvis tahtis elavale publikule laulda ja ka "kolonel" oli nõus, et muutused oleksid teretulnud, sest filmid ei toonud enam nii metsikult sisse. Nii "kolonel" otsustaski, et teevad 1968. aasta jõuludeks telešõu, kus Elvis laulab mõned jõululaulud. Siiski läks väheke teisiti ja Elvis ei laulnud mitte mõned jõululaulud, vaid sellest sai viimasepeal "rock"-šõu! Elvis oli riietatud Bill Belew disainitud musta nahkkostüümi ja esines väikesele valitud publikule, kes ümber väikese neljanurkse lava istusid. Toimusid kaks šõud, kus Elvis koos mõne sõbra-muusikuga laval toolidel istusid, ja kaks šõud, kus Elvis üksinda püstijalu oma tuntumaid hitte uues kuues esitas, ja lisaks teised kokku monteeritud filmilõigud. Telešõu lõppes klipiga, kus Elvis seisis valges kostüümis mustas ruumis, mille taustal punastest tulukestest "ELVIS" maalitud, ning laulis laulu "If I Can Dream", mis oli koostatud just selle telešõu tarvis ja kuigi pole Elvise enda kirjutatud, olevat kirjutatud see spetsiaalselt Elvise maailmavaadete põhjal. Šõu kandis nimetust "Elvis", mis on tänapäeval tuntud pealkirja "'68 Comeback Special" all. Igal juhul ei olnud ühelgi kriitikul midagi paha selle kohta öelda. Võis julgelt väita, et "Elvis on tagasi".
Pärast "comebacki (1968–1977).
"Comebackile järgnesid šõud Las Vegases. Esimene periood algas 31. juulil 1969 ja kestis augusti lõpuni, iga päev kaks šõud. Bill Belew disainis selleks puhuks uut tüüpi kostüümid, mis sarnanesid väga karate kimonodega, et Elvisel laval mugav liikuda oleks, sest need šõud olid ääreni täis energiat. Taustabändiks pani Elvis kokku spetsiaalse grupi, mida hakkas nimetama TCB Bandiks, samuti oli laval orkester (Bobby Morris Orchestra, hiljem Joe Guercio Orchestra) ja mitmed vokaalgrupid (Imperials, Sweet Insipirations, hiljem vahetas Imperialsi välja J.D. Sumner & Stamps). 1970. aastal jätkusid arvukad šõud Las Vegases, vahepeal mõned Houstonis ja veel kuu aega Las Vegases, iga päev kaks šõud, ning sügisel kaks tuuri erinevates linnades. Otseloomulikult olid asendamatuteks abimeesteks unerohi ja ergutid, et end korralikult välja puhata ja kiiresti erksaks saada. Suvisest Vegase perioodist vändati film "Elvis – That's The Way It Is".
President Nixon ja Elvis Valges Majas
21. detsembril 1970 käis Elvis Valges Majas president Richard Nixoniga kohtumas. Selleks kirjutas ta lennujaamas käsitsi 6-leheküljelise patriootliku kirja, kus ta rääkis ühendriikide narkoprobleemist ja kus soovis saada föderaalagendiks ("Federal Agent at Large"), et narkootikumide leviku vastu võidelda. Samuti küsis luba, et presidendiga silmast-silma kohtuda. Kohtumisel näitas ta presidendile oma olemasolevaid politseimärke, perekonna pildialbumit ja andis üle kingituse – kaasavõetud Teisest maailmasõjast pärineva püstoli Colt 45. Elvis rääkis, kuidas ta toetab president Nixonit ja mis moel saaks ta oma riiki aidata. Kohtumise lõpus tutvustas Elvis presidendile kahte oma kaasasolevat turvameest Jerry Schillingut ja Sonny Westi. Kohalviibijate sõnul oli Elvis visiidi jooksul äärmiselt ettearvamatu. Jäi mulje nagu president külastaks Elvist Gracelandis, mitte vastupidi. Peagi sai Elvis ka oma soovitud föderaalagendi märgi ("Bureau of Narcotics and Dangerous Drugs") oma märgikollektsiooni juurde.
1971. aasta jätkus samas vaimus: kuude kaupa Las Vegast, päevas kaks šõud. Ka kostüümid muutusid aina sädelevamateks, kuid sellest aastakäigust hakkas nende valmistamisel kaastööd tegema ka Gene Doucette, kes aasta hiljem kõik lavakostüümidega seonduvad ohjad enda kätte võttis.
1972. aastal hakkas Vegas aga vaikselt üle viskama ja aina tihedamaks hakkasid muutuma tuurid erinevates linnades. Tihe kontserdigraafik ja vähene tähelepanu oma naisele viis lõpuks lahutuseni. Priscilla leidis uue mehe, Mike Stone'i, kelle juures ta karate tunde oli hakanud võtma. Lahutus mõjus Elvisele väga rängalt, kuid Elvis ja Priscilla jäid alatiseks sõpradeks ja seetõttu ei tekkinud suuri probleeme tütre Lisa Marie hooldusõiguse pärast. Lahutus jõudis lõpule alles 1973. aasta sügisel. Vahepeal aga, 1972. aasta kevadel, vändati järgmine kontsertfilm "Elvis On Tour" ja suvel toimusid mõned kontserdid esmakordselt New Yorkis, mida loetakse üsna suureks sündmuseks.
1973. aasta alguseks plaaniti suurt kontserti Hawaiil, mida näidata satelliidi vahendusel üle kogu maailma. Ajaloos oli see esimene omataoline nähtus. Valmistuti hoolega ja ka tulemus sai vastav. Seda kontserti võib nimetada Elvis Presley karjääri tipuks. Filmiti kaks šõud, kaks päeva enne suursündmust toimus ka alternatiivkontsert. Projekt kannab nimetust "Aloha From Hawaii". Jätkusid šõud Las Vegases, Lake Tahoe's ja tuurid erinevates linnades. Enda kõrvale oli ta leidnud uue naise, Linda Thompsoni.
1974. aastal pälvis Elvis karates musta vöö 8. dani. Sel ajal oli ta väga innustatud plaanist kokku panna film karatest "New Gladiators", mis aga mitmetel asjaoludel pooleli jäi.
1975. aastal halvenes Elvise tervis märgatavalt. Karate jäi pooleli, uuesti hakkas sellega tegelema alles oma viimasel eluaastal. Esimest korda viidi ta pikemaks ajaks haiglasse. Ta kannatas paljude tõsiste haiguste käes, kõige muu hulgas glaukoom, suhkrutõbi, kehvveresus, välistatud ei ole ka luuvähk. Seepärast oli ta sunnitud kasutama palju erinevaid välja kirjutatud ravimeid tohututes kogustes, lisaks veel kõikvõimalikud valuvaigistid, unerohi, ergutid. Pilve tõmbamiseks ta narkootikume ei tarbinud, samuti ei pruukinud ka alkoholi. Probleemi tõsidus ilmnes 1974. aasta sügisel, kus ta ilmus lavale mitte kõige adekvaatsemas olekus. Mõned inimesed Memphis Maffiast hakkasid narkoprobleemi vastu võitlema, mis viis lõpuks nende meeste (Red Westi, Sonny Westi ja Dave Hebleri) vallandamiseni isa Vernoni (kes oli alati olnud Memphis Maffia vastu umbusklik), karatetreeneri Ed Parkeri ja mitmete teiste inimeste tungival soovil. Probleem süvenes järsult. Kõige hullemad šõud leidsid aset 1976. aasta suvel, sügiseks tervislik seisund väheke paranes. Vallandatud sõbrad leidsid vajalikuks kirjutada raamat "Elvis – What Happened?", mis rääkis Elvis Presley elu negatiivsematest külgedest, sealhulgas sõltuvusest narkootikumidest. Elvis püüdis küll raamatu ilmumist erinevate vahenditega takistada, kuid tulutult. Ka senine tüdruksõber Linda Thompson lahkus, asemele ilmus Ginger Alden.
1977. aasta 19. ja 21. juuni kontserdid filmiti ja neist pandi kokku uus kontsertfilm "Elvis In Concert", mis ilmus ekraanile 1977. aasta sügisel. 26. juuni 1977 Indianapolises Indiana osariigis oli Elvis Presley viimane kontsert. Elvis ja Ginger Alden plaanisid abielluda 1977/1978 aastavahetuse paiku. Ellu oodati palju uusi positiivseid muudatusi.
16. augusti hommikul 1977 suri Elvis Gracelandi vannitoas raamatut lugedes infarkti, mis oli tal juba vähemalt neljas.
Pärast Elvise surma (1977–...).
18. augustil 1977 saadeti Elvise surnukeha Gracelandist viimsele teekonnale ja maeti Memphise Forest Hilli kalmistule. 29. augustil 1977 aga üritasid vandaalid Elvise puusärki välja kaevata ja sellesse sisse murda, mistõttu 2. oktoobril 1977 maeti Elvis ja ta ema Gladys ümber Gracelandi "meditatsiooniaeda".
26. juunil 1979 suri Elvise isa Vernon ja ta maeti samuti Gracelandi meditatsiooniaeda Elvise ja Gladyse vahele. Nende kõrvale on maetud ka 1980. aastal surnud Vernoni ema Minnie Mae ja paigaldatud mälestusplaat Jessie Garonile.
Nimi.
Esimese eesnime sai Elvis oma isa Vernon Elvis Presley järgi. Teine eesnimi pandi isa hea sõbra Aaron Kennedy järgi. Arvatakse, et nimekuju "Aron" valiti selleks, et nimi sobiks kokku kaksikvenna teise eesnimega "Garon".
Elvis ja tema vanemad kasutasid suurema osa Elvise eluajast nime "Aron". Nii on ka näiteks tema kooli lõputunnistusel ning abielutunnistusel. Elu lõpu poole püüdis Elvis oma teist eesnime ametlikult traditsiooniliseks ja piibellikuks "Aaroniks" muuta, kuid selgus, et ta ongi juba ekslikult selle nimega ametlikult arvel vaatamata sellele, et tema sünd oli registreeritud nimega "Aron". Ka Elvise hauakivil on tema nimesoovi arvestades teiseks eesnimeks "Aaron".
Tervislik seisund.
Elvise tervislikud probleemid said alguse juba sündimisel. Geneetiliselt oli kaasa tulnud väändunud käärsool ja mõningatel andmetel ka tema üks südamepool olevat kaks korda suurem olnud kui teine just nagu ta emalgi ja emapoolsel vanaisal. Samuti oli ka kuutõbisus päritud isalt. Kunagi nooruses ärkas ta tänaval aluspesus, mis oli tema jaoks väga piinlik. Hiljem pidi alati keegi teda valvama või temaga koos magama, et ta kuhugi kõndima ei läheks.
Sõjaväes hakkas ta kasutama unerohtu ja erguteid, et õigel ajal magama jääda ja õigel ajal üles ärgata ning seda meetodit kasutas ta oma elu lõpuni: unerohu abil magama, ergutitega üles. Sama süsteemi olid sunnitud kasutama ka Memphis Maffia liikmed, et üksteisega sammu jõuaks pidada. Unerohuta Elvis magama ei suutnud kuidagi jääda. See oli kliinline unetus. Ka luupainajad vaevasid teda.
Kuuekümnendate lõpus sai tema isiklikuks arstiks dr Nick (dr George Constantine Nichopoulos) ja jäi selleks kuni Elvise surmani 1977. aastal. Dr Nick on kurikuulus seeläbi, et ta nii Elvisele kui pärast Elvist ka Jerry Lee Lewisele ja veel kaheteistkümnele patsiendile on liiga kergekäeliselt arstirohtusid välja kirjutanud. Teda on sellepärast isegi Elvise surmas süüdistatud ning selle eest ka karistada saanud (sh arstilitsents ära võetud). Tegelikkuses nõudis aga Elvis ise, et need rohud talle välja kirjutataks, ja kui dr Nick seda ei teinud, siis leidis Elvis mõne teise arsti, kes seda teeks. Igal juhul pidi Elvis need rohud kätte saama ja seda legaalselt, sest tal oli väärarusaam, et kui arst on need välja kirjutanud, siis teevad need ainult head. Illegaalseid medikamente ta ei sallinud. Teine saatuslik väärarusaam oli tal selline, et mida rohkem, seda suurem mõju, seda kasulikum, järelikult parem.
Rohkesti medikamente, kaasasündinud terviserikked ja elustiil (sealhulgas tema ebatervislikud toitumisharjumused) moodustasid mitmete tõsiste haiguste ahela: väändunud ja suurenenud käärsoole tõttu olid tal tõsised probleemid kõhukinnisusega, südamega seoses hüpertoonia ehk kõrgvererõhutõbi (vahetult pärast šõud vererõhk 180...200), tappev aneemia (keha ei metaboliseerinud B-kompleksi vitamiine, oletatud on ka leukeemiat) ja vedeliku retentsioon (mistõttu keha aeg-ajalt üles tursus ja paksu inimese mulje jättis). Ka põhjustasid meeletut piina glaukoom (teine aste; avastatud 1971. aasta märtsis) ja diabeet. Ka maksaga oli tal probleeme, arvatud on isegi maksavähki. Samuti uskus Elvis ise (tema sõnul olevat ka üks arstidest seda diagnoosinud), et tal oli luuvähk, kuid tõenäoliselt nad selles eksisid.
Need eelloetletud kui ka mitmed teised tõsised terviserikked ja haigused põhjustasid Elvisele seitsmekümnendate aastate aegu tõsiseid piinu ja kannatusi, mis paistis ka suurepäraselt lavalt silma vaatamata sellele, et Elvis neid ise rangelt saladuses hoidis, kuna nende avalikuks tulemine poleks lasknud teda vaatama tulnud inimestel šõud nautida. Ta ei tahtnud, et inimesed vaataksid teda laval kui surevat meest.
Elvise tervislik seisund muutus märgatavalt 1975. aastal ning kõige rängemad ajad kestsid 1976. aasta suvel ning 1977. aasta kevadel. Neil aastatel elas ta üle vähemalt kolm müokardi infarkti, kuid suri neljanda tagajärjel. Viimastel aastatel ta magas palju (nii Gracelandis kui tuuridel lennukis ja hotellis), vahel isegi mitu ööpäeva järjest. Alkoholi Elvis terve elu jooksul ei tarbinud, ei olnud ta ka ahelsuitsetaja (siiski ei olnud sigar tema suus just harukordne vaatepilt).
Karate.
Karate on olnud Elvise üks suurimaid kirgesid läbi aastate. Karate mõju võib leida Elvise 1960-ndate filminäitlejakarjäärist, eriti aga on sel tähtis koht 1970-ndate aastate Elvis Presley Show'del. Elvise eestvedamisel alustasid treeninguid ka mitmed ta lähikondlased, Memphis Maffia ja isegi bändiliikmed. Tol ajal oli Elvis üks vähestest mitte Aasia päritolu mustadest vöödest karates. Ta toetas alati igal võimalikul moel karate edendamist, sh rahaliselt. Karated ja selle olemust tutvustas ta tihti oma šõudel pidades loenguid ja demonstreerides katasid. 1970-ndatel avas ta oma karatekooli, mis hakkas kandma nimetust Tennessee Karate Instituut.
Treeningutega alustas Elvis sõjaväes 1959. aastal viibides Saksamaal. Tema esimeseks treeneriks oli Jürgen Seydal (karatestiil Shotokan), kellele järgnes jaapani Shotokani sensei Tetugio Murakami. Oma esimese musta vöö pälvis ta aga Chito Ryu treeneri Hank Slemansky käe all 1960. aastal, mil Elvis naasis USA'sse. Musta vöö teise astme (2. dan) pälvis ta 1963. aastal, kolmanda astme (3. dan) jättis vahele ja neljanda (4. dan) millalgi 1960-ndatel aastatel.
1970. aastal alustas ta Pasaryu treeninguid treeneri Kang Rhee all ning 1971. aastal pälvis viienda musta vöö (5. dan) ja 1973. aastal kuuenda (6. dan). Elvise karate loomanimetuseks sai Tiiger (algselt Panter, aga see muudeti ära poliitilistel põhjustel).
1972. aastal jätkas Elvis treeninguid Ed Parkeri juures, kellega ta tutvus juba 1960. aastal, ja kes oli Elvise hea sõber kuni ta elupäevade lõpuni ning pärast Red Westi, Sonny Westi ja Dave Hebleri lahkumist ka ihukaitsja. 1974. aastal andis Ed Parker honorarina Elvisele kaheksanda musta vöö (8. dan), mis jäi talle kõrgeimaks astmeks.
1974. aastal oli Elvisel kindel plaan kokku panna film, mis tutvustaks karated ja seletaks lahti karate tõelise olemuse. Film pidi hakkama kandma pealkirja "New Gladiators", kuid vaatamata Elvise suurele huvile jäi projekt mitmetel põhjustel pooleli ja film valmimata.
1975. aastal, mil Elvise tervis märgatavalt halvenes, jäid karatetreeningud pooleli, kuigi ta huvi polnud kuhugi kadunud. Taas jätkas ta sellega vahetult enne oma surma.
Kay.
Oma esimese kitarri sai Elvis 1946. aastal 11. sünnipäevaks Tupelo Hardware'i poest (müüja Forrest L. Bobo). Ta küll oleks soovinud selle asemel jalgratast saada, mis käis perekonna rahakotile ülejõu, või püssi, mida ta ema Gladys liiga ohtlikuks pidas. Läbi pisarate nõustuski noor Elvis Kay kitarri kasuks, mille eest maksis 7,75 dollarit, pluss 2% maksudeks, kuigi paberite järgi oleks kitarr pidanud maksma 12,50 dollarit.
Sellel kitarril õppis ta oma esimesed akordid ja tõenäoliselt kasutas seda ka oma esimestel lindistustel 1953. aastal Sun stuudios ning samuti 1954. aasta suvel laval, pärast mida kitarri Red Westile andis.
Martin 000-18.
Millalgi suve lõpul või sügise algul 1954 ostis Elvis O. K. Houck Piano Co. poest Memphises Tennessee osariigis (müüja Sid Lapworth) kasutatud kitarri Martin 000-18 79,50 dollari eest.
Kitarri kõlakastile kleepis ta diagonaalselt tähed "ELVIS". Kitarr oli mõned kuud kasutusel nii laval kui stuudios kuni selle talve hakul samas poes Martin D-18 vastu vahetas. Hiljem müüdi pill edasi järgmisele kliendile täpselt sama hinnaga 79,50 dollarit.
Martin D-18.
Kuigi Elvis vahetas oma eelmise pilli Martin D-18 (seerianumbriga 80221, valmistatud 15. jaanuaril 1942 Martini tehases Nazarethis Pennsylvania osariigis) vastu midagi peale maksmata, oli kitarri hind tegelikult 175 dollarit.
Kõlakastile kleepis ta samuti nagu eelmiselegi pillile, kuid seekord horisontaalselt tähed "ELVIS", millest tänaseks "S" kadunud on. Instrument oli kasutuses nii laval kui stuudios kuni suveni 1955.
Nüüdseks on pill vaatamiseks välja pandud DMX Musicus Seattles Washingtoni osariigis.
Martin D-28.
1955. aasta suvel ostis Elvis samast poest, kust eelmised kaks instrumentigi, eelmise pilli asemele Martin D-28 (valmistatud kas 1954 või 1955).
Ka sellele pillile kleepis ta oma nimetähed peale, seekord kõlakasti ülemisele osale kõlaava kohale. Peagi lasi ta aga kitarrile valmistada nahast ümbrise, millelt ei puudunud ka tema täisnimi "ELVIS PRESLEY". Nahkümbrise valmistas Marcus Van Story, kes töötas O. K. Houcki poe keldris klaveriparandajana. Nüüdseks arvatakse nahkkate asuvat Jaapanis.
Vähemal või rohkemal määral kasutas Elvis Martin D-28 instrumenti novembrini 1956.
Gibson J-200N.
1956. aasta oktoobris ostis Elvis Scotty Moore'i abiga uue kitarri Gibson J200N (seerianumbriga A22937).
Kitarri kasutas ta kontsertidel, samuti filmides "Loving You" ja "King Creole". Detsembris sai pillile ka nahkkatte, mille valmistas ta sõber Charles Underwood.
Pärast sõjaväge lasi Elvis Scotty'l pilli Chicagosse Illinoisi osariiki parandusse värskendusele saata. Kuna salvestussessiooniks instrument valmis ei saanud, saadeti uus identne 1960. aasta J-200N asemele.
Vana kitarr uue uhke disainiga saadeti parandusest tagasi. Kõlaava ümbritsev lilleline kaunistus oli asendatud moodsa ja hoogsa musta kaunistusega ning lisatud oli nimi "ELVIS PRESLEY" kitarri kaelal. Scotty aga avastas, et kitarri seerianumber polnud sama, mis sellel, mis parandusse saadeti.
Pillist sai Elvise isiklik lemmik ning kasutas seda kuni oma elu lõpuni, laval aga 1969. aastast kuni 1971. aasta septembrini.
Gibson J-200N.
Elvis sai uue Gibson J-200N (seerianumbriga A32944) asenduseks teise samatüübilise kitarri eest, mille värskenduskuuri ei saadud salvestussessiooni ajaks valmis. Instrumendi sai Elvis kätte kaks päeva enne sessiooni algust, 18. märtsil 1960.
Seda pilli kasutas ta ka filmi "G.I. Blues" võtetel ning "'68 Comeback Specialis", kus peale tema mängis seda ka Scotty. Sama pilli kasutas tihti ka Charlie Hodge 1970. aastatel Elvis Presley Show'del.
Pill jäi Elvise kätte tema elu lõpuni ning on vaatamiseks välja pandud Gracelandis.
Al Casey' Hagstrom Viking II.
Punane elektrikitarr Hagstrom Viking II on pill, mille andis Elvisele "'68 Comeback Speciali" mitmeteks stseenideks kasutada Al Casey, kes ka ise "comebackist osa võttis.
Nüüdseks kuulub pill ühele kasiino korporatsioonile Illinoisi osariigis.
Scotty Moore'i Gibson Super 400 CES.
Scotty Moore'le kuuluv elektrikitarr Gibson Super 400 CES (seerianumbriga 62713; valmistatud 1963. aastal) on enim tuntud "'68 Comeback Specialist", kus istumisšõu ajal Elvis selle oma Gibson J-200N'i vastu Scotty'lt välja vahetab. Intsident ei olnud varem kokku lepitud ja Scotty polnud selle üle kuigi õnnelik, sest tema oli harjunud oma instrumentide eest hästi hoolitsema, Elvisel oli aga seevastu kombeks neid tihti maha pillata.
Nüüdseks on Gibson Super 400 CES vaatamiseks välja pandud Hard Rock Cafe's Beale Streetil Memphises Tennessee osariigis.
Gretsch Country Gentleman.
Elektrikitarri Gretsch Country Gentleman (mudel 6122, seerianumbriga 80736; valmistatud 1964. aastal) kasutas Elvis koos oma 1956. aasta J-200N'ga Elvis Presley Show'del aastatel 1969–1970.
Nüüdseks on instrument vaatamiseks välja pandud Gracelandis.
Ebony Custom Gibson Dove.
Alates 5. novembrist 1971 kasutas Elvis laval musta spetsiaalselt tema jaoks kohandatud kitarri Ebony Custom Gibson Dove (seerianumbriga 539461; valmistatud 1969. aastal).
Kitarril olid kullast häälestuskruvid, must traditsioonilise tuvikujuline kaunistus ümber kõlaava, mis kruvidega kõlakasti külge kinnitatud, roosipuust roop koos kaunistuste ja reguleeritava sadulaga, Kenpo karate embleem kõlakastil ning nimi "Elvis Presley" roosipuust kaelal.
1970. aastate šõudel oli Elvisel kombeks esimese paari loo ajal kitarri kaelas hoida ja siis lõpunoodi ajal visata see üle pea, mille pidi kinni püüdma Charlie Hodge. 17. aprillil 1972 Little Rockis Arkansase osariigis tuuri eelviimasel šõul see Charlie'l ei õnnestunud ja pill lendas vastu lavalaudasid puruks. Kitarr aga parandati kiiresti ja tuurid jätkusid sama instrumendiga.
Seda kitarri kasutas Elvis kuni 3. septembrini 1973. Taas kasutas seda 1975. aasta juulis, kui ootamatult oma järgmisest pillist ilma jäi. 24. juulil 1975, tuuri viimasel šõul kinkis ta Ebony Custom Gibson Dove'i õnnelikule pealtvaatajale esimesest reast, Mike Harrisele, kelle käes on see tänaseni.
Ebony Gibson J200.
Alates 1974. aastast kasutas Elvis laval musta kitarri Ebony Gibson J200 (seerianumbriga 618195; valmistatud 1968. aastal). Ka selle kõlakastile lisati 1974. aasta septembris Kenpo karate embleem.
15. juulil 1975 Springfieldis Massachusettsi osariigis läks kitarril šõu ajal üks keel katki ja ta viskas pilli suure kaarega lava taha tabades sellega käsipuud, mis piiras publikut. Õnnelik inimene publiku seast Lawrence Long püüdis kitarri kinni ja ulatas selle oma naisele Heatherile. Elvis ütles, et ta loodab, et see naist ei tabanud, ja et too võib selle endale jätta.
Abielupaar parandas löögist vastu käsipuud purunenud kaela ja asendas katkise keele. Pilli müüsid nad 2002. aastal oksjonil maha, katkine keel on tänaseni nende käes.
Gibson Dove Custom.
18. augustist 1975 kuni 27. aprillini 1976 kasutas Elvis laval "cherry sunburst" (kollakaspunakat) värvi kitarri Gibson Dove Custom.
Guild F50.
Kitarr Guild F50 ja esinemiskostüüm Gold Vine Gracelandis
27. maist 1976 kuni 8. septembrini 1976 kasutas Elvis laval "sunburst" (kollakasmusta) värvi kitarri Guild F50 (seerianumbriga 96648; valmistatud 1974. aastal Westerley's Rhode Islandi osariigis).
Nüüdseks on kitarr vaatamiseks välja pandud Gracelandi trofeeruumis.
Martin D35.
Alates 14. oktoobrist 1976 hakkas Elvis kasutama laval kitarri Martin D35.
14. veebruaril 1977 St. Petersburgis Florida osariigis šõu ajal kitarririhm purunes ja instrument kukkus vastu lavalaudasid, millest tekkis kõlakasti sisse teine auk. Elvis küsis publiku käest, kes ootas tema tollepäevast esinemist kõige kauem, ning kinkis pilli ühele noorele naisele.
Nüüdseks kuulub pill Robert Johnsonile ning on vaatamiseks välja pandud Rock n Soul Museumis Memphises Tennessee osariigis.
Martin D28.
1977. aasta veebruarist kuni oma viimase šõuni 26. juunil 1977 Indianapolises Indiana osariigis kasutas Elvis laval kitarri Martin D28. Sama kitarri pidi ta kasutama ka tuuril, mis oleks alanud järgmisel päeval pärast tema surma.
Martin D28 on vaatamiseks välja pandud Gracelandis.
Elvis Presley Show.
Elvis Presley Show'd toimusid 31. juulist 1969 kuni 26. juunini 1977. Need leidsid aset kas Las Vegases International (hilisem Hilton) hotellis, Lake Tahoes või erinevates ühendriikide linnades (ükski šõu ei toimunud väljaspool USA't, Elvis on esinenud kaugemal vaid ühel korral Kanadas 1957. aastal).
Repertuaar.
Kõigil šõudel olid teatud ühised tunnusjooned ja ülesehitus, mis aastatega varieerusid. Elvis kasutas kindlat ava- ja lõpulugu ja ka teistel lauludel oli oma kindel koht.
1969.
Šõud algasid väikse orkestrisoologa, pärast mida Elvis lavale astus ja "Blue Suede Shoes" laulma asus. Juba esimesest šõust alates järgnes avalaulule "I Got Woman", mis püsis seal kuni viimase šõuni 1977. aastal. Pärast laulu "I Got Woman" andis ta kitarri oma abilisele Charlie Hodge'le ja järgnesid hulk "rock'n'rolli numbreid ja muid lõbusamates toonides lugusid (üldiselt tema varasemad hitid: "All Shook Up", "Love Me Tender", "Jailhouse Rock / Don't Be Cruel", "Heartbrake Hotel", "Hound Dog" jne). Šõu keskpaigas istus ta toolile ja pidas pika (umbes 10 minutit) kõne sellest, kuidas ta muusikasse sattus ja kuidas ta Hollywoodi üle elas ja kuidas lõpuks Las Vegasesse jõudis. Kõne lõpus võttis kätte elektrikitarri, millel demonstreeris oma kitarrimänguoskust lauldes mõned lood, milleks olid "Baby, What You Want Me To Do", "Runaway", "Are You Lonesome Tonight?" ja "Yesterday / Hey, Jude". Seejärel pani elektrikitarri käest ja laulis mõne rahulikuma loo, millele järgnes tema tollane esihitt "Suspicious Minds", mis oli ühtlasi ka šõu tipphetk. Järgnes "What'd I Say", mille ajal Elvis lahkus lavalt ja pärast tükk aega eemal olekut naasis lavale ja jätkas laulu, et esitada lisapalana šõu lõpulugu "Can't Help Falling In Love", mis jäi lõpulooks kuni viimase šõuni 1977. aastal. Tegelikult Elvis lisapalasid reeglina ei esitanud (tagasitulek "What'd I Say" ajal oli ette planeeritud), sest "kolonel" arvas, et publik tuleb alati nälga jätta, et nad naaseks ka järgmine kord oma nälga rahuldama. "Can't Help Falling In Love" viimase noodi ajal langesid lavakardinad alla.
1970.
1970. aastal püüdis Elvis leida paremat avalugu, millena eksperimenteeris laule "All Shook Up" ja "That's All Right", kuid otsustas viimase kasuks. Šõule lisandus hulk uusi ja isegi mitmeid üsna haruldasi lugusid. Esimest korda nägid ilmavalgust lood, mis tulevikus šõus üsna tähtsale kohale kerkisid ("Bridge Over Troubled Water", "Funny, How Time Slips Away" jne). Senine tipulugu "Suspicious Minds" leidis endale konkurendi "Polk Salad Annie" näol. Enam laulu "What'd I Say" ei kasutatud lisapalade tegemiseks, selle asemele pani ta pärast tipphetke ja enne lõpulugu mõne rahulikuma loo, mis šõu pikemaks venitaks ja peatselt saabuvat lõppu varakult ette kuulutaks. Viimase loo "Can't Help Falling In Love" viimase noodi ajal heitis Elvis käed lahti ühele põlvele ja lavakardinad langesid alla.
1971.
Alates 1971. aastast võeti kasutusele orkestrisoolo "2001: A Space Odyssey" ehk "Also Sprach Zarathustra", mis kuulutaks ette Elvise peatset lavale saabumist. Vahetult pärast orkestrisoolo lõppu algas trummisoolo, pärast mida Elvis lavale tuli ja "That's All Right" laulma hakkas. Repertuaar muutus tundmatuseni. Lisandus taaskord hulk uusi lugusid ja senine korrapärasus kadus. Aasta esimesel poolel katsetas Elvis uue lõpuloona laulu "Impossible Dream", kuid otsustas lõpuks, et ainus õige lõpulugu on siiski "Can't Help Falling In Love" ja nii see jäigi. Pärast seda pole ükski kontsert lõppenud mõne muu looga. Kombeks sai lõpunoodi ajal põlvele toetudes keep kahele poole laiali tõmmata ja bändisoolo ajal kiirel sammul lavalt lahkuda.
1972.
1972. aastast alates sai šõu avalauluks "See See Rider" ja nii jäi see edaspidi kuni viimase šõuni 1977. aastal. Ilmavalgust nägi uus šõu tipphetk "American Trilogy". Vastupidiselt "Suspicious Mindsile" on see lugu võrdlemisi aeglane, kuid kõlab võimsalt. Nüüdsest sai šõul olema kaks tipphetke: üks kiireloomuline lugu (näiteks "Suspicious Minds" või "Polk Salad Annie") ja teine aeglane, kuid võimas (näiteks "American Trilogy" või "Bridge Over Troubled Water").
1973.
12. ja 14. jaanuaril 1973 toimunud Aloha kontsertite repertuaar oli üsna omapärane, kuid järgis siiski põhireegleid: algas "Also Sprach Zarathustraga", avalaul "See See Rider", tipphetk "American Trilogy", pärast mida üks kiireloomuline rock'n'rolli lugu enne lõppu ja lõpulugu "Can't Help Falling In Love" ja šõu lõpetas bändisoolo. See-eest aga oli lugude nimekirja lisandunud lugusid, mida ta tavaliselt polnud varem ega ka hiljem esitanud ("Welcome To My World", "I'm So Lonesome I Could Cry" jne). 1973. aastast on taas šõu teiseks looks reeglipäraselt saanud "I Got Woman", kusjuures millele on otsa põimitud jupp laulust "Amen", milles Elvis demonstreeris bassilaulja J.D. Sumneri hääleulatust (J.D. Sumner on "Guinessi rekordite raamatus" kui kõige madalama inimese poolt tekitatud häälega, mis on helilindile salvestatud). Samuti arenes välja reeglipäraselt "I Got Womanile" järgnev "Love Me". Taustalauljate, bändi- ja orkestritutvustus hakkas reeglina järgnema laulule "Suspicious Minds". Viimase loo lõpus põlvele heitmine ja keebi laiali tõmbamine hakkas aga end ammendama.
1974.
1974. aastal jätkusid ja süvenesid senised traditsioonid. Üha tähtsamat osa repertuaaris hakkas kandma gospel. Laval olijate tutvustusele lisandusid pillimeeste ja lauljate soolod. Ka hakkasid toimuma karatedemonstratsioonid loo "If You Talk In Your Sleep" saatel ja pikemad sõnavõtud karate, isiklikel jm teemadel.
1975.
Suuri muudatusi 1975. aasta repertuaaris ei esinenud. Rõhku hakkas Elvis pöörama rohkem aeglasematele ja võimsamatele lugudele kui rock'n'rollile. Kunagised hitid nagu "Hound Dog", "Blue Suede Shoes", "All Shook Up" jne olid end juba ammendanud, kuid püsisid siiski publiku nõudel nimekirjas. Süvenes komme lihtsamate lugude (nagu "Teddy Bear / Don't Be Cruel") ajal massiliselt kaelarätikuid jagada. Kontserdid lõppesid viimase noodi ajal kaks kätt üleval.
1976.
Üha tähtsamat osa hakkasid kandma lood "O Sole Mio / It's Now Or Never" ja "Hurt". Midagi uut oli Elvis klaveri taga mängimas ja laulmas "Unchained Melody't". Üsna tavaliseks vaatepildiks sai eelviimase loona põimik "Mystery Train / Tiger Man".
1977.
Kuna Elvise tervis oli 1977. aastaks äärmiselt viletsaks jäänud, siis kontserdid muutusid üksluiseks ja repertuaaris midagi uut ei esinenud. Põhirõhk oli pööratud võimsate lugude võimsamatele nootidele, et kompenseerida see, milleks jõudu enam ei jätkunud, st "rock'n'roll" ja üldse tund aega laval püsimist.
Esinemiskostüümid.
Elvis Presley lavakostüümid on loodud kahe inimese, algselt Bill Belew' ja 1972. aastast Gene Doucette'i, kelle olemasolust Elvis kunagi teada ei saanudki, poolt. Lihtsast kimonotüüpi rõivaist arendasid nad välja suursugused, ülekullatud, vääriskiviküllased kostüümid lisades juurde disainielemente aegamööda, ettevaatlikult ja arvestades publiku reaktsiooni.
Iga Elvise kostüüm kannab kindlat nimetust ning mitmeid rahvalikke nimesid, kuna originaalnimetused jäid tollal vaid disaineri teada.
1968.
Esimesed spetsiaalsed lavakostüümid Elvisele lõi Bill Belew 1968. aasta "comebacki tarvis. Neid oli kaheksa erinevat ja neist kõige tuntum on kahtlemata kõrge kraega must nahkülikond.
1969.
Kuna nahkülikond oli kitsas, selles oli raske liikuda ja kippus higistades naha külge kleepuma, siis 1969. aasta Las Vegase šõudeks valiti karate kimono stiilis rõivastus. Kimono stiilis just seetõttu, et Elvis oli vaimustuses karatest ning soovis selle tehnikat ka laval kasutada. Selleks vajas ta aga riietust, milles oleks kerge end liigutada.
Need olid kaheosalised, värvivalikust must, valge ja tumesinine ning väljanägemiselt olid nad üsna lihtsad. Samuti olid kasutusel kaheosalised, värvivalikust kaks musta ja üks valge kõrgekraeline kostüüm. Kostüümidele lisandusid vahel ka vöö ja kaelarätt.
1970.
Kuna tume toon ei paista lavalt nii hästi silma, siis 1970. aastal valiti peamiselt valge värvitooni kasuks. Et vältida pükste alla langemist, hakati kasutama üheosalisi kostüüme, st püksid ja ülemine osa ühendatud. Lisandusid mõningad disainielemendid, mis peamiselt ümbritsesid avatud rinnaesist. Vöö ja kõrge krae said mõningate eranditega lahutamatuks kostüümiosaks.
1971.
1971. aastal muutusid kostüümid tunduvalt suursugusemateks ning sädelevamateks.
Aasta vältel oli kasutusel sarnase disainiga kostüümide seeria (Cisco Kid), mille põhitunnuseks (ja mida teistel kostüümidel ei esine) oli suur, õlgu kattev reväär, mis oli teist värvi kui ülejäänud ülikond. Neid oli nii ühe- kui kaheosalisi, mitmete erinevate värvilahendustega, üldjuhul must erinevates värvides revääridega.
Aegamööda tekkis aga Bill Belew'le aina rohkem tellimusi erinevatelt artistidelt ja seetõttu oli ta sunnitud kasutama abitööjõudu, kelleks sai Gene Doucette. Tema ülesandeks sai kostüümide katmine erinevate mustritega. Bill oli nii hõivatud, et lõpuks langes kogu vastutus Gene'i õlule. Ta viis kostüümides sisse mõningad väiksed muudatused: alandas natuke kraed, laiendas püksisääri jne. Samuti hakkas ta kasutama iga kostüümi disainimise juures läbimõeldult mingit kindlat teemat. Eelistatuks said üheosalise ehitusega ülikonnad, samuti tulid kasutusele keebid, mis väidetavalt oli Priscilla idee ja mis olevat pärit tolleaegselt koomiksikangelaselt kapten Marvelilt. Sagedaseks muutus kaelarätt (sall), mida lahkelt publiku sekka heita.
1972.
Põhivärvidele valgele ja mustale hakkasid 1972. aastal lisanduma ka helesinine, tumesinine ja ühe eksemplari näol isegi punane. Kuigi nüüdseks olid kujunenud põhilisteks üheosalised, esines ka omapärane seeria kaheosalisi, kus ülemine osa koosnes pintsakust, mille all kandis eestnööbitavat särki. Teisi suuri muudatusi võrreldes 1971. aasta lõpu kostüümidega ei olnud.
1973.
Vaieldamatult tuntuim Elvise kostüüm on pärit 14. jaanuaril 1973 sateliidi vahendusel üle kogu maailma näidatud kontserdilt "Aloha From Hawaii". Elvis tahtis selleks puhuks kostüümi, mis näitaks selgelt välja tema USA patriootlikust. Lõpuks otsustatigi ameerika kotka disainiga kostüümi kasuks (Aloha Bald Headed Eagle). Seda kostüümi on kokku kolm eksemplari (üks Aloha peaproovi kontserti tarvis; teine oli kasutusel Aloha kontsertil; kolmas hilisema tuuri jaoks), samuti kolm keepi (esimene versioon ulatus maani, mis aga oli kohmakas ja raske; teise, normaalpikkuses ehk poole keha ulatuses, heitis Elvis Aloha kontserti viimase noodi ajal publiku sekka; kolmas eksemplar jäi hilisema tuuri tarvis) ja ka kolm vööd (esimese kinkis Elvis enne kontserte ära; teise eksemplari jagas Aloha kontserti ajal publiku sekka; kolmas hilisema tuuri tarvis). Hiljem, samal aastal, loodi ka teine sarnase disainiga ameerika kotkaga kostüüm (American Eagle). Suuri muudatusi disainielementides sel aastal ei olnud.
1974.
Tänu uutele masinatele ja uuele tehnikale 1974. aastal sai võimalikuks kostüümidele mustrite moodustamine tikkimise teel. Aastakäigule on iseloomulik tikitud loomamustritega kostüümide seeria (Peacock, Mad Tiger, Chinese Dragon). Uutele, tikitud mustritega kostüümidele keepi enam ei loodud ja 1974. aastal lõppes igasugune keebi kasutamine.
Augusti lõpus kasutas ta ka ainsana kostüüme, mis ei olnud spetsiaalsed tema jaoks loodud ja mille autor polnud ei Bill ega Gene. Neid oli kokku viis kostüümi ja need olid beežid, kaheosalised ning erinevate kujundustega, ostetud ühest Los Angelese poest North Beach Leather.
1975.
Kuna Gene polnud siiani kostüümide eest tunnustust pälvinud ja Elvis isegi ei teadnud, et tegelikult polegi Bill nende taga, siis läksid mehed omavahel tülli ja Gene lõpetas töö, mistõttu pidi Bill ise disainimise enda peale võtma. Nii sündisidki 1975. aasta kevadeks kaheosalised ülikonnad, mis tol ajal rahvale eriti peale ei läinud ja Elviski ennast neis mugavalt ei tundnud. Lõpuks tahtis Elvis Billi lahti lasta, kui viimane millegi paremaga välja ei tule. Nii oligi Bill sunnitud Gene'i tööle tagasi paluma ja maikuust alates sai Elvis ka oma uued kostüümid: käputäis üheosalisi erinevate värvilahendustega fööniksikujutisega kostüüme ning mõned süngemas, kuid see-eest veelgi suursugusemas stiilis kostüümid (Eskimo Totem Pole, Chicken Bone).
1976.
1976. aastal kandis Elvis peamiselt 1975. aasta linnukujutistega kostüüme. Juurde loodi vaid kaks uut jätkuvas stiilis kostüümi (Blue Egyptian Bird, Colorful Flame Suit).
1977.
Oma viimasel eluaastal ei jõudnud Elvis kanda ühtegi uut kostüümi. Põhiliselt kandis ta sel aastal vaid kahte erinevat: Chief 1975. aastast ja Mexican Sundial 1974. aastast. Ka oma viimasel kontserdil 26. juunil Indianapolises Indiana osariigis oli ta sunnitud uute kostüümide puuduse tõttu kandma Mexican Sundialit, kuid järgmise, 17. augustil Portlandist Maine'i osariigist algama pidanud tuuri jaoks oli valmis saanud aga viis uut kostüümi, millest avalikkusele on vaatamiseks välja pandud vaid üks, Light Blue Paisley Jumpsuit, mis asub Gracelandis.
Teostumata ideeks jäi aga ülikond, mis pidi sisaldama palju väikseid peegleid, mis peegeldaksid lavavalgustust ja seeläbi annaks mulje laserkiirtest.
Välislingid.
Presley, Elvis
Presley, Elvis
Presley, Elvis
Presley, Elvis
Presley, Elvis


John Tuzo Wilson.
John Tuzo Wilson (24. oktoober 1908 Ottawa – 15. aprill 1993 Toronto) oli Kanada geoloog, üks laamtektoonika teooria loojaist.
Lõpetas geofüüsikuna Toronto Ülikooli 1930. aastal. Doktorikraad geoloogias Princetoni ülikoolist 1936. aastal. Enne Teist maailmasõda töötas Kanada geoloogiateenistuses. Võttis osa sõjast, olles selle lõppedes tõusnud koloneli auastmeni. Alates 1946. kuni 1974. aastani Toronto Ülikooli geofüüsika professor.
1960. aastate alul sai tuntuks kui üks põhilisi laamtektoonika propageerijaid. Lõi 1965. aastal ajakirjas Nature avaldatud artiklis uue termini "transformne murrang", mis veenis suurt osa geoloogidest laamtektoonika paikapidavuses. Tema loodud on ka ookeanibasseinide avanemise-sulgumise tsükkel, mida tuntakse Wilsoni tsüklina.
John Wilsoni auks on nimetatud mäeahelik Antarktisel.
Viited.
Wilson, John Tuzo
Wilson, John Tuzo
Wilson, John Tuzo


Wilsoni tsükkel.
Wilsoni tsükkel on ookeanibasseinide avanemis-sulgumistsükkel.
Wilsoni tsükkel on nimetatud Kanada geoloogi John Tuzo Wilsoni auks, kes tsüklit aastal 1966 esimesena kirjeldas.
Wilsoni tsükkel algab mandrilise maakoore riftistumisega. Praegu on selliseid protsesse võimalik näha näiteks Ida-Aafrikas (Ida-Aafrika riftivöönd). Rifti laienedes moodustub kitsas meri, mille sarnane on tänane Punane meri. Mere kaldad on passiivsed, mis tähendab seda, et ei esine subduktsiooni ega sellega seotud vulkanismi. Merest saab laienedes passiivsete äärtega ookean, milline on näiteks praegune Atlandi ookean. Kui jahtuv ja setetega kattuv ookeaniline maakoor allpool lasuva astenosfääri suhtes ujuvuse kaotab, tekib subduktsioonivöönd. See on vöönd, kus ookeaniline maakoor sukeldub mandrilise või teise ookeanilise maakooreploki alla. Tekib aktiivsete äärtega ookean, mis hakkab teiste pealetungivate laamade survel tasapisi sulguma. Selline on tänane Vaikne ookean (see siiski ei tähenda, et Vaikne ookean tulevikus kaob, sest Vaikne ookean on nn Panthalassa ookeani järeltulija, mis aegajalt väheneb pindalalt, kuid kunagi ei kao). Hääbuva ookeani näidiseks võib pidada Vahemerd. Ookeani sulgudes tekib kahe mandrilise maakoore kokkupõrkepiirile mäestik. Nii on tekkinud näiteks Uuralid, mis moodustusid, kui Baltika laam põrkus Siberi laamaga. Sellega on tsükkel läbi ning moodustunud on taas mandriline maakooreplokk, mis riftistudes uut ringkäiku algab. Kogu protsessiks vajaminev energia tuleb Maa sisemusest. Tegemist on nn endogeense protsessiga. Laamad paneb liikuma vahevöö ainese konvektiivne liikumine. Ühe tsükli kestus on mitusada miljonit aastat. Siiski ei vii riftistumine alati uue ookeani tekkeni. Näiteks Läänemeri paikneb piki kunagist riftisüsteemi, mis ookeaniks ei arenenud.


Athamas.
Athamas oli vanakreeka mütoloogias Boiootias asuva Orchomenose linna valitseja, Aiolose ja Enarete poeg. Ta oli järjestikku abielus kolme naisega: Nephele, Ino ja Themistoga.
Nephele.
Athamase esimene naine oli Nephele, keda ei tohi ära segada kentauride ema Nephelega. Nad said kaks last: kaksikud Phrixose ja Helle. Phrixos oli poiss ja Helle oli tüdruk. Athamas jättis Nephele maha Boiootia pealinna Teeba printsessi Ino pärast ja ajas naise minema, kuid lapsed jättis enda kasvatada.
Ino.
Ino sai Athamasega kaks poega: Melikertese ja Learchose. Oma kasulapsi Ino vihkas. Ta kõrvetas ära kogu seemnevilja. Seeme ei idanenud. Kui rahvas läks oraaklilt nõu küsima, mida ikalduse vastu teha, sundis Ino oraaklit vastama, et Phrixos tuleb jumalatele ohverdada. Rahva sunnil pidi Athamas seda soovi täitma.
Kuuldus sellest jõudis ka Nepheleni, kes palus abi jumalatelt. Hermes andis talle jäära, kelle nahk oli puhtast kullast (see oli kuldvillak). Kui Phrixos oli toodud ohvrialtari juurde, laskis Nephele jäära lahti. See tormas altari juurde, haaras ohvriks määratud poisi ja tema õe ning kandis lapsed läbi õhu minema.
Kui Ino õde Semele sai Zeusiga poja Dionysose ja enne selle sündi suri, kasvatasid Athamas ja Ino Dionysose üles.
Karistuseks oma mehe sohilapse kasvatamise eest nuhtles Hera Athamast hullusega, nii et ta tappis Learchose. Ino hakkas kartma Melikertese elu pärast ja, poeg kätel, jooksis merre.
Zeusi tänulikkuse märgiks nad päästeti ja muudeti merejumalateks. Mõlemad said uue nime: Leukothea ('valge jumalanna') ja Palaimon.
Themisto.
Pärast Ino surma oli Athamas suuresti enda süül jäänud ilma kõigist oma neljast lapsest. Seetõttu oli ta muutunud rahva seas väga ebapopulaarseks. Ta läks oraaklilt küsima, mida nüüd teha. Oraakel ütles, et see, kes ei kohta lahkust inimeste seas, peab elama minema sinna, kus metsloomad tema vastu lahked on.
Athamas rändas Tessaaliasse, kus nägi hundikarja mahamurtud looma juures. Hundid olid kõhu täis söönud ja põgenesid Athamast nähes, jättes järelejäänud korjuse sinnapaika. Athamas pidas seda oraakli öeldud märgiks: hundid jätsid talle süüa! Ta jäi Tessaaliasse elama, abiellus kolmandat korda Themistoga ja nad said poja Schoineuse, kes pärastpoole Orchomenose valitsejaks sai.


Shizuoka prefektuur.
Shizuoka prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas. Asub Vaikse ookeani rannikul.
Shizuoka ja Yamanashi piiril asub Fuji mägi. Suurimad jõed on Fuji, Ōi ja Tenryū. Idaosas asub Izu poolsaar.
Shizuoka prefektuur on tuntud kui Tokogawa Ieyasu (1542–1616) kodukoht.
Haldusjaotus.
Shizuoka prefektuur on jaotatud 42 omavalitsuseks, millest 23 on suurlinnad (市, "shi").
Sümbolid.
Shizuoka prefektuuri tunnuslind on värvuliste seltsi kuuluv "Terpsiphone atrocaudata", tunnuspuu on lõhnav osmantus ("Osmanthus fragrans var. aurantiacus") ja tunnuslill rododendron ("Rhododenron").


Sugunääre.
Sugunääre ehk gonaad on paljudel loomadel (sealhulgas inimesel) elund, mis toodab sugurakke ehk gameete ning suguhormoone. Sugunääre kuulub suguelundite hulka.
Seemnerakke tootvat sugunääret nimetatakse munandiks ehk testiseks või seemnesarjaks ehk raiaks (isassugunääre), munarakke tootvat sugunääret munasarjaks ehk ovaariumiks või ovaariks (emassugunääre). Kui üks ja sama elund toodab nii seemne- kui ka seemnerakke, nimetatakse teda ovotestiseks. Viimane esineb mõningatel tigudel. Teistel loomadel esineb läbipõimunud munandi- ja munasarjakoega ovotestis haruldase kõrvalekaldena.
Sugunäärmed eri loomarühmadel.
Selgrootutel on seemnesarjad ja munasarjad, osal tigudest paaritud ovitestised, mis produtseerivad diferentseerumata sugurakke.
Kalade seemnesarja nimetatakse niisaks, munasarja marjaks. Sõõrsuude sugunäärmed on paaritud, teistel kaladel paariselundid.
Kahepaiksetel ja roomajatel on sugunäärmed paariselundid.
Lindudel nimetatakse isassugunääret munandiks või raiaks, emassugunääret munasarjaks või rebusarjaks. Munandid on tavaliselt paariselundid. Munasarjadest funktsioneerib ainult vasakpoolne, parempoolne munasari taandareneb enamasti täielikult juba looteeas.
Imetajatel on paarilised munandid ja paarilised munasarjad.
Inimese sugunäärmed.
Nagu teistelgi imetajatel, on inimesel paarilised munandid (mehel) ja paarilised munasarjad (naisel).
Funktsioon.
Suguküpsel naisel toodavad munasarjad munarakke, suguküpsel mehel munandid seemnerakke. Mehel võivad viljastamisvõimelised seemnerakud tekkida puberteedist kuni kõrge eani välja, naisel tekivad sigimisvõimelised munarakud kuni menopausini.
Nii munasarjad kui ka munandid toodavad ka suguhormoone: munasarjad peamiselt östrogeene ja gestageene, munandid peamiselt androgeene (sealhulgas testosterooni).
Munandite või munasarjade eemaldamist või funktsioneerimisvõimetuks muutmist nimetatakse kastratsiooniks.
Sugunäärmete kahjustused võivad kaasa tuua muutusi teisestes sootunnustes, kasvuhäireid, sigimishäireid ja muutusi seksuaalkäitumises.
Areng.
Sugunäärmed arenevad algul mõlemast soost lootel ühtemoodi.
Munandid kujunevad välja testiste kujunemist määrava teguri (TDF) mõjul. Selle materiaalne substraat on Y-kromosoomil paiknev geen (SRY geen). Testiste kujunemist määrava teguri puudumisel arenevad välja munasarjad.
Seetõttu arvatakse sugunäärmed esmaste sootunnuste hulka. Nad määravad gonaadilise soo.
Väärarengu puhul võib moodustuda ovitestis.


Täishäälik.
Vokaal ehk täishäälik on häälik, mille esitamisel on kõnetrakt avatud. Seda vastupidiselt konsonandile ehk kaashäälikule, mille hääldamisel tekitatakse kõnetrakti takistus (heliline kaashäälik) või sulg (sulghäälik).


Martin Koch.
Martin Koch (sündis 22. jaanuaril 1982 Villachis) on Austria suusahüppaja, olümpiavõitja (2006).
Olümpiamängudel.
Torino 2006
Isiklikku.
Martin Koch on 184 cm pikk ja kaalub 66 kg.


Andreas Kofler.
Andreas Kofler (sündis 17. mail 1984 Innsbruckis) on Austria suusahüppaja. Olümpiavõitja (2006) ja kahekordne maailmameister (2005).
Olümpiamängudel.
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Oberstdorf 2005
Isiklikku.
Andreas Kofler on 180 cm ja kaalub 63 kg.


Stelvio rahvuspark.
Stelvio rahvuspark asub Itaalias, Dolomiitide piirkonnas, ulatudes nii Lombardia ja Trentino-Alto Adige regiooni aladele. Stelvio rahvuspark (itaalia keeles "Parco Nazionale dello Stelvio") on Itaalia ja kogu alpialade suurim; loodi 1935. aastal.
Pargi pindala on 134 620 ha, sellest 60 126 ha jääb Lombardia, 55 094 ha Alto Adige ning 19 350 ha Trentino alla.
Rahvuspargi territooriumile jäävad Dolomiitide tipud Gran Zebrù, Cevedale, Ortles (mis on oma 3905 meetriga Stelvio kõrgeim). Liustike vahel asub üle 50 mägijärve.
Ainus suurem asula pargi piirides on Bormio linnake, kus võib leida spordi- ja turismiteenuste pakkujate kõrval ka mägitaimede botaanikaaia.
Stelvio mägiteid mööda kulgeb Itaalia iga-aastase jalgrattavõidusõidu Giro d'Italia rada.


Iseo järv.
Iseo järv (itaalia "Lago d'Iseo") on järv Põhja-Itaalias Lombardia maakonnas. Iseo on järvedepiirkonna Lombardia suuruselt neljas järv. Järv on peaaegu võrdselt jaotunud Begamo ja Brescia provintsi vahel.
Asudes Dolomiitide jalamil, on Iseo järv liustikutoiteline. Järv asub Franciacorta viinamarjakasvatuspiirkonnas mägede ja jugade vahel. Olemuselt on mägi ka Iseo järve keskel asuv saar Monte Isola (ehk Montisola). Kaks väiksemat saart – Loreto ja St Paul – kuuluvad eraomandisse.
Järve ümber paiknevad kalurikülad: Brescia provintsi poolel Iseo, Sale Marasino ning Marone ja Bergamo poolel Lovere, Sarnico ja Riva di Solto. 5 km Maronest ida pool asub Cislano küla, kus võib näha omapäraseid erosioonisambaid, nn "metshaldjaid".


Győr.
Győr (saksa "Raab") on komitaadi õigustega linn Ungari loodeosas, Győr-Moson-Soproni komitaadi keskus.
Ajalugu.
Győri kohal asus 5. sajandist eKr keltide Arrabona linn. Aastal 10 vallutasid asula roomlased. Ungarlased ehitasid oma kindluse 900. aasta paiku. 1271. aastal sai linnaõigused. 1541. põletati linn maha, et mitte jätta seda pealetungivate türklaste kätte, kuid ehitati peagi uuesti üles. 1594–1598 oli türklaste valduses. 19. sajandil muutus linn tähtsaks tekstiili- ja masinatööstuse keskuseks.
Sport.
Linnas tegutseb kõrgliiga jalgpalliklubi Győri ETO FC.


Donetsk.
Donetsk on linn Ukrainas, Donetski oblasti keskus. Asub Kalmiuse jõe ääres.
Loodus.
Linnas on Kalmiuse veehoidla (60 ha) ja Donetski meri (206 ha). Linnas on ka 5 jõge, millest ainult Kalmius on üle 25 km pikk (209 km).
Linna piiresse jääb 125 aherainemäge, millest osa on metsastatud.
Ajalugu.
Venemaa keisririigi valitsus sõlmis krahv Sergei Kotšubeiga lepingu, millega Kotšubei kohustus rajama Lõuna-Venemaale raudteerelsside tootmise tehase. 1869. aastal müüs Kotšubei selle kontsessiooni 24 000 naela eest Walesi ärimehele John Hughesile. Tehase juurde tekkis asula, mida hakati Hughesi järgi kutsuma Juzovkaks. 24. aprillil 1871 püstitati tehase esimene ahi ning 24. jaanuaril 1872 saadi esimest malmi. Tehas töötas täistsükliga. Esmakordselt Venemaal lasti käiku 8 koksiahju ja kasutati eelkuumendatud õhu puhumist. Juzovka sai üheks Venemaa tööstuskeskustest. Juzovkas elas 1870. aastal 164, 1884. aastal 5494, 1897. aastal 29 000, 1917. aastal 70 000 inimest. Alles 1917 sai Juzovka linnaõigused.
1924 nimetati ümber Stalinoks. Elanikke oli sellal linnas 63 708, 1925. aastal 80 085. Juulis 1932 sai linn Donetski oblasti keskuseks. Enne Teist maailmasõda elas linnas 507 000 inimest, sõja lõpus 175 000.
Teise maailmasõja ajal asus Stalinos saksa natsionaalsotsialitliku rassipoliitika kohaselt juudi rahvusest isikute piiratud elurajoon geto, milles tapeti 3000 juuti, ja kolm kontsentratsioonilaagrit, milles tapeti 92 000 inimest. Linnas kehtis kollektiivse vastutuse põhimõte: iga politseiniku tapmise eest hukati 10 ja iga sõjaväelase tapmise eest 100 kohalikku elanikku. Kaevanduse šurfid olid niihästi vanglaks kui ka surnute viskamise kohaks. Stalinos oli väga tugev põrandaalune liikumine. ja linna lähedal oli tugev partisaniliikumine. Diversioonide tõttu ei suutnud sakslased kogu sõja ajal käivitada kivisöe tootmist Donbassis.
Aastal 1961 sai linn praeguse nime.
Rahvastik.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli linna elanikest venelasi 48,2 % ja ukrainlasi 46,7 %. Suurem osa Donetski ukrainlasest on venestunud.
1978. aastal ületas linnaelanike arv miljoni piiri.
Linnas on 9 rajooni: Budjonnõi, Kalinini, Kiievi, Kirovi, Kuibõševi, Lenini, Petrovi, Proletarski ja Vorošilovi rajoon. Esimesed 5 linnarajooni moodustati 1937.
Transport.
Donetskis on 2200 tänavat kogupikkusega 2500 kilomeetrit.
Majandus.
Linn on rasketööstuse ja söetööstuse ning Donbassi tööstuspiirkonna keskus.
Sport.
Linnas tegutseb jalgpalliklubi FK Šahtar Donetsk.
Linnas on jalgpallistaadion Donbass Arena.


Walesi rahvusassamblee.
Walesi rahvusassamblee (kõmri "Cynulliad Cenedlaethol Cymru", inglise "National Assembly for Wales") on Walesi parlament, millel on piiratud seadusandlikud õigused Walesi siseasjades.
Assamblee on 60-liikmeline. Liikme tiitel on AM ("Assembly Member"), kõmri keeles AC ("Aelod y Cynulliad").
Ajalugu.
Assamblee loodi vastavalt 18. septembril 1997. aastal toimunud referendumi tulemusele. Esmakordselt valiti Walesi rahvusassamblee koosseis 1999. aastal. 2003. aasta valimistel olid valituks osutunutest 50% naised.
Koosseis.
2007. aasta valimiste järel on parlamendis esindatud 4 erakonda: leiboristid (26), Plaid Cymru (15), konservatiivid (12) ja Liberaaldemokraadid (6). Üks saadik on sõltumatu.
2006 oli assamblees esindatud 5 erakonda: leiboristid (29), Plaid Cymru (12), konservatiivid (11), Liberaaldemokraadid (6) ja Forward Wales (1). Üks saadik oli sõltumatu.
Valimissüsteem.
40 liiget valitakse neljaks aastaks ühemandaadilistes ringkondades, ülejäänud 20 valitakse 5 ringkonnas, igast 4 liiget suletud parteinimekirjade alusel D'Hondti meetodiga.


Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogoch.
Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogoch on küla Anglesey saarel Walesis, Suurbritannias.
Algselt oli küla nimi Llanfairpwllgwyngyll. Uus nimi pandi külale 1860-ndatel aastatel eesmärgiga saada Suurbritannia pikima nimega raudteejaama tiitel. See on ka üks maailma pikimatest kohanimedest.
Tõlkes tähendab küla nimi "Maria kirik valge sarapuu lohus kiire veekeerise ja punase koopa juures asuva püha Tysilio kiriku juures".
Hiljem on üritanud mõned külad omale veel pikemat nime võtta, kuid neid nimesid ei ole ametlikult tunnustatud.


Indrek Männiste.
Indrek Männiste (sündinud 4. veebruaril 1975) on eesti filosoof.
Ta lõpetas Tartu Ülikooli bakalaureusekraadiga 2002. aastal. 2004. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis magistritöö, juhendaja Tiiu Hallap, oponent Marek Järvik. Doktorantuuri läbis ta Aucklandi Ülikoolis Uus-Meremaal, kus ta 2011. aastal kaitses doktoritöö "Henry Miller and the Philosophy of The Inhuman Artist". 2011. aastast on ta järeldoktorantuuris Tartu Ülikooli Jüri Talveti juhendamisel ning uurib tehnika ontoloogilist staatust David Herbert Lawrence'i teostes.


Kõrb.
Kõrb on ala, kus aastane sademete hulk jääb alla 250 mm.
Keskmine temperatuur ei ole kõrbe definitsiooni seisukohast oluline, sest kõrbed esinevad nii troopilises kui ka arktilises kliimavöötmes (külmakõrbed). Kõrbed võivad olla liivased, kivised, jäised jne. Laialdasem kõrbete esinemine on omane külmema kliimaga perioodidele ehk külmhooneperioodidele Maa ajaloos, sest külmem kliima tähendab väiksemat aurumist. Samuti on kõrbed omased perioodidele, mil moodustusid hiidmandrid, mille sisemus asus kaugel niiskusallikast ehk ookeanist. Et Maa kliima on viimaste miljonite aastate jooksul olnud suhteliselt külm, on ka kõrbed tänapäeval laialt levinud ökosüsteemiks. Kõrbete elustik on suhteliselt vaene ning inimasustus reeglina hõre. Bioproduktsioon on madal. Maailma suurima pindalaga kõrb on Antarktis ning suurima pindalaga kuumakõrb Sahara.
Kõrbed võivad moodustuda mitmel erineval põhjusel. Kõrbed on levinud troopikas umbes kolmekümnendal laiuskraadil nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Selle põhjuseks on atmosfääri tsirkulatsiooni iseärasused, mis põhjustavad madalrõhkkonna ja valdavalt niiske kliima ekvaatori lähistel ning püsiva kõrgrõhkkonna ning kuiva kliima troopikas. Selle kohta on täpsemalt kirjas artiklis Hadley rakk. Selline kõrb on Sahara. Kõrbed on levinud ka keskmistel laiustel ja seda peamiselt asetsemise tõttu kaugel niiskusallikaist ehk meredest, näiteks Gobi. Samuti võivad tekkida kõrbed mäestike tuulealustele külgedele, näiteks Surmaorg. Kõrbed esinevad ka polaarpiirkondades, kus on vähe aurumist ning kuhu ka niiskusel on raske ligi pääseda. Näiteks Antarktikas ümber mandri puhuvate läänetuulte tõttu. Kõrbed võivad tekkida ka püsiva temperatuuriinversiooni korral, mille võivad põhjustada näiteks külmad hoovused, mis jahutavad alumist õhukihti. Tulemuseks on see, et niiskus ei saa tõusvate õhuvooludega kõrgemale tõusta ega pilvi moodustada. Selline on olukord Lõuna-Ameerika läänerannikul, kus paikneb maailma kõige kuivem kõrb Atacama.


Taff.
Taff (kõmri "Afon Tâf") on jõgi Suurbritannia saarel Walesis.
Saab alguse Brecon Beaconsi mägedest ja suubub Cardiffi linnas Cardiffi lahte.
Suuremad lisajõed on Rhondda ja Cynon.


Jekaterina Daškova.
Jekaterina Daškova.Dmitri Levitski portreemaal (umbes 1784).
Jekaterina Romanovna Daškova (sündinud Vorontsova; vene keeles "Екатерина Романовна Дашкова"; 28. märts (vana kalendri järgi 17. märts) 1743 Peterburi – 16. jaanuar (vana kalendri järgi 4. jaanuar) 1810 Moskva) oli vene vürstinna, kirjanik ja ühiskonnategelane.
1783–1794 oli Daškova Peterburi Teaduste Akadeemia direktor ja Venemaa Akadeemia esimene president. Tema eestvedamisel anti välja mitmeid kirjandusajakirju, kogumikke, sõnaraamatuid ja näidendeid. Vürstinna Daškova tutvusringkonda kuulusid Euroopa valgustusajastu kuulsad filosoofid Denis Diderot, Voltaire ja Adam Smith. Aastaid oli ta Vene keisrinna Katariina II sõbranna.
Tema enda tuntuimaks teoseks on 1804–1806 kirjutatud memuaarid, mis on väärtuslikuks aja- ja kultuuriloo allikaks 18. sajandi kohta.
Lapsepõlv.
Jekaterina Vorontsova sündis krahv Roman Illarionovitš Vorontsovi perekonnas. Erinevad allikad annavad sünniaastaks 1743 või 1744, enam levinud on siiski esimene versioon. Tema ristivanemateks olid keisrinna Jelizaveta Petrovna ja suurvürst Pjotr Fjodorovitš, tulevane keiser Peeter III. Kui tüdruk oli 2-aastane, suri tema ema ning edaspidi tegeles Jekaterina kasvatamisega peamiselt tema onu, riigikantsler Mihhail Illarionovitš Vorontsovi perekond. Umbes 13-14-aastasena põdes Jekaterina raskelt leetreid ja oli sunnitud veetma mitmeid kuid maamõisas, kus süvenes peamiselt raamatute lugemisse. Sellest ajast alates tundis ta sügavat huvi kirjanduse, eriti prantsuse valgustajate teoste vastu. Tema vaimsed huvid ja hea kodune kasvatus panid aluse hilisemale ühiskondlikule karjäärile.
Noorus.
1758 tutvus Jekaterina Vorontsova kahe inimesega, kes etendasid tema elus olulist rolli. Ta armus ja abiellus järgmisel aastal endast vanema ohvitseri vürst Mihhail Ivanovitš Daškoviga. Ühtlasi sai ta tuttavaks suurvürst Pjotr Fjodorovitši abikaasa, Anhalt-Zerbsti printsessiga, kellest sai mõne aasta pärast keisrinna Katariina II. Kahest naisest said aastateks lahutamatud sõbrannad.
Elades aastatel 1759–1761 Moskvas mehe perekonna juures, pöördus vürstinna Daškova peatselt Peterburgi tagasi ja osales aktiivselt riigipöörde ettevalmistamises, millega kukutati 29. juunil 1762 Peeter III ning tõusis troonile Katariina II. Peale riigipööret jahenesid mõneks ajaks keisrinna ja vürstinna suhted, kuna Jekaterina Daškova ei saanud läbi keisrinna favoriidi krahv Grigori Grigorjevitš Orloviga. Samuti ei pälvinud Daškova tasu, mida ta riigipöörde ettevalmistamise eest ootas: kuigi keisrinna autasustas teda 24 000 rubla ja Püha Katariina ordeniga, ei saanud vürstinnast siiski õukonna tähtsaimat isikut ning see valmistas talle pettumuse.
1763 hakkas ta välja andma ajakirja "Süütu harjutus" ("Невинное упражнение") ja avaldas seal oma kirjutisi. 1764 suri Jekaterina abikaasa Mihhail Daškov ja vürstinna eemaldus õukonnast, elades aastatel 1765–1767 taas Moskvas. 1768 sooritas ta reisi läbi Venemaa, järgmisel aastal suundus aga koos lastega kaheks aastaks Euroopasse.
Ühiskondlik tegevus.
Jekaterina Daškova.G. Skorodumovi portreegravüür (1777).
Euroopas viibis ta peamiselt Genfis ja Spas, ent reisis palju kõikjal Euroopas, tutvudes ja suheldes tuntud valgustajatega. Vürstinna Daškova tutvusringkonda kuulusid Denis Diderot, Voltaire, Adam Smith ja Friedrich II. Tuntud on tema vaidlus Diderot'ga aastast 1770, milles ta selgitas pärisorjuse kohese kaotamise võimatust Venemaal.
1771 või 1772 pöördus Jekaterina Daškova Venemaale tagasi ja võeti Peterburis keisrinna Katariina II poolt taas südamlikult vastu. Peatselt läksid sõbrannad taas tülli ja Daškova kolis uuesti Moskvasse, kuhu jäi aastani 1774. Sellel perioodil alustas ta aktiivsemat kirjanduslikku tegevust, liitudes 1774 Moskva Ülikooli juures tegutseva vene kirjanduse sõprade seltsiga. Juba samal aastal palus ta keisrinnalt uuesti luba välismaale sõitmiseks.
Erinevatel andmetel lahkus vürstinna Daškova Venemaalt 1775 või 1776 ning elas järgmised kolm aastat Šotimaal Edinburghis. Seejärel reisis ta Iirimaal, Inglismaal, Itaalias ja Austrias, olles kõikjal teretulnud kui valgustatud naine ja filosoofide sõber. Lõplikult naasis Jekaterina Daškova Venemaale suvel 1782.
1783 leppis ta taas keisrinnaga ära ja nimetati kahele ühiskondlikult mõjukale ametikohale. 1783–1794 oli ta Peeter I poolt 1724. aastal asutatud Peterburi Teaduste Akadeemia direktor. Kui oktoobris 1783 asutati Venemaa Akadeemia ("Российская Академия"), sai Daškovast selle esimene president. Temalt pärines ka akadeemia asutamise idee ja selle põhikirja tekst. Nendel ametikohtadel aitas ta oluliselt kaasa Venemaa kultuurielu, eriti kirjanduse arengule.
1783–1784 toimetas Jekaterina Daškova ajakirja "Vene kirjasõna sõprade vestluskaaslane" ("Собеседник любителей российского слова"). Selles väljaandes avaldasid teiste seas oma loomingut kirjanikud Deržavin, Fonvizin ja Knjažnin. Daškova eestvedamisel anti välja Mihhail Lomonossovi kogutud teosed.
1786 hakkas ta Peterburi Teaduste Akadeemia egiidi all välja andma uut ajakirja "Uued igakuised kirjatööd" ("Новые ежемесячные сочинения"). Ajakiri ilmus kokku 8 aastat ja selles avaldati artikleid ajaloost, keeleteadusest ning filosoofiast. Vürstinna oli ise üks aktiivsemaid ajakirja kaasautoreid, avaldades seal sageli teavet Prantsuse revolutsiooni kohta, mis tema hinnangul ei viinud ellu, vaid hävitas valgustuse ideaalid.
Jekaterina Daškova osalusel anti aastatel 1789–1794 välja vene keele sõnastikku "Venemaa Akadeemia sõnaraamat" ("Словарь Академии Российской"). 1786. aastast vastutas ta näidendite sarja "Vene teater" ("Российский феатр, или Полное собрание всех российских феатральных сочинений") väljaandmise eest. Selles sarjas 1793 ilmunud Knjažnini tragöödia "Novgorodi Vadim" ("Вадим Новгородский") tõi kaasa keisrinna Katariina II uue meelepaha ning 1794 vabastati Daškova kõigilt ametikohtadelt.
Viimased eluaastad.
1796 võimule tulnud Paul I, Katariina poeg, kes vihkas kõike emaga seotut ning soovis kätte maksta oma isa Peeter III mõrvamise eest, saatis Jekaterina Daškova asumisele Korotovo mõisa Novgorodi kubermangus. Asumiselt pöördus ta tagasi alles peale Pauli surma 1801.
Viimased 9 aastat oma elust veetis ta vaheldumisi Moskvas ja Peterburis, tehes taas kaastööd mitmetele väljaannetele ning kirjutades oma memuaare. Oma "Märkmed" ("Записки") kirjutas ta aastatel 1804–1806 prantsuse keeles pealkirja "Mon Histoire" all. Trükis ilmusid memuaarid 1840 Londonis ja vene keelde tõlkis need alles 1859. aastal Aleksander Herzen. Daškova "Märkmed" on oluliseks aja- ja kultuurilooliseks allikaks tutvumisel perioodiga 1750–1803.
Vürstinna Daškova oli ka mitmete vene- ja välismaiste ühingute ning seltside liige, kuuludes muuhulgas Vene Vabatahtlikusse Majandusseltsi, Philadelphia Filosoofiaühingusse ja Rootsi Teaduste Akadeemiasse.
Isiklik elu.
Tütre Anastassiaga ei saanud Jekaterina hästi läbi ja jättis ta lõpuks kogu pärandist ilma. Kuna poeg Mihhail suri lapsena ja poeg Pavel meessoost järeltulijateta, siis lõppes Jekaterina lastega Daškovide vürstisuguvõsa. Pavel Mihhailovitš Daškov pärandas oma nime, varanduse ja tiitli emapoolsele sugulasele krahv Ivan Illarionovitš Vorontsovile, pannes sellega aluse kahte mõjukat perekonda ühendavale Vorontsov-Daškovide liinile.
Tänapäeval on mõned teadlased esinenud teooriaga Jekaterina Daškova homoseksuaalsetest kalduvustest. Selle teooria silmapaistvamateks toetajateks on vene kirjandusloolane ja ajakirjanik Vladimir Kirsanov ning seksuoloog Igor Kon.
On tõsi, et Daškova lähedus keisrinna Katariinaga tekitas hulgaliselt kuulujutte ka tolleaegses õukonnas. Samuti ei ole Daškova elust teada ühtegi meessuhet peale abikaasa surma, küll aga kaks erakordselt lähedast vahekorda naistega – anglikaani peapiiskopi tütre Catherine Hamiltoni ja tolle vennatütre Martha (Mary) Wilmotiga (1780–1873). Vihjeid nende suhete seksuaalsele iseloomule esineb ka vürstinna memuaarides ning nende memuaaride tõlkija Aleksander Herzeni mitmetähenduslikult kõlavates kommentaarides (näiteks "vürstinna ümbritses Mary ema, õe ja armukese tähelepanelikkusega").
Välislingid.
Daškova, Jekaterina
Daškova, Jekaterina
Daškova, Jekaterina


Laskesuusatamine 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Laskesuusatamine 1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is toimus 11.–20. veebruaril.
10 kilomeetrit.
12. veebruar
20 kilomeetrit.
20. veebruar
4×7,5 kilomeetri teatesõit.
16. veebruar
7,5 kilomeetrit.
11. veebruar
15 kilomeetrit.
19. veebruar
3×7,5 km teatesõit.
14. veebruar


Veiko Berendsen.
Veiko Berendsen (sündis 17. juunil 1965 Tallinnas) on eesti ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud. Ta tegeleb peamiselt arhiivinduse, eriti arhiivide digitaliseerimise, aga ka üldajaloo probleemidega.
Välislingid.
Berendsen, Veiko
Berendsen, Veiko


Sankt Gotthardi kuru.
Sankt Gotthardi kuru asub Leponti Alpides. Ühendab Reußi orgu põhjas ja Ticino orgu lõunas.


Prussakalised.
Prussakalised ("Blattodea") on putukate selts.
Prussakalisi on maailmas ligikaudu 4000 liiki.


Capraia.
Capraia on saar Toscana saarestikus, mis piirneb põhjast Liguuria merega. Capraia saar on (). Pindala 19 km2. Saar on mägine, kõrgus kuni 447 meetrit. Saar kuulub Livorno provintsi koosseisu. Livorno linnast asub saar 62 kilomeetri kaugusel.
Saar on kuulus oma anšoovisepüügi ja veini tootmise poolest.
Kuulub Itaaliale. Capraia geograafilised koordinaadid on 43° 03',09N ja 09° 50',35E.


Loodna valla lipp.
Loodna valla lipp oli Eesti haldusüksuse Loodna valla lipp.
Lipp oli kasutusele 3. novembrist 1995 kuni 20. oktoobrini 2002, mil Loodna vald ühines Märjamaa valla ja alevvallaga ühtseks Märjamaa vallaks.
Lipu kirjeldus.
Loodna valla lipp oli ristkülikukujuline vapilipp, mille normaalmõõtmed olid 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9.
Kollasel kangal kaks neljaharulist ristikulehte, hobuseraud ja pärnalehelõikeline alaosa - kõik rohelised.
Neljaharulised ristikulehed on põllumajanduse võrdkuju, nad meenutavad ka kristliku maailma universaalseimat sümbolit - risti, mis siin koosneb ühinenud südametest - sõbraliku koostöö tähenduses. Hobuseraud sümboliseerib edasiliikumist nii majanduses kui ka vaimuvallas. Hobuseraud on samuti juba vanast ajast turvalisuse ja õnne talisman. Pärnalehelõige meenutab, et vallas asub loodusharuldus, Sipa pärn - omaliigiliste seas Eesti suurim. Kollane tähendab viljapõldusid ja muid inimkätega loodud rikkusi. Roheline sümboliseerib valla mitmekesit loodust: soid - rabasid, niitusid metsi ning neist inimestesse hoovavat ürgset rahu ja hingejõudu.


Märjamaa alevi lipp.
Märjamaa alevi lipp oli Eesti haldusüksuse Märjamaa alevvalla lipp.
Lipp oli kasutusel 22. maist 1995 kuni 20. oktoobrini 2002, mil ühineti koos Loodna valla ja Märjamaa vallaga ühtseks Märjamaa vallaks.
Lipu kirjeldus.
Valgel ristkülikukujulisel lipul oli kolm punast lainelist horisontaallaidu, mille laius, kaugus lipu servast ja omavahel oli 1/7 lipu laiusest. Lipu normaalsuurus oli 105x165 cm, laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ühikut.
Lipu kasutamine.
Alevi lippu võis heisata ka tseremooniatel ja teistel avalikel pidulikel üritustel, mida korraldavad Eesti riiklikud ja ühiskondlikud organid, ettevõtted, asutused ja organisatsioonid, samuti perekondlikel pidulikel üritustel.
Alevi lipu heiskamise võis teha kohustuslikuks üksnes volikogu otsuse või valitsuse korraldusega alevile kuuluvatel hoonetel, rajatistel või maa-aladel. Teistele omanikele olid need otsused või korraldused üksnes soovitusliku iseloomuga.
Alevi lipu valmistamine ja kasutamine toimus ainult valitsuse loal.


Avinurme valla lipp.
Avinurme valla lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Avinurme valla lipp.
Lipp on kinnitatud 20. mail 1992.
Lipu kujunduse autoriks on Priit Herodes.
Lipu kirjeldus.
Avinurme valla lipp on täisnurkne riidekangas, mille valgel põhjal on roheline kuuselõikeline riba, selle kohal lipu vardapoolses osas roheline kuusnurkne täht.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ja normaalsuurus 105x165 cm.
Põhjendus.
Motiivide valik tuleneb valla nimest (havi nurmel), metsast ja selle töötlemisest. Kuusnurkne täht viitab Tartumaa vapile, ühtlasi märgivad kuus nurka valla esmamainimisel loetletud kuut küla.
Välislingid.
Lipp


Avinurme valla vapp.
Avinurme valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Avinurme valla vapp.
Lipu autoriks on Priit Herodes.
Vapp kinnitati 20. mail 1992.
Vapi kirjeldus.
Kuuselõikeliselt põigiti poolitatud kilbi rohelisel ülaosal hõbedane havi, hõbedasel alaosal roheline kuusnurkne täht.
Põhjendus.
Motiivide valik tuleneb valla nimest (havi nurmel), metsast ja selle töötlemisest. Kuusnurkne täht viitab Tartumaa vapile, ühtlasi märgivad kuus nurka valla esmamainimisel loetletud kuut küla.


Antofagasta.
Antofagasta on linn Tšiili põhjaosas Vaikse ookeani rannikul, Antofagasta provintsi ja Antofagasta piirkonna keskus.
Linnast idas algab Atacama kõrb.
Linna lähedal asuvad vasemaagi ja salpeetrikaevandused. Antofagasta sadama kaudu toimub maavarade eksport. Oma sadama ja kaubanduse tõttu on Antofagasta üks tähtsamaid linnu Tšiili majanduses.
Ajalugu.
Antofagastas elasid algselt merekorilased tšangod. Arvatavasti pärineb linna praegune nimi nendelt, sest nad nimetasid praegust La Portada loodusmälestist "Antofagasti" 'päikesevärav'.
Kui rajati iseseisvad riigid Tšiili ja Boliivia, oli praeguse Antofagasta kuuluvus alguses kokku leppimata. Iseseisvumisel 1825 pretendeeris alale Boliiviale ning rajas praegusest Antofagastast umbes 130 km põhja poole sadamalinna Cobija. Piirkonna vähene elanikkond koosnes aga valdavalt Tšiili kodanikest 90...95%. Ka 1818 iseseisvunud Tšiili pretendeeris sellele piirkonnale. Et tegemist oli viljatu ja näiliselt kasutu kõrbepiirkonnaga, ei omistanud kumbki riik sellele küsimusele siiski praktilist tähtsust.
Aastal 1866 avastati piirkonnas suur salpeetrileiukoht. Salpeeter oli tol ajal väga tähtis väetiste ja lõhkeaine tooraine, nii et piiriküsimus omandas nüüd suure majandusliku ja poliitilise tähtsuse.
Kuigi Boliivia riik asutas Antofagasta linna 1868, oli see juba varem asustatud Tšiili maadeuurijate poolt maalemineku- ning pelgu- ja puhkepaigana Boliivia rannikul. Seda asulat veel ametlikult ei tunnustatud.
Enne koha asutamist seadis Juan López, keda peetakse linna esimeseks elanikuks, end sisse Peña Blanca ('valge kalju') sektorisse, mida praegu tuntakse La Chimba nime all, ning alustas seal mineraalide kaevandamist.
18. septembril 1866 said José Santos Ossa ja Francisco Puelma Boliivia valitsuselt kontsessiooni salpeetrialadele. Ekspeditsioon, mida juhtis José Santos Ossa, mille teejuht oli Alfredo Ossa y Hermenegildo ja geoloog Juan Zuleta, avastas rikkalikud salpeetrivarud Salar del Carmeni sektoris praegusest Antofagastast ida pool. José Santos Ossa, Francisco Puelma ja Manuel Antonio de Lama leppisid kokku moodustada Atacama kõrbe uurimise seltsi ("Sociedad Exploradora del Desierto de Atacama"). 19. märtsil 1868 asutati kompanii Melbourne Clark, kuhu kaasati ka inglise kapitali. 5. septembril 1868 laiendati Boliivia valitsuselt saadud kontsessiooni 15 aastale. Seejärel hakati kiiresti asustama asulat, mis novembris 1866 sai nimeks La Chimba'".
Pärast Iquique ja Cobija maavärinat 13. augustil 1868 tuli La Chimbat kui kaevandusasulat ametlikult tunnustada. 27. augustil 1868 tegi Boliivia president Manuel Mariano Melgarejo Rannikudepartemangu prefektile ülesandeks La Chimba ametliku asutamise seltorisse, mille piirid tõmbasid volinikud Hilario Ruíz ja José Santos Prada. 22. oktoobril 1868 asutati ametlikult asula ja sadam La Chimba nime all. Hiljem nimetati linn ümber Antofagastaks. Asula ja sadama esimese ametliku plaani joonistas José Santos Prada 14. septembril 1869. Selle dokumendiga piiristati kompanii Melbourne Clark ala, 17 kvartalit ja keskväljak.
Aastatel 1866–1874 sõlmiti Tšiili ja Boliivia vahel lepinguid, millega lepiti kokku, et piir kulgeb praeguse Antofagasta lõunaosas, nii et piirkond jääb suuremalt jaolt Boliiviale (1866. aasta lepingut Boliivia hiljem ei tunnustanud). See-eest pidi Boliivia 1874. aasta lepinguga andma Tšiili ettevõttele õiguse piirkonna salpeetrileiukohti 25 aasta jooksul ekspluateerida, maksmata Boliiviale makse.
8. märtsil 1871 nimetati Antofagasta "suuremaks sadamaks" ("Puerto Mayor"), mis on avatud ülemaailmsele kaubandusele.
25. jaanuaril 1872 asutati pärast istungit, mida juhatas Mejillonese departemangu subprefekt Manuel Buitrago, Antofagasta munitsipaliteedi Boliivia munitsipaliteetide seaduse järgi. Moodustati munitsipaalagentide korpus ("Cuerpo de Agentes Municipales"; hiljem Antofagasta munitsipaalkogu ("Junta Municipal de Antofagasta")), kuhu kuulus kaks sakslast, üks inglane ja kuus tšiillast. Organi esimeheks ("Presidente") sai Félix García Videla ning liikmeteks Francisco Errázuriz, Emeterio Moreno, Salvador Reyes, Matías Rojas, Juan Vargas, Luis Lichenstein, Ernesto Wolchmar Graf Buchheim ja Luis Foster. Peale selle asutati politseipeakorter ("Jefatura Policial"), mida asus juhtima Domingo Machado.
Aastal 1875 korraldas munitsipaliteet rahvaloenduse. Linnas oli 5384 elanikku, neist 4530 tšiillased ja 419 boliivlased.
Aastal 1877 tabas rannikut tsunami. Kõige rängemalt sai kannatada Cobija, nii et sealsest sadamast loobuti ning kaubandus ja haldus toodi üle algselt tšiillaste poolt rajatatud linna Antofagastasse, mis sai seega piirkonna majandus- ja halduskeskuseks.
Et finantseerida tsunamijärgset taastamistööd, otsustas Boliivia valitsus veebruaris 1878 sisse nõuda erimaksu 10 sentaavi kaevandatud tsentneri salpeetri pealt. Tšiili nägi selles 1874. aasta lepingu rikkumist ja avaldas protesti. Boliivia president konfiskeeris aga jaanuaris 1879 Tšiili ettevõtted ja pani nad Antofagastas oksjonile. Vastuseks maabusid linnas Tšiili merejõud. Puhkes Salpeetrisõda. 14. veebruaril 1879 vallutasid linna kolonel Emilio Sotomayori juhtimisel Tšiili väed (vaata Tšiili vägede maabumine Antofagastas).
26. mail 1879 lõppes esimene Antofagasta merelahing, 29. mail teine Antofagasta merelahing.
Vaherahuleping 4. aprillil 1884 tagas ala jäämise Tšiilile: Loa jõe ja 23. laiuskraadi vaheline ala jäi Tšiili halduse alla, kusjuures Boliiviale võimaldati maksustamata juurdepääs Arica ja Antofagasta sadamale La Pazi ja Arica vahelise raudtee kaudu. 1904. aasta rahulepinguga (Tšiili ja Boliivia vaheline rahu- ja sõprusleping) tunnustas Boliivia lõplikult Antofagasta jäämist Tšiilile. Aastal 1929 sõlmiti Peruuga Lima leping.
Aastal 1902 ehitati Antofagastale alternatiivne sadam umbes 15 km kaugusele praeguses Caleta Colosos.


Sill.
Sill on plaatjas tardunud intrusioon, mis on paralleelne moondekivimite kildalisuse või settekivimite kihilisusega, millesse ta on tunginud.
Sillid on reeglina enam-vähem horisontaalse orientatsiooniga. Sill meenutab kihti, mis on teistsuguse litoloogiaga kivimite vahele tunginud. Erinevalt settekivimite kihtidest ei ole sill mitte settinud, vaid on vedela magmana olemasolevate kivimite vahele pressitud. Sillid on enamasti tumedat värvi.
Sill erineb daikist selle poolest, et daik lõikab kivimite kildalisus- või kihilisuspindu. Mõnikord selgitatakse silli ja daiki erinevust nii, et daik on vertikaalne plaatjas intrusioon, sill aga horisontaalne. See on aga väga lihtsustatud seletus, mis vastab tõele vähestel juhtumitel. Enamasti on küll nii, et daik on pigem vertikaalse ja sill pigem horisontaalse kui vertikaalse orientatsiooniga.
Sillid on enamasti aluselise koostisega ehk kivimiliselt basaldid või diabaasid.


Phrixos ja Helle.
Phrixos ja Helle olid vanakreeka mütoloogias Boiootias asuva Orchomenose valitseja Athamase ja tema esimese naise Nephele lapsed, kaksikud. Phrixos oli poiss ja Helle oli tüdruk.
Athamas jättis Nephele maha Boiootia pealinna Teeba printsessi Ino pärast ja ajas naise minema, kuid lapsed jättis enda kasvatada. Ino sai Athamasega kaks poega: Melikertese ja Learchose.
Oma kasulapsi Ino vihkas. Ta kõrvetas ära kogu seemnevilja. Seeme ei idanenud. Kui rahvas läks oraaklilt nõu küsima, mida ikalduse vastu teha, sundis Ino oraaklit vastama, et Phrixos tuleb jumalatele ohverdada. Rahva sunnil pidi Athamas seda soovi täitma.
Kuuldus sellest jõudis ka Nepheleni, kes palus abi jumalatelt. Hermes andis talle jäära, kelle nahk oli puhtast kullast. Kui Phrixos oli toodud ohvrialtari juurde, laskis Nephele jäära lahti. See tormas altari juurde, haaras ohvriks määratud poisi ja tema õe ning kandis lapsed läbi õhu minema.
Jäär lendas kirdesse üle Egeuse mere. Kohal, kus Euroopat eraldab Aasiast kõigest kitsas väin, kukkus Helle jäära seljast merre ja uppus. Seda väina hakkasid kreeklased kutsuma Hellespontoseks ehk Helle mereks. Tänapäeval nimetatakse seda väina Dardanellideks.
Jäär lendas edasi piki "mare Axeinose" ehk Külalislahkusetu mere (tänapäeval Musta mere) lõunarannikut, kuni jõudis Kolchisesse (tänapäeval Lääne-Gruusias asuv Samegrelo ja Imerethi piirkond). Seal jäär maandus.
Phrixos jäi Kolchisesse elama ja sealne kuningas Aietes andis talle oma tütre Chalkiope naiseks. Tänutäheks ohverdas Phrixos oma jäära Zeusile ning kinkis selle naha, kuldvillaku, Aietesele.
Phrixose saatuse kohta pärast abiellumist, sealhulgas tema laste kohta, andmed puuduvad.
Iolkose kuningas Pelias käskis varsti pärast seda oma vennapojal Iasonil kuldvillaku Kreekasse tagasi tuua, lubades talle selle eest oma trooni. Selleks pani Iason kokku laeva "Argo" meeskonna, keda hakati kutsuma argonautideks. Ta saigi Aieteselt kuldvillaku, aga Phrixost argonaudid ei kohanud, mis tekitab kahtluse, et ta oli selleks ajaks, see tähendab üsna noorelt surnud.


Lõikumissuhete printsiip.
Lõikumissuhete printsiip on geoloogiline seaduspärasus, mille kohaselt on geoloogiline struktuur, mis lõikab teist struktuuri lõigatavast struktuurist noorem.
Näiteks daik, mis lõikab graniitset batoliiti peab olema batoliidist hiljem moodustunud.


Tektoonilised liikumised.
Tektoonilised liikumised on endogeensed protsessid, mis väljenduvad maakoore vertikaal- või horisontaalsuunalistes liikumistes.
Maakoore tektoonilist liikumist põhjustab vahevöö ainese aeglane konvektiivne liikumine, mis mõjutab maakoort. Tektooniliste liikumiste tagajärjel tekivad näiteks mäestikud, murrangud ja maavärinad.


Magmakeha.
Magmakeha on maakoores paiknev magmast koosnev geoloogiline struktuur.
Magmakeha jahtudes ja tardudes saab tast tardkivimeist koosnev intrusioon. Kui magmakeha toidab magmaga vulkaani, siis nimetatakse teda magmakambriks.


Miyagi prefektuur.
Miyagi prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare põhjaosas. Asub Vaikse ookeani kaldal, põhjas piirneb Iwate prefektuuriga, kirdes Akita, läänes Yamagata ja lõunas Fukushima prefektuuriga.
Geograafia.
Sisemaa on mägine. Rannikul asuvad Matsushima saared. Suurimad jõed on Kitakami ja Abukuma jõgi.
Sümbolid.
Miyagi prefektuuri tunnuslind on metshani, tunnuspuu on jaapani tselkva ("Zelkova serrata") ja tunnuslill lespedeetsa ("Lespedeza thunbergii").
Haldusjaotus.
Miyagi prefektuur on jaotatud 36 omavalitsuseks, millest 13 on suurlinnad (市 "shi").


Sendai.
Sendai (jaapani 仙台市, "Sendai-shi") on linn Jaapanis, Miyagi prefektuuri keskus. Asub Vaikse ookeani rannikul. Läbi linna voolab Hirose jõgi.
Rajatud daimjo Date Masamune poolt 1600. aastal.
Elanike arv on 1 028 200 (2005).


Olaf Mertelsmann.
Olaf Mertelsmann (sündinud 15. jaanuaril 1969) on saksa ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud. Mertelsmann uurib Nõukogude Liidu ajalugu, peamiselt Teise maailmasõja järgset perioodi. 1994–1998 ja aastast 2002 elab ta Eestis.
Mertelsmann õppis 1979–1988 Dietrich Bonhoefferi nimelises gümnaasiumis Quickbornis ja 1990–1995 õppis ta Hamburgi ülikoolis ajalugu, saksa filoloogiat, pedagoogikat ning fennougristikat. 1995. aasal omandas ta Hamburgis gümnaasiumi saksa keele ja ajalooõpetaja kutse.
1998–2002 töötas Mertelsmann Venemaal Novosibirski ülikoolis. 2000. aastal sai ta Hamburgi ülikoolist doktorikraadi majandusajaloo alal.
1996–1998 töötas Mertelsmann Tartu ülikoolis õppetöö assistendina, 2003 asus ta taas Tartus tööle teadurina. Alates 2005. aastast on Mertelsmann Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi lähiajaloo (uusima aja ajaloo) dotsent.


Awaji saar.
Awaji (jaapani 淡路島 "Awaji-shima") on Jaapanile kuuluv saar, mis asub Setos Honshū ja Shikoku saare vahel. Kuulub Hyōgo prefektuuri.
1998. aastal valmis Awaji saart Honshūga ühendav 3911 m pikkune Akashi-Kaikyo rippsild.
Awaji pindala on 592 km². Saarel asuvad Awaji, Sumoto ja Minamiawaji linn.


Helmut Piirimäe.
a>ga viimase raamatu "Eesti kultuurilugu" esitlusel 2004. aastal.
Helmut Piirimäe (sündis 8. septembril 1930 Põltsamaal) on eesti ajaloolane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Uppsala ülikooli audoktor. Ta on uurinud põhiliselt Eesti ajalugu Rootsi võimu all 17. sajandil (sealhulgas ka Tartu Ülikooli ajalugu) ning õpetanud üldajalugu. Samuti on ta mitmete kooliõpikute kaasautor.
Helmut Piirimäe lõpetas Tartu Ülikooli ajaloolasena 1955. aastal. Ta oli samas õppejõud kuni 2001. aastani. Praegu on ta Tartu Ülikooli emeriitprofessor.
Helmut Piirimäe on kirjutanud viimase aja ainsa põhjalikuma algupärase eestikeelse teose Prantsuse revolutsioonist.
Helmut Piirimäe on Õpetatud Eesti Seltsi auliige.
Isiklikku.
Matemaatik Leida Tuulmets on Helmut Piirimäe õde.
Helmut Piirimäe abikaasa on kunstiajaloolane Krista Piirimäe. Helmut Piirimäel on tütar ning pojad ajaloolased Pärtel Piirimäe ja Kaarel Piirimäe ja bioloog Kristjan Piirimäe.


Anholt.
Anholt on Taanile kuuluv saar Kattegatis. Saare pindala on 21,75 km² ja seal on 160 püsielanikku.
Lääneosas asub "Anholti kõrb" – metsaraiumise tagajärjel tekkinud nõmm.


Suhhumi.
Suhhumi on Abhaasia pealinn. Asub Musta mere kaldal.
Antiikajal asus Suhhumi kohal kreeklaste koloonia Dioskurias'".
Suhhumi on tähtis raudteesõlm ja kuurortlinn.


Michael Rösch.
Michael Rösch (sündis 4. mail 1983 Zinnwaldis) on Saksamaa laskesuusataja. Olümpiavõitja (2006).
Isiklikku.
Michael Rösch on 184 cm pikk ja kaalub 78 kg.


Sergei Tšepikov.
Sergei Tšepikov (vene keeles Сергей Владимирович Чепиков sündinud 30. jaanuaril 1967 Habarovskis) on endise NSV Liidu ja Venemaa laskesuusataja. Kahekordne olümpiavõitja (1988 ja 1994) ja maailmameister (1991).
Tšepikov võitis olümpiakulla 1988. aasta olümpiamängudel Calgary´s 4x7,5 km teatesõidus ja 1994. aasta OM-il Lillehammeris 10 km. Lisaks võitis kolm hõbemedalit teatesõitudes (1992, 1994 ja 2006) ja pronksmedali 10 km (1988)
Maailmameistritiitleid Tšepikov võitis kolm ja sai veel seitse hõbemedalit ja ühe pronksi. Maailma karikavõistluste üldkarika võitis ta kaks korda aastatel 1990 ja 1991. Maailma karikavõistluste etapivõite kogunes tal viis.
Tšepikov võistles 1990. aastate lõpus ka murdmaasuusatajana. Oma tippsportlase karjääri lõpetas ta 2006-2007 hooajal.
Maailma karika etappide võidud.
Sergei Tšepikov osales karjääri jooksul kokku 143 maailma karikavõistluste etapil ja jõudis poodiumile 18 korda, millest 5 korral kõige kõrgemale astmele.
Isiklikku.
Sergei Tšepikov on 182 cm pikk ja kaalub 75 kg.
Välislingid.
Tšepikov, Sergei
Tšepikov, Sergei
Tšepikov, Sergei


Lomonossov.
Lomonossov on linn Venemaal Peterburi haldusalas (Lomonossovi rajoon). Asub Soome lahe kaldal, Peterburist 30 km läänes.
Ajalugu.
18. sajandi alguses rajas vürst Menšikov Ingerimaale Rambova küla juurde paleedekompleksi, millele andis nimeks Oranienbaum ("Ораниенбаум", saksa "Orangenbaum" 'apelsinipuu' järgi, kui lihtsalt ilus sõna).
Oranienbaum sai linnaõigused sai 1780. aastal, Oranienbaum oli ka Peterburi kubermangu Oranienbaumi maakonna maakonnalinn. 1882. aastast asus seal Oranienbaumi sõjakool.
1948. aastal nimetati linn ümber Lomonossoviks Mihhail Lomonossovi auks, kes oli 1754. aastal läheduses rajanud värvilise klaasi tehase.
Lomonossovis on sündinud Igor Stravinski.


Kaltsiit.
Kaltsiidikristall. Hästi on näha kaltsiidile iseloomulik romboeedriline lõhenevus.
Kaltsiit on kaltsiumkarbonaadist koosnev kivimit moodustav mineraal.
Keemiline valem: CaCO3.
Kaltsiit on värvuselt enamasti valge, hallikas, kollakas või sinakas. Puhas kaltsiit on värvitu. Kaltsiit on Mohsi astmiku etalonmineraal – tema kõvadus on 3. Lõhenevus on täiuslik, lõheneb romboeedrilisteks kristallideks. Kristalliseerub trigonaalse süngoonia kristallidena. Kristallidel on klaasiläige. Puhta kaltsiidi erikaal on 2,7. Kaltsiidil on tugev kaksikmurdumine.
Kaltsiit on tavaline ning väga laialt levinud mineraal. Kaltsiit on lubjakivi ning marmori põhiline koostismineraal. Kaltsiidist koosneb allikalubi, stalaktiidid koobastes, kriit, travertiin jne. Kaltsiiti leidub ka tardkivimites, mõnedes karbonatiitides on ta peamine mineraal. Samuti esineb kaltsiiti koos maakmineraalidega ning liivakivides tsemendina. Paljud merelised organismid ehitavad oma koja kaltsiidist või selle polümorfsest erimist aragoniidist.
Kaltsiidi kristallid sarnanevad kvartsi kristallidega, kuid kaltsiit on eristatav kvartsist tuhmima läike ning väiksema kõvaduse poolest. Samuti on kaltsiit hapete toimel lahustuv, kvarts aga mitte. Samamoodi happetestiga saab eristada kaltsiiti ka teisest levinud karbonaatkivimeid moodustavast mineraalist dolomiidist.
Kaltsiidist koosnevaid kivimeid kasutatakse ehitusmaterjalidena, metallurgias, paberitööstuses ja mujal.


Alfred Wegener.
thumb
Wegeneri oma ajast ees olev joonis mandrite triivist.
Alfred Lothar Wegener (1. november 1880 Berliin – november 1930 Gröönimaa) oli mitmekülgne saksa loodusteadlane. Ta tegeles meteoroloogia, geofüüsika, astronoomia ja geoloogiaga. Wegeneri tuntuim saavutus on mandrite triivi hüpoteesi püstitamine.
Wegener kaitses 1905. aastal Berliini Ülikoolis doktorikraadi astronoomia alal, kuid huvitus hiljem peamiselt paleoklimatoloogiast. Ta töötas põhiliselt Saksamaa ülikoolides meteoroloogia ja geofüüsika professorina. 1918. aastal töötas ta lühikest aega ka Tartu ülikoolis. Wegener võttis osa mitmest ekspeditsioonist Gröönimaale, kus ta 1930. aastal ka hukkus.
Wegener on tuntud peamiselt mandrite triivi ("Verschiebung der Kontinente") hüpoteesi püstitajana. Wegeneri, nagu ka paljusid teisi enne teda, paelus Atlandi ookeani vastasrannikute hämmastav sarnasus, mis viis ta mõttele, et mandrid on kunagi moodustunud ühtse hiidmandri, mis on hiljem väiksemateks mandriteks lagunenud. Sellele hiidmandrile pani ta nimetas Pangaea. Wegener esitas oma ideed aastal 1912 suusõnaliselt ning 1915. aastal oma kõige tähtsamas töös "Die Entstehung der Kontinente und Ozeane" ("Mandrite ja ookeanide teke") ka kirjalikult. Ta üritas leida geoloogilist materjali oma hüpoteesi tõestuseks. Selleks olid peamiselt sarnased fossiilid Atlandi ookeani vastaskaldalt, kuid sellest ei piisanud geoloogilise üldsuse veenmiseks. Mandrite triiv tundus ebausutavana, sest ei tuntud sellist jõudu, mis suudaks mandreid liikuma panna. Mandrite triivi hüpotees jäi mitmeks aastakümneks unustusse, et elustuda taas 1960. aastail osana laamtektoonikast, mis on tänapäeval geoloogias üldtunnustatud teooria.


Suurvürst.
Suurvürst (vene keeles "великий князь", leedu keeles "didysis kunigaikštis", ungari keeles "nagyherceg", ladina keeles "Magnus Princeps", saksa keeles "Großfürst", soome keeles "suuriruhtinas", rootsi keeles "Storfurste") oli 10. sajandist 20. sajandini sõltumatute vene valitsejate tiitel, 18. sajandist alates ka osade kõrgaadlike tiitel Venemaal. 13.–16. sajandil nimetati suurvürstideks ühtlasi Leedu ja perioodil 1581–1917 ka Soome monarhe.
Venemaa.
Venemaal on suurvürsti tiitli kasutamine erinevatel ajaperioodidel märkimisväärselt erinenud. Tiitel võeti esimesena kasutusele Kiievi-Vene riigis 10. sajandil ja omistati algselt kõigile suveräänsetele valitsejatele. Esimese suurvürstina on nimetatud legendaarset valitsejat Olegi, kes suri kas aastal 912 või 922. Kuigi üldlevinud arusaama kohaselt oli suurvürst ikkagi ainult Kiievi vürst, siis kasutasid seda tiitlit ka teised valitsejad, kes ei tunnistanud Kiievi-Vene valitseja ülemvõimu.
Kui Kiievi-Vene riik 12. sajandi keskel lõplikult lagunes, läks suurvürsti tiitel üle Vladimir-Suzdali valitsejatele. Ka sellel perioodil jätkus olukord, kus suurvürsti tiitlit võis paralleelselt kasutada mitu osastisvürsti.
Venemaa edasise feodaalse killustumise käigus 12.–14. sajandil hakkasid nimetama ennast suurvürstideks kõik need valitsejad, kellele allusid vasallidena teised vürstid. Nii kandsid suurvürsti tiitlit Tveri, Rjazani, Smolenski, Nižgorodi, Galiitsia-Volõõnia ja Moskva vürstid.
Moskva vürstiriigi tugevnedes 14. sajandil hakati suurvürsti tiitlit kasutama peamiselt seoses selle riigi valitsejaga. Moskva vürst Ivan I omistas ametlikult suurvürsti tiitli aastal 1328 kui ta tõusis Vladimiri troonile. Tema järglane Semjon Uhke (1340–1353) hakkas ennast nimetama kogu Venemaa suurvürstiks.
Olles koondanud valdava osa Vene vürstiriikidest oma võimu alla, reserveeris Moskva suurvürst Vassili III 1521. aastal tiitli kasutamise ainuõiguse endale ja oma järglastele. Kui 1547 võttis tollane Moskva valitseja Ivan IV endale tiitli "tsaar" ("царь"), säilitas ta täieliku aunimetuse ühe osana ka suurvürsti tiitli.
Kui 1721 reorganiseeris Peeter I Moskva Suurvürstiriigi Venemaa Keisririigiks, sai valitseja põhitiitliks "keiser" ("император"). Ka nüüd säilis suurvürsti nimetus osana keisri ametlikust tiitlist - "...Kaasani, Astrahani ja Siberi tsaar, Smolenski, Tveri, Vjatka ja teiste maade suurvürst".
18. sajandil hakkas suurvürsti (ja suurvürstinna) tiitel edasi kanduma ka valitseva keisri või keisrinna lastele. Lõplikult kinnitas monarhi laste õiguse neid tiitleid kanda keiser Paul I oma määrusega 5. aprillil 1797. Perioodil 1797–1886 võis suurvürstiks või -vürstinnaks nimetada valitseja järglasi kuni neljanda põlveni, perioodil 1886–1917 teise põlveni.
Suurvürsti või -vürstinna tiitel osutas sellest ajast peale inimesele, kellel on õigus pretendeerida Venemaa troonile. Nii lähenes see Euroopas kasutatavale printsi tiitlile, kuid ei võrdsustunud sellega kunagi. Näiteks jäi valitsejale õigus suurvürsti tiitel tagasi võtta kui seda kandva isiku tegevus oli vastuolus 1797. aasta määruses sätestatud tingimustega.
Suurvürsti või -vürstinna kõnetamiseks kasutati pöördumist "keiserlik kõrgus".
Leedu.
13. sajandist alates nimetati suurvürstideks ka Leedu valitsejaid. 1432. aastast olid Leedu suurvürstideks 1385 sõlmitud Kreva uniooni tulemusel Poola kuningad, kuid need kaks trooni olid lahus, olles küll alates 1444. aastatest ühendatud valitseja isiku kaudu (personaalunioon, välja arvatud 1492–1501 ja 1544–1548). Kui Leedu alad läksid 1569 sõlmitud Lublini uniooni alusel lõplikult Poola koosseisu, lisati Leedu suurvürsti tiitel täiendava osana Poola kuninga tiitlile. Tiitel läks 1793 pärast kolmandat Poola jagamist üle Vene keisrile ja kadus koos monarhia hävinguga Venemaal 1917.
Muud riigid.
Lääne-Euroopas ei olnud suurvürsti tiitel kasutusel. 10. sajandil kandsid suurvürsti tiitlit mõned Ungari valitsejad. Küll on Soome monarhe alates 16. sajandist nimetatud suurvürstideks - aastatel 1581–1809 kandis seda tiitlit vastavalt Rootsi kuningas ja 1809–1917 Venemaa keiser. 1765–1918 oli Austria keiser ühtlasi Siebenbürgeni (Transilvaania) suurvürst ("Großfürst").


Tartu Observatoorium.
Tartu Observatoorium on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav riigi teadus- ja arendusasutus astronoomia ja atmosfäärifüüsika valdkonnas.
Uurimissuunad.
Tartu Observatooriumis on astrofüüsika, kosmoloogia ja atmosfäärifüüsika osakonnad.
Tartu Observatoorium asub Tartumaal Tõraveres. Observatooriumi geograafilised koordinaadid on.
Eelkäijad.
Tartu Observatoorium on 1808. aastal rajatud Tartu Ülikooli Tähetorni ja 1865. aastal rajatud Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatooriumi järeltulija ning töö jätkaja.
1. jaanuaril 1947 moodustati Tartu Ülikooli astronoomia ja meteoroloogia observatooriumeist Teaduste Akadeemiasse kuuluv Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut.
9. oktoobril 1952 sai Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut uueks nimeks Füüsika ja Astronoomia Instituut (FAI).
1. oktoobril 1973 jagunes Füüsika ja Astronoomia Instituut Füüsika Instituudiks (FI) Tartus ning
Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudiks (AAI) Tõraveres.
21. septembril 1995 sai Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut nimeks Tartu Observatoorium.
2. jaanuaril 1996 viidi Tartu Observatoorium Teaduste Akadeemia koosseisust Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalasse.
Kroonika.
1812 Valmis Tartu Tähetorn, mille tööd hakkas juhtima astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struve.
1816 Tartu Tähetornist sai Struve geodeetilise kaare esimene mõõdupunkt.
1824 Tartu Tähetorn sai tolleaegse maailma suurima 9-tollise Fraunhoferi läätspikksilma.
1837 Struve määras esimesena maailmas tähe kauguse Päikesesüsteemist.
1865 alustas Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatooriumis (Metobsis) süstemaatilisi ilmavaatlusi.
1885 Carl Ernst Albrecht Hartwig avastas Tartu Tähetornis supernoova süttimise Andromeeda udus.
1904 Metobs hankis Hvolsoni aktinomeetri ja juhendamisel alustati aktinomeetrilisi vaatlusi.
1919 Eestis hakati ametlikult ilma ennustama.
1922 Ernst Öpik määras Andromeeda udukogu kauguse.
1924 ilmus esimene Tähetorni Kalender.
1950 Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi direktoriks sai Aksel Kipper.
1950 Tartu linna servas rajati aktinomeetriajaam, mille juhatajaks sai Juhan Ross.
1958 Tõraveres alustati uue observatooriumi ehitamist.
1964 14. septembril avati F.G.W. Struve nimeline Tõravere observatoorium.
1964 Moodustati rahvusvaheline helkivate ööpilvede andmetöötluskeskus,
1965 Aktinomeetriajaam alustas tööd Tõraveres.
1973 Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi direktorina asus tööle Väino Unt.
1975 Alustati vaatlusi Tõravere Observatooriumi ja Baltimaade suurima 1,5 m teleskoobiga.
1985-1999 oli direktoriks Tõnu Viik.
1999 7. aprillil sai direktoriks Laurits Leedjärv.
2001 Luuakse Eesti teaduse tippkeskused. Taimkatte kaugseire töörühm osaleb Alus- ja Rakendusökoloogia Tippkeskuses (juhataja prof. Olevi Kull, Tartu ülikooli Botaanika ja ökoloogia instituut).
2002 Atmosfääri aerosooli hakatakse mõõtma AERONET võrku kuuluva NASA päikesefotomeetriga.
2003 Jaan Einasto saab Eesti Vabariigi teaduspreemia elutöö eest.
2003 Ilmub Viivi Russaku ja Ain Kallise koostatud "Eesti kiirguskliima teatmik", toimetaja Heino Tooming.
2005 ESA eksperimentaalsatelliit Proba mõõdab kujutise spektromeetriga CHRIS Järvselja metsade peegeldusomadusi.
2006 Tähtede spektraalvaatlusi hakatakse registreerima uue termoelektriliselt jahutatava CCD kaameraga Andor Newton DU970N.
2007 Tõravere ja Tartu vahel hakkab tööle uus Interneti raadioreleeliin kiirusega 155 Mb/s.
2010 1. aprillist on direktoriks Anu Reinart.


Pljussa vaherahu.
Pljussa vaherahu sõlmiti Moskva tsaaririigi ja Rootsi vahel 10. augustil 1583. aastal Narva jõe parempoolse lisajõe Pljussa suudmes.
Pljussa vaherahuga sai Rootsi endale Liivi sõjas vallutatud alad Eestis, Ingerimaal ja Karjalas (Käkisalmi lään ehk Kexholm), Venemaa aga säilitas Neeva jõe suudmeala.
Pljussa vaherahu sõlmiti kolmeks aastaks, kuid hiljem pikendati 1590. aastani.
Pljussa vaherahu on loetud rahulepinguks, mis koos 1582. aastal sõlmitud Jam-Zapolski vaherahuga lõpetas Liivi sõja.


Vihula valla lipp.
Vihula valla lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Vihula valla lipp.
8. juunil 1999. moodustati senise Vihula valla ja senise Võsu valla baasil uus omavalitsusüksus Vihula vald, keskusega Võsul. Kasutusele jäid Vihula valla lipuna endine Vihula valla lipp ja Võsu aleviku lipuna endine Võsu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 26. aprillil 1996.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Sinisel kangal põimuvad kaldristina kaks kollase ja valge varda paari. Kandelipu suurus on 105x105 cm.
Põhjendus.
Lipuvärvid ja -kujundid osutavad Vihulale kui mereäärsele vallale, mille ajaloos on tihedalt põimunud talu- ja mõisakultuur.
Lipu kasutamine.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud valla lipp ja muu sümboolika kuulub sündsal viisil vallavalitsuse poolt hävitamisele. Otsustuse sümboolika kasutamiskõlbmatuse kohta võtab vastu vallavalitsus.


Vigursuusatamine 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Vigursuusatamine 1992. aasta taliolümpiamängudel
Ballett (näidisala).
10. veebruar
Akrobaatilised hüpped (näidisala).
16. veebruar


Kiili valla lipp.
Kiili valla lipp on Eesti haldusüksuse Kiili valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. märtsil 1994.
Lipu kirjeldus.
Lipp on ristkülikukujuline riidekangas, mis on horisontaalselt jagatud kolmeks osaks, ülemine ja alumine kolmandik on sinised, keskmine osa aga jaguneb omakorda kolmeks, valge-punane-valge.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.
Välislingid.
Lipp


Jam-Zapolski vaherahu.
Jam-Zapolski vaherahu (Kiverova Gorka vaherahu) sõlmiti Poola ja Moskva Suurvürstiriigi (Venemaa) vahel 15. jaanuaril 1582 Jam-Zapolski küla lähedal Pihkvamaal.
Läbirääkimisi juhatas paavsti legaat jesuiit Antonio Possevino.
Jam-Zapolski vaherahu lõpetas Poola ja Venemaa vahel 1561. aastal alanud sõjategevuse, mis oli Liivi sõja üks osa. Vaherahu sõlmiti kümneks aastaks ja sellega sai Venemaa tagasi Velikije Luki ning teised Poola valduses olnud alad, kuid pidi Poolale loovutama Liivimaa, Połacki ja Veliži.
Jam-Zapolski vaherahuga kokku lepitud piir püsis 1604. aastani, kui Poola uuesti Vene pärilussõja käigus Moskva Suurvürstiriiki ründas.


Kuldvillak.
"See artikkel räägib müütilisest esemest; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kuldvillak (täpsustus)
Kuldvillak oli vanakreeka mütoloogias kullast jääranahk.
Boiootias asuva Orchomenose valitseja Athamas jättis oma naise Nephele maha Boiootia pealinna Teeba printsessi Ino pärast ja ajas naise minema, kuid lapsed, kaksikud Phrixose ja Helle jättis enda kasvatada.
Ino sai Athamasega kaks poega. Oma kasulapsi Ino vihkas. Ta kõrvetas ära kogu seemnevilja, nii et seeme ei idanenud. Kui rahvas läks oraaklilt nõu küsima, mida ikalduse vastu teha, sundis Ino oraaklit vastama, et Phrixos tuleb jumalatele ohverdada. Rahva sunnil pidi Athamas seda soovi täitma.
Kuuldus sellest jõudis ka Nepheleni, kes palus abi jumalatelt. Hermes andis talle jäära, kelle nahk oli puhtast kullast. Kui Phrixos oli toodud ohvrialtari juurde, laskis Nephele jäära lahti. See tormas altari juurde, haaras ohvriks määratud poisi ja tema õe ning kandis lapsed läbi õhu minema.
Jäär lendas kirdesse üle Egeuse mere. Kohal, kus Euroopat eraldab Aasiast kõigest kitsas väin, kukkus Helle jäära seljast merre ja uppus. Seda väina hakkasid kreeklased kutsuma Hellespontoseks ehk Helle mereks. Tänapäeval nimetatakse seda väina Dardanellideks.
Jäär lendas edasi piki Külalislahkusetu mere (tänapäeval Musta mere) lõunarannikut, kuni jõudis Kolchisesse (tänapäeval Lääne-Gruusias asuv Samegrelo ja Imerethi piirkond). Seal jäär maandus.
Phrixos jäi Kolchisesse elama ja sealne kuningas Aietes andis talle oma tütre Chalkiope naiseks. Tänutäheks ohverdas Phrixos oma jäära Zeusile ning kinkis selle naha, kuldvillaku, Aietesele. Aietes riputas selle Arese hiide, kus seda valvas lohe. Phrixose saatuse kohta pärast abiellumist puuduvad andmed. Jäärast sai Jäära tähtkuju.
Iolkose kuningas Pelias käskis varsti pärast seda oma vennapojal Iasonil kuldvillaku Kreekasse tagasi tuua, lubades talle selle eest oma trooni. Selleks pani Iason kokku laeva "Argo" meeskonna, keda argonautideks kutsutakse. Aietese tütre Medeia abiga sai Iason kuldvillaku kätte, viis selle Iolkosesse, sai kuningaks ja abiellus Medeiaga. Kuldvillaku edasine saatus on teadmata.
Kuldvillaku-nimelised autasud.
1429. või 1430. aastal asutati Burgundias Kuldvillaku ordu, kuhu kuulusid eeskätt katoliiklikud kõrgaadlikud.
1975. aastal asutas USA senaator William Proxmire kuldvillaku auhinna, mida antakse aasta kõige suuremale raha raiskajale avalikus sektoris. Seda anti välja 1988. aastani. 2000. aastast annab seda välja.


Brömsebro rahu.
Brömsebro rahuga Rootsile läinud alad (kaardil kollasega, Halland punasega).
Brömsebro rahu sõlmiti Rootsi ja Taani vahel 13. augustil 1645. aastal Brömsebro linnuses Lõuna-Rootsis Blekinge ja Smålandi piiril Karlskrona vallas. Tollal kuulus Blekinge Taanile ja Småland Rootsile.
Rahuläbirääkimised kestsid alates veebruarist. Brömsebro rahuga lõppes 1643. aastast kuni 1645. aastani Rootsi ja Taani vahel kestnud sõda ülemvõimu pärast Läänemeremaades. See sõda oli osa Kolmekümneaastasest sõjast, mis lõppes 1648.
Rahuläbirääkimisi juhtis prantsuse diplomaat Gaspard Coignet de la Thuillerien. Rootsi delegatsiooni juhtis Axel Oxenstierna ja Taani delegatsiooni juhtis riigikantsler Corfitz Ulfeldt.
Rahulepinguga loovutas Taani Rootsile Ojamaa saare, Saaremaa, Norrast Härjedaleni ja Jämtlandi maakonna ning kolmekümneks aastaks Hallandi. Rootsi sai tollivabaduse Taani väinades, välja arvatud Elbe toll, mida võeti Bremenisse saabunud laevadelt Bremeni peapiiskopi kasuks. Taani troonipärija Frederik III, Verdeni ja Bremeni peapiiskop, pidi need kaks ametikohta loovutama rootslastele. Nende tingimuste täitmise tagatiseks oligi Hallandi maakond.
Peale selle leppisid riigid kokku mõnes meretseremoonias: laskude arvus saluutide korraldamisel, lippude ja purjede langetamisel möödumisel laevadest, kindlustest jms.
Edukate läbirääkimiste eest nimetati Axel Oxenstierna 19. novembril 1645 Södermöre krahviks.
Sõjategevus Taani ja Rootsi vahel puhkes peatselt uuesti ja 13 aastat pärast Brömsebro rahu, 1658 sõlmiti Roskilde rahu, mis sundis Taanit järgmistele järeleandmistele.


Giacomo Puccini.
Giacomo Antonio Domenico Michele Secondo Maria Puccini [dž'akomo putš'iini] (22. detsember 1858 Lucca – 29. november 1924 Brüssel) oli itaalia helilooja. Teda tuntakse peamiselt ooperiheliloojana, kuid ta on kirjutanud ka orkestrimuusikat, kammermuusikat ja laule.
Lapsepõlv ja noorus Luccas.
Giacomo Puccini sündis ööl vastu 23. detsembrit Toskaanas Lucca linnakeses muusikute suguvõsas. Sünnitunnistusel on sünnikuupäevana kirjas 22. detsember, kuid Puccini ise pidas oma sünnipäevaks 23. detsembrit. Giacomo sai oma rohked eesnimed muusikutest esiisade mälestuseks. Giacomo isa, Lucca kiriku organist ja koorijuht ning kohaliku kooli õpetaja Michele Puccini suri, kui Giacomo oli 6-aastane. Enne Giacomot oli perekonnas viis tütart, pärast teda sündis vanematel veel kaks tütart. Giacomo noorem vend Michele sündis kolm kuud pärast isa surma. Vanima pojana pidi Giacomo pärima isa ametid, niipea kui on omandanud vajalikud oskused. Seniks määras linnavalitus teda asendama Giacomo ema venna, kellest ühtlasi sai poisi esimene muusikaõpetaja. Ema, 34-aastaselt lesestunud Albina püüdis anda kõigile lastele võimalikult hea hariduse. Kuigi Giacomost pidi saama muusik, soovis ema, et laps saaks esmalt korraliku alghariduse. Paraku oli poiss kooliõpetajate sõnul tähelepanematu ja käis koolis ilmaaegu püksitagumikku kulutamas, muusikaõpetaja aga pidas Giacomot laisaks, häbematuks ja andetuks. Õe Ramelde sõnul puudus Giacomol millegi õppimiseks igasugune huvi. Tänapäevast terminoloogiat kasutades oli tal tähelepanuhäire (ADD). Albina otsis poisile uue muusikaõpetaja. Selleks sai harmoonia- ja kompositsiooniõpetaja, helilooja ning kirglik jahimees Carlo Angeloni, kes sobis Giacomoga, oli äärmiselt kannatlik ning äratas poisis huvi nii muusika, Verdi ooperite kui ka jahipidamise vastu.
14-aastaselt mängis Puccini mitmetes linna kirikutes orelit, šokeerides kogudusi vahel sellega, et põimis oma improvisatsioonidesse rahvalaule ning populaarseid ooperimeloodiaid, näiteks Verdi "Rigolettost". Et teenida endale ja nooremale vennale Michelele tubaka ostmiseks lisaraha, kõrvaldas ta aeg-ajalt orelitest mõned viled ja müüs need maha. Varguse varjamiseks tuli tal siis mängida sellises helistikus, kus puuduvaid vilesid vaja polnud. Vahel sai ta klaverimängijana tööd trahterites, lähedastes kuurortides ja bordellides.
Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu ja tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikanumbreid, oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "Aida". Etendus toimus 1876. aasta 11. märtsil Pisas, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik tal paari kingi, kuid avas akna muusikamaailma ("l'aprirsi di una finestra sul mondo della musica") Pärast muusikaõpinguid Luccas õnnestus tal 1880. aastal tänu ema sugulaselt saadud laenule ja riiklikule abirahale minna kompositsiooni õppima Milano konservatooriumi.
Milano.
Puccini oli ka üliõpilasena võrdlemisi hooletu, elas koos vend Michelega tormilist tudengielu ja sai trahvi põhjuseta puudumiste eest, kuid kirjutas õpingute ajal palju muusikat. Tema instrumentaal- ja vaimulik muusika pärineb peamiselt õpinguperioodist Luccas ja Milanos. Neist teostest tuntuim on 1880. aastal Lucca õpingute lõpetamiseks ja Milano konservatooriumi astumiseks kirjutatud missa, mida tuntakse nime all "Messa di Gloria". Tema õpetajate hulgas oli itaalia ooperihelilooja Amilcare Ponchielli, kelle teostest on tuntuim "La Gioconda". Üks kaasõpilastest ja toakaaslastest oli sõber ja rivaal Pietro Mascagni, ooperi "Talupoja au" tulevane autor. Viimaseks koolitööks Milano konservatooriumis sai 1883. aastal komponeeritud "Sümfooniline "capriccio" ("Capriccio sinfonico"), millel oli suur edu.
1883. aasta viimaseks päevaks tuli Puccinil valmis saada oma esimene ooper, et võtta osa Milano muusikakirjastaja Sonzogno poolt korraldatud ühevaatuseliste ooperite konkursist. Tänu Ponchielli vahetalitusele oli libretist Ferdinando Fontana nõus tavalisest väiksema honorariga ning Puccini sai kodus Luccas komponeerima asuda. Pärast hoogsat algust jäi töö soiku ja Giacomot tabas ootamatult apaatia. Kui ta pärast pikka viivitamist ja kõhklemist suutis ooperi "Le Villi" ("Vilid") siiski lõpetada, sündis see suuresti tänu ema pidevale tähelepanule ja julgustusele. Puccini ei lootnudki võita, kuid masendavalt mõjus see, et "Le Villi" ("Vilid") jäi konkursil täiesti tähelepanuta. Žürii arvatavasti ei süvenenudki sellesse, sest Puccini esitas ööl enne tähtaega valminud teose viimasel hetkel, jõudmata käsikirja puhtalt ümber kirjutada, ja see oli peaaegu loetamatu.
Puccinil polnud raha uue libreto tellimiseks ega mingeid väljavaateid. Ema oli järjekindel nagu alati, utsitas poega igale uksele koputama ja kirjutas mitmetele mõjukatele isikutele, paludes neilt soovituskirju ja abi. Kuigi Puccini ise oli oma võimaluste suhtes pessimistlik, saabus esimene väike võit, kui Puccini endine õpetaja Ponchielli tutvustas ja soovitas teda Giulio Ricordile, Itaalia suurimale muusikakirjastajale, kirjastuse Casa Ricordi omanikule.
Puccini õnneks ei olnud ka ooperi libretist Fontana nõus alla andma. Fontanal oli sidemeid aristokraatidest muusikasõprade salongides ning ta oskas metseenidelt raha küsida. Tänu sellele õnnestuski "Le Villi" 1884. aasta 31. mail Milanos Dal Verme teatris lavale tuua. Emale, kelle tervis oli veebruaris ootamatult halvenenud, kirjutas Puccini headest uudistest alles 13. mail, kui oli esietenduse toimumises täiesti kindel.
Ooper võeti nii publiku kui kriitikute poolt vaimustusega vastu. Giulio Ricordi tellis Puccinilt "Le Villi" laiendatud versiooni ja uue ooperi "Edgar". Leping Ricordi kirjastusega andis 26-aastasele heliloojale väikese regulaarse sissetuleku. Puccini ise kibeles tagasi Luccasse ema haigevoodi äärde. Albina Puccini suri 1884. aasta 17. juulil 54-aastaselt maovähki. See tõukas Giacomo pikaks ajaks masendusse, tema kirjast õele Rameldele võib lugeda: "Ükskõik milliseid triumfe kunst mulle toob, ilma kalli emata ei tee see mind õnnelikuks"
Millalgi 1884. aasta hilissuvel või sügisel, kuid hiljemalt 1885.aastal Luccas viibides armus Puccini oma tulevasse abikaasasse Elvira Gemignanisse (neiupõlvenimega Bonturi). Elvira oli abielus Puccini kunagise koolikaaslase kaupmees Narciso Gemignaniga, kellega tal oli kaks last. 1886. aasta 22. detsembril sündis Elviral ühendusest Pucciniga poeg Antonio. Kui rasedus hakkas välja paistma, põgenes Elvira kodust Puccini juurde, võttes kaasa ka ühe oma lastest, tütar Fosca. Nende painajalik ja vahel koguni vägivaldne kooselu kestis Puccini surmani, kokku ligi 40 aastat.
1889. aastal tuli Milano La Scalas lavale Puccini teine ooper "Edgar", kuid see ei saavutanud loodetud menu. Ebakindel otsinguteperiood jätkus. Õnneks ei kaotanud kirjastaja Ricordi usku Puccini andesse ja jätkas tema toetamist.
Torre del Lago.
Torre del Lago (tänapäeval Torre del Lago Puccini) asub Massaciuccoli järve ääres ja sai oma nime seal paikneva keskaegse torni (torre del lago = järve torn) järgi. Massaciuccoli rannikujärv on Toskaana suurim järv. Selle ümber paikneb ulatuslik märgala, mida läbistavad Liguuria merre viivad kanalid.
Puccini avastas selle melanhoolse paiga enda jaoks ema surma järgsel perioodil. Ühelt poolt sobis sealne atmosfäär ta meeleoluga, teiselt poolt leidus seal küttimiseks rikkalikult veelinde. Otsides 1891. aastal paika, kus elu on odavam ning rahulikum kui Milanos, meenus talle uuesti Torre del Lago. Algselt kavatses ta seal omaette olla, et Manon Lescaut'd kirjutada, kuid tegelikult kolis Puccini sinna koos Elvira, poja Antonio ja võõrastütre Foscaga. Sel ajal koosnes küla mõnest tagasihoidlikust majakesest. Juba varem oli end paikkonda sisse seadnud Livornost pärit kunstnike kogukond. Peamise elanikkonna moodustasid järveäärsetes roohüttides elavad kalurid, paadimehed ja salakütid. Pärast kuulsuse ja rikkuse saavutamist ostis Puccini 1900. aastal Torre del Lagos maad ja lasi järve ääres asuva 14. sajandist pärit kaitsetorni villaks ümber ehitada. Puccini viibis tihti välismaal, samuti oli tal talvekorter Milanos, kuid Torre del Lago jäi paljudeks aastateks tema tõeliseks koduks. Puccini vältis rahvamasse, avaliku tähelepanu keskpunkti sattumine oli talle ebameeldiv või koguni hirmutav. Maailmalinnadest saadetud kirjades kurdab ta sageli, et oleks parema meelega Torre del Lagos, käiks jahil ja mängiks sõpradega kaarte. Vahel sattus ta vaimustusse mõnest eriti üksildasest ja raskesti ligipääsetavast paigast. Nõnda ostis ta villa Chiatris ja Abertones ning Torre della Tagliata Lõuna-Toskaana rannikul Orbetellos Ansedonias.Vaimustus lahtus siiski kiiresti, kui selgus, et seal polnud võimalik püsivalt elada praktilistel põhjustel, nagu postiühenduse aeglus, teede puudumine ja raskused toiduvarude täiendamisel.
Elvira tundis end Torre del Lagos pagendatuna, ta ei armastanud maaelu eraldatust ega Puccini suitsetavat ja kaarte mängivat sõpruskonda. Sama ebameeldiv oli ka sagedane üksiolek Puccini välisreiside ajal ning uute lavastuste ettevalmistusperioodidel. Külaelanikud võõristasid Elvirat algusest peale kui naist, kes oli oma mehe ja poja juurest lahkunud. Lisaks oli Elvira nõudlik ja kaldus süngusele. Külas levisid jutud, et tal on kuri silm. Kõige selle tõttu vajas Elvira oma sugulaste toetust ja mõni neist viibis alati Torre del Lagos, kuigi Puccinile Elvira sugulased ei meeldinud.
Läbimurre. Manon Lescaut.
Esimene Torre del Lagos kirjutatud ooper "Manon Lescaut" kujunes Puccini läbimurdeteoseks. Ooper esietendus 1. veebruaril 1893. aastal Torinos. Nii publik kui kriitikud olid üksmeelses vaimustuses. "Manon Lescaut" viis Puccini muusika kiiresti rahvusvahelistele ooperilavadele. Ühtlasi algas selle teosega Puccini pikaajaline koostöö libretistide Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga.
Boheem.
1896. aastal Torinos esietendunud "Boheemil" oli küll mõningane publikuedu, kuid kriitikud ei võtnud ooperit kuigi soosivalt vastu. Seda peeti ebateatraalseks ja unustusele määratud teoseks. Ajalugu näitas siiski, et just sellest ooperist sai üks Puccini enimmängitud teoseid.
Tosca.
1900. aastal tuli Roomas lavale "Tosca". Veristlikus "Toscas" tõi Puccini oma muusikasse palju uusi elemente, selle teine vaatus sisaldab ekspressionistlikke jooni. "Tosca" sai kriitikute poolt hävitava hinnangu, kuid publik võttis selle ülimalt hästi vastu. Kiiresti võeti ooper repertuaari terves Itaalias ja ka mujal Euroopas.
Madama Butterfly.
1904. aastal kirjutas Puccini Milano La Scala tellimusel jaapani-ainelise "Madama Butterfly", mis kukkus esietendusel läbi. Puccini tegi teose pisut ümber, see tuli uuesti lavale Brescia teatris ja võeti seekord menuga vastu. Teos levis kiiresti Prantsusmaa ja Inglismaa teatritesse.
Kriis. Tütarlaps kuldsest läänest.
Pärast "Madama Butterflyd" tuli uut ooperit kaua oodata. Suurt rolli mängisid selles nii 1903. aastal toimunud autoõnnetuse tagajärjed kui ka Puccinil samal aastal avastatud diabeet. Nendele põhjustele lisandus Puccini tööstiiliga harjunud libretistitandemi ühe liikme Giuseppe Giacosa surm 1906. aastal. Eelkõige juhtisid Puccini tähelepanu töölt kõrvale eraelu skandaalid.
1884. aastast peale oli Puccinil olnud suhe abielus naise Elvira Bonturi Gemignaniga. Neil oli ühine laps, keda oodates Elvira oma mehe juurest lahkus ning Puccini juurde elama kolis. Puccinil oli järgmise 18 aasta jooksul küll rohkesti armukesi, kuid suhe Elviraga ei katkenud. Kui Elvira abikaasa Narciso Gemignani 1803. aastal suri, nõustus autoõnnetusest toibuv Puccini oma 17-aastase poja emaga abielluma. Lisaks Elvirale soovisid sellist lahendust ka Puccini õed ning kirjastaja Ricordi. Puccini abiellus Elviraga 1904. aastal. Selleks ajaks oli ühelt poolt läbi Elvirale kui lesele kohustuslik 10-kuuline leinaaeg ning teiselt poolt oli õnnestunud maha rahustada Puccinit mahajätmise tõttu skandaaliga ähvardav armuke.
1909. aastal toimus Puccini lähikonnas ooperi mõõtu tragöödia. Pärast autoõnnetust oli majja võetud uus teenijatüdruk, Doria Manfredi, kelle ülesandeks oli Puccini eest hoolitseda. 1908. aasta lõpu poole hakkas Elvira neiut kahtlustama seksuaalsuhtes oma mehega. Elvira luuras Puccini järele ning väitis, et oli oma silmaga üht nende kokkusaamist näinud. Pärast tüli abikaasa Pucciniga lasi Elvira neiu lahti ning sõimas teda avalikult hooraks. Puccini ise põgenes Rooma ja püüdis olukorda leevendada kirjadega Doriale ja tema emale, kinnitades kirjades Doria emale, et nende vahel ei ole midagi keelatut juhtunud. Doria, kes ei suutnud Elvira rünnakuid, skandaali ja klatši enam taluda, mürgitas end 1909. aasta 23. jaanuaril ning suri pärast viis päeva kestnud agooniat. Alguses pidas külarahvas tema surma põhjuseks halvasti õnnestunud nurgatagust aborti, kui aga Manfredide perekonna soovil tehtud lahkamine näitas, et Doria oli surnud neitsina, pöördus avalikkus Elvira vastu. Manfredide perekond kaebas Elvira kohtusse. Elvira mõisteti laimus ja vaenamises süüdi ning viieks kuuks vangi. Puccinil soovitati abikaasast lahutada, sest skandaal jõudis rahvusvahelisse ajakirjandusse. Puccini palgatud advokaadil õnnestus Manfredide perekond suure kompensatsiooni abil siiski lepitada, nii et Elvira pääses vanglasse minekust. Üks võimalikke vastuseid tragöödia algpõhjuste kohta tuli ilmsiks alles mõni aasta tagasi. 2007. aastal välja ilmunud kirjade põhjal oli Puccinil tollal tõepoolest uus armastatu, kuid selleks oli Doria Manfredi nõbu Giulia.
1910. aastal tuli New Yorgis lavale "Tütarlaps kuldsest läänest". 1912 a. tabas Puccinit uus raske kaotus – suri tema kirjastaja ning kauane nõuandja Ricordi.
Pääsuke.
Seoses ooperi "Tütarlaps kuldsest läänest" Viini esietenduse ettevalmistusperioodiga viibis Puccini 1913. aastal Viinis. Talle tehti ettepanek kirjutada klassikaline Viini operett, milles muusikanumbrid vahelduksid kõnedialoogidega. Puccini ei hinnanud operetižanri eriti kõrgelt ning uus teos "Pääsuke" valmis lõpuks siiski retsitatiivide mitte kõnedialoogidega. Esietendus pidi toimuma Viinis, kuid I maailmasõja sündmuste tõttu jõudis "Pääsuke" lavale hoopis Monte Carlos. Ooper sai esietendusel 1917. aastal suure menu osaliseks, kuid järgmistel aastakümnetel esitati seda võrdlemisi harva.
Triptühhon.
1918. aastal leidis Puccini pärast pikki aastaid otsinguid uue loomejõu ja kirjutas "Triptühhoni", kolmest ühevaatuselisest ooperist (traagiline "Mantel", melanhoolne "Õde Angelica" ja koomiline "Gianni Schicchi") koosneva teose. "Triptühhon" tuli lavale New Yorgis ja sai publiku suurepärase vastuvõtu osaliseks. Kolmest ooperist on populaarseim koomiline "Gianni Schicchi", eelkõige selles leiduva aaria "O mio babbino caro" tõttu. Puccini ise pidas kõige õnnestunumaks "Őde Angelicat".
Viareggio.
1920. aastal avati Puccini villa lähedal turbavabrik. Turbatootmisega kaasnev lõhn ning vabrikumüra sundisid Puccinide perekonna Torre del Lagost lahkuma. Nende uueks elupaigaks sai mõned kilomeetrid eemal mere ääres asuv Viareggio, mis oli tol ajal juba üsna tuntud kuurortlinn. Puccini oli seal varem palju kordi villat üürinud, kuid nüüd lasi ta Viareggiosse maja ehitada. Viareggios on loodud suurem osa ooperist "Turandot" ning sealt alustas Puccini ka oma viimast reisi Brüsselisse operatsioonile.
Viimased eluaastad ja surm. Turandot.
Uue ooperi ainese otsingul langes valik Carlo Gozzi muinasjutule "Turandot". Töö ooperiga algas 1920. aastal ning esietendus oli planeeritud 1925. aastaks. Puccini töötas pikkamisi, teda ei rahuldanud ooperi libreto ning sobiva lahenduse leidmine võttis aega. Lisaks hakkas ta tervis halvenema. Palju aastaid kestnud diabeet oli organismi kurnanud. Nägemine nõrgenes, nii et jahil käies ei saanud Puccini enam korralikult sihtida. Et ta võiks endiselt oma saagi üle uhke olla, laskis keegi teine temaga samal hetkel.
Juba 1923. aasta lõpus hakkas Puccini kurtma valu sügaval kurgus ja köha. Seni polnud ahelsuitsetajast Puccini ebamugavustundele kõris ja sagedastele kurguhaigustele erilist tähelepanu pööranud. Esialgu seletati valusid sellega, et ühel õhtusöögil oli Puccinil pardiluu kurku kinni jäänud. Ei Puccini enda arst ega hiljem külastatud Firenze spetsialist märganud midagi murettekitavat. 1924. aasta sügisel oli Puccini juba väga ärevil. Ta läks teise Firenze professori juurde konsultatsioonile. Pärast läbivaatust ei selgitatud talle tema olukorda eriti täpselt, küll aga konstateeris professor ebaharilikku turset epiglottise ehk kõripealise all. Muretsev poeg Antonio kiirustas seejärel ise Firenzesse ja kuulis arstilt, et tegemist on vähiga, mida ei ole võimalik eemaldada. Puccinile endale ja Elvirale tegelikku olukorda ei avaldatud, kuid Puccini enesetunne oli nii halb, et ta uuris kõiki võimalusi, kuidas oma seisundit parandada. Itaalia arstide soovitusel otsustas ta sõita Brüsselisse doktor Ledoux kliinikusse, ühte vähestest kohtadest, kus tegeleti uudse ja eksperimentaalse ravimeetodi, kiiritusraviga. Puccini võttis pooliku partituuri kaasa ning alustas 4. novembril reisi. Esmalt sõideti autoga Pisasse raudteejaama, sealt edasi rongiga Milanosse ja Brüsselisse. Pucciniga koos reisisid Brüsselisse Antonio ja Casa Ricordi esindaja Clausetti, haigestunud Elvira jäi Milanosse. Reisil oli Puccinil mitu verejooksu, ta sülitas verd ning püüdis seda varjata, visates veriseid taskurätte rongiaknast välja. Kahest järgust koosnev teraapia algas 7. novembril ning selle esimene etapp oli võrdlemisi kergelt talutav. Puccini pidi iga päev teatud aja kandma raadiumi sisaldavat kaelust. Pärast protseduuri võis ta kliinikust lahkuda, käia einestamas, sõpradega kinos ja ooperis. Tema enesetunne paranes ja vereköhimine lakkas. Operatsioon määrati 24. novembriks. Puccini oli selle tulemuste suhtes skeptiline, kuid lootis siiski paranemist. Operatsiooni käik oli järgmine. Puccinile manustati esmalt morfiini, sest tema halva üldseisundi tõttu oli protseduuri vältel võimalik kasutada ainult kohalikku tuimestust novokaiiniga. Hingamise võimaldamiseks teostati trahheostoomia ja sisestati tehtud avausse kummitoru. Seejärel kasvaja isoleeriti ning sellesse torgati 7 radioaktiivset nõela, mis pidid kõrri jääma 7 päevaks. Operatsioon kestis 3 tundi ja 40 minutit.Puccini suutis kanderaamilt ilma abita tõusta ja voodisse heita ning kolme päeva pärast paranes tema seisund märgatavalt. Ime näis olevat sündinud ja ka doktor Ledoux oli kindel, et tema kuulus patsient on päästetud. Äkiline pööre halvemuse poole toimus 28. novembri õhtul. Kell 18.00 tabas tugitoolis istuvat Puccinit infarkt ja ta kaotas teadvuse. Lisaks algas verejooks. Doktor Ledoux eemaldas otsekohe kõrist nõelad. Ta süstis patsiendile morfiumi ja lahkus kliinikust nii vapustatult, et sõitis koduteel autoga ühe jalakäija surnuks. Öösel Puccini seisund halvenes ja hommikul kutsuti kliinikusse apostellik nuntsius Belgias, "monsignore" Micara, kes toimetas sakramendid. Puccini suri 29. novembril kell 11.30.
Helilooja maeti Milanosse dirigent Arturo Toscanini suguvõsa matusepaika, kuid see oli algusest peale mõeldud ajutise lahendusena. 1925. aastal korraldas poeg Antonio isa säilmete ümberviimise Torre del Lago villasse ehitatud kabelisse.
"Turandoti" viimased kaks stseeni kirjutas helilooja eskiiside järgi Franco Alfano. Turandoti esietendusel La Scalas, 25. aprillil 1926. aastal, katkestas dirigent Arturo Toscanini etenduse täpselt selle taktiga, kus Puccini töö oli pooleli jäänud. Alates teisest etendusest kuni tänapäevani esitatakse ooperit Alfano kirjutatud lõpuga.
Stiilist.
Alates "Manon Lescaut'st" lõi Puccini omamoodi sünteesi Verdi ja Wagneri stiilidest. See väljendub mitmel moel. Ka Puccini ooperid on läbikomponeeritud tervikud mitte eraldi soolonumbrite ja ansamblite järgnevused. Samuti kasutas Puccini teose struktureerimisel Wagneri ooperistiili meenutavaid juhtmotiive. Verdilt võttis Puccini üle häälekäsitluse ja meloodia lihtsuse. "Boheemist" alates ei kartnud Puccini enam lavale tuua tavaliste inimeste lihtsaid probleeme, mis teda enim inspireerisid.
Puccini ja autod.
Vähesed teavad, et tänu Puccinile ehitati Itaalias esimene maastikuauto. Maestro oli parandamatu autode armastaja, 1901 aastal ostis ta oma esimese auto Milano maailmanäitusel nähtud De Dion-Bouton'i, et see juba 1903 välja vahetada Clement Bayardi vastu. Selle autoga sõitis Puccini Torre del Lago ja Viareggio vahet. Tõenäoliselt liiga suure kiiruse tõttu sõitis Puccini 1903 aastal koos oma perega teelt välja, õnneks jäid teised terveks, kuid Puccini sai raskelt viga. Sellest seigast hoolimata jätkas helilooja autode kollektsioneerimist ning vahetas neid väga tihti. Kõik need autod olid linnas ja maanteel sõitmiseks sobivad, kuid ei kõlvanud jahi pidamiseks. Selle tõttu pöördus Puccini 1919 aastal itaalia autotootja Vincenzo Lancia poole, et see talle rasketes maastikutingimustes sõitmiseks ühe auto ehitaks. Paari kuu möödudes saigi uus "maastikuauto" peadpööritava hinna eest (35000 liiri) valmis, maestro oli sellest nii vaimustatud et ostis neid veel kaks. Selle autoga organiseeris Puccini 1922 aastal sõpradega suure Euroopa reisi, mille marsruut oli järgmine: Cutigliano, Verona, Trento, Bolzano, Innsbruck, München, Ingolstadt, Nürnberg, Frankfurt, Bonn, Köln, Amsterdam, Haag ja siis tagasi Itaaliasse.
1922 aastal ostetud Lambda oli viimane Puccini auto, sellega sõitis ta 1924 aastal Pisa rongijaama, et sealt rongiga Brüsselisse saatuslikule operatsioonile sõita.
Viited.
Puccini, Giacomo
Puccini, Giacomo
Puccini, Giacomo


Air Wales.
Air Wales (kõmri keeles "Awyr Cymru") oli Walesi lennuettevõte peakorteriga Cardiffis.
Air Walesi asutas 1997. aasta alguses kinnisvaraettevõtja Roy Thomas. Ta valis sellele nime, mida oli juba varem kasutatud, kuni selle nime eelmine kandja 1979. aasta juunis Air Angliaga ühines.
Ettevõte alustas lende 2000. aasta jaanuaris, esialgu Lääne-Walesis Pembrey lennujaamas. 2001. aasta oktoobris kolis ta Swansea lennujaama. Kolme aasta jooksul ei saavutanud reisijate arv ettevõttes taset, mis võimaldanuks end ära elatada, ja ettevõte kolis 2004. aasta oktoobris Cardiffi lennujaama. Ettevõte laienes järjest, kuni tema palgal oli 2005. aasta seisuga 120 inimest, neist 20 pilooti ja 20 tehnikut. Ettevõte pakkus lende Walesist mujale Suurbritanniasse, Iirimaale, Belgiasse ja Prantsusmaale.
Ettevõte lõpetas tegevuse 23. aprillil 2006, nimetades põhjusena kasvavaid kulusid ja suuremate odavlennuettevõtete agressiivset konkurentsi.
Lennukipark.
Algselt kuulus firmale kaks Dornier Do 228 lennuk, mille asemele osteti hiljem ATR42-300 lennukid. Tegevuse lõpetamise hetkeks oli ettevõttel neid 5. 2006. aasta märtsis oli Air Walesi lennukipargi keskmine vanus 13,4 aastat.


Õlu.
Õlu on kääritamise teel teraviljast või muust tärkliserikkast toorainest valmistatud alkohoolne jook, milles on 1–7 massiprotsenti (harva rohkem) alkoholi.
Õlu on maailma kõige populaarsem ja tõenäoliselt kõige vanem alkohoolne jook. Ta on vee ja tee järel kõige levinum jook üldse.
Õlle tooraine.
Eestlased valmistavad õlut põhiliselt odrast, kuid eri rahvastel on erinevad õlletoorained: Aafrikas valmistatakse hirsiõlut, Saksamaal nisuõlut, Ida-Aasias riisiõlut, Mehhikos ja Lõuna-Ameerikas maisiõlut. Saksamaal on välja töötatud ka õlle valmistamine kanepist.
Valmistamine.
Õlle valmistamiseks kasvatatakse viljast linnased, millest valmistatakse meski, mis segatakse veega ja filtreeritakse ning saadakse virre ja jääkprodukt õlleraba, millest saab loomasööta. Virret keedetakse tavaliselt koos humalatega, mis toimivad konservandina ning annavad õllele iseloomuliku mõrkja maitse. Seejärel virre jahutatakse ja setitatakse ning sellele lisatakse kääritamiseks pärm.
Pärast õllepruulimist villitakse valmis õlu pudelitesse, vaatidesse või muudesse anumatesse ja tarvitatakse jahutatult.
Ajalugu.
Õlut valmistati juba Mesopotaamias ja Egiptuses umbes 6000 aastat tagasi. Õlut on mainitud juba muistsetes tekstides, näiteks Hammurapi seadustes ja palvelaulus Mesopotaamia õllejumalannale Ninkasile, mille järgi õllevalmistamise retsepti meeles peeti.
Arheoloogid oletavad, et õllel oli oluline roll tsivilisatsioonide kujunemises.
Varaseimad märgid õlle keemilise koostise kohta pärinevad ajavahemikust 3500–3100 eKr Godin Tepe asulakohast Z̄āgrose mäestikus Lääne-Iraanis.
1516. aastal kehtestati Saksamaal Baieris õlle puhtuse seadus ("Reinheitsgebot").
Õlle kahjulikud ja kasulikud toimed.
Õlu on küllalt suure energeetilise väärtusega ja võib rohkel tarvitamisel põhjustada ülekaalulisust.
Õlles sisalduv alkohol tekitab alkohoolset joovet ja võib pikaajalisel tarvitamisel põhjustada alkoholismi.
Kuigi õlles on B-rühma vitamiine, mis on kasulikud nahale ja närvisüsteemile ning aitavad vältida akne teket, ei pruugi filtreeritud õlles B-rühma vitamiinide sisaldus olla kuigi suur, sest vitamiinide allikas on õllepärm. Lisaks pärsib alkohol organismi võimet vitamiine aktiveerida, mistõttu õllest saadavate vitamiinide kasulikkus on kaheldav.


Panama kanal.
Panama kanal on kanal Kesk-Ameerikas, mis läbib Panama maakitsuse ühendades Vaikset ja Atlandi ookeani. Kanali pikkus on erinevatel andmetel 71 kuni 82 km. Kuigi Atlandi ookean on ida pool Vaikset ookeani, on kanali suund Vaiksest ookeanist Atlandisse Panama maakitsuse kujust tingitult kagust loodesse.
Panama kanal koosneb lüüside ja tehisjärvede süsteemist. Kanal on merepinnast kõrgemal. Kanali mõlemas otsas on lüüsid ning laevatee kulgeb üle Gatuni paisjärve. Gatuni järve pind on merepinnast 26 m kõrgemal. Kanali Atlandipoolses otsas on Christóbali sadam ja Colóni vabamajandustsoon. Atlandilt Vaiksesse ookeani minnes tuleb läbida merepinna tasemel kanal lüüsideni, tõusta kolme lüüsiga Gatuni järve, ületada umbes 25-kilomeetrine Gatuni järv, läbida läbi mäeaheliku kaevatud Gaillardi kanal, läbida Pedro Migueli lüüs, ületada 16.5 m merepinnast kõrgem Mirafloresi paisjärv, läbida kaks Mirafloresi lüüsi, mis asuvad Panama City lähedal Balboa sadama juures. Kanalit Mirafloresi lüüsidest Vaikse ookeanini ületab Põhja- ja Lõuna-Ameerikat ühendav Pan-Ameerika kiirtee sild.
Kanalit hakkasid rajama 1881. aastal prantslased Suessi kanali ehitaja Ferdinand de Lessepsi juhtimisel. Esialgne plaan oli rajada kanal merepinna tasemel. Raske reljeefiga maastikul vihmaderohkes troopikas osutus töö plaanitust raskemaks. Õnnetustes ja haiguste tõttu kaotas elu 22 000 töölist. Ettevõtmine pankrotistus ja töö katkestati 1893. aastal.
Samal ajal pakuti Ameerika Ühendriikides välja plaan rajada 35 meetri kõrgune Gatuni tamm, millega tekitatakse 26 m merepinnast kõrgem vee reservuaar – Gatuni paisjärv. Lüüsidega tõstetakse laevad paisjärve tasemele ning teise ookeani kaldal viiakse tagasi merepinnale. Lüüside täitmiseks võetakse vesi Gatuni järvest. Lüüsid tühjendatakse ookeani. Nii ei ole vaja vett pumbata. Niisugune kava oli oluliselt väiksema töömahuga ja kiiremini teostatav. Merepinna tasemel kanaliga võrreldes oli mullatööde maht poole väiksem.
Ehitatava kanali maa-ala kuulus Kolumbiale. Ameerika Ühendriigid toetasid Panama eraldumist Kolumbiast, mis sai teoks 1903. aasta 3. novembril. Panama andis kanali tsooni kasutamiseks USA-le. 1904. aastal ostsid Ameerika Ühendriigid prantslaste rajatised ja varustuse ning jätkasid ehitust. Kanal valmis 1914. aastal ning avati laevaliiklusele 15. augustil 1914. Suurem tähelepanu sanitaartingimustele vähendas sellel ehitusperioodil suremust malaariasse ja kollapalavikku, üheteist aastaga kaotas elu umbes 5 600 töötajat, mis kasvatas kogu kanali rajamisel hukkunute arvu 27 500-ni. Panama kanal oli valmides oma aja suurim insenerirajatis. Kanal kuulus koos seda ümbritseva Panama kanali tsooniga Ameerika Ühendriikidele.
1930-dail ilmnesid probleemid kanali veevarustuses. Siis rajati veel üks tamm Chagresi jõele, mis aitas koguda veevarusid. 1939. aastal hakati rajama uusi suuremaid lüüse, mis suudaksid läbi lasta tollal ehitamisel olnud USA sõjalaevu, aga töö peatati pärast Teist maailmasõda. 31. detsembril 1999 anti Panama kanali haldamine üle Panamale.
Piirangud laevade suurusele seavad lüüside mõõtmed. Kõik lüüsid on 320 m pikad, 33,53 m laiad, laevade lubatud süvis on 12,6 m. Tänu kanalile väldivad laevad, mis mahuvad läbi kanali lüüside, 13 000-kilomeetrist ringi läbi Magalhãesi väina ümber Lõuna-Ameerika lõunatipu. Tänu paarislüüsidele kulgeb laevaliiklus mõlemas suunas samaaegselt. Igal aastal läbib kanali umbes 14 000 laeva.
Piirangud.
Panama kanali tsoonis ei tohi laevadel suitsetada.
Suurim aluse üldpikkus 965 jalga (294,13 m).
Suurim aluse laius 106 jalga (32,31 m).
Suurim aluse kõrgus 190 jalga (57,91 m).
Mõõtmisel arvestatakse troopiliseks mageveeks Gatuni järve vee tihedust
0,9954 g/cm3 vee temperatuuril 29,4°C (85°F).
Arendus.
Arenduskavas 2005 – 2025 (inglise k. "The Panama Canal Master Plan 2005–2025") kaalutakse kanali läbilaskevõime suurendamist ja mageda vee kao vähendamist.


Honoré Gabriel Victor Riquetti de Mirabeau.
Honoré Gabriel Victor Riquetti de Mirabeau (tuntud ka kui krahv de Mirabeau ("comte de Mirabeau"); 9. märts 1749 – 2. aprill 1791) oli Prantsuse revolutsiooni algusaja juhte.
Honoré de Mirabeau pärines jõukast aadliperekonnast. Tema isa Victor Riquetti de Mirabeau oli tunnustatud majandusteadlane (füsiokraat). Honoré oli peres vanim poeg, kuid ei isa ega ema armastanud teda kuigivõrd. Nooruses tutvus ta isa põhjaliku ja mitmekülgse raamatukoguga, mistõttu tast hiljem sai haritlane. Kuid muretu noorpõlve pidamise asemel saadeti ta 1767. aastal kõigest 18-aastasena teenima ühte Prantsusmaa kõige karmima korraga sõjaväerügementi. Peagi algasid tal seal pahandused seoses naiste, kaardimängu ja teiste kiusatustega. Honoré istus mitu korda vangis ka pärast väeteenistusest lahkumist ja abiellumist ning pidi kord abielurikkumise pärast koguni hukatama, kuid isa, kellel oli Prantsuse kuningriigis palju mõjuvõimu, päästis ta.
Honorést kujunes absolutismi veendunud vastane. Mitu korda maailmast äralõigatuna erinevates türmides istudes kirjutas ta despotismivastaseid teoseid ning vabaduses viibides vaimustus ta valgustusideedest. Siiski ei kujunenud temast vabariiklast, vaid Suurbritannia sarnase konstitutsioonilise monarhia pooldaja, kus kuningale pidi jääma märkimisväärne võim. Ta esines vabadust ülistavate loosungitega, ent ei täpsustanud kuigivõrd, mida ta selle all mõtleb.
1788, kui toimusid Generaalstaatide valimised, seadis Mirabeau end üles kolmanda seisuse kandidaadina ning sai lihtrahva seas äärmiselt populaarseks (samas valiti tema konservatiivsete vaadetega noorem vend André Boniface Louis Riquetti de Mirabeau ehk "Vaadi-Mirabeau" Generaalstaatidesse Provence'i aadlike poolt). Peagi hakati teda kutsuma isamaa isaks. Mirabeau pooldas algusest peale julgeid reforme riigkorralduses. Hiilgava kõnemehena saavutas ta Rahvuskogus ja Asutavas Kogus suure poolehoiu ning tema büstid ilmusid kõikjale üle Prantsusmaa.
Aja jooksul hakkas Mirabeau aga alalhoidlikumaks muutuma, kuna tema arvates oli revolutsioon oma eesmärgi juba saavutanud. Samas pooldas üha suurem osa Asutava Kogu liikmetest radikaalseid reforme, mis tipnenuks kuningalt igasuguse võimu äravõtmisega. Mirabeau oli sellele kategooriliselt vastu, kartes, et kuningavõimu kadumise järel võivad pead tõsta nii aadlikud, kes tahavad taastada feodalismi, kui ka ekstremistlikud revolutsionäärid, kes kehtestavad terrorivõimu. 1790. aastal otsustas Mirabeau revolutsioonile pidurid peale tõmmata ning astus salajasse kontakti kuningakojaga. Ehkki nood suhtusid temasse algselt põlastusega, hakkasid nad tema nõuandeid peagi kuulda võtma. Nii muutus Mirabeau enamiku revolutsionääride jaoks reeturiks, ehkki tol hetkel nad mehe sellelaadsest tegevusest veel ei teadnud. Tema vaateid jagas aga näiteks populaarne prantsuse väejuht Marie Joseph de La Fayette.
Kuid Mirabeau katsed kehtestada tugev konstitutsiooniline kuningavõim ei õnnestunud, sest 1790. aasta lõpus tabas teda raske haigus, mis oli ilmselt tingitud tema meeletust elutempost (pidevad pidutsemised ja sellele järgnenud veelgi intensiivsem töötamine). 1791. aasta aprillis suri ta vaid 42-aastasena ning oli leinatud kogu rahva poolt. Ta maeti esimesena Pariisi Panthéoni, kus järgnevalt leidsid viimse puhkepaiga kõik prantsuse suurmehed. Kuid Mirabeau salakontaktid kuningakojaga said varsti teatavaks ning jakobiinide diktatuuri ajal visati tema säilmed 1794. aastal Panthéonist välja.
Kirjandus.
Mirabeau, Honoré Gabriel Victor Riquetti de
Mirabeau, Honoré Gabriel Victor Riquetti de
Mirabeau, Honoré Gabriel Victor Riquetti de


Tiin.
Tiin ehk tessatin ehk dessatiin on vana pindalaühik. 1 tiin on 2400 ruutsülda või 6 tallinna vakamaad (1,0925 hektarit).


Glasgow.
Glasgow on Suurbritannias asuva Šotimaa suurim linn.
Ta asub Lääne-Šotimaal Clyde'i jõe kaldal. See suubub Firth of Clyde'i nimelisse lahte, kust saab sõita Põhjaväina kaudu Iiri merre. Suuruselt teine jõgi Glasgow's on Kelvini jõgi, mis on andnud nime Kelvini parunitele ja sealtkaudu on nime saanud ka temperatuuri mõõtühik kelvin.
Glasgow on olnud asustatud juba sajandeid, sest koht Clyde'i jõe kaldal sobis kalurite peatuspaigaks. Antoninus Piusi rajatud Antoninuse vall läbib tänapäeva Glasgow kesklinna.
Ajalugu.
Pidev asustus on Glasgow's alates 6. sajandist. 12. sajandil kirjutas piiskop Jocelyn, et 7. sajandil tegutsenud Püha Kentigern ehk Püha Mungo olevat rajanud Glasgow'sse kloostri, mille ümber olevat kerkinud küla. Kentigern ehk Mungo ise olevat saanud piirkonna esimeseks piiskopiks. Tema mälestuseks on Glasgow' vapil kujutatud lind, puu, sõrmust suus hoidev kala ja kell, mis on Kentigerni nelja imeteo sümbolid.
Piiskopi asupaigana oli Glasgow ümbruskonna usuelu keskus. 1150. aasta paiku peeti Glasgows ka iga-aastast 8 päeva kestvat laata.
1123 alustati Kentigern-Mungo väidetava haua ümber katedraali rajamist. Katedraal õnnistati sisse 1136. Edaspidi asendati see suuremaga ja tehti juurdeehitusi, näiteks 1233 nimetatakse katedraali ikka alles ehitusjärgus olevana. Katedraali ehitamise ajal hakkas Glasgow linnaks kujunema ja linnaõigused sai ta 1178. aastal.
1285 ehitati üle Clyde'i jõe Glasgow sild.
Glasgow ülikool asutati 1451. aastal.
1478. aastal hakati linna ehitama ka ilmalikke kivihooneid.
Keskajal tabas linna mitu katkuepideemiat: 1350, 1504, 1574 ja 1584.
Alates 1707 kuulub Glasgow Suurbritanniasse. See andis Glasgow'le nagu kogu Šotimaale juurdepääsu Briti impeeriumi tohutule turule, sealhulgas Põhja-Ameerikale.
Clyde'i jõgi oli madal ega võimaldanud suurtel laevadel sadamasse sõita. Sellepärast rajati Firth of Clyde'i kaldale eeslinn Port Glasgow, kuhu laevad sõita said, sest Firth of Clyde on sügav. Glasgow sai kiiresti tubaka, suhkru ja puuvillaga kauplemise keskuseks. Sajandi lõpul käis üle poole Briti tubakakaubandusest Glasgow' kaudu. 1821 möödus Glasgow rahvaarvu poolest Šotimaa pealinnast Edinburghist. 19. sajandi lõpul oli ta Londoni järel Suurbritannia suuruselt teine linn.
Glasgow'sse hakkas kolima suurel hulgal katoliiklikke iirlasi, eriti Ulsterist. Iirlaste sisseränne oli Glasgow's märkimisväärne kogu 20. sajandi jooksul.
Kliima.
Glasgow's sajab aastas keskmiselt 1205 mm. Kõige sademeterohkemad kuud on jaanuar (142 mm) ja detsembris (138 mm). Kõige vähem, 60 mm sajab aprillis. Aastas sajab vihma keskmiselt 165 päeval. Kõige rohkem, 17 sajupäeva on jaanuaris ja detsembris, aprillist kuni juulini on 11 sajupäeva kuus. Päikest paistab aastas keskmiselt 1240 tundi, neist kõige rohkem mais (179 tundi) ja juunis (168 tundi), kõige vähem detsembris (30 tundi) ja jaanuaris (34 tundi).
Elanike arv.
12. sajandini oli Glasgow harilik küla. Seoses katedraali rajamisega muutus ta 12. sajandil linnaliseks asulaks.
2001. aastal elas linnas 1 749 200 elanikku. Linna elanikkond kasvas 1920-ndatel üle miljoni, kuid on seejärel vähenenud naaberlinnadesse väljarände ja linna halduspiiride muutmise tõttu.
Tänapäeval elab Glasgow linnastus üle 2,1 miljoni inimese.
Majandus.
Linnas on suured metallurgia- ja laevaehitusettevõtted.
Transport.
Linnas on Glasgow' metroo ja linna lähedal kaks rahvusvahelist lennujaama: Glasgow ja Glasgow Prestwick.
Üle Clyde'i jõe on ehitatud palju sildu ja jõe alt läheb läbi 1957. aastal valminud tunnel.
Sport.
Linnas peeti 1872 esimene rahvusvaheline jalgpallimäng Inglismaa ja Šotimaa jalgpallikoondise vahel. See lõppes väravateta viigiga.
Glasgow' kuulsaimad jalgpalliklubid on Rangers FC ja Celtic FC, mis mängivad Scottish Premier League'is.
Glasgows on professionaalne korvpalliklubi Glasgow' Rocks.
9. novembril 2007 valiti Glasgow 2014. aasta Rahvaste Ühenduse mängude toimumiskohaks. Glasgow esitas kandidatuuri 2018. aasta noorte olümpiamängude korraldamiseks.


Tony Blair.
thumb
Anthony Charles Lynton Blair (sündinud 6. mail 1953 Edinburghis) on Suurbritannia poliitik.
Tony Blair oli Suurbritannia peaminister 2. maist 1997 kuni 27. juunini 2007. Ta oli Leiboristliku partei esimees aastatel 1994–2007. Tema järeltulija mõlemal kohal on Gordon Brown. Tony Blairi juhtimisel võitsid leiboristid järjest kolmed parlamendivalimised.
Pärast peaministriametist lahkumist nimetasid Euroopa Liit, ÜRO, USA ja Venemaa ühiselt Tony Blairi erivolitustega saadikuks Lähis-Idas.
Poliitika.
Tony Blair pani oma ametiajal rõhku hariduse ja tervishoiu arendamisele. Välispoliitikas oli ta George W. Bushi liitlane terrorismivastases sõjas ja Iraagi sõjas.
Isiklikku.
Tony Blairil on abikaasa Cheriega kolm poega Euan, Nicky ja Leo ning tütar Kathryn.
Hüüdnimed.
Kriitikud on teda kutsunud George W. Bushi välispoliitika toetamise tõttu Bushi puudliks, 51. osariigi kuberneriks, USA välisministriks ja Tony Bliariks ("liar" - 'valetaja').
Välislingid.
Blair, Tony
Blair, Tony


Nicolaus Steno.
Nicolaus Steno (taani Niels Steensen või Niels Stensen) (10. jaanuar 1638 Kopenhaagen – 26. november 1686 Schwerin) oli Taani päritolu geoloog ja anatoom.
1660. aastal läks Steno Amsterdami, et õppida inimese anatoomiat. 1665. aastast Itaalias Firenzes suurvürst Ferdinando II ihuarst. Steno reisis Itaalias palju ning tegi mitmeid tähelepanekuid, millega pani aluse geoloogiale.
1669. aastal avaldas ta oma geoloogilised tähelepanekud pealkirja "De solido intra solidum naturaliter contento dissertationis prodromus" all. Steno väitis, et kvartsi kristallid võivad küll olla väga mitmesuguse kujuga, kuid samade tahkude vaheline nurk on neil alati sama suur. Tänapäeval tuntakse seda seadust kristallograafia esimese seadusena. Samuti arvas Steno, et fossiilid on kunagi elanud organismide kivistunud jäänused. Sarnaseid mõtteid oli küll avaldatud varemgi, mistõttu ei saa seda avastust täielikult Steno nimele kirjutada. Steno oli ka esimene, kes taipas, et maakoor on "ajalooraamat", kuhu on salvestatud geoloogilises ajas toimunud sündmused. Steno sõnastas superpositsiooniprintsiibi, kihtide algse horisontaalsuse printsiibi ning kihtide algse pidevuse printsiibi pannes sellega aluse stratigraafiale. Et olla kooskõlas piibliga, pidi Steno Maa ajaloo siiski 6000 aasta sisse ära mahutama.
Teadusega tegi Steno lõpparve väga noore mehena. Võimalik, et Steno andeka teadlasena mõistis, et geoloogilised tähelepanekud ei lähe kuidagi kokku piibli versiooniga maailma loomisest ning otsustas seetõttu teadusest loobuda. Aastal 1667 hakkas ta katoliiklaseks (oli varem luterlane) ning veetis ülejäänud osa elust misjonitööl luterlikul Põhja-Saksamaal. 1677. aastal sai ta piiskopiks.


Tassejeva.
Tassejeva (vene "Тасеева") on jõgi Aasias Kesk-Siberi kiltmaal (Krasnojarski krais).
Algab Birjussa ja Tšuna ühinedes, voolab valdavalt loodesse. Suubub vasakult Angarasse.
Pikkus 116 km, valgla 128 000 km². Toitub valdavalt sademetest. Kõrgvesi maist septembrini (maksimumiga mais). Jääkate oktoobrist–novembrist aprilli–mai esimese pooleni. Tassejeva on laevatatav.


Hispaania islamiriikide riigipeade loend.
Hispaania islamiriikide riigipeade loend loetleb Hispaanias asunud islamiriigikeste (emiraatide, kalifaatide ja taifade) riigipead. Periodiseering saab alguse araablaste sissetungiga Pürenee poolsaarele 711. aastal.


Sadam.
Sadam on rajatis, mis on ehitatud veekogu serva, et teenindada sildunud laevu.
Tavaliselt on sadamakohaks valitud looduslikult sobivad, muutuvate ilmaolude eest kaitstud kohad (laht, fjord, jõe suue). Vajadusel ehitatakse kaitseehitised (muulid, lainemurdjad). Sadamarajatiste hulka kuuluvad kaid, kraanad, slipid, reisi- ja kaubaterminalid. Eristatakse reisi-, kauba-, kala- ja väikesadamaid. Eesti oludes on tähtis ka sadama jäävaba olek talvel. Eestis on toimival sadamal sadamapass.
Läänemere äärsete sadamate omanikud ja kasutajad on kohustatud järgima HELCOM-i ja MARPOL-i kokkuleppeid ja nõudeid merereostuse vältimiseks.


Suessi kanal.
Suessi kanal (araabia قناة السويس (Qanāt as-Suways)) on kanal Egiptuses Suessi maakitsusel, mis ühendab Vahemerd Punase merega. Kanali pikkus on 163 km. Kanali Vahemere-poolses otsas asub Port Saidi linn ja teises otsas Suessi linn.
Suessi kanali projekteeris prantslane Ferdinand de Lesseps. Kanalit ehitati aastatel 1859–1869 prantslaste juhtimisel. Kanali ehitusel töötas umbes 1,5 miljonit inimest, kellest üle 100 000 suri (peamiselt malaariasse).
Esimene laev läbis kanali 1867. aastal. Pidulik avamine toimus 17. novembril 1869. Giuseppe Verdi kirjutas selle puhul ooperi "Aida".
1956. aastal Egiptus riigistas kanali. See põhjustas Suessi kriisi, mille tõttu kanal oli mitu kuud suletud.
Pärast Kuuepäevast sõda oli kanal suletud 1967–1975.
Suessi kanali läbimine võtab aega 11 kuni 16 tundi.
Suessi kanali keskjoont loetakse piiriks Aasia ja Aafrika vahel.


Siinai poolsaar.
Siinai poolsaar (araabia سيناء (Sīnā’), heebrea סיני (Sinay)) on kolmnurgakujuline poolsaar Vahemere ja Punase mere vahel. Kuulub Egiptusele, asub Aasias.
Läänes piirneb Suessi maakitsuse ja Suessi lahega, idas loetakse piiriks Egiptuse ja Iisraeli piiri (on nähtav ka kosmosest) ja Al-‘Aqabah' lahte.
Suurema osa poolsaarest moodustab kõrb. Siinai poolsaarel asub Siinai mägi.
1967. aastal vallutas Iisrael Kuuepäevase sõja käigus Siinai poolsaare, kuid tõmbus järk-järgult tagasi 1973–1981.


Al-‘Aqabah' laht.
thumb
Al-‘Aqabah' laht (araabia خليج العقبة (Khalīj al-‘Aqabah); Iisraelis Elati laht) on laht Punase mere põhjosas, mis eraldab Siinai poolsaart Araabia poolsaarest. Lahe äärne rannajoon kuulub Egiptusele, Iisraelile, Jordaaniale ja Saudi Araabiale. Suuremad linnad lahe kaldal on Elat (Iisrael) ja Al-‘Aqabah (Jordaania).


Al-‘Aqabah.
Al-‘Aqabah (varasem eestikeelne nimi Akaba) on linn Jordaanias Punase mere Al-‘Aqabah' lahe kaldal, Jordaania ainuke meresadam.
Elanikke oli 1994. aasta rahvaloenduse andmetel 62 773, 2006. aastal 91 700.
Linn asub väga lähedal Iisraeli sadamalinnale Eilatile ja nende kahe linna piiril asub piiripunkt.
Tähtsateks sissetulekuallikateks on turism ja fosfaatväetiste eksport.
Ajalugu.
Oma asukoha tõttu Aasia ja Aafrika vahelise meresadamana on see ala olnud asutatud juba aastatuhandeid. Asula oli edomiitide ja hiljem nabatealaste keskus. Kuningas Saalomon ehitas Piibli järgi Al-‘Aqabah's laevu (1 Ku 9:26): "Kuningas Saalomon ehitas ka laevu Esjon-Geberis, mis on Eeloti lähedal Kõrkjamere rannas Edomimaal.".
Ptolemaiose aegses Egiptuses nimetati seda linna Berenikeks, roomlased Ailaks ja Aelanaks. Rooma riik ehitas maantee Via Traiania Nova Damaskusest läbi ‘Ammāni Al-‘Aqabah'sse, kus see kohtus läände, Palestiinasse ja Egiptusesse viiva maanteega. Al-‘Aqabah oli roomlaste tähtsaim Punase mere sadam.
Pärast Bütsantsi nõrgenemist kuulus linn Kalifaati, siis Omaijaadidele, Abassiididele, Fatimiididele ja mamelukkidele.
Ristisõdijad vallutasid linna 12. sajandil ja nende ehitatud kindlus Helim on võrdlemisi hästi säilinud. Nad kindlustasid ka linnast 7 km kaugusel oleva Vaarao saare, mis tänapäeval kuulub Egiptuse territoriaalvetesse. 1170 vallutas kindluse Saladin ja 1250 taas mamelukid, kes 14. sajandil ehitasid kindluse ümber.
16. sajandist kuulus linn Ottomanide impeeriumile, 1917. aastast Hedžasile ja 1925. aastast Transjordaaniale. Türgi võimu all käis Al-‘Aqabah alla ja oli 4 sajandit tähtsuseta kaluriküla.
1965 andis kuningas Hussein Akabale kasvuruumi, vahetades maad Saudi Araabiaga. Ta andis üle 6000 km² kõrbe Kesk-Jordaanias ning vastutasuks sai 12 km ulatuses merekallast, mis tähendas, et Jordaania merepiir peaaegu kahekordistus. Sellegipoolest on Jordaania maailma lühiduselt 4. merepiiriga riik (enne oli Monaco järel teine). Tehing andis Al-‘Aqabah' sadamale laienemisruumi ja ühtlasi sai Jordaania juurdepääsu korallriffidele, mis praegu on turismi jaoks olulised.
Al-‘Aqabah on Jordaania ainus sadam ja seetõttu toimub enamus riigi väliskaubandusest Al-‘Aqabah kaudu.
Linnas asub maailma kõrguselt teine (kuni 2008 maailma kõrgeim) lipuvarras (kõrgeim asub Türkmenistanis). Al-‘Aqabah' lipuvarras on 130 meetrit kõrge ning selles lehvivat lippu on näha neljas riigis: Jordaanias, Saudi Araabias, Iisraelis ja Egiptuses. Ka maailma kõrguselt kolmas lipuvarras asub Jordaanias, ‘Ammānis.
Tänapäeval on Al-‘Aqabah oluline turismikeskus välismaalaste, kuid veel rohkem jordaanlaste jaoks. 2006. aastal külastas Akabat 432 tuhat turisti, kellest 293 tuhat ehk 65% olid jordaanlased.
Al-‘Aqabah sõpruslinn on Bulgaarias asuv Varna.
Haridus.
Kuni 2008. aastani polnud Al-‘Aqabah's ainsatki kõrgkooli. Siis avati Al-‘Aqabah's Punase Mere Kinokunstiinstituut. Järgmisel aastal avati Jordaania Ülikool Al-‘Aqabah's, Al-‘Aqabah' Ameerika Ülikool ja Al-‘Aqabah' Briti Ülikool. 2011. ja 2012. aasta jooksul kavatsetakse avade veel Al-‘Aqabah' Tehnikaülikool ja Pangandusõpingute Instituudi Al-‘Aqabah' osakond.
Kliima.
Al-‘Aqabah's on aasta keskmine õhutemperatuur +24 °C. Kõige kuumemad kuud on juuli ja august, mille keskmine temperatuur on +32 °C, kõige jahedamad on jaanuar (+14 °C) ja detsember (+15 °C).
Al-‘Aqabah's sajab aastas kõigest 32 mm sademeid. Kõige sademeterohkemal kuul detsembris sajab 8 mm, juunist septembrini ei saja üldse midagi.
Transport.
Al-‘Aqabah's asub Kuningas Husseini lennujaam, millel on lennuühendus ‘Ammāni, Dubai, Sharm el-Sheikhi, Aleksandria ja mitme Euroopa linnaga.
Laevaühendus on Al-‘Aqabah'l Egiptuse sadamalinnade Taba, Nuweiba ja Sharm el-Sheikhiga. Aastas kasutab seda võimalust rohkem kui miljon reisijat.
Raudteed kasutatakse Akabas peamiselt kaubavedudeks. Reisirongid väljuvad sealt üksnes läheduses paiknevasse turismisihtpunkti Wadi Rumi.
Autobussiühendus ülejäänud Jordaaniaga on tihe. Bussiliinid ‘Ammānisse ja teistessegi Jordaania linnadesse sõidavad kaht maanteed pidi: mööda suuremat Kõrbekiirteed (mis Al-‘Aqabah'-poolses otsas küll kiirtee ei ole) ja väiksemat Surnumere maanteed, mis kulgeb piki Iisraeli piiri.
Viited.
Aqabah


Mäesuusatamine 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Mäesuusatamine 1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is toimus 9.–22. veebruaril.
Slaalom.
22. veebruar
Suurslaalom.
18. veebruar
Ülisuurslaalom.
16. veebruar
Kiirlaskumine.
9. veebruar
Teiste hulgas katkestasid Paul Accola (Šveits), Marc Girardelli (Luksemburg) ja Leonhard Stock.
Alpi kahevõistlus.
10. ja 11. veebruar
Teiste hulgas katkestasid austerlased Stefan Eberharter, Günther Mader ja Hubert Strolz (5 väravat enne lõppu) ning Marc Girardelli (Luksemburg).
Slaalom.
20. veebruar
Suurslaalom.
19. veebruar
Petra Kronberger (Austria) kukkus ja katkestas.
Ülisuurslaalom.
18. veebruar
Kiirlaskumine.
15. veebruar
Alpi kahevõistlus.
12. ja 13. veebruar


Andreas Widhölzl.
Andreas Widhölzl (sündis 14. oktoobril 1976) on Austria suusahüppaja. Olümpiavõitja (2006) ja kahekordne maailmameister (2005).
Olümpiamängudel.
Nagano 1998
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Harrachov 1993
Ramsau 1999
Vikersund 2000
Planica 2004
Oberstdorf 2005
Kulm 2006
Isiklikku.
Andreas Widhölzl on 180 cm pikk ja kaalub 64 kg.


Menoikeus vanem.
Menoikeus vanem oli vanakreeka mütoloogias Teeba ülik, kuningas Kadmose tütre Ino poja Pentheuse poeg. Tema esimesest pojast Kreonist sai samuti Teeba kuningas; tema tütrest Iokastest sai Teeba kuninganna. Kreoni pojad olid Menoikeus noorem ja Haimon.


Autonoe.
Autonoe oli vanakreeka mütoloogias Teeba printsess, Kadmose ja Harmonia tütar. Tema abikaasa oli surematu Aristaios. Nad elasid pärast pulmi mitte mehe, vaid naise kodumaal Boiootias. Neil olid pojad Aktaion, Charmos ja Kallikarpos ning tütar Makris.


Egon Friedell.
Egon Friedell (kuni 1915 Friedmann; 21. jaanuar 1878 – 6. märts 1938) oli juudi päritolu austria filosoof, näitleja, ajakirjanik, kirjanik ja teatrikriitik.
Friedell sai juba enne Esimest maailmasõda tuntuks näitlejana, olles Max Reinhardti trupi liige. Maailmakuulsaks sai ta aga tänu oma kultuuriajaloolistele teostele: 1927–1931 ilmus "Uusaja kultuurilugu", kus Friedell annab ülevaate ning hinnangu Euroopa ajaloost Mustast Surmast kuni Esimese maailmasõjani. Teose omapäraks on see, et ajalugu on esitatud lühivormide (anekdootide) kujul, millest igaüks käsitleb üht isikut või nähtust. Friedelli teine suurteos "Vanaaja kultuurilugu" jäi aga lõpetamata, kuna 1938. aastal tungisid Austriasse natsid ning et mitte nende kätte langeda, sooritas ta enesetapu.
Välislingid.
Friedell, Egon
Friedell, Egon
Friedell, Egon
Friedell, Egon
Friedell, Egon
Friedell, Egon


Elvi Lumet.
Elvi Lumet (sündinud 19. detsembril 1932 Viljandis) on eesti tõlkija ja raamatute koostaja.
Aastast 1995 on Elvi Lumet Eesti Kirjanike Liidu liige. Talle on antud Püha Olavi medal norra kirjanduse populariseerimise eest.
Elvi Lumet on tõlkinud Herbjørg Wassmo Tora – triloogia ("Pimeda klaasverandaga maja", "Hääletu ruum", "Marraskil taevas"), Sigrid Undseti loomingust romaanitriloogia "Kristiina Lauritsatütar", Henrik Ibseni, Linn Ullmanni ja Anne B. Ragde'i teoseid.
Elvi Lumet on koostanud ka novellivalimiku "Norra novell" (1976), kirjutanud sellesse autoriülevaated ja tõlkinud 20 novelli.


Aristaios.
Aristaios oli vanakreeka mütoloogias Apolloni ja Kyrene poeg, Teeba printsessi Autonoe abikaasa ning Aktaioni isa.
Aristaios sündis Küreenes, linnas Liibüa rannikul, mille tema ema oli asutanud. Hermese palvel andis Gaia talle ambroosiat ja tegi ta sellega surematuks. Nümfid, sealhulgas Melissa, õpetasid talle, kuidas teha piimast juustu, kuidas kasvatada mesilasi ja oliive ning kuidas teha võrke ja lõkse loomade püüdmiseks. Kõike seda õpetas Aristaios pärast inimestele ja sellepärast austati teda põllumajanduse, puu- ja karjakasvatuse ning jahinduse jumalana. Tema kultus oli lähedane Apolloni kultusele.
Pärastpoole täiendas ta end kentauri Cheironi juures Boiootias. Ta abiellus Boiootia pealinna Teeba kuninga Kadmose tütre Autonoega. Nad said pojad Aktaioni, Charmose ja Kallikarpose ning tütre Makrise.
Kui Aristaiose surelik naine elust lahkus, olid nende lapsed juba täiskasvanud ega vajanud isa hoolt. Aristaios läks rändama. Delfi oraakli soovitusel alustas ta Keose saarelt. Seal elasid Siiriuse kummardajad, kes kannatasid katku käes. Aristaios selgitas kohalikele, et saareelanike seas on Atika kuninga Ikariose mõrvarid. Kui need olid välja selgitatud ja hukatud ning Zeusi auks tempel püstitatud, katk lõppes. Zeus teatas, et sellest ajast puhub igal aastal neljakümne päeva jooksul pärast Siiriuse tõusmist külm tuul, mis jahutab Egeuse mere saari, aga kohalikud jätkasid igaks juhuks endistviisi ka Siiriuse kummardamist.
Edaspidi rändas Aristaios Sardiinias, Sitsiilias ja mujal kreeklaste kogukondades, õpetades oma teadmisi.
Tessaalias kohtas Aristaios Orpheuse naist Eurydiket ja temas süttis naise vastu kirg. Aristaiose eest põgenedes astus Eurydike mürkmaole ja suri maohammustusse.
Pärast seda surid kõik Aristaiose mesilased ära. Ta läks emalt abi küsima. Ema ütles, et vana ja tark merejumal Proteus oskab kindlasti aidata. Proteuselt nõu saamine oli keeruline, sest ta ei ennustanud ega nõustanud kunagi vabatahtlikult, vaid ainult sunniviisil. Teda polnud ka lihtne kinni püüda, sest ta võis oma kuju muuta nii, nagu ise tahtis. Siiski reisis Aristaios Proteuse lemmikkohta Pharose (mõne allika järgi Karpathose) saarele, püüdis Proteuse kinni ega lasknud lahti, kuigi too endale igasuguseid jõledaid kujusid võttis. Lõpuks võttis Proteus löödult oma õige kuju tagasi ja ütles, et Aristaios peab ohverdama jumalatele ja jätma korjused ohverdamispaigale. 9 päeva pärast pidi ta minema korjuseid vaatama. Aristaios tegigi nii ja leidis ühe korjuse seest suure mesilaspere. Edaspidi ei tabanud tema mesilasi enam õnnetused ega hädad.


Jimmy Carter.
James Earl Carter, rohkem tuntud kui Jimmy Carter (sündinud 1. oktoobril 1924) oli Ameerika Ühendriikide president aastatel 1977–1981. Ta esindas Demokraatlikku Parteid.
Aastatel 1971–1975 oli Carter Georgia osariigi kuberner.
Carteri suur välispoliitiline saavutus oli Iisraeli ja Egiptuse rahulepe 1978. aastal Camp Davidis.
Carter andis 1979. aastal Panama kanali tsooni Panamale tagasi. Seda nähti järeleandmisena Ladina-Ameerikale ja kodumaal kritiseeriti seda otsust tugevalt.
Tema viimasele valitsusaastale sattus hulk teisigi sündmusi, mis kahjustasid USA presidendi mainet valijate silmis: Iraan vallutas USA saatkonna Teheranis ja võttis kõik selle töötajad pantvangi, nende päästmiseks korraldatud operatsioon ebaõnnestus, riiki tabas energiakriis, NSV Liit viis oma väed Afganistani ja oli algul edukas, USA boikoteeris olümpiamänge Moskvas.
Nooruses (1952. aastal) osales mereväeohvitser Carter USA aatomipommide jaoks plutooniumi rikastanud Chalk Riveri tuumareaktori plahvatuse tagajärgede likvideerimises ja sai suure kiirgusdoosi. Presidendina otsutas ta mitte arendada neutronpommi ja piirata plutooniumi rikastamist. Three Mile Islandi tuumaõnnetuse päevil võttis ta kasutusele kiired ettevaatusabinõud.
USA 1980. aasta presidendivalimiste eel oli rahulolematus Carteriga suur ja Edward Kennedy kandideeris tema vastu, et saada Demokraatliku Partei presidendikandidaadiks. Carter võitis Kennedyt (51% 38% vastu, osariigid 37:12) ja pääses presidendivalimistele, kuid seal kaotas suurelt California kubernerile Ronald Reaganile (41,0% 50,7% vastu, valijamehed 49:489, osariigid 7:44). See on suurim vahe presidendivalimistel pärast seda, kui Herbert Hoover kaotas Franklin Rooseveltile 18% vahega. Carter on ainus demokraadist president pärast Martin van Burenit, kes oli president ainult ühel ametiajal.
Ehkki paljud vabariiklased püüavad Carteri valitsusaega näidata ebaõnnestumisena, ei ole tagantjärele tema maine siiski halb. Nii ajaloolased, politoloogid kui rahvaküsitlused peavad teda umbes keskpäraseks presidendiks.
2002 sai Carter Nobeli rahupreemia.
2006. aastal ilmunud raamatus "Palestiina: rahu, mitte apartheid" väljendab Carter seisukohta, et rahukõneluste takerdumises on süüdi Iisrael, mitte araablased, ja et selle tõe varjamise taga seisab mõjuvõimas USA juudi kogukond. Suured päevalehed on selle seisukoha teravalt hukka mõistnud. Raamatu ilmumise pärast pani 14 Atlantas paikneva Carteri keskuse nõunikku ameti maha.


Makris.
Makris oli vanakreeka mütoloogias Aristaiose ja Autonoe tütar. Ta kasvas üles Boiootias, kus tema emaisa Kadmos oli kuningas. Pärast abiellumist kolis ta Euboiale. Tema mehest ja lastest pole midagi teada.
Makrise ema õde Semele sai Zeusiga poja Dionysose ja suri enne selle sündi. Pärast Dionysose sündi tõi Zeus poisi Makrisele imetada. Hera sai asjast teada, aga kuna Makrisel endal suurt valikut ei olnud, siis ei karistanud Hera teda rängalt, vaid käskis ta pagendada.
Edaspidi kasvatasid Dionysost Makrise tädi Ino ja tädimees Athamas, keda Hera selle eest hoopis hullemini karistas.


Chandra Crawford.
Chandra Crawford (sündis 19. novembril 1983 Canmores) on Kanada suusataja. Olümpiavõitja (2006). Torino olümpiamängudel sai ta kõigile suure üllatusena ülekaalukalt kuldmedali vabastiili sprindisõidus.


Shizuka Arakawa.
Shizuka Arakawa (jaapani keeles 荒川 静香 ("Arakawa Shizuka"); sündinud 29. detsembril 1981 Shinagawas) on Jaapani iluuisutaja.
Ta sündis Tokios Shinagawas, aga kasvas üles Miyagi prefektuuri keskuses Sendai linnas. Ta on Koichi ja Sachi Arakawa ainus laps. Ta sai nime jaapani 12. sajandi õukonnatantsija Shizuka Gozeni järgi.
2000. aasta märtsis astus ta Waseda ülikooli ja lõpetas 2004 sotsiaalteaduste bakalaureusena. Kõigest mõni päev pärast lõpueksamite sooritamist tuli ta maailmameistriks.
Sportlaskarjäär.
Arakawa hakkas uisutama 5-aastaselt ja astus kohalikku uisukooli. 7-aastaselt hakkas ta võtma balletitunde ja õppima Hiroshi Nagakubo käe all, kes esindas Jaapanit paarissõidus 1972. aasta taliolümpiamängudel. 8-aastaselt hüppas ta juba 3-kordse salchowi.
1994–1996 valiti Arakawa Jaapani parimaks nooreks iluuisutajaks. Ta on läbi aegade esimene, kes selle tiitli kolm korda sai. 1995–1997 tuli ta Jaapani juunioride meistriks. Neil aastail osales ta juunioride maailmameistrivõistlustel, kus saavutas vastavalt 8., 7. ja 8. koha.
1997 tuli ta Jaapani meistrivõistlustel täiskasvanute seas Fumie Suguri järel teiseks, 1998 juba Suguri ees esimeseks ja pääses olümpiamängudele koduses Naganos. Ta saavutas 13. koha, olles edukaim Jaapani iluuisutaja. Samal aastakl osales ta ka maailmameistrivõistlustel Minneapolises, saavutades küll 22. koha, aga seegi oli Jaapani paremuselt teine tulemus.
1999 tuli Arakawa taas Suguri ees Jaapani meistriks. Ta osales Aasia talimängudel, kus jäi Usbekistani esindaja Tatjana Malinina järel ja Suguri ees teiseks. Sel aastal peeti Halifaxis esimest korda nelja maailmajao meistrivõistlused (kogu maailm peale Euroopa). Malinina võitis ka need, Arakawa jäi vahetult Suguri järel 6. kohale.
2000 jäi Arakawa Jaapani meistrivõistlustel alles 5. kohale (võitis Chisato Shina, Fumio Suguri oli 3.) ega pääsenud suurvõistlustele.
2001 tuli Arakawa Jaapani meistrivõistlustel Suguri järel teiseks. Ta pääses Salt Lake Citys toimunud Nelja kontinendi meistrivõistlustele, kus saavutas 6. koha. Suguri võitis, Malinina oli 4.
2002 tuli Arakawa taas Jaapani meistrivõistlustel Suguri järel teiseks. Nelja kontinendi meistrivõistlused toimusid Lõuna-Koreas Jeonjus ja Arakawa saavutas seal USA sportlase Jennifer Kirki järel teise koha, Suguri ei osalenud.
2003 tuli Suguri kolmandat korda järjest Jaapani meistriks. Arakawa jäi 3. kohale. Sel aastal peeti Aasia meistrivõistlused Jaapanis Aomoris. Naiste üksiksõidus saavutas Jaapan kolmikvõidu ja Arakawa tuli Suguri ees Aasia meistriks. Nelja maailmajao meistrivõistlused toimusid Pekingis ja naiste üksiksõidus sai Jaapan samuti kolmikvõidu, kuid seekord võitis Suguri Arakawa ees. Maailmameistrivõistlustel Washingtonis seevastu nii hästi ei läinud, Arakawa jäi 8. kohale. Maailmameistriks tuli Michelle Kwan, Suguri sai pronksmedali. Hooaja lõpul kutsuti Arakawa Peterburi Grand Prix' finaali, kus ta saavutas 4. koha. Võitis Sacha Cohen, Suguri oli 6. ehk viimane.
2004 tuli Arakawa Jaapani meistrivõistlustel Miki Ando ja Suguri järel kolmandaks, kuid eduka esinemise tõttu eelmisel aastal sai Jaapan siiski kõigile suurvõistlustele 3 kohta. Arakawa tuli Dortmundis maailmameistriks Coheni, Kwani ja Ando ees, Suguri oli 7. Seevastu Grand Prix' finaalis Colorado Springsis võitis Suguri Coheni ees, Arakawa oli kolmas. Arakawa sai läbi aegade kolmandaks jaapanlannaks Midori Ito ja Yuka Sato järel, kes naiste üksiksõidus medalile tulnud.
2005 Arakawa katkestas Jaapani meistrivõistlustel. Jaapani meistriks tuli teist korda Ando, järgnesid Mao Asada ja Suguri. Siiski arvati Arakawa Moskvas toimunud maailmameistrivõistlustele. Ta saavutas seal 9. koha. Irina Slutskaja võitis Coheni ees, Kwan oli 4., Suguri 5. ja Ando 6. Hoolimata heade tulemuste puudumisest hooajal kutsuti Arakawa Grand Prix' finaali Pekingisse, kus jaapanlasi oli kolm, kõik naisüksiksõitjad, ja Arakawal õnnestus saada neist parim koht: teine Slutskaja järel.
2006 tuli Arakawa Jaapani meistrivõistlustel Suguri ja Asada järel kolmandaks. Niimoodi tuligi ta oma karjääri jooksul Jaapani meistriks täiskasvanute seas üksnes kaks korda.
2006. aasta taliolümpiamängudel Torinos lõpetas Arakawa lühikava kolmandana Coheni ja Slutskaja järel ning Suguri ees, kuid ta läbis vabakava veatult ja tõusis olümpaivõitjaks. Cohen tuli hõbe- ja Slutskaja pronksmedalile, Suguri jäi neljandaks. Andol vabakava ebaõnnestus ja ta langes 8. kohalt 15.-ks. Arakawa tõi Jaapani ainsa medali Torino olümpialt. Ta sai esimeseks jaapanlasest olümpiavõitjaks iluuisutamises ja Jaapani läbi aegade teiseks taliolümpiavõitjaks. Ta on läbi aegade vanim naiste üksiksõidu olümpiavõitja, kui maha arvata 1908. aasta olümpiavõitja Madge Syers, kes võitis 27-aastaselt.
Shizuka Arakawa viimane treener oli Nikolai Morozov. Enne seda on tema treenerid olnud teiste hulgas Jevgeni Platov ja Tatjana Tarassova.
Pärast sportlaskarjääri.
Kohe pärast olümpiavõitu loobus Arakawa spordist. Ta jätkas esinemist iluuisutamisšõudes, samuti on ta tegutsenud telekommentaatorina. Ta on oma uisušõu "Sõbrad jääl" produtsent.
2006. aastal mängis Arakawa Jaapani TV-seriaali "Shichinin no onna bengoshi" ("Seitse naisjuristi") 8. episoodis prokuröri.
Tal on 5 koera, sealhulgas sülekoer shih tzu, ja hamster.


Diana Leesalu.
Diana Leesalu (sündinud 1. novembril 1982 Põlvas) on eesti kirjanik, dramaturg ja lavastaja.
Ta lõpetas 2001. aastal hõbemedaliga Põlva Keskkooli ning 2005. aastal Eesti Maaülikooli loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal "cum laude".
2012. aastal lõpetas D. Leesalu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXV lennu dramaturgi erialal; samast aastast töötab lavastaja-dramaturgina Tallinna Linnateatris.
Tema 2005. aastal ilmunud debüütromaan "2 grammi hämaruseni" (kirjastus Verb) oli Betti Alveri debüüdiauhinna üks nominentidest. "2 grammi hämaruseni" on lugu sellest, millisena näeb 21. sajandi väikelinna teismeline tüdruk oma elu, peresuhteid ja maailma. Eesmärgiks pole noorte armastuslugu, vaid pigem ohujutustus sellest, kuidas kõik puruneb kildudeks, kui me ei saa kätte neid, keda tegelikult armastame.
Diana Leesalu teine romaan "Mängult on päriselt" võitis 2006. aastal Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorsooromaani võistlusel ülekaalukalt esimese preemia. Võistluse korraldajate sõnul kohtab nii huvitavat, läbimõeldud ja hea sõnakasutusega teksti väga harva. "Mängult on päriselt" jutustab pisut hirmutava, kuid ehmatavalt ausa ja häbematult vaimuka loo 19-aastasest Mirjamist ning selle maailmaga pahuksisse läinud väikevennast Mikust.
Diana Leesalu on tulnud Põlva SK/Hellus naiskonna koosseisus korduvalt eesti meistriks ja karikavõitjaks käsipallis.


María Capovilla.
María Esther de Capovilla (14. september 1889 Ecuador Guayaquil – 27. august 2006 Guayaquil) oli alates 2004. aasta maist kuni oma surmani maailma vanim inimene, kelle vanus oli dokumenteeritud. Ta elas 116 aastat ja 11 kuud vanaks.
Tema vanust tunnistas Guinnessi rekordite raamat alles 9. detsembril 2005. Enne seda peeti vanimaks inimeseks ameeriklannat Elizabeth Boldenit ja kuni oma surmani 20. augustil 2005 hollandlannat Hendrikje Van Andel-Schipperit.
Maria Esther de Capovilla sündis Maria Ester Heredia Lecaro nime all koloneli tütrena ja kuulus kõrgklassi. Ta abiellus 1917 ohvitseri, itaallase Antonio Capovillaga (1864–1949), kes oli Ecuadori kolinud 1910. Neil oli 5 last, kellest 3 nooremat olid ema surma ajal elus.
Maria Esther de Capovilla ei suitsetanud ega tarvitanud kanget alkoholi kunagi. 100-aastaselt oli ta suremas, aga paranes ja hiljem oli täitsa hea tervise juures.
Ta elas oma vanema tütre Hilda ja oma väimehe juures.


Alaldi.
Alaldi on seade, mis muundab vahelduvvoolu alalisvooluks. Protsessi, kus vahelduvvool muudetakse alalisvooluks ilma vahepealse muundamiseta teist liiki energiaks, nimetatakse alaldamiseks.
Alalisvoolul töötab enamus kodu- ja kontorielektroonikast: arvutid, kellad, kõlarid, helivõimendussüsteemid, raadiod, printerid jms. Alaldi on üks osa seadme toiteplokist. Suurematel seadmetel asub see üldjuhul seadme korpuses, kuid väiksemad omavad tavaliselt välist toiteplokki e toiteadapterit.
Alaldi koosneb pooljuhtventiilidest ehk dioodidest, elektroonikakomponentidest, mis lasevad elektrivoolu läbi ainult ühes suunas. Lihtsaimat, ühe ventiiliga alaldit läbides, jääb vahelduvvoolu täisperioodist järele poolperiood. Poolperioodide jada moodustab pulseervoolu. Keskpunkt- või sildalaldi korral on pulseervool katkematu.
Alaldi võib sisaldada peale pooljuhtdioodide ka väljundvoolu pulsatsiooni vähendavat silufiltrit, mis tagab ühtlase pinge.
Vahelduvvoolu alaldamine erinevates alalditüüpides.
Joonisel vasakult paremale: vahelduvvool - alaldi - alalisvool.
"Alaldamine poolperioodalaldis:" Vool liigub dioodist (D) paremale, noole teraviku suunas, kuid negatiivsed laengukandjad – elektronid – liiguvad vastassuunas.
"Alaldamine keskpunkt-täisperioodalaldis:" Moonutuste vältimiseks on trafos kaks mähist, mis peavad olema täpselt ühesuguse keerdude arvuga.
"Alaldamine sildalaldis:" Skeem sisaldab nelja dioodi, mis annavad samasuguse tulemuse kui keskpunkt-täisperioodalaldi. Trafos on ainult üks mähis, mis teeb selle lihtsamaks. Täpsemalt vaata artiklist sildalaldi.


Irina Slutskaja.
Irina Eduardovna Slutskaja (sündinud 9. veebruaril 1979 Moskvas) on Venemaa iluuisutaja, kahekordne maailmameister ja seitsmekordne Euroopa meister.
Slutskaja leiutas kahekordse Bielmanni pirueti jalavahetusega. Ta on esimene naine, kes sooritas võistlusel kaskaadi kolmekordsest lutzist ja kolmekordsest loopist. Ta on esimene naine, kes sooritas võistlusel kaskaadi kolmekordsest salchowist, kolmekordsest loopist ja kahekordsest toe-loopist.
Ta on ainus naine, kes võitnud Euroopa meistrivõistlustelt iluuisutamises 7 kulda, ainus naine, kes võitnud iluuisutamise Grand Prix' finaalis 4 kulda, ja ainus naine, kes Grand Prix' finaalis 9 korda medalile tulnud. Ta on esimene naine, kes toonud NSV Liidule või Venemaale iluuisutamise üksiksõidus olümpiamedali, samuti Euroopa meistri tiitli. Ta on esimene naine, kes toonud Venemaale iluuisutamise üksiksõidus MM-medali.
Ta alustas rahvusvahelistel võistlustel 8. kohaga juunioride MM-il 1993. Järgmisel aastal tuli ta juba Michelle Kwani ja Krisztina Czako järel pronksmedalile ning ülejärgmisel juba Jelena Ivanova ja Krisztina Czako ees maailmameistriks.
1994 tuli ta ka Venemaa juunioride meistriks ja Venemaa meistrivõistlustel Olga Markova ja Maria Butõrskaja järel kolmandaks. 1995 oli ta taas Butõrskaja ja Markova järel kolmas, kuid sel aastal saadeti ta juba tiitlivõistlustele, kus tuli EM-il 5. ja MM-il 7. kohale.
1996 kaotas Slutskaja Venemaa meistrivõistlustel veel Butõrskajale, kuid edestas Markovat. See-eest tuli ta Surya Bonaly ja Butõrskaja ees Euroopa meistriks. See oli oluline võit selles mõttes, et Bonaly oli tulnud juba 5 korda järjest Euroopa meistriks. Markova oli 11. Maailmameistrivõistlustel saavutas ta Kwani ja Chen Lu järel pronksmedali. Butõrskaja oli 4. ja valitsev Euroopa meister Surya Bonaly 5. Hooaja lõpus peeti esimest korda Grand Prix' finaal, kus ta tuli Kwani järel teiseks. Chen Lu oli 4., Butõrskaja ja Markova 6. ja 7.
1997 oli ta Venemaa meistrivõistlustel taas Butõrskaja ja Markova järel kolmas. Seevastu Euroopa meistri tiitlit ta kaitses Krisztina Czako ees. Butõrskaja oli 4., Markova 8. Maailmameistrivõistlustel jäi Slutskaja 4. kohale (Butõrskaja 5., Csako 7., Chen Lu alles 25.). Kaksikvõit läks USA-sse Tara Lipinskile ja Kwanile. Grand Prix' finaalis oli Slutskaja kolmas, kaksikvõit jällegi Lipinskile ja Kwanile. Butõrskaja ja Markova olid 4. ja 5.
1998 jäi Slutskaja Venemaa meistrivõistlustel suurtest tiitlitest hoolimata 4. kohale. Medalid läksid Butõrskajale, Julia Soldatovale ja Jelena Sokolovale. Markova oli alles 10. ja see hooaeg jäi talle viimaseks. Euroopa meistrivõistlustel suutis Slutskaja seevastu Butõrskaja järel teiseks tulla (Czako 5., Bonaly 6., Soldatova 7.). MM-il kaotas ta Kwanile, kuid tuli Butõrskaja, Tanja Szewczenko ja ülejäänute ees hõbemedalile (Sokolova 8.). Olümpiamängudel saavutasid Lipinski ja Kwan kaksikvõidu. Chen Lu sai pronksmedali, napilt kaotasid talle Butõrskaja ja Slutskaja. Sokolova oli 7. ja Bonaly 10. Grand Prix' finaalis oli Slutskaja neljas Lipinski, Szewczenko ja Butõrskaja järel ning Sokolova ees.
1999 jäi Slutskaja taas Venemaa meistrivõistlustel neljandaks. Medalid võitsid Butõrskaja, Soldatova ja Viktoria Voltškova. Sokolova oli 5. Seetõttu jäeti Slutskaja välja nii EM-ilt kui MM-ilt, üksnes Grand Prix' finaalis, kuhu pääseb kutsetega, sai ta osaleda. Üllatusvõitjaks tuli Tatjana Malinina, järgnesid Butõrskaja, Slutskaja ja Sokolova. Samal aastal abiellus Slutskaja Sergei Mihhejeviga, kes on meistrikandidaat poksis.
Alles 2000 õnnestus Slutskajal esimest korda Venemaa meistriks tulla. Järgnesid Butõrskaja, Soldatova ja Voltškova, Sokolova oli 6. Samal aastal tuli ta Euroopa meistriks (Butõrskaja ja Voltškova ees) ning maailmameistrivõistlustel kaotas ta üksnes Kwanile (Butõrskaja 3., Voltškova 6.). Grand Prix' finaalis õnnestus tal lõpuks isegi Kwan alistada (3. Butõrskaja, 4. Soldatova, 6. Voltškova).
2001. aasta oli sama edukas. Ta tuli Venemaa meistriks Voltškova, Butõrskaja ja Sokolova ees, Euroopa meistriks Butõrskaja ja Voltškova ees ning MM-hõbedaks Kwani järel (Sarah Hughes oli kolmas, Butõrskaja neljas, Voltškova kuues). Grand Prix' finaalis võitis ta Kwani teist korda (Hughes kolmas, Butõrskaja neljas, Sokolova kuues).
2002 tuli Slutskaja kolmandat korda järjest Venemaa meistriks Butõrskaja, Voltškova ja Sokolova ees. Euroopa meistrivõistlustel sai Venemaa teist korda järjest kolmikvõidu, kuid seekord kaotas Slutskaja Butõrskajale ja edestas Voltškovat. Olümpiamängudel võitis Sarah Hughes Slutskaja ja Kwani ees (Butõrskaja 6., Voltškova 9.). Sel aastal tuli Slutskaja esimest korda Kwani ees maailmameistriks (Voltškova 7., Butõrskaja katkestas). Grand Prix' finaalis alistas ta Kwani juba kolmandat korda järjest (Hughes oli kolmas, Butõrskaja neljas).
2003 jäi ta Venemaa meistrivõistlustel Sokolova järel teiseks. Euroopa meistriks tuli ta juba 5. korda ja Sokolova tagas Venemaale kaksikvõidu. Maailmameistrivõistlustest ta loobus (Kwan võitis Sokolova ees), Grand Prix' finaalis kaotas Sasha Cohenile ja jäi teiseks (Voltškova oli kolmas, Shizuka Arakawa neljas).
2004. aasta hooaja jättis Slutskaja haiguse tõttu vahele, välja arvatud maailmameistrivõistlused, kus ta jäi 9. kohale. Maailmameistriks tuli Arakawa Coheni ja Kwani ees, Sokolova oli 10.
2005. aasta kujunes Slutskajale hiilgavaks. Ta tuli Sokolova ees Venemaa meistriks, Susanna Pöykiö ees Euroopa meistriks (Sokolova 5.) ning Coheni ees maailmameistriks (Kwan 4., Sokolova 7., Arakawa 9.). Lõpuks võitis ta ka neljandat korda Grand Prix' finaali Arakawa ees.
Kuue Euroopa meistritiitliga oli Slutskaja jõudnud ühele tasemele Sonja Henie ja Katarina Wittiga. 2006 saavutas ta Sokolova ees seitsmenda Euroopa meistritiitli. Seejärel oli Slutskaja olümpiamängude peamisi kullasoosikuid, kuid võitis hoopis Arakawa Coheni ja Slutskaja ees (Sokolova 14.). Grand Prix' finaalis jäi Slutskaja Mao Asada järel teiseks (Sokolova 5.).
2006. aasta maailmameistrivõistlustest ta loobus. Esialgu teatas ta ajakirjandusele, et loobub ajutiselt, kuid 10. aprillil 2007 teatas ta, et ootab koos oma abikaasa Sergeiga last. Poeg Artjom sündis novembris ning 22. novembril 2008 teatas Slutskaja, et ei kavatse võistlussporti naasta, sest ta on peaaegu kõik juba saavutanud ja tal puudub motivatsioon.
Isiklikku.
Irina Slutskaja on 160 cm pikk. Tema treener on Žanna Gromova ja koreograaf on Sergei Petuhhov.


Pisa.
Pisa on linn ja ühtlasi vald Itaalias Toscana maakonnas, Pisa provintsi halduskeskus.
Ajalugu.
Keskajal nautis Pisa linn tänu oma tugevale laevastikule ülemvõimu Vahemere lääneosas. Jõukuse tõid kaubandussidemed Hispaania ja Põhja–Aafrikaga.
Pisa langus algas 1284, mil linn langes Genova alla. 1406 alistus Pisa Firenzele.
Teises maailmasõjas 1944. aastal sai Pisa tugevasti kannatada.
Transport.
Pisas asub Galileo Galilei lennujaam.


Silufilter.
Silufilter ehk on seade, mis vähendab alaldist saadava elektrivoolu pulsatsiooni.
See koosneb suure mahtuvusega kondensaatoritest ning suure induktiivsusega drosselitest, mis stabiliseerivad ja piiravad voolu. Nende elektriahelaelementide energiasalvestusvõimel põhinebki silufiltri pulsatsiooni vähendav efekt.


Iluuisutamise maailmameistrivõistlused.
Iluuisutamise maailmameistrivõistlusi korraldatakse alates 1896. aastast. Esimesed maailmameistrivõistlused toimusid Peterburis, Venemaal ja maailmameister selgitati ainult meeste üksiksõidus. Esimeseks maailmameistriks tuli sakslane Gilbert Fuchs.
1906. aastal toimusid Davosis esimesed MM-võistlused naiste üksiksõidus, mille võitis inglanna Magde Syers. Kaks aastat hiljem 1908 lisandus maailmameistrivõistluste kavva paarissõit ja esimesteks maailmameistriteks tulid sakslased Anna Hüber ja Heinrich Burger. Jäätantsus toimusid esimesed võistlused maailmameistri tiitli nimele alles 1952. aastal Pariisis, kus tiitli sai Suurbritannia tantsupaar Jean Westwood ja Lawrence Demmy.


Ediacara.
Ediacara on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Ediacara vastab ajavahemikule 600...542 miljonit aastat tagasi.
Ediacara on Proterosoikumi noorim ajastu. Ediacarale eelneb Krüogeen ning järgneb Kambrium.
a> Põhja-Eestis, kaardil kujutatud punase värviga.
Varem nimetati Kambriumile eelnevat Proterosoikumi kõige hilisemat osa Vendiks. Sellel terminil pole siiski kunagi Rahvusvahelise Geoloogiaühingu tunnustust olnud. Samuti ei lange kokku Vendi ning Ediacara alumine piir, mistõttu ei saa öelda, et Vend nimetati ümber Ediacaraks.
Ladestu on nime saanud paiga järgi Lõuna-Austraalias.
Ediacara kivimid Eestis.
Ediacara kivimeid leidub Eestis väga vähesel määral. Kivimid ei paljandu kuskil. Avamusala (vaata kaarti) on Põhja-Eesti pool- ja väikesaartel, kus Ediacara setted asuvad pinnakate all. Valdavaks kivimiseks koostiseks on purdkivimid.


Ladem.
Ladem (inglise "eonothem") on suurim kronostratigraafiline üksus, mis jaotatakse ladekondadeks.
Ladem on kivimkompleks, mis on tekkinud eooni jooksul. Näiteks Fanerosoikumi eooni (542...0 Ma) jooksul tekkinud kivimkiht moodustab Fanerosoikumi lademi. Maa geoloogiline ajalugu on jagatud kolmeks lademiks (eooniks). Need on, alates vanimast, Arhaikum, Proterosoikum ning Fanerosoikum, neist viimane kestab praegugi.
Mitte segi ajada lademega, mis on palju väiksem kronostratigraafiline üksus.


Lade.
Lade (inglise "stage") on väikseim kronostratigraafiline üksus.
Lade on kivimkompleks, mis on tekkinud ea jooksul. Näiteks Kaugatuma ea jooksul tekkinud kivimkiht moodustab Kaugatuma lademe.
Lademete nimed on piirkondlikud. Eestis kehtivad lademete nimed on peale Eesti kasutusel vaid lähiümbruses.
Mitte segi ajada lademiga, mis on suurim kronostratigraafiline üksus.


Ladestik.
Ladestik (inglise "series") on ladestust väiksem kronostratigraafiline üksus.
Ladestik on kivimkompleks, mis on tekkinud ajastiku jooksul. Näiteks Holotseeni ajastiku vältel tekkinud kivimid ja setted moodustavad Holotseeni ladestiku.


Ladekond.
Ladekond (inglise "erathem") on lademist väiksem kronostratigraafiline üksus.
Ladekond on kivimkompleks, mis on tekkinud aegkonna jooksul. Näiteks Mesosoikumi aegkonna vältel tekkinud kivimid moodustavad Mesosoikumi ladekonna.


Allikas.
Allikas on koht, kus põhjavesi voolab maapinnale.
Allikad võivad avaneda ka veekogude põhja ja olla mõnel juhul veekogu peamisteks veega toitjateks.
Allikad võivad voolata maapinnale rahulikult või surveliselt. Survelist allikavett nimetatakse arteesiaveeks.
Põhjavees on tihti lahustunud palju mineraale, mis on dissotsieerunud ioonideks. Kui vesi väljub maapinnale, siis ta temperatuur tõuseb ja rõhk väheneb ning sellega seoses halveneb temas gaaside lahustuvus. Seetõttu eraldub pinnale jõudnud põhjaveest näiteks süsinikdioksiidi, mistõttu väheneb vee happesus. (See on seotud sellega, et süsinikdioksiid moodustab veega reageerides süsihappe, mis vees dissotsieerudes vabastab sinna hüdrooniumioone.) See viib omakorda näiteks kaltsiumkarbonaadi sadestumiseni, mis moodustab karbonaatse vee korral levinud allikatega seotud sette allikalubja.
Suure ioonidesisaldusega põhjavett võidakse kasutada ravi- või joogiveena.
Tekkimine.
Allikad tekivad sinna, kus põhjaveehorisont lõikub maapinnaga.
Klassifikatsioonid.
Allikaid võib klassifitseerida vastavalt vee temperatuurile. Eristatakse külmaveelisi ( 42o) allikaid.
Enamasti on allikate vesi väga külm, kuid vulkaanilistes piirkondades võib olla geotermilise soojuse poolt kuumutatud, moodustades kuumaveeallikaid.
Maapinnale väljumise järgi jaotatakse allikad tõusuallikateks ehk limnokreenideks, langeallikateks ehk reokreenideks ja allikalisteks aladeks ehk helokreenideks.
Eesti allikad.
Enamik Eesti allikaid avaneb Pandivere kõrgustiku jalamil, näiteks Endla looduskaitsealal. Selle põhjuseks on Pandivere kõrgustiku geoloogilise ehituse omapära. Sealne aluspõhi koosneb lõhelistest lubjakividest, mistõttu imbub sademetena maha langenud vesi kergesti maa sisse (infiltratsioon) ning vooluveekogusid maapinnale peaaegu ei teki (Pandivere kõrgustikul on väga hõre jõgedevõrgustik). Aluspõhja imbunud sademetevesi jõuab aga uuesti maapinnani kõrgustiku jalamil, kuhu seetõttu moodustub rohkelt allikaid.


Pikamaajooksud.
Pikamaajooksud on kergejõustikus ühest miilist (ligikaudu 1609 m) pikema distantsiga jooksualad.
Kitsamas mõttes on pikamaajooksud ainult 3000 m jooks, 5000 m jooks ja 10 000 m jooks staadionirajal, mis on IAAF-i poolt tunnustatud pikamaajooksualad.
Laiemas tähenduses arvatakse pikamaajooksude hulka ka 3000 meetri takistusjooks (staadionirajal), tänavajooksud (5 kilomeetrit, 10 kilomeetrit, poolmaraton (21,0975 km), maratonijooks (42,195 km) ja ultramaraton.
Ajalugu.
Nüüdisaegse kergejõustiku algaegadel võisteldi 5 miili jooksus (ligikaudu 8047 m), 6 miili jooksus (ligikaudu 9656 m) ja 10 miili jooksus (ligikaudu 16 094 m).
Olümpiakavva tuli esimese pikamaajooksuna 5 miili jooks vaheolümpiamängudel 1906. Sama ala oli kavas 1908. aasta suveolümpiamängude. Alates 1912. aasta suveolümpiamängudest on kavas 5000 ja 10 000 m jooks.
Saksamaal võisteldi enne Esimese maailmasõjani ainult ühe saksa miili (7500 m pikkusel distantsil). Selle ala viimane Saksamaa rekord (22.43,2) registreeriti 1939 Max Syringi nimele. 23. ja 24. augustil 1919 võisteldi Saksamaa meristrivõistlustel esimest korda 5000 m jooksus.
Esimesed naiste pikamaajooksuvõistlused peeti 1953 Suurbritannias 3000 m distantsil.
Pikamaajooksude arengut on mõjutanud mitme tippjooksja treeningumeetodid. Paavo Nurmi jooksis kaks korda päevas pikka maad (talvel suusatas) ning tegi kordusjookse lühimaa distantsidel. Gunder Hägg leiutas sõidumängu ("fartlek"), mis koosnes vahelduvas tempos maastikujooksudest. Emil Zátopek kasutas intervallimeetodit, joostes näiteks 60 korda 400 meetrit. Murray Halbergi ja Ron Clarke'i eeskujul võeti laialdaselt kasutusele vastupidavustreening.


Alfred Shrubb.
Alfred Shrubb (ka: "Alfie Shrubb", "Alf Shrubb"; 12. detsember 1879 Sussex, Slinfold – 23. aprill 1964 Kanada) oli Suurbritannia pikamaajooksja, kelle käes on olnud hulk maailmarekordeid, sealhulgas esimesed IAAF-i ametlikud maailmarekordid 2 miili jooksus, 10 000 m jooksus ja tunnijooksus. Ta püstitas vähemalt 15 maailmarekordit.
Tema isa oli talupidaja. Alfred tahtis saada puusepaks. Ta kasvas üles Horshamis Trafalgar Roadis asunud majas.
Jooksukarjääri algus.
Kahekümneaastasena töötas ta müürsepana "Christ's Hospital Schooli ehitusel oma koduküla lähedal Stammerhamis. Juunis 1899 möödus kord kella viie paiku kuuvalgel õhtul ehitusest kohalik jooksutšempion F. J. Spence, kes ruttas üle vaatama tulekahjupaika Southwateri linnas, ning kutsus Alfredi kaasa. Alfred ütles, et ta ei oska joosta, kuid jooksis siiski kaasa ning jõudis kohale enne tuletõrjujaid, kattes 20 minutiga kolm miili. Spence'ile avaldas Alfredi jooks muljet ning tema pealekäimisel astus Shrubb jooksuklubisse "Horsham Blue Star Harriers Running Club".
Alfred osales mitmes amatööride võistluses ning selgus, et ta on hea pikamaajooksja. Kuigi ta jooksis nii staadionil kui ka murdmaal, eelistas ta murdmaajooksu, mida ta on nimetanud kõige meeldivamaks ja tervislikumaks kergejõustikualaks. Mööda etteantud rada jooksmine ahistas teda. Murdmaajooksust oli tal esimene kogemus teismeliseeast, mil ta jooksis rebasejahipidajate järel.
Jooksustiil.
Alfred Shrubb jooksis ebaühtlaste hoogudega. Tema jooksu on võrreldud linnu kulgemisega üle maastiku.
Teda ei nähtud kunagi hingeldamas.
Elu pärast amatöörjooksjakarjääri.
Aastal 1905 sai Shrubb "Amateur Athletic Associationilt eluaegse keelu amatööride võistlustel osaleda, sest ta oli oma võitude eest raha vastu võtnud või oli esitanud võltsitud kuluaruande.
Aastast 1906 oli ta elukutseline jooksja.
Hiljem hakkas treeneriks, tegutsedes Harvardi ja Oxfordi Ülikooli juures. Kuigi ta oli jooksjana konsulteerinud maailma parimate treeneritega, treenis ta end põhiliselt ise, tuginedes tervele mõistusele. Ta avaldas 1908. aasta paiku jooksutreeningu kohta kaks raamatut.
Aastal 1928 asus ta elama Kanadasse.
Saavutused.
Oma hiilgeaegadel oli Shrubb praktiliselt võitmatu kõikidel jooksudistantsidel alates 2000 jardist kuni 15 miilini. Ta võistles rohkem kui 1000 korral. Kaotusi oli tal väga vähe, ja needki 1000 m jooksus ja maratonijooksus, mis talle hästi ei sobinud.
Mitmed Shrubbi rekordid jäid püsima aastakümneteks. Näiteks tema 3 miili jooksu maailmarekordi (1903) purustas alles Lauri Lehtinen kolmkümmend aastat hiljem. Mõni tema Suurbritannia rekord püsis 1950ndateni.
Maailmarekordid.
5. novembril 1904 jooksis ta Glasgow's Ibrox Parkis tunnijooksu maailmarekordilise tulemusega 11 miili 1137 jardi, mis ületati alles 1951. Selle jooksuga püstitas ta ka amatööride maailmarekordid 6 miili jooksus, 7 miili jooksus ning amatööride ja professionaalide maailmarekordid 8 miili jooksus, 9 miili jooksus, 10 miili jooksus ja 11 miili jooksus.
Hinnang.
Alfred Shrubbi on tema ajaks nähtutest suurimaks jooksjaks ja esimeseks rahvusvaheliseks kergejõustikutäheks.
Arthur Conan Doyle'i raamatus "Kadunud raamat" kasutab autor Shrubbi nime üldnimena: "a perfect Shubb".
Shrubbi hüüdnimi oli "Little Wonder" 'Väike ime'. See jäi talle külge esimese suurema võidujooksu ajast (1900).
Isiklikku.
Jooksjakarjääri alguses oli Shrubbi kasv 5 jalga 6 tolli ning kaalus alla 9 "stonei.
Kirjandus.
The Untold Story of Alfred Shrubb World Champion Runner".


Lavassaare valla lipp.
Lavassaare valla lipp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Lavassaare valla lipp.
Lipp on kinnitatud Eesti Vabariigi Riigikantselei riigisümboolika osakonna poolt 14. mail 2004.
Lavassaare valla lipu autoriks on Priit Herodes.
Lipu kirjeldus.
Lavassaare valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Rohelise kanga keskel on kollase äärisega ruut, mida ümbritsevad seitse kollast kaunistust. Kaunistused koosnevad kahest lehest ja ühest marjast. Kaheksanda kaunistuse katab lipu vardapoolses ülanurgas olev kollane ruut kahe diagonaalse musta joonega. Mustad jooned algava vardapoolsest ülanurgast.
Põhjendus.
Roheline sümboliseerib loodust ja elu. Kollase äärisega ruut tähistab valda ning seda ümbritsevad lehed ja marjad valla rikkusi. Kanga vardapoolses ülanurgas olev kollane ruut kahe musta diagonaalse joonega tähistab Pärnu maakonda, kohalikku turbatööstust, kitsarööpmelist raudteed ning Lavassaares asuvat raudtee muuseumi.


Justyna Kowalczyk.
Justyna Kowalczyk [just'õna kov'altšõk] (sündinud 19. jaanuaril 1983 Limanowas) on Poola murdmaasuusataja, olümpiavõitja ja maailmameister.
Ta on ainus, kes suutnud võita nii olümpiamängud, maailmameistrivõistlused, maailma karika kui Tour de Ski.
Ta on võitnud Otepää MK-etapi 3 korda. Otepääl saavutas ta ka oma elu esimese MK-etapivõidu.
Kowalczyk osales 2000. aastal juunioride MM-il Slovakkias Štrbske Plesos, kus jäi 5 km vabastiilis sõidus 58. ja 1,5 km vabatehniksprindis 41. kohale.
2001 toimus juunioride MM tema kodumaal Karpacz-Szklarskas. Ta tuli 5 km klassikasõidus 48. ja 1 km vabatehnikasprindis 30. kohale.
Esimest korda osales ta MK-etapil Itaalias Cognes 9. detsembril 2001. Ta jäi 1,5 km vabatehnikasprindis 64. kohale. 16. detsembril 2001 osales ta Šveitsis Davosis segateatesõidus, kus Poola jäi 17. kohale. Kuid juba järgmisel MK-etapil Itaalias Asiagos saavutas Kowalczyk oma esimese MK-punkti, tulles 1,5 km klassikasprindis 30. kohale. Austrias Ramsaus ta katkestas 15 km ühisstardist sõidu ja rohkem ta sel talvel MK-etappidel ei osalenud. Järgnenud juunioride MM-il Saksamaal Schonachis oli ta ühisstardist 15 km klassikasõidus 16. ja 5 km vabatehnikasõidus 36. 1 km vabatehnikasprindis oli ta kvalifikatsioonis 11. ja finaalis 14.
Järgmisel hooajal osales Kowalczyk paljudel MK-etapidel, aga suurt progressi ei tulnud. 24. novembril 2002 tuli ta Rootsis Kirunas teatenaiskonnaga 16. kohale, 19. detsembril Austrias Linzis 1 km vabatehnikasprindis 29. kohale. 11. märtsil 2003 tuli ta Norras Drammenis 1 km klassikasprindis 25. kohale. Itaalias Tarvisios toimunud taliuniversiaadil saavutas ta 5 km klassikasõidus 18. jaanuaril 10. ja 20. jaanuaril 1 km vabatehnikasprindis 9. koha. Üksnes Rootsis Sollefteas toimunud juunioride MM-il läks hästi: ta oli 6. veebruaril 5 km klassikasõidus 5. ja 8. veebruaril 1 km vabatehnikasprindis 2. Ta arvati ka Itaalias Val di Fiemmes toimunud MM-koondisse, kus tuli 10 km klassikasõidus 48. ja 1,5 km vabatehnikasõidus 31. kohale.
Järgmiselgi hooajal ei saabunud veel läbimurret. Siiski sõitis ta MK-sarjas neli korda 20 parema hulka: ta oli Val di Fiemmes 1,2 km klassikasprindis 15., Tšehhimaal Nove Mestos 10 km klassikasõidus 15., samas 1,2 km vabatehnikasprindis 16. ja Rootsis Umeas 10 km klassikasõidus 12. Samas saavutas ta Poola naiskonnaga teatesõidus 5. koha.
Jäergmisel talvel võitis Kowalczyk Austrias Innsbruckis ja Seefeldis toimunud taliuniversiaadi. 14. jaanuaril 2005 tuli ta 1,5 km vabatehnikasprindis 5. kohale, 16. jaanuaril võitis 5 km vabatehnikasõidus hõbemedali ja 22. jaanuaril toimunud 15 km ühisstardist sõidus tuli võitjaks.
Dopinguskandaal.
23. jaanuaril 2005 pärast Oberstdorfis peetud Alpimaade Intercontinental Cupi võetud dopinguproov näitas, et Kowalczyk on kasutanud deksametasooni, kortisooni tüüpi ravimit, mis on kantud keelatud ainete nimekirja. Analüüsi tulemused selgusid ligi kaks kuud hiljem. Kowalczyk sai kaheaastase võistluskeelu ja tema vahepealsed tulemused tühistati, sealhulgas Oberstdorfi maailmameistrivõistluste 30 km ühisstardi 4. koht.
Esialgu pidi võistluskeeld kehtima 23. jaanuarini 2007, kuid juba 2005. aasta suvel otsustas Rahvusvaheline suusaliit FIS vähendada Kowalczyki võistluskeeldu poole võrra, aastale. Võistluskeeld lõppes 23. jaanuaril 2006 ja Kowalczyk sai osaleda juba Torino olümpiamängudel, kus ta võitis 30 km vabatehnika ühisstardisõidus pronksmedali.
Pärast dopinguskandaali.
Pärast dopingu tarvitamise eest määratud karistuse kandmist oli Kowalczyk jõudnud maailma tippklassi, kus püsib tänapäevani. Juba esimesel MK-etapil tuli ta 6. ja ülejärgmisel 3. kohale. Maailma karikasarjas oli ta 2008. aastal 3. ja 2009. aastal esimene. 2009. aasta MM-il tuli ta kahekordseks maailmameistriks ja 2010. aasta taliolümpiamängudel võitis ta täiskomplekti medaleid.
2009 valiti Kowalczyk Poola aasta sportlaseks (meeste ja naiste ühises arvestuses).
Maailma karika etapivõidud.
Justyna Kowalczyk on osalenud (seisuga 2. veebruar 2012) 154 maailma karika etapil ja jõudnud esikolmikusse 43 korral, neist 20 korda on ta võitnud.
Välislingid.
Kowalczyk, Justyna
Kowalczyk, Justyna


Natalja Baranova.
Natalja Baranova-Massalkina (Наталья Баранова-Масалкина; sündis 25. veebruaril 1975) on Venemaa suusataja. Olümpiavõitja (2006).
Maailmakarikavõistlustel.
Natalja Baranova on seni osalenud (seisuga 8. detsember 2007) 85 karikavõistluste etapil ja saanud kolm poodiumi kohta, kuid esikohta veel pole tulnud. Karika üldarvestuses on parim koht olnud 2005. aastal, mil ta sai 9. koha 431 punktiga.
Isiklikku.
2007-2008. aasta hooaeg jääb tal vahele kuna on lapseootel ja ei saa seega suusatamisega tegeleda.
Välislingid.
Baranova-Massalkina, Natalja
Baranova-Massalkina, Natalja


Maasäär.
Maasäär (ka säär) on ühe otsaga maismaa külge kinnitunud ning teise otsaga avaveekokku (enamasti merre) ulatuv kitsas ning madal peamiselt liivast ja kruusast koosnev pinnavorm.
Maasääred moodustuvad lainetuse poolt kuhjatud lahtistest rannasetteist. Maasääred kujunevad siis, kui lained ei liigu mitte otse ranna suunas, vaid selle suhtes nurga all. Selle tagajärjel hakkab toimuma setete pikiränne mööda rannikut, mille tulemusel maasääred moodustuvadki.
Maasääre veepealse osa moodustavad rannavallid ja luited. Maasääre veealust jätku nimetatakse allveesääreks.


Aseri valla lipp.
Aseri valla lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Aseri valla lipp.
Lipp on kinnitatud 17. septembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujuline lipp on jaotatud kolmeks horisontaalseks laiuks: sinine, valge ja roheline. Laidude laiused on vastavalt 2,5; 1; 2,5 ühikut.
Lipu normaalmõõtmed on 100 x 150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 2:3.
Põhjendus.
Lipuvärvid viitavad Aseri valda ümbritseva looduskeskkonna eripärale: sinine – merele, roheline – maismaale taimestikuga ning hõbedane tala – lubjakivist pankrannikule.
Välislingid.
Lipp


Helgi Sallo.
Helgi Sallo (sündis 10. augustil 1941 Tallinnas) on eesti laulja ja näitleja.
Elulugu.
Helgi Sallo lõpetas Tallinna 17. Keskkooli. Ta asus õppima kokaks. Hiljem õppis ta näitlemist Teatriühingu lavakunstistuudios, mille ta lõpetas aastal 1965, ja laulmist Tallinna Riikliku Konservatooriumi ettevalmistusosakonnas Tiit Kuusiku juures (1967–1969).
Aastal 1964 kutsuti Helgi Sallo Estonia teatris dirigendina debüteeriva Eri Klasi soovitusel tema dirigeeritud muusikalilavastusse "West Side'i lugu" (konservatooriumi lavakunstikateedri 2. lennu diplomilavastusse) Maria ossa. Pärast õppestuudio lõpetamist 1965. aastal sai temast Estonia rahvusooperi koosseisuline solist. Tal on olnud üle viiekümne rolli ooperites, operettides ja muusikalides. Suurematest rollidest loobus ta aastal 1998. Aastast 1997 töötab ta Estonias ka näitejuhina.
Helgi Sallo ei ole saanud muusikalist eriharidust ja ometi teatakse teda peamiselt imelise häälega lauljana. Laulu õppis ta konservatooriumi ettevalmistusosakonnas professor Tiit Kuusiku juures, näitlejameisterlikkuses pärinevad tema teadmised teatriühingu lavakunstistuudiost (1961–1965). 1964. aastal kutsuti ta kursusekaaslase Eri Klasi soovitusel Maria osasse Estonia lavastuses "West Side'i lugu" ja peale seda sai temast juba RAT "Estonia" solist. Selle aja jooksul on ta lavale toonud üle poolesaja rolli ooperis, operetis ja muusikalis. Nende hulgas on Denise "Mam'zelle Nitouche'is", Pipi "Pipi Pikksukas", Aldonza "Mees La Manchast", Nikitina/Šatrova "Kahes kevadpäevas", Frasquita "Carmenis", Lõbus Naisterahvas "Ohvris", Madeleine "Savoy ballis", Sally Bowles ja Fräulein Schneider "Kabarees", Mařenka "Müüdud mõrsjas", Ilona "Krahv Luxemburgis", Notsu "Puhhis" jpt.
Rollidest tõstab lauljatar-näitlejatar ise esile oma esimest osa teatri koosseisulise artistina – Pepit "Viini veres", Aldonzat muusikalis "Mees La Manchast", kui oma näitlejabiograafia üht olulist etappi. See roll "kulutas" teda palju, kuid talle oli lausa eluliselt tähtis koostöö Georg Otsaga; Irina Nikitina/ Veera Šatrova kaksikrolli "Kahes kevadpäevas", kus oli väga huvitav ja nõudlik lavastajatöö Georgi Ansimovilt; Frasquitat "Carmenis", mis pakkus muusikaliselt enam kui eelnenud osad; algul loomusele ja senisele ampluaale võõrad Madeleine'i "Savoy ballis" ja Ilonat "Krahv Luxemburgis". Nende kahe viimase rolliga astus Helgi Sallo välja subretimainega artisti staatusest ja tõestas end elegantse operetiprimadonnana.
Koduteatri kõrval on Helgi Sallo jõudnud mängida ka Tallinna Vene Draamateatris (Linda osa Šteini draamas "Võõrastemaja «Astoria»", 1970), Viljandi teatris "Ugala" (Heleni osa Molnàri komöödias "Kaardiväeohvitser", 1985), Tallinna Draamateatris (nimiosa R.Shermani "Mary Poppinsis", 1987), Vanalinnastuudios (Fräulein Schneider Kanderi "Kabarees", 2003), teinud kaasa paljudes muusika- ja telefilmides ("Meloodia-68", "Teatriöö", "Sa oled mu majakas", "Roosid lõunast", "Jefreitor Jõmm", "Uksed", "Muinaslood muusikas", "Helgi" jt.) ja telelavastustes ("Toeplitzi järve saladus", "Puldanportfell", "Provintslanna", "Surm käib ümber Diana", "Kunksmoor", "Hortensia ütles: P...sse!" jt.). Lisaks sellele kehastab Helgi Sallo juba tosin aastat üht keskset kangelannat Almat populaarses teleseriaalis "Õnne 13".
Teatri gastrollidega on ta esinenud Moskvas, Leningradis, Soomes ja Rootsis, kontsertreisid on teda aga viinud Saksa DVsse, Soome, Norrasse, Belgiasse, Alzeeriasse jne.
1975. aastal omistati Helgi Sallole Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus, 1983. aastal tunnistati ta Georg Otsa nimelise preemia vääriliseks, 1989. aastast on ta ENSV rahvakunstnik, 1994. aastal sai ta Eesti Televisiooni auhinna "Volli", 1996. aastal pälvis aga prestiižika "Suure Vankri" auhinna.
Isiklikku.
Näitleja Liina Vahtrik on Helgi Sallo tütar. Helgi Sallol on kaks lapselast.


Michèle Mercier.
Michèle Mercier [miš'ell merssj'ee] (õieti Jocelyne Yvonne Renée Mercier [žosl'iin iv'onn rön'ee merssj'ee]; sündinud 1. jaanuaril 1939 Nice'is) on prantsuse filminäitleja. Tema tuntuim roll on nimiosa filmis "Angélique, inglite markiis".
Ta sündis 1. jaanuaril 1939 Nice'i apteekri perekonna kolmest tütrest vanimana. Tema perekonnal olid suured farmakoloogia ja kosmetoloogia laborid ning vanemad soovisid, et tulevikus võtaks tütar üle nende elukutse. Ent tüdrukut köitis rohkem tants ja teatrikunst. Oma seitsmendal sünnipäeval kuulutas ta uhkelt ja enesekindlalt: "Minust saab kuulus baleriin!"
Jocelyne pandigi kirja "madame" Carolus-Durandi tantsukursustele. Mõne aja pärast tegi pisike baleriin debüüdi kodulinna ooperiteatri laval. Viieteistaastasena jõudis Jocelyne priimabaleriinina Pariisi ning asus tantsima Roland Petit' juhitud balletitrupis, Champs-Elysée väljaku lähedal asuvas Ballets de la Tour Eiffel'is. Seejärel sõitis väike tantsijatar Londonisse oma tantsuoskust täiendama, asudes samal ajal ka inglise keelt õppima. Kuid välismaalasena tuli noorel ja kogenematul neiul sageli taluda alandusi ja vaid juhuse läbi pääses ühest eriti piinlikust olukorrast, kui balletitrupi juht teda vägistada püüdis. Pisarad silmis, naasis Jocelyne koju.
Kindlasti saanuks Jocelyne Mercier’st kuulus tantsijanna, kui üks vahejuhtum poleks tema elu muutnud. Tansijatari isal paluti tulla Nizzas asuvas Victorine'i filmistuudiosse, et too seal demonstreeriks, kuidas hapnikupatja käsitseda. Uudishimust läks tütar isaga kaasa ning tutvus stuudio koridoris ringi jalutades režissööri Denys de La Patteliere’i ja stsenaristi Michel Audiard’iga, kes 18aastasele kaunitarile teoksil olevasse filmi väikest rolli pakkusid. Samas soovitasid filmimehed debütandil eesnime muuta — Jocelyne tundus nende jaoks liiga pikk ja vanaaegne. Kuna filmi staariks oli Michèle Morgan, leidsid kineastid, et efektne oleks kui afišil seisaks kõrvuti kaks Michèle'i. Nii sai Jocelyne´ist Michèle (selline oli olnud ka näitlejatari noorima, tüüfusesse surnud õe nimi). Mercier’ erakordne ilu ja sarm ei jäänud märkamata ning peagi kutsuti teda teistessegi filmidesse.
"Mul tuli valida, kas jätkata tantsimist või hakata end kindlustama alal, kus minu šansid olid veel üsna minimaalsed. Mõnda aega üritasin tegeleda mõlemaga, kuid see osutus kohutavalt keeruliseks. Tants oli mu elu ja tehes panuse filmile, kannatasin väga," meenutas eksbaleriin.
Michèle Mercier' esimene suurem läbimurre toimus siiski mitte kinolinal, vaid teatrilaval. Koos (näidendi autor, lavastaja ja peaosatäitja) Robert Lamoureux’ga mängitud tükil "La brune que voila" oli enneolematu edu ning tõi Mercier’le esimesed austajad.
Filmidega oli lugu teine. Michèle Mercier’le pakuti peamiselt vaid dekoratiivset laadi osi, mis erilisi näitlejavõimeid ei vajanud. Kuna Prantsusmaal tundus võimalusi vähe olevat (erandiks François Truffaut' "Tuld klaverimängija pihta" (1960), mida Mercier peab siiani oma lemmikfilmiks), sõitis Mercier Itaaliasse, kus rea odavate meelelahutusfilmide kõrval tegi kaasa kolme maineka itaalia režissööri Luigi Zampa ("Raevukad aastad", 1962, parima naisnäitleja autasu Locarno filmifestivalil), Dino Risi ("Monstrumid", 1963) ja Mario Monicelli ("Ülim truudusetus", 1963) linateostes.
Austatuna Jaapanis, jumaldatuna Türgis, palavalt armastatuna Venemaal ja kogu maailmas, naine, kellest võinuks lihtsa "jah"-sõnaga saada Iraani keisrinna, elab praegu üsnagi tagasihoidlikult ja kurvas üksinduses Cannes'is. Prantslased on endise superstaari Brigitte Bardot konkurendi halastuseta unustanud. Lähedasi sõpru on Mercier'l vähe, truud elukaaslast ja lapsi ei ole, filmipidustustest võtab ta harva osa. Ja viimasest arvestatavast filmirollist on möödas juba enam kui veerand sajandit. Vanus ja välimuski (paraku on kunagi ideaalfiguuri omanud filmitäht märkimisväärselt kaalus juurde võtnud!) ei luba tal enam võrgutavaid kaunitare mängida, aga publiku ja lavastajate silmis oli ja on Michèle Mercier ikka vaid toosama "inglite markiis". Heameelega mängiks Mercier mõnes filmis või telesarjas, olgu siis šarmantseid vanaemakesi või võimukaid matroone, kasvõi juba lihtsalt selleks, et enda majanduslikku seisu parandada.
Anne ja Serge Goloni romaanisaaga "Angélique" hurmava naise erootilistest seiklustest 17. sajandi Prantsusmaal oli esimese raamatu ilmumise järel 1956. aastal nii hiiglaslik kommertsedu, et ei järge romaanile ega ekraniseeringuid tulnud kaua oodata. Edu retseptiks sai segu hästi uuritud ajaloolisest koloriidist, ajalooliselt põhjendatud faktidest ja hurmava kangelanna elektriseerivast seksielust. Raskeim probleem ekraniseerimisplaanide juures seisnes selles, kas õnnestub leida nimiosatäitja, kes vastanuks igati nii erakordselt värvikalt kirjeldatud originaalile. See roll ei olnud kirjutatud spetsiaalselt Michèle Mercier'le. Eelkõige peeti silmas tolleaja superstaari Brigitte Bardot'd, kes aga stsenaariumisse pilkugi heitmata osast keeldus. Kui hakati otsima näitlejatari, võttis režissöör Bernard Borderie ühendust Catherine Deneuve'i, Jane Fonda, ja Marina Vladyga. Võimalike variantidena tulid kõne alla ka Mireille Darc, Genevieve Grad, Daniele Gaubert ja Virna Lisi.
Vlady (tolleks ajaks Robert Hosseini eksabikaasa) oli valmis lepingule allagi kirjutama, kui Michèle Mercier tema koha üle lõi. Mercier ei omanud veel oma konkurentide tuntust, ent ta torkas silma juba oma fotogeenilisuse ja meeldiva filmograafiaga. Castinguid jälginud abielupaar Golonid, Angélique'i kirjanduslikud "vanemad" nõustusid Mercier' kandidatuuriga.
"Angélique'iga" leidis Michèle Mercier rolli, millest unistanuks iga näitlejatar: "Kohe kui olin raamatu avanud, mõistsin, et Angélique sarnaneb minuga. Tema olin mina ja mina tema."
Filmiseeria saavutas tohutu menu kogu maailmas ja tegi lõpuks ka Michèle Mercier’st tähe. Näitlejatari mängulaadi elegantne kergus, ehtne gallia huumor ja naiselik veetlus vallutasid publiku. "Ma ei varja, et jumaldan seda tegelaskuju ja olen õnnelik, et teda kehastada sain. Angélique’is tundsin kohati ära iseenda. Andsin talle oma loomuse paremad küljed. Sellisest rollist juba naljalt ära ei öelda," rääkis Mercier, kelle aktsiad filmiturul olid tõusnud. Teda peeti Brigitte Bardot’ ägedaimaks rivaaliks. Muuseas, Angélique’i rolli pakuti algul ka Bardot’le, kuid viimane ütles sellest ära, mida ise hiljem kibedalt kahetses. Küll aga avaldas ta Mercier'le tunnustust ja kiitust oma memuaarides (eesti keeleski ilmunud "Initsiaalid BB").
Kogu maailma jaoks on Michèle Mercier' nimi alatiseks seotud ühe müütilise ekraanikangelannaga — Angélique, inglite markiis. Ent näitlejatari endagi elu on olnud küllaltki erakordne ja nii nagu tema filmikuju, on teda ennastki palavalt armastatud ja jumaldatud, samas aga ka vihatud ja hüljatud. Ent ta ise on alati nii väga armastanud ja sellepärast nii palju pidanud kannatama! Peaaegu kõik mehed, keda Michèle Mercier ennastunustavalt armastas, petsid teda, varastasid paljaks, reetsid. Ja ometi on see naine suutnud väljuda kõigist kannatustest ning tõelise sfinkslinnuna ikka ja alati tuhast tõusta! Ent kauaks jätkub tal seda visadust?
Kuid ka kõige kauneimad tegelaskujud võivad vangistada kuldpuuri: Mercier oli vaatajate ja lavastajate silmis oma filmikangelannaga sedavõrd samastunud, et tema edasine karjäär näis olevat surnud punktis. Justnagu Martine Carol 1950ndatel aastatel "Kalli Caroline'i" filmisarjaga, sai Michèle Mercier "Angélique'iga" prantsuse kino säravaimaks täheks 1960ndatel. Samuti kui Carol, ei leidnud Mercier'gi hiljem enam samavõrd eredat tegelaskuju, millega vaatajate ette tulla. Menuka filmisarja järel oli näitlejataril raskusi korralike rollide saamisega. "Angélique tõi mulle populaarsuse, kuid pidurdas minu kui kunstniku arengut. Nii produtsendid, lavastajad kui ka vaatajad soovisid mind näha vaid ühes kindlas ampluaas. Mul oli seesugustest kostüümfilmidest aga juba kõrini," tunnistas Mercier pahaselt.
Näitlejatari sädeleva tõusu "ohvriks" sai ka tema tookordne abikaasa, stsenarist André Smagghe, kellega Michèle Mercier oli 1961 abiellunud. Mees ei kannatanud välja naise äkilist kuulsust ning muutus väljakannatamatuks alkohoolikuks. Väljakannatamatuks kujunes ka abikaasade läbisaamine. Mees armukadetses iga vähimagi asja peale, peitis Mercier'le saadetud stsenaariume, kulutas naise raha, isegi peksis. Tohtrid tunnistasid Smagghe vaimuhaigeks ning ta pandi kliinikusse. Tolleaegsete seaduste järgi ei omanud Michèle mingit õigust "otsustusvõimetust" mehest lahkuda. Abielu lahutati 1965. aastal vaid tänu kopsakatele "alimentidele", mida Mercier mehele iga kuu maksma pidi.
Sellega oli tee lahti teisele kavalerile: Claude Bourillot, Lyoni farmatseut, miljonär ja kirglik hobivõidusõitja, kellega Michèle oli esmakordselt kohtunud juba lapsepõlves ja kes oli tema isa hea sõber ja kolleeg. Kõigest hoolimata jõudis seegi abielu, mis sõlmiti 1968, tõsiste krahhideni. Kord oli Bourillot tulnud võtteplatsile hirmsal kombel ärritatuna vabameelsete ja — tol ajal — vägagi piinlike pressifotode peale ja andis pikemalt mõtlemata itaallasest produtsendile kere peale. Too maandus haiglasse ja esitas politseile kaebuse, kuni asi suurte rahadega ära lahendati. Michèle Mercier skandaali ei soovinud. Ta armastas oma 14 aastat vanemat meest väga ja tahtis koguni karjäärist loobuda. Kaks aastat peale pulmi kuulutas Michèle, et ta kavatsevat nüüdsest veel ainult oma elu kauneimaks — ema — rolliks valmistuda. Intervjuudes kuulutas ta, et soovivat endale kaht poissi ja üht tüdrukut, kes mängiksid tema unelmatekorteris Pariisis Eiffeli torni vastas, nulgusid ja liiliaid täis katusaias. Paraku jäigi see ainult kauniks unistuseks.
Mõni aeg hiljem soovitas Bourillot naisel sõita Hollywoodi, luua isiklik produtsendifirma ja hakata ise meelepäraseid filme tootma. Michèle paigutas kogu oma varanduse eraettevõtlusse (rahaasjadega tegeles Bourillot!) ning lõpetas pankrotiga. Ookeanitaguses filmibisnises jäi väike prantslanna kaotajaks. Kartes, et lähenev finantskrahh tedagi tabab, jättis Bourillot vapustatud naise maha, haarates kaasa kõik Mercier' ehted. Juulis 1978 abielu lahutati. Maksnud võlad, naasis üksijäetud ja laostunud Mercier kodumaale, otsustades kõike otsast alustada. Ta elas sellest ajast peale üksi, ei rääkinud oma probleemidest ja uputas ennast töösse, et kurbi mõtteid eemale juhtida.
Uut rõõmu ja kindlustunnet tõi filmitähele uus armastus. Šveitsi konstruktor Adrian Jancou, kahe lapsega ilmatu rikas leskmees, keda Michèle kohtas ühel galaõhtul Genfis, oli noor, kena ja armastusväärne. Ta oli esimene Michèle Mercier’ kallimate seas, kes lasi naist lõpuks ka lihtsalt naisena tunda. Mees kinkis talle kalleid ehteid, maju, autosid, hellitas ja armastas... Adriani pojad Patrick ja Benjamin võtsid Mercier’ õige pea omaks.
Pere loomise nimel nõustus Michèle loobuma filmitööst ning elama tavalise naise — abikaasa ja ema — elu. Kaks aastat ujus Mercier armastuse ja külluse meres. Õnn aga oli üürike. Veel enne, kui armastajad jõudsid oma suhted registreerida, suri mees ajuvähki, lapsed aga võeti Mercier' hoole alt ära. Mehe sugulased, kes olid kõik (eriti fanaatikust ema) algusest peale filmitähte halvustavalt suhtunud, tegid kõik, et mehe kingitused Mercier'lt ära võetaks. Majadel vahetati lukud, autod ja ehted peideti, telefoninumid muudeti ära ning lastel keelati näitlejatariga ühendust võtta.
Michèle Mercier’d tabas depressioon, üha sagedamini mõtles ta enesetapule. Möödus kuid, enne kui oma elu suurima armastuse kaotanud naine taas leidis endas jõudu ja tahtmist edasi elada. Ta pöördus koju Nice'i, kust oli lahkunud ja omaette elama asunud juba tantsijatarina. Rongijaama vastu tulnud isa ei tundnud oma tütart enam ära. Särava naeratusega filmistaari asemel seisis seal nüüd vananenud ja auku vajunud põskedega murest murtud naine.
Aeg läks. Filmimaailma olid ilmunud uued tähed. Endist "inglite markiisi" ei vajanud enam keegi...
Michèle Mercier hakkas esinema teatris, eeskätt selleks, et oma pangakontot toita. Tasapisi hakkas elu taas naeratama.
Ja siis võttis Mercier’ga ühendust pesuehtne prints Roomast — Nicola Bocompagni-Ludovisi, kes olla näitlejatari armunud juba "Angélique’i" — aegadest peale ja juba siis tõotanud kõigile, et kui kunagi peaks abielluma, siis ainult Michèle Mercier’ga. Tõsi, mees ei olnud siiski sõna pidanud ning abiellunud vahepeal ühe markiisiga (!), kuid ootavat nüüd iga hetk lahutusepabereid...
Michèle’i ajas kõrgest soost austaja tekkimine segadusse ja ka ärevusse, sest veel liiga värsked olid armid lahkumisest Adrianist. Kuid prints sai lõpuks oma tahtmise — Michèle jättis näitlemise (see oli mehe esimene nõudmine), pakkis oma asjad ning sõitis mehe juurde Itaaliasse Rooma lähistel asuvasse hiiglaslikku maamajja. Suur sündmus oli määratud 1986. aasta juuliks. Kõik sõbrad ja tuttavad rõõmustasid juba, et Michèle Mercier on lõpuks leidnud oma ellu väärilise partneri (rääkimata siis veel tiitlitest ja varandusest!), kes aitab unustada möödunud halbu aegu...
Kuid aja möödudes hakkas prints aina sagedamini viibima äri- ja välisreisidel, jättes kõik kodused toimetused "markiisi" õlgadele. Mida aeg edasi, seda harvemaks jäid hellused, ja määramata ajaks lükkus aina edasi see kauaoodatud pulmapäev...
Ootamata ära mehe selgitused ja uued lubadused, lahkus Mercier kogu kupatusega jäädavalt Itaaliast. Saatuse irooniana sai naine just sel momendil ametliku elamisloa Itaalias...
Ta tõmbus avalikkusest eemale, kolides tagasihoidlikku majja Pariisi äärelinnas.
"Mind valdas täielik meeleheide. Ootasin passiivselt, et asjad jääksid seisma. Olin piinatud, kannatasin oma martüüriumi. Olin ise peatanud oma karjääri, minu elu mees oli surnud, teine mind hüljanud... Usun, et olin kõigest väsinud. Valisin üksinduse, et siis peidus ja unustatuna surra."
Michèle Mercier andis endast uuesti märku autobiograafiaga "Angélique’i murtud süda" (1987), mis avas naisekuju, kes inimesi jätkuvalt unistama paneb... Kõrvalmärkusena tuleb lisada, et see raamat tõlgiti 1997. aastal vene keelde ja pealkirjaga "Markiza angelov" avaldati miljonilistes tiraažides ilma autorilt nõusolekut küsimata, rääkimata siis honoraridest, mida Mercier pidanuks saama.
1997. aastal tehti Michèle Mercier’le ettepanek kehastada talle kuulsuse (ja needuse) toonud kangelannat uues Angélique’i-projektis, seekord neljaosalises televersioonis markiisi seiklustest Uues Maailmas, mida oli plaanis vändata Kanadas ja USAs. Mercier, kes selleks ajaks ei tahtnud enam silpigi kuulda Angélique'ist; kes oli teinud kõik, et muuta imidžit ja pühkida maha seda roosiveelõhnalist silti, mis tema karjääri külge kleepunud oli, otsustas lõpuks saatusel kõrist haarata ning nõustuda oma fetišrolliga. Väljakutseks ja enda lõbuks. Kuid ettevõtmine läks vett vedama mitmete asjaolude tõttu, millest vähem tähtsam polnud romaanide autori Anne Goloni autoriõiguste rikkumine maailma erinevate kirjastuste poolt ning kirjaniku poolt algatatud protsess oma prantsuse kirjastajate vastu, mis seega peatas kõik "Angélique"'iga seotud ettevõtmised. Keelati ära filmide näitamine telekanalitel, videokassettide müük jne. Pealegi söandas madame Golon ühes intervjuus pahaselt märkida, et Michèle Mercier ei sobi ega ole kunagi sobinud Angélique'iks...
Seejärel unistas Michèle Mercier oma kirjastuse loomisest, mida lubas aidata teostada igati soliidne ja ettevõtlik bisnesmen René Delerins, kes oli lähedane poliitiliste ringkondadega, ning keda Mercier'le tutvustas nende ühine tuttav.
"See abielumees, nagu kõik teisedki, väljendas oma võlutust Angélique'st. Ta pani mind unistama. Ma ei võtnud Pariisis midagi konkreetset ette ning soovisin lihtsalt, et mu elu muutuks. Ta heiastas minu ees säravaid muudatusi, nagu kirjastuse loomine mere äärde..." pihtis Mercier ajakirjale "Paris Match". "Kõik see vaimustas mind. Alustasime minu memuaaride ümbertöötlusega. Veel seitse erinevat teost sai trükitud ja müüdud, sealhulgas Anne Goloni "Master Kouki". Minu kaaslane, delikaatne ja hea jutuga mees — ma pöörasin sellele vaid hajameelset tähelepanu — oli eelkõige hõivatud mulle tšekkide allakirjutamiseks esitamisega ja minu initsiaalide võltsimisega. Minust oli saanud, vabandage väljendit, "rahaprits". Mõne kuu pärast leidsin end kogu oma rahast tühjaks pumbatuna ja laostatuna. See monsieur kõrvaldas ligi kolm miljonit mulle kuulunud franki."
Sama kergeusklikuna kui Angélique, uskus ka Michèle oma äripartneri tühje jutte. Osavalt oli salakaval aferist heiastanud Michèle Mercier' silme ees uut kirjastust Cannes'is. Uue "seikluse" nimel lahkus naine Pariisist, kuid Vahemere päikese all sulas kogu ta kapital ning paljud tema tšekid kandsid võltsitud allkirja. Käesolevaks ajaks "puhkab" varganägu vanglas teisegi afääri pärast, milles ta süüdi mõisteti. Pikka viha pidamata loodab Mercier saada kohtu kaudu tagasi osagi temalt välja petetud ja röövitud kapitali.
"Kurjus ja kättemaks on mulle võõrad. Kõigest hoolimata olen rahul, et võin tulla päikese kätte nüüd, mil see musjöö on varjus. Elasin läbi põrgu. Langesin terveteks tundideks masendusse, rõhutuna täielikult hingamisraskustest ja kopsuhaige valudest. Soovin vaid õiglust."
Et maksta võlgu ning kindlustada igapäevaelu, müüs Mercier Christie' oksjonil oma juveele, mööblit, kleite, suveniire ja oli valmis maha müüma ka kõige kalleima mälestuseseme — Angélique'i pulmakleidi.
Aastad ja jätkuvad elumured on teda kurnanud, palju talt võtnud, aga kindlasti ka talle kui inimesele ja näitlejale palju andnud. Kannatustest on ta saanud kogemusi, omandanud teadmisi inimloomusest. Kindlasti leidub inimesi, kes sooviksid teda näha veel kordki ekraanil; näha uut, elutarka, kõikemõistvat ja nii inimlikult sooja, nagu ta on elus. Näitlejatar on astunud juba esimese sammu: ta avaldas oma uue mälestusteraamatu (2002) ning võttis aukülalisena osa mitmetest filmifestivalidest, salajases, ent siiski kindlas lootuses, et mõned režissöörid teda märkavad ja filmi kutsuvad. Ja nostalgilise "markiisi" askeldused on kandnud vilja: vene noorema põlve lavastajad-produtsendid Aleksandr Aravin ja Valeri Todorovski kutsusid prantslanna oma põnevusseriaali "Punane kapell", mis kõneles hulljulgetest radistidest II maailmasõjapäevade Pariisis. Näitlejatar tegi kaasa veel teiseski vene filmis — Juri Poljakovi jutustuse järgi vändatud "Kostja Gumankovi Pariisi armastuses" kehastas Michèle Mercier pariislannat, kes koos oma mehega annavad peavarju Nõukogude Liidu turistidele.


Julie Andrews.
Julie Andrews 1964 Mary Poppinsi rollis
Dame Julie Andrews (sünninimi Julia Elizabeth Wells; sündinud 1. oktoobril 1935 Walton-on-Thamesis) on inglise näitleja, laulja ja kirjanik. Teda on premeeritud Oscari (parim naisnäitleja muusikalis "Mary Poppins"), Emmy ja Grammyga. Oma kuulsuse on pälvinud muusikalides: "Minu veetlev leedi", "Mary Poppins" (1964) ja "Helisev muusika" (1965).
Elukäik.
Julie isa Ted Wells oli raua- ja puutöö õpetaja ning ema Barbara Morris Wells andis klaveritunde ja töötas poole kohaga oma õe Joani juhitud tantsustuudios pianistina. Nime sai ta oma kahe vanaema, Julia Morrise ja Elizabeth Wellsi, järgi.
Kui Julie oli kahe-aastane, tegi ta oma lavadebüüdi, esinedes tantsukooli lõpuballil haldjana.
Aastal 1939 sai Barbara pianistikoha varietees, kus teiste artistide seas esines kauni tenorihäälega kanada laulja Edward (Ted) Andrews. Peagi moodustasid nad populaarse vodevillipaari laval ning armunutepaari eraelus. See ajas sassi Julie vanemate suhted ning nad lahutasid.
Julie uus isa hakkas tüdrukule õpetama laulmist, justkui ettekäändena, et kasutütart paremini tundma õppida. Kõigi suureks üllatuseks oli Juliel täielikult väljaarenenud laarünks (kõri), perfektne helitunnetus ja laiaulatuslik nelja oktaaviga vokaal. Just Ted oli see, kes avastas, et tüdruk oma kauni häälega võiks kuulsaks saada kogu Inglismaal. Nii asuski üsna auahne ja musikaalne abielupaar Juliest imelast koolitama ja teda oma turneedele kaasa tirima.
Laval esines tulevane superstaar juba seitsme-aastaselt. Ta võttis endale kasuisa perekonnanime ning muutis eesnimes viimase tähe.
Kaheksa-aastaselt hakkas Julie võtma laulutunde madame Lilian Stiles-Allenilt, kes oli omal ajal olnud mainekas estraadilaulja. Neist said head sõbrad ja tänu Lilianile omandas Julie perfektse diktsiooni.
Teise maailmasõja lõppedes oli Julie kümne-aastane ning ta võis ametlikult koos vanematega laval esineda. Koolivaheaegadel veetis Julie suurema osa ajast üleriigilistel turneedel, olles populaarseim osa oma vanemate "show"-programmis.
Aastal 1946 debüteeris Julie raadios, lauldes koos kasuisaga duette BBC meelelahutusprogrammis "Monday Night at Eight".
5.detsembril 1946 esines Julie juba iseseisvalt Londoni "Stage Door Canteenis. Publiku hulgas viibisid muuhulgas kuninganna (hilisem kuninganna-ema) ja printsess Margaret. Pikapeale jäid Ted ja Barbara tagaplaanile ning Juliest sai põhiesineja, kes peagi üksi turneedel käis.
12-aastasena sai tüdruk osa Val Parnelli revüüprogrammis "Starlight Roof", mida esitati 649 korda Londoni Hipodroomil. Samal ajal tegi ta oma debüüdi ka Londoni Palladiumi teatri programmis "Royal Command Variety Performance". Juliest sai noorim esineja, kes eales kuninglike kõrguste (kuningas George VI ja kuninganna Elizabeth) ees Palladiumis laulnud.
Julie alustas oma professionaalset karjääri, lauldes kuulsaid aariaid nagu "Polonees" ooperist "Mignon". Tema etteasteid saatis säärane edu, et peagi kutsuti väike lauluime taaskord esinema kuninglikule perekonnale.
1947. aasta detsembris saadeti üks filmiproov stuudiole Metro Goldwyn Mayer, ent sealt vastati, et tüdruk on liiga kõhnuke ja ebafotogeeniline. Sellest hoolimata sai Julie tuntuks kui "Inglismaa noorim laulufenomen" ja ta esines edukalt nii lavadel kui ka raadioprogrammides.
Kui ameerika produtsent Cy Furer nägi Julie Andrewsi Londoni lavastuses "Boyfriend" (1953–1954), tegi ta näitlejatarile ettepaneku sama osa mängida uue trupiga ka Broadwayl. Julie keeldus, sest ta ei tahtnud kodust lahkuda, pealegi oli temast saanud pere ülalpidaja. Tüdruku pärisisa aga õhutas teda minema: igal juhul annaks töö ookeani taga uusi kogemusi juurde. Julie nõustus võõrsil olema vaid aasta. Ühendriikides tegi Julie ka teledebüüdi, mängides koos Bing Crosbyga Maxwell Andersoni "High Tor'i" muusikalises variandis.
Aasta lõppes ning lõppesid ka "Boyfriendi" etendused, Julie oli naasmas kodumaale. Veel enne käis ta Richard Rodgersi ja Oscar Hammersteini juures proovilaule esitamas uue muusikali "Pipe Dream" jaoks.
"Pygmalionist" sai igihaljas muusikal "Minu veetlev leedi", mis tegi noore lavatähe tuntuks mõlemal pool Atlandi ookeani. Koknit purssiv lilleneiu Eliza Doolittle'i, kellest professor Henry Higginsi käe all saab kombekas suurilmadaam, kehastas Julie nii Londoni West Endis (18 kuud) kui Broadwayl (kaks aastat) ühtekokku 2717 korda.
Seejärel esitas Julie nimiosa otseülekandena esitatud telelavastuses "Tuhkatriinu" (1957) ning abiellus noorpõlvekallima, kostüümi- ja lavakunstniku Tony Waltoniga. Neil sündis tütar Emma Kate.
Pärast Julie Andrewsi nägemist kuninganna Guinevere'ina muusikalis "Camelot" (1960), kus tema partneriks oli kange naistemehena tuntud Richard Burton, pakkus Walt Disney näitlejatarile esimese filmirolli.
Juliele pakuti rolli muusikalfilmis "Mary Poppins", kuid Julie ei uskunud, et sobib filmi. Walt meelitas teda, kutsus isegi koos endaga Disneylandi ning demonstreeris oma võlumaailma, mistõttu Julie lõpuks alistus ja võttis rolli vastu.
Kuna Julie mees oli hiljuti üliedukalt maha saanud ühe lavatüki kunstilise kujundamisega Broadwayl, võttis Disney ta oma filmile kunstnikuks.
Õigupoolest oli "Mary Poppins" (1964) teatud mõttes lohutuseks, et Julie Andrews ei saanud rolli "Minu veetleva leedi" (1963) filmiversioonis.
"Mõistan nüüd paremini, miks mind "Leedisse" ei valitud. Neile oli vaja "nime", mis kindlustaks filmile edu. Audrey Hepburn oli selleks ideaalne variant (ehkki ta ei osanud laulda ja seda tegi tema eest Marnie Nixon – I.K.), mina oli tuntud aga ainult kui Broadway näitlejatar. Õnneks tuli "Poppins" vahetult pärast seda ja ma ei osanud erilist pettumust tunda. Vaid hiljem olen vaikselt kurtnud."
"Minu veetlev leedi" oli nomineeritud aasta hiljem igas suuremas "Oscari" kategoorias, välja arvatud parim naisnäitleja. Selle kuldkujukese sai endale aga Julie Andrews imepärase Mary Poppinsi rolli eest. See oli justkui väike kättemaks.
Sel ajal, kui "Mary Poppinsit" alles monteeriti, sai Julie peaaegu üheaegselt kaks uut filmipakkumist. Arthur Hiller võttis näitlejatari oma sõjavastasesse filmi "Emily amerikaniseerumine" (eesti keeles tuntud ka pealkirjaga "Ainult ohvitseridele"), Robert Wise aga palkas ta kapten von Trappi seitsmele lapsele koduõpetajaks "Helisevas muusikas" (1965). Kui esimene läks pehmelt öeldes aia taha, siis teisest kujunes läbi aegade menukaim filmimuusikal, mis päästis stuudio 20th Century Fox pankrotist, milles oli suuremal määral süüdi superkulukas ja super-ebaedukas "Kleopatra" Elizabeth Tayloriga nimiosas.
"Oli raske teada siis, mida mõistan nüüd, et "Helisev muusika" oli suurepärane ššanss, mille keegi kunagi üldse saada võib," nentis Julie.
Nüüd ruttasid kõik suuremad lavastajad üksteise võidu näitlejatariga filme väntama. Hollywoodis liikus kõnekäänd: kui saad oma filmi Julie, saad kogu maailma. Agendid, advokaadid, produtsendid – kõik tahtsid osa saada sellest maagilisest puudutusest. Näitlejatar lausa uppus töösse.
1966. aastal mängis Julie koos Paul Newmaniga Alfred Hitchcocki spioonithrilleris "Rebitud eesriie".
Tohutu menu ja töökoormus lõid kiilu näitlejatari eraellu. Julie läks Tonyst lahku.
Ebaõnn hakkas haarama ka Andrewsi uusi filme. Publik, kes oli harjunud oma lemmikut nägema malbete ja igati kombekate neidude rollides, ei võtnud omaks intrigeerivat ja menu nimel kõigeks valmis olevat Gertrude Lawrence'i Robert Wise'i "Staaris!" (1968). Ka esimene koostöö tulevase abikaasa Blake Edwardsiga "Kallis Lily" (1970) ei toonud loodetud (kassa)tulemust.
Julie hakkas esinema televisioonis. Tema nime kandev šõu võitis 1973. aastal Montreux' festivalil "Hõberoosi" auhinna, ometigi võeti seriaal programmist maha esimese hooaja järel. Alati optimistlikult meelestatud staar tundis end äkitselt jõuetuna ning hoidis mõne aasta teatri- ja filmielust eemale. Julie Edwardsi nime all kirjutas laulev näitlejatar neil aastail paar raamatut pisikestele lugejatele ("Mandy", 1971 ja "The Last of the Really Great Whangdoodles", 1974). Nende peres kasvasid peale Julie tütre Emma ka Blake'i Jennifer ning adopteeritud vietnami tüdruk Amy Leigh (hiljem adopteerisid Edwardsid veel ühe orvuks jäänud tüdruku Joanna Lynni), kes vajasid hoolt. Kui lapsed olid juba suuremad, ja vimm filmide ebaedu suhtes vaibunud, astus Andrews taas rambivalgusse.
Edukat "comeback"i tähistasid Blake Edwardsi satiirilised ja musta huumoriga vürtsitatud "10" (1979), "S.O.B." (1981) ja eriti "Victor Victoria" (1982), mille uuendatud lavavariant 1995. aastal tõi Julie Andrewsi üle pika aja taas teatripubliku ette. Rolliga kandideeris ta "Oscarile", kuid see jäi saamata. Küll aga sai ta "Kuldgloobuse".
Edwardsil oli kavatsus teha üht päris isiklikku, osalt autobiograafilist perefilmi. Ta mõtles kohe, et tore oleks selles näha enda sõpru ja lapsi ning muidugi oma naist. Melodraamas "Selline on elu" (1986) tegid kaasa Julie, Emma, Jennifer, Jack Lemmon, tema naine Felicia Farr ja nende poeg Chris. Praktiliselt ilma stsenaariumita, vaid 80-leheküljelise loo üldjutustusega vändati see Edwardsite Santa Monicas asuvas majas vähem kui miljoni dollari eest.
Nimetatud filmis kehastas Julie Andrews vähki põdevat lauljatari, samal ajal kui Andrei Kontšalovski draamas "Duett ühele" (1986) interpreteeris ta kuulsat viiulikunstnikku, kes haigestub polüskleroosi. Kas mitte liiga palju õnnetusi üksteise otsa?
Julie Andrews arvab, et kino on kurnavam kui teater.
"Mul on vaja, et režissöör mind usaldaks ning mõistaks, et vajan kuumenemiseks pisut aega. Ma pean aru saama, kas olen õigel teel, või pean oma tegelaskujus midagi muutma. Mis puutub kaamerasse, siis on päevi, mil seda minu jaoks ei eksisteeri ja teisi, mil tunnen väga tugevasti selle kohalolu. Stsenaariumilt ootan eelkõige šokki, tugevaid emotsioone. Kui minu ja tegelaskuju vahel midagi toimub, siis tean juba, et see roll on minu jaoks. Kuid see peab olema suurepärane roll ja tore lavastaja. Õieti on väheoluline, kumb tuleb esimesena."
Kuigi tänases Ameerikas on turg enamjaolt noortele orienteeritud ja sobivaid rolle on üha raskem leida, usub Julie, et on mõnede oma eakaaslastest kolleegide, nagu Diane Keaton, Shirley MacLaine ja Barbra Streisand, õnnestunud nihutada seda saatuslikku barjääri, mida kujutab endast vanus naise ja näitlejanna jaoks.
"Samuti peab igaüks olema võimeline leidma oma isiklikku sisejõudu. Minu oma pärineb minu kujunemisajast lavalaudadel, ajast, mil ma ei mõelnud tõepoolest, et see võiks kuidagi mõjutada mu edasist karjääri. Mõtlen sageli sõnadele, mida ütles mulle "Minu veetleva leedi" libretist – ta arvas, et mängida pikka aega ühte rolli on palju etem kui killustada end väga laiaulatusliku repertuaariga. Tal oli õigus. Publiku ees peab igal õhtul treenima, end täiustama – et olla tõeline. Ilusa rolliga õpitakse palju."
Üle pika aja külastas Julie Andrews Londoni West Endi linnaosa ning seda kahel vägagi mõjuval põhjusel. Temast sai "Hõbesüdame", Suurbritannia Variety Clubi kõrgelt hinnatud autasu laureaat ning tema häält sai pärast pikka vaheaega (40 aastat!) taas kuulata Londoni teatrilaval.
Andrews oli autasu vastu võttes silmnähtavalt liigutatud ning oma tänukõnes ütles ta muuhulgas: "See süda leiab erilise koha nii minu kodus kui ka minu enese südames ja seda väga pikaks ajaks." Endiselt võluv staar rõhutas, et pühendab selle autasu kõigile neile, kes tema kõrval aitasid luua neid populaarseks saanud muusikalisi teatritükke ja linateoseid, milles tal oli au kaasa teha.
Näitlejataril ei tundu olevat erilisi lemmikuid oma linatööde hulgas, välja arvatud need, mis jätsid mälestuse harmoonilistest võttepäevadest – muidugi "Helisev muusika", "Emily amerikaniseerumine", "Victor Victoria" ja eelkõige "Selline on elu".
Üht igatses ta kaua aega: "Tunnen puudust publikust saalis. Kui ma viibin vaatajana etendusel, mis mind vaimustab ja kuulen aplausi, mõtlen endamisi: mulle meeldiks praegu ise olla laval..."
See probleem sai lahendatud 1995. aastal, kui Blake Edwards võttis üles 14 aastat varem filmitud "Victor Victoria" käsikirja, mille siis koos heade semude Henry Mancini ja Leslie Bricusse'iga kohandas Broadway jaoks. Julie mängis taas naissoost meesteimiteerijat Victoria Granti, kes olude sunnil esineb meessoost naisteimiteerijana. Tähenduslik Broadway lavastuses oli veel see, et näitejuhina tegutses Julie tütar Emma Walton.
Andrews osales ka "Dr. Doolittle'i" uues lavaversioonis, andes oma hääle papagoi Polüneesia käsutusse. Lavastusest, kus tegid kaasa suured loom-nukud, kujunes unustamatu elamus nii lastele kui nende vanematele.
Kuid siis juhtus midagi paratamatut: lauljataril tekkis tõsiseid probleeme häälega ning ta otsis abi kirurgidelt. Operatsioon aga ebaõnnestus ning Julie kaotas võime laulda. Kuid Andrews ei lasknud pead norgu ning asus esinema draamalavastustes. Muuhulgas ühines ta taas oma "Heliseva muusika" kapteniga, kanada näitleja Christopher Plummeriga, et mängida rolle Hallmark Television telelavastuses "Kuldse tiigi ääres", mida kinoekraanil olid esitanud Katharine Hepburn ja Henry Fonda.
Hiljaaegu võisime Julie Andrewsi näha meiegi kinodes jooksnud komöödiafilmis "Printsessi päevikud" ning selle järjes, milles ta tegi esimese katse peale õnnetut operatsiooni taas laulda.
Julie Andrews pole vaatamata kõrgele eale oma ustavate fännide suureks rõõmuks veel loorberitele puhkama jäänud. Käesoleval ajal on Juliel käsil autobiograafia kirjutamine. Hiljaaegu lasi ta välja CD-kogumiku "The Julie Andrews Collection".
Julie Andrews on ema viiele täiskasvanud lapsele: tütar Emma, Blake'i kaks last Jennifer ja Geoffrey ning kaks 1974. aastal adopteeritud tüdrukut Amy ja Joanna.


David Suchet.
David Suchet [d'eivid s'uušei] (sündinud 2. mail 1946 Londonis) on inglise filmi-, TV- ja teatrinäitleja. Eelkõige on ta tuntud telesarja "Hercule Poirot" nimitegelase kehastajana.
Pere ja päritolu.
Alates 1976. aastast abielus endise näitlejatari Sheila Ferrisega, neil on poeg Robert ja tütar Katherine. Tema vanem vend John Suchet on endine telekanali ITN uudistetoimetaja, noorem vend Peter Suchet töötas reklaamiagentuuris Saatchi & Saatchi, seejärel turundusettevõttes Precision Data Ventures direktorina.
Isa Jack Suchet oli sünnitusabiarst-günekoloog, kes koos Alexander Flemingiga aitas välja töötada penitsilliini. Davidi enda sõnul oli isa rahulolematus tema erialavalikuga üks põhjuseid, miks ta pühendab end igasse rolli suure pühendumusega, otsides isa heakskiitu.
David Sucheti vanaisa oli Kovno kubermangus Kretingas sündinud juudi päritolu ettevõtja Isidor Suchedowitz (perekonnanimi heebrea keeles Shokhet), kes hiljem kolis Ida-Preisimaale Memelisse. Isidor muutis oma perekonnanime Suchedowitz ümber Suchetiks. David Sucheti ema oli prantsuse näitlejanna Joan Suchet. Emapoolne vanaisa oli kuulus fotograaf James Jarché.
Näitlejakarjäär.
David Suchet on õppinud näitlejaks Londoni Muusika- ja draamakunsti akadeemias ("London Academy of Music and Dramatic Art"). 1973. aastal liitus ta "Royal Shakespare Company"ga ning 1970. aastate algusest mängis väikerolle telesarjades. 1980. aastatel tegi ta esimesed filmirollid ja jätkas telesarjadega.
Aastal 1985 mängis muuhulgas Agatha Christie kirjutatud raamatu põhjal loodud telefilmis "Õhtusöök kolmeteistkümnele" politseiinspektor Jappi. Hercule Poirot' rollis oli tookord Peter Ustinov.
Tunnustus.
Lisaks veel rohkelt teatriauhindu, 2002. aastal "Officer of the Order of the British Empire" tiitel.
Välislingid.
Suchet, David
Suchet, David


Jane Fonda.
Jane Seymour Fonda (sündinud 21. detsembril 1937 New Yorgis) on filmiauhinnaga Oscar kahekordselt pärjatud USA filminäitleja, poliitiline aktivist, rahvusvaheline seksisümbol, aeroobika õpetaja, kulinaariateemalise raamatu autor ja naisõiguslane.
Biograafia.
Aastal 1937 New Yorgis sündinud Jane Fonda ei tundnud puudust millestki peale perekonnaõnne. Isa oli harva kodus, nõrganärvilist ema Francest veeti ühest kliinikust teise. Kui Jane oli 12-aastane, sooritas ema enesetapu. Teismelise neiu suhe isaga muutus keeruliseks ja hirmusegaseks. Ta on hiljem väitnud: "Kartsin isa kohutavalt ning püüdsin mitte teha asju, mida ta heaks ei kiida. Tahtsin nii väga, et ta minuga rahule jääks. Meil vennaga tuli elada perfektsionistist isa kehtestatud normide järgi."
Neiupõlves oli Jane enda meelest kohmakas, priske ja õudselt tagasihoidlik. Lohutust püüdis tüdruk leida söömises, millest tekkis pikaks ajaks lausa hullus. Jane on hiljem tunnistanud, et proovis omal ajal rohkesti ravimeid, et vähendada söögihimu ja hoida kehakaalu normis ning võidelda üleväsimuse ja unepuuduse üle. Hiljem leidis ta tablettidele alternatiivi tantsimise näol. Veelgi hiljem hakkas ta tegelema aeroobikaga.
Järgnesid rahutud Pariisi-aastad noorte kunstiinimeste seas, lühikesed maalikunstiõpinguid ja populaarsete öölokaalide külastamised.
Karjäär.
Oma näitlejadebüüdi tegi Jane 1954. aastal oma isa kõrval Omaha näiteringis.
Seejärel asus Jane õppima kuulsas Actor's Studio's Lee Strasbergi juhendusel. Kaamera ees alustas Jane esialgu modellina. Tema fotod ilmusid ajakirjade Vogue ja Esquire esikaantel.
1959. aastal toimus üheaegselt Jane Fonda lava- ja ekraanidebüüt, mõlemal juhul oli lavastajaks perekonnatuttav Joshua Logan. 1968. aastal mängis ta prantsuse režissööri Roger Vadimi erootilises ulmekomöödias "Barbarella", mis tegi temas rahvusvahelise sekssümboli.
Oma põlvkonna tunnustatuimaks naisnäitlejaks tõusis Jane Fonda peaosadega filmides "Cat Ballou" (1965), "Äraaetud hobused lastakse ju maha" (1969), "Klute" (1971) ja "Kojutulek" (1978). Kahe viimase eest pälvis ta parima naispeaosa Oscarid.
1970. aastatel lõi Jane oma filmifirma "IPC Films", mis peamiselt produtseeris tema enda flme ("Hiina sündroom", 1979; "Vana gringo", 1988). Kaasstsenaristi ja produtsendina osales Jane ka dokfilmide "F.T.A" ja "Tutvumine vaenlasega" valmimisel.
Jane oli mitmeid aastaid tegelenud ballettiga, enne kui vigastas oma jalga filmi "Hiina sündroom" võtetel, mistõttu pidi tantsimisest loobuma. Selle asemel hakkas ta tegelema aeroobikaga ja 1982. aastal andis ta välja oma esimese aeroobikatreeningu video nimega "Jane Fonda's Workout", mida müüdi üle 17 miljoni. Sellele järgnevalt on Jane andnud välja 23 treeninguvideot, millest viimane ilmus 2005. aastal, 5 aeroobika teemalist raamatut ja 13 helikassetti.
Aastal 1991, pärast filmi "Stanley ja Iris", teatas Jane, et loobub näitlemisest ja asub koduperenaise rolli. Peale neljateist aastast pausi naasis ta 2005. aastal taas ekraanile, mängides Robert Luketici romantilises komöödias "Koletislik ämm" koos Michael Vartani ja Jennifer Lopeziga.
Samal aastal ilmus ka näitleja autobiograafia "My Life So Far", milles paljastas oma tormilise eraelu saladusi.
Poliitiline tegevus.
1970. aastate alguses kasvas Jane Fonda poliitiline aktiivsus. Ta reisis Vietnamisse ja õhutas ameeriklasi pommitamisi lõpetama. Tema radikaalsed võtted ja president Nixoni vastane kampaania olid teatud ringkondades nii tugev, et näitlejatar sattus mitmeks aastaks põlu alla. Alles sõja lõpp ja Watergate'i afäär muutsid ühiskondlikku situatsiooni tema kasuks, et ta sai taas oma loometegevust jätkata.
Eraelu.
Jane esimene abikaasa oli vene päritolu prantsuse filmirežissöör Roger Vadim, kellega ta abiellus 1965. aastal. Neil sündis 1968. aastal tütar Vanessa, kuid abielu see enam ei päästnud. Juba tollal räägiti, et tähepaari kodus korraldati regulaarselt seksiorgiaid. Alles kolmkümmend aastat hiljem kinnitas Jane nende juttude õigsust. Filmistaar pihtis ajakirjanikele, et Roger sundis teda pidevalt tegelema grupiseksiga tema ja juhuslike tüdrukutega, sageli tänavalt üleskorjatud prostituutidega ning alandas võrdlustega eelmiste naistega. Nad lahutasid 1973. aasta jaanuaris.
Aastal 1973. abiellus Jane poliitiku Tom Haydeniga, kellega sündis samal aastal poeg Troy Garity. Koos Hayeniga kasvatas Jane ka kasutütart Mary Luana Williamsit, kes sündis rühmituse "Mustad Pantrid" ("Black Panthers") aktivistidele. Tol perioodil pühendus Jane tõsiselt võitlusele rahu nimel, esines kõnedega Vietnami sõja vastu ning mängis oma karjääri kõige paremad rollid. Fonda ja Hayden lahutasid 1990. aastal.
Ted Turner ja Jane Fonda, 1992
Fonda kolmas abikaasa (1991-2001) oli meediamagnaat, teleagentuuri CNN asutaja ja omanik Ted Turner.
Mõningaid pikantseid seiku on nüüdseks teada ka Fonda abielust Turneriga. Näiteks kinkis Turner Jane'le sünnipäevaks 10 miljonit dollarit, millega Jane avas oma heategevusliku fondi. Jane omakorda demonstreeris, et on armsama nimel võimeline mitte ainult loobuma filmikarjäärist, vaid ka hakkama loomakasvatajaks. Nende Montanas paiknevas hiiglasuures rantšos kasvatas ja aretas Jane koos mehega piisoneid. Tõsiste lahkhelide tekkides 2000. aasta jaanuaris kolis paar lahku, kuid lubas oma abielu kallal veel tööd teha. Fonda märkis, et on abikaasaga saavutanud kokkuleppe, mis lahendab kõik nendevahelised küsimused, ehkki tunneb, et nende abielu on "pöördumatult purunenud" ning "taasühinemiseks lootust ei ole".
Ühes intervjuus rääkis Fonda, et otsuse lahutada tõi kaasa tema kristlusse pöördumine. Turner vastas ajakirjanike küsimustele lahutuse põhjuste kohta delikaatselt: "Ma olen alati olnud ateist ning seetõttu ei suutnud ma leppida Jane'i hullumeelsest vaimustusest kristlusest, mida pean luuserite religiooniks." Hiljem, kui eks-naine hakkas andma avameelseid intervjuusid, rääkides muuhulgas mehe arvukatest truudusemurdmistest ja viimasest tormilisest armuafäärist kunstnikuproua Frederique D'Argoniga, tunnistas miljardär: "Jane tahtis minust teha pühakut, aga mina olen vaid tavaline patune!"
Fonda sõnul on Turner ahne mees, kes ei mõista armastust: "Ta vajab inimest, kes oleks kogu aeg tema kõrval. Ta arvab, et see on armastus. See pole armastus vaid lapsehoidmine." 2000. aasta maikuuks oli abielu ametlikult lahutatud.
Perekond Fonda.
Fonda on perekonnanimi, mis äratab tähelepanu, võib tagada kuulsuse ja edu, samas aga kohustab paljuks. Henry Fonda (1905-1982) oli Hollywoodi hiilgeaja populaarseim meesnäitleja, tema poeg Peter Fonda (1939) legendaarse road-movie "Easy Rider" täht, kes end hiljem ka võimeka režissöörina demonstreeris, ent praeguseks ajaks rambivalgusest peaaegu taandunud. Viimase tütar Bridget Fonda (1964) jätkab peretraditsioone, ehkki pole oma kuulsa tädi Jane'i tasemele veel jõudnud.


Maximilien Robespierre.
Maximilien Robespierre (umbes 1793). Autor teadmata
Maximilien François Marie Isidore Robespierre (6. mai 1758 – 28. juuli 1794) oli Prantsuse revolutsiooni tuntumaid juhte.
Robespierre sündis Põhja-Prantsusmaal Arras' linnas ning õppis advokaadiks. Juba nooruses sai ta tuntuks põhimõttekindla, ausa ja valgustusmeelse inimesena. Oma printsipiaalsuse tõttu sai ta endale hüüdnimeks Äraostmatu. Kindla moraali ja karskete eluviiside tõttu lisandus sellele hüüdnimi Voorusemees. Samas armastas ta väga peenelt riietuda, kui see vähegi taskukohane oli, ning omandas seetõttu ka dändi maine. Kohati kasutas ta aadlitiitlit "de" (Maximilien "de" Robespierre), millele tal tegelikult õigust polnud.
Revolutsiooni algul valiti ta seisuse esindajana generaalstaatidesse ning temast sai peagi silmapaistev kõnemees, seda eriti oma mõtete korduva raevuka esitamise tõttu. Aja jooksul sai Robespierre'ist äärmusliku jakobiinide rühmituse juht. Ta korraldas žirondiinide kukutamise ning tõusis 1793. aastal Prantsusmaa tegelikuks valitsejaks. Tema iseloomus toimus oluline muudatus, kuna järgnevalt otsustas ta revolutsiooni ideele ohverdada kõik, sealhulgas aususe ning "ebavajalikud" põhimõtted. Tema ja ta kaaslaste nõudmisel hukati 1793. ja 1794. palju vaenlasi et "päästa Prantsuse revolutsioon". Hukatute hulgas oli ka Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette. Paranoia ja kahtlustamise õhkkond muutus üldiseks. Kuid lõpuks langes ohvriks ka Robespierre, kui oma elu pärast hirmul Konvendi saadikud otsustasid jakobiinid kukutada ning tema enda poolt sissetöötatud tava järgi seejärel giljotineerida. Revolutsiooni 2. aastal 9. termidoori riigipöörde järel (27. juulil 1794) see nii ka läks.
Robespierre oli ka revolutsiooniaegse Kõrgema Olendi kultuse looja.
Tuntud revolutsionäär oli ka Maximilieni vend Augustin Robespierre.
Välislingid.
Robespierre, Maximilien
Robespierre, Maximilien
Robespierre, Maximilien
Robespierre, Maximilien


Gérard Philipe.
Gérard Philipe (4. detsember 1922 – 25. november 1959) oli prantsuse filminäitleja.
Karjääri algus.
Gérard Albert Philip sündis 4. detsembril 1922. aastal Cannes'is. Tema isa oli edukas advokaat, kes veidi aega hiljem hakkas tegelema äriga. Samuti oli ta Grasse'i "Parc Palace Hôtel" omanik. Gérard ema oli slaavi päritolu. Ta oli tuntud kaardimoorina. Lisaks oli Gérard'il aasta vanem vend Jean, kellega ta oli lahutamatu. Poisid õppisid internaadis ning laulsid kirikukooris; noorem sai häid hindeid, eriti prantsuse ja inglise keeles ning kehakultuuris. Kord kohtus ema endise "Comédie-Française'i" näitlejanna Susanne Devoillot'ga, kes palus, et too lubaks oma nooremat poega haigestunud näitleja asemele heategevusõhtule luuletusi lugema. Gérard oli kategooriliselt keeldunud esinemast isegi koolinäidendites, aga oli nüüd hetkega nõus. Tolle õhtu järel kinnitas Devoillot, et Gérard'il on jumalaand. 1940. aastal sai Gérard küpsustunnistuse. Ees ootas teda vanemate poolt välja valitud juurainstituut Nice'is.
Kui Prantsusmaa 1941.aasta suvel kapituleerus, asus 18aastase Gérard'i isa natside poolele. Temast sai Pétain-Lavali üks juhte, okupantide käsilane. Prantslased vihkasid kollaboratsioniste; vältimaks halvimat, jättis isa pere maha ning pages Hispaaniasse. Seda lõiku oma elus Philipe meeleldi ei meenutanud ja asus ise võitlema. Kuid poliitik sõna otseses mõttes, polnud Gérard Philipe iial. Ta ei kuulunud ühessegi parteisse, ent polnud juhus, et ta oli üks neid inimesi, kes vastas vastupanuliikumise organisatsiooni üleskutsele ja võttis reavõitlejana osa Pariisi vabastamiseks peetavaist barrikaadilahinguist. Polnud juhuslik seegi, et ta ei jätnud hiljemgi reageerimata ühelegi laiaulatuslikumale ühiskondlikule algatusele, isegi kui see rikkunuks tema kui publiku lemmiku karjääri.
Okupatsiooni järel oli pea kogu Prantsusmaalt Vahemere-äärsesse linnakesse kokku tulnud palju kõrgema seltskonna filmiinimesi. Nice'is töötasid filmistuudiod, ühes neist Marc Allégret. Viimasele olid tolle sõbrad rääkinud, et "Parc Palace Hôteli" direktori abikaasa oskab hiilgavalt kaarte panna. Inimesed, eriti kunstivaldkonnast, on ju väga kerge- ja umbusklikud, evakuatsiooni tingimustes seda enam. Nii suunduski Allègret koos naisega madame Philipe'i juurde. Too aga pajatas ennustamise vahele oma muredest. Muuseas mainis ta, et noorem poeg kavatseb instituudi pooleli jätta ning näitlejaks hakata. Allègret'l tekkis huvi ning ta kutsus poisi enda juurde katsetele. Et Gérard ei katkestaks õpinguid, saatis režissöör Nice'i oma assistendi Jean Huet', kellelt tulevane lava- ja filmitäht sai oma esimesed õpetused. Ehkki koolitada polnud nagu vajagi: kõigile jäi mulje, nagu ei valmistanud rollide loomine noormehele mingit pingutust, ta näis kõike juba niigi teadvat.
Esimese rolli teatrilaval mängis Gérard Philipe 1942.aastal Lyonis Claude Dauphini trupiga André Roussini näidendis "Lihtsalt üks suur tüdruk". Debütant esines küll vaid ühesainsas stseenis etenduse lõpul, kuid sellest piisas, et nii publik kui kriitikud tundsid ära tõelise talendi. Aasta hiljem debüteeris Philipe Marc Allègret' filmis "Pisikesed Lillede uulitsalt" ning mängis Inglit Jean Giraudoux' tükis "Soodoma ja Gomorra".
Juba esimesed sammud näitlejateel tõid Gérard'ile edu, ent ta soovis seda elukutset tõeliselt õppida. Sel eesmärgil ilmus ta 1943.aasta oktoobris Pariisi konservatooriumi sisseastumiseksamitele. Muidugi sai ta sisse. Eriti tänulik on Philip olnud oma õpetajale Georges Le Royle, kellega hoidis kontakti elu lõpuni. Esimese õppeaasta lõpus osales Gérard näitlejameisterlikkuse konkursil ja pälvis teise preemia (Prix de Comédie). Olles juba saavutanud menu, ei kaotanud Philipe tahtmist edasi õppida ning pani end kirja Denis d'Inèsi kursustele.
Alates oma esimesest rollist kuni viimaseni kulges tema karjäär sirge sihina tema kõrval. Äärmiselt lihtne, kuid samas väga nõudlik noormees: talle meeldis kõik see, mida ta tegi, ka vähem õnnestunud filmid. Kui 1946.aastal linastus Georges Lampini "Idioot" (Dostojevski järgi), tõdes prantsuse kinokunst otsekohe, et see vastupandamatu kutsumusega noormees kannab endas viljakat tuld, mis teeb temast suure staari. Järgmisel aastal leidsid kõik lootused kinnitust — Claude Autant-Lara skandaalse ja väävlihõngulise filmiga "Saatan ihus" (1947). Ometi lõksuderikas osa, kuid Gérard oli ehtsalt, iga kiuga, Radiguet’ kujutatud kangelane: tal oli seal elurõõmu, hoogu, ägedust. Pärast seda jooksid produtsendid talle tormi: kõik tahtsid teda oma filmide peaossa.
Algas tõus tippu. Kui teater jäi alatiseks tema suureks kiindumuseks, oli kino see, millele ta andis kogu oma energia ning mida ta kirglikult armastas. Just kaamerate ees väljendas ta oma nõrkust. Ta töötas suurte režissööridega, kes pakkusid talle rikastavat koostööd.
25.eluaastaks oli Gérard Philipe tõusnud prantsuse teatri- ja filminäitlejate esiliigasse. Kolm näidendit ja kolm triumfi: "Soodoma ja Gomorra", "Le Cid", "Caligula". Samuti filmid, mis tema populaarsust üha tõstsid.
"Töötades filmivõtetel, tundub mulle, et ma kogu aeg vaid valmistun, lakkamatult harjutan rolli, seda kunagi lõpuni mängimata. Kui siis lõpuks õnnestub mul filmi ennast näha, siis mind seal ei ole: mitte mina ei mängi ekraanil, vaid minu kujutis või teisik. Ma ise muutun lihtsaks vaatajaks. Vastupidiselt teatriga, kus ma eksisteerin esimesest stseenist eesriide langemiseni. Elavale publikule esinemine inspireerib mind tohutult!" rääkis näitleja ühes oma harvadest intervjuudest. Laval oli Gérard tõeline maag: tal oli ilus hääl, ühtaegu kõlav ja terav, tulvil elavaid nüansse. Ja milline hoog, milline sära!
Gérard'i vedas alt tervis. Nooruses põdetud pleuriit oli jätnud oma jäljed ning ta haigestus tuberkuloosi. Näitleja ravitses end kellelegi ütlemata, haaratud soovist ise oma organismi üle võitu saada. Pärast "Caligulat" sõitis ta Püreneedele ravile ning kohtas seal Nicole Fourcade'i, kellest hiljem sai Anne Philipe. Abiellumistseremooniale 29.novembril 1951 Neuille'is kutsus Philipe vaid kõige lähedasemad sõbrad, teiste hulgas režissööri René Clairi koos abikaasaga.
1947. aasta märtsis algasid Christian-Jaque'i filmi "Parma klooster" võtted. See oli esimene Prantsuse film, mis vändati täielikult Itaalias. Selle hetkeni ei teadnud ta midagi Itaaliast, ent tutvunud Roomaga, pidas seda ainsaks linnaks Pariisi kõrval, kuhu võiks elama asuda.
Samal ajal, kui Itaalias käisid võtted, määras Brüsseli rahvusvahelise filmifestivali žürii Philipe'ile rolli eest "Saatana ihus" parima meesnäitleja preemia (sama osa eest sai Gérard ka aasta parima prantsuse näitleja auhinna). Gérard ei saanud võtete tõttu Brüsselisse sõita. Otsekui lohutuseks tegi Maria Casarès oma filmipartnerile kingituse — väikese musta tahvlikese, mille ees istuvad kaks last-, öeldes: "Alati tunned rõõmu, kui autasu saab inimene, keda armastad või austad." Võimalik, et kolleegi kink liigutas näitlejat isegi rohkem kui Brüsseli žürii otsus.
Üheksa aastat oma elust andis Gérard Philipe tööle TNPs, kus mängis oma parimad rollid. Aastail 1950-1959 astus ta lavale 605 korral: etendustes "Le Cid" 199 korda; "Le Prince de Hombourg" 120 korda; "Lorenzaccio" 99 korda; "Ruy Blas" 84 korda; "Les Caprices de Marianne" 34 korda; "Richard II" 21 korda; "Mère Courage" 18 korda; "On ne badine pas avec l'amour" 16 korda; "Nucléa" 8 korda; "La Nouvelle Mandragore" 6 korda...
Seal asus ta esmakordselt ka lavastama. "Teater, mis ei usalda noorsool ise oma saatuse eest vastutada, on surnud teater." Need Jean Vilari sõnad käisid ka Philipe'i kohta, kes tõi lavale Alfred de Musset' tüki "Lorenzaccio".
Võrdne võrdsete seas — selline on Gérard Philipe oma kõigi kaaslaste mälestustes. Ta sai sama palju palka kui kõik teised, ehkki oli hõivatud rohkem kui ülejäänud. Prantsuse Näitlejate Liidu eesotsas seistes, ei kaitsnud ta üksnes näitlejate majanduslikke jne huve, vaid ka prantsuse rahvusliku kunsti sõltumatust. Hoolimata sellest, et Gérard teenis filmidega palju, ei tähendanud see ometi seda, et ta ajas taga suuri honorare. Ehk vist seepärast selgus hiljem, et ta suri küllaltki vaese mehena ja tema lesel tuli pikka aega näguripäevi näha.
Gérard Philipe soovis olla ka teiselpool kaamerat, ning tema esimesest katsest oodati palju. Tema filmilavastus (koos Joris Ivensiga) — "Thijl Ulenspiegeli seiklused" (1956) oli üksnes juurdepääsuks režissööriameti omandamisele. Gérard, kes armastas väga Tulp-Fanfani — tema kuulsaim roll samanimelises filmis (1951) — tolle rahvuslikkuse, lõbususe ja optimismi tõttu, otsustas samu omadusi korrata ka Thijli kuju loomisel. Kuid näitleja tegi vea, lastes silmist fakti, et viimane oli konkreetsete ajalooliste isikute koondportree, pealegi flaami rahvuskangelane ning et Charles De Costeri romaani tegevus arenes tegelike ajalooliste sündmuste taustal. Kõik see andis põhjust Philipe'i vaenlastel (tal oli ka neid parasjagu) korraldada debütandist režissööri vastast kampaaniat. Võib-olla polnud Gérard veel oma filmihoone ehitamiseks piisavalt küps? Filmi ebaõnnestumine kurvastas Philipe'i väga, ta oli pettunud, et oli ise pettumuse valmistanud, uut katset sooritada ta aga enam ei jõudnud.
1959.aasta märtsis alustas Gérard läbirääkimisi Peter Brooke'iga "Hamleti" lavastamise asjus. Tal oli palju mõtteid ja plaane, kuid tundis pidevalt hirmu, et ei jõua...
Suve hakul jõudis ta tagasi Mehhikost, kus lõppesid Luis Buńueli filmi "Palavik levib El Paos" võtted, mida ta tegi rasketes tingimustes, kuna teda lõpuks kaasa viinud haigus oli hakanud talle hirmsaid piinu valmistama. Tundes end hirmväsinuna, kirjutas näitleja selle pingsa töö arvele, mis ta juba mitu aastat oli teinud, ning Mehhiko kliima iseärasusele. Koos naise ja lastega (Anne-Marie, s.1954 ja Olivier, s.1957) sõitis Philipe oma mõisa Ramatuelle'i puhkama.
Oktoobri algul reisis näitleja Londonisse, et vaadata Stratfordi teatri etendusi Laurence Olivier'ga. Tappev väsimus sai ta ka seal kätte ning Anne võttis mehelt sõna, et too kohemaid end arstide hoolde annaks. Pariisis, pärast põhjalikku röntgenograafiat, mis siiski midagi ei avastanud, panid tohtrid diagnoosi: maksa abstess. 9.novembril toimus operatsioon. Lõikuse ajal, kui Gérard narkoosi magas all, kutsuti naine opituppa. Selgus, et mehel on maksavähk. Arstide nõusolekul otsustas Anne varjata haige eest tõde. Gérard ei saanud elu lõpuni teada seda, mida teadsid lähedased. Operatsioon oli juba hiljaks jäänud.
19.novembril koju jõudes mõistis Philipe, et tervenemisega võib hulk aega minna, kuid peagi ta harjus selle mõttega ning vaatas midagi aimamata tulevikku. Näitleja pühendus näidendite lugemisele, millega oli alustanud haiglas. Kavas olid "Antigone", kreeka tragöödiad, Euripides.
24.novembri õhtul luges Gérard voodis hilisööni. Hommikul, kui mees veel magas, käis Anne lapsi kooli saatmas. Tagasi tulles leidis ta abikaasa juba elutuna.
Teatri-ja filmisuuruse põrm sängitati mulda 28.novembril Ramatuelle'i kalmistule Philipe'ide pulma-aastapäeva eelõhtul.
"Kolmekümne seitsme aastaselt lahkusid ka Puškin, Apollinaire ja Majakovski. Kui meenutame Keani, Fréderick Lemaītre'i või Talmad, näeme oma vaimusilmas vaid elatanud nägusid. Gérard Philipe jättis endast üksnes noorusvärske kuju... Kõikjal maailmas vapustas tema surm neid, kelle pea oli loodud unistamiseks, süda armastamiseks. Tolleaegsele noorele põlvkonnale oli see surm nagu hoop nende oma nooruse pihta." Nõnda kirjutas päev pärast Philipe'i surma poeet Louis Aragon.
Gérard Philipe'i suure kuulsuse saladuse määratles kõige täpsemini Jean Vilar, TNP alusepanija ja näitleja sõber. "Sa pole minu jaoks mitte ainult Roderigo, Homburgi prints või Lorenzaccio. Sa oled sõjajärgse põlvkonna ainus näitleja, kes on vaistlikult ära tabanud rahva lootusi."
Philipe'il õnnestus peaaegu võimatut: sõjajärgsel väsinud ja skeptilisel Prantsusmaal taaselustada ülev romantika ja klassikaline draama, luua kangelane, heites justkui väljakutse kõigile neile, kes avalikult kuulutasi antiheroismi, skepsist, künismi ja umbusku.
Philipe'i surma järel koges ta naine Anne raskeid hetki. Ta oli sunnitud müüma oma väärisasjad, nende seas ka kõige kallima: Gérard’i kingitud briljandi, mille ta sai poja sünni puhul 1956.aastal. "Ohtlikute suhete" ekraniseering (1959), mida oli valitsuse poolt keelatud eksportida, pidanuks materiaalsetele raskustele lisa tooma. See oli Gérard’i eelviimane film, milles ta osales. Kui keeld tühistati, olukord muutus. Kui Anne võttis vastu koha Musée de l’Homme’is, võis ta loota helgemale tulevikule. Siis kirjutas ta vapustava raamatu "Le Temps d’un Sōupir", mis peegeldas hellalt armastatud kaasa viimaste tundide kogu häbelikkust. Piisab selle raamatu lugemisest, et kurk pitsitaks ja tunneks pisaraid ripsmete vahel pärlendamas. See tundlikkus oli omane ka tema isikule. Aragon ütles: "Temas elab igavesti tõestus maailma noorusele."
Tema tütrest Anne-Marie’st on saanud näitleja. Mõistlikuna, mitte soovides asjade kulgu kiirendada, otsustas ta ametlikult debüteerida Barrault-Renaud’ seltskonna seas "Harold ja Maude’is" ning televisioonis. Selles lihtsas olendis leidub tema isa näitlejaausust, kellele tema amet oli kui preestriamet.


Frédéric Chopin.
Frédéric Chopin (sünninimega Fryderyk Franciszek Chopin; 1. märts 1810 Żelazowa Wola, Varssavi lähedal – 17. oktoober 1849 Pariis) oli poola helilooja ja pianist, kes pani aluse poola rahvuslikule koolkonnale muusikas. Teda on nimetatud üheks kuulsaimaks ja mõjukaimaks heliloojaks klaveri alal. Teda on nimetatud isegi "klaveripoeediks".
Elulugu.
Chopini isa oli päritolult prantslane, ema aga poolatar. Chopini sünni ajal oli isa mõisas koduõpetaja.
Aastal 1810 kolis perekond Varssavisse, ning Chopini isast sai Varssavi Lütseumi prantsuse keele ja -kirjanduse õppejõud.
Noore Chopini muusikaline anne avaldus varakult. Teda on nimetatud ka "teiseks Mozartiks". Juba 7-aastaselt kirjutas ta oma esimesed 2 poloneesi. Tema esimene professionaalne klaveriõpetaja oli Wojciech Żywny, kes juhendas Chopini aastail 1816–1822. Chopin esines esimese klaverikontsertiga 8-aastaselt. Erakordsed pianistivõimed tegid ta varakult Varssavi aristokraatlike salongide tõmbenumbriks.
Chopin oli veel mitmel alal andekas: tal oli kunstniku- ja kirjanikutalent, näitlejaanne, teda huvitasid keeled.
Aastatel 1823–1826 tudeeris Chopin Varssavi Lütseumis. Suvevaheaegadel viibis ta sageli koolikaaslaste juures maal, kus tutvus Poola rahvamuusikaga, mängides ise ka rahvapille. Chopini köitsid rahvatantsude rütmid ja meloodiad.
Aastatel 1826–1829 õppis Chopin kompositsiooni Varssavi Kõrgemas Muusikakoolis, kus tema õppejõuks oli Józef Elsner. Chopin pühendus koolis klaverikompositsioonile. Muu hulgas kirjutati tema eksamilehele, et "Frédéric Chopin on muusikageenius".
1830. aastal sõitis Chopin kontsertreisile välismaale. Kodumaal puhkes aga tema äraoldud ajal ülestõus. Kodused kartsid, et helilooja võiks sattuda tagakiusamise ohvriks ja palusid tal jääda Pariisi.
Chopinil oli palju õpilasi. Ta suri Pariisis 1849. aastal tuberkuloosi. Tema südant säilitatakse Varssavi Püha Risti kirikus.
Chopin oli romantistliku muusika üks silmapaistvamaid esindajaid maailmas. Teda on peetud ka klassikuks romantikute seas. Ta oskas suurepäraselt kaasata oma loomingusse poola rahvusmuusikat. Chopin poetiseeris ja dramatiseeris tantse nagu polonees ja masurka.
Looming.
Chopin kirjutas tantsulisi klaveripalasid kontsertteostena. Uuendas mitmeid žanre: nokturn, etüüd, prelüüd, polonees. Prelüüdid esinevad tema loomingus iseseisvate paladena (võrdle prelüüd ja fuuga). Kirjutas 24 prelüüdist koosneva tsükli (kvindiringist lähtudes on kasutatud kõiki helistikke). Chopini etüüdid on emotsionaalsed kontsertpalad (tavaliselt on etüüd mõeldud ainult tehniliste võtete arendamiseks). Paljudes tantsulistes teostes on lubatud tempo kõikumine ("tempo rubato"). Chopini muusikas on tähtsaim väljendusvahend meloodia. Loomingus kajastub kiindumus kodumaa looduse, ajaloo ja rahvaloomingu vastu. Tundis hästi rahvamuusikat, sulandas seda oma loomingusse.
Välislingid.
Chopin, Frédéric
Chopin, Frédéric
Chopin, Frédéric
Chopin, Frédéric


Robert Hossein.
pisi
Robert Hossein (sündinud 30. detsembril 1927 Pariisis) on aserbaidžaani päritolu Prantsusmaa näitleja, lavastaja, stsenarist ja luuletaja.


Gina Lollobrigida.
Gina Lollobrigida annab autogrammi eesti ajakirjanikule.
Gina Lollobrigida (sünninimi Luigina Lollobrigida; sündis 4. juulil 1927 Subiacos, Itaalias) on itaalia näitlejanna.


Ivar Kümnik.
Ivar Kümnik (sündinud 26. augustil 1969 Tallinnas) on eesti ajakirjanik.
Elukäik.
Ivar Kümnik on käinud Tallinna 37. Keskkoolis. Õppinud Tallinna Kaubandustehnikumis.
Ta on töötanud vabakutselisena paljude ajakirjade ja ajalehtede juures, nende seas Noorus, Aja Pulss, Meie Meel, Nädal, Just!, Popsti! jt.
Vabal ajal on ta osalenud paljudes Venemaa ja Nõukogude Liidu filmides statistina. Paljude muude huvide seas on tähtsal kohal kuulsuste autogrammide kogumine. Enamuses käib see tal kirja teel, kuid ta on ka isiklikult kohtunud paljude maailmakuulsate filmistaaridega, muuhulgas Mel Gibsoni, Emmanuelle Béart'i, Lambert Wilsoni, Jean-Paul Belmondo ja Salma Hayekiga.


Soome jäähokimeeskond 2006. aasta taliolümpiamängudel.
Soome jäähokimeeskond 2006. aasta taliolümpiamängudel oli jäähokimeeskond, kes esindas Soomet 2006. aasta taliolümpiamängudel.


Saku Koivu.
Saku Koivu [Sagu Koivu] (sündis 23. novembril 1974 Turus) on Soome jäähokimängija.
Turun Palloseura (TPS) kasvandikul Koivul oli suur osa Soome jäähokimeeskonna maailmameistri tiili võidus 1995. aastal Stockholmis. Aastatel 1992-93 Soome Meistriliigas mänginud Koivu siirdus 1995. aastal NHL-i esindama Montreal Canadiens meeskonda. 1999. aastal valiti ta meeskonna kapteniks.
Olümpiamängudelt on Koivu võitnud kaks pronksmedalit (1994 ja 1998). Ta osales ka 2004. aastal jäähoki maailmakarika võistlustel hõbemedali võitnud meeskonna koondises. Mängides Soome jäähoki meeskonna kooseisus on temale usaldatud kapteni kohustused. 1993. aastal Soome Meistriliigas mängides tunnistati ta aasta mängijaks.
2001. aasta sügisel avastati tal vähkkasvaja, kuid hämmastavalt kiiresti peale ravi pöördus ta tagasi sporti. Juba 2002. aasta kevadel mängis ta jälle hokiplatsil. NHL-i 2004-05 tööseisaku ajal mängis Koivu oma endises koduklubis TPS. Ka Saku noorem vend Mikko Koivu on hokimängija ja esindab NHL-is Minnesota Wild meeskonda.
Aastal 2008 osales ta Simple Plani laulu "Save You" muusikavideos, mis oli algselt kirjutatud pealaulja vennale. Videos osaleb ka palju teisi vähktõvest paranenud inimesi.
Saku Koivu abiellus 2002. aasta suvel Hanna Norioniga ja 2004. aasta lõpus sündis nende perre tütar.
Saku Koivu valiti Torino olümpiamängude ajal Rahvusvahelise Olümpiakpmitee (ROK) sportlaskomisjoni. Koivu sai hääletusel 412 häält. Hääletada said kõik olümpial osalenud sportlased ja seda kasutas 2003 osalejat. Tema osalemine selles komisjonis kestab kaheksa aastat (alates 26. veebruarist 2006) ja tema on ainuke jäähokimängija selle kooseisus.


Lauskrand.
Lauskrand on madal, enamasti liivane rand. Lauskrannale on iseloomulikud väikesed suhteliste kõrguste vahed, settematerjal on tavaliselt rannal ühtlaselt laiali jaotunud ja on tuntav lainete mõju. Lauskrannal esineb nii kuhje- kui ka kulutusvorme.
Kuhjelised lauskrannad on liiva-, mölli- ja kruusa-veeristiku ehk kliburand.
Lauskrand on tüüpiline Lääne- ja Edela-Eesti rand.


Free State.
Free State [frii steit] on Lõuna-Aafrika Vabariigi provints.


Ida-Kapimaa.
Ida-Kapimaa on Lõuna-Aafrika Vabariigi provints.


Gauteng.
Gauteng on Lõuna-Aafrika Vabariigi provints.


KwaZulu-Natal.
KwaZulu-Natal on Lõuna-Aafrika Vabariigi provints.


Tadeusz Różewicz.
Tadeusz Różewicz [tadeuš ruž'evitš] (sündinud 9. novembril 1921 Radomskos) on poola luuletaja ja näitekirjanik.


Galleria Vittorio Emanuele II.
Galleria Vittorio Emanuele II Piazza del Duomo poolne sissekäik
Vittorio Emanuele II galerii ("Galleria Vittorio Emanuele II") on Milanos Piazza del Duomost põhja poole jääv tohutu ladina risti kujulise põhiplaaniga terasest ja klaasist kõrge võlvkäiguna rajatud passaaž. Galerii ehitistel on neli korrust. Luksuslike kohvikute, restoranide, raamatupoodide ja butiikide fassaadid on kujundatud uusrenessanslikus võtmes. Võlvkäigus korraldatakse ka kunsti- ja fotograafianäitusi. Selline galerii oli tänapäevaste ostukeskuste eelkäija ja Milano oma leidis jäljendamist ka teistes Itaalia linnades (nt Galleria Subalpina Torinos ja Galleria Umberto I Napolis). Esimene taoline ostukeskus oli Peterburi passaaž, Milano oma kinnistas samal puhul galerii nimetuse kasutamise.
Galerii viib otse Piazza del Duomo'lt Piazza della Scala'le La Scala teatri juurde. Vasak tiib suundub Piazza dei Mercanti'le.
Galerii kaheksakandilist keskosa kaunistavad nelja maailmajagu ehk Euroopat, Ameerikat, Aafrikat ja Aasiat sümboliseerivad mosaiigid. Põrandamosaiik kujutab sodiaagimärke. Passaaži võimsaim detail on metallist ja klaasist katus suure kupliga galerii ristumiskohas. Otse kupli all olev mosaiik kujutab nelja ühendatud Itaalia suurlinna sümboleid: Rooma Romulus ja Remus, Firenze "fleur–de–lys", Milano punane vapikilp valge ristiga ning Torino pull, kelle juures võib näha õhevil turiste, kuna selle sugueluditele astumine toovat head õnne.
Galerii projekteeris arhitekt Giuseppe Mengoni 1861. aastal. Galerii ehitamine kestis 1865. kuni 1877. aastani. Paraku kukkus Mengoni paar päeva enne galerii avamist tellingutelt alla surnuks. Galerii sai nime Vittorio Emanuele II, esimese ühendatud Itaalia kuninga järgi.
Välislingid.
Prada shop, Galleria Vittorio Emanuele II, Milan


Emmaste valla lipp.
Emmaste valla lipp on Hiiu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Emmaste valla lipp.
Lipp on kinnitatud 19. juunil 1996.
Lipu kirjeldus.
Valge-sinise lipuvälja poolitab diagonaalselt lainejoon, mis suundub vardapoolsest alanurgast lehvipoolsesse ülanurka.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.


Ambrosiuse pinakoteek.
Ambrosiuse pinakoteek (itaalia "Pinacoteca Ambrosiana") on Biblioteca Ambrosiana juurde kuuluv kunstimuuseum Milanos. Pinakoteek ja raamatukogu asuvad kardinal Federigo Borromeo palees, mis on pärit 17. sajandist ja hiljuti restaureeritud. Kardinal oli alusepanijaks nii raamatu- kui kunstikogule.
Olulisemad kunstiaarded on Leonardo da Vinci "Muusiku portree", Botticelli "Madonna baldahiini all" ja Caravaggio "Puuviljakorv", mis on esimene Itaalias maalitud natüürmort.
Muuseumi kõige veidram eksponaat on Lucrezia Borgia juuksekihar.
Lisaks kuulub pinakoteegile korralik Veneetsia kunsti kogu, milles on esindatud Tizian, Tiepolo, Giorgione ja Bassano.


Haaslava valla lipp.
Haaslava valla lipp on Tartu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Haaslava valla lipp.
Lipp on kinnitatud riigisekretär Aino Lepik von Wiréni poolt 9. juunil 2000. Sama aasta 15. juunil õnnistati valla lipp sisse Tartumaa praost Joel Luhametsa poolt.
Lipu kavand autor on Tartu kunstnik Riina Liiv.
Lipu kirjeldus.
Haaslava valla lipp on jagatud horisontaalselt kaheks võrdseks laiuks, ülemine laid on kuldkollane, alumine sinine (vapi värvid). Lipu keskel asetseb Haaslava valla vapp, mida ümbritseb valge eraldusriba.
Põhjendus.
Lipu ja vapi värvidest kollane (kuldne) sümboliseerib kindlust, jäävust ja tugevust, sinine – lootust ja valla territooriumi poolitavat Mõra jõge, mis oli vanade Kambja ja Võnnu kihelkonna piiriks.
Vapil kujutatud mänd sümboliseerib visadust ja järjepidevust, aga ka arengut. Kuusnurkne sinine täht vallas asuvaid muistendites nimetatud tervise- ja tarkuseallikaid. Sinisel kilbil asuv kuldne kaarjas tüvimik on valla keskel asuva Vooremäe sümboliks.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning lipu normaalsuurus on 105x165 cm.


Halliste valla lipp.
Halliste valla lipp on Viljandi maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Halliste valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. jaanuaril 2003.
Lipu kirjeldus.
Halliste valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Mustal kangal on lipu alt servast tõusev punane rist, mille keskel on lõhik ja harude otsad kaunistatud punase paelornamentika motiividega. Kujundeid ümbritseb valge ääris. Piduliku kandelipu varras on must, ehisnupp hõbedane.
Põhjendus.
Paelornamentikaga ehitud rist sümboliseerib Halliste vaimseid traditsioone. Risti lõhik viitab nii meeste kui naiste seas populaarsele mulgi kuuele, mille küljel on samuti kaaruspaeltega kaunistatud lõhik. Lipu värvideks on nn. "mulgi koloriit": must, punane ja valge.
Lipu kasutamise kord.
Valla lipp ei tohi olla suurem Eesti riigilipu normaalmõõtmetest.


Limpopo provints.
Limpopo on Lõuna-Aafrika Vabariigi provints.


Helme valla lipp.
Helme valla lipp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Helme valla lipp.
Lipp on kinnitatud 21. juunil 1994.
Lipu kirjeldus.
Helme valla ristkülikukujuline lipp on vertikaalselt jaotatud kaheks väljaks. Lipu vardapoolne väli on valge ning selle laius on 3 ühikut, lehvipoolne osa on aga sinine, laiusega 6 ühikut. Sinisel väljal asub valge veskikivi kujutis, mille mustast ringikujulisest keskosast väljub kaheksa musta kaarjat vööti (veskikivi soont).
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9 ühikut.
Põhjendus.
Sinine viitab tõsiasjale, et Helme ümbruskond on juba vanast ajast tuntud oma vaimuerksate inimeste ja koolitraditsioonide poolest. Pöörlev must-valge veskikivi sümboliseerib aja igavest kulgu ja põlvkondade vaheldumist ning ühtlasi elu järjepidevust. Teiseks meenutab veskikivi valla inimeste põlist põhitegevust – maaviljelust, saaki ja leiba.
Lipu kasutamise kord.
Valla lipu valmistamine toimub üksnes vallavalitsuse loal.
Välislingid.
Lipp


Mpumalanga.
Mpumalanga on Lõuna-Aafrika Vabariigi provints.
1995. aastani oli provintsi nimi Ida-Transvaal.


Rõuge valla vapp.
Rõuge valla vapp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Rõuge valla vapp.
Vapp on kinnitatud 21. juunil 1999.
Vapi kirjeldus.
Rohelisel kilbil on kuldne lind (ööbik) ja hõbedane kaarlõikeline vapitüvi. Lainelõikega põikjaostatud vapitüve allosa on sinine.
Välislingid.
Vapp


Lääne-Kapimaa.
Lääne-Kapimaa on Lõuna-Aafrika Vabariigi provints.


Rõuge valla lipp.
Rõuge valla lipp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Rõuge valla lipp.
Lipp on kinnitatud 21. juunil 1999.
Lipu kirjeldus.
Rõuge valla lipp koosneb rohelisest, valgest ja sinisest horisontaalsest värvilaiust. Roheline ja sinine laid moodustavad lipu kõrgusest 1,5 ja valge laid 4 ühikut. Valge laiu keskel seisab kollane lind (ööbik).
Lipu normaalsuurus on 105×165 cm. Laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.
Lipu kasutamise kord.
Alaliselt heisatakse valla lipp valla haldushoonel, ajutiselt aga valla pidupäevadel, suhtlemisel teiste omavalitsusüksustega, samuti muudel valla avalikel üritustel.
Valla lipu heiskamise võib teha kohustuslikuks üksnes vallavalitsuse korraldusega vallale kuuluvatel hoonetel, rajatistel või maa-aladel. Teistele omanikele on need korraldused üksnes soovitusliku iseloomuga.
Valla lipp heisatakse hoone peasissekäigu juurde või mujale selleks sobivasse kohta kas lipuvardaga vastavasse hoidjasse või lipumasti.
Lipu heiskamisel koos Eesti riigilipu, mõne teise riigi või tema omavalitsusüksuse, mõne Eesti maakonna, valla või muu lipuga, asub vallalipp lippude poolt vaadatuna vasakul teise riigi või Eesti riigilipust.
Valla lipu valmistamine toimub üksnes vallavalitsuse loal.


Hummuli valla lipp.
Hummuli valla lipp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Hummuli valla lipp.
Lipp on kinnitatud 2. juunil 1994.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp, rohelisel kangal kuldne kimalane kahe musta vöödiga kehal.
Põhjendus.
Lipul olev kimalane tuleneb valla nime algvariandist, mis tähendabki kimalast.
Lipu kasutamise kord.
Hummuli valla lipp on esinduslipp, mida kasutatakse vaid erandjuhtudel valla esindamiseks, kooskõlastatult vallavalitsusega.


Loodeprovints (LAV).
Loodeprovints on Lõuna-Aafrika Vabariigi provints.


Põhja-Kapimaa.
Põhja-Kapimaa on Lõuna-Aafrika Vabariigi provints.


Mart Koldits.
Mart Koldits (sündis 19. jaanuaril 1979 Tallinnas) on eesti näitleja ja teatrilavastaja.
Mart Koldits lõpetas 2004. aastal EMA Kõrgema Lavakunstikooli XXI lennu lavastaja erialal.
Alates 2004. aastast töötab lavastajana Linnateatris.
Alates 2008. aastast töötab näitleja ja lavastajana Von Krahli Teatris.


Põltsamaa vald.
Põltsamaa vald on vald Jõgeva maakonnas. Põltsamaa vald paikneb endise Viljandi maakonna põhjaosas, hõlmates kunagise Põltsamaa ja Lustivere valla. Omavalitsusliku staatuse omandas vald 1991. aastal endise Põltsamaa külanõukogu piirides. Vallamaja asub Põltsamaa linnas.
Põltsamaa valla pindala on 416,9 km2 ja 2012. aasta alguses elas vallas 4006 elanikku. Asustuse tihedus on 9,6 in/km2 kohta.
Asend.
Põltsamaa vald paikneb Jõgevamaa lääneosas ja ümbritseb Põltsamaa linna. Põltsamaa vald piirneb Jõgeva maakonna Pajusi ja Puurmani vallaga, Viljandi maakonna Kolga-Jaani ja Kõo vallaga ja Järva maakonna Imavere ja Koigi vallaga. Olulisimad valda läbivad teed on Tallinn - Tartu - Võru - Luhamaa maantee ning Jõgeva - Põltsamaa, Põltsamaa - Võhma ja Viljandi - Põltsamaa maanteed. Valla territooriumile ulatub omanäoline Alam-Pedja looduskaitseala. Valla piiridesse, Adavere lähedale jääb Mandri-Eesti geomeetriline keskpunkt, mida tähistab 1985. aastast tähiskivi.
Asustus.
Põltsamaa vallas on 2 alevikku ja 28 küla. Suuremad keskused on Adavere, Lustivere, Kamari ja Esku.
Kohalik majandus.
Põltsamaa vallas tegutsevate äriühingute hulgas on kõige rohkem põllumajandusega tegelevaid ettevõtteid. Mällikveres tegutseb AS Konesko metallitöötlemistehas, Rõstla karjääris kaevandatakse paekivi, millest tehakse killustikku. Põltsamaa vald oli Jõgevamaal üks esimesi, kus hakati välja ehitama kergliiklusteid. Koostöös Põltsamaa linna ning Pajusi ja Puurmani vallaga on Põltsamaa valla territooriumile rajatud piirkondlik jäätmejaam. Koostöös riigi, maavalitsuse, Põltsamaa linna, Eesti Gaasi ja Fortum Termestiga valmis 2000ndatel Põltsamaa valda läbiv gaasitorustik.
Haridus.
Vallas on kaks laseteaeda,Esku-Kamari lasteaed-algkool ning kaks põhikooli - Adavere Põhikool ja Lustivere Põhikool. Väike-Kamari külas asub kutseharidust pakkuv Põltsamaa Ametikool.
Kultuur.
Põltsamaa vallas on kolm raamatukogu, kultuurimaja Lustiveres ja klubi Adaveres. Võhmanõmmel tegutseb Heino Joosti Kodulootare, Kuningamäele on rajatud kardirada. 2008. aasta lõpus avati Kuningamäe piirkonnas valgustatud tervise- ja suusarada.
Sotsiaalhoolekanne.
Lustivere mõisas tegutseb üldhooldekodu ja Võisiku mõisas hooldekodu erivajadustega inimestele.


Voldemar Panso nimeline preemia.
Voldemar Panso nimeline preemia on preemia, mis antakse välja Voldemar Panso sünniaastapäeval, 30. novembril, aastast 1978. Preemia on mõeldud noorte andekate lavaüliõpilaste esiletõstmiseks ja tiivustamiseks.
Preemiat rahastab Eesti Kultuurkapital.


Tomasz Sikora.
Tomasz Sikora (sündis 21. detsembril 1973 Wodzisław Śląskis) on Poola laskesuusataja.
Olümpiamängudel.
Torino 2006
Maailmameistrivõistlustel.
Antholz-Anterselva 1995
Oberhof 2004
Isiklikku.
Tomasz Sikora on 182 cm pikk ja kaalub 76 kg.
Sikora, Tomasz
Sikora, Tomasz


Elisabet Reinsalu.
Elisabet Reinsalu Tallinna Linnateatri 48. hooaja avamisel
Elisabet Reinsalu (sündinud Tamm; 21. aprillil 1976 Tallinnas) on eesti näitleja.
Ta õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis kolm aastat meedia ja reklaami erialal. Aastal 2002. lõpetas ta 20. lennus Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli.
Aastast 2002 töötab näitlejana Tallinna Linnateatris.
Elisabet Tamm on näitlejate Mari Lille ja Tõnu Tamme tütar.
Muud.
Elisabet Reinsalu on mänginud filmis "Nimed marmortahvlil" (Taska Film, 2002). Seriaalides "Ohtlik lend" (2006–2007), kus ta kehastas ühte peategelast (Rita Leidpalu) ning "Pilvede all" (alates 2010. aastast).
Isiklikku.
Elisabet Reinsalu abikaasa on ettevõtja Ardo Reinsalu. Peres kasvavad tütar Nora (sündinud 2004) ja poeg Felix (sündinud 6. oktoobril 2008).


Viinamarjasortide loend.
__NOTOC__


Wojciech Kilar.
Wojciech Kilar [voitsehh] (sündis 17. juulil 1932 Lvivis) on poola pianist ja helilooja, üks silmapaistvaimaid filmimuusika loojaid.
Filmimuusika.
Woijcheich Kilar oli esimene helilooja, kes tõstis filmimuusika filmi eeltähtsaks koostisosaks ning vähendas ettekujutelma, et filmimuusika on midagi "kommertsiaalset" ja "taustafunktsioonilist". Tema muusika avas raja hilisemale poola kino vaimsusele üldse, enne kõike Krzysztof Kieślowski filmidele.
Muu.
Filmimuusika kõrvalt on ta tegelenud ka muu komponeerimisega, olles poola uue muusika liikumise üheks peafiguuriks (näiteks teosed "Krzeszany" või "Kościelec", mis olid palju julgemad helitööd kui aastaid hiljem Henryk Górecki kõiki šokeerinud samas vaimus teosed).
Kilari töid mängitakse paljudes suurtes rahvusvahelistes orkestrites ja filharmooniates (kaasaarvatud "Philadelphia Orchestra" ja New Yorgi Filharmoonia).
Välislingid.
Kilar, Wojciech
Kilar, Wojciech
Kilar, Wojciech
Kilar, Wojciech


Jaanus Rohumaa.
Jaanus Rohumaa (sündis 30. septembril 1969 Tartus) on eesti teatrilavastaja ja näitleja.
Jaanus Rohumaa on lõpetanud Tartu 8. keskkooli kirjanduse eriklassi ja 1992. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XV lennu.
Alates 11. detsembrist 2006 oli Rohumaa lisaks teatritööle president Toomas Hendrik Ilvese koosseisuväline kultuurinõunik.
Aastatel 2007-2009 oli Jaanus Rohumaa Eesti Vabariigi 90. juubeli töörühma ja valitsuskomisjoni liige. 2009-2011 töötas Jaanus SA Tallinn Euroopa kultuuripealinn 2011.
Alates 2012. aasta veebruarist töötab Jaanus Rohumaa Riigikantseleis, kus tema ülesandeks on Eesti 95. aastapäeva ettevalmistamine ja läbiviimine ning 100. aastapäeva ettevalmistamine.
Jaanus Rohumaa on Euroopa Kultuuriparlamendi (ECP) liige.
Muud.
Jaanus Rohumaa on ühistöös Üllar Saaremäega koostanud ja ette kandnud kaks luulekava – "Armastus ja surm" (Doris Kareva / Juhan Viiding, Noorsooteater 1992) ning "Eluküsimus" (Juhan Viiding / William Shakespeare, Rakvere teater 1998).
Mänginud teleseriaalis "M-klubi" (BEC 1996–1999) ja "Alpimaja" (2012; Robert Raadik).
Isiklikku.
Abielust teatrikunstnik Mae Kiviloga on Rohumaal tütred Mia Maria ja Emili.
19. mail 2012 sai ta poisslapse isaks.


Vanade ja vähemlevinud mõõtühikute loend.
Vanade ja vähemlevinud mõõtühikute loend loetleb mitmesuguseid maailmas kasutusel olnud või kasutusel olevaid mõõtühikuid ja nende vasteid meetermõõdustikus.
Eestis tarvitatud pikkusühikud.
1 (vene) penikoorem = 7 versta ~ 7467,53 m
1 verst = 500 sülda = 1,066783 km
1 süld = 3 arssinat = 7 jalga = 4 küünart ~ 2,1335808 m
1 arssin = 16 versokkit = 28 tolli = 71 cm 1 1/5 mm (~71,12 cm)
1 verssok = 4 cm 4 2/5 mm (~4,44 cm)
1 jalg = 12 tolli = 30 cm 4 7/10 mm (~0,3048 m)
1 toll = 10 liini = 2 cm 5 2/5 mm (~2,54 cm)
1 liin = ~2,54 mm
1 küünar = 3/4 arssinat = 21 tolli = 53 cm 3/10 mm (~0,5333 m)
1 Lõuna-Eesti maamõõdu küünar = 2 jalga
1 miil ~ 1609,344 m
1 meremiil = 1852 m
1 kaabeltau = 185,2 m
1 merepenikoorem (meresõlm) = 1 meremiil = 1 verst 369 sülda = 1852 meetrit (kuni 1928. aastani 1854 meetrit)
1 geograafiline penikoorem = 1/15 kraadi ekvaatoril = 6,956 versta
Inglise pikkusühikud.
1 inglise penikoorem = 880 fathomit = 1760 jardi = 1609,3149 m (=1,5097 versta)
1 fathom = 2 jardi = 1,828767 m
1 jard = 3 jalga = 0,9144 m
1 Inglise merepenikoorem = 1,85315 km
Teiste riikide pikkusühikud.
1 rootsi penikoorem = 10,3 versta = 10689 m
1 soome penikoorem = 10 versta = 10667 m
1 saksa penikoorem = 7,0304 versta = 7500 m
1 austria penikoorem = 7,1114 versta = 7585,94 m
1 taani penikoorem = 7,0093 versta = 7532,48 m
Eestis tarvitatud pindalaühikud.
1 ruutpenikoorem = 49 ruutversta = 55,76405 km2
1 ruutverst = 250000 ruutsülda = 104 dessantiini = 1,13804181 km2
1 ruutsüld = 9 ruutarssinat = 49 ruutjalga = 4,55216723 m2
1 ruutarssin = 256 ruutversokkit = 5057,9636 cm2
1 ruutjalg = 144 ruuttolli = 929,01372 cm2
1 ruuttoll = 100 ruutliini = 6,4514842 cm2
Põllupindala ühikud.
1 tallinna tündrimaa = 1 200 ruutsülda = 3 tallinna vakamaad = 1,47 riia vakamaad = 0,54626 ha = 1/2 tiinu
1 tallinna vakamaa = 400 ruutsülda = 0,16(6) tiinu = 0,49 riia vakamaad = 0,1821 ha
1 tiin (dessantiin) = 2 400 ruutsülda = 2,94 riia vakamaad = 6 tallinna vakamaad = 73,5 kapamaad = 10 925,4 m2
1 riia tündrimaa = 35 kapamaad = 14 000 ruutküünart = 56 000 ruutjalga = 1,4 riia vakamaad = 0,4762 tiinu = 0,520257 ha
1 riia vakamaa = 25 kapamaad = 10 000 ruutküünart = 40 000 ruutjalga = 0,34 tiinu = 2,04 tallinna vakamaad = 816,3265 ruutsülda — 0,37161216 ha
1 kapamaa = 1 600 ruutjalga = 400 ruutküünart = 148,64 m2
1 ruut- ehk maamõõduküünar = 4 ruutjalga = 3716,05 cm2
Inglise pindalaühikud.
1 inglise ruutpenikoorem ("mille of Land") — 640 aakrit — 2,59 km2
1 aaker — 160 ruut-perchi — 4840 ruutjardi
1 ruutjard — 9 ruutjalga — 0,84 m2
1 ruutjalg — 144 ruuttolli — 929 cm2
Eestis tarvitatud mahuühikud.
1 kantsüld = 27 kantarssinat = 343 kantjalga = 9,712417 m3
1 kantarssin = 4096 kantverssokit = 0,35971914 m3
1 kantjalg = 1728 kanttolli = 0,028316084 m3
1 kanttoll = 1000 kantliini = 16,3866227 cm3
1 steer (ehitus- ja küttematerjali mõõt) = 1 m3
Vedelikumõõdud.
1 vaat = 40 pange = 492 liitrit
1 pang = 10 toopi = 12,3 liitrit
1 toop = 4 kortlit = 75 kanttolli = 1,23 liitrit
1 tallinna pang = 10 tallinna toopi = 13,3 liitrit
1 tallinna toop = 4 tallinna kortelit = 1,33 liitrit
1 riia toop = 4 riia kortlit = 1,087 liitrit
1 vene toop = 4 vene kortlit = 1,23 liitrit
Viljamõõdud.
1 setvert = 8 setverikku = 3 riia vakka = 6 tallinna vakka = 209,91 liitrit
1 setverik = 8 karnitsat = 26,24 liitrit
1 karnits = 2,67 toopi = 200 kanttolli = 3,28 liitrit
1 riia tünder = 2 riia vakka = 12 külimittu = 108 toopi = 132,83 liitrit
1 riia vakk (1923) = 6 külimittu = 54 toopi = 4.000 kanttolli = 66,42 liitrit
1 riia vakk (varasem) = 54 toopi = 58,698 liitrit
1 tallinna sälitus = 24 tündrit = 72 vakka
1 tallinna vakk (1923) = 3 külimittu = 36 toopi = 2700 kanttolli = 44,28 liitrit
1 tallinna vakk (varasem) = 36 toopi = 47,88 liitrit
Inglise mahuühikud.
1 registertonn = 100 kantjalga = 2,832 m2
1 last — 10 quarterit — 29.079 liitrit
1 quarter — 8 bushelit — 290,79 1iitrit
1 bushel — 4 pekki — 36,37 1iitrit
1 pek — 2 galloni — 9,0925 1iitrit
1 gallon — 4 kvarti — 4,547 1iitrit
1 kvart — 2 pinti — 1,1387 1iitrit
1 pint — 4 gilli — 0,569 1iitrit
Eestis tarvitatud massiühikud.
1 tonn = 61,05 puuda = 1015,5 kg
1 kaal = 10 puuda = 163,81 kg
1 puud = 2 punda (leisikut) = 40 naela = 16,381 kg
1 leisik (pund) = 20 naela = 8,1905 kg
1 nael = 32 loodi = 96 solotnikku = 409,528 g
1 lood = 3 solotnikku = 12,797 gr
1 solotnik = 96 dooli = 4,265 gr
1 apteegi nael = 84 solotnikku = 358,32 gr
1 karaat = 0,2 g
Inglise massiühikud.
1 tonn = 20 inglise tsentnerit = 2240 inglise naela ("lbs") = 1016,0475 kg
1 inglise tsentner — 112 inglise naela ("lbs") — 50,802 kg
1 inglise nael ("lbs") — 16 untsi — 7000 toygraini — 0,4536 kg
1 unts — 16 drahmi — 28,35 gr
Teiste riikide massiühikud.
1 saksa tonn — 1000 kg
1 saksa nael — 500 grammi
1 saksa tsentner (ka helveetsia tsentner, daani tsentner) — 50 kg
1 ameerika tonn — 2000 lbs — 907,1853 kg
1 Rooma nael (eri autorite järgi 322,56–327,453 g)
Kiirusühikud.
1 sõlm (kiirusühik) = 1 meremiil tunnis = 0,514 m/s
Paberikoguse ühikud.
1 raamat = 24 poognat (kirjutuspaberit)
1 raamat = 25 poognat (trükipaberit)


Kernu vald.
Kernu vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Harju maakonna edelaosas. Vald piirneb läänes Nissi vallaga, põhjas Vasalemma vallaga ja Keila vallaga, idas Saue vallaga ja lõunas Rapla maakonnaga (sealhulgas Kohila, Rapla ja Märjamaa vallaga).
Valla piiri pikkus on 76,9 km.
Kernu vald on üks hõredamini asustatud valdu Harjumaal: 11,6 inimest/km².
Ajalugu.
Mõisavallad olid maa-alalt väikesed ja koondati 1889 vallakohtute seadusega suuremateks. Ruila, Haiba, Kirna-Kohatu, Maidla, Adila, Kelba ja Ohulepa vallad moodustasid Kirna-Kohatu valla. Vallamaja ehitati 1890 Kirna-Kohatusse. Kuid peagi leiti, et nii suure valla juhtimine ei ole otstarbekas, ja valitsuse otsusega moodustati juurde Hageri vald. Kirna-Kohatu vald jäi endiste Ruila, Haiba ja Kirna-Kohatu valdade piiridesse. (Sõna Kernu kasutatakse alates 1920). Kernu vald kujunes välja pärast 1939.a. vallareformi, mil Kernuga ühendati 2/3 likvideeritud Laitse vallast. Kernu vald likvideeriti 1950, kui moodustati Keila rajoon. 1954–1960 oli Kernu vald iseseisev külanõukogu, seejärel liideti ta Nissi külanõukoguga.
Kernu vald eraldus Nissi vallast augustis 1993. Iseseisva vallana alustas ta tööd 1. novembril 1993 pärast kohalike omavalitsuste valimisi.
Transport ja liiklus.
Valda läbivad Keila–Riisipere raudtee, Tallinna–Pärnu–Ikla maantee ja Ääsmäe–Haapsalu–Rohuküla maantee. Kohaliku tähtsusega on Ruila–Laitse tee, Kernu–Kohila tee, Riisipere–Kernu tee, Munalaskme-Laitse tee ja Ääsmäe–Kernu tee. Raudteel jääb valla piirkonda kolm raudteepeatust: Kibuna, Laitse ja Jaanika.
Jõed.
Tähtsaim vooluveekogu on Vasalemma jõgi, mis voolab kagu-loode suunas läbi valla. Teised: Hingu oja, Haiba peakraav, Jutapere oja. Loodepiiril voolab Munalaskme oja, lõunapiiril Kasari jõgi.
Järved.
Suurim järv on Ruiljärv (ka Ruila järv või Kernu Mädajärv) Mõnuste külas (16,6 ha). Teised järved on Kernu paisjärv (ka Kirna järv) Kohatu külas, Paatre järv (ka Laitse järv) Pohla külas, Ruila paisjärv Ruila külas, Haiba veehoidla Haiba külas, Härgesoo tiik Allika külas ja Laitse veehoidla (ka Töökmani paisjärv) Laitse külas.
Sood ja rabad.
Valla põhjaossa jääb Suure-Aru soo, Ruiljärvest lõunasse Ruila raba. Soostunud on ka valla kagunurk, Kasari jõe kaldad.
Looduskaitse.
Ruiljärv ja Ruila raba koos ümbritsevate aladega moodustavad Ruila looduskaitseala. Kaitse alla on võetud veel Kernu mõisa park, Haiba mõisa park ja Laitse park. Valla kagunurka ulatub Kasari jõe äärne Linnuraba looduskaitseala. Vasalemma jõe ülemjooksu piirkonnas on kavandamisel Lümandu maastikukaitseala, mis ulatub osaliselt Kernu valla territooriumile. Üksikobjektidest on kaitse alla võetud Ukukivi ja Kernu kadakas.
Arheoloogiamälestised.
Arheoloogiamälestiste hulka kuuluvad ja on kaitse alla võetud
Arhitektuurimälestised.
Arhitektuurimälestiste hulka kuuluvad ja on kaitse alla võetud
Ajaloomälestised.
Ajaloomälestiste hulka kuuluvad ja on kaitse alla võetud
Inimesed.
Kustja külast, Sipalt on pärit kahe vene tsaari ihuarsti ning Eesti rahvusliku liikumise tegelase Philipp Karelli pärisorised vanemad, Kirikla külas on olnud maailmakuulsa paleobotaaniku Paul William Thomsoni kodukoht. Allika külas on tuntud arstiteadlase professor Lembit Allikmetsa kodu, Laitsest pärineb loomakasvatusteadlane professor Elmar Rätsep, Metsanurgas elab mullateadlane ja ökoloog akadeemik professor Loit Reintam, Ruilas luuletaja Leelo Tungal.
Välislingid.
Kernu vald


Kernu valla lipp.
Kernu valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kernu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 19. mail 1997.
Lipu kirjeldus.
Kernu valla lipp on vapilipp, mille sinisel kangal on kollane kirn (koore-,või-, jms.). Lipukanga alaservas on ristikulõikeline kollane laid.
Lipu mõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9 ühikut.
Põhjendus.
Kirn meenutab eelkõige valla nimetust Kernu (Kirna, Kirnu). Ristikulõikeline kollane laid sümboliseerib põllundust-karjakasvatust, ning see on põline eestlaste elatise- ja jõukuseallikas ehk üldises tähenduses see, mida kirnu panna. Kollane on jõukuse ja heaolu võrdkujuks ning sinine puhtuse, nooruse ja vaimsuse sümboliks.


Dordrecht.
Dordrecht on linn Hollandis Lõuna-Hollandi provintsis. Linna elanike arv on 118 889 (2006) ja pindala 99,45 ruutkilomeetrit.
Dordrecht asub laia Merwede jõe ääres, mis hargneb kaheks Groothoofdspoort-värava juures. Lõunaharu on Oude Maas, põhjaharu voolab Noordi nime all Rotterdami poole.
1618/19. aastal peeti linnas Dordrechti sinod.
Kirjandus.
Revisiting the Synod of Dordt (1618-1619), toim. Aza Goudriaan, Fred van Lieburg (Brill's series in church history; 49). Leiden, Boston: Brill 2011.


Tuulealused saared.
Tuulealused saared on mitme saarestiku nimi.


Port Said.
Port Said on linn Kirde-Egiptuses, Vahemere kaldal Suessi kanali lähedal.
Port Said asutati 1859. aastal seoses Suessi kanali ehitamisega ja sai oma nime tolleaegse Egiptuse kediivi Muhammad Saidi järgi.
Linn sai tõsiseid purustusi Suessi kriisi ja Jom Kippuri sõja ajal.
Port Said on tähtis sadamalinn.


Samui.
Samui (tai เกาะสมุย ("Ko Samui")) on Taile kuuluv saar Tai lahes.
Pindala 247 km². Elanike arv 45 900 (2004). Halduslikult kuulub Surat Thani provintsi.


Martina Beck.
Martina Beck (sünninimi Martina Glagow; sündis 21. septembril 1979 Garmisch-Partenkirchenis) on Saksamaa laskesuusataja.
Isiklikku.
Martina Glagow on 158 cm pikk ja kaalub 48 kg.


Surat Thani.
Surat Thani on linn Tais, Surat Thani provintsi keskus. Asub Tai lahe kaldal, Tapi jõe suudmes.
1915. aastani oli linna mimi Bandon.
20 km kaugusel linnast asub Surat Thani lennujaam.


Cluj-Napoca.
Cluj-Napoca (saksa Klausenburg, ungari Kolozsvár) on linn Rumeenias Transilvaanias, Cluji maakonna keskus. Asub Someşul Mici jõe kaldal.
1974. aastani kandis nime Cluj.
Oli Ungari Kuningriigis suuruselt teine linn Budapesti järel. Pärast Esimest maailmasõda läks koos Transilvaaniaga Rumeeniale.
Linnas on sündinud Ungari kuningas Mátyás I.
Aastatel 2004–2008 oli Cluj-Napoca linnapea praegune peaminister Emil Boc.


Lilija Jefremova.
Lilija Jefremova (lihtsustatud nimekuju "Lilia Jefremova"; sündis 15. aprillil 1977 Tšuvaššias) on Ukraina laskesuusataja.
27px Olümpiamängudel.
Jefremova, Lilija
Jefremova, Lilija


Ivan Tšerezov.
Ivan Tšerezov (vene keeles "Иван Юрьевич Черезов" sündis 18. novembril 1980 Iževskis) on Venemaa laskesuusataja. Kolmekordne maailmameister.
27px Olümpiamängudel.
2006 Torinos
Maailmameistrivõistlustel.
2005 Hochfilzenis
2007 Anterselvas
2008 Östersundis
2009 Pyeongchangis


Taliolümpiamängud.
Talioümpiamängud on kaasaegsete olümpiamängude talispordialade üritus, kus võisteldakse lumel ja jääl ning need toimuvad iga nelja aasta järel.
Ajalugu.
Taliolümpiamänge peetakse alates 1924. aastast. Tänastest talialadest oli iluuisutamine kavas siiski juba 1908. aasta suveolümpiamängudel Londonis ja 1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis. Neist viimastel oli kavas juba ka jäähoki.
Algul toimusid taliolümpiamängud samal aastal suveolümpiamängudega. Alates 1994. aastast peetakse taliolümpiamänge nelja-aastase tsükliga, mis on suveolümpiamängude tsüklist kahe aasta võrra nihkes.
Erinevalt suveolümpiamängudest loendatakse taliolümpiamängude puhul mänge, mitte olümpiaade. Sõja tõttu ära jäänud mänge loendamisel ei arvestata.
Kaua püsis kõige lõunapoolsema talimängude paigana Squaw Valley, ent 1998. aastal sai selleks Nagano. 2018. aastal asub palavale teisele kohale Pyeongchang. Euroopas on lõunapoolseim taliolümpia-areen Sarajevo ja 2014.st aastast alates Sotši. Kõige põhjapoolsem linn selles geograafias on seni Lillehammer. Taliolümpiat on ühtekokku korraldanud vaid kümme riiki, kellele sel kümnendil lisandub veel kaks uut. Osalevaid riike on enim olnud 82 (2010).


Jonathan Rhys Meyers.
Jonathan Rhys Meyers (sündinud Jonathan Michael Francis O'Keeffe'"; 27. juulil 1977 Dublinis) on Kuldgloobusega pärjatud iiri näitleja.
Ta on eelkõige tuntud filmidest "Tribla nagu Beckham", "Matšpall", "Võimatu missioon III" ja 2005. aasta telefilmist "Elvis". Lisaks kehastab ta alates 2007. aastast Inglismaa kuningat Henry VIII teleseriaalis "The Tudors".
Lapsepõlv.
Jonathan sündis Dublinis, kuid aasta vanusena kolis tema pere County Corki. Kui Rhys-Meyers oli kolmeaastane, lahkus ta isa pere juurest, jättes Jonny ja tema kolm nooremat venda ema kasvatada. Rhys-Meyers veetis tormilise lapsepõlve, olles mõnda aega lastekodus. Koolist visati ta lõplikult välja 16-aastaselt.
Õnnelikuna, et sai koolist eemale, veetis ta aega kohalikus ujulas, kus ta avastas Hubbard Casting. Tulevaste osatäitjate otsijad soovitasid Rhys-Meyersil osaleda David Puttnami produtseeritud filmi "War of the Buttons" (1994) proovis. Kolme proovipäeva järel ei saanud ta siiski rolli ning loobus mõttest näitlejaks püüelda. Mõne aja pärast sai ta kõne, kus teda kutsuti osalema Knorri supi kampaanias. Kuigi alguses häbenes ta reklaami abil saadud tähelepanu, pakuti talle varsti osa mängufilmis.
Karjäär.
Tema mängufilmidebüüt oli väike roll filmis "A Man of No Importance" (1994). Rhys-Meyersi esimene peaosa oli filmis "The Disappearance of Finbar" (1996).
Järgnes Michael Collinsi mõrvari roll Neil Jordani filmis "Michael Collins" (1996).
Suure kiituse teenis ta kriitikutelt Brian Slade'i osa eest filmis "Velvet Goldmine" (1998) ning Briti miniseriaalis "Gormenghast" Steerpike'i rolli eest. Sümpaatse rolli tegi ta jalgpallitreenerina filmis "Tribla nagu Beckham" (2002).
2006. aasta Kuldgloobuste jagamisel pälvis ta auhinna kategoorias 'parim meesnäitleja minisarjas või telefilmis' osatäitmise eest telefilmis "Elvis".
Välislingid.
Rhys-Meyers, Jonathan
Rhys-Meyers, Jonathan


Pavel Rostovtsev.
Pavel Rostovtsev (sündinud 21. septembril 1971 Vladimiris) on Venemaa endine laskesuusataja. Kolmekordne maailmameister (2000 ja 2001).
Maailma karika etappide võidud.
Pavel Rostovtsev osales karjääri jooksul kokku 157 maailma karikavõistluste etapil ja jõudis poodiumile 25 korda, millest 7 korral kõige kõrgemale astmele.
Isiklikku.
Pavel Rostovtsev oli tippsportlasena 187 pikk ja kaalus 80 kg.


Rjaženka.
Rjaženka (vene "ряженка", ukraina "ряжанка ") on kõrgpastöriseeritud hapupiimatoode, mida saadakse pikalt keedetud lehmapiima hapendades.
Rjaženka on kreemjat värvi, ühtlase konsistentsiga ja maitsestamata joogijogurti maitsega, sel on mahe lõhn ning erinevalt keefirist ei sisalda see gaasi. Põhiliselt on rjaženka levinud vene ja ukraina köögis.
Valmistamine.
Et rjaženkat valmistada, hautatakse piima ahjus pikalt (8 tundi või kauemgi), kuni see muutub kuldpruuniks. Rjaženkat kääritavad termofiilsed piimhappestreptokokid ja puhtad laktobatsilli "Lactobacillus delbrueckii subsp. bulgaricus" kultuurid 3-6 tunni jooksul. Valmistoode on kreemjalt kuldpruuni karva ja hapupiimamekiga. Sisuliselt on rjaženka üks jogurtiliike, milles puuduvad tavapärased maitselisandid.
Algselt müüdi rjaženkat klaaspudelites, kus see ka hapnes. Seepärast muutus see paksuks ja tuli pudelist välja mitte valades, vaid raputades ja lusikaga koukides. Tööstusliku tootmise arenedes hakati pudelisse villima juba hapendatud rjaženkat, mistõttu see jäi vedelaks. Tänapäeval on levinumad tetrapakend ja pehme kilepakend, viimases kaotab toode aga kõige kergemini oma konsistentsi ning seejärel ka maitseomadused.
Toiteväärtus.
Kasulikke aineid on rjaženkas umbes sama palju kui piimas, ent seejuures omastuvad need organismis märksa kergemini. Keefiriga võrreldes on rjaženka maitse mahedam. Arvatakse, et sel on ka raviomadusi: klaas rjaženkat rahuldab veerandi inimorganismi päevasest kaltsiumivajadusest ning 20% fosforivajadusest. Rjaženkast omanduvad valgud kiiremini kui piimast. Piimhape tõstab isu ning parandab seedeelundkonna ja neerude tööd.
Hapupiimatoodetest on rjaženka kõige kaloririkkam. Rjaženkale sarnane, kuid kalorivaesem on varenets (vene k "варенец"), mis meenutab maitselt rjaženkat, kuid sisaldab vähem rasva, kuna seda valmistatakse kooritud piimast.
100 grammis tüüpilises rjaženkas leidub 3,0 g valku, 6,0 g rasva ja 4,1 g süsivesikuid ning 82 kcal energiat.
Eestis toodab rjaženkat AS Rakvere Piim, mis müüb seda Farmi kaubamärgi all. 100 g Farmi rjaženkat sisaldab 624 kJ (63 kcal) energiat, 3,2 g valke, 4,7 g süsivesikuid ja 3,5 g rasva.
Lähedased piimatooted.
Rjaženkast valmistatakse Põhja-Indias ja Pakistanis populaarset jooki lassit. Sellele sarnaneb ka Bulgaarias ja turgi rahvaste seas levinud hapupiimajook katõk.


Nikolai Kruglov.
"See artikkel räägib Nikolai Kruglov juuniorist; tema isa kohta vaata artiklit Nikolai Kruglov seenior."
Nikolai Kruglov (sündis 8. aprillil 1981 Nižni Novgorodis) on Venemaa laskesuusataja.
Olümpiamängudel.
Torino 2006
Isiklikku.
Nikolai Kruglovi treener on tema isa Nikolai Kruglov, kes on ka tegelenud laskesuusatamisega ja tuli 1976. aastal Innsbrucki olümpiamängudel kahekordseks olümpiavõitjaks.


Puurmani vald.
Puurmani vald on omavalitsus Jõgeva maakonna edelaosas. Valla pindala on 292,7km2. Valla keskuseks ja suurimaks asulaks on Puurmani alevik. Lisaks paikneb vallas 12 küla, millest suuremad on Saduküla, Pikknurme ja Härjanurme. Valla omavalitsuslik staatus taastati 12. detsembril 1991.
Läbi valla voolab Pedja jõgi.
Asend.
Puurmani vald piirneb lõunast Tartu maakonna Laeva vallaga, põhjast ja läänest Jõgeva maakonna Põltsamaa vallaga ja idast Jõgeva, Palamuse ja Tabivere valdadega. Ulatus põhjast lõunasse on 23 km, idast läände 14 km.
Etümoloogia.
Puurmani nimetus tuleneb tõenäoliselt endise ordumõisa Rootsi võimu aegsete omanike Buhrmeisterite perekonnanimest.
Ajalugu.
Esimesed ülestähendused piirkonna kohta pärinevad 13. sajandist. Talkhofi (Puurmani) ordulossi nimetatakse esmakordselt seoses 1343. aasta rahvarahutustega.
Haridus ja kultuur.
Vallas tegutseb kaks kooli: põhikool Puurmanis ja Saduküla Laseteaed-Algkool. Vallas on üks kultuurikeskus (Puurmanis) ja kaks raamatukogu (Puurmanis ja Sadukülas). Vallas ilmub kord kuus vallavalitsuse infoleht Puurmani Uudised
Kohalik majandus.
Puurmani vallas tegutseb Eesti suurim ja moodsaim kala- ja vähikasvatuskompleks Härjanurme Kalatalu ning maakonna esinduslikem majutus- ja seminariteenust pakkuv asutus - Tammemäe jahimaja Trofee.


Mood.
Mood on mittesõnaliste märkide kogum, mis edastab teavet inimeste või inimgruppide elukutse, sotsiaalse positsiooni, soo, päritolu, seksuaalse valmisoleku, jõukuse ja muude kuuluvusnäitajate kohta. Lisaks riietusele hõlmab mood ka aksessuaare, ehteid, soenguid ja kehamaalinguid. See on nii väljendusviis kui ka võimalus teha kandja kohta kiireid üldistatud järeldusi. Igapäevases keeles tähendab sõna "moodne" teiste inimeste heakskiitu teatud kuuluvust teatud viisil väljendamises.


Nikolai Kruglov seenior.
Nikolai Kruglov seenior (sündis 31. jaanuaril 1950) on endine NSV Liidu laskesuusataja. Kahekordne olümpiavõitja (1976) ja viiekordne maailmameister.
Isiklikku.
Nikolai Kruglov seenior on Nikolai Kruglovi isa ja treener.


Tom Stoppard.
thumb
Tom Stoppard (sünninimi Tomáš Straussler'"; sündinud 3. juulil 1937 Tšehhoslovakkias) on Briti näitekirjanik ja filmistsenarist.
Tom Stoppard on üks kuulsamaid Briti nüüdisaegseid näitekirjanike, kes sai kuulsaks 1967. aastal ilmunud näidendiga "Rosencrantz ja Guildenstern on surnud", mida on mängitud Eestiski.
Lisaks arvukaid auhindu pälvinud menutükkidele on ta kirjutanud stsenaariumid filmidele "Inimfaktor", "Päikeseimpeerium", "Billy Bathgate", "Vene maja", milles peaosi mängisid Sean Connery ja Michelle Pfeiffer ning "Armunud Shakespeare", pälvides viimase eest ka Oscari. Peaosi mängisid filmis Joseph Fiennes ja Gwyneth Paltrow.


1997. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
1997. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused olid suusatamise maailmameistrivõistlused, mis toimusid 21. veebruarist 2. märtsini 1997 Norras Trondheimis. Eesti sportlasi oli võistlustules 14.
Meeste 10 km klassikalises stiilis.
24. veebruar 1997
Meeste 15 km jälitussõit vabastiilis.
25. veebruar 1997
Meeste 30 km vabastiilis.
21. veebruar 1997
Meeste 50 km klassikalises stiilis.
2. märts 1997
Meeste 4×10 km teatesuusatamine.
28. veebruar 1997
Naiste 5 km klassikalises stiilis.
23. veebruar 1997
Naiste 10 km jälitussõit vabastiilis.
24. veebruar 1997
Naiste 15 km vabastiilis.
21. veebruar 1997
Naiste 30 km klassikalises stiilis.
1. märts 1997
Naiste 4×5 km teatesuusatamine.
27. veebruar 1997
Meeskonnavõistlus.
26. veebruar 1997
Normaalmägi.
22. veebruar 1997
Suur mägi.
1. märts 1997
Meeskonnavõistlus suurel mäel.
27. veebruar 1997
Dopinguskandaal.
26. veebruaril 1997 teatas Rahvusvahelise Suusaliidu meditsiinikomisjon, et Ljubov Jegorova dopinguproov osutus positiivseks. Positiivne dopinguproov võeti Ljubov Jegorovalt kohe pärast 5 km sõitu klassikalises stiilis ja see sisaldas anaboolse stimulaatori bromantaani jälgi. Ljubov Jegorova diskvalifitseeriti nii 5 km sõidus klassikalises stiilis kui ka 10 km tagaajamissõidus.
Maailmameistrivõistlused, 1997. aasta põhja suusaalade


Ateena olümpiamängud.
Lisaks sellele toimusid Ateenas 1906. aastal võistlused, mida kreeklased ise nimetasid II olümpiamängudeks. Sellise nimetuse põhjus oli see, et kreeklased ei tunnistanud 1900. ja 1904. aasta olümpiamänge. Tänapäeval on need võistlused tuntud Kaasaegsete olümpiamängude 10. aastapäevale pühendatud Ateena vahemängude nime all. Hiljem on küll Rahvusvahelise Olümpiakomitee poole pöördutud nendegi võistluste ametlike olümpiamängudena tunnustamise küsimustes, kuid ROK pole seda tänini teinud.


Mihkli Talumuuseum.
Mihkli Talumuuseum on Saaremaa Muuseumi filiaal ja asub Saaremaal Kihelkonna vallas Viki külas.
Mihkli Talumuuseum asutati 5. veebruaril 1959, mil talu viimane omanik andis ajaloolise hoonetekompleksi koos enamiku säilinud etnograafilise tarbevaraga tasuta üle toonasele Saaremaa Koduloomuuseumile, jäädes ise vastloodud talumuuseumi esimeseks töötajaks.
Muuseumis saab tutvuda Lääne-Saaremaale tüüpilise põlistalu hoonetekompleksiga, milles eksponeeritakse talule omast etnograafilist tarbevara.
Talu taha on rajatud piknikumaja ja saunaga puhkeplats, mida külastajad saavad rentida. Siin korraldatakse suveperioodil ka kontserte ja muid avalikke üritusi. Kuna Mihkli talu algne tuuleveski on hävinud, paigutati sinna ka vanadel eeskujudel ehitatud uus tuulik.
Vaata ka.
Sarnase nimega muuseum, Mihkli Talukompleks-Muuseum, tegutseb ka Hiiumaal Hiiumaa Muuseumi filiaalina.


Staadionijooks.
Staadionijooks ehk dromos või stadiodromos oli esimeste antiikolümpiamängude ainuke spordiala. Ainsaks alaks oli see aastatel 776–728 eKr ehk kuni XIV antiikajalümpiamängudeni. Aastal 724 eKr lisandus kahe staadioni jooks (diaulos). Staadionijooksu pikkus oli 192,27 m (mõnedel andmetel 192,28 meetrit). Esimeste antiikolümpiamängude staadionijooksu võitja oli Elisest pärit kokk Koroibos.
Teise spordialana oli staadionijooks oli üks pentatloni ehk viievõistluse ala.


Arkaadia (Stoppard).
"Arkaadia" (originaalpealkiri "Arcadia") on Tom Stoppardi näidend aastast 1993.
Näidendi pealkiri on allusioon fraasile "et in Arcadia ego".
Tegevus.
Tegevus toimub kahel ajatasandil: ajavahemikus 1809–1812 ning 20. sajandi lõpus (1989).
20. sajandil püüavad ajaloolased Hannah ja Bernard rekonstrueerida sündmusi, mis leidsid aset 19. sajandil Derbyshire'i maamajas Sidley Parkis.
19. sajandil õpetab Septimus Hodge geeniusest 13-aastast tütarlast Thomasinat. Õppetunni katkestab luuletaja Ezra Chater, kelle naisega oli Septimus seksuaalvahekorras. Chater kutsub Septimuse duellile, kuid Septimus vingerdab asjast osavalt välja.
Näidend koosneb seitsmest pildist. Tegevuspaik on tuba suure aiaga maamajas. Dekoratsioone ei vahetata.
Retseptsioon.
Näidendi maailmaesietendus oli 13. aprillil 1993 Londonis "Royal National Theatreis. Seda on lavastatud paljudes teatrites.
Aastal 1993 pälvis näidend parima näidendi Olivier' auhinna ja 1995 New Yorgi draamakriitikute auhinna.


Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei.
Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei (SSDP, saksa keeles "Sozialdemokratische Partei Deutschlands") on üks Saksamaa kahest peamisest erakonnast. Aastast 1998 kuulub SSDP valitsuskoalitsiooni. Partei tunnuslause on: Uuendamise jõud (saksa keeles: "Kraft der Erneuerung").
Partei ideoloogiliseks aluseks on sotsiaaldemokraatia. See erakond asutati 1863. aastal. SSDP kasvas välja töölisliikumisest, olles praeguse parteiga võrreldes sotsialistlikum. 1959. aasta Godesbergi programmiga hüljati marksistlikud põhimõtted ja klassipartei kontseptsioon.
SSDP oli Saksamaa Liitvabariigis võimul ka 1969–1982. Parteisse on kuulunud liidukantslerid Willy Brandt (1969–1974), Helmut Schmidt (1974–1982) ja Gerhard Schröder (1998–2005), samuti liidupresidendid Gustav Heinemann (1969–1974) ja Johannes Rau (1999–2004).
SSDP on nii Sotsialistliku Internatsionaali kui ka Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei asutajaliige.
Pärast Gerhard Schröderit on parteid juhtinud Franz Müntefering (21. märtsist 2004 15. novembrini 2005) ja Matthias Platzeck (15. novembrist 2005 10. aprillini 2006). Kui Platzeck tervislikel põhjustel ametist tagasi astus, asus esimehe kohuseid täitma Rheinland-Pfalzi peaminister Kurt Beck. Beck valiti erakonna uueks esimeheks 14. mail 2006 toimunud parteipäeval.
Franz Müntefering naasis partei esimehe kohale pärast Kurt Becki tagasiastumist 7. septembril 2008. 13. novembril 2009 valiti partei uueks esimeheks Sigmar Gabriel.
2005. lahkus parteist kauaaegne esimees (1995–1999) Oskar Lafontaine, kes moodustas koos rühma SSDP poliitikas pettunutega uue vasakerakonna Töö ja Sotsiaalse Õigluse Partei.
Valimised.
SSDP on alates 27. oktoobrist 1998 olnud Saksamaa valitsuses ja liidukantsler oli 1998-2005 oli Gerhard Schröder.
2005. aasta Saksamaa parlamendivalimiste järel moodustas SSDP Bundestagis (Saksa parlamendi alamkojas) 222 kohaga (34,2% häältest) suuruselt teise fraktsiooni Kristlik-Demokraatliku Liidu ja Kristliku Sotsiaalse Liidu ühisfraktsiooni järel, jäädes valimistel neile alla 1% häälte ja 4 kohaga. Valimiste tulemusena moodustati koalitsioon Kristlik-Demokraatliku Liidu, Kristliku Sotsiaalse Liidu ja SSDP vahel. Liidukantsleriks sai Kristlik-Demokraatliku Liidu esimees Angela Merkel.


Kihnu vald.
Kihnu vald on vald Pärnumaal, mis hõlmab Kihnu saare ja selle lähedased laiud ning paikneb Liivi lahes. Pärnu linn asub 41, Ruhnu saar 60 ja Riia linn 123 km. kaugusel.
Külad.
Lemsi, Linaküla, Rootsiküla ja Sääre.
Ajalugu.
21. mai 1992 - Kihnu külanõukogu muudeti Kihnu vallaks.


Kihnu valla lipp.
Kihnu valla lipp on Eesti haldusüksuse Kihnu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 7. novembril 1995.
Lipu kirjeldus.
Kihnu valla lipp on ruudukujuline, mille valgel kangal on sinine kaheksaharuline täht.
Sinine kaheksaharuline täht sümboliseerib ilmakaarte risti ja selle läbi Kihnu kuulsaid meresõitjaid ning laevaehitajaid. Täht märgib samuti põhjamaiselt karge mere keskel asuvat Kihnu saart ennast.


Vidin.
Vidin on linn Loode-Bulgaarias, Vidini piirkonna keskus. Asub Doonau paremal kaldal.
Linna kohal paiknes keltide asula Dunonia, hiljem ehitati sinna roomlaste linn Bononia.
1365–1369 oli linn ungarlaste valduses, kes andsid uueks nimeks Bodony.
14. sajandi lõpust oli Osmanite riigi koosseisus.
Tähtsamad vaatamisväärsused on Baba Vida ja Kaleto kindlused.


Kohtla-Nõmme lipp.
Kohtla-Nõmme lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kohtla-Nõmme valla lipp.
Lipp on kinnitatud 16. aprillil 1997.
Lipu kavandi autor on Viktor Roosipuu.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujuline lipp koosneb kolmest horisontaalsest võrdsest laiust. Lipu vardapoolne 4/11 pikkune osa koosneb kollasest, rohelisest, kollasest laiust. Lipu lehviva poole 7/11 pikkune osa koosneb rohelisest, kollasest, rohelisest laiust.
Kollane sümboliseerib Kohtla-Nõmme liivast pinda ja põlevkivi, roheline aga looduse rohelust.


Šumen.
Šumen on linn Bulgaaria kirdeosas, Šumeni piirkonna keskus.
1950–1965 kandis nime Kolarovgrad.
Tähtsaim vaatamisväärsus on Bulgaaria suurim, 1745. aastal valminud Tombuli mošee.


Kodumajutus.
Kodumajutus on hommikusöögi või köögi kasutamise võimalusega, füüsilise isiku talus, majas või korteris paiknev majutusettevõte.


Külalistemaja.
Külalistemaja on hotellist madalama teenindustasemega majutusettevõte.


Johan Skytte.
Johan Skytte, Duderhofi vabahärra (ka Johan Bengtsson Schroderus Schytte'") (mai 1577 Nyköping – 25. märts 1645 Söderåkra, Brömsebro lähedal) oli Rootsi ühiskonna- ja riigitegelane.
Elulugu.
Johan Skytte sündis Nyköpingi linnapea (Borgmästare) Bengt Nilsson Skräddare ja Anna Andersidotteri pojana.
Johan Skytte õppis Schroderuse nime all Nyköpingis ja Stockholmis, sai 1617. aastal riiginõunikuks, oli aastatel 1622–1645 Uppsala Ülikooli kantsler, tegutses Põhja-Soome laamanina, oli 1629–1634 Liivimaa, Ingerimaa ja Karjala kindralkuberner, 1632. aastast Tartu Ülikooli esimene kantsler, 1634. aastast Göta õuekohtu esimene president, saadik Brömsebro rahu sõlmimisel 1645.
J. Skytte oli ka Rootsi kuninga Gustav II Adolfi isiklik õpetaja, ning hiljem nõunik. Ta tegeles eriti haridus- ja majandusprobleemidega. Skyttet peetakse Tartu Ülikooli rajamise peainitsiaatoriks ja läbiviijaks. Praeguse ülikooli eelkäija Academia Gustaviana avamisel peetud kõnes avaldas ta lootust, et sellest õppeasutusest saavad kasu ka kohalikud rahvad – eestlased ja lätlased.
Johan Skytte oli Upplandis Grönsö ja Smålandis Strömsrumi härra, ning Ingerimaal asuva Duderhofi vabahärra (1624).
Tartu Ülikooli 375. aastapäeval 2007 avati Tartus Riigikohtu hoone ees Johan Skytte monument.
Perekond.
Ta abiellus 5. jaanuaril 1605 šoti päritolu Marby ja Älvsjö vabapreili Maria Näfiga (surnud 1649), kelle vanemateks olid Västmanlandi, Dalarna ja Bergslageni asehaldur ning palgasõdur Jacob Näf (surnud 1598) ja Carin Kampe.
Abielust sündisid pojad Bengt Skytte ja Jakob Skytte, ning tütred Vendula ja Anna. Bengt Skytte oli 1655–1656 Liivimaa sõjavägede saadik, Eestimaa kuberner ja Tallinna asehaldur, Jakob Skytte aga Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) üliõpilane ja 1632-1633 ka esimene rektor ("rector illustris").
Tema vend Lars Skytte oli Nyköpingi linnapea ning hiljem Stockholmi ja Uppsala lossi asehaldur.


Majutusettevõte.
Majutusettevõte on majutusteenust pakkuv ettevõte.
Majutusettevõtete hulka kuuluvad näiteks hotellid, motellid, külalistemajad, hostelid, võõrastemajad, kämpingud jmt.
Eestis kehtivate seaduste kohaselt on majutusettevõte majandusüksus, mille kaudu ettevõtja pakub tasu eest majutusteenust ja sellega kaasnevaid teenuseid.


Arturo Kinch.
Arturo Kinch (sündinud 15. aprillil 1956) on Costa Rica suusataja.
Ta osales 1980. aasta taliolümpiamängudel, 1984. aasta taliolümpiamängudel ja 1988. aasta taliolümpiamängudel mäesuusatamises ning 2002. aasta taliolümpiamängudel murdmaasuusatamises.
2006. aasta taliolümpiamängudel osales ta 15 km klassikalises stiilis ja oli 97 lõpetanust 96.(aeg 1:06.50,3) ning sprindis olles 71 lõpetanust 69. (aeg 4.22,72).
Asutas 1983. aastal Costa Rica Suusaliidu.
Ta on harrastanud ka korvpalli ja jalgpalli.
Arturo Kinch on lõpetanud Colorado Kristliku Ülikooli ja elab Ameerika Ühendriikides Denveris.


Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum (ETDM) on muuseum, mis on pühendunud eeskätt tarbekunsti ja disaini ajaloo tutvustamisele Eestis. Institutsioonile pandi alus 24. novembril 1971 ja muuseum avati 18. juulil 1980 Eesti Riikliku Kunstimuuseumi filiaalina.
ETDM asub Tallinna vanalinnas 17. sajandi lõpul valminud barokses aidas, mis rajati 1683.
Muuseumi kogule pandi alus 1919. aastal koos Eesti Kunstimuuseumi rajamisega.
Eesti kaasaegse tarbekunsti kõrval on esindatud ka tootekujunduse ning unikaaldisaini näidised. Muuseumil on tekstiili-, keraamika-, portselani-, naha-, klaasi-, ehte-, metalli-, mööbli- ja disainikollektsioon, kokku üle 13 000 museaali, lisaks mahukas foto-, negatiivi- ja slaidikogu, erialane raamatukogu ning arhiiv. See on kõige ülevaatlikum eesti professionaalse tarbekunsti ja disaini kogu üldse.


Ventraalsus.
Ventraalsus ehk kõhtmisus on asend looma (sealhulgas inimese) organismis "kõhu pool", selja-kõhutelje kõhupoolsemas osas. Ventraalsuse vastand on dorsaalsus.
"Ventraalne" ehk "kõhtmine" (ladina "ventralis") on anatoomiline asenditähis, millega tähistatakse looma (sealhulgas inimese) elundi asukohta organismis "kõhu pool" (neljale jalaga maale toetuval imetajal allpool ning teistel loomadel homoloogiliselt sellega; või siis looma normaalse kulgemisasendi puhul allpool) või elundi osa paiknemist elundi suhtes kokkuleppeliselt "kõhtmisel" (alumisel või eesmisel pikemal) küljel.
Inimese keha tervikuna kirjeldades kasutatakse sõna "ventraalne" ("kõhtmine") asemel tavaliselt sõna "eesmine" (anterioorne).
Sõna "ventraalne" võib loomade anatoomias tähendada ka 'kõhu (või tagakeha) juurde kuuluv, kõhu-'.
Sõna "ventraalne" (vastand: "dorsaalne") on asenditähisena kasutusel ka botaanikas. Seal ta tähistab asendit mingile teljele (näiteks varrele) lähemal.


Furka kuru.
Furka kuru (saksa "Furkapass") on kuru Leponti Alpides. Ühendab Reußi orgu idas ja Rhône'i orgu läänes. Kõrgus 2431 meetrit.


Pianosa.
Pianosa on Itaaliale kuuluv saar Türreeni meres Elbast edelas, üks Toscana saartest.
Saare pindala on 10 km². Saar on madal, kõrgus kuni 27 meetrit. Sellest tuleneb tema nimigi: "pianura" tähendab itaalia keeles 'tasane'. Rannajoone pikkus on 26 km.
Pianosa paistab selge ilmaga Elba edelakaldale tumedama triibuna heledama mere taustal. Ka halduslikult kuulub Pianosa Elbale. Paadisõit ühelt saarelt teisele kestab 35 minutit.
Jääajal moodustas Pianosa osa maismaasillast, mis ühendas Korsikat mandriga. Seda tõendavad Pianosalt leitud karude, hirvede ja hobuste luustikud.
Vanas Roomas tunti saart Planasia nime all. Keiser Augustus pagendas aastal 9 sinna oma pojapoja ja endise pärija Agrippa Postumuse, kes jäi saarele range valve alla kuni oma hukkamiseni aastal 14.
Hilisantiigist pärinevad saarel olevad kristlikud katakombid.
Keskajal kuulus Pianosa Pisale, seejärel Genuale.
Pianosa on tänapäeval asustamata. 1858–1998 oli seal vangla eriti ohtlike kurjategijate, näiteks mafioosode jaoks.


Thomas Wassberg.
Thomas Wassberg (sündis 27. märtsil 1956 Lennartsforsis Rootsis) on endine rootsi murdmaasuusataja, neljakordne olümpiavõitja ja kolmekordne maailmameister.
Isiklikku.
Õppis aastatel 1972-1975 Järpeni suusagümnaasiumis. Läbimurre rahvusvahelisele areenile toimus 1974. aasta juunioride Euroopa meistrivõistlustel, kus ta võitis kulla 15 km sõidus.Tippsporti tehes kuulus suusaklubisse Åsarna IK. Pikkus 184 cm, võistluskaal (1987) 73 kg
Välislingid.
Wassberg, Thomas
Wassberg, Thomas


Komatiit.
Komatiit on ultraaluseline vulkaaniline kivim.
Komatiit on kivim, mis moodustas ultraaluselisi laavavoole. Keemilise koostise alusel klassifitseeritakse teda järgnevalt: SiO218%, TiO2<1%.
Komatiit on vähelevinud kivim. Selle põhjuseks on kivimite vanus. Peaaegu kõik komatiidid on tekkinud Arhaikumis. Proterosoikumi leiud on harvad ning Fanerosoikumi vanusega komatiidid on väga haruldased. Komatiidi koostisega süvakivim peridotiit on väga laialt levinud, ehkki mitte maapinnal. Peridotiidist koosneb suur osa vahevööst. Põhjus miks komatiitse koostisega laavat enam ei esine peitub selles, et Maa vahevöö on aja jooksul aeglaselt jahtunud. Komatiitse laava temperatuur peaks olema umbes 1600°C, kuid tänapäevaste laavade temperatuur ei ületa 1300°C, mistõttu toimub peridotiitse vahevöö osaline sulamine, mille tulemuseks on basaltse koostisega laava.
Kivimi nimi on tuletatud Komati jõe nimest Lõuna-Aafrikas.


Sinikilt.
Sinikilt on kildaline moondekivim, mis koosneb peamiselt glaukofaanist ning tekkis kõrge rõhu, kuid suhteliselt madala temperatuuri tingimustes basaltse lähtekivimi moondumisel.
Sinikildale annab sinaka tooni amfiboolide hulka kuuluv mineraal glaukofaan. Sinikilt tekib enamasti subduktsioonivööndeis aluselise ookeanilise maakoore moondumisel. Subduktsioonivööndeiga peab sinikilda teke olema seotud seetõttu, et seal on piisavalt madal geotermiline gradient, mis tähendab seda, et sügavuse ehk rõhu suurenemisega kaasneb keskmisest mõõdukam temperatuuri tõus. Seda sinikilda tekkeks vaja ongi, sest glaukofaan on stabiilne ligilähedaselt temperatuuril 200...500 °C. Glaukofaani tekkeks vajalik rõhk saavutatakse aga umbes 15 km sügavusel. Sel sügavusel on temperatuur glaukofaani jaoks enamasti liiga kõrge.
Sinikildad on maapinnal suhteliselt haruldased kivimid. Vanemaid kui ühe miljardi aasta vanuseid sinikiltu ei ole teada. See on nii ilmselt seetõttu, et Maa keskmine geotermiline gradient oli varem kõrgem. Seetõttu ei olnud sinikiltade tekkeks sobilikke tingimusi isegi subduktsioonivööndeis. Selline seletus kehtib küll vaid vanemate kui kahe miljardi aasta vanuste sinikiltade kohta, mil geotermiline gradient erines tänapäevastest väärtustest piisaval määral. Sinikiltade vanusega 1...2 miljardit aastat puudumine on aga seotud kas nende erosiooni või retrograadse moondega kivimite lasumussügavuse vähenedes.
Sinikilt on andnud nime moondefaatsiesele, kuid kõik sinikildafaatsiese moondekivimid ei ole sinikildad. Olenevalt lähtekivimi keemilisest koostisest tekivad sinikildafaatsieses peale glaukofaani ka serpentiin, tsoisiit, talk, epidoot, kloriit jne.
Termini "sinikilt" (inglise "blueschist") pakkus välja USA geoloog Edgar Bailey aastal 1962.


Süeniit.
Süeniit on süvakivim, mis koosneb peamiselt päevakividest.
Päevakividest on ülekaalus leelispäevakivid. Kvartsisisaldus ei ületa 5% kolmnurkdiagrammil, mille tipud moodustavad plagioklass, leelispäevakivi ning kvarts. Kvartsi puudumisel võib süeniit sisaldada feldšpatoide, näiteks nefeliini. Kvartsi feldšpatoididega koos süeniidis olla ei saa. Värvilistest mineraalidest võivad süeniidis esineda biotiit, pürokseenid ning amfiboolid. Nende osatähtsus ehk värviindeks võib ulatuda kuni 40%. Sarnane kivim, kuid suurema kvartsisisaldusega on graniit.
Süeniidi vulkaaniline analoog on trahhüüt.
Värvuselt on süeniit enamasti punakas või hall. Struktuur on enamasti jämeda- ning võrdteraline, harvem porfüüriline või pegmatoidne.
Süeniit moodustab maakoores intrusioone, näiteks štokid, daikid, sillid jne. Võib olla seotud granitoidsete kivimitega või minna järk-järgult üle graniidiks. Süeniit ei ole väga tavaline kivim, kuid ei kuulu ka kõige haruldasemate hulka.
"Numbrid on keskmistatud 517 analüüsitud süeniiditüki alusel."
Termin "süeniit" tuleb Egiptuse kohanimest Aswān (Syene), ehkki Aswāni lähedal olevad kivimeid nimetataks tänapäeval graniidiks, sest süeniidi kohta sisaldavad nad liiga palju kvartsi.


Tōkyō prefektuur.
Tōkyō prefektuur (jaapani keeles 東京都) on prefektuur Jaapanis. Kuigi Tōkyōt peetakse linnaks, on see halduslikult üks Jaapani 47 prefektuurist. Erinevus on selles, et kui enamik prefektuure kannab jaapani keeles nimetust 県 "-ken", siis Tōkyō kannab nimetust 都 "-tō", mida võib tinglikult tõlkida ka "pealinnaprefektuuriks". Kitsamas mõttes loetakse Tōkyō linnaks 23 eriringkonda prefektuuri idaosas, kuid need ei moodusta ühtset haldusüksust.
Tōkyō prefektuuris elab 13 miljonit inimest, kuid sajad tuhanded ümbruskonna inimesed käivad Tōkyōs tööl.
Tōkyō on Jaapani poliitiline, majandus-, kultuuri-, haridus- ja teaduskeskus, Jaapani keisri ja valitsuse residents ning kogu Ida-Aasia suur äri- ja finantskeskus. Tōkyō prefektuurivalitsuse hoone asub Shinjukus.
Pilvelõhkujaid on Tōkyōs vähem kui paljudes teistes nii suurtes linnades. Põhjuseks on eeskätt maavärinaohtlikkus. Hoonestus koosneb peamiselt kuue- kuni kümnekorruselistest kortermajadest ja tihedalt koos paiknevatest eramutest.
Ühistranspordisüsteem on maailma keerukaim. Tōkyō tipptunnid on maailmakuulsad.
Sümbolid.
Tōkyō prefektuuri tunnuslind on naerukajakas ("Larus ridibundus"), tunnuspuu on hõlmikpuu ("Ginkgo biloba") ja tunnuslill kirsiõis.
Haldusjaotus.
Halduslikult jaguneb Tōkyō prefektuur 23 eriringkonnaks (特別区 "tokubetsu-ku") kesklinnas (endine Tōkyō City) ning lääneosa moodustavaks 26 suurlinnaks ("shi"), 5 linnaks ("cho") ja 8 külaks ("son").
Välislingid.
"(inglise, jaapani, hiina ja korea keeles)"


Kuimetsa Kristlik Elava Jumala Kogudus.
Elava Jumala Kogudus Kuimetsas on Raplamaal Kuimetsas tegutsev täisevangeelne-karismaatiline vabakogudus.
Üks selle pastoritest on Antti Loodus.


Chūō.
Chūō (jaapani 中央区 "Chūō-ku" "keskus-ringkond") on eriringkond Jaapanis, Tōkyō idaosas.
Chūō on ajalooliselt olnud Tōkyō majanduslik keskus. Seal asub Ginza äripiirkond.
Chūō eriringkond moodustati 1947. aastal.
Elanike arv oli 108 943 (2008). Chūō pindala on 10,18 km².


Chiba prefektuur.
Chiba prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas Vaikse ookeani rannikul Tōkyōst idas.
Geograafia.
Asub Bōsō poolsaarel ja sellega piirneval alal. Suurem osa rahvastikust paikneb Tōkyō prefektuuriga piirnevas prefektuuri loodeosas.
Sümbolid.
Chiba prefektuuri tunnuslind on kingutsiitsitaja ("Emberiza cioides"), tunnuspuu on suurelehine kivijugapuu ("Podocarpus macrophyllus") ja tunnuslill pekingi kapsa ("Brassica rapa var. amplexicaulis") õis.
Haldusjaotus.
Chiba prefektuur on jaotatud 56 omavalitsuseks, millest 36 on suurlinnad (市 "shi").


Matsudo.
Matsudo (松戸市; -"shi") on linn Jaapanis Chiba prefektuuris.
Linna läbivad Edo ja Tone jõgi.
Peamised tööstusharud on toiduainete-, tekstiili- ja ehitusmaterjalide tööstus.
Edo perioodil oli linn tähtis jõesadam.
Elanike arv on 478 300 (2005).


Psychoterror.
Psychoterror on Eesti punk-ansambel.
Oma esimese kontserdi andis ansambel 20. septembril 1991.
Bändi tekstid on nii inglise kui eesti keeles.


Vastemõisa valla lipp.
Vastsemõisa valla lipp oli Eesti haldusüksuse Vastemõisa valla lipp.
Lipp oli kasutusel 16. novembrist 1995 kuni 2005. aasta oktoobrini, mil vald ühines Olustvere valla, Suure-Jaani valla ja Suure-Jaani linnaga ühtseks Suure-Jaani vallaks.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp oli ristkülikukujuline, mille vardapoolsest alanurgast suundusid lehviva otsa keskpunktini ja ülaservani (2/3 lipu pikkusest) kaldsirged, need jaotasid lipu kolmeks - valgeks, roheliseks ja mustaks väljaks. Valgel väljal oli roheline seitsmeharuline heraldiline okaspuu taim.
Lipu normaalmõõtmed olid 100×150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9 ühikut.


Suure-Jaani linna lipp.
Suure-Jaani linna lipp oli Eesti linna ja Suure-Jaani valla vallasisese linna Suure-Jaani lipp.
Lipp on kinnitatud 27. detsembril 1995.
2005 aasta oktoobris ühinesid Suure-Jaani linn ja vald, Vastemõisa vald ning Olustvere vald ühtseks Suure-Jaani vallaks.
Lipu kirjeldus.
Linna lipp koosneb kahest valgest ja kahest punasest vaheldumisi asetsevast võrdsest laiust, kusjuures pealmiseks on valge laid ja alumiseks punane laid.
Lipu mõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Higashimurayama.
Higashimurayama (jaapani 東村山市; -shi)) on linn Jaapanis, Tōkyō prefektuuris.
Higashimurayama sai linnaks 1942. aastal ja suurlinnaks (市 "shi") 1964. aastal.
Elanike arv on 146 000 (2005) ja pindala 17,17 km².


Taipei 101.
Taipei 101 (hiina 臺北101 või 台北101) on Taiwanil Taibeis asuv hoone, mis 21. juulini 2007 oli maailma kõrgeim: kõige kõrgema korruseni on maapinnalt 439 meetrit, katuseni 449 meetrit ja struktuuri tipuni 509 meetrit. Sears Toweri otsas on antenn, mis ulatub 527 meetri kõrgusele ja selle poolest ei olnud Taipei 101 maailma kõrgeim. Alates 2007. aastast on kõrgeim hoone Burj Khalīfah.
Pilvelõhkuja kõrgus on 508 meetrit ja sel on 106 korrust, millest 101 on maa peal (siit ka hoone nimi).
Seda ehitati 1999–2004. Ehitus läks maksma 1,8 miljardit dollarit (umbes 30 miljardit krooni). Hoone avati 31. detsembril 2004.
Hoone on ehitatud maavärina- ja orkaanikindlaks. Ta peab arvestuste järgi vastu kõigile orkaanidele ja kuni 7-magnituudisele maavärinale. Ehitamise ajal toimus Taipeis 31. märtsil 2002 6,8-magnituudine maavärin. 56. korruselt, mis tollal oli kõrgeim, kukkus alla ehituskraana, mis tappis 5 inimest, ja puhkesid mõned väiksemad tulekahjud, ent tervikuna käitus hoone nii, nagu plaanitud.
Põrandapinda on hoones 450 000 m², millest kontoriruume on 214 000 m², teeninduspinda 77 500 m² ja parkimispinda 73 000 m².
Taipei 101-s on maailma kiireimad liftid. 89. korrusel paiknevale vaateplatvormile jõuab 37 sekundiga (16,83 m/s).


Empire State Building.
Empire State Building ['empair steit b'ilding] on Ameerika Ühendriikides New Yorgis asuv 102-korruseline pilvelõhkuja. Selle kõrgus on 381 m, koos antenniga 449,5 m.
Hoone valmis 1931. aastal. Kuni 1972. aastani, mil valmis Maailma Kaubanduskeskuse põhjatorn, oli see maailma kõrgeim hoone. Enne Empire State Buildingit oli maailma kõrgeim ehitis aasta varem valminud Chrysler Building, mis paikneb sealsamas kõrval.
Empire State Building asub 5. avenüü ja Lääne 34. tänava ristmikul. Hoone aadress on 350 Fifth Avenue.
Hoone avas USA president Herbert Hoover 1. mail 1931, lülitades nupuvajutusega Washingtonis sisse hoone välisvalgustuse. Kuid hoone tiputulesid kasutati esimest korda alles 1932. aasta novembris selleks, et teatada Franklin Roosevelti võitu presidendivalimistel Hooveri üle.
Hoone avati ülemaailmse majanduskriisi ajal. Selle tulemusena ei õnnestunud kogu hoonet kaua aega välja rentida. Seda põhjustas osalt hoone viletsa asukoht 34. tänaval, suhteliselt kaugel ühistranspordipeatustest: nii lähim raudtee- kui autobussijaam asub rohkem kui 5 kvartali kaugusel. Paremas asukohas olevatel kõrghoonetel, näiteks Chrysler Buildingil, seda probleemi polnud. Üürnike vähesuse tõttu nimetasid njuujorklased seda hoonet "Empty State Building". Alles 1950 oli esimene aasta, mil hoone suutis omanikele kasumit teenida.
1951 ostis hoone Roger L. Stevens koos oma äripartneritega 51 miljoni USA dollari eest ja sel ajal oli see läbi aegade kõrgeim summa, mida kunagi ühe hoone eest maktud on.
Ameerika Ehitusinseneride Ühing valis Empire State Buildingi seitsme kaasaegse maailmaime hulka, kuhu kuuluvad 7 viimase poolteise sajandi jooksul rajatud kõige tähelepanuväärsemat ehitist. Selles nimestikus on ta ainus maja.
Lennuõnnetus.
Nagu Maailma Kaubanduskeskusse, nii ka Empire State Buildingisse on lennuk sisse sõitnud. See juhtus laupäeval, 28. juulil 1945 kell 9.40, mil pommitaja B-25 Mitchell, mida juhtis kolonelleitnant William Franklin Smith noorem, sõitis tiheda udu tõttu hoone põhjatiiba sisse. Lennuk tabas 79. ja 80. korrust, kus asusid Riikliku Katoliikliku Heaolunõukogu ruumid. Õnnetuses hukkus 14 inimest.
Üks lennuki mootor lendas majast läbi ning kukkus järgmises kvartalis oleva maja katusele. Puhkes tulekahju ja see maja hävis. Teine lennukimootor ja osa telikust kukkusid Empire State Buildingi liftišahti ja tekitasid tulekahju, mis kustutati 40 minutiga.
Liftitöötaja Betty Lou Oliver oli ainus õnnetuse hetkel 80. korrusel viibinud inimestest, kes ellu jäi, ehkki ta sai põletushaavu. Päästetöötajad otsustasid ta liftiga alla viia, teadmata, et liftikaablid on katkemiseni kahjustada saanud. Kui Oliver oli liftis ja uksed sulgusid, katkesid kaablid ja Oliver kukkus 75 korrust allapoole keldrisse. Ta jäi taas ellu ja Guinnessi rekordite raamatu andmetel on ta kõige kõrgemalt koos liftiga kukkumise üle elanud inimene. Ta paranes.
Hoolimata kahjustustest, mida hoone oli saanud, algas paljudel korrustel juba järgmisel esmaspäeval taas tööpäev.


Willis Tower.
Willis Tower (endine Sears Tower'") on 108-korruseline pilvelõhkuja Ameerika Ühendriikides Chicagos. Selle algne kõrgus (maapinnalt katuseni) on 442 m.
Aastatel 1973–1998 loeti seda maailma kõrgeimaks hooneks. Tänapäeva mõistes, kus kõrgeima hoone arvestust peetakse 4 kategoorias, oli ta sel ajal maailma kõrgeim 3 kategoorias (ei olnud kõrgeim maapinnalt hoone katusele paigaldatud antennide tipuni) ja tänapäeval on see maailma kõrgeim hoone ühes kategoorias: just maapinnalt katusel olevate antennimastide tipuni.
Sears Toweri ehitamisel kasutati 22×22 m suurusi terasest nelikanttorusid, mis paiknesid üheksakaupa (3×3). See oli esimene hoone, mille ehitusel sellist konstruktsiooni kasutati. Konstruktsioon võimaldab hoonet soovi või vajaduse korral kõrgemaks ehitada.
Esialgu ei olnud Sears Toweril antennimaste. Neid arvestades oli maailma kõrgeim hoone John Hancock Center (457,2 m), mis oli Sears Towerist 15,2 m võrra kõrgem. 1978. aastal ületas selle rekordi Maailma Kaubanduskeskus, millele paigaldati 109,3 m kõrgune antennimast, mis suurendas kaubanduskeskuse kõrguse 526,8 meetrini. 1982 paigaldati Sears Toweri katusele kaks antenni, mis tõstsid tema kõrguse 520,3 meetrini. 2000. aasta juunis kõrgendati Sears Toweri lääneantenni 527 meetrini ja Sears Tower sai selles arvestuses maailma kõrgeimaks. Kolm kuud hiljem hävis Maailma Kaubanduskeskus terrorirünnakutes.
Koos antennimastidega on Willis Tower Ameerika kõrguselt teine vabalt seisev ehitis Toronto teletorni järel, mis on 26 m võrra kõrgem. Maailmas on Willis Tower selles arvestuses viies Burj Dubayy, Guangzhou teletorni, Toronto teletorni ja Ostankino teletorni järel.
1998 valmisid Malaisias Kuala Lumpuris Petronase kaksiktornid, mida hakati reklaamima maailma kõrgeima ehitisena. Mitte igaüks ei nõustunud sellega ja seetõttu hakati maailma kõrgeimat hoonet arvestama 4 kategoorias, millest Sears Toweri kätte jäi 2, Maailma Kaubanduskeskusele 1 ja Petronase kaksiktornidele 1: kõrgeim ehitis arhitektuurielementide tipuni, s.t. katuseharjani (452 m), kuid ilma antennideta.
2004. aastal valmis Taipei 101, mis möödus Petronase tornidest katuseharja kõrguselt ning Sears Towerist katuse kõrguselt, samuti asus seal kõige kõrgem hõivatud korrus. Sears Tower jäi siiski maailma kõrgemaks selles arvestuses, et tema katusel paiknevad antennid ulatusid Taipei 101-st kõrgemale.
2008. aastal valmis Shanghai Maailma Kaubanduskeskus, mis möödus Taipei 101-st kõrgeima katuse ja kõrgeima hõivatud korruse kategoorias.
12. augustil 2007 möödus ehitatav Burj Dubayy kõrguselt Sears Towerist. Kui see valmib, saab ta endale kõrgeima hoone tiitli kõigis neljas kategoorias, kuid enne ametlikku avamist neid talle ei omistata.
Willise torni katus on ka Illinoisi kõrgeim punkt. Selle kõrgeima antenni tipp ulatub 708 m kõrgusele merepinnast, katus on 623 m kõrgusel merepinnast ja 103. korruse vaateplatvorm 493 m kõrgusel merepinnast. Illinoisi kõrgeim looduslik punkt Charles Mound ulatub 376 m kõrgusele merepinnast.
Sears Tower nimetati Willis Toweriks ümber 16. juulil 2009. Londonis asuv kindlustusettevõte Willis Group Holdings liisis Sears Toweris 3 korrust rohkem kui 15 000 m² põrandapinnaga ja Willise pressiesindaja ütles 12. märtsil 2009, et tehinguga kaasnes hoone tasuta ümbernimetamisõigus. Nimetamisõigus kehtib 15 aastat, nii et seejärel võib hoone nimi uuesti muutuda.
Willis Toweri 412 meetri kõrgusel asuv 103. korrus on avatud külastajatele. See vaateplatvorm on kõige kõrgem läänepoolkeral ja maailmas Šanghai Maailma Kaubanduskeskuse järel teisel kohal.
Willis Towerit on kujutatud hulgas filmides ja telesaadetes. Näiteks History Channeli saade "Life After People" ("Elu pärast inimesi"), mis käsitleb hüpoteetilist olukorda, kus kõik inimesed ühekorraga maailmast kaoksid, jõudis 2007. aastal järeldusele, et ta püsiks ilma inimeste hooldamiseta veel kaks sajandit, enne kui kokku variseks.
Ehitise ametlik aadress on 233 South Wacker Drive, Chicago, Illinois 60606.


Teletegijate loend.
"Siin on loetletud telereportereid, televisioonisaatejuhte ning teisi televisioonis töötavaid või töötanud inimesi.
__NOTOC__


Erebos.
"See artikkel rääägib vanakreeka jumalast ja allmaailma osast; Austria "death metal"-bändi kohta vaata artiklit Erebos (ansambel)
Erebos (ladinapäraselt "Erebus") on vanakreeka mütoloogias pimeduse jumal. Ta tekkis Chaosest, nagu ka Gaia ja Nyx. Ta sigitas iseseisvalt Aitheri ning Nyxiga Hemera, Morose, Charoni, Erose ja Kerese.
Erebose päritolu ja järglased Hesiodose järgi.
Hesiodose "Teogoonia" (116–121) järgi oli alguses pimedus, mis tekkis Chaosest (haigutavast õõnsast ruumist). Nende ühtest tekkisid öö (Nyx), päev (Hemera), õhk (Aither) ja Erebos, maa sügavuse pimeduse kehastus. Robert von Ranke-Gravesi järgi tekkisid seejärel Nyxi ja Erebose ühtest uni (Hypnos) ning maailma pahed: häving (Moros), vanadus, surm (Thanatos), tüli (Eris), vihkamine, viletsus ja loobumine, samuti Nemesis, moirad ja hesperiidid, kelles ilmnevad siin kuujumalanna ohtlikud aspektid, kuid ka rõõm, sõprus ja kaastunne. Nyxi ja Erebose poeg on ka Charon. Nyxi ja Erebose tütreks peetakse ka Styxi, kes aga on teise versiooni järgi Okeanine nime all Okeanos ja Tethyse vanim tütar.
Erebos kui Hades.
Sageli hüüti Ereboseks ka allmaailma jumalat Hadest.
Erebos kui allmaailma osa.
Mõnes hilisemas legendis oli Erebos allmaailma (Hadese) eriti pime osa, kuhu surnud satuvad vahetult pärast surma. Charon viib nad sealt üle Acheroni jõe allapoole Tartarosse, mis on päris manala. Erebos ümbritseb Tartarost.
Mõnikord samastati Erebost Hadesega ning jaotati kaheks osaks: Tartaroseks ja Elysioni väljadeks.
Hesiodose "Teogoonias" mainitakse Erebost ka kui kohta, kuhu Zeusi poolt suitseva välguga tabatud Menoitios kukkus (514–516).
Nime päritolu.
Nime päritolu kohta on kaks teooriat. Ühe järgi tuleneb see indoeuroopa algkeele sõnast "*h1regwos" ning vastab vanapõhja sõnale "rökkr" 'pimedus'. Teise teooria järgi pärineb see nimi semiidi sõnast, mis tähendab päikeseloojangut või õhtut (heebrea "erebh", akadi "erebu"). Viimasega on seostatud ka nime Europe.


Sööstlaskumine 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Sööstlaskumine 1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is 20.–22. veebruaril.
Sööstlaskumine oli näidisala. Ehkki püstitati nii meeste kui naiste
maailmarekord, ei arvatud sööstlaskumist edaspidi olümpiamängude kavva.
Alale heitis halba varju šveitslase Nicholas Bochatay hukkumine


Emma Goldman.
Emma Goldman (27. juuni 1869 – 14. mai 1940) oli Leedu päritolu juudi perekonnast anarhist-kommunist, kes on tuntud oma anarhistlike kirjutiste ja kõnede poolest ning samuti kui esimese laine feminist. Ta on tuntud ka nime all "Punane Emma'" ("Red Emma"). Goldmanil oli oluline roll anarhismi arengus.
Elulugu.
Emma Goldman sündis väikekodanlikus juudi peres Kaunases. Pärast Aleksander II-le tehtud atentaati, kui Emma oli 13-aastane, kolis ta perekond St. Peterburi, kus ta otsustas hakata tööle korsetivabrikus. Seal puutus ta kokku revolutsiooniliste ideedega ja luges Nikolai Tšernõševski raamatut "Mida teha". See raamat pani temas idanema anarhistlikud ideed ja iseseisva maailmavaate.
17-aastasena emigreerus ta koos oma vanema õe Helenega New Yorgi osariiki Rochesteri, kus elas nende õde Lena. Emma töötas mitu aastat tekstiilivabrikus ja abiellus 1887 oma tööklaaslase Jacob Kersneriga. Pärast Heinaturu mässu 4 anarhisti ülespoomist tõmbus Emma Goldman anarhistliku liikumise poole ja 20-aastasena sai temast revolutsionäär. Hiljem lahkus ta oma perekonna juurest New Havenisse ja siis New Yorki. Selleks, et säilitada oma USA kodakondsust, ta oma abielu lahutada ei lasknud. New Yorgis kohtus ta ning hakkas koos elama Alexander Berkmaniga, kes oli tuntud USA anarhist. Goldmani katse õigustada Berkmani atentaati Henry Clay Fricki vastu 1892 tegi temast ametivõimude silmis äärmiselt ebasoovitava isiku. Berkman istus vangis 14 aastat ja vabanes 1906. Emma ise sattus vanglasse 1893, kui ta avalikult soovitas töötutele: "Küsi tööd. Kui sulle ei anta tööd, küsi leiba. Kui sulle ei anta tööd ega leiba, võta leiba." Teda süüdistati avaliku vaenu õhutamises ja ta mõisteti aastaks vangi.
Koos 9 kaaslasega langes ta uuesti vangi 10. septembril 1901, kui nad üritasid mõrvata president William McKinleyt. Ta vabastati asitõendite puudumisel 24. septembril. 11. veebruaril 1916 arreteeriti ta uuesti, kuna ta levitas sündivuse kontrolli alast kirjandust. Ta väitis koos teiste feministidega, et abort on traagiline sotsiaalsete tingimuste tulemus.
Kolmandat korda sattus ta vanglasse 1917, kui ta organiseeris Esimese maailmasõja vastaseid demonstratsioone. Ta oli vangis kaks aastat ja pärast seda saadeti ta USA-st välja Venemaale. Edgar Hoover, kes ta väljasaatmise korraldas, kutsus teda "üheks kõige ohtlikumaks anarhistiks Ameerikas".
Venemaale saabudes asus ta toetama bolševikke. Kuid repressioonide nägemine solvas tema anarhistlikku maailmanägemust. Oma tundeid kirjeldas ta esseedes "Minu illusioonide kadumine Venemaal" ja 1924 raamatus "Minu illusioonide edasine kadumine Venemaal", kus ta kirjeldas bolševike türanniat revolutsiooni ajal ja hiljem. Ta vastustas Venemaal toimuvat vägivalda ja sealjuures ka vägivalda streikijate vastu.
Ta elas aastaid Lõuna-Prantsusmaal, kus kirjutas oma autobiograafia "Elades oma elu" ("Living My Life") ja teisi töid.
1936 läks Goldman Hispaaniasse, et toetada Hispaania kodusõda ja võidelda Francisco Franco fašismi vastu. Ta osales seal Londoni Ibeeria Anarhistliku Föderatsiooni ingliskeelse korrespondendina.
Emma Goldman suri Torontos 14. mail 1940. Ta surnukeha viidi USA-sse ja maeti Chicago lähedal asuvale surnuaiale. Tema hauakivile on kirjutatud: "Vabadus ei lasku rahvale iseenesest, rahvas peab tõusma vabaduseni".
Goldman, Emma
Goldman, Emma


LNB.
LNB - lühend sõnadest low-noise block converter või low-noise converter (siit ka mõnikord kasutatav lühend LNC'") on seade, mida kasutatakse satelliitsides (enamasti satelliitringhäälingus) signaali vastuvõtmiseks. LNB on enamasti kinnitatud satelliitantenni külge.
Satelliitsides kasutatakse signaali edastamiseks suhteliselt kõrge sagedusega raadiolaineid. Kuna kõrgsageduslik signaal ei läbi eriti kergesti seinu, katuseid või aknaklaase, peab satelliitantenn paiknema õues ja signaal tuleb siseruumidesse toimetada kaabli abil. Kui raadiosignaali saadetakse kaablisse, siis mida kõrgema sagedusega on signaal, seda suurem on signaali kadu iga kaabli pikkusühiku kohta. Satelliitsides kasutatavad signaalid on nii kõrge sagedusega (mitu gigahertsi), et nende edastamiseks oleks vaja väga spetsiifilist (kallist) kaablit ja vähegi pikema kaabli korral muutuks signaal ikkagi väga nõrgaks.
LNB ülesandeks on superheterodüünvastuvõtja põhimõttel töötades võtta üks lai vahemik (ehk riba) suhteliselt kõrgeid sagedusi, võimendada neid ja muundada nad sarnasteks signaalideks mida edastatakse palju madalamal sagedusel (ehk vahesagedusel). Need madalamad sagedused läbivad kaablit palju väiksema signaalikaoga. Samuti on palju lihtsam ja odavam valmistada elektroonikakomponente sellise sagedusega signaali töötlemiseks (võrreldes komponentidega, mis suudaksid vahetult töödelda kõrgsageduslikku signaali).
Müravaba ("Low-noise") tähendab, et LNB valmistamisel kasutatakse spetsiifilist tehnoloogiat, kus võimendamine ja miksimine leiab aset enne amplituudi vähendamist kaablisse suunamiseks, ning et seade ei sisalda täiendavat elektroonikat nagu toiteplokk või digitaalne vastuvõtja. Tänu sellele on signaali väljundis palju vähem müra (soovimatut signaali) kui oleks võimalik saavutada lihtsamat tehnoloogiat kasutades. Üldreeglina on müra vähendamine seda olulisem, mida kõrgemal sagedusel peab elektroonikakomponent töötama. Kui "low-noise" tehnoloogiat ei kasutataks, oleks satelliittelevisiooni pilt ja heli väga kehva kvaliteediga, kui seda üldse oleks võimalik ilma palju suurema antennita vastu võtta.
Otselevi satelliitantennid (DBS antennid) kasutavad kiirgurit (feedhorn), mis on LNB-sse integreeritud. Väljastatava vahesagedusel signaali edastamiseks kasutatakse tihti diplekseri, mille abil signaal liidetakse samasse kaablisse koos maapealse TV signaaliga. Vastuvõtja poolel eraldatakse need signaalid siis üksteisest teise diplekseriga, mis suunab maapealse TV signaali TV vasuvõtjasse (televiisorisse) ja satelliit-TV signaali satelliit-TV vastuvõtjasse.
Enamuse Eestis kättesaadavate satelliitide signaali vastuvõtmiseks on vaja Ku-laineala (universaalset) LNB-d. Mõningate Vene saatjate signaali vastuvõtuks on aga vaja teistsugust, C-laineala LNBd.


Schoineus.
Schoineus oli vanakreeka mütoloogias Athamase ja Themisto teadaolevalt ainus laps.
Tema isa oli Boiootias asuva Orchomenose linna endine valitseja, kes abiellus Themistoga pärast pagendusse minekut. Schoineus kasvas üles Tessaalias. Seetõttu on tähelepanuväärne, et ta suutis tõusta Orchomenose valitsejaks.
Schoineus tahtis saada poega ja kui sündis tütar, oli ta sellest nii pettunud, et käskis ta metsa surema jätta. Tütar jäi ellu. See oli Atalanta. Kui ta juba täiskasvanud oli, sai ta teada, kes on tema vanemad, ja läks nende juurde elama. Schoineus ei olnud enam selle vastu, sest see tütar oli poega väärt. Pealegi pole teada, et Schoineusel oleks rohkem lapsi olnud.
Schoineus tahtis oma tütart mehele panna, ent Atalanta ei hoolinud meestest. Ta tahtis vallaliseks jääda. Kuna ta oli tähtsa isa tütar, siis käis tal palju kosilasi. Et neist vabaneda, kuulutas Atalanta, et abiellub ainult sellega, kes võidab teda jooksus. Keegi polnud temast kiirem.
Lõpuks saabus Hippomenes, kellele Aphrodite oli andnud kolm kuldõuna hesperiidide aiast. Ükski surelik ei jäänud õunte ilu vastu ükskõikseks. Iga kord, kui Atalanta oli talle järele jõudmas, pillas Hippomenes õuna maha ja võitis nii jooksu. Ta abiellus Atalantaga ja nad said poja Parthenopaiose.


Põhjavesi.
Põhjavesi on maakoore ülaosa kivimite ja setete poorides ning lõhedes olev vaba vesi.
Põhjavesi on maapinnaalune vesi. Vaba vesi tähendab seda, et põhjavee hulka ei kuulu kapillaarvesi, kilevesi, hügroskoopsusvesi, niiskus mullas, keemiliselt mineraalide koostisse seotud vesi jne. Põhjavesi liigub maakoores gravitatsioonijõu ning rõhu vähenemise suunas.
Salvkaevudes on vesi stabiliseerunud teatud kõrgusel, mida nimetatakse põhjaveetasemeks. Sellest allpool olev vesi ongi põhjavesi. Allpool põhjaveetaset on setted ja kivimid veest küllastunud. Seda maakoore osa nimetatakse küllastusvööks, ülalpool küllastusvööd on aga aeratsioonivöö. Aeratsioonivöös olev vesi ei kuulu põhjavee hulka.
Ülemiste horisontide põhjavesi moodustub peamiselt maasse imbuvatest sademetest ning on seetõttu enamasti mage.
Põhjavett uuriv teadusharu on hüdrogeoloogia.
Põhjaveest eristatakse pinnavett, mis paikneb veekogudes ning mille uurimisega tegeleb hüdroloogia. Atmosfäärse vee uurimisega tegeleb meteoroloogia.


Läätseline porfüroblast.
Läätseline porfüroblast (inglise "augen") on ovaalse kujuga porfüroblast.
Läätselised porfüroblastid esinevad suunatud tekstuuriga moondekivimeis, näiteks gneisis või kristalses kildas. Nad on ovaalsed mineraaliagregaadid, mis tavaliselt erinevad mineraloogiliselt koostiselt või suuruselt kivimi põhimassist ning on seetõttu visuaalselt hästi eristuvad. Levinud läätseliste porfüroblastidega kivim on silmisgneiss.
Läätselised porfüroblastid moodustavad läätselise tekstuuri.


Silmisgneiss.
Silmisgneiss (inglise "augen gneiss") on läätselise tekstuuriga gneisi erim.
Läätselise tekstuuri moodustavad läätselised porfüroblastid ehk silmisgneiss on gneiss, mis sisaldab läätselisi porfüroblaste.


Toyama prefektuur.
Toyama prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas Jaapani mere kaldal.
Geograafia.
Suuremad jõed on Kurobe ja Shinju.
Sümbolid.
Toyama prefektuuri tunnuslind on lumepüü ("Lagopus mutus"), tunnuspuu on jaapani krüptomeeria ("Cryptomeria japonica") ja tunnuslill tulp ("Tulipa") õis.
Haldusjaotus.
Toyama prefektuur on jaotatud 15 omavalitsuseks, millest 10 on suurlinnad (市 "shi").
Majandus.
Prefktuuris on arenenud bioteholoogia- ja infotehnoloogiatööstus, mis tugineb odavale hüdroenergiale. Tähtsal kohal on ka riisikasvatus ja kalandus.


Fukushima prefektuur.
Fukushima prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas Vaikse ookeani kaldal.
Geograafia.
Idaosas paikneb Abukuma ahelik, lääneosas Ōu aheliku lõunaosa. Suurim jõgi on Abukuma jõgi ja suurim järv Inawashiro järv.
Sümbolid.
Fukushima prefektuuri tunnuslind on jaapani kärbsenäpp ("Ficedula narcissina"), tunnuspuu on jaapani tselkva ("Zelkova serrata") ja tunnuslill lühiviljaline rododendron ("Rhododendron brachycarpum").
Haldusjaotus.
Fukushima prefektuur on jaotatud 61 omavalitsuseks, millest 13 on suurlinnad (市 "shi").
Majandus.
Tööstus tugineb tuumaenergiale. Prefektuuris asuvad Fukushima I tuumaelektrijaam ja Fukushima II tuumaelektrijaam. Rannikul on oluline kalandus, sisemaal põllumajandus. Majandusele andis suure tagasilöögi 2011. aasta Sendai maavärin.


Erebus (täpsustus).
Erebus on Erebose (vanakreeka jumala ning allmaailma või selle osa) ladinapärane nimekuju.
Erebose järgi on nime saanud mitu laeva.


Printer.
Arvutitehnikas on printer seade, mis toodab teksti või graafikat elektrooniliselt salvestatud dokumentidest füüsilistele meediakandjatele, näiteks paberile või kilele. Enamasti mõeldakse printeri all arvutist sõltuvat lisaseadet, kuid uuemad printerid saavad hakkama ka ilma arvutita. Vanasti toimus andmevahetus arvuti ja printeri vahel paralleelportide, tänapäeval enamasti USB kaabli kaudu. Võrguprinteril on sisseehitatud, tüüpiliselt traadita ja/või ethernetil põhinev võrgukaart ning neid saavad kasutada tööks kõik selle konkreetse võrgu kasutajad. Tavakasutajatele mõeldud printerid on tihti võimelised toetama korraga nii võrgukasutajaid kui otsekasutajaid. Lisaks suudavad uuemad printerid lugeda infot otse mälukaardilt sisseehitatud mälukaardilugeja abil, USB mälupulgalt või suhelda digitaalkaamerate ja skanneritega. Mõned printerid ühendatakse otse skanneri ja/või faksimasinaga ühtseks süsteemiks, et toimida nagu koopiamasin. Printereid, millel on lisaks printimisele ka skaneerimise või paljundamise võimalus, nimetatakse tihti kontorikombainideks.
Tavaprinterid ja mõned tööstuslikud printerid on mõeldud väikesemahulisteks trükitöödeks ja ei vaja praktiliselt üldse mingit seadistamisaega enne paberkandjale printimist. Printerid on siiski reeglina aeglased seadmed (30 lehekülge minutis loetakse kiireks, kuid paljud odavad printerid on sellest palju aeglasemad) ja lehekülje hind tuleb tegelikult suhteliselt kõrge. Selle kompenseerib aga printimise mugavus ja parema ülevaate omamine printimiskuludest võrreldes trükifirmade teenuste kasutamisega. Suuremahuliste tööde juures, näiteks ajaleheväljaannete puhul ja kirjastustes, eelistatakse endiselt trükipressi. Samas on printereid pidevalt täiustatud prindikvaliteedis ja jõudluses, paljusid töid, mis tehti varem trükikojas, tehakse nüüd kasutajate poolt tavaprinteriga. Maailma esimese mehaanilise arvutiprinteri leiutas Charles Babbage 19. sajandil.
Printimistehnoloogiad.
Printereid klassifitseeritakse tehnoloogiate järgi, mida nad kasutavad. Aastate jooksul on arendatud arvukalt uusi tehnoloogiaid. Erinevate printimistehnoloogiatega printerid sobivad erinevate tööde jaoks, neil on erinev prindikvaliteet piltidele ja tekstile, erinev printimise kiirus, lehekülje hind, müratase jne. Näiteks ei sobi mõned tehnoloogiad üldse papile või lüümikule printimiseks.
Teine oluline aspekt, mida tihti unustatakse, on prinditud teksti muutumiskindlus: vedel tint, näiteks tindipeast, imendub paberisse. Vedela tindiga prinditud dokumente on raskem muuta kui tooneri või tahke tindiga prindituid, mille tint jääb paberi pinnale, mitte ei imendu paberisse.
Tšekke tuleks printida kas vedela tindiga või spetsiaalsele hästiimenduvale paberile. Samadel põhjustel oli IBMi Selectric trükimasinal peal silt, mis hoiatas kasutajaid trükkimast sellega kauplemisvahendeid nagu näiteks tšekke. Samas peab tšeki alumise masina poolt loetava osa trükkima kasutades MICR toonerit või tinti. Pangad ja teised rahandusega tegelevad ettevõtted kasutavad automaatseid tšeki lugemise seadmeid, mis töötavad magnetvoo tugevuse mõõtmise põhimõttel. See tehnoloogia võimaldab nendel seadmetel lugeda MICR tooneri või tindiga trükitud sümboleid.
Tooneri põhised printerid.
Laserprinter prindib kiiresti kõrgekvaliteedilist teksti ja graafikat. Nagu ka digitaalsed koopiamasinad ja kontorikombainid, laserprinterid kasutavad kserograafilist printimisprotsessi, kus väljastatav materjal on toodetud laserkiire otsese skänneerimise kaudu üle kogu printeri fotoretseptori. Laserprinterid on tänapäeval enimkasutatavad laiatarbeprinterid.
Laserkiir projekteerib pildi prinditavast lehest elektriliselt laetud trumlile, mis on kaetud seleeniga või, moodsates printerites tavapärasema orgaanilise fotokonduktoriga. Fotokonduktor eemaldab laengu kohtadest, mis on valgusele avatud. Kuiva tindi (tooneri)elektrostaatiliselt laetud osakesed jäävad trumli laetud alade peale. Seejärel prindib trummel kujutise paberile otsese kontakti ja kuumusega, mis põletab tindi paberile.
Laserprinteri printimise kiirus varieerub suures ulatuses ja on mõjutatav mitmetest teguritest, sealhulgas prinditava töö graafilisest täpsusest. Kiireimad mudelid suudavad printida kuni 200 must-valget lehte minutis (12000 lehte tunnis). Kiireimad värvilaserprinterid suudavad printida üle 100 lehe minutis (6000 lehte tunnis). Väga kiireid laserprintereid kasutatakse mass-postinduses ja isiklike dokumentide nagu näiteks krediitkaardi ja muude maksulehtede printimisel. Sellised laserprinterid võistlevad lausa litograafidega mõnel kaubanduslikul alal.
Laserprinteri tehnoloogia maksumus sõltub mitmete asjaolude kombinatsioonist, mille hulka kuuluvad paberi ja tooneri maksumus, harvad trumli vahetused, samuti ka muude kuluosade vahetus (kõik mis liigub, see kulub). Printeritel, millel on pehme plastiktrummel, ei tule õige ülalpidamishind enne välja, kui trummel nõuab vahetust.
Kahepoolne printer (printer, mis prindib paberi mõlemale poolele ühe printimistsükli käigus) võib vähendada paberi ja köitmise kulu. Olles varasemalt kättesaadav vaid kallimate printerite seas, on nüüd kahepoolne printer tavapärane seade keskmiste kontoriprinterite hulgas. Kahepoolne printer on suurem ja aeglasem, kuna paberi liikumisteekond printeris on pikem.
Võrdluses laserprinteriga prindivad enamus tindiprinterid ja nõelprinterid sissetuleva info vahetult välja, ilma et terve fail oleks kohale saabunud; sellist moodust kasutades võib printer ka poole lehe pealt pausi pidada, oodates, millal uus andmevoog kohale jõuab. Laserprinter ei ole võimeline nii töötama, kuna laserprinter ei suuda oma mehhanismi nii täpselt peatada ja taaskäivitada, et see paberil silmaga näha poleks. Laserprinter ootab ära terve faili ja alles siis alustab tööd. Sellest on tingitud ka laserprinteri sisemälu olemasolu vajadus.
Teine tooneril põhinev printer on LED printer, mis kasutab laseri asemel LEDide massiivi, et tekitada tooneri haardumist printeri trumliga.
Vedeltindi printerid.
Vedeltindiprinter on printeritüüp, mis loob paberile kujutise tilgutades sinna erineva suurusega tinditilku. Tindiprinterid olid enne laserprintereid kõige tavapärasemad printerid. Tindiprinteri mudeleid tehakse alates väikestest ja odavatest tavatarbijatele mõeldud kuni suurte professionaalsete masinateni.
Tindiprinteri olemus ulatub kuni 19. sajandini, kuid tänapäevane tehnoloogia töötati välja alles 1950. aastate alguses. 1970. aastate lõpul töötati välja tindiprinterid, mis suutsid reprodutseerida arvuti poolt genereeritud digitaalset kujutist. Põhilised arendajad olid Epson, Hewlett-Packard (tuntud kui HP) ja Canon. Ülemaailmsel turul oli müügienamus nelja tootja käes: Canon, Hewlett-Packard, Epson ja Lexmark - 1991 aastal loodud IBMi kõrvaltoode.
Tindiprinterites kasutatavaid tindi pihustamise meetodeid kasutatakse ka teistel aladel, näiteks trükkplaadi väljajoonistamisel. Sel puhul kasutatakse tindi doseerimiseks piesoelektrilisi pihusteid.
Tindiprinteri tehnoloogiad.
Olemas on kaks põhilist tehnoloogiat, mida kasutatakse tänastes tindiprinterites: pidev (CIJ) ja Drop-on-Demand (DOD). Drop-on-Demand tehnoloogia jaguneb omakorda kahte alamkategooriasse: termo DOD ja piesoelektriline DOD.
CIJ tindiprinter.
CIJ tindiprinterit kasutatakse turunduses: kaupadele ja toodetele vöötkoodi trükkimiseks. Idee patenteeriti esmakordselt aastal 1867 Lord Kelvini poolt ning esimest kommertstoodet (meditsiinis kasutatav elunäitajate salvesti) tutvustati aastal 1951 Siemensi poolt.
CIJ tehnoloogiat kasutatavates tindiprinterites juhib kõrgsurvepump tindi tema anumast mikroskoopilisse düüsi, tekitades pideva tindipiiskadest koosneva, kuid koguseliselt väikese pealevoolu. Piesoelektriline kristall tekitab oma võnkumisega akustilise lainetuse, mis murrab tindivoolu kindla ühtlase sagedusega piiskadeks – saavutatav on 64000 kuni 165000 piiska sekundis. Tindipiisku juhitakse elektrostaatilise väljaga, mis on tekitatud elektronide suunatud liikumisega. Välja muutes saab muuta tindipiisa langemisnurka, see tähendab saab kontrollida kuhu tindipiisk langeb. Selle tulemusel omandab tindipiisk ka laengu. Laetud piisku eraldavad omavahel laadimata piisad, et vähendada samanimeliselt laetud osakeste tõukumist.
CIJ printimistehnoloogia on üks vanemaid printimistehnoloogiaid üldse. Üks peamisi eeliseid on tinditilkade väga suur kiirus (~50 m/s), mis võimaldab suhteliselt suurt vahemaad printeripea ja paberi vahele, ja väga suur piiskade väljalennu sagedus, mis võimaldab suurt printimiskiirust. Teine eelis on düüsi mitteummistumine, kuna see on alati töös, seetõttu mitte andes lenduvatele ainetele nagu ketoonid ja alkohol võimalust aurustuda, ning lubada seda alles paberil, mis kindlustab tindi hea haakuvuse ja kiire kuivamise.
DOD printimistehnologia.
Enamus tavatarbijatele mõeldud tindiprintereid tootjatelt nagu Canon, Hewlett-Packard ja Lexmark, kuid mitte Epson, kasutavad tindikasette, milles on kogum pisikesi soojendiga kambreid, mis kõik on ehitatud kasutades fotolitograafiat. Et väljastada tindipiisk ükskõik millisest kambrist, lastakse selle kambri soojendisse elektriimpulss, mis põhjustab kambris tindi äkilise aurustumise ja moodustab mulli, mis põhjustab äkilise rõhusuurenemise. See paiskab omakorda tindi paberile (sellest tehnoloogiast tuli ka Canoni kubamärk Bubble Jet). Tindi pindpinevuse ja ka kambris tindi väljumisel tekkinud alarõhu tõttu imetakse kambrisse tindihoidlast väikese kanali kaudu uus tint.
Kasutatav trükivärv on tavaliselt veepõhine (vesilahus) ja kasutab värvuse saamiseks pigmente või värvainet. Tindis peab olema lenduv komponent, et moodustada tindimulli, muidu ei saaks tint eemalduda kambrist. Kuna trükipea ei pea olema mingist kindlast materjalist on seda tehnoloogiat odavam toota kui teisi tindiprintimise tehnoloogiaid. DOD printimistehnoloogia leiutati Canoni poolt 1977 aasta augustis.
DOD printer ei sarnane termoprinterile, mis tekitab pildi spetsiaalsele termopaberile kuumuse abil nagu vanades faksimasinates, kasssaaparaatides, pangaautomaatides ja lotopileti printerites.
Tahke tindi printerid.
Tahke tindi printerid on teatud tüüpi termoprinterid. Nad kasutavad tahkeid, küünlavaha meenutavaid, CMYK-värvi tindipulki, mis sulatatakse ja juhitakse piesoelektrilistesse printeripeadesse. Printeripea piserdab tindi pöörlevale, õliga kaetud trumlile. Seejärel rullub paber üle trumli, tänu millele jääb kujutis paberile. Tahke tindi printereid kasutatakse tavaliselt värviliste kontoriprinteritena. Tahke tindi printer sobib suurepäraselt printimiseks kiledele ja muudele mittepoorsetele materjalidele. Tahke tindiprinteriga saab väga häid printimistulemusi. Jooksvad ja soetamiskulud on laserprinteritega sarnased. Selle tehnoloogia miinuseks on suur energiakulu ja pikk soojenemisaeg külmstardil. Samuti kurdavad mõned kasutajad, et prinditud tulemusele on raske kirjutada, kuna vaha kipub pastaka tinti tõrjuma, ka ei sobi tahke tindi printeriga prinditud lehed autmaatselt pabereid etteandvatele seadmetele, kuid neid puudujääke on viimaste mudelitega märkimisväärselt vähendatud. Lisaks on sellist tüüpi printerid saadaval ainult ühe tootja mudelivalikus: Xerox. Seda toodetakse Xerox Phaser kontoriprinterite mudelite all. Varasemalt toodeti tahke tindi printerit ka Tektronixi nime all aga Xerox ostis selle firma aastal 2001 ära.
Värvi sublimatsiooni printerid.
Värvi sublimatsiooni printer on printer, mis kasutab printimiseks kuumust, millega ta juhib värvi prinditavale pinnale nagu plastik, paber või riie. Tavaliselt kantakse pinnale üks kiht korraga, kasutades linti, millel on värvipaneelid. Värvi sublimatsiooni printerid on mõeldud enamasti kõrgekvaliteediliste värvipiltide trükkimiseks, nagu näiteks värvifotod. Teksti jaoks pole nad eriti sobivad. Olles varem kõrgtasemeliste trükikodade pärusmaaks on nüüd värvi sublimatsiooni printerid laialt kasutatuses fotoprinteritena.
Termoprinterid.
Termoprinteri tööpõhimõte seisneb selles, et ta kuumutab valikuliselt kuumustundliku paberi eri piirkondi. Must-valgeid termoprintereid kasutatakse kassaaparaatides, pangaautomaatides ja muudes masinates, mis väljastavad kviitungeid, lisaks kasutasid mõned vanad faksiaparaadid termoprintimise süsteemi. Värvilist trükist on võimalik saada spetsiaalset paberit kasutades, erinevate temperatuuridega saab erinevaid värve.
UV printerid.
Xerox on välja töötanud spetsiaalse tindita printeri, mis kasutab korduvkasutatavat paberit. Paber on kaetud mõne mikromeetri paksuse kihiga UV valgustundliku kemikaaliga. Need printerid kasutavad UV valgustoru, millest kiirgava UV valgusega on võimalik paberile kirjutada ja kustutada. Aastal 2007 oli see tehnoloogia veel katsejärgus, tekst paberil kestis vaid 14-16 tundi enne hajumist.
Monokroomsed, värvi- ja fotoprinterid.
Monokroomne printer võimaldab toota ainult ühevärvilist kujutist, tavaliselt musta. Monokroomne printer võimaldab toota lisaks ka selle värvi erinevaid toone, nagu näiteks hallskaalal. Värviprinter võimaldab omakorda mitmevärvilist tootmist. Fotoprinter on värviprinter, mis toodab kujutisi, mis matkivad fotograafilise filmitrüki värviulatust ja resolutsiooni. Paljusid neist printeritest võib kasutada arvutist eraldiseisvana või mälukaarti või USB üleminekut kasutades.
Printerite tootmise äri.
Kasutatakse tihti lisatoodetest sõltuvat müügimeetodit. See tähendab, et ettevõte võib müüa printeri võrdlemisi madala hinna eest ning teenida tulu tindikassettide, paberi või mõne teise lisatarviku pealt. See on tekitanud seaduslikke vaidlusi ettevõtete õiguste üle müüa ühilduvaid tindikassette peale tootjate. Säilitamaks eelmainitud ärimudelit, investeerivad mitmed tootjad jõudsalt uute kassetitehnoloogiate arendamisele ning nende patenteerimisele.
Selle ärimeetodi vastandina müüvad teised tootjad printereid kallimalt ning tinti odavamalt, edendades viimase tulu ohtrate reklaamikampaaniate läbi. Kõige lõpuks loob see kaks väga vastandlikku varianti: "odav printer - kallis tint" või "kallis printer - odav tint". Lõppkokkuvõttes kujuneb tarbija valik tema huvimäärast või ajaeelistusest. Majandusteadlase vaatevinklist leidub kindel kompromiss koopia- ja printerihinna vahel.
Printimise kiirus.
Varasemate printerite kiirusi mõõdeti kirjatähtedes sekundi kohta. Modernsemaid printereid mõõdetakse lehtedes minuti kohta. Neid mõõtmisi kasutatakse eelkõige turustamisvahendina ega pole nii standartiseeritud kui toonerite toodang. Tavaliselt viitavad lehed minutis hõredatele monokroomsetele kontoridokumentidele kui tihedatele piltidele, eriti värvipiltidele, mis üldjuhul palju aeglasemalt prindivad. Lehed minutis viitavad enamustel juhtudel ka A4 paberile Euroopas ning kirjapaberile Ühendriikides, põhjustades omakorda 5-10% erinevuse.


Kõlar.
Kõlar ehk akustiline agregaat on elektroaukustiline muundur, mis muundab elektrilise signaali heliks. Kõlar liigub vastavalt elektrisignaalide muutumisele ja põhjustab helilainete levimise keskkonnas (õhus, vees).
Klassikalise kõlari koostisesse kuuluvad valjuhääldid, kõlarikast, kõlarifiltrid, invertertoru, ühendustarvikud (kruvid, liimid jne), vooder, elektrilised kontaktid juhtmete ühendamiseks ning viimistlust täiendavad materjalid ja komponendid. Neist kriitilise tähtsusega on valjuhääldid ning elektrilised kontaktid, et üleüldse süsteem heli tekitaks. Kõlarikasti eesmärk on kogu süsteem mugavasse korpusesse koondada ning helikvaliteeti tõsta, ülejäänud komponentide ülesanne on helikvaliteeti tõsta või kõlari kunstilist disaini täiendada.
Peale aukustilisuse ruumis on erinevates helisüsteemides kõlarite tase kõige rohkem varieeruv. Seega on kõlarid ka põhilisteks võrdluselementideks kaasaegsete helisüsteemide võrdlemisel ja hindamisel.
Terminoloogia.
"Kõlar" võib viidata üksikule seadmele või helisüsteemile, mis koosneb paljudest seadmetest. Kuna üksiku valjuhääldi võimed on piiratud, siis tihti kasutatakse erinevates süsteemides mitut valjuhääldit. Kõlarit, milles on n valjuhääldit, nimetatakse n-ribaliseks kõlariks. Näiteks kolmeribalises kõlaris on tavaliselt kasutuses tweeter, kesksageduskõlar ja woofer. Tweeter ehk kõrgsageduskõlar mängib kõrgeid sagedusi, kesksageduskõlar või lihtsalt kõlar mängib keskmisi sagedusi ja woofer ehk madalsageduskõlar mängib madalaid sagedusi. Mõnes kaheribalises süsteemis kesksageduskõlar puudub ja keskmiste sageduste mängimine jääb tweetri ja woofri hooleks.
Ajalugu.
Johann Philipp Reis paigaldas elektroonilise valjuhääldi oma telefoni aastal 1861. See oli võimeline esitama puhtaid toone, kuid suutis ka taasesitada kõnet. Alexander Graham Bell patendeeris oma esimese elektrilise valjuhääldi (võimeline tekitama arusaadavat kõnet) osana tema telefonist aastal 1876 millele järgnes 1876. aastal parendatud versioon Ernst Siemens’i poolt. Nikola Tesla tegi väidetavalt sarnase seadme aastal 1881, kuid temale patenti ei väljastatud. Aastal 1898 võttis Horace Short patendi suruõhul töötava valjuhääldi jaoks. Ta müüs need õigused Charles Parsons’ile, kes sai enne 1910 veel mitu patenti. Mõned firmad nagu Victor Talking Machine Company ja Pathé tootsid plaadimängijaid, mis kasutasid suruõhuga töötavaid valjuhääldeid.
Kaasaegse kõlari ehitusega (dünaamilise ehitusega), mis kasutab liikuvat mähist, tuli välja Oliver Lodge aastal 1898.
Tänapäevani kasutatava kõlari patendeerisid Chester W. Rice ja Edward W. Kellogg 1924. aastal. Põhiline erinevus varasemate katsete ja Rice’i ning Kellog’i patendi vahel oli seadeldise põhiliste mõõtmete muutmine, et resonants madalamtele sagedustele viia.
Esimesed valjuhääldid kasutasid elektromagneteid, sest suuri ja võimsaid püsimagneteid ei olnud mõistliku hinna eest saadaval.
Altec'i "Voice of the Theatre" kõlarisüsteem jõudis turule 1945. aastal, pakkudes piisavalt võimsat ja puhast heli, et kinodes hakkama saada.1955. aastal kinnitati see süsteem kinodes standardiks.
Helisüsteemide arendus jätkub pidevalt. Märkimisväärsed uuendused viimaste aastate jooksul on parendused membraani ja magneti materjalides. Paranenud on ka mõõtmis- ja tootmistehnikad.
Kõlari ehitus.
Enamik valjuhääldeid kasutavad membraani, mis on lõdviku ja diafragmaga tugeva kesta külge ühendatud. Membraani küljes on mähis, mis elektrivoolu mõjul muutub elektromagnetiks. Magnetilised vastastikmõjud mähise ja kesta küljes oleva püsimagneti vahel põhjustavad mähise ja selle küljes oleva membraani võnkumist. Võnkumist kontrollitakse mähisesse lastud elektrisignaali abil.
Membraan on tavaliselt koonuse või kupli kujuga, kuid täpne kuju on tootja otsustada.
Kahjuks ei ole ideaalset materjal olemas. Et võimalikult palju eelnimetud tingimusi täita, kasutatakse membraani ehitamisel paberit, pappi, metalli ja plastmassi või materjalide segu. Näiteks lisatakse paberile jäikuse andmiseks süsinikkiudu, klaaskiudu või kevlari.
Raam on tehtud väga tugevatest materjalidest, tavaliselt terasest. Kui raam peaks mingil põhjusel deformeeruma siis see võib hakata põhjustama mähise hõõrdumist magneti vastu, mis oluliselt halvendab helikvaliteeti ja kõlari eluiga. Väikestes kõlarites kasutatakse aina tihedamini tugevaid plastikuid. Metallraam on vajalik ka soojuse ära juhtimiseks.
Lõdvikul on kaks peamist ülesannet: hoida membraani kõlari keskel ja membraani algseisundit taastada. Lõdvik on membraani ümber. Materjalidena kasutatakse tavaliselt kummi. Mõnel juhul kasutatakse ka membraani materjali kokkuvolditult (paber, papp).
Diafragma ehitus ja ülesanded on väga sarnased lõdvikule. Diafragma asub samuti membraani ümber, kuid kõlari keskosas. Diafragmast sõltub väga suurel määral heli kvaliteet. Materjalidena kasutatakse kummi, polüester vahtu, riiet ja muud.
Mähis on tavaliselt tehtud vasktraadist, kuid leidub ka alumiinium- ja hõbetraati. Mähise kuju on erinevatel tootjatel erinev, tavaliselt kasutatakse ringikujulisi mähiseid, kuid leidub ka ristkülikukujulisi ja kaheksanurkseid. Kujust sõltub mähise pindala. Mähise jaoks on magnetis vastav auk, soon või ava. Mähis ei tohi otseselt magnetiga kokku puutuda. Väike õhuvahe aitab tõsta magnetilisi jõude. Magnetitena kasutati enne 1980. aastat enamasti sulamit alumiiniumist, niklist ja koobaltist (Alnico). Sulam oli küll väga heade magnetiliste omadustega, kuid tootmine oli suhtelist kallis ja magnetilised omadused võisid kaduda kui juhtmed halvasti ühendati. Kaasaegsemates magnetites kasutatakse enamasti ferriite. Vähem on kasutuses haruldased elemendid nagu neodüüm. Haruldastest elementidest koosnevaid magneteid nimetatakse supermagnetiteks. Ferriidid ei ole nii heade magnetiliste omadustega kui Alnico, kuid selle tootmine on oluliselt odavam. Magnetites kasutatakse ka keraamikat.
Sagedusfilter.
Sagedusfiltrit kasutatakse mitme-kõlarilistes süsteemides. Sagedusfilter on alamsüsteem, mis jagab sissetuleva signaali erinevateks sagedusvahemikeks sõltuvalt valjuhääldite vajadustest. Kuna valjuhääldid saavad ainult signaali, milleks nad ette nähtud on, siis aitab see süsteem parendada heli kvaliteeti ja kaotada resonantse kõlarite vahel.
Sagedusfiltrid võivad olla passiivsed või aktiivsed. Passiivne sagedusfilter on elektrooniline seade, mis kasutab kombinatsiooni mitmest takistist, poolist või keraamilisest kondensaatorist. Neist osadest moodustatakse hoolikalt kokku pandud võrgustikud, mis on tavaliselt paigutatud võimendi ja kõlari vahele, et jagada võimendi signaal vajalikeks sagedusvahemikeks enne kui nad konkreetsete valjuhäälditeni jõuavad. Passiivsed sagedusfiltrid ei vaja töötamiseks välist energiaallikat, peale sissetuleva signaali, kuid see põhjustab signaali kadusid. Aktiivne sagedusfilter on elektrooniline filtreerimise elektriskeem, mis jagab signaali erinevateks sagedusvahemikeks "enne" signaali võimendamist. Passiivset filtreerimist võib ka sedasi enne võimendamist kasutada, kuid see on ebatavaline lahendus kuna passiivne filtreerimine ei ole nii paindlik kui aktiivne filtreerimine. Mõned ehitused näevad ette aktiivse ja passiivse filtreerimise koos kasutamise. Näiteks passiivne filtreerimine kesk- ja kõrgsageduste jaoks ning aktiivne filtreerimine madalate sageduste jaoks.
Passiivsed sagedusfiltrid on tavaliselt paigaldatud kõlarikastide sisse ning on ülekaalukalt kasutuses kodusüsteemides ning mujal, kus on kasutusel väiksed võimsused. Autode helisüsteemides võivad passiivsed filtrid olla eraldi kastis, et sobituda kasutatavate komponentide suurustega. Sõltuvalt kasutusest võivad passiivsed filtrid olla lihtsad või väga keerukad. Passiivseid filtreid saab mõnel juhul kasutada ka resonantsi kaotamiseks. Nagu ka valjuhäälditel, on passiivsetel filtritel voolutarbe piirid ja nad kaotavad signaali võimsust. Mida professionaalsem ja täpsem süsteem, seda rohkem pääsevad sellised probleemid mõjule. Võimsates süsteemides, kus helitugevus peab väga kõrge olema, on eelistatud aktiivsed filtrid. Keerukamad aktiivsed filtrid on kontrollitavad juhtpultidest või arvutist. Mõne professionaalse süsteemi puhul on aktiivne filter võimendisse sisse ehitatud.
Juhtmestik.
Enamik valjuhääldeid kasutab sisendina kahte juhet. Tavaliselt on selleks kõlari tagaküljel kaks vedruga suletavat juhtmepesa või suuremate kõlarite puhul mutriga pingutatav lahendus. Enne juhtmete ühendamist tuleks kindlasti järgi vaadata süsteemi tootja poolt kaasa antud juhendist. Levinud on süsteem, kus kõlari tagaküljel on + juhtme jaoks punast värvi pesa ja - juhtme jaoks musta värvi pesa. Kui juhtmed valepidi ühendada, siis muutub magneti polaarsus ja kannatab heli kvaliteet ning membraan hakkab liikuma tagurpidi.
Kõlarite tüübid.
Üksikud valjuhääldid pakuvad vastuvõetavat heli ainult teatud sagedusvahemikus. Sellest piirangust vabanemiseks kombineeritakse erinevaid valjuhääleid.
Täisribakõlarid.
Täisribakõlari eesmärk on ühes seadmes edastada võimalikult suurt sagedusvahemikku. Tegelikult pole sellist kõlarit olemas, mis mängiks kõiki inimesele kuuldavaid sagedusi. Seega oleks õigem öelda lairibakõlar. Kasutatakse näiteks kõrvaklappides, väikestes raadiotes, paljudes sidevahendites ja arvutikõlaritena. Kitsasribakõlar on sarnane lairibakõlarile, kuid seda kasutatakse ainult kohtades kus on vaja heli tekitada väga kitsastes sagedusvahemikes ja kus heli kvaliteet ei ole oluline.
Madalsageduskõlarid.
Madalsageduskõlarid (woofer või subwoofer) on mõeldud madalate sageduste esitamiseks. Üheks suurimaks probleemiks on kõlakasti resoneerimine või "plärisemine". Seetõttu on vaja kast teha väga tugev ja materjalist, mis ei hakka madalatel sagedustel resoneerima. Head kõlarid on tavaliselt väga rasked, kuid enamusele kõlaritele on ette nähtud ka kast, mis raskust veelgi suurendab. Peaaegu alati käib madalsageduskõlariga kaasas konkreetse seadme jaoks mõeldud võimendi.
Madalsageduskõlarite koonuse materjalid.
Kõikidel koonuse materjalidel on oma plussid ja miinused. Disainerid otsivad kolme juht omadust, tavaliselt kaal, jäikus, ja värvi vähenemine kui häält ei ole kasutusel. Eksootilised materjalid nägu Kevlar ja Magneesium on kerged ja jäiksed, kuid võib olla heliga probleeme, sõltuvalt nende valmistamisel ja disainil. Materjalid nägu pabel ja erinevate polümeeridega on üldiselt heliga probleeme vähem aga võivad olla raskemad ja mitte ültsegi nii jäiksed kui Kevlar ja Magneesium. On olnud häid ja halbu madalahelikõlareid, tehtud igast materjalist koonuseid.
Kesksageduskõlarid.
Kesksageduskõlarid on mõeldud kesksagedustel heli esitamiseks. Sarnaneb lairibakõlarile. Kui helisüsteemis olevad madalsageduskõlar ja kõrgsageduskõlar kogu kuuldava sagedusvahemiku katavad, siis ei pruugi kesksageduste jaoks eraldi kõlarit üldse vaja olla.
Kõrgsageduskõlarid.
Kõrgsageduskõlar (tweeter) on mõeldud kõrgetel sagedustel heli esitamiseks. Need on tavaliselt väga väikesed ja kerged.


Skanner.
Skanner (argikeeles, mõne allika järgi ka terminina skänner'") on arvuti väline lisaseade, mis on mõeldud valmisteksti ja –piltide sisestamiseks arvutisse. Jaotades kujundi sadadeks eraldi punktideks muundab skanner selle mõistetavaks arvuti jaoks, mis siis tarkvara abil esitab skaneeritava pildi ekraanil. Kui koopiate puhul loetu kantakse kohe paberile, siis antud juhul antakse võimalus kujutist redigeerida, seda kärpida või midagi lisada. Teksti tuvastamisel kasutab skanner optilist tärgituvastust ("OCR" – "optical character recognition"). Seega saab skanneri kasutaja sisestada näiteks oma kirjatöö illustratsioonid ja valmiskirjutatud tekstid arvutisse, seal tekste töödelda, paigutada illustratsioonid sobivatesse kohtadesse ja seejärel välja trükkida.
Üldiselt.
Nimetus “skanner” tuleneb ingliskeelsest sõnast "scan", mis tähendab “silmi millestki üle libistama, üksikasjalikult vaatlema, täpselt uurima, pilti täppideks lahutama”. Kõikidel sellesse kategooriasse kuuluvatel seadmetel on ühesugune tööpõhimõte: nad loevad infot objektide heledus-tumeduse ja värvuse kompamise teel, kasutades ülitundlikke sensoreid.
Skannerit kasutatakse nt. infotöötlusseadmeis, saadud signaalijada salvestatakse, edastatakse sidekanali kaudu või ka töödeldakse, nt. kujutuvastuse eesmärgil. Samuti on ta üks personaalarvuti sisendseameid.
Kõik skannerid kasutavad valgusallikat ja vahendeid sensori liigutamiseks algdokumendi kohal (või vastupidi) ning sisaldavad elektroonikalülitust, mis muundab hõlvatud info digitaalkujule. Tavalistes skannerites toimub informatsiooni sisselugemine rida- ja punktihaaval suhteliselt lihtsa sensorpea abil.
Skaneerimine.
Pildi-tekstiskannerites viiakse kombatav originaalpilt punkthaaval rasterkujutisena arvuti mällu, värviskannerites värvikujutisena. Kui skanneri sensor on “sisse tõmmatud” pildipunkti kohta käiva info, liigub ta edasi järgmisele, kuni kogu dokument on loetud. See protsess on väga kiire, kogu algdokumendi skaneerimiseks kulub ainult paar sekundit.
Skaneerimisprotsessi mehaanika sõltub konkreetse mudeli tüübist. Kõik skannerid kasutavad valgusallikat ja vahendeid sensori (või peegli, mille abil valgus juhitakse sensorile) liigutamiseks algdokumendi kohal (või vastupidi) ning sisaldavad elektroonikalülitust, mis muundab hõlvatud info digitaalkujule.
Ka videokaamera on spetsiaalne skaneerimisseade, mis muundab kujutisest saadud info digitaalkujule. Videokaamerad teostavad samal viisil skaneerimist selles mõttes, et nad järjestikuselt loevad sisse infot kujutise iga rea ja punkti ehk pildielemendi (pikseli) kohta. Siiski kasutataksse videosüsteemides paljude sensorite kahemõõtmelist massiivi, kus igaüks loeb sisse infot ainult üheainsa punkti kohta.
Skaneerimise üksikasjad.
Arvuti skannerid mis "näevad", hoiustavad ja manipuleerivad sõnade ja piltidega, on tehnoloogilise evolutsiooni lõppprodukt, mis algas ühest rakust, fotorakk mida teatakse ka nimega või fotoelement. See rakk on üks tuhandeist, sageli miljoneist, mis on räni (Si) kiibi pinnale söövitatud..
See rakk luuakse kahe ränikristalli tüki ühendamisel. Üks osa on lisaainega töödeldud, nii et, iga miljonendas räni aatom asendatakse ühe boori (B) aatomiga. Puhas räni on elektriliselt inertne. Boori sissepritse loob aga p-tüüpi räni, millel on positiivne laeng. Teine osa (teine tükk) töödeldakse ka üks miljonile, aga fosforiga. Fosforiga töötlemine annab tulemuseks n-tüüpi räni, millel on negatiivne laeng. Laetud piirkondi nimetatakse p-kihiks ja n-kihiks.
Boori ja fosfori aatomid ühinevad räni aatomitega, aga see ühendus on ebatäiuslik. Fosforil on üks elektron, mis ei sobi struktuuri ja võib end kergesti "vabaks murda". Boori ja räni aatomi ühinemine viib täpselt vastupidiseni. Booril puudub üks elektron, et side lõpetada, tal on "auk".
Fosfori elektronid tõmmarakse paratamatult p-tüüpi räni positiivse laengu ja ootavate aukude suunas. Seega, nii paljud elektronid on kaasatud, et p-tüüpi räni saab negatiivse laengu, nii tugeva negatiivse laengu, et tõrjub tagasi iga edasise ligineva elektroni. Samal ajal, n-tüüpi räni, osaliselt elektroni vaeguses, muutub positiivseks.
Staatiline vältimine lõpeb, kui footonid, valguse osakese vorm, põrkuvad fotodioodiga. Valguse energia kantakse üle elektronidele, luues negatiivse laengu. N-kihi negatiivne ja positiivne laeng tekitavad magnetvälja, milles positiivne jõud tõmbab p-kihi elektrone dioodide ammendamise piirkonda- väike riba, mis eraldab negatiivset ja positiivset kihti. Mida tugevam valgus piksliga põrkub, seda rohkem elektrone liigub ammendamise piirkonda luues elektrilaengu, mille tugevus on proportsionaalne (võrdeline) valgusega, mis põrkus selle konkreetse fotodioodiga.
Ainult harva kasutatakse üksikut fotodioodi. Palju sagedamini on diood üks paljudest komponendis, mida nimetatakse laengsidestusseadiseks (inglise keeles "couple-charge device, (CCD)"). Elektrileangud, mis on saadud valguse põrkumisest fotodioodidega, kantakse ühelt dioodilt teisele nagu ämbrit brigaadi salgas. Laengud liiguvad CCD seadmelt läbi võimendi, mis muudab laengud vaheluva pingega elektrivooluks, mis on dioodide kogutud valguse vahelduvate erinevate tugevuste analoogi kuju. (Komplementaarne metall-oksiid-pooljuht (inglise keeles "CMOS photodiode") erineb CCD seadmest sellega, et CMOS kiibil on igal dioodil väike võimendi.)
Vool läbib analoog-detsimaal muundurit (inglise keeles "analog-to-decimal converter (ADC)"), mikrokiipi, mis teisendab lainetavad pinged numbrite seeriaks. Veel üks mikrokiip kasutab neid numbreid, et töötada mistahes tuhandete silmadega püütub kümnend kujutisega.
Valgust registreerivad kiibid, mis on ehitatud CCD ja CMOS mudelitele, esinevad mitmetel arvutivälistel seadmetel digitaalkaameratest skanneriteni, koopiamasinateni ja faksi masinatest biomeetriliste seadmeteni, mis suudavad visuaalselt tuvastada inimesi nende sõrmejälgede abil, võrkkesta-, näo-, ja iseloomujoonte kaudu.
Projektsiooniskanner.
Seade meenutab väliskujult fotosuurendit või erilist mikrofilmi kaamerat. Selles asetatakse originaaldokument sensorpea alla lauale või padjakesele. Sensorpea ripub umbes 25 cm kõrgusel algdokumendi kohal ja mingit sisseehitatud valgusallikat ei kasutata. Ruumi valgustusest peab piisama sensori normaalseks tööks. Sensorpea sees olev pöörlev mehhanism suunab skanneri “elektronsilma” dokumendi igale skaneeritavale reale. Projektsiooniskanneri väliskuju on näha järgmisel joonisel.
Käsiskanner.
Käsiskanner pole mõeldud kvaliteetse kujutise skaneerimiseks ja on lihtne ning
odav tänu suhteliselt piiratud vaateväljale ja mitmed komponendid on asendatud käemusklite tööga. Skaneerimise tulemus sõltub inimese käe liikumise ühtlusest. Sensor ja valgusallikas paiknevad ligikaudu kümne sentimeetri laiuses käeshoitavas seadmes. Sisselugemiseks tuleb seda käsitsi libistada üle skaneeritava dokumendi. Arvutisse installeritud lisakaart tõlgib loetud info digitaalkujule, kasutades seejuures skanneri juurde kuuluvat tarkvarapaketti. Samm käsiskannerist edasi on mobiilskanner. See on mootoriga varustatud käsiskanner, kus sisestatud kujundi kvaliteet ei sõltu enam käe liikumisest.
Trummelskanner.
Trummelskannerit kasutatakse peamiselt suurt lahutusvõimet ja värvikujutiste töötlemist nõudvas graafilises trükitööstuses. Selles seadmetes keeratakse originaaldokument trumli ümber ja teda pööratakse suure kiirusega. Tavaliselt kasutatakse skaneerimiseks laserkiirt, et oleks võimalik eksponeerida eriti väikesemõõdulisi piltkujutise elemente.
Erinevus ühelt poolt pildi-tekstiskannerite ja teiselt poolt kassades kasutatavate optiliste lugemisseadmete,- püstolite ja magnetkirjalugejate vahel seisneb selles, et esimesed võivad sisse lugeda suvalisi ja erineval viisil kujutatud andmeid, kuna kassaskannerid sobivad ainult kindlaksmääratud viisil salvestatud ja normeeritud andmete (kodeeringute, nt. vöötkoodides fikseeritud kaubaartiklite numbreid) äratundmiseks. Viimast tüüpi andmeid kasutab arvutisüsteem seejärel automaatseks laoseisu täpsustamiseks, majandusstatistika teostamiseks ja muudel eesmärkidel.
Tasaskanner ehk lauaskanner.
right
Kasutamisel asetatakse originaal näotsi vastu alusklaasi nagu tavalistes paljundusmasinates. Valgus peegeldatakse peeglite süsteemi abil algdokumendi igale reale. Skaneerimispea asetseb väga lähedal alusklaasi alumisele pinnale ja liigub ajami toimel sünkroonselt koos valgusallikaga. Skaneerimispea sees asuv läätsesüsteem suunab peegeldunud valguse valgustundlikule elemendile, mis muundab valguse intensiivsustaseme elektrivooluks. Mida suurem on peegeldunund valguse hulk, seda suurem on tekkiv pinge. Seda tüüpi skannerid sobivad eriti hästi, kui on vaja skanneerida mitmeleheküljelisi dokumente: kokkuvõtteid, raamatuid, pilte jms. Tasaskannerid võtavad suhteliselt palju ruumi. Muuseas, saab korraliku tasaskanneriga lugeda arvutisse slaide ka ilma spetsiaalvarustuseta.
Lehesööturiga skanner.
Mõned skaneerimisseadmed on varustatud lehesööturiga. Algdokument veetakse sellest läbi, kusjuures sensorseade kompab seda rida - realt. Ainsaks liikuvaks osaks on rullikmehhanism. Palju faksiaparaate töötab samal põhimõttel: originaal pistetakse pilusse, kus selle esiserv haaratakse rullikmehhanismi poolt. Selline skanner sobib eriti hästi siis, kui skannerit kasutatakse ainult A4 formaadis lehtede skanneerimiseks. Sellised skannerid on ruumi suhtes vähenõudlikud ja mahuvad reeglina monitori ja klaviatuuri vahele.
Kassaskanner.
Skaneeritav objekt libistatakse üle lugemisseadme või lähendatakse käsiskanner loetavale objektile (markeeringule v. kodeeringule). See on võimalik näiteks lugemispüstoliga, mis tuvastab kirjamärke (masinloetavat kirja), sealhulgas ka "OCR-A" –standardile vastavat kirja pangatšekkidel ja muudel dokumentidel
Slaidiskanner.
Slaidiskanner võimaldab sisestada teksti, andmeid, fotosid otse slaidilt, mis tagab palju parema kvaliteedi.
Skanneri valiku kriteeriumid.
näitab mitu punkti suudab skanner tolli kohta füüsiliselt välja lugeda (toll=2,54cm). Levinud väärtused jäävad 300 ja 2400 vahele.
selle abil mõõdetakse skanneri võimekust värve edasi anda.
kalibeerimisprogrammi,millega saab monitori värve paika sättida ning "OCR" tarkvara, mis võimaldab teksti skaneerimist.
Automaatne teksti tuvastamine ja pilditöötlus ("OCR").
Definitsioon. Optiliseks märgituvastuseks ehk "OCR"-ks ("optical character recognition") nimetatakse kirjutatud või prindidtud (trükitud) märkide ja tekstidokumentide automaatset sisselugemist andmetöötlussüsteemi optiliste meetoditega ning nende muundamist arvutile mõistetavateks märkideks.
Skannerid ja tekstituvastussüsteemid koos võimaldavad masinakirja-, trükitud ja isegi käsitsi kirjutatud tekstide lugmist ja muundamist järeltöödeldud märkideks (näiteks tähtedeks), ilma et tekste peaks vaevarikkalt käsitsi töötlema.
Skanner muundab algdokumendil analoogkujul oleva info punkthaaval digitaalseteks impulssideks, mida arvuti on suuteline töötlema. Seega on analoogandmeteks algdokumendi kõik pildipunktid, millel teoreetiliselt võib olla lõpmata suur arv värvi- ja ka halltoonastmeid ning punktisuurusi. Skanneri optika ja elektroonika suudab nendest punktidest ainult piiratud arvu muundada digitaalkujule. Needon teatavatele kindlatele punktisuurustele, värvuste-, halltoon- ja heldedusväärtustele defineeritud väärtused.
Pärast tuvastus- ja tõlgendamisprotsessi "OCR"- programmi abil on teksti võimalik kasutada tekstiblokina või dokumendina ja seda sab suvalisel viisil edasi töödelda. Näiteks on võimalik masinloetavaid kartoteegikaarte automaatselt viia andmepanka või ajakirjandusväljaannetest sisseloetud tekste arhiveerida hilisemaks kasutamiseks.


Ichikawa.
Ichikawa (市川市; -"shi") on linn Jaapanis Chiba prefektuuris.
Asub Edo jõe kaldal, Tōkyōst vahetult idas.
Peamised tööstusharud on metalli- ja tekstiilitööstus.
Ichikawas asub Jaapani kaitseväe maavägede staap.
Elanike arv oli 2005. aastal 466 300. Palju elanikke käib tööl Tōkyōs.


Sōsa.
Sōsa (匝瑳市; -"shi") on linn Jaapanis Chiba prefektuuris.
Sōsa linn moodustati 23. jaanuaril 2006. aastal Yōkaichiba ja Nosaka linna liitmisega.
Elanike arv on 42 000 (2005).


Yūko Ogura.
Yūko Ogura (小倉優子) (sündinud 1. novembril 1983 Mobaras) on jaapani modell ja pop-staar. Tema hüüdnimeks on Yukorin.
Ogura õpib psühholoogiat Hōsei ülikoolis Tōkyōs.
Ta pikkus on 162 cm ja teised mõõdud on 80-56-83.
Ta väidab, et on Õuna-momoka printsess (りんごももか姫) Korini planeedilt.
Välislink.
Ogura, Yuko
Ogura, Yūko


Mobara.
Mobara (haldusüksusena 茂原市; Mobara-shi) on linn Jaapanis Chiba prefektuuris.
Mobara linn moodustati 1. aprillil 1952. aastal.
Elanike arv on 94 500 (2006) ja pindala 100 km².
Mobarast on pärit modell Yūko Ogura.


Paistu valla lipp.
Paistu valla lipp on Viljandi maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Paistu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 14. septembril 1994.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on kahe diagonaaliga neljaks jaotatud sini-mustal kangal äärteni ulatuv valge tähtrist. Piduliku kandelipu vardaehiseks on hõbedane tähtrist.
Põhjendus.
Lipu kujundus tähistab valla ajaloost tuntud tugevat rahvuslikku liikumist ning tungi vaimuvalguse ja õnne poole.
Lipu kasutamise kord.
Valla lipp on esinduslipp, mida kasutatakse vaid erandjuhtudel valla esindamiseks, kooskõlastatult vallavalitsusega.


Paide valla lipp.
Paide valla lipp on Eesti haldusüksuse Paide valla lipp.
Lipp on kinnitatud 1. märtsil 1994.
Lipu kirjeldus.
Valla ruudukujulisel lipul on 1/7 laiune valge ääris, mis ümbritseb musta keskosa. Mustal keskosal on neli kaldristina asetatud viljapead (kollast). Vallavalitsuse piduliku kandelipu vardaehiseks kuldne viljapea.
Lipuvärvid ja kujund tähistavad Püha Annat (Anna kihelkond ja kirik) ning valla maade põllumajanduslikku tähtsust. Must ja valge on ka Eestimaa kaitsja neitsi Maarja värvid ning tema kaudu ka orduriigi ja Eesti lipu värvid.
Välislingid.
Lipp


Viimsi valla lipp.
Viimsi valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Viimsi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 27. augustil 1993.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on sinine ristkülik, mille keskel valges raamistuses asub Viimsi valla vapi kujutis. Valla vapi sinise kilbi ülaservast lähtuv allasuunatud V-kujuline teravik toetub lainelõikelisele vardale - kõik hõbedased (lipul valged). Vapitüvi on must.
Lipu normaalmõõtmed on 100x160 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7,5:12.


Feldšpatoidid.
Feldšpatoidid on päevakividega sarnanevad kivimit moodustavad mineraalid.
Võrreldes päevakividega on feldšpatoidid harvaesinevad mineraalid. Nad moodustuvad ränivaese magma kristalliseerumisel või moondumisel. Feldšpatoidid ei esine kivimi koostises kunagi koos kvartsiga, erandi võivad moodustada vaid ksenoliidid. Kui magma on ränist üleküllastunud, siis moodustuvad päevakivid ning ülejäänud ränist kvarts. Kui aga magma on ränist alaküllastunud, moodustuvad päevakivid ning feldšpatoidid. Keemilise reaktsioonivõrrandina näeks see välja nii: NaAlSiO4 (nefeliin) + 2SiO2 (kvarts) → NaAlSi3O8 (albiit). Nefeliin ning albiit on vastavalt feldšpatoidide ning päevakivide esindajad.
Tähtsamad feldšpatoidide hulka kuuluvad mineraalid on nefeliin, sodaliit, leutsiit, kankriniit, haüiin, lasuriit, skapoliit jne.
Feldšpatoide sisaldavad kivimid on näiteks foidoliit, fonoliit, basaniit ning paljud teised kivimid, mille nimele lisandub eesliide "foid-" või "foidisisaldav".
Termin "feldšpatoid" on tuletatud päevakivide ("feldspar") ingliskeelsest nimest.


Ränist küllastatuse aste.
Ränist küllastatuse aste (inglise "degree of silica saturation") on tardkivimite suhtelist ränisisaldust iseloomustav suurus.
Ränist küllastatuse aste näitab ränidioksiidi (SiO2) suhtelist hulka teiste kivimit moodustavate elementide oksiidide suhtes. Selle alusel on võimalik hinnata, mis mineraalidest peaks vastav tardkivim koosnema ehk arvutada kivimi normatiivset mineraloogilist koostist. Ränidioksiidi suhtelist hulka arvestatakse molekulaarse suhte, mitte massisuhte alusel.
Oletame, et magma koosneb vaid kolmest oksiidist, need on: MgO, FeO ja SiO2. Kui kivimis ei ole piisavalt ränioksiidi, et terve kivim saaks koosneda pürokseenidest, siis koosneb ta osaliselt pürokseenist ja osaliselt oliviinist, mis sisaldab vähem ränioksiidi. (Mg,Fe)2SiO4 (oliviin) + SiO2 → 2(Mg,Fe)SiO3 (pürokseen). Võrrandist ilmneb, et pürokseenis on SiO2 ja MgO + FeO suhe 1:1, oliviinis aga 1:2. Sarnane on olukord ka siis, kui magma sisaldaks vaid naatriumi, alumiiniumi, räni ja hapnikku. Siis moodustuksid vastavalt ränihulgale päevakivid, kvarts või feldšpatoidid. NaAlSiO4 (nefeliin) + 2SiO2 (kvarts) → NaAlSi3O8 (albiit). Nefeliin ning albiit on vastavalt feldšpatoidide ning päevakivide esindajad. Jällegi ilmneb, et albiidis on SiO2 suhe Na2O suhtes 6:1, nefeliinis aga 2:1, mistõttu moodustub ränist üleküllastatuse korral kvarts ja päevakivid, ränist alaküllastatuse korral aga feldšpatoidid ning päevakivid.
Ränist üleküllastunuks peetaksegi sellist magmat ja temast moodustunud tardkivimeid, milles ränioksiidi suhe naatriumoksiidi on suurem kui 6:1. Kui suhe on täpselt kuus, siis on magma ränist küllastunud. Kui suhe on alla kuue, siis on magma ränist alaküllastunud. See konkreetne näide kehtib muidugi vaid siis, kui magma koosneks vaid ränist, hapnikust, alumiiniumist ning naatriumist. Ränist üleküllastunud kivimid koosneks sellele näitele tuginedes kvartsist ning päevakividest. Selline kivim on näiteks graniit. Ränist küllastunud kivim koosneks vaid päevakividest. Reaalses magmas on aga ka muid keemilisi elemente, mistõttu on tüüpiline ränist küllastunud kivim näiteks dioriit, mis peale päevakivide sisaldab ka värvilisi mineraale. Ränist alaküllastunud kivim koosneks päevakividest ning feldšpatoididest ning raua ja/või magneesiumi olemasolul ka oliviinist.
Sama arvutusreeglit saab rakendada ka reaalsete magmade korral, mis koosnevad suuremast arvust komponentidest. Reaalsete magmade korral ei ole tegemist puhaste mineraalidega, vaid nende segudega. Näiteks päevakivid ei ole esindatud mitte puhta albiidi, vaid albiidi ja ortoklassi seguna, mida tuntakse leelispäevakivina ((Na,K)AlSi3O8). Sama ka teiste mineraalide korral.


Esimese laine feminism.
Feminismi esimene laine on naiste organiseerumise algus ja võitlus kodanikuvabaduste eest 18. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni.
Feminismi esimese laine algust tähistab Mary Wollstonecrafti raamatu "Vindication of the Rights of Woman" ilmumine 1792, milles ta isiklike läbielamuste põhjal kirjeldab 18. sajandi lõpu rasket olukorda naiste jaoks, milles ta ei näinud ette kodu mahajätmist või hääleõigust, vaid muretses selle üle, kuidas ühiskond loob feminiinsust ja seda eriti tüdrukute vääriti suunatud õpetamise kaudu.
Seejärel lõi ketramis- ja kudumismasinate leiutamine eeldused naiste tööks väljaspool kodu ja naiste majanduslikuks sõltumatuseks meestest. Järgmiseks oluliseks etapiks kujunes 1860-ndate aastate poleemika naiste õigustest John Ruskini ja John Stuart Milli vahel, pöörates tähelepanu naise traditsioonilisele rõhumisele ühiskonna poolt, kes käitub naistega kui orjadega.
1850-ndaid aastaid nimetatakse Suurbritannias feminismi aktiivseks kümnendiks ja selle arengu võtmesündmuseks sai 1851. aasta rahvaloendus Inglismaal, millest selgus, et 30% 20–40-aastastest naistest ei olnud abielus ja seeläbi olid tõenäoliselt majanduslikus kitsikuses. Selle tulemusena tõusid teravalt päevakorda hariduse omandamine, teenistus ja töö majandusliku sõltumatuse saavutamiseks ning suguhaiguste ja prostitutsiooni piiramise abinõud, millest paistis selgelt läbi naiste suhtes rakendatav kaksikmoraal: reguleeriti naiste käitumist, kohustati neid käima arstlikus kontrollis ja mõisteti naisi moraalselt hukka, kuid prostituute kasutavaid mehi ei puututud kuidagi.
Naised hakkasid üha sagedamini välja tulema feministlike kirjutistega ning töötama just neis eluvaldkondades, mis olid seni nende tegevusalaks olnud ka koduses miljöös: kasvatus, õpetus, hooldus, osalemine töökodades ja koolinõukogudes. Edaspidi sai naiste osalemine sotsiaalses ja poliitilises elus avalikkuse huviobjektiks kogu poliitikas, kaasa arvatud valimis- ja hääletusõigus ning õigus osutuda valituks parlamenti (passiivne valimisõigus). Koos viimase õiguse – valimisõiguse saavutamisega USAs – kuulutas osa feministe (Betty Friedan 1963) feminismi lõppenuks kõigi naiste jaoks, kes sündinud pärast 1920. aastat.


Simikeel.
Simsikeel (inglise keeles "Simlish", "Simish") on fiktsionaalne keel, mida räägivad simid mitmes Maxise poolt loodud arvutimängus.


Teise laine feminism.
Teise laine feminism ("second-wave feminism") on peamiselt 1960 - 1970 aastatel toimunud feministlik liikumimine, mil feministid jaotusid vastavalt oma poliitilistele vaadetele.
USAs sai feminism uut hoogu sisse 1960-ndate teisel poolel, mil "Women's Liberation Movement" leidis oma alguse tsiviilõigustest, Vietnami sõja vastasusest ja üliõpilaste liikumisest 1960-ndatel aastatel. Osa feministe, nagu Betty Friedan, kogesid edutut võitlust võrdse palga eest ja soolise diskrimineerimise eest ning teisalt kogeti (Anne Koedt, 1968), et naisliikumise naised leidsid end igal pool ja igal tasemel mängimas teisejärgulist rolli ning kui algul arvati tegu olevat personaalsete probleemidega, siis tasapisi hakkas selgus, et probleemid on hoopiski sotsiaalset ja poliitilist laadi. Kate Millett leidis, et 1920. aastal alanud vasturünnaku poolt ajutiselt peatatud feminism elustub jälle ja see võib nüüd lõpuks täita oma eesmärgi - vabastada pool rassi oma igipõlisest allumusest. Miss America iludusvõistlusega seoses kirjutas Robin Morgan, et naise roll on olla sunnitud mängima apoliitilist, solvumatut, passiivset, delikaatset (kuid orjatööst rõõmsat) "asja".
Inglismaal kujunesid sündmused teise lainega seoses veidi teisiti. 1960-ndatel moodustus "Equal Rights grupp", kes võitles töö võrdse tasustamise eest, radikaalne ja poliitiliselt vasakpoolne British "Women's Liberation Movement" moodustus marksistlik-sotsialistlikust suunast, erinevalt USAs domineerivast liberaal- ja radikaalfeminismist. Vaatamata erinevustele kõlas 1970 aastal korraldatud "Women's Liberation" konverentsil üleskutse, et "me tunneme, et meil on ühine eesmärk ja me oleme ühinenud, meil peaks olema üks feminism" ning sellel konverentsil formuleeriti neli põhilist nõuet: võrdne palk, võrdne haridus ja võimalused, 24-tunnine lastehoid ning vaba kontratseptsioon ja abort nõudmisel.
Kuid põhjusi ja erinevusi feministliku liikumise jagunemiseks oli palju. Kui USAs rõhutati, et mustadel lasub kahekordne rõhutuse koorem - rassiline ja sooline, siis Britannias kujunes kõige põhjapanevamaks jagunemine pigem klassi, kui rassi alusel. USAs astusid ühelt poolt üles oma nõudmistega radikaalfeministidest eraldunud lesbid ja vastukaaluks siis ka heteroseksualistid ning teiselt poolt liberaalfeministid seadsid esikohale pere- ja seksuaalpoliitika. Britannias aga toimus feministide jagunemine pigem sotsialistide ja psühhoanalüütiliseks feminismiks. Lisaks tekkis ka materialismi feministid, kes osutasid sotsiaalsetele ja majanduslikele juurtele kui naise rõhumise põhjustele. Prantsuse feminism toetus samuti rohkem psühhoanalüüsile ja õõnestas feminismi ühtsust poliitilise võitlusega, milles sotsiaalsed ja poliitilised eesmärgid peaksid olema jagatud vastavalt sotsiaalsele identiteedile. Seega, vaatamata üleskutsetele "õeskonna" ühtsuseks, on teoreetilised erinevused ja poliitilised kõrvalekaldumised kogu aeg silmatorkavad.


Kolmanda laine feminism.
Kolmanda laine feminism vahel ka postfeminism ("third-wave feminism / postfeminism") on feministliku liikumise vastase kriitika tekkimise aeg 1990ndate alguses. Kuna on saavutatud poliitiline õigus valida, on siiski sooline ebavõrdsus valitavate vahel. Oluline on küsimus ebavõrdsusest ühiskonnas tervikumalt, ehk niinimetatud meesvõim (patriarhaalsus). Arutelul on teema, et seksuaalne identiteet ja sugu on ühiskondlikult konstrueeritud nägemus inimesest ja seepärast ei saa inimest kirjeldada vaid terminiga nagu homoseksuaal, heteroseksuaal, mees või naine.
Vaatamata termini "postfeminism" laiale kasutamisele, on selle tähendus siiski vaidlusalune, see viitaks nagu sellele, et feminismi ajajärk oleks nagu möödas või lõppenud. Osa feministe nagu Susan Faludi ongi rangelt selle termini kasutamise vastu ning ollakse üpris laialt arvamusel, et postfeminism on meedia inspireeritud termin, näiteks: "ühiskonnas, mis suurelt jaolt määratleb ennast meedias inspireeritud kujutluste kaudu, on naisi kerge veenda selles, et feminism on ebamoodne, minevik, ja seepärast ei ole väärt tõsist arutelu."
Postfeminism ongi tegelikult suunatud feminismi teise laine tegevuse kriitikale. Näiteks Rene Denfeld, kes väidab end olevat võrdsuse feministi ja usub, et naised peaksid omama samu võimalusi ja õigusi kui mehedki, nimetab feminismi totalitaarseks ja jäigaks oma vaadetes, mis meenutavat feminismi varajasi aegu. Teine kriitik, Naomi Wolf väidab, et suur osa ettekujutusest feminismist on meedia vastutusel, kes on käiku lasknud vale-, moonutuste- ja karikatuurikampaania selle liikumise vastu, kuid sellele vaatamata ei ole ka feminism ise vaba vastutusest, kuna sel on olnud halb komme tagasi hoida vasturünnakut feminismi kahjustavale meediale, kes loob stereotüüpe, mis paljude naiste arvates on võõrastatavad. Samuti väidab ta, et liikumine peaks olema võimu feminism, mille eesmärgiks peaks olema võrdsus, majanduslik võimustamine ning usaldus tegutseda nii kollektiivselt kui ka individuaalselt, et eesmärke saavutada.
Postfeminismi iseloomustatakse pluralistliku kontseptsiooniga, et see on duaalsuse asendanud erisustega, konsensuse mitmekesisusega, tõstnud esile ka vähemuste nägemused ja sel moel loonud dünaamilise ja intellektuaalse kliima diskussioonideks. Kuid seda iseloomustatakse ka kui meedia poolt juhitavaks liikumiseks. Ei saa mainimata jätta Germaine Greer'i poolt rõhutatud aspekti, et postfeminism on natuke rohkemat, kui turu poolt juhitav fenomen, kuna kõige võimsamaks olevuseks maailmas pole valitsused, vaid hoopiski rahvusvahelised korporatsioonid, kes näevad naist kui oma valdust. See veenab naisi, et naised võivad omada kõike, nii karjääri, emadust, ilu kui ka suurt seksielu.
Prantsuse kolmanda laine femistid tõid feministliku antiteesi organiteta keha filosoofiale. Selleks oli kujutelm organitest ilma kehata. Maskuliinset erootikat ja pornograafiat köidavad naisekehas ainult mõned strateegilised piirkonnad. Ihu on nagu jaotatud erinevateks sotsiaalseteks rollideks kodus, tööl, puhkehetkel, seksides ja sportides. Ülemust huvitab ajumaht ja käte-osavus, treener muretseb ainult hüppeliigese pärast, laps tahab su kallistusi, sõber neljandat kätt kaardilauda, armuke vaid seksi. Ülemaailmne elundikaubandus aga, millega seoses kergitatakse ohtralt eetilisi ja kriminalistlikke küsimusi, tunneb sihikindlat huvi ainult nende jäsemete ja organite vastu, millel on rahakaid tellijaid. Seega ei huvitu keegi enam kehast, küll aga selle tükeldamisest ning organite ja kudede ekspluateerimisest.


Kivimite ringe.
Kivimite ringe on järjestikuste protsesside ahel, mis hõlmab kivimite moodustumist, murenemist ja moondumist.
Üks võimalik kivimite ringe võiks välja näha järgnev: maakoores on vedel happelise koostisega magma, mis aeglaselt jahtudes hakkab tarduma ning moodustab süvakivimist graniidist koosneva plutooni. Eksogeensete protsesside toimel erodeeritakse graniitse plutooni kohal olevaid kivimeid, mistõttu tõuseb maapind isostaatiliselt kõrgemale. Lõpuks on kõik plutooni kohal olnud kivimid ära kulutatud ning graniit paljandub maapinnal. Graniiti moodustavad mineraalid päevakivi ning kvarts hakkavad murenema ning muutuvad vastavalt savimineraalideks ning liivateradeks, mis vooluvee ning tuule toimel eemale kantakse ja settebasseinidesse setitatakse. Settinud osakestest saab mattumisel ja tihenemisel settekivim. Liivast tekib liivakivi ning savist savikilt. Settekivimid võivad aja jooksul mattuda kilomeetrite sügavusele maakoorde, kus valitseb palju kõrgem rõhk ja temperatuur kui maapinnal. See viib kivimite moondumise ehk tahkes olekus ümberkristalliseerumiseni, sest algsed settekivimit moodustavad mineraalid ei ole muutunud tingimustes enam stabiilsed. Liivakivist saab moondekivim kvartsiit ning savikildast olenevalt moonde intensiivsusest kilt, fülliit, gneiss vms. Kui temperatuur muutub nii kõrgeks, et mineraalid hakkavad sulama, saab moondekivimeist taas magma, mis tähendab, et üks kivimite ringe tsükkel sai täis.
Välja võib pakkuda palju erinevaid taolisi ringeid, kuid põhiidee on neil kõigil sama. Üks konkreetne mineraal ei pruugi muidugi kogu ringi täies mahus läbi teha. Näiteks kvartsiterad võivad olla korduvalt liivakivi koostises ja jälle mureneda, olemata vahepeal tard- või moondekivimite koostisosadeks.


Groningeni provints.
Groningeni provints on Hollandi 1. järgu haldusüksus. Asub riigi põhjaosas Waddenzee ääres. Provints hõlmab kolm väikest asustamata Friisi saart: Rottumeroog, Rottumerplaat ja Zuiderduintjes.


Paleotseen.
Paleotseen on kronostratigraafiline üksus (ladestik) ning geokronoloogiline üksus (ajastik). Paleotseen vastab ajavahemikule 65,5...55,8 miljonit aastat tagasi.
Paleotseen kuulub Paleogeeni ajastusse, olles selle vanimaks ajastikuks. Paleotseenile eelneb Hilis-Kriit ning järgneb Eotseen.
Paleotseeni jooksul tekkinud kivimeid Eesti aluspõhjas säilinud ei ole.


Põhja-Holland.
Põhja-Holland on provints (1. järgu haldusüksus) Hollandis.


Eotseen.
Eotseen on kronostratigraafiline üksus (ladestik) ning geokronoloogiline üksus (ajastik). Eotseen vastab ajavahemikule 55,8...33,9 miljonit aastat tagasi.
Eotseen kuulub Paleogeeni ajastusse. Eotseenile eelneb Paleotseen ning järgneb Oligotseen.
Eotseeni jooksul tekkinud kivimeid Eesti aluspõhjas säilinud ei ole.


Lõuna-Holland.
Lõuna-Holland on 1. järgu haldusüksus Hollandis. Lõuna-Hollandi provints on endise Hollandi krahvkonna lõunaosa. Hollandi provints jaotati kaheks 1840. aastal.
Provintsi keskus on Haag. Suurim linn on Rotterdam. Teised tähtsamad ajaloolised linnad on Leiden, Dordrecht ja Delft.


Oligotseen.
Oligotseen on kronostratigraafiline üksus (ladestik) ning geokronoloogiline üksus (ajastik). Oligotseen vastab ajavahemikule 33,9...23,0 miljonit aastat tagasi.
Oligotseen kuulub Paleogeeni ajastusse, olles selle noorimaks ajastikuks. Oligotseenile eelneb Eotseen ning järgneb Miotseen.
Oligotseeni jooksul tekkinud kivimeid Eesti aluspõhjas säilinud ei ole.


Miotseen.
Miotseen on kronostratigraafiline üksus (ladestik) ning geokronoloogiline üksus (ajastik). Miotseen vastab ajavahemikule 23,0...5,3 miljonit aastat tagasi.
Miotseen kuulub Neogeeni ajastusse, olles selle vanimaks ajastikuks. Miotseenile eelneb Oligotseen ning järgneb Pliotseen.
Mandrite triiv Aafrika ja Euraasia vahel.
Neogeenis oli Alpi mäestiku tekkimise kõrgperiood. Aquitanis (21 – 23 MAT) moodustasid tänapäeva Araabia meri ja Vahemere idaosa Tethyse ürgookeani. Aafrika ja Euraasia vahel ühendust ei olnud. Burdigalis umbes 17 - 18 MAT oli kitsas ühendustee, mille kaudu migreerusid mõned imetajad, näiteks "Dionysopithecus" (Dionysose inimahv). Tõestusmaterjali on saadud Hiina ja Vietnami leiukohtadest. Langhis umbes 14 - 15 MAT tekkis laiem ühendus Aafrika ja Euroopa vahel ja Aafrikast rändasid välja inimahvlased. Fossiilsete leidude põhjal arvatakse, et 13 - 7 MAT ei olnudki Aafrikas inimahve. Fossiile on leitud sellest ajast hulgaliselt Euraasiast.


Pliotseen.
Pliotseen on kronostratigraafiline üksus (ladestik) ning geokronoloogiline üksus (ajastik). Pliotseen vastab ajavahemikule 5,33...1,80 miljonit aastat tagasi.
Pliotseen kuulub Neogeeni ajastusse. Pliotseenile eelneb Miotseen ning järgneb Pleistotseen.
5–6 miljonit aastat tagasi ilmusid vanimad hominiidid ehk inimlased.
Vanimad teadaolevad kivist tööriistad on leitud Etioopiast Gona’st 2 600 000 aastat tagasi (Olduvai kultuur) ja seda võib pidada paleoliitikumi ehk vanema kiviaja alguseks.
Inimese evolutsioon.
Näide: 2e +06 aastat = 2 miljonit aastat tagasi = 2 MAT.


Kiiruisutamine 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Kiiruisutamine 1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is peeti 9.–20. veebruaril.
Viimast korda taliolümpiamängude ajaloos korraldati kiiruisutamine
500 meetrit.
15. veebruar
1000 meetrit.
18. veebruar
1500 meetrit.
16. veebruar
5000 meetrit.
13. veebruar
10 000 meetrit.
20. veebruar
500 meetrit.
10. veebruar
1000 meetrit.
14. veebruar
1500 meetrit.
12. veebruar
3000 meetrit.
9. veebruar
5000 meetrit.
17. veebruar


Pleistotseen.
Pleistotseen on kronostratigraafiline üksus (ladestik) ning geokronoloogiline üksus (ajastik). Pleistotseen vastab ajavahemikule 2,588 (±0,005)...0,0115 miljonit (2 588 000–11 500) aastat tagasi.
Pleistotseen kuulub Neogeeni ajastusse. Pleistotseen oli varem Kvaternaari ajastu vanim ajastik. Pleistotseen kuulub küll endiselt Kvaternaari, kuid Kvaternaaril ei ole enam ametliku ajastu staatust. Pleistotseenile eelneb Pliotseen ning järgneb Holotseen.
Sellesse aega jääb Acheuli kultuur, mis on vanema kiviaja arheoloogiline kultuur.


Holotseen.
Holotseen ehk pärastjääaeg ehk jääajajärgne aeg on kronostratigraafiline üksus (ladestik) ning geokronoloogiline üksus (ajastik), mis algas 10 000 radiosüsiniku aastat tagasi (alates aastast 1950) ning kestab tänaseni.
Holotseen kuulub Neogeeni ajastusse, olles selle noorimaks ajastikuks. Holotseenile eelneb Pleistotseen.
11 200 aastat tagasi algas jää taganemine Eesti territooriumilt. Pärast jääaja lõppu algas keskmine kiviaeg ehk mesoliitikum.


Paleogeen.
Paleogeen on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Paleogeen vastab ajavahemikule 65...23 miljonit aastat tagasi.
Paleogeen kuulub Kainosoikumi aegkonda, olles selle vanimaks ajastuks. Paleogeenile eelneb Kriit ning järgneb Neogeen. Paleogeen jagatakse kolmeks ajastikuks.


Neogeen.
Neogeen on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Neogeen vastab ajavahemikule 23 miljonit aastat tagasi kuni tänaseni.
Neogeen kuulub Kainosoikumi aegkonda. Neogeenile eelneb Paleogeen ja järgneb Kvaternaar. Neogeen jagatakse kaheks ajastikuks.


Aietes.
Aietes oli vanakreeka mütoloogias Kolchise kuningas. Kolchis asub tänapäeva Lääne-Gruusias (Samegrelo ja Imerethi piirkond).
Aietes oli päikesejumala Heliose ja okeaniidi Perse poeg. Tal oli vend Perses (keda ei tohi ära segada Perseuse poja Persesega, kes oli pärslaste esiisa) ning õed Klymene, Pasiphae ja Kirke.
Aietese naise nimi ei ole teada. Tal olid tütred Chalkiope ja Medeia ning poeg Apsyrtos.
Medeia ja Kirke olid ainsad nõiad antiikütoloogias ning mõlemad sealjuures kaunid naised.
Ühel päeval saabus Kolchisesse lendava jäära seljas noormees. See oli Phrixos, kes põgenes oma isa Athamase ja kurja võõrasema Ino eest, kes teda tappa tahtsid. Phrixos jäi Kolchisesse elama ja Aietes andis talle oma tütre Chalkiope naiseks. Tänutäheks ohverdas Phrixos oma jäära Zeusile ning kinkis selle puhtast kullast naha, kuldvillaku, Aietesele.
Aietes riputas kuldvillaku Arese hiide puuoksale ning pani seda valvama lohe, kes ei maganud kunagi.
Phrixose saatuse kohta pärast abiellumist, sealhulgas tema laste kohta, andmed puuduvad. Argonaudid teda ega tema lapsi ei kohanud, mis tekitab kahtluse, et Phrixos oli selleks ajaks, see tähendab üsna noorelt surnud.
Perses kukutas oma venna Aietese ja tahtis ise Kolchise kuningaks hakata, ent Medeia päästis oma perekonna, tappes Persese.
Mõne aja pärast saabus Kolchisesse laev "Argo" koos argonautidega. Aietes kostitas neid, nagu komme nõudis. Alles pärast seda, kui külalised olid end pesnud ja keha kinnitanud, tohtis küsida, mis asja neil ka Kolchisesse oli. Argonaudid tahtsid kuldvillakut tagasi saada. Selle eest oli Iolkose kuningas Pelias lubanud argonautide juhile Iasonile oma trooni. Tasuks lubasid argonaudid täita ükskõik kui raskeid ülesandeid.
Aietes vihastas, aga ei näidanud seda välja. Ta tegi endale etteheiteid, et ei tapnud külalisi kohe; enam ei tohtinud ta seda teha, sest argonaudid olid nüüd tema külalised. Ta lubas neile kuldvillaku ülesande eest, mille puhul rõhutas, et selles pole midagi võimatut, sest ta olevat ise selle omal ajal sooritanud.
Esmalt tuli ikestada kaks härga, kelle jalad olid pronksist ja hingeõhk leegitsev tuli. Nendega tuli künda põldu ja külvata sinna lohehambaid. Lohehammastest pidid kohe kasvama täisrelvis sõjamehed. Need tuli ära tappa. (Selle ülesande pisut lihtsama versiooni lahendas ka Kadmos).
Medeia oli vahepeal Iasonit armastama hakanud ning andnud Iasonile salvi, mis andis võitmatu jõu nii ihule kui ka relvadele sõltuvalt sellest, kummale teda määrida. Iason võidis ennast ning järgmisel hommikul haaras härgadel sarvist, surudes algul ühe ja siis ka teise põlvili. Ta seadis neile ikke kaela ning kündis seejärel näidatud välja üles.
Niipea, kui ta oli lõpetanud, kasvasid külvatud seemnetest sõjamehed. Neid oli palju ning usutavasti oleks Iason oma hiigeljõust hoolimata neile alla jäänud. Sellepärast heitis ta sõjameeste sekka kivi. Need ei saanud aru, kust kivi tuli, hakkasid üksteist süüdistama, seejärel tülitsema ning läksid isekeskis taplema. Kõik nad lõid üksteist maha.
Aietes läks lossi mõtlema, mida nüüd ette võtta. Samal ajal juhatas Medeia argonaudid puu juurde, millel kuldvillak rippus, uinutas lohe oma lauluga magama ja seejärel varastas Iason kuldvillaku ära.
Argonaudid hakkasid oma laevale minema. Medeia läks nendega kaasa. Ent Aietes oli teada saanud, mis oli juhtunud, ja saatis oma sõjaväe neid taga ajama. Väge juhtis Aietese poeg Apsyrtos. Sõjaretk ebaõnnestus, sest Medeia tappis Apsyrtose ning sõjavägi demoraliseerus, lubades argonautidel põgeneda.
Iason sai Iolkose kuningaks ning Medeia tema naiseks.


Votele Vellend.
Votele Vellend on eesti vaimulik, Kuimetsa-Harmi Vabakoguduse pastor.
Tema abikaasa ja abiline on Ülle Vellend.
Vellend, Votele


Arendusjuht.
Organisatsiooni arendusjuht on inimene, kelle töö sisu on organisatsiooni tegevuse edendamine ja inimeste otstarbekam rakendamine organisatsiooni põhitegevusse. Samuti on organisatsioonijuhi vastutusalas ümberkorralduste planeerimine, arengukavade loomine ning elluviimise koordineerimine.
Arendusjuhil peab olema väga hea ülevaade organisatsioonis toimuvast igal tasandil ning ka võime hinnata, millises valdkonnas on arengureservi. Oma töös lähtub arendusjuht juhtkonna ülesandest või nägemusest. Teatud juhtudel on töö aluseks töötajate ja juhtkonna sõnastatud rahulolematus organisatsiooni hetkeolukorraga.
Arendusjuhiks võib nimetada ka töötajat, kelle ülesandeks on projektide ja tegevussuundade algatamine ja sissetöötamine.
Eesti ettevõtetes ja organisatsioonides on nõukogude kultuuri pärandina sageli alahinnatud arendusjuhtidest ja -töötajatest saadavat tulu. Sel juhul kannab arenduse ülesannet kas juht või mõni teine juhtkonna töötaja lisaülesandena või palgatakse teenus mõnelt konsultatsioonifirmalt nii-öelda tule kustutamiseks, selle asemel et investeerida korralisse arendustöösse.


Juhtimine (täpsustus).
Sõna "juhtimine" on kasutusel mitmes tähenduses.


Rebecca Walker.
Rebecca Walker (sündinud 1969 Mississippi osariigis Jacksonis) on ameerika feminist ja kirjanik.
Rebecca on Mel Leventhali ja Alice Walkeri tütar. Ta isa oli valge juudi rahvusest advokaat, aktiivne kodanikuõiguste liikumises osaleja. Ta ema on mustanahaline kirjanik, kes on kirjutanud palju raamatuid, sealhulgas "The Color Purple".
Rebecca kasvas üles San Franciscos ja New Yorgis. Ta vanemad lahutasid, kui Rebecca oli 8-aastane. Ta elas kaks aastat emaga ja siis kaks isaga. Elukohtade vahetamine ja päritolu tegid tema elu raskeks - mustad pidasid teda valgeks, valged aga värviliseks. Seetõttu hakkas ta tarvitama narkootikume ning 14-aastasena rasedaks jäädes otsustas abordi kasuks. Ent koolis õppis ta väga hästi.
Rebecca Walker lõpetas Yale'i Ülikooli 1992 "cum laude". Pärast lõpetamist rajas ta mittetulundusühingu "Third Wave Direct Action Corporation" ('kolmanda laine otsustava tegutsemise ühendus'), mis tegeles noorte naisjuhtide ja naisliikumistega.
Ajakiri "Time Magazine" peab Rebecca Walkerit üheks 50 mõjuvõimsaimast alla 40-aastasest juhist. Walker on kirjutanud bestselleriks saanud autobiograafia ning toimetanud kaht tähtsat antoloogiat, sealhulgas "Mis muudab inimest: 22 kirjanikku kujutlevad tulevikku".
Rebecca Walker on pidanud loenguid rohkem kui kolmesaja ülikooli juures, kaasa arvatud Harvard, Oberlin, MIT ja Stanford, ning nõustanud selliseid ettevõtteid nagu Sony Music, Microsoft ja JP Morgan Chase. Tema artiklid on ilmunud nimekates väljaannetes (Harper's, Salon.com, Interview, Vibe, Essence, SPIN, Glamour ja Buddhadharma). Walker on võitnud oma soolise võrdõiguslikkuse alase töö eest auhindu ning juhib praegu oma raadiosaadet uusmehelikkuse teemal. Ta kirjutab kodusest vägivallast ja seksuaalsusest.
Rebecca Walker elab koos elukaaslase ning väikse pojaga Põhja-Californias.
Välislink.
Walker, Rebecca
Walker, Rebecca


Torgny Mogren.
Torgny Mogren (sündis 26. juulil 1963 Hälleforsis Rootsis) on endine rootsi murdmaasuusataja, olümpiavõitja ja neljakordne maailmameister.
Olümpiamängud.
Calgary 1988
Albertville 1992
Lillehammer 1994
Nagano 1998
Maailmameistrivõistlused.
Seefeld 1985
Oberstdorf 1987
Lahti 1989
Val di Fiemme 1991
Falun 1993
Thunder Bay 1995
Trondheim 1997
Maailma Karikas.
Torgny Mogren võitis oma karjääri jooksul 13 maailmakarika etappi.
Hooajal 1986/1987 tuli Torgny Mogren MK-sarja üldvõitjaks.
Välislingid.
Mogren, Torgny
Mogren, Torgny


Lühirajauisutamine 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Lühirajauisutamine 1992. aasta taliolümpiamängudel
1000 meetrit.
20. veebruar
5000 meetri teatesõit.
22. veebruar


Patriarhaalsus.
Patriarhaalsus on feministide käsitluses kasutusel olev termin, mis kirjeldab võimusuhteid meeste ja naiste vahel nii ühiskonnas kui ka eraelus. Termin "patriarhaalsus" tähendab otsetõlkes "isa võimu". Feminismiga seoses on mõiste saanud laiema tähenduse, tähistades meeste autoriteeti nii perekonna sees kui ka väljaspool ning naiste mahasurumist sotsiaalse, poliitilise ja majandussüsteemi kaudu, nii et meeste positsiooni õigustamine tundub seaduslik ja loomulik.
Naist on patriarhaalses mõtteviisis on läbi aegade seotud kehaga, bioloogilise looduslähedusega, mitteusaldusväärsusega, alaväärtuslikkusega. Naisi on objektidena vaadeldud ning neile sotsiaalse subjekti positsiooni keelatud just halvustava naise kehale keskendumise kaudu. George Grosz väidab, et sellised mõttekäigud on toiminud essentsialistlikus, mitteajaloolises ja universalistlikus võtmes; sellest võtmest loobudes on tal aga võimalik jõuda uutele lähtepositsioonidele.
Patriarhaalsus on süsteem, mis toimib naiste kehade allutamise kaudu. Näitena võiks tuua 1970. aastaist pärit feministliku loosungi "Get yor laws off my body!" ("Korista oma seadused mu kehalt!"), mida kasutati debatis abordi ja seksuaalse vägivalla üle.
Akadeemiline naisuurimus ja feministlik teooria patriarhaalsusest.
Naisteaduste metodoloogia ja teooria on pühendanud viimastel aastakümnetel peatähelepanu just patriarhaalsusele, eriti pärast Kate Milletti raamatu "Sexual Politics" ilmumist 1970. aastal. Kirjandusloolane Kate Millet oli esimene, kes feministlikus teoorias süstemaatiliselt tutvustas patriarhaadi olemust tänapäeva ühiskonnas. Millet arendas patriarhia mõiste patriarhist, suguharu meespealikust, meeste ülemvõimuni perekonnas ja terves ühiskonna struktuuris. Ta kirjeldas meeste võimu ilminguid, naiste alluvust meesvõimule kõikides ühiskonnakihtides, kus ahistamismehhanism on ühiskonnastruktuuridesse nii sisse kasvanud, kus naised ise on õppinud ennast identifitseerima meeste arvamuste ja seisukohtade järgi, nii et meile, kes me selles ühiskonnas elame, kõik paistabki normaalne ja loomulik. Milleti järgi ei pea meeste võim naiste üle olema tegelik mees, sest patriarhaalset survet vôivad avaldada ka need naised, kes on omaks vôtnud patriarhaalse ellusuhtumise. Seda survet vôib avaldada ühiskond ja patriarhaalne sümbolism ühiskonnas, samuti patriarhaalne keelepruuk.
Milleti sõnul tugineb sugupoolte vahekord võimule, meeste võimule naise üle, mis on poliitiline, kuna see läbistab kôik ühiskonna struktuurid riigivalitsusest, rahandusest ja haridussüsteemidest kuni perekondade ja mehe-naise omavaheliste suheteni. Meeste seksuaalne domineerimine on niivõrd universaalne ja kõike läbiv, et see on muutunud ühiskonnale nähtamatuks "kultuurimustriks". Milleti järgi on meeste ülemvõim kõige läbitungivam ja kõikehõlmavam ideoloogia terves kultuuris ning kõige põhilisem võimu vorm, mis läbistab klassi- ja rassierinevusi kõikides struktuurides. Patriarhaalsus püsib pideva mõjutamise kaudu terve inimelu jooksul igas valdkonnas, algab väikelapse ühiskonnastamisega, läbib haridusstruktuurid ja on kindlustatud kultuurisümbolite, kirjanduse, filosoofia ja usulise dogma kaudu. Ta on imbunud läbi kõikidest ühiskonnavaldkondadest niivõrd totaalselt, et on muutunud nähtamatuks katusstruktuuriks meie maailmavaadetes ja ideoloogiates, sest me oleme ennast niimoodi kohandanud ja usume, et see peabki nii olema ja teist võimalust polegi.
Milletil tähendab patriarhaalsus ka meeste majanduslikku võimu ja naisi majanduslikult oma huvides ära kasutamist meeste poolt. Näiteks võib tuua lastekasvatust ja naiste kodust tööd, kus omavahelised rollid on nii jaotatud, et naistele jääb palju suurem koorem olukordades, kus mõlemad töötavad, mis seega takistab naistel oma valitud erialal edasi kõrgemale pääseda. Kuna aga patriarhaalne kultuurimuster on meil nähtamatu ja imikust peale ühiskonna mõjul välja kujunenud, käitume selle järgi automaatselt.
Lääne feministidel läks aastaid, et patriarhaalsuse toimest täielikult aru saada. Ka Ruth Benedict on rõhutanud, et kõikehõlmavaid kultuurimustreid on väga raske näha ja neid peab õppima tabama, et neid enda ümber igapäevases elus märgata ja identifitseerida. Kultuuristereotüüpe on palju kergem tajuda ja analüüsida, kui need on juba oma tähenduse ammendanud ja ühiskond on nendest väljunud. Alles siis hakatakse mõistma, et need polnudki bioloogilised ja kaasasündinud.
Praegu peetakse üheks olulisemaks uurimuseks ajaloolase Gerda Lerneri kaheköitelist monumentaalteost "Women and History", mille esimene köide, "The Creation of Patriarchy", ilmus 1985, teine köide "The Creation of Feminist Consciousness" 1993. Lerner analüüsib patriarhaalse süsteemi ilmingute alglätteid, proovib mõista, kuidas nad tekkisid ja miks nad ikka veel püsivad, mida tähendab meile patriarhaalne ühiskonnastruktuur ning kuidas me tajume oma positsiooni ja võimalusi selles struktuuris. Lerneri hinnangul oleme kuni 1970. aastateni kuulnud peamiselt meeste ja androtsentriliste naiste arvamusi sellest, kuidas peaksime ennast tundma ja mida peaksime tajuma.


Kaali kraater.
Kaali kraater kevadise suurvee ajal, 2010
Kaali kraater on meteoriidi langemisest ja sellele järgnenud plahvatusest tekkinud kraater Saaremaal Kaalis (Kuressaarest 20 km kirdes).
Kaali kraatri juurde on rajatud Kaali külastuskeskus.
Aastal 2003 valmis Urmas E. Liivi populaarteaduslik dokumentaalfilm "Kaali saladus".
Ajalugu.
1927. aastal uuris Ivan Reinwald, kas Kaalis leidub kipsi. Arvamuse kraatrite meteoriitse päritolu kohta avaldas 1928. aastal. Aastal 1935 leidis ta esimesed meteoriidikillud.
Kaali kraatri vanust on korduvalt dateeritud ja saadud erinevaid tulemusi. Üks viimaseid dateeringuid, mis lähtub iriidiumi sisaldusest ümbritsevate rabade turbas, annab kraatri vanuseks ligikaudu 2400...2800 aastat. Varem on kraatri vanuseks pakutud 3500 ja isegi 7500 aastat. Kõik dateeringud on saadud erinevatel meetoditel. Hilisemad söeproovide radiokeemilised analüüsid on kokkupõrke dateeringuks andnud 700 +/-200 aastat eKr (geoloog Ago Aaloe andmetel). See dateering sobib paremini kajastustega naaberrahvaste kultuuris, religioonis ja muistendites, asetades sündmuse ajalooliselt arenenud perioodi.
Kaali kraater on teadaolevatest Euroopa noorim suur meteoriidikraater, kui jätta kõrvale pisimeteoriitide tekitatud jäljed maapinnal.
Lennart Meri ja mitmed teised uurijad on otsinud Kaali plahvatuse seoseid rahvaluule, Vana-Kreeka päikesejumala Heliose poja Phaetoni hukkumise, muinasskandinaavia jumala Thori saabumisega idast (ka muinassaarlaste sõjajumala Tharapita lendamisest Ebavere mäelt Saaremaale) või maailmarändur Pythease reisikirjadega.
Kirjeldus.
Kaali kraater on 3 meteoriidikraatrist koosneva kraatrivälja peakraater. Kraatri läbimõõt on 2 m ja sügavus 12 m ning kraatrit ümbritseb 4...9 m kõrgune vall, mis koosneb plahvatusel ülespaiskunud kivimeist ja setteist. Siseveerul paljanduvad aluspõhjast plokkidena lahti murdunud ja kaldu või püstasendisse paiskunud dolomiidi kihid. Kraatris asub Kaali järv, mille läbimõõt on veeseisust olenevalt 40...60 m.
Mõningad vesiroosid, mis järves kasvavad, on sinna istutatud 2006. aastal.
Probleemid.
Aastal 2007 on täheldatud tendentsi, et sealkandis toimuvate pulmade käigus reostavad pidulised Kaali kraatrit.


Vanemuine (teater).
Vanemuine on teater Tartus. Teatrit loetakse Eesti ainsaks kolmežanriteatriks. Vanemuise mängukavas on nii draama, muusikaetendused kui ka ballett. 2007. aastast on teatri juht Paavo Nõgene.
Ajalugu.
pisi
Vanemuise teatri sünniks loetakse Lydia Koidula "Saaremaa onupoja" lavastamist mängu- ja lauluseltsis "Vanemuine" 24. juunil 1870. aastal.
Esialgu tegutses teater "Vanemuise" seltsi majas ning 1906. aastast uues juugendstiilis teatrihoones. Maja hävis Teises maailmasõjas ning teater kolis endise saksa teatri hoonesse, mida nimetatakse praegu "Vanemuise" väikeseks majaks. Hävinud maja kohal avati 1967. aastal uus teatrihoone.
Teatrihooned.
Vanemuisel on kolm teatrihoonet. 1967. aastal valminud Vanemuise suur maja asub Tartu südames ja mahutab 700 pealtvaatajat. Suurest majast 1,2 km edelasse jääb 440-kohalise teatrisaaliga Vanemuise väike maja, mis ehitati aastatel 1914–1918. Alates 2001. aastast on mängupaigana kasutusel Emajõe kaldal asuv Sadamateater.
1998. aastani kuulus teatrile ka 1970. aastal ehitatud Vanemuise Kontserdimaja.
Statistika.
2011. aastal toimus teatris kokku 526 etendust ja kontserti. Neid külastas 184 014 inimest. Lisaks korraldati noortetöö raames 195 üritust 10 213 külastajaga. Seega oli 2011. aastal Vanemuisel 6866 külastajat rohkem kui aastal 2010.


Vanemuine.
Vanemuine on laulujumal 19. sajandi keskpaigast alates välja kujunenud rahvusromantilises eesti kunstmütoloogias, mille peamised loojad olid Friedrich Robert Faehlmann ning Friedrich Reinhold Kreutzwald.
Vanemuise kuju loomise allikaks oli tõenäoliselt Kristjan Jaak Petersoni saksa keelde tõlgitud ja kommenteeritud ning 1822. aastal Johann Heinrich von Rosenplänteri ajakirjas "Beiträge zur genauern Kentniß der estnischen Sprache" ilmunud Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica". Peterson märgib oma kommentaarides, et eesti rahvaluules on viiteid laulujumalale, kelle nime ei nimetata, kuid kelle lähedaseks vasteks on soome Waine-moinen (Väinämöinen). Väinämöinen võis 19. sajandi eesti haritlastele tuttav olla ka Garlieb Merkeli teose "Die Vorzeit Lieflands" (1798) kaudu.
Faehlmann hakkas Vanemuise kuju kasutama oma kunstmuistendites, Kreutzwald tõi ta sisse "Kalevipoja" algusvärssidesse ("Laena mulle kannelt, Vanemuine!"), Carl Robert Jakobson tutvustas laulujumalat oma koolilugemikes. Aastal 1865 loodi Tartus mängu- ja lauluselts "Vanemuine", mis korraldas ka I üldlaulupeo.
20. sajandi alguseks oli Vanemuine eesti rahva hulgas enam-vähem üldtuntud ja suures osas peeti teda tõenäoliselt ehtsaks muinasusundi jumalaks.


Ontoloogiline diferents.
Ontoloogiline diferents (saksa keeles "die ontologische Differenz") on eelkõige Martin Heideggeri filosoofia üks tunnusmõisteid, mis osutab otsustavale vahetegemisele oleva olemise ("das Sein des Seienden", olevale kuuluv olemine) ja olemise enese vahel.
Heideggeri järgi on kogu filosoofia kui metafüüsika tegelenud küll olemisega, aga seda alati vaates olevale, seega oleva olemisega. Oleva olemine on piiritletud olevast kui olevast lähtuvalt vaatega selle põhjustele või alustele. Püüdes anda põhjusi olevale, leides neid põhjusi keelest, loogikast, jumalast, ego transtsendentsist, subjekti loovast aktist, tahtest või mõnest muust metafüüsilisest entiteedist lähtuvalt jääb küsimata: mis on olemine ise? Olemisest saab üldmõiste, seega kõige tühjem mõiste ning seega saab Nietzsche õigustatult veenda, et olemine on "kaduva reaalsuse viimane vine".
Heideggeri tõlgituses on õhtumaade mõtlemine kui metafüüsika kantud olemisunustusest ("Seinsvergessenheit"), filosoofia on tegelenud Platonist ja Aristotelesest kuni Husserli ja Nietzscheni oleva olemise järele küsimisega, kuid jätnud küsimata olemise enda mõtte järele.
Oma esimeses ja kuulsaimas teoses, mille pealkiri on "Olemine ja aeg", visandab Heidegger olemise mõtte järele küsimise struktuuri ning kogu tema järgnev mõtlemine tegeleb olemisküsimuse ("die Seinsfrage") järjest intensiivsema küsimisega.


Jacques Rogge.
Jacques Rogge (sündinud 2. mail 1942 Gentis) on alates 2001. aastast Rahvusvahelise Olümpiakomitee president. Ta on elukutselt ortopeediakirurg.
Jacques Rogge on osalenud kolmedel olümpiamängudel (1968, 1972 ja 1976) purjetajana Finn klassis. Ta on kuulunud ka Belgia ragbikoondisse.
Rogge oli aastatel 1989–2001 üheaegselt nii Belgia Olümpiakomitee kui ka Euroopa Olümpiakomitee peasekretär. 16. juunil 2001. aastal valiti ta Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendiks, vahetates välja sellel kohal 1980. aastast olnud Juan Antonio Samaranchi.
2002. aasta taliolümpiamängudel tegi Rogge olümpiakomitee ajaloos omapärase otsuse, mis seisnes selles et ta ei läinud elama mitte viietärnihotelli Salt Lake Citys, vaid asus elama koos sportlastega olümpiakülas.
Jacques Roggel oli suur osa selles, et 2008. aasta suveolümpiamängud peeti just Pekingis Hiina Rahvavabariigis. Need olid kolmandad olümpiamängud, mis toimusid kommunistlikus riigis. Eelmised olid 1980. aastal Moskvas tollases NSV Liidus ja 1984. aastal Sarajevos, Jugoslaavias.


Fenomenoloogiline filosoofia.
Fenomenoloogiline filosoofia ehk fenomenoloogia on filosoofia suund, mis peab filosoofilise uurimise fundamentaalseks üksuseks fenomeni. Fenomenoloogia sai alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust intentsionaalsena.
Lühiülevaade.
Tuntumad fenomenoloogilise filosoofia edasiarendajad on Martin Heidegger, Max Scheler ja Eugen Fink, prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty on saksa fenomenoloogiast eemal seisvana viinud fenomenoloogia ideed ellu oma taju fenomenoloogias. Fenomenoloogiast mõjutatud on ka eksistentsialistlik filosoofia (Jean-Paul Sartre, Karl Jaspers) ja üldse suurem jagu XX sajandi prantsuse filosoofiast (Jacques Derrida, Michel Foucault, Emmanuel Levinas jpt, aga näiteks mitte Gilles Deleuze).
Fenomenoloogilise filosoofia kandjaks pole mitte koolkondlik ühtsus ega mingite fenomenoloogiliste aksioomide kogum, vaid pigem sarnane lähtepunkt, mida nimetatakse fenomenoloogiliseks meetodiks. Tegemist on filosoofilise uurimise meetodiga, mis on saanud alguse Husserli kutsest pöörduda filosoofiate asemel "asjade endi juurde". Husserl vastandub oma filosoofias naturalistliku psühholoogia uurimismeetodile, mis välistab teadvuse intentsionaalsete fenomenide antuse või kirjeldab neid mitte neist endist lähtuvalt, vaid taandab need millelegi nende suhtes välisele.
Husserl põhjendab fenomenoloogia lõpuks transtsendentaalses egos, millega loob ta transtsendentaalse fenomenoloogia, mida enamik tänapäevased fenomenoloogilise filosoofia esindajaid ei järgi.
Fenomenoloogiline meetod.
Kuigi fenomenoloogia on arenenud mitmes suunas, on selle mitmekesisust ühendavaks jäänud fenomenoloogiline meetod, mis lähtub eelkõige fenomeni esmasusest selle ilmingute suhtes. Fenomenoloogilise meetodi üks selgepiirilisemaid määratlusi leidub Heideggeri tuntuima teose "Olemine ja aeg" seitsmendas paragrahvis, selle selgituseks filosoofilise uurimise printsiibina täiendab Heidegger fenomenoloogilist meetodit hiljem fenomenoloogilise reduktsiooni, konstruktsiooni ja destruktsiooni komponentidega, mis üheskoos igasugust fenomenoloogilist käsitlust filosoofiast peaks kandma.


Martin Okas.
Martin Okas (26. veebruar 1864 Adavere vald, Viljandimaa – 1946) oli eesti õpetaja ja õpikukoostaja.
Okase "Aabits ja Lugemise raamat" on trükitud Riias, Mülleri trükikojas 1903. aastal K. J. Sichmanni kirjastuse poolt.
Eesti keele Aabits ja Lugemise raamat. Kokku seadnud Okas (kooliõpetaja Jurjevi linnakoolist).


Atalanta.
Atalanta (kreeka keeles 'tasakaalus') oli vanakreeka mütoloogia tegelane, naiskütt. On ka väidetud, et oli kaks samanimelist tegelast; sel juhul on tähelepanuväärne, et mõlemad tahtsid minna argonautide retkele, mõlemad võtsid osa Kalydoni metsseajahist, mõlemad abiellusid mehega, kes võitis neid võidujooksus, ja mõlemad muudeti emalõviks. Seetõttu käsitleb see artikkel neid kui üht inimest.
Atalanta oli Teebas asuva Orchomenose linna valitseja Schoineuse ja tema naise Klymene (keda ei tohi ära segada teiste samanimelistega) tütar.
Schoineus tahtis saada poega ja kui sündis tütar Atalanta, oli ta sellest nii pettunud, et käskis ta metsa surema jätta. Tüdruk jäi ellu, sest Artemis saatis tema juurde emakaru, kes hakkas tema eest hoolitsema, valvas, toitis ja soojendas teda. Pärast leidsid Atalanta jahimehed ja kasvatasid ta üles. Võib-olla sellepärast on tema isaks nimetatud ka Iasost. Atalantast kasvas julge ja teovõimas tüdruk. Kütina oli ta paljudest üle.
Ükskord märkasid teda metsas kaks kentauri Hylaeus ja Rhaecus, kes poolhobustena olid inimestest märksa kiiremad ja vastupidavamad, ja hakkasid teda taga ajama. Atalanta ei hakanud eest ära jooksma, vaid laskis mõlemad vibust maha.
Atalanta tahtis minna argonautide retkele, kuid Iason lükkas ta tagasi, sest ta oli naine.
Peliase mälestusvõistlustel maadluses alistas Atalanta Peleuse, kellest pärastpoole sai Achilleuse isa.
Artemis saatis Kalydoni maad rüüstama hiigelmetssea, et karistada kuningas Oineust, kes oli unustanud talle lõikuse ajal uudsevilja ohverdada. Siga tappis ka üksikud jahimehed ära. Sellepärast kutsus Oineus kokku Kreeka vapraimad kütid. Kokku tuli hulk kangelasi, sealhulgas argonaute. Tuli ka Atalanta, kellesse Oineuse poeg Meleagros esimesest pilgust armus. Ent Atalanta suhtus temasse kui pelgalt sõpra, sest ei tahtnud kunagi abielluda. Kõik ei tahtnud Atalantat jahile kaasa võtta, sest ta oli naine, ent Meleagros käis neile peale, kuni neiugi kampa võeti.
Kult leiti üles ja piirati sisse, kuid too ründas meestesumma ja tappis Heraklese poolvenna Iphiklese ja Meleagrose venna Toxeuse, enne kui kaaslased appi jõudsid. Eurytion sai surma Peleuse halvasti sihitud odast.
Esimesena tabas looma Atalanta nool. Seejärel ründas haavatud kulti Meleagros ja läbistas tolle südame. Vastavalt tavale sai Atalanta kuldi naha ja Meleagros ülejäänud looma.
Selle otsusega ei olnud rahul mõlemad Meleagrose onud, tema ema Althaia vennad Eurypylos ja Plexippos. Nad ütlesid, et Meleagrosel pole õigust trofeed kellelegi kinkida ja et Atalantale ei tohi seda anda. Nad tahtsid nahka endale. Seepeale tappis Meleagros onud.
Kui Althaia oma vendade surmast kuulis, otsustas ta, et tema poeg on hulluks läinud, nähtavasti armastusest vääritu naise vastu. Ta võttis puuhalu, milles peitus Meleagrose elu, ja põletas selle ära. Meleagros suri, kuid ka Althaia tappis enese.
Seejärel sai Atalanta teada, kes on tema vanemad, ja läks nende juurde elama. Schoineus ei olnud enam selle vastu, sest see tütar oli poega väärt. Pealegi pole teada, et tal oleks teisi lapsi olnud.
Atalantal käis palju kosilasi. Et neist vabaneda, kuulutas ta, et abiellub ainult sellega, kes võidab teda jooksus. Keegi ei võitnud. Lõpuks tuli kosilane, kelle nimi oli Hippomenes, mõne allika järgi Melanion. Ta palus abi Aphroditelt, sest teadis, et ausal teel võita ei suuda, ja jumalanna andis talle kolm kuldõuna hesperiidide aiast. Ükski surelik ei jäänud õunte ilu vastu ükskõikseks.
Atalanta andis kosilastele väikese edu ja kui ta mehele järele jõudis, oli too kaotanud. Ta jõudis ka Hippomenesele järele, kuid too pillas neiu jalge ette õuna. Atalantal kulus ainult mõni hetk selle üleskorjamiseks. Teise õuna poetas noormees raja kõrvale. Neiu korjas ka selle üles. Kui ta kolmandat korda järele jõudis, viskas noormees õuna juba rajast eemale. Atalanta ei suutnud vastu panna ja jooksis õuna järele. Seda vahet ta enam tasa teha ei suutnud ning Hippomenes jõudis esimesena lõputähiseni. Nad abiellusid ja said poja Parthenopaiose, kes osales sõjakäigul Seitse Teeba vastu.
Zeus muutis Atalanta ja Hippomenese lõvideks Kybele templis seksimise pärast. Lõvidena vedasid Atalanta ja Hippomenes Kybele kaarikut.
Jakob Jordaens, Nicolas Poussin, Guido Reni ja Peter Paul Rubens on loonud Atalantast maali. Algernon Swinburne kirjutas temast tragöödia ja Georg Friedrich Händel ooperi (1736).
Atalanta järgi on nimetatud Atlanta linn Georgias.
Asteroid 36 Atalanta on samuti tema järgi nimetatud.
Vaata ka:.
Sooline diskrimineerimine


Maarja (täpsustus).
Maarja on naisenimi. Nime kohta vaata artiklit Maarja (eesnimi).
Maarja nime kandis 1989–1992 Eesti kultuuriajakiri, hiljem pornoajakiri, mis alates 1992. aastast ilmub Maaja nime all.
Maarja ehk Maarja-Magdaleena on küla Tabivere vallas.
Maarja on endine küla Kernu vallas.


Lucca.
Lucca on linn Itaalias Toscanas, Lucca provintsi halduskeskus.
Lucca pindala on 185,5 km² ja elanike arv 2009. aasta seisuga 84 323. Kesklinn on merepinnast 19 meetri kõrgusel.
Luccast saab nii maanteed kui raudteed mööda sõita edelasse Pisa kaudu Livornosse, loodesse Viareggio ja Massa kaudu La Speziasse ning itta Montecatini, Pistoia ja Prato kaudu Firenzesse.
Ajalugu.
Lucca oli liguuride asula. Hiljem taandusid liguurid roomlaste ja etruskide ühise pealetungi eest Apua Alpidesse.
Lucca esmamaining pärineb aastast 218 eKr, mil Rooma väejuht Sempronius koondas siin oma vägesid pärast Hannibalile kaotatud lahingut.
Alates 178 eKr sai Luccast Rooma koloonia ja Via Claudia lõpp-punkt.
56 eKr pikendati Luccas Caesari, Pompeiuse ja Crassuse vahelist I triumviraati.
Roomaaegne tänavateplaan on ajaloolises kesklinnas säilinud tänaseni. Antiikaja foorumi asukohas on praegu San Michele väljak. See kajastub siiani väljakul asuva kiriku San Michele in Foro nimes ("in Foro" ehk foorumil). Amfiteatri jälgi saab siiamaale näha Amfiteatri väljakul ("Piazza dell'Anfiteatro").
5. sajandil rüüstas Luccat Odoaker.
Lucca oli tähtis linn ja kindlus veel 6. sajandil, kui Justinianus I kindral Narses seda aastal 553 mitu kuud piiras.
10. ja 11. sajandil oli Lucca Toskaana markkrahvkonna keskus, mis nimeliselt allus Saksa-Rooma riigile, aga sisuliselt oli sõltumatu. Sel ajal rikastus Lucca siidiga kaubitsedes, tõustes Bütsantsi rivaaliks.
Pärast Toscana Matilda surma 1115 kuulutas Lucca end iseseisvaks. Aastal 1160 võeti vastu oma põhikord. Iseseisva vabariigina jäi Lucca enam kui 500 aastaks, kuni 1628. aastani.
Sõltumatuna oli Lucca veelgi kauem, kuni Napoleon vallutas selle 1805 ja pani seda valitsema oma õe Elisa Bonaparte Baciocchi, kellele andis tiitli "Etruuria kuninganna". 1815 sai Lucca osaks Parma hertsogkonnast, 1847 Toscana suurhertsogkonnast, 1859 Sardiinia kuningriigist ja lõpuks Itaaliast.
Luccal on seitse sõpruslinna: Abingdon (Suurbritannia), Buenos Aires (Argentiina), Colmar (Prantsusmaa), Gogolin (Poola), Lucca Sicula (Itaalia), Schongau (Saksamaa) ja Sint-Niklaas (Belgia).
Lucca linnamüür.
Lucca ajaloolist linnasüdant ümbritseb 16. ja 17. sajandist pärit kaitsemüüride süsteem. Müürid ehitati 1544–1650 ja rekonstrueeriti 1800-ndate alguses. Punastest, spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud tellistest Lucca linnamüür ("Mura Lucca") on ehitatud kaitseks linna põlise vaenlase Firenze vastu. Sõjategevust pole müürid aga näinud ja on säilinud pea puutumatuna.
Müürides on kuus väravat ("porte"), millest kõik peale ühe on nimetatud pühakute järgi. Porta Elisa on saanud nime oma ehitaja järgi.
19. sajandil rajati müüride vahele jalgteed ja istutati puid, nii on müürivöönd suurepäraseks jalutuskohaks.


Johan Kõpp.
Johan Kõpp (9. november 1874 Holdre vald – 21. oktoober 1970 Stockholm) oli eesti usuteadlane, ajaloolane, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) piiskop ja peapiiskop 1939–1964 ja Tartu Ülikooli rektor 1928–1937.
Johan Kõpp ajaloolasena.
Ajaloolasena kuulub ta samasse põlvkonda, millele pani aluse Jakob Hurt ning kuhu kuulusid Villem Reiman, Martin Lipp, Matthias Johann Eisen, Mihkel Kampmaa (Kampmann) ja Olaf Sild - see oli kultuurilis-kirikulooline suund (samal ajal eksisteeris vähem produktiivne materialistlik suund), mida iseoomustab keskendumine rahva "sisemisele" arengule. Seda suunda esindasid tihti usuteaduskonna lõpetanud inimesed.
Kõpu kujunemisele on ehk kõige rohkem mõju avaldanud Villem Reiman, nende mõlema ajaloouurimuslik tegevus leidis tsaariajal raamistiku kolmes seltsis tegutsedes - Õpetatud Eesti Selts, Eesti Üliõpilaste Selts ja Eesti Kirjanduse Selts. Esimesed tööd valmisidki tal kõnede, ettekannete ja artiklitena nende samade seltside tegevuses kaasa lüües.
Esimeseks küsimuseks, kus ta rohkem süvitsi läks oli Eesti Aleksandrikooli küsimus, mille käsitlus valmis tal kõikide trükis avaldatud tekstide sünteesist. Järgmised teemad olid erinevateks juubeliteks valminud uurimused taluahvaseaduste kujunemisest 19. sajandil, Tartu Ülikooli ajaloost ja usuvahetusliikumisest.
Ülikooli usuteaduskonna lõpetamise järel töötas Kõpp 1906. aastast Pärnus õpetajana, seejärel Palamusel ja Laiusel kirikuõpetajana.
1916. aastal sai tast esimene eesti - esialgu erakorralisena - professor Tartu Ülikoolis, 1919. aastast praktilise usuteaduse professor. Järgnevalt uuris ta Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu, avaldades I osa 1925. aastal. Ta kirjutas palju ka kohalikust kiriku- ja haridusajaloost maakondade kaupa: Tartumaast, Võrumaast, Setumaast ja Pärnumaast.
1937. aastal avaldas ta enda kui ajaloolase peateose "Laiuse kihelkonna ajalugu", mis on oma mahult siiani üks lokaalajaloo tippteoseid. Selleks oli ta varemalt leidnud originaalset materjali Laiuse kirikuarhiivist, kuhu Heinrich Georg von Jannau oli omal ajal kogunud informatsiooni 1830. aastate kooliolude kohta kogu Lõuna-Eestis.
Rootsis paguluses kirjutas ta käsitluse eestlaste "vaimse palge" kujunemisest Liivi sõjast Põhjasõjani, leides, et rahva elu kujuneb kahe võimu - ilmaliku ja vaimuliku - koosmõjust.
Johan Kõpp on maetud Stockholmi Metsakalmistule. Ta poeg oli eesti vaimulik Endel Kõpp.


PN-3.
PN-3, hüüdnimega "Isamaa Päästja", oli luure- ja hävituslennuk, ehitatud Eestis 1938. aastal.
Voldemar Posti ja Rein Tooma loodud PN-3 oli kiireim Eestis konstrueeritud lennuk. Selle esimesed joonised tegi 1935. a Peterburist pärit Eestis elav aadlisoost insener Küttner, kes 1937. aastal siirdus Saksamaale. Töö viisid lõpule Post, Tooma ja E. Lesta. Lennuk sai valmis 1938.a. ning selle esmalend tehti 1939. aasta jaanuaris.
PN-3 oli segakonstruktsiooniga, kaheistmeline, dubleeritud juhtimisega, alltiivaline lennuk, mille terastorudest kere sõrestikule oli tõmmatud riie. Lennuki keresõrestiku esiosa, alates kabiini esi-istme kohalt, oli kaetud alumiiniumpaneelidega. Vabaltkandev tiib oli täielikult puitkonstruktsiooniga ning varustatud allapoole avaneva spoilerilaadse tagatiivaga.
Lennuk oli eriti hea manööverdusvõimega. Kõrguse 5000m saavutas 11,4 minutiga.
Kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal, jõuti PN-3-ga sooritada kokku 104 maandumist ja lennata 31 tundi.
Valmis vaid üks prototüüplennuk, mis võeti õhukaitse relvastusse nr. 160 all. Kuna lennukiehitajate majanduslikud võimalused olid piiratud, ehitati prototüüp, lennus mitte sissetõmmatava telikuga, mille rattad kaeti voolundajatega. Järgmistele, väikese sarjana ehitatavatele lennukitele planeeriti sissetõmmatav telik.
Ajutise lahendusena asetati prototüübile Eesti õhuväe biplaanide Hawker Hart varumootor (vesijahutusega 12 silindriline V-mootor), mis ajas ringi hävituslennukitele uuenduslikku kolmelabalist (Rotol või de Havilland muutuvsammuga?) metall-propellerit.
Järgmistele ehitatavatele lennukitele kavatseti paigaldada modernsem 1000hp V-ridamootor, ent alanud Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu Eestis, plaanitud 6 lennuki PN-3 ehitamine aasta jooksul, jäigi teostamata. Okupatsioonivõim lasi 1940. aastal lennukilt mootori maha võtta ja kasutas lennukit polügoonil laskemärklauana.


Vändra lipp.
Vändra lipp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Vändra alevvalla lipp.
Lipp on kinnitatud 30. juunil 1999.
Lipu kirjeldus.
Vändra alevi lipp on ristkülikukujuline vapilipp, roheline kangas, millel ülemisel äärel on kuuselõikeline valge laid. Rohelise välja keskel on kollane karupea punase keelega.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11 ühikut.
Lipu värvid Pantone värviskaala järgi on roheline PMS 3555, kollane PMS 116C, punane PMS 186C.
Lipu kasutamise kord.
Alevi lippu laualipuna kasutatakse alevivolikogu ja -valitsuse istungite laual ja alevi külaliste ametlikul vastuvõtul.


Mõõgavendade ordu.
Mõõgavendade ordu (ametlik nimi Kristuse Sõjateenistuse Vennad, ladina keeles "Fratres Militiae Christi" ehk "Ensiferi", Mõõgakandjad) oli kristlik sõjaline ordu, mis eksisteeris aastatel 1202–1237.
1202. aastal moodustas preester Theoderich Palestiinas tegutseva Templiordu eeskujul Riias vaimuliku rüütliordu "Kristuse Sõjateenistuse Vennad". Ordut hakati kutsuma ordu vapil ja orduvendade mantlil oleva mõõga kujutise järgi Mõõgavendade orduks. Ordu loodi selleks, et hõlbustada Liivimaa alistamist, mis tavaliste ristisõdijate hooajaliste tulekute ja minekute tõttu oli olnud küllaltki vaevaline.
Paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. aastal ning ordu allutati piiskop Albertile.
Ordu loodi eemärgiga alistada paganlikke liivlasi, latgaleid ja eestlasi. Vastavalt 1207. aastal piiskop Albertiga sõlmitud lepingule sai ordu 1/3 vallutatud maadest. Olles sõjaliselt tugevaim jõud regioonis, muutus ordu aga sisuliselt sõltumatuks ning hakkas ajama iseseisvat poliitikat, alustades 1208. aastal liidus latgalitega eestlaste vastu sõda.
Orduliikmed.
Saksa Ordu Liivimaa haru komplekteerimine toimus enamasti Saksamaa elavjõu arvelt ja ordu ridadesse ei võetud kohalike Vana-Liivimaa vasallisuguvõsade ning linnakodanike poegi.
1235. aastal oli ordus 110–180 rüütlit, 30–45 preestervenda, kuni 500 teenervenda, umbes 700 palgasulast. Orduvendade tähtsaima osa moodustasid rüütelvennad, elukutselised sõjamehed, kelle vormirõivaks oli valge mantel punase risti ja mõõgamärgiga.
Mõõgavendade ordu Eestimaa vallutamisel.
Eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpul, aastal 1226, kuulus ordule Sakala, Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Põhja-Vaiga. 1227. aastal saadi Taanilt juurde Revala, Harju-, Järva- ja Virumaa; 1233. aastal Riia piiskopilt ja linnalt osa Saaremaad. Orduvalduste kaitseks ehitati erinevat tüüpi kindlustusi ja 6 suurt konvendilinnust: Aizkraukle, Võnnu (Cēsis), Riia, Sigulda, Tallinn, Viljandi. Orduvaldused jagati komtuur- ja foogtkondadeks.
Mõõgavendade ordu sõjad vene vürstiriikidega.
Pärast Liivimaa vallutamist said Mõõgavendade ordu maavalduste piiriks Ingerimaa, Peipsi järv ning Pihkvamaa ja Novgorodi vabariik. Esimesed relvakonfliktid ordu ja Novgorodi vägede vahel leidsid aset 1212. aastal, mil Novgorodi vürst Mstislav Udalõi ehk Mstislav Mstislavitš tegi esimese sõjaretke ordu kontrolli all olevatele vana-Liivimaa tugipunktidele.
. aastal, Ordu ja eestlaste vahel toimuva võitluse ajal korraldas Novgorodi vürst Mtsislav koos oma venna, Toropetsi vürsti Davidi, ja Pihkva vürstiga sõjaretke. 15 000 sõdalasega jõuti Soome lahe äärde välja. Sõjakäigul orduvägesid ei kohatud, kuid nõuti andamit eestlastelt, piirati Põltsamaa kaitserajatisi ning võeti elanikelt 700 grivnat andamit ja laastati ümberkaudseid külasid.
1217. aastal tegid Novgorodi väed ja Pihkva vürst Vladimir (mõningail admeil koos eestlastega) eduka sõjakäigu Lõuna-Eesti aladele. 1218. aastal tungisid Novgorodi väed uuesti Liivimaale ning piirasid edutult Võnnu lossis asuvat ordumeistri residentsi.
1221. aastal piirasid Novgorodi Vladimiri vürstiriigi vürsti Juri Vsevolodovitši väed koos 600 leedulasega jällegi ordumeistri Võnnu lossi.
1222. aastal vallutasid ja hävitasid Novgorodi ja Pihkva väed ordule kuuluvad kindlused Viljandis ja Otepääl (mõningatel andmetel koos eestlastest liitlastega).
Pärast 1223. aasta Ümera lahingut, tegi Pihkva ja Novgorodi 20 000 meheline vägi vürst Jaroslav Vsesolodi (Suzdali vürsti vend) juhtimisel sõjakäigu Liivi- ja Eestimaale. Selle käigus jõuti Tallinnani välja ning vene letopissi andmetel "vallutati kogu tšuudide maa" - ("«повоевало всю землю Чюдскую»"). Tagasiteel jäeti Jurjevisse ja Otepääle venelaste garnisonid, mis aga 1224. aastal orduvägede poolt vallutati ning antud territooriumil moodustati Tartu piiskopkond.
Piiskopkonna rajamisel kujunes välja piir Pihkva vürstiriigi ja piiskopkonna vahel, mis asus 30 km. kaugusel Pihkva linnast.
1228 asus Rooma paavst Gregorius IX vähendama Novgorodi ja vene vürstiriikide võimsust majandussanktsioonidega, keelates oma bullaga Lüübeki, Riia, Gotlandi ja Dünamünde ning ka rootsi Linköpingi linnadel Venemaaga kaubanduse. Vaatamata paavsti keelule säilitasid Riia ja Gotland siiski kaubanduslepingud Smolenski vürsti Mstislav Davõdovitšiga.
1232. aastal Pihkvas ja Novgorodis toimunud võimuvõitluse tulemusena põgenesid Vladmiri vürsti Jaroslav Vsevolodovitši vastased koos Mstislav Udalõi õe/vennapoja Jaroslav Vladimirovitšiga, kes oli paar aastat enne seda olnud vürstiks Pihkvas. Osa põgenikke suundus Tšernigovisse ja osa Mõõgavendade ordu valdustesse.
1233. aastal pöördusid Mõõgavendade ordu kaitse alla põgenenud koos orduvägedega tagasi ning vallutasid Irboska (Izborski), kuid mõne aja pärast vallutasid Pihkva ja Perejaslavli väed linna tagasi. Jaroslav Vladimirovitš vangistati ja saadeti Perejaslavli, kust ta aga varsti ordu juurde tagasi põgenes.
1234. aastal tegi Vladmiri ja Novgorodi vürst Jaroslav Vsevolodovitš koos 14-aastase poja Aleksandr Jaroslavitši, Pihkva ja Perejaslavli ning Novgorodi vägedega sõjakäigu Dorpatu piirkonda. Emajõe lähedal toimunud lahingus orduväed alistati ja sõlmiti rahulepingu ordumeistri Wolquiniga, mis kestis neli aastat. Vene ajalootõlgenduse järgi tekkis antud rahulepingu järgi Tartul kohustus maksta Novgorodile tribuuti.
Mõõgavendade ordu haldusorganisatsioon Vana-Liivimaal.
Mõõgavendade ordu rüütelvennad kunstniku silme läbi
Mõõgavendade ordu liikmeskond koosnes vendadest – "fratres". Peale tavaliste vendade olid ordul veel vaimulikud vennad – preestrid. Ordu kõrgem esindaja ja juht oli ordumeister. Tähtsamate küsimuste otsustajaks oli ordu kapiitel, millest võtsid osa ka kõik orduvennad. Hiljem kogunesid otsustamiseks ainult kõrgemad võimukandjad, kes moodustasid kindralkapiitli.
1228. aastal sai ordu enda valdusse Põhja-Eesti alad. Maa-alad jaotati foogtkondadesse, mille eesotsas oli "advocatus ordinis", foogt. Foogti asukohaks oli tavaliselt senised linnad, mida hiljem hakati ümber ehitama kivilossideks.
Eesti ala ordufoogtidest oli tähtsaim Järva foogt, kes kuulus ka Liivi ordu poolt määratud maaisanda - ordumeistri lähimasse nõukokku.
Hiljem moodustati komtuurkonnad, mille juhtideks olid komtuurid.
Mõõgavendade ordu lõpp.
1236. aastal kaotasid orduväed Saule lahingu. Lahingus leedulastega langes palju orduvendasid (võimalik, et pooled) sh ordumeister Wolquin. 1237. aasta märtsis pidas ordu veel viimase lahingu magister Bruno juhtimisel Galiitsia vürsti Daniil Romanovitšiga, mille orduväed samuti kaotasid.
Paavst Gregorius IX kinnitas samal aastal Viterbos Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga. 1237. aasta 12. mail liidetigi ordu riismed Teutooni ehk Saksa orduga ning Mõõgavendade ordu sai uue nime "Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal" ehk Liivi ordu, mis oli Saksa ordu kohalik haru, mille juhiks määrati Preisi ja Liivimaa ordu maameister Hermann von Balk.


Overijsseli provints.
Overijsseli provints on 1. järgu haldusüksus Hollandis.


Põhja-Brabant.
Põhja-Brabant on 1. järgu haldusüksus Hollandis.


Zeelandi provints.
Zeeland on 1. järgu haldusüksus Hollandis. Piirneb Belgiaga. Suur osa provintsist asub allpool merepinda.


Utrechti provints.
Utrechti provints on 1. järgu haldusüksus Hollandis.


Semi keeled.
Semi keeled ehk semiidi keeled on üks afroaasia keelkonna kuuest harust.
Algkodu.
Semi keelte algkodu on Kirde-Aafrikas.
Kõnelejate arv.
Neid kõneleb tänapäeval ligikaudu 280 miljonit inimest.
Kiri.
Semi keelte tähestikele (välja arvatud Etioopia semi keeled, manda keel ja malta keel) on ühine see, et seal on eraldi tähed ainult kaashäälikute jaoks. Täishäälikuid märgitakse üksnes kaudselt (kaashäälikumärkide abil) või enamasti fakultatiivsete diakriitikute abil. Paljudes semi keeltes kirjutatakse paremalt vasakule.
Foneetika ja morfoloogia.
Nimisõnadel on semi keeltes kaks nominaalklassi ehk sugu, mida tavaliselt nimetatakse meessooks ja naissooks. Mitmuse ja ainsuse kõrval on sageli olemas duaal (kaksus). Klassikalises araabia keeles on see vorm kasutusel kõikide nimi- ja tegusõnade puhul, heebrea keeles aga üksikuel juhtudel (näiteks silmadest ja kätest rääkimisel).
Tegusõnad erinevad semi keeltes algselt aegade asemel üksnes aspekti poolest (perfektiivse ja imperfektiivne aspekt). See-eest on tegusõnatüvedel mitmeid modifikatsioone, mis väljendavad näiteks tähenduse intensiivsust, põhjustamist või refleksiivsust. Semi keeltes on olemas ka tegumoed, imperatiiv, verbaalsubstantiivid jms.
Isikulisi asesõnu tarvitatakse harva, põhiliselt nende tähendamise rõhutamise puhul. Need jäetakse ära või neid asendavad sufiksid, mida võib võtta sõnaga kokku sulanud asesõnadena. Sufiksi lisamisel võib tüvi muutuda (fleksioon). Ka artikkel ning sidesõna ja sulavad vastava sõnaga kokku.
Klassifikatsioon.
Semi keeled


Orange pekoe.
"Orange pekoe" tee pakend 20. sajandi keskpaigast.
"Orange pekoe" on musta tee kvaliteedimärgistuse tähis. Sellise märgistusega tee valmistamiseks on kasutatud ainult teepõõsa värskeid pungi kahe tipmise (seega noorima) lehega. "Orange pekoe" tee lehed on alati terved, mitte purustatud. Purustatud "orange pekoe" tähisega tee kohta kasutatakse väljendit "broken pekoe" ja seda loetakse madalama kvaliteediga teeks.


Rahvusvaheline Mereorganisatsioon.
Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO, inglise keeles "International Maritime Organization") on rahvusvaheline merendusorgansatsioon ÜRO juures, mis tegeleb rahvusvahelise koostööga nii valitsuste tasandil kui ka koostöös tööstusharu esindajatega, et edendada meresõidu ohutust ja vältida merereostust.
Moodustati RMS Titanic hukkumise järel ja tegevus taastati 1923. aastal pärast Esimese maailmasõja lõppu. Kuni aastani 1982 kandis nime IMCO ("Inter-Governmental Maritime Consultative Organization").
IMO ametlik hoiuraamatukogu Eestis on Eesti Rahvusraamatukogu.
Tegevused.
IMO liikmed 2006. aasta seisuga
Aastal 1983 loodi IMO eestvõttel Maailma Merendusülikool, mis asub Rootsis Malmös.


Immanentsifilosoofia.
Immanentsifilosoofia on XX sajandi mõtlemise tava, mis vastandub eelkõige transtsendentaalfilosoofiale ning püüab vältida igasuguse transtsendentsi sissetoomist mõtlemise alustesse. Reljeefsemaks esindajaks võib pidada Gilles Deleuze'i, kes püüab seda oma teostes mõisteliselt põhjendada, struktuurseimalt ehk ühes oma kõige akadeemilisemas teoses "Erinevus ja kordus".
Deleuze´i jaoks saab puhta immanentsi filosoofia olla eelkõige empirism, kuna see mitte ei lähtu üldmõistetest ja isegi mitte nende tekke seletamisest, vaid puhtast paljususest, multiplitsiteedist. Kui filosoofia eesmärgiks on tõepoolest lähtumine puhtast paljususest, siis pole võimalik mõtlemise täideviimiseks naiivselt kasutada traditsioonilise metafüüsika kategooriaid: nagu substants, olemus, üldmõiste, samasus, jumal, transtsendents. Deleuze võtab üle Friedrich Nietzsche hoidumise filosoofia ja metafüüsika suhtes, mis tõlgendab kogu tõelise maailma, seega metafüüsilise maailma luiskelooks. "Tõelise maailma oleme kõrvaldanud: missugune maailm jääb alles? Ehk näivuslik?... Ent ei! Koos tõelisega oleme me heitnud minema ka näiva!" (Friedrich Nietzsche, "Puuslikehämarus") Seega on Deleuze´i jaoks ainuke võimalik olemine: saamise olemine.
Deleuze´i empirismi raames saame me rääkida ainult jõududest, mis vastastikku mõjutudes kogu empiristlikku paljusust toime panevad. Paralleelselt Nietzsche arusaamisega võimu tahtest kui elu jaatavast jõust on Deleuze´i filosoofia üheks oluliseks osaks jõudude käsitlemine. Inimene kui subjekt on talle mõjuvate jõudude suhtes alati nihkes, ta ei suuda jõude hoomata ja parim, mis on võimalik, on nende jõududega hakkama saada, nendega kooskõlas olles ja neid ära kasutades püüda aidata kaasa millegi uue sündimisele, uue sündmusele.
Radikaalseimad immanentsete jõudude vastu suunatud metafüüsika arsenali kuuluvad mõisted on samasus ja üldisus, kuna nendel põhinevaks võib pidada kogu metafüüsilist mõtlemisest alates Aristotelesest kuni Hegelini välja ning nende mõistete vaikiv aluseksolemine meie mõtlemises on suurimaks takistuseks tõeliselt empiristliku filosoofia saamisel. Deleuze vastandub sellega nii traditsioonilisele samasuse loogikale kui ka dialektilisele vastandite ületamise loogikale.
Kui viia empirism ja Nietzsche metafüüsika-kriitika rangelt lõpuni, siis pole meil midagi peale jõudude ja mõjude ning nende saamise. Jõudude saamises aga pole kunagi midagi sama, vaid jõud on alati ennast ületav ja lisaks sellele ka inimest kui subjekti ületav. Jõudu ei saa pidada kunagi endaga "samaks", vaid ainult "erinevaks". Vastavalt pole jõudude saamises mitte midagi "üldist", vaid on täheldatav ainult jõudude "kordus".
Deleuze täheldab, et meil on kalduvus mõista erinevust ja kordust lähtuvalt samasusest ja üldisusest. (1) Selleks, et midagi saaks erineda, peab olema see koondatav ühte mõne üldise mõiste alla, erinevus saab olla ainult mõne omaduse mitte esinemine või negatsioon samasuse mõjuvallas. (2) Selleks, et midagi saaks korduda, peab olema see määratletav üldise reegli või seaduse poolt, mis kordumise mõteldavaks teeb. Deleuze kinnitab, et niiviisi mõteldes ei mõtle me erinevust ennast, vaid ainult välist erinevust. Samamoodi ei mõtle me sel viisil mitte kordust ennast, vaid ainult tühipaljast kordust, mehhaanilist kordust. Immanentsifilosoofia radikaalseimaks küsimuseks võiks seega olla, kuidas mõtelda kordust ennast ja erinevust ennast ilma samasusest ja üldisusest lähtumata.


Transtsendentaalfilosoofia.
Transtsendentaalfilosoofia on mõtlemise tava, mida võib eelkõige seostada Immanuel Kanti filosoofiaga, mis põhjendab tunnetuse aprioorsed vormid transtsendentaalselt.
Transtsendentaalfilosoofia on Kanti järgi selline filosoofia, mis ei uuri mitte kogemust ennast sellest endast lähtuvalt seoses tunnetatavate asjadega (immanentselt), vaid tegeleb kogemuse võimalikkuse tingimuste määratlemisega kogemuse suhtes väliselt või formaalselt. Kant nimetab transtsendentaalseks "igasugust tunnetust, mis ei tegele mitte niivõrd objektidega kui meie objektidetunnetamise viisiga, kuivõrd see peab olema võimalik "a priori".
Transtsendents on Kanti järgi "võimaliku kogemuse printsiipide laiendamine asjade võimalikkusele üldse", seega erinev transtsendentaalsusest.
Transtsendentaalfilosoofia vastandiks võib pidada immanentsifilosoofiat.


Fenomenoloogia.
Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimist (sealhulgas filosoofiasuunda, mida nimetatakse ka fenomenoloogiliseks filosoofiaks). See sõna tähistab eri käsitlustes üsna erinevaid filosoofilise uurimise viise või filosoofilisi distsipliine.
"Fenomenoloogia" võib tähendada ka millegi ilmnemist ja kujunemist. Selles tähenduses on termin kasutusel näiteks Hegeli teoses "Vaimu fenomenoloogia".


Nagano prefektuur.
Nagano prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas.
Geograafia.
Prefektuur asub sisemaal ja on mägine, lääneosas asub Hida ahelik.
Sümbolid.
Nagano prefektuuri tunnuslind on lumepüü ("Lagopus mutus"), tunnuspuu on lamedalehine kask ("Betula platyphylla var. japonica") ja tunnuslill emajuur ("Gentiana scabra var. buergeri").
Haldusjaotus.
Nagano prefektuur on jaotatud 81 omavalitsuseks, millest 19 on suurlinnad (市 "shi").


Rossi jõgi.
Ross (ukraina "Рось") on jõgi Euroopas. Algab Dnepri kõrgustikult. Voolab valdavalt itta. Suubub paremalt Dneprisse (Krementšuki veehoidlasse).
Pikkus 346 km, valgla 12 600 km². Jääkate detsembrist veebruari-märtsini. Laevatatav suudmest 60 ülesvoolu.
Suurematest linnadest asuvad jõe ääres Bila Tserkva, Boguslav ja Korsun-Ševtšenkivski.


Andrea Dworkin.
Andrea Rita Dworkin (26. september 1946 – 9. aprill 2005) oli ameerika radikaalfeminist ja kirjanik. Ta on tuntud pornograafia kriitikuna, mida ta pidas vägistamisele kaasa aitajaks ja naistevastase vägivalla õhutajaks.
1960. aastatel oli ta sõjavastane aktivist ning anarhist. 18-aastaselt vahistati ta Vietnami sõja vastasel üritusel ja saadeti vangi, kus vanglaarstid kontrollisid tema kehaõõnsusi. Ühel hetkel sai temast prostituut. Ka oli ta nooruses abielus mehega, kes teda peksis ja vägistas.
Dworkinist sai radikaalne feminist pärast seda, kui ta põgenes oma alandavast abielust Hollandis. Pärast seda avaldas ta kümme radikaalse feminismi raamatut. 1970-ndate lõpus ja 1980-ndatel sai ta rahvusvaheliselt tuntuks feministliku antipornograafia liikumise eesrääkijana ning oma seksuaalsuse ja pornograafia teemaliste teoste poolest. Tema kaks kõige laiemalt tuntud raamatut on "Men Possessing Women" (1979) ja "Intercourse" (1987).
Andrea Dworkin kirjutas avameelselt oma kogemustest prostituudina, vägistamise ning perevägivalla ohvrina. Ta on mitu korda pornograafia vastu kohtutes tunnistanud ja seeläbi saanud meestevihkaja maine. Dworkin on korduvalt öelnud, et ta ei vihka mehi, vaid naiste allasurumist.
Tema abikaasa John Stoltenberg oli omal ajal avalik gay. Koos hakkasid Dworkin ja Stoltenberg elama 1974. ning abiellusid 1998. aastal.
Dworkini kodus oli seinale pandud pilt vägistajast, kelle pähe oli suunatud püss ning all oli lause: „SURNUD MEHED EI VÄGISTA.”
Dworkini agent Elaine Markson sõnas ajalehe "The Independent" teatel, et surma põhjus pole teada, kuid naise põlved olid viimasel ajal haiged ja naine oli mitu korda kukkunud. Dworkin suri 59-aastasena oma kodus Washingtonis.
Nekroloogid ja mälestusartiklid.
Dworkin, Andrea
Dworkin, Andrea
Dworkin, Andrea


Susteni kuru.
Susteni kuru (saksa "Sustenpass") on kuru Alpides, Šveitsis. Ühendab Aare orgu läänes ja Reußi orgu idas. Kõrgus 2224 meetrit.


Montecristo saar (Itaalia).
thumb
Montecristo on saar Türreeni meres Toscana saarestikus.
Pindala 16 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 645 meetrit.
Kuulub Itaaliale, saarel ei ole ehitisi peale 1553. aastal piraatide hävitatud kloostri varemete.
Saar on tuntud Alexandre Dumas' romaani "Krahv Monte-Cristo" ühe tegevuspaigana.


Kuusalu valla lipp.
Kuusalu valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kuusalu valla lipp.
2005.a oktoobris ühinesid Kuusalu vald ja Loksa vald ühtseks omavalitsusüksuseks – Kuusalu vallaks.
Lipp kinnitas 21. juunil 2006 Kuusalu vallavolikogu. Lipu kavandi autor on Vadim Fomitšev.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on põiki vardapoolsest ülanurgast lehvipoolsesse alanurka poolitatud sini-valge kangas, mille keskel on valla vapp (hõbedasel kilbil lauritsarest). Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ja normaalsuurus 1050×1650 mm.
Lipu värvid on rahvusvahelise Pantone värvitabeli järgi on: punane – 186C, sinine – 285C ja must – Black C.
Värvid triaadi värvides (CMYK): punane – C0%;M100%;Y81%;K4%, sinine – C91%;M43%;Y0%;K0% ja must – C0%;M0%;Y0%;K100%.
Sinine värv sümboliseerib valla pikka merepiiri ning isamaalisust. Valge tähistab kihekonna vaimuvalgust ja ärksust, mida on edasi kantud mitmeid inimpõlvi.
Sümboolika konkurss.
Esimene Kuusalu valla sümboolikakonkurss lõppes 29. septembril 2005 tulemusteta. Konkursile esitatud 6 vapi- ning lipukavandi hulgast ei leitud ühinevale Kuusalu vallale piisavalt iseloomulikku kavandit. Kavandid olid välja pandud Kuusalu valla veebilehele, kus kõigil huvilistel oli võimalik oma hääli anda. 456 hääletaja seast ei ilmnenud selgelt parimat kavandit, samuti lahknesid oluliselt hääletajate kommentaarid, mida elektroonselt oli võimalik vallavalitsusele saata. Kuus kavandit said vastavalt 50, 11, 15, 126, 19, 173 häält ja 62 hääletajat polnud ühegi kavandi poolt.
Kuusalu vallavalitsus kuulutas 2005. aasta 1. detsembri korraldusega välja uue konkursi. Vapi ja lipu värvilised kavandeid sai esitada 31. jaanuarini 2006. Konkursile laekunud tööde hindamiseks moodustatud ajutine sümboolikakomisjon valis 2006. aasta veebruaris välja 9 parimat kavandit, mis pääsesid teise vooru. Kavandid pandi välja Kuusalu valla veebilehel, kus oli kõigil võimalik hääletada ning kommenteerida.
Endine lipp.
Kuusalu valla lipp oli ristkülikukujuline vapilipp, kangas oli horisontaalselt jaotatud kaheks, ülemine väli on valge ning sellel oli roheline ristikheinaleht. Alumisel väljal oli kolm sinist ja kolm valget ühelaiust kitsast lainelist laidu, lipu alaservas aga laiem laineline laid.
Lipu normaalmõõtmed olid 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11 ühikut.
Lipp õnnistati Kuusalu Laurentsiuse kirikus 11. aprillil 1991 ja kinnitati 3. augustil 1998 ning oli kasutusel kuni 2005. aasta oktoobrini, mil vald ühendati Loksa vallaga.
Välislingid.
Lipp


Elektrokardiograafia.
Elektrokardiograafia on südamelihase talitluse korral keha pinnal avalduvate pingekõikumiste graafiline registreerimine. Registreerimise tulemusena saadud elektrokardiogrammi (EKG) kujule avaldavad mõju rindkere seina paksus, naha elektriline takistus, südame asend.


Vietnami sõda.
Vietnami sõda (1959–1973) oli Vietnamis toimunud sõjategevus mille tulemusena vabanes Vietnam USA kolonialistidest ja rajati Vietnami Sotsialistlik Vabariik.
Laiemalt tuntakse Vietnami sõjana sõjategevust, mis algas 1964. aastal, mil Ameerika Ühendriikide Kongress andis presidendile Lyndon Johnsonile loa viia väed Vietnami. Tõukeks sai 1964 Tonkingi lahe intsident. Johnson väitis, et USA laeva oli tulistatud. USA Kongress võttis vastu otsuse, millega lubati presidendil rakendada Indo-Hiinas USA sõjaväeüksusi.
Sõjas hukkus 2 miljonit vietnamlast. USA lennukid viskasid riiki üle 7 miljoni tonni pomme. Ameeriklasi hukkus sõjas ligi 59 000. Vietnami sõda on USA ajaloo suuruselt 3. sõda.
Ometi ei suudetud partisanisõjapidajatest jagu saada. USA avalik arvamus mõistis sõja hukka ning järgmine president Richard Nixon alustas Indo-Hiinas strateegilist taganemist. 1972. aasta augustis lahkusid Indo-Hiinast viimased USA regulaarväeosad.
Eellugu ja sõja käik.
Vietnami sõjaga seonduvad sündmused (eellugu, käik ja tulemused) on üheks tüüpilisemaks näiteks külma sõja ajaloos. Vietnam ja sellega piirnevad lähemad alad kuulusid alates 19. sajandist Prantsusmaa kolooniate hulka. Teise maailmasõja ajal langesid Prantsuse Kagu-Aasia kolooniad jaapanlaste kätte. Vietnamis tegutsenud kommunistlikud partisanid tõrjusid 1945.aasta suveks jaapanlased Põhja-Vietnamist välja ja kuulutasid seal välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi, alustades sotsialistliku ühiskonna ülesehitamist.
Prantsusmaa Vietnami DV-d ei tunnustanud. See omakorda viis nende vahel sõjapuhkemiseni (1946-1954). Mõlemat sõdivat poolt toetasid liitlased: Vietnami DV-d kommunistlikud Hiina RV ja NSVL. Prantsusmaad aga USA (kes lootis sel moel tagada enesele Prantsusmaa toetust oma poliitikale Euroopas. Vähem tähtis ei olnud ka kommunismi tagasitõrjumistahe Aasia regioonis. 1954. aastaks oli Prantsusmaa sõja kaotanud ja Vietnami edasist saatust hakkasid otsustama suurriigid (Prantsusmaa, Suurbritannia, USA, NSVL ja Hiina RV). Vastavalt saavutatud kokkuleppele nähti ette Vietnami jagamine kaheks: kommunistlikuks Vietnami DV-ks Põhja-Vietnamis (pealinn Hanoi) ja lääneriikidele (st. kapitalismile) orienteeritud Vietnami Vabariigiks (pealinn Saigon). Kaugemas tulevikus oli ette nähtud ka mõlema riigi ühendamine. Prantsusmaa pidi antud piirkonnast oma väed välja tõmbama ja andma iseseisvuse ka teistele sealsetele aladele (Laosele ja Kambodžale). Vaatamata saavutatud rahuleppele ei nõustunud Vietnami DV riigi jagamisega ja toetas kommunistlike partisanide sõjategevust Lõuna-Vietnamis. See omakorda viis USA kohaloleku suurenemiseni: põhjuseks doominoefekti teooria ehk kartus, et kommunism levib riigist riiki edasi, kui õigel ajal sellele piiri ei pane.
I etapp: Indo-Hiina sõda 1946-1954.
Dien-bien-phu lahingu 1954 kaotasid prantslased.
1954 otsustasid suurriigid, et 1956 korraldatakse vabad valimised ja riik ühendatakse taas – see ei teostunud.
Prantslastel polnud Indo-Hiina poolsaarel sõdimiseks enam piisavalt jõudu, neid hakkasid üha enam asendama ameeriklased. Kahe Vietnami vahel oli puhkenud 1950. aastate lõpul sõda. Lõuna-Vietnami kommunistide nimetus oli vietkongid.
II etapp: Vietnami sõda 1964-1973.
Khe Sanh piiramine.Langevarjud varustusega Ameerika sõduritele.
Vietnami kodusõda hakkas muutuma Vietnami-USA sõjaks.
USA sekkumise ajendiks oli nn Tonkingi lahe intsident. 2. ja 4. augustil toimusid seal väidetavalt kaks Põhja-Vietnami aluste rünnakut USA aluste vastu, pärast mida võttis Kongress vastu resolutsiooni, mis andis õigusliku aluse konflikti sekkumiseks. Hiljem on jõutud järeldusele, et 4. augusti rünnakut ei toimunudki. 2. augusti rünnakute kohta on erinevaid arvamusi selles osas, kas need olid USA provotseeritud või mitte. On ka väidetud, et USA president käskis ise oma laevu tulistada, et Kongressilt suuremaid volitusi saada.
Vietnami sõda oli erakordselt julm. USA heitis pomme rohkem kui Teises maailmasõjas (7 milj. tonni). Kasutati napalmi, keemiarelva. Kaasnes massiline tsiviilelanike hukkumine. Vietnami sõja vastu protesteeriti ka USAs endas, eriti üliõpilased, kes keeldusid sõjaväkke minekust. Vietnamlasi aitas visadus, harjumuspärased looduslikud olud, kuulekus Ho Chi Minhile.
USA väed toetusid lahingutegevuses paljuski helikopteritele
Antud perioodil võtsid sõjapidamise raskuse Lõuna-Vietnami vägedelt üle USA väed ja sekkusid otseselt kommunistidega peetavasse sõtta. Hanoid toetasid omakorda punahiina ja NSVL (majanduslik ja sõjaline abi, sõjalised eksperdid). Vaatamata suurele sõjalisele ülekaalule ei suutnud ameeriklased edu saavutada. Selle põhjuseks oli eelkõige vastase partisanisõja taktika, mille käigus ei pääsnenud ameeriklaste tehniline ülekaal maksvusele (sama probleemiga oli nõukogude väed kimpus Afganistanis ja Venemaa Föderatsiooni väed Tšetšeenias).USA käsi hakkas siduma sõjavastase kriitika suurenemine kodumaal ja maailmas tervikuna (1960-ndate lõpust kasvas kogu maailmas vasakpoolsus, esile kerkised vägivallatust pooldavad hipid).
Suured kaotused suurendasid sõjatüdimust. Seetõttu üritasid ameeriklased sõda nn. vietnamiseerida: hakkasid oma regulaarvägesid välja viima, suurendasid sõjalist toetust Lõuna-Vietnamile ja üritasid kommunistidega sõdida n.ö. võõraste kätega.
1973. aastal jõudsid sõdivad pooled küll uue rahulepingu sõlmimiseni Pariisis: Nixoni julgeolekunõunik Henry Kissinger ja Vietnami diplomaat Le Duc Tho vahel.
Aga sõjategevus puhkes varsti uue hooga. 27. aprillil 1975 algas ameeriklaste ja tema liitlaste põgenemine Saigonist. 1975.aastal olid Saigoni päevad loetud (alad ühendati aasta hiljem Põhja-Vietnamiga). Saigon (kapituleerus tingimusteta 30. aprillil 1975.
III etapp.
Peale ameeriklaste lahkumist läks Lõuna-Vietnam kiiresti kommunistide võimu alla. 1976 loodi ühtne Vietnami Sotsialistlik Vabariik, kus võimule said kommunistid.
USA sõdurid M60 automaatrelvadega 1966. aastal
Vietnamis oli sõja kõrghetkel 549 000 väljaõppe saanud USA sõdurit. Partisanisõda pidavatest vietkongidest jagu ei saadud. Vietnami sõjas sai surma (eri andmeil) 47 000 – 56 000 ameeriklast. Haavata sai 305 000 meest.
Vietnami sõja mõjul toimusid kodusõjad ka Vietnami naaberriikides. Needki lõppesid kommunistide võiduga. 1975 võttis kursi sotsialismile Laos. 1975 võitsid kommunistid (nn. punased khmerid) kodusõja ka Kambodžas. Punaseid khmere juhtis Pol Poth, kes saatis surma miljoneid oma kaasmaalasi, enne kui 1979 vietnamlased ta kukutasid.
1979 tekkis tüli Hiina ja Vietnami vahel, toimusid relvaintsidendid piiril. See oli enneolematu sündmus – sotsialistlikud riigid omavahel sõjas.
Vietnami sõda oli USA suurim tagasilöök Külma sõja jooksul: doominoteooria kippus täide minema (kommunistid tulid lisaks Lõuna-Vietnamile võimule ka Laoses ja Kambodžas). NSVL ja Hiina RV mõju Kagu-Aasias kasvas. USA sõjalisele enesekindlusele anti tugev löök. Kaasnes USA maine langus maailmas. NSV Liidu mõju suurenes arengumaades, kus ebastabiilse majanduse tõttu valiti nõukogude majandusliku ja sõjalise abi nimel sotsialistlik orientatsiooni.
Eestlastest võttis Vietnami sõjast osa kindral Aleksander Einseln 1965–1966 ja 1971–1972 USA vägede koosseisus.
Ho Chi Minhi rada.
Ho Chi Minhi rada oli varustussüsteem, mile abil kommunistid toimetasid varustust ja inimesi Põhja-Vietnamist Lõuna-Vietnami. Rada ei koosnenud ühest teest, vaid see hõlmas keerulist autoteede, jalgradade ja veeteede võrgustikku, mis kulges läbi naaberriikide Laose (peamiselt) ja Kambodža. Laialdaselt tuntud nimetus "Ho Chi Minhi rada" pärineb ameeriklastelt ja on pandud Põhja-Vietnami presidendi Ho Chi Minhi järgi. Kommunistid ise nimetasid seda Truong Son'i Strateegiliseks Varustusteeks.
Mööda rada liikuva varustusega toetati Việt Cộng'i ja Põhja-Vietnami Rahvaarmeed. USA üritas korduvalt varustuse vedu õhureidide abil peatada, kuid tegelikult ei õnnestunud neil raja toimimist kunagi eriti häirida ja see laienes pidevalt, kuni sõja lõpuni. Ho Chi Minhi raja vastast tegevust raskendas ka asjaolu, et enamus võrgustikust paiknes Laose territooriumil ja Laos oli vähemalt vormiliselt neutraalne riik.


Mart Niineste.
Mart Niineste (sündinud 15. detsembril 1983 Tallinnas) on eesti ajakirjanik. On mänginud kitarri erinevates rokkansamblites.


Oliver Koit.
Oliver Koit (sündinud 8. aprillil 1986) on rock-muusik, trummar.
Mänginud ansamblites "Les Diamants" (2003–2006), Shelton San (2006;2011-...), Rawones (2005, 2006), Muscimol (2002–2003),
Vennaskond (2005), TNVVNÜM (2007-2010) ja ka mitmetes projektides.
Hetkel tegev ansamblis Shelton San.


Hannele Turu.
Hannele Turu (sündinud 24. juulil 1986) on maalikunstnik, laulja ning modell.
2004-2006 oli bändi Les Diamants laulja. Les Diamants andis ligi poolsada kontserti ning neilt ilmus ka plaat Fortune Fools, mille esitlus toimus Tallinnas Rock cafes. Ta on laulnud ka "indie"-bändis Bad Apples ning üles astunud elektroonilise soolokavaga Baby Universal, millega osales ka projektis Olematute Bändide Festival..
Ta on lõpetanud Vanalinna Hariduskolleegiumi humanitaarklassi kunstiharu. 2010. aasta alguses õpib ta Eesti Kunstiakadeemia teisel kursusel vabade kunstide teaduskonnas maali erialal.
Ta on modellina töötanud Eestis, Prantsusmaal, Inglismaal, Itaalias, Saksamaal, Hispaanias, Türgis, Hongkongis, Hiinas, USA-s jne. Hannele pildid on ilmunud ajakirjades Vogue, Glamour, Vanity fair jne. Ta on poseerinud tippfotograafidele nagu Michelangelo Di Battista.
Kevadel 2009 osales ta Hanno Soansi kureeritud näitusel "Onupojapoliitika". 2010 on tema maalid Kumus näitusel "Muutuv maalikunst" kuraator E.Komissarov.


Sven Oeselg.
Sven Oeselg (Udu; sündinud 1973) on rock-muusik, helilooja, ansambli Les Diamants basskitarrist. On elanud sajandivahetuse paiku paar aastat Hollandis, mänginud bassi ansamblis Kwing-Kungks.
Ansambli Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida alusepanija koos kitarrist Ekke Västrikuga.
Oeselg, Sven
Oeselg, Sven


Arhiiv.
Arhiiv on arhivaalide kogumise, säilitamise, korrastamise ja kasutamisega tegelev arhiiviasutus.
Asutuse või isiku arhiiv on asutuse või isiku tegevuse käigus loodud või saadud arhivaalide terviklik kogum.
Arhivaalide korrastamist, kirjeldamist ja nende üleandmine arhiivi nimetatakse arhiveerimiseks.
Avalike arhiivide liigid.
Avalikud arhiivid on vastavalt riigi või kohaliku omavalitsuse üksuste poolt finantseeritavad riigi või kohaliku omavalitsuse arhiivid.
Riigi arhiivid on Rahvusarhiiv, maa-arhiivid ja eriarhiivid. Arhiivindust korraldab Eestis Rahvusarhiiv, mis koosneb kahest kesksest arhiivist: Riigiarhiiv ja Ajalooarhiiv.
Riigiarhiivile alluvad maa-arhiivid on: Harju maa-arhiiv, Lääne-Viru maa-arhiiv, Saare maa-arhiiv, Läänemaa maa-arhiiv. Ajalooarhiivile alluvad: Viljandi maa-arhiiv, Pärnu maa-arhiiv, Tartu maa-arhiiv, Valga maa-arhiiv, Jõgeva maa-arhiiv.
Kohaliku omavalitsuse arhiivid on linna- ja vallaarhiivid ning kohalike omavalitsuste ühisasutusena moodustatud arhiivid.
Siia alla kuuluvad linnaarhiivid (Tallinna Linnaarhiiv, Narva Linnaarhiiv, Maardu Linnaarhiiv, jt), vallaarhiivid ja valdade ning linnade ühisahriivid.
Eraarhiiv on arhiiviteenuse osutaja poolt asutatav arhivaalide säilitamisteenust pakkuv arhiiviasutus. Eraarhiiv lähtub oma tegevuses seadusest ja arhiivieeskirjast.
Rahvusarhiivi alla kuulub ka Filmiarhiiv, mis kogub ETV (filmilint, paber, DVD) ja Eesti Raadio (CD, plaadid, helilindid) kõiki arhivaale, Eesti Filmi Sihtasutuse ja eraõiguslike asutuste dokumente.
Arhiiviregister.
Arhiiviregister on riiklik register, mille vastutav töötleja on Riigikantselei ja volitatud töötleja – Rahvusarhiiv. Arhiiviregistri pidamise korra määrab Arhiiviregistri põhimäärus.
Arhiiviregistri pidamise eesmärgiks on avalike arhivaalide ja kultuuri-, ajaloolise või praktilise väärtusega eraarhivaalide kohta käivate andmete kogumine ja töötlemine arhivaalide kaitse korraldamiseks, neile juurdepääsu tagamiseks, nende üle arhiivijärelevalve teostamiseks ning muude avalikele arhiividele „Arhiiviseaduse” ja teiste õigusaktidega pandud ülesannete täitmiseks.


Harku valla lipp.
Harku valla lipp oli Eesti haldusüksuse Harku valla lipp.
Lipp on kinnitatud Harku Vallavolikogu poolt 25. mail 2006.
Lipu kirjeldus.
Kangas on jagatud horisontaalselt kaheks võrdseks väljaks, ülemine on valge ja alumine sinine. Valge laiu keskel on Harku valla vapp. Lipu soovitatav sinine toon Pantone värvitabeli järgi on PMS 300 C.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Põhjendus.
Kanga laidudel on kasutatud valla vapilt pärinevat sinist ja valget värvi. Valge on vapi hõbedase asendus värv. Sinine sümboliseerib valla mereäärset asukohta ja taevaavarust, kui ka valla elanike tulevikupüüdlusi. Valge märgib ustavust, puhtust ja nooruslikku sihikindlust. Vapil olev valge (hõbedane) rist on kristliku maailma üks peamisi sümboleid ning see tähistab piirkonna (valla) kultuuri alustõdesid ja ajaloolist järjepidavust. Neljaks jaotatud vapikilbi esimesel väljal olev (põhja)täht viitab valla asukohale Eesti mandriosa põhjakaldal.
Lipu ajalugu.
Harku Vallavalitsuse tellimusel esitas Riigikantselei Heraldikanõukogu 8. veebruariks 2005 Harku vallale viis erinevat vapi ja lipu kavandit. Kuni 24. veebruarini samal aastal, said vallaelanikud nende hulgast valida oma lemmikud. Kahe enim hääli saanud kavandi hulgast valib vallavolikogu Harku vallale vapi ja lipu.
Kavandite koostamisel pidas Harku vallavanem Sulev Roos olulisteks märksõnadeks valla põhjapoolset asendit, mere lähedust ja pankrannikut.


Arhivaal.
Arhivaal on dokument, millele on kehtestatud säilitustähtaeg või mida säilitatakse tema väärtuse tõttu ühiskonnale, riigile, omanikule või teisele isikule.
Arhivaal võib olla näiteks kiri, arveraamat, aruanne, foto, joonis või kaardirull. Arhivaalid on kõrgemal astmel koondatud ühe ja sama tunnusega arhivaalide gruppi ehk sarja. Juriidilist või füüsilist isikut, kelle tegevuse käigus luuakse ja saadakse arhivaale, nimetatakse arhiivimoodustajaks.
Arhivaalid jagunevad avalikeks arhivaalideks ja eraarhivaalideks.
Avalikud arhivaalid on riigi- või kohaliku omavalitsuse organi või asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevuse tulemusena loodud või saadud arhivaalid või eraõigusliku juriidilise ja füüsilise isiku arhivaalid, mis on loodud või saadud seaduses või selle alusel sätestatud avalike ülesannete täitmise käigus.
Avalikud arhivaalid on osa rahvuslikust kultuuripärandist.
Eraarhivaalid on eraõigusliku juriidilise isiku ja füüsilise isiku tegevuse tulemusena loodud või saadud arhivaalid.
Arhivaalide hindamise ja korrastamisega tegeleb avalik arhiiv. Avaliku arhiivi pädevuses on hinnata, kas asutuses või organisatsioonid tekkivad dokumendid võib pärast nende aktiivset kasutusiga hävitada või nad antakse üle avalikku arhiivi, kus nad saavad arhivaali staatuse.


Ivan Turgenev.
Ivan Sergejevitš Turgenev (28. november (vkj 9. november 1818 Orjol – 3. september 1883 Bougival, Prantsusmaa) oli vene kirjanik.
Elukäik.
Ivan Turgenevi sündis 28. novembril 1818. aastal Venemaal, Orjoli linnas. Tema isa (Sergei Turgenev) oli sõjaväelane, auastmelt raskejalaväe polkovnik. Tema ema (Varvara Lutovinova) oli pärit aga rikkast aadlisuguvõsast. Esimesed üheksa eluaastat veetis Turgenev Spasskoe-Lutovinovo mõisas, mis asus Mtsenski linnast Orlovski oblastis 10 kilomeetri kaugusel. 1827. aastal kolis perekond Moskvasse, et oma lastele haridus võimaldada.
Pärast õpinguid pansionaadis astus Turgenev 15-aastasena Moskva ülikooli filoloogia teaduskonda. Aasta pärast kolis perekond Peterburi, mistõttu astus Turgenev Peterburi ülikooli. 1838. aastal sõitis Turgenev Saksamaale, Berliini, kus tärkas sügavam huvi antiikkirjanduse, ladina ja vana-kreeka keele vastu.
1841. aastal naasis Turgenev kodumaale. Järgmisel aastal saatis ta Moskva ülikoolile palvekirja, milles palus lasta teda filosoofia magistrikraadi eksamile. Tollal sai alguse ka Turgenevi kirjanduslik looming. Esimesteks ilmavalgust näinud teosteks oli 1846. aastal välja antud jutustused "Bretter" ja "Kolm portreed".
1852. aastal ilmuvad Turgenevi lühikesed jutustused kogumikus "Küti kirjad". Pärast seda kirjutab Turgenev oma 4 populaarsust kogunud romaani: "Rudin", "Aadlipesa", "Isad ja pojad" ja "Eelõhtul".
Alates 1862. aastast elas välismaal, peamiselt Baden-Badenis ja Pariisis. Seal valmis ka Turgenevi menukaim romaan - "Uudismaa".
Turgenev suri 1883. aastal Pariisi lähedal asuvas Bougival'is. Tema keha toimetati vastavalt kirjaniku soovile Peterburi ja ta on tänaseni maetud Volkovski õigeusu kalmistule.
Asteroid.
Tema järgi on nime saanud asteroid 3323 Turgenev.
Välislingid.
Turgenev, Ivan
Turgenev, Ivan
Turgenev, Ivan


Iisaku valla lipp.
Iisaku valla lipp on Eesti haldusüksuse Iisaku valla lipp.
Lipp on kinnitatud 20. detsembril 1994.
Lipu kirjeldus.
Iisaku valla lipuks on ruudukujuline vapilipp, rohelisel kanga keskel horisontaalne alt kaheksa sakkmega valge laid. Ülemisel väljal kõrvuti kaks ja all üks kollane istuv orav.
Välislingid.
Lipp


Eero Liives.
Eero Liives (kuni 1939 Johannes Eduard Liinev; 15. veebruar 1892 – 25. aprill 1978) oli eesti helilooja ja viiuldaja.
Ta on kirjutanud teoseid orkestrile, millest tuntuim on "Pidulik marss".
Tema poeg on kirjanik Ardi Liives.


Samara jõgi (Venemaa).
Samara (vene "Самара") on jõgi Venemaal. Saab alguse Uurali mäestiku lõunanõlvadelt, Orenburgi linnast loodes. Pikkus 594 km. Suuremad lisajõed on Bolšoi Uran, Malõj Uran, Tok, Buzuluk, Borovka ja Suur Kinel.
Suubub vasakult Volga jõkke. Suudmes asub Samara linn.


Saku (Jaapan).
Saku (jaapani 佐久, haldusüksusena 佐久市 "Saku-shi") on linn Jaapanis Nagano prefektuuris.
Elanike arv on 101 000 (2005).
Pärast kiirrongiliini rajamist on linna elanike arv kasvanud inimeste arvel, kes Tōkyōs tööl käivad. Kiirrong jõuab Sakust Tōkyōsse ühe tunniga.
Saku on sisemaalinn, mis asub Jaapani linnadest kõige kaugemal mistahes mererannast.
1. mail 2007 sõlmiti Saku ja Eesti Saku valla vahel sõprusleping.


Saku.
Saku on alevik Harju maakonnas, Saku valla keskus. Saku oli 4740 elanikuga Eesti suurim alevik. Veidi enam on praegu elanikke Haabneeme alevikus. 2012. aasta algusest eksisteerib uus, Peetri alevik, mis on Eesti suurim alevik.
Sakut on nimetatud Eesti õllepealinnaks, 2005. aastast kannab Saku õllekultuuri pealinna tiitlit.
Alevikus asub Saku raudteepeatus.
Tuntud eestlastest on alevikus sündinud Jaak Urmet, Evelin Ilves, Aare Järvan, Anne Reemann.


Constanța.
Constanța on linn Rumeenias, Constanța maakonna keskus. Asub Musta mere rannikul.
Ajalugu.
Antiikajal asus samas kohas kreeklaste koloonia Tomis. Seal veetis viimased aastad asumisel Ovidius.
Esimese maailmasõja ajal vallutasid linna bulgaarlased. Pärast brittide ja prantslaste sekkumist sai Rumeenia linna taas oma valdusesse.
Haridus.
Linnas asuvad muuhulgas Constanța Ovidiuse Ülikool ja mereülikool.


Rośi jõgi.
Roś (valgevene "Рось") on Nemunase vasakpoolne lisajõgi Valgevenes Hrodna oblastis.
Jõe pikkus on 99 km, valgala 1250 km².


Fenomen.
"Selles artiklis räägitakse filosoofilisest mõistest; sõna muude tähenduste kohta vaata lehekülge Fenomen (täpsustus)
Fenomeniks (vanakreeka keeles "phainomenon" 'ilmuv, ilmnev, paistev, nähtuv'; lihtsamalt 'nähtus, nähtumus') nimetatakse filosoofias üksust, mis esineb või ilmneb teatud valdkonnas mingil kindlal viisil (näiteks mõistusefenomenid, psüühilised fenomenid, keelefenomenid jne).
Immanuel Kant nimetas fenomeniks seda, mis – erinevalt noumenonist ja sellele vastanduvalt – on meie tunnetuse abil empiiriliselt kogetav. Seega on fenomenina määratletav iga asi, mis on meelelise tunnetuse õiguspäraseks esemeks.
Et fenomeni mõiste on seotud paistmise või näimisega, siis osutab filosoofilise käsitluse puhul selle mõiste aluseksvõtmine teatud määral subjektivismile või perspektivismile: kui kogemusele on antud ainult see, mis sellele nii või teisiti paistab, siis selle paiste taha edasi tungimine (olemuste, transtsendentsi, ideede vms juurde) pole ainult fenomenide endi alusel võimalik ning seega tuleb kõik, mis on fenomenide suhtes väline, tuletada teiseste vahenditega.
Fenomenoloogilise filosoofia raames tähendab fenomen enamasti seda, mis kogemusele või mõistmisele alati juba enne iga üksikut kogemust seda kogemust võimaldavana latentselt antud on. Fenomenide uurimise aluseks on fenomenoloogiline meetod, mida järgides püütakse vabastada mõistmine algupärasele fenomenile.


Sambija.
Sambija (vene "Самбия", poola "Sambia", leedu "Semba", saksa "Samland") on ajalooline piirkond endisel Ida-Preisimaal Pregolja jõe ja Kura lahe vahel.
Sambija on osaks Väike-Leedust (selle laiemas tähenduses).
Aastatel 1243–1577 asus Sambijas Samlandi piiskopkond. Ala oli 13.–16. sajandil Saksa ordu, siis Preisimaa hertsogiriigi, hiljem kuningriigi koosseisus. Sambijas asus ka Ida-Preisimaa olulisim linn Königsberg (alates 1946 Kaliningrad). 1871–1945 oli Sambija Saksamaa osa, seejärel kuulub ta Kaliningradi oblasti koosseisus Venemaale.


Ibaraki prefektuur.
Ibaraki prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas Vaikse ookeani kaldal.
Geograafia.
Valdav osa prefektuurist on järvederikas madalik, kuid põhjaosa on mägine. Suurimad jõed on Naka jõgi ja Kinu jõgi. Suuurim järv on Kasumigaura järv.
Sümbolid.
Ibaraki prefektuuri tunnuslind on põldlõoke ("Alauda arvensis"), tunnuspuu on ploomipuu ("Prunus mume") ja tunnuslill roos ("Rosa").
Haldusjaotus.
Ibaraki prefektuur on jaotatud 44 omavalitsuseks, millest 32 on suurlinnad (市 "shi").


Elektrilaeng.
Sõna "elektrilaeng" on füüsikas ja elektrotehnikas kasutusel kolmes tähenduses. Need tähendused on omavahel tihedas seoses. See, millises tähenduses sõna "elektrilaeng" parajasti kasutatakse, oleneb kontekstist.
Elektrilaeng kui osakese või makroskoopilise keha omadus.
Elektrilaenguks ehk laenguks nimetatakse elementaarosakese omadust osaleda elektromagnetilises vastastikmõjus, samuti osakese või makroskoopilise keha omadust tekitada elektromagnetvälja ja alluda selle toimele. Seda omadust kirjeldatakse ka elektromagnetiliste jõudude tekitamisena ja nendele allumisena.
Elektrilaeng esineb kahel kujul, mida tinglikult nimetatakse positiivseks elektrilaenguks ehk positiivseks laenguks ja negatiivseks elektrilaenguks ehk negatiivseks laenguks.
Elektrilaenguta osakest või keha nimetatakse elektriliselt neutraalseks ehk neutraalseks.
Elektrilaeng kui füüsikaline suurus.
Elektrilaeng ehk laeng ehk elektrihulk on füüsikaline suurus, mis iseloomustab elektromagnetilises vastastikmõjus ja elektromagnetvälja tekitamise ning sellele allumise intensiivsust ja viisi.
Elektrilaengu väärtus on positiivse laengu puhul positiivne arv ja negatiivse laengu puhul negatiivne arv. Neutraalsele osakesele või kehale võidakse omistada elektrilaengu väärtus 0.
Elektrilaeng ehk elektrihulk kui füüsikaline suurus iseloomustab ka näiteks muutuva elektrilaenguga keha elektrilaengu muutu ja mingit pinda läbivate osakeste elektrilaengute summat. Ka sel juhul võib elektrilaengu väärtuseks osutuda 0.
Elektrilaengu tähis on tavaliselt "Q" või "q". Elektrilaengu mõõtühik SI-süsteemis on kulon (tähis: C).
Elektrilaeng kui elektrilaengu kandja.
Elektrilaenguks ehk laenguks võidakse nimetada ka positiivse või negatiivse elektrilaengu kandjat.
Elektrilaengu jäävuse seadus.
Makroskoopilise keha elektrilaeng võib muutuda. Sel juhul annab ta osa oma laengust üle kehale, millega ta on kokkupuutes. Kehade suletud süsteemi summaarne elektrilaeng (kehade elektrilaengute algebraline summa) ei muutu. Seega saab ühe keha elektrilaeng suletud süsteemis muutuda üksnes nii, et ülejäänud kehade summaarne elektrilaeng muutub samapalju vastupidises suunas. See on elektrilaengu jäävuse seadus.
Tõmbe- ja tõukejõud.
Ühenimeliste ehk samamärgiliste laengutega (st kahele positiivse laenguga või kahele negatiivse laenguga) osakesele või kehale) osakestele või kehadele mõjub vastastikune tõukejõud. Erinimeliste ehk vastasmärgiliste laengutega osakestele või kehadele (st ühele positiivse laenguga osakesele või kehale ning ühele negatiivse laenguga osakesele või kehale) mõjub vastastikku tõmbejõud.
Elektrilaengu elementaarkandjad ja elementaarlaeng.
Elektrilaengu elementaarkandjad on tänapäeval kindlalt teada olevatel andmetel elementaarosakesed.
Tavalised makroskoopilised kehad koosnevad aatomitest, mille koosseisus on positiivse elektrilaenguga prootonid, elektrilaenguta ("elektriliselt neutraalsed") neutronid ja negatiivse elektrilaenguga elektronid. Prootonid ja neutronid asetsevad aatomituumas, elektronid moodustavad aatomi elektronkatte. Kõigi prootonite elektrilaengud on täpselt võrdsed. Sama kehtib elektronide kohta. Prootoni ja elektroni elektrilaeng on absoluutväärtuselt võrdsed, kuid vastasmärgilised. Nende laengu absoluutväärtust nimetatakse elementaarlaenguks. Seda tähistatakse "e" ning selle ligikaudne väärtus
Aatomis võrdub prootonite arv tuumas elektronide arvuga elektronkattes, mistõttu aatom on elektriliselt neutraalne (st tema elektrilaeng võrdub nulliga). Kui aatomi elektronkattest väljub üks või mitu elektroni või sinna lisandub üks või mitu elektroni, siis ta muutub vastavalt positiivse või negatiivse elektrilaenguga iooniks.
Elektrilaeng võib ühelt kehale üle minna ainult elementaarlaengute kaupa, sest ülemineva laengu kandjad on elementaarlaenguga või selle vastandväärtusega osakesed. Samuti on keha elektrilaeng alati elementaarlaengu kordne, sest tema elektrilaeng on tema koosseisus olevate elementaarlaenguga või selle vastandväärtusega osakeste elektrilaengute algebraline summa.
Tõsi küll, teoreetilises füüsikas eeldatakse, et prootonid ja neutronid (ning üldse nukleonid) koosnevad elementaarlaengu suhtes murrulise elektrilaenguga elementaarosakestest, mida nimetatakse kvarkideks. Nende elektrilaengu absoluutväärtus on "e"/3 või 2"e"/3. Kvargid esinevad aga üksnes nukleonide koosseisus nii, et nukleoni summaarne elektrilaeng ei ole elementaarlaengu suhtes murruline.
Coulombi seadus.
Coulombi seaduse järgi mõjub elektrilaenguga liikumatute kehade (või osakeste) vahel jõud, mis on võrdeline elektrilaengute absoluutväärtustega ning pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga.


Abel (Taani kuningas).
Abel (1218 – 29. juuni 1252) oli Schleswigi hertsog aastail 1232–1250 ja Taani kuningas aastail 1250–1252.
Ta oli kuningas Valdemar II poeg.
Kuningaks sai Abel 1. novembril 1250, pärast tema venna, kuningas Erik IV tapmist, mille osaluses teda ennast kahtlustati ("nime poolest Aabel, kuid tegude poolest Kain" – taani keeles: "Abel af navn, Kain af gavn"). Ka tema enda surm oli vägivaldne, lahingus Friisimaal.
1251 loobus Abel Taani kuningate varasemast nõudlusest Läänemaale, mis kuulus Saare-Lääne piiskopkonda.


Toomas Uba.
Toomas Uba (2. november 1943 Tallinn – 31. detsember 2000 Tallinn) oli eesti spordireporter. Tema isa oli keskmaajooksja Reginald Uba. Enne 30-aastatel toimunud nimevahetust oli nende perekonnanimi Suba.
Töötas Eesti Televisiooni sporditoimetuses alates 1973. aastast.
Osales telesarja "Naapurivisa" Eesti võistkonnas alates 1967. aastast.


Föderaalringkond.
Venemaal on riik jagatud kaheksaks (kuni 2010. aastani seitsmeks) föderaalringkonnaks, mis koondavad haldusüksusi (vabariike, oblasteid). Tegemist on keskvõimu esindava administratiivstruktuuriga.


Satu Mare.
Satu Mare on linn Rumeenias, Satu Mare maakonna keskus.
10. sajandil vallutasid linna kohal asunud Zotmari kindluse ungarlased. Linn hävis 1703. aastal tulekahjus.
1919. aastal vallutasid linna Rumeenia väed ja järgmisel aastal läks linn Rumeenia koosseisu.
Elanike arv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 115 142. Neist 66,6% on rumeenlased, 39,3% ungarlased ja 1,2% sakslased.
1910. aastal oli linna 45 000 elanikust 95% ungarlased või ungarikeelsed juudid.


Oradea.
Oradea on linn Rumeenias, Bihori maakonna keskus.
Asub Crişul Repede jõe ääres.
10. sajandil asus linna kohal Varadinumi kindlus.
Pärast Esimest maailmasõda läks linn Rumeenia koosseisu.
Elanike arv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 206 614. Neist 70,3% on rumeenlased, 27,6% ungarlased ja 1,2% mustlased.
1910. aastal oli linna 64 000 elanikust 91% ungarlased või ungarikeelsed juudid.


Philippe IV.
Philippe IV (Philippe Ilus, 1268 – 29. november 1314) oli Prantsusmaa kuningas 1285–1314.
Tema tuntuimad teod on Templirüütlite Ordu likvideerimine ja generaalstaadide kokkukutsumine. Väidetavasti suri ta ordu viimse suurmeistri Jacques de Molay needuse tagajärjel.


Iași.
Iași on linn Rumeenias, Iași maakonna keskus.
Asub Pruti jõe ääres, umbes 500 km Bukarestist põhjas.
Linna on esmakordselt mainitud 1408. aastal. 1860. aastal asutati Iașis esimene ülikool Rumeenias.
Välislingid.
Iasi


Timișoara.
Timișoara (ungari "Temesvár", serbia "Темишвар") on linn Rumeenias, Timiși maakonna keskus. Asub Rumeenia lääneosas Tamiši jõe ääres.
Linna on esmakordselt mainitud 1019. aastal.
1989. aasta detsembris algas linnas rahvaülestõus Nicolae Ceaușescu režiimi vastu, mis viis paari nädalaga režiimi kokkuvarisemiseni.
Elanike arv on 316 000 (2002), neist 85,5% rumeenlased, 7,7% ungarlased ja 2,3% sakslased.
1910. aastal olid 72 555 elanikust 43,6% sakslased, 39,4% ungarlased, 10,4% rumeenlased ja 4,8% serblased.
Transport.
Linnas on käigus 11 trammiliini, 9 trolliliini ja 15 autobussiliini. Seal asub Rumeenia suuruselt teine lennujaam, Traian Vuia rahvusvaheline lennujaam.


Mito.
Mito (jaapani 水戸, haldusüksusena 水戸市 "Mito-shi") on linn Jaapanis, Ibaraki prefektuuri keskus.
Tänapäeva Mito linn moodustati 1889. aastal.
Teise maailmasõja lõpus põles üle 3/4 linnast maha, kuid ehitati kiiresti üles.
Suuremaks vaatamisväärsuseks on Edo perioodil loodud Kairakueni park.
Elanike arv on 264 400 (2008).


Yokohama Landmark Tower.
Yokohama Landmark Tower (jaapani 横浜ランドマークタワー) on Jaapani kõrgeim ehitis ja kõrguselt kolmas rajatis, mis asub Yokohama linnas Minato Mirai 21 kvartalis.
Pilvelõhkuja valmis 1993. aastal ja seal on ühed maailma kiireimad liftid, mis liiguvad kiirusega 12,5 m/s.
Hoones asuvad äripinnad ja hotell (49.–70. korrus). Ruumide kogupind on 392 000 m².


Kaelkirjak.
Kaelkirjak ("Giraffa camelopardalis") on kaelkirjaklaste sugukonda kuuluv sõraline.
Kaelkirjakuga samasse sugukonda kuulub okaapi.
Kehaehitus.
Kaelkirjak on kõrgeim maismaaloom. Isasloom on 4,8-5,5 m, emasloom 3,9-4,5 m kõrge. Isaslooma kaal on kuni 900 kg, emasloomal 550...700 kg.
Kaelkirjaku kaela pikkus ulatub kuni kahe meetrini, jalad on peaaegu sama pikad. Esijalad on tagajalgadest pikemad. Pea on suhteliselt väike, silmad on suured ja pikkade ripsmetega, need kaitsevad teravate (akaatsia-)ogade eest.
Nahk on kollakas, pruunide laikudega, igal kaelkirjakul on erinev nahamuster (sarnaselt inimese sõrmejäljele).
Kaelkirjaku peas on vähemalt kaks kõhrelist, hiljem luustuvat karvase nahaga kaetud sarve. Kaelkirjak on üks vähestest loomadest, kes sünnib sarvedega. Vastsündinu sarved on esialgu vastu laupa surutud, püsti tõusevad need ühe nädala jooksul.
Hoolimata suurest kasvust on kaelkirjakul sarnaselt inimesele 7 kaelalüli.
Lähenevat vaenlast on kõrge kasvu ja terava nägemise tõttu kaelkirjakul lihtne märgata.
Levila.
Kaelkirjak on levinud Aafrikas Sahara kõrbest lõunas. Kõige sagedamini võib neid kohata puude ja põõsastega (eriti akaatsiatega) kaetud savannides.
Põhja-Aafrikas elanud alamliigid on välja surnud.
Toitumine.
Kaelkirjak sööb põhiliselt puude ja põõsaste võrseid, lehti ja oksi, aga on võimeline kohanema ka teistsuguse taimtoiduga. Oma kõrguse tõttu saab kaelkirjak süüa kõrgemalasuvaid puude osi, mille osas puudub konkurents.
Paljude puude, nende hulgas akaatsiate oksad on tervenisti söömiseks liiga okkalised. Selle tõttu tuleb süüa lehti ühekaupa või selliseid võrseid, mis okaste vahel kasvavad.
Kaelkirjak tõmbab pika keelega toidu suhu, kus seda vajadusel segatakse süljega, et lihtsam neelata oleks.
Rohtu sööb ja vett joob kaelkirjak harva, sest selleks peab loom kas pikali laskuma või oma eesjalad ettepoole kummardamiseks laiali ajama. Kaelkirjak võib pikka aega joomata läbi ajada, tema vedelikuvajaduse rahuldab suuresti puulehtedes ja -võsudes sisalduv.
Paljunemine.
Suguküpsuse saavutavad emasloomad 4–5, isasloomad 4–aastaselt.
Tiinus kestab umbes 15 kuud (453–464 päeva). Sünnituseks läheb emasloom varjulisse kohta, kuhu kogunevad ka teised emasloomad. Kaelkirjakul sünnib korraga üks poeg kõrgusega kuni 1,8 meetrit ja kaaluga kuni 80 kg. Kasvades veedab poeg kogu aja ema seltsis, võõrutatamine toimub aasta ja kolme kuu vanuselt.
Eluviis.
Kaelkirjak on seltsiv ja rahuarmastav loom, kes elab 7–70 pealistes karjades. Karjades on kindel sisehierarhia, karja juhtkoha jagavad omavahel kõige suuremad isasloomad. Karja juhtpositsioon jagatakse duellis, kus vastased jagavad teineteisele pea- ja kaelahoope, kuni üks neist taandub. Karja juht hoiab oma pea ja kaela alati hästi üleval, madalamal positsioonil olev loom aga langetab juhtkaelkirjaku juures alati pea.
Kaelkirjak magab vähe, ühe ööpäeva jooksul 20 minutit kuni 2 tundi.
Kaelkirjak häälitseb enamasti inimkõrvale mittekuuldavatel sagedustel (alla 16 Hz), kuigi võib täheldada nohisemist ja huilgamist.
Kaelkirjaku eluiga on vabas looduses 20-25 aastat, vangistuses mõnevõrra enam (kuni 28 aastat).
Kaelkirjaku põhivaenlased looduses on peale inimese lõvid, leopardid ja hüäänid.
Kaelkirjak ja inimene.
Loomaaedades peetakse kaelkirjakuid ammusest ajast, esimesed andmed nende vangistuses pidamisest pärinevad juba ajast ca 1500 e.m.a (Vana-Egiptusest). Teada on ka kaelkirjakute kasutamine Vana-Rooma gladiaatorite võitlustel. Esimene kaasajal Euroopasse toodud kaelkirjak oli 1827. aastal Prantsusmaa kuningale kingitud Zarafa. Tänapäeval on kaelkirjak loomaaedades laialt levinud ja hästi paljunev liik.
Alamliigid.
Vahet tehakse üheksal üksteisele väga sarnasel alamliigil. Alamliigid erinevad üksteisest kasvu, karvastiku mustri ja levila poolest.


Nicolae Ceaușescu.
Nicolae Ceaușescu [nikol'aje tšauš'esku] (26. jaanuar 1918 – 25. detsember 1989) oli Rumeenia kommunistlik diktaator 1965. aastast 1989. aasta detsembrini. Ta lõi enese ümber isikukultuse, lastes end kutsuda selliste nimedega nagu Karpaatide Geenius ja Mõtete Doonau.
Ceaușescu sündis Olti maakonnas Scornicești külas ja liitus kommunistliku parteiga 1932. aastal. Enne Teist maailmasõda oli ta korduvalt vangis poliitilise tegevuse eest.
1965. aastal sai temast Rumeenia Tööpartei esimene sekretär ja 1967. aastal Rumeenia president. Ta võttis isikukultuse rajamisel eeskuju Mao Zedongist ja Kim Il-Sungist.
Ceaușescu laskis hävitada ajalooliselt väärtuslikke hooneid, et teha ruumi oma paleede ehitamiseks.
Ceaușescu ajal sai Rumeenia üheks vähestest riikidest maailmas, millel puudus välisvõlg.
Ceaușescu surm.
1989. aasta detsembris toimunud rahvaülestõusu käigus üritas ta koos abikaasaga põgeneda, kuid võeti kinni politsei poolt ja anti üle sõjaväele. Kiiresti kokku pandud tribunal mõistis kiirmenetlusega Ceaușescu ja tema abikaasa Elena Ceaușescu 25. detsembril süüdi muu hulgas genotsiidis ja riigi vara riisumises ning määras karistuseks surmanuhtluse. See viidi täide veel samal päeval Târgoviștes mahalaskmise teel. Nende surnukehad viidi Bukaresti, kus need salaja vale nime all eraldi haudadesse maha maeti.
Välislingid.
Ceausescu, Nicolae
Ceauşescu, Nicolae
Ceauşescu, Nicolae


Pedro Krusten.
Pedro Krusten, õieti Peeter Krustein (21. mai 1897 Harku vald – 14. jaanuar 1987 Washington) oli eesti kirjanik, Erni ja Otto Krusteni vend.
Elukäik.
Peeter Krustein sündis Muraste mõisa aedniku peres, progümnaasiumis õppis Tallinnas. Venemaa oktoobripöördest ja kodusõjast võttis osa punaste poolel.
Alates 1920. aastatest töötanud Tallinnas kõigepealt kohtuametnikuna, seejärel ajakirjanikuna. Krusten on ajakirjaniku töö kõrval nii Eestis kui ka hiljem paguluses tegutsenud viljaka veste- ja romaanikirjanikuna.
Aastal 1944 põgenes Saksamaale, aastal 1950 asus ümber USA-sse, abiellus seal Edla Remmelgaga ning töötas 1951–1967 Ameerika Hääle juures.
Looming.
Alustanud sõja-aastaid kujutavate autobiograafiliste proosaraamatutega, tõusis kõrgemale kunstilisele tasemele kodukohaainelise romaaniga "Vehklemõisa aednik" (1936) ja psühholoogiliste teostega. 1940.-50. aastate romaanid kajastavad esimeste pagulasaastate probleeme. Avaldanud ka kultuuriloolisi mälestusi ja reportaaže.
Pagulasaja algust — Saksamaa-aastad — kujutavates raamatutes ("Üle parda" 1946, "Ihaldatud silmapilk" 1950, "Inimese hoidja" 1952, "Laev akna taga" 1955, "Kaugelviibija käekõrval" 1957) jälgib Krusten eelkõige ikka võõrsile paisatud inimese siseprobleeme, eetilise, süümeka inimese kogemusi ja katsumusi Teise maailmasõja järgses pohmeluses.
Romaani "Laev akna taga" (1955) lähteks oli juhuslik kohtumine kahe talutaja vahel liikunud eestlasest sõjapimedaga Saksamaal Geislingenis. Kirjanik hakkas tema kohta andmeid koguma, sõitis Saksa pimedate kodusse, kus too elas. Viibis seal ka tolle pulmas. Pärast pulmi kadus igasugune kontakt invaliidi ja tema naisega, aga ta hakkas kirjutama nendest romaani. Romaanis on ka selle kirjutamisele tõuganud asjaolusid põhjalikult kirjeldatud.
Krusteni pagulaseaja kõige erakordsem teos on meil siiski ka uustrükina olemas. Jutt on aastatel 1959–1963 ilmunud romaanidest "Torn üle metsa", "Laul kõrgel kaldal" ja "Neiuke läks roosiaeda", mis moodustavad terviku, nn Kaldametsa–triloogia (uustrükk Tallinnas 1992).
Milles oli ja on nende raamatute erakordsus? Juba 1936. aastal kirjutas Krusten mälestusliku taustaga romaani "Vehklemõisa aednik". Selle kordaläinud teose protoaineks on autori lapsepõlvekodu Murastes. Paguluses kirjutas ta sama aine uuesti läbi — hoopis sügavamas ja suurejoonelisemas arenduses. "Meil on olnud oma lapsepõlvest võtta siiamaani," kirjutab ta 1966. aastal, lähtekohaks oma venna Erni Krusteni luuletus "Juka", mis käsitles sama ainet.
Selle Kaldametsa–triloogia loomist kommenteerides on kirjanik mõni aasta varem üldistanud: Kõik on elust võetud, kuigi midagi niisugust ei ole juhtunud. Mahukas mõte ning tasub tähele panna, kui täpselt-napilt sõnastatud.
Pedro Krusteni looming rikastab eesti kirjandust isikupärase žanriga, mida Ilmar Mikiver on nimetanud kirjanduslikuks kameeks. See koosneb lühipaladest, milles eri kombinatsioonides liituvad kirjutaja mälestused, kultuuriloolised tõsiasjad ja üldistavad mõtted, mida elufilosoofiaks nimetada sobib. Domineerima pääses see ammune žanr hilisemas loomingus (raamatud "Hullumajast möödumisel" 1972, "Aiapidu lampioonidega" 1978, "Kingitus" 1982).


Alba maakond.
Alba maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Transilvaanias.
Maakond on mägine. Suuremad jõed on Mureş ja selle lisajõed Târnava, Sebeş ja Arieş.


Wilhelm Kentmann.
Wilhelm Eugen Leonhard Kentmann (11. juuli 1861 Jõelähtme – 20. mai 1938 Tallinn) oli baltisaksa usuteadlane, Eestimaa viimne kindralsuperintendent aastail 1918–1919.
Lõpetas aastal 1879 Tallinna Kubermangugümnaasiumi. Õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas 1879–1884. Ordineeriti pastoriks 2. märtsil 1886, töötas Kuusalu praostina.
Oli 1896–1902 "Ristirahwa Pühhapäewaleht" väljaandja ja vastutav toimetaja.
Isiklikku.
Tema isa oli Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetaja Woldemar Friedrich Kentmann, tema poeg oli Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetaja Kurt Hans Kentmann, tema vend oli Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetaja Woldemar Reinhold Kentmann. Tema abikaasa Käthe isa Carl August Pezold oli Märjamaa Maarja koguduse õpetaja, abikaasa vend Wilhelm Dietrich Pezold oli Lihula ja Kirbla koguduse õpetaja.


Satu Mare maakond.
Satu Mare maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Põhja-Rumeenias, piirneb loodes Ungariga ja põhjas Ukrainaga.


Kanagawa prefektuur.
Kanagawa prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas Vaikse ookeani Sagami lahe kaldal. Piirneb põhjast Tōkyō prefektuuriga, läänest Yamanashi ja Shizuoka prefektuuriga.
Sümbolid.
Kanagawa prefektuuri tunnuslind on kalakajakas ("Larus canus"), tunnuspuu on hõlmikpuu ("Ginkgo biloba") ja tunnuslill kuldvööt-liilia ("Lilium auratum").
Haldusjaotus.
Kanagawa prefektuur on jaotatud 35 omavalitsuseks, millest 19 on suurlinnad (市 "shi").


Kawasaki.
"See artikkel on linna kohta; teiste tähenduste kohta vaata Kawasaki (täpsustus)."
Kawasaki (jaapani 川崎, haldusüksusena 川崎市 "Kawasaki-shi") on linn Jaapanis Kanagawa prefektuuris. Kuulub Tōkyō-Yokohama linnastusse ja piirneb põhjas Tōkyō prefektuuriga. Asub Tama jõe suudmes.
Elanike arv on 1 386 000 (2008).
Kawasakis asub vabaõhumuuseum Nihon Minka-en.


Timiși maakond.
Timiși maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Banaadis. Piirneb läänes Serbia ja loodes Ungariga.
Maakonna idaosa on mägine. Suuremad jõed on Timiș ja Bega.


Akrobaatika.
Akrobaatika on üks esinemiskunstidest ning seda viljeldakse ka spordis. See hõlmab keerulisi tasakaaluharjutusi, väledust ning koordinatsiooni. Pea igasugust spordiala, mis kätkeb endast täielikku kehalist liikuvust — eriti lühikestes, tugevasti kontrollitud liikumiste pursetes — saab pidada akrobaatikaks ning on olemas arvestatavat kattumist tantsu, erinevate spordialadega, nt vettehüpped ning usukommetega.


Oberstdorf.
Oberstdorf on linn Saksamaal Baieri liidumaa edelaosas Allgäu Alpides. Oberstdorfi piirkond asub umbes 800 meetri kõrgusel üle merepinna. Linn on tuntud suusa- ja turismikuurordina. Peamisteks suusapiirkondadeks on Nebelhorn ja Fellhorn. Oberstdorfis toimusid 1987. ja 2005. aastal põhja suusaalade maailmameistrivõistlused. Oberstdorfis asub maailma üks viiest tegutsevast suusalennumäest – Heini Klopferi lennumägi.
Linna geograafilised koordinaadid on 47°24' N, 10°17' E.
2003. aasta 30. detsembri seisuga elab linnas 9 874 elanikku.
Praegune linnapea on Thomas Müller.


Kamakura.
Kamakura (jaapani 鎌倉, haldusüksusena 鎌倉市 "Kamakura-shi") on linn Jaapanis Kanagawa prefektuuris. Asub umbes 50 km Tōkyōst lõunas Sagami lahe kaldal ja on kolmest küljest ümbritsetud mägedega. 12.–14. sajandil valitsesid seal Minamoto klanni šogunid Jaapanit, sellest ka Kamakura perioodi nimetus.
Tänapäeval on tuntud kui paljude pühakodade ja templite asukoht. Linnas asub 13,35 m kõrgune 13. sajandist pärinev Amida Buda pronksskulptuur Kamakura Suur Buda. Ajalooliste väärtuste rohkuse tõttu on Kamakura Jaapani siseturismi suuruselt teine sihtmärk peale Kyōtot.
Elanike arv on 174 200 (2011).


Banaat.
Banaadi jagunemine Rumeenia, Serbia ja Ungari vahel
Banat (rumeenia "Banat, Banatul", serbia "Банат", ungari "Bánság, Bánát") on piirkond Euroopas Serbia, Rumeenia ja Ungari piirialadel. Hõlmab ala Transilvaania Alpide (idas), Tisza (läänes), Mureși (põhjas) ja Doonau vahel (lõunas).
Rumeeniast jäävad Banaadi alale Timiși maakond, Caraș-Severini maakond ja Aradi maakonna lõunaosa, Ungarist Szegedi-lähedased alad, Serbiast Vojvodina idaosa (Põhja-Banati ringkond, Kesk-Banati ringkond ja Lõuna-Banati ringkond).
Banaadi ajalooline keskus on Timișoara.


Merovingid.
Merovingid on 5.-8. sajandil praeguse Prantsusmaa ja Saksamaa aladel asunud Frangi riiki valitsenud kuningate suguvõsa.
Dünastia sai oma nime Saali frankide kuninga Merovechi järgi.
Pärast Childebert I surma sai ka Pariisi kuningaks Clothar I.
Pärast Chlodomeri surma sai ka Orleansi kuningaks Childebert I.
Pärast Childebert I surma sai ka Orleansi kuningaks Clothar I.
Pärast Theudebaldi surma sai ka Reimsi kuningaks Clothar I.
Pärast Charibert I surma sai ka Pariisi kuningaks Chilperich I.
Pärast Chilperich I surma sai ka Pariisi kuningaks Chlothar II.
Pärast sigibert I surma sai ka Austraasia kuningaks Childebert II
Pärast theudebert II surma sai ka Austraasia kuningaks Theuderich II
Pärast Theuderich II surma sai ka Austraasia kuningaks Sigibert II, tegelikult tema vanaema Brunhilda.
613 aastal ühendas Chlothar II kogu kuningriigi taas enda võimu alla
623 andis Chlothar II Austraasia oma pojale Dagobert I.
634 andis Dagobert I Austraasia valitseda oma pojale Sigibert III
Dagobert I loetakse viimaseks Merovingi kuningaks, kellel oli märkimisväärsel määral tegelikku võimu. Pärast tema võimuperioodi hakkas suurenema nn kojaülemate ehk majordoomuste võim, mis viis Karolingide dünastia võimulepääsuni 8. sajandil.
Pärast Austraasia kuninga Dagobert II surma 679 sai Theuderich III kogu Frangi riigi kuningaks. Burgundia liideti Franki riigiga ja sai sisuliselt selle hertsogkonnaks.
717–720 valitses Austraasiat Chlothar IV. 717–720 oli Chilperich II Neustria ja Burgundia valitseja.
751. aastal kukutas Karoling Pippin Lühike Childerichi troonilt ja võttis Rooma Paavsti abiga ametliku võimu.


Taara.
Taara on Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi arvates muistse eesti jumala nimi.
Taara nimi sai tuntuks peamiselt eepose “Kalevipoeg” kaudu.
"Kalevipoja" Taara on tuletatud Läti Henriku (Liivimaa Henriku) kroonikas esineva eestlaste (saarlaste) jumalanimest Tarapita, mida kinnitavad ka "Kalevipoja" kommentaarid.
"Kalevipoja" 1935. aasta väljaanne: “Taara – üks vähestest Muinas-Eesti jumala nimedest, kellest on usaldatavamaid teateid (Läti Henrik). Kreutzwaldil ta kuju aga on tugevasti segatud kristliku traditsiooniga.”
"Kalevipoja" 1975. aasta väljaanne: “Muistne jumal (Läti Henriku järgi); 19. sajandi rahvas tundis teda rohkem Tooru nime all (vrd. Skandinaavia Thor).”
Faehlmanni-Kreutzwaldi mõttekäigu aluseks võib olla Tarapita nime tõlgendamine palve-sõjahüüuna “Taara, avita!”, siit ka Taara-nimeline jumal.
Aleksander Heintalu (Vigala Sassi) teoses “Estide (tšuudide) hingestatud maailm” on Taara Ürgema, Maaema Ema jne.
Taarausuliste arvates ”Taara ei ole määratav ega kujutatav. Taara on see tundmata tuntud, see hingega tajutav. Taara on elusaladuse sügavaim aine – ilmaruumi liikumata liikuvuses, kosmose haaramata haaravuses, aegade igaveses igavikus."
Taara (ka Toar, Toor, Toorus, Teer) kuulub maausuliste jumalanimistusse kõrvuti
Uku, Maa-Ema, Vee-Ema, Tule-Ema, Peko, Metsikuga jne.
Etümoloogia.
F. J. Wiedemanni “Eesti-Saksa Sõnaraamatus" esinevad mütoloogiline persoon ehk vaim "taar", õnnetooja ja kurjast ärahoidja "vanataar" ning taevaasukas "taaralane". Wiedemanni ja tema kaastöölise Kreutzwaldi vastastikune mõjutus on võimalik, kuid vähetõenäoline.
Tarapita, ka Taarapita on Henriku Liivimaa kroonikas mainitud saarlaste jumala nimi nüüdiskeelses kirjaviisis. Liivimaa kroonikas on seda üles tähendatud kujul Tharapita, Tarapitha ja Tharaphita, ringlemas on ka nimekujud Therrapitta, Tarrapitta ja Tharrapitta.
F.J. Wiedemanni "Eesti-Saksa Sõnaraamatus" esinev jumalanimi Toorapitta erineb mõnevõrra Läti Henriku Tarapitast-Taarapitast. Pole välistatud "toora" muutumine "taaraks", "taara" muutumine "tooraks" või kummagi nimekuju üheaegne esinemine.
Wiedemannil esineb ka jumalusenimi Toor, ka Tooru või Tooro.
Wiedemannil esinev nimi Toora ja püha Toorapäev, 6. veebruar tulenevad Püha Dorotheast.
Väikses murdesõnastikus on üles tähendatud toorupäävad (Käi), toorupüha (Krk) ja tooruõhtu (Vig).
Toorapitta võib olla tuletatud uurali tüvest tora (viha, raev) ja pitä (pidama, vastu seisma).
Toorapitta aluseks võib olla ka skandinaavia þorra-þitta (pikse-auk, kõu-see-siin-on).
Kumbki tähendus võimaldab kasutada jumalanime sõjahüüuna.
Arvamused.
Sagedane on olnud Taara samastamine või seostamine skandinaavia piksejumal Thoriga. Näiteks tõlgendasid 17. sajandi lõpu kroonikud Thomas Hiärne ja Christian Kelch Tharapitat sõjahüüuna: "Thor avita!".
Aleksandr Kotljarevski 1870. aastal esitatud seisukoha järgi Tharapita on identne Knytlingasagas nimetatud jumalusega Turupid. Kotljarevski arvas, et see nimi oli skandinaavia Thori vastukaja ning nime Tharapita tulnuks tema järgi tõlgendada "Tar-avitaja". Skandinaavia Thor on nähtavasti siiski jätnud jälgi Eesti (eeskätt Lääne-Eesti) uskumustesse Tooru kujul. Neljapäevane päev oli Toorule pühendatud ning seda pühitseti varasemal ajal kui pooleldi pühapäeva.
Johann Leonhard von Parrot, Jacob Grimm jt on seostanud Tarapitat öökullikujulise jumaluse Tarapilaga.
Matthias Johann Eisen avaldas esimeses Eesti Üliõpilaste Seltsi albumis 1889. aastal artikli Taarast, milles ta oletas, et germaanlastelt laenatud Taara kultus püsis Eestis kuni reformatsioonini.
Uku Masing on juhtinud tähelepanu erinevates keeltes esinevatele sarnastele jumalanimedele: handi Toorum, Toorem, mansi Toorm, Torim, tšuvaši Tora, Tare, mongoli, turkmeeni, uiguuri ja tatari Tängere, Tengri, türgi Tenger, kirgiisi Tangri, jakuudi Tangara, sumeri di(n)gir ning polüneesia Tangaroa.[2]
Kustaa Fredrik Karjalainen ja Uku Masing on handi ja mansi keelte eri murrete sõnad "tarom", "torom", "torem" ("jumal, taevas, ilm, pikne") sidunud saami sõnaga "diermes" "pikne" (koolasaami materjalides ka Tiermes või Termes). Selles on nähtud türgi-tatari laenu sõnast "tängrim", hilisemal kujul "tärem" või "terem" ("mu taevas, mu jumal").
Paul Ariste on oletanud eesti Taara, keldi Taranis-Tanarose ja germaani Donar-Þórri pärinemist ühisest protoeuroopa substraatkeelest.
Joseph Karst on rekonstrueerinud eelindoeuroopa pikse ja kõuetormi jumala "Thorqvini.
Martti Haavio tõlgenduse kohaselt pole nimekujul Taarapita üldse jumalikku tausta. Tema hinnangul tuleks Taarapita hoopis lugeda Tarap-hita, mis liivi keeles tähendab sarapuuhiit.
Urmas Sutrop on rekonstrueerinud hüpoteetilise uurali tüve *tεrε (ε tähistab määramata lühikest või pikka vokaali) tähendusega "kõrge, ülemine". Taara on seega jumal, kes asub kõrgel taevas. Tarapita nime teine pool on tema järgi tagasiviidav uurali tüvele pide "kõrge, pikk" tähenduses "suur". Hüüdu "Tarapita" võiks seega tõlgendada kui "Taara (on) suur" või ka "Suur Taara". [3] Sutrop on viidanud ka võimalusele, et Henrik ise võis Taara-tüvele lisada ladinakeelse lõpu pita=pater, mis annaks tulemuseks Taara-isa (analoogselt Jupiter = Zeus-isa), ehkki väga tõenäoline see ei ole.
Andrei Hvostov on näidendis "Henrik" väljendanud mõtet, et "saarlaste suurjumal" Taarapita oli Läti Henriku fantaasia vili, andmaks ristisõdijate võitudele suuremat usulist ja sõjalist kaalu. Hvostov ei selgita, mismoodi Taarapita ja Taara on ladinakeelsest kroonikast eesti rahvasuusse jõudnud.
Kaali katastroofi kajastus.
Lennart Meri esitas hüpoteesi, mille järgi Virumaal sündinud ja Saaremaale lennanud jumalus oli Kaali meteoriit. Samuti tõlgendab Meri Tarapita nime: "Taarapita ei tähenda appihuikamist, vaid Taara pikset".[1]
Pikseoletuse puhul on nõrgaks kohaks asjaolu, et 13. sajandiks polnud omastava käände lõpp -n veel eesti keelest kadunud ja seega oleks Liivimaa kroonikas pidanud leiduma nimekuju Taranpita.
Kirill Teiter on juhtinud tähelepanu seigale, et Saaremaa Tarapitha seostub Lääne-Bengali Tarapitha nimelise usukeskusega, mis kohalikus murdes tähendab "Silmamuna püha paika" ehk müüdi järgi jumalanna Sati (kelle leinast hullunud mees Shiva ta taevas vibuga 51 tükiks laskis) ühe silma maale kukkumise kohta. Katastroofijärgse Kaali järve nimi seostub India hävingujumalanna Kālīga[4], kes on ühtlasi ka jumalanna Sati hirmuäratav kujund. Kuigi nimede samasugune kõla ei tähenda suurt midagi (nt. Sulawesi, Jalalabad jne), on siin tegemist ka sisu kokkulangevusega.
Tarapita Henriku Liivimaa kroonikas.
Tarapithat (jt nimekujud) mainib Läti Henrik oma "Liivimaa kroonikas" viiel korral.
Virumaalt Saaremaale lennanud jumal.
... ristisid Virumaal rajamail kolm küla, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus kohalikud rääkisid olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapita, ja sellelt kohalt lennanud Saaremaale. Ja teine preester läks, raiudes maha nende jumalate kujud ja näod, mis olid seal tehtud, ja need panid imeks, et verd välja ei voolanud, ja uskusid rohkem preestrite jutlusi.
"... in confinio Vironie tres villas baptizaverunt, ubi erat mons et silva pulcherrima, in qua dicebant indigene magnum deum Osiliensium natum, qui Tharapita vocatur, et de illo loco in Osiliam volasse. Et ibat alter sacerdos succidens imagines et similitudines deorum ibi factas, et mirabantur illi, quod sanguis non efflueret, et magis sacerdotum sermonibus credebant. "
Sõjahüüd ja hiis.
Karjuvad ka need, rõõmustades oma Tarapitha üle. Need hüüavad appi hiit, nood Jeesust, kelle nimel ja kiituseks nad ronivad vapralt üles, jõuavad valli harjani, aga lüüakse ka nende poolt vapralt tagasi.
"Gaudet exercitus christianorum, exclamant, Deum exorant. Clamant et illi, gaudentes in Tarapitha suo. Illi nemus, isti Iesum invocant, in cuius nomine ac laude fortifer ascendunt, ad summitatem valli perveniunt, fortissime et ab illis repelluntur. '
Saarlaste jumal.
... teised preestrid kastsid teisi, ka viiakse nad rõõmuga linna, et nad Kristust kuulutaksid, et nad Tharaphita, kes oli saarlaste jumal, välja viskaksid...
"... alii presbyteri alios rigaverunt, qui et in urbem cum gaudio ducuntur, ut Christum predicent, ut Tharaphitam, qui deus fuit Osilianorum, eiciant...'
Üks paganlikest jumalaist.
Nad kuulavad sõna, lubavad tagasi anda, viivad endaga kaasa oma linnuste juurde preestrid, kes Kristust jutlustaksid, kes Tharaphita koos muude paganate jumalatega välja viskaksid, kes rahvast püha ristimisega niisutaksid.
" Obediunt, restituere promittunt, presbyteros secum ad castra sua ducunt, qui Christum predicent, qui Tharapitha cum ceteris paganorum diis eiciant, qui populum sacro baptismate tingant. '
Väljaheidetud jumal.
See on täide saadetud, see on tehtud, nimelt kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud, vangid vabastatud, pöörduge rõõmuga tagasi, riialased!
" Quo completo, quo facto, populo videlicet cuncto baptizato, Tharaphita eiecto, Pharaone submerso, captivis liberatis, redite cum gaudio Rigenses.'


Askälä.
Askälä kihelkond ehk Askele kihelkond ("Askælæ") oli osa ajaloolisest Viru maakonnast ja asus tänapäeva Lüganuse ja Maidla valla territooriumil, osaliselt hõlmas veel Sonda, Kohtla ja Kohtla-Nõmme valla territooriumi, ulatudes kohati üle Pada jõe.
Askälä kihelkonnas on teada kolm linnust – Alulinn Purtse Taramägi ja Purtse Tarakallas. Ajaloolased on avaldanud arvamust, et ka praeguse Lüganuse kiriku asemel võis olla eestlaste muinaslinnus.
13. sajandi algusest pärineva Taani hindamisraamatu (ladina Liber Census Daniae, taani Kong Valdemars Jordebog) andmetel oli Askäläs 221 adramaad (talu).
Askälä ajaloolise kihelkonna maadele moodustati 13. sajandil Lüganuse kirikukihelkond.


Kategooriaviga.
Kategooriaviga seisneb mingi asja, fakti või nähtuse paigutamises kategooriasse, kuhu see tegelikult ei kuulu.
Kategooriaviga on olulisel kohal Gilbert Ryle'i filosoofias, tema järgi põhineb kartesiaanlik vaimufilosoofia kategooriaveal.
Kategooriaveaks võidakse nimetada mingi omaduse omistamist entiteedile, millel seda omadust olla ei saa. Näiteks tehakse kategooriaviga lausetes 'See mälestus on täpiline' ja 'Caesar on algarv'.


Leda.
Leda oli vanakreeka mütoloogias Aitoolia kuningapaari Thestiose ja Erythemise tütar ning Sparta kuninga Tyndareose abikaasa.
Zeus võrgutas Leda, tulles tema juurde luigena, ning Leda sünnitas Zeusile poja Polydeukese ja tütre Helena, maailma kõige ilusama naise. Mõne legendi järgi olevat Leda munenud kaks muna, millest lapsed olevat koorunud. Tyndareosega sai Leda poja Kastori ning tütred Timandra, Phoebe, Philonoe ja Klytaimestra.
Zeus lõi Leda mälestuse jäädvustamiseks Luige tähtkuju.
Oma lastele abikaasade otsimise legendides Ledat ei mainita, mis tekitab kahtluse, et ta suri enne oma meest, kui tema lapsed veel abielus polnud.
Leda järgi on nimetatud planeet Jupiteri kuu Leda ja asteroid 38 Leda.
Leda kunstis.
Antiikkunstis oli Leda luigega üks meelisteemasid. Ledat kujutati mosaiigis, seinamaalidel, reljeefidel, gemmidel ja savinõudel.
Ledat on maalinud (harilikult koos luigega) Antonio da Correggio, Michelangelo, Gustave Moreau, Louis de Silvestre, Paul Tillier, Tintoretto, Paolo Veronese ja Leonardo da Vinci.
Skulptuuris on Ledat kujutanud Timotheos ja Bartolomeo Ammanati.
William Butler Yeats kirjutas poeemi "Leda ja luik".


Kamardumine.
Kamardumine on mullatekkeprotsess, mille puhul huumushorisont on tugevasti läbi kasvanud püsikute ehk mitmeaastaste rohttaimede juurtest ja risoomidest, s. t. mille korral on olemas mullakamar.
Eriti intensiivne kamardumine toimub parasvöötme mandrilises kliimas kaltsiumirikastel lähtekivimitel, kus kasvab palju rohttaimi, näiteks rohtlas.


Organisatsioon.
Igapäevases tähenduses on organisatsioon kahe või enama inimese kogum, mis toimib sihipäraselt ühise sõnastatud eesmärgi nimel. Erinevates sotsiaalteaduste ja ühiskonnategevuse valdkondades määratletakse organisatsiooni erinevalt, kuid valdav on arusaam, et tähtsad on inimesed ning kooskõlastatud tegevus.
Ühiskonnas tegutsevale organisatsioonile omased atribuudid on tegevused, tööjaotus, juhtimine, ressursid jne. Selles valdkonnas on organisatsioonide tegevust käsitlevateks distsipliinideks organisatsioonikäitumine (sotsiaalpsühholoogia valdkonnana) ja organisatsiooniteooria.
Organisatsioonide loomise aluseks on usk, et ühistegevuse tulemuseks võib olla tulem, mis sama hulga üksikisikute tegevusena ilma keskse koordineerimiseta ja tööjaotuseta ei oleks võimalik. Edukat ja efektiivset koostööd, millest sünnib positiivne tulem, nimetatakse mõnikord sünergiaks.


Vambola (miiniristleja).
Vambola oli Eesti Vabariigi Merejõudude miiniristleja (hävitaja), mis ehitati Peterburis Putilovi tehases 1914–1917.
Vettelaskmisel pandi laevale nimeks Kapitan 2. ranga Kingsbergen, Kerenski valitsuse ajal ristiti laev ümber Kapitan 1. ranga Mikluhho-Maklaiks. Nõukogude Venemaal nimetati laev 19. detsembril 1918 Spartakiks.
Miiniristleja "Spartak" Vabadussõjas.
1918. aastal lahkus laev Balti Laevastiku jääretkega Tallinnast Petrogradi. Vene SFNV valitsus saatis Spartaki koos Avtroiliga Tallinna alla Punaarmeed toetama. 26. detsembril 1918 pommitas Spartak Aegna saare rannakaitsepatareid. Tallinna reidil seisvad 5 Inglise sõjalaeva kiirustasid Aegna saare patareidele appi ning astusid Spartakiga lahingusse. Inglise laevad olid kiiremad ja piirasid Spartaki põhja poolt ümber. Spartak proovis piiramisrõngast ida suunas kalda ja inglise laevade vahelt välja murda, kuid jäi Kuradimuna madalikule kinni, langes vangi ja anti 2. jaanuaril 1919 Eesti Vabariigi Merejõududele. Laeval asus ka Nõukogude Venemaa merejõudude ülema asetäitja ja Balti laevastiku sõjanõukogu liige Fjodor Raskolnikov, kes viibis koos laevameeskonnaga pool aastal vangis Suurbritannias ja vahetati seejärel välja 18 vangi langenud briti ohvitseri vastu.
Miiniristleja "Vambola" Vabadussõjas.
Laev oli saanud purustusi ning saadeti kohe remonti. Pärast seda ristiti laev Vambolaks. Laeva komandör Eesti Vabadussõja ajal oli leitnant Tiido Kraus.
29. aprillil 1919 anti Vambolale ja Lennukile käsk paigaldada miinitõkked Lavansaare ja Kõrgesaare vahele. Operatsioon ebaõnnestus paksu jää tõttu ning Vambola vigastas oma vööri nii, et oli sunnitud 6. mail kuivdokki remonti minema. Remont lõppes alles juunis. Vambola meeskond võitles sel ajal Petrogradi rindel koos Eesti Meredessantpatalioniga. Pärast remonti jõudis laev 22. juunil Heinaste all uuesti rindele.
Landesveeri sõjas toetas Vambola suurtükitulega maavägede edasitungi, võitles 1. juulil Magnusholmi ja teiste Riiat kaitsvate rannapatareidega ning kaitses koos Lennukiga Lembitu sisenemist Daugava jõkke 2. juulil 1919.
Alates 13. oktoobrist 1919 osales Vambola idarindel Krasnaja Gorka operatsioonis.
Miiniristleja "Vambola" pärast Vabadussõda.
Vambola müüdi koos Lennukiga 1933 Peruule (uus nimi Almirante Villar), kus oli rivis veel 20 aastat.


Meleagros.
Meleagros oli vanakreeka mütoloogias Kalydoni kuningapaari Oineuse ja Althaia poeg.
Selle kohta, kui palju tal õdesid-vendi oli, arvamused lahknevad. Arvatavasti oli tal neli õde (Deianeira, Gorge, Melanippe ja Perimede) ning kolm venda: Klymenos, Toxeus ja Thyreos. Oineuse lapsi ja lapselapsi tabasid suured õnnetused ning neid nimetatakse meleagriidideks.
7 päeva pärast tema sündi ilmusid öösel lapse juurde saatusejumalannad moirad. Ema adus seda ja ärkas üles, ent ei näidanud seda välja. Üks moira viskas koldesse puuhalu ja ütles, et laps hällis elab sama kaua kui see halg põleb. Seepeale nad lahkusid. Althaia kargas kohe voodist, kustutas koldes tule, haaras sealt halu ja pani kirstu luku taha.
Meleagros osales ka argonautide retkel, ent ei paistnud seal millegagi silma.
Tema naise nimi oli Kleopatra. Väide, et Kleopatra oli Idase ja Marpessa tütar, on ilmselt vale, sest Idas ja Marpessa abiellusid alles pärast Meleagrose surma. Nähtavasti oli tegemist nimekaimudega. Meleagrosel ja Kleopatral oli üks laps: tütar Polydora.
Artemis saatis Kalydoni maad rüüstama hiigelmetssea, et karistada Oineust, kes oli unustanud talle lõikuse ajal uudsevilja ohverdada. Siga tappis ka üksikud jahimehed ära. Sellepärast kutsus Oineus kokku Kreeka vapraimad kütid. Saabus hulk kangelasi, kellest mõnedki pärastpoole argonautide seas olid. Tuli ka naiskütt Atalanta, kellesse Meleagros esimesest pilgust armus. Ent Atalanta suhtus temasse kui pelgalt sõpra, sest ei tahtnud kunagi abielluda. Kõik ei tahtnud Atalantat jahile kaasa võtta, sest ta oli naine, ent Meleagros käis neile peale, kuni neiugi kampa võeti.
Kult leiti üles ja piirati sisse, kuid too ründas meestesumma ning tappis Heraklese poolvenna Iphiklese ja Meleagrose venna Toxeuse, enne kui kaaslased appi jõudsid. Eurytion sai surma Peleuse halvasti sihitud odast.
Esimesena tabas looma Atalanta nool. Seejärel ründas haavatud kulti Meleagros ja läbistas tolle südame. Vastavalt tavale sai Atalanta kuldi naha ja Meleagros ülejäänud looma.
Selle otsusega ei olnud rahul Meleagrose kaks onu, tema ema Althaia vennad Eurypylos ja Plexippos. Nad ütlesid, et Meleagrosel pole õigust trofeed kellelegi kinkida ja et Atalantale ei tohi seda anda. Nad tahtsid nahka endale. Seepeale tappis Meleagros onud.
Kui Althaia oma vendade surmast kuulis, otsustas ta, et tema poeg on hulluks läinud, nähtavasti armastusest vääritu naise vastu. Ta võttis puuhalu, milles peitus Meleagrose elu, ja põletas selle ära. Meleagros suri.
Friedrich Engelsi järgi tekkis Meleagrose-müüt emajärgse sugukonna ajal, kui venda loeti lähedasemaks sugulaseks kui poega.
Artemis muutis karistuseks (pole teada, kas Meleagrose või Kalydoni metssea tapmise eest) Meleagrose õed Melanippe ja Perimede kalkuniteks.
Althaia oli sellest kõigest nii masendunud, et võttis endalt elu.


Türi lipp.
Türi lipp oli Eesti haldusüksuse Türi linna lipp.
2005. aasta oktoobris ühinesid Türi linn ja vald ning Oisu ja Kabala vald ühtseks omavalitsusüksuseks: Türi vallaks.
Lipp kinnitati 24. juulil 1992.
20. detsembril 1992 õnnistas lipu EELK Türi koguduse õpetaja Teet Hanschmidt. Sellest ajast lehvib linna lipp Türi Linnavalitsuse ja -volikogu hoone peasissepääsu kohal.
Lipu kirjeldus.
Rohelisel kangal paikneb valge rist, risti keskosas paikneb Türi linna vapi kujutis.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Inkongruentne sulamine.
Inkongruentne sulamine on sulamine, mille käigus tekkinud vedeliku koostis erineb algse tahke aine koostisest. Samuti kaasneb inkongruentse sulamisega tahkise koostise muutumine.
Tavalise ehk kongruentse sulamise korral muutub tahke aine sama koostisega vedelikuks. Inkongruentse sulamise korral aga hakkab tahkis sulama, kuid tekkinud vedelik ei ole sama koostisega. Selliselt sulab näiteks päevakivide hulka kuuluv mineraal ortoklass (KAlSi3O8). Päevakivid on silikaatsed mineraalid, mis tähendab seda, et nende kristallstruktuuri põhielement on räni tetraeeder. Puhtalt ränist ja hapnikust koosnev mineraal on kvarts. Et kvartsil (SiO2) on madalam sulamistemperatuur kui ortoklassil, siis on ortoklassi sulamisel tekkinud vedelik ränidioksiidirikkam kui ortoklass ise. Oletades, et süsteem on suletud, peab muutuma ka allesjäänud tahkise koostis, mis tähendab seda, et osa ortoklassist muutub feldšpatoid leutsiidiks (KAlSiO4), mis sisaldab vähem ränidioksiidi kui ortoklass. Kui mineraal on tervenisti ülessulanud, on tekkinud vedelikul muidugi jälle algse mineraaliga identne koostis. Inkongruentselt sulab ka näiteks enstatiit, muutudes sulamise käigus osaliselt magneesiumirikkamaks mineraaliks forsteriidiks.


Aradi maakond.
Aradi maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Transilvaanias ja Banaadi põhjaosas. Piirneb läänes Ungariga.
Maakonna idaosas asuvad Zarandi mäed. Suuremad jõed on Mureş ja Crişul Alb.


Edgar Valter.
Edgar Valter (21. september 1929 – 4. märts 2006) oli eesti lastekirjanik ja kunstnik.
Edgar Valter on illustreerinud selliseid tegelaskujusid nagu Krõll, naksitrallid, Sipsik ja Kunksmoor.
Elukäik.
Edgar Valter sündis Tallinnas kaheksalapselise pere neljanda lapsena. Aastal 1945 lõpetas Tallinna 17. mittetäieliku keskkooli. Aastast 1950 oli ta vabakutseline kunstnik.
Viimased poolteist aastakümmet elas Edgar Valter alaliselt Võrumaal Urvaste vallas Pöörismäe talus.
Edgar Valter suri 4. märtsil 2006. Urn tema põrmuga maeti 17. mail 2006 Tallinna Metsakalmistule.
Looming.
Vabakutselise kunstnikuna illustreeris ta umbes 250 raamatut, enamik neist lasteraamatud. Tema karikatuure on avaldanud paljud ajakirjad ja ajalehed.
Edgar Valter on teinud kaastööd ajakirjadele Hea Laps, Täheke, Pioneer ja Pikker.
1994. aastal ilmus "Pokuraamat" – esimene Edgar Valteri enda kirjutatud ja joonistatud lasteraamat, mille kirjaniku- ja kunstnikutöö tunnistasid lapsed Nukitsa konkursil (1996) I koha vääriliseks. Järjena ilmusid sellele teosele "Pokuaabits" ja "Pokulood."
2008. aastal avati Eesti Lastekirjanduse Keskuses Edgar Valteri galerii.
Tunnustused.
Pokukoda Pokumaal, Urvaste vald, Võrumaa


Olti maakond.
Olti maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Piirneb lõunas Bulgaariaga.
Suuremad jõed on lõunapiiriks olev Doonau ja selle lisajõgi Olt, mis on ka maakonnale nime andnud.


Slatina.
"Teiste samanimeliste kohtade kohta vaata Slatina (täpsustus)."
Slatina on linn Rumeenias, Olti maakonna keskus. Asub Olti jõe ääres.
Linnas on sündinud kirjanik Eugène Ionesco.


Kalydoni metssiga.
Mustafiguuriline kann aastast umbes 555 eKr.
Kalydoni metssiga oli vanakreeka mütoloogias koletis, kelle Artemis saatis Aitoolia pealinna Kalydoni ümbruskonda rüüstama, et karistada kuningas Oineust, kes oli unustanud talle lõikuse ajal uudsevilja ohverdada. Siga tappis ka üksikud jahimehed ära. Sellepärast kutsus Oineus kokku Kreeka vapraimad kütid. Saabus hulk kangelasi, sealhulgas argonaute. Tuli ka naiskütt Atalanta, kellesse Oineuse poeg Meleagros esimesest pilgust armus. Ent Atalanta suhtus temasse kui pelgalt sõpra, sest ei tahtnud kunagi abielluda. Kõik ei tahtnud Atalantat jahile kaasa võtta, sest ta oli naine, ent Meleagros käis neile peale, kuni neiugi kampa võeti.
Jahist võttis osa seitseteist kütti: Atalanta, Kaineus, Eurypylos, Eurytion, Idas, Iphikles, Laertes, Lynkeus, Meleagros, Mopsos, Nestor, Peleus, Peirithoos, Plexippos, Telamon, Theseus ja Toxeus., olid Kastor ja Polydeukes, Admetos, Amphiaraos, Iason ja Iolaos. Mõned saabusid Kalydoni, ent keeldusid minemast jahiretkele, millel osaleb naisterahvas.
Kult leiti üles ja piirati sisse, kuid too ründas meestesumma ja tappis Heraklese poolvenna Iphiklese ja Meleagrose venna Toxeuse, enne kui kaaslased appi jõudsid. Eurytion sai surma Peleuse halvasti sihitud odast.
Esimesena tabas looma Atalanta nool. Seejärel ründas haavatud kulti Meleagros ja läbistas tolle südame. Vastavalt tavale sai Atalanta kuldi naha ja Meleagros ülejäänud looma.
Selle otsusega ei olnud rahul Meleagrose kaks onu, tema ema Althaia vennad Eurypylos ja Plexippos. Nad ütlesid, et Meleagrosel pole õigust trofeed kellelegi kinkida ja et Atalantale ei tohi seda anda. Nad tahtsid nahka endale. Seepeale tappis Meleagros onud.
Kui Althaia oma vendade surmast kuulis, otsustas ta, et tema poeg on hulluks läinud, nähtavasti armastusest vääritu naise vastu. Ta võttis puuhalu, milles peitus Meleagrose elu, ja põletas selle ära. Meleagros suri.
Friedrich Engelsi järgi tekkis Meleagrose-müüt emajärgse sugukonna ajal, kui venda loeti lähedasemaks sugulaseks kui poega.
Artemis muutis karistuseks (pole teada, kas Meleagrose või Kalydoni metssea tapmise eest) Meleagrose õed Melanippe ja Perimede kalkuniteks.
Althaia oli sellest kõigest nii masendunud, et võttis endalt elu.


Viipekeel.
Viipekeel on kurtide emakeel.
Viipekeel koosneb kehakeelest ja sõrmendtähestikust.
Viipekeeles suhtlemine on kurtide jaoks kiirem ja arusaadavam kui kuuljate keele kasutamine.
Kurdid kasutavad viipekeelt muuhulgas klubides ja koolis.
Sidepidamine viipekeeles on nähtavuse tõttu võimalik ka seal, kus kuuldavat keelt ei saa kasutada, näiteks tuukriülikondades vee all, kosmoses ja akende tagant (majade vahel binokli abil või ühest bussist teise).
Tänapäeval võimaldab viipekeel kurtidel kergesti suhelda läbi arvutivõrgu veebikaamerate vahendusel.
Viipekeelde tõlkimisel ei tõlgita iga sõna eraldi, vaid tehakse lausest üldine kokkuvõte.


Vladimir Agafonov.
Vladimir Petrovitš Agafonov (vene Владимир Петрович Агафонов; 31. märts 1933 – 22. november 1999) oli Venemaa kabetaja, 5-kordne maailmameister kirikabes, teeneline meistersportlane, rahvusvaheline suurmeister, Venemaa teeneline treener. Ta oli ka mitmete kaberaamatute autor ning püstitas Prantsusmaal rekordi simultaani andmises 162-l laual, mis oli ära märgitud ka Guinessi rekordite raamatus.
Isiklikku.
Oli abielus Larissa Agafonovaga (neiupõlvenimega Tverdohleb), kes tuli samuti NSV Liidu meistriks kabes 1967. aastal.
Agafonov, Vladimir
Agafonov, Vladimir
Agafonov, Vladimir


Kehakeel.
Kehakeel on suhtlemine või ebateadlike signaalide andmine liigutuste ja pooside abil.
Kommunikatsioonisüsteemid.
Mitteverbaalne kommunikatsioon ehk kehakeel hõlmab nii inimese liikumist (hoiak, žestid, naeratus, silmakontakt ja füüsikalise ruumi kasutamine) kui ka mittelingvistilisi keele omadusi (kõne kiirus ning valjus) (Zimbardo: 335).
Kehakeele liigitamine.
Kehakeele teerajajaks peetakse Charles Darwinit, kelle uuringud tõestasid, et erinevate kultuuride esindajad väljendavad oma emotsioone suures osas sarnaselt. (Nierenberg 1997: 22). Tänase päevani käivad vaidlused, kas sõnadeta signaalid on kaasasündinud, geneetiliselt päritavad või on neid võimalik omandada. P. Ekman, kes uuris viie erineva kultuuri esindajate miimikat, kinnitas Darwini oletusi kaasasündinud zestidest. Ta tegi kindlaks, et teatud emotsioonide väljendamisel oli erinevate kultuuride esindajate näoilme sarnane. Uuringute põhjal on jõutud tulemuseni, et žeste saab liigitada järgmisel moel: kaasasündinud, geneetilised, omandatud ja kultuuriliselt tingitud. Kaasasündinud žestid on näiteks naeratamine, viha, kurbuse ja rõõmu väljendamine. Üheks geneetiliseks žestiks peetakse käte ristamist. Kumb käsi jääb käte ristamisel peale, kas parem või vasak ? Enamik inimesi vastab, et tunnevad end vaid ühel juhul mugvalt, teisel mitte. See on nähtavasti geneetiliselt määratud. Samas on enamus mittesõnalisi signaale on omandatud ning paljude žestide tähendus on kultuuriliselt tingitud (Pease 1994: 9).
Põhilised suhtlemisžestid ja nende päritolu..
Põhilised suhtlemisžestid on kogu maailmas sarnased. Kui välja arvata mõned erandid, siis tähendab pearaputus peaaegu kõigis maades eitus ja noogutus jaatust. (Pease 1994: 10). Samas leidub ka kultuure, kus nendel liigutustel on vastupidine tähendus. Mõned liigutused on aga pärit ürgkogukondlikust minevikust – näiteks hammaste paljastamine. Naeratust peeti tollal ähvarduse avalduseks. Ka tänapäeval, kui inimene tigedalt muigab, paljastab ta hambad. Jaapanis aga väljendab naeratus siiani pahameelt või ärritust (Pease 1994:11).
Tänapäevased üldiselt mõistetavad žestid on näiteks õlgade kehitamine, mis tähendab seda, et inimene on nõutu või kui ta ei tea, millest on jutt. Sellel liigutusel on kolm osa – laialilaotatud käed, kehitatud õlad ning kergitatud kulmud. Ühe rahvuse mitteverbaal- ne keel võib erineda teise rahvuse mitteverbaalsest keelest. Nii näiteks tähendab pearaputus mõnel pool eitust. Samuti võib olla nii, et ühel liigutusel on ühe rahvuse jaoks mingi kindel tähendus, omamata teise rahvuse jaoks mingit mõtet (Pease 1994: 11).
Kehakeel.
Kehakeelt võib psühholoogide arust võrrelda ükskõik missuguse keelega – ta koosneb nagu iga teine keel sõnadest ja lausetest. Iga liigutus sarnaneb sel juhul sõnaga, millel on olenevalt kontekstist erinev tähendus (Nierenberg 1997: 11). Väga tähtis on liigutuste kooskõla.Ühel teatud liigutusel – nt käte ristamisel-, võib olla mitu tähendust, olenevalt kontekstist. Me ei saa interpreteerida seda liigutust üheselt, vaatlemata eelnevat ja järgnevat liigutust. Ei tohi kunagi kujundada muljet mingi üksikliigutuse puhul, vaid peab vaatlema nii eelnevat kui järgnevat liigustust, s.t liigutuste kogumit. Ainus erand on käte kiilukujuline asend, mida kasutatakse teistest liigutustest eraldi ja mida kasutavad enesekindlad inimesed, kes annavad samaaegselt teistele nõu. Üldiselt peetakse kiilukujulist asendit jaatavaks liigutuseks (Pease 1994: 45).
Me ei lävi teistega mitte ainult sõnade, vaid ka sõnatu keele (miimika, liigutused, poosid, silmside) abil (Nierenberg 1997:15). Üle 50 % vestluses omandatavast infost kannavad žestid ja miimika. Eristatakse 135 kehakeele väljendit ning koguni 85 pea- ja näoliigutust (Nierenberg 1997: 3).
Mitteverbaalseid signaale kasutatakse isiklike suhete hoidmiseks ja loomiseks, sõnu aga väliste sündmuste kohta käiva informatsiooni vahetamiseks. Michael Argyle’i andmetel moodustab verbaalne osa 7%, hääletoon 38 % ning visuaalne osa kogunisti 55% terviksõnumist. Seega on kõnel võrreldes hääletooni ning mittesõnaliste kujunditega suhteliselt väiksem osa. Seetõttu ei tule ainult selle üle muretseda, mida me teistele räägime, vaid ka seda, kuidas me seda edastasime (James 1998:36).
Kui inimese sõnad ning liigutused ei lange kokku, siis tuleks otsustada liigutustest saadud info kaudu, sest see on tõesem. Samamoodi võib liigutuste kogumit jälgides jõuda otsusele, et üks liigutus liigustuste kogumis ei ühti ehk liigutuste kogum pole vastavuses. See annab meile alust arvata, et inimene kas püüab varjata oma tegelikke tundeid või ta valetab. Niisiis, eduka suhtlemise aluseks on kehakeele vastavus kõnega – kui me ütleme üht, mõtleme aga teist, annab kehakeel vastandliku teate, ning kehakeelt tajutakse tõena ning peetakse kauem meeles (James 1998:11).
Mitteverbaalse kommunikatsioon etendab eriti tähtsat osa igasugust liiki läbirääkimistel, olgu see siis tipp-poliitikute kohtumine või müügiagendi tegevus.
Juhid ja tipp – poliitikud valdavad kehakeele kunsti täiuslikult – nii näiteks suutis Bill Clinton, hoolimata talle suunatud tuhandetest kaameratest, valetada enda ja Monika Lewinsky suhete kohta, kuna oli kehakeele nüanssideni selgeks õppinud. (Horisont 1/ 2000).
Žestide tähtsus.
Žestid lisavad tunderõhke ning huvitavust, kui nad toetavad meie sõnu – nii peaksid meie kehad liikuma samas rütmis meie sõnadega. Samas ei tohi žestidega liialdada – kui nad on liiga pealekäivad, siis nad tahes – tahtmata ärritavad teisi. Žestid on kasulikud, kuni säilib kontroll nende kõne üle. (James 1998: 11).
Ühiskondlik seisund ja žestide rohkus.
Keeleteaduslike uuringute alusel on inimese sotsiaalse seisundi, võimu ja prestiiži ning tema sõnavara vahel otsene seos – mida kõrgem on inimese sotsiaalne seisund, seda osavam on ta ka sõnalises suhtlemises. Oma ametialase karjääri tipus olija kasutab oma sõnavara rikkusi, vähem haritud inimene aga toetub suhtlemise käigus rohkem oma liigutustele kui sõnadele. Üldreegel kinnitab, et mida kõrgem on inimese sotsiaalmajanduslik tase, seda vähem teeb ta vestlemisel liigutusi (Pease 1994: 16).
Samuti täiustuvad inimese liigutused sõltuvalt vanusest. Mõne liigutuse kiirus muutub aja jooksul. Valetav laps katab kohe pärast valetamist suu ühe või mõlema käega. Vanemaks saades liigutuse kuju muutub veidi – teismeline puudutab vaid huultejoont ning täiskasavanu, saades ajust signaali suu katmiseks, asetab käsi viimasel hetkel suu juurest nina juurde – see on niisiis lapsepõlvest pärit liigutuse täiustunud variant. Ühesõnaga, mida vanemaks inimene saab, seda umbmäärasemaks ja vähem hoogsamad on tema liigutused (Pease 1994: 17).
Kehakeele võltsimine.
Kehakeele teadlikku võltsimist kasutatakse soodsa mulje loomiseks (nt. tipp – poliitikud ja firmajuhid) Miss Ameerika ning miss Universumi iludusvõistlustel saavad neiud ettevalmistuse liikumiseks, millest peab kiirguma soojust ja siirust. Mida suurema meisterlikkkusega neid signaale saadetakse, seda suuremad on võidužansid. Kuid väga kaua ei saa liigutusi matkida, sest keha hakkab üsna pea tahtest sõltumatult andma signaale, mis ei vasta teadlikule tegutsemisele. Paljud poliitikud on kehakeele matkimise alal asjatundjad ning kasutavad neid valijate mõjustamiseks. Kõige aenam kasutatakse valelike väljendite varjamiseks nägu. Valetades püütakse naeratada, noogutatakse pead või pilgutatakse silmi. (Pease 1994: 18).
Valetamisel töötab meie alateadvus meist sõltumatult ning meie kehakeel annab meid. n. –ö. ära. Valetamise ajal kiirgab alateadvus välja närvienergiat, mis väljendub öeldule otse vastupidist kinnitavates liigutustes (Pease 1994: 18).
Näoilme.
Inimese tajumine teise poolt algab näo tajumisest. Eristatakse kuut primaarset emotsiooni – hirm, õnnelikkus, üllatus, viha, kurbus, vastikus. Kehakeele uurimise teerajaja Charles Darwinit teos “ Inimeste ja loomade emotsioonide väljendumine. “ tõestab, et erinevate kultuuride esindajad väljendavad oma emotsioone näoilme abil suures osas sarnaselt. Need näoilmed on universaalsed ning ükskõik mis rahvuse esindajate poolt äratuntavad. Ka pimedad lapsed väljendavad neidsamu ilmeid – üllatus, kurbus (Nierenberg 1997: 24).
Jaapanlasi on õpetatud kontrollima oma näoilmet – manada näole rahulik, muretu ilme, olenemata sisemistest pingetest. Juba lapsest saati on neid õpetatud hoiduma emotsionaalsest avalikust väljundist, eriti negatiivsest. Viha või ärrituse väljundiks on naer (1: 405).
Jaapanlaste vanem põlvkond oskab pealtnäha maheda ilme taga eristada inimese tegelikke tundeid. Vanem põlvkond heidab nooremale ette, et need ei suuda tabada piirjoont sisemise ja välise näo vahel (tatemae – honne), mis on suhtlemisel suunavaks orientiiriks. Väline nägu on mask, fassaad (tatemae). Maski taga peitub honne (tegelik olemus). Väline nägu on kõigi jaoks, sisemine on iseendale ning lähedastele.(Pronnikov 1992: 170).
Argyle kirjeldas üht katset inglaste, jaapanlaste ning itaallastega – kõigil tuli ära tunda ja hinnata inimeste näoilmeid – nendeks katseisikuteks oli samuti valitud kõigi kolme rahvuse esindajaid Huvitava omapärana toodi välja, et inglastest ning itaallastes katseisikutel õnnestus võrdselt kas oma või teise rahvuse grupi näoilmeid tabada, ent jaapanlasi hinnata oli neil raskem kui jaapanlastel endal. Aga isegi jaapanlastel oli raskusi oma maa inimeste emotsionaalsete väljendite hindamisega (1–405).
Pilkkontakt.
Sotsiaalne kontroll tähendab seda, kui vaatame kurjalt lapsele otsa, kui ta tahab rahvarohkes paigas töinama hakata või vastame kellegi uurivale pilgule hukkamõistva pilguga.
Meie pilk räägib tähelepanust, mida me kellelegi osutame, ja selle tähelepanu määrast.
Michale Argyle väitel vaadatakse teineteisele otsa 30% kuni 60 % suhtlemise ajast. Kui silmside kestab juba rohkem kui 2/3 ajast, ollakse rohkem huvitatud vestlus kaaslase isikust kui tema sõnadest. Siis on tegemist armunutega. Teisel juhul põrnitsevad üksteisele otsa aga võitlusvalmis vaenlased. Ka siis, kui suhtluspartneri küsimus või väide tekitab viha või agressiivsust, vaadatakse talle pikalt otsa. Kehtib seaduspära, et vestluskaaslasele vaadatakse otsa rohkem kuulamise kui kõnelemise ajal (Nierenberg 1997: 24).
Signaalid silmadega.
Silmadega antakse edasi kõige täpsemaid ja avatumaid suhtlemissignaale. Selle kanali kaudu edastatakse informatsiooni sümpaatia, külgetõmbe, kompetentsuse, usaldus- väärsuse ning hingelise seisundi kohta. Abstraktselt mõtlevad inimesed püüavad luua kestvat silmsidet tunduvalt rohkem kui konkreetselt mõtlevad inimesed.
Esmakohtumisel antakse tihti pilkkontaktiga märku, kas soovitakse vestlusesse laskuda või mitte. Kontakti vältimine on märk, et inimene pole suhtlemisest eriti huvitatud.
Seltskondlikes suhtlemissituatsioonides on täheldatud huvitavat omapära – omavahel tuttavad otsivad põhjust pilkkontakti vältimiseks, võõrad inimesed aga selle loomiseks (Nierenberg 1997: 117). Pilkkontakti välditakse ka siis, kui kõnealune teema valmistab piinlikkust või kui edastatavad uudised on halvad. Ka väga häbelikud inimesed ei talu silmsidet (2: 59).
Vestluse ajal vaatab teisele sagedamini silma see, kes peab oma vestluskaaslast tugevamaks, kogenenumaks ning targemaks. Silmavaatamisega avab ta n. ö. oma aju telepaatiliseks sisenduseks. Samal põhjusel vaatab rääkija harva kuulajale silma: jutustaja ajus toimub sel hetkel intensiivne mõtete arendus- ja järjestamisprotsess ning võõras pilk (seega ka võõrad mõtted) ainult segaksid. Kui vahemaa vestluskaaslaste vahel suureneb, hakkavad nad sagedamini teineteise pilku otsima – see kompenseerib nende vähenenud telepaatilist ühendust. Psühholoogide sõnul otsivad naised meestest sagedamini pilkkontakti ning vaatavad palju sagedamini vestluskaaslasele otsa (Anne 1/ 2000, lk 64 –65).
Meeste ja naiste pilgukasutusele on järgmine seletus – meeste jaoks on tähtsal kohal loogiline mõtlemine ning seetõttu on tähtsaim sõnadega väljendatav mõte. Naised aga oskavad hinnata intuitsiooni tähtsust ning peavad tähtsaks seda, mis on pilgu taga. Naine olevat telepaatilisele informatsioonile üldse mehest vastuvõtlikum, seepärast on pilgul tema psüühikas ja käitumises palju suurem tähtsus (Anne 1/ 2000, lk 64 –65).
Mehed võtavad pilku tihti kui ähvardust, naistele on see tähelepanu- ja kontaktisoovi märk. Teadlaste sõnul tingib naise iha silmsideme järgi loodus: see on seotud vajadusega soo jätkamiseks partner ligi meelitada. Kõrgendatud huvi puhul partneri vastu laienevad pupillid tunduvalt, millega suureneb ka pilgu maagiline mõju väljavalitule – nimelt laieneb pupilli suurenemisel telepaatiline kanal ning tänu sellele võivad salajased soovid hakata mõjutama partnerit. Kui inimene on erutusseisundis, suurenevad tema silmad kuni neli korda. Tigedus- ja süngusemeeleolu sunnib aga silmateri kokku tõmbuma.
Miks lähevad ehmudes silmad pärani – sest inimene tahab saada alateadlikult maksimumi informatsiooni. Inimene pigistab silmad kinni või pöörab pilgu kõrvale talle osaks saanud etteheite või hukkamõistu puhul –sellega kaitseb ta oma aju kõige negatiivse eest ega lase ligi võõraid emotsioone. Kui inimene pole aus või tahab midagi varjata, puutuvad teie pilgud kokku vähem kui 1/3 suhtlusajast. Silmanurgast heidetud pilk võib väljendada huvi või vaenulikkust. (Anne 1/ 2000, lk 64 –65).
Kuna erinevate rahvuste kehakeel teistest mõnevõrra erineb, siis sõltub ka inimese pilgu kestvus tema rahvusest. Nii vaatavad jaapanlased vestluse ajal pigem kaela peale kui näkku. Lõuna –Euroopa elanikud vaatavad üksteisele otsa aga lühidalt ja sagedasti.
Kuid rolli ei mängi mitte ainult pilgu kestvus või sagedus, vaid ka näo –või kehaosa, kuhu vaade on suunatud. Sellest johtuvalt eristatakse asjalikku pilku, sotsiaalset pilku ja intiimset pilku.
Asjalik pilk. Läbirääkimisel suuname pilgu kujutatavale kolmnurgale vestluskaslase laubal. Eeldusel, et teie pilk ei lasku teise inimese silmadest allapoole, võite edukalt läbirääkimisi pidada
Sotsiaalne pilk Lastes oma pilgul partneri silmade tasapinnast allapoole libiseda, loote sotsiaalse suhtlemise õhkkonna. Sotsiaalse vestluse ajal vaatavad silmad samuti süm boolset kolmnurka, mille tipud asuvad partneri silmades ja suul
Intiimne pilk puudutab silmade tasapinda ja laskub lõuast allapoole teistele kehaosadele. Kui suheldakse lähikaugusel, langeb pilk kuni rinnani, kaugema vahemaa tagant suheldes ulatub aga vööni Silmanurgast heidetud pilk väljendab vaenulikkust või huvi (Pease 1994: 102 – 104).
Suletud silmalaud. Inimesed, kes vestluse ajal langetavad silmalaud, mõjuvad oma vestluspartnerile häirivalt. Nad justnagu tahaks teda oma vaateväljast hävitada. Kui tavaliselt pilgutab inimene 6–8 korda minutis, siis nüüd suleb ta silmad sekundiks või kauemaks, justangu pühkimaks teid oma vaateväljast. (Pease 1994: 105).
Pikk pilk. Inimene, tahtes rõhutada oma üleolekut, langetab laud ning heidab pea kuklasse. Järgneb pikk pilk, mida tuntakse ka ülalt alla vaatamisena. Kuid te peate arvestame, et olete ise kutsunud esile tõrjuva hoiaku (Pease 1994: 105).
Naeratus.
Christopher Branningan ja David Humphries kirjeldasid üheksat naeratuse liiki, millest levinumad on muie, ülahuulenaeratus ja lai naeratus. Muie kerkib üksnes huultele, suu jääb suletuks. Niimoodi naeratab end välisoludest välja lülitanud inimene, kes keskendub hetkel iseendale. Ülahuulenaeratuse puhul paljastatakse ülemised esihambad – nii naeratatakse tavaliselt silmast silma kontakti puhul. Lai naeratus vaheldub tihtipeale naeruga ning selle puhul paljastuvad nii ülemised kui alumised hambad (Nierenberg 1997: 22). Ei naeratata aga ainult õnnetundest, vaid mitmetel eesmärkidel – ka oma tegelike tunnete peitmiseks või varjamiseks. Viisakusnaeratuse näole manamiseks paljastatakse hambad maksimaalselt, kuni suu viimaks hakkab meenutama ristkülikut. Seda naeratuse liiki iseloomustatakse pigem kui grimassi, milles puudub igasugune soojus. Sissetõmmatud huultega naeratus sarnaneb muus osas ülahuulenaeratusele, ainult et siin on alahuul hammaste vahel. See näitab alistumist domineerivale ehk autoriteetsele isikule. Nii naeratavad ka ujedad tütarlapsed (Nierenberg 1997: 23).
Närvilist naeru kuuldes märkame teravat vastuolu häälekõla ja liigutuste vahel. Inimese hääl kõlab lõbusalt, samal ajal teeb ta käte ja jalgadega närvilisi liigutusi või niheleb pidevalt. Inimene tunneb end ebakindlalt ning tahaks nagu iga hinna eest põgeneda (Nierenberg 1997:12).
Kurameerimisliigutused ja signaalid.
Inimese seksuaalne edu seisneb tema võimes saata välja kurameerimissignnaale ja mõista neid, mis talle on lähetatud. Naised on neile liigutustele vastuvõtlikumad kui mehed, kes tihtipeale isegi ei märka neid signaale. Mis juhtub inimesega, kes satub vastassugupoolest koosnevasse seltskonda ? Tema lihaste toonus tõuseb, justkui valmistumaks võimalikuks seksuaalkontaktiks. Näokortsud silenevad ning keha muutub rühikamaks, kõht tõmbub kokku ning rind paisub – inimene näib otsekui noorem välja. (Pease 1994: 116).
Meeste ja naiste liigutused, mida nad kurameerimisel teevad, on erinevad. Lisaks alateadvuses toimuvatele psühholoogilistele liigutustele hakkavad mehed ühtäkki lipsu kohendama, sätivad kraed või koguni libistavad kätega läbi juuste. Naiste liigutused ja signaalid on mitmekesisemad: juuste tagasiheitmine, randmete näitamine, puusade hööritamine, vargsed kõrvalpilgud, niiskete huultega paotatud suu kuuluvad võrgutamise arsenali. Ka on meeste vaateväljas viibides naistel jalad pisut rohkem harkis kui tavaliselt (Pease 1994: 111jj).
Kõnnak ja kehahoid.
Kõndimisviis on teatud määral tingitud kehaehitusest, aga liikumise kiirus, rüht ning sammu pikkus olenevad rohkem inimese meeleolust. Nii saame inimese liikumise järgi tõlgendada tema meeleolusid. Väga ilmekas on näiteks masenduses inimene – ta käib vimmas, jalgu järele vedades, käed taskus, pilk maas, ümbrust tähele panemata (Nierenberg 1997: 26).
Peahoiak.
Pea – ja kogu ülakeha hoiakust sõltub see, kuidas me mõjume teistele. On üldine reegel, et: inimest, kes surub õlad taha, selja sirgu ning rinna ette, pannakse tähele rohkem kui inimest, kes käib, pilk maas, või teeb end istudes võimalikult väikseks. Kui meil mõnes olukorras puudub enesekindlus, siis reedab meid meie kehakeel – ebakindluse signaale märgates reageerivad inimesed neile koheselt. Enesekindlaid signaale nähes reageerivad nad teistmoodi. Kui inimesed kohtlevad teid, nagu oleks te enesekindel, siis te muututegi endale üllatuseks enesekindlaks. (James 1998:52).
Peal on kolm põhiasendit: otseasend, kõrvale kallutatud pea ja ette kallutatud pea. Otseasendis hoiab pead inimene, kes suhtub räägitavasse erapooletult. Pea püsib tavaliselt liikumatult, aegajalt noogutab veidi. Küljele kallutatud pea näitab inimeses tekkinud huvi. Seda žesti osatakse tõlgendada juba Ch. Darwini ajast, kes märkas, et nii loomad kui inimesed kallutavad huvi tärkamisel pea küljele Pea ettekallutamine väljendab inimese eitavat või isegi halvakspanevat suhtumist. Põrnitsemisega kaasnevad ka kriitilise hinnangu liigutused (Pease 1994: 91).
Käte asetamine kuklale. Poos on iseloomulik inimestele, kes peavad end teistest paremaks.
Käed puusadel. Seis, käed puusadel, on inimese sõjaka suhtumise väljenduseks. (Pease 1994: 95). Seda poosi on nimetatud ka läbilöögiasendiks. Eriti iseloomulik on see sihikindlale inimesele, kes võtab sellise poosi, kui on valmis oma eesmärki saavutama. Sellise poosi võtavad mehed naise juuresolekul, kelle puhul neil on seksuaalseid kavatsusi. Teiste meeste jaoks on see loomariigist pärit väljakutse, et nood ei tungiks tema territooriumile. Niisiis, et õigesti teha järeldusi selle põhjal, miks inimene pani käed puusa, on vaja silmas pidada konkreetset olukorda ning arvestada eelnevaid liigutusi (Pease 1994: 95).
Käesurumine.
Käesurumist peetakse avatuse sümboliks, käte ühendamist ühtekuuluvuse sümboliks. Hoolimata käesurumise üldisest kombest on see varieeruv – prantslased suruvad kätt nii ruumi sisenemisel kui lahkumisel, sakslased ainult kord. (Nierenberg 1997: 30).
Avatud peopesad.
Peopesad on siiruse, avatuse, austuse ja usalduslikkuse väljendajaks. Usaldav laps sirutab ette oma mõlemad peopesad. Kui inimene on teiega täiesti avameelne, sirutab ta teie poole ühe või kaks peopesa. Nagu teisedki kehakeele liigutused, on see täiesti ebateadlik žest, mis kinnitab teile, et vestluskaaslane räägib tõtt. Laps peidab valetades käed selja taha, kui aga naine salgab, et pidas sõbrannadega kogu öö pidu, siis hoiab ta selgituse ajal käsi ristatult või taskus. Peidetud peopesad võivad meile reeta, et inimene luiskab (Pease 1994: 31).
Avatud peopesad ja pettus. Elukutselistel petturitel on omapärane anne viia sõnadeta signaalid kooskõlla sõnalise valetamisega (Pease 1994: 33).
Käte ja käelabade liigutused. Peopesade hõõrumisega väljendavad inimesed oma häid oootusi. Hästi kiire peopesade hõõrumine viitab sellele, et inimene loodab antud olukorras häid tulemusi saavutada. (Pease 1994: 41).
G. Nierenbergi ja H. Calero uuringud näitavad, et ristatud sõrmed väljendavad pettumust ja soovi oma eitavat suhtumist varjata. Käte asend ja eitav suhtumine on omavahel sõltuvuses. Inimesega, kelle ristatud sõrmedega käed asetsevad ülestõstetud asendis, on raskem kokkuleppele jõuda kui nendega, kelle ristatud sõrmedega käed asetsevad laual või põlvedel (Pease 1994: 43).
Käte kiilukujuline asend. See on ainus liigutus, mida kasutatakse teistest liigutustest eraldi. Žestil on kaks teisendit – kiil on suunatud üles või alla. Esimest kasutatakse tavaliselt oma arvamuse või idee esitamisel. Teine asend on kasutusel siis, kui inimene ei räägi, vaid kuulab. G. Nierenbergi ja H. Calero andmetel kasutavad allapoole tervaikuga kiilu sagedamini naised. Üldiselt peetakse kiilikujulist asendit jaatavaks asendiks. Seda kasutatakse väga sageli alluvate juursolekul (Pease 1994: 45).
Näo puudutamine.
Näo puudutamine. Kui inimene vestluses puudutab kätega oma nägu, siis annab see märku ebakindlusest. või valelikkusest – kuuldes ennast või kõnelejat valetamas, katab inimene alateadlikult kätega oma kõrvu, suud või silmi. Näo puudutamist loetakse üldse üheks esimeseks valetamise signaaliks. Samas võivad need liigutused tähendada ka kõhklust, ebakindlust ning liialdamist.
Kui tõstame rääkides käe suu ette, siis püüab aju takistada alateadvuses keelele tulevaid sõnu. Väidetakse isegi, et kui me näiteks räägime ja kuulaja katab suu käega, siis on ta veendumusel, et teie valetate.
Teine võimalus oma valetamist varjata on nina sügamine. Puudutatakse mitu korda kergelt või üks kord kiiresti, peaaegu märkamatult ninaalust huulelohku. (Pease 1994: 13). Esiteks on see alateadlik maskeering – kui inimese teadvusesse tungivad halvad mõtted, käsib alateadvus käel suu sulgeda ning selle liigutuse varjamiseks puudutakse viimasel hetkel suu asemel nina. Teisalt aga tekitavad valetamise ajal ninas asuvad närvilõpmed sügelustunde ning tekib kange tahtmine nina sügada. Samas on vaja seda žesti eraldada teadlikust nina sügamisest, mis erineb valetamise žestist oma intensiivsuse tõttu (Nierenberg)
Silmalaugude hõõrumine on alateadlik soov ennast kaitsta. Inimese ajus on tekkinud soov pettuse, kahtluse või vale eest peitu pugeda. Teisalt võidakse sellega vältida vestluskaaslase pilku, kellele valetatakse. Mehed hõõruvad silmalauge hoogsamalt kui naised. Naised teevad selle liigutuse väga ettevaatlikult. Pilku kõrvale viies vaatavad nad lakke (Pease 1994: 14).
Kõrva hõõrumine väljendab soovi kuuldut vältida. Kui laps ei taha oma vanemate manitsusi kuulda, katab ta oma kõrvad kätega. Kõrva või kaela sügamine väljendab kõhklust või ebakindlust. Kaela sügamine on eriti silmatorkav just siis, kui inimene samal ajal ütleb –“Sain teist väga hästi aru.” (Pease 1994: 11)
Krae venitamine. Vale tekitab näo ja kaela lihaskiudes kihelust. Et sellest aistingust vabaneda, on vaja sügelevat kohta kratsida. Meestel, kes parasjagu valetavad, ise kahtlustades, et neid nähakse läbi, on komme venitada kraed. Kraed sikutatakse aga ka vihastamise ja masenduse korral.
Sõrmed suus – raske masenduse ajal paneb inimene sõrmed suhu, et põgeneda alateadvuses tagasi ohutusse imikuikka. Kui laps imeb sõrme, siis täiskasvanul on selleks pastaka imemine või sigareti või piibu imemine. Kui inimene imeb sõrme, siis viitab see sellele, et ta vajab heakskiitu ja toetust.
Kuulamine.
Kui kuulaja toetab käe põsele, siis tal hakkab igav. Eriti suurt igavust väljendab see, kui pea toetub kogu raskusega peopesale. Sõrmedega vastu lauda trummeldamist ja jalaväristamist tõlgendatakse kannatamatuse tundemärkidena. (Pease 1994: 60). Inimene on hindavas asendis, kui põsk toetub rusikale, nimetissõrm aga asub meelekohas. Kui pöial toetab lõuga ja nimetissõrm on suunatud meelekoha poole, siis tähendab see kuulaja eitavat suhtumist ettekandesse või lektorisse. (Pease 1994: 62).
Liigutused otsuse langetamisel. Lõua silitamine tähendab seda, et inimene püüab otsusele jõuda. Prillipapad ei pruugi otsuse tegemisel lõuga silitada, vaid nad võtavad prillid eest ja panevad prillisanga suhu. Kui inimene on pärast seda, kui tal on palutud teha otsus, pannud suhu pastaka- või sõrmeotsa, siis tähendab see, et ta vajab toetust. (Pease 1994: 63).
Käed kui tõkked.
Käed kui tõkked. Kui inimene paneb ühe või mõlemad käed rinnale, siis moodustab ta tõkke. Oma olemuselt on see katse ohust või ebameeldivast olukorrast kõrvale hoida. Kui inimene närveerib või on sattunud kriitilisse olukorda, siis asetab ta käed rinnal vaheliti, mis on selge ohutunde märk. Kui kuulaja asetab käed rinnal vaheliti, tähendab see seda, et tal tekib eitav suhtumine esinejasse. Selle žestiga pöörab ta räägitavale vähem tähelepanu. Siinjuures tuleb tähele panna, et ühelt partnerilt lähtuv sõnatu teave avaldab teisele suurt mõju. Antud juhul ei soodusta see põrmugi vestlusel ühist keelt leidmaks.
Käte rinnal ristamine väljendab alateadlikku soovi end ebameeldivas olukorras kaitsta. See on väga levinud žest ning tähendab kaitseseisundit või eitavat hoiakut. Näiteks vestluses võtavad inimesed sageli sellise poosi, kui nad pole kuulduga nõus. Kui inimene hoiab käed risti rinnal, on ta eitaval seisukohal. sisemine pingeseisund sunnib teda sellist asendit võtmast. Samal ajal soodustab selline poos pinge püsimist. (Pease 1994: 68).
Rusikas käte vaheliti asetamine. Kui inimene paneb rinnale risti rusikas käed, näitab see tema vaenulikkust ja pealetungivalmidust. Kui samal ajal nägu õhetab ja hambad on kokku surutud, peame olema valmis kas sõnaliseks või füüsiliseks kallaletungiks. (Pease 1994: 69).
Käed risti, kämblad õlavarrel. Sellises asendis klammerduvad käed kindlalt õlavarre külge, et käsi ei saaks lahti rebida ega rind ei satuks löögi alla. Poos väljendab ebameeldivate aistingute allasurumist ning teda kohtab arsti ooteruumis või lennukis.
Osaline tõke. Asetamaks käsi risti rinnale, taipavad juuresolijad, et teil on hirm –seda vältimaks, piirdutakse osalise tõkkega –kõverdunud käsi haarab rippuvast käest kinni ja tekib osaline tõke (Pease 1994: 72).
Jalgadest kaitsetõke.
Eelpool nägime, et käte ristamisel moodustub kaitsetõke. Kuid ka ristatud jalad väljendavad inimese eitavat suhtumist või ka kaitsevajadust. Arvatakse, et käte rinnale vaheliti asetamine oli algselt seotud südame ja rindkere kaitsmisega, jalgade ristamine aga on katse kaitsta suguelundeid. Nii istub seksuaalses kaitseasendis naine kogu aeg tugevasti ristatud jalgadega (Pease 1994: 76).
Ristatud jalgade tavaasend, kus üks jalg on korralikult teise põlvele pandud – tavaliselt parem vasakule -, näitab erutust, kammitsetust, vaoshoitust. Samal ajal ei tohi seda asendit tõlgendada eraldiseisvalt, vaid ainult eitavate liigutuste kogumis. Sest nii istutakse ka nt. loengusaalis või ebamugaval toolil. Kui aga inimene on lisaks sellele ka käed ristanud, siis on ta end vestlusest välja lülitanud (Pease 1994: 77).
Kiire reaktsiooniga inimene, keda on vaidluses raske ümber veenda, istub sageli, jalg põlvel, hoides kätega säärest. See on tahtejõulise ning jonnaka inimese tundemärk. Temaga on raske ühist keelt leida ning ta vajab erinevat lähenemisviisi. (Pease 1994: 80).
Teineteise vastu surutud pahkluud. Kui inimene on kaitseseisundis, siis surub ta pahkluud vastamisi. Meestel on selles asendis ka käed põlvedel või tooli käetugedel; naistel on põlved koos, jalad osutavad ühte suunda, käed asetsevad põlvedel teineteise kõrval või on üks käsi teise peal. Pahkluude kokkusurumisel on umbes sama tähendus kui huulde hammustamisel. Sellise liigutuse abil talitseb inimene oma eitavat suhtumist, negatiivseid tundeid hirmu või erutust (Pease 1994: 83).
Pöia toetamine põlveõndlasse – sellist poosi kasutavad ainult naised oma kaitseseisundi tugevdamiseks.
Käte asetamine selja taha. On täheldatud, et Inglismaa kuningliku perekonna liikmetel on kombeks olnud käia, käed selja taga (prints Andrew, prints William). On kindlaks tehtud, et selline asend on iseloomulik ka teiste maade dünastia esindajatele. Käte asetamisel selja taha on mitmeid variante – selja taga teineteist hoidvad käelabad või teise käe randmest surumine. Teise käe randmest surumine annab tunnistust sellest, et inimene on tujust ära ja püüab end rahustada. Sel juhul haarab üks käsi teisest nii kõvasti kinni, otsekui takistamaks seda löögiks tõusmast. Käsi nihkub seda kõrgemale, mida vihasemaks inimene läheb (Pease 1994: 47).
Pöialde esiletõstmine räägib inimese võimekusest, üleolekust ning kohati isegi sõjakusest. Rangel ülemusel kipuvad pöidlad tihti kuuetaskutest välja. See asend ongi kõige enam omane ameti- ja esindusrõivais inimestele. Ent seda žesti kasutab ka naisega kurameeriv mees ning siis on sellel jaatav tähendus. Huvitav poos on harali pöialdega käe ristamine rinnal. Niisugune poos räägib eitavast suhtumisest või kaitseasendist (ristatud käed), aga ka lisaks üleolekutundest (pöialde esiletõstmine). (Pease 1994: 49).
Isiku valmisolekuväljendus. Valmisolekut väljendavad liigutused, mis annavad märku soovist vestlus või kohtumine lõpetada. Sel puhul keha kallutatakse ette, kusjuures mõlemad käed asuvad põlvedel või toetuvad toolipõhjale. Kui jutuajamise käigus vestluspartner võtab sellise asendi, ei taha ta enam teiega rääkida. Sel juhul on arukas teha ise ettepanek vestlus lõpetada (Pease 1994: 97).
Olematute ebemete noppimine. Kui inimene pole teiega või teie arvamusega nõus, ent ei söanda oma arvamust avaldada, teeb ta nn tõrjumiszestideks nimetatavaid liigutusi nagu nt olematute ebemete noppimine rõivastelt. Tavaliselt istub ebemenoppija teistest kõrvalepöördunult, vaatab maha ja samal ajal näpib oma riideid. See on seda kõige tuntum nõustamatuse liigutus (Pease 1994: 90).
Vastuvõtlikkus, intuitsioon kehakeele lugemisel.
Naised on tavaliselt meestest tundlikumad ning neil on kaasasündinud võime mõistatada ja ära tunda sõnatuid signaale ning tähele panna ka kõige väiksemaid üksikasju. Eriti hea intuitsioon on neil naistel, kes kasvatavad väikseid lapsi, sest lapse esimestel eluaastatel tuleb suhelda temaga mittesõnaliselt (Pease 1994: 9).
Avatus, kaitseseisund, hindamine, kahtlustamine.
Žestiklastrid koosnevad hulgast üksikliigutustest, mis kõik kannavad sõnumit inimese tundeseisundi või seadumuse kohta. Sageli piisab juba mõne klastrisse kuuluva liigutuse märkamisest, et inimese hetkemeeleolu tabada. (Nierenberg 1997: 32)
Avatus.
Inimese tundeelamused avalduvad kehakeele kaudu üsna ilmekalt. Kui sõnad on emotsioonidega kooskõlas ning viimased peegelduvad žestides, siis kõneleb inimene tõenäoliselt tõtt. Kui inimene valetab, hakkab keha andma sõnadele vastupidiseid signaale, mis reedab, et ta ei räägi tõtt – tunnistust sellest annavad näolihaste liigutus, poosi muutused ning sage silmapilgutus. (Nierenberg 1997: 32j). Siirust ja avameelsust väljendavad avatud peopesad. Nii ka väike laps, kellel pole midagi varjata, sirutab peopesad rõõmsalt ette. Laps aga, kes valetab, peidab käed selja taha ning langetab pilgu (Nierenberg 1997: 33). Nagu kõik suhtumised, nii kutsuvad avatus ja usaldus esile vastuusalduse. Charles Darwin on tõestanud, et kui loom viskub allaheitlikkusest (üks avatuse sümbol) selili, paljastades kõhualuse ja kõri, ei ründa teda ükski loom (Nierenberg 1997: 34).
Kaitseseisund.
Ohu või ebameeldiva olukorra puhul hakkab inimene end instinktiivselt mitmesuguste liigutustega kaitsma, asetades nt. käed rinnal risti. See žestis sisalduv teave avaldab partnerile suurt mõju: ka tema võtab sisse kaitseseisaku. Sama mõju avaldub grupisiseselt – kui üks vestlejatest grupis asetab käed rinnale risti, siis teevad seda ka teised. Kui paar inimest grupis on sellise kaitseasendi sisse võtnud, on tulemuseks see, et kogu grupi tegevus on tugevasti häiritud (Nierenberg 1997: 32).
Rinnale asetatud käed ja üle põlve heidetud jalg annavad tunnustust sellest, et inimene on asunud kaitsepositsioonille või on eitaval seisukohal. Selliseid liigutusi märgates tuleks muutuda tähelepanelikuks, kui tahetakse mingit saavutada kokkulepet. Kaitseasend avaldub meestel ja naistel erinevalt – eriline kaitseasendi märk, mis esineb eranditult naistel, on pöia toetamine põlveõndlasse (Nierenberg 1997: 32).
Kahtlustamine ja salatsemine.
Umbusklikkust ja skeptilisust väljendavad järgmised žestid: käed – jalad on risti, inimene pöördub meist kõrvale, kallutab keha taha, pea ette ning piidleb silmanurgast või üle prillide. Varjatumad ja vähem märgatavad liigutused on nimetissõrmega kõrvataguse või kaela sügamine ning nina puudutamine ja hõõrumine. Kõik umbusku, kahtlustamist ja tõrjuvust väljendavad sõnumid ütlevad: “Ma ei ole teiega nõus.” (Nierenberg 1997: 55). Kõige selgem salatsemise tundemärk on žestiklastri kokkusobimatus. Kui inimene sõjakas poosis naeratab, püüab ta vaenutundeid sõbraliku naeratuse abil varjata. Nii püüavad mitmed inimesed oma tundeid peita. Samal ajal räägib nende keha tõtt (Nierenberg 1997: 22).
Hindamine.
Hindamisliigutused on mitmesugused käeliigutused näo juures. hindamisliigutused teavitavad kas negatiivsest või positiivsest suhtumisest. Nierenberg 1997: 45 –50
Ruumivöönd.
Enamikku loomi ümbritseb teatud ruumivöönd, mida nad peavad oma territooriumiks. Kui kaugele see ala ulatub, on sõltuvuses sellega, kui tihedasti on looma elupaik asustatud. Ka inimeste puhul pole asi teine – usutakse, et maal kasvanud inimeste isikliku ruumi vööndid on laiemad kui linnas kasvanul. Isikliku ruumivööndi all mõistetakse keha ümbritsevat õhuruumi, mille suurus sõltub inimeste arvust tema elukohas. Nii on siis isikliku ruumi mõõtmed tingitud sotsiaalsest ja rahvuslikust eripärast. Jaapanlased on ülerahvastatusega harjunud ja nende ruumivöönd on väiksem, teised eelistavad jälle avarat ruumi ja suhtlevad distantsi säilitades (Pease 1994: 21).
Ruumivööndid.
Ruumivööndite praktiline kasutamine. Kui ülemus tahab alluvat panna kohmetust tundma, siis ta kummardub üle alluva (nt tooli või laua kohal) Nõjatudes partneri toolileenile või ka mõnele muule esemele, mis talle ei kuulu, näitab inimene sisemist domineerimissoovi.
Linlaste ja maainimeste ruumivööndite erinevus. Isikliku ruumi suurus sõltub inimese asustustihedusest selles paigas, kus ta on üles kasvanud. Hõredalt asustatud maakohast pärit isik vajab avaramat isiklikku ruumi kui see, kes on suurlinnas üles kasvanud. Räägitakse ka sellest, et provintsilinnast pärit inimese isiklik vöönd võib küündida kuni 1,2 m kaugusele, ja seetõttu tervitavad väikelinnade elanikud üksteist hoopis kaugemalt. On koguni täheldatud, et hõredalt asustatud kohtadest pärit inimestel on oma isikliku vööndi suhtes suured nõudmised – see võib ulatuda kuni 9 meetrini.
Autod ja nende mõju territooriumitundele. Psühholoogide andmetel reageerivad rooli taga asuvad inimesed hoopis omalaadselt nende territooriumisse puutuvaile teguritele. Selline käitumisviis erineb tunduvalt nende tavalisest sotsiaalkäitumisest. Nimelt tundub auto avaldavat juhi isikliku vööndi mõõtmetele maagilist mõju. Tema territooriumi mõõtmed võivad puhuti kuni kümme meetrit suureneda, sest inimesele tundub, et temale kuulub ka 3,7 – 4,6 meetrit auto ees ja taga. Kui niisiis teine auto temast mööda sõidab, tekivad autojuhi organismis füsioloogilised muutused ja ta vihastub nii, et tekib tahtmine mööduvale autole otsa kihutada.
Teiste inimeste hea või halb suhtumine teisse johtub sellest, kuivõrd te austate nende ruumivönöndit. Uuringud näitavad, et pealtnäha lahedaid inimesi, kes teistele õlale patsutavad ja vestluse ajal pidevalt partnerit puudutavad, peetakse sisimas ebameeldivaks (Pease 1994: 30).
Peegelpilt. Alateadlik kopeerimine.
Tihtipeale võime jälgida, kuidas mõned omavahel suhtlevad inimesed istuvad või seisavad ühesuguses asendis. Sellest võib järeldada, et kahe inimese mõtted ja tunded on sarnased. Vaevalt jõuab üks inimene mingi liigutuse teha, kui teine seda kordab. Kordamine jätkub seni, kuni inimesed on üksmeelel. Niisugust kopeerimist kordab ühesuguse sotsiaalse tasandiga inimeste ja lähedaste sõprade omavahelisel suhtlemisel. Nii suhtlevad ka üksmeelel olevad abikaasad. A. Schefleni tähelepanekutele toetudes väldivad võõrad inimesed omavahelises suhtlemises hoolikalt ühesuguseid poose ja liigutusi (Pease 1994: 127).
Mis on peegelduse tähtsus ? Eeskätt võimaldab see öelda vestluskaaslasele, et olete temaga nõus ja et ta meeldib talle. Eriti ilmekalt avaldub see laste puhul. Peegelduse järgi saame kindlaks teha, et meeldime oma partnerile ja et ta on meiega päri. (Pease 1994: 127). Kahe sõbra vahelises teineteisemõistmises, olgu nad lapsed või täiskasvanud, on olulisel kohal jäljendamine. Hatchi ja Maietta väitel võib jäljenda mist teadlikult kasutada lapse ja täiskasvanu vahelise sideme kindlustamiseks või isegi taastamiseks pärast lahkhelisid (Quilliam 1997: 65).
Uuringud on näidanud, et kui mingi grupi juht kasutab teatud liigutusi ja poose, siis alluvad tavaliselt kopeerivad teda (Pease 1994: 129). Nii saab ka abielupaaride puhul kindlaks teha, kumb võtab kodus otsuseid vastu. Kui te vestlete mehega ning tema naine vaikib, mees ent kopeerib alateadlikult tema liigutusi, siis selles majas võtab otsuseid vastu naine (Pease 1994: 129).
Enesekindlus, ärevus, kontroll.
Hea rüht ja sirge kehahoid, mis on omane sihikindlatele, elus edasi jõudnud inimestele, annavad teavet eneseusaldusest. Enesekindlad inimesed otsivad sagedamini pilkkontakti, vaatavad vestluspartnerile kauem otsa, pilgutavad silmi harvemini kui ebakindlad (või salatsevad) isikud (Nierenberg 1997: 77).
Ärevus.
Köhatamist peetakse ärevuse või kartuse sümboliks. Sagedaste köhatustega kaasnevad intonatsioonimuutused viitavad inimese ebakindlusele ja hirmutundele (nt. suure auditooriumi ees esinedes) (Nierenberg 1997: 89)
Ka sigaretisuitsetamine on inimese sisemise tasakaalutuse väline avaldus. Sigaretti ei süüdata mitte kõige pingelisemal hetkel, vaid alles pinge langedes.
Istmel nihelemine viitab inimese rahulolematusele või sisepingele.
Käega suu katmine. Selle žesti tähendus pärineb Charles Darwini ajast. “Käega suu katmine on hämmelduset väljendav liigutus. Samuti tõstab käe suu ette inimene, kes oma äsja öeldus sõnu kahetseb või nende üle piinlikkust tunneb
Ettekande ajal aitab sõnatute signaalide mõistmine vastastikust mõistmist saavutada. Levinuim sõnasoovimise märguanne on kõrva hõõrumine. Mida enam jutt kuulajat erutab, seda rohkem hakkab ta alateadlikult endast žestidega märku andma (Nierenberg 1997: 91).
Allasurutud emotsioonid.
Mitteverbaalsed kanalid alluvad inimese kontrollile erinevalt. Nii lekivad mõned mitteverbaalsed kanalid rohkem kui teised. Kui inimene midagi varjab, saab ta kontrollida sõnalist sisu ning valitseda näoilmet, kuid keha ei allu nii kergesti meie tahtele. Samuti on hääletoon näoilmest vähem kontrollitav (Quilliam 1997: 52).
Tunnete väliseid märke alla surudes muutuvad närvisüsteemi sisemised reaktsioonid tugevamaks. Rahulikuks jääda püüdes suurendame tõenäosust sattuda stressiseisundisse (Quilliam 1997: 52). Vastupidiselt verbaalsele eneseväljendusele, mis on suuresti tahtejõule alluv, on mitteverbaalne suhtlemine tahte kontrollile allumatu. Nii toimuvad intonatsioon, miimika ja viibete kasutamine vaistlikult, mis tähendab, et me ei saa kontrollida intonatsiooni ega miimikat (Kidron 137)
Laps ja täiskasvanu.
Masendust suudavad lapsed ära tunda sünnist alates: vastsündinud laps läheb endat välja, kui teda ümbritsevad inimesed nutavad. Sellele ei ole osatud veel täiesti rahuldavat vastust leida – võib – olla tajub imik hääletooni ja südame löökide muutust, kuid arvatakse ka, et ta reageerib teistmoodi kehalõhnale. Kuuekuuselt oskab laps ära tunda vihast näoilmet ning seitsmekuuselt reageerib ta sellele ilmele hoopis teistmoodi kui õnnelikule. Viie aasta vanuses oskab ta jäljendada viha, kurbuse ning hirmu kehakeelt ning mida aasta edasi, seda osavamaks muutub ta kehakeele tõlgendamisel.
Pärast sündi on põhiliseks sidemeloomiseks lapse ning täiskasvanu vahel žestide ning liikumise matkimine. On kindlaks tehtud, et emad tunnetavad oma lapse vajadusi paremini kui isad. Kuna sünnist saati tegeleb ema oma lapsega rohkem, õpib ta lapse mitteverbaalseid signaale paremini tundma. Kuid siiski on katsed näidanud, et lapse emotsioonide määratlemine ilma neid esile kutsunud asjaolusid teadmata on raske või isegi võimatu ülesanne (Nierenberg 1997: 113).
Valetamine. Valetades tajub laps oma sisimas midagi segaduse ja hirmu vahepealset. Tema keha annab mõista, et on tekkinud mingi probleem. Tajukanalite abil kogeb laps tõde ning mõtestab selle mõtlemistasandil lahti. Kui ta siis valetab, s.t oma kogemust teistsugusena kirjeldab, satub keha omaenese käitumisest segadusse ning hakkab tagajärgede eest hirmu tundma. Edasi püüab laps tõe mahasalgmiseks varjata iga reetlikku kehakeele avaldust. Üheteistaastane laps võib liikumatult paigale tarduda, nii et hoiak ega zestid kajasta tegelikku olukorda. Ilme võib muutuda mõttelagedaks. Kui ta hakkab rääkima, reedavad teda ühesilbilised ja kogelevad laused (Quilliam 1997: 101).
Kui kaks sõpra on teineteisega päri, siis nad alateadlikult jäljendavad teineteise liigutusi – nad istuvad või seisavad ühesuguses asendis. Kui üks toetab käe lõua alla, teeb seda ka peatselt teine. Sellist kopeerimist nimetatakse peegelduseks. Seda kasutavad ka väikelapsed (Quilliam 1997: 86).
Peegelduse võti on liigutuste lihtsas kordamises – teisele antakse niiviisi mõista: ma olen sinuga päri. Sa meeldid mulle. Samas saab peegelduse järgi ka ise kinnitust, et meeldime teisele. Kui inimene tunneb huvi oma vestluskaaslase vastu, seab ta end nii, et põlved on suunatud vestluskaaslase poole. Kui huvi on vastastikune, seab ka partner end põlvedega tema suunas. Kui aga tahame avaldada partnerile survet, tuleb meil pöörata keha otse tema poole.
Tõrjumine. Tõrjumist väljendavad kehakeele märgid – eemaletõmbumine, möödavaatamine, ühetooniline huvitu hääl. Tõrjumise kehakeel on lapsele äärmiselt masendav, eriti, kui ta on veel liiga väike, et temaga saab asju läbi arutada (Quilliam 1997: 108).
Kuigi täiskasvanud arvavad tihti, et kasvatavad last sõnade abil, on suurem osa sõnumeist, mida nad tema käitumise kohta edastavad, mitteverbaalsed. Laitus, rõõm, tõrjuvus, viha, kurbus, mitmetähenduslikud sõnumid ja kapituleerumine – kõik need vahendid moodustavad varjatud kasvatusvahendi ja täiendavad kõike öeldut, kuid võivad olla ka öeldule vasturääkivad (Quilliam 1997: 108).
Lapse sõnalisel kasvatamisel püütakse mõnikord kehakeele abil varjata tegelikke tundeid. Vanema kehakeeles võivad esineda noogutus, võlts naeratus, sunnitult meeldiv hääletoon, millega ta otsekui püüaks karistust leevendada, tegelikult ajab aga lapse segadusse. Nagu tõestas üks 1978. a läbiviidud uurimus, on lapsele kõige vastuvõetavam (ning paneb ta kergemini kuuletuma) kiire puhas ühemõtteline sõnum, et olete pahane – õigele karistusele järgneb tavaliselt rõõmsameelse suhte kiire taastamine (Quilliam 1997: 97).
Samamoodi tekib mitmemõtteline sõnum, kui vanem teadlikult püüab karistada käitumist, mida ta tegelikult hindab: sõnalise kriitika või noomitusega lapsele kaasneb huulte ümber hõljuv allasurutud, aga siiras naeratus ja rõõmsad silmad, mis püüavad näida pahasena. Vanem mäletab oma välist käitumist ning usub, et ta on oma kohustuse täitnud, kuid laps mäletab alatooniks olnud verbaalset sõnumit ning järeldab sellest oma tegeviisi õigsust. Seega psühholoogide soovitus – parim viis on viia sõnad ja kehakeel vastavusse ning noomida või karistada last tõesti siis, kui peate seda siiralt vajalikuks. Oma tundeid varjates ajate lapse lihtsalt segadusse (Pease 1994: 110).


Sõrmendtähestik.
Sõrmendtähestik ehk sõrmtähestik ehk daktüloloogiatähestik on viipekeele osa, milles igale tähele vastab käelaba ja sõrmede asend (sõrmend).
Sõrmendtähestikku kasutatakse viipekeeles nimede ja kohalike mõistete edasiandmiseks.


Kurt.
Kurt on inimene, kellel puudub kuulmine või on tugevalt häiritud. Kurdid kuuluvad vaegkuuljate hulka.
Kurtide oma keel on viipekeel.
Eestlastest kurtide jaoks on rahvusvaheline viipekeel mitte emakeel, vaid teine või kolmas keel emakeele (eesti viipekeele või eesti keele) kõrval.
Eestis elavatest venekeelsetest kurtidest kasutab 80% pigem eesti viipekeelt, 20% vene viipekeelt.
Kurtide sidevahendid on televisioon, faks, e-post, veebikaamera ja MSN (arvutis) ning SMSid (mobiiltelefoniga). Kõige levinumad neist on kurtide jaoks MSN ja veebikaamera.


Kehakeel (viipekeel).
Kehakeel on viipekeele osa, milles käte liigutusi kasutatakse mõistete edasiandmiseks.


Cluji maakond.
Cluji maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Transilvaanias.
Maakond on mägine. Suuremad jõed on Someşul Mic, Arieş and ja Crişul Repede.
Linnad.
Maakonna elanikest 80% on rumeenlased, 17% ungarlased ja 3% mustlased.
Majanduslikult on Cluj üks Rumeenia arenenumaid piirkondi.


Craiova.
Craiova on linn Rumeenias Olteenias. Dolji maakonna keskus. Asub Jiu jõe ääres.
Craiova kohal asus antiikajal daaklaste ja roomlaste asula Pelendava.


Constanța maakond.
Constanța maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Rumeenia kaguosas Musta mere kaldal. Piirneb lõunas Bulgaariaga.


Tulcea maakond.
Tulcea maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Rumeenia kaguosas, Dobrudžas, Musta mere kaldal. Piirneb põhjas Ukraina Odessa oblastiga.
Geograafia.
Idaosa asub Doonau deltas, lääneosas asuvad Măcini mäed.
Linnad.
Tulcea on Rumeenia üks tähtsamaid turismipiirkondi.


Geokronoloogiline üksus.
Geokronoloogiline üksus on ajavahemik geoloogilises ajas.
Geokronoloogilistele üksustele vastavad kronostratigraafilised üksused ehk kivimkompleksid, mis on selle ajavahemiku jooksul tekkinud. Erinevalt kronostratigraafilisest üksusest ei ole geokronoloogiline üksus mitte midagi materiaalset, vaid lihtsalt ajavahemik. Geokronoloogiliste üksuste piirid paneb paika vastav kronostratigraafiline üksus. Ajaline ulatus aastates on määratud hiljem isotoopgeoloogia ning geokronoloogia arenedes. Seetõttu ei ole geokronoloogiliste üksuste vanused mitte fikseeritud ja ümmargused, vaid pidevalt täpsustatavad arvud. Geokronoloogilistel üksustel ning vastavatel kronostratigraafilistel üksustel on sama nimi. Näiteks Siluri ladestu kivimid moodustusid Siluri ajastu jooksul.
Geokronoloogilised üksused alates suurimast: eoon, aegkond, ajastu, ajastik, iga.
Geokronoloogilisest üksusest erinevad geokronomeetrilised üksused, mille piirid ei ole kindlaks määratud mingi kivimkompleksi alusel, vaid lihtsalt ajas. Geokronomeetriliselt on jaotatud suurem osa eelkambriumist.
Geokronoloogiliste üksuste nimed kirjutatakse alati suure tähega.


Geokronomeetriline üksus.
Geokronomeetriline üksus on ajavahemik geoloogilises ajas, mis ei põhine mitte stratigraafial, vaid puhtalt geoloogilise aja jaotamisel sobiva suurusega väiksemateks üksusteks.
Kui geokronoloogiliste üksuste piirid on määratud vastavate kronostratigraafiliste üksuste piiridega konkreetses paljandis ning nende absoluutseid vanuseid täpsustatakse pidevalt, siis geokronomeetriliste üksuste vanuselised piirid on kokkuleppelised ning ei muutu. Erinevalt geokronoloogiliste üksuste vanustest on geokronomeetriliste üksuste vanused ümmargused arvud. Geokronomeetriliselt on jaotatud suurem osa eelkambriumist.


Kivimkompleks.
Kivimkompleks on vaadeldavate kivimkehade kogum.
Kui kivimkeha on tekke, koostise, struktuuri või millegi muu poolest ühtne geoloogiline struktuur, siis kivimkompleksil ei pea olema sellist ühtsust. Kivimkompleks on uuritav, vaadeldav või mingil muul põhjusel mõtteliselt ülejäänud maakoorest eristatud osa. Terminit võidakse kasutada siis, kui räägitakse paljanduvaist kivimeist, mis moodustavad kivimkompleksi või kronostratigraafilisest üksusest, mis koosneb kivimeist, mis moodustavad kivimkompleksi jne.


Ajalooline geoloogia.
Ajalooline geoloogia on geoloogia osa, mis uurib Maa ja tema elustiku arengut läbi geoloogilise aja.
Ajaloolise geoloogia alla kuuluvad paleontoloogia, stratigraafia, geokronoloogia, paleogeograafia jne.
Ajaloolist geoloogiat eristatakse dünaamilisest geoloogiast, mis tegeleb peamiselt Maa ehituse ja teda mõjutavate protsesside uurimisega.
Ajaloolist geoloogiat ei maksa segi ajada geoloogia ajalooga, mis käsitleb geoloogia kui teaduse ajalugu.


Bihori maakond.
Bihori maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Transilvaanias. Piirneb läänes Ungariga.
Elanikest on 67% rumeenlased, 26% ungarlased ja 5% mustlased.


Toe Tag.
Toe Tag on 1996. aastal Kalamaja linnaosas loodud hip-hop-projekt. Esialgu oli tegemist grupi liidri G-Enka sooloprojektiga, mille taustad olid pärit DJ Paul Ojalt. Üsna pea liitus Revo, kes aitas praeguseks kadunud Top Raadio stuudios sisse räppida sellised lood nagu "Depend Upon" ja "O.D. Of Sobriety". Esimene kontsert anti 1996. aasta oktoobris klubis Bel Air. Edasi soojendati juba No-Big-Silence'it ja esineti kõikvõimalikel "hip-hop"-üritustel.
1997. aasta detsembris anti välja kauaoodatud kassett "The Real Kuhnja Homophobes". Kassett sisaldas lisaks oma lugudele ka kahte Dj Critikali remixi. 1998. aastal liitusid G-Enka ja Revo teise Eesti hip-hop bändiga A-Rühm ning Toe Tag läks mõneks ajaks puhkusele. Kuid sama aasta sügisel loodi sootuks uus projekt KNOP, ehk siis ansamblite Me, Myself & I ja Toe Tagi koostöö. Esitati töötlusi Toe Tagi vanadest lugudest, lisaks sai bändi ainukesel kontserdil kuulda Slayeri ja Stone Temple Pilotsi loomingut.
Aastate 1999–2000 jooksul anti mõned üksikud kontserdid, kuid suurema osa ajast tegeles igaüks oma asjadega.
Veebruaris 2001 tehti aga suurejooneline "comeback" klubis Hollywood, üritusel Hip Hop Cafe. Esineti täiesti uue kavaga.
Eesti tuur toimus 2001. aasta oktoobrikuus.
2004. aastal ilmus Toe Tagi kauaoodatud täispikk album "Legendaarne", mille nimilugu oli nende esimene suurem hitt; hilisematest lauludest on tuntumad "Pankrot" ja "Noad ja Kahvlid". Praegu tegelevad ansambli liikmed uute projektidega. Oma plaadifirmas "Legendaarne Records" antakse välja uute "underground"-muusikute plaate (näiteks Metsakutsu, s'Poom, Põhjamaade Hirm, Winny Puhh).
Uus album "Kõik on formuleerimise küsimus" ilmus aastal 2009.
2010. aasta Eesti Muusikaauhindade jagamisel võitis HipHop/RnB auhinna.


Dünaamiline geoloogia.
Dünaamiline geoloogia ehk füüsikaline geoloogia ehk füüsiline geoloogia on geoloogia osa, mis tegeleb Maa ehituse ning teda mõjutavate protsesside uurimisega.
Dünaamiline geoloogia erineb ajaloolisest geoloogiast, mis tegeleb Maa ning eriti selle elustiku arengu rekonstrueerimisega.
Dünaamilise geoloogia alla kuuluvad mineraloogia, petroloogia, sedimentoloogia, vulkanoloogia, struktuurigeoloogia, geotektoonika jne.
Ajaloolise geoloogia eristamine dünaamilisest geoloogiast on mõnevõrra kunstlik. Igal dünaamilise geoloogia valdkonda kuuluval geoloogilisel teadusharul on oma ajaline aspekt, mis hõlmab näiteks kivimite moodustumist või laamade liikumist ajas.


Brokebacki mägi.
"Brokebacki mägi" (inglise keeles "Brokeback Mountain") on 2005. aastal valminud Ameerika Ühendriikide mängufilm, mille lavastas režissöör Ang Lee. Peaosi mängivad Heath Ledger ja Jake Gyllenhaal.
Film räägib Ameerika lambakarjuste Ennis Del Mari ja Jack Twisti aastaid kestvatest homoseksuaalsetest suhetest. Tegevus saab alguse aastal 1963 ja toimub valdavalt Wyomingi osariigis.
"Brokebacki mäe" aluseks on E. Annie Proulx' samanimeline lühijutt aastast 1997, mille põhjal kirjutasid filmile stsenaariumi Diana Ossana ja Larry McMurtry.
Film on võitnud mitmeid mainekaid auhindu Euroopa ja Ameerika filmifestivalidel. 5. märtsil 2006 pälvis see filmiauhinna Oscar parima režissööritöö, parima varem avaldatud teose põhjal kirjutatud stsenaariumi ja parima originaalse filmimuusika kategoorias. Samuti võitis film parima filmi Kuldgloobuse.
"Brokebacki mäe" muusika autoriks on tuntud Argentina helilooja Gustavo Santaolalla.
Auhinnad.
2005. aasta Venezia filmifestivali auhind
2006. aasta Oscari auhinnad
2006. aasta Kuldgloobuse auhinnad


Alexander Berkman.
Alexander Berkman (21. november 1870 – 28. juuni 1936) oli vene päritolu kirjanik ja aktivist, üks anarhistliku liikumise juhte.
Elulugu.
Berkman sündis kui Ovsei Ossipovitš Berkman Vilniuses rikka juudi kaupmehe pojana. Ta kasvas üles Peterburis, kus ta sai tuntuks kui Aleksandr (ka Saša), kuna see nimi oli Venemaal paremini arusaadav. Ta mõlemad vanemad surid, kui ta oli noor. 17-aastasena emigreerus ta USAsse.
Kohe pärast Ameerikasse saabumist sai temast poliitiline aktivist ja ta hakkas huvi tundma ameerika anarhismi vastu, kuna ta osales kampaanias, mis nõudis 1886. aasta Heinaturu mässust osavõtnud inimeste vabastamist. New Yorgis kohtus ta Emma Goldmaniga, kes oli samuti vene immigrant. Nad jäid elu lõpuni lähedasteks sõpradeks. Nende mõlema maailmavaadet mõjutas saksa anarhist Johann Most.
Aastal 1892, 22-aastaselt, üritas Berkman Mossi mõjutusel Pennsylvanias mõrvata Henry Clay Fricki, rikast terasetöösturit. Ametiühing kutsus töölisi streikima, kuid Frick palkas kolmsada relvastatud streigimurdjat Pinkertoni Detektiivibüroost. Streikijad ootasid neid ning puhkes terve päeva kestnud võitlus. Kümme inimest sai surma ja kuuskümmend haavata. Berkman tulistas Fricki tema enda büroos kaks korda kaela, kuid kolmanda lasi mööda. Pärast seda lõi ta Fricki kaks korda mürgitatud noaga, kuid Frick jäi siiski ellu. Berkman sai 22 aastat vanglakaristust, millest ta istus ära 14 aastat ja vabanes mais 1906.
1908–1915 kirjutas ta ajalehele "Mother Earth", 1916–1917 andis välja enda ajalehte "The Blast" ning pärast seda liitus uuesti Goldmani ja "Mother Earthiga". Samal ajal pidas ta ka loenguid, aitas töötutel organiseeruda ja tööd leida ning korraldas inimõigustealaseid kampaaniaid. Berkman kirjutas oma vangla-aastatest raamatus "Anarhisti vanglamemuaarid" ("Prison Memoirs of an Anarchist"), mis aitas tal vabaneda vangla elamustest.
1914. aastal tegelesid Berkman ja Goldman Esimese maailmasõja vastaste kampaaniatega ning kui ka USA sõjaga liitus, siis sõjaväekohustuse vastase kampaaniaga. 1919 deporteeriti nad mõlemad koos teiste vene päritolu radikaalidega Nõukogude Venemaale. Alguses toetasid nad bolševikke, kuid peagi mõitsid, et kommunismist on tegelikkus Venemaal aina kaugenemas. 1921. aasta märtsis, kui jõhkralt suruti maha Kroonlinna mäss, otsustasid nad minna ära Saksamaale.
Järgnevatel aastatel kritiseerisid nad Nõukogude Liidu Kommunistliku partei tegevust ja mõistsid selle hukka revolutsiooni reetmisena. Nad veensid rahvusvahelisi anarhistlikke ja anarhosündikalistide liikumisi, et nood ei osaleks NSV Liidu organiseeritud Kolmandas Internatsionaalis.
Berkman avaldas 1925. aastal raamatu "The Bolshevik Myth", mis on hinnatud nii kirjanduslikult kui ka dokumentaalse sisu poolest.
Oma elu viimased aastad veetis ta Prantsusmaal, kus ta kirjutas, tõlkis ning toimetas. 1929 avaldas ta raamatu "Now and After: The ABC of Communist Anarchism".
1936. aastal tegi Berkman enesetapu.
Välislingid.
Berkman, Alexander
Berkman, Alexander


Tapa lipp.
Tapa lipp oli Tapa linna lipp.
Tapa on alates 2005. aasta oktoobrist vallasisene linn. Siis ühinesid Tapa linn, Saksi vald ning Lehtse vald (Järva maakonnast) ühtseks Tapa vallaks. Sellest alates kasutatakse uut Tapa valla sümboolikat.
Lipu kirjeldus.
Lipp on jaotatud horisontaalselt vaheldumisi neljaks punaseks ja kolmeks valgeks laiuks. Ülemine ja alumine laid on punased, kumbki laiusega 2/9 osa lipust, nende vahel olevad 3 valget ja 2 punast laidu on igaüks laiusega 1/9 osa lipust.


Süvik.
Süvikud tekivad sinna, kus üks laam sukeldub teise alla.
Süvik on piklik sügav subduktsioonivööndiga seotud negatiivne pinnavorm ookeani põhjas. Laiemas tähenduses nimetatakse süvikuks ka teiste veekogude (nt järvede) põhjas olevaid suhteliselt sügavaid nõgusid.
Süvik tekib kahe laama piirile, kui üks laam sukeldub teise alla. Süvikud on enam-vähem paralleelsed nendega seotud vulkaaniliste kaartega. Süvikud on keskmiselt mõni kilomeeter sügavamad kui keskmine ookeanipõhi. Süvikute pikkus võib ulatuda tuhandetesse kilomeetritesse.
Kui kaks laama liiguvad teineteise suhtes aeglaselt, siis süvikut ei teki. Selle asemel surutakse laamade servad kokku ja laamade kokkupuutekohta tekib mäestik. Kui laamad liiguvad teineteise poole suhteliselt kiiresti, siis sukeldub üks neist teise alla ja tekib süvik.
Mariaani süviku suurim sügavus (11 022 m) on ühtlasi ka maailmamere suurim sügavus.
Süvikute sügavuse vastu ei tuntud praktilist huvi enne 19. sajandi lõppu, kui ookeani põhja hakati paigaldama kaableid. Kuid süvikud ei olnud hästi kindlaks määratud kuni 1950. aastateni. Süvikute tekke põhjused selgitati alles laamtektoonika teooria väljatöötamisega 1960. aastate lõpul.


Valparaíso.
Valparaíso (hispaania 'paradiisiorg') on sadamalinn Tšiilis, Valparaíso piirkonna keskus.
Asub Vaikse ookeani rannikul, 120 km kaugusel Santiagost. Geograafilised koordinaadid on 33°01´S, 71° 38´W.
Elanike arv on 267 800 (2004).
Linn on rajatud 16. sajandi keskel. Valparaíso vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Valparaísos on sündinud Salvador Allende ja Augusto Pinochet. Seal on elanud Pablo Neruda.


Ofioliit.
Ofioliit ehk ofioliitne kompleks on tektooniliselt transporditud aluselistest ning ultraaluselistest kivimitest koosnev kivimkompleks, mis on kunagise ookeanilise maakoore fragment.
Ofioliitse kompleksi teke ühtib ookeanilise maakoore tekkega ookeani keskahelikes. Mandrite peale on ookeanilise maakoore fragment lükatud ilmselt ookeanibasseinide sulgudes või mõnel muul viisil.


Kuressaare valla lipp.
Kuressaare valla lipp on endise Eesti haldusüksuse Kuressaare valla lipp.
Lipp oli kasutusele 14. veebruarist 1995 kuni oktoobrini 1999, mil vald ühines Kaarma vallaga ühtseks Kaarma vallaks.
Lipu kirjeldus.
Kuresaare valla lipp oli jaotatud horisontaalselt kolmeks võrdseks laiuks, sini-valge-sinine. Valge laiu keskel oli kollane ovaal.
Laiuse ja pikkuse suhe oli 1:2


Gaugamela lahing.
Gaugamela lahing ehk Arbela lahing peeti 1. oktoobril 331 eKr Aleksander Suure vallutusretkede käigus Makedoonia ja Pärsia vägede vahel. Makedoonia vägesid juhtis Aleksander, pärslate eesotsas oli kuningas Dareios III.
Lahing toimus tänapäeva Iraagi põhjaosas Arbīlist (Arbela) lääne pool asuva Tel Gomeli (Gaugamela) kohal ja lõppes otsustava makedoonlaste võiduga.
Arrianuse järgi oli makedoonlaste sõjajõududeks 40 000 jalaväelast ning 7000 ratsanikku. Pärslastel oli vastu panna 200 000 jalaväelast, lisaks suur ratsavägi, vikatitega varustatud sõjakaarikud ning sõjaelevandid.
Makedoonlaste kaotused ei olnud suured, langenud oli vaid ligikaudu 500 meest, pärslastel oli seevastu 50 000 langenut.
Gaugamela lahingus puutus Aleksander esimest korda kokku sõjaelevantidega.
Pärast lahingut tapeti Dareios III tema oma satraapide poolt. Aleksander aga liikus edasi Babüloni poole.


Õhurõhk.
Õhurõhk on õhu rõhk mingis kindlas kohas Maa atmosfääris.
Õhu liikumine mõjutab õhurõhku enamasti väga vähe, mistõttu võib enamasti kasutada mudelit, milles õhk on liikumatu ning õhurõhk võrdub kõrgemal asuva õhu kaalust tingitud hüdrostaatilise rõhuga.
Õhurõhku mõõdetakse baromeetriga. Seda väljendatakse tavaliselt hektopaskalites või millimeetrites elavhõbedasammast.
Keskmine õhurõhk merepinna kõrgusel keskmisel temperatuuril 15 °C on 1013,25 hPa. Õhurõhu kahanemine kõrgusega on väikeste kõrgusvahemike korral arvutatav ligikaudse baromeetrilise valemiga
Suuremate kõrgusvahemike korral on vaja arvestada õhu temperatuuri ja sellest tingitud tiheduse muutusi kõrgusega.
Õhurõhu vähenemist kõrgusega kasutatakse baromeetriliseks kõrgusemõõtmiseks. Iga 5,54 km kõrguse kohta väheneb õhurõhk poole võrra.
Õhurõhk maapinnal muutub tingituna atmosfääri olekust: kogu õhukihi temperatuur ning suuremastaabiline liikumine – tsüklonid ja antitsüklonid. Väikseid kiireid õhurõhumuutusi on äikesetormide ajal.


Wakayama prefektuur.
Wakayama prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare lõunaosas Vaikse ookeani kaldal.
Sümbolid.
Wakayama prefektuuri tunnuslind on "Zosterops japonica", tunnuspuu on tamm ("Quercus phillyraeoides") ja tunnuslill ploomiõis ("Prunus mume").
Haldusjaotus.
Wakayama prefektuur on jaotatud 31 omavalitsuseks, millest 9 on suurlinnad (市 "shi").


Speedcore.
"Speedcore" on 1990. aastate lõpus, arvatavasti Hollandis loodud muusikastiil. Välja on see arenenud "hardcore technost, minnes iga sammuga aina tempokamaks.
"Speedcorei üks tunnus on tempo (löökide arv minutis). Teisalt tunneb "speedcorei ära väga agressiivsete helide ja muusikakujunduse järgi. Lood jäävad vahemikku 350 kuni 1000 lööki minutis; sellest kiiremat, müraga segunenud muusikat nimetatakse "extratone'iks ja seda peetakse kas "speedcorei alaliigiks või iseseisvaks muusikastiiliks. Kuulajate sõnul ületab see "speedcorei intensiivsuse. Erinevalt teistest agressiivsetest stiilidest nagu "rave" ja "gabber" on "speedcore" oma ülikõrge tempo tõttu väga raskesti tantsitav muusikastiil, siiski on selle liigi kuulajad võimelised selle järgi hüppama, kargama ja kiiresti pead raputama.
Tüüpiline "speedcore"-lugu on pigem antimuusika ning selle kuulajaskond on tihti poliitiliste ja ühiskondlike normide vastu. "Speedcore" on vihane, agressiivne ning üritab luua kuulajatele vaenulikku atmosfääri. "Speedcore"-DJ-d kasutavad oma muusikas ründavaid ja äkilisi teemasid, loomaks "speedcoreile iseloomulikku ekstreemsust. Sageli lisatakse lugudesse sämpleid inimkarjetest ja karjutavaid sõnu või fraase. Kasutatakse ka sämpleid vägivaldsetest filmidest, mis tekitavad lugudesse õudust ja vägivaldsust. Lisaks eelmainitud komponentidele kasutatakse "speedcore"-muusikas tihti sämpleid kitarripininatest, analoogsüntesaatoritest, trummidest (näiteks Roland TR909, vanamoodne trummimasin aastast 1984), müra ja hulgaliselt teisi elektroonilisi helisid. Kõik need helid on küll enamasti moonutatud, kasutades erinevaid filtreid, loomaks üleüldist karmi muljet. Kui see kõik liita ülikiire tempoga, on tulemuseks sihipäratu karmus, mis annab samalaadse efekti müramuusikaga ("noise music"). Paljud "speedcore"-artistid leiavad rahulolu, luues muusikat, mis on vastuolus tavapäraste muusikastandarditega. Taoline ekstreemsus on siiski loonud ka DJ'sid, kes seda parodeerivad, kasutades seejuures muusika loomiseks koomilisi, natuke kergemaid, kuid ikkagi maniakaalseid sämpleid (nt helid Futuramast).


Korea sõda.
Korea sõda oli relvastatud konflikti Põhja- ja Lõuna-Korea vahel 25. juunist 1950 relvarahuni 27. juulil 1953, milles osalesid Korea Vabariigi poolel USA ja veel 15 riigi sõjaväelased, kes tegutsesid ÜRO lipu all. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi poolel võitlesid Hiina ja Nõukogude Liidu üksused.
Sõjategevuse algus.
25. juunil 1950 ületas 135000 Põhja-Korea sõdurit 38. paralleeli (Põhja ja Lõuna vaheline piir). Põhja-Korea valitsus väitis, et Lõuna väed olid ületanud 38. paralleeli ning seega on Lõuna alustanud sõda. Põhja-Korea, saanud Nõukogude Liidult abi, relvastust ja tanke, oli oma üllatuseks rünnakus üliedukas. Umbes 2/3 Lõuna-Korea sõjaväest oli sel hetkel puhkusel, jättes riigi avatuks rünnakutele. Põhja-Korea kasutas võimalust ning ründas mitut olulist pidepunkti. Mõne päeva möödudes olid Lõuna-Korea väed vähemuses ning olid sunnitud täielikult taganema. Samal ajal, kui käis sõda maa peal, pommitasid Põhja-Korea õhuväed Kimpo lennujaama Sŏulis. Peagi, 28. juunil võtsid Põhja väed Sŏuli (pealinn) enda võimu alla. Siiski ei suutnud Põhja väed saavutada oma eesmärki: kukutada Syngman Rhee valitsust ning põrmustada Lõuna-Korea sõjavägi.
Rünnak Lõuna-Korea vastu tuli üllatusena USAle ja tema liitlastele. Kui Ameerika Ühendriikide presidendile Harry Trumanile teatati mitmeid tunde peale sissetungi algust, siis ta oli veendunud, et kolmas maailmasõda on algamas.
Teise maailmasõja demobilisatsioon põhjustas aga Koreas olevate USA ja tema liitlaste vägedel suuri probleeme varustuse saamisega. Ligi 40% sealsetest vägedest olid nõrgad ning enamus olevast varustusest kasutu. Alles olid aga jäänud suured väed Jaapanis kindral Douglas MacArthur’i käsutuses. Truman, olles kuulnud sellest rünnakust, käskis MacArthur’il saata sõjaväelasi Lõuna-Korea sõjaväkke. Seal pidid nad tegema õhus katet, et saaks ohutult evakueerida Ameerika kodanikud Lõuna-Koreast. Harry Truman ei võtnud kuulda ka oma nõustajate soovitusi teha ühepoolne rünnak Põhja-Korea vägede vastu, vaid kasutas USA 7. laevastikku, mis pandi Taiwani kaitsma. Seeläbi katkes USA lubadus võita Chiang Kai-Shek’i väed. Hiina Rahvuslik Partei, kes oli seeläbi Taiwanis lõksus, küsis luba sõjas osalemiseks. Ameeriklased aga lükkasid nende palve tagasi, kartes, et see julgustab Kommunistliku Hiina sekkumist. Teised läänepoolsed riigid kohe nõustusid USA tegevusega ning pakkusid omapoolset toetust. Augustiks olid aga Lõuna-Korea ja USA Kaheksas Armee, kes ennist olid saabunud appi Lõuna-Koreale alistamaks kommunistide pealetungi, aetud väiksele alale Korea kõige lõunapoolsemasse poolsaare tippu, Pusani linnakese ümber. Ameerika varustuse, õhuvägede ja lisa abivägede abiga suudeti mööda Nakdongi jõge maha panna piir. Sellest kujundes välja meeleheitlik piiri hoidmise võitlus. Kuigi üha rohkem USA abivägesid saabus, oli olukord siiski. Tundus, et Põhja-Korea on peagi saavutamas kontrolli üle kogu Korea poolsaare.
15. kuni 28. september 1950.
Et leevendada sõjas oma olukorda, tellis MacArthur põhjas seljatagant Põhja-Korea vägedele pealetungi. See oli ülimalt riskantne manööver. Kuid peagi saavutasid nende väed rannaaladel kontrolli. Seal said nende väed vaid keskpärast vastupanu ning kiiresti liikusid edasi saavutamaks võimu Sŏulis. Kui Põhja-Korea väed nägid, et nende varustamisteed olid katkenud, hakkasid nad kohe kiiresti taganema põhja suunas. See andis ka kohe võimaluse nurka surutud United Nations (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) ja Lõuna-Korea vägedel liikuda põhja poole ning liituda seal ennist olnud vägedega.
ÜRO väed ajasid Põhja-Korea väed tagasi üle riigi 38. paralleeli. Nende eesmärk päästa Lõuna-Korea oli saavutatud. Kuid olles üliedukad, tabas neid idee saada kogu Korea Syngman Rhee valitsuse alla. Seega oli USA veendunud, et peab sõda jätkama ja saatma oma väed Põhja poole. Kommunistliku Põhja-Korea hävitamine pani aga muretsema Hiina, kes kartis, et UN’i väed ei kavatsegi peatuda Yalu jõe juures, mis oli Hiina ja Põhja-Korea piiriks. Kindral MacArthur oli veenunud, et sõja levitamine Hiinasse on vajalik. Truman ja teised liidrid aga keelasid sõda laialdasemaks muuta ja MacArthuril oli kästud olla väga ettevaatlik Hiina piirile lähenedes. Paraku MacArthur keeldus kuuletumast, tuues väiteks, et Põhja-Korea väed olid varustatud Hiina poolt ja seega peaks pommitama Hiina baase, kes varustasid Põhja-Korea vägesid. Vaatamata kõigele erinevatel asjaoludel siiski Hiinat terve sõja vältel ei pommitatud.
Hiina aga hoiatas USAd, et nad 38. paralleeli ei ületaks. Truman pidas neid hoitusi pigem asjatuks ürituseks šantažeerida ÜRO vägesid. Päev pärast seda, 8. oktoorbil 1950, kui Ameerika väed olid Korea vahelise piiri ületanud, saatis Mao Zedong Hiina Rahva Vabatahtlike Väed Yalu jõe äärde. Nad oli valmis piiri ületama. Mao nõudis kohe abi ka Nõukogude valitsuselt ja nägi sekkumist olevat vaid kaitsva eesmärgiga. Mao ütles Stalinile, et kui nad lasevad USA’l terve Korea okupeerida, peavad nad valmis olema selleks, et USA Hiinale sõja kuulutab. Hiina peaminister Zhou Enlai saadeti Moskvasse, et tugevdada Mao öeldud argumente. Mao lükkas plaanitud rünnaku edasi 13. oktoobrilt 19. oktoobri peale, oodates venelaste abi. Venelaste abi jäi aga kasinaks, sest nad olid nõus õhuvägedega abistama mitte lähemal kui 96km eesrindest. NSV Liidu õhujõudude osavõtt oli aga pahaks üllatuseks Korea õhuvägedele. Nõukogude Liidu roll oli USAle sõjas teada, kuid sel teemal vaikiti, et vältida tuumainsitente ning hullemal juhul tuumasõda.
15. oktoobril 1950 läks Truman Wake Islandile, arutamaks võimalust, et Hiina sekkub ning tema soovi piirata Korea konflikti ulatust. MacArthur kinnitas Trumanile, et kui Hiina üritaks tulla Pyongyangi peale, tuleks sellest suurim veresaun. 19. oktoobril langes Pyongyang UN’i vädege kätte.
Kindral Peng Dehuai käe all algas 25. oktoobril 1950 Hiina rünnak, 270 000 sõjaväelast tungisid peale. Hiina rünnak tabas UN’i vägesid üllatusena. Seejärel sõlmisid UN’i väed aga hiinlastega kokkuleppe, ning hiinlased taganesid mägedesse. ÜRO väed aga eirasid Hiina karmi hoiatust ja liikusid ikka edasi Yalu poole. Novembri lõpus ründasid hiinlased uuesti. Läänes, mööda Chongchoni jõge liikudes tegid hiinlased maatasa mitmeid UN’i Lõuna-Korea vägesid ning andisd tugeva paugu UN’i äärmistele vägedele. Sellele järgnes USA 8. Armee taganemine, mis on Ameerika ajaloos pikim taganemine. Idas, 26. novembrist kuni 13. detsembrini hävitati praktiliselt kogu 3000-meheline USA Seitsmes Jalavägi. Mereväelastel läks paremini. Kuigi nad olid ümber piiratud ja sunnitud taganema, tekitasid nad siiski palju kahju Hiina mereväele.
ÜRO väed, olles juba päris Põhja-Koreas, evakueerisid detsembri lõpus umbes 100 000 sõjaväelist inimest ja 100 000 Korea tsiviilikut. Tsiviilikud laeti kõikvõimalike erinevate laevade peale ning viidi turvaliselt Lõuna-Korea tipus asuvatesse sadamatesse.
4. jaanuaril 1951 Kommunistliku Hiina ja Põhja-Korea väed vallutasid Sŏuli. ÜRO väed on sunnitud taganema. Kindral Walker sai selles rünnakus surma, ning teda pandi asendama kindral Matthew Ridgway, kes Teises maailmasõjas juhtis õhuvägesid. Ridgway hakkas kohe tõstma ennist lüüa saanud 8. Armee võitlusvaimu, mis oli ennist langenud madalale. Vaatamata sellele oli olukord siiski nii sünge, et MacArthur mainis, et võibolla leiavad tuumarelvad kasutust. Märtsis 1951 võttis Ridgway poolt ellu äratatud Kaheksas Armee tagasi Sŏuli.
11. aprillil 1951 eemaldas president Truman MacArthuri juhpositsioonilt.. MacArthuri koha võttis üle Ridgway, kel õnnestus UN’i väed edukale vastupealtungile saata. Mitmed rünnakud sundisid vastaste väed tagasi liikuma, mis tõid Hiina ja Põhja-Korea vägedele hulgaliselt ohvreid.
Ülejäänud sõda hõlmas väikest ala ning oli rohkem pikaldane rahuläbirääkimiste periood, mis sai alguse 10. juulil 1951. Siiski toimusid lahingud edasi ka läbirääkimiste käigus. Põhja-Korea ja tema liitlaste eesmärgiks oli tagasi saada alad, mis enne olid neile kuulunud ja seda enne kokkuleppe saavutamist, et mitte ilma jääda nendest aladest. Suur probleem läbirääkimistel oli reparatsioonimaksude küsimus. Kommunistid nõustusid vabatahtlikult reparatsioonimaksudega vaid ühel tingimusel, et enamus sõjaeelsetest aladest, mis olid kommunistidel, ka neile tagastataks. See soov lükati kohe tagasi. Sõda kestis seni, kuni kommunistid sellest soovist loobusid.
29. novembril 1952 valiti Dwight Eisenhower USA presidendiks. Valimislubadust täites sõitis ta Koreasse, et leida lahendus konflikti lõpetamiseks. UN’i nõusolekul läks käiku India ettepanek teha Koreas vaherahu. 27. juulil 1953 saavutati relvarahu. Selleks ajaks oli rindejoon peaaegu samas kohas, kus enne oli 38. paralleel jooksnud. Demiliseeritud tsoon rajati selle ümber, mis on tänapäevani kaitsud ühelt poolt Põhja ja teiselt poolt Lõuna vägede poolt. Rahulepingut pole tänapäevani alla kirjutatud.


Wakayama.
Wakayama (jaapani 和歌山) on linn Jaapanis, Wakayama prefektuuri keskus.
Asub Kii poolsaarel Kii väina kaldal Kino jõe suudmealal.
Linn tekkis 1585. aastal rajatud Wakayama lossi ümber.
Elanike arv on 375 200 (2006).
Wakayamas olid suured terasetootmisvabrikud, kuid tootmine viidi üle Hiinasse ja lõpetati 2004. aastal.


Kinokawa.
Kinokawa (jaapani 紀の川, haldusüksusena 紀の川市 "-shi") on linn Jaapanis, Wakayama prefektuuris.
Asub Kii poolsaarel Kino jõe ääres Wakayamast idas.
Linn loodi 2005. aasta 11. novembril Uchita, Kokawa, Naga, Momoyama ja Kishigawa linnade liitmisel.
Elanike arv on 70 100 (2005).


Fukui prefektuur.
Fukui prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas Jaapani mere kaldal.
Sümbolid.
Fukui prefektuuri tunnuslind on ruskerästas ("Turdus naumanni"), tunnuspuu on mänd ("Pinus") ja tunnuslill nartsiss ("Narcissus tazetta").
Haldusjaotus.
Fukui prefektuur on jaotatud 20 omavalitsuseks, millest 9 on suurlinnad (市 "shi").


Ōta.
Ōta (jaapani 太田) on linn Jaapanis Gumma prefektuuris.
Ōta moodustati 31. mail 1948. 2005. aastal liideti Ōtaga Nitta, Ojima ja Yabuzukahoni linn.
Elanike arv on 218 200 (2006) ja pindala 176,5 km².
Linnas on ettevõtte Fuji Heavy Industries peakorter ja see on tuntud ka kui Subaru kodulinn.
Välislink.
Ota


Kõige kauem valitsenud monarhid.
"Siin on loetletud kõige pikema valitsusajaga monarhe 2010. aasta seisuga."


Andrei Korobeinik.
Andrei Korobeinik (sündinud 5. novembril 1980 Pärnus) on Eesti programmeerija ja ärimees, internetiportaali rate.ee looja.
Ta lõpetas aastal 1998 Pärnu Vene Gümnaasiumi. Samal aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonda.
Korobeinik müüs portaali rate.ee enamusosaluse 2005. aastal 39 miljoni krooni eest mobiilsideoperaatorile EMT. 2012. aastal ostis tema osalusega Rate Solutions OÜ Rate.ee-d haldava Serenda Investi EMT-lt tagasi.
Ta kuulub alates 13. jaanuarist 2011 Eesti Reformierakonda ja kandideeris selle nimekirjas 2011. aasta Riigikogu valimistel Pärnu maakonnas. Ta sai 2057 häält, kuid parlamenti ei pääsenud.
Riigikogu juhatuse otsusega sai Andrei Korobeinik XII Riigikogu liikmeks alates 2011. aasta 6. aprillist kultuuriminister Rein Langi asendusliikmena.
18. oktoobril 2011 valiti Korobeinik Vene Teatri nõukogu esimeheks. 20. novembril 2011 valiti ta Eesti Maleliidu presidendiks.


Valter Heuer.
Valter Heuer [h'oier] (14. juuli 1928 Elva – 2. märts 2006 Jämejala) oli eesti maletaja, maleajakirjanik ja maleajaloolane.
Tegevus: maletaja, malekirjanik, maleajakirjanik, spordiajakirjanik ja -kirjanik üldse, maletegelane, spordifilmide stsenarist.
Saavutused maletajana: Eesti meister 1976, hõbe 1962, pronks 1961.
Tähtteos: monograafia "Meie Keres. Kujunemisaastad" (Eesti Raamat, Tallinn, 1977). Autor pälvis 1977 selle eest Juhan Smuuli nimelise kirjanduspreemia. Samuti oli Heuer olümpiaraamatu "Tokio 1964" autor.
Ajakirjanikuna tegi kaastööd Edasile, Kehakultuurile, Noorte Häälele, ajalehele Sirp ja Vasar, Spordilehele, Õhtulehele ja paljudele teistele Eesti ja muu maailma väljaannetele.
2008 ilmus tema raamat "Male lugu" (Kirjastus Argo, 552 lk), mis käsitleb malemängu ajalugu selle sünnist kuni 1920. aastateni.
2011 ilmus "Meie Kerese" täiendatud kordustrükk Ülo Tuuliku ja Genna Sosonko eessõnadega; mõned partiid on ära toodud koos Garri Kasparovi kommentaaridega (kirjastus Argo, 656 lk).


Ravenna.
Ravenna on linn Itaalias Emilia Romagna maakonnas, Ravenna provintsi halduskeskus. Minevikus oli ta sadamalinn; tänapäeval on ta Aadria merega ühendatud Corsini kanali kaudu.
Ravenna on tuntud 5.–7. sajandi ehitiste ja neid kaunistavate bütsantsi mosaiikide poolest.
Ajalugu.
Ravenna kohal asus algselt etruskide, siis umbrialaste asula. Esialgu oli see rajatud soise ranniku kuivematele kohtadele, umbes nagu Venezia tuhatkond aastat hiljem. Alates 2. sajandist eKr oli siin Rooma koloonia ja tähtis sõjasadam. Traianus laskis Ravennasse ehitada 70 km pikkuse akvedukti. Honorius tõi aastal 402 Ravennasse Lääne–Rooma impeeriumi pealinna, sest linn oli ümbritsetud soode ja rabadega ning seetõttu lihtsamini kaitstav. Ravenna sai ühenduslüliks rooma ja bütsantsi kultuuri vahel.
Pärast impeeriumi lagunemist oli Ravenna idagootide pealinn ning 553–751 Bütsantsi võimu keskus Itaalias. Keskajal suhted idaga katkesid ja linnal oli langusperiood. Sel ajal ummistus ka sadam.
Ravenna hakkas taas arenema 15. sajandil Venezia võimu alla mineku tõttu. 16. sajandil liideti Ravenna kolmeks sajandiks Kirikuriigiga.
Arhitektuurimälestised ja vaatamisväärsused.
Ravenna keskväljak on Piazza del Popolo, mis kavandati 15. sajandil veneetslaste poolt.
Mosaiik Ravenna San Vitale kirikus
San Vitale.
Linna tähelepanuväärseim mälestis on San Vitale kompleks, kuhu kuulub San Vitale basiilika, San Vitale benediktiinide klooster 10. sajandist, Galla Placidia mausoleum ja Rahvusmuuseum ("Muzeo Nazionale"), kus eksponeeritud on ikoone, maale ja arheoloogilisi eksponaate rooma– ja varakristlikust perioodist. 526–547 ehitatud San Vitale kirik on üks väärtuslikumaid varakristliku kunsti mälestisi maailmas.


Thomas Hammarberg.
Thomas Hammarberg (sündinud 2. jaanuaril 1942 Örnsköldsvikis) on Rootsi diplomaat ja inimõiguste kaitse aktivist.
Ta oli Amnesty Internationali peasekretär aastatel 1980–1986 ja on hiljem töötanud Olof Palme Keskuse peasekretärina. Ta on avaldanud üle kümne raamatu.
Ta valiti 5. oktoobril 2005 Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikuks ning asus ametisse aprillis 2006, vahetades välja Alvaro Gil Roblesi.
2007. aasta sügisel külastas ta ametlikult Eestit ning esitas oma ettepanekud Eesti kodakondsus- ja keelepoliitika muutmise kohta. Ta soovitas anda Eesti mittekodanike vastsündinud lastele automaatselt Eesti kodakondsus ja võtta Eesti kodanikeks ka need eakad inimesed, kes selleks soovi avaldavad, kuigi ei oska eesti keelt.
Hammarbergi memorandum Eesti valitsusele keskendub olukorrale Eesti vanglates.
Viited.
Hammarberg, Thomas
Hammarberg, Thomas
Hammarberg, Thomas


Raoul Wallenberg.
Raoul Wallenberg (4. august 1912 Stockholm – 17. juuli 1947 Moskva) oli rootsi diplomaat, Ungari juutide päästmisaktsiooni juht 1944–1945.
Varane elu.
Wallenbergi vanemad, mereväeohvitser Raoul Oscar Wallenberg (1888–1912) ja Maria Sofia Wising (1891–1979) abiellusid 1911. Isa suri järgmisel aastal, 3 kuud enne poja sündi vähki. Tema vanaisa suri kolm kuud peale tema sündi kopsupõletikku ja teda kasvatasid äsja lesestunud ema ja vanaema. Tema ema abiellus 1918. aastal Fredrik von Dardeliga ning sellest abielust sündis poeg, Guy von Dardel ja tütar, Nina Lagergren.
Peale keskkooli ja 9-kuulist ajateenistust Rootsi sõjaväes saatis isapoolne vanaisa Raouli aastaks Pariisi õppima. Peale seda suundus ta 1931. aastal Ameerika Ühendriikidesse Ann Arborisse Michigani ülikooli arhitektuuri õppima. Olgugi, et Wallenbergi perekond oli jõukas, tegi Raoul kooli kõrvalt vabal ajal juhutöid ja töötas koos teiste meestundengitega Chicago ekspositsioonil "Century of Progress" rikšajuhina. Oma puhkusi kasutas ta mööda Ühendriike rändamiseks, eelistades küüdiga reisimist. Oma kogemustest kirjutas ta vanaisale: "Hulkurina reisides on kõik teistmoodi. Sa pead kogu aeg valvel olema. Sa puutud iga päev lähedalt kokku uute inimestega. Hääletamine treenib sinu taktitunnet ja arendab diplomaatilisi oskusi."
Wallenberg lõpetas Ülikooli 1935. aastal, kuid Rootsi naastes selgus, et Ameerika kraad ei võimalda tal Rootsis arhitektina praktiseerida. Tema vanaisa hankis talle töö Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas ehitusmaterjale müüvas Rootsi ettevõttes. Peale kuut kuud Lõuna-Aafrikas hankis vanaisa talle töö Hollandi panga harukontoris Haifas. Seal puutus Wallenberg esimest korda kokku Saksamaalt natside tagakiusamise eest pagenud juutidega. Ta naasis 1936. aastal Rootsi ja asus tööle Kesk-Euroopa Kaubanduskompaniis, mida juhtis Ungari juut Kálmán Lauer. Laueril endal oli väga keeruline Ungarisse reisida, mistõttu Wallenberg sai tema esindajaks.
Teine maailmasõda.
Alates 1938. aastast võeti Ungari kuningriigis kasutusele mitmeid juutide vastaseid meetmeid, võttes eeskujuks natside poolt Saksamaal 1935. aastal kehtestatud Nürnbergi rassiseadused. Sakslaste eeskujul keelati juutidel pidada teatud ameteid, vähendati nende hulka ametnike seas ja keelati segaabielud. See tegi Wallenbergi äripartnerile Kálmán Lauerile Ungarisse reisimise järjest keerulisemaks. Ungari liikus üha sügavamale Saksa mõjusfääri ja liitus 1940. aasta novembris Teljeriikidega ning osaledes 1941. aasta juulis Saksamaa invasioonis Nõukogude Liitu. Wallenbergist sai seetõttu Laueri esindaja ja ta käis Ungaris tema nimel äriasju ajamas. Lisaks hoidis ta silma peal Budapesti jäänud Laueri sugulastel. Peagi õppis ta selgeks ungari keele ja alates 1941. aastast reisis ta järjest tihemini Budapesti. Aastaga sai Wallenbergist kaasomanik ja rahvusvaheline direktor. Selles rollis sooritas ta Teise maailmasõja algusaastatel mitu ärireisi Saksamaale ja okupeeritud Prantsusmaale. Just neil reisidel õppis Wallenberg tundma natside bürokraatiat ja administratiivmeetodeid. Neist teadmistest oli tal hiljem palju kasu.
Olukord Ungaris hakkas liikuma allamäge sedavõrd, kuidas sõjaõnn Teljeriikide vastu pööras. Peale katastroofilist kaotust Stalingradi lahingus, kus osalenud Ungari üksused kaotasid koguni 84% isikkooseisust, hakkas Miklos Horthy režiim otsima võimalusi rahuläbirääkimisteks USA ja Suurbritanniaga. Saades teada Horthy kahepalgelisusest käskis Hitler 1944. aasta märtsis Saksa vägedel Ungari okupeerida. Wehrmacht haaras riigis kiirelt võimu ja Horthy pandi koduaresti. Budapestis upitati võimule Saksa-meelne nukuvalitsus, kuid tegelik võim oli Saksa sõjaväekuberneri SS-Brigadeführer Edmund Veesenmayeri käes. Kui seni olid Ungari juudid holokausti eest suhteliselt kaitstud olnud, siis natside võimule tulekuga olukord muutus. Aprillis ja mais 1944. aastal hakati juute okupeeritud Poolas asuvatesse koonduslaagritesse deporteerima. Päevas deporteeriti 12 000 inimest ja deporteerimisi juhtis SS-Obersturmbannführer Adolf Eichmann isiklikult.
Värbamine sõjapõgenike kommisjoni poolt.
Erinevalt Holokausti täiest ulatusest sai Ungari juutide tagakiusamine välismaal kiirelt tuntuks. George Mantello avaldas 1944. aasta hiliskevadel dokumendi, mida tuntakse Vrba-Wetzleri raportina ja mis kirjeldab Auschwitz-Birkenau koonduslaagris toimuvat. See toetus kahe seal põgenenud tunnistaja ütlustele.
Missioon Budabestis.
Kui Wallenberg 1944. aasta juulis Budapesti Rootsi saatkonda jõudis, oli juutide vastane kampaania juba mitu kuud kestnud. Maist juulini oli Eichmann koos käsilastega deporteerinud üle 400 000 juudi. Deporteeritutest vaid 15 000-t ei saadetud otse Auschwitz-Birkenau koonduslaagrisse. Wallenbergi saabumise ajaks oli Ungaris järel veel 230 000 juuti. Koos teise Rootsi diplomaadi Per Angeriga hakkas Wallenberg "kaitsepasse" (saksa keeles "Schutz-Pass") välja andma, mis identifitseeris selle omaniku kui Rootsi alama, kes ootab repatrieerimist ja kaitses neid seetõttu deporteerimise eest. Selline tegevus ei olnud tegelikult seaduslik, kuid jättis piisavalt ametliku mulje ning Saksa ja Ungari ametnikud aktsepteerisid neid üldiselt. Vahel anti ametnikele ka pistist. Rootsi saatkonnal õnnestus Saksa võimudega sõlmida kokkulepe, mille järgi kaitsepasside kandjaid koheldi Rootsi kodanikena ja nad ei pidanud juutidele kohustuslikku kollast taaveti tähte kandma.
Kommitee kogutud rahaga rentis Wallenberg Budapestis 32 maja ning kuulutas need ekstraterritoriaalseteks ja diplomaatilise puutumatusega kaitstuteks. Pettuse kinnitamiseks paigaldas ta neile silte nagu "Rootsi raamatukogu" ja "Rootsi uuringuinstituut" ning heiskas majadel ülemõõdulisi Rootsi lippe. Neis majades leidis varju pea 10 000 inimest.
Kõrghetkel oli juutide päästmisega seotud 350 inimest. Õde Sára Salkaházi jäi juudi naise varjamisega vahele ja hukati noolristlaste poolt. Šveitsi diplomaat Carl Lutz jagas samuti 1944. aasta kevadel Šveitsi suursaatkonnast kaitsepasse. Itaalia ärimees Giorgio Perlasca teeskles Hispaania diplomaati ja jagas võltsitud viisasid. Berber Smit (Barbara Hogg), Lolle Smiti (1892-1961) tütar, N. V. Philips Budapesti direktor ja Hollandi spioon MI6-e teenistuses aitas samuti Wallenbergi. Tema poja sõnul oli tal Wallenbergiga armuafäär.
Vältimaks noolristlaste või Adolf Eichmanni meeste kätte langemist või nende poolt tapetud saamist ööbis Wallenberg igal ööl eri paigas.
Kaks päeva enne Budapesti Nõukogude vägede kätte langemist pidas Wallenberg nii Eichmanni kui saksa vägede ülemjuhatajaga Ungaris kindralmajor Gerhard Schmidthuberiga läbirääkimisi. Ta edastas Pál Szalai kaudu teate, millega Wallenberg veenis sakslasi loobuma plaanist õhkida Budapesti geto ja tappa 70 000 juuti ning organiseerida ülejäänud Budapesti juutidele surmamarss. Ta ähvardas neid sõjakuritegudes süüdistamisega pärast sõda.
Wallenbergi poolt päästetute hulka kuulusid biokeemik Lars Ernster, kes oli majutatud Rootsi saatkonda ja hilisem USA esindajatekoja liige Tom Lantos, kes elas ühes Rootsi turvamajas.
Kadumine.
Marsal Rodion Malinovski juhitud 2. Ukraina rinne alustas pealetungi Budapestile 29. oktoobril 1944. aastal ja detsembri lõpuks oli linn Nõukogude vägede poolt edukalt ümber piiratud. Selles hoolimata keeldus Saksa komandär SS kindralleitnant Karl Pfeffer-Wildenbruch alla andmast, mis viis linna pika ja verise piiramiseni. Wallenberg kutsuti 17. jaanuaril 1945 Malinovski peakorterisse Debreceni kahtlustatuna USA heaks spioneerimises ja et Sõjapõgenike komisjon tegeles spionaažiga.
Wallenbergi viimased teadaolevad sõnad olid: "Ma lähen Malinovski juurde...kas külalise või vangina, seda ma veel ei tea." Aastal 1993 leiti ja avaldati Rootsi päevalehes "Svenska Dagbladet" varem salajasest Nõukogude sõjaväearhiivist dokumendid, mille kohaselt oli käsu Wallenberg arreteerida andnud Nikolai Bulganin. Käsk jõudis Malinovski peakorterisse samal päeval, mil Wallenberg kadus. Aastal 2003 vaadati läbi sõjaaegset Nõukogude kirjavahetust ja leiti, et Ungari poliitik ja ühtlasi Nõukogue luureagent Vilmos Böhm võis NKVD-le anda Wallenbergi nime, kui isiku, kes tuleks võimaliku spionaaži eest vahi alla võtta.
Info Wallenbergist peale kinnipidamist on peamiselt spekulatiivne: mitmed tunnistajad on väitnud, et kohtasid teda vangistuse ajal. Wallenberg viidi Debrecenist läbi Rumeenia Moskvasse. Nõukogude võimud võisid loota tema vahetamisele Rootsis olevate põgenike vastu. Vladimir Dekanosov teavitas Rootsi valitsust 16. jaanuaril 1945, et Wallenberg on Nõukogu võimude kaitse all. Wallenberg viidi 21. jaanuaril Lubljanka vanglasse kongi 123, kus ta oli koos endise saksa Rumeenia atašee Gustav Richteriga. Richter tunnistas 1955. aastal Rootsis, et Walenbergi kuulati üle ühel korral kusagil veebruari alguses ja see kestis poolteist tundi. Rihcter viidi 1. märtsil 1945. teise kongi ja ta ei näinud Wallenberi enam kunagi.
Nõukogude kontrolli all olev Ungari raadio teatas 8. märtsil 1945, et Wallenberg ja tema autojuht mõrvati teel Debrecen'i vihjates, et tapmise taga oli kas Noolristlaste partei või gestapo. Rootsi välisminister Östen Undén ja saadik Nõukogude Liidus, Staffan Söderblom eeldasid ekslikult, et nad on surnud. Aprillis 1945 pakkus William Averell Harriman USA Riigidepardemangust Rootsile abi Wallenbergi saatuse selgitamiseks, kuid pakkumisest keelduti. Söderblom kohtus Molotovi ja Staliniga Moskvas 15. juunil 1946, uskudes endiselt, et Wallenberg on surnud ja ignoreeris jutte vahetusest Nõukogude Rootsi põgenenud ülejooksikute kohta.
Surm.
Nõukogude valitsus avaldas 6. veebruaril 1957 dokumendi, mis pärines 17. juulist 1947 ja milles seisis: "Teatan, et teile hästi teada vang Wallenberg suri eelmisel ööl ootamatult oma kongis, tõenäoliselt südamerabandusse või südamepuudulikusesse. Järgides teie juhiseid võtta Wallenberg isikliku hoole alla, küsin heakskiitu lahkamise sooritamiseks, et selgitada surma põhjus... Olen isiklikult teavitanud ministrit ja mind kästi surnukeha kremeerida ilma lahanguta." Dokumendile oli alla kirjutanud toonane Lubljanka haigla juht Smoltsov ja see oli adresseeritud Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku ministrile Viktor Semjonovitš Abakumovile. Wallenbergi isiklikud asjad tagastati 1989. aastal perekonnale. Asjade seas oli ka tema pass ja portsigar. Need olid välja tulnud laoruumi riiulite ümberehitamise tõttu läbi vaadatud materjalide seast.
Vjatšeslav Nikonovile tehti Vene valitsuse poolt 1991. aastal ülesandeks uurida Wallenbergi surma. Ta jõudis järeldusele, et Wallenberg hukati 1947. aastal Lubljanka vanglas.
Aleksandr Jakovlev tegi 2000. aastal Moskvas avalduse, et Wallenberg hukati 1947. aastal Lubljanka vanglas. Endine Nõukogogude salapolitsei ülem Vladimir Krjutškov oli talle ühes eravestluses öelnud, et Wallenberg lasti maha. Avalduses ei öeldud, miks Wallenberg hukati või miks valitsus selle kohta valetanud oli. Kindral Pavel Sudoplatov väitis, et Raoul Wallenberg suri mürgitamise tagajärjel ja mürgitajaks oli kurikuulus NKVD mõrtsukas Grigori Mairanovski. Vene prokurör Vladimir Ustinov allkirjastas otsuse, millega Wallenberg ja tema autojuht postuumselt rehabiliteeriti, kui "poliitiliste represioonide ohvird." Mitmed Wallenbergiga seotud dokumendid anti Venemaa valitsuse poolt 2007. aasta septembris üle Venemaa pearabile. Need paigutati Tolerantsi muuseumi Moskvas, mis avati 2011. aastal.
Vaidlused Wallenbergi surma üle.
Mitmed endised vangid on väitnud, et nägid Wallenbergi peale tema väidetavat surma 1947. aastal. Veebruaris 1949 andis sõjavangist Saksa kolonel Theodor von Dufving tunnistusi, et Kirovis transiitlaagris teel Vorkutasse, kohtas ta tsiviilriietes vangi, kellel olid eraldi valvurid ja kes väitis end olevat Rootsi diplomaat ning kes viibivat seal "suure vea tõttu."
Tuntud natsikütt Simon Wiesenthal otsis Wallenbergi ja kogus mitmeid tunnistusi. Näiteks briti ärimees Greville Wynne, kes viibis 1962. aastal Lubljanka vanglas seoste tõttu KGB ülejooksiku Oleg Penkovskiga, ütles, et rääkis vanglas oleku ajal vangiga, kes väitis end olevat Rootsi diplomaat, kuid ei näinud tema nägu. Efim (või Yefim) Moshinsky on väitnud, et nägi teda 1962. aastal Wrangeli saarel. Ühe tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta Wallenbergi 1960. aastatel Nõukogude vanglas.
Ühe eravestluse käigus partei vastuvõtul 1970. keskel, kus olid jutuks tingimused Nõukogude vanglates, olevat üks KGB kindral öelnud, et tingimused ei saa olla väga halvad, kuna üks välismaalasest vang olevat Lubljangka vanglas viibinud juba kolm kümnendit.
Viimased teated Wallenbergi nägemise kohta pärinevad 1987. aasta novembrist. Kaks sõltumatud tunnistajat olevat teda siis vanglas näinud.
Raoul Wallenbergi poolvend Guy von Dardel, tuntud füüsik ja nüüd pensionil olev CERNi töötaja, oli pühendunud oma venna saatuse välja selgitamisele. Ta käis Nõukogude liidus umbes viiskümmend korda, et oma venna saatuse kohta uurida ja vaatas läbi ka Vladimiri vangla andmed. Von Dardel kogus aastate jooksul 50 000 leheküljelise arhiivi intervjuudest, ajaleheartiklitest, kirjadest ja teistest otsinguid puudutavatest dokumentidest. Ta algatas 1991. aastal Rootsi-Vene töögruppi, et otsida üheteistkümnest endise Nõukogude Liidu sõjaväe ja valitsuse arhiivist andmeid oma venna saatuse kohta, kuid lõpliku selgust toovat infot ei suudetud leida.
FSB arhiivifondide ülem Vassili Hristoforov ütles, et Wallenbergi juhtum on siiani avatud. Ta lükkas tagasi väited jätkuvast kinnimätsimisest. Vihjates Nõukogude eriteenistusele, kust tänane FSB on välja kasvanud, ütlest Hristoforov: "See on teine riik ja teine eriteenistus."
1953. aasta näidisprotsess.
Ungari riiklik julgeolekupolitsei ("Államvédelmi Hatóság", hiljem tuntud kui "ÁVH") röövis aprillis 1952 kolm Budapesti juudikogukonna juhti Miksa Domonkosi, László Benedeki ja Lajos Stöckleri, et neid piinamisega ettevalmistatud tunnistustele alla kirjutama sundida. Kaks arvatavat pealtnägijat Pál Szalai ja Károly Szabó arreteeriti ja neid kuulati piinamist kasutades üle. Sellega valmistati ette näidisprotsessei, millega sooviti näidata, et Wallenbergi ei viidud 1945. aastal Nõukogude Liitu vaid ta langes kosmopoliitse sionismi ohvriks.
Ideed, mille järgi pidid "Wallenbergi mõrvarid" olema Budapesti zionistid, toetas peamiselt Ungari kommunistide juht Ernő Gerő, nagu selgub tema poolt peasekretär Mátyás Rákosile saadetud teates. Näidisprotsess pidi toimuma Moskvas. Kuid peale Stalini surma ja Lavrenti Beria hukkamist 1953. aastal, protsessi ettevalmistamine lõpetati ja vangid vabastati. Domonkos veetis nädala haiglas ja suri mõni aeg hiljem piinamise käigus saadud tervisekahjustuste tõttu kodus.
Võimalikud sidemed USA luurega.
Wallenbergi on pikalt kahtlustatud sidemetes USA luurega ja 1996. aastal avaldatud CIA dokumendid näivad seda kinnitavat.
Perekond.
Raouli ema ja kasuisa sooritasid 1979. aastal kahepäevase vahega enesetapu. Tema poolõde Nina pidas põhjuseks meeleheidet Raouli kadumise pärast.
Nina Lagergreni tütar Nane Maria Lagergren abiellus Kofi Annaniga.
Mälestuse jäädvustamine.
Talle on püstitatud mälestusmärgid Stockholmis, Budapestis, Londonis, New Yorgis ja Tel Avivis.
Eesti helilooja Erkki-Sven Tüür on kirjutanud ooperi "Wallenberg", mille esilavastus toimus 2001 Saksamaal.
Välislingid.
Wallenberg, Raoul
Wallenberg, Raoul
Wallenberg, Raoul


Häppening.
Häppening (inglise keeles "happening" - sündmus, ka juhtumine, toimumine) on tegevuskunsti liik, milles kunstnik loob sündmuse, etenduse, milles tihti osaleb publik.
Teatrietendusest eristab häppeningu tavaliselt süžee puudumine, mingid sündmused kunstniku juhtimisel lihtsalt juhtuvad, mõjutades sellega publiku reaktsioone, mis omakorda mõjutavad häppeningu kulgu.


Environment.
"Environment" (ing. k. keskkond) on ruumikunsti liik, milles kunstnik loob mingi tervikruumi, millesse sattujad või viibijad saavad ruumist tervikuna kunstilise elamuse. Tihti kasutatakse erinevaid tajumodaalsusi, st keskkonda saab tajuda nii nägemise, kuulmise kui ka haistmise või kompimise abil.
"Environment" võib olla interaktiivne, s.t. keskkond muutub sõltuvalt vaataja reaktsioonidele, sisendile.
Erinevalt tegevuskunstidest, kus samuti on tihti olulisel kohal toimumise keskkond, pole "environmendi" korral tavaliselt oluline kunstniku (või tema assistentide) kohalolu.


Tochigi prefektuur.
Tochigi prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas. Asub sisemaal. Prefektuuri halduskeskus on Utsunomiya.
Geograafia.
Prefektuur asub Honshū sisemaal Kantō regioonis.
Sümbolid.
Tochigi prefektuuri tunnuslind on siniselg-kärbsenäpp ("Cyanoptila cyanomelana"), tunnuspuu on jaapani hobukastan ("Aesculus turbinata") ja tunnuslill Albrechti rododendron ("Rhododendron albrechtii").
Haldusjaotus.
Tochigi prefektuur on jaotatud 31 omavalitsuseks, millest 14 on suurlinnad (市 "shi").


Awaji.
Awaji (jaapani 淡路) on linn Jaapanis Awaji saarel, kuulub Hyōgo prefektuuri.
Elanike arv on 49 812 (2008).


Eesti Teaduste Akadeemia (1938–1940).
Eesti Teaduste Akadeemia (ladina keeles Academia "Litterarum Scientiarumque Estonica") oli 1938–1940 tegutsenud teadusliku uurimistöö keskasutus Eestis.
Eellugu.
Juba Asutav Kogu oli tahtnud luua Eesti Teaduste Asutust, kuid see jäi teostamata, muuhulgas oli põhjuseks vastava kvalifikatsiooniga eesti teadlaste puudus. 1930. aastate keskel tekkis uuesti mõte asutada teaduste akadeemia või anda teaduste akadeemia õigused Õpetatud Eesti Seltsile.
Asutamine.
Eesti Teaduste Akadeemia asutati 28. jaanuaril 1938 dekreedina antud Eesti Teaduste Akadeemia seadusega (SK VI 1938, 2, 2), mis hakkas kehtima 4. veebruaril 1938. Tema ülesandeks oli üldiste ja eriti Eestit käsitlevate teaduste edendamine, lähtudes eeskätt tegeliku elu vajadustest välja kasvanud küsimustest.
Akadeemia oli oma tegevuse korraldamises autonoomne, seda juhtis Vabariigi Presidendi poolt viieks aastaks akadeemikute seast nimetatav akadeemia president. Akadeemia jagunes humanitaarteaduste ja loodusteaduste sektsiooniks.
Akadeemia koosseisus nähti ette 20 tegevliiget. Akadeemia liikmeks võisid olla Eesti kodanikud, kes on oma teaduslike töödega silmapaistvalt edasi viinud teadust ja ilmutanud võimeid teadusliku töö korraldamiseks. Akadeemia liikmete ametivanuse piiriks oli 70 aastat, mille järel nad emeriteeriti.
Esimesed 12 liiget nimetas Riigihoidja 13. aprillil 1938 võrdsel arvul humanitaarteaduste ja loodusteaduste sektsiooni. Edaspidi tuli igal aastal valida üks uus tegevliige Vabariigi Presidendi kinnitusel vaheldumisi loodusteaduste ja humanitaarteaduste sektsiooni. Pärast kõigi kohtade täitmist vabanevad kohad tuli täita ühe aasta jooksul pärast vabanemist.
Auliikmeiks võidi valida isikuid, ka välismaalasi, kellel oli Eestit käsitleva või üldise teaduse edendamisel eriti väljapaistvaid teeneid. Nende arv ei olnud piiratud.
Kirjavahetajaiks liikmeiks võisid olla õpetlased, kes said oma tööde kaudu või muul viisil kaasa aidata teaduse arendamisele Eestis.
20. aprillil 1938 toimus sümboolselt Tartu Ülikooli nõukogu saalis Eesti Teaduste Akadeemia täiskogu esimene koosolek, kus Akadeemia presidendiks valiti Karl Schlossmann, asepresidendiks Julius Mark, loodusteaduste sektsiooni juhatajaks Paul Kogerman ja humanitaarteaduste sektsiooni juhatajaks Edgar Kant. Kõik nimetatud kinnitati Riigihoidja poolt ametisse 11. mail.
Eesti Teaduste Akadeemia avakoosolek peeti 22. oktoobril 1938 Tallinnas Kaubandus-Tööstuskoja saalis. Vabariigi President Konstantin Päts ütles koosolekul peetud kõnes: "Lubatagu tänasel pühalikul silmapilgul minule meele tuletada ühte juhust minu elus. See oli 1911. a., kui vabanesin ühest vene asutusest, milles oli rohkesti aega järele mõelda kõige üle. Äsja vabanenud, tuldi minu juure ja öeldi, et mul tuleb minna ühe hommikumaa keelteprofessori juure, kelle käes otsustamisel küsimus, kas eesti koolides võib õpetada eesti keelt. Asjaoludega mitte täiesti kursis olles, tuli siiski asuda ülesande lahendamisele. Raamatutega täidetud toas igasuguste kujude ja kujukeste keskel leidsin vana õpetlase, kes küll tundis kaugeid hommikumaa keeli, kuid kes tõendas, et ta pole kuulnud eesti keelest. Oma ülesande lahendamisel tuli meil teadlase juure viia terve hulk eesti keeles ilmunud raamatuid, millede põhjal teadlast veensime, et eesti keel kuulub kultuurkeelte hulka."
Tegevus.
9. juunil 1939 kinnitati Vabariigi Presidendi poolt Akadeemia kolmeteistkümnes tegevliige Teodor Lippmaa, kes oli ainus Akadeemia täiskogu poolt valitud liige.
Akadeemia ruumid asusid Tartus, Lai tänav 34. Akadeemia aastaraamatu esimene ja ainus köide ilmus 1940. aastal. Lühikeseks jäänud tegevusaja tõttu ei suutnud akadeemia luua traditsioone.
Likvideerimine.
Akadeemia likvideeriti 17. juulil 1940 Vabariigi Presidendi dekreedina välja antud seadusega alates 20. juulist 1940. Akadeemia likvideerimiskomisjoni esimees oli Teodor Lippmaa. 1941. aastal püüdis Tartu Ülikooli rektor Edgar Kant akadeemia tegevust taastada, kuid tagajärjetult.
Kolmeteistkümnest akadeemia tegevliikmest üks (Paul Kogerman) küüditati Venemaale, vabastati 1945. aastal ja sai 1946. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliikmeks; neli surid Saksa okupatsiooni ajal (neist Teodor Lippmaa Tartu pommitamise tagajärjel) ja kaheksa (sealhulgas president Karl Schlossmann ja abipresident Julius Mark) põgenesid 1944. aastal Eestist; mõlemad auliikmed (Konstantin Päts ja Johan Laidoner) represseeriti Nõukogude võimu poolt. Kuigi enamik akadeemia liikmeid pääses eksiili, akadeemia tegevust seal ei jätkatud.
Seos Eesti NSV Teaduste Akadeemiaga.
28. juuni 1945 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EKP KK määrusega otsustati taastada Eesti Teaduste Akadeemia ja kujundada see Eesti NSV Teaduste Akadeemiaks. 19. jaanuaril 1946 otsustas NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu rahuldada Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee taotluse Eesti NSV Teaduste Akadeemia organiseerimise kohta Tallinnas. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus 23. jaanuarist 1946 seadustas Eesti NSV Teaduste Akadeemia asutamise asukohaga Tallinnas. Kuni 1989. aastani loeti Eesti NSV Teaduste Akadeemia asutamisaastaks 1946. aastat. 1989. aasta uus põhikiri määratles akadeemia Eesti Teaduste Akadeemiana viitega asutamisaastale 1938.


Riigireform.
Riigireform on mõiste, mida kasutati Eesti riigi ülesehitamistöö kohta aastail 1934–1940.
Selle reformi eesmärgiks oli Eesti Vabariigi ümberkujundamine riigiks, mida juhib rahva poolt valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl: põhimõtted, millele on rajatud Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadus.
Rahvaesindust täiendati teise kojaga, kus olid kutsekodade kaudu kutsealade esindajad. Parteisid sel ajal ei tegutsenud, vältimaks Eesti muutumist välismaiste erakondade võitlusväljaks. Tulevikus oli valitsusel plaanis asutada paar-kolm parteid, mis oleksid välja kasvanud Eesti oludest ja Eesti kutsealade vajadustest.
Riigireformi peaideoloog oli Kaarel Eenpalu.
Ideoloogiat iseloomustasid oli rahvusliku uhkuse arendamine (nimede eestistamine, Eesti lipu ja rahvariiete propageerimine) ning Eesti rahvaarvu suurendamine eestlaste iibe tõstmise propaganda ja eugeenika abil.
Võimaldamaks eri kutsealadele osavõttu riigi valitsemisest, asutati uusi kutsekodasid.
Majandust arendas riik, laiendades kutseharidust ja asutades kutseõppeasutusi. Märksõnad olid riiklik reguleerimine ja kontroll, ratsionaliseerimine ja standardiseerimine.
1940 alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu jäi riigireform lõpetamata.


Heath Ledger.
Heathcliff Andrew Ledger (laiemalt tuntud kui Heath Ledger; 4. aprill 1979 Perth, Lääne-Austraalia osariik, Austraalia – 22. jaanuar 2008 New York) oli Austraalia meesfilminäitleja.
Lapsepõlv ja varane noorus.
Iiri ja šoti juurtega Heath sündis ning kasvas üles Lääne-Austraalias Kim ja Sally Ledgeri perekonnas. Tema ja ta õde Kate olevat väidetavalt saanud nimed inglise kirjaniku Emily Brontë teose "Vihurimäe" peategelaste järgi.
Heath õppis keskkoolis teatrikallakuga klassis, kuid 17-aastasena lahkus koolist ja suundus koos sõbra Trevor DiCarlo'ga Sydney'sse, kus tal õnnestus samal aastal saada esimene tähtsusetu roll väikese eelarvega filmis "Blackrock".
Filmikarjäär.
Läbimurdeks suuremate filmide juurde osutus sünnilinnas Perthis filmitud teleseriaal "Sweat", kus ta kehastas homoseksuaalset jalgratturit Snowy Bowlesi. 1997 tegi Ledger väikese rolli Eestiski tuntud seriaalis "Kodus ja võõrsil" ("Home and Away"), mängides surfer Scott Irwinit.
Rahvusvahelise tuntuse tõi Ledgerile Patrick Verona roll 1999. aastal valminud ameerika romantilises komöödias "10 Things I Hate About You", mis on William Shakespeare'i näidendi "Tõrksa taltsutus" kaasajale kohandatud versioon.
Sellest ajast alates on ta mänginud väga erinevaid rolle eritasemelistes filmides. Kindlasti väärib esiletõstmist osatäitmine Roland Emmerichi lavastatud Ameerika iseseisvussõda käsitlevas ajaloolises draamas "Patrioot" ("The Patriot") ja Marc Forsteri lavastatud romantilises draamas "Koletise ball" ("Monster's Ball").
Samal ajal on Ledgerit kritiseeritud nimirolli eest 2003 linastunud filmis "Ned Kelly", mis rääkis Austraalia 19. sajandi tuntuimast lindpriist. Ka samal aastal vaatajateni jõudnud religioosses müsteeriumis "Ordu" ("The Order") osalemist on peetud suhteliselt ebaõnnestunud rollivalikuks.
2004 pidi ta mängima nimiosa Oliver Stone'i filmis "Alexander", kuid kaotas rolli konkurentsis Colin Farrellile.
Heath Ledgeri tugevaimaks näitlejatööks on hinnatud homoseksuaalse kauboi Ennis Del Mari rolli 2005. aastal Ang Lee lavastatud romantilises draamas "Brokebacki mägi" ("Brokeback Mountain"). Selle osatäitmisega kandideeris ta 2006. aastal filmiauhinnale "Oscar" parima meespeaosalise kategoorias, kuid kaotas Philip Seymour Hoffmanile. Ledgeri võidu korral oleks temast saanud noorim selles kategoorias Oscari võitnud näitleja.
Aastal 2006 mängis ta Dani roll narkosõltuvuse probleeme käsitlevas Austraalia filmis "Candy". Aastal 2007 linastus lauljast Bob Dylanist jutustav film "I'm Not There", kus Heath Ledger on üks paljudest näitlejatest, kes kehastavad eri nimede all laulja erinevaid tahke ja eluperioode. 31. juulil 2006 kinnitas Ledger, et ta mängib Jokkeri rolli 2008. aastal linastuvas filmis "The Dark Knight", mis on järg filmile "Batman Begins" (2005).
Surm.
22. jaanuaril 2008 leiti 28-aastane näitleja surnuna oma Manhattani korterist. Tema surnukeha avastas massöör Diana Wolozin, kes saabus kohaliku aja järgi kell 14.45 ja leidis veerand tundi hiljem Ledgeri voodist elutult lebamas. Arvates esialgu, et näitleja magab, püüdis ta teda äratada; kui see ei õnnestunud, helistas ta kell 15.26 kiirabisse. Kohale saabunud parameedikud kuulutasid Heath Ledgeri surnuks kell 15.36.
Surma põhjusena kahtlustati kohe retseptiravimite üledoosi, kuid esialgsel lahkamisel surma täpne põhjus ei selgunud. 6. veebruaril 2008 avaldatud ametliku lahkamisaruande kohaselt oli Ledgeri surm õnnetusjuhtum, mille põhjustas kuue erineva retseptiravimi üheaegse tarbimise tõttu tekkinud mürgitus. Ravimite seas olid laialdaselt levinud valuvaigisti Oxycontin ning ärevushäirete ja unetuse raviks kasutatavad preparaadid Valium ja Xanax.
Isiklikku.
Heath Ledger oli kihlatud näitlejanna Michelle Williamsiga, kellega ta tutvus 2004. aastal filmi "Brokebacki mägi" võtete ajal. Williams mängib selles filmis Ledgeri tegelaskuju Ennis Del Mari abikaasat Almat. Heath Ledgeri ja Michelle Williamsi ainus laps Matilda Rose Ledger sündis 28. oktoobril 2005. Ledgeri ja Williamsi suhe lõppes suvel 2007.
Tema varasemate naistuttavate hulka kuulusid tuntud näitlejannad Heather Graham ja Naomi Watts.
Artiklid.
Ledger, Heath
Ledger, Heath
Ledger, Heath


Louis X.
Louis X kuningliku pitsati järgi maalitud portree
Louis X (4. oktoober 1289 – 5. juuni 1316) oli Prantsusmaa kuningas aastail 1314–1316 ja Navarra kuningas aastail 1305 –1316.


Subjekt (filosoofia).
Subjektiks (vanakreeka keeles "hypokeimenon" 'all-lebav, all-asuv'; ladina keeles "subiectum" 'alla-heidetu') nimetatatakse filosoofias tavaliselt seda, mis on millelegi aluseks.
Tänapäeval peetakse filosoofias subjekti all silmas eelkõige inimest, kes on teadvustavana ja tõlgendavana asetatud vastu maailmale kui objektile. Subjekti all tuleb seega pidada silmas vaimset või mõistuslikku alust, mis peab määrama enda jaoks reeglid, mis lubavad sellel maailma kui objektiga kooskõlaliselt suhestuda.
Ajalooliselt seostatakse subjekti sellise tähenduse esilekerkimist uusaja filosoofiaga, eelkõige René Descartes´i mõtlemisega, mis põhjendab uusaegse subjektifilosoofia lähtuvalt endamõtlemise teadukindlusest: "Mõtlen, järelikult olen." Kui ainuke asi, mis Descartes´i jaoks on kindel, on mõtleva "ego" olemasolu, siis tuletab ta ülejäänud maailma, seega objektiivse maailma sellest enda-teadukindluse printsiibist ja uusaegse metafüüsika üldtunnustatud aluseks saabki "subjekt".
Varasemalt tähendas subjekt pigem mitte-hingelist alust maailmas (tänapäevases tähenduses võiks sellele vastata hoopis ja just objekt), substantsi (vt hypokeimenon), seda, mis on aluseks nii inimestele kui ka ulatuvuslikule maailmale, nt Aristotelese puhul võiks subjektideks ehk alusteks pidada olemusi. Vastavalt sellele oli maailma käsitlemise aluseks subjektidest lähtuv uurimine, seega teadmine alustest ehk printsiipidest. Uusajaga kaasneb esmase aluse kitsendamine ühele aluse liigile, filosoofia subjektiks saab inimene; seda võib pidada ka humanismi ja valgustuse tunnusmärgiks või alguseks.
Kuigi uusajaga kaasneb muutus subjekti aluseksoleva-tähenduses, siis jääb samaks subjekti teine tähendus: lause alus. Kuna lausumine (vt väitlause, otsustus, propositsioon) on üks inimese vaimse endakehtestamise põhivahendeid objektiivse maailmaga suhestumisel, siis on subjekti tähendus lause alusena teatud määral seotud põhitähendusega aluseksoleva teadvusena ja on sellises tähenduses olemas juba Aristotelesel, kes väidab, et lausumine ja otsustamine lause tõesuse ja vääruse üle toimub inimese hinges.
Sellele vastavalt võiks siis ütelda, et subjekti kui lause aluse kehtestab subjekt kui inimlik teadvus, mis on metafüüsilises mõttes viimseks otsustajaks igasuguse lausumise üle.


Charles IV.
Charles IV (u. 1294 – 1. veebruar 1328) oli Prantsusmaa kuningas aastail 1322–1328.
Tema surmaga lõppes Kapetingide dünastia pealiin, mis andis Inglismaale ettekäände alustada Saja-aastast sõda.


Installatsioon (kunst).
Installatsioon (ingl. k. "install" – paigutama, asetama) on kunsti liik, milles tavaliselt esitatakse vaataja mingit valmispaigaldatud ruumilist kompositsiooni. Lisaks sellele on levinud heliinstallatsioonid ja videoinstallatsioonid, milles esitatakse vastavalt helisid või videomaterjali.
Tihti on installatsiooni raske eristada (kaasaegsest) skulptuurist. Klassikalises mõttes skulptuur kasutab kas modelleerimist (savi), valamist (pronks) või väljapuhastamist (marmor), installatsioon võib koosneda lihtsalt ruumis asuvatest omavahel kombineeritud esemetest. Kaasaegse skulptuuri puhul on vahe tegemine keerulisem, see sõltub pigem autori või vaataja otsustusest (vt ka institutsionaalne kunstiteooria). Mõne traditsiooni kohaselt loetakse installatsiooni ruumiga seotuks, samas kui skulptuuri võib põhimõtteliselt eksponeerida suvalises ruumis. Ka see eristus on paljudel juhtudel vaieldav.
Installatsioonil võib puududa objekt kui selline, nn videoinstallatsiooni korral esitatakse vaatajale videokujutisi. Erinevalt videokunstist moodustub installatsioon ruumis koosmõjus ruumi, teiste videote või mingite objektidega, videokunstis on teos video ise. Heliinstallatsioon erineb muusikateosest tavaliselt selle poolest, et oluline ei ole mitte helidest tekkiv meloodia või rütm, vaid moodus, kuidas helid üksikult ja koos kõlavad, kuidas toimub nende omavaheline interaktsioon.
"Environment" hõlmab erinevalt installatsioonist kogu ruumi või ruumiosa. Tihti sisaldavad environmendid ka installatiivseid elemente.


Christopher Paolini.
pisi
Christopher Paolini (sündinud 17. novembril 1983 Los Angeleses) on USA kirjanik.
Ta on kirjutanud lastele mõeldud ulmeromaanisarja "Pärand", mida on kõrvutatud J. R. R. Tolkieni triloogiaga "Sõrmuste isand".
Sarja esimese raamatu "Eragon" kirjutas ta 15-aastaselt. Raamat ilmus algul tema vanemate kirjastatuna 2002. aastal. 2003. aastal ilmus suurkirjastuse Alfred A. Knopf poolt välja antuna raamatu uus trükk; toimetamise käigus vähenes selle maht ligi saja lehekülje võrra. Raamatule telliti ka uus kujundus lasteraamatute illustraator Jude Palencarilt, kelle järgi on raamatus nime saanud Palancari org. "Eragon" on tõlgitud mitmekümnesse keelde, sealhulgas eesti keelde. Raamatu järgi on valminud ka samanimeline film, mis linastus 2006. aasta detsembris.


Jake Gyllenhaal.
Jake Gyllenhaal (sündinud 19. detsembril 1980) on Ameerika Ühendriikide filminäitleja.
Lapsepõlv ja varane noorus.
Jake Gyllenhaal sündis Rootsi aadlisuguvõsast pärineva filmilavastaja Stephen Gyllenhaali ja tema juudi päriolu abikaasa, stsenarist Naomi Foner Gyllenhaali teise lapsena. Tema vanem õde Maggie Gyllenhaal on samuti filminäitleja.
Jake Gyllenhaal sai traditsioonilise judaistliku kasvatuse. Vaatamata perekonna heale majanduslikule olukorrale pidi ta juba varases nooruses hakkama suviti tööle, sest vanemad soovisid, et ta õpiks elus iseseisvalt hakkama saama.
Esimesed osatäitmised filmides sooritas Jake Gyllenhaal juba lapsena aastatel 1991–1994. Tema debüüdiks oli film "Linnavurled" ("City Slickers"). 1993 mängisid nad koos õega oma isa filmis "Ohtlik naine" ("A Dangerous Woman").
1998 lõpetas Jake Harvard-Westlake'i eliitkooli Los Angeleses ning jätkas õpinguid idareligioonide ja -filosoofia alal New Yorgi Columbia Ülikoolis. 2002 oli ta sunnitud näitlejakarjääri nimel ülikooli pooleli jätma.
Tegevus filminäitlejana.
Pärast lapsepõlve katsetusi kinolinal osales Jake Gyllenhaal koos oma õega taas isa lavastatud filmis "Homegrown" (1998). Sealsele pisirollile järgnes juba järgmisel aastal peaosa Homer Hickami autobiograafial põhinevas filmis "Oktoobritaevas", mida võib pidada Gyllenhaali esimeseks suureks rolliks. See elulooline draama jutustab Lääne-Virginia söekaevuri pojast, kes suudab 1950. aastatel vaatamata masendavale elukeskkonnale ja vanemate vastuseisule kindlaks jääda oma huvile raketiasjanduse vastu.
Nimiosa 2001. aastal Richard Kelly lavastatud müstilises draamas "Donnie Darko" osutus lõplikuks läbimurderolliks, mille järel Gyllenhaal on osalenud peaaegu igal aastal 2-3 mängufilmis. Tema parimate rollide hulka loetakse traagilise saatusega Holden Wortheri osa Miguel Arteta tragikoomilises filmis "Hea tüdruk" (2001) ja Sam Halli rolli Roland Emmerichi lavastatud kliimakatastroofist kõnelevas filmis "Päev peale homset" (2004).
2005 tõi Jake Gyllenhaalile kaasa kaks huvitavat osatäitmist. Nimiosa Anthony Swoffordi autobiograafilisel romaanil põhinevas filmis "Kahuriliha" ("Jarhead") peeti tema jaoks võrdlemisi ebatüüpiliseks. Maskuliinne ja agressiivne merejalaväelane Lahesõjas ei olnud tüüp, kellena Gyllenhaali on harjutud aastate jooksul nägema. Väidetavalt teenis ta selle osatäitmise eest 6 miljonit USA dollarit.
Homoseksuaalse kauboi Jack Twisti roll Ang Lee lavastatud "Brokebacki mäes" ("Brokeback Mountain") tuli samuti paljudele üllatusena. Homoseksuaalse tegelase mängimise suhtes tal enda sõnul vastumeelsust ei olnud, kuid hiljem on Gyllenhaal tunnistanud, et suudlusstseenid Heath Ledgeriga olid siiski mõneti ebamugavad. Suurepärase osatäitmise eest selles filmis kandideeris ta 2006. aastal parima meeskõrvalosatäitja Oscarile. Sama osatäitmise eest võitis ta Briti Akadeemia auhinna.
2007. aastal astus Gyllenhaal David Fincheri lavastatavas põnevusfilmis "Sodiaak" üles kirjanik Robert Graysmithi osas. Robert Graysmith on reaalselt eksisteeriv isik, kes on ühtlasi filmi stsenaristiks. Ühtlasi tegi ta kaasa samal aastal valminud põnevusfilmis "Isolatsioonis", mille tegevus leiab aset Lähis-Idas.
Poliitiline tegevus.
Jake Gyllenhaal on poliitiliselt aktiivne näitleja. 2004. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste ajal külastas ta ülikoole, et innustada üliõpilasi hääletama ja toetas avalikult Demokraatliku Partei kandidaadi John Kerry valimiskampaaniat. Ühtlasi on ta osalenud inimõiguste organisatsiooni American Civil Liberties Union kampaaniates.
Isiklikku.
Jake Gyllenhaal järgib oma vaadetes ja eluviisis budistlikke põhimõtteid. Tema enda sõnul meeldib talle süüa valmistada ja puutööd teha. Gyllenhaal on suur koertesõber ja kodus on tal kaks koera.
Tema pikim ja tuntuim naissuhe on siiani olnud näitlejanna Kirsten Dunstiga, kellega ta tutvus oma õe Maggie vahendusel. Suhe Dunstiga kestis poolteist aastat (2002–2004).
Jake Gyllenhaali sõprade hulka kuuluvad ansambli Maroon 5 solist Adam Levine, näitlejad Peter Sarsgaard ja Austin Nichols.
Välislingid.
Gyllenhaal, Jake
Gyllenhaal, Jake


Kim Clijsters.
Kim Antonie Lode Clijsters (sündinud 8. juunil 1983 Bilzenis) on Belgia naistennisist.
Tema vanemad olid Leo Clijsters, kes mängis 40 mängu Belgia jalgpallikoondises ning osales 1986. ja 1990. aasta MM-il, ning Els Vandecaetsbeek, kes oli Belgia meister riistvõimlemises. Kimil on noorem õde Elke Clijsters, kes mängis samuti tennist, kuni pidi sellest 2004 seljavigastuse tõttu loobuma.
Esimest korda jõudis Clijsters WTA turniiril finaali 20. septembril 1999 Luxembourgis. See oli üksikmängus ja kohe tuli turniirivõit teise belglase Dominique Monami üle 6:2, 6:2.
2000 sai Clijsters esimeseks Belgia elukutseliseks tennisistiks, kes jõudnud Suure slämmi turniiri finaali. See oli segapaarismängus Wimbledonis, kus ta koos Lleyton Hewittiga kaotas USA paarile Kimberly Po – Don Johnson 4:6, 6:7 (3:7). 2001 jõudis ta Suure slämmi turniiri finaali ka üksikmängus: see oli Prantsusmaa lahtistel ja ta kaotas seal Jennifer Capriatile 6:1, 4:6, 10:12. Esimese suure slämmi turniiri võitis ta 2003, kui ta naispaarismängus koos Ai Sugiyamaga võitis Virginia Ruano Pascuali ja Paola Suareze 6:7, 6:2, 9:7. Üksikmängus võitis ta esimese suure slämmi turniiri 2005 USA lahtistel, kui ta alistas Mary Pierce'i 6:3, 6:1.
Esmakordselt oli ta WTA edetabelis esikohal 11. augustist 19. oktoobrini 2003, teist korda 27. oktoobrist 9. novembrini 2003 ja kolmandat korda 30. jaanuarist 19. märtsini 2006. Ta on esimene Belgia tennisist, kes saanud maailma esinumbriks, ja esimene naine, kes sai maailma esitennisistiks ilma suure slämmi turniiri võitmata.
Clijsters on võitnud 36 WTA turniiri üksikmängus ja kaotanud finaalis 17 korda. Paarismängus on ta võitnud 11 turniiri ja kaotanud finaalis 10 korda. Ta on võitnud 4 Suure slämmi turniiri, neist 2 üksikmängus ja 2 paarismängus. Suure slämmi turniiridel on ta finaalis kaotanud 6 korda, neist 4 üksikmängus, 1 naispaarismängus ja 1 segapaarismängus. (Kõik andmed seisuga 9. jaanuar 2010). Naispaarismängus on tema partner olnud alates 2001 aeg-ajalt ja alates 2003 alaliselt jaapanlane Ai Sugiyama.
Clijsters on võitnud karjääri jooksul auhinnarahadena üle 16 miljoni USA dollari. 2003. ja 2005. aastal oli ta enim auhinnaraha teeninud naistennisist maailmas.
1999 valis WTA Clistersi aasta uustulnukaks. Clijsters on saanud Karen Krantzcke spordimeisterlikkuse auhinna, mida antakse ühele naistennisistile aastas, 6 korda: aastail 2000–2003, 2005 ja 2006. Keegi teine pole seda üle 2 korra saanud. 2006 pälvis ta WTA heategevuse auhinna, mida antakse ühele naistennisistile aastas. 2005 pälvis ta pärast vigastust sporti naastes WTA aasta tagasituleku auhinna. Tema paarismängupartner Ai Sugiyama pälvis 1999 samuti Karen Krantzcke auhinna.
Clijsters on valitud Belgia aasta parimaks naissportlaseks kuus korda: 1999–2002, 2005 ja 2009. Ainult Ingrid Berghmans on rohkem, 8 korda Belgia aasta naissportlaseks valitud. Vahepealseil aastail, 2003, 2004, 2006 ja 2007 valiti Belgia aasta naissportlaseks Justin Henin-Hardenne. Belgia aasta meessportlaseks on 6 korda valitud üksnes jalgrattur Eddy Merckx.
2007. aasta mais lõpetas ta elukutselisena tennisemängu ja abiellus 14. juulil 2007 USA korvpalluri Brian Lynchiga. 27. veebruaril 2008 sündis nende tütar Jada Ellie.
2009. aasta märtsis naasis ta tipptennisesse ja võitis samal aastal USA lahtised meistrivõistlused tennises. Ta oli läbi aegade kolmas asetamata ja esimene reitinguta mängija, kes võitnud USA lahtised meistrivõistlused. Pärast sisenes ta WTA edetabelisse 19. kohal, mis on läbi aegade kõrgeimal kohal WTA edetabelisse sisenemine. Seisuga 31. jaanuar 2011 on ta WTA edetabelis 2. kohal.


Angela Davis.
Angela Davis Alberta Ülikoolis kõnet pidamas, 28. märts 2006
Angela Yvonne Davis (sündis 26. jaanuar 1944 Alabamas Birminghamis) on ameerika radikaalne kommunist ja rassiõiguste eest võitlev aktivist, keda on seostatud ka Mustade Pantritega. Ta töötas rasside ja sugude võrdõiguslikkuse ning vanglate kaotamise alal. Praegu on ta California Ülikooli ajalooprofessor Santa Cruzis ja kirjanik.
Elulugu.
Angela Davise isa oli keskkooli ajalooõpetaja, kes loobus sellest väikese palga pärast ja avas remonditöökoja. Ta ema oli ajalooõpetaja põhikoolis. USA rakendas aktiivselt mustade ja valgete inimeste üksteisest eraldamise poliitikat. Angela õppis hästi ja 14-aastaselt sai ta osaleda programmis, mis integreeris mustanahalisi lõunast põhjas asuvatesse koolidesse.
Nii sattus ta New Yorki väikesesse erakooli. Seal õppis Angela sotsialismi ja kommunismi ning astus kommunistlikku noorsooühingusse, kus tutvus oma tulevase eluaegse sõbra Bettina Apthekeriga. Pärast selle kooli lõpetamist sai ta täisstipendiumi Brandeisi ülikoolis Massachusettsis, kus ta oli üks kolmest mustanahalisest esimesel kursusel. Ülikooli lõpetas ta 1965 edukalt. Pärast seda suundus ta Pariisi Sorbonne'i ülikooli õppima filosoofiat ning prantsuse kirjandust.
Kahtlustati, et ta organiseeris 7. augustil 1970 George Jacksoni põgenemise Californias kohtusaalist. Ta oli mõningat aega FBI enim otsitud kriminaalide nimekirjas. Mehel, kes sisenes kohtusaali, oli Davise nimele registreeritud relv. Surma said kohtu eesistuja ja 3 ründajat, kolm inimest sai haavata. Davis istus vangis 16 kuud ja vabanes rahvusvahelise kampaania tulemusel süüdistustest. Vanglas kirjutas ta oma esimese raamatu "If They Come in the Morning: Voices of Resistance". Pärast õigeksmõistmist tõotas kuberner Ronald Reagan, et Davis ei saa iialgi Californias õpetada, kuid San Francisco ülikool palkas ta ja Davis oli seal 12 aastat õppejõud.
Davis oli USA Kommunistliku Partei asepresidendikandidaat 1980. ja 1984. aasta presidendivalimistel. Kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, loobus Davis kommunistlikest vaadetest.
Davis on pidanud vanglate reformi küsimuses loenguid üle terve USA.
Ta on USA sotsialistide ühendusi ühendava organisatsiooni kaasasutaja.
Raamatud.
Davis, Angela
Davis, Angela


Lehtse valla lipp.
Lehtse valla lipp on endise Eesti haldusüksuse Lehtse valla lipp.
Lipp oli kasutusel 28. detsembrist 1995 kuni 2005. aastani, mil ühinesid Lehtse vald, Tapa linn ja Saksi vald (Lehtse vald Järvamaalt ja ülejäänud Lääne-Virumaalt). Uue valla nimeks sai Tapa vald. 29. detsembril 2005 toimus Lääne-Viru Maavalitsuse lipuväljakul ühinenud kohalike omavalitsusüksuste lippude langetamise ning uue Tapa valla lipu heiskamise tseremoonia.
Lipu kirjeldus.
Lehtse valla lipuks oli ristkülikukujuline vapilipp. Kangas oli jaotatud valge sakilise kaldjoonega kaheks, vardapoolne ülemine väli oli punane ning sellel olid kolm valget rõngast. Vardapoolne alumine väli oli aga must.
Kolm valget rõngast oli üks muudetud element Lehtse (Lechts) mõisast pärineva F.A.G.v. Hoyningen-Huene (1843-1921) suguvõsa vapilt. Nimetatu oli rahvusvaheliselt tuntud Eesti-, Liivi- ja Kuramaa looduse uurija (peamiselt lepidopteroloog). Lehtse mõisa (valge sakiline joon) mailt on pärit ka teine nimekas teadlane (geograaf) ja koolikirjanik Jakob Kents (1883-1947). Lipu värvid sümboliseerivad turvast ja turbatööstust, mis on andnud tööd ja ülalpidamist paljudele ümbruskonna inimestele ning olnud Lehtse alevi arengu peamisi põhjustajaid.
Lipu normaalmõõtmed olid 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse vahekord 6:9 ühikut.
Välislink.
Lipp


Viru Ingeri.
Viru-Ingeri on vaidlusalune territoorium Ingeris Narva jõe paremal kaldal. Jaanuaris 1919 läks Viru-Ingeri Eesti Vabadussõja käigus vastloodud Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõukogude Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahulepingus (1920).
Narva-tagune koosnes Narva, Piiri ja Karjati/Raja vallast ning kuulus Vaivara kihelkonda.
Narva vald kuulus 1938. aastal Riigivolikogu 73. valimisringkonda, kust valiti Elmar-Aleksander Lehtmets, ning Piiri ja Raja vald 66. valimisringkonda, kust valiti Aleksander Ossipov.
Üldhoolitsemine, üldjärelevalve ja üldalgatus piiriäärsete maade valitsemise, heaolu ja heakorra alal kuulus alates 20. veebruarist 1939 minister Ants Oidermaale.
Oma direktiivis 28. veebruarist 1936 rõhutas Kaitsevägede Ülemjuhataja Johan Laidoner, et Narva jõe tagune maa-ala peab jääma võimalikult metsikuks, soostunuks ja võimalikult hõreda rahvastikuga. Selleks tuli maa-ala võimalikult jätta metsa alla, mis võimaldaks maad kasutada vähese rahva arvuga. Hoolitseda tuli selle eest, et kohalikud venelased muutuksid lojaalseteks ja riigitruudeks Eesti riigi kodanikeks.
Suvel 1941 okupeeris Saksamaa Ingeri lääneosad. Mitutuhat ingerlast viidi karantiinilaagritesse Eestis ja mujal, kus üle 3000 inimese suri epideemiatesse ja nälga.
Pärast Eesti vallutamist Punaarmee poolt (1944) eraldasid Nõukogude võimud Viru-Ingeri jaanuaris 1945 ülejäänud Eesti NSV-st ja viisid selle üle Vene NFSV Leningradi oblasti koosseisu.
Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist (1991) ei ole Venemaa pidanud Tartu rahulepingut endale siduvaks, mistõttu Viru-Ingeri kuulub praegu (2006), kuni pole jõustunud uus Eesti-Vene piirilepe, "de facto" Venemaa Leningradi oblasti koosseisu.
Külad ja linn.
Hanike, Jaanilinn, Kallivieri, Karstala (Korostell), Kullankylä, Magdeburg, Räkälä, Saarkylä, Tervola (Smolka), Uusi Arsia, Uusi Feodormaa, Uusi Ropsu, Vanhakylä, Väikylä


Kõue valla lipp.
Kõue valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kõue valla lipp.
Kõue valla lipu kinnitas 18. detsembril 1995 Eesti Muinsuskaitse Seltsi heraldikakolleegium.
Lipu kirjeldus.
Lipuks on ruudukujuline vapilipp. Sinisel kangal horisontaalne ülalt okaspuuoksalõikeline, alt saehambuline valge laid.
Põhjendus.
Lipu sinine värvus märgib Paunküla veehoidlat ja järvi. Valge on maakonna vapitunnuse – Harjumaa risti värvus. Okaspuuoksalõige tähistab vallas rikkalikult kasvavat metsa, saehambuline lõige viitab puidu töötlemisele.
Välislingid.
Lipp


Kabala valla lipp.
Kabala valla lipp oli Eesti haldusüksuse Kabala valla lipp.
Lipp oli kasutusele 8. aprillist 1997 kuni 2005. aastani, mil vald ühines Türi linna ja valla ning Oisu vallaga ühtseks Türi vallaks.
Lipu kirjeldus.
Rohelist kangast läbisid kaks 0,9 ühiku laiust kollast horisontaalset laidu. Rohelised laiud olid vastavalt 3; 2 ja 3 ühikut laiad.
Lipu pikkuse ja laiuse suhe oli 11:7 ning normaalsuurus on 154x98 cm.


2006. aasta kergejõustiku sisemaailmameistrivõistlused.
2006. aasta kergejõustiku sisemaailmameistrivõistlused on 11. sisemaailmameistrivõistlused kergejõustikus, mis toimusid 10. – 12. märtsini Moskvas.
60 m.
10. märts
400 m.
12. märts
800 m.
12. märts
1500 m.
11. märts
3000 m.
12. märts
60 m tõkkejooks.
11. märts
Kõrgushüpe.
11. märts
Teivashüpe.
12. märts
Kaugushüpe.
11. märts
Kolmikhüpe.
12. märts
4x400 m.
12. märts
Seitsmevõistlus.
12. märts
60 m.
10. märts
400 m.
12. märts
800 m.
12. märts
1500 m.
12. märts
3000 m.
11. märts
60 m tõkkejooks.
11. märts
Kõrgushüpe.
12. märts
Teivashüpe.
11. märts
Kaugushüpe.
12. märts
Kolmikhüpe.
11. märts
Kuulitõuge.
12. märts
4x400 m.
12. märts
Viievõistlus.
10. märts
Välislingid.
Sise 2006
Sisemaailmameistrivõistlused, 2006 kergejõustiku


Pühajärve valla lipp.
Pühajärve valla lipp oli Valga maakonnas asunud endise Eesti haldusüksuse Pühajärve valla lipp.
Lipp oli kasutusel 14. aprillist 1996 kuni 1999. aastani, mil vald ühines Otepää linna ja vallaga ühtseks Otepää vallaks.
Lipu kirjeldus.
Pühajärve valla lipp oli ruudukujuline vapilipp.


Ülo Koit.
Ülo Koit (21. märts 1925 – 14. september 1996 Läti) oli Eesti NSV ajakirjanik, ühiskonnategelane ja KGB agent, Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu esimees 1975 – 1985.
Ta oli ajakirjanik Ada Koidu väljaspool abielu sündinud poeg. Tema isa on teadmata. Rein Kordes on tema isaks nimetatud Oskar Looritsat, Virkko Lepassalu sõnul on Ülo Koit ise nimetanud oma isaks Evald Tammlaant.
Ülo Koit, kes oli elu lõpus suure nägemispuudega, uppus 1996. aastal Lätis ühte jõkke. Tema surnukeha leiti juhuslikult Jūrmala lähedalt Lielupest 14. septembril.
Tema partneriks Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingus oli KGB major Randar Hiir. Koit ja Hiir töötasid tihedas kontaktis KGB reservohvitseri Uno Lahega.
Välislingid.
Koit, Ülo


Anastassija Mõskina.
Anastassija Andrejevna Mõskina (lihtsustatud nimekuju "Anastassia Mõskina"; "Анастасия Андреевна Мыскина" (sündis 8. juulil 1981 Moskvas) on Venemaa tennisist.
Saavutused.
Oma senise (seisuga 6. märts 2006) karjääri jooksul, on Anastassija Mõskina võitnud üksikmängus 10 WTA turniiri ja paarismängus 2 turniiri.
Suurimaks saavutuseks on suure slämmi turniiri võit 5. juulil 2004. aastal, mil temast sai esimene venelasest turniirivõitja. Samuti on Anastassija Mõskina võitnud Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused, kus ta finaalis alistas oma kaasmaalase Jelena Dementjeva tulemusega 6:2, 6:1.
Anastassija Mõskina osales ka 4. detsembril 2004. aastal Tallinnas Saku Suurhallis toimuval tenniseüritusel "Maret Ani Tennisegala 2004", kus ta võitis meie tennisisti Maret Ani tulemusega 6:2, 6:2.
Muud.
Rahvusvaheline Tenniseliit valis Anastassija Mõskina 2004. aasta parimaks naistennisistiks.
Mõskina, Anastassia
Mõskina, Anastassia


Organisatsiooniteooria.
Organisatsiooniteooria on distsipliin, mis uurib suurtes (alates 1000-2000 inimesest) organisatsioonides toimuvaid protsesse, nende seaduspärasid ja nende seoseid organisatsiooni ülesehituslike elementidega (nt struktuur, hierarhia, tööjaotus jne).
Organisatsiooniteooria teadusdistsipliinina asub avaliku halduse, sotsioloogia, majandusteaduse (ja ka psühholoogia) ristumiskohas. Esimesed teadlased, kes käsitlesid organisatsioonide siseseid protsesse ning nende seoseid, olid sotsioloogid Auguste Comte, Max Weber jt.
Max Weberi pärandiks on ka bürokraatliku organisatsiooni mõiste sissetoomine.


Ofelia Mikk.
Ofelia Mikk oli esimene eestikeelne televisioonidiktor.
Tema esimene esinemine oli proovisaates 19. juulil 1955.
Ta pidi televisioonist lahkuma, sest ta ütles teadustades närveerides lause, millel ei olnud etteantud tekstiga midagi ühist.
Välislingid.
Mikk, Ofelia


Kim Il-sŏng.
Kim Il-sŏng (ka Kim Il Sung, venepärane nimekuju Kim Ir Sen, korea keeles 김일성; sünninimi Kim Sŏng-ju;, 15. aprill 1912 – 8. juuli 1994) oli Põhja-Korea president ja marssal.
Kim kasvas presbüterlaste peres. Tema vanaisa oli vaimulik, isa oli käinud misjonikoolis ja oli kogudusevanem. Mõlemad vanemad olid koguduses aktiivsed ja Kim ise mängis hästi orelit.
Vanemad osalesid Jaapani okupatsiooni vastases tegevuses ja põgenesid 1920 Mandžuuriasse. Pole teada, milles see tegevus seisnes ning kas see oli religioosne, rahvuslik või mõlemat korraga. Tol ajal asusid paljud korealased ümber Mandžuuriasse, et pääseda Koreas valitseva näljahäda eest.
Kimi isa suri 1926, kui Kim oli 14-aastane. Kim õppis 1927–1930 Jilinis keskkoolis. Sel ajal hülgas ta oma vanemate vaated ja hakkas huvituma sotsialismist. 17-aastaselt astus ta põrandaaluse marksistliku organisatsiooni liikmeks. Politsei purustas selle rühma mõne nädala pärast ja Kim oli mitu kuud vangis. Ühtlasi lõppes sellega tema formaalne haridustee.
Korea Kommunistlik Partei asutati 1925, kuid heideti 1930ndate algul liigse natsionalismi eest Kominternist välja. Aastal 1931 astus Kim Hiina Kommunistlikku Parteisse. Ta osales mitme Jaapani-vastase sissirühmituse tegevuses Mandžuurias ja 1935 ühines Kirde Jaapani-vastase Ühinenud Armeega. See oli Hiina KP-le alluv sissirühmitus. Kim määrati selle 3. jao politrukiks, kus talle allus 160 sõdurit. Sel ajal võttis ta endale uueks nimeks Kim Il-sŏng, mis tähendas 'päikeseks saama'.
Aastal 1937, kui ta oli 24-aastane, määrati ta armee 6. jao ülemaks. Talle allus mitusada meest ja seda jagu nimetati Kim Il-sŏngi jaoks. See korraldas 4. juunil 1937 reidi, millega vallutas Poch'onbo linna. Kuigi ta suutis seda oma käes hoida vähem kui päeva, oli see sissirühmituse jaoks märkimisväärne kordaminek. See tõi Kimile mõnel määral kuulsust ja edaspidi ülistati seda saavutust mõõdutundetult.
Jaapan suutis Kirde Jaapani-vastase Ühinenud Armee purustada. 1940. aastaks oli Kim ainus kõrgem armeejuht, kes veel ellu oli jäänud. Ta ületas endale ustavaks jäänud vägedega Amuuri ja põgenes NSV Liitu. Kuni Teise maailmasõja lõpuni teenis Kim Punaarmees ja tõusis sõja lõpuks kapteni aukraadini.
Kui NSV Liit kuulutas Jaapanile 1945. aasta augustis sõja, ei osutanud Jaapan peaaegu mingisugust vastupanu. Juba 15. augustil jõudis Punaarmee P'yŏngyangi. Stalin palus Lavrenti Berial välja valida keegi, kes võiks loodavat nukuvalitsust juhtida. Beria kohtus Kimiga mitu korda ja soovitas teda Jossif Stalinile. Usutavasti valiti Kim teiste, võimekamate kandidaatide seast välja sellepärast, et tal puudusid vähimadki sidemed Korea kommunistliku liikumisega. Hiljem hakati Põhja-Koreas rääkima, et Kim ajas ainuisikuliselt jaapanlased Korea poolsaarelt välja.
Kim saabus Põhja-Koreasse 22. augustil 1945 pärast 25 aastat kestnud pagendust. Temaga olid kaasas nõukogude mainekujundajad, kelle sõnul loodi Kim täiesti nullist peale. Ta ei osanud siis korralikult korea keelt rääkida, tema haridustee oli kestnud kõigest 8 aastat ja üksnes hiina keeles. Ta vajas põhjalikku koolitust kasvõi selleks, et 25. augustil oma saabumiskõne ette lugeda. Septembris nimetati ta Ajutise Rahvakomitee juhiks, kuid Korea KP juhiks ta siis veel ei saanud, sest selle peakorter oli USA poolt okupeeritud Sŏulis. Oma esimestel võimuaastatel hävitas Kim süstemaatiliselt kõik Korea KP ja vastupanuliikumise tegelikud juhid, kes Põhja-Koreasse olid sattunud.
Kuigi ÜRO oli plaaninud korraldada ülekorealised vabad valimised, kuulutati 1948. aasta mais Lõuna-Koreas välja Korea Vabariik. 9. septembril 1948 kuulutati Põhja-Koreas välja Korea Rahvademokraatlik Vabariik, mille juht oli Kim. 12. oktoobril deklareeris NSV Liit, et Kim on Korea ainsa seadusliku valitsuse juht. 1946 ühines Korea KP Uue Rahvaparteiga ja tekkis Põhja-Korea Tööpartei, milles Kim Il-sŏng oli üks aseesimeestest ja esimees oli Uue Rahvapartei endine esimees Kim Tu-bong. 1949 ühines see Lõuna-Korea Tööparteiga ja tekkis Korea Tööpartei, mille esimees oli Kim Il-sŏng. Samal aastal laskis Kim rajada endast esimesed avalikud skulptuurid ja hakkas end kutsuma Suureks Juhiks.
Kim oli Stalini lähedane liitlane ja kasutas paljusid Stalini meetodeid. Kuid erinevalt Stalinist ei korraldanud ta väidetavate rahvavaenlaste vastu näidisprotsesse: inimesed lihtsalt kadusid jäljetult. Kim mõistis hukka Nikita Hruštšovi tehtud muudatused NSV Liidu juhtimise meetodites ning hakkas tekkinud NSV Liidu ja Hiina vahelistes pingete ajal toetama Hiinat. Ühtlasi kõrvaldas ta oma ametlikust eluloost viited viibimisele NSV Liidus.
Ta sai 1948 peaministriks ja juhtis riiki Korea sõja ajal 1950–1953. 1972 asus ta presidendiametisse, jäädes samal ajal Tööpartei esimeheks. Ta pärandas võimu oma pojale Kim Chŏng-ilile.
Ta on nimetatud Põhja-Korea igaveseks presidendiks.
Vaata ka.
Kim Ilsong
Kim Ilsong


Bürokraatia.
Bürokraatiaks nimetatakse teatud administratiivse korrastatuse mudelit, mis on ellu kutsutud õiguspäraste otsuste ühetaoliseks elluviimiseks ja kehtestamiseks. Laiemalt mõistetakse bürokraatia all teatud kontseptsiooni kuidas ühiskonnas kehtestatakse seadusi ja viiakse neid ellu.
Etümoloogiliselt pärineb sõna prantsuskeelsest sõnast "bureau" – kalev, millega kaeti kirjutuslaudu; ja kreekakeelsest tüvest "kratos" – võim, valitsus. Tervikuna viitab sõna seega kontorivõimule, kontoriametniku ülimuslikule positsioonile.
Kontseptsioonina ei ole bürokraatia hea ega halb – meie ühiskonnas sageli esinev negatiivne alatoon on pärit bürokraatliku mudeli rakendamisest organisatsioonides (eelkõige riigistruktuurides) ning teatud nähtavatest puudujääkidest (vastutuse puudumine, aeglus, jooksutamine jne).
Väga paljud tänapäeva suured organisatsioonid (nt sõjavägi, riigiasutused jne) on suuremal või vähemal määral ehitatud üles bürokraatlikke põhimõtteid järgides.
Bürokraatlik organisatsioon.
Bürokraatlikku organisatsiooni iseloomustavad ennekõike selge hierarhia, impersonaalsed suhted, standardiseeritud protseduurid ning selge tööjaotus. Organisatoorselt on bürokraatlikku ülesehituse eesmärk tagada organisatsiooni ühetaoline, ennustatav ning kontrollitav tegevus ning organisatsiooni tegevusest sõltuvate inimeste ja sihtgruppide võrdne kohtlemine.
Bürokraatia mõiste rakendas organisatsioonile sotsioloog Max Weber. Tema hinnangul oli ideaalse bürokraatia puhul tegu optimaalse mudeliga suurtele organisatsioonidele nagu sõjavägi, raudtee, politsei, avaliku sektori suured organisatsioonid jne. eelpool mainitud kontrollitavuse ja ühetaolisuse tõttu.
Ajalugu on näidanud, et organisatsiooniliselt ideaalse bürokraatia mudel ei osutunud ideaalseks, ning mitmete igapäevaselt tuntavate puuduste tõttu ongi igapäevakeelde sõnale bürokraatia tekkinud negatiivne konnotatsioon.
Bürokraatia ühiskonnas.
Bürokraatiat kui ühiskondlikku administratiivset mudelit on käsitlenud Karl Marx, seda on analüüsitud Prantsuse revolutsiooni järel ning sellest on kirjutanud ka Franz Kafka oma teostes.


Kim Chŏng-il.
Kim Chŏng-il (ka Gim Jeong-il, Kim Jong-il või Kim Jong Il, korea keeles 김정일, 16. veebruar 1941 – 17. detsember 2011) oli Korea RDV kommunistlik juht.
Ta oli riigipea alates 1994. aastast, mil ta päris ameti oma isalt Kim Il-sŏngilt. See oli kommunistlikus riigis esimene dünastiline võimupärimine. Ehkki teda hüüti ametlikult "armastatud juhiks", puudus tal isa karisma. Oktoobris 1997 sai temast valitseva kommunistliku partei peasekretär; samal ajal valitses riigis nälg.
Alates 1960ndate algusest pidas Chŏng-il tähtsaid riigiameteid. 1974 nimetati ta poliitbüroo, 1980 selle presiidiumi liikmeks; 1991 määrati relvajõudude ülemjuhatajaks, kuigi tal puudub sõjaväeline koolitus. Läänes usutakse, et 1970-80ndatel korraldas Kim terroriaktsioone, seetõttu tekitas tema võimuletõus teatud kartusi.
Oletati, et seoses viletsa tervisega valmistas Chŏng-il ette võimu üleandmist oma noorimale pojale, Kim Chŏng-unile.
Chŏng-il on käinud välisvisiitidel Hiinas ja Venemaal. Lennukartuse tõttu reisis ta Hiinasse (2000, 2004 ja 2010) ja Venemaale (2001, 2002, 2011) soomustatud rongiga.
17. detsembri 2011 hommikul sai ta oma rongis infarkti ning suri.
Isiklikku.
Chŏng-il oli neli korda abielus, tema viimane abikaasa Kim Ok oli tema kauaaegne sekretär. Eelmistest abieludest on tal 3 poega ja 1 tütar. Ta oli 160 cm pikk ja kaalus enne 2008. aasta insulti 86 kilogrammi. Tal oli suhkruhaigus ja kõrge vererõhk. Arvatakse ka, et ta põdes kõhunäärmevähki.


Gorge.
Gorge oli vanakreeka mütoloogias Aitoolia pealinna Kalydoni printsess, Oineuse ja Althaia tütar. Tal oli 4 venda, kellest tuntuim on Meleagros, ja 3 õde, kellest tuntuim on Deianeira.
Ta abiellus Andraimoniga, kes asutas naaberriigis Lääne-Lokrises asuva Amphissa linna. Kõik Gorge vennad surid poegadeta (ja peale Meleagrose üldse lasteta). Seega päris Aitoolia trooni Gorge ja Andraimoni poeg Thoas.


Aswāni kubernerkond.
Aswāni kubernerkond on 1. järgu haldusüksus Egiptuses.


Josip Broz Tito.
a> (Michel № 5151, Scott № 5019)
Josip Broz Tito (sünninimi Josip Broz; 7. mai 1892 Kumrovec – 4. mai 1980 Ljubljana) oli Jugoslaavia kommunistlik poliitik ja sõjaväelane, Jugoslaavia tegelik valitseja aastatel 1943–1980.
Tito sündis Kumrovecis (tänases Horvaatias) talupoja perekonnas. Oli noorpõlves lukksepp Zagrebis, I maailmasõjas teenis Austria-Ungari armee seersandina Serbia ja Vene rindel; viimasel sai ta haavata langes 1915 vangi. 1917 astus Tito Siberis punakaarti. Naasnud 1920 äsja loodud Jugoslaaviasse, astus ta Jugoslaavia Kommunistlikku Parteisse (JKP) ja liitus radikaalse ametiühinguliikumisega.
Väidetavasti osales ta kommunistide põrandaaluses terroristlikus tegevuses, mis põhjustas vangistamise lõhkeainete varjamise pärast. Vabanemisel 1934. aastal liitus Tito JKP pagulaspoliitbürooga. Sel ajal võttis ta nimeks Tito. Pärast partei puhastusi 1937. aastal tõusis Tito 1940. aastal peasekretäriks. Tito uskus vankumatult Jugoslaavia föderaalriiki, mis oli kavandatud Nõukogude Liidu vabariikide eeskujul. Ta oli kompromissitu oma otsustavuses vältida koostööd mittekommunistlike rühmitustega. Neist kahest põhimõttest lähtus ta ka võitluses sakslastega II maailmasõja ajal. Kui Jugoslaaviat rünnati aprillis 1941, tuli Titol leppida Saksa okupatsiooniga, kuid samal ajal rajas ta salaja JKP võrgustiku ja relvastatud organisatsiooni. Sakslaste sissetung NSV Liitu andis Titole viimase tõuke kutsuda kaasmaalased relvile – mitte ainult NSV Liidu abistamiseks, vaid ka selleks, et kasutada sõja pakutud võimalust käivitada relvastatud revolutsioon.
Tito sõjaaegne strateegia oli tegutseda sõltumatult Draža Mihailovići juhitud tšetnikest ja eksiilvalitsusest Londonis. Tema partisanid korraldasid iseseisvaid operatsioone, mida ei hõlmanud liitlaste koordineeritud strateegia. Tito organiseeris kohalikul tasandil tiheda poliitilise võrgustiku. 1943. aastal tunnustasid lääneliitlased teda Jugoslaavia vastupanu juhina, sundides eksiilvalitsust temaga koostööd tegema.
Pärast Nõukogude vägede sisenemist Serbiasse oktoobris 1944 seadis Tito oma peakorteri sisse Belgradis. Maiks 1945 oli ta loonud Jugoslaavias kommunistliku riigiaparaadi. Erinevalt Nõukogude relvajõudude poolt okupeeritud Euroopa maadest konsolideeriti Jugoslaavia Tito võimu alla; Tito käivitas revolutsiooni ja seejärel tagandas mittekommunistid valitsusest.
Tito sõltumatus sundis Nõukogude juhtkonda üritama tema kukutamist. Pärast seda, kui Komintern heitis 1948. aastal Jugoslaavia kommunistlikust blokist välja, tagas Lääne abi talle võimaluse kogu stalinismiajastu autonoomselt üle elada. Uue konstitutsiooni alusel valiti Tito 1953 presidendiks. 1950.–1960ndail järgis ta "positiivse neutraliteedi" poliitikat: mitteliitumine välisasjades ja oma jõududele toetumine siserindel, kaasa arvatud riigikaitse. Hoolimata leppimisest Moskvaga 1955, vastustas Tito ülestõusu mahasurumist Nõukogude poolt 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias.
1974 kulmineerus tema väljakutsuv iseseisvus uue konstitutsiooni vastuvõtmisega, mis avas tee riigi detsentrialiseerimisele. Paraku ei lahendanud see kasvavaid pingeid föderatsiooni eri rahvus- ja usurühmade vahel ja sattus vastuollu vananeva liidri üha anakronistlikuma valitsemisviisiga. Pinged, mida seni oli lihtsalt alla surutud, pääsesid pärast Tito surma 4. mail 1980 valla ja viisid lõpuks Jugoslaavia lagunemiseni ning kodusõjani.


Cochabamba.
Cochabamba [kotšav'amba] on linn Boliivias, Cochabamba departemangu keskus.
Cochabamba asub Ida-Kordiljeerides 2650 m kõrgusel merepinnast. Linnast voolab läbi Isiboro jõgi, mis Mamoré ja Madeira jõe kaudu viib oma veed Amazonasesse.
Cochabamba lähimad suured asulad on idas olev naaberlinn Sacaba ja selle taga pisut kaugemal idas olev Punata.
Cochabambal ei ole raudteeühendust. Maantee läheb linnast läände Orurosse ja La Pazi, itta Santa Cruzi ning kirdesse mägedest alla tasandikule.
Piirkond oli asustatud juba inkade-eelsel ajal. Seal oli viljaka pinnase ja soodsa kliimaga org, kus elasid mitmest hõimust pärit inimesed.
Esimene eurooplane, kes sellesse orgu jõudis, oli Garci Ruiz de Orellana 1542. Ta ostis suurema osa sellest piirkonnast kohalike hõimupealike käest ära, makstes selle eest 130 peesot. Müügitehing registreeriti 1552 Potosi linnas, mis oli kuningavõimu esindajate asupaik. Orellana elupaik Mayorazgo maja on säilinud ja asub tänapäeval Cochabamba lähedal Cala Calas.
Cochabamba linn asutati nimega Villa de Oropeza 2. augustil 1571 asekuninga, Oropesa krahvi Francisco de Toledo käsul. 1574. aastal vormistati see ametlikult. Sellest sai kohaliku põllumajanduse keskus, mis tootis toiduaineid läheduses olevate kaevandusasulate jaoks Altiplanos, sealhulgas Potosi jaoks, millest sai 17. sajandil üks maailma rikkaimaid linnu sealsete hõbedakaevanduste tõttu. Need tohutud hõbedakoormad viidi Hispaaniasse, mis oli tollal üks maailma suurvõimudest. Seetõttu õitses ka Cochabamba oma olemasolu esimestel sajanditel. 18. sajandil hakkasid sealsed kaevandused ammenduma ja seetõttu käis Cochabamba alla.
1786 andis Hispaania kuningas Carlos III linnale uue nime Villa de Cochabamba, mille ette käisid sõnad "ustav ja vapper". Ustavaks ja vapraks nimetas Carlos linna sellepärast, et too oli olnud võtmerollis 1781. aasta indiaanlaste ülestõusu mahasurumisel Oruros, saates Orurosse oma väeüksused.
1793. aasta rahvaloenduse andmetel elas Cochabambas 22 305 inimest, neist 6368 hispaanlast (valget), 12 980 mestiitisi, 1182 indiaanlast, 1600 mulatti ja 175 aafriklasest orja.
2000. aastal toimusid linnas rahutused vee hinna kolmekordse tõusu pärast.
Elanike arv on umbes 800 000 (2003).


Liivimaa maamarssal.
Liivimaa maamarssal (saksa keeles "Livlands Landmarschall", vene keeles "предводитель дворянства") oli 1643–1920 kohaliku aadli omavalitsuse ehk rüütelkonna ("Ritterschaft") kõrgem ametnik Liivimaal, kelle ülesandeks oli juhatada rüütelkonna üldkoosolekut ehk maapäeva ("Landtag"). 18. sajandist alates oli maamarssali ülesandeks esindada ka rüütelkonna huve keskvõimu juures.
Teatud perioodidel ei olnud poliitiliste ja administratiivsete probleemide või sõjaolukorra tõttu maamarssalit ametis. Esimene periood kestis 20. detsembrist 1694 28. jaanuarini 1710. Selle põhjuseks oli rüütelkonna vastutegevus Rootsi keskvõimule ja 1700 alanud Põhjasõda. Aastatel 1695–1700 täitis maamarssali kohuseid maapäeva direktor ("Landtagsdirektor"), kelle ülesanded olid sisuliselt maamarssali ülesannetega sarnased. Balti erikorra kaotamise tõttu likvideeriti maamarssali ametikoht uuesti 3. juulil 1783 ja taastati alles keiser Paul I poolt 28. novembril 1796. Vahepealsel perioodil korraldas maapäevade tööd nii-nimetatud aadlimarssal ("Gouvernementsmarschall").
Kui maamarssal ei saanud mingitel põhjustel oma kohustusi täita ja astus enneaegselt tagasi või tagandati, siis võis kuni uute korraliste valimisteni valida tema asemele ajutise kohusetäitja ("vikarierendes Landmarschall").
Algselt valiti maamarssal ametisse kolmeks aastaks. See kord kinnitati lõplikult 1648 Rootsi kuninganna Kristiina poolt. 1870. aastatest valiti maamarssal määramata ajaks. Valituks osutunud kandidaadi pidi alati kinnitama ka kindralkuberner.
Viimane maamarssal astus ametist tagasi 1919 ja tema asemele uut ametnikku enam ei valitud. Liivimaa rüütelkond likvideeriti 1920.


Kōchi prefektuur.
Kōchi prefektuur on Jaapani prefektuur Shikoku saare lõunaosas Vaikse ookeani kaldal.
Sümbolid.
Kōchi prefektuuri tunnuslind on võlupita ("Pitta nympha"), tunnuspuu on jaapani krüptomeeria ("Cryptomeria japonica") ja tunnuslill punane porss ("Myrica rubra").
Haldusjaotus.
Kōchi prefektuur on jaotatud 35 omavalitsuseks, millest 11 on suurlinnad (市 "shi").


Todor Živkov.
Todor Hristov Živkov ("Toдор Xpиcтoв Живков"; 7. september 1911 Pravec – 5. august 1998 Sofia) oli Bulgaaria poliitik, Bulgaaria Kommunistliku Partei juht 1954–1989, peaminister 1962–1971 ja president 1971–1989.
Živkov sündis Pravecis talupoja peres. 1928 astus ta Bulgaaria Noorsoo Liitu, mis oli tihedalt seotud Bulgaaria Tööliste Parteiga. 1929 asus ta tööle trükitöölisena Sofias valitsuse ametlikus trükikojas "Daržavna Pečatnica". 1932 astus ta Bulgaaria Kommunistlikku Parteisse ja valiti peatselt Sofia piirkonnakomitee liikmeks. 19. mail 1934 korraldatud riigipöörde tulemusel keelustati kõik erakonnad Bulgaarias, ent kommunistliku partei struktuur säilis ja Živkovi roll Sofias samuti.
Ta osales 1941–44 vastupanuliikumises. 1943 organiseeris ta oma kodukoha lähedal Čavdaris partisaniliikumist. 1944. aasta suvel oli ta Sofia operatsiooni ajal komandöri asetäitja ja koordineeris partisanirühmade koostööd Punaarmeega 9. septembril 1944 korraldatud nõukogude-meelse riigipöörde ajal, mille käigus Živkov sai Sofia politseijõudude (rahvamiilitsa) juhiks. Pärast sõda eelistas Živkov edutada neid inimesi, kellega oli partisaniliikumise ajal koos töötanud.
Pärast sõda valiti ta parlamenti ja edutati peagi Bulgaaria KP sekretariaati ja poliitbüroosse. Bulgaaria KP esimese sekretärina sai temast Bulgaaria poliitika domineeriv kuju 1956, kui suri Vǎlko Červenkov. Aastal 1962. aastal valiti Živkov Bulgaaria peaministriks ja 1971 Bulgaaria presidendiks, kelleks ta jäi idabloki kokkuvarisemiseni 1989.
Aastal 1990 esitati talle süüdistused pettustes ja 1992 mõisteti ta seitsmeks aastaks koduaresti. Vabastati jaanuaris 1997.
Viited.
Živkov, Todor
Živkov, Todor
Živkov, Todor


Ehime prefektuur.
Ehime prefektuur on Jaapani prefektuur Shikoku saarel Seto kaldal.
Sümbolid.
Ehime prefektuuri tunnuslind on jaapani punarind ("Erithacus akahige"), tunnuspuu on mänd ("Pinus") ja tunnuslill satsuma ("Citrus unshiu").
Haldusjaotus.
Ehime prefektuur on jaotatud 20 omavalitsuseks, millest 11 on suurlinnad (市 "shi").


Kagawa prefektuur.
Kagawa prefektuur on Jaapani prefektuur Shikoku saarel Seto kaldal.
Sümbolid.
Kagawa prefektuuri tunnuslind on väikekägu "Cuculus poliocephalus", tunnuspuu on harilik õlipuu ("Olea europaea") ja tunnuslill õlipuu õis.
Haldusjaotus.
Kagawa prefektuur on jaotatud 17 omavalitsuseks, millest 8 on suurlinnad (市 "shi").


António de Oliveira Salazar.
Antonio de Oliveira Salazar (28. aprill 1889 – 27. juuli 1970) oli Portugali poliitik, aastatel 1932–1968 sisuliselt diktatuuri kehtestanud Portugali peaminister.
Salazar asutas Estado Novo (Uue Riigi). See oli autoritaarne parempoolne valitsus, mis kontrollis Portugali 1932–1974. 1951 oli ta lühikest aega ka Portugali president.
Salazar oli vastu kommunismile, sotsialismile, anarhismile ja liberalismile. Selle asemel oli tema juhitav riik rahvuslik, konservatiivne ja korporatiivne. Selle visioon nägi ette Portugali kestmise mitmel mandril asuva impeeriumina, mille peamised kolooniad on Angoola ja Mosambiik (alates 1951 olid nood ka Portugali provintsid). Portugali emamaa pidi olema tsivilisatsiooni ja stabiilsuse allikaks meretagustes valdustes Aafrikas ja Aasias. Niisugust maailmanägemust nimetatakse lusotropikalismiks.
Salazar ei kulutanud haridusele palju raha. Kodanikele võimaldati üksnes tasuta algharidus. Sellepärast oli riigis suhteliselt madal kirjaoskuse tase. Alles oma valitsemise viimastel aastatel hakkas Salazar haridusse palju investeerima ja uusi koole asutama.
Aastal 1933 kehtestati Itaalia eeskujul kirjutatud põhiseadus ja kuni 1945 oli Salazari 1930 moodustatud Rahvusliit ainus seaduslik partei. Aastatel 1936–1947 oli Salazar ka välisminister.
Teise maailmasõja ajal säilitas Salazar Portugali neutraliteedi. Sõja ajal oli Portugal üks väheseid riike Euroopas peale Briti saarte, kust oli võimalik sõita USA-sse. Paljud antifašistid emigreerusid Prantsusmaa, Hispaania ja Portugali kaudu USA-sse. Seetõttu oli USA suhtumine Portugali režiimi ja Salazari kahetine. Hoolimata opositsiooni survestamisest ja ebademokraatlikust valitsemisest nimetas USA ajalkiri "Life" 1940 Salazari "suurimaks portugallaseks pärast Henrique Meresõitjat".
1961 korraldas India operatsiooni Vijay, mille käigus enam kui 10-kordses arvulises ülekaalus olev India sõjavägi vallutas Portugali territooriumid Indias. Sellest sai alguse rahvusvahelise üldsuse hukkamõist Salazari koloniaalpoliitikale, mis viis pikaajalise iseseisvussõjani Portugali Aafrika-kolooniates. Sõda lõppes alles 1975, kui Portugal lubas pärast Uue Riigi kukutamist kolooniatel iseseisvuda.
Kodumaal surusid Salazari režiim ja selle salapolitsei PIDE alla kodanike inimõigusi ja poliitilisi vabadusi, et jääda võimule. Sealhulgas organiseeris Salazari režiim 1958. aasta presidendivalimiste oletatava võitja Humberto Delgado mõrva. 1935 keelustas Salazar vabamüürluse. Kuigi poliitilise surve mõjul hukkus palju vähem inimesi kui Franco juhitavas naaberriigis Hispaanias, põhjustas see ulatusliku emigratsiooni.
Ehkki Portugal oli ilmalik riik, soosis Salazar suuresti katoliiklust. Ta käskis kõigis koolides usuõpetust õpetada, kuigi mittekatoliiklastest vanematel oli õigus oma laps vastava avalduse esitamise korral nendest tundidest vabastada. Salazar ei vaadanud lahutusele hästi ja keelustas katoliiklikult sõlmitud abielude lahutamise.
Kui paljude diktaatorite loodud režiim langeb koos nende surmaga või juba enne seda, siis Salazari loodud Estado Novo oli sedavõrd jätkusuutlik, et kestis veel 6 aastat pärast tema surma ja lõppes alles 1974 Nelgirevolutsiooniga.


Tokushima prefektuur.
Tokushima prefektuur on Jaapani prefektuur Shikoku saarel Kii väina kaldal.
Sümbolid.
Tokushima prefektuuri tunnuslind on valge haigur, tunnuspuu on punane porss ("Myrica rubra") ja tunnuslill on tsitruselise "Citrus sudachi" õis.
Haldusjaotus.
Tokushima prefektuur on jaotatud 24 omavalitsuseks, millest 8 on suurlinnad (市 "shi").


Gumma prefektuur.
Gumma prefektuur (kohalikus transkriptsioonis Gunma'") on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas.
Gumma prefektuur piirneb läänes Nagano, lõunas Saitama, idas Tochigi, kirdes Fukushima ja põhjas Niigata prefektuuriga.
Prefektuur asub sisemaal. Prefektuuri põhjaosas asub Mikuni ahelik, lääneosas Kantō ahelik. Tema põhjapiiril asub 2578 m kõrgune Shirane vulkaan ja läänepiiril 2560 m kõrgune Asama vulkaan.
Gumma prefektuuri tunnuslind on vaskfaasan ("Phasianus soemmerringii"), tunnuspuu on Thunbergi mänd ("Pinus thunbergii") ja tunnuslill jaapani rododendron ("Rhododendron japonicum").
Gumma prefektuur on jaotatud 40 omavalitsuseks, millest 12 on suurlinnad (市 "shi"): An'naka, Fujioka, Isesaki, Kiryū, Maebashi, Midori, Numata, Ōta, Shibukawa, Takasaki, Tatebayashi ja Tomioka.


Numata.
Numata (jaapani 沼田) on linn Jaapanis Gumma prefektuuris.
Numata moodustati 1. aprillil 1954. 2005. aastal liideti linnaga Shirasawa ja Tone küla.
Elanike arv on 55 500 (2005) ja pindala 443 km².


Alaksandr Łukašenka.
Alaksandr Ryhoravič Łukašenka [aljaks'andr rõh'ooravitš lukaš'enka] (kasutatud ka nimekujusid "Aljaksandr Lukašenka", "Alaksandr Lukašenka" ja "Aleksandr Lukašenko"; valgevene keeles Аляксандр Рыгоравіч Лукашэнка, vene keeles Александр Григорьевич Лукашенко; sündinud 30. augustil 1954 Kopyśis Viciebski oblastis) on Valgevene poliitik ja riigi president aastast 1994.
Elulugu.
Sovhoosidirektor Łukašenka valiti 1990. aastal Valgevene Ülemnõukogusse. 1993. aastal sai ta Valgevene parlamendi korruptsioonivastase komisjoni esimeheks.
1994. aastal valiti Łukašenka üllatuslikult presidendiks. Pidas kampaaniat populistlike ja korruptsioonivastase võitluse loosungite all, lubades "kodu ja tööd" kõigile kodanikele, hinnakontrolli ja slaavi riikide liitu Venemaaga. Łukašenka valitsemine muutus aga üha autokraatlikumaks. 1995–1996 kasutas ta rahvahääletusi oma võimu kindlustamiseks parlamendi suhtes, et pikendada oma ametiaega 2001. aastani ja integreeruda tihedamalt Venemaaga.
Aprillis 1995 saatis Łukašenka väed puhastama parlamendihoonet, kus rahvuslikult meelestatud saadikud pidasid protestiks venemeelse poliitika vastu näljastreiki. Aasta hiljem saadeti parlament pärast rahvaküsitlust laiali ja ajakirjandusvabadust kärbiti.
Łukašenka majanduspoliitika järgib suures osas NSV Liidu majandusmudelit, mida iseloomustavad toodangu planeerimine, kaupade fikseeritud hinnad ja riiklik omand. Tehakse olulisi piiranguid ettevõtete erastamisele ning üritatakse vältida väliskapitalil põhinevaid investeeringuid riigi majandusse. Vabal turumajandusel põhinevas globaalses majandusruumis on taolise autarkilise süsteemi säilitamine keeruline ning on kaasa toonud Valgevene majandusliku arengu aeglustumise.
17. oktoobril 2004 korraldas president Łukašenka referendumi, mille tulemusel kaotati presidendi ametiaegade ülempiir. Muudatuse kiitis heaks 79,42% hääletamas käinud kodanikest. See muudatus võimaldas kaks korda ametis olnud Łukašenkal kandideerida presidendiks ka kolmandal korral.
19. märtsil 2006 toimusid Valgevenes presidendivalimised, kus Alaksandr Łukašenka vastaskandidaatideks olid Alaksandr Milinkievič, Siarhiej Hajdukievič ja Alaksandr Kazulin.
Opositsiooni väitel ja vene sotsioloogide andmetel oli Łukašenka toetus alla 50%.
8. aprillil 2006 vannutati Łukašenka uueks ametiajaks presidendiks.
2010. aasta detsembris peetud presidendivalimistel sai Łukašenka ametlikel andmetel 79,6 % häältest. Valimistulemuste vastu protestinute meeleavaldus Minskis peksti laiali, umbes 700 inimest vahistati.
Arreteeriti ka seitse Łukašenka vastaskandidaati, mõnda neist peksti rängalt.
Viited.
Lukašenka, Alaksandr
Lukašenka, Alaksandr


Stanisłaŭ Šuškievič.
Stanisłaŭ Šuškievič (valgevene keeles "Станісла́ў Станісла́вавіч Шушке́віч"; sündinud 15. detsembril 1934 Minskis Valgevenes) on Valgevene poliitik. 1991–1994 oli ta Ülemnõukogu esimehena iseseisva Valgevene Vabariigi esimene riigipea.
Stanisłaŭ Šuškievič on GULAG-is hukkunud valgevene luuletaja Stanisłaŭ Šuškieviči poeg. Sai hariduse Lenini nimelises Valgevene Riiklikus Ülikoolis Minskis, kus ta omandas tehnikadoktori kraadi. Hiljem oli ta sama ülikooli prorektor (1986–1990). Astus poliitikasse, protestides Nõukogude Liidu katsete vastu maha salata 1986. aasta Tšornobõli tuumakatastroofi.
Valiti 1990 rahvuslasest "reformikommunistina" parlamenti ja etendas võtmeosa Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) loomisel NSV Liidu järeltulijana. Vabaturureformide toetajana vastustas Šuškievič Valgevene majanduse ja välispoliitika joondamist Venemaa järgi.


Nino Burdžanadze.
Nino Burdžanadze (gruusia keeles ნინო ბურჯანაძე; sündinud 16. juulil 1964 Khuthaisis) on Gruusia poliitik ja jurist, parlamendispiiker aastatel 2001 kuni 2008.
2002. aastani kuulus Burdžanadze Gruusia Kodanike Liitu, 2003. aasta parlamendivalimistel osales koos Zurab Žvania ja teistega valimisliidus Burdžanadze-demokraadid. Hiljem oli Burdžanadze võimupartei, Ühinenud Rahvusliku Liikumise liige. 2008. aasta sügisel asutas ta uue opositsioonilise partei Demokraatlik Liikumine – Ühtne Gruusia. Ta on üks 2010. aasta sügisel loodud radikaalseid opositsionääre ühendava "Rahvaassamblee" juhte.
Burdžanadze on kahel korral pidanud tegutsema Gruusia presidendi kohusetäitjana. Esimest korda 23. novembrist 2003 25. jaanuarini 2004 seoses Eduard Ševardnadze sunnitud tagasiastumisega, teist korda 25. novembrist 2007 20. jaanuarini 2008 president Saakašvili poolt rahutuste ajel välja kuulutatud erakorraliste presidendivalimiste eel.
2008. aasta mais toimunud parlamendivalimiste eel oodati, et Burdžanadze kandideerib Ühinenud Rahvusliku Liikumise esinumbrina. Seoses valimisnimekirja koostamisel tekkinud eriarvamustega loobus ta üldse kandideerimast ja asutas pärast suvel aset leidnud sõda Venemaa ja separatistlike piirkondadega sügisel uue opositsioonilise erakonna.
Burdžanandze on abielus Badri Bitsadzega, kes oli Gruusia piirivalve juht, kuid loobus postist poliitilise surve tõttu (30. oktoobril 2008). Burdžanadzel ja Bitsadzel on kaks poega.


Oisu valla lipp.
Oisu valla lipp oli Eesti haldusüksuse Oisu valla lipp.
Lipp oli kasutusele 11. aprillist 1995 kuni 2005. aastani, mil vald ühines Türi linna ja valla ning Kabala vallaga ühtseks Türi vallaks.
Lipu kirjeldus.
Oisu valla lipuks oli ristkülikukujuline vapilipp. Rohelise kanga alaservas ristikulõikeline kollane laid ning rohelise laiu keskel kollane püstine viljapea. Alumine, kollane laid on 1/3 lipu laiusest.
Lipukanga roheline ja kollane, samuti ristikulõige ja viljapea sümboliseerisid Oisu valla elanike traditsioonilist tegevusala - loomakasvatust ja põllundust ning ühtlasi põlist looduslähedast elamisviisi.
Lipu normaalmõõtmed olid 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse vahekord 2:3 ühikut.


Gruusia riigipeade loend.
Gruusia riigipeade loend esitab Gruusia alasid valitsenud monarhide, presidentide ning muude valitud ja määratud riigipeade nimestiku perioodidel, mil Gruusia riik on olnud iseseisev.
Eri riikide okupatsiooni ajal Gruusiat valitsenud okupatsioonivõimude esindajate nimestik on esitatud artiklis Gruusia asevalitsejate loend.
Gruusia NSV (1921–1991) riigijuhtidena käsitletavate isikute nimekirjad on esitatud artiklites Gruusia NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeeste loend ja Gruusia Kommunistlik Partei.
Gruusia vabariik.
Gruusia taastatud iseseisvuse esimeseks kehandiks oli Gruusia Demokraatlik Vabariik, mis eksisteeris 26. maist 1918 kuni 25. veebruarini 1921. Riigipea ülesanded olid jaotatud seal parlamendi esimehe ja valitsusjuhi vahel. Esindusrolli täitis parlamendi esimees.
Gruusia taasiseseisvus teist korda 9. aprillil 1991. Valdava osa sellest ajast on riigipea ametinimetuseks olnud Gruusia president. Siiski tuleb märkida, et perioodil 9. aprillist 26. maini 1991 ja 6. novembrist 1992 26. novembrini 1995 täitsid riigipea kohuseid parlamendi esimehed. 6. jaanuarist 6. novembrini 1992 kuulus võim riigis sõjaväelise Riiginõukogu esimehele.
Vaata ka.
Riigipeade loend


Zviad Gamsahhurdia.
Zviad Gamsahhurdia (gruusia ზვიად გამსახურდია; 31. märts 1939 Thbilisi – 31. detsember 1993) oli Gruusia poliitik, esimene demokraatlikult valitud Gruusia president.
Gamsahhurdia oli päritolult megrel, tema isa oli tuntud kirjanik Konstantine Gamsahhurdia. Zviad Gamsahhurdia õppis Thbilisi Riiklikus Ülikoolis lääne-euroopa keeli ja kirjandust.
Poliitiliselt aktiviseerus Gamsahhurdia 1950-ndail, ning arreteeriti esmakordselt 1956. aastal kui NLKP hukkamõist Stalini isikukultusele Gruusias tudengirahutused vallandas. 1958. aastal arreteeriti ta kommunismivastase kirjanduse levitamise eest ja suunati karistuseks pooleks aastaks vaimuhaiglasse.
1974 astus Gamsahhurdia Gruusia inimõiguste kaitse algatusrühma ja sõlmis sidemed Moskva inimõiguslastega. 1975. aastal asus tööle gruusiakeelse kirjandusajakirja "Kuldvillak" peatoimetajana. 1977. aastal sai temast Gruusia Helsingi Grupi asutajaliige. Selle eest Gamsahhurdia arreteeriti ja mõisteti kaheks (teistel andmetel kolmeks) aastaks sunnitööle, kuid vabastati 1979. aastal kui ta televisioonis avalikult oma tegusid kahetses. 1978. aastal esitas USA Kongress Gamsahhurdia Nobeli rahupreemia kandidaadiks.
Vabastamise järel töötas Gamsahhurdia Thbilisi Šotha Rusthaveli nimelises Gruusia kirjanduse instituudis vanemteadurina. Aastatel 1982 kuni 1983 viibis koduarestis, sest ei loobunud dissidentlikust tegevusest.
Mihhail Gorbatšovi perestroika saabudes hakkas Gamsahhurdia taotlema Gruusia täielikku iseseisvumist. 1990. aastal võitis tema juhitud valimisliit Ümarlaud – Vaba Gruusia Ülemnõukogu valimised ja järgmisel kuul valiti ta Ülemnõukogu esimeheks.
31. märtsil 1991 kiideti Gruusias referendumil iseseisvumine 90% häältega heaks ja 9. aprillil kuulutas Ülemnõukogu riigi sõltumatuks. Mais valiti Gamsahhurdia 86,5-protsendilise toetusega presidendiks.
Gamsahhurdia valitsusajal kasvasid etnilised pinged Abhaasias ning Gruusiat vaevasid majanduslikud raskused. Nõukogude Liit kehtestas sõltumatust deklareerinud Gruusiale sisuliselt majandusblokaadi ning püüdis kujutada Gamsahhurdiat diktaatorina. Olulist rolli mängis Gamsahhurdia ründamisel Nõukogude Liidu välisminister ja endine Gruusia NSV juht Eduard Ševardnadze.
Peale 1991. augustis Moskvas toimunud augustiputši viisid vastuolud opositsiooniga Gamsahhurdia opositsiooniliidrite vahistamise ja opositsiooniliste ajalehtede sulgemiseni. 2. septembril aeti vägivaldselt laiali valitsusvastased meeleavaldused. Tulemusena lõhenes Rahvuskaart valitsusmeelseteks ja valitsusvastasteks rühmadeks. Oktoobris ja novembris aset leidnud tulevahetused nõudsid ohvreid. Pealinna ümbruses seadsid end sisse relvastatud paramilitaarsed üksused, millest tuntuimaks on saanud Gamsahhurdia-vastane Mhedrioni.
22. detsembril võeti Gruusias ette relvastatud riigipööre, lahingud Thbilisis kestsid 6. jaanuarini. Hukkus üle 100 inimese. On väidetud, et riigipöördes osalesid Venemaa eriüksused ja eriteenistused. Võimu võtnud sõjaväelise nõukogu etteotsa määrati Eduard Ševardnadze.
Kukutatud Gamsahhurdia ja mõned valitsusliikmed põgenesid Aserbaidžaani, kus neile varjupaika ei antud. Gamsahhurdia leidis varju Armeeniast, mis aga samuti ei tahtnud Gruusiaga suhteid rikkuda. Gamsahhurdia sai loa siirduda Tšetšeeniasse, mille iseseisvust Gamsahhurdia valitsus oli tunnustanud.
Gamsahhurdia poolehoidjad jätkasid vastupanu. 1992. aastal viis Gruusia zviadistide väljarookimise ettekäändel Abhaasiasse oma väeüksused ja puhkes Abhaasia sõda, mis lõppes 1993. aasta septembris Abhaasia separatistidele edukalt. Gamsahhurdia naasis samal kuul Lääne-Gruusiasse, et Ševardnadze-vastast võitlust juhtida. End Zugdidis sisse seadnud Gamsahhurdia lubas algul jätkata "rahumeelset võitlust hunta kukutamiseks", kuid konflikt kasvas kodusõjaks. Zviadistid vallutasid mitmeid linnu ja valitsusväed taandusid nende ees.
Kui zviadistid vallutasid olulise sadamalinna Phothi, sattusid nad vastuollu Venemaa, Armeenia ja Aserbaidžaani huvidega. Need riigid avaldasid toetust Ševardnadzele, kelle vastuteeneks on peetud seda, et Gruusia 1994. aastal SRÜga ühines. Venemaa tõi oma väed ja relvad Ševardnadze valitsusele appi. Zviadistid ei suutnud sellisele jõule vastu hakata ja 6. novembril vallutati Zugdidi.
1993. aasta viimasel päeval hukkus Zviad Gamsahhurdia Lääne-Gruusias segastel asjaoludel. Jäi selgusetuks, kas ta sooritas enesetapu või surmasid ta Vene väed. Veebruaris maeti Gamsahhurdia Groznõisse.
2004. aasta jaanuaris rehabiliteeris roosirevolutsioonis Ševardnadze võimult tõrjunud Mihheil Saakašvili ametlikult Zviad Gamsahhurdia, kiites teda kui suurt patriooti ja riigimeest. Thbilisis anti ühele tänavale Gamsahhurdia nimi ja 32 vangistatud Gamsahhurdia toetajat vabastati. Gamsahhurdia surnukeha kaevati 3. märtsil 2007 välja, jõudis 28. märtsil Gruusiasse tema perekonna majja ja maeti 1. aprillil ümber (Mtatsminda Pantheoni).
2008. aasta oktoobris vahistati Zviad Gamsahhurdia poeg Tsotne. Teda süüdistati spionaažis Venemaa kasuks, vandenõus Saakašvili valitsuse kukutamiseks ning kergete kehavigastuste tekitamises. 2010. aasta aprillis mõistis Thbilisi Linnakohus Tsotne Gamsahhurdia süüdi mõrvakatses ja tulirelva loata omamises ning karistas teda 9 ja poole aastase vangistusega.


Perugia.
Perugia on linn Itaalias, Umbria maakonna ja Perugia provintsi halduskeskus.
Kultuur.
Perugia järgi on nime saanud tuntud maalikunstnik Perugino (Pietro Vannucci).


Spoleto.
Spoleto on linn Itaalias Umbria maakonnas Perugia provintsis.
Ajalugu.
Spoleto asutati umbrite poolt. Hiljem sai temast üks tähtsamaid Rooma kolooniaid. Langobardid rajasid Spoleto hertsogiriigi, mis oli üks kolmest langobardide riigist Itaalias.
1354 liideti Spoleto Paavstiriigiga.


Tali valla lipp.
Tali valla lipp on endise Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tali valla lipp.
Lipp oli kasutusel 5. juulist 1993 kuni 2005. aastani, mil ühineti koos Kilingi-Nõmme linna ja Saarde vallaga ühtseks omavalitsusüksuseks Saarde vallaks.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks oli ruudukujuline vapilipp. Sinisel kangal valge kuuseoksa rist, mille kõrgus normaalsuurusega lipul oli 42 cm. Risti keskel punane jõhvikas.
Põhjendus.
Kuuseoksa rist sümboliseeris metsade rohkust Tali vallas, samuti seda, et Tali keskusest suundub nelja põhiilmakaarde tee. Jõhvikas sümboliseeris soode ja rabade rohkust Tali vallas. Tulenevalt kohanimest "Tali", oli lipuvärvideks valitud karged ja külmad toonid, sinine ja valge.


Maebashi.
Maebashi (jaapani 前橋) on linn Jaapanis, Gumma prefektuuri keskus. Asub umbes 100 km Tōkyōst põhjas.
Maebashi moodustati 1. aprillil 1892. Teises maailmasõjas hävis suur osa linnast.
2004. aastal liideti linnaga Ogo linn ning Kasukawa ja Miyagi küla.
Elanike arv on 320 300 (2006) ja pindala 311,6 km².
Aastal 1999 toimusid Maebashis kergejõustiku sisemaailmameistrivõistlused.


Charon (kaaslane).
Charon on ümber Pluuto tiirlev taevakeha, Pluuto suurim kaaslane.
Charoni avastas 22. juunil 1978 James W. Christy.
Charoni läbimõõt on viimastel andmetel 1212,0 ± 1,5 kilomeetrit, mõõdetud 11. juulil 2005, kui toimus küllalt haruldane sündmus – tähe kattumine Charoniga. Varjutuse kestuse põhjal erinevates Lõuna-Ameerika observatooriumides leiti lisaks Charoni läbimõõdule ka selle kuju. Sügisel 2006 on Charoni läbimõõt täpsemini teada kui Pluuto oma.
Charoni tihedus on 1,63±0,07 g cm–3, mis jääb tunduvalt alla Pluuto tihedusele (1,92 ± 0,12 g cm–3).
Charoni kaugus Pluutost on 19 640 kilomeetrit, tiirlemisperiood on 6 päeva, 9 tundi, 17 minutit ja 36 sekundit.
Charoni orbiidi kalle Pluuto orbiidi tasandi suhtes on 122,54°.


Nagoya.
Nagoya (jaapani 名古屋) on linn Jaapanis, Aichi prefektuuri keskus.
Nagoya asub Vaikse ookeani Ise lahe kaldal.
Linna geograafilised koordinaadid on 35°07′N, 136°56′E.
Suurem osa linnast hävitati ameeriklaste õhurünnakutes 1945. aasta mais.
Tänapäeval on Nagoya suuruselt neljas linn Jaapanis.
Elanike arv on 2 215 400 (2006) ja pindala 326 km².
Linnas on 6 liiniga metroo. 2005. aastal avati Nagoyas tehissaarele rajatud Chūbu lennujaam.


Charon.
"See artikkel räägib surnute ülevedajast Hadeses; planeet Pluto kaaslase kohta vaata artiklit Charon (kaaslane); nime teiste kasutuste kohta vaata lehekülge Charon (täpsustus)
Charon on vanakreeka mütoloogias paadimees, kes viib surnud Hadeses üle Acheroni jõe (mõnes versioonis üle Styxi jõe).


Tulemaa saared.
Tulemaa saared (hispaania "Tierra del Fuego") on saarestik Lõuna-Ameerika mandri lõunatipust lõunas. Saarestiku peasaar on Tulemaa (hispaania "Isla Grande de Tierra del Fuego").
Asend.
Tulemaa saarestik piirneb põhjas Magalhãesi väinaga, mis lahutab teda Patagooniast ja Andide mandriosast, idas Atlandi ookeaniga, lõunas Drake'i väinaga, läänes Vaikse ookeaniga.
Tulemaa saarte lõunatipp on Hoorni neem. Idas lahutab tulemaa saart Estadose saarest Le Maire'i väin.
Pindala.
Saarestiku kogupindala on eri andmetel 71 500, 71 550, 73 745 või 73 753 km².
Saarestik laiub põhjast lõunasse umbes 400 km ulatuse ja läänest ikka umbes 700 km ulatuses.
Koosseis.
Suurim saar on Tulemaa saar, mille pindala on 48 100 km².
Saarestiku lääneosa suurim saar on Santa Inési saar.
Beagle'i väin eraldab Tulemaa saart Hoste saarest ja Navarino saarest.
Navarino saarest veel lõuna pool teisel pool Nassau lahte on väike saarestik, kuhu kuuluvad muuhulgas Wollastoni saared, ja kõige lõunapoolsem Hoorni saar, millel paikneb Hoorni neem.
Nimi.
Saarestikule andis nime 1520 selle juurde jõudnud Hispaania ekspeditsioonil eesotsas Fernão de Magalhãesiga. Meremehed silmasid laevadelt arvukalt põliselanike lõkkeid Tulemaa saarel. Magalhães arvas, et indiaanlased varitsevad tema laevu. Teise versiooni järgi nähti saarel tegelikult looduslikel põhjustel tekkinud tuld.
Geoloogiline ehitus.
Saared on koosnevad mandrilistest ja merelistest settekivimitest.
Rannajoon.
Enamik saartest on väga liigendunud rannajoonega, paljude fjordidega.
Reljeef.
Darwini mäed, mäeahelik Tulemaa saare lõuna- ja läänerannal, samuti mäed Tulemaa saarte lõuna- ja lääneosas moodustavad Andide kõige lõunapoolsema osa või pikenduse. Selle kõrgeim tipp on Darwini mägi (2488 m, teistel andmetel 2469 m merepinnast). Teine kõrgem tipp on Sarmieto (2300 m).
Tasane on Tulemaa saarel ainult põhja- ja kirdeosa.
Kliima.
Kliima on lähispolaarne. Saarestiku kirdeosas on aastane sademete hulk 400...500 mm, edelaosas kuni 2000 mm, kohati 5000 mm (Desolación). Sademeid põhjustavad väga niisked õhumassid Vaikse ookeani kohal ning külm hoovus Läänetuulte hoovus, mis suundub Lõuna-Ameerika lõunakaldalt Antarktika suunas.
Kliima on suvel jahe ja talvel külm. Keskmine temperatuur on jaanuaris 10...11 °C, juulis 0...2 °C.
Tulemaa ümbruses on pidevalt tugevad tormid, mistõttu meremehed on pidanud seda piirkonda kardetavaks.
Veestik.
Peamised jõed on Río Grande jõgi, Culleni jõgi, San Martíni jõgi, Chico jõgi, Claro jõgi, Antuki jõgi ja Escondido jõgi.
Suurim järv on Fagnano järv (593 km²). Ushuaia lähedal on Escondido järv.
Elustik.
Kirdes on valdavad kuivad lähisantarktilised rohtlad ja kserofiilsed taimed. Lõunas ja läänes on lõunapöögi- ja seedrimetsad ning kidur rohttaimestik ja samblad.
Rannikul elavad andi kondorid, kormoranid, kajaklased, meriskid ja albatrossid. Tulemaa faunasse kuuluvad ka lõuna-puduhirved, nutriad, tšintšiljad, puumad, patagoonia hundid, polaarrebased ja Magalhãesi pingviinid.
Riiklik ja halduslik kuuluvus.
Aastal 1881 jagati Tulemaa saared Argentina ja Tšiili vahel. Piir jookseb Tulemaa saarel mööda meridiaani 68° 36' 38" W. Ülejäänud osas on piiriks Beagle'i väin.
Argentina-osa kuulub Tulemaa provintsi ning seda loetakse Patagoonia osaks. Provintsi moodustavad Tulemaa saare idaosa (umbes üks kolmandik) ja Estadose saar sellest idas. Provintsi halduskeskus on Ushuaia.
Tulemaa saare lääneosa (umbes kaks kolmandikku) ning sellest läände ja lõunasse jäävad saared kuuluvad Tšiili Magalhãesi ja Tšiili Antarktika piirkonda. Selle halduskeskus on Punta Arenas, mis asub mandril teisel pool Magalhãesi väina. Piirkond jaguneb Tulemaa provintsiks (põhjaosa) ja Tšiili Antarktika provintsiks (lõunaosa).
Beagle'i väinas paiknevad asustamata väikesed Beagle'i saared (Lennox, Nueva ja Picton) on olnud piiritüli objektiks. Tüli algas 1840. Aastal 1978 oleks see peaaegu viinud relvastatud konfliktini Tšiili ja Argentina vahel. 2. mail 1985 kirjutati alla lepingule, millega need saared tunnistati Tšiilile kuuluvateks.
Elanike arv.
Elanike koguarv on umbes 140 000. Argentina-osas elab umbes 133 000, Tšiili-osas umbes 7500 inimest.
1990ndate alguses oli Tulemaa saartel üle 65 000 elaniku.
Asustus.
Tulemaa tähtsamad asulad on Río Grande (Atlandi ookeani ranna lähedal, umbes 60 000 elanikku) ja Ushuaia (Tulemaa saare lõunarannikul Beagle'i väina ääres, umbes 60 000 elanikku) Argentinas ning Porvenir (Tulemaa saarel Magalhãesi väina ääres, umbes 5400 elanikku) ja Puerto Williams (Navarino saarel, 2000 või 1500 elanikku) Tšiili-osas.
Ushuaiat nimetatakse sageli maailma lõunapoolseimaks linnaks, kuid sellele tiitlile pretendeerivad ka Puerto Williams ja Tšiili mandril asuv Punta Arenas.
Mõni kilomeeter Puerto Williamsist lõuna pool paikneb Puerto Toro, mida peetakse kõige lõunapoolsemaks asulaks (kui mitte arvestada Antarktika uurimisjaamu).
Põliselanikud.
Tulemaa saarestikus on "Homo sapiens sapiens" elanud umbes 10 000 aastat. Saarestiku asustasid kiviajal jaganite, "Haushi rahva ja võib-olla osaliselt alakalufide esivanemad. Jaganid elasid põhiliselt idapiirkonnas, alakalufid järskudel ja käänulistel läänekallastel.
14. sajandi paiku tungisid Patagooniast Tulemaale onad. Nad asusid elama põhiliselt rohtlapiirkonda (enam-vähem saarestiku põhjapool). "Haushi rahvas saarestiku edelaotsas kujunes onade ja jaganite segunemisel.
Suurem osa põliselanikest hävis 19. sajandil ja 20. sajandi alguses Euroopast sisserännanute poolt kaasa toodud taudidesse ja Patagoonia maaomanike, peamiselt horvaatide tahtliku tegevuse tulemusena. Nüüdseks on kõik Tulemaa põliselanike järglased mestiitsid.
Majandus.
Peamised majandusharud on nafta- ja gaasitootmine, lambakasvatus ja ökoturism.
Tegeldakse ka veisekasvatuse, kalapüügi ja metsamajandusega, sealhulgas puidu tootmisega. Kaevandatakse kulda ning vase- ja tsingimaaki, samuti kivisütt. Väikeses ulatuses tegeldakse keemiatööstuse, liha külmutamise (üks tehas) ning kala- ning langustikonservide valmistamisega (kaks tehast).
Ajalugu.
Tulemaa saarte ajalugu on tihedasti seotud Magalhãesi väina ümber asetsevate piirkondade avastamise ja koloniseerimisega. Seetõttu ei saa esitada Tulemaa ajalugu eraldi, vaid seda tuleb seostada Magalhãesi väinast põhja poole jäävate piirkondade ajalooga. Alles 1881 kujunes Argentina ja Tšiili vahelise piiri tõmbamise tagajärjel kaks erinevat piirkonda.
Paleoindiaanlased.
Hiljemalt ajavahemikus 9800–8280 eKr (on leitud tööriistu, mille vanuseks on hinnatud 12 600 aastat) asustasid Tulemaa küttide-korilaste rühmad Lõuna-Ameerika mandrilt. Arvatakse, et need "paleoindaanlased" saabusid mööda maasildu, mis olid jäänud pärast liustike taganemist Pleistotseenis. (Hiljem uputas need kujunev Magalhãesi väin.)
Arheoloogilisi jälge nondest indiaanlastest on mõlemal pool Magalhãesi väina, näiteks mandril Cueva de Milodónis Puerto Natalese lähedal ja Punta Delgadast põhja pool Pali Aikes ning Tulemaal Tres Arroyoses ja Alero Marazzis umbes 20 km San Sebastiánist edela pool. Mereleiukohti on Beagle'i väina juures Tunel ja Lancha Packeweia ja Navarino saarest lõunas (Seno Grandi). Vanim (umbes 4000 aastat) luustikuleid on pärit 2004. aastast Tulemaa Argentina-osa põhjarannikult.
Algasukate saabumise ajal valitsesid Tulemaal erilised kliimatingimused, mille tõttu seal leidus loomi, mis juba 3000 aastat hiljem kadusid: metshobused, hiigellaiskloomad ("Mylodon") ja teised rohusööjad, kellest inimesed said toituda.
Põliselanikud 17. sajandil.
Esimeste eurooplaste saabumise ajal elas Tulemaal neli põliselanike (tulemaalaste) rühma: maismaanomaadid onad (Tulemaa saare sisemaal) ja Haush'i rahvas (Tulemaa saare edelaotsas) ning merenomaadid alakalufid ja jaganid (lääne- ja lõunakaldal).
Arvatakse, et 17. sajandil oli tulemaalasi 12 000.
Magalhãesi väina avastamine.
Esimesed teated Tulemaast pärinevad Hispaania ekspeditsioonilt Fernão de Magalhãesi juhtimisel, mis oktoobris 1520 avastas eurooplastele Magalhãesi väina ning sõitis teel Vürtsisaartele (Maluku saartele) sellest kolme laevaga läbi. Üle 20 päeva kestnud läbisõidu ajal nähtud laagrilõkete kuma andis saarestikule nime. Magalhães ise nimetas väina Kõigi Pühakute väinaks "Estrecho de Todos Santos". Pole aga kindlaid andmeid, et Magalhães oleks Tulemaale jalga tõstnud.
Hispaania ülemvõimupretensioon.
Edaspidi muutus Magalhãesi väin teena Aasia ning Peruu kulla- ja hõbedaleiukohtade poole üha tähtsamaks. Kui Francis Drake sõitis teise ümbermaailmareisi (1577–1580) käigus väinast läbi kõigest 16 päevaga, sai Hispaaniale väga ruttu selgeks, kui tähtis on kindlustada seda mereteed hollandi, briti ja prantsuse mereröövlite vastu. Hispaania ülemvõimutaotluse esimene kirjalik kinnitus on seotud Patagoonia ja Tulemaa üleandmisega 1555 Nueva Extremadura nime all Jerónimo de Alderetele. Tolle järglane García Hurtado de Mendoza tegi 1557–1559 Juan Fernández Ladrillerole ülesandeks uurida mõlemal pool väina paiknevaid alasid ja need oma valdusse võtta. Peruu asekuningriik püüdis Magalhãesi väina äärde kindlustusi rajada (seda tegi umbes 1581. aastast alates Pedro Sarmiento de Gamboa), kuid esialgu see ebaõnnestus.
Esimesed avastusreisid.
Detail Lõuna-Ameerikat kujutavast 1775. aastast pärinevast kaardist.
Algul oli Magalhãesi väin ainuke meretee ümber Lõuna-Ameerika mandri, kuid hollandi mereröövlid eesotsas Willem Cornelisz Schouteniga avastasid 1615 ümber Tulemaa purjetades Estadose saared ning meretee ümber Hoorni neeme Hoorni saarel, mis sai nime Schouteni sünnilinna Hoorni järgi. Peagi kinnitas seda avastust Hispaania ekspeditsioon Bartolomé García de Nodali ja tema venna Gonzalo juhtimisel. Neil õnnestus 1618–1619 esmakordselt purjetada ümber Tulemaa. Oma reisilt võtsid nad kaasa väärtuslikku kaardimaterjali. Üha detailsemaid teadmisi piirkonnast hankisid järgmised ekspeditsioonid, mida juhtisid inglane John Narborough (1669–1670) ning prantslased De Gennes ja De Beachesne 17. sajandi lõpus.
Suur tähtsus Tulemaa uurimisel oli John Byroni ekspeditsioonidel 17. sajandi teisel poolel. Aastatel 1764–1766 uuris ta Falklandi saari ja Magalhãesi väina ning purjetas ka ümber Tulemaa. Tema pani Punta Arenasele algse nime Sandy Point. Ka James Cook võttis oma ümbermaailmareisil uusaastal 1769 suuna Hoorni neemele ning ületas esimesena lõunapolaarjoone. Oma kolme reisiga tõestas ta hiljem lõplikult, et Ameerikaga mandriga seotud Terra australist ei ole olemas.
Parker Kingi ja FitzRoy ekspeditsioon (1826–1836).
Inglase Philip Parker Kingi ekspeditsioon (1826–1830) ja tema kasmaalase Robert FitzRoy ekspeditsioon (1832–1836) on Tulemaa (ja samuti Patagoonia) seisukohast väga tähtsad, sest see oli eurooplaste esimene intensiivne kokkupuude Tulemaaga. Mõlemad ekspeditsioonid panid erilist rõhku Lõuna-Patagoonia ja Tulemaa rannajoone hüdrograafia kaardistamisele. Nii näiteks avastas Parker Kingi peaaegu kolm aastat kestnud ekspeditsioon Beagle'i väina. FitzRoyd saatis tollal veel noor teadlane Charles Darwin, kes tegeles küll intensiivselt piirkonna looduslooga, ei leidnud aga põliselanike kohta ühtki sõbralikku sõna ("Diary of a Naturalist Around the World", 1839). Selles seoses pakub kultuuriloolist huvi nelja jaagani hõimu liikme viimine Inglismaale, mida tuntakse Jemmy Buttoni loo nime all. Robert FitzRoy võttis "Beagle'i" esimese reisi ajal 1830 kaasa neli tulemaalast, kelle hulgas oli Jemmy Button ehk Orundellico. Londonis esitleti neid kuningapaarile ning nad said tuntuks. Beagle'i uue reisi ajal, millest Darwin osa võttis, viidi kolm neist, kes veel elus olid, Tulemaale tagasi.
Koloniseerimine (1848–1906).
Hispaaniat ei olnud huvitanud mitte Tulemaa hõivamine, vaid strateegiliselt tähtsa Magalhãesi väina kindlustamine (mis tal küll hästi välja ei tulnud). Esimesed süstemaatilised katsed Tulemaa koloniseerida tehti alles 19. sajandi teisel poolel. Kuni 1840. aastani oli Tulemaad vaadatud distantsilt, osalt seetõttu, et seal puuduvad looduslikud sadamad. Ka põhjakaldal Magalhãesi väina ääres olid meremeestele tähtsad ainult kaks kohta: San Gregorio, mille kaudu kaubeldi Patagoonia indiaanlastega, ja Puerto del Hambre, kust võeti peale vett ja puitu. Tulemaal endal sääraseid tugipunkte ei olnud.
Tšiili pretensioonid Tulemaale.
Noor Tšiili riik, mis oli 1818 lõplikult välja kuulutanud oma sõltumatuse Hispaaniast, püüdis aga peagi saavutada ülemvõimu selles piirkonnas. Kui 1843. aastal sai teatavaks, et Prantsusmaa kavandab ekspeditsiooni Lõuna-Patagooniasse, et seal endale territooriumi nõutada, siis Tšiili aktiviseerus. Tšiili nõudlused algatas Tšiili Vabariigi rajaja Bernardo O'Higgins, kes 1830ndatel püüdis riigiga Uus-Tšiili nime all liita Patagooniat ja Tulemaad. Tema plaan nägi ette Magalhãesi väina ja selle ümbruse sõjalist kindlustamist, Tulemaa ja Patagoonia koloniseerimist sõjaliste, majanduslike ja rahvastikupoliitiliste vahenditega ning Antarktise inkorporeerimist. Sel alusel astus Manuel Bulnese valitsus konkreetseid samme Uus-Tšiili koloniseerimiseks.
1843. aasta Tšiili ekspeditsioon.
Tšiili ekspeditsiooni organiseerimine tehti ülesandeks Chiloé kõrgeimale ametnikule Domingo Espineirale. Nelja kuu pärast, 21. septembril 1843, maabus Tšiili kuunar "Ancud" Lõuna-Patagoonias Brunswicki poolsaarel. 23-liikmelise meeskonna kapten Juan Williams võttis sel päeval Magalhãesi väina ümbritseva piirkonna ametlikult Tšiili Vabariigi valdusse. Ekspeditsioon otsis kuu aega edutult sobivat kohta kindlustuse rajamiseks ning naasis siis Santa Ana neemele ja rajas 30. oktoobril 1843 sinna fordi (Fuerte Bulnes).
Punta Arenase rajamine 1848.
Et Fuerte Bulnes asus halvasti kaitstavas kohas, ei olnud tal pikka püsi. Juba 1848 rajati 50 km põhja poole Punta Arenas, mis hiljem etendas piirkonna arengus keskset osa. Linn asutati ametlikult 18. detsembril 1848 ning määrati Magalhãesi kuberneri residentsiks. (Magalhãesi (hispaania keeles "Magallanes") all peeti silmas piirkondi mõlemal pool Magalhãesi väina (enam-vähem praegune Tšiili piirkond Magalhães ja Tšiili Antarktika) ning praeguse Argentina Santa Cruzi provintsi lõunaosa ja Argentina Tulemaa provintsi territooriumi.)
Linna arengut ohustas aga juba 1851 mäss Tšiili sõjaväes, nii et Punta Arenas tuli juba 1852 uuesti rajada. Esimestel kümnenditel elas asulas vaevalt üle 200 inimese ning neil puudusid majanduslikud väljavaated. Punta Arenase arengut raskendas veelgi asjaolu, et seal oli karistuskoloonia.
Alles siis, kui 1867 määrati Magalhãesi kuberneriks Oscar Viel ning Punta Arenasele anti palju privileege (tollivaba sadama staatus, stiimulid immigrantidele), hakkas linn hoogsalt arenema. Eriti suur tähtsus oli selles seoses ka kompaniil "Pacific Steam Navigation Company", mis alates 1868. aastast tegi marsruudil Liverpool–Valparaíso peatuse ka Punta Arenases. Nüüd sai Punta Arenasest mõlemal pool Magalhãesi asuva piirkonna koloniseerimise keskus. Linna edasisele arengule aitasid kaasa veel mõned tegurid: 1) avastati kivisöeleiukohad ja kullaliivad, 2) rajati kogu piirkonda teenindav saeveski ja 3) immigrantidele hakati põlluharimiseks maad jagama. Aastaks 1871 oli Punta Arenase elanike arv kasvanud 800-le.
Regiooni arengu algus 1870–1881.
Koloniseerimine jõudis Punta Arenase ümbrusest kaugemale vaevaliselt. Brunswicki poolsaar koloniseeriti piki rannikut. Tekkisid esimesed "estancia"d, mis alguses pühendusid peamiselt veisekasvatusele. Naha- ja sulekaupmehed jõudsid põhja suunas ja piki Atlandi ookeani rannikut Santa Cruzini ja kaugemalegi. Hülgekütid jälle hankisid nahku juba varsti Tulemaa ja Patagoonia väinades. Samuti maabusid 1870 Punta Arenases esimesed euroopa emigrantide rühmad. Magalhãesi kuberner toetas immigratsiooni ka seetõttu, et sagenesid konfliktid Argentinaga. Umbes 1874 jõudsid piirkonda esimesed britid, prantslased, sakslased ja šveitslased, sealhulgas hispaanlased José Menéndez, Venemaalt pärit Elias Braun ja portugallane José Nogueira, kes avaldasid hiljem püsivat mõju piirkonna majandusele.
Samal ajal nende immigrantide saabumisega uuriti esimest korda Punta Arenasest põhja poole jäävaid alasid. Üks uurijatest oli Tšiili sõjaväelane Juan Tomas Rogers, kelle ekspeditsioon toimus 1877–1879. Samuti tegi Ramón Serrano esimese ekspeditsiooni Tulemaale. Teated rohtlatest, mis paistsid hästi sobivat lambakasvatuseks, tõid kuberner Diego Duble Almeyda ajal kaasa 300 lamba ostmise. Lambad toodi spetsiaalselt Falklandi saartelt Punta Arenasesse. Inglise kaupmees Henry Reynard ostis loomad ning tegi 1877 Isabeli saarel esimesed katsed lambaid kasvatada. Teised kolonistid tegid sama (kuigi mitte alati edukalt) mujal: Cruz Daniel Ramírez Magdalena saarel ja Marius Andrieu San Gregorio lähedal. Lõpuks tegeldi lambakasvatusega 1878–1883 Brunswicki poolsaare põhjaosas, Skyringi randadel ja Magalhãesi väina põhjakaldal.
Aastal 1877 tõstis mässu osa sõjaväest, mis valvas vange. See õnnestus kuberner Almeydal suure vaevaga maha suruda.
Hindamatu tähtsusega piirkonna koloniseerimise seisukohast ning eriti lambakasvatuse hüppelise arengu seisukohast oli Argentina ja Tšiili vaheline piirileping 1881, mis määras kindlaks enam-vähem praegused piirid. Piirikonfliktid (ka Tulemaal) lahendati alles 20. sajandi teisel poolel.
Lambakasvatus ja kaubandus arengumootoritena (1881–1906).
Tulemaa arengu seisukohast oli suur tähtsus maa loodeosa suurte rohtlate kasutamisel. Pärast esimesi edukaid katsetusi põhja pool Magalhãesi väina hakati ka Tulemaal lambaid kasvatama. Tšiili valitsus andis 1889 ja 1890 suuri maa-alasid kontsessioonina juba edukaks osutunud lambakasvatajatele, sealhulgas José Nogueirale ja Mauricio Braunile. Tulemaa Ekspluateerimise ühingu "Sociedad Explotadora de Tierra del Fuego" asutamine 1893 kiirendas veelgi selle majandusharu monopoliseerumist. See tõi kaasa katastroofilised tagajärjed Tulemaa ja teistegi piirkondade põliselanikele. 19. sajandi viimastel aastatel jagati kontsessioone karjakasvatajatele kogu Patagoonias. Piirkond saavutas 20. sajandi alguseks majandusliku õitsengu ja rikkuse, kuid maa monopoliseerimine tõi hiljem kaasa ka majanduslikud struktuuriprobleemid ja sotsiaalsed rahutused.
Kasvava lambakasvatuse tõttu oli tarvis ka tõhusat transpordivõrku. Maastiku omapära tõttu oli väga tähtis luua laevaühendus. Pidevat ühendust suurte sadamatega nagu Valparaíso ja Buenos Aires nõudsid mitte ainult põllumajandussaadused nagu vill ja liha, vaid ka põllumajandusseadmete ja teiste kaupade sissevedu ning vajadus tuua kohale asunikke Euroopast ning Tšiilist ja Argentinast. Varsti sai Punta Arenasest tähtis meresadam. Kui aastal 1867 maabus Punta Arenase lahes veel ainult 27 laeva, siis aastal 1906 juba 901 kaubalaeva kogulaadungiga 1 100 000 brutoregistertonni. Sellega lähenes sadama võimsus juba Tšiili peasadama Valparaíso omale. Kui José Menéndez ning Braun&Blanchard rajasid veel laevaliine, oli Lõuna-Ameerika mandri lõunakaldal peagi tõhus kohalik transpordivõrk tagatud.
Kullapalavik Tulemaal (1880–1910).
Tulemaa ei pakkunud suurt huvi siiski ainult suurepäraste lambakasvatusvõimaluste pärast. Juba 1879 oli Tšiili mereväeleitnant Ramón Serrano Montaner oma Tulemaa-ekspeditsioonil avastanud looderannikult kulda. Kahe aastaga rajati Sierra Boqueróni piirkonda üle saja kullakaevanduse. Peagi tegelesid nende ekspluateerimisega või andsid kontsessioone jõukad investorid. Kulda müüdi vahendajate kaudu Punta Arenase kaubandusfirmadele, mis saatsid selle Santiago, Montevideo ja Euroopa turgudele. Ent juba 1890. aasta paiku hakkasid kullaleiud tunduvalt vähenema. Siiski töötas kullakaevandustes 1898 ikka veel üle 200 mehe, mõned neist jätkasid veel tükk aega 20. sajandil. Aastal 1902 tehti esimesi katseid kullakaevandamist mehhaniseerida (süvendajad, pumbad) ja rajati kullapesemisseadmeid. Nii töötas aastatel 1906 ja 1907 jälle 300–400 töölist Tulemaa põhja- ja loodeosas pesemisseadmetega. Hoolimata tunduvalt kasvanud tootlikkusest ei ületanud aastasaagis enam kordagi 500 kg. Umbes 1910 tegevus lõpetati.
Ka Tulemaa idarannikult Vírgenese neeme lähedalt leiti 1884 kulda. Buenos Airesest saabunud rumeenia insener Julio Popper viis 1886 läbi esimesed uuringud, avastas uusi leiukohti praegusest Río Grandest põhja pool ning omandas ka kaevamisõigused El Páramos.
Kõige tootlikumad leiukohad Tulemaal paiknesid Tulemaa lõunaosas Navarino, Pictoni, Lennoxi ja Nueva saarel. Need võeti kasutusele 1888. aastal. Juba 1890 töötas neil saartel umbes 300 meest, 1891 üle 500 ja 1893 üle 1000. Kulda otsiti ka Wollastoni ja Barnevelti saarelt. Hoolimata paljutõotavast algusest olid aga ka Tulemaa karmil lõunarannikul varud peagi ammendatud. Kuigi ajavahemikus 1905–1907 asutati esimesed kullakaevandamiskompaniid, tuli kaevandamine juba 1910 lõpetada, sest see ei tasunud end ära.
Poliitilise võimu vaakum Tulemaal, mille esimesed kolonistid olid sisserändajad Euroopast, soodustas mitmesuguste seiklejate poolillegaalseid aktsioone. Nende hulka kuulus ka Julio Popper, kes relvastatud seiklejatest koosneva jõugu toel laskis El Páramos isegi oma münte vermida.
Sisseränne.
Kullaleidudega on tihedalt seotud ka Porveniri linnakese rajamine Tulemaa Tšiili-osas 1894. Selle asustasid peamiselt sisserändajad Horvaatiast. Rahvastiku tunduv juurdekasv kogu Magalhãesis toetus kahele allikale: asunikele Tšiili saarelt Chiloélt ja Euroopa sisserändajatele. Aastal 1885 olid Euroopa sisserändajatest umbes 30% horvaadid, ent oli ka inglasi, šotlasi, hispaanlasi, itaallasi, sakslasi ja prantslasi.
Sisseränne Horvaatiast.
Horvaatide sisseränne 19. sajandi teisel poolel, mis puudutas eeskätt Punta Arenast ja Porveniri, kuid millel oli eriline tähtsus kogu piirkonnale, oli Ivan Čizmići andmetel tingitud peamiselt majanduslikest põhjustest. Ikaldused, näljahädad, kalanduse langus ning samuti sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmine olid põhjused, mille tõttu eelkõige noored talupojad Dalmaatsia rannikult välja rändasid. Osa neist suundus Lõuna-Patagooniasse. Horvaadi keele ja kultuuri mõju on piirkonnas tänini tuntav.
Genotsiid tulemaalaste kallal.
Punta Arenase ümbruse koloniseerimise ja loomanahkadega kaubitsemise käigus hakkas üha rohkem valgenahalisi kütte uurima Tulemaa lahti ja väinu, otsides ihaldatud nahku. Toimusid verised kokkupõrked merenomaadide alakalufide ja jaganitega. Mõnekümne aasta jooksul tõrjuti indiaanlased kõrvale. Genotsiid tabas ka onasid ja Haushi rahvast, eriti seoses kullaleidudega ja areneva lambakasvatusega. Euroopa sisserändajate poolt kaasa toodud haiguste tõttu ning järjekindla kõrvaletõrjumispoliitika tulemusena olid tulemaalased 1910. aastaks peaaegu välja surnud. Tulemaa väljasurevate kultuuride uurimisel on suuri teeneid austria vaimulikul Martin Gusindel, kes uuris tulemaalaste kultuuri alates 1917. aastast.
Misjonitegevus.
Kõrvuti koloniseerimisega ja põliselanike genotsiidiga käis Tulemaal misjonitegevus. Selles etendasid eriti tähtsat osa salesiaanid, kes itaalia preestri José Fagnano juhtimisel tegutsesid alates 1887. aastast misjonipunktidest Punta Arenases ja Río Grandes põhja pool, ning Anglikaani Lõuna-Ameerika Misjoniselts ("Anglican South American Missionary Society"), mille peakorter oli Falklandi saartel ja mis tegutses peamiselt Beagle'i väina ääres. Anglikaani misjonäridest oli eriti väljapaistev Lucas Bridges. Nende misjonite algne kavatsus tulemaalasi ristiusku pöörata ja valgenahaliste asunike eest kaitsta unustati siiski varsti. Nii lõpetas anglikaani misjon seal 1916 tegevuse.
Majanduslik õitseng (1906–1920).
Vaieldamatult aitas lambakasvatuse kiire levik piirkonna arengule oluliselt kaasa. Kuigi kullaleiud olid algselt ligi tõmmanud suure sisserändajate voo, olid kullavarud varsti ammendatud ega aidanud enam kaasa piirkonna majanduslikule õitsengule. Tulemaa majandus säilitas tugeva orientatsiooni Punta Arenasele, mis veelgi tugevdas oma positsiooni kogu regiooni, sealhulgas Patagoonia Argentina-osa arengumootorina.
Lähiajalugu.
Aastal 1945 avastati Tulemaalt naftat. Seal asub Tšiili ainuke naftamaardla.
Turism.
Hoolimata karmist kliimast tõmbab Tulemaa turiste ligi. Üks vaatamisväärsusi on Tulemaa rahvuspark. Tehakse väljasõite Antarktika suunas.


Charon (täpsustus).
Charon on vanakreeka mütoloogias paadimees, kes viib surnuid Hadeses üle jõe.


Nahk.
Nahk (ladina "cutis") on selgroogsete loomade (keelikloomade) katteelundkonda kuuluv elund.
Epidermis.
Epidermis koosneb kihilisest lame-epiteelist. Sügavamates epidermise kihtides (kasvukihis) on mitoosi teel paljunemiseks võimelised rakud – keratinotsüüdid. Nendes kihtides leidub ka pigmenti sisaldavaid rakke (melanotsüüte), millest sõltub naha värvus.
Epidermis on pidevalt uuenev kude. Naha elutsükli käigus tekib alumistes kihtides uusi rakke, pealmistes kihtides muutuvad rakud lamedamaks. Kõige välimises kihis leiduvad tuumatud lamedad rakud, mis meenutavad soomuseid. Nende eemaldumist nimetatakse deskvameerumiseks. Kogu seda protsessi nimetatakse keratinisatsiooniks e sarvestumiseks. Kogu protsess võtab aega umbes ühe kuu.
Dermis.
Pärisnahk koosneb tihkest kiulisest sidekoest. Siin leidub hulgaliselt erinevaid struktuure – vere- ja lümfisooned, närvilõpmed, puute- ja valutundlikud rakud, rasunäärmed ja higinäärme juhad, karvasibulad, silelihaskimbud jms.
Ehituselt sisaldab dermis erinevaid läbipõimunud kollageensete, elastsete (elastiin) ja retikulaarsete (retikuliin) kiudude kimpe. Nende võrgustik annab nahale vetruvuse ja elastsuse.
Alusnahk.
Alusnahk ehk subkuutis on vahelüliks naha ja nahaaluste organite vahel. Koosneb ta peamiselt kohevast sidekoest, elastiinist ja rasvarakkudest. Umbes pool keharasvast asub nahaalustes kudedes. Alusnahas asub ka rikkalikult vere- ja lümfisooni ning närvirakkude jätkeid.


Sondrio.
Sondrio on linn Itaalias Lombardia maakonnas, Sondrio provintsi halduskeskus.
Ajalugu.
Sondrio oli algselt liguuride asula, alates 5. sajandist elasid seal keldid. Sondrio linna asutasid langobardid ("Sundrium").


Esimene meditatsioon.
Esimene meditatsioon on René Descartesi teose "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" esimene peatükk.
Eestikeelne tekst (tõlge ladina keelest).
Arvamustest, mida saab kahtluse alla seada.
Märkasin juba mitu aastat tagasi, kui palju eksiarvamusi ma olen nooruses tõe pähe omaks võtnud ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan teadustes lõpuks midagi kindlat ja püsivat paika saada, pean ma järelikult kord elus kõik maatasa tegema, et hakata uuesti peale esimestest alustest; aga see töö tundus tohutu, ja ma ootasin, et jõuaks kätte sedavõrd küps iga, et pole enam tulemas paremat aega teaduste kallale asumiseks. Sellepärast ma viivitasin nii kaua, et nüüd jääksin süüdi, kui ma raiskaksin tegutsemiseks järelejäänud aja arupidamisele. Niisiis, täna just olengi sobivalt vabastanud vaimu kõigist muredest, varunud häirimatu jõudeaja ja tõmbunud üksindusse ning asun viimaks tõsiselt ja vabalt nende oma arvamuste kallale, et nad ühekorraga kõrvaldada.
Selleks ei ole mul aga tarvis näidata, et nad kõik on väärad, millega ma vist iial hakkama ei saakski; vaid kuna mõistuski ("ratio") kinnitab, et ma pean sama hoolikalt hoiduma nõustumast arvamustega, mis ei ole täiesti kindlad ja kaheldamatud, kui ilmselt vääratega, siis piisab kõikide arvamuste tagasilükkamiseks sellest, kui ma leian igas arvamuses mingi põhjuse kahelda. Ja seetõttu pole tarviski iga arvamust eraldi läbi vaadata, mis oleks lõputu töö; vaid kuna aluste õõnestamisel variseb iseenesest kokku kõik, mis nendele on rajatud, ründan ma kohe põhialuseid, millele tugines kõik see, mida ma kunagi uskuma jäin.
Muidugi olen ma saanud kõik, mida olen senini pidanud läbinisti tõeseks, kas meeltest või meelte kaudu, neid aga olen ma mõnikord tabanud pettuselt, ja elutarkus ütleb, et kes on meid kordki tüssanud, seda ei tohi kunagi täielikult usaldada.
Aga võib-olla on nii, et kuigi meeled petavad meid vahel mõne pisikese või kaugema asja puhul, jääb ikkagi väga palju muud, milles lihtsalt ei saa kahelda, kuigi seegi on võetud meeltest: et ma olen praegu siin, istun kamina juures, mul on talvekuub seljas, ma puudutan kätega seda paberit jms. Või jälle, kuidas saaks eitada, et needsamad käed ja kogu mu keha on minu omad? Kui ma just ei võrdle ennast mingite hullumeelsetega, kelle ajusid pehmendab nii kangekaelne musta sapi aur, et nad vankumatult väidavad end olevat näiteks kuningad, olles tegelikult väga vaesed, või purpurisse rüütatud, olles alasti, või et neil on pea asemel savinõu, või et nad on ise kõrvitsad, või klaasist puhutud; aga need on ju hullud, ja ma ei paistaks ise vähem pöörasena, kui ma nende näite enesele üle kannaksin.
Tore küll – nagu ma ei olekski inimene, kel kombeks öösel magada ja näha unes kõike sedasama või mõnikord vähemgi usutavaid asju kui nood ärkvelolijad! Tõepoolest, kui sageli paneb uni mind uskuma neid tavalisi asju, et ma olen siin, mul on kuub seljas, ma istun kamina juures, kuigi ma tegelikult laman alasti linade vahel! Aga vähemalt praegu vaatlen ma kindlasti ärkvel silmadega seda paberit, see pea, mida ma liigutan, ei ole uinunud, seda kätt sirutan ja tunnen ma tahtlikult ja teadlikult: magajale ei tuleks need asjad ette nii aredatena. Muidugi, nagu ma ei mäletaks, et mind on unes teinekord petnud ka taolised mõtted!; ja kui ma selle üle paremini järele mõtlen, näen ma selgesti, et kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi eristada ärkvelolekut unest nii selgesti, et ma jahmatusest kangestun, ja see kangestus ise peaaegu kinnitab mu arvamust, et ma magan.
No olgu, oletame, et me näeme und, ja ei pea paika need seigad, et me teeme silmad lahti, liigutame pead, sirutame käsi, ja võib-olla ka see, et meil on niisugused käed ja üldse niisugune keha; ikkagi tuleb vähemalt tunnistada, et see, mida unes nähakse, on justnagu maalid, mida ei ole saadud vormida teisiti kui tõeliste asjade sarnasteks; ja et seetõttu on olemas vähemalt need asjad üldse – silmad, pea, käed ja üldse keha, on olemas mingid asjad, mis ei ole kujuteldavad, vaid tõelised. Tõepoolest, ka maalikunstnikud, isegi siis, kui nad püüavad kujutada väga ebatavalise kujuga sireene ja saatüreid, ei suuda ju anda neile täiesti uut kuju, vaid ainult segavad kokku erinevate loomade kehaosi, või kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast pole iial nähtud, seega midagi täiesti fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt värvid, millest nad selle kokku panevad, olema tõelised. Ja samamoodi, olgugi et ka need asjad üldse – silmad, pea, käed jms – võivad olla kujuteldavad, peab ikkagi paratamatult tunnistama, et vähemalt mingid muud asjad, mis on veel lihtsamad ja üldisemad, on tõelised, ning neist, justnagu tõelistest värvidest, kujunevad kõik need asjade pildid – olgu siis tõesed või ebatõesed –, mis on meil mõtetes.
Seesugune paistab olevat kehaline loomus üldse, ja selle ulatuvus; samuti ulatuvate asjade kuju; samuti kvantiteet, ehk nende suurus ja arv, samuti koht, kus nad asuvad, ja aeg, mille jooksul nad kestavad, jms.
Seetõttu me ehk ei eksi, kui me siit järeldame, et füüsika, astronoomia, meditsiin ja kõik teised teadused, mis sõltuvad liitsete asjade vaatlemisest, on kindlasti kahtlased; kuna aga aritmeetika, geomeetria ja teised taolised, mis käsitlevad vaid kõige lihtsamaid ja väga üldisi asju ning hoolivad vähe sellest, kas need on looduses olemas või mitte, sisaldavad midagi kindlat ja kaheldamatut. Asi on selles, et, olgu ma siis ärkvel või nähku und, kaks pluss kolm on ikka viis, ja ruudul ei ole rohkem külgi kui neli; ja tundub võimatu, et nii ilmsed tõed satuksid vääruse kahtluse alla.
Aga ikkagi on minu vaimus juurdunud üks vana arvamus, et on olemas Jumal, kes on kõikvõimas ja kes on mind loonud niisuguseks, nagu ma olen. Aga kust ma tean, et ta ei ole teinud nii, et ei ole üldse mingit maad, mingit taevast, mingit ulatuvat asja, mingit kuju, mingit suurust, mingit kohta, ja sellegipoolest tundub see kõik mulle olemas olevat täpselt samamoodi nagu nüüdki? Ja isegi nii, et samuti nagu mina mõnikord otsustan, et teised eksivad asjade suhtes, mida nad arvavad väga hästi teadvat, nõnda eksin mina iga kord, kui ma kaks ja kolm kokku liidan, või loendan ruudu külgi või kui võib kujutleda midagi veel lihtsamat? Aga võib-olla Jumal ei ole tahtnud, et ma niiviisi eksiksin. Öeldakse ju, et ta on ülimalt hea; aga kui see oleks tema headusega vastuolus, et ta oleks mind loonud niisuguseks, et ma alati eksin, siis oleks sellega vastuolus ka sündida lasta, et ma eksin mõnikord: seda viimast ei saa siiski öelda.
Võib-olla leidubki neid, kes pigem eitavad nii võimsat Jumalat, kui usuvad, et kõik muud asjad on ebakindlad. Aga neile me ei hakka vastu vaidlema, vaid mööname, et kõik see Jumala kohta öeldu on väljamõeldis: ja kuidas ma nende arvates ka ei ole saanud selleks, kes ma olen, kas siis saatuse, juhuse või asjade pideva ahela läbi või mingil muul viisil; kuna eksimine on nähtavasti teatav ebatäiuslikkus, siis mida vähem vägevaks nad arvavad minu päritolu autorit, seda tõenäolisem on, et ma olen nii ebatäiuslik, et ma alati eksin. Nendele argumentidele ei ole mul tõesti midagi vastata, vaid olen lõpuks sunnitud tunnistama, et nende arvamuste seas, mida ma kunagi pidasin tõesteks, pole ühtegi, milles ei võiks kahelda, ja seda mitte mõtlematusest või pinnapealsusest, vaid kaalukatel ja läbimõeldud põhjustel; ja kui ma tahan leida midagi kindlat, pean ma seetõttu nüüdsest peale hoiduma nõustumast kõige sellega täpselt samuti nagu ilmselt väärate arvamustega.
Aga sellest veel ei piisa, et ma seda märkasin: ma pean hoolitsema, et ma seda meeles peaksin: harjumuspärased arvamused tulevad ju pidevalt tagasi ja ründavad mu kergeusklikkust, mille nad on justnagu sidunud pikaajalise läbikäimise ja hea tutvuse õigusega, ka peaaegu vastu minu tahtmist: ja ma ei võõrdu kunagi nendega nõustumast ja neid usaldamast, kuni ma pean neid sellisteks, nagu nad tegelikult ongi, nimelt olgugi mingil määral kahtlased, nagu äsja näidatud, aga ikkagi väga usutavad, ja seesugused, et palju mõistuspärasem on neid uskuda kui eitada. Sellepärast ma arvan, et ma ei tee valesti, kui pööran oma tahte otse vastassuunda, petan ennast ja võtan mõneks ajaks pähe, et nad on täiesti väärad ja ebatõelised, kuni viimaks justnagu eelarvamuste kaal on kummalgi pool võrdne, nii et ükski halb harjumus ei kalluta mind kõrvale asjade õigest mõistmisest. Ja tõepoolest, ma tean, et sellest ei saa esialgu tulla mingit ohtu ega viga ning ma ei saa olla liiga umbusklik, sest praegu ei ole asi tegutsemises, vaid tunnetamises.
Ma oletan niisiis, et mitte kõikhea Jumal, tõe allikas, vaid mingi paha vaim, kes on ülimalt vägev ja ühtlasi ülimalt kaval, on kogu oma usinuse mängu pannud, et mind petta: mõtlen, et taevas, õhk, maa, värvid, kujud, helid ja kõik välised asjad ei ole muud kui unenägude narritused, millega ta minu kergeusklikkust varitseb: arvan, et mul ei ole käsi ega silmi, liha ega verd, ega meeli, vaid et see, et mul kõik need on, on minu ekslik usk: jään kangekaelselt kindlaks sellele meditatsioonile, ja kui nõnda ei olegi minu võimuses midagi tõest tunnetada, siis on minu võimuses vähemalt see, et ma valede arvamustega ei nõustu ja ma hoian visa meelega ära, et see petis, kui vägev ja kui kaval ta ka oleks, mind millegagi tüssaks.
Aga see ettevõte on vaevaline, ja mingi laiskus viib mind tagasi harjumuspärase elu juurde. Ja samuti nagu vang, kes ehk unes nautis ebatõelist vabadust, kes hiljem hakkab kahtlustama, et ta magab, kardab, et teda äratatakse, ja andub aeglaselt meeldivatele illusioonidele: nii langen ma iseenesest tagasi vanadesse arvamustesse, ja kardan, et kui rahulikule puhkusele järgneb vaevaline ärkvelolek, tuleb mul järgmine päev veeta mitte mingis valguses, vaid äsja läbiarutatud raskuste läbitungimatus pimeduses.


Samara jõgi (Ukraina).
Samara (ukraina "Самара") on jõgi Euroopas. Algab Donetsi kõrgustiku läänenõlvult. Voolab valdavalt läände. Suubub vasakult Dneprisse.
Pikkus 311 km, valgla 22 660 km².
Jõe vett kasutatakse niisutuseks; alamjooksul on laevatatav.


Fulgencio Batista.
Fulgencio Batista y Zaldívar (16. jaanuar 1901 Banes, Holguíni provints (Ida-Kuuba) – 6. august 1973 Marbella, Guadalmina (Hispaania)) oli pärast riigipööret Kuuba sõjaväe staabiülem ja Kuuba tegelik poliitiline juht 1934–1940 ja president 1940–1944 ning pärast sõjaväelist riigipööret presidendi kohusetäitja 1952–1955 ning president 1955. aastast 1. jaanuarini 1959, millal ta kukutati Fidel Castro mässuliste poolt.
Batista oli pärit tagasihoidlikest oludest. Tema vanemad olid lihtne talupoeg Belisario Batista Palerma ja Carmela Zaldívar. Batistat loeti mulatiks; tema näojoontes oli aimata ka taino ning võib-olla ka aasia verd. Ta oli esimene mittevalge, kes sai Kuuba presidendiks.
Vanemad surid enne, kui poiss sai 13-aastaseks. Ta läks koolist (ameerika kveekerite kool) ära ning hakkas rätsepa õpipoisiks. Hiljem töötas ta suhkrurooistandustes ja lõpuks oli habemeajaja õpilane. Õhtuti käis ta koolis ja luges palju.
Aastal 1921 võttis ta pileti La Habanasse ja astus sõjaväkke. Pärast kaheaastast tegevteenistust hakkas ta sõjaväeametnikuks. Aastaks 1932 oli ta seersandi auastmes stenografist sõjakohtus.
Batista y Zaldívar, Fulgencio
Batista y Zaldívar, Fulgencio
Batista y Zaldívar, Fulgencio


Georg Simon Ohm.
Georg Simon Ohm (16. märts 1789 Erlangen – 6. juuli 1854 München) oli väljapaistev saksa füüsik. Ohm avastas voolutugevuse sõltuvuse pingest vooluringi osas ja voolutugevuse seaduse kogu suletud vooluringis. Seejuures tuli tal ületada suuri raskusi. Ta konstrueeris ise tundliku mõõteriista voolutugevuse mõõtmiseks. Pingeallikana kasutas Ohm termopaari. Termopaari pinge muutmiseks muutis ta jootekohtade temperatuuride vahet. Ohm leidis ka juhi takistuse sõltuvuse juhi pikkusest ja ristlõike pindalast.
Tema järgi on nimetatud elektritakistuse mõõtühik oom.
Ohm, Georg Simon
Ohm, Georg Simon
Ohm, Georg Simon


‘Abd Allāh I.
‘Abd Allāh I (‘Abd Allāh ibn al-Ḩusayn; 1882 Meka – 20. juuli 1951) oli esimene Jordaania kuningas.
‘Abdallāh oli Hedžazi kuninga Ḩusayn ibn ‘Alī poeg ja Iraagi kuninga Fayşal I vend. Ta sündis Mekas ja sai hariduse İstanbulis. 1912–1914 esindas ta Osmanite riigi seadusandlikus kogus Mekat, kuid Esimese maailmasõja ajal asus brittide poolele. Aastatel 1916–1918 tegi ta koostööd Briti agendi T. E. Lawrence'iga ja etendas juhtivat osa araabia ülestõusus Osmanite riigi vastu, juhtides Türgi garnisonide purustamiseks korraldatud sissireide.
Pärast Osmanite riigi kokkuvarisemist sai ‘Abdallāh 1921 Briti mandaatmaa Transjordaania (tänapäeva Jordaania) emiiriks ja mandaadi lakkamisel 25. mail 1946 kuningaks.
Mais 1948 ründas ‘Abdallāh äsja moodustatud Iisraeli ja hõivas suured maa-alad. Pärast tulevahetuse lõpetamist 1949 säilitas ta Läänekalda (araabia Palestiina) piirkonna ja nimetas riigi ümber Jordaania Hašemiitide Kuningriigiks.
‘Abdallāh' mõrvas 1951 Palestiina araabia fanaatik, 21-aastane rätsepa õpipoiss Mustafa Ashu, kes pääses läbi pealtnäha tiheda turvameeskonna. Ta tulistas ka kuninga kõrval seisnud pojapoega Husseini. Kuul tabas Husseini rinnal olevat medaljoni, mida pojapoeg kandis oma vanaisa nõudmisel, ja nii päästis medaljon poisi elu.
4 päeva varem, 16. juulil 1951 oli Ammanis mõrvatud Liibanoni endine peaminister bei Riad as-Solh ning kuulujutud rääkisid, et as-Solh saabus Jordaaniasse arutama Iisraeliga rahu sõlmimist.
Mõrvas süüdistati 10 vandenõulast, kellest kaks tähtsaimat, Jeruusalemma endine sõjaväekuberner kolonel Abdullah el Tell ja doktor Musa Abdullah Husseini, põgenesid Egiptusse ja 4 kaasvandenõulast mõisteti surma.
‘Abdallāh'l oli kaks poega Ţalāl ja Nayef ning kolm tütart Hayd, Munera ja Maqbouleh. Jordaania trooni päris vanem poeg Ţalāl, ent kuna too oli vaimuhaige, sai kuningaks tema poeg Hussein, kui ta 17 aastat vanaks sai.
Abd Allah I
Abd Allah I
Abd Allah I


Abdülhamit II.
Abdülhamit II (Abdul Hamid II) (21. september 1842 – 10. veebruar 1918) oli Türgi sultan.
Abdülhamit tuli võimule oma venna Murat V troonilt tõukamise järel. Tema valitsemisaega jäid sõjad Serbiaga (1876), Venemaaga (1877–1878) ja Kreekaga (1897). Sõjad lõppesid enamasti lüüasaamise ja suurte territoriaalsete kaotustega.
1908 sundisid noortürklased Enver Paşa juhtimisel Abdülhamitti taaskehtestama 1876. aasta konstitutsiooni, 1909 nõudsid aga tema tagasiastumist. Abdülhamit kukutati ja ta suri vangistuses. Isikliku osa pärast armeenlaste genotsiidis 1894–1896 ülestõusu mahasurumisel pälvis Abdülhamit Ürgmõrtsuka hüüdnime. Ta motiveerib tänini armeenlaste vaenu türklaste vastu.


Õunapuu.
Aed-õunapuu ("Malus domestica") on suhteliselt madal, 5–12 meetri kõrgune viljapuuliik, mille vili on õun. Karl von Linné määras õunapuu perekonda "Pyrus" koos pirnipuuga ja hariliku küdooniaga. Philip Miller eraldas kõik kolm omaette perekonda. See jaotus sai kiiresti üldtunnustatuks ja on selline tänapäevani.
Ajalugu ja põlvnemine.
Aed-õunapuud hakati kultiveerima umbes 20 000 aastat tagasi ja sellega võib ta olla esimene kodustatud taim.
Aed-õunapuu looduslikuks eellaseks peetakse mägi-õunapuud ("Malus sieversii"), mis kasvab Lääne-Hiinas Xinjiangis ja Kesk-Aasias. Selles piirkonnas paikneb ka Almatõ linn, mille nimi tähendab 'õunapuu'. Vanemas pomoloogiaalases kirjanduses ongi mägi-õunapuud linna nõukogudeaegse nime Alma-Ata järgi nimetatud alma-ata õunapuuks. Mägi-õunapuu on vastupidav mitmetele taimehaigustele ja teda kasutatakse tänapäevani aed-õunapuu haiguskindlamate sortide aretamiseks.
Aed-õunapuu arengus on teatud osa olnud ka mets-õunapuul "(Malus sylvestris)" ja kitaikal e. ploomilehisel õunapuul "(Malus x prunifolia)".
Eestis on aed-õunapuu levinuim ja kõige külmakindlam viljapuu. On teada, et õunapuid kasvatati Eestis kloostrite juures juba keskajal. Sealt hakkasid õunapuusordid levima ka mõisa- ja taluaedadesse ning 17. sajandist on teada juba umbes 60 sorti. Saja aasta vanustest sortidest kasvatatakse Eestimaa aedades tänapäevani 'Valget Klaarõuna', 'Martsipani', 'Suisleppa', 'Liivi Kuldrenetti', 'Pärnu Tuviõuna', 'Sügisjoonikut' ja 'Antonovkat'. Tänapäeval on maailmas teada üle 30 000 õunasordi, kuid paljud neist on ohustatud, sest suures mahus kasvatakse väheseid majanduslikult kõige tulusamaid õunasorte.
Levik.
Metsikult kasvavaid õunapuuliike tuntakse umbes 33. Need kasvavad kõik eranditult põhjapoolkeral, Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvöötmes. Kultuurtaim, aed-õunapuu, on seevastu levinud kogu parasvöötmes ja ka lähistroopikas.
Õitsemine ja viljumine.
thumb
Aed-õunapuu õitseb Eestis mais või juuni alguses. Õied on valged või roosakad. Õunapuu õisikuks on sarikõisik. Õunapuu õiel on õievars, viis tupplehte, viis kroonlehte, hulgaliselt tolmukaid ja üks viie suudmega emakas. Emaka alumine osa on sigimik (vilja alge), mida ümbritseb sigimikuga kokku kasvanud õiepõhi. Kui sigimik on viljastunud, sulguvad pärast kroonlehtede varisemist õunapuuõie tupplehed (neist tekib karikas) ning õiepõhjast ümbritsetud sigimikust hakkab arenema viljahakatis. Viljastumata õied varisevad. Ka paljud viljahakatised varisevad lähima paari nädala jooksul. Viljadeks areneb hakatistest kümnendik. Õun on rüüsvili.
Õunasorte liigitatakse suvi-, sügis- ja taliõunteks. Suvisordid korjatakse tarbimisküpsuses, kuid enne seemnete pruunistumist. Taliõunte koristamisega oodatakse seemnete pruunistumiseni ja tarbimisküpsuse saavutavad nad alles hoidlas.
Kasutamine.
Õunu kasutatakse nii värskelt kui erinevatel viisidel töödeldult. Kehvematest õuntest ja spetsiaalselt selle jaoks aretatud sortidest tehakse mahla.
Õunad säilivad kuude viisi, säilitades sealjuures suure osa oma toiteväärtusest. Ainult tsitruselised on neile selles osas võrdväärsed. Hilissügisel korjatud ja jahedas säilitatud taliõunad võivad pidada vastu järgmise saagini.
Suurimad õunatootjad on Hiina, Ameerika Ühendriigid, Poola, Prantsusmaa, Iraan, Itaalia ja Türgi. Maailma kogutoodang on üle 50 miljoni tonni aastas. Eesti aastane õunasaak on 10 000 – 20 000 tonni.


Martti Ahtisaari.
Martti Oiva Kalevi Ahtisaari (sündis 23. juuni 1937 Viiburis) on Soome diplomaat ja poliitik, Soome president 1994–2000.
Oma pikaajalise töö eest rahuvahendaja ja rahvusvaheliste konfliktide lepitajana sai Martti Ahtisaari 2008. aastal Nobeli rahuauhinna.
Ahtisaari vanavanaisa Julius Marenius Adolfsen emigreerus Soome 1872 Lõuna-Norrast Tistedalenist. Isa Oiva Ahtisaari võttis Soome kodakondsuse alles 1929 ja säilitas perenime Adolfsen kuni 1937. aastani. Jätkusõjas osales Oiva idarindel mehaanikuna, aga ema Tyyne sõitis koos pojaga Kuopiosse, sõja jalust kaugemale.
1952 kolis pere Oulusse. Samal aastal lõpetas Martti keskkooli Oulun Lyseon Lukio, mille olid lõpetanud ka Soome presidendid Kaarlo Juho Ståhlberg ja Kyösti Kallio, ning astus kohalikku NMKÜ-sse. Ta läbis sõjaväeteenistuse ja lõpetas selle reservkaptenina. Seejärel läbis ta kaugõppes kaheaastase kursuse Oulu õpetajate seminaris ja lõpetas selle 1959 algkooliõpetajana.
1960 kolis ta Pakistani Karachisse juhtima NMKÜ korraldatava kehalise kasvatuse õppe organiseerimist. Tema töö hulka kuulus õpetajate koolitus ja õpilaskodude haldamine.
Soome naasis ta 1963 ja hakas tegutsema MTÜ-des, mis vastutasid arengumaade abistamise eest, ja ühines rahvusvahelise tudengiorganisatsiooniga AIESEC. 1965 asus ta tööle Soome välisministeeriumis rahvusvahelise arenguabi büroos, jõudes lõpuks büroo juhataja asetäitjaks.
Ta alustas diplomaadikarjääri, esialgu 1977–1981 ÜRO esindajana Namiibias, aidates luua iseseisvat Namiibia riiki.
Enne Sotsiaaldemokraatliku Partei presidendikandidaadiks valimist oli ÜRO peasekretäri asetäitja, kes esindas ÜRO-d 1989–1990 Namiibias ja 1993 Jugoslaavias. Toetas energiliselt Soome astumist Euroopa Liitu ja pühendus suhete parandamisele Venemaaga.
1995. aastal anti talle Maarjamaa Risti ketiklassi teenetemärk.
2006. aastal pidas Ahtisaari kuude viisi kõnelusi Kosovo probleemi lahendamiseks. "Iseseisvus rahvusvahelise järelevalve all on Kosovo jaoks ainus elujõuline lahendus," leidis ta 2007. aasta märtsi algul valminud raportis. 14. veebruaril 2007 lükkas Serbia vastvalitud parlament ÜRO erisaadiku Ahtisaari kava Kosovo tuleviku kohta peaaegu ühel häälel tagasi. Serbiat toetav Venemaa blokeeris Ahtisaari iseseisvuskava ka ÜRO Julgeolekunõukogus. Kõnelused juba 8 aastat ÜRO haldusalas olnud Kosovo üle jätkusid.
Lisaks oma emakeelele, soome keelele räägib Ahtisaari ka rootsi, prantsuse, inglise ja saksa keelt.


Sabbioneta.
Sabbioneta on linn Itaalias Lombardia maakonnas Mantova provintsis.
Sabbioneta linn on ühe õnnestunud renessanss–eksperimendi tulemus. Selle laskis ehitada Vespasiano Gonzaga ideaalse linna näitena.


Askar Akajev.
Askar Akajev 23. septembril 2002 Washingtonis
Askar Akajev (kirgiisi keeles Аскар Акаев, sündis 10. novembril 1944) oli Kõrgõzstani president aastatel 1990–2005. Pärast kukutamist Tulbirevolutsioonis jätkas ta Moskvasse pagenuna 1990. aastal katkenud tegevust teadlase ja õppejõuna.
Teaduskarjäär.
1967 lõpetas Akajev Leningradi Täppismehaanika ja Optika Instituudi ja astus aspirantuuri. 1977 sai ta Kirgiisia Leninliku Komsomoli preemia raalide kütte matemaatilise uurimise eest. 1980 kaitses ta Moskva Insenerifüüsika Instituudis doktorikraadi. 1984 valiti ta Kirgiisia Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks ja samal aastal akadeemikuks. Ta on kirjutanud umbes 80 teaduslikku tööd, 43 artiklit ja teinud 7 leiutist. Ta on ette valmistanud 3 doktorit ja 20 kandidaati. Teda autasustati ordeniga "Austuse märk". Askar Akajev on Venemaa Teaduste Akadeemia välisliige.
Tuntud holograafiaspetsialisti Juri Denisjuki sõnul suutis Askar Akajev saavutada oma ajast tunduvalt ees olnud hämmastavaid tulemusi optika ja arvutitehnoloogia kokkupuutepunktis.
Enne kodumaale naasmist ja presidendiametisse asumist oli Akajev raadiofüüsika professor.
Poliitika.
Akajev astus 1981 Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse.
Reformimeelsest kommunistist Akajevist sai Kõrgõzstani presidendi kohusetäitja 27. oktoobril 1990, pärast kirgiiside ja usbekkide vahelisi veriseid, sadu elusid nõudnud kokkupõrkeid Fergana orus.
Akajevist sai Nõukogude Liidu uutmismeelse liidri Mihhail Gorbatšovi liitlane. Viimane pakkus Akajevile pärast 1991. aasta augustis Gorbatšovi kukutamiseks korraldatud nurjunud putši Nõukogude Liidu asepresidendi kohta. Akajev keeldus ja valiti sama aasta 12. oktoobril ainsa kandidaadina Kõrgõzstani presidendiks.
Akajev valiti presidendiametisse tagasi 24. detsembril 1995 ja 29. oktoobril 2000. Oktoobris 1991 (valimiste ajal) ja jaanuaris 1994 (referendumil) laiendas ta konstitutsiooniparandustega oma volitusi. USA Riigidepartemangu hinnangul iseloomustasid 2000. aasta valimisi tõsised rikkumised.
Esimestel presidendiaastatel edendas Akajev turumajanduslikke reforme ja toetas poliitilist süsteemi, kus oli koht opositsioonihäältel ning kodanikuühiskonnal. Ta püüdis läbi viia maareformi ja hindade liberaliseerimist, rõhutas ilmalikke väärtusi ja iseseisvust Sõltumatute Riikide Ühenduse raames.
1990. aastate keskpaigas oli Akajevi rahvusvaheline reputatsioon langenud. Kritiseerijad süüdistasid teda isikliku kasu lõikamises Kõrgõztani peamise ekspordiartikli, kullaga kauplemiselt.
Oponendid süüdistasid Akajevit onupojapoliitikas, riigi raha ulatuslikus kõrvaletoimetamises ja valimistulemuste võltsimises.
1990. aastate lõpul Usbekistani Islamiliikumise poolt Kõrgõzstanis toime pandud teod ajendasid Akajevit 2001. aasta New Yorgi terrorirünnakute järel
Ameerika Ühendriikidele terrorivastases võitluses abi pakkuma.
2001. aastal sõlmis Akajev USAga kokkuleppe Manasi lennuväebaasi rajamiseks, mis tegi Kõrgõzstanist USA olulise liitlase. FBI andmetel suunas USA sõjavägi enam kui 100 miljonit dollarit allhangetena Akajevi perekonna kütuseäridesse. Akajevi kukutamise järel leidsid uued võimud, et see raha oleks pidanud laekuma riigikassasse.
Akajevi mainet kodumaal kahjustas Hiinaga sõlmitud piiri õgvendamise lepe. 2002. aastal aasta jaanuaris
puhkesid Džalalabati oblastis meeleavaldused. Leppe tuline kriitik, parlamendiliige Azimbek Beknazarov arreteeriti. Märtsis tappis miilits kuus (Beknazarovit toetanud) demonstranti. Peaminister Kurmanbek Bakijev astus tagasi. Nõuti Akajevi tagasiastumist, kuid ta ei nõustunud võimust loobuma.
Järgnevalt püüdis Akajev tugevdada partnerlust Venemaaga ja sõlmis kokkuleppe Venemaa sõjaväebaasi avamiseks Kõrgõzstaniga.
Kukutamine.
Akajev kukutati Tulbirevolutsiooni käigus 2005. aasta märtsis.
24. märtsil asusid meeleavaldajad võitlusesse mässupolitseiga, vallutasid presidendihoone Biškekis ning võtsid enda kontrolli alla tähtsamad linnad riigi lõunaosas.
Akajev põgenes Kasahstani kaudu Venemaale. 5. aprillil 2005 astus ta tagasi ja 11. aprillil kinnitas seda ka parlament.
Akajevi 2003. aastal allkirjastatud seadus annab talle endise presidendina immuniteedi: teda ei saa presidendina toime pandud tegude eest kohtulikule vastutusele võtta. Immuniteet laieneb presidendi pereliiketele.
Kõrgõzstani ajutine valitsus andis 13. augustil 2010 välja dekreedi, mille kohaselt võetaks Akajevilt ekspresidendi staatus, taotletakse tema väljaandmist Kõrgõzstanile ja võetakse tarvitusele meetmed tema kriminaalvastutusele võtmiseks.
Isiklikku.
Askar Akajevil on kaks poega ja kaks tütart.
Tema vanim poeg Ajdar Akajev oli mõnda aega abielus Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajevi tütre Alijaga ja tegeles Akajevi võimupäevil ulatusliku äritegevusega. Vanem tütar Bermet töötas Šveitsis ÜRO-s ja püüdis kanda kinnitada Kõrgõzstani poliitikas. Ta on abielus Kõrgõzstani kunagise rikkaima mehe, Kasahstani kodaniku Adil Tojgonbajeviga.
Akajevi noorem poeg ja noorem tütar on õppinud Ameerika Ühendriikides.


Saitama prefektuur.
Saitama prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas, Tōkyōst vahetult põhjas.
Sümbolid.
Saitama prefektuuri tunnuslind on kaelus-turteltuvi ("Streptopelia decaocto"), tunnuspuu on tselkva ("Zelkova serrata") ja tunnuslill Sieboldi priimula ("Primula sieboldii").
Haldusjaotus.
Saitama prefektuur on jaotatud 72 omavalitsuseks, millest 40 on suurlinnad (市 "shi").


Heydər Əliyev.
Heydər Əlirza oğlu Əliyev [heid'är älirz'a ogl'u äl'ijev] (venepäraselt "Geidar Alijev"; 10. mai 1923 Naxçıvan – 12. detsember 2003 Cleveland Ohios) oli Nõukogude Liidu ja Aserbaidžaani poliitik ja julgeolekukindral.
Əliyev oli pärit raudteetöölise kaheksalapselisest perest.
Əliyev omandas enda väitel hariduse Aserbaidžaani Riiklikus Ülikoolis ajaloolasena, olles enne sõda õppinud mõnda aega tehnoloogiainstituudis. Täna on dokumentaalselt tõestatud, et õppis Leningradis julgeolekukoolides. Ta astus 1945 NLKP liikmeks, töötas Aserbaidžaani KGB-s alates 1944 ja tõusis 1967 selle juhiks. 1969–1982 oli ta Aserbaidžaani Kommunistliku Partei esimene sekretär, alates 1976 NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat ja 1982–1987 liige. Ta oli Leonid Brežnevi ja Juri Andropovi soosik. Juri Andropov nimetas ta 1982 esimeseks asepeaministriks, kes vastutas kommunikatsioonide, kultuuri- ja sotsiaalküsimuste eest.
Əliyevit käsitleti 1985. aastal võimaliku NLKP KK peasekretäri kandidaadina. Peasekretäriks sai hoopis Mihhail Gorbatšov. Əliyev määrati 1986. aastal Ministrite Nõukogu aseesimeheks.
Pärast Əliyevi ülirasket infarkti 1987. aastal palus Mihhail Gorbatšov tal Poliitbüroo mõjuvõimsa liikme Jegor Ligatšovi nõudmisel tagasi astuda. Nõudmist toetati "Pravda" artikliga, kus Əliyevit kritiseeriti korruptsiooni eest.
1990. aasta jaanuaris surus Nõukogude armee Bakuus veriselt maha meeleavadused. Əliyev astus seepeale protestiks tagasi kõigist ametitest Kommunistlikus parteis jaa naasis kodusesse Nahhitševani.
1991. aastal valiti ta Nahhitševani autonoomse piirkonna ülemnõukogu esimeheks. 1992. aastal asutas ta Uue Aserbaidžaani Partei. 30. augustil 1991 kuulutas Aserbaidžaan end iseseisvaks, kuigi seda ei tunnustatud ametlikult enne, kui Nõukogude Liit lagunes. Olukord Aserbaidžaanis destabiliseerus ja riik jõudis kodusõja lävele.
1993. aasta juunis võttis isehakanud kolonel Suret Hüseynov ette sõjaväelise riigipöörde katse ja senine riigipea Əbülfəz Elçibəy kutsus Türgi soovitusel Bakuusse kogenud Əliyevi, kes seadusi rikkudes kiiruga Rahvusassamblee liikmeks ja esimeheks valiti. Elçibəy pages kodukülla ja Əliyev tõusis konstitutsioonikohaselt presidendi kohusetäitjaks. Ta tõstis Hüseynovi mõneks ajaks peaministriks ja korraldas referendumi, mis Elçibəyle umbusaldust avaldas. Sama aasta oktoobris valiti Əliyev 98,8-protsendilise toetusega riigi presidendiks (kaks vastaskandidaatideks lubatut olid avalikkusele tundmatud).
Teiseks ametiajaks valiti Əliyev presidendiks 1998. aasta oktoobris, opositsioon boikoteeris valimisi. Ei 1993. aasta ega 1998. aasta presidendivalimisi ei peeta vabadeks ega õiglasteks.
Әliyev ei tihendanud paljude üllatuseks sidemeid Venemaaga kuigivõrd, ehkki liitus Venemaa meeleheaks 1993. aasta sügisel SRÜ-ga. Ta jätkas eelkäija ajal peaaegu lõpule jõudnud läbirääkimisi Lääne naftatootjatega ja kauples välja soodsamagi kokkuleppe. Pärast niinimetatud "Sajandi Lepingu" sõlmimist üritati 1994. aastal taas relvastatud riigipööret, kuid Әliyev surus selle maha ja arvatavalt taas asjasse segatud Suret Hüseynov põgenes Venemaale. 1997. aastal, mil Aserbaidžaan sõlmis Venemaaga sõpruse ja koostöö lepingu ning kirjutas alla naftalepingu LUKoiliga, andis Venemaa Hüseynovi Aserbaidžaanile välja.
Әliyevi autoritaarse režiimi päevil edenes Aserbaidžaanis järk-järgult turumajandus. Әliyev ei suutnud lahendada Mägi-Karabahhi probleemi. 1993. aastal jätkunud sõda Armeeniaga lõppes lüüasaamise, umbes 30 tuhande hukkunud aseriga ja kolmveerand miljoni aseri põgenikuga. Rahu- ega piirilepingut ei sõlmitud.
Presidendina ei talunud Әliyev opositsiooni, saatis oma rivaale maalt välja ja võltsis valimistulemusi. Valitsuskabinetil oli vähe võimu ja Әliyevi heakskiitu vajasid ka väiksema tähtsusega otsused. Vastased pidasid teda korrumpeerunud diktaatoriks, kuid elanikkonna seas oli toetus talle küllaltki suur. Әliyev seadis sisse tihedad sidemed Türgiga, püüdis vaatamata jõulisele Armeenia lobbile võita USA toetust ning proovis samal ajal hoida häid suhteid ka Venemaaga.
Әliyevi tegi oma ametiajal suuri pingutusi Bakuu–Thbilisi–Ceyhani naftajuhtme ehitamiseks ja jõudis ära näha ehituse alguse 2002. aasta septembris.
Әliyev kavatses presidendiks kandideerida ka 2003. aastal, kuid tema tervis ütles üles. 15. oktoobril peetud presidendivalimised võitis tema poeg İlham. See oli esimene juhtum endise NSV Liidu territooriumil pärast NSV Liidu lagunemist, kus võim riigis isalt pojale üle läks. Ka neid valimisi kritiseerisid välisvaatlejad tugevalt.
Elu viimastel kuudel raviti Әliyevit mõnda aega Türgi sõjaväehaiglas ja toimetati hiljem südamekliinikusse Clevelandis, kus ta pärast presidendivalimisi suri.
Әliyevi abikaasa Zafira (surnud 1985) oli professor ja silmaarst. Abielupaaril oli üks poeg ja üks tütar.
Välislingid.
Äliyev, Heydär
Äliyev, Heydär
Äliyev, Heydär
Äliyev, Heydär


Iki saar.
thumb
Iki (jaapani 壱岐島 "Ikinoshima") on saar Jaapani meres Kyūshū ja Tsushima saare vahel. Kuulub halduslikult Jaapani Nagasaki prefektuuri.
Geograafilised koordinaadid on 129°42'N、33°45'E.
Saare pindala on 138,45 km² ja seal elab 33 200 inimest.
1970ndatel aastatel püüdsid saare kalurid massiliselt vaalasid ja delfiine.
1977. aastal kutsusid kalurid televisiooni saarele filmima, kuidas nad delfiine tapavad. Filmitud kaadrid tekitasid rahvusvahelise üldsuse ulatusliku protesti. 1982. aastal keelustati suuremahuline tööstuslik delfiinipüük.
2004. aastal moodustati nelja saarel asunud linna Gōnōra, Katsumoto, Ashibe ja Ishida liitmise teel kogu saart hõlmav Iki linn.


Õunasortide loend.
"Siin on loetletud aed-õunapuu sorte ja sortide rühmi."


Yāsir ‘Arafāt.
Yāsir ‘Arafāt (Mohammed Abed Arouf Arafat; 4. august (sünnikuupäevadena on nimetatud ka 24. ja 27. augustit) 1929 Kairo – 11. november 2004 Pariis) oli Palestiina poliitik.
1970-ndail tegi palestiinlaste sõltumatu kodumaa taotlemine Arafatist maailmapoliitika väljapaistva kuju, kuid 1980ndail nõrgendas fraktsioonide kasv Palestiina Vabastusorganisatsioonis (PVO) tema võimu.
Aastal 1983 oli ta sunnitud evakueerima Liibanonist, kuid jäi PVO suurema osa liidriks ja 1990 veenis seda ametlikult tunnustama Iisraeli riiki.
Saddam Husseini toetamine pärast Iraagi sissetungi Kuveiti 1990 nõrgendas rahvusvahelist toetust Arafatile, kuid ta oli endiselt mõjukas hilisematel Lähis-Ida rahuläbirääkimistel ja saavutas 1993 ajaloolise vastastikuse tunnustamise rahukokkuleppe Iisraeliga, mille järgi Gaza sektor ja Jericho anti PVO kontrolli alla. 1994 naasis Arafat endistele okupeeritud aladele looteseisundis Palestiina riigipeana ja 1995 saavutas ta kokkuleppe Iisraeli vägede väljaviimise kohta Jordani Läänekaldalt. Oktoobris 1995 astus ta pretsedenditu sammu ja kutsus terroriorganisatsiooni Ḩamās läbirääkimistele Palestiina omavalitsuse üle.
Novembris 1995 mõrvas juudi äärmuslane Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini ning rahuprotsess sattus ohtu. Rabini järeltulijaks sai mõõdukas Shimon Peres, kuid 1996 kaotas Peres valimised ja asendati Likudi liidri, jäiga joone pooldaja Benjamin Netanyahuga. Kõigele vaatamata jätkas Arafat oma pingutusi kestva rahu saavutamiseks. 1996 valiti ta peaaegu 90% häältega omavalitsusliku Palestiina Rahvusnõukogu presidendiks.
1994 pälvis Arafat koos Rabini ja Iisraeli välisministri Shimon Peresiga Nobeli rahuauhinna.
2004. aastal viidi Arafat Pariisi sõjaväehaiglasse, kus ta suri. Palestiina ja Iisraeli konflikt on siiani lahendamata.
Arafāti surma pidasid paljud tema toetajad ja sugulased kahtlaseks. Arvati, et Arafāt võidi mürgitada. 27. novembril 2012 kaevati tema säilmed Rām Allāh' linnas hauast välja, et teha neile toksikoloogiline analüüs. Sellele sammule andis lõpliku tõuke Arafāti riiete analüüs, mille käigus leiti neilt ebatavaliselt suures kontsentratsioonis radioaktiivseid aineid.


Niigata prefektuur.
Niigata prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas Jaapani mere kaldal. Prefektuuri haldusalas on Sado saar.
Haldusjaotus.
Niigata prefektuur on jaotatud 35 omavalitsuseks, millest 20 on suurlinnad (市 "shi").


Kyōto prefektuur.
Kyōto prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas. Piirneb lõunas Jaapani merega.
Geograafia.
Prefektuur asub Honshū saare keskosas ja hõlmab 4612,71 km², mis moodustab 1,2% Jaapani pindalast. Lõuna- ja põhjaosa eraldavad Tanba mäed.
Sümbolid.
Kyōto prefektuuri tunnuslind on jaapani tormilind ("Calonectris leucomelas"), tunnuspuu on jaapani krüptomeeria ("Cryptomeria japonica") ja tunnuslill kirsipuu "Prunus spachiana" õis.
Haldusjaotus.
Kyōto prefektuur on jaotatud 26 omavalitsuseks, millest 15 on suurlinnad (市 "shi").


Aleksandar I Karađorđević.
"See lehekülg räägib Jugoslaavia kuningast, samanimelise Serbia vürsti kohta vaata: Aleksandar I (Serbia vürst)"
Aleksandar I Karađorđević (16. detsember 1888 Cetinje – 9. oktoober 1934 Marseille) oli Jugoslaavia kuningas.
Serbia kuninga Petar I teise pojana kuulutati ta 1912 isa regendiks ja Petari surres lõunaslaavlaste riigi (moodustatud 1918) Jugoslaavia kuningaks.
Lahkhelid naabritega ning horvaatide, serblaste ja sloveenide omavaheline rivaalitsemine riigis sundisid Aleksandarit kehtestama isikuvõimu. Hiljem tunnistati selle kuriteo õhutajaks Itaalia valitsus.
Regendina paistis Aleksandar silma Balkani sõdades 1912 ja 1913. I maailmasõja ajal oli ta Serbia armee ülemjuhataja. Ta taganes koos sõjaväega keskriikide pealetungi eest, moodustas Korful Serbia eksiilvalitsuse ja külastas lääneliitlaste pealinnu. 1922 abiellus ta Rumeenia kuninga Ferdinandi tütre Mariega.
Aleksandar mõrvati riigivisiidi ajal Prantsusmaale koos Prantsuse välisministri Louis Barthouga. Mõrva korraldas Itaalia valitsuse õhutusel ja kaasabil. See oli esimene atentaat, mis jäädvustati filmilindile. Mõrvar Velitško Dimitrov-Kerin lintšiti kohapeal.
Aleksandri järel sai troonile poeg Petar II.


Birendra.
Birendra Bir Bikram Shah Dev (28. detsember 1945 Katmandu – 1. juuni 2001) oli Nepali kuningas aastail 1972–2001.
Ta päris trooni 1972. aastal oma isalt Mahendralt, ametlikult krooniti Birendra 1975. aastal. Birendra ajal pöördus Nepal mitmeparteipoliitika poole ja 1990. aastal kehtestati uus põhiseadus.
Birendra langes koos perekonnaga paleemõrva ohvriks.


Boris III.
Boris III (Boris Klemens Robert Maria Pius Ludwig Stanislaus Xaver; 30. jaanuar 1894 – 28. august 1943) oli Bulgaaria tsaar Saksi-Coburgi ja Gotha dünastiast.
Ta tõusis troonile 1918. aastal, mil tema isa Ferdinand I troonist loobus järjestikuste kaotuste tõttu Teises Balkani sõjas ja Esimeses maailmasõjas. Alates 1934. aastast oli ta sisuliselt diktaator.
Teise maailmasõja alguses oli Bulgaaria neutraalne, ent avalik arvamus kaldus teljeriikide poole, kes olid sundinud Rumeenia Lõuna-Dobrudža Bulgaariale loovutama. Nõnda kuulutas Boris 1941. aastal sõja Kreekale ja Jugoslaaviale, et saada tagasi eelmistes sõdades kaotatud maa-alasid. Kuid Boris keeldus kuulutamast sõda Nõukogude Liidule ja saatmast oma riigi juute Adolf Hitleri käsul Poola. Küll kuulutas ta sõja Suurbritanniale ja Ühendriikidele, mistõttu pommitasid liitlasväed 1944. aastal Sofiat.
Ta suri mõni päev pärast visiiti Hitleri juurde südamepuudulikkusse, mis on tekitanud kahtluse, et Hitler laskis ta mürgitada. See on siiski ebatõenäoline, sest kohtumise ja surma vahel oli mitu päeva. Surmaeelsel päeval oli tal mitteametlik lõunasöök Itaalia saatkonnas. Trooni päris tema 6-aastane poeg Simeon II.
Ta abiellus Itaalia kuninga Vittorio Emmanuele III tütre Giovannaga. Neil oli kaks last – Simeon II ja printsess Maria-Luisa.


Biograafiad (Ä).
See loend loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid biograafiaid isikutest, kelle nimi algab Ä-tähega.


Hokkaidō prefektuur.
Hokkaidō prefektuur on Jaapani prefektuur, mis hõlmab Hokkaidō saare ja selle ümber paiknevad väiksemad saared, sealhulgas Okushiri, Rebun ja Reshiri.
Sümbolid.
Hokkaidō prefektuuri tunnuslind on õnnekurg ("Grus japonensis"), tunnuspuu on ajaani kuusk ("Picea jezoensis") ja tunnuslill kurdlehine kibuvits ("Rosa rugosa").
Haldusjaotus.
Hokkaidō prefektuur on jaotatud 14 allprefektuuriks (ringkonnaks; 支庁 ("shichō")), mis omakorda jagunevad 207 omavalitsuseks.


Okinawa prefektuur.
Okinawa prefektuur on Jaapani lõunapoolseim prefektuur, mis hõlmab Okinawa ja Sakishima saared.
Sümbolid.
Okinawa prefektuuri tunnuslind on Okinawa rähn ("Sapheopipo noguchii"), tunnuspuu on mänd "Pinus luchuensis" ja tunnuslill india korallpuu ("Erythrina variegata").
Haldusjaotus.
Okinawa prefektuur on jaotatud 41 omavalitsuseks, millest 11 on suurlinnad (市 "shi").


Käru valla lipp.
Käru valla lipp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Käru valla lipp.
Lipp on kinnitatud 20. mail 1992.
Lipu kirjeldus.
Käru valla lipp on vapilipp, kangas on jaotatud vertikaalselt kaheks võrdseks väljaks, vardapoolne on kollane ja lehvipoolne sinine. Lipu keskel on vastandvärvides kaheksakodaraline ratas.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ühikut ning normaalsuurus 105x165 cm.
Põhjendus.
Lipuvärvid viitavad Käru ajaloolisele kuuluvusele Järva- ja Pärnumaa koosseisu, ratas - valla nimele. Ühtlasi tähistab ratas ka arengut ja liikumist.


Willem II.
Willem Frederik George Lodewijk (6. detsember 1792 Haag – 17. märts 1849) oli Oranje-Nassau vürst, aastatel 1840–1849 Madalmaade kuningas, Luksemburgi suurhertsog ja Limburgi hertsog.


Willem II (Hollandi krahv).
Willem II (veebruar 1228 – 28. jaanuar 1256) oli Hollandi krahv alates 1235. aastast, Saksa vastukuningas alates 1247. aastast ja Zeelandi krahv 1252. aastast kuni surmani. Ta oli Hollandi krahvi Floris IV poeg.
Kölni peapiiskopi ja Brabanti hertsogi Hendrik II abiga valiti Willem pärast keiser Friedrich II järjekordset kirikuvande alla panemist Saksa kuningaks. Teda toetasid mõned Saksa vürstid, kuid kaugeltki mitte kõik. 1248 vallutas Willem Aacheni, kus lasi end kuningaks kroonida. Siiski ei tunnistanud enamik Saksa vürste teda veel ka seejärel, mõnevõrra tugevama positsiooni omandas ta alles peale abielu Elisabeth Welfiga, kes oli Braunschweig-Lüneburgi hertsogi Otto Lapse tütar.
Oma koduprovintsides püüdis Willem saavutada dominatsiooni sõjalisel teel. Ta võitles Flandriaga Zeelandi pärast ning nimetas ennast (Saksa kuningana) viimase krahviks. Samal ajal püüdis ta alistada ka Lääne-Friisimaad, kuid 1256. aasta alguses vajus ta Hoogwoudi lähedal hobusega läbi jää ning tapeti friiside poolt. Tema laip avastati alles 26 aastat hiljem tema poja Floris V poolt. Et Willemi surres oli Floris vaid 2-aastane, ei saanud ta oma pretentsioone Saksa-Rooma valitsejatiitlile esitada. Peale Willemi surma valiti Saksa kuningateks kaks valitsejat väljastpoolt Saksa-Rooma riiki: Richard Cornwallist ja Alfonso X Kastiiliast, kuid kumbki ei saavutanud Saksa vürstide enamiku toetust.


Hiragana.
Hiragana on jaapani silbitähestik (kana). Sümboleid kasutatakse, et edasi anda lause või kanji mõte. Hiraganat ja katakanat kasutatakse nende foneetiliseks elemendiks, neil puudub tähendus. Näiteks, kanji 読 tähendab lugema. "Ma loen" tähendaks 読んでいる ("yondeiru").
Kirjutamisreeglid.
"Ē" või "ei" on enamasti kirjutatud えい, kuid on traditsioonilise sõnu, kus esineb ええ-na.
おう tähendab "ō" ("oo"), kuid mõnedes traditsioonilistes sõnades kirjutatakse おお. Näiteks いもうと ("imōto", noorem õde) ja おおきい ("ooki", suur).
Topelt konsonanti väljendtatakse väikese "tsu"-ga (つ) esimese konsonandi kohapeal. Näiteks けっこん ("kekkon", abielu). Topelt konsonant leidub ainult sõna keskel.
"Ji" ja "zu" kirjutatakse reeglina じ ja ず. Mõnedes sõnades on traditsiooniliselt ぢ ja づ.
Hiragana järgib traditsiooni, kus kolm partiklit kirjutatakse erinevalt oma hääldusest. "O", kasutatakse partikklina を, mitte お. "E", kasutatakse partikklina へ, mitte え. "Wa", kasutatakse partikklina は, mitte わ.
Hiragana sümbolite ゐ ("wi") ja ゑ ("we") kasutamisest on loobutud.
Hääldus.
Romanjis "ī", "ā", "ū", "ō", "ē" tähendavad topelt täishäälikut. Jaapani keeles puudub üldine sõnarõhk, kuid esineb erinevaid dialekte. Jaapani keele hääldus on üsna sarnane eesti keelele. Mõned erandid leiduvad.
う "u" – eesti u ja õ vahepealne.　し ("shi"), ち ("chi"), じ ("ji") häälduvad tugevalt palataliseeritud vastavalt "s"-na, "t(s)"-na ja "dz"-na. Poolvokaali "j" kasutatakse や ("ya") puhul. わ "wa" – hääldub nagu (u)a eesti sõnas raua(raud). Eesti "r" ja "l" vahepealsena hääldub "ra" (ら) r. "N" (ん) hääldub nagu m, "b" ja "p" ees. Näiteks ねんまつ ("nenmatsu" hääldatakse "nemmatsu") või さんぽ ("sanpo" hääldatakse "sampo").


Heinrich Raspe.
Heinrich Raspe Tüüringist (1204 – 16. veebruar 1247) oli Tüüringi maakrahv (Heinrich IV) alates 1231 ja Saksa vastukuningas alates 1246 kuni surmani.
Heinrich oli esialgu oma alaealise nõo Hermann II asevalitseja, kuid 1231 kukutas ta tolle ning kuulutas end maakrahviks. Seejärel õnnestus tal 1242. aastal saada koos Böömimaa kuninga Vaclav I-ga keiser Friedrich II alaealise poja, Saksa kuninga Konrad IV asevalitsejaks. 1245 läks ta aga peale Friedrichi kirikuvande alla panekut üle paavsti poolele ning valiti 1246 vastukuningaks. Ta võitis sama aasta augustis Nidda lahingus Konradit, kuid haigestus ja suri ootamatult vaid 6 kuud hiljem.


Friedrich von Löwis of Menar.
Friedrich von Löwis of Menar (ka Loewis of Menar; läti k. "Frīdrihs fon Lēviss of Menārs"; 17. september (vkj 6. september) 1767 Haapsalu – 28. aprill (vkj 16. september) 1824 Sēļi mõis) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane ja poliitik; Ülenurme, Saverna, Valgjärve ja Ādaži kihelkonna Berģe ("Bergshof an der Jägel"; läti Berģu muiža) mõisa omanik. 1818–1822 oli ta Liivimaa maamarssal.
Friedrich von Löwis of Menar sündis Venemaa kindralmajori ja Nurmuiža mõisaomaniku Reinhold Friedrich von Löwis of Menari (1731–1794) ja Dorothea Elisabeth Clapier de Colongue (1744–1799) pojana. Tema ema oli Venemaa majorist Samma ja Ulvi mõisaomaniku Alexander Clapier de Colongue (1715-1767) tütar.
1782 astus Löwis of Menar sõjaväeteenistusse, teenides Soomes ja Poolas ning osaledes sõjas Türgi ja Prantsusmaaga. Poola ülestõusu mahasurumisel 16. aprillil 1794 üles näidatud isikliku vapruse eest autasustati teda Püha Georgi ordeni 4. klassiga. 1798 ülendati ta polkovnikuks, 11. märtsil 1799 kindralmajoriks ja 12. detsembril 1807 kindralleitnandiks.
Samal aastal annetati talle Püha Anna ordeni 1. klass teemantitega.
1812. aasta isamaasõja ajal juhatas Löwis von Menar Vene vägesid Kuramaal ja lõi tagasi prantslaste pealetungi Riiale. 10. augustil 1812 purustas tema armee Ķekava all prantslaste liitlase Preisimaa väeüksused. Selle võidu eest autasustati teda 2. novembril 1812 Püha Georgi ordeni III klassiga. Muude silmapaistvate teenete eest sõjas autasustati teda 17. novembril veel Püha Vladimiri ordeni II klassiga.
1813 juhatas Löwis of Menar prantslaste poolt vallutatud Danzigi piiramist ja sundis linna 17. novembril alistuma. Humaanse käitumise eest linna elanikkonna suhtes paigutati talle Danzigi kirikusse mälestustahvel. Kui ta 1814 erru läks, oli ta välja teeninud kaks kuldmõõka ning teda autasustati Püha Aleksander Nevski ordeniga.
19. juunil 1818 valiti Friedrich von Löwis of Menar Liivimaa maapäeval maamarssaliks. 28. juunil 1821 valiti ta sellesse ametisse tagasi. Paraku tugevnesid tema ametiajal vastuolud rüütelkonna ja kindralkuberneri markii Filippo Paulucci vahel, kuna kaks meest olid rivaalid juba sõjaväeteenistuse aegadest. Kindralkuberneri survel esitas Löwis of Menar 27. märtsil 1822 maanõunike kogule tagasiastumispalve, mis ka rahuldati. Peale Viinis kindralkuberneriga peetud duelli avaldas ta 27. mail 1822 soovi ametisse naasta, kuid kindralkuberner ei olnud sellega nõus, põhjendades oma keeldumist asjaoluga, et ainult maapäev saab maamarssali ametisse kinnitada.
Friedrich von Löwis of Menar on maetud Mazsalaca kalmistule Lätis.
Kirjandus.
Friedrich


Richard Cornwallist.
Richard Cornwallist (5. jaanuar 1209 – 2. aprill 1272) oli Poitou krahv, Cornwalli krahv alates 1227 ja Saksa kuningas ("roomlaste kuningas") alates 1257 kuni surmani.
Richard oli inglise kuninga John Maata poeg ja Henry III vend. Alates isa surmast 1216 kuni Edward I sünnini 1239 oli ta Inglismaa troonipärija.
Ta tehti kõigest 8-aastaselt Berkshire peašerifiks ja 16-aastaselt 1225 Poitou krahviks. Tema taotlused Poitoule olid vaid formaalsed, kuna tema isa oli Poitou ja Gascoigne'i prantslastele kaotanud. 1241 püüdis ta seda tagasi vallutada, kuid liitlaste poolt reedetuna sai ta lüüa. Enne seda oli ta osalenud Kuuendas ristisõjas 1228–1229, kus ei osalenud lahingutes, ent saavutas läbirääkimiste teel vangisolevate ristisõdijate vabastamise.
Richard sai oma 16. sünnipäeval vennalt Henrylt kingituseks Cornwalli. Tema sissetulekuid suurendas Cornwall märkimisväärselt, nii et Richard oli üks oma aja rikkaimaid inimesi Euroopas.
1257 valisid kolm saksa vürsti (Kölni ja Mainzi peapiiskop ning Pfalzi pfaltskrahv) Richardi Saksa kuningaks. Ta oli need hääled ostnud 28 000 marga eest, mis tollal oli üüratu summa. Ka sel tiitlil oli vaid sümboolne tähendus. Richard käis 1257–1269 küll neljal korral Saksamaal, kuid ei saavutanud midagi.
Richardi suhted kuningaga olid segased. Richard oli 3 korral regent ning sõdis koos Henryga sõjakäikudel Poitous ja Bretagne's, kuid ka mässas tema vastu 3 korda. Richard osales venna poolel ka Parunisõjas, kus kuninga pooldajad said lüüa. Richardki oli 1264–1265 vangis.


Alfonso X.
Alfonso X Tark ("Alfonso el Sabio", ka Alfonso Astronoom; 23. november 1221 – 4. aprill 1284) oli Kastiilia kuningas alates 1252 ja Saksa kuningas alates 1257.
Mõned Saksa vürstid valisid Alfonso 1257 Saksa kuningaks, kuid tal polnud laiemat toetuspinda, tema tiitel jäi vaid sümboolseks. Tema katsed Saksamaal reaalset võimu kehtestada kukkusid läbi.


Nikolai Rumjantsev.
Krahv Nikolai Petrovitš Rumjantsev (vene keeles "Николай Петрович Румянцев"; 14. aprill 1754 Peterburi – 15. jaanuar 1826 Peterburi) oli Venemaa diplomaat, poliitik ja teadusearendaja, 1807–1814 Venemaa välisminister ja 1810–1812 Riiginõukogu esimees.
Krahv Rumjantsevi raamatute, käsikirjade, müntide ja etnograafiliste materjalide kogu oli aluseks algul Peterburis ja hiljem Moskvas tegutsenud Rumjantsevi muuseumile ning Venemaa Riikliku Raamatukogu kollektsioonile.
Lapsepõlv ja noorus.
Nikolai Rumjantsev sündis kindralfeldmarssal Pjotr Rumjantsev-Zadunaiski pojana. Tal oli kaks venda, Mihhail ja Sergei.
Ta omandas hariduse koduõpetajate juhendamisel ja pandi juba 9-aastaselt kirja sõjaväeteenistusse. 1773 sai temast 19-aastasena keisrinna Katariina II kammerjunkur. Juba lapsepõlves vaimsete annete poolest silma paistnud krahv Rumjantsev soovis minna õppima välismaale, kuid ei saanud selleks isalt luba. Lõpuks pöördus ta otse keisrinna poole, kes selle palve rahuldas.
1774 asus Nikolai Rumjantsev koos oma noorema vennaga Sergeiga õppima Leideni Ülikooli. Reisikaaslaseks andis keisrinna neile oma soosiku, parun Melchior Grimmi, kelle vahendusel tutvus noormees ka kuulsa mõtleja Voltaire'iga. Õpingute ajal õnnestus Rumjantsevil külastada Pariisi, Genfi, Berliini, Roomat ja Veneetsiat. Venemaale naasis ta 1779. aastal ja jätkas teenistust keisrinna õukonnas. Isa õhutas teda asuma diplomaatilisele tööle, kuid see idee ei meeldinud algul keisrinnale, mistõttu krahv Rumjantsevi diplomaadikarjääri algus venis paar aastat.
Tegevus diplomaadina.
1781 nimetati krahv Rumjantsev erakorraliseks saadikuks ja täievoliliseks ministriks Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigis. Ta jäi sellele ametikohale ligi 15 aastaks, resideerudes peamiselt keisririigi pealinnas Frankfurdis. Tema diplomaatilist karjääri ei peeta üldiselt eriti edukaks; esile saab tõsta vaid kaht märkimisväärset fakti. Esiteks oli Rumjantsev Prantsuse revolutsiooni ajal keisrinna Katariina II ja Bourbonide vahemeheks. 1792. aasta suvel tema poolt algatatud läbirääkimised sõlmimaks abielud Badeni printsesside ja Katariina II pojapoegade vahel venisid pikale. Printsessid jõudsid Venemaale alles 1798, kolm aastat peale Rumjantsevi tagasikutsumist diplomaatiliselt töölt.
Kui 1796 tuli võimule Katariina poeg Paul I, sattus Nikolai Rumjantsev analoogselt paljude keisrinna soosikutega põlu alla ja oli 5 aastat kõrgetest riigiametitest kõrvaldatud. Tema ühiskondliku tegevuse tippaeg algas Aleksander I kroonimisega 1801.
Tegevus poliitikuna.
1801 nimetas uus keiser Nikolai Rumjantsevi Riiginõukogu liikmeks, senaatoriks ja veeteede direktoriks. 1802–1808 oli ta ühtlasi ka kaubandusminister. Veeteede direktorina oli tema peamiseks teeneks uute laevatatavate veeteede rajamine, peamiselt kanalite ehitamise kaudu ja Peterburi Admiraliteedi kanali kallaste kindlustamine. Lisaks oli just minister Rumjantsev see, kes saatis 1803 teele Venemaa esimese ümbermaailmaekspeditsiooni Adam Johann von Krusensterni ja Juri Fjodorovitš Lisjanski juhtimisel. Kaubandusministrina hakati tema eestvedamisel välja andma Venemaa esimest ärilehte "Sankt-Peterburgi Kommertsuudised" ("Санкт-Петербургские коммерческие ведомости"). Ta reformis kaubandusalast seadusandlust ning saavutas 1807 uue kaubandusmäärustiku kinnitamise.
Peale Tilsiti rahu sõlmimist juulis 1807 nimetati krahv Rumjantsev välisministriks, sest oli tuntud Vene–Prantsuse liidu pooldajana. Seejuures säilitas ta esialgu ka oma eelmised ametikohad. 1808 juhtis Rumjantsev läbirääkimisi Prantsusmaaga, kus arutati Türgi impeeriumi jagamist kahe riigi vahel. Järgmisel aastal viibis ta Pariisis, kus osales vahendajana Prantsusmaa ja Austria rahuläbirääkimistel. 17. septembril 1809 saavutas tema juhitud Venemaa delegatsioon Fredrikshami lepingu sõlmimise, millega Rootsi loovutas Soome alad Venemaale. Nende läbirääkimiste eduka juhtimise eest nimetati ta 1810 Riiginõukogu ja Ministrite Komitee esimeheks ehk sisuliselt valitsusjuhiks.
Rumjantsev jäi kindlaks Vene-Prantsuse liidu toetajaks ka peale kahe riigi suhete halvenemist ja Napoleon I sissetung Venemaale 1812. aastal mõjus talle tõelise šokina. Selle tulemusel halvenes isegi tema kuulmine. Perioodil 1812-1813 palus ta keisrilt korduvalt enda ametist vabastamist, kuid Aleksander I vabastas ta ainult Riiginõukogu ja Ministrite Komitee esimehe ametist. Alles pärast võitu Napoleoni üle ja Bourbonide võimu taastamist Prantsusmaal 1814. aastal nõustus keiser krahv Rumjantsevi vabastama ka välisministri ametist. Tema poliitiline karjäär oli lõpule jõudnud.
Metseen ja kollektsionäär.
Nikolai Rumjantsevi viimast 11 eluaastat iseloomustas pühendumine kultuurilis-ühiskondlikule tegevusele. Venemaal on seda perioodi vahel nimetatud ka "Rumjantsevi epohhiks". Krahv koondas enda ümber silmapaistvate ajaloolaste ja arhivaaride ringkonna. Nende tegevuse keskpunktiks kujunes Moskva välisasjade arhiiv, mille kauaaegne juhataja oli Nikolai Bantõš-Kamenski (1737–1814). Rumjantsevi sõpruskonda kuulusid viimase poeg Vladimir Bantõš-Kamenski (1772–1829), noor ajaloolane Konstantin Kalaidovitš (1792–1832), metropoliit Jevgeni Volhovitinov ja paljud teised oma ajas silmapaistvad isikud. Nad kogusid kokku ja andsid välja materjale Venemaa ajaloo kohta nii kodumaal kui ka välismaal. Koos Kalaidovitšiga sooritas krahv Rumjantsev 1820. aastatel ringreisi mööda Venemaa kloostreid, otsides ajaloolisi käsikirju. Kokku leiti selle ekspeditsiooni tulemusel umbes 1000 käsikirja Venemaa ajaloo kohta 13.–18. sajandist. Need töötati läbi ekspertide poolt ja anti välja neljaköitelise raamatuna.
Ainuüksi heategevusele kulutas krahv viimasel 11 eluaastal umbes 300 000 rubla. Ta kogus koos oma sõpradega kokku tohutu hulga raamatuid, käsikirju, münte ja etnograafilisi materjale. Rumjantsev ei hoidnud seda oma perekonnale, vaid soovis, et see leiaks avalikku kasutust. Keiser Nikolai I käsul avatigi 1831 Peterburis Rumjantsevi muuseum. Krahv ise seda enam ei näinud, sest suri 15. jaanuaril 1826 ja maeti tänase Valgevene aladele Gomeli lähistele, kus asusid tema perekonna valdused. Nikolai Rumjantsev ja tema kaks venda ei abiellunud kunagi, surres seetõttu otseste pärijateta.
Rumjantsevi kollektsiooni saatus oli omapärane. Pärast Nikolai I surma käis muuseum alla ja jõudis 1860. aastateks nii halba olukorda, et selle haldamise võttis 1861 üle Moskva Ülikool. Nõukogude võim otsustas 1922 Rumjantsevi kollektsiooni eri institutsioonide vahel laiali jagada. Suurema osa tema raamatutest ja käsikirjadest omandas Vladimir Iljitš Lenini nimeline Venemaa Riiklik Raamatukogu, kus need asuvad tänaseni.
Seosed Eestiga.
Krahv Nikolai Rumjantsev organiseeris ja varustas oma vahenditest baltisakslase Otto von Kotzebue ja meeskonna ning priki "Rjurik" ümberrmaailmareisi aastail 1815–1818. Reisil avastatud ja kaardistatud maa-alad nimetati von Kotzebue poolt Rumjantsevi saareks ja Krusensterni neemeks ning Kotzebue laheks. Ekspeditsiooni tulemuste kohta anti Rumjantsevi rahadega välja teaduslik reisikiri "Путешествия в Южный океан и в Берингов пролив для отыскания северо-восточного морского прохода, предпринятые в 1815, 1816, 1817 и 1818 годах иждивением Его Сиятельства, господина Государственного канцлера, Графа Николая Петровича Румянцева на корабле «Рюрике» под начальством флота лейтенанта Коцебу" (1821).
Juunis 2006 toimus Eesti Rahvusraamatukogus koostöös Venemaa Riikliku Raamatukoguga haruldaste raamatute näitus, mille eksponaadid pärinesid krahv Rumjantsevi kollektsioonist.
Viited.
Rumjantsev, Nikolai
Rumjantsev, Nikolai
Rumjantsev, Nikolai
Rumjantsev, Nikolai


Kuldgloobus.
Kuldgloobus (ingl "Golden Globe Awards") on Ameerika Ühendriikide filmi- ja teleauhind, mis antakse välja igal aastal ametliku õhtusöögi käigus. Auhindinnatseremooniat on Hollywoodi Välisajakirjanike Assotsiatsioon korraldanud 1944. aastast.
Võitjad valib 86-liikmeline (2005. aasta seisuga) peamiselt poole kohaga ajakirjanikest koosnev žürii, kes elavad Hollywoodis ja on seotud ka välismaise meediaga.
Kategooriad.
Kuldgloobuseid jagatakse erinevalt Oscaritest ka alates 1956. aastast televisioonikategoorias.
Alates 1952. aastast jagatakse igal aastal ka Cecil B. DeMille'i nimelist elutööauhinda saavutuste eest filmikunstis.
64. Kuldgloobuse auhindade jagamisel 2007. aastal jagati esimest korda auhindu kategoorias "parim joonisfilm".


Mart Poom.
Mart Poom (sündinud 3. veebruaril 1972 Tallinnas) on endine Eesti jalgpallikoondise väravavaht ja kapten (1992–2009, 120 mängu), rahvusvaheliselt tuntuim eesti jalgpallur. Sõlmis pärast taasiseseisvumist esimese eestlasena töölepingu Euroopa tippliiga klubiga. Praegu töötab ta Eesti jalgpallikoondise väravavahtide treenerina.
Poom teatas mängijakarjääri lõpetamisest 2. juunil 2009 ning pidas lahkumismängu 10. juunil 2009 Portugali vastu.
Sai rahvusvaheliselt tuntuks Inglismaa kõrgliigas, kus mängis Derby County, Sunderlandi ja Arsenali eest. Arsenaliga jõudis 2007. aasta mais UEFA Meistrite Liiga finaali. Pole võitnud ühtegi meistritiitlit ega karikat.
Noorus- ja kooliaeg.
Poom on sündinud 3. veebruaril 1972 Tallinnas. Lapsepõlv möödus Mustamäel. Lõpetanud Tallinna 49. Keskkooli kuldmedaliga. Astus 1990. aastal Tallinna Tehnikaülikooli majandust õppima, kuid jättis õpingud pooleli.
Klubikarjäär.
Poom alustas juuniorina Roman Ubakivi juhendatud Tallinna Lõvide noortemeeskonnas. 1989 pääses 17-aastaselt Nõukogude Liidu II liiga klubi Tallinna Sport põhiväravavahiks.
1991 tuli veel enne Eesti taasiseseisvumist kutse minna mängima Soome, kuid päev enne ärasõitu löödi Poomil FC Flora eest mängides lõualuu katki. Sõlmis 1992 Soome klubiga Kuopio Palloseura oma esimese välislepingu. Veikkausliigas pidas üheksa kohtumist, Poomi enda sõnul "päris läbi ei löönud, aga õppisin iseseisvalt hakkama saada".
Poom naasis Soomest kodumaale ja mängis vastloodud Meistriliigas 1993. aastani, kui sõlmis Šveitsi klubi FC Wiliga oma teise välislepingu. Osalenud Šveitsis 13 liigamängus, palkas ta 1994. aastal Inglismaa esiliiga meeskond Portsmouth FC. Ehkki Portsmouthi rivistuses tegi Poom lõpuks kaasa vaid neljas liigakohtumises, oli ta enda sõnade kohaselt pärast kaht välislepingut "selge, et tahan ja suudan tippjalgpallurina läbi lüüa". Poom tuli 1995. aastal veel üks kord tagasi Eestisse, kus mängis 1997. aastani laenulepingu alusel FC Flora eest.
Derby County.
Rahvusvaheline läbimurre saabus 1997. aastal, kui Poom siirdus esimese eestlasena Inglismaa kõrgliigasse. Kodumaal olid ootused Derby Countyga liitunud Eesti esijalgpalluri suhtes kõrged ja kui 1998. aasta sügisel pidi Poom mitmes kohtumises võtma istet varumeestepingil, andis see ajakirjale Sporditäht põhjust valida aasta tähelepanuväärsemate spordisündmuste esikümnesse "Mart Poomi tähe tuhmumise Inglismaal". Poom jäi Derbysse kuueks aastaks, "oinaste" särgis pidas ta ühtekokku 146 liigamängu ja valiti hooajal 1999/2000 meeskonna parimaks mängijaks.
Sunderland.
Derby laenas Poomi 2002. aastal liigarivaalile Sunderland AFC-ile, aasta hiljem sõlmis ta selle Kirde-Inglismaa klubiga juba täislepingu. Sunderland langes Inglismaa esiliigasse. Seal lõi kurioosumina 2003. aastal peaga värava oma endisele tööandjale Derbyle.
Arsenal.
Siirdus 2006. aastal Londoni Arsenali, kus oli Jens Lehmanni ja Manuel Almunia järel kolmas väravavaht. Pääses platsile vaid ühes liiga- ja ühes karikamängus. Arsenal jõudis sel hooajal UEFA Meistrite Liiga finaali (1:2 FC Barcelona vastu), kus Poom ei kuulunud meeskonda, kuid sai klubi euromängude 25-liikmelisse nimekirja kuulumise eest samuti hõbemedali.
Mais 2007 liitus Poom Watford FC-ga. Alustas hooaega esiväravavahina, kuid kaotas koha Richard Lee-le. Septembris 2008 sai õlatrauma ega pääsenud klubi eest enam kordagi väljakule. Aprillis 2009 lõpetati tööleping ennetähtaegselt.
Koondisekarjäär.
Esindas Eesti koondist aastail 1992–2009 120 korda. Debüüdi koondise eest tegi Poom 3. juunil 1992 sõpruskohtumises Sloveenia vastu. Ta viibis platsil kõik 90 minutit. See oli koondise esimene kohtumine pärast taasiseseisvumist. Samas mängus debüteerisid veel Meelis Lindmaa, Urmas Kaljend, Urmas Hepner, Igor Prins, Toomas Kallaste, Martin Reim, Indro Olumets, Sergei Ratnikov, Tarmo Linnumäe, Risto Kallaste, Viktor Alonen, Aleksandr Puštov, Urmas Kirs, Marko Kristal. Mäng Lõppes viigiliselt 1:1. Poom oli mängupäeval 20-aastane. Tema lahkumismäng oli 10. juunil 2009 peetud sõpruskohtumine Portugaliga, kus ta kaitses Eesti koondise väravat 30 minutit ja hoidis värava puutumatuna. Kokku tegi Poom Eesti koondises 31 nullimängu.
Treenerikarjäär.
2008. aastast on ta Eesti koondise väravavahtide treener. Tema esimene mäng treenerina oli 26. märtsil Eesti – Kanada, kus oli ta üles antud ka mängijana. 2009.–2010. aastal töötas ta Londoni Arsenali väravavahtide abitreenerina.
Isiklikku.
Poom on abielus Lisseliga, pojad Markus (sündinud 1999) ja Andreas (sündinud 2003).


Saksamaa riigipeade loend.
Saksamaa riigipeade loend loetleb Saksamaa riigipead ja selle territooriumil kõrgeimat võimu omanud valitsejad kronoloogilises järjestuses.
Frangi riik (800–840).
Suurem osa Saksamaa territooriumist ühendati esmakordselt Karl Suure vallutuste käigus. Tema poja Ludwig Vaga surma järel läks Saksamaa Ida-Frangi riigina Ludwig Sakslase ja tema järglaste võimu alla.
Ida-Frangi riik ja Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik (843–1806).
"Selle perioodi valitsejaid vaata lehelt: Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend"
Reini Liit (1806–1813).
Reini Liitu valitses terve selle eksistentsi vältel protektorina Napoleon Bonaparte, sellest jäid välja Preisimaa ja Austria.
Liitlaste okupatsioon (1945–1949).
"Selle perioodi Saksamaa valitsejaid vaata leheküljelt: Saksamaa okupatsioonitsoonid"
Saksa Demokraatlik Vabariik (1949–1990).
"Selle riigi valitsejaid vaata leheküljelt: Saksa DV riigipeade loend"


Geštaltteraapia.
Geštaltteraapia on psühhoteraapia meetod, millele panid 1940-ndatel aluse Frederick (Fritz) ja Laura Perls.
Gešstaltteraapia on holistlik. Ta käsitleb inimest kui tervikut: tema füüsilist, psühholoogilist, intellektuaalset, emotsionaalset, interpersonaalset ja spirituaalset osa. Geštaltteraapia õpetab teadlik olema, keskendudes siin ja praegu tajumisele ja tundmisele interpreteerimise ja eelarvamuste kütkes olemise asemel. See, mida otseselt tajutakse ja tuntakse, on usaldusväärsem seletustest ja interpretatsioonidest. Teadlikus kontaktis teiste inimeste ja keskkonnaga suurenevad võimalused kvaliteetsete suhete tekkeks ja ollakse võimeline avastama uusi, loovaid lahendusi oma heaolu suurendamiseks.


Pulitzeri preemia.
Pulitzeri preemia on iga-aastane kirjandus-, ajakirjandus- ja muusikaauhind, mida annab välja New Yorgis asuv Columbia Ülikooli erinõukogu.
Auhind jagatakse alates 1917. aastast Joseph Pulitzeri testamendi alusel.
Seni ainsa eestlasena on auhinna pälvinud Edmund Valtman 1962. aastal.


Joseph Pulitzer.
Joseph Pulitzer (10. aprill 1847 – 29. oktoober 1911) oli Ungari päritolu USA ajakirjanik, Pulitzeri preemia asutaja.


Katrin Karisma.
Katrin Karisma-Krumm (sündinud 21. augustil 1947 Tallinnas) on Eesti näitleja, laulja ja poliitik.
Seoses Ülle Rajasalu määramisega Harju maavanemaks on ta alates 21. detsembrist 2009 XI Riigikogu liige.
Isiklikku.
Katrin Karisma oli abielus Peeter Jakobiga ja Hendrik Krummiga. Hiljem oli tema elukaaslaseks Tõnu Kilgas.
Katrin Karismal on kolm last, poeg Ivo Krumm ja tütred Mari Krumm ning Piret Krumm, kes lõpetab peagi EMTA Lavakunstikooli 25. lennu Elmo Nüganeni õpilasena.


Salme valla lipp.
Salme valla lipp on Eesti haldusüksuse Salme valla lipp.
Lipp on kinnitatud 10. mail 1995.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Punase kanga ülaservas valge kuuseoksalõikeline laid ning punase välja keskel valge tüüriga paat.
Põhjendus.
Paat sümboliseerib meresõitu ja kalandust, kuuseoksalõige viitab Salme kandi inimeste panusele metsakaitsesse ja -korraldusse. Valge tähistab puhtust ja lootust, punane elujõudu ning aegade jooksul valla maadel toimunud taplusi.


Chulalongkorn.
Chulalongkorn ehk Rama V (20. september 1853 – 23. oktoober 1910) oli Tai kuningas.
Õppis Lääne haldusmeetodeid ja käivitas täisaeliseks saades 1873 ambitsioonika moderniseerimisprogrammi. Kaitses Siiamit koloniseerimise eest, vastandades nutikalt Prantsusmaa ja Suurbritannia huve üksteisele.
Chulalongkorn sai hariduse mitmelt inglise koduõpetajalt ja reisis 1897 Euroopas ringi. Tema laialdaste reformide hulka kuulusid orjuse kaotamine, halduse tsentrialiseerimine, et kärpida kohalike pealikute võimu, samuti kohtu- ja haridussüsteemi ümberkorraldamine.


Saku valla lipp.
Saku valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Saku valla lipp.
Lipp on kinnitatud 30. aprillil 1993.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on neljast küljest punavalge hammaslõikelise äärega ümbritsetud tammeleheroheline ruudukujuline kangas, millel on kolm valget adratera (2+1). Lipu hammastikus kasutatud punane värvitoon on sama Harju maakonna vapil kasutatava punase värvitooniga. Valla kandelipu varras on roheline ja vardaehiseks hõbedane viljapea.
Lipu normaalsuurus on 105x105 cm. Valla lipu üht originaali hoitakse vallamajas vallavanema kabinetis.


Kärkna klooster.
Kärkna kloostri plaan seda tutvustavalt stendilt
Kärkna klooster ehk Valkena klooster (saksa keeles "Zisterzienserkloster zu Falkenau") oli keskaegne tsistertslaste mungaklooster Tartu piiskopkonnas.
Kloostrit on viimase sajandi jooksul eesti keeles nimetatud Kärkna kloostriks, kuigi selle nimekuju sai paikkond alles 17. sajandil kloostri maadele tekkinud Kärkna mõisa tollaste omanike Gertenite (Tartu bürgermeister Berendt von Gerten) järgi. Klooster on ka tuntud Muuge kloostrina.
Kloostrit on viimasel ajal hakatud nimetama tema ajaloolise nimekujuga Valkena, millest sajandite jooksul on kujunenud välja ka viimasel ajal pruugitud saksakeelne nimi "Falkenau".
Valkena kloostri emaklooster oli Saksi-Anhaltis asuva Naumburgi lähedal Saale jõe ääres paiknev Pforte tsistertslaste klooster ja alates 14. sajandist Stolpe klooster.
Kloostrile kuulusid suured maavaldused, mis paiknesid Puurmani, Maramaa, Vorbuse, Ulila ja Sangaste ümbruses ning ka maad väljaspool Tartu piiskopkonda (Järvas, Harjus, Virus) ja maja Tallinnas, samuti veel mitu panditud mõisa.
Kloostri asutamine.
Tsistertslaste ordu üldkapiitli statuudi järgi ei tohtinud ordu kloostrit ehitada linnadesse, küladesse ja linnustesse, vaid kohta, kuhu inimese jalg igapäevaselt ei satu. Asutatud klooster asus Emajõest 0,5 km kaugusel Amme jõe suudmealal (praeguses Lammiku külas) ning täitis Emajõe veetee ja Tartu kaitse ülesandeid. Kloostri rajamise algataja oli Tartu piiskopkonna esimene Tartu piiskop Hermann I, kes veetis ka vanaduses, pimedana veetis seal oma vanaduspäevad ning ka maeti sinna.
Kärkna klooster rajati Amme ja Emajõe nurka ka selleks, et saaks rajada kanalisatsiooniga kalatiikide süsteemi, kuna tsistertslased olid kuulsad kala- ja hobusekasvatajad. Kärkna ja Padise kloostris rakendatud kalakasvatuses oli kasutusel kolme tiigi süsteem. Kalakasvatus oli tsistertslaste seas vajalik,kuna tsistertslaste mungad ei söönud liha, kuid tarvitasid söögiks kala.
Kloostrihooned.
1229. aastal alanud ja 1233. aastal lõpetatud esmased kloostrihooned purustasid 1234. aastal Tartumaale tunginud Novgorodi-Suzdali väed. Varaseim teade uue kloostri kohta Liivimaa allikatest pärineb 1234. aastast.
Klooster paiknes nelinurksel kunstlikul saarel ja oli ümbritsetud kastellitüüpi ringmüüriga. Uuesti ehitatud klooster kujundati konvendihoonetaoliseks kindluskloostriks, Eestimaa suurimaks vesilinnuseks, mida ümbritses tornidega kindlustatud nelinurkne ringmüür ja veega täidetud sügav vallikraav. Kindluskloostri müürinurkades olid tulirelvatorn, kabel ja majandusruumid.
Kloostrikompleksi läänetiivas asuv kloostri väravaehitis koos tõstesilla ja kahe torniga ning loodetorn said lõpliku kuju alles 16. sajandil, edelaküljel oli vallikraavil vesiveski, idatiivas asus käärkamber ja Selle kõrval kapiitlisaal ja ülakorrusel dormitoorium. Lõunatiiva ees asus kaevumaja ja refektoorium, see oli ka traditsiooniliselt refektooriumi asukoht. Läänetiib kuulus konversidele.
Idakülgse vallikraavi taga olid läbivoolava veega kalakasvatustiigid. Vallikraavi taga loodekaarel asus käsitööliste alevik.
Kloostri kirik.
Kloostrihoonete õue keskel asusid pikk kahekordne kirik, mis hõlmas kogu põhjatiiva ja selle all kahelööviline krüpt. Kloostrikiriku alumine korrus on kahelööviline ja kümne traveega, vähemalt idas paiknesid kõrvalaltarid. Kiriku peakorrus oli ühelööviline ja viie traveega, kooriruum oli pikihoonest eraldamata.
Krüptis paiknesid kõrvalaltarid ja matusepaigad, kuhu oli maetud peale esimese Tartu piiskopi Hermanni ka väidetavalt üks Taani kuninga tütar (15. sajandil).
Klasuur.
Klausuuri kolme ülejäänud tiiba ühendas ristikäik, kus asusid ilmalike vendade ja vaimulike eluruumid. Vallikraavi sees, kuid väljaspool ringmüüri asus Mihkli kabel, kuhu pääsesid peale kloostrielanike ka tavalised inimesed.
Täpne kloostri elanike arv Kärknas ja Padisel arv ei ole teada, arvatakse, et kummaski kloostris elas 30–40 munka, hinnangu aluseks on andmed, et Padise kloostris tapeti Jüriöö ülestõusu ajal 28 munka.
Kloostri häving.
Klooster hävitati Liivi sõja algul 1558. aasta augustis Moskva tsaaririigi vägede poolt.
Kärkna kloostri ehitiste varemed olid veel 17. sajandil ulatuslikult säilinud, kuid neile sai saatuslikult arvatavasti 18. sajandi Tartu kaitseehiste rajamine, mil neid tõenäoliselt kivimurruna kasutati.
Kaasajal on hoonetest alles peamiselt esimese korruse müürid 1–2 meetri kõrguselt ning enamikus rusuhunnikute (küngaste) alla mattununa. Avatud ja vaadeldavaid müüriosi on vähe (umbes 10 meetri pikkune lõik), sest kloostri varemeid ei ole senini süstemaatiliselt ja kavakindlalt välja kaevatud.


Pirita klooster.
Pirita klooster on Püha Birgittale asutatud Birgitiinide ordu klooster Tallinnas Pirital.
Birgitta ordu emaklooster asus Kesk-Rootsis Vadstenas Rootsi aastast 1384 ja Pirita klooster Läänemere idakaldal oli ordu kolmas tütarlasteklooster.
Birgitiinide ordu kloostrikorraldus.
Püha Birgitta ordu põhimõtteid ja sisekorda järginud klooster asutati 1407. aastal kolme Tallinna kaupmehe, Hinrich Swalbarti, Hinrich Huxeri ja Gerlich Kruse eestvedamisel ja oli nagu enamik toonaseid kloostreid "monasteria mixta" tüüpi, s.t. mõeldud mõlemast soost isikutele. Klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest. Klooster ja kirik oli jaotatud kaheks, millest üks pool oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmlikele, kes soovisid kloostrikirikus jumalateenistusel käia.
Birgitiinide ordu klooster.
Pirita (Püha Birgitta ordu) kloostrit hakati ehitama 1417. aastal, ehitustöid juhtis Hinrich Swalbart, kes on ka kloostrihoonete üldplaani ja kiriku arhitekt. Krundi kloostrile kinkis ordule Liivi ordu, Pirita klooster oli omal ajal suurim Vana-Liivimaal ja oma 1360-ruutmeetrise pindalaga ka suurim kirikuhoone keskaegses Tallinnas.
Esimesed neli nunna saabusid kloostrisse juba 1412. aastal, kloostri kirik valmis ja õnnistati 1436. aastal.
Birgitta ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, kus ka orduvendade haru allus abtsissile. Vaimulikuks koguduse ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus oli 13 apostli eeskujul sama palju preestreid ja neil 72 õpilast, kusjuures kloostriõdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus. Keskajal oli Püha Birgitta ordul kümneid kloostreid.
Tallinna Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 ilmikvenda). Kloostrid asusid teine teisel pool kirikut, mis oli mõlemale ühine.
Kloostri nais- kui meeskloostri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli vaba aja veetmise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Mees- ja naiskloostrist oli kloostri kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad.
Birgitiinide ordu kloostri kirik.
Pirita kloostri kirik, mille sisemõõtmed olid 24x56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m) oli suurim kirikuhoone keskaegses Tallinnas.
Kodakirik oli põhiplaanilt pikk mitmevõlvikuline ristkülik, mille jagas kaheks võrdseks osaks - konvendi- ja rahvakirikuks - vahevõre, esimesse pääses ainult kloostrist, teise ka maanteepoolsest portaalist. Suurpühade ajal, mil kõik külastajad kirikusse alati ära ei mahtunud, peeti jutlust väliskantslist, selle avaus on näha senini fassaadi ülaosas. Õdede koor paiknes põhjapoolses löövis, portaalist sisenedes vasakul. Õdedekoori all paiknes viis pihikambrit.
Kirikus oli vastavalt Birgitta ordu eeskirjadele 13 altarit, mis kandsid apostlite nimesid, nii et igal preestril oli nö. oma altar ja apostel. Lisaks oli kirikus veel mitu kõrvalaltarit, s.h. Püha Birgitta altar.
Kloostri allakäik ja häving.
Kloostri allakäik algas 1525. aasta reformatsiooni järel, 1564. aastal laastas klausuuri kahjutuli, 1575. aastal, Liivi sõja ajal, rüüstasid vene väed Ivan Julma juhtimisel kloostri esimene kord ja klooster põletati lõplikult maha 1577. aastal, kui kloostrit rüüstasid Liivi sõja käigus Tallinna piiravad Vene väed Ivan IV juhtimisel. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, mida kasutasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.
Kloostrielu taastamine.
1992. aastal taotles Birgitta ordu juht ema Tekla Eesti valitsuselt Birgitta ordu Tallinna kloostri varemete rendilevõttu. 1994. aastal asusid Birgitta ordu nunnad Eestisse. Nad elasid algselt Vatikani saatkonnahoones Kadriorus ja seejärel katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudusele tagastatud majas vanalinnas Munga tänav 4, kus asus ka nende ajutine klooster.
Klooster taastati 2001. aastal, kui lähedusse ehitati uus hoone. Aastail 2001–2004 juhtis kloostrit ema Patrizia, aastast 2004 ema Riccarda.
Pirita kloostris elab kaheksa nunna, kes on sündinud Mehhikos ja Indias.
Kloostri preestrina teenib prelaat Vello Salo.
Kloostri nimest tuleb ka eestikeelne kohanimi Pirita.


Ferdinand I (Bulgaaria).
Ferdinand I (Ferdinand Maximilan Karl Leopold Maria, Saxe-Coburgi ja Gotha prints, Saksi hertsog) (26. veebruar 1861 - 10. september 1948) oli Bulgaaria kolmanda iseseisvusaja esimene tsaar.
Ferdinand sündis Saksi-Coburg-Gotha printsi Augusti ja Orléansi printsessi Clémentine pojana.
7. juulil 1887 valiti Ferdinand Bulgaaria vürstiks ja 5. oktoobril 1908 kuulutas ta välja Bulgaaria sõltumatuse Türgist, võttes endale tsaari tiitli.
1915 astus Bulgaaria Esimesse maailmasõtta Saksamaa ja Austria-Ungari liitlasena.
1918. aastal sai Bulgaaria armee hävitava kaotuse osaliseks, mille järel Ferdinand I loobus troonist.


Louis V.
Louis V (umbes 967 – 21. mai 987 oli Prantsusmaa (Lääne-Frangi) kuningas aastail 986–987.
Ta on tuntud kui kuningas, "kes ei teinud midagi" (ladina keeles "qui nihil fecit", prantsuse "Louis le Fainéant").
Tema surmaga lõppes Prantsusmaal Karolingide dünastia.


Fayşal I.
Faisal I (Faisal bin Husayn) (20. mai 1883 Taif – 8. september 1933) oli Iraagi kuningas.
Faisal oli Hidžazi kuninga ja Hašimiitide dünastia rajaja Hussein bin Ali kolmas poeg, kes kasvatati üles ja koolitati Istanbulis, kus ta isa elas paguluses kuni 1908. aastani. Maailmasõja ajal liitus Faisal isa ja vendadega Hidžazis, etendades tähtsat osa 1916–1918 araabia rahvuslikus ülestõusus, mis vabastas Lähis-Ida Osmanite riigi kontrolli alt. Faisal juhatas Põhjaarmeed, mis ahistas Türgi vägesid sissioperatsioonidega ja vallutas oktoobris 1918 Damaskuse. Märtsis 1920 kuulutasid rahvuslased ta Süüria kuningaks, kuid juulis kukutasid Faisali Prantsuse relvajõud. Briti arheoloogi Gertrude Belli õhutusel korraldas Briti mandaatmaa valitsus Iraagis rahvahääletuse, millega Faisal valiti ülekaalukalt kuningaks. 1923 kehtestas seadusandlik kogu konstitutsioonilise monarhia.
Faisal püüdis oma valitsemisajal, millesse jääb riigi iseseisvumine 1932, tugevdada panarabistlikku liikumist ning säilitas resoluutselt tasakaalu Iraagi rahvuslaste ja Briti huvide vahel. Troonil järgnes talle poeg Ghazi.
Kogu Faisal I valitsemisaja oli mõjukaim poliitik tugevalt läänemeelne Nuri as-Said, kes oli alates 1930 peaminister.


Fayşal II.
Fayşal II (2. mai 1935 Bagdad – 14. juuli 1958) oli viimane Iraagi kuningas alates 1939.
Fayşal oli nagu Jordaania kuningas Husseingi Al-Ḩijāzi kuninga Ḩusayn ibn ‘Alī lapselapselaps. Fayşal päris trooni oma isalt, autoõnnetuses hukkunud kuningalt Ghazilt. Kuna ta oli siis vaid 3-aastane, valitses enamiku tema eluajast, 14 aastat riiki regendina tema onu emiir Abdul Illah. 10-aastaselt läks ta koos Husseiniga Inglismaale Harrow erakooli õppima. Ta oli Husseini sõber ja väidetavalt leppisid nad juba siis kokku oma riikide ühendamises.
Fayşal krooniti pärast 18-aastaseks saamist Iraagi kolmandaks kuningaks. Ehkki ta pärast Suessi kriisi 1956 deklareeris liitlust Egiptusega, ägenes kahe araabia riigi rivaalitsemine. 1. veebruaril 1958 sõlmisid Egiptus ja Süüria Ühendatud Araabia Vabariigi. Vastukaaluks sellele sõlmisid Fayşal ja Hussein 14. veebruaril 1958 Iraagi ja Jordaania föderatsiooni. Föderatsiooni riigipeaks sai Fayşal, sest ta oli Husseinist vanem.
5 kuud hiljem Fayşal kukutati. Hussein palus Fayşalilt sõjalist abi. Sõjaväemanöövrite käigus hõivas Abdul Karim Qasim Bagdadi ja kuulutas 14. juulil välja vabariigi. Kuningapere andis alla, ent Fayşal ja ta onu mõrvati kuningalossist väljumise ajal.


Vao (Koeru).
Vao on küla Järva maakonna Koeru vallas. Jääb endisesse Koeru kihelkonda.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 255 inimest, 1.01.2009 seisuga 269.
Esmakordselt on Vao küla kirjalikes allikais mainitud 1564. aastal.
Mõis rajati siia Rootsi ajal, 17. sajandi lõpul.
19. sajandi algusest pärineva ühekorruselise puust mõisahäärberi ümber on vabakujuline park, kus peamised puuliigid on kask, nulg, tamm, lehis, vaher ja kastan.
Endine mõisa magasiait on arhitektuurimälestisena kaitse all.
Vao külas Kubja-Reinu talu lähedal põllul asetseb haruldaselt valge graniitrahn, mille ümbermõõt on 15 m. Kubja-Reinu Valgekivi läheduses asub ka väiksem kultuselohkudega rahn.


Geórgios II.
Georgios II (20. juuli 1890 – 1. aprill 1947) oli hellenite kuningas (Kreeka kuningas).
Ta sündis Ateena lähedal Tatói lossis Kreeka kroonprintsi, pärastise kuninga Konstantínos I ja tema abikaasa Sophia esimese pojana. Ta on viie Bütsantsi dünastis (Monomachose, Komnenose, Laskarise, Angelose ja Palaiologose) otsene järeltulija. Kui tema vanaisa Geórgios I 1913 mõrvati, sai temast kroonprints (ametlikult diadohh) ja Sparta hertsog.
1917 toimus riigipööre, millega Konstantinos I kukutati troonilt ja sunniti eksiili. Georgios järgnes oma isale ja kuningaks kuulutati tema noorem vend Alexandros.
Kolm aastat hiljem suri Alexandros veremürgitusse, mille sai ahvi hammustusest, ja Konstantinos I pääses referendumi tulemusena troonile tagasi. Rahvas eelistas Konstantínost Alexandrose tütrele, kes oli sündinud pärast oma isa surma.
Georgios osales sõjas Türgiga algul koloneli ja pärast kindralmajorina. 27. veebruaril 1921 abiellus Georgios Rumeenia printsessi Elisabethiga. Kreeka sai sõjas lüüa ja pärast kaotust Smyrna lahingus sundis sõjavägi Konstantinose taas troonist loobuma. Georgios krooniti uueks kuningaks.
Oktoobris 1923 kukutati ta ise. Georgios keeldus tagasi astumast, kuid lahkus 19. detsembril 1923 oma naise kodumaale Rumeeniasse. 25. märtsil 1924 kuulutati Kreekas välja vabariik ja Georgios oli sellega kukutatud. Talt võeti Kreeka kodakondsus ja tema varandus natsionaliseeriti.
Georgiose abielu nurjus. Tema naine jäi Bukaresti, kuid Georgios sõitis üha rohkem mööda maailma, külastades oma ema Firenzes ja selle ema sünnimaad Suurbritanniat. Pärast 1932. aastat ei läinud ta enam kunagi Rumeeniasse. Abielu lahutati 6. juulil 1935. Kummalgi neist polnud lapsi.
Ajavahemikul 1924–1935 vahetus Kreekas 23 valitsust, oli diktatuur ja 13 riigipöördekatset. Oktoobris 1935 kukutas kindral Georgios Kondylis valitsuse ja kuulutas välja referendumi monarhia taastamiseks. See toimus 3. novembril 1935 ja üle 95% rahvast hääletas monarhia taastamise poolt. 25. novembril naasis Georgios Kreekasse ja kuulutati kuningaks.
Oma teistkordse trooniletõusu puhul saatis ta kirja tolleaegsele riigivanemale Konstantin Pätsile.
Vältimaks uusi riigipöördekatseid, rajas Georgios 4. augustil 1936 valitsusjuhi Ioannis Metaxase ajal diktatuuri. Kehtestati fašistlike joontega režiim ja range tsensuur. Muuhulgas keelustati Platoni, Thukydidese ja Xenophoni teosed.
Teise maailmasõja ajal esitas Itaalia Kreekale ultimaatumi, nõudes oma vägede lubamist riiki. 28. oktoobril 1940 Metaxas keeldus, mispeale algas Itaalia–Kreeka sõda. See oli Kreekale edukas ja kreeklased hõivasid Albaania lõunaosa, kust Itaalia neid rünnanud oli. Kuid 6. aprillil 1941 tungis Bulgaariast Kreekasse Saksamaa sõjavägi ning Kreeka ja Briti sõjavägi ei suutnud neile kaitset osutada. Kreeka okupeeriti ja juba 23. aprillil 1941 lahkus Georgios taas riigist.
31. märtsil 1946 korraldati taas referendum küsimuses, kas taastada monarhia või vabariik. 90% valimisosaluse juures sai monarhia 67% valijate toetuse ja Georgios naasis troonile. Seepeale puhkes riigis kodusõda rojalistide ja vabariiki soovinud kommunistide vahel. Georgios oli sel ajal juba väga haige ja suri 1. aprillil 1947 oma lossis.
Troonil järgnes talle tema nooerm vend Pavlos.


Vao.
Vao on kahe küla nimi Eestis.


Rabat.
Rabat (Ar-Ribāţ) on Maroko pealinn ja riigi suuruselt teine linn Casablanca järel. Ta asub Atlandi ookeani rannikul Bou Regregi jõe suudmes. Jõe vastaskaldal asub Salé linn.
Ajalugu.
Rabati kohal asus 3. sajandil eKr asula nimega Chellah. Roomlased rajasid sinna 40. aastal Sala Colonia asula ja lahkusid sealt 250. aastal, jättes linna berberitele.
1146 muutis Almohaadi valitseja Abd al-Mu'min asula kindluseks ja andis sellele 1170 nimeks Ribatu l-Fath (võidu kants), millest pärineb ka tänapäeva nimi. Ent sellele järgnes hoopis sajanditepikkuna allakäik. 1515 teatas mauri rändur El-Wassan, et linnas on ainult sada asustatud maja.
1627 ühinesid Rabat ja Salé Bou Regregi Vabariigiks. See oli piraatide riik. Kuigi Alaviidid 1666 ühendasid Maroko, ei suutnud nad piraadiriiki kuidagi endale allutada. Alles 1818 varises Bou Regregi riik kokku, ent piraatlus jätkus sellegipoolest kuni 1829. aastani, mil linna vallutasid Austria väed kättemaksuks Austria kaubalaeva kaaperdamise eest.
1912. aastal vallutasid prantslased Maroko ja prantsuse kindral Hubert Lyautey viis Maroko pealinna Fèsist üle Rabati, sest berberite ülestõusud olid muutnud Fèsi ebakindlaks kohaks. Ka sultan Yusef ben Hassan (valitses 1912–1927) ja kuningas Mohammad V (pärast Maroko iseseisvumist 1956) valisid pealinnaks Rabati.


Casablanca.
Casablanca (hispaania 'valge maja', araabia الدار البيضاء "ad-Dār al-Bayḍāʼ") on Maroko suurim linn. Asub Atlandi ookeani rannikul.
Elanike arv on üle 3,5 miljoni.
1943. aastal toimus linnas Casablanca konverents.


Andrei Gromõko.
Andrei Gromõko (valgevene keeles Андрэй Грамыка; vene keeles Андрей Андреевич Громыко, 18. juuli 1909 Staryja Hramyki ehk Starõja Gramõki Homieli lähistel – 2. juuli 1989 Moskva) oli valgevene šlahtast pärit Nõukogude poliitik ja diplomaat, kes sündis oma aadliperekonna iidsetes valdustes.
Gromõko töötas 1939 NSV Liidu välisasjade rahvakomissariaadis Ameerika osakonna juhatajana. 1939–1943 oli ta NSV Liidu täievolilise esinduse nõunik USA-s. Aastatel 1943–1946 oli ta NSV Liidu suursaadik USA-s, osaledes Teherani, Jalta ja Potsdami konverentsil, ning ühtlasi saadik Kuubal.
1946–1948 oli Gromõko Nõukogude Liidu esimene alaline esindaja ÜRO-s. Sellel ametikohal kasutas 26 korda vetoõigust. Ühtlasi oli ta 1946–1949 NSV Liidu asevälisminister ja 1949–1952 välisministri esimene asetäitja. 1952. aasta juunist 1953. aasta aprillini oli ta NSV Liidu suursaadik Suurbritannias. 1953. aasta märtsist 1957. aasta veebruarini oli ta taas välisministri esimene asetäitja. Aastatel 1957–1985 oli Gromõko Nõukogude Liidu välisminister ja ühtlasi alates 24. märtsist 1983 kuni 2. juulini 1985 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja.
Aastatel 1952–1956 oli ta NLKP Keskkomitee liikmekandidaat ja alates 1956. aastast kuni surmani liige. Alates 27. aprillist 1973 kuni 30. septembrini 1988 oli ta NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liige.
Aastal 1985 esitas ta ametlikult NLKP Keskkomitee peasekretäri kandidaadiks Mihhail Gorbatšovi.
Aastatel 1946–1950 ja alates 1958. aastast kuni surmani oli Gromõko NSV Liidu Ülemnõukogu saadik. Aastatel 1985–1988, pärast Gorbatšovi valimist NLKP KK peasekretäriks oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Sellega rikuti aastast 1977 kahtinud tava, mille kohaselt NLKP KK peasekretär ja NSVL Ülemnõukogu presiidiumi esimees oli sama isik.
Andrei Gromõko on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.
Oma paindumatuse eest diplomaatilistel läbirääkimistel sai Gromõko hüüdnime Härra Ei. Gromõko ise kommenteeris seda: "Mina kuulen nende eid märksa sagedamini kui nemad minu oma."
Kirjandus.
Gromõko, Andrei
Gromõko, Andrei
Gromõko, Andrei


Hassan II.
thumb
Hassan II (9. juuli 1929 – 23. juuli 1999) oli Maroko kuningas alates 1961.
Hassan II tõusis troonile pärast oma isa, kuningas Mohammed V surma. 1965 Casablancas puhkenud rahutuste järel kehtestas ta diktatuuri ja elas üle kaks riigipöördekatset. Endise Hispaania Lääne-Aafrika okupeerimine 1976 võimaldas Hassanil saavutada rahvahulkade poolehoidu ja tugevdada võimu. 1984 naasis ta põhiseadusliku valitsemise juurde: rahvusliku ühtsuse valitsust hakkas juhtima tsivilist.
1998 leppis osales Hassan II valitava valitsuse moodustamises, kuigi see jäi monarhia kontrolli alla.


Juuru valla lipp.
Juuru valla lipp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Juuru valla lipp.
Lipp on kinnitatud Riigikantselei sümboolikaosakonna poolt 4. mail 1998.
Lipu kirjeldus.
Rohelise ristkülikukujulise kanga ülaservast, 2 ühiku kauguselt vardapoolsest otsast ning samakaugelt lipu lehviva otsa allservast suunduvad lipu keskele kaks sirget valget 1,2 ühiku laiust riba, mis pärast keerdumist teineteise ümber suunduvad horisintaalselt vastasotstesse.
Lipu normaalsuurus on 105 x 165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11 ühikut.
Lipu kasutamise kord.
Valla lippu kasutatakse valla esindamisel väljaspool valla piire.
Valla lippu võivad vallavalitsusega kooskõlastatult kasutada tseremooniatel ja teistel pidulikel üritustel vallas asuvad äriühingud, ettevõtted, asutused ja organisatsioonid, samuti eraisikud.
Valla lipu valmistamine ja levitamine toimub valla kantselei kaudu.


Oliiviõli.
Oliiviõli on õlipuu ("Olea europaea L.") viljadest saadud taimeõli. Enamik oliivide kogusaagist (93%) pressitaksegi õliks.
Oliiviõli kasutatakse toiduvalmistamisel ja kosmeetikatööstuses. Seda peetakse tervislikuks toiduaineks tänu monoküllastunud rasvhapete suurele osakaalule.
Tootmine.
Umbes 3/4 maailma oliividest ja oliiviõlist kasvatatakse ja toodetakse Euroopa Liidu riikides. Suurim tootja on Hispaania (u 1/3 maailma kogutoodangust), järgnevad Itaalia (u 1/4 maailma kogutoodangust) ja Kreeka (u 1/5 maailma kogutoodangust). Vähemal määral toodetakse oliiviõli ka teistes Vahemerepiirkonna riikides Prantsusmaal, Portugalis, Türgis, Marokos ja Tuneesias. Mujal maailmas toodetakse oliiviõli Tšiilis, Argentiinas, Austraalias, Lõuna-Aafrikas ja Uus-Meremaal ning Ameerika Ühendriikides Kalifornias.
Oliividest valmistatud õlid jagunevad viide kvaliteediklassi. Madalama kvaliteediga õli iseloomustab ka suurem happesus. Oliiviõli toodetakse mitmes järgus. Esimesena pressitu on kõige kvaliteetsem ja seda õli tuntakse neitsiõli ("extra virgin oil") nime all.
Peale esimest pressimist töödeldakse juba purustatud oliivimassi termiliselt ja õli rafineeritakse. Nii saadakse õli, mis villituna kannab silti "100% olive oil". Oliivimassi teistkordsel pressimisel saadakse juba tunduvalt madalama kvaliteediga õli, mis vajab tugevat rafineerimist kõrgel temperatuuril. Sellist õli kasutatakse konservide valmistamiseks.
Kõige viimase tootmisfaasina töödeldakse oliivimassi lahustitega. Selline õli toiduks ei sobi, vaid läheb parfümeeriatööstuse tooraineks. Vanasti põletati söömiskõlbmatuks muutunud oliiviõli õlilampides.
Enamik väiksemaid oliivitootjaid piirdub esimese faasi, neitsiõli pressimisega.
Oliiviõli maitse, värvus ja lõhn oleneb väga suurel määral oliivide kasvatamise piirkonnast ja konkreetsest saagist.
Oliiviõli tunti juba antiikajal. Parimat õli saadi rohelistest viljadest, kuid poolküpseist, pruunikaks tõmbunud viljadest eraldus seda rohkem. Kive on kõige hõlpsam eraldada küpseist, mustadest oliividest.
Antiikajal oliive tallati, puusandaalid jalas, et kivid ja mahl eralduksid. Kivid ei tohtinud puruneda, sest siis muutus õli mõruks ja säilitamiskõlbmatuks.
Kasutamine toiduvalmistamisel.
Oliiviõli on Vahemeremaade köögikunsti lahutamatu osa.
Neitsiõli soovitatakse kasutada eeskätt salatite ja marinaadide valmistamisel. Kuna kuumutamisel neitsiõli ainuomane maitse kaob, soovitatakse selleks otstarbeks kasutada tavalist oliiviõli.
Oliiviõli säilib jahedas ja pimedas kohas kuni 6 kuud. Külmkapis säilib õli kuni aasta, kuid muutub madalal temperatuuril häguseks ja paksuks.


Noor Eesti.
"Kirjandusliku rühmituse kohta vaata Noor-Eesti."
Noor Eesti oli eesti progressiivrocki ansambel.


Urmas Alender.
Urmas Alender (22. november 1953 – 28. september 1994) oli eesti laulja ja helilooja.
Sai tuntuks rokkansambli Ruja omapärase solistina. On avaldanud rohkesti heliplaate ja -kassette, sealhulgas "Ruja", "Üle müüri", "Kivi veereb", "Pop Ruja", "pust budet vsjo", "Must lind", "Hingelind".
Alender on peamiselt laulnud Rein Rannapi, Ott Arderi, Juhan Viidingu ja omaenda laule. On säilinud ka haruldane Stockholmis tehtud salvestus Toivo Kurmeti laulust "Flying Away", mis on avaldatud Toivo Kurmeti albumis "Muusikavooluses" (Stockholm, 2008).
Alendrist on Liia Sakkos teinud dokumentaalfilmi "Teisel pool vett" (2003).
Alender hukkus parvlaeval Estonia.
Välislingid.
Alender, Urmas
Alender, Urmas
Alender, Urmas


Lahore.
Lahore on linn Pakistanis, Pandžabi provintsi keskus. Asub Kirde-Pakistanis India piiri ja Ravi jõe lähedal.
Lahore on Pakistani suuruselt teine linn Karachi järel.
Lahore'ist sai 1585. aastal Mogulite riigi pealinn ja Pakistani kultuuriline keskus. Linnas leidub palju ajaloolisi ehitisi. Lahore'i fort ja 257;ri aiad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Karachi.
Karachi on linn Pakistanis, Sindhi provintsi keskus. Asub Lõuna-Pakistanis Araabia mere kaldal. Linna läbivad Maliri ja Lyari jõgi.
Karachi on Pakistani suurim linn ja üks maailma suurimaid. Erinevatel hinnangutel on rahvaarv koos eeslinnadega kuni 15 miljonit.
Linn rajati kaluriküla kohale 18. sajandi lõpus.
Karachi oli alates Pakistani iseseisvumisest 1947. aastal kuni 1959. aastani Pakistani pealinn.


Wilhelm (Albaania vürst).
Wilhelm (sündinud Wilhelm Friedrich Heinrich, Wiedi prints, "Wilhelm zu Wied"; 26. märts 1876 – 18. aprill 1945) oli Albaania vürst aastal 1914.
Valituna suurriikide poolt Albaania vürstiks, asus ta valitsema 7. märtsil 1914, kuid lahkus maalt Esimese maailmasõja puhkemise tõttu 5. septembril samal aastal. Pärast Esimest maailmasõda üritas ta tulutult oma trooni tagasi saada.


Stresa.
Stresa on väikelinn Itaalias Piemonte maakonnas Verbano-Cusio-Ossola provintsis Lago Maggiore ääres 200 m üle merepinna.
Stresa on juba aastasadu tuntud kuurort. Alates 20. sajandi algusest on turism kohalike elanike põhiline sissetulekuallikas. Turistid tulevad siia nii ilusate vaadete pärast järvele kui ka ajalooliste ja kultuuriliste vaatamisväärsuste pärast. Stresa sadamast pääseb Borromeo saartele, mis samuti on turistide seas populaarsed.
Ajalugu.
Esimest korda on Stresat kirjalikes allikates mainitud 998.
15. sajandil oli sel kohal kaluriküla, mis allus Visconti aadlisuguvõsale. Hiljem läks ta Borromeo suguvõsa võimu alla.
Aristokraadid rajasid Stresasse villasid juba sajandeid tagasi, kuid tõeliselt populaarseks sai ta 1906, kui Simploni kuru alla rajati tunnel, mis võimaldas linnani rajada raudtee ka põhja poolt üle Alpide.
1948 külastas Stresat Ernest Hemingway, kelle romaani "Jumalaga, relvad" üks osa toimub Stresas Borromeo saarte hotellis. Sel põhjusel toimus 2002 Stresas 10. ülemaailmne Hemingway konverents.
Stresas on korraldatud kaks konverentsi. 1935 sõlmisid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia natsismivastase liidu, et täita Locarno ja Versaille' rahulepingu tingimusi ning tagada Austria iseseisvus. 1958 sõlmisid Euroopa Majandusühenduse riigid seal ühise põllumajanduspoliitika alused, millest tänapäeval on välja kujunenud üldine põllumajanduspoliitika ("Common Agricultural Policy, CAP").
Igal suvel toimub Stresas klassikalise muusika rahvusvaheline festival "Settimane Musicali".


Verbania.
Verbania on linn Itaalias Piemonte maakonnas, alates 1992 Verbano-Cusio-Ossola provintsi halduskeskus.
Verbana asub Lago Maggiore järve ääres 197 m kõrgusel merepinnast, olles piirkonna suurim tööstus- ja kaubanduskeskus. Verbania loodi 1939. aastal Intra ja Pallanza linnade ning paari väiksema küla (sh Fondotoce ja Suna) ühendamisel.
Linna keskväljakult Piazza Garibaldilt avanevad suurepärased vaated järvele. Varbaniast on kümneminutilise laevasõidu kaugusel asuvad Borromeo saared. Väike San Giovanni saar asub Verbania linnale väga lähedal.
Verbanas asub botaanikaaed Villa Taranto, kus 20 ha suuruses pargis kasvab üle 20 tuhande taime.
Verbana kaitsepühak on Püha Viktor. Linna sünnipäeva tähistatakse 8. mail.


Taebla valla lipp.
Taebla valla lipp on Eesti haldusüksuse Taebla valla lipp.
Lipp on kinnitatud 5. oktoobril 2004.
Lipu kirjeldus.
Taebla valla lipp on täisnurkne roheline kangas, mille keskel on Taebla valla vapi kujutis. Vapi kõrgus moodustab 2/3 lipu kõrgusest. Pidulik lipp võib olla ümbritsetud kuldse narmasäärisega ja olla kaunistatud ilunööridega. Roheline ja kollane värv lipul on sama toon vapi rohelise ja kuldsega.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning lipu normaalsuurus ei ületa Eesti riigilipu normaalsuurust ehk 1050x1650mm.
Põhjendus.
Roheline värv viitab valla pidevale arengule, kollane on aga küpsuse ja jõukuse värv.
Lipu kavandite konkurss.
22. jaanuaril 2004 Taebla vallavalitsuse poolt välja kuulutatud valla vapi ja lipu kavandite konkursi tööde esitamise tähtajaks oli 1. aprill 2004. Sama aasta 21. juunil kinnitas vallavalitsus konkursi tulemused, kus konkursikomisjoni ettepanekul tunnistati võitjaks Agu Kübarseppa esitatud kavandid. Võitnud kavandid kinnitati Riigikantselei poolt 5. oktoobril 2004.


Einhard.
Einhard (umbes 770 – 14. märts 840) oli frangi ajaloolane, Karl Suure abiline ja biograaf.
Einhard oli aadlik. Ta kasvas üles ja sai hariduse Fulda kloostris ja võeti Karl Suure õukonda 791. või 792. aastal. Ta võitis Karl Suure erilise usalduse, mistõttu too määras ta paljude kloostrite ilmikabtiks.
Ta on ladinakeelse teose "Karl Suure elu" ("Vita Caroli Magni") autor ja Kuninglike Frangi Annaalide ("Annales Regni Francorum") kaasautor. Ta võttis eeskuju Suetoniusest ja teistest rooma biograafidest. "Karl Suure elu" peetakse keskaja üheks silmapaistvaimaks elulookirjelduseks.
Einhardi mõjul ehitati Aachenisse, Michelstadti ja Seligenstadti avalikke hooneid.
Pärast Karl Suure surma oli ta Ludwig Vaga kirjutaja.


Biella.
Biella on linn Itaalias Piemonte maakonnas, Biella provintsi halduskeskus.
Asub Alpide jalamil Bo mäeaheliku Mucrone ja Camino mäe külje all u 420 m kõrgusel üle merepinna. Linnast läänes voolab Elvo jõgi, idas Oropa ja Cervo jõgi.
Ajalugu.
Biella oli algselt liguuri ja keldi hõimude asula.
Esimest korda mainiti linna (Bugella) kirjalikes allikates 826. aastal. 10. sajandil langobardide ja frankide ajast pärineb Biella Lombardia romaani stiilis baptisteerium.


Võsu lipp.
Võsu lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva Vihula valda kuuluva aleviku ja endise Eesti valla Võsu lipp.
Lipp on kinnitatud 4. märtsil 1998, valla lipuna oli see kasutusel kuni 1999. aastani, mil ühineti koos Vihula vallaga ühtseks Vihula vallaks. Peale ühinemist jäi lipp kasutusele Võsu aleviku lipuna ning seda kasutatakse koos Vihula valla lipuga.
Lipu kirjeldus.
Võsu aleviku lipp on valge ristkülik, mille vardapoolne osa on kolme mõõtühiku ulatuses sinine. Valge osa keskel on Võsu vapilt pärit kollane päike. Lipu alumises ääres on kolmekordne sinine lainejoon. Vardapoolse sinise osa peal on valged lainejoone pikendused.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalmõõtmed 1050x1650 mm.
Lipu kasutamise kord.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp kuulub sündsal viisil vallavalitsuse poolt hävitamisele. Otsustuse sümboolika kasutamiskõlbmatuse kohta võtab vastu vallavalitsus.


Kintamani.
Kintamani on küla Bali saarel, Indoneesias. Kintamani asub merepinna suhtes 1500 meetri kõrgusel. Küla on tuntud turismikoht, kuna siit avaneb hea vaade Baturi vulkaanile ja vulkaanilise päritoluga Baturi järvele. Külas tegeldakse soodsa kliima tõttu ka puuviljakasvatusega. Tuntust on saavutanud ka sealne hommikune turg, mis leiab aset iga kolme päeva tagant.


Walesi prints.
Walesi prints ehk Walesi vürst on tiitel, mille saab Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (enne seda ka Suurbritannia kuningriigi ja enne seda Inglise Kuningriigi) troonipärimisjärjekorras esimene troonipärija. Hetkel kannab Walesi printsi tiitlit kuninganna Elizabeth II poeg prints Charles.
Šotimaal kasutab Walesi prints tiitlit Rothesay hertsog.
Tegelikult oleks inglise keelset "The Prince of Wales" õigem eesti keelde tõlkida kui Walesi vürst'", kuid prints on läinud väga laialt kasutusse. Segadust lisab tõsiasi, et troonipärija kannab sünni poolest nimetust "prints". Seega oleks korrektne pöördumine hetke troonipärija Prints Charlesi poole "Tema kuninglik kõrgus Prints Charles, Walesi vürst" ("His Royal Highness The Prince Charles, Prince of Wales").
Walesi printsi tiitli ajalugu ulatub tagasi 1301. aastasse, mil Inglismaa kuningas Edward I vallutas Walesi ja andis selle tiitli oma pojale, prints Edwardile (hilisem Inglismaa kuningas Edward II).
Walesi printsi tiitel ei kaasne siiski sünniga (ei ole päritav), vaid troonipärija (kes on ka sünni poolest prints) tõstetakse printsiseisusesse. Walesi printsi (või printsessi) tiitli võib inimesele ka anda. Nii näiteks saab Walesi printsessi tiitli Walesi printsi abikaasa. Kui Walesi printsessi tiitel ei ole sünnipärane, võib selle kasutamise õigusest ka (näiteks lahutuse korral) ilma jääda.
Hetke troonipärija, Walesi printsi prints Charlesi abikaasa Camilla otsustas Walesi printsessi tiitlit mitte kasutada, kuna see on tugevalt seotud Charlesi esimese abikaasa Walesi printsess Dianaga (ei tohi öelda "printsess Diana", kuna sellise nimetuse võib saada ainult sünnipäraselt), ning kannab tiitlit Cornwalli hertsoginna (Prints Charles on ühtlasi Cornwalli hertsog).
Walesi printsi või printsessi poole pöördutakse "Teie Kuninglik Kõrgus" ("Your Royal Highness").


Riikide mitteametlik paremusjärjestus 1976. aasta suveolümpiamängudel.
Riikide mitteametlik paremusjärjestus 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis 16.–31. juulil 1976.


Penalti.
Penalti on jalgpallis 11 m kauguselt löödav karistuslöök.
Karistusalas reeglite tõsise rikkumise eest määratakse penalti ehk karistuslöök, mis rikkumise asukohast sõltumata sooritatakse penalti märgilt, 11 meetri kauguselt väravast. Palli võib lüüa otse väravasse. Löögi sooritamise hetkel ei tohi karistusalas olla keegi peale väravavahi ja lööja. Kui seda reeglit rikub kaitsev meeskond ja pall läheb väravasse, siis värav loeb.
Viigiga lõppenud karikamängudes, kus mängu tulemus otsustatakse penaltitega, võivad penalti löömise reeglid olla vastavalt sarja reglemendile teistsugused.


Ḩusayn ibn ‘Alī (Meka emiir).
Ḩusayn ibn ‘Alī (1856 - 1931) oli Al-Ḩijāzi kuningas.
Hašemiitide dünastia rajaja. Oli 1908-16 muslimite püha linna Meka emiir (seriif), I maailmasõja puhkemisel asus Türgi ja Saksamaa poolele. Ent 1916 veenis T.E.Lawrence teda liituma araablaste ülestõusuga Türgi võimu vastu ja kuulutati Araabia poolsaare Hidžazi piirkonna sõltumatuks kuningaks. 1916 kuulutas Hussein end kõigi araabia maade kuningaks. See põhjustas konflikti naaberemiraadi Nedždi valitseja Ibn Saudiga. Hussein tunnustas1924 kalifaati, kuid Ibn Saud sundis teda troonist loobuma. Hussein põgenes Küprosele ja suri Ammanis Jordaanias.
Üks tema poegadest, Ali ibn Hussein, sai valitsejaks, kuid aasta pärast kihutas Ibn Saud ta minema ja kuulutas end ise Hidžazi kuningaks. Teine poeg, Abdullah ibn Hussein, sai Jordaania kuningaks ja kolmas poeg, Faisal, krooniti Iraagi kuningaks. Hussein oli Jordaania kuninga Hussein ibn Talali vanavanaisa.


Ḩusayn (Jordaania).
Ḩusayn ibn Ţalāl (14. november 1935 – 7. veebruar 1999) oli Jordaania kuningas 1952–1999.
Ḩusayn sai kuningaks, kui tema isa kuningas Talal tunnistati vaimuhaigeks. 1967 kaotas oma kuningriigi Jordan jõest lääne poole jääva osa Araabia-Iisraeli sõdades, 1970 surus maha Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) sissid, kes tegutsesid Jordani jõe idakaldal, praeguse Jordaania territooriumil. Ḩusayn kujunes mõõdukaks jõuks Lähis-Ida poliitikas, 1994 sõlmis ta Iisraeliga rahulepingu, mis tegi lõpu 46 aastat kestnud sõjaseisukorrale kahe riigi vahel.
Kui Iraak annekteeris 1990 Kuveidi, püüdis Ḩusayn vahendada vaenupooli, riskides rikkuda suhted mõlemaga. 1993 eemaldus ta avalikult Iraagi liidrist Saddam Husseinist. Kuu enne surma kõrvaldas Ḩusayn oma venna troonipärijate hulgast ja troon läks tema vanimale pojale Abdullah ibn Husseinile.


Covasna maakond.
Covasna maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Transilvaanias.
Linnad.
Maakonna elanikest 74% on ungarlased, 23% rumeenlased ja 3% mustlased.


Ivar Sipra.
Ivar Sipra (sündinud 1954) on eesti muusik, trummar, laulja ja laulukirjutaja.
Ivar Sipra on mänginud ansamblites Positron, Mess (1975–1976), Noor Eesti (1977) ja Meie (2002). Tuntud elegantse ja nüansirikka mängustiili poolest.
Alates 1990-ndatest on esinenud laulja ja laulukirjutajana.
Välislingid.
Sipra, Ivar
Sipra, Ivar


Nõid.
Nõiaks nimetavad paljud rahvad isikut, keda usutakse suutvat oma teadmiste, oskuste ning eriliste võimete või sidemete abil suutvat mõjutada maailma ja seda kontrollivaid jõude. Eri rahvaste usundid seletavad nõidade, šamaanide, manatarkade, võlurite, teadmameeste, posijate, ravitsejate, "meditsiinimeeste" jts võimete allikaid ja olemust erineval viisil.
Nõidust seostatakse tänapäeval enamjaolt ebausuga ning põhjendatakse uskumisega maagilistesse jõududesse ning nende inimliku mõjutamise võimalikkusse. Siiski nimetatakse tänapäevani nõidadeks ka inimesi, kes maarohtude ja muude alternatiivse meditsiini vahenditega inimesi ravivad.
Ristiusk suhtub nõidusesse taunivalt ning peab nõidade nõiavõimete allikaks tavaliselt ühendust saatanaga. Keskajal olid kristlikel usutegelastel välja töötatud meetodid nõidade tuvastamiseks ning nõidade üle peeti kohtuprotsesse (vt nõiajaht, nõiaprotsessid), mille süüdimõistva tulemuse korral nõidu sageli hukati.
Muinasjuttude ning nendest mõjutatud ilukirjanduse, filmide jms põhjal on populaarkultuuris välja kujunenud ettekujutus nõiast, kes kannab teravatipulist kübarat, loeb salapäraseid nõiaraamatuid, keedab katlas nõiarohtusid ja lendab luua seljas ning kelle seltsilisteks on must kass, vares, öökull või kärnkonn. Head ja kurjad nõiad on mitmete populaarsete lasteraamatute peategelasteks.
Välislingid.
Esimene nõia põletamine toimus Eestis väideltavalt 1588, Harjumaal Kuimetsas ja põletati viis nõida. Suurim nõiaprotsessi sari toimus Eestis pärnus 1641 2 veebruar kui Willem Sörtz süüdistatakse kellegi naise haigeks nõidumises.
Euroopas põletati keskajal põhiliselt naisi (kuid ka mehi) nõidumises.
Briti saartel ja Põhja-Ameerikas ~ 5000 ~1,500–2,000
Lorraine, Austria ja Tšehhi) ~ 50000 ~ 25,000-30,000
Ungari ja Venemaa) ~ 7000 ~ 2000
Portugal ja Itaalia) ~ 10000 ~ 1000
Kokku: ~ 80000 ~35,000 ~ 35000


Kelly Holmes.
Kelly Holmes (sündis 19. aprillil 1970 Pemburys) on Inglismaa ja Suurbritannia kergejõustiklane (põhidistantsid olid 800 m ja 1500 m). Kahekordne olümpiavõitja (2004)
Olümpiamängudel.
Sydney 2000
Ateena 2004
Maailmameistrivõistlustel.
Göteborg 1995
Pariis 2003
Euroopa meistrivõistlustel.
Helsingi 1994
München 2002
Briti Rahvaste Ühenduse mängudel.
Victoria 1994
Kuala Lumpur 1998
Manchester 2002
Isiklikku.
Kelly Holmes oli sportlasena 164 cm pikk ja kaalus 55 kg.


Formaliin.
Formaliin on formaldehüüdi e. metanaali 37-protsendine vesilahus, millele tavaliselt on lisatud mõni protsent metanooli.
Metanooli sisaldavas formaliinis on metanaali tegelik sisaldus umbes 36%.
Peaaegu kogu metanaal on formaliinis polümeriseerunud.
Formaliinil on tugev desinfitseeriv toime, mistõttu teda kasutatakse konserveerimis- ja desinfitseerimisvahendina. Näiteks konserveeritakse formaliinis laipu ja elundeid, mida kasutatakse õppevahenditena ja muuseumieksponaatidena.


Atsetoon.
Atsetoon ehk 2-propanoon ehk dimetüülketoon (keemiline valem CH3COCH3) on tuleohtlik madala keemistemperatuuriga läbipaistev vedelik, mis kuulub ketoonide aineklassi. Atsetooni keemistemperatuur on 56 °C. 2-propanooni saadakse sünteetiliselt propeenist.
Atsetooni kasutatakse nii plastikute tootmisel kui ka lahustina, näiteks küünelakieemaldajana.


Iași maakond.
Iași maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Moldova piirkonnas. Piirneb idas Moldovaga.


Harghita maakond.
Harghita maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Transilvaanias.
Elanikest on 85% ungarlased ja 14% rumeenlased.


Maramureși maakond.
Maramureși maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Transilvaania põhjaosas. Piirneb põhjas Ukrainaga.
Elanikest on 81% rumeenlased, 11% ungarlased ja 7% ukrainlased.


Botoșani maakond.
Botoșani maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Moldovas ja Bukoviinas. Piirneb põhjas Ukrainaga ja idas Moldova Vabariigiga.
Maakond on tasandikuline, suuremad jõed on Siret, Prut ja Jijia.


HIM.
HIM (His Infernal Majesty) on 1991 loodud, kuid alates 1995 aktiivselt tegutsev Soome bänd, mis viljeleb romantilist rocki.
Esialgu kasutas bänd nime His Infernal Majesty. Seetõttu juhtus, et teda aeti segamini Kanada thrash metal bändiga Infernäl Mäjesty. Alates 1998 ilmunud singlist "Wicked Game" kasutab ta nime HIM, kuigi see on põhjustanud segiajamist USA post-rock-bändiga HIM ja USA kristliku bändiga 4HIM. Oma teise stuudioalbumi "Razorblade Romance" väljaandmisel selgus, et USA bändile HIM kuuluvad selle nime kasutamise õigused USA-s, mistõttu selles riigis levitati seda plaati nime all HER. Kui nad seejärel Euroopas, eriti Saksamaal tuurile läksid, pidid nad seetõttu kasutama nime HIM and HER'". Lõpuks ostis HIM endale selle nime kasutamise õigused ka USA-s ja sellest ajast peale kasutab seda nime kõikjal maailmas.
HIM võitis 2001. aasta Viva 2 televaatajate lemmiku tiitli ja Komeedi auhinna.
Missugusesse žanri kuuluvat muusikat HIM teeb, see ei ole päris selge. Oma kolmandal, 2001 ilmunud albumil "Deep Shadows & Brilliant Highlights" nimetas bänd oma muusikat alternatiivseks, kuid tavaliselt kasutavad nii bändi liider Valo kui fännid sõnu "love metal". Valo ütles, et bänd asutati "Black Sabbathi tribuutbändi tüüpi" bändina. Ta on ka teatanud, et on tüdinud sellest, et ajakirjanikud ja teised intervjueerijad küsivad temalt ja bändilt, missugusesse žanri nende muusika kuulub, ning et vastus sellele küsimusele on "love metal". Seda nime kannab ka nende 2003 välja antud neljas album. Kriitikud on nende stiili nimetanud gooti rokiks, gooti metaliks, süngeks rokiks, alternatiiv-rokiks, alternatiivseks metaliks ja hevi metaliks.


Suceava maakond.
Suceava maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Moldovas ja Bukoviinas. Piirneb põhjas Ukrainaga.
Maakonna lääneosa jääb Karpaatidesse, suuremad jõed on Siret, Moldova ja Jijiu.


Ujumise maailmameistrivõistlused.
Ajalugu.
Ujumise maailmameistrivõitluste ajalugu algas 1973. aastast, kui Belgradis toimusid esimesed võistlused maailmameistritiitli pärast. Võitjad selgitati ujumises, vettehüppetes, meeste veepallis ja uudsel alal kujundujumises.
Võitjate hulgas oli palju neid, kes aasta tagasi Müncheni olümpiavees kuulsust võitsid: Roland Matthes, John Henckens, Gunnar Larsson, Keena Rothammer, Ulrika Knape, Klaus Dibiasi ja teised (olümpiamängude kangelane Mark Spitz ei võistelnud).
Järgmine MM peeti kahe aasta pärast 1975. aastal Colombia linnas Calis. Kolmas MM toimus 1978. aastal Lääne-Berliinis. Edasi otsustas Rahvusvaheline Ujumisföderatsioon hakata MM-i korraldama olümpiamängude vahelisel paarisaastatel. Alates 2001. aastast korraldatakse maailmameistrivõistlusi iga kahe aasta tagant paaritutel aastatel.
*


Terminaator (ansambel).
Terminaator on eesti ansambel, mille teekond sai alguse Tallinna 10. Keskkoolist ehk siis praegusest Nõmme Gümnaasiumist. Jaagup Kreem hakkas tegema bändi 1987. aastal, õppides siis 7. klassis. Esimene avalik esinemine oli neil samal aastal Tallinna 47. Keskkoolis toimunud koolibändide festivalil. Esimest korda stuudiosse sattus Terminaator 1989. aastal. Esimesed tänaseni mängitavad lood "Charleen" ja "Meeletu maailm" lindistati 1991. aastal. Laiema tuntuse saavutas Terminaator 1992. aastal, kui võitis noorte bändide festivali Rock In. Samal aastal esines Terminaator juba Rock Summeri pealaval.
Suurem tuntus tuli 1994. aastal esimese plaadiga "Lõputu päev", kus olid hitid "Torm", "Meeletu maailm" ja "Ainult sina võid mu maailma muuta". 1995. aastal rääkis bänd, et nende muusika muutub käredamaks ja agressiivsemaks ning nii ka läks. Ometi võidutses järgmiselt albumilt "Minu väike paradiis" pärit ballaad "Juulikuu lumi" terve aasta Eesti raadiojaamades. 1998. aasta hitid olid "Ajateenija" ning "See ei ole saladus".
Tänaseks on Terminaator andnud üle 800 kontserdi, sealhulgas on esinetud ka Lätis, Leedus ja Soomes. Sõlmitud on leping plaadifirmaga Edel ja sellekohaselt on ilmumas Soomes esimene soomekeelne album. Seni on Soomes üks singel välja tulnud ja see oli 2002. aasta lugu "Romula". Jaagupki väidab end muusikapisiku saanud soomlaste Eppu Normaalilt, Sielun Veljetilt, Pelle Miljoonalt ja Dingolt. Ta tunneb nende muusika ja tekstidega lähedust ning loodab, et põhjamaist kargust ja süngust on ka termika lugudes. Ka see, et kõik need Soome bändid laulavad oma emakeeles, mõjutas, et Terminaator hakkas tegema just eestikeelseid lugusid.
Terminaator on kirjutanud lisaks muusikali "Risk" muusika ja mänginud muusikalis "Grease". 3. septembril 2005 Tallinna Lauluväljakul toimunud Tele2 Go Live! ürituse raames toimunud Terminaatori kontserdi salvestis on saadaval MFM Records OÜ väljaantud "Go Live 2005" CD+DVD-na.


Mutsuhito.
thumb
Mutsuhito (jaapani 睦仁) ehk keiser Meiji (pärast surma 明 治天皇 "Meiji Tennō") (3. november 1852 – 30. juuli 1912) oli Jaapani keiser 1867. aastast 1912. aastani. Mutsuhito deviis oli Meiji ('särav valitsus' või 'valgustatud rahu').
Ta kuulutas ennast Jaapani valitsejaks pärast oma isa Osahito surma ja lõi Tokugawa šoguni Yoshinobu vägesid. Mutsuhito viis oma residentsi Kyōtost Tōkyōsse. Tänu tema reformidele tõusis Jaapan üheks maailma suurvõimuks. Tema valitsusajal peetud Vene-Jaapani sõjas ja Hiina-Jaapani sõjas võitis Jaapan Venemaad ja Hiinat.


Lund.
Lund (rootsi 'salu') on linn Rootsis Skåne läänis. Seal asub 1666. aastal asutatud Lundi Ülikool ning Lundi piiskopi residents. Lund on suuruselt 11. linn Rootsis.
Lund asutati umbes 990. aastal ja on Sigtuna kõrval üks Rootsi vanimaid linnu.
Lundis asub ka Eesti Maja. Siin tegutses Eesti Kirjanike Kooperatiiv.
Ajalugu.
Lund asutati umbes aastal 990. Siis koliti praegusest Lundist umbes 5 km kaugusel Uppåkra lähistel paiknenud asula kuninga initsiatiivil varasemast asupaigast ära. Arheoloogilise väljakaevamised Uppåkra lähistel on näidanud, et seal oli asula juba enne meie ajaarvamist, kuid see põletati maha 10. sajandi lõpul. Arheoloogilised leiud viitavad, et asula Uppåkra lähistele oli Edela-Skåne keskuseks alates 5. sajandist ning selle rolli võttis üle Lund.
Linna uus asupaik oli soodne. Lund paikneb Romelåsensi ülangu edelanõlval, selle jalamil asuvad sooda ja rabad ning Höje oja pakkusid täiendavat kaitset. Sarnaselt Uppåkrale asub Lund põhja-lõuna suunalise maantee ääres, kuid kolimisega paigututi ümber kohale, kus maantee ristus ida-lääne suunalise teega. Lundi asutamist käsitletakse üldiselt kui sammu taanlaste kuningriigi rajamisel.
Lund sai piiskopilinnaks 1060. aastal. Kuni 1066. aastani oli Lund tihedalt seotud Canterbury peapiiskopkonnaga, kuid siis allutati praeguse Lundi piiskopkonna ja Bornholmi ala Hamburgi-Bremeni peapiiskopile. 1103. aastast sai Lundist Põhjamaade peapiiskopi asupaik. 1085. aastal rajati Katedralskolani kool, mis on Põhjamaade vanim kool. 12. sajandi esimesel poolel ehitati Lundi toomkirik, klooster ja mitu väiksemat kirikut. Lund oli tollal Taani olulisim linn ning seal elas 3000–4000 inimest. 14. sajandi alguses kaotas Lund oma positsiooni Malmöle, mis oli Hansa linn ja kasvas kiiresti. Endiselt jäi Lund siiski kiriklikuks, kultuuri- ja hariduskeskuseks. 1425. aastal rajati Lundis Taani ja kogu Põhjamaade esimese ülikoolina Studium Generale.
Reformatsiooniga 1536. aastal kaotas Lund oluliselt mõjuvõimu, kuna kirikuvarad võõrandati. 1658. aastal läks Lundi piiskopkond Rootsi kätte ning rootsistamise toetamiseks rajati 1666. aastal Lundi Ülikool. Rootsi koosseisu minemine tähendas Lundi jaoks suurt muutust, sest endisest kesksest asulast sai ääremaal paiknev väikelinn.
18. sajandil tabas Rootsit sõda. Nii Rootsi kui Taani väed asusid linnas, 1703. ja 1711. aastal olid Lundis tulekahjud ning aastatel 1712–1713 laastas linna muhkkatk. Ajutiselt sai Lundist ka Rootsi kuninga elukoht, kui kuningas Karl XII elas 6. septembrist 1716 kuni 11. juunini 1718 Lundis.
Kuigi kaubanduslikus mõttes oli Lund tähtsust kaotanud, siis olulisel kohal oli käsitöö ning tähtsat rolli mängisid piiskopkond ja katedraalikool. Hoolimata ülikooli rajamisest oli linna elanike arv 19. sajandi aluses umbes 3000.
1856. aastal rajati raudtee Malmö ja Lundi vahele ning aasta hiljem hakati ehitama raudteed Lundist edasi põhjasuunas.
19. sajandi kestel arenes ja kasvas linn kiiresti ning 20. sajandi alguseks oli Lundi elanike arv kasvanud 17 000-ni. 1990. aastaks elas linnas juba 65 400 inimest. Linna kasvu aluseks 20. sajandil on olnud ülikooli ja tervishoiuasutuste kasv, samuti seoses ülikooliga tekkinud tehnoloogiatööstusettevõtted Tetra Pak ja Gambro.


Solvang (linn).
Solvang (taani 'päikeseväli') on linn Ameerika Ühendriikides Californias Santa Barbara maakonnas.
Linna asutasid 1911. aastal taani immigrandid.


Euroopa superkarikas.
Euroopa superkarikas (tuntud ka nime all UEFA Super Cup) on iga-aastane jalgpallialane auhind, mille peale mängivad UEFA karika ja Meistrite liiga valitsev võitja. Kohtumine peetakse augustis klubihooaja alguses.
Ajalugu.
Võistlus sai alguse 1972. aastal hollandlaste initsiatiivil. Kuni 1997. aastani mängiti kaks mängu, üks kummagi meeskonna koduväljakul. Alates 1998. aastast on finaal olnud ühemänguline ja see on iga kord mängitud Monacos Stade Louis II staadionil
Kuigi UEFA Super Cupis kohtuvad tavaliselt kaks Euroopa paremat klubi meeskonda, ei ole see eriti kõrgelt hinnatud võistlus. Ka mängijad ei ole sageli suvepuhkuse järel parimas vormis.


Teleormani maakond.
Teleormani maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Munteenias ja piirneb lõunas Bulgaariaga.
Maakond asub valdavalt tasandikul, lõunaosa asub Doonau orus.
Üle 97% elanikest on rumeenlased.
Teleormani maakond on põllumajanduslik piirkond. Peamised tööstusharud on toiduainete-, keemia- ja tekstiilitööstus.


Călărași maakond.
Călărași maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Munteenias ja piirneb lõunas Bulgaariaga.
Üle 95% elanikest on rumeenlased, ligi 5% on mustlased.


Dolji maakond.
Dolji maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Olteenias ja piirneb lõunas Bulgaariaga.
Üle 96% elanikest on rumeenlased, suurim vähemus on mustlased.


Kalevi Kull.
Kalevi Kull näituse "Lotmani koolkond tänapäeval" avamisel TÜ raamatukogus 28. veebruaril 2012.
Kalevi Kull (sündinud 12. augustil 1952) on eesti bioloog ja semiootik.
Kalevi Kull on uurinud bioloogia aluseid, biosemiootika ajalugu ja eluslooduse semiootikat. Ta on kirjutanud artikleid kasvuprotsesside ja liigitekke modelleerimisest, Eesti pärandkooslustest ja semiootika metodoloogiast.
Ta on Tartu Ülikooli biosemiootika professor.
Publikatsioone.
Kalevi Kulli ingliskeelsete publikatsioonide loetelu on esitatud tema 60. sünnipäevale pühendatud kogumikus "Semiotics in the wild: essays in honour of Kalevi Kull on the occasion of his 60th birthday", edited by Timo Maran, Kati Lindström, Riin Magnus and Morten Tønnessen (Tartu: University of Tartu Press, 2012, ISBN 978-994932-041-7), lk 183–199.
Isiklikku.
Kalevi Kulli abikaasa on Tiiu Kull.
Olevi Kull oli tema vend.


Jaan Kaplinski.
Jaan Kaplinski (sündinud 22. jaanuaril 1941 Tartus) on eesti kirjanik ja tõlkija.
Elukäik.
Jaan Kaplinski on sündinud Tartus poola rahvusest õppejõu Jerzy Kaplinski ja eestlannast tantsijatari Nora Raudsepp-Kaplinski pojana.
Ta lõpetas 1958 Tartu 1. Keskkooli ja õppis 1958–1964 Tartu Ülikoolis prantsuse filoloogiat, eriplaani järgi ka strukturaal- ja rakenduslingvistikat. Ta töötas 1964–1972 vanemlaborandina Tartu ülikooli arvutuskeskuses ja sotsioloogialaboris, oli 1968–1970 eesti keele kateedri aspirant ja 1974–1980 Tallinna Botaanikaaias algul nooremteadur, hiljem vaneminsener, tegeldes muu hulgas inimese ja looduse suhete küsimustega. 1980. aastal siirdus ta taas Tartusse, töötas Viljandi teatri Ugala kirjandusala juhatajana ning 1983–1988 uuesti Tartu Ülikoolis, kus ta väliskirjanduse kateedri laborandina juhendas noori tõlkehuvilisi. Hiljem on ta tegutsenud vabakutselisena.
Alates 1968. aastast on Kaplinski Eesti Kirjanike Liidu liige.
Aastal 1980 oli Kaplinski seotud kuulsa 40 kirja koostamisega: ta sõnastas kirja esimese versiooni. 40 kiri tõi kaasa läbiotsimise ja surveavaldusi. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tegutses Kaplinski poliitikuna, kuulus Eesti Kongressi ja aastail 1992–1993 Riigikokku.
Praegu elab Jaan Kaplinski peamiselt oma maakodus Vana-Mutiku talus Põlvamaal.
Jaan Kaplinski abikaasa on Tiia Toomet. Tema lapsed on Maarja Kaplinski, Lemmit Kaplinski, Lauris Kaplinski, Ott-Siim Toomet ja Elo-Mall Toomet. Märt-Matis Lill on tema vallaspoeg.
Luule.
Kaplinski esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavoolule.
Aastal 1967 avaldatud luulekogu „Tolmust ja värvidest” on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi („Vercingetorix ütles”, „Me peame ju väga tasa käima”, „Üks kuningas oli kord maata”). Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: „Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina „minata”, osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla.”
Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976. aastal ilmunud „Ma vaatasin päikese aknasse”, kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958).
Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba „Valge joon Võrumaa kohale” (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud „Seesama meri meis kõigis” (avaldatud kogus „Uute kivide kasvamine”, 1977), kus Kaplinski näib olevat värsi mõistest loobunud ja koostab teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sõnastus on väga metafoorne, peaaegu mõistukõneline. Enam-vähem sarnases stiilis on ka 1973-75 kirjutatud poeem „Hinge tagasitulek” (avaldatud alles 1990), kus autor eneserefleksiivselt kirjutab: „kui lihtne on otsida leida metafoor või / kuidas seda eesti keeles peaks nimetama / ja lasta tal minna oma elu elama”. Oma poeemi on Kaplinski hiljem iseloomustanud nõnda: „See on šamaani loveretk, kes peab tagasi tooma kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse... Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks”.
Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982 ilmunud „Raske on kergeks saada”, aga metafoorsus on siin taandunud.
Aastal 1985 avaldab Kaplinski luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik”, mis lööb tema eelnenud luuleloomingust lahku. Valitseb pealtnäha lihtne kirjeldus, millesse põimuvad paradoksaalsed mõttekäigud ja müstilised äratundmised. Stiil on vaoshoitud, ilma tunderõhkudeta.
„Tükk elatud elu” (1991) jätkab samas laadis, raamatusse kuulub ka pikem proosaluuletus „Läbi metsa”.
Luulekogu „Mitu suve ja kevadet” sisaldab peale Kaplinski enese luuletuste tõlkeid hiina luuletaja Su Dungpo (Su Shi) tekstidest. Järelsõnas põhjendab autor valikut sellega, et teda ühendab Su Dungpoga „kiindumus chan-buddhismisse”.
Raamatus „Öölinnud. Öömõtted” (1998) on Kaplinski avaldanud eestikeelsete luuletuste kõrval rea tekste soome ja inglise keeles, „Sõnad sõnatusse” (2005) sisaldab venekeelseid. 2001 on Kaplinski eestinduses ilmunud Laozi ”Daodejing”.
Aastal 2000 ilmunud „Kirjutatud” on Kaplinski luuletuste koondkogu (üle 900 lk), kus autor on teistmoodi rühmitanud kogu oma selleks ajaks ilmunud luuleloomingu (alapealkiri „Valitud luuletused” on eksitav).
Proosa.
1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama oma luulele lähedast autobiograafilist proosat: „Jää ja kanarbik” (ajakirjas 'Looming' 1989, nr 11), „Kust tuli öö” (1990), „Jää ja Titanic” (1995). Üheksakümnendatel aastatel kirjutas ta luule kõrval ka pikemat proosat. Reisikiri „Teekond Ayia Triadasse” (1993) arutleb antiikkultuuri, mütoloogia ja religiooni üle. „Silm” ja „Hektor” (2000) on ulmejutud. „Kevad kahel rannikul” (2000) on vormilt reisikiri, kuid tegelikult erinevaid teemasid puudutav essee, kus muuhulgas leidub tagasivaateid Kaplinski varasemale luuleloomingule. Pühendusteos „Isale” (2003) on autobiograafiline raamat, mis jutustab peamiselt autori noorusajast. Romaani „Seesama jõgi” (2007) tegevus toimub kuuekümnendate aastate Eestis, kuid hoolimata autobiograafilistest joontest ja äratuntavatest prototüüpidest on siiski tegemist fiktsiooniga.
Esseed.
Jaan Kaplinski mahukas esseetoodang on suurelt osalt koondatud kogumikesse „Poliitika ja antipoliitika” (1992), „See ja teine” (1996), „Võimaluste võimalikkus” (1997), „Usk on uskmatus” (1998) ja „Kõik on ime” (2004) jm. "Paralleele ja parallelisme" (2009) sisaldab filosoofilisi arutlusi ja mõtteteri. Kogumik on koostatud aastatel 2000–2001 Tartu Ülikoolis peetud loengute põhjal.
Väljaspool Eestit.
Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, heebrea, ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi jt keeltesse. Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Jaan Kaplinski "Kusagil maailma äärel". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.


Maksim Gorki.
Maksim Gorki (kodanikunimega Aleksei Maksimovitš Peškov; vene keeles "Алексей Максимович Пешков"; 28. märts 1868 Nižni Novgorod – 18. juuni 1936 Gorki, Moskva oblast) oli vene kirjanik.
Maksim Gorki oli sotsialistliku realismi esindaja.
Kirjaniku eestvõttel asutati 1933. aastal Moskvas Kirjandusinstituut.
Välislingid.
Gorki, Maksim
Gorki, Maksim
Gorki, Maksim


Slobodan Milošević.
Slobodan Milošević [slob'odan mil'ooševitš] (serbia "Слободан Милошевић" 20. august 1941 Požarevac – 11. märts 2006 Haag) oli Jugoslaavia ja Serbia poliitik.
Aastatel 1989–1997 oli Milošević Serbia president, aastatel 1997–2000 Jugoslaavia president. Ta juhtis ühtlasi Serbia Sotsialistlikku Parteid alates selle rajamisest 1990. aastal. Sotsialistliku partei eellase, Serbia Kommunistliku Partei liidriks tõusis Milošević 1987. aastal.
Elulugu.
Milošević õppis Belgradi ülikoolis õigusteadust.
Ei näidanud 1980. aastateni üles suuremat huvi poliitika vastu, tegutses aparatšikuna. Aastatel 1984 kuni 1986 tegutses Belgradi kommunistide juhina. Varases poliitkarjääris sai tuge Serbia presidendilt Ivan Stambolićilt, kelle ta ise hiljem kõrvale tõrjus.
Parteijuhiks kerkis Milošević 1980ndate lõpu natsionalismipuhangu turjal. 1987. aasta kuulsas kõnes Priština lähistel oli ta albaanlastest korravalvuritelt nuuti saanud serblastele kuulutanud, et "Nüüdsest peale pole kellelgi õigust teid peksta!". Aastal 1989 tühistas ta Serbia presidendina Kosovo autonoomia, mille provints oli saanud 1974. aastal.
Miloševići süüks pannakse Jugoslaavia vabariikide vahel tekkinud pingeid, mis viisid riigi lagunemisele. Milošević seisis vastu Sloveenia ja Horvaatia autonoomiataotlustele ning 1991. aasta juunis kuulutasid need endid iseseisvaks. Milošević leidis, et lagunevas Jugoslaavias tuleb piirid ümber korraldada. Järgnes sõjategevus, mis Sloveenias kestis kümme päeva, Horvaatias aga 1992. aasta jaanuarini, nõudes 20 000 inimelu. Pool miljonit põgenes kodudest. ÜRO vastas majandussanktsioonidega Serbiale.
1991. aasta septembris kuulutas end iseseisvaks ka Makedoonia ja 1992. aasta aprillis Bosnia ja Hertsogoviina. Viimasele vastasid iseseisvushääletust boikoteerinud Bosnia serblased relvavõitlusega. Verine sõda kestis üle kolme aasta. Serblasi süüdistati ulatuslikes sõjakuritegudes, Serbia omandas paariariigi maine.
1995. aastal, pärast Horvaatia vastulööki ja võitu serblaste Krajina vabariigi üle, edukat rünnakut Bosnia serblastele ning NATO õhurünnakuid, nõustus Milošević läbirääkimistega ja kirjutas alla Daytoni rahuleppele. Milošević loobus Suur-Serbia ambitsioonist, taotles rahusobitaja mainet ja saavutas selle, et osa Serbiale kehtestatud sanktsioone tühistati.
1996. ja 1997. aasta talvel tulid serblased tänavatele protestima võimude katsete vastu võltsida kohalike omavalitsuste valimiste tulemusi. Esialgu peksti need laiali, kuid kolme kuu möödudes andis Milošević opositsioonile järele.
1997. aasta suvel valis parlament Miloševići, kellele põhiseadus kolmandat ametiaega Serbia presidendina ei võimaldanud, Jugoslaavia presidendiks.
Aastal 1988 arenes Kosovo iseseisvusliikumine relvastatud vastasseisuks Jugoslaavia armeega. ÜRO Julgeolekunõukogu ja NATO survel tõmbas Milošević osa armeejõududest Kosovost välja, kuid keeldus Kosovole autonoomiat andvast rahuleppest ning alustas 1999. aasta märtsis ulatuslikku rünnakut Kosovo Vabastusarmee vastu. NATO vastas õhurünnakutega Serbiale, Milošević omakorda nõudis Kosovo etnilist puhastamist, sundides sajad tuhanded põgenikuteele. Maikuus esitas Haagi tribunal Miloševićile süüdistuse sõjaroimades ja inimsusevastastes kuritegudes. Juunis alistus Milošević pommikampaaniale ja tõmbas väed Kosovost välja. Sanktsioonide all kannatavas Jugoslaavias asus suuremat autonoomiat taotlema Montenegro. Bill Clinton andis Luure Keskagentuurile volitused tegutseda Miloševići võimult tõukamise nimel.
2000. aastal laskis Milošević kohendada põhiseadust, võimaldamaks enesele veel kahte ametiaega. Ka nägid muudatused ette presidendi otsevalimist. 24. septembril toimunud presidendivalimised ta aga kaotas Serbia Demokraatlikule Opositsioonile, kaheksateistkümnest parteist koosnevale koalitsioonile, mida juhtis Vojislav Koštunica. Milošević ei tunnistanud kaotust, kuid astus massimeeleavalduste järel oktoobris tagasi.
Milošević vahistati 1. aprillil 2001. 28. juunil andis Serbia valitsus Miloševići välja Haagi tribunalile. Milošević suri vangistuses 2006. aastal.
Isiklikku.
Milošević oli abielus Mirjana Markovićiga, kelle mõju abikaasale ning kontakte Tito võimuešelonidega peeti märkimisväärseteks. Miloševićil ja Markovićil on kaks last – Marija ja Marko.


‘Abbās II (Egiptus).
‘Abbās II ehk ‘Abbās II Ḩilmī Paša (araabia keeles عباس حلمي باشا; 14. juuli 1874 Aleksandria – 19. detsember 1944 Genf) oli Egiptuse asekuningas ehk kediiv (8. jaanuar 1892 – 19. detsember 1914).
Tiitli päris ta oma isalt Tewfik Pašalt. Peale Briti protektoraadi kehtestamist Egiptuses 1914. aastal, asus ta Türgi poolele ning kõrvaldati võimult ja kediivivõim koos sultanitiitliga läks üle tema onule Hussein Kamil Pašale.
Abbas Hilmi II loobus oma õigusest Egiptuse troonile 12. mail 1931.


Fārūq I.
Fārūq I (11. veebruar 1920 – 18. märts 1965 Rooma) oli Egiptuse kuningas aastatel 1936–1952.
Ta tuli troonile pärast oma isa Fu'ād I surma.
Süüdistatuna korruptsioonis ning kaotuses 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõjas, sunniti ta 23. juulil 1952 pärast Gamal Abdel Nasseri juhitud riigipööret tagasi astuma. Ametlikult sai troonile tema 6-kuune poeg Fuad II, kes jäi riigi viimaseks kuningaks kuni vabariigi ametliku väljakuulutamiseni vähem kui aasta aega hiljem.
Fārūq elas kuni surmani eksiilis Monacos ja Itaalias.


Robert Wadlow.
Robert Pershing Wadlow (22. veebruar 1918; Alton, Illinois, USA – 15. juuli 1940; Manistee, Michigan, USA) oli pikim inimene, kes on kunagi elanud ja kelle pikkus on mõõdetud meditsiiniliselt korrektselt.
Wadlow sündis normaalsete vanemate lapsena. Mõneaastasena avastati tal ajuripatsi talituse häire, mistõttu tema organism sai liigselt kasvuhormooni. Kuna operatsioon arvati olevat talle liiga ohtlik, lasti tal edasi kasvada. Tema kasvamine jätkus ka kahekümnendates eluaastates.
Wadlow' kämblad ja jalalabad olid erakordselt suured. Tema jalalaba pikkus oli 47 cm, kuid need olid vähese tundlikkuse ja kehva vereringega. Kui tema paremale jalale paigaldati ortopeediline tugi, ei märgatud, et raudtugi oli tekitanud haava ja põhjustanud veremürgituse. Hilinenud diagnoosi ja abi tõttu ei suudetud teda enam päästa.
Wadlow' pikkus oli enne surma 272 cm ja kaal oli 222,3 kg.
Vaata ka.
Wadlow, Robert
Wadlow, Robert
Wadlow, Robert


Within Temptation.
Westerholt, van Haestregt, van Veen, Spierenburg, den Adel, Jolie.
Within Temptation on Hollandi sümfoonilise metali bänd gooti metali mõjudega.
Selle asutasid on laulja Sharon den Adel ja kitarrist Robert Westerholt.


Ühendus Prantsuse Demokraatia eest.
Ühendus Prantsuse Demokraatia Eest (prantsuse keeles: "Union pour la Démocratie Française", UDF) on Prantsusmaa paremtsentristlik erakond. See asutati 1968 väikeste parteide liiduna ("Parti radical", "Parti républicain" – hilisema nimega "Démocratie Libérale" ja "Centre des démocrates sociaux") presidendi Valéry Giscard d'Estaingi toetuseks. Kaks esimest läksid üle presidendi Jacques Chiraci parteisse Ühendus Rahvaliikumise Eest (UMP), mistõttu CDS jäi ainsana UDFi. Partei liider on François Bayrou. UDF on Jean-Pierre Raffarin ja Dominique de Villepini juhtitava valitsuse noorim partner, kuigi UDF ise ei kuulu valitsusse.
Ideoloogia.
UDFi ideoloogiliseks aluseks on kristlik demokraatia ja euroföderalism. Kuni 2002. aastani moodustasid partei liikmeskonna need parempoolsed, kes ei pooldanud ei Chiraci ega paremäärmuslikke parteisid. Erakonna majanduspoliitika oli vastuoluline segu vasak- ja parempoolsusest. See viis majandusvabadust toetavate liberaaldemokraatide eraldumiseni UDFist. Ka partei sotsiaalpoliitika oli segu konservatismist (homoseksuaalide partnerlusseaduse vastustamine) ja märgatavalt liberaalsemast poliitikast.
Hetkeseis.
Paljud erakonna liidrid lahkusid 2002. aastal, kui asutati UMP, jättes François Bayrou' poliitilisse isolatsiooni. Osaledes Raffarini kabinetis, kritiseeris UDF mõnikord valitsust, kuid ei soovinud ise lahkuda enamusvalitsusest. UDF säästis Gilles de Robieni valituse, kuid lahkus 31. märtsil 2004 opositsiooni valitsusevahetuse ajal, kuuludes samal ajal parlamendienamusse.
2004. aastal oli UDF koos Itaalia Karikakraparteiga Euroopa Demokraatliku Partei asutajaliige.


Urho Kekkonen.
Urho Kaleva Kekkonen (3. september 1900 Pielavesi vald – 31. august 1986) oli Soome poliitik. Ta oli viiekordne Soome ja kõige pikemat aega ametis olnud president 1956–1981.
Noorpõlv.
Kuigi Pielavesi vallas asuva Kekkose sünnikodu nimi "Lepikon torppa" ('Lepikko popsikoht'), ei olnud ta popsipäritolu, vaid koht oli pereisa töökoha lähedale päriseks ostetud. Kekkonen ei esindanud iseseisvaid talupoegi, vaid pigem Ida-Soome väiketalupidajaid, kes ei olnud päris taluomanikud ega ka popsid. Isa Juho Kekkonen oli alguses sulane ja metsatööline; hiljem sai temast Halla Oy metsatöödejuhataja ning tööjuhataja ja palgiagent. Ema Emilia Pylvänäinen oli taluomaniku tütar. Vanematel jätkus raha pojale keskhariduse võimaldamiseks.
Gümnaasiumiõpilasena astus Kajaani kaitseliitu ning osales Soome kodusõjas Kajaani sissirügemendi koosseisus valgete poolel. Ta osales lahingutes muu hulgas Kuopios, Varkausis, Mouhus ja Viiburi suunal ning juhatas Haminas 17-aastasena üheksa punase hukkamist.
Ka Kekkose sportlaskarjäärist sai osa tema legendist. Aastal 1924 võitis ta hoota hüpete Soome meistrivõistlused kõrgushüppes ja kolmikhüppes. 1924. aasta Kaleva mängudel tuli ta võitjaks kõrgushüppes. Ta oli ka hoota kolmikhüppe Soome rekordiomanik (9.72). Ka Kekkose aeg 100 meetri jooksus oli päris hea – 11,0 (käsitsi mõõdetud). Kõrgushüppe tulemus oli 1.85 ja kolmikhüppes üle 14 m. Hiljem oli Kekkonen Soome Olümpiakomitee ja Soome Spordiliidu juhatuses. 1932. aasta suveolümpiamängudel Los Angeleses käis Kekkonen Soome delegatsiooni juhina. Paavo Nurmi pidi nendelt mängudelt kõrvale jääma, sest teda süüdistati elukutselisuses. Sel ajal oli IAAF-i esimeheks rootslane Sigfrid Edström. Kekkonen võitles Nurmi eest visalt. Selle tagajärjeks oli Soome ja Rootsi vaheliste kergejõustikumaavõistluste ärajäämine mitmel aastal. Vaidlus kujunes Edströmi ja Kekkose vaheliseks isiklikuks tüliks. Teenete eest Soome spordi ees autasustati Urho Kekkost 1950 Soome kehakultuuri ja spordi suure teeneteristiga.
Aastal 1949, kui Kekkosest hakkas saama tõsine presidendikandidaat, retušeeriti "Lepikon torppa" fotolt korsten välja, et näidata Kekkost suitsutare poisina, ning püüti teda muulgi kombel näidata rahva seast võrsunud "haritud parvepoisina".


Mauno Koivisto.
Mauno Koivisto ja tema abikaasa Tellervo Koivisto 1987. aastal.
Mauno Henrik Koivisto (sündinud 25. novembril 1923 Turus) on Soome poliitik, endine peaminister ja president 1982–1994.


Mehedinți maakond.
Mehedinți maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Olteenias, piirneb lõunas Bulgaariaga ja läänes Serbiaga.
Lõunas ja läänes on looduslikuks piiriks Doonau.
Üle 96% elanikest on rumeenlased, 3% on mustlased.


Giurgiu maakond.
Giurgiu maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Munteenias ja piirneb lõunas Bulgaariaga.
Üle 96% elanikest on rumeenlased, ligi 4% on mustlased.


Konstantínos I.
Konstantínos I (2. august 1868 Ateena – 11. jaanuar 1923 Palermo) oli Hellenite (Kreeka) kuningas.
Konstantínos oli Hellenite kuninga Geórgios I vanim poeg ja sai pärast tolle tapmist 1913. aastal troonile. Tema kaks valitsusaega ei kujunenud aga edukaks.
Esimese maailmasõja ajal ei tahtnud Saksa-sõbralik Konstantínos Saksamaale sõda kuulutada. Seepeale ähvardas Suurbritannia Ateenat pommitada, kui Konstantínos troonist ei loobu. Konstantínos lahkus eksiili ja temaga tuli vanim poeg Geórgios. Uueks kuningaks sai keskmine poeg Aléxandros I, kes kuulutaski Saksamaale sõja. Konstantínos ise ei tunnistanud kunagi Aléxandrost kuningaks, vaid ainult regendiks.
Kolm aastat hiljem suri Aléxandros veremürgitusse, mille sai ahvi hammustusest, ja Konstantínos I pääses referendumi tulemusena 19. detsembril 1920 troonile tagasi. Rahvas eelistas Konstantínost Aléxandros tütrele Alexandrale, kes oli sündinud pärast oma isa surma. Alexandra sai pärast Jugoslaavia kuningannaks.
1919 puhkes sõda Türgiga, mis kestis 1922. aastani. Kreeka sai sõjas lüüa ja pärast kaotust Smyrna lahingus sundis sõjavägi 27. septembril 1922 Konstantínose taas troonist loobuma. Geórgios krooniti uueks kuningaks.


Giurgiu.
Giurgiu on linn Rumeenias, Giurgiu maakonna keskus. Asub Doonau vasakul kaldal.
Giurgiu kohal asus roomlaste asula Theodorapolis, mis rajati keiser Justinianuse ajal.
Giurgiu linn asutati 14. sajandil kaubasadamana Genova kaupmeeste poolt.


Milan Kučan.
thumb
Milan Kučan (sündis 14. jaanuaril 1941) on Sloveenia poliitik, endine president.


Voorus.
Voorus (vanakreeka keeles ἀρετή ("aretē"), ladina keeles "virtus", inglise keeles "virtue", saksa keeles "die Tugend") on tavakeele sõna ja ühtlasi filosoofiline mõiste ning on seotud eetikaga.
Voorused Vana-Kreekas.
Vooruslik võib "aretē" mõttes olla nii inimene, linnriik, käitumine, töö, tööriist kui mistahes inimesse puutuv nähtus. Voorused võivad esineda mitmesugustes funktsioonides: teoreetilistes, eetilistes, poeetilistes, praktilistes, moraalsetes jne. Peamiselt aga seotakse voorused siiski inimese ja tema loomuomadustega.
Filosoofias on voorus eetika mõistena kasutusel antiigist saadik. Selle vanakreekakeelset tähendust on tõlgitud loomutäiuseks ja "loomuomaduste parimaks väljakujundatuseks", lihtsamalt tähendab "aretē" parimust. Terviklik väljend "ethikē aretē" tähendab vanakreeka keeles kombelist täiust või parimust. Voorust võib määratleda kui iseloomuomadust või loomuomaduste kompleksi, mida heaks ("agathos") peetakse. Headus pole siinkohal mitte niivõrd moraalne headus või heatahtlikkus, vaid pigem suurepärasus, suutlikkus või tõhusus. Periklese ajal kujunes välja nimetus vooruste kompleksile, mida nimetati "kalokagathia" (tõlgitakse nt iluheadus, "üllus ja headus"), mis on ühendus ilust ja headusest ("kalos kai agathos") ning mis ühendab vooruse määratlusena endas elegantsi ja suurepärasuse kui heroilise ideaali.
Platonist saadik peetakse inimese kardinaalvoorusteks tarkust ("sophia"), mõõdukust või tervemeelsust ("sōphrosynē"), vaprust või mehisust ("andreia") ja õiglust-õigemeelsust ("dikaiosynē"). Selliste vooruste filosoofilise määratlemisega hakkas esimesena tegelema Platoni õpetaja Sokrates.
Antiik-Kreeka eetika lähtus vooruste kui inimloomu ideaalide püüdlemisest. Tolle aja eepilises kirjanduses kirjeldatakse teatud vooruste kehastusena sangareid (nt Achilleus, Agamemnon, Odysseus, Theseus jne), kes olid toonase ühiskonna jaoks justkui rollimudelid. Voorused moodustasid terviku, millele vastates võis inimene teenida ära õnnelikkuse või hea saatuse ("eudaimonia"). Vooruste eetika on samas seotud ka toonase aristokraatia ja kangelaseetikaga, nimelt hinnati inimest pigem tema maine, kuulsuse või sära ("doxa", "phēmē", "kleos") kui tegelike omaduste järgi. Inimesele oli ihaldusväärsem surra kuulsalt ja säravalt kui elada tuhmilt ja silmapaistmatult. Vooruste täideviimine oma elus tagas või arvati tagavat õige maine ja hea elu.
Voorused Hiina mõtlemises.
Hiina mõtlemises on Antiik-Kreekale sarnast voorustest lähtuvat eetikat kirjaldanud Kong Fuzi, kelle jaoks oli peamiseks vooruseks inimlikkus (ren), lisaks sellele veel tarkus (zhi), kohasus (yi), komme (li) jt.
Vooruse mõiste ajalugu.
Kristlikud voorused on seotud nende vastandite, pattudega.
Tänapäeval on üks eetika filosoofilise käsitlemise suundi kohuse- ehk deontoloogilise eetika ja tagajärje- ehk konsekventsialistliku eetika kõrval just vooruste eetika.


Chiba.
thumb
Chiba (jaapani 千葉, haldusüksusena 千葉市 "-shi") on linn Jaapanis, Chiba prefektuuri keskus.
Asub Tōkyō lahe kaldal, 34 km Tōkyōst kagus.
Linn moodustati 1921. aastal. Jaguneb halduslikult 6 linnaosaks ("ku").
Chiba on tähtis sadamalinn, tööstuskeskus ja raudteede sõlmpunkt.
Elanike arv oli 925 900 (2006).
Chibas toimub William Gibsoni romaani "Neuromant" ja selle põhjal valminud videomängu tegevus.


Leonid Kutšma.
Leonid Kutšma (ukraina Леонід Данилович Кучма, sündis 9. augustil 1938 Tšaikinos Tšernigivi oblastis) on Ukraina poliitik. Ta on olnud riigi peaminister (1992–1993) ja president (1994–2005).
Kutšma ametiaega iseloomustasid mitmed korruptsiooniskandaalid ja ajakirjandusvabaduse piiramine. Teda on süüdistatud ajakirjanik Georgi Gongadze röövimise ja mõrva tellimises.


Léopold III.
Léopold III (3. november 1901 – 25. september 1983) oli Belgia kuningas.
Léopold III
Léopold III
Léopold III


Mohammed V.
Mohammed V (10. august 1909 – 26. veebruar 1961) oli Maroko sultan, alates 1957. aastast kuningas. Tema isa oli Yusef.


Moḩammad Nādir Shāh.
pisi
Moḩammad Nādir Shāh (kasutatud ka Mohammed Nadir-šahh, sünninimi Mohammed Nadir; 9. aprill 1880 – 8. november 1933) oli Afganistani kuningas 15. oktoobrist 1929 kuni surmani. Varem oli ta olnud Afganistani sõjaminister, suursaadik Prantsusmaal ja kindral sõjaväes.


Moḩammad Reẕā Pahlavī.
Šahh Moḩammad Reẕā Pahlavī ja tema abikaasa šahhinna Farah (1977)
Moḩammad Reẕā Pahlavī (26. oktoober 1919 – 27. juuli 1980) oli Iraani šahh.
Sai võimule pärast seda, kui tema saksameelne isa Reẕā Pahlavī 1941 Suurbritannia ja NSV Liidu survel ametist tagandati. Valitses aastatel 1941-1979. Orienteerus välispoliitiliselt põhiliselt USA-le, sisepoliitikas surus maha vasakjõude. Algatas 1960. aastail maa moderniseerimist ja agraaruuendusi taotleva nn. valge revolutsiooni. Kiired läänelikud muudatused polnud paljudele, eriti konservatiivsetele islamivaimulikele meelepärased. Vastukaaluks alustasid nad, ajatolla Homeini juhatusel, Islamirevolutsiooni. Selle tulemusel oli šahh sunnitud 1979 eksiili minema (Egiptusesse).
13.-15. septembril 1972 külastas Eestit.


Reẕā Pahlavī.
Reẕā Pahlavī [rez'aa pahlav'ii] (16. märts 1877 – 26. juuli 1944) oli Iraani šahh.


Petar I.
Petar I Karađorđević (serbia Петар I Карађорђевић, 29. juuni 1844 Belgrad – 16. august 1921 Belgrad) oli Serbia ja Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi kuningas.


Vaslui maakond.
Vaslui maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Moldova piirkonnas. Piirneb idas Moldovaga.
Maakond asub tasandikul. Suuremad jõed on Prut, Bârlad, Tutova, Lohan ja Elan.
Elanikest on üle 98% rumeenlased.


Galați maakond.
Galați maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. See asub Moldova piirkonnas ja piirneb idas Moldovaga.
Maakond asub tasandikul. Suuremad jõed on Doonau, Prut ja Siret.
Elanikest on üle 98% rumeenlased.


Leonard Scott.
Leonard Scott (sündinud 19. jaanuaril 1980 Zacharyas, Louisiana osariigis) on USA kergejõustiklane (põhidistantsid on 100 m ja 200 m).
Scott oli juba Tennessee Ülikoolis õppides heal tasemel kergejõustiklane, kuid läks mõneks aastaks Pittsburgh Steelersi kooseisu ameerika jalgpalli mängima, kus võitis ka hiljem Super Bowli auhinna. 2004. aastal naasis ta jälle kergejõustiku juurde. 2005. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Helsingis osales ta 100 m jooksus, kus jäi kuuendaks.
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Moskva 2006
Isiklikku.
Leonard Scott on 181 cm pikk ja kaalub 76 kg.
Scott, Leonard
Scott, Leonard


Ivan Geško.
Ivan Geško (ukraina "Іван Гешко", sündis 19. augustil 1979 Tšernivtsis) on Ukraina kergejõustiklane (põhidistants 1500 m).
Maailmameistrivõistlustel.
Pariis 2003
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Budapest 2004
Moskva 2006
Euroopa sisemeistrivõistlustel.
Madrid 2005
Isiklikku.
Ivan Geško on 181 cm pikk ja kaalub 70 kg.
Geško, Ivan
Geško, Ivan


Terrence Trammell.
thumb
Terrence R. Trammell (sündinud 23. novembril 1978 Atlantas) on USA kergejõustiklane (põhidistantsid 100m, 200 m ja 110 m tõkkejooks)
Isiklikku.
Terrence Trammell on 188 cm pikk ja kaalub 84 kg.


Houston.
Houston on linn Ameerika Ühendriikides Texases. See asub Mehhiko lahe ranniku lähedal tasandikul umbes 15 m kõrgusel merepinnast. Linna läbib mitu väikest jõge, neist peamine on Buffalo Bayou.
Houston on Texase suurim linn ja USA suuruselt neljas New Yorgi, Los Angelese ja Chicago järel. Koos eeslinnadega on Houstoni elanike arv üle 5 miljoni.
Kliima.
Houstonis valitseb niiske lähistroopiline kliima.
Kõige kõrgem temperatuur +42,2 °C mõõdeti 4. septembril 2000. Augustis on mõõdetud +41,1 °C. Kõige madalamad maksimumtemperatuurid on mõõdetud detsembris (+28,9 °C) ja jaanuaris (+29,4 °C). Kõige madalam temperatuur -15 °C mõõdeti 23. jaanuaril 1940. Detsembris on mõõdetud -12,8 °C. Kõige kõrgemad miinimumtemperatuurid on juulis ja augustis (+17,8 °C).
Aastas sajab keskmiselt 1371 mm. Kõige märjemad kuud on juuni (174 mm) ja september (143 mm). Kõige kuivemad kuud on veebruar (77 mm) ja märts (81 mm). Kõige rohkem sajupäevi on jaanuaris (10,0) ja augustis (9,5), kõige vähem oktoobris (6,7) ja aprillis (6,8).
Aastas paistab päike keskmiselt 2578 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud on juuli (295 tundi) ja juuni (282 tundi), kõige vähem päikest paistab jaanuaris (143 tundi) ja detsembris (149 tundi).
Ajalugu.
Houston asutati 30. augustil 1836 ja sai linnaõigused 5. juunil 1837. Ta nimetati Samuel Houstoni järgi, kes oli Texase president ja San Jacinto lahingu kangelane. 1837–1839 oli Houston Texase pealinn (seejärel sai selleks ja on tänapäevani Austin).
19. septembril 2009 avas Eesti välisminister Urmas Paet Houstonis Eesti aukonsulaadi. Eesti aukonsuliks sai Floyd Richard Drake.
Rahvastik.
2009. aastal elas Houstonis 2 257 926 inimest.
Linnas elab suuruselt neljas hispaaniakeelne (New Yorgi, Los Angelese ja Chicago järel) ja kolmas mehhiko päritolu elanikkond (Los Angelese ja Chicago järel). Hinnanguliselt elab Houstoni piirkonnas 400 000 illegaalset immigranti.
Suure hulga illegaalsete immigrantide tõttu on Houstonis suur kuritegevus. Oma suuruse ja asukoha tõttu on Houston USA narkokaubanduse üks sõlmpunkte.
Majandus.
2008. aastal oli Houstoni SKP 297 miljardit dollarit, millega oli linn maailmas 19ndal ja USA-s kümnendal kohal.
Houstoni majandus põhineb suuresti nafta- ja gaasitööstusel. Taastuvatest energiaressurssidest arendatakse enam tuule- ja päikeseenergiat. Houstoni lähedal Mehhiko lahes on 45 km² suurune tuulepark, mis toodab elektrit 40 000 kodule.
Houston on naftakeemiatööstuse keskus ja seal asub Lyndon B. Johnsoni Kosmosekeskus.
Töötus oli 2008. aasta aprilli seisuga 3,8%.


San Antonio.
San Antonio on linn Ameerika Ühendriikides Texases.
Ajalugu.
San Antonio asutasid hispaania kolonistid 1718. aastal. Ta on Texase vanim linn.
Rahvastik.
2009. aastal elas San Antonios 1 373 668 inimest.
Majandus.
Igal aastal külastab San Antoniot 20 miljonit inimest.
Sport.
Linnas asub korvpalliklubi San Antonio Spurs.


Vestfaali rahu.
Vestfaali rahu, ka Münsteri ja Osnabrücki rahulepingud, tähendab lepinguid, mis lõpetasid Kolmekümneaastase sõja ning millega tunnustati Ühendatud Provintse (Hollandit) ja Šveitsi Konföderatsiooni. Rahuläbirääkimised Vestfaali linnas olid suurejoonelised, nagu oli seda olnud ka kolmekümneaastane sõda. Leping, mis selle sõja lõpetas, kirjutati alla 30. jaanuaril 1648. 24. oktoobril 1648 kirjutati alla keiser Ferdinand III, Saksa printside, Prantsusmaa ja Rootsi vaheline leping. 1659. aastal alla kirjutatud Püreneede lepingut peetakse samuti mõnikord osaks Vestfaali rahust.
Vestfaali rahu on üks võimalikke uusaja alguspunkte ning territooriumil põhineva riigikontseptsiooni algus. Saksamaa edasise arengu jaoks tähistas Vestfaali rahu olulist ajaloolist pöördepunkti.


Jaroslav Rõbakov.
Jaroslav Rõbakov (sündis 22. novembril 1980 Mahiloŭs) on Venemaa kõrgushüppaja.
Maailmameistrivõistlustel.
Edmonton 2001
Helsingi 2005
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Birmingham 2003
Budapest 2004
Moskva 2006
Euroopa meistrivõistlustel.
München 2002
Euroopa sisemeistrivõistlustel.
Viin 2002
Madrid 2005
Isiklikku.
Jaroslav Rõbakov on 198 cm pikk ja kaalub 84 kg.


Georg Jellinek.
Georg Jellinek (16. juuni 1851 – 12. jaanuar 1911) oli saksa õigusfilosoof. Tema tähtsaim teos on aastal 1900 ilmunud "Allgemeine Staatslehre" ("Riigi üldteooria").


Ignisious Gaisah.
Ignisious Gaisah (sündis 20. juulil 1983) on Ghana kergejõustiklane (kaugushüppaja).
Maailmameistrivõistlustel.
Helsingi 2005
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Moskva 2006
Isiklikku.
Ignisious Gaisah on 185 cm pikk ja kaalub 74 kg.


Alaksandr Milinkievič.
Alaksandr Milinkievič (kasutatud on ka nimekujusid "Aljaksandr Milinkevitš" ja "Aleksandr Milinkevitš"; valgevene "Аляксандр Мілінкевіч"; sündis 25. juulil 1947 Hrodnas) on Valgevene poliitik.
Ta sündis Valgevene NSV teenelise õpetaja peres. Isa nimi oli Vladimir Ivanovitš Baran, mistõttu Alaksandr võttis 16-aastaselt endale ema Maria Aleksandrovna neiupõlvenime Milinkevitš. 1965 lõpetas ta keskkooli kiitusega.
Noorena mängis ta korvpalli, tulles 1968 ja 1969 Valgevene meistriks. 1996–1997 oli ta Valgevene paljukordse meistri korvpalliklubi Grodno 93 president.
Ta lõpetas 1969 Hrodna pedagoogilise instituudi füüsika-matemaatikateaduskonna ja töötas samas linnas kooliõpetajana. Pärast aspirantuuri lõpetamist füüsikainstituudis töötas ta 1972 Valgevene Teaduste Akadeemias noorema teadusliku kaastöötajana. 1976. aastal kaitses ta teaduste kandidaadi vätekirja teemal "Ülivõimsate laseriimpulsside tekitamise mehhanism", seejärel töötas õppejõuna Hrodna pedagoogilises instituudis. 1978–1980 ja 1984–2000 oli ta Hrodna ülikooli füüsikateaduskonna dotsent, vahepeal töötas kateedrijuhatajana Alžeerias Sétifi ülikoolis. Hiljem on ta stažeerinud Montpellier' ülikoolis (Prantsusmaa) ja California ülikoolis (USA). Poolas on ta õppinud kohaliku omavalitsuse probleeme lahendama, riiklikke majandusreforme ja inimõigusi, Suurbritannias tänapäevaseid haridusmeetodeid ja Kanadas spordi arendamist. Ta on läbinud Saksamaal Euroopa ohutuskeskuses tippjuhtide kursuse ning stažeerinud Euroopa Liidu õppeasutustes Hollandis, Belgias ja Prantsusmaal toimimise ja laienemise küsimusi. Ta on analüütiliste ettekannetega esinenud Europarlamendis ja Euroopa Komisjonis.
Ta on avaldanud 65 teadustööd ja monograafiat kvantelektroonika ja lasertehnika alal, samuti Valgevene ajaloost, kultuurist, haridusest ja arhitektuurist.
1990–1996 oli ta Hrodna linnavalitsuses aselinnapea. Ta kureeris linnavalitsuses haridust, kultuuri, tervishoidu, noorsooasju, sporti, meediat, religiooni, välissuhtlust ja ajaloolise pärandi valdkonda.
1996. aastast oli ta Hrodna ühiskondliku ühenduse "Raekoda" juht. Võimud likvideerisid "Raekoja" 2003. aastal.
Ta on Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni liige.
Alaksandr Milinkievič oli Valgevene ühendatud opositsiooni presidendikandidaat 2006. aasta 19. märtsi valimistel.
Aprillis 2006 mõisteti talle 15 päeva aresti sanktisoneerimata meeleavalduse korraldamise eest.
Oktoobris 2006 pälvis ta Euroopa Liidu Sahharovi inimõiguste auhinna (50 000 eurot).
Milinkievič valdab lisaks valgevene keelele inglise, prantsuse, poola ja vene keelt.
Ta on teist korda abielus. Esimesest abielust on tal kaks poega.
Välislink.
Milinkievic, Alaksandr
Milinkievic, Alaksandr


Reese Hoffa.
thumb
Reese Hoffa (sündis 8. oktoobril 1977 Evansis Georgia osariigis) on USA kergejõustiklane (kuulitõukaja). Maailmameister (2007).
Olümpiamängudel.
London 2012
Maailmameistrivõistlustel.
Ōsaka 2007
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Budapest 2004
Moskva 2006
Maailmamkarikavõistlustel.
Ateena 2006
Kergejõustiku finaalvõistlustel.
Stuttgart 2006
Monaco 2005
Isiklikku.
Reese Hoffa on 183 cm pikk ja kaalub 133 kg.


Jean Bodin.
Jean Bodin (1529 või 1530 Angers, Maine-et-Loire'i departemang – 1596 Laon, Aisne'i departemang) oli prantsuse õigus- ja poliitikafilosoof, õigusteadlane ja majandusteadlane, Pariisi parlamendi liige ja õigusteaduste professor Toulouse'i ülikoolis.
Ta pani aluse tänapäeva suveräänsusemõistele, mistõttu võib teda pidada politoloogia rajajaks. Ta sõnastas majandusteooriad ja "hea valitsemise" teooriad mõjutasid Euroopa vaimulugu.
Bodini kõige olulisem teos on "Six Livres de la République" ("Kuus raamatut riigist"), milles ta käsitles valitsejat kui inimliku õiguse mõjust välistatut ning allutatuna üksnes jumalikule õigusele (loomuõigus).
Teoses "La Démonomanie des Sorciers" soovitas Bodin piinamist nõidade kindlakstegemise usaldusväärse vahendina.
Ta kaitses ususallivust, kuigi tema aeg oli eriti sallimatu.
Tuntud on tema mõttetera "Pole muid rikkusi kui inimeste omad".
Elulugu.
Jean Bodin, kes oli Michel de Montaigne'i ja Nostradamuse kaasaegne, sündis kodanlikus perekonnas rätsepa pojana tõenäoliselt Angers's 1529.
Ta sai hariduse algul Angers' karmeliitide kloostris, kus ta sai noviitsiks, seejärel Pariisis, Pariisi ülikoolis, omandades nii keskaegse skolastika kui ka renessansiajastu humanismi.
Hiljemalt 1549. aastaks oli ta mungatõotustest vabanenud. On võimalik, et ta oli 1547–1548 segatud hereesiaprotsessi ning et ta elas kalvinistlikus Genfis: dokumentides figureerib tema nimi, kuid tegu võis olla nimekaimuga, sest tema nimi oli sagedane.
Paistab olevat kindel, et ta õppis 1550ndatel Toulouse'i ülikoolis Rooma õigust. Aastal 1561, kui Prantsusmaal algas kohutav ususõdade aeg, jõudis ta Pariisi ja asus tööle advokaadina.
Pariisis kirjutas ta oma esimese tähtsa teose "Methodus ad facilem historiarum cognitionem" ("Meetod ajaloo hõlpsaks tundmaõppimiseks"), mille ta avaldas 1566 ja mille menu tõttu ilmus 1522 teine, täiendatud trükk. Viidates Platoni "Riigile", pani ta ette uurida ja mõista läbi ajaloo parimaid seadusi, et nendest inspiratsiooni saada.
Jean Bodinil oli kuningas Henri III soosing. Kuningas laskis ta valida Blois' generaalstaatide (1576-1577) saadikuks kolmanda seisuse esindajana Vermandois'st. Ta oli vastu kuninga kavadele tühistada patsifikatsiooniediktidele, langes ebasoosingusse ning sai Alençoni hertsogi, hilisema Anjou hertsogi François de France'i kaaskondlaseks. Kui too 1584 suri, tõmbus Bodin tagasi Laoni, kus ta oli kuninga prokurör. Ta laskis linnal 1589 tunnustada Katoliikliku Liiga võimu, kuid varsti laskis elanikel tunnustada kuningas Henri IV.
Looming.
"Ajaloo tundmaõppimise meetod pani humanismile õigusteaduses tõelise aluse ning teos on arvatud renessansiajastu klassikasse. Ta moodustab terviku Bodini teise suure raamatuga "Six Livres de la République" ("Kuus raamatut riigist"). Esimene kirjeldab ja tõlgendab, teine teoretiseerib ning teeb ettekirjutusi ja ettepanekuid. Bodin püüab mõelda inimühiskondade evolutsiooni ruumis ja ajas. Ta ei iiri mitte tekste, vaid inimeste ajalugu, et tuletada sellest poliitikateadust. Teos esitab riigi loomuse; riigi loomuse määratleb suveräänsus. See teos kuulub riigiteooria klassikasse. Suveräänne riik on Bodini meelest tugevam kui riigi seadused ning allub üksnes loodusseadustele ja jumalikele seadustele. Jean-François de La Harpe on seda teost nimetanud raamatu "De l'esprit des lois" iduks.
Aastal 1578 avaldas Jean Bodin kaks teost: ühe õigusteadusest, teise majandusteadusest. Esimese pealkiri on "Iuris universi distibutio". See on mõtisklus õiguse olemusest, kus ta süstematiseerib Rooma õiguse. Teise pealkiri on "Réponse au paradoxe de M. de Malestroict touchant l'enchérissement de toutes choses, et le moyen d'y remédier" ("Vastus hr de Malestroict' paradoksile, mis puudutab kõikide asjade kallinemist, ja vahend selle vastu"). Seal teeb ta kindlaks seose 16. sajandil aset leidnud hindade tõusu ning väärismetallide sisseveo vahel Ameerikas. Ta paneb selles teoses aluse kvantitatiivsele rahateooriale, olles üks esimesi merkantilismi kaitsjaid Prantsusmaal.
Oma aja inimesena oli ta samuti huvitatud astroloogiast ja demonoloogiast (deemonite uurimisest). Aastal 1580 avaldas ta teose "De la Démonomanie des sorciers", mis anti välja mitmes trükis pealkirjaga "Fléau des démons et des sorciers". Seal defineerib ta nõia kui inimese, kes võtab midagi ette kuratlike vahenditega (I raamat), uurib, mis on maagia, ning püüab pikkade arutlustega tõestada, et nõidadel on võimeid. (II raamat). Ta käsitleb seal ka kaitsevahendeid ja lubamatuid vahendeid pahategude takistamiseks (III raamat), samuti vahendeid nõidadega tegelemiseks, et neid ära tunda, ja nõiduse kuriteo tõendamist (IV raamat). Selles teoses, mida peetakse üheks paremaks nõidusealaseks teoseks, väljendab Bodin tegelikult oma aja arvamusi; ta usub deemonitega sõlmitud lepingutesse, surnute väljakutsumisse ja kehalisse ühtimisesse deemonitega; ta pooldas nõidade piinamist ja massilist hävitamist, olles lahkarvamusel Jean Wier'ga.
Välislingid.
Bodin, Jean
Bodin, Jean
Bodin, Jean


2006. aasta Valgevene presidendivalimised.
Valgevene 2006. aasta presidendivalimised toimusid 19. märtsil.
Hinnangud ja tagajärjed.
Opositsiooni väitel ja Venemaa sotsioloogide andmetel oli Łukašenka toetus alla 50%.
Pärast valimiste lõppu kogunes Minskisse Oktoobri väljakule paarkümmend tuhat inimest. Oodatust suurema osalejate hulgaga miiting oli rahumeelne. Samasugused rahvakogunemised toimusid veel mitmes suurlinnas.
20. märtsiks 2006 kella 18.30 kutsusid opositsioonilised kandidaadid Alaksandr Milinkievič ja Alaksandr Kazulin rahva uuesti kokku, et esitada oma seisukoht ja nõudmised Alaksandr Łukašenkale: nõuti uute valimiste korraldamist hiljemalt 16. juulil 2006.
Pärast valimisi jätkusid opositsiooni aktivistide arreteerimised. Vahistati ka opositsioonimeelseid ajakirjanikke. Võimud üritavad takistada inimeste pääsu väljakule ning muuta sealviibijate olukorda olmeliselt võimalikult ebamugavaks.
21. märtsil käisid Oktoobri väljakul Euroopa Liidu maade diplomaadid, seahulgas 11 suursaadikut.
Veel enne ametlike ja lõplike valimistulemuste väljakuulutamist õnnitlesid Alaksandr Łukašenkat tagasivalimise puhul Venemaa (Vladimir Putini isikus), Iraan ja Kuuba.
Presidendivalimised, 2006 Valgevene


Mahiloŭ.
Mahiloŭ (ka Magiljov'") on linn Valgevenes, Mahiloŭ oblasti keskus. Asub Dnepri ääres.
Linna mainiti esmakordselt 1267. aastal. Arheoloogiliste väljakaevamiste alusel oli asula Mahiloŭ kohal juba 11. sajandil.
14. sajandiks oli ta kujunenud piirkonna käsitöö- ja kaubanduskeskuseks. Aastal 1526 sai linnaks, Magdeburgi õigused aastal 1561.
1595 vallutasid linna ukraina kasakad Severin Nalivaiko juhtimisel.
1772. aastal läks linn Esimese Poola jagamise tulemusena Venemaa kosseisu. 1773. aastal sai ta Mahiloŭ kubermangu keskuseks, hiljem asehaldurkonna keskuseks ja Valgevene kubermangu maakonnalinnaks. 1802. aastal sai taas kubemangulinnaks.
1915. aasta augustist kuni 1917. aasta novembrini asus Mahiloŭs Vene armee ülemjuhataja peakorter. Augustis 1917 oli ta Kornilovi mässu keskus. Nõukogude võim kehtestati detsembris 1917. 3. märtsil 1924. aastal läks linn Vene NFSV koosseisust Valgevene NSV koosseisu.
26. juulil 1941 okupeerisid linna Saksa väed. Okupatsioon kestis 28. juunini 1944, mil Punaarmee Mahiloŭ vabastas.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Mahiloŭ elanikest valgevenelasi 87,43 %, venelasi 7,15 %, ukrainlasi 1,06 %, juute 0,2 % ja poolakaid 0,17 %. Valdavaks suhtlemiskeeleks on linnas siiski vene keel.
Välislingid.
Mahilou


Me'Lisa Barber.
Me'Lisa Barber (sündis 4. oktoobril 1980 Livingstonis New Jersey osariigis) on USA kergejõustiklane (põhidistantsid 100 m, 200 m ja 400 m).
Maailmameistrivõistlustel.
Pariis 2003
Helsingi 2005
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Moskva 2006
Isikliku rekordid.
Barber, Me'Lisa
Barber, Me'Lisa


Kaišiadorys.
Kaišiadorys on linn Leedus Kaunase maakonnas, Kaišiadoryse rajooni keskus. Asub Vilniuse–Kaunase maantee ääres. Ta on oluline raudteesõlm: Vilniusest lähtuv raudtee lahkneb siin Kaunase–Kaliningradi ning Šiauliai–Klaipėda ja Riia suunal.
Esmakordselt mainitud 1590. aastal. Linn on saanud nime seal 16. sajandil elanud tatarlasest aadliku Chaišadari järgi.
Esimest korda sai ta administratiivüksuse keskuseks 1915. aastal, kui ta oli Saksamaa poolt okupeeritud. 1920–1939 oli ta Trakai maakonna keskus (Trakai ise kuulus Poolale).
Kaišiadorys sai linnaõigused 1946. aastal.
Kaišiadoryses asub 1932. aastal valminud Kristuse Ilmumise katedraal. Linn on tuntud ka seal asuva linnufarmi poolest. Linnas asub ka Leedu Veterinaariainstituut. 1998 asutati linnamuuseum.


Jonava.
Jonava on linn Leedus Kaunase maakonnas,Jonava rajooni keskus. Asub Nerise jõe ääres 30 km Kaunasest kirdes.
Linn on rajatud 18. sajandil, linnaõigused sai 1864. aastal.


Ignalina.
Ignalina (poola "Ignalino") on linn Leedus Utena maakonnas, Ignalina rajooni keskus.
Esmakordselt mainitud 1810. aastal. Sai linnaõigused 1950. aastal.
Linna lähedal asub Aukštaitija rahvuspark.
Ignalinast 30 km kirdes Visaginases asub Ignalina tuumaelektrijaam.


Meseret Defar.
thumb
Meseret Defar (sündis 19. novembril 1983 Addis Abebas) on Etioopia kergejõustiklane (põhidistantsid 3000 m ja 5000 m).
Olümpiamängudel.
Ateena 2004
Maailmameistrivõistlustel.
Helsingi 2005
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Birmingham 2003
Budapest 2004
Moskva 2006
Juunioride maailmameistrivõistlustel.
Santiago 2000
Kingston 2002
Isiklikku.
Meseret Defar on 155 cm pikk ja kaalub 45 kg.


Vištytise järv.
Vištytise järv (leedu "Vištyčio ežeras", vene "Виштынецкое озеро" (Vištõnetskoje ozero)) asub Leedu ja Venemaa Kaliningradi oblasti piiril. Suurem osa järvest kuulub Venemaale.
Pindala 16,6 km², suurim sügavus 50 m. Järvest voolab välja Pissa jõgi.
Järve kaldal asub Vištytise linn.
Vištytise järv on looduskaitse all oma rikkaliku loomastiku ja taimestiku tõttu. Järve on kutsutud ka Euroopa Baikaliks.


Herman Melville.
Herman Melville (1. august 1819 – 28. september 1891) oli ameerika kirjanik. Ta oli noorena meremees ja tema sulest on ilmunud arvukalt mereteemalisi lühijutte ja romaane.
Herman Melville sündis New Yorkis. Kaupmehest isa läks pankrotti ja suri 1832. aastal. Perekonda toetasid sugulased Albanyst. Hermani kooliõpingud ei kestnud kaua, sest ta pidi kirjutaja, õpetaja ja farmitöölisena perekonna ülalpidamiseks lisaraha teenima. Ta täiendas oma haridust iseõppimise teel.
1839. aastal läks Melville madrusena merele. Esimene reis viis ta Inglismaale, teine vaalapüügilaeval Vaikse ookeani lõunaossa, kus ta elas lühikest aega pärismaalaste hulgas Markiisaartel. Melville käis ka Tahitil ja Havail. Seal astus ta USA mereväkke ja naasis järgmisel aastal sõjalaevaga USA-sse. Pärast mereväest vabanemist kirjutas ta läbielatu põhjal romaane, millega saavutas suurt edu, sest Lõunamere temaatika oli kirjanduses alles käsitlemata. Kuna Melville'il oli Londonis vend, kes tema karjääri kogu aeg toetas, ilmusid teoste esitrükid enamasti Inglismaal, nagu näiteks esikteos "Typee" (1846) või "Omoo" (1847), mis käsitles Tahitil veedetud aega.
Melville abiellus 1847. aastal Massachusettsi ülemkohtuniku tütre Elizabeth Shaw'ga. Paaril oli neli last, mõlemad pojad surid aga varakult. 1849. aastal ilmus "Mardi teekond sinna". Melville kirjutas rahateenimise eesmärgil uusi mereromaane. 1849-1850. aastal viibis ta jälle Inglismaal, pärast naasmist USA-sse ostis ta Massachusettsi osariiki Pittsfieldi farmi ja sõbrunes naabruses elava Nathaniel Hawtrone'iga. Tema ettepanekul töötas Melville "Moby Dicki ehk Valge vaala" (1851) ümber allegooriaks. Raamatu väärtus ilmnes alles 30 aastat hiljem. Kirjaniku eluajal müüdi seda kõigest 3000 eksemplari. Sama edutud olid ka Melville'i järgnevad teosed.
1856–1857. aastal reisis ta Vahemerel ja Palestiinas ja pidas seejärel ettekandeid USA-s. Kogu "Turuplatsi jutud" (1856), mis sisaldab tähelepanuväärset jutustust "Kirjutaja Bartleby" (1853) ja satiir "Petis" (1857), olid tema viimased, enne surma ilmunud proosateosed.
1863. aastal kolis perekond Melville rahalistel põhjustel New Yorki. Seal sai Hermanist tolliinspektor, kellena ta töötas kuni 1885. aastani. Sellel perioodil kirjutas ta eranditult luuletusi, näiteks "Lahingulood" (1866), mis käsitlesid kodusõda, ja värssromaani "Clarel" (1876), mille teemaks oli reis Palestiinasse. Elu lõpuaastad veetis Melville tagasitõmbunult. Viimane jutustus "Billy Budd, fokkmarsimadrus" valmis kirjaniku surma-aastal, avaldati aga alles aastal 1924.
Herman Melville suri avalikkuse poolt peaaegu unustatuna New Yorgis.
Välislingid.
Melville, Herman
Melville, Herman
Melville, Herman


Rollo May.
Rollo Reece May (21. aprill 1909 – 22. oktoober 1994) oli ameerika psühholoog, keda seostatakse humanistliku ja eksistentsiaalpsühholoogiaga, peetakse ka eksistentsiaalse psühholoogia rajajaks.
Välislingid.
May, Rollo
May, Rollo
May, Rollo


Cornwalli hertsog.
Cornwalli hertsog on tiitel, mida kannab Suurbritannia valitseja vanim poeg, kelle jaoks "luuakse" valitseja troonile asudes automaatselt Cornwalli hertsogkond. Kui valitsejal sünnib (esimene) poeg tema valitsejaks olemise ajal, on too automaatselt Cornwalli hertsog. Kuni täisealiseks saamiseni või sobiva inimese puudumisel täidab tema kohuseid lordkantsler.
Alates 1952. aastast, mil kuninganna Elizabeth II võimule tuli, kannab Cornwalli hertsogi tiitlit ja valitseb Cornwalli hertsogkonda troonipärija prints Charles.
Cornwalli hertsogi abikaasa on automaatselt Cornwalli hertsoginna. Praegu kannab seda tiitlit prints Charlesi abikaasa Camilla Parker Bowles.
Cornwalli hertsogi tiitliga kaasneb tegeliku hertsogkonna valitsemise õigus ja kohustus. Cornwalli hertsogkonna sissetulekud lähevad kuningriigi sissetulekutest sõltumatult tulevase kuninga ülalpidamiseks.
Cornwalli hertsogkond on Inglismaa vanim hertsogkond. Selle lõi Edward III oma poja, "musta printsi" Edwardi jaoks 1336. aastal. Kui prints Edward suri enne oma isa, läks tiitel edasi tema pojale, tulevasele Richard II-le.
1421. aastal muutus Cornwalli hertsogi tiitli edasiandmise kord. Nimelt järgitakse 1336. aasta harta tingimusi, mis näeb ette, et Cornwalli hertsogi tiitlit kannab monarhi "vanim poeg ja pärija". Seetõttu, kui George II vanim poeg Frederick suri isa eluajal, jättes troonipärijaks oma poja, tulevase George III, siis kuninga pojapoeg (erinevalt tulevasest Richard II-st) Cornwalli hertsogi tiitlit ei saanud. Küll aga käib "vanim poeg ja pärija" vanima elusoleva poja kohta, kes on pärija, kuna ta vanemad vennad on surnud järeltulijateta. Nii sai Cornwalli hertsogi tiitli nt tulevane Charles I.
Cornwalli hertsogile sarnase automaatse pärimiskorraga on ka Šoti troonipärija tiitlid Rothesay hertsog, Šotimaa stjuuard, Saarte Isand jm. Seevastu on teistsuguse pärimiskorraga Walesi printsi ja Chesteri krahvi tiitlid. Nood ei kandu uuele pärijale automaatselt ei sünni ega vanema trooniletõusu korral - Charles sai automaatselt Cornwalli hertsogiks 1952, kuid Walesi printsiks sai ta eraldi seadusega alles 1958. Need ei ole isegi mitte päritavad tiitlid: tulevane George III sai küll Walesi printsiks, kuid mitte automaatselt pärimise korras, vaid eraldi seadusega.


Pühajärv.
Pühajärv (ka Otepää Pühajärv) on järv Valgamaal, Otepäält 3 km edela pool. Üks Eestimaa kaunimaid järvi, milles paikneb Väike-Emajõe lähe.
Kirjeldus.
Pühajärv on põhjakirde-lõunaedela suunas piklik 286,3 ha suurune järv (3,5 km pikk ja 1,6 km lai), mis asub 115 m kõrgusel merepinnast Otepää kõrgustikul. Tema suurim sügavus on 8,5 m.
Järves on 5 saart, põhjaosas Sõsarsaared, keskosas Kloostrisaar ja lõunas Suur- ja Väike- Lepasaar. Kaldad on järsud ja enamasti liivased või kruusased.
Läbivool.
Pühajärv on tugeva läbivooluga, siia suubuvad Neitsijärve kraav, Sulaoja, Nüpli oja ja Mülke oja, samuti teisi kraave ja leidub rohkesti allikaid.
Järve lõunaosas asub Väike-Emajõe lähe, mille kaudu toimub väljavool.
Kalastik.
Pühajärve kalastik on väga liigirikas: tähtsaim on latikas, millele järgnevad linask, roosärg, haug, särg, ahven, koha, luts, koger, angerjas ja kiisk.
Muistendid.
Nii järve kui ka selle tekkimise kohta mitmeid legende ja rahvamuistendeid.
Kahe muistendi järgi on järv tekkinud suurte äikesevihmade tagajärjel. Ühel juhul Otepää elanikud palunud taevaisa anda neile vett ja taevaisa kuulnudki seda palvet ning avanud taevaluugid. Teisel juhul olla praeguse järve asukohas elanud väga õelad inimesed, ja seal valitsenud pidev riid ning tülid. Vanaisa olnud nende üle pahane ja otsustanud nad hävitada, kuid andnud meeleparanduseks kolm päeva aega. Ta lasknud hirmsal kõuepilvel Munamäe kanti tulla ja sellel seal hirmsasti kärkida. Pilvest hüüdnud ka hääl " Hoidke endid!" Nii müristanud äiksepilv kolm päeva ja löönud välku, kuid inimesed polnud sellest välja teinud ja tülitsenud ning riielnud ikka edasi. Siis lõppenud Vanataadi kannatus ja ta lasknud kõuepilvedel maale vajuda. Veed katnud kõik ja tekkinud järv.
Kolmanda legendi järgi sadanud järv taevast maapeale kui inimesed pühas tammikus seda maapealt taevas nägid ning selle kohinat kuulsid ja üks nende seast öelnud: “Kohiseb teine taevas nagu meie püha tammik maa peal”.
Neljanda muistendi järgi tekkinud järv Linda silmaveest kui see leinas oma lahingus surma saanud poegi.


Ricardo Lagos.
thumb
thumb
Ricardo Froilán Lagos Escobar (sündinud 2. märtsil 1938 Santiagos) on Tšiili jurist ja sotsialistist poliitik, Tšiili president 2000–2006. Ta võitis 1999. aasta presidendivalimistel napilt vastaskandidaati Joaquín Lavíni.


Rothesay hertsog.
Rothesay hertsog on tiitel, mida kandis Šotimaa kuningriigi troonipärimisjärjekorras esimesel kohal olev meessoost troonipärija. Kuigi eraldi Šoti kuningriiki pole eksisteerinud 1707. aastast, kannab Suurbritannia troonipärija Šotimaal praegugi seda tiitlit. Seda tiitlit kasutatakse Šotimaal ka troonipärija kõnetamiseks, samas kui mujal pöördutakse tema poole Tema kuninglik kõrgus Walesi prints ja/või Cornwalli hertsog.
Tiitel liigub meesliinipidi automaatselt järjekorras esimesele meessoost troonipärijale. Hetkel kannab Rothesay hertsogi tiitlit Walesi vürst prints Charles. Tema võimulepääsu või surma korral saab selle tiitli prints William.
Tiitel on nime saanud samanimelise linna järgi Bute'i saarel. Rothesay hertsogi tiitliga ei kaasne erinevalt Cornwalli hertsogi tiitlist tänapäeval maaomandit. Rothesay tegelik valitseja on tänapäeval Bute'i markii.
Esmakordselt kandis seda tiitlit Šotimaa kuninga Robert III poeg David Stewart 1398. aastast. Pärast ta surma enne võimuletulekut päris tiitli tema vend, tulevane Šotimaa kuningas James I.
Rothesay hertsogi tiitliga kaasnevad automaatselt ka teised tiitlid: Carricki krahv, Renfrew parun, Saarte lord ning "Prince and Great Steward of Scotland".


Robert Kiyosaki.
Robert Toru Kiyosaki (ロバート・トール・キヨサキ, 清崎 徹, sündinud 8. aprillil 1947) on investor, ärimees ja eneseabiraamatute autor.
Kiyosaki sündis Hilos, Hawaii osariigis, õppis U.S. Merchant Marine Academy's ning teenis Vietnami sõja ajal sõjaväehelikopteri piloodina. Seejärel töötas ta Xeroxis koopiamasinate müügimehena.
Tuntuse on ta saavutanud ettevõtlust ja investeerimist propageerivate raamatutega, ennekõike raamatuga "Rikas isa, vaene isa", mis ka Eestis raamatumüügi edetabelites on olnud.
Kiyosakit on veenvalt kritiseeritud. Tema raamatud ei pakkuvat peaaegu mingeid konkreetseid nõuandeid ning mõningaid tema soovitusi peetakse ohtlikeks (näiteks hankida üksikuid "häid aktsiaid" mitmekesise portfelli asemel). Pole ka võimalik välja selgitada Kiyosaki enese varade koosseisu ning on tõstatatud küsimus, kas ehk kogu tema rikkus pärineb raamatute avaldamisest.
Välislingid.
Kiyosaki, Robert
Kiyosaki, Robert


André Niklaus.
André Niklaus (sündis 30. augustil 1981 Berliinis) on Saksamaa kergejõustiklane (kümnevõistleja).
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Moskva 2006
Isiklikku.
André Niklaus on 190 cm pikk ja kaalub 82 kg.
Välislingid.
Niklaus, André
Niklaus, André


Henry III.
Henry III (1. oktoober 1207, Winchesteri loss – 16. november 1272, Westminster) oli Inglismaa kuningas, Iirimaa lord ja Akvitaania hertsog 1216–1272. Oli võimule saades 9-aastane, kuni 1227. aastani valitsesid tema eest sisuliselt regendid. Tema isa oli kuningas John Maata ja ema Angoulême'i Isabella.
Kuna keskajal ei kasutatud kuninga nime järel numbrit, tundsid kaasaegsed teda Winchesteri Henryna. Hoolimata pikast valitsusajast, olid ta isiklikud saavutused nõrgad ja poliitilisel ning sõjaliselt oli ta ebaõnnestunud. Kuid Inglismaa edenes siiski majanduslikult ja Henry III ajal rajati Westminster (valitsuste linnaosa Londonis), kuhu ta rajas oma valitsuse ning kuhu tekkis klooster Edward Usutunnistaja auks.
Henry III võttis trooni populaarse William Marshalli regendiameti ajal, aga Inglismaa, mille ta sai, oli ta isa ajal läbinud mitmeid drastilisi muutusi. Suure osa oma valitsusajast võitles ta parunitega Magna Charta ja kuninglike õiguste pärast ning oli viimaks sunnitud 1264. aastal kokku kutsuma esimese parlamendi. Henry III ebaõnn jätkus ka mandril, kus ta püüdis taastada Inglismaa kontrolli Normandia, Anjou ja Akvitaania üle.
Abielu.
Henry III oli abielus Provence'i Eleanoriga ning selle liidu kaudu tõusid paljud Henry Prantsusmaal elavad sugulased kõrgemaltele positsioonidele.


Dâmbovița maakond.
Dâmbovița maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus.
Maakonna põhjaosa jääb Lõuna-Karpaatidesse, lõunaosa jääb Rumeenia tasandikule.
Maakonnas on 81 omavalitsust, millest 6 on linnad.


Hippomenes.
Hippomenes, keda on nimetatud ka Melanioniks, oli vanakreeka mütoloogias Atalanta mees ja Boiootias asuva Orchomenose linna valitseja Schoineuse väimees.
Isa oli Atalanta väiksena hüljanud ja too oli vaesuses üles kasvanud. Atalantast sai kuulus kütt. Kui ta siis lõpuks teada sai, kes tema vanemad tegelikult on, andestas ta isale ja läks tema juurde elama.
Atalanta ei tahtnud üldse abielluda. Ent ta oli tähtsa isa tütar ja sellepärast käis tal palju kosilasi. Et neist vabaneda, kuulutas ta, et abiellub ainult sellega, kes võidab teda jooksus. Keegi ei võitnud.
Hippomenes palus abi Aphroditelt, sest teadis, et ausal teel võita ei suuda, ja jumalanna andis talle kolm kuldõuna hesperiidide aiast. Ükski surelik ei jäänud õunte ilu vastu ükskõikseks.
Atalanta andis kosilastele väikese edu ja kui ta mehele järele jõudis, oli too kaotanud. Ta jõudis ka Hippomenesele järele, kuid too pillas neiu jalge ette õuna. Atalantal kulus ainult mõni hetk selle üleskorjamiseks. Teise õuna poetas noormees raja kõrvale. Neiu korjas ka selle üles. Kui ta kolmandat korda järele jõudis, viskas noormees õuna juba rajast eemale. Atalanta ei suutnud vastu panna ja jooksis õuna järele. Seda vahet ta enam tasa teha ei suutnud ning Hippomenes jõudis esimesena lõputähiseni. Nad abiellusid ja said poja Parthenopaiose, kes osales Seitsme sõjakäigul Teeba vastu.
Zeus muutis Atalanta ja Hippomenese lõvideks Kybele templis seksimise pärast. Lõvidena vedasid Atalanta ja Hippomenes Kybele kaarikut.
Jakob Jordaens, Nicolas Poussin, Guido Reni ja Peter Paul Rubens on loonud Atalantast ja Meleagrosest maali, Algernon Swinburne tragöödia ja Georg Friedrich Händel ooperi (1736).


1189.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad - 1180. aastad - 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad
Aastad: 1184 1185 1186 1187 1188 - 1189 - 1190 1191 1192 1193 1194


Komodo.
Komodo on saar Indoneesias, üks Väikestest Sunda saartest. Asub Sumbawa ja Florese saare vahel. Pindala 390 km². Saare umbes 1000 elanikku räägivad peamiselt komodo keelt.
Komodo on tuntud kui hiidsisaliku komodo varaani põhielupaik.
Saarel asub Komodo rahvuspark.


Fukuoka.
Fukuoka (jaapani keeles 福岡, haldusüksusena 福岡市 "-shi") on linn Jaapanis, Fukuoka prefektuuri keskus.
Fukuoka asub Kyūshū saare põhjakaldal Korea väina ning Genkai lahe ja selles asuva Hakata lahe ääres. Ta on nii Koreale kui Hiinale üks lähimaid Jaapani linnu.
Ajalugu.
Tänapäeva Fukuoka piirkond oli asustatud juba ammuilma. See on üks Jaapani vanimaid asustatud maa-alasid, kuid suurt asulat polnud seal kuni üsna hilise ajani.
Mongolite valitseja Hubilai-khaan saatis 1274 laevastiku Jaapanit vallutama, aga halva juhtimise ja orkaani tõttu kukkus sissetung läbi. Jaapanlastele oli selge, et järgmine kord ei pruugi nii hästi minna, ja 1276–1277 püstitati Jaapani rannikule vaenlase laevastiku eeldatava randumiskoha Hakata lahe kaldale kivimüür, mis oli 20 km pikk, 2–3 m kõrge ja alusel 3 m paks. Selle müüri jäänused avastati väljakaevamiste käigus 1930. aastatel. Juba 1281 toimuski järgmine rünnak ja samamoodi hävines mongolite laevastik orkaani tõttu. Mongolid suutsid tungida Dazaifuni, mis asub 15 km Fukuokast lõuna pool, ja pidid siis taanduma. Rohkem nad Jaapanit vallutada ei üritanud.
Keskajal kuulus Fukuoka Chikuzeni provintsi, mis kuulub tänapäeval Fukuoka prefektuuri koosseisu. Kohanime "Fukuoka" on kasutatud alates Nagamasa Kuroda ajast, kes oli Chikuzeni provintsi esimene daimjo ning elas 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses.
Kuroda laskis oma liitlase, Jaapani esimese šoguni Ieyasu Tokugawa auks rajada templi, mis põles Boshini sõja ajal 1868 ajal maha.
Hakata lahe rannikule kerkis kaks naaberlinna, mis lõpuks sisuliselt kokku kasvasid. Need kandsid nimesid Fukuoka ja Hakata. Hakatas olid sadam ja äripiirkond, samuti oli see rohkem seotud kultuuriga, seevastu Fukuokast olid pärit paljud samuraid. 1. aprillil 1889 need linnad ühendati. Ühinemiskoosolekul valiti uue linna nimeks algul Hakata, kuid seejärel tungisid koosolekule samuraid ja sundisid kohalolijaid valima linna nimeks Fukuoka.
Sellegipoolest kasutatakse nime "Hakata" tänapäevalgi: mitte üksnes endise Hakata linna asukoha tähenduses, vaid Hakata nime kannab linna raudteejaam ja kohalikku murrakut nimetatakse "hakata-ben".
1903 asutati Fukuokas Kyoto Keiserliku Ülikooli osakond Fukuoka meditsiinikolledž. 1911 nimetati see ümber Kyūshū Keiserlikuks Ülikooliks ja eraldati juriidiliselt Kyoto ülikoolist. Teise maailmasõja ajal praktiseeriti seal USA sõjavangide peal vivisektsiooni.
1910 algas Fukuokas trammiliiklus. See lõpetati 1979.
1929 algasid regulaarlennud liinil Fukuoka–Osaka–Tokio. Tänapäeva lennujaam avati 1951.
1953 avati Fukuoka loomaaed.
1. märtsil 1975 liideti Fukuokaga Sawara linn, mis oli moodustatud 1. augustil 1956 kolme küla liitmise tulemusena.
1981 avati Fukuoka metroo.
Elanike arv on 1 400 600 (2005).
Kliima.
Fukuoka aastane keskmine temperatuur on +16,6 °C. Kõige palavamad kuud on august (+27,6 °C) ja juuli (+26,9 °C). Kõige jahedamad kuud on jaanuar (+6,4 °C) ja veebruar (+6,9 °C).
Aastas sajab keskmiselt 1632 mm. Põhiliselt sajab suvel. Kõige sademeterohkemad kuud on juuni (272 mm) ja juuli (266 mm), kõige kuivemad kuud on detsember (54 mm) ja veebruar (71 mm). Lund sajab aastas keskmiselt 5 cm, aga püsivat lumikatet ei moodustu. Aastas sajab keskmiselt 129 päeval. Kõige rohkem sajupäevi on märtsis (12,9) ja juunis (12,4), kõige vähem oktoobris (7,3). Lund sajab aastas keskmiselt 17 päeval. Õhuniiskus on keskmiselt 69%, kõige suurem on see juunis (76%) ja juulis (75%), kõige väiksem jaanuaris ja veebruaris (64%).
Aastas paistab päike keskmiselt 1848 tundi. Kõige rohkem paistab päikest augustis (199 tundi) ja juulis (183 tundi), kõige vähem jaanuaris (100 tundi) ja veebruaris (114 tundi).
Sport.
1947 toimus esimene Fukuoka maraton. See peetakse iga detsembri esimesel pühapäeval.
Alates 1951 toimub iga aasta novembris ümber-Kyūshū teatejooks, mille pikkus on 1064 km ja mis on jagatud 72 etapiks. See on maailma pikim iga-aastane teatejooks.
Iga aasta novembris toimub Fukuokas suur sumoturniir. See on iga aasta 6 sumoturniirist viimane.
Fukuokas toimusid 1995. aasta suveuniversiaad, 2001. aasta maailmameistrivõistlused ujumises ja 2006. aasta maailmameistrivõistlused krossijooksus.


Karksi valla lipp.
Karksi valla lipp on Viljandi maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Karksi valla lipp, aastatel 1995–1999 oli see lipp kasutusel Karksi-Nuia linna lipuna.
Lipp kinnitati 7. juulil 1995 Karksi-Nuia linna lipuna. Peale Karksi-Nuia linna ja Karksi valla ühinemist ühtseks Karksi vallaks 8. juunil 1999 võeti valla lipuna muutmata kujul kasutusele Karksi-Nuia linna lipp.
Lipu kirjeldus.
Karksi valla ristkülikukujuline lipp koosneb kolmest horisontaallaiust, kollane, valge, roheline. Laiud moodustavad ülevalt alla 3/7, 1/7 ja 3/7 osa lipu laiusest. Lipu värvid Pantone värvitabeli järgi on kollane – PMS 116 CV ning roheline – PMS 328 CV.
Lipu pikkuse ja laiuse suhe 11:7 ning normaalsuurus 105×165 cm.
Välislingid.
Lipp


Sétif.
Sétif on linn Alžeerias, Sétifi provintsi keskus. Asub Alžiirist 300 km idas 1100 m kõrgusel.
Tänapäeva linna kohal asus roomlaste asula Sitifis ("Colonia Nerviana Augusta Martialis Veteranorum Sitifensium").
1945. aastal toimus linnas eurooplastest kolonistide vastane ülestõus, mille prantsuse väed maha surusid. Toimus Sétifi veresaun, mille käigus tapeti umbes 40 000 inimest.


Kaplinn.
Kaplinn on linn Lõuna-Aafrika Vabariigis, Lääne-Kapimaa provintsi keskus.
Linna asutas 1652. aastal Hollandi Ida-India Kompanii vahesadamaks Indoneesiasse suunduvatele laevadele.


Kaltsiumhüdroksiid.
Kaltsiumhüdroksiid ehk kustutatud lubi (keemilise valemiga Ca(OH)2) on keemiline aine, mis koosneb kaltsiumi katioonist (Ca2+) ja hüdroksiidioonidest (OH–). See on värvitu kristalne aine või valge pulber, mis tekib kaltsiumoksiidi (mida nimetatakse lubjaks või kustutamata lubjaks) kustutamisel veega. Seda võib saada ka segades lahustava kaltsiumi soola (nt kaltsiumkloriidi) ja lahustava aluse (nt naatriumhüdroksiidi) vesilahuseid. Traditsiooniline kaltsiumhüdroksiidi nimetus on kustutatud lubi.
Kuumutades laguneb kaltsiumhüdroksiid kaltsiumoksiidiks ja veeks. Kaltsiumhüdroksiidi vesilahus, mida kutsutakse lubjaveeks, on keskmise tugevusega alus, mis reageerib ägedalt hapetega ja korrodeerib vee juuresolekul mitmeid metalle. Suspensiooni peentest kaltsiumhüdroksiidi osakestest kutsutakse lubjapiimaks ja kasutatakse laialdaselt keemiatööstuses ning ehituses.


Lüderitz.
Lüderitz on linn Namiibias. Asub Atlandi ookeani rannikul.
Asutatud 1883. aastal, kui Heinrich Vogelsang ostis Adolf Lüderitzi jaoks namade pealikult maad ja rajas sinna kaubandustugipunkti. 1909. aastal avastati linna lähedalt teemantide leiukoht.


Ayrton Senna.
Ayrton Senna da Silva (21. märts 1960 – 1. mai 1994) oli Brasiilia Vormel 1 piloot.
Ayrton Senna oli kolmekordne maailmameister (1988, 1990 ja 1991).
Ta hukkus 1. mail 1994 San Marino GP-l. Palju poleemikat tekitanud väljasõidu põhjustas tõenäoliselt roolisamba purunemine, avarii tagajärjel pääses esivedrustusest pärinev tükk nii õnnetult lendu, et läbis võidusõitja kiivrivisiiri ning tungis pähe.
Karjäär.
Vormel-1 debüüdi tegi Senna 1984. aastal Toleman-Harti roolis. Esimesel sõidul pidi ta katkestama juba 8. ringil, olles hooaja esimene katkestaja. Toleman-Hart ei olnud tiim, millega saanuks vastu hakata tippudele. Senna sai esimese punkti Lõuna Aafrika GP-l Kyalamis. 3 sõitu ja 2 punkti hiljem lõi ta talent särama vihmasel Monaco GP-l, kus ta startis 13.-ndalt positsioonilt. Senna alustas kohe rivaalidest möödumist ning 19.-ndal ringil möödus ta teise koha mehest Laudast ja asus vähendama vahet liidrikohal olnud Prostiga. Vihma kallas üha tugevamini, ning sõit peatati 31.-ndal ringil. Kaks ülejäänud poodiumikohta tulid Suurbritanniast ja Portugalist. Senna lõpetas hooaja üheksandal kohal 13 punktiga.
Aasta hiljem ostis ta välja kolmeaastase lepingu Tolemaniga ning liitus konkurentsivõimelisema Lotus-Renault’ga. Esimese oma 65-st parimast stardipositsioonist sai ta avaetapil Brasiilia GP-l, kus aga katkestas. Sellegipoolest sai Senna oma esimese võidu teisel etapil Estorilis, Portugali GP-l, saades ka parima stardikoha ning kiireima ringi. Algus oli vägev, aga terve hooaja maadles brasiillane tehniliste probleemide küüsis, hoolimata kiirusest ja seitsmest parimast stardipositsioonist. Teise võidu võttis ta Belgias, samuti märgades tingimustes. 1985. aasta lõpus finišeeris ta hooaja 4.-ndal kohal 38 punktiga ja 4 poodiumikohaga.
Ta teine hooaeg Lotuses oli parem, kuna uus Renault’ mootor oli senisest töökindlam. Senna alustas hooaega teise kohaga kaasmaalase Piquet’ järel kodusel etapil Jacarepagua ringrajal. Peale ülinappi võitu Manselli ees Hispaania GP-l Jerezis asus ta esimest korda MM-sarja liidriks. Ta ei püsinud seal kaua, hooaeg kujunes võitluseks Prosti McLaren-TAG-i ning Williams-Honda duo Manselli ja Piquet’ vahel. Hooaja teise võidu sai Senna USA GP-l Detroidis, ja finišeeris hooajal jällegi neljandana 55 punkti, 8 pole’i ja kuue poodiumiga.
1987. aasta eel tundus, et seekordne hooaeg tuleb paljulubavam, Renault’ tagasitõmbumise järel saadi Honda mootorid. Peale aeglast algust võitis Senna kaks sõitu järjest Monacos ja Detroidis. Sellel hooajal oli Lotus enam-vähem sama tugev kui Williams koos Manselli ja Piquet’ga, ning peale spinni üle-eelviimasel etapil Mehhikos oli Senna tiitlimängust väljas. Kahel viimasel GP-l Lotuse eest sai ta kaks teist kohta, kuid diskvalifitseeriti viimasel võistlusel Austraalias GP-l. Lõppkokkuvõttes oli Sennal 57 punkti ja kolmas koht.
Lotuse perioodil Senna ja Honda suhted süvenesid, ning see tuli kasuks, kui jaapani mootoritootja teeneid hakkas kasutama McLaren. Tiimi esisõitja Prosti nõusolekul liitus Senna seejärel McLareniga. Avaetapil Brasiilias diskvalifitseeriti ta varupauto kasutamise eest. Äge duell mõlema piloodi vahel oli alanud, põhjustades mitmeid dramaatilisi lahinguid nende vahel. 1988. aastal võitis duo Senna-Prost 15 võistlust 16-st ning Senna sai oma esimese sõitjate tiitli kaheksa võiduga, hoolimata sellest, et kogus vähem punkte. (94 prantslase 105 vastu)
1989. aastaks keelustati turbod. Imola GP-st saadik nende läbisaamine halvenes peale seda, kui Senna oli keeldunud täitmast eelnevat kokkulepet mitte mööduda tiimikaaslasest peale esimest kurvi. Meistritiitli võttis aga Prost peale kurikuulsat intsidenti, Suzuka viimases šikaanis, kus Prost mööduva Senna ees ukse lihtsalt kinni pani. Sennal õnnestus rajale tagasi tulla ja peale boksis nina vahetamist võtta uuesti liidrikoht ning võita ainult selleks, et olla diskvalifitseeritud šikaani lõikamise eest. Prost tunnistas 1993. aastal, et ta oli teadlik Senna möödasõidukatsest ja tegi selle manöövri tahtlikult. Senna sai hooaja arvestuses teise koha 60-ne punktiga kuue võiduga.
Järgmisel aastal lahkus Prost Ferrarisse ja Senna tiimikaaslaseks tuli austerlane Gerhard Berger. Suzuka ringrajal 1990. aastal oli esimene stardikoht paremal tolmusemal poolel ning Senna oli nõudnud, et see paigutataks vasakule, kuid peale selle palve tagasilükkamist ähvardas ta mitte järele anda, kui Prost esimeses kurvis talle ette peaks sattuma. Nõnda juhtuski ning Senna oli saaanud teise MM-tiitli 78 punktiga. Hiljem väitis ta, et see oli kättemaks samal rajal aasta varem toimunud sündmuse eest.
1991. aastal tavapärast Senna-Prosti duelli ei tulnud, selle asemel hakkas peale mõneaastast mööna esile kerkima Williams koos Manselliga. Senna sai neljalt avaetapilt neli pole’i ja neli võitu. See tagas ülejäänud hooajaks piisava edumaa, ning Ayrton suutis võita kolmanda tiitli. Samal hooajal võitis ta esimest korda kodusel Brasiilia GP-l, kusjuures autole oli jäänud vaid kuues käik.
F1-s ei ole teadupärast parima mootoriga auto kiireim ning kuna McLaren oli alati sõltunud parimast jõuallikast, oldi aastaks 1992 suures hädas. Ülivõimsa ja mitmesuguste abidega varustatud Williams FW14 vastu tuli rahulduda sel hooajal tervenisti 4. kohaga ja kolme võiduga.
1993. aastal peale Honda lahkumist hankis McLaren endale Fordi mootorid, ning Senna skooris viis võitu. Hiilgavam neist oli kahtlemata Euroopa GP-l Doningtonis, kus ta lausvihmas möödus avaringil viiest vastasest, mida on hiljem on tituleeritud sajandi parimaks ringiks, ning alistas kogu ülejäänud stardirivi, peale Damon Hilli, enam kui ringiga. Lõpptabelis oli ta 73 punktiga teine Prosti järel. Sel hooajal sai ta ka kuuenda võidu Monacos, mis on siiani ületamata.
Hooaja järel lahkus Senna viimaks üha enam põhja vajuvast McLarenist ja suundus Williams-Renault’sse ja lootused algavaks hooajaks olid kõrged. Ta katkestas mõlemad etapid, hoolimata kahest parimast stardipositsioonist Benettoni ees. Oma viimasel etapil San Marino GP-l Imolas sai Senna jällegi pole’i, kuid etapilt, mis oli alles äsja saatnud haiglasse kaasmaalase Rubens Barrichello ning nõudnud austerlase Roland Ratzenbergeri elu, ta tagasi elusalt ei enam tulnud. Kõige enam on avarii põhjustena pakutud Senna soovil uuesti keevitatud ja lapitud roolisamba purunemist ja rehvide mahajahtumist ohutusauto taga, mis põhjustas Williamsi madaldumise ja sellega pidamise vähenemise. Tema surm oli rahvuslik tragöödia ning kuulutati välja kolme päeva pikkune lein. Väidetavalt ei pandud tema matusepäeval Sao Paulos toime mitte ühtegi mõrva ega vargust.


Yamoussoukro.
Yamoussoukro on Elevandiluuranniku pealinn alates 1983. aastast. Asub 250 km kaugusel Atlandi ookeani rannikust.
Linnas asub Vatikani Püha Peetruse katedraali eeskujul ehitatud Notre-Dame de la Paix katedraal, mis on kõige suurem ristiusu kirik maailmas.
Yamoussoukro on Elevandiluuranniku esimese presidendi Félix Houphouët-Boigny sünnilinn.


Deianeira.
Deianeira oli vanakreeka mütoloogias Aitoolia printsess, Kalydoni kuningapaari Oineuse ja Althaia tütar, Heraklese naine.
Deianeira oli kuulus oma ilu poolest. Apollodoros kirjutas, et ta juhtis ise kaarikut ja õppis sõjakunsti. Isa kihlas ta jõejumala Acheloosiga, keda Deianeira aga ei armastanud. Acheloos võis küll endale mistahes kuju võtta, kuid ikkagi ei soovinud Deianeira endale sellist meest. Võib-olla oli see seotud sellega, et Acheloos armastas endale jõledaid kujusid võtta rohkem kui ilusaid.
Hoopis teine lugu oli Heraklesega, keda Deianeira kohe armastama hakkas. Ent Acheloos ei tahtnud oma pruuti kellelegi anda. Herakles võitles temaga ja sundis Acheloosi neiust loobuma. Herakles ja Deianeira abiellusid ja said poja Hyllose.
Herakles hävitas Lüüdias asuva kuningas Eurytose linna ja võttis sealt hulga vange. Kõige ilusam neist oli kuninga tütar Iole. Käskjalg toimetas vangid kohale enne Heraklest ja teatas, et Herakles olevat Iolesse pööraselt armunud.
Deianeira läks mehele vastu. Tagasiteel koju jõudsid nad Evenose jõeni, millel kentaur Nessos ülevedajaks oli. Nähtavasti ei tundnud Nessos Heraklest ära, sest ta katsus Deianeirat ära röövida, kui naine tema seljas oli. Deianeira hüüdis appi; Herakles laskis kentauri, kes oli juba teisele kaldale jõudnud, mürgitatud noolega ja tappis ta. Nessos ei surnud siiski kohe, vaid jõudis öelda, et naine võtaks tema verd. Kui tema mees peaks iial mõnd teist naist rohkem kui oma naist armastama hakkama, tulevat teda ainult kentauri verega võida.
See aeg tunduski käes olevat. Deianeira võttis kentauri verd, immutas sellega kodus uhke rüü ja andis selle teenrile Lichasele, kes selle viis Heraklesele. Selgus, et kentauri veri oli ülimürgine. Ent ka Herakles oli üliinimene; seetõttu ta ei surnud, vaid tundis lakkamatut piina. Suurest valust viskas ta Lichase merre ja see uppus. Valust pääsemiseks käskis ta lõpuks tuleriida kokku kanda ja kui ta sellele heitis, tundis ta rõõmu, et piinast vabaneb. Deianeira poos juba enne seda end suurest häbist ja meeleheitest üles.
Deianeira kunstis.
Deianeirat on maalinud Arnold Böcklin, Guido Reni ja Peter Paul Rubens. Camille Saint-Saëns on kirjutanud ooperi "Deianeira".


Julius Nepos.
Julius Nepos (430–480) oli eelviimane Lääne-Rooma keiser aastail 474–475.
Julius Nepose nimetas keisriks Ida-Rooma keiser tema naise lähisugulane Leo I pärast Glyceriuse kukutamist. Siit tuli ka tema hüüdnimi Nepos ('onupoeg' ladina keeles).
Pärast lühikest valitsusaega sundis Orestes ta 475 põgenema Dalmaatsiasse.
Et Julius Nepos oli Ida-Rooma riigi soosik, siis ei tunnustanud Ida-Rooma keiser talle järgnenud Romulus Augustulust Lääne-Rooma keisrina. Kui ta oli seatud fakti ette, et Itaalias valitseb Odoaker, siis nimetas Leo I Odoakeri Julius Nepose asekuningaks Itaalias.
Julius Nepose tapsid ta oma sõdurid arvatavasti endise keisri Glyceriuse käsul, oletatavasti kättemaksuks.


Mahiloŭ vapp.
Mahiloŭ vapp on Valgevene Mahiloŭ linna vapp. Esimese vapi sai linn 1577. aastal.
Praegu kasutatakse 1661. aastast pärinevat vappi.


480.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Aastakümned: 430. aastad 440. aastad 450. aastad 460. aastad 470. aastad - 480. aastad - 490. aastad 500. aastad 510. aastad 520. aastad 530. aastad
Aastad: 475 476 477 478 479 - 480 - 481 482 483 484 485


Ernst Jaakson.
Ernst Jaakson (11. august 1905 Riia – 4. september 1998 New York) oli Eesti diplomaat, peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal (aastatel 1965–1991) ja esimene iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik USA-s aastatel 1991–1993.
Ernst Jaakson oli Eesti välisteenistuses kokku 79 aastat, alates 1919. aastast. Ta alustas Eesti Riia saatkonnas jooksupoisina ning tõusis hiljem sekretäri ametisse. 1927–1928 teenis ta aega Eesti sõjaväes ning naasis seejärel diplomaaditööle. 1929 saadeti ta tööle USA-sse ning uuesti sai ta Eestit külastada alles 1992. aastal.
Esialgu töötas Jaakson San Franciscos, kuid sai peagi New Yorgi konsulaadi ametnikuks. 1940. aastal anti talle Valgetähe teenetemärk. Kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, otsustasid Eesti saatkonnad tööd jätkata ning suutsid teha edukat lobitööd Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamiseks Baltikumis (mittetunnustamispoliitika). Konsulaadi esialgsed tõsised rahamured lahendati 1941. aastal, kui USA lubas neil kasutada seni külmutatud Eesti Vabariigi varasid sealsetes pankades.
1965. aastal, kui peakonsul Johannes Kaiv suri, sai Jaaksonist tema ametijärglane ning seega olulisim vaba Eesti esindaja läänes. Ta tegeles ka saatkondade tegevuse koordineerimise ja ametkonna täiendamisega. Samuti suudeti tema osalusel algatada mitmeid olulisi väliseesti projekte, sealhulgas ka ESTO-päevad, mis toimusid esmakordselt 1972. aastal Torontos. Jaaksonist kujunes Eesti Vabariigi seadusliku järjepidevuse sümbolkuju.
Kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, kohtus Jaakson mitme toonase Eesti juhiga, ning ehkki ta Eesti Vabariigi legaalse esindajana ei saanud Nõukogude liiduvabariigi esindajatega ametlikku koostööd teha, tegutses ta edukalt koos toonase välisministri Lennart Meriga Eesti iseseisvuse võimalikult kiire taastamise nimel. Mere vahendusel kohtus Jaakson Arnold Rüütliga ning leidis ühise keele ka temaga.
1991. aasta lõpus, pärast seda kui Ülemnõukogu 20. augustil võttis vastu otsuse riikliku iseseisvuse taastamise kohta, nimetati Ernst Jaakson Eesti Vabariigi esimeseks erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Ameerika Ühendriikides ning alaliseks esindajaks ÜRO juures. Peagi sai ta USA diplomaatilise korpuse vanemaks. 1993 sai Jaaksonist taas Eesti peakonsul Ameerika Ühendriikides ning ta jätkas diplomaaditööd kuni surmani 1998. aastal. 1995 anti talle Riigivapi I klassi teenetemärk.
1995 ilmus Ernst Jaaksoni mälestusteraamat "Eestile", kus ta annab ülevaate oma elukäigust, peale selle avab see Eesti huvide kaitsmise tagamaid ning taasesitab mitu huvitavat ajaloolist dokumenti. Teose teine trükk ilmus 2001. aastal.
Ernst Jaaksoni pere pärineb Hiiumaalt, praeguse Emmaste valla alalt.


Ahhal-tekiini hobune.
pisi
Ahhal-tekiini hobune on hobusetõug, mis pärineb algselt Türkmenistani kõrbetest.
Ahhal-tekiini hobune on kõrge, sale ja sihvakas, pika kaela ning hõreda laka ja sabaga. Ta karval on alati kuldne läige.
Ahhal-tekiini hobust peetakse üheks vanimaks tõuks maailmas. Arvatakse, et see tõug on ligi 3000 aastat vana. Tõug on pärit Türkmenistanist ning nad on tuntud oma vastupidavuse ja välimuse poolest. Tänapäeval kasvatatakse kõige rohkem ahhal-tekiine Venemaal ja Türkmenistanis, kuid neid ka Euroopas, Austraalias ja Ameerikas.
Ahhal-tekiinide keskmine turjakõrgus on 157 cm ja neile on iseloomulik metalse läikega värvused. Enim levinud värvused on kõrb, võik, palomino, raudjas, must ja hall. Ahhal-tekiinidel on väike pea, koos sirge või veidi kumera profiiliga ja suhteliselt pikkade kõrvadega. Neil on suured ilmekad silmad, pikk kael (iseloomulik on ka põdrakael), hõredad lakk ja saba, peenikesed jalad ning lauged õlad.
Iseloomult teatakse ahhal-tekiine kui ühe inimese hobuseid, nad on elavad ja temperamentsed. Nad on vastupidavad ja nõtke liikumisega, samuti väga edukad spordis. Ahhal-tekiinid sobivad väga hästi kestvusratsutamisesse ehk rännakusse, aga ka koolisõitu, krossi ja takistussõitu. Absent, 8-aastane ahhal-tekiini täkk, võitis 1960. aastal Roomas toimunud olümpiamängudel kuldmedali koolisõidus. Neli aastat hiljem võitis ta Filatoviga Tokyos toimunud olümpiamängudel pronksmedali ja 1968. aastal võideti meeskondlik kuld Ivan Kalitaga.


Tennessee kõnnihobune.
Tennessee kõnnihobune (inglise keeles "Tennessee Walker" või "Tennessee Walking Horse") on Ameerika Ühendriikides, Tennessees istanduseomanike poolt 19. sajandil aretatud hobusetõug. Tõug on aretatud maastikul ratsutamiseks ning on unikaalne oma niinimetatud "jooksva kõnni" poolest, mis teeb ratsutamise väga mugavaks. Nad on rahuliku ja sõbraliku iseloomuga rahulike ja sujuvate liigutustega. Õlakõrgus 155-165 cm, kaal 400-550 kg.


Trakeeni hobune.
Trakeeni hobune on algselt sõjahobuseks aretatud hobusetõug.


Norra fjordihobune.
thumb
Ta kodustati juba 4000 aasta eest.
Fjordiponide kõrgus jääb 130–150 cm ning keskmiselt kaaluvad nad 400-550 kg.


Baškiiri hobune.
Baškiiri hobune on kräsukarvaline hobune. Tema päritolu on teadmata. Tänapäeval leiab Baškiiri hobune rakendust nii rantšo- kui lõbusõiduhobustena.


Vuajerism.
Vuajerism väljendub inimese psüühilises kalduvuses vaadata pealt teisi inimesi olukordades, kus pealtvaatamist peetakse kohatuks. Enamasti peetakse vuajerismi puhul silmas seksuaalsete või inimese privaatsfääri kuuluvate toimingute salajast pealtvaatamist.
Vuajerism ei pruugi alati olla tahtlik, vaid inimene võib sattuda nägema mõnda avalikkusele mitte mõeldud stseeni, mis ta tähelepanu köidab. Kui ta jääb seda pealt vaatama ega anna endast märku, võib sellist käitumismalli nimetada vuajerismiks. Kui toiming on seksuaalse alatooniga, kaasneb vuajerismiga sageli masturbeerimine.
Psühhiaatrias kasutatava RHK-10 definitsiooni järgi on vuajerism kui psüühikahäire defineeritud järgmiselt: "Korduv või püsiv tendents jälgida inimesi seksuaalse või intiimse käitumise juures, nagu lahtiriietumine. Tavaliselt viib see seksuaalsele erutusele ja masturbatsioonile, mida tehakse nii, et vaadeldav isik pole sellest teadlik." Vuajerism kuulub seksuaalsuunitluse häirete e parafiiliate alla.
Vuajerismi on käsitletud paralleelselt ekshibitsionismiga kui skopofiilia ühte vormi.
Vuajerism, millest saadakse seksuaalset naudingut, on seksuoloogiliselt üks parafiiliatest.


Skopofiilia.
Skopofiilia on psüühiline vajadus suhestuda pilgu ja vaatamisega.
Jacques Lacan seob ekshibitsionismi ja vuajerismi skopofiilia alla kui kaks selle iseloomulikku erijuhtu. Laiemas plaanis pole skopofiilia Lacani jaoks seotud mitte konkreetsete inimeste pilkudega või inimestevahelise "pilkude mänguga", vaid abstraktse jälgiva pilguga, mida võib nimetada Suure Teise pilguks, millele inimese tegevus suunatud on.
Tuntumateks skopofiiliasse puutuvateks nähtusteks võib pidada kino ja televisiooni.


Suur Teine.
Suur Teine (prantsuse keeles "grand Autre" ja "l' Autre") on Jacques Lacani psühhoanalüüsi üks tunnusmõisteid. Täpne tõlge oleks sellele pigem "suur Muu" või "suur Erinev", sest tegemist pole teisega mitte järjekorra mõttes, vaid "suur Teine" on teine kui mitte-sama või erinev.


Adolf II (Schaumburg-Lippe vürst).
Adolf II (23. veebruar 1883 Stadthagen – 26. märts 1936 Popocatépetl) oli Schaumburg-Lippe vürst aastail 1911–1918.
Adolf II päris riigi oma isalt vürst Georgilt ja loobus troonist 16. novembril 1918.


Nigeri osariik.
Nigeri osariik on Nigeeria pindalalt suurim osariik. Piirneb läänes Beniniga.
Osariik on nime saanud seda läbiva Nigeri jõe järgi. Jõel asub kaks Nigeeria suurimat hüdroelektrijaama. Teine suurem jõgi on Kaduna jõgi.
Elanikest on veidi üle poole muhameedlased.
Suuremad linnad on Minna, Bida, Kontagora ja Suleja.
Osariigis asub Kainji rahvuspark.


Rein Rannap.
Rein Rannap (sündinud 6. oktoobril 1953 Tallinnas) on eesti helilooja ja pianist.
Ta on muusiku ja muusikapedagoogi Heino Rannapi ning viiulisolisti ja muusikakriitiku Ines Rannapi poeg.
Pianistikarjäär.
Rein Rannap andis esimese soolokontserdi 1968. aastal. Sellest ajast saadik on ta klaverikontserte andnud paljudes endise Nõukogude Liidu piirkondades, Euroopa riikides ja Austraalias ning USA-s.
1987. aastal emigreerus Rannap Nõukogude Liidust, põgenedes Itaalias esinedes Nõukogude järelvalve alt. Algul elas ta Itaalias, seejärel USA-s. Hiljem on Rannap öelnud, et poleks lahkunud, kui oleks NSV Liidu lagunemisest ja Eesti iseseisvumisest ette teadnud.
Eestis on Rein Rannap teinud mitmeid kontserttuure. 1997, 1999 ja 2008 toimus tema tuur nimega "Klaver tuleb külla" Eesti kirikutes.
Rokkmuusik.
Eelkõige on Rannap tuntud kui ansambli Ruja asutaja ning juht. Ansambel esines 1972. aasta mais Vanemuise kontserdisaalis Jüri Lina korraldatud "Popsalongis". Ansambli esituses on välja antud mitu heliplaati Rannapi rokklauludega.
Helilooming.
Tema helilooming on valdavalt heakõlaline, postmodernistlikus stiilis.
Orkestriteosed.
Rein Rannap on kirjutanud ka kammermuusikat ja levilaule.


Padova.
Padova on linn Itaalias Veneto maakonnas, Padova provintsi halduskeskus.
Padova asub Bacchiglione jõe ääres 40 km Veneziast läänes.
Padova botaanikaaed kuulub 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Ajalugu.
Padova oli risorgimento peamisi keskusi.
Arhitektuurimälestised ja vaatamisväärsused.
Basilica di Sant'Antonio (13.–14. sajand)
Piazza del Santol asub Donatello "Gattamelata", 15. sajandil püstitatud Venezia kondotjeer Erasmo da Narni kuju.
Kultuur.
Padova ülikool on asutatud 1222. aastal. Lisaks esimesele botaanikaaiale (1545), on Padova ülikool tuntud ka maailma esimese anatoomikumi (1594) poolest. Padova ülikoolis on õpetanud füüsikat aastatel 1592–1610 Galileo Galilei.


Illuka valla lipp.
Illuka valla lipp on Eesti haldusüksuse Illuka valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. novembril 1993.
Lipu kirjeldus.
Illuka valla ristkülikukujuline lipp koosneb kahest võrdsest horisontaalsest laiust. Lipu keskel on Illuka valla vapp. Ülemisel, kollasel laiul on vapi kohal üks ja mõlemal pool vappi üheksa (3+3+3) sinist tähtristi. Alumine laid on roheline.
Vapi punase kilbi keskel on alla suunatud teraga mõõk, sellest kummalgi pool säärest äralõigatud labajalg, varbad väljapoole, jalgade kohal mõõgast läbistatud kuldne kroon.
Välislingid.
Lipp


Treviso.
Treviso on linn Itaalias Veneto maakonnas, Treviso provintsi halduskeskus.
Linn asub Venezia lahe ja Alpide vahelisel madalikul, Sile ja Botteniga jõe ühinemiskohas.
Majandus.
Trevisos asuvad disainerrõivaste tootja Benettoni ja spordirõivaste tootja Lotto Sport Italia peakorter.


Padova botaanikaaed.
Padova botaanikaaed ("Orto Botanico di Padova") on Itaalias Padovas asuv maailma vanim siiani samas kohas asuv botaanikaaed.
Aed rajati 1545. aastal benediktiini munkade maale ravimtaimede kasvatamiseks.
Aias kasvatati mitmeid haruldasi ja kalleid taimi, mis tingis nende sagedasi vargusi. 1552. aastal ehitati aia ümber ringikujuline müür.
Kollektsiooni täiendati pidevalt eksootiliste taimedega Venezia asumaadelt.
Kuulub 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Belluno.
Belluno on linn Itaalias Veneto maakonnas, Belluno provintsi halduskeskus.
Loodus.
Bellunost lõunas asuvad Nevegali Alpid, põhjas Dolomiidid.
Arhitektuurimälestised ja vaatamisväärsused.
Belluno kauneim väljak on Piazza del Mercato oma renesansspaleede ja 1410. aastast pärineva purskkaevuga.


Viljandi Muuseum.
Viljandi Muuseum on Viljandi maakonna muuseum. Kohamuuseumina tegeletakse eelkõige Viljandi linna ja maakonna ajaloo, kultuuri, elu-olu ja looduse uurimise, kogumise, säilitamise ning eksponeerimisega.
Maakonnamuuseumide hulgas on Viljandi Muuseum üle 100 000 säilikuga kogu üks suuremaid. Muuseumis on ka lugemissaal, regulaarselt vahetuvad näitused ja toimuvad erinevad üritused õppetundidest näitemängudeni.
Muuseumi näitusemaja asub 18. sajandi apteegihoones Kindral Laidoneri platsi serval. Muuseumi püsiekspositsioon paikneb kahel korrusel ning annab ülevaate Viljandimaa loodusest ning ajaloost muinasajast 20. sajandi keskpaigani.
Muuseumi ajalugu.
Viljandi Muuseum sai alguse 1878.–1879. aastal Viljandi lossivaremetes toimunud arheoloogilistest kaevamistest. 1881. aastal asutati kaevamisi korraldanud komitee (Ausgrabungscomité) baasil Viljandi Kirjanduslik Selts, millest sai muuseumi hoidja. Praegusse hoonesse koliti 1942. aastal.


728.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 670. aastad 680. aastad 690. aastad 700. aastad 710. aastad - 720. aastad - 730. aastad 740. aastad 750. aastad 760. aastad 770. aastad
Aastad: 723 724 725 726 727 - 728 - 729 730 731 732 733


Gibsoni kõrb.
pisi
Gibsoni kõrb (inglise "Gibson Desert") on kõrb Austraalias. Piirneb lõunas Suure Victoria kõrbega ja põhjas Suure Liivakõrbega.
Kõrbe pindala on 155 900 km². Aastane sademete hulk on 200–250 mm.
Kõrbe lääneosas asub Disappointmenti järv.
Kõrb sai nime 1876. aastal kõrbe läbinud Ernest Gilesi uurimisrühma liikme Alfred Gibsoni järgi, kes vett otsides kadunuks jäi.


Giglio saar.
thumb
Giglio on saar Türreeni meres Toscana saarestikus.
Pindala 21 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 498 meetrit. Saarel on umbes 1500 elanikku.
13. jaanuaril 2012 kella 20 paiku sõitis saare lähedal karile ristluslaev Costa Concordia.


Alleyne Francique.
Alleyne Francique (sündis 7. juunil 1976) on Grenada kergejõustiklane (põhidistantsid 200 m ja 400 m)
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Budapest 2004
Moskva 2006
Isiklikku.
Alleyne Francique on 188 cm pikk ja kaalub 76 kg.
Välislingid.
Francique, Alleyne
Francique, Alleyne


814.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 760. aastad 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad - 810. aastad - 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad
Aastad: 809 810 811 812 813 - 814 - 815 816 817 818 819


840.
"See artikkel räägib 840. aastast; 840 on ka USA ISO numbrikood"
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad
Aastad: 835 836 837 838 839 - 840 - 841 842 843 844 845


843.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad
Aastad: 838 839 840 841 842 - 843 - 844 845 846 847 848


845.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad
Aastad: 840 841 842 843 844 - 845 - 846 847 848 849 850


José Luis Rodríguez Zapatero.
José Luis Rodríguez Zapatero (sündnud 4. augustil 1960 Valladolidis Hispaanias) on Hispaania poliitik.
17. aprillist 2004 kuni 21. detsembrini 2011 oli ta Hispaania peaminister.
Ta on olnud Hispaania Sotsialistliku Tööpartei peasekretär alates 1988. aastast.
Peaministrina otsustas ta Hispaania väed Iraagist ära tuua ning legaliseerida homoabielud.
2011. aastal teatas majanduskriisi tõttu ebapopulaarseks muutunud peaminister Zapatero, et ei kavatse 2012. aasta parlamendivalimistel osaleda, ja palus parteil valimisteks uus liider välja valida.


Semiramise rippaiad.
Semiramise rippaiad ehk Babüloni rippaiad koos Babüloni linnamüüriga on üks vanaaja Seitsmest maailmaimest. Nii aiad kui müür arvatakse olevat ehitatud kuningas Nebukadnetsar II käsul umbes 600 eKr.
Legendi kohaselt olevat kuningas Nebukadnetsar lasknud aiad ehitada oma koduigatsust tundvale naisele Amitale. Amita oli Meedia kuninga Kyaxarese tütar, kes oli Babüloonia kuninga Nabopolassari pojale Nebukadnetsarile naiseks antud, kindlustamaks Meedia ja Babüloonia liitu. Amita kodumaa oli roheline ja mägine, Babülon aga päikesekuum tasandik. Nii otsustas pärast isa surma Babüloonia kuningaks saanud Nebukadnetsar ehitada oma kuningannale kunstliku mäe koos roheliste aedadega.
Veel varasem legend omistab neid aedu Assüüria kuninga Šamšiadad V Babülooniast pärit naisele Šammuramatile, kelle kreekapärastatud nimi on Semiramis ja kes valitses oma alaealise poja Adadnirari III regendina 809–782 eKr.
Rippaedu on kirjeldanud vanakreeka ajaloolased, sealhulgas Herodotos, Klesias, Strabon ja Diodoros Siculus, kuid muud materjali nende kohta on vähe.
Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile. Aiad asusid kuningapalee kirdeosas Ištari väravate lähedal laial neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid ehitatud võimsatest pealt kõrkjakihi ja asfaldiga kaetud kiviplaatidest. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja tinast plaadid, mis takistasid vee valgumist alumistele astmetele. Kõige peal oli paks mullakiht, mis võimaldas seal kasvatada ka suuri puid.
Terrasse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata Eufratist vett.
Aiad ei olnud tõenäoliselt sõna otseses mõttes rippuvad; see nimetus tuleneb ilmselt kreekakeelest sõnast "kremastos", mis tähendab "üle ulatuma" ja kirjeldab aedade paigutust üksteisest üleulatuvatele terassidele.


Uppsala.
Uppsala (varasem kirjapilt "Upsala") on linn Rootsis Uppsala läänis 70 km Stockholmist põhja pool.
Linn kandis kuni 13. sajandini nime Östra Aros. Algne Uppsala kannab aga nimetust Gamla Uppsala (Vana-Uppsala). Nimevahetuse tingis Uppsala piiskopkonna üle viimine Vana-Uppsalast Östra Arose põlengujärgselt taastatud toomkirikusse. Nimevahetuse kiitis heaks paavst isiklikult.
Ajalugu.
Uppsalas 1164. aastal moodustatud Uppsala peapiiskopkond oli 11.–12. sajandil Rooma paavsti poolt suunatud ja Rootsi valitsejate poolt teostatud Soome vallutamise ja ristiusustamise keskus.
Uppsalas asub Põhjamaade vanim, 1477. aastal asutatud Uppsala Ülikool.


Althaia.
Althaia oli vanakreeka mütoloogias Aitoolias Pleuroni linnas valitsenud Thestiuse ja Eurythemise tütar. Tal olid vennad Eurypylos, Plexippos ja Evippos ning õed Hypermestra ja Leda.
Ta abiellus Aitoolia kuninga, Kalydonis valitsenud Oineusega. Selles osas, kui palju neil lapsi oli, lahknevad arvamused suuresti. Nähtavasti oli neil neli poega (Meleagros, Klymenos, Toxeus ja Thyreus) ja neli tütart (Deianeira, Gorge, Perimede ja Melanippe). Tema lapsi tabasid suured õnnetused ja neid nimetatakse meleagriidideks.
7 päeva pärast Meleagrose sündi ilmusid öösel lapse juurde saatusejumalannad moirad. Althaia adus seda ja ärkas üles, ent ei näidanud seda välja. Üks moira viskas koldesse puuhalu ja ütles, et laps hällis elab sama kaua kui see halg põleb. Seepeale nad lahkusid. Althaia kargas kohe voodist, kustutas koldes tule, haaras sealt halu ja pani kirstu luku taha.
Artemis saatis Kalydoni maad rüüstama hiigelmetssea, et karistada Oineust, kes oli unustanud talle lõikuse ajal uudsevilja ohverdada. Siga tappis ka üksikud jahimehed ära. Sellepärast kutsus Oineus kokku Kreeka vapraimad kütid. Kult leiti üles ja piirati sisse, kuid too ründas meestesumma ning tappis Heraklese poolvenna Iphiklese ja Althaia poja Toxeuse, enne kui kaaslased appi jõudsid. Eurytion sai surma Peleuse halvasti sihitud odast. Esimesena tabas looma Atalanta nool. Seejärel ründas haavatud kulti Meleagros ja läbistas tolle südame. Vastavalt tavale sai Atalanta kuldi naha ja Meleagros ülejäänud looma.
Selle otsusega ei olnud rahul Althaia vennad Eurypylos ja Plexippos. Nad ütlesid, et Meleagrosel pole õigust trofeed kellelegi kinkida ja et Atalantale ei tohi seda anda. Nad tahtsid nahka endale. Seepeale tappis Meleagros onud.
Kui Althaia oma vendade surmast kuulis, otsustas ta, et tema poeg on hulluks läinud. Ta võttis puuhalu, milles peitus Meleagrose elu, ja põletas selle ära. Meleagros suri.
Friedrich Engelsi järgi tekkis Meleagrose-müüt emajärgse sugukonna ajal, kui venda loeti lähedasemaks sugulaseks kui poega.
Artemis muutis karistuseks (pole teada, kas Meleagrose või Kalydoni metssea tapmise eest) Meleagrose õed Melanippe ja Perimede kalkuniteks.
Althaia oli sellest kõigest nii masendunud, et poos end üles.
Tema järgi on nimetatud asteroid 119 Althaia ja taim altee.


Wilfred Bungei.
Wilfred Bungei (sündis 24. juulil 1980 Kabirisangis) on Kenya kergejõustiklane (800 m).
Maailmameistrivõistlustel.
Edmonton 2001
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Birmingham 2003
Moskva 2006
Juunioride maailmameistrivõistlustel.
Annecy 1998
Isiklikku.
Wilfred Bungei on 178 cm pikk ja kaalub 64 kg.
Bungei, Wilfred
Bungei, Wilfred


Oineus.
Oineus oli vanakreeka mütoloogias Aitoolia pealinna Kalydoni kuningas, Porthaoni poeg ja Agriose vend.
Oineus (kreeka keeles 'vein') oli esimene, kes viinamarju kasvatas. Dionysos istutas tema lossi lähedale kolm viinapuud ning Oineuse karjane Staphylos (kreeka keeles 'viinamarjakobar') märkas, et üks kits läheb päev-päevalt rammusamaks. Ta pani tähele, et kits sööb tundmatuid marju. Staphylos rääkis sellest Oineusele. See pressis marjadest jooki ja see maitses talle.
Siis saabus Dionysos inkognito uurima, kas vein inimestele meeldib. Oineus võttis võõra ülilahkelt vastu, andis talle viinamarjamahla ja rääkis selle saamise lugu. Dionysos rõõmustas vastuvõtu üle, samuti selle üle, kui entusiastlikult Oineus asjasse suhtus, ja korraldas, et sellest ajast nimetati veini ja viinamarju Oineuse ja Staphylose järgi.
Oineuse naise nimi oli Althaia. Selles osas, kui palju neil lapsi oli, lahknevad arvamused suuresti. Nähtavasti oli neil neli poega (Meleagros, Klymenos, Toxeus ja Thyreus) ja neli tütart (Deianeira, Gorge, Perimede ja Melanippe). Tema lapsi tabasid suured õnnetused ja neid nimetatakse meleagriidideks. Lisaks oli Oineusel poeg Tydeus abielueelsest suhtest Periboiaga, kes kasvas üles Argoses. Ka temal ei läinud hästi.
7 päeva pärast Meleagrose sündi ilmusid öösel lapse juurde saatusejumalannad moirad. Althaia adus seda ja ärkas üles, ent ei näidanud seda välja. Üks moira viskas koldesse puuhalu ja ütles, et laps hällis elab sama kaua kui see halg põleb. Seepeale nad lahkusid. Althaia kargas kohe voodist, kustutas koldes tule, haaras sealt halu ja pani kirstu luku taha.
Artemis saatis Aitooliat rüüstama hiigelmetssea, et karistada Oineust, kes oli unustanud talle lõikuse ajal uudsevilja ohverdada. Siga tappis ka üksikud jahimehed ära. Sellepärast kutsus Oineus kokku Kreeka vapraimad kütid. Kult leiti üles ja piirati sisse, kuid too ründas meestesumma ning tappis Heraklese poolvenna Iphiklese ja Oineuse poja Toxeuse, enne kui kaaslased appi jõudsid. Eurytion sai surma Peleuse halvasti sihitud odast. Esimesena tabas looma Atalanta nool. Seejärel ründas haavatud kulti Meleagros ja läbistas tolle südame. Vastavalt tavale sai Atalanta kuldi naha ja Meleagros ülejäänud looma.
Selle otsusega ei olnud rahul Althaia vennad Eurypylos ja Plexippos. Nad ütlesid, et Meleagrosel pole õigust trofeed kellelegi kinkida ja et Atalantale ei tohi seda anda. Nad tahtsid nahka endale. Seepeale tappis Meleagros onud.
Kui Althaia oma vendade surmast kuulis, otsustas ta, et tema poeg on hulluks läinud, nähtavasti armastusest vääritu naise vastu. Ta võttis puuhalu, milles peitus Meleagrose elu, ja põletas selle ära. Meleagros suri.
Friedrich Engelsi järgi tekkis Meleagrose-müüt emajärgse sugukonna ajal, kui venda loeti lähedasemaks sugulaseks kui poega.
Artemis muutis karistuseks (pole teada, kas Meleagrose või Kalydoni metssea tapmise eest) Meleagrose õed Melanippe ja Perimede kalkuniteks.
Althaia oli sellest kõigest nii masendunud, et poos end üles.
Kui Oineus oli juba vanaks jäänud, kukutasid tema venna Agriose pojad Oineuse. Ent tema sohipoja Tydeuse poeg Diomedes tuli oma vanaisale appi ja tagastas Aitoolia trooni Oineusele.
Võimalik, et Oineuse surma järel oli lühikest aega kuningaks tema poeg Klymenos, kuid tal polnud lapsi. Üleüldse oli Oineusel ainult viis lapselast (koos abieluvälistega). Sealjuures Diomedes oli saanud Argose kuningaks ega olnud Aitooliast huvitatud. Kahe alaealise tütrepoja vahel valides eelistati Deianeira ja Heraklese pojale Hyllosele Gorge poega Thoast. Võimalik, et enne teda valitses kas kuninga või regendina Gorge mees Andraimon. Hyllose vanemad olid surnud ja polnud kedagi, kes tema eest kostaks.


Maria Mutola.
Maria de Lurdes Mutola (sündis 27. oktoobril 1972 Maputos) on Mosambiigi kergejõustiklane (põhidistants 800 m)
Olümpiamängudel.
Atlanta 1996
Sydney 2000
Maailmameistrivõistlustel.
Stuttgart 1993
Ateena 1997
Sevilla 1999
Edmonton 2001
Pariis 2003
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Toronto 1993
Barcelona 1995
Pariis 1997
Maebashi 1999
Lissabon 2001
Birmingham 2003
Budapest 2004
Moskva 2006
Välislingid.
Mutola, Maria
Mutola, Maria


Tšaadi järv.
pisi
Tšaadi järv tänapäeval ja varem (ülemised fotod)
Tšaadi järv on järv Aafrikas Sahelis. Asub Tšaadi, Kameruni, Nigeri ja Nigeeria piiril.
Järve keskmine sügavus on 1,5 m. Veetase on viimaste aastakümnete jooksul alanenud ja on oht, et järv kuivab lähitulevikus täielikult. Aastal 1960 oli järve pindala üle 26 000 km², 2000. aastaks oli see aga juba alla 1 500 km².
Järve pindala ja sügavus sõltuvad sissevoolust ja sademetega lisanduva vee hulgast. Ta paikneb väga tasases nõos, kus isegi veetaseme vähene tõusmine tähendab järve pindala märgatavat suurenemist. Ka asub järv piirkonnas, mida võivad tabada pikemaajalised põuaperioodid.
Suurim Tšaadi järve suubuv jõgi on Chari. Järve suubub ka Ngadda jõgi.


Belluno provintsi valdade loend.
Belluno provintsi valdade loend loetleb Itaalia Veneto maakonna Belluno provintsi vallad (69).


Zama.
"Sõna Zama teiste tähenduste kohta vaata Zama (täpsustus)."
Zama (jaapani 座間, haldusüksusena 座間市 "-shi") on linn Jaapanis, Kanagawa prefektuuris.
Zamas asub Ameerika Ühendriikide sõjaväebaas.
Elanike arv on 127 704 (2008).


Snowdon.
Snowdon (kõmri "Yr Wyddfa") on mägi Suurbritannias, Walesi kõrgeim mägi.
Asub Põhja-Walesis Gwyneddis Snowdonia rahvuspargis.


Crotone provints.
Crotone provints on provints Itaalias Calabria maakonnas. Provintsi keskuseks on Crotone linn.
Crotone provints jaguneb 27 vallaks.


Barcelona.
Barcelona on Kataloonia pealinn, elanike arvult Hispaania teine linn. Linn asub Vahemere rannikul, Llobregati ja Besòsi jõe suudmete vahel. Linna elanike arv halduspiires on 1 593 000 (2005), kuid koos eeslinnadega on elanike arv üle 4 miljoni.
Barcelonas asub Kataloonia valitsus "Generalitat de Catalunya".
Ajalugu.
Legendi järgi asutas tänapäeva linna kohale Barcino koloonia kartaago väejuht Hamilkar Barkas, Hannibali isa.
Roomlased ehitasid linna kohale oma kindluse umbes 15 eKr. 5. sajandil vallutasid linna läänegoodid ja 8. sajandil maurid. Aastal 801 vallutas linna Karl Suure poeg Ludwig Vaga. Aastal 985 rüüstas Barcelonat Córdoba kaliif Al-Mansur. Keskajal oli Barcelona Aragóni kuningriigi pealinn.
Pärast liitu Aragóni ja Kastiilia vahel linna areng pidurdus. Linn rüüstati 1640–1652 püsinud Kataloonia Vabariigi likvideerimise käigus ja Hispaania pärilussõja ajal 1714. Felipe V lammutas pool kaupmeeste elurajooni tsitadelli ehitamiseks, et vaenulikku linna ühekorraga karistada ja kontrollida. Katalaani keele kasutamine asjaajamises keelustati.
Linna uus tõus algas 19. sajandil, kui Barcelonast sai Hispaania juhtiv tööstuslinn. Seda märkis ka katalaanide rahvusliku meelsuse tõus. Anarhistidel oli Kataloonias suurem mõju kui kusagil mujal. Hispaania kodusõja ajal oli Barcelona üks vabariiklaste keskusi. Frankistid vallutasid ta 26. jaanuaril 1939.
1992. aastal toimusid linnas XXV suveolümpiamängud.
Haridus.
Barcelona ülikool asutati 1450. aastal.
Transport.
Linnas on metroo ja linna lähedal El Prati lennujaam.
Sport.
Linnas tegutseb spordiklubi FC Barcelona.


Arhailise Meestelaulu Selts.
Arhailise Meestelaulu Selts on põhikirja järgi vabatahtlik meeskodanike ühendus, mille liikmete eesmärgiks ja sisemiseks sooviks on vanema laulutraditsiooni säilitamine, uurimine ja praktiseerimine, teistele edasiõpetamine ja õppimine.
Selts asutati Lauri Õunapuu eestvõttel.


Reggio Calabria provints.
Reggio Calabria provints on provints (2. järgu haldusüksus) Itaalias Calabria maakonnas. Provintsi keskuseks on Reggio Calabria linn.
Reggio Calabria provints jaguneb 97 vallaks (vt Reggio Calabria provintsi valdade loend).


Vibo Valentia provints.
Vibo Valentia provints on provints Itaalias Calabria maakonnas. Provintsi keskuseks on Vibo Valentia linn.
Vibo Valentia provints jaguneb 50 vallaks.


Ramones.
Ramones oli aastatel 1974–1996 tegutsenud ameerika punk-ansambel, mida peetakse reeglina maailma esimeseks punk-ansambliks.
Ajalugu.
Ramones tuli kokku 1974. aasta jaanuaris New Yorgis koosseisus Joey (Jeffry Hyman) – trummid, Johnny (John Cummings) – kitarr, Dee Dee (Douglas Colvin) – basskitarr/laul. Esimene kontsert anti 30. märtsil Performance Studios umbes 30 inimesele samas koosseisus. Kuna Dee Dee ei suutnud samaaegselt laulda ja bassi mängida, sai vokalistiks Joey. Trummariks võeti esialgne mänedžer Tommy (Thomas Erdelyi). 16. augustil esineti esimest korda klubis CBGB, soojendades Blondiet. Samas klubis mängis bänd tihti ka edaspidi. Novembris 1975 sai bändi mänedžeriks Danny Fields, jaanuaris 1976 saadi plaadileping Seymour Steini Sire Recordsiga.
Ramonese endanimeline debüütalbum ilmus 1976. aasta aprillis. Kriitikud hindasid plaati positiivselt, ent müügiedu seda ei saatnud. 4. juulil 1976, pärast albumi Suurbritanniasse müügile jõudmist ja singli "Blitzkrieg Bop" välja laskmist, mängis Ramones koos The Flamin Grooviesiga Londonis Roundhouse'is. See "live" andis tuult tiibadesse näiteks Sex Pistolsile, The Clashile, The Jamile ja paljudele teistele Suurbritannia punk-ansamblitele. Bändid, mis olid enne mõjutatud näiteks New York Dollsi ja Lou Reedi loomingust, leidsid uue ja värske ameerika eeskuju.
1977. aasta alguses ilmus teine album "Leave Home". Mais läks bänd koos Talking Headsiga oma esimesele Suurbritannia tuurile. Singel "Sheena Is a Punk Rocker" jõudis Suurbritannia edetabelis 22. kohale. Suvel tuuritas ansambel mööda USAd, 30. juulil mängiti San Franciscos, Winterlandis. Kuid kommertsedu jäi endiselt tulemata. Pärast popilikuma kõlaga "Rocket to Russia" välja laskmist sügisel lahkus Tommy tuuritamisest väsinuna 1978. aasta 4. mail CBGBs antud "livei järel bändist.
Uueks trummariks sai varem ansamblis Richard Hell & the Voidoids trumme mänginud Marc Bell, kes võttis lavanimeks Marky Ramone. Marky mängis trumme sügisel ilmunud neljandal albumil "Road to Ruin", mille kujundas John Holmstrom ja produtseerisid Tommy ning Ed Stasium.
Vahepeal oli punk Suurbritannias jõudnud edetabelitesse. Ramonese Londonis 1977/1978 aastavahetusel lindistatud "live"-materjalist valmis kontsertalbum "It's Alive", mis ilmus 1979. aasta aprillis. Bänd osales Roger Cormani legendaarseks saanud B-filmis "Rock 'n' Roll High School", mille lavastas Allan Arkush. Samuti hakati Los Angeleses koos legendaarse produtsendi Phil Spectoriga salvestama järjekordset, viiendat stuudioalbumit.
Phil Spectori produtseeritud albumilt "End of the Century" ilmus esimene singel, "cover" Spectori kirjutatud pop-loost "Baby, I Love You", mida algselt esitas The Ronettes, 1980. aasta jaanuaris. 4. veebruaril ilmus ka album, millest sai bändi kõige rohkem müünud plaat kogu karjääri jooksul. Popiliku kõlaga plaat jõudis Suurbritannias koguni esikümnesse. Aprillis ilmus albumilt singel "Do You Remember Rock 'n' Roll Radio?". Samal aastal lõppes leping mänedžer Danny Fieldsiga, mida ei pikendatud.
Ka järgmine stuudioalbum "Pleasant Dreams" oli popiliku kõlaga (produtsent Graham Gouldman). Enamiku lugude autor oli Joey. Sel ajal hakkasid halvenema suhted Joey ja Johnny vahel. Septembris 1981 mängiti poolele miljonile inimesele US Festivalil San Bernardinos, Californias. 1982. aastal hakati produtsentide Ritchie Cordelli ja Glen Kolotkiniga salvestama uut albumit. Marky alkoholiprobleemide tõttu mängis lool "Time Has Come Today" trumme The Heartbreakersi trummar Billy Rogers.
Album "Subterranean Jungle" ilmus veebruaris 1983. Plaat oli samm tagasi pungilikuma "soundi poole pärast eelmist kaht popilikku albumit. Peale albumi ilmumist lahkus bändist Marky. Teda asendas mitmes New Yorgi kohalikus bändis trumme mänginud Richard Reinhardt, kes hakkas kasutama nime Richie Ramone. Samuti pikendati plaadilepingut Sire'iga.
1984. aastal salvestati "comeback"-album "Too Tough to Die", mille produtseeris endine bändikaaslane Tommy. Albumit peetakse üheks ansambli tugevamaist. Külalistena teevad plaadil kaasa Eurythmicsi Dave Stewart ning Busta Jones. Album ilmus novembris 1984. Juunis 1985 mängiti koos U2ga National Bowlis Inglismaal, Milton Keynesis. Salvestati lugu "My Brain Is Hanging Upside Down (Bonzo Goes to Bitburg)" – protest president Ronald Reagani Saksamaal natsisurnuaia külastamise vastu.
Peale kaht keskpäraseks peetavat albumit "Animal Boy" (1986; produtsent Jean Beauvoir) ja "Halfway to Sanity" (1987; produtsent Daniel Rey) ilmumist lahkus arusaamatuse üle T-särgirahade jagamise pärast bändist Richie. Uue trummarina prooviti Clem Burke'i ansamblist Blondie, kes pärast kaht ebaõnnestunud esinemist vahetati vahepeal alkoholiprobleemid ületanud Marky vastu välja.
1988. aastal ilmus kogumikalbum "Ramones Mania". 1989. aastal lindistati Stephen Kingi teosel põhinenud filmi Pet Sematary "soundtrackile samanimeline laul. Lugu oli ka mais ilmunud albumil "Brain Drain", mis oli bändi 11. stuudioalbum. Ent juulis lahkus ansamblist üks selle alustalasid, basskitarrist ja helilooja Dee Dee. Tema asemele võeti noor Christopher Joseph Ward (C. J. Ramone).
Kogumikud "All the Stuff (And More!) Volume 1" (1990) ja "All the Stuff (And More!) Volume 2" (1991) sisaldasid vastavalt esimest ja teist ning kolmandat ja neljandat albumit koos lisalugudega. 1991. aastal salvestati ka märtsis 1992 ilmunud "Loco Live", ansambli teine ametlik "live"-album.
Järgmine stuudioalbum, 1992. aasta Mondo Bizarro ilmus esimese Ramonese plaadina Radioactive Recordsi all. Ainult "coveritest koosnud 1993. aasta lõpus ilmunud "Acid Eaters" sai üldiselt negatiivse vastuvõtu osaliseks. Samal aastal ilmus esimene Ramonese biograafia – ajakirjanik Jim Bessmani kirjutatud ".
Peale ebaõnnestunud albumit "Acid Eaters" hakkasid levima kuulujutud, et kohe läheb Ramones laiali. Bänd teatas, et pärast järgmise stuudioalbumi negatiivset vastuvõtti minnakse laiali. Ansambli luigelauluks jäänud "¡Adios Amigos!" jõudis USAs 148. kohale.
Peale pikka hüvastijätutuuride rida ilmus 1996. aastal "live"-album "Greatest Hits Live". Sama aasta 6. augustil anti Los Angeleses klubis The Palace viimane kontsert. Kontsertalbum sellest, "We're Outta Here" ilmus 1997. aastal.
Joey Ramone suri 15. aprillil 2001 49-aastasena lümfivähki. 2002. aastal pääses bänd "Rock and Roll Hall of Famei (Rock'n'rolli Kuulsuste Hall). Dee Dee Ramone suri 5. juunil 2002 heroiini üledoosi. Suvel 2004 lasti kinodesse dokumentaalfilm " Johnny Ramone suri 15. septembril 2004 eesnäärmevähki.


Avellino provints.
Avellino provints on provints Itaalias Campania maakonnas. Provintsi keskuseks on Avellino linn.
Avellino provints jaguneb 154 kommuuniks.


Benevento provints.
Benevento provints on provints Itaalias Campania maakonnas. Provintsi keskuseks on Benevento linn.


Caserta provints.
Caserta provints on provints Itaalias Campania maakonnas. Provintsi keskuseks on Caserta linn.
Caserta provints jaguneb 104 vallaks.


Napoli provints.
Napoli provints on provints Itaalias Campania maakonnas. Provintsi keskuseks on Napoli linn.
Napoli provints jaguneb 92 vallaks.


Salerno provints.
Salerno provints on provints Itaalias Campania maakonnas. Provintsi keskuseks on Salerno linn.
Salerno provints jaguneb 158 vallaks.


Mahtra sõda (täpsustus).
Mahtra sõda oli kokkupõrge eesti talupoegade ja karistussalklaste vahel 14. juunil 1858.


Campobasso provints.
Campobasso provints on provints Itaalias Molise maakonnas. Provintsi keskuseks on Campobasso linn.
Campobasso provints jaguneb 84 vallaks.


Isernia provints.
Isernia provints on provints Itaalias Molise maakonnas. Provintsi keskuseks on Isernia linn.
Isernia provints jaguneb 52 vallaks.


Tuhkapäev.
Tuhkapäev on vastlapäevale järgnev kolmapäev.
Sellest päevast algab 40-ne päevane paast (pühapäevad ei lähe arvesse), mis lõpeb ülestõusmispühal.


Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.
Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (aastatel 1971– kandis nime Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia) on kirjandusauhind, mis antakse välja Eesti Kultuurkapitali poolt. Preemia asutati 1970. aastal. Praegune nimetus kasutusel 1995. aastast.
Auhind määratakse esmakordselt eelneva aasta jooksul ilmunud parimale teosele. Preemia antakse välja järgmistes kategooriates: ilukirjanduslik proosa, luule, näitekirjandus, laste- ja noorsookirjandus, esseistika, ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde, ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde, venekeelse autori auhind).


Marbella.
Marbella on linn Hispaanias Andaluusias Vahemere kaldal Päikeserannikul.
Marbella on tuntud kuurortlinn, eriti põhjaeurooplaste seas. Eestis on Marbella tuntuks saanud Eesti ärimeeste ja allmaailmategelaste puhkuse- ja elukohana.
Marbella ümbruses on palju golfiväljakuid.
Marbellal on hea maantee- ja bussiühendus Algecirase ja Málagaga. Lähim lennujaam asub Málagas.
Elanike arv on 116 200 (2004).
Ajalugu.
Väljakaevamistel on Malaga alal leitud inimtegevuse jälgi juba paleoliitikumist ja neoliitikumist, samuti foiniiklaste ja kartaagolaste ajast. Rooma ajal oli linna nimeks Salduba. Sajandeid kuulus linn muhameedlastele, kes ehitasid sinna müüridega ümbritsetud kindluse. Sellest ajast pärineb ka linna nimi ("Marbil-la"). Kristlased vallutasid Marbella "reconquista" käigus 1485.


Palermo.
Palermo on linn Itaalias, Sitsiilia maakonna ja Palermo provintsi halduskeskus.
Palermo asub Conca d'Oro (Kuldse rannakarbi) orus Monte Pellegrino jalamil. Idas kõrgub Monte Alfano.
Ajalugu.
Esimesed inimtegevuse jäljed Palermo kandis, sealhulgas koopajoonised, pärinevad pleistotseenist 10 tuhat aastat tagasi.
734 eKr rajasid foiniiklased tänapäeval Palermona tuntud asula loodusliku sadamakoha kaldale. Sel ajal elasid Ida-Sitsiilias sikanid, kes Thukydidese andmeil saabusid saarele Pürenee poolsaarelt, võib-olla Katalooniast.
Seejärel koloniseerisid Sitsiilia lõuna- ja lääneranniku kreeklased, kes aga põhjarannikul olevat Palermot ei hõivanud. Kreeklased kutsusid sadamat nimega Panormus, mis tähendab kõigi sadamat (vihje heale sadamakohale).
Palermo läks foiniiklaste järeltulijate ja pärijate Kartaago valdusse. 276 eKr vallutas linna Pyrrhos ning kuigi ta sõja Rooma ja tema tollase liitlase Kartaago vastu kaotas, jäi Palermo kreeklaste kolooniaks. Kuid juba Esimeses Puunia sõjas läks Palermo 251 eKr Rooma valdusse ja jäi roomlastele enam kui 700 aastaks.
Kui Rooma riik lagunema hakkas, hõivasid vandaalid 440 Palermo oma kuninga Geiserichi juhtimisel. 488 vallutasid Palermo idagoodid Theoderich Suure juhtimisel. Bütsantsi väejuht Belisarius hõivas kogu Sitsiilia 535.
831 algas moslemite vallutus Sitsiilias, mis kestis kristlaste tugeva vastupanu tõttu aastani 904. Moodustati Sitsiilia emiraat, mille pealinnaks sai Palermo – seni oli Sitsiilia tähtsaim linn olnud Sürakuusa. Emiraadi ajal muutus Palermo nii kauniks, et võistles Córdoba ja Kairoga. 1050. aastaks elas Palermos 350 tuhat inimest ja ta oli Euroopas suuruselt teine linn Córdoba järel, kus oli 450 tuhat elanikku.
Normannid tungisid Sitsiiliasse 1060 ja emiraat lõppes 1072. Palermo elanike arv oli langenud 150 tuhandeni, kuid ta oli tõusnud Euroopa suurimaks linnaks, sest Córdoba elanike arv oli langenud veelgi rohkem. Kristlaste võimu ajal Palermo allakäik jätkus ja 1330. aastaks oli linnas 51 tuhat elanikku. Järgnesid musta surma aastakümned, mil elanike arv veelgi langes.
1194 läks Sitsiilia Saksa-Rooma riigile. 1266–82 kuulus linn Kapetingide hulka kuuluvale Anjou Charles'ile, seejärel Aragónile. 1479 läls kogu Sitsiilia Hispaaniale, kes valitses saart kuni 1713 ja 1717–18. Savoia valitses saart 1713–17 ja 1718–20 ning Austria 1720–34. Seejärel kuulus saar taas Hispaaniale, kuni Giuseppe Garibaldi selle 1860 vallutas. Ta sisenes Palermosse 27. mail 1860. Pärast rahvahääletuse korraldamist sai Sitsiilia 1861 osaks Itaalia kuningriigist.
Sport.
Palermos on jalgpalliklubi U.S. Città di Palermo. See klubi mängib alates 2004. aasta sügisest Serie A-s. Klubi parimad tulemused Serie A-s on 5. kohad aastail 2006, 2007 ja 2010, Itaalia karikavõistlustel finaalipääs aastail 1974, 1979 ja 2011 ning UEFA karikasarjas pääs 16 parema hulka 2006.
Klubi kodustaadion on Renzo Barbera staadion, mis avati 24. jaanuaril 1932 ja pärast 1990 toimunud viimast ümberehitust mahutab 36 349 pealtvaatajat. Sellel staadionil toimusid 1990. aasta jalgpalli MM-i F-alagrupi need mängud, mis ei sisaldanud Inglismaa jalgpallikoondist.


Sož.
Sož (vene, valgevene, ukraina "Сож") on jõgi Euroopas. Algab Smolenski kõrgustikult. Voolab valdavalt lõunasse. Suubub vasakult Dneprisse (Kiievi veehoidlasse).
Jõe pikkus on 648 km, valgla 42 100 km².


Santiago.
Santiago on Tšiili pealinn ja riigi suurim linn. Asub Mapocho jõe ääres.
Halduslikult ei moodusta terviklikku üksust, vaid koosneb 37 omavalitsusest. Suurem osa neist asub Santiago provintsis, mõned ka Maipo, Cordillera ja Talagante provintsis.
Transport.
Santiagos on 4 liiniga metroo.
Linnast kirdes asub Comodoro Arturo Merino Benítezi rahvusvaheline lennujaam.


Pasqual Maragall i Mira.
Pasqual Maragall i Mira (sündinud 13. jaanuaril 1941) oli 127. "Generalitat de Catalunya" president aastatel 2002–2006. Ta oli ka Barcelona linnapea 1982 kuni 1997. Sellesse perioodi jääb ka olümpiamängude edukas läbiviimine Barcelonas.


1113.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad
Aastad: 1108 1109 1110 1111 1112 - 1113 - 1114 1115 1116 1117 1118


Kultuurkapitali kirjanduspreemia.
Kultuurkapitali kirjanduspreemia on Eesti Kultuurkapitali välja antav Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, mille saaja kandidaadid esitab kirjanduse sihtkapital ja laureaadi valib välja Kultuurkapitali nõukogu.
Kultuurkapitali kirjanduspreemia määratakse aasta jooksul kirjandusmaastikul enim silma paistnud tegelastele.


Tulemaa provints (Argentina).
Numbri 23 all on Tulemaa provints koos nõudlusaladega.
Tulemaa provints on Argentina kõige lõunapoolsem provints. Aastani 1991 oli ta "Territorio Nacional".
Provints hõlmab Argentina Tulemaa alad, Atlandi ookeani lõunaosas asuvad Briti valdused (Falklandi saared, Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saared) ning Argentina nõudlusala Antarktikas. Kontroll on Argentinal ainult Tulemaa üle.


Aerutamine 1976. aasta suveolümpiamängudel.
Aerutamine 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis 28.–31. juulil.
Aerutamisvõistlused peeti St. Lawrence'i jõel Notre-Dame'i saare juurde rajatud Notre-Dame'i kanalis. 500 meetri distantsidel peeti eel- ja lohutussõidud 28. juulil, poolfinaalid ja finaalid 30. juulil. 1000 meetri distantsidel peeti eel- ja lohutussõidud 29. juulil, poolfinaalid ja finaalid 31. juulil.
1000 m ühesüstadele.
Olümpiavõitja 1972: Aleksandr Šaparenko (NSV Liit) 3.48,06.
1000 m kahesüstadele.
Olümpiavõitja 1972: NSV Liit (N. Gorbatšov, V. Kratasjuk) 3.31,23.
1000 m neljasüstadele.
Olümpiavõitja 1972: NSV Liit (Juri Filatov, J. Stetsenko, Vladimir Morozov, V. Didenko) 3.14,02.
1000 m ühekanuudele.
Olümpiavõitja 1972: Ivan Patzaichin (Rumeenia) 4.08,94.
1000 m kahekanuudele.
Olümpiavõitja 1972: NSV Liit (V. Česiunas, J. Lobanov) 3.52,60.
500 m ühesüstadele.
Olümpiavõitja 1972: Julia Rjabtšinskaja (NSV Liit) 2.03,17.
500 m kahesüstadele.
Olümpiavõitja 1972: NSV Liit (Ljudmila Pinajeva, Jekaterina Kurõško) 1.53,50.


Korralik inimene.
Korralik inimene on sotsioloogiline mõiste. Korraliku inimese käitumine ja hoiakud vastab teiste tema kogukonnas elavate inimeste moraalsele normile.
Korralikust inimesest peab kogukond lugu ja seda arvestades püüavad inimesed tihti ennast näidata korralikumana kui nad tegelikult on.


Imavere valla lipp.
Imavere valla lipp on Eesti haldusüksuse Imavere valla lipp.
Lipp on kinnitatud 11. oktoobril 1996.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujulise lipu vardapoolsel äärel on 1,5 ühiku laiune roheline püstlaid. Lipu ülejäänud osa koosneb kolmest võrdse, 2 ühiku laiusest horisontaalsest värvilaiust: ülemine on valge, keskmine roheline ja alumine kollane.
Normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9. Lipul on kaks nööri, roheline ja kollane või kuldne.
Põhjendus.
Roheline värv sümboliseerib metsa, ja rohumaid, risti kuju aga valla asukohta Kesk-Eestis ja Paia risti. Valge piimandust ja piimandusmuuseumi. Kollane ristkülik kujutab põlluharimist ja viljakasvatust.
Lipu kasutamise kord.
Vallalipu heiskamise võib teha kohustuslikuks volikogu otsuse või valitsuse korraldusega vallale kuuluvatel hoonetel. Teistele omanikele on need otsused ja korraldused üksnes soovitusliku iseloomuga.
Vallalipu valmistamine toimub üksnes valitsuse loal.


Meleagriidid.
Meleagriidid olid vanakreeka mütoloogias Aitoolia pealinna Kalydoni kuningapaari Oineuse ja Althaia lapsed. Neid tabasid üldiselt suured õnnetused.
Selles osas, kui palju Oineusel ja Althaial lapsi oli, lahknevad arvamused suuresti. Nähtavasti oli neil neli poega ja neli tütart.
Meleagros läks tülli oma kahe onuga ning tappis nad. Kui Althaia oma vendade surmast kuulis, otsustas ta, et tema poeg on hulluks läinud. Ta võttis puuhalu, milles peitus Meleagrose elu, ja põletas selle ära. Meleagros suri.
Toxeus sai surma Kalydoni metsseajahil. Kalydoni metssiga tappis ta ära.
Thyreose kohta ei ole üldse midagi teada. Vanakreeka mütoloogias pole just tavaline, et kuningapoja kohta mitte midagi peale nime ei teata.
Klymenose kohta on vähemalt nii palju öeldud, et tal ei olnud lapsi.
Deianeira abiellus Heraklesega. Kentaur Nessos pettis Deianeirat ja see tappis tahtmatult oma armastatud mehe. Deianeira tappis end meeleheitest.
Melanippe ja Perimede muutis Artemis karistuseks (pole teada, kas Meleagrose või Kalydoni metssea tapmise eest) kalkuniteks.
Althaia oli sellest kõigest nii masendunud, et pärast tütarde muutumist kalkuniteks poos end üles.
Oineuse abielueelset poega Tydeust ei loeta meleagriidide hulka. Tema langes sõjakäigus Seitse Teeba vastu, olles kaotajate poolel.
Vahel loetakse meleagriidideks ainult need Oineuse tütred, kes kalkuniteks muudeti.
Oineusel oli ainult neli seaduslikku lapselast, sealhulgas mitte ühtki pojapoega. Meleagrosel oli oma naise Kleopatraga tütar Polydora. Deianeiral oli oma mehega poeg Hyllos. Gorgel oli oma mehe Andraimoniga poeg Thoas. Perimedel oli tütar Astypalaia, kelle isa pole nimetatud.
Kes päris Oineuse trooni, on segane. Võimalik, et lühikest aega oli kuningaks tema poeg Klymenos. Esimene valik tema järel, Tydeuse poeg Diomedes, keeldus troonist. Hyllos päris Heraklese vara ega olnud Aitooliast huvitatud. Seetõttu sai Aitoolia kuningaks Thoas. Võimalik, et enne teda valitses kas kuninga või regendina Andraimon.


Barcelona (Venezuela).
Barcelona on linn Venezuelas, Anzoátegui osariigi pealinn.
Linn on asutatud 1671. aastal katalaani kolonistide poolt.


Kaarma valla lipp.
Kaarma valla lipp on Eesti haldusüksuse Kaarma valla lipp.
1999 aastal ühinesid Kaarma vald ja Kuressaare vald ühtseks omavalitsusüksuseks. Uue ühinenud valla nimeks sai Kaarma vald ning kasutusele jäi senine Kaarma valla lipp.
Lipp on kinnitatud 11. märtsil 1993.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujuline lipp on jaotatud kolmeks laiuks: valge, sinine, valge. Ülemine ja alumine valge laid moodustavad kumbki kolm osa, keskmine sinine aga ühe osa lipu laiusest. Normaalsuurusega lipu laidude mõõtmed on 45:15:45 cm.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.


Barcelona (täpsustus).
Barcelona on linn Hispaanias, Kataloonia keskus.


Aarne Soro.
Aarne Soro (sündis 3. veebruaril 1974) on eesti näitleja.
Aarne Soro lõpetas 1997. aastal Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri 1. lennu.
Aastast 1996 töötab Ugala teatris.
Töid väljaspool Ugalat.
Aarne Soro on mänginud filmides "Head käed" (Allfilm, 2001) ja "Helmut" (Exitfilm 2001), "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" (2003) ja "Stiilipidu" (2005), "Zen läbi prügi" (2007), "Georg" (2007), "Detsembrikuumus" (2008). Osalenud teleseriaalides "Ohtlik lend" (2006), "Saladused" (2010/2011/2012), "Ühikarotid" (2011), "Kälimehed" (2011), "Kättemaksukontor" (2011), "Me saame hakkama" (2012)
Välislink.
Soro, Aarne
Soro, Aarne


Tulemaa (täpsustus).
Tulemaa ehk Tulemaa saar ehk Isla Grande on Tulemaa ehk Tulemaa saarte ehk Tulemaa saarestiku peasaar.


Seltsing.
"Selles artiklis räägitakse inimeste seltsingust; loomade seltsingu kohta vaata artiklit Seltsing (bioloogia)
Seltsing on isikuteühendus, mis on asutatud lepingulise ühinemise teel ühise eesmärgi saavutamiseks.
Seltsing ei ole juriidiline isik. Erinevalt viimasest on seltsing sobiv väikeste koosluste moodustamiseks.
Võlaõigusseaduse § 580 lõige 1 sätestab et
"Seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega."


Ohrid.
Püha Kaneo Johannese kirik Ohridi järve kaldal
Ohrid (makedoonia keeles Охрид) on linn Makedoonias Ohridi järve idakaldal.
Ajalugu.
Esimesed elanikud Ohridi kandis olid illüürid. Makedoonia arheoloogide väljakaevamiste andmetel oli selles paigas linnaline asula juba Makedoonia kuninga Philippos II ajal. Nad väidavad, et linnas olev Samuili kindlus on ehitatud varasema kindlustuse kohale, mis rajati juba 4. sajandil eKr. Vana-Rooma vallutas selle kandi umbes 200 eKr.
Antiikajal kandis linn nime Lychnidos ja asus Via Egnatia ääres, mis ühendas Dyrrachioni (tänapäeval Durrës) sadamat Konstantinoopoliga. Välja on kaevatud 5. sajandist pärineva basiilika varemed, millest järeldub, et kristlus oli selleks ajaks piirkonnas juba kanda kinnitanud, ja Lychnidose piiskopid osalesid paljudel oikumeenilistel kirikukogudel.
Lõunaslaavlased hakkasid sellesse kanti jõudma 6. sajandil. Bulgaarlased vallutasid selle piirkonna 867. Nime Ohrid on ajalooallikates esimest korda kasutatud 879. 990–1015 oli Ohrid Bulgaaria pealinn. Enne seda oli Bulgaaria pelinn Skopje, aga pärast oli Veliko Tarnovo.
990–1018 resideerus linnas Bulgaaria patriarh. 1018 vallutas selle piirkonna Bütsants ja Bulgaaria patriarhaat taandati peapiiskopkonnaks Konstantinoopoli patriarhi alluvuses. Sellest ajast olid kõrgemad vaimulikud Ohridis peaaegu eranditult kreeklased, kaasa arvatud Osmanite riigi perioodil. 16. sajandi alguses jõudis Ohridi peapiiskopkond oma võimsuse tipuni: sellele allusid Sofia, Vidini, Vlachi ja Moldova eparhiad, Serbias asuv Peć ning isegi Itaalias Apuulias, Kalaabrias, Veneetsias, Dalmaatsias ja Sitsiilias olevad õigeusklike kogukonnad. Osmanite riik likvideeris 1767 Ohridi peapiiskopkonna.
Linnas on palju arhitektuurimälestisi, millest vanimad pärinevad 11. sajandist. Enamik linna kirikuid on ehitatud Bütsantsi ajal, mõned ka Serbia ajal. Linnalähedastes kloostrites on säilinud hulgaliselt vanaslaavikeelseid käsikirju, mõned isegi 9. sajandist. Vanemaid vanaslaavi käsikirju polegi teada ja Ohridit peetakse kirillitsa sünnikohaks.
13. ja 14. sajandil käis Ohrid käest kätte. Seda valitsesid Epeirose despotaat, Bulgaaria, Bütsants, Serbia impeerium ja kohalikud albaanlastest valitsejad, näiteks Paul Gropa 13. sajandi keskel. 1334 vallutas Ohridi Stefan Uroš IV Dušan ja koopteeris selle Serbia riiki. Pärast Stefan Uroši surma 1355 valitses linnas Andrea Gropa, pärast Gropa surma umbes 1385 liitis vürst Marko Mrnjavčević selle Prilepi kuningriiki. 1395 vallutas Ohridi Bajazid I. 1464 toimus linna lähedal Ohridi lahing, milles Skanderbeg oma 13 tuhande mehelise väega purustas Türgi 15 tuhande mehelise väe ja piiras ka Ohridit, kuid ei suutnud seda vallutada. Kui Mehmed II piirkonna taas oma kontrolli alla võttis, tagandas ta Ohridi peapiiskopi ja kõik peapiiskopkonna kõrgemad ametnikud, kes olid Skanderbegi liiga agaralt toetanud.
Kristlaste arv langes moslemite võimu esimestel sajanditel. 1664 oli linnas ainult 142 kristlaste maja. Olukord muutus 18. sajandil, mil Ohrid osutus asuvat tähtsatel kaubateedel. 18. sajandi lõpus oli linnas 5 tuhat elanikku. 19. sajandi lõpus elas Ohridi 2409 majas 11 900 inimest, kellest ainult 45% olid moslemid.
1912 võttis Ohridi enda kontrolli alla Serbia sõjavägi. 1913. aasta septembris mässasid Serbia võimu vastu kohalikud albaanlased ja Bulgaaria-meelne Sisemine Makedoonia Revolutsiooniline Organisatsioon, aga Ohrid jäi algul Serbiale ja hiljem Jugoslaaviale.
Linn koos järvega kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Ohridi lähedal asub Galicica rahvuspark.
Elanike arv on 54 400 (2001).


Võrgukeskne sõjapidamine.
Võrgukeskne sõjapidamine ehk võrgusõda on sõjanduskontseptsioon, mille kohaselt saavutatakse sõjaline eelis kasutades ära eeliseid infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni vallas, mis võimaldavad muu hulgas kiirendada otsustusprotsesse ning parandada iga operatiivüksuse informeeritust hetkeolukorrast.


Isla Grande.
Isla Grande (hispaania keeles 'suur saar') on mitme koha nimi.


Ogre rajoon.
Ogre rajoon oli 1. juulini 2009 Läti 1. järgu haldusüksus.
Ogre rajooni keskus oli Ogre linn. Rajoonis asusid veel Ikšķile, Ķegumsi ja


Gallia Cisalpina.
Gallia Cisalpina (ladina 'Gallia siinpool Alpe') oli Rooma provints, mis hõlmas Po madaliku läänepoolset osa ehk tänapäeva Itaalia Lombardia ning Emilia alasid. Seda Gallia Cisalpina osa, mis jäi Po jõe ning Alpide vahele nimetati Gallia Transpadana. Provintsi lõunapiiri Itaaliaga tähistas Rubico jõgi.
Gallia Cisalpina provints loodi 203 eKr. Tema keskuseks oli Mutina (tänapäeva Modena). Provints liideti Itaaliaga 43–42 eKr Teise triumviaaadi ajal Octavianuse italiseerimiskampaania käigus.
Provints jagunes neljaks: Tsispadaania (Po jõest lõunas), Transpadaania (Po jõest põhjas), Liguuria (läänes) ning Veneetsia ja Histria (idas).


Volžski.
Volžski on linn Venemaal Volgogradi oblastis. Asub Volga jõel asuva Volgogradi veehoidla ääres, Ahtuba jõe suudmes. Volga vastaskaldal 20 km kaugusel asub Volgograd.
Volžski kohal asus 18. sajandil tekkinud Bezrodnoje küla. Peeter I käskis sinna rajada siiditehase.
Volžski on asutatud 1951. aastal seoses Volžski HEJ ehitamisega, linnaõigused sai 1954. aastal.


Olimar Kallas.
Olimar Kallas (19. detsember 1929 – 13. märts 2006, ekslikult on käibel ka 14. märts) oli eesti koomiksikunstnik, karikaturist ja raamatugraafik, kirjanik Teet Kallase vend.
Lapsepõlv.
Olimar Kallas sündis 19. detsembril 1929. aastal Tallinnas. Olles lõpetanud seitse klassi Tallinna 22. algkoolis, kus tema klassivennaks ja vahel ka pinginaabriks oli Edgar Valter, läks ta pärast sõda raamatupidajast isa tungival soovitusel edasi õppima kaubanduskooli, mis jäi aga lõpetamata. Hiljem jäi pooleli ka merekalandustehnikum.
Pärast kooli.
Vanemate lahkumineku järel teenis Olimar Kallas üle poole aasta raske füüsilise tööga elatist Järvamaal Eivere turbarabas. Sealt siirdus noor mees 1947. aastal Tallinnasse Iru invaliidide kodusse, kus ta ema oli saanud kokakoha ja elamiseks kööktoa. Irus hakkas Olimar vabariigiaegsete õpikute ja Villu Tootsi raamatute abil süvendama oma joonistamisoskust.
Aastal 1949 kutsuti Olimar Kallas Nõukogude sõjaväkke. Kroonupõlv möödus tankistina Siberis Tšitaa linnas. Sõjaväest tagasi tulles töötas Olimar aastast 1953 Tallinna Kalakombinaadis ametiühingukomitee esimehena, vahetades tüütuks muutunud ametiühingutöö 1962. aastal karikaturistiameti vastu huumoriajakirja Pikker toimetuses.
Karikatuuride joonistaja.
Karikatuuride joonistamist oli Olimar alustanud algkoolis, sehkendades neid võidu klassivend Edgar Valteriga. Esimene karikatuur ilmus 1954. aastal Õhtulehes. Pärast seda sai iseõppijana kunsti juurde tulnud mehest kiiresti nõutud naljapildijoonistaja. Olimar Kallas kuulus koos Edgar Valteri, Hugo Hiibuse ja Evald Pihoga oma aja karikaturistide juhtgruppi, n-ö tooniandvasse nelikusse. Olimari haare karikaturistina oli lai, see ulatus mustast huumorist ja satiirist kuni filosoofiliste piltmõtiskluste ja armsate lastenaljapiltideni. Oma karikatuuridest on ta välja andnud kaks kogumikku: "Tutvuse poolest" (1965) ja "Elu on sihuke" (1974).
Lisaks karikatuuride joonistamisele on Olimar Kallas illustreerinud raamatuid (eelkõige õpikuid ja vestekirjandust) ja järjejutte (Horisondis, Rahva Hääles) ning vaatamata baashariduse puudumisele maalinud professionaalsel tasemel akvarelle. Töötades pärast Pikrit kunstnikuna Tallinna taksopargis (1964–1967), rikastas ta muuhulgas linnaruumi enese kujundatud võrdlemisi modernistlike taksopeatuse postidega. Nooruses oli Olimar katsetanud ka luulega.
Koomiksite joonistaja.
Juba varakult, 14–15-aastase poisina meeldis Olimarile joonistada koomikseid. Need olid ameerikalikud, "karmis" poolrealistlikus stiilis põnevad detektiivlood kaabu ja sigaretiga eradetektiivide ja uhkete autodega. Väljundi avalikkuse ette leidis Olimari koomiksihuvi 1960. ja 1970. aastatel, mil ta nn naljapildiribade peamisteks avaldamiskohtadeks said ajakirjad Täheke, Pikker ja Pioneer. Juba tema tollane koomiksilooming (näiteks Tähekese pildisarjad "Poiss ja koer" ning "Kerapoiss ja Kuubipoiss") on eesti koomiksi ajaloos olulise tähtsusega.
Aastal 1979 jõudis Olimar oma esimese koomiksiraamatu "3 lugu" avaldamiseni. See sisaldas lugusid "Toomas ja krahv", "Operatsioon "Mari" ja "Karvane külaline". Järgnesid "Proovisõit" (1981), "Seiklus Sekontias sundmaandumisega Pelikanisaarel" (1986), "Kevadtriller" (1990) ja "Parem käsi tegutseb" (1995). Viimase pikema koomiksina ilmus aastail 1996–1997 Sõnumilehe laupäevalisas "Ootamatu pärandus". Kõiki neid seob vähemal või rohkemal määral tegevuspaik Kiviküla.
Kiviküla-koomiksite peategelaste nelik – ulmekirjanik Ulmik, insener Noonius, rätsep Kraaps ja mardikateuurija Tundel – on eesti koomiksi ajaloo ühed kuulsamad kangelased. Tuntuselt ei jää neile alla ka värvikad sulid Pontšik ja Beebilõug, elegantselt paheline "sulipoiste šeff" Krahv, Malakamaa teadusemees Munapea ning lumeinimene Li. Oma põnevate ja seiklusterohkete koomiksiraamatutega on Olimar Kallasel eesti kirjanduses püsiv koht.
Hilisem elu.
Alates 1967. aastast kuni elu lõpuni töötas Olimar Kallas vabakutselise kunstnikuna. Elu lõpuaastad veetis ta Läänemaal Riguldis ja kõige viimaks Põlva lähedal tütre juures, kus ta 13. märtsil 2006. aastal siit ilmast lahkus. Olimar Kallase tuhastatud põrm on maetud Tallinnasse Metsakalmistule vanale kunstnike künkale, klassivenna ja kolleegi Edgar Valteri kõrvale.
Välislingid.
Kallas, Olimar
Kallas, Olimar
Kallas, Olimar


Pistoia.
Pistoia on linn Itaalias Toscana maakonnas, Pistoia provintsi halduskeskus.
Pistoia asub umbes 30 km Firenzest loodes.


Armavir (Venemaa).
Armavir on linn Venemaal Krasnodari krais. Asub Kubani jõe ääres Urupi jõe suudmes.
Armavir on rajatud 1839. aastal armeenlaste poolt ja kandis 1848. aastani nime "Armjanski aul" ("Армянский аул", 'armeenia auul'). Linnaõigused sai 1914. aastal.
Peamised tööstusharud on masinaehitus, keemia- ja toiduainetetööstus.
Armaviris surid 1920. aastal Georg Lurich ja Aleksander Aberg.


Jõgeva valla lipp.
Jõgeva valla lipp on Jõgeva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Jõgeva valla vapp.
Lipp on kinnitatud 9. veebruaril 1995.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on rohelisel ristkülikukujulisel kangal 0,5 ühiku kaugusel üla- ja alaservast kaks
valget horisontaalset lainelõikelist laidu, mille laius on 0,5 ühikut. Lipu keskel on viie valge
kroonlehega ja punase südamikuga kartuliõie kujutis, läbimõõduga 3 ühikut.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105×165 cm.
Põhjendus.
Kanga roheline värvus viitab valla elanike loodusega ja põllumajandusega tihedalt seotud eluviisile.
Kartuliõis sümboliseerib vallas asuvat üht Eesti tähtsaimat sordiaretuse, eriti kartulikasvatuse keskust. Punane südamik viitab sellealasele rahvusvahelise tunnustusega teadustööle.
Kaks lainelõikelist laidu tähistavad valla maa-ala läbivaid Pedja ja Kaave jõge.


Kihelkonna valla lipp.
Kihelkonna valla lipp on Eesti haldusüksuse Kihelkonna valla lipp.
Lipp on kinnitatud 9. juulil 1997.
Lipu kirjeldus.
Valla ristkülikukujuline lipp koosneb võrdse laiusega 4 punasest ja 3 mustast horisontaalsest värvilaiust, mille ülemine ja alumine on punased.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Jõgeva vald.
Jõgeva vald on omavalitsusüksus Jõgeva maakonnas. Vald paikeb ümber Jõgeva linna, maakonna põhja- ja keskosas. Vallavalitsus paikneb Jõgeval.
Jõgeva vald on üks suuremaid Eesti maavaldasid pindalaga 458 km2, millest umbes 32% moodustab haritavat maad ning 50% metsamaad. Vallas asub 37 küla ja 4 alevikku. Omavalitsuse praegused piirid kujunesid välja 1979. aastal
Asend.
Jõgeva vald piirneb põhjas Lääne-Virumaa Rakke vallaga ning Järvamaa Koeru vallaga. Idas on ühine piir Torma vallaga, lõunas Palamuse ja Puurmani vallaga, läänes Puurmani ja Pajusi vallaga. Tähtsamatest ühendusteedest läbivad valda Piibe maantee, Põltsamaa-Mustvee maantee ning Tallinn-Tapa-Tartu raudteeliin.
Loodus.
Jõgeva valla territooriumi tuumiku moodustavad Pedja jõe ja tema lisajõgede Onga ja Kaave valgalad ning Vooremaa põhjaosa Laiuse suurvoor. Valla äärealad jäävad Endla soostiku ja Kesk-Eesti moreentasandikule. Valla territooriumil asuvad Endla ja Mustallika looduskaitseala. Valla maa-alast on umbes 60% nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel, mis paiknevad peamiselt valla kesk- ja lääneosas, hõlmates enda alla Kurista, Vaimastvere, Kärde, Vägeva, Jõgeva alevik, Siimusti ja Painküla alad.
Laiuse - Kuremaa piirkond asub Saadjärve voorestiku keskosas. Seal vahelduvad 20-30 meetri kõrgused voored soo- ja järvenõgudega.
Maavarad.
Jõgeva valla territooriumil on arvestatavad turba, ehitusliiva ja ehituskruusa varud. Täielikult või osaliselt paikneb valla maadel seitse turbamaardlat, kaks ehituskruusa maardlat, kaheksa ehitusliiva maardlat ja üks ehituslubjakivi maardla.
Asustus.
Jõgeva vallas eristub kesksete asulate järgi viis põhilist piirkonda – Vaimastvere, Laiuse, Kuremaa, Jõgeva aleviku ja Siimusti. Kokku on Jõgeva vallas 41 asulat.
Alevikud.
Jõgeva alevik, Kuremaa, Laiuse, Siimusti
Külad.
Alavere, Ellakvere, Endla, Kaera, Kassinurme, Kaude, Kivijärve, Kurista, Kõola, Kärde, Laiusevälja, Lemuvere, Liivoja, Lõpe, Mooritsa, Mõisamaa, Paduvere, Painküla, Pakaste, Palupere, Patjala, Pedja, Raaduvere, Rohe, Selli, Soomevere, Teilma, Tooma, Vaimastvere, Vana-Jõgeva, Vilina, Viruvere, Võduvere, Võikvere, Vägeva, Väljaotsa, Õuna
Rahvastik.
Jõgeva valla rahvastik on koondunud suurematesse keskustesse nagu Siimusti (726 elanikku), Jõgeva alevik (560), Laiuse (411), Kuremaa (344) ja Vaimastvere (287).
Valla elanikest moodustavad 94,3% eestlased. Enam esindatud rahvused on veel venelased (3,4%) ja soomlased (0,9%). Ülejäänud rahvused moodustavad elanikkonnast alla 0,5%. Kokku elab Jõgeva vallas 17 rahvuse esindajaid
Majandus.
Valla suurimad tööandjad on avalik sektor, Jõgeva Sordiaretuse Instituut ning põllumajandus- ja puidutöötlemisettevõtted.


Kambja valla lipp.
Kambja valla lipp on Eesti haldusüksuse Kambja valla lipp.
Lipp on kinnitatud 21. augustil 1995.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujuline lipp on jaotatud horisontaalselt viieks võrdse laiusega lainelõikeliseks laiuks. Laiud ülalt alla: roheline, valge, sinine, valge, roheline.
Lipu normaalmõõtmed on 150x100 cm ning pikkuse ja laiuse suhe 9:6 (3:2).


Kanepi valla lipp.
Kanepi valla lipp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kanepi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 18. novembril 1997.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on ruudukujuline vapilipp, mille sinisel kanga alaservast tõuseb nõgus teravik, saatena vardapoolsel küljel tammeleht ja lehvipoolsel küljel kannel. Teraviku kohal kaheksaharuline täht, kõik valged.
Lipu kasutamise kord.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud valla lipp tuleb hävitada sündsal viisil.


Firenze provintsi valdade loend.
Firenze provintsi valdade loend loetleb Firenze provintsi vallad (44).


Samora Machel.
Samora Moisés Machel (29. september 1933, Xilembena, Gaza provints, Mosambiik – 19. oktoober 1986, Nkomati lähedal, Natal, Lõuna-Aafrika Vabariik) oli Mosambiigi president alates riigi iseseisvumisest 1975 kuni oma surmani.
Ta liitus 1962. aastal FRELIMOga ja juhtis sissirünnakuid Portugali võimude vastu Põhja-Mosambiigis.
Ta sai surma lennuõnnetusel, lennates Lusakast (Sambia) koju Maputosse. Paljud tema poliitilised kaaslased arvasid, et õnnetuse taga on Lõuna-Aafrika Vabariik, kuid Pretoria eitas oma seost õnnetusega.
Samora Machel oli Lõuna-Aafrika üks karismaatilisemaid presidente. Ta võttis vastu majanduslikku abi oma vaesele riigile nii kommunistlikust blokist kui ka läänemaailmast ning isegi Lõuna-Aafrika Vabariigilt.


Vinci (Itaalia).
L'Uomo di Vinci von Mario Ceroli
Vinci on linn Itaalias Toscana maakonnas Firenze provintsis.
Vinci linnast 3 km kaugusel Anchiano külas on sündinud Leonardo da Vinci (1452–1519).
13. sajandist pärit "Castello dei Conti Guidi" kindluses asub Leonardo da Vinci muuseum Museo Leonardiano.


Prato.
Prato on linn Itaalias Toscana maakonnas, 20 km Firenzest loodes Arno lisajõe Bisenzio kaldal, Prato provintsi halduskeskus.
Esmakordselt on Pratot mainitud 10. sajandil. Pratot on peetud linnaks, kus võeti esimest korda kasutusele kahekordne raamatupidamine.
19. sajandil sai Prato tähtsaks tööstuskeskuseks. Alates 1950. aastatest on linna elanikkond kiiresti kasvanud. Alates 1980. aastatest elab linnas märkimisväärne hiinlaste kogukond: nad moodustavad 7–10% linna elanikest. Hiinlased nimetavad Pratot "Wenzhou" ehk hiinalinnaks.
Pratos asub Austraalia Monashi ülikooli kolledž, kus tudengid õpivad peamiselt Euroopa Liidu õigust. See on suurim Austraalia haridusalane institutsioon Euroopas.
Majandus.
Läbi ajaloo on Prato majandus tuginenud tekstiilitööstusel. Tekstiilivabrikud annavad Prato ümbruses tooni tänaseni. Linnas asub ka Prato tektiilitööstuse ajalugu kajastav muuseum "Museo del Tessuto".


Mahmut Celal Bayar.
thumb
Mahmut Celal Bayar (16. mai 1883, Umerbey Bursa lähedal Türgis – 22. august 1986, İstanbul) oli Türgi poliitik, riigi kolmas president.
Ta oli kooliõpetaja poeg ning teda õpetati kodus. Hiljem läks ta Prantsuse kooli Bursas majandust ja rahandust õppima. Tema esimeseks töökohaks oli "Deutsche Orient Bank", kus ta sai laialdase pangandusalase kogemuse.
Tema poliitiline karjäär algas 1907. kui ta astus Türgi Uniooni ja Progressi Parteisse. Aastal 1908 edutati ta partei İzmiri haru sekretäriks. Aastal 1920 valiti Celal Bayar Osmanite riigi viimasesse parlamenti. Kui impeerium langes ja Esimene maailmasõda oli lõppemas, põgenes ta Ankarasse. Seal pidas ta mitmeid ministri ametikohti Suures Rahvusassamblees, mis pani aluse tänapäeva Türgi riigile.
Ta oli 1921–1922 majandusminister ja 1922–1924 rekonstruktsiooni- ja asunduste minister. Aastal 1924 pöördus ta tagasi panganduse juurde. Ta töötas Tööpangas ("İş Bankası"), millest sai Türgi suurim pank.
Pärast poliitikasse tagasipöördumist sai temast 1932. aastal rahvamajandusminister. Ta koostas viieaastase arenguplaani, mis arendas majandust industrialiseerimisega. Aastal 1937 sai temast Türgi peaminister, kuid pärast Mustafa Kemal Atatürki surma jaanuaris 1939 astus ta sellelt ametikohalt tagasi.
Pärast Teist maailmasõda astus ta välja Vabariiklikust Rahvaparteist, mille oli rajanud Mustafa Kemal Atatürk. Ta hakkas juhtima opositsioonilist Demokraatlikku Parteid. Parteil oli suur populaarsus just tänu temale ja see viis Celal Bayari edukalt uuele prasidendivalimistele 1950. aastal. Temast sai Türgi uus president ja ta valiti tagasi aastatel 1954 ja 1957.
Tema majanduspoliitika andis prioriteedi eraettevõtluse kätte, mille suhtes riik käitus koordinaatori ja reguleerijana. Samuti pani Celal Bayar suurt rõhku välispoliitikale.
Järgnenud sõjaväelise riigipöörde käigus mais 1960 kõrvaldati ta võimult. Temale ja ta parteikaaslastele määrati surmanuhtlus, kuid see kergendati tema puhul eluaegseks vanglakaristuseks. Aastal 1964 lasti ta haiguste ja vanaduse tõttu vabadusse.
Tema kodanikuõigused taastati 1974. aastal, kuid ta keeldus vastu võtmast oma õigusjärgset kohta Senatis.
Celal Bayar suri 103-aastselt, olles sellega vanimaks elanud endine riigipea kuni 2009. aastani, mil suri Kambodža endine valitsusjuht Chau Sen Cocsal Chhum.


Arezzo.
Arezzo on linn Itaalias Toscana maakonnas, Arezzo provintsi halduskeskus. Arezzo asub Arno jõe ääres.
Suurem osa Arezzo vanalinnast hävis Teises maailmasõjas; endiste kitsaste keskaegsete tänavate asemele rajati laiad avenüüd ja kesklinnas on palju uuemaaegseid ehitisi. Kuid säilinud on ka märkimisväärseid ajaloolisi ehitisi.
Ajalugu.
Rooma ajal kandis asula nime "Arretium".
Kultuur.
Arezzos on 1304. aastal sündinud Francesco Petrarca.


Siena.
"Piazza del Campo" ja "Palazzao Comunale"
Siena on linn Itaalias Toscana maakonnas, Siena provintsi halduskeskus.
Ajalugu.
Legendi järgi asutas Siena Romuluse venna Remuse poeg Senius, kuid arheoloogilised väljakaevamised on näidanud, et linn on vanemgi kui Rooma. Enne roomlaste tulekut elas selles piirkonnas etruskide hulka kuuluv sainade hõim, kes ongi arvatavasti linnale nime andnud (on ka teisi seletusi). Siiski on linna embleemil kujutatud kaht poissi imetavat emahunti ning see motiiv on Sienas ja selle ümbruskonnas väga populaarne.
Rooma ajal oli Siena tähtsusetu. Ta kandis siis nime Saena Julia. Suured maanteed läksid linnast mööda. Seetõttu jõudis ka kristlus Sienasse hilinemisega, 4. sajandil, ja väidetavalt alles langobardide vallutuse tulemusena võitis kristlus selles piirkonnas otsustavalt paganluse.
1167. aastani oli Siena piiskopi kontrolli all, siis sai ülestõusu tulemusena vabalinnaks. 1179 sai ta põhiseaduse. Sellest algas linna pidev tõus. Linna tähtsaimad majandusharud olid pangandus ja villatööstus. Kõige tähtsam konkurent oli naaberlinn Firenze. Kui Firenze pooldas gvelfe, asus Siena gibelliinide poolele. 4. septembril 1260 purustas Siena sõjavägi Monteperti lahingus märksa ülekaalukama Firenze armee. 1348. aastal tabas katk seevastu Sienat eriti rängalt ja ta ei saavutanud enam kunagi senist kuulsust. Sellegipoolest säilitas ta iseseisvuse kuni 1557. aastani.
Arhitektuurimälestised ja vaatamisväärsused.
1995 kanti Siena linna ajalooline keskus UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Siena südameks, mille ümbruses asuvad ka linna olulisimad vaatamisväärsused, on Piazza del Campo, kuhu jooksevad kokku tänavad linna 17 piirkonnast ("contrada'"st).
Kultuur.
1203 asutati Siena ülikool.
Sienas peetakse igal aastal 2. juulil ning 16. augustil Piazza del Campol Palio festivali.


Belgrad.
Belgrad on Serbia pealinn. See asub Sava suubumiskohas Doonausse.
Nimi "Beograd" tähendab serbia keeles 'valget linna'.
Belgradil on omaette Serbia haldusüksuse staatus. Linnas elab ligi veerand riigi elanikest.
Ajalugu.
Belgradi lähistel asunud Vinča on oluline arheoloogiline leiukoht, mille järgi on nime saanud 6. kuni 3. aastatuhandel enne Kristust Doonau aladel levinud Vinča kultuur.
Tänasele linnale panid aluse keldi hõimud 3. sajandil enne Kristust. Belgrad on aegade jooksul jäänud rohkete sõdade teele, korduvalt vallutatud ja laastatud.
Linna keldikeelse nime "Singidūn" muutsid roomlastest vallutajad ladinapäraseks "Singidunumiks. 3. sajandil anti Singidunumile Rooma koloonia staatus.
395. aastal läks linn Bütsantsi riigi koosseisu.
Keskajal hõivasid Belgradi üksteise järel mitmed rändhõimud ja pikemat aega oli linn avaaride käes. Slaavlased saabusid piirkonda 7. sajandil. Aastasadade vältel võitlesid Belgradi pärast Bütsants, Ungari ja Bulgaaria.
Serblasest valitsejate kätte läks Belgrad kingitusena Dragutini Ungari kuningast naiseisalt.
Aastatel mil Serbia impeerium oli sunnitud taanduma lõunast peale suruvate Osmanite ees, sai Belgradist Serbia despootide pealinn. 1427. aastal loovutati linn Ungarile, serblaste pealinnaks sai Smederevo.
Juulis 1456, 3 aastat pärast Konstantinoopoli langemist Osmanite kätte, piiras sultan Mehmed II suurte vägedega Belgradi, kuid ei suutnud kristlaste vägesid võita. Paavsti korraldusel pidid kirikud üle Euroopa Belgradi kaitsjate eest palvetama kutsuma lõunakella lüües, katoliiklikes kirikutes on komme säilinud tänase päevani.
1521. aastal vallutas Osmanite riik lõpuks siiski Belgradi. Linnast sai Belgradi pažalíki keskus ja Osmanite riigi suuruselt teine linn Euroopas, suurem oli vaid Konstantinoopol. 17. ja 18. sajandil vallutas Belgradi mitu korda Austria, kuid Osmanitel õnnestus linn alati tagasi võita.
Pärast Serbia osalist iseseisvumist 19. sajandil toodi esialgu Kragujevacis asunud pealinn 1841. aastal Belgradi üle. Teisel pool Sava jõge asuv Zemun kuulus Esimese maailmasõjani Austria-Ungarile ja ühendati seejärel Belgradiga. Maailmasõja järel sai Belgradist Jugoslaavia pealinn.
Belgradis toimus 2008. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus.
Omavalitsused.
Linn jaguneb 17 omavalitsuseks, neist 10 on linnalised ja seitse eeslinna staatusega.
Rahvastik.
2009. aastal elas Belgradis 1 670 000 inimest.
Majandus.
2009. aasta seisuga toodetakse 40% Serbia SKP-st Belgradis.


Näljastepp.
Näljastepp ehk Lõuna-Näljastepp (kasahhi "Мырзашөл" (Mõrzašöl), usbeki "Mirzacho‘l") on kõrb Aasias. Piirneb lõunas Turkestani ahelikuga, idas Sõrdarja oruga ja loodes Kõzõlkumi kõrbega. Valdavalt lössikõrb.


Ponziane saared.
thumb
Ponziane saared on saared Türreeni meres.
Pindala 11 km², kõrgus kuni 283 meetrit.


Teine meditatsioon.
Teine meditatsioon on René Descartesi teose "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" teine peatükk.
Eestikeelne tekst (tõlge ladina keelest).
Inimvaimu loomusest: et ta on tuttavam kui keha
Eilne meditatsioon on paisanud mind nii suurtesse kahtlustesse, et ma ei suuda enam neid unustada ega näe sedagi, millisel viisil neid hajutada; vaid just nagu oleksin äkitselt libisenud sügavasse veekeerisesse, olen sedavõrd segaduses, et ei saa jalga kindlalt põhja panna ega ka pinnale välja ujuda. Pingutan siiski ja katsetan uuesti sama teed, mida ma eile käima hakkasin, nimelt proovin kõrvaldada kõik selle, mis võimaldab vähimatki kahtlust, täpselt samamoodi nagu juhul, kui ma oleksin teada saanud, et see on täiesti väär; ja jätkan seni, kuni saan teada midagi kindlat, või kui mitte midagi muud, siis saan vähemalt seda kindlalt teada, et pole midagi kindlat. Selleks et kogu Maad paigalt nihutada, ei palunud Archimedes muud kui ühte punkti, mis oleks kindel ja liikumatu; samamoodi on suuri asju loota, kui ma leian vähimagi asja, mis on kindel ja vankumatu.
Oletan niisiis, et kõik, mida ma näen, on väär; usun, et mitte miski sellest, mida petlik mälu esitab, pole kunagi eksisteerinud; et mul ei ole üldse mingeid meeli; et keha, kuju, ulatuvus, liikumine ja koht on kimäärid. Mis on siis tõene? Võib-olla üksnes see, et pole midagi kindlat.
Aga kust ma tean, et pole midagi erinevat kõigist neist asjust, mis ma äsja ükshaaval läbi käisin; nimelt midagi, milles pole vähematki põhjust kahelda? Kas ei ole ometi mingi Jumal – või mis nimega ma teda ka ei kutsu –, kes mulle just needsamad mõtted saadab? Aga milleks seda arvata, kui ma võin ehk ise olla nende autor? Kas ei ole siis ometi mina miski? Aga äsja ma eitasin, et mul oleks mingid meeled ja mingi keha. Kõhklen siiski; sest mis siis? Kas ma olen keha ja meeltega niimoodi seotud, et ma ilma nendeta ei saa olla? Kuid ma panin end uskuma, et maailmas ei ole üldse mitte midagi, ei mingit taevast, ei mingit maad, ei mingeid vaime, ei mingeid kehi; kas siis ka, et mind ei ole? Mina ju ikkagi olin, kui ma end seda uskuma panin. Kuid on üks petis – ma ei tea kes, ülimalt võimas, ülimalt kaval, kes tahtlikult mind alati petab. Pole kahtlust, et kui ta mind petab, siis olen ka mina; ja petku ta palju tahes, ometi ei saa ta kunagi teha nii, et ma oleksin eimiski, nii kaua kui ma mõtlen, et ma olen miski. Nii et kui kõik enam kui küllalt läbi mõelda, tuleb lõpuks uskuda, et see lause ("pronuntiatum") – Mina olen, mina eksisteerin – on paratamatult tõene, millal iganes ma seda lausun ("profertur") või vaimus mõtlen ("concipitur").
Ma ei saa veel piisavalt aru, kes see mina siis olen, kes ma nüüd paratamatult olen; ja edasi pean ma vaatama, et ma juhuslikult ettevaatamatult ei peaks endaks midagi muud, ja nõnda ei eksiks kõrvale ka selles tunnetuses ("cognitione"), mida ma kinnitan olevat kõikidest kõige kindlam ja ilmsem. Sellepärast ma mõtlen nüüd uuesti läbi selle, mis ma end kunagi uskusin olevat, enne kui need mõtted mulle pähe tulid; seejärel ma kõrvaldan sellest kõik, mida toodud põhjendid vähimalgi määral võivad ebakindlaks teha, et nõnda jääks alles üksnes see, mis on kindel ja vankumatu.
Mis ma siis varem arvasin ennast olevat? Muidugi inimene. Aga mis on inimene? Kas ütlen, et mõistusega elukas ("animal rationale")? Ei, sest edasi tuleks uurida, mis siis on elukas ("animal") ja mis on 'mõistusega', ja nõnda ma libiseksin ühest küsimusest mitmesse keerukamasse; ja mul ei ole praegu nii palju jõudeaega, et seda raisata säärastele peensustele ("subtilitates"). Vaid ma pigem panen tähele, mis iseenesest ja loomuse juhtimisel mulle varem mõttesse tuli, iga kord kui ma järele mõtlesin, mis ma olen. Mõistagi tuli kõigepealt pähe, et mul on nägu, käed, küünarvarred ja kogu see ihuliikmete masinavärk, mis on nähtav ka laibal ja mida ma tähistasin keha nimega. Edasi tuli pähe, et ma toitun, kõnnin ("incedere"), aistin ja mõtlen: need tegevused panin ma hinge arvele. Aga mis see hing on, sellele ma kas ei pööranud tähelepanu või kujutlesin mingit peent ("exiguum") ei tea mida, nagu näiteks tuult, tuld või eetrit, mis on valgunud minu jämedamate osade vahele. Keha puhul aga ma isegi ei kahelnud, vaid arvasin aredalt teadvat selle loomust, ja kui ma juhuslikult oleksin püüdnud seda kirjeldada, nagu ma seda mõtlesin ("mente concipiebam"), oleksin ma seda selgitanud nii: keha all pean ma silmas kõike seda, mida saab piiristada mingi kujuga, ümbritseda kohaga, täita ruumiga nii, et sealt jääks välja iga muu keha; mida saab aistida kompimisega, nägemisega, kuulmisega, maitsmisega või haistmisega, ja mis saab ka mitmel moel liikuda, mitte küll iseenesest, vaid olles kuskile liikuma pandud millegi muu poolt, mis teda puudutab: sest ma ju arvasin, et iseenese liikumapanemise jõud ("vis"), samuti aistimise või mõtlemise jõud, ei kuulu mitte mingil kombel keha loomusesse; ja pigem isegi imestasin, et niisugused võimed mingitel kehadel leiduvad.
Aga mis [ma arvan ennast olevat] nüüd, mil ma oletan, et mingi ülivõimas ja, kui tohib öelda, kuritahtlik pettur on mind kõigest väest tahtlikult kõiges petnud? Kas ma saan väita, et minul on vähimatki kõigest sellest, mis ma äsja ütlesin kuuluvat keha loomusesse? Ma panen tähele, mõtlen, mõtlen taas järele, mitte midagi ei tule pähe[, mis võiks olla minul]; väsin üht ja sama asjatult kordamast. Kuidas on aga lugu asjadega, mis ma omistasin hingele? Toitumine ja kõndimine? Keha mul enam ju ei ole, nii et needki pole muud kui väljamõeldised. Aistimine? Mõistagi ei ole sedagi ilma kehata, ja unes on mulle näinud väga palju asju, millest ma hiljem olen taibanud, et ma pole neid aistinud. Mõtlemine? Siit ma leian: mõtlemine on; ainult see on minust lahutamatu. Mina olen, mina eksisteerin; see on kindel. Aga kui kaua? Kindlasti nii kaua, kuni ma mõtlen; võib ju ka olla – kui ma igasuguse mõtlemise katkestaksin –, et kohe ma lakkan täielikult olemast. Ma ei mööna praegu midagi peale selle, mis on paratamatult tõene; lühidalt, ma olen seega ainult mõtlev asi, see on, vaim ("mens") ehk hing ("animus") ehk aru ("intellectus") ehk mõistus ("ratio") – sõnad, mille tähendust ("significationis") ma varem ei teadnud. Aga ma olen tõeline ("vera") asi, ja tõeliselt eksisteeriv; aga missugune asi? Ütlesin – mõtlev.
Mis edasi? Kujutan ette: ma ei ole see ihuliikmete ühendus, mida kutsutakse inimkehaks; ma ei ole ka mingi hõre õhk, mis on neisse liikmetesse valgunud, ei tuul, ei tuli, ei aur, ei hingeõhk, ei miski, mida ma välja mõtlen: oletasin ju, et neid ei ole. Jääb püsima positsioon: ometigi mina ikkagi olen miski. Võib-olla aga juhtub, et seesama, mida ma oletan olevat eimiski, sest see ei ole mulle teada, tegelikult ("in rei veritate") siiski ei erine sellest minust, keda ma tean? Ei tea, seda ma praegu ei käsitle; ma saan otsustada üksnes selle üle, mis on mulle tuttav. Ma tean, et ma eksisteerin; uurin, kes olen see mina, keda ma tean. On ülikindel, et selle teadmine iseenesest võetuna ("sic praecise sumpti") ei sõltu asjadest, mille eksisteerimist ma veel ei tea; seega mitte mingitest asjadest, mida ma ette kujutan ("imaginatione effingo"). Ka see sõna – ette kujutan ("effingo") – tuletab mulle meelde minu viga: ma ju tõepoolest mõtleksin välja ("fingerem"), kui ma kujutleksin, mis ma olen, sest kujutlemine pole midagi muud kui kehalise asja kuju ehk pildi ("imaginem") kontempleerimine. Aga ma tean juba kindlalt, et mina olen, ja samal ajal on võimalik, et kõik need pildid ja üldse kõik, mis puudutab keha loomust, ei ole midagi muud kui unenäod. See märgatud, paistan ma öeldes: "kujutan ette, et aredamalt ära tunda, kes ma siis olen" mitte vähem jampsivat kui siis, kui ma ütleksin: "praegu ma olen küll ärkvel ja näen midagi tõelist, et aga ma ei näe veel küllalt selgesti ("evidenter"), siis ma jään meelega magama, et unenäod esitaksid sedasama mulle tõelisemalt ja selgemalt". Ja nõnda ma taipan, et mitte miski neist asjadest, mida ma saan kujutluse abil tabada, ei kuulu sellesse teadmisse, mis mul on enda kohta, ja et vaimu tuleb nendest väga hoolsalt eemal hoida, et ta ise oma loomust võimalikult aredalt tajuks.
Aga mis ma siis olen? Mõtlev asi. Mis see on? Muidugi kahtlev, arusaav ("intelligens"), jaatav, eitav, tahtev, mittetahtev, samuti kujutlev ja aistiv.
Seda pole tõesti vähe, kui kõik see kuulub minu juurde. Aga miks ei peaks kuuluma? Kas ei ole see mina ise, kes ma praegu kahtlen peaaegu kõiges, kes ma ometi saan aru, kes ma selle ühe kohta kinnitan, et see on tõene ("verum"), muud eitan, himustan rohkem teada, ei taha, et mind petetaks, kujutlen paljut isegi vastu tahtmist, panen ka paljut tähele just nagu meeltelt tulevat? Mis sellest pole sama tõsi ("verum") kui see, et mina olen, isegi kui ma alati magan, isegi kui see, kes on mind loonud, teeb kõik, et mind petta? Mis [sellest] erineb minu mõtlemisest? Mille kohta [sellest] võib öelda, et ta on minust lahus? Et see olen mina, kes kahtleb, kes aru saab, kes tahab, on nii silmanähtav, et ei tule pähe midagi, mille kaudu seda selgemalt selgitada. Aga ma olen ka sama mis see, kes kujutleb; sest olgugi et võib-olla – nagu ma oletasin – ei ole üldse ükski kujutletud asi tõeline, kujutlemisvõime ise ometi eksisteerib ning moodustab osa minu mõtlemisest. Sama olen lõpuks ka mina, kes ma aistin ehk kes ma märkan kehalisi asju just nagu meelte kaudu: kindlasti ma praegu näen valgust, kuulen lärmi, aistin soojust. See on väär, ma ju magan. Aga igal juhul mulle näib, et ma näen, ma kuulen, mul on soe. See ei saa väär olla; see ongi õieti see, mida minus kutsutakse aistimiseks; ja see ei ole iseenesest ("praecise sic sumptum") midagi muud kui mõtlemine.
Siit saan ma tõesti tunduvalt paremini teada, kes ma siis olen; aga ikka veel näib – ja ma ei saa hoiduda arvamast –, et kehalisi asju, mille pildid mõtteliselt moodustuvad ja mida meeled ise kogevad, tuntakse ära palju aredamalt kui seda ei tea mida minust, mis kujutlusvõime alla ei lange: kuigi oleks tõesti imelik, kui ma taipaksin asju, mida ma märkan olevat kahtlased, tundmatud, mulle võõrad, aredamalt kui seda, mis on tõeline, mis on tuntud, lühidalt – kui mind ennast. Aga ma näen, mis see on: minu vaim armastab kõrvale eksida, ta ei lase veel ennast tõe piiridesse suruda. Olgu siis, ja laseme tal veel kord ratsutid hästi lõdvaks, et ta laseks end kergemini valitseda, kui varsti parajal ajal neid jälle pingutame.
Vaatleme neid asju, mida üldiselt arvatakse käsitatavat ("comprehendi") kõige aredamalt: ja nimelt kehasid, mida me puudutame, mida me näeme; mitte küll kehasid üldiselt – need üldised mõisted ("perceptiones") on ju tavaliselt tunduvalt segasemad –, vaid ühte eraldi ("in particulari"). Võtame näiteks selle vaha: ta on äsja kärgedest võetud; tal ei ole veel täielikult kadunud mee maitse; tal on veidi alles nende õite lõhnast, millelt ta on kogutud; tema värvus, kuju, suurus on silmanähtavad; ta on kõva, ta on külm, teda on hõlbus puudutada, ja kui teda sõrmega lüüa, siis ta toob kuuldavale heli; ühe sõnaga on seal olemas kõik, mida näib tarvis olevat, et mingit keha saaks võimalikult aredalt tundma õppida. Aga vaata, sellal kui ma räägin, pannakse ta tule juurde: maitse jäägid kaovad, lõhn haihtub, värvus muutub, kuju hävib, suurus kasvab, ta muutub vedelaks, soojaks, teda saab vaevalt puudutada, ja ta ei too enam kuuldavale heli, kui teda koputada. Kas ta jääb ikka veel sellekssamaks vahaks? Tuleb tunnistada, et jääb; keegi ei eita seda, keegi ei arva teisiti. Mis selles siis oli, mida nii aredalt käsitati? Kindlasti mitte midagi sellest, mida ma meeltega haarasin ("attingebam"); sest kõik, mis maitsmise või haistmise või nägemise või kompimise või kuulmise alla sattus, on nüüd muutunud: vaha on alles. Võib-olla oli see see, mida ma praegu mõtlen: vaha ise muidugi ikkagi ei olnud see mee magusus ega õite aroom ega see valgesus ega kuju ega heli, vaid keha, mis mulle natukese aja eest paistis neil viisidel, mis nüüd on muutunud. Mis see aga õieti on, mida ma niiviisi kujutlen? Oleme tähelepanelikud ja vaatame, mis jääb järele, kui eemaldada kõik, mis vaha juurde ei kuulu: kindlasti mitte midagi muud kui midagi ulatuvat, paindlikku, muutlikku. Aga mis on see paindlik, muutlik? Kas see, et ma kujutlen, et see vaha võib muutuda ümmargusest ruudukujuliseks või sellest kolmnurkseks? Sugugi mitte; ma ju käsitan teda olevat võimeline loendamatuteks säärasteks muutusteks, ja ometi ei saa ma kujutledes loendamatut läbi vaadata; seega ei teosta seda käsitamist kujutlemisvõime. Mis on ulatuv? Kas mitte ka tema ulatus ("extensio") ei ole teadmata? Sulavas vahas ta ju muutub suuremaks, veel suuremaks kuumas ja veelgi suuremaks siis, kui kuumus suureneb; ja ma ei otsustaks õigesti selle üle, mis vaha on, kui ma ei arvaks, et ta lubab ka rohkem vaheldumist ulatuse poolest, kui ma kujutledes iial oleksin haaranud. Nii et jääb üle tunnistada, et ma isegi ei kujutle, mis on see vaha, vaid tajun ("percipere") seda ainult vaimuga; räägin eraldi sellest [vahast], vaha kohta üldiselt on see ju [veel] selgem. Aga mis siis on see vaha, mida ei tajuta teisiti kui vaimuga? Kindlasti seesama, mida ma näen, mida ma puudutan, mida ma kujutlen, ühesõnaga seesama, mis ma teda algusest peale arvasin olevat. Ometi tuleb märkida, et tema tajumine ei ole – ega pole kunagi olnud – nägemine ega kompimine ega kujutlemine, kuigi varem niimoodi näis, vaid palja vaimu vaatlemine ("inspectio"), mis võib olla kas ebatäiuslik ja segane, nagu ta varem oli, või selge ja are, nagu ta nüüd on, vastavalt sellele, kas ma panen vähem või rohkem tähele seda, millest ta koosneb.
Ometi aga panen imeks, kui väga minu vaim kaldub eksitustesse; sest kuigi ma vaatlen seda endamisi ("apud me") vaikides ja hääletult, takerdun ma ometi sõnadesse endisse ja mind peaaegu petab seesama kõnepruuk. Me ju ütleme, et näeme vaha ennast, kui ta kohal on, mitte et otsustame värvuse või kuju põhjal, et ta on kohal. Sellest ma oleksin kohe järeldanud: järelikult tunnetatakse ("cognosci") vaha silmanägemisega, mitte palja vaimu vaatlemisega; kui ma poleks juhuslikult aknast näinud tänaval mööda minevaid inimesi, kelle endi kohta ütlen ma, et ma neid näen, mitte vähem harjumuspäraselt kui vaha kohta. Aga mida ma näen peale kübarate ja rõivaste, mille all võivad peituda automaadid? Aga ma pean neid inimesteks. Ja nõnda ma käsitan seda, mida arvasin silmadega nägevat, palja otsustusvõimega ("judicandi facultate"), mis on minu vaimus.
Aga häbenegu see, kes tahab teada rohkem kui rahvahulk, et ta on otsinud kahtlust kõnevormidest, mis rahvahulk on leiutanud; ja mingem siis edasi, pannes tähele, kas ma täielikumalt ja selgelt tajusin, mis vaha on, kui ma teda esimest korda silmasin ja uskusin, et ma tunnetan teda sellesama välismeelega või vähemalt ühismeelega, nagu seda kutsutakse, see on kujutlemisväega ("potentia imaginatrice"), või siis pigem nüüd, olles hoolsamalt uurinud nii seda, mis ta on, kui ka seda, kuidas teda tunnetatakse? Selles asjas kahelda oleks muidugi rumal; sest mida aredat oli esimeses tajumuses? Mida [seal oli], mida nähtavasti poleks osanud mis tahes loom? Kui ma aga vaha eristan välistest vormidest ja vaatlen teda just nagu riidest lahti võetuna ja alasti olevana, siis nõnda ma ei saa tõepoolest teda ikkagi tajuda ilma inimvaimuta, kuigi minu otsustuses ("iudicio") võib veel olla viga.
Mida ma aga ütlen selle vaimu enese kohta ehk iseenda kohta? Ma ei mööna ju veel eneses olevat muud peale vaimu. Ütlen: mis [olen] mina, kes ma seda vaha nii aredalt tajun? Kas ma ei tunneta iseennast mitte ainult palju tõesemalt ("verius"), palju kindlamalt, vaid ka palju aredamalt ja selgemalt ("evidentiusque")? Sest kui ma selle põhjal, et ma vaha näen, otsustan, et ta eksisteerib, siis kindlasti palju ilmsemalt järeldub sellestsamast, et ma teda näen, see, et ka mina ise eksisteerin. Võib ju olla, et see, mida ma näen, ei ole tõeliselt vaha; võib olla, et mul pole silmigi, millega midagi näha; aga kui ma näen või (mida ma praegu ei erista) kui ma mõtlen, et näen, siis kindlasti ei saa olla, et mõtlev mina ise ei ole miski. Sarnasel põhjusel, kui ma selle põhjal, et ma vaha puudutan, arvan, et ta on, siis järeldub jällegi sama, nimelt et mina olen. Kui selle põhjal, et ma kujutlen, või mis tahes muul põhjusel, siis muidugi ("plane") sama. Aga sedasama, mida ma täheldan vaha puhul, võib kohaldada ("applicare") kõigele ülejäänule, mis asetseb väljaspool mind. Ja edasi, kui vaha taju näis aredam, kui ta oli mulle ilmnenud ("innotuit") mitte ainult nägemisest või kompimisest, vaid paljudest põhjustest, siis kui palju aredamalt tuleb tunnistada mind nüüd tunnetavat iseennast, sest et pole mingeid põhjendeid, mis võiksid aidata tajuda kas vaha või mingit muud keha ega tõendaks kõik paremini minu vaimu loomust! Aga peale selle on vaimus endas nii palju muidki asju, millest temaga tuttavolek võib tulla aredamalt, et see, mis kehast lähtudes selle kohta selgub, näib vaevalt loetlemisväärne.
Ja näe, ma olen lõpuks iseenesest jõudnud tagasi sinna, kuhu tahtsin; sest kuna mulle on nüüd teada, et kehasidki ei tajuta õieti meeltega ega kujutlemisvõimega, vaid palja aruga, ega tajuta selle põhjal, mida puudutatakse või nähakse, vaid ainult selle põhjal, mida mõeldakse ("intelligantur"), siis ma tunnetan ilmsesti ("aperte"), et mina ei saa midagi tajuda hõlpsamini ega selgemalt ("evidentius") kui oma vaimu. Et aga nii ruttu ei saa loobuda vana arvamuse harjumusest, siis ma arvan heaks siin peatuda, et meditatsiooni pikaajalisus kinnistaks selle uue tunnetuse ("cognitio") sügavamalt minu mällu.


George F. Kennan.
George Frost Kennan (16. veebruar 1904 – 17. märts 2005) oli Ameerika Ühendriikide diplomaat ja politoloog. Ta on Trumani doktriini ning ohjeldamispoliitika üks autoreid.
Varajane diplomaatiline karjäär.
Ta alustas diplomaatilist teenistust 1925. aastal Genfis, siirdus sealt 1927 Hamburgi ja 1928 Tallinna. Loomulikult ei olnud tavaline kontoritöö Eesti pealinnas tema tõeline ülesanne. Tol ajal olid Ameerika Ühendriikide Tallinna, Riia ja Kaunase saatkonnad koolituspaik tulevastele Venemaa-spetsialistidele ning sama huvi oli ka Kennanil. 1929. aasta alguses viidi Kennan üle Riiga, mis oli edutamine. Oma Tallinna saabumist meenutas ta: "Esimene ametisse määramine, mis oli osa minu esialgsest Venemaa-koolitusest, oli asekonsuli amet Tallinnas. Tallinn oli siis, ja ma loodan, et on ka praegu, kaunis hansalinn – Saksa Lübecki põhjamaine jäljend –, mida ümbritses kohatu, kuid mitte ebameeldiv, samas aga puhtalt vene agul."
Külm sõda.
1946. aasta veebruaris saatis Kennan USA riigidepartemangule 5542-sõnalise ehk niinimetatud pika telegrammi. Hiljem avaldas ta sisuliselt sama teksti ajakirjas "Foreign Affairs" artiklina "The Sources of Soviet Conduct" varjunime X all. Artiklit tuntakse seetõttu ka X-artiklina. Selles väitis Kennan, et Nõukogude Liit otsib võimalusi oma mõjuvõimu laiendamiseks Lääne arvelt ning kutsus USAd Nõukogude Liidu suunal ellu viima "pikaajalist, kannatlikku, kuid kindlat ja valvsat ohjeldamispoliitikat".
1952. aastal nimetati Kennan Moskvasse suursaadikuks, kuid Venemaa kuulutas ta "persona non grata"ks, kui Kennan võrdles elu Moskvas koonduslaagriga.


Pajusi vald.
Pajusi vald on vald Jõgeva maakonnas.
Pajusi vald paikneb Jõgeva maakonna loodeosas, piirneb idas Jõgeva valla, lõunas Põltsamaa valla, kagus Puurmani valla ning loodes Järvamaa Koigi ja põhjas Koeru vallaga. Valda läbib Jõgeva-Põltsamaa maantee.
Pajusi valla pindala on 232,4 km². Maksimaalne ulatus põhjast lõunasse on 16 kilomeetrit ja läänest itta 23 kilomeetrit.
Külad.
Aidu, Arisvere, Kaave, Kalana, Kauru, Kose, Kõpu, Kõrkküla, Lahavere, Loopre, Luige, Mõisaküla, Mõrtsi, Nurga, Pajusi, Pisisaare, Sopimetsa, Tapiku, Tõivere, Uuevälja, Vorsti, Vägari, Väljataguse.
Loodus.
Pajusi vald asub Kesk-Eesti lavamaal, kus peamine maastikutüüp on kergelt lainjas moreenitasandik. Valla kirdeosa ulatub Alutaguse madalikule. Seal paiknevad Tapiku ja Kauru soo.
Pajusi valla peamised loodusrikkused on viljakas põllumajanduslik maa ja mets, maavaradest on olulisemad turba ja paekivi varud. Valla põhjapoolne osa on rikas metsa poolest, asustus on hõre. Omaette vaatamisväärsus on sealne loodus, metsades esineb põtru, metskitsi, metssigu.
Veekogudest asub valla territooriumil Kõpu veehoidla. Vald piirneb läänest ja põhjast Põltsamaa jõega. Pajusi valla territooriumilt saavad alguse Pikknurme ja Umbusi jõgi.
Rahvaarv.
Asustuse tihedus Pajusi vallas on väikseim Jõgeva maakonnas. 2010. aasta 1. jaanuari seisuga oli Pajusi vallas 1422 elanikku. Sarnaselt enamike Eesti maaomavalitsustega iseloomustab ka Pajusi valla elanikkonda vananemine ja kahanemine.
Kultuur.
Vallas on 1 rahvamaja – Pajusi Rahvamaja ning kolm raamatukogu – Aidu, Pajusi ja Tapiku raamatukogud.
Haridus.
Pajusi vallas töötab kaks lasteaed-kooli – 4-klassiline Aidu Lasteaed-Algkool 9 lasteaialapse ja 19 õpilasega ja 6-klassiline Pisisaare Algkool 32 õpilase ja 15 lasteaialapsega.
Maamajandus.
Põllumajandusliku tootmisega tegelevatest ettevõtetest tegutsevad AS Pajusi ABF, AS Merix Kinnisvara, OÜ Uuevälja Köögivili. Tööstusvaldkonna ettevõtetest Eltor OÜ – elektritööd, kauba- ja reisijatevedu ning veevarustus- ja kanalisatsioonitööd, Kaltsiit AS – paekivikillustiku tootmine ja jaekaubandus, Luige Kivi OÜ – paekivikillustiku tootmine, Lucisi OÜ – lihasaaduste tootmine, Maitsev OÜ – toiduainete tootmine.


Kiili vald.
Kiili vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Harju maakonnas Tallinnast lõunas.
Kiili valla pindala on 100,4 km². Vald paikneb Ülemiste järvest lõunas Tallinna–Tartu maantee ja Viljandi maantee vahel. Valda läbib Viljandi maanteelt lähtuv Kiili-Nabala-Tuhala tee. Kiili vald piirneb põhjas Tallinna, idas Rae, lõunas Kose ja läänes Saku vallaga. Vallas elab 4310 elanikku (01.01.2010).
Loodus.
Jõed: Vääna. Jõe keskmine vooluhulk on 2,4 m³/s; suurvee ajal üle 15 m³/s.
Rahvastik.
Kiili vald on üks kõige kiiremini kasvava elanike arvuga valdu Eestis.
Asustus.
Kiili vallas on 1 alev, 2 alevikku ja 13 küla.
Alevikud.
Kangru, Luige
Külad.
Arusta, Kurevere, Lähtse, Metsanurga, Mõisaküla, Nabala, Paekna, Piissoo, Sausti, Sookaera, Sõgula, Sõmeru, Vaela.
Ajalugu.
Praegune Kiili vald paikneb kunagiste Kurna, Nabala, Sausti ja Tuhala mõisa maadel.
Esimesed teated Kurna mõisast (praeguseks hävinud) pärinevad aastast 1348. Nabalasse rajati mõis XV sajandil, see kuulus Tallinna tsistertslaste nunnakloostrile. Praegune Nabala mõisahoone ehitati XVIII sajandi lõpul. Sausti mõisa hoone rajati XVIII-XIX sajandil.
Valdade tekkimise järel 19. sajandi teisel poolel paiknesid siin Kurna ja Nabala vald, mis Esimese maailmasõja järel ühinesid Kurna vallaks. 1938.-39. a. vallareformi käigus moodustati koos praeguste Saku ja Rae valla osadega Tõdva vald, mis püsis kuni Teise maailmasõja lõpuni.
Nõukogude võim moodustas siin algul kaks külanõukogu, Kurna ja Nabala, mis 1960 liideti Nabalaks. 1970-ndate algul liideti Nabala omakorda Saku külanõukoguga. Ääremaa staatust leevendas Tallinna lähedus ja eduka kolhoosi Rahva Võit tegevus. Sel ajal valmis palju elamuid ning tootmis- ja ühiskondlikke hooneid.
Valla sünnikuupäevaks võib pidada 22. juulit 1993, mil Vabariigi Valitsuse määrusega loodi eraldiseisva omavalitsusüksusena Kiili vald.
Välislingid.
Kiili vald


Viimsi vald.
Viimsi vald on vald Eestis Harju maakonnas Tallinnast idas. Vald hõlmab Viimsi poolsaare ning Naissaare, Prangli, Aksi, Tiirloodi, Keri, Kräsuli, Seinakari, Kumbli ja Pandju saare.
Asustus.
Viimsi vallas on 2 alevikku ja 18 küla.
Külad.
Idaotsa, Kelnase, Kelvingi, Laiaküla, Leppneeme, Lubja, Lääneotsa, Metsakasti, Miiduranna, Muuga, Naissaare, Pringi, Pärnamäe, Püünsi, Randvere, Rohuneeme, Tammneeme, Äigrumäe.
Ajalugu.
Viimsi poolsaare vanimad arheoloogilised leiud pärinevad 3. ja 4. sajandist. Need tulid päevavalgele 1990 muinaskalmete väljakaevamistel Pärnamäel, kus avastati üle 200 muinasleiu.
Vanimad kirjalikud teated Viimsi kohta on “Taani hindamisraamatus” 1241. Esmakordselt märgitakse seal nn. Suures Eestimaa nimistus Revala kihelkonna, Jõelähtme kirikuringkonnas seitsmeadramaalist küla - Uainra (häälda Vianra, Viama).
1219 ristiti külaelanikud Taani vallutajate poolt.
Haabneemet on esimest korda mainitud 1271 ("Apones"), Miidurannat 1588 ("Mitorannes"). Haabneeme asutati rootslaste vallutusretkede ja sisserände tulemusel. Keskajal asustasid Haabneemet rootslased, kellel oli seal väike mõis (Habbinem) ja kindlus.
Viimsi mõisa rajas Pirita klooster 1471. Liivimaa Ordu eraldas (müüs) Pirita kloostrile oma Tallinna linnuse peamised valdused Viimsi poolsaarel ning klooster rajas Viimsi põlisküla maadele mõisa. Pärast kloostri hävitamist 1577 kuulus mõis Rootsi kroonule, alates 1629 Tallinna bürgermeistrile Otto Derenhtalile. 1882 ostis Felix Schottländer Viimsi mõisa ühes Aegna saarega parun Maydellilt.
Viimsi vald asutati Viimsi rahva tahtel Viimsi valla asutamiskoosolekul 26. jaanuaril 1919 ja EV Ajutise Valitsuse loal. Valla kooseisu arvati ka Leppneeme, Tammneeme ja Pirita küla. Valle piires elas 1258 elanikku.
Viimsi vald eraldati 1919 Nehatu vallast ja kaotati 1939 seoses Iru valla moodustamisega. Hilisem Viimsi külanõukogu sai omavalitsusliku valla staatuse 1990. aasta detsembris. 20. detsembril 1990 taastati valla omavalitsuslikud õigused.
Pirita küla liideti 7. jaanuaril 1923 Tallinnaga (211 ha ja 170 elanikuga).
Viimsi külanõukogu sai 20. detsembril 1990 esimesena Harjumaal taas valla õigused ja staatuse.
Viimsi valla sõprusvallad on Ylivieska Soomes ja Täby vald Rootsis.
Viimsi mõisas tegutseb tänapäeval Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri Muuseum.


Euskadi ta Askatasuna.
Euskadi ta Askatasuna (baski 'Baskimaa ja vabadus', lühendina ETA) on baskide terroristlik organisatsioon, mille eesmärk on iseseisva sotsialistliku baski riigi loomine seitsmest baski provintsist Hispaanias ja Prantsusmaal ning oma liikmete vanglatest vabastamine. ETA poliitiliseks tiivaks peetakse Hispaanias keelatud Herri Batasuna parteid.
Seitse nn ajaloolist ala. Kollasega on märgitud Prantsusmaale kuulub Põhja-Baskimaa, rohelisega Navarra autonoomne piirkond ja lillaga Baski autonoomne piirkond.
20. oktoobril 2011 teatas ETA, et lõpetab täielikult vägivallateod. ETA kutsus avalduses Prantsusmaa ja Hispaania valitsusi üles vastuseks alustama otsedialoogidega. Hispaania kaitseminister Carme Chacon teatas vastuseks, et Hispaania valitsus ei kavatse ETAga läbi rääkida.
Juhid ja tegevus.
ETA loodi 1959. aastal. 1968. aastani oli liikumine suhteliselt rahumeelne. Lõhuti infrastruktuuri ja Hispaania sümboleid ning heisati keelatud baski rahvuslippu avalikes kohtades.
1970ndatel terrorirünnakute arv tõusis kiiresti. Peamiselt rünnati Hispaania võimuesindajaid. ETA pommirünnakutes on hukkunud üle 800 inimese.
Nende tuntuim ohver on endine Hispaania peaminister Luís Carrero Blanco.
Herri Batasuna.
Baski separatistide poliitilise tiiva esindaja "Herri Batasuna" partei keelustati 2002. aastal ja selle endised juhid viibivad väidetava terroristide toetamise eest vanglas-


Magnus II.
Magnus II nimelisi valitsejaid oli mitu.


Kasepää valla lipp.
Kasepää valla lipp on Jõgeva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kasepää valla lipp.
Lipp on kinnitatud 22. jaanuaril 1999.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on jagatud horisontaalselt kaheks väljaks, ülemine väli, mis moodustab 1/4 lipu kõrgusest on sinine, alumine väli aga moodustab 3/4 ja on kollane. Kollasel väljal on kolm musta kirikukella 2+1.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Põhjendus.
Kasepää vald asub Peipsi järve kaldal ning sinine laid tähistabki Peipsi järve. Kollane tähistab Venemaalt usulise tagakiusamise eest siia põgenenud vanausuliste ikoonimaalijate koolkonda, millele pani aluse vanausuliste kunstnik Gavriila Frolov 19. sajandil. lõpul. Frolovi ja tema õpilaste tööd on levinud üle maailma. Kolm kella on seotud vanausuliste kloostri juures asuva kellatorniga, mis on ehitatud 1879. aastal. Kellatornis on 9 erineva kõlaga kella. Tornikellad asuvad ridades ning ka lipul kolmnurkselt asetatud kellad moodustavad kolm rida. Must tähistab viljakt mulda ja põlluharimist.
Välislingid.
Lipp


Alarich I.
Alarich I (ladina keeles "Alaricus"; umbes 370 – 410) oli läänegootide kuningas 395–410.
Alarichi juhtimisel rüüstasid läänegoodid 410. aastal Roomat. Rüüstamise põhjuseks oli Rooma poolne omavahelise lepingu rikkumine. (Lääne-Rooma riigi pealinnaks oli sel ajal juba Ravenna.)
Muinaspõhja "Alrekr" tähendab 'kõige' või 'kõigi valitsejat'.


Karula valla lipp.
Karula valla lipp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Karula valla lipp.
Lipp on kinnitatud 14. septembril 1994. Lipu kavandi autor on kunstnik Linda Tamm.
Lipu kirjeldus.
Karula valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Valge, pealt poolt laineline laid kolme laineharjaga jagab kanga horisontaalselt roheliseks ja siniseks väljaks. Ülemine väli on roheline ning sellel on kõrvuti kolm valget kuuske, iga laineharja kohal üks. Lipu alumine väli on sinine.
Lipu normaalmõõtmed on 105×105 cm.
Lipu kasutamise kord.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud valla lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Vetla.
Vetla küla on küla Harju maakonnas Voose lähedal.


Kasepää vald.
Kasepää vald on kohalik omavalitsusüksus Jõgeva maakonna idaosas Peipsi rannikul. Vald piirneb idast Peipsi järvega, lõunast Pala vallaga, läänest Saare vallaga, põhjast Torma valla ja Mustvee linnaga. Vald asub Eesti ja seega ka Euroopa Liidu maismaa idapiiritsoonis. Aastatel 1992–1998 kandis Kasepää vald Raja valla nime.
Looduslik asend.
Naabervaldadest eraldavad Kasepää valda suured metsa- ja soomassiivid. Metsa- ja metsastuvate maade osakaal on üle poole valla territooriumist. Kasepää vald on pinnamoelt madal ja tasane, puuduvad kõrgemad pinnavormid. Valla maad on üldiselt liigniisked. Kohati on need ajutiselt Peipsi poolt üleujutatud. Valla lõunaosas suubub Peipsi järve Kullavere (Omedu) jõgi.
Asustus ja rahvastik.
Valla elanikkond on pidevalt vähenenud. Kui 1970. aastal elas vallas 2058 inimest, siis 1996. aastal oli see 1580. 1996. aastal tehtud prognoosi kohaselt pidi elanike arv langema 2011. aastaks 1490-ni Tegelikult elas juba 2000. aastal vallas vaid 1485 elanikku.
Külad: Kaasiku, Kasepää, Kükita, Metsaküla, Nõmme, Omedu, Raja ja Tiheda.


Stimsoni doktriin.
Stimsoni mittetunnustamisdoktriin on USA välispoliitiline doktriin, mille kohaselt USA ei tunnusta sõjalise jõu kasutamise või sellega ähvardamisega saavutatud territoriaalseid muutuseid.
Stimsoni doktriin sai alguse 7. jaanuaril 1932 kui Ameerika Ühendriikide riigisekretär Henry Stimson saatis Hiina ja Jaapani valitsustele noodi, milles teatas muu hulgas, et USA ei kavatse tunnustada Briand-Kelloggi pakti rikkumise tulemusena toimunud territoriaalseid muudatusi (Jaapan oli osa Hiinast okupeerinud)
Stimsoni doktriin oli aluseks Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamisele 1991. aastal.


Santa Maria del Fiore katedraal.
Santa Maria del Fiore katedraal (itaalia keeles "La cattedrale di Santa Maria del Fiore", ladina keeles "Basilica Sanctae Mariae Floris", Lille Maarja basiilika), ka Firenze katedraal'", on toomkirik Firenzes, Itaalias. Santa Maria del Fiore on Euroopa suuruselt neljas kirik ning tänaseni kõrgeim ehitis Firenzes.
Katedraali nimi vihjab tõenäoliselt Firenze sümbolile, liiliale ("fiore" – lill) või siis linna endisaegsele nimele Fiorenza.
Santa Maria del Fiore on ehitatud basiilikana ja kujutab põhiplaanilt rooma risti. Ehitise mõõtmed on tohutud: pikkus 153 meetrit, laius 38 meetrit kitsamas ja 90 meetrit laiemas kohas. Ehitise kõrgus on samuti 90 meetrit.
Ehituslugu.
Katedraali ehitamist alustati 1296. aastal Arnolfo di Cambio plaanide järgi. 1357 jätkas ja täiustas di Cambio projekti Francesco Talenti. Talenti lõplikud joonised eeldasid tohutusuure kaheksanurkse kupli ehitamist, mille kavandajat asuti 1418. aastal otsima. 1420 kiideti heaks Filippo Brunelleschi lahendus ja alustati kupli ehitamist.
Uusgooti stiilis marmorfassaad valmis alles 1871–1887.
1436. aastal pühitseti Santa Maria del Fiore katedraali sisse.
Kuppel.
Brunelleschi kavandi järgi 1420. aastal alustatud kuppel valmis lõplikult 1463. aastal. Kuplikivid on laotud Rooma Pantheoni eeskujul isetoetuvalt marmorribide vahele kalasabamustrisse.
Interjöör.
Kiriku sisemus jätab üsna lageda, koopaliku mulje. See on taotluslik.
Et kirikut rahastati peamiselt annetustest, siis võib kiriku interjööris kohata mitme suurannetaja, kuid ka lihtsalt väljapaistvate linnakodanike kujutisi.
Kiriku 16. sajandist pärineva keeruka mosaiikmustriga põranda kavandasid Baccio d'Agnolo ja Francesco da Sangallo.
Kabelid.
Kiriku idapoolse otsa kolmes apsiidis asuvad igaühes viis kabelit. Kõigil kabelitel on suurt peakuplit kordavad väiksed kuplid.
Baptisteerium.
Püha Johannese (San Giovanni) baptisteerium arvatakse olevat pärit 4. sajandist ja on üks Firenze vanimaid hooneid.
Kunstiajaloos on olulised baptisteeriumi kolm portaali, nende võimsad reljeefidega pronksuksed.
Lõunaportaali uksetahvlite (algselt idaportaal) autor on Andrea Pisano, see valmis 1330–1336. Ust kaunistavad 28 paneeli, neist ülemisel 20-l on kujutatud stseenid Ristija Johannese elust, alumisel 8-l on kujutatud voorusi.
Põhjaportaali (algselt paigutati idaportaalile Pisano uste asemele) uste kujundamiseks korraldati 1401. aastal konkurss, tähistamaks linna vabanemist katkust. Algne teema oli Iisaku ohverdamine. Selle võitis tollal 21-aastane Lorenzo Ghiberti. Uksed valmisid 1424. 28 paneelist ülemised 20 kujutavad stseene Uuest Testamendist, alumistel on kujutatud neli evangelisti ja neli kirikuisa: Hieronymus, Augustinus, Ambrosius ja Gregorius.
Kolmandad, algusest peale idaportaalile mõeldud uksed valmistas samuti Lorenzo Ghiberti oma töökojaga, kus muuhulgas töötasid Michelozzo ja Benozzo Gozzoli. 27 aastaga valmis 10 paneeli stseenidega Vanast Testamendist. Kui eelmised paneelid olid oma kujunduselt gootipärased, siis idaportaal on teostatud juba renessanss-stiilile omaseid võtteid kasutades. Igal paneelil on simultanistlikult kujutatud pikemat jutustust ja sündmusi mõne piiblitegelase eluloost. Ka on kasutatud perspektiivi edasiandmise erinevaid võtteid. 1452. aastal valminud uksed said Michelangelo käest hüüdnime "Paradiisiväravad", mis on kasutusel tänapäevani.
Praegustel ustel on väljas reljeeftahvlite koopiad; originaalid asuvad Toomkiriku muuseumis.
Kampaniil.
Toomkiriku kellatorni kavandas 1334. aastal Giotto; valmis see aga alles 1359 ehk 22 aastat peale meistri surma. Kampaniil on 85 m kõrge ja seega vaid pisut kuplist madalam.
Kellatorni teisel korruse Andrea Pisano reljeefid kujutavad inimese loomist ning allegooriaid kunstist ja käsitööst. Reljeefid on koopiad Toomkiriku muuseumis hoitavatest originaalidest. Kellatorn on kaunistatud valge, rohelise ja roosa Toscana marmoriga.


Düsseldorf.
Düsseldorf on linn Saksamaa lääneosas, Nordrhein-Westfaleni liidumaa pealinn ja Düsseldorfi ringkonna halduskeskus. Asub Reini jõe ääres Düsseli jõe suudmes.
Düsseldorfi on esmakordselt mainitud 1135. aastal, linnaõigused sai 1288.


Kose valla lipp.
Kose valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kose valla lipp.
Lipp on kinnitatud 7. veebruaril 1997.
Lipu kujundajaks on Kose Gümnaasiumi (varasem Kose Keskkool) õpetaja Sirje Hanikat.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp, mis on pikuti laineliselt ja põigiti sirgelt poolitatud kangas. Vardapoolne ülemine ja lehvipoolne alumine väli on sinised, vardapoolne alumine ja lehvipoolne ülemine aga valged. Ülemisel sinisel väljal on valge kaheksa siiruline roosaken.
Kandelipu suurus on 105x105 cm ning laiuse ja pikkuse vahekord 1:1.
Põhjendus.
Sinine sümboliseerib Kose kihelkonna valdu ning vett. Valge tähistab vaimsust ja Kose valla tähtsust Eesti kultuuriloos. Valge (hõbe) on samuti Harjumaal vapitunnuse, risti, värvus ja viitab ka hõbemüntide leidu. Lipu laineline püstpoolitus osutab valla nimele. Kanga nelikjaotusest tekkiv rist tähistab oluliste teede sõlmpunkti (Kose-Risti). Roosaken sümboliseerib Kose kirikut ja iidset asulat.
Välislingid.
Lipp


Dō.
"Dō" (道, "dō" 'liikumine, kulgemine, tee'; hiina sõnast "dào", jaapani keeles) on nimetus mitmesugustele Jaapani rahvuslikele kunstidele, milles püütakse saavutada täiuslikkust nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. "Dō" on seotud zen-budismiga ja põhineb suures osas selle arusaamadel.
Tuntumad "dōdest on jaapani teetseremoonia "sadō" (茶道), lilleseadekunst "kadō" (華道), sõjakunst "budō" (武道) ja samuraikoodeks "bushidō" (武士道), mitmesugused võitluskunstid: "aikidō" (合気道), "jūdō" (柔道; džuudo), "karate-dō" (空手道; karate), "kendō" (剣道) jne.
Korea keeles vastab sellele sõnaosale "do" (도; näiteks korea võitluskunst taekwondo (태권도, 跆拳道) jne).


Dofään.
Dofään (pr. k "le dauphin" - delfiin) on Prantsuse kuninga troonipärija nimetus Valois' ja Bourboni dünastia ajal.
Nimetus kuulus algselt Alboni krahvi Guigues IV järeltulijale, kelle vapil oli kujutatud delfiini. 1349. aastal müüs tema järeltulija, Vienne'i dofään Humbert II oma maad Prantsusmaa kuningale Philippe VI-le lisatingimusega, et troonipärija peab kandma dofääni tiilit.
Esimene Prantsuse kroonprints, kes kandis dofääni tiitlit, oli Charles V.


1084.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad 1110. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad
Aastad: 1079 1080 1081 1082 1083 - 1084 - 1085 1086 1087 1088 1089


1181.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad - 1180. aastad - 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad
Aastad: 1176 1177 1178 1179 1180 - 1181 - 1182 1183 1184 1185 1186


1105.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad - 1100. aastad - 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad
Aastad: 1100 1101 1102 1103 1104 - 1105 - 1106 1107 1108 1109 1110


Urmas Puhkan.
Urmas Puhkan (sündinud 20. veebruaril 1967 Nadalamas) on eesti keraamik, loonud skulpturaalset keraamikat.
Ta lõpetas 1992. aastal Eesti Kunstiakadeemia keraamika erialal.
1993. aastal asutas ta stuudio Asuurkeraamika. Alates 1996. aastast on ta Eesti Keraamikute Liidu liige
Alates 2000. aastast on ta Kunstiakadeemias õppejõud ning alates 2005. aastast keraamika osakonna juhataja.


Kullastandard.
Kullastandard on rahasüsteem, kus omavaluuta vahetuskurss on kulla suhtes fikseeritud. Tänapäeval ei ole kullastandard enam rahasüsteemina kasutusel.
Rahvusvahelise kullastandardi loomine.
Prantsuse-Preisi sõja järel võttis ning vastühendatud Saksamaa kasutusele Reichsmarga ning läks üle kullastandardile, kasutades rahapakkumise suurendamiseks Lõuna-Aafrikas kaevandatud kulda. Peagi läks ka enamik teisi maailma riike üle kullastandardile.


Judo 1976. aasta suveolümpiamängudel.
Judo 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis 27.–31. juulil.
Kergekaal (kuni 63 kg).
Olümpiavõitja 1972: T. Kawaguchi (Jaapan).
Poolraskekaal (kuni 93 kg).
Olümpiavõitja 1972: Šota Tšotšišvili (NSV Liit).
Raskekaal (üle 93 kg).
Olümpiavõitja 1972: Wilhelm Ruska (Holland).


Minimalism.
Minimalism on stiil, vool ja suund kunstis, kirjanduses, muusikas ja arhitektuuris, mille iseloomulikuks tunnuseks on võimalikult vähene kaunistuste ja ilustuste ning detailide kasutamine ning keskendumine ainult hädavajalikule.
Kunst, disain ja arhitektuur.
Kuigi minimalismile ehk minimaalkunstile omaseid jooni - lihtsus, askeetlikkus, selgus - võib leida juba Vene konstruktivistide loomingus, loetakse traditsiooniliselt minimalismi "alguseks" 1964. aastat, millal esmakordselt eksponeeriti Dan Flavini minimalistlikku installatsiooni "Monument V. Tatlinile", mis oli neoonvalgustitest loodud konstruktsioon, pühendatud vene konstruktivistliku suunda esindavale kunstnikule.
1960. aastate kunstis vastandus minimalism populaarsele abstraktsele ekspressionismile, selle vaba eneseväljenduse ideele. Minimalistlik kunstiteos on teos iseeneses, sellel puudub tavaliselt sümboolne või narratiivne tähendus ja sisu. Sageli kasutati lihtsaid geomeetrilisi kujundeid, kompositsioonid on lihtsad, puhtad.
Minimalismi võib lugeda üheks op-kunsti eellaseks.
Minimalismi kujutavas kunstis on Barbara Rose'i eeskujul nimetatud ka ABC-kunstiks'".
Arhitektuuris on kuulsaim minimalistliku idee kandja Mies van der Rohe, kes on tuntud minimalismi põhiidee "Less is more" ("Vähem on rohkem") populariseerijana.
Minimalistlik sisekujundus on paljus inspireeritud Jaapani traditsioonilisest siekujundusest. Kasutatakse lihtsaid (geomeetrilisi) vorme, avatud ruumi, tihti musta ja valget, dekoratsioone ja kaunistusi on minimaalselt. Viimase kümne aasta jooksul on minimalistlik sisekujundus taas olnud populaarne kogu maailmas.
Muusika.
"Minimalism muusikas" tekkis 1960-ndate alguses ja tähendab oma ehedas vormis üksikute muusikaliste ideede (järk-järgulist, astmelist) kordamist pika aja jooksul.
Tuntuim minimalismi esindaja ja üks loojatest on Steve Reich. Ta kasutas esimesena eksperimentaalseid tehnilisi võtteid, kus lasi linditsüklitel omavahelisest faasist kergelt välja libiseda ("It's Gonna Rain" 1966).
Kiiresti hakkasid minimalismist huvituma ka traditsioonilisse klassikalisse muusika ringkonda mittekuuluvad inimesed, mis omakorda nõudis heliloojatelt mahukamaid teoseid.
Philip Glassi lavatriloogia (Einstein on the Beach, Satyagraha, Akhnaten) 1970-ndate lõpus ja järgmise kümnendi alguses liitis tema loodud muusikale avangardismi alged. 21. sajandil käsitletakse minimalismi, avangardismi ja elektronmuusikat üheskoos.


Tydeus.
Tydeus oli vanakreeka mütoloogias Oineuse ja Periboia poeg, Diomedese isa.
Tydeus sündis väljaspool abielu. Oineus ei hoolinud ei temast ega ta emast, võib-olla sellepärast, et Periboia oli madalast soost. Tema sugulaste ega päritolu kohta pole midagi teada. Oineus abiellus Althaiaga.
Periboia asus elama Argosesse, kus Tydeus üles kasvas. Ta tegi sõjaväes kiiret karjääri, kuni Argose kuningas Adrastos talle oma tütre Deipyle naiseks andis. Neil oli üks laps, poeg Diomedes.
Tydeus hukkus sõjakäigus Seitse Teeba vastu, olles kaotajate poolel. Melanippos haavas teda surmavalt. Jumalanna Athenale Tydeus meeldis; ta hankis kõiki haavu raviva eliksiiri ja jooksis sellega Tydeuse juurde. Vahepeal oli Amphiaraos Melanippose tapnud ja tema pea Tydeusele toonud. Tydeus lõi kolju lõhki ja sõi Melanippose ajusid. Seda ilgust nähes virutas Athena eliksiiripudeli puruks ja Tydeus suri.
Adrastos pidas langenute matusetuleriida juures kõne, milles nimetas Tydeust heaks vaikseks meheks, kes oskas mõõka ja kilpi targalt tarvitada. Tal olevat olnud avar hing ja oma väärtust näitas ta mitte sõnade, vaid tegudega. Teised allikad nimetavad teda seevastu metsikuks võitlejaks; seesuguste lahknevuste puhul on matusekõne harilikult vähem usaldusväärne.
Nimetatud sõjas ja järgnenud epigoonide sõjaretkel, ehkki tagumise neist Argos võitis, langes niisugusel hulgal Argose ülikuid, et kui Adrastos oma poja surma üle kurvastades hinge heitis, polnud paremat troonipärijat kui Tydeuse poeg Diomedes.
Homeros on "Iliases" Tydeusele nii sageli ja detailselt vihjanud, et on oletatud, et ta koostas veel ühe eepose sõjast Seitse Teeba vastu, mille peategelane pidi olema Tydeus.


Eesti välisministrite loend.
"Siin on loetletud Eesti Vabariigi välisministrid.
Vaata ka.
Välisministrid


Tulemaa provintsi lipp.
Tulemaa provintsi lipp on Argentina Tulemaa provintsi (ametlikult Tulemaa, Antarktise ja Lõuna-Atlandi saarte provintsi) lipp.
See võeti kasutusele 1999 pärast avalikku konkurssi.
Lipp koosneb oranžist laiust, sinisest laiust ja valgest albatrossikujulisest äärisest nende vahel. Oranž laid kujutab stiliseeritult Tulemaa saare Argentina-osa kontuuri. Sinine laid kujutab saart ümbritsevat merd ning taevast, millel on Lõunarist. Viimase tähed kujutavad ka Lõuna-Atlandi saari, mida Argentina nõudleb. Albatross kuulub kohalikku faunasse ja tema lend sümboliseerib vabadust.
Tulemaa provintsi lipp on Argentina nõudluse kohaselt ka Falklandi saarte lipp, samuti Argentina Antarktise lipp.


Tulemaa provintsi vapp.
Tulemaa provintsi vapp on Argentina Tulemaa provintsi (ametlikult Tulemaa, Antarktise ja Lõuna-Atlandi saarte provints) vapp.
See võeti kasutusele 1990, kui tollane föderaalala ("Territorio Nacional") tõsteti seadusega 23.775 provintsi staatusesse. Varem kasutati ala sümbolina Argentina vappi.
Vapi keskel on ovaal, mille alumisel väljal on neljast keiserpingviinist kujund. Kaks pingviini vaatavad vasakule, kaks paremale. Nende taga on meri. Ovaali ülemisel väljal on lumine mäetipp, mille kohalt paistab kümne kiirega tõusev päike.
Ovaali ümbritseb stiliseeritud punane joon, mis kujutab kümmet leeki, viis kummalgi pool ovaali. Vapp on ääristatud siniste joontega, mis moodustavad lendava albatrossi, piirkonna sümboli kujutise. Albatrossi kujutis on ka Tulemaa provintsi lipul.
Argentina nõudluse kohaselt on see vapp ka Argentina Antarktise ja Lõuna-Atlandi saarte ametlik vapp, sest Argentina loeb neid ametlikult provintsi osaks.


Kolga-Jaani valla lipp.
Kolga-Jaani valla lipp on Viljandi maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kolga-Jaani valla lipp.
Lipp on kinnitatud 14. novembril 1995.
Lipu kirjeldus.
Valla lipu valgel kangal on vardapoolsest servast lehviva serva keskele ulatuv sinine teravik, milles Kolga-Jaani valla vapi tunnus – valge kotkapea kollase noka ja oreooliga.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:9 ning normaalsuurus 105×135 cm.
Põhjendus.
Pühapaistega kotkas on evangelist Johannese tunnus.
Välislingid.
Lipp


London School of Economics and Political Science.
"London School of Economics and Political Science" (sageli lihtsalt "London School of Economics" või "LSE") on 1895. aastal asutatud, interdistsiplinaarseid programme pakkuv kõrgkool, Londoni ülikooli kolledž.
Paremusjärjestustes on kool pidevalt Ühendkuningriigi parima nelja hulgas, eriti tugev majandusteaduse ja teiste sotsiaalteaduste järjestustes.


Risotto.
Risotto on traditsiooniline Itaalia riisiroog. Pärit on risotto Põhja-Itaaliast, eeskätt Piemonte idaosast ning Lombardia lääneosast, kus laiuvad Itaalia suurimad riisipõllud. Risotto on Milano ja Torino köögi alustala.
Risotto valmistamiseks kasutatakse ümarat risottoriisi (nt Arborio või Vialone Nano), mida enne vedeliku lisamist veidi aega õlis kuumutatakse. Riisi segatakse pidevalt, vedelik lisatakse aegamisi, ja lastakse see enne järgmist lisamist pea täiesti imenduda. Sellise valmistusviisi tulemuseks on kreemjas, kuid mitte pudrune riis, sest tärklise vabanemisel muutuvad riisiterad kleepuvaks, kuid jäävad terveks.
Risotto variante on sadu vastavalt sellele, milliseid maitsekomponente kasutatakse, kuid reeglina kuulub iga risotto juurde nn "soffritto" ehk passeeritud köögiviljad, puljong, maitseained ning risottoriis. Tihti lisatakse risottole peale köögiviljade mereande, kana, seeni, juustu, vorsti ning veini ja ürte.


Koonga valla lipp.
Koonga valla lipp on Eesti haldusüksuse Koonga valla lipp.
Lipp on kinnitatud 26. aprillil 1996.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp, sinine kangas on ääristatud kahekordse äärisega, sisemine on valge ja välimine sinine. Lipu keskel on kollane tammeoks, mis koosneb kahest lehest ja kolmest tõrust.
Sinine värvus tähistab vallale iseloomulikke soid ja rabasid. Valge märgib paekivi. Kollane (kuldne) on Pärnumaa vapivärvus. Valge siseääris sümboliseerib paekiviaedu ja looduskaitseala. Tammeoks tähistab tugevust ja elujõudu. Tõrud rõhutavad tulevikulootust.


Jorge Alessandri.
Jorge Alessandri Rodríguez (19. mai 1896 Santiago – 31. august 1986 Santiago) oli Tšiili president 1958–1964.
Tema isa oli Arturo Alessandri Palma, Tšiili president 1920–1925 ja 1932–1938.
Pärast Tšiili Ülikooli lõpetamist insenerina 1919. aastal töötas ta valitsusametites. Ta rajas riigi suurima paberi- ja tselluloosivabriku.
1947. aastal nimetati ta rahandusministriks. 1957. aastal valiti Alessandri Rodríguez senatisse esindama Santiagot ja järgmisel aastal osales ta sõltumatuna presidendivalimistel. Ta võitis valimised ja astus ametisse 3. novembril 1958. Presidendina tegeles ta edukalt riigi majandusega. Ta stabiliseeris riigi eelarve ja viis Tšiili majanduse ajaloo kõige stabiilsemasse perioodi.
Kui tema aeg presidendina otsa sai, võttis presidendiameti üle kristlik demokraat Eduardo Frei Montalva. Alessandri Rodríguez osales 1970 uuesti valimistel ja sai ülekaalukalt lüüa sotsialistilt Salvador Allendelt.
Pärast sõjaväelist riigipööret 11. septembril 1973, mil Augusto Pinochet võttis võimu, nimetati Alessandri Rodríguez 1976 Riiginõukogu presidendiks. Tema tööks sai uue põhiseaduse väljatöötamine, mis seadustaks uue sõjaväelise valitsuse. Põhiseadus kiideti heaks rahvahääletusel septembris 1980 ja jõustus märtsis 1981.
Pärast seda tõmbus Alessandri Rodríguez poliitilisest elust tagasi. Ta juhtis oma paberivabrikut kuni oma surmani. Ta ei elanud nii kaua, et näha hunta võimu lõppu ja Tšiili tagasipöördumist demokraatia teele.
Tema onupoeg Arturo Alessandri Besa oli Konservatiivse Partei presidendikandidaat 1993. aasta presidendivalimistel, kuid kaotas kristlikule demokraadile Eduardo Frei Ruiz-Taglele.


Martin Gore.
Martin Lee Gore (23. juuli 1961 Dagenham, Essex, Inglismaa) on ansambli Depeche Mode kitarrist, klahvpillimängija ja helilooja. Martin Gore on olnud bändi liige alates selle asutamisest aastal 1980.
Depeche Mode'i kõrvalt on ta avaldanud ka kaks sooloplaati.
Diskograafia.
Gore, Martin
Gore, Martin
Gore, Martin
Gore, Martin


Kullamaa valla lipp.
Kullamaa valla lipp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kullamaa valla lipp.
Lipp on kinnitatud 16. juunil 1995.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujulise kollase lipu ülemises ja alumises servas roheline laid. Kumbki laid moodustab ühe ühiku lipu kogulaiusest. Kollase laiu keskel on roheline pügalrist, mille keskel samasuunaline ja -kujuline väiksem kollane pügalrist.
Lipu normaalsuurus on 100 x 150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9.
Põhjendus.
Kahekordne pügalrist sümboliseerib ümbruskonna kaht peamist keskust: Kullamaad (muistne linnamägi ning kirik, mille vaimulikud on jätnud püsiva jälje eesti kultuurilukku) ning Koluvere lossi (omapärane, sündmusterohke ajalooga feodaallinnus). Pügalrist osutab ühtlasi kohalike inimeste vaimuerksusele ning kultuuritraditsioonidele. Lipu kollane värvus on Kullamaa nimetuse võrdkuju, roheline aga meenutab, et maa on läbi aegade toitnud ja jõukust toonud valla elanikele.
Lipu kasutamise kord.
Valla lippu võib kasutada ka laualipuna. Kasutamiskõlbmatuks muutunud valla lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


David Gahan.
David Gahan (sündis 9. mai 1962 Epping, Essex, Inglismaa) on ansambli Depeche Mode solist.
1980 nägi Vince Clarke teda esinemas kohalikus pubis ja otsustas teda võtta oma bändi, Composition of Sound solistiks. Dave'i soovitusel muudeti koosluse nimi "Depeche Mode'ks". Selle nime võttis ta prantsuse moeajakirjalt "Dépêche-mode".
Aastal 2003 avaldas ta oma sooloalbumi "Paper Monsters" ja 2007 albumi "Hourglass".


Autostrada.
Autostrada on Itaalia kiirtee. Sama nimetust kasutavad ka Poola ning Rumeenia. Itaalia autostradad on tuntud Euroopa kõrgeimate kiiruspiirangute poolest; kiiruspiirangud varieeruvad, kuid 130 km/h on tavaline.
Autostradade võrgustiku loomisega alustati 1950–ndatel aastatel.


Əbülfəz Elçibəy.
Əbülfəz Elçibəy [äbülf'äzz eltšib'äi] (24. juuni 1938 Kələki küla, Nahhitševan – 22. august 2000 Ankara) oli Aserbaidžaani poliitikategelane.
Tema tegelik nimi oli Əbülfəz Qədirqulu oğlu Əliyev, kuid ta muutis oma nime 1990. aastal, kui asus Aserbaidžaani Rahvarinde etteotsa. Ta ei ole Heydər Əliyevi sugulane: Əliyev on Aserbaidžaanis sageduselt teine perekonnanimi Maqomedovi (Magomedov) järel.
Nõukogude-aegne dissident Elçibəy tõusis juhtima Aserbaidžaani rahvarinnet ja valiti 7. juunil 1992 esimeseks Aserbaidžaani mittekommunistlikuks presidendiks. Tollaseid presidendivalimisi peetakse seni ainsateks demokraatlike normidele vastavateks valimisteks Aserbaidžaanis.
Ametisse astus ta 16. juunil. Tema valitsus langes riigi sügava kriisi ajale. Paljud tema valitsuse töötajad osutusid korrumpeerunuteks ja ebakompetentseteks; sõjas Mägi-Karabahhi pärast saatis Aserbaidžaani ebaedu; rublatsoonis oli väga suur inflatsioon. Elçibəy tegevus põhjustas meelehärmi ka Venemaal. Tema valitsemisajal võeti kurss SRÜ-st eemaldumisele ning hakati lähenema Türgile, võeti kirillitsa asemel kasutusele ladina tähestik ja rubla asemel Aserbaidžaani manat (sõna "manat" tähistas varem ka rublat). 1993. aasta juunis oli Aserbaidžaan alla kirjutamas olulist lepet Lääne naftatootjate konsortsiumiga.
Enne kui nimetatud leping teoks sai, võttis isehakanud kolonel Suret Hüseynov (Venemaa jõustruktuuridesse kuuluvate isikute oletataval mahitusel) ette riigipöördekatse. Gəncə linnas toimunud relvavõitluses hukkus üle 60 inimese. Elçibəy kuulutas, et ei soovi Bakuud muuta "teiseks Tbilisiks" ja hoidus täiendavast verevalamisest. Türgi valitsuse soovitusel kutsus ta Bakuusse endise Aserbaidžaani NSV Kommunistliku Partei juhi ja Nõukogude riigitegelase, Poliitbüroo liikme Heydər Əliyevi, kes suurest poliitikast pagendatuna oli end sisse seadnud Nahhitševani Autonoomse Vabariigi eesotsas. Əliyev valiti seadusi rikkudes erakorraliselt Rahvusassamblee ("Milli Məclis") liikmeks ja (tagasiastumisest teada andnud İsa Qəmbəri asemel) esimeheks.
Kuulnud, et tal pole mõtet loota armee toele Hüseynovi vastu, pages Elçibəy kodusesse Nahhitševani. Konstitutsioonijärgselt tõusis presidendi kohusetäitjaks seega Rahvusassamblee esimees Əliyev. Əliyev tõstis Bakuusse jõudnud Hüseynovi peaministriks, koormates ta ülesannetega, mida täita oli võimatu. Augustis korraldas Əliyev rahvahääletuse, mis avaldas Elçibəyle umbusaldust ja Elçibəy
tagandati 1. septembril 1993.
1995. aastal süüdistati Elçibəyd kavatsuses kukutada president, Rahvarinne keelustati mõneks kuuks.
1997. aastal sai Elçibəy Əliyevilt loa Bakuusse naasta. Ta valiti opositsioonilise alliansi juhiks.
1998. aasta presidendivalimistel osalemisest Elçibəy protestiks protseduuri ebademokraatlikkuse vastu loobus.
Elcibäy, Äbülfäz
Elcibäy, Äbülfäz
Elcibäy, Äbülfäz


Palazzo Pitti.
Palazzo Pitti ehk Pitti palee on suur peamiselt renessanss-stiilis palee Itaalias Firenzes.
Palazzo Pitti asub Arno jõe lõunakaldal Ponte Vecchio lähedal.
Palazzo põhiehitis pärineb aastast 1458. Esialgu oli see Firenze pankuri Luca Pitti residents ja sellest on hoone oma nimegi saanud. Hoone arhitekt oli Luca Fancelli. Giorgio Vasari andmetel oli küll arhitekt Filippo Brunelleschi ja Fancelli kõigest tema assistent, kuid tänapäeval seda ei usuta, sest selleks ajaks, mil hoonet ehitama hakati, oli Brunelleschi juba 12 aastat surnud.
1549 müüs Luca Pitti järeltulija Buonaccorso Pitti lossi Toskaana hertsogi Cosimo I abikaasale Toledo Eleonorale. Cosimo käskis Giorgio Vasaril lossi laiendada ja seda rohkem kui kahekordistati täiendava tiiva ehitamisega tahaossa. Lisaks projekteeris Vasari ja laskis ehitada Vasari koridori, mis kulgeb Ponte Vecchio kaudu üle Arno jõe ja ühendab Palazzo Pittit läbi Uffizi galerii teisel pool jõge asuva Palazzo Vecchioga, mis oli Cosimo vana palee ja valitsuse asukoht.
Esialgu kasutati Palazzo Pittit hertsogi ametlike külaliste majutamiseks ja aeg-ajalt õukondlikeks ülesanneteks. Alles Eleonora poeg Ferdinando I de Medici ja tema abikaasa Austria Johanna asusid Palazzo Pittisse alaliselt elama ja tõid sinna Medicite kunstikogu.
1737 suri Medicite dünastia välja meesliinis ja 1743 suri ka viimase Medicite soost suurhertsogi õde. Seejärel läks kogu Toskaana koos Palazzo Pittiga Austria päritolu Lotringi dünastiale. 1860 läks Toskaana Savoia dünastiale. Pärast Itaalia ühendamist oli Firenze lühikest aega Itaalia pealinn ja kuni 1871 elas Palazzo Pittis Itaalia kuningas Vittorio Emanuele II.
Tema pojapoeg Vittorio Emanuele III kinkis lossi 1919 Itaalia riigile. Loss ja selle juurde kuuluvad teised hooned muudeti kunstigaleriideks ja muuseumideks, kus säilitatakse mitte üksnes selle originaalsisustust, vaid ka muid Itaalia riigi omandatud kunstiväärtusi. Külastajatele on avatud kokku 140 ruumi. Põhiliselt on need sisustatud 17. sajandi ja 18. sajandi alguse stiilis, aga mõned ka varasemas stiilis ja on hilisemaidki lisandusi, näiteks kuninga troonisaal. Tänapäeval paikneb Palazzo Pittis Firenze suurim muuseumikompleks.
2005 avastati paleest üllatuslikult 18. sajandist pärit vannitoad. Selgus, et tolle aja vannitubades on torude paigutus väga sarnane tänapäevaste vannitubade omadega.
Välislingid.
Pitti


Portugali riigipeade loend.
Portugali riigipeade loend loetleb Portugali riigipead alates 1816. aastast.


Aníbal Cavaco Silva.
Aníbal António Cavaco Silva (sündis 15. juuli 1939 Portugalis Algarve piirkonnas Boliqueimes) on Portugali Vabariigi president alates 9. märtsist 2006. Ta oli Portugali peaminister 1985–1995.
Elulugu.
Koolis ei paistnud Aníbal millegagi silma. 13-aastaselt kukkus ta koolist välja ja vanaisa pani ta karistuseks oma tallu tööle. Järgmisel aastal naasis ta kooli ja temast sai eeskujulik õpilane. Ta hakkas õppima Lissaboni Tehnikaülikooli majandus- ja rahandusteaduskonnas ja lõpetas 1964, saades kokkuvõttes 20-pallisüstemis hindeks 16, mis on väljapaistev saavutus.
Kohustusliku sõjaväeteenistuse läbis Silva Mosambiigis, mis oli sel ajal Portugali asumaa, sõjaväeametnikuna Mosambiigi pealinnas Maputos, mis tollal kandis nime Lourenço Marques.
1966 asus Silva assistendina sellessamas teaduskonnas, mille ta lõpetanud oli. 1968 läks ta Yorki ülikooli, kus 1973 kaitses doktorikraadi majanduse alal. Ta naasis Portugali ning sai Lissaboni Tehnikaülikoolis 1974 abiprofessoriks, 1975 Portugali Katoliiklikus Ülikoolis professoriks, 1979 Lissaboni Uues Ülikoolis erakorraliseks professoriks ja lõpuks Portugali panga osakonnajuhatajaks. Ta on avaldanud teadustöid monetaarpoliika ja rahaliidu kohta.
Poliitikasse astus ta pärast 1974 Portugalis toimunud revolutsiooni, millega taastati demokraatlikud vabadused. Ta valiti Portugali Sotsiaaldemokraatliku Partei juhiks 2. juunil 1985. Samal aastal võitis tema erakond parlamendivalimised, saades senise 75 koha asemel 88 kohta 250-kohalises parlamendis ja moodustas uue valitsuse. 1987 ja 1991 peetud parlamendivalimised olid tema ja tema erakonna jaoks täielik triumf: PSP võitis vastavalt 50,2% ja 50,4% häältest ning saavutas absoluutse enamuse parlamendis. 1993. aastal tabas Portugali majanduskriis, mistõttu Silva otsustas 1995. aasta valimistel mitte kandideerida. Ilma korraliku juhita sai erakond valimistel lüüa. See-eest kandideeris ta 1996. aastal Portugali presidendiks ja kaotas ka nendel valimistel sotsialist Jorge Sampaiole.
22. jaanuaril 2006 toimunud presidendivalimiste esimeses voorus sai Cavaco Silva 50,6% häältest; nii ei olnud tarvis valimiste teist vooru korraldada.
Tunnustused.
Eesti president Toomas Hendrik Ilves annetas aastal 2008 Cavaco Silvale mittetunnustamispoliitika toetamise eest Maarjamaa Risti keti.
Isiklikku.
20. oktoobril 1963 abiellus ta Maria Alves da Silvaga, Lissaboni ülikooli lõpetanud saksa filoloogiga, kellega ta sai kaks last, Patricia ja Bruno.


Ushuaia departemang.
Ushuaia departemang on 2. järgu haldusüksus Argentinas Tulemaa provintsis, Tulemaa saare kaguosas.
Departemangu halduskeskus on Ushuaia, mis on ühtlasi departemangu ainuke kohalik omavalitsus.
Departemangu elanike arv oli 2001. aasta rahvaloenduse andmetel 45 785. Rahvastiku tihedus selles departemangus on 4,9 in/km².
Departemangus on Antarktisele kõige lähemal asuv süvaveesadam.
Ushuaia departemangus asub ka Tulemaa rahvuspark.


Kohtla valla lipp.
Kohtla valla lipp on Eesti haldusüksuse Kohtla valla lipp.
Lipp on kinnitatud 10. septembril 1997.
Lipu kirjeldus.
Ristkujuline lipp on varda poolt lipu 1/3 pikkuse kohal püstiselt sirglőikega ning all servast lipu 2/7 laiuse kohal pőigiti lainelőikega jaotatud neljaks väljaks. Vardapoolne ülemine on valge ja alumine sinine ning väljad lipu lehvivas otsas on vastandvärvides. Ülemiste väljade, valge ja sinise piirile on paigutatud kollane kroon.
Lipu kujunduse aluseks on Kohtla valla vapp, kuid pööratud kujul, kuna seda eeldab lipu olemus ja sümbolite paigutus.
Kandelipu suurus on 105×165 cm ning Laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Põhjendus.
Kroon viitab eeposele "Kalevipoeg", mille järgi saabus Kalev põhjakotka seljas ja maandus kõrgel Viru kaldal, milleks tõenäoliselt oli Ontika (56 m). Hõbedane piit on Ontika paekallas heraldilisel kujul. Vasakul asuv paekallas kujutab Kohtla valla paiknemist Toila vallast läänes. Toila vapil on paekallast kujutav piit paremal. Lainelõige ja jalus tähistavad vett ja veerikkust.
Välislingid.
lipp


Elias Lönnrot.
Elias Lönnrot (9. aprill 1802 – 19. märts 1884) oli soome rahvaluulekoguja ja kirjanik.
Elias Lönnroti poolt on rahvaluule ainetel koostatud soomlaste rahvuseepos "Kalevala" (1835, uus täiendatud versioon 1849).
Teda teatakse ka kui soome keele arendajat, ajakirjanikku, rahvavalgustajat, arsti ja taimeteadlast.


Oleg Sõlg.
Oleg Sõlg (31. juuli 1951 – 17. märts 2006) oli eesti muusik, ansamblite Polyphon ja Consilium solist.


Marko Asmer.
Marko Asmer BMW Sauberi roolis 2008. aasta Goodwoodi festivalil
Marko Asmer (sündinud 30. juulil 1984 Tallinnas) on Eesti autovõidusõitja.
Kardikarjäär.
Marko Asmer alustas kardisõiduga 1995, saavutas klassis Raket Eesti meistrivõistlustel 3. koha. Ta tunnistati parimaks uustulnukaks.
1996 tuli Asmer Raketil Baltimaade ja Eesti meistriks.
1997 siirdus Asmer klassi ICA-Junior. Tuli Eesti Karikavõistluste võitjaks. Parimaks rahvusvaheliseks tulemuseks jäi Taanis Vega Cupil saavutatud 8. koht.
1998 võitis Asmer nii Eesti meistrivõistlused kui Eesti karikavõistlused klassis ICA-Junior ja tuli Soome meistrivõistlustel kokkuvõttes 8. kohale.
1999 tuli Asmer ICA-Juniori Soome meistriks, samuti Skandinaaviamaade, Eesti ja Baltimaade meistrivõistluste võitjaks. Ta osales esimest korda kardisõidu EM-il ja sai finaalis 20. koha. Ta sõitis Peter de Bruijn Racing Teamis. Margutti Trophi'l Itaalias, Parma rajal saavutas 4. koha.
2000 siirdus Asmer Vormel-A klassi ning jõudis Peter de Bruijn Racing Teami koosseisus auhinnalistele kohtadele Hollandi ja Belgia meistrivõistlustel. MM-võistlustel saavutas ta 8. koha ja Euroopa talvekarikal Saksamaal, Kerpeni rajal 3. koha.
2001 liitus Asmer Tony Karti tippmeeskonnaga ja osales vormel super-A MM-võistlustel. Ta saavutas Belgias, Mariembourgi rajal etapivõidu, oli 3. MM etapil Prantsusmaal, Salbrise rajal ja tuli kokkuvõttes maailmameistrivõistlustel 7. kohale. Võitis kolmanda koha nii Skandinaaviamaade meistrivõistlustel kui Aasia ja Vaikse ookeani regiooni meistrivõistlustel.
2002 võistles Asmer Tony Kartiga vormel super-A klassi MM-võistlustel, saavutas kokkuvõttes 8. koha ja võistkondliku MM-tiitli. Individuaalselt sai ta nii Belgia kui Soome etappidel ühes sõidus 2. koha. Võitis Maailma Talvekarikal Itaalias, Lonato rajal 3.koha
Vormelikarjäär.
2003. aastal võistles Asmer Vormel Fordi sarjas Inglismaal. Ta võitis tol aastal 1 kvalifikatsiooni ja 2 meistrivõistluste etappi ning sai lõpparvestuses 252 punktiga 11. koha. Ta osales veel Vormel Renault' karikavõistluste 2 etapil ja oli kokkuvõttes 6 punktiga 19. Hooaja lõpul toimunud Vormel Ford Festivalil Inglismaal, Brands Hatch'i rajal (mitteametlikud MM võistlused) saavutas ta 2. koha. Hooaja alguses võitis uustulnukatele mõeldud Lõuna-Inglismaa ja Põhja-Inglismaa meistrivõistlused.
Esmakordselt nimetati BMW Williams F1 tiimi nooreks testisõitjaks.
2004 sõitis Asmer esimest aastat väga mainekas Hitech Racingus Briti lahtistel meistrivõistlustel Vormel 3 sarja, kus etapivõite ei saanud, kuid 2 neljandat, 2 viiendat ja 3 kuuendat kohta etappidelt olid head. Hooaja kokkuvõttes 87 punktiga 10.koht. Sel hooajal võitis sarja Nelson Piquet juunior, Lucas di Grassi (mõlemad Brasiiliast) oli 130 punktiga 8. Veel osales ta neljal mainekal sõidul, olles Vormel 3 Euroopa karikavõistlustel 7., Bahreini Grand Prix'l tulid 4.koht ja 6. koht ning Macao Grand Prix'l 11. koht. Macao vormel 3 meistrite sõidu (võitis Alexandre Prémat Prantsusmaalt) 16.
2005 saavutas Asmer Briti Vormel 3 sarjas 2 kvalifikatsioonivõitu ja 1 kiireima ringi 22 etapist ning oli sarja kokkuvõttes 163 punktiga 4. (Bruno Senna 75 punktiga 10.). Asmer ei suutnud etappi võita, kuid oli 5 korda teine ja korra kolmas. Vormel 3 meistrite sõidul Marlboro Mastersil Zandvoorti rajal saavutas ta 7. koha; võitis Lewis Hamilton (Suurbritannia) Adrian Sutili (Saksamaa) ja Lucas di Grassi ees.
2006 sõitis Asmer Jaapani Vormel 3 sarjas meeskonnas ThreeBond, saavutas 18 etapist 1 võidu Twinring Motegi rajal ja oli kokkuvõttes 124 punktiga 7. Võitis Adrian Sutil. Macao Grand Prix'l õnnestus Asmeril võita kvalifikatsioon, aga sõidus langes ta tehnilise rikke tõttu 13. kohale. Võitis Alexandre Prémat.
2007 võistles Asmer Briti Vormel 3 sarjas, võites 2007 sarja ülekaalukalt. Ta kogus 11 kvalifikatsioonivõitu ja sõitis välja 9 kiireimat ringi, võitis 11 etappi, oli veel korra teine ja korra kolmas ning kogus 293 punkti. Sel aastal osales ta lisaks Briti meistrivõistlustele veel 8 Jaapani Vormel 3 etapil ja kogus 31 punkti, millega sai 10. koha. Macao Grand Prix'l võitis ta teist aastat järjest kvalifikatsiooni, aga sõidu lõpetas 4. kohaga. a>'is 13. koha.
2008 osales Asmer GP2 sarjas. See hooaeg ebaõnnestus nii nõrga meeskonna kui enda väheste kogemuste tõttu. Parimaks tulemuseks 11.koht etapil. Sarja võitis Giorgio Pantano, järgnesid Bruno Senna, Lucas di Grassi, Romain Grosjean, Pastor Maldonado, Sébastien Buemi ja Vitali Petrov. Hooaja alguses sõlmis BMW F1 tiimiga testsõitjalepingu ja osales 17 korda erinevatel testidel.
2003 sai Asmerist esimene eestlane, kes testinud Vormel 1-autot. Ta sõitis Williamsi autoga. 2008 osales ta Vormel 1-s BMW Sauberi testisõitjana. 2009 oli ta sarja Superleague Formula testisõitja.
Maailma majanduskriisi tõttu tõmbus BMW F1 sarjast 2009a. tagasi ja Marko Asmeri karjäär F1 testsõitjana sai samuti läbi.
2010. aasta aprillis teatas Asmer karjääri lõppemisest.
Marko Asmer BMW Sauberi roolis 2008. aasta Goodwoodi festivalil
Isiklikku.
Tema isa Toivo Asmer kuulus 12 aastat Nõukogude Liidu koondisesse ning oli 6-kordne NSV Liidu ja 10-kordne Eesti meister vormelisõidus, pärast Riigikogu liige ja regionaalminister. Marko Asmeri vanaisa on kolonel Johan Saar.


Biłgoraj.
Biłgoraj on linn Poola kaguosas Lublini vojevoodkonnas, 85 km kaugusel Lublinist.


Heino Rebane (ajakirjanik).
Heino Rebane (6. detsember 1912 – 19. jaanuar 1990) oli eesti ajakirjanik.
Rebane, Heino
Rebane, Heino
Rebane, Heino


Klemens Wenzel Lothar von Metternich.
Klemens Wenzel Lothar Nepomuk, Metternich-Winneburg-Beilsteini vürst (tuntud ka kantsler Metternichi või vürst Metternichina; 15. mai 1773 Koblenz – 11. juuni 1859 Viin) oli Austria riigitegelane ja kauaaegne riigikantsler (1821–1848).
Metternich pärines Vestfaali katoliiklikust perekonnast ning tegi juba 18. sajandi lõpul diplomaatilist karjääri ning resideeris 1801 Dresdenis (Saksimaa pealinnas), 1803 juba Berliinis. 1806, kui Saksa-Rooma riik kadus, asus Metternich tööle aga Austria keisri alluvana. 1808 määrati ta Austria välisministriks.
Metternich sai Austria poliitika peamiseks suunajaks 1809. aastal, peale seda, kui riik oli Napoleon I-lt rängalt lüüa saanud. Metternich suutis prantslaste keisri lepitada, aidates temaga naita Austria keisri Franz I tütre Marie Luise. Järgnevatel aastatel sai ta tuntuks oma ettevaatliku poliitikaga, mis tagas Austriale suhtelise rahu ja stabiilsuse. 1813. aastal liitus ta viimaks Napoleoni-vastase koalitsiooniga, kui läbirääkimised rahulepingu osas olid läbi kukkunud. 1815. aastal saavutas Metternich Viini kongressi kokkukutsumise, misjärel Austriast sai mõneks ajaks Euroopa diplomaatiliselt mõjukaim riik. Ka Euroopa kongressi-järgset ülesehitust ning riikidevahelisi liitudesüsteeme peeti väga suures osas just Metternichi teeneks, mistõttu on Euroopat aastatel 1815–1848 nimetatud ka Metternichi süsteemi Euroopaks.
25. märtsil 1821 sai Metternich Austria riigikantsleriks, mis tähendas tema kui Austria mõjukaima mehe positsiooni lõplikku kinnistumist. Kui keiser Franz I suri, sai võimule tema poeg Ferdinand I, kes oli vaimselt piiratud ja kannatas vesipealisuse all, mistõttu Metternichi tähtsus tõusis veelgi. Siiski hakkasid tema positsiooni õõnestama mitmed kadedad Habsburgide koja liikmed, kellest osa pooldasid liberaalsemat poliitikat, teised ei soovinud aga lihtsalt tema mõjuvõimu liigset kasvu. Seetõttu ei olnud Metternichil oma poliitika ajamine sugugi lihtne ning kui midagi ebaõnnestus, süüdistati selles vaid teda. Nii tekkis Metternichi suhtes üha suurem rahulolematus, mis kulmineerus 1848. aasta Märtsirevolutsiooni ajal, mil ta pidi riigikantsleri kohast loobuma ning Inglismaale põgenema. 1851. aastal tuli ta Viini tagasi ning oli keiser Franz Josephile mõjukas nõuandja kuni oma surmani 1859. aastal.
Metternich, von, Klemens Wenzel Lothar
Metternich, von, Klemens Wenzel Lothar
Metternich, von, Klemens Wenzel Lothar


Maailma lõunapoolseim linn.
Maailma põhjapoolseima linna staatusele pretendeerib mitu asulat. Küsimuse ühemõttelist otsustamist segab linna mõiste ebamäärasus.
Maailma lõunapoolseim suurlinn (üle 100 000 elanikuga linn) on Punta Arenas Tšiili mandriosas.
Maailma lõunapoolseimaks linnaks nimetatakse sageli Tulemaa lõunarannikul asuvat Argentina linna Ushuaiat, kus on umbes 60 000 elanikku.
Teisel pool Beagle'i väina Navarino saare põhjarannikul paikneb Ushuaiast pisut lõunapoolsem Tšiili asula Puerto Williams, kus elab umbes 2500 inimest ja mida Tšiilis loetakse linnaks.


Tulemaa rahvuspark.
Tulemaa rahvuspark (hispaania keeles "Parque Nacional Tierra del Fuego") on kaitseala Argentinas Tulemaa saare kaguosas Ushuaia departemangus, Argentina kõige lõunapoolsem rahvuspark.
Rahvuspark asub Ushuaia linnast lääne pool (mööda maanteed umbes 11 km kaugusel, mööda raudteed 8 km kaugusel). Ta ulatub lõunas Beagle'i väinani, põhjas Fagnano järvest põhja pool asuva Injoo Goyini ehk Beauvoiri mäeahelikuni. Ta piirneb Tšiili territooriumiga.
Rahvuspark rajati 1960 seadusega nr 15.554 põhiliselt selleks, et kaitsta lähisantarktilisi metsi (kõige lõunapoolsemaid Patagoonia ja Kõrg-Andide metsi) ning näidata Beagle'i väina rannikut.
Rahvuspargi geograafilised koordinaadid on.
Maastik.
Rahvuspargi keeruliselt liigendunud ja järskude nõlvadega maastiku on tekitanud erosioon ja kunagised liustikud. Mäeahelike vahel on sügavad metsased orud. Liustikud on tekitanud vagusid, kus paiknevad jõed ja järved.
Praktiliselt ületamatud loode-kagusuunalised mäeahelikud jagavad pargi territooriumi eraldi orgudeks.
Territooriumi keskel on lääne-idasuunaliselt piklik Fagnano järv ehk Kami järv, mille vesi voolab Vaiksesse ookeani. Sellest lõuna pool on Roca järv, mille vastas on mäed Cerro Cóndor ja Cerro Guanaco. Roca järvest voolab välja lühike ja kärestikuline Lapataia jõgi, mis suubub Lapataia lahte. Beagle'i väina Lapataia lahe ja Ensenada lahe ääres on rahvuspargil 6 km mereranda. Seal on arvukalt abajaid ja neemi, mis moodustavad merelindudele soodsaid randu, kaljusid ja sügavaid orge.
Kliima.
Kliima on mõõdukalt külm ja niiske. Soe aastaaeg puudub. Aasta keskmine sademete hulk on 700 mm kandis. Kõige rohkem sajab sügisel.
Mere mõju tõttu ning aastaringsete läänetuulte tõttu ei ole suuri aastaseid kõikumisi.
Keskmine temperatuur on talvel 0 °C ümber, suvel ei ületa 10 °C.
Lund on rohkesti. See koguneb pikaks ajaks orgudesse ja nõlvadele.
Taimed.
Metsades on kuus liiki puid, mis taluvad piirkonna karmi kliimat. Kõige levinum on kääbus-lõunapöök. Alates 600 m kõrgusest on see ainuke puuliik. Kaselehine lõunapöök kasvab koos kääbus-lõunapöögiga niiskemates kohtades, näiteks Pipo jõe orus (Valle del Río Pipo) ja mõnel lõunanõlval. Selle okstel elavad poolparasiit abuutilon "Abutilon megapotamicum" ja parasiitne kottseen "Cyttaria darwinii".
Ainult kaselehisest lõunapöögist koosnevad metsad esinevad väga sademeterikastes kohtades, näiteks Beagle'i väina ääres. Seal kasvavad ka muud niiske metsa liigid, näiteks kaneelipuu ja maiten "Maytenus magellanica". Mõnes kohas on kaneelipuu väga arvukas ja moodustab salusid.
Alusmetsas kasvavad astelpõõsad, näiteks pukspuulehine kukerpuu, teravatipuline talihali ja Darwini kukerpuu.
Niiskematel muldadel kasvavad patagoonia gunnera ja väikesed sõnajalad. Suvel ilmub metsa alla silmatorkavaid lilli, näiteks putukõis "Ophrys lutea".
Metsa ääres ja metsalagendikel on tavalised raudürdilise "Junellia tridens" võsad Tulemaa kevadele tüüpilise punaste õitega tšiili tulepõõsaga, mida leidub ka Beagle'i väina ja Lapataia lahe ääres.
600 meetrist kõrgemal kasvab Kõrg-Andide taimestik: väikesed põõsad, kerakujulised taimed ja kõrrelised.
Metsades on turbarabad, mis asuvad madalatel üleujutatavatel aladel. Seal kasvavad turbasamblad ning mõned kõrrelised ja loalised.
Mereäärsele taimestikule on tüüpiline roosa merikann. Tavalised on ka väikesed põõsad ning kaljudel kasvavad samblikud ja samblad. Meres kasvab "metsadena" suur pruuni värvi vetikas "Macrosistys". Mõõna ajal võib näha harilikku koerahammast ning arvukaid punaseid ja rohelisi vetikaid.
Loomad.
Rahvuspargi territooriumil elab 20 liiki imetajaid ja umbes 90 liiki linde. Kahepaiksed puuduvad täielikult.
Imetajad.
Sageli võib kohata rebast "Lycalopex culpaeus". Guanako on peaaegu aasta läbi mägedes, laskudes orgudesse ainult talveks.
Harvem võib kohata lendlast "Myotis albescens", hiirt "Oligoryzomys longicaudatus" ja küülikhamstrit "Reithrodon auritus". Mere ääres leidub saarmas "Lontra provocax".
Rebastest elab seal veel sissetoodud "Dusicyon gymnocercus" ning saarmastest ohustatud kassiksaarmas.
Leidub veel Põhja-Ameerikast sisse toodud kanada kobras, kes elab jõgede ääres, ja küülik. Võõrliik on ka ondatra.
Linnud.
Kõige silmatorkavamad ja sagedasemad linnud on avamaadel ja rannas elutsevad niidu-nösihani, mets-nösihani ja meri-nösihani. Mõnikord on nende läheduses habeiibised. Tüüpiline on ka mustkulm-albatross. On ka näiteks kajakaid, aurikparte, meriskeid ja kormorane.
Metsades torkavad silma pöögi-kuningrähn ja väike-pöögipapagoi. Teiste metsalindude seas on kõrvukpütt, suurpütt, ööhaigur, lakkpart, patagoonia viupart, koldnokk-soopart, kotkasviu, randkarakaara, väikekarakaara ja lõunakiivitaja.
Mägedest ja orgudest üle lendamas võib sageli näha kondoreid.
Kalad.
Kohalike kalade seas on tulemaa kilu, argentiina piitsmerluus ja nototeenialane "Eleginops maclovinus".
Selgrootud.
Lapataia lahes ja Lapataia jõe suudmes Cormoranese saarte ümber on rikkalikult limuseid, sealhulgas merikarpe ja liudkodalasi. Palju on ka teisi limuseid, näiteks kammkarp, "Natica hebraea", "Nucella crassilabrum" ning mõned vähid, näiteks "Lithodes antarctica".
Suvel on vees palju meduuse.
Arheoloogiamälestised.
On ka arheoloogilisi leiukohti, kus on jälgi kanuudega kala püüdnud jaganitest. Nimelt on säilinud söödud kaldalimuste karpide kuhjad mere ääres. Nende juures leidub ka harpuunide ja teiste tööriistade jäänuseid.
Turism.
Tahvel pargi ees, mis märgib Pan-Ameerika tee lõppu
Tulemaa rahvuspark on Argentina rahvusparkidest ainus, mis asub mere kaldal (nimelt Beagle'i väina ääres).
Rahvuspargi looduslike vaatamisväärsuste seas on liustikud (sealhulgas Martiali liustik), sügavad orud ja kuristikud, jõed ja järved ning turbarabad. Viimaste seas on alles tekkiv Laguna Negra.
Rahvuspargis on 25 km tähistatud matkaradu, mis viivad vaateplatside ja maastikuobjektide juurde. Nende seas on tee Lapataia lahe äärde, kus elab palju veelinde.
Rong Fin del Mundo jaamas
Turistid tuuakse Ushuaiast rahvusparki raudteel ("Tren del Fin del Mundo"). Raudtee lõpeb Fin del Mundo ('maailma otsa') nimelise jaamaga 8 km Ushuaiast lääne pool. Seal lõpeb raudtee, mis kunagi viis vange Ushuaia kindlusest töölaagritesse.
Rahvuspargi juurde viib ka maantee "Ruta Nacional 3". Ushuaiast tuleb rahvuspargini sõita 11 km.
Laco järve ääres on organiseeritud laager. Organiseerimata laagreid on Lapataia lahe ääres, Ensenada lahe ääres ja Pipo jõe ääres.
Jalutusrajad.
Rajad algavad eri kohtadest maantee "Ruta Nacional 3" äärest.
"Paseo de la Isla" ('saarejalutusrada') kulgeb 800 m ulatuses Cormoranese saartel, Lapataia ja Ovando jõe kaldal.
"Paseo a la Laguna Negra" ('jalutusrada Laguna Negra juurde') viib vaatama sogast turbarabavett.
"Paseo al mirador" ('jalutusrada vaatekohale') on 500 m pikkune tee läbi kääbus-lõunapöögimetsa Lapataia lahe äärde. Vaatekohalt avaneb lahe panoraam.
"Paseo del turbal" ('turbaraba jalutusrada') on 400 m pikkune rada läbi kääbus-lõunapöögimetsa ning mahajäetud kopratammide juurest. Möödutakse ka turbarabast.
"Paseo a la castorera" ('jalutusrada kopratammide juurde') viib 400 m kaugusele kopratiikide juurde ojal "arroyo los Castores".
Matkarajad.
"Senda Pampa Alta" ('Pampa Alta rada') on 5 km pikkune rada, ühendab Pipo jõe äärset ja Ensenada lahe äärset laagrit. Rada läbib kääbus-lõunapöögi- ja kaselehise lõunapöögi metsad. Pampa Altalt avaneb vaade Beagle'i väinale.
"Senda Costera" ('kaldarada') on 8 km pikkune rada, mis ühendab Ensenada lahe äärset laagrit Lapataia lahe äärsete laagritega. Rada kulgeb Lapataia ja Ensenada lahe ääres.
"Senda al Hito XXIV" ('rada 24. viida juurde') on 10 km pikkune rada, mis läbib Roca järve põhjakalda.
"Senda al Cerro Guanaco" ('rada Cerro Guanacole') on 8 km pikkune rada, mis hõlmab tõusu mööda järsku nõlva Cerro Guanaco mäe tippu (970 m).
Probleemid.
Tulemaa loodust ohustavad mõned võõrliigid. Küülikute tegevus on kahjustanud taimkatet, eriti Lapataia lahe piirkonnas, samuti arheoloogiamälestisi. Kobraste tegevus on tekitanud üleujutusi ja kahjustanud metsa.
Tuleb ette salaraiet, eriti pargi raskesti ligipääsetavas põhjaosas. Metsade rüüstamine ja tulekahjud tekitavad erosiooni, mis takistab või raskendab metsade looduslikku taastumist.


Velika Morava.
Velika Morava (serbia "Велика Морава", ka "Морава") on jõgi Euroopas. Algab Zapadna Morava ja Južna Morava ühinedes. Voolab laias orus põhja. Suubub paremalt Doonausse.


Wilhelm Fürstenberg.
Wilhelm Fürstenberg (ka Wilhelm von Fürstenberg'"; umbes 1500 Neheim – 1568 Jaroslavl) oli eelviimane Liivi ordu maameister aastatel 1557–1559.
Wilhelmi vanemateks olid Neheimi drost Wilhelm von Fürstenberg ja Sophie von Witten. Ta suguvõsa pärineski Neheimist. Liivi ordusse astus ta 16-aastaselt ning saabus 1510. aastatel Liivimaale. 1523. aastal oli ta Aizkraukles ("Ascheraden") majandusametnik ("Schenk") ja 1524–1535 samas linnusekomtuur ("Hauskomtur").
Aastatel 1535–1554 oli Fürstenberg Dünaburgi komtuur, olles seega küllalt oluline ordukäsknik. Et tema valdused külgnesid otseselt Leedu suurvürstiriigiga, siis pidi ta leedulastega küllaltki tihedalt suhtlema. Ent tema suhted nendega olid küllaltki halvad, sest Fürstenbergi komtuuriks oleku ajal leidis aset palju piirkonflikte ja lõpuks ka koadjuutorivaenus. Selleks ajaks oli Fürstenbergist aga saanud juba Viljandi komtuur (1554–1557). Ta sai ordumeister Heinrich von Galeni usaldusaluseks ning valiti 1556 tema koadjuutoriks. Kui vana meister järgmisel aastal suri, saigi Fürstenbergist ordumeister. Enne seda oli ta koadjuutorina juhtinud orduvägesid koadjuutorivaenuse ajal ja vallutanud ajutiselt Riia peapiiskopkonna. Ordumeistrina oli ta aga sunnitud alla kirjutama Posvoli leppele, mis peapiiskopile ta valdused tagastas ning faktiliselt sõlmis ta Poolaga ka sõjalise liidu, mida rahuleping Venega oli aga keelanud teha.
Fürstenbergi ordumeistriks oleku ajal muutus Liivimaa olukord üha raskemaks, venelased nõudsid üha tungivamalt Tartu maksu ning selle tasumatajätmise järel algaski 1558. aasta alguses Vene-Liivi sõda. Oli selge, et Liivimaa vajas välisliitlasi ning Fürstenberg pooldas Taani-orientatsiooni, samas kui nii Riia peapiiskop kui ka uus Viljandi komtuur Gotthard Kettler soovisid Poola-poolset sekkumist. Fürstenberg seda aga ei toetanud, sest ta teadis, et sellisel juhul võib Liivimaa Poola vasalliks muutuda, liit Taaniga oleks võimaldanud Liivimaa riikidel aga suhtelise iseseisvuse säilitada. Esialgu näiski Taani-orientatsioon võitvat: Saare-Lääne piiskopkond müüdi 1559 Taani kuninga Frederik II vennale hertsog Magnusele ning Tallinn palus juba 1558 abi Taani kuningalt. Kuid olukord muutus, kui Vene väed 1559. aasta algul taas sõjategevust alustasid ning ilmnes, et ordul pole jõudu, et neile vastu seista. Taani vahendusel sõlmiti küll kuueks kuuks vaherahu, et aga Taani sõjalist abi andma ei kiirustanud, oli vaja seda otsida mujalt. Fürstenbergi katsed sõlmida liitu Rootsiga ei kandnud vilja, sest kuningas Gustav Vasa oli liivimaalaste peale pahane 1554–1557 toimunud Rootsi-Vene sõja pärast, milles ordu oli lubanud teda toetada, ent selle asemel kohe rahu sõlminud. Nii jäi üle ainult Poola, ning et sellega edukalt läbi rääkida, oli tarvis ordus juhtkonnavahetust, ning nii sai eelmisel aastal koadjuutoriks tõusnud Kettlerist 1559. aasta sügisel uus ordumeister, Fürstenberg aga sai oma elatismaaks taas Viljandi komtuurkonna.
Komtuurkonda Fürstenbergil kaua valitseda ei õnnestunud, sest 1560. aasta suvel piirasid venelased Viljandi sisse. Esialgu õnnestus Fürstenbergil linnust edukalt kaitsta, kuid palgata jäänud palgasõdurid otsustasid pärast mitmenädalast piiramist selle venelaste kätte anda. Fürstenberg pakkus neile küll oma isiklikku vara palgaks, kuid sellest ei hoolitud, Balthasar Russowi kroonika kohaselt nõuti linnuse loovutamist, vastasel juhul ähvardati endine ordumeister tappa. Pärast Viljandi alistumist viidi Fürstenberg Venemaale vangi ning Ivan Julm olevat temast hiljem soovinud uuesti teha Liivimaa ordumeistrit, kes alluks temale, kuid Fürstenberg keeldunud sellest. Ta surigi vangistuses 1568. aastal, ehkki Saksa ordu palus tsaarilt korduvalt endine ordumeister vabastada.
Wilhelm Fürstenbergi peetakse ka mitmete alamsaksakeelsete vaimulike (protestantlike) luuletuste autoriks.


Müncheni Bayern.
Müncheni Bayern (ametlikult "Fußball-Club Bayern München e. V.") on Saksamaa spordiklubi, mis tegutseb Baieris Müncheni linnas. See on tuntud kui professionaalne jalgpalliklubi, mis mängib Bundesliga's, Saksamaa jalgpalli kõrgeimas liigas, ja on kõige edukam klubi, olles võitnud 22 liigatiitlit ja 15 Saksamaa karikat.
Klubi asutasid 1900. aastal 11 sportlast Franz Johni juhtimisel. Kuigi Bayern võitis oma esimese meistritiitli juba 1932, ei valitud teda 1963 loodud Bundesligasse. Klubi üks võidukamaid perioode oli 1970. aastate keskel Franz Beckenbaueri juhtimisel, kui võideti Euroopa Karikas (praegune UEFA Meistrite Liiga) 3 korda järjest (1974–1976). Viimastel aastatel on Müncheni Bayern olnud edukaim klubi Saksamaa jalgpallis, olles võitnud viis viimasest kümnest Bundesliga tiitlist. Klubi viimane rahvusvaheline tiitel (Intercontinental Cup) võideti 2001, pärast Euroopa Karika võitu samal aastal. Hiljem võideti järjekordne sama karikas koos ka klubide rahvusvahelise tiitliga.
2005-06 hooaja algusest mängib Bayern oma kodumängud Allianz Arena'l. Eelnevalt mängis tiim Müncheni Olümpiastaadionil ja seda 33 aastat. Tiimi värvideks võib nimetada punast ja valget ning klubi embleemil seisavad Baieri värvid. Bayerni klubi omab ametlikult 166,187t fänni. Lisaks on maailmas 2,764 registreeritud fännklubi oma 192,160 liikmega. Klubi omab ka teisi osakondi spordis, näiteks males, käsipallis, korvpallis, kergejõustikus, bowlingus, lauatennises, ka kohtunikena ja lisaks seeniorite jalgpall rohkem kui 1,100. aktiivse liikmega, mis on 2002. aastal juriidiliselt eraldatud.
Ajalugu.
FC Bayern asutati aastal 1900 Müncheni võimlemisklubi liikmete poolt. Klubi pidas oma esimesed mängud regionaalses Baierimaa liigas. Esimene tiitel saavutati 1926, mil võideti Lõuna-Saksamaa meistritiitel. Saavutust korrati kaks aastat hiljem. Esimene üleriiklik meistritiitel tuli aastal 1932, kui võideti finaalis Eintracht Frankfurti 2:0. Bayerni areng takerdus aga Adolf Hitleri võimuletulekuga. Klubi president ja treener, kes mõlemad olid juudid, lahkusid riigist. Järgnevatel aastatel, ristitud "Juutide klubiks", vajus Bayern unustusse.
Peale sõda sai Bayernist Saksa esimese divisjoni lõuna alagrupi ("Oberliga Süd") liige. Aastal 1956 oli klubi veel mänguliselt nii nõrk, et tuli isegi aasta mängida aste madalamal. Järgmisel hooajal oli Bayern aga tagasi "Oberliga"s ning üllatuslikult võideti isegi Saksa karikas. Finaalis alistati 1:0 Fortuna Düsseldorf. Bayern hakkas arenema liiga üheks tugevamaks klubiks, ent muret valmistas majanduslik pool ning 50ndate lõpus tuli tihti pankrotiga silmitsi seista. Appi tuli ettevõtja Roland Endler, kes muretses klubile vajalikud rahad ja vastutasuks sai neljaks aastaks klubi juhiks. Aastal 1963 liideti "Oberliga"d, et moodustada ühtne üleriiklik Bundesliga. Bayernile ei antud algselt liikmestaatust, kuid klubi suutis end kaks aastat hiljem sinna ise mängida, selliste noorte talentide abiga nagu Franz Beckenbauer, Sepp Maier ja Gerd Müller.
Esimesel Bundesliga hooajal saavutas Bayern kolmanda koha ning võitis karika, mistõttu kvalifitseeruti Euroopa Karikavõitjate Karika turniirile, mille nad ka järgmisel aastal võitsid. Finaalis aliustati dramaatilises heitluses Rangers FC. 1967 võitis Bayern taas karika ning 1969 võideti nii "Bundesliga" kui ka karikas. Märkimisväärne on, et treener Branko Zebec kasutas hooaja jooksul kõigest 13 mängijat.
1970 võttis treeneriohjad enda kätte Udo Lattek. 1972 võitis Bayern oma kolmanda meistritiitli. Otsutav mäng FC Schalke 04 vastu toimus uhiuuel Müncheni Olümpiastaadionil ning oli esimene "Bundesliga" mäng, mida teles otseülekandena näidati. Bayern saatis Schalke koju skooriga 5:1 ning kindlustas tiitli. Sama korrati ka järgmisel kahel aastal. Kõrghetk saabus aga 1974, mil võideti Euroopa Meistrite Karikas. Finaalis alistati kordusmängus Atletico Madrid 4:0. Järgmisel hooajal oli klubi kodumaal edutu, kuid kaitsti Meistrite Karikat Leeds Unitedi vastu. Veel aasta hiljem alistati AS Saint-Étienne ning Bayernist sai kolmas klubi, kes võitnud Euroopa Meistrite Karika kolm korda järjest.
Kaheksakümnendad olid Bayerni jaoks platsiväliselt keerulised. Personali vahetati tihti ning tekkisid finantsprobleemid. "Bundesliga" võideti küll aastatel 1980 ja 1981, kuid sellele järgnesid kaks tiitlita hooaega ning tagasi pöördus endine treener Udo Lattek. Bayern võitis karika 1984 ning peale seda viis meistritiitlit kuue aasta jooksul, sealhulgas duubel aastal 1986. Euroopas jäid aga kõrgeimateks saavutusteks kaks teist kohta Euroopa Karikas.
Bayerni vorm jõudis madalpunktini peale 1990 aasta meistritiitlit, kui hooajal 91-92 lõpetati kõigest viis punkti relegatsioonikohtadest kõrgemal. Võidusoonele saadi taas pärast seda, kui Franz Beckenbauer astus treenerirolli 93-94 hooaja teiseks pooleks. Kolmeaastase vaheaja järel võideti taas meistritiitel. Beckenbauer nimetati seejärel klubi presidendiks, ent tema järglased treeneripingil ei suutnud saavutada ootustele vastavaid tulemusi. Selle perioodi jooksul pakkusid paljud mängijad kõneainet kõmulehtedele, mistõttu sai klubi hüüdnimeks "FC Hollywood". Franz Beckenbauer naasis treenerina ning klubi võitis UEFA Cupi 1996. aastal.
Aastatel 1998-2004 oli klubi treeneriks Ottmar Hitzfeld, kellest sai edukaim Bayerni loots läbi aegade. Tema käe all võideti 4 meistritiitlit, 3 DFB-Pokali ning 2001 ka UEFA Meistrite Liiga. Hitzfeldi valitsusaeg lõppes 2004, kui meeskond näitas kehva mängu, langedes ka karikasarjast kaotades "2. Bundesliga" klubile Alemannia Aachen.
2005-06 hooaja eel kolis Bayern Allianz Arenale, mida esmalt jagati TSV 1860 Müncheniga. Viimane pidi aga oma osaluse sügava finantskriisi tõttu Bayernile müüma.
Felix Magathi juhtimisel võideti 2004-05 ja 2005-06 hooaegadel duubel, kuid treener vallandati 2007. aasta alguses. Uuesti palgati peatreeneriks Ottmar Hitzfeld.
Hooaeg 2006-07 oli Bayernile ebaedukas. Liigas saavutati alles neljas koht, jäädes välja järgmise hooaja Meistrite Liigast. Juhtkond reageeris sellele ostes mitmeid tähtmängijaid, eesotsas Franck Ribéry, Luca Toni ja Miroslav Klosega. Järgmisel hooajal võideti taaskord Saksamaa karikas ning Bundesliga.
2008. aastal nimetati peatreeneriks Jürgen Klinsmann, kuid ebaeduka hooaja tõttu, mil meeskonda ähvardas taas Meistrite Liigast väljajäämine, asendati ta hooaja viimasteks mängudeks Jupp Heynckesiga, kelle juhtimisel lõpuks teine koht kindlustati.
2009-10 hooajast asus peatreeneritoolile hollandlane Louis van Gaal. Ka uus treener sai kriitika osaliseks, kui Bundesligat alustati erakordselt kehvade esitustega. Ka Meistrite Liigas ähvardas väljalangemine juba grupiturniiril, kuid 4:1 võiduga itaallaste Torino Juventuse üle viimases grupimängus kindlustati koht kuueteistkümne parema seas, kus mindi kokku ACF Fiorentinaga. Fiorentina vastu saavutati kodus 2:1 võit ning võõrsil tuli vastu võtta 2:3 kaotus, kuid pääses võõrsil löödud väravatega edasi. Veerandfinaalis kohtuti Manchester United'ga, kelle vastu saavutati edasipääs samade tulemustega. Poolfinaalis alistati koondskooriga 4:0 Lyoni'i Olympique. 22. mail 2010 astuti Meistrite Liiga finaalis Santiago Bernabeul vastu Milano Internazionalele, kellele tuli alla vanduda tulemusega 2:0.
2010-11 hooajal kaotati Meistrite Liiga kaheksandikfinaalis jällegi Milano Interile. Turniirilt väljalangemine tähendas viimase tiitlilootuse kadumist, kuna välja oli kukutud ka DFB-Pokalist ning Bundesligas võideldi kõigest kolmanda koha eest. Pettumustvalmistavad tulemused viisid Louis van Gaali vallandamiseni, teda pandi hooaja lõpuni asendama tema assistent Andries Jonker. 2010. aasta juulist asub peatreeneriks taaskord Jupp Heynckes.
Hooaeg 2011-2012.
Hooajal 2011-12 osales klubi UEFA Meistrite Liiga 2011-12 grupifaasis. Oma alagrupis sai Bayern esimese koha, ainus kaotus tuli viimases klubi jaoks mitte midagi otsustavas mängus Manchester City'ga. Müncheni Bayerni vastaseks kaheksandikfinaalis sai FC Basel. Mängu Šveitsis võitis 1:0 FC Basel. Kodus aga oli Bayern tugevam: mäng lõppes 7:0 võiduga. Veerandfinaalis alistati probleemideta Olympique de Marseille. Poolfinaalis tuli vastu seista Madridi Real'ga. Kodus võideti skooriga 2:1 ja võõrsil jäädi sama seisuga alla, mis viis lisaajale, seejärel ka penaltitele, kokkuvõttes võitis Bayern 3:1, viimase, otsustava penalti lõi sisse Bastian Schweinsteiger. See võit viis meeskonna finaali, kus mängitakse FC Barcelona't võitnud Chelsea FC'ga. Müncheni Bayern on esimene tiim, kes jõudis Meistrite Liiga finaali olles kodumeeskond.
Finaalmäng toimus 19. mail. Mängus Chelseaga oli Bayern domineerivam pool, kuid väravani jõuti alles 83. minutil, autoriks Thomas Müller. Mängu lõpu eel skooris aga Didier Drogba nurgalöögist, mis oli Chelsea mängu ainuke. Bayernil oli neid mõni alla 20ne. Lisaajal teenis Franck Ribery penalti, kuid Arjen Robben ei suutnud seda realiseerida. Lahing läks penaltitele, kus Chelsea 3-4 võitis, viimase, otsustava penalti lõi sisse Didier Drogba, kroonides sellega Inglise klubi esmakordselt Euroopa meistriks.
Bundesligas jäädi Dortmundi Borussia järel 2. kohale. Saksamaa karikafinaalis jäädi samale meeskonnale häbistavalt, seisuga 5:2 alla.
Hooaeg 2012-13.
Ennem uut hooaega on Bayerni meeskonda lisandunud sellised mängijad nagu Xherdan Shaqiri, Claudio Pizarro, Tom Starke, Dante, Mitchell Weiser, Lukas Raeder ja Mario Mandžukić. Emre Can teenis lepingu esimeeskonnas koos Patrick Weihrauch'iga.
Järjekordne hooaeg Bundesligas algab Bayern Münchenil Greuther Fürth'i vastu võõrsil, 25. augustil.
Välislingid.
Müncheni Bayern


Renno Rumm.
Renno Rumm (17. märts 1973 – 17. märts 2006) oli eesti kurjategija.
16. märtsil 2006 kell 8.42 tappis ta Tallinnas Ehitajate teel tulirelvaga 33-aastase naise ja põgenes.
17. märtsi hommikul tulistas ta ennast ilmselt samast relvast, millega sooritas eelmise päeval tapmise, oimupiirkonda ajal, mil tema tabamiseks korraldatud politseioperatsiooni käigus jälitasid teda kaks politseitöötajat.
Rumm, Renno
Rumm, Renno
Rumm, Renno


Sampo.
"See artikkel räägib Sampost soome mütoloogias. Panga kohta vaata artiklit Sampo Pank."
Sampo on soome mütoloogias väärtuslik õnnetoov ese. Elias Lönnroti tõlgenduse järgi eeposes "Kalevala" oli Sampo sepp Ilmarise poolt Pohjola emandale Louhile pruudilunaks taotud "kirjukaaneline" imeveski, mis jahvatas eimillestki jahu, soola ja raha.
Väinämöinen sõitis laevaga Pohjolasse ja varastas Sampo tagasi. Kui laev olid tagasiteel, lendas Louhi neile kotkana järele ja katsus Sampot röövida. Kokkupõrkes sai Louhi surmavalt haavata, ent Sampo kukkus merre ja jahvatab seal soola edasi.
Erinevad uurijad ja ilukirjanduslikud tõlgendajad on Sampos näinud ka maailmapuud või -telge, ilmasamba ja käsikivi metafoorset ühendust, samuti aardekirstu, tootemisammast, rahavermimismasinat ja algelist kellavärki.
Kosmiline veski on tuntud ka skandinaavia mütoloogias.


Täisnurkne kolmnurk.
Täisnurkne kolmnurk on kolmnurk, mille üks nurk on täisnurk ehk 90° = π/2 rad.
Täisnurga lähiskülgesid nimetatakse kaatetiteks ja selle vastaskülge hüpotenuusiks. Täisnurkse kolmnurga hüpotenuusi tähistatakse enamasti tähega c ning kaateteid tähtedega a ja b.
Hüpotenuus on alati pikem kummastki kaatetist. Hüpotenuusi lähisnurgad on väiksemad täisnurgast ja nende summa võrdub täisnurgaga.
Täisnurkne kolmnurk võib olla erikülgne või võrdhaarne, kuid mitte võrdkülgne.
Täisnurkse kolmnurga teravnurkade summa võrdub täisnurgaga.
Eukleidese teoreemi järgi võrdub täisnurkse kolmnurga kaateti ruut selle kaateti projektsiooni ja hüpotenuusi korrutisega.
Täisnurkse kolmnurga siseringjoone raadius võrdub poolega kaatetite summast, millest on lahutatud hüpotenuus: r = (a + b - c) / 2.
Täisnurkse kolmnurga ümberringjoone diameeter võrdub hüpotenuusiga ja raadius võrdub poolega hüpotenuusist. Vastavalt Thalese teoreemile on hüpotenuusi keskpunkt ühtlasi täisnurkse kolmnurga ümberringjoone keskpunkt.
Täisnurkse kolmnurga pindala võrdub poolega kaatetite korrutisest.


Yangoni piirkond.
Yangoni piirkond on 1. järgu haldusüksus Myanmaris.


Andrea del Sarto.
"Harpüiade madonna" (1517, Uffizi galerii)
Andrea del Sarto (õieti Andrea d'Agnolo di Francesco di Luca di Paolo del Migliore (16. juuli 1486 Firenze – 21. jaanuar 1531 Firenze) oli Itaalia maalikunstnik.
Tema kunstnikunimi del Sarto tuli sellest, et tema isa Agnolo oli rätsep (itaalia keeles "sarto").
1494 asus ta tööle kullassepa õpipoisina, seejärel oli ta puunikerdaja ja maalija Gian Barile õpipoiss ning jäi tema juurde kuni 1498. Maalikunsti õppis ta Giorgio Vasari andmetel algul Piero di Cosimo ja siis Raffaellino del Garbo juures. 1508 võeti ta Medici e Speziali gildi liikmeks, kuhu kuulusid ka maalikunstnikud. Alates 1511 jagas ta ateljeed Jacopo Sansovino ja Franciabigioga.
Peamine allikas del Sarto elu kohta on Giorgio Vasari kirjutatud raamat, mis jutustab paarisaja itaalia renessansiaegse kunstniku eluloo. Kuid del Sartot tundis Vasari paremini kui enamikku teisi, sest oli ise tema juures õppinud. Ta asus del Sarto ateljees tööle Michelangelo soovitusel. Vasari hindas väga kõrgelt del Sarto annet, kuid oli tema suhtes kriitiline sellepärast, et del Sartol puudusid ambitsioonid ja see jumalik inspiratsioon, mis hingestas tema kuulsamate kaasaegsete, näiteks Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raffaeli töid.
1518 läks ta kuningas François I kutsel Prantsusmaale Fontainebleausse, kuid naasis sünnilinna vähem kui aasta pärast ning alustas seal iseseisvat karjääri, maalides freskosid ja altarimaale.
Koos Fra Bartolommeoga peetakse Andrea del Sartot Firenze kõrgrenessansi suurimaks meistriks ja üheks manerismi alusepanijaks. Tema stiili kõige tähtsamad järgijad olid Jacopo Pontormo, Francesco Salviati ja Jacopino del Conte. Eluajal austati del Sartot väga ja nimetati vigadeta kunstnikuks ("senza errori"), aga pärast surma jäi ta teiste kunstnike varju.
Andrea del Sarto arvatavasti kõige tuntum maal on "Harpüiade madonna". See kujutab pjedestaalil seisvat madonnat lapsega. Kummalgi pool madonnat seisab üks puto ja üks pühak. Vaataja jaoks paremal pool on Ristija Johannes ja vasakul pool kas Bonaventura või Franciscus. Maal valmis 1517 San Francesco dei Macci nunnakloostri jaoks, aga tänapäeval asub see Firenzes Uffizi galeriis.
1518–19 maalis Raffael paavsti Leo X-t koos kardinalide Giulio de' Medici ja Luigi de' Rossiga. Maal kuulus Ottaviano de' Medicile, aga Mantova hertsog Federico II Gonzaga soovis seda endale. Medici ei soovinud originaali käest anda ja tellis del Sartolt koopia, mille saatis Medicile originaali pähe. Koopia tuli niivõrd sarnane, et isegi Giulio Romano, kes oli originaalmaali valmimisele ise kaasa aidanud, tunnistas selle ehtsaks. Alles pärast del Sarto surma suutis Vasari, kes tõde teadis, Romanole tema eksituse selgeks teha, näidates talle koopial olevat salamärki.
Andrea abiellus 26. detsembril 1512 Lucrezia del Fedega, kes oli kübarategija Carlo lesk. Lucreziat kujutas Andrea paljudel oma maalidel, sageli madonnana. Vasari kirjeldas Lucreziat jumalavallatu, armukadeda ja õpipoiste vastu tigedana.
Andrea del Sarto suri Firenzes 43-aastaselt muhkkatku ja maeti ilma matusetseremooniata. Vasari väidab, et kogu oma surmahaiguse jooksul ei hoolitsenud Lucrezia oma mehe eest mingil moel. Kuid peab arvestama, et oli üldiselt teada, et muhkkatk on väga nakkav ja sageli surmav haigus, nii et Lucrezia võis lihtsalt karta oma elu pärast. Ta elaski oma mehest 40 aastat kauem.


Lõuna-Saksamaa.
Lõuna-Saksamaa on kindlalt piiritlemata piirkond Saksamaa lõunaosas. Reeglina loetakse Lõuna-Saksamaaks Baierit, Baden-Württembergi ja Hesseni lõunaosa Mainist lõunas, kuid mõnikord isegi Pfalzi ja Saarimaad.
Saarimaa, Rheinland-Pfalz, Baden-Württemberg ja Hesseni lõunaosa on Edela-Saksamaa.


Abstsiss.
Abstsissid abstsissteljel XX' kahemõõtmelises Cartesiuse ristkoordinaadistikus
Abstsiss ehk x-koordinaat on esimene punkti koordinaatidest ühe-, kahe- või kolmemõõtmelises Cartesiuse ristkoordinaadistikus või üldse ühe-, kahe- või kolmemõõtmelises afiinses Cartesiuse koordinaadistikus. Vastavat koordinaattelge nimetatakse abstsissteljeks ehk "x"-teljeks.
Kahemõõtmeline Cartesiuse ristkoordinaadistik.
Kõige tavalisemal juhul räägitakse abstsissist Cartesiuse ristkoordinaatide puhul tasandil.
Sel juhul defineeritakse abstsiss abstsisstelje ehk x-telje (tavaliselt esitatud horisontaalsena) ja ordinaattelje ehk y-telje (tavaliselt esitatud vertikaalsena) abil. Igal abstsisstelje punktil on reaalarvuline koordinaat ühemõõtmelises koordinaadistikus. Tasandi iga punkti "A" läbib parajasti üks sirge, mis ristub abstsissteljega. Olgu see ristumispunkt punkti "A" puhul "B". Siis punkti "A" abstsissiks nimetatakse punkti "B" abstsissi abstsissteljel.
Tasandi punkti abstsissi defineeritakse ka kauguse kaudu ordinaatteljest. Kui punkt asub I või II veerandis, siis punkti abstsiss võrdub punkti kaugusega ordinaatteljest. Kui punkt asub III või IV veerandis, siis punkti abstsiss võrdub punkti ja ordinaattelje vahelise kauguse vastandarvuga.
Kui näiteks punkti koordinaadid on (6, 3), siis punkti abstsiss on 6.
Funktsioonide graafikud.
Reaalmuutuja funktsiooni graafikul vastab punkti abstsiss tavaliselt funktsiooni argumendile.
Ajalugu.
Termini võttis kasutusele itaalia matemaatik Stefano degli Angeli. Praeguses tähenduses kasutas seda esimesena arvatavasti Gottfried Wilhelm Leibniz.


Ordinaat.
Ordinaat ehk y-koordinaat on teine punkti koordinaatidest ühe-, kahe- või kolmemõõtmelises Descartesi ristkoordinaadistikus või üldse ühe-, kahe- või kolmemõõtmelises afiinses Descartesi koordinaadistikus.
Kahemõõtmeline Descartesi ristkoordinaadistik.
Kõige tavalisemal juhul räägitakse ordinaadist Descartesi ristkoordinaatide puhul tasandil.
Sel juhul defineeritakse ordinaat abstsisstelje ehk x-telje (tavaliselt esitatud horisontaalsena) ja ordinaattelje ehk y-telje (tavaliselt esitatud vertikaalsena) abil. Igal ordinaattelje punktil on reaalarvuline koordinaat ühemõõtmelises koordinaastikus. Tasandi iga punkti "A" läbib parajasti üks sirge, mis ristub ordinaatteljega. Olgu see ristumispunkt punkti "A" puhul "B". Siis punkti "A" ordinaadiks nimetatakse punkti "B" abstsissi ordinaatteljel.
Tasandi punkti ordinaati defineeritakse ka kauguse kaudu abstsissteljest. Kui punkt asub I või IV veerandis, siis punkti ordinaat võrdub punkti kaugusega abstsissteljest. Kui punkt asub II või III veerandis, siis punkti ordinaat võrdub punkti ja abstsisstelje vahelise kauguse vastandarvuga.
Funktsioonide graafikud.
Reaalmuutuja funktsiooni graafikul vastab punkti abstsiss tavaliselt funktsiooni väärtusele.


Strobe Talbott.
Nelson Strobridge "Strobe" Talbott III (sündinud 25. aprillil 1946) on USA diplomaat ja politoloog. Aastatel 1993 kuni 2000 oli ta aseriigisekretär, vastutades Venemaad ning teisi endise Nõukogude Liidu riike puudutava USA välispoliitika kujundamise eest.
Aastal 2000 anti talle Eesti Vabariigi Maarjamaa Risti I klassi teenetemärk.


Terasuurus.
Terasuurus on purdosakese keskmine läbimõõt.
Vastavalt terasuurusele nimetatakse purdosakesi rahnudeks, veeristeks, kruusaks, liivaks, aleuriidiks ning saviks. Püroklastilisi osakesi nimetatakse vulkaanilisteks pommideks ning plokkideks, lapillideks ning vulkaaniliseks tuhaks.
Esimene tabel esitab purdosakeste terasuurusel põhineva purdsetete klassifikatsiooni ning teine tabel püroklastide terasuurusel põhineva tefra klassifikatsiooni. Need klassifikatsioonid põhinevad Uddeni-Wentworthi skaalal.


Henry Kissinger.
Henry Alfred Kissinger (õieti Heinz Alfred Kissinger; sündinud 27. mail 1923 Fürthis Saksamaal) on Saksa päritolu endine Ameerika Ühendriikide diplomaat ja poliitik, Nobeli rahuauhinna laureaat (1973). Rahvuselt juut. Aastatel 1973–1977 oli ta Ameerika Ühendriikide riigisekretär.
1994. aastal ilmus tema raamat "Diplomaatia", ulatuslik ülevaade diplomaatia ajaloost. Kissinger lähtub rahvusvaheliste suhete realistlikust koolkonnast, keskendudes mõistete 'riiklik huvi' ja 'reaalpoliitika' arengule. Raamat on muutunud valdkonna standardteoseks.


Jean-François Millet.
Jean François Millet (4. oktoober 1814 Glucy, Normandia – 20. jaanuar 1875 Barbizon, Seine-et-Marne'i departemang) oli prantsuse maalikunstnik. Prantsuse realismi esindajaid.
Jean-François Millet sündis talupoja peres ja pidas end surmani talupojaks. Ta õppis maalikunsti Cherbourg'is ja alates 1837 Pariisis. Aastal 1840 loobus ta õpingutest ja hakkas tööle kunstnikuna, sattudes Honoré Daumier' mõju alla. 1841 ta abiellus, 1844 jäi leseks.
Aastal 1849 kolis ta Barbizoni, kus elas surmani, maalides eeskätt talupoegi, elu lõpupoole ka maastikke. Stiililt oli ta realist, kuid mõjutas tugevasti impressioniste.
Millet ei maalinud kunagi natuurist. Jalutuskäikudel tegi ta ainult visandeid, koju jõudes maalis seda, mis talle meelde jäi. Ta korjas vaid lilli, et neid paremini joonistada.
Jean François Millet töötas ka koos Vincent van Goghiga, ent sõprus katkes lahkhelide tõttu.
Millet' majamuuseum on Normandias La Hague'is.
Looming.
Millet, Jean François
Millet, Jean François
Millet, Jean François
Välislingid.
Millet, Jean-François
Millet, Jean-François


Advokaat.
Advokaat tähendab ennekõike sellist juristi, kelle peamiseks ülesandeks on klientide kohtus esindamine. Mõiste kasutamisel on oluline mõista, et erinevates õigussüsteemides võib sõna "advokaat" või sarnase tüvega sõna tähendada oluliselt erinevaid õigusega seotud elukutseid, näiteks kohtujurist ("advocate general") Euroopa Kohtus.
Eestis kasutatakse sõna advokaat advokatuuri liikmete kohta. Eestis võivad advokaadi nimetuse all õigusteenust osutada üksnes advokatuuri liikmed. Advokaadid jagunevad vandeadvokaadi abideks, vandeadvokaadi vanemabideks ja vandeadvokaatideks.


Rahn.
Rahn on kivi, mille läbimõõt ületab 512 mm.
Eestis on varem kasutatud ka purdsetete klassifikatsiooni, mille järgi nimetatakse rahnudeks kive, mille läbimõõt on suurem kui 1000 mm ehk 1 m. Enam kui 10-meetrise läbimõõduga kive nimetatakse selle klassifikatsiooni järgi hiidrahnudeks.
Rahne, mis on algsest asukohast liustike poolt eemale transporditud, nimetatakse rändrahnudeks.


Saku Õlletehas.
Saku Õlletehase AS on Sakus asuv õlle- ja joogitootja.
Tehas on Eesti vanim järjepidevalt tegutsenud õlletehas. Tehase asutajaks oli 1820. aastal Saku mõisnik Krahv Karl Friedrich von Rehbinder.
Ettevõte ekspordib oma tooteid Lätti, Leetu, Soome, Rootsi, Inglismaale, Saksamaale ja Tšehhi. Märtis 2009 sõlmis Saku Õlletehas Rootsi alkoholimonopoli Systembolagetiga lepingu, mille kohaselt hakatakse Rootsi eksportima Saku esindusõlut Saku Kulda.
Saku Õlletehas on ka Carlsbergi õlle edasimüüja Eestis ning alates 2007.a. Soome joogitootja Sinebrychoff'i edasimüüja.
Peale õlle toodetakse ka siidrisarja "KISS" ja siidrit "Strongbow", "long drinki ("SIN" ja "Saku ZIP Long Drink") ning lauaveesarja "Vichy Classique" ja gaseerimata maitsevett "Vichy VivaFresh".
Saku Õlletehas oli börsiettevõte, mille aktsiad olid alates 27. jaanuarist 1998 vabalt kaubeldavad Tallinna Börsi lisanimekirjas, varem olid Saku Õlletehase aktsiad registreeritud börsi vabaturul, hiljem põhinimekirjas. Viimast päeva olid Saku Õlletehase aktsiad Tallinna börsil noteeritud 19. septembril 2008.
Peale börsilt lahkumist on firma ainuomanikuks "Carlsberg Estonia Holding OÜ" ning "Oy Sinebrychoff AB" kaudu S.
2007.a. lõpu seisuga töötas Saku Õlletehases 300 inimest. Saku müüs 2006. aastal 92 miljonit liitrit jooke ning 2007. aastal 93 miljonit liitrit jooke. Ettevõtte juhatuse esimees oli alates 2006.a. septembrist kuni 2008.a. augustini Ireneusz Piotr Smaga ning alates 2008.a. augustist on juhatuse esimees Veli Pekka Tennilä.
Saku Õlletehas toetab korvpalliklubi Rock.


Fortune Fools.
"Fortune Fools" on "garage rock"-ansambli Les Diamants debüütalbum, mis ilmus 29. detsembril 2005. Plaadi andis välja Šveitsi päritolu plaadifirma Roy Strider Records. Kõikide lugude autor, arranžeerija ning esitaja on Les Diamants.
Info.
Plaat on salvestatud, miksitud ja 2.–4. novembril 2005 Tartus Forwards Stuudios.


Õudusulme.
Õudusulme ehk õudusžanr ehk õudusfiktsioon (inglise keeles "horror", "horror fiction") on ulme alamžanr.
Nagu ulme üldse, käsitleb ka õudusulme maailma sellisena, nagu see tavapäraste arusaamade järgi ei ole. Erinevalt teadusulmest ja imeulmest pole õudusulme eesmärk ulmelist maailma teaduslikult seletada ega seda romantiliselt või müstiliselt põhistada, vaid pigem rõhutakse meie suutmatusele maailma põhistuseni või selle seletusteni jõuda ning esitatakse inimest üleloomulike, õudust tekitavate ja kurjade jõudude meelevallas olevana.
Klassikaline õudusulme võte on siduda inimesele tavapärane reaalsus üleloomulike dimensioonidega, mille kaudu puutuvad inimesse kõikvõimalikud õudusolendid ja -nähtused (vaimud, hinged, vampiirid, iseseisvalt eksisteerivad inimkeha osad, zombid, libahundid, pimeduse jõud ja kurjus — inimese sisemine kurjus, looduse kurjus, saatuse kurjus jne).
Õudusulmelised kirjandusteosed on tihti kirjutatud skeptiku või neutraalse kõrvaltvaataja perspektiivist, millega püütakse teose ulmelise sisu käsitlemist alustada üldiselt aktsepteeritavalt positsioonilt, ning alles hiljem, teose käigus sundida lugejat tasapisi loobuma oma üldtunnustatud mõistlikest arusaamadest ja põhjendustest üleloomulike põhjenduste kasuks.
Õuduskirjandust on tugevalt mõjutanud Ann Radcliffe, Horace Walpole, Mary Wollstonecraft Shelley, John William Polidori, Bram Stoker, Edgar Allan Poe, H. P. Lovecraft, Stephen King.
Õuduskirjandusele ja -filmidele on mõnikord üsna sarnased hirmukirjandus ja -filmid. Teoste jagamine nende kahe žanri vahel ei käi selle järgi, millist emotsiooni nad tekitavad, vaid kas nad on ulmelised või ei. Piltlikult öeldes, kui romaani peategelane võitleb kurjade inimrobotitega kosmosest, siis kuulub see õuduskirjanduse alla, aga kui enam-vähem samasuguses teoses käib võitlus sadistlike kurjategijatega, siis hirmukirjanduse alla.


Mehhatroonika.
Mehhatroonika on mehaanika-, elektroonika- ja infotehnoloogiliste süsteemide (samasuunalist) koostoimet käsitlev tehnikaala.


Kaaliumpäevakivi.
Kaaliumpäevakivid ehk K-päevakivid on leelispäevakivide hulka kuuluvad kaaliumirikkad kivimit moodustavad mineraalid.
Ideaalse kaaliumpäevakivi keemiline valem on K[AlSi3O8]. Osa kaaliumist on küll peaaegu alati asendunud naatriumiga, kuid kaaliumpäevakivis on kaaliumi alati rohkem kui naatriumi.
Kaaliumpäevakivide hulka kuuluvad näiteks sanidiin, ortoklass, mikrokliin ja adulaar.
K-päevakivi on tüüpiline graniidi koostismineraal.


Fumarool.
Fumarool on vulkaanilisi gaase ja veeauru eraldav avaus maapinnas.
Fumaroolid paiknevad sageli vulkaanide jalamil, olles nn fumaroolse staadiumi ehk hääbuva vulkanismi ilminguks. Fumaroolid esinevad sageli rühmadena, moodustades fumaroolivälja.
Fumaroolides tekivad gaasid siis, kui maa all suure rõhu all ülekuumenenud vesi jõuab maapinnale, kus tema rõhk langeb atmosfäärirõhu tasemele. Selle tulemesena muutub vesi otsekohe auruks. Tekkivad gaasid sisaldavad tavaliselt suures koguses süsinikdioksiidi, vääveldioksiidi, vesinikkloriidhapet ja vesiniksulfiidi.
Väävlirikkaid fumaroole nimetatakse solfataarideks, booririkkaid fumaroole aga soffionideks.
Fumaroolid võivad esineda nii väikeste pragudena kui pikkade lõhedena. Nad võivad moodystada kaootiliselt paiknevate fumaroolidega fumaroolivälju, nad võivad esineda laavavoolude pinnal ja lõõmpilvega kaasneva püroklastilise voolu paksudes lademetes. Fumarool võib avaneda veekogu põhja ja seda võidakse nimetada kuumaveeallikaks. Pinnavee vaatekohast võibki fumarooli nimetada kuumaveeallikaks, milles kogu vesi aurub maapinnale jõudmise hetkel.
Yellowstone'i rahvuspargis on umbes 4000 fumarooli.


Solfataar.
a>l, mille ümbrus on kaetud väävliga.
Solfataar ehk väävliallikas on väävlirikkaid gaase eraldav fumarool.
Terminile "solfataar" andis nime Napoli lähedal paiknev Solfatara vulkaan, mis tegutses viimati aastal 1198.
Solfatara vulkaani ja selle fumaroolide ümber sadestunud väävlikogumeid kirjeldas esimesena Plinius Vanem.
Lääne-India vulkaanilistel saartel nimetatakse solfataare soufrière'ks. Sama nime kannavad selles piirkonnas ka mitu vulkaani ja asulat.
Solfataari gaaside peamiseks koostisosaks ei ole väävliühendid, vaid sarnaselt teistele fumaroolidele veeaur. Teised enamlevinud gaasid on süsinikdioksiid (CO2), divesiniksulfiid ehk väävelvesinik (H2S), vesinik (H2), süsinikmonooksiid (CO), vääveldioksiid (SO2), metaan (CH4), vesinikkloriid (HCl) ja vesinikfluoriid (HF). Solfataari peamiseks väävlirikkaks komponendiks on väävelvesinik. Kuna praktiliselt kõik fumaroolid eraldavad väävliühendeid, siis ei moodusta solfataarid selgelt eristuvat rühma. Enamasti on solfataaride ümbrusse sadenenud väävlit, sest väävelvesinik oksüdeerub õhuhapnikuga kokku puutudes veeks ja väävliks.
Solfataarid tekivad peamiselt plahvatusliku pursketüübiga vulkaanide nõlvadele, sest selliste vulkaanide magma gaasisisaldus on kõrgem kui valdavalt basaltse koostisega magmat purskaval vulkaanil.


Kinaver.
Kinaver on punakat värvi sulfiidne mineraal.
Kinaveri keemiline valem on HgS (elavhõbesulfiid).
Kinaver kristalliseerub heksagonaalse süngoonia kristallidena. Kristallid on prismalised või nõeljad. Esineb enamasti teraliste agregaatidena. Erikaal on 8...8,2. Kõvadus Mohsi astmikul on 2...2,5.
Kinaver on peamine elavhõbeda maak. Esineb settekivimeis lõhetäitena ning vulkaanilistes piirkondades fumaroolide ümbruses. Moodustab kooslusi püriidi, stibniidi ning realgaariga; lõhedes ka kvartsi, kaltsedoni, kaltsiidi ning barüüdiga.


Poolsaar.
Poolsaareks nimetatakse tavaliselt piklikku ja suuremalt jaolt veega ümbritsetud ning kaugele merre ulatuvat maismaaosa, mis eraldab meresid või lahtesid.
Poolsaar on reeglina kolmest küljest veega ümbritsetud ning tüüpilisel juhtumil ühendab teda ülejäänud maismaaga kitsas maakael.
Poolsaare tipus või tippudes asuvad tavaliselt neemed.
Poolsaare defineerimine ning määratlemine on keeruline ning poolsaare piirid on reeglina kokkuleppelised.
Maailma suurim poolsaar on Araabia poolsaar.


Paroksüsm (geoloogia).
Paroksüsm on geoloogias kiire ja väga võimas looduslike jõudude avaldumine.
Paroksüsmiks on näiteks võimsad maavärinad, mis muudavad oluliselt pinnamoodi või plahvatuslikud vulkaanipursked. Vulkaanipurske paroksüsmaalseks faasiks ehk kulminatsiooniks on maksimaalse võimsuse avaldumine, mis võib tuua kaasa näiteks kaldeera tekke.


Innocentius XII.
Innocentius XII (Antonio Pignatelli või Antonio Pignatelli del Rastrello'"; 13. märts 1615 – 27. september 1700) oli paavst 1691–1700. Ta oli 242. paavst.
Antonio Pignatelli sündis Spinazzola markii Francesco Pignatelli ja Andria hertsogi tütre Porzia Carafa 5-lapselises peres 4. lapsena. Tema isa suguvõsast pärines paavst Eugenius III, tema ema suguvõsast Paulus IV. Innocentius XII jäi üheks viimaseks paavstiks, kes pärines Lõuna-Itaaliast. Pärast teda on Lõuna-Itaaliast pärinenud ainult Benedictus XIII.
Pignatelli õppis Roomas jesuiitide kolleegiumis õigusteadust ja omandas doktorikraadi. Ta toetas Poolas tegutsedes armeenia kiriku ühinemist katoliku kirikuga ja rajas vaimulikele Lecces seminari. 28. aprillil 1687 sai Pignatelli palliumi. Kardinal Pignatelli osales 2 konklaavil 1689 ja 1691. Ta jäi viimaseks paavstiks, kes kandis habet.
1691. aasta konklaav.
Innocentius XII valiti paavstiks 12. juulil 1691 Vatikani paavstipalees ja krooniti 15. juulil kardinal Urbano Sacchetti poolt. Ta võttis nime Innocentius XI järgi.
12. veebruarist 12. juulini toimunud konklaavi viimases voorus osales 61 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII. Hiljem on veel pikem olnud ainult 1740 toimunud konklaav, millel valiti Benedictus XIV.
Sellel konklaavil jagunesid kardinalid Prantsusmaa, Hispaania ja Zelanti fraktsioonideks. Zelanti fraktsiooni juhtis kardinal Giovanni Francesco Negroni, kes ei pooldanud Giovanni Delfino valimist paavstiks. Konklaavi ajal puhkes kardinal Lorenzo Altieri kambris tulekahju. 19. märtsil saabusid konklaavile Prantsusmaa kardinalid. 4. aprillil soovitas kardinal Flavio Chigi valida paavstiks kardinal Gregorio Barbarigo, kuid selle ettepaneku vastu olid prantslased. Innocentius XII valiti paavstiks kompromisskandidaadina, kuigi tema puhul kardeti Hispaania mõju kasvu, sest Lõuna-Itaalia oli sel ajal Hispaania mõjusfääris. Viletsa tervise tõttu lahkusid konklaavilt kardinalid Giulio Spinola 21. veebruaril, Raimondo Capizucchi 13. aprillil, Federico Visconti 19. juunil ja Federico Baldeschi Colonna 29. juunil.
Suhted Prantsusmaaga.
Paavstide suhted Prantsusmaa kuningaga olid halvenenud alates Innocentius X ajast ja Innocentius XI ajal polnud välistatud gallikaani kiriku eraldumine katoliku kirikust. Innocentius XII saavutas tõsisema kriisi ärahoidmiseks Prantsusmaaga mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppe ja kinnitas ametisse kõik Prantsusmaa kuninga poolt nimetatud piiskopid, kes polnud osalenud 1682 assambleel, kus võeti vastu gallikaani artiklid. 14. septembril 1693 tühistas Louis XIV gallikaani artiklid ja pärast seda tunnustas Innocentius XII kuninga regaaliõigust neljas vaidlusaluses piiskopkonnas.
Paavsti esindajad ei osalenud 20. septembril 1697 Rijswijki rahulepingu sõlmimisel.
1698 määras Louis XIV suursaadikuks Rooma kardinal Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouilloni, kuid et kardinal toetas kvietismi pärast puhkenud teoloogilises vaidluses François de Salignac de la Mothe de Féneloni, kutsuti ta augustis 1700 Roomast tagasi. 22. juulil 1700 suri kardinalide kolleegiumi dekaan Alderano Cibo ja kardinal de Bouillon pidi asedekaanina jääma ametikohustuste tõttu Rooma.
Suhted Saksa-Rooma keisriga.
Innocentius XII toetas keiser Leopold I võitlust türklastega.
Keisri suursaadik Roomas krahv Georg Adam von Martinitz hakkas Rooma kuberneriga vaidlema saadikute privileegide üle, soovides omada austusväärsemat positsiooni liturgilisel protsessioonil. Innocentius XII kinnitas saadikule, et vanu traditsioone tuleb austada, kuid krahv õhutas keisrit võtma vastu otsust, mille järgi peavad kõik keisririigi alamad, kes omavad valdusi Itaalias, tõestama oma tenuuri. Paavst tühistas keisri otsuse, kuna see hõlmas ka Kirikuriigi valduseid, kuid keiser määras seepeale kuurvürstiks Braunschweig-Lüneburgi hertsogi, kes polnud katoliiklane.
Suhete parandamiseks keisriga saatis Innocentius XII 1699 keisrinnale „kuldroosi”.
Suhted Hispaaniaga.
Hispaania kuningal Carlos II-l polnud otseseid pärijaid ja Hispaania priimase kardinal Luis Manuel Fernández de Portocarrero-Bocanegra y Moscoso-Osorio soovitusel asus Carlos II pärast Baieri printsi Joseph Ferdinandi surma 6. veebruaril 1699 toetama enda järglasena Louis XIV pojapoega Philippe'i. Portocarrero soovitusel nõustus ka paavst toetama Philippe'i, mis halvendas suhteid keisriga, kes soovis Hispaania troonipärijana näha oma poega Karli.
Suhted Poolaga.
Innocentius XII oli enne paavstiks saamist nuntsius Poolas. Ta määras 1693 nuntsiuseks Poola Melchior de Polignaci.
24. märtsil 1699 saabus Rooma Poola kuninga Jan III lesk Maria, kes asus elama Livio Odescalchi paleesse.
Suhted Toscanaga.
1700 võttis paavst vastu Toscana suurhertsogi Cosimo III.
Kiriku institutsioonide reformid.
Innocentius XII taunis kirikuametite müümist ja vähendas kuuria kulutusi miinimumini.
Innocentius XII korraldusel hakkasid piaristid (Sch.P.) Rooma ülikoolis tasuta õpetama.
1693 tunnustas Innocentius XII 1639 Antoine Le Quieu rajatud kongregatsiooni (sakramentiini õed).
1693 saatis ta laiali Rutilio Brandi rajatud kongregatsiooni.
1694 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Speculatores' määras Innocentius XII alamvaimulike jurisdiktsiooni sätted.
17. veebruaril 1694 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Christi fideium' reguleeris ta kardinal-protektori ametiülesanded.
23. septembril 1695 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Ecclesiae catholicae', milles keelas 1352. aastast konklaavidel kasutatud kapitulatsioonid, mis sidusid valitava paavsti kardinalide nõudmistega.
18. juulil 1695 rajas ta kleeruse distsipliini kongregatsiooni ja 1698 rajas Loreto kongregatsiooni.
1695 keelas ta toomkapiitlitel valida piiskoppe.
6. oktoobril 1696 avaldatud apostellikus konstitutsioonis kinnitas ta, et kõik regulaarvaimulikud, samuti jesuiidid peavad kuuletuma paavsti määratud vikaarile.
23. detsembril 1697 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Nuper' sätestas ta jesuiitide provintsiaali kohustused.
1698 ühendas ta iiri regulaarvaimulike kongregatsiooni lateraani regulaarvaimulike kongregatsiooniga.
20. juunil 1699 avaldatud bullas 'Sanctissimus' sätestas ta, et noviitside elukohad peavad olema tunnustatud Püha Tooli poolt.
24. oktoobril 1699 tunnustas ta mariaanide kongregatsiooni (MIC).
Teoloogilised vaidlused.
Innocentius XII keelas 6. veebruaril 1694 piiskoppidel lisada Aleksander VII avaldatud janseniste hukkamõistvale apostellikule konstitutsioonile täiendavaid sätteid. 25. novembril 1696 kinnitas ta, et ei tee oma eelkäijate otsuste tõttu jansenistide suhtes mingeid järeleandmisi.
Innocentius XII käskis selgitada jesuiitide ülemkindrali Tirso González de Santalla kirjutatud ilmeksimatuse traktaadi vastavust kiriku õpetusega ja paavsti loal ilmus see 1694.
Prantsusmaal puhkes vaidlus Jeanne-Marie Bouvier de la Motte-Guyoni vaadete üle. Guyoni toetas ka Cambrai peapiiskop François de Salignac de la Mothe de Fénelon, kelle teos 'Explication des Maximes des Saints sur la Vie Intérieure' põhjustas prelaatide seas vaidluse selle teoloogilise õigsuse üle ja Féneloni ägedamaks vastaseks sai Jacques Benigne Bossuet. Fénelon saatis 1697 oma teose Rooma, kus teoloogid pidid kontrollima selle vastavust katoliku õpetusega. 12. märtsil 1699 avaldatud apostellikus kirjas 'Cum alias' mõistis Innocentius XII hukka 23 Féneloni teoses sisaldunud teesi.
Innocentius XII määras kardinal Pier Matteo Petrucci "Santa Nunziata" apostellikuks visitaatoriks.
1698 lõpetas Innocentius XII karmeliitide ja bollandistide vahel puhkenud vaidluse, milles mõlemad ordud väitsid oma õpetuse tuginemist prohvet Eelija juhistele.
Innocentius XII keeldus taunimast Celestino Sfondrati teost predestinatsioonist, hoolimata Bossuet vastuseisust, kes süüdistas Sfondratit kvietismis.
Ta määras ametisse komisjoni, mis pidi uurima Hispaania õukonna soovitusi María de Ágreda teose lugemiseks.
Liturgilised otsused.
Innocentius XII kohustas 5. septembrit tähistama Lorenzo Giustiniani mälestuspäevana.
Ta kohustas 15. septembril 1691 pidama missasid Šotimaa Margareeta austuseks ja 21. veebruaril 1693 kohustas ta Margareeta mälestuspäeva tähistama 10. juunil. 27. märtsil 1694 ja 15. mail 1694 andis ta välja vastavad otsused Margareeta asutamise kohta.
15. mail 1693 kohustas ta katoliiklasi pidama Neitsi Maarja pärispatuta saamise püha.
1694 kinnitas ta Innocentius XI otsuse, mille alusel võisid frantsisklased paigutada kirikutesse ristitee pilte.
1700. aastat tähistati juubeliaastana, kuid 1699 avas Rooma Peetri kiriku ukse palveränduritele kardinal de Bouillon, sest paavst pidi viletsa tervise tõttu olema voodis.
Ta kohustas Rooma inkvisitsiooni uurima vaidlust hiina riituse üle.
Suhted juutidega.
31. augustil 1692 avaldatud bullas 'Ad radicitus' tühistas Innocentius XII juutidele määratud erilised sätted.
Misjon.
15. jaanuaril 1697 tunnustas Innocentius XII Nicolas Charmot tegevust misjonärina Hiinas.
Kanoniseerimised.
Innocentius XII kanoniseeris 13. veebruaril 1692 María de Cervelló ja 5. septembril 1696 Zita.
Ta alustas Innocentius XI ja Antoine Le Quieu beatifikatsiooniprotsesse. Ta tunnustas 1693 Foligno Angela austamist.
Onupojapoliitika taunimine.
Innocentius XII avaldas 22. juunil 1692 dekreedi 'Romanum decet pontificem', milles taunis sugulaste edutamist kõrgetele ametikohtadele. Selle korraldusega võib paavst pühitseda kardinaliks vaid ühe sugulase, kuid tema sissetulekud peavad olema väga tagasihoidlikud. Innocentius XII nimetas oma „onupoegadeks” vaeseid ja abivajajaid.
Tema lähisugulane Francesco Pignatelli sai 1700 nuntsiuseks Poolas.
Kardinalide pühitsemised.
Innocentius XII pühitses 30 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 3 prantslast, 2 hispaanlast, 1 austerlane ja 1 portugallane. 1699 pühitses ta kaks kardinali "in pectore", kuid nende nimesid ei avalikustatud kunagi.
Innocentius XII kultuuriloos.
Innocentius XII määras Vatikani raamatukogu juhatajaks Giovanni Casanata. Paavsti ihuarst oli Marcello Malpighi, kantsler John Dryden.
Innocentius XII peatas Aleksander VIII asutatud teatri tegevuse Tor di Nonas.
Ta lasi renoveerida Ludovisi palee (Palazzo Ludovisi), mida hiljem tunti kui "Curia Innocentianat".
Ta oli Michael Moore'i patroon.
Innocentiuse tegelaskuju esineb Robert Browningi 1869 ilmunud teoses 'The Ring and the Book'.
Ta lasi laiendada Civitavecchia ja Nettuno sadamaid ning käskis Kirikuriigi rannikule rajada kaitseks piraatide eest kindluse.
Ta rajas Rooma Ripa Grande Püha Miikaeli vaestemaja, millest sai Euroopa suurim vaestemaja. Ta muutis ka osa Lateraani basiilikast vaestemajaks.
Surm.
Innocentius XII suri 85-aastaselt 27. septembril 1700 Roomas ja maeti Vatikani basiilikasse.


Kõrgessaare valla lipp.
Kõrgessaare valla lipp on Eesti haldusüksuse Kõrgessaare valla lipp.
Lipp on kinnitatud 21. juunil 1994.
Lipu kirjeldus.
Lipukangas on lainejoonega jagatud kolmeks võrdseks osaks. Ülemine ja alumine osa on sinised, keskmine osa valge.
Lipu kõrguse ja laiuse suhe on 11:17 ning normaalsuurus 1100x1700 mm.


Heinävesi.
thumb
Heinävesi (soome keeles ka "Heinäveden kirkonkylä", "Hasumäki", "Kirkonkylä") on asula Soomes, Heinävesi valla keskus. Seal elab umbes 1200 inimest.


Heinävesi vald.
Heinävesi on vald Soomes Lõuna-Savo maakonnas ja Ida-Soome läänis. Asub Kermajärvi kaldal. Heinävesi keskus on Heinävesi (Heinävesi kirikuküla).


Eestimaa rüütelkond.
Eestimaa rüütelkond (saksa keeles "Estländische Ritterschaft", vene keeles "Эстляндское дворянство") oli Eestimaa kesk-, varauusaja ja uusaja seisuliku ühiskonna territoriaalseisuslik omavalitsus. Rüütelkond moodustati 1584. aastal ja tegutses kuni 1920. aastani.
Eestimaa hertsogiriigi Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks võib pidada Taani-aegset Harju ja Viru vasallide ühendust ("Universitas vasallorum in Estonia constituta"), mille kohta on säilinud dokumendid aastast 1252.
Rüütelkonna moodustumine.
1561. aasta 4. juuni – 6. juuni andsid Harju- ja Virumaa vasallidest 13. sajandil moodustatud Harju-Viru rüütelkond (vasallkond) ja Järvamaa aadelkond, koos Tallinna linnaga ustavusvande Rootsi kuningas Erik XIV-le, millega Põhja-Eesti läks Vene-Liivi sõja ajal Rootsi riigi koosseisu.
Pärast Rootsi kuninga Johan III poolt teostatud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa liitmist ühtseks territooriumiks – Eestimaa hertsogiriigi oli see ustavusvandeleping, koos sellest tulenevate õiguste ja privileegidega aluseks Pontus de la Gardie initsiatiivil 20. märtsil 1584. aastal Rootsi Eestimaal oma rüütelkonna "Estländische Ritterschaft" moodustamiseks. Samal (1584) aastal võeti Eestimaa rüütelkonda vastu Läänemaa aadelkond, ning neile laienesid samad privileegid.
Eestimaa rüütelkond oma esindusorgani otsusega kapituleerus võõrvägede ees ja tunnistas uue maa vallutanud võõrriikide võimu, taotles ja sai kinnituse iga uue riigivalitseja troonileasumise puhul oma seniste õiguste, privileegide ja tavade kinnitamist.
Taani, Rootsi kuningriigi ja Venemaa keisririigi keskvõim ei sekkunud rüütelkonna poolt Eestimaa kubermangu siseelu juhtimisse ja selle korraldamine oli jäetud siinse rüütelkonna hoolde. Kubermangu maakonnad samuti aadli omavalitsuse-, kohtu-, politsei-, kooli- ja rahandusringkonnad.
Rüütelkonna õigusi piiras alles Venemaa keiser Aleksander III, kes erinevalt senistest valitsejatest ei kinnitanud Eestimaa ja teiste Balti kubermangude aadli privileege. 1880. aastate II poolest algas Balti erikorra otsustav piiramine: saksa keel asendati siinses kohtu-, haldus- ja haridussüsteemis vene keelega, 1888.–1889. aastate reformidega kaotati aadli politsei- ja kohtuvõim, rüütelkond jäi alles kui seisuslik omavalitsusorganisatsioon.
Rüütelkonna organisatsioon ja juhtorganid.
Eestimaa Rüütelkonna kõrgemaks võimuorganiks oli iga kolme aasta tagant toimuv Eestimaa rüütel- ja maiskonna Eestimaa maapäev ("Landtag"), millel osalesid kõik täiskasvanud Eestimaa rüütel- ja maiskonna liikmed. Rüütelkonda kuulusid ainult aadlimatriklisse kantud isikud ning isikuid võidi kanda matriklisse ainult maapäeval hääletamisel kohalviibinud kvoorumist 3/4 hääli saanud isikuid. Rüütelkonda mittekuulunud isikutele ("landsassenid") kuulus Eestimaal 7,7% maavaldustest.
Korralised Maapäeva istungid toimusid iga 3 aasta järel Tallinnas ja kestsid 3–4 nädalat ning nendel osalemine oli kohustuslik. Erakorralisi Maapäeva istungeid kutsuti kokku vajaduse järgi, rüütelkond teostas läbi rüütelkonna Maapäeva otsuste kaudu kohalikku võimu, kuni 1917. aastani.
Maapäeva kompetentsi kuulus: kõigi temast sõltuvate ametnike valimine, kohalike maksude määramine, maaomavalitsuse eelarve vastuvõtmine, kiriku- ja kooliolude korraldamine, mitmesuguste riigivõimu ettepanekute arutamine, aadli huvide kaitsmine riigivõimu ees.
Tähtsamate asjade otsustamiseks nii maapäevade istungite ajal kui ka vaheaegadel kutsuti kokku Rüütelkonna Komitee ("Ritterschaftsausschuss"), kuhu kuulusid: rüütelkonna peamees, maanõunikud (12) ja 12 kreisisaadikut(4 maakonnast), kes valiti maakondade (kreiside) Kreisipäevadel. Rüütelkonna Komitee otsuseid pidi kinnitama Maapäev.
Maapäeval valiti Rüütelkonna peamees, kes valiti 3 aastaks, ja kes juhatas aadelkonna omavalitsust, jooksvat asjaajamist, komisjonide tööd ja esindas rüütelkonda, oli vahelüliks riigi ja aadli vahel ning oli ka Maapäeva eestseisja.
Maapäeval valiti ka 12st eluajaks ametisse valitud maanõunikku, kellest koosnev Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ajas Eestimaa omavalitsuse jooksvaid asju. Maanõuniku amet oli eluaegne, kolleegiumi vabanenud kohti täideti koopteerimise teel. Lisaks rüütelkonna elu juhtimisele oli maanõunike kolleegiumil veel kaks olulist ülesannet. Maanõunike Kolleegium moodustas ta nõuandva organi kubernerile, kes ei langetanud ühtki olulist otsust ilma maanõunikega nõu pidamata. Kolleegiumi töös osales ka sageli Eestimaa rüütelkonna rittmeister (sõjaline juht). Eestimaa kubermangu kuberneri eesistumisel moodustas Maanõunike Kolleegium kubermangu kõrgeima kohtuinstantsi – Ülemmaakohtu.
Eestimaa aadlilipkond oli Saksa Ordu kõrgmeister Heinrich Dusemeri korraldusel 23. mail 1350. aastal moodustatud regulaarsõjaväeüksus, mis eksisteeris 1712. aastani. Aadlililpkonna ülalpidamiskohustus oli aadliseisusest ülikutel, ka ohvitserid olid aadliseisusest, reakoosseisu moodustasid aga eesti talumehed.
Tegevorganiks igapäevaküsimuste lahendamisel oli Rüütelkonna kantselei, mis asus Tallinnas Eestimaa rüütelkonna hoones Toompeal ja selle 1. ja 2. sekretär (linnaraadides oli sellise isiku ameti nimetus sündik) ning rüütelkonna juures tegutsevate erinevate komisjonide sekretärid.
Eestimaa rüütelkonna seadusandlik tegevus.
Eestimaa rüütelkonna tegevuses olid väga olulised aadlike ajaloolised privileegid ja omandiõigusdokumendid, mida väga hoolsalt säilitati.
Eestimaa rüütel- ja maiskond.
Eestimaa rüütelkonna moodustasid kubermangu maakondade (Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa ja Virumaa) aadlimatriklisse kantud aadliperekonnad. Eestimaa rüütel- ja maiskonna maapäeval olid aga esindatud ka mitteimmatrikuleeritud aadlisuguvõsad ning kodanikest mõisaomanikud. Rootsi võimu ajal olid Eestimaal veel Rootsi teenistusaadlikud, kes siin maid saanud, keda aga rüütelkonna liikmeiks ei võetud, sest nad kuulusid Rootsi Rüütlimajja, kuhu omakorda Eestimaa rüütlid kuuluda ei saanud.
Selle eelduseks, et omada õigust osaleda maapäeval pidi omama mõisa Eestimaa kubermangus, rüütlimõisa võisid omada Eestimaal, Saaremaal ja Kuramaal ainult aadlimatriklisse immatrikuleeritud, Liivimaal aga kõik pärilikud aadlikud. Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse mittekantud mõisnikel oli hääleõigus vaid kohalike maksude ja andamite küsimuses.
Eestimaa rüütelkond Rootsi kuningriigi Eestimaa kubermangus.
Rootsiaegses Eestis oli rüütelkonna omavalitsusorgan moodustatud kohalikest aadelkonna esindajatest ning autonoomia (sõltumatus) oli võrdlemisi täielik, kuna Rootsi riigivõim püüdis tulla vastu kohaliku aadli soovidele, kes oli ainus maapiirkondades reaalne kohalikku võimu teostav seisus. Hiljem (1680. aastast) seoses mõisate reduktsiooniga kaotati autonoomia peaaegu täielikult. Keskvõimuks on Rootsi kuningas ning Eestis tegutses kuninga esindajana "asevalitseja" (hiljem nim. Eestimaa kuberneriks). Ta määrati ametisse ja kutsuti ära kuninga poolt. Eestimaa rüütelkond koondas kohalikud aadlikud ja kaitses nende õigusi Rootsi riigivõimu eest Karl XI absolutistlikus valitsusreformis ning lahendasid kõiki kohalikke küsimusi ning nende maharahustamiseks lubati, et endised omanikud võivad oma mõisatesse rentnikeks edasi jääda.
Eestimaa rüütelkonna likvideerimine.
Eestimaa Rüütelkond likvideeriti Eesti Asutava Kogu poolt 9. juunil 1920 vastu võetud "Seisuste kaotamise seadusega".
Eestimaa rüütelkond "emigratsioonis".
Pärast Teist maailmasõda moodustasid nelja Läänemere kubermangude rüütelkondade esindajad Balti Rüütelkondade Liidu ("Verband der Baltischen Ritterschaften"), mis jaguneb kaheksaks territoriaalorganisatsiooniks Saksamaal ja lisaks veel üks Kanadas ja üks Rootsis. Liidu liikmeskond ulatub kuni 2200 liikmeni.


Liivimaa rüütelkond.
Liivimaa rüütelkond oli Liivimaa (Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti) aadlikke ühendav territoriaalseisuslik omavalitsus.
Liivimaa rüütelkond moodustati pärast 1561. aastat ning likvideeriti algselt 1917. aastal Veebruarirevolutsiooni tulemusel. Lõuna-Eestis lõpetasid rüütelkonnad tegevuse seisuste kaotamise seadusega 1920. aastal. Lätis saadeti Liivimaa rüütelkond laiali 1. juulil 1920 ja likvideeriti lõplikult Seimi otsusega 27. juunil 1923.
Rüütelkonna moodustumine.
Liivimaa rüütelkonna riigiõiguslikuks aluseks olid Liivimaa aadlikele Poola kuninga Zygmunt II Augusti poolt 28. novembrist 1561 antud privileegid. Sellega tagas ta Liivimaale Augsburgi usutunnistuse ja saksa õigusele rajaneva omavalitsuse.
1602. aastal kinnitas Rootsi kuningas Karl IX Võnnu, Tartu ja Pärnu kreisi rüütelkonna privileegid. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinnitas Liivimaa aadli privileegid esialgselt 18. mail 1629 ja lõplikult kinnitas need kuninganna Kristiina 7. augustil 1648.
Rüütelkonna organisatsioon ja juhtorganid.
Liivimaa rüütelkonna kõrgeim organ oli Liivimaa Maapäev, mis kogunes iga 3 aasta järel. 1750. aastani olid selle liikmeteks kõik vähemalt 21-aastased ja eestkoste alla mittekuuluvad Liivimaa mõisaomanikud, pärast seda ainult Liivimaa aadlimatriklisse kantud isikud. 1866 loobus Liivimaa rüütelkond ainuõigusest rüütlimõisaid omada, mis tõi kaasa kõigi maaomanike maapäeval osalemise õiguse. Maapäevast osavõtt oli kohustuslik ja maapäeva otsustel oli pärast kinnitamist Rootsi kuninga või Venemaa tsaari poolt määratud Liivimaa kindralkuberneri poolt seaduse jõud.
17. sajandi lõpul toimunud mõisate reduktsiooni käigus tekkisid Rootsi kuninga ja maapäeva vahel ületamatud vastuolud. Karl XI muutis 20. detsembril 1694 maapäeva ainult nõuandvaks organiks kindralkuberneri juures ja likvideeris Liivimaa Maanõunike Kolleegiumi, mis taastati 1710 pärast Liivimaa vallutamist Põhjasõja käigus ja Venemaa võimu tunnistamist Liivimaa rüütelkonna poolt.
1785–1796 katkestas Katariina II Liivimaa rüütelkonna tegevuse asehalduskorra ajal alates 30. detsembrist 1785. Liivimaa sai maamarssali asemel aadlimarssali nagu Venemaa sisekubermangudes, kuid Paul I taastas 1796 Liivimaa omavalitsusorganid.
Rüütelkonna keskus asus Riias, kus asus ka Liivimaa rüütelkonna maja. Viimases tegutseb tänapäeval Läti Vabariigi Seim. Rüütelkonna maapäevi korraldati erinevates Liivimaa kreisilinnades. Liivimaa rüütelkonna ülesanne oli Liivimaa kubermangu haldamine. Rüütelkonna organitel oli seaduste algatamise õigus, ta võis määrata kohalikke makse ning osaleda luteri kiriku ja rahvakoolide valitsemises.
Aadlikonvent oli Liivimaa maapäeva poolt maapäeva liikmetest valitud ja kreisisaadikutest (2–3 esindajat igast kreisist), ja maanõunikest ja maamarssalitest moodustatud täitevorgan, mis täitis maapäeva istungite vaheajal maapäeva ülesandeid.
Maapäev valis Liivimaa maamarssali, maanõunikud, sillakohtunikud ja teised kõrged kreiside omavalitsusametnikud.
Liivimaa rüütelkonna juht liivimaa maamarssal valiti kuni 1870. aastani 3 aastaks, edaspidi aga määramata ajaks ja kinnitati ametisse kindralkuberneri või kuberneri poolt.
Liivimaa Maanõunike Kolleegium oli rüütelkonna kõrgeim täidesaatev ja nõuandev organ. Maanõunikke oli algul 6, hiljem 12. 1710–1721 olid 2 maanõunikku püsivalt ametis Riias kindralkuberneri juures, hiljem täitis nende ülesandeid 1 niinimetatud resideeriv maanõunik, kes ajas jooksvaid ülesandeid ja vahetus rotatsiooni korras 3 kuu tagant. Liivimaa Maanõunike Kolleegium kui aadli alaline täidesaatev organ alustas tegevust 1634 ja koosnes algselt 6, hiljem 12 liikmest, maanõunikust. Karl XI poolt Liivimaale määratud kindralkubernerile 1678 antud juhistes oli nõue pidada maanõunikega nõu kõigis provintside tsiviil- ja sõjalistes küsimustes. Maanõunike kolleegiumile allusid vahetult veel rüütelkonna kantselei, maanõunike kolleegiumi statistikabüroo, aadli maavaeslastekohtud, ülemkirikueestseisjad ja kreisivalitsused.
Rüütelkonna kantselei juht rüütelkonna sekretär pidas kirjavahetust, protokolle ja Liivimaa Maanõunike Kolleegiumi dokumentatsiooni.
Rüütelkonna notar valvas tavaliste notarikohuste täitmise kõrval ka rüütelkonna kassa üle.
Liivimaa rüütelkonda kuuluvad aadlikud (172 aadlisuguvõsa) olid kantud Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse.


Kuramaa rüütelkond.
Kuramaa rüütelkond (ka Kuramaa-Piltene rüütelkond'") oli Kuramaal tegutsenud seisuslik aadlikorporatsioon.
Kuramaa rüütelkonna juhtorganiks oli 1653 Kuramaa hertsogkonna hertsogi Gotthard Kettleri poolt Riias kokkukutsutud Kuramaa maapäev.
1570. aastal andis Kettler välja Kuramaa aadlike õigusi kinnitava ("Privilegium Gothardinum"), milles oli määratud Kuramaa aadli kohustused ja õigused ning samuti kinnitatud Poola kuninga Sigismund Augusti antud aadliprivileege. See oli edaspidi Kuramaa hertsogiriigi riigiõiguse ja riigikorralduse alus.
Kuramaa rüütelkond saadeti Lätis koos Liivimaa rüütelkonnaga laiali 1. juulil 1920 ja likvideeriti lõplikult Läti Seimi otsusega 27. juunil 1923.
Kuramaa rüütelkonna liikmetele kuulusid Vana-Liivimaa läänepoolseim ajalooline piirkond, mis hõlmab Kura poolsaare ning sellest lõuna ja ida poole jäävad Läti alad.


Saaremaa rüütelkond.
Saaremaa rüütelkond (saksa: "Oeselsche Ritterschaft") oli Saaremaa aadlikorporatsioon.
Rüütelkonna kujunemine.
Saaremaa rüütelkond kui korporatsioon kujunes keskajal Saaremaa piiskopkonna vasallidest. Dellingshausenitelt osteti rüütelkonna hoone 1800. aastal. 20. sajandi algul restaureeriti Saaremaa rüütelkonna uueks hooneks Kuressaare piiskopilinnus.
Rüütelkonna funktsioonid.
Rüütelkond täitis läbi maapäeva omavalitsuslikke ja seadusandlike funktsioone.
Saaremaa rüütelkonna korralised maapäevad toimusid iga kolme aasta tagant detsembris või jaanuaris Kuressaares. Maapäevale pidid ilmuma kõik 21 kuni 60 aastat vanused Saaremaa aadlikud, kes eestkoste või hoolduse all ei olnud ja Saaremaal pärimise, ostu või pandi teel mõisaid omasid. Maapäevale võisid ilmuda: mõisaid omavad üle 60-aastased immatrikuleeritud aadlikud, täisealised imatrikuleeritud aadlikud, kes Saaremaal mõisa ei omanud, immatrikuleerimata aadlikud, kes Saaremaal mõisaid pandi või rentimise teel pidasid. Enne maapäeva avamist toimus jumalateenistus Kuressaare Laurentiuse kirikus. Maapäev kestis reeglina kuni neliteist päeva.
Saaremaa rüütelkonnas aadelkonna valitav organ oli Aadlikonvent, mis toimis maapäevade vaheaegadel.
Saaremaa aadlikonvent koosnes maamarssalist ja kuuest konvendideputaadist. Aadlikonvendi kutsus kokku resideeriv maanõunik või maamarssal vajaduse korral.
Maanõunike kolleegium koosnes neljast maapäeva poolt eluks ajaks valitud maanõunikust. Maanõunikud täitsid resideeriva maanõuniku nimetuse all järjekorras rüütelkonna jooksvad ülesandeid. Resideeriv maanõunik võis teha erakorralisi väljamakseid kuni 15 rubla, rüütelkonna hoone paranduseks kuni 30 hõberubla ulatuses. Üks maanõunik oli Saaremaa konsistooriumi president ja teine ülemkirikueestseisja.
Maamarssal valiti maapäeva poolt kolmeks aastaks.
Rüütelkonna kantselei koosnes sekretärist ja vajalikust arvust kirjutajatest. Rüütelkonna sekretär valiti rüütelkonna poolt kuueks aastaks. Tal oli korter rüütelkonna hoones.
Immatrikuleeritud suguvõsad.
1741. aastal valminud esmases Saaremaa rüütelkonna aadlimatriklis registreeriti 26 aadlisuguvõsa.


Leetumine.
Leetumine on mullateke, mille puhul orgaanilise aine lagunemisel tekkivate hapete mõjul laguneb mulla mineraalosa lahustuvateks ühenditeks, mis mullas liikuvate vete toimel mullast ära uhutakse ja mille läbi mulla keemiline viljakus langeb.


Gleistumine.
Gleistunud ja gleimuldade levik maailmas
Gleistumine on pidevalt liigniiskes ja hapnikuvaeses muldkeskkonnas toimuv protsess, mille käigus anaeroobsed mikroorganismid võtavad endale orgaanilise aine lagundamiseks vajaliku hapniku taandumisvõimelistest mineraalühenditest, peamiselt raud(III)oksiidist, mis taandub raud(II)oksiidiks. Sellel viisil moodustunud ferroühendid reageerivad mulla alumosilikaatidega ning tekivad sinakad või rohekad gleimineraalid (peamiselt sekundaarsed ferroalumosilikaadid).
Kui gleistumine toimub pealmistes mullakihtides, siis nimetatakse seda pinnagleistumiseks; ülaveetingimustes see on ülagleistumine ning mulla alumistes kihtides toimub põhjavette sattunud orgaanilise aine osalusel süvagleistumine.
Pideva gleistumise juhul tekib mullas sinaka või roheka gleihorisondi (G), kui gleistumine toimub ajutiselt või perioodiliselt, siis tekivad mullahorisontidesse sinakad ja rohekad plekid, laigud ja sooned. Sellisel juhul on horisondi tähis g või on kombineeritud horisondi sümboliseerivate teiste tähistega, nt. Ewg, BtG, Cg, CG.
Gleistumise tagajärjel tekkivad gleistunud ja gleimullad.


Hanloni habemenuga.
"Ära kunagi pane pahatahtlikkuse arvele seda, millele rumalus on piisavaks seletuseks."
Mõttetera päritolu on teadmata. Ühe versiooni kohaselt pärineb see ulmekirjanik Robert A. Heinleinilt, kelle 1941. aasta novellis "Logic of Empire" esineb sarnane lause. Seetõttu on väidetud, et Hanloni habemenuga on moonutus "Heinleini habemenoast."


Libatse.
Libatse on küla Pärnumaal Halinga vallas, Pärnu-Tallinna maantee ääres ning jääb 6 km Pärnu-Jaagupist Tallinna poole.
1830. aastal asutati Kaelase ja Roodi mõisale kuulunud talumaadest Libatse mõis (Wildenau). Nõukogude ajal oli Libatse "Edasi" kolhoosi keskuseks.
2005. aasta 28. oktoobri seisuga elab külas 478 inimest. Külas on lasteaed, algkool, raamatukogu ning avalik internetipunkt. Suurimad tööandjad on "Lamiflex Eesti", mis tegeleb vineeri töötlemisega ning "Agroland Syd" - piima tootmise ja põllumajandusega.
Konkurss "Kaunim kodu".
1994. aastast korraldatakse Halinga vallas konkurssi "Kaunim kodu". Konkurss toimub järgmistes kategooriates: eramud, ühismajad ning hooneterühmad ja üksikhooned (kultuuri-, haridus- ja teenindusasutused, tööstus- ja tootmishooned, põllumajanduskeskused, tootmistalud, suvemajad, turismitalud jne).


Ockhami habemenuga.
Ockhami (ka Occami) habemenuga ehk parsimoonia või ökonoomsuse printsiip on saanud nime William Ockhamilt, kes leidis, et eelistada tuleb nähtuse kõige lihtsamat seletust. Ta ei väitnud, et kõige lihtsam seletus on tingimata tõene või tõenäoliselt tõene, kuigi tagantjärele on väga sageli lihtsam seletus osutunudki tõenäolisemalt õigeks.
Ladina keeles on Ockhami habemenoa kõige tuntumad sõnastused "numquam ponenda est pluritas sine necessitate" või "entia non sunt multiplicanda praeter necessitatem." Eesti keeles on üks võimalusi "olemusi ärgu paljundatagu ilma vajaduseta." Erinevaid variante on siiski veel.
Ockhami habemenuga on tavaliselt kasutatud lihtsalt rusikareeglina valimiseks võrdse seletusjõuga hüpoteeside (teooriate) vahel mõne vaadeldavate nähtuste klassi kohta. Ent enamasti siiski eri teooriate seletusjõud ei ole täpselt võrdne, nii et Ockhami habemenuga ei saa kuigi sageli kasutada. Tänapäeval on olemas informatsiooniteoorial põhinevad lähenemised, mis püüavad leida tasakaalu seletusjõu ja lihtsuse vahel. Üks nendest minimeerib sõnumi pikkust (minimaalne sõnumi pikkus).
Ockhami habemenuga kasutatakse sageli vääriti. See printsiip ei ütle, et tuleb valida kõige lihtsam seletus võtmata arvesse seda, kas ta suudab seletada ebatüüpilisi juhtumeid, erandeid ja lähedasi nähtusi. Falsifitseeritavuse printsiip nõuab, et kui mõnda erandit saab usaldatavalt reprodutseerida, siis tuleb loobuda kõige lihtsamast teooriast ning eelistada vähem lihtsat teooriat, mis seletab ka erandit.


Kaasamine.
Kaasamine - kodanikuühiskonna üks toimimisvorme - kodanikuühenduse liikmeskonna või sihtrühma paremini rakendamine või aktiveerimine oma eesmärkide teostamisel ja nende üle otsustamisel; avaliku võimu või äriettevõtete tegevus, mille sihiks on anda kodanikele või neid esindavatele ühendustele võimalus osaleda neid mõjutavate otsuste tegemisel, sh õigusloomes. Kaasamise abil on võimalik edendada osalusdemokraatiat ja samas parandada otsuste kvaliteeti.(, Mikko Lagerspetz 2007)
Kaasamine iseenesest ei ole Eesti ühiskonnas midagi uudset ja seda võib käsitleda erinevates kontekstides. Laiemalt võib kaasamist vaadelda meie igapäevaelu tasandil. Me kaasame oma pereliikmeid, sõpru ja kolleege erinevatel eesmärkidel ja viisidel, näiteks ühistesse ettevõtmistesse, aruteludesse. Soovime, et meie tegutsemise motiive ja eesmärke mõistetaks ja toetataks. Osapoolte veenmiseks kasutame me erinevaid meetodeid, mõnikord meie ettevõtmisega kooskõlas olevaid, kuid vahel ka sobimatuid.
Kaasamine avalikus sektoris on aga tegevus, mis mõjutab meid ühiskonnaliikmetena hoopis laiemalt. Avalikus sektoris peame kaasamisega silmas partnerlust kaasatavate osapooltega/huvigruppidega strateegiliste dokumentide (näit. eelnõude, kontseptsioonide, strateegiate) väljatöötamisel. Õigusloomevallas toimuv kaasamine või kaasamata jätmise mõjutab meid ja meie igapäevaelu läbi parlamendis vastuvõetud seaduste, valitsuse määruste ja korralduste.
Seetõttu on oluline, et me saaksime ühiskonnaelu kujundamises osaleda. Huvigruppe ja avalikkust kaasatakse õigusloome- ja, laiemalt, otsustetegemisse erineval määral. See ongi koht, kus tõuseb esile vajadus kaasamise hea tava järele.
Kaasamise hea tava.
on põhimõtete kogum, millest lähtuvalt teevad koostööd kodanikuühendused, huvigrupid, avalikkus ja avalik sektor. Kaasamise hea tava on mõeldud soovituslikuna nii avalikule sektorile kui ka kodanikuühendustele. Ka kodanikuühendustel on vajadus oma liikmeid kaasata. Kokkuleppeid täidetakse alati kahepoolselt ja see tava on seeläbi lähtekohaks mõlemale osapoolele.
2011. aastast sisaldub kohustus lähtuda õigusloomes kaasamise heast tavast ka Vabariigi Valitsuse reglemendis, Täpsem metoodika tava järgimiseks on valitsusel kavas kinnitada hiljemalt 1. jaanuariks 2012.


Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon.
Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon (EKAK) on dokument, mis määratleb avaliku võimu ja kodanikualgatuse vastastikku täiendavaid rolle ning koostoimimise põhimõtteid avaliku poliitika kujundamisel ja teostamisel ning Eesti kodanikuühiskonna ülesehitamisel.
2004. aasta augustis kinnitas vabariigi valitsus EKAKi esimese tegevuskava, teine, "Kodanikualgatuse toetamise arengukava" kehtis aastatel 2007-2010 ja 2011-2014 viiakse EKAKi põhimõtteid ja eesmärke ellu "Kodanikuühiskonna arengukava" järgi. Tegevusi koordineerivad Siseministeerium regionaalministri haldusalas ning vabaühenduste ja avaliku sektori ühiskomisjon.
Järelevalvet EKAKi rakendumise teostab kaudselt parlament – vastavalt EKAKis sätestatule korraldab riigikogu EKAKi elluviimise ja kodanikuühiskonna arengu arutamiseks igal teisel aastal vastavasisulise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Esimene toimus 2005. aasta hakul, järgmised 2007, 2010 ning 2012.
Taust.
Mitmes riigis (Eestis, Horvaatias, Inglismaal, Iirimaal, Kanadas ja Šotimaal) on välja töötatud raamistik avaliku sektori ja ühenduste koostoimimiseks lepingu või strateegilise dokumendina – Eestis on selleks 12. detsembril 2002 riigikogus kinnitatud EKAK. Venemaal, Lätis ja Leedus aga alles otsitakse ühenduste rolli ühiskonnas ja sobivat koostööleppe viisi.


Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (lühendatult EMSL) on 10. oktoobril 1991. aastal Eesti Fondide Keskuse nime all asutatud avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste katusorganisatsioon ning eestkõneleja, kelle töö on pühendatud kodanikualgatuse ja kodanikuühiskonna arendamisele Eestis.
EMSLi visiooniks on osalusel ja kodanikualgatusel toimiv kodanikuühiskond, milles EMSLil on siduv roll avalikes huvides tegutsevate ühenduste ja ühiskonna vahel. Organisatsioonil on põhiline roll viia ellu Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni (EKAK-i) põhimõtteid.
EMSLi osalusel loodi 1990ndatel põhiline Eesti kolmanda sektori seadusandlusest ja maksupoliitikast ning vabaühenduste tugikeskuste võrgustik, mis tegutsevad maakondlike arenduskeskuste koosseisus ja mida finantseerib Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.
Avalikkuses kasutab EMSL kaubamärki Hea Kodanik, mille nime all ilmuvad muuhulgas kodanikuühiskonna ajakiri ning infovärav internetis.
Juhtimine.
EMSLi juhtorganid on nõukogu ja juhatus. Nõukokku kuuluvad 2012. aasta seisuga Barbi Pilvre, Daniel Vaarik, Krista Pedak, Kristina Mänd, Liia Hänni, Maarja Mändmaa, Margo Loor, Sandra Lillemaa ja Tarmo Tüür.
Varasemalt on EMSLi nõukokku kuulunud Mall Hellam, Allar Jõks, Rainer Nõlvak, Eimar Veldre, Aare Hõrn, Lagle Parek, Reet Valing, Monika Salu, Jüri-Ott Salm, Toomas Trapido, Jaan Manitski, Rein Voog, Madis Masing, Uku Lember, Reet Laja, Mari Suurväli, Jaak Võsa, Kalle Laane, Tuuli Rasso, Margit Säre, Heli Aru, Aare Kasemets jt.
EMSLi juhataja on 2006. aastast Urmo Kübar. Varem on EMSLi tegevjuhid olnud Kristina Mänd, Marit Otsing, Kadri Kopli, Heli Aru, Heli Kask ja Rita Tamm.
Välislingid.
Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit


Tartu Mart Reiniku Kool.
Mart Reiniku Gümnaasiumi hoone Tartus, Vanemuise 48, juuli 2011.
Tartu Mart Reiniku Kool on Tartus Vanemuise tänaval tegutsev põhikool. 2011. aastani kandis see nime Tartu Mart Reiniku Gümnaasium, kuid jagati 2011. aasta augustis Tartu Mart Reiniku Kooliks ja Tartu Jaan Poska Gümnaasiumiks.
Ajalugu.
Kooli sünnipäevaks loetakse 24. augustit 1889, mil asutati Tartu I Kroonualgkool. Kooli asutaja, esimene juhataja ja õpetaja oli Mart Reinik, tema nime kannab kool alates 3. aprillist 1997.
Kool võttis Tartus esimesena kasutusele kabinetsüsteemi.
8. juuli 2010 otsustati Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumi baasil moodustada Tartu Jaan Poska gümnaasium ja Tartu Mart Reiniku kool.
Pärast gümnaasiumiosa eraldamist jäi Mart Reiniku Kool tegutsema aadressil Vanemuise 48, Jaan Poska Gümnaasium sai hoone Vanemuise 35.


Kolmas meditatsioon.
Kolmas meditatsioon on René Descartesi teose "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" kolmas peatükk.
Eestikeelne tekst (tõlge ladina keelest).
Panen nüüd silmad kinni, topin kõrvad kinni, pööran ära kõik meeled, ka kõik kehaliste asjade pildid ("imagines") kas kustutan ("delebo") oma mõttest või vähemalt – sest seda saab vaevalt teha – pean neid eimillekski kui tühje ja väärasid, ja ainult ennast kõnetades ning sügavamalt uurides püüan vähehaaval iseennast endale tuttavamaks ja omasemaks teha. Mina olen mõtlev asi, see on kahtlev, jaatav, eitav, vähestest asjadest aru saav ("intelligens"), paljusid mitte teadev, tahtev, mitte tahtev, samuti kujutlev ja aistiv; sest nagu ma varem märkasin, kuigi see, mida ma aistin või kujutlen endast väljaspool, on võib-olla eimiski, olen ometi kindel, et need mõtlemisviisid, mida ma kutsun aistinguteks ("sensus") ja kujutlusteks, minus on.
Ja selles väheses ma lugesin üles kõik, mida ma tõepoolest tean, või vähemalt mida ma seni olen end märganud teadvat. Nüüd mõtlen hoolikamalt järele, kas ehk minu juures on veel muud, mida ma ei ole veel tähele pannud. Olen kindel, et olen mõtlev asi. Kas ma siis järelikult ei tea ka, mida on tarvis, et ma milleski kindel oleksin? Selles esimeses teadmises ("cognitione") ei ole igatahes midagi muud kui selle selge ja are tajumine ("perceptio"), mida ma väidan ("affirmo"); sellest muidugi ei piisaks, et anda mulle kindlust asja tõesuses, kui võiks kunagi juhtuda, et miski, mida ma tajun nõnda selgelt ja aredalt, oleks väär; ja seepärast näib mulle nüüd, et ma võin pidada üldiseks reegliks, et kõik see on tõene, mida ma tajun väga selgelt ja aredalt.
Siiski möönsin ma varem täiesti ilmsete ja silmanähtavatena palju asju, mida ma hiljem märkasin olevat kahtlased. Millised need siis olid? Muidugi maa, taevas, taevakehad ja kõik teised asjad, mida ma meeltega haarasin ("usurpabam"). Aga mida ma neis selgelt tajusin? Muidugi seda, et minu vaimule ilmuvad just selliste asjade ideed ehk mõtted. Ja ma ei salga, et need ideed on minus praegugi. Oli aga miski muu, mida ma väitsin ja mida ma uskumisharjumusest arvasin samuti selgelt tajuvat, mida ma aga tõeliselt ei tajunud: mõistagi see, et väljaspool mind on mingid asjad, millest need ideed lähtuvad ("procedebant") ja millega nad on täiesti sarnased. Ja see oli see, milles ma kas eksisin või vähemalt, kui ma õigesti otsustasin ("verum judicabam"), siis mitte minu tajumise jõust.
Aga kuidas? Kui ma vaatlesin midagi väga lihtsat ja selget aritmeetikasse või geomeetriasse puutuvat, nagu seda, et kaks pluss kolm on viis, või sarnaseid asju, kas ma siis ei vaadelnud ("intuebar") neid küllalt selgelt ("perspicue"), et väita, et nad on tõesed? Hiljem ei otsustanud ma, et nendes tuleb kahelda, mitte mingil muul põhjusel kui sellepärast, et tuli mõttesse, et mingi Jumal võis mulle ehk anda sellise loomuse, et ma eksin ("deciperer") ka nendes asjades, mis näivad väga silmanähtavatena. Aga iga kord kui see eelarvamus ("praeconcepta opinio") Jumala ülimast väest ("summa potentia") mulle pähe tuleb, ei saa ma eitada, et kui ta vaid tahab, on tal kerge teha nii, et ma eksiksin, isegi asjades, mida ma arvan vaimusilmadega vaatlevat ("intueri") nii selgesti ("evidentissime") kui võimalik. Aga iga kord, kui ma neid asju, mida ma arvan väga selgelt tajuvat, tähele panen, veenavad nad mind nii täielikult, et ma iseenesest paiskun järgmistesse sõnadesse: petku mind kes tahes, ta ei saa kunagi teha nii, et ma oleksin eimiski, nii kaua kui ma mõtlen, et olen miski; või et oleks kunagi tõsi, et ma pole kunagi olnud, kui praegu on tõsi, et ma olen; või ka ehk kaks pluss kolm oleks rohkem või vähem kui viis, või sarnaseid asju, milles ma nimelt tunnen ära käegakatsutava vasturääkivuse. Ning kuna mul pole kahtlemata mingit ajendit arvata, et mingi Jumal on petis, ja ma isegi veel küllaldaselt ei tea, kas mingi Jumal on, on, siis on kahtlemise põhjus ("ratio"), mis sõltub ainult sellest arvamusest, väga nõrk ja nii-öelda metafüüsiline. Et aga ka see kaoks, pean ma niipea, kui avaneb võimalus, järele uurima, kas Jumal on, ja kui on, kas ta saab olla petis; sest kui see asi pole teada, siis paistab, et ma ei või üheski muus asjas päris kindel olla.
Nüüd aga paistab kord nõudvat, et ma esialgu jaotaksin oma mõtted kindlatesse sortidesse ("genera") ning uuriksin, millistes neist tõde või väärus õieti esineb. Mõned neist on just nagu asjade pildid, ainult millele õieti sobib idee nimi: nagu kui ma mõtlen inimest või Kimääri või Taevast või Inglit või Jumalat. Teistel aga on mingid muud vormid: nagu kui ma tahan, kardan, jaatan, eitan, siis ma alati küll haaran ("apprehendo") mingit asja oma mõtte subjektina, ent haaran ("complector") mõttega ka midagi enamat selle asja pildist ("similitudinem"); ja neist kutsutakse ühtesid taheteks ehk afektideks, teisi aga otsustusteks.
Mis nüüd puutub ideedesse, siis kui neid vaadata iseeneses ega suhestada ("referam") millegi muuga, siis nad õieti väärad olla ei saa; sest kujutlegu ma kitse või kimääri, see, et ma kujutlen ühte, ei ole vähem tõsi kui see, et ma kujutlen teist. Ka tahtes ehk afektides enestes ei ole karta mingit väärust; sest kuigi ma võin soovida halbu asju ja kuigi ma võin soovida neid asju, mida mitte kusagil ei ole, ometi ei ole seepärast ebatõde, et ma neid soovin. Ja niisiis jäävad üle ainult otsustused, milles eksimisest ma pean hoiduma. Aga kõige tähtsam ja kõige sagedasem viga, mis võib neis olla, seisneb selles, et ma arvan, et ideed, mis on minus, on sarnased või vastavad mingitele asjadele, mis asuvad väljaspool mind; sest tõepoolest, kui ma vaatleksin ainult ideid endid kui minu mõtlemise mingeid viise ega suhestaks neid millegi muuga, siis nad saaksid vaevalt anda mulle mingi ajendi ("materiam") eksimiseks.
Nendest ideedest aga paistavad ühed olevat kaasasündinud, teised väljastpoolt tulevad ja kolmandad minu enda tehtud: sest mulle paistab, et see, et ma saan aru, mis on asi, mis on tõde, mis on mõtlemine, ei ole mul kuskilt mujalt kui minu loomusest enesest; seda aga, et ma praegu kuulen lärmi, näen päikest, tunnen tuld, olen arvanud pärinevat mingitest asjadest, mis on väljaspool mind; ja lõpuks sireenid, hipogrüüfid ja sarnased asjad mõtlen ma ise välja. Või võin ehk ka arvata, et kõik on väljastpoolt tulevad või kõik on kaasasündinud või kõik on tehtud: sest ma ei ole veel nende tõelist päritolu tundma õppinud. Aga siin tuleb esmajoones uurida nende asjade kohta, mida ma märkan olevat just nagu võetud ("desumpta") minust väljaspool eksisteerivatest asjadest, milline põhjend paneb mind pidama neid nonde asjadega sarnasteks. Igatahes paistab, et loomus õpetab mind nõnda. Ja peale selle kogen ("experior"), et need ei sõltu minu tahtest, niisiis mitte minust endast; sageli ilmuvad nad ju isegi vastu tahtmist: nagu praegu tahes-tahtmata aistin soojust ja seepärast arvan, et see soojuse aisting või idee tuleb mulle asjast, mis on minust erinev, muidugi selle tule soojusest, mille ääres ma istun. Ja miski pole ilmsem kui arvata, et minusse saadab oma pildi ("similitudinem") pigem see asi kui miski muu.
Nüüd vaatan, kas need põhjendid on piisavalt kindlad. Kui ma siin ütlen, et loomus õpetab mind, et see on nõnda, siis ma pean silmas ainult, et mingi meelevaldne hoog paneb mind seda uskuma, mitte et mingi loomulik valgus mulle näitaks, et see on tõsi. Need kaks asja lähevad väga lahku; sest kõik, mida loomulik valgus mulle näitab, nagu näiteks see, et sellest, et kahtlen, järeldub, et ma olen, ja sarnased asjad, ei saa mitte kuidagi olla kahtlane, sest ei saa olla mingit muud võimet, mida ma samavõrd usuksin nagu seda valgust ning mis võib õpetada, et need võivad mitte olla tõesed; mis aga puutub loomulikesse hoogudesse, siis ma olen sageli arvanud, et nad on mind tõuganud halvemale poole, kui tegu on olnud selle valimisega, mis on hea, ja ma ei näe, miks neid mingis muus asjas rohkem uskuda.
Edasi, kuigi need ideed ei sõltu minu tahtest, ei ole sellepärast veel teada, et nad tingimata pärinevad ("procedere") väljaspool mind asuvatest asjadest. Et aga need hood, millest ma äsja rääkisin, on küll minus, aga paistavad ometi olevat erinevad minu tahtest, siis võib-olla on minus ka mingi muu, mulle mitte veel piisavalt tuttav võime, mis need ideed tekitab, nii nagu seni on alati paistnud, et sellal kui ma magan, moodustuvad need minus ilma mingi väliste asjade abita.
Ja lõpuks, kui nad pärinevadki asjadest, mis on minust erinevad, siis sellest ei järeldu, et nad peavad olema nende asjadega sarnased. Ja paistab, et paljudes asjades olen sageli märganud isegi suurt erinevust: nagu näiteks leian endalt kaks erinevat päikese ideed, üks otsekui meeltest ammutatud, mida nende seas, mida ma arvan väljastpoolt tulevat, tuleb iseäranis mainida (selle [idee] tõttu paistab ta mulle väga väike), teine aga võetud astronoomia põhjenditest, see on, tekitatud mingite mulle kaasasündinud ideede ("notionibus") poolt või mingil muul moel minu tehtud (selle tõttu näib ta mulle mõnikord suuremana kui maa); ja muidugi ei saa mõlemad olla sarnased ühe ja sama väljaspool mind eksisteeriva päikesega, ja mõistus paneb mind uskuma, et esimene, mis näib päikesest päris lähedalt lähtuvat, on temast väga erinev.
See kõik tõestab mulle piisavalt, et seni ei ole ma mitte kindlast otsustusest ("iudicio"), vaid ainult mingist pimedast ajest ("impulsu") uskunud, et eksisteerivad mingid minust erinevad asjad, mis saadavad mulle oma ideid või pilte meeleelundite kaudu või mis tahes muul kombel.
Aga veel üks teine tee tuleb mulle mõttesse, kuidas uurida, kas väljaspool mind eksisteerivad mingid asjad neist, mille ideed minus on. Niivõrd kui need ideed on ainult mingid mõtlemisviisid, ei taju ("agnosco") ma nende seas muidugi mingit ebavõrdsust ja kõik näivad lähtuvat minust ühel ja samal moel; aga niivõrd kui üks esitab ("repraesentat") ühte, teine teist asja, on nad ilmselt omavahel väga erinevad. Sest kahtlemata on need, mis näitavad mulle substantse, midagi enamat ja nii-öelda sisaldavad endas rohkem rohkem objektiivset reaalsust kui need, mis esitavad ainult mooduseid või aktsidentse; ja see jälle, mille kaudu ma mõtlen ("intellego") mingit ülimat Jumalat, igavest, lõpmatut, kõikteadjat, kõikvõimsat ning kõikide asjade loojat peale tema enese, sisaldab endas muidugi rohkem objektiivset reaalsust kui need, mille kaudu näitavad end lõplikud substantsid.
Nüüd aga, loomulikule valgusele on silmanähtav, et toimivas ja täielikus põhjuses peab olema vähemalt sama palju kui selle põhjuse tagajärjes. Kust võib tagajärg omandada oma reaalsuse kui mitte põhjusest? Ja kuidas võib põhjus talle selle anda, kui tal seda endal pole? Siit aga järeldub, et miski ei saa tekkida eimillestki ega see, mis on täiuslikum, sellest, mis on vähem täiuslik. Ja see ei ole ilmsesti tõsi mitte ainult nende ideede puhul, mille reaalsus on aktuaalne ehk reaalsus, vaid ka ideede puhul, mille puhul on vaatluse all üksnes objektiivne reaalsus. See on, mitte ainult et mingi kivi, mida varem ei olnud, ei saa nüüd hakata olema, kui teda ei kutsu esile ("producatur") mingi asi, milles kõik see, mida kivisse arvatakse ("ponitur"), on kas formaalselt või eminentselt; ja subjektis, mis varem ei olnud soe, saab tekitada soojust üksnes asi, mis on vähemalt sama täiuslikku järku kui soojus, ja samamoodi teiste puhul; vaid peale selle, minus ei saa olla ka soojuse või kivi ideed, kui seda ei aseta minusse mingi põhjus, milles on vähemalt samapalju reaalsust, kui ma käsitan ("concipio") olevat soojuses või kivis. Sest kuigi see põhjus ei vala minu ideesse mitte midagi oma aktuaalsest ehk formaalsest reaalsusest, ei tohi sellepärast veel arvata, et ta peab olema vähem reaalne, vaid et selle idee loomus on niisugune, et ta ei nõua endalt mingit muud formaalset reaalsust peale selle, mille ta laenab minu mõtlemiselt, mille viis ("modus") ta on. Et aga see idee sisaldaks pigem seda objektiivset reaalsust kui teist, peab tal see kindlasti olema mingist põhjusest, milles on vähemalt sama palju formaalset reaalsust, kui ta ise sisaldab objektiivset reaalsust. Sest kui arvata, et idees leidub miski, mida tema põhjuses ei ole, siis on see tal järelikult eimillestki; aga kui ebatäiuslik see olemise viis ka ei ole, millel asi on objektiivselt arus idee kaudu, ei ole ta muidugi ometi päris eimiski ega saa seepärast olla eimillestki.
Ma ei pea ka arvama, et kuna reaalsus, mida ma vaatlen oma ideedes, on ainult objektiivne, siis ei tarvitse see reaalsus olla nende ideede põhjustes formaalselt, vaid piisab sellest, kui ta on ka nendes objektiivselt. Sest samuti nagu see objektiivne olemise viis kuulub ("competit") ideedele nende ideede loomuse tõttu, kuulub formaalne olemise viis ideede põhjustele (vähemalt esimestele ja põhilistele ("praecipuis")) nende endi loomuse tõttu. Ja kuigi võib-olla üks idee võib sündida teisest ideest, ei ole siin siiski edasiminekut lõpmatusse, vaid viimaks peab jõudma mingi esimese ideeni, mille põhjus on just nagu eeskuju, milles sisaldub formaalselt kogu reaalsus, mis idees on üksnes objektiivselt. Nii et loomulikus valguses on mulle selge, et ideed eksisteerivad minus nagu mingid pildid, mis võivad küll kergesti alla jääda nende asjade täiuslikkusele, millest nad on võetud, kuid ei saa sisaldada midagi suuremat või täiuslikumat.
Ja mida kauem ja hoolikamalt ma seda kõike uurin, seda selgemalt ja aredamalt ma näen ("cognosco"), et see on tõsi. Aga mida sellest lõpuks järeldada? Kui mingil ideel minu ideede seast on nii suur objektiivne reaalsus, et ma olen kindel, et ta ei ole minus ei formaalselt ega eminentselt ja seetõttu ei saa mina ise olla selle idee põhjus, siis sellest muidugi järeldub paratamatult, et ma ei ole maailmas üksi, vaid eksisteerib ka mingi muu asi, mis on selle idee põhjus. Kui aga minus ei leidu ühtki sellist ideed, siis mul pole üldse mingit tõestust ("argumentum"), mis annaks mulle kindluse, et eksisteerib mingi minust erinev asi; sest ma olen kõik väga tähelepanelikult läbi kaalunud ega ole seni suutnud avastada ühtki teist tõestust.
Aga nendest minu ideedest – peale selle, mis näitab mulle mind ennast, millega ei saa siin olla mingit raskust – on üks see, mis esitab Jumalat, teised need, mis esitavad kehalisi ja elutuid asju, kolmandad need, mis esitavad ingleid, neljandad need, mis esitavad loomi, ja lõpuks need, mis esitavad teisi minusarnaseid inimesi.
Ja mis puutub ideedesse, mis esitavad teisi inimesi või loomi või ingleid, saan ma kergesti aru ("intelligo"), et neid saab kokku panna ideedest, mis mul on iseenda ja kehaliste asjade ja Jumala kohta, isegi kui maailmas ei ole olemas mingeid inimesi peale minu ega loomi ega ingleid.
Mis aga puutub kehaliste asjade ideedesse, siis ei tule nendes mõttesse midagi, mis oleks nii suur, et näiks võimatu, et ta oleks võinud lähtuda minust enesest; sest kui ma sügavamale vaatan ja neid üksikult uurin, nii nagu ma eile uurisin vaha ideed, siis ma panen tähele, et on vaid väga vähe seda, mida ma neis tajun selgelt ja aredalt: kindlasti suurus ehk ulatuvus pikkusesse, laiusesse ja sügavusse; kuju, mis kerkib selle ulatuvuse piiritlemisest; asend, mis erinevatel kujuga asjadel omavahel on; ja liikumine ehk selle asendi muutumine; neile võib lisada substantsi, kestuse ja arvu: teisi aga, nagu näiteks valgust ja värvusi, helisid, lõhnu, maitseid, soojust ja külmust ning teise kombitavaid kvaliteete mõtlen ma ainult väga segaselt ja ähmaselt, liiatigi ei tea ma ka, kas nad on tõesed või väärad, see on, kas ideed, mis mul nendest on, on mingite asjade või mitteasjade ideed. Kuigi ma äsja märkisin, et õieti öeldud ehk formaalne väärus saab olla ainult otsustustes, on ometi kindlasti ideedes mingi teine, materiaalne väärus, kui nad esitavad mitteasja just nagu asja: nõnda näiteks on ideed, mis mul on soojusest ja külmusest, nii vähe selged ja aredad, et ma ei saa nendest teada saada, kas külmus on ainult soojusest ilmaolek või on soojus külmusest ilmaolek või mõlemad on reaalsed kvaliteedid või pole kumbki. Ning et mitte mingid ideed ei saa olla muud kui just nagu asjade omad, siis, kui on tõesti tõsi, et külmus ei ole muud kui soojusest ilmaolek, ei nimetata ideed, mis esitab teda mulle just nagu midagi reaalset ja positiivset, mitte teenimatult vääraks, ja nõnda teistegi puhul.
Neile ei ole mõistagi tarvis omistada mingit minust erinevat autorit; sest kui nad on väärad, see on, ei esita mitte mingeid asju, siis on mulle loomulikust valgusest teada, et nad lähtuvad eimiskist, see on, nad ei ole minus mingil muul põhjusel kui sellepärast, et minu loomusest on midagi puudu ja ta ei ole täiesti täiuslik; kui nad aga on tõesed, siis kuna nad näitavad mulle ometi nii vähe reaalsust, et ma ei saa seda isegi mitteasjast eristada, ei näe ma, miks nad ei võiks olla minust.
Aga mulle näib, et nendest kehaliste asjade ideedest, mis on selged ja aredad, võivad mõned olla laenatud minu enda ideest, kindlasti on niisugused substants, kestus, arv ja muudki; sest kui ma mõtlen, et kivi on substants ehk on asi, mis on võimeline ("apta") ise eksisteerima, ja ka mina olen substants, kuigi ma käsitan ennast olevat mõtlev ja mitte ulatuv asi, kivi aga ulatuv ja mitte mõtlev asi, ning seetõttu on nende kahe mõiste vahel väga suur erinevus, paistab, et nad siiski ühtivad ("conveniunt") substantsi poolest; ja samamoodi, kui ma tajun, et ma praegu olen, ning meenutan, et olen varem mõnda aega olnud, ja kui mul on mitmesugused mõtted, mille arvu ma mõtlen ("intelligo"), siis ma omandan kestuse ja arvu idee, mille ma võin siis üle kanda mis tahes muudele asjadele. Aga kõik muu, millest kehaliste asjade ideed kokku pannakse, kindlasti ulatuvus, kuju, asend ja liikumine, minus küll formaalselt ei sisaldu, sest mina ei ole midagi muud kui mõtlev asi; et aga nad on vaid substantsi mingid moodused, mina aga olen substants, siis näib olevat võimalik, et nad sisalduvad minus eminentselt.
Nii et jääb ainult Jumala idee, milles tuleb vaadelda, kas on midagi, mis ei saanud lähtuda minust enesest. Jumala nime all mõistan ma mingit lõpmatut, sõltumatut, ülimalt arukat, ülimalt võimsat substantsi, kelle poolt nii mina ise kui ka kõik muu – kui on veel midagi muud, siis mis tahes muu – on loodud. Kõik need [omadused] on igatahes sellised, et mida hoolikamalt ma tähele panen, seda vähem kahtlemata näib, et nad võivad olla ainult minust. Ja sellepärast tuleb eelpoolöeldust järeldada, et Jumal paratamatult eksisteerib.
Sest kuigi küll substantsi idee on minus sellest, et mina olen substants, ei ole sellepärast ometi lõpmatu substantsi idee, sest mina olen lõplik – kui see idee ei ole lähtunud mingist muust substantsist, mis on tõeliselt lõpmatu.
Ja ma ei pea oletama, et ma ei taju lõpmatust tõese idee kaudu, vaid ainult lõplikkuse eitamise kaudu, nii nagu ma tajun paigalseisu ja pimedust liikumise ja valguse eitamise kaudu; vaid vastupidi, ma saan silmanähtavalt aru, et lõpmatus substantsis on rohkem reaalsust kui lõplikus, ning et seetõttu on minus mingil viisil lõplikkuse tajule eelnev lõpmatuse taju, see on, minu enda tajule eelnev Jumala taju. Sest mil viisil ma võiksin aru saada, et ma kahtlen, ma himustan, see on, mul on midagi puudu, ja ma ei ole täiesti täiuslik, kui minus ei oleks täiuslikuma oleva ideed, mille võrdlemisest ma õpin tundma oma puudusi?
Ja ei saa öelda, et see Jumala idee on võib-olla materiaalselt väär ning võib seetõttu olla eimillestki, nagu ma äsja märkasin soojuse ja külmuse idee ja sarnaste kohta; sest vastupidi, kuna ta on väga selge ja are ning sisaldab rohkem objektiivset reaalsust kui ükski muu, siis ei ole ükski iseenesest tõesem ega ole üheski väiksemat vääruse kahtlust. Ma ütlen: see ülimalt täiusliku ja lõpmatu oleva idee on väga tõene; sest kuigi on ehk võimalik mõelda ("fingi"), et niisugust olevat ei eksisteeri, ei ole siiski võimalik mõelda, et selle idee näitab mulle eimiskit, nagu ma enne ütlesin külmuse idee kohta. Ta on ka väga selge ja are; sest mida iganes reaalset ja tõelist ning mingit täiust kaasatoovat ("importat") ma selgelt ja aredalt tajun, see sisaldub selles [idees] üleni. Ja ei takista see, et ma ei käsita lõpmatust või muid arvutuid asju, mis Jumalas on, mida ma ei saa kuidagi käsitada ega võib-olla isegi mõttega puudutada; on ju lõpmatuse loomuses ("de ratione"), et mina, kes ma olen lõplik, seda ei käsita; ja piisab sellest, et ma saan sellest aru ja teen otsustuse, et kõik see, mida ma selgelt tajun ja millest ma tean, et ta toob kaasa mingi täiuse, ja võib-olla ka arvutud muud, mida ma ei tea, on Jumalas kas formaalselt või eminentselt, et idee, mis mul temast on, oleks kõigist, mis minus on, kõige tõesem ning kõige selgem ja aredam.
Aga võib-olla ma olen midagi enamat, kui ma ise aru saan, ja kõik need täiuslikkused, mis ma omistan Jumalale, on potentsis kuidagi minus, kuigi nad veel ei ilmuta end ega viida neid akti. Ma ju kogen, et minu tunnetus vähehaaval kasvab; ja ma ei näe, mis takistaks, et see nõnda ei kasvaks enam ja enam kuni lõpmatuseni, ega ka seda, miks ma ei võiks – kui tunnetus niimoodi kasvab – selle abil saavutada kõik jumala täiused; ega lõpuks seda, miks potentsist nendeks täiusteks, kui ta minus praegu on, ei piisaks nende [täiuste] idee tekitamiseks.
Kuid miski sellest ei ole võimalik. Sest esiteks, kuigi on tõsi, et minu tunnetus kasvab järk-järgult, ja minus on potentsis palju asju, mida aktis veel ei ole, ei kuulu ometi miski sellest Jumala idee juurde, milles kindlasti mitte miski ei ole potentsiaalne; ning sest järkjärguline kasvamine ise on kõige kindlam ebatäiuslikkuse argument. Peale selle, kuigi minu tunnetus kasvab aina enam ja enam, saan ma ometi aru, et ta sellepärast veel kunagi ei saa aktis lõpmatuks, sest ta ei jõua kunagi sinnani, et ta poleks võimeline veel suuremaks kasvuks; Jumalat aga arvan olevat aktis lõpmatu, nõnda et tema täiusele ei saa midagi lisada. Ja lõpuks ma tajun, et idee objektiivset olemist ei saa tekitada pelk potentsiaalne olemine, mis õieti öelda on eimiski, vaid üksnes aktuaalne ehk formaalne olemine.
Ja kindlasti ei ole kõiges selles midagi niisugust, mis hoolikale tähelepanijale ei oleks loomulikus valguses silmanähtav; et aga siis, kui ma vähem tähele panen ja meeltega tajutavate asjade pildid teevad minu vaimusilma pimedaks, ei meenuta ma nii hõlpsasti, miks minust täiuslikuma olendi idee paratamatult lähtub mingist olendist, kes on tõepoolest minust täiuslikum, siis tahaks edasi uurida, kas mina ise, kellel see idee on, saan olla, kui mingit sellist olendit ei eksisteeri.
Kellest ma siis oleksin? Muidugi iseendast või vanematest või kellest tahes muust, kes on Jumalast vähem täiuslikud; sest midagi temast täiuslikumat pole võimalik mõelda ega välja mõelda.
Aga kui ma oleksin iseendast, siis ma ei kahtleks, ei sooviks ega oleks mul üldse mitte midagi puudu; ma ju annaksin endale kõik ideed, mille mingi idee minus on, ja nõnda ma oleksingi ise Jumal. Ja ma ei pea oletama, et võib-olla on see, mis mul puudu on, raskemini omandatav kui see, mis minus juba on; sest vastupidi, on silmanähtav, et palju raskem oli omandada, et mina, see on, mõtlev asi ehk substants, tekin eimillestki, kui tunnetusi paljudest asjadest, mida ma ei tea ja mis on vaid selle substantsi aktsidentsid. Ja kindlasti, kui see suurem oleks mul endast, ei oleks ma vähemalt keelanud endale seda, mis on hõlpsamini omatav, aga ka mitte midagi muud sellest, mida ma tajun sisalduvat Jumala idees; sest seal ei paista mulle igatahes olevat midagi raskemat; kui seal aga oleks midagi raskemat, siis see kindlasti ka paistaks mulle raskem, sest ülejäänu, mis mul on, oleks mul ju endast, sest ma kogeksin, et tolles minu vägi ("potentiam") lõpeks.
Ja ma ei väldi neid argumente, kui oletan, et ma olen ehk alati olnud ja olen praegu, just nagu sellest järelduks, et mingit minu olemasolu autorit pole tarvis otsida. Sest kogu eluaja saab jaotada arvututeks osadeks, millest üksikud mitte kuidagi ei sõltu ülejäänutest, sellest, et ma äsja olin, ei järeldu, et ma praegu pean olema, kui mingi jõud mind sel hetkel just nagu uuesti ei loo, see on, mind ei säilita. Aja loomuse tähelepanijale on selge ("perspicuum"), et täiesti sama jõudu ja tegevust on tarvis selleks, et asja säilitada mis tahes üksikutel hetkedel, mil ta kestab, nagu oleks tarvis selle asja uuesti loomiseks, kui teda veel ei eksisteeriks; nii et see, et säilitamist eristab loomisest üksnes mõistus, on samuti üks asjadest, mis on loomulikus valguses silmanähtav.
Seega pean nüüd endalt küsima, kas mul on mingi jõud, mille läbi ma saaksin esile kutsuda, et see mina, kes ma praegu olen, oleksin natuke hiljem: sest kuna ma ei ole midagi muud kui mõtlev asi, või vähemalt, kuna ma praegu käsitlen just ainult seda enda osa, mis on mõtlev asi, siis, kui säärane jõud minus oleks, oleksin ma sellest kahtlemata teadlik. Ent ma ei koge mitte mingit [sellist jõudu] ning sellest ma taipan kõige ilmsemal moel, et ma sõltun mingist olevast, mis on minust erinev.
Aga võib-olla see olev ei ole Jumal, ning mind on loonud ("productus") vanemad või mis tahes muud põhjused, mis on Jumalast vähem täiuslikud. Aga ei, nagu ma juba ennist ütlesin, on selge, et põhjuses peab olema vähemalt sama palju kui on tagajärjes; ja sellepärast, kuna ma olen mõtlev asi ja minus on mingi Jumala idee, siis mis tahes põhjus mulle ka omistada, ta peab olema mõtlev asi ning tuleb tunnistada, et tal on kõikide nende põhjuste idee, mis ma Jumalale omistan. Ja selle [põhjuse] kohta saab jällegi küsida, kas ta on iseendast või [millestki] muust. Sest kui iseendast, siis on öeldust selge, et ta on ise Jumal, sest kuna tal on iseenesest eksisteerimise jõud, siis on tal kahtlemata ka jõud omada aktis kõik täiused, mille idee temas on, see on, kõik, mida ma käsitan olevat Jumalas. Kui aga ta on [millestki] muust, siis küsitakse selle teise kohta jälle samamoodi, kas ta on iseenesest või millestki muust, kuni lõpuks jõutakse viimase põhjuseni, mis on Jumal.
Jääb veel üle ainult uurida, mil moel ma olen selle idee Jumalalt saanud; sest ma ei ole seda ammutanud meeltest ega tule see mulle kunagi ootamatult, nagu tavaliselt aistitavate asjade ideed, kui need asjad tulevad ette välistele meeleelunditele, või näivad ette tulevat; seda ei ole ma ka ette kujutanud, sest mul on täiesti võimatu sellest midagi ära võtta või sellele midagi juurde panna; ja sellepärast jääb üle, et see on mulle kaasa sündinud, samuti nagu mulle on kaasa sündinud minu enese idee.
Ja tõesti pole imekspandav, et Jumal mind luues mulle selle idee sisse pani, nagu see oleks otsekui meistri ("artificis") märk, mis ta oma teosele on sisse vajutanud; ning ei ole ka tarvis, et see märk oleks mingi asi, mis on teosest endast erinev. Aga ainuüksi sellest, et Jumal on mind loonud, on väga usutav, et ma olen tehtud kuidagi tema tema kuju ja sarnasuse järgi, ja seda sarnasust, milles sisaldub Jumala idee, tajun ma sellesama võime läbi, mille läbi ma tajun iseennast: see on, pöörates vaimusilma iseenesele, ei saa ma mitte üksnes aru, et ma olen ebatäiuslik ("incompletam") ja muust sõltuv asi ning asi mis, piiramatult ("indefinite") püüdleb üha suurema ja parema poole; aga samal ajal saan ma ka aru, et sellel, millest ma sõltun, on kõik see suurem enese sees mitte ainult piiramatult ja potentsis, vaid päriselt ("reipsa") lõpmatult ning nõnda on see Jumal. Ja argumendi kogu jõud on selles, et ma tunnen ära ("agnoscam"), et ei saa olla, et ma eksisteeriksin loomult sellisena, nagu ma olen, igatahes Jumala ideed endas omavana, kui tõesti ei eksisteeriks ka Jumalat, ütlen, sedasama Jumalat, kelle idee minus on, see on, kõiki neid täiusi omavat, mida mina ei suuda käsitada ("comprehendere"), kuid mida ma saan mingil moel mõttega puudutada, ning üldse mitte mingitele puudustele alluvat. Sellest on piisavalt selge, et ta ei saa olla valelik; sest loomulikus valguses on silmanähtav, et igasugune pettus ja vale sõltub mingist puudusest.
Aga enne kui ma seda tähelepanelikumalt uurin ning ühtlasi uurin teisi tõdesid, mis võivad sellest järelduda, arvan ma siinkohal heaks viibida mõne aja Jumala enese kontempleerimises, kaaluda endamisi tema atribuute ja kaeda, imetleda, jumaldada tema mõõtmatu valguse ilu, niipalju kui minu pimestatud mõistuse ("ingenii") silm välja kannatab. Sest nii nagu me usuga usume, et teise elu õndsus seisneb ainult selles Jumala suuruse ("majestatis") kontempleerimises, nõnda me kogeme ka praegu, et sellest [kontemplatsioonist], mis on küll palju vähem täiuslik, võime saada suurimat naudingut, milleks me selles elus võimelised oleme.


Naatriumkloriid.
Naatriumkloriid ehk keedusool ehk sool on keemiline aine valemiga NaCl.
Levik.
Naatriumkloriidi leidub maakoores mineraal haliidina; naatriumkloriidi on lahustununa (naatriumi ja kloori ioonidena) ka mere- ja soolajärvede vees.
Bioloogiline tähtsus.
Naatriumkloriid on eluks vajalik aine; enamik kudesid sisaldab suuremal või vähemal määral soola.
Tootmine ja kasutamine.
Naatriumkloriidi toodetakse kaevandustes ning looduslikku vett külmutades või aurutades. Et loodusest saadud naatriumkloriid sisaldab lisaaineid nagu naatriumsulfaati ja magneesiumi soolasid, töödeldakse seda neist vabanemiseks kaltsiumkloriidi ja -hüdroksiidiga või rakendatakse ioonivahetust.
Kõige laiemalt tuntakse naatriumkloriidi kui söögisoola, mida kasutatakse toiduvalmistamisel maitseainena ning konserveerimisel säilitusainena.
Keedusoola kasutatakse ka näiteks meditsiinis füsioloogiliste lahuste valmistamisel, samuti seebi- jt pesuainete tootmisel, keraamika- ja paberitööstuses ja paljudel muudel otstarvetel.
Naatriumkloriid on tooraineks kloori, naatriumi ja naatriumhüdroksiidi tootmisel; seda kasutatakse keemiatööstuses näiteks riidevärvide, pestitsiidide ja mitmete tänapäevaste materjalide, nagu näiteks PVC valmistamisel.


Leipzig.
Leipzig [l'eiptsig] (saksapäraselt [l'aiptsih]) on linn Saksamaa idaosas Saksimaal. Asub Weisse Elsteri ääres.
Ajalugu.
Leipzigit on mainitud esmakordselt 1015. aastal ("urbs Libzi"), kui seal asus slaavlaste asula. Leipzigil on linnaõigused alates 1165 aastast.
Aastal 1409 asutati Leipzigi ülikool.
Aastal 1813 toimus linna lähedal Leipzigi lahing ehk Rahvastelahing, kus Napoleoni väed lüüa said.


Adenosiintrifosfaat.
ATP ehk adenosiin-5’-trifosfaat on universaalne energia talletaja ja ülekandja, mis osaleb kõigi rakkude metabolismis.
ATP-d toodetakse kõige rohkem mitokondrites.
ATP koosneb adeniinist, riboosist ja kolmest lineaarselt seotud fosfaadijäägist, mis on omavahel ühendatud fosfoanhüdriidsidemetega.
Ajalugu.
ATP avastas 1929. aastal saksa biokeemik Karl Lohmann. Selle täpne struktuur tehti kindlaks alles mõned aastad hiljem. ATP funktsiooni peamise energiakandjana rakus avastas aga teine saksa-ameerika biokeemik Fritz Albert Lipmann 1941. aastal. 1948. aastal suudeti ATP’d esimest korda kunstlikult sünteesida ja sellega sai hakkama Alexander Todd.
ATP funktsioon.
ATP on multifunktsionaalne nukleosiid trifosfaat, mida kasutatakse rakkudes koensüümina. Tihtipeale kutsutakse seda „molekulaarseks valuutaks” rakusisesel energiaülekandel. Keemilise energia kandjana mängib ATP olulist rolli metabolismis ehk ainevahetuses. Lisaks on see üks fotofosforüleerimise ja raku hapnikutarbe lõpp-produkte. Rakusisestes protsessides vajavad ATP’d paljud ensüümid ja struktuurvalgud (näiteks biosünteetilistes reaktsioonides ja raku jagunemisel).
Üks ATP molekul, mida toodab ATP-süntaas anorgaanilisest fosfaadist ja adenosiindifosfaadist (ADP) või adenosiinmonofosfaadist (AMP) sisaldab kolme fosfaatrühma. Adenosiintrifosfaadi sünteesiks on kolm võimalust: otsene fosfaatrühma ülekanne AMP’le või ADP’le, oksüdatiivne fosforüleerimine rakusisese hapnikutarbe käigus ja fotofosforüleerimine fotosünteesil.
Ainevahetuse protsessid, mis kasutavad ATP’d energiaallikana, muudavad selle pärast kasutamist tagasi lähteaineteks, millest seda esialgu toodeti (anorgaaniline fosfaat ning AMP või ADP). Seega on ATP organismis pidevas ringluses. Inimkeha, mis sisaldab keskmiselt kõigest 250 grammi ATP’d, töötleb seda igapäevaselt ümber võrdeliselt oma kehakaaluga.
ATP’d kasutatakse substraadina nii kinaaside kui ka adenülaadi tsüklaasi poolt. Kinaasid on ensüümid, mis aitavad fosfaatrühmi kõrge energiaga molekulidelt (ATP) näiteks valkudele ja lipiididele üle kanda. Adenülaadi tsüklaas katalüüsib sekundaarse virgatsaine cAMP (adenosiin-3’,5’-monofosfaadi) moodustumist.
Rakud kasutavad ATP ja AMP koguste vahelist suhet mitmeks otstarbeks. Esiteks selleks, et teha kindlaks, kui palju energiat, mida organism saaks kulutada, on saadaval. Teiseks selleks, et kontrollida metabolismiradade tegevust, mille käigus nii toodetakse kui ka tarbitakse ATP’d. Lisaks mängib ATP olulist rolli DNA replikatsioonil ja transkriptsioonil. Arvatakse, et ATP näol on tegemist neurotransmitteriga, mis vahendab haistmismeele signaaliülekandeid.
ATP struktuurist on näha, et see koosneb puriinalusest (adeniin), mis paikneb pentoosisuhkru (riboos) ahela esimese süsiniku aatomi (1’-süsinik) küljes. Kolm fosfaatrühma paiknevad aga pentoosisuhkru viienda süsiniku (5’-süsinik) küljes. Fosfaatrühmade liitmine ja eemaldamine võimaldab ATP muutmist ADP’ks ja AMP’ks ning vastupidi. Kui DNA sünteesil kasutatakse ATP’d, siis muudetakse riboos spetsiaalsete ensüümide (ribonukleotiidreduktaas) abil desoksüriboosiks.
Füüsikalised ja keemilised omadused.
ATP koosneb adenosiinist (mis omakorda koosneb adeniinist ja riboosisuhkrust) ning kolmest fosfaatrühmast (trifosfaadist). Fosfaatrühmi fosforüülgrupis nimetatakse, alustades riboosile lähimast, vastavalt alfa (α), beeta (β) ja gamma (γ) fosfaatideks. Struktuurist võib järeldada, et see on väga lähedalt seotud andenosiini nukleotiidiga ehk teisisõnu RNA monomeeriga. ATP on vees väga hästi lahustuv molekul. Äärmuslike pH’ga lahustes hüdrolüüsub ATP suure kiirusega. Lahustes, mille pH on vahemikus 6,8–7,4, on molekul küllaltki stabiilses olekus.
Ilma puhveromaduseta vees muutub ATP ebastabiilseks, mistõttu see hüdrolüüsub ADP’ks ja fosfaadiks. Hüdrolüüsiprotsess leiab aset sellepärast, et sidemetugevus ATP fosfaatrühmade vahel on väiksem kui hüdrolüüsi tulemusel tekkivate produktide (ADP ja fosfaat) ning vee vahel moodustuvate vesiniksidemete tugevus. Seega kui ATP ja ADP on vesilahuses keemilises tasakaalus, siis peaaegu kogu ATP muudetakse lõpuks ADP’ks. Süsteem, mis on tasakaaluolekust kaugel, sisaldab Gibbsi vabaenergiat (ΔG) ning on seetõttu võimeline tegema tööd. Elusrakkudes on ATP ja ADP vaheline suhe 0,1 suurusjärku tasakaaluolekus esinevast suhtest kõrgem ning ATP kontsentratsioon on umbes 1000 korda suurem kui ADP kontsentratsioon. Seesugune nihe tasakaaluolekust tähendab seda, et tänu ATP hüdrolüüsile rakus eraldub suurtes kogustes vabaenergiat.
ATP on niivõrd kõrge energiasisaldusega molekul tänu kahele fosfaatrühmade vahelisele sidemele. Neid sidemeid nimetatakse fosfoanhüdriidsidemedeks. Energia, mis on ATP molekulis salvestatud, vabaneb eelpool mainitud anhüdriidsidemete hüdrolüüsil. Energia puudujäägi korral anaboolses reaktsioonis eraldub energia saamiseks hüdrolüüsi käigus ATP’lt esimesena γ-fosfaatrühm. Kuna γ-fosfaatrühm asub riboosist võrreldes teiste fosfaatrühmadega kõige kaugemal, on sellel nii α- kui ka β- fosfaatrühmast suurem lõhustumisenergia. Pärast hüdrolüüsiprotsessi (või fotofosforüleerimise protsessi ATP’ga) moodustuvate sidemete energiatasemed on madalamad, kui ATP's leiduvate fosfoanhüdriidsidemete omad. Ensüümkatalüüsi abil aset leidva ATP hüdrolüüsi või ATP’ga fotofosforüleerimisel tekkiv vabaenergia võidakse elusolendite poolt ära kasutada töö tegemisel.
Iga ebastabiilne süsteem, mis sisaldab reaktsioonivõimelisi molekule, võiks teoreetiliselt olla energia salvesti. See aga oleks võimalik vaid juhul, kui rakk suudaks endas säilitada antud molekuli sellise kontsentratsiooni, mis on reaktsiooni tasakaaluolekust kaugel. Kuid nagu paljude teiste polümeersete biomolekulide puhul, toimub ka RNA, DNA ja ATP lagunemine lihtsamateks monomeerideks lähtuvalt energia vabanemise ja entroopia suurenemise reeglitest. Seda nii standardsete kontsentratsioonide kui ka rakus olevate kontsentratsioonide korral.
ATP + H2O → ADP + Pi ΔG˚ = −30,5 kJ/mol (−7,3 kcal/mol)
ATP + H2O → AMP + PPi ΔG˚ = −45,6 kJ/mol (−10,9 kcal/mol)
Neid andmeid võib kasutada, et arvutada nii energiamuutu füsioloogilistes tingimustes kui ka rakusisest ATP ja ADP vahelist suhet. Üha enam hakatakse aga kasutama sellist energiahulka, mis arvestab lisaks ATP ja ADP kogusele ka AMP kogust. Selle reaktsiooni Gibbsi vabaenergia sõltub aga mitmest muust faktorist, sealhulgas üldisest lahuse ioontugevusest ja leelismuldmetallide (nt Mg2+ ja Ca2+) sisaldusest. Tavapärastes rakusisestes tingimustes on sellise Gibbsi vabaenergia väärtus umbes −57 kJ/mol (−14 kcal/mol).
Ionisatsioon bioloogilistes süsteemides.
Adenosiintrifosfaat sisaldab mitut asendusrühma, millel on erinevad happe dissotsiatsioonikonstandid. Neutraalses lahuses esineb ATP enamasti ioniseerunud vormis (enamus on vormis ATP4−, kuid lisaks sellele esineb ka vähesel hulgal ATP3− ioone). Kuna ATP esineb neutraalses lahuses erinevates negatiivselt laetud vormides, siis võib see tänu kõrgele afiinsusele metallidega kelaatuda. Järgnevalt on toodud mõnede metalliioonide sidumiskonstandid (konstant on antud 1 mooli kohta): Mg2+ (9554), Na+ (13), Ca2+ (3722), K+ (8), Sr2+ (1381), Li+ (25). Nagu konstantide väärtusest järeldada võib, moodustab ATP kompleksi enamasti Mg2+ ioonidega.


Nürnberg.
Nürnberg on linn Saksamaal Baieris. Asub Pegnitzi jõe ääres.
Ajalugu.
Linn asutati aastate 1000 ja 1040 vahel.
Nürnbergi on mainitud esmakordselt 1050. aastal, "nuorenbercina (kivine mägi). 1050–1571 oli Nürnberg Püha Rooma riigi tähtsamaid linnu, kus kogunes Riigipäev ja asus keisri õukond. Aastal 1219 sai vabalinnaõigused, mis tagas sõltumatuse vürstidest (allus ainult keisrile).
19. sajandil arenes Nürnberg Baieri tööstuslikuks tsentrumiks. Esimene rong sõitis Nürnbergist Fürthi 1835.
Nürnbergis pidas parteikongresse Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei.
Pärast Teist maailmasõda toimus seal Nürnbergi protsessina tuntud kohtuprotsess sõjakurjategijate üle.


Autotroof.
Autotroof on organism, kes sünteesib elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid väliskeskkonnast saadavatest anorgaanilistest süsinikuühenditest (tavaliselt on selleks süsihappegaas).
Enamik taimi on autotroofid, samuti on autotroofe bakterite hulgas (tsüanobakterid) ning protistide seas (vetikad).


Potsdam.
Potsdam on linn Saksamaal, Brandenburgi liidumaa pealinn. Potsdam asub Haveli jõe ääres, 24 km kaugusel Berliini kesklinnast, moodustades osa Beliin-Brandenburgi linnastust.
Nimi Potstam tuleneb ilmselt lääne-slaavi päritolu nimest "Poztupimi", mis tähendab „tammede all” ja viitab sellel, et piirkonnas on rohkelt vanu tammepuid.
Kuni 1918. aastani oli Potsdam Preisi kuningate ja Saksa keisrite elupaigaks. Linna ümbruses on mitmeid omavahel ühendatud järvi ja tähtsaid kultuuriobjekte. Neist märkimisväärseim on Sanssouci park ja loss, mis on Saksamaa suurim UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv objekt. Teise maailmasõja järel liitlasriikide juhtide vahel peetud Potsdami konverents toimus linna lähikonnas asuvas Cecilienhofi lossis.
Potsdami kaguosas asuvas Babelsbergis oli enne Teist maailmasõda oluline filmitööstuse keskus ning Berliini müüri langemise järel on paiga populaarsus Euroopa filmitootjate silmis taas oluliselt kasvanud. Filmistuudio Filmstudio Babelsberg on maailma vanim suur filmistuudio.
Alates 19. sajandist on Potsdam olnud Saksamaa teaduskeskus ning praegu on linnas kolm avalik-õiguslikku kõrgkooli ning enam kui 30 teadusinstituuti.
Geograafiline asend.
Potsdam asub Berliinist loodes, Haveli jõe keskjooksul. Piirkonna pinnamoodi on kujundanud jääaeg ning iseloomulik on madalike ja liustikutekkeliste küngaste vaheldumine. Linna kõrgeim punkt on Väike-Ravensberg, mis ulatub 114,2 meetrit üle merepinna. Madalaim punkt on Haveli jõe veepiiril, mis ulatub 29 meetrit üle merepinna. Linna pindalast moodustavad 75% rohe-, vee- või põllumajandusalad ning 25% on ehitiste all.
Kokku on Potsdamis enam kui 20 veekogu. Linna keskosas asuvad neist Heilige See järv, Aradosee järv, Templiner See järv, Tiefe See järv ja Griebnitzsee järv. Linna piiridesse jäävd muuhulgas veel ka Sacrower See järv, Lehnitzsee järv, Groß Glienicker See järv ja Weiße See järv.
Lisaks Haveli jõele ühendavad paljusid järvi omavahel veel Haveli harujõed Nuthe ja Wublitz ning Teltowkanal ja Sacrow-Paretzer-Kanal. Nuthe jõe setted moodustasid varem osa Freundschaftsinseli saarest.
Kliima.
Potsdamis valitseb mõõdukas kliima, mida mõjutab nii mereline kliima põhjast ja läänest kui kontinentaalne kliima idast. Äärmuslikke ilmastikunähtusi, nagu näiteks torme, rahet või tugevat lumesadu, esineb harva. Temperatuuri kõikumised aasta lõikes on väiksemad, kui tavapäraselt kontinentaalse kliima puhul, kuid suuremad, kui tavaliselt merelise kliima puhul. Keskmine aastane sademete hulk on 590 millimeetrit.
Linna asutamine keskajal.
Potsdami ümbrus on asustatud olnud alates pronksiajast ning oli osaks Tacituse kirjeldatud Suur-Germaaniast. Pärast 7. sajandil toimunud rahvaste rännet asusid piirkonda elama slaavlased, kes rajasid Haveli ja Nuthe kokkuvoolukohta kindluse. Potsdami on mainitud esmakordselt 993. aastal keiser Otto III kinkeürikus, millega ta andis alad Quedlinburgi piiskopkonnale. 1157. aastal vallutas Albrecht Karu linna ja rajas Brandenburgi marki ning liitis ala lõplikult Püha Rooma riigiga. Potsdam märkis kuni 12. sajandi lõpuni marki kagunurka. Haveli jõe ülekäigukohta ehitati tornkindlus.
1317. aastal mainiti Potsdami nime Postamp all esmakordselt kui kindlust ja linna ning 1345. aastal sai Potsdam linnaõigused. Järgnevate aastasadade jooksul jäi Potsdam väikeseks kaubanduslinnaks. Teda räsisid oluliselt nii Kolmekümneaastane sõda kui kaks suurpõlengut. Alates 1416. aastast kuni Esimese maailmasõjani asus Potsdamis Hohenzollerni dünastia residents.
Potsdam valitsejate residentsina.
1653. aasta maapäevaga piiras kuurvürst Friedrich Wilhelm maa-aadli võimu ning pani sellega alusele absolutistlikule korrale Brandenburgis. Tema valitsusaega oli üks enam Potsdami mõjutanud perioode. Kuurvürst ostis kokku eraldiseisvad hüpoteegitud linnaosad ja kavandas Potsdami ehitamist oma teiseks residentsiks Berliini kõrval. Linnalossi laiendamine ja ümbruskonna välisilme edendamine tõid 1660. aastatel kaasa arengubuumi. Maapiirkondade rahvaarv tõusis kiiresti pärast tolerantsusedikti välja andmist 1685. aastal. Eriti rohkelt saabus Prantsusmaalt protestantidest hugenotte. Kokku tuli Brandenburgi marki aladele umbes 20 000 inimest, aidates nii kaasa piirkonna majanduslikule tõusule.
Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I valitsemise alla sai Potsdamist tähtis garnisonilinn. Seeläbi kasvas märkimisväärselt linna elanikearv, mis omakorda viis uute elamupiirkondade ehitamise ja linna laiendamiseni. Tema käsul rajati ka Garnisoni kirik, Püha Nikolause kirik ja Pühavaimu kirik, mis ilmestavad linnapilti tänaseni. Potsdami asutati ka sõjaväe lastekodu, kus hoolitseti sõjaväelaste laste eest ning anti neile haridust.
Tema poeg Friedrich II Suur oli haaratud valgustuse ideedest ja asus Preisi riiki reformima. Ta soovis Potsdami tänavapildi muuta valitseja elupaigale kohaseks ning alustas ulatuslikke ümberehitusi linna tänavatel ja väljakutel. Muuhulgas sai täiesti uue näo Alte Markti väljak ning eramajade said uued barokkstiilis fassaadid. Friedrich II lasi ümber kujundada ka hilisema Sanssouci pargi, kus alates 1745. aastast asus suveresidentsina kasutatav Sanssouci loss. Hiljem rajati sinna ka uus palee. Linnaloss kujundati ümber tema talveresidentsiks, ümberehituse käigus oli tooniandvaks jõuks arhitekt Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff.
1806. aasta oktoobris jõudis Napoleon oma vägedega Potsdami. Okupatsiooniperioodi viis riigikorra reformimiseni ning pärast okupatsiooni lõppu, alates 1815. aastast asus Friedrich Wilhelm III muutma Potsdami võimukeskuseks, kuhu ta tõi üle arvukalt valitsusametnikke. 1838. aastal alustas Potsdam-Beliini liinil tööd Preisimaa esimene raudtee.
1848. aastal puhkes Märtsirevolutsioon, mille käigus tuli rahvas Berliini tänavatele võitlema liberaalsema põhiseaduse nimel. Kuningas Friedrich Wilhelm IV kolis seetõttu oluliselt rahulikumasse Potsdami. Kui ülestõusuga ühinenud sõdurid kogunesid uue palee ette oma vangülestõus vaibus ilma eesmärke saavutamata, sai peamiseks sihiks endiste võimustruktuuride taastamine. 1911. aastal sai Potsdam dirižaablite maandumisplats ning samal aastal rajati ka Babelsbergi filmistuudio.
1914. aastal allkirjastas viimane Preisi kuningas ja Saksa keiser Wilhelm II uues palees Antanti vastu suunatud sõjakuulutuse. Esimese maailmasõja järel 1918. aastal lõpetas monarhide valitsusperioodi Novembrirevolutsioon ning Wilhelm II põgenes Hollandisse. Sellega kaotas Potsdam lõplikult ka võimukeskuse staatuse.
Weimari vabariik ja natsionaalsotsialistlik periood.
Enne Esimest maailmasõda Hohenzollernite suguvõsale kuulunud ulatuslikud varad läksid kaotatud sõja järel suures osas üle riigile.
21. märtsil 1933 pani natsionaalsotsialistlikule perioodile Saksamaal aluse Potsdamis toimunud tseremoonia, kus liidupresident Paul von Hindenburg tervitas uut riigikantslerit Adolf Hitlerit. Üksteisel kätt surudes kinnitasid nad sümboolselt vana korra ja natsionaalsotsialismi üksteisemõistmist. Liidupäeva avaistung toimus ilma sotsiaaldemokraatide ja kommunistide osaluseta Potsdami Garnisoni kirikus, sest Berliinis asuv Riigipäevahoone ei olnud seal toimunud tulekahju tõttu kasutatav. Sündmusest tegi ülekande ka Saksa ringhääling.
Teise maailmasõja lõpuosas, 14. aprillil 1945 toimunud liitlasvägede õhurünnakus sai Potsdam tõsiselt kannatada. Eriti suured olid purustused Haveli jõe, Alte Markti ja Bassinplatzi väljakute vahelisel alal. Linnaloss, selle juurde kuuluv tall ja Garnisoni kirik põlesid maani maha. Sarnaselt rasked olid purustused ka Potstami kirdeosas Glienickeri silla lähistel. Suhteliselt puutumata jäid rünnakutest aga Neuen Markti väljaku ümbrus, Hollandi kvartal ja vanalinna põhjaosa. Sõja viimastel päevadel said lahingutes kahjustada mitmed hooned, sealhulgas Pühavaimu kirik ja vana raekoda. 27. aprillil 1945 vallutas Punaarmee Potsdami ning sõjategevus linnas lõppes.
Okupatsioon ja Saksamaa jagamine.
Cecilienhofi lossis toimus 17. juulist kuni 2. augustini 1945 Teise maailmasõja võitnud USA, Suurbritannia ja Nõukogude Liidu osalusel Potsdami konverents. Konverentsi tulemusel otsustati jagada Saksamaa neljaks haldustsooniks.
Saksa Demokraatliku Vabariigi loomise järel sai Potsdamist aastateks 1952-1990 Potsdami ringkonna halduskeskus. 1951. aastal rajati linna Karl Liebknechti nimeline pedagoogiline kõrgkool, millest hiljem kasvas välja Potsdami Ülikool. Elamispinnapuuduse leevendamiseks rajati eelkõige linna lõunaossa uued linnaosad, nagu näiteks Schlaatz, Waldstadt II ja Drewitz.
Kui 1961. aastal rajati Berliini müür, kaotas Potsdam otseühenduse naabriks oleva Lääne-Berliiniga ning ka Potsdamis sai piiriks lääne ja ida vahel Berliini müür. Erandlikuks jäi väike Lääne-Saksamaa enklaav Steinstücken, mis jäi isoleerituna Babelsbergi linnaossa. Külma sõja ajal kasutati Glienickeri silda spioonide vahetamiseks.
Taasühendatud Saksamaa.
Brandenburgi liidumaa taasloomisega Saksamaade ühendamise järel 1990. aastal sai Potsdamist liidumaa pealinn. Alates sellest on valminud ka mitmeid plaane Teise maailmasõja ajal hävinenud hoonete taastamiseks.1990. aastal kaasati suur osa Potsdami paleedest ja parkidest UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Maailmapärandi nimistusse kuuluvad objektid.
1990. aastal tegid Ida- ja Lääne-Saksamaa ühise avalduse Potsdami kultuurimaastiku kandmiseks UNESCO maailmapärandi nimistusse. Alates sellest kuuluvad Sanssouci, Neue Garteni, Babelsbergi, Glienicke ning Pflaueninseli pargid koos neis asuvate lossidega nimistusse. 1992. aastal lisandus neile Sacrow loss ja park ning selles asuv Heilanskirche kirik.
1999. aastal laiendati Potsdami kultuuripärandi nimekirja veel 14 objekti võrra. Nende seas olid muuhulgas Lindstedi loss ja park, Alexandrowka vene koloonia küla, Belvedere auf dem Pfingstbergi lossiansambel. Kaiserbanhofi raudteejaam ja Babelsbergi pargi observatoorium.
Kokku hõlmab maailmapärandi nimistusse kantud ala umbes 500 hektarit parke ning 150 hoonet aastatest 1730-1916.
Lossid ja paleed.
Potsdamis ja linna ümbruses on kokku umbes 20 lossi, millest tuntuim on Sanssouci loss koos seda ümbritseva pargiga. Lossi lasi vastavalt enda joonistele ehitada Preisi kuningas Friedrich Suur. Tollal Berliinis elanud kuninga suveresidentsiks rajatud väike rokokoo stiilis palee valmis aastatel 1745-1747.
Uus palee (Neue Palais) on Potsdami linna lossidest suurim, asudes Sanssouci pargi lääneservas. Palee ehitust alustas Friedrich Suur pärast Seitsmeaastase sõja lõppu 1763. aastal ning see valmis 1769. aastal. Seda peetakse viimaseks suureks Preisi lossikompleksiks, mis on ehitatud barokk stiilis. Uus palee on kavandatud täitma vaid esindusfunktsiooni. Selles on enam kui 200 tuba, neli peosaali ja rokokoo teater. Fassaadi ja katusebalustraadi kaunistavad üle 400 antiikjumala kuju.
Oranžerii lossi Klausbergi ja Sanssouci lossi vahel lasi ehitada aastatel 1851-1864 Friedrich Wilhelm IV. Lossi rajamine oli osaks kavandatud triumfitänavast. Avenüü pidi algama triumfivärava juurest ja lõppema Belvedere auf dem Pfingstbergi lossiansambli juures ning, et tasandada kõrguste erinevusi teelõigul, oli plaanis rajada viaduktid. Poliitiliste rahutuste ja ebapiisavate rahaliste võimaluste tõttu ei viidud projekti aga lõpule. Oranžerii lossi 300 meetri pikkune fassaad on Itaalia renessanssi stiilis ning selle arhitektuurilised eeskujud on Villa Medici Roomas ja Uffizi Firenzes.
Potsdami Neue Garteni parki, Heiligen See järve kaldale lasi Friedrich Wilhelm II aastatel 1787-1792 ehitada marmorpalee. Arhitektid Carl von Gontard ja Carl Gotthard Langhals lõid varaklassitsistlikus stiilis lossihoone. Punastest tellistest ehitatud hoone on ruudukujulise plaaniga ning et loss asub kauni vaatega kohas, rajati selle katusele ümmargune tempel.


Ulm.
Ulm on linn Saksamaal, Baden-Württembergi liidumaal. Asub Doonau kaldal.
Linna on esmakordselt mainitud 854. aastal. Linnaõigused sai 1181. aastal.
Ulmi toomkirik on maailma kõrgeim kirik (161,5 m).


Rostock.
Rostock on sadamalinn Saksamaal, Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Asub Läänemere kaldal Warnowi suudmes.
Ajalugu.
Rostocki ala asustasid 7. sajandist alates slaavlaste hulka kuuluvad vendid. Rostocki on mainitud esmakordselt 1161. aastal, mil taanlased Valdemar I juhtimisel seal asunud vendide asula süütasid. 1218. aastal sai Rostock linnaõigused. 1419. aastal asutati Rostocki ülikool.


Jena.
Jena on linn Saksamaal Tüüringi liidumaal Saale jõe ääres.
Ajalugu.
Jenat on mainitud esmakordselt 1182. aastal. 1230. aastal sai Jena linnaõigused.
Linnas asub 1558 asutatud Jena ülikool.
1672–1690 oli Jena Saksi-Jena hertsogiriigi pealinn.
14. oktoobril 1806 võitis Napoleon Jena lahingus Preisi vägesid.


Harold Lasswell.
Harold Dwight Lasswell (13. veebruar 1902 – 18. detsember 1978) oli ameerika politoloog ja kommunikatsiooniteoreetik.
Propagandauuringute kõrval on tuntud ka oma kommunikatsioonimudeli


Küünikud.
Küünikud (vanakreeka keeles "kynikoi", sõnast "kynikos" 'koeralik') on antiikfilosoofia koolkond. Küünikutele võib pidada iseloomulikuks filosoofilise positsiooni pooldamist, mis suhtub filosoofilise kõrgkultuuriga kaasnevatesse arusaamadesse küüniliselt.
Esimeseks küünikuks filosoofia ajaloos peetakse Sokratese õpilast Antisthenest, tuntumad küünikud on Diogenes Sinopest, Krates Teebast, Menippos, Zenon Kitionist.
Küünikute nimi viitab eelkõige nende eluviisile, mis oli väidetavalt olnud sarnane koera omaga, Sinope Diogenese hüüdnimeks ollagi olnud koer ("kyōn"). Arvatavasti peetakse silmas seda, et kuigi koer elab koos inimesega ja on sellega seoses mõnel määral tsiviliseeritud, siiski ei järgi ta kultuuri nõudeid omal soovil. Loomu poolest on aga koer ikkagi elajas ja kui inimene oma nõudmistega enam teda ei piiraks, siis muutuks koer taas kasimatuks, kultuurituks loomaks. Küünikud vastandusidki kultuuri ebaloomulikele nõuetele ning ei leidnud küllaldaselt põhjuseid nende järgimiseks, vaid magasid kuulu järgi tünnis, lageda taeva all, ei hoolinud kommetest, hügieenist, riietusest, onaneerisid linnatänavatel, sõid küpsetamata liha, solvasid ülikuid jne. Märkimisväärne on seejuures, et hoolimata oma sellisest käitumisest polnud küünikud sugugi harimatud, vaid tundsid hästi oma aja filosoofiat.
Kuigi koer on küünikute vapiloomana ka küünikute eneste poolt tunnistatud, siiski viidatakse nime päritolu seletades Kynosargese (tõlkes 'valge koer') gümnaasiumile Ateenas, milles olevat Antisthenese kuulajad kogunenud ja mille järgi küünikud võivad olla oma nime saanud.
Küünikute koolkond sulas hiljem väidetavalt ühte stoikute koolkonnaga.


Niccolò dell'Abbate.
Niccolò dell'Abbate (1509 või 1512 Modena – 1571 Fontainebleau) oli Itaalia renessansiajastu maneristlik maalikunstnik, üks renessansi Prantsusmaale viinud Fontainebleau koolkonna juhtkujudest.
Stukimeistri pojana asus Abbate esmalt õppima Modena meistri skulptor Antonio Begarelli käe alla. 1537. aastaks töötas ta maalikunstnik Alberto Fontana käe all. Tema suurimad mõjutajad olid Antonio da Correggio ja tõenäoliselt ka Ferrara kunstnik Dosso Dossi. Umbes aastal 1540 maalis ta sarja freskosid Vergiliuse "Aeneise" teemadel, milledest mõned on säilinud ka tänapäevani Figuuride asetus lubab aimata Parmigianino ja Correggio mõjusid.
1547 Bolognasse asudes oli Abbate juba isikupärase stiiliga küps kunstnik.
Dell'Abbate spetsialiseerus pikkadele friisidele nii ilmaliku kui müütidest pärit teemaga. Modena lähedal Sassuolos kaunistas ta hertsogipalee freskode tsükliga, mis illustreerisid "Raevunud Orlandot".
Bolognas kujutas enamik tema teoseid viimistletud maastikke ning stseene õukonnaelust jahi- ja armastusstseenidega. Sageli sisaldasid need vihjeid müütidele.
1552 suundus Niccolò dell'Abbate Prantsusmaale Fontainebleausse, kus ta osales Fontainebleu lossi kaunistamise töörühmas, mida juhatas Francesco Primaticcio. 1554. aastaks oli ta valmistanud ka sisekujunduse projekti Anne de Montmorensy mälestuseks. Pariisis valmistas ta Hôtel de Guise'i kiriku lae freskod (see hoone ei ole säilinud), järgides Primaticcio kavandit. Ta maalis "Galerie d'Ulysse" ja nn Henry II galerii freskod. Ta täitis ka eratellimusi, maalides peamiselt vabas looduses toimuva sisuga mütoloogiateemalisi maale. Kuid suur osa tema loomingust on sageli tähelepanuta jäetud, kuigi tema ajal oli seda sorti töö kunstniku jaoks tavaline, näiteks dekoratsioonid ühepäevastele pidustustele õukonnas, näiteks Pariisi kaunistamine kuninga Charles IX ja tema pruudi Austria Elisabethi triumfaalseks sissetulekuks Pariisi. Samal aastal dell'Abate suri.


Kärla valla lipp.
Kärla valla lipp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kärla valla lipp.
Lipp on kinnitatud 3. septembril 1997.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujuline lipp on vertikaalselt jaotatud kolmeks võrdseks värvilaiuks, vardapoolne laid on roheline, keskmine valge ja lehvipoolne sinine.
Lipu normaalmõõtmed on 165x105 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Francesco Albani.
"Diana ja Aktaion" (umbes 1617, Louvre)
Francesco Albani (1578 Bologna – 1660 Bologna) oli itaalia maalikunstnik.
Albani isa oli siidikaupmees, kes tahtis, et tema poeg samuti kaupmeheks saaks, kuid 12-aastaselt sai Albanist õpipoiss flaami maneristliku kunstniku Denis Calvaerti juures. Seal kohtus ta Guido Reniga, kes oli temast 3 aastat vanem. 1595 said temast ja Renist niinimetatud Akadeemia õpilane. Akadeemiat juhatas Caraccide perekond: Annibale, Agostino ja Ludovico Caracci. Nende ateljees õppisid paljud Bolognast pärit kunstnikud, lisaks Albanile ja Renile Domenichino, Lucio Massari, Giovanni Battista Viola, Giovanni Lanfranco, Giovanni Francesco Grimaldi, Pietro Faccini ja Remigio Cantagallina.
Rooma paavst oli 1592–1605 Clemens VIII, kes oli sündinud Ippolito Aldobrandini nime all. Tema ajal saavutas Rooma linn halduses stabiilsuse ja paavst patroneeris kunste. Paavst oli pärit Urbinos asuvast Firenze perekonnast, mis oli abielude kaudu seotud Emilia-Romagna ja Farnesedega, sest Parma hertsog Ranuccio I abiellus 7. mail 1600 paavsti tütre Olimpia Aldobrandini vanima tütre Margherita Aldobrandiniga. Nii Parma kui Bologna kuulusid Emilia-Romagnasse ja sellepärast pole üllatav, et kui Ranuccio vend kardinal Odoardo Farnese pidi kunsti tellima, siis eelistas ta tellida Bolognas elanud Caraccidelt.
1600 kolis Albani Rooma. Caracci stuudio valmistas seal Farnese palee freskosid ja Albani sai freskode loomisel tööd. Albani sai Caraccide kõige tuntumaks õpilaseks. Annibale Caracci kavandite põhjal ning Lanfranco ja Sisto Badalocchio abiga valmistas ta 1602–07 freskod Meie Püha Südame Emanda kirikus ("Nostra Signora del Sacro Cuore") ja 1606–07 Mattei palees ("Palazzo Mattei di Giove"). 1609 valmistas ta suure laemaali tollases Giustiniani palees, tänapäeva Odescalchi palees teemal "Phaetoni langus ja jumalate nõukogu" ning selle tellis Vincenzo Giustiniani, kes oli ka Caravaggio patroon. Hiljem valmistas ta selles palees veel kaks freskot teemal "Joosepi elu". 1612–14 valmistas ta freskod Santa Maria della Pace kirikus, mis ehitati ümber Pietro da Cortona juhtimisel. 1616 maalis ta kardinali Fabrizio Verospi tellimusel Via del Corsol asuvas Veraspi palees laefreskod teemal "Apollo ja aastaajad".
Pikapeale kujunes Albanil välja võistluslik suhe Guido Reniga, keda paavst samuti tugevalt toetas. Reni oli lõppkokkuvõttes edukam ja Kvirinaali palee kabeli ehitamisel töötas Albani tema alluvuses.
Albani kõige tuntumad tööd põhinevad müütidel. San Sebastiano fuori le Mura kirikus asuvad tema freskod "Püha Sebastian" ja "Maarja taevassevõtmine". Samuti kuuluvad tema teoste hulka "Magav Venus", "Diana suplemas", "Nõjatuv Danae", "Galatea meres" ja "Europa pullil". Talle omistatakse ka etsingut "Dido surm".
Albani kõige kuulsamad õpilased on Carlo Cignani, Andrea Sacchi, Francesco Mola ja Giovanni Francesco Grimaldi.
Hoolimata sellest, et ta sai Roomas suuri tellimusi, pöördus ta 1625 pärast oma naise surma tagasi sünnilinna, kus abiellus teist korda. Bolognas keskendus ta peamiselt maastikumaalile.


Kodanikualgatus.
Kodanikualgatus. Ingliskeelse termini "civic initiative" vaste. Vt. ka osalusdemokraatia.
1) Üksikisiku või kodanikuühenduse tegevus poliitiliste otsuste mõjutamiseks (nt. avaliku võimu kaasamiseks mõne probleemi lahendamisse). Tavalised kodanikualgatuse vahendid on kontakti võtmine poliitikute ja ametnikega, avalikud pöördumised, demonstratsioonid, streigid, survegruppide ja liikumiste moodustamine.
Mõnes riigis, nt. Lätis, on kehtestatud seadusandlik mehhanism, mis kohustab parlamenti menetlema eelnõu, mida oma allkirjaga toetab piisav arv kodanikke; samalaadne mehhanism on esitatud Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe eelnõus.
2) Laiemalt võttes on kodanikualgatus igasugune avaliku võimu institutsioonide väline algatus mõne eluvaldkonna edendamiseks. Väljend "kodanikualgatuse korras" viitab tihti tegevuse vabatahtlikkusele.


Akadeemiline Ajalooselts.
Akadeemiline Ajalooselts on 7. jaanuaril 1999. aastal Tartus taasasutatud teaduslik selts. Seltsi eelkäijaks on 1920. aastal Tartu Ülikooli ajalooõppejõudude loodud Akadeemiline Ajalooselts (AAS).
Seltsi eesmärkideks on edendada ajaloo uurimist, hoida ajalooteaduse akadeemilisi väärtusi, tihendada ajaloolaste teaduskontakte ja arendada teaduslikku diskussiooni, samuti edendada ajaloolaste rahvusvahelist koostööd ning aidata kaasa ajaloo õpetamisele ja populariseerimisele.
Aastatel 1922–1940 andis Akadeemiline Ajalooselts välja "Ajaloolist Ajakirja". Praegu on ta selle kaasväljaandjaks.
Akadeemilise Ajalooseltsi esimees on alates 18. veebruarist 2010 Janet Laidla, juhatusse kuuluvad veel Enn Küng, Mati Laur, Ago Pajur ja Anti Selart.


Laeva valla lipp.
Laeva valla lipp on Eesti haldusüksuse Laeva valla lipp.
Lipp on kinnitatud 4. detsembril 1998.
Lipu kirjeldus.
Laeva valla lipp on vapilipp. Kollase kanga keskel on kahe punase õie ja marjaga roheline jõhvikataim. Lipu alaservas on horisontaalselt kaks kitsast laidu, sinine ja kollane, ning nende all roheline laiem laid – kõik lainelõikelised.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Õpetatud Eesti Selts.
Õpetatud Eesti Selts (asutatud 18. jaanuaril 1838 (saksa ("Gelehrte Estnische Gesellschaft")), suletud 1950 ja taastatud 1988), lühend ÕES'", on vanim Eesti teadusselts.
Õpetatud Eesti Selts on eri rahvusteaduste esindajaid koondav selts (aastal 2010 mittetulundusühing). ÕES seab oma eesmärgiks edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast.
Seltsi moodustamine.
Seltsi eelkäijateks olid Tartu- ja Võrumaa pastorite poolt Tartus 1819 loodud Eesti Õpetatud Selts ja Tartu ülikoolis alates 1831 tegutsenud teaduslik vestlusring.
Asutajaliikmed.
ÕES-i asutajaliikmeteks olid Friedrich Robert Faehlmann, Dietrich Heinrich Jürgenson, Friedrich Georg von Bunge, Alexander Friedrich von Hueck, Friedrich Kruse ja 2 kooli- ning 12 kirikuõpetajat. Seltsi esimeseks presidendiks sai Carl Heinrich Constantin Gehewe. Seltsi tegevus toimus saksa keeles.
Tegevus.
1840. aastal hakati välja andma seeriat "Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused" ("Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft").
1860. aastail algas koos Venemaa keisririigi venestamispoliitikaga ka ÕES-i tegevuses uus periood. Seltsi asutajaliikmete asemele oli asunud uus saksameelsem põlvkond, mis tingis seltsi eemalejäämise eesti rahvusliku ärkamisaja põhisündmustest. Peatähelepanu langes nüüd akadeemilisele tegevusele, seda eriti president Leo Meyeri juhtimisel 1869-99.
1861 hakkas ilmuma "Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat" ("Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft", Dorpat/Tartu 1861-1938; 72 kd). 1863-69 ilmus 7 köidet "Õpetatud Eesti Seltsi Kirju" ("Schriften der Gelehrten Estnischen Gesellschaft") Väljaannete vahetamine teiste teaduslike seltside ja asutustega nii kodu- kui välismaal muutis seltsi liikmete teadustööd kättesaadavaks kogu tolleaegsele teadusmaailmale.
Seltsi pidevalt kasvanud liikmeskond ületas 19. saj II poolel 300 piiri. Nimekate baltisaksa teadlaste (Leo Meyer, Constantin Grewingk, Eduard Winkelmann, Richard Hausmann) kõrval liitus seltsi tegevusega üha enam eestlasi (Jakob Hurt, Jaan Jung, Mihkel Veske, Karl August Hermann, Martin Lipp, Villem Reiman, Oskar Kallas, Jaan Tõnisson jt).
I maailmasõja algul ÕES-i tegevus katkes. Uue hooga alustati 1919. aastal TÜ kuraator Peeter Põllu eestvedamisel. Eestlaste osakaal seltsis kasvas ning 1928. aastal mindi üle eestikeelsele asjaajamisele. 1938. aastal tähistati pidulikult seltsi 100. aastapäeva.
1940. aastate teisel poolel viidi selts Eesti NSV Teaduste Akadeemia alluvusse. 28. juunil 1950 otsustas TA presiidium ÕES-i sulgeda ja tema tegevus kodumaal katkes.
ÕES-i 150. aastapäeva tähistati pea üheaegselt nii Torontos, Stockholmis kui Tartus. 26. aprillil 1988 Tartu ülikooli raamatukogus peetud aastapäevakonverentsil tehti ettepanek seltsi tegevus taastada. 60 konverentsil osalejat valis seltsi tegelikuks käivitamiseks korraldava komisjoni koosseisus Herbert Ligi, Jüri Linnus, Ott Kurs, Harald Peep ja Tiit Rosenberg. Selts taasatati 10. oktoobril 1988.
Alates 2008. aastast annab selts välja stipendiumi parima(te) Seltsi kõnekoosolekutel esitatud ettekande (ettekannete) eest. Esimesena pälvis selle Ott Kurs. 2009. aasta stipendiumi sai Elvi Nassar.
Seltsi esimees oli aastatel 1996–2008 Tartu Ülikooli Eesti ajaloo õppetooli professor Tiit Rosenberg, alates 23. jaanuarist 2008 arheoloog Heiki Valk. Seltsil on ka kümneliikmeline juhatus ning 2010. aasta seisuga 116 tegev- ja 16 auliiget.


Kynosarges.
Kynosarges on paik Ateena eeslinnas Ilissose jõe lõunakaldal linnamüüri ligidal Diomeia deemis, kus väidetavalt kogunesid esimese küüniku Antisthenese kuulajad. Kynosargese gümnaasium oli antiikajal Ateena üks kolmest gümnaasiumist (Akademeia ja Lykeioni kõrval) ning oli pühendatud Heraklesele, kes oli isa poolest surematu ja ema poolest surelik, ning selles käisid ateenlased, kes olid kahtlase sugupuuga nagu Herakleski, st polnud ühe vanema poolest ateenlased (olid "nothoi") ning seega mitte täieõiguslikud kodanikud.


Avalik huvi.
Avalik huvi. Kodanikuühiskonna termin. Avaliku huvi seisukohast on olulised ühishüvised ehk sellised hüved, mida ei kasutata eratarbimiseks, vaid mis on kõigile kättesaadavad, nagu loodus, turvalisus, kultuur jne. Mittetulundusühendused ei tohi jaotada oma tegevusest saadavat majanduslikku kasumit muudel kui avalikes huvides olevatel eesmärkidel.
Oluline on siinjuures teha vahet avaliku huvi ja kitsama rühma (nt. ühe maja elanikud; ühe ettevõtte töötajad) huvide vahel; see pole alati kerge ja vahe pole lõplik. Tegevus kitsamalt piiritletud grupi heaks võib samuti olla avalikes huvides, nt. kui see rühm on ebasoodsas olukorras võrreldes muu ühiskonnaga ja seega suurendab selle toetamine ühiskondlikku õiglust.
Eesti seadustest viitavad avalikule huvile mh. avaliku teenistuse seadus ja tulumaksuseadus, aga mõiste ei ole ühegi seadusega üheselt defineeritud. Kuigi paljud mittetulundusühingud ja sihtasutused tegutsevad praktikas avalikes huvides, on nendest seni ainult väike vähemus lülitatud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud avalikes huvides tegutsevate ühenduste nimekirja. Seal nimetatud ühendustele tehtud annetusi saab annetaja oma maksustatavast tulust maha arvata. Vastavalt tulumaksuseaduse parandusele (jõustunud 1. jaanuaril 2007) ei käsitle seadus avalikes huvides tegutsevatena kutseorganisatsioone, ettevõtluse toetamise organisatsioone, ametiühinguid ega poliitilisi ühendusi. (Kodanikuühiskonna lühisõnastik, Mikko Lagerspetz 2007)


Laimjala valla lipp.
Laimjala valla lipp on Eesti haldusüksuse Laimjala valla lipp.
Lipp on kinnitatud 20. mail 1996.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Kangas on jagatud lainelõikega vertikaalselt kaheks võrdseks väljaks. Lehvipoolne väli on valge, vardapoolne aga sinine ning selle ülaservas on kollane kaheksaharuline täht.
Lipu normaalmõõtmed on 105 x 105 cm.
Põhjendus.
Kangajaotus tähistab valla paiknemist ajaloolisel piiskopi- ja ordumaade piiril. Lainelõige viitab Saaremaa oludes märkimisväärsetele jõgedele. Sinine sümboliseerib merd, valge vaimsust. Need on ka Saaremaa vapi värvid. Kollane täht osutab kompassiristina meresõitudele ja Laimjala vallast igasse ilmakaarde siirdunud inimestele. See kujund sümboliseerib ka kuldset kannusetähte, mis on rüütli, laiemas mõttes kõigi teenekate ja väljapaistvate isikute tunnus.


Heategevus.
Heategevus on annetuste tegemine või vabatahtlik tegevus teiste inimeste heaolu parandamiseks. Heategevus võib olla suunatud ka looduse ja loomade heaks.
Heategevuse erinevus filantroopiast on see, et heategevus ei pruugi olla planeeritud ega süsteemne tegevus ühiskonna muutmiseks, vaid võib olla ka ühekordne toiming.


Benetton Formula.
Benetton ("Benetton Formula Ltd.") on Vormel 1 meeskond, mis asutati aastal 1986 Tolemani meeskonna asemele.
Meeskonnana tehti debüüt Vormel 1 radadel Brasiilia Grand Prixil. Viimaseks hooajaks jäi Benettonile 2001. aasta. 2002. aasta hooajast muudeti meeskond Renault F1 meeskonnaks.
Benettoni meeskonna eest võisteldes on etapivõite saanud Gerhard Berger, Alessandro Nannini, Nelson Piquet, Michael Schumacher, Johnny Herbert ja Jean Alesi.
Edukaim hooaeg oli 1995., kui võideti nii pilootide kui ka konstruktorite karikas.


Leisi valla lipp.
Leisi valla lipp on Eesti haldusüksuse Leisi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 10. juunil 1996.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Sinisel kangal valge allasuunatud harkrist ja saatena ülal kaks Georgi risti ning all ankur – kõik valged.
Lipu normaalmõõtmed on 105 x 105 cm.
Põhjendus.
Sinine värvus sümboliseerib merd, valge aga paest pinnast. Harkrist tähistab Leisit kui teede sõlmpunkti. Ristid märgivad valla kahte kirikut ja kahte konfessiooni. Ankur osutab Triigi sadamale.
Lipu kasutamise kord.
Valla lipu valmistamine toimub üksnes vallavalitsuse loal. Valla lippu võib kasutada ka laualipuna. Kasutamiskõlbmatuks muutunud vallalipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.
Lipu etaloni säilitatakse Saaremaa Muuseumis. Lipu kasutamine kujul, mis erineb etalonist, kuulub igal üksikjuhtumil läbivaatamisele ja kinnitamisele vallavalitsuse poolt.


Laheda valla lipp.
Laheda valla lipp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Laheda valla lipp.
Lipp on kinnitatud riigisekretäri poolt 21. märtsil 1995 ja Laheda vallavolikogu poolt 27. märtsil 1995.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Sinise kanga ülaservas on kollane horisontaalne laid, millel on kõrvuti neli sinist linaõit. Sinisel väljal on lipu alaservast tõusev valge vähk.
Põhjendus.
Lipu värvid ja kujundid tähistavad puhast loodust, linakasvatust ja sinisavi. Kollane laid viitab Põlvamaa vapile. Linaõite arv märgib valla maadel paiknenud nelja mõisat.


Filantroopia.
Filantroopia ("inimesearmastus", inimsõprus, heategevus) kõige laiemas mõttes on teadlik annetamine või vabatahtlik tegevus ühiskonna üldiseks hüvanguks.
Filantroopia ajalugu.
Filantroopia kui ühiskondliku nähtuse juured on peidus Euroopas, antiiksete Kreeka ja Rooma tavades aga ka piibliaegades. Tegelikult võimegi leida Piiblist kõige esimesi näiteid filantroopiast ja filantroopiliseks otstarbeks annetuste kogumisest. Tänapäeval on aga filantroopia ühiskondliku mõtteviisina väga tunnuslik nähtus just Põhja-Ameerikale, eelkõige Ameerika Ühendriikidele ja nn Vana-Maailm on pisut maha jäänud.
Filantroopia algusaeg keskendus isiklikule heategevusele. Muutuse mõtteviisi tõi Benjamin Franklin, kes uskus kogukonda ja üldisesse heaollu. Franklin arvas, et ühiskond võib ise võib ise ennast ümberkujundada nii, et ei jää enam abivajajaid ja kaob ka vajadus heategevuseks. Ta kasutas inimeste ühenduste (assotsiatsioonide) mõistet, kus inimesed töötavad ühise heaolu nimel.
18. sajandi lõpus hakatigi Ameerikas looma massiliselt ühendusi, esialgu spontaanselt sarnaste huvide ja eesmärkidega inimeste poolt. Üha enam hakati aga tegutsema ka avaliku poliitika raames ja ühendused muutusid juriidilisteks isikuteks. Heategevus, mis tähendas puudust kannatavate kaaskodanike otsest ja kaastundliku teenimist, andis teed filantroopiale, mis pakkus kaudset ja mitteisikustatud tegevus, olles suunatud terve kogukonna sotsiaalsetele probleemidele.
19. sajandi lõpu poole kerkis esile kaks silmapaistvat filantroopi, kes avaldasid maailma filantroopilisele mõtteviisile ja tegevusele mõju pika aja jooksul. Tööstur Andrew Carnegie uskus filantroopia ennetavasse jõusse. Ta arvas et elus edasijõudnud peaksid head tegema kogu ühiskonna muutmiseks, mitte ainult parandama üksikuid ühiskondlike probleeme. Tema ideedel põhineb tänaseks väga levinud filantroopilise organisatsiooni vorm – fond ehk sihtasutus. John D. Rockefeller andis fondide liikumisele edasise tõuke. Tema teeneks on filantroopilise tegevuse süstemaatiliseks muutmine – enne annetuse tegemist uuriti põhjalikult organisatsiooni või ürituse eesmärke ja vajadusi.
Alates 20. sajandi teisest poolest on filantroopia alane tegevus eelkõige ettevõtete poolt muutunud veelgi süsteemsemaks ja kaalutlevamaks. Kasutusele on tulnud terminid, korporatiivne sotsiaalne vastutus, sponsorlus ja sotsiaalseosega turundus. Üha enam arvestavad ettevõtted head tehes oma äriliste huvidega katsudes siduda toetuspoliitikat ettevõtte missiooni, visiooni ning toodete ja teenustega. Kasvanud on ka ootused ja nõudmised toetatavatele ühendustele, eeldatakse üha enam professionaalsust organisatsiooni- ja projektjuhtimisel, teadmisi turundusest.


Lasva valla lipp.
Lasva valla lipp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Lasva valla lipp.
Lipp on kinnitatud 31. oktoobril 1996.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on jaotatud laineliselt kaheks võrdseks väljaks, vardapoolsest alanurgast lehvipoolsesse ülanurka. Vardapoolne väli on kollane ning sellel on sinine rukkilille õis. Lehvipoolne alumine väli on aga sinine ning sellel on kolme lehe ja kahe tõruga kollane tammeoks.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 9:6.


Betbakdala.
Betpakdala (ka "Näljastepp", "Põhja-Näljastepp"; kasahhi "Бетбақдала") on kõrb Aasias. Piirneb põhjas Sarõarkaga, idas Balkašiga, lõunas Tšüj jõega (Mojõnkumi kõrbega) ja läänes Sarõsuga. Valdavalt savikõrb, idaosas künklik kivikõrb.


Suursaatkond.
Suursaatkond (mitteametlikult ka: "saatkond") on riigi kõrgeimat tüüpi alaline diplomaatiline esindus teises riigis.
Vatikan nimetab suursaatkonna funktsioone täitvaid asutusi apostellikeks nuntsiatuurideks.
Suursaatkonna juht on erakorraline ja täievoliline suursaadik.


Käina valla lipp.
Käina valla lipp on Eesti haldusüksuse Käina valla lipp.
Lipp on kinnitatud 10. mail 1995.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp, koosneb kahest osast, 6 ühiku pikkune vardapoolne osa on roheline, sellel on lipu alumisest servast tõusev kollane viljapea, mille kohal kõrvuti kaks valget õllekappa. Lipu täisnurksest osast lähtuvad kolm valget kiilu. Vardaehiseks on kuldne viljapea.
Valla kandelipu suurus on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Põhjendus.
Liputunnused iseloomustavad Käina valda kui Hiiumaa peamist viljakasvatusala ja seostuvad selle kandi elanike etnograafilise nimetusega.
Lipu kasutamise kord.
Lippu kasutatakse Käina valla ajaloolistel pidupäevadel ja muudel tähtsündmustel. Lippu kasutatakse kõrvuti Eesti riigilipuga. Lipu heiskamise otsustab vallavalitsus.


Entsüklopeedia (Diderot).
"Entsüklopeedia ehk teaduste, kunstide ja käsitööde seletav sõnaraamat" (prantsuse "Encyclopédie, ou dictionnaire raisonné des sciences, des arts et des métiers") oli prantsuse esimene entsüklopeedia, mis ilmus kokku 28 köites aastail 1751–1772.
"Entsüklopeedia" väljaandjaiks ja kaastöölisteks, keda hakati kutsuma entsüklopedistideks, olid Denis Diderot, Jean le Rond d'Alembert (juhid ja toimetajad), Jean-Baptiste de La Chapelle, Etienne Bonnot de Condillac, Louis-Jean-Marie Daubenton, Marc-Antoine Eidous, Jean Henri Samuel Formey, Paul Henri Thiry d'Holbach, Jean-Jacques Rousseau, Anne Robert Jacques Turgot, Voltaire, jt.
"Entsüklopeedia" alusepanija ja väljaandja filosoof Denis Diderot toimetamisel ilmus 1751. aastal esimene köide. Uue väljaande vastu astusid katoliku kirik ja ametivõimud, selle esimesed kaks köidet määrati hävitamisele. "Entsüklopeedia" keelati ning selle trükkimise ja müümise eest ähvardas vanglakaristus. Diderot jätkas tööd illegaalselt ja viis selle koos kaastöötajate abiga 1772. aastal lõpule. 28-le põhikäitele lisandus veel aastani 1780 viis lisaköidet.
"Entsüklopeedia" uudsus seisnes eelkõige selles, et see käsitles alfabeetilises süsteemis teaduse ja ühiskonna probleeme oma aja eesrindlike ideede seisukohalt, andes samas hävitavaid hinnanguid feodaal-absolutistliku korra poliitilistele, usulistele ja õiguslikele institutsioonidele ning ideedele. Ühtlasi on oluline, et entsüklopeedia koondas väga erinevate poliitliste ja filosoofiliste vaadetega haritlasi, keda aga ühendas hariduse, mõistuse, usulise sallivuse ja teaduse kaitsmine. Entsüklopeedial oli ka oluline roll valgustusideede levitamisel ning Prantsuse revolutsiooni ideoloogilisel ettevalmistamisel.


Neusiedli järv.
Neusiedli järv (saksa "Neusiedler See", ungari "Fertő") on järv Euroopas Austria ja Ungari piiril.
Järve pindala on 315 km², millest 240 km² kuulub Austriale ja 75 km² Ungarile. Suurim sügavus on 1,8 meetrit ja keskmine sügavus 1 meeter.
See on Austria suurim järv. Sõltuvalt ilmastikust on veetase väga kõikuv. Järv on ka korduvalt täiesti ära kuivanud, viimati 20. sajandi alguses.
Järv on ümbritsetud peaaegu kogu ulatuses tiheda roostikuga.
Neusiedli järve hõlmavad osaliselt Neusiedli järve-Seewinkeli rahvuspark ja Fertő-Hansági rahvuspark, mis kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Hannover.
Hannover on linn Saksamaal, Alam-Saksi liidumaa pealinn. Asub Leine jõe ääres.
Ajalugu.
Hannoverit on esmakordselt mainitud 1150. aastal. Aastal 1241 sai Hannover linnaõigused.
Aastal 2000 toimus Hannoveris maailmanäitus.
Hannoveris toimuvad iga-aastased CeBITi infotehnoloogiamessid.
Kultuur.
Linnas tegutseb Hannoveri poistekoor.
Sport.
Jalgpalliklubi Hannover 96 mängib Bundesligas.


Bautzen.
Bautzen on linn Saksamaal Saksimaa liidumaal, Bautzeni kreisi keskus. Asub Spree jõe ääres. Bautzen on sorbi kultuuri keskus.
Ajalugu.
Bautzenit on mainitud esmakordselt 1002. aastal. 1018. aastal sõlmiti seal Bautzeni rahu Püha Rooma riigi ja Poola vahel. 1213. aastal sai Bautzen linnaõigused.


Diplomaatia mõisteid.
"Siin on loetletud diplomaatia mõisteid.
A.
"Agrément" - Alaline esindaja – Alaline esindus - Asjur - Atašee - Aukonsul
D.
Demarš - Depešš - Diplomaat - Diplomaatiline ametiaste - Diplomaatiline auaste - Diplomaatiline esindus - Diplomaatiline korpus - Diplomaatiline teenistusaste - Diplomaatiline õigus - Diplomaatilised suhted - Diplomaatiliste suhete katkestamine
E.
Eksekvaatur - Erakorraline ja täievoliline suursaadik - Erakorraline saadik ja täievoliline minister
I.
"Ius legationis"
K.
Konsul - Konsulaaragent – Konsulaat
N.
Noot - Nuntsius
S.
Saadik - Saatkond - Suursaadik - Suursaatkond
V.
Välisdelegatsioon – Välisesindus - Välisministeerium


Metoik.
Metoik (vanakreeka keeles "metoikos" 'ümberasuja') oli antiikajal Kreekas, eeskätt Ateenas elav vaba isik, kes polnud sündinud polise kodanike järglasena, vaid oli mujalt sissesõitnu. Metoikidel polnud kodanikuõigusi. Nad olid põhiliselt kaupmehed ja käsitöölised ja mõnedki neist said väga rikkaks. Elamis-, kauplemis- ja käsitööõiguste eest maksid nad erilist kaitseraha (metoikioni).
Tuntumad metoikidest on näiteks Lysias, Aristoteles jt.


Nothos.
"Nothos" (eesti keeles 'vallaslaps', 'segavereline', 'ebaehtne'; mitmus "nothoi") oli antiikajal Ateenas elav isik, kelle isa oli kodanik, ema aga ori või konkubiin. "Nothos" ei omanud kodanikuõigusi, kuid polnud ka lihtsalt metoik, vaid "nothoi" moodustasid polises omaette ühiskonnagrupi.


Uri kanton.
Uri ['uuri] on kanton Šveitsis.


Hugo Sutt.
Hugo Sutt (22. september 1912 – 14. aprill 1940) oli eesti laulja.
Ta esines baritoni, hiljem tenorina, 1934–1935 "Vanemuises", seejärel "Estonias", nii ooperites kui ka operettides.
Hugo Sutt oli abielus baleriin Klaudia Maldutisega.
Sutt, Hugo
Sutt, Hugo
Sutt, Hugo


Alkoholaadid.
Alkoholaadid (ka alkoksiidid) on aineklass orgaanilises keemias.
Alkoholaadid tekivad alkoholi hüdroksüülrühma vesiniku aatomi aktiivse metalliga asendamisel, näit: 2R-OH + 2Na = 2R-ONa + H2.
Nende alkohollahused on tugevad alused (nagu leeliste vesilahused). Alkoholaatioonid on tugevad nukleofiilid (s.t. loovutavad kergesti elektronpaari uue keemilise sideme tekkeks).


Tübingen.
Tübingen on linn Saksamaal Baden-Württembergis, Tübingeni kreisi keskus. Asub Neckari ääres, Stuttgartist 40 km lõunas.
Ajalugu.
Tübingeni on mainitud esmakordselt 1078. aastal. Linnaõigused on aastast 1231 alates. 1477. aastal asutati seal Tübingeni ülikool.
Tübingen on tuntud ülikoolilinn. Seal on õppinud paljud tuntud inimesed, nagu Johannes Kepler, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Hermann Hesse, Alois Alzheimer, Horst Köhler, ja Joseph Ratzinger (Benedictus XVI).


Jüri Kuuskemaa.
a> ja Jüri Kuuskemaa Eesti riikliku iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtul augustis 2012.
Jüri Kuuskemaa (vahepeal perekonnanimi Keevallik'", sündinud 25. oktoobril 1942 Tallinnas) on eesti kunstiajaloolane.
Kuuskemaa lõpetas Tartu Ülikooli kunstiajaloo eriala 1965.
Jüri Kuuskemaa on alates 1964. aastast töötanud Kadrioru kunstimuuseumis, algul teadurina, hiljem kuraatorina. Samuti on ta rahvusvaheliselt hinnatud giid ja turismireiside juht. Kuuskemaa on avaldanud rea muinsuskaitse- ja ajalooteemalisi raamatuid ning teinud raadiosaateid, sageli kirjutab ta arvamuslugusid ajalehtedesse.
1. veebruarist 2010 töötab Kuuskemaa Tallinna linnapea nõunikuna, peamisteks töövaldkondadeks muinsuskaitse, vanalinn, arhitektuur ja kultuuriküsimused.
Kuuskemaa on tuntud muinsuskaitselise tegevuse ja harivate raadiosaadete poolest (Kuku Raadios teeb ta saadet "Memoria"). Eriti suurt tähelepanu on ta pööranud Kadriorule, sealsele barokkstiilis lossile ja pargile. Kuuskemaa on väljendanud arvamust, et kui tuleb valida väärtusliku maja ja puu vahel, eelistab tema igal juhul maja: "Küllap on meie linnas ja maal keskkonda risustavaid inetuid parasiithooneid, mis tuleks maha lammutada, et lasta loodusharuldusest puudel kasvada. Kuid UNESCO maailmapärandisse kuuluvate ürgvanade hoonete puhul ei tohiks olla kahtlust, et puu ja maja, puu ja kiriku, puu ja torni vastuolu tekkides peab taanduma puu. Mis tahes liigist."
Ühiskondlik tegevus.
Kuuskemaa oli 1987. aastal Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EMS) asutaja ning juhatuse liige.
1990 oli ta Eesti Kongressi delegaat.
Isiklikku.
Jüri Kuuskemaa on näitlejate August ja Betty Kuuskemaa pojapoeg. Alates aastast 1978 on ta abielus Aet Kuuskemaaga. Nelja lapse isa.
Keevalliku nime sai Kuuskemaa 1951. aastal, kui vanavanemate soovil adopteeris ta kasuisa Udo Keevallik. Vanavanemad lootsid, et selle nime all on Nõukogude korra ajal kergem, kuna August Kuuskemaa oli langenud jaanuaris 1944 Teises maailmasõjas Saksa vägede poolel võideldes.


Jaak Põldma.
Jaak Põldma (sündinud 16. mail 1988) on eesti tennisist.
Seisuga 9. jaanuar 2012 on Jaak Põldma ATP edetabelis 1217. kohal, tema parimaks kohaks on 688 (27. juuli 2009).
Paarismängus on kõrgeimaks edetabelikohaks 1076 (7. juuni 2010).
Jaak Põldma vanaisa on Evald Kree, ema tunnustatud tennisetreener Aita Põldma.
Saavutused.
2006. aasta jaanuaris jõudis ta Austraalia lahtiste meistrivõistluste noorteturniiril veerandfinaali.
Jaak Põldma võitis 2006. aasta septembri alguses Kanadas toimunud Juunioride ITF-i esimese kategooria tenniseturniiri "Canadian Open Junior Championship 2006", alistades finaalis kohaliku sportlase Peter Polansky 6:4, 7:5. Kogu turniiri viie kohtumise jooksul kaotas Põldma vaid kaks setti.
Jaak Põldma parimaks saavutuseks täiskasvanute turniiridel on 2008. aasta juulis toimunud 10 000 USD auhinnafondiga ITF turniiri Saaremaa Open võitmine.
ITF turniirivõidud üksikmängus.
Seisuga 25. oktoober 2010 on Jaak Põldma võitnud täiskasvanute arvestuses ühe ITF turniiri.


Chemnitz.
Chemnitz on linn Saksamaa idaosas Saksimaal. Asub Chemnitzi jõe ääres Maagimäestiku põhjanõlval.
Ajalugu.
Chemnitz on tekkinud slaavlaste asula ja sinna rajatud benediktiinide kloostri juurde. Linnaõigused sai aastal 1170. Linn sai Teises maailmasõjas tugevasti kannatada, kuid mitmed ajaloolised hooned taastati. 1953-1990 oli linna nimi Karl-Marx-Stadt.
Rahvastik.
Elanike arv on 243 733 (2007). Elanike keskmine vanus oli 2010. aastal 47 aastat. 18,3% tööealistest elanikest olid veebruaris 2006 töötud.
Linnaosad.
Chemnitzi linna territoorium on jagatud 39 linnaosaks. Linnaosad Einsiedel, Euba, Grüna, Klaffenbach, Kleinolbersdorf-Altenhain, Mittelbach, Röhrsdorf ja Wittgensdorf on Saksimaa vallakorralduse järgi ühtlasi asulad. Nendel asulatel on omaette volikogud, milles on, olenevalt elanike arvust asulas, 10 kuni 16 liiget, samuti linnaosavanem kui volikogu esimees. Volikogud tegelevad peamiselt asulat puudutavate asjade arutamisega. Lõpliku otsuse teeb siiski Chemnitzi linna volikogu.


Ingolstadt.
Ingolstadt on linn Saksamaal Baieri liidumaal. Asub Doonau kaldal.
Ajalugu.
Ingolstadti on mainitud esmakordselt juba 806. aastal. Umbes 1250. aastal sai Ingolstadt linnaõigused.
Ingolstadtis asuvad autotootja Audi peakorter ja elektroonikakaubamajade keti MediaMarkt peakorter.
Linnas asub 1472. aastal asutatud Ingolstadti ülikool, mis on Müncheni Ülikooli eellane.


Helmut Kohl.
Helmut Josef Michael Kohl (sündinud 3. aprillil 1930 Ludwigshafenis) on Lääne-Saksamaa ja Saksamaa poliitik. Ta oli liidukantsler 1982–1998 ja Kristlik-Demokraatliku Liidu juht 1973–1998.
Helmut Kohli valitsusajal ühinesid Lääne- ja Ida-Saksamaa. Kohl näitas end osava poliitikuna, suutes võita nii erakorralised valimised, tagada Nõukogude Liidu toetus Saksamaa ühendamisele kui ka säilitada oma partei juhtroll ühinenud Saksamaal.
Kohl sündis Ludwigshafenis, mis tollal kuulus Baierisse, aga praegu Rheinland-Pfalzi. Tema isa Hans (1887–1975) oli teenistuja, ema Cäcilie (1890–1979) oli kodune. Vanemad olid katoliiklased ja katoliikliku Keskpartei poolehoidjad.
Helmuti vanem vend langes Teises maailmasõjas teismelisena. Sõja viimastel nädalatel mobiliseeriti ka Helmut, aga ta ei osalenud üheski lahingus.
Helmut Kohl ühines 1946 vastloodud Kristlik-Demokraatliku Liiduga. 1947 oli ta üks selle erakonna noorteosakonna asutajaid Ludwigshafenis. 1954–1955 oli ta Kristlik-Demokraatliku Liidu Rheinland-Pfalzi haru noorteosakonna asejuht. 1956 hakkas ta aktiivselt tegutsema tudengiorganisatsioonis AIESEC.
Pärast Max Plancki Gümnaasiumi lõpetamist asus ta 1950 Maini-äärses Frankfurdis õigusteadust õppima. 1951 vahetas ta ülikooli ja jätkas õpinguid Heidelbergi ülikoolis ajaloo ja politoloogia alal. 1958 kaitses ta doktoriväitekirja teemal "Poliitiline areng Pfalzis ja erakondade ülesehitamine pärast 1945. aastat".
Pärast doktorikraadi kaitsmist sisenes Kohl äritegevusse, algul valukoja direktori assistendina Ludwigshafenis, 1959 Keemiatööstusühingu juhina Ludwigshafenis.
1960 abiellus Kohl Hannelore Renneriga, keda ta tundis juba alates 1948. aastast. Neil on kaks poega.
1959 sai Kohl Kristlik-Demokraatliku Liidu Ludwigshafeni haru juhiks. 1960 valiti ta Ludwigshafeni kohaliku omavalitsuse liikmeks ja sellele kohale jäi ta 1969. aastani, olles KDL-i fraktsiooni juht. 1963 valiti ta ühtlasi Rheinland-Pfalzi Riigipäeva saadikuks ja ta oli sealgi KDL-i fraktsiooni juht. 1966–1973 oli ta erakonna aseesimees. 19. mail 1969 sai ta oma erakonnakaaslase Peter Altmeieri asemel Rheinland-Pfalzi ministerpresidendiks. Sellel ametikohal asutas ta Trieri-Kaiserslauterni ülikooli ja jõustas haldusreformi. Samal aastal valiti ta KDL-i aseesimeheks. 1971 kandideeris ta juba erakonna esimeheks, aga Rainer Barzel valiti ametisse tagasi. Kuid järgmisel aastal üritas Barzel tekitada valitsuskriisi ning sundida Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei ja Vaba Demokraatliku Partei valitsust tagasi astuma. See katse ebaõnnestus ja Barzel pidi ise tagasi astuma. 1973 valiti Kohl tema asemele ja ta jäi sellele kohale 25 aastaks.
1976. aasta Riigipäeva valimistel oli Kohl KDL-i kandidaat Saksamaa kantsleri kohale ja tema erakonnal läks väga hästi: nad said 48,6% häältest. Kuid jätkas endine koalitsioon ja Helmut Schmidti valitsus ning Kohl sai opositsiooniliidriks Riigipäevas. Ta astus Rheinland-Pfalzi ministerpresidendi kohalt tagasi ja teda asendas Bernhard Vogel.
1980. aasta Riigipäeva valimistel oli KDL-i kandidaat kantsleri kohale Franz Josef Strauß, kes aga ei suutnud samuti suuremat edu saavutada. Tema ei soovinud Baieri ministerpresidendi kohalt tagasi astuda ja nii jäi Riigipäevas opositsiooniliidriks endiselt Kohl.
Valitsus lagunes 17. septembril 1982 tööhõivepoliitikaalaste erimeelsuste tõttu. Vabad demokraadid soovisid Saksa FV tööturgu radikaalselt liberaliseerida, aga sotsiaaldemokraadid eelistasid tagada töö nendele, kellel see juba olemas oli. Vabad demokraadid alustasid läbirääkimisi kristlike demokraatidega. 1. oktoobril esitas KDL valitsusele umbusaldusavalduse, mida vabad demokraadid toetasid, ja 4. oktoobril 1982 astus ametisse uus valitsus, kus kantsleriks oli Helmut Kohl.


Štšolkovo.
Štšolkovo on linn Venemaal Moskva oblastis. Asub Kljazma jõe ääres, Moskvast 35 km kirdes.
Linn moodustati küladest 1925. aastal.


Clemens XI.
Clemens XI (Giovanni Francesco Albani või Gianfrancesco Albani, 23. juuli 1649 – 19. märts 1721) oli paavst 1700–1721. Ta oli 243. paavst.
Giovanni Francesco Albani sündis Urbinos (teistel andmetel Pesaros) kardinal Francesco Barberini ametniku ning patriitsi Carlo Albani ja Elena Mosca 2-lapselises peres vanima lapsena. Tema isapoolsest suguvõsast pärines kardinal Gian Girolamo Albani. 11-aastaselt asus Albani elama Rooma. Tal oli keelteannet ja ta tõlkis vanu tekste kreeka keelest ladina keelde, sealhulgas ühe Bütsantsi keisri monoloogi, evangelist Markuse euloogiumi ja Sophroniose homiilia.
Albani lõpetas 1660 Roomas jesuiitide kolleegiumi, mille järel astus ta Rootsi kuninganna Kristiina rajatud akadeemiasse, kus õppis filosoofiat ja õigusteadust. Albani koostas Innocentius XII onupojapoliitika vastase dekreedi 'Romanum decet pontificem'. Ta ordineeriti septembris 1700 ja pidas oma esimese missa 6. oktoobril 1700 Rooma Santa Maria degli Angeli kirikus. Kardinal Albani osales 2 konklaavil 1691 ja 1700.
1700. aasta konklaav.
Clemens XI valiti paavstiks 23. novembril 1700 Vatikani paavstipalees, 30. novembril pühitseti ta piiskopiks ja 8. detsembril krooniti paavstiks. Clemens XI oli paavstiks saades 51-aastaselt noorim paavst Clemens VII järel. Hiljem pole kedagi nii noorelt paavstiks valitud. Clemens XI võttis nime Clemens I järgi, kelle mälestuspäeval ta paavstiks valiti.
9. oktoobrist 23. novembrini 1700 toimunud konklaavil osales 57 kardinali. Konklaavi esimesel päeval viibis kohal vaid 38 kardinali. Prantsusmaa esitas kardinal Galeazzo Marescotti vastu veto. Teised arvestatavad soosikud olid kardinal Bandino Panciatici, Leandro Colloredo ja Giambattista Spinola. Clemens XI valimist toetas Zelanti fraktsioon, kuid ta keeldus kolme päeva jooksul kardinalide otsust tunnustamast.
Hispaania pärilussõda.
18. sajandi alguses muutus poliitiline olukord Euroopas väga keeruliseks, kuna Põhja-Euroopas sõlmisid Taani, Poola ja Venemaa liidu Rootsi vastu ning Prantsusmaa ja Austria konkureerisid omavahel Lääne-Euroopas hegemoonia saavutamise pärast. Austria poliitiline mõju Euroopas oli Vestfaali rahu sõlmimise järel suurem kui varem, pealegi olid Austria väed äsja vallutanud Ungari türklastelt tagasi ning 1699 Austria ja Osmani impeeriumi vahel sõlmitud Karlowitzi rahulepingu tulemusena sai Austriast suurriik.
1. novembril 1700 suri Hispaania kuningas Carlos II ilma otseste pärijateta. Kuna senine troonipärija Baieri prints Joseph Ferdinand suri 1699 ootamatult, kavatses Carlos II oma järglaseks määrata oma tädi Maria pojapoja Austria hertsogi Karli, kuid Hispaania riigikantsler kardinal Luis Manuel Fernández de Portocarrero-Bocanegra y Moscoso-Osorio toetas Carlos II õepoega, Louis XIV pojapoega Philippe'i. Portocarrero soovitusel nõustus ka Innocentius XII toetama Philippe'i, sest Karl oleks Hispaania trooni pärimisega võinud pretendeerida ka Hispaaniale kuuluvatele Napolile ja Sitsiiliale ning Habsburgide dünastia oleks uuesti hakanud Euroopas, eriti Itaalias domineerima.
Clemens XI jäi Hispaania pärilussõjas neutraalseks, soovides sõjategevust rahu vahendamisega lõpetada. Samas pooldas Clemens XI Prantsusmaa tegevust, soovides sellega jätkata oma eelkäija poliitikat ja ühtlasi vältimaks Austria invasiooni Itaaliasse.
Esimeseks sõjaliseks rünnakuks Kirikuriigi vastu sai 1701 Mantova vallutamine Prantsuse vägede poolt. 1708 tungisid Kirikuriiki Austria väed, kes vallutasid Napoli. Paavstil tuli 15. jaanuaril 1709 tunnustada Saksa-Rooma keisri Joseph I nõudeid ja toetada Karli Hispaania kuningana. See otsus halvendas paavsti suhteid Louis'ga. 1713 sõlmitud Utrechti rahuleping ja 1714 sõlmitud Rastatti rahuleping kindlustasid Hispaania krooni Philippe'ile. Kuna paavst jäeti lepingute sõlmimisest kõrvale, sai temast Hispaania pärilussõja suurim kaotaja tegevpoliitikas, sest paavsti poliitiline võim Sitsiilia ja Sardiinia saare ning Parma ja Piacenza hertsogkonna üle likvideeriti tema protestidest hoolimata. Sitsiilia läks Savoia hertsogi Vittorio Amadeo II valdusesse, Sardiinia Austria valdusesse. Austriale jäi ka Comacchio, mille Kirikuriik sai tagasi alles pärast Clemens XI surma.
Suhted Prantsusmaaga.
Prantsusmaal sai Louis XIV surma järel 1715 regendina valitsenud Orleans'i hertsogi ajal õukonna nõunikuks Pariisi peapiiskop kardinal Louis-Antoine de Noailles, peaministriteks määrati katoliku vaimulikud Guillaume Dubois ja André-Hercule de Fleury.
Suhted Saksa-Rooma keisriga.
1705 suri Saksa-Rooma keiser Leopold I Habsburg ja tema järglaseks valiti Joseph I. Uuel keisril tekkis paavstiga konflikt vakantsete piiskopikohtade pärast, sest keiser soovis määrata prelaate oma soovi järgi, toetudes "ius primarum precum" õigusele.
Suhted Inglismaaga.
Clemens XI toetas Inglismaa printsi James Edward Stuarti troonipärilusküsimuse lahendamist ja soosis tema abielu Poola printsessi Clementinaga.
Suhted Poolaga.
1697 sai katoliiklaseks Poola kuningas August II ja 1709 Braunschweig-Lüneburg-Wolfenbütteli hertsog Anton Ulrich. Paavst tervitas mõlema valitseja otsust.
Suhted Preisimaaga.
Aprillis 1701 protesteeris Clemens XI Brandenburgi kuurvürsti ja Preisimaa hertsogi Friedrich III vastu, kes oli 18. jaanuaril 1701 kuulutanud ennast Preisimaa kuningaks. Paavst keeldus Preisi kuningat tunnustamast kui monarhi, sest kuninga valdused hõlmasid varasemaid Saksa ordu valdusi, mis kuulusid paavstile.
Suhted Savoiaga.
Clemens XI oli vaevalt saanud paavstiks, kui puhkes vaidlus Savoia hertsogi Vittorio Amadeo II õiguse üle määrata prelaate vakantsetele kohtadele ja vaimulike immuniteedi küsimuse üle. Suhetes Savoiaga esitas paavst territoriaalseid pretensioone Sitsiiliale, mis läks Hispaania pärilussõja järel Savoia hertsogi valdusesse. Clemens XI avaldas 20. veebruaril 1715 bulla, milles ta tühistas Sitsiilia privileegid ("Monarchia Sicula") ja kehtestas interdikti, mis tühistati alles 1718. Savoia hertsog ei tunnustanud paavsti otsust ja andis Giulio Alberoni sõjakäigu järel Sitsiilia 1720 Austriale, saades vastu Sardiinia.
Suhted Venemaaga.
1705 tappis tsaar Peeter I Polotskis Bazylian Kolbieczynski. 1707 saatis Peeter I paavsti juurde saatkonna, et Clemens XI ei tunnustaks Stanisław Leszczyńskit Poola kuningana. 1719 saadeti jesuiidid Venemaalt välja.
Suhted Türgiga.
1714 kuulutas Osmani impeerium sõja Veneziale. Clemens XI soovis türklaste vastu moodustada koos Venezia ja keisriga liidu, kuid tulemusteta. Paavst saatis võiduka lahingu järel prints Eugenile õnnistatud kübara ja mõõga.
Ühe türklaste vastaseks sõjaks varustatud sõjalaevastiku juhtis Hispaania peaminister kardinal Giulio Alberoni 1717 Sardiinia rannikule, mida Euroopas tõlgendati Hispaania invasioonina Saksa-Rooma keisri valdustesse. Alberoni pidi rahvusvahelise surve tõttu hiljem Hispaania peaministri ametist lahkuma.
Sisepoliitika.
Clemens XI muutis Kirikuriigis olevate vanglate tingimusi inimlikumaks ja lasi rajada San Michele vangla.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Clemens XI tunnustas pärast aastakümneid kestnud vaidlusi 13. juulil 1703 Mary Wardi rajatud institutsiooni. Ta tunnustas 1703 Frances Bedingfeldi rajatud institutsiooni.
Ta käskis Roomas olulise põhjuseta viibivatel prelaatidel kiiresti lahkuda oma piiskopkondadesse.
Ta ei tunnustanud maroniidi patriarhi Joseph Mubaraki.
Ta määras Dijoni katedraali asukohaks Saint-Étienne kiriku.
Ta moodustas 7. aprillil 1708 Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsiooni juurde usukaitsja ("promotor fidei") ametikoha.
3. aprillil 1710 tunnustas ta Petlemma vennaskonda orduna.
Ta reorganiseeris 1710 Indulgentside Määramise kongregatsiooni.
Ta kinnitas teatiini nunnaordus 12. mail 1710 sinise skapulaari kandmise privileegi.
Ta tunnustas 1712 Peetrus Manuki rajatud armeenia mehhitariite.
Clemens XI käskis 1710 avaldada Segni sinodi aktid.
1718 andis ta Quebeci ursuliinide kloostrile indulgentsid.
1719 tunnustas ta Armagh' piiskopkonna nõudeid Dublini piiskopkonna vastu.
Liturgilised otsused.
Clemens XI protesteeris 17. aprillil 1704 John Clement Gordoni ordineerimise vastu, kuna seda ei tehtud katoliku kombe kohaselt.
Clemens XI ajal ägenes dominiiklaste ja jesuiitide vahel vaidlus hiina riituse ning malabari riituse kasutamise üle. 20. novembril 1704 mõistis paavst mõlema riituse kasutamise hukka. 7. jaanuaril 1706 avaldatud bullas 'Gaudium in domino' mõistis ta taas hukka malabari riituse. 19. märtsil 1715 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Ex illa die' mõistis ta taas hiina riituse hukka. Clemens XI saatis 1718 Carlo Ambrogio Mezzabarba Hiina keisri juurde.
6. detsembril 1708 avaldatud bullas 'Comissi nobis' kohustas Clemens XI Neitsi Maarja pärispatuta saamise suurpüha tähistama 8. detsembril.
Clemens XI koostas Joosepi ofiitsiumi. 10. veebruaril 1713 ja 4. märtsil 1713 lubas ta Roomas jesuiidi kirikus pidada Püha Joosepi austuseks noveeni.
Clemens XI kuulutas 3. veebruaril 1720 Anselmi Kiriku doktoriks.
Jansenism.
1702 kõrvaldas Clemens XI ajutiselt ametist janseniste pooldava Utrechti piiskopi Petrus Combde. 1703 teatas Prantsusmaa kuningas Louis XIV paavstile oma soovist riigis jansenism kõrvaldada. Kuningas esitas paavstile kahe aasta jooksul oma nõudmisi, kuni 15. juulil 1705 andis Clemens XI välja apostelliku konstitutsiooni 'Vineam Domini Sabaoth', mõistes hukka Sorbonne'i ülikooli teoloogide 1701 avaldatud otsuse, mis oli tunnistanud õigusvastaseks Cornelius Janseniuse teeside hukkamõistu Innocentius X poolt. 13. juulil 1708 mõistis Clemens XI hukka jansenistide Uue Testamendi tõlke ja Pasquier Quesneli 1687 ilmunud 'Reflexions morales sur le Nouveau Testament'.
29. augustil 1709 piirasid Prantsusmaa väed ümber Port Royali kloostri ja nunnadele anti lahkumiseks aega 15 minutit. Hiljem hävitati kloostri hooned.
8. septembril 1713 andis Clemens XI välja apostelliku konstitutsiooni 'Unigenitus Dei Filius', milles ta mõistis hukka 101 jansenistlikku õpetuslauset Quesneli teosest 'Reflexions morales'.
Prantsusmaa vaimulikud leidsid, et selle otsusega sekkus paavst gallikaani kiriku siseasjadesse. Louis XIV surma järel 1. septembril 1715 soovisid jansenistide liidrid 'Unigenituse' tühistamist ja 1717 soovisid neli Prantsusmaa piiskoppi: Senez' piiskop Jean Soanen, Montpellier' piiskop Charles-Joachim Colbert, Boulogne'i piiskop Pierre de Langle ja Mirepoix' piiskop Pierre de La Broue 'Unigenituse' üle diskuteerida oikumeenilisel kirikukogul. Neid piiskoppe toetas veel 12 piiskoppi ja 300 preestrit. 28. augustil 1718 ekskommunitseeris Clemens XI need neli piiskoppi. 4. detsembril 1720 registreeris Pariisi parlament 'Unigenituse', seda küll mõne gallikaani kiriku kasuks tehtud kooskõlastusega.
Misjon.
Clemens XI rajas misjonäride koolitamiseks uusi kolleegiume ja reorganiseeris kiriku Filipiinidel.
Ta mõistis hukka hiina ja malabari riitused.
Ta saatis Pärsia valitsejale mitu kirja. Etioopia neegus saatis paavstile kirja.
Kanoniseerimised.
Clemens XI tunnustas Kunigundet (Kinga) Poola ja Leedu patroonina.
Pastoraalne tegevus.
Clemens XI võttis oma ülesannet ülemkarjase ametis tõsiselt. Ta ärkas vara ja sõi võimalikult tagasihoidlikult. Näljahäda ajal organiseeris ta toidu jagamist abivajajatele. Clemens XI käis iga päev pihil ja pidas missat. Ta palvetas sageli homiiliaid. Tiberi üleujutuse ajal kohustas ta palverändureid külastama Santa Maria in Trastevere basiilikat. Kui 1720 puhkes Marseilles'is katk, tundis paavst muret abivajajate pärast.
Onupojapoliitika.
Innocentius XII 1692 avaldatud dekreedi järgi pidi paavst onupojapoliitikast hoiduma ja võis määrata kardinaliks vaid ühe sugulase.
Clemens XI vend Orazio Albani sai 1701 vürstitiitli, kuid paavst soovitas oma vennal mitte sekkuda kiriku asjadesse. Orazio poeg Annibale Albani pühitseti 1711 kardinaliks.
Orazio poeg Carlo Albani sai 1701 Soriano markiiks ja 1721 vürstiks. Tema naise Teresa Borromeo Arese ema suguvõsast pärines paavst Urbanus VIII.
Clemens XI tädi abiellus Giovanni Andrea Abati Olivieriga. Nende poeg Fabio Olivieri pühitseti 1715 kardinaliks.
Kardinalide pühitsemised.
Clemens XI pühitses 70 kardinali 15 konsistooriumil. Seni polnud ükski paavst pidanud kardinalide pühitsemiseks nii palju konsistooriume. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Innocentius XIII ja Clemens XII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 8 prantslast, 5 hispaanlast, 2 portugallast ja 2 ungarlast.
Clemens XI kultuuriloos.
Clemens XI oli huvitatud arheoloogiast ja keelas antiikesemete väljaveo riigist.
Tema kroonimise puhul vermiti protestantlikus Nürnbergis mälestusmedal.
Ta rajas 1703 Rooma ülikooli botaanikaaia.
Ta määras 1715 Giuseppe Simone Assemani Vatikani raamatukogu juhatajaks ja saatis ta Lähis-Itta koguma idamaiseid käsikirju.
Ta soosis Bartolomeo Eustachio teose taasilmumist.
Carlo Fontana kavandas paavsti soovitusel Diocletianuse termide varemetesse avaliku haljasala ("Olearie Papale"), Santa Maria in Trastevere basiilika portikuse ja San Pietro Montorio purskkaevud.
Clemens XI oli Carlo Maratta patroon.
Surm.
Clemens XI suri Joosepi suurpühal 19. märtsil 1700 Roomas ja maeti Vatikani basiilikasse.


Üldgeograafiline kaart.
Üldgeograafiline kaart on kaart, millel kujutatatakse olulisemaid looduslikke ja inimtekkelisi objekte.
Enamasti on kaardil kujutatud tajutavaid objekte, näiteks veekogud, pinnavormid, teed ja asulad.


Temaatiline kaart.
Eesti haldusjaotuse kaart on temaatilise kaardi näide.
Temaatiline kaart ehk teemakaart on kaart või tingmärkidega pilt, millel kujutatakse kindlat objektide klassi või nähtust. Enamasti ei ole need objektid maastikul või mujal jälgitavad (näiteks mullad, rahvastiku tihedus).


Tennisistide loend.
A.
Ivana Abramović
Monique Adamczak
Andre Agassi
Maret Ani
Arthur Ashe
Viktorija Azarenka
Erik Aunapuu
Tracy Austin
B.
Elisabeth Bagh-Malvet
Sybille Bammer
Marion Bartoli
Boris Becker
Iveta Benešová
Alberto Berasategui
Tomáš Berdych
Mahesh Bhupathi
Jonas Björkman
Cara Black
John Boland
Björn Borg
Sergi Bruguera
Rene Busch
C.
Jennifer Capriati
Pat Cash
Michael Chang
Dominika Cibulková
Kim Clijsters
Maureen Connolly
Jimmy Connors
Albert Costa
Margaret Court
Jim Courier
Petra Cetkovská
D.
Eléni Daniilídou
Lindsay Davenport
Nikolai Davõdenko
Nathalie Dechy
Casey Dellacqua
Jelena Dementjeva
Jelena Dokić
Novak Đoković
Alexandra Dulgheru
E.
Stefan Edberg
Roy Emerson
Thomas Enqvist
Chris Evert
F.
Roger Federer
David Ferrer
Maria Fraser
G.
Vitas Gerulaitis
Andres Gomez
Pancho Gonzales
Steffi Graf
Anna-Lena Grönefeld
Ernests Gulbis
H.
Tommy Haas
Sylvia Hanika
Daniela Hantuchová
Doris Hart
Julia Hayward
Justine Henin
Alejandro Hernández
Lleyton Hewitt
Martina Hingis
Lucie Hradecká
Anke Huber
Liezel Huber
Patricia Hy-Boulais
I.
Mikk Irdoja
Vladimir Ivanov
Jekaterina Ivanova
Ana Ivanović
J.
Andrea Jaeger
Jelena Janković
Mima Jaušovec
Mervana Jugić-Salkić
K.
Jevgeni Kafelnikov
Kaia Kanepi
Angelique Kerber
Billie Jean King
Marija Kirilenko
Alissa Kleibanova
Karin Knapp
Anett Kontaveit
Petr Korda
Evald Kree
Johan Kriek
Gustavo Kuerten
Maria Kull
Anna Kurnikova
Svetlana Kuznetsova
Petra Kvitová
Mait Künnap
L.
Laurent Lamothe -
Rod Laver
Toomas Leius
Ivan Lendl
Armand Levandi
Li Na
Bruno Loit
M.
Iva Majoli
Marek Marksoo
Nicolás Massú
Hana Mandlíková
Todd Martin
Conchita Martínez
María José Martínez Sánchez
Julia Matojan
Amélie Mauresmo
John McEnroe
Miloslav Mečíř
Anabel Medina Garrigues
Jürgen Melzer
Sania Mirza
Alicia Molik
Carlos Moya
Andy Murray
Jamie Murray
Thomas Muster
Anastassija Mõskina
N.
Rafael Nadal
Aiko Nakamura
Diego Nargiso
Ilse Nastase
Martina Navrátilová
John Newcombe
Jarkko Nieminen -
Yannick Noah
Jana Novotná
O.
Tom Okker
Andrei Olhovski
P.
Jaak Parmas
Tiiu Parmas
Charles Pasarell
Anastassija Pavljutšenkova
Víctor Pecci
Shaẖar Pe'er
Flavia Pennetta
Nicolas Pereira
Mikael Pernfors
Shenay Perry
Andrea Petkovic
Nadja Petrova
Mark Philippousis
Mary Pierce
Cédric Pioline
Andrus Pirn
Tsvetana Pironkova -
Juan Martín del Potro
Larissa Preobraženskaja
Jaak Põldma
R.
Agnieszka Radwańska
Patrick Rafter
Kenneth Raisma
Aravane Rezaï
Renée Richards
Nancy Richey
Bobby Riggs
Marcelo Ríos
Andy Roddick
Ken Rosewall
Dorothy Round Little
Arantxa Rus
Greg Rusedski
Virginia Ruzici
Margit Rüütel
S.
Kadi Liis Saar
Gabriela Sabatini
John Sadri
Dinara Safina
Marat Safin
Pete Sampras
Julia Sampson Hayward -
Arantxa Sánchez Vicario
Francesca Schiavone
Patty Schnyder
Anett Schutting
Monica Seles
Katrin Sepp
Melanie South
Katarina Srebotnik
Ágnes Szávay
Michael Stich
Samantha Stosur
Ai Sugiyama
Helena Suková
Robin Söderling
Š.
Marija Šarapova
Lucie Šafářová
Karolina Šprem
Z.
Barbora Záhlavová-Strýcová
Klára Zakopalová
Zheng Jie
Jürgen Zopp
Vera Zvonarjova
Natasha Zvereva
T.
Roscoe Tanner
Friedrich Traun
Jo-Wilfried Tsonga
Anna Tšakvetadze
Jakov Tširkin
Meilen Tu
Merilin Tipp -
Feliks Tõnuri -
Harry Tõnuri
V.
Nicole Vaidišová
Fernando Verdasco
Guillermo Vilas
Andres Võsand
W.
Yanina Wickmayer
Mats Wilander
Helen Wills Moody
Serena Williams
Venus Williams
Todd Woodbridge
Mark Woodforde
Caroline Wozniacki


Lõuna-Aafrika Grand Prix.
Lõuna-Aafrika Grand Prix on Vormel 1 etapp, mida on peetud Kyalami rajal Gautengis 20 korda 1967. ja 1993. aasta vahel.
Lõuna-Aafrika Vabariigi Grand Prix' võitjad.


Nõukogude armee.
Nõukogude Armee ("Советская Армия") Nõukogude Liidu relvajõudude nimetusena võeti kasutusele veebruarist 1946. Nõukogude Armeesse kuulusid kõik väeliigid koos nende õppe- ja teaduslike uurimisasutustega välja arvatud Nõukogude Liidu Merevägi ("Военно-Морской Флот").
NSV Liidu kõigi relvastatud formeeringute üldnimetus oli NSV Liidu relvajõud, mille koosseisu kuulus ka Nõukogude Armee.
Nõukogude Armee aastapäev.
Nõukogude Armee aastapäeval 23. veebruaril 1918 toimus esimene massiline vabatahtlikkuse alusel punaarmeelaste võtmine Punaarmeesse Petrogradis ja Moskvas. Samuti loetakse seda päeva Punaarmee esimese lahingu päevaks Keiserliku Saksamaa vägedega, kus toimus esimene relvakonflikt seni takistamatult Pihkva suunalt Petrogradi suunal pealetungi arendanud saksa vägedega.
Nõukogude ajal tõlgendati seda, kui võitu Saksa vägede üle Narva all, kuid lahing Narva all toimus 28. novembril 1918 ja 23. veebruaril toimusid tegelikkuses kohaliku tähtsusega lahingud Punaarmee Põhjarinde 7. armee väeosade ja evakueeruva saksa armee vahel Pihkva piirkonnas.


Svetlana Kuznetsova.
Svetlana Aleksandrovna Kuznetsova (vene keeles Светлана Александровна Кузнецова; sündis 27. juunil 1985 Peterburis) on Venemaa tennisist.
Tema isa Aleksandr Kuznetsov oli edukas treener jalgrattaspordis. Tema ema Galina Tsarjova oli trekisõidus 6-kordne maailmameister ja enam kui 20 maailmarekordi püstitaja ning Erika Salumäe üks põhilisi konkurente NSV Liidu koondisse. Tema vend Nikolai Kuznetsov võitis 1996. aasta suveolümpiamängudel meeskondlikus jälitussõidus hõbemedali.
Kuznetsova saadeti 13-aastaselt Barcelonasse sealsete paremate elu- ja treeninguvõimaluste pärast. Seetõttu valdab ta vabalt hispaania keelt.
Kuznetsova on võimsa servi ja eeskäelöögiga. Ta on füüsiliselt tugev ja selles mõttes saab teda võrrelda õdede Williamsitega. Kuznetsova suudab hästi mängida igal väljakukattel.
Kuznetsova alustas ITF-i turniiridel mängimist 2000. aastal.
2002.
Esimest korda jõudis ta WTA turniiri finaali 8. mail 2002 Helsingis ja seal võitis ta tšehhi tennisisti Denisa Chládková 0:6, 6:3, 7:6 (7:2). Sel turniiril võitis ta esimest korda maailma 40 parema hulka kuuluva mängija, alistades veerandfinaalis maailma number 24 Patty Schnyderi, ja tõusis turniirivõiduga esimest korda maailma 100 parima naismängija hulka.
29. septembril võitis ta Indoneesias Bali turniiri finaalis Conchita Martinezi 3:6, 7:6 (7:4), 7:5. Ta võitis sel turniiril ka Arantxa Sánchez Vicario. USA lahtistel meistrivõistlustel tennises võitis ta avaringis Anne Kremeri, saavutades esimese võidu maailma 20 parima hulka kuuluva mängija üle, ja jõudis kolmandasse ringi.
Paarismängus jõudis ta sel aastal 6 turniiril finaali, neist 5 esimest korda koos Sánchez Vicarioga, ja võitis 4 finaali. Esimene võit tuli 22. juulil Poolas Sopotis Venemaa paari Jekaterina Sõssojeva – Jevgenia Kulikovskaja üle 6:2, 6:2. Hooaja lõpetas Kuznetsova WTA edetabelis 43. kohal.
2003.
2003. aastal ei jõudnud Kuznetsova üksikmängus kordagi finaali. Wimbledonis jõudis ta küll 4. ringi. Hooaja lõpetas ta 36. kohal.
Paarismängus arenes ta tunduvalt. Tema paariline oli kogu aasta jooksul Martina Navratilová, kellega ta juba 2002. aasta lõpus Austraalias turniiri võitis. 2003. aastal lisandus veel 4 võitu ning USA lahtistel jõudsid nad finaali, kus kaotasid Virginia Ruano Pascualile ja Paola Suárezile 2:6, 2:6.
2004.
2004. aastal tõusis Kuznetsova maailma tenniseeliiti. Ta jõudis neli korda suure slämmi turniiri finaali. Neist üks oli individuaalselt ja selle ta võitis (USA lahtiste meistrivõistluste finaalis mängis ta üle Jelena Dementjeva 6:3, 7:5, kolm korda paaris (alati Jelena Lihhovtsevaga) ja kõik kaotas (alati Pascualile ja Suárezele).
Kuznetsova on esimene venelane, kes võitnud USA lahtised meistrivõistlused tennises, ning üldse kolmas venelane pärast Anastassija Mõskinat ja Maria Šarapovat, kes võitnud suure slämmi turniiri. Poolfinaalis alistas ta Lindsay Davenporti, lõpetades selle 22-mängulise võiduseeria.
Vähem tähtsatel turniiridel lisandus veel 3 võitu ja 4 finaalikaotust üksikmängus ning 2 võitu ja 5 finaalikaotust (kõik Lihhovtsevaga) paarismängus. Dubai turniiril võitis ta maailma number 8 Ai Sugiyama ja see oli Kuznetsova esimene võit maailma esikümnesse kuuluva mängija üle. Ehkki ta kaotas finaalis Mõškinale, tõusis ta selle turniiiriga maailma 20 parema sekka. Hooaja lõpus oli ta maailma 5. number.
Ateenas toimunud 2004. aasta suveolümpiamängudel jõudis Kuznetsova veerandfinaali, kus kaotas hilisemale hõbemedalistile Amélie Mauresmole.
2005.
2005. aastal mängis Kuznetsova põhiliselt koos austraallase Alicia Molikiga. Pärast nelja finaalikaotust saavutas Kuznetsova esimese suure slämmi turniiri võidu paariturniiril, alistades koos Molikiga USA paari Lindsay Davenport – Corina Morariu 6:3, 6:4. Finaali jõudis ta koos Mauresmoga ka Wimbledonis, kuid kaotas seal Cara Blackile ja Liezel Huberile 2:6, 1:6.
Individuaalselt lisandus kõigest üks finaalikaotus ja ei ühtegi turniirivõitu, paaristurniiridel võit Key Biscayne'is ja finaalikaotus Dubais (mõlemad koos Molikiga). Hooaja lõpuis oli Kuznetsova WTA edetabelis 18. kohal.
2006.
Kuznetsova jõudis Prantsusmaa lahtistel finaali, kus kaotas Justine Heninile 4:6, 4:6. Üksikmängus võitis ta sel aastal 3 turniiri, selhulgas Key Biscayne'is ja juba kolmandat korda Balil. Ühes finaalis tuli vastu võtta kaotus: Varssavis kaotas ta finaalis juba kolmandat aastat järjest.
Paaristurniiril jõudis ta finaali kaks korda. Koos Mauresmoga võitis ta Eastbourne'is Navratilová ja Huberi ning koos Nadja Petrovaga ta Dubais kaotas. Hooaja lõpus oli ta WTA edetabelis 4. kohal.
2007.
2007. aastal võitis Kuznetsova ühe turniiri ja kaotas finaalis 5 korda. (Ka võit oli saadud kaotusseisust vastase loobumise tõttu.) USA lahtistel meistrivõistlustel kaotas ta finaalis 1:6, 3:6 Justine Heninile. Dubai turniiril jõudis ta Molikiga finaali, aga kaotas seal – Dubais on ta kaotanud kõik 4 finaali.
Hooaja lõpus oli Kuznetsova tõusnud WTA edetabelis 2. kohale, olles esimest korda kõrgeimal kohal olev venelane.
2008.
2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis kaotas Kuznetsova avaringis Li Nale, kes hiljem võitis ka Kaia Kanepi.
Sel aastal kaotas Kuznetsova kõigis 5 finaalis, kuhu ta jõudis. Hooaja lõpus oli ta WTA 8. mängija ja esikümnest ainus, kes aasta jooksul ühtki turniiri ei võitnud.
2009.
2009 jõudis Kuznetsova finaali 5 turniiril ja võitis neist 4 (ühe paarismängus). Prantsusmaa lahtiste finaalis alistas ta Dinara Safina 6:4, 6:2. WTA edetabelis tõusis ta aasta lõpus 3. kohale.
Vaata ka.
Kuznetsova, Svetlana
Kuznetsova, Svetlana


Albert (Riia piiskop).
Piiskop Alberti kujutis Riia 800. juubeli mündil.
Albert von Buxhövden; ka Albert von Appeldern, Albert von Buxhoeveden, Albrecht von Buxthevden, Albert de Bekeshovede või piiskop Albert (umbes 1165 Bexhövede – 17. jaanuar 1229 Riia) oli Riia piiskop (Liivimaa piiskop) aastast 1199 kuni oma surmani. Ta oli Liivimaa vallutamise peaorganisaator ja suutis oma valitsusajal ka Eesti ning enamiku Lätist alistada.
Päritolu ja suguvõsa.
Albert sündis tõenäoliselt Alam-Saksimaal, Bremenist põhjas asuvas Bekeshövedes, kus asus perekonna pealoss ning oli pärit ühiskondlikult silmapaistvas perekonnast, 12. sajandi lõpus oli kümme Buxhoevedenide perekonna liiget Hamburgi ja Bremeni peapiiskopkonnas kõrgetel ametikohtadel. Alberti ema Aleydis oli Hamburgi ja Bremeni peapiiskopi Hartwig II poolõde, isa pole aga teada. Hartwig II oli koos paljude teiste kloostrivendadega teinud kaasa Friedrich I aegse ristisõja Pühale Maale.
Albertil oli viis venda: Theoderich, Engelbert, Hermann, Rothmar ja Johannes. Tema suguvõsa kasutas teise perekonnanimena ka Appelderenit, seda ilmselt Bekeshövede lähedal asuva Apeleri järgi.
Alberti tegevus piiskopina.
1199. aasta 5. oktoobril antud bullas kutsus Rooma paavst Innocentius III kristlasi üles pärast esimesi relvastatud konflikte liivlastega misjonitööd läbiviinud Liivimaa kiriku kaitsele, võrdsustades sellega retked Liivimaale palverännakutega Jeruusalemma. Esimesena oli alustanud Väinajõe-äärsetel aladel misjonitööga 1180. aastal piiskop Meinhard, kes ehitas ka 1184. aastal Ükskülasse Liivi alade esimese kiriku. Pärast Meinhardi surma järgnes talle piiskop Berthold, kes langes aga 1198. aastal lahingus liivlastega.
Bremeni-Hamburgi peapiiskopkond oli juba alates oma loomisest 787. aastal seotud kirdepoolsete aladega, ristiusu levitamine Jüütimaale ja Skandinaaviasse oli toimunud peapiiskopkonna juhtimisel. Senine Bremeni toomhärra Albert, pühitseti 1199. aastal Bremenis Liivimaa kolmandaks piiskopiks, omades järgnevaks paganate allutamiseks ja maaalade vallutamiseks Saksa-Rooma riigi keisri Philippi (kes määras ametisse ja kellele allusid Saksamaa kirikud) toetust antud ettevõtmisele.
Liivimaal.
1200. aastal jõudis Albert umbes 1500 ristisõdija ja 23 laeva eesotsas Liivimaale ning asus seal aktiivselt tegutsema. Ta rajas 1201 Riia linna ning alustas selle ülesehitamist ja asutas 1202. aastal Mõõgavendade ordu. Pärast esialgse linna rajamist andis piiskop ühe kolmandiku sellest Mõõgavendade ordule tänuks nende abi eest piiskopivõimu kaitsel ning liivlaste maa vallutamise eest.
Pärast Riia linnuse rajamist viis Albert Liivimaa piiskopi residentsi Ikšķilest üle paremini kaitstud Riia linna ning senine Ikšķile ehk Üksküla piiskopkond sai Riia piiskopkonna nimetuse, kuid säilitas alluvuse Bremeni peapiiskopkonnale.
Aastaks 1206 alistas ta Mõõgavendade ordu jõududega liivlased ning 1208. aastaks latgalid. Tema üritust toetasid nii paavst Innocentius III kui ka Saksa kuningas Philipp, kes tegi Albertist ka Saksa-Rooma riigivürst ja andis talle Liivimaa lääniks. 1209. aastast vabastas paavst Innocentius III piiskop Alberti Saksa-Rooma keisri vasallisõltuvusest allutades ta otse paavstivõimule ja nimetatas Albertit Riia piiskopiks. 1215. aastal osales ta Lateraani kirikukogul, kus paavst lubas talle igakülgset toetust Liivimaa edasisel ristimisel ja võttis maa otseselt enda kaitse alla.
Piiskop Albert asutas kloostrid Saaremaal ja Tartus ning asutas Sigulda, Võnnu, Aizkraukle linnad, samuti 1202. aastal Daugava suudmesse tsisterlaste kloostri, mille asukohta nimetati Püha Nikolause mäeks ehk Dünamündeks. Sõdades vene vürstiriikidega koos Mõõgavendade orduga hävitati Koknese ja Jersika linnad.
Eestimaal.
Piiskop Alberi valitsemise ja üldjuhtimise ajal vallutati ordumeistri Wolquini juhtimisel Mõõgavendade ordu poolt Eestimaa ja Saaremaa ning ehitas kivist Viljandi ordulinnuse ning alustas Tallinna kindluse rajamist.
1211 määrati esimene Eestimaa piiskop Theoderichja ka 1224. aastal Zemgale piiskopi Lambertuse, kes jätkasid ristiusu levitamist Riia peapiiskopkonna ja Rooma paavsti ning Mõõgavendade ordu abiga.
Aastal 1218 kutsus Albert Eesti alistamiseks appi taanlased, kes saabusid Tallinna alla järgmisel aastal.
Piiskopi alluvuses töötas Läti Henrik, kes kirjutas "Henriku Liivimaa kroonika", olulisima ajalooallika Liivimaa alistamise kohta. Albert saavutas ka Riia piiskopkonna iseseisvumise Bremeni peapiiskopkonnast ning hiljem sai Riia piiskopkonnast Riia peapiiskopkond.
Alberti vend, piiskop Hermann von Buxhövden, nimetati algul Lihula ("Leal") piiskopiks ja hiljem esimeseks Tartu piiskopiks (Hermann I).
Piiskop Alberti teine vend Theoderich oli "de Raupe" (von der Roppi) dünastia esivanem, mis sai hiljem oluliseks aadlidünastiaks Liivimaal.
Tegelaskujuna.
Piiskop Albert esineb tegelaskujuna 2005. aasta Eesti filmis "Malev", kus teda kehastab Raivo E. Tamm.


Hermann von Buxhövden.
Hermann von Buxhövden, Tartu piiskopina Hermann I (1163 – pärast 1248) oli saksa päritolu Liivimaa kirikutegelane ning Lihula ja esimene Tartu piiskopkonna piiskop, Hermann oli nii Tartu piiskopkonna ilmalik maaisand, Saksa-Rooma riigi riigivürsti staatuses, kui ka vaimulik valitseja.
Päritolu.
Hermann sündis tõenäoliselt Alam-Saksimaal, Bremenist põhjas asuvas Bekeshövedes, kus asus perekonna pealoss ning oli pärit ühiskondlikult silmapaistvas perekonnast, 12. sajandi lõpus oli kümme Buxhoevedenide perekonna liiget Hamburgi ja Bremeni peapiiskopkonnas kõrgetel ametikohtadel. Hermanni ema Aleydis oli Hamburgi ja Bremeni peapiiskopi Hartwig II poolõde. Hartwig II oli koos paljude teiste kloostrivendadega teinud kaasa Friedrich I aegse ristisõja Pühale Maale.
Hermannil oli viis venda: Theoderich, Engelbert, Albert, Rothmar ja Johannes.
Hermann von Buxhövdeni vennad omandasid Vana-Liivimaal mõjuvõimsad ametikohad: vend Albert von Buxhövden oli Riia piiskop ja vend Rothmar von Buxhövden sai Hermanni teoetusel Tartu toomkapiitli toompraostiks.
Lihula piiskopina.
Hermann määrati oma venna Riia peapiiskopi Alberti poolt 1219. aastal Lihula ("Leal") piiskopkonna piiskopiks, kuid kuna Lihula vallutasid rootslased, kes peagi saarlaste poolt välja löödi, siis ei saanud Hermann oma ametikohuseid seal reaalselt täitma hakata.
Tartu piiskopina.
Lihula piiskopikoha asemel nimetati ta 1224. aastal Tartu esimeseks piiskopiks, kelleks ta jäi kuni 1247. aastani.
Tartu piiskopina kasutas ta oma võimu kindlustamiseks sugulus- ja hõimlassidemeid, Hermann läänistas tema valduses olnud piiskopkonna maad lähisuguslastele: Ugandi maakonna keskne kihelkond Otepää läks Hermanni vennale Theoderich de Ropale, Puhja anti Hermanni õemehele Engelbert von Thysenhusenile. Tarbatu kihelkonna aga jättis piiskop endale ja toomkapiitlile. Oma venna Rothmar von Buxhövdeni seadis Hermann Tartusse toompraostiks ja annetas toomkapiitli ülalpidamiseks samuti 24 küla.
1225. aastaks ehitati Hermanni korraldusel Otepääle esimene kivikindlus Eestis - Otepää linnus. 1242. aastal piiskopkonna ja Mõõgavendade ordu väge vahel toimunud Jäälahingus oli Hermann ristisõdijate väe formaalne juht, kuid oma kõrge ea tõttu ta ilmselt otseses lahingutegevuses ei osalenud.
Piiskop Hermann jäi 1245. aastal vanadusest pimedaks ja oma elu lõpuaastad veetis Hermann Kärkna kloostris, surres seal 1248. ja 1254. aasta vahel.


Jalgpall 1976. aasta suveolümpiamängudel.
Jalgpall 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis 18.–31. juulil.
13 meeskonda. Loobusid Gaana, Sambia ja Nigeeria.


Rahvusvaheline eraõigus.
Rahvusvaheline eraõigus on õigusnormide kogu, mis reguleerib suhteid erinevate riigisiseste õigussüsteemide vahel.


Filosoofia valdkonnad.
Filosoofia traditsioonilisteks valdkondadeks peetakse ontoloogiat ehk metafüüsikat, epistemoloogiat ehk gnoseoloogiat ja aksioloogiat. Lisaks sellele osutatakse tihti loogikale kui eraldiseisvale distsipliinile, mida aga kõik nimetatud valdkonnad vajavad. Samas ei kuulu loogika ise otseselt ühegi valdkonna alla.
Filosoofia valdkondade alla kuuluvaks on peetud ka teoloogiat. Valdkondasid võib jagada peenemalt, eristades ka sellised aksioloogia harud nagu eetika, esteetika, ontoloogia alt metafüüsika ja füüsika jne, kuid sellise jaotamise tulemusel saadud distsipliine võiks pigem nimetada filosoofia harudeks, sest jaotamise aluseks on faktilised erinevused ja konventsioon, mitte filosoofiline printsiip.
Ajalugu.
Filosoofia jaotas esimesena valdkondadeks antiikfilosoof Aristoteles. Aristoteles jagas teadused teoreetilisteks, praktilisteks ja poeetilisteks, kusjuures filosoofia kui teoreetilise distsipliini alla kuulusid tal esimene filosoofia (ehk teoloogia), füüsika ja matemaatika.
Hellenismi ajal oli filosoofia jaotumine eraldi distsipliinideks juba tavapärane. Stoikud panid aluse klassikalisele filosoofia jaotusele, mis jagab filosoofia füüsikaks (sisuliselt: ontoloogia), loogikaks (sisuliselt: epistemoloogia) ja eetikaks, kusjuures viimane valdkondadest saab hellenismi ajal keskseimaks.
Saksa filosoof Immanuel Kant jagab filosoofia valdkonnad kolmeks. Esimene valdkond tegeleb küsimusega, mida ma võin teada (epistemoloogia, loogika), teine valdkond küsimusega, mida ma pean tegema (eetika, moraalifilosoofia), kolmas valdkond küsimusega, millele ma võin loota (metafüüsika, ontoloogia, teoloogia). Kolm küsimust võtab Kant kokku küsimusega, mis on inimene. Sellele küsimusele vastamisega tegelevad filosoofiline antropoloogia, kultuurifilosoofia, ajaloofilosoofia ja esteetika.
Tänapäevane jaotus valdkondadeks lähtub suuresti uuskantiaanlikust positsioonist, mille raames tegeldi humanitaarteaduste ja reaalteaduste põhjendamisega, kusjuures reaalteaduste jaoks sai määratleda ühtsed lähtealused või printsiibid ja meetodi, mis oli sisuliselt epistemoloogia ülesanne ja ka Kantist lähtuvalt filosoofia põhiülesanne. Humanitaarteadused polnud aga Kanti eeldustelt lähtuvalt teadustena võimalikud, mistõttu tuli olemasolevate humanitaarteaduste printsiibid ja meetod määrata teistsuguselt, läbi väärtuste, mida uuribki aksioloogia. Ontoloogia ehk metafüüsika jääb kolmandana nende kõrvale eelkõige traditsioonilise valdkonnana, mis on olnud filosoofia ajaloo vältel keskne, kuid mille rolli tänapäeval on üle võtnud loodusteadused.
Ontoloogia, epistemoloogia ja aksioloogia esitamine filosoofia valdkondadena on eesti kultuuriruumis tavaks osalt ka marksistliku filosoofia pärandina.


Ivan Dmitrijev.
Ivan Ivanovitš Dmitrijev (vene keeles "Иван Иванович Дмитриев"; 21. september 1760 Bogorodskoje, Kaasani kubermang – 15. oktoober 1837 Moskva) oli vene sentimentalistlik luuletaja ja riigitegelane, 1810–1814 Venemaa kohtuminister.
Lapsepõlv.
Ivan Dmitrijev sündis tema perekonnale kuuluvas mõisas Bogorodskoje külas Kaasani kubermangus. Dmitrijevide perekond kuulus vanasse aadlisuguvõsasse, mis põlvnes Smolenski vürstidest.
1768–1771 õppis noor Ivan Dmitrijev Kaasani ja Simbirski prantsuse pansionaatides, kus omandas teadmised peamistes humanitaar- ja reaalainetes. Keeltest õppis ta sel ajal prantsuse ja saksa keelt. 11-aastasena võttis isa ta koolist ära ja hakkas ise koduõpetajate abil poega õpetama. Suurimat huvi näitas Dmitrijev juba siis üles nii vene- kui ka prantsuskeelse ilukirjanduse vastu. Pansionaadis õppides luges ta läbi "Tuhande ja ühe öö muinasjutud", "Robinson Crusoe seiklused" ning "Rüütel des Grieux' ja Manon Lescaux' seiklused". Vene kirjandusest tundis ta hästi juba Aleksandr Sumarokovi, Mihhail Lomonossovi ja Gavrila Deržavini teoseid.
Elule Simbirskis, kus elasid ka Ivan Dmitrijevi vanavanemad, tegi lõpu 1773 alanud Jemeljan Pugatšovi juhitud rahvaülestõus. Dmitrijevid kolisid hirmust rahutuste ees Moskvasse. Perekonna rahaline seis oli tol ajal halb ja nii katkes ka Ivanile koduse hariduse andmine.
1772 oli isa registreerinud Ivan Dmitrijevi sõjaväeteenistuseks Peterburis Semjonovski polgus, kus too 1774. aastal alustaski oma ohvitserikarjääri. Õpingud jätkusid polgukoolis, kuid mitte kaua: veel samal aastal sattus ta pataljoni, mis saatis keisrinna Katariina II teel Moskvasse. Pärast missiooni lõppu võttis Dmitrijev aasta aega puhkust, veetes selle kodus perekonna juures, ja pöördus siis tagasi Peterburgi, kus jätkas teenistust allohvitserina.
Noorus.
1777 alustas Ivan Dmitrijev avalikku kirjanduslikku tegevust. Muidugi olid tal selja taga juba varasemad katsetused poeesia alal, ent 17-aastaselt pidas ta ennast piisavalt küpseks, et oma loomingut ka avaldama hakata. 14. aprillil avaldati tema epitaaf kirjanik Antioch Kantemiri portreele äsja ilmumist alustanud ajalehes "Sankt-Peterburgi Õpetatud Sõnumid" ("Санкт-Петербургские Ученые Ведомости"). Üldiselt ei pälvinud tema luuletused aga sel ajal erilist populaarsust, mistõttu ta loobus ajutiselt katsetest neid trükis avaldada.
1780. aastate alguses tutvus ta ajaloolase Nikolai Karamziniga, kes avaldas talle suurt mõju ja kellega tal tekkis 40 aastat kestnud korrapärane kirjavahetus.
Samal ajal jätkus Ivan Dmitrijevi teenistus armees. 1787 ülendati ta lipnikuks ja 1788 osales ta neli kuud Vene-Rootsi sõjas. Peterburgi naasmise järel jätkas ta luuletuste kirjutamist, saades sel ajal enim mõjutusi Gavrila Deržavinilt, kellega tal õnnestus isiklikult tutvuda.
1791 hakkas Ivan Dmitrijev oma loomingut taas avaldama, seekord Nikolai Karamzini väljaandes "Moskva Ajakiri" ("Московский журнал"). Laiema tuntuse selle väljaande vahendusel tõi talle satiiriline muinasjutt "Moodne naine" ("Модная жена", 1792). 1795 avaldas ta trükis oma esimese luulekogu "Ja minu jõudeolekud" ("И мои бездельки"), mille pealkiri oli inspireeritud Karamzini varasemast luulekogust ("Мои бездельки").
Riigiteenistus.
Sõjaväeteenistus Dmitrijevit ei rahuldanud. Pärast kapteni auastme saamist 1796 hakkas ta kavandama teenistusest lahkumist. Keisrinna Katariina II surma järel võimule tulnud Paul I ajal aga Dmitrijev arreteeriti süüdistatuna uue keisri elu kallale kippumises. Vahi all peeti teda siiski vaid mõned päevad, sest selgus, et tema peale oli alusetult kaevatult. Seejärel õnnestus tal teenistusest lahkuda polkovniku auastmes.
Esialgu kavatses Ivan Dmitrijev suunduda maale ja pühenduda seal loomingule, ent Paul I nimetas ta toimunu hüvitamiseks 1797 keiserliku perekonna varade haldamise ministri abiks ja Senati ülemprokuröriks. 1799 lahkus ta siiski ka riigitöölt, talle määrati teenistuspension ja omistati salanõuniku tiitel. Ostnud Moskvasse mugava aiamaja, tegeles Dmitrijev nüüd mitmed aastad vaid loominguga.
Pärast Aleksander I võimuletulekut 1801 leevenes oluliselt tsensuur Venemaal ja ilmus uusi võimalusi loomingu avaldamiseks. 1802 hakkas Karamzin välja andma uut ajakirja Vestnik Jevropõ ("Вестник Европы"), kus ajavahemikus 1802–1803 ilmus 10 Dmitrijevi valmi. Samas hakkas tema looming selleks perioodiks juba ammenduma ning pärast 1805. aastat kirjutas ta väga vähe. Loomingulise tegevuse asemele tuli pingeline riigiteenistus.
1806 nimetas keiser Aleksander I Ivan Dmitrijevi senaatoriks. Üheks tema esimeseks ülesandeks sai pististe afääri uurimine Rjazani kubermangus. Tõe väljaselgitamine selle sündmuse juures kedagi tegelikult ei huvitanud, juhtum anti lõpuks uurida teisele, mitte nii innukale ja ausale ametnikule kui Dmitrijev.
Tema riigiametniku karjäär tipnes kohtuministri ja Riiginõukogu liikme ametikohaga aastatel 1810–1814. Kuigi ta tõi endaga ministeeriumisse kaasa mitmed oma soosikud, ei suutnud ta vastu seista staažikatele ametnikele, kellega läks peatselt tülli ministeeriumis vohava korruptsiooni tõttu. 1814 esitas ta taotluse ametist lahkumiseks. Keiser nõustus sellega ja Dmitrijev asus taas elama Moskvasse. Ministriks nimetati tema noor soosik Dmitri Daškov.
Hiline eluperiood.
Kuni surmani jäi Dmitrijevi elu seotuks Moskvaga. Peamiselt keskendus ta kultuurilisele tegevusele. Kuigi ta ise enam väga palju ei kirjutanud, suhtles ta aktiivselt noorte loomeinimestega nagu Aleksandr Puškin ja Vassili Žukovski. 1816–1819 oli ta Moskva elanike toetamise komisjoni esimees. 1820 ilmus "Valitud laulude kogumik kaunitele neidudele ja armastusväärsetele naistele" ("Избранный песенник для прекрасных девушек и любезных женщин") ja 1826 tema viimane luulekogumik "Apoloogid nelikvärssides" ("Апологи. В четверостишиях"). 1820. aastatel tegeles ta ka autobiograafia kirjutamisega.
Ivan Dmitrijev suri oma Moskva majas 15. oktoobril 1837 ja on maetud Moskva Donskoi kloostrisse. Ta ei abiellunud kunagi ja suri otseste järeltulijateta.
Looming.
Ivan Dmitrijev kirjutas nii luuletusi, laule, muinasjutte kui ka valme. Tema valmide ja muinasjuttude puhul ei ole enamasti tegu originaalloominguga, vaid tõlgetega prantsuse keelest. Kõige tugevamaks hinnatakse siiski tema satiirilisi palasid. Sageli oli tema pilkeobjektiks sel ajastul laialt levinud tava kirjutada oode, ja inimesed, kes sellega tegelesid, sest valdaval osal neist puudus igasugune anne luuletamisega tegeleda.
Dmitrijevi teeneks peetakse ka vene luulekeele lihtsustamist, vabastamist vananenud vormidest ja sellele voolavuse andmist.
Eriti viljakas loomeaasta oli tema jaoks 1794, mil ta kirjutas oma parimad teosed – luuletused "Volgale" ("К Волге"), "Patrioodi pilk Varssavi vallutamisele" ("Глас патриота на взятие Варшавы"), "Jermak" ("Ермак") ja satiirilise pala "Võõras aru" ("Чужой толк").
Tema laulikutest väärivad mainimist 1796 ilmunud "Taskulaulik, ehk parimate ilmalike ja lihtrahvalike laulude kogumik" ("Карманный песенник, или Собрание лучших светских и простонародных песен") ja 1820 ilmunud "Valitud laulude kogumik kaunitele neidudele ja armastusväärsetele naistele" ("Избранный песенник для прекрасных девушек и любезных женщин")
1825 valmis tema autobiograafia "Vaade minu elule" ("Взгляд на мою жизнь"), milles ta annab ülevaate Vene ühiskonnast Katariina II aegadest Aleksander I valitsusaja lõpupäevadeni. Trükis ilmus see teos aastal 1866.
Eesti keelde Dmitrijevi koondteoseid tõlgitud ei ole, kuid ei saa välistada, et ajakirjanduses või luulekogumikes on ilmunud üksikuid luuletusi või valme.


Balthasar Russow.
Balthasar Rüssow (ka Russow, Rissowe või Ryssaw; umbes 1536 – 24. november 1600) oli Tallinna kroonikakirjutaja ja luterlik vaimulik.
Taani päritolu ajaloolane Paul Johansen esitas 1960. aastatel hüpoteesi Russowi mittesaksa, nimelt tema eesti päritolu kohta. Johansen ei jõudnud enne oma surma avaldada oma hüpoteesi allikatega põhjendatud varianti, kuid see leidis kindla koha eestlaste ajalookujutelmades, eelkõige tänu Jaan Krossi romaanile "Kolme katku vahel", mille peategelane on Balthasar Russow. Kui baltisaksa ajaloolane Heinz von zur Mühlen 1996 Johanseni uurimuse Russowi kohta lõpuks avaldas ja tema päritoluhüpotees kontrollitavaks osutus, on mõned ajaloolased (näiteks Küllike Kaplinski) selle tagasi lükanud.
Russow sündis ilmselt enne 1536. aastat (ehkki tema sünniaastaks on pakutud näiteks ka 1542. aastat) oletatavasti Tallinna voorimehe Simon Russowi (Risso või Rissa) pojana (Kaplinski pakub Russowi isaks sakslasest kullasseppa Simon Russenbergi) ning sai esmase hariduse Tallinna linnakoolis. Aastatel 1559–1562 õppis Russow oma õpetaja Bartholomäus Frölincki soovitusel Stettini (Szczecini) vaimulikus akadeemias magister Matthäus Wolffi juures. Õppeaineteks olid ladina, kreeka ja ilmselt ka heebrea keel, peamiselt rõhuti aga praktilisele teoloogiale. Stettinist võlgade tõttu põgenenuna (sest isa ei saanud sõja tõttu talle raha saata) siirdus Russow lühikeseks ajaks Wittenbergi ning seejärel Bremeni, kus tema teine kunagine õpetaja Johannes Sum tahtis temast teha enda abiõpetajat. Seal sai ta aga kuulda isa surmast ning pöördus veel 1562. aastal Tallinnasse tagasi.
1563. aastal sai Russowist Tallinna Pühavaimu kiriku diakon ning 1566. aastal eesti (ehk mittesaksa) koguduse pastor. Sellel kohal oli ta kuni oma surmani 1600. aastal. Vahepeal jõudis Russow nii kirjutada kroonika, tõusta linna ülemkihi hulka kui ka kolm korda abielluda. Esimeseks naiseks oli parkal Henrik Ganderseni tütar Elsbet, teiseks Tallinna piiskopi Johannes Robertus von Gelderni tütar Margarethe ning kolmandaks jõuka kaupmehe tütar Anna Bade, kes oli ka raehärra ning bürgermeistri Heinrich von Lohni kasutütar. Nõnda sai Russowist raeliikme sugulane, mis tähendas ühtlasi kõrgeimat ühiskondlikku positsiooni, milleni Tallinnas oli võimalik jõuda. Tema surma puhul nimetas Tallinna raad Russowit kui linna vanimat pastorit austavalt "senior"iks.
Russowi tähtsus ja tuntus põhineb "Liivimaa kroonikal", mis käsitleb põhjalikult Liivimaa ajalugu 16. sajandil, olles oluline allikas Liivi sõja kohta koos Johann Renneri ülestähendustega Liivimaa ajaloost aastatel 1556–1561. Russowi kroonika ilmus esmakordselt Rostockis 1578. aastal, teine trükk sama aasta sügisel samas kohas ning 1584. aastal ka tunduvalt täiendatud kolmas trükk Barthis. Kroonika moraliseeriv ning julge ja otsekohene stiil ei meeldinud paljudele aadlikele, mistõttu mitmed neist teosele ka vastuväiteid esitasid. Tuntumad neist olid Elert Kruse, Heinrich von Tiesenhausen ja Tönnes Maydell.


Innocentius XIII.
Innocentius XIII (Michelangelo dei Conti'", 13. mai 1655 – 7. märts 1724) oli paavst 1721–1724. Ta oli 244. paavst.
Michelangelo dei Conti sündis Poli hertsogi Carlo II Conti ja Isabella Monti peres 2. lapsena. Tema suguvõsast pärinesid paavstid Clemens III, Innocentius III, Gregorius IX ja Aleksander IV, kuid ta oli sugulussidemete kaudu veel mitmete paavstide kauge sugulane.
Conti õppis Anconas ja seejärel Roomas jesuiitide kolleegiumis. Ta lõpetas Rooma ülikooli ("La Sapienza") õigusteaduskonna ja omandas doktorikraadi. 1690 saatis Aleksander VIII ta Venezia doodži juurde, kellele ta pidi üle andma õnnistatud mõõga ("stocco") ja kübara ("berettone"). Conti soovitas paavstil enne apostelliku konstitutsiooni 'Unigenitus Dei Filius' avaldamist konsulteerida prelaatidega. Ta loobus 1719 ametist tervislikel põhjustel.
1721. aasta konklaav.
Innocentius XIII valiti paavstiks 8. mail 1721 Vatikani paavstipalees ja krooniti 18. mail kardinal Benedetto Pamphili poolt. Ta võttis nime Innocentius III järgi.
31. märtsist 8. maini 1721 toimunud konklaavi viimases voorus osales 56 kardinali, kuid 9. aprilliks oli konklaavile kogunenud vaid 40 kardinali. Konklaavil tekkis 4 fraktsiooni: Zelanti, Prantsusmaa, Austria ja Albanide fraktsiooni. Kardinal Mihály Frigyes Althan esitas teises voorus veto kardinal Fabrizio Paolucci vastu, kellel jäi 3 häält vajalikust häältehulgast puudu, et osutuda valituks. 7. mail saabusid konklaavile kardinalid Damian Hugo Philipp von Schönborn Bushein ja Thomas Philip Wallrad d'Hénin-Liétard d'Alsace-Boussu de Chimay. Haiguse tõttu lahkusid konklaavilt kardinalid Giandomenico Paracciani ja Giovanni Battista Salerni.
Suhted Saksa-Rooma keisriga.
Innocentius XIII läänistas 9. juunil 1722 Saksa-Rooma keisri Karl VI omandisse Napoli ja Sitsiilia. Keiser nõudis koos Sitsiilia omandamisega endale ka Sitsiilia kiriku privileege ("Monarchia Sicula"), kuid paavst keeldus, toetudes Clemens XI otsusele. Keiser keeldus paavstile tagasi andmast Hispaania pärilussõjas hõivatud Comacchiot. Pingete leevendamiseks nõustus Innocentius XIII keisri sooviga saata eelnevalt Viini nuntsiuse määramiseks määratavate isikute nimekirja.
Suhted Prantsusmaaga.
Innocentius XIII pühitses Prantsusmaa peaministri Guillaume Dubois' kardinaliks. Tema ajal jätkus vaidlus jansenismi üle.
Suhted Hispaaniaga.
Innocentius XIII sõlmis Hispaaniaga lepingu. Hispaania prints Carlos nõudis paavstilt Parma ja Piacenza läänistamist enda omandiks.
Suhted Inglismaaga.
Innocentius XIII tunnustas James Edward Stuartit Suurbritannia kuningana ja lubas talle 100 000 tukatit.
Suhted Itaalia riikidega.
Ta toetas Venezia ja Malta võitlust türklastega.
Suhted Poolaga.
Poola kuningas saatis paavstile briljantidega kaunistatud krutsifiksi.
Suhted Portugaliga.
Innocentius XIII käskis Portugali kuninga João V palvel Portugalis resideeruval nuntsiusel Vincenzo Bichil pöörduda tagasi Rooma ja saatis tema asemele uueks nuntsiuseks Giuseppe Firrao. Kuningas keelas Bichil riigist lahkumise, kuid keeldus ka Firraod vastu võtmast. Lõpuks võimaldati Bichil Portugalis edasi tegutseda.
Sisepoliitika.
1721 käskis Innocentius XIII Rooma pagaritel kontrollida pätside kaalu ja kvaliteeti.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Innocentius XIII taunis jesuiitide tegevust, kui ta oli saanud teada, et hoolimata Clemens XI hukkamõistvast otsusest peavad jesuiidid Hiinas endiselt hiina riitust. Ta keelas jesuiitidel võtta kolme aasta jooksul vastu noviitse.
Innocentius XIII kohustas frantsiskaani observantide kapiitlit koguneda Aracoelis senise tava järgi ja ta oli ise kapiitli eesistujaks.
Innocentius XIII kohutas Roomat külastavaid prelaate andma aru sellest, kas vaimulikud peavad oma piiskopkondades konverentse.
23. märtsil 1723 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Apostolici ministerii' sätestas ta preestrite funktsioonid kiriklike talituste ajal.
27. aprillil 1723 määrasid 7 Hollandi preestrit Utrechti uueks piiskopiks Cornelius Steenhoveni, paludes paavstil teda tunnustada, kuid paavst keeldus.
Jansenism.
Innocentius XIII kinnitas paavstiks saades Clemens XI otsuse jansenismi taunimiseks ja kuulutas Prantsusmaa kuningale saadetud kirjas oma poolehoidu Clemens XI otsusele. Juunis 1721 kirjutasid 7 Prantsusmaa piiskoppi paavstile, paludes 'Unigenitus' tagasi võtta, kuid paavst keeldus seda tegemast.
Liturgilised otsused.
Innocentius XIII kuulutas 25. aprillil 1722 Isidoruse Kiriku doktoriks
1722 lubas ta ühel Jeruusalemmas teenival preestril anda konfirmatsiooni sakramenti, kuigi see õigus on tavaliselt ainult piiskoppidel.
Misjon.
Innocentius XIII saatis 1722 Sigismond de Calchi Myanmarisse misjoneerima.
Suhted juutidega.
Innocentius XIII keelas 18. jaanuaril 1724 avaldatud bullas 'Ex injuncto nobis' juutidel uute kaupade müümise.
Beatifikatsioonid.
Innocentius XIII kuulutas õndsaks 3 isikut
Onupojapoliitika.
Innocentius XII 1692 dekreedi järgi pidi paavst hoiduma onupojapoliitikast ja võis määrata vaid ühe sugulase kardinaliks.
Innocentius XIII vend Bernardo Maria dei Conti pühitseti 1721 kardinaliks, kuid tema sissetulekud olid ametivendadega võrreldes äärmiselt tagasihoidlikud.
Innocentius XIII õde Giulia Cecilia oli abiellunud Girolamo Pignatelliga, kelle suguvõsast pärines paavst Innocentius XII.
Kardinalide pühitsemised.
Innocentius XIII pühitses 3 kardinali 2 konsistooriumil.
Innocentius XIII kultuuriloos.
Innocentius XIII rajas 12. septembril 1721 Kuubal Havanna ülikooli.
18. detsembril 1722 tunnustas ta Caracase ülikooli rajamist Venezuelas.
Surm.
Innocentius XIII suri 7. märtsil 1724 Roomas songa tagajärjel ja maeti 12. märtsil Vatikani basiilikasse.


Oliver Cromwell.
thumb
Oliver Cromwell (25. aprill 1599 Huntingdon, Huntingdonshire, Inglismaa – 3. september 1658 London) oli Inglise riigimees ja sõjaväelane, kelle juhtimisel kukutati Inglise monarhia ja kehtestati vabariik, mida ta juhtis Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa lordprotektorina 1653. aastast kuni surmani.
Cromwell oli Inglise kodusõjas üks parlamendi vägede (New Model Army) juhte, kes purustasid sõjas rojalistid. Pärast kuningas Charles I hukkamist 1649. aastal juhtis Cromwell lühiealist Inglise vabariiki (Commonwealth of England), vallutas Iirimaa ja Šotimaa ning valitses 1653. aastast surmani lordprotektorina.
Elulugu.
Oliver Cromwell pärines Inglise alamaadlist ning veetis elu esimesed 40 aastat suhteliselt silmatorkamatult. Tema suguvõsast oli küll pärit riigimehi, teiste seas kuningas Henry VIII kantsler Thomas Cromwell. Kuni onult päranduse saamiseni meenutas tema elustiil vabatalupojast farmeri oma. Pärast usulist pöördumist samal aastakümnel võttis Cromwell omaks sõltumatute puritaanide elulaadi. Valitsejana harrastas ta agressiivset ja tõhusat välispoliitikat, mis kujundas valitsetava maa tulevikku pikaks ajaks. Pärast tema surma varises Inglise vabariik aga kokku ning 1660. aastal tuli kuninglik suguvõsa taas võimule (Stuartite restauratsioon).
Ülimalt uskliku mehena, kes nimetas end puritaanide Mooseseks, uskus Cromwell kindlalt, et jumal juhib ta võidule. Siiski ei samastunud ta kunagi ühegi sekti ega teoloogilise seisukohaga ning pooldas ususallivust kõigi protestantlike rühmituste jaoks.
1640. aastal valiti Cromwell Cambridge'ist alul Lühikese parlamendi (1640) ja seejärel Pika parlamendi (1640–49) liikmeks. Inglise kodusõtta astus ta parlamendi ehk "ümarpeade" poolel, kus kerkis oskusliku ratsaväekomandörina kiiresti salgaülemast terve armee juhiks, purustades kuningas Charles I väed otsustavates lahingutes Marston Moori (1644) ja Nasby (1645) all. 1649. aastal oli ta üks Charles I surmaotsusele allkirjutanuist ning Päraparlamendi (Rump Parliament, 1649–1653) liige, mis valis ta juhtima Inglise sõjaretke Iirimaal 1649–50. Samuti juhtis ta retke šotlaste vastu 1650-1651. 20. aprillil 1653 saatis ta Päraparlamendi jõuga laiali, luues lühiealise valitsusorgani, mida tuntakse Barebone'i parlamendi nime all. Ta keeldus küll kuningatroonist, kuid lasi endast 16. detsembril 1653 teha Inglismaa, Walesi, Šotimaa ja Iirimaa lordprotektori. Cromwell maeti Westminster Abbeysse. Pärast rojalistide võimuletulekut kaevati tema laip välja, pandi ahelaisse ning sel raiuti pea maha.
Surivoodil määras Cromwell enda järglaseks oma poja Richard Cromwelli, kes ei suutnud aga hoida võimu kauem kui kolm aastat.
Üks tema poegadest oli Henry Cromwell, Iirimaa lordasemik.
Ajalooline hinnang.
Cromwell on üks kõige enam vaidlusi tekitanud kujusid Briti saarte ajaloos. Mõned ajaloolased nagu David Hume ja Christopher Hill on pidanud teda kuningatapjast diktaatoriks. Hill on kirjutanud, et Cromwelli võim "toetus tääkidele" ja oli sõjalise diktatuuri sümbol. Samas on Cromwelli portree Hilli raamatus "God's Englishman: Oliver Cromwell and the English Revolution" märksa nüansirikkam ja keerukam. Teised, nagu Thomas Carlyle ja Samuel Rawson Gardiner, on pidanud teda vabaduse eest võidelnud kangelaseks. 2002. aastal Suurbritannias BBC korraldatud küsitluses valiti Cromwell 10 kõigi aegade suurima briti hulka. Tema meetodeid võitluses Šotimaa ja Iirimaa katoliiklastega on nimetatud genotsiidiks või genotsiidilähedasteks. Tema tegevust Iirimaal (Drogheda veresaun, Wexfordi piiramine) on karmilt kritiseeritud.


Aakre mõis.
Aakre mõis oli rüütlimõis (vahepeal riigimõis) Rõngu kihelkonnas Tartumaal. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisa keskus Valga maakonnas Puka vallas Aakre külas.
Mõisa peahoone, ait ja viinavabrik on kultuurimälestised.
Aakre mõisa ("Kawrimoise", hiljem "Aicker" või "Ayakar") mainiti kirjalikes allikates esmakordselt 1557. aastal.
Omanikud.
Mõisa asutas tõenäoliselt 16. sajandi esimesel poolel Kawerite aadliperekond, kelle käes oli mõis ka enamiku Poola ajast (algul jesuiitide käes).
Aastal 1627 annetas Gustav II Adolf Aakre mõisa koos Rõngu mõisaga admiral Clas Larsson Flemingile, nii et see läks Flemingite perekonna kätte. 17. sajandi mõisate reduktsiooni käigus Aakre mõis riigistati ning oli algul Rootsi, hiljem Vene riigimõis.
Aastal 1782 andis Venemaa keisrinna Katariina II Rehbinderite käsutusse ning 1798 kinkis Venemaa keiser Paul I mõisa neile. 1802. a. ostis salanõunik Arend Wilhelm von Rehbinderilt 115 000 rubla eest Aakre mõisa, endine Viiburi kuberner, kindralleitnant Karl Johann von Günzel (1741–1816) ja tema abikaasa Catharina (1770–1844), kes oli krahv Jacob Johann von Sieversi tütar. Hiljem olid omanikuks veel ka Engelhardtid.
Rohlandid omandasid mõisa 1853. aastal ning mõis kuulus nendele kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Viimane omanik oli 1907. aastast õigusteaduste doktor professor Woldemar von Rohland. Juurdekuuluvad Hundi ehk Karlsbergi mõis ja Purtsi mõis olid juba varem kanditaludena välja antud.
Mõisa peahoone.
Mõisa ühekorruseline pikk kivist peahoone ehitati 19. sajandil. Stiililt on peahoone lähedane klassitsismile. Algselt oli hoone krohvitud ja fassaadil asus puidust veranda. Fassaadi keskel oli lai ja lame ehisviil (kolmnurkfrontoon) tiheda raamijaotusega kaaraknaga (segmentkaarse aknaga).
Aastal 1920 pärast Põhu koolimaja põlemist kolis kool Aakre mõisahoonesse. Aastatel 1932–1934 ehitati hoone üsna põhjalikult ümber – koolimajaks Arnold Matteuse kavandi järgi. Selleks sai vallavalitsus riiklikku odavaprotsendilist laenu tähtajaga 40 aastat. Seoses ümberehitusega kaotati fassaadi ehisviil, lisati hoonele mansardkorrus ja katus kujundati viilkatuseks. Ehitati ka uued korstnad. Loodepoolsele küljele ehitati juurde mõned aknad. Hoonel on kolmelööviline ja võlvitud kelder. Hoonel on kvaadernurgad.
Aastal 1973 kool (Aakre Algkool) suleti. Mõnda aega tegutses majas seejärel Aakre Eriinternaatkool. Viimane kapitaalsem remont toimus 1988. aastal. Siis sai hoone uued avatäited ja uue kivikatuse. Alates sellest ajast tegutseb hoones Aakre Lasteaed-Algkool.
Kõigi teostatud ümberehituste tõttu pole hoone siseruumides ajalooliselt väärtuslikest detailidest säilinud midagi muud kui mõni peegellagi ja keldri võlvlagi.
Keskkütte kasutamise tõttu on ahjud välja lõhutud. Korstnates pesitsevad hakid.
Kool kuulub Eesti mõisakoolide ühingusse ning on ühinenud projektiga "Unustatud mõisad". Kool on lülitatud mõisakoolide riiklikku programmi.
Lasteaed-algkooli juhataja Ilme Hõbemägi on hoones sageli kuulnud kummitust, keda ta peab viimase mõisapreili Margareta vaimuks.
Ait-jääkelder.
Peahoonest kirdes asuv maakivist jääkelder on ehitatud arvatavasti samuti 19. sajandil.
Hoone algne sissepääs paiknes loodepoolsel küljel, kuid 1988. aastal keldri sissepääs ehitati kagupoolsele küljele, kus keldriuste kohale moodustub rõdu. Keldri alumine korrus on pool-maapealne, ülemine korrus maapealne. Keldri siseruumides on võimla koos riietus- ja duširuumidega.
Ait.
Mõisa aidahoone pärineb 18. sajandi lõpust. Sellel oli 5 kaaravaga kaaristu. Pärast tulekahju pole seda taastatud ning sellest on järel ainult müürid.
Laut.
Laudal on vahvärkviil ristikujuliste õhutusavadega.
Viinavabrik.
Säilinud on peahoonest mõnisada meetrit kagu pool asetsev viinavabrikuhoone.
Mõisapark.
Mõisapargis on Teise maailmasõja vennashaud mälestussambaga.


Yamanashi prefektuur.
Yamanashi prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare keskosas, sisemaal.
Sümbolid.
Yamanashi prefektuuri tunnuslind on rädilind "Cettia diphone", tunnuspuu on jaapani vaher ("Acer palmatum") ja tunnuslill kirsiõis ("Prunus serrulata").
Haldusjaotus.
Yamanashi prefektuur on jaotatud 28 omavalitsuseks, millest 13 on suurlinnad (市 "shi").


Yamagata prefektuur.
Yamagata prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare põhjaosas, Jaapani mere kaldal.
Haldusjaotus.
Yamagata prefektuur on jaotatud 35 omavalitsuseks, millest 13 on suurlinnad (市 "shi").


Augsburg.
Augsburg on linn Saksamaal Baieris, Švaabimaa keskus. Asub Lechi jõe ääres.
Ajalugu.
Augsburg on üks Saksamaa vanimaid linnu. Augsburgi kohal asus roomlaste asula, mille asutamisaastaks loetakse 15 eKr. 121. aastal andis keiser Hadrianus Augusta Vindelicorumile linnaõigused.
1555. aastal sõlmiti linnas Augsburgi rahu protestantide ja katoliiklaste vahel.


Juan de Borbón, Barcelona krahv.
pisi
Don Juan de Borbón y Battenberg (20. juuni 1913, Granja de San Ildefonso, Segovia, Hispaania – 1. aprill 1993, Madrid) oli kuningas Alfonso XIII poeg, Hispaania õigusjärgne troonipärija aastatel 1941–1975.
Monarhistid pidasid teda kuningaks eksiilis. Seetõttu nimetatakse teda vahel ka Juan III ja selle nime all on ta ka maetud.
Borbon, Juan
Borbon, Juan
Borbon, Juan


Kõlleste valla lipp.
Kõlleste valla lipp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kõlleste valla lipp.
Lipp on kinnitatud 5. septembril 2003.
Lipu kirjeldus.
Kõlleste valla lipp on vapilipp. Sinise kanga ülaservas valge laid, mis on eraldatud sinisest väljast okaspuuoksalõikega. Sinisel väljal on aga valge kollaste manustega kivi hoidev kurg.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Põhjendus.
Lipu sinine põhivärvus ning okaspuutaimelõige sümboliseerib valla kaunist loodust oma metsade, orgudes sädelevate järvede ja kauguses sinavate mägedega. Lipu ülaosas olev valge on puhtuse, parema tuleviku lootuse ja progressi võrdkujuks. Keskseks kujuks olev valge kurg, kes hoiab ülestõstetud kivi on heraldikas tähelepanelikkuse, erksuse ja valvsuse sümbol. Kui lind peaks tukastama, siis maha kukkuv kivi ärataks ta kohe üles. Sellega iseloomustatakse valla inimeste usinust ja virksust nii oma igapäeva töödes kui ka tundeerksat loovust kodukandi kultuuripõllul. Kured on Kõlleste valla loodusele iseloomulikud püsiasukad, seega sobib kurg valla lipule.


Oru valla lipp.
Oru valla lipp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Oru valla lipp.
Lipp on kinnitatud 3. juunil 1998.
Lipu kirjeldus.
Oru valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on vertikaalselt keskelt poolitatud viljakõrrega, vardapoolne väli on roheline, lehvipoolne aga sinine. Lipu keskel on ristatud kolm kollast viljakõrt.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Põhjendus.
Roheline ja sinine värv sümboliseerivad valla mereäärset asukohta. Viljapeade kimp sümboliseerib valdavalt põllumajanduslikku tegevust vallas.


Mäetaguse valla lipp.
Mäetaguse valla lipp on Eesti haldusüksuse Mäetaguse valla lipp.
Lipu kirjeldus.
Roheline kangas on jaotatud Y-kujulise kollase joonega nii, et vardapoolsesse osasse tekib roheline võrdhaarne kolmnurk.
Vaata ka.
Lipp


Nõo valla lipp.
Nõo valla lipp on Eesti haldusüksuse Nõo valla lipp.
Lipp on kinnitatud 27. mail 1996 ning õnnistatud sama aasta 2. juulil Nõo kirikus Tartumaa praosti Harald Tammuri poolt.
Lipu kirjeldus.
Nõo valla lipp on vapilipp. Sinise kanga vardapoolsel osal on valge kiriku viiluväli koos torniga. Pisut tornist kõrgemal on kummalgi pool torni üks kollane kaheksaharuline täht.
Valge kirikutorni kujutis sümboliseerib Nõo alevikku, kaks tähte kirikutorni kõrval tuletavad meelde taevakehi, mida vaadeldakse Tõravere observatooriumis. Tõravere on Nõo kõrval valla teine suurem asula.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Dortmund.
Dortmund on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus.
Ajalugu.
Dortmundi on esmakordselt mainitud 880. aasta paiku. 1152–1154 asus seal Saksa kuninga ja Rooma keisri Friedrich I Barbarossa residents.
Sport.
Borussia Dortmund on Dortmundi jalgpalliklubi. 1974. aastal ehitatud jalgpallistaadion Signal Iduna Park on Saksamaa suurim.


2006. aasta Malaisia Grand Prix.
2006. aasta Vormel 1 etapp Malaisia Grand Prix toimus 19. märtsil Malaisias Sepangi ringrajal.
Kaheksandat korda peetud Malaisia Grand Prix' võitis Renault' piloot itaallane Giancarlo Fisichella, kes alustas võistlust esikohalt. Esimese kaksikvõidu Renault'le 24 aasta järel tagas valitsev maailmameister Fernando Alonso. Alonso tegi ka võistluse kiireima ringi, saades ajaks 1.34,803.
Sõidust.
Kvalifikatsioonisõidus näitas kiireimat aega Renault' piloot Giancarlo Fisichella, kes läbis ringi ajaga 1.33,480. Tema kõrval läksid võistlusrajale Jenson Button Hondal ja Nico Rosberg Williamsil. Viimasest sõitis stardiraja alguses mööda Fernando Alonso, kes startis Rosbergi ja Webberi järel. Rosbergi sõit lõppes seitsmendal ringil, kui tema automootor üles ütles.
Üks peafavoriite Kimi Räikkönen McLarenil katkestas kohe esimesel ringil, sest Red Bulli piloot Christian Klien sõitis talle tagant sisse.
Ferrari esipiloot Michael Schumacher kaotas stardirivis kümme kohta, sest pärast vabatreeninguid vahetati tema autol mootor. Lisaks temale kaotasid mootorivahetuse tõttu 10 kohta ka tema tiimikaaslane Felipe Massa, Rubens Barrichello Hondal ja Red Bullil sõitev David Coulthard. M. Schumacheri kohaks jäi kuues.
Auto tehnilise rikke tõttu oli sunnitud katkestama pikka aega viiendal kohal sõitnud Nick Heidfeld.
Malaisia Grand Prix


Geneetiline kood.
Geneetiline kood on vastavus nukleiinhapete (RNA) ja valkude primaarstruktuuride vahel. Selle koodi kindlustab keemiliste juhiste süsteem, mis loob geneetilist infot kandva mRNA vahendusel proteiine. Valgusüntees geneetilise info alusel ehk translatsioon toimub ribosoomides.
Geneetiline kood on väga sarnane terves eluslooduses. See annab aluse oletada kogu praeguse elu monofüleetilist päritolu ning ühekordset tekkimist, kuigi rangelt võttes näitab geneetilise koodi universaalsus ainult universaalse geneetilise koodi enda monofüleetilist päritolu. Samas leidub geneetilisel koodil üle kümne erineva variandi, mis on tõenäoliselt siiski hiljem evolutsiooni käigus tekkinud.
Geeniekspressioon.
Organismi geneetiline info on talletatud kromosoomidesse, mis koosneb DNA molekulidest, mis omakorda jagunevad geenideks. Geen on geneetilise info baasühik, mis kodeerib mingi kindla proteiini sünteesi. Kui geeni ekspresseeritakse, siis kopeeritakse geenist üheahelaline mRNA matriits, mis seejärel suundub rakutuumast ribosoomi, kus toimub geneetilise koodi alusel mRNAst tRNA ja mitmete ensüümide abil aminohappeahelate sünteesimine, mis hiljem pakitakse valguks.
Nagu iga teine nukleiinhapegi koosneb mRNA nukleotiididest, mida tihti kutsutakse ka alusteks. RNAs sisalduvad nukleotiidid on: adeniin (A), guaniin (G), tsütosiin (C) ja uratsiil (U). DNA ahelas vastab uratsiilile tümiin (T). Nukleotiidide kolmikuid e. triplette mRNAs nimetatakse koodoniteks, mis moodustavad geneetilise koodi põhialuse. Igale koodonile mRNAs vastab mingi konkreetne aminohape proteiiniahelas või juhis valgusünteesi alustamiseks või lõpetamiseks.
Ühtekokku on olemas 43 = 64 erinevat koodonit. Kuna kodeeritavaid aminohappeid on ainult 20, siis on paljud koodonid "sünonüümsed", st. ühele aminohappele võib vastata mitu erinevat koodonit. Milliseid koodoneid genoomis eelistatakse, sõltub aga konkreetsest organismist endast. Otsene seos on aga aminohappele vastavate koodonite hulga ja selle aminohappe esinemissageduse vahel valkudes.
Start- ja stoppkoodonid.
Mõnele koodonile (UGA, UUA ja UAG) ei vasta ühtegi aminohapet, mistõttu neid mõnikord nimetatakse ka nonsensskoodoniteks. See nimetus ei ole aga päris õige, kuna nimetatud koodonid toimivad märgina valgusünteesi lõpetamiseks, umbes nagu punkt lause lõpus. Stoppkoodoneid e terminaatorkoodoneid tunnevad ära teatud ensüümid, nn. terminatsioonifaktorid, mis osalevad valgusünteesi lõpetamisel. Tegelikud nonsensskoodonid oleksid sellised, millele ei vasta ükski aminohape ega ka mingi muu tähendus.
Koodon AUG on universaalses geneetilises koodis mitmetähenduslik – ta on nii metioniini sünteesi koodon kui ka start- ehk initsiaatorkoodon. Initsiaatorkoodon asub mRNA ahela eesotsas ning see annab ühtlasi märku ribosoomis valgusünteesi alustamiseks, seega enamuse valguahelate esimeseks aminohappeks on metioniin. Kui koodon AUG asub mRNA ahelas ka pärast initsiaatorkoodonit, sünteesitakse sellelt aminohappeahelasse lihtsalt metioniin.
Leidub ka alternatiivseid initsiaatorkoodoneid (näiteks UUG ja CUG), kuid neid kasutatakse valgusünteesi alustamiseks oluliselt harvemini.
Kooditabel.
Järgnevas tabelis on toodud mRNA koodonitele vastavate aminohapete nimetused ning nende rahvusvahelised kolme- ja ühetähelised lühendid. Loetakse tabelit vasakult paremale – vasakus püstlahtris on koodoni esimene nukleotiid, horisontaalses lahtris ülaservas keskmine ning paremas püstlahtris koodoni kolmas nukleotiid.
1 AUG on üldine start- ehk initsiaatorkoodon, teised initsiaatorkoodonid on kasutusel oluliselt harvemini.
2 AUU ja GUG on initsiaatorkoodonina kasutusel vaid prokarüootides.
Koodi realiseerumine ja tähendus.
Nagu mainitud, on geneetiline kood olemuselt süsteem, mille alusel seatakse vastavusse mRNA koodonid ja valguahelat moodustavad aminohapped. Koodonite paiknemine kooditabelis ei ole aga päris juhuslik – keemiliselt sarnased aminohapped paiknevad tabelis lähestikku. See tähendab, et juhuslikud vead koodi lugemisel (valgusünteesil) ei muuda sünteesitava valgu omadusi tõenäoliselt eriti suures ulatuses, kuna aminohape asendub sarnaste keemiliste omadustega aminohappega. See vähendab tunduvalt geneetilise koodi müratundlikkust.
Erinevatel koodoni positsioonidel on erinev osakaal aminohappe määramisel. Kõige olulisem on koodoni teine täht ehk keskmine positsioon. Tähtsuselt järgmine on koodoni esimene täht. Kõige väiksema tähtsusega on koodoni kolmas täht. Universaalses geneetilises koodis ei ole 8 aminohappe määramisel kolmas täht üldse oluline, ka ülejäänud aminohapete puhul on koodoni kolmas täht väikese tähtsusega. 20 kodeeritavast aminohappest on kolmas täht ühetähenduslik vaid kahe aminohappe – metioniini ja trüptofaani puhul. Koodoni kolmanda tähe mitmetähenduslikkust nimetatakse ka koodi kõdumiseks.
Geneetiline kood sõltub organismi tRNA molekulide ehitusest ning tRNAd ja aminohapet kokkusiduvatest ensüümidest. tRNA ahela keskel on nukleotiidide kolmik, mis paardub komplementaarsusprintsiibi alusel mRNA koodoniga, seetõttu nimetatakse vastavat tRNA nukleotiidide kolmikut antikoodoniks. Vastavalt geneetilisele koodile seotakse tRNA ühte otsa (nn aktseptor-õlga) tRNA antikoodonile (seega ka mRNA koodonile) vastav aminohape. Ribosoomis seondub aminohapet kandev tRNA molekul vastava mRNA koodoniga ning jätab endaga seotud oleva aminohappe sünteesitavasse peptiidahelasse ja realiseerib seeläbi geneetilise koodi.
Kui toimuks muutus tRNAd sünteesivates geenides, siis muutuks seeläbi ka geneetiline kood ja ka kõik organismis sünteesitavad valgud.
Keerukam küsimus on aga see, miks geneetiline kood on täpselt selline nagu ta on (näiteks, kas koodonile CCU võiks proliini asemel vastata nt arginiin). Ühtset vastust sellele küsimusele hetkel veel pole. Seda on püütud seletada tRNA ja aminohappe seondumise iseärasustega – mingit konkreetset antikoodonit (või ka muud nukleotiidijärjestust mõnes teises kohas tRNA ahelas) sisaldavale tRNAle seondub mõni aminohape tänu molekulidevahelisele tõmbejõule suurema tõenäosusega kui mõnda teist antikoodonit sisaldavale tRNA molekulile, teisisõnu mõni antikoodon on kindla aminohappe suhtes suurema afiinsusega kui mõni teine antikoodon või on nendevaheline side stabiilsem ja seetõttu püsib piisavalt kaua, et jõuda ribosoomi. Sellest võiks järeldada seda, et ensüüm aminoatsüül-tRNA ligaas, mis tunneb ära tRNA ja seob selle külge vastava aminohappe liidabki kokku sellise aminohappe ja tRNA, mis omavahel keemiliselt kõige paremini seonduvad. Ometi puuduvad nende hüpoteeside kohta põhjapanevad teaduslikud tõendid ja vähemalt esialgu on küsimus geneetilise koodi tähendusest ja tekkimisest lahtine.
Geneetilise koodi päritolu ja tekkimine.
Fakt, et geneetiline kood on vigade summutamisel optimaalne (sarnased aminohapped paiknevad tabelis lähestikku) on võetud aluseks arvamusele, et geneetiline kood on aeglaselt evolutsioneerunud. Teisisõnu tekkisid alguses juhuslikud seosed ning aja jooksul on kood optimeerunud. Teiseks seisukohaks oleks see, et geneetiline kood on nn "külmunud õnnetus", ehk see on kunagi juhuslikult tekkinud ja kui see kord tekkis ei saanud see enam muutuda, kuna iga muutus koodis tooks kaasa muutuse kõigis valkudes, mis oleks aga organismile väljakannatamatu.
Geneetilise koodi päritolu on lahtine aga tõenäolisem on siiski universaalse geneetilise koodi väga pikaajaline evolutsioon, sest mõnedes organismides esineb universaalsest koodist väikeseid kõrvalekaldeid. Selge on igatahes see, et geneetiline kood on tekkinud elu väga varajases arengujärgus ühel ajal RNA-põhise valgusünteesi tekkimisega.
Alternatiivsed koodid.
Universaalsest geneetilisest koodist leidub siiski ka mitmeid kõrvalekaldeid. Eriti sagedased on alternatiivsed koodid väikese genoomiga organismides või ka eraldiseisvat genoomi omavates organellides. Kõige väiksemad genoomid on eukarüootide mitokondritel ja seetõttu on nendes erinevused universaalsest koodist levinud. Genoomi suuruse ja koodi stabiilsuse vaheline seos tuleneb koodi "külmunud" olemusest – kui koodis ühe koodoni tähendus muutub (tRNA hakkab ära tundma uut koodonit), siis toob see kaasa muutuse kõikides valkudes, kus vastav aminohape esineb. Üheaegne muutus paljudes valkudes on aga organismile üldjuhul surmav. Väikeste genoomide puhul võib üks kindel koodon esineda vaid mõnes üksikus geenis ja üksikud aminohapete asendused ei pruugi omada väga suurt mõju organismi eluvõimele. Sellisel juhul võivad muutused koodis organismi järglastele edasi kanduda, mille tulemusena tekib mõnel liigil alternatiivne geneetiline kood. Siiski on ka väikeste genoomide puhul koodi muutumise kiirus väga aeglane, enamuste koodonite osas on kõik erinevad koodid samad.
Esineda võib ka mõne koodoni mitmetähenduslikkust. Näiteks transleeritakse mõnedel "Candida" perekonna pärmseentel universaalse koodi leutsiini koodonit CUG seriinina. Erakordne on aga see, et sama tRNA lülitab peptiidiahelasse mõnikord ka leutsiini, viimast küll väikese sagedusega. Seega ongi sellel seeneperekonnal leutsiini koodon CUG mitmetähenduslik.
On võimalik ka teatud alternatiivsete (standardsete kodeeritavate amnohapete seas mitteolevate) aminohapete esinemine. Näiteks on täheldatud, et bakteril "Methanosarcina barkeri" kodeerib stoppkoodon UAG valgusünteesi lõpetamise asemel hoopis aminohapet pürrolüsiin. Samuti on paljudel organismidel mitmetes valkudes leitud aminohappe selenotsüsteiini esinemist, mis on kodeeritud stoppkoodoni UGA poolt (seda mitte küll otseselt vaid kindla translatsiooni kontrolliva faktori olemasolul). Need avastused on andnud alust algatada teadlaste hulgas diskussioon uute aminohapete lisamiseks kodeeritavate aminohapete nimistusse.
Praeguseks on tuntud üle 20 erineva geneetilise koodi.


Morava jõgi.
"See artikkel on Doonau vasakpoolsest lisajõest Tšehhis. Serbias voolava parempoolse lisajõe kohta vaata artiklit Velika Morava."
Morava (tšehhi, slovaki "Morava", saksa "March") on jõgi Kesk-Euroopas. Algab Sudeetidest. Voolab valdavalt lõunasse läbi Morava. Suubub vasakult Doonausse. Pikkus 358 km.


Ischia saar.
thumb
Ischia on saar Türreeni meres Campania ranniku lähedal.
Pindala 47 km². Saar on mägine ja vulkaaniline, kõrgus kuni 788 meetrit.


Alu.
Alu on alevik Rapla vallas. Vanima kirjaliku ülestähenduse Alu kohta leiab 13. sajandi Taani hindamisraamatust, kus Alu on kirjas külana – "Alafæ".
Alu alevikus asub üks Eesti vanemaid säilinud mõisaid. Tuntud on ka mõisa ümbrusesse rajatud mõisapark koos tiikidega. Alates 1999. aastast on Alu mõis Kaitseliidu omanduses ning seal tegutseb Kaitseliidu Kool.
Alus on sündinud Magnus Gabriel Bernhard von Brevern ja.


Alu-Metsküla.
Alu-Metsküla on Rapla vallas Alu aleviku külje all asuv küla, 2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 32 elanikku.
Kohaliku pärimuse kohaselt olla Alu mõisast maa-alused põgenemis käigud just Alu-Metskülla läinud.
Alu-Metskülas, Tuisu talus sündis misjonär, afrikanist ja koolmeister Hans Tiismann, kelle sünnikohta märgib rändrahnu küljes olev mälestustahvel.


Thestios.
Thestios oli vanakreeka mütoloogias Aitoolias Pleuroni linna valitseja. Tema vanemad olid Ares ja Demonike. Tal olid vennad Molos, Pylos ja Evenos.
Tema naise nimi oli Eurythemis. Neil oli kolm poega (Eurypylos, Plexippos ja Evippos) ning kolm tütart (Althaia, Hypermestra ja Leda).
Thestius naitis Althaia Aitoolia kuninga Oineusega ja Leda Sparta kuninga Tyndareosega.


Raimond Lepiste.
Raimond Lepiste (sündis 20. juunil 1977 Paides) on eesti maalikunstnik, spetsialiseerunud seinamaalingutele.
Välislingid.
Lepiste, Raimond
Lepiste, Raimond


Marie Mejzlíková.
Marie Mejzlíková on ka tšehhi bioloog.


Mary Lines.
Naiste olümpiamängudel 20. augustil 1922 tuli ta 300 m jooksus esimeseks (44,8), 60 m jooksus teiseks (7,7) ja 100 jardi jooksus kolmandaks. 4×110 jardi teatejooksus osales ta ajaga 51,8 võitnud Suurbritannia võistkonnas koos Nora Callebouti, Daisy Leachi ja Muriel Porteriga.
Mary Lines oli 1923. aasta WAAA meister 100 jardi jooksus (12,2), 1922. aasta WAAA meister 220 jardi jooksus (26,8), 1922. ja 1923. aasta WAAA meister 440 jardi jooksus (64,4 ja 62,4), 1922. aasta WAAA meister 880 jardi jooksus (2.26,6), 1923. ja 1924. aasta WAAA meister 120 jardi tõkkejooksus (18,8 ja 18,4) ning 1923. ja 1924. aasta WAAA meister kaugushüppes (4.86 ja 5.17).


Gundel Wittmann.
Gundel Wittmann oli Saksamaa naisjooksja.
22. augustil 1926 püstitas ta Braunschweigis naiste 100 m jooksu maailmarekordi 12,4.
Saksamaa meistrivõistlustel tuli ta 1924. aastal kolmandaks, 1925. aastal teiseks ja 1926. aastal esimeseks.
Ta kuulus spordiklubisse SC Charlottenburg.


Shizuoka.
Shizuoka (jaapani 'vaikne küngas') on linn Jaapanis, Shizuoka prefektuuri pealinn. Asub Vaikse ookeani Suruga lahe kaldal.
Ajalugu.
Shizuokas asus Tokugawa Ieyasu residents tema valitsusaja lõpul. Shizuoka linn moodustati 1. aprillil 1889.
1949. aastal asutati Shizuoka ülikool.
2003. aastal liideti Shizuokaga vahetult idas paiknev Shimizu linn.
Shizuoka on teekaubanduse keskus. Linnas on ka arenenud masinaehitus.


Bochum.
Bochum on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus.
Asub Essenist vahetult idas ja Dortmundist vahetult läänes.
Ajalugu.
Bochumit on esmakordselt mainitud 890. aastal. 1321. aastal sai linnaõigused. Linn hakkas kiiresti kasvama 19. sajandi keskel, kui hakati sütt kaevandama.
Linnas asub 6 kõrgkooli, sealhulgas Ruhri ülikool, mis on üks Saksamaa suurimaid.
Bochum on suur tööstuskeskus, kus on palju metallurgia-, masinaehituse ja autotööstuse ettevõtteid.


Kinue Hitomi.
Kinue Hitomi (人見絹枝; 1. jaanuar 1907 Okayama prefektuur Okayama – 2. august 1931) oli Jaapani naiskergejõustiklane.
Kinue Hitomi sündis talupoja perekonnas teise tütrena. Kuigi talle meeldis rohkem õues mängida kui õppida, õnnestus tal sisse saada Okayama tütarlastekooli, kuhu oli keelatud vastu võtta rohkem kui 25% kandidaatidest.
Kooliajal harrastas ta tõsiselt tennist. 16-aastasena hakkas ta kooli eest võistlema ka kergejõustikus ja saavutas kaugushüppes tulemuse 4.67. See oli parem Jaapani rekordist, kuid jäi rekordiks kinnitamata.
Ta lõpetas 1924. aastal 17-aastasena kooli ja asus õppima praegusesse Jaapani Naiste Kehalise Kasvatuse Kolledžisse. Ta võistles Okayama prefektuuri kergejõustikuvõistlustel ja püstitas Jaapani rekordi naiste kolmikhüppes 10.33.
Järgmisel aastal, 1925, hüppas ta Tōkyōs kolmikut 11.35, mis oli 85 cm võrra parem šveitslanna Adrienne Käneli maailmarekordist, kuid seegi jäi ametlikult kinnitamata.
Aastal 1926 asus ta ajakirjanikuna tööle Ōsaka ajalehte Mainichi Shinbun, kus töötas spordiosakonnas surmani 1931.
Sama aasta mais püstitas ta Miyoshinos Jaapani rekordid kaugushüppes (5.06), kuulitõukes (10.39) ja 100 m tõkkejooksus (15,4).
Aastal 1926, neli kuud pärast tööle asumist, võistles ta ainsa jaapanlasena Göteborgis teistel naiste olümpiamängudel (1926. aasta naiste maailmamängudel). Seal püstitas ta 28. augustil uue maailmarekordi kaugushüppes 5.50 ja võitis hoota kaugushüppe maailmarekordiga 2.49. Ta võitis ka kettaheites hõbemedali (32.61) ja 100 jardi jooksus pronksmedali (12,0) ning saavutas 60 m jooksus 5. koha. Ta kogus 15 individuaalset kohapunkti, mis oli nende võistluste parim tulemus (selle eest sai ta Rahvusvahelise Naiste Spordiföderatsiooni presidendilt Alice Milliat'lt parima võistleja kuldmedali). Jaapani võistkond tuli 5. kohale.
17. oktoobril 1926 hüppas ta Hiinas Harbiinis kolmikut 11.62, mis jäi maailmarekordiks 13 aastaks ja 4 päevaks, kuni selle ületas tema kaasmaalane Rie Yamaguchi.
Mais 1927 jooksis ta Tōkyōs 200 meetrit 26,2-ga (maailmarekord oli 26,0) ja hüppas paigalt kolmikut 2.61, mida maailmarekordiks ei kinnitatud. Oktoobris jooksis ta Tōkyōs 50 m maailma tipptulemusest parema 6,4 sekundiga, mis jäi jällegi rekordiks kinnitamata.
Mais 1928 jooksis ta Tōkyōs 100 meetrit 12,4-ga ja 400 m 59,0-ga, mis oli maailma tipptulemusest parem, kuid tollal 400 m jooksu maailmarekordeid ei registreeritud. 20. mail kordas ta Ōsakas 100 meetri jooksus maailmarekordit 12,2 ja püstitas kaugushüppes maailmarekordi 5.98, mis jäi püsima 11 aastaks, 2 kuuks ja 10 päevaks. 100 meetri jooksus oli ta maailmarekordi kaasomanik kõigest 13 päeva.
Aastal 1928 osales ta Amsterdami olümpiamängudel ainsa naisvõistlejana 40 Jaapani sportlase hulgas. Ta osales kõigil neljal kergejõustikualal (100 m, 800 m, kettaheide ja kõrgushüpe), keskendudes muidugi 100 meetri jooksule, kuid üllatuslikult ei pääsenud ta sel alal finaali. Ka kettaheites ja kõrgushüppes ei tulnud head tulemust.
Ta polnud kunagi 800 m jooksus võistelnud, kuid sellegipoolest pääses ta ajaga 2.26,2 viimasena finaali ja võitis seal ajaga 2.17,6 hõbemedali, jäädes lõpus napilt alla Lina Radkele. Nähes, missuguseid raskusi oli naistel pärast finišit taastumisega, otsustas ROK, et naised ei tohiks nii pikka maad joosta, ja kuni 1960. aasta suveolümpiamängudeni ei olnud naistel enam 400 meetrist pikemat jooksu olümpiamängude kavas. Hitomi medal oli esimene Jaapani naissportlase võidetud olümpiamedal. Samal päeval võitis Mikio Oda meeste kolmikhüppe, saades esimeseks Jaapani olümpiavõitjaks.
19. mail 1929 püstitas Hitomi Miyoshinos 200 m jooksus maailmarekordi 24,7, mis püsis 3 aastat ja 3 kuud. Oktoobris jooksis ta Shenyangis 100 m 12,0-ga, mida aga ei kinnitatud maailmarekordi kordamiseks, ja 60 m 7,5-ga, mida maailmarekordiks ei kinnitatud.
Ta osales kolmandatel naiste olümpiamängudel 1930 Prahas. Tänu tema organiseerimistööle pani Jaapan seal välja 6 naist, kellest ülejäänud olid temast märksa nooremad. Hitomi ise saavutas neil võistlustel paremuselt teise punktisumma, võites kaugushüppe (5.90), tulles kolmevõistluses teiseks ja odaviskes 60 meetriga kolmandaks. Jaapan tuli võistkondlikus arvestuses neljandaks.
Seejärel reisis Hitomi koos teiste Jaapani tüdrukutega mööda Euroopat, võisteldes Varssavis, Berliinis, Brüsselis, Pariisis ja Londonis. Niisugune pingutus ei mõjunud tema tervisele hästi.
Kodumaale naastes jätkas Hitomi tööd naiste kergejõustiku arendamisel, kuid suri ootamatult 2. augustil 1931, täpselt 3 aastat pärast oma medalivõitu Amsterdamis, kopsupõletikku (teistel andmetel kopsutuberkuloosi), olles kõigest 24 aastane.
Praha linn püstitas talle mälestuskivi pealdisega "Me tunnustame Kinue Hitomit, kes pani maailma särama."
Aastal 2002 sai Kinue Hitomi Aasia Kergejõustikuassotsiatsiooni väljaande Asian Track and Field News lugejaküsitluses, mis pidi välja selgitama Aasia kõigi aegade parima naiskergejõustiklase, Ji Zhengi (Chi Cheng; 73 punkti) järel teise koha (62 punkti).
Kinue Hitomi algatusel võeti koolidevahelistel pesapalliturniiridel kavva pidulik sissemarss koolide plakatitega ja hakati pärast võistlusi laulma võitjakooli laulu. Samuti võeti tema ettepanekul koolidesse tööle treenerid.
Olümpiamängud.
hõbemedal 1928. aasta suveolümpiamängudel 800 m jooksus
Vaata ka.
Kergejõustik 1928. aasta suveolümpiamängudel


Saku vald.
Saku vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Harju maakonnas. Piirneb läänes Saue valla, idas Kiili valla, põhjas Tallinnaga ja lõunas Kohila vallaga.
2004. aastal tunnistati Saku vald Eesti kõige peresõbralikumaks vallaks.
Alevikud.
Kiisa, Saku.
Külad.
Saku vallas on kakskümmend küla: Juuliku, Jälgimäe, Kajamaa, Kanama, Kasemetsa, Kirdalu, Kurtna, Lokuti, Metsanurme, Männiku, Rahula, Roobuka, Saustinõmme, Sookaera-Metsanurga, Tagadi, Tammejärve, Tammemäe, Tõdva, Tänassilma, Üksnurme.
Viited.
Saku vald


Iqaluit.
Iqaluit (inuktituti 'kalad') on linn Kanadas, Nunavuti pealinn. Asub Baffini saare lõunaosas Frobisheri lahe kaldal. Asutatud 1942, linn aastast 2001.
Ajalugu.
Esimest korda sattus Frobisheri lahte Martin Frobisher 1576. aastal, otsides teed Hiinasse.
Linn tekkis 1942 rajatud USA lennuväebaasi juurde. Baas nimetati Frobisher Bay'"ks. Lisaks sõjaväelastele ja ehitustöölistele hakkas sinna asuma inuitte, sest baas pakkus tööd ja võimalust külastada arsti. 1957. aastal olid asula 1200 elanikust juba 489 inuitid. 1958 sai asula telefoniühenduse. 1959. aastast alates töötab Iqaluitis täiskohaga meedik ja kool.
Baas läks Kanada õhujõudude alluvusse 1963. aastal, kui USA sõjaväelased sealt lahkusid, vähendades oma sõjalist kohalolekut Arktikas. Järgmisel aastal elas baasis umbes 900 inimest.
1964 valiti esimene Iqaluiti kohalik omavalitsus ja 1979 esimene linnapea. 1970 tunnistas Kanada valitsus Iqaluiti ametlikult asulaks ("settlement"), 1974 külaks ("village"), 1980 aleviks ("town") ja 17. aprillil 2001 linnaks ("city").
1982 nõustus Kanada keskvalitsus Nunavuti loomisega. Palve selleks olid inuitid esitanud juba 1976. 1995 valisid Nunavuti elanikud referendumil Iqaluiti oma pealinnaks. Nunavuti territoorium loodi ametlikult 1. aprillil 1999.
1. jaanuarini 1987 muudeti Frobisher Bay nimi Iqaluitiks. Sel ajal elas linnas rahvaloenduse andmeil 5236 inimest, nüüd üle 6000, kellest 60% on inuitid. 2006. aasta rahvaloenduse andmeil oli linnas 6184 elanikku.
Iqaluitis asuvad Nunavuti valitsusasutused, mitu kirikut ja moodne lennujaam. Iqaluitis on ka Nunavuti ainus kõrgkool.
5. ja 6. veebruaril 2010 toimus Iqaluitis G7 rahandusministrite kohtumine.
Kliima.
Iqaluitis valitseb tüüpiline arktiline kliima väga külmade talvede ja lühikeste suvedega, mis on liiga külmad selleks, et puud kasvada saaksid.
Igikelts algab juba 15 cm sügavuselt. Puud ei saa sügavamale juuri ajada. Sellepärast Baffini saarel metsa ei kasva. Iqaluitis küll puid kasvab, aga neid on raske puudena ära tunda. Näiteks arktika paju ("Salix arctica") võib küll kasvada 7,6 meetrit pikaks, kuid on ainult 15 cm kõrge.
8 kuu keskmine temperatuur aastas on alla nulli. Juuli keskmine temperatuur on +7,7 °C, augustis +6,8 °C. Kõige külmemad kuud on veebruar (−28,0 °C) ja jaanuar (−26,6 °C).
Plusskraade on täheldatud igas kuus. Kõige kõrgemad temperatuurid (+26 °C) on mõõdetud juulis ja augustis. Kõige madalam on detsembri maksimum (+3 °C).
Miinuskraade on samuti mõõdetud igas kuus. Kõige madalamad temperatuurid on mõõdetud veebruaris (−46 °C), jaanuaris ja märtsis (−45 °C). Ka juulis ja augustis on mõõdetud −3 °C.
Sademeid on ainult 412 mm aastas ja ometi on seda rohkem kui enamikus Arktika saarestiku asulatest. Kõige sademeterohkem aastaaeg on suvi: augustis sajab 66 ja juulis 59 mm sademeid. Kõige kuivemad on veebruar (15 mm) ja detsember (18 mm). Novembrist aprillini vihma ei saja, vaid ainult lund. Lund sajab kõige rohkem oktoobris (35 mm) ning aprillis ja novembris (32 mm), kuid lumesadu esineb haruharva ka juulis-augustis.
Kõige rohkem sajupäevi (15) on augustis, septembris ja oktoobris. Kõige vähem sajupäevi (11) on veebruaris ja detsembris.
Keskmine õhuniiskus on kõige suurem (28%) juulis-augustis, kõige väiksem (3%) detsembris-jaanuaris.
Kõige rohkem paistab päike aprillis (224 tundi) ja juulis (218 tundi). Selle põhjuseks on juulis suvised pikad päevad polaarjoone lähedal, aga aprillis pilvitu taevas. Kõige vähem paistab päike detsembris (19 tundi) ja jaanuaris (34 tundi).


Pidev spekter.
Pidevspektrid kujutavad endast valgusriba värvuste pideva üleminekuga ühest teise. Pideva spektri annavad hõõguvad tahked ja vedelad kehad.


Eesti lennujaamade ja lennuväljade loend.
See artikkel loetleb Eesti lennujaamu, sorteerituna asukoha järgi.
Välislingid.
Lennujaamad


ICAO lennujaamakood.
ICAO lennujaamakood ([ikao]) on neljatäheline kood, mis tähistab kindlat lennujaama. Selline kood on antud peaaegu kõigile lennujaamadele maailmas. ICAO koode kasutavad lennujuhtimises nii piloodid kui lennujuhid lennuplaani koostamisel lähte- ja sihtkoha märkimisel.
ICAO koodid erinevad IATA lennujaamakoodidest, mida kasutatakse lennuliinide operatsioonides (lennugraafikutel, kleebisel reisijate pagasil, jne.)
Kui üks IATA kood võib olla ka kahel või enamal lennujaamal ühine, siis ICAO koodid on vastupidiselt regionaalse struktuuriga ja kordumatud. Üldiselt tähistab esimene täht kontinenti või piirkonda, teine täht tähistab selles piirkonnas ühte kindlat riiki, ning ülejäänud kaks tähte lennujaama. Erandiks on suured riigid, kus riigi tähiseks on ainult esimene täht.
Eestis moodustatakse viimased kaks tähte harilikult lennujaamale lähima suure asula nime esimesest ja viimasest tähest – EETN (Tallinn), EETU (Tartu Ülenurme lennujaam).


Lennart Meri Tallinna lennujaam.
Lennart Meri Tallinna lennujaam, ka Tallinna lennujaam (IATA: TLL, ICAO: EETN) on Eesti peamine rahvusvaheline lennujaam ja rahvusliku lennufirma Estonian Air baasjaam.
Lennujaamal on üks 3070 meetri (10 070 jala) pikkune ja 45 meetri laiune asfalt-betoonkattega maandumis- ja hoovõturada suunaga 08/26, neli ruleerimisrada ja seitse terminaliväravat. Stardiks eelistatakse võimalusel rada 08, maandumiseks rada 26.
Lennujaama haldab AS Tallinna Lennujaam, mis kuulub 100% Eesti Vabariigile.
Ajalugu.
Tallinna lennujaam Ülemistel avati ametlikult 20. septembril 1936, kuigi see oli olnud kasutusel juba enne ametlikku avamist. Enne Teist maailmasõda sooritasid Tallinna lennujaamast regulaarseid rahvusvahelisi lende teiste hulgas Lufthansa, LOT ja Soome firma Aero OY (praegune Finnair).
Aastatel 1945–1989 oli ainuke Tallinna lennujaama kasutav lennukompanii Aeroflot. 1962. aastal väljus Tallinnast esimene reis reaktiivlennukiga Tu-124. Uue terminali hoone ehitamine lõpetati 1970. aastal, kui valmis ka pikendatud rada. Esimene välisriigi lennufirma, kes alustas regulaarlende Tallinnast pärast Teist maailmasõda, oli sügisel 1989 SAS. Terminali renoveeritud hoone avati 10. detsembril 1999 ja oluliselt laiendatuna 2008. aastal.
Lennujaamale anti endise presidendi Lennart Meri nimi 29. märtsil 2009.
2010. aastal tellis Eesti Pank Helsingist Tallinna kolmemootorilise Finnair Cargo MD-11F, et Eestisse eurosid tuua.
1937. aastal lendas Tallinna Lennujaamast 13 336 reisijat. Lennuliinid olid Tallinn–Helsingi, Tallinn–Riia–Varssavi, Tallinn–Riia–Königsberg ja Tallinn–Leningrad.
Uus reisiterminal.
Praeguse reisiterminaliga risti asub 19. septembril 2008 avatud uus 200 meetri pikkune ja 27 meetri laiune reisiterminal. Selle avamisega lisandus ligi 13 000 ruutmeetrit uut pinda. Juurde tuli üheksa terminaliväravat ja registreerumisletti; uus süsteem võimaldab ristkasutuses teenindada kõikide lennufirmade kliente. Pärast uue reisiterminali lisandumist suudab lennujaam teenindada eelnevaga võrreldes poole võrra rohkem reisijaid.


Alus (filosoofia).
Aluse all mõteldakse filosoofias seda, mis püsivana kõigele muule aluseks või põhjaks on või seda kannab.
Läbi aegade on filosoofias alust või aluseid määratletud väga erinevalt ja isegi vastandlikult. Kasutusel on väga mitmeid mõisteid, mis on eri traditsioonides käibel "aluse" tähenduses: alge, algus, printsiip, substants, subjekt, põhjus, põhjendus, põhjend, mõte jt.
Alus kui "archē".
Juba esimesed filosoofid (Thales, Anaximandros, Anaximenes jt) tegelesid küsimusega, et millest kõik olev pärit on. Antiikfilosoof Aristoteles tõlgendab nende küsimist küsimisena oleva põhjuse või alge järgi, millest kõik olev on tekkinud (algus), mis olevat selle olemasolemises kannab (alus) ja millesse olev lõpuks taas hävineb (lõpp). Kõiki neid kolme tähendust kannab endas vanakreeka keele sõna 275;. Aristoteles väidabki, et esimesed filosoofid püüdsid leida, mis on oleva archē, seda määratleda ja põhjendada.
Alus selles tähenduses on midagi looduslikku-loomulikku ja see pole otseses sõltuvuses inimesest ja tema teadmisest. Selle tõttu nimetab Aristoteles "archēd" otsivaid filosoofe füsioloogideks. Füsioloogid tegelesid taevaste ja maiste asjade põhjendamisega alustades oma seletustes üleminekut müüdiliselt mõtlemiselt loogilisele mõtlemisele, kuigi probleemid jäid sarnasele pinnale Homerose ja Hesiodose poolt vaadeldutega.
Alus kui "logos".
Sokratese filosoofiaga kerkib esile defineerimise küsimus, mida võiks seostada epistemoloogilise hoiaku tekkimisega. Kui varem füsioloogid arutlesid "archē" üle ning põhjendasid mõne enda poolt soositud "archē" paratamatust üksteisest erinevalt, siis selle juures ei andnud nad endale kuigi põhjalikult aru sellest, mille abil nad ühtesid põhjendusi paremaks peavad kui teisi. Platoni dialoogis "Phaidon" (96a-100c) kirjeldab Sokrates oma intellektuaalset arengut ning kinnitab, et ta olla alguses tundnud suurt huvi füsioloogide õpetuste vastu, kes pakkusid ja põhjendasid erinevaid "archēsid", kuid nendest ei suutnud Sokrates midagi õppida, kuna need olid liiga ebajärjekindlad ning vastukäivad tegelike asjaoludega ("ta pragmata") ega andnud neile tõelisi põhjusi ("aitia").
Seepärast ütleb Sokrates, et ta võttis põhjuste otsimisel tarvitusele teise käigu ("deuteros plous"), mis tähendab, et ta loobus vaatlemast olevat ("ta onta") otse või vahetult, kuna silmade või muude meelte abil asju ("pragma") vaadeldes võib hinge pimestada nagu päikest otse vaadates võib pimestada silmad. Kui päikest saab vaadelda selle peegeldustes veepinnal, siis Sokrates ütleb, et tema "pidas vajalikuks põgeneda "logostesse" ("eis tous logous") ja neis vaadelda oleva tõde" (99e).
Rõhuasetus kandub üle sellele, kuidas inimene saab maailmast midagi teada ning mille alusel ta oma teadmisi hindab. Selleks aluseks saab alates Platonist just "logos" ehk põhjendus arukas kõnes. Küsimus pole enam mitte niivõrd selles, et mis on see "archē", mida kõige aluseks pidada, vaid see, mille alusel saab kindlaks teha, et see, mida me "archēks" arvame on tõsi — see on tunnetusteoreetiline küsimus. Platoni dialoogis "Theaitetos" kaalutakse sellest lähtepunktist teadmise määratlust, mis väidab selle olevat tõese arvamise koos põhjendusega ("doxa alethēs meta logou", 201c-d).


Richard Clayderman.
Richard Clayderman (sünninimega Philippe Pagès'"; sündis 28. detsembril 1953 Pariisis) on prantsuse pianist.
Z.
Clayderman


Eesti Spordimuuseum.
Eesti Spordimuuseum (lühend ESM) on üks riiklikest keskmuuseumidest Eestis, mille tegevuse eesmärgiks on Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialaste materjalide kogumine, säilitamine, läbitöötamine ja avalikkusele tutvustamine. Muuseum on asutatud 1963. aastal ja tegemist on Balti riikide suurima spordimuuseumiga.
Eesti Spordimuuseum paikneb Tartu linnas Rüütli tänav 15, Hugo Treffneri Gümnaasiumi vastas. Varem on see tegutsenud ka Eesti Põllumajanduse Akadeemia spordihoones, nüüdses Tartu Maarja kirikus, Kuperjanovi ja Pepleri tänava nurgal.
9. veebruaril 2011 avati Otepääl spordimuuseumi filiaal Otepää talispordimuuseum, mis asub Tehvandi staadioni hoones. Selle eelkäija oli 2001. aastal avatud Otepää Suusamuuseum, mis sai 2003. aastal ka FIS-i tunnustuse.
Muuseumi direktor on Daimar Lell.
2012. aastast avaldab Eesti Spordimuuseum väljaannet "Sport & Muuseum", selle peatoimetaja on Kalle Voolaid.
Ajalugu.
Mõtteid spordiasjade muuseumi loomisest mõlgutati Eestimaal juba 20. sajandi alguses. Nii mainiti Eestimaa Spordiseltsi "Kalev" 1913. aastal ilmunud põhikirjas, et "oma eesmärgi kättesaamiseks wõib selts spordiasjade museumi awada". Samasugune punkt seisis ka Järvamaa Spordiseltsi "Maleva" 1914. aasta kinnitatud põhikirjas.
Muuseumi(te) avamiseni tookord siiski ei jõutud, mõte muuseumi asutamisest aga jäi. Ja kuigi 1918. aastal end iseseisvaks kuulutanud Eestil tuli esialgu oma iseseisvust kaitsta ja tõestada, jõudsid ärksamad sporditegelased 1919. aastal spordi keskorganisatsiooni loomiseni. Tagatipuks saadeti sportlased ka 1920. aastal olümpiamängudele, kust toodi Eestisse ka esimene kuldmedal.
Aastal 1922 kinnitatud Eesti Spordi Keskliidu põhikirjas kopeeriti 10 aasta tagust "Kalevi" põhikirja – ESKgi võis "avada spordisse puutuvate objektide ja kirjanduse museumi". Spordimuuseumi loomise hingeks sai Peterburist naasnud sporditegelane Tõnu Võimula. Päris muuseumini ei jõutud seegi kord, ometi on tänasesse muuseumisse jõudnud ligi 400 Võimula juhtimisel kogutud museaali.
Uuesti loodeti muuseumile alus panna 1934. aastal I Eesti mängude raames toimunud spordinäituse baasil, kuid sedagi üritust ei krooninud edu.
Spordimuuseumi asutamiseni tegelikkuses jõuti alles 1960. aastate alul. Muuseumi loomise keskuseks kujunes Tartu, idee vedajateks Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppejõud Aksel Tiik, raskejõustiku-uurija Olaf Langsepp, Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud Johannes Laidvere jt. Spordimuuseumi rajamist valmistas ette Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Teaduslik-Metoodilise Nõukogu (ENSV SOL TMN) spordiajaloo komisjon, kuhu Tiigi, Langsepa ja Laidvere kõrval kuulusid ka TÜ kehakultuuriteaduskonna õppejõud Feliks Parre ja Erich Kübarsepp, aspirant Olaf Langsepp, TPI kehalise kasvatuse kateedri dotsent Ruudi Toomsalu, ajakirja Kehakultuur peatoimetaja Juhan Mandre ja toimetuseliige Anatoli Org ning TÜ ajaloolane Karl Siilivask. Komisjon tegi ENSV SOL esimehele Nikolai Vanaseljale ettepaneku muuseumi rajamiseks 13. märtsil 1962. 1962. aastal oldi muuseumi käivitamiseks valmis.
17.-18. detsembril 1962 toimus EPA aulas I vabariiklik eesti kehakultuuri ajaloo alane teaduslik konverents. Selle korraldasid spordiajaloo komisjon ja spordimuuseumi asutav toimkond, kes pidasid konverentsi teisel päeval ka ühise laiendatud koosoleku, kus otsustati esitada ENSV SOL-i nõukogule muuseumi põhikirja projekt ning taotleda 1963. aasta eelarveks 500 rubla.
28. jaanuaril 1963 kinnitas ENSV Spordiühingute ja –organisatsioonide Liidu Nõukogu presiidium muuseumi põhimääruse ja isikkoosseisu. Spordimuuseum oli loodud. Ühiskondliku spordimuuseumi esimene direktor oli Aksel Tiik. Ruumid saadi kasutamiseks Eesti Põllumajanduse Akadeemialt tollases EPA spordihoones (R. Pälsoni tänav 1, varasem). Muuseum toimis ühiskondlikel alustel, palgalisi ametikohti polnud.
Aksel Tiigi mälestuste kohaselt tekitas muuseumi asutamine ka vastuseisu. Näiteks teatas SOL Tallinna Linna Nõukogu esimees H. Mikk 16. märtsil 1963, et Tallinna spordiveteranid otsustasid avada spordiosakonna Tallinna Linnamuuseumis, kuhu on antud nii likvideeritud spordiühingu Spartak kui ka Tallinna Spordiliidu dokumendid.
5. aprillil 1963 avati EPA spordihoone võimlemissaalis esimene näitus "Spordimuuseumi kogud". Väljapanekul oli üle 500 eksponaadi, külastajaid oli üle tuhande. Stendid ja alused laenati Etnograafiamuuseumilt, kujundasid Tartu Kunstimuuseumi töötajad, kulud kandis SOL Tartu linna nõukogu.
1. juulist 1967 sai ühiskondlikust muuseumist riiklik – Eesti NSV Kultuuriministeeriumile alluv Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum. Eeltöö selleks algas juba 1964. aastal, kaaluti ka muuseumi viimist Tallinna. Lõpuks sai muuseumi asukohaks siiski Tartu Pauluse kiriku tiibhoone Riia tänaval. Riikliku muuseumi esimeseks direktoriks sai Olaf Langsepp, kelle 1971. aastal vahetas välja Enn Mainla.
Spordimuuseumi esimene püsiekspositsioon avati 26. novembril 1971. 1974. aasta märtsis püsiekspositsioon suleti – algas pikk remondi- ja laienemise protsess, mis lõppes alles 1986. aastal. Remondiperioodil tegutseti aktiivselt väljaspool maja – korraldati ajutisi näitusi, erinevaid üritusi ja peeti spordiajalooalaseid loenguid.
18.detsembril 1987. aastal avati muuseumi teine püsiekspositsioon.
Eesti taasiseseisvumine tõi paljudele kultuuriasutustele vabamad käed ja uued võimalused, kuid ka palju probleeme. Üldine majanduslik madalseis mõjutas nii muuseumi finantseerimist kui ka külastatavust. Lisaks tagastati 1995. aastal muuseumi senised ruumid Pauluse kogudusele. Õnneks leiti spordimuuseumile kiiresti uus asukoht. Uus muuseum otsustati rajada Tartu kesklinna Rüütli tänavale Tartu vanasse postimajja. Hoone rekonstrueerimisega saadi valmis 2001. aastal.
1. oktoobril 2001 avati uue muuseumihoone uksed külastajatele. Lisaks spordimuuseumile asuvad majas ka Eesti Postimuuseumi näituseruumid. 2001. aasta juulist asus muuseumi etteotsa Mati Tolmoff.
Koos uue majaga uuenes spordimuuseum nii sisemiselt kui väliselt. Hoidlate poolest on spordimuuseum üks kaasaegsemaid Eestis. 2004. aastal avati ka igati kaasaegne ja atraktiivne püsiekspositsioon.
Põhjaliku ülevaate muuseumi ajaloost ja kogudest leiab 2003. aastal ilmunud esinduslikust juubelialbumist "Eesti Spordimuuseum 40".
pisi
Kogud.
Seisuga 1. jaanuar 2006 oli ESM-is arvel 115 430 spordiajaloolist museaali, milledest valdav enamus pärineb 20. sajandist. Sõltuvalt iseloomust jagunevad esemed 18 alakogusse.


Philosophia.
Eesti sõna "filosoofia" ja selle vasted paljudes teistes keeltes pärinevad vanakreeka sõnast "philosophia" (φιλοσοφία).
Sõna "philosophia" tõlgendatakse sageli liitsõnana, mis on moodustatud verbist "philein", "phileō" 'armastama' ja nimisõnast "sophia" 'tarkus'. Sõna tähenduseks arvatakse 'tarkuse armastus'. See tõlgendus on küll traditsiooniline, kuid ei ole korrektne. Esiteks on tegemist pigem tuletisega sõnast "philosopheō" või sõnast "philosophos". Teiseks ei tähendanud see sõna oma esialgses kasutuses sõna-sõnaliselt 'tarkuse armastust', vaid tema tähendusväli oli fokuseeritud kitsamale alale.
Mainitud sõnad ei olnud esimeste filosoofide kohta nende kaasajal käibes. Sõna "philosophia" sai terminoloogiliselt valdavaks alles Sokratese ajal.
Esimesed filosoofid.
Esimeseks filosoofiks nimetab Aristoteles tagantjärele Thalest, keda tema ajal nimetati pigem targaks ("sophos"). Thalest loetakse üheks seitsmest targast, keda Vana-Kreekas austati. Thalese õpilast Anaximandrost nimetatakse aga füsioloogiks ("physiologos"), mis on seotud sellest ajast saadik laialt levinud filosoofilise kirjutise formaadiga "peri physeōs" ("Loodusest" või "Loomusest"). Füsioloogideks nimetab Aristoteles enamikku Sokratesele eelnevatest ehk eelsokraatilistest filosoofidest.
Filosoofia saab eksplitsiitselt määratletud tähenduse alles Platoni dialoogides, varasemates tekstides esineb see sõna pigem juhuslikes tavakeelest lähtuvates seostes.
Sõna päritolu.
Varaseimad sõnale "philosophia" lähedase sõna kasutused esinevad Vana-Kreeka ajalookirjutuses.
Herodotose "Historias" pöördub Lüüdia kuningas Kroisos teda külastava Ateena riigimehe Soloni poole: "Külaline Ateenast, meieni on ulatanud palju jutte sinust ja seda sinu tarkuse ning reisimise tõttu, kuis oled tarkust püüelnuna ("philosopheō") rännanud mööda maad nägemise ("theoria") nimel, nüüd on ometi iha mul pärida, kes nüüdseks kõigist kõige õnnelikumana sulle paistab?" (I 30)
Herodotose sõnastuses ei tähenda verbivorm "philosopheō" siin mitte niivõrd abstraktse tarkuse püüdlemist, vaid pigem rõhutab Soloni reisimise juures, et see toimus ainult nägemise või silmaringi avardamise nimel ning mitte mingitel praktilistel eesmärkidel, millest võiks lähtuda näiteks reisivad kaupmehed.
Thukydidese "Peloponnesose sõja ajaloos" esineb "philosophia" verbivorm Ateena riigimehe Periklese suus, kui ta ülistab Ateenat oma leinakõnes: "Kuid mitte ainult sellepärast pole meie polis imetlust vääriv, vaid ka muu pärast: me läheneme ilule ("philokaleō") ju ometi lihtsuses/kasinuses ning läheneme tarkusele ("philosopheō") ilma hellitamiseta/nunnutamiseta." (II 39-40)
Verbi "philosopheō" tähendust tõlgitsetakse sellistes kontekstides enamasti sarnaselt järgnevaga.
"Philein" ei tähendanud filosoofia algusaegadel armastamist tänapäevases mõttes. Pigem on see verb seotud omaks või lähedaseks tegemisega: kui Homeros räägib kätest ja ütleb nende kohta "philai", siis ei pea ta silmas mitte "armsaid käsi", vaid "omaenda käsi". "Philein" viitab seega pigem millegi endale omaseks tegemisele või ligidalt tutvumisele, vaatlevale lähenemisele ilma praktiliste eesmärkideta ning ei samastu traditsioonilise armastava või ihaleva püüdlemisega. Ilule lähenemine ("philokaleō") ja tarkusele lähenemine ("philosopheō") kui "philein" vastandatakse barbaarsetele ilu ja tarkuse taotlemise viisidele, mis barbaritel ilu puhul moondub eputavaks ehtimiseks ning ei taotle ilu selle lihtsuses — ning mis tarkuse puhul moondub tarkuse hellitamiseks, autoriteedi härdaks kummardamiseks.
"Sophia" ei tähendanud vanakreeka keeles samuti mitte niivõrd tarkust teadmiste kogumi mõttes, vaid pigem midagi elutarkuse sarnast. "Sophos" on see, kes mingis täpseid teadmisi ja oskusi eeldavas valdkonnas hästi orienteerub või asjatundlik on, seega võib "sophos" olla nii kingsepp, tüürimees, lüüriline luuletaja, ärimees kui poliitik vms. Näiteks Pindaros nimetab end poeedi asemel hoopis "sophoseks" ning väidab teises Olümpia epiniikionis, et "sophos" on see, kes mõistab asju nende puhkemisest või sisemisest kasvamisest ("phuē" physis") lähtuvalt (II 86). Seega on "sophia" pigem loomulik tarkus või asjatundlik mõistmine, mis on seotud tegutsemise või orienteerumisega mingis kindlas valdkonnas.
"Philosophia" võiks sellele vastavalt olla siis taotlus vaadelda ja tutvuda otsest praktilist eesmärki omamatute asjadega lähemalt, et saavutada nende loomulik-asjatundlik mõistmine selle mõistmise enese pärast.
Esimene "philosophia" kasutus filosoofide hulka arvatute säilinud fragmentides kuulub ilmselt Herakleitosele: "Vaja ometi olla hästi paljude asjade uurija ("historas") filosoofilistel meestel ("philosophous andras")." (B 35)
Nagu näha seob ka Herakleitos "philosophia" asjade vaatleva uurimisega või näinud-olemisega ("historia"), mida ta "filosoofiliste meeste" puhul iseäranis tähtsaks peab. Herakleitos on tuntud oma arrogantsi poolest paljuteadmise ("polymathēsis") suhtes, mistõttu kõlab tema sõnakasutus eelnevatega päris hästi kokku, lubamata filosoofia tõlgendamist 'tarkuse armastamiseks' selle fraasi otseses tähenduses.
Tõlgendajad on ka arvanud, et "philosophous andras" on lisatud Herakleitose ütlusele Aleksandria Clemensi poolt, kelle kaudu vastav fragment meieni jõudnud on.
Antiigi ajal tavatseti siduda sõnade "philosophia" ja "philosophos" (filosoof) päritolu Pythagorase nimega. Nii kinnitavad näiteks Diogenes Laertios ("Kuulsate filosoofide elulugude" prooimion 8-10 [12-14]) ja Cicero ("Tusculumi arutlused" V 3-4 [8-10]), kes tuginevad oma väidetes Herakleides Pontikose ühele nüüdseks kadunud teosele.
Cicero kirjeldab stseeni, kus Philiose valitseja küsib imetledes Pythagoraselt, milles tema oskused ("artes" 'kunst') täpsemalt seisnenvad, mille peale vastab Pythagoras, et temal mingeid oskusi ega kunsti, vaid ta on filosoof. Filosoofi laseb Cicero Pythagorasel määratleda sellena, kes vaatleb uurivalt loomulikke asju sidumata neid mingite muude eesmärkidega. Arvatakse, et see sõnastus on ajalooliselt ebatäpne ja päris niisugusel kujul vast Pythagoras filosoofiat veel ei mõistnud. Ometi võib arvata, et Pythagoras siiski sellist sõna kasutada võis.
Küll samuti Herakleidesele tuginedes jääb Diogenes Laertios aga mõnevõrra tagasihoidlikumaks, kuigi ka tema tunnistuses on kaheldud. Ta nimelt kinnitab Philiose valitseja ja Pythagorase vahel toimunud vestlust ning ütleb, et Pythagoras on see, kes leiutas sõnad "philosophia" ning "philosophos" ja kasutas sõnadest viimast enda kohta esmakordselt. Diogenes tunnistab, et varem nimetati tarkadeks ("sophoi") peale riigimeeste, poeetide, väejuhtide jne ka neid, keda me nüüdseks filosoofideks kutsume. Pythagoras väitis aga, et tark pole keegi peale jumala ("theos"), mille tõttu tema võib olla ainult "philosophos". Sellest ajast on saanud Diogenese arvates tavaks eristada tarku ja filosoofe.
Filosoofia määratlemine.
Siiani säilinud filosoofide algupärastest tekstidest määratletakse "philosophia" filosoofia ajaloos esimest korda filosoofilise oskussõnana Platoni dialoogides.
Tuntuim tema määratlustest sisaldub dialoogis "Pidusöök", milles ta määratleb filosoofia kui sureliku ehk inimese erootilise püüdluse surematu ilu, hüve ja tarkuse poole. Filosoofile on selle määratluse järgi omane teadmine oma teadmatusest, filosoofid pole need, kes arvavad, et nad teavad, kuigi tegelikult ei tea ega ka mitte need, kes tõepoolest kõike teavad.
Filosoof "asub kusagil tarkuse ("sophia") ja nõmeduse ("amathia" 'võhiklus, asjatundmatus, õpetamatus') vahepeal, ja seega siis ei tegele ükski jumal filosoofiaga ega ihalda tark olla, sest jumalad ju ongi targad; samuti ei püüakski mõni teine tark enam targaks saada. Kuid ka nõmedad ei tegele filosoofiaga ega ihalda tarkust. Just see ongi nõmeduse viletsus, et inimene, kuigi ta ei ole ilus, hea ega arukas, on endaga täiesti rahul. Kellel tema enese arvates midagi ei puudu, ei ihaldagi seda, millest ta puudust ei tunne." (203 e-204 a)
Tähelepanu väärib, et ka Platonil säilib "philosophia" loomulikkuse ja mõõdukuse varjund, nagu see esines Thukydidesel. Säilib ka vastandus lõplike, eesmärgi tarvis äraõpitavate teadmiste vahel ja filosoofilise tarkuse vahel, mis seisneb pigem eesmärgitus mõistmises.
Platon väidab dialoogis "Theaitetos" — nagu kinnitab hiljem ka Aristoteles oma "Metafüüsikas" —, et "just see ongi filosoofi sattumus ("pathos"), nimelt imestamine ("thaumazein"), pole ometi muud algust (275;) filosoofial peale sellesama, ning sugugi mitte halva päritolu-seletusena ei näi ütlemine, et Iris Thaumase järeltulija on" (155 d).
Platoni jaoks saab hilistes dialoogides tähtsaks filosoofi ja sofisti eristamine, mille puhul viimane omab näivat tarkust ning püüab lasta end paista targana, esimene aga taotleb tarkust ennast selle enese nimel. Seega on sofistid käsitletavad kavatsuslike näiv-tarkadena, filosoofid aga võiks neile vastanduda oma suhtumise osas tarkusesse, kuna nad targana paistmisest lugu ei pea. Platon kempleb omakorda filosoofi nimetuse üle ka Isokratesega, kes juhtis Ateenas retoorika-kooli ning pretendeeris erinevalt muudest sofistidest sellele, et oma tegevust filosoofiaks kutsuda.
Dialoogis "Sofist" osutab Platon, et filosoof ja sofist erinevad teineteisest samal viisil nagu hunt ja koer ning nende segiajamine on sama saatuslike tagajärgedega nagu kiskjaloomulise uluki ja inimsõbraliku kodulooma segiajamine.


Lüganuse valla lipp.
Lüganuse valla lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Lüganuse valla lipp.
Lipp on kinnitatud 9. juunil 1997.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujulist lippu läbib diagonaalne, vardapoolsest ülanurgast lehviva otsa alanurka langev 2 ühiku laiune valge triip. Sellest ülespoole jääv kolmnurkne väli on sinine ning alumine roheline.
Sinine värvus on taeva ja vee, samuti vaimsuse võrdkuju, roheline aga sümboliseerib loodust, noorust ning lootust.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Lipu kasutamise kord.
Lipu etalonkujutisi säilitatakse Lüganuse Vallavalitsuse kantseleis.
Välislingid.
Lipp


Lümanda valla lipp.
Lümanda valla lipp on Eesti haldusüksuse Lümanda valla lipp.
Lipp on kinnitatud 16. novembril 1993.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on jaotatud kolmeks väljaks alanurkadest ülaserva keskele suunduvate sirgetega. Külgmised väljad on sinised, keskmine aga valge ning sellel on roheline Saaremaa robirohu leht.
Lipu normaalmõõtmed on 105x140 cm ning pikkuse ja laiuse suhe 3:4. Vallavalitsuse piduliku kandelipu vardaehiseks on kuldne vapitunnus - robirohu leht.
Põhjendus.
Lipuvärvused ja kujundid tähistavad Saaremaad, merd, liivarandu, lubja põletamist, Viidumäe Looduskaitseala ja selle unikaalset taime - Saaremaa robirohtu.


Myrtle Cook.
Myrtle Alice Cook (5. jaanuar 1902 Toronto – 18. märts 1985 Elora) oli Kanada naiskergejõustiklane, olümpiavõitja.
Myrtle Cook kasvas üles Torontos Beachesi linnaosas. Hiljem asus ta elama Montréali.
Myrtle Cook tegeles paljude spordialadega, sealhulgas tennisega, jäähokiga, korvpalliga, aerutamisega, "bowling"uga ja jalgrattaspordiga. Viieteistaastaselt võeti ta Kanada kergejõustikukoondisesse.
Aastal 1923 oli Cook üks Kanada esimese ainult naistele mõeldud spordiklubi "Toronto Ladies Athletic Club" algatajaid (hiljem oli ta seal spordidirektor).
Cook püstitas olümpiakatsevõistlustel Halifaxis ühe esimestest 100 m jooksu maailmarekorditest ja oli 1928. aasta suveolümpiamängudel Amsterdamis, kus esimest korda naissportlased ametlikult osalesid, sel alal üks favoriite, kuid olümpiamängudel ta diskvalifitseeriti kahe valelähte tõttu lõppvõistlusel. Siiski võitis ta koos Jane Belli, Ethel Smithi ja Bobbie Rosenfeldiga 5. augustil kuldmedali naiste 4×100 m teatejooksus (48,4), kus ta jooksis viimast vahetust. Eeljooksu aeg 49,3 (4. augustil) ja finaali aeg on ühtlasi ala esimesed olümpiarekordid. Cook jäi kuni 1931. aastani Kanada meistriks naiste 100 m jooksus ja 60 m jooksus, püstitades Kanada, Ameerika ja maailmarekordeid.
Koos Fanny Rosenfeldi, Jean Thompsoni, Ethel Smithi, Florence Belli ja Ethel Catherwoodiga kuulus Cook Amsterdami olümpiamängude "võrratusse kuuikusse" ("The Matchless Six"), kelle üle ajakirjandus algul muigas. Aga just need kuus naist tõid Kanadale rohkem medaleid kui mehed. Neil mängudel võitis Kanada naiskond (Cook, Rosenfeld, Smith ja Bell) USA ja Saksamaa ees kuldmedali 4×100 m teatejooksus.
Myrtle Cook võitis medaleid ka Kanada meistrivõistlustelt ja Briti impeeriumi mängudelt.
Aastal 1932 asutas Myrtle Cook koos 1932. aasta suveolümpiamängude hõbemedalivõitja Hilda Strike'iga spordiklubi "Mercury Athletic Club". Sellest ajast saadik edendas ta naiste sporti treeneri, rahakoguja ja propageerijana. Varsti kutsuti ta elukutseliste pesapallimeeskonna Montreal Royals kaastreeneriks, kes pidi tegema meeskonnale jooksutreeninguid. Samuti sai temast nõutud spordiajakirjanik, kellel oli ajalehes Montreal Star oma veerg "In the Women's Sport Light". Aastatel 1932–1972 oli ta Rahvaste Ühenduse mängude komitee ja Kanada Olümpiakomitee alaline liige.
Kanadas antakse alates 1963. aastast välja Myrtle Cooki auhinda ("Myrtle Cook Trophy") kõige väljapaistvamale noorkergejõustiklasele.
Myrtle Cook on Kanada sportlaste kuulsuse halli liige.
Isiklikku.
Pärast abiellumist ajalehe Montreal Star ajakirjaniku Lloyd McGowaniga kandis ta nime Myrtle Cook McGowan. Tal on poeg Don McGowan.


Tollien Schuurman.
Tollien Schuurman [toll'iin sh'üürman] (õieti Tollina Wilhelmina Schuurman; 20. jaanuar 1913 Zorgvlied – 29. jaanuar 1994 Apeldoorn) oli hollandi jooksja.
Ta oli 1930ndatel üks maailma kiiremaid naisi. Juulis 1930 püstitas ta 17-aastasena Friisimaa meistrivõistlustel Joures Hollandi rekordi 100 m jooksus (12,6). Augustis 1930 püstitas ta Hollandi meistrivõistlustel Haagis Hollandi rekordi 80 m jooksus. Ajakirjandus nimetas teda looduslikuks andeks. 1930. aasta naiste maailmamängudel Prahas tuli ta 100 m jooksus (12,6) ja 200 m jooksus (25,8) teiseks. Samal aastal kordas ta Rottevalles Drachteni lähedal maailmarekordit 12,0. Selle aja jooksis ta välja veel üks kord. Aastal 1932 jooksis ta uueks maailmarekordiks 11,9. Mitteametlikult kordas ta seda tulemust 1933. aastal neli korda ja 1934. aastal ühe korra. 13. augustil 1933 jooksis ta 200 m maailmarekordiajaga 24,6.
Los Angelese olümpiamängudelt 1932 oodati Hollandis temalt kuldmedalit. Treener Jan Bijtstra ei saanud temaga kaasa minna, mistõttu sportlane tundis end üksi jäetuna. Schuurman võitis küll eeljooksu, kuid poolfinaalis tegi valelähte, mille tõttu ta kaotas eneseusalduse ja jäi kolmandaks ning lõppvõistlusele ei pääsenud.
Berliini olümpiamängudel 1936, kus peeti tõenäoliseks tema võitu 100 m ja 200 m jooksus, 4×100 m teatejooksus ja kaugushüppes, keeldus ta osalemast. Ta pärines Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei pooldajate perekonnast, ja kui Adolf Hitler ei lubanud juutidel mängudest osa võtta, siis otsustas ta hoolimata Kuningliku Hollandi Kergejõustikuliidu (KNAU) survest mänge boikoteerida. Tema loobumise tõttu sai Fanny Koen võimaluse teha debüüdi rahvusvahelistel võistlustel. Schuurmanile tähendas see otsus sportlaskarjääri lõppu.
1948. aasta mängudel Schuurman vanuse tõttu enam osaleda ei saanud. Ta töötas vahepeal hambaarsti assistendina ning hiljem oli tal pediküüritöökoda. Suvel 1948 päästis ta kahe tüdruku elu, kes oleksid Vlielandi saare rannas äärepealt uppunud.
Umbes 1950 asutas ta koos teistega Apeldoornis kergejõustikuühingu Olympic. Ta oli seal treener ning vabal ajal ühingu Vrienden van de KNAU lehe Vriendenband sekretär ja laekur.
Tollien Schuurman suri 81-aastasena 1994. Drachteni kergejõustikuühing "Impala" andis ühele spordiväljakule tema nime.


Porthaon.
Porthaon, keda nimetatakse ka Parthaoniks, oli vanakreeka mütoloogias Aitoolia pealinna Kalydoni kuningas. Ta oli Agenori ja Epikaste poeg. Tal olid pojad Oineus, kes päris temalt Aitoolia trooni, ja Agrios.


Agrios.
Agrios oli vanakreeka mütoloogias Aitoolia pealinna Kalydoni kuninga, Porthaoni poeg ja Oineuse vend. Lühikest aega oli ta ka ise Aitoolia kuningas.
Aitoolia trooni päris Oineus, kes valitses tükk aega. Kui ta oli juba vanaks jäänud, kukutasid Agriose pojad Oineuse. Agrios sai kuningaks. Ent Oineuse abieluvälise poja Tydeuse poeg Diomedes tuli oma vanaisale appi ja tagastas Aitoolia trooni Oineusele. Linna vallutamise käigus said surma nii Agrios kui ka kõik tema pojad peale Thersitese, kes suutis põgeneda. Ehkki Oineusele järglase leidmisega Aitoolia troonil tekkisid raskused, ei mänginud Thersites Aitoolia ajaloos enam mingit rolli.


Brad Walker.
Brad Walker (sündis 21. juunil 1981 Aberdeenis Lõuna-Dakota osariigis) on USA kergejõustiklane (teivashüppaja).
Isiklikku.
Brad Walker on 188 cm pikk ja kaalub 86 kg.


Demonike.
Demonike oli vanakreeka mütoloogias Aitoolia kuningapaari Agenori ja Epikaste tütar ning Porthaoni õde. Porthaon päris Aitoolia trooni; Demonike lapsed valitsesid Aitoolia väiksemates linnades.
Pole teada, et tal oleks mõnd muud meest olnud peale sõjajumala Arese. Ares ja Demonike said neli poega: Thestiose, Molose, Pylose ja Evenose.


Koeratõugude loend.
A.
afgaani hurt (Afganistani hurt)
- airdale'i terjer
- akbashi koer
- akita
- alaska klee kai
- alaska malamuut
- alentejo mastif
- alpi takshagijas
- ameerika buldog
- ameerika cockerspanjel
- ameerika eskimokoer
- ameerika pit bull terjer
- ameerika rebasekoer
- ameerika staffordshire terjer
- ameerika veespanjel
- anatoolia karjakoer
- anglo-prantsuse väike hagijas
- appenzelli karjakoer
- araabia hurt e sloughi
- ardenni karjakoer
- argentiina dogi
- ariége'i hagijas
- ariége'i linnukoer
- arteesia hagijas
- austraalia karjakoer
- austraalia kelpie
- austraalia lambakoer
- austraalia siiditerjer
- austraalia terjer
- austria lühikarvaline pintšer
- auvergne'i linnukoer
B.
baieri verekoer
- basset hound
- beagle harrier
- bedlingtoni terjer
- belgia grifoonid
- belgia lambakoer
- bergamasco lambakoer
- berni hagijad
- berni karjakoer
- bichon frisé
- bichon havanais
- black and tan coonhound
- bluetick coonhound
- bologna
- bordeaux dogi
- border collie
- border terjer
- bosnia karmikarvaline hagijas
- bostoni terjer
- bourbonnais' linnukoer
- boykin spanjel
- brasiilia dogi
- brasiilia terjer
- bretooni liivakarva basset
- bretooni spanjel
- brie lambakoer
- briquet griffon vendeen
- burgose linnukoer
C.
cairni terjer
- cane corso
- carolina koer
- castro laboreiro koer
- catahoula leopardikoer
- cavalier king charles spanjel
- chesapeake bay retriiver
- chinook
- collie
- coton de tulear
D.
dalmaatsia koer
- dinmont terjer
- drenthe'i linnukoer
E.
eesti hagijas
- eesti talukoer
- entlebuchi karjakoer
- estrela mäestikukoer
- etna cirneco
F.
field spaniel
- fila brasileiro
- flaami karjakoer
- karmikarvaline foksterjer
- siledakarvaline foxhound
- friisi linnukoer
- friisi veekoer
G.
gascogne'i hagijad
- gascogne'i sinine basset
- gascogne'i sinine grifoon
- gascogne'i sinised hagijad
- Gordoni setter
- grand basset
- griffon vendeén
- griffon fauve de bretagne
- griffon nivernais
- gröönimaa koer
H.
- haldeni hagijas
- hamiltoni hagijas
- hannoveri verekoer
- hiina harjaskoer
- hispaania hagijas
- hispaania hurt
- hispaania mastif
- hispaania veekoer
- hokkaido
- hollandi lambakoer
- hollandi smoushond
- horvaatia lambakoer
- hygeni hagijas
I.
ibiza podenco
- ida-siberi laika
- iiri glen of imaal terjer
- iiri hundikoer
- iiri pehmekarvaline nisuterjer
- iiri punane setter
- iiri punavalge setter e iiri punane ja valge setter
- iiri terjer
- iiri veespanjel
- inglise buldog
- inglise hurt
- inglise kokkerspanjel
- inglise mastif
- inglise pointer
- inglise setter
- inglise springerspanjel
- inglise toy terjer
- islandi lambakoer
- istra hagijas
- itaalia hagijas
- itaalia linnukoer
- itaalia väikehurt
J.
jaapani terjer
- jaapani spanjel e jaapani chin
- jaapani špits
- Jack Russelli terjer
- jugoslaavia hagijas
- jura hagijas
- jämtlandi koer
K.
kaana koer
- kai
- kanaari mastif
- kanaari podenco
- kanada eskimokoer
- karjala karukoer
- karsti lambakoer
- kataloonia lambakoer
- kaukaasia lambakoer
- kerry blue terjer
- kesk-aasia hurt
- keskaasia lambakoer
- king charles spanjel
- kirgiisi hurt
- kishu komondor
- korea jindo
- kreeka hagijas
- kuldne retriiver
- kyi leo
- käharakarvaline retriiver
- kääbus bullterjer
L.
- labradori retriiver
- laika
- lakelandi terjer
- lancashire heeler
- lapi pőhjapődrakoer
- leedu hagijas
- lhasa apso
- lőuna-vene lambakoer
- luzerni hagijad
- läti hagijas
- lääne-gööti špits
- lääne-siberi laika
M.
mallorca dogi
- mallorca lambakoer
- malta koer
- manchesteri terjer
- maremma-abruzzi lambakoer
- mehhiko karvutu koer
- moskva valvekoer
- must terjer
- münsteri linnukoerad
N.
napoli mastif
- newfoundlandi koer e njuufaundlandi koer
- norfolki terjer
- normandia arteesia basset
- norra buhund
- norra hall pődrakoer
- norra lunnikoer
- norra must pődrakoer
- norrbotteni špits
- norwichi terjer
- nova scotia retriiver
O.
olde english bulldogge
P.
- parson russelli terjer
- patterdale terjer
- pekingi paleekoer
- peruu karvutu koer
- petit basset griffon vendeen
- picardie lambakoer
- picardie sinine spanjel
- picardie spanjel
- planitsa hagijas
- plott hound
- pont-audemeri spanjel
- poola hagijas
- poola hurt
- poola lauskmaa lambakoer
- poola podhalani lambakoer
- portugali lambakoer
- portugali linnukoer
- portugali podengo
- portugali veekoer
- posavia hagijas
- prantsuse buldog
- prantsuse gascogne'i linnukoer
- prantsuse karmikarvaline linnukoer
- prantsuse kolmevärviline hagijas
- prantsuse must-valge hagijas
- prantsuse oranž-valge hagijas
- prantsuse pürenee linnukoer
- prantsuse spanjel
- pürenee lambakoer
- pürenee mastif
- pürenee mäestikukoer
R.
rat terrier
- redbone coonhound
- rhodeesia ridgeback
- romagna veekoer
- rootsi lapikoer
- rootsi valge pődrakoer
S.
saarloosi huntkoer
- saint germaini linnukoer
- saksa bokser
- saksa dogi
- saksa hagijas
- saksa jahiterjer
- saksa karmikarvaline linnukoer
- saksa lambakoer
- saksa lühikarvaline linnukoer
- saksa pikakarvaline linnukoer
- saksa spanjel
- saksa špits
- samojeedi koer
- sao migueli fila
- schilleri hagijas
- sealyhami terjer
- serbia hagijas
- shar pei
- shetlandi lambakoer
- shiba inu
- shikoku
- siberi husky
- siledakarvaline retriiver
- skye terjer
- slovaki karmikarvaline linnukoer
- slovakkia hagijas
- slovakkia tšuvatš
- smalandi hagijas
- soome hagijas
- soome lapikoer
- soome püstkőrv
- spinone italiano
- staffordshire bullterjer
- steiermarki karmikarvaline hagijas
- sussexi spanjel
- suur anglo-prantsuse kolmevärviline hagijas
- suur anglo-prantsuse must-valge hagijas
- suur anglo-prantsuse oranž-valge hagijas
- suur jaapani koer
- suur šveitsi karjakoer
Š.
- šoti hirvekoer
- šoti terjer
- šveitsi hagijad
T.
tai ridgeback
- tiibeti mastif
- tiibeti spanjel
- tiibeti terjer
- tirooli hagijas
- tšehhi karmikarvaline linnukoer
- tšehhi terjer
- tšehhoslovakkia huntkoer
U.
ungari hagijas
- ungari hurt
- ungari vizsla
- uus guinea laulev koer
V.
- valge šveitsi lambakoer
- vana taani linnukoer
- vana-inglise lambakoer
- vene hagijas
- vene hurt
- vene laiguline hagijas
- vene spanjel
- vene toyterjer
- vene-euroopa laika
- volpino italiano
W.
weimari linnukoer
- Welsh Corgi
- Welsh Corgi Cardigan
- Welsh Corgi Pembroke
- welsh springerspanjel
- welsh terjer
- West Highlandi valge terjer
- westfahli takshagijas
Y.
yorkshire terjer


Juan de Borbón.
Juan de Borbóni nime all on tuntud kaks aadlikut, kes pretendeerisid Hispaania troonile. Mõlemad on ka ise kasutanud või on nende kohta kasutatud nime Juan III.


Püha Vaim.
Püha Vaim on kristlike õpetuste kohaselt üks Jumala hüpostaase, Püha Kolmainsuse kolmas osa, kes jagab Jumal-Isa ja Jumal-Pojaga sama loomust ning lähtub Jumal-Isast või niihästi Jumal-Isast kui ka Jumal-Pojast. Ikonograafiliselt kujutatakse Püha Vaimu sagedasti valge tuvina.


Nelipühilus.
Nelipühilus on protestantlik usuliikumine, mille õpetus rajaneb peamiselt Uuel Testamendil. Nelipühilased usuvad Jeesus Kristuse peatset taastulemist, maailmalõppu ja tuhandeaastast rahuriiki. Kesksel kohal nelipühilaste õpetuses on Püha Vaimu tulek apostlite peale ja kõigi koguduseliikmete võime samast kogemusest osa saada.
Liikumisele pandi alus 1901 Kansase osariigis Ameerika Ühendriikides. Lagunes hiljem mitmeks iseseisvaks kirikuks.


Sacavém.
Sacavém on linn Portugalis.


Edasi Kommunismile.
"Edasi Kommunismile" oli EKP Tapa Rajoonikomitee ja Tapa Rajooni TSN häälekandja, mis ilmus aastail 1951–1962. Ajalehe ilmumine lõppes seoses Tapa rajooni likvideerimisega.
Tuntud legendi kohaselt oli Tapa rajooni ajalehe pealkiri "Tapa Kommunist" ja hiljem "Tapa Edasi".


Koer.
Koer ehk kodukoer on hundi alamliik ("Canis lupus familiaris") või koera perekonna liik ("Canis familiaris"), mis on inimeste poolt kodustatud.
Koer on üks vanemaid koduloomi. Ta kujunes 8000 (mõnedel andmetel 10 000) aastat eKr tõenäoliselt halli hundi ja mõne teise koeraperekonna liigi kodustamise, ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena. Paleoliitikumi inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus, arvatavasti hoopis hiljem hakati koeri kasutama jahikoertena ning kande- ja veoloomadena, karjakasvatuse arenedes karjahoidjana. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on võimaldanud aegade jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu.
Koer on sotsiaalselt intelligentne loom ja kutsikast alates inimesega koos kasvanud koer õpib inimese liigutusi ja häält tõlgendama. Ka inimesed võivad õppida koerte suhtlemist mõistma. Koerad suhtlevad omavahel peamiselt kehaasendite, liigutuste, ilmete ja häälega. Koertele on omane ka oma territooriumi kaitsmine ja märgistamine uriini ja väljaheidetega.
Otstarbe järgi liigitatakse koeratõuge jahi-, töö- ja seltsikoerteks. Koera rakendamist nii paljudel elualadel võimaldavad tema kiindumus inimesse, hea haistmine, kuulmine, nägemine, vastupidavus, kaitse- ja jahiinstinkt ning hõlbus dresseeritavus.
Inimesed, kes on tõukoertest huvitatud ja neisse pühendunud, koonduvad kennelorganisatsioonidesse (Eestis Eesti Kennelliit jt).
Koera põlvnemine.
Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffon, P. S. Pallas, Carl von Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisele oli koera jäänuste leidmine 1861. aastal Šveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati sookoeraks ehk turbakoeraks ("Canis familiaris palustris").
Esimene teadaolev koeralaadne loom on "Cynodictis" (kassitaoline loom). Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi.
Hurda- ja hagijalaadsed koerad (Vana-Egiptus)
Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40000 – 100000 aastat tagasi. Umbes 20000 aastat tagasi liikusid mööda „Beringia“ maismaasilda inimene ja koer Põhja-Ameerikasse. Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera varases inimühiskonnas, arvatavasti suurulukite küttimisel abiks olles.
Uurimus näitab, et kõik tõud (uuriti 85 koeratõugu) kuuluvad ühte neljast erinevast omavahel suguluses olevast tõugrupeeringusse. Enamus kaasaegsetest koeratõugudest on kõigest viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus.
Vanimad koeraluud pärinevad Eesti seni teadaolevalt vanimast, Pulli asulast Sindi jõe kaldal 9000.–8550. aastast eKr. Sealsed koerad olid turjakõrgusega 55–65 cm ja kehaehituselt tõenäoliselt tänapäevaste laikade sarnased. Selle aja koerad olid peamiselt jahikoerad, ehkki ilmselt neid nälja korral ka söödi.
Koera anatoomia ja füsioloogia.
Koera välimik. 1.üleminek otsmikult koonule, 2. koon (ninapeegel ja mokad (huuled)), 3. kaelaesine (-alune), 4. õlavars, 5. eesrind, 6. kämmal, 7. nimme e. lanne, 8. reis, 9. kand, 10. pöid, 11. turi (koera turja kõrgust mõõdetakse siint), 12. põlv, 13. jalad ja käpad, 14. saba.
Erinevused koera ja tema hundist eellase ülesehituse vahel on minimaalsed. Kuigi koera suurus ja välimus varieerub enam kui ühegi teise imetaja puhul, on tema ehitus alati sama.
Üldandmed.
Kehatemperatuur 37,5–39,0°C (36,2–37,4°C), pulsisagedus 100–130 (60–80) lööki minutis
Vererõhk 110 (120/80) mm Hg, mõõtmiskoht reiearter (kodarluu arter)
Peaaju mass 100 (1400) grammi, peaaju massi % keha massist 0,22 (2–2,5)
Organismi keharakkude diploidne kromosoomiarv (2n) 78 (48)
Kuulmise ülempiir 100 000 (20 000) Hz
Keskmine eluiga 10–12 (70–84) aastat, pikim eluiga 34 (üle 200) aastat.
Tiinuse kestvus 2,5 kuud, korraga sündinud poegade arv 2–10
"Erinevaid rekordeid ja fakte laiast maailmast."
Koera kehaehituse tüübid.
Koera kehaehitus peab olema sobiv tema kasutusalaga (urukoerad, karjatavad või püüdvad koerad). Koera kehaehituse tüübiõpetusele pani aluse Norra künoloog Olaf Roig, mida arendas edasi soomlane Riitta Aho. Koerad jaotakse tüüpidesse vastavalt liikumisviisi ja temperamendi järgi.
1. Traavija – pikema keha ja heade nurkadega, liikuvad koerad. Kestval liikumisel on need koerad vastupidavad (näiteks saksa lambakoer, pikakarvaline collie, dalmaatsia koer, soome hagijas – ehk karja ajavad ning osad jahikoerad)
2. Galopeerija – nelinurkse kehaplaaniga, kõrgejalgsed, mitte nii hästi nurgistunud kui traavijatüüpsed koerad. Lühemaajalisel liikumisel väga kiired koerad (dobermann, hurdad, soome püstkõrv – tõud, kellelt nõutakse kiirust)
3. Jõutüüp – ümara kehakujuga, tugevad ja jõulised nn. võitluskoerad (inglise bulldog – neilt nõutakse ainult jõudu)
Nende kolme põhitüübi vahel võib ära jagada kõik koeratõud. Loomulikult on olemas ka segatüüpe: jõud ja kiirus (norra hall põdrakoer, bouvier), jõud ja vastupidavus (Kesk-Euroopa valve- ja karjakoerad).
Karvkate.
Koertel on topeltkasukas, mis koosneb pehmest aluskarvast ja pikemast kaitsvast pealiskarvast. Koerad ajavad regulaarselt karva ning uuendavad karvkatet. Kõige aktiivsem karvavahetus leiab aset kevadel, mil paksu talvekasukat enam ei vajata. Ja uuesti sügisel, mil õhem suvine karvkate vahetakse välja pikema ja tihedama talverüü vastu.
Karvkatte struktuur on koeratõugudel erinev. Näiteks basenji on kohanenud soojema kliimaga ja kaotanud aluskarva, milleks enam vajadust ei ole.
Sagedamini esinevad karvastiku tüübid: Karm k. – tugev ja kare kattekarv, sageli koos hea aluskarvaga (foksterjer, šoti hirvekoer); Kähar k. – väikesed ja kõvade või suurte ja õhuliste kihatatega karvastik (bichon (bichon frisé)); Lühike/sile k. – lühike ja tiheda kattekarvaga k.,koos aluskarvaga või ilma; Pikk k. – küllalt pikk, mitmesuguse struktuuriga esinev kattekarv, koos aluskarvaga ja ilma.
Paljusid tõuge esineb mitmes värvivariandis. Mõne tõu puhul on värvilaikudel praktiline tähendus ning paljudel juhtudel teeb just see väikese eripära tõust tõu.
Koera pidamine.
Koer on suure kohanemis- ja aklimatiseerumisvõimega ega ole eriti nõudlik pidamistingimuste suhtes. Eestis reguleerib seda seadus. Kõikides koerateemalistes raamatutes saab ohtralt juhiseid kuidas koera pidada ja millega arvestada.
Peamine reegel aga oleks – koera peab sotsialiseerima, tuleb koolitada (mõnda vähem, teist rohkem), peab kasvatama, et temast saaks normaalne ühiskonnaliige. Kui teie pereliikmeks on koer, ei ole te enam oma aja peremees.
Koreas, Vietnamis ja mõnedes Hiina piirkondades kasvatatakse koeri lihaloomana. Paljudes riikides on koeraliha söömine tabu ja selle müük seadusega keelatud.
Koera nahka kasutavad eriti Põhja-Aasia rahvad karusnahana riietuses. Brasiilias kasutatakse koeranahka "cuíca"-trummide valmistamiseks. 2009. aastast on Euroopa Liidus koeranahkade import ja nendega kauplemine keelatud.
Koeratõud.
Kuigi maailmas on ametlikult üle 400 koeratõu, moodustavad 20 populaarsemat peaaegu pool kõigist tõukoertest ning 50 populaarsemat enam kui 90% kõigist koertest.
2007. a. kanti Eesti Kennelliidu registrisse 4243 koera 158-st erinevast tõust. Enim registreeriti (sulgudes koerte arv)
Kui kennelklubid klassifitseerivad koeri endiselt nüüd juba ajaloolisele 19. sajandi keskpaiga funktsionaalsusele toetudes, siis enamus koeraomanikke peab tänapäeval koera lemmikloomana. Tulevasele koeraomanikule on reeglina kõige tähtsam argument looma suurus.
Eesti rahvuslikud tõukoerad.
Esimene teadaolev regionaalne aretus jääb 18.-19. sajandisse, kus kohalikest linnukoertest olevat Baltimail kasutatud "Liivimaa linnukoera" (Livländischer Vorsteher). Need olnud suured lõhestatud ninaga, tüübilt üsna ühtlased loomad. Vanade asjatundjate oletusel sisaldanud need koerad rohkesti pointeri verd. Nad olnud puhtad seisukoerad ega pole aporteerinud.
Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI-i poolt tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer – Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 1930. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947. kuni 1954. vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat (tõugudest inglise madalajalgne hagijas (beagle), inglise rebasehagijas (foxhound), šveitsi hagijas (Gewöhnlicher Schweizer Laufhund), lutzerni hagijas (Luzernen laufhund) ja berni hagijas (Dreifarbiger Berner Laufhund)), kellest valiti tõu aretamiseks kõlbulikud koerad. Korraldati näitusi, ülevaatusi ja peeti tõuraamatut. Kuni 1954.a. jõuti tõustandardi kinnitamiseni. Kaasaegne kehtiv tõustandard kinnitati Eesti Kenelliidu poolt 08. novembril 2007.
Tõuaretus.
Koeratõud tekivad teadliku tegevuse tulemusena ning tõu loomine nõuab sageli pikaajalist aretustööd ja valikut niihästi funktsiooni kui ka välimuse osas. Tõug on seega tüübilt nii stabiilne, et ühe tõu esindajate paaritumisel tulevad ilmale ainult sama tõu isendid. Aastasadade jooksul toimuvad igal juhul aeglased muutused ka tõu siseselt. Siin on mõjuteguriteks ühiskonna nõudmised koerte ja nende funktsioonide suhtes ning keskkond (ühed rõhutavad koera tööoskusi, teised näituseomadusi, nt. karvkate). Hea näide on puudel. 16. saj. Prantsusmaal jämedakoelisest ja mitte just suursugusest jahikoerast on kujunenud praeguseks elegantseks ja äärmiselt dekoratiivseks seltsikoeraks.
Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks (kodu kaitsmine, karja valvamine, jahtimine). Inimesed tegid valikuid, lähtudes põhimõttest, et tulemuseks oleks parim töökoer. Kroonitud pead aga lisasid koera aretusesse uue suundumuse, mis pidas silmas enam koera kuju ja temperamenti. Tekkis uus rühm koeratõuge – dekoratiivkoerad, keda inimene pidas esteetiliste ja teiste vaimsete vajaduste rahuldamiseks. 19. sajandi keskpaigaks oli välimuse järgi aretatud koerte omamine kogu Euroopa jõukamale rahvale juba tavaline. Samase aega jääb ka kennelklubide tekkimine, tõugude klassifikatsioonisüsteemi loomine ja esimesed tõustandardid.
Eestis reguleerib tõuaretust. Kõik tõukoerad on kantud.
Tõugude klassifitseerimine.
Sedavõrd, kuidas koerte erinevaid füüsilisi omadusi aretamise käigus rõhutati, võimaldamaks neil oma tööga paremini toime tulla, arenesid välja selgesti eristatavad koerte "tüübid", mis klassifitseeriti nende võimete järgi. Esimene Kennelklubi ("(British) Kennel Club") loodi Suurbritannias ja nende väljavalitud tõutüübid klassifitseeriti praktilisel alusel: "jälje- (Hound g.)", "linnu- (Gundog g.)", "töökoerad (Working g.)" ja "terjerid (Terrier g.)". Klassifikatsioon jätab suure hulga koeri välja, see tõttu on Kennelklubil veel kaks kategooriat: "kääbuskoerad (Toys)" – kriteeriumiks suurus, mitte rakendus – ning "tarbekoerad (Utility g.)", valik suurepäraseid tõuge, enamus võõramaise päritoluga, kelle üksmeelse kategoriseerimisega oli valiku tegijatel ilmselgelt raskusi. Ameerika Kennelklubis ("American Kennel Club") kehtiv klassifikatsioon peegeldab teatud ulatuses Suurbritannia jaotust. Mandri-Euroopas asutatud Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon ("Federation Cynologique Internationale") jagab koerad põhjalikemasse kategooriatesse, mis annab selgema ülevaate nende praktilistest rakendusaladest: lamba- ja karjakoerad, mastifid, pinšerid, šnautserid, šveitsi mägi- ja karjakoerad, terjerid, taksid, spitsid, primitiivsed liigid, jäljekoerad ja nende sugulased, osutajad, kättetoojad, sagi peidupaigast väljaajajad ja veekoerad, kaaslased ja sülekoerad, ning nägemise abil jahti pidavad hurdad. Kui see loetelu ongi põhjalikum ja kirjeldab koerte erinevaid rakendusi, siis ei kajasta ta ikkagi koerte rollide tõelist eripalgelisust.
Tõustandard.
Kogu tänapäevane künoloogiline töö põhineb tõukirjeldustel ehk. See on koerakasvatajale ja kõigi kohtunikele kohustuslik, mille sisu respekteeritakse ning sihte ja pürgimusi järgitakse. Tõustandard kirjeldab detailselt, milline peab koer välja nägema, et olla tõu ideaalne eksemplar. FCI-s on kokku lepitud, et iga koeratõu päritoluriigis on kennelorganisatsioon, millel on őigus koostada tõustandardit. Eesti on kirjutanud.
Isegi kui tõustandardid näivad süütutena, võib nende loomise ja kohandamise taga peituda varjatud eesmärk. Kui Nõukogude Liit 20. sajandi keskpaigas enamuse Soome Karjala alast anastas, sai ta kodumaaks sadadele "karjala karukoertele", keda hiljem nimetati ümber "vene-euroopa laikadeks".
Maailm.
19. sajandi lõpu poole hakkas välja kujunema see, mida me praegu nimetame nüüdisaegseks koeraharrastuseks. Juba varem olid aretajad hakanud koonduma klubidesse, et tõuge kaitsta ja säilitad. Ajapikku jõuti arusaamisele, et üleriigilistest organisatsioonidest võiks kasu olla ning asuti moodustama rahvuslikke kennelliite.
Rahvuslikest kenneliitudest on vanim "The Kennel Club" ehk Suurbritannia Kennelklubi. See asutati juba 1873. aastal ning on oma tegutsemisaja jooksul avaldanud äärmiselt suurt mõju rahvusvahelisele künoloogilisele tegevusele. 19. sajandi lõpuks lisandusid USAs "American Kennel Club", Prantsusmaal "Société Centrale Canine" ja Belgias "Société Royale Saint-Hubert", Hollandis "Raad van Beheer op Kynologisch Gebied in Nederland", Saksamaal "Kartell für das Deutsche Hundewesen en und Die Delegierten Kommission" ja Austrias "Österreichischer Kynologenverband". Põhjamaades alustasid koos Soome "Finska Kennelklubben / Suomen Kennelklubin" ja Rootsi "Svenska kennelklubben" 1889. Enne II maailmasõda oli pea kõigis Euroopa riikides oma künoloogiline keskorganisatsioon.
1912. aastal loodi Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon "Fédération Cynologique Internationale (FCI)", millesse kuulusid esmajoones Euroopa riigid. FCI kordineerib rahvuslike organisatsioonide tööd.
Eesti.
Järjekindlalt ning ratsionaalset tõukoerte (peamiselt jahikoerte) importi ja aretust hakati siinsete suurmaapidajate poolt harrastama 19. sajandi lõpu poole. Jahikoeri imporditi Inglismaalt, Venemaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Imporditud tõugudest on teada hurdad, hagijad e. brakid (siin tunti neid jänesekoerte nime all). Rebase ja mägra urgudesse kasutati mägrikud e. taksikoeri ja basseekoeri.
Kuna põhilise osa tõukoertest moodustasid jahikoerad toimus tõukoertega seotud organiseeritud tegevus esialgu "Eestimaa Jahisõprade Seltsis" (Estländischen Verein von Liebhabern der Jagd), mille 1891. aasta põhikirjasid oli sees punkt nii jahimeetodite kui ka jahiks vajalike koeratõugude parandamisest.
1897. aasta märtsis toimunud Eestimaa Jahisõprade Seltsi peakoosolekul koostati ametlik programm 20.—22. mail Riias toimuvaks esimeseks Balti kõigi koeratõugude (v.a. taskukoerad) näituseks. Selle näituse ajal tuldi mõttele ellu kutsuda Balti Puhtatõuliste Koerte Kasvatajate Selts (Baltischen Verein von Lieberhaben reinblütiger Hunde). Seltsitöö tõuaretuses oli põhirõhk suunatud jahi – ja valvekoertele.
Teiste maade eeskujul asutati 23. juulil 1929. aastal Eesti Kennelklubi (EKK). Esimene koertenäitus toimus 24. ja 25. mail Tallinnas, Gonsiori tänava maneezis. Selliseid tõukoerte näitusi korraldati Tallinnas igal kevadel ning kaks korda 1935 ja 1937 aastal, ka Tartus.
Kohe oma loomisest hakkas Eesti KennelKlubi koostama "Koerte tõuraamatut" (I osa Nr. 1-200 koeraga (1934. a.) ja II osa Nr. 201-400 koeraga (1939. a.)). Tõuraamatusse registreeriti 18 koeratõugu, kuid tegelikult oli neid rohkem.
30.-aastate lõpuks oli EKK rahvusvahelise organisatsioonina tunnustatud ning sai kutseid kõikidele rahvusvahelistele künoloogide kongressidele; vahetas paljude välismaa klubidega auhindasi, tõuraamatuid, reegleid jne. EKK võeti vastu ka Saksamaa Künoloogiliste Ühingute Liitu (viimases oli liitunud üle 300 ühingu). Hea läbikäimine oli Soome, Läti, Prantsusmaa, Austria, Rumeenia, Itaalia, Hispaania jt analoogsete klubidega.
Peale Teist Maailmasõda üritasid endised Eesti KennelKlubi liikmed oma tegevust aktiviseerida ja asutasid Eesti Tõukoerte Kasvatajate Ühingu. Tegutsedes aastatel 1944–1955 ning ühingu
aktivasse võib kanda Eesti ainukese omamaise koeratõu – eesti hagija lõpliku formeerimise.
Nõukogude perioodil jagunes koerakasvatusalane töö kahe organisatsiooni vahel. Jahikoerte kasvatust ja tõuaretust suunati Eesti NSV Künoloogide Nõukogust, mis asus Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi alluvuses. Teenistus – ja dekoratiivkoerte tööd juhtis Eesti Vabariiklik ALMAVÜ Teenistuskoerte Kasvatajate Klubi.
1982. a. mais asutati Tallinna Koerakasvatajate Klubi ja Eesti Kennelklubi. Paljud endised almavülased läksid uutesse klubidesse üle. Eesti koeraharrastuses algas konkurentsi ajastu.
Eesti koerakasvatajate sidemed Lääne riikide koerakasvatajatega tihenesid 80-ndatel. Need sidemed tähendasid enamasti aretusmaterjali ja tõualase informatsiooni hankimist. Aretusisendeid saadi vahetuskaubana, enamasti pakuti vastu Eestis sündinud kutsikaid.
1989. aasta juulis toimus Tallinna Merepäevade raames koertenäitus Pirita jõekäärus, mille korraldasid aktivistid erinevates Eesti koerakasvatajate organisatsioonidest. Näitus päädis koosviibimisega, millest võtsid osa Soome Kennelliidu esindajad Kari Järvinen ja Hans Lehtinen, kes informeerisid, et FCI on teinud Soome Kennelliidule ülesande anda hinnang 1989 augustiks tõukoerte alal tehtavast tööst NSVL-is. Hinnang sisaldas palju negatiivset. Peamine takistus oli ühtse keskorganisatsiooni puudumine, keda võiks usaldada koostööpartnerina. Näitust korraldanud aktiiv võttis endale eesmärgi ellu kutsuda Eesti Kennelliit (EKL). Asutamiskongress toimus 09. detsembril 1989. Esimene rahvusvaheline näitus (CACIB) korraldati 1993. aasta mais. Alates 1999. aastast on Eesti FCI täisliige.
Kennelharrastused.
Leidub hulk koerte tegevusalasid, millest koer rõõmu tunneb ja mille juures sinul on võimalus kohata teisi samasuguste huvidega inimesi.
2. Rahvusvahelised töökatsed, eksamid ja võistlused


Georg Ots.
Georg Ots (21. märts 1920 Petrograd – 5. september 1975 Tallinn) oli eesti laulja.
Pere ja noorus.
Georg Otsa ema oli Lydia Ots ja isa Karl Ots ning Georgil oli ka õde Maret.
Ots lõpetas Tallinna Prantsuse Lütseumi 1938. aastal.
Georg Ots Teises maailmasõjas.
Õppis Tondi sõjakoolis ja teenis lühikest aega Eesti merejõududes. Ots omandas insenerihariduse 1941. aastal. Sõjasuvel 1941 mobiliseeriti Ots Punaarmeesse ja viidi evakuatsiooni korras meritsi Tallinnast Leningradi.
Georg alustas laulmist Aleksander Arderi käe all Jaroslavlis, kus sõja ajal moodustati Eesti Kultuuribrigaadid Nõukogude tagalas.
Lauljakarjäär.
Aastal 1944 alustas ta õpinguid Tallinna Konservatooriumis, kus tema õpetajaks oli Tiit Kuusik. Samaaegselt töötas ta koorilauljana Rahvusooperis Estonia.
Esimeseks etteasteks ooperisolistina oli väike osa Jevgeni Oneginis 1944. aastal. Peatselt sai temast Estonia ooperi hinnatuim solist. Estonia laval laulis ta alates 1951. aastast kuni oma surmani. Teda kutsuti regulaarselt esinema Leningradi ja teistesse tähtsamatesse ooperimajadesse üle Nõukogude Liidu, mitmel korral ka Moskva Suurde Teatrisse.
Tema repertuaari kuulusid sellised rollid nagu Jevgeni Onegin, Jeletski, Escamillo, Renato, Don Giovanni, Papageno, Rigoletto, Jago, Porgy, Figaro, nimiosa Kabalevski "Colas Breugnon"'is, kaksikroll Cervantes/Don Quijote Leigh' muusikalis "Mees La Manchast". Tema tuntuim roll oli nimiosa Rubinsteini "Deemonis".
Mitmete eesti heliloojate looming on laiemalt tuntuks saanud just tänu Georg Otsale.
Tema loomingutee üheks tippsaavutuseks oli Imre Kalmáni opereti "Tsirkuseprintsess" ainetel Lenfilmi stuudios valminud film "Mister X". Sellest alates hakkas tema hääl kõlama raadios ja televisioonis üle kogu Venemaa, ka tema plaadid osteti poest kiiresti ära.
Eesti kinoajalukku kirjutas Georg Ots ennast filmiga "Kolme katku vahel" (Jaan Krossi samanimelise romaani ainetel), mängides selles Tallinna kroonikut ja pastorit Balthasar Russowit.
Ta oli suurepärane eesti laulude interpreteerija, aga ta esitas unustamatult ka Franz Schuberti, Modest Mussorgski, Pjotr Tšaikovski ja paljude teiste heliloojate loomingut.
Noil aegadel oli Nõukogude artistide reisimine välismaale praktiliselt võimatu, seetõttu jäi tema tuntus laias maailmas piiratuks. Siiski, lisaks Nõukogude Liidule õnnestus Georg Otsal esineda ka mõnes Euroopa riigis, eriti populaarseks ja armastatuks sai ta Soomes.
Tunnustused.
Georg Otsale omistati Nõukogude Liidu rahvakunstniku nimetus, mis oli tol ajal kõrgeim tunnustus loomeinimesele.
1950. ja 1952. aastal sai Georg Ots tolleaegse NSV Liidu kõrgeima riikliku preemia Stalini preemia laureaadiks.
1964. aastal sai temast spordiühingu "Kalev" auliige.
1968. aastal tunnustati teda Nõukogude Liidu riikliku preemiaga.
Georg Ots oli autasustatud ka Lenini ordeniga, Tööpunalipu ordeniga ja ordeniga Austuse märk.
Georg Ots valiti Eesti NSV saadikuks NSV Liidu IX Ülemnõukogu (1974–1979) koosseisus.
Isiklikku.
Georg Ots ema oli Lydia Ots (neiuna Viikholm, 1898–1988) ja isa tunnustatud tenor Karl Ots (1882–1961), kes suri kopsuvähki 1961. aastal.
Georg Otsa õde Maret Purde sündis 1927.
Mälestuse jäädvustamine.
Georg Otsa bareljeef ja mälestustahvel Otsa kunagise elupaiga ukse kohal Tallinnas, Kaarli pst 5.
Georg Otsa auks anti 1996. aastal väikeplaneedile "1977 QAI" nimi "3738 Ots".
Tema nime kannab ka Georg Otsa tänav Tallinnas, mis asub Estonia teatri ja Tallinna Reaalkooli vahel.
2005. aastal lavastati Georg Otsa eluloo teemal muusikal "Georg".
5. oktoobril 2007 esilinastus mängufilm "Georg" Georg Otsa elust.
Maja Kaarli puiestee 5, kus Georg Ots elas, on tähistatud Otsa bareljeefi ja mälestustahvliga.


Olesja Krasnomovets.
Olesja Krasnomovets (vene "Олеся Красномовец", sündis 8. juulil 1979 Nižni Tagilis) on Venemaa kergejõustiklane (põhiditants 400 m).
Olümpiamängudel.
Ateena 2004
Maailmameistrivõistlustel.
Helsingi 2005
Sisemaailmameistrivõistlustel.
Budapest 2004
Moskva 2006
Isiklikku.
Olesja Krasnomovets on 174 cm pikk ja kaalub 62 kg.
Krasnomovets, Olesja
Krasnomovets, Olesja


Anime.
Anime (jaapani keeles アニメ) on läänemaailmale ennekõike tuntud kui Jaapanist pärinev animatsioon. Animeks loetakse ka eraldi üht joonisfilmi liiki või stiili, mis on seotud jaapani koomiksite – mangade – stiiliga.
Jaapanis märgib sõna anime kõiksugu tüüpi animatsiooni.
Ajalugu.
Jaapani esimene joonisfilm tehti 1907. a.-l. Laiemalt hakkas see Jaapanis levima 1930ndatel, kuid siis ei olnud animele iseloomulik stiil veel välja arenenud. Selleni jõuti 20. sajandi teisel poolel, pärast katsetusi Saksa, Prantsuse, USA ja Nõukogude joonisfilmitegijatega. 1960ndatest arenes see järk-järgult tänapäeva animeks.
Viimastel aastatel on tekkinud anime kui joonisfilmi kõrvale ka 3D anime, nagu näiteks "Appleseed".


Julija Tšiženko.
Julija Tšiženko (vene "Юлия Чиженко", sündis 30. augustil 1979 Peterburis) on Venemaa kergejõustiklane (põhidistants 1500 m)
2005. aasta Helsingi maailmameistrivõistluste 1500 m jooksu finaalis kuulus esialgse protokolli alusel hõbemedal Julija Tšiženkole 4.00,93-ga, kuid pärast Bahreini delegatsiooni protesti (venelanna võttis koha parandamise eesmärgil Bahreini jooksja Yusuf Jamali suhtes appi küünarnuki) tema tulemus tühistati.
Sissemaailmameistrivõistlustel.
Moskva 2006
Isiklikud rekordid.
Tšiženko, Julija
Tšiženko, Julija


Winnipeg.
Winnipeg on linn Kanadas, Manitoba provintsi pealinn. Linn asub Põhja-Ameerika geograafilise keskpunkti lähedal, Redi ja Assiniboine'i jõe liitumiskohas.
Linna nimi on antud 55 km linnast põhjas asuva Winnipegi järve järgi.


Nova Scotia.
Nova Scotia (ladina keeles 'uus Šotimaa') on Kanada provints.
Ajalugu.
Provintsi algasukad olid mikmaki indiaanlased.
Kuigi on teadmata, kuhu maabus itaalia maadeuurija John Cabot oma laevaga, oletatakse, et see toimus just Nova Scotia maa-alal.
Esimese eurooplaste asula Nova Scotias asutas prantslane Pierre Dugua 1605. See oli Acadia koloonia keskus Port Royal. See oli üldse eurooplaste esimene alaline asula Ameerikas põhja pool Floridat.
1620 nimetas Inglismaa ja Šotimaa kuningas James I kogu Põhja-Ameerika idaranniku põhja pool Chesapeake'i lahte Uus-Inglismaaks ja asutas järgmisel aastal seal koloonia Nova Scotia. Koloonia kuberneriks määrati söör William Alexander, kes oli agar ümberasumise eestvõitleja. Ometi jäi koloonia paberile kuni 1620. aastate lõpuni, peamiselt Alexanderi rahapuuduse tõttu, kuni uus kuningas Charles I saatis Nova Scotiasse rühma šotlasi. Ent peatselt sõlmis Inglismaa Prantsusmaaga rahulepingu, mille kohaselt Uus-Inglismaa läks prantslastele, ja šotlased kutsuti tagasi.
1654 nimetas Prantsuse kuningas Louis XIV Acadia kuberneriks Nicholas Denys'. Kuningas Williami sõja ajal 1689–1697 vallutasid inglased Acadia, kuid mujal ei läinud neil nii hästi ja Ryswicki rahu kohaselt tagastasid nad Acadia Prantsusmaale. Rahu ei kestnud kaua, sest järgnenud Kuninganna Anne'i sõja ajal 1702–1713 vallutasid inglased 1710 Acadia, said selle Utrechti rahu põhjal endale ja nimetasid ümber Nova Scotiaks. Nova Scotia sai 1713 ametlikult Briti kolooniaks. Prantsusmaale jäid vaid mõned lähedal asuvad saared, kuhu nad ehitasid kindluse Louisbourgi, et kaitsta mereteed Quebeci. Needki saared vallutati Prantsuse ja indiaani sõja (1754–1763) käigus 1755.
Ehkki Inglismaa asutas prantsuse mõju vähendamiseks Nova Scotia uue pealinna Halifaxi, jäi Nova Scotia elanikkond põhiliselt prantsuskeelseks. Nad sunniti vanduma truudust kuningale, mida nad tegid tingimusel, et neid ei sunnita relva kandma prantslaste ega indiaanlaste vastu. Ega sealkandis teisi olnudki, kellega sõdida. Kui puhkes Prantsuse ja indiaani sõda, kästi neil truudusvannet uuendada, sedapuhku reservatsioonideta. Prantslased keeldusid. Selle tulemusena aeti 1755 endisest Acadiast välja 12 tuhat prantslast, kes suundusid enamasti prantslaste käes olevasse Louisianasse. Seda nimetatakse Suureks väljaajamiseks. Nende asemele tulid Inglismaalt ja Saksamaalt uued kolonistid.
1867. aastal oli Nova Scotia üks neljast provintsist, mis moodustasid Kanada Konföderatsiooni.
Rahvastik.
2010. aastal elas Nova Scotias 940 482 inimest.
Keel.
2006. aasta rahvaloenduse järgi räägib inglise keelt emakeelena 833 105 inimest ehk 92,53% elanikkonnast. Prantsuse keelt rääkis 32 540 inimest ehk 3,62%.
Haldusjaotus.
Provints jaguneb halduslikult 15 maakonnaks ja 3 piirkondlikuks omavalitsuseks.


Aaspere mõis.
Aaspere mõis oli rüütlimõis Haljala kihelkonnas Virumaal. Nüüdisajal asub mõis Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas.
Aaspere mõisa ("Kattentack" või "Kattentaken") mainiti kirjalikes allikates esmakordselt 1511. Mõisaomanike Hastferite nimest on tulnud mõisa eestikeelne nimi.
Mõisaomanikud.
1511. aastast kuulus mõis Hans Hastferile, kes sai selle Diedrich Treidenilt. Aastatel 1625-1641 kuulus mõis Berend Hastferi lesele Dorothea Asserienile ja alates 1649. aastast nende pojale Johann Hastferile (+1674), alates 1675. aastast Johann Hastferi pojale Adam Bernhard Hastferile (+1676), seejärel tema vend Wilhelm Hinrich Hastferile.
1687. aastal loovutati ja eraldati Aaspere mõisa juure kuulunud rannaküla Käsmu pant, mõisa pandipidaja maamarssal Georg Conrad von Ungern-Sternbergi poolt meeskohtunik Fabian von Öhrtenile. Mõisa pärushärra on Wilhelm Heinrich Hastfer.
1695. aastal pantis maanõunik Wilhelm Heinrich Hastfer Aaspere mõisa Tallinna kaupmehele Elias Meyerile, kui eelmise pandiomaniku Herman Cahliga eelneva üheksaks aastaks sõlmitud (1686–1695) pandilepingu pärijale. 1700. aastal pantis maanõunik Wilhelm Heinrich von Hastfer Aaspere mõisa Tallinna bürgermeister Thomas von zur Mühlenile.
1729. aastal ostis Arend Dietrich von der Pahlen Wilhelm Hinrich von Hastferilt Aaspere pärusmõisa.
1740. aastal pantis Kihlevere mõisnik Hans von Rosen, parun Arend Dietrich von der Pahlenile 30 aastaks, poole Käsmu rannas asunud ja Kihlevere mõisale kuulunud, kuid maanõunik von Roseni poolt oobrist Hastferile päruseks müüdud ja seniajani Hulja mõisal kasutuses olnud Käsmu rannakülast, hinnaga 1 000 rubla.
1760. aastast oli Arend Dietrich von der Pahleni (+1753) pärija tema lesk Magdalena Elisabeth von der Pahlen (sünd Derfelden), kes müüs Aaspere mõisa ja terve Käsmu rannaküla oma poja Gustav Friedrich von der Pahleni nõusolekul maanõunik Georg Johann von Stackelbergile hinnaga 30 000 rubla.
Georg (Jürgen) Johann von Stackelbergi surma järel oli mõisaomanikud tema pärijad ja seejärel tema poeg Berend Gustav von Stackelberg. 1785 müüs Berend Georg von Stackelberg mõisa riiginõunik Georg Friedrich von Veltenile koos Käsmu rannakülaga, hinnaks 60 000 rubla.
Georg Friedrich von Velteni omanduses oli mõis aastail 1785–1798 ning seejärel 1798. aastal Georg Friedrich von Velten pantis mõisa Friedrich Adolph von Dellingshausenile 80 aastaks, ning Dellingshausenite järglaste kätte jäi mõis riigistamiseni 1919. aastal.
1840. aastal päris maanõunik, vabahärra Friedrich Adolph von Dellingshauseni ja tema abikaasa Karoline Elisabeth von Dellingshausenilt (sünd Krusenstiern) surma järel Aaspere mõisa nende poeg Johann Eduard von Dellingshausen, kellele kinnistati peale Aaspere ka Loobu, Sauste, Hõbeda, Hulja, Undla, Essu, Räsna ja Vatku mõisad koos Käsmu rannakülaga, Liiguste külaga.
1856. aastal päris vabahärra, kindralleitnant Johann Eduard von Dellingshausenilt, tema poeg kaardiväelipnik Nikolai von Dellingshausen Aaspere mõisa, Käsmu ja Liiguste külad, Sauste mõisa koos Sibi külaga, Läsna ja Loobu mõisad, Hõbeda koos Viitna ja Vatkuga ning majad Tallinnas.
1895. aastal kinkis parun Nikolai von Dellingshausen Aaspere, Sauste mõisad ja mõisamaatüki Kavastu-Kermo Haljala kihelkonnas, oma pojale Eduard von Dellingshausenile, kes oli ka Eestimaa rüütelkonna viimane peamees ja mõisa viimane omanik.
Mõisale kuulus 2582,7 hektarit mõisamaad, 53 lahutatud üksust 1859,4 hektariga, 2 kõrvalmõisat, 3 küla ja üks villa.
1920. aastatel asutati mõisa lastekodu, mis asus seal kuni 1977. aastani. 1966. aastal mõisa peahoone põles, kuid taastati. 1970. aastatel ehitati mõisahoone külge kolmekorruseline koolihoone. 2000. aastal sai mõisa omanikuks Vello Sillam.
Arhitektuur.
Mõisa varaklassitsistlik kahekorruseline peahoone valmis 1770.–80. aastatel. Dellingshausenid lisasid ampiirstiilis portikuse ja eenduvad tiivad, mis mõlemas otsas pikendasid maja. Hoonet kaunistab fassaadi keskosas paiknev suursugune kuue dooria sambaga portaal. Portaalil on suur astmikviil, väiksemad astmikviilud kroonivad külgrisaliite. Tagafassaadi keskosa kaunistab nelja dooria sambaga kolmnurkfrontooniga portikus. Peahoone esist hoovi ümbritsevad ait, tall-tõllakuur, valitsejamaja ja tööliste maja, kuid neid on ümber ehitatud.
Aaspere mõisale kuulusid Kärmu, Aru, Toikvere ja Annenhofi karjamõis ning Käsmu mõis (suvemõis).


Aavere mõis.
Aavere mõis oli rüütlimõis Koeru kihelkonnas Järvamaal nüüdisajal asub mõis Lääne-Viru maakonna Väike-Maarja valla territooriumil.
Aavere mõis (saksa "Afer") rajati 1770. aasta paiku, eraldades ta Virumaal asuvast Kiltsi mõisast. Algul kuulus mõis Tiesenhausenitele, alates 1830. aastast aga Harpedele. Alates 1902. aastast kuni võõrandamiseni 1919. aastal oli ta omanikuks August Berendts.
1877-1881, Rudolf von Harpe ajal, ehitati Aaverele Eesti üks kaunimaid neogooti stiilis mõisahooneid. Hoone oli keskosas ühekorruseline, otstest aga kahekorruseline kiviehitis. Peahoone otsad olid kaetud hoonega risti olevate viilkatustega, mida iseloomustasid keeruka kujuga astmikviilud. Viiludes paiknesid erineva kujuga neogooti petikniššid ja orvad. Kahe suure viilu vahel fassaadi keskosal asus lisaks veel väike astmikviil.
Võõrandamisjärgselt oli hoones pikki aastakümneid hooldekodu. 1960ndatel aastatel ehitati hoone täiskahekorruseliseks. 1996. aasta laastav tulekahju jättis hoone varemeisse; sellest on säilinud praktiliselt ainult müürid.


Abja mõis.
Abja mõis oli rüütlimõis Halliste kihelkonnas Pärnumaal. Nüüdisajal asub mõis Viljandi maakonna Abja valla territooriumil.
Abja mõisast (saksa "Abia") on varasemaid teateid 1582. aastast. 17. sajandil kuulus mõis Fersenitele, peale Põhjasõda oli ta aga Carl Magnus von Posse valduses. 1780ndatel aastatel omandasid mõisa von Stackelbergid, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Charles von Stackelberg.
Mõisasüda asub praegusest Abja alevikust kilomeetrike kirdes, kõrge veeru serval. Esinduslikult ehitati ta välja 18. sajandi teisel poolel Friedrich Adolph von Stackelbergi ajal.
1780ndatel aastatel kerkis mõisa murdkelpkatusega ühekorruseline hilisbarokne peahoone, mis paiknes tagaküljega veeru poole, tekitades maalilisi vaateid. Selle vastu teisele poole auringi püstitati ühele joonele kaaristuga ait ja tall-tõllakuur. Nende vahelt kulges sissesõidutee, mis kujundati enam kui kolme kilomeetri pikkuseks sihiteeks, millelt avanes mõisasüdamele kauneid kaugvaateid. Majandushooned paiknesid enamikus sajakonna meetri kaugusel loodes, järsu veeru all. 19. sajandi lõpul lisati peahoone parempoolsesse otsa täiskahekorruseline historitsistlik juurdeehitus.
Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse kodumajanduskool, Teise maailmasõja järgselt aga lastekodu. Lastekodu tarbeks ehitati hoone vanem osa 1950ndatel aastatel kahekorruseliseks. 1990ndatel tegutses hoones piirivalvekordon. 2006. aastal omandas aastaid tühjalt seisnud hoonetekompleksi oksjonilt Alar Kolk plaaniga rajada sinna konverentsivõimalustega majutusasutus. Peahoone vastas paiknev kaunis kaaristuga ait on säilinud, samas kui ta paariliseks olnud tall-tõllakuur on hävinud.


Anne mõis.
Anne mõis oli rüütlimõis Urvaste kihelkonnas Võrumaal. Nüüdisajal jääb mõis Valga maakonda Otepää valda.
Anne mõis (saksa keeles "Annenhof, Koik-Annenhof") eraldati Koigu mõisast 1799. aastal. Mõis vahetas väga tihti omanikke. Enne 1919. aasta võõrandamist kuulus ta naabermõisa Koigu mõisa omanikule Karl von Derfeldenile muutudes Koigu kõrvalmõisaks.
Mõisa peahoone on kaasajal hävinud. Säilinud on kolme kaaravaga ait ning tall-tõllakuur, mis paiknevad üksteise suhtes nurgi kunagise peahoone esise auringi äärtes. 1990ndate lõpul muutusid need hooned varemeteks.


Avanduse mõis.
Avanduse mõis vallamajana suvel 2007.
pisi
Avanduse mõis on rüütlimõis Simuna kihelkonnas Virumaal. Nüüdisajal jääb mõis Lääne-Viru maakonda Väike-Maarja valla territooriumile.
Avanduse mõisa ("Awandus") on esmamainitud 1494. aastal, mil ta kuulus Taubedele. 17. sajandil läks mõis Fockide valdusesse, alates 1849. aastast kuulus ta aga Friedrich Benjamin von Lütkele. 1882. aastal läks mõis Bremenite valdusse. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Konstantin von Bremen.
Mõisa ülipikk ja liigendatud historitsistlik peahoone on ehitatud mitmes järgus ning on saanud oma lõpliku kuju 20. sajandi algul. Mõisahoone vanim osa on hoone parempoolne ots, mis on 1760. aasta paiku ehitatud kahekorruseline barokne kiviehitis. 19. sajandil lisati peahoone vasakule tiivale mitmeid juurdeehitusi.
1899-1902 väldanud viimase ümberehituse autoriks oli arhitekt Rudolf von Engelhardt. Sellega liideti hoonega ka vasakul paiknenud vana valitsejamaja, mis ehitati põhjalikult ümber. Selle tulemusena kujunes omanäoline neorenessanssi sugemetega hoone, mis on osalt kahe-, osalt aga ühekorruseline.


Aru mõis (Nõo).
Aru mõis oli rüütlimõis Tartumaal Nõo kihelkonnas Aru vallas. Aru vald (saksa keeles "Arrohof") oli eravald, mille hingekirjas oli 1882. aastal 1230 inimest. 1891. aastal liideti Aru vald Meeri vallaga.
Tänapäeval jääb mõisakompleks Tartu maakonna Konguta valla Annikoru küla territooriumil olevale Erumäele.
Esmakordselt mainitakse Aru mõisa ("Arrohof") 1582. aastal Poola ürikutes. Peale piirkonna Rootsi kuninga võimu alla minemist 1625. aastal läänistati mõis 1632. aastal Tartu õuekohtu president Peder Eriksson Sparrele (1592–1647), hiljem oli omanik tema poeg Per Persson Sparre (1633–1669), kelle abikaasa Sigridi (sünd. Horn af Åminne; 1630–1693) omanduses oli mõis kuni mõisate reduktsioonini.
Peale Põhjasõda said mõisaomanikeks Osterwaldid. 19. sajandi keskel omandas mõisa von zur Mühlenite aadliperekond kelle käest eestlane Jaan Prüüs selle 1913. aastal ostis. Mõisasüda jäi Prüüside kätte ka peale 1919. aasta maade riigistamist. 1992. aastast kuulub mõisasüda Prüüside järglasele Mall Kirsipuule.
Aru mõisahoone.
Aru mõis oli üks umbes seitsmest protsendist rüütlimõisatest, mis siirdusid eestlaste kätte.
Aru mõisa härrastemaja oli ühkekorruseline välimuselt lihtne lameda katusega hoone, mis püstitati 1840ndatel. Mõisahoones oli 16 tuba. Suurem osa mõisa sisustavast mööblist oli pärit Peterburist. Hoonet ilmestas otsas asunud lai klassitsistlik aken-uks mille ette püstitati hiljem historitsistlik veranda. Mõisakompleksi kuulusid veel valitsejamaja, ait, meierei, veidi eemal asuv koorejaam, veski ja laut.
Mõisale kuulus mitu karjamõisat ja moonakate maja.
18. sajandi lõpul rajati mõisa barokk stiilis park, kuhu istutati 42 erinevat taimeliiki. Pargitiigi kaldal oli kiviktaimla.
Teise maailmasõja aastail hoiti Aru mõisahoone keldrites Etnograafiamuuseumi kogusid.
Nõukogude perioodil kasutati mõisa peahoonet kolhoosikontorina. Hoone otsas paiknenud historitsistlik veranda lammutati ja aken müüriti kinni. Samuti tehti hoonele juurdeehitus. Remondi käigus lõhuti kõik ajaloolised kaminad ja ahjud.
Mõisakompleksist on veel säilinud ait, valitsejamaja ja meierei neist esinduslikum on suur tellisait. Aida keskosas on kolme kaaravaga kaaristu ning välimust kaunistavad ristikujulised õhutusavad otsaviiludel. Hoone restaureeriti osaliselt 2000ndal aastal.


Essu mõis.
Essu mõis oli rüütlimõis Haljala kihelkonnas Virumaal. Nüüdisajal jääb mõis Lääne-Viru maakonnal Haljala valla territooriumile.
Essu mõisast ("Jess") on esimesi teateid 1496. aastast, kui mõis kuulus von Wrangellidele kelle perekonna käes oli mõis kuni selle omandamisseni Krusensternid, kelle pärija Karoline von Krusensterni kaasavarana mõis läks 19. sajandil Dellingshausenite valdusse, seejärel aga Ungern-Sternbergid. Mõisa omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli Julie von Ungern-Sternberg.
Mõisa peahoone ehitati 1820–30tel aastatel ühekorruselise klassitsistliku kiviehitisena, kuid ehitati 1894 arhitekt Friedrich Modi projekti järgi ümber historitsistlikuks.
1978. aastal lisati hoonele mahukas juurdeehitus, millega muudeti tugevalt mõisahoone ilmet.
Kaasajal on mõis eravalduses ning kasutusel turismiteenuseid pakkuva majutus- ja söögikohana.


Hüüru mõis.
Hüüru mõis (saksa k. "Huer") oli rüütlimõis Keila kihelkonnas Harjumaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Saue valda Harju maakonnas.
Ajalugu.
Hüüru mõis oli Harku mõisa karjamõis, mis rajati 1560. aastal Vääna jõel paiknevale Harku mõisa veskikohale. Omanikuks või rentnikuks Konstantin von Weymarn.
Mõisakompleks.
Mõisa ühekorruseline lameda katusega historitsistlik härrastemaja on 19. sajandi teisel poolel ümber ehitatud varasematest hoonetest. Häärberi parempoolses otsas on silmapaistev ärklilaadne juurdeehitus. Kaasajal paikneb peahoones raamatukogu. Kunagi oli seal pood, mis on praegu suletud.
Teisel pool Keila maanteed on säilinud neogooti stiilis sepikoja varemed ning trahteriks renoveeritud vesiveski. Üksikud ülejäänud säilinud kõrvalhooned on enamasti ümber ehitatud. Kunagisest Tallinn-Keila maantee kivisillast on säilinud ainult otsapostid, kaasaegne tee viib üle jõe mõnikümmend meetrit lõuna poolt.


Häädemeeste kihelkond.
Häädemeeste kihelkond hõlmab tänapäeva Pärnu maakonna
Häädemeeste valla ala ning kihelkonna põhjapoolse, umbes kolmandiku suuruse osa moodustab Tahkuranna valla lõunaosa.
Kihelkonna maa-ala hõlmab kitsa rannariba Liivi lahe ääres alates Pärnu kihelkonna maadest täpsemalt Uulust, kuni vana Volmari (saksa keeles "Wolmar", läti keeles Valmiera) maakonna alguseni Treimani juures, 5 km enne Iklat. Ikla ümbrus vahetult enne Eesti-Läti piiri kuulub ajalooliselt Volmarimaa Salatsi kihelkonda ning on tegelikult osa muistsest liivlaste Metsapoole muinasmaakonnast (läti keeles "Metsepole").
Ordu ajal kuulus ala Pärnu komtuurkonda võimalik, et idapoolne soine osa kihelkonnast kuulus ka Viljandi komtuurkonna haldusalasse.
Häädemeeste kihelkond (saksa keeles "Kirchspiel Gudmannsbach") moodustatakse 1862. aastal alast, mis 17. sajandi lõpus kuulub Tori kihelkonda. 18. sajandi esimesel poolel Pärnu kihelkonda, aastatel 1752-1775 Saarde kihelkonda ja 1776-1862 uuesti Torisse.
17. sajandi teisest poolest alates on Häädemeestel abikirik, tänapäevani säilinud Häädemeeste kirik on ehitatud 1874. aastal
Häädemeeste kihelkonna mõisad.
Kihelkonnas oli 4 mõisa, neist 1 kirikumõis ja 3 riigimõisa.
Vaata ka.
Eesti kihelkondade loend


Risti kihelkond.
Risti kihelkond (saksa keeles "Kirchspiel Crucis in Harrien" hiljem "Kirchspiel Kreuz in Harrien") oli 363 km² suurune kihelkond Eestimaa kubermangus Harjumaa lääneosas. Kaasajal jäävad kihelkonna alad pea täielikult Harju maakonda, vaid osa läänepoolsest alast jääb Lääne maakonda.
Ajalugu.
Muinasajal moodustasid hilisema Risti kirikukihelkonna alad Revala maakonna Vomentagana muinaskihelkonna edelanurga.
Risiusu vastuvõtmisest kuulus piirkond Keila kihelkonna koosseisu.
13. sajandil eraldusid Keila kihelkonnast iseseisvateks kihelkondadeks Harju-Madise ja Nissi kihelkond.
Läbi keskaja kuulusid kihelkonna maad Padise kloostrile.
1638–1710 oli kogudusel oma vaimulik. Nõva ümbrus, mis kuulus Lääne-Nigula kihelkonda liideti 1653. aastal Risti kogudusega. Nõval olev Olavi kabel muutus Risti kiriku abikirikuks.
1710. aastal liideti kihelkonna maa-alad kiriklikult uuesti Harju-Madise kihelkonnaga.
1870. aastast oli Risti kihelkond iseseisev kihelkond mille kihelkonnakirikuks on Risti kirik
Aastatel 1870–1897 kuulusid kihelkonda ka Pakri saared
Risti kihelkonna mõisad.
Kihelkonnas asus üks kirikumõis, viis rüütlimõisa, üks poolmõis ja viis karjamõisa.
Harju-Madise kihelkonnas 19. sajandi algul moodustatud mõisavallad.
Harju-Madise kihelkonnas moodustatud mõisavallad hilisema Risti kihelkonna alal.
Sellese ajalooperioodi jääb ka perenimede panemine inimestele.
Harju-Madise kihelkonna vallad alates 1866.
Harju-Madise kihelkonnas moodustatud vallad hilisema Risti kihelkonna alal.


Reit im Winkl.
Reit im Winkl on küla Saksamaal Baieri liidumaa Traunsteini ringkonna kaguosas. Küla pindala on 70,99 km².
Küla on kuulus turismikoht, eriti talispordiharrastajaile.


Ruila mõis.
Ruila mõis oli rüütlimõis Harjumaal Hageri kihelkonnas. Kaasajal jääb mõisakompeks Harju maakonna Kernu valla maadele.
Ruila mõisa ("Ruil") mainti esmakordselt 1417. aastal, kui mõis oli Tallinna linnusekomtuuri residents. Alates 1622. aastast oli mõis Ulrichite valduses. 17. sajandil eraldati tolleaegsest suurest mõisast mitmed mõisad nende hulgas Haiba mõis ja Laitse mõis. Ruila mõis kuulus Ulrichite suguvõsale läbi mitme põlvkonna. Kui mõisa pärinud Friedrich Johann von Ulrichi (1744-1801) neljas tütar Katharina Friederike abiellus Magnus Adolph Theodor von Bremeniga läks mõis 1814. aastast Bremenite suguvõsa kätte ja kuni 1939. aasta ümberasumiseni kuulus mõis Bremenitele. Mõisa härrastemaja püstitasid 1859. aastal Bremenid. Hoone esimene korrus on kivist, teine puidust.
Mõisa peahoones asub kaasajal kool, tallis tegutseb ratsaspordibaas. Säilinud on ka suur park ning teisi kõrvalhooneid.


Lohu mõis.
Lohu mõis (saksa keeles "Loal") oli rüütlimõis Harjumaal Hageri kihelkonnas Lohu külas. Kaasajal jääb kunagine mõis Rapla maakonda Kohila valda.
Ajalugu.
Lohu mõisa rajas Hans von Maydell 1620. aastatel Ruila mõisa Lohu külla keskajast pärinevale veskikohale. Lohu küla oli juba 1241. aasta paiku Taani hindamisraamatusse kantud 27 adramaaga.
1622. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Stockholmis Ruila mõisa riigisaadikuks olnud Riia linnapeale Johann Ulrichile (1572–1642).
1637. aastal omandas mõisa tema poeg Wilhelm Ulrich (u.1604–1661). Hiljem kuulus mõis Wilhelmi pojale kohtunik Ewert Gustav von Ulrichile (suri 1707), seejärel viimase vanemale pojale, kindraladjutandile ja laevastiku kapten-komandörile Karl Gustav von Ulrichile (1677–1730), kelle surma järel sai uueks omanikuks Ewerti vanuselt järgmine poeg, Eestimaa rüütelkonna peamees Jakob Heinrich von Ulrich (suri 1743), kes rajas 1730–40-ndatel aastatel mõisa uue härrastemaja. Tema poeg Friedrich Johann von Ulrich (1717–1770) päris hiljem Lohu mõisa koos sinna juurde kuuluva Röa kõrvalmõisaga.
1709. aastal toimusid mõisa ümbruses Karl XII sõjakaaslaste karoliinide lahingud. Lahingu mälestuseks on rootslaste haud mõisa kõrval.
1778. aastal müüsid Ulrichid Lohu mõisa Otto Wilhelm von Krusenstiernale (1740–1820), kes oli 1774 abiellunud Friedrich Johann von Ulrichi tütre Friederike Mariega (1754–1841). Otto lasi ehitada uue härrastemaja ja pani aluse Krusensternide Järlepa harule, ostes 1799 Järlepa mõisa. Otto Wilhelm von Krusenstierna oli kuulsa admirali Adam Johann von Krusensterni lell ja saksa näitekirjaniku August von Kotzebue äi.
Adam Johann von Krusenstern elas perega Lohu mõisas 1816. aastal.
1798 pantis Otto Wilhelm Lohu mõisa alampolkovnikule Adam Johann von Baranoffile (1751–1807).
1816 lahkus mõisast maadeuurija Adam Johann von Krusensterni pere, kes oli mõisas maja üürinud, ja kolis endale ostetud Kiltsi mõisa. 15. märtsil 1816 sündis Lohu mõisas nende perre Charlotte Friedrika Julie von Krusenstern, kes 1846 abiellus Preisi diplomaadi ja kirjaniku Felix Theodor von Bernhardiga (1802–1885), kes oli Saksa keeleteadlase ja kirjaniku August Ferdinand Bernhardi (1769–1820) ning Saksa luuletaja ja näitekirjaniku Sophie Tiecki (1775–1833) poeg.
1821 rentis Adam Johann von Baranoffi poeg leitnant Karl Friedrich von Baranoff (1794–1838) Lohu mõisa koos sinna juurde kuuluva Röa kõrvalmõisaga kümneks aastaks Napoleoni sõdades silma paistnud kindralleitnandile Gotthard August von Helffreichile (1776–1843). Mõisate hinnaks oli 130 000 + 15 000 bankorubla + 15 000 hõberubla.
Gotthard August von Helffreichi surma järel jäid Lohu ja Röa kõrvalmõis tema lese vabapreili Charlotte Wilhelmine Anette von Helffreichi (sünd. Stiernhielm; 1802–1872) eluaegsesse valdusesse.
Charlotte Wilhelmine surma järel päris tema poeg kindralmajor Alexander Georg von Helffreich (1826–1908) Lohu ja Röa mõisad hinnaga 70 000 hõberubla ning asus koos abikaasa Helenega (1833–1921) Lohu mõisa elama.
1890 rajati mõisa viinavabrik ja sepikoda. Mõisaproua Helene von Helffreichi käsul valmistati ulatuslik fotokogu 1880–90-ndatel aastatel toimunud ümberehitustöödest ja kujundatud mõisa pargist. Fotode koopiad asuvad tänapäeval Eesti Ajalooarhiivis.
1905. aasta rahvarahutuste käigus sai Lohu mõis rüüstamises kannatada, kuid pääses mahapõletamisest.
1910. aastal kinnitati Lohu ja Röa kõrvalmõis kindrali Alexander Georg von Helffreichi testamendi alusel tema õepojale kindralmajorile Konstantin Baranoffile (1859–1936).
Asutava Kogu poolt 10. oktoobril 1919 vastu võetud maaseadusega riigistati mõisamaad ja Konstantin Baranoffile jäeti elamiseks asundustaluna mõisa valitsejamaja ja kasutusse mõisa enam kui 1200 hektarist vaid 29 hektarit maad.
Johan Pitka oli Lohu mõisasüdame omanik 1920–24
1920. aastal sai mõisasüdamest moodustatud Niine talu (Vt. ka Niine 6) endale sõjaliste teenete eest kontradmiral Johan Pitka (1872–1944), kuid Eesti Vabariigi poliitikas ja poliitikutes pettununa müüs ta 1924 koha Jüri Jaaksonile (1870–1942) ja sõitis Kanadasse põlislaande asundust rajama. Jaakson sai peagi riigivanemaks ja seejärel Eesti Panga presidendiks ning kaotas huvi mõisa vastu. Enne okupatsiooni jõudsid mõisa omanikud olla veel vürtspoodnik Heinrich Waldman, 1930. aastast ärimees Johannes Heinrich Kramann (1886–1951) ja tema tütar Erika (1911–1988). Vana kindral Baranoff suhtunud varade äravõtmisesse ja uutesse omanikesse üldiselt rahulikult, vaid Jaaksoni polevat ta sallinud ja kutsunud teda isegi duellile.
Mõisakompleks.
18. sajandi teisel veerandil rajati barokne peahoone, mida hiljem kasutati valitsejamajana. Mõnedel andmetel ehitati hoone juba 17. sajandi lõpus.
Otto Wilhelm von Krusenstern lasi ehitada uue kahekorruselise barokse mõisahoone. Härrastemaja paikneb tagaküljega vastu maanteed. Hoone teise korruse saali kaunistavad saksa rokokoomaalija Christian Gottlieb Welté poolt 1791 loodud Grisaille maalingud romantilistest maastikest, Venuse ja Adonise müüdist, kus Venus kummardub tapetud Adonise kohale, ning Pyramuse ja Thisbe kurvast loost). Welte maalingute kogupind on 27,6 ruutmeetrit.
Maalingud kaeti 1825. aasta paiku Miguel de Cervantes Saavedra Don Quijote teemaliste oksjonilt ostetud kõrgtrükitehnikas pilttapeetidega, mis pärinevad arvatavasti Pierre Jacquemarti ja Eugene Bernardi trükikojast Pariisis. Rariteetsed pilttapeedid riknesid Nõukogude ajal hoolimatute valdajate tõttu, kes kasutasid härrastemaja toorviljahoidlana.
1957. aastal võeti pilttapeedid riikliku kaitse alla kuuluvate vabariikliku tähtsusega kunstimälestiste nimekirja, restaureeriti 1960-ndatel Moskvas tuntud restauraatorite (J. A. Kossikova, M. P. Filatova, J. M. Tarassova jt.) käe all ja neid säilitatakse tänapäeval Eesti Ajaloomuuseumis.
1966. aastal tulid restaureerimiseks eemaldatud pilttapeetide ja krohvikihi alt kõigi üllatuseks nähtavale suure kunstiajaloolise väärtusega seinamaalide fragmendid. 1967 ilmusid Teadusliku Restaureerimise Töökoja restauraatori E. Kelleri käe alt nähtavale ka signatuur (Welte) ja dateering (1791). Krohvi eemaldamise ja maalide restaureerimisega tegelesid asjatundjad: Tallinna Riikliku Kunstimuuseumi kunstnik-restauraator Eerik Põld, Jaan Kobin Tallinna Linnamuuseumist, Tallinna Kunstiinstituudi üliõpilased E. Jänes ja T. Lätt ning kunstihuviline Tallinna Majandustehnikumi matemaatikaõpetaja T. Talts.
19. sajandi lõpus ehitati härrastemaja uusgooti stiilis ümber. Samas stiilis rikkalik dekoor lisati ka kõrvalhoonetele. 1885. aasta paiku kujundati peahoone ees olev park ümber Baltimaade kuulsaima maastikuarhitekti Georg Kuphaldti eestvedamisel. Pargiehitustöödel osales hilisem kauaaegne Tallinna linnaaednik Hans Lepp (1873-1951). 1890 rajati mõisa viinavabrik ja sepikoda.
1930ndate aastate lõpul pidasid omanikud mõisakompleksis linlastest puhkajate pansionaati.
Nõukogude Eesti ajal loodi endisesse mõis Eesti Riikliku Merelaevanduse abimajand ja omanikule anti käsk mõisakompleksist 24 tunni jooksul lahkuda. Hiljem anti varad üle "Vambola" kolhoosile, seejärel Kohila kolhoosile ja sovhoosile. 1972 asus seal Kohila sovhoosi Lohu osakonna keskus. Härrastemajas olid viljaladu, kinosaal, kontor ja korterid.
1973 võeti mõisakompleks arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla. 1970–80ndatel aastatel kuulus mõisakompleks erikonstrueerimisbüroole Desintegraator ja sel ajal seda osaliselt restaureeriti.
1992. aastal tagastati mõisakompleks sõjaeelse omaniku Erika lastele ja restaureerimistööd jätkusid.
1998. aastal tunnistati muinsuskaitseseaduse alusel kultuurimälestiseks Lohu mõisa peahoone, park, piirdemüürid, valitsejamaja, ait-kuivati, tall-tõllakuur, masinarehi, vesiveski, viinavabrik, karjakastell, sepikoda ja aednikumaja-kasvuhoone.


Mustjala valla lipp.
Mustjala valla lipp on Eesti haldusüksuse Mustjala valla lipp.
Lipp on kinnitatud 2. augustil 1998.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp, vertikaalselt sirgelt ja horisontaalselt laineliselt poolitatud kangas, mille vardapoolne ülemine ja lehvipoolne alumine väli on valged, vardapoolne alumine sinine ning lehvipoolne ülemine roheline. Vardapoolsel valgel väljal paikneb kaldasendis roheline tähtrist, selle haardes neli sinist sõõri.
Põhjendus.
Lipuvärvid tähistavad paest pinnast, merd ja metsarohkust ja lipuväljade jaotus viitab valla pankrannikule, tähtrist koos sõõridega sümboliseerivad kadakaokkaid ja -marju.
Välislingid.
Lipp


Nissi valla lipp.
Nissi valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Nissi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 21. novembril 1994.
Lipu kirjeldus.
Valla rohe-kollane lipp on jaotatud horisontaalselt seitsmeks laiuks, iga laid hõlmab 1/7 lipu laiusest. Alates ülemisest äärest neli rohelist ja kolm kollast laidu.
Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.
Põhjendus.
Valla lipu värvid on tuletatud Nissi valla vapilt. Kolm kollast värvilaidu sümboliseerivad vapil olevat kolme kuldset metspähklit - usku, lootust ja armastust. Roheline aga sümboliseerib enamikku valla territooriumist katvat metsa.


Emmi Haux.
Emmi Haux (on kasutatud ka nimekujusid "Emmy"; abielus Emmi Holdmann; 15. mai 1904 Frankfurt Maini ääres – 1987) oli saksa kergejõustiklane.
4. augustil 1929 püstitas ta maailmarekordi 57.05 odaviskes mõlema käega.
Ta püstitas 21. mail 1923 mitteametliku 100 m jooksu maailmarekordi 12,7 ning 1928 ja 1929 4×100 m teatejooksus. 20. juulil 1929 püstitas ta Saksamaa rekordi 100 m jooksus 12,6.
Naiste maailmamängudel 1930 startis ta 100 m jooksus. Eeljooksus oli ta ajaga 13,1 teine, vahejooksus langes ilma ajata välja.
Saksamaa meistrivõistlustel tuli Emmi Haux 1923. ja 1924. aastal esimeseks ja 1926. aastal teiseks. Tõkkejooksus tuli ta 1931. ja 1932. aastal teiseks. Odaviskes tuli ta 1926. aastal teiseks. Kuulitõukes tuli ta 1923. aastal kolmandaks. Kaugushüppes tuli ta 1923. aastal teiseks.
Emmi Haux kuulus spordiühingusse Eintracht Frankfurt (SC 1880 Frankfurt).
Tema kasv oli 1.67 ja võistluskaal 58 kg.
Haux, Emmi
Haux, Emmi
Haux, Emmi


Bayreuth.
Bayreuth on linn Saksamaal Baieris, Ülem-Frangimaa keskus. Asub Maini jõe ääres.
Bayreuthi mainiti esmakordselt 1194. aastal "Baierrute" nime all Bambergi piiskopi Otto II ürikus.
Bayreuthis elas oma elu lõpus helilooja Richard Wagner.


HCV.
C-hepatiidiviirus (HCV) on RNA-viirus (flaviviirus), genoomiks 9,5 kb lineaarne +RNA. Väga heterogeenne, erinevate isolaatide vaheline nukleotiidjärjestuse erinevus küünib isegi kuni 60%-ni. Viirusel on 6 genotüüpi + 18 alltüüpi. Korralikult kirjeldati alles 1989, kui kloneeriti genoom.
Seerumlevikuga hepatiidiviirus. Nakatumise viis ebaselge kuni 45% juhtudel, 45 % juhtudel parenteraalne nakkus. Seksuaalne nakkus harvem kui HBV korral.


Claudia Nystad.
Claudia Nystad (neiuna Künzel; sündinud 1. veebruaril 1978 Zschopaus) on Saksamaa suusataja.
Maailmakarika etappide võidud.
Claudia Künzel on osalenud 134 maailmakarika etapil (seisuga 2. jaanuar 2008) ja jõudnud poodiumile 18 korda ning on seni võitnud ühe maailmakarika etapi.
Tolle maailma karika etapivõidu sai ta 0,9 sekundilise eduga Kristina Šmiguni ees.
Isiklikku.
2005. aasta suvest on ta abielus endise Ameerika Ühendriikide murdmaasuusakoondise treeneri Trond Nystadiga. Trond Nystad on aga Katrin Šmiguni elukaaslase ja tütre Kristin Heleni isa Knut Nystadi kaksikvend.
Välislingid.
Künzel, Claudia
Künzel, Claudia


Georges André.
Georges Yvan André (Géo André; 13. august 1889 – 4. mai 1943) oli prantsuse kergejõustiklane.
Georges André võitis 1908. aasta suveolümpiamängudel kõrgushüppes hõbemedali ja 1920. aasta suveolümpiamängudel pronksmedali 4×400 m teatejooksus.
Ta osales Teise maailmasõja ajal prantsuse vastupanuliikumises, sattus vangi ja lasti gestaapolaste poolt maha 4. mail 1943.
André, Georges
André, Georges
André, Georges


Hawaii osariik.
Hawaii on Ameerika Ühendriikide 50. osariik. Hõlmab Hawaii saared.
Poliitika.
Hawaiist sai USA osariik 21. augustil 1959.
Osariigi kuberner on 2010. aastast Neil Abercrombie. Hawaiist on valitud Ameerika Ühendriikide Senatisse senaatorid Daniel Akaka ja Daniel Inouye.


Gwen Torrence.
Gwen Torrence (sündis 12. juunil 1965 Lithonias Georgia osariigis) on USA kergejõustiklane (põhidistantsid 100 m, 200 m ja 400 m).
Olümpiamängudel.
Barcelona 1992
Atlanta 1996
Maailmameistrivõistlustel.
Tōkyō 1991
Stuttgart 1993
Göteborg 1995
Torrence, Gwen
Torrence, Gwen


Bachata.
"Bachata" [batš'aata] on Dominikaani Vabariigist pärinev romantiline muusikastiil, millele on iseloomulik mitme kitarri ja löökriistade (bongo, marakas jt), vahel lisaks ka bassi kasutamine; samuti selle muusika järgi tantsitav tants.
Sõna "bachata" tähendas algselt madalamate sotsiaalsete klasside lõbusat ja vabameelset koosviibimist kodus või ka kahtlase kuulsusega kõrtsis. Muusikat, mida kohalikud pillimehed mängisid laupäevaõhtustel pidudel vestluse ja napsivõtmise taustaks ("bolero campesino"), hakati alates 1960.-70. aastatest bachataks nimetama. Bachata tavalisimaks esituskohaks said kabareed ja bordellid; kõrgklass pidas bachatat valdavalt alaväärtuslikuks ja labaseks muusikastiiliks. Väga väheste eranditega oli bachata meeste esitatud muusika.
Esimesed bachata singlid salvestas José Manuel Calderón 1961. aastal, kui paljud külamuusikud pärast diktaator Rafael Trujillo surma vabanenud pealinna plaadistusärisse õnne otsima suundusid. Teiste selle perioodi tuntumate bachaterode hulka kuulusid Fabio Sanabia, Inocencio Cruz, Rafael Encarnació ja Luis Segura. 1970.-80. aastate vaese maaelanikkonna elutingimuste halvenemine ning linna kolinute uus vaenulik elukeskkonda peegeldus ka bachatas, kus varem domineerinud armastuse ja romantika teema tõrjusid tahaplaanile prostitutsioon, alkohol, bravuuritsemine, pettumus, solvangud ja vägivald. Muusika muutus kiiremaks ja lihtsamaks, teksti hulgas sai oluliseks tänavaargoo tabav kasutus. Selle perioodi bachata-muusikuid: Marino Pérez, Bolivar Peralta, Mélida Rodriguez, Felipe Rodriguez, Blanca Iris Villafañe, Marino Pérez, Cuco Valoy, Edilio Paredes, Augusto Santos jt. 1980. aastatel muutusid aina olulisemaks bachata allusioonid seksile ja prostitutsioonile, sündis terve iseseisav alamžanr, kus esikohal oli seksuaalselt kahemõtteline tekst (esitajad Julion Angel, Teodoro Reyes, Blas Durán). 1980. aastate lõpus võttis viimatimainitu kasutusele elektrikitarri ning sündis n-ö moodne bachata. Selle pioneerideks olid ka Luis Vargas, Anthony Santos ja Raulin Rodriguez. 1990. aastate algul suutis bachata sotsiaalse paaria staatusest välja murda ning leida laiemat omaksvõttu ka keskklassi poolt. Juan Luis Guerra menulauluga "Bachata rosa" tuli ka rahvusvaheline menu. 1990. keskel muutus bachata taas pehmemaks ja romantilisemaks, õnnetu armatuse teema tuli esiplaanile. Bachata muusikalist külge on sellest perioodist alates enim mõjutanud kitarrist, arranžeerija ja produtsent Martires de León. 2004. aastast alates on maailmas mitmel pool edetabelitesse jõudnud Dominikaani päritolu kuid New Yorkis tegutseva ansambli Aventura menulood ("Obsesión", "Cuando Volverás" jt). See ansambel on toonud kunagise rahvamuusikažanri rahvusvahelise popkultuuri areenile. Nende järgijad katsetavad bachata ühendamist kaasaegsete tantsumuusika stiilidega, hip-hopiga jms.
Tants.
Kuigi bachata ei olnud algselt tantsumuusika, sündis ka selle järgi tantsitav samanimeline 4/4 taktimõõdus tants, mille aluseks oli arvatavasti Kuuba boolero ja merengue. Bachata põhisammudeks on kolmel esimesel taktiosal liikumine kõrvale-juurde-kõrvale ning neljandal taktiosal liikumissuuna vastassuunda jääva puusa kergitus.
Tuntud artiste ja ansambleid.
Andy Andy, Alex Bueno, Aventura, Huey Dunbar, Zacarias Ferreira, Juan Luis Guerra, Los Toros Band, Elvis Martinez, Andy Montañez, Monchy y Alexandra, Frank Reyes, Raulin Rodriguez, Anthony Santos, Yoskar Sarante, Super Uba, Joe Veras.


Riia piiskoppide ja peapiiskoppide loend.
Riia piiskoppide ja peapiiskoppide loend loetleb kronologilises järjestuses katoliku kiriku Riia piiskoppe ja Riia peapiiskoppe ning nende eelkäijateks olnud Liivimaa ehk Üksküla piiskoppe.


Mäksa valla lipp.
Mäksa valla lipp on Eesti haldusüksuse Mäksa valla lipp.
Lipp on kinnitatud 4. juulil 1997.
Lipu kirjeldus.
Mäksa valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Kangas on jaotatud lainelise valge horisontaalse laiuga kaheks. Ülemine väli on sinine ning sellel on kujutatud valget tuuleveskit, sinisest kitsam alumine väli on aga roheline.
Sinine ja roheline, mis on ka Tartumaa vapivärvid, meenutavad, et Mäksa vald asub selles maakonnas. Sinine sümboliseerib vaimsust ja karskust ning ka taevast. Roheline on looduse ja põllunduse, samuti nooruse ja lootuse võrdkuju. Põllumehe töid-tegemisi, leiba ja üldisemalt toitu sümboliseerib lipu keskne kujund tuulik. Lainelõikeline valge laid tähistab vallaga piirnevat Emajõge.
Lipu kasutamise kord.
Lippu kasutatakse Mäksa valla ajaloolistel pidupäevadel ja muudel tähtsündmustel, kõrvuti Eesti riigilipuga. Lipu heiskamise otsustab vallavalitsus.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp tuleb sündsal viisil hävitada.
Välislingid.
Lipp


Luunja valla lipp.
Luunja valla lipp on Eesti haldusüksuse Luunja valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. septembril 1994.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp ning koosneb kolmest horisontaalsest värvilaiust, mis on omavahel eraldatud lainelõikeliselt. Ülemine laid on roheline ning selle keskel on kollane rukkihaki kujutis. Keskmine laid on kollane ning alumine sinine. Luunja valla lipu näidis asub vallakantseleis.
Lipu roheline värvus ja kollane rukkihakk sümboliseerivad eestlaste põlist tegevusala - põlluharimist ning rukkileiba. Need kuuluvad ka valla elanike elulaadi koostisse. Kollane lainelõikeline laid ja sinine värvus viitavad asjaolule, et vald asub Emajõe ääres.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse vahekord 6:9.
Lipu kasutamise kord.
Lippu kasutatakse Luunja valla ajaloolistel pidupäevadel ja muudel tähtsündmustel, kõrvuti Eesti riigilipuga ning samadel alustel, mis maksavad riigilipu kohta. Päevad, mil valla lipp heisatakse, määrab kindlaks vallavalitsus. Valla lipu kasutamine valla asutuste või eraisikute poolt on keelatud.


Rüütlimõis.
Rüütlimõis oli algselt rüütlile kuulunud läänimõis.
Rüütlimõis Vene Keisririigis.
3. mail 1783. aastal muutis Venemaa keisrinna Katariina II kõik läänimõisatest rüütlimõisad täieõiguslikuks eraomandiks ehk pärusomandiks ning 1783. aastast oli rüütlimõis eramõis ("Privatgut"), mida tohtis omada ainult kohalikku rüütelkonda immatrikuleeritud aadliseisuses isik (mitteaadlik sai õiguse rüütlimõisa osta Kuramaal ja Liivimaal 1866. aastal, Eestimaal 1869). Rüütlimõisade omanikud olid kuni 1917. aastani Baltimaades seisusliku omavalitsuskorralduse aluseks.
Rüütlimõisa ("Rittergut") suuruse alammääraks kehtestati Balti Eraseadusega Eestimaal 450 tiinu, sellest 150 tiinu põllumaad ning lisaks heina– ja karjamaa, Liivimaal 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad, Saaremaal 162 tiinu ja 54 tiinu põllumaad. Rüütlimõisa staatuse säilitasid ka kõik väiksemad mõisad juhul kui nad olid rüütlimõisana maaraamatusse kantud enne Balti Eraseaduse jõustumist.
Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavad allüksused, nõndanimetatud kõrvalmõisad ("Beigut") ja karjamõisad ("Hoflage") kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised.
Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud 18. sajandi keskpaiku nõndanimetatud perekonnavaldusi ehk fideikomisse ("Adliges Güterfamilienfideicomiβ"), mille koosseisu või kuuluda üks või enam rüütlimõisa. Neid mõisaid ei tohtinud koormata ega tükeldada ning võõrandada sai neid üksnes pärandamise teel. Tihti pärandati niisuguseid valdusi suguvõsa meesliini pidi esmasünni ("Primogenitur") põhimõtte kohaselt. Niisugusel juhul nimetati fideikomissi majoraadiks.
Eesti aladel kuulus 1913. aastal sugukonnavalduste koosseisu umbes 109 rüütlimõisa. Kehtiva tükeldamis- ja võõrandamiskeelu tõttu oli võimatu nende mõisate talumaade päriseks ostmine. Lahendusena likvideeriti ajutiselt fideikomiss, eraldati sealt müügiks määratud maa ning sageli asutati allesjäänud mõisamaa baasil fideikomiss uuesti.
Rüütlimõisad olid kuni 1881. aastani vabastatud maamaksust, muudest otsestest maksudest ja majutuskohustusest: nad maksid ainult kohalikke ja kirikumakse.
Mõisaomaniku politseivõim kitsenes pärast vallakohtute moodustamist vastavalt 1802–1804. aasta talurahvaseadusele. 1865. aastal kadus mõisnikel kodukariõigus. 1866. aasta kogukonnaseadus piiras mõisnike politseivõimu veelgi ja 1888. aasta politseireformi seadus kaotas selle täielikult.
Rüütlimõisad kui eriõiguslikud maaüksused kaotati Venemaal maadekreediga 9. novembril 1917. Esimese maailmasõja ajal 1918 aasta alguses ennistasid Saksa okupatsioonivõimud Baltimaades mõisnike õigused. 10. oktoobril 1919 võttis sotsialistidest enamusega Asutav Kogu vastu Eesti maata maaelanike maanälja kustutamiseks maaseaduse, mille alusel toimunud maareformi käigus võõrandati sümboolse hüvitise eest 874 rüütlimõisa. Lisaks sellele veel poolmõisad, mis kuulusid rüütlimõisate omanikele.
Lätis toimus maareform 1920. aastal.
Rüütlimõis Saksamaal.
Saksamaal eksisteerisid rüütlimõisad 1945. aastani.


De iure.
"de iure" (ka "de jure") on ladinakeelne väljend, mis tähendab '(kehtiva) õiguse kohaselt', 'juriidiliselt', 'õiguslikult', 'seaduste kohaselt' või ka 'ametlikult'.
See väljend väljendab mõistet, mis vastandub väljendiga "de facto" ('tegelikult', 'tegelikkuses', 'faktiliselt', 'praktikas') väljendatavale mõistele. Tavaliselt, kuid mitte alati, kasutatakse neid väljendeid siis, kui mingi olukord on "de facto" ja "de iure" erinev.
Mõningates õigussüsteemides võivad faktiliselt mittejärgitavad normid kehtivuse kaotada (nn "desuetudo"-olukord), nii et normi mittekehtivusest "de facto" võib tuleneda selle normi mittekehtivus ka "de iure".
Paljudel puhkudel on faktiliste olukordade õiguseks muutumine olla takistatud mõne õiglusest tuleneva põhimõtte tõttu. Näiteks ei tunnistata rahvusvahelises õiguses territooriumi omandamist sõjalise jõu abil lähtuvalt põhimõttest "ex iniuria non ius oritur" (vt ka Stimsoni mittetunnustamise doktriin).
Kõige sagedamini kasutataksegi neid väljendeid rahvusvahelises õiguses ja poliitikas. Näiteks võib valitsus olla ametis "de iure", olles kehtiva õiguse kohaselt ametisse astunud. Seevastu "de facto" valitsusel puudub õiguslik tunnustus, mis väljendub temaga läbikäimise piiramisel hädavajalikuni ning selgel deklareerimisel, et tegu pole "de iure" tunnustamisega.


Merengue.
"Merengue" [mer'enge] on muusikastiil ja tants, mis pärinevad Dominikaani Vabariigist. Sõna "merengue" tähendab hispaania keeles suhkruga vahustatud munavalget.
Merengue sündis arvatavasti 1850. aastatel, see on lõbus ja tempokas muusika 2/4 taktimõõdus. Merengue muusikalisteks juurteks on peetud Haiiti "méringue"t, Kuuba "upa habanerat", hispaania "contradanza"t ja "decima"t ning Aafrika päritolu plenat.
1930. aastatel riiki diktaatorina valitsenud Rafael Trujillo propageeris merenguet ja kuulutas selle koguni ametlikuks rahvustantsuks; merenguest sai Dominikaani n-ö esindusmuusika vastandina lihtrahva seas populaarsele kuid kõrgema seltskonna poolt tunnustamata bachatale.
Merengue-ansamblisse kuulub diatooniline akordion (selle eelkäijaks olid lihtsamad ja kergemini kättesaadavad kohalikud pillid nagu bandurria), süles hoitav kahepoolne trumm tambora, bass ja eriline löökriist güira (augustatud ja rulli keeratud plekitükk, mida mängitakse harjakesega), neile võivad lisanduda saksofon, trompet, kitarr jt pillid. Esinduslikku merengue-orkestrisse kuulub 12-15 liiget.
21. sajandi algul on erinevad Ladina-Ameerika artistid ühendanud merenguet house'i ja hip-hopiga.
Merengue kui tants oli algselt tõsise iseloomuga, kuid on hiljem muutunud lõbusamaks ja sensuaalsemaks. Tempo on 120-160 lööki minuti. Põhisammudeks on lihtne ette-juurde või kõrvale-juurde, igal löögil üks samm, astutakse rõhuga ja jalad vetruvad põlvest, nii et tekkib mulje lonkamisest ("paso de la empalizada"), samas ülakeha on suhteliselt väheliikuv. Mõnede versioonide puhul kaasnevad Ladina-Ameerika tantsudele iseloomulikud puusaliigutused. Legendide kohaselt pärinevad merengue iseloomulikud sammud kas suhkrurooistandustes ahelates töötanud orjade astumisest trummilöökide taktis või võiduka lahingu lombaka kangelase iseloomuliku kõnnaku matkimisest võidu auks korraldatud rahvapeol.
Artiste ja ansambleid: Hector Acosta, Aguakate, Amarfis, Alex Bueno, El Prodigio, Elvis Crespo, Miriam Cruz & Las Chicas Del Can, Maria Diaz, Josie Esteban y la Patrulla 15, Julian, Fefita la Grande, Freddie Kenton Orquestra, Guandulito, Juan Luis Guerra, Tatico Henriquez, Eddy Herrera, Krisspy, Kinito Mendez, La Banda Gorda, La India Canela, La Makina, Los Hermanos Rosario, Los Ilegales, Los Toros Band, Manny Manuel, Joseito Mateo, Agapito Pascual, Rubby Pérez, Pochy y su Cocoband, Proyecto Uno, Milly Quezada, Conjunto Quisqueya, Ravel, Toño Rosario, Papi Sanchez, Olga Tañón, Francisco Ulloa, Cuco Valoy, Wilfrido Vargas, Sergio Vargas, Johnny Ventura, Angel Viloria, Fernando Villalona jt.


Yamaguchi prefektuur.
Yamaguchi prefektuur on Jaapani prefektuur Honshū saare lõunaosas.
Sümbolid.
Yamaguchi prefektuuri tunnuslind on munkkurg ("Grus monacha"), tunnuspuu on kalmumänd ("Pinus densiflora") ja tunnuslill mandariiniõis.
Haldusjaotus.
Yamaguchi prefektuur on jaotatud 22 omavalitsuseks, millest 13 on suurlinnad (市 "shi").


Hagi (linn).
Hagi on linn Jaapanis, Yamaguchi prefektuuris. Asub Jaapani mere kaldal, Abu jõe suudmes.
Hagi on tuntud omapärase keraamika poolest.
Hagis on sündinud Jaapani esimene peaminister Ito Hirobumi.


Raul Olle.
Raul Olle (sündis 23. jaanuaril 1968 Tartus) on Eesti murdmaasuusataja.
Saavutused.
Raul Olle on võitnud 2000. aasta Vasaloppeti suusamaratoni, olles selle maratoni ajaloos kümnes mitterootslasest võitja.
Neli aastat hiljem, 2004. aastal, jäi Raul Ollel oma suursaavutuse kordamisest puudu väga vähe. Sel aastal võitis maratoni Anders Aukland ajaga 3:48.42, Olle kaotas norralasele vaid 12 sekundiga.
Olümpiamängudel.
1998. aasta taliolümpiamängud Naganos
2002. aasta taliolümpiamängud Salt Lake City's
Isiklikku.
Raul Olle on 189 cm pikk ja kaalub 81 kg.


Shimonoseki.
Shimonoseki (haldusüksusena 下関市 (Shimonoseki-shi)) on linn Jaapanis Yamaguchi prefektuuris. Asub Honshū saare edelatipus Jaapani mere ja Kanmoni väina kaldal.
Alates asutamisest 1889. aastal kuni 1902 kandis nime Akamagaseki.
Linn on tuntud kerakalade poolest, mida seal palju püütakse.
1895. aastal sõlmiti seal Hiina ja Jaapani vahel Shimonoseki rahu.


Wyomia Tyus.
Wyomia Tyus (sündis 29. augustil 1945 Griffinis Georgia osariigis) on USA kergejõustiklane (põhidistants 100 m).
Olümpiamängudel.
Tokyo 1964
México 1968
Maailmarekordid.
Tyus, Wyomia
Tyus, Wyomia


Newfoundland ja Labrador.
Newfoundland ja Labrador on Kanada provints. Ta hõlmab Newfoundlandi saare ja osa Labradori poolsaarest.
1949–1964 oli provintsi ametlik nimi Newfoundland.
Ajalugu.
Indiaani hõimudest elasid Newfoundlandi saarel beotukid ja pärast mikmakid.
Esimese eurooplasena jõudis Newfoundlandile 1000. aasta paiku Leif Eiriksson. Tema asula jälgi on leitud väljakaevamistel. Itaalia meresõitja John Cabot randus 24. juunil 1497 Newfoundlandil Bonavistas.
5. augustil 1583 võttis Humphrey Gilbert Newfoundlandi Inglismaa valdusesse esimese ülemerekolooniana. Ent asulaid hakati sinna rajama alles 1610, kui saarele moodustati esimene asundus (ja lähiaastatel veel mitu). Erinevalt tavalistest kroonikolooniatest olid Newfoundlandil, mille kuberner omas kogu koloonia maad. Valduskolooniad võisid tegutseda aktsiaseltsi põhimõttel ja nende põhiline eesmärk oli omanikele kasumi teenimine. Nõnda sarnanesid nad Inglismaa maamõisadega. Aastatel 1610–1728 oli saarel rida omanikkubernere, kellest osa elus saarel ei käinud. Selgus, et kirja teel võis juhtida küll teises Inglismaa otsas olevaid mõisu, ent mitte üle ookeani olevaid valdusi, ja see pärssis saare arengut. Osa kolooniaid müüdi riigile, osa läks pankrotti. Lõpuks moodustati nende asemele nii-öelda harilik, kroonikoloonia.
1655 rajasid oma asulad saarele ka prantslased. Kasutades inglise kolooniate nõrkust, kontrollisid nad peatselt enamikku saarest. Nende keskuseks oli Pleasance, tänapäeval Placentia. Kuningas Williami sõja ajal 1689–1697 vallutasid prantslased peaaegu kogu saare, ent Ryswicki rahuga taastati Ameerikas "status quo". Järgnenud Kuninganna Anne'i sõjas 1702–1713 said prantslased lüüa ja vastavalt Utrechti rahule pidid Newfoundlandilt lahkuma.
Rahvastik.
2010. aastal elas Newfoundlandis ja Labradoris 509 200 inimest. Üle poole rahvastikust elas Avaloni poolsaarel.
Keel.
97,7% elanikkonnast räägib emakeelena inglise keelt.


Prints Edwardi saar.
Prints Edwardi saar on saar ja Kanada väikseim provints.


Nanaimo.
Nanaimo on linn Kanadas, Vancouveri saarel.


Camille Saint-Saëns.
Charles Camille Saint-Saëns [ʃaʁl kamij sɛ̃sɑ̃s] (9. oktoober 1835 Pariis – 16. detsember 1921 Alžiir) oli prantsuse helilooja, pianist, orelimängija, koorijuht ja muusikakriitik. Ta on eelkõige tuntud oma instrumentaalansamblile kirjutatud tsükliga "Loomade karneval"samuti oma teostega "Danse Macabre", "Samson ja Delilah", "Klaverikontsert Nr. 2", "Tšellokontsert Nr. 1" ja "Sümfoonia Nr. 3 (Oreli Sümfoonia)".
Varajased eluaastad.
Saint-Saëns sündis Pariisis 9. oktoobril 1835. Tema isa oli valitsusametnik, kes suri 3 kuud pärast poja sündi. Teda kasvatasid tema ema Clémence ja tema tädi Charlotte Masson, kes hakkasid talle klaverit õpetama, kui ta oli 2-aastane. Sel ajal avastati ka, et Saint-Saënsil oli juba noorest peast absoluutne kuulmine. Peaaegu kohe hakkas ta ka ise komponeerima. Tema esimene säilinud helitöö on kirjutatud kolmeaastaselt 22. märtsil 1839. Kolmeaastaselt õppis ta lugema ja kirjutama, seitsmeaastaselt rääkis ladina keeles. Ta esines amtlikult esimest korda viieaastaselt, kui ta mängis kontserdil klaverisaadet Beethoveni "Viiuli Sonaadile". Umbes samal ajal hakkas ta põhjalikult analüüsima "Don Giovanni" partituuri. 1842. alustas ta klaveriõpinguid Camille-Marie Stamaty, Friedrich Kalkbrenneri õpilase, käe all. Oma esimese avaliku soolokontserdi andis Saint-Saëns 10-aastaselt. Kuuldus temast kui imelapsest levis kiiresti, sealhulgas Ameerikasse, kus tema imetegusid mainiti Bostoni ajalehe artiklis. Ta võis mälu järgi esitada ükskõik millise Ludwig van Beethoveni 32 klaverisonaadist.
Varateismelisena asus ta Pariisi konservatooriumi orelit ja kompositsiooni õppima koos Fromental Halévyga, ent mainekat stipendiumi "Prix de Rome" ei saanud ta ei 1852. ega 1864. aastal. Sellele vaatamata võitis ta mitmeid eripreemiaid ja tänu oma kasvavale mainele tutvus ka Ferenc Lisztiga. Kuueteistaastasena kirjutas helilooja oma esimese sümfoonia; tema teine sümfoonia, mis publitseeriti kui "Sümfoonia nr 1 Es-duur" kanti ette 1853. aastal, põhjustades paljude kriitikute ja heliloojate hämmastust. Hector Berlioz, kes sai samuti üheks Saint-Saënsi lähedaseks sõbraks, ütles tuntuks saanud lause: "Ta teab kõike, kuid tal puudub kogenematus."
Keskmised eluaastad.
Aastatel 1858–1877 oli Saint-Saëns Pariisis Madeleine'i kiriku orelimängija. Tema iganädalased improvisatsioonid orelil meelitasid teda kuulama hulga rahvast ja ajendasid Ferenc Liszti nimetama teda maailma suurimaks orelikunstnikuks. Samas kirikus peeti ka tema matusetalitus. Sellel ajal valmis ka tema teos "Danse Macabre". Aastatel 1861 kuni 1865 asus ta klaveri eriala professori ametikohale École Niedermeyeris, kus õpetas klassikalise muusika nagu Bach ja Mozart kõrval ka kaasaegset muusikat nagu Liszt, Gounod, Berlioz ja Wagner. Tema kõige edukamad õpilased olid Andre Messager ja Gabriel Fauré, neist viimane oli Saint-Saënsi lemmikõpilane ja kellest hiljem sai ka ta kõige lähedasem sõber.
Suurem osa tema teoseid on loodud klassitsistlikus ja romantistlikus stiilis. Ta on loonud ühtekokku 12 ooperit, 3 sümfoonilist poeemi 5 klaveri-, 3 viiuli- ja 2 tšellokontserti.
1875 abiellus Saint-Saëns Marie-Laure Truffot'ga. Nad said kaks last André ja Jean-François, kes 1878 kahenädalase vahega surid. 1881 jättis Saint-Saëns oma naise maha. Nad ei lahutanud, kuid elasid edaspidi täiesti eraldi.


Guns N' Roses.
Guns N' Roses on Ameerika Ühendriikide "hard rock" ansambel, mis moodustati 1985. aastal Californias Los Angelesis. Müünud ligikaudu 90 miljonit albumit terves maailmas, on Guns N`Roses üks USA edukamaid bände läbi aegade.
Guns N' Roses kujunes välja laulja Axl Rose'i eelmistest bändidest Hollywood Rose ja Rapidfire ning kitarristi Tracii Gunsi bändist L.A. Guns. Bändi tegevuse alguses vahetus selle koosseis kiiresti, mistõttu asutajaliikmetest jäid püsivamalt sinna vaid Rose ja rütmikitarrist Izzy Stradlin. Siiski stabiliseerus koosseis varsti ja kuni 1990. aastateni püsis see muutumatuna. Lisaks kahele asutajaliikmele olid bändi liikmeteks veel soolokitarrist Slash (Saul Hudson), bassimängija Duff McKagan ja trummar Steven Alder.
Guns N' Roses sai küllaltaki kiiresti üheks Los Angelese kõige tuntumaks "hard rock" bändiks ja juba esimese tegevusaasta lõpus õnnestus neil sõlmida leping Geffen Recordsiga. 1987. aastal andis bänd välja debüütplaadi "Appetite for Destruction", mida on müüdud 25 miljonit koopiat. "Appetite for Destruction" on bändi kõige edukam album, pälvides 15-kordse plaatinumstaatuse. Sellelt albumilt pärineb enamik nende tuntumatest lugudest, sealhulgas ka Welcome to the Jungle, mida on hiljem kasutatud näiteks Clint Eastwoodi filmi "The Dead Pool" soundtrackil.
1980. aastate lõpuks oli Guns N' Roses'ist saanud üks USA edukamaid "hard rock" bände, kellel oli rohkelt poolehoidjaid nii Ühendriikides kui ka väljaspool seda.
1990. aastate alguses tekkisid bändis tõsised sisevastuolud. 1990. aastal vallandati narkootikumide kuritavitamise pärast bändist trummar Steven Adler, keda asendas Matt Sorum. Samal ajal liitus bändiga ka klahvpillimängija Dizzy Reed. 1991–1993 toimunud "Use Your Illusion World Tour"i järel lahkus Guns N' Roses'ist Izzy Stradlin, seejärel ei suutnud bänd enam kuigivõrd uut materjali salvestada ja 1997. aastaks olid bändist lahkunud ka Slash, Duff McKagan ja Matt Sorum. Bänd siiski laiali ei läinud, sest Axl Rose suutis leida uued pillimehed, kellega tegevust jätkata. 2008. aastal andis bänd välja ka üle 10 aasta tehtud albumi "Chinese Democracy".


Inuktituti keel.
Inuktitut (ᐃᓄᒃᑎᑐᑦ, murdeti ka "Inuktitut, Inuttitut, Inuktitun, Inuinnaqtun, Inuttut") on Kanadas räägitav inuiti keel. Keele rääkijaid on üle 35 000, kellest 200 elab väljaspool traditsioonilisi inuittide alasid.
Inuktituti keelt kõneldakse Kanada Arktika saarestikus ja mujal Põhja-Jäämere rannikul kuni Labradori mere rannikuni. Eristatakse kaht murret ja 14 murrakut.
Inuktituti keel jaguneb lääne- ja idamurdeks. Neid peetakse vahel eraldi keelteks. Seetõttu on väljend "inuktituti keel" kahetähenduslik: ta võib tähendada nii lääne- ja idamurret koos kui ka ainult idamurret.
Inuktituti keele läänemurde nimi on "inuinnaqtun". Kirjakeeli eristab see, et inuktituti kirjutatakse silpkirjas ja "inuinnaqtuni" ladina kirjas, kuid lisaks kajastatakse "inuinnaqtunis" ka mõningaid ida- ja läänemurde erisusi.
Inuktituti keel on Kanada Loodealade ja Nunavuti üks ametlikest keeltest. Nunavutis on neli ametlikku keelt: inglise keel, prantsuse keel, inuktituti keel ja "inuinnaqtun".
Inuktituti keele positsioon inuittide seas on tugev. 2001. aasta rahvaloendus loendas Kanadas 24 000 inuitti, kellest 80% väitis end inuktituti keelt oskavat ja 3500 neist väitis end oskavat üksnes inuktituti keelt.


Lasse Virén.
Lasse Virén vastuvõtmisel pärast Montréali olümpiat (1976)
Lasse Artturi Virén (sündinud 22. juulil 1949 Myrskylä vallas) on Soome endine kergejõustiklane (põhidistantsid 10 000 m ja 5000 m) ja poliitik.
Ajalugu.
Soome spordirahval olid ootused kõrgel, kui 3. septembril 1972. aastal Müncheni olümpiamängudel läks 10 000 m jooksu finaalis starti nende noor jooksutalent Lasse Virén. Jooksu keskel soomlaste ootused hetkeks purunesid, kui Lasse kukkus. Ta tõusis kohe püsti ja jõudis kiiresti eesjooksjatele järele. Viimase kilomeetri läbimisel kiirendas Lasse sammu ja jõudis finišisse olümpiavõitjana uue maailmarekordiga 27.38,4. Mõne hetkega sai Lasse Virénist Soome rahvuskangelane.
Aastatel 1972 ja 1976 valiti ta Soome aasta sportlaseks.
Lasse Viréni võidud tõid meelde Hannes Kolehmaineni, Paavo Nurmi ja Ville Ritola 1920. aastatel lendu läinud lause "Lendavad soomlased" ("The Flying Finns"). 1980. aasta suveolümpiamängude järel oma tegevsportlase karjääri lõppedes läks ta tööle politseisse. Hiljem oli ta kohalikus omavalitsuses Myrskylä vallas ja 1999. aastast kuulub Koonderakonda ja valiti selle nimekirjas rahvasaadikuks Soome Eduskunnas.
Olümpiamängudel.
München 1972
Montreal 1976
Euroopa meistrivõistlustel.
Rooma 1974
Kirjandus.
Virén, Lasse
Virén, Lasse


Twin Peaks.
"Twin Peaks" on Kuldgloobuse ja Peabody auhinnaga pärjatud USA draamasari, mis oli USAs esmakordselt eetris 8. aprillist 1990 kuni 10. juunini 1991.
Sarja tegevus toimus fiktiivses Twin Peaksi linnas Washingtoni osariigi kirdeosas. Sari filmiti tegelikult Washingtoni osariigi loodeosas.
Sarja loojad olid David Lynch ning Mark Frost, kuid enamikul episoodidest olid külalisstsenaristid.
Sari kujutab kohaliku koolitüdruku Laura Palmeri (Sheryl Lee) mõrva uurimist FBI eriagendi Dale Cooperi (Kyle MacLachlan) poolt. Uurimise käigus tulevad ilmsiks väikelinna elanike austusväärsuse taga peituvad kahtlased teod ja silmakirjalikkus.
Sari sisaldab arvukalt üleloomulikke elemente ning viiteid varasemale popkultuurile.


Patusepalve.
Patusepalve on kristluses palve, millega inimene palub Jumalalt oma patud andeks, annab oma elu Jumalale ja hakkab Jumala lapseks.


Tartu Kunstigümnaasium.
Tartu Kunstigümnaasium (1. maini 1997 Tartu 14. Keskkool) on kool Tartus.
Tartu Linnavolikogu otsustas 22. veebruaril 2012 korraldada Tartu Kunstigümnaasium ümber ja lõpetada 31. augustil 2014 Kunstigümnaasiumi koolitustegevus üldkeskhariduse tasemel. 2012/2013. õppeaastal toimub koolitustegevus gümnaasiumi 2. aasta õpilastele (11. klassis) ja 12. klassis ning 2013/2014. õppeaastal toimub koolitustegevus gümnaasiumi 3. aasta õpilastele (12. klassis). Alates 1. septembrist 2014 jätkab kool tegutsemist põhikoolina.


Paikuse valla lipp.
Paikuse valla lipp on Eesti haldusüksuse Paikuse valla lipp.
Lipp on kinnitatud 27. märtsil 1995.
Lipu kirjeldus.
Paikuse valla lipp on ristkülikukujuline. Kangas on vertikaalselt jaotatud kaheks võrdseks väljaks, lehvipoolne väli on kollane ja vardapoolne roheline, keskel asetseb juurtega puu, mis kollasel väljal kujutab mändi (roheline) ja rohelisel väljal kuuske (kollane). Lipu roheline toon on rahvusvahelise Pantone värvitabeli järgi 553 ja kollane 114. Kande- ja seinalipuvarras on kollane.
Lipu värvused tähistavad Pärnumaad ja tunnused Paikuse valda kuna inimtegevus toimus siin juba mesoliitikumis ja valla territoorium on kaetud enamuses kuuse ja männimetsaga.
Lipu normaalsuurus on 100 x 120 cm.
Lipu kasutamise kord.
Kandelippu võib kasutada eelnimetatud juhtudel, kusjuures sobivas kohas ja viisil.
Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on ligikaudu kuus korda suurem lipu laiusest, seinalipuvarda pikkus on ligikaudu 2,5 korda suurem lipu laiusest.
Heisatud vallalipul jääb lipukanga alumine serv maapinnast vähemalt kolme meetri kõrgusele.


The Sun.
The Sun on eesti ansambel.
2003.
Tanel Padar & The Sun kogunes esimest korda 1. veebruaril 2003 Ülo Kriguli ja Tanel Padari eestvedamisel. Algkoosseisus mängisid veel Danel Pandre ja Toomas Rull.
Toomas lahkus. Trummide taga võttis istet Eimel Kaljulaid.
2004.
Suvel liitus ansambliga kitarrist Meelis Tauk.
Sügisel lahkus bändist Ülo Krigul, et alustada õpinguid Viini Konservatooriumis. Klahvpille tuli mängima bändi stuudiorežissöör Johannes Lõhmus.
Novembris ilmus EP "Welcome to Estonia".
2005.
Aasta alguses lahkus Johannes, bänd jätkas neljakesi.
Juunist sai The Sun uue klahvimehe Tomi Rahula.
Ilmus debüütalbum „Greatest Hits”. Seda esitleti keset Tallinna lahte tavatus kohas, kütusepontoonil. Tuntuks said The Suni esimesed hitid: „Neljapäev”, „Kuu on päike”, „Sõnad läinud” ning „Welcome To Estonia”.
Aasta lõpus andis bänd välja akustilise live-CD/DVD. Laiendatud koosseisus lõid kaasa tšellist Kaido Kelder, Eesti Piirivalveorkestri löökpillimängija Eno Kollom, lõõtsamees Andrus Lehes ansamblist Jäägermeistrid ning April Frosti laulja Jelena Juzvik.
2006.
Jaanuaris kuulutas R2 laulu “Kuu on Päike” aasta hitiks.
Eesti muusikaauhindade jagamisel sai ansambel kolmandiku kõikidest auhindadest - The Sun oli aasta ansambel ja edukaim uus tulija, „Greatest Hits” aasta album ning "Kuu on päike" aasta hittlugu.
Juunis ilmus müügile uus plaat „100% Rock'n'Roll”. Uue plaadi lugusid esitleti 13. juunil Tallinna Lauluväljakul Metallicat soojendades ning veoauto kasti ehitatud liikuvalt lavalt Tallinna tänavatel.
2008.
28. novembril ilmus album "UNISEX".


Tanel Padar.
Tanel Padar (sündinud 27. oktoobril 1980 Uhtnas) on eesti laulja.
Tanel Padar on õppinud klarnetit ja saksofoni, laulnud kiriku-, laste ja poistekooris, tegelenud rahvamuusika ja võistlustantsuga.
Tanel Padar oli ansambli "Speed free" looja. Ansambli esimene plaat ilmus 2001. aasta mais ja kandis nime "Woman Knows". Kõik Speed Free lood kirjutas Tanel ise. Lisaks võitis Tanel ja tema bänd Speed Free Saku Suurhallis toimuval Eesti Muusikaauhindade 2001 jagamisel Aasta Uus Tulija auhinna.
Aastal 2003 lõi ta ansambli "The Sun".
Saavutused.
Aastal 1999 võitis ta noorte lauljate konkursi "Kaks takti ette". Aastal 2000 osales ta taustalauljana Eda-Ines Etti Eurovisiooni-laulus "Once in a Lifetime".
Aastal 2001 võitis Tanel Padar koos Dave Bentoniga lauluga "Everybody" Eurovisiooni lauluvõistluse.
2006. aasta Eesti muusikaauhindade jagamisel võitis Tanel Padar & The Sun 15 võimalikust auhinnast 5, saades muuhulgas Aasta Albumi ja Aasta Ansambli auhinna. Veel saadi parimaks rockartistiks, parima hittloo valmistajaks ja edukaimaks uueks tulijaks.
Isiklikku.
Tanel Padar kukkus 1997. aasta suvel 17-aastasena Haljala keskkoolist välja, samal aastal kui tema õde Gerli selle lõpetas.
Tanel Padaril oli suhe Eda-Ines Ettiga.
16. mail 2003 abiellus ta endise modelli Katarina Kaldaga, kellel on eelnevast kooselust poeg Andrei. Aprillis 2006 viskas Katarina Taneli korterist välja. Lahkuminek avalikustati juunis 2006. Abielu lahutati 12. juunil 2007.
Hiljem oli tal suhe Evely Ventsliga.
Taneli vanem õde Gerli Padar on samuti populaarne laulja, kes oli tuntud juba enne Tanelit.
Tanelil on olnud kaks autot: Ford Mustang ja Audi A4 2.0 TFSI quattro S line, millega 2007. aasta 30. juuni varahommikul ta tabati purjuspäi autojuhtimiselt ja kiiruse ületamiselt (lubatud oli 50 km/h, aga Tanel sõitis 75 km/h). Ta jäi kolmeks kuuks juhiloast ilma.. aastal ostis ta uue auto Jeep Commanderi, mis maksis ligikaudu 700 000 krooni.
2012. aasta sügisest õpib Tanel Padar Tallinna täiskasvanute gümnaasiumis.


Orava valla lipp.
Orava valla lipp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Orava valla lipp.
Lipp on kinnitatud 17. mail 1999.
Lipu kirjeldus.
Valla ristkülikukujuline lipp on jaotatud kolmeks horisontaalseks laiuks (ülevalt alla: sinine, lainelõikeline kollane ja roheline). Laidude laiused on vastavalt 4, 1 ja 2 ühikut.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm. Laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Välislingid.
Lipp


Ewert Sundja.
Ewert Sundja (sündinud 12. juunil 1983) on eesti muusik, laulja ja laulukirjutaja. Ta on mänginud ansamblites The Provokers (1998–2002), Precious (2002), Thief (2004–2009) ja Ewert and The Two Dragons (2009. aastast).
Sundja on lõpetanud Tallinna Kunstigümnaasiumi, õppinud popp- ja džässlaulu erialal Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ning heliloomingut ja elektronmuusikat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
2003. aastal võitis noorte lauljate konkursi "Kaks takti ette". Aastal 2004 osales ta Eesti Eurovisiooni lauluvõistluse eelvoorus Vaiko Epliku lauluga "Dance".


Eda-Ines Etti.
Eda-Ines Etti (artistinimega Ines; sündinud 26. mail 1981 Haapsalus) on Eesti lauljanna.
Aastal 2000 esindas ta Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel, saavutades neljanda koha.
Elulugu.
Eda-Ines Etti sündis 1981. aastal Haapsalus ema Tiina ja isa Avo perekonda, kuhu lisaks kuuluvad vend Ivo ja poolõde Kristel. Paar aastat hiljem kolis pere elama Väike-Maarjasse, kus Ines hakkas osa võtma kohalikelt lauluvõistlustelt, saavutades tihti auhinnalisi kohti.
Eda-Ines on lõpetanud Väike-Maarja gümnaasiumi ja lisaks Rakvere muusikakooli klaveri erialal. Ines on ka õppinud Eesti Humanitaarinstituudis anglistikat.
Muusikaline karjäär.
Ines 2006. aasta Go Live'il
Inese muusikaline karjäär algas pärast osalemist laulukonkursil "Kaks takti ette", mil lauljatar Maiken teda 2QS Productioni projekti Class Act soovitas ning koos salvestati 2 lugu, millest esimene "Lift Me Higher" suhteliselt edukaks osutus.
Seejärel alustas Ines soolokarjääri, salvestades 2QS Productsioniga lood "One & Only" ja "Illusion of the Happiness".
Pärast 2000. aasta Eurovisioonil esinemist, müüdi Inese singlit "Once in a Lifetime" ka rahvusvahelisel turul, singlit saatis mõnedes riikides märkimisväärne edu, ja Ines sai esineda mitmel pool Euroopas. Sama aasta lõpus ilmus ka Inese esimene album "Here for Your Love".
2004. aasta detsembris anti Bulldozer Recordsi poolt koostöös Downtown stuudioga välja Inese teine album "15 magamata ööd", kus tegid kaastööd Hendrik Sal-Saller, Fred Krieger, Arian Levin ning Johannes Lõhmus. Samal aastal osales ta koos Ines Aruga Vanalinnastuudio Supiteatri lavastuses "Ines ja Ines".
Aasta 2005 jõulude paiku andis Bulldozer Records välja Inese kolmanda plaadi "Uus päev", mille 10 loo hulgas on ka Eesti Eurolaul 2006 teiseks tulnud ballaad "Iseendale". Sama aasta sügisel osales ta ka muusikalis "Tuhkatriinu", mängides Haldjas-Ristiema.
2006. aasta suvel osales Ines koos Anne Veski ja Ita Everiga tuuril "Kolme lillekese juubel".
2007. aastal osales Ines Eurolaulu eelvoorus looga "In Good and Bad" ning detsembris 2007 ilmus album "Kustutame vead".
2011. aasta Eesti Laulu konkursil on ta žürii liige.
2009. aastal ilmus Inese neljas album "Kas kuuled mind", mille tuntuimaks hittlooks sai "Äratatud hing".
2011. aasta suvel ilmus Inese viies kauamängiv- "Kiusatus", mille singlist "Tule-Tule" vändati ka video.
Televisioon ja raadio.
Ines on lisaks muusikalisele tegevusele juhtinud telesaateid "Eurolaul", "Guinnessi rekordid", "Laulud tähtedega", "Usu või ära usu!", "Tenerife" ja "Eesti talent", samuti laste laulusaateid. Etti on osalenud ka teleseriaalis "Õpetajate tuba" ja olnud Raadio 2'e hommikusaatejuht.
Saavutused.
1998. aastal pääses Ines laulusaate Laurukarussell televooru.
Aastal 1999 saavutas ta noorte lauljate konkursil "Kaks takti ette" teise koha.
Aastal 2000 võitis Eda-Ines Etti lauluga "Once in a Lifetime" Eesti Eurovisiooni lauluvõistluse eelvooru. Eurovisooni lõppvõistlusel Stockholmis saavutas ta selle lauluga neljanda koha, kuigi peeti võistluse peamiseks favoriidiks.
2006. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti eelvoorus osales ta enda ja venna Ivo Etti loodud ballaadiga "Iseendale". Laul saavutas teise koha ja Eurovisiooni lõppvõistlusele ei pääsenud.
2007. aasta Eurovisiooni Eesti eelvoorus esines Ines looga "In Good and Bad", mille muusika ja sõnad on taas venna Ivoga koos kirjutatud. Laul sai 2583 häälega 10 finalisti seas 6. koha. See lugu on eestikeelsena ("Öelda võin") ilmunud albumil "Kustutame vead".
2008. aastal võitsid Ines ja IBM Eesti Tegevjuht Valdo Randpere Eesti TV3-e saatesarja "Laulud Tähtedega". Saates osalesid 9 duetti, millede üks osapool oli professionaalne laulja ja teine avaliku elu tegelane mõnest muust valdkonnast.
2009. aasta sügisel lubab Ines välja anda oma viienda kauamängiva.
Tema lood "Iseendale" ja "15 magamata ööd" kandideerivad ka "Eesti Otsib Lemmiklaulu" saates.
Mai 2009 esitles Ines oma uhiuut singlit "Öine linn". "Eesti Otsib Lemmiklaulu" saates laulsid Ines ja Valdo Randpere laulu "Eesti muld ja Eesti süda" (Rein Rannap / Lydia Koidula), mis jäi finaalis teisele kohale.
Eraelu.
Ines on olnud suhtes laulja Tanel Padariga. Hiljem oli tema väljavalitu USAs elav kunstnik Martin Saar. 2008 aasta suvel leidis Ines endale uue armastuse- portugallasest modelli Francisco d'Orey.
Välislingid.
Etti, Eda-Ines
Etti, Eda-Ines
Etti, Eda-Ines


Guadeloupe.
Guadeloupe [guadl'up] on Prantsusmaa meretagune piirkond ja meretagune departemang.
Hõlmab saared Väikestes Antillides: Basse-Terre, Grande-Terre, La Désirade, Îles des Saintes ja Marie Galante. 2007. aastani kuulusid Guadeloupe'i haldusalasse ka Saint-Martini saare põhjaosa (Saint-Martin) ja Saint-Barthélemy, mis nüüd on eraldi territoriaalühendused.
Kuulub Euroopa Liitu, kuid ei kuulu Schengeni viisaruumi.
Guadeloupe'i põliselanikud olid aravakid. Tänapäeval on 75% elanikest mulatid ja neegrid.


R.E.M..
thumb
R.E.M. on USA alternatiivrokibänd, mille moodustasid Athensis Georgia osariigis USAs 1980. aasta jaanuaris laulja Michael Stipe, kitarrist Peter Buck, basskitarrist Mike Mills ja trummar Bill Berry.
Pärast debüüt-EP Chronic Town ilmumist 1982. aastal andis ansambel välja kuus albumit aastatel 1983–1988. 1988 sõlmiti leping plaadifirmaga Warner Music Group. Suure kommertsedu saavutas ansambel 1991. aastal ilmunud albumi "Out of Time" ja sellel olnud singliga "Losing My Religion".
Nende omapärane helikeel ja krüptilise sõnumiga laulutekstid avaldasid mõju paljudele bändidele.
R.E.M.i albumeid "Out of Time" (1991) ja "Automatic for the People" (1992) müüdi mitme plaatinaplaadi jagu.


Tõnis Palts.
Tõnis Palts (sündinud 29. märtsil 1953 Kuressaares) on Eesti poliitik ja ärimees.
Tõnis Palts on olnud Tallinna linnapea, Eesti rahandusminister ja X Riigikogu liige.
Ta kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu. Varem oli ta Res Publica liige.
Palts on Suurettevõtjate Assotsiatsiooni füüsilisest isikust liige ja Rotary klubi liige.
Tõnis Palts on abielus. Tal on 6 last.
Paltsi emakeel on eesti keel. Kesktasemel valdab ta inglise ja vene keelt.
Haridus.
1971–1976 Tallinna Tehnikaülikool, raadiotehnika
Kohtuprotsess maksuameti vastu.
Aktsiaseltsi AS Tele2 Holding (varem AS Levicom) 5 aktsionäri, nende seas Palts ja Toomas Peek, võõrandasid oma aktsiad Rootsi ettevõttele Tele2 AB. Need tehingud toimusid Hollandis ja Hollandi Antillidel registreeritud äriühingute kaudu.
Maksu- ja tolliameti hinnangul püüdsid Palts ja Peek nõndaviisi kõrvale hoiduda tulumaksu tasumisest ja esitas 2005. aasta märtsis nende vastu hagi, mille kohaselt pidi Palts tasuma üle 12 miljoni ja Peek üle 13,5 miljoni krooni tulumaksu.
Palts kandis 2006. aasta märtsis nõutud summa maksuametile üle, kuid esitas otsusele vaide. Amet rahuldas selle osaliselt ja tagastas 814 000 krooni. Palts kaebas maksuameti seepeale kohtusse, tahtes ka kõike ülejäänut tagasi. Tallinna halduskohus kaebust ei rahuldanud, aga Tallinna ringkonnakohus tühistas 30. aprillil 2007 halduskohtu otsused ja mõlemad maksuotsused täies ulatuses.
2007. aasta augusti alguses keeldus riigikohus maksuameti kassatsioonikaebust menetlusse võtmast ja järelikult otsus jõustus. Pool kuud hiljem kandis maksuamet Paltsile tema raha tagasi ja lisaks veel 5,95 miljonit krooni intresse rohkem kui 2 aasta eest, mil see raha oli maksuameti valduses. Maksuameti juriidilise osakonna juhataja Riho Roopõld kommenteeris seda nii: "On loomulik, et kui riik saab intressi tasumata maksusummade pealt, on selline õigus ka klientidel, kui vaidlused lahenevad nende kasuks."


Poola Teises maailmasõjas.
Poola osales Teises maailmasõjas 1. septembrist 1939, kui Saksamaa Poolale kallale tungis, kuni 1945. aastani.
1. septembril marssis Wehrmacht ilma eelnevad sõjakuulutuseta II Poola Vabariigi lääneossa. Kampaania lõppes 6. oktoobril viimaste Poola väeosade kapitulatsiooniga. Poola valitsus põgenes eksiili. Poola väeosad lääneliitlaste või Nõukogude alluvuses jätkasid Saksamaa vastu võitlemist kuni 1945. aastani.
3. septembril kuulutasid Prantsusmaa ja Suurbritannia vastavalt oma lepingutele Poolaga Saksamaale sõja. Peale lühikese Prantsuse vägede sissetungi Saarimaale, kust peagi tagasi tõmbuti, ei järgnenud sõjakuulutusele reaalset tegevust, mis oleks Poolale ka leevendust toonud.
Vastavalt Nõukogude-Saksa mittekallaletungipaktile 24. augustist 1939 (nn "Molotovi-Ribbentropi pakt"), mille järgi kuulus Ida-Poola Nõukogude mõjusfääri, marssis 17. septembril Ida-Poolasse sisse Punaarmee.
Okupatsiooni ajal (1939–1945) olid Saksa julgeolekupolitsei ning julgeolekuteenistuse eriüksused ("Einsatzgruppen der Sicherheitspolizei und des Sicherheitsdienst") ja Nõukogude poliitiline politsei (NKVD) tegevad kogu Poola territooriumil poolakate ja juutide hukkamisel ja deporteerimisel.
Poolakatest moodustati pärast Septembrisõjas lüüasaamist neli erinevat armeed.
Esimene neist formeeriti lüüasaanud üksuste jäänustest ning võitles 1940.a. Prantsusmaal ja sõja jooksul Põhja-Aafrikas ja Arnhem'is.
Teine (nn II Korpus) moodustati 1940-41.a. Nõukogude Liitu küüditatud Poola kodanikest, kes siis vabastati Sikorsky-Maisky lepingu järgselt, kui NSVL ühines liitlastega. See korpus võitles Itaalia kampaanias (Monte Cassino).
Kolmas (NL formeeritud "1. Poola armee") koostati Poola kommunistide juhtimise all ja võitles Idarindel.
Neljas oli Poola Koduarmee (Armija Krajowa), tuntud 1944.a. Varssavi ülestõusu poolest.
Sõja algus.
Sõjaettevalmistused toimusid alates 1939. aasta kevadest paralleelselt viimaste diplomaatiliste jõupingutustega Poola-Saksa pingete leevendamiseks. Saksamaa nõudis Danzigi liitmist Saksa Riigiga ning transiitliiklust läbi Poola koridori Ida-Preisimaale. Poolale olid igasugused territoriaalsed muudatused vastuvõetamatud. Pärast 'Jääk-Tšehhi' annekteerimist (s.o 1938. a Müncheni lepingu rikkumine) muutus Suurbritannia poolt võimatuks senise järeleandmistele suunatud poliitika jätkamine ("appeasement"), Suurbritannia ja Prantsusmaa garanteerisid märtsi lõpus Poola iseseisvuse. Saksamaa tühistas seepeale mittekallaletungilepingu Poolaga.
Wehrmacht'i ülemjuhataja Adolf Hitler andis käsu Poolat rünnata 31. augustil 1939. Esimese lahingu täpne aeg ning koht on vaieldav. Alates 4:45, vahetult enne päiksetõusu, alustas sõjalaev Schleswig-Holstein Poola Westerplatte garnisoni tulistamist. SS Danzigi kodukaitse ning Saksa politseijõud ründasid Danzigis asunud Poola Postiametit. Mõlemad kohad olid õiguslikult Versailles' rahulepingu järgi Danzigi vabalinnas asuvad Poola nn eksklaavid.
Poola andmetel enne kella 4:45 (Saksa 5:40) ründasid Saksa lennuväe sööstpommitajad ("Sturzkampfbombern") Wieluń'i linna. Päeva jooksul järgnesid kaks edasist rünnakut igaüks 29 lennukiga, kus hävis umbes 70% linnast ning suri 1200 inimest.
Edasine tegevus pidi vältima raudteesildade õhkimist Poola vägede poolt. Selleks tõusid 4:26 neli Stuka't (Ju 87 B) ülemleitnant Bruno Dilley alluvuses Ida-Preisimaalt Elbingist. 4:34 tabasid lennukipommid Visla-äärses Dirschaus tegutsevaid Poola pioneere koos lõhkeainega otse raudteetammi kõrval. Sellegipoolest õhiti sild hiljem Poola poolt.
"[...] Poola astus täna esimest korda regulaararmee sõduritega meie enda territooriumile. Alates kella 5:45-st astutakse nüüd tagasi! Ja nüüdsest alates vastatakse pommidele pommidega! [...]
Sõna "sõda" oli Saksamaal "Septembrisõjakäigu" ("Septemberfeldzug") alguses keelatud.
Prantsusmaa ja Suurbritannia nõudsid ultimatiivselt kõigi Saksa väeosade kohest tagasitõmbumist. Kui Hitler nõudmised tagasi lükkas, kuulutasid mõlemad riigid Saksamaale 3. septembril sõja. Lääneliitlaste suur ofensiiv Saksa läänepiiril jäi sellegipoolest ära. Sõda läänes sai tuntuks "kummalise sõjana" (s.k. "Istumissõda / Sitzkrieg"). Lääne kommunistlikud parteid tervitasid Prantsusmaa ja Suurbritannia sõttaastumist ning märgistasid Saksamaad kui fašistlikku agressorit, kellele tasub vastu astuda..
NSV Liidu kallaletung Poolale ja Nõukogude okupatsioon.
NSV Liidu kallaletung Poolale ja tagajärjed
Vastavalt Saksamaa nn. Kolmanda Riigi ja NSVL vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile tungisid Nõukogude Liidu väed 17. septembril 1939 Poola territooriumile, hõivates Lääne-Ukraina 8 piirkonda (Rivne oblast, Ivano-Frankivski oblast, Lvivi oblast, Volõõnia oblast, Tšernivtsi oblast, Ternopili oblast, Taga-Karpaatia ja Žitomõri oblast, mis olid läinud Poola riigi koosseisu pärast 1920. aasta sõda Nõukogude Venemaaga. Piirkonnad olid asustatud etniliste ukrainlastega, kes ka Poola riigi koosseisus ajal ei katkestanud võitlust Ukraina iseseisvuse eest OUNi juhtimisel.
Nõukogude Liit pidi vastavalt kokkulepetele ründama Poolat koos Saksamaaga 1. septembril, kuid Stalin teatas sakslastele, et tema väed ei ole veel valmis, jättes sellega Hitlerile sõja alustaja rolli, kellele kuulutasid 3. septembril sõja Inglismaa ja Prantsusmaa. Pärast 17. septembrit aga Nõukogude Liidule, kes oli samasugune sissetungija, Inglismaa ja Prantsusmaa sõda ei kuulutanud.
17. septembril kutsuti NSVL Välisasjade Rahvakomissariaati Poola saadik ja anti üle noot, mis õigustas Punaarmee pealetungi: Poola riik ja valitsus on lakanud olemast, Punaarmee peab kaitsma ohtu sattunud vennasrahvast. Poola saadik keeldus nooti vastu võtmast, teatades, et seaduslik Poola valitsus asub Varssavis ja sõjavägi võitleb.
Poola ründamisega rikkus N. Liit Riia rahulepingut (18.03.1921), N. Liidu ja Poola mittekallaletungi pakti (1932) ja teisi rahvusvahelisi leppeid.
Poola valitsus lahkus maalt 18. septembril ja Varssavi kapituleerus 28. septembril.
N. Liit ründas Poolat Valgevene ja Ukraina rindel rohkem kui 7000 raskerelva ja ligi 3300 lennukiga ning ligi miljoni mehega. Poolal oli vastu panna umbes 12 000 meest. Poola armee ülemjuhataja Edward Rydz-Śmigły andis käsu Punaarmeele vastupanu mitte osutada, aga käsk ei jõudnud igale poole kohale. Anti korraldus taanduda Rumeeniasse või Ungarisse. Ägedaimad võitlused Poola ja Punaarmee vahel toimusid rinde põhjaosas Lublini lähistel. Saksa ja Vene tankibrigaadide ühine lahingutegevus algas juba 17. septembril Bresti juures.
19. septembril vallutas Punaarmee kahepäevase rünnaku tulemusena Vilno ja 22. septembril Lwówi, mille ründamist olid Saksa väed alustanud nädal varem. 23. septembril pidasid Wehrmacht ja Punaarmee ühise võiduparaadi Brestis, mille võtsid vastu Wehrmachti kindral Heinz Guderian ja Punaarmee brigaadikomandör Semjon Krivošein.
Neli päeva vastu pannud Grodno vallutati 24. septembril. Pärast vallutamist lasti maha 300 linna kaitsnud inimest.
28. septembril jõudis Punaarmee Saksamaaga kokku lepitud piirile. Viimane suurem kokkupõrge Poola ja Vene vägede vahel oli Wytyczno lahing 1. oktoobril.
Punaarmee sõjategevus kestis 12 päeva. Selle ajaga liiguti edasi 250 – 350 kilomeetrit ning võeti kontrolli alla 190 000 km², kus elas 12 miljonit inimest (võrdluseks – Eesti pindala on 45 228 km²). 1939. aasta oktoobri algul oli N. Liidul Poola vastu 2 421 300 meest, 5467 suurtükki, 6096 tanki ja 3727 lennukit.
N. Liidu – Poola sõjas sai surma Poola poolel 3500 inimest, haavata sai ja teadmata kadunuks jäi 20 000 inimest. Vene poolel 1475 surnut või kadunut.
Poola valitsus emigratsioonis, mis oli taandunud Prantsusmaale kuulutas Nõukogude Liidule sõja 14. novembril 1939.
Nõukogude Liidu kätte langes vangi 240 000 – 250 000 sõjaväelast, neist 10 000 ohvitseri. Politsei ja teiste vastuhakanutega kokku langes vangi 454 700 inimest(?). Novembri algul koondati ohvitserid (kellest paljud olid 1920. aasta Nõukogude-Poola sõjast osavõtnud), politseinikud, piirivalvurid ja vaimulikud – 22 000 inimest – Katõni, Kozelski, Ostaškovski, Starobelski, Harkovi, Kiievi ja Minski laagritesse ja mõrvati 1940. aastal, vt. Katõni massimõrv. Vallutatud aladel pani Nõukogude Liit toime ulatusliku poolakate küüditamise, kaevandustesse ja sunnitöölaagritesse saatmise. Juulikuus 1941 oli NSVL kinnipidamiskohtades ja asumisel 389 382 inimest, peale suuri kaotusi sõjas Saksmaaga, NSVL Ülemnõukogu "amnesteeris" 12. augustil 1941 interneeritud sõjavangid ja poola sõjaväelastest formeeriti 1942. aastal Venemaal Poola armee kindral Władysław Andersi juhtimisel, mis lõpetas sõja Aafrika ning Itaalia rindel sõdides ja pärast sõjategevuse lõppu saadeti Lääneliitlaste poolt kuulsusetult laiali.
Nõukogude Liit nimetas Poola idaosa vallutamist Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene rahva oma kaitse alla võtmiseks.
Neil aladel moodustati talurahvamiilits ja tööliskaart, kelle kontrolli all toimusid Lääne-Valgevene Rahvakogu ja Lääne-Ukraina Rahvakogu valimised (26. oktoobril). Viimased asusid vastavalt Brestis ja Lvivis. 25. septembril moodustati nõukogude võimuorganid linnades, maakondades ja valdades.
28. oktoobril esitasid Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene rahvakogud palve liitumiseks NSV Liiduga. Lääne-Ukraina liideti NSV Liidu Ukraina NSV-ga 1. novembril ja Lääne-Valgevene Valgevene NSV-ga 2. novembril 1939.
10. oktoobril 1939 andis Nõukogude Liit Vilniuse piirkonna Leedu jurisdiktsiooni alla.


Vilniuse piirkond.
Vilniuse piirkond (leedu "Vilniaus kraštas") oli kahe maailmasõja vahel "de facto" Poolale kuulunud territoorium praegusel Leedu-Valgevene piirialal, millele pretendeeris Leedu.
Piirkonna maksimaalne ulatus määrati Moskvas 12. juulil 1920 sõlmitud Leedu-Vene rahulepinguga. Hiljem on selle lõunaosas kehtestatud mitmeid Poola-Leedu demarkatsioonijooni ning piirkonda on okupeerinud nii Poola kui ka Vene väed (Nõukogude-Poola sõja käigus).
Oktoorbris 1920 moodustati Vilniuse lähikonnas Poolale orienteeritud Kesk-Leedu riik, mis 1922 Poolaga liideti.
Vilniuse piirkonna kuulumist Poolale oli Leedu sõja ähvardusel sunnitud tunnistama 1938. aastal.
Pärast Poola idaosade okupeerimist 1939 andis Nõukogude Liit osa Vilniuse piirkonast (6909 km² 490 000 elanikuga) Leedule. Pärast Leedu liitmist NSV Liiduga anti 1940 veel 2637 km² endise Vilniuse piirkonna alast Valgevene NSV koosseisust Leedu NSV-le. Suurem osa Vilniuse piirkonna aladest jäi Valgevene NSV-le.


Sigade revolutsioon.
"Sigade revolutsioon" on 2004. aastal valminud Eesti noortefilm täiskasvanuks saamisest, mässust ja armastusest 1980. aastate Nõukogude Eestis.
Film arvudes.
2004. aasta jooksul kogus film Eesti kinodes 26 345 vaatajat.
Festivalid.
18. – 27.06.2004 žürii eripreemia – Hõbedane Püha Jüri


Kesk-Leedu.
Kesk-Leedu (leedu "Vidurinė Lietuva", poola "Litwa Środkowa") oli riiklik moodustis Leedu-Poola vaidlusalusel piirialal 1920. aasta oktoobrist 1922. aasta aprillini.
Leedu ja Poola vahel sõlmiti 7. oktoobril 1920 Suwałkis demarkatsioonileping, millega Kesk-Leedu ala pidi jääma Leedu Vabariigile. Leping pidi jõustuma 10. oktoobril samal aastal.
8. ja 9. oktoobril okupeeris Leedule määratud alad poola kindrali Lucjan Żeligowski juhitud I Leedu-Valgevene diviis ja kuulutas välja iseseisva riigi. Formaalselt polnud see Poola armee operatsioon, vaid kindral Żeligowski eraalgatus.
Veebruaris 1922 otsustas Kesk-Leedu liituda Poolaga. 18. aprillil 1922 toimus Vilniuses võimu pidulik üleandmine Poola valitsusele.
Teise maailmasõja alguses läks Kesk-Leedu ala Nõukogude Liidu valdusse ja liideti Valgevene NSV-ga. Kesk-Leedu läänepoolse osa loovutas Nõukogude Liit Leedule.


Orissaare valla lipp.
Orissaare valla lipp on Eesti haldusüksuse Orissaare valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. augustil 1995.
Lipu kirjeldus.
Orissaare valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Kangas on jagatud horisontaalselt kaheks võrdseks väljaks, ülemine väli on valge ning sellel on kolm rootsupidi ühendatud sinist tammelehte, mis tõusevad kanga poolitusjoonelt. Alumine väli on sinine ning sellel on samasugused valged lehed allpööratud kujul.
Põhjendus.
Lipuvärvid viitavad maale ja merele ning Saaremaa vapile. Tammelehed tähistavad tugevust, väärikust ja põlisust. Samuti viitavad ka Orissaare valla harukordsele tammederohkusele.
Lipu kasutamise kord.
Vallalipu valmistamine toimub üksnes vallavalitsuse loal.


Lohusuu valla lipp.
Lohusuu valla lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Lohusuu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 7. veebruaril 1997.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp, kangas on poolitatud horisontaalse valge lainelise laiuga. Ülemine väli on roheline ning sellel on kujutatud kõrvuti kahte valget hobuserauda otsad ülespidi. Alumine väli on sinine ning sellel on kaks valget õngekonksu laskumas valgest laiust ning asetatud seljakuti.
Lipuvärvid viitavad metsadele, põldudele ja Peipsi järvele, need märgivad ka paikkonna ajaloolist kuulumist Tartumaa koosseisu, sinine ja valge on ka Virumaa värvid. Kaks hobuserauda sümboliseerivad valla eesti ja vene kogukondi, valda läbivat pika ajalooga maanteed ning osutavad Lohusuu arengus suuri teeneid omavale B.R. Skoghile. Laineline laid tähistab valla jõgesid. Õnged tähistavad kalapüüki.
Välislingid.
Lipp


Kullamaa vasallilinnus.
Kullamaa vasallilinnus asus eestlaste ajaloolise Rohumäe linnuse kohal Kullamaa vallas Lääne maakonnas.
Linnus ehitati pärast Läänemaa alistamist 1220. aastal paavsti legaat Modena Guillemuse kaplani, magister Johannese käsul ja sai nimeks "Castrum Goldenbeke". Kuni 1224. aastani oli Kullamaa Taani kuninga valduses, kuid peale mandrieestlaste ebaõnnestunud ülestõusu läks Kullamaa piirkond Mõõgavendade ordule. Ringsõidul olev paavsti legaat moodustas vallutajate vahel tekkinud maatüli lahendamiseks Viru-, Järva- ja Läänemaast otse paavstile alluva Eestimaa piiskopkonna ning Kullamaa linnusest sai alates 1226. aastast paavsti asehalduri residents.
1228. aastal moodustas Riia peapiiskop Albert Saare-Lääne piiskopkonna ja määras piiskopiks Dünamünde tsistertslaste kloostri abti Gottfriedi.
Oma võimu kinnistamiseks jagas esimene Saare-Lääne piiskop Gottfried lühinägelikult piiskopkonna maad vasallidele ja määras piiskopkonna foogtiks (stiftifoogtiks) Johannes de Lode ja foogi asukohaks Kullamaa vasallilinnuse. Sellega läks võim piirkonnas suurima maavaldaja Lodede perekonna kätte.
Kuna Saare-Lääne piiskopkonna maadele pretendeeris ka Mõõgavendade ordu, siis 1234 linnus vallutati. 1236. aasta paavsti korraldusega tagastas ordu Kullamaa linnuse paavsti legaadile.
Kuna Johannes de Lode pojad ei soovinud Saare-Lääne piiskopi võimule alluda, alustas Lodede perekond 1234. aastal uue kindlustatud tugipunkti ehitust Koluverre.


Mooste valla lipp.
Mooste valla lipp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Mooste valla lipp.
Lipp on kinnitatud 16. veebruaril 1998.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Rohelisel kangal valge sarikas, milles kolm viie õielehega sinist valge südamikuga linaõit 1+2.
Lipu kasutamise kord.
Kasutuskõlbmatuks muutunud lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.
Välislingid.
lipp


Misso valla lipp.
Misso valla lipp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Misso valla lipp.
Lipp on kinnitatud 2. juunil 1994.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Rohelisel valge lainelise ülaosaga kangal on valge põdrapea. Valgel osal kolm rohelist ringi.
Tõlgendus.
Põdrapea viitab kohalikule legendile Pulli järvest. Laineline ülaosa tähistab künklikku moreenmaastikku ja metsajärvi. Rõngad märgivad Võrumaad ja tema rahvast.
Välislingid.
Lipp


Riigi Teataja.
Riigi Teataja on Eesti riigi ametlik väljaanne, mille esimene number ilmus 27. novembril 1918. Riigi Teatajat annab välja Riigikantselei.
13. novembril 1918 otsustas Eesti Ajutine Valitsus: "Otsustatakse ajaleht "Valitsuse Teataja" valitsuse korralduste, määruste jne. jaoks käima panna ja selle korraldamine Ed. Laamanni kätte anda, niisama Laamannile ülesandeks teha välispolitiliste aktide kogu väljaandmisele asuda." 20. novembril nimetasEesti Ajutine Valitsus Riigi Teataja toimetajaks Peeter Ruubeli.
Riigi Teataja esinumbri esileht, 27. november 1918
Õigusaktid ja muud dokumendid edastatakse akti andja poolt elektrooniliselt Riigi Teatajas avaldamiseks extraneti mooduli kaudu, millele on juurdepääs ainult isikliku parooli alusel. Sellist esitamist loetakse ametlikuks.
Alates 2006. aasta algusest ilmub Riigi Teataja üksnes elektrooniliselt, välja arvatud mõned trükitud kontrolleksemplarid.
Elektroonilises Riigi Teatajas (eRT) avaldati enne seda lisaks riigi õigusaktidele kohalike omavalituste määrusi, mida paberkandjal Riigi Teatajas ei avaldata. Seeläbi pakub riik omavalitsustele aktide avalikustamise teenust.
Elektroonilises Riigi Teatajas avaldatud õigusakti redaktsioon loetakse kehtivaks. Lehekülje ülaosas asuvate nuppude abil on võimalik kiirelt kuvada mingil kindal ajahetkel kehtinud redaktsioon.
Riigi Teatajas avaldamisest alates arvestatakse õigusaktide jõustumist. Näiteks jõustuvad seadused 10 päeva pärast avaldamist.


Maria Kießling.
Maria Kießling [mar'iia k'iisling] (ka: "Marie", "Kiessling"; 4. veebruar 1894 München – 6. september 1984 Krailling) oli Saksamaa kergejõustiklane.
100 m jooks.
Ta püstitas Maini-äärses Frankfurtis 3. augustil 1919, enne naiste maailmarekordite registreerimise algust FSFI poolt mitteametliku maailmarekordi naiste 100 m jooksus 12,8 ning kordas seda 21. augustil 1921 Hamburgis. Need tulemused olid paremad esimesest FSFI ametlikust maailmarekordist 13,6 (Marie Mejzlíková II, 5. august 1922). 20. augustil 1922 jooksis Kiesslingiga võrdse tulemuse, mis kuulutati ametlikuks maailmarekordiks, Mary Lines.
Tema nimel olid ka esimesed Saksamaa naiste 100 m jooksus 13,5 (25. mai 1919) ja 12,9 (29. mai 1920).
Juba 25. mail 1919 saavutas ta ühel Müncheni kergejõustikupeol tulemuse 13,5, mis oli esimene naisterekord Saksamaa spordiajaloos. Alles pärast seda hakkasid Saksamaa spordiametnikud naiste spordisse heatahtlikult suhtuma ning soovitasid seda "nõrgestatud rahvakeha" tugevdamiseks.
Kaugushüpe.
Enne rekordite ametliku registreerimist püstitas ta 29. mail 1921 Münchenis ka mitteametliku maailmarekordi 5.54 naiste kaugushüppes. Esimesed ametlikud maailmarekordid jäid Kiesslingi tulemusele alla. Selle ületas ametlikult alles 21. septembril 1926 Muriel Gunn tulemusega 5.575.
Klubi.
Ta kuulus klubisse TSV 1860.


Muhu valla lipp.
Muhu valla lipp on Eesti haldusüksuse Muhu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 13. märtsil 1998, lipu kujundas Herman Heinla.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on jagatud vertikaalse lainelise joonega kolmeks väljaks, vardapoolne ja lehvipoolne väli on valged, keskmine aga sinine ning sellel on valge punasega ornamenteeritud nn. muhu mänd – pügalristi rahvuslik erikuju.
Pikkuse ja laiuse suhe on 7:9.
Välislingid.
Lipp


Lotte Stein.
Lotte Stein oli Saksamaa jooksja.
12. augustil 1923 kordas ta Iserlohnis mitteametlikult naiste 100 m jooksu maailmarekordit 12,8.


Nõva valla lipp.
Nõva valla lipp on Eesti haldusüksuse Nõva valla lipp.
Lipp on kinnitatud 13. juunil 1997.
Lipu kirjeldus.
Nõva valla lipp on ruudukujuline vapilipp, kangas on jaotatud diagonaalse joonega, lehvipoolsest ülanurgast vardapoolsesse alanurka, kaheks. Alumine väli on sinine ning sellel on valge lestakala. Ülemine väli on aga valge ja sellel on kaldjaotusest tõusev roheline mänd.
Põhjendus.
Lipu põhimotiivid tulenevad valla asendist ja looduse omapärast. Vald asub Eestimaa mereäärses loodenurgas, kus on suured metsad ja sood. Meri ja mets on ka valla elanike tähtsaim elatusallikas. Lipu sinine värvus ja lestakala sümboliseerivad merd ja kalapüüki, sinine ka taevast, noorust ja lootust. Valge väljal olev roheline stiliseeritud rannamänd on metsade ja üldiselt looduse võrdkuju. Valge on valguse, puhtuse ja vaimsuse värvus.
Lipu kasutamise kord.
Nõva valla lippu kasutatakse valla esindamisel väljaspool selle piire ning valla poolt korraldatavatel avalikel üritustel.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud valla lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.
Välislingid.
Lipp


Thea Schildmann.
Thea Schildmann oli Saksamaa jooksja.
29. juunil 1924 püstitas ta Essenis naiste 100 m jooksus mitteametliku maailmarekordi 12,6.


Leni Schmidt.
Leni Schmidt [l'eeni šmitt] (õieti Helene Schmidt; 28. detsember 1906 Bremen – 11. november 1985 Bremen) oli Saksamaa jooksja.
Amsterdami olümpiamängudel 1928 võitis ta Saksamaa võistkonna koosseisus koos Rosa Kellneri, Anni Holdmanni ja Leni Junkeriga pronksmedali 4×100 m teatejooksus ajaga 49,0. Kulla võitis tookord Kanada võistkond ja hõbeda USA võistkond.
Schmidt osales neil mängudel ka 100 m jooksus. Ta võitis eel- ja vahejooksu, kuid põhjustas lõppvõistlustel kaks valelähet ning diskvalifitseeriti.
13. juulil 1924 saavutas ta Bremenis 100 m jooksus tulemuse 12,6, mis oli mitteametliku maailmarekordi mitteametlik kordamine. Teistel andmetel oli tema tulemus 12,4.
Schmidti koduklubi oli Bremer Sportfreunde.


Eesti Vabariigi kultuuripreemia.
Eesti Vabariigi kultuuripreemia on preemia, mis määratakse väljapaistvate loominguliste saavutuste eest kultuuri alal.
Igal aastal määratakse kaks preemiat pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest ja viis preemiat eelmisel kalendriaastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest.
Kultuuripreemiate saajate kandidaadid esitab Vabariigi Valitsuse poolt moodustatud kultuuripreemiate komisjon, eesotsas kultuuriministriga. Preemia saajad määrab Vabariigi Valitsus komisjoni esimehe ettepaneku alusel.
Preemiad antakse üle Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril.
Rahalise preemiaga kaasnevad tunnistus ja mälestusmedal.


Mel Gibson.
Mel Colm-Cille Gerard Gibson (sündinud 3. jaanuaril 1956 New Yorgi osariigis Peekskillis) on Austraalia-USA filminäitleja, filmilavastaja, produtsent ja stsenarist.
Kui ta oli 12-aastane, koliti kogu perega Sydneysse. Näitlemist õppis ta Austraalia Riiklikus Draamakunsti Instituudis.
Gibson saavutas maailmakuulsuse 1979 filmiga "Mad Max", kus ta mängis nimiosalist. Sellele valmisid järjed, 1981 "Mad Max 2: Maanteesõdalane" ja 1985 "Mad Max 3: Kõuekuppel".
Teine väga tuntud filmiseeria, kus Gibson mängis, on "Surmarelv", kus ta mängis seersant Martin Riggsi (4 filmi 1987–1998).
Gibson on andnud oma hääle ka mitmele multifilmitegelasele. Nii on ta kaasa teinud filmides "Pocahontas" (1995) ja "Kanade mäss" (2000).
Tunnustused.
1979 mängis ta romantilises draamas "Tim", millega pälvis Austraalia Filmiinstituudi auhinna parima meespeaosatäitja kategoorias.
1981 nimetati ta rolli eest filmis "Mad Max 2" parima ulmefilmi auhinna "Saturn" kandidaadiks parima meesnäitleja kategoorias, aga ei võitnud. Samal aastal mängis ta sõjafilmis "Gallipoli", millega pälvis taas Austraalia Filmiinstituudi auhinna parima meespeaosatäitja kategoorias.
1982 mängis ta filmis "The Year of Living Dangerously", millega nimetati Austraalia Filmiinstituudi auhinna kandidaadiks parima meespeaosatäitja kategoorias, aga ta ei võitnud seda auhinda.
1995 lavastas ta enese produtseeritud filmi "Kartmatu", kus ta mängis ühtlasi peaosatäitjat William Wallace'i. See film nimetati 10 "Oscari" kandidaadiks ja võitis neist 5, sealhulgas parima filmi ja režissööri oma. Gibson võitis ka parima režissööri "Kuldgloobuse". Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemia auhinna kandidaadiks nimetati ta parima lavastajana ja parima filmi eest – viimast võõrkeelse filmi kategoorias (ei olnud briti inglise keeles). BAFTA auhindu Gibson ei võitnud ja inglise ajakirjandus süüdistas filmi anglofoobias.
1996 nimetati ta filmiga "Lunaraha" "Kuldgloobuse" kandidaadiks parima meesdraamanäitleja kategoorias, aga ei võitnud seda auhinda.
2000 nimetati ta filmiga "Mida naised tahavad" "Kuldgloobuse" kandidaadiks meeskomöödianäitleja kategoorias, aga ei võitnud seda auhinda.
2006 nimetati ta filmiga "Apocalypto", kus ta oli produtsent ja režissöör, BAFTA auhinnale parima võõrkeelse filmi kategoorias, aga ei võitnud seda.
Isiklikku.
Mel Gibson oli abielus Robyn Moore'iga, kellega tal on tütar ja kuus poega. Alates 2006 on abikaasad elanud lahus ja 2009. aasta aprillis andis naine lahutuse sisse.
Gibsoni elukaaslane oli vene päritolu muusik Oksana Grigorjeva. 2009. aasta oktoobris sündis neil tütar Lucia.


Mircea Eliade.
Mircea Eliade [m'irtša eli'aade] (9. märts 1907 Bukarest – 22. aprill 1986 Chicago) oli Rumeenia päritolu usundiloolane ja romaanikirjanik.
Elukäik.
Alustas 1925 Bukarestis ülikooliõpinguid, keskendudes filosoofiale. Hakkas ülikooli viimasel kursusel uurima Itaalia filosoofias esinenud hermeetilisi ja okultseid voole (suunaja Itaalia usundiloolane Raffaele Petazzoni).
Ülikooli lõpetamise järel tegeles ta Itaalia renessanssfilosoofidega (Marsilio Ficino, Giovanni Pico della Mirandola, Giordano Bruno).
Ühel reisil Rooma tutvus Eliade idamaiste usundite uurija Giuseppe Tucciga, kellelt ta sai idee minna Indiasse. Kassimbazari maharadžalt saadud stipendiumiga õppis ta 1928–1931 Indias Calcutta ülikoolis viieköitelise India filosoofia ajaloo autori Surendranath Dasgupta (1885–1952) juures.
Rumeeniasse naasnud, kaitses Eliade 1933 doktoriväitekirja, mille ta 1936 avaldas prantsuse keeles raamatuna "Jooga. Uurimus India müstika tekkimisest". See teos tegi temast juba rahvusvaheliselt tuntud usundiloo uurija. Rahvusvahelist tuntust lisas veel tema asutatud erialaajakiri "Zalmoxis".
Kui puhkes Teine maailmasõda, pidas Rumeenia valitsus vajalikuks suunata oma välisesindustesse noori haritlasi. Sel moel sattus Eliade 1940. aastal Londonisse. Kui Suurbritannia katkestas suhted teljeriikide poolele jäänud Rumeeniaga, viidi Eliade üle Lissaboni, kuhu ta jäi sõja lõpuni.
Sealt läks ta sügisel 1945 Pariisi, kus ta tänu mõjuka usundiloolase Georges Dumézili eestkostele sai võimaluse hakata õpetama usundilugu Sorbonne'is. Loengute põhjal valmis tal kaks olulist teost, esmalt ülevaatlik "Traktaat usundite ajaloost" (1949; "Patterns in Comparative Religion") ja seejärel mõneti kitsama ainevallaga "Müüt igavesest tagasitulekust" (1949; "Cosmos and History. The Myth of Eternal Return").
Aastal 1956 läks ta loenguid pidama USA-sse. Sealt ta enam Euroopasse naasnud, sest 1960 kutsuti ta Chicago ülikooli võrdleva usundiloo õppetooli juhatajaks. Seal töötas ta kuni surmani 22. aprillil 1986.
Ta oli praegu üldlevinud 16-köitelise entsüklopeedia "Encyclopaedia of Religions" peatoimetaja. Paraku ei jõudnud ta lõpule viia suurt kokkuvõtvat ülevaadet maailma usundeist "A History of Religious Ideas", millest valmis kolm osa (1978, 1982, 1985).


Loomingu Raamatukogu.
Loomingu Raamatukogu (algselt "Loomingu" Raamatukogu") on aastast 1957 ilmuv ajakiri, mis loodi ajakirja Looming lisana. Ajakiri avaldab väärtkirjandust pehmekaaneliste odavate väljaannetena.
Loomingu Raamatukogu toimetajad on olnud Otto Samma (aastail 1957–1973), Jüri Ojamaa (1973–1983) ja Agu Sisask (1983–1994), kes kõik on tõlkijad. Aastast 2008 on Loomingu Raamatukogu iseseisev ajakiri, peatoimetajaks Anu Saluäär, kes on toimetuses tööl aastast 1976.
Toimetuse kauaaegsete töötajate seas on ka Lembe Hiedel (1958–1973), Edvin Hiedel (1963–1973) ja Terje Kuusik (1973. aastast).
Aastal 1957 ilmus 12 numbrit, 1958. aastal 24 numbrit, aastatel 1959–1994 ilmus aastas 52 numbrit, 1995. aastast 40 numbrit. Vihiku maht on olnud varieeruv, vastates ühele kuni neljale numbrile. Kujundajad on olnud Jaan Klõšeiko ja Jüri Kaarma. Kirjastaja on olnud Perioodika. Tsensuuri järelevalve ajakirja üle lakkas 9. augustil 1989.
Peamiselt on avaldatud väliskirjanduse tõlkeid (umbes 50 keelest), kuid ilmunud on ka algupärandeid, sealhulgas kordustrükke ja debüüte. Tavaks on alustada iga aastat algupärandiga.


Ad-Dawḩah.
Ad-Dawḩah (ka: "Doha") on Katari pealinn.


Kanal 2.
Kanal 2 on Ilmar Taska poolt loodud Eestis tegutsev eratelekanal.
Esimesed saated olid eetris 1. oktoobril 1993. Saatepäev algas animafilmiga "Kapsapea".
Esialgu edastati programmi siiski vaid nädalavahetustel, kuid alates 17. detsembrist hakati programmi edastama iga päev.
Alates 1995. aastast on Norra meediakontsern Schibsted ASA Kanal 2 suuraktsionär ning omab 2001. aastast alates kõiki telekanali aktsiaid.


Baden-Baden.
Baden-Baden on kreisivaba linn Baden-Württembergi liidumaal Saksamaal.
Asub Edela-Saksamaal, Schwarzwaldi piirkonnas, Oosi jõe orus.
Baden-Badeni kuumaveeallikaid hindasid juba roomlased, kes rajasid sinna oma asula Aurelia Aquensis.
Linnaõigused sai umbes 1250. aastal.
18. sajandi lõpus sai tuntud kuurortlinnaks.


Utena.
Utena on linn Leedu idaosas, Utena maakonna keskus.
Utenat on esmakordselt mainitud 1261. aastal.
Linnas on tuntuimaks ettevõteks õlletootja UAB "Švyturys-Utenos alus".


Harkiv.
Harkiv (varem oli eesti keeles kasutusel venepärane nimi "Harkov") on linn Ukrainas, Harkivi oblasti keskus.
Harkiv asutati 1656. aastal ukraina kasakate poolt. Linn oli aastail 1919–1934 Ukraina NSV pealinnaks.
Harkivi keskväljak (Vabaduse väljak, ukraina "Площа Свободи"; varem Sõltumatuse väljak, "Площа незалежності", kuni 1996 Dzeržinski väljak, "Площа Дзержинського") kuulub maailma suurimate väljakute hulka (119 000 ruutmeetrit).
Harkiv on tähtis tööstuslinn ja transpordisõlm. Linnas on metroo, mille kogupikkus on 34 km ja millel on 26 jaama.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Harkivi elanikest ukrainlasi 62,8 % ja venelasi 33,2 %.


Lobsand Dorje.
Lobsand Dorje on eesti "indie" ja "triphopi ansambel.
Tegelikult oli, on ja jääb Lobsand Dorje üheks põhiliikmeks Reio (kitarr, bass, süntesaator, arvuti jne).
Sven elab viimaste andmete järgi endiselt välismaal ja sellest tingitult on mõned lood jäänud stuudios viimistlemata.
DJ Drummie elab tööga seoses Euroopas.
Lobsand Dorjest on läbi käinud ja oma panuse andnud üle 10 inimese. Kurb fakt, et kolm neist surid noorelt.
Kogumikplaadil "Vibratsioon" on antud järgmine koosseis: Reio Remma, Hans Lillemets, Liina Vahtrik. Praegune näitleja Liina Vahtrik peab kunagist laulmist Lobsand Dorjes "armsaks noorpõlvemälestuseks".


Julija Tõmošenko.
Julija Volodõmõrivna Tõmošenko (ukraina "Юлія Володимирівна Тимошенко", sündinud 27. novembril 1960) on Ukraina poliitik ja ärinaine, Ukraina peaminister 24. jaanuarist 8. septembrini 2005 ja 18. detsembrist 2007 kuni 3. märtsini 2010. Oktoobris 2011 mõisteti talle peaministriks oleku ajal ametivolituste ületamise eest seitsmeaastane vanglakaristus. Tõmošenko toetajad ja mitmete lääneriikide juhid peavad kohtuasja poliitiliseks arveteõienduseks.
Tõmošenko on pikka aega juhtinud parteid Üleukrainaline Ühendus Isamaa (Всеукраїнське об’єднання Батьківщина) ning parteiblokki (Julija Tõmošenko Blokk).
Enne poliitikasse asumist oli Tõmošenko edukas äriettevõtja, kes kogus varanduse gaasitööstuses.
1996. aastal valiti ta Kirovogradi oblastist Ülemraadasse. Ta kogus oma valimisringkonnas üle 90 protsendi häältest.
2004. aastal juhtis Tõmošenko koos Viktor Juštšenkoga Oranži revolutsiooni.
21. juunil 2006 lõppenud koalitsiooniläbirääkimistel jõuti samuti kokkuleppele, et Tõmošenkost saab Ukraina peaminister, kuid tookord ei kogunud ta parlamendis piisavalt hääli.
2007. aasta parlamendivalimistel saavutas Tõmošenko Blokk teise tulemuse Regioonide Partei järel. Pärast pikaleveninud koalitsioonikõnelusi ja ühte ebaõnnestunud hääletusvooru valis Ülemraada 18. detsembril 2007 226 parlamendiliikme toetusel Tõmošenko uuesti Ukraina valitsusjuhiks. 3. märtsil 2010 kaotas Julija Tõmošenko häältega 243:10 umbusaldushääletuse Ülemraadas.
2010. aasta presidendivalimistel saavutas ta esimeses voorus teise koha ja pääses teise vooru, kuid kaotas teises voorus Viktor Janukovõtšile.
Pärast kaotust presidendivalimistel on Tõmošenko vastu algatatud mitu kriminaalasja. Teda süüdistakse ametivõimu kuritarvitamises Venemaaga gaasilepingute sõlmimisel ning riigi süsinikukvootide müügist teenitud 425 miljoni dollari väärtarvitamisega. Tõmošenko nimetab süüdistusi poliitiliseks tagakiusamiseks, lääneriigid aga valikuliseks kohtupidamises poliitiliste vastaste üle. 2011. aasta 5. augustil võeti ta kohtureeglite korduvas eiramises süüdistatuna vahi alla. 11. oktoobril 2011 mõistis Kiievi Petšerski rajooni kohus Tõmošenko süüdi ametivolituste ületamises seoses 2009. aastal Venemaaga sõlmitud maagaasilepinguga ning määras talle seitsmeaastase vanglakaristuse ja kohustas maksma 1,5 miljardit grivnat (139 miljonit eurot) Naftogazile tekitatud kahju hüvitamiseks. USA ja Euroopa Liit on Tõmošenko vangistamise hukka mõistnud, öeldes, et sellel on poliitiline tagapõhi.
Ukraina peaprokuratuur kahtlustab Tõmošenkot seotuses 1996. aasta novembris toimunud rahvasaadiku ja ärimehe Jevgen Štšerbani mõrvaga.
Isiklik elu.
Julija Tõmošenko on abielus ärimees Oleksandr Tõmošenkoga. Neil on tütar Jevgenija (sündinud 20. veebruaril 1980), kes on lõpetanud Londoni Majanduskooli.
Kirjandus.
Temast on eesti keeles ilmunud raamat "Oranž printsess" (Olion 2007, tõlkija Andres Jaaksoo).


Anni Holdmann.
Anni Holdmann (28. jaanuar 1900 Hamburg – 2. november 1960) oli Saksamaa jooksja.
21. juulil 1925 Hamelnis saavutas ta 100 m jooksus tulemuse 12,6, mis oli mitteametliku naiste maailmarekordi mitteametlik kordamine.
Aastal 1928 tuli ta Saksamaa kergejõustikumeistrivõistlustel 100 m jooksus teiseks.
Amsterdami olümpiamängudel 1928 sai ta naiste 4×100 m teatejooksus Saksamaa võistkonna koosseisus koos Rosa Kellneri, Leni Schmidti ja Leni Junkeriga pronksmedali (aeg 49,0; kulla võitis Kanada ja hõbeda USA võistkond). Samadel mängudel osales ta ka 100 m jooksus, kuid langes vahejooksus välja. Ta võitis esimese eeljooksu, saades esimeseks naiseks, kes võitis olümpiamängudel jooksuvõistluse.
Anni Holdmanni kasv oli 1.60 ja võistluskaal 50 kg.
Ta kuulus spordiklubisse Hamburger Turnerbund 1862.


Leni Junker.
Leni Junker (õieti Helene Junker, abielus (1927. või 1928. aastast) Helene Thymm (Leni Thymm); 8. detsember 1905 Kassel – 9. veebruar 1997 Wilhelmshaven) oli saksa kergejõustiklane.
30. augustil 1925 püstitas ta Leipzigis ajaga 12,4 oma esimese (mitteametliku) maailmarekordi naiste 100 m jooksus. 15. septembril 1925 Wiesbadenis parandas ta mitteametlikku maailmarekordit 12,2 sekundile. Seda tulemust kordas 22. augustil 1926 Gundel Wittmann, kelle nimele läks ametlik maailmarekord. Leni junker kordas tulemust 12,2 mitteametlikult veel 29. augustil 1926 Hannoveris ja 14. augustil 1927 Berliinis. 17. juunil 1928 püstitas ta uue mitteametliku maailmarekordi 12,1. Seda tulemust kordas 31. augustil 1930 Tollien Schuurman, kelle nimele läks ametlik maailmarekord. 1. augustil 1931 püstitas Leni Junker Magdeburgis uue mitteametliku maailmarekordi 12,0 ning kordas seda samadel võistlustel kaks korda. 5. juunil 1932 kordas seda tulemust Haarlemis Tollien Schuurman, kelle nimele läks ametlik maailmarekord.
1928. aasta suveolümpiamängudel Amsterdamis võitis Leni Junker-Thymm naiste 4×100 m teatejooksus Saksamaa võistkonna kooseisus koos Rosa Kellneri, Leni Schmidti ja Anni Holdmanniga pronksmedali ajaga 49,0 (kulla sai Kanada ning hõbeda USA võistkond). Samadel mängudel
jooksid Leni Junker-Thymm ja Leni Schmidt olümpiarekordi naiste 100 m jooksus.
Saksamaa kergejõustikumeistrivõistlustel tuli ta naiste 100 m jooksus 1928. aastal kolmandaks ja 1931. aastal esimeseks. Aastal 1932 võitis ta tõkkejooksu. 1923. aasta meistrivõistlustel tuli Leni Junker kõrgushüppes teiseks.
Tema koduklubi oli ATV 1845 Leipzig.
Välislingid.
Junker, Leni
Junker, Leni
Junker, Leni


Lisa Gelius.
Lisa Gelius (õieti Elisabeth Gelius; 23. juuli 1909 München – 14. jaanuar 2006) oli saksa kergejõustiklane.
Lisa Gelius pärines jõukast kodust. Tema elukutseks märgiti "peretütar" "(Haustochter"). Tema isa oli muuseumi Deutsches Museum ehituse töödejuhataja ja direktor.
Enne kergejõustiklaseks hakkamist tegeles Lisa ujumisega ning oli andekas tennisemängija ja vehkleja.
Saksamaa meistrivõistlused.
Teatejooksu võitis ta kõigil kolmel kohal klubi TSV 1860 München koosseisus. Võistkonda kuulusid veel Rosi Kellner ning Holzer ja Karrer. Lisa Gelius jooksis viimases vahetuses.
Odaviskes tuli ta 1932. aastal kolmandaks ja 1934. aastal teiseks. Viievõistluses tuli ta 1932., 1937. ja 1938. aastal teiseks ning 1943. aastal kolmandaks. 100 m jooksus tuli ta 1927. aastal teiseks. 200 m jooksus tuli ta 1930. aastal teiseks.
Rekordid.
15. juulil 1928 osales ta Berliinis naiste 4×100 m teatejooksu maailmarekordi 49,8 püstitamisel.
30. juunil 1929 kordas ta Mannheimis mitteametlikult mitteametlikku naiste 100 m jooksu maailmarekordit 12,1. See oli ühtlasi Euroopa rekord.
21. juulil 1929 osales ta Frankfurtis naiste 4×100 m teatejooksu maailmarekordi 49,0 püstitamisel.
Aastal 1929 püstitas ta ka Baieri rekordi odaviskes (32.48).
20. juulil 1930 osales ta Nürnbergis naiste 4×100 m teatejooksu maailmarekordi 49,0 püstitamisel.
9. septembril 1934 püstitas ta Münchenis maailmarekordi 62.43 odaviskes mõlema käega.
14. juunil 1936 püstitas ta naiste odaviskes Saksamaa rekordi 45.22.
30. juulil 1938 kordas ta Breslaus (praegu Wrocław) kolmanda sportlasena Ruth Engelhardi maailmarekordit 80 m tõkkejooksus 11,6.
11. septembril 1938 püstitas ta naiste odaviskes uue Saksamaa rekordi 45.74.
Hilisem sportlaskarjäär.
Berliini olümpiamängudel 1936 ei saanud ta vigastuse tõttu võistelda.
Lisa Gelius jätkas võistlemist ka pärast Teist maailmasõda kuni 1952. aastani. Aastal 1950 tuli ta Saksamaa meistrivõistlustel viiendaks.
Pärast sportlaskarjääri.
Elisabeth Gelius töötas mitmes Müncheni koolis kehalise kasvatuse õpetajana. 56-aastaselt tegi ta ära ladina keele eksami "großes Latinum". Ta töötas umbes 30 aastat Baieri liidumaa spordiliidu ametnikuna.
Elu lõpus elas ta Tegernsee ääres. Ta mängis kirglikult börsil.
Spordiklubid.
Algul (1926–1931) kuulus ta spordiühingusse TSV München 1860, kus oli loodud esimene naistesektsioon Saksamaal, alates 1932. aastast ühingusse Turnerschaft Jahn München. Pärast sõda kuulus ta alates 1. jaanuarist 1948 klubisse MTV 1879 München.
Isiklikku.
Lisa Geliuse kasv oli 1.68 ja võistluskaal 62 kg.
Välislink.
Gelius, Lisa
Gelius, Lisa
Gelius, Lisa


Braunschweig.
Braunschweig on linn Saksamaal Alam-Saksimaal Okeri jõe ääres.
Ajalugu.
Nii palju kui teada, mainiti Braunschweigi ürikutes esmakordselt 1031. Kasutati nimekuju Brunesguik ja nimetati linnas olevat Püha Magni kirikut. Varasemate teadete kohta pole kindel, kas need just Braunschweigi kohta käivad. Arheoloogilised väljakaevamised on näidanud, et linn asutati 9. sajandi teisel poolel. Braunschweigi riimkroonika (1279–1298) annab linna asutamise aastaks 861, ent see on legend.
Esialgu nimetati linna Brunswickiks linna asutaja Bruno järgi, kuid Bruno kohta on vähe teada. Braunschweigiks nimetati linna esimest korda 1573.
Heinrich Lõvi tegi 12. sajandil linna endale kuuluva Braunschweigi hertsogiriigi pealinnaks. Aastal 1166 laskis ta linna püstitada pronkslõvi, mis oli tema vapiloom ning sai kiiresti linna sümboliks ja vaatamisväärsuseks. See oli esimene vabalt seisev pronksskulptuur Alpidest põhjas. Ta laskis linna ehitada kindluse Dankwarderode ning alustada toomkiriku ehitamist, mis valmis kõigest 53 aastaga (1173–1226). Heinrich Lõvi sai nii võimsaks, et keeldus sõjalisest abist Friedrich I Barbarossale, mispeale Barbarossa 1180 talt kõik valdused ära võttis ja ta pagendas.
Braunschweig sai tähtsaks kaubandus- ja käsitöökeskuseks ning 13. sajandist kuulus ta Hansa Liitu. Aastal 1430 sai Braunschweig vabalinnaks. 1671. aastast allus linn jällegi hertsogile, kes 1753 oma residentsi linna tagasi tõi.
Isesisva riigina lakkas Graunschweigi hertsogiriik olemast 1806, mil Saksa-Rooma riik likvideeriti. 1815 loodi see Viini kongressi otsuste põhjal uuesti ja Braunschweig sai taas selle pealinnaks. 1866 hõivas hertsogiriigi Preisimaa, mistõttu Braunschweig lakkas sisuliselt olemast sõltumatu riigi pealinn.
6. novembril 1918 moodustati Braunschweigi Sotsialistlik Vabariik, mida juhtis Heinrich Jasper. Riik hävitati 10. mail 1919.
Braunschweigi Sotsialistliku Vabariigi asemele loodi Braunschweigi Vaba Riik, mille pealinn oli endiselt Braunschweig. See oli riik üksnes nimeliselt. 1946 likvideeriti see lõplikult ja ühendati Alam-Saksimaaga.
15. oktoobril 1944 korraldasid inglased õhurünnaku korraga Duisburgile, Kölnile ja Braunschweigile. Esimest kaht linna ründas kumbagi üle tuhande, Braunschweigi 233 lennukit. Linnas elas sel ajal umbes 150 000 inimest. Pommitati eeskätt kesklinna poolpuitmajapiirkondi. Algul visati lõhkepomme, et majakatuseid purustada, pärast süütepomme, et tekitada võimalikult suurt tulekahju. Pommitamise tulemusel tekkis tuletorm, milles enamus linnast maha põles. Viimased tulekolded kustutati alles 20. oktoobril. Ainult 18% majadest ja 19% korteritest jäid kahjustamata. Surnuid oli ametlikel andmetel andmetel vaid poolsada, tänapäeval arvatakse, et pisut üle tuhande.
Braunschweig on tuntud klaverite tootmise poolest. Kaks klaveritootmisettevõtet: Schimmel ja Steinway on asutatud Braunschweigis, mõlemad 19. sajandil.
Braunschweigi järgi on nimetatud Kanada provints New Brunswick. See on seotud asjaoluga, et 1714–1837 oli Suurbritannia personaalunioonis Hannoveri hertsogkonnaga.
Sport.
Braunschweigi nimekaim spordiklubi on Braunschweigi Eintracht, mis tuli 1967 Bundesliga meistriks. Klubile kuulub harukordne rekord: aastail 1963–1973 ei saanud ainuski klubi mängija 322 Bundesliga mängus järjest punast kaarti. Alates 1999 on klubi mänginud põhiliselt tugevuselt kolmandas, vahel ka 2. Bundesligas.


Darmstadt.
Darmstadt on linn Saksamaa lääneosas Hesseni liidumaal. Asub 30 km Frankfurdist lõunas.
Ajalugu.
Darmstadti on esmakordselt mainitud 11. sajandi lõpus. Aastal 1330 sai ta linnaõigused.
20. sajandi alguses oli Darmstadt juugendstiili keskuseks.
Linnas asub Darmstadti Tehnikaülikool.
Linna järgi on nime saanud keemiline element darmstadtium.


Bielefeld.
Bielefeld on linn Saksamaa lääneosas Põhja-Rein-Vestfaali liidumaal.
Bielefeld asub Teutoburgi metsa läbiva strateegiliselt tähtsa tee ääres.
Bielefeldi linna mainitakse esmakordselt 1214, kui Ravensbergi krahv Hermann II andis Bielefeldile linna õigused. 1240. aastatel rajati Sparrenburgi linnus. 15. sajandi lõpus liitus Hansa Liiduga.
1849 jõudis linna lähedale Bad Deynhausenisse Kölni–Mindeni raudtee. 1851 rajati esimene mehaaniline ketrusvabrik. 1860. aastatel rajati linna metallitööstus.
Linna suurim tööandja oli tükk aega AG Dürkoppwerke, mis rajati 1867 õmblusmasinate parandustöökojana. 1892. aastal pakkus ettevõte tööd 1665 inimesele. 1898–1927 töötas linnas Dürkoppi autotööstus. 1990 moodustas ta koos mõne teise Bielefeldi ettevõttega Dürkopp Adler AG.
Raudtee jõudis Bielefeldi alles 20. sajandil. 1923 trükiti linnas hüperinflatsiooni ajal raha, sealhulgas siidile, nahale, lõuendile, puidule, sametile ja teistele materjalidele.
1938 põletati maha Bielefeldi sünagoog.
Maailmasõja ajal korraldati Bielefeldile esimene suur õhurünnak 20. septembril 1944 linna gaasitööstusele. Järgnesid üha uued ja uued. 14. märtsil 1945 kasutasid inglased esimest korda suure slämmi pommi, seda Bielefeldi viadukti vastu ning õnnestunult: viadukt varises umbes 30 meetri ulatuses kokku ja inglased ei kaotanud ainsatki lennukit. USA väed sisenesid linna 1945. aasta aprillis.
Minevikus oli Bielefeldis oluline linatööstus. Tänapäeval on suurimad ettevõtted Dr. Oetker (toiduainetetööstus), Möller Group (nahktooted ja plast) ning Seidensticker (rõivad ja tekstiil).
Bielefeldis on väike lennujaam, aga põhiliselt teenindavad Bielefeldi Paderborn/Lippstadti lennujaam ja Münster/Osnabrücki lennujaam. Linnas on arenenud ühistransport: 4 liiniga metroo, trammid ja liinibussid.
Linnas asub 1969 asutatud Bielefeldi ülikool.
Vaatamisväärsused.
Sparrenburgi linnuse laskis ehitada Ravensbergi krahv Ludwig 1240–1250. Selle 37 meetri kõrgune torn ja lossi katakombid on külastajatele avatud.
Bielefeldi vana raekoda ehitati 1904 ja selles on siiamaale linnavalitsus. Hoone fassaad on eklektiline, sisaldades näiteks gooti ja renessanss-stiili komponente. Osa linnavalitsusest asub ka vana raekoja lähedal uues raekojas.
Bielefeldi vanim kirik on Vanalinna Nikolai kirik. See on gooti stiilis saalkirik, mille kõrgus on 81,5 meetrit. Selle laskis 1236 rajada Paderborni piiskop, 14. sajandi alguses kirikut laiendati. Kolm korda päevas töötab kirikus kariljon, muusikariist, milles kellamehhanism on ühendatud suure hulga kirikukelladega. Kirikus on väike muuseum. muuseumi kõige väärtuslikum ese on Antverpenist pärit nikerdatud altar, mis on kaunistatud 250 figuuriga.
Bielefeldi suurim kirik on Uuslinna Maria kirik. See on gooti stiilis saalkirik, mille kõrgus on 78 meetrit ja pikkus 52 meetrit. Seda hakati ehitama 1293 ja see valmis 1512. Sellest kirikust algas Bielefeldis protestantlik reformatsioon. Kirikus on 13 maaliga tiibaltar, mis pärineb umbes aastast 1400 ja on keskaegse saksa kunsti silmapaistev näide. Kiriku tornid hävinesid Teises Maailmasõjas ja hiljem asendati need kahe ebatavalise kujuga pseudogooti stiilis kellatorniga.
Linnateater on Bielefeldi suurim teater. Seal asub Bielefeldi ooperiteater. See asub vana raekoja kõrval ja on samuti rajatud 1904. Linnateatri fassaad on juugendstiilis.
Bielefeldis on kunstimuuseum, Rudolf Oetkeri kontserdihall ja munitsipaalbotaanikaaed. Läheduses Hünenburgis on observatoorium ja selle kõrval 164 meetri kõrgune raadiomast.
Sõpruslinnad.
Bielefeldil on seitse sõpruslinna: Concarneau (Prantsusmaa), Enniskillen (Suurbritannia), Goshen (USA), Nahariya (Iisrael), Novgorod (Venemaa), Rochdale (Suurbritannia) ja Rzeszów (Poola).


Bamberg.
Bamberg on linn Saksamaal Baieri liidumaal Ülem-Frangimaal. Asub Maini jõe ääres.
Bambergi linna mainitakse esmakordselt 902. aastal. 1007. aastal sai Bambergist piiskopilinn.
Bambergi vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse kui üks suurimaid ja paremini säilinud Saksamaa ajaloolisi linnu.
Linnas on elanud Friedrich Hegel ja E. T. A. Hoffmann.
Linn on tuntud paljude pruulikodade poolest.


Hamamatsu.
Hamamatsu on linn Jaapanis Shizuoka prefektuuris. Asub Vaikse ookeani kaldal.
Ajalugu.
Tokugawa Ieyasu laskis ehitada Hamamatsu lossi 1570. aastal. Hamamatsu linn moodustati 1911. aastal.
2005. aastal liideti Hamamatsuga mitu ümbruskonna linna.
Hamamatsus on Suzuki ja Yamaha peakorter.


FSFI.
"Fédération Sportive Féminine Internationale" ('Rahvusvaheline Naiste Spordi Föderatsioon'; lühend FSFI) oli aastatel 1921–1936 naiste spordi juhtiv rahvusvaheline organisatsioon.
Selle asutasid 31. oktoobril 1922 Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Tšehhoslovakkia ja USA esindajad. Organisatsiooni eesmärk oli eeskätt naiste kergejõustiku tunnustamine.
Organisatsiooni tegevuse tähtsamad tulemused olid naiste maailmamängude korraldamine ning naiste kergejõustiku maailmarekordite registreerimine.
FSFI president oli Alice Milliat Prantsusmaalt.
FSFI survel lubati naistel osaleda 1928. aasta suveolümpiamängude kergejõustikuvõistlustel, kuid FSFI nõudmine korraldada naiste võistlused kümnel võistlusalal jäi täitmata. Sellepärast korraldas FSFI olümpiamängudega konkureerivad maailmamängud ka 1930 ja 1934.
Aastal 1936 saadeti FSFI ROK-i survel laiali.


Suzuki.
Suzuki (inglise keeles "Suzuki Motor Corporation", jaapani keeles スズキ株式会社) on Jaapani ettevõte, mis toodab peamiselt autosid, mootorrattaid ja paadimootoreid.
Ettevõtte asutas Jaapanis Hamamatsus 1909. aastal Michio Suzuki. 1920 läks ta börsile nime all "Suzuki Loom Manufacturing Co" (umbkaudu Suzuki Ketrusmanufaktuur).
1937 hakkas Suzuki tootma laskemoona keiserlikule armeele ja sai järgmisel aastal Jaapani sõjalis-tööstusliku kompleksi osaks. Seetõttu pommitati Teise maailmasõja ajal Suzuki tehaseid tugevasti.
1952 hakkas ta tootma mootorrattaid. Esimese mudeli mootor oli 36 cm³-ne, järgmisel aastal lisandus 60 cm³ ja ülejärgmisel 90 cm³ mootoriga mudel. Seetõttu muutis firma 1954 oma nime tänapäevaseks. 1955 hakati tootma autosid. Esimene automudel "Suzulight" oli 2-silindriline ja 360 cm³ mootoriga.
1963 asutas Suzuki esimese tehase USAs Los Angeleses. Tänapäeval on Suzukil 14 tuhat töötajat Egiptuses, Hiinas, Hispaanias, Indias, Indoneesias, Pakistanis, Tais ja Ungaris.


Naiste maailmamängud.
Naiste maailmamängud olid rahvusvaheline naiste spordivõistlus, mida hakati korraldama enne naiste võistluste sisseseadmist olümpiamängudel. Üritus konkureeris olümpiamängudega.
Nende korraldaja oli Rahvusvaheline Naiste Spordi Föderatsioon (FSFI).
Esimesed maailmamängud toimusid naiste olümpiamängude nime all pärast seda, kui IAAF oli keeldunud lisamast 1924. aasta suveolümpiamängude programmi naiste võistlusalasid. Sellest nimetusest oldi IAAF-i ja ROK-i protesti tõttu sunnitud 1926. aastal loobuma.
Võistlusi peeti kokku neljal korral. Pärast seda saadeti FSFI ROK-i survel laiali ning FSFI andis rahvusvahelise naiste kergejõustiku juhtimise 1936 üle IAAF-ile.


Benedictus XIII.
Benedictus XIII (Pietro Francesco Orsini di Gravina, mungana Vincenzo Maria Orsini di Gravina, 2. veebruar 1649 – 21. veebruar 1730) oli paavst 1724–1730. Ta oli 245. paavst.
Pietro Francesco Orsini di Gravina sündis Gravina di Puglias Gravina hertsogi Ferdinando III Orsini ja Giovanna Frangipani 6-lapselises peres vanima lapsena. Orsinide suguvõsast pärinesid paavstid Coelestinus III ja Nicolaus III, sellest suguvõsast olid enne Pietro Francesco Orsini di Gravina sündi pärit 19 kardinali. Pärast isa surma oli Pietro Francesco Orsini di Gravina 1658–1667 Gravina hertsog, Solofra vürst, Vallata vürst, Muro Lucano krahv ja Napoli patriits.
Vanemate vastuseisust hoolimata siirdus Orsini 1667 Venezias dominiiklaste kloostrisse, kus ta loobus oma tiitlitest ja pärimisõigusest. Paavst Clemens IX ei rahuldanud tema vanemate palvet ja lubas Orsinil järgida oma kutsumust. 13. veebruaril 1668 ja 9. veebruaril 1669 andis Orsini mungatõotused, võttes nimeks Vincenzo Maria. Ta õppis Brescias, Napolis, Bolognas ning Venezias filosoofiat ja teoloogiat ning ordineeriti 24. veebruaril 1671 preestriks. Tema vend Domenico abiellus 1671 Clemens X sugulasega. 1675 anti Orsinile valida, kas ta määratakse Salerno või Manfredonia peapiiskopiks; ta otsustas Manfredonia kasuks, kuna leidis, et seal on pastoraalset tööd rohkem. Peapiiskopina ja hiljem paavstina järgis ta askeetlikku eluviisi. Orsini pidas peapiiskopina 1693 ja 1698 provintsiaalsinodid, külastas igal aastal kogudusi, lasi renoveerida ja ehitada kirikuid. 5. juunil 1688 ja 14. märtsil 1702 Beneventot tabanud maavärinate järel lasi Orsini taastada purunenud hooned, mille tõttu peeti teda Benevento "teiseks rajajaks". Ta kirjutas sel ajal töid praktilise teoloogia vallast ja askeesist, mis avaldati 1728. Beneventos sai tema lähimaks kaastööliseks Niccolò Paolo Andrea Coscia, kes jäi hiljem ka Benedictus XIII lähimaks abiliseks, kuid Coscia kasutas paavsti vähest huvi poliitika vastu oma mahhinatsioonideks.
Orsini oli kardinal 52 aastat, olles seda ametit pidanud kauem kui ükski teine paavst. Kardinal Orsini osales 6 konklaavil 1676–1724 ja kuulus Zelanti fraktsiooni. Enne teda osales paavstidest 6 konklaavil Leo XI, hiljem pole ükski paavst osalenud nii mitmel konklaavil.
1724. aasta konklaav.
Benedictus XIII valiti paavstiks 29. mail 1724 Vatikani paavstipalees ja krooniti 4. juunil kardinal Benedetto Pamphili poolt. Ta võttis nime Benedictus XI järgi. Ta kavatses end esmalt nummerdada kui Benedictus XIV, kuid kardinalid selgitasid talle, et Benedictus XIII oli vastupaavst, mistõttu ta otsustas edaspidi jääda Benedictus XIII-ks. Temast sai neljas ja viimane paavst, kes oli dominiiklane (teised olid Innocentius V, Benedictus XI ja Pius V). Ta jäi viimaseks paavstiks, kes pärines Lõuna-Itaaliast.
20. märtsist 29. maini 1724 toimunud konklaavi viimases voorus osales 53 kardinali. Konklaavil tekkis 4 fraktsiooni: Zelanti, Prantsusmaa, keisri ja Venezia kardinalid. 15. aprillil lahkus konklaavilt haiguse tõttu kardinal Sebastiano Antonio Tanara. Kardinal Orsini tunnistas kardinalide otsust alles pärast seda, kui dominiiklaste ordumeister oli teda kohustanud saadud ametit vastu võtma.
Suhted Saksa-Rooma keisriga.
20. veebruaril 1725 andis Saksa-Rooma keiser Kirikuriigile tagasi Hispaania pärilussõjas hõivatud Comacchio. 30. augustil 1728 tunnustas Benedictus XIII keisri privileege Sitsiilia kirikuasjade otsustamisel.
Suhted Savoiaga.
Hispaania pärilussõja järel olid paavstide suhted Savoia hertsogiga halvenenud Sardiinia pärast tekkinud tüli tõttu, sest hertsog Vittorio Amadeo II keeldus täitmast paavsti nõudeid ja vastukaaluks ei kinnitanud paavstid ametisse hertsogi poolt määratud piiskoppe. Suhete pingestumise tagajärjel olid paljud piiskopikohad 18. sajandi teiseks veerandiks jäänud vakantseteks. Hertsog saatis suhete parandamiseks Rooma saadikuks markii d'Ormea. Läbirääkimiste tulemusena andis Benedictus XIII 1725 Savoia hertsogile kuningatiitli ja kuningas omandas privileegid Sardiinia kiriku üle. 1727 sõlmis paavst Savoiaga konkordaadi.
Suhted Portugaliga.
Benedictus XIII oli vastu Portugali kuninga João V nõudmisele pühitseda Portugali nuntsius Vincenzo Bichi kardinaliks. Kuningas keelas eitava vastuse saamisel oma alamatel kuuriaga suhtlemise ja piiras almuste saatmist Portugalist Rooma.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Benedictus XIII avaldas 7. septembril 1724 bulla 'Romani ponificis', milles ta sätestas, et kardinalide kolleegiumi dekaaniks peab saama Roomas kõige kauem ametis olnud kardinal.
23. septembril 1724 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'In supremo' sätestas ta preestrite ülesanded protsessioonidel.
30. septembril 1724 avaldatud bullas 'Sacrosancti apostolatus' lubas ta Franciscuse südame vennaskonnal tegutseda ka väljaspool frantsisklaste mõjupiirkonda.
Ta tunnustas 26. jaanuaril 1725 Jean-Baptiste de La Salle rajatud kongregatsiooni ("Frères des Écoles chrétiennes" FEC).
Ta ekskommunitseeris Utrechti piiskopiks valitud Cornelius Steenhoveni.
6. mail 1725 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Comissi nobis' reguleeris ta abtide ametisse pühitsemise tavasid, sätestades, et abtiks määratud isik tuleb aasta jooksul vastava piiskopkonna piiskopi poolt ametisse pühitseda ja ametisse pühitsemisel peab uus abt saama benediktsiooni.
Ta reorganiseeris 23. juulil 1727 katoliku kiriku Suurbritannias.
1727 kinnitas ta Püha Haua rüütliordu privileegid.
21. juulil 1728 lahendas ta frantsisklaste seas tekkinud vaidluse.
1729 tunnustas ta Bona Mors vennaskonda ülemvennaskonnana.
Ta toetas Risti Pauluse rajatud passioniste ja lubas serviitidel austada Juliana Falconierit.
8. juunil 1728 avaldatud bullas 'Ex quo divina' kinnitas ta vaimulike privileegid.
Ta andis Dublini Thomase kloostri abtile Henry O'Kellyle metropoliidi õigused.
Liturgilised otsused.
Benedictus XIII andis 14. septembril 1724 100-päevase indulgentsi Angeluse palvetamise eest. Ta kinnitas Sixtus V poolt kehtestatud 50-päevase indulgentsi kõikidele, kes nimetavad aupaklikult Jeesuse nime. Kui Jeesuse nime nimetatakse surmatunnil, annab see täieliku indulgentsi.
1725. aastat tähistati juubeliaastana. Paavst pidas Lateraani basiilikas juubeliaasta puhul sinodi.
2. mai 1725 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Apostolicæ ecclesiæ regimine' lubas ta piiskopil ekskommunitseerida isiku, kes jääb kindlaks oma apostaasile.
Ta lubas 1725 anda välja mõned "Liber Diurnuse" koopiad. Ta avaldas 1725 liturgiaraamatu "Memoriale rituum".
1725 tühistas ta liturgilises matusekombestikus eksemptsioonid. 7. märtsil 1727 avaldatud bullas 'Licet alias' kohustas ta vastavat komisjoni revideerima liturgiaraamatut "Cæremoniale Episcoporumit".
Ta lisas 1726 pühakute litaaniasse Joosepi nime.
1726 kohustas ta katoliiklasi palvetama ristitee palveid.
24. septembril 1726 kohustas ta kõiki katoliiklasi tähistama Karmeli Neitsi Maarja püha. 22. aprillil 1727 kohustas ta kõiki katoliiklasi tähistama Neitsi Maarja 7 kurvastuse püha. 1727 lubas ta Genazzanos tähistada Neitsi Maarja päeva 25. aprillil, kuid hiljem lükati selle tähistamine järgmisele päevale, kuna 25. aprill on evangelist Markuse mälestuspäev.
1727 lubas ta liturgilisel aastal tähistada 17 kiriklikku püha.
Ta avaldas 12. detsembril 1727 bulla malabari riituse kasutamise kohta.
Ta sätestas Sahaguni Johannese mälestuspäevana 12. juuni.
Ta andis Viterbo kanoonikutele õiguse kanda mitrat ja sõrmust.
Teoloogilised vaidlused.
1724 esitasid Prantsusmaa vaimulikud paavstile ettepaneku võtta tagasi vaidlusi tekitanud Clemens XI apostellik konstitutsioon 'Unigenitus Dei Filius'. 1. oktoobril ja 6. novembril 1724 käskis Benedictus XIII dominiiklasi kuuletuda ordumeistri otsusele ja järgida Aquino Thomase seisukohti. 28. juunil 1728 avaldatud bullas 'Pretiosus' teatas Benedictus XIII, et tomistlikul teoloogial pole pistmist Cornelius Janseniuse ja Pasquier Quesneli õpetusega. 1728 nõustus ka kardinal Louis-Antoine de Noailles paavsti otsusega.
1729 lasi ta uuesti üle vaadata María de Ágreda teose.
Pastoraalne tegevus.
11. juunil 1724 külastas Benedictus XIII Püha Vaimu hospiitsi, kus andis ühele surevale mehele Viaticumi. 1727 ja 1729 tegi ta Beneventosse visitatsioone ja 1727 pühitses ta sisse Monte Cassino kloostri kiriku. Ta pühitses Roomas sisse arvukalt uusi kirikuid ja altareid ning külastas sageli haigeid.
1726 lasi ta Roomas rajada San Gallicano hospiitsi nahahaiguste ravimiseks.
Suhtumine juutidesse.
Benedictus XIII avaldas 8. jaanuaril 1726 bulla 'Nuper pro parte dilectorum', milles ta lubas anda kaasavara juudi tüdrukutele, kes on neofüüdid. 14. veebruaril 1727 avaldatud bullas 'Emanavit nuper' avaldas ta sätted, mis on vajalikud juutide ristimiseks. 21. märtsil 1729 avaldatud bullas 'Alias emanarunt' keelas ta juutidel kauplemise teatud kaupadega.
Kanoniseerimised.
Benedictus XIII alustas 1726 Juan de Palafox y Mendoza kanoniseerimisprotsessi. Ta kohustas 1728 katoliiklasi austama Angelo Carletti di Chivassot.
Kardinalide pühitsemised.
Benedictus XIII pühitses 29 kardinali 12 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XIV. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 austerlast, 1 hispaanlane, 1 prantslane ja 1 portugallane. Benedictus XIII rajas 23. juulil 1725 Santa Maria ad Martyresi (Rotonda) titulaarkiriku.
Benedictus XIII kultuuriloos.
Benedictus XIII oli Francesco Bianchini patroon. Ta lasi keelatud raamatute indeksist eemaldada Alexander Natalise teosed.
Ta keelas Kirikuriigis riikliku loterii.
Ta moodustas seminaride rajamiseks komisjoni.
1727 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Maxima Vigilanta', mille järgi tuli arhiiv rajada iga koguduse juurde.
1728 kohtus Charles de Montesquieu paavstiga.
Benedictus XIII taunis viikide kandmist ja tollast habememoodi ning keelas 1725 vaimulikel kanda ilmikute riideid.
Surm.
Benedictus XIII suri 21. veebruaril 1730 katarri tõttu ja maeti 25. veebruaril 1730 Vatikani basiilikasse. 23. veebruaril 1733 maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Maria sopra Minerva kirikusse. Vahetult pärast tema surma puhkes Roomas ülestõus ja Coscia koos oma kaaslastega pidi linnast põgenema.
Benedictus XIII beatifikatsiooniprotsess.
Pius XI alustas 21. veebruaril 1931 Benedictus XIII beatifikatsiooniprotsessi ja kuulutas ta Jumala teenriks.


Naiste olümpiamängud.
Naiste olümpiamängude nime all toimusid Pariisis 20. augustil 1922 esimesed naiste maailmamängud.
Kuulitõuge.
"Tõugati kahe käega 8-naelast (3,63 kg) kuuli


Naomi Wolf.
Naomi Wolf (sündis 1962 San Franciscos) on ameerika kirjanik ja kolmanda laine feminist.
Tema isa on kirjanik Leonard Wolf.
Ta sai kuulsaks juba oma esimese raamatuga "Ilu müüt" ("The Beauty Myth", 1991). Raamatust sai rahvusvaheline bestseller. Raamatus kirjeldab ta, kuidas moe- ja ilutööstus ründab naist. Wolf kirjutab: "Naisel peab olema õigus valida, mida ta teeb oma näo ja kehaga, ilma et teda hukka mõistaks ideoloogia, mis rõhutab vaid välimuse osatähtsust ja seeläbi õõnestab meid nii psühholoogiliselt kui poliitiliselt." Naomi Wolf deklareeris raamatus "Beauty Myth", et ilu on pooleldi varjamatu, pooleldi salajane kriteerium, mille alusel naisi läänemaailmas tööle võetakse, sellega diskrimineerides neid võrreldes meeskonkurentidega. Sugupool meediatekstides on konstrueeritud keha ja seksuaalsust kirjeldavate keelenditega. Ilu on muutunud poolavatud, poolvarjatud kriteeriumiks naiste töölevõtmisel läänemaailmas.
Wolfi raamatud "Tulega tuli" ("Fire with Fire", 1993) räägib poliitikast ja naisõiguslusest. "Lodev seksuaalelu" ("Promiscuities", 1997) on noorukieast ja naiste seksuaalsusest, kus ta soovitab tugevat flirti ja pettingut varase suguühte alternatiiviks. Raamat "Väärarvamused" ("Misconceptions") (2001) on sünnitusest.
Wolf oli seotud Bill Clintoni tagasivalimise kampaaniaga 1996. aastal. Ta nimetas ühes vestluses Gore’ile alfa- ja beeta-meeste erinevusi ja soovitas Al Gore’il saada beeta-mehest alfa-meheks. Nii kirjutas meedia, Wolf eitas, et ta oleks Gore’ile riietumise soovitusi ja muud selleteemalist õpetust andnud. Wolf koostas asepresidendile memosid küsimuste kohta, mis puudutasid naisi, ja aitas Gore’i poolele võita noori valijaid.
Wolf oli abielus Clintoni endise kõnede kirjutaja David Shipleyga, kuid lahutas 2005. aastal.
2005. aastal avaldas ta raamatu "Puumaja: Ekstsentriline tarkus minu isalt, kuidas elada, armastada ja näha" ("The Tree House: Eccentric Wisdom from my Father on How to Live, Love, and See"). See on kroonika tema keskea kriisist. Ta hindab seal ümber oma armastuse isa vastu ja isa mõjuvõimu kunstniku ja õpetajana. Raamat sai peamiselt positiivseid arvustusi, kuid ka kriitikat, näiteks Germaine Greer kritiseeris ta leppimist patriarhaalsusega. Wolf ütles, et ta tahtis feminismist ja ja poleemikast välja areneda.
2006. aasta intervjuus ajalehele üllatas ta paljusid oma südamesse Jeesus Kristuse võtmisega.
Wolf, Naomi
Wolf, Naomi


Artur Taska.
Artur Taska (20. jaanuar 1912 Tartumaa, Konguta vald (teistel andmetel Väike-Verevi, Meeri vald) – 29. september 1994 Lund, Rootsi) oli eesti õigusteadlane ja kultuuriloolane. Avaldanud töid Eesti lipust ja vapist, õigusteooriast jm.
Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane.


Kriminaalromaan.
Kriminaalromaan on romaan, mille traditsioonilisteks osadeks on kuritegu, selle uurimine ja lahendus, traditsioonilisteks tegelaskujudeks ohver, kuriteo uurija ja kurjategija.
Ajalugu.
Esimeseks tänapäevaseks kriminaaljutuks peetakse Edgar Allan Poe teost "Mõrvad Rue Morgue'il" (1841). Seda on nimetatud ka romaaniks, ehkki ta ei vasta pikkuselt romaani nõuetele. Esimene kriminaalromaan oli Wilkie Collinsi "Kuukivi". Tuntud klassikaliste detektiivromaanide autorid on Arthur Conan Doyle (Sherlock Holmes ja doktor Watson), Agatha Christie (Hercule Poirot ja Arthur Hastings), Georges Simenon (inspektor Maigret), John Dickson Carr (ka pseudonüümi all Carter Dickson), Erle Stanley Gardner (advokaat Perry Mason, tema erasekretär Della Street ja neid abistav detektiiv Paul Drake) jt.
USAs 1930ndatel esile kerkinud nn karmi koolkonna romaanides püütakse kriminaalset olustikku ja tegelaste kõnepruuki esitada võimalikult realistlikult ja nende romaanide õhustik on mõrvatagi kuritegudest läbi imbunud. Ühtlasi taotletakse nendes romaanides sotsiaalset kommentaari ja suuremat psühholoogilist usutavust. Näiteks Eestis tõlgituima selle suuna esindaja Raymond Chandleri eeskujuks olid Dashiell Hammetti vähesed romaanid.
Süžee ja selle komponendid.
Detektiiviromaanis, mis on kriminaalromaani tüüpidest kõige levinum, on peategelaseks enamasti kuriteo uurija. Uurija on traditsiooniliselt detektiiv, kes peab detektiivibürood, töötab vabakutselisena või siis teeb detektiivitööd muu tegevuse kõrvalt, kuid võib olla ka politseiametnik või advokaat. Traditsiooniliselt vastandub detektiiv muudele tegelastele oma intellektuaalse võimekuse ning suutlikkuse poolest näha läbi kurjategija plaane.
Kuigi enamasti rajatakse tegevus kõige äärmuslikumale kuriteole inimese vastu, mõrvale, pole klassikalises detektiivromaanis niivõrd tähtis kuritegu kui ebamoraalne akt. Olulisem on selle lahenduskäik, millele lugeja saab kaasa elada. Kurjategija on kriminaalromaanis tavaliselt antikangelane, kes püüab kuriteo avastamist takistada, peites asitõendeid ja jälgi, lavastades süüta isikuid süüdi ja tekitades valejälgi. Lugeja ülesandeks on püüda kurjategijale siiski narratiivi arenedes jälile saada. Detektiiv on käsitletav kurjategija jälgedes orienteeruva ideaalse lugejana, kelle poole reaalne lugeja püüdleb.
Tavapärane tegelaskuju on ka detektiivi abiline, kes püüab detektiivi meetodit ja mõtlemisviisi mõistatada, kuid ei suuda seda lõpuni ja on mingis mõttes lugeja "alter ego". Tihti on vabakutseline ja oma iseäralikest meetoditest lähtuv detektiiv vastandatud ka politseiuurijale, kelle tavapärastest meetoditest kõigi kuritegude lahendamiseks ei piisa. Vastavalt sellele on nt Sherlock Holmesil enda väljatöötatud "deduktsiooni meetod", Hercule Poirot rõhutab salapäraselt, et ta kasutab kuriteo lahendamiseks "oma halle ajurakke" jne.


Nora Callebout.
20. augustil 1922 naiste olümpiamängudel tuli ta 100 jardi jooksus esimeseks (12,0) ja 60 m jooksus kolmandaks (7,8). 4×110 jardi teatejooksus võitis Suurbritannia võistkond koosseisus Mary Lines, Nora Callebout, Daisy Leach ja Muriel Porter ajaga 51,8. See oli maailmarekord. Sama jooksu vaheaeg 51,4 oli naiste 4×100 m teatejooksu maailmarekord.
Nora Callebout oli 1922. aasta WAAA meister 100 meetri jooksus (12,2).
Nora Callebouti nimel olid ka Belgia rekordid (parimad Belgias saavutatud tulemused) 80 m jooksus (10,6) ja 300 m jooksus (45,4).
Callebout, Nora


Milano provintsi vapp.
Milano provintsi vapp on Itaalia Vabariigi Lombardia maakonna Milano provintsi vapp.
Vapi ülaosas on kujutatud Milano lippu, Püha Jüri risti. Päikese ja kuu kujutis on Milano lähedase Mirasole kloostri sümbolid. Sinine taust valiti sellepärast, et see on Euroopa ja tuleviku värvus.


Jälgelement.
Jälgelement on geokeemias keemiline element, mis moodustab kivimi koostisest vähem kui 0,1% ehk 1000 ppm.
Keemilisi elemente, mille kontsentratsioon kivimis on 1000...10 000 ppm (0,1...1%), nimetatakse kõrvalelementideks. Elemendid, mille kontsentratsioon kivimis ületab 1% ehk 10 000 ppm, on kivimit moodustavad elemendid.
Jälgelemendid on olulised näiteks kivimi päritolu, radioaktiivsed jälgelemendid ka kivimi vanuse selgitamisel.


Subduktsioon.
Subduktsioon on ookeanilise maakoorega litosfääri ploki sukeldumine (subdutseerumine) vahevöösse.
Subduktsioon on osa kivimite ringest ning üks laamtektoonika teooria kesksetest mõistetest. Subduktsioon toimub piki vööndit, mida nimetatakse subduktsioonivööndiks. Subduktsiooniga on seotud vulkaaniliste kaarte, paljude maavärinate, süvikute ning mandrilise maakoore teke. Subduktsiooniga seotud vulkaanipursked on reeglina plahvatusliku iseloomuga. Subduktsioonivöönditega on ümbritsetud suur osa Vaiksest ookeanist (Vaikse ookeani tulerõngas).
Vastavalt laamtektoonikale on Maa väline kiht ehk litosfäär jaotunud mitmekümneks üksteise suhtes liikuvaks osaks ehk laamaks. Laamad võivad liikuda nii üksteisest eemale (ookeani keskmäestikes) kui ka koonduda. Esimesel juhul tekib uut ookeanilist maakoort juurde. Maa tervikuna ei paisu, mistõttu peab teda kusagil sama kiirusega hävinema. See toimubki subduktsioonivööndeis, kus üks laam sukeldub vahevöösse. Subduktsioon tekib siis, kui jahtunud ookeanilise maakoore plokk kaotab ujuvuse tema all lasuva astenosfääri suhtes. Selle põhjuseks on peamiselt laama jahtumisest tulenev tiheduse suurenemine. Laama aitavad allapoole suruda ka kuhjuvad merelised setted. Setete paksus on seda suurem, mida vanema ookeanipõhjaga on tegemist.
Subdutseeruv laam on alati ookeanilise maakoorega. Ta on palju õhem mandrilisest maakoorest ning samuti suurema tihedusega. Ookeaniline maakoor on seega pidevalt uuenemas. Ta tekib ookeani keskmäestikes, liigub sealt eemale ning leiab lõpu subduktsioonivööndeis. Ookeaniline maakoor on kõige rohkem umbes 200 miljoni aasta vanune. Mandriline maakoor on väiksema tihedusega ning subduktsioonivööndeis ei hävine. Mandrite tuumad võivad olla üle nelja miljardi aasta vanused.
Subduktsioon ja vulkaanid.
Subduktsioonivööndi kohale tekivad vulkaanid. Kui ookeaniline laam sukeldub teise ookeanilise laama alla, siis nimetatakse tekkinud vulkaaniahelikku saarkaareks. Tekib kaarekujuline vulkaaniliste saarte ahelik, näiteks Aleuudid või Mariaanid. Kui sukeldumine toimub mandrilise maakoorega laama alla, nimetatakse tekkinud vulkaaniahelikku vulkaaniliseks kaareks. Näiteks Kaskaadid, Jaapan ja suur osa ülejäänud Vaikse ookeani tulerõngast.
Subduktsioonivööndi vulkaanide tekkepõhjuseks on sukelduvast laamast eralduvad lenduvad ühendid (peamiselt vesi), mis alandavad laama kohal oleva vahevöö kiilu sulamistemperatuuri ning põhjustavad selle osalise sulamise. Vee allikaks on vett sisaldavad mineraalid. Neid on merepõhja moodustanud laamas rohkelt, sest vesi ringleb ookeani keskmäestikus tekkinud kuumades, kuid lõhelistes kivimites. Vesi lahustab osaliselt kivimeid ning kannab sealt välja mineraalaineid, kuid moodustab ka uusi mineraale, mille kristallstruktuuri kuulub ka vesi. Sellised mineraalid on stabiilsed madala temperatuuri ja rõhu tingimustes, kuid sukelduvas laamas hakkavad nii rõhk kui temperatuur tõusma, mistõttu algab moone – vesi surutakse kristallidest välja ning tekivad uued mineraalid, mis on neis tingimustes stabiilsed. Vabanenud vesi liigub ülespoole, sukelduva laama kohal olevasse vahevöö ossa, mida nimetatakse vahevöö kiiluks. Veel on kivimite sulamistemperatuuri alandav toime, mistõttu hakkavad need osaliselt sulama ning moodustuma hakkavad esimesed magmatilgad. Sulanud magma on lähtekivimist väiksema tihedusega ning hakkab seetõttu aeglaselt ülespoole liikuma. Väiksemad magmatilgad kogunevad suuremateks ning moodustuvad intrusioone. Maapinna lähedale jõudnud intrusioonid on magmakambriteks, mille kohal ongi vulkaanid. Subduktsioonivööndite magma sisaldab ohtralt vett ning see on üks peamisi põhjuseid, miks iseloomustavad subduktsioonivööndite vulkaane peamiselt plahvatuslikud vulkaanipursked. Kui magma tõuseb kõrgemale, siis jääb rõhk üha väiksemaks ning magmas lahustunud vesi hakkab moodustama eraldi gaasifaasi (rõhu vähenedes gaaside lahustuvus vedelikes halveneb). Gaasiline vesi on üle tuhande korra suurema ruumalaga vedelast veest, mistõttu läheb magmal kitsaks ning pinged lahenevad sageli läbi plahvatuslike vulkaanipursete.
Subduktsioon ja maavärinad.
Ka tugevaimad maavärinad on seotud subduktsiooniga. Sukelduv laam liigub tema kohal lasuva laama suhtes keskmise kiirusega 1...10 sentimeetrit aastas, kuid suure hõõrdumise tõttu ei ole liikumine sujuv. Aja jooksul kuhjuvad üha suuremad pinged, mis ükskord lahenedes võivad kaasa tuua äkilise meetritesuuruse nihke kivimite vahel. Lühikese aja jooksul vabaneb väga suur energiahulk, mis liigub kivimite nihkumiskohast ehk murrangust seismiliste lainete näol eemale. Maavärinad toimuvad kahe laama piirpinnal, mida tuntakse Wadati-Benioffi vööndina. Mida kaugemal subduktsioonivööndist maavärin toimub, seda sügavamal on selle kolle ehk hüpotsenter. Maavärinate kolded ulatuvad kuni 700 kilomeetri sügavusele. Sellest sügavamal on kivimid plastilisemad, mistõttu maavärinaid tekitavaid hapraid deformatsioone seal ei toimu.
Süvikud.
Subduktsioonivöönditega on seotud maailmamere sügavaimate osade ehk süvikute teke. Süvik moodustub, sest sukelduv laam paindub allapoole ning jätab kahe laama kokkupuutekohas nende vahele mitme kilomeetri sügavuse vao.
Subduktsiooni lakkamine.
Subduktsioonivööndid hävinevad enamasti siis, kui üksteisega põrkavad kokku kaks mandrilise maakoorega litosfääriplokki. Siis pigistatakse subduktsioonivööndi osad nende vahele ning maakoor pakseneb ja nö kortsutatakse kokku – tekivad mäestikud. Vastavat protsessi nimetatakse orogeneesiks ning see on omane ka subduktsioonivööndeile. Näiteks Andid on subduktsioonivööndi kohal olev mäestik, mille mäed ei koosne vaid vulkaanilisest materjalist. Sealne maakoor on lisaks ka subduktsiooni tekitatud kokkusurvepingete tõttu paksenenud.
Mandrilise maakoore teke.
Subduktsiooniprotsessi peetakse ka mandrilise maakoore sünnikohaks. Subduktsioonivööndi vulkaanide peamiseks vulkaaniliseks kivimiks on andesiit ning ka keskmine mandriline maakoor on umbes andesiidi keskmise koostisega.


Palagoniit.
Palagoniit on hüdrotermaalselt muutunud tahhüliit.
Tahhüliit ehk basaltse koostisega vulkaaniline klaas moodustub ookeani põhjas basaltse laava kokkupuutel mereveega. Palagoniidiks muutub ta läbi reaktsiooni mereveega. Palagoniit on oranžikas kuni pruun peamiselt hematiidi, savimineraalide ning tseoliitide segu.


Meremäe valla lipp.
Meremäe valla lipp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Meremäe valla lipp.
Lipp on kinnitatud 19. novembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on ruudukujuline vapilipp, sinisel kanga ülaservas valge horisontaallaid, millel on kõrvuti kolm punast otstest laienevat pügalristi. Sinise välja keskel valge sõlg.
Välislingid.
Lipp


Mineraloid.
Mineraloid on vahel mineraaliks peetav aine, millel puudub kristallstruktuur.
Osa mineraloide ei pruugi täita ka teisi artiklis Mineraal loetletud mineraalile esitatavaid nõudeid. Näiteks pärlid on biogeense tekkega.
Mineraloidid on näiteks obsidiaan, opaal, merevaik, pärlid, vedel elavhõbe jne.


Mikitamäe valla lipp.
Mikitamäe valla lipp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Mikitamäe valla lipp.
Lipp on kinnitatud 19. mail 1994.
Lipu kirjeldus.
Lipp on lainelõikega horisontaalselt kaheks jaotatud, ülemine väli on roheline ning selle keskel on valge setu sõle kujutis. Alumine laid on valge ning moodustab 1/3 lipu laiusest.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 2:3.
Põhjendus.
Setu sõlg viitab sellele, et vald asub põlisel setude alal. Roheline osutab valla elanike põhilistele tegevusaladele - põllundusele ja metsandusele. Valge lainelõikeline laid meenutab, et vald asub Pihkva järve ääres.
Välislingid.
Lipp


Petrogenees.
Petrogenees on petroloogia haru, mis uurib kivimite päritolu ja teket.


Botoșani.
Botoșani on linn Rumeenias, Botoșani maakonna keskus.
Linna on esmakordselt kirjalikult mainitud aastal 1493. aastal seoses tatarlaste sissetungiga.
Linnas olid suured juudi ja armeenia kaupmeeste kogukonnad.
Botoșani lähedal on sündinud rumeenia luuletaja Mihai Eminescu.


Datsiit.
Datsiit on ränirikas vulkaaniline kivim.
Datsiidi süvakivimist analoogid on granodioriit ja tonaliit. Datsiiti esineb peamiselt subduktsiooniga seotud vulkaanide purskeproduktide seas. Värvuselt on datsiit enamasti helehall.
TAS-diagrammil on datsiidivälja koordinaatideks 63, 0; 63, 7; 69, 8; 77, 0.


Hunedoara maakond.
Hunedoara maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Transilvaanias.
92% elanikest on rumeenlased, suurim vähemus on ungarlased, kes moodustavad 5% elanikest.


Basaltne andesiit.
Basaltne andesiit on vulkaaniline kivim.
Basaltne andesiit on värvuselt must kuni tumehall kivim. Omadustelt ja koostiselt on ta basaldi ja andesiidi vahepealne kivim.
TAS-diagrammil on basaltse andesiidi koordinaadid 52, 0; 52, 5; 57, 0; 57, 5,9.


Rzeszów.
Lubomirskite suguvõsa 18. sajandil rajatud loss Rzeszówis
Rzeszów on linn Poola lõunaosas Podkarpacie vojevoodkonnas.
Koos eeslinnadega on elanikke umbes 400 000.
Transport.
Linn asub Lõuna-Poola maanteel, mis ühendab Krakówit Ukrainaga. Sealtkaudu kulges juba ajalooline kaubatee. Lisaks väljuvad Rzseszówist maanteed lõunasse Slovakkiasse, põhja Stalowa Wola kaudu Lublinisse ning loodesse Tarnobrzegi ja Ostrowieci kaudu Radomisse.
Linnast väljub raudtee kolmes suunas: itta Przemyśli kaudu Ukrainasse, läände Tarnówi kaudu Krakówisse ning lõunasse Jaslosse. Raudtee läheb Slovakkiasse suure ringiga.
Rzseszówis asub rahvusvaheline lennujaam. 2011. aasta aprilli seisukohaga lendavad sinna Ryanair (7 sihtkohta Briti saartel), LOT (Varssavi ja New York), Lufthansa (Frankfurt) ja Jet Air (Gdańsk).
Kliima.
Rzseszów asub parasvöötmes. Seal on mandriline kliima selgesti väljakujunenud nelja aastaajaga. Suviti on keskmised temperatuurid +18...+19,6 °C, talviti −2,1...0 °C. Aastane keskmine temperatuur on +8,9 °C.
Sademeid on aastas keskmiselt 487 mm. Kõige vihmasemad kuud on juuli (68 mm) ja juuni (60 mm), kõige kuivemad on jaanuar (22 mm) ja veebruar (23 mm).
Rzseszów ei asu kaugel Karpaatidest. Seetõttu esineb seal kuum ja kuiv tuul föön, mille kohalik nimetus on "halny".
Ajalugu.
Rzseszów sai linnaks 1354, kui Poola kuningas Kazimierz III andis talle Magdeburgi linnaõiguse. Sel ajal elasid seal peamiselt ruteenid.
15. sajandi alguses hävis linn tulekahjus.
16. sajandil kasvas linn kiiresti. Linna omanik Mikołaj Spytek Ligęza laskis ehitada kiriku ja kindluse. Seejärel läks omandiõigus linna üle Lubomirskite suguvõsale, mis oli alates 16. sajandist aastasadade jooksul Poola üks mõjukaimaid aadliperekondi. 1658 asutas Jerzy Sebastian Lubomirski Rzseszówis piaristide kooli, mis oli Poola teine keskkool. Kuid 19. sajandil hakkas Rzseszówi tähtsus langema, täpsemalt öeldes üle minema idas asuvale naaberlinnale Przemyślile.
Rasketööstus hakkas linnas arenema 1937, kui sinna asutati sõjatööstuse ettevõte, mis tootis suurtükke, ja teine, mis tootis Poola lennukitootja PZL jaoks lennukimootoreid.
Teise maailmasõja puhkemise ajal elas Rzseszówis 14 tuhat juuti, mis moodustas linnaelanikest üle kolmandiku. Saksamaa okupeeris linna 10. septembril 1939 ja nimetas selle ümber Reichshofiks. Linna moodustati geto, linna lähikonda rajati 10 sunnitöölaagrit ja paljud juudid saadeti sinna. Getos tapeti või suri raskete olude tõttu 20 tuhat juuti – neid toodi sinna ümberkaudsetelt aladelt tuhandete viisi juurde. Nendest juutidest, kes jäid Saksamaa kontrollitavale alale, elas sõja lõuni üksnes sadakond. Neile lisandub umbes 600 juuti, kes suutsid sõja üle elada NSV Liidus. Peaaegu keegi neist ei tulnud pärast sõda linna tagasi ja enamik neist lahkus ka Poolast.
Rzseszów oli kuni 1999. aastani vojevoodkonna keskus. Seejärel toimus Poola omavalitsusreform, mille käigus liideti 3 vojevoodkonda tervikuna ja 2 vojevoodkonna osad ning saadi Podkarpacie vojevoodkond. Selle suurim linn ja halduskeskus on Rzseszów, mis asub vojevoodkonna keskel. Ühtlasi on Rzseszów üks selle vojevoodkonna 4 maakonna õigustega linnast.
Rzseszówil on kümme sõpruslinna: Bielefeld (Saksamaa), Buffalo (USA), Ivano-Frankivsk (Ukraina), Klagenfurt (Austria), Košice (Slovakkia, alates 1991), Lamia (Kreeka), Lutsk (Ukraina), Lvov (Ukraina), Nyíregyháza (Ungari) ja Satu Mare (Rumeenia).


Aunus.
Aunus on linn Venemaal Karjalas Aunuse kannasel, Aunuse rajooni keskus.
Aunust on kirjalikult mainitud juba 1137, linnaõigused sai 1649.
Jätkusõja ajal hõivasid Soome väed linna 5. septembril 1941. Punaarmee vallutas Aunuse tagasi 25. juunil 1944.
Aunus on ainuke linn Karjala Vabariigis, kus karjalased moodustavad enamuse elanikkonnast. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Aunuse elanikkonnast karjalasi 58 %, venelasi 37 %, valgevenelasi 2 %, ukrainlasi 1,5 % ja soomlasi 1,3 %.


Maribor.
Maribor on linn Sloveenias Drava jõe ääres, Štajerska (Sloveenia Steiermargi), ja Maribori valla keskus.
Ajalugu.
Maribori lossi ("Marchburch") on esmakordselt kirjalikult mainitud aastal 1163. aastal. Sõnaga "march" tähistati keskülemsaksa keeles marke, Frangi riigi piirialasid, ning "burch" oli kindlus, niisiis 'piirikindlus'. Maribor kuulus Steiermarki. Linna mainiti esimest korda 1204. 1254 sai Maribor linnaõigused. Linn hakkas kiiresti kasvama pärast Rudolf I Habsburgi võitu Böömimaa kuninga Ottokar II Přemysli üle 1278. 1532 ja 1683 piirasid linna türklased. Linn jäi Habsburgide ja Austria valdusse kuni Esimese maailmasõjani, mille eel oli linnaelanikest 80% sakslased ja 20% sloveenid. Seevastu linnaümbruse talupojad olid peaaegu eranditult sloveenid. Austria-Ungaris kuulus Maribor Austriale.
Maailmasõja ajal deporteeris Austria Kärntenist ja Steiermargist sloveene, kahtlustades neid kui slaavlasi venemeelsuses. Õigupoolest see õhutaski sloveenide ja sakslaste vahelisi konflikte. Pärast sõda taotlesid Maribori endale nii Austria kui ka Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik (Jugoslaavia). 27. jaanuaril 1919 hõivasid linna sloveenist väejuhi Rudolf Maisteri väed ja ilma rahvaküsitluseta kuulutati Maribor koos ümbruskonna aladega Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi osaks.
Vaade Maribori vanalinnale üle Drava
Suur hulk sakslasi emigreerus, ent ometi oli 1930. aastatel veel veerand linlastest sakslased. Nii, nagu Austria-Ungari oli enne alla surunud slaavlaste rahvuslust, nii sulges Jugoslaavia kõik saksakeelsed klubid, koolid ja muud organisatsioonid.
1941 okupeeris Saksamaa Štajerska. Adolf Hitler lubas selle piirkonna uuesti germaniseerida. Ta külastas sama aasta aprilli lõpus isiklikult Maribori, kus kohalikud sakslased teda vabastajana vastu võtsid. Nende üldise natsistliku meelsuse tõttu aeti kõik sakslased 1945 Štajerskast välja. Teise maailmasõja ajal pommitasid liitlased Maribori kui tööstuskeskust süstemaatiliselt.
Maribor oli Jugoslaavia tähtis tööstuskeskus. 1961 asutati Maribori ülikool. Pärast Jugoslaavia lagunemist, kui suure riigi turg kadus, ulatus tööpuudus Mariboris 25%-ni. 1990. aastatel olukord paranes väikeettevõtluse arenemisega.


Kostamus.
Kostamus on linn Karjala Vabariigis Venemaal.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kostamuse linnaringkonna elanikest venelasi 76,9%, karjalasi 8,0%, ukrainlasi 5,3%, valgevenelasi 4,1%, tatarlasi 1,0% ja soomlasi 0,97%.


Basaniit.
Basaniit on aluseline vulkaaniline kivim.
Mineraloogiliselt koosneb basaniit peamiselt kaltsiumirikkast plagioklassist, monokliinsest pürokseenist ja feldšpatoididest.
Basaniidi süvakivimist analoogid on foiddioriit ja foidgabro.
Välimuselt on basaniit enamasti basaldile väga sarnane. Eristada aitab keemiline analüüs või kivimist valmistatud õhiku uurimine polarisatsioonimikroskoobiga.
Basaniit on suhteliselt tavaline kivim ookeanilistel saartel. Paljud ookeaniliste saarte "basaldid" on tegelikult basaniidid.
Kui kivim ei sisalda oliviini, siis nimetatakse teda basaniidi asemel tefriidiks.
Termini "basaniit" pakkus välja Alexandre Brongniart aastal 1813.
Basaniit TAS-diagrammil. Koordinaadid (41, 3; 41, 7; 45, 9,4; 49,4, 7,3; 45, 5; 45, 3).


Saitama.
"See artikkel räägib linnast; prefektuuri kohta vaata artiklit Saitama prefektuur
Saitama on linn Jaapanis, Saitama prefektuuri keskus.
Linn loodi 2001. aastal Urawa, Ōmiya ja Yono linna liitmisel. 2005. aastal liideti Iwatsuki linn.
Haldusjaotus.
Paljud elanikud käivad tööl Tōkyōs, mis asub 15 minuti rongisõidu kaugusel.


Karhumäki.
Karhumäki ('karumägi') on linn Venemaal Karjalas Äänisjärve loodekaldal, Karhumäki rajooni keskus.
Linnaks sai 1938. aastal. Selle ajani kandis vene keeles tõlkenime "Медвежья Гора".
Jätkusõja ajal vallutasid Soome väed linna 5. detsembril 1941. Punaarmee vallutas Karhumäki tagasi 23. juunil 1944.


Puudosi.
Puudosi on linn Venemaal Karjalas Vodlajoki ääres, Puudosi rajooni keskus.
Asulat mainitakse esimest korda 1382. aastal. Linnaõigused sai 16. mail 1785.


Naisekandmine.
Naisekandmine on spordiala. Võisteldakse kaheliikmeliste segavõistkondadena. Mees peab naist kandes läbima takistustega raja.
Naisekandmise võistlusi korraldatakse alates 1992 Sonkajärvi vallas Soomes ning alates 1996 peetakse seal maailmameistrivõistlusi naisekandmises. Esimesed võistlused Eestis korraldati Sonkajärvi sõprusvallas Väike-Maarja vallas 1998.


Rahvusvahelised Kristuse Kogudused.
Rahvusvahelised Kristuse Kogudused (tuntud ka nimede Kristuse Kogudus, Bostoni Liikumine ja Jüngrid all) on kristlik uusreligioosne liikumine, mis sai alguse 1979. aastal Ameerika Ühendriikides Bostonis.
Kristuse Koguduse ajalugu.
Usuline liikumine Kristuse Kogudus (NB! Mitte segi ajada traditsionaalse Kristuse Kogudusega!), mille kõiki maailma kogudusi ühendavaks katusorganisatsiooniks on Rahvusvahelised Kristuse Kogudused (ingl. k. "International Churches of Christ ") sai alguse Bostonist, USA-st. Vaatamata sellele, et tegemist on suhteliselt noore usulahuga, seostatakse Rahvusvahelisi Kristuse Kogudusi Barton Stone ja Alexander Campbell`i Restauratsiooni Liikumisega 19. sajandi alguses. Rahvusvahelisi Kristuse Kogudusi on mõjutanud ka teised, hilisemad usulised liikumised.
Peamist mõju ICOC kujunemisele avaldas "Crossroads Movement", mis omakorda kasvas välja 14-nda Tänava Kristuse Kogudusest ("14th Street Church of Christ") Florida Ülikoolis. 14. Tänava Kristuse Koguduse juht Chuck Lucas töötas välja väga eduka meetodi koguduse juhtimiseks ja usulevitamiseks. Pandi alus ka koolile koguduse juures õpetamaks seda unikaalset, kuid samas vastuolulist metoodikat. Arvatavalt õppis Chuck Lucas neid evangelismimeetodeid Florida karismaatiliste ja nelipühi koguduste seas 60-70-ndatel laialt levinud aluseks võttes. Nii Kip McKean, kui ka teised "Bostoni Liikumise" liidrid, nende seas McKeani vend Randy, läbisid koolituse Crossroads`i koolis.
Kronoloogia: 1979 – 1989.
1. juunil 1979. a. peab maha jutluse 30-le n-ö jüngrile Bob Gempeli kodus Bostonis. Alguse saab uus usuorganisatsioon, mida hakatakse kutsuma Bostoni Kristuse Koguduseks ja Bostoni Liikumiseks ("Boston Movement").
Valmib n-ö "võtme-" või "sammaskoguduste" plaan evangeliseerimaks kogu maailm asutades kogudusi olulisemates maailma linnades.
Asutatakse New Yorgi kogudus. Bostoni koguduse külastajate arv tõuseb 1000-ni.
3. Bostoni Maailma Evageeliseerimiskonverents – Esmakordselt tõstatub evangeliseerimismissiooni saatmine Nõukogude Liitu.
Asutatakse Toronto kogudus. 5 kogudust 3-s riigis.
Bostoni Maailma Evangeliseerimiskonverentsil korraldatakse esimene spetsiaalkorjandus mille käigus kogutakse üle 1 000 000 $. Londonis käivitub projekt "LOVE" aitamaks vaeseid inimesi.
Luuakse kogudused Johannesburgis, Pariisis, Stockholmis. Rekonstrueeritakse (traditsiooniline) Kristuse kogudus Kingstonis (Jamaica)
Luuakse kogudused Bombay´s (India), Mexicos (Mehhiko), Hong Kongis. Rekonstrueeritakse kogudused San Franciscos, Atlantas, San Diego`s. ICOC juurde luuakse heategev organisatsioon, mille nimeks saab HOPE "("Helping Other People Everywhere")". Esimene Nõukogude Evangeliseerimismissioonide Konverents Stockholmis – Andy Fleming jagab oma unistust evangeliseerida Nõukogude Liit. Päevavalgust näeb nn. "Jäägi teooria" (Jumala poolt valitud jääk koguneb 80-ndatel). Bostoni koguduse külastatavus ületab 3000 piiri.
Crossroads Movement distantseerub Bostoni Liikumisest ehk ICOC-st. Kip and Elena McKean valivad välja maailmasektorite liidrid ja koolitavad neid. Rekonstrueeritakse Tokyo kogudus.
Luuakse kogudused Münchenis, Kairos. Ron Gholston, Bostoni koguduse juht kirjutab kirja Al Baird`ile and Bob Gempelile, Bostoni koguduse vanematele, tuues esile koguduses viljeldavaid ebapiibellikke õpetusi ja praktikat, mis suurendab koguduse mõjuvõimu oma liikmete üle. Gholston heidetakse kogudusest välja.
Valitakse välja maailmasektorite administraatorid. Bostoni kogudus saadab välja 6 meeskonda koguduste avamiseks Los Angeleses, Seattle`is, Washingtonis, Honolulus (Hawaii), Manilas (Filipiinid), Bangkokis (Tai). Bostoni kogudust külastab 12,000 inimest Boston Garden`is.
Kronoloogia: 1990 – 2000.
Sue Condon, Bostoni liikumise üks liidritest alustab päeviku kirjutamist, mis saab nimeks – "Isevalitseja Uued Rõivad" "[The Emperor's New Clothes]"
Kip and Elena McKean asuvad Los Angeles´i. LA koguduse liikmete arv kasvab 154-le. Kip McKean esitleb plaani saata Los Angeles´ist välja evangeliseerimismeeskond Moskvasse.
Järjekorranumbrilt sajas kogudus – Moskva kogudus asutatakse Los Angeles`ist. Meeskonda juhivad Kip & Elena McKean ja Andy & Tammy Fleming. 5 päeva peale evangeliseerimismeeskonna (kokku 17 jüngrit) saabumist osaleb pühapäevasel koosolekul Moskvas 268 inimest. Luuakse esimene kogudus Hiinas – RD1 (Red Dragon One).
John Vaughan, ekspert kirikute kasvu alal viitab esmakordselt ICOC-le. Moskva kogudus ristib 1 aasta jooksul 850 inimest. N-ö viienda põlvkonna koguduse tekkimine: Bostonist (I põlvkond)-Londonisse sealt Sydneysse, sealt Aucklandi ning sealt lõpuks Fijisse (V põlvkond)
Esimene olulisem meediakajastus Kristuse Koguduse kohta "["Keepers of the Flock" ("Karja hoidjad"), Time 18.05.1992.]"
Milaano evangeliseerimismissiooni liikmetele tehakse noomitus ning heidetakse hiljem kogudusest välja. Cory ja Megan Blackwell`id valitakse juhtima Lähis-Ida maailmasektorit. Naised hakkavad ristima naisi. Bairdid valitakse vastloodud Õiguse ja Meedia Maailmasektori juhtideks. Kirjastus Discipleship Publications International alustab oma tegevust. Pannakse nurgakivi Lootuse külale "(Village of HOPE)"leeprahaigete jaoks Indias.
Esimene kaitsepookimise kampaania New Yorgis. Oma kohale määratakse esimesed Kuningriigi õpetajad. 15. dets. teeb Kanada telekompanii CBC "(Canadian Broadcasting Corporation)" telereportaaži ICOC kohta. Bostoni liikumine – Kanada kõige kiiremini kasvav kogudus.
Indianapolise koguduse liidritele tehakse noomitus ja nad heidetakse hiljem kogudusest välja. Luuakse KNN (Kingdom News Network) tootmaks videofilme koguduse elust ja edusammudest. Trükivalgust näeb LA STORY – Los Angelesi koguduse (ICOC lipulaev) infoleht. Üleskutse kogu maailma evangelisatsiooniks Evangelization Proclamation- kuue aasta plaan luua kogudused 170 riigi linnades, kus on elanikke rohkem kui 100 000. Olivia McKeani (Kipi ja Elena tütar) ristimine: esimene kord, kus ristitakse II generatsiooni jünger (mitte n-ö tänavalt kutsutud inimene vaid jüngrite endi laps). Esimene Maailmamisjoni Liidrite konverents Manilas, Filipiinidel. Määratakse geograafiliste sektorite liidrid. Väljaanne "Church Growth Today" nimetab LA koguduse kiireimini kasvavaks koguduseks Põhja-Ameerikas.
Jaanuar – ICOC rahvusvaheline külastatavus ületab 100 000 inimese piiri. Juuli – kogudused on loodud kõigis USA 50-s osariigis. Nelson Mandela võtab vastu esimese auhinna heategevusorganisatsioonilt HOPE – HOPE Ühtsuse Auhind "(HOPE Unity Award)." HOPE worldwide registreeritakse riiklikus abiagentuuris USAID. Luuakse kogudused Marokos, Türgis ja Iraagis ja 200. kogudusena Pakistanis. LA koguduse pühapäevane külastatavus on tõusnud 10 000-le.
Määratakse esimesed kolmanda maailma koguduse vanemad New Delhis (India). Venemaa, India, Aafrika, Kesk- ja Lõuna-Ameerika, Hiina, Jaapani ja Euroopa Kristuse Koguduste juhtimine toimub enamikus vaid kohalike residentide juhtimisel. Määratakse geograafilised juhid HOPE tegevuseks. King Sihanouk Hospital – HOPE keskus avab uksed Kambodžas. HOPE Ühtsuse Auhind antakse üle Ema Teresale. 100-ndas riigis Süürias avatakse kogudus. Saadetakse välja Jeruusalemma evangeliseerimismeeskond. Avatakse Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste koduleht.
Tokyo Kristuse Kogudusest saab suurim kogudus Jaapanis viimase 300 aasta jooksul. HOPE Ühtsuse Auhind antakse üle Jimmy & Rosalyn Carter`ile (USA ekspresident ja tema abikaasa). Esimene HOPE ülemaailmne orbudekodu avab uksed New Delhis. Maailma koguduste juhtide konverents Jeruusalemmas. Avatakse 300. Kristuse Kogudus Armeenias. Esimene Kuningriigi üliõpilaste konverents Pariisis. Kristuse Kogudused on loodud kõikides endistes N. Liidu vabariikides.
Oktoober – Tagasilöök USA-s – Fargo Kristuse Kogudus, Põhja-Dakotas lakkab eksisteerimast.
LA Kristuse Koguduse koosolekul Rose Bowl`is osaleb rohkem kui 10 000 inimest. Phil & Donna Lamb lahkuvad maailmasektori liidrite kohtadelt seoses tervislike ja perekondlike põhjustega. Peter & Laura García-Bengochea`st saavad Kesk- ja Lõuna-Ameerika maailmasektori liidrid.
Erakorraline Koguduste juhtide kohtumine – tagasipöördumine palve ja evangelismi juurde. Projekt "HOPE lastele" ("HOPE for Children") teostab 200-nda lapsendamise. Teine HOPE orbudekodu avab uksed Indoneesias. HOPE koos ICOC-ga abistab rahaliselt, meditsiiniliselt ja moraalselt orkaan Mitch`i ohvreid. DPI kirjastus annab välja 1 000 000 trükise. Kingdom News Network (KNN) saab esimese Telly Auhinna (Telly Award) dramaatilise lühifilmi "Kutse kalale" "(“The Call To Fish”)" eest. Jüngrid saadetakse kogudust avama 8 Lähis-Ida riiki.
Isaiah Pickett`ile, Chicago Kristuse Koguduse Vanemale tehakse noomitus. Andy ja Tammy Fleming määratakse maailmasektori liidriteks administreerimise alal. 175 HOPE ülemaailmset programmi 70-s riigis. Endises N. Liidus on 25 kogudust kõigis 15 vabariigis ja Mongoolias (17 jüngrist 1991. a. Moskvas kuni 10 000 jüngrini 8 aastat hiljem). Ühel LA Kristuse Koguduse jumalateenistusel osaleb 20 481 inimest. Hope Ühtsuse Auhinna saavad Jordaania kuningas Hussein (postuumselt) ja Kuninganna Noor. 18 000 inimest koguneb jumalateenistusel Lagoses(Nigeeria). Rahvusvahelise Kristuse Koguduste külastatavus läheneb 200 000-le. Esimene Rahvusvaheline Noortekonverents "Revolutsioon X" LA-s.
Veebruar – Madriidi koguduse juhid astuvad tagasi ja lahkuvad Kristuse Kogudusest. Juuni – Kristuse Kogudus teatab 1994. a. võetud evangelisatsioonieesmärkide täitmisest.
Kronoloogia: 2001 – 2006.
Olivia McKean (Kip McKean`i tütar) lahkub Kristuse Kogudusest. Kip & Elena MacKean teatavad oma tagasiastumisest LA Kristuse Koguduse juhtkonnast seoses vajadusega tegeleda peresuhetega.
Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste Ühtsuse Konverents Los Angelesis 15.11.2002.
Maailmasektorite liidrid lähevad laiali. Kip and Elena McKean teatavad oma tagasiastumisest maailma evangelisti, naiste juhi ja maailmasektori liidrite juhi kohtadelt.
Veebruar – Henry Kriete, Londoni Kristuse Koguduse juht kirjutab avaliku kirja "["Honest to God"]", milles kritiseerib Rahvusvahelise Kristuse Koguduste toimimisviise. Pärast seda kirja on Kristuse Kogudusest lahkunud massiliselt inimesi.
Boston Globe artikkel "["A Christian Community Falters".]" Juuli – Kip and Elena McKean suunduvad LA-st Portlandi (Oregoni osariik) juhtimaks Portlandi Rahvusvahelist Kristuse Kogudust. Juuli – Kip McKeani kirjutis ["Revolution through Restoration III – From Babylon to Zion" ("Revolutsioon läbi Restauratsiooni – Babülonist Siionisse"."]Salt Lake City Kristuse Koguduse juhtide [vastus] Kip McKeani kirjutisele.
Jaanuar – Kip McKeani intervjuu [intervjuu] Christian Chronicle´le. Portlandi Rahvusvaheline Kristuse Kogudus loob koguduse Eugene`s. Juuni – Rahvusvahelise Jüngerlusliikumise Juubelipidustused – "Osaduse Issand" Portlandis.
19. aprill – Kip McKean kohtub erinevate koguduste liidritega kogudusejuhtide kokkutulekul Marylandis, et arutada Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste tulevikku.
Juuni – Salt Lake City kogudus liitub Portlandi Rahvusvahelise Kristuse Kogudusega. 19.-21. august – Portlandi kogudus korraldab Maailma Evengeliseerimise Juubelipidustused.
6. september – Henry Kriete kirjutab [kirja], milles analüüsib Rahvusvahelise Kristuse Koguduse ja selle liidrite olukorda.
3. oktoober – [avalik kiri Kip McKean`ile] tema lähematelt kaasvõitlejatelt varasematest aegadest, nende hulgas Al Baird, Gordon Ferguson, Andy Fleming, Douglas Jacoby jt.
14. oktoober – "["Teadmiseks kõigile kogudustele"]" – Portlandi Kristuse Koguduse juhtkonnalt.
2. november – reaktsioonina vastusele Portlandist teine kiri Kip McKeanile] alla kirjutatuna 80 koguduste juhtide ja lähemate kaasvõitlejate poolt
17. veebruar – Kip ja Elena McKean kõnelevad New Yorgi Kristuse Koguduses. 22. veebruar – Endiste koguduseliikmete artikkel "["Kip McKean & the Portland International Church of Christ – How Kip Got the Leadership Position in Portland?"]" annab ülevaate sellest kuidas Kip McKean sai Portlandi koguduse juhiks.
26. veebruar – Kip McKean külastab kogudust Kiievis (Ukraina) kutsudes endisi jüngreid üles alustama uut Kiievi Rahvusvahelist Kristuse Kogudust.
Kip McKeani poolt juhitav Portlandi Kogudus, et saadab välja evangeliseerimisrühma Chicagosse selleks, et leida nn. "väljamüüdud" jüngrid Chicagos.
2. märts – Chicago Kristuse Kogudus Kip McKean`i plaanidele luua uus kogudus nn. "väljamüüdud" jüngritele Chicagos. "...Kip McKean ja Portlandi Rahvusvaheline Kristuse Kogudus koos New Yorgi Kristuse Kogudusega (Syracuse) valmistuvad looma uut kogudust Chicagos. Mitmeid koguduse liikmeid on julgustatud lahkuma meie osadusest, et liituda uue algatusega. Kuigi me oleme rõõmsad iga Jeesuse jüngri üle, kes on pühendunud Chicago ja selle ümbruse inimeste Jumala juurde toomisele, oleme sügavalt veendunud, et see tegu on lõhettekitava iseloomuga. Lõhed aga hävitavad ühtsuse, haavab kristlasi ja lõhub Jumala kuningriigi. Lõhettekitava taktika kasutamine selle grupi poolt näitab kujukalt, et varasemast patust pole pöördutud. Me mõistame hukka selle meeskonna lõhettekitava tegevuse nii nagu tegi seda Paulus oma kirjades (Rooml. 16:17–19;Tiit. 3:9-11)."
Kristuse Kogudused Eestis.
Eestis tegutseb kaks Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste alla kuuluvat kohalikku kogudust nimede all (asutatud 1994. a. poolt) ja [Tartu Kristuse Kogudus] (asutatud 2000. a. [Tallinna Kristuse Koguduse] poolt). Kõrgaegadel oli Tallinna Kristuse koguduse liikmete arv ligi 200. Praeguse seisuga on koguduse liikmeid ehk jüngreid Tallinnas 136 ja Tartus 17 (andmed 2005. a. detsembrist).
(NB! ICOC ridadesse kuulus üle kogu maailma 2005. a. detsembri seisuga 99 986 jüngrit).
Tallinna ja Tartu Kristuse Kogudustel on väga tihedad sidemed Skandinaaviamaade, Baltimaade, (varem ka Venemaa, eelkõige Moskva ja Peterburi) kogudustega. Vähemalt kord aastas korraldab üks kogudustest Baltimaades või Skandinaavias konverentsi, kuhu sõidavad kokku kõik kogudused. Konverentsi raames toimuvad piiblitunnid, talentide õhtud, spordivõistlused jms.
Praeguseks Kristuse Koguduse nimelist kogudust Eestis ei ole. Lähimaks mantlipäriaks võib pidada Tallinna Rahvusvahelist Kristlikku Vabakogudust. Reformid läbinud pool endisest Kristuse Kogudusest nimetab end Tallinna või Tartu Kristlikuks Vabakoguduseks.
Liikmete veendumused.
Mt 28:18–20 on üks kesksemaid kirjakohti piiblis, mille kohaselt koguduse liikmed (jüngrid) oma elu elavad.
"Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni."
Koguduse liikmetele õpetatakse, et jüngri elu üks olulisemaid eesmärke on teha jüngriteks inimesi enda ümber ning kõik muud tegevused mida jünger teeb, peavad aitama selle eesmärgi täitmisele kaasa.
Organisatsioon.
1) Kogudus on üles ehitatud apostlite ja prohvetite õpetusele, koguduse pea on Jeesus. See tähendab, et koguduse liikmed alluvad ainult Piiblile
Efestlastele 2:19–22 "Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus on ise nurgakivi, milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas, ja kelles ka teid üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus."
Koloslastele 1:17–18 "ja tema on ise enne kõiki, ja kõik püsivad koos tema sees;ja tema on ihu- see on koguduse- pea;ta on algus ja esmasündinu surnutest, et ta kõiges saaks esikohale."
2) Koguduses ei ole tähtsamaid ega vähemtähtsaid liikmeid, iga liige omab vastutust koguduse käekäigu pärast;koguduse eesotsas on pastori asemel koguduse liider.
1Peetruse 2:5 "ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu."
3) Koguduses on määratud jüngerluspartnerid, kes peavad üksteise eest hoolt kandma ja jälgima, et kaasjüngri elu oleks õpetusele kohane
2Timoteosele 3:16–17 "Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud."
4) Kogudus on jaotatud väiksemateks gruppideks, mille eesotsas on grupijuht, kes planeerib grupi tegevust ja viib läbi Piiblidiskussioone, mis on suunatud inimestele, kes ei ole koguduse liikmed. Piiblidiskussioonide eesmärk on tutvustada inimestele Piiblit ja selle praktilist väärtust.
5) Rahvusvahelised Kristlikud Kogudused ei ole autonoomsed. Keskendutakse tugeva kontakti hoidmisele ja heale koostööle.
6) Koguduse eesmärk- Luuka 19:10 "sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!"
Koguduse liikme nädalakava.
Iga koguduse liige loeb igapäevaselt Piiblit, palvetab, jagab võimalikult palju usku ja käib kohal määratud aegadel koguduse koosolekutel.
Pühapäeviti on koosolek, kuhu oodatakse inimesi ka väljaspoolt kogudust. Koosolek koosneb palvetamisest, laulmisest, armulauast, koguduseliidri antavast tunnist kus uuritakse Piiblit rohkem süvitsi, ja koosolekule järgnevast ajaveetmisest.
Teisipäeviti on Koguduse liidrite koosolek. Seal käivad jüngrid, kes tahavad töötada rohkem koguduse jaoks. Õhtuti on Piiblidiskussioon, mis on suunatud kõikidele inimestele väljaspool kogudust.
Kolmapäeviti on kogudusekoosolek, mis on suunatud ainult jüngritele.
Reede ja laupäev on tavaliselt suunatud jüngritega koosolemisele ja ajaveetmisele


Malaisia Grand Prix.
Malaisia Grand Prix on Vormel 1 etapp, mida peetakse Malaisias Sepangi ringrajal alates 1999. aasta Vormel 1 hooajast.


Sarov.
Sarov on kinnine linn Venemaal Nižni Novgorodi oblastis. Suur osa linna territooriumist asub tegelikult Mordva Vabariigis.
Sarov on kinnine linn, mille territooriumil on presidendi ukaasiga kehtestatud eriline riigisaladuse hoidmise ja julgeolekurežiim.
Linnas paikneb Venemaa föderaalne tuumakeskus, Ülevenemaaline eksperimentaalfüüsika teadusliku uurimise instituut ("РФЯЦ-ВНИИЭФ — Российский федеральный ядерный центр, Всероссийский научно-исследовательский институт экспериментальной физики").
Alates 1993. aastast on Los Alamose, linna, mis on USA tuumauuringute keskuseks, sõpruslinn.
Ajalugu.
Sarovi kohal asus 12. sajandil mordvalaste asula. 1298. aastal vallutasid selle tatarlased.
17. sajandil asusid sinna elama mungad ja 18. sajandil ehitati kirikud ja klooster. Sarovis elas ka Sarovi vaga Serafim. 1903. aastal külastas linna tsaari perekond. Siis oli seal 9 kirikut ja kloostris elas 320 munka. 1923. aastal klooster suleti, paljud mungad hukati. Teise maailmasõja ajal kasutati kloostri ehitisi rakettide Katjuša tootmiseks.
Sarovis loodi 1939. aastal salajane tuumauuringute keskus Arzamass-16 ("Арзамас-16"). Sarovi linn kustutati maakaartidelt. 1954. aastal sai Arzamass-16 linnaõigused.
1991. aastal nimetati ümber Kremljoviks (seda nime oli kasutatud 1954. aastast salajase koodnimena). Praegust nime kannab taas alates 1995. aastast. Linna on dokumentides nimetatud veel ka Arzamass-60, Arzamass-75, Moskva-300 ja Gorki 130.
Sarovis töötasid Igor Kurtšatov, Andrei Sahharov ja mitmed teised tippfüüsikud.


László Sólyom.
László Sólyom [l'aasloo š'oojom] (ungaripäraselt Sólyom László, sündinud 3. jaanuaril 1942 Pécsis) on Ungari jurist ja poliitik.
5. augustist 2005 kuni 6. augustini 2010 oli ta Ungari president.


Chaironeia lahing.
Chaironeia lahing toimus makedoonlaste ja kreeklaste vahel 338 eKr. Kreeklased said lüüa ja nende juht Demosthenes pagendati.


Kulno Kala.
Kulno Kala (sündinud 1936) on eesti ajaloolane ja pedagoog. Ta on peamiselt tegelenud tööstusajalooga, mistõttu on tema tööd kasutatavad ka peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Kala on töötanud aastakümneid keskkooli ajalooõpetajana. Ta on Pelgulinna Gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja.
Kulno Kala tütar on Tiina Kala.


Kroisos.
Kroisos (umbes 595 eKr – 546 eKr) oli viimane Lüüdia kuningas, valitses 560-547 eKr.
Kroisos vallutas Väike-Aasia lääneosa, välja arvatud Lüükia ja Kiliikia. Alistatud rahvad, sealhulgas Väike-Aasia kreeka linnad, jäid siiski suhteliselt iseseisvaiks.
Kroisos oli tuntud oma enneolematu rikkuse poolest, mille ta sai maksudest ja sundvõõrandamistest. Eesti keelde on tulnud tema nimest sõna "kröösus". Üldtuntud on ka tema heldus (annetused Delfi heaks). Tema ajal arenes rahamajandus (müntimine).
Ta võõrustas Herodotose järgi (Historia I 30) Ateena riigimeest Solonit, kes nende kohtumisel Kroisost tema upsakuse pärast kritiseeris, väites, et ei saa Kroisost nimetada õnnelikuks ("275;s") enne, kui see on oma elu lõpuni elanud. Enim, mis Solon sellise inimese kohta oli nõus väitma, et ta on rõõmus ("olbios"), kuid mitte hea õnnega ("eutychēs").
Kui Pärsia, keda valitses toona Kyros II (Suur), oli alistanud Meedia, tekkis tal Lüüdiaga konflikt. Lüüdia plaanis alustada sõda Pärsiaga ja legendi järgi saatis Kroisos käskjala Delfi oraakli juurde, et küsida nõu algavaks sõjakäiguks. Oraakel olevat vastanud: "Kui ületad Halyse jõe, hukutad suure riigi." Kroisos arvas, et ennustus tähendab, et sõjakäik kujuneb võidukaks, aga Pärsia vallutamise asemel hukutas ta hoopis Lüüdia. Kyros pani Kroisose vallutatud alade satraabiks.


Tõnu Oja.
Tõnu Oja (sündinud 4. juulil 1958 Tallinnas) on eesti näitleja. Alates 2003. aastast töötab ta Eesti Draamateatris.
Tema vend on näitleja ja lavastaja Rein Oja, poeg aga näitleja Pääru Oja.


Lombardia romaani stiil.
Lombardia romaani stiil on Põhja–Itaalias 9. ja 10. sajandil väljaarenenud arhitektuuristiil.
Lombardia stiili kandjateks oli Como järve saare järgi Commancini nime kandev ehitusmeistrite gild.
Üheks Lombardia stiili iseloomustavaks tunnuseks on apsiidivõlvi kohale ehitatud räästagalerii. Ka on Lombardia romaanis stillis kirikutel fasaad ehitatud tihti oluliselt kõrgemaks katuse tasapinnast.


Como provintsi valdade loend.
"Siin on loetletud Itaalia Vabariigi Lombardia maakonna Como provintsi vallad (162).


Gustaf VI Adolf.
Kroonprints Gustaf Adolf perega, 1912
Gustaf VI Adolf (ka Gustav VI Adolf, sünninimi Oskar Fredrik Vilhelm Olaf Gustaf Adolf, 11. november 1882 – 15. september 1973) oli Rootsi kuningas 29. oktoobrist 1950 kuni surmani. Ta oli Gustaf V vanim poeg.
Perekond.
Gustaf Adolf oli laialdaste teadmiste ja huvidega, eriti arhitektuuri, botaanika ja arheoloogia vallas. Oma botaanikaalaste tööde eest võeti ta Briti Akadeemia liikmeks. Ta osales arheoloogilistel väljakaevamistel Hiinas, Kreekas ja Itaalias ning asutas Rootsi Instituudi Roomas. 2. juunil 1932. aastal sai ta Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktoriks.
Kuningas käitus tagasihoidlikult ning vältis igasugust uhkeldamist, mis tegi ta rahva seas armastatuks.
Gustaf Adolfi eluajal hakati töötama välja uut Rootsi põhiseadust, mis asendas eelmise, 1809. aasta põhiseaduse. Põhiseadus võeti vastu pärast Gustaf Adolfi surma 1975. Kuninga isiklik populaarsus aitas kaasa sellele, et vabariiklik liikumine oli Rootsis nõrgal järjel.
20. novembril 1972 võttis Gustaf VI Adolf vastu Eesti Komitee esimehe Artur Reintamme, Eesti Rahvusfondi esimehe Endel Kreppi ja Eesti Rahvusnõukogu esimehe Tõnis Kindi, kes andsid talle Otto Paju kujundatud auaadressi.


Võru valla lipp.
Võru valla lipp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Võru valla lipp.
Lipp on kinnitatud 22. veebruaril 1999.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on jaotatud diagonaalselt (vardapoolsest alanurgast lehvipoolsesse ülanurka) kaheks võrdseks väljaks. Vardapoolne ülemine väli on kollane ning sellel on roheline ristikuleht, lehvipoolne alumine väli on aga roheline ja sellel on kollane võru.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm. Laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Võnnu valla lipp.
Võnnu valla lipp on Eesti haldusüksuse Võnnu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 9. juunil 2000.
Lipu kirjeldus.
Võnnu valla ristkülikukujuline lipp on jaotatud kaheks võrdseks horisontaalseks laiuks, ülemine on sinine ja alumine valge. Kanga vardapoolses osas on kollane võrdhaarne kolmnurk, mille tipp ulatub nelja ühiku kaugusele ning haarad lipu vardapoolsetesse nurkadesse. Kollase keskele on paigutatud püstiselt roheline tamme kaksikleht tõruga.
Lipu normaalsuurus on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Tääksi Põhikool.
Tääksi Põhikool on põhiharidust andev kool Eestis, mis asub Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Tääksi külas. Kool alustas tööd 1875. aastal (Tillu-Reinu vallakool). Tääksi Põhikool kuulub rahvusvahelisse üldhariduskoolide keskkonnaprogrammi GLOBE.


Charles Ghankay Taylor.
Charles McArthur Ghankay Taylor (sündinud 28. jaanuaril 1948 Arthingtonis) on Libeeria endine sõjaväelane ja poliitik, aastatel 1997–2003 Libeeria president. Mais 2012 mõisteti talle sõja- ja inimsusevastaste kuritegude eest 50 aastane vanglakaristus.
Lapsepõlv ja noorus.
Ta sündis Libeeria pealinna Monrovia lähistel, kuid hariduse omandas Ameerika Ühendriikides. 1972–1977 õppis ta Massachusettsis, saades Bentley kolledžist kraadi majanduse alal. Ameerikas sai Taylor tuntuks poliitiliste ja finantsskandaalidega. 1979 ähvardas ta vallutada Libeeria diplomaatilise esinduse New Yorgis ja 1984 arreteeriti ta süüdistatuna 922 000 USA dollari ulatuses riigi raha kõrvaldamises. 1985 põgenes Charles Taylor vanglast, lahkus Ameerika Ühendriikidest ja läbis sõjalise koolituse Liibüas.
Väepealik ja president.
Detsembris 1989 päästis ta Libeeria naaberriigi Elevandiluuranniku territooriumilt valla kodusõja, juhtides mässulist Libeeria Rahvuslikku Patriootlikku Rinnet. 1991. aastast toetas ta Foday Sankoh' juhitavaid Sierra Leone mässulisi. Libeeria kodusõjas hukkus kuni 200 000 ja oma kodudest pidi lahkuma umbes 1 miljon inimest.
Pärast kodusõja lõppu 1996 võitis Taylor 75-protsendilise toetusega juulis 1997 toimunud presidendivalimised ja vannutati 2. augustil 1997 presidendiametisse. 1999 algas uus kodusõda, seekord juba Taylori valitsuse vastu. 11. augustil 2003 astus ta sise- ja välispoliitilise surve tulemusel ametist tagasi ja läks eksiili Nigeeriasse, kus ta elas 29. märtsini 2006.
Elu eksiilis.
Juba enne tema ametist lahkumist oli ÜRO andnud välja Charles Taylori vahistamisorderi, süüdistades teda Sierra Leones toime pandud sõjakuritegudes. Novembris 2003 pani Ameerika Ühendriikide Kongress tema tabamise eest välja 2 miljoni USA dollari suuruse autasu, detsembris 2003 kuulutas ta tagaotsitavaks ka Interpol.
Nigeeria keeldus Taylorit loovutamast kuni 17. märtsini 2006, mil Libeeria uus valitsus esitas ametliku taotluse ekspresidendi välja andmiseks. 25. märtsil teatasid Nigeeria võimud oma nõusolekust Taylor riigist välja saata, kuid 28. märtsil selgus, et ta on vaatamata ööpäevaringsele valvele oma Calabari villast öösel lahkunud. Juba 29. märtsil tabati ekspresident Nigeeria tolliametnike poolt ja saadeti erilennukiga tagasi Libeeriasse, kus ta anti üle kohalikele võimudele. Veel samal päeval saatsid Libeeria võimud Taylori edasi Sierra Leonesse, kus ta võeti ÜRO rahvusvahelise sõjakuritegude tribunali valve alla.
Kohtuprotsess.
3. aprillil 2006 algas Sierra Leone pealinnas Freetownis tema kohtuprotsess. Algul teatas Taylor, et ei tunnista üldse rahvusvahelise eritribunali õigust tema üle kohut mõista, seejärel asus aga eitama kõiki talle esitatud süüdistusi. Protsess pidurdus peatselt, kuna Sierra Leone võimud avaldasid soovi viia kohtuprotsess turvalisuse kaalutlustel üle kolmandasse riiki.
ÜRO pakkus protsessi toimumise kohana välja Haagi Hollandis, kuid selleks tuli esmalt leida Euroopa riik, kes oleks süüdimõistmise korral nõus lubama Taylori oma vanglasse karistust kandma. Mitmed riigid, sealhulgas Austria, Rootsi ja Taani lükkasid vastava taotluse tagasi.
Alles 15. juunil 2006 andis Suurbritannia valitsus nõusoleku tema lubamiseks oma karistusasutusse. Kohe pärast seda, 16. juunil teatas ka ÜRO Julgeolekunõukogu omapoolsest nõustumisest Taylori kohtuprotsessi üleviimisega Haagi. 20. juunil viidi Taylor lennukiga Sierra Leonest Hollandisse ja anti Haagis sealse ÜRO sõjakuritegude tribunali valve alla.
Haagi tribunalis loeti Taylorile 21. juulil 2006 ette 11 süüdistust sõja- ja inimsusevastastes kuritegudes. Kohtuprotsess tema üle pidi algama 2. aprillil 2007, kuid selle algus venis ja avaistung peeti alles 4. juunil 2007.
Kohtuprotsess katkes peatselt, sest Taylor otsustas seda boikoteerida ja vallandas ka oma advokaadi. See algas uuesti alles 7. jaanuaril 2008. 26. aprillil 2012 tunnistati ta süüdi ja sama aasta 30. mail määrati talle karistuseks 50 aastat vangistust.
Isiklikku.
Charles Taylor oli ka baptistliku kiriku ilmikjutlustaja. Ta oli kolm korda abielus ja tema kolmas abikaasa Jewel Howard-Taylor on majandusteadlane ning Libeeria senaator. Abielu lahutati 2006. aastal.
Charles Taylori poeg Charles McArthur Emmanuel (sündinud 1977) tunnistas ennast augustis 2006 süüdi isa kohta käivate andmete võltsimisel Ameerika Ühendriikide passi taotlemisel. Teda võidakse lisaks süüdistada ka tegevuse eest Libeeria Antiterrorismi Üksuse juhina oma isa presidentuuri ajal.
Välislingid.
Libeeria presidendid


Vara valla lipp.
Vara valla lipp on Eesti haldusüksuse Vara valla lipp.
Lipp on kinnitatud 8. mail 1996.
Lipu kirjeldus.
Valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on jaotatud horisontaalselt kolmeks laiuks. Ülemine ja alumine laid on kollased ning moodustavad kumbki ühe ühiku lipu laiusest. Keskmisel, nelja ühiku laiusel rohelisel laiul on kõrvuti kolm kollast nartsissiõit.
Kolm kollast nartsissi meenutavad, et valla territooriumil (Sookalduse) asub teadaolevalt Eesti ainus loodusliku nartsissi kasvukoht. Roheline on lootuse ja nooruse, kollane aga aususe, lojaalsuse ja jõukuse värv.
Lipu normaalmõõtmed on 100×150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe on 6:9 (2:3).


Peedu (Elva).
Peedu on eraldiseisev Elva linnaosa, Tartu–Valga raudtee ja Elva jõe ääres.
Peedu on pikka aega olnud suvitusasula, eriti Tartu elanikele. Tihedam asustus, peamiselt suvilad, ehitati pärast 1925. aastat. Esialgu tunti teda Nuti alevikuna, mis kuulus Pangodi valda. Peedu nimi võeti kasutusele 1936 ja Elvaga liideti 1958.
Peedu vahetus naabruses asuvad Peedu Kerikmägi ja Vapramägi.
Peedul asub Peedu raudteepeatus.


Frederik IX.
Frederik IX ("Christian Frederik Franz Michael Carl Valdemar Georg"; 11. märts 1899 – 14. jaanuar 1972) oli Taani kuningas aastatel 1947–1972.
Tema isa oli kuningas Christian X ja ema kuninganna Alexandrine ning tal oli noorem vend prints Knud.
Frederik sai oma hariduse Taani Mereväeakadeemias, murdes traditsiooni, valides armee asemel mereväe, ja Kopenhaageni Ülikoolis. Enne kuningaks saamist sai ta kontradmirali auastme ning oli pikalt olnud aktiivteenistuses.
Tema isa Christian X suri 1947 ning Frederik krooniti kuningaks. Tema valitsusajal muutus Taani põllumajanduslikust ühiskonnast heaoluühiskonnaks. Ning 1960. aastatel sisenesid majandusõitsengu tagajärel tööturule ka naised. Taanist sai moodne riik, mis tähendas uusi nõudmisi ka monarhiale ning selle kohanemisvõimetele.
Perekond.
1922. aastal oli Frederik kihlatud Kreeka printsess Olgaga, kes oli tema vanaonu lapselaps, kuid nad ei abiellunud.
Kuna kuningal ei olnud poegi, eeldati, et järgmiseks kuningaks saab tema noorem vend Knud. Kuid 1953. aastal muudeti troonipärimisseadust nii, et trooni võis pärida ka naine, kui monarhil puudus otsene meessoost järeltulija. Uue seadusega sai printsess Margrethest troonipärija.
1972. aasta alguses jäi kuningas haigeks ning suri 14. jaanuaril 1972. Ta maeti Roskilde katedraali Kopenhaagenis ning vastupidiselt eelnevatele monarhidele mitte kabeli sisse, vaid kirikuaeda.


Juliana (Madalmaade kuninganna).
Juliana (täisnimega Juliana Emma Louise Wilhelmina van Oranje-Nassau; 30. aprill 1909 Haag – 20. märts 2004 Baarn) oli Madalmaade kuninganna 1948–1980. Ta sai võimule pärast oma ema, kuninganna Wilhelmina troonist loobumist 4. septembril 1948. 30. aprillil 1980 loobus ta ise troonist oma tütre Beatrixi kasuks.


Plagioklassporfüriit.
Plagioklassporfüriit on aluseline vulkaaniline kivim.
Plagioklassporfüriidid on porfüürilise struktuuriga vulkaanilised kivimid, mille peeneteralises põhimassis sisalduvad prismalised plagioklassi fenokristallid.
Tegemist on ajaloolise kiviminimega, mida tänapäeval kasutatakse harvem.
Enamasti on tegemist gabro ja basaldi vahepealse kivimi diabaasiga.
Plagioklassporfüriidid paljanduvad näiteks Suursaare põhjaosas.


Brno.
Brno (saksa "Brünn") on linn Tšehhis, Lõuna-Morava maakonna keskus.
Linnanime ei tohi hääldada ühesilbilisena, vaid kahesilbilisena, kus rõhk on r peal (umbes nagu Pärnu).


Auripigment.
Auripigment (ladina "aurum" 'kuld' ja "pigmentum" 'värvaine') on kuldkollase värvusega mineraal, arseenimaak (As2S3).


Šveitsi linnade loend.
"Siin on loetletud Šveitsi linnad"
A.
Aarau - Adliswil - Affoltern am Albis - Allschwill - Altdorf - Amriswil - Appenzell - Arbon - Arolla
B.
Baar - Baden - Basel - Bellinzona - Bern - Biel (Bienne) - Binningen - Birsfelden - Brig-Glis - Brugg - Buchs - Bulle - Burgdorf - Bülach
C.
Cham - Chiasso - Chur - Crouge
D.
Davos - Delémont - Dietikon - Dübendorf
E.
Ebikon - Ecublens - Einsiedeln - Emmen
F.
Frauenfeld - Freienbach - Fribourg
G.
Genf - Gland - Glarus - Gossau - Grenchen - Grindelwald
H.
Herisau - Horgen - Horw
K.
Kloten - Kreuzlingen - Kriens - Köniz - Küsnacht - Küssnacht am Rigi - Koniz
L.
Lachen - Lancy - Langenthal - Lausanne - Le Chatelard - Le Locle - Lenzburg - Leysin - Liestal - Littau - Locarno Lugano - Luzern - Lucerne - Lyss
M.
Martigny - Meilen - Meyrin - Monthey - Morges - Muri - Muttenz - Münchenstein - Münsingen
N.
Neuchâtel - Neuhausen am Rheinfall - Nyon
O.
Oftringen - Olten - Onex - Opfikon - Ostermundigen
P.
Pratteln - Prilly - Pully
R.
Regendsdorf - Reinach - Renens - Rheinfelden - Richterswill - Riehen - Rüti
S.
Sarnen - Schaffhausen - Schlieren - Schwyz - Sierre - Sion - Solothurn - Spiez - Stans - Steffisburg - St. Gallen - St Moritz - Stäfa
V.
Vernier - Versoix - Villeneuve - Volketswil
W.
Wallisellen - Wettingen - Wetzikon - Wil - Winterthur - Wohlen - Worb - Wädenswil
Z.
Zofingen - Zollikon - Zug - Zürich
Y.
Šveitsi linnade loend


Karlovy Vary.
thumb
Karlovy Vary (saksa "Karlsbad") on linn Tšehhis, Karlovy Vary maakonna keskus. Asub Ohře jõe kaldal.
Karlovy Vary asutas 1370. aastal Karl IV.
Linn on tuntud ka seal toimuvate filmifestivalide poolest.


1133.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad
Aastad: 1128 1129 1130 1131 1132 - 1133 - 1134 1135 1136 1137 1138


Erfurt.
Erfurt on linn Saksamaal, Tüüringi liidumaa pealinn.


Toledo.
Toledo on linn Hispaanias, Castilla–La Mancha piirkonna pealinn ja Toledo provintsi keskus.
531–711 oli Toledo läänegootide pealinn. 1087–1561 oli Kastiilia kuningate residents.
Toledo ajalooline linn kuulub 1986. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Wisława Szymborska.
pisi
Wisława Szymborska (2. juulil 1923 Bninis Poznańi lähedal - 1. veebruar 2012 Kraków) oli poola luuletaja, esseist ja tõlkija.
Szymborska on 1996. aasta Nobeli preemia laureaat. Ta on üks silmapaistvamaid Poola luuletajaid.
Aastal 1991 sai ta Goethe auhinna.


Arzamass.
Arzamass on linn Venemaal Nižni Novgorodi oblastis. Asub Tjoša jõe ääres.
Esmakordselt mainitud 1552. aastal. Linnaõigused sai 1719. aastal.
Linn on masinaehituse keskus (soomustransportööride tootmine jm).


Mustad Pantrid.
Mustad Pantrid ("Black Panther Party" (algselt "the Black Panther Party for Self-Defense")) oli afroameeriklaste revolutsiooniline organisatsioon USAs, mille asutasid Huey P. Newton, Bobby Seale ja Richard Aoki 1966. aasta oktoobris.
Üheks organisatsiooni asutamise tõukeks oli Malcolm X-i mõrv (1965).
Mustad Pantrid etendasid kandvat osa vastandkultuuride revolutsioonis 1960ndatel aastatel USA-s. Rühm asutati 10 punkti programmi alusel, mis nõudis afroameeriklastele USAs suuremat autonoomiat ja rassistliku ebaõigluse vähendamist.
Mustade Pantrite ühendus lagunes 1970ndate alguses sisevastuolude ja riigi surve tõttu. Korraldati üleriiklikke, osariiklikke ja kohalikke kampaaniaid, et vähendada Mustade Pantrite propaganda mõju. Organisatsiooni ilmusid provokaatoritest agendid ja neid süüdistati ka atentaatides (Angela Davis).


La Spezia.
La Spezia on linn Itaalias Liguurias, La Spezia provintsi halduskeskus.
La Spezia asub Liguuria mere ääres Genova ja Pisa vahel. Ta on Itaalia tähtis kauba- ja sõjasadam (sõjasadamate seas Taranto järel tähtsuselt teine). La Spezia on Itaalia kohta noor linn, kus on vähe enne 1920. aastaid rajatud ehitisi, seetõttu ei ole seal palju ka arhitektuurimälestisi ning ajaloolisi vaatamisväärsusi.
Vana-Rooma ajal asus La Spezia lahe ääres praegusest linnast idas Luni sadam. La Speziat mainiti esimest korda 13. sajandil Genovale alluva linnana. Napoleon asutas linna sõjasadama, millena La Spezia sellest ajast peale ongi tuntud. Sellest algas ka linna areng. Viini kongressi tulemusena 1815 läks ta Sardiinia koosseisu. 1923 sai ta provintsi keskuseks. Teise maailmasõja ajal kasutas Kriegsmarine La Spezia sadamat Vahemerel liikuvate allveelaevade peabaasina. Seetõttu sai ta liitlaste pommitamise tulemusena kõvasti kannatada.


La Spezia provintsi valdade loend.
La Spezia provintsi valdade loend loetleb Itaalia Vabariigi Liguuria maakonna La Spezia provintsi vallad (32).


Cinque Terre rahvuspark.
Kaljud Monterosso al Mare juures
Cinque Terre rahvuspark (itaalia keeles "Parco Nazionale delle Cinque Terre") on rahvuspark Itaalias Liguurias La Spezia provintsis.
Cinque Terre rahvuspark loodi 6. oktoobril 1999. Pargi pindala on 3,86 km². 1997. aastast kuulub Cinque Terre koos Portovenere ning Palmaria, Tino ja Tinetto saarega UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Nimi Cinque Terre ehk "viis maad" vihjab viiele kaljudel asuvale rannakülale: Corniglia, Manarola, Monterosso al Mare, Riomaggiore ja Vernazza.
Omal ajal pääses Cinque Terre küladesse vaid merelt ja tänapävalgi pole maanteed, mis kõiki külasid omavahel ühendaks. Mööda kaldakaljusid kulgeb vana Sentiero Azzurro jalgrada. Eraldatus pole neil imekauni asukohaga küladel ka kasvada lasknud.
Piirkonnas valitseb tüüpiline lähistroopiline kliima kuivade suvede ja pehmete talvedega.
Rahvuspark kaitseb seda rannikuala, kus on tekkinud inimese ja looduse vaheline stabiilne kooslus ja kooseksisteerimine. Rahvuspargis on võimalik ka põllumajandus, aga seda terrasspõllundusena.
See on esimene Itaalia rahvuspark, mis on loodud sellise maastiku kaitseks, mis on peamiselt inimese loodud. Selle saavutamiseks toetab Itaalia riik vastutustundliku turismi arendamist rahvusparki, mis annaks võimaluse hiljem investeerida territooriumi ja sellel kasvatatavatesse toodetesse, sest muidu satuvad need terrasspõllud ohtu.
Rahvuspargist moodustab teise osa riiklikult kaitstud mereala. Rannikut iseloomustavad kõrged kaljud, koopad, lahekesed, väikesed rannad ja lõhenenud kivid. Mereelu on rikas. Seal elab palju veetaimi ja veeloomi, nii kalu kui delfiine.


Imperia.
Imperia on linn Itaalias Liguuria maakonnas, Imperia provintsi halduskeskus.
Imperia koosneb kahest ajaloolisest piirkonnast, mis on üksteisest eraldatud Impero jõega. Impero jõgi on andnud nime ka linnale endale. Porto Murizio linnaosa asub jõe läänekalda poolsaarel laiudes pikki rannikut; see on linna rikkam ja kirevam osa, kuhu on koondunud kaubandus ja turism. Uuem ja tööstuslikum Oneglia asub jõe idakaldal.


Dubna.
Dubna on linn Venemaal Moskva oblastis Taldomi rajoonis. Asub Volga kaldal Dubna jõe suudmes.
Asutatud 1956. aastal seoses tuumauuringute instituudi rajamisega. Instituut tegutseb tänapäevani. Põhiliselt uuritakse seal raskeid keemilisi elemente. Linna järgi on nime saanud seal sünteesitud keemiline element dubnium (järjenumbriga 105).
Dubnas asub maailma kõrgeim (25 meetrit) Lenini kuju, mis ehitati 1937. aastal.


Liberec.
Liberec (saksa "Reichenberg") on linn Tšehhis, Libereci maakonna keskus. Asub Neisse (tšehhi keeles "Lužická Nisa") jõe kaldal, Jizera mägede (tšehhi keeles "Jizerské hory") jalamil.
Linnas toimusid 2009. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlused.
Libereci vanalinn raekoja torni tipust


Vändra valla lipp.
Vändra valla lipp on Eesti haldusüksuse Vändra valla lipp.
Lipp on kinnitatud 22. veebruaril 1996.
Lipu kirjeldus.
Vändra valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Kollasel kangal diagonaalsed (vardapoolsest ülanurgast lehvipoolsesse alanurka) laineline roheline laid ja roheline kuuselõige ning neid eristav valge laineline laid.
Kanga kollane värvus viitab Pärnumaale, roheline põllumajandusele, kuuselõige tähistab valla metsarikkusi ning lained jõgesid. Valge laid sümboliseerib vallamaid ühendavaid teid.
Lipu kasutamise kord.
Kui Vändra valla lippu kasutatakse vähendatud mõõdus, peab selle kujutise värvus vastama etalonkujutisele.


Clemens XII.
Clemens XII (Lorenzo Corsini, 7. aprill 1652 – 6. veebruar 1740) oli paavst 1730–1740. Ta oli 246. paavst.
Lorenzo Corsini sündis Firenzes jõuka kaupmehe, Sismano ja Casigliano markii Bartolomeo Corsini ja Elisabetta Strozzi 7-lapselises peres 4. lapsena. Tema onu oli kardinal Neri Corsini ja tema suguvõsast oli pärit pühak Andrea Corsini. Lorenzo Corsini ema oli paavst Clemens XI sugulane. Clemens XII oli 6. ja viimane Firenzes sündinud paavst. Enne teda oli viimati Firenzest pärit Urbanus VIII.
Corsini õppis esmalt Firenzes, seejärel Roomas jesuiitide kolleegiumis ja Pisa ülikoolis õigusteadust. 1675 omandas ta doktorikraadi. Pärast isa surma 1685 otsustas ta järgida oma kutsumust ja pühenduda kiriku teenimisele, mille tõttu ta loobus oma pärandiõigusest. Oma esimesed kiriklikud ametikohad ostis ta 30 000 ja 80 000 skuudo eest (simoonia). Aleksander VIII saatis Corsini nuntsiuseks Viini, kuid Saksa-Rooma keiser Leopold I keeldus teda vastu võtmast, kuna paavst ei määranud keisri soosikuid kardinalideks. Corsini oli kardinal 24 aastat. Ainult Benedictus XIII varem ja Benedictus XVI hiljem on olnud enne paavstiks saamist veel kauem kardinalid. Kardinalina resideerus ta Pamphili palees (Palazzo Pamphili), mis kujunes tema ajal Rooma haritlaskonna kogunemiskohaks. Ta päris onult oma aja hinnatuima raamatukogu.
Kardinal Corsini osales 3 konklaavil 1721–1730. Pärast teda on paavstidest osalenud 3 konklaavil ainult Benedictus XVI.
1732 jäi Clemens XII pimedaks.
1730. aasta konklaav.
Clemens XII valiti paavstiks 12. juulil 1730 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. juulil kardinal Lorenzo Altieri poolt. Ta võttis nime Clemens XI järgi. Clemens XII oli paavstiks saades 78-aastat ja 3 kuud vana. Ta oli vanim paavst pärast Aleksander VIII-t. Hiljem pole kedagi nii kõrges eas paavstiks valitud. Ta oli viimane paavst, kes oli sündinud ühest oma eelkäijast (Innocentius XIII) varem.
5. märtsist 12. juulini 1730 toimunud konklaavi viimases voorus osales 53 kardinali. Konklaavi alguses oli kohal 26 kardinali ning peamised soosikud olid Tommaso Ruffo, Giuseppe Renato Imperiali, Antonio Felice Zondadari, Antonio Banchieri, Gianantonio Davia ja Pier Marcellino Corradini. Kuumade ilmade tõttu olid kardinalide kambrite aknad avatud, millega eirati konklaavi nõudeid. 23. aprillil kella 13 paiku sai konklaavil ajurabanduse Bernardo Maria Conti. Cornelio Bentivoglio esitas Hispaania kuninga Felipe V nimel veto Imperiali vastu, kellel jäi vaid üks hääl puudu, et osutuda valituks. Davia sai 10. juunil 29 häält ja Corradini 16. juunil 30 häält, kuid Austria fraktsiooni juht Álvaro Cienfuegos Villazón ei toetanud Corradini valimist.
Suhted Saksa-Rooma keisriga.
Saksa-Rooma keiser Karl VI kuulutas 1731 Parma ja Piacenza oma valdusteks, kuid ta esitas seejärel nõuded ka Sitsiilia ja Napoli saamiseks. Paavst määras olukorra lahendamiseks ametisse komisjoni ja nõustus selle esialgse otsusega, mille järgi tuleks Napoli ja Sitsiilia läänistada keisrile, kuid kui Hispaania prints Carlos tungis Sitsiiliasse ja lasi end Palermos kuningaks kroonida, jäi keiser neist valdustest ilma. 1735 ja 1738 sõlmiti Viinis rahulepingud.
Suhted Hispaaniaga.
Hispaania väed tungisid Kirikuriiki ja Roomas puhkes ülestõus. Mais 1736 katkestas Hispaania diplomaatilised suhted paavstiga. 1737 sõlmis paavst Hispaaniaga konkordaadi ja läänistas suhete parandamiseks 1738 prints Carlosele Sitsiilia ja Napoli (Mõlema Sitsiilia kuningriik).
Suhted Poolaga.
1733 puhkes Poola pärilussõda. Clemens XII tunnustas esmalt uue kuningana 12. septembril 1733 ametisse valitud Stanisław Leszczyńskit, hiljem aga August III-t. 1736 sõlmis paavst Poolaga konkordaadi.
Suhted Prantsusmaaga.
Jaanuaris 1740 lubas Clemens XII Prantsusmaa kuningal nimetada piiskoppe Barrois' ja Lorraine'i piiskopkondades.
Suhted Itaalia riikidega.
Juunis 1732 puhkes Roomas Venezia suursaadiku teenrite ja linna korravalvejõudude patrulli vahel kaklus, milles said surma üks sõdur ja kolm teenrit. Diplomaatilise kriisi tõttu kutsus Venezia oma saadiku Zaccaria Canalise Roomast tagasi ja ajas nuntsius Gaetano Stampa Veneziast minema. Uurimise käigus selgus, et kakluse algatasid veneetslased. Kardinal Angelo Maria Quirini vahendusel taastati rahu.
1739 tungis paavsti legaat Romagnas kardinal Giulio Alberoni San Marinosse ja kuulutas selle Kirikuriigi valduseks. Paavst taastas San Marino sõltumatuse.
Korsikas puhkes ülestõus Genova võimude vastu ja korsiklased saatsid Rooma saadikuks Paolo Orticoni, kes palus paavstilt Korsika kuulutamist paavsti valduseks. Paavst saatis Genova peapiiskopile Niccolò Franchile tekkinud kriisi tõttu kirja, kuid lubas Genoval hõivata nii Korsika kui Capua.
Protsess kardinal Coscia üle.
Benedictus XIII lähim kaastööline kardinal Niccolò Paolo Andrea Coscia põgenes pärast oma patrooni surma 21. veebruaril 1730 karistuse kartuses Roomast ja varjus Caserta hertsogile kuuluvas Cisternas. Ta pöördus koos hertsogiga tagasi Rooma ja osales 1730 toimunud konklaavil. 8. jaanuaril 1731 loobus ta Benevento peapiiskopi ametikohast.
Cosciat süüdistati ametiseisundi kuritarvitamises. Tema üle peeti kohut, talle määrati rahatrahv ja 10 aastat vangistust Sant' Angelo kindluses. 9. mail 1733 ekskommunitseeris Clemens XII Coscia ja tagandas ta kardinaliametist, kuid 23. veebruaril 1734 vabastas paavst Coscia ekskommunikatsioonist ja taastas tema õigused kardinalina. See jäi viimaseks korraks, kui paavst ekskommunitseeris kardinali.
Majandusreformid.
Clemens XII sai paavstiks ajal, mil Kirikuriigi rahandus oli väga viletsas olukorras. Tema ajal hakati Kirikuriigis väljastama paberraha. Ta kehtestas importkaupadele uued maksud. Clemens XII kehtestas Ancona sadamas vabakaubanduse.
Sisepoliitika.
1735 rajati paavsti soovitusel Kirikuriigis naistevangla.
Ta lasi kuivendada Trasimeno järve ümbritsevad märgalad.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Clemens XII kinnitas Risti Pauluse rajatud passionistide kongregatsiooni ja andis nende käsutusse Roomas asuva Santi Giovanni e Paolo basiilika.
10. jaanuaril 1731 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Pastorale officium' kinnitas ta, et kardinalide kolleegiumi dekaaniks tuleb määrata kõige kauem Roomas resideerunud kardinalpiiskop. Ühtlasi reguleeris ta määrusi kardinalide pühitsemise kohta.
1731 tühistas ta Benedictus XIII poolt Saksamaa ja Belgia frantsiskaani rekollektidele antud privileegid.
21. märtsil 1732 tunnustas Clemens XII Püha Antoniuse ordu püha Eliseuse kongregatsiooni konstitutsiooni ja 1740 sama ordu püha Jesaja kongregatsiooni konstitutsiooni. Ta tunnustas Hispaania printsi Carlose 3. juulil 1738 rajatud Püha Januariuse kuninglikku rüütliordut.
Ta määras ametisse paavsti eraaukaplani.
Ta uuendas Innocentius XI otsust, millega keelati dominiiklastel avaldada teoseid ilma ordumeistri loata.
1. veebruaril 1734 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'In suprema justitiae' avaldas ta sätted asüüliõiguse kohta.
17. detsembril 1739 tunnustas ta Marseilles's asuva St. Victori kloostri sekulariseerimist.
Liturgilised otsused.
1731 lubas Clemens XII ristitee pilte kasutada kõikides kirikutes, kuid neid tohivad kirikutesse paigutada ainult frantsisklased.
Ta reguleeris 1731 "quarantore" palve palvetamist.
Ta määras ametisse kardinalide komisjoni, mis pidi uurima tema eelkäijate otsuseid malabari riituse kohta. Komisjon pidas istungeid 21. jaanuarist 6. septembrini 1733 ning selle otsuse kinnitas Clemens XII 24. augustil 1734, toetades Charles-Thomas Maillard de Tournoni seisukohta antud küsimuses.
1734 aeti Hiinast välja 30 misjonäri. 26. septembril 1735 kinnitas Clemens XII oma eelkäijate otsuseid hiina riituse keelustamise kohta.
Clemens XII lubas Kalocsa toomhärradel kanda "cappa magnat" ja Lissaboni patriarhil kanda tiaarat.
1736 kohustas Clemens XII igas koguduses helistama tund pärast Ave Maria palvetundi kirikukelli ("De profundis").
1738 muutis ta Joakimi austamise mälestuspäeva.
Teoloogilised vaidlused.
28. aprillil 1738 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'In eminenti' mõistis ta hukka vabamüürluse.
Misjon.
Clemens XII rajas 1732 Rooma maroniidi kolleegiumi ja andis maroniitide käsutusse Santa Maria in Domnica kiriku.
1733 võttis ta Roomas vastu Maroko printsi ‘Abd ar-Raḩmāni, kes sai katoliiklaseks. Printsi ristiisaks oli paavst.
1736 saatis ta Vatikani raamatukogu juhataja Giuseppe Simone Assemani legaadina Liibanoni.
Ta kohtus kopti patriarhiga ja veenis armeenia patriarhi tühistama tuhat aastat tagasi langetatud hukkamõistu Kalchedoni oikumeenilise kirikukogu otsuste ja paavst Leo I kohta.
Ta rajas 1736 Ullanosse kreeka kolleegiumi.
13. mail 1739 kohustas ta igat misjonäri andma kuulekusvannet.
Ta lubas bullas 'Cum sicut' misjonäridel tegutseda meditsiini alal.
Uued piiskopkonnad.
1731 rajas Clemens XII Prantsusmaal Dijoni piiskopkonna Prantsusmaal. 27. juulil 1735 rajas ta Itaalias Ferrara peapiiskopkonna.
Kanoniseerimised.
Ta tunnustas 1735 Sandomiri ja 1738 Gertrudi austamist.
Onupojapoliitika.
Clemens XII venna Filippo Corsini vanim poeg Bartolomeo Corsini sai 1736 Romano di Sismano vürstiks ja Civitella hertsogiks. Bartolomeo poeg Filippo Corsini sai 1731 Casigliano hertsogiks. Bartolomeo vend Neri Maria Corsini pühitseti kardinaliks.
Clemens XII õde Maddalena abiellus markii Donato Guadagniga. Nende poeg Giovanni Antonio Guadagni pühitseti kardinaliks.
Kardinalide pühitsemised.
Clemens XII pühitses 35 kardinali 15 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens XIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 2 prantslast, 1 sakslane, 1 poolakas ja 1 portugallane. Clemens XII pühitses kardinaliks 8-aastase Hispaania printsi Luis Antonio Jaime de Borbón y Farnesio. Veel nooremalt on Leo X pühitsenud kardinaliks Portugali printsi Alfonso.
5. oktoobril 1732 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Apostolatus officium' kinnitas ta kardinalide volitused konklaavil. Oma otsust kordas ta 24. detsembril 1732 avaldatud kirjas 'Avendo noi'.
Clemens XII kultuuriloos.
Clemens XII rajas Kapitooliumile muuseumi. Tema ajal valmis Lateraani basiilika fassaad selle praegusel kujul ja basiilika juurde ehitati pühaku Andrea Corsini auks kabel. Tema ajal rajati Roomas Trevi purskkaev (Fontana di Trevi). Tema ajal varustati Vatikani raamatukogu väärtuslike manuskriptidega. Tema ajal taastati Constantinuse triumfikaar. 1736 rajati Ravennas paavsti auks Corsini kanal.
Ta mõistis hukka Paolo Sarpi koostatud Trento oikumeenilise kirikukogu ajalugu käsitleva teose.
Clemens XII taastas Benedictus XIII poolt Kirikuriigis keelustatud riikliku loterii.
4. detsembril 1730 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Imperscrutabilis' tunnustas ta Cervera ülikooli rajamist Hispaanias. 1. juulil 1732 tunnustas ta Fulda ülikooli rajamist.
Talle on Anconas püstitatud mälestusmärk.
Surm.
Clemens XII suri 87-aasta ja 10-kuu vanuselt 6. veebruaril 1740 Roomas, olles alates 27. jaanuarist kannatanud ägedate podagrahoogude käes. Ta maeti 10. veebruaril 1740 Vatikani basiilikasse, kuid 27. juulil 1742 maeti tema säilmed ümber Lateraani basiilikasse. Ta oli surres vanim paavst pärast Gregorius XII-t, hiljem on veel vanemalt surnud vaid Leo XIII.


Gangotri liustik.
Gangotri on liustik Aasias Himaalajas. Algab Badrinathi mäelt. Voolab umbes 30 km valdavalt läände. Liustiku keelest lähtub Ganges.


Viiratsi valla lipp.
Viiratsi valla lipp on Viljandi maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Viiratsi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 11. detsembril 1995.
Lipu kirjeldus.
Viiratsi valla lipp on ruudukujuline kangas, mis jaotatud diagonaalse lainelise joonega (vardapoolsest alanurgast lehvipoolsessse ülanurka) siniseks ülemiseks ja valgeks alumiseks väljaks.
Põhjendus.
Lipu jaotus ja selle tähendus on sama mis Viiratsi valla vapil. Kaldjaotus viitab valla paiknemisele Sakala kõrgustikul ning lainejoon tähistab jõgesid ja Võrtsjärve. Värvid viitavad vapitunnustele - roosile ja tammelehele. Valge ja sinine on pärit Viljandi linna lipult ning viitavad Viiratsi valla ajaloolisele seosele Viljandi linnaga.
Lipu kasutamise kord.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud vallalipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Torpeedo.
Torpeedo on jõuseadme abil vee all või pinnal liikuv lõhkekeha, mis on mõeldud veesõiduki (laeva) tabamiseks.
Torpeedo ehk esialgse nimega "iseliikuv miin" muutis allveelaevad ohtlikeks sõjalaevadeks. Torpeedo ideele tuli Austria mereväe fregatikapten Johann Blasius Luppis. 1861. a. pakkus ta oma leiutist Austria valitsusele kuid too ei olnud sellest huvitatud. 1864. a. kohtas Luppis inglasest inseneri Robert Whitheadi ning suutis teda veenda oma idee perspektiivsuses. Luppisi ja Whitheadi koostööna valmiski 1866. a. esimene torpeedo. Algul oli torpeedo aeglane ja tema tegevusraadius väike.
Kulus pool sajandit, et teha torpeedost tõeliselt surmakülvav relv. 22. septembril 1914 kohtas Saksa allveelaev U 9 Põhjamerel kolme Inglise soomusristlejat. 450m kauguselt laskis komandör Otto Weddigen välja esimese torpeedo, mis tabas ristlejat Aboukir. Ahtrisse tabatud ristleja hakkas vajuma. Inglased arvasid, et sattusid miinile ning sõitsid Abourkiri juurde, et peale võtta uppuvaid inimesi. U 9 lähenes veelgi ja lasi 270 m kauguselt välja veel kaks torpeedot. Sellest ajast peale peeti allveelaeva pealveelaevale ohtlikuks vastaseks.


Kevade (film).
"Kevade" on Eesti film aastast 1970, mis põhineb Oskar Lutsu jutustusel "Kevade".
2002. aastal valisid eesti filmikriitikud "Kevade" läbi aegade parimaks Eesti mängufilmiks. Valimist korrati 2011. aastal filmiajakirjanike, õppejõudude ja spetsialistide poolt ning siis jäi "Kevade" kolmandale kohale filmide "Sügisball" (2007) ja "Hullumeelsus" (1968) järel. 30. aprillil 2012 kuulutati "Kevade" Eesti sajandi filmiks.
Filmi kaks versiooni.
1969. aasta lõpus tehti filmist "Kevade" eestikeelne koopia. Jaanuaris 1970 tehti pärast ümbermonteerimist uus koopia, mis on ka "Kevade" ametlikult kinnitatud kinoversioon. See on 101 sekundit lühem: sealt on puudu filmi alguses olev Arno ja Lible jutuajamine ning filmi keskel olev stseen, kus Toots saab Latipaci pudeli kätte ning hüüab: "Näe, ära tõin!"
Algsest versioonist tehti ainult mõned koopiad, millest üks läks Kinokomiteele. Sellest koopiast tehti hiljem televisiooni jaoks videoversioon.
Enamik koopiaid tehti ametlikust versioonist, millest on säilinud ka duubelpositiiv. Seda kasutati ka filmi taastamisel.
Film "Kevade" koosnes 9 osast ehk filmirullist. Algselt olid nende osade pikkused sellised: I – 282 m, VII – 292 m ja IX – 249 m. Pärast kärpimist ja ümber monteerimist olid pikkused järgmised: I – 258m, VII – 285m ja IX – 234m. Kärped: I – 7 plaani, VII – 2+2 plaani, IX – 3+2+1+1+2+1 plaani.
2004. aastal andis DVD2002 välja taastamata "Kevade" DVD, mis oli tehtud algsest pikemast versioonist.
"Kevade" taasesilinastus digitaalselt taastatuna 13. aprillil 2006 Tallinnas kinos Sõprus.
Film arvudes.
Esimese aastaga kogus "Kevade" Eestis vähemalt 558 000 vaatajat.


Kevade.
"Kevade: pildikesi koolipõlvest" on Oskar Lutsu jutustus.
Teose esimene väljaanne ilmus kahes osas aastatel 1912 ja 1913. See on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde. Kordustrükid on ilmunud aastatel 1919, 1920, 1935, 1937, 1943, 1947, 1948, 1949, 1954, 1959, 1965, 1968, 1970, 1980, 1982, 1986, 1986, 1999, 2006 ja 2008.
Jutustuse põhjal valmis 1970. aastal Arvo Kruusemendi mängufilm "Kevade", samuti on teose instseneeringuid korduvalt lavastatud Eesti teatrites.


Aleksandr Nikolajevitš Golitsõn.
Aleksandr Nikolajevitš Golitsõn (vene keeles "Александр Николаевич Голицын"; 8. detsember 1773 Jaroslavl – 22. november 1844 Gaspra, Krimm) oli Vene vürst ja riigitegelane. Aastatel 1813–1844 Venemaa Piibliühingu president ning 1817–1824 Venemaa usuasjade ja rahvahariduse minister.
Lapsepõlv ja noorus.
Aleksandr Golitsõn sündis Ernst Johann Bironi poolt Jaroslavli pagendusse saadetud vürst Nikolai Sergejevitš Golitsõni perekonnas. Kümnenda eluaastani kasvas ta kodus, kuid siis märkas teda keisrinna Katariina II kammerneitsi Marja Perekussihhina, kellele poiss meeldis. Perekussihhina esitles poissi Katariinale ja keisrinna jagas oma usaldusaluse sümpaatiat poisi vastu. Nii sai Aleksandr Golitsõnist paažikorpuse liige. 1787 saatis ta Katariina II reisil Novorossiiski kraisse, kus tutvus keisrinna pojapoegade Aleksandri ja Konstantiniga. Reisilt tagasi pöördudes määras keisrinna ta teenistusse oma lastelaste juurde ja temast sai suurvürstide sõber ning mängukaaslane, mis rajas tugeva aluse tema hilisemale poliitilisele karjäärile.
Peale suurvürst Aleksandri abiellumist 1793 sai viimane omale väikese õukonna ja Aleksandr Golitsõnist kujunes selle õukonna esimene mees. Olles varem hinnatud suurvürstide mängukaaslasena, oli temast vahepeal saanud galantne ja atraktiivne noormees, keda nüüd hinnati tema välimuse ja seltskondlikkuse tõttu.
1796 pagendas troonile tõusnud Paul I, suurvürst Aleksandri isa, Golitsõni Peterburist. Ta naasis sinna alles pärast Paul I mõrvamist aastal 1801, mil suurvürst Aleksandr tõusis keiser Aleksander I nime all troonile. See sai ka vürst Aleksandr Golitsõni poliitilise karjääri alguseks.
Riigiteenistus.
1802 nimetati Aleksandr Golitsõn Senati ülemprokuröriks. 1803 sai temast Pühima Sinodi ülemprokurör, kelle ülesandeks oli Vene Õigeusu Kiriku asjade haldamine. Selle määramise juures oli kõige vastuolulisem see, et Golitsõn ise ei pidanud ennast üldse usklikuks inimeseks, hindas üle kõige valgustusajastu ideesid ja seltskondlikke lõbustusi ning heitis ise sageli nalja selle "kummalise juhuse" üle, mis ta Sinodi etteotsa viis. Tõenäoliselt oli Golitsõni määramise ainsaks põhjuseks asjaolu, et keiser soovis näha Sinodi juhina inimest, kelle peale ta võis kindel olla.
Jätkates algul vabamõtlejana, ei arvestanud ta eriti teiste Sinodi liikmete arvamusega, kellest paljud olid konservatiivsed piiskopid, kuid oli piisavalt tark, et vältida avalikku vastasseisu. Aja jooksul hakkas usuküsimustega tegelemine tema vaimsusele ja iseloomule mõju avaldama, ta muutus religioossemaks ja hakkas tundma teravdatud huvi müstika vastu.
Golitsõn, kes elas kogu elu Venemaal, käis välismaal vaid ühe korra – 1808 saatis ta keisrit kohtumisel Napoleon Bonaparte'iga Erfurdis.
1810 nimetas keiser Golitsõni ka Riiginõukogu liikmeks ja vastutavaks isikuks välismaist päritolu usutunnistuste eest; nii allutati tema järelvalvele lisaks õigeusu kirikule ka muud Venemaal tegutsevad kirikud ja usuorganisatsioonid.
1813 asutas vürst Aleksandr Golitsõn Venemaa Piibliühingu ja sai selle presidendiks. Piibliühingu loomist peetakse üheks tema peamiseks saavutuseks. See organisatsioon tegi tihedat koostööd Londoni piibliühinguga ja aitas kaasa vene–inglise kultuurisidemete tihendamisele. Ühing hakkas välja andma ajakirja "Siioni Sõnumitooja" ("Сионский вестник"), mis avaldas muuhulgas ka tõlketeoseid. Lisaks tegi ühing ära suure töö Piibli tutvustamisel lihtrahvale.
1816 sai Golitsõnist rahvahariduse minister ning 1817 kahe ministeeriumi ühendamisel usuasjade ja rahvahariduse minister. Uuele ametikohale lisaks säilitas ta varasemad kohustused, välja arvatud Pühima Sinodi ülemprokuröri amet.
Ebasoosing.
1824. aastal vallandas keiser Aleksander I oma soosiku usuasjade ja rahvahariduse ministri ametikohalt. Ettekäändeks ametist vabastamisel sai gnostilisi ideid ja seisukohti sisaldava raamatu avaldamine Golitsõni juhitava Venemaa Piibliühingu poolt. Oma vabameelsuse ja müstitsismi tõttu oli Aleksandr Golitsõn kogunud endale palju vaenlasi, eelkõige reaktsiooniliste kirikujuhtide seas, kes tema eksimust ära kasutama tõttasid.
Vene publitsist ja kirjandusloolane Vladimir Kirsanov on Golitsõni ebasoosingu põhjusena toonud välja hoopis samal aastal aset leidnud ulatusliku homoseksuaalse skandaali. Väidetavalt oli homoseksualismi süüdistuse alusel vahistatud Vladimir Bantõš-Kamenski koostanud nimekirja silmapaistvatest homoseksuaalidest, kelle seas esimesena oli mainitud vürst Golitsõni nime. Kahjuks pole autor esitanud oma teooria toetuseks ühtegi autentset ajaloolist dokumenti.
Viimased aastakümned.
Kuigi Aleksandr Golitsõni poliitiline mõjuvõim oluliselt kahanes, ei vabastatud teda riigiteenistusest täielikult. 1824 nimetati ta Postiameti ülemaks, mis vastas side- ja teedeministri ametikohale. Seda tööd tegi ta ka järgmise keisri Nikolai I valitsusajal.
Lisaks jätkus Aleksandr Golitsõni tegevus mitmesuguste mittetulundusühingute juhina. Ta oli endiselt Venemaa Piibliühingu president, Inimarmastuse Ühingu president ja osales mitmete muude organisatsioonide tegevuses.
1826 valiti vürst Golitsõn Peterburi Teaduste Akadeemia auliikmeks.
1820. aastate lõpus alustas ta omale palee rajamist Musta mere kaldale Gasprasse. Palee valmis 1830. aastate esimesel poolel ja sellest ajast alates veetis vürst üha enam aega seal. 1843 kolis ta lõplikult Krimmi ja suri seal järgmisel aastal paar nädalat enne oma 71. sünnipäeva.


876.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad
Aastad: 871 872 873 874 875 - 876 - 877 878 879 880 881


877.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad
Aastad: 872 873 874 875 876 - 877 - 878 879 880 881 882


823.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad
Aastad: 818 819 820 821 822 - 823 - 824 825 826 827 828


Balašihha.
Balašihha on linn Venemaal Moskva oblastis, Balašihha rajooni keskus. Asub Pehhorka jõe kaldal, 20 km Moskvast idas.
Moodustatud 1830. aastal külade liitmise teel. Linnaõigused 1939. aastast.
Balašihha lähedal asub 460 m kõrgune raadiomast.


Halduskohus.
Halduskohus on kohus, mis lahendab avalik-õiguslikke vaidlusi. Lisaks annab kohus mõningatel juhtudel loa haldustoiminguks.


Leonard Peltier.
Leonard Peltier (sündinud 12. septembril 1944) on indiaanlaste (siuu-tšipevai) inimõigusaktivist, kes mõisteti 1977. aastal süüdi kahe FBI agendi tapmises 26. juunil 1975. aastal ja talle määrati eluaegne vanglakaristus. Tema toetajad (sealhulgas "Amnesty International") peavad teda süütuks poliitvangiks ja nõuavad tema vabastamist.


Russell Means.
Russell Means (10. november 1939 – 22. oktoober 2012) oli indiaanlaste aktivist, poliitik ja näitleja. Ta oli rahvuselt oglaala siuu.
Nooruses oli ta pisikurjategija ja alkohoolik, kuid 1968. aastal liitus ta Ameerika Indiaanlaste Liikumisega ja tõusis peagi selle üheks liidriks.
Ta osales 1973. aastal Wounded Knee hõivamises. Tema üle mõisteti korduvalt kohut. 1979. aastal oli ta ühe aasta vangis.
1987. aastal taotles ta Libertaaride Partei presidendikandidaadi kohta.
2001. aastal üritas ta sõltumatu kandidaadina kandideerida New Mexico kuberneri kohale.
Filminäitlejana osales ta filmides "Viimane mohikaanlane" ("The Last of the Mohicans"), "Sündinud tapjaks" ("Natural Born Killers") ja minisarjas "Into the West".


Reliikvia.
Reliikvia (ladina "reliquaie" "jäänused") on religioosse tähendusega säilmed, tavaliselt seotud religiooni seisukohalt oluliste isikutega. Reliikvaid on olulised enamikus usundites, sealhulgas budismis, kristluses (eriti katoliikluses), hinduismis jm.
Reliikviad on alamkultusena religioosse austamise objektiks.


Varstu valla lipp.
Varstu valla lipp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Varstu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 5. aprillil 2002.
Lipu kirjeldus.
Varstu valla lipp on vapilipp. Rohelise kanga alaservas on kollane laineline laid ning rohelise välja keskel on kollane ratasrist.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm. Laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.
Lipu kasutamise kord.
Lipp peab vastama riigisekretäri poolt 5. aprillil 2002 kinnitatud valla lipu kirjeldusele.
Lipu võivad heisata kõik Varstu valla kodanikud eramajadel, ettevõtted ja organisatsioonid oma hoonetel lipuhoidlasse või maapinnalt tõusvasse lipumasti. Heisatav lipp peab vastama Varstu valla põhimääruse nõuetele, olema puhas ja terve.
Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus peab olema vähemalt kuus korda suurem lipu laiusest, seinalipuvarda pikkus aga ligikaudu kolm korda suurem. Heisatud lipul peab lipukanga alumine serv jääma maapinnast vähemalt kolme meetri kõrgusele.
Lipp heisatakse riiklikel pühadel ning tähtpäevadel, rahvuspühadel, 30. juulil (omavalitsusliku staatuse saamise päev), ning muude sündmuste puhul, milleks sellekohase korralduse annab Varstu vallavalitsus.
Varstu valla lippu võib kasutada miitingutel, demonstratsioonidel ja pidustustel.
Varstu valla lipu heiskamisel leinalipuna kinnitatakse lipuvarda ülemisse otsa 50–100 mm laiune must lint, mille mõlemad otsad ulatuvad lipu laiust pidi kuni lipukanga alumise servani või heisatakse lipp poolde lipumasti nii, et lipu alumine äär oleks masti keskel.
Varstu Vallavalitsuse hoonel võib Varstu valla lipp olla heisatud koos Eesti riigilipuga ööpäevaringselt.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Prior.
Prior (ladina "kahest esimene") on roomakatoliku mungakloostri abti asetäitja või väiksema harukloostri ülem.
Ajaloos oli Katoliku kirikus prior orduülem.


Klas Eriksson Fleming.
Klas Eriksson Fleming (ka Claes, Clas või Klaus Fleming; umbes 1530 – 13. aprill 1597) oli Rootsi ja Soome riigitegelane.
Fleming oli suuradmiral alates 1588 ja marssal alates 1591. Ta oli ka Viiki vabahärra ning alates 1591 Soome ja Eestimaa asevalitseja. Temast sai kuningas Johan III, hiljem ka tema poja Sigismundi usaldusalune ja üks kindlamaid toetajaid.
Aaastal 1595, kui hertsog ja hilisem kuningas Karl alustas avalikku mässu katoliiklasest Poola-Rootsi kuninga Sigismundi vastu, otsustas Fleming kuningale truuks jääda ning nii jagunes Rootsi riik sisuliselt kaheks: Rootsi emamaa oli Karli kontrolli all, Soome ja muud idavaldused allusid aga Flemingile ja Sigismundile. Flemingil oli ka Soome aadli toetus. Karl püüdis seda olukorda muuta, asudes toetama rahulolematuid Soome talupoegi, kes olid Vene-Rootsi sõdade tõttu juba pikki aastakümneid kannatanud. Nii mahitasid Karli poolt saadetud agitaatorid Soomes Nuiasõja, kus talupojad püüdsid Flemingit kukutada. Ent nende Turu (Åbo) vallutamise kavad ei õnnestunud ning kavaluse ja reetmise teel suutis Fleming talupoegadelt tuleneva ohu aastail 1596–1597 likvideerida. Kuid 1597. aasta aprillis ta suri. Soome ja Eestimaa jäid siiski veel mõneks ajaks kuningameelsete võimu alla.
Klas Flemingi isa, Erik Joakimsson Fleming, oli samuti silmapaistev riigimees ja Gustav Vasa soosik.


Abt.
Abt (aramea "aba" "isa") on roomakatoliku mungakloostri ülem; sellest tuleneb ka nunnakloostri ülema nimetus "abtiss".


Valjala valla lipp.
Valjala valla lipp on Eesti haldusüksuse Valjala valla lipp.
Lipp on kinnitatud 23. mail 1996 ning õnnistatud sama aasta 2. juunil.
Lipu kirjeldus.
Valjala valla lipuks on ristkülikukujuline vapilipp. Sinise kanga vardapoolsel küljel valge vertikaalne laid, mis moodustab lipu pikkusest 1/3. Sinisel väljal on kanga alaservast tõusev ümarakaareline Valjala kiriku portaal, selle kohal pügalristi kujulise ruudustikuga roosaken ja portaali saatena ümarkaarelised kirikuaknad 1+1.
Lipu normaalsuurus on 100×150 cm ning pikkuse ja laiuse suhe 2:3.
Põhjendus.
Lipul on kujutatud Valjala kiriku omapärane esisein. See kirik on Saaremaa vanim kirik, Valjala maalinnas võtsid saarlased 1227 vastu ristiusu.


Vastse-Kuuste valla lipp.
Vastse-Kuuste valla lipp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Vastse-Kuuste valla lipp.
Lipp on kinnitatud 22. augustil 1998.
Lipu kirjeldus.
Vastse-Kuuste valla lipuks on ristkülikukujuline trikoloor, mis koosneb sinisest, rohelisest ja valgest ühesuurusest horisontaalsest värvilaiust.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm. Laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Välislingid.
Lipp


Udine.
Udine on linn Itaalias Friuli-Venezia Giulia maakonnas, Udine provintsi halduskeskus. Udine asub Friuli ja kogu Itaalia kirdepiiril, keset Alpide-eelset tasandikku.
Varem oli Udinel oma asukoha tõttu strateegiline tähtsus, sest sealt kontrolliti põhja pool paiknevate Sainfritzi ja Pontebba kuru kaudu Itaaliat ja muud Euroopat ühendavat liiklust.
Tänapäeval on Udine peatuspunktiks paljudele Alpidesse suunduvatele suusatajatele ja matkajatele.
Ajalugu.
Arheoloogilised leiud lubavad Udine asustust dateerida II aastatuhandesse eKr. Kirjalikes allikates on linna esimest korda mainitud 983. aastal, mil keiser Otto II määras Udine kindluse koos paari teise valdusega Aquileia perekonna omandisse.
1420 läks linn koos ülejäänud Friuli aladega Veneetsia vabariigi valitsemise alla. Sellest ajast kattub ajalugu põhiosas Veneetsia omaga. Veneetsia perioodil on ehitatud põhiosa linna paleedest. Rikkad perekonnad meelitasid siia oma aja parimaid kunstnikke nagu näiteks Andrea Palladio 16. sajandil ning Giovanni Battista Tiepolo 18. sajandil.
1472–1499 ründasid Udine linna ja selle ümbuskonda korduvalt türklased.
Aasta 1511 oli Udine kohutav aasta ("annus horribilis"), kus toimus verine talurahvaülestõus, millele järgnesid maavärin ja katkupuhang.
Pärast Veneetsia vabariigi lõppu 1797. aasta Campoformio lepingu tulemusel läks Udine koos teiste Friuli aladega Austria valdusesse, kuhu jäi kuni 2. oktoobrini 1866, mil siinsed alad alad läksid Itaalia kuningriigi koosseisu.
Arhitektuurimälestised ja vaatamisväärsused.
Porticato di San Giovanni kaaristu ja Torre dell'Orologio kellatorn
Udine ajalooline kesklinn on koondunud Piazza della Libertá ümber.


Eesti varauusaeg.
Eesti varauusaeg on Eesti ajalooperiood, mil Eesti territooriumil leidsid aset olulised muutused, mis asendasid keskaegse riikliku, majandusliku, kultuurilise ja ühiskondliku korralduse uusaegsega.
Tavaliselt loetakse Eesti varauusaja kesteajaks umbkaudu aastaid 1550–1800, kuid mõnikord on kasutatud ka teisi aastaarve. Sümboldaatumeid kasutades määratakse periood tavaliselt aastatega 1558, mil algas Vana-Liivimaa riikidesüsteemi lagunemine, ja 1816/1819, mil Eestimaal ja Liivimaal kaotati pärisorjus. Mõnikord on varauusaja lõppdaatumiks võetud ka asehalduskorra kehtestamise aeg.
Eesti varauusaja saab jagada mitmeti erinevateks perioodideks, kõige tugevamalt on esimesele perioodile (aastad 1561–1710/1721) ilmselt kinnistunud nimetus Rootsi aeg, aga on kasutatud ka nimetust sõdade ajastu või riikliku killustatuse aeg (Margus Laidre on välja pakkunud ka nimetust "Liivimaa Saja-aastane sõda"), mis hõlmab lühemat perioodi (1558–1625/1629/1645/1660). Sõdade ajastut ja Rootsi aega on kasutatud ka koos, üksteisele järgnevate perioodide tähenduses, sel juhul on kahe perioodi eraldusjooneks tavaliselt võetud 1629. aasta, mil Eesti mandriosa läks täielikult Rootsi võimu alla. Lõuna-Eestis võib aga eristada Poola aega (1561/1562–1625/1629) ja Saaremaal Taani aega (1559–1645). Lisaks neile võib lisada veel ka Liivi sõja aegse Vene võimuperioodi (1558–1583).
Varauusaja teist poolt on tavaliselt nimetatud kas Vene ajaks või tsaariajaks (mis kestis kuni 1917./1918. aastani, hõlmates seega ka Eesti uusaja).


Veriora valla lipp.
Veriora valla lipp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Veriora valla lipp.
Lipp on kinnitatud 9. aprillil 1999.
Lipu kirjeldus.
Veriora valla lipp on vapilipp. Kangas on jaotatud kahe kitsa, sinise ja valge lainelise laiuga diagonaalselt
(vardapoolsest ülanurgast lehvipoolsesse alanurka) kaheks väljaks. Vardapoolne alumine väli on sinine ning sellel on viieharuline valge heraldiline okaspuutaim. Lehvipoolne ülemine väli on aga valge ja sellel sinine kollase ringikujulise südamikuga rukkilille õis.
Lipu normaalmõõtmed on 165×105 cm ning pikkuse ja laiuse suhe 11:7.
Lipu kasutamise kord.
Veriora valla lipp on välja pandud ruumis, kus toimuvad vallavolikogu istungid.
Valla lipp heisatakse ametlike esinduste vastuvõtmisel, ülevallalistel pidupäevadel, valla kultuuri- ja spordiüritustel ning muudel juhtudel vallavalitsuse korraldusel.
Lippu võivad kasutada valla ametlik delegatsioon või valda esindavad kollektiivid ja üksikisikud rahvusvahelistel, vabariiklikel ja regionaalsetel üritustel.
Valla lippu on õigus omandada igal valla elanikul ning vallas registreeritud juriidilisel isikul vallavalitsuse kaudu, tasudes lipu valmistamise kulutused.
Eesti riigilipu ja valla lipu samaaegsel heiskamisel paigutatakse valla lipp Eesti riigilipust lippude poolt vaadates vasakule.
Välislingid.
Lipp


Stefan Batory.
Stefan Bátory, Stefan Bathory või Stephan Batory (ungaripäraselt "István Báthory"; 27. september 1533 Somlyo – 12. detsember 1586 Grodno) oli 1571–1576 Transilvaania vürst ja alates 1576 kuni surmani Poola (Rzeczpospolita) kuningas.
Elulugu.
Stefan Bátory isa Stefan VIII Bathory oli Ungari aadlik, kes oli Transilvaania vojevood alates 1529 kuni oma surmani 1534.
Stefan Batory sai tuntuks oskusliku diplomaadina. Ta kaitses Ungari kuninga János Zsigmondi õigust troonile. Sellega tõmbas ta enda peale Saksa-Rooma riigi keisri ja Austria ertshertsogi Maximilian II viha, kes János Zsigmondit kukutada püüdis, ja Maximilian hoidis Stefanit kaks aastat vangis.
Transilvaania vürstina.
1570 kukutas Maximilian János Zsigmondi ja määras ta Transilvaania vojevoodiks. János Zsigmond suri järgmisel aastal pärijateta, kuid määras enne surma oma järeltulijaks oma laekuri Gáspár Bekesi. Transilvaania aadlikele see eriti ei meeldinud ja nad valisid uueks vojevoodiks Stefan Batory. See põhjustas Bekesi ja Batory vahel kodusõja, kus Bekes lüüa sai ja põgenes Viini, kus sõlmis endise vaenlase Maximilianiga Batory vastu liidu.
Pärast Stefan Batory valimist Rzeczpospolita kuningaks valiti Transilvaania vojevoodiks Stefan Batory 3 aastat vanem vend Kristóf Batory. Gáspár Bekes alustas tema vastu kohe ülestõusu, kuid sai taas lüüa. Hiljem teenis Bekes ustavalt Stefan Batoryt, kuni 1580 Hrodnas suri. Temalgi polnud pärijaid.
Rceczpospolita kuningana.
1572 suri Poola kuningas Zygmunt II August, kelle pärija oli Jagelloonide dünastia viimane liige, Zygmunt II Augusti õde Anna Jagiellonka (1523–1596). Poola kuningaks valiti Prantsusmaa kroonprints Henri. Henri ja Anna pidid abielluma, kuid Henri ei tahtnud endast 18 aastat vanemat naist ega abiellunud temaga. Mais 1574 suri Henri vend Prantsusmaa kuningas Charles IX ja Henri sai Prantsusmaa kuningaks, mispeale ta põgenes Poolast Prantsusmaale ja jättis trooni vabaks.
Kõigepealt püüdis Poola seim 12. detsembril 1575 uueks kuningaks valida Maximilian II-t, kuid šlahta ähvardas ülestõusuga, kui vägeva naaberriigi kuningas Poola kuningaks valitakse. Sellepärast valiti uueks Poola kuningaks Stefan Batory, kes oli Annast 10 aastat noorem. Nad abiellusid 1. mail 1576, kuid sellest abielust ei sündinud lapsi, sest Anna oli juba sellest east väljas.
Stefan Batory võitles Poola trooni pärast keiser Maximilian II-ga, kes oli interregnumi ajal osa Poola šlahta toel kuulutatud Rzeczpospolita kuningaks enne Stefan Batoryt ja kindlustas kuningatiitli alles pärast viimase surma 12. oktoobril 1576.
Liivi sõda.
1575. aastal ühines aga Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu Poola. Rootsi kuningas Johan III aga oli abielus Poola kuninga Zygmunt I Vana teise tütre Katarzyna Jagiellonkaga.
1577. aastal vallutas Ivan IV kogu Rzeczpospolita käes olnud Vana-Liivimaa ala. Rzeczpospolita-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1580. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal. Samal aastal vallutasid Rzeczpospolita väed Pihkva ning rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.
1582. aastal sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583. Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Rzeczpospolitale. Jam Zapolski vaherahuga sai Stefan enda kätte kogu Vana-Liivimaa lõunaosa, mis liideti Rzeczpospolitaga ja millest hiljem kujunes Liivimaa kubermang.
Isiklikku.
Stefan Batory õetütar oli krahvinna Erzsébet Báthory (1560–1614) ehk Verine Krahvinna.


Varbla valla lipp.
Varbla valla lipp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Varbla valla lipp.
Lipp on kinnitatud 3. juunil 1996.
Lipu kirjeldus.
Varbla valla lipp on vapilipp. Sinise kanga alaservas kolm lainelõikelist laidu (kaks ülemist on kitsamad ja alumine laiem), valge-sinine-valge. Sinisel väljal valge kollase nokaga luik.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9 (2:3).
Põhjendus.
Lainelõige sümboliseerib valla mereäärset asendit ning kohalike inimeste merega seotud elu ja tegemisi. Ujuv luik tähistab siinmail elutsevaid arvukaid majesteetlikke luikesid, kui ka paljusid teisi veelinde. Sinine värvus tähendab tulevikulootust, valge on aga puhtuse ja vaimsuse võrdkuju.
Lipu kasutamise kord.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Hindrek Meri.
Hindrek-Peeter Meri (21. veebruaril 1934 Berliin – 29. september 2009 Tallinn) oli Eesti riigitegelane. Ta oli Georg Meri poeg ja Lennart Meri vend.
1941–1945 oli Hindrek koos ema ja vennaga küüditatuna Siberis. Hindrek Meri õppis Tartu Ülikoolis majandusgeograafiks.
Ta töötas 1957–1990 Eesti NSV Riiklikus Plaanikomitees, sealhulgas 1988–1990 plaanikomitee esimehe esimese asetäitjana. 1981. aastal töötas üheksa kuud Nõukogude Liidu eksperdina Vietnamis.
Hindrek Meri oli Eesti Vabariigi riigikontrolör 1990–1997.
Seejärel oli ta 1998–2003 Eesti Panga nõukogu liige.
Isiklikku.
Tal on tütar Marit Meri ja kaks lapselast Sinika ja Rain Seepõld.
Mälestusteraamat.
Hindrek-Peeter Meri on avaldanud mälestusteraamatu "Tagasivaateid veerevast vagunist" (Ilmamaa, Tartu 2008, 560 lk, ISBN 9789985772751).


Väätsa valla lipp.
Väätsa valla lipp on Eesti haldusüksuse Väätsa valla lipp.
Lipp on kinnitatud 30. mail 1995.
Lipu kirjeldus.
Väätsa valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp. Kahest ümberpööratud S-lõikest moodustunud kaldjaotusega vasakult poolitatud kollasel-rohelisel kangal kaks lõikest lähtuvat vastandvärvides ristikheinalehte. Vardapoolne lipuväli on kollane ja lehviv pool roheline.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9.
Lipu kasutamise kord.
Vallalipu heiskamise võib teha kohustuslikuks vallavolikogu otsuse või vallavalitsuse korraldusega vallale kuuluvatel hoonetel, rajatistel või maa-aladel, teistele omanikele on need otsused või korraldused üksnes soovitusliku iseloomuga.
Kui vallalipp heisatakse koos Eesti riigilipu, mõne teise riigi või tema omavalitsusüksuse, mõne Eesti maakonna, valla või muu lipuga, asub vallalipp lippude poolt vaadatuna riigilippudest vasakul, teistest lippudest paremal.
Rahvusvahelistel, vabariiklikel ja regionaalsetel üritustel võivad lippu kasutada Väätsa valla ametlikud delegatsioonid või Väätsa valda esindavad kollektiivid või üksikisikud Väätsa Vallavalitsuse korralduse alusel.
Vallalippe tohib valmistada üksnes valitsuse loal.


Udine provints.
Udine provints on provints Itaalias Friuli-Venezia Giulia maakonnas. Piirneb põhjas Austria ja idas Sloveeniaga. Provintsi keskus on Udine linn.


Pordenone provints.
Pordenone provints on provints Itaalias Friuli-Venezia Giulia maakonnas. Provintsi keskus on Pordenone linn.
Pordenone provints jaguneb 51 kommuuniks (vt Pordenone provintsi kommuunide loend).


Trieste provints.
Trieste provints on provints Itaalias Friuli-Venezia Giulia maakonnas. Provintsi keskus on Trieste linn.


Mohammed VI.
George W. Bush ja Mohammed VI
Mohammed VI (sündis 21. augustil 1963) on Maroko kuningas. Tema isa oli Hassan II.
Mohammed VI abikaasa on printsess Lalla Salma ja neil on poeg prints Moulay Hassan (sündis 2003) ja tütar printsess Lalla Khadija (sündis 2007).


‘Abd Allāh II.
thumb
‘Abd Allāh II (‘Abd Allāh II ibn al-Ḩusayn عبد الله الثاني بن الحسين; sündinud 30. jaanuaril 1962 Ammanis) on Jordaania kuningas.
Tema isa oli Jordaania kuningas Ḩusayn. Ema oli Suurbritannia päritolu Antoinette Avril Gardiner, kes pärast pulmi pöördus islamisse ja võttis endale nimeks Muna al-Ḩusayn. Abielust sündisid neli last ja Abd Allāh on neist vanim. Tal on vend Faisal ning kaksikõed Aisha ja Zein. Isal oli veel kolm naist, aga mitte korraga, vaid ükshaaval. Kaks esimest abielu lõppesid lahutusega, kolmas naise surmaga ja neljas Ḩusayni surmaga. Kõigist neljast abielust sündis lapsi ning Abd Allāh'l on seetõttu 3 poolvenda ja 5 poolõde. Abd Allāh on neist lastest vanim poeg, aga tal on 6 aastat vanem poolõde.
Abd Allāh oli vastavalt Jordaania põhiseadusele sünnist saadik troonipärija. Kuid Jordaania kuningal on õigus mingil määral ise troonipärijat valida ja 1965, kui poliitiline olukord riigis muutus ebastabiilseks, määras isa troonipärijaks oma noorema venna Hassani. Alles vahetult enne oma surma, 25. jaanuaril 1999 muutis isa testamenti, määrates troonipärijaks Hassani asemel Abd Allāh'. Ḩusayn suri 7. veebruaril ja Abd Allāh krooniti 9. juunil 1999.
Abd Allāh käis koolis USA-s Massachusettsis Deerfieldi akadeemias. 1980 astus ta Suurbritannias Sandhursti sõjaväeakadeemiasse. Ta võeti teenistusse teise leitnandina ja ta oli 13./18. kuningliku husaaride ratsarügemendi rühmajuht. (Selles rügemendis hobuseid ega teisi ratsaloomi ei olnud, olid tankid ja soomukid.) 1982 astus ta Oxfordi ülikooli ja õppis seal aasta aega Lähis-Ida asju. 1987 astus ta USA-s Georgetowni ülikooli, kus õppis välispoliitikat. Seejärel teenis ta Jordaania sõjaväes ja ülendati 1998. aasta mais kindralmajoriks.
Vastavalt isa testamendile määras Abd Allāh 7. veebruaril 1999 oma troonipärijaks oma poolvenna Hamzah'. 28. novembril 2004 tühistas ta selle otsuse, aga ei määranud ka uut troonipärijat. Alles 2. juulil 2009 määras ta sellele kohale oma poja Ḩusayni.


Henri.
Henri (tähis H) on SI-süsteemi induktiivsuse mõõtühik, mis on nimetuse saanud ameerika füüsiku Joseph Henry (1797-1878) järgi. Üks henri võrdub sellise vooluringi induktiivsusega, milles voolu tugevuse muutus ühe ampri võrra tekitab läbi tema kontuuri magnetvoo üks veeber. Teise definitsiooni järgi on üks henri sellise vooluringi induktiivsus, milles elektrivoolu tugevuse muutus ühes sekundis ühe ampri võrra indutseerib elektromotoorjõu üks volt.
A - amper, V - volt, C - kulon, J - džaul, Wb - veeber, kg - kilogramm, m - meeter, s - sekund ja Ω - oom.
1 henri on suhteliselt suur induktiivsus. Raadiosageduslikes elektriskeemides on enamasti induktiivpoolid induktiivsustega mikrohenride (1μH = 10-6 H) suurusjärgus.


Anders Celsius.
Anders Celsius (27. november 1701 Uppsala – 25. aprill 1744 Uppsala) oli Rootsi astronoom ja füüsik. Ta on kõige paremini tuntud elavhõbetermomeetri 100-kraadise skaala kasutuselevõtjana, mida ta demonstreeris esmakordselt 1742. aastal.
Elulugu.
Anders Celsius oli Rootsi astronoom, matemaatik ja füüsik. Ta kirjutas ka luuletusi ja populaarteaduslikke tekste. Ta sündis Uppsalas 27. novembril 1701.
Mõlemad ta vanaisad Magnus Celsius ja Anders Spole olid professorid Uppsala Ülikoolis. Tema isa Nils Celsius oli astronoomiaprofessor. Ka Anders Celsius, kes juba noorelt oli väga andekas matemaatikas, asus aastal 1730 samale ametikohale.
Juba noores eas liitus ta väikese 1710. aastal asutatud teadlaste ühinguga, mis tänapäeval on Rootsi kõige vanem teadusühing – Kuninglik Teaduste Selts. Aastatel 1725 kuni 1744 töötas ta ühingu sekretärina ning enamiku oma töödest avaldas ta just selle ühingu kaudu.
Ilma observatooriumita vaatles Celsius Jupiteri kaaslasi; selleks oli ta oma instrumendid üles seadnud väiksesse kuuri aias.
Celsius suri 1744. aasta aprillis tuberkuloosi, olles vaid 42-aastane. Ta oli alustanud paljusid teaduslikke uurimistöid, kui lõpuni õnnestus viia vaid vähesed. Ta maeti Uppsala Gamla kirikusse oma vanaisa Magnus Celsiuse kõrvale. Tema nimi on antud kraatrile Kuul.
Suur ringreis Euroopas.
Uppsalas ei juhtunud just tihti, et äsja ametisse nimetatud professor otsustab minna mitmeks aastaks välismaale. Aga just seda tegi Anders Celsius. Ta jättis oma kohustused kolleegide kaela ja alustas oma suurt Euroopa turneed, mis hoidis teda Uppsalast eemal kuus aastat.
Selleks sundis teda tõik, et astronoomia kui teadusharu oli Rootsis ülimalt kehvas seisus. Õpetust jagati vaid vähestes kohtades ja teadustöid ei tehtud praktiliselt üldse. Samuti ei olnud Rootsis ka arvestatavat observatooriumi. Celsius kui Kuningliku Teaduste Seltsi sekretär suutis oma kolleege veenda selles, et rootslastele on vaja tutvustada uusi avastusi.
Niisiis asuski ta ringreisile, mille jooksul külastas peaaegu kõiki selle aja Euroopa tuntumaid ja suuremaid observatooriumeid nii Saksamaal, Prantsusmaal kui ka Itaalias ning töötas koos paljude 18. sajandi juhtivate teadlaste ja astronoomidega. Algul läks ta Berliini, kus tegeles vaatlustega ning ostis endale kvadrandi, mis on tänapäevani Uppsala observatooriumis. Seejärel jõudis ta Nürnbergi, külastades enne seda teele jäänud observatooriumeid. Edasi liikus ta Bolognasse, kust ta leidis paremaid instrumente kui prantslaste ja itaallaste omad. Bolognas töötas ta seitse kuud. Järgmisena jõudis ta Rooma. Paavst Clemens XII andis talle kasutamiseks kambri Palazzo del Quirinales, kus Celsius viis valgusmõõturite abil läbi vaatlusi Päikese, Kuu ja tähtede tähesuuruste määramiseks.
Lõpuks jõudis Celsius Roomast Pariisi. Sealse 1672. aastal asutatud observatooriumi direktor oli Jacques Cassini, kuulsa itaalia-prantsuse astronoomi Giovanni Domenico Cassini poeg.
Osalemine Maupertuis' ekspeditsioonis.
Põhilised arutelud keerlesid sel ajal Maakera tegeliku kuju ümber. Pariisis vastandus Cassinile ja tema mõttekaaslastele Pierre Louis de Maupertuis. Cassini viis läbi meridiaani kaare mõõtmised Põhja-Prantsusmaalt Dunkerque'ist kuni Lõuna-Prantsusmaal asuva Perpignanini. Ta avaldas saadud tulemused raamatus „Traité de la grandeur et de la figure de la terre” (1720). Cassini mõõtmised viisid arvamusele, et Maakera on pöördellipsoid, mille poolustel on diameeter suurem kui ekvaatoril. Isaac Newtoni seisukohtade kohaselt oli aga Maa pöördellipsoid, mis on poolustelt kokku surutud.
Maupertuis' soovil hakkas kuningas Louis XV ette valmistama ekspeditsioone „maailma lõppu”, et leida mõõtmiste abil sellele küsimusele lõplik vastus. Prantsuse Teaduste Akadeemia korraldas ekspeditsiooni põhjapoolusele, mille eesmärgiks oli põhjapooluse lähedal meridiaani ühe kraadi pikkuse kaare mõõtmine. Ekspeditsiooni juhiks määrati Maupertuis. Ta palus kaasa ka Celsiuse, kes oli ainuke astronoom sellel ekspeditsioonil. Pärast aastat Pariisis suundus Anders Celsius Londonisse, kust ta ostis vajalikke instrumente Maupertuis' ekspeditsioonide jaoks. Need toimusid aastatel 1736–1737. Aastal 1735 purjetas teine ekspeditsioon sama eesmärgiga Lõuna-Ameerikasse Ecuadori.
Põhjas läbiviidud mõõtmiste tulemustel saadi ühe meridiaani kraadi pikkuseks 57,437 toisi, samas kui Picardi mõõtmised aastatel 1669 kuni 1670 Pariisi ja Amiensi vahel andsid tulemuseks 57,060 toisi (tois on vana prantsuse pikkusühik, mis võrdub 1,949 meetriga). Saadud tulemuste võrdlemisel sai selgeks, et Newtonil oli õigus olnud.
Celsiuse ülesandeks ekspeditsioonil Lapimaale olid astronoomilised vaatlused (nagu võib näha tema päevikutest, mis on tänapäeval hoiul Uppsala Ülikooli raamatukogus). Prantsusmaa kuningas määras talle teadusele osutatud teenete eest eluaegse tuhande frangi suuruse pensioni.
Tagasi Uppsalas.
Pärast mitmeaastast eemalolekut naasis Anders Celsius nüüd tagasi kodumaale, täpsemalt Uppsalasse, ja asus astronoomia professori ametikohale.
Sellel ajal ei olnud Uppsalas observatooriumit, aga Celsius oli kaasa toonud Prantsusmaalt ostetud kvadrandi ja Inglismaalt soetatud ühejalgse teleskoobi. Maupertuis'lt oli ta kingituseks saanud väikese kvadrandi, mille ta kavatses üles seada oma ema aiamajakeses.
Observatooriumi ehitamine Uppsalasse.
Aastal 1738 palus Celsius Rootsi võimudel annetada vahendeid moodsa observatooriumi ehitamiseks Uppsalasse. Tema palvele tuldi vastu ning kolm aastat hiljem oli ehitis valmis kasutamiseks. Celsius oli veennud ülikooli nõukogu ostma suure kivist maja Uppsala kesklinnas, mille katusele konstrueeriti observatoorium. Arvata võib, et Celsiust aitas uue observatooriumi ehitamiseks toetuse leidmisel tema suur tuntus kodumaal. Ta oli kolmandat põlve akadeemik ja professor, paljude välismaa akadeemiate liige, oli saatnud Maupertuis'd tema kuulsal ekspeditsioonil ning oli suur paavsti soosik. Observatooriumile anti Celsiuse nimi. Algul koosnes sisseseade tema pika reisi jooksul soetatud instrumentidest. Aastal 1742 sisustati uus ja avar observatoorium mitmete väärtuslike instrumentidega. See maja on alles tänapäevani, kuigi juba ligi sajand võimetu astronoomiat teenima, sest aastal 1857 lammutati selle peal olnud observatoorium.
Olulisemad tööd ja saavutused.
18. sajandil kuulusid astronoomi töökohustuste hulka ka geograafilised mõõtmised, meteoroloogilised vaatlused ja veel muud, mida tänapäeval enam astronoomiaks ei peeta. Anders Celsius viis Rootsi kaardi koostamiseks läbi palju geograafilisi mõõtmisi ja oli üks esimestest, kes märkas, et Põhjamaad tõusevad tasapisi merepiirist kõrgemale. Tema arvas, et seda protsessi, mis on toimunud alates viimasest jääajast, põhjustab vee aurustumine.
Lühikese aja, ainult seitsme aasta jooksul, mil ta töötas astronoomia õpetajana, oli tal palju õpilasi ja selle aja jooksul avaldati umbes 20 väitekirja, millest enamus või peaaegu kõik olid tema kirjutatud. Ta uuris ka päikeseplekke ja –varjutusi. Samuti ka protuberantse, mille aastal 1733 avastas Birger Wassenius.
Celsiuse tugevaks küljeks olid vaatlused, eelkõige füüsikalised eksperimendid ja meteoroloogilised vaatlused. Ta oli arvamusel, et tulevikus oskavad meteoroloogid täpseid ilmaennustusi teha. Tema teiste tööde hulgast tuleb mainida Moskva, Uppsala, Åbo, Linköpingi, Londoni, Kopenhaageni, Tornio ja Réunioni saare laiuskraadide ja/või pikkuskraadide mõõtmist.
Celsius oli üks esimesi astronoome, kes mõõtis tähtede heledust instrumentide abil. Ta kasutas identseid läbipaistvaid klaasplaate ning vaatles tähti läbi nende. Heleduse võrdlemiseks loendas ta klaasplaate, mis kuluvad tähelt tuleva valguskiire summutamiseks. Taeva kõige heledama tähe Siiriuse valguse summutamiseks kulus tervenisti 25 plaati. Celsius avaldas katalooge kokku 300 tähe kaugusega, mis olid täpselt määratud tema enda meetodiga – "supra et sub polo", ilma refraktsioonita.
Virmaliste uurimine.
Celsius ostis endale Londonist uue ja täpse kompassi, millega ta hakkas regulaarseid vaatlusi tegema, et uurida virmaliste seost magnetiliste kõrvalekalletega. Need avaldusid Maa magnetvälja suuna ja tugevuse kiirete muutustena ning esimesena oli seda täheldanud inglane Edmond Halley 1716. aastal. Celsius oli Nürnbergis avaldunud oma uurimustöö virmaliste kohta, mis põhines vahemikus 1716 kuni 1732 Rootsis tehtud rohkem kui kolmesajal vaatlusel. Sel ajal pidas ta virmalisi haruldaseks atmosfäärinähtuseks, tõelisele põhjusele jõudis ta jälile alles koos Olof Hiorteriga tehtud vaatluste abil.
Aastal 1741 märkasid Celsius ja tema abiline Olof Hiorter, et eriti suured magnetilised kõikumised ilmnesid siis, kui jälgiti virmalisi täpselt enda kohal. See näitas (nagu järeldati hiljem), et elektrivoolud seostusid virmalistega, valgudes piirkondades, kus virmalised alguse said. Pärast Celsiuse surma töö jätkus ja aastaks 1747 oli Hiorter teinud rohkem kui 10000 vaatlust.
Celsiuse konstrueeritud elavhõbetermomeeter.
18. sajandil, mil Celsius elas ja töötas, oli kasutusel palju erinevaid termomeetreid erinevate skaaladega, kuid puudus üks ja kindel rahvusvaheline standard. Celsiuse arvates oli vaja ühtset süsteemi temperatuuri mõõtmiseks ning see ajendas teda välja töötama uut ja rahvusvaheliselt aktsepteeritavat termomeetrit. Niisiis konstrueeris ta 100-kraadise skaalaga elavhõbetermomeetri, kus oli kaks püsipunkti: vee külmumispunkt (100°C) ja vee keemispunkt (0°C). Esmakordselt demonstreeris ta oma termomeetrit 1742. aastal Rootsi Kuninglikule Teaduste Seltsile oma uurimistöös „Vaatlused kahe kindla punkti kohta termomeetril”. Ta tõestas, et jää sulamispunkt ei sõltu rõhust ja määras uskumatu täpsusega kindlaks vee keemispunkti sõltuvuse atmosfääri rõhust. Celsius pakkus, et tema skaala nullpunktiks oleks vee keemispunkt keskmisel merepinna tasemel. Väidetavalt keeras kuulus rootsi botaanik Carl von Linné pärast Celsiuse surma skaala teistpidi ning sellisena kinnitati ta algul standardiks Rootsis ja hiljem juba ka teistes riikides. Carl von Linné kasutas ümberpööratud Celsiuse skaalaga termomeetreid esialgu oma kasvuhoonetes. Need valmistas instrumenditegija Daniel Ekström. Et info liikus aeglaselt, juhtus tollal tihti, et paljud füüsikud ja teadlased väidetavalt ise sõltumatult sama skaala välja töötasid. Nende hulgas olid ka Celsiuse õpilased Daniel Ekström ja Mårten Strömer ning Pehr Elvis, kes oli tihedates sidemetes Carl von Linnéga. Aastal 1948 nimetati skaala ametlikult Celsiuse järgi ning 1954. aastal kuulutati see rahvusvaheliseks standardiks. Ameerika Ühendriigid ja Jamaica on ainukesed riigid, kes kasutavad veel hollandi-saksa füüsiku Daniel Gabriel Fahrenheiti skaalat.
Võitlus Gregoriuse kalendri eest.
Celsius toetas aktiivselt Gregoriuse kalendri kasutusele võtmist Rootsis. Põhjuseks oli asjaolu, et Juliuse kalendri aasta oli liiga pikk ning seetõttu nihkus kevadine pööripäev iga aastaga tahapoole. Üleliigsed päevad kavatseti kaotada ajavahemikus 1700 kuni 1740, mil otsustati loobuda üheteistkümnest järjestikusest liigaastast ehk siis mitte lisada kalendrile 29. veebruari. Selle aja jooksul oleks Rootsi kalender olnud erinev nii Juliuse kui ka Gregoriuse kalendrist ning see erinevus oleks iga nelja aasta järel olnud erinev. Uue kalendri kasutuselevõttu Celsius ei näinudki, sest see toimus alles pärast tema surma. Aastal 1753 jäeti ära kõik üleliigsed 11 päeva, kui kolmapäevale, 17. veebruarile järgnes neljapäev, 1. märts. Täielikult võeti Gregoriuse kalender Rootsis kasutusele alles 1844. aastal.


Boweni skeem.
Boweni skeem.
Boweni skeem on skeem, mis kirjeldab magma jahtumisel sellest kristalliseeruvate mineraalide kristalliseerumisjärjekorda.
Skeemi loojaks on Kanada petroloog Norman Levi Bowen.
Boweni skeem meenutab Y-tähte, mille ülemistel harudel on mineraalid, mis kristalliseeruvad kõrgemal temperatuuril. Kõrgema sulamistemperatuuriga mineraalid on jaotatud kahte ossa. Ühes osas on katkendlik rida eraldi mineraalirühmadest nagu oliviin, pürokseen, amfibool ja biotiit. Teises harus on pidev rida plagioklassidest. Kõrgemal temperatuuril kristalliseerub kaltsiumirikas plagioklass ning madalamal naatriumirikas. Veelgi madalamal temperatuuril kristalliseeruvad muskoviit, ortoklass ning kvarts.
Boweni skeem on idealiseeritud ega kehti kõigil juhtudel. Magma erineva keemilise koostise, rõhu ja temperatuuri tingimustes võib kristalliseerumisjärjekord olla ka pisut teistsugune.


Pürokseenid.
Pürokseenid on silikaatsete kivimit moodustavate mineraalide rühm.
Pürokseenide üldine keemiline valem on A2B2[Si4O12], kus A on Ca, Na, Mg või Fe2+ ning B on Mg, Fe2+, Fe3+, Cr, Mn või Al. Osa ränist võib olla asendunud alumiiniumiga.
Pürokseenid on ahelsilikaadid, kus räni ja hapniku suhe on 1:3. Pürokseenid kuuluvad kas rombilisse (ortopürokseen) või monokliinsesse (klinopürokseen) süngooniasse. Enamasti on pürokseenid tumedad rohelist või musta värvi ning moodustavad prismalisi kristalle. Pürokseenidel on hea kahesuunaline lõhenevus. Lõhenevusjoonte vaheline nurk on 87° ja 93°.
Pürokseenid on väga tavalised kivimimoodustajad, olles eriti rohkelt esindatud aluselistes ning ultraaluselistes kivimites. Basalt ja teised ränivaesed tardkivimid on musta värvi just pürokseenide tõttu. Peale tardkivimite on pürokseenid levinud ka regionaal- ja kontaktmoonde kivimeis.
Pürokseenidele sarnanevad lintsilikaadid amfiboolid. Pürokseenidest erinevad nad selle poolest, et struktuurselt ei koosne nad mitte ühest, vaid kahest omavahel paardunud räni tetraeedrite ahelast ning lisaks kuulub nende struktuuri hüdroksüülrühm, mida pürokseenidel ei ole.
Klassifikatsioon.
Joonis 1.
Rombilised pürokseenid (lühend opx) moodustavad lihtsa isomorfse rea Mg2Si2O6 (enstatiit) – Fe2Si2O6 (ferrosiliit). Enstatiidiga on tegemist siis, kui magneesiumi on kristallstruktuuris rohkem kui rauda ning ferrosiliidi puhul vastupidi (joonis 1).
Kirjanduses võib kohata ka teistsuguseid nimesid, sest tänaseks vananenud klassifikatsioon jaotas selle seeria kuueks osaks: enstatiit (en100...88), bronsiit (en88...70), hüpersteen (en70...50), ferrohüpersteen (en50...30), euliit (en30...12), ferrosiliit (en12...0).
Monokliinsete pürokseenide (lühend cpx) koostis on keerukam kui rombilistel pürokseenidel. Ühe osa monokliinseist pürokseenidest võib jaotada neljaks: (Ca,Mg)Si2O6 (diopsiid) – (Ca,Fe)Si2O6 (hedenbergiit) – Mg2Si2O6 (klinoenstatiit) – Fe2Si2O6 (klinoferrosiliit), kusjuures tahked lahused esinevad diopsiidi ja hedenbergiidi ning klinoenstatiidi ja klinoferrosiliidi vahel, kuid mitte nende kahe grupi vahel, teiste sõnadega, puudub pidev üleminek näiteks diopsiidist klinoenstatiidini. Eristatakse veel pižoniiti ja augiiti. Esimene kuulub ühte gruppi klinoenstatiidi ja klinoferrosiliidiga, kuid on neist kaltsiumirikkam (5...15% magneesiumi ja raua koguhulgast asendunud kaltsiumiga). Suuremal osal pižoniitidest on raua-magneesiumi suhe piirides 30:70 kuni 70:30. Augiit kuulub diopsiidi-hedenbergiidi gruppi, kuid on neist magneesiumi- ja rauarikkam. Nagu juba eespool rõhutatud, pidevat tahket lahust pižoniidi ja augiidi vahel siiski ei esine (joonis 1).
Joonis 2.
Siiani on lihtsuse mõttes käsitletud vaid asendumisi kahevalentsete raua, magneesiumi ja kaltsiumi ioonide vahel ning jäetud käsitlemata asendumised, mis ei mõjuta pürokseenide klassifikatsiooni. Kuid on ka ühe- ja kolmevalentsete ioonide osalusel toimuvaid asendumisi, mis omavad klassifikatsiooni seisukohalt tähtsust. Olulisim ühevalentne ioon on naatrium. Et säiliks kristallstruktuuri neutraalsus, peavad naatriumi ioonide kõrval sisenema kristallstruktuuri ka kolmevalentsed ioonid, milleks on peamiselt kolmevalentne raud või alumiinium. Kui rohkem kui 80% kaltsiumist ja kahevalentsest rauast ja magneesiumist on asendunud kolmevalentse raua ja/või alumiiniumi ja naatriumiga, siis nimetatakse vastavaid mineraale jadeiidiks (NaAlSi2O6) ja ägiriiniks NaFe3+Si2O6. Vahepealse koostisega mineraale jadeiidi ja eespool käsitletud neliku vahel nimetatakse omfatsiidiks ning "ägiriinse koostise" korral ägiriinaugiidiks (joonis 2). Mitmesuguste asendumiste tõttu eristatakse veel mitmeid pürokseene, näiteks spodumeen (LiAlSi2O6), kosmokloor (NaCrSi2O6), kanoiit ((Mn,Mg)2Si2O6) jne.


Berliini kell.
Berliini kell Berliinis Europe-Centeri kõrval
Berliini kell (saksa keeles "Berlin-Uhr") on kvantdidaktika printsiipidel töötav linna kronograaf, mille leiutas Dieter Binninger. Originaalne Berliini kell asub Berliinis Europa-Centeri kõrval, olles umbes 5 meetrit kõrge ning näidates kellaaega punaste ja kollaste lampide abil. Esmakordselt paigaldati see 1975. aastal Uhlandstraße metroojaama kõrvale, kuid kell suleti 1995. aastal tehniliste probleemide ning kõrgete hoolduskulude (5000 eurot aastas) tõttu. Alates 1996. aastast finantseerib kella tööd Europa-Center.
Tööpõhimõte.
Berliini kell baseerub kvantdidaktika printsiipidel ning on esimene omataoline. Ülemine ümmargune lamp vilgub iga 2 sekundi järel. Igaüks neljast punasest lambist ülemises reas osutab 5 tunnile. Alumises punaste lampide reas osutab igaüks ühele tunnile. Niisiis, kui ülemises reas põleb 2 lampi ning alumises reas 3, on tundide arv 5 + 5 + 1 + 1 + 1 = 13 ehk kell 1 pärast lõunat. Kolmandas, piklike lampide reas osutab iga lamp 5 minutile. Seal on 11 lampi, millest 3., 6. ja 9. on punased, näidates ära veerandtunnid. Viimased reas asuvad 4 lampi osutavad igaüks minutile.
Lauakell.
Enne Berliini müüri lagunemist sai tollase kella asukohta ümbritsevatest suveniiripoodidest soetada kella väikest lauamaketti. Vaegnägijatele on kell hõlbus viis kellaaja teadasaamiseks, kuna kella helendavad tuled on kaugele näha.
Peale kella leiutaja surma 1990ndate keskel kelli enam ei toodeta.


Schwerin.
Schwerin on linn Saksamaal, Mecklenburg-Vorpommerni pealinn. Asub Schwerini järve ääres.
Schwerin on Tallinna sõpruslinn.


Wuppertal.
Wuppertal on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Wupperi jõe ääres.
Suurtest linnadest asub Düsseldorf Wuppertalist umbes 30 km läänes, Köln umbes 40 km edelas ja Essen 23 km kirdes.
Linn loodi 1. augustil 1929. aastal, kui liideti mitu linna: Elberfeld (suurlinn aastast 1883), Barmen (suurlinn aastast 1884), Cronenberg, Ronsdorf ja Vohwinkel, samuti naaberpiirkond Beyenburg, mis tänapäeval Remscheidi alla kuulub. Esialgu oli linna nimeks Barmen-Elberfeld. 1930. aastal otsustati rahvaküsitlusel võtta uueks nimeks Wuppertal.
Schwebebahn.
Wuppertali vaatamisväärsus on rippraudtee Schwebebahn, mis on lääneedela–idakirdesuunaline, kulgeb läbi linna, on 13,3 km pikk ja 20 jaamaga. Schwebebahni otspunktid, kummaski depoo, asuvad Vohwinkelis ja Oberbarmenis. Raudtee kulgeb 10 km ulatuses Wupperi jõe kohal ning 3,3 km ulatuses linna teede ja tänavate kohal.
Schwebebahn avati 1901 ja seda kasutatakse siiamaale. Sõit ühest otsast teise kestab pool tundi. 2008. aastal teenindas Schwebebahn 25 miljonit reisijat. Raudtee tippkiirus on 60 km/h ja keskmine kiirus 27 km/h.
Schwebebahn on väga töökindel. Ainus inimohvritega toimunud õnnetus sellel toimus 12. aprillil 1999 ja selle põhjustas rekonstrueerimistöid teostanud tööliste hooletus: nad olid graafikust maas, lõpetasid töö ainult kümme minutit enne esimese rongi väljumist ja unustasid kõrvaldada suure metallitüki. Päeva esimene rong sõitis vastu seda tükki kiirusega umbes 50 km/h ja kukkus kümmekonna meetri kõrguselt jõkke. 5 inimest hukkus ja 49 sai vigastada. Ehitustöölised ja ohutustehnikainsener vabastati vastutusest, kuid nende kõrgemad ülemused mõisteti tahtmatu tapmise eest tingimisi vangi.
21. juulil 1950 otsustas Althoffi tsirkus reklaamitrikina elevant Tuffit (1946–1989) raudteel sõidutada. Pärast sõidu algust sattus Tuffi paanikasse, lõhkus vaguni seina ja kukkus jõkke. Elevant, kaks ajakirjanikku ja üks reisija said kergelt vigastada. Nii Schwebebahni operaatorettevõtet kui tsirkuse direktorit karistati rahatrahviga. Tänapäeval meenutab seda sündmust Alter Markti ja Adlerbrücke jaamade vahel olev hüppava elevandi kujutis hoone seinal.
Sõpruslinnad.
Wuppertalil on üheksa sõpruslinna: Beersheba (Iisrael), Berliin (Saksamaa), Jekaterinburg (Venemaa), Košice (Slovakkia, alates 1980), Legnica (Poola), Matagalpa (Nikaraagua), Saint-Étienne (Prantsusmaa), Schwerin (Saksamaa) ja South Tyneside (Suurbritannia).


Würzburg.
Würzburg on linn Saksamaal Baieri liidumaal, Alam-Frangimaa halduskeskus. Asub Maini jõe ääres.
Würzburgi linna mainitakse esmakordselt 704. aastal. 1156. aastal toimusid seal Friedrich I Barbarossa pulmad Burgundia Beatrixiga. 1402. aastal asutati Würzburgi ülikool.
Würzburgis avastas Wilhelm Röntgen röntgenkiirguse.


704.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Aastakümned: 650. aastad 660. aastad 670. aastad 680. aastad 690. aastad - 700. aastad - 710. aastad 720. aastad 730. aastad 740. aastad 750. aastad
Aastad: 699 700 701 702 703 - 704 - 705 706 707 708 709


Stelleri meriõhv.
thumb
Stelleri meriõhv ("Hydrodamalis gigas") oli meriveiseliste seltsi kuuluv loom. Ta avastati 1741. aastal saksa loodusteadlase Georg Wilhelm Stelleri poolt Kamtšatka poolsaare lähedal.
Loom kasvas kuni 10 m pikkuseks ja kaalus kuni 4 tonni.
Avastamisele järgnenud massilise küttimise tagajärjel suri loom välja. Viimane Stelleri meriõhv tapeti 1768. aastal.


Wiesbaden.
Wiesbaden [v'iisbaaden] on linn Saksamaal, Hesseni liidumaa pealinn. Asub Reini jõe paremal kaldal ja ultab kirdes ja idas Taunuse mäestikuni.
Wiesbadenis on üle 20 kuuma- ja külmaveeallika, mis olid oma raviomaduste poolest tuntud juba rooma ajal. Wiesbaden on üks Euroopa vanimaid kuurortlinnu.
Lisaks Hesseni liidumaa ministeeriumitele asuvad Wiesbadenis ka Saksamaa Kriminaalamet ("Bundeskriminalamt") ja Saksamaa Statistikaamet ("Statistisches Bundesamt").
Teises maailmasõjas sai Wiesbaden palju vähem kannatada kui teised Saksamaa suurlinnad. Seetõttu on kogu kesklinnas säilinud klassitsistlikus stiilis hooned.
Linnas on palju muuseume, teatreid ja raamatukogusid.
Ajalugu.
Hessenit mainitakse esmakordselt Karl Suure kroonikas 828/830. aastal ("Wisibada"). 1170. aasta paiku läks linn Nassau krahvide valdusse. 1232. aastal sai Wiesbadenist arvatavasti riigilinn.
1609 kuni 1610 ehitati Vana raekoda, mis on vanim siiani säilinud hoone linnas.
19. sajandi lõpus hakkas linn kiiresti kasvama.


Weimar.
Weimar on linn Saksamaal Tüüringi liidumaal.
Weimar oli tähtis kultuurikeskus 19. sajandi alguses. Seal elasid Johann Wolfgang von Goethe ja Friedrich Schiller.


Tauragė.
Tauragė on linn Leedus, Tauragė maakonna keskus.
21. juunil 1807 kirjutasid Aleksander I ja Napoleon I Tauragės alla relvarahule.
Tauragė on leedu luterluse keskus. Linnas on luteri, õigeusu ja katoliku kirik.


Telšiai.
Telšiai on linn Leedus, Telšiai maakonna keskus. Asub Mastise järve kaldal.
Telšiaid on esmakordselt mainitud 1450. aastal. Linnaõigused sai 1791. aastal.


Toivo Aare.
Toivo Aare (20. aprill 1944 Harjumaa, Nõva – 29. aprill 1999 Tallinn) oli eesti ajakirjanik.
Ta õppis praeguses Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis.
Ta lõpetas 1970 Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal spetsialiseerumisega ajakirjandusele. Diplomitöö teema oli "Mõningaid küsimusi välismaise raadiopropaganda teooriast". Ta õppis veel kolm aastat aspirantuuris.
Ta töötas õpinguteajast saadik Eesti Raadios noorte- ja lastesaadete toimetuses.
Ta oli alates 1975. aastast tööl ajalehes Noorte Hääl, algul korrespondendina, hiljem toimetaja asetäitjana. Aastal 1978 astus ta NLKP-sse. 7. detsembrist 1982 1. veebruarini 1989 juhtis ta toimetajana lehe toimetust. Fosforiidisõja ajal võttis ta endale vastutuse Juhan Aare artiklite eest. Toivo Aare järel Noorte Hääle peatoimetajaks saanud Margus Mets nimetab Toivo Aare juhtimisstiili diktaatorlikuks ja elunautivaks ning süüdistab teda lehe populaarsuse vähenemises.
Hiljem oli Toivo Aare jälle tööl raadios. Aastast 1998 töötas ta Eesti Raadios programmidirektorina ja kommentaatorina ning tegi ususaateid. Suvel 1993 tegi ta koos Madis Salumiga saateid Hiiu Raadios. Ta oli mõnda aega ka Raadio 2 saatejuht.
Pärast tööd Eesti Raadios oli ta Eesti Teadeteagentuuri peatoimetaja ja ajalehe Esmaspäev juht. Hiljem oli ta Koonderakonna pressiesindaja (pressinõunik). Lõpuks oli ta lühikest aega ajalehe Videvik korrespondent.
Ta lõpetas elu enesetapuga. Ta leiti järgmisel hommikul. Hüvastijätukirja ei olnud.
TEA entsüklopeedia artikli autor omistab Toivo Aare ajakirjanduslikule loomingule isikupära ja meisterliku sõnakasutuse.
Kirjandus.
Aare, Toivo
Aare, Toivo
Aare, Toivo


Gera.
Gera on linn Saksamaal Tüüringi liidumaal. Asub Weisse Elsteri orus.
Ajalugu.
Gerat on mainitud esmakordselt 995. aastal. 13. sajandi alguses sai Gera linnaõigused.


Göttingen.
Gänseliseli purskkaev on Göttingeni sümbol
Göttingen on linn Saksamaal Alam-Saksimaal Leine jõe ääres.
Ajalugu.
Göttingeni kohal asunud Gutingi küla mainitakse esmakordselt 953. aastal. Linnaõigused sai 12. sajandi lõpus.
Göttingeni ülikool asutati 1736. aastal ja avati järgmisel aastal. Tänapäeval õpib ülikoolis umbes 25 000 üliõpilast.
Göttingenis asub Balti Ajaloo Komisjoni keskus.


Gelsenkirchen.
Gelsenkirchen on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus.
Ajalugu.
Gelsenkircheni on esmakordselt mainitud 1150. aastal, kuid tänapäeva linnaosa Bueri juba 1003. aastal.
Pärast rasketööstuse keskuseks arenemist sai 1875. aastal linnaõigused.
Sport.
Linna edukaim jalgpalliklubi on FC Schalke 04, mille kodustaadion on Veltins-Arena.


Zwickau.
Zwickau on linn Saksamaa idaosas Saksimaal, Zwickau kreisi keskus.
Ta asub Mulde jõe ülemjooksu ääres, mida nimetatakse Zwickauer Muldeks, 130 km Dresdenist edelas.
Zwickaust saab sõita raudteed mööda kagusse Auesse, läände Werdausse ja kirdesse Glauchausse. Maanteed mööda saab sõita kirdesse Chemnitzisse, edelasse Reichenbach im Vogtlandi kaudu Plauenisse ja põhja Meeranesse.
Ajalugu.
Zwickau piirkonna asustasid slaavlased 7. sajandil. 10. sajandil hakkasid sinna lääne poolt saabuma sakslastest ümberasujad ja slaavlased ristiusustati.
Kirjalikes allikates on Zwickaud esimest korda mainitud kauplemiskohana aastal 1118 nime all "terretorio Zcwickaw". 1212 sai Zwickau linnaks. Samal 13. sajandil asusid linna frantsiskaanid ja tsistertslased. 1290–1323 oli Zwickau vabalinn, aga hiljem annetati Meißeni markkrahvkonnale.
Linna kirikute hulgas on tähelepanuväärne 1451–1536 ehitatud Maarja kirik, mis on 88 meetri kõrgune ja mille tornikell kaalub 51 tonni. Hilisgooti stiilis Katariina kirikus on Lucas Cranach vanemale omistatav altarimaal ning 1520–1522 oli selles pastoriks Thomas Müntzer.
Esimene kaevandus rajati sinnakanti juba 1316, aga laiaulatuslik kaevandamine algas alles 1470 pärast hõbeda avastamist Schneebergi mäel. Kaevandustest saadav tulu muutis Zwickau Saksimaa majandus- ja kultuurikeskuseks.
1487 asutati linnaarhiiv, mille vanimad säilikud pärinevad 13. sajandist. Reformatsiooni ajal asutasid õpetlased Raekooli raamatukogu, mis püsib tänapäevani. Praegune raekoda valmis 1581.
1521 algas Zwickaus anabaptistide liikumine Zwickau prohvetite ilmumisega. Samal aastal pagendati nad linnast, kuid sellegipoolest sai Zwickau esimeseks linnaks pärast Wittenbergi, kes ühines reformatsiooniliikumisega.
Kolmekümneaastase sõja käigus sai linn tugevalt kannatada.
17. aprillil 1945 okupeeris linna USA armee, sama aasta 30. juunil Punaarmee. Kuni Saksamaa taasühinemiseni kuulus linn Saksa DV-sse.
Kuni 1. augustini 2008 oli Zwickau kreisivaba linn.
Zwickaus oli 1530. aastal 7700 elanikku – see elanike arv saavutati uuesti alles 1830. aastatel. Pärast Kolmekümneaastase sõja lõppu 1640 oli elanikke 2700. Aastail 1944–2003 oli linnas üle 100 tuhande elaniku. Kõige suurem elanike arv 138 844 registreeriti 31. augustil 1950.
Majandus.
Zwickau lähedal olid suured kivisöekaevandused. Kivisöe kaevandamist linna lähedal on mainitud juba 1348, kuid tööstuslikul määral hakati seda kaevandama alles 19. sajandil, mil see muutus ka linna peamiseks tööstusharuks. Kivisöekaevandused soodustasid linna ja kogu piirkonna industrialiseerimist. Selle mõjul tekkisid ja arenesid linnas paljud tööstusharud: kõigepealt muidugi kaevandusseadmete tootmine, terase- ja rauatöökojad, tekstiili- ja masinatööstus ning edasi juba keemiatööstus, portselani, paberi, klaasi, värvainete, traadi, plekknõude, riiete ja kanga valmistamine. Tekkisid ka auru jõul töötavad saeveskid, teemantite ja klaasi poleerimise ettevõtted, terase valutehased ja pruulikojad.
1885 leiutas Carl Wolf ohutu kaevanduslambi, võttis sellele patendi ning asutas koos äripartneriga ettevõtte "Friemann & Wolf", mis sai maailmakuulsaks.
1904 asutati linnas "Horchi" autotehas, millele 1909 järgnes "Audi". 1932 ühendati "Audi", "Horch", DKW ja "Wanderer" uueks ettevõtteks "Auto Union". Teise maailmasõja ajal rajati "Horchi" tehase lähedale Flossenburgi koonduslaager ja Ostersteini lossi rajati sunnitöölaager. USA sõjavägi vabastas sõja lõpul mõlemad laagrid. Pärast sõja lõppu demonteerisid punaarmeelased kõik autotootmisliinid ja vedasid Venemaale, kus neid uuriti ja kasutati uute autode tootmiseks.
1948 riigistas nõukogude võim kõik suured ettevõtted. 1958 moodustati "Sachsenringi" ettevõte, milles hakati tootma "Trabante". See oli maailma esimene ettevõte, mis tööstuslikult hakkas tootma plastkerega autosid.
Majanduslikel põhjustel suleti kivisöekaevandused 1978 pärast seda, kui maa alt oli välja toodud 230 miljonit tonni söelademeid, seda isegi rohkem kui kilomeetri sügavuselt. Kuid Zwickau jäi kaevanduslinnaks kuni 1992, mil suleti viimane koksipõletusahi.
Saksa DV ajal oli Zwickaus veel kaks suurettevõtet: uraani rikastamise ettevõte Zwickau-Crossenis ja masinaehitustehas Zwickau-Cainsdorfis. Viimane tootis mitmesuguseid seadmeid uraanikaevandustele ja -rikastusettevõtetele. Uraani rikastamine lõpetati 1989 ja pärast Saksamaa ühinemist müüdi masinaehitustehas erainvestorile.
Pärast Saksamaade ühinemist lõpetati "Trabantide" tootmine, aga "Volkswagen" rajas sinna uue tehase ja "Sachsenring" toodab endiselt autotööstuse detaile. Zwickaus asub "Volkswageni" tütarettevõtte "Volkswagen Sachsen" GmbH, mis paneb kokku "Golfi", "Passati" ja "Phaetoni" autosid.
Poliitika.
Iga 5 aasta tagant toimuvad kohalikud valimised. Alates 1994 on linnavolikogus olnud 48 kohta. Viimased kohalikud valimised toimusid 2009 ja linnavolikokku pääses rohkem valimisnimekirju kui iial varem: üheksa. Kristlik-Demokraatlik Liit sai 17 kohta, Saksamaa Vasakpartei 10 kohta, Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei 9 kohta, Vaba Demokraatlik Liit ja valimisliit "Freie Wähler" kumbki 3 kohta.
Aukodanikud.
Erinevalt paljudest teostest Saksa linnadest on Zwickaul läbi aegade, ajates 1832. aastast olnud palju aukodanikke: 2010. aasta seisuga 53, kellest 7 on elus. Enne Teise maailmasõja lõppu valitud 28 aukodanikust oli enamik poliitikud ja sõjaväelased, pärast valitud 25 aukodanikust olid üksnes 2 poliitikud ja sõjaväelasi pole olnud.
Tuntuimad Zwickau aukodanikud on Otto von Bismarck (1895), Paul von Hindenburg (1933), Adolf Hitler (1933), August Horch (1939) ja Max Pechstein (1947). Tänapäevastest aukodanikest on arvatavasti tuntuimad "Volkswageni" juhatuse esimehed Carl Hahn juunior (1998) ja Ferdinand Piëch (1999).
Sõpruslinnad.
Zwickau sõpruslinnad on Jablonec nad Nisou (Tšehhi, alates 1971), Zaanstad (Holland, alates 1987) ja Dortmund (Saksamaa, alates 1988).


Sisimiut.
Sisimiut (varasem taanikeelne nimi "Holsteinsborg") on linn Gröönimaa läänerannikul, Qeqqata valla keskus.
2009. aastani oli linn Sisimiuti valla keskus.
Sisimiut on Gröönimaa põhjapoolseim sadam, mis on aastaringselt jäävaba.


Anatoli Podčekajev.
Anatoli Podtšekajev (kasutas Eestis erinevaid nimekujusid, nt: Podtschekajew, Podčekajev; translitereerituna Anatolij Podčekaev; vene keeles "Анатолий Алексеевич Подчекаев"); sündinud 26. jaanuar 1879, Opotška – surnud 7. mai 1938, Tartu) oli Vene ja Eesti arhitekt.
Podtšekajev lõpetas Pihkva Reaalkooli 1899. aastal ning asus samal aastal õppima Varssavi Polütehnilisse Instituuti arhitektuuri. Pärast 1905. aasta sündmuste tõttu kooli sulgemist läks ta tagasi Pihkvasse ja jäi ootama Varssavi kooli taasavamist. Ta ei jõudnud seda ära oodata (Varssavi Polütehnilisse Instituut avati uuesti õppetööks 1908. aastal) ja läks oma õpinguid lõpetama Riia Polütehnilisse Instituuti, kus ta õppis vaheaegadega 1907-1910 ja lõpetas selle kooli insener-arhitekti diplomiga. Pärast lõpetamist töötas ta 1910–1919 Pihkvas.
Alates 1919. aastast elas ta Eestis ja alates 1921. aastast peamiselt Tartus, kus ta oli 1922-1926 Tartu linnaarhitekti kohusetäitja, seejärel oli ta vabakutseline projekteerija ja ehitusettevõtja. Ta projekteeris hulga Tartu ehitisi: hooldekodu Liiva 32 (1923), koolihoone Lina 2 (1925), mitmeid eramuid Tammelinnas (nt Elva 3 ja 8; Väike kaar 30 jt).
Tema tütar Irina Kalits on arst.
Välislink.
Podtšekajev, Anatoli
Podtšekajev, Anatoli
Podtšekajev, Anatoli
Podtšekajev, Anatoli


Torgu valla lipp.
Torgu valla lipp on Eesti haldusüksuse Torgu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 23. jaanuaril 2002.
Torgu valla lipu kujundajaks on Sõrvest pärit Arne Pagil.
Lipu kirjeldus.
Torgu valla lipp on vapilipp. Kangas on jaotatud vertikaalselt kolmeks võrdseks väljaks, sinine-kollane-sinine. Kollase välja keskel on must tuletorn kollaste akendega ning selle kohal sinine aadlikroon.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.
Põhjendus.
Lipul kujutatud tuletorni kujutis sarnaneb mõningal määral Sõrve tuletorniga. Kollane sümboliseerib Sõrve poolsaart, sinine aga merd. Kroon meenutab, et sõrulased on olnud tublid Torgu kuningriigi alamad (seda huumoriga pooleks).


Martna vald.
Martna vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Lääne maakonnas.
Valla territooriumile jääb osa Matsalu rahvuspargist.
Martna valda läbib Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee, mis Ristil kohtub Ääsmäe–Haapsalu–Rohuküla maanteega.
Valla asulad.
Vallas on 33 küla. Suuremad neist on Martna, Kirna, Kasari ja Rõude.
Täielik nimekiri: Allikotsa, Ehmja, Enivere, Jõesse, Kaare, Kaasiku, Kabeli, Kasari, Keravere, Keskküla, Keskvere, Kesu, Kirna, Kokre, Kuluse, Kurevere, Laiküla, Liivaküla, Martna, Männiku, Niinja, Nõmme, Ohtla, Oonga, Putkaste, Rannajõe, Rõude, Soo-otsa, Suure-Lähtru, Tammiku, Tuka, Uusküla, Vanaküla, Väike-Lähtru.


Qeqertarsuaqi saar.
Qeqertarsuaq ehk Disko on saar Baffini lahes Gröönimaa läänerannikul. Seda eraldab Gröönimaa rannikult Disko laht.
Saare pindala on 8578 km². Keskmine kõrgus on 975 m, kõrgeim tipp on 1919 m. Lõunakaldal asub sadamalinn Qeqertarsuaq.


Anton Vaarandi.
Anton Vaarandi (kuni 1940. aastani Anton Vahtmann; 12. september 1901 Rapla – 28. september1979 Tallinn) oli eesti ajakirjanik ja Eesti NSV riigitegelane.
Elu ja tegevus.
Aastal 1922 astus ta Eestimaa Kommunistlikku Parteisse.
Aastatel 1922–1924 tegutses ta Sotsiaalfilosoofilises Üliõpilaste Seltsis. Samuti tegutses ta Üle-eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu Rapla osakonnas.
Aastatel 1924–1931 oli ta kommunistliku tegevuse pärast vangis.
Aastast 1933 andis ta Taanis, Rootsis ja Norras välja eestikeelseid kommunistlikke ajalehti "Kommunist" ja "Rahva Hääl" ning ajakirja "Majakas".
Aastatel 1937–1940 õppis ta Oslo ülikoolis.
Eestis toimetas ta eestirootslastele mõeldud ajalehte "Sovjet-Eestland".
Anton Vaarandi viibis ainsa Eesti ajakirjanikuna Nürnbergi protsessil.
Töökohad.
Lõpuks töötas ta Eesti NSV ministrite Nõukogu nõunikuna.
Isiklikku.
Anton Vaarandi oli lühikest aega abielus Debora Vaarandiga.


Vormel 1 radade loend.
"Siin on loetletud Vormel 1 radasid."


Rolf Liiv.
Rolf Liiv (sündis 9. juunil 1979) on eesti kirjanduskriitik, luuletaja ja pedagoog.
Aastal 2003 lõpetas Rolf Liiv Tallinna Pedagoogikaülikooli põhikooli prantsuse keele õpetaja erialal. Ta on õpetanud Audentese algkoolis prantsuse keelt. Praegu töötab ta OÜ-s Tehnilise Tõlke Keskus tõlkija-toimetajana.
Rolf Liiv on avaldanud kirjanduskriitikat ajalehtedes Sirp ja Eesti Päevaleht. Avaldanud sisemise maailma üle mõtiskleva, veidi religioosse luuleraamatu ning ühiskonnakriitilist luulet ajalehes Sirp ja ajakirjas Looming.
Isiklikku.
Ta on Toomas Liivi poeg.


855.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad
Aastad: 850 851 852 853 854 - 855 - 856 857 858 859 860


795.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Aastakümned: 740. aastad 750. aastad 760. aastad 770. aastad 780. aastad - 790. aastad - 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad
Aastad: 790 791 792 793 794 - 795 - 796 797 798 799 800


Tarni jõgi.
Tarn on jõgi Lõuna-Prantsusmaal, Atlandi ookeani vesikonda kuuluva Garonne'i parempoolne lisajõgi.
Jõgi on andnud nime Tarni departemangule.
Jõgi algab Sevennidest ja voolab valdavalt läände sügavas orus läbi Keskmassiivi. Ta läbib Millau, Albi, Gaillaci ja Rabastensi. Siis suubub temasse suurim vasakpoolne lisajõgi Agout ja Tarn pöördub loodesse. Pärast Montaubani linna läbimist suubub temasse suurim parempoolne lisajõgi Aveyron ja Tarn pöördub taas läände. Pärast Moissaci linna läbimist suubub ta paremalt Garonne'i jõkke.
Jõe pikkus on 381 kilomeetrit ja valgla on umbes 12 000 km². Jõe vooluhulk suudmes on keskmiselt 200 m³/s. Jõe allikas on 1560 ja suue 65 m kõrgusel merepinnast, mis teeb jõe languks 1495 m.
Tarn voolab peaaegu kogu ulatuses Lõuna-Püreneede departemangus, ainult lühike algusosa asub Languedoc-Roussilloni departemangus.
Kunagi oli Tarn laevatatav 38 km ulatuses, suudmest kuni umbes Montaubanini. Selleks oli jõele rajatud 7 lüüsi. Tänapäeval on lüüsid kasutamata ja seetõttu ei saa neist mööda sõita. Garonne'i veetaset on vahepeal tõstetud, et Golfechi tuumaelektrijaama jaoks veehoidla rajada, see on kõige alumise, Moissaci ja Garonne'i vahelise lüüsi üle ujutanud ja seetõttu saab Moissaci laevaga sõita ka ilma lüüse taastamata (4 km). On tehtud ettepanek taastada ka 5 ülejäänud lüüsi, et Tarni mööda saaks laevaga sõita kuni Montaubanini.
Albi ja Rabastensi vahel kulgevad jõe kaldal maantee ja raudtee, aga seal, kus Tarn loodesse keerab, jätkavad need oma kulgu Toulouse'i suunas.
Millau linna lähistel ületab jõge aastatel 2004–2012 maailma kõrgeim rippsild Millau viadukt.
Tarni jõgi on tuntud metsikute üleujutuste poolest. Need on ühed kõige ohtlikumad kogu Euroopas. 1930. aasta märtsis tõusis Tarn ööpäeva jooksul Montaubanis oma tavalisest tasemest 17 m võrra kõrgemale ja tema vooluhulk oli sel ajal 7000 m³/s. Näiteks Reini keskmine vooluhulk on kõigest 2200 m³/s, aga Niiluse keskmine vooluhulk iga-aastase üleujutuse ajal enne Assuani paisu rajamist oli 8500 m³/s. Kolmandik Tarn-et-Garonne'i departemangust ujutati üle ja hävis tuhandeid maju, sealhulgas Montaubanis hävisid kõik madalamal olevad linnaosad ja Mossaic hävis peaaegu täielikult. Hukkus kolmsada inimest.


Capri.
Capri on Itaaliale kuuluv saar Türreeni meres Campania ranniku lähedal Napoli provintsis Sorrentost edelas. Saare pindala on 10,4 km². Saar on mägine, kuni 578 meetrit kõrge. Ta kaldad koosnevad järskudest lubjakivikaljudest. 31. detsembri 2004 seisuga elas saarel 7278 elanikku.
Ajalugu.
Kreeka geograaf Strabon kirjutas, et kunagi oli Capri ühenduses maismaaga. Tänapäevased arheoloogilised leiud ja geoloogilised uuringud kinnitavad seda seisukohta.
Arheoloogilisi leide on Caprilt leitud juba antiikajal. Suetonius kirjutas, et kui Caprile rajati Augustuse jaoks Merepaleed, olevat välja kaevatud suuri konte ja kivirelvi. Keiser käskis need palee aeda välja panna. See on üks esimesi teadaolevaid arheoloogiliste leidude väljapanekuid. Tänapäeva väljakaevamised on tuvastanud inimtegevuse jäljed saarel juba kivi- ja pronksiajast peale.
Vergilius kirjutab "Aeneisis", et Capril olevat elanud kreeklased, kes olevat sinna elama asunud Joonia saartelt. Strabon kirjutab, et minevikus oli Capril kaks linna, tema ajal ainult üks.
Tacituse järgi olevat Capril olnud 12 imperaatorlikku villat. Saare tegi tuntuks Tiberius, kes kolis sinna aastal 27 ja juhtis sealt impeeriumi kuni oma surmani 37 koos oma pärija Caligulaga. Ta laskis saarele ehitada luksuslikke villasid. Neist Villa Jovis on üks kõige paremini säilinud Rooma-aegseid villasid Itaalias.
Pärastpoole oli Capri pagenduspaik. Näiteks 182 pagendas Commodus Caprile oma õe Lucilla, kes varsti pärast seda mõrvati.
Keskajal kuulus saar Napolile. 866 kinkis Frangi keiser Ludwig II saare Amalfile. Aastal 987 pühitses paavst Johannes XV esimese Capri piiskopi. 1496 legaliseeris Napoli kuningas Federico IV kujunenud olukorra ning jagas saare administratiivselt kaheks: idapoolseks Capriks ja läänepoolseks Anacapriks. Selline jaotus on säilinud tänapäevani.
Keskajal kannatas Capri piraatide käes. Näiteks Türgi admiralid Khair ad-Din ja Dragut rüüstasid saart vastavalt 1535. ja 1553. aastal.
Jaanuaris 1806 okupeeris saare Prantsusmaa. Sama aasta mais vallutasid britid saare tagasi ja muutsid mereväebaasiks, teiseks Gibraltariks. Ehitustöödega tekitati saare muististele tugevat kahju. Joaquin Murat vallutas saare 1808 tagasi ja Prantsuse väed jäid Caprile kuni Napoleoni aja lõpuni 1815, mil tagastati Bourbonide dünastia võimu all olevale Napoli kuningriigile.
19. sajandi teisel poolel sai Capri populaarseks suvituspaigaks Euroopa kultuuritegelaste seas. Axel Munthe elas saarel pikemat aega, laskis ehitada endale maja Villa San Michele ja kirjutas sellest raamatu "San Michele raamat". Saarel elas ka Maksim Gorki. Capril veetis oma viimased eluaastad Jakob von Uexküll.
Tänapäeval on Capri populaarne nii Itaalia kui ka välismaa turistide seas. Napoli ja Sorrento elanikud käivad Capril ühepäevareisidel. Nii Napoli kui Sorrentoga on saarel parvlaeva- ja hõljukiühendus. Saarel on ka jahisadam. Lennujaama jaoks pole Capril ruumi, kuid saarele rajati 1950. aastatel kopterite maandumisplats.
Arenenud turismi tõttu on Capri keskväljakul küll säilinud kunagine taluarhitektuur, kuid neis hoonetes asuvad luksuskaupade poed ja kallid restoranid.


Kreisiraadio.
"Kreisiraadio" on Tarmo Leinatamme, Peeter Oja ja Hannes Võrno poolt 1993. aastal loodud Eesti komöödiarühmitus. Esialgu esineti samanimelises Kuku Raadio meelelahutussaates, hiljem ka Eesti Televisioonis.
1993-1999 oldi eetris KUKU raadios vahelduva eduga. Samuti on teada, et paljud Kreisiraadio varasemad audio salvestused pole säilinud. 1999 ja 2000 suundus Kreisiraadio teleekraanidele. Viimati oli Kreisiraadio meeskond tegevuses 2007. aastal. Esineti KUKU raadios ning samuti ka vana-aasta viimasel päeval televiisoris. Teleklippe saab vaadata portaalis Youtube.com.
Kreisiraadiot iseloomustavad absurdihuumor ja sagedane hea maitse piiri ületamine. 2008. aastal võitis Kreisiraadio palaga "Leto svet" Eesti eurolauluvõistluse (Eurolaul 2008). 2008. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel laul poolfinaalist edasi ei pääsenud jäädes poolfinaalis eelviimaseks ehk 8 punktiga 18. kohale.


Gjumri.
Gjumri on linn Armeenias, Širaki maakonna keskus. Gjumri on Armeenia suuruselt teine linn.
Linnas asub Venemaa 102. sõjaväebaas, mis rajati 1995. aastal. 2010. aasta 20. augustil pikendati kokkulepet baasi paiknemiseks Gjumris 2044. aastani. Baasis paikneb 3500 sõjaväelast, MIG-29 hävituslennukid ja õhutõrjeraketid S-300.
Ajalugu.
Gjumri asutati kreeka kolonistide poolt 5. sajandil eKr.
1837. aastal ehitasid venelased linna kohale suure kindluse. Gjumri oli Armeenia suurim ja tähtsaim linn 1918. aastani.
Linn on kandnud ka nimesid Alekhsandrapol (1840–1924) ja seejärel Leninakan (1924–1990).
1988. aasta maavärin põhjustas suuri purustusi, hukkus 25 000 inimest.


Marcos Pontes.
thumb
Marcos Cesar Pontes (sündinud 11. märtsil 1963 Baurus) on sõjaväelendur ja Brasiilia esimene kosmonaut.
Ta alustas lendu rahvusvahelisse kosmosejaama 30. märtsil 2006. aastal Sojuz TMA-8 pardal koos Pavel Vinogradovi ja Jeffrey Williamsiga. 1. aprillil jõudsid nad kosmosejaama. Pontes maandus koos Expedition 12 meeskonnaliikmete William McArthuri ja Valeri Tokareviga Kasahstanis 8. aprillil.
Välislink.
Pontes, Marcos
Pontes, Marcos


Lanzhou.
Lanzhou (haldusüksusena 兰州市 (Lanzhou Shi; toonimärkidega Lánzhōu Shì)) on linnaks nimetatav 2. järgu haldusüksus (ringkonna õigustega linn) Hiinas, Gansu provintsi keskus. Asub Huang He ülemjooksul, Hiina geograafilises keskmes.
Linn asus Siiditee ääres ja seda kutsuti ka Kuldseks linnaks.


Huang He.
Huang He ehk Kollane jõgi (hiina 黄河, "Huáng Hé" 'kollane jõgi') on jõgi Hiinas. Hiina pikkuselt teine jõgi.
Pikkus 4845 km (teistel andmetel 5464 km). Valgla pindala on 752 443 km².
Saab alguse Kunlunist, ülemjooksul voolab läbi Ngoringi ja Gyaringi järve. Suubub Kollasesse merre (Bo Hai lahte).
Jõe ääres asuvad Lanzhou, Wuhai, Kaifengi ja Jinani linn.
Huang He jõgikonnas tekkis muistne Hiina tsivilisatsioon.


Matsuyama.
Matsuyama (jaapani 'männimägi') on linn Jaapanis, Ehime prefektuuri keskus. Asub Seto kaldal.
1. jaanuaril 2005 liideti Matsuyamaga Hōjō ja Nakajima linnad.
Suurimaks vaatamisväärsuseks on 1602. aastal valminud Matsuyama loss, mis on üks neljast originaalis säilinud jaapani lossist.


Telefoniseks.
Telefoniseks on kujuteldav seksuaalvahekord, milles osalejad on omavahel telefoniühenduses.


Küberseks.
Küberseksi ehk internetiseksi all peetakse enamasti silmas kujuteldavat seksuaalvahekorda (virtuaalseksi), milles osalejad on omavahel audio-visuaalses ja/või tekstilises ühenduses interneti vahendusel.
Küberseksiks nimetatakse ka võrguühenduse kaudu juhitud tehissuguelundite abil vahekorras olemist.


Grupiseks.
Grupiseks on kolme või enama isiku vaheline seksuaalvahekord.
Grupiseksis peab arvestama samasuguste turvaseksi nõuetega kui kahe inimese seksuaalvahekorras.


Mäenduse mõisteid.
"Siin on loetletud mäenduse mõisteid.


Rhône'i liustik.
Rhône'i liustik on liustik Euroopas Alpides. Algab Dammastocki mäelt. Voolab lõunasse ja edelasse. Liustiku keelest lähtub Rhône'i jõgi.


Dzeržinsk.
Dzeržinsk on linn Venemaal Nižni Novgorodi oblastis. Asub Oka jõe kaldal, 400 km Moskvast idas ja 35 km Nižni Novgorodist läänes.
Asutatud 1920-ndatel aastatel Rastjapino küla kohale. 1929. aastal võeti nimeks Feliks Dzeržinski järgi Dzeržinsk. Linnaõigused sai 1930.
Dzeržinsk on keemiatööstuse keskus. Nõukogude ajal toodeti seal keemiarelvi. Praegu toodetakse mineraalväetisi, putukatõrjevahendeid ja lõhkeainet.
Linn on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma kõige saastatum linn. Seal on meeste keskmine eluiga 42 aastat ja naistel 47 aastat.


Dzeržinski (Venemaa).
Dzeržinski on linn Venemaal Moskva oblastis. Asub Moskva jõe kaldal.
Asutatud 1921. aastal. Linnaõigused sai 1981. aastal.
30. märtsil 2006. aastal tulistas palgamõrvar surnuks Dzeržinski kauaaegse linnapea Viktor Dorkini.


Loti jõgi.
Lot on jõgi Prantsusmaal.
Lot algab Sevennidest ning kulgeb läbi Prantsuse Keskmassiivi läände. Alamjooksul laskub Akvitaania madalikule ning suubub paremalt Garonne'i.
Loti jõe ääres asuvad Mende, Entraygues-sur-Truyère, Capdenac-Gare, Cahors, Villeneuve-sur-Lot ja Aiguillon.
Jõgi on andnud nime Loti departemangule.


Lipari saared.
Lipari saared (itaalia "Isole Lipari" ehk "Isole Eolie") (sitsiilia keeles "Ìsuli Eoli") on Itaaliale kuuluv saarestik Türreeni meres Sitsiiliast põhjas.
Saarestiku pindala on 88 km². Saared on mägised ja vulkaanilised, kuni 962 meetrit kõrged. Mitmel saarel asub tegutsev vulkaan.
Saarestik on nime saanud suurima saare Lipari järgi.
Saarestiku moodustavad Lipari, Vulcano, Salina, Panarea, Filicudi, Alicudi ja Stromboli saar. Suurim saar on andnud oma nime kogu saarestikule. Saartest väikseima saare Panareaga ühte vulkaanilisse kompleksi kuulub veel hulk väiksemaid saari ja saarekesi Basiluzzo, Dattilo, Lisca Bianca, Bottaro, Lisca Nera, Panarelli ja Le Formiche, moodustades omaette väikese arhipelaagi.
Saared kuuluvad Messina provintsi. Salina saar jaguneb kolmeks vallaks, ülejäänud saared moodustavad Lipari valla.
Ajalugu.
Antiikajal nimetati seda saarestikku tuultejumala Aiolose järgi Aiolose saarteks. Tänapäeval kasutatakse vahel nime Aioolia saared, millele mitmes keeles (muuhulgas ka itaalia ja sitsiilia keeles) vastab saarte põhinimi.
Antiikajal nimetati Lipari saart Liparaks, Vulcano saart Thermessaks ehk Hieraks ja Stromboli saart Strongyleks.
6. sajandil eKr tungisid saartele Knidoselt ja Rhodoselt pärit kreeka kolonistid ja vallutasid need. Aastast 289 eKr kuulusid saared Kartaagole, pärast Esimest Puunia sõda Roomale.


Lot.
Lot oli legendaarne kuningas.
Lot on tegelane hollandi lasteseriaalis "Sesamstraat".
Lot on hispaania eesnimi.


Géza Gárdonyi.
Géza Gárdonyi [g'eeza g'aardonji] (3. august 1863 Agárd – 30. oktoober 1922 Eger) oli ungari kirjanik. Teda tuntakse eelkõige ajalooliste romaanide kirjutajana.
Tema isa töötas Lääne-Ungaris mõisas treialina. Géza lõpetas õpetajate kooli ning töötas mõned aastad õpetaja ja kiriku kantorina. 1885 abiellus ta Mária Molnáriga, aga abielu oli õnnetu ja nad asusid 1892 lahku elama.
Ta alustas tööd 1880-ndatel ajakirjanduses. Tema esimene edu saabus külaelualaste satiiriliste juttudega sarjast "Göre Gábor", millest ta hiljem lahti ütles. Sajandivahetuse paiku hakkas ta huvi tundma Ungari ajaloo vastu.
Tema kuulsaim teos "Egeri tähed" avaldati 1899. aastal. Teoses räägitakse Egeri linna piiramisest türklaste poolt 16. sajandil.
Aastal 1901 avaldas Gárdonyi romaani "Nähtamatu inimene", mida ta ise pidas oma parimaks teoseks. Raamatus räägitakse hunnide pealiku Attila valitsemisperioodist 5. sajandil, samuti idarooma ajaloolase Priscuse külaskäikudest Attila õukonda. Selles raamatus seatakse kahtluse alla seni ajaloolaste seas valitsenud seisukoht, et 451 toimunud Katalaunia lahingu, peamise lahingu Vana-Rooma ja Attila vahel, võitsid roomlased.
Kuigi Ungaris saavutasid need kaks romaani tuntuse kiiresti, hakati neid teistesse Euroopa keeltesse laialdaselt tõlkima alles 20. sajandi teisel poolel. Nad on tõlgitud ka eesti keelde.
Aastast 1897 elas Gárdonyi oma emaga Egeris, kus ka suri. Ta on sinna ka maetud ja tema hauakivile on kirjutatud "Csak a teste" ("Ainult tema keha"). Maja, milles ta oma elu lõpuni elas, on säilitatud ja muudetud muuseumiks.


Aalen.
Aalen on suur kreisilinn Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal umbes 67 km Stuttgartist idas ja 48 km Ulmist põhjas, Ostalbkreisi keskus. Geograafilised koordinaadid on 48°50' N, 10°06' E.
Aalen on Ostalbkreisi suurim linn ja kreisilinn. Ta on ka Ida-Württembergi regiooni suurim linn. Alates 1. aprillist 1956 on ta suur kreisilinn.
Loodus.
Linn on umbes 430 m kõrgusel merepinnast.
Ta asub Schwäbische Albi kirdeserval Kocheri jõe ülemjooksul.
Tähised.
Telefonikoodid on 07361, 07366 ja 07367.
Ajalugu.
Aaleni kohal asus 150. aasta paiku Rooma sõdurite laager. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud Rooma linnus ning küla.
Linn tekkis 12. sajandil. 13. sajandil saadi linnaõigused.
Aastatel 1360–1803 oli Aalen vaba riigilinn.


Anders Wejryd.
Anders Harald Wejryd (sündinud 8. augustil 1948) on Rootsi Kiriku (Uppsala) peapiiskop.
Ta valiti 2006. aasta märtsis peapiiskopiks 176 häälega 320-liikmelisest valimiskogust. Ta on järjekorras Rootsi Kiriku 69. peapiiskop. Wejrydi pidulik ametisseseadmine toimus Uppsalas 2. septembril 2006.
Välislink.
Wejryd, Anders
Wejryd, Anders


Kristjan Raud.
Kristjan Rauale 1968. aastal püstitatud mälestusmärk Tallinnas Hirvepargis, skulptor Kalju Reitel. Suvi 2011.
Kristjan Raud (22. oktoober 1865 Kirikuküla, Viru-Jaagupi kihelkond – 19. mai 1943 Tallinn) oli eesti kunstnik.
Tema kaksikvend oli kunstnik Paul Raud.
Elukäik.
Õppis Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, Rakvere kreiskoolis, Tartu Reaalkoolis ja lõpetas 1887 Tartu Õpetajate Seminari. Seminari lõpetamise järel töötas Tartus ja Peterburis õpetajana.
Kunstilise hariduse sai Peterburis Peterburi Kunstide Akadeemias (1893–1897), Anton Ažbe kunstikoolis (1899–1901) ja Müncheni Kunstiakadeemias (1901–1903).
Kodumaale naastes töötas ta järgmised 10 aastat Tartu reaalkoolis õpetajana. Rajas 1904. aastal Tartus omanimelise ateljeekooli (Kristjan Raua õppestuudio), mis oli võrreldav Ants Laikmaa ateljeekooliga Tallinnas. Kristjan Raud lülitus innukalt Noor-Eesti haritlasringkonda ning Eesti Kirjanduse Seltsi tegevusse.
I maailmasõja puhkedes asus ta oma kaksikvenna Paul Raua juurde Tallinnasse, kus töötas õpetajana ka Tallinna reaalkoolis, Tallinna poeglaste kommertskoolis, Westholmi gümnaasiumis, Riigi Kunsttööstuskoolis, Kaarli koguduse gümnaasiumis jm.
Eesti Vabariigi algusaastail loobus Kristjan Raud vabakunstniku elust ning asus tööle Haridusministeeriumi kunsti ja muinsusasjade osakonna juhatajana (1919–1923). Neil aastail töötas ta välja esimese Eesti muinsuskaitseseaduse. Aastatel 1923–1924 oli ta muinsusasjade korraldaja Tartus. Tema südameasjaks oli ainelise vanavara kogumine, tänu millele suurenesid tunduvalt Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi etnograafilised kogud. 1907. aastal, Jakob Hurda surma järel, nõudis Raud esimesena muuseumi asutamist, kuhu tulevikus kuuluks mitte ainult Hurda kogutud ja süstematiseeritud folklooripärand, vaid ka aineline talupojakultuur, mida tollastes oludes ei väärtustatud. Kristjan Raud oli Eesti Rahva Muuseumi esimestel tegutsemisaastatel mitmete kogumisaktsioonide üks initsiaatoreid.
Tegutsedes 1919 Tallinnas Haridusministeeriumi Muinsusosakonna juhatajana, oli Kristjan Raud tegev Tallinna Muuseumi – tulevase Eesti Kunstimuuseumi – asutajana ning Tallinna Eesti Muuseumiühingu juhtiv tegelane ning auliige.
Paul ja Kristjan Raua mälestustahvel Taani Kuninga aias Neitsitorni juures, suvi 2011.
1921. aastal asus Kristjan Raud üürilisena elama perekond Tischlerite juurde Tallinnas Kordese (pärastisel Kevade) tänaval. Tollal juba küpsesse keskikka jõudnud kunstniku tutvus peretütar Elviiraga arenes peagi vastastikuseks kiindumuseks. Vaatamata märkimisväärsele vanusevahele ning pruudi vanemate esialgsele vastuseisule abielluti 1924. aastal. Abielust sündis peresse kolme aasta jooksul kolm last: tütar Helge ning pojad Kristjan-Paul ja Rasmus. Koos alustati uue kodu rajamist Nõmmele, millest pärast kunstniku surma sai Kristjan Raua majamuuseum. Maja projekteeris Herbert Johanson ning see valmis 1929. aastal.
Looming.
Kristjan Raud oli üks esimesi eesti kunstnikke, kes rajas oma karjääri Eestis, kuigi anne ja sidemed oleksid võimaldanud sulandumist Peterburis või Saksamaal juba õpingute ajal sissetöötatud kunstiringkondadesse.
Pärast kunstniku Pariisi reisi 1926. aastal kujunes välja Rauale ainuomane stiil. Arhailiselt rasked nurgelised vormid, madalast horisondist kõrguvate siluettide väljanduslikkus ja monumentaalsus meenutavad eesti taluarhitektuuri jõulisi vorme ja rahvalikesse puutöödesse lõigatud lihtsaid ornamente.
Suur osa Kristjan Raua loomingust on seotud eesti folklooripärandiga. Tema joonistustel on saanud esmakordselt nähtava kuju kummalised muinasolendid, tondid ja kratid ning personifitseerunud loodusjõud, lood lendavatest järvedest.
1935. aastal tähistati Eestis raamatuaastat ning ilmus Kristjan Raua illustratsioonidega rahvuseepos "Kalevipoeg", mis leidis tee paljude eestlaste kodudesse. 21 illustratsioonist enamus valmis aastail 1933–1935. Väljaande vinjetid, lehekülgede päisliistud ja initsiaalid telliti puugravüürimeistrilt Hando Mugastolt. Erakordselt suurest tiraažist (10 000) ja ettetellijate arvukusest hoolimata jäi kauni väljaande illustratsioonide uudne kujundikeel 1930. aastail veel paljudele arusaamatuks. 1937. aasta kevadel korraldas Tartu Kunsti ja Kirjanduse Klubi Kristjan Raua loomingu väärtuste väljaselgitamiseks kirjandusliku kohtu, mis on jäänud vanema generatsiooni kultuurimälusse kui "Kalevipoja kohus". Kristjan Raud aga jätkas Kalevipoja-teemaliste tööde loomist kuni oma viimase eluaastani, kuigi see teema polnud enam tema loomingus valdav. Ligi paarsada Kalevipoja-ainelist tööd, peamiselt pliiatsi- ja söejoonistused, on loodud aastatel 1913–1943. Suurejoonelisemad neist kuuluvad kustniku viljakasse hilisloomingusse 1930. aastatel.
a>al, kus Kristjan Raud elas aastatel 1929–1943


Ants Laikmaa.
Ants Laikmaa (5. mai 1866, Vigala – 19. november 1942 Taebla) oli eesti maalikunstnik. Nime eestistamiseni 1935. aastani kandis ta nime Hans Laipman.
Elukäik.
Sündis Vigalas taluperemehe pojana. Alustas kooliteed 1874. aastal Velise vallakoolis. 1875–1877 õppis Haapsalu ja Lihula algkoolis. Pärast Pärnu gümnaasiumi lõpetamist 1884. aastal, jätkas haridusteed Lajuse erakoolis Tallinnas. 1887. aastal sõitis ta Peterburi lootuses pääseda Peterburi kunstiakadeemiasse, kuid oli sunnitud sellest plaanist loobuma, kuna pidi täitma lubaduse, minna venna asemel sõjaväkke. Väeteenistuses sai ta üsna peatselt jalavigastuse ning vabastatakse.
Laikmaa sõitis Peterburi ja asus õppima professor Kleveri juurde. Mõne aja pärast tundis noor kunstnik, et sealne õhkkond ei ole tema jaoks ning saatis mõned oma tööd Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse professor E. von Gebhardile. Saanud vastuse, et on akadeemiasse vastu võetud, asus kunstnik jalgsi Saksamaa poole teele. Aastatel 1891–1893 ja 1896–1897 õppis Düsseldorfi Kunstiakadeemias ning töötas järgmised kaks aastat Düsseldorfis.
Käis 1899 õpireisidel Hollandis ja Belgias. 1900 Saksamaal, Pariisis ja Viinis. 1901. aastal asus ta elama Haapsallu, kus lõpetas oma esimese suurema töö – Pärnu-Jaagupi kiriku altarimaali.
1903. aastal kolis ta Tallinna ning asutas Ants Laikmaa ateljeekooli. Paari nädalaga kasvas tema õpilaste arv ligi 20ni ja sama aasta lõpus korraldas ta Provintsiaalmuuseumis oma õpilaste tööde näituse.
Tema korraldatud oli esimene eesti kunsti üldnäitus 1906. aastal Tartus. 1907 osales ta Eesti Kunstiseltsi loomises ning samal aastal ka Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu asutamises.
1907. aastal on ta sunnitud poliitilistel põhjustel Eestist lahkuma. Järgmised kaks aastat veedab ta Soomes, Viiburis ja Imatra maalilises ümbruses. 1909. aastal alustas ta pikemat reisi mööda Lääne-Euroopa kunstikeskusi ning elas lühemat aega Capril) ja Põhja-Aafrikas Tuneesias.
Tagasi Eestisse jõudis kunstnik 1913. aasta kevadel ning avas taas oma ateljeekooli. Tema juurde asusid õppima Oskar Kallis, Alfred Tuul, Aleksander Krims, Aleksander Mülber jt.
1913–1932 tegutses ta kunstniku ja õppejõuna Tallinnas. 19. novembril 1929 sai ta Tartu Ülikooli audoktoriks.
1932. aastal sulges Laikmaa oma ateljeekooli ning elas sestpeale oma talus Taebla vallas Kadarpiku külas, kuhu on ka maetud. 1955. aastast on tema kodus majamuuseum; 1956. aastal püstitati Laikmaa hauale Juhan Raudsepa loodud hauasammas.
Isiklikku.
Bernhard Laipman oli tema vend.
Looming.
Akademistlikule haridusele vaatamata on Laikmaa loomingus tunda impressionismi ja postimpressionismi mõju. 1920ndate keskpaigast muutusid ta maalid realistlikumateks.


Erkki-Sven Tüür.
Erkki-Sven Tüür Hiiumaal 2012. aastal Pühalepa kirikus
Erkki-Sven Tüür (sündinud 16. oktoobril 1959 Kärdlas) on eesti helilooja. Ta on Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1985.
Õpingud.
1976–1980 õppis Tüür löökpillimängu ja flööti G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis.
1980–1984 õppis ta kompositsiooni Jaan Räätsa juhendamisel Tallinna Konservatooriumis. Ta täiendas end Lepo Sumera juures ning elektronmuusika alal Karlsruhe Kõrgemas Muusika- ja Teatriakadeemias.
Tegevus.
1979–1984 oli ta ansambli In Spe juht. Alates 1995 on ta vabakutseline helilooja.
Ta on rahvusvahelise uue muusika festivali NYYD üks kunstilisi juhte.
Looming.
Tüüri varases muusikas põimuvad eri kompositsioonitehnikad ja stiilid: gregooriuse laul ja minimalism, mikrotonaalne muusika ja lineaarne polüfoonia, kõlaväljad ja dodekafoonia. Alates 2002 valminud Neljandast sümfooniast ("Magma") iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega "vektoriaalne meetod", märkides: "Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn. algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali."
Ta on kirjutanud Raoul Wallenbergist inspireeritud ooperi "Wallenberg", mille esilavastus toimus 2001. aastal. Selle esietendus Eestis toimus 2007. aasta juunis "Estonias" ning nii publik kui kriitikud võtsid selle vastu ovatsioonidega.
Tüüri teoseid kirjastab ECM, kuid osa neist on avaldanud ka EMI Classics.
2007. aasta aprillis ilmus Saksamaal tema plaat "Oxymoron", mis sisaldab tema esmasalvestisi aastatest 1990–2005. Sellel plaadil kõlavad lisaks nimiteosele "Salve Regina" meeskoorile ja ansamblile, marimbakontsert "Andor" ning "Dedication" tšellole ja klaverile. ECMi märgi all debüteeris dirigent Olari Elts, palad esitasid Vox Clamantis, NYYD Ensemble ja ERSO.
2007. aasta augustis andis EMI Classics välja Tüüri plaadi "Magma", mille peateos on Tüüri neljas sümfoonia, mida samuti "Magmaks" nimetatakse. Veel on plaadil Lennart Merele pühendatud meeskooriteos "Igavik", "Inquietude de fini" kammerkoorile ja orkestrile (1992) ning "The Path and the Traces" (2005).


Liverpool.
Liverpool on linn Suurbritannias Loode-Inglismaal Merseyside'is.
Liverpool on asutatud 1207. aastal. Majanduslik õitseng algas 18. sajandil koos orjakaubandusega.
Liverpool on tuntud kui The Beatlesi ning jalgpalliklubide Everton FC ja Liverpool FC kodulinn.
Liverpool oli 2008. aasta Euroopa kultuuripealinn.


Aleksander I (täpsustus).
Siin on loetletud Aleksander I/Aleksanderi (ka Alexander I/Alexanderi), Aleksandar I/Aleksandari ja Alexandru I/Alexandru nimelised valitsejad.


Alexander II.
Alexander II (24. august 1198 – 8. juuli 1249) oli šotlaste kuningas 1214. aastast kuni surmani.


Victoria (Suurbritannia).
Victoria (Alexandrina Victoria) (24. mai 1819 – 22. jaanuar 1901) oli Suurbritannia ja Iirimaa valitsev kuninganna ja India keisrinna.
Tema valitsemisaja kestus oli 63 aastat ja 7 kuud. Ta oli pikima valitsusajaga naismonarh maailma ajaloos ja pikima valitsusajaga Briti monarh. Ta asus troonile 18-aastaselt. Tema valitsemisaeg sai tuntuks Victoria ajastu nime all. See oli periood, mille jooksul arenes kiiresti Suurbritannia tööstus, kultuur, poliitika, teadus ja sõjandus.
Tema isa oli kuningas George III neljas poeg Edward Augustus.
Victoria järgi on nimetatud palju kohanimesid, eriti Rahvaste Ühenduse piires, sealhulgas Seišellide pealinn, Hongkongi erihalduspiirkonna keskus, Aafrika suurim järv, Victoria juga, Suur Victoria kõrb, Victoria saar, kaks Austraalia osariiki (Victoria ja Queensland) ning kahe Kanada osariigi keskus (Briti Columbia keskus Victoria ja Saskatchewani keskus Regina).
Tänapäeval ulatub Victoria järeltulijate arv sadadesse. Nende hulka kuuluvad Elizabeth II ja tema abikaasa Philip Mountbatten, Norra kuningas Harald V, Rootsi kuningas Karl XVI Gustav, Taani kuninganna Margrethe II, Hispaania kuningas Juan Carlos I ja tema abikaasa Sofía.


Tonga kuningas.
Tonga kuninga tiitlit kannab Tonga valitseja alates 1875. aastast


Flensburg.
Flensburg (taani "Flensborg", friisi "Flansborj") on linn Saksamaal Schleswig-Holsteini liidumaal Lõuna-Schleswigis. Asub Läänemere kaldal, vahetult Taani piiri ääres.
Flensburg asutati umbes 12. sajandi lõpus taani asunike poolt. Linnaõigused sai 1284. aastal.
Alates 1864. aastast kuulub Saksamaale. 1920. aastal toimunud rahvahääletusel pooldas 25% liitumist Taaniga, 75% soovis jääda Saksamaa koosseisu.
1945. tegutses Flensburgis riigipresident Karl Dönitz ja niinimetatud Flensburgi valitsus.
Linnas on 1994. aastal avatud Flensburgi ülikool.


Lübeck.
Lübeck (eesti keeles ka Lüübek) on linn Saksamaal Schleswig-Holsteini liidumaal. Asub Läänemere Lübecki lahe kaldal. Kesklinn asub 15 km kaugusel merest, Trave jõe kaldal.
Ala oli asustatud slaavi hõimudega, kui 1143. aastal asutati Lübecki linn. Vahepeal linn hävitati, kuid taastati Heinrich Lõvi poolt 1159. aastal.
Vabalinn Lübeck oli Hansa Liidu pealinn 14. sajandist alates. Saksa keisririigi ja Weimari vabariigi ajal moodustas Lübeck koos Trave suudmes paikneva Travemündega eraldi liidumaa.
Lübeck on tuntud ka seal toodetava martsipani poolest. Lübeckis toimub ka Thomas Manni suurteose "Buddenbrookid" tegevus.
Lübecki vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Metz.
Metz on linn Prantsusmaal, Moselle'i departemangu keskus. Asub Moselle'i jõe kaldal.
51. eKr vallutasid linna roomlased Julius Caesari juhtimisel. Metz muutus üheks Gallia kõige tähtsamaks linnaks.
1871–1919 kuulus Saksamaale. 1940–1944 oli okupeeritud saksa vägede poolt.
Metzis on sündinud Paul Verlaine ja Jean-Baptiste Le Prince.


Birmingham.
Birmingham on linn Suurbritannias Inglismaa keskosas.
Birmingham sai linnaõigused 1154. aastal.
Birmingham on elanike arvu poolest Londoni järel Inglismaa teine linn.
Sport.
Birminghami jalgpalliklubid on Aston Villa ja Birmingham City.


Druskininkai.
Druskininkai (poola "Druskieniki") on linn Leedus Alytuse maakonnas, Druskininkai omavalitsuse keskus. Kuurortlinn Nemunase kaldal.


A Coruña.
A Coruña valla asend Galicias
A Coruña (hispaania keeles "La Coruña") on linnaks nimetatav kohaliku omavalitsuse üksus (vald) Hispaanias Galicia loodeosas Atlandi ookeani ääres Rías Altases, A Coruña provintsi ja A Coruña maakonna keskus.
A Coruña valla pindala on 37,8 km² ja vallas elas 2008. aasta seisuga 245 200 elanikku.
Asend.
A Coruña kuulub ühte kõigest 8 paarist linnadest, mille antipoodiks on teine linn. A Coruña antipood on Uus-Meremaal asuv Christchurch. Pooled nendest antipoodide paaridest asuvadki Uus-Meremaal ja kas Hispaanias või Marokos.
Looduslik asend.
A Coruña asula kujunes poolsaare. Kunagi oli see saar, mida mandriga ühendas üksnes tombolo. Merelained ja hoovused on sinna aja jooksul järjest rohkem liiva kokku kandnud, nii et nüüd on poolsaare ja mandri põhiosa vaheline maariba juba üsna lai. Tänapäeval on A Coruña selle kaudu ka mandrile laienenud, poolsaarel on üksnes vanalinn.
Kliima.
A Coruñas on parasvöötme mereline kliima. Kliimat mõjutab peamiselt Atlandi ookean, mis hoiab temperatuurid mõõdukatena nii suvel kui talvel. Öökülmad ja lumesadu on haruldased. Suved on suhteliselt kuivad ja päikesepaistelised ning kuumus ei ole väljakannatamatu, sest seda leevendab merelt puhuv tuul.
Aastane keskmine sademete hulk on 1008 mm. Kõige sajusemad kuud on detsember (135 mm) ja jaanuar (128 mm), kõige kuivemad juuli (30 mm) ja august (35 mm). Kõige rohkem sajupäevi on detsembris (18), kõige vähem juulis (8) ja augustis (9).
Aastas paistab päike keskmiselt 1966 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud on juuli ja august (240 tundi), kõige vähem päikest on detsembris (93 tundi) ja jaanuaris (108 tundi).
Haldusjaotus.
Vald jaguneb 4 kihelkonnaks, millest üks langeb kokku A Coruña asulaga.
Poliitika.
Pärast demokraatia taastamist sai 1983 A Coruña linnapeaks Hispaania Sotsialistliku Töölispartei liige Francisco Vázquez Vázquez, kes oli linnapea kuni 2006. aastani, mil ta nimetati Hispaania suursaadikuks Vatikanis. Teda kritiseeriti avalikult galeegide rahvusluse vastaste seisukohtade pärast.
Tema järel sai linnapeaks Francisco Javier Losada de Azpiazu. Pärast 2007. aasta kohalikke valimisi moodustasid linnavalitsuse Galiitsia Sotsialistlik Partei ja Galeegide Rahvuslik Blokk, mis mõlemad on vasakpoolsed rahvuslikud erakonnad.
Pärast 2011. aasta kohalikke valimisi sai linnapeaks Rahvapartei kandidaat Carlos Negreira.
Sõpruslinn.
A Coruña sõpruslinn on Cádiz.
Demograafilised näitajad.
Vallas elas 2008. aasta seisuga 245 200 elanikku.
Asustus.
Vallas on 45 asulat, sealhulgas A Coruña asula.
Ajalugu.
A Coruñas elasid enne roomlaste vallutust arvatavasti keltide hulka kuuluvad artabriaanid.
Roomlased hõivasid selle piirkonna 2. sajandil eKr ja rajasid sinna kohe sadama, sest see asus strateegiliselt soodsas kohas. Asulat nimetasid nad Brigantiumiks. Brigantium kauples tänapäeva Portugali ja Prantsusmaa alade ning Briti saartega. 62 eKr külastas Brigantiumi Julius Caesar, kelle eesmärk oli arendada linna kaubandust, eriti metallidega kauplemist.
A Coruña valla kihelkonnad ja A Coruña linn
Maria Pita skulptuur A Coruñas
Umbes 100 pKr rajas Servius Lupus Brigantiumi 41 m kõrguse Heraklese torni, mis on säilinud. See on maailma vanim säilinud tuletorn ja töötab tänapäevalgi, kuid mitte kogu vahepealse aja pole seda nii kasutatud. Alles 1788 hakati vahepeal varemeisse jäänud torni taastama ja tuletornina hakkas ta taas tegutsema 1791. Heraklese torn on UNESCO maailmapärandi paik ja Hispaania kultuurimälestis.
Koos Lääne-Rooma riigiga käis alla ka selle kaubandus ja Brigantium mandus. Laastavalt mõjusid linnale viikingite rüüsteretked, mille eest asula elanikud sisemaale pagesid. 7. ja 8. sajandil ei olnud see enamat kui kala- ja meremeeste küla rooma varemete vahel.
5. sajandil asutasid sueebide hulka kuuluvad kvaadid Loode-Hispaanias Sueebi riigi. 572 jagas Sueebi kuningas Miro oma riigi piiskopkondadeks, luues teiste hulgas piiskopkonna, mille nimi oli ladina keeles Bregantinos ja hispaania keeles Bergantiños.
Araablaste vallutus Hispaanias ei ole A Coruñasse mingeid jälgi jätnud. Sellepärast pole isegi seda võimalik väita, et araablaste sõjavägi üldse A Coruñasse jõudis. 8. sajandil eksisteerinud moslemite võim Galicias oli lühiajaline ning selles mahajäetud ja kaljuses piirkonnas polnud neil kindlasti enamat sõjaväge mõnest garnisonist. Nad ei tundnud Galicia vastu üleüldse suuremat huvi. Asulat kutsuti sel ajal Faro või Faro Bregancio.
Kõige suuremat hädaohtu piirkonnale ei kujutanud araablased, vaid viikingid. Sellepärast otsustas Galicia ja Leóni kuningas Vermudo II 991 hakata piirkonna rannikut kindlustama. Heraklese torn oli selleks ajaks varemetes. Vermudo tõi Brigantiumi alaliselt mehitatud sõjaväeüksuse ja rajas kindluse. Raha tal palju polnud, sest see kulus sõjale araablastega, niisiis andis ta võimu linna üle Santiago piiskopile. Santiago piiskop jäi Galicia kõige tähtsamaks ametikohaks kuni 15. sajandini.
1208 asutas Leóni ja Galicia kuningas Alfonso II kindluse juurde uuesti linna ja andis sellele nimeks Crunia, millest tuleneb ka linna tänapäevane nimi. Ta andis linnale ka mõned privileegid, näiteks õiguse linnas soola laevadele ja neilt maha laadida ning soolaga kaubelda ilma selle pealt makse maksmata. Linn hakkas kiiresti kasvama, juba mõne sajandi pärast ei mahtunud ta enam poolsaarele ära ja laienes ülejäänud mandrile. Lõpuks viidi Hispaania kuninga käsul isegi Galicia keskus Santiago de Compostelast A Coruñasse üle ja sinna asutati kindralkapteniks nimetatava sõjaväelase ametikoht. 1446 andis Kastiilia kuningas Juan II asulale linnaõigused.
A Coruñas toimus palju olulisi sündmusi. 1520 valiti Karl V seal Hispaania kuningaks. Tasuks lubas Karl A Coruñal 1522–29 Euroopas vürtsidega kaubelda ja 1529–75 oli lubatud kaubavahetus Indiaga. A Coruñast sõitis 1554 välja Felipe II abielluma Mary Tudoriga ja 1588 lahkus sealt Võitmatu Armaada.
1589 piiras Francis Drake A Coruñat, aga ei suutnud seda vallutada. Legendi järgi päästnud linna Maria Pita, kes rünnaku ajal võttis oma rünnakus langenud mehe oda ja tappis sellega inglaste lipukandja. Sellest ajast on Maria Pitat austatud linnas mingil määral kaitsepühakuna, tema järgi on nimetatud laevu ja linnas on püstitatud talle ausammas.
17. sajandil suurenes linna maksukoormus tunduvalt, sest keskvalitsuse sõjad nõudsid järjest rohkem raha. 1620 rajas Felipe III linna Merepoiste Kooli. 1682 taastati Heraklese torn.
Napoleoni sõdade ajal toimus A Coruñas 16. jaanuaril 1809 A Coruña lahing Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjaväe vahel. Kummaski väes oli 16 tuhat sõdurit, kellest kumbki pool kaotas 600–900. Inglased lõid tagasi prantslaste rünnaku linnale, mistõttu taktikalises mõttes oli see nende võit, kuid strateegilises mõttes lõppes lahing inglaste kaotusega ja pärast lahingut tõmbasid nad kõik oma väed Pürenee poolsaarelt välja. Brittide väejuht John Moore sai lahingus surma.
Hispaanlaste endi vastupanuliikumine oli tol ajal nõrk. A Coruña oli ainus linn Galicias, kus hispaanlased saavutasid Prantsuse vägede vastu edu. Vastupanuliikumist juhtis Sinforiano López. 1809. aasta mais viis Prantsusmaa oma väed Galiciast välja.
Kogu 19. sajandi jooksul valitses linnas antimonarhistlik meelsus. Kõigis selle sajandi mässudes toetas A Coruña liberaale. 19. augustil 1815 võttis Juan Diaz Porlier sõna kuninga Fernando VII vastu ja 1812. aasta Hispaania põhiseaduse toetuseks. See põhiseadus oli olnud oma aja üks kõige liberaalsemaid maailmas ja ühtlasi Hispaania esimene. See kehtestas konstitutsioonilise monarhia, üldise valimisõiguse kõigile meestele ja trükivabaduse ning kuulutas välja maareformi ja ettevõtlusvabaduse. Põhiseadust ei hakatud kunagi täies mahus ega kogu Hispaanias rakendama ja 1814 Fernando VII tühistas selle. Porlier vahistati 22. augustil ja poodi kaks kuud hiljem.
A Coruña oli tähtsal kohal galeegide rahvuslikus ärkamises ja galeegi keele taassünnis. 1906 asutati A Coruñas Galicia Kuninglik Akadeemia, mis oli galeegide kultuuri ja eriti keele arendamisele suunatud institutsioon, ning 1916 Galicia Keele Vennaskond.
Juba 16. sajandil oli A Coruña tekstiilitööstuse keskus. 1804 avati riiklik sigaretitehas ja sealt algas linna töölisliikumine. 1857 avati A Coruña pank. 19. sajandi jooksul avati A Coruñas veel klaasikoda, valukoda, gaasitööstus ja tikuvabrik. Linna tööstus tõmbas ligi võõrtöölisi ning investeeringuid Katalooniast, Belgiast, Prantsusmaalt ja Suurbritanniast.
1931. aasta Hispaania parlamendivalimistel osalesid vabariiklased ja sotsialistid ühisrindena, mis kogus A Coruña linnanõukogu 39 kohast 34. Ka järgnenud Hispaania kodusõjas toetas Galicia vabariiklasi.
11. septembril 1953 võttis Hispaania Ministrite Nõukogu vastu otsuse rajada A Coruñasse lennujaam. Seni oli lähim lennujaam asunud Santiago de Compostelas ja see avati 1935. A Coruña lennujaam avati 25. mail 1963 ja samal päeval saabus esimene ärilennuk Madridist. Tänapäeval saab A Coruñasse lennata väljaspoolt Pürenee poolsaart üksnes Londonist Heathrow lennujaamast ja hooajaliselt ka Amsterdamist. 2010 teenindas lennujaam enam kui 1,1 miljonit reisijat.
3. detsembril 1992 püüdis A Coruña sadamasse siseneda topeltpõhjaga Kreeka tanker "Aegean Sea". Puhus tuul tugevusega 100 km/h ja nähtavus oli 100 m. Laev kaldus määratud kursilt kõrvale, sattus karile, läks katki ja plahvatas Heraklese torni lähedal, tekitades 50 m kõrgusi leeke ja lastes merre üle 70 tuhande tonni naftat. Laeva kaks ankrut toodi merest välja ja üks neist on selle sündmuse mälestusmärgina avalikult välja pandud.
Sport.
Linna jalgpalliklubi on Deportivo de La Coruña. 2000 võitis Deportivo Hispaania meistrivõistlused ja A Coruña on kõige väiksem linn, mille klubi on tulnud Hispaania meistriks jalgpallis. Alates 1995 on klubi võitnud 2 korda Hispaania karikavõistlused jalgpallis, kõik 3 Hispaania superkarikat, kus ta osalenud on, ja UEFA Intertoto karikasarja, samuti jõudnud poolfinaali UEFA karikavõitjate karikasarjas ja UEFA Meistrite Liigas.
A Coruña korvpallimeeskond CB Coruña mängib Hispaania tugevuselt teises liigas.
A Coruña käsipallimeeskond OAR Ciudad 1952 mängib Hispaania kõige tugevamas liigas.


Aargau kanton.
Aargau kanton on kanton Põhja-Šveitsis.
Kanton asub Aare jõe piirkonnas, millest ta on saanud ka oma nime.
Aargau asus varakeskajal Alemannia ja Burgundia piiril ning oli tihti vaidlusaluseks piirkonnaks. Hiljem kuulus ta Švaabimaale. 10. sajandil sai Aargaust Habsburgide dünastia põlisala (nad olid toona Švaabi hertsogi vasallid) ning oli nende keskuseks 13. sajandini. Habsburgid rajasid sinna Habsburgi linnuse ning Muri ja Wettingeni kloostri. Viimased suleti 1841, mis tekitas palju paksu verd ja oli üheks ajendiks Sonderbundi tekkele 1845. aastal.
1415 läks Aargau Šveitsi Liidu koosseisu. Enamik aladest läks Berni kantoni koosseisu, teisi valitseti sõltlaskondadena. 1798–1803, Helveetsia vabariigi ajal, moodustus eraldi Aargau kanton. 1803. aastal liideti Aargauga ka Fricktal, mis oli aasta olnud eraldi kanton (varem kuulus seegi Habsburgidele).


Üldisus.
Üldisus on mõtlemise, tunnetuse, mõiste, termini või sõna omadus rakenduda kehtivalt enam kui ühel üksikjuhul; mida rohkematele üksikjuhtudele rakendutakse, seda suurem on üldisuse määr.
Üldise vastandiks peetakse üksikut ehk individuaalset või erilist.
Üldine võidakse saavutatada üksiku üldistamise ehk konkreetsest abstraheerimise teel. Samas võib ka väita, et üldine on mõtlemisele antud juba enne igasuguste üksikute kogemist, mistõttu saadakse hoopis üksik abstraktse konkretiseerimise teel.
Loogikas määratletakse üldine mõiste ehk üldmõiste läbi selle olemuslike tunnuste või omaduste, mis vastanduvad juhuslikele tunnustele. Juhuslikud tunnused võivad üldmõiste kehtiva rakendumise korral üksik- ehk konkreetsetel juhtudel erineda, kuid olemuslikud tunnused peavad jääma samaks. Mõiste olemuslikud tunnused moodustavad mõiste sisu ehk intensiooni; konkreetsete nähtuste hulka, millele mõiste kehtivalt rakendub, nimetatakse mõiste mahuks ehk ekstensiooniks.
Üldmõistetena on käsitletavad kõik sõnad. Näiteks sõna "laud" väljendab üldmõistet käies paljude üksikute laudade kohta. "Mööbel" aga on veelgi üldisem, haarates endasse ka "laua" mõiste sisu. Veelgi üldisem oleks näiteks "ese", kõige üldisemaks mõisteks peetakse filosoofias "olemist", kuivõrd see käib kõige kohta, mis mingil viisil on. Üldmõistete vastandiks võib pidada pärisnimesid või üksikmõisteid, mis osutavad normaaljuhul ainult ühele konkreetsele asjale.


Aarau.
thumb
Aarau on linn ja vald Šveitsis Mittellandis, Aargau kantoni pealinn 1803. aastast ja Aarau ringkonna halduskeskus.
Läänes piirneb vald Solothurni kantoniga.
Asub Aare jõe kaldal Juura mägede lõunaserval 388 m kõrgusel merepinnast. Kõige madalam koht on 365 m kõrgusel Aare kaldal, kõrgeim koht on 471 m kõrgusel asuv Hungerberg Küttigeni valla piiril.
Aarau vallaga piirnevad põhjas Küttigen, idas Rohr ja Buchs, kagus Suhr, lõunas Unterentfelden ning läänes Eppenberg-Wöschnau ja Erlinsbach. Aarau on peaaegu kõikide naabervaldadega kokku kasvanud, moodustades Aarau linnastu. Linnast lõunas ja edelas paiknevad suured metsaalad Gönhard ja Zelgli, mis moodustavad loodusliku piiri Unterentfeldeni ja Eppenberg-Wöschnauga, mis ongi ainsad naabervallad, mis pole Aarauga täielikult kokku kasvanud.
Aarau vanalinn rajatud kaljusele aluspõhjale Aare jõeoru kitsal kohal Juura mägede lõunajalamil. Uuemad kvartalid paiknevad kõrgterrassil vanalinnast idas ja lõunas ning jõeniidul kummalgi pool Aaret.
Umbes 9/10 linna territooriumist paikneb Aarest lõunas, üks kümnendik põhjas.
Aarau valla pindala on 894 hektarit, millest 301 hektarit on metsaalad ja 491 ha on hoonestatud.
Linnas on naisõpetajate seminar, ülemkohus, riiklik arhiiv ja kantoniraamatukogu.
Rahvastik.
Aarau linnastus elab üle 70 000 inimest.
Aarau on alates 2010. aastast Aargau kantoni linnade seas Wettingeni järel suuruselt teisel kohal.
Majandus.
Aaraus toodetakse elektriseadmeid ning jalatseid ja valatakse kirikukelli.
Ajalugu.
Aarau linn Stumpfi kroonikas 1548
Esiaeg ja vanaaeg.
Aarau valla territooriumilt on leitud üksikuid esemeid nooremast kiviajast.
Praeguse jaamahoone lähedalt on kaevatud välja pronksiaegse (umbes 1000 eKr) asula jäänused. Rooma riigi ajal kulges umbes sellest kohast läbi Rooma sõjatee, mis ühendas Salodurumit (Solothurn) Vindonissaga. See kulges mööda praegust Bahnhofstrasset.
Aastal 1976 leidsid tuukrid Aare jõest osa 7 m laiusest roomaaegsest puusillast üle Aare jõe. 2.–3. sajandil oli Aaraus arheoloogilistel andmetel küllaltki ulatuslik asustus.
Keskaeg.
Ajavahemikus 1240–1250 rajasid Kyburgi krahvid Hartmann IV ja Hartmann V esileküündivale kaljupeale Aare kohale Aarau linna. Vanim kindel teade linnalise asula olemasolust pärineb 1256. aastast.
Linnakest valitseti Rore tornist, Kyburgite maakonnavalitseja residentsist. Praegu on see torn integreeritud Aarau raekotta.
Umbes samal ajal rajati Aarau Schlössli, megaliitmüüriga tornlinnus väljaspol linnamüüri.
Aarau linn kuulus vanasse Suhri suurpastoraati.
Aastal 1263 suri Kyburgi krahvisuguvõsa välja. Agnes von Kyburg, kellel polnud enam meessugulasi, müüs kõik oma perekonna maad enda isapoolsele onule, tulevasele Saksa kuningale Rudolf I Habsburgile. Viimane annetas Aaraule 4. märtsil 1283 linnaõigused.
14. sajandil linna laiendati kahes jaos ning ta sai teise müüriringi. Lai kraav eraldas linna kindlustamata eeslinnast. Praegu on selle kraavi kohal tänav nimega Graben.
Aastal 1415 vallutas Berni kanton Solothurni kantoni abiga Aargau lõunaosa. Pärast lühiajalist vastupanu Aarau kapituleerus ning pidi uutele valitsejatele truudust vanduma. Alates 1461. oli Berni linn Aarau ainuke valitseja, Solothurn oli tasapisi kõrvale jäetud.
16. sajandil kaotati linnakodanike alamkihi poliitilised õigused. Ülemkiht jagas linna ametikohad omavahel.
1. märtsil 1528 otsustasid Aarau linnakodanikud Berni survel võtta vastu protestantismi. Alates 1531. aastast oli Aarau reformatsioonimeelsete kantonite esindajate nõupidamiskohaks.
Varauusaeg.
18. sajandil arenes Aaraus tekstiilitööstus ja eriti puuvilla töötlemine. Linna rändasid mitmed jõukad ja haritud perekonnad, nagu Frey'd Lindaust ja Herosé'd Speyerist. Tänu neile toimus linnas haridusreform ning sellest sai valgustusmeelsuse oluline keskus Šveitsis.
1797. aastal toimus Aaraus viimane vana kantonite liidu kokkusaamine. 1798. aasta märtsis saabusid sinna revolutsioonilise Prantsusmaa väed, millele linlased vastupanu ei osutanud.
22. märtsil 1798 kuulutasid prantslased Aarau Helveetsia Vabariigi pealinnaks, nõnda sai Šveits endale ajaloo esimese pealinna. Kuid peagi selgus, et linn on pealinnaks sobimatult väike, ning 20. septembril viidi riigi halduskeskus üle Luzerni. Aarau jäi aga Aargau kantoni ja Aarau ringkonna keskuseks. Seejärel liideti Aargauga ka Baden ja Fricktal ning Aarau jäi endiselt selle keskuseks.
Uusajast tänapäevani.
19. sajandil toimus linnas oluline ehitustegevus, samuti rajati koole ning toimus tööstuslik pööre. Sellest hoolimata jäi Aarau jätkuvalt väikelinnaks, ehkki säilitas samas kantonikeskuse positsiooni.
1. jaanuaril 2010 liideti Aarauga Rohri küla ja vald, misjärel linnast sai elanike arvu poolest teine linn Aargau kantonis.
Vanalinn
Arhitektuur.
Aare paremal kaldal on keskaegne vanalinn. Hilisgooti stiilis linnakirik on ehitatud 1471–1478. Raekoda on enne 1520. aastat
vasallilinnusest ümber ehitatud ning 1762 barokkstiilis renoveeritud. Tähelepanuväärsed on ka Schlössli (11.–14. sajand) ning hilisgooti ja barokkstiilis linnakodanikumajad.
Muuseumid.
Linnas on kunstimaja, linnamuuseum, loodusmuuseum, koduloomuuseum ja loomapark.


Olemine.
Olemine ehk olemasolu (vanakreeka keeles "to einai", ladina keeles "esse") on see, millega üteldakse traditsiooniliselt filosoofia eelkõige ja ainult tegelevat.
Olemisega tegeleb filosoofia valdkond, mida kutsutakse ontoloogiaks.
Olemise küsimusega tegeles esimesena filosoofia ajaloos ilmutatud kujul Parmenides, küsimuse arendab uuele tasemele Platon oma dialoogis "Sofist", üksikasjaliku liigenduseni jõuab Aristoteles, keskajal võib olemisega enim tegelenuks pidada Aquino Thomast, tänapäeva filosoofias on olemine saanud keskseks saksa filosoof Martin Heideggeri mõtlemise kaudu, tänapäeva prantsuse filosoofias on olemist käsitlenud Gilles Deleuze ja Alain Badiou. Pole võimalik osutada filosoofi, kes poleks olemisega mingis ulatuses tegelenud, olgu siis selle käsitlemise vajadust kritiseerides või õigustades.
Olemine kui mõiste.
Traditsiooniline loogika käsitleb olemist kõige üldisema mõistena, mis ühendab kõiki üldisuse taseme poolest madalamaid mõisteid ning on seetõttu mõistetest kõige fundamentaalsem ja tähtsam. Samas võib väita, et oma üldisuse tõttu on olemine kui mõiste kõige ebamäärasem, kuna ei määratle sisuliselt mitte midagi. Tihti käsitletaksegi olemist koopulana, mis on väites subjekti ja predikaati ühendav ollus, kuna hõlmab igal juhul neid mõlemaid.
Olemine ise.
Tänapäeva kontinentaalne ontoloogia mõistab olemist kaasnevana iga asjaga, mis mingil viisil on. Seega, kui mingi asi mingil viisil on, siis peab sellel asjal olema ka olemine. Kui aga seda olemist pole võimalik kuidagi tuvastada või määratleda, siis tekib kahtlus, kas see asi, mida väidetakse olevat, ikkagi üldse on või pole ta hoopiski mitte. Kuna aga asjad ju kõigest hoolimata ikkagi on, siis ei saa käsitleda olemist üldmõistena kui kõige tühjemat ja ebamäärasemat — järelikult pole olemine üldse mõiste ning tuleb määratleda muul viisil.


George Tupou V.
George Tupou V (kroonprintsina Sia'osi Taufa'ahau Manumata'ogo Tuku'aho Tupou; 4. mai 1948 – 18. märts 2012) oli Tonga kuningas.
Ta oli kuningas Taufa'ahau Tupou IV vanem poeg. Kroonprintsiks määrati ta 4. mail 1966 ja ta tõusis troonile pärast ametivande andmist 11. septembril 2006, oma isa surmapäeval. George Tupou V kroonimispidustused algasid 30. juulil 2008, ametlik kroonimistseremoonia leidis aset sama aasta 1. augustil.
Ta omandas põhihariduse Šveitsis ja keskhariduse Uus-Meremaal Aucklandis. Seejärel õppis ta Oxfordi ülikoolis ja Sandhursti kuninglikus sõjaväeakadeemias.
Aastatel 1979–1998 oli ta Tonga väliminister. Ta on tegutsenud ka ärimehena ning tal on nii Tongal kui välismaal suured ärihuvid.
Tal ei ole abikaasat ega lapsi. Kroonprintsi ei ole ta veel määranud. Tal on 11 aastat noorem vend ja kaks õde, kellest üks on troonipärilusjärjestusest kõrvaldatud.
Mõned päevad enne oma kroonimist juulis 2008 teatas kuningas, et kavatseb loobuda senisest absolutistlikust valitsemisstiilist ja laiendada saareriigis demokraatiat.


Sālote Tupou III.
Salote Tupou III (13. märts 1900 – 16. detsember 1965) oli Tonga kuninganna. Tema isa oli George Tupou II.
Salote Tupou III avaldas raamatud "Ko e Tohi 'a 'Ene 'Afio ko Kuini Salote Tupou" ja "Ko e Ngaahi Tohi 'a 'Ene 'Afio 1958-1959".
Ta suri Uus-Meremaal Aucklandis Aotea haiglas.
Välislink.
Tupou III, Salote
Tupou III, Salote
Tupou III, Salote


George Tupou II.
George Tupou II (18. juuni 1874 – 5. aprill 1918) oli Tonga kuningas. Tema isa oli George Tupou I.
19. mail 1900 nõustus George Tupou II Briti protektoraadiga Tonga üle.


Kaarel Kressa.
Kaarel Kressa (sündinud 27. juunil 1983) on eesti luuletaja ja kirjandus- ning filmikriitik.
Töötab ajakirjanikuna Eesti Päevalehes.
Kaarel Kressa oli ka punkbändi Migreen üks asutajaliige ning põhiline lugude autor.


George Tupou I.
George Tupou I (1797 – 18. detsember 1893) oli Tonga pealik alates 1845. aastast ja Tonga esimene kuningas 1875. aastast surmani.
Välislink.
Tupou I, George
Tupou I, George
Tupou I, George


Mannheim.
Mannheim on Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal asuv linn.
Mannheim asub Reini kaldal Neckari suudmes 97 m kõrgusel merepinnast Baden-Württembergi piiril. Rein eraldab teda Rheinland-Pfalzis asuvast Ludwigshafenist, linna põhjaservas on Baden-Württembergi ja Hesseni piir.
Mannheim on 311 300 elanikuga (2008. aasta andmetel) Baden-Württembergi suuruselt teine linn Stuttgarti järel. Mannheimi linnastus elab 2,4 miljonit inimest.
Loodus.
Mannheim paikneb Reini kaldal Neckari suudmes 97 m kõrgusel merepinnast.
Kliima.
Mannheim on üks Saksamaa kõige kuumemaid piirkondi. Absoluutne maksimumtemperatuur on 2003. aastal mõõdetud +41 °C. Suviti on Mannheimis ka suurem õhuniiskus. Aastas on keskmiselt 40–50 päeval äikesetormid, sagedamini suvel pärastlõunati. Lumi on haruldane isegi talvel.
Mannheimi aastane sademete hulk on 550 mm. Kõige niiskem kuu on mai (70 mm sademeid), kõige kuivemad on jaanuar, veebruar ja märts (kõik 20 mm).
Majandus.
Linna suurim tööstusettevõte on Daimler, mis toodab diiselmootoreid ja autobusse. Linnas on suured tootmiskeskused näiteks ettevõtetel Bombardier, John Deere, Siemens ja Svenska Cellulosa Aktiebolaget.
Ajalugu.
Mannheimi on esimest korda mainitud Lorschi koodeksis ("Codex Laureshamensis") aastal 766 Mannesheimi (Manno kodu) nime all.
Mannheim jäi külaks seni, kuni Friedrich IV hakkas 1606 sinna ehitama Friedrichsburgi lossi ja pani aluse võrgulaadsele tänavaplaanile. 24. jaanuaril 1607 andis Friedrich Mannheimile linnaõigused.
Mannheim on kaks korda maatasa tehtud. Esimest korda hävitasid linna 1622 Kolmekümneaastases sõjas Tilly krahvi Johan t'Serclaesi väed, teist korda 1689 Üheksa-aastases sõjas Prantsusmaa väed.
1698 Mannheim taastati ja 1720 toodi sinna Heidelbergist üle Pfalzi pealinn. Sel ajal hakkas Karl III Philipp Mannheimi lossi ja Mannheimi jesuiitide kirikut. Mõlemad valmisid 1760.
1779 asutati Mannheimi Rahvusteater. See on Saksamaa vanim teater. 1782 esietendus seal Friedrich Schilleri näidend "Röövlid".
Napoleoni sõdade ajal 1806 lammutati Mannheimi kindlustused. Sellest ajast pole ta enam kindlustatud asula.
Teise maailmasõja ajal pommitas USA ja Suurbritannia lennuvägi Mannheimi väga tugevalt. Kesklinnast ei jäänud midagi järele. USA väed hõivasid linna 29. märtsil 1945 ja sellest ajast on linnas palju USA sõjaväelasi. On ka sõjaväelennuväli.
Planeering.
Mannheim erineb enamikust Saksamaa linnadest selle poolest, et tema keskosas paiknevad tänavad moodustavad ruudukujulised kvartalid, nagu see on tüüpiline Ameerika Ühendriikidele ja Austraaliale. Seetõttu on linna hüüdnimeks Ruudulinn ("Quadratestadt").
Vaatamisväärsused.
Mannheimi sümboliks on sealne veetorn ("Wasserturm").
Sport.
Mannheimi spordivõistkondadest on tuntuimad jalgpallimeeskond TSG 1899 Hoffenheim, mis veel 1999 oli Saksamaa V liigas, kuid 2008 tõusis Bundesliigasse ja lõpetas 2009 7. kohaga, ning jäähokimeeskond Mannheimi Adler, mis on tulnud 6 korda Saksamaa meistriks. Käsipalliklubi Rein-Neckari Löwen mängib samuti Bundesliigas.
Sõpruslinnad.
Mannheimil on üheksa sõpruslinna: Bydgoszcz (Poola), Chişinău (Moldova), Haifa (Iisrael), Klaipeda (Leedu), Swansea (Suurbritannia), Zhenjiang (Hiina), Toulon (Prantsusmaa), Ulan-Ude (Venemaa) ja Windsor (Kanada).


Omar Ali Saifuddien III.
Omar Ali Saifuddien III (Omar Ali Saifuddin Saadul Khairi Waddien) (23. september 1914 – 7. september 1986) oli Brunei sultan. Tema isa oli Muhammad Jamalul Alam II ja vend Ahmad Tajuddin.


Brunei sultan.
Brunei sultan on alates Brunei sultanaadi rajamisest 1363. aastal Brunei riigipea nimetus.


Armavir (Armeenia).
"Venemaa linna kohta vaata artiklit Armavir (Venemaa)."
Armavir on linn Armeenias, Armaviri maakonna keskus. Asub Araksi jõe ääres.
8. sajandil eKr ehitas sinna kindluse Urartu kuningas Argištis I. Väljakaevamistel on leitud elamikeelseid tekste episoodidega Gilgameši eeposest.
331. eKr sai Armavirist Armeenia pealinn.
Armaviri linn Venemaal on nimetatud selle linna järgi.


Norodom Sihamoni.
pisi
Norodom Sihamoni (sündis 14. mai 1953) on Kambodža kuningas. Tema isa kuningas Norodom Sihanouk ja kuninganna Monineath loobusid võimust.
Isa saatis Sihamoni 1962. aastal Tšehhoslovakkiasse Prahasse, kus ta õppis keskkoolis, kõrgkoolis ja muusikaakadeemias. Kuni 1975. aastani õppis ta klassikalist tantsu ja muusikat. Seejärel õppis ta Põhja-Koreas filmitegemist. 1977. aastal naasis ta Kambodžasse, kus punased khmeerid panid ta otsekohe koduaresti, kus ta oli 1979. aastani, mil Vietnami väed punased khmeerid kukutasid. 1981 läks ta Prantsusmaale balletti õpetama ning oli hiljem Khmeeri Tantsuassotsiatsiooni president. Ligi 20 aastat elas ta Prantsusmaal, külastades sageli Tšehhoslovakkiat. Ta sai tuntuks Kambodža kultuuriesindajana Euroopas. 1993 määrati ta Kambodža esindajaks UNESCOsse, mis asus Pariisis.
14. oktoobril 2004 valis üheksaliikmeline trooninõukogu Norodom Sihamoni kuningaks nädal aega pärast tema isa ootamatut loobumist troonist. 29. oktoobril krooniti ta Phnom Penhis kuningaks.
Ta oskab khmeeri, prantsuse, tšehhi, inglise ja vene keelt.
Norodom Sihamonil ei ole lapsi. See ei ole riigi jaoks probleem, sest Kambodžas kuningatiitlit ei pärita, vaid trooninõukogu valib uue kuninga.


Reykjavík.
Reykjavík (varasem eestikeelne nimi "Reikjavik") on Islandi pealinn, maailma põhjapoolseim pealinn. Reykjavík asub Edela-Islandil Atlandi ookeani kaldal, Esja vulkaani lähedal Faxaflói lahe lõunarannal.
120 000 elanikuga Reykjavík on Islandi suurim linn, riigi majandus- ja valitsuskeskus. Kogu Reykjavíki piirkonnas elab üle 200 000 inimese.
Reykjavíki nimi tähendab ligikaudu "Suitsude lahte" ning arvatakse tulenevat ümbruskonnas levinud kuumaveeallikatest. Linna algne nimi oli "Reykjarvík", kuid teine "r" kadus 1300. aasta paiku.
Ajalugu.
Reykjavíki peetakse Islandi esimeseks püsiasulaks, mille rajas Ingólfur Arnarson juba 870. aasta paiku. 18. sajandini oli see siiski vaid mõnest talust koosnev küla. 1786. aastal anti 200 elanikuga asulale linnaõigused - see oli üks kuuest asulast, mis said Taani kuningalt eksklusiivse kauplemisõiguse. Järgnenud kümnendite jooksul kasvas Reykjavík jõudsalt, muutudes algul piirkonna ning hiljem riigi kaubanduse, rahvastiku ja valitsuse keskuseks. Kaubandusõigused kuulusid Taani alamatele 1880. aastani, mil luba vabakaubanduseks anti kõigile ja esile tõusid Islandi enda kaupmehed.
19. sajandil sai Reykjavíkist Islandi iseseisvusliikumise keskus. 1845. aastal taastati seal Islandi omavalitsusorgani Althingi tegevus, mille islandlased moodustasid esmakordselt 930. aastal. Ehkki Althing võis toona vaid Taani kuningale Islandi asjus nõu anda, tegi see sisuliselt Reykjavíkist Islandi pealinna. 1874 sai Island konstitutsiooni ning Althing piiratud seadusandlikud õigused. Täidesaatev võim jõudis Islandile 1904. aastal, mil Reykjavíkis loodi Islandi asjade ministri koht. 1. detsembril 1918 kuulutati Island iseseisvaks kuningriigiks, mida valitses Taani kuningas.
1920.-30. aastail oli Reykjavík Islandi kalalaevastiku kodusadam ning linna põhiline tööstusharu oli tursasoolamine. 1930. aastate majanduskriisil oli linnale raske mõju, tööpuudus tõusis järsult ning ametiühingute väljaastumised muutusid kohati vägivaldseks.
Teine maailmasõda.
Pärast 9. aprilli 1940, mil Saksamaa okupeeris Teise maailmasõja käigus Taani, jäid sama aasta 10. mail Reykjavíki reidil ankrusse neli Briti sõjalaeva. Liitlased okupeerisid Islandi mõne tunniga, vastupanu ei osutatud. Takso- ja veoautojuhid aitasid isegi sõdureid vedada, kuna okupatsioonivägedel polnud algselt oma sõidukeid. Siiski ei andnud Islandi valitsus varem järele Briti korduvatele taotlustele okupatsiooniga nõustuda, viidates Islandi neutraalsuspoliitikale. Sõja jooksul ehitasid Briti ja Ameerika sõdurid Reykjavíki baase ning linnas oli sõdureid umbes sama palju kui kohalikke elanikke.
Linna arengule oli okupatsioonil positiivne mõju: tööpuudus kadus ning ehitustegevus intensiivistus. Britid rajasid Reykjavíki lennujaama, mis on tänini kasutuses siselendudel, ning ameeriklased 50 km kaugusele linnast Keflavíki lennujaama, millest kujunes Islandi peamine rahvusvaheline lennujaam.
1944. aastal kuulutati Island vabriigiks ja valitud president asendas kuninga. Presidendi asukohaks sai Reykjavík.
Ilmasõja järel.
Pärast sõda kiirenes Reykjavíki areng, algas ränne maalt linna. Suuresti põhjustasid selle agrotehnika areng, mis vähendas tööjõuvajadust põllumajanduses, ning rahvastikubuum paranenud elutingimuste tõttu. Linna elanikkond noorenes järsult ning külaõhustik asendus tänapäevase linnakeskkonnaga.
Linnast kujunes tähtis koht ka ülemaailmses mastaabis. 1972. aastal toimus Reykjavíkis male maailmameistrivõistluste tiitlimatš Bobby Fischeri ja Boris Spasski vahel. 1986. aastal kohtusid Reykjavíkis Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov, kes saabus Reykjavíkki Georg Otsaga. 1990. aastatel muutsid linna palet taas finantsregulatsiooni lõdvendamine ja IT-buum: finants- ja IKT-sektor on nüüdseks olulised tööandjad. Reykjavíkist pärinevad ka mõned viimaste aastate muusikafenomenid nagu Björk ning ansamblid Múm ja Sigur Rós.
Rahvastik.
Linnas asub 1911. aastal asutatud Islandi ülikool.


Hafnarfjörður.
Hafnarfjörður on linn Islandil. Asub Atlandi ookeani rannikul Reykjavíkist lõunas.


Malaisia kuningas.
Malaisia kuningas (malai keeles "Yang di-Pertuan Agong") on Malaisia monarh, kes valitakse ametisse viieks aastaks.
Otsetõlkes ei tähenda malaikeelne tiitel küll kuningat, vaid pigem ülemvalitsejat või ülimat valitsejat, kuid nii eesti kui ka paljudes muudes Euroopa keeltes on kinnistunud Malaisia monarhile just kuninga nimetus.
Malaisia kuningas valitakse valitsejate nõukogu poolt, mille liikmeteks on Malaisia koosseisu kuuluva üheksa osariigi (Johor, Kedah, Kelantan, Negeri Sembilan, Pahang, Perak, Perlis, Selangor, Terengganu) monarhid. Nad valivad kuninga enda seast, roteerides ametit viisil, et sama osariigi valitseja ei osutu järjest kahel korral valituks. Kuningaks ei saa valida ka alaealisi. Taoline valimiskord on toiminud alates Malaisia iseseisvumisest 1957. aastal.
Malaisias kehtib konstitutsiooniline monarhia. Kuninga peamisteks funktsioonideks esindusrolli täitmise kõrval on peaministri nimetamine, vajadusel parlamendi laialisaatmine ja valitsejate nõukogu istungite korraldamine. Lisaks määrab kuningas ametisse Kuala Lumpuri linnapea ja nelja osariigi kubernerid. Riigipeana on kuningas ka Malaisia relvajõudude ülemjuhataja.


Tuanku Syed Sirajuddin.
Tuanku Syed Sirajuddin (Duli Yang Maha Mulia Tuanku Syed Sirajuddin ibni Almarhum Tuanku Syed Putra Jamalullail; sündinud 17. mail 1943) oli Malaisia kuningas aastatel 2001–2006.
Sirajuddin
Sirajuddin


Armagh.
Armagh on linn Suurbritannias Põhja-Iirimaal, Armagh' ringkonna halduskeskus ja ajaloolise Armagh' krahvkonna keskus.
Armagh's asub 1790. aastal asutatud Armagh observatoorium, kus töötas Ernst Öpik.
Linna elanikest on 68% katoliiklased ja 30% protestandid.


Tai kuningas.
Tai kuninga võimu on Chakri dünastia.


Humifitseerumine.
Humifitseerumine ehk huumustumine ehk humifikatsioon on taimsete ja loomsete ainevahetussaaduste ja jäänuste biokeemiline muundumine keeruliseks orgaanilis-mineraalseks kompleksühendiks huumuseks.


Rama VIII.
Ananda Mahidol (Phrabat Somdej Phra Paramenthara Maha Ananda Mahidol Phra Athama Ramathibodinthra; tai keeles พระบาทสมเด็จพระปรเมนทรมหาอานันทมหิดล พระอัฐมรามาธิบดินทร; 20. september 1925 – 9. juuni 1946) oli Tai kuningas.


Nicolas Boileau.
Nicolas Boileau-Despréaux [nikol'aa bual'oo-depre'oo] (1. november 1636 – 13. märts 1711) oli prantsuse luuletaja ja kriitik, klassitsismi teoreetik.


Cube.
"Cube" [kjuub] on ingliskeelne sõna, mis tähendab kuupi.


Terevisioon.
"Terevisioon" on Eesti Televisiooni hommikuprogramm.
Saade on eetris alates 2001. aasta veebruarist. Varasematel hooaegadel algas saade kell 6.25 ning 8.45 kordus.
Hooajast 2008/2009 on saate algusaeg 6.55 ning kordus läheb eetrisse pärast kolmveerand-tunnist pausi.
Saatejuhid olid 2006. aasta juunini esmaspäevast neljapäevani Marko Reikop ja Anu Välba Tallinnas, reedeti edastati Terevisiooni ETV Tartu stuudiost, kus saatejuhte sageli vahetati (Ave Marleen, Andres Panksepp, Toomas Talts, Liina Randpere, Andero Uusberg jmt). 2006. aasta sügishooajast loobuti Tartu stuudio saadetest.
Pärast Välbat ja Reikopit valiti saatejuhtideks kordamööda üle nädala eetris käivad Kaileen Mägi ja Priit Kuusk ning Katrin Vaga ja Toomas Luhats. Enne hooaja lõppu lahkus saatest Vaga, kuna suundus Eesti Rahvusringhäälingu korrespondendiks Brüsselisse. Saatejuhiks sai raadioajakirjanik Liis Lusmägi. Priit Kuuske asendas kevadhooaja lõpus tema jalgrattamatka ajal Meelis Kompus. Alates sügisest 2007 juhtis Luhatsiga saadet ajalehe Postimees ajakirjanik Tuuli Koch, kuna Lusmägi suundus lapsepuhkusele. Alates kevadhooajast 2009 vahetas Tuuli Kochi omakorda välja Elis Aunaste.
Sügisest 2009 on uue stuudiokujundusega ja sisuliselt värskendatud Terevisioonil vaid 2 saatejuhti – Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino.
Terevisiooni eeltoimetaja on algusaegadest peale olnud Ivo Laev, kellele hooajal 2009/2010 lisandus Rasmus Kagge. Otsestuudios kajastatakse olulisi päevateemasid, kõlab muusika ning lastele on eetris multifilm. Saates löövad kaasa kokad (eri hooaegadel näiteks Maire Suitsu, Indrek Kivisalu, Vesta Reest jpt), kes valmistavad saate jooksul mitmesuguseid küpsetisi või roogi.
Saates on igal täis- ja pooltunnil uudised, mida on eri hooaegadel vahendanud Monika Tamla, Kadri Hinrikus ja Mari Torga, kuid alates hooajast 2007/2008 Kerli Dello ja Meelis Kompus. Uudiste eeltoimetaja on saatesarja algusest olnud Toomas Pott.


Olomouc.
Olomouc (saksa "Olmütz") on linn Tšehhis, Olomouci maakonna keskus. Asub Morava jõe kaldal.
Olomouci kohal asus 2. sajandil rooma sõjaväelaager.
Olomouci Püha Kolmainu Sammas kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Antonüüm.
Antonüümid ehk vastandsõnad (kreeka sõnadest "anti" 'vastu' ja "onyma" 'nimi') on sõnad, mis ühe tähendusliku tunnusjoone poolest on vastandlikud, kuid mille muu tähendus langeb kokku. Näiteks sõnad 'kuum' ja 'külm' väljendavad mõlemad temperatuuri ja tähistavad selle vastandlikke väärtusi.
Eesti keeles on võimalik vastandust väljendada tüvedega ('tõde' ja 'vale', 'pikk' ja 'lühike'), liidetega ('kõla' ja 'ebakõla', 'lineaarne' ja 'mittelineaarne') ning muutevormidega ('liikuv' ja 'liikumatu', 'meestega' ja 'meesteta').
Antonüüme kasutab kõnekujund antitees, mis on sagedane vanasõnades (näiteks 'Väikene põhjus, suur tagajärg', 'Vaese vaev on rikka uni').
Esineb sõnu, millel on vastandlikke tähendusi, näiteks 'värvitu' (võrdle 'värvitu vedelik' ja 'punaseks värvitu').


Agadir.
Agadir on linn Marokos, Souss–Massa–Draâ piirkonna keskus. Elanikke umbes 200 000. Agadir on populaarne turismikeskus.


Jaak Urmet.
Jaak Urmet (pseudonüüm Wimberg, sündinud 30. jaanuaril 1979 Sakus) on eesti kirjanik.
Eluloolist.
Jaak Urmet sündis 30. jaanuaril 1979 Sakus, õppis 1986–1994 Tallinna Sikupilli Keskkoolis, 1994–1997 Lasnamäe Üldgümnaasiumis, 1997–2002 Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogiat ja ajalugu ning 2002–2004 samas ülikoolis kirjandusteadust, lõpetades magistrikraadiga.
Kuulus aastail 1998–2000 Tallinna noorte kirjanike rühma Tallinna Noored Tegijad (TNT), oli aastail 2000–2009 Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liige. Aastast 2006 Tallinna Bibliofiilide Klubi liige. Aastast 2007 Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eesti Kirjanike Liidu liige. MTÜ Tartu NAK asutajaliige (2009).
Aastail 2001–2007 töötanud Eesti Päevalehe kirjanduslisa Arkaadia toimetajana. Kirjastuse Jutulind üks rajaja (2006), aastail 2006–2010 juhatuse liige, toimetaja ja projektijuht. Aastal 2007 lühiajaliselt toimetaja kirjastuses Tänapäev. Hetkel (2010) vabakutseline kirjanik, toimetaja ja stsenarist.
Üldist.
Esimene Wimbergi ilukirjanduslik teos ilmus 1997. aasta kevadel noorte ajalehes Meie Meel, esimest korda figureeris ta raamatukaante vahel 1998. aasta suvel ilmunud sõpruskondlikus koguteoses "Kruogan". Väga oluliseks mõjutajaks kirjanikuks kujunemisel olid tutvumine teiste noorte kirjandushuvilistega (nende seas Jürgen Rooste) 1997. aasta suvel Tallinna vanalinnas, aasta hiljem rühma Tallinna Noored Tegijad (TNT) moodustamine ja tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli vaimselt inspireeriv õhkkond, eriti professor Toomas Liivi isiksus. 2000. aasta suvel tekkis Wimbergil tihedam läbikäimine Tartu NAK-i liikmetega (Aapo Ilves, Jaan Pehk, Veiko Märka, Olavi Ruitlane, Contra jt), mis viis ka tema liikmeks saamiseni selle aasta oktoobris. Naklaslikud vaated elule ja loomingule sobisid Wimbergi loojanatuurile ning olid samuti tähtsaks mõjuriks tema arengus.
Proosa.
Wimbergi esimesed saavutused proosa alal, lühemad või pikemad jutud, ilmunud 1997–1998 Meie Meeles, "Kruoganis", levitatud ka käsikirjas, olid vähenõudlikud, fragmentaarsed seisundi- ja mõttekajastused. Selle suunaga tegi Wimberg peatselt kindlakäelise lõpu, arenes edasi realistliku ja süžeelise kirjutamislaadi poole. 1999. aastal hakkas ta kirjutama lugusid, millest sai romaani "Lipamäe" (2002) algus.
"Lipamäe", mis jõudis 2002. aasta romaanivõistlusel äramärgitud tööde hulka ja millele määrati samal aastal Virumaa kirjanduspreemia, on lugu pärast vanaisa surma maale kolinud noore linnamehe elust. Romaanis põimuvad realism ja fantaasia, autobiograafilisel ainesel põhinevad tagasivaated Eesti NSV lõpuaastate küla- ja sovhoosiellu vahelduvad muinasjutuliseks pöörduva olevikuga. Tekstis on ohtralt mängulisust ja kompositsioonilisi ootamatusi, selles esineb viiteid tuntud kirjandusteostele ja filmidele (August Gailiti "Nipernaadi", E. A. Poe "Usheri maja hukk", Johnny B. Isotamme ja Bernard Kangro luule, "Twin Peaks" jpt). Teose vorm on pigem romaan lugudes kui sidus jutustus. Sündmused leiavad aset reaalses Eesti paigas – Kaaruka külas Järvamaal. Raamatu lõppu on autor paigutanud oma vanavanemate ja lähisugulaste mälestusi ja kirjavahetust, mis lubavad lugejal tutvuda tegelaste prototüüpidega.
Pärast "Lipamäe" ilmumist jäi Wimbergi tegevus prosaistina pikaks ajaks soiku, põhjuseks töö Eesti Päevalehes ja muutused eraelus, pühendumist nõudva proosa kirjutamiseks polnud aega ega energiat. Sel ajal kirjutas Wimberg luulet ja tõlkis/kirjutas stsenaariume telesarjadele.
Grete Márquez'i romaani "Eesti naise õnn" esikaas
Alles 2008. aastal, mil Wimberg töötas juba sisuliselt vabakutselise kirjanikuna, sai ta hakata taas proosaga tegelema. Peaaegu iseenesest hakkas ta kirjutama lugusid, millest hiljem sai raamat "Pille-Riin. Kakskümmend üks lugu ühe tüdruku elust" (2009). Raamatu läbivateks peategelasteks on tavaline tänapäeva pere: isa, ema ja varateismeline laps. Lugu loo haaval jälgib autor nende argielu, näidates lugejale tagaplaanil isa ja ema võõrandumist ja lapse muutumist üha täiskasvanumaks. Selle iseseisvatest lugudest koosneva teose, mille Wimberg klassifitseeris romaaniks, sihtgrupina määratles autor eelkõige täiskasvanuid, ehkki peategelane on tüdruk ja pealkiri assotseerub eesti lastekirjandusega. "Pille-Riin" algab lühikeste ja üsnagi lastepäraste lugudega, kus esineb ka muinasjutulisust, kuid mida edasi, seda pikemaks, süngemaks ja realistlikumaks lood muutuvad. Viimased lood ei ole kindlasti enam lastepärased. See raamat oli Wimbergile eksperiment – kirjutada näiliselt lastele, kuid tegelikult täiskasvanutele.
Samal aastal, mil ilmus "Pille-Riin", sai Wimberg sõbralt idee järgmise romaani kirjutamiseks. See pidi välja naerma arutute võõrsile elama kippujate ja kodumaa halvustajate põhimõtteid, parodeerides moodi tõusnud "eestlased välismaal" tüüpi edulugusid. Romaan, mille Wimberg avaldas pseudonüümi Grete Márquez all, kannab pealkirja "Eesti naise õnn" (2009). See valmis kirjutamistuhinasse sattunud autoril kümne päevaga ja on kirjutatud žanrile omases mina-isikus.
Luule.
Kui mitte võtta arvesse avaldamist kooliajalehes, ilmusid esimesed Wimbergi luuletused 1998. aastal "Kruoganis" ja Meie Meeles. Järgnesid avaldamised Sirbis, Eesti Ekspressis (Areen), Eesti Päevalehes (Arkaadia) jm, samuti käsikirjalises kirjanduslikus kogumikus URDU (1999), mille koostajaks, toimetajaks ja levitajaks oli Wimberg ise. Esimesed luuletused olid puhtalt mehaaniline sõnadega mängimine, kuid 1999. aastal Sirbis ilmunud kimp oli kantud juba poeetilisest mõttest. Arusaam luule tähendusest tuli Wimbergi juurde eeskätt autobiograafilise maa-, küla-, vanavanemate teema kaudu. Kõrvuti sellega tekkis vormiteadlikkus. Lisaks autobiograafilistele motiividele harrastas Wimberg ühiskonnakriitilist ärapanemist.
Esimene luulekogu "Maaaraamat" (2000) on hoolikalt kokkupandud teos, millesse valitud luuletustest on peaaegu kõik kirjutatud poeetilise teadlikkuse ja vastutustundega. See on läbinisti autobiograafilistel motiividel kirjutatud kogu: vanaema, vanaisa, heinategu, lavka, pesupäev, külateed läbiv öine ralli, kevadine veeuputus, nahkhiired suveöös. Raamatu esimeses pooles on rõhuline, rütmiline ja riimiline luule, teise poolde on koondatud jutustavad vabavärsid. Kriitikud võtsid raamatu heade sõnadega vastu, ajakirja Vikerkaar kriitikutering (Vikergallup) valis selle 2000. aasta parimaks debüüdiks. Sellest raamatust alates kasutab Wimberg ka endapärast kirjaviisi (vt allpool).
Järgmine luulekogu "Kärppsed" ilmus 2006. aasta novembris. Selles kogus jätkab Wimberg "Maaaraamatust" tuntud autobiograafilistel teemadel kirjutamist, kuid ainevald on avardunud ja stilistika mitmekesistunud. Siin parodeeritakse heititalviklikku laadi, lehvitatakse sotsiaalseid loosungeid, arutletakse Euroopa Liidu üle, talletatakse elamusi, meenutatakse lasteaia- ja kooliaega, kasutatakse regivärsi väljendusvahendeid, poetatakse miniatuure jne. Muuhulgas kutsub Wimberg lühiajaliselt elule uue pseudonüümi Jakob Chr. Wimberg (1828–1915). Raamatu lõpus on valik Wimbergi luuletusi soome keeles (tlk Mika Keränen) ja inglise keeles (tlk Kalju Kruusa). See raamat on ühtlasi kirjastuse Jutulind esimene raamat.
2006. aasta algul ilmus Wimbergilt ka ainult pdf-faili kujul luulekogu "Bootleg". Sellesse koondas ta hulga juhu- jms luulet, mis ametlikes kogudes ei oleks väärt avaldamist, kuid mida kindlas, lahtiseletatud kontekstis tasub huviliste jaoks siiski põlistada. (Loe.)
Wimbergi luulekogu "Wabastatud wärsid" esikaas
Aastal 2010 ilmus Wimbergilt koguni kaks luulekogu: "Eesti köökk" ja "Wabastatud wärsid". Neist esimene on tegelikult mitmefunktsionaalne teos, sisaldades Wimbergi söögiteemalist luulet, valikut toiduretsepte ja saatesõna retseptide juurde. Tervet raamatut kannab kodus tehtavate, lihtsate, maitsvate, toitvate eesti toitude kui tõelise eesti köögi ülistus. Retseptid õpetavad tegema munaputru, tangu-kartulisuppi, vorstisousti, piima-juurviljasuppi jt teisi Wimbergi lapsepõlve meelisroogi ja need on autor üles kirjutanud oma emalt. Saatesõnas kutsutakse kõiki üles oma lapsepõlve armastatud sööke taasavastama ja nende retsepte õigel ajal talletama. Raamat sai palju tagasisidet ja kioskites müüdi seda Jamie Oliveri kokaraamatute kõrval.
Seni viimane Wimbergi luulekogu "Wabastatud wärsid" ilmus 2010. aasta septembris. Wimberg kirjutas oma blogis selle raamatu kohta (7.9.2010): "Pealkiri vihjab – olgugi ka muid tõlgendamisvõimalusi, nagu alati – esmalt sellele, et raamatus on ainult vabavärsid. Miks? Sest siis on mulje terviklik. Kirjutasin neid just mõni aasta tagasi suure hulga, leidsin oma lausumise rütmi. Ja hiljem olen ka kirjutanud." "Wabastatud wärsid" on Wimbergi kõige mahukam luulekogu – 144 lk. Alapealkirja järgi on raamatus luulet aastaist 2006–2010. Võrreldes "Maaaraamatu" ja "Kärppsetega" on "Wabastatud wärsid" äärmiselt isiklik ja vahetu. Autor räägib oma elust ja mõtetest, arutleb naiste, seksi, meedia ja ühiskonna teemal. Kriitikud on teose puhul esile tõstnud ka huumorit, kuid see ei ole siiski tartunakilik laadanali, vaid seotud pigem Wimbergi optimistliku elukäsitlusega.
Draama.
Kõige mahukam osa Wimbergi loomingust on kirjutatud draama vormis. Aastail 2001–2003 tõlkis ta ETV-le BBC lastesarja "Tweenie-põngerjad" (98 osa). Aastail 2002–2005 kirjutas ta stsenaariumi ETV lastesarjale "Buratino tegutseb jälle" (83 osa). Aastail 2006–2010 oli ta ETV lastesaate "Saame kokku Tomi juures" stsenarist (koos Jaanus Vaiksoo ja Kristiina Kassiga). Ta on teinud tõlketööd ka TV3 jaoks, eestindades aastail 2005–2006 animasarja "Teismelised ninjakilpkonnad" (26 osa) ja seriaali "Mu armas paksuke" (63 osa).
Veel on Wimberg kirjutanud stsenaariumi ETV ja ERSO ühiskontserdile "Buratino, sõbrad ja orkester" (2005), keeleõppeteemalisele DVD-le "Eesti keel ja meel" (2005, peaosades Karol Kuntsel ja Karin Lätsim), kolm sketšikava noorteorkestrile Reaalmažoor (2009–2010), stsenaariumi laste mängufilmile "Vihmase suve saladus" (Buratino-sarja tegelastega, 2005, lavastamata), libreto muusikalile "Pronksivalu" (2008, lavastamata), näidendeid lastele ja noortele (mh "Prügihunt ja Superjänes", 2010) jm. Lisaks on ta laste mängufilmi "Röövlirahnu-Martin" (2005) dialoogi toimetaja.
Lastele.
Wimberg on lastele kirjutanud – lisaks draamaloomingule – nii luuletusi kui ka proosat. Eriti rohkelt on ta avaldanud lasteluulet. Koos Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärvega avaldas ta 2002. aastal ühise jõuluteemaliste lasteluuletuste kogu "Kolme päkapiku jõulud". Teos kandideeris Kultuurkapitali lastekirjanduse preemiale.
2005. aastal avaldas Wimberg luulekogu "Buratino laulud", mis sisaldab ETV telesarjale "Buratino tegutseb jälle" kirjutatud luuletuse vormis laulutekste. Raamatu teises pooles on ära toodud ka laulude noodid, mille autor on helilooja Tauno Aints. 2006. aastal ilmus Wimbergilt luulekogu "Põngerjate laulud", mis on mahukas valik "Tweenie-põngerjate" jaoks tõlgitud-mugandatud-loodud laulutekstidest.
Luulekogu "Härra Padakonn" (2008) sisaldab kuut humoorikat lühipoeemi, mille kirjutamise idee sündis Wimbergil 2001. aasta varakevadel koos muusiku ja animaatori Kaspar Jancisega uut multifilmisarja kavandades. Multifilmisari jäi sündimata, aga kuus lühipoeemi veidi kummalisest, kuid üdini helgest ja heatahtlikust härra Padakonnast said kirjutatud. (Loe pikemalt Wimbergi.) "Härra Padakonn" oli nii Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia kui ka Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia nominent.
Wimbergi raamatu "Buratino tegutseb jälle" esikaas
2009. aastal ilmus Wimbergilt lastele juturaamat "Suur pidusöök", mille sisuks on 12 lühemat või pikemat juttu. Enamik neist juttudest sündis samuti stsenaristitöö tulemusena: need on kirjutatud Buratino-sarja või Tomi-saatesse ettelugemiseks. Mõned jutud kirjutas autor ka enne raamatu kokkupanemist juurde. Osa "Suure pidusöögi" juttudest on (kunst)muinasjutu laadis, osa on realistlikud ja käsitlevad mitmeid tänapäeval lapsi puudutavaid probleeme (rahapuudus, lahus elavad vanemad, vanavanematest kaugenemine). "Suure pidusöögi" nimilugu kannab taas lihtsate, koduste, maitsvate roogade sõnumit.
"Buratino tegutseb jälle. 15 valitud lugu" (2010) sisaldab esimest poolt autori valitud 30 parimast Buratino-sarja stsenaariumist. Raamat kuulub näitekirjanduse valdkonda, stsenaariumid on ära toodud kujul, nagu nad said algselt televisiooni jaoks kirjutatud. Saatesõnas raamatule ütleb Wimberg, et need stsenaariumid võiksid huvi pakkuda nii sarja fännidele kui ka teatri-, eriti kooliteatri tegijatele, kes otsivad sobivat repertuaari. Raamatus on ka telesse mitte jõudnud materjali.
Kõik Wimbergi lasteraamatud on illustreeritud hinnatud ja omanäoliste eesti kunstnike poolt: "Buratino laulud" – Kristiina Kass, "Põngerjate laulud" – Priit Rea, "Härra Padakonn" – Katrin Ehrlich, "Suur pidusöök" – Anni Mäger, "Buratino tegutseb jälle" – Marja-Liisa Plats.
Publitsistika.
Jaak Urmet on 1999. aastast alates avaldanud ajakirjanduses arvustusi, artikleid ja esseesid, peamiselt kirjanduslikel teemadel. Eriti viljakas publitsist oli Urmet aastail 2001–2007, mil ta töötas Eesti Päevalehes kirjandustoimetajana. Sellest ajast pärineb temalt hulgaliselt intervjuusid nii eesti kui ka välismaa kirjanikega. Meelisžanriks publitsistikavallas on intervjuu jäänud Urmetile ka hiljem. Iseäranis väärivad märkimist Loomingus ilmunud põhjalikud kirjandusloolised vestlused Enn Vetemaa ja Ralf Parvega. Reeglina kirjutab Urmet publitsistina oma kodanikunime all, kasutades Wimbergi pseudonüümi ainult erandlikel puhkudel.
Ühiskondlikel teemadel kirjutatust on kogunud enim tähelepanu esseed, millega autor on toetanud ateistlikku hoiakut ja vastustanud religiooni, kutsunud üles leidma positiivseid väärtusi Nõukogude Eesti kultuuris, teinud ettepaneku vahetada välja Eesti riigihümn ja solidariseerunud lastest lahus elavate isade võitlusega oma õiguste eest.


Semarang.
Semarang on linn Indoneesias Jaava saare põhjarannikul, Kesk-Jaava provintsi keskus. Asub Semarangi jõe suudmes.
Peamised kasutatavad keeled on jaava ja indoneesia keel. Linnas elab ka suhteliselt palju hiinlasi.


Banda Aceh.
Banda Aceh on linn Indoneesias Sumatra saarel, Acehi eripiirkonna keskus.
26. detsembril 2004 toimunud maavärinas ja sellele järgnenud tsunamis sai linn tugevalt kannatada, palju elanikke hukkus. Banda Aceh oli lähim linn maavärina epitsentrile.
Linna suurim vaatamisväärsus Baiturrahmani suur mošee sai tugevasti kahjustada, kuid jäi püsti.


Vesipüks.
Vesipüks Kuivastus 13. juulil 2011.
Vesipüks ehk pilvesammas on laias tähenduses ükskõik milline tornaado vee kohal, olles tavaliselt 100 kuni 600 m läbimõõduga ümber madala rõhu keskme pöörlev keeristuul. Kitsas tähenduses on vesipüks mittemesotsüklonaalne tornaado vee kohal, mistõttu see maismaale jõudes enamasti hajub ja ei tekita kahju, sellest ka vahel kasutatav nimetus "hea ilma" vesipüks.
Vesipükside tekkimiseks peab õhumassi kihistus olema labiilne, et saaks tekkida konvektsioon. Parasvöötmes on vesipükside tekkeks soodsad tingimused siis, kui sooja vee kohal on külm õhumass, mistõttu õhu vertikaalne liikumine on soodustatud ja arenevad konvektsioonipilved. Vesipüks võib hakata arenema juba siis, kui konvektsioonipilv on alles rünkpilve staadiumis, st tipp pole jäätunud. Sel juhul puuduvad nii sademed kui äike. Kui nüüd tõusev õhuvool haarab endasse mõne keerise, nii et see saavutab püstteljelisuse ja ühenduse pilvega, võibki tekkida vesipüks. Sellised vesipüksid on üpris ohutud ja lühiealised (alla 20 minuti). Kui aga vesipüks areneb mesotsüklonist, siis on sel kõik omadused ja sama ohtlikkus nagu klassikalisel tornaadol. Seda tüüpi vesipüksid on märksa haruldasemad.
Vesipüksid ei ime vett üles, küll aga võib vesipüks pihustada vett, mistõttu tekib pritsmetest pilv samba alumisse ossa. Vesipüksina nähtav pikk ja ümar londitaoline moodustis on tegelikult silinderjas pilv. Kuna rõhk langeb õhu pöörlemisel, siis tekib veeauru kondenseerumine ja näemegi algul lehterpilve teket, mis võib lõpuks jõuda veepinnani välja..
Eestis on vesipüksid iga-aastased ja tüüpilised saarte läänerannikule, kuid üsna sagedased ka Väinamerel, Liivi lahel ja Soome lahel. Vesipüksihooaeg on augustis ja septembris, kui vesi on soe, aga kohale võivad jõuda üpris külmad õhumassid. Mõnikord võivad tekkida vesipüksiseeriad, mis tähendab, et korraga tekib mitu vesipüksi või tekivad need üksteise järel.
Vesipüksiga analoogne tornaado maismaa kohal on maapüks.


Kuusankoski.
Kuusankoski on endine linn Soomes Lõuna-Soome läänis Kymenlaakso maakonnas. Asub Kymi jõe kaldal. Vallas elas 19 800 inimest ja rahvastiku tihedus oli 173,7 in/km². Kuusankoski naabervallad olid Elimäki vald, Iitti vald, Jaala vald, Kouvola linn ja Valkeala vald.
Aastal 2009 läks Kuusankoski territoorium Kouvola linna koosseisu.
Kuusankoski on tuntud paberitööstuse keskusena. Esimene tselluloosivabrik rajati 1872. aastal.
Kuusankoski vald loodi naabervaldade osadest 1921. aastal. Aleviks sai 1957 ja linnaks 1973.


Alajärvi linn.
Alajärvi on linnaks nimetatav omavalitsusüksus Soomes Lääne-Soome läänis Lõuna-Pohjanmaal.
Alajärvi rajati 1869. aastal. Mõnda aega elas seal Alvar Aalto. Tema projekteeritud on mitmed linna hooned.
Linnaõigused sai 1986. aastal. 2009 liideti linnaga Lehtimäki vald.
Külad.
Alajärvi kirikuküla, Alakylä, Hoisko, Huosianmaa, Höykkylä, Iiruu, Kaartunen, Keskikylä, Koivumäki, Kortekylä, Koskenvarsi, Kuolema, Kurejoki, Lehtimäki, Levijoki, Lipo, Luoma-aho, Länsikylä, Menkijärvi, Möksy, Paalijärvi, Pekkola, Peräkylä, Pynttäri, Rannankylä, Saukonkylä, Sissala, Teerineva, Uusikylä.


Hämeenlinna.
Hämeenlinna on linn Soomes Kanta-Häme maakonnas, Lõuna-Soome lääni ja Hämeenlinna linna keskus.
Linnas elab 49 000 inimest ja rahvastiku tihedus on 294,2 in/km².
Linnaõigused sai Per Brahelt 1639. aastal. 2009 liideti linnaga Hauho, Kalvola, Lammi, Renko ja Tuulose vald.
1862. aastal avati Soome esimene raudteelõik Helsingi ja Hämeenlinna vahel.
Tähtsamad vaatamisväärsused on Häme kindlus ja vanglamuuseum. Linnas asub kultuuri- ja konverentsikeskus Verkatehdas.
Hämeenlinnas on sündinud Jean Sibelius.
Sport.
Jäähokiklubi Hämeenlinnan Pallokerho tuli Soome meistriks hooajal 2005–2006. Jalgpalliklubi FC Hämeenlinna mängib Soome esiliigas.


Uusikaupunki linn.
Uusikaupunki linn (rootsi keeles "Nystad") on kohaliku omavalitsuse üksus Soomes, Päris-Soome maakonnas. Asub Põhjalahe kaldal.
Praeguse Uusikaupunki linna ajalooliseks tuumikuks oleva linna asutas 1617. aastal Gustav II Adolf.
1721. aastal sõlmiti seal Põhjasõja lõppu tähistav Uusikaupunki rahu.
Uusikaupunkis asub Soome ainuke sõiduautosid valmistav tehas, kus on toodetud Saabi, Talboti, Opeli, Lada ja Porsche autosid.
Uusikaupunki linnaks nimetatav kohaliku omavalitsuse üksus on kujunenud linna lähedal paiknenud maavaldade liitmise teel. Aastal 1969 liideti linnaga Uusikaupunki vald, 1974 Pyhämaa vald, 1981 Lokalahti vald ja 1993 Kalanti vald.
Uusikaupunki sõpruslinn Eestis on Antsla.


Ylivieska linn.
Ylivieska on linnaks nimetatav omavalitsusüksus Soomes Oulu läänis Põhja-Pohjanmaa maakonnas. Asub Kalajoki kaldal.
Ylivieska vald sai linnaõigused 1971. aastal.
Ylivieska sõprusvald Eestis on Viimsi vald.


Savonlinna linn.
Savonlinna linn on kohaliku omavalitsuse üksus Soomes Ida-Soome läänis Lõuna-Savo maakonnas.
Savonlinna linn ei ole asula. Ta on loodud Savonlinna asula (linna) ning suurema osa ümberkaudse Sääminki valla liitmisel üheks kohaliku omavalitsuse üksuseks (1973). 1. jaanuaril 2009 liideti Savonlinnaga Savonranta vald ja 31,24 km2 Enonkoski vallast.
Savonlinna linna pindala on 1973 km²-st moodustavad 762,62 km² veekogud.
Keskasula.
Savonlinna sai linnaõigused sai 1639. aastal.
Põhjasõja ajal oli ta venelaste valduses.
Linn on tuntud Olavinlinna kindluses peetava Savonlinna ooperifestivali järgi.


Lastekirjandus.
Lastekirjanduseks kõige laiemas tähenduses peetakse laste poolt loetavat ja/või lastele mõeldud lugemisvara. Lastekirjandus hõlmab ühtviisi neid raamatuid, mille lapsed ise on omaks võtnud kui ka neid raamatuid, mis on lastele kirjutatud või lastele sobivaks hinnatud mingi autoriteedi (literaadid, õpetajad, kirjastajad, vanemad jne) poolt.
Üldiseloomustus.
Lastekirjandust on üritatud määratleda kui spetsiaalselt laste jaoks loodud kirjandust, ent tihti on kirjaniku poolt algselt täiskasvanuile kirjutatud teosed saanud populaarseks hoopis lasteraamatuina (Mark Twaini "Prints ja kerjus", "Huckleberry Finn"). Samuti võib tuua vastupidiseid näiteid, kus lastele kirjutatud teos leiab suurema lugejaskonna täiskasvanute näol. Palju on teoseid, millest nii lastel kui täiskasvanuil on lugeda oma lugu (Antoine de Saint-Exupéry "Väike prints"). Sellised piiripealsed juhtumid teevad lastekirjandusest väga rikka nähtuse, ent ei tee lihtsamaks lastekirjanduse piiritlemist kirjanduses.
Oluliseks eripäraks lastekirjanduses on teksti ja pildi sümbioos, mistõttu on võrdselt tähtsad nii kirjaniku- kui kunstnikutöö. Tihti on lasteraamatus pilti rohkem kui kirjandust. Ka esimene teadaolev spetsiaalselt lastele loodud raamat on pigem pildiraamat — 1658. aastal ilmus "Orbis Pictus", tšehhi haritlase Jan Ámos Komenský pildiatlas lastele.
Spetsiaalselt lastele mõeldud lastekirjanduse põhiline eripära on lugeja ea eripära arvestamine (adressaaditunnetus).
Kirjandussotsioloog Hannes Hüttner on öelnud, et lastekirjandus oli kaua aega pedagoogiline provintsikirjandus (Hüttner 1979:97).
Lastekirjanduse klassifikatsioon.
Nii lastekirjandust kui ka selle lugejaskonda on püütud ealiste huvide ja retseptsiooni seisukohalt klassifitseerida. Eristatud on väikelapse kirjandust, koolieeliku kirjandust, noorema kooliea kirjandust, keskmise kooliea kirjandust ning vanema kooliea kirjandust.


Clas von Ramm.
Reinhold Klas Gustav von Ramm (3. november 1864 Aa mõis – 14. detsember 1920 Gdańsk) oli Eestimaa poliitik, maanõunik ja viimne Padise ja Kurkse mõisnik.
Reinhold Klas Gustav von Ramm abiellus 25. augustil 1891 Hagudis Lucie Helene Martha von Krusenstierniga (suri 1949. aastal) ning neil oli kuus last – Margarethe (1892–1962), Hans-Jürgen von Ramm (1894–1927), Thomas von Ramm (1896–1945), Ursula (1898–1947), Berend von Ramm (1901–1945) ja Renate (1905).
9. jaanuaril 1907 registreeriti Eestimaa kuberneri, Pjotr Bašilov´i poolt Padisel Kloostri haridusselts, mis sai nimeks – „Madise-Risti Rahva Hariduse Selts”. Seltsi liikmeiks astusid ka Padise mõisnik Clas von Ramm, Helene von Ramm ja Caroline von Ramm. Selts võttis enda ülesandeks (eesti)emakeelse kooli asutamise talulaste jaoks. Kool töötas 1908-1912 ja seal õppisid lapsed, kes olid lõpetanud külakooli.
1939. aastal lahkus von Rammide suguvõsa Eestist, nad asusid elama Saksamaale.
Tsitaat.
Ma tundsin niisugust kodumaad, kus veel ei möllanud rahvuslikud vastuolud, kus veel maal ja linnas elas tänulik rahulik eesti rahvas, keda koolide ja agraarreformide, alalise hoolitsusega kõige erinevamatel aladel viidi aeglaselt aga kindlalt lähemale kõrgemale kultuurile ja täielikule vabadusele... Raudteede ja vabrikutega, telegraafi ja telefonitraatidega, panslavistlike õnnetoomiseteooriatega, idast toodud petlikele ja tühjadele fraasidele ehitatud õpetusega vabadusest, võrdsusest ja vendlusest tuli ka meie väikesele maakesele uus vaim ja see ei olnud hea vaim.


Genf.
Genf on linn ja vald Šveitsis, Genfi kantoni keskus. Asub Genfi järve ja Rhône jõe kaldal. See on Zürichi järel Šveitsi suuruselt teine linn.
Genf oli keldi hõimu allobroogide pealinn. 1026. aastast kuulus Saksa-Rooma riiki.
Genfis asuvad paljude rahvusvaheliste organisatsioonide peakorterid. Seal asub ka ÜRO Euroopa peakorter ja Punase Risti peakorter.
Genfi on kirjeldatud kui kolmandat Euroopa finantskeskust koos Londoni ja Žürichiga.


Woizlawa Feodora.
Woizlawa Feodora, Mecklenburgi hertsoginna (sündinud 17. detsembril 1918) on 1918. aastal Baltimaade hertsogiks valitud Mecklenburgi hertsogi Adolf Friedrichi ja viimase abikaasa, Reußi printsessi Viktoria ainus tütar ja pärija.
Tema ema Viktoria suri 18. detsembril 1918, järgmisel päeval pärast tütre sündi. Alates oma isa surmast 5. augustil 1969 on Woizlawa Feodora mõeldav kandidaat Balti hertsogiriigi (Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa) troonile.


Armavir.
Armavir on ka Vadim Abdrašitovi film.


Gyanendra.
Gyanendra Bir Bikram Shah Dev (nepali ज्ञानेन्द्र वीर बिक्रम शाह; Jñānendra Vīra Bikrama Śāh; sündinud 7. juulil 1947) oli Nepali kuningas 2008. aastani. Tema isa oli kuningas Mahendra ja tema vanem vend kuningas Birendra.
Gyanendra abikaasa on kuninganna Komal Rājya Lakṣmī Devī (sündis 18. veebruaril 1951).


Dipendra.
Dipendra Bir Bikram Shah Dev (27. juuni 1971 – 4. juuni 2001) oli Nepali kuningas. Ta oli ametlikult kolm päeva kuningas, olles koomas pärast oma isa ja teiste kuningliku perekonna liikmete tapmist ja olles enesetapukatsel surmavalt haavatud. Regendina valitses Gyanendra.


Nepali kuningas.
Nepali kuningas ("rāja" [r'ádža]) oli Nepali monarh aastatel 1768–2008. 2008. aastal monarhia kaotati ja Nepalist sai vabariik.


Mahendra.
Mahendra Bir Bikram Shah Dev (11. juuni 1920 – 31. jaanuar 1972) oli Nepali kuningas. Tema isa oli kuningas Tribhuvan.


Tribhuvan.
Tribhuvan Bir Bikram Shah Dev (30. juuni 1906 – 13. märts 1955) oli Nepali kuningas, kuningas Prithvi poeg.


Afroameeriklased.
Afroameeriklased ehk mustanahalised ameeriklased on USA-s (laiemas tähenduses Põhja-Ameerikas) elav rassirühm, kelle esivanemad või üks esivanematest on pärit Aafrika mandrilt. Laiemas tähenduses
Afroameeriklased veeti Aafrikast Ameerikasse orjadeks alates 16. sajandist. Ameerikas keelati orjapidamine 1865. aastal Ameerika kodusõja tulemusel.
Afroameeriklastele valimisõiguse andmise muudatus Ameerika Ühendriikide põhiseadusesse esitati 26. veebruaril 1869, mis tunnistas neid kodanikena.
Afroameeriklased moodustavad 12 protsenti USA elanikest. USA-s tähistatakse afroameerika ajaloo kuud alates 1926. aastast. Samas suhtuti Ameerikas mustanahalistesse kui alamasse rassi ja kriminaalidesse.
1960–1970. aastatel hoogustus Ameerikas afroameeriklaste inimõiguste alane liikumine, kus nõuti endale võrdseid õiguseid valgenahalistega. Samal ajal leiti, et "neegriks" kutsumine on solvav.
See rassiline inimõiguste nõudmine laienes ka Lääne-Euroopasse. Algselt oli soovitav kutsuda mustanahalisi sõnaga "black" ('must'). Hiljem leiti, et Ameerika mustanahaliste kohta on sobivam sõna siiski "afroameeriklane". See sõna rõhutab peale rassi ka identiteedi aluseks olevat kultuuripärandit.
Postsotsialistlikes riikides kasutatakse Aafrika päritolu inimeste kohta enamasti sõnaga "neeger" sarnast sõna. Seda sõna ei peeta halvatähenduslikuks. Lääne mõjul on siiski hakatud poliitilise korrektsuse huvides avalikult rohkem terminit "afroameeriklane".
Sõna "must" on eesti keeles kasutatud Aserbaidžaanist, Armeeniast ja Gruusiast pärit inimeste kohta. See sõna on halvustava varjundiga. "Eesti keele sõnaraamatu" järgi ei ole sõnal "neeger" eesti keeles keelest halvustavat varjundit.
Sõna "värviline" ("coloured") omab üldjuhul halvatähenduslikku mainet enamustes keeltes.


Prithvi.
Prithvi Bir Bikram Shah (18. august 1875 – 11. detsember 1911) oli Nepali kuningas.


Koherentism.
Koherentismiks nimetatakse epistemoloogias seisukohta, mille kohaselt saavad uskumused oma õigustuse tänu nende seostele teiste uskumustega. Uskumus on õigustatud siis, kui see kuulub mingisse koherentsesse uskumuste süsteemi.
Koherentism teadusfilosoofias.
Teadusfilosoofias püütakse nii induktsionismi kui ka falsifikatsionismi puhul loodusteaduslikke väiteid õigustada tuginedes teistele konkreetsetele loodusteaduslikele väidetele. Mõlemad peavad jagu saama kriteeriumiprobleemist: iga õigustus peab omakorda olema õigustatud, nii et tekib lõputu regress. Regressiargumendi abil on õigustatud fundatsionalismi kui üht väljapääsu lõputust regressist. Fundatsionalism väidab, et on olemas mõned baasväited, mis õigustamist ei vaja. Nii induktsiooni kui ka falsifikatsiooni puhul on tegemist fundatsionalismiga, kuivõrd nad toetuvad baasväidetele, mis tulenevad otseselt vaatlustest.
Asja teeb keeruliseks küsimus, kuidas baasväited vaatlusest tuletatakse. Vaatlus tugineb uskumuste komplektile. Tundub, et vaatluse puhul ei saa rääkida baasväitest, sest näiteks Veenuse ülemineku vaatlus nõuab väga palju mitmesuguseid baasuskumusi, näiteks teleskoopide optiliste omaduste, teleskoobi aluse mehaanika ja taevamehaanika kohta.
Alternatiiviks on koherentism, mis väidab, et väiteid saab õigustada sellega, et nad kuuluvad koherentsesse süsteemi. Teaduse puhul võetakse selleks süsteemiks tavaliselt indiviidi või teadlaste kogukonna uskumuste täielik kogum. Koherentistlikku lähenemist teadusele pooldas Willard Van Orman Quine. Veenuse ülemineku vaatlust õigustab see, et ta on koherentne meie uskumustega optikast, teleskoobialustest ja taevamehaanikast. Kui see vaatlus on mõnega nendest abiuskumustest vastuolus, siis tuleb vasturääkivuse kõrvaldamiseks süsteemi kohandada.


Viterbo.
Viterbo on linn Itaalias Lazio maakonnas, Viterbo provintsi halduskeskus. Asub umbes 100 km Roomast põhjapool Via Cassia ääres.
Ajalugu.
Viterbo oli oluline etruskide keskus, mille roomlased vallutasid 4. sajandil eKr.
1257–1281 toodi Viterbosse ajutiselt üle paavstitool.


Kuveidi šeikide ja emiiride loend.
Kuveidi šeikide ja emiiride loend esitab Kuveidi monarhide nimestiku sõltumata nende tiitlist alates esimese aş-Şabāḩi dünastia esindaja võimuletulekust 1756. aastal.
Kuni 1961. aastani kandsid valitsejad šeigi tiitlit. Aastatel 1871–1899 valitsesid šeigid Osmanite riigi vasallidena; 1899–1961 oli Kuveit Suurbritannia protektoraat ja šeigid valitsesid Briti poliitiliste agentide eestkoste all.
Kuveit kuulutati iseseisvaks 19. juunil 1961 ja alates sellest ajast on riigipea tiitliks emiir.
2. augustist 1990 kuni 26. veebruarini 1991 okupeerisid riiki Iraagi väed. Sel ajal viibis emiir eksiilis Saudi Araabias, kohapeal teostasid võimu esmalt Iraagi valitsuse määratud riigipea ja seejärel juba Iraagi kubernerid, kelle loend on esitatud artiklis Iraagi okupatsioon Kuveidis.


Avatud ühiskond ja selle vaenlased.
"Avatud ühiskond ja selle vaenlased'" on filosoof Karl Raimund Popperi tuntuim teos.
Teosel on kaks köidet, esimene kannab alapealkirja "Platoni lummus" ("The Spell of Plato"), teine aga "Prohvetluse kõrglaine: Hegel, Marx ja nende järelmõju" ("The High Tide of Prophecy: Hegel, Marx and the Aftermath").
Kokkuvõtvalt võib ütelda, et teose eesmärgiks on falsifitseerida mõttemalle, mis viivad suletud ühiskonna poole, ega toeta avatud ühiskonna ideaali.
"Platoni lummus" tegeleb peamiselt Platoni ühiskonnafilosoofiaga ning näitab, et liberaalse demokraatia aspektist on Platoni hoiakud õigluse, riigi jms suhtes kõlvatud ning totalitarismi soodustavad. Popper avaldab teose raames korduvalt imestust, kuidas on saadud pidada Platonit humanistiks, kui see on oma veendumustelt inimvaenulik ning lisaks veel totalitaarse režiimi pooldaja.
Teoses otsib Popper teda ennastki sügavalt ja negatiivselt puudutanud totalitaarsete mõttemallide juuri ning püüab leida seletust, miks täiesti tavalised ja sugugi mitte pahatahtlikud inimesed selliste kurjusest pakatavate mõttemallide küüsi langevad.
"Prohvetluse kõrglaine" on sama intentsiooniga, kuid uurimisalaks pole mitte antiik ja totalitaarsuse juured, vaid selle esinemise vormid tema enda ajas. Peamiseks kriitika objektiks on selles köites historitsism ning sellega kaasnev mõttelaad, mille apostliks nimetab Popper Hegelit ning jüngriks Marxi.
Peamine etteheide historitsismi vastu seisneb selles, et inimesed eeldavad ja usuvad, et on olemas mingisugune maailma ajalugu, millel on algus, käik ja siht. Popper kinnitab, et selline arusaam on ekslik ning hariduse pealiskaudsusest tulenevalt sunnitud. Ajalool pole mingit kindlat suunda või ettemääratust, on vaid ajaloo tõlgendused ja hüpoteesid toimunu kohta mingite käesolevate eesmärkide saavutamise vahenditena. Ajaloost ei saa otsida märke tuleviku kohta, saab vaid ajaloo lühikesi etappe mõtestada.
Hegeli arusaam dialektilisest arenguloogikast, mille võttis üle Marx, on sügavalt ekslik ja loob illusiooni maailmaajaloo ülimast eesmärgist. Popperi hinnangul nimetatakse sõnaga "maailmaajalugu" poliitilist ajalugu, mis on aga tema silmis eelkõige rahvusvahelise kuritegevuse ning massimõrvade ajalugu. Sestap oleks õige rääkida paljudest eri ajalugudest, aga mitte absolutiseerida ühte neist.


Şabāḩ IV al-Aḩmad al-Jābir aş-Şabāḩ.
Şabāḩ al-Aḩmad al-Jābir aş-Şabāḩ ja George W. Bush
Sabah IV Al-Ahmad Al-Jaber Al-Sabah (araabia keeles: صباح الأحمد الجابر الصباح "Sabāh al-Ahmad al-Jābir as-Sabāh"; sündis 16. juunil 1929) on Kuveidi emiir.


Sa‘d al-‘Abdullāh as-Sālim aş-Şabāḩ.
Sa‘d al-‘Abdullāh as-Sālim aş-Şabāḩ (سعد العبد الله السالم الصباح; sündis umbes 1930 – 13. mai 2008) oli Kuveidi emiir 15. jaanuarist 24. jaanuarini 2006. Ta oli Kuveidi peaminister 1978–2003.


2006. aasta Bahreini Grand Prix.
2006. aasta Vormel 1 etapp Bahreini Grand Prix toimus 12. märtsil Bahreinis Sakhiri ringrajal.
Tulemus.
Bahreini Grand Prix


Rae valla lipp.
Rae valla lipp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Rae valla lipp.
Lipp on kinnitatud 5. mail 1992.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on täisnurkne valge kangas, mida läbivad kolm horisontaalset sinist triipu, kanga keskel on aga Rae valla vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.
Lipu kasutamise kord.
Rae vallalipu valmistamine toimub üksnes vallavalitsuse loal. Kasutamiskõlbmatuks muutunud vallalipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.
Välislingid.
Lipp


Avatud ühiskond.
Avatud ühiskond (inglise "open society") on tuntud kui filosoof Karl Raimund Popperi ühiskonnafilosoofia mõiste. Mõistet on enne Popperit kasutanud prantsuse filosoof Henri Bergson, kellelt Popper selle mõiste väidetavalt üle on võtnud.
Avatud ühiskonnale vastandub suletud ühiskond, mille sisu üle on palju vaieldud. On vaid selge, et paljud avatud ühiskonna vastased end sellistena ei näe. Mõned aga siiski - nt. konservatiivne revolutsioon on mõttevoole, mille mitmed esindajad on käsitlenud end avatud ühiskonna vaenlastena (eelkõige Armin Mohler).
Avatud ühiskond ja religioon Bergsonil.
Avatud ühiskonna mõiste leiab arvatavasti esimesena kasutamist Henri Bergsoni teoses "Moraali ja religiooni kaks allikat". Bergson kirjeldab selles teoses "avatud ühiskonda" kui selliste inimeste hingelist kooslust, kes mõistavad kõike terviku vaatepunktist lähtuvalt ega ole piiratud reaalsete ühiskondade juhuslikest eelistustest ega sellega kaasnevast osalisest perspektiivist. Selline mõistmine leiab aset intuitsioonis kui terviku mõistmises. Kõike terviku kohalt vaadelda suudavad Bergsoni arvates nt müstikud. Selliste inimeste osalusel leiab aset "avatud ühiskond ja religioon", mis pole väiklaselt piiratud ühekülgsetest ideedest ega ajastulistest iseärasustest, vaid on tervikule orienteeritud, mistõttu siis ka kõigele avatud.
Avatud ühiskonna määratlus Popperil.
Popper on Bergsoni avatud ühiskonna mõiste mingil määral aluseks võtnud, kuid seda kasutanud peamiselt väga kaudselt idee tasandil ning otseselt Bergsoni arusaamist järgimata.
Avatud ühiskond on Popperil eelkõige selline demokraatlik ühiskond, milles võim on võimalikult hajutatud ja kus on tagatud põhilised inimõigused, neist tähtsamatena sõnavabadus ja isiklik puutumatus. Sellises ühiskonnas käib avalik arutelu ühiskonna paremaks tegemise nimel ning ettepanekud samm-sammulisteks parandusteks peavad olema esitatud kooskõlas kriitilise ratsionalismi nõuetega. Eelkõige tuleb vältida prohvetlust ning ühiskonna parandamise plaane, mis seavad liiga kaugeid eesmärke. Avalik arutelu peab toimuma selges ja lihtsas keeles, milles saavad kaasa rääkida kõik ühiskonnaliikmed. Popper veenab, et sellises ühiskonnas peab poliitika sisuliselt vastama teaduslikkuse nõuetele ning ei tohi esineda demagoogiat. Avatud ühiskonnas pole kohta religioonile, sh ka kristlusele.
Avatud ühiskonna kodanikuks on indiviid. Indiviidid on ühendatud ühiskonnaks läbi osa saamise kriitilisest mõistusest.
Oma teoses "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" räägib Popper avatud ühiskonnast kui mingisugusest reaalsest võimalikkusest, kuid on hiljem oma arusaamasid täpsustanud ning kinnitanud, et avatud ühiskond on tema jaoks pigem sarnane Immanuel Kanti regulatiivse ideega, mida tuleb mõistuslikuks oleluseks eeldada.
Popper jätkab enda arvates Kanti filosoofilist suunda valgustuse poole. Ta väidab, et sisulselt tegeleb ta sama asjaga, millega Kant tegeles oma kirjutistes, mis puudutasid ühiskonda ja inimest. "Kriitikate" Kanti on tema meelest vääralt tõlgendatud saksa klassikalise idealismi sigitajana ning ta kinnitab, et Kant pole kunagi olnud selles mõttes idealist nagu näiteks Hegel.
Avatud ühiskonna vaenlased.
Avatud ühiskonna vastandiks on suletud ühiskond, mille näiteks on ammused hõimuühiskonnad, kus areng oli tardunud pealike ja preestrite tegevuse tõttu, ning millest muutumist püüti ideoloogiliselt välistada (muutuse välistamine ja hõimuühiskonna-nostalgia on ka Platoni riigiteooria sisu). Suletud ühiskondadeks on aga ka moodsad totalitaarsed ühiskonnad nagu toonane natsistlik Saksamaa ja stalinlik Venemaa, milles võim on koondunud liiga kitsa ühiskonnagrupi kätte, mis püüab vahendeid valimata oma võimu säilitada ega seisa ühiskonna arengu eest.
Võib väita, et Popperi "avatud ühiskond" on reaalsele totalitarismile vastandumise eesmärgil loodud negatiivne määratlus, reaktsiooniline ja afektiivne mõiste. Popper ise tunnistab samuti, et selle mõiste näol on tegemist valgustuse ideaalist lähtuva püüdega falsifitseerida suletud ühiskondi demokraatliku ühiskonna ideaalide suhtes, st teatud mõttes propagandaga.
Suletud ühiskondadele on ühiseks mõttelaad, mis usub olevat määratlenud ajaloo kui tervikliku protsessi seaduspärasused ja ühiskonna arenemise eesmärgi ning püüab neid oma arusaamasid ühiskonnale peale suruda. Suletuse mõttelaadiga kaasneb usk sellesse, et eetilistel ja muudel mõistetel on igavesti kehtivad määratlused, oma olemus, mis on mõõdupuuks kogu ühiskondliku tegelikkuse hindamisel. Seetõttu väidab Popper, et suletud ühiskondades valdab essentsialistlik arusaam tegelikkusest, mida võib tema arvates omistada nii Hegelile kui Platonile.
Abstraktne ühiskond.
"Avatud ühiskonna ja selle vaenlaste" esimese köite lõpus esitab Popper huvitava mõttelise eksperimendi, milles ta kirjeldab avatud ühiskonna näitena abstraktset ühiskonda. Abstraktne ühiskond on selline ühiskond, kus inimesed puutuvad kokku ainult kriitilise mõistuse tasandil, füüsilised kokkupuuted on välistatud, liigutakse suletud mootorsõidukitega, ühiskondlik päritolu ei piira inimese arengut ega karjääri, isiklikud ja intiimsed suhted on ainult hingesugulaste vahel, järglasi hangitakse kunstliku viljastamise teel. Sellises ühiskonnas pole tähtis, millisest sotsiaalsest grupist inimene pärineb, ega pole inimestel mingeid füüsilisi kütkeid, inimesed suhtlevad indviidi puutumatuse tagamiseks ainult kirjatähe vahendusel. Popper püüab sellega vähendada äärmise miinimumini inimese tegevust, mis ei mahu kriitilise ratsionalismi piiresse ning usub, et sellistes äärmise abstraktsuseni piiratud tingimustes tõuseb esile "uutlaadi inividualism".
Selline abstraktse ühiskonna kirjeldus meenutab aga kangesti Popperi enda poolt kritiseeritud Platoni ühiskonnamudelit ning pole teada, kui tõsiselt Popper oma mõtteeksperimenti võttis. Arvestades Popperi vaenulikkust religiooni ja muude inimese loomulike "nõrkuste" suhtes võib arvata, et vähemalt mingil määral on abstraktse ühiskonna visioon mõteldud tõsiselt või moodustab Popperi nägemuse radikaliseeritud keskme. Selline ühiskonna määratlus on aga aluseks võetud Bergsoni määratluse peaaegu täpne vastand, kuigi läbi kõlava intuitiivsuse ja religioosse valgustatuse osas ehk mingil määral sellega ühilduv.
Bergsoni avatud ühiskonna kohta võib ütelda, et see põhineb inimese kui isiku hinge avatusel teiste inimeste suhtes, Popperi oma aga suleb inimesed kui isikud üksteise eest ning avab nad eelkõige ja ainult kriitilise mõistuse lainel.
Avatud ühiskonna hilisemaid tõlgendusi.
Popperi õpilane George Soros on püüdnud revideerida avatud ühiskonna mõiste sisu ning kinnitanud, et ka mitte-demokraatlik ühiskond võib olla avatud. Kui Popperi järgi oleks näiteks Ühendriikide tegevus George W. Bushi juhtimisel Iraagis ilmselt igal juhul õigustatud, siis Soros väidaks, et osad ühiskonnad omavad teistsugust traditsioonilist olelusviisi ning võivad olla põhimõtteliselt avatud ka ilma demokraatia ning läänelike inimõigusteta. Soros kinnitab, et kindlasti on näiteks ette kujutatav konfutsianistlik avatud ühiskond.


Sangaste valla lipp.
Sangaste valla lipp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Sangaste valla lipp.
Lipp on kinnitatud 1. märtsil 1994.
Lipu kirjeldus.
Sangaste valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Sinise kanga alaservast tõuseb valge kolmikmägi, mille kohal kaks kollast ristatud viljapead. Nende kohal kollane üheksaharuline kroon valgete pärlitega harude otstel.
Lipu normaalsuurus on 105x105 cm. Vallavalitsuse kandelipu varras on sinine ning vardaehiseks kuldne viljapea.
Põhjendus.
Valgamaa vapivärvides kangal paiknevad tunnused jäädvustavad Sangastele tuntust ja tunnustust toonud sordi- ja tõuaretaja Tartu Ülikooli audoktori krahv Friedrich von Bergi isiku ning elutöö.
Lipu kasutamise kord.
Valla lippu kasutatakse Sangaste valla pidupäevadel ja muudel tähtsündmustel ning lipu heiskamise otsustab vallavalitsus.


Gravimeeter.
Gravimeeter on seade, millega saab mõõta kohaliku gravitatsioonivälja tugevust.
Klassikaline gravitatsioonivälja mõõtmise vahend on pendelgravimeeter, mis põhineb pendli võnkesageduse sõltuvusel raskusjõust.


Aatomkell.
Aatomkell on kell, milles vastutab õige aja hoidmise eest võnkuv kvartskristall, nagu kvartskelladelgi. Enamikel kvartskelladel seadistatakse võnkekeha kella valmimisel ning hiljem seda enam ei kontrollita. Aja möödudes võnkesagedus muutub ja kell hakkab käima ette või jääb taha. Aatomkella keeruka aparaadi eesmärk on kontrollida kvartsi võnkumist pidevalt, mis annab kellale suure täpsuse.
Tööpõhimõte.
Aatomkellas kasutatakse tseesiumit. Igas tseesiumi aatomis on 55 elektroni. Kolm viimast elektroni on avanud uue orbitaali. Sellel orbitaalil võib olla elektronidel kaks erinevat energiaväärtust, mis erinevad spinni poolest. Energiate erinevus nende kahe väärtuse vahel vastab raadiolainele sagedusega 9192631770 Hz. Aatomil on selles olekus vähesel määral erinevad magnetilised omadused.
Aatomikella ühes otsas on ahi, mis aurustab tseesiumi aatomeid metallitüki pinnalt. Need aatomid võivad omada kahte eelpool kirjeldatud seisundit. Magnet eraldab need, ning heidab kõrvale kõrge energiaga aatomid. Kella kvartskristall on seatud võimalikult täpselt võnkuma sagedusel 9192631770 Hz. See sagedus edastatakse raadiolainete allikale, mis sihib raadiolainetega madalama energiaga osakesi. Selle tulemusel, kui sagedus on õige, tekib maksimaalne arv kõrgema energiaga osakesi.
Teises kellamehhanismi otsas on jälle magnet, mis eraldab need aatomid nendest, mis muutsid oma energia taset. Need aatomid, mis muutsid oma energianivood, loendatakse detektoris. Kui aatomite arv, mis on oma energiat muutnud, hakkab langema, tähendab see seda, et kvartskristalli sagedus on nihkunud. Kui nii juhtub, siis automaatne kontrollsüsteem, seab kristallivõnkumist seni, kuni muutunud energiaga osaksete arv läheneb jälle maksimumile. Selline kontrollmehhanism hoiab kella täpse. Edasi tõlgendab elektrooniline loendur võnkesageduse sekunditeks.
Aatomkellad töötavad ka hapniku ja rubiidiumiga, tseesiumiga kell oli lihtsalt esimene omasuguste seas.


A priori.
"A priori" on ladinakeelne väljend, mille sõnasõnaline tähendus on 'eelnevast'. Seda väljendit saab kasutada täiendina (sünonüüm: "aprioorne") ja määrusena (sünonüüm: "aprioorselt").
Filosoofiline tähendus.
Aristotelese filosoofiast lähtuvalt on eristatud tunnetust, mis lähtub põhjustest ja eeldustest ning liigub edasi tagajärgede (toimete) ja järelduste juurde, (tunnetust "a priori") ja tunnetust, mis lähtub tagajärjest ja liigub tagasi põhjuse juurde (tunnetust "a posteriori"). Esimene neist liigub selle juurest, mis on iseenesest ("looduse korras") eelnev (ladina "prior"), selle juurde, mis on iseenesest järgnev (ladina "posterior"), teine vastupidises suunas.
Gottfried Wilhelm Leibnizi järgi on tunnetus "a priori" täielik üksnes siis, kui ta jõuab viimsete ja ülimate põhjusteni, mida ta nimetas igavesteks tõdedeks. Nõnda samastas ta tunnetust "a priori" spekulatiivse tunnetusega ning tunnetust "a posteriori" kogemusliku tunnetusega. Christian Wolffi kaudu juurdus selline arusaam saksa koolifilosoofiasse.
Sellest traditsioonist pärinevad ka mõisted "a priori" ja "a posteriori" Immanuel Kanti filosoofias, mille mõjul nad on omandanud tänapäevase tähenduse. Kanti järgi on "a priori" tunnetuses see, mis ei sõltu kogemusest ning on üldine ja paratamatu, "a posteriori" aga see, mis põhineb kogemusel. Kant uurib, millised piirid on tunnetusel "a priori".


Aprioorsus.
Aprioorsuse all mõistetakse filosoofias näiteks otsustuse või propositsiooni tõesuse tunnetatavust sõltumatult kogemusest ("kogemuse-eelselt"), arutluse põhinevust aprioorsetel eeldustel, teadmise põhinevust aprioorsetel põhjenditel ja mõiste või kaemuse vormi omandatavust sõltumatult kogemusest. Aprioorsust omistatakse ka muudele tunnetusüksustele. Aprioorseks nimetatakse ka kogemusest sõltumatut tunnetusviisi.
Aprioorsusest hakkas esimesena rääkima Immanuel Kant, kasutades sõna "aprioorne" (saksa "apriorisch") ladina väljendi "a priori" (mida ta enamasti kasutas) sünonüümina. Hiljem on Kanti aprioorsusekontseptsiooni sageli modifitseeritud.
Aprioorsuse eelajalugu.
Ratsionalismi ja empirismi vastasseisu uusaja filosoofias võib tõlgendada küsimuse kaudu, kas on olemas mittetriviaalne aprioorne teadmine. Laias laastus võib öelda, et ratsionalistide vastus sellele küsimusele on jaatav, empiristidel eitav. René Descartesi ja Gottfried Leibnizi järgi on teadmise allikas mõistus, mitte kogemus. Descartesi järgi on mina olemasolu võimalik teada aprioorselt ("cogito"-argument). John Locke aga luges ka refleksiooni kogemuse osaks, kaotades pinna aprioorsuse alt.
David Hume rääkis aprioorsest teadmisest kui teadmisest ideede vahekordade kohta.
Mõiste selgitus.
Oma aprioorsusemõistet tutvustas Kant esmakordselt "Puhta mõistuse kriitikas". Seda selgitatakse sissejuhatuses väljaandele A ja põhjalikumalt sissejuhatuses väljaandele B.
Kanti järgi saab tunnetus alguse koos kogemusega: esemed puudutavad meie meeli, tekitavad ettekujutusi ning panevad arutegevuse neid kujutlusi võrdlema, seostama ja lahutama; nii töötleb arutegevus meeltemuljete tooraine esemete tunnetuseks, mida nimetataksegi kogemuseks. Ent kuigi ajaliselt ükski tunnetus kogemusele ei eelne, ei saa üksnes meeltemuljetega seletada üldise ning seesmiselt paratamatu iseloomuga teadmiste olemasolu: kogemus ei ütle, et asjad on paratamatult nii, nagu nad on. Selliste teadmiste olemasolu on seletatav sellega, et meil on võime tunnetada teatavaid asju igasugusest kogemusest sõltumatult. Sellist tunnetust ja selle tulemusi nimetab Kant aprioorseteks. Aprioorsed teadmised on iseenesest selged ja kindlad. Aprioorsele teadmisele vastandub aposterioorne ehk empiiriline teadmine, mille ainus allikas on kogemus.
Kant rõhutas, et ta peab silmas sõltumatust "mis tahes" kogemusest. Ta vastandab oma keelepruuki kaasaegsele üldkeelsele pruugile, milles võidakse nimetada "a priori" teadmiseks sellist teadmist, mis pole saadud vahetult kogemusest, vaid mingist üldreeglist, mis aga ise on saadud kogemusest. Nii näiteks öeldakse, et inimene, kes oma maja vundamenti õõnestab, võib "a priori" teada, et maja kukub kokku; peetakse silmas, et tal pole tarvis oodata, kuni maja tõesti kokku variseb. Ometi ei ole tegemist aprioorsusega selles mõttes, mida Kant silmas peab: seda, et kehad on rasked ning kui neil tugi alt ära võtta, siis nad kukuvad, tuli ikkagi õppida kogemusest.
Aprioorsete teadmiste seas eristas Kant selliseid, mis on puhtad: neisse ei ole segatud mitte midagi empiirilist: näiteks lause, et igal muutusel on põhjus, on küll aprioorne lause, kuid mitte puhas, sest muutuse mõiste tuleb võtta kogemusest.
Kogemus võib meile küll öelda, et miski on nii- ja niisugune, kuid mitte seda, et ta ei või olla teistsugune. Lause, mida mõeldakse koos oma paratamatusega, peab olema aprioorne otsustus.
Kogemus ei anna otsustustustele kunagi ranget üldisust, vaid üksnes oletatava üldisuse (induktsiooni kaudu): niipalju kui seni on täheldatud, ei ole reeglil erandeid. Otsustus, mida mõeldakse rangelt üldisena, ilma erandite võimalikkuseta, ei ole tuletatud kogemusest ning peab olema aprioorne.
Paratamatus ja range üldisus on aprioorse otsustuse kindlad tunnused ning käivad lahutamatult kokku.
Aprioorsuse olemasolu.
Kõik matemaatika otsustused on aprioorsed.
Otsustus, et igal muutusel on põhjus, on aprioorne: põhjuse mõiste sisaldab põhjuse ja tagajärje vahelise seose paratamatuse mõiste reegli range üldisuse mõiste.
Kogemusel ei saaks olla kindlust, kui kõik reeglid, mille järgi ta toimib, oleksid empiirilised, seega juhuslikud.
Ka mõisted võivad olla aprioorsed: kui kogemuslikust keha mõistest jätta kõrvale kõik empiiriline (värvus, kõvadus või pehmus, raskus, läbitungimatus), siis jääb ikkagi järele ruum, mida ei saa kõrvale jätta. Samuti, kui jätta kehalise või mittekehalise objekti empiirilisest mõistest kõrvale kõik omadused, mis on meile teada kogemusest, siis ei saa ikkagi kõrvale jätta neid omadusi, mille läbi me mõtleme teda substantsina või mõnest substantsist sõltuvana. Nii et ruumi mõiste ja substantsi mõiste peavad olema aprioorsed.
Aprioorsuse roll Kanti filosoofias.
Aprioorsed on Kanti järgi kaemuse vormid, kategooriad ning neil põhinevad mõtlemise printsiibid. Tunnetuse aprioorne komponent määrab ette ära võimaliku kogemuse vormi. Ta põhineb minal, kuid tekib alles koos kogemusega.
Empiirilise tunnetuse transtsendentaalsed eeldused on aprioorsed. Aprioorne tunnetus teeb empiirilise tunnetuse üldse alles võimalikuks. Aeg ja ruum on kaemuse aprioorsed vormid, millele kogemus peab põhinema. Aprioorsed teadmised, mille hulka kuuluvad matemaatilised teadmised on alati paratamatult tõesed, igavesti kehtivad.
Aprioorsuse määratlus.
Analüütilises filosoofias vaadeldakse aprioorsust primaarselt uskumuse või teadmise õigustuse omadusena. Aprioorne õigustus on kogemusest sõltumatu õigustus.
Seejuures mõistetakse kogemust enamasti laiemalt kui meelelist kogemust, lugedes kogemuse alla ka näiteks mälu ja introspektsiooni (ning selgeltnägemise ja telepaatia, kui need peaksid olemas olema). Kogemuse alla ei saa selles seoses siiski lugeda kõiki teadlike vaimunähtusi ja -protsesse, sest aprioorse õigustuse teooriates räägitakse sageli aprioorsete väidete tõesuse või paratamatuse ratsionaalsest "tajumisest". Sageli tuuakse välja, et aprioorse õigustuse korral peavad tunnetuse objektid olema abstraktsed objektid, mille eksistents ja omadused ei sõltu võimaliku maailma valikust; nad ei saa olla tunnetusseisunditega põhjuslikus seoses. See aga ei kehti juhul, kui möönda kontingentsete aprioorsete propositsioonide olemasolu.


Anarhofeminism.
Anarhofeminism kombineerib omavahel anarhismi ja feminismi. Poliitiline liikumine ja terminoloogia sai alguse 1960ndatel teise laine feminismist.
Anarhofeministid näevad patriarhaalsust kui hierarhia manifestatsiooni ja ühte ühiskonna fundamentaalset probleemi. Nad näevad patriarhaarsuse vastases võitluses anarhistliku võitlust riigi vastu.
Anarhofeministid said inspiratsiooni 20. sajandi alguse feministidest nagu Emma Goldman ja Voltairine de Cleyre. Esimese laine feminist Mary Wollstonecraft omas samuti anarhistlikku maailmavaadet ja William Godwini peetakse oluliseks teenäitajaks anarhofeminismile. Hispaania kodusõja ajal olis anarhistidel ja feministidel ühine liikumine "Mujeres Libres" ("Vabad naised"), milles olid esindatud nii feministlikud kui anarhistlikud ideed. Traditsionaalsed anarhistid-teoreetikud nagu Pierre-Joseph Proudhon ja Mihhail Bakunin kritiseerisid anarhofeministe. Nad ei pidanud patriarhaalsust ühiskonnas mingiks probleemiks ning seotuks kapitalismiga, mis kaob samuti koos kapitalismiga. Proudhon hoopis toetas patriarhaalsust. Ta leidis, et perekond on ühiskonna- ja moraalsuse alustala ning naisel on perekonnas kohustus täita oma traditsionaalset rolli.
Anarhofeministide üks olulisemaid aspekte oli opositsioon traditsioonilisele perekonnale, haridusele ja sugude rollidele. Neile ei meeldinud ka mitte hierarhiline perekond ja haridus.
Eriti laialt rünnati abielu institutsiooni ning rajasid 1911. aastal New Yorkis Francesc Ferrer i Guàrdia ideedel põhineva Moodsa kooli.


Cremona provintsi valdade loend.
Cremona provintsi valdade loend loetleb Itaalia Vabariigi Lombardia maakonna Cremona provintsi vallad (115).


Romain Gary.
Romain Gary (sünninimi Roman Kacew; 8. mai 1914 Vilnius – 2. detsember 1980) oli prantsuse kirjanik, filmilavastaja ja diplomaat.
Romain Gary avaldas oma teoseid mitmete pseudonüümide all. Tuntuim on Émile Ajar. Selle varjunime all, avaldas ta romaani "Elu alles ees". Tema teisteks pseudonüümideks olid Fosco Sinibaldi ja Shatan Bogat.
Romain Gary oli rahvuselt juut. Tema isa oli vene ja ema prantsuse päritolu. Tema perekond emigreeris Prantsusmaale kui ta oli neljateistkümnene. Enne seda elas tema perekond Poolas.
Keskkooli lõpetas Nice'is, seejärel õppis Pariisi Ülikoolis õigusteadust. Teenis piloodina briti ja vabatahtlike prantsuse jõudude all Teises maailmasõjas, töötas Prantsuse välisministeeriumis (1945–1956).
Peale Romain Gary surma ilmus kirjaniku nn "testament", raamat "Émile Ajari elu ja surm". Alles sellest raamatust sai üldsus teada, kes peitus Émile Ajari pseudonüümi taga ja ta võitis Prantsusmaa prestiižikaima kirjanduspreemia, Goncourti auhinna.


George Lucas.
George Walton Lucas juunior (sündinud 14. mail 1944) on USA filmilavastaja ja stsenarist. Tema tuntuimad teosed on Star Warsi ja Indiana Jonesi filmisarjad.
Lucas, George
Lucas, George
Lucas, George


Genfi kanton.
thumb
Genfi kanton (ametlikult Genfi vabariik ja kanton) on kanton Lääne-Šveitsis. Asub Genfi järve läänetipu ümbruses.
Nimi.
Nagu mõni teinegi Šveitsi kanton, nimetab Genfi kanton end vabariigiks.
Ajalugu.
Genf oli iseseisev vabariik aastani 1798. 1584. aastast oli Genf Šveitsi Konföderatsiooni "igavene liitlane". Napoleoni sõdade ajal okupeeris Genfi Prantsusmaa; vabaneti 1813. Viini kongressil 1815 laiendati Genfi piire, moodustati Genfi kanton ja liideti see Šveitsi konföderatsiooniga.
Haldusjaotus.
Kantonis on 10 linna, mille rahvaarv on üle 10 000 (2007). Need on Genf (188 174), Vernier (32 038), Lancy (27 548), Meyrin (20 793), Carouge (19 114), Onex (17 328), Thônex (13 251), Versoix (12 468), Grand-Saconnex (10 607) ja Chêne-Bougeries (10 148).


Johannes Käbin.
Johannes Käbin (venepäraselt Ivan Käbin; 24. september 1905 Kalvi Aseri vald Virumaa – 26. oktoober 1999 Tallinn) oli Eesti NSV riigitegelane, Eestimaa Kommunistliku Partei juht 1950–1978 ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1978–1983.
Elulugu.
Johannes Käbin sündis 1905. aastal Virumaal Kalvil, hiljem asus Käbini perekond Eestist ümber Venemaale.
Gattšina (Trotsk) rajooni Sussanini küla kodulooline märge Johannes Käbini kohta annab teada 17-aastasest kommunistlikust noorest Johannes Käbinist 1922, kes organiseeris 40-liikmelise kommunistlike noorte organisatsiooni ning nende juhina koos Georgi Nellis'e ja Aleksander Tammi'ga asus uut külaelu korraldama. Alustati anti-religioossete üritustega ja Karl Marxi Kapitali tundmaõppimisega, kohalikus teatris loodi näitering kus asuti lavastama päevakajalisi instseneeringuid. Tema kui taluinimeste poeg oli hooajatööline, enne kui linna parteikooli õppima siirdus. Aastaga (1925-1926) lõpetas Karl Liebknecht’i nimelise nõukogude- ja parteikooli, mille järel asus tööle Petrogradi kubermangu Gattšina maakonna Sussanini külanõukogu esimehena. Aastast 1931 parteitööl Leningradi oblastis (aparaaditöötaja). Enne 1936. aastat jõudis lõpetada rajooni parteiaktiivi kursused Leningradi oblastis ja marksismi-leninismi kursused Leningradi oblastikomtee juures ja aastatel 1936-1939 õppis Punase Professuuri Instituudis, mida ei lõpetanud. Aastatel 1939-1941 oli marksismi-leninismi vanemõpetaja Moskva Gubkini nim Naftainstituudis. Alates 1941. a töötas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (EKP KK) ajakirjandussektori juhatajana, kureerides kogu eesti ajakirjandust. Aastatel 1942-1943 lühiajaliselt juhtis kursusi partei-, komsomoli- ja nõukogude aktiivile Jaroslavlis, olles ühtlasi Omski oblasti Tauuria partei rajoonikomitee töötaja. Sõja lõpu eel sai temast EKP KK propaganda osakonna juhataja esimene asetäitja.
Johannes Käbin astus NSV Liidus 1923. komsomoli, ÜK(b)P liikmeks 1927. aastal ning tegutses seejärel peamiselt parteilistel ametikohtadel. Astus 1936 Moskvas Punase Professuuri Instituuti, mida ei lõpetanud.
1941. aastal suunati J. Käbin tööle Eesti NSVsse ja hakkas töötama EKP KK aparaadis.
1941. aasta sügisel pärast Teise maailmasõja Saksamaa – Nõukogude Liidu sõja algul evakueerus ta Eesti NSVst NSV Liidu tagalasse.
Pärast Eestisse tagasipöördumist 1944. aastal töötas uuesti EKP KK aparaadis ja oli 1947–1948 Partei Ajaloo Instituudi direktor, 1948. aastal valiti ta EKP KK sekretäriks propaganda ja agitatsiooni alal.
Aastal 1950 otsustati Moskvas ÜK(b)P KK, et Käbin peab läbi viima märtsipleenumi, millega Nikolai Karotamm ja juunikommunistid oma kohad kaotasid. Tol hetkel tundus Käbin olevat jäik poliitik, kuid järgnevatel aastatel ilmutas ta üpris suurt paindlikkust ning oskas NSVL-i muutuvate poliitiliste oludega kuni Brežnevi ajani alati kohaneda.
Käbinit peetakse tavaliselt suhteliselt mõõdukaks poliitikuks, kes ei sundinud väga peale Moskva-poolseid suuniseid ning ajas kogu oma valitsemisaja jooksul mõõdukat laveerimispoliitikat. Ta kasutas kõnekeelena enamasti eesti keelt.
1960. aastatel käis Eesti NSV-s võimuvõitlus Käbini ja Artur Vaderi vahel, mille esimene võitis, sundides Vaderit vastu võtma Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohta, millega ei kaasnenud nimetamisväärset võimu. 1970. aastatel aga läks Käbin vastuollu stagnatsiooniaegse venestuspoliitikaga ning ta vahetati Moskva-meelsema Karl Vaino vastu välja. Käbin paigutati nüüd omakorda Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohale. Pärast tema pensionileminekut nimetati samale kohale Käbini soosik Arnold Rüütel.
Johannes Käbin suri 27. oktoobril 1999. aastal 94-aastasena ning maeti Metsakalmistule Tallinnas.
Esindusorganites.
Johannes Käbin oli aastatel 1952–1978 NLKP KK liige ja 1948–1986 EKP KK liige.
Autasud.
Johannes Käbin oli Sotsialistliku töö kangelane (medal "Sirp ja Vasar", 1975), kuue Lenini ordeni (1950, 1955, 1958, 1965, 1971, 1975) ning ühe Oktoobrirevolutsiooni ordeni (1973) ja Tööpunalipu ordeni (1980) kavaler.
Välislingid.
Käbin, Johannes
Käbin, Johannes
Käbin, Johannes


Ökofeminism.
Ökofeminism on sotsiaalne ja poliitiline liikumine, mis ühendab ökoloogia ja feminismi. Ökofeministid väidavad, et naiste rõhumise ja looduse degradeerimise vahel on seos. Nad uurivad, kuidas on omavahel seotud seksism, looduse valitsemise soov, rassism ja muud sotsiaalse ebavõrdsuse vormid.


Star Wars.
Star Wars (eesti keeles "Tähesõjad" või "Tähtede sõda") on George Lucase loodud ulmemaailm ning filmisari. Star Wars maailm järgib kosmoseooperi (teatavat sorti ulme) kaanoneid, Joseph Campbelli monomüüdi struktuuri ning sisaldab arvukalt viiteid popkultuurile ning mütoloogiale. Esimene film esilinastus 25. mail 1977. aastal, mis kandis nime "Star Wars Episode IV: A New Hope" ("), millele järgnesid 1980. aastal ja 1983. aastal. Lucas jätkas 1999. aastal filmisaagat eeltriloogiaga, millele järgnesid 2002. aastal ja 2005. aastal. Viimane on eellugu 70'ndatel alustatud loole. Tänaseks on valmis 6-osaline saaga, mille fookus on Anakin Skywalker'i elulool. 2012. aastal müüs Lucas LucasFilms'i ettevõtte koos õigustega Walt Disney'le $4.05 miljardi dollari eest ja aastal 2015 on oodata Osa VII esilinastumist. Senisel 6-osalisel saagal on ülemaailmne kuulsus, tänu millele on filmisaagal suur fännibaas. On loodud uut materjali, mille fakte on võimalik lugeda Star Warsi oma vikis Wookiepedia ja samuti on kirjutatud raamatuid. Fännikirjandus hõlmab sündmusi, mis toimusid enne saagat ja sündmusi, mis toimuvad peale saagat. Loodud lisakirjandust nimetatakse "Expanded Universe" (ing. k. "Laienenud universum").


Muurola.
Muurola on küla Soomes Rovaniemi linna territooriumil.
1. jaanuarini 2006, mil Rovaniemi vald liideti Rovaniemi linnaga, kuulus Muurola Rovaniemi valda.
Muurola paikneb Rovaniemi kesklinnast 25 km edelas Kemijoki kaldal.


Eurovisiooni lauluvõistlus.
Eurovisiooni lauluvõistlust korraldab Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU).
Esimene lauluvõistlus peeti 1956. aastal Šveitsis Luganos. Võistlusel osales 7 riiki.
Keelereeglid.
Aastatel 1956–1965 puudusid reeglid selle kohta, mis keeles võib laulda. Siiski olid laulud alati osalevate riikide keeltes.
Aastast 1966 kehtis reegel, mille kohaselt laul peab olema ühes riigi ametlikest keeltest. Ajendiks oli Rootsi ingliskeelne laul.
Aastast 1973 anti keele valik jälle vabaks. Mitmed võidulaulud mitteingliskeelsestest maadest olid pärast seda ingliskeelsed, näiteks ABBA võidulaul 1974.
Aastast 1977 kehtestati jälle reegel, mis nägi ette laulude esitamise ainult riikide ametlikes keeltes. Erand tehti tol aastal Saksamaale ja Belgiale, kus laulude valiku protseduur oli juba jõudnud liiga kaugele, et reeglit muuta.
Aastast 1999 on jälle lubatud laulda mis tahes keeltes. Enamik laule on pärast seda ingliskeelsed. Belgia 2003. aasta laul "Sanomi" oli väljamõeldud keeles. Hollandi 2006. aasta laul oli osalt inglise keeles, osalt väljamõeldud keeles. Kõik võidulaulud alates 1999. aastast on olnud ingliskeelsed. Esimene mitte-ingliskeelne võidulaul oli 2007. aasta Serbia võidulaul "Molitva".
Riigid Eurovisiooni lauluvõistlusel.
Alates 1956. aastast on Eurovisiooni lauluvõistlusel osalenud viiskümmend üks riiki, neist kakskümmend viis on ka võitnud vähemalt ühel korral. Võistlust organiseerivad igal aastal Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU) koos ühe liidu liikmega. Ringhäälingud erinevatest riikidest saadavad võistlusele laulu ja edastavad hääled, et leida kõige populaarsem laulu võistluselt.
Osalemine on avatud kõigile aktiivsetele EBU liikmetele. Et olla aktiivne liige, ringhääling peab olema Euroopa ringhäälingute piirkonnas või Euroopa Nõukogu liige. Võistlemiseks sobivus ei olene geograafilisest asukohas Euroopas, olenemata sellest, et sõnas "Eurovisioon" on sees "Euro". Lähis-Ida riik, Iisrael, on olnud võistlusega seotud alates
Osalejate arv on stabiilselt kasvanud igal aastal alates seitsmest 1965. aastal, kuni üle kahekümne 1980. lõpus. Kuna osalejate arv on tõusnud on võistlusesse tulnud erinevaid eelvoore. 1993. aastal korraldati eelvoor "Kvalifikacija za Millstreet" "("Kvalifikatsioon Millstreediks")", mis korraldati Ljubljanas, kus valiti kolm Ida-Euroopa riiki esimest korda osalema põhivõistlusel. Pärast 1993. aasta võistlust muudeti formaati ning kuus madalaima kohaga riiki pidid jätma vahele järgneva aasta. 1996. aastal toodi võistlusesse sisse uus süsteem. Kõigi 29 riigi laulude helilindid saadeti rahvuslikele žüriidele. Kakskümmend neist pääses lõppvõistlusele. Norra, kui korraldaja pääses automaatselt finaali. Aastatel 1997. kuni 2001. kasutati süsteemi, kus riigid viie aasta kõige väiksema keskmise punktisummaga pidid jätma aasta vahele.
Aastatel 2001 kuni 2003 taastati süsteem, mis toimis 1994 ja 1995. aastal. 2004 toimus esimene poolfinaal. Eelneval aastal parima kümne sekka jäänud riigid kindlustasid endale automaatselt finaalikoha finaalis koos "Suure Nelikuga", kes on suurimad EBU suurimad finantsilised toetajad. Kõik ülejäänud riigid, kes liitusid võistlusega osalesid ka poolfinaalis. Kümme riiki pääsesid poolfinaalist finaali, millega osales finaalis 24 riiki. 2008. aastal korraldati esimest korda kaks poolfinaali. Sel korral pidid osalema ühes neist poolfinaalidest kõik riigid, välja arvatud korraldaja-riik ja "Suur Nelik".
Mõned riigid, nagu Suurbritannia on osalenud kõigil seni võistlustel, samas Maroko on osalenud ainult ühel korral. Saksamaa on pidanud vahele jätma ühel aastal (1996). Kaks riiki, Tuneesia ja Liibanon on liitunud võistlusega aga eemaldanud enne debüüdi tegemist. Liechtenstein, riik millel pole telekanalit on üritanud kahel korral, 1969. ja 1976. aastal, ebaõnnestunult liituda.
Osalejad.
Järgnevas tabelis on kõik riigid, kes on vähemalt ühel korral osalenud. Tumedamalt on välja toodud riigid, kes ei osalenud viimasel võistlusel (2008). Maroko osales vaid 1980. aastal. Luksemburg, üks seitsmest esimestest osalejatest, ei ole võistlusel osalenud 1993. aastast. Itaalia eemaldus võistlusest 1997. aastal. Slovakkia eelnevalt osales kolmel korral 1994 ja 1998 vahel, ebaõnnestudes pääseda parima kümne sekka, kuid naaseb 2009. aastal. Monaco naasis 2004. aastal peale kahte aastakümmet, mil Monaco ei osalenud võistlusel. Kuid Monacol ebaõnnestus pääseda finaali kõigil kolmel korral ja eemaldus võistlusest taas peale 2006. aasta võistlust. Jugoslaavia ning Serbia ja Montenegro mõlemad pole olnud osalejad vastavalt 1991 ja 2006 aastal. Serbia ja Montenegro tahtis osaleda 2006. aastal kui ühendatud riik, kuid eemaldus pärast süüdistusi taktikalise hääletuse pärast rahvuslikus eelvoorus. Serbia ja Montenegro on osalenud eraldi riikidena alates 2007. aastast. Austria, naasis pärast ühe-aastast puudumist ning eemaldus 2008. aastal. Edgar Böhm Austria ringhäälingust ütles "Me nägime juba 2007. aastal, et tulemused ei põhine laulu kvaliteedil vaid riigi asukohast".
Eesti osalemine Eurovisiooni lauluvõistlusel.
Eesti osales esmakordselt Eurovisiooni lauluvõistlusel 1993. aastal. Ljubljanas toimunud võistlusel esindas Eestit Janika Sillamaa lauluga "Muretut meelt ja südametuld".
Laul saavutas eelvoorus viienda koha ja lõppvõistlusele ei pääsenud.
Esimene tõsisem saavutus tuli 1996. aastal Oslos peetud lauluvõistlusel, kus Eestit esindas Maarja-Liis Ilus ja Ivo Linna lauluga "Kaelakee hääl". Saavutati viies koht.
Aastal 2000 Stockholmis peetaval võistlusel esindas Eestit Eda-Ines Etti lauluga "Once in a Lifetime". Eesti kohaks jäi neljas.
Aasta 2001 oli Eestile kõige edukam. Tanel Padar ja Dave Benton esitasid laulu "Everybody" ja võitsid.
2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel esindas eestit rootslane Sahlene ja ta saavutas 3. koha.
Tähelepanuväärne oli ka 2005 aasta, kui Eestit esindas ansambel Suntribe ja Šveitsi teine eesti ansambel Vanilla Ninja lauluga "Cool Vibes"
Aastal 2006 esindas Eestit jällegi rootslane – Sandra Oxenryd looga "Through my window".
Aastal 2007 esindas Eestit tuntud Gerli Padar looga "Partners in Crime".


Sonda valla lipp.
Sonda valla lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Sonda valla lipp.
Lipp on kinnitatud 4. oktoobril 1996.
Lipu kirjeldus.
Sonda valla lipp on ristkülikukujuline roheline kangas, mis on poolitatud kolme valge diagonaalse triibuga (lehvipoolsest ülanurgast vardapoolsesse alanurka). Iga triibu laius ja nende omavaheline kaugus on 1/2 ühikut. Lipul on vardapoolsest nurgast langevas reas kolm püstist kollast tammelehte.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 2:3.
Välislingid.
Lipp


Surju valla lipp.
Surju valla lipp on Eesti haldusüksuse Surju valla lipp.
Lipp on kinnitatud 7. veebruaril 1995.
Lipu kirjeldus.
Surju valla lipp on ruudukujuline vapilipp, mis koosneb kahest rohelisest ja ühest kollasest vaheldumisi asetsevast võrdsest vertikaalsest laiust. Rohelise laiu ülaosas asub kollane ja kollase laiu ülaosas roheline kuusk.
Lipu kasutamise kord.
Valla lipp ei tohi ületada riigilipu mõõtmeid ning kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Samoa riigipea.
Kui Samoa 1. jaanuaril 1962 iseseisvus, said 1960. aastast pärineva Samoa põhiseaduse järgi Samoa riigipeaks (samoa keeles "O le Ao o le Malo") samaaegselt kaks Samoa ülempealikku "Tama Aiga" ja kolmas sai peaministriks.
Samoa riigipead olid algul Malietoa Tanumafili II ja Tupua Tamasese Mea'ole. Viimane suri 1963. Sellest ajast kuni surmani mais 2007 oli Malietoa Tanumafili II ainus ja eluaegne riigipea. Pärast tema surma valib Rahvuslik Seadusandlik Kogu ("Fono Aoao Faitulafono") uue riigipea viieks aastaks. Kuigi põhiseaduse väljatöötamise ajal eeldati, et riigipea valitakse ülempealike seast, ei ole see seal kirjas. Seetõttu ei peeta Samoa riigipead monarhiks.


Ḩamad ibn ‘Īsá Āl Khalīfah.
Ḩamad ibn ‘Īsá Āl Khalīfah (2007)
Ḩamad ibn ‘Īsá Āl Khalīfah (araabia keeles حمد بن عيسى آل خليفة; sündinud 28. jaanuaril 1950 Ar-Rifā‘s, Bahreinis) on Bahreini kuningas (varem emiir), emiir ‘Īsá ibn Salmān Āl Khalīfah' poeg.
Isa määras amadi 27. juunil 1964 oma troonipärijaks. 1968 määrati ta Niisutusnõukogu esimeheks ja Manama munitsipaalnõukogu esimeheks. 16. veebruaril 1968 määrati ta Bahreini rahvuskaarti ja samal aastal hiljem rahvuskaardi ülemaks. Rahvuskaardi ülem oli ta seni, kuni ta 1969 määrati Bahreini sõjaväe ülemjuhatajaks. 1970 sai ta Bahreini kaitseministriks ja jäi selleks 1988. aastani. Lisaks oli ta 1970–1971 Bahreini haldusnõukogu aseesimees.
1977. aasta oktoobris hakkas ta õppima helikopteri juhtimist. 1978. aasta jaanuaris saigi ta juhiload. Seejärel töötas ta Bahreini õhujõudude moodustamise nimel. Kuigi õhukeid oli Bahreini sõjaväel juba alates 1977, moodustati õhuvägi eraldi väeliigina 1987.
Oma isa surma järel sai ta 6. märtsil 1999 Bahreini emiiriks. Kohe valitsusaja alguses korraldas ta hulga poliitilisi reforme. Ta vabastas kõik poliitvangid, saatis laiali riigi julgeolekunõukogu ja tühistas 1974. aastast kehtinud seaduse julgeolekumeetmete kohta riigis. Paljudel Bahreini kodanikel lubati kodumaale tagasi pöörduda pärast aastaid kestnud eksiili.
2002 kuulutas ta ennast Bahreini kuningaks ja krooniti selleks 14. veebruaril 2002.
Ta oli ainus riigipea, kes osales Charles Mountbatten-Windsori ja Camilla Parker-Bowlesi pulmas 9. aprillil 2005.
Seevastu William Mountbatten-Windsori ja Kate Middletoni pulma ta ei tulnud. Inimõiguste aktivistid lubasid tema visiidi Inglismaale kibedaks teha, sest ta oli 2011. aasta alguses oma riigis lasknud kodanike demonstratsiooni laiali ajada.
Perekond.
Ḩamad ibn ‘Īsá Āl Khalīfah'l on neli abikaasat. Neist üks on pärit Bahreinist, üks Kuveidist ja kaks Katarist. Kuningal on 7 poega ja 5 tütart.
Neljanda abikaasaga, kes on pärit Katarist, tal lapsi ei ole.


‘Īsá ibn Salmān Āl Khalīfah.
‘Īsá ibn Salmān Āl Khalīfah
‘Īsá ibn Salmān Āl Khalīfah (3. juuni 1933 Jasra – 6. märts 1999 Manama) oli Bahreini valitseja alates 1961 kuni surmani.
Ta oli oma isa, Bahreini ḩākimi Salmān ibn Ḩamad Āl Khalīfah' kolmest pojast vanim. Pärast isa surma sai ta tema asemel ḩākimiks.
Aastatel 1961–1971 kandis ta Bahreini ḩākimi tiitlit. Pärast Bahreini iseseisvumist suurbritannia võimu alt võttis ta 16. augustil 1971 endale emiiri tiitli. Samal aastal sai tema noorem vend Khalīfah ibn Salmān Āl Khalīfah Bahreini peaministriks ja on seda tänapäevani.
Esialgu pidi Bahrein hakkama kuuluma Araabia Ühendemiraatidesse, kus Īsá loobus sellest, sest polnud rahul AÜE põhiseaduse projektiga. Teine riik, mis keeldus Araabia Ühendemiraatidesse astumast, oli Katar.
Īsá püüdis juurutada mõõdukat parlamentaarset demokraatiat ja andis 1973. aasta parlamendivalimisteks kõigile oma riigi meestele valimisõiguse. Kuid 1975 saatis ta parlamendi laiali, sest see keeldus vastu võtmast valitsuse esitatud riigi julgeoleku seadust. Selle seadusega sätestati valitsuse õigus vahistada ja inimesi ilma loata kuni 3 aastat kinni pidada kuritegude eest, mis puudutavad riiklikku julgeolekut. Samuti sätestas see seadus tingimused, millel kinnipeetut piinata tohib. See seadus kehtis kuni Īsá surmani (tühistati ülejärgmisel aastal pärast seda) ja samuti ei taastatud kuni tema surmani parlamenti ja koondas võimu kuningliku perekonna kätte.
Īsá pühendas ennast riigi majandusolukorra parandamisele ja selles saavutaski ta suurt edu. Tema 38 valitsusaasta jooksul muutus Bahrein vaesest saarest Pärsia lahe rahanduskeskuseks. Ise uskus ta, et tema suurim saavutus on silla ehitamine, mis ühendas Bahreini Saudi Araabiaga.
Īsále oli surmanuhtluse kasutamine vastumeelne ja sageli keeldus ta alla kirjutamast surmaotsuseid. Üks erand esines 1996. aastal, kui ta andis järele julgeolekujõudude survele ja laskis hukata mehe, kes oli tapnud sõduri.
Īsá suri ootamatult 1999. aastal. USA president Bill Clinton väljendas tema surma puhul "sügavat kurbust" ja nimetas teda "rahu heaks sõbraks". ÜRO peasekretär Kofi Annan väljendas samuti "suurt kurbust" ja nimetas teda "stabiilsuse jõuks" piirkonnas.
Īsále järgnes troonil tema vanim poeg Ḩamad ibn ‘Īsá Āl Khalīfah.


Katari emiir.
Katari emiir on Katari riigipea ja absoluutne monarh.
Katari emiirid.
Katari valitsejate loend alates Katari Riigi loomisest 1868. aastal.


Ḩamad ibn Khalīfah Āl Thānī.
Ḩamad ibn Khalīfah Āl Thānī ja George W. Bush
Šeik Ḩamad ibn Khalīfah Āl Thānī (araabia keeles الشيخ حمد بن خليفة آل ثاني; sündis 1. jaanuaril 1952 Dohas, Kataris) on Katari emiir.


Khalīfah ibn Ḩamad Āl Thānī.
Khalīfah ibn Ḩamad Āl Thānī (araabia keeles خليفة بن حمد آل ثاني; sündis 1930 või 1932 Dohas) oli Katari emiir.


Aḩmad ibn ‘Alī Āl-Thānī.
Aḩmad ibn ‘Alī Āl-Thānī (1917 – 25. november 1977 London) oli Katari emiir.


Sass Henno.
Sass Henno (sündis 13. septembril 1982 Tartus) on eesti kirjanik.
Ta õppis 1989–2001 Tartu Miina Härma Gümnaasiumis, 2001–2003 Tartu Kõrgemas Kunstikoolis arvutigraafikat ja reklaami ning 2003–2005 praeguses Tallinna Ülikoolis filmi, videot ja meediarežiid.
Henno võitis märtsis 2005 lõppenud romaanivõistluse teosega "Mina olin siin". Võitja sai preemiaks 50 000 krooni.
Henno on töötanud Eesti Televisioonis assistendi ja režissöörina. Tal on humanitaarteaduste bakalaureuse kraad filmi- ja videorežissööri erialal. 2007. aastal alustas ta magistriõpinguid stsenaristikas Balti Filmi- ja Meediakoolis.
Ta on alates 14. septembrist 2005 Eesti Kirjanike Liidu liige.
Välislingid.
Henno, Sass
Henno, Sass


Äänekoski linn.
Äänekoski on linnaks nimetatav kohaliku omavalitsuse üksus Soomes Lääne-Soome läänis Kesk-Soome maakonnas. Asub Keitele järve kaldal. Vallas elab 20 333 inimest ja rahvastiku tihedus on 23 in/km². Äänekoski naabervallad on Kannunkoski, Konnevesi, Laukaa, Saarijärvi linn, Uurainen, Vesanto ja Viitasaari linn.
Äänekoski vald loodi 1911. aastal. 1932. aastal jagati see Äänekoski aleviks ja vallaks ning Suolahti aleviks. 1969. aastal liideti Äänekoski vald aleviga. 1973. aastal sai Äänekoski linnaõigused. 1993. aastal liideti linnaga Konginkangase vald. 2007. aastal liitusid Äänekoski ja Suolahti linn ning Sumiaineni vald, moodustades Äänekoski linna. Linna vapiks sai endine Suolahti vapp.


Paimio lahing.
Paimio lahing oli üks otsustavamaid Soome territooriumil Rootsi 16. sajandi lõpu sisesõja raames toimunutest. See peeti 28. augustil 1599 Paimio küla juures kuningas Sigismundi toetajate ja hertsog Karli vägede vahel.
Eelnevalt oli hertsog maabunud Turu all ning selle sisse piiranud. Toonane Soome ja Eestimaa asehaldur Arvid Eriksson Stålarm ja tema väejuht Axel Kurck taandusid oma vägedega ja püüdsid liikuda Hämeenlinna suunas. Kuid Karl jõudis nende põhivägedele järgi ning toimunud lahingus saavutas ta täieliku võidu, kuningameelsete väed purustati ning Stålarm ja Kurck põgenesid. Nad püüdsid organiseerida vastupanu Hämemaal, lootes Eesti alalt saabuvatele abivägedele. Kuid Karl oskas saadud võidu ideaalselt ära kasutada ning ei andnud neile aega vägesid uuesti koondada, vallutades järgneva kuu jooksul kogu Soome. Samuti langesid tema kätte vangi nii Kurck kui ka Stålarm.
Võib öelda, et Paimio lahing otsustas suures osas Rootsi impeeriumi saatuse, sest kuninga pooldajate võidu korral oleksid nii Soome kui ka Eesti võinud jääda Sigismundi kätte ja too võinuks need liita Poolaga.


Kiel.
Kiel on linn Saksamaal, Schleswig-Holsteini pealinn. See asub Läänemere kaldal. See on Schleswig-Holsteini suurim linn.
Ajalugu.
Kiel asutati 1233. ja 1242. aasta vahel. 1242. aastal sai linnaõigused. 1283 liitus Hansa Liiduga. 1665. aastal asutati Kieli ülikool (Christian-Albrechti ülikool), mis oli Saksa-Rooma riigi põhjapoolseim ülikool. 1972. aasta suveolümpiamängude purjeregatt korraldati Kielis ja Kieli lahel.
Rahvastik.
31. märtsi 2010 seisuga elab Kielis 238 049 inimest.
Majandus.
2005. aastal oli Kieli SKP elaniku kohta 35 618 €, mis oli Saksamaa keskmisest kõrgem ja moodustas 159% Euroopa Liidu keskmisest SKP-st.
Teenindavas sektoris töötab 78,5% inimestest, töötlevas 21,4% ja primaarses sektoris 0,2%.


Juankoski linn.
Juankoski on linn Soomes Ida-Soome läänis Põhja-Savo maakonnas.
Juankoski vald loodi 1925. aastal. 28. veebruaril 1998. aastal nimetati Juankoski linnaks.
Tööpuudus on linnas 12,3% (31. 12. 2005).
Juankoskil on sündinud Juice Leskinen.


Vikatimees.
Vikatimees on allegooriline väljend ja kujund, mis tähistab surma.
See on abstraktse mõiste personifikatsioon. Vikatimehe kujund on kasutusel nii eesti kui ka paljudes muudes keeltes (inglise keeles näiteks "Grim Reaper" või "Reaper Man").
Vikatimehe kujund pärineb tõenäoliselt kahest allikast: Vana Testamendi Surmaingel ja vanakreeka mütoloogia tegelaskuju Kronos.
Surmaingel figureerib paljudes erinevates religioonides. Islamis kutsutakse teda Azraeliks, kes kirjutab igavesti nimesid suurde raamatusse, seejärel neid kustutades. Inimene kirjutatakse raamatusse sündides ja kustutatakse surres. Judaismis on Surmaingli nimeks Malakh ha-Mavet. Babülonlased kutsusid surma Motiks.
Surmaingel (Vikatimees) ei ole aga sugugi negatiivne kangelane vaid hea, püha ja oodatud isik, käskjalg, kellele Jumal on andnud volitused koguda hinged paradiisi. Teisest küljest võib Surmaingli ülesandeks, nagu kirjeldab Vana Testament, olla ka egiptlaste karistamine, kuid samas juutide säästmine. Aeg-ajalt aetakse Surmainglit segi Saatana, langenud inglite ja pimeduse jõududega.


Surm.
Surm on organismi elu lõppemine.
Usundilooliselt on surm hinge lahkumine kehast.


Sylvia Saint.
thumb
Sylvia Saint (kodanikunimega "Sylvie Tomčalová", sündinud 12. veebruaril 1976 Kyjovis, Tšehhoslovakkias) on tšehhi päritolu pornofilminäitleja ja pornomodell.
Tunnustused.
Märkus: Filmides on ta esinenud ka nimede Elaine, Renate, Silvia Saint, Silvia, Silvie, Silvia Sint, Sylvie ja Szilvia all.
Välislink.
Saint, Sylvia


Kliiniline surm.
Kliiniliseks surmaks kvalifitseerub inimese surm siis, kui inimese pulss, südamelöögid ja hingamine katkevad, kuid taastuvad loetud minutite jooksul.
Rohkem kui 4–6 minutit surmaseisundis viibimine põhjustab inimesele suure tõenäosusega ajukahjustusi.
Seetõttu on esimesed 5 minutit kriitilise tähtsusega elustamise seisukohast.
Kliinilisele surmale eelneb agoonia ja järgneb bioloogiline surm.


Müügileping.
Müügileping on lepingutüüp, mille alusel üks pool annab teisele asja ja teine pool esimesele hinna (rahalise väärtuse).
Eesti kehtivas õiguses sätestab võlaõigusseaduse § 208 lg 1 müügilepingu mõiste järgmiselt: "Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu."


Erakond Isamaa ja Res Publica Liit.
Erakond Isamaa ja Res Publica Liit (lühend IRL) on maailmavaatelt konservatiivne, rahvaerakonna tüüpi partei, mis oma tänasel kujul sündis erakondade Isamaaliit ja Res Publica ühinemise tagajärjel. Erakonnal on üle 9700 liikme. IRL on Euroopa konservatiivseid, paremtsentristlikke ja kristlik-demokraatlikke erakondi ühendava Euroopa Rahvapartei liige.
Maailmavaade.
IRL on oma põhikirja järgi "Eestis tegutsev alalhoidliku maailmavaatega aatekaaslaste vabatahtlik liit." Traditsioonilisel parem-vasakskaalal peetakse IRLi paremtsentristlikuks erakonnaks, erakonna põhikirjas sätestatud alalhoidliku maailmavaate all peetakse üldaktsepteeritult silmas konservatismi.
Päritolu.
Isamaa ja Res Publica Liidu alguspunkt on 1989.aastas, kui patriootlikult ja demokraatlikult meelestatud noored haritlased lõid ühenduse Res Publica. Sellele eelnevalt, 1988. aastal lõid iseseisvusmeelsed inimesed Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ning demokraatia ja turumajanduse eest seisjad kaks kristlik-demokraatlikku ühendust. Need ja mitmed teised rühmitused lõid aluse 1992. aastal valimised võitnud valimisliidule Isamaa ning 1995. a moodustatatud erakonnale Isamaaliit. Ühendus Res Publica kandis 2002. aastal veel ühe vilja – erakonna Ühendus Vabariigi Eest Res Publica.
Isamaa ja Res Publica Liiduks on iseseisvuse taastanud Eesti lähiajaloos liitunud või liidetud paarkümmend paremtsentristlikku, konservatiivset või kristlik-demokraatlikku poliitilist liikumist, erakonda või ühendust.
EDP – Eesti Demokraatlik Partei. Sai alguse Sinise Erakonna nime all 1994, aastal 2000 nimetati ümber EDP-ks, mais 2006 otsustas liituda Isamaaliiduga (liikmed said üle minna isikliku avalduse alusel, mitte "in corpore").
EKDE – Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond. Loodi 24. juulil 1988, tegevus lõppes novembris 1992, mil moodustas koos veel kolme erakonnaga RKE Isamaa. Esimees oli Aivar Kala, tänaseni on kunagistest EKDE liikmetest poliitikasse jäänud nt Toivo Jürgenson ning Andrus Villem.
EKDL – Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit. Loodi 29. augustil 1989, tegevus lõppes novembris 1992 Isamaa asutamisega. EKDL võttis oma tegevuses malli Saksa sõsarerakondadelt ning kuulus Kristlik-Demokraatlikku Internatsionaali. Erakonna esimees oli Illar Hallaste, liikmetest on tänaseni poliitikas konservatiivid Mart Laar ja Trivimi Velliste, aga ka näiteks sotsiaaldemokraat Vootele Hansen.
EKRE – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Loodi 9. juunil 1990, tegevus lõppes novembris 1992 Isamaa asutamisega. Oli kristluse suhtes skeptiline, toetus maausule. Esimees oli Enn Tarto, tollastest liikmetest on tänaseks poliitikasse jäänud nt Kaido Kama.
R – Rahvaerakond. Moodustus aprillis 1998, mil liitusid 1994 Isamaast eraldunud Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond ning Eesti Talurahva Erakond. Hiljem liitus Mõõdukatega. Esimees Toomas Hendrik Ilves.
EREE – Eesti Rahvuslik Eduerakond, eraldus sügisel 1993 ERSP-st, juht Ants Erm. Tegevus lõppes 1999. aastaks.
ERSP – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Loodi 20. augustil 1988. Esimeheks sai erakonna loomise eestvedaja Lagle Parek, tuumiku moodustasid aktiivsed teisitimõtlejad, kes olid juba aastakümneid Nõukogude võimuga avalikus opositsioonis püsinud, aasta varem Hirvepargi miitingu korraldanud ning kuulusid MRP-AEG-sse. ERSP põhikiri ja ülesehitus said teenäitajaks vast kõigile hilisematele erakondadele. Tegevus lõppes 2. detsembril 1995, mil ERSP moodustas koos Isamaaga Isamaaliidu. Tänastest poliitikutest kuulusid ERSP-sse Tunne Kelam, Avo Üprus, Jüri Adams, Jaanus Raidal.
Isamaa – Rahvuslik Koonderakond Isamaa. Moodustus 21. novembril 1992, mil ühinesid EKDE, EKRE, EKDL ja VKE. Samad erakonnad (pluss liberaalid, kellest hiljem sai Reformierakond) olid 1992. a valimistel esinenud valimisliiduna Isamaa, nende valimisvõidu tulemuseks oli Mart Laari I valitsus. Peaminister Laar sai ka Isamaa esimees. 2. detsembril 1995 RKE Isamaa ja ERSP liitusid ning sündis Isamaaliit.
Isamaaliit – Erakond Isamaaliit. Moodustus 2. detsembril 1995 RKE Isamaa ning ERSP ühinemisel. Erakonda on erinevatel aegadel juhtinud Toivo Jürgenson, Mart Laar, Tunne Kelam, Tõnis Lukas. Mart Laar oli teist korda peaminister 1999–2001. 4. juunil 2006 otsustas erakonna suurkogu moodustada koos Res Publicaga uue konservatiivse erakonna Isamaa ja Res Publica Liit.
KK – Konservatiivide Klubi. Sügisel 1999 loodud äärmuskonservatiivsete vaadetega ühendus, juht Mart Helme. 2002 ühines Põllumeeste Koguga, nii sündis Rahvuslik Konservatiivne Partei - Põllumeeste Kogu.
MRP-AEG – Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp. 15. augustil 1987 Lagle Pareki eestvedamisel loodud organisatsioon, mille eesmärk oli Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamine ning seeläbi Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kinnitamine. 23. augustil 1987 korraldas Hirvepargi miitingu, mis kujunes laulva revolutsiooni üheks avalöögiks. MRP-AEG tuumik moodustas augustis 1988 ERSP.
Res Publica – seni noorteühendusena tegutsenud organisatsioon formeeriti 8. detsembril 2001 erakonnaks Ühendus Vabariigi Eest - Res Publica. 2004. aastal nimetati ümber Erakonnaks Res Publica. Erakonda on eri aegadel juhtinud Rein Taagepera, Juhan Parts, Taavi Veskimägi; Juhan Parts oli peaminister 2003–2005. 4. juunil 2006 otsustas erakonna üldkogu moodustada koos Isamaaliiduga uue konservatiivse erakonna Isamaa ja Res Publica Liit.
RKL – Rahvuslaste Keskliit, 1993 sügisel ERSP-st eraldunud rahvuslaste grupp. Lõpetas tegevuse 1999. aastaks. RKL nimekirjas kandideerisid nt Tiit Madisson ja Vello Leito.
RKP-PK – Rahvuslik Konservatiivne Partei - Põllumeeste Kogu. Sellel kujul sündis 2002 (juht Mart Helme), kuid alguse sai 1992 Põllumeeste Koguna. Kevadel 2006 otsustas ühineda Isamaaliiduga (liikmed läksid üle isikliku avalduse alusel).
Sinine Erakond – 29. novembril 1994 loodud ning peamiselt kultuuriintelligentsi huvide väljendamisele keskendunud erakond, juht Jaan Laas. Aastal 2000 nimetati ümber Eesti Demokraatlikuks Parteiks, mis 2006 ühines Isamaaliiduga.
TEE – Tuleviku Eesti Erakond. Eraldus sügisel 1993 ERSP-st, juht Jaanus Raidal. 1999 muutus Eesti Iseseisvusparteiks, mis vähemalt formaalselt on praeguseni olemas.
VKE – Vabariiklaste Koonderakond. Loodi 22. septembril 1990, tuumiku moodustasid ühenduse Res Publica ning Eesti Töökollektiivide Liidu juhid. Esimees oli Leo Starkov. Liikmete hulka kuulusid tänased IRL-i poliitikud Mart Nutt ja Jüri Luik, aga ka Ülo Nugis, praegu sotside hulka kuuluv Indrek Kannik jt.
W – Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond. Eraldus Isamaast septembris 1994. Aprillis 1998 liitus koos Eesti Talurahva Erakonnaga Eesti Rahvaerakonnaks (esimees Toomas Hendrik Ilves), mis 1999 lõpus liitus Mõõdukatega, kellest tänaseks on saanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
Ühendus Res Publica – konservatiivse ilmavaatega noorteühendus, asutatud 18. augustil 1989. Nii Res Publica kui ka Isamaaliit võrsusid samade gruppide ja liikumiste pinnalt ning ka liikmeskond kattus osaliselt. Kujundati ümber erakonnaks 8. detsembril 2001; sellest tulenevalt pidid Res Publica juba varem erakonnastunud liikmed valima, millisesse erakonda kuuluma jäävad; see tõi kaasa teatava liikumise Isamaaliidust Res Publicasse.
Ajalugu.
Ühinemiskavatsusest teatati 4. aprillil 2006. Algselt väljapakutud nimi oli Erakond Eesti Eest. Ühinemise kiitsid 4. juunil 2006 heaks mõlema erakonna üldkogud. Ametlikult registreeriti uus erakond 15. novembril 2006.
25. oktoobril 2006 allkirjastasid veel omavahel ametlikult liitumata Isamaaliit ja Res Publica ühinemislepingu erakonnaga Põllumeeste Kogu.
Isamaa ja Res Publica Liidu esimeseks tõsiseks probleemiks kujunes ühise peaministrikandidaadi leidmine 2007. aasta Riigikogu valimisteks. Oktoobris 2006 süüdistas Res Publica esitatud kandidaat Jaak Aaviksoo Isamaaliitu surve avaldamises Mart Laarile peaministrikandidaadi koha tagamiseks ja Res Publica huvide eiramises ühenderakonna juhtimisel. Kompromissina otsustas Jaak Aaviksoo oma kandidatuuri taandada ja Isamaaliit kohustus omalt poolt järgima ühinemislepingu ning ühenderakonna põhikirja tingimusi. 21. oktoobril 2006 kinnitas ühenderakonna volikogu Mart Laari ametlikult peaministrikandidaadiks.
2007. aasta riigikogu valimised.
IRL kulutas valimiskampaaniaks 19,7 miljonit krooni, sealhulgas
2007. aasta Riigikogu valimistel kogus erakond 98 203 häält ehk 17,9 protsendi valijate toetuse. See tähendas parteile 19 kohta Riigikogus. Võrreldes Isamaaliidu ja Res Publica tulemustega 2003. aasta Riigikogu valimistel kaotati kokku 16 kohta, seda peamiselt Res Publica tugevalt kahanenud populaarsuse tõttu.
2011. aasta riigikogu valimised.
IRL omandas Eesti 101-liikmelises Riigikogus 23 mandaati. Mandaadi said: Mart Laar, Juhan Parts, Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu, Tõnis Lukas, Helir-Valdor Seeder, Marko Mihkelson, Ene Ergma, Jaak Aaviksoo, Marko Pomerants, Aivar Kokk, Annely Akkermann, Margus Tsahkna, Priit Sibul, Tõnis Palts, Toomas Tõniste, Andres Herkel, Erki Nool, Siim Valmar Kiisler, Sven Sester, Kaia Iva, Reet Roos, Indrek Raudne.
Erakonna juhid.
Erakonna suurkogul 26. mail 2007 valiti 986 poolthäälega erakonna esimeheks sellele ametikohale ainsana kandideerinud Mart Laar, kes valiti ainsa kandidaadina ametisse tagasi 2009. aasta suurkogul.
2011. aastal teatas Mart Laar kirjas erakonnakaaslastele, et ei kandideeri 2012. aasta jaanuaris toimuva IRL-i suurkogul tagasi erakonna esimeheks.
28. jaanuaril 2012 toimunud uue erakonna esimehe valimistel osalesid Liisa Pakosta, Andres Herkel ja Urmas Reinsalu. Uueks erakonna esimeheks valiti Urmas Reinsalu. IRLi aseesimehed on Ene Ergma, Juhan Parts ning Tõnis Lukas.
Ülejäänud IRLi eestseisuse liikmed on Tunne Kelam, Andres Herkel, Liisa Pakosta, Priit Sibul, Siim Kiisler, Helir-Valdor Seeder, Ken-Marti Vaher, Marko Pomerants, Peeter Laurson, Aivar Kokk, Tarmo Kruusimäe, Erki Nool, Sven Sester, Tõnis Palts, Toomas Tõniste, Andrus Saare, Annely Akkermann, Madis Kübar, Kaia Iva ja Eerik-Niiles Kross


Kymenlaakso.
Kymenlaakso on Soome maakond.
2009. aastani kuulus Kymenlaakso Lõuna-Soome läänis.
Maakonnal oli alates juunist 2007 novembrini 2010 alaline esindus Eestis.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 7 kohaliku omavalitsuse üksust ("kunta"), sealhulgas 3 linna.


Päijät-Häme.
Päijät-Häme on maakond Soomes. Asub Päijänne järve ümber, millelt on saanud ka nime.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 11 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 3 linna.


Kanta-Häme.
Kanta-Häme on maakond Soomes. Piirneb Uusimaa, Päijät-Häme, Pirkanmaa ja Päris-Soome maakonnaga.
Läänide kaotamiseni 2009. aastal kuulus maakond Lõuna-Soome lääni.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 11 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 3 linna.


Lõuna-Karjala.
Lõuna-Karjala on maakond Soomes.
Kuni läänide kaotamiseni (31. detsembrini 2009) kuulus ta Lõuna-Soome lääni.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 10 kohaliku omavalitsuse üksust, sealhulgas 2 linna.


Ida-Uusimaa.
Ida-Uusimaa "(soome Itä-Uusimaa, rootsi Östra Nyland)" oli maakond (1. järgu haldusüksus) Soomes Soome lahe ääres. 2011. aasast liideti Uusimaa maakonnaga.
Piirnes Uusimaa, Päijät-Häme ja Kymenlaakso maakonnaga.
Haldusjaotus.
Maakonnas oli 7 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 2 linna.


Uusimaa.
Uusimaa on maakond Soomes Lõuna-Soome läänis Soome lahe kaldal.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 28 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 13 linna.


Omand.
Omand on sotsiaalsete, poliitiliste ja õigussuhete kompleks, mis reguleerib varade kasutamist inimeste poolt. Kaasaegses Lääne ühiskonnas on omandil tugev individuaalsuse konnotatsioon. Omandi ning konkreetsemalt individuaalse omandi mõiste on olnud kriitika esemeks selle välja kujunemisest alates.
Kõik teadaolevad õigussüsteemid sisaldavad reegleid, mis piiravad esemete kasutamist. Omandisüsteemide mitmekesisus mitte-Lääne ühiskondades näitab omandi sõltuvust kultuuri eripärast ja keskset rolli selles. Kuivõrd asjaõigus tegeleb varade jaotamise, kasutamise ja üleandmisega, peab see paratamatult peegeldama vastava ühiskonna majandust ning perekonna ja poliitilist struktuuri.
Vähesed mitte-Lääne ühiskonnad, kui üldse, mõistavad omandit nii nagu Lääne õigussüsteemid. Eristavaks tunnuseks on peamiselt see, et Läänes peetakse eraomandit vaikekategooriaks. Lääne õigussüsteemid peavad individuaalset omandit reegliks, millest erinevused vajavad eraldi põhjendamist ja õigustamist. See viib omandiõiguste kontsentreerumiseni isikute kätte, kel on teisi välistav õigus asja vallata, kasutada ning üle anda.
Individuaalse omandi kontseptsioon tuleneb klassikalisest Rooma õigusest (aastad u 100-250), milles õiguste kogumit, mis õigussubjektil asja suhtes võis olla, nimetati "dominium" või "proprietas." Kui eseme omanik oli reeglite poolt kindlaks määratud, ei andnud Rooma õigus üldjuhul talle vähemat kui kõiki võimalikke õigusi asja suhtes.
Omand Lääne õiguses.
Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle.
Samuti saab omanik nõuda kõigilt (absoluutne õigus) nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
Omandiõigus annab omanikule põhimõtteliselt rohkem võimalusi kui võlasuhe võlausaldajale, sest viimane sõltub suuresti võlgniku valmisolekust võla tasumiseks.


Benedictus XIV.
Benedictus XIV (Prospero Lorenzo Lambertini'", 31. märts 1675 – 3. mai 1758) oli paavst 1740–1758. Ta oli 247. paavst.
Prospero Lorenzo Lambertini sündis 31. märtsil 1675 Bolognas Marcello Lambertini ja Lucrezia Bulgarini 2-lapselises peres noorimana. Ta oli 5. ja viimane paavst, kes sündis Bolognas. Ta õppis alates 1688 Roomas Clemensi kolleegiumis ("Collegio Clementino") retoorikat, filosoofiat ja teoloogiat. Tema lemmikautoriks oli Aquino Thomas. Hiljem õppis ta Rooma ülikoolis (La Sapienza) õigusteadust ja omandas 11. septembril 1694 doktorikraadi.
17. mail 1713 pühitseti Lambertini alamdiakoniks. Kuurias said tema ülesandeks kanoniseerimisprotsessid, muuhulgas oli ta seotud Innocentius XI beatifikatsiooniprotsessiga. Ta ei pidanud oma määramist peapiiskopiks austuseks, vaid võimaluseks teha head. Kardinal Lambertini osales 2 konklaavil 1730 ja 1740.
1740. aasta konklaav.
Benedictus XIV valiti paavstiks 17. augustil 1740 Vatikani paavstipalees ja krooniti 21. augustil (teistel andmetel 22. augustil) kardinal Carlo Maria de' Marini poolt. Ta võttis nime Benedictus XIII järgi.
18. veebruarist 17. augustini toimunud konklaavi viimases voorus osales 51 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII. Hiljem pole ükski konklaav nii kaua kestnud.
Suhted Saksamaa ja Austriaga.
Saksa-Rooma keiser Karl VI suri 20. oktoobril 1740. Benedictus XIV tunnustas alles 20. detsembril 1740 Maria Theresia õigust pärandile, kuid veebruaris 1742 tunnustas paavst keisrina Karl VII-t. Selle otsuse järel sekvesteeriti katoliku kiriku varad Austrias. Pärast Karl VII surma püüdis paavst jääda neutraalseks ja tunnustas detsembris 1745 uue keisrina Franz I-t, kellega ta sõlmis 1757 konkordaadi.
Suhted Hispaaniaga.
1741 lubas Benedictus XIV Hispaania kuningal maksustada vaimulike sissetulekud. Benedictus XIV sõlmis 1753 Hispaaniaga konkordaadi, mille järgi võis kuningas piiskoppideks määrata, keda soovis. 1754 sõlmiti leping, mille järgi läksid tulud Hispaanias ja selle kolooniates asuvatest benefiitsidelt Hispaania valitsusele võitluseks piraatlusega.
Suhted Portugaliga.
Paavsti suhted Portugaliga taastati 1740. Benedictus XIV andis 23. detsembril 1748 Portugali kuningale João V tiitli „Kõige Usklikum Kuningas” ("Rex Fidelissimus").
Suhted Prantsusmaaga.
Pärast kardinal-riigisekretäri Silvio Valenti Gonzaga surma 28. augustil 1756 soovitas 1754–1757 Roomas resideerunud Prantsusmaa suursaadik Étienne François de Choiseul, et kardinal Alberico Archinto määramine uueks kardinal-riigisekretäriks lükatakse edasi seni, kuni lahendatakse mõned probleemid Prantsusmaaga. Paavst ei nõustunud saadiku ettepanekuga.
Suhted Preisimaaga.
Benedictus XIV tunnustas Preisi kuninga Friedrich II kuningatiitlit pärast seda, kui preislased olid vallutanud Sileesia. Berliini rajati sel ajal katoliku kirik.
Suhted Savoiaga.
27. jaanuaril 1741 määras Benedictus XIV saadikuks Savoiasse Ludovico Merlini, kelle vahendusel esitas paavst nõuded Piemontes ja Montferratos asuvatele aladele. Savoia kuningas oli nõus maksma vaidlusaluste alade eest paavstile iga-aastast tribuuti ja saatis tänutäheks paavstile kullast armulauakarika. Paavst sõlmis 1741 Savoiaga konkordaadi, Savoia kuningas sai Püha Tooli vikaari tiitli.
Suhted Itaalia riikidega.
Benedictus XIV sõlmis 1741 Napoliga konkordaadi ja paavsti soovitusel rajati Napolisse erakorraline tribunal. Ta lõpetas Napoli ja Malta ordu suurmeistri vahelise vaidluse.
Benedictus XIV suhted Veneziaga pingestusid, kui paavst püüdis olla vahendajaks Venezia ja keisri vahelises vaidluses Aquileia patriarhaadi jurisdiktsiooni pärast. Paavst soovitas patriarhaadi õigused jaotada Gorizia ja Udine peapiiskopkondade vahel, kuid Venezia kuulutas, et ükski paavsti poliitiline otsus ei kehti Venezias enne, kui seda pole tunnustanud Venezia senat. 6. juulil 1751 muutis paavst Aquileia patriarhi ametinime Venezia patriarhi ametiks.
Sisepoliitika.
Benedictus XIV vähendas Kirikuriigis makse, toetas vabakaubandust ja vähendas Kirikuriigi sõjalist eelarvet. 1746 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Urbem Romam" esitas ta oma seisukoha Rooma administratsiooni reformimiseks.
Suhted kiriku institutsioonidega.
Benedictus XIV laiendas 23. novembril 1740 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quod sancta" visitatsioonide kohustust kõikidele prelaatidele. Ta moodustas "super statu ecclesiarum" kongregatsiooni, mis arutaks piiskoppide visitatsioonidel tehtud ettekandeid.
Ta avaldas 3. detsembril 1740 "Epistola encyclica et commonitoria", mis käsitles piiskoppide ametikohustusi. 14. veebruaril 1742 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolica" reguleeris ta patriarhide kohustusi. 18. jaanuaril 1757 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Gravissimum" reguleeris ta apostelliku vikaari kohustused.
23. veebruaril 1741 avaldas ta bulla "Apostolicae servitudis", milles mõistis hukka vaimulike ilmalikud taotlused.
Kardinalide kolleegiumi ja konklaavi protseduuride kohta avaldas ta 3. jaanuaril 1742 apostellikku konstitutsiooni "Salutare", aprillis 1744 apostelliku konstitutsiooni "Pastor bonus", 13. aprillil 1744 apostelliku konstitutsiooni "In apostolicae", 4. septembril 1744 apostelliku konsitutsiooni "Inter conspicuos" ja 22. aprillil 1749 apostelliku konstitutsiooni "Inter arduas".
Ta avaldas 30. märtsil 1742 apostelliku konstitutsiooni "Ad militantis", milles ta käsitles vaimulike apelleerimise õigust.
1743 avaldatud dokumendis "Incluta fratrum" reguleeris ta paavstipalee ülevaataja ametikoha nõudeid.
21. detsembril 1744 sätestas ta Roomas ametikohustusi täitvate piiskoppide jurisdiktsiooninõudeid.
14. jaanuaril 1747 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Ex quo dilectus" sätestas ta noviitside kohustused.
Ta sätestas 5. augustil 1748 avaldatud bullas "Pastoralis" erakorralise pihiisa määramise vajaduse korral.
30. mail 1753 avaldatud bullas "Apostolicum ministerium" sätestas ta visitatsiooni reegleid.
Ta kinnitas apostellikus konstitutsioonis "Inter sollicitos" tonsuuri saamise vanuse alampiiri.
Ta rajas Trento Oikumeenilise Kirikukogu Otsuste Teostamise kongregatsiooni koosseisu prelaatide komisjoni.
Ta kohustas prelaate kandma piiskopikübaral (galerol) purpurpunast sidet.
1744 tunnustas ta Giovanna Solimani rajatud baptistiinide nunnaordut. 23. septembril 1755 tunnustas ta Domenico Olivieri rajatud baptistiinide mungaordut.
11. juuni 1757 tunnustas ta kahte basiliaanide ordut ("Ordo Basilianus Aleppensis Melkitarum", BA) ja ("Ordo Basilianus S. Iohannis Baptistae", BS).
Benedictus XIV ei määranud kardinaliks ühtki jesuiiti. 28. detsembril 1743 sai Benedictus XIV teada Hispaania kuninga Felipe V kavatsusest uurida jesuiitide tegevust Paraguays. Kuninga komissar esitas oma valitsejale jesuiitide tegevuse kohta toodud süüdistused. 1746 avaldatud bullas "Devotam" kinnitas Benedictus XIV oma eelkäijate otsuse tühistada nõue, mille järgi tuli jesuiitidel pidada ameteid ainult 3 aastat. 1. aprillil 1758, kuu enne oma surma, saatis Benedictus XIV Lissaboni patriarhile kirja, milles ta kohustas patriarhi uurima Portugalis tegutsevate jesuiitide seotust kaubandustegevusega ja nende taganemist oma põhikirjast.
1742 moodustas ta Austrias asuvate Mary Wardi rajatud institutsiooni kogudustest eraldi kihelkonna, mida juhtis ülemkindral.
Ta tunnustas 15. mail 1741 passioniste.
Ta tunnustas 25. veebruaril 1749 Alfonso Liguori rajatud redemptoriste ("Congregatio Sanctissimi Redemptoris").
Ta kinnitas 17. jaanuaril 1746 Püha Haua rüütliordu reeglid.
Ta kinnitas 8. juunil 1748 Püha Stephanuse rüütliordu privileegid ja määras keiser Franz I selle suurmeistriks.
2. juulil 1753 tunnustas ta Neitsi Maarja auks loodud vagadust propageerivat ühendust.
Ta sätestas 30. aprillil 1749 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quamvis justo" inglise neitside kongregatsiooni reeglid.
Ta kinnitas 1741 Guglielmo Vercelli rajatud viljamiitide ordu konstitutsiooni.
Liturgilised otsused.
1741 määras Benedictus XIV ametisse komisjoni, mis pidi revideerima breviaariumit ja ta võttis 1747 ise selle revideerimisest osa.
1. juunil 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Sacramentum Pœnitentiæ" ja 8. veebruaril 1745 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolici muneris" sätestas ta mõned juhtumid, mis on ekskommunitseeritavad.
1748 avaldati revideeritud rooma martüroloogia, kuhu lisati paavst Siriciuse nimi, 1752 avaldati revideeritud "Cæremoniale Episcoporum" ja 25. märtsil 1752 "Pontificale Romanum".
31. mail 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Non ambiginius" ja 22. augustil 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "In superna" keelas ta paastupäevadel liha tarvitamise koos kalatoitudega. Sama otsust kinnitas ta ka 10. juunil 1745 Compostella peapiiskopile saadetud kirjas.
23. novembril 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Praecipuum" reguleeris ta kardinalide mälestuseks peetaval missal noveeni kasutamise.
Ta mõistis 11. juulil 1742 avaldatud bullas "Ex quo singulari" hukka hiina riituse kasutamise, mida jesuiidid olid seni praktiseerinud. Ta mõistis 12. septembril 1744 avaldatud bullas "Omnium sollicitudinum" hukka malabari riituse kasutamise.
1742 kohustas ta kõiki preestreid paigutama kirikutesse ristitee pilte.
Ta avaldas 7. veebruaril 1742 apostelliku konstitutsiooni "Etsi minime", milles rõhutas katehheesi tähtsust.
Ta andis 19. augustil 1744 välja sätted reekviemimissade pidamise kohta.
Ta sätestas Kiriku doktoriks kuulutamise lisanõudena kirikupoolse väljakuulutamise ("Ecclesiae declaratio"). Ta tunnustas 1754 paavst Leo I Kiriku doktorina, kuid keeldus tunnustamast Ignatiust, Lyoni Ireneust ja Cyprianust sama austava tiitliga.
Kuna mitteametlike kirikupühade arv oli 18. sajandi keskpaiku mitmekordistunud, vähendas Benedictus XIV 1742 Hispaanias, 1748–1754 Itaalias ja hiljem Austrias kirikupühade arvu.
Ta lubas 8. märtsil 1749 Pühima Lunastaja kongregatsioonil pidada juuli kolmandal pühapäeval Pühima Lunastaja püha.
1750. aastat tähistati juubeliaastana.
1752 keelas Benedictus XIV Itaalia kreeklaste seas levinud kombe ("intinctio panis"), mille järgi valati armulaua veini oblaadile, kus see lasti ära kuivada. Sellist oblaati tarvitati viimse võidmise sakramendi andmiseks.
25. augustil 1754 kinnitas ta peaaegu 1000 aasta kestnud vaidluse tulemusena kirikuslaavi keele kasutamise idariituses.
1758 ilmus 8. juulil 1753 avaldatud bulla põhjal täiendatud keelatud raamatute nimekiri.
Ta lubas Hispaania ja Portugali vaimulikel pidada hingedepäeval 2. novembril vajaduse korral kolm missat.
Ta andis indulgentsi kõikidele, kes külastavad 9. veebruaril püha Maro kirikut.
Teoloogilised vaidlused.
17. juulil 1746 tutvus Benedictus XIV nuntsius Carlo Francesco Durini ja Prantsusmaa suursaadiku de la Rochefoucauld' tehtud analüüsiga, milles käsitleti Julien Offray de La Mettrie ja Blaise Pascali filosoofiliste vaadete lahknemist katoliiklikust teoloogiast.
16. jaanuaril 1748 kohustas ta frantsiskaani observantide ordukindralit uurima María de Ágreda töid.
18. märtsil 1751 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Providas" taunis ta vabamüürlust.
16. oktoobril 1756 avaldatud entsüklikas "Ex omnibus" lahendas Benedictus XIV küsimuse nende isikute armulauale lubamise kohta, kes ei tunnustanud Clemens XI avaldatud apostelliku konstitutsiooni "Unigenitus Dei Filius" nõudeid. Ta kohustas Prantsusmaa piiskoppe tunnustama "Unigenitust".
Oikumeenia.
1744 saatis Benedictus XIV palliumi Antiookia melkiitide patriarhile Kyrillos VI (Seraphin) Tanasele.
Benedictus XIV tunnustas 1736 peetud maroniidi kirikukogu dekreete.
2. juulil 1755 avaldas ta entsüklika "Allatae sunt", mille peateema oli oikumeenia.
Suhted juutidega.
Benedictus XIV kinnitas 28. veebruaril 1747 avaldatud bullas "Postremomens", et ehkki juudi laste ristimine ilma vanemate nõusolekuta on kanooniliselt õige, on see üldiselt lubamatu tegevus. Ta soovitas võtta ristitud juudi lapsed vanemate juurest ära, et neid kasvatada katoliku kombe järgi. Ta keelustas juutide vägivaldse ristimise. 16. septembril 1747 avaldatud bullas "Apostolici ministerii", 15. detsembril 1751 avaldatud bullas "Probe te" ja 22. veebruaril 1755 avaldatud bullas "Beatus Andreas" kinnitas ta oma varasemat otsust. 9. veebruaril 1749 avaldatud bullas "Singulari nobis" sätestas ta juudi ja kristlase vahelise abielu sõlmimist. 20. veebruaril 1751 avaldatud bullas "Elapso proxime" käsitles ta juutide vaateid. 14. juunil 1751 avaldas ta entsüklika "A quo primum" juudi kogukonna kohta Poolas.
Misjon.
1741 saatis Benedictus XIV Myanmarisse misjoneerima barnabiidid.
1753 avaldatud apostellikus kirjas "Apostolicum" käsitles ta misjonit Suurbritannias.
Kristlik eetika ja moraal.
Benedictus XIV käsitles 3. novembril 1741 avaldatud bullas "Dei miseratione" ja 4. novembril 1741 avaldatud dekreedis "Matrimonia quae" abielu teemat, eriti katoliiklase abielu mittekatoliiklasega. Sama küsimust selgitas ta 29. juunil 1748 avaldatud bullas "Magnae nobis".
1741 kutsus ta Portugali piiskoppe kohtlema Brasiilias indiaanlasi väärikalt.
1. novembril 1745 avaldas ta liigkasuvõtmise vastu entsüklika "Vix pervenit".
Ta keelas 10. novembril 1752 avaldatud bullas "Detestabilem" duellantide matmise kiriklike tavade järgi.
1752 kuulutas ta raamatute varastamise ekskommunitseeritavaks.
Kardinalide pühitsemised.
Benedictus XIV pühitses 64 kardinali 7 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 prantslast, 4 hispaanlast, 3 austerlast, 1 inglane, 1 portugallane ja 1 sakslane.
Benedictus XIV kultuuriloos.
24. novembril 1740 keelas Benedictus XIV orduvaimulikel tegutseda arstidena. Ta sätestas, et kui arstid soovivad ordinatsiooni, tuleb eelnevalt selgitada, kas kandidaadi varasema tegevuse käigus arstina suri mõni patsient tema süü tõttu.
Ta tunnustas 23. detsembril 1741 ja 12. märtsil 1742 Nursia Benedictuse auks vermitud medalite kasutamist.
Benedictus XIV lasi 1743 taastada Santa Croce in Gerusalemme basiilika Roomas.
1744 ostis ta kardinal Gaspare Carpegnale kuuluva klaasikogu, mis asub "Museo Cristianos".
22. mail 1745 mõistis ta hukka Bernard de Mandeville'i teose.
Ta pidas kirjavahetust Voltaire'iga, kes pühendas talle 17. augustil 1745 oma tragöödia "Mahomet".
Ta rajas Sapienza ülikooli koosseisus kõrgema matemaatika, keemia ja kirurgia osakonnad. Ta rajas Rooma akadeemia ("Pontifico Accademia Romana di Archeologia") antiikkunsti uurimiseks, akadeemia kristliku antiikkunsti uurimiseks, akadeemia kiriku ajaloo uurimiseks ja 1745–1748 "Accademia liturgica" kanoonilise õiguse ja liturgia ajaloo uurimiseks. Bolognasse rajati tema auks "Accademia Benedettina".
Tema käsul lõpetati 1748 Prantsusmaal Vichy seminari ehitustööd.
Ta mõistis 19. veebruaril 1749 avaldatud entsüklikas "Annus qui" hukka profaanse muusika esitamise kirikutes.
13. märtsil 1752 taunis ta Charles de Montesquieu teost "Seaduste vaim" ("De l'esprit des lois").
Ta sai kardinal Domenico Silvio Passioneilt väärtusliku mündikogu, mille põhiosa koosnes paavstide müntidest.
1753 ostis ta kardinal Carlo Pio di Savoia manuskriptid ja rajas "Biblioteca Pio".
Ta lasi Colosseumi paigutada ristitee peatused.
Pietro Bracci tegi temast büsti. Paavstist tegid portreed Pierre Hubert Subleyras ja Carlo Vandi.
Teadustööd.
Benedictus XIV avaldas enne paavstiks saamist mitmeid traktaate kanoniseerimisest, Kristuse ja Neitsi Maarja suurpühadest, teenistustest ja missast. Tema 12 köitest koosnev teoste kogu ilmus 1747–1751. Järgmine, 17 köitest koosnev kogu avaldati 1788.
Surm.
Benedictus XIV suri 83-aastaselt Roomas 3. mail 1758 podagrasse ja maeti 7. mail 1758 Vatikani basiilikasse.


Chlodowech I.
Chlodowech I ehk Chlodovech I või Chlodwig I, ka Clovis I (kaasaegses prantsuse keeles "Louis" ja saksa keeles "Ludwig"; 466 – 27. november 511 Pariis) oli frankide kuningas 481–511 ja Frangi impeeriumi rajaja. Ta oli Childerich I poeg.
Chlodowechi valitsusaja algul asusid frangid Reini ülemjooksu aladel, põhiliselt tänapäeva Belgias. Nad olid varemalt olnud suhteliselt vähetähtis germaani hõim ning roomlaste föderaatidena pidanud taluma teiste germaanlaste ja hunnide ränki rüüsteretki. Kuid Chlodowech osutus vägagi osavaks poliitikuks. Ta suutis endale leida õiged liitlased ning tänu ladina keele oskusele ja hilisemale üleminekule roomakatoliku usku sõlmida tihedad suhted ka Itaalia eliidi ning katoliku kirikuga.
486. aastal alistas Chlodowech liitlaste abiga Põhja-Gallias asunud Rooma väepealiku Syagriuse ning allutas nii oma võimule enamiku Loire'i jõest põhja poole jäävatest aladest. Seejärel sõlmis ta liidu idagootide kuninga Theoderich Suurega, abielludes tema õe Audofledaga. 491 alistas Chlodowech osa tüüringlaste hõimudest oma riigi idapiiril ning järgnevalt alistas ka alemannid. Seejärel abiellus ta burgundide printsessi Clotildega, kes olevat teda mõjutanud katoliku usku astuma.
Tavaliselt märgitakse Chlodowechi ristimise aastaks 496, kuid see on vaieldav. On võimalik, et Chlodowech oli kristlane juba varem, kuuludes, nagu enamik toonastest germaanlastest, ariaanlaste hulka, samas pole ka võimatu, et ristimine leidis aset alles 6. sajandi esimesel kümnendil. Milline oli Chlodowechi varasem uskkondlik kuuluvus, pole seega teada. Ilmselt oli suur osa franke toona veel paganad, kuid vähemalt nende ülikkond ei austanud arvatavasti mitte enam germaani muinasjumalusi, vaid hoopis Vana-Rooma jumalaid.
Chlodowechi katse allutada burgunde kukkus 500. aastal läbi, kuid järgnevalt purustas ta Lõuna-Gallias läänegoodid, kes suundusid Ibeeriasse. Chlodovech liitis aga oma riigiga enamiku Akvitaaniast. 509. aasta paiku tegi Chlodowech Pariisist oma pealinna ning umbes samal ajal jagas ta riigi Frangi allkuningate vahel. Hakkasid kujunema Frangi riigi ajaloolis-territoriaalsed üksused (Austraasia, Neustria jt). Chlodowech korraldas ka kirikureformi, kutsudes kokku Esimese Orleansi kirikukogu. Seal määras ta kindlaks Frangi riigikiriku olemuse, mis pidi ennekõike olema kuningat toetav.
511. aastal Chlodowech suri ning tema riik jagunes nelja poja vahel. Hiljem liitis üks neist, Chlothar I, Frangi riigi taas ühtseks tervikuks.
Chlodowechi loetakse sageli esimeseks Prantsusmaa kuningaks, kuigi reaalselt polnud tal hilisemate prantslastega kuigipalju ühist: ta oli germaanlane ning valitses franke ja ladinakeelseid galle, kelle segunemisel alles sajandite jooksul kujunesid prantslased.


Beagle'i väin.
Beagle'i väin (hispaania keeles "Canal del Beagle") on väin Tulemaa saarestikus. Ta lahutab Tulemaa saart mitmest lõuna poole jäävast väiksemast saarest (sealhulgas Hoste, Navarino, Picton, Lennox ja Nueva). Väin ulatub ida-läänesuunas Atlandi ookeanist Darwini väinani, mille kaudu pääseb Vaiksesse ookeani.
Väina pikkus on umbes 180 (teistel andmetel 240) km, vähim laius umbes 5 km.
Väin algab idas joonest, mis ühendab Navarro neeme Navarino saare kirdeotsaga, ning lõpeb läänes Rafagalese lahena.
Teke.
Väin on tekkinud kvaternaari jäätumiste viimastes faasides, kui üks Darwini mägedelt laskunud liustik liikus edasi mööda piklikku orgu. Kui jää hiljem taganes, tungis sinna meri. Neist protsessidest annavad tunnistust U-kujuline pikilõige, külgmoreemid ja kaljused saared, mida jää on lihvinud.
Laevasõit.
Suured laevad saavad Beagle'i väinast küll läbi sõita, kuid ohutum on sõita lõuna poolt Drake'i väina kaudu või põhja poolt Magalhãesi väina kaudu.
Tšiili ja Argentina piir.
Alates 1881. aastast kulgeb mööda Beagle'i väina idaosa osa Argentina ja Tšiili vahelisest piirist. Väina lääneosa on Tšiili territooriumil. Väikesed saared väina idaotsas Picton, Lennox ja Nueva on olnud kaua aega piiritüli objektiks. Beagle'i väina järgi on nime saanud Argentina ja Tšiili vaheline Beagle'i konflikt 1978. Aastal 1985 saavutati kokkulepe, mis jättis nad Tšiilile.
Nimi.
Väin on nime saanud uurimislaeva Beagle järgi, mis tegi Tulemaal hüdrograafilisi uuringuid.
Väinaäärsed asulad.
Väina põhjakaldal on Ushuaia lahe ääres Argentina linn, Tulemaa provintsi keskus Ushuaia, mida paljud peavad maailma lõunapoolseimaks linnaks. Lõunakaldal on Tšiili sõjaväebaas Puerto Williams.


János I Zápolya.
János I Zápolya ehk János I Szapolyai (1487 – 22. juuli 1540) oli Ungari rivaalkuningas 1526–1540 ning samal ajal ka Türgi vasallriigi Transilvaania esimene vürst.
János laskis end pärast kuningas Lajos II surma kuningaks kuulutada, lootes, et aadlike enamik eelistab Habsburgide dünastiale tema tõusmist troonile. Et aga Habsburgidel oli troonile legitiimne õigus, siis ei toetanud Jánost kuigi paljud ungarlased (pealegi lootis János kuningaks saada Ungari vihavaenlaste türklaste abiga). Lõpuks pidigi János leppima sellega, et ta valitses ainult türklaste poolt vallutatud Ungaris (hõlmas umbes 2/3 riigist), Lääne-Ungaris valitses aga ametliku tiitliga kuningas Ferdinand von Habsburg. Kui János suri, jagasid türklased tema valdused kaheks: enamik Ungarist liideti otseselt Türgi impeeriumi koosseisu, Transilvaania vürstkond aga anti tema pojale János II Zápolyale.


Uue-Kirepi mõis.
Kirepi mõis (saksa "Kirrumpäh") on asutatud 17. sajandil. Ajaloolises Rõngu kihelkonnas olnud mõis asub tänapäeval Rõngu valla territooriumil Tartu maakonnas.
Asutamisest alates on mõisal vahetunud palju omanikke. 1919. aasta võõrandamise ajal kuulus mõis Bruno von Samson-Himmelstjernale.
Kirepi mõisa pikk ning lihtne puidust peahoone on ehitatud mitmes järgus. Hoone vanim osa pärineb tõenäoliselt 18. sajandist. 19. sajandil on peahoonet vasakpoolsest otsast pikemaks ehitatud ning samast ajast pärineb ka neogooti teravkaartega veranda.
Säilinud kõrvalhoonetest on vaatamisväärseim kolme kaarväravaga ait, ehitatud arvatavasti 18. sajandil. Ka aita on parempoolsest otsast pikemaks ehitatud ning vasakpoolseim kaar on kinni müüritud. Praegu on hoone kasutusel elamuna.
Vaata ka.
Eesti mõisate loend


Utsjoki vald.
Utsjoki vald (põhjasaami keeles Ohcejoga gielda) on 3. järgu haldusüksus (vald) Soome Lapi maakonnas.
Utsjoki on Soome põhjapoolseim vald. See on ka vald, mille elanike hulgas on Soomes enim saami keelte emakeelena kõnelejaid. 2011. aastal oli valla elanikest saamikeelseid 47 protsenti.
Utsjoki vald piirneb Inari vallaga ning põhjas Norraga.


Konglomeraat (geoloogia).
a>i läbilõige. Pildil kujutatu laius on 9 cm.
Konglomeraat on ümardunud kividest ning neid liitvast tsemendist koosnev settekivim.
Kivid, millest konglomeraat valdavalt koosneb, kuuluvad suuruselt peamiselt kruusa ja veeriste hulka. Suuremate kivide vahelised tühemikud on täitunud peenema materjaliga nagu liiv, aleuriit ning savi, mille liidab üheks kivimiks kaltsiidist, raudoksiididest, ränidioksiidist vms koosnev tsement.
Konglomeraat on jämedateraliste setete kivistumise produkt. Sellised setted võisid moodustuda näiteks mererannas või kiirevooluliste jõgede sängides.
Konglomeraat erineb bretšast selle poolest, et viimane koosneb nurgelistest kividest ja neid liitvast tsemendist. Konglomeraadi sarnane kivim on ka aglomeraat, mis koosneb püroklastilistest osakestest.


Sõmerpalu valla lipp.
Sõmerpalu valla lipp on Eesti haldusüksuse Sõmerpalu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 20. mail 1997.
Lipu kirjeldus.
Sõmerpalu valla lipp on ristkülikukujuline valge kangas, mida läbivad keskelt kolm horisontaalset ühelaiust laidu (kollane, sinine, kollane).
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm. Laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Lipu kasutamise kord.
Valla lippu võivad kasutada rahvusvahelistel, vabariiklikel ja regionaalsetel üritustel Sõmerpalu valla ametlik delegatsioon või valda esindavad kollektiivid ja üksikisikud.
Alaliselt on Sõmerpalu valla lipp on välja pandud vallamaja seinal.
Lipu võivad omandada kõik valla elanikud ning vallas registreeritud juriidilised isikud vallavalitsuse kaudu, tasudes lipu valmistamise kulutused.
Valla lipp heisatakse ametlike esinduste vastuvõtul, ülevallalistel pidupäevadel, valla kultuuri- ja spordiüritustel ning muudel juhtudel vallavalitsuse korraldusega.
Eesti riigilipu ja valla lipu üheaegsel heiskamisel paigutatakse valla lipp Eesti riigilipust lippude poolt vaadates vasakule.


Urvaste valla lipp.
Urvaste valla lipp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Urvaste valla lipp.
Lipu kirjeldus.
Urvaste valla lipp on ristkülikukujuline helesinine kangas, mille keskel on Urvaste valla vapp.
Lipu normaalmõõtmed on 108x158 cm ning normaalmõõtmetega lipul oleva vapikilbi kõrgus on 48 cm.


Akseli Gallen-Kallela.
thumb
Akseli Gallen-Kallela (sündinud "Axél Waldemar Gallén"; 26. aprill 1865 Pori – 7. märts 1931 Stockholm) oli Soome kunstnik.
Maalid.
Gallen-Kallela maalid olid alguses realistlikud, hiljem maalis ta rahvusromantilises stiilis peamiselt Soome loodust ja Kalevala-ainelisi kompositsioone. 20. sajandi alguses muutus tema looming sümbolistlikuks.
Gallen-Kallela maalid on rahvusvaheliselt ühed kõige tuntumad soome kunstiteosed.
Illustratsioonid.
Gallen-Kallela on illustreerinud mitmeid Soome raamatuid.
Tema illustratsioone on võimalik näha ka mõningates Eestis ilmunud raamatutes.
Eraelu.
Ta oli abielus Mary Helena Slööriga ja neil oli kolm last, kellest Jorma Gallen-Kallela oli samuti kunstnik.


Hugo Simberg.
Hugo Simberg (24. juuni 1873 Hamina – 12. juuli 1917 Ähtäri) oli soome kunstnik.
Simberg oli Akseli Gallen-Kallela õpilane.
Tema sümbolistlikest maalidest on tuntumad "Haavatud ingel" ja "Surma aed".
Ta on maalinud Tampere toomkiriku freskod.


Müüdilisus.
Müüdilisus ja müütilisus on paralleelsed mõisted, mis spetsiifiliste tähenduste rõhutamiseks eristatud.
Müütilisus ('müütoslikkus') on muinasloolisus, legendaarsus. Müütiline on see, mis sisaldub müütides, mida me teame (ainult) müütide kaudu, mis on uskumise objekt. Nt võib rääkida "müütilisest Kalevipojast", "müütilisest Hellenist", "müütilisest Eedeni aiast" vms.
Müüdilisus ('müüdipärasus, müüdipidisus') on müütidega põimunud olelussfäär kui selline. Müüdiline on see, mis toimib läbi müüdi kui olelusviisi, pärib müüdist, saab asu müüdi kaudu. Nt võib rääkida "müüdilisest maailmavaatest", "müüdilisest rahvast", "müüdilisest Teebast".
"Müüdiline maailmavaade" oleks selline maailmavaade, mis kaasneb müütidesse uskumisega, kuid pole ise "müütiline", ei ole meile teada müütide kaudu, vaid on üks reaalselt ettekujutatav maailmanägemise viis.


Hamina.
Hamina (rootsi keeles "Fredrikshamn", vene keeles "Хамина" või "Фредриксхамн") on linn Soomes Lõuna-Soome läänis Kymenlaakso maakonnas. Asub Soome lahe kaldal. Hamina naabervallad on Anjalankoski linn, Kotka linn, Luumäki, Miehikkälä ja Virolahti.
Linnaõigused sai 1653. aastal ning kandis esialgu nime Vehkalahden Uusikaupunki (rootsi "Veckelax Nystad"). Linn hävis Põhjasõjas, kuid 1723. aastal ehitati uuesti üles ning anti uus nimi, Hamina. 1741. aastal põletati linn taas maha ja 1743. aastal läks linn Venemaale.
17. (5) septembril 1809 sõlmiti Haminas pärast Vene-Rootsi sõda Fredrikshamni rahuleping ehk Hamina rahuleping.
1812. aastal liideti Hamina taas Soomega.


Töö (marksism).
Töö käsitlus marksismis kuulub eeskätt poliitilisse ökonoomiasse, nagu see on esitatud Karl Marxi "Kapitalis". Marx ja Engels on tööd käsitlenud ka filosoofilisest ja sotsioloogilisest aspektist ning inimese evolutsiooni seisukohast.
"Kapitali" I köite 5. peatükis määratleb Marx tööd nii: "Töö on kõigepealt inimese ja looduse vaheline protsess, milles inimene vahendab, reguleerib ja kontrollib oma ainevahetust loodusega omaenese tööga. Ta astub loodusainele endale vastu loodusjõuna. Tema ihulikkuse ("Leiblichkeit") juurde kuuluvad loodusjõud, käed ja jalad, pea ja käsi, paneb ta liikuma, et omastada endale loodusainet kujul, mis on tema enda elu jaoks kasutamiskõlblik. Mõjutades selle liikumise läbi temast väljaspool olevat loodust ning seda muutes, muudab ta ühtlasi omaenda loomust ("Natur"). Ta arendab endas uinuvaid potentse ja allutab nende potentside jõudude mängu omaenese võimule ("Botmäßigkeit")."
Konkreetne töö.
Töötavate inimeste tegevus on alati konkreetne ning nad teevad sihipärast konkreetset tööd (konkreetset kasulikku tööd). Konkreetse töö vorm ja sisu on lõputult mitmekesine, olenedes konkreetse inimese võimetest, vilumustest ja vajadustest. Töötav indiviid määrab vastavalt oma eesmärkidele, millist konkreetset tööd tal tuleb teha.
Konkreetne töö nõuab inimeselt oma tööjõu (seega ühtlasi elava töö) panustamist, teiselt poolt aga vajalike töövahendite kujul asjastatud tööd.
Ühiskonnas, kus toimub kaubatootmine, tekivad töö käigus kulud, mis tulenevad töövahendite kasutamisest ja töötlemisest. See-eest aga saab töö tegijast konkreetse töö produkti omanik. Töö produktil on tarbimisväärtus, mis ei sõltu kuludest ega turuhinnast.
Marx kirjutab "Kapitali" esimese köite 1. peatükis: "Tarbimisväärtuste kujundajana, kasuliku tööna, on töö seega kõikidest ühiskonnavormidest sõltumatu inimese eksistentsitingimus, igavene looduslik paratamatus, et vahendada inimese ja looduse vahelist ainevahetust, s.o inimese elu."
Abstraktne töö.
Marxi järgi on kaupadena esineval tööl kaksikiseloom. Kauba tarbimisväärtus, mis on loodud konkreetse tööga, on küll selle kauba mahamüümise põhieeldus, kuid ei ütle veel midagi vahetusväärtuse kohta. Tööväärtusteooria järgi sõltub siiski ka kauba vahetusväärtus primaarselt sellele kulutatud tööst. Seetõttu võttis Marx kasutusele abstraktse töö mõiste.
Ta kirjutab "Kapitali" I köite 1. peatükis: "Igasugune töö on ühest küljest inimtööjõu kulutamine füsioloogilises mõttes, ja selle võrdse inimliku või abstraktselt inimliku tööjõuna moodustab ta kaubaväärtuse. (...) Igasugune töö on teisest küljest inimtööjõu kulutamine erilises sihipärases ("zweckbestimmter") vormis, ja selle konkreetse kasuliku tööna toodab ta tarbimisväärtusi."
Võõrandunud töö.
Teoses "Poliitilise ökonoomia kriitikast" ütleb Marx, et kapitalistlike tootmissuhete tingimustes on kahekordselt vabad palgatöölised sunnitud müüma oma tööjõudu tootmisvahendite omanikele. Sellega muutub tööjõud kaubaks. Tööjõu hind ehk töötasu kujuneb turul vastavalt nõudlusele ja pakkumisele. Palgatöölise konkreetne töö muutub seeläbi võõrandunud tööks. Palgast sõltuva inimese võõrandunud töö primaarne eesmärk on töötasu (raha). Seetõttu huvitab palgatöölist töö produktide väärtussisaldus, mis avaldub toodetud kaupade kvaliteedis, kuludes ja hindades, õigupoolest ainult palga tagatuse ja töökoha säiltamise aspektist.


Põhja-Karjala.
Põhja-Karjala on maakond Soomes.
Kuni läänide kaotamiseni (31. detsembrini 2009) kuulus see Ida-Soome lääni.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 14 omavalitsusüksust, millest 5 kasutab linna nimetust.


Põhja-Savo.
Põhja-Savo on maakond Soomes.
Varem kuulus Ida-Soome lääni.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 21 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 7 linna.


Phaidros.
"Phaidros" [f'aidros] on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis filosoofiline teos.
"Phaidroses" vestlevad Sokrates ja temast natuke noorem Phaidros kõnekunsti ehk retoorika üle.
Selle tarbeks puudutatakse hulka teemasid, mis peaksid aitama kaasa kõnekunsti loomuse selgitamisele, näiteks hing, selle surematus ja mõjutamine, ilu, maania, armastus (platooniline armastus), haridus, dialektika, filosoofia, kõne ja kiri.
"Phaidroses" kirjeldatakse inimese hinge kuulsa kaariku võrdpildiga.


Lõuna-Savo.
Lõuna-Savo on Soome maakond Ida-Soome läänis.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 17 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 3 linna.


Kainuu.
Kainuu "(soome Kainuu, rootsi Kajanaland)" on maakond (2. järgu haldusüksus) Soomes. Piirneb idast Venemaaga.
Läänide kaotamiseni 2009. aastal kuulus maakond Oulu lääni.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 9 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 2 linna.


Põhja-Pohjanmaa.
Põhja-Pohjanmaa on maakond Soomes.
Läänide kaotamiseni 2009. aastal kuulus maakond Oulu lääni.
Haldusjaotus.
Maakonnas on 34 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 11 linna.


Buenos Aires.
Buenos Aires on Argentina pealinn.
Asend.
Linn asub La Plata lahe kaldal.


La Plata.
La Plata on linn Argentinas, Buenos Airese provintsi pealinn. Asub La Plata lahe kaldal.


Buenos Airese provints.
Buenos Airese provints on Argentina provints. Asub La Plata lahe ja Atlandi ookeani kaldal.


Kaalujälgijad.
"See artikkel räägib ettevõttest; ajakirja kohta vaata artiklit Kaalujälgijad (ajakiri)
Kaalujälgijad (inglise "Weight Watchers International, Inc.") on rahvusvaheline ettevõte, mis pakub teenuseid ja tooteid ülekaalulistele inimestele oma kehakaalu vähendamiseks. Ettevõte tegutseb rohkem kui 30 riigis.


Madila.
Madila on küla Harjumaal Nissi vallas.
Küla läänepiiriks on endine Tallinn-Haapsalu raudteetamm. Raudtee lõpeb vahetult enne Madilat Riisiperes.
Madila külaga seotud inimesed.
1921. aastal sündis Madila külas metallikunstnik Salme Raunam.


Dessau.
Dessau on Dessau-Roßlau linnaosa, endine linn Saksamaa idaosas Saksi-Anhalti liidumaal. Asub Mulde jõe suudmes Elbe ääres.
Dessaud mainitakse esmakordselt 1213. aastal, kuid mõned linnaosad on üle 1000 aasta vanad.


Magdeburg.
Magdeburg on linn Saksamaal, Saksi-Anhalti liidumaa pealinn. Asub Elbe jõe ääres.
Magdeburgist on pärit saksa "pop/rock"-ansambel Tokio Hotel.
Seal asub maailma kõrguselt teine puidust torn, 1999. aastal millenniumivahetuseks ehitatud 60-meetrine Jahrtausendturm.


Keava.
Keava on alevik Rapla maakonnas Kehtna vallas. Alevik hakkas samanimelise raudteejaama ümber kujunema 20. sajandi alguses.
Ajalugu.
Vanim teade Keavas asunud linnuse kohta on Vene kroonikates 1054. aastast ("Kedipiv"). See on üldse esimene kirjapanek Rapla maakonna paikade kohta. Keavast itta jääva Linnaaluste küla kohta on esmane teade aastast 1241 ("Litnanas"), Keava küla kohta 1410. aastast ("Kedempe"), selle asemele rajatud Keava mõisa kohta 1486. aastast ("Kedenpäh").
Keava mägede lõunapiiril vastu põlde on üksik järskude nõlvadega küngas (kõrgus merepinnast 82 m). See on Linnamägi - muistne Keava linnus. Siinne kants oli Muinas-Harju lõunapoolseim kaitseehitis, mis leidude järgi otsustades rajati selle aastatuhande alguses. Siseõue pind oli 30x80 m, seda ümbritses kivivall, mis nüüdki veel jälgitav, ja tolle peal palktara. Novgorodi letopissist on teada, et 1054.aastal tegi äsja troonile tõusnud Kiievi-Novgorodi vürst Isjaslav Jaroslavitš oma esimese sõjaretke eestlaste maale, kus vallutas linnuse nimega Osek Kedipiv. See on ainuke kirjalik teade kantsi kohta.
Praegu varemeis olev Keava mõis ehitati ühtedel andmetel 1486. aastal, teistel andmetel eksisteeris ta vähemalt 60 a. varem.
Loodus.
Küla piirneb idas Keava rabaga, põhjas metsaste Keava-Esku jääaegsete servmoodustistega (125 ha, kaitse all alates 1961. aastast). Keava raba põhjaosas toodetakse freesturvast, kolmveerand rabast kuulub aga Keava sookaitsealasse (moodustati 1981. aastal, 1580 ha). Mõlemad kaitsealad kuuluvad nüüd Kõnnumaa maastikukaitsealasse.
Keava mäed (Keava–Esku servamoodustised), mis on kaitse all juba 1961. aastast, kuuluvad mandrijää Lau–Ohekatku servamoodustiste ahelasse. Oos on ligi kaks kilomeetrit pikk ja pool kilomeetrit lai ning selle suhteline kõrgus ulatub 17 meetrini, absoluutne kõrgus on 82 meetrit. Keskosas on see vallseljak tugevasti liigestatud, kohati kitsas ja kuni 35° nõlvadega. Seljaku kõrval leidub suuri termokarstilehtreid. Veel pool sajandit tagasi olid Keava mäed, mida rahvas kutsub ka Mäi metsaks, üsna lagedad, nii et sealt avanes vaateid ümbruskonna maastikele.
Inimesed.
Piirkonna külad on Kehtna-Nurme, Koogimäe, Linnaaluste, Ohekatku ja kokku elab piirkonnas elanikke 514.
Kaevas on sündinud Pärnu komtuuriks olnud Konrad von Vietinghoff ja eesti sõjaväelane Karl Miil.


Karlsruhe.
Karlsruhe on linn Baden-Württembergi liidumaal Saksamaal. Asub Reini jõe ääres.
Karlsruhe on nafta- ja arvutitööstuse keskus.


Willemstad.
Willemstad on Curaçao pealinn ja endine Hollandi Antillide pealinn.
Elanike arv on umbes 140 000.


Surju vald.
Surju vald asub Pärnu maakonnas ning tema naabervaldadeks on Paikuse, Tahkuranna, Saarde ja Häädemeeste vald.
Külad.
Surju vallas on 11 küla: Surju, Metsaääre, Jaamaküla, Lähkma, Saunametsa, Kikepera, Kalda, Ristiküla, Kõveri, Ilvese ja Rabaküla.
Ajalugu.
12. detsember 1991 kinnitati Surju valla omavalitsuslik staatus, Surju külanõukogust sai Surju vald.


Kullamaa vald.
Kullamaa vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Lääne maakonnas.
Valla külad.
Jõgisoo (66), Kalju (49), Kastja (5), Koluvere (368), Kullamaa (314), Kullametsa (57), Leila (45), Lemmikküla (9), Liivi (157), Mõrdu (22), Päri (42), Silla (36), Ubasalu (40), Üdruma (96).


Vändra vald.
Vändra vald on vald Pärnu maakonnas.
Valla pindala on 642 km². Enne Kaisma valla liitumist 2009 oli pindala
Elanike arv enne Kaisma valla liitumist oli 2552 (seisuga 1.01.2006).
Külad.
Vändra vallas on 43 küla: Aluste, Allikõnnu, Kaansoo, Kadjaste, Kaisma, Kalmaru, Kergu, Kirikumõisa, Kobra, Kose, Kullimaa, Kurgja, Kõnnu, Leetva, Luuri, Lüüste, Massu, Metsaküla, Metsavere, Mustaru, Mädara, Oriküla, Pärnjõe, Rae, Rahkama, Rahnoja, Reinumurru, Rõusa, Rätsepa, Samliku, Sikana, Sohlu, Suurejõe, Säästla, Tagassaare, Vaki, Venekuusiku, Veskisoo, Vihtra, Viluvere, Võidula, Võiera, Ünnaste.
Ajalugu.
26. septembril 1991 muudeti Vändra külanõukogu Vändra vallaks.
28. jaanuaril 2009 otsustas Vändra vallavolikogu ühehäälselt vastu võtta Kaisma valla liitumisettepaneku. Ühinemine viidi lõpule 2009. aasta kohalike omavalisuste valimise järgselt.


Wuhan Shi.
Wuhan Shi (hiina 武汉市 ("Wuhan Shi", toonimärkidega "Wǔhàn Shì")) on ringkonna õigustega linn (linnaks nimetatav haldusüksus) Hiinas, Hubei provintsi keskus.
Haldusüksus koosneb Wuhani linnast, selle eeslinnadest ja seda ümbritsevatest maapiirkondadest. Haldusüksuses elab 2008. aasta seisuga 8,3 miljonit inimest.
Kliima.
Wuhani keskmine sademete hulk on 1269 mm aastas. Kõige niiskemad kuud on juuni (225 mm) ja juuli (190 mm), kõige kuivemad on detsember (26 mm) ja jaanuar (43 mm). Kõige rohkem sajupäevi on märtsis (14), kõige vähem detsembris (7) ja novembris (8). Õhuniiskus on kõige suurem juunis (80%), kõige väiksem detsembris (74%).
Ehkki suvi on kõige sademeterikkam, on see ka kõige päikesepaistelisem aeg. Kõige rohkem päikest paistab augustis (241 tundi) ja juulis (232 tundi), kõige vähem on päikest näha veebruaris (102 tundi) ja jaanuaris (107 tundi).


Edwin Abbott Abbott.
Edwin Abbott Abbott (20. detsember 1838 - 1926) oli inglise kooliõpetaja, teoloog ja Shakespeare'i-uurija.
Ta on tuntud eelkõige romaani "Lapikmaa" autorina. Teoses on ulme, filosoofia ja satiiri elemente.


186.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad - 180. aastad - 190. aastad 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad
Aastad: 181 182 183 184 185 - 186 - 187 188 189 190 191


217.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad 200. aastad - 210. aastad - 220. aastad 230. aastad 240. aastad 250. aastad 260. aastad
Aastad: 212 213 214 215 216 - 217 - 218 219 220 221 222


Szczecin.
Szczecin (kašuubi keeles "Szczecëno", saksa keeles "Stettin"; ladina keeles "Stetinum") on linn Loode-Poolas Odra jõe ääres, Lääne-Pomorze vojevoodkonna halduskeskus ja ning suurim linn.
Szczecin on endine hansalinn. Szczecinis asub Läänemere üks suurimaid sadamaid ja lähedal asub rahvusvaheline lennujaam Szczecin-Goleniów.
Ajalugu.
Varasel rauaajal elasid tänapäeva Szczecini kandis Lužica kultuuri kandjad. Meie ajaarvamise alguse paiku elasid seal rugid, idagermaani hõim, keda esimest korda mainib Tacitus ("rugii") ja keda pärast 5. sajandit pole enam mainitud. Suure rahvasterändamise ajal segunesid nad teiste germaani hõimudega.
Sinna asusid elama lääneslaavi hõimud. Sellest ajast on Szczecin pidevalt asustatud olnud. Asula jäi mitme hõimu alade piirile ja pole teada, milline neist Sczcecinit kontrollis. 968–972 vallutas kogu Pomorze (nähtavasti ka Szczecini) Mieszko I, kellest sai Poola esimene kuningas. Ent 1005 toimus Poolas paganlik vasturevolutsioon ning Szczecin sai Poola paganluse juhtivaks keskuseks. Poola korraldas Pomorze vastu mitu sõda ja kõik nad lõppesid edutult. Alles 12. sajandil käis Wolini kultuur alla. 1122. aasta talvel vallutas selle piirkonna Bolesław II, 1124 selle elanikud ristiti ja 1128 ehitati esimene kirik.
Sakslased, kõigepealt kaupmehed, asusid Szczecinisse elama 1187 ja 1237 tunnustati saksa kogukonda ametlikult. 1243 sai Szczecin Magdeburgi linnaõigused. Umbes sel ajal muutus linnaelanike enamus slaavlastest sakslasteks. Szczecini saksakeelne nimetus on "Stettin". Slaavlaste viimane mainimine Stettinis pärineb 1350. aastast, kui mainiti slaavi sauna ja pagaritöökoda. Kuid valitsejad jäid endiselt kandma slaavi nimesid: Bogislaw, Casimir, Wartislaw jt.
1390 astus Szczecin Hansa Liitu. Temast sai tähtis kaubalinn, kelle käes oli aeg-ajalt viljaga kauplemise monopol kogu Odra jõe vesikonnas. Tähtsaimad kaubaartiklid olid vili, sool ja heeringas. 16. sajandil tabas linna allakäik, sest aadel ja kirik said nii võimsaks, et ei hoolinud enam monopoliõigustest. Allakäiku soodustasid rivaalitsemine Frankfurdiga Oderi ääres ja heeringaturu kokkuvarisemine.
1630 vallutasid linna Kolmekümneaastase sõja käigus Rootsi väed. Vestfaali rahuga 1648 läks linn Rootsile. Sellega ta lõigati ära sisemaaga ühendavatest kaubateedest, mis tähendas jätkuvat majanduslikku langust.
Põhjasõja ajal 1713 hõivasid linna Preisimaa väed. Täpsemalt öeldes tuli sõjavägi appi tulekahju kustutama ja keeldus lahkumast. 1720 seadustati Stettini kuulumine Preisimaale.
Stettinis tegutses poola kool, kus õpetati poola keelt, kuni 1939 suleti Saksa võimude käsul kõik poola organisatsioonid. Sel ajal oli linna 382 tuhandest elanikust poolakaid umbes 2000. Sõja ajal toodi linna hulgaliselt poola sõjavange, keda kasutati orjatööjõuna. Poolakate arv linnas tõusis 15 tuhandeni. Võõramaalaste jaoks loodi linna ja selle lähedusse 135 töölaagrit.
Punaarmee vallutas Szczecini 26. aprillil 1945. Sama aasta juulis anti linn üle Poola võimudele. Sakslased aeti linnast üldiselt minema ja nende asemele tulid poolakad Nõukogude Liidu kätte läinud Poola aladelt.


Metallide elektrokeemiline pingerida.
Metallide elektrokeemiline pingerida (ka "metallide aktiivsuse rida", "metallide pingerida") on metallide standardpotentsiaalide lineaarne järjestus, kus ülemised metallid on alumistest aktiivsemad.


Michel Foucault.
Michel Foucault [miš'ell fuk'oo] (15. oktoober 1926 – 25. juuni 1984) oli prantsuse filosoof, kelle tööd on äärmiselt mõjukad kõigis humanitaar- ja sotsiaalteadustes.
Foucault on tuntud oma sotsiaalsete institutsioonide kriitika poolest, eriti psühhiaatria, meditsiini ja vangla kriitika poolest; samuti oma seksuaalsuse ajaloo käsitluse poolest. Tema teooriad võimu ja teadmiste suhte ning diskursuse kohta on leidnud laia arutus- ning rakenduspinna.
Välislingid.
Foucault, Michel
Foucault, Michel
Foucault, Michel


The European Library.
The European Library ehk Euroopa Raamatukogu (ametlik lühend TEL'") on veebipõhine teenus, mis võimaldab juurdepääsu Euroopa 47 rahvusraamatukogu digitaalsetele ja mittedigitaalsetele kogudele, ning teenusega liitunud raamatukogude konsortsium selle teenuse arendamiseks ja hooldamiseks.
38 teenusega liitunud raamatukogu andmekogud on Euroopa Raamatukogu portaali vahendusel otsitavad. Ülejäänud 9 rahvusraamatukogu ressursidele on juurdepääs tagatud viitade kaudu.
Euroopa Raamatukogu igapäevast tegevust korraldab Hollandi Rahvusraamatukogu juures asuv Euroopa Raamatukogu Büroo, mida juhib Jill Cousins. Põhimõttelisi otsuseid langetab kõigi liikmete esindajaid koondav juhatus ("executive board"), mille esimees on alates märtsist 2007 Briti Raamatukogu direktor Lynne Brindley. Aseesimees oli märtsist 2007 septembrini 2008 Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor Tiiu Valm.
Märtsis 2007 otsustas Euroopa Raamatukogu juhatus, et edaspidi tuleb ka kõigis teenusega liitunud riikides kasutada teenuse kohta ametlikku ingliskeelset nimetust "The European Library" või sellest tuletatud lühendit TEL. Sellega tunnistati kõik tõlked, ka eestikeelne Euroopa Raamatukogu, mittesoovitatavateks.
Ajalugu.
Euroopa Raamatukogule panid aluse 9 rahvusraamatukogu ja Euroopa Rahvusraamatukogude Direktorite Konverents (CENL, "Conference of European National Librarians") projekti TEL ("The European Library: Gate to Europe's Knowledge") raames aastatel 2001–2004. Projekti toetas Euroopa Komisjon 5. raamprogrammi IST-valdkonna vahenditest. Teenuse loomises osalesid Itaalia, Madalmaade, Portugali, Prantsusmaa, Saksamaa, Sloveenia, Soome, Suurbritannia ja Šveitsi rahvusraamatukogud.
Euroopa Raamatukogu teenus avati 17. märtsil 2005. Märtsist juunini 2005 oli teenus kasutatav ainult veebibrauseri Internet Explorer 6.0 abil. Alates juunist 2005 toetab teenus ka brausereid nagu Netscape, Mozilla ja Mozilla Firefox. Teised brauserid nagu Opera, Galeon ja Safari ei toeta veel Euroopa Raamatukogu portaali arhitektuuri.
2005. aastal liitusid lisaks asutajaliikmetele teenusega Austria, Horvaatia ja Serbia rahvusraamatukogud. Sügiseni 2005 juhtis Euroopa Raamatukogu juhtkomiteed Saksa Rahvusraamatukogu direktor Elisabeth Niggemann.
1. jaanuaril 2006 ühinesid Euroopa Raamatukoguga Eesti, Läti ja Taani rahvusraamatukogud, sama aasta 1. juulil Tšehhi ja Ungari rahvusraamatukogud. Sügisest 2006 on Euroopa Raamatukogu vahendusel otsitavad Küprose ja Leedu rahvusraamatukogude andmebaasid.
Euroopa Liidu uute liikmesriikide rahvusraamatukogud liitusid teenusega Euroopa Komisjoni 6. raamprogrammi projekti TEL-ME-MOR ("The European Library: Modular Extensions for Mediating Online Resources") kaudu, mis kestis 1. veebruarist 2005 31. jaanuarini 2007.
Septembrist 2006 jaanuarini 2008 kestva ja Euroopa Komisjoni poolt kaasrahastatud projekti EDLproject raames ühinesid Euroopa Raamatukoguga veel üheksa riigi rahvusraamatukogud: Belgia, Hispaania, Iirimaa, Island, Kreeka, Liechtenstein, Luksemburg, Norra ja Rootsi.
Euroopa Raamatukogu teenuse arendamine jätkub. 3. märtsil 2006 teatas Euroopa Komisjon oma ametlikus pressiteates, et Euroopa Raamatukogust saab alus kavandatava Euroopa digitaalraamatukogu Europeana rajamisel, millega on tänaseks ühinenud ka Euroopa muuseumid ja arhiivid.
Euroopa Raamatukogu edasiseks arendamiseks mõeldud projekt TELplus algas 1. oktoobril 2007. Selles projektis osaleb 26 raamatukogu ja muud asutust; projekti keskseteks teemadeks on digiteeritud materjali tärktuvastamine, OAI-PMH andmevahetusstandardite rakendamine andmebaaside parema ühilduvuse tagamiseks Euroopa Raamatukogu keskregistriga ja Euroopa Raamatukogus sisalduvate kogude kirjelduste tõlkimine kõigi teenusega ühinenude riikide keeltesse.


Loodusreservaat.
Loodusreservaat on kaitseala (tavaliselt rahvuspargi või looduskaitseala) eriliselt kaitstav vöönd, kus üldjuhul on keelatud igasugune inimmõjustus. Harvem on kasutatud ka terminit "kaitseala reservaat" (inglise "reserv of a protected area").
Varasemas kirjanduses tähistas "reservaat" või "loodusreservaat" (eriliselt) kaitstavat (loodus)kaitseala. See tuleneb tõenäoliselt võõrkeelsetest tõlgetest, kus reservaaditarindiga sõnad tähistasid/tähistavad (loodus)kaitseala. Nt inglise keeles "reserv", "reservation", saksa keeles "Reservat", vene keeles резерват, резервация.
Mõiste "loodusreservaat" Eesti looduskaitseseaduse järgi.
Eesti looduskaitseseadus defineerib loodusreservaati kui inimtegevusest puutumata loodusega maa- või veeala, kus tagatakse looduslike koosluste säilimine ja kujunemine üksnes looduslike protsesside tulemusena. Seadus määratleb ka, et loodusreservaadis on keelatud igasugune inimtegevus, sealhulgas inimeste viibimine. Inimeste viibimine loodusreservaadis on lubatud järelevalve ja päästetööde ning loodusobjekti valitsemise eesmärgil. Teadustegevuse ning loodusobjektide seisundi jälgimise ja hindamise eesmärgil tohib loodusreservaadis viibida kaitseala valitseja nõusolekul.


Ilmar Rebane.
Ilmar Rebane (4. august 1912 Peterburi – 13. juuni 1995 Tartu) oli eesti õigusteadlane.
Ilmar Rebane sündis 4. augustil 1912 Peterburis. Isa Aleksander Rebane oli rätsep, ema Emilie Rebane – pedagoog. 1920. a opteerus perekond Eestisse, täpsemalt Tartusse. 1921. a suri isa ja ema kolis koos nelja lapsega Riisiperre. 1922. a siirdus perekond Tallinna.
Tallinnas jätkas I. Rebane õpinguid algul algkoolis, 1924. aastast J. Westholmi gümnaasiumis, mille ta lõpetas kiitusega 1930. a. Selles humanitaargümnaasiumis õpetati ladina keelt ja mitmeid võõrkeeli (saksa, prantsuse, inglise). I. Rebase huvid olid valdavalt filoloogilised ja kirjanduslikud. Omal käel õppis ta selgeks soome keele, käis ungari, itaalia ja esperanto keele kursustel, oskas ka vene keelt. Gümnaasiumipäevil osales I. Rebane aktiivselt noorsooliikumises, oli gümnaasiumi õpilasühingu ja Tallinna Koolinoorsoo Kultuuriühingu esimees.
Aastatel 1930-31 oli I. Rebane ajateenistuses Eesti sõjaväes. Sellest vabanedes astus ta 1931. a sügisel Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, erialadeks said romaani filoloogia, eesti keel ja kirjandus ning rahvaluule. Temast sai üliõpilasseltsi "Veljesto" liige.
Ilmar Rebase gümnaasiumiaja ja ülikooli algaastate loomingukatsetusi ja tõlkeid avaldati ajakirjanduses ja mitmetes kogumikeski. Ulatuslikumaks tõlkeks oli Roman Rolland'i "Noored armastajad" (Tartu, 1935). Üha enam haaras teda aga poliitiline tegevus. Ta osales Tartu Noorsotsialistliku Ühingu töös, oli Akadeemilise Sotsialistliku Ühingu sekretär ja Tartu Töölisühingute Keskliidu juhatuse liige.
1932. a jaanuaris esitas Ilmar Rebane avalduse üleviimiseks filosoofiateaduskonnast õigusteaduskonda. Peagi astus ta välja ka "Veljestost". 1933. a suvel õppis I. Rebane Eestimaa Töölisühingute Keskliidu stipendiaadina Soome Ametiühingute Keskliidu Koolis. 1932-33 kuulus ta Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ridadesse.
1934. a saadeti I. Rebane kuuks ajaks Poolasse rahvusvahelisele üliõpilaste sümpoosionile. Tartusse naasnuna arreteeriti ta septembris poliitilise politsei poolt. Teda süüdistati selles, et ta Kominterni agentide õhutusel tegeles kommunistliku agitatsiooniga Tartu töölisorganisatsioonides. Süütõendite puudumise tõttu oli sõjaringkonnakohus sunnitud I. Rebase õigeks mõistma.
Peale vahi alt vabanemist jätkusid õpingud õigusteaduskonnas. 1935. a astus I. Rebane radikaalsesse üliõpilasseltsi "Ühendus", mille liikmeskonnas oli hulganisti juriste. 17. aprillil 1936. a lõpetas I. Rebane õigusteaduskonna cum laude.
Pärast ülikooli lõpetamist töötas I. Rebane lühikest aega Eesti Panga juriskonsultuuri praktikandina. 1936. a septembris võeti ta advokatuuri vannutatud advokaadi abiks. Novembris 1936. a valiti I. Rebane ühtlasi Tööliskoja sekretäriks, hiljem peasekretäriks. 1937. a osales ta Eesti tööliste esindajana Genfis Rahvusvahelise Töö Organisatsiooni konverentsil.
Ta töötas 1936–1938 Tööliskoja peasekretärina ning advokaadina Tallinnas ja Tartus. 1938–1940 oli ta õiguskantsleri nõunik.
Nõukogude võimu kehtestamise järel Eestis õiguskantsleri ametkond likvideeriti. I. Rebane asus komisjoni liikmena välja töötama projekte kodanliku Eesti seadusandluse muutmiseks.
1940. a lõpul ja 1941. a esimestel kuudel töötas ta juriskonsuldina mitmes tervishoiu ja kommunaalmajanduse süsteemi asutuses.
1941. a aprillis võeti I. Rebane Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi liikmeks ja määrati tööle Tartu Õigusnõuandlasse. Alanud sõda katkestas töö advokatuuris. 27. juulil 1941.a mobiliseeriti I. Rebane Punaarmeesse. Leningradi kaudu viis tee esialgu Uurali tööpataljoni, hiljem edasi rindele.
Jaanuaris 1944. a jõudis I. Rebane Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu väljakutsel demobiliseerituna Moskvasse, kus asus õppima sihtaspirantuuris Moskva Riiklikus Ülikoolis. Tema juhendajaks sai NSV Liidu Teaduste Akadeemia professor A. Trainin. Ühtaegu asus I. Rebane Eesti NSV RKN-i korraldusel koostama Eesti NSV töökoodeksi projekti. Kandidaadidissertatsiooni "Õpetus kuriteost osavõtust" kaitses I. Rebane Moskva RÜ Õigusteaduskonna nõukogu ees 7. märtsil 1945. a ja talle omistati õigusteaduste kandidaadi teaduslik kraad. 1. aprillist oli I. Rebane määratud TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri dotsendiks. Ühtlasi jätkas ta praktiseerimist advokaadina Tartu Õigusnõuandlas.
1945–1950 töötas Tartu ülikoolis kriminaalõiguse õppejõuna, 16. detsembril 1946. a võeti Ilmar Rebane kaugõppijana NSV Liidu TA Riigi ja Õiguse Instituudi doktorantuuri, doktoritöö kaitses ta aga alles paarkümmend aastat hiljem. Isikukultuse mõjud ei läinud mööda I. Rebasestki. 8. mail 1950. a kõrvaldati ta TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri dotsendi kohalt, süüdistatuna "kodanlikus natsionalismis" ja mais arvati välja ka advokatuurist ja doktorantuurist. Järgnevatel aastatel leidis ta tööd juriskonsuldina ja laojuhatajana Tallinna erinevates ettevõtetes. 27. novembril 1954 võeti Ilmar Rebane uuesti advokatuuri ja ta asus tööle Tallinna I Õigusnõuandlas. 1955. a septembris taastati Ilmar Rebane TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri dotsendiks.
Seejärel takistas doktoritöö valmimist suur töökoormus Eesti NSV kriminaalkoodeksi väljatöötamisel (1957-1960). Doktoridissertatsiooni "Veenmine ja sund võitluses rünnetega Nõukogude õiguskorra vastu" kaitses Ilmar Rebane Moskvas 1968. a juunis NSV Liidu Prokuratuuri kuritegevuse põhjuste uurimise ja nende ärahoidmise vahendite väljatöötamise üleliidulises teadusliku uurimise instituudis. Oponeerisid prof. dr. jur. O. S. Joffe, prof. dr. jur. M. F. Kiritšenko ja prof. dr. jur. A. B. Sahharov. 13. juunil 1969. a anti talle õigusteaduste doktori kraad. Dissertatsioon väljus kriminaalõigusteaduse raamidest ja omas suurt õigusteoreetilist tähtsust. Töös ei piirdutud pelgalt juriidilise analüüsiga, vaid vaadeldi veenmist ja sundi ka filosoofilises, sotsioloogilises, üld- ja sotsiaalpsühholoogilises ning pedagoogilises plaanis.
1969. a 26. septembril valiti Ilmar Rebane TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri professoriks. Professori kutse kinnitati 9. detsembril 1970. a, 1993. a valiti ta TÜ emeriitprofessoriks.
1966-1976 oli Ilmar Rebane TRÜ kriminoloogia probleemlaboratooriumi teaduslik juhendaja, ajuti ka juhataja. Tema töödest sai alguse kriminoloogiateadus Eestis. I. Rebase vahetul osavõtul publitseeriti seeria kriminoloogiaalaseid töid. Suure populaarsuse võitsid I. Rebase algatusel organiseeritud kriminoloogiahommikud, kus peeti loenguid kriminoloogia mitmetel aktuaalsetel teemadel. Ta oli ka parandusliku töö õiguse, kohtukõne, õiguskasvatuse teooria jt õigusteaduse harude rajajaks.
Ta on olnud mitme seaduseelnõu ja koodeksi koostamise komisjoni liige ja esimees. 1988–1991 oli ta Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi esimees, Põhiseaduse Assamblee ekspert. 1990–1992 Ülemnõukogu Presiidiumi nõunik, 1992–1994 põhiseadusest tulenevate seaduste eelnõu ekspertgrupi juht, aastast 1993 emeriitprofessor.
Sihtasutuse Eesti Õiguskeskus juures töötab Ilmar Rebase fond ja antakse välja temanimelist stipendiumi.
1997. aastal andis Ilmar Rebase abikaasa Aino-Eevi Lukas Tartu Ülikooli Raamatukogusse tema arhiivipärandi.
Isiklikku.
Tema abikaasa oli Aino-Eevi Lukas. Tema õde oli ajalooprofessor Leida Loone, õepoeg on filosoofiaprofessor Eero Loone.


Airbus.
Airbus S.A.S. on lennukite valmistamisega tegelev ettevõte. Kodubaas asub Toulouse'is, Prantsusmaal. Airbus on tööle võtnud ligi 50 000 töölist, põhiliselt Prantsusmaalt, Saksamaalt, Suurbritanniast ja Hispaaniast. Lõplik detailide kokkupanemine tehakse Toulouse'is (Prantsusmaal) ja Hamburgis (Saksamaal).
Ajalugu.
1970. aastal alustas firma Airbus Industrie nimega. 2001. aastal võeti vastavalt Prantsuse seadusemuudatusele uus nimi - Airbus S.A.S. (Société par Actions Simplifiée — Simplified Joint Stock Company).


ABS-pidurid.
ABS (saksa "Antiblockiersystem" 'blokeerumisvastane süsteem') on elektrooniline süsteem, mis ei lase pidurdamisel auto ratastel blokeeruda. See tähendab, et ABS hoiab pidurdamisel ratast libisemise ja veeremise piiril, tänu millele jääb auto juhitavaks.
Esimesed ABS-piduritega autod toodeti 1978. aastal. Süsteemi oli hakatud arendama juba 1930ndatel.


Franz Xaver Süßmayr.
Franz Xaver Süßmayr (1766–1803) oli Austria helilooja, Wolfgang Amadeus Mozarti õpilane ja lähedane peresõber. Ta lõpetas Mozarti pooleli jäänud Reekviemi.
Süssmayr, Franz Xavier
Süssmayr, Franz Xavier
Süssmayr, Franz Xavier


Raamatukoguteaduse mõisteid.
"Siin on loetletud raamatukoguteaduse mõisteid.


Raamatuteadus.
Raamatuteadus ehk biblioloogia on teadusharu, mis uurib raamatute valmistamist ja levitamist.
Raamatuteadus võib haarata trükkimise ja raamatu ajalugu, trükikunsti, raamatukunsti, kirjastamist, raamatukaubandust, trükistatistikat, raamatusotsioloogiat, lektoloogiat jms.
Raamatuteaduse haruks võib pidada raamatulugu (ajaloolist biblioloogiat), mis tegeleb raamatu ajalooga.


Raamatuteaduse mõisteid.
"Siin on loetletud raamatuteaduse mõisteid.


Monoid.
"See artikkel räägib universaalalgebrast; monoidi üldistuse kohta kategooriate teoorias vaata artiklit Monoid (kategooriate teooria)
Monoidiks nimetatakse matemaatikas tavaliselt ühe binaarse tehtega universaalalgebrat, milles leidub ühikelement.
Monoid rahuldab kõiki rühma aksioome peale pöördelementide olemasolu. Seetõttu võib öelda, et rühm on pöördelementidega monoid.
Kui monoidi tehe on kommutatiivne, siis on tegu kommutatiivse monoidi ehk Abeli monoidiga.
Formaalne definitsioon.
Monoid on hulk "M", millel on defineeritud binaarne algebraline tehe *
Ühikelemendi ainsus.
Monoidi definitsioonist järeldub, et tal on üksainus ühikelement. Tõepoolest, oletame, et monoidil "M" on ühikelemendid "e" ja "i". Siis "e"*"i"="e", sest "i" on ühikelement, ja "e"*"i"="i", sest "e" on ühikelement. Järelikult "e"="i", seega ühikelemendid langevad kokku.
Pööratavad elemendid.
Monoidi elementi "x" nimetatakse pööratavaks, kui on olemas niisugune element "y", et "x"*"y"="e" ja "y"*"x" = "e". Sel juhul nimetatakse elementi "y" elemendi "x" pöördelemendiks.
Elemendil "x" saab olla ainult üks pöördelement. Tõepoolest, oletame, et "x" ja "z" on elemendi "x" pöördelemendid. Sel juhul tehte assotsiatiivsuse tõttu
seega "z"="y", nii et elemendi "x" pöördelemendid langevad kokku. Seetõttu tähistatakse pööratava elemendi "x" (ainsat) pöördelementi ka "x"−1.
Monoidi "M" kõikide pööratavate elementide hulk tehtega * moodustab rühma. Selles mõttes sisaldub igas monoidis rühm.
Taandatavusomadusega monoidid.
Iga monoid ei ole isomorfne mingi rühma alammonoidiga. Monoidis võivad leiduda kaks elementi "a" ja "b" nii, et
"a"*"b"="a", kuigi "b" ei ole ühikelement. Selline monoid ei ole isomorfne mõne rühma alammonoidiga, sest rühmas saaks korrutada ülaltoodud võrduse mõlemad pooled vasakult elemendi "a" pöördelemendiga ning tuleks välja, et "b"="e", mis aga kõnealusel juhul pole tõsi.
Monoidil (M,*) on taandatavusomadus, kui mis tahes "a", "b" ja "c" puhul hulgast "M" järeldub sellest, et "a"*"b"="a"*"c", et "b"="c" ning sellest, et "b"*"a"="c"*"a", järeldub, et "b"="c".
Taandatavusomadusega kommutatiivne monoid on isomorfne mõne rühma alammonoidiga. Nii näiteks on naturaalarvude monoid liitmise suhtes alammonoid täisarvude rühmas liitmise suhtes. Kui taandatavusomadusega monoid ei ole kommutatiivne, siis ta ei pruugi olla isomorfne mõne rühma alammonoidiga.
Taandatavusomadusega lõplik monoid on isomorfne mõne rühmaga.
Pöördmonoid.
Pöördmonoid on monoid "M", milles mis tahes elemendi "a" jaoks leidub üks ja ainult üks "a"–1∈"M" nii, et "a"="a"*"a"–1*"a" ja "a"–1="a"–1*"a"*"a"–1.
Alammonoidid.
Monoidi "M" alammonoid "N" on hulga "M" alamhulk "N", mis sisaldab ühikelementi ning mille mis tahes elementide korrutis on hulga "N" element. Hulk "N" moodustab siis ise monoidi, mille tehe on saadud monoidi "M" tehte kitsendamisel hulgale "N".
Monoidide homomorfismid.
Homomorfism monoidide ("M", *) ja ("M"′, @) vahel on funktsioon "f": "M"→"M"′, mille korral
kus "e" ja "e"′ on vastavalt monoidi "M" ja monoidi "M"′ ühikelement.
Monoidide kui rühmoidide homomorfism ei puugi olla monoidide homomorfism, sest ta ei pruugi säilitada ühikelementi. Olukord on seega teistsugune kui rühmade puhul: rühmade kui rühmoidide homomorfism on alati rühmade homomorfism.
Kui monoidide homomorfism on bijektiivne, siis teda nimetatakse monoidide isomorfismiks. Kui kahe monoidi vahel on olemas isomorfism, siis neid monoide nimetatakse isomorfseteks.
Seos kategooriate teooriaga.
Monoide võib vaadelda kategooriate erijuhuna. Tõepoolest, monoidi tehte aksioomid on täpselt samad mis morfismide korrutamisel, kui tegemist on objekti morfismidega iseendale.
Monoidi võib seega vaadelda üheainsa objektiga kategooriana: kui on antud
monoid ("M",*), siis saab konstrueerida üheainsa objektiga väikese kategooria, mille morfismid on monoidi "M" elemendid. Morfismide korrutamine on antud monoidi tehtega *.
Monoidide homomorfisme võib selles konstruktsioonis vaadelda funktoritena üheelemendiliste kategooriate vahel.
Nõnda võib kategooriaid vaadelda monoidide üldistusena. Paljusid monoidide teooria derfinitsioone ja teoreeme saab üldistada mitme objektiga väikestele kategooriatele.
Monoidide kategooria.
Monoidid moodustavad monoidide kategooria Mon, mille objektid on monoidid ja mille morfismid on monoidide homomorfismid.
Monoidobjekt kategooriate teoorias.
Monoide saab kategooriate teoorias abstraktselt defineerida monoidobjektidena.


Hamida Djandoubi.
Hamida Djandoubi (araabia حميدة جندوبي, umbes 1949 Tuneesia – 10. september 1977) oli viimane inimene Euroopa Liidus (toona Euroopa Ühendus), kellele karistuseks mõistetud surmanuhtlus viidi täide. Ta giljotineeriti Marseille's Baumettes'i vanglas. Talle määrati surmanuhtlus oma endise sõbratari Elisabeth Bousquet' piinamise ja tapmise eest.


Queenstown.
Queenstown on Iirimaa Cobhi linna endine nimi.


Embraer.
Embraer (Empresa Brasileira de Aeronáutica S.A.) on Brasiilia lennukivalmistaja. Lennukibaas asub São José dos Camposes, São Paulo osariigis Brasiilias. Embraer asutati 1969. aastal.
31. märtsil 2005 oli ettevõttel kokku 16 409 töötajat.


Eesti lennukompaniide loend.
"Siin on loetletud praegu tegutsevad ja varem tegutsenud Eesti lennukompaniid.


Nikolai Kozõrev.
Nikolai Aleksandrovitš Kozõrev (2. september (vana kalendri järgi 20. august) 1908 Peterburi – 27. veebruar 1983) oli vene astronoom.
Ta lõpetas 1928 Leningradi ülikooli astronoomia erialal ning õppis seejärel aspirantuuris Aristarh Belopolski juhendamisel.
Alates 1931. aastast töötas ta Pulkovo observatooriumis.
7. novembrist 1936 14. detsembrini 1946 ta vangis. Ta rehabiliteeriti veebruaris 1958.
Kozõrev on maetud Pulkovo observatooriumi juures asuvale kalmistule.
Teaduslik looming.
Kozõrev oli üks esimesi teoreetilisi astrofüüsikuid Venemaal ning oskuslik vaatleja.
Aastal 1934 töötas ta välja tähtede venitatud fotosfääride teooria, mida Subrahmanyan Chandrasekhari poolt üldistatud kujul nimetatakse Kozõrevi-Chandrasekhari teooriaks.
Ta arendas Päikese laikude teooriat.
Aastal 1953 avastas ta Veenuse atmosfääris molekulaarset lämmastikku ja 1963 Merkuuri atmosfääris vesinikku.
Ta jõudis järeldusele, et Jupiteri keskmes võib temperatuur ulatuda 200 000 kelvinini.
3. novembril 1958 sai ta spektrogrammid Kuu kraatrilt Alphonsuselt, mis annavad tunnistust kraatri keskel olevast mäest väljuvatest gaasidest ning Kuu vulkanismist.
Kozõrev seadis endale eesmärgiks välja selgitada täheenergia loomus. 10. märtsil 1947, kolm kuud pärast vangist vabanemist kaitses ta Leningradi ülikooli juures doktoriväitekirja "Теория внутреннего строения звезд как основа исследования природы звездной энергии" ("Tähtede siseehituse teooria kui täheenergia loomuse uurimise alus"). Ta jõudis vaatlusi analüüsides järeldusele, et termotuumasüntees ei saa olla täheenergia allikas. Ta püstitas hüpoteesi, et täheenergia allikas on voolav aeg. Selle hüpoteesi avaldas ta suvel 1958 ilmunud raamatus "Причинная или несимметричная механика в линейном приближении" ("Kausaalne ehk asümmeetriline mehhaanika lineaarses lähenduses"). Selleks ajaks oli ta juba ligi kakskümmend aastat tegelnud oma hüpoteesi teoreetilise väljatöötamisega ning üle seitsme aasta teinud katseid. Ka Kuu vulkanismi avastamine oli kõrvalproduktiks taevakehade seesmise aktiivsuse ilmingute otsimisel: nimelt järeldub tema hüpoteesist, et mis tahes piisavalt masssiivsetel kehadel peab olema seesmine aktiivsus.
Kozõrev nimetas oma teooriat aja füüsikaliste omaduste kohta kausaalseks ehk asümmeetriliseks mehhaanikaks.
Tunnustused.
Tema järgi on nimetatud asteroid 2536 Kozyrev ja Kozõrevi kraater Kuul.
Andrei Voznessenski on kirjutanud Kozõrevi kohta luuletuse, kus ta nimetab teda taevaseks intelligendiks ja prohvetiks.


Vändra.
Vändra on alev ja ühtlasi ka kohalik omavalitsus – alevvald – Pärnu maakonna kirdeosas. Alevit ümbritseb Vändra vald.
Vändra alevis oli 2011. aasta 1. jaanuaril 2312 elanikku. 2006. aasta 1. jaanuaril oli Vändras 2528 elanikku, 2000. aasta rahvaloenduse aegu aga 2652.
Vändrast voolab läbi Vändra jõgi.
Vändra Gümnaasium on Pärnumaa suurim maagümnaasium.
Vaatamisväärsused.
Vändra lähistel on teada üks muinaslinnus: Mädara linnamägi, mis jääb Vändra-Paide maantee lähedal Mädara jõe ääres maanteesillast 200 meetrit kagusse. Mädara linnamägi on üks Alempoisi muinasmaakonna kahest linnusest. Sellest lõunasse ja läände jääb jõgi, põhja oja ning itta soo.
Vanakirikumäel on maa-alune kalmistu Kabeliase, mida kasutati 15.-18. sajandil ning mis on tänapäeval muinsuskaitse all.
Alevis Kirikumäel asub Pühale Martinile pühendatud Vändra kirik, mis kuulub EELK Vändra Martini kogudusele. 1787. aastal ehitatud kirik on ühelööviline, torn lisati sellele 1841. aastal.
Kunagise puukiriku ja mõisa kohale on püstitatud mälestuskivi. Vana-Vändra mõisahoone on varemeis, pargis seisab alevi laululava.
Paide maantee veeres Käru jõe kaldal asus Uue-Vändra mõisahoone, mis põletati 1905. aasta revolutsiooni ajal ning pärast ülesehitust hävis Teises maailmasõjas. Mõisa endise asupaiga ümber on eakas ja liigirohke Rõusa park, kus on ka Vändra metskonna keskusehoone.
Koolimaja ees seisab Vändra karu kuju, mille annetas koolile Vändra gümnaasiumi vilistlaskogu.
Tähelepanuväärne on ka 1924. aastal rajatud kooliaed. Selles on peenarde ja viljapuude kõrval ka kiviktaimla, suve- ja püsilillede näidispeenrad ning köetav kasvuhoone. 2004. aastal ehitati kooliaeda selle 80. sünnipäeva puhul purskkaev.
Oma viimased eluaastad Vändras veetnud ja kohalikule kalmistule maetud helilooja Mihkel Lüdigit mälestab kunagise kurttummade kooli hoonete vastas majaseinal seisev memoriaaltahvel.
Alevi lähedal Vändra-Viljandi maantee ääres oli Lydia Koidula sünnikoht. Tänapäeval tähistavad seda park ja J. Raudsepa loodud mälestuskivi. Kivil seisavad Koidula profiil ja tekst: "Siin sündis 24. XII 1843 ja elas kuni 1850. aastani Lydia Koidula", kivi allservas: "Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see! Kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime...". Koidula eluajast on järel mõned puud ja pooleldi varisenud kaev.
Arhitektuur.
Vändras asub Baltimaade suurim puitehitis: 1866. aastal pastor Ernst Sokolowski asutatud kurttummade kool. Kitsaks jäänud majale tehti juurdeehitus 1889. Vändras töötas õppeasutus Johannes Egloni juhtimisel 1866-1924, misjärel viidi üle Porkunisse. Hiljem on maja kasutatud tavakooli ja internaadina.
Alevivalitsus, kultuurimaja ja politseijaoskond paiknevad Malle Penjami tüüpprojekti järgi rajatud kunagises kolhoosikeskuses; sama projekti alusel on ehitatud näiteks Aruküla vallamaja. Eesti 1970. aastate arhitektuuri hästi säilinud esindajana on soovitatud hoone riikliku kaitse alla võtta (seni alevi ainsa majana).
Ajast, mil Vändra asus Pärnu-Sindi-Vändra-Türi-Paide-Tamsalu raudteeliinil, on alevisse jäänud 1928. aastal ehitatud raudteejaamahoone, mille projekteeris Leon Johanson. Raudteejaam on Vändra üks esinduslikumaid puithooneid. Selle kõrval seisab samast ajast pärit raudteetööliste maja.
Vändra gümnaasiumi vana õppehoone rajas 1913. aastal Vändra Rahva Hariduse Selts, mis kogus selleks korjandusega 53 000 kuldrubla. Kool ehitati Kirikaru talu maadele; taluperemees Mats Tõnisson oli tuntud kirjamees, kes koostas ka tähtraamatuid. Tookord kooli asutamine siiski ei õnnestunud ja maja jäi kohalike seltside käsutusse. Kool rajati alles 1922 erareaalgümnaasiumina ning riigistati 1924.
19. sajandist pärinevast kirikumõisa magasiait on ajapikku saanud kõrtsihoone. Pika maakividest hoone fassaadil on viis kaart, mida kannavad massiivsed piilarid.
Pärnu-Paide maantee ääres on Toomas Reinu kavandatud galeriielamu.
Ajalugu.
Esmakordselt mainiti Vändrat külana 1515. aastal "Wenderskulle" nime all. 16. sajandi teisel poolel rajati Vändra mõis. 1844. aastast, mil kohalikud mõisnikud Ditmarid mõisa poolitasid, jaguneb Vändra Vana-Vändraks ja Uus-Vändraks.,
Vändrast kagu pool Suurejõel paiknes Pärnu jõe ääres väike tööstuskeskus, kus asus vesiveski ja varem ka vasekoda. 19. sajandi algul rajati Vändrasse klaasivabrik, mis lõpetas töö alles Eesti Vabariigi päevil. Raudtee jõudis Vändrasse 1928. aastal. Eesti Vabariigi ajal kujunes Vändrast Kirde-Pärnumaa majandus- ja kultuurikeskuseks. Pea 1000 elanikuga oli see üks suuremaid kirikualevikke Eestis.
1945. aastal muudeti Vändra linnatüüpi aleviks. 1950-1962 oli Vändra rajoonikeskus ja kasvas, mistõttu elanikkond kiiresti kasvas.
Vändra sai valla (alevvald) staatuse 1993. aastal.


Varbla vald.
Varbla vald on kohalik omavalitsus Pärnu maakonnas.
Külad.
Varbla vallas on 40 küla: Allika, Aruküla, Helmküla, Haapsi, Hõbesalu, Kadaka, Kanamardi, Kidise, Kilgi, Koeri, Korju, Kulli, Käru, Maade, Matsi, Mereäärse, Muriste, Mõtsu, Mäliküla, Nõmme, Paadrema, Paatsalu, Piha, Raespa, Raheste, Rannaküla, Rauksi, Rädi, Saare, Saulepi, Selja, Sookalda, Tamba, Tiilima, Tõusi, Täpsi, Vaiste, Varbla, Õhu ja Ännikse küla.


Paikuse vald.
Paikuse vald on vald Pärnu maakonnas. Piirneb läänest Pärnu jõega.
Külad.
Paikuse vallas on 5 küla: Põlendmaa, Seljametsa, Silla, Tammuru ja Vaskrääma.
Ajalugu.
24. oktoober 1991 - moodustati Paikuse vald.


Estados.
Estados (hispaania keeles "Isla de los Estados" 'Staatide saar') on saar Argentina äärmises lõunaosas Tulemaa saare idaotsast Mitre poolsaarest idas. Tulemaa saarest lahutab teda 24 km laiune Le Maire'i väin.
Saar kuulub Tulemaa provintsi koosseisu.
Saare geograafilised koordinaadid on umbes 54º (54º49') S ning 63º 47' kuni 65º 46' W.
Saar jääb Ushuaiast umbes 240 km, Río Grandest umbes 200 km kaugusele ja Falklandi saartest umbes 400 km kaugusele.
Saare pindala on umbes 534 km². Saare pikkus lääne-idasuunas on 63...65 km, laius 500 m kuni 15...16 km.
Saare idapoolseim punkt on San Juani neem ("Cabo San Juan"), teistel andmetel Leguizamo neem ("Punta Leguizamo"). Kõige läänepoolsem punkt on Cuchillose neem ("Punta Cuchillos"). Üks neemedest on Rinoceronte neem.
Saarest põhja pool on väiksemaid saari, sealhulgas Observatorio saar ja Goffré saar. Lahtede seas on Flindersi laht põhjakalda lääneosas, Capitán de Canepa laht lõunakalda lääneosas ja Blossomi laht lõunakalda idaosas. On ka Franklini laht, Crossley laht ja San Antonio laht.
Nimi.
Saar on nime saanud 1615 oma avastajatelt Willem Schoutenilt ja Jacob Le Maire'ilt Ühendatud Provintside Vabariigi generaalstaatide järgi ('Staatide Isandate maa'). Kui Hedrick Brouwed 1643 avastas, et tegu on saarega, andis ta sellele nimeks "Staaten Eylandt" 'Staatide saar').
Rannajoon.
Rannajoon on liigendatud fjordide, abajate ja lahtedega.
Pinnamood.
Saar on peaaegu kõikjal väga mägine, järskude nõlvade ja teravate tippudega ning paljude liustikuorgude ja järvedega. Saare mäed on Andide jätk.
Kliima.
Kliima on suhteliselt soe ja niiske. Talv on pehme, keskmine õhutemperatuur on umbes 0°С, lumekate on ebapüsiv. Suvel on päevane õhutemperatuur +12...+15°С. Aasta keskmine sademete hulk on 2000 mm.
Taimed.
Taimkatte moodustavad igihaljad kaselehise lõunapöögi ja Winteri vürtskoorepuu metsad ning hõredama metsaga kohtades okaspõõsad (eriti Darwini kukerpuu), lopsakas alustaimestikus domineerivad sõnajalad, samblikud ja samblad.
On ka turbarabasid ja merekaldal aasasid.
Loomad.
Saarel elab palju pingviine (kaljupingviin, patagoonia pingviin) ja loivalisi (näiteks merilõvi "Otaria flavescens" ja merikaru). Vähem on teisi mereloomi ja -linde: kassiksaarmas, lõunakajakad, patagoonia kormoran, hiid-tormilind, albatross "Thalassarche melanophrys" ja rändalbatross. Meres elavad tõmmu-nosudelfiin ja austraalia nosudelfiin. Mereloomade peatoidus on mereselgrootud.
Sisevetes elavad saarmas "Lutra provocax" (ohustatud liik) ja kala "Galaxias maculatus". "Galaxias maculatus" elas varem mujalgi Tulemaa saartel, kuid tõrjuti lõheliste poolt välja.
Saarel elavad ka hiir "Abrothrix llanoi", patagoonia siisike, "Aphrastura spinicauda", andi kondor, karakaara "Polyborus australis" (sealhulgas Crossley lahe ääres liigid "Cinclodes outstaleti", "Cinclodes patagonicus" ja "Cinclodes antarcticus").
Saarele on introdutseeritud kitsi (Luis Piedra Buena poolt (1868 või 1872)) ja punahirvi (1973).
Kitsi toodi algul sisse 40. Nad on paljunenud inbriidingu tingimustes inimese sekkumiseta ning saarel aklimatiseerunud (kohanenud); teadaolevalt elutsevad nad ainult saare lääneosas. Saare kitsede asurkonda uuritakse igakülgselt Manuel Patricio Ghirardi juhtimisel.
Rahvastik.
Püsiasustus puudub. On ainult uurimisjaam ja sõjaväebaas (Puerto Parrys on neli meremeest, kes vahetuvad iga 45 päeva tagant).
Reservaat.
Aastal 1991 kuulutati saar reservaadiks ("Reserva Provincial Ecológica, Histórica y Turística"). Teistel andmetel hõlmab reservaat 8300-hektarilise ala, kuhu kuulub ka väikesi saari, sealhulgas Año Nuevo saared.
Ajalugu.
Saare avastasid 1616 (25. detsembril 1615) laevalt Concordia Willem Shouten ja antwerpenlane Jacob Le Maire, kelle järgi on nime saanud ka Estadost Tulemaa saarest lahutav Le Maire'i väin. Nad nimetasid selle Staatide Isandate maa ega teadnud, et tegemist on saarega. Hollandi kapten Hedrick Brouwed sõitis 1643 ümber saare ning pani sellele nimeks 'Staatide saar'.
Saart uurisid ka inglased ja hispaanlased.
Argentina meremees Luis Piedra Buena, kes oli juba päästnud rühma saksa merehädalisi, ehitas 1862 Puerto Cooki lähedale pelgupaiga (vooditega majakese). Ta maalis ühele Hoorni neeme kaljumäele: "Estadose saarel aidatakse merehädalisi." Tol ajal oli läheduses keskmiselt kaheksa laevahukku.
Piedra Buena korraldas saarel aastaid hülgeõli tootmist. Ta oli esimene argentiinlane saarel.
Puerto de San Juan del Salvamentos (San Juan del Salvamiento sadama sissepääsu juures) oli 25. maist 1884 kuni 1899. aastani (või oktoobrini 1902) tuletorn, mis inspireeris Jules Verne'i romaani "Maailma otsa tuletorn" ("Le Phare du bout du monde"; 1905). See oli Argentina riigi esimene tuletorn. Tuletorn rajati sellepärast, et sealt möödus meretee ümber Lõuna-Ameerika ning laevahukud olid selles piirkonnas sagedased. Tuletorni asukoht oli ebaõnnestunud, sest tuli ei paistnud teiste saarte tagant hästi välja. Ka ilmastik tegi tornile kahju. Uus tuletorn rajati Observatorio saarele.
Aastatel 1899–1902 oli saarel sõjaväevangla (Puerto Cookis).
Turism.
Turism on raske ligipääsetavuse tõttu harv ja kallis. Piiratud arvul turiste on ettevõttel Antarpply A.S. lubatud tuua laevaga Ushuaiast. Nad ööbivad laeval.


Rakumembraan.
Rakumembraan ehk tsütoplasma membraan ehk plasmamembraan ehk välismembraan ehk elementaarmembraan ("membrana cellularis", "pellicula", "peanalis") on õhuke fosfatiididest ja glükolipiididest moodustunud lipiidide kaksikkiht, mis eraldab rakku teda ümbritsevast keskkonnast ning reguleerib molekulide voolu rakust välja ja raku sisse. Taimeraku rakumembraani nimetatakse sageli plasmalemmiks või plasmalemmaks'". Ta kaitseb raku sisekeskkonda. Plasmamembraan kuulub biomembraanide hulka.
Valgusmikroskoobiga on rakumembraan paremal juhul nähtav ähmase joonena. Tema paksus on 6...10 nm.
Rakku ümbritsev õhuke rakumembraan koosneb kahes kihis paiknevatest fosfolipiidide molekulidest. Ehkki rakumembraan on imeõhuke, on ta väga tugev ja paraneb purunemise korral ise. Rakumembraanil on omadus aineid valikuliselt läbi lasta (ühtesid lasta läbi, teisi aga takistada rakku sisenemast või väljumast). Sarnase ehitusega membraanid (sisemembraanid) ümbritsevad raku sees organelle.
Iga rakk identifitseerib end väljapoole perifeersete proteiinide (membraaniproteiinide) abil (vaata Antigeen). Need on membraani sees paigal või "hõljuvad" selle peal või sees. Peale selle on markeeringuks rakumembraani välisküljel sageli lühikese ahelaga, osalt puukujuliselt hargnenud süsivesikud proteiinide ja lipiidide küljes (vastavalt glükoproteiinid ja glükolipiidid. Rakumembraani väljapoole ulatuvatel struktuuridel on sageli retseptori funktsioon. Need glükoproteiinid ja glükolipiidid moodustavad ka glükokalüksi, mis ilma rakuseinata rakkudel hoolitseb stabiilsuse eest.
Rakumembraani välisküljel on mitmesugused retseptorid.
Enamikul rakkudel on membraanipotentsiaal, st välis- ja sisekeskkonna vahel on potentsiaalide vahe. Ainete ja elektrilaengute erineva jaotuse tõttu tekib elektrokeemiline gradient.
Loomarakkude rakumembraanidel esinevad mikrohatud ehk mikronarmakesed – kulenditaolised väljasopistused, mis suurendavad membraani pinda.
Funktsioonid.
Rakumembraan ei ole ainult mehaaniline tõke, vaid teostab ainete transporti ja kommunikatsiooni teiste rakkudega, kaitseb väliskeskkonna kahjulike tingimuste eest jne.
Isolatsioon.
Üks rakumembraani tähtsamaid funktsioone on isolatsioon – raku sisekeskkonna eraldamine väliskeskkonnast. Kuigi eri organismid või koed on samas väliskeskkonnas, peavad nad täitma eriomaseid funktsioone, mistõttu neid tuleb kaitsta ainete vaba liikumise eest. Seda funktsiooni täidavad fosfolipiidid. Lipiidide kaksikkiht kaitseb rakku vajalike ainete väljavoolamise ja ebavajalike ainete sissevoolamise eest.
Taimedel, seentel ja bakteritel on peale rakumembraani ka rakusein, mille funktsioon on mehaanilisem – säilitada raku vormi. Membraan täidab aga ka valikulise läbilaskmise funktsiooni.
Valikuline läbilaskmine.
Membraan on moodustunud tänu fosfolipiidide kihile, millest mõned ained (näiteks vesi, dihapnik ja lipiidides lahustuvad ained) liiguvad vabalt läbi. Valgud ja süsivesikud vabalt rakku tungida ei saa. Nõnda on rakk kaitstud ebavajalike ainetega saastamise eest.
Kaitse.
Rakud peavad end kaitsma väliskeskkonna järskude muutuste eest. Sageli muutuv pH ning soolade ja ioonide tasakaal ohustab rakus toimuvaid reaktsioone. Membraan hoiab glükolipiidide ja glükomembraanide abil selle kahjuliku mõju ära. Nende ainete "sabakesed", mis koosnevad mitmesugustest suhkrutest, on eriti tähtsad raku kaitsmiseks pH järskude kõikumiste eest.
Vorm.
Membraan ise on vedel moodustis, mis iseenesest raku vormi säilitamisele kaasa ei aita, kuid fosfolipiidide kaksikkiht ja teised membraani koostisosad on oluline teiste valkkoostisosade tahkestamiseks. Näiteks rakuskeleti osa aktiin tahkestub membraani struktuurielementide juures ning moodustab membraaniga kõva kompleksi, mis annab rakule vajaliku püsiva vormi. Need kompleksid on olulised ka mikrohattude moodustumisel. Rakuskeleti teistel elementidel (mikrotuubulid ja vahefilamendid) ei ole raku vormile olulist mõju.
Rakule vormi andmine on oluline kudede moodustumise ja nende kooskõlalise funktsioneerimise seisukohast. Paljude rakkude, sealhulgas inimese rakkude puhul täidab vorm spetsiifilisi funktsioone, näiteks neuronitel on pikad jätked signaalide edasiandmiseks pika vahemaa taha.
Rakkude vorm ja stabiilsus on olulised ka kudedele. Valkudevaheline side hoiab rakud koos, võimaldades nende omavahelist kommunikatsiooni.


Sauga vald.
Sauga vald on vald Pärnu maakonna keskosas.
Sauga valla naabriteks on lõunas Pärnu linn, läänes Audru vald, põhjas Halinga ja Are vald ning idas Tori ja Paikuse vald ning Sindi linn.
Külad.
Sauga vallas on 10 küla: Eametsa, Kiisa, Kilksama, Nurme, Pulli, Räägu, Rütavere, Tammiste, Urge ja Vainu küla.
Ajalugu.
24. oktoober 1991 muudeti Sauga külanõukogu Sauga vallaks.
Vaatamisväärsused.
Pärnu jõe paremal kaldal, Sindi sillast 2 km ülesvoolu asub Pulli, mis on Eesti vanim muinasasula (8500–9000 eKr).


Tahkuranna vald.
Tahkuranna vald on vald Pärnu maakonnas.
Tahkuranna valla naabriteks on põhjas Pärnu linn, lõunas Häädemeeste vald ning idas Surju ja Paikuse vald.
Külad.
Tahkuranna vallas on 8 küla: Laadi, Leina, Lepaküla, Metsaküla, Piirumi, Reiu, Tahkuranna ja Uulu küla.
Ajalugu.
19. detsember 1991 muudeti Uulu külanõukogu Uulu vallaks.
1. juuni 1995 nimetati Uulu vald ümber Tahkuranna vallaks.


Tori vald.
Tori vald on vald Pärnu maakonna kirdeosas. Valla üldpindala on 281 km2, mis moodustab 5,87 % Pärnumaast. Territooriumist 43 % on metsamaad, 19 % sood ja rabad ning 38 % põllumaad.
Tori valla naabriteks on põhjas Vändra ja Tootsi vald, lõunas Paikuse vald, läänes Are ja Sauga vald ning idas Viljandi maakond.
Tori vallas on kaks põhikooli, lasteaed, rahvamaja, muuseum, kaks raamatukogu, sotsiaalmaja.
Ajalugu.
Esmakordselt mainitakse vanades kirjades Tori kihelkonna nime 1544. aastal. 19. detsember 1991 muudeti Tori külanõukogu Tori vallaks.


Susan Faludi.
Susan C. Faludi (sündinud 18. aprillil 1959) on Pulitzeri preemia saanud ajakirjanik ja kahe tuntud raamatu autor "Tagasilöök: Deklareerimata sõda Ameerika naise vastu" (1992) ("Backlash: The Undeclared War Against American Women") ja "Kangestunud: Ameerika mehe reetlikus" (1999) ("Stiffed: The Betrayal of the American Man")
Esimeses raamatus vaidles ta vastu väitele, nagu oleks feminism saanud 1980ndatel tagasilöögi, kuna levis negatiivne stereotüüp karjäärile orienteeritud naisetest. Faludi väitis, et need, kes leiavad, et "naise koht on kodus, lastega" on silmakirjateenrid, kuna neil on endal sellised naised, keda nad kritiseerivad. See töö sai Rahvusvahelise raamatukriitikute ühenduse auhinnna 1992. aastal.
Teises raamatus analüüsis Faludi Ameerika meest. Ta väitis, et samal ajal kui paljud nendest, kes on võimu juures on mehed, on siiski paljudel meeestel vaid vähene hulk võimu. Ameerika mehed peavad pidevalt tõestama, et nad on tugevad, toetama oma perekonda ja kõvasti tööd tegema. Lõpeks võib selline pingutamine päädida alatasustatud töö või töötusega ja ka naine hülgab lõpuks sellise mehe. Ameerika ühiskonna muutustest on mõjutatud nii mehed kui naised ja on vale hukkamõista üksikut meest probleemi eest, mida ta pole põhjustanud ning mille pärast ta kannatab samapalju kui naine.
Ta võitis Pulitzeri preemia 1991 Safeway Stores, Inc. kohta. Pulitzeri auhinna komitee leidis, et see artikkel näitas "inimkulude suurt osatähtsust suures rahanduses".
Elulugu.
Faludi sündis Queensis, New Yorkis 1959 aastal. Tema ema oli koduperenaine ja ajakirjanik. Tema isa oli fotograaf, kes oli emigreerunud Ungarist. Ta lõpetas Harvardi 1981 ja temast sai ajakirjanik. Ta kirjutas lehtedele nagu The New York Times, Miami Herald, Atlanta Constitution, San Jose Mercury News ja The Wall Street Journal. Kaheksakümnendatel kirjutas ta mitu artiklit feminismist ja selle vastasest liikumisest.
Vaata ka.
Kolmanda laine feminism


Iljušin.
Iljušin (praegune ametlik nimi: Открытое Акционерное Общество «Авиационный Комплекс им. С. В. Ильюшина» 'Avatud Aktsiaselts "S. V. Iljušini nim. Lennunduskompleks") on Venemaa (varem Nõukogude Liit) lennukivalmistaja. Selle rajaja oli Sergei Vladimirovitš Iljušin.


Tupolev.
Tupolev PSC, inglise keeles: "Tupolew Publik Stock Company", (varem OKB Tupolev), vene keeles: "Otkrõtoje aktsionernoje obšestvo "Tupolev", eesti keeles: Avalik Aktsiaselts Tupolev on Venemaa (varem NSV Liidu) lennukikonstrueerimisbüroo ja lennukiehitusettevõte.
Tupolev PSC tegevusaladeks on nii tsiviil- kui ka sõjalennukite ja nende relvasüsteemide väljatöötamine ning valmistamine/varustamine. Tupolev PSC on valmistanud nii endisele NSV Liidule kui ka teistele Idabloki riikidele ja sõpradele kokku üle 18 tuhande lennuki.
Tupolev PSC peakorter asub Moskvas.
Ajalugu.
Ettevõtte rajati N. Liidus 1922 aastal, mille peakonstruktoriks ja juhatajaks määrati Andrei Tupolev. Esialgu keskenduti ettevõtes aeronautika-alastele uuringutele ja lennukite konstrueerimisele.
1920. aastatel tegeles Tupolev lennukite täismetallkonstruktsioonide uuringutega. Selle aja suurimate saavuste hulka kuulub raskepommituslennuk, mis oma projektiga jäi aastateks nii tsiviil- kui militaarlennukite projekteerimise teerajajaks Nõukogude Liidus.
Teise maailmasõja ajal oli kahemootoriline täismetallkonstruktsiooniga rinde pommituslennuk Tu-2 üks NSV Liidu parimaid sõjalennukeid omas klassis. Alates 1942 ehitati Tu-2-te mitmes versioonis suurel arvul. Sõja ajal oli alumiiniumsulamitest suur puudus ning seetõttu ehitati lennuki sabaosa raskematel aegadel puitkonstruktsioonina.
1945 maandusid kokkuleppe alusel NSV Liidus (Kaug-Idas), pärast Jaapani sõjaliste objektide pommitamist, regulaarselt USAAF-i pommituslennukid, milledest Stalini käsul interneeriti sõnamurdlikult 4 väheste vigastustega ajutiselt lennuvõimetut lennukit Boeing B-29 Superfortress. Tupolevile andis N. Liidu poliitbüroo ülesande kiiresti lennuk kopeerida, selleks antud tähtaeg oli karmilt jäik ega kannatanud mingeid vastuväiteid. Boeing B-29 "Superfortress" koopia sai nimeks Tu-4, mille esmalend toimus juba 1947. aastal. Tu-4-ja ehitati suurel hulgal mitmes tehases korraga..
Sellele järgnes kahemootoriline reaktiivpommituslennuk Tu-16, mille kere põhines Tu-4 pikendatud arendusel. Tu-16 sai uuendulikult noolja tiiva, mis võimaldas lennukil saavutada suuremat kiirust.
Tu-16 turboreaktiivmootorid ei olnud nii kütusesäästlikud, et oleksid võimaldanud lennukile suurt tegevusraadiust. Seepärast andis N. Liidu valitsus Tupolevile uue ülesande, projekteerida eesrindlikum pommituslennuk, mis oleks liglähedaselt võrdne USA pommituslennukiga Boeing B-52 Stratofortress. Loodav lennuk sai tähise Tu-20 ning hiljem uuema tähise Tu-95. Ka Tu-20-ne uuendatud sabaosaga kere konstruktsioon tugines Tu-4-le, aga nooljas tiib sai täiesti uus, ka kolbmootorid asendati 4 ülivõimsa ökonoomse turbopropellermootoriga NK-12, mis andsid lennukile suure tegevusraadiuse ja turboreaktiivlennukitele sarnase kiiruse. Tu-20-nest sai NSV Liidu õhujõudude põhiline strateegiline pommituslennuk, lennukit kasutati muudeski ülesannetes, näiteks kaugluurelennukina ja allveelaevade avastamiseks.
Tu-16 põjal konstrueeriti reisilennuk Tu-104. Tu-104 oli N. Liidu esimene turboreaktiivmootoritega reisilennuk ning kui 1954 lõpetati pärast mitmeid katastroofe kõik De Havilland Cometi lennud, oli Tu-104 lennuliinidel mõnda aega maailma ainus reaktiivreisilennuk.
Tu-95 sai eeskujuks kesk- ja pikamaareisilennuki Tu-114 loomisele, mis on jäänud senini ametlikult kõigi aegade kiireimaks turbopropellerlennukiks.
Enamiku Tupolevi allahelikiirusega reaktiivlennukite üheks ühiseks tunnuseks on see, et nende telikul on palju väikese läbimõõduga ning madala siserõhuga rehve. Need on ohutuse seisukohalt hindamatud tavaliselt kehvadel NSV Liidu maandumisradadel. Vastavalt on suuremad ka teliku mahutamiseks ettenähtud gondlid, mis ulatuvad tiiva tagaservast tahapoole. Näiteks lennukil Tu-154 on 14 rehvi, sama palju kui palju suuremal Boeing 777-200-l.
Juba enne lennukite Tu-16 ja Tu-20/95 valmimist algasid ettevõttes uuringud ülehelikiirusega lennuki kallal. Esimesena valmis 1956 aastal lennuki Tu-98 katseeksemplar. Tu-98 sai aluseks lennukite Tu-102 ja Tu-105 prototüüpidele ja see lõppes pommituslennuki Tu-22 väljatöötamisega, millega tehti esimalend 1959. aastal.
1942. aastal alustas ettevõttes tööd ka Andrei Tupolevi poeg Aleksei Tupolev, kes 1949 määrati hiljem ettevõtte juhtivkonstruktoriks, 1963 peakonstruktoriks ja 1973 ettevõtte juhiks ehk üldkonstruktoriks. Sellel ametikohal oli ta kuni oma surmani 2001.


Antonov.
Antonov, Antonovi-nim. Lennundusalane teaduslik-tehniline kompleks, (ukraina keeles: "Aviatsijni naukovo-tehnitšni kompleks imeni Antonova, ANTK im. Antonova") on Ukraina, varem Nõukogude Liidu, lennukeid konstrueeriv ja valmistav ja ettevõte. Ettevõtte peakorter asub alates 1952. aastast Harkivis (Ukraina). Firma on nime saanud oma kaua-aegse peakonstruktori Oleg Antonovi järgi.
Ajalugu.
1946. aasta 31. mail loodi N: Liidu administratsiooni ühe ministeeriumi käskirja alusel Novosimbirskis lennukikonstrueerimisbüroo Nr. 153, mille juhatajaks määrati O.K. Antonov. Käskkirja alusel oli büroo ülesandeks luua põllumajandustöödeks vajalik hea lennuk, milleks saigi hiljem An-2. Samal ajajärgul arendati büroos purilennukid A-9 ja A-10, mida ehitati väikese sarjana.


Mainz.
Mainz on linn Saksamaal, Rheinland-Pfalzi liidumaa pealinn. Asub Reini ääres.
Mainzis elas ja töötas trükikunsti leiutaja Johannes Gutenberg ning seal asub Saksamaa üks suurimaid ülikoole Johannes Gutenberg Universität Mainz, millel on rohkem kui 32 000 üliõpilast ning üle 150 instituudi ja kliiniku.
Mainz on kaksiklinn. Kesklinna lähedalt läbib linna Reini jõgi, mille telg on ühtlasi Rheinland-Pfalzi ning Hesseni liidumaa piiriks. Teisel kaldal asub kohe Wiesbaden, mis on Hesseni liidumaa pealinn.
Ajalugu.
Aastal 1793. märtsist kuni juulini eksisteeris Mainzis praeguse Saksamaa territooriumi esimene demokraatlik vabariik - Mainzi Vabariik ("Mainzer Republik"), mis asutati Prantsuse revolutsiooni mõjudel Mainzi Jakobiinide ordu "Gesellschaft der Freunde der Freiheit und Gleichheit" poolt.


Münster.
Münster on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal.
Linna nimi tuleb ladina sõnast "monasterium" 'klooster'.
Ajalugu.
Münster sai linnaõigused 1170. aastal.
1648. aastal sõlmiti linnas Vestfaali rahu, mis lõpetas Kolmekümneaastase sõja.
Teises maailmasõjas linn hävis suures osas, kuid ehitati vanas stiilis taas üles.
Linnas asub 1780. aastal asutatud Münsteri ülikool.


Skopje.
Skopje (makedoonia keeles Скопје) on Makedoonia pealinn.
Skopje asub Makedoonia põhjaosas Vardari jõe kaldal. Vardari lähe on küll kõigest 60 km kaugusel Skopjest, kuid ometi on jõe vooluhulk linnas umbes sama suur kui Saloníki lähedal suudmes. Jõgi lookleb Skopjes ja teda ületab seal 5 silda.
Skopje on korduvalt saanud kannatada suurte maavärinate tõttu, viimati 1963. aastal, kui surma sai üle 1000 inimese ja hävis 80% linnast. Linna taastamist juhtis Kenzo Tange, kes oli 1949 koostanud plaani ka Hiroshima taastamiseks.
Skopjes on keskmine aastane sademete hulk 507 mm. Kõige rohkem sademeid on mais (62 mm) ja novembris (56 mm), kõige vähem augustis (31 mm) ja jaanuaris (33 mm). Sajupäevi on aastas 75, igas kuus vähemalt 5, kõige rohkem (9) mais.
Ajalugu.
Skopjest on leitud 6000 aasta vanuse nooremast kiviajast pärit asula jäänuseid. Need tulid välja vanast Kale kindlusest, mis asub linnakeskusest kõrgemal mägedes.
Antiikajal oli Skopje nimeks Scupi'". Võimalik on ka neid kaht asulat erinevateks lugeda, sest nende asukoht ei lange päriselt kokku, Scupi oli pisut kõrgemal mägedes, kust tänapäeval avaneb vaade linnale. Scupi kuulus Makedooniasse. 3. sajandil eKr tungisid sinnakanti dardanid.
Rooma riiki kuulus Scupi sisuliselt alates 168. aastast eKr, mil kukutati viimane Makedoonia kuningas Perseus, ja formaalselt alates 148. aastast eKr, mil Quintus Caecilius Metellus võitis Makedoonia ülestõusnute juhi ja isehakanud kuninga Andriscuse väed. 146 eKr moodustati Makedoonia provints ja Scupi jäi selle koosseisu.
Kui Rooma riik laienes põhja, eraldati selle jaoks uus provints Möösia ja Scupi arvati selle koosseisu. Aastal 86 jagas Domitianus ka selle kaheks. Scupi sai koloonia õigused ja ta kuulutati Ülem-Möösia ("Moesia superior") pealinnaks. Diocletianus omakorda eraldas sellest Dardania provintsi.
395 läks Skopje Bütsantsi koosseisu ning sai tähtsaks kaubandus- ja sõjaväekeskuseks. Justinianus sündis aastal 483 Tauresiumis 20 km kaugusel Skopjest kagus. 518 hävitas maavärin Scupi peaaegu täielikult. Justinianus laskis linna uuesti ehitada tänapäeva Skopje keskusesse, Vardari jõe viljakale kaldale.
972–992 oli Skopje Esimese Bulgaaria Impeeriumi pealinn. Pärast selle langust läks Skopje 1018 Bütsantsile tagasi ja oli selle provintsikeskus. 11. sajandi lõpus tabas linna järjekordne hävitav maavärin ja linn käis alla. 1189 kuulus ta Serbiale, 13. sajandi keskel oli pärastise Bulgaaria tsaari Konstantin Aseni valduste keskus. Bütsants suutis Skopje tagasi vallutada, aga 1282 kaotas selle uuesti Serbia kuningale Stefan Uroš II-le. Tema pojapoeg Stefan Dušan muutis Skopje oma pealinnaks, kuulutas end seal 1346 tsaariks ja tegi Skopjest Serbia impeeriumi pealinna.
Alates 1392 oli Skopje Ottomani impeeriumi koosseisus, kandis nime Üsküb või Üsküp (see oli linna türgipärane hääldus) ja oli Kosovo vilajeti pealinn.
Türgi võimu alt vabanes linn alles 1912 Esimese Balkani sõja käigus. Ehkki see oli Albaania sõjavägi, kes türklased linnast välja ajas, hõivas juba mõne nädala pärast linna Serbia ja linn sai osaks Serbiast. 1914–1918 hõivasid linna Bulgaaria väed, pärast kuulus Skopje Jugoslaaviasse. 1944–1991 oli Skopje Makedoonia Sotsialistliku Vabariigi pealinn.
Seejärel Makedoonia iseseisvus ja Skopje on sellest ajast riigi pealinn.
Skopjes on sündinud ema Teresa.


San Francisco.
San Francisco on linn Ameerika Ühendriikides California osariigis.
Asukoht.
Linn asub San Francisco poolsaarel, Vaikse ookeani ja San Francisco lahe kaldal.
Ajalugu.
1906. aasta maavärinas ja sellele järgnenud tulekahjudes hävis suurem osa linnast, kuid see taastati kiiresti.
1945. aastal toimus linnas San Francisco konverents, kus asutati ÜRO ning sõlmiti 1951. aastal San Francisco rahuleping.
San Francisco oli 1950-ndatel ja 1960-ndatel biitnikute ja hipiliikumise keskus.
Rahvastik.
2009. aastal elas San Franciscos 815 358 inimest.
San Francisco linnastus ("San Francisco Bay Area") elab üle 7 miljoni inimese, suurematest linnadest kuuluvad sinna veel San Jose ja Oakland.
Majandus.
San Francisco SKP oli 2008. aastal 301 miljardit dollarit, millega oli linn maailmas 18ndal ja USA-s üheksandal kohal.
San Franciscost lõunas paikneb paljude tehnoloogiafirmade asukoht Räniorg ("Silicon Valley").
Vaatamisväärsused.
Paljude vaatamisväärsuste seas on Kuldvärava sild, Alcatrazi saar, kaabeltramm, Transamerica Pyramid, Coit Tower ja San Francisco Chinatown.
Sport.
San Francisco ameerika jalgpalli meeskond San Francisco 49ers mängib liigas NFL.


Herald (ansambel).
Herald on eesti "heavy metal" bänd, mis alustas tegevust 2000. aastal. Neid peetakse mõnikord ainsaks Eesti professionaalseks "metal"-bändiks.
Bändi ajalugu.
Herald sündis 2000. aastal, kui kitarrist Egert Vandel ja bassimees Mart Veski asutasid siis veel nimetu bändi. Kindel oli vaid muusikaline suund: heavy metal. Sama aasta oktoobris ühines bändiga Ranno "Rajakas" Rajalaane trummidel ning nimeks võeti Herald. 2001. aasta kevadsuvel ühines bändiga laulja Mart Kalvet, kelle hääl ja lavaline olek said bändi
kaubamärkideks tulevasteks aastateks. Heraldi esimene avalik etteaste toimus 2001. aasta augustis. Detsembris muutus bänd viieliikmeliseks, kui liitus kitarrist Tauno Nava.
Aastate jooksul ilmus Heraldilt singleid, demoplaat "Heavy Metal Wakes The Beast" ja samanimeline kauamängiv 2005. aasta veebruaris. 2006. aastal andis Herald välja 6 looga promoplaadi "Hevilihas/Heavy Metal Rules". Samal aastal jäi bändi tegevus mõneks ajaks soiku, kuid 2009. aasta kevadel ühinesid Heraldiga Sven Varkel lauljana ning Ott "Otipowitch" Oras bassistina. Sama aasta 4. juunil esineti Hard Rock Laagris uue koosseisuga, kava sisaldas ka uusi lugusid.
2010. aastal töötas Herald uue materjali kallal ning andis aasta lõpus välja täispika albumi "Gaia", mis lisaks uuele materjalile sisaldab ka uue lauljaga salvestatud vanu lugusid. Samal ajal liitus Heraldiga uuesti ka bändi esimene bassimängija Mart Veski.


Aktsent.
Aktsent on keele normist erinev hääldusviis, süstemaatiline hääldusvigade kompleks. Aktsent on tavaline võõrkeele kõnelemisel, harvem tekib aktsent emakeelele pikaajaliselt muu keele keskkonnas viibimise tagajärjel. Mõne keele puhul nimetatakse aktsentideks ka piirkondlikke või mõnele sotsiaalsele grupile iseloomulikke häälduseripärasid, nt lõunaosariikide aktsent Ameerika inglise keeles, kõrgklassi aktsent Briti inglise keeles.
Foneetiline aktsent tuleneb emakeelest pärit elementide kasutusest lühiajalises mälus kõne planeerimisel ning realiseerimisel artikulatoorsete lihaste abil – iga keele häälikusüsteem kasutab kõigi võimalike häälikute seast teatud valikut ning emakeele omandamise käigus tekivad alateadlikud harjumused, mis takistavad võõrkeele häälikute täpset jäljendamist. Raskusi võib tekitada kuuldavate võõrkeele häälikute eristamine (nn fonoloogiline kurtus). Hääldamisel asendatakse võõrkeele hääldusüksus selle lähedasima emakeele variandiga. Raskusi võivad tekitada välde, rõhk ja intonatsioon jm.
Näiteks inglise keeles esinevat häälikut ð (heliline hammashõõrdhäälik nagu sõnas "this", "that") kalduvad saksa keelt emakeelena kõnelejad hääldama d-na ja prantslased z-na. Eesti keele kõnelemisel valmistavad muukeelsetele raskusi õ-häälik ning mitmeid diftongid. Kuivõrd tüüpilised püsivad hääldusvead tulenevad kõneleja emakeele foneetilistest eripäradest, on eri keelte aktsendid tihti hõlpsasti äratuntavad, nt inglise keel prantsuse aktsendiga või eesti keel vene aktsendiga.
Aktsendist vabaneda ja normipärast hääldust omandada aitab süstemaatiline harjutamine. Siiski mängivad siin rolli ka individuaalsed võimed. On oletatud, et aktsendivaba häälduse omandamine on hõlpsam muusikalise kuulmisega isikutel. Üldine reegel on, et mida hilisemas eas võõrkeelt õpitakse, seda tugevam võõrapärane aktsent kõneldes jääb. Erinevad keeleteadlased on erinevalt määratlenud n-ö kriitilist vanusepiiri (tavaliselt vahemikus 10–16 eluaastat), milleni on võimalik võõrkeelele omase hääldusviisi täielik omandamine. Kasuks tuleb pikaajaline kõneldava võõrkeele keskkonnas viibimine, kuid uuringud on näidanud, et alates 5–7 aastast edasi kõnes enam aktsendi märgatavat vähenemist ei toimu.
Meditsiinikirjanduses esineb näiteid, kus võõrapärane aktsent tekkis inimesel emakeelsele kõnele ajutrauma või insuldi tagajärjel. Uuringud on näidanud, et erinevate ajuosade kahjustused võivad põhjustada kõnelemisel hääldusmuutusi silpide pikkuses, toonis ja rõhus, mis mõjuvad võõrkeele päraselt.
Kerge või mõõdukas aktsent tavaliselt ei raskenda kõne mõistmist, kuid teatud juhtudel on aktsendil sotsiaalne konnotatsioon ning aktsendiga kõnelejasse võidakse suhtuda teisiti kui normipärase hääldusviisiga kõnelejasse.


Observatorio.
Observatorio (hispaania keeles "isla Observatorio") on väike saar Atlandi ookeani edelaosas Argentina ranniku lähedal, Estadose saarest põhja pool, üks Año Nuevo saartest.
Nimi.
Aastatel 1902 aastani 1919 asus seal magnetismi- ja meteoroloogiaobservatoorium, mille järgi saar on praeguse nime saanud. James Cook, kes saare 1. jaanuaril avastas, nimetas ta 'Uusaastasaareks'.
Loomad.
Saarel on muuhulgas lõunakormorani, hiid-tormilinnu, patagoonia pingviini ja merilõvi "Otaria flavescens" kolooniad.
Ajalugu.
Saare avastas 1. jaanuaril 1775 James Cook ning nimetas selle 'Uusaastasaareks'.
Oktoobris 1902 hakkas saarel töötama tuletorn, mis Argentina presidendi Julio Argentino Roca käsul rajati Estadose saarel töötanud San Juan de Salvamento tuletorni asemele. Sama korraldusega rajati ka magnetismi- ja meteoroloogiaobservatoorium.
Aastal 1910 rajati andmete edastamiseks telegraafijaam ning 1915. aastast postkontor.


Museo del Fin del Mundo.
"Museo del Fin del Mundo" ('maailma otsa muuseum') on muuseum Argentinas Tulemaa provintsis Ushuaias.
Ekspositsioonis on etnograafia osakond, vana pood, näitus Ushuaia vanglast, näitus Tulemaa lindudest.
Muuseum on riigiasutus Tulemaa provintsi valitsuse kultuurisekretariaadi alluvuses. Alates aprillist 2003 on muuseumi direktor Santiago Reyes.
Muuseumi aadress on Avenida Maipú 173.
Muuseumi ülesanded.
Muuseumi ülesannete hulka kuuluvad loodusteaduste ja ajaloo uurimise edendamine, ajaloomälestiste arvelevõtmine, loodusteaduste ja ajalooga seotud muuseumide, parkide ja raamatukogude rajamise edendamine, muinsuskaitsealase teadlikkuse edendamine rahva seas ja koolis, kultuuriajaloolist huvi pakkuvate esemete ajutiste väljapanekute korraldamine, loodusteaduste ja ajaloo alaste kursuste, konverentside ja diskussioonide korraldamine ning ajaloo ja looduse tutvustamise toetamine. Samuti on muuseumil muinsus- ja looduskaitsega seotud ülesandeid.
Ajalugu.
Muuseumi rajamist hakkasid Tulemaa võimud kavandama juba 1905. Kuberner Ramón Cortésil ei õnnestunud see rahapuuduse tõttu. Kuberner Ernesto Manuel Camposel ei õnnestunud see 1962 poliitilise otsuse puudumise tõttu. Aastal 1965 nägi kuberner Francisco Bilbao oma dekreediga nr 240/65 ette hoone Deloqui ja Gobernador Godoy tänava nurgal Tulemaa piirkondliku muuseumi jaoks. Et aga hoone kordategemiseks oli tarvis umbes 40 000 peesot, mida polnud kuskilt võtta, jäi asi seisku.
Aastal 1973 asutati Territoriaalse pärandi mõistmise ja edendamise ühing ("Asociación Pro Conocimiento y Conservación del Patrimonio Histórico Territorial"), mis võttis eesmärgiks Tulemaa muuseumi loomise. Aastal 1976 asendati see nimi täheühendiga "H.A.N.I.S", mis tähendab 'Ajalugu ("Historia"), Antropoloogia "(Antropología"), Loodus ("Naturaleza"), Saar "Isla"), Lõuna ("Sur")", kuid annab kokku ka jaaganikeelse sõna, mis tähendab 'kääbus-lõunapöök'. 17. jaanuaril 1979 tunnustas Tulemaa provintsi valitsus seda ühingut üldkasuliku ühinguna ("entidad de asesoramiento y cooperación"), nii et ta sai juriidiliseks isikuks.
Muuseum paigutati panga "Banco de la Nación Argentina" endisesse hoonesse sadama lähedal (Avenida Maipú 173; Maipú ja Rivadavia tänava nurgal). Muuseum avati 18. mail 1979.
Muuseumi esimene direktor oli Oscar Pablo Zanola.
Muuseumi hoone.
Hoone üle 60 cm paksused müürid pärinevad 20. sajandi algusest. Tegemist on ehitustehnikaga, mille Tulemaal võttis Catello Muratgia, kasutades vanglaehituses vangide tööjõudu ja Tulemaa kivimurdude kiltkivi.
Aastal 1910 omandas hoonealuse maatüki kuberner Manuel Fernández Valdéz. Aastal 1911 ostis krundi Argentina Riigipank ("Banco de la Nación Argentina"), et paigutada sinna oma Ushuaia filiaal. Just Fernández Valdéz oli 1907 juhtinud tähelepanu sellele, et puudub pank, mis edendaks äri saare põhjaosa farmide ning Ushuaia kaupmeeste vahel. Raha liigutati Tšiilis asuva Punta Arenase käibel. Luis Fique, Antonio Isorna, Fortunato Beban ja teised moodustasid survegrupi panga filiaali rajamiseks. Vahepeal vedas raha Gallegose jõe, Estadose saare ja Ushuaia vahel Luis Piedrabuena. Veebruaris 1912 rajas "Banco de la Nación Argentina" lõpuks filiaali praegusesse muuseumihoonesse.
Hoones on 368 ruutmeetrit kaetud pinda ning 13 sümmeetriliselt paiknevat kõrgete lagedega ruumi.
Keskel on vestibüül ning katuseaknaga aatrium. Algsed seinad on ehitatud täielikult kohalikust kiltkivist ning seotud savist, lubjast ja liivast koosneva betooniga.
Välismüürid on 60 cm paksused, siseseinad 45 cm paksused.
1. saal.
Esimene saal on pühendatud etnograafiale ja meresõitjatele.
Saali keskne eksponaat on Tulemaa rannikul 1893 hukkunud Briti laeva Duchess of Albany käilakuju. Samas on teisi laeva osi ning 1950. aastal tehtud fotod laevahukukohast. Esemed on kogutud muuseumi ekspeditsioonidel.
Muuseumil on suur Tulemaa etnograafia kogu. Väljas on jaganite ja teiste tulemaalaste kõrkjatest, lindude ja sõudjalaliste luust, puukoorest ning guanakosarvest ja -kõõlustest kanuud ja punutised ning muud tarbeesemed ning etnograafilised fotod 19. sajandist.
Ekspositsioon valgustab ka Julio Popperi ning anglikaani misjonäride White Stirling ja Thomas Bridgesi, Augusto Lasserre, salesiaani misjonäride José Fagnano ja José María Beauvoiri ning Gunther Plüschowi elu ja tegevust.


Milano hertsog.
Milano hertsog oli Milano hertsogkonna valitseja tiitel alates hertsogkonna loomisest 1395. aastal kuni Tsisalpiini vabariigi loomiseni 1797. aastal.
Esimene Milano hertsog oli Milano isand Gian Galeazzo Visconti, kes ostis tiitli 1395. aastal roomlaste kuninga Wenzeli käest 100 000 floriini eest. Viimane Milano hertsog oli Saksa-Rooma keiser Franz II (hilisem Austria keiser Franz I nime all).


Rae vald.
Rae vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Harju maakonnas.
Rae valla naabriteks on loodes ja põhjas Tallinna linn, kirdes Jõelähtme vald, idas Raasiku vald, lõunas Kose vald ning edelas ja läänes Kiili vald.
Alevikud.
Jüri, Vaida, Assaku, Lagedi ja Peetri.
Külad.
Rae vallas on 26 küla: Aaviku, Aruvalla, Järveküla, Kadaka, Karla, Kautjala, Kopli, Kurna, Lehmja, Limu, Pajupea, Patika, Pildiküla, Rae, Salu, Seli, Soodevahe, Suuresta, Suursoo, Tuulevälja, Urvaste, Vaidasoo, Vaskjala, Veneküla, Veskitaguse ja Ülejõe küla.
Ajalugu.
20. detsember 1990 nimetati Sommerlingi külanõukogu ümber Rae külanõukoguks. 11. juuli 1991 muudeti Rae külanõukogu Rae vallaks.
Viited.
Rae vald


Germaine Greer.
Germaine Greer (sündinud 29. jaanuaril 1939) on Austraalia publitsist, keda on peetud üheks oluliseimaks feministiks 20. sajandil.
Ta oli inglise keele ja kirjanduse professor Warwicki Ülikoolis Inglismaal ja mitmete tunnustatud raamatute autor. Greeri raamatust "Naissoost Eunuhh" ("The Female Eunuch") sai rahvusvaheline bestseller pärast selle avaldamist 1970. aastal. Teda on nii ülistatud kui kritiseeritud. Ta on käsitlenud oma töödes teemasid: millest koosneb status quo ja abort kui osa eetilisest demokraatiast.
Germaine Greer valiti Prospect Magazines 100 suurema mõtleja nimekirja 2005. aastal.
Elulugu.
Greer sündis Melbournes Austraalias. Pärast katoliiklikku kloostrikooli sai ta 1956. aastal stipendiumi Melbourne'i Ülikooli, kus ta sai hüüdnime "Germaniac Queer".
Pärast lõpetamist läks ta Sydneysse ja liitus vaimse vasakpoolse anarhistliku liikumisega "Sydney Push", mis praktiseeris polügaamiat.
Sydney ülikoolist sai ta M.A. kraadi 1963 kirjutades Byronist. Hiljem läks ta õppima Inglismaale Cambridge'i Ülikooli doktorantuuri. Inglismaal kirjutas ta kolumne aiandusest satiirilisse ajakirja Private Eye ja ka teistesse ajalehtedesse.
1968. aastal sai ta Ph.D. Shakespeare varajaste komöödiate teesidega.
1970. aastal kirjutas ta raamatu "The Female Eunuch", millest sai feministlik raamat ning mis oli paljudele naistele esimene kokkupuude teise laine feminismiga. Tema kirjeldus "stereotüübist": "Talle kuulub kõik, mis on ilus, isegi sõna "ilus" ise. Kõik, mis maailmas eksisteerib, on olemas vaid selleks, et Teda kaunimaks teha....Ta on loodu kroon..., nuttev, mossitav või naeratav, jooksev või lebav, on Ta ikkagi kõigest nukk" kõlas vastu paljudes naistes, kes tundsid ära "madonna/hoor/Lolita" sündroomi. Kuigi Greeri raamatut kasutati akadeemilises kontekstis, ei olnud see kirjutatud pelgalt akadeemilise lugejaskonna jaoks, pigem selleks, et stimuleerida debatte ja ennekõike tegevust, mis puudutas sugude representatsiooni poliitikat ja positiivset naiselikku seksuaalsust. Raamat oli konstitutsionaalsele (või reformistlikule) feminismile vastukarva ja Uus vasakpoolsuse kontekstis nähti seda liikumise liikumapaneva jõuna, milles "vabastus sõltub klassideta ühiskonna saabumisest ja riigi hävitamisest". Raamatus on väide, et naise seksuaane passiivsus on tunnuslik kastreerimisele ning on naisele aegade jooksul kaela määritud nii teiste kui ka naise enda poolt.
Pärast edu oma esimese raamatuga, käis ta kõikjal maailmas raamatut tutvustamas. Aprillis 1971 osales Greer feminismiteemalises debattis koos Norman Maileri, Jill Johnstoni, Diana Trillingu and Jacqueline Ceballosega. Sündmus oli põnev intellektuaalide ja isiksuste vastasseis. Samal ajal kui Johnston luges luuletust, kulmineerus laval lesbi-seks. Greer ja Mailer jätkasid oma verbaalset arvamuste vahetust veel kolm ja pool tundi.
Ta ostis endale maja Itaalias, kirjutas veergu The Sunday Timesis ja reisis palju terves maailmas. 1972. aastal arreteeriti ta Uus-Meremaal, kuna ta kasutas oma kõnes sõnu "bullshit" ja "fuck".
1989 aastal läks Greer tagasi Newnham Kolledžisse (Cambridge) õppejõuks, kuid lahkus sealt pärast negatiivset reklaami 1996 aastal seoses Dr. Rachel Padmaniga, kes oli tema transseksuaalne kolleeg, sündinud mehena ja soovis astuda naissühingusse, mille vastu oli Green.
Kunstiajaloolises bestselleris "Poiss" (2003) analüüsib Germaine Greer pikaajalist ja erinevates kultuuris väljendunud vaimustust, mida nii naised kui mehed noore poisi keha vastu tunnevad. Raamat on hulgaliselt illustreeritud ilusate teismeliste poiste piltidega.
2004 kutsus Austraalia peaminister John Howard teda "elitist" and "condescending" (alandav), kui ta oli kritiseerinud austraallalasi kui "too relaxed to give a damn" (liiga pingevabad, et millestki hoolida).
Jaanuaris 2005 oli Greer üheks kaheksast võistlejast Briti kuulsuste tõsielusarjas "Celebrity Big Brother". Enne saadet ütles ta saate kohta, et see on "nagu tsiviliseeritud variant läbi teismeliste magamistoa lukuaugu vaadamiseks". Pärast viit päeva saates marssis ta sealt välja. Ta rääkis tootjate psühholoogilisest julmusest ja türanniseerimisest, maja mustusest ja oma kaasvõistlejate meediahuvi otsivast käitumisest (loe inglise keeles).


Chico Landi.
Chico Landi (14. juuli 1907 – 7. juuni 1989) oli Brasiilia Vormel 1 piloot.
Chico Landi tegi debüüdi Ferraril 1951. aasta Itaalia Grand Prixil.
Kokku osales ta kuuel Grand Prix'l ja kogus 1,5 punkti.
Landi, Chico
Landi, Chico
Landi, Chico
Landi, Chico


470.
"See artikkel räägib 470. aastast; paadiklassi kohta vaata artiklit 470 (svertpaat); 470 on ka Malta ISO numbrikood."
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Aastakümned: 430. aastad 440. aastad 450. aastad 460. aastad - 470. aastad - 480. aastad - 490. aastad 500. aastad 510. aastad 520. aastad 530. aastad
Aastad: 465 466 467 468 469 - 470 - 471 472 473 474 475


470 (jahiklass).
470 on ühekereline ühtsusklassi svertpaat, taglastuselt luup, millel on bermuudapurjestus ning millel lubatakse kasutada ühte trapetsit ja spinnakeri.
Paadi projekteeris prantslane André Cornu 1962. aastal glisseerivaks paadiks, mis on ehitatud klaaskiust. Aastal 1963 tutvustas autor 470-t Pariisi paadinäitusel ("Salon Nautique de Paris"), kus paat leidis hea vastuvõtu ning 470 kinnitati IYRU poolt rahvusvaheliseks svertpaadiklassiks 1969. aastast.
Paadil võisteldakse kahe inimesega, roolimees ja soodimees ning võistkonna sobivaks kogukaaluks loetakse 110 kuni 140 kg.
Nime on paat saanud kere üldpikkuse järgi, mis võrdub neljasaja seitsmekümne sentimeetriga (4,7 m).
Olümpiaklassiks purjetamises on 470 olnud 1976. aastast ning 1988. aasta olümpiaregatist alates võistlevad mehed ja naised eraldi medalitele.
Purjetajad.
Eestlastest on selles paadiklassis olümpiamängude hõbe- ja pronksmedali võitnud Toomas ja Tõnu Tõniste.
Juuniorite maailmameistriteks said aastal 2005 Agnes Lill ja Merili Randmaa.


MySQL.
MySQL on relatsioonilise andmebaasi haldamise süsteem, millesse saab päringud esitada standardiseeritult, vt SQL.
Peale Sun-i ostmist on see ettevõte täielikult teise andmebaasimootori müüja, Oracle Corporation omanduses.
Selle lähtekood on avaldatud nii GNU GPL litsentsi all kui ka mitmete kommertslitsentsidega. MySQL on kasutusel paljudes vaba tarkvara rakendustes nagu WordPress, phpBB ja Drupal, olles osa LAMP-platvormist. Seda kasutavad ka mitmed suurettevõtted nagu Google, Facebook, Yahoo! ning NASA.
Andmebaasimootori haldamiseks on lisaks käsurealiidesele levinud veebipõhine phpMyAdmin.
Kasutusvaldkonnad.
MySQL on tuntud oma kasutuse poolest veebirakendustes, toimides LAMP-platvormi andmebaasikomponendina. Selle populaarsus on tihedalt seotud PHP programmeerimiskeele populaarsusega, mida tihti kombineeritakse MySQL-iga ning millele on antud hüüdnimi "Dünaamiline Duo". Veebis ja raamatutes on viiteid nende kombinatsioonile lihtne leida ("PHP jand MySQL for Dummies", "PHP and MySQL Bible", "Sams Teach Yourself PHP and MySQL" jne).
Paljudes raamatutes on väidetud, et MySQL-i on kergem õppida ja kasutada kui paljusid teisi andmebaasiprogramme. Näiteks "PHP and MySQL for Dummies" väidab, et kasutajal on võimalik MySQL-ist lahkuda ühega ilmsetest kas "exit" või "quit" käskudest, ehkki see vastab tõele ka paljude teiste andmebaasiprogrammide kohta.


Herald.
"Herald" on ladina keelest ("heraldus") pärinev ingliskeelne sõna, mis tähendab sõnumikuulutajat (heerold). Konkreetselt seostub see mitmete ametnimetustega Suurbritannias ja Kanadas.
Herald on Eesti "heavy metal"-bänd.
Herald on ka eesnimi.


Rhapsody.
Rhapsody on itaalia "symphonic metal" (sarnane "power metal"ile, ise on Rhapsody oma stiili nimetanud ka "Hollywood metal"iks) bänd, mis on kuulsaks saanud oma J. R. R. Tolkieni Keskmaa laadseid fantaasiamaid ning nendes aset leidvat hea ja kurja võitlust kujutavaid lugusid sisaldavate albumitega. Ansambel loodi 1993 ning oli esialgu tuntud nime Thundercross all.


Kose vald.
Kose vald on kohalik omavalitsusüksus Eestis Harju maakonnas. Vald hõlmab ajaloolisest Kose kirikukihelkonnast põhjapoolse osa ja tuumikala.
Kose valla naabriteks on põhjas Kiili, Rae ja Raasiku vald, idas Anija vald, lõunas Kõue vald, läänes Kohila ja Juuru vald.
Rahvastikumuutused.
Kose vallas registreeriti 2006. aastal 55 lapse sünd. Suri 71 inimest. Kose valda asus elama 260 ja vallast lahkus 325 inimest.
Alevikud.
Kose, Ravila ja Kose-Uuemõisa.
Külad.
Kose vallas on 22 küla: Ahisilla, Kanavere, Karla, Kata, Kolu, Krei, Kuivajõe, Liiva, Nõmbra, Nõrava, Oru, Palvere, Raveliku, Saula, Sõmeru, Tade, Tammiku, Tuhala, Vardja, Vilama, Viskla ja Võlle küla.
Ajalugu.
16. jaanuar 1992 muudeti Kose külanõukogu Kose vallaks.
Ajakirjandus.
Kose vallas ilmub kord kuus Kose Teataja, mis on kättesaadav nii paberlehena, kui ka Internetis.
Kultuurimälestised.
Vallas on 7 ajaloomälestist, 88 arheoloogiamälestist, 27 ehitismälestist, 1 ehitus- ja ajaloomälestis ning 88 kunstimälestist ehk kokku 210 erinevat kultuurimälestist.
Välislingid.
Kose vald


Christopher Lee.
thumb
Sir Christopher Lee (sündinud 27. mail 1922) on inglise filminäitleja ja muusik.
Ta on tuntud peamiselt oma pikaajalise karjääri jooksul mängitud kurikaelte ja õudusfilmide tegelaskujude (krahv Dracula) kaudu. Viimasel ajal on ta saavutanud ülemaailmse kuulsuse "Sõrmuste Isanda" (kehastas Sarumani) ja "Tähesõdade" (krahv Dooku) filmidega.
Christopher Lee oli ka jutustaja-külalislaulja itaalia bändi Rhapsody albumil "Symphony of Echanted Lands II - The Dark Secret".
1974. aasta Bondi-filmis "Mees kuldse relvaga" ("The Man With The Golden Gun") mängis ta Bondi vaenlast Francisco Scaramangat, kes kasutab tapmiseks kuldset relva ja kuldseid kuule.
2009. aastal löödi Christopher Lee rüütliks.
2006. aastal andis Christopher Lee välja oma esimese sooloalbumi "Revelations". 2010. aastal järgnes sellele album ", milles ta esitab oma kauge esivanema Karl Suure elukäigu läbi sümfoonilise metali stiilis laulude.
Alates 1948. aastast on Christopher Lee mänginud 274 filmis.


Theodor Herzl.
Mälestustahvel Budapestis Dohányi tänava sünagoogi seinal.
Theodor Herzl (2. mai 1860 – 3. juuli 1904) oli Austria-Ungaris juudi perekonnas sündinud advokaadist ajakirjanik, keda loetakse sionismina tuntud poliitilise liikumise loojaks ja esimeseks juhiks ning ideoloogiks. Tema juudi nimi oli Binyamin Ze'ev.
1884. aastal lõpetas Herzl Viini Ülikooli õigusteaduste erialal.
Tema järgi on saanud nime Herzliyya linn.


‘Umar ibn al-Khaţţāb.
‘Umar ibn al-Khaţţāb ehk ‘Umar al-Farūq (Umar Lunastaja, ka Omar; umbes 586 – 3. november 644) oli teine Araabia kaliif aastatel 634–644.
‘Umar oli üks siiramaid Muḩammadi järgijaid ning teda on kujutatud äärmiselt lihtsa ja jumalakartliku, ent samas ka tolerantse riigijuhina. Tema ajal algasid araablaste suured vallutused: tungiti Bütsantsi (Süüriasse ja Egiptusesse) ning Pärsiasse. Umar hukkus ühe mittemoslemi käe läbi.


Ilmar Tammelo.
Ilmar Tammelo (kuni 1935 Ilmar Eichelmann, 25. veebruar 1917 Narva – 7. veebruar 1982 Sydney) oli eesti õigusteadlane ja filosoof. Tammelo oli ka esperantist.
Tammelo pakkus demokraatia asemele välja valitsemisvormi, mida ta nimetas eukraatiaks. Selle põhimõtteks oleks, et mõistuse võim peab seisma kõrgemal rahva võimust.
Füüsik Risto Tammelo oli Ilmar Tammelo vanema venna Richard Tammelo poeg.


Lihula vald.
Lihula vald on kohalik omavalitsusüksus Eestis Lääne maakonnas.
Lihula valla naabriteks on põhjas Martna ja Kullamaa vald, idas Vigala vald, kirdes Koonga vald ning edelas ja läänes Hanila vald.
Külad.
Lihula vallas on 25 küla: Alaküla, Hälvati, Järise, Kelu, Kirbla, Kirikuküla, Kloostri, Kunila, Lautna, Matsalu, Meelva, Metsküla, Pagasi, Parivere, Penijõe, Petaaluse, Poanse, Rumba, Saastna, Seira, Tuhu, Tuudi, Vagivere, Valuste ja Võhma küla.
Ajalugu.
26. septembril 1991 muudeti Lihula külanõukogu Lihula vallaks.
1999. aastal ühinesid Lihula vald ja Lihula linn ühtseks omavalitsusüksuseks Lihula vallaks.
Välislingid.
Lihula vald


‘Uthmān ibn ‘Affān.
"See lehekülg räägib kolmandast kaliifist, teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata: Uthman (täpsustus)"
‘Uthmān ibn ‘Affān [usm'aan ibn af'aan] (ka Uthman ja Osman; umbes 574 – 656) oli kolmas Araabia kaliif aastatel 644–656. Ta oli esimene kaliif, kes kuulus Omaijaadide dünastiasse.
‘Uthmāni ajal vallutasid araablased lõplikult Pärsia, enamiku Põhja-Aafrikast ning tungisid Kaukaasiasse, samuti langes nende kätte Küprose saar. Siiski ei osanud ‘Uthmān valitseda rahva enamiku soovide kohaselt ning soosis liialt oma dünastia liikmeid. Seetõttu tekkis talle terav opositsioon ning lõpuks piirati kaliifi residents sisse. Peale mõnepäevalist piiramist tungisid mässulised lossi ja tapsid ‘Uthmāni.
‘Uthmāni ajal sai oma esialgse kuju Koraan.
Affan, Uthman


377.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad
Aastad: 372 373 374 375 376 - 377 - 378 379 380 381 382


378.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad
Aastad: 373 374 375 376 377 - 378 - 379 380 381 382 383


375.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad
Aastad: 370 371 372 373 374 - 375 - 376 377 378 379 380


374.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad
Aastad: 369 370 371 372 373 - 374 - 375 376 377 378 379


373.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad
Aastad: 368 369 370 371 372 - 373 - 374 375 376 377 378


372.
"See artikkel räägib 372. aastast; 372 on ka Iirimaa ISO numbrikood ning Eesti telefonikood."
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad
Aastad: 367 368 369 370 371 - 372 - 373 374 375 376 377


371.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad
Aastad: 366 367 368 369 370 - 371 - 372 373 374 375 376


370.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad
Aastad: 365 366 367 368 369 - 370 - 371 - 372 373 374 375


370. aastad.
370. aastad on aastad 370–379 pKr.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Kümnendid: 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad - 370. aastad - 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad
Aastad: 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379


Tallinna asehaldurkond.
Tallinna asehaldurkond (vene k. "Ревельское наместничество") oli Venemaa keisririigi halduspiirkond Põhja-Eestis.
Tallinna asehaldurkond moodustati Eestimaa kubermangu asemele 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel. Halduskorralduse seadusega koondati Venemaa Keisririigi 36 kubermangu 17 asehaldurkonnaks (mille koosseisus oli 2...4 kubermangu).
Eranditeks olid: Moskva asehaldurkond, Peterburi asehaldurkond, Viiburi asehaldurkond, Riia asehaldurkond ja Tallinna asehaldurkond, mille koosseisus oli ainult üks kubermang, kuid asehaldurkonda juhtis kindralkuberner. Seda ajajärku Baltimaade ajaloos nimetatakse asehalduskorra perioodiks ja see lõppes pärast Katariina II surma 1796.
Haldusjaotus 1783–1796.
5. juuni 1783. aasta ukaasiga moodustati endise nelja maakonna asemel viis maakonda.
Asehalduskord.
Kõrgemaks esindajaks sai mõlema asehaldurkonna jaoks üks kindralkuberner, kelle asukohaks määrati Riia linn.
Sisuliselt muutis uus kord Eestimaa Venemaa sisekubermanguks. Asehalduskorra ajal 1783. aastal loodi Haapsalu (endine Läänemaa) ja Tallinna maakonna (endine Harjumaa) vahele uue maakonnana Paldiski maakond, mis küll kohe pärast asehalduskorra likvideerimist kaotati. Paldiski sai 1783. aastal linnaõigused.
Politsei- ja kohtureform.
Asehalduskorra ajal reformiti kubermanguvalitsused, loodi kroonupalatid ja üldise hoolekande kolleegiumid. Politsei ülesandeid maakondades asus täitma alammaakohus, linnades politseivalitsus. Reformijärgses kohtusüsteemis tekkisis talupoegade jaoks alamkorrakohus ja ülemkorrakohus, aadlike jaoks kreisikohus ja ülemmaakorrakohus. Teise astme kohtus seati ametisse prokurörid, kes allusid kubermangu peaprokurörile. Süsteemi täiendasid armuandmiskirjade süsteem. Kuna uus kord Uusikaupunki rahuga tagatud Läänemereprovintside autonoomiat, muutis uus keisri Paul I 1796. aastal asehaldurkorda. Muudatus jõustus 1797. aastal.
Koos asehaldurkorra kaotamisega likvideeriti ka enamik moodustatud asutusi. Alles jäid kubermanguvalitsused, kroonupalatid ja üldise hoolekande kolleegiumid.


Tallinna kubermang.
Tallinna kubermang ehk Reveli kubermang (vene "Ревельская губерня") oli haldusüksus Venemaa keisririigis, aastatel 1719–1783.
1783. aastal moodustati Tallinna kubermangust Tallinna asehaldurkond ja 1796. aastal koos Peterburi kubermangu koosseisust eraldatud Narva maakonnast Eestimaa kubermang.
Tallinna kubermangu moodustamine.
Tallinna kubermang moodustati algselt 1719. aastal ning selle koosseisu kuulusid Põhja-Eesti maakonda (Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa), kuna Narva piirkond liideti algselt Peterburi kubermanguga.
Eesti alad vallutati Põhjasõjas Rootsilt oktoobriks 1710. aastal Vene tsaaririigi vägede poolt (24. juunil 1710 Viiburi, 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna).
Põhjasõja käigus vallutati vene vägede poolt juba varem 1708. aastal Virumaa, mis nimetati Narva provintsiks ja Tartumaa, mis nimetati Tartu provintsiks ("Дерптский уезд"), ning mis kuulusid Peterburi kubermangu koosseisu.
Rootsi loovutas 1710. aastal sõja käigus vallutatud Eestimaa alad ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Peale Põhjasõda jäi Eestimaal kehtima Rootsi haldussüsteem ja riigikorraldus. Selle tagasid ka Eestimaa linnade kapitulatsiooniaktid, millega kapituleerusid, Eestimaa rüütelkond ja Tallinna linn Vene vägedele Põhjasõjas.
Aastatel 1713–1722 kuulus Tartu provints Reveli kubermangu, 1722. aastast liideti Tartu maakond uuesti Riia kubermanguga.
1722. aastal eraldati Narva maakond Peterburi kubermangust, kuid Narva linn Jaanilinnaga jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775–1802 Jamburgi maakonna maakonnalinnaks. Reveli kubermangu (Narva maakonna) idapiir algas Joala mõisast ja läks kuni Narva jõe suudmeni, kuid edasised piiri määratlemistööd peatusid 1784. aastal.
Tallinna kubermangu likvideerimine.
1783. aastal moodustati vastavalt Venemaa keisrinna Katariina II poolt 7. novembril 1775. aastal vastu võetud "Kubermanguvalitsuste asutamise" ukaasi alusel Tallinna kubermangu asemel Tallinna asehaldurkond.


Riia asehaldurkond.
Riia asehaldurkond oli Venemaa keisririigi halduspiirkond Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis.
Riia asehaldurkond moodustati Liivimaa kubermangu asemele 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seadusele. Seda ajajärku Baltimaade ajaloos nimetatakse asehalduskorra perioodiks ja see lõppes peale Katariina II surma 1796. aastal.
Asehaldurkonna valitsemine.
saksa "Rigische Statthalterschaftsregierung", vene "Правление Рижского наместничества"
Monarhivõimu kõrgeimaks kohapealseks esindajaks sai mõlema asehaldurkonna jaoks üks Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner, kelle asukohaks määrati Riia linn.
Uus halduskorraldus muutis Liivimaa Venemaa sisekubermanguks. Mitmeid maakondi muudeti väiksemaks ja moodustati uusi: Pärnu maakonnast eraldati Viljandi maakond, Tartu maakonnast Võru maakond ja Cēsise maakonnast Valga maakond. Võru sai 1784. aastal linnaõigused, kui Võru rüütlimõisast sai maakonnakeskus.
Asehalduskorra ajal moodustati ajutiselt kolm uut maakonda: Riia maakond, Wendeni maakond ja Pärnu-Kokenhuseni maakond.
Haldusjaotus.
Riia asehaldurkonna kaart 1792. aastal. Venemaa keisririigi kaartide atlas, Aleksandr Mikhaylovich Vilbrekht
Asehalduskorra ajal reformiti kubermanguvalitsused, loodi kroonupalatid ja üldise hoolekande kolleegiumid.
Politsei ülesandeid maakondades asus täitma alamkohus, linnades politseivalitsus. Senine kohtusüsteem asendati uuega: talupoegade jaoks asutati alamkorrakohus ja ülemkorrakohus, aadlike jaoks kreisikohus ja ülemmaakorrakohus. Teise astme kohtus seati ametisse prokurörid, kes allusid kubermangu peaprokurörile.
Reformi täiendas armuandmiskirjade kasutuselevõtt. Kuna uus halduskorraldus oli vastuolus Uusikaupunki rahuga Läänemereprovintsidele tagatud autonoomiaga, õnnestus kohalikel seisustel saavutada asehaldurkorra tühistamine uue keisri Paul I poolt 1796. aastal, mis jõustus 1797. Erandina asehalduskorra-eelsest ajast hakati nüüd Läänemereprovintsidest nekruteid võtma.


‘Uthmān (täpsustus).
‘Uthmān (türgipäraselt "Osman") on araabiakeelne nimi, mis tähendab 'noort' (ka 'loomalast') ning on saanud populaarseks eesnimeks tänu sellele, et seda kandis kolmas kaliif.


Chuck Berry.
Chuck Berry (pärisnimega Charles Edward Anderson Berry; sündinud 18. oktoobril 1926 Saint Louises Missouri osariigis) on USA "rock'n'rolli laulja, laulukirjutaja ja kitarrist. Esinemistel on ta tuntud oma "pardikõnnakuga" (edasi liikumine väikeste hüpete abil kõverdatud tagumisel jalal).
Biograafia.
Chuck Berry sündis 18. oktoobril 1926 Saint Louises Missiouri osariigis kuuelapselisse perre kolmanda lapsena. Oma esimesed esinemised tegi ta varajases nooruses, kui õppis veel keskkoolis. Enne kooli lõpetamist, 1944. aastal, mõisteti ta aga süüdi autoröövis.
1953. aasta algusest hakkas ta esinema koos Sir John's Trioga klubis. Peamiselt esitasid nad bluusi ja ballaade, aga ka valgete "hillbillyt. 1955. aastal sõlmis ta lepingu Chess Recordsiga. Peagi hakkasid Chuck Berry lood ka edetabelitesse ilmuma. Sel aastal lindistasid nad ühe tänaseks tuntud hiti "Maybellene", aasta hiljem ühe tema kuulsaima hiti "Roll Over Beethoven". 1957. aasta sügisel läks ta koos The Everly Brothersi, Buddy Holly ja teiste "rock'n'rolli tähtedega üleühendriigilisele tuurile. Järgnevate aastate jooksul sündisid ka tema teised suured hitid "School Days", "Rock And Roll Music", "Sweet Little Sixteen" ja "Johnny B. Good".
Chuck osales ka kahes "rock'n'roll"-filmis: 1956. aastal "Rock Rock Rock", kus esines looga "You Can't Catch Me"; 1959. aastal "Go, Johnny, Go!", kus esitas "Johnny B. Good", "Memphis, Tennessee" ja "Little Queenie", samuti oli tal seal ka rääkiv filmiroll, kus ta esines iseendana.
1959. aasta detsembris mõisteti ta süüdi Mann Acti järgi sai selle eest trahvi 5000 dollarit ja vangistust 5 aastat. Siiski vabanes ta vangist juba 1963. aastal.
1965. aastal vahetas Chuck Berry Chess Recordsi Mercury Recordsi vastu, kuid 1970–1975 lindistas taas Chess Recordsis. 1970-ndatel tuuritas Chuck tänu oma varasemate aastate edule. Ta kandis tuuridel kaasas vaid oma Gibsoni kitarri, taustabändi palkas kohapealt uskudes, et bänd teab tema lugusid niikuinii. 1979. aastal mõisteti talle tulumaksust kõrvale hoidmise eest taas vangistust 4 kuud, lisaks 1000 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd (heategevuskontsertid). Samal aastal lasi ta välja ka oma viimase stuudioalbumi "Rockit" Atco Recordsist.
1986. aastal pandi kokku dokumentaalfilm "Hail! Hail! Rock'n'roll", mis oli pühendatud Chuck Berry 60. sünnipäevaks. Filmis on näha lisaks teistele kuulsustele ka Chuck Berry't laval esinemas. Filmi uus versioon avaldati 2006. aasta juunis.
1980-ndate lõpus hakkas Chuck restoranipidajaks Wentzvilles Missouri osariigis. Samuti on tema omandis ka seal asuv Berry Park, kus ta mitmeid aastaid "rock"-kontserte andis.
Chuck Berry esineb praeguseni regulaarselt nii ühendriikides kui ka väljaspool ühendriike. Ta esineb igas kuus ühel kolmapäeval restoranis Blueberry Hill St Louise läheduses Delmar Loopis.


Kaliifide loend.
Kaliifide loend loetleb Araabia Kalifaadi ja selle otseste järglasriikide kaliifid.
Rashidun ("Õigesti juhitud").
Sunniidid usuvad, et neli esimest kaliifi olid erilise Allahi hoole ja juhtimise all ning tegutsesid kõiges vaid islami nimel, šiiidid peavad ainsaks õigeks kaliifiks vaid ‘Alī ibn Abī Tālibit.
Damaskuse Omaijaadid.
Peale sisevõitlusi viidi Kalifaadi pealinn keskus Süüriasse ning võimule tõusid Omaijaadid.
Bagdadi Abassiidid.
Pärast Omaijaadide kukutamist ja hukkamist tõusis võimule Abassiidide dünastia ja pealinn viidi Bagdadi. Nende võimu ei tunnustanud aga Pürenee poolsaare araablased (keda valitsesid edasi Omaijaadid) ning mõned Põhja-Aafrika asevalitsejad.
Fatimiidide kalifaat 910–1171.
Fatimiidid olid šiiitide ismailiitide sekti esindajad, kes valitsesid peamiselt Egiptuses ja püüdsid enda võimu alla saada kogu islamimaailma.
Córdoba Omaijaadid ja Almohaadid 929–1269.
Hispaanias valitsenud kaliifid polnud laiemalt tunnustatud
Kairo Abassiidid.
Kairo kaliifidel oli vaid sümboolne võim Mamaelukkide sultanaadi võimu all
Osmanid.
Osmanid olid algselt ilmalik vallutuste teel oma võimu laiendav dünastia, mis järk-järgult hakkas kasutama üha hiilgavamaid tiitleid


Hank Williams.
Hank Williams (ka Hank Williams seenior, pärisnimega Hiriam King Williams; 17. september 1923 Mount Olive, Alabama osariik – 1. jaanuar 1953 Oak Hill, West Virginia osariik) oli USA kantrilaulja ja laulukirjutaja.
Hank Williamsit peetakse tänapäevase kantrimuusika loojaks.
Elukäik.
Hank Williams sündis 17. septembril 1923 Mount Olive's Alabama osariigis I maailmasõja veterani Alonzo Huble "Lon" Williamsi ja Jessie Lillybelle "Lillie" Williamsi pojana ning Irene vennana. Ta sündis selgroovigastusega, mis tekitas talle valu kogu tulevase elu jooksul. Nimi pandi talle Tüürose kuninga Hiram I järgi, kuid kirjutati sünnitunnistusele ebakorrektselt "Hiriam". Kuna isa töötas rongikonduktorina, pidi perekond sageli Alabamas elukohta vahetama.
1930. aastast hakkas isa Lon kannatama näohalvatuse all ning ta saadeti Louisiana haiglasse kaheksaks aastaks. Seetõttu on ta Hanki lapsepõlvest pikka aega eemal olnud.
1931. aastal kolis ülejäänud perekond Georgianasse Alabama osariigis, kus tänu raskele tööle ja Lon'i töövõimetuse pensionile ots-otsaga kokku tuldi. 8-aastaselt sai Hank endale emalt kitarri.
1933. aastal kolis Hank Fountain'sse Alabamas elama koos onu Walteri ja tädi Alice McNeiliga. Seal sai Hank lähedaseks sõbraks nõbu J.C. McNeiliga, kes oli temast kuus aastat vanem ja kes õpetas Hankile mitmesuguseid pahesid, sealhulgas viski joomine. Seevastu tädi Alice õpetas teda aga kitarri mängima.
Aasta pärast kolis Hank tagasi Georgianasse, kus ta kohtas musta bluusimuusikut Greenville'st Rufus Payne'i alias Tee Tot. Peagi kolis ka perekond Greenvillesse. Tee Tot õpetas Hankile kitarrimängu ja bluusi laulmist. Hank hakkas esinema nii Georgianas kui Greenvilles.
1937. aastal läks Hank tülli oma kehalise kasvatuse õpetajaga. Kuna ema nõudmisel õpetajat ametist lahti ei lastud, otsustas Lillie perekonnaga Montgomery'sse Alabamas kolida. Sel ajal otsustas Hank oma nime Hiriamist Hankiks muuta, sest selline nimi olevat kantrimuusikule sobivam.
Juhuslikult pandi ta ühel päeval esinema kohalikku raadiojaama WSFA, mille tulemusena produtsendid palkasid ta tegema päris oma 15-minutilist šõud, kaks korda nädalas. WSFA esitles Hanki nime all "Laulev laps" ("The Singing Kid"). Taustabändiks palgati The Oklahoma Cowboys.
1938. aastal nägi üle kaheksa aasta esimest korda Hank oma isa, kes haiglast ajutiselt vabastati ja kes Hanki sünnipäeva tuli pidama. Pärast seda naasis Lon haiglasse.
Montgomery's olles pani Hank kokku bändi The Drifting Cowboys. Bändiga reisisid nad kesk- ja lõuna-Alabamas esinedes klubides ja privaatpidudel. 1939. aastal kukkus Hank välja koolis, tänu millele oli bändil rohkem aega esinemistele. Lilliest sai aga bändi mänedžer. Pärast koolist loobumist hakkas bänd tuuritama ka lääne-Georgias ja lääne-Floridas. Iga nädalapäev naasis Hank Montgomery'sse, et anda oma raadiošõu.
Teine maailmasõda tõi Hankile rasked ajad, sest kõik bändiliikmed värvati sõjaväkke ning mitmed asendusliikmed keeldusid koostööst Hanki süveneva alkoholismiprobleemi tõttu. Samal põhjusel vallandati ta ka WSFA'st 1942. aastal.
1943. aastla kohtas Hank Audrey Shepardit, kellega ta aasta pärast abiellus. Samuti sai Audrey'st ka tema mänedžer, mille läbi Hankist kohalik kuulsus võrsus. Peagi kirjutati leping MGM Recordsiga. 1948. aastal esines ta Louisiana Hayride raadiošõus, 1949. aastal aga Grand Ole Opry's, kus esimese artistina tegi kuus lisapala. Uutest liikmetest pani Hank taas kokku bändi The Drifting Cowboys. Peagi teenisid nad 1000 dollarit kontserti eest ja kontsertid olid välja müüdud. Samal aasta kevadel sündis Hankil ja Audrey'l poeg Randall Hank Williams.
1950. aastal hakkas Hank salvestama moraalsemaid ja religioossemaid lugusid nime all Hulkur Luke ("Luke The Drifter").
Peagi hakkas aga abielu lagunema ning samuti olid suureks probleemiks saanud alkohol, morfiin ja muud valuvaigistid seljavalude vastu. 1952. aastal Hank ja Audrey abielu lahutati. See-eest tekkis aga suhe Bobby Jett'ga. Oktoobris vallandati Hank ka Grand Ole Opry'st, kus talle öeldi, et ta enne tagasi ei tuleks, kui kaineks saab. Hank aga otsustas selle asemel taas Louisiana Hayride raadiošõuga ühineda. Samal ajal abiellus ta Billie Jean Jones Eshliman'ga. Pärast seda läks The Drifting Cowboys laiali, sest Hank jõi rohkem raha maha, kui šõude pealt teeniti.
1. jaanuari öösel 1953 sõidul Knoxvillest Tennessee osariigist esinemisele Cantonisse Ohio osariiki peatudes Oak Hillis West Virginia osariigis, avastas autojuht Hank Williamsi tagaistmel surnuna. Surma põhjused on segased.
6. jaanuaril sündis Hankil Bobby Jett'ga tütar Jett Williams.
Singlid.
Williams, Hank
Williams, Hank
Williams, Hank


Antiikfilosoofia.
Antiikfilosoofiaks nimetatakse õhtumaist filosoofiat selle algusest kuni hellenismi lõpuni.
Antiikfilosoofiat võib periodiseerida eelsokraatiliseks (ehk varahelleni filosoofiaks), klassikaliseks antiikfilosoofiaks ehk klassikaliseks helleni filosoofiaks, hellenistlikuks ja rooma filosoofiaks.
Samal ajal õhtumaise filosoofiaga tekkisid sarnased mõttesuunad ka India ja Hiina aladel. Neid mõtlemise tavasid tavatsetakse mõnikord samuti filosoofiaks nimetada (vaata ida filosoofia), kuigi nad erinevad oma suunitluse poolest vanakreeka filosoofiast (vaata philosophia).
Tuntumad antiikfilosoofid on Sokrates, Platon ja Aristoteles.


Alfonso Cuarón.
Alfonso Cuarón Orozco (sündinud 28. novembril 1961 México linnas) on Mehhiko filmirežissöör.
Välislink.
Cuarón, Alfonso
Cuarón, Alfonso


Väike printsess (film 1995).
"Väike printsess" ("A Little Princess") on USAs 1995. aastal valminud koguperefilm väikesest tüdrukust.
Film tugineb Frances Hodgson Burnetti (1849–1924) samanimelisele romaanile ja on suurel määral mõjutatud 1939. aasta filmiversioonist Shirley Temple'iga peaosas. Tegevustik on siirdatud I maailmasõja aegsesse New Yorki.
Film kandideeris ka kahele Oscarile.
Väike printsess
Väike printsess


Hedonism.
Hedonism (vanakreeka sõnast "hēdonē" 'nauding') on mõtteviis, mille kohaselt on nauding ainus tõeline hüve. Lihtsustatult öelduna pürgib hedonist netonaudingu maksimeerimise suunas (naudingust lahutada kannatus).
Naudingut mõistetakse hedonismi eri variantides erinevalt. See võib muu hulgas tähendada rõõmu ja heaolu.
Eetiline hedonism.
Eetiline hedonism on idee, et igal inimesel on õigus teha kõik oma võimuses, et saavutada suurim võimalik kogus naudingut, mis neile võimalikuks osutub. See on samuti idee, et iga inimese naudingu määr peaks kaugelt ületama tema kannatuste hulga. Koos nende ideedega toetab eetiline hedonism seda, et on eetiliselt ja moraalselt õige teha kõik, mis vajalik, et seda naudingut saavutada.
Aristippos ja kürenaikud.
Kürenaikud olid ultra-hedonistlik filosoofiakoolkond, mis sai alguse Kreekas 4. sajandil e.m.a, Küreene Aristippose poolt. Aristippost peetakse üheks hedonismi rajajaks. Ta oli Sokratese õpilane, kuid ta omandas hoopis teistsugused filosoofilised vaated kui olid tema õpetajal.
Kürenaikud eristasid kahte seisundit ehk naudingut ja valu, millest esimene on kõigi jaoks meeldiv ning teine kõigi jaoks vastik ja eemaletõukav. Nauding on meie jaoks juba noorest peale vaistlikult ligitõmbav ja me püüdleme selle poole, ning püüame kramplikult vältida valu. Kürenaikud õpetasid, et nauding on ainus tõeline hüve, ja see ei tähendanud ainult valu ja kannatuste puudumist, vaid just mõnusaid ja nauditavaid tundeid ja aistinguid. Epikuroslik arusaam, et nauding seisneb valu ja kannatuste puudumises, ei ole kürenaikude jaoks üldse nauding; samamoodi nagu naudingu puudumine ei ole iseenesest valu. Samuti panid nad paika, et nauding ei erine naudingust, ning üks nauding ei ole meeldivam kui teine..
Aristippos elas luksuslikult ja õpetas, et elu eesmärk on püüelda väliseid ja kehalisi naudinguid. Kürenaikud kinnitasid, et kehalised naudingud on kaugelt paremad kui vaimsed naudingud, ja et kehalised kannatused on palju hullemad kui vaimsed kannatused, mistõttu nad ka pöörasid rohkem tähelepanu kehale kui vaimule.
Kürenaikude koolkonna populaarsus suri välja sajandi jooksul ning selle asemel hakkas levima epikuurlaste peenem analüüs.
Epikureism.
Epikuros (342/341 e.m.a – 271/270) oli Kreeka filosoof, kes pidas suurimaks hüveks püüda tagasihoidlikult meeldivaid naudinguid eesmärgiga saavutada rahu seisund ja hirmust ning kehalistest piinadest vabanemine. Kuigi Epikurose õpetused on üks versioon hedonismist, kuna ta peab naudingut ainsaks loomuomaseks hüveks, on tema arusaam naudingust erinev tavapärasest, sest Epikurose jaoks seisnes nauding eelkõige kannatuse puudumises ja ta propageerib lihtsat ja tagasihoidlikku elu.
Epikuros on seisukohal, et elus põhjustab väärtusliku heaolutunde kadumist see, kui me ihaldame asju, mida me ei saa endale lubada nii palju, kui me tahaksime. Ta ei kiida heaks külluslikku elustiili, rikkalikku toitumist ja liigset kirgedele allumist. Ta arutles, et inimene ei peaks sööma liiga rikkalikult, sest see võib hiljem kaasa tuua ebamugavusi. „Parem lebada õlekõrtest asemel ja olla hirmust vaba, kui omada kullast diivanit ja priiskavat peolauda, kuid ikkagi olla ilma meelerahuta.“ Võimalus, et lihtne iha järgi lõbutsemine võib hiljem viia kurbuseni, kui lõbu otsa saab, on tema jaoks liiga suur risk, mistõttu pidas ta tervitatavaks hoopis lihtsate mõnude nautimist. Selle all mõtles ta kehalistest himudest, seksist, liigsetest himudest jms eemale hoidmist, mistõttu kaldus tema eluviis pigem askeetlusse.
Epikurose vaadete järgi saavutatakse kõrgeimat naudingut (kannatuste puudumine ja rahu) teadmiste, sõpruse ning voorusliku ja mõõduka elu elamise abil.
Epikurenism oli algselt väljakutse platonismile, kuigi hiljem sai sellest stoitsismi põhiline oponent. Epikuros ja tema järgijad hoidsid poliitikast kõrvale. Pärast Epikurose surma juhtis tema kooli edasi Hermachus.
Utilitarism.
Utilitarism on eetikas positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus selline, mis toob maksimaalselt kasu või naudingut võimalikult paljudele inimestele.
18. ja 19. sajandi Briti filosoofid Jeremy Bentham ja John Stuart Mill kaitsesid eetilise utilitarismi teooriat, mille kohaselt me peaksime valima sellise käitumisviisi, millel on kõige paremad tagajärjed. Kuigi nad on ühel nõul, et eesmärgiks on õnnelikkuse saavutamine, erinevad Benthami ja Milli versioonid hedonismist.
„Kõrgemate võimetega olend vajab rohkemat, et olla õnnelik, on tõenäoliselt suuteline tugevamaks kannatuseks ja pääseb sellele kindlasti lähemale rohkematel juhtudel kui mõni madalam olend; kuid hoolimata kõigist neist kalduvustest, ei saa ta kunagi tahta vajuda olemisse, mida ta peab alaväärsemaks. Me võime anda mis tahes seletuse sellele mitte tahtmisele; (...) aga ta kõige sobivamaks nimetuseks on väärikustaju, mida omavad mingil kujul kõik inimolendid.“


Väike printsess.
Väike printsess (inglise "A Little Princess"; täieliku pealkirjaga "A Little Princess; being the whole story of Sara Crewe now told for the first time") on Frances Hodgson Burnetti (1849–1924) enda poolt 1888. aastal valminud teose "Sara Crewe" põhjal kirjutatud romaan.
Algmaterjali juurde pöördus Burnett tagasi 1902. aastal, mil valmis kolmevaatuseline näidend "A Little Un-fairy Princess", mis jõudis lisaks Londonile lavale ka New Yorgis, kus see oli Broadwayl päris edukas. Ilmselt see edu sundiski Burnetti veel kord materjali juurde tagasi tulema ja nii ilmuski 1905. aastal juba täispikk romaan.
Raamat räägib Indiast Inglismaale kolinud väikesest tüdrukust Sara Crewe'st. Eesti keeles ilmus see noorsooraamat Looduse kuldraamatu sarjas 1933. aastal Marta Strandbergi tõlkes (2. trükk 1994).


Eesti rahvastik.
Eesti alalise rahvastiku koguarv oli viimase, 2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel 1 294 236 seisuga 31. detsember 2011.
Eelmise, 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli rahvaarv seisuga 31. märts 2000 1 370 052, sellest mehi 631 851 ja naisi 738 201. Faktiline rahvaarv, mis fikseeriti rahvaloendusel, et tagada võrreldavus eelmise, 1989. aasta rahvaloenduse andmetega, oli 1 356 931 inimest.
Rahvastiku koostis.
Seisuga 1. jaanuar 2008 oli Eestis 1 340 935 elanikku. Neist 617 410 ehk 46,04% olid mehed ning 723 525 ehk 53,96% olid naised. 2011. aastal oli 100 mehe kohta 116,9 naist, mis on Euroopa Liidu kõrgeim näitaja.
Arvestuslik rahvaarv oli 1 366 959 (1. jaanuar 2001), 1 361 000 (1. jaanuar 2002), 1 356 045 (1. jaanuar 2003), 1 351 069 (1. jaanuar 2004), 1 347 510 (1. jaanuar 2005), 1 344 684 (1. jaanuar 2006), 1 342 409 (1. jaanuar 2007), 1 340 935 (1. jaanuar 2008).
2010. aasta seisuga on 68,83% elanikest eestlased, 25,55% venelased, 2,07% ukrainlased, 1,16% valgevenelased, 0,79% soomlased, 0,18% tatarlased, 0,16% lätlased, 0,15% poolakad, 0,13% juudid, 0,15% leedulased, 0,14% sakslased ja 0,68% muud rahvused. Alaealisi (vanuses 0–14) oli 15,1%, tööealisi (vanuses 15–64) 68,2% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 16,7%. Töötuse määr oli 7,9%. Rahvastiku tihedus on 29,7 in/km².
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti rahvastikust eestlasi 930 219 ehk 67,9%. Teistest suurematest rahvusrühmadest oli venelasi 351 178 ehk 25,6%, ukrainlasi 29 012 ehk 2,1%, valgevenelasi 17 241 ehk 1,3%, soomlasi 11 837 ehk 0,9%.
Võrreldes 1989. aastaga on Eestis elavate eestlaste arv kahanenud 2000. aastaks 963 281-lt 930 219-ni, ent eestlaste osatähtsus kasvas 61,5%-lt 67,9%-ni, seda osalt mitte-eestlaste väljarände tõttu 1990ndate alguses. 1989. ja 2000. aasta vahel on eestlaste koguarv vähenenud 3,4%, venelaste arv 26%, ukrainlaste arv 40%, valgevenelaste arv 37,8%, soomlaste arv 28,8%. Aastaks 2000 olid Eesti rahvastikunäitajad üldarvudes ning erinevate rahvuste esindatuse suhtarvudes sarnased umbes 1971. aasta seisuga.
Alates taasiseseisvumisest on eestlaste osatähtsus kõigi sündinute seas olnud vahemikus 70%–75% ja surnute seas 64%-68%. Alates 2008. aastast on eestlaste loomulik iive positiivne (2008: +595, 2009: +916, 2010: +1704).
Eesti keelt kõneles emakeelena 67,3% Eesti elanikest, vene keelt 29,7%. Eesti keele oskajate osatähtsus on aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv on 1 102 133. Suurenemine on saavutatud tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.
Eesti keelt kõneles seisuga 1. jaanuar 2008 emakeelena ca 68,6% Eesti elanikest, vene keelt 29,7%.
2011. aasta rahvaloenduse andmeil oli 85,1% püsielanikest Eesti kodanikud, 6,95% Venemaa kodanikud ja määratlemata kodakondsusega oli 6,5%.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli 80% elanikest Eesti kodanikud, 6,3% Venemaa kodanikud ja 12,4% kodakondsuseta, 2010. aastal olid vastavad näitajad 84%, 7% ja 7,2%, 1. jaanuaril 2011 84,2%, 7% ja 7,1% ning 1. detsembril 2011 84,3%, 7% ja 6,9%.
Eesti rahvastiku jaotus kodakonduse järgi seisuga 2.10.2010
Elanike arv Eesti suuremates linnades 2000. aasta rahvaloenduse andmeil.
Tallinna elanike arv oli 2000. aastal 400 378, nendest eestlasi 215 114 (53,7%), venelasi 146 208 (36,5%), muid rahvusi ning teadmata rahvusega inimesi 39 056 (9,7%). Tallinna rahvastikuregistris olevate elanike arv erines 2000. aasta alguses rahvaloenduse andmetest kuni 30 000 võrra, ent tänu elanike registreerimiskampaaniale on see erinevus vähenenud ning augustis 2004 ületas Tallinna elanike registri järgi Tallinna elanike arv taas 400 000 piiri.
Eeltoodud arvud on kõik ligikaudsed, sest paljudel Eesti elanikel ei ole rahvastikuregistris kirjas tegelik elukoht. Peamiselt puudutab see maapiirkonnast suurtesse linnadesse viimase kümne aasta jooksul elama asunuid. Näiteks Tallinnas arvatakse elavat mitukümmend tuhat inimest, kelle ametlik elukoht on kusagil mujal. Seega täpne rahvastikustatistika piirkondade kaupa Eestis hetkel puudub.
Sünnid, surmad ja loomulik iive.
Sündide registreerimine kuude lõikes 2000–2009
Religioon.
2002 a Riigikogu tellitud avaliku arvamuse uuringu kohaselt peab endale kõige südamelähedasemaks taara- ja maausku 11% Eesti elanikkonnast.


Segamajandus.
Segamajandus on majandusmudel, mis lubab korraga tegutseda nii era- kui riigiomanduses olevatel ettevõtetel.


Jürgen Rooste.
Jürgen Rooste (sündinud 31. juulil 1979 Tallinnas) on eesti luuletaja.
Ta lõpetas 1997. aastal Tallinna Reaalkooli ja õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis 1997–2004 eesti filoloogiat. Aga lõputöö vormistas ja kraadi sai alles 2012 jaanuaris.
Jürgen Rooste töötas aastatel 2002–2007 ajalehe Sirp kirjandus- ja tegevtoimetajana. Märtsist 2007 kuni 2008. aasta novembrini oli ta Eesti Instituudi Soome filiaali juhataja. Siis oli Eesti Kirjanike Liidus projektijuht, toimetas ajalehe Sirp netiväljaannet ja aitas ETV-l teha luulesaadet. Praegu kultuuritoimetaja Maalehes (alates jaanuarist 2012).
Jürgen Rooste oli aastail 1998–2000 kirjandusliku rühma Tallinna Noored Tegijad (TNT) liige. Ta on olnud ka kirjandusfestivali Sotsia juhtfiguure (kunstiline juht) selle sünnist (2001) peale.
Tunnustus.
Jürgen Rooste 24. november 2011 Teaduskabareel.
Isiklikku.
Jürgen Rooste on abielus õpetaja-tõlkija Ester Roostega. Neil on tütar Hõbe Ann (2001) ja poeg Emil Henri (2006).


Majandusteaduse mõisteid.
"Siin on loetletud majandusteaduse mõisteid.
#.
13. kuupalk
A.
Aare - Aažio - Aažioteooria - Abimajand - Agraarsektor - Agraar-tööstuskompleks - Agraarühiskond - Aheldatud väärtused referentsaasta järgi - Ahelindeks - Ainetu toode - Ajategurimajandus - Aktiivne rahvastik - Aktsia - Aktsiabörs - Aktsiakapital - Aktsiate esmane avalik pakkumine - Aktsiis - Alternatiivkulude teooria - Alternatiivraha - Ametkondlikkus - Ammendumine - Amortisatsioon - AOL-tehnika - Arbitraaž - Arengumaade võlakriis - Arvelduskonto - Astmeline tulumaks - Ažiotaaž - ATTAC - Austria koolkond - Autarkia - Avalik haldus - Avalik hüvis - Avalik sektor - Avaliku sektori ökonoomika - Avatud majandus
B.
Baasaasta - Bartertehing - Bilansikirje - Bilansiväline kirje - Bilanss - BRIC - Bretton Woodsi institutsioonid - Briifimine - Börs
C.
Chicago koolkond
D.
Datoveksel - Deebetmakse - Deindustrialiseerumine - Devalveerimine - Dematerialiseerimine - Disinflatsioon - Diskonteerimine - Diskontomäär - Diskrimineerimine tööturul - Doonor - Dotatsioon - Doteerimine - Dow Jones - Dow Jonesi jätkusuutlikkuse indeksid - Duaalne majandus - Dumping
E.
- Eelmise aasta hindades väärtused
- Eesti hea raamatupidamistava
- Eetiline investeering
- Esimene maailm
- Ettevõtete nimekiri
- Ettevõtte ühiskondlik vastutus
- Evolutsiooniline majandusteooria
- Evolutsiooniline mänguteooria
F.
Finantsinspektsioon -
G.
GAAP - geograafiline tööjaotus - Gini indeks - Gini koefitsient - globaalne kapitalism - globaalne ühisomand - globaalne ümberorienteerumine
H.
Heaoluökonoomika - Heckscheri-Ohlini mudel - Heckscheri-Ohlini teooria - Heckscheri-Ohlini teoreem - "Hedge"-fond - Hetketehing - Hind - Hinna ja kasumi suhe - Hinnadiskrimineerimine - Hinnavõrdlus - Hoiu-laenuühistu - Hollandi tõbi - Horisontaalne integratsioon - Hüperinflatsioon
I.
Idufirma - Impordikvoot - Inimkapital - Inimressurss - Inkassonõue - Institutsionaalne majandusteadus - Intress - Investeerimine
J.
Jaekett - Jooksevkonto - Juhtimine - Järelmaks - Järelturg - Jätkusuutlik ettevõtlus
K.
Kaal 0% - Kahekordse kirjendamise põhimõte - Kapital - Kapitalism - Kapitaliturg
- Kinnine tootmistsükkel
- Kirjend - Kirjendamine
- Klassikaline koolkond - Klassikaline majandusteadus - Kogutoodang
- Kohustuslik reserv
- Kolmas maailm
- Kompanii - Kompensatoorne fiskaalpoliitika - Kondratjevi lained - Konkurents
- Konsortsium - Konsumerism - Konto debiteerimine
- Krediidiasutus - Krediidi kulukuse määr - Kullastandard
- Kulumine
- Kvaternaarne sektor - Kvoot
- Käibekapitali kordaja
- Käive - Käsumajandus - Käsitööline
L.
Laen - Laenu vahetamine looduskaitse vastu - "Laissez faire" - Laostav kasv - Lapstööjõud
- Liigkasuvõtmine - Liitintress - Likviidsus - Likviidsuse suhtarvud - Likviidsuskordaja
- Logelemine - Logistikasüsteem - Loodusvarade nappus - Loomemajandus - Lühiajalise võlgnevuse kattekordaja - Lühiajalise võlgnevuse käibekordaja - Lühikeseks müümine
M.
- Madalaim unikaalne hind
- Majanduse restruktureerimine
- Majandusgeograafiline asend
Majanduslik ekstremism -
Majanduslik heaolu -
Majanduslik stiimul -
- Maksevalmiduse kordaja
- Maksevõime kordaja
- Maksevõime suhtarvud
- Maksustatav tulu
- Marginaal
- Materjalikulu teenuseühiku kohta
- Mitteametlik majandus
- Moonutav stiimul
- Must neljapäev
N.
- Neoklassikaline koolkond
- Nõudluse ohjamine
O.
- Omakapital - OPEC
- Oportunistlik majandusteooria
- Optsiooni kasutamishind
P.
Pakkumine ja nõudlus - Palgatööline - Palk -
Pangandus - Pank - Paralleelimport - Pareto-efektiivne jaotus - Paternalism
- Pensionifond - Phillipsi kõver - Pigou maks - Plaanimajandus - Poliitiline ökonoomia - Postfordism - Postkapitalism - Primaarne sektor - Privatiseerimine - Progressiivne tulumaks - Puhastoodang - Päevaraamat - Päevaraamatukirjend
R.
Raamatupidamine - Raamatupidamise eest vastutav isik - Raamatupidamise kontoplaan - Raamatupidamise sise-eeskiri - Raamatupidamiskohustuslane - Raamatupidamiskonto - Raamatupidamisregister - Raha - Raha keskmine laekumisperiood - Rahareform - Rahandus - Rahaturg - Rahaühik - Rahaühikud - Rahvusvaheline korporatsioon - Rahvusvaheline tööjaotus - Raskeveokimaks - Ratsionaalse valiku teooria - Reaganoomika - Referentsaasta - Regressiivne tulumaks - Rekapitaliseerimine - Reklaam - Rentaablus - Ressursimajandus - Ressursside nappus - Revalveerimine - Riigi arengutase - Riigieelarve - Riigi rahandus - Riigi rahapoliitika - Riigireiting - Riskikapital - Roheline SKT
S.
Saastaja maksab - Segamajandus
- Sekundaarne sektor
- Side
- Siirdemajandus - Sisemajanduse kogutoodang - SKT elaniku kohta
- SMS-laen - Sotsiaalkapital - Sotsiaalne dumping - Sotsiaalne ettevõtlus - Spekulatsioon - Stagnatsioon - Stohhastiline planeerimine - Subsideerimine
- Subsiidium - Suhteline vaesus - Suhtelise eelise teooria - Sularahalehm - Surnud kassi põrge - SWIFT
T.
- Tarbimisharjumuste muutmine
- Tasuta turundus
- Tasuta ühistransport
- Tehnoloogiline töötus
- Tertsiaarne sektor
- Timmitud tootmine
- Tingliku hindamise meetod
- toiduvõrgustik -
Tollimaks - Toode -
Tooteinnovatsiooni teooria - Tootemaks -
Tootja - Tootja subsideerimise ekvivalent - Tootmine - Transpordigeograafiline asend -
Tulemuspõhine tasustamine -
Tulumaks - Tulundusühing -
- Turusegment - Turustus - Turutõrge
- Töö - Tööaeg - Tööandja -
- Tööstusettevõtete asukoha teooria
- Töötlev tööstus
U.
Unelmate ühiskond - Utilitarism - Utoopiline sotsialism - Uus kurss - Uuskeinsism
V.
Vaba aeg - Valuuta - Valuutakurss - Valuutaturg - Varihind - Varimajandus - Varade käibekordaja - Varude käibekordaja - Veemajandus – Vekseldamine - Viies sektor - Viivis - Volatiilsus - Võlakiri
- Vähimarenenud riigid
W.
Werneri plaan
Õ.
õiglane kaubandus
Ä.
Ärieetika - Äriingel - Äriplaan - Äriseadustik
Ö.
- Ökoloogiline dumping
- Ökoloogiline ökonoomika
- Ökosüsteemsed hüved
Ü.
- Ühetaoline tulumaks


Majandusteadlaste loend.
"Siin on loetletud majandusteadlasi ja majandusteaduse eelkäijaid.
A.
Lembit Aader
- George Akerlof
- Maurice Allais
- Richard Antons
- Kenneth Arrow
B.
Gary Becker
- Alexander van der Bellen
- Ben Bernanke
- Pierre Boisguillebert
- Mihhail Bronštein
- James Buchanan
- Eugen von Böhm-Bawerk
C.
Aimo Kaarlo Cajander
- Cabdiweli Maxamed Cali
- Richard Cantillon
- Cornelius Castoriadis
- Chung Un-chan
- Ronald Coase
- Antoine Augustin Cournot
D.
Gerard Debreu
- Heinrich Dietzel
- Thomas DiLorenzo
- Rudi Dornsbuch
E.
Francis Edgeworth
- Üllas Ehrlich
- Ülo Ennuste
F.
Henri Fayol
- Jan Fischer
- Irving Fisher
- Robert Fogel
- Milton Friedman
- Ragnar Frisch
G.
Silvio Gesell - Tatjana Golikova - Jevgeni Gontmahher
H.
Trygve Haavelmo
- Raimund Hagelberg
- Ardo Hansson
- John Harsanyi
- Jelena Hartšenko
- Ruslan Hasbulatov
- Aaro Hazak
- Mihhail Hazin
- Friedrich Hayek
- James Heckman
- Eli Heckscher
- Henn Elmet
- John Hicks
- Arvo Horm
- Danuta Hübner
I.
Andrei Illarionov -
Karl Inno
J.
William Stanley Jevons - Marje Josing - Bertrand de Jouvenel
K.
Donald Kaberuka
- Hans Kaju
- Jüri Kahn
- Kaido Kallas
- Edgar Kant
- Leonid Kantorovich
- Mark Kantšukov
- Endel Kareda
- Kaie Kerem
- John Maynard Keynes
- Kaarel Kilvits
- Ants Kippar
- Valve Kirsipuu
- Arno Kirt
- Lawrence Klein
- Endel-Jakob Kolde
- Nikolai Kondratjev
- Tjalling Koopmans
- Vladimir Koslov
- Valner Krinal
- Peeter Kross
- Paul Krugman
- Juhan Kukk
- Eduard Kull
- Mihhail Kurtšinski
- Simon Kuznets
- Leev Kuum
- Arno Köörna
- Nikolai Köstner
- Finn Kydland
L.
Étienne Laspeyres
- Jaak Leimann
- Enno Lend
- Wassily Leontief
- Vassili Leontjev
- Heino Levald
- Arthur Lewis
- Wilhelm Lexis
- Friedrich List
- Robert Lucas
- Olev Lugus
- Peeter Luksep
M.
Tiit Made
- Ülo Mallene
- Friedrich Malm
- Thomas Malthus
– Reinhold Mark
- Harry Markowitz
- Alfred Marshall
- Karl Marx
- Daniel McFadden
- James Meade
- Heldur Meerits
- Carl Menger
- Tomás de Mercado
- Asta Meressoo
- Uno Mereste
- Robert Merton
- Herbert Metsa
- Mait Miljan
- James Mill
- John Stuart Mill
- Merton Miller
- James Mirrlees
- Ludwig von Mises
- Theodor Carl Mithoff
- Franco Modigliani
- Mario Monti
- Oskar Morgernstern
- Robert Mundell
- Karl Müller
- Gunnar Myrdal
N.
John Forbes Nash
- Vallot Neumann
- Katrin Nittim
- Douglas North
- Harald Martin Nurk
- Aivo Nurkse
- Ragnar Nurkse
- Maire Nurmet
- Tiina Nuuter
O.
Bertil Ohlin - Tiiu Ohvril - Elve Ojavere - Udo-Rein Okk - Avo Org - Elinor Ostrom - Aavo Otsar - Rein Otsepp - Svea Otsmaa - Alassane Ouattara
P.
Agu Paal
- Harry Paalberg
- Hardo Pajula
- Eerik-August Pakosta
- Lembit Palm
- Thomas Palm
- Vilfredo Pareto
- Viia Parts
- Tiiu Paulus
- Hermann Pauts
- Henno Pavelson
- Elsa Pelmas
- Katrin Pihor
- Michael Polanyi
- Eduard Poom
- Samuel Pufendorf
- Alari Purju
- Endel Purju
- Tõnu Puu
Q.
François Quesnay
R.
Ivar Raig
- Väino Rajangu
- Olev Raju
- Arkadi Rannes
- Vambola Raudsepp
- Janno Reiljan
- David Ricardo
- Andrus Ristkok
- Lionel Robbins
- Joan Robinson
- Erik Ronimois
- Andro Roos
- Vladimir Roslavlev
- Isai Rozenfeld
S.
Maksim Saat
- Mari Saat
- Aleksander Sagim
- Paul Samuelson
- Moshe Sanbar
- Thomas Sargent
- Jean-Baptiste Say
- Myron Scholes
- Theodore Schultz
- Ernst Schumacher
- Joseph Schumpeter
- Johann Ludwig Schwerin von Krosigk
- Reinhard Selten
- Amartya Sen
- William Sharpe
- Juhan Sillaste
- Herbert Simon
- Christopher Sims
- Adam Smith
- Robert Solow
- Varri Soo
- Urmas Sepp
- Hernando de Soto
- Michael Spence
- George Stigler
- Joseph Stiglitz
- Theodor Stolojan
- Richard Stone
- Arno Susi
- Toomas Sõmera
Š.
Dmitri Šepilov - Nikola Špirić
T.
Villem Tamm
- Paul Tammert
- Hendrik Tanner
- Frederick Taylor
- Jan Tinbergen
- James Tobin
- Juhan Toomaspoeg
- Henn Tosso
- Jakov Tšadajev
- Vambola Türk
U.
Aleksei Uljukajev - Enn Uusen
V.
Maaja Vadi
- Thorstein Veblen
- Arnold Veimer
- William Vickrey
- Jacob Viner
- Heido Vitsur
- Juhani Väljataga
W.
Adolph Wagner
- Jude Wanniski
- Carl Adolf Theodor Walcker
- Léon Walras
- Barbara Ward
- Alfred Weber
- Max Weber
- Knut Wicksell
Ü.
Raoul Üksvärav
Y.
Muhammad Yunus


Täkk.
Täkk on kastreerimata isane hobune või muu kabjaline.
Slängis tähistab täkk seksuaalselt aktiivset, elujõulist meest. (vrd. inglise keelne "stud" sama topelttähendusega).


Eesti Kunstiakadeemia.
right
Eesti Kunstiakadeemia (EKA) on avalik-õiguslik ülikool Tallinnas, ainus kunstiülikool Eestis.
Kunstiakadeemia rektor on 2005. aastast Signe Kivi.
Eesti Kunstiakadeemia teaduskonnad.
Akadeemial on raamatukogu, galerii, ühiselamu ning praktikabaas Tamses Muhumaal.


Britney Spears.
Britney Jean Spears (sündinud 2. detsembril 1981 Kentwood'is Louisiana's) on USA poplaulja, tantsija, laulusõnade autor ja näitleja.
Elukäik.
Britney Jean Spears sündis 2. detsembril 1981 Louisiana osariigis Kentwoodis kolmelapselise pere teise lapsena. Tal on vanem vend Bryan Spears ja noorem õde Jamie Lynn Spears. Tema vanemad on Jamie ning Lynne Spears.
Olles kaheksa aastat vana, käis Britney "Mickey Mouse Club"-i proovivõtetel. Tema annet küll märgati, kuid samal aastal teda liiga noore vanuse tõttu klubisse ei võetud. Klubi liikmeks sai ta 11 aastaselt ning selle koosseisus osales ta ligi kaks aastat ühes TV shows.
15-aastaselt sõlmis Britney Spears plaadistuslepingu "Jive Recordsiga. Järgmisel aastal (ta oli siis 16-aastane) ilmus juba tema esimene plaat, mis kandis nime "Baby One More Time".
Eraelu.
Britney oli aastatel 2004–2007 abielus tantsija Kevin Federline'ga ning 14. septembril 2005. aastal sündis neil poeg, kes sai nimeks Sean Preston. Seda abielu võib pidada Britney teiseks abieluks. Nimelt 3. jaanuaril 2004 abiellus ta Las Vegases oma lapsepõlvesõbra Jason Allen Alexanderiga. Abielu kestis vaid 55 tundi. Abielu tühistas Las Vegase kohus 5. jaanuaril.
12. septembril 2006 said Britney ja Kevin teise poja vanemateks, tema nimeks sai Jayden James. 8 nädalat pärast teise poja sündi andis Britney lahutuse sisse, tuues põhjuseks ületamatud erimeelsused.
Oktoobris 2007 kaotas ta oma õigused poegade üle, ning sai neid edaspidi ainult külastada. Jaanuaris 2008 kaotas ta ka õiguse oma poegi külastada. Veebruaris sai ta taas külastada oma poegasid.
Veebruaris 2008 sai Britney isa Jamie õiguse Britney üle hoolt kanda, ning sellest saadik on Britney elu aina paremuse poole läinud.
Stuudioalbumid.
Britney Spearsilt on seni (seisuga november 2007) ilmunud viis stuudioalbumit. Tema debüütalbum ja singel "Baby one more time" ilmus 1999. aastal. See saavutas suure populaarsuse ning tõusis Inglismaa edetabelis 1. kohale. Sellelt plaadilt ilmus ühtekokku viis singlit.
Britney Spears on välja andnud kaks kogumikplaati. Esimene ilmus 2004. aasta novembris ja kannab nime "Greatest Hits. My Prerogative" Album sisaldas lisaks varasematele hittlugudele ka kolm uut lugu: "My Prerogative", "Do Somethin" ja "I've Just Begun (Having My Fun)".
Raamatud.
Aastal 2000 ilmus Britney ja tema ema poolt kirjutatud raamat "Britney Spears' Heart-to-Heart".
Aastal 2008 ilmus Britney ema Lynne Spearsi album "Through the Storm", kus ta kirjeldab Britney rasket elu aastal 2007.
Välislingid.
Spears, Britney
Spears, Britney


Paris Hilton.
Paris Whitney Hilton (sündinud 17. veebruaril 1981) on USA rikas pärijanna, kes ajaviiteks tegutseb filminäitleja, modelli ja lauljana.
Näitlejakarjäär.
Esimese filmirolli mängis Hilton 1993, aga alates 2000 on ta mänginud paarikümnes filmis. Sageli on need olnud pisirollid TV-seriaalide episoodides või tähelepanu mitte äratanud filmides; eriti kehtib see tema karjääri algusaegade kohta.
Ta sai tuntuks, kui 2004 avaldati tema 62 minuti pikkune seksivideo "1 Night in Paris" ("1 öö Parisis"). See video pälvis mitu auhinda, näiteks pälvis see järgmisel aastal AVN auhinna, mida ka porno-"Oscariks" nimetatakse, kolmes kategoorias: aasta kõige enam müüdud film, aasta kõige enam laenutatud film ja parim turunduskampaania projekt.
Ta on tuntud ka peaosa täitmise poolest teleseriaalis "The Simple Life" ("Lihtne elu"). Kas tema või seriaal nimetati igal aastal 2004–07 Teismeliste valiku auhinna kandidaadiks, kuigi ta neist ühtki ei võitnud. 2004 esitati nad kahes kategoorias: tõsielusarja naistähe ja tõsielusarja kategoorias, 2005 tõsielusarja kategoorias ning 2006 ja 2007 tõsielusarja naistähe kategoorias.
2005. aastal mängis ta õudusfilmis "Vahakujude maja" ("House of Wax"), mille eest nimetati Teismeliste valiku auhinna kandidaadiks läbimurderolli kategoorias ja filmiröögatuse kategoorias, võites neist viimase. Ühtlasi nimetati ta MTV filmiauhinna kandidaadiks parima hirmunud esituse kategoorias, aga seda ta ei võitnud. Teisest küljest nimetati see film ka kolmes kategoorias aasta halvima filmi auhinna "Kuldne Vaarikas" kandidaadiks ning võitis neist ühe: Hilton tunnistati halvimaks naiskõrvalosatäitjaks. Kuid paljud kriitikud ja pealtvaatajad arvasid, et filmi parim osa oli Hiltoni kujutatava tegelase surmastseen, ning filmi reklaamimiseks valmistati T-särke kirjaga "SEE PARIS DIE" ("Vaata, kuidas Paris sureb").
2008 mängis Hilton peaosa filmis "The Hottie and the Nottie", mille eest ta pälvis "Kuldse Vaarika" naispeaosatäitja ja ekraanipaari kategoorias. Filmi arvustused olid üldiselt vaenulikud ja arvustamiskeskkonnas Rotten Tomatoes andis üksnes 5% arvustajatest sellele positiivse hinnangu.
Samal aastal tegi ta kaasa õudus-rokkooper-muusikalis "Repo! The Genetic Opera", kus Hilton ka laulis ja mille eest pälvis "Kuldse Vaarika" naiskõrvalosatäitjana.
2004. aastal avaldati tema autobiograafia ja 2006. aastal muusikaalbum "Paris".
Isiklik elu.
Paris Hilton on elanud koos paljude meestega ja nii mõnegagi neist lubanud ajakirjanduses abielluda, aga sellegipoolest ei ole ta kunagi abielus olnud ja tal ei ole lapsi.
2005. aasta alguses häkkis tema mobiiltelefoni üks 17-aastane Massachusettsi nooruk, kes mõisteti 11 kuuks noortekolooniasse. Tema mobiili kontaktid, milles olid paljude teiste Hollywoodi staaride numbrid, postitas too poiss internetti.
1.–2. aprillil 2008 külastas Paris Tallinna koos oma tollase elukaaslase Benjamin Maddeniga. Madden on kitarrist ansamblis Good Charlotte, kes andis Saku suurhallis kontserdi.
2008. aasta oktoobris käisid Paris Hiltoni kodus vargad. Kurjategijate rühmitus, keda hakati nimetama Bling Ring, murdis sisse paljude Hollywoodi rikaste ja kuulsate kodudesse. Hilton oli nende ohvitest esimene ja kurjategijate sõnul valisid nad Hiltoni esimeseks sellepärast, et pidasid teda lolliks. Vargad avastasid maja võtme uksemati alt, aga seda ei läinud tarvis, sest välisuks oli nagunii lukustamata. Kokku käisid vargad tema kodus 5 korral ning peamiselt varastati rõivaid ja sularaha. Enda sõnul leidsid vargad ka kokaiini. Hilton pöördus politseisse alles viimase varguse järel, kui ära viidi 2 miljoni dollari väärtuses juveele. Kurjategijad vahistati 2009. aasta oktoobris.
Tinkerbell.
Paris Hiltonil on "chihuahua"-tõugu koer Tinkerbell, kes on samuti figureerinud kollase ajakirjanduse veergudel.
12. augustil 2004 kadus Parisel koer ära. Ta pani välja kuulutused ja võttis endale Tinkerbelli kadumise ajal koera nimega Bambi. Paris lubas 5000 dollarit vastutasuks koera leidmise eest ja väitis, et koer oli talle nagu lapse eest. Tinkerbell leiti 6 päeva pärast.
Pahuksis seadusega.
California politsei näofoto Paris Hiltonist (2007)
2006. aasta septembris tabati Hilton autoroolist ja tema vere alkoholisisalduseks mõõdeti 0,8‰, mis oli Californias seadusevastane. Novembris tema juhiloa kehtivus peatati. Jaanuaris mõisteti ta süüdi hooletus juhtimises ning ta sai 36 kuud tingimisi ja 1500 USA dollarit trahvi. 15. jaanuaril tabati ta taas autoroolist, kuigi tema juhiloa kehtivus oli peatatud. 27. veebruaril tabati ta taas kehtetu juhiloaga autoroolist, liiati oli ta sõitnud kiirusega 70 miili tunnis (113 km/h) alas, kus suurim lubatud kiirus oli poole väiksem.
4. mail 2007 mõisteti ta 45 päevaks reaalselt vanglasse. Internetis hakati koguma allkirju selle heaks, et California kuberner Arnold Schwarzenegger talle armu annaks, ja samuti selle heaks, et Schwarzenegger talle armu ei annaks. Mõlemale palvekirjale kirjutasid alla kümned tuhanded inimesed. Hilton kirjutas küll alla üleskutsele, milles toetas armuandmist, aga see ei olnud juriidilises mõttes armuandmispalve ja lõpuks ta armu ei palunudki, vaid kandis oma karistuse ära.
2. juulil 2010 pidas Lõuna-Aafrika Vabariigi politsei Hiltoni kinni jalgpalli MM-i ajal. Ta olevat Hollandi ja Brasiilia jalgpallikoondise vahelise veerandfinaali ajal marihuaanat suitsetanud. Süüdistust tema vastu ei esitatud.
17. juulil 2010 peeti Hilton kinni ja lasti jälle lahti Korsikal Figari lennujaamas marihuaana omamise tõttu.
28. augustil 2010 vahistati Hilton Las Vegases kokaiini omamise tõttu. 17. septembril 2010 tunnistas ta end süüdi ja 20. septembril mõisteti talle karistus. Ta alustas kohe oma moe- ja lõhnatoodete reklaamimiseks maailmareisi, kuid juba 21. septembril peeti ta Tokios Narita lennujaamas kinni, sest Jaapanisse ei lasta inimesi, kes on narkokuriteo eest süüdi mõistetud. Ta saadeti USA-sse tagasi ning Hilton tühistas oma reisi, sest näiteks Indoneesias ja Malaisias on selles osas seadused veelgi karmimad.
Välislingid.
Hilton, Paris
Hilton, Paris
Hilton, Paris
Hilton, Paris


Zyzzyva.
"Zyzzyva" on perekond Ameerika troopikas elavaid kärsaklasi (mardikalisi).


Notre Dame'i ülikool.
Notre Dame'i ülikool on roomakatoliku kõrgkool South Bendi lähedal Indianas, Ameerika Ühendriikides.


Zyzzyva (ajakiri).
Zyzzyva on kirjanikele ja kunstnikele mõeldud ingliskeelne ajakiri, mida antakse välja USAs Californias alates 1985. aastast.
Ajakiri avaldab ainult USA lääneranniku autoreid. Sellest ajakirjast on tuule tiibadesse saanud mitmed California kirjanikud, sealhulgas Robert Clark Young.
Zyzzyva avaldab ka romaane ja luuleantoloogiaid.


Ameerika Ühendriikide kõrgkoolide loend.
"Siin on loetletud suuremaid Ameerika Ühendriikide kõrgkoole.
Y.
*


Ajakirjade loend.
Eesti ajakirjad on loetletud Eesti ajakirjade loendis, muud ajakirjad välismaa ajakirjade loendis.


Neil Gaiman.
Neil Richard Gaiman (sündinud 10. novembril 1960 Portchesteris, Inglismaal) on juudi päritolu inglise ulmekirjanik ning koomiksiautor. 2005. aasta seisuga elab ta Wisconsinis Madisoni ja Minneapolise vahel Minnesotas USAs.
Neil Gaimani kõige tuntum teos on koomiksisari "Sandman", lugu Morpheusest, "gothi välimusega Une-Mati taolisest olendist.
Välislingid.
Gaiman, Neil
Gaiman, Neil


2002. aasta Rootsi parlamendivalimised.
2002. aasta Rootsi parlamendivalimised olid Riksdagi (Rootsi parlamendi) valimised pühapäeval, 15. septembril 2002.


Kaisma valla vapp.
Kaisma valla vapp on endise Kaisma valla vapp.
Vapp on kinnitatud 13. oktoobril 1995.
Vapi kirjeldus.
Kaisma valla vapp on sinine kuldse äärisega vapikilp, mille sinisel väljal on hõbedane kuldse noka ja jalgadega seisev luik. Luige tiivad on tõstetud ja avatud.
Kuldne ääris viitab Pärnumaale ning kilbi sinine värvus märgib Kaisma järvi, luik on vallas väga levinud lind.


Estonian Air.
Aktsiaselts Estonian Air on Eesti rahvuslik lennufirma, mille kodulennujaamaks on Lennart Meri Tallinna Lennujaam.
Estonian Air pakub hetkel otselende 24 sihtkohta Euroopas, Skandinaavias ja SRÜ riikides. Estonian Air'iga lendas 2011. aastal 678 049 reisijat, reisijate koguarv kasvas 2010. aastaga võrreldes 16,4%.
Ajalugu.
Estonian Air asutati 1. detsembril 1991. Aeroflotilt saadi päranduseks 12 Antonov An-2 lennukit, kuid müüdi üsna kiiresti maha, viimane kustutati Eesti tsiviilõhusõidukite registrist 1996. aastal. 1995. aastal liisis Estonian Air kaks uut Boeing 737-500 lennukit, mis hakkasid asendama seniseid Nõukogude Liidu päritolu Tu-134 ja Jakovlev Jak-40 lennukeid. Uued Boeingud ehitati spetsiaalselt Estonian Airi tellimusel Boeingu tehases Seattle`is ning need alustasid lende juulis 1995 ja veebruaris 1996. 1996. aastal liisiti juurde kaks Fokker 50 lennukit, mis olid kasutuses kuni 2003. aastani. Hiljem osteti juurde veel 4 Boeing 737 seeriasse kuuluvat lennukit.
1996. aastal otsustas riik seni riigi omanduses oleva firma erastada, müües maha 66% Estonian Airi aktsiatest. Aktsiate omanikeks said 49 protsendiga Maersk Air ja 17 protsendiga Cresco investeerimispank. Eesti riigi osaluseks jäi vaid 34%. Aastal 2003 müüs Maersk Air endale kuulunud osaluse SAS Grupile. 5. novembril 2010 allkirjastati leping, mille kohaselt sai Eesti riik 90% osalusest ning 10% jäi SASile.
Pardateenused.
Alates 9. veebruarist 2010 Estonian Air pakub kõigile turistiklassi reisijatele tasuta snäkke, kohvi, teed, vett ja mahla. Kohvi, teed ja vett pakutakse aga reisidel, mis on lühemad kui üks tund. Alla kahe tunni kestvatele lendudele pakutakse (magusaid) muffineid, üle kahe tunni kestvatele võileibu, nii tumedast kui heledast leivast.
Vormiriietus.
Estonian Air korraldas 2010. aasta märtsi lõpus avaliku konkursi, et leida oma pardapersonalile uus ja ilus vormirõivas, mis lisaks kaunile väljanägemisele kannaks endas motiive sellest, millest Estonian Air hoolib ja mida hindab – eelkõige rahvuslikkust ja ressursisäästlikku maailmavaadet. Konkursi sõelale jäid nelja Eesti tuntud moedisainerite tööd, mille seast sai rahvas Estonian Airi koduleheküljel valida 1. juunist kuni 10. juunini 2010 oma lemmiku. Rahvahääletuse võitja saab eriauhinna, kuid võidutöö valitakse žürii liikmete poolt 11. juunil, kusjuures 33% otsusest sõltub rahvahääletuse tulemusest. Võidutöö ja üldine rahva lemmik tehti teatavaks 13. juunil avalikul üritusel Solarise keskuses. Võitjaks osutus Tiina Talumehe disainitud kollektsioon number 3, mille tootja on Profiline. Veebihääletuse võitis Katrin Kuldma (Chocolate Group) kollektsiooniga number 4 "Tuulte pöörises".


Roopi Hallimäe.
Roopi Hallimäe (kuni 1935 Robert Grauberg; 7. mai 1908 Väinjärve vald, Järvamaa – 3. juuli 1969 Koeru) oli eesti kooliõpetaja, kirjanik ja astronoom.
Õppis 1934–1935 Tartu Ülikoolis.
Ta oli 1938–1938 Petserimaal Lugi koolis ja Roodva koolis õpetaja, 1940–1948 Tartu tähetorni vanemlaborant, 1948–1963 Tartu 2. keskkooli ja 1963–1967 Palamuse Keskkooli õpetaja.


Zythos.
Zythos on Belgia õllesõprade ühing. See asutati ühingu Objectieve Bierproevers (OBP) asemele, mis läks 2002 laiali.
OBP-lt on Zythos päranduseks saanud palju kohalikke ja piirkondlikke ühinguid.
Zythos annab välja lehte "De Zytholoog" ja korraldab Belgia suurimat õllefestivali "Zythos Bier Festival", mis toimub igal aastal märtsikuus Sint-Niklaasi linnas. Peale selle kaitseb ühing õlut kui kultuuriväärtust, muuhulgas tutvustades traditsiooonilisi kohalikke õllesid ja protesteerides väikeste õllevabrikute sulgemise vastu suurte kontsernide poolt.
Hollandi analoogiline ühing on PINT.


Zythos (koi).
"Zythos" on koilaste sugukonda kuuluv perekond liblikalisi.
Nad elavad Kalimantanil ja Malaias.


Sonoma.
Sonoma on linn Ameerika Ühendriikides California osariigis.
1846. aastal heisati seal esmakordselt California lipp.


Oakland.
Oakland on linn Ameerika Ühendriikides California osariigis, Alameda maakonna halduskeskus.
Oakland asub San Francisco lahe ääres San Francisco vastas.
Oakland on asutatud 1852. aastal.
Sport.
Oaklandis tegutseb NBAs mängiv korvpalliklubi Golden State Warriors, NFL-is mängiv ameerika jalgpalli klubi Oakland Raiders ja MLB-s mängiv pesapalliklubi Oakland Athletics.


Uusaja filosoofia.
Uusaja filosoofiaks nimetatakse õhtumaa filosoofia perioodi, mis algab esimeste loodusteaduse printsiipide sõnastamisega vastanduvalt keskaja skolastilisele filosoofiale ning lõppeb tänapäeva filosoofiaga. Enamasti ei nimetata uusaja filosoofiaks 20. sajandi filosoofiat ega tänapäeva filosoofiat.
Uusaja filosoofia eripäraks peetakse eelkõige "mõistuse võidukäiku" mitmesugustes valdkondades. Loodusega seoses väljendub see eksperimentaalse loodusteaduse filosoofilises põhjendamises, ühiskonna puhul valgustuses ja valgustusfilosoofias, religiooni ja inimesekäsitluse puhul humanismi filosoofilises positsioonis. Uusaja filosoofiat on peetud inimese- ja mõistusekeskseks ning oma põhjenduslaadi poolest subjektifilosoofiaks. Uusaja filosoofiaga kaasneb ka epistemoloogia esiletõus filosoofilise uurimise põhiharuna.
Esimeste uusaja filosoofidena nimetatakse enamasti Francis Baconit ja Galileo Galileid kui esimesi empiristliku loodusteaduse põhjendajaid, riigi- ja poliitikafilosoofia osas Niccolò Machiavellit, humanistliku inimesekäsitluse teoloogilise käsitlusega seoses Erasmust.
Uusaja filosoofia ajaline piiritlemine ja periodiseerimine on väga kõikuv. Eri traditsioonides võidakse pidada uusaja filosoofiaks nii kogu filosoofiat alates renessansifilosoofiast kuni tänapäevani kui ka ainult 17. ja 18. sajandi filosoofiat. Seoses vaidlustega modernismi ja postmodernismi mõiste üle on uusaja filosoofia ajastuline ja sisuline piiritlemine ise filosoofiline probleem.
Tuntumateks uusaja filosoofideks võib pidada René Descartes'i, Immanuel Kanti ja Georg Wilhelm Friedrich Hegelit.


Epistemoloogia mõisteid.
"Siin on loetletud epistemoloogia mõisteid.


Valgustus.
"Valgustus" võib tähendada erinevaid asju, seisundeid jne.


Vändra valla vapp.
Vändra valla vapp on Eesti haldusüksuse Vändra valla vapp.
Vapp on kinnitatud 22. veebruaril 1996.
Vapi kirjeldus.
Vändra valla vapi kuldsel kilbil on roheline, ülalt kuuselõikeline, alt lainelõikeline tõusev kaldtala, milles samasuunaline hõbedane laineline varras.
Põhjendus.
Kilbi kuldne värvus viitab Pärnumaale, roheline põllumajandusele. Kuuselõige sümboliseerib valla metsarikkust ning lained valla jõgesid. Hõbedane varras sümboliseerib vallamaid ühendavaid teid.
Välislingid.
Vapp


Hayao Miyazaki.
Hayao Miyazaki (jaapani 宮崎 駿 "Miyazaki Hayao", sündinud 5. jaanuaril 1941 Tōkyōs) on jaapani animatsiooni ehk anime autor. Ta on joonistanud ka mangasid. Oma karjääri alustas ta 1963. aastal Toei Douga studios animaatorina ning oli seotud paljude varajaste Jaapani klassikaliste animatsioonidega. Algusest peale tõmbasid tähelepanu tema uskumatu joonistamisvõime ja näiliselt lõputud filmiideed. Ta töötas ka mitmes teises stuudios.
Looming.
1978. aastal lavastas ta oma esimese TV-seriaali "Conan – poiss tulevikust" ("Mirai Shōnen Konan"). Ta on teinud TV-filme ka hiljem, ent need on jäänud täispikkade filmide varju. Miyazaki esimene täispikk anime oli " ("Rupan Sansei: Kariosutoro no Shiro", 1979). Aastal 1984 valmis "Tuulte oru Nausikaa" ("Kaze no Tani no Naushika"), milles võib näha hiljem Miyazaki filmides sageli esinevaid teemasid: inimese mõju keskkonnale, sõjavastasus jm. Filmi alusmaterjalina kasutas ta endaloodud samanimelist mangaseeriat, mille ta viis lõpule alles pärast filmi valmimist.
1985. aastal asutas ta koos Isao Takahataga animatsioonistuudio Studio Ghibli, kus on valminud enamik järgnevaist Miyazaki filmidest ning mis on olnud hüppelauaks mitmele teisele jaapani animaatorile. Järgnevate aastate filmid olid Jaapanis populaarsed, ent on läänes tuntust kogunud alles hiljem. 1986. aastal valmis " ("Tenkū no Shiro Rapyuta"), 1988. aastal "Minu naaber Totoro" ("Tonari no Totoro"), 1989. aastal "Kiki kulleriteenus" ("Majo no takkyūbin") ning 1992. aastal "Porco Rosso" ("Kurenai no buta").
Läänes sai Miyazaki tuntuks 1997. aastal valminud anime "Printsess Mononoke" ("Mononoke-hime") 1999. aasta väljalaskega Miramaxi stuudios. Sellele kirjutas stsenaariumi Neil Gaiman ning teksti lugesid Gillian Anderson, Claire Danes, Minnie Driver jt. "Printsess Mononoke" oli esimene Miyazaki film, kus on kasutatud ka arvutigraafikat.
Veelgi enam kogus ta tuntust filmiga "Vaimudest viidud" ("Sen to Chihiro no Kamikakushi", 2001), mis sai 2002. aastal Berliini filmifestivali Kuldkaru ning esimese animena "Oscari". 2005. aastal kandideeris Miyazaki uuesti "Oscarile" filmiga "Howli liikuv kindlus" ("Hauru no Ugoku Shiro", 2004).
2005. aastal sai ta Venezia filmifestivali Elutöö Kuldlõvi.
2008. aastal valmis Miyazaki seni viimane täispikk anime, "Ponyo mäe otsas" ("Gake no ue no Ponyo", 2008), mis on helge muinasjutt igale vanusele. Selle loomisel loobus Miyazaki uuesti arvutigraafikast ning naasis traditsioonilise animatsiooni juurde.
Teised tuntumad filmid, mille valmimisele on Miyazaki ühel või teisel moel kaasa aidanud, ent mille lavastaja on olnud keegi teine, on "Suur Panda ja Väike Panda" ("Panda Kopanda", 1972, lühifilm), "Südamesosin" ("Mimi o Sumaseba", 1995) ja "Kassi tänu" ("Neko no Ongaeshi", 2002).
Miyazaki filmid käsitlevad sageli inimkonna suhteid looduse ja tehnikaga ning patsifistliku eetika järgimise raskusi. Tema protagonistid on tihti kindlameelsed ja iseseisvad tüdrukud või naised. Tema filmide tegevuskohad on paljudel juhtudel kummalised, keelatud või muul viisil ligipääsmatud ja müstilised. Miyazaki meelisteemasid on ka lendamine, lennumasinad ja lendavad olendid.
Miyazaki filmid on üldiselt olnud majanduslikult edukad. Tema edu on ärgitanud teda võrdlema Walt Disneyga, kuid Miyazaki on eitanud kavatsust ehitada oma nii-öelda animatsiooniimpeeriumi. Ta on öelnud, et on lihtsalt animaator, kellel on olnud õnne teha endale südamelähedasi filme. Seetõttu sarnaneb ta pigem Juri Noršteini ja Chuck Jonesiga.
Isiklikku.
Miyazaki abiellus 1965. aastal animaator Akemi Otaga, kellega tal on kaks last, Gorō (sündinud 1967) ja Keisuke (sündinud 1969).


Zygostates.
thumb
"Zygostates" [züg'ostatees] on perekond käpalisi Ameerika troopikas.


Sauvignon Blanc.
Sauvignon Blanc on levinud valge viinamarjasort.
Sauvignon Blanci parimaks kasvukohaks peetakse traditsiooniliselt Prantsusmaad, täpsemalt Bordeaux'd ja Loire'i jõe orgu. Tegelikult kasvatakse seda üsna laialdaselt mujalgi, silmapaistvaid saavutusi on saavutanud näiteks Uus-Meremaa. USAs tuntakse seda viinamarja ka nime all Fume Blanc.
Sauvignon Blanc kannatab kuumemat kliimat kui paljud teised viinamarjasordid.
Sauvignon Blancist valmistatud veinid.
Sauvignon Blancist tehtud veinid on aromaatsemad kui Chardonnay'st ja neis on enamasti värske ja erk happesus. Aroomis hinnatakse valdavalt "rohelisi" ehk siis värskete rohttaimede ja põõsaste lõhnu.
Veinitegemisel segatakse Sauvignon Blanci parema maitse huvides Sauvignon Blanci tihti väikese koguse Sémilloniga.
Veini on mõistlik juua noorelt, Sauvignon Blanc ei võida üldiselt vananemisega midagi.
Traditsiooniliselt soovitatakse Sauvignon Blanci eriti just mereandide kõrvale.


Sémillon.
Sémillon on Prantsusmaalt Bordeaux'st pärinev valge viinamarjasort.
Sémillon on levinud kogu maailmas, eriti aga Austraalias.
Veini omadused.
Sémillon on üsna vähehappeline ning sellest valmistatud veinid on täidlased, suure viskoossusega, kuid suhteliselt nõrga mee- ja virsikuaroomiga. Seetõttu segatakse seda tihti Sauvignon Blanci või Chardonnayga, puhast sordiveini tehakse Sémillonist harva.


Aero Airlines.
Aktsiaselts Aero Airlines oli Eesti lennufirma. Aastatel 2002–2008 opereeris Aero Airlines koostöös Soome rahvusliku lennufirmaga Finnair Tallinna–Helsingi liinilende.
Ajalugu.
Lennufirma asutati 2000 (äriregistris registreeriti jaanuaris 2001) ja lende alustati 2002. Firma omanikud olid algselt Aero Holding (51%) ja Finnair (49%). Hiljem omandas Finnair ettevõttes 100-protsendilise osaluse.
Aero Airlinesi kodulennujaamaks oli Tallinna lennujaam.
Oma viimase liinilennu tegi Aero Airlines 6. jaanuaril 2008. Pärast seda alustati ettevõtte likvideerimist, muuhulgas müüdi maha ka kogu lennukipark. Viimased kaks lennukit ostis Venemaa lennufirma UTair.
Aero Airlinesi opereeritud lende Tallinna ja Helsingi vahel asus teenindama Finnair ise koos oma Soome tütarfirmaga Finncomm Airlines.
Lennukid.
Aero Airlinesi masinaparki kuulus 8 lennukit ATR 72-200.


Air Livonia.
Aktsiaselts Air Livonia on Pärnumaal tegutsev Eesti ettevõte.
Firma eelkäija asutati 1994. aastal aktsiaseltsi Baltic Aeroservis nime all, aktsiaselts Air Livonia alustas ametlikult tegevust septembris 1997. Aastatel 1994–2006 tegeles firma tellimus-, kauba- ja liinilendudega, selle kodulennujaamaks oli Pärnu lennujaam. Lennufirmana oli Air Livonia ICAO koodiks LIV.
Esimestel tegevusaastatel kasutas ettevõte rahvuslikult lennukompaniilt Estonian Air renditud lennukeid. 1995. aastal hakati tegema regulaarlende Kihnu saarele. 1996. aastal lisandus ka marsruut Pärnu–Ruhnu–Kuressaare, kus esialgu veeti ainult kaupa, hiljem aga ka reisijaid. Aastatel 2001–2003 osutati lennuteenust ka liinil Tallinn–Kärdla.
1990. aastate lõpul ostis firma kolm Nõukogude Liidus valmistatud lennukit: 2 Antonov An-28 ja 1 Antonov An-2.
Air Livonia lõpetas regulaarlendude teostamise 30. aprillil 2006, põhjendades seda liinide vähese kasumlikkusega ja An-tüüpi lennukitega seotud kõrgete kuludega Euroopa Liidus.
Hiljem tegeles firma kütuse jaemüügi ja tellimuslendudega. Äriregistri andmetel tegutseb ettevõte ka käesoleval ajal, kuid selle täpsema tegevuse kohta andmed puuduvad.
Aktsiaseltsi Air Livonia omanikuks ja tegevjuhiks on Ants Aringo. Esimestel tegevusaastatel oli firma ametlikuks aadressiks Pärnu linn, alates 2000. aastast on see registreeritud Sauga vallas asuvas Eametsa külas.


Avies.
Avies AS on 1991. aastal asutatud Eesti lennufirma, mis baseerub Tallinnas ning tegeleb liini-, tellimus- ja kaubalendudega.


Tabivere valla lipp.
Tabivere valla lipp on Jõgeva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tabivere valla lipp.
Lipp on kinnitatud 8. märtsil 1996.
Lipu kirjeldus.
Tabivere valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Rohelise kanga alaservas valge laineline laid, mis moodustab 1/5 lipu laiusest. Rohelise välja keskel ristatud hanesulg ja mõõk, mõõga teravik on suunatud varda poole.
Lipu normaalsuurus on 105x105 cm ning pikkuse ja laiuse suhe 1:1.
Põhjendus.
Lipul olev sulg sümboliseerib valla aladel elanud tuntud keeleteadlasi, mõõk aga seondub muinasaegse Kalevipoja muistendiga, kuid viitab ka Tabiveremailt pärit tuntud sõjaväelastele. Ristatud kirjasulg ja mõõk tähistavad teedetihedal alal, mis ühendab Põhja- ja Lõuna-Eestit ning on olnud soodne piirkond rahvakultuuril ning oluline osa Kalevipoja pärimustel. Valge laineline laid aga sümboliseerib 5 järve valla territooriumil: Saadjärv, Soitsjärv, Elistvere järv, Raigastvere järv, Kaiavere järv.
Lipu kasutamise kord.
Valla lippu kasutatakse Tabivere valla ajaloolistel ja kultuurilistel pidupäevadel ning muudel tähtsündmustel kõrvuti Eesti riigilipuga ning samadel alustel, mis kehtivad riigilipu kohta. Päeva, mil valla lipp heisatakse, määrab kindlaks vallavalitsus.


Saarde valla lipp.
Saarde valla lipp on Eesti haldusüksuse Saarde valla lipp.
16. oktoobril 2005 ühinesid Saarde ja Tali vald ning Kilingi-Nõmme linn ühtseks omavalitsusüksuseks Saarde vallaks. Valla uus lipp kinnitati 2. augustil 2006 Saarde vallavolikogu poolt.
Lipu kirjeldus.
Saarde valla lipuks on riskülikukujuline kangas, mis on jagatud kuueks horisontaallaiuks. Vaheldumisi sinised ja kollased laiud ning ülemiseks laiuks on sinine.
Põhjendus.
Sinine värv sümboliseerib pilvitut taevast, tõde ja lootust. Kollane värv tähistab väärikust, õnne ja heaolu.
Lipu kasutamise kord.
Kasutamiskõlmbmatuks muutunud lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.
Valla lipu loata või ebastandardsel kujul kasutamise eest kannavad süüdlased vastutust vastavalt Eesti Vabariigi Haldusõigusrikkumiste seadustikule.
Kontrolli valla lipu kasutamise üle teostab vallavalitsus.
Sümboolikakonkurss.
Saarde valla uue sümboolika leidmiseks korraldas Saarde vald konkursi, kuhu sai esitada oma töid 10. märtsini 2006. aastal. Sümboolikakomisjon kutsus osalema kolme kohaliku kooli vanemate klasside õpilasi. Konkursi eesmärk oli kolme omavalitsuse liitumisel tekkinud uue valla sümboolika väljatöötamine, preemia ootas iga kooli kolme parimat kavandit.
Saarde valla lipu põhjaks jääb endine Kilingi-Nõmme lipp (sinine ja kollane), millele sooviti lisada vapp.
Saarde vallavolikogu sümboolikakomisjoni esimees oli Tihemetsa põhikooli õpetaja Aita Matson.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks oli ruudukujuline vapilipp, mis oli kinnitatud 31. märtsil 1994. Kollasel kangal kolm rohelist saarepuu liitlehte, ühendatud harkristina. Saateks neli punast palgina asetatud sõõri.
Põhjendus.
Kollane tähistas õnne ja heaolu ning kollane (kuld) on ka Pärnumaa vapivärvus. Saarelehed märkisid valla metsarohkust ning osutasid kaudselt ka Saarde nimele. Punased sõõrid sümboliseerisid valla rikkalikke marjamaid.


Rakubioloogia mõisteid.
"Siin on loetletud rakubioloogia ja tsütoloogia mõisteid.
__NOTOC__


Tundus.
Tundus on hüpoteetiline distsipliin, mis tegeleb inimese eksistentsi immanentses sfääris toimuvate nähtuste, sh tunnete seletamisega. Tundus täiendab teadust, uurides seda, mida tavapärasest teaduse meetodist lähtuvalt uurida ei saa.
Tegemist on filosoofilise mõistega, mida on niimoodi selgitanud ja kasutanud nt Margus Ott oma filosoofialoengutes Tartu Ülikoolis.
Tundust on võimalik käsitleda ka distsipliinina, mis uurib küll samu asju, mis teaduski (sh objektiivseid nähtusi), kuid on oma uurimise juures suunatud subjekti poole, taotledes seletamist subjekti mõistestikus, samas kui teadus on suunatud objekti poole ja püüab anda seletusi objekti mõistetes. Kummalgi distsipliinidest on aga iseomane ja teisega kattumatu verifitseeritavus.


Oaxaca osariik.
Oaxaca on osariik Mehhiko lõunaosas Vaikse ookeani rannikul. Piirneb läänes Guerrero, loodes Puebla, põhjas Veracruzi osariigi ja idas Chiapase osariigiga.
Oaxaca osariik on loodud 1824. aastal.


Ökoloogia mõisteid.
"Siin on loetletud ökoloogiaalaseid üldmõisteid.
__NOTOC__


Colima osariik.
Colima on osariik Mehhiko keskosas Vaikse ookeani rannikul. Piirneb põhjas ja idas Jalisco ning lõunas Michoacáni osariigiga. Osariigi koosseisu kuuluvad ka Revillagigedo saared.
Reljeef.
Osariigi kõrgeim tipp on Colima vulkaan.
Ajalugu.
Colima osariik on loodud 1857. aastal.
Haldusjaotus.
Osariik on jagatud 10 kohalikuks omavalitsuseks.
Lisaks pealinnale Colimale on suuremad linnad Manzanillo ja Tecomán.


Nayarit.
Nayarit on osariik Mehhiko keskosas Vaikse ookeani rannikul. Piirneb põhjas Sinaloa, Zacatecase ja Durango ning idas ja lõunas Jalisco osariigiga. Osariigi koosseisu kuuluvad ka Maríase saared.
Ajalugu.
Nayariti osariik on loodud 1917. aastal ja oli seega üks viimaseid territooriume, mis sai osariigi staatuse.
Haldusjaotus.
Nayariti osariik on jagatud 20 kohalikuks omavalitsuseks.
Rahvastik.
95% elanikest on hispaaniakeelsed mestiitsid, 4% indiaanlased ja 1% kuuluvad eri rassidesse. Suuremad indiaanirahvad on huitšolid ja korad.


Rahvusvaheline Purjespordi Föderatsioon.
Rahvusvaheline Purjespordi Föderatsioon (inglise keeles ISAF – "International Sailing Federation") on rahvuslike purjetamisliitude ning võistluspurjekate klassiliitude ühendus, mis kinnitab Purjespordi võistlusmääruste uuendused ja rahvusvahelised võistluspurjekate klassid, s.h olümpiaklassid. Rahvusvaheline Purjespordi Föderatsioon on ROK-i poolt tunnustatud rahvusvaheline spordiala liit. 1907. aasta oktoobrist kuni 5. augustini 1996 kandis nime IYRU - Rahvusvaheline Võistluspurjetamise Liit. ISAF koordineerib väga erinevate purjekate klassiliitude koostööd, alates raadiotega juhitavatest mudelitest ja svertpaatidest kuni avamere kiiljahtideni.
ISAF-i peakorter asub Southamptonis, Hampshire, Ühendkuningriik.
Ajalugu.
19. sajandi viimasteks kümnenditeks, purjespordi levides, olid tekkinud jahtide võistlusväärtuse hindamisel mitmed raskused ning lahenduseks kutsuti kokku Jahtide mõõtmise nõupidamine (inglise keeles "Conference on Yacht Measurement") 1906. aasta jaanuaris ja juunis Londonis. Koosistumise tulemusena valmis "Meetri reegel" (inglise keeles "Metre Rule"), mida kasutatakse ka tänapäeval meetriklassi jahtide ehitamisel ning võistlusväärtusena. Osalejad asutasid ka Rahvusvahelise Võistluspurjetamise Liidu (inglise IYRU - "International Yacht Racing Union") 1907. aasta oktoobris Pariisis ja kinnitasid mõned võidupurjetamise määrused. Asutajateks olid Austria-Ungari, Holland ja Belgia, Hispaania, Itaalia, Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Suurbritannia, Šveits, Taani.


Baja California Sur.
Baja California Sur on osariik Mehhiko põhjaosas California poolsaarel. Piirneb läänest Vaikse ookeaniga, idas California lahega ja põhjas Baja California osariigiga.
Ajalugu.
Baja California Suri territoorium loodi 1888. aastal, kuid osariigi õigused sai 1974. aastal ja oli seega üks viimaseid territooriume, mis sai osariigi staatuse.
Haldusjaotus.
Baja California Suri osariik on jagatud 5 kohalikuks omavalitsuseks: Comondú, Mulegé, La Paz, Los Cabos ja Loreto.
Rahvastik.
Suuremad linnad on Cabo San Lucas, San José del Cabo, Ciudad Constitución, Loreto ja Santa Rosalía.


Tepic.
Tepic on linn Mehhikos, Nayariti osariigi pealinn. Asub Mololoa jõe ääres.
Linn on asutatud 1542. aastal.


Hermosillo.
Hermosillo on linn Mehhikos, Sonora osariigi pealinn. Asub Sonora jõe ääres.
Linn on loodud 1700. aastal indiaanlaste maale rajatud küladest ja kandis algsues nime Villa de Pitic, kuid 1828. aastal nimetati kindral José María González de Hermosillo auks Hermosilloks. Mehhiko revolutsiooni ajal oli Hermosillo viis kuud Mehhiko pealinn.
Hermosillo on tööstuslinn, kus asub muuhulgas Ford Motor Company autotehas.


IYRU.
IYRU - International Yacht Racing Union - Rahvusvaheline Võistluspurjetamise Liit / Rahvusvaheline Purjespordiliit


Chihuahua osariik.
Chihuahua on osariik Mehhiko põhjaosas. Piirneb põhjas Ameerika Ühendriikidega. Chihuahua on pindalalt Mehhiko suurim osariik. Nime on saanud pealinna Chihuahua järgi.
Ajalugu.
Chihuahua osariik on loodud 1824. aastal.
Haldusjaotus.
Chihuahua osariik on jagatud 67 kohalikuks omavalitsuseks.
Rahvastik.
Valdav osa rahvastikust on mestiitsid, kuid 35% on valgenahalised.
Suurim linn on Ciudad Juárez.


Sonora.
Sonora on osariik Mehhiko põhjaosas. Piirneb põhjas Ameerika Ühendriikidega, idas Chihuahua osariigi, lõunas Sinaloa osariigi, loodes Baja California osariigi ja läänes California lahega.
Ajalugu.
Sonora osariik on loodud 1824. aastal. 1830. aastal jagati osariik kaheks ning lõunaosast moodustati Sinaloa osariik.
Haldusjaotus.
Sonora osariik on jagatud 72 kohalikuks omavalitsuseks.


Campeche osariik.
Campeche on osariik Mehhiko lõunaosas, Atlandi ookeani rannikul. Piirneb lõunas Guatemalaga.
Ajalugu.
Campeche osariik on loodud 1858. aastal.
Haldusjaotus.
Campeche osariik on jagatud 11 kohalikuks omavalitsuseks.


Maroua.
Maroua on linn Kamerunis, Kaug-Põhjapiirkonna halduskeskus. Asub Ferngo ja Kaliao jõgede ääres.
Marouas on etnograafiamuuseum. Linna lähedal asub Waza rahvuspark.


Nõidus.
Nõidus ehk nõidumine on praktika, kus teatud rituaalide, maagia või maagiliste esemete, nõiasõnade, üleloomulike jõudude või olendite jmt vahendusel püütakse mõjutada inimesse puutuvaid asju (ravida või esile kutsuda haigusi, muuta ilma, ennustada tulevikku, soodustada või nurjata mingeid ettevõtmisi, saavutada kontrolli teiste inimeste mõtete või tunnete üle jms).
Nõiduseks nimetatakse vahel ka nõidumise konkreetset rakendust või nõidumise tulemust.
Usk nõiduse toimimisse rajaneb suuresti maagilisel maailmamõistmisel, kus millegi jäljendust, kujutist või sümbolit samastatakse originaaliga nii, et sellega sooritatavaid toiminguid arvatakse mõjutavat reaalset maailma. Selle uskumuse üldtuntuimaks näiteks on Haiiti "voodoo"s levinud komme torkida nõeltega vaenlase vahakujukest, lootes vaenlasele sel viisil valu, haigusi ja surma põhjustada.
Alates hilisest kiviajast on paljudes kultuurides olnud nõidusele spetsialiseerunud isikud (nõiad, šamaanid, manatargad, teadmamehed), kellel on usutud olevat nõiduseks erilised võimed. Nõiad võisid tegelda näiteks ravimise, ennustamise ja ennete tõlgendamise, usundilise pärimuse hoidmise ning mitmesuguste rituaalide läbi viimisega, olles hilisemate ühiskondade preestrite, filosoofide, arstide, alkeemikute ja teadlaste eelkäijad.
Ristiusk suhtub nõidusesse taunivalt ning peab nõidade nõiavõimete allikaks tavaliselt ühendust saatanaga. Keskajal olid kristlikel usutegelastel välja töötatud meetodid nõidade tuvastamiseks ning nõidade üle peeti kohtuprotsesse (nõiaprotsessid), mille süüdimõistva tulemuse korral nõidu sageli hukati.
Usk nõidusesse ja nõidadesse on läänelikes ühiskondades jäänud püsima vaatamata teaduslik-materialistliku maailmapildi levikule massilise koolihariduse kaudu. Alates 20. sajandi teisest poolest on huvi nõiduse vastu Lääne kultuuris pigem kasvamas New Age'i ja uuspaganlike usuliste liikumiste (nt Wicca) mõjul. Nende tõlgenduses on nõidumine teadusliku maailmapildi raames (seni) seletamata iseloomuga energiatega manipuleerimine. Tänapäeval võidakse nõidusega tegelejaid nimetada näiteks sensitiivideks, ekstrasenssideks, tervendajateks, imearstideks jne.


Eduard Selleke.
Eduard Selleke (18. juuli 1895 Puhja, Tartumaa – 1. märts 1976) oli eesti fotograaf.


Johannes Võsu.
Johannes Võsu (6. august 1887 – 3. mai 1948) oli esimene Jõgeva linnavanem.
Ta oli Jõgeva alevivanem 19. aprillist 1934 kuni 30. aprillini 1938 ja esimene linnavanem 1. maist 1938 kuni 25. juulini 1940. Ta oli linnavanem ka 25. juulist 1941 kuni 7. jaanuarini 1942.
Ta asutas 1919. aastal Jõgeval värvimistöökoja, mida juhtis 1940. aastani.
Johannes Võsu nimetati 3. juulil 1937 (Eesti Tuletõrje Korpuse pealiku käskkiri nr. 10) Jõgeva alevi tuletõrje kompanii pealikuks.
Tunnustused.
Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk, 1940


Georg Kold.
Georg Kold (Georg Gold, 1. detsember 1885 Katsioja talu, Pööravere vald (Pärnu-Jaagupi kihelkond) – 8. juuni 1948) oli Põltsamaa linnapea aastail 1930–1938 ja linnavanem 1938–1940 ning 1941–1942.
Aastail 1918–1919 oli ta Kirenski linnapea Irkutski oblastis Venemaal, võitles enamlaste vastu, langes vangi, põgenes, varjas end, 1923 vangistati uuesti ja mõisteti surma; vahetati 1926 välja enamlase Juri Jurkovski vastu.
1941. aastal oli ta metsavend, 24. juulil 1941 asus uuesti Põltsamaa linnavanema kohuste täitmisele. Aastatel 1942–1944 oli ta vangis.
Aastast 1944 kuni oma surmani 1948. aastal oli Georg Kold metsavend.


Evald Nõmm.
Evald Nõmm (19. veebruar 1906 — 31. detsember 1990) oli Eesti sõjaväelane (kapten) ja loomaarst, Eesti Põllumajanduse Akadeemia professor.


Peipsi Laevastiku Divisjon.
Peipsi Laevastiku Divisjon oli Eesti mereväeüksus aastail 1919–1940, mis baseerus Tartus ja oli 2. Diviisi operatiivalluvuses.
Peipsi Laevastiku Divisjoni kuulusid erinevatel aegadel suurtükipaadid Ahti, Ilmatar, Taara, Tartu, Uku ja Vanemuine, mis olid kuulunud ka Esimese maailmasõja ajal moodustatud Venemaa vastavasse üksusse.
Alates 1. aprillist 1940 kuulus Peipsi Laevastiku Divisjoni rahuaegsesse koosseisu staap, 1 suurtükipaat (Tartu) ja mootorpaat nr. 2, kokku 49 meest. Suurtükipaadid Ahti, Ilmatar ja Vanemuine kuulusid divisjoni reservi.


Pinot Noir.
Pinot Noir [pin'oo n'uaar] on üks tuntumaid Burgundia punaseid viinamarjasorte.
Pinot Noir on üks vanemaid teadaolevaid veini tegemiseks kasutatud viinamarjasorte. Vana-Roomas tunti seda Helvenacia Minor'i nime all ja kasvatati juba 1. sajandil.
Pinot Noir on maailmas laialdaselt levinud. Seda tuntakse ka teiste nimede all. Näiteks on Austrias Pinot Noiri nimeks Blauburgunder või Spätburgunder, Itaalias Pinot Nero, Šveitsis Clevner ja Balkani poolsaarel Burgundac. Samas on Pinot Noir ka üks kapriissemaid sorte, mille levik toetub pigem selle populaarsusele kui kasvatamise kergusele.
Veini omadused.
Pinot Noirist valmistatud vein on heledam punane kui enamiku teiste viinamarjasortide puhul. Ka parkaineid on selles vähem kui näiteks Cabernet Sauvignonis, täidlus on enamasti keskmine.
Maitses domineerivad mitmesugused marjad nagu maasikas, vaarikas ja kirss.


Nebbiolo.
Nebbiolo on üks kahest Itaalia väärikast punasest viinamarjasordist (teine on Sangiovese).
Nebbiolo mari on üsna kapriisne, kasvatamise raskusastmelt võrreldakse seda mõnikord Pinot Noiriga. Kõrgekvaliteedilist Nebbiolot õnnestub kasvatada praktiliselt ainult Itaalias Piemonte maakonnas. Sealsest Nebbiolost valmivad kuulsad Itaalia DOCG veinid Barolo ja Barbaresco.
Veinide omadused.
Nebbiolost valminud veinid on tumepunased, parkainerikkad ja täidlased veinid, mille aroomis leidub ploomi, šokolaadi, tubakat ja tõrva.


Corpus Christi.
Corpus Christi on sadamalinn Ameerika Ühendriikides Texase osariigis.
Corpus Christi sai linnaõigused 1876. aastal.


Lubbock.
thumb
Lubbock on linn Ameerika Ühendriikides Texase osariigis.
Lubbock on asutatud 1876. aastal ja sai linnaõigused 1909. aastal. Nimetatud kolonel Thomas Saltus Lubbocki järgi.
Lubbockis on sündinud Buddy Holly.


Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik.
Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik oli riik Galiitsias. 1772 kaotas Rzeczpospolita suurema osa Galiitsiast esimese Poola jagamise käigus Austriale. Austria Habsburgid omandasid Galiitsia, tuginedes Ungari vanale pretensioonile selle territooriumi peale. Austria osana nimetati seda Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigiks kahe keskaegse idaslaavi vürstiriigi Galiitsia ja Włodzimierzi järgi. Piirkonna tuumikala oli tuntud Puna-Vene nime all. Austria Galiitsia koosseisu lisati ka suur osa Väike-Poolast. Pealinn oli Lwów (Lemberg; praegune Lviv), kus täielikult domineeris poola aristokraatia, kuigi provintsi idaosas elasid idaslaavlased (ukrainlased ehk ruteenid, nagu Habsburgid oma riigi sisse jäävaid ukrainlasi nimetasid). Galiitsia idaosas elas ka arvukalt poolakaid ja juute. Austria Galiitsia vastliidetud lääneosas olid valdavas ülekaalus poolakad. Galiitsia oli Austria suurim kroonimaa, ja üks vaesemaid.
Kui Austria surus maha Krakówi Vabariigi iseseisvuse, läks see linn 1846 Austria Galiitsia koosseisu. 1786–1849 kuulus Galiitsia koosseisu Bukoviina.
Alates 1868. aastast oli Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik Austria-Ungari kroonimaa (ametlikult võrdväärne 16 ülejäänud kroonimaaga), kus ametlikuks keeleks oli poola keel.
Esimese maailmasõja ajal võitlesid Austria-Ungari ja Venemaa ägedalt Galiitsia pärast.
26. juulil 1917 sai Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik täiesti iseseisvaks. 1. novembril 1918 sai Lääne-Galiitsia taastatud Poola Vabariigi osaks. Ida-Galiitsia kuulutas end 14. novembril Biała Cerkiewis (praegu Bila Tserkva) koos Bukoviina ja Taga-Karpaatiaga iseseisvaks Lääne-Ukraina Vabariigi nime all.


Volodõmõr-Volõnskõi.
Volodõmõr-Volõnskõi (poola "Włodzimierz Wołyński") on linn Galiitsias, praeguses Ukrainas Volõõnia oblastis, Volodõmõr-Volõnskõi rajooni keskus. Asub umbes 15 km kaugusel Poola piirist.


Prahova maakond.
Prahova maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus.
Maakonnas on 103 omavalitsust, millest 14 on linnad.


Mureși maakond.
Mureși maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus.
Rahvastik.
Elanikest on 53,3% rumeenlased, 39,3% ungarlased ja 7% mustlased.
Maakonnas on 103 omavalitsust, millest 11 on linnad.


Protistid.
Protistid (ka: "algloomad"; ladina keeles "Protista", "Protozoa") on eukarüoodid, kes ei kuulu loomade, taimede ega seente hulka. Protistid on valdavalt lihtsad organismid, suurem osa neist on üherakulised.
Protiste uurivat teadusharu nimetatakse protistoloogiaks.
Protistid ei ole monofüleetiline rühm. Üldnimetuse "protistid" alla kuulub hulk eukarüootide domeeni kuuluvaid riike, mis on tihtipeale teineteisest erinevamad kui näiteks loomad ja taimed. Protistid on nii geneetiliselt kui ka välis- ja siseehituse poolest palju kordi mitmekesisemad kui seda on taimed, loomad või seened.
Algloomadega tegelevat bioloogiaharu nimetatakse vahel protoozoloogiaks (rühma ladinakeelse nimetuse "Protoza" järgi.
Kuigi protistid kindlasti ei ole taimede, loomade ja seentega võrreldav rühm, kasutatakse terminit "protistid" tihtipeale lihtsustava üldnimetusena eukarüootide kohta, kes ei kuulu kolme eelpoolmainitud riiki.
Termini ja mõiste ajalugu.
Termin "protistid" võeti kasutusele 19. sajandi teisel poolel. Enne seda jaotati kogu elusloodus peaasjalikult taimedeks ja loomadeks (taimede alla liigitati muu hulgas ka bakterid ja seened). Praegu taimedest eraldi seisvaid riike liigitati tollal lihtsalt "alamateks taimedeks" ja loomadest eraldiseisvaid riike "algloomadeks" või "alamateks loomadeks". Vetikatel on fülogeneesi seisukohast vähe tegemist taimedega ja algloomadel loomadega, mistõttu selline liigitamine on eksitav. Säärane jaotamine tingis ka protistide uurimise killustatuse teadusasutustes ja takistas nende organismide tegelikku uurimist rohkem kui mitme sajandi vältel. Iseäranis segasteks kujunesid botaanilised ja zooloogilised klassifikatsioonid ja nomenklatuurid, kus samad organismid ja organismirühmad esinesid nii zooloogiliste kui ka botaaniliste objektidena ning pahatihti ka erinevate nimede all.
Protistide kontseptsiooni kautuselevõtt oli teaduses oluline läbimurre, sest see võimaldas täpsustada praegu eukarüootidena tuntud organismide rühma varasemat tinglikku jaotust "taimseks" ja "loomseks" pooleks. "Protistide" alla sai võrdlemisi vabalt ühise nomenklatuuriga koondada eluslooduse "taimse" ja "loomse" poole organismid, mis aga reaalsetest taimedest ja loomadest paljus erinesid.
Mittefülogeneetilised liigitused.
Protiste saab tinglikult mitmel moel välistunnuste põhjal jaotada. Selliseid liigitusi kasutati varem ka protistide süstemaatikas.
Teised jaotused.
Kuna mõnedel protistidel puuduvad mitokondrid, saab neid ka jaotada mitokondriaalseteks ja amitokondriaalseteks protistideks ja vastavalt rakkude hulgale ainu- ja hulkrakseteks protistideks.
Fülogeneetiline klassifikatsioon.
Protistide fülogeneetiline klassifikatsioon on muutumas vastavalt uurimistulemustele.
Elukeskkond.
Algloomad on kohastunud väga erinevate elutingimustega. Enamik neist elavad temperatuurivahemikus +4°C kuni +30°C, kuid mõned liigid taluvad ka karmimaid tingimusi. Näiteks on algloomi leitud nii kuumaveeallikates (kuni +54°C) kui ka jäisest mereveest (-2°C). Algloomad on hämmastavalt vastupidavad hapnikupuudusele, kõrgele süsihappegaasi sisaldusele keskkonnas ja teistele äärmuslikele mõjutustele.
Ökoloogiline tähtsus.
Protistide ökoloogilist tähtsust on raske ülehinnata, kuna nad moodustavad eukarüootide biomassist konkurentsitult suurima osa. Atmosfääri peamised hapnikuga rikastajad on protistid ja tsüanobakterid - ookeanide fütoplanktoni poolt on produtseeritud ligi kolmveerand osa atmosfääris sisalduvast hapnikust.
Protistid on samuti paljude toiduahelate alguslülideks.
Paljud protistid on parasiitse eluviisiga ning võivad muudel elusorganismidel mh. ka inimesel põhjustada mitmeid haigusi. (unitõbi, malaaria, trihhomonoos jt.)


Küüslauk.
Küüslauk, küüned ja kooritud küüs.
Küüslauk ("Allium sativum") on lauguliste sugukonda laugu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
Rahvapäraseid nimetusi.
Küüslauku nimetatakse haisvaks roosiks. Eestis kannab ta rahvapäraseid nimesid nagu kiblok, tõusurohi, piusa, purokese jne.
Kirjeldus.
Taim kasvab kuni 70 cm kõrguseks. Maa-aluseks osaks on liitsibul, mis koosneb kuivsoomustega ümbritsetud umbes 12 tütar- ehk kõrvalsibulast, mida nimetatakse küüslaugu küünteks. Sibul ja küüned on kaetud väga õhukese valkja membraaniga. Peasibulast lähtuvad torujas vars ning pikad ja kitsad õhukesed lehed. Terve leheservaga lehed on 10–15 cm pikad ning vastaka asetusega. Punakasvalged õied on koondunud kerajatesse sarikatesse, õitseb juulis ja augustis. Õied on mõlemasoolised ja tolmeldatakse mesilaste ning teiste putukate poolt. Juurestik koosneb peenikestest lumivalgetest juurtest, mis moodustavad taime ümber kuni 20 cm ringikujulise niidistiku.
Levila.
Küüslauk pärineb tõenäoliselt Aasia läänepoolsetelt aladelt ja teda kasvatatakse kogu maailmas mõõduka ja subtroopilise kliimaga piirkondades. Küüslaugu looduslikke vorme leidub tänapäevalgi Põhja-Indias, Altais ning Pamiiri piirkonnas.
Kasutamine ravimtaimena.
Küüslauku peetakse koos naistepuna ja ženženniga üheks maailma populaarseimaks ravimtaimeks. Taime eeterlik õli ja füntotsiidid on inimorganismile eriti vajalikud, samuti on küüslauk tugeva antibiootilise toimega. Küüslauku kasutatakse rahvameditsiinis vesitõmmisena, taimeteena, leotisena, taimekääritisena ja värskena. Kaubandusvõrgus on küüslauk saadavad eeterliku õli, kapslite ja pulbrina.
Eeterlik õli.
Küüslaugu eeterlik õli saadakse aurudestillatsiooniga (eemaldatakse vesilahustuvad ühendid). Küüslaugu eeterliku õli sisaldus on 0,2–0,5% (400–500 g küüslaugust saab 1 g õli). Küüslauguküüned jahvatatakse vees, kuumutatakse auruga või ekstraheeritakse orgaanilises lahuses saamaks küüslaugust õli. Auruga distilleeritud küüslauguõli sisaldab õlislahustuvaid sulfiide, mis tsirkuleerivad lümfaatilise süsteemi kaudu ning omavad vähki ennetavat ning ravivat ja immuunsüsteemi tugevdavat toimet.
Küüslauguõli kapslid.
Küüslauk purustatakse või hakitakse ja hoitakse 24 tundi või kuni 20 kuud taimeõli sees, seejärel kurnatakse. Selle pika valmimisprotsessi käigus mitmed väävliühendid muunduvad ja deaktiveeruvad aga samas moodustuvad uued inimorganismile kasulikud ühendid. Küüslauguõlikapslite valmistamisel kasutatakse peamiselt taimeõli segatuna sobivates kogustes küüslaugukontsentraadiga. Keskmine küüslaugukapsel sisaldab 1% küüslauguõli.
Tõmmis.
Küüslaugutõmmise jaoks, lastakse viilutatud või tervetel küüslauguküüntel äädikalahuses, vees või alkoholis (vein, viin, piiritus jne) tõmmata.
Küüslaugupulber.
Küüslaugupulbrit toodetakse masstootmise tarbeks ja kasutatakse maitseainena ning poolfabrikaatide tootmisel. Küüslauguküüned kas viilutatakse või purustatakse ning seejärel kuivatakse ja valmistatakse küüslaugupulber. Arvatakse, et selliselt valmistatuna on tal säilinud enamik värske küüslaugu omadusi aga vähendatud kujul.
Rahvameditsiinis.
Eestlaste rahvameditsiinis tuntakse küüslauku enesetunde parandaja, südame tugevdaja, vererõhu korrastaja ning sooleperistaltika parandajana. Küüslaugus leiduvad mikroelemendid seleen ja germaanium suurendavad südamelihase jõudlust. Lenduv fütontsiid allitsiin ja mikroelemendid stimuleerivad immuunsüsteemi tegevust ning mõjuvad hormonaalsüsteemi korrastavalt. Küüslauk on hea ka gripiprofülaktikaks, kuid seda üksnes värskelt tarbides, sest vajalikud fütontsiidid lagunevad kuumutamisel.
Küüslauk on tõhus vahend ka hüpertoonia ravil. Küüslaugus sisalduvatel toimeainetel on võime lagundada inimorganismis fibriini. Kui vere liikumisel ei ole sisemisi takistusi, ei tõuse ka vererõhk. Inimesed, kellel on ebatavaliselt madal vererõhk ei peaks loobuma küüslaugu ja tema preparaatide tarvitamisest, sest küüslauk alandab kõrget ja tõstab madalat vererõhku.
Vere kõrge kolesteroolisisalduse puhul soovitatakse süüa 2–3 küünt päevas ja seda eelistatult värskena. Liigne suhkur laguneb organismis ühendeiks, mida veri kasutab kolesterooli, rasvade jne moodustamiseks ja ladustamiseks. Uurimused on leidnud, et küüslaugul on võime alandada vere kolesteroolitaset. Arvatakse, et küüslaugu bioaktiivsed ühendid blokeerivad "halva" kolesterooli tekkimise juba maksas ja kiirendadvad seega "hea" kolesterooli sünteesi veres.
Vähiravis.
Küüslaugu kui vähivastase vahendiga tegelevad teadlased väga aktiivselt. Katsed on näidanud, et pidev küüslaugu söömine hoiab ära veresoonte lupjumise ja soodustab põie-, neeru- ja sapiliiva ning sapikivide lagunemist, puhastab verd kahjulikest ainevahetusjääkidest ja võibolla just oma tasakaalustava toime tõttu aitabki ta organismil vähkkasvajate vastu võidelda.
Küüslauk omastatakse kiirelt ja ta püsib organismis suhteliselt kaua, mistõttu piisab raviefekti saavutamiseks 1–2 küünest päevas. Küüslauk säilitab enamuse oma tervistavad omadusi ka kuumutamisel.
Antibakteriaalne toime.
Ühes katses märkasid uurijad (Walton, Herbold&Lendegren 1936–1938 – Journal of Food Science), et ainuüksi purustatud toore küüslaugu lõhn tapab baktereid kuni 20 cm raadiuses 4 tunni vältel. Esimesena tõestasid küüslaugu antibakteriaalse toime Cavallito ja Bailey 1944. aastal.
Erinevad küüslaugupreparaadid on mõjusad tänu laia spektrumiga bakteritevastase toime tõttu. Kaasa arvatud bakterid ("Escherichia coli", "Staphylococcus aureus", "Streptococcus β hemolyticus", "Proteus mirabilis", "Pseudomonas aeruginosa", "Acinetobacter baumanii", "Klebsiella pneumoniae", "Shigella dysenteriae", "S. flexneni", "S. sonnei"). Mitmed antibiootikumidele immuunsed bakterid hävivad siiski küüslaugu toimel.
Küüslauk toimib aktiivselt bakteriaal-, seen-, viirus- ja parasiitinfektsioonide ja "Candida albican" seennakkuse puhul.
Küüslaugu suuremates kogustes (rohkem kui 1 küüs või 4 g küüslaugupreparaate korraga) tarbimist tasub vältida inimestel, keda ootab ees plaaniline operatsioon, kellel on vere hüübimishäired, maohaavad (võib liigselt ärritada), diabeet või kilpnäärme talitlushäired (küüslauk võib suuresti sekkuda joodi metabolismi) ja koos paratsetamooliga (vähendab ravimi toimet) ning HIV-i ravimitega (takistab ravimite sisenemist keharakkudesse mõningate uuringute tulemusel kuni 40% ulatuses).
Kasutamine maitsetaimena.
Küüslauku kasutatakse laialdaselt ka kulinaarias. Küüslaugu maitse – mahedamast kuni eriti teravani – sõltub osaliselt ka sellest, kui ruttu teda pärast peenralt koristamist süüakse. Noor ja värske on reeglina mahedam ja mahlasem. Toiduainetele lisamine parandab nende säilimist.
Küüslaugust valmistatakse kuulsat Itaalia salatikastet aiolit
Arvatavasti leidub küüslauku sisaldavaid toitusid kõigi rahvaste köögis, seega kasutatakse küüslaukude valmistamiseks kõiki teadaolevaid kulinaarseid valmistamisviise: värskena, hautatuna, keedetuna, praetuna, grillituna, marineerituna ja ka suitsutatuna. Valmistusviisid muudavad küüslaugu maitse-, lõhna ja raviomadusi erinevalt. Marineeritud (terved küüned, viilutatult, tükeldatult või purustatult äädikalahuses) küüslaugu tervistavad omadused pika säilivusaja (5 kuni isegi 15 aasta) jooksul üksnes paranevad.
Kõige lõhnarikkam on toores küüslauk, igatpidi töödelduna lõhnakomponendid muunduvad, nii näiteks eemaldab küüslaugu keetmine (vees, piimas, puljongis jne) talle omase küüslaugulõhna ja kui kuivatatud küüslauk on pea lõhnatu, siis lisades vett lõhn aktiviseerub.
Kasvatamine.
Küüslauk jaotatakse tinglikult suvi- ja taliküüslauguks. Suviküüslauke iseloomustab hea säilivus ja väiksem saak ning tunduvad toorena süües üpris mahedad. Taliküüslaugud on suurema saagiga, kuid veidi kibedamad.
Paljundamine.
Seemnest kasvatatud küüslaugusibul esimesel aastal
Küüslauku paljundatakse kas seemnetega (generatiivne paljundamine) või küüntega (vegetatiivne paljundamine). Seemnetega paljundamine on pikaajaline. Kulub ca 2–3 aastat enne kui kasvab tarbimiskõlbulik küüslaugusibul. Kultiveeritud küüslauk ei kasvata Eesti oludes paljunemisvõimelisi seemneid, seetõttu on meil levinum vegetatiivne paljundamine. Küüslaugu kasvatamiseks küüntest ei ole soovitatav osta toiduks müüdavaid sibulaid, kuna need on enamasti keemiliselt töödeldud. Istutusmaterjal tuleks osta aianduspoest.
Sordid.
Eestis levinumate sortide kohta puudub kindel teave. Euroopas ja Ameerikas küllap vist tuntakse mõningaid sorte üsna pikka aega. Eristatakse putkuvaid ("Allium sativum" var "ophioscorodon") ja putkumatuid küüslaugusorte ("Allium sativum" var "sativum"). Putkuvatel sortidel kasvab liitsibula keskelt välja õisikuvars, mille tipus moodustub kerajas õisik. Õisik ise aga koosneb väljaarenemata õitest ja väikestest varre- ehk sigisibulatest. Putkumatutel sortidel ei moodustu õisikuvart neid on hõlpsam paljundada ja säilivad kauem.
Agrotehnika.
Mida suuremad ja tervemad küüned maha istutada, seda tõenäolisem on ka külluslik saak. Saagi koristusel sorteeritakse välja suuremad küüslaugusibulad, et need sügisel uuesti küüntena maha istutada. Istutamisel eraldatakse küüslaugu küüned, püüdes säilitada üksikute küünte ümber olevat kesta. Küüs istutatakse terav tipp üles.
Küüslauguküüned istutatakse maasse oktoobris-novembris. Juured hakkavad mullas arenema juba sügisel ning kevadel alustab taim hoogsat kasvu. Küüslauk eelistab päikesepaistelist kasvukohta, kuid saab hakkama ka poolvarjus. Kasvab pea igasugusel mullal, kuid eelistab hästi vett läbilaskvat (võib tähendada tegelikkuses ka kõrgematele peenardele istutamist), viljakat, rohke orgaanilise ainesega, kuivapoolset, kergelt happelist (pH 6,2–6,8) kasvupinnast. Küüslaugule sobivad orgaanilised väetised. Kuival perioodil vajab taim kastmist.
Taimehaiguste vältimiseks valida kasvukoht, kus eelneval kolmel aastal ei ole kasvatatud teisi laugu perekonda kuuluvaid taimi. Istutades küüslaugu porgandite ja rooside kõrvale kaitseb küüslauk neid taimi lehemädaniku eest. Küüslaugud kasvavad hästi ka kirsi- ja ploomipuude läheduses.
Küüslauke kahjustavad nematoodid (ümarussid). Sagedasemad küüslaugu taimehaigused on küüslaugu mosaiikviirus, sibula-ebajahukaste ("Peronospora destructor"), sibula-hahkhallitus ("Botrytis allii" Munn.), valgemädanik ("Sclerotina" spp), sibulakoi ("Acrolepia assectella" Zell.) jt.
Saak on koristusküps kui küüslaugupesad vajuvad külili ja pealsed muutuvad pruuniks, see toimub juuli lõpu poole ja augustikuus. Küüslaugu saagikoristusperiood on suhteliselt pikk. Taimede väetamine ja kastmine tuleks lõpetada mõned nädalad enne saagi koristamist. Kui 50 % taime lehtedest (kui küüslaugu taimedel on järel neli-viis rohelist lehte) on juba pruuniks muutunud ja kuivanud, tuleks kastmine lõpetada. 450 g küüslauku annab juurdekasvuks 3–4,5 kg küüslauku.
Saaki tuleb koristada ettevaatlikult, jälgides, et küüslaugupäid ei muljutaks ega vigastataks.
Küüslaugu korjamisel on soovitavaks abivahendiks hark. Küüslauku ei soovitata jätta kuivama otsese päikse kätte. Peale saagikoristust asetatakse küüslaugud kuivama varjulisse kohta, kus oleks tagatud õhu vaba liikumine ja kaitse vihma ning otsese päiksevalguse eest. Kuivatamine võtab aega 2–3 nädalat. Kolme nädala möödudes võib eemaldada kuivanud pealsed ja juured. Peale kuivatamist pakendatakse küüslaugud puukastidesse ja/või punutakse patsideks.
Tööstuslike koguste küüslaugu töötlemiseks kasutatakse röntgenkiirgusega või siis koobalti ja tseesiumi radioaktiivsete isotoopidega kiiritamist hävitamaks kahjulikke mikroorganisme ja parasiite. Kahjuks lagunevad kiiritamisel B-rühma vitamiinid ning muunduvad ensüümid ja aminohapped ja ka vitamiinide biosaadavus.
Küüslauk on külmakindel taim, mis võib talvituda ka kasvukohal. Samuti võib proovida sibulate pimedas keldris ajatamist ja/või toatemperatuuril pottides kasvatamist.
Kui lasta küüslaukudel vabalt õitseda, võib taliküüslaukude kasvukoht kattuda sigisibulatest kasvanud küüslaukudega. Kasvatusnõuete järgimisel on küüslauk üsna kahjurikindel.
Kasvatuspiirkonnad.
Suurimad küüslaugu kasvatuspiirkonnad: Egiptus, Hiina, Hispaania, Prantsusmaa (Cadours, Lautrec, Beaumont de Lomagne, Saint Clar, Toulose jt), Ungari, Tai, Türgi. Kuulsaid küüslaugufestivale peetakse Suurbritannias (Wighti saare küüslaugufestival alates 1983. aastast) ja USAs (Gilroy küüslaugufestival toimub alates 1979. aastast). Eesti kohalik küüslaugufestival toimub alates 2008. aastast Jõgeval.
80% maailma küüslaugust kasvatatakse Hiinas.
Koostis.
Küüslauk sisaldab rohkem kui 200 keemilist ühendit. Seal hulgas peaaegu 100 väävliühendit (0,1 % kogumassist) ehk sulfiidi. Küüslauk sisaldab ka suures koguses fütokemikaali lignaan – keskmiselt 580 mikrogrammi 100 grammi kohta. Lignaani mõju inimorganismile seostatakse kasvajatevastase toimega.
Küüslauk sisaldab teadaolevalt 10 erinevat looduslikku suhkrut: monosahhariide (arabinoos, fruktoos, galaktoos, glükoos jne) ja polüsahhariide (inuliin jne). Suhkrud moodustavad ¼ küüslauguküüne sisust.
Küüslaugus leidub 0,3 % väävlit sisaldavat lõhnata ainet alliini, mis mugula peenestamisel laguneb ensüümide toimel kiiresti allitsiiniks, mis annabki küüslaugule tema spetsiifilise lõhna. Alliin laguneb ensüümide mõjul tugeva antibiootilise toimega allitsiiniks, allüülpropüüldisulfiidiks, diallüüldisulfiidiks ja diallüültrisulfiidiks – väävliühendeid sisaldavadki peamiselt lenduvad õlid. Eeterliku õli kogus on vähene 0,1–0,4%, sisaldab aga S-allüülmerkaptotsüsteiini ja S-metüülmerkaptotsüsteiini, terpeenidest tsitraali, geraniooli, linalooli jne. Allitsiin on õline vedelik ja väga ebapüsiv ühend, temast tekivad aja jooksul ajoeenid, vinüülditiinid, oligo- ja polüsulfiidid. Allitsiin ei ole värskes küüslaugus bioloogiliselt aktiivne. Värske küüslauk sisaldab ensüümi allinase ja aminohapet alliin, mis paiknevad küüslaugus üksteisest eraldi. Kui küüslauk langeb seente ja/või mikroobide rünnaku alla, kahjustub seejuures küüslaugumembraan. Eelpoolnimetatud ühendid muunduvad 10 sekundi jooksul ühendiks nimetusega allitsiin. Allitsiin aitab tõrjuda kahjustajate rünnaku.
Vitamiinide ja mineraalide sisaldus: B-rühma vitamiinid (B1 (tiamiin), B3 (PP-vitamiin, nikotiinhape, niatsiin), B5 (pantoteenhape), B8jne). Allitsiin segunedes tiamiiniga (tuntud veeslahustuv B-grupi vitamiin B1) moodustab allitiamiin, mille omadused on lihtsustatult samad kui tiamiinil kuid kordades efektiivsemad. Tiamiin osaleb ja on asendamatu keha energiatootmises: energia vabaneb ja liigub kehas glükoosi muundumisel. Allitiamiin aitab kehal glükoosi säilitada ja koguda – ning vajadusel kasutada. Lisaks sisaldab küüslauk vitamiine A ja C, flavanoide, askorbiinhapet, järgmisi elemente sisukate jälgedena: fosforit, kaaliumi, koobaltit, kroomi, väävlit, seleeni, kaltsiumi, mangaani, magneesiumi, germaaniumi, naatriumi, rauda, mangaani, joodi, tsinki.
Küüslauk sisaldab rohkem kui ükski teine toiduaine nukleiinhapet adenosiin, mis on DNA (desoksüribonukleiinhape) ja RNA (ribonukleiinhape) koostematerjal.
Toitainete sisalduselt (süsivesikud, tärklis jne) hinnatakse küüslauku suhteliselt märkimisväärseks – 1 g annab ligikaudu 1 kcal energiat. Sisaldab kuni 8 % valke.
Küüslaugu kasutamine ajaloos.
1550. aastaga eKr dateeritud vanaegiptuse papüürus toob ära 22 retsepti, milles on kasutatud küüslauku. Egiptlased kasutasid seda toonikumina, mis tugevdas füüsilist vastupidavust ja oli sagedasti püramiidide ehitajate söögilaual.
Küüslauku teatakse ajaloost just tema kaitsevõime tõttu, kas siis vampiiride vastu või potentsiravimina, kuid peamiselt siiski nakkuste ärahoidjana ning kõrvaldajana.
Homeros on kirjeldanud küüslauku kui lehkavat roosi. Hippokrates uskus, et küüslauguga saab ravida emakavähki ja indiaanlased kasutasid küüslauku maovähi korral.
Plinius Vanema teatel raviti küüslauguga kollatõve, epilepsiat, nahahaigusi, sügelisi, mandlitepõletikku, kõõma ja kasvajaid. Samuti oli küüslauk vastumürk ja ravim skorpionite, hiirte-, koerte ning maohammustuste korral. Rooma talupojad sõidki topeltkoguses küüslauku saagikoristuse ajal, kaitsmaks end kõrges rohus pesitsevate madude mürgi eest.
Ka Piiblis nimetatakse küüslauku "haisvaks roosiks". Kreeklased tarvitasid seda lahtistina ja hiinlased kõrgvererõhutõve korral.
Viikingid ja foiniiklased ülistasid küüslauku nii toiduna kui ka ravimina. Muhkkatkuepideemiate ajal Euroopas kasutati seda nii kaitseks katku eest kui haiguse raviks. 17. sajandil pakkus taimedega ravitseja Parkinson küüslauku vastumürgiks surmaputke ja käokinga mürkidele. 18. sajandil kasutasid venelased küüslauku gripirohuna, seepärast teatakse küüslauku ka kui "vene penitsilliini". Louis Pasteur märkas oma katsetes (1858), et küüslaugumahlal on ülimalt efektiivne antibakteriaalne mõju. 19. sajandil raviti küüslauguga amöboidset düsenteeriat (nt Albert Schweitzer), tüüfust, koolerat. 20. sajandi alguses raviti küüslauguga tuberkuloosi, samuti kasutati seda antibiootikumi või antiseptikuna haavade tarbeks II maailmasõja aastatel, ravides sepsist ja gangreeni. Ka eestimaalastele on pakkunud küüslauk juba mõne sajandi vältel abi tervise säilitamisel ja parandamisel.
Portugali linnas Portos kantakse iga-aastastel pidustustel õitsvaid küüslaugutaimi ja nüpeldatakse nendega hea õnne kindlustamiseks oma armsaid naabreid. Kui keegi juhtub mõistuse kaotama, keerutatakse taime tema pea kohal ja kästakse: "Võta aru pähe!"
Vaata ka.
Taimsed ravipreparaadid


Cottbus.
Cottbus on linn Saksamaal, Brandenburgi liidumaal. Asub Spree jõe ääres, 20 km kaugusel Poola piirist.
Ajalugu.
Cottbusi on mainitud esmakordselt 1156. aastal.
Cottbus on sorbide kultuuri keskus.
Linnas asub Brandenburgi tehnikaülikool.
Linnas tegutseb jalgpalliklubi Cottbusi Energie.


Kadrioru loss.
Kadrioru loss on Tallinna kesklinnas, Kadrioru asumis Kadrioru pargis asuv barokkstiilis loss. Seal tegutseb Kadrioru kunstimuuseum, mis on Eesti Kunstimuuseumi filiaal.
Ajalugu.
1714. aastal ostis Peeter I kohalikult Drentelnide suguvõsalt nende suvemõisa ja ligikaudu sada hektarit maad Lasnamäe nõlva all. Nii sai temast ka endise raesekretäri Heinrich Fonne 17. sajandist pärineva suvemõisa omanik.
22. juulil 1718 mõõtis arhitekt Niccolò Michetti koos Peeter I-ga maha lossi ja aia plaani. Michetti planeeris pargi ja lossi kolmeosalisena Itaalia villade eeskujul.
1719. aastal said katuse alla tiibhooned, 1720–1721 ehitati lossi peahoone ja põhiosas valmis loss 1725. aastal. Loss on paigutatud tõusvale pinnale ning esiküljest on loss kolmekordne, tagant kahekordne. Peahoone kaunistuseks on poolsambad ehk pilastrid, värvideks kalliskivipunane valgega.
Kadrioru lossi ülalpidamiseks omandas Peeter I - Aruküla, Peningi, Kostivere mõisa ja teised ja kinkis need Jekaterinale apanaažiks. Lossi juurde rajati lossi ehitajatele ja teenijaskonnale Kadrioru sloboda, pargist edelapoole oja äärde ning seal asusid majad kahes reas koos juurviljaaedadega. Pargiväravate juures lõunasuunal (tänapäeva Weizenbergi tänav kohal) asus nn vahimaja, põhjasuunal aga puhkemaja. Lossi majandushooned: köök, aidad ja jääkelder asusid lõunasuunal, teiselpool tänapäeva Weizenbergi tänavat. Lossi tallid asusid kunagise Noortepargi alumise sissepääsu lähedal, sepikoda asus vahimaja taga (tänapäevaks hävinenud).
Nimi Katharinenthal (Kadriorg) võeti senise "Fonnenthal"i asemel kasutusse alles 1740. aastatel.
18. sajandi keskel lasi keisrinna Anna Ivanovna viia lossipargist Peterhofi paleei parki viia raidkujud ja purskkaevud ning Kadrioru loss jäi edaspidi kasutamata ja hooletusse.
Kadrioru lossi paremad päevad saabusid pärast keiser Aleksander I külaskäiku Tallinnasse 1804. aastal, pärast mida anti korraldus Eestimaa kubernerile korrastada loss ja ehitati tänapäeva Koidula tänav äärde lossi ülevaataja elumaja, kus tänapäeval asub Eduard Vilde Muuseum, kuid aja jooksul jäi loos jällegi keisriperekonna tähelepanuta.
1837. aastal külastas Tallinna uus Vene keiser Nikolai I, kes andis korralduse lossi korrastamiseks ning andis lossi Eestimaa kuberneri suveresidentsiks.
1917. aasta kaksikvõimu ajal Eestis asus Kadrioru lossis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.
1921. aastast asus lossi Tallinna Eesti Muuseum, mis reorganiseeriti 1928. aastal Eesti Kunstimuuseumiks.
1929. aastal võeti Kadrioru loss kasutusele Eesti riigivanema (alates 1938. aastast presidendi) residentsina. Hoone restaureeriti 1933–1934 ja 1938. aastal valmis tema juurde Alar Kotli projekti järgi ehitatud Kadrioru administratiivhoone. Arhitekt Aleksander Vladovsky projekti järgi ehitati juurde ülemise aia terrassile banketisaal ning arhitekt Olev Siinmaa kavandite järgi kujundati mõned ruumid ümber rahvusromantilises stiilis.
Kadrioru lossi komandant oli Vahipataljoni 1. kompanii ülem
Alates 1946. aastast on loss jälle Eesti Kunstimuuseumi käsutuses.
22. juulil 2000 avati renoveeritud Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseumi filiaal Kadrioru kunstimuuseum.
Lossi peasaal.
Kadrioru lossi peasaal on üks väheseid säilinud Peeter I aegseid barokkinterjööre, kuna Peterburi, Peterhofi ja Strelna losside omaaegne välimus on sõjakahjustuste tõttu või hilisemate ümberehituste käigus oma algse kuju kaotanud.
Peasaali dekoori valmistamine algas 1721. aasta septembris. Krohvi- ja figuuritöid juhtis Riiast pärit Matthias Seidtinger, kelle tehtud on ka saali neli allegoorilist tondot: Ganymedese röövimine, Justitia, Poseidon ja Danae.
1725. aastal Steidtinger vallandati, peasaali võlvlagede dekoreerimine jäi Antonio Quadri hooleks.
Tiivulised geeniused valmistas 1723. aastal rootslane Salomon Zeltrecht, tema eestvedamisel ehitati peasaali ka dekoratiivsed kaminad.
Peasaali laemaalide tegemiseni jõuti alles 1746. aastal seoses keisrinna Jelizaveta peatse külaskäiguga. Laemaalingu ja neli väikest plafooni tegi Tallinna meister Londicer noorem. Laemaaling kujutab Ovidiuse "Metamorfoosidest" tuntud lugu jumalanna Dianast ja jahimees Aktaionist, mis sümboliseerib Peeter I võitu Karl XII üle Põhjasõjas.
Kadrioru lossi fuajees asub Milo Veenuse marmorkuju koopia, kuju valmistati 1858. aastal Itaalia marmorist ja kuju tegi Antonio Canova.
Lossipark.
Koos lossiga rajatud park oli algselt ligi saja hektari suurune. Alumine ja ülemine lossiaed kujundati ranges Prantsuse stiilis (geomeetriline). Lossist mereni ulatuv pargi osa aga Inglise stiilis. Pargi keskosa oli plaanis taastada Itaalia-Prantsuse regulaarpargi kujul. Kuni 18. sajandi lõpuni puid pügati, kuid enam seda ei tehta.
18. sajandi eeskujudel on renoveeritud lossitagune Lilleaed, korrastamisel on fassaadipoolne Alumine aed.


Eesti Põllumajandusmuuseum.
Eesti Põllumajandusmuuseum loodi 1968. aastal professor Jüri Kuuma initsiatiivil Eesti Põllumajanduse Akadeemia juurde. Alates 1972. aastast asub endise Ülenurme rüütlimõisa hoonetes. 1981. aastal avas muuseum endises hobusetallis ulatusliku püsiekspositsiooni "Teraviljakasvatus Eestis". 1986. aasta tulekahjus hävis täielikult ekspositsioonihoone koos eksponaatidega, kuid kahe aasta pärast taasavati näitus üles ehitatud hoones.
Praeguseks on avatud püsinäitused teraviljakasvatusest Eestis, "Talu kari", "Mesindus Eestis", "Kodulind", "Talurahva veovahendid", "Linast linaseni", sepikoda ning näituseväljak vanade põllutöömasinatega. Lisaks avatakse igal aastal ajutisi väljapanekuid.
Muuseum korraldab näituslaatasid, perepäevi, hariduslikke programme, kontserte, vastuvõtte noorpaaridele ning rahvamängudel ja tegevusel põhinevaid ettevõtmisi, mille kaudu saab vahetu minevikukogemuse: siin võib voolida puud, kitkuda ja töödelda lina, peksta reht ja jahvatada jahu.
Muuseumi juures asub ühtlasi mõisapark ning piknikuplats ja lastele kiigeväljak.


Valge-Vene.
Valge-Vene (valgevene "Белая Русь") on ajalooline nimetus, mida on kasutatud erinevate piirkondade tähistamiseks valdavalt praeguse Valgevene alal.


Bernhard von Gudden.
Johann Bernhard Aloys von Gudden (7. juuni 1824 Kleve – 13. juuni 1886) oli saksa psühhiaater.
1848 lõpetas ta Halle ülikooli doktorikraadiga ja asus internina tööle Siegburgi hullumajas, mida juhatas Carl Wigand Maximilian Jacobi (1775–1858). 1851–1855 töötas von Gudden psühhiaatrina Badenis asuvas Illenau hullumajas. 1855–1869 oli ta Werneckis asuva hullumaja direktor. 1869–1872 oli ta Zürichi ülikooli psühhiaatriakliiniku ("Burghölzli") direktor ja ühtlasi psühhiaatriaprofessor. Pärast seda oli ta Müncheni ülikooli psühhiaatriaprofessor.
Von Gudden tegi palju avastusi neuroanatoomia vallas. Sellest kõige olulisemana kaardistas ja kirjeldas ta kraniaal- ja nägemisnärvide närvivõrkude neuroanatoomilisi keskusi, ühendusteid ja ühendussõlmi. Ta töötas välja mikrotoomi, seadme, millega patoloogilistel uuringutel aju osadeks lõigata.
Teiste hulgas kuulus tema hooldamise alla tulevane Baieri kuningas Otto.
Vaimuhaiglate direktorina pooldas von Gudden võimalikult väheste piirangute seadmist patsientidele, vaimuhaigete inimlikku kohtlemist, patsientide omavahelist sotsiaalset suhtlemist ja eriväljaõppega meditsiinilise personali kasutamist. Neid seisukohti peeti uuenduslikeks, kui mitte revolutsioonilisteks.
Bernhard von Gudden määrati Baieri kuninga Ludwig II ihupsühhiaatriks. 13. juunil 1886 hukkusid nii Gudden kui Ludwig ebaselgetel asjaoludel Starnbergi järves. See oli ametlikult õnnetusjuhtum, kuid nad võidi mõlemad mõrvata. Tänapäevani on nende surma asjaolud saladusse jäänud.
Ludwigi surma järel sai Baieri kuningaks Otto. On neid, kes arvavad, et Otto ei saanud kuni surmani 1916. aastal arugi, et ta kuningaks oli saanud.
Pärast von Guddeni surma kogus tema väimees psühhiaater Hubert von Grashey tema tööd kokku, toimetas need ja andis 1899 välja.
Gudden, Bernhard von
Gudden, Bernhard von
Gudden, Bernhard von


Ludwig III (Baieri kuningas).
Ludwig III (7. jaanuar 1845 – 18. oktoober 1921) oli Baieri printsregent aastail 1912–1913 ja kuningas aastail 1913–1918.
Seni printsregent olnud Ludwig nimetati eriseaduse alusel 5. novembril 1913 kuningaks, kuna senine kuningas Otto oli juba üle kümne aasta olnud valitsemisvõimetu.
20. veebruaril 1868 abiellus Ludwig Modena printsessi Marie Theresega, kes alates 20. novembrist 1875 oli Stuarti dünastia pärijana nimeline Inglismaa ja Šotimaa kuninganna Mary IV ja III.
Aastal 1914 rahuldas ta Adolf Hitleri palve astuda vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke.


Robin Morgan.
Robin Morgan (sündinud 3. jaanuaril 1941) on USA radikaalne feministlik aktivist, naiskirjanik ja ajakirjade "Sisterhood is Powerful" ja "Ms. Magazine" toimetaja. 1960ndatel võttis ta osa kodanikuõiguste ja sõjavastastest liikumistest. 1960ndate lõpus oli ta üks radikaalse feministliku organisatsioonide "New York Radical Women" ja W.I.T.C.H. rajajatest.
Elulugu.
Morgan sündis Floridas ja kasvas üles New Yorki lähedal. Oma karjääri alustas ta laps-staarina 2-aastaselt, kui tema ema ja tädi Sally esitasid ta lapsena modelliks. Nelja-aastaselt oli tal oma raadioprogramm "Väike Robin Morgan" ja eriti kuulsaks sai ta üheksa-aastaselt, kui ta hakkas mängima Dagmar Hansenit, kes oli noorem õde 1950ndate TV-seriaalis "Mama". Kui ta 1956. aastal näitlemise lõpetas, oli Morgan kuulsuse all kannatav ja otsustas pigem luuletajaks kui näitlejaks saada. Vastupidiselt ema ootustele astus ta Columbia Ülikooli ja hakkas pärast lõpetamist New Yorkis tööle kirjandusagendi ja vabakutselise toimetajana.
Luuletusi hakkas ta avaldama 1960ndatel. Ta oli "Youth International Party" liige koos Abbie Hoffmani ja Paul Krassneriga. 1968 liitus ta demonstratsioonidega Valerie Solanase vabastamiseks (sai 3 aastat Andy Warholi nurjunud mõrva eest). Radikaalse feministina protestis ta ka Miss Ameerika valimisürituse vastu 1968. aasta septembris. Ta asutas radikaalse feministliku rühmituse, mis kasutas tänavateatrit, et tõmmata tähelepanu seksismile.
1970. alustas ta ka radikaalfeministlike kirjutistega. Lisaks luulele ja sagedatele feministlikele artiklitele toimetas ta ka antoloogiad "Sisterhood is Powerful: Sisterhood is Global" (1984) ja "Sisterhood is Forever" (2003). 1989-1993 oli ta ajakirja "Ms. Magazine" peatoimetaja
Praegu elab Morgan New Yorgis.


Joachim Ernst.
Joachim Ernst (1. november 1901 – 18. veebruar 1947) oli viimne valitsev Anhalti hertsog 13. septembrist kuni 12. novembrini 1918.
Alaealisuse tõttu oli ta oma valitsemisaja jooksul prints Ariberti eestkoste all.
Hertsog Joachim Ernst suri NKVD erilaagris nr. 2 Buchenwaldis.
Ernst, Joachim
Ernst, Joachim
Ernst, Joachim


Balti kett.
Balti kett oli 23. augustil 1989 nõukogude võimu mõjutamiseks ja vabadustahte demonstreerimiseks Leedu "Sąjūdise", Läti "Tautas Fronte" ja Eesti Rahvarinde ja Balti Nõukogu algatatud massiüritus, mis kujutas endast läbi kolme Balti riigi kulgevat katkematut inimketti. Balti keti toimumise ajaks valiti Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäev, et demonstreerida oma hoiakut selle pakti suhtes.
Balti ketis osalenud inimeste hulka on hinnatud 2 miljonile. Balti kett äratas maailmas suurt tähelepanu ning aitas kaasa Balti riikide iseseisvustaotluste teadvustamisele.
Kuuesajal kilomeetril ligi kaht miljonit käsikäes seisvat inimest ühendanud aktsiooni on hiljem peetud Guinnessi rekordite raamatu vääriliseks.
2004. aastal andis Eesti Entsüklopeediakirjastus välja Lembit Koigi kirjutatud 111-leheküljelise raamatu "Balti kett".


Andy Warhol.
Andy Warhol (sünninimi "Andrew Warhola"; 6. august 1928 Pittsburgh – 22. veebruar 1987 New York) oli ameerika popkunstnik, näitleja, graafik ja filmitegija. Tema vanemad olid russiini päritolu immigrandid. Perekond oli väga usklik.
Kõrgeim summa, mis on makstud Warholi töö eest on 100 miljonit dollarit. See oli 1963. aasta teos "Kaheksa Elvist" ja see müüdi 2008. aasta sügisel. Warhol on üks seitsmest kunstnikust, kelle teose eest on makstud vähemalt 100 miljonit dollarit.


Russiinid.
Russiinid, ka ruteenid või rusnakid (endanimetus "русины" ja "руснаки") on idaslaavi rahvas Taga-Karpaatias ning selle lähiümbruses – Bukoviinas, Podkarpacies, Transilvaanias ja Vojvodinas; samuti USA-s. Russiinid kõnelevad russiini keelt ja kasutavad kirillitsat. Usklikud on uniaadid.
Aastatel 1920–1930 oli Tšehhoslovakkia russiinidel autonoomia. Russiinide täpset arvu pole teada, sest Nõukogude Liit ja Slovakkia ei pidanud russiine rahvaks, vaid ukrainlaste piirkondlikuks rühmaks. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ei andnud Ukraina vastupidiselt lootustele russiinidele autonoomiat. Erinevalt naaberriikidest ei tunnista Ukraina tänini russiine eraldi etnilise rühmana.
Russiinid on Esindamata Rahvaste Organisatsiooni liikmeks.


Sangiovese.
Sangiovese [sandžov'ese] on üks kahest Itaalia väärikast punasest viinamarjasordist (teine on Nebbiolo).
Sangioveset kasvatatakse peamiselt Toskaana maakonnas, eriti Chiantis, kuigi on see laialt levinud ka Austraalias. 1997. aastal kasvatati seda Itaalias 88 000 hektaril.
Veini omadused.
Pikki aastaid oli Sangiovese veinid üpris ebamäärase kvaliteediga, mistõttu hakati Toskaanas vahelduseks tootma teistel marjadel, näiteks Merlot'l ja Cabernet Sauvignonil põhinevaid super-Toskaana veine ("super Tuscany"). Alates 1980ndatest aastatest on Sangiovese veinid teinud siiski suure kvalitatiivse hüppe ja on nüüdseks laialt hinnatud.
Veinid on üldiselt parkainerikkad ja täidlased, kuid see sõltub suuresti tootjast.
Sangiovese nimi tuleb hilisladina keelest ja tähendab Jupiteri verd (ladina "sanguis Iovis").


Primitivo.
Primitivo on Lõuna-Itaalias levinud punane viinamarjasort.
Primitivot peetakse pigem teisejärguliseks ja odavapoolseks marjaks.
DNA-uuringud on tõestanud, et USAs Californias levinud viinamari Zinfandel on tegelikult seesama Itaaliast pärit Primitivo.


Pinotage.
Pinotage [pinot'aaž] on Lõuna-Aafrikast pärit punane viinamarjasort, mis on saadud Pinot Noiri ja Cinsault' marjade ristamisest. Pinotage'i aretas 1925. aastal professor Abraham Izak Perold, kelle eesmärgiks oli saada mari, mis oleks Pinot Noiri kvaliteediga, kuid mitte nii kapriisne ja vastuvõtlik ilmastikuoludele.
Pinotage'i maitse erineb oluliselt teiste viinamarjasortide omast, mistõttu see pole üldine masside lemmik.
Siiani on Pinotage tuntud kõige rohkem Lõuna-Aafrikas, kuid seda kasvatakse laialt ka Uus-Meremaal, vähemal määral mujalgi.


Absint.
Naturaalse rohelise värviga absint klaasis ning selle kõrval spetsiaalne absindilusikas.
Absint ehk rahvapäraselt koirohuviin (hüüdnimi "roheline haldjas", prantsuse keeles "la Fée Verte") on aniisimaitseline, kergelt kibe, kahvaturohelist või valget värvi, kange (45% kuni umbes 72%) destilleeritud alkohoolne jook ja aperitiiv. Traditsionaalse absindi retsepti põhiosa moodustavad aniis, koirohi ja apteegitill. Kuigi tihti arvatakse ekslikult, et absint on liköör, sisaldab see palju alkoholi ja väga vähe suhkrut ega vasta seega likööri definitsioonile.
Traditsiooniline viis absindi serveerimiseks on selle lahjendamine jääkülmas vees, suhtes umbes kolm kuni viis osa vett ühele osale absindile, mille käigus muutub segu valgeks ja läbipaistmatuks. Vastavalt maitsele lahustatakse vett läbi erilisele absindilusikale asetatud suhkrutüki. Serveerimise rituaalist on saanud peaaegu sama tähtis osa kui joomisest.
Absint oli populaarne 19. sajandi lõpu Prantsusmaal, eriti Pariisis. Siis jõi seda suur osa ühiskonnast, sest see oli odavam kui teised joogid. Restoranides sai tund, mil töölt koju tulevad inimesed jõid enne õhtusööki klaasi absinti, nimeks "l'heure verte" [löör vert] "roheline tund". Absint oli samuti levinud Pariisi kunstnike ja kirjanike hulgas, kes kuritarvitamise ja romantiliste müütide loomisega selle kurikuulsaks tegid. Absint ongi tuntud tänu neile kunstnike ja kirjanike loodud müütidele, mis kujutavad seda psühhoaktiivsena ja hallutsinatsioone tekitavana.
19. sajandi lõpus arvati, et sõltuvus absindist ja absindi tarvitamise kõrvalmõjud, nn absintism, on hullemad kui "tavaline", teistest alkohoolsetest jookidest tekkinud alkoholism. Lisaks muudele põhjustele keelati sellel ettekäändel ja veinitootjate survel absint 20. sajandi alguses paljudes Euroopa riikides ära, kõige viimasena 1915. aastal Prantsusmaal. Samas paljudes riikides pole see kunagi keelatud olnud – tuntumateks näideteks on Hispaania, Portugal, Suurbritannia ja tänapäevane Tšehhi.
Tänapäeval tehtud katsetega ja uurimustega on näidatud, et absintismi põhjuseks nimetatud tujoon (mis sisaldub koirohuõlis) ei jõua korralikult toodetud absinti eriliselt suurtes kogustes, seda isegi mitte 20. sajandi algusest pärit pudelites. Sellepärast eemaldasid keelu absindi tootmiselt ja müümiselt 1980. aastatel paljud Euroopa Liidu liikmesriigid, ning hiljem ka enamik teisi riike, kes selle keelanud olid. 1990ndatel hakkas absint jälle populaarsust koguma. Ameerika Ühendriikides legaliseeriti absint alles 2007. aastal.
Sõna päritolu.
Absindi nimetus tuleneb nii eesti kui paljudes teistes keeltes tõenäoliselt prantsuse keelest (absint oli levinuim Prantsusmaal). Prantsuskeelne sõna "absinthe" [absäät] on koirohutaime nimetus ja tuleneb ladina sõnast "absinthium". See omakorda tuleneb kreeka sõnast ἀψίνθιον "apsinthion".
Tihti arvatakse, et "apsinthion" tähendab "joodamatu", või "ebameeldiv", ning et see tuleneb eesliitest a- (eba-, mitte-) ja sõnast ψίνθος "psinthos", haruldasest omadussõnast tähendusega "nauditav". Selline nimi oleks äärmiselt kibedale koirohule sobiv, kuid on arvatavasti rahvaetümoloogia tulemus. Parem teooria on, et nimi tuleneb mõnest Lähis-Ida keelest: vanapärsia keeles on tõendeid sõnast "aspand", mis tähendab mingit kibedat taime. Tänapäeva farsi keeles on sõnad افسنطین "afsentin" 'koirohi' ja اسپند "espand" 'harilik peeganum' ("Peganum harmala", inglise keeles "Syrian rue").
Maitse.
Absindi maitse on erinev paljudest teistest "tavalisest" alkohoolsetest jookidest.
Kuigi absindi nimetus tuleneb koirohu prantsuskeelsest nimest "absinthe", sisaldub selles koirohtu tegelikult võrreldes teiste taimedega üpris vähe. Peamised maitsekujundajad on joogis ikkagi aniis ja vähem ka apteegitill ning absint on aniisimaitseline jook.
Aniisi ja lagritsa maitse on kergelt sarnased, seega võib leida kirjeldusi, mille järgi absint on lagritsamaitseline.
Absint on kerge piparmündi-laadse kibedusega, kuid pole nii kibe, kui selle reputatsiooni järgi võiks arvata. Koirohus sisalduvast ühest kibedaimast ainest absintiinist jõuab korralikult destilleeritud absinti väga väike kogus.
Valmistamine.
Absindi valmistamine toimub kahes sammus. Kõigepealt leotatakse taimi ning taimeekstrakte, millest traditsioonilistes retseptides peamisteks kolmeks on koirohi ("Artemisia absinthium"), apteegitill ("Foeniculum vulgare") ja aniis, mitu päeva (olenevalt retseptist) kanges lähtealkoholis. Kvaliteetsetes jookides on lähtealkoholiks enamasti viinamarjadest saadud piiritus, odavamates aga peedi- või teraviljapiiritus.
Pärast leotamist destilleeritakse saadud vedelik. Kvaliteetsemaid absinte lastakse seejärel veel vananeda, olenevalt tootjast mõned kuud kuni aasta. Lõpuks lahjendatakse suure alkoholisisaldusega destillaati veega, vastavalt soovitud kangusele.
Peale destilleerimise tehakse mõnesid absinte ka taimede eeterlike õlide ja alkoholi seguna, üritades nii järele teha "õige" absindi maitset. Nii tehakse näiteks enamik Tšehhi absinte. Selliseid "õlisegu"-absinte peetakse tavaliselt madalakvaliteetseteks. Igal juhul pole ühtegi traditsioonilist absinti sellisel viisil tehtud.
Klassikalise rohelise "verte" [vert] (prantsuse keeles 'roheline') absindi tegemisel, kui ei kasutata kunstlikke värvaineid, järgneb destilleerimisele ka teine leotamine taimedes, mis annavad värvi ning lisavad maitsevarjundeid. Neist taimedest on põhilised, mida kasutatakse peaaegu alati, pontose puju ("Artemisia pontica"), meliss ja iisop. Sellisel teel saadud joogile annab värvuse taimedest eraldunud klorofüll ja jook on kahvatu-, smaragdroheline – kunstlikult värvitud joogid on aga helerohelised. Et klorofüll pika aja peale laguneb, siis nii nagu puulehed, muutub ka absint seistes pruuniks. Sellist pruuni absinti nimetatakse prantsuse keeles "feuille morte" [föj mort] (sõna-sõnalt 'surnud leht' ehk sügisleht), ja selline tulemus on üldiselt soovitav.
Kui aga kolmas, värvi lisamise samm jäetakse tegemata ning jook jäetakse värvituks, nimetatakse sellist absinti "blanche" [blašš] (prantsuse keeles 'valge'), või Šveitsis tehtu kohta "bleue" [blöö] (prantsuse keeles 'sinine'), kus sellist tüüpi absinti on palju traditsiooniliselt toodetud. "Blancheide ja "bleueide erinevuseks "verteidest ei ole aga ainult värvus, tavaliselt on ka nende retsept erinev.
Serveerimine.
Suure alkoholisisalduse tõttu ei jooda absinti peaaegu kunagi puhtalt, vaid kui lihtsat kokteili – seda lahjendatakse veega, suhtes umbes kolm kuni viis osa vett ühele osale absindile, ning vastavalt maitsele lisatakse suhkrut (suhkru lisamine teeb joogi vähem kibedaks, ning annab kergelt teistsuguse maitse).
Absindiklaasi valatakse pudelist umbes viiendik klaasi mahust absinti (mõnedel klaasidel on näidatud, kui palju peab absinti olema). Kui tahetakse lisada suhkrut (traditsiooniliselt on seda enamasti tehtud), siis asetatakse klaasi peale spetsiaalne piludega lusikas ja pilu peale suhkrutükk. Seejärel hakatakse veekannust aeglaselt läbi suhkru tilgutama jääkülma vett, nii et suhkur lahustub. Seda tehakse seni, kuni kogu suhkur on joogi sisse sulanud.
Absindi vees lahustamine annab omapärase efekti: aniisist ja teistest koostistaimedest pärit eeterlikud õlid lahustuvad küll alkoholis, kuid mitte vees – seetõttu vee lisamisel tulevad need lahusest välja ning muudavad joogi välimuse läbipaistmatuks ning valgeks. Seejuures tulevad esile ka uued lõhna- ning maitsevarjundid. Seda muutust nimetatakse prantsuse sõnaga "louche" [lušš].
Et vee aeglaselt tilgutamine annab teistsuguse efekti kui kiiresti peale valamine (tilgutamisel tulevad maitsevarjundid rohkem esile), siis on sellest protsessist saanud rituaal ning absindi joomise tähtis külg.
Tänapäeval reklaamitakse ja müüakse mõningaid, eriti Tšehhis valmistatuid absinte koos rituaaliga, kus absinti pistetud suhkrutükk pannakse põlema, lastakse sulada ning pannakse absinti ja valatakse peale jääkülma vett, et tuli kustutada. Eriti populaarseks sai see siis, kui seda kujutati filmis "Moulin Rouge". Selline rituaal on 1990ndatel välja mõeldud ning pole tõendeid, et ajalooliselt oleks kunagi sellist meetodit kasutatud.
Ajalugu.
Tühi klaas absindilusika ja suhkrutükiga.
Koirohi, mille põhjal absinti valmistatakse, on juba ammu olnud kasutuses ravimtaimena – seda on näiteks kirjeldanud nii Hippokrates kui Pythagoras. Kuid absinti, mis erineb lihtsast koirohuleotisest, hakati valmistama umbes 18. sajandi lõpus.
Legendi järgi mõtles absindi retsepti välja 1792. aastal prantsuse arst nimega Dr. Pierre Ordinaire. Ta oli põgenenud revolutsiooni eest Šveitsi, kus ta Val-de-Travers piirkonna väikelinnas Couvet's elades seda destilleerima hakkas. Ordinaire kirjutas absinti välja ravimina paljude erinevate haiguste puhul. Aja jooksul selle populaarsus kasvas ning talle pandi hüüdnimi "La Fée Verte" 'roheline haldjas', mis jäigi alatiseks külge. Pärast Ordinaire'i surma liikus absindi retsept edasi kahele Henriod'-nimelisele õele, kes hakkasid seda suuremates kogustes tootma ja müüma.
See traditsionaalne jutustus ei ole aga tõenäoliselt täpne. Absindisarnaste jookide tootmisest on teateid juba 1750. aastatest või veel varem, ning on ka tõenäoline, et õed Henriod'd tootsid absinti juba enne Ordinaire'i saabumist. Aga isegi kui Ordinaire'i retsept ei olnud tema välja mõeldud, oli ikkagi tema see inimene, kes absindi levikule ravimina palju kaasa aitas.
19. sajandi alguses (mõne allika järgi 1797. aastal) ostis absindi retsepti õdede Henriod'de käest ära prantslane nimega Major Dubied. Ta avas koos oma väimehe Henri-Louis Pernod'ga Couvet's esimese ametliku absinditehase. Alguses oli küll tehases ainult kaks destillaatorit, mis tootsid 16 liitrit päevas, kuid siiski polnud absinti varem sellistes kogustes toodetud.
1805. aastal avas Henri-Louis Pernod Prantsusmaal Pontarlier' linnas suurema absinditehase nimega Pernod Fils. See tehas sai hiljem kõige suuremaks ja tuntumaks tehaseks, tootes 19. sajandi lõpus, populaarsuse tipul üle 30 000 liitri päevas. Tänapäeval võetakse firma Pernod Fils 20. sajandi alguse toodangut eeskujuks teiste absintide valmistamisel.
Tšehhi absindid.
Tšehhi absindid on üpriski erinevad "traditsioonilistest" absintidest. Kui traditsionaalselt tehakse absinti taimede alkoholileotise destilleerimise teel, siis Tšehhi absinte valmistatakse tavalise taimeõlide seguna. Samuti erinevad Tšehhi absindid tavalistest joomise rituaali poolest, mis sisaldab suhkrutüki leotamist absindis, selle süütamist ja absindiklaasi pistmist. Pole tõendeid, et sellist rituaali oleks kunagi ajaloos kasutatud, seega tõenäoliselt mõeldi see 1990ndatel välja reklaamitrikina.
Allikad.
Et internetis eestikeelseid allikaid absindi kohta ei leidu, on kasutatud ingliskeelseid allikaid.


Mäluauk.
Mäluauk tähendab kõnekeeles amneesiat. Enamasti mõeldakse selle all alkoholijoobest tingitud mälukaotust.


Valerie Solanas.
Valerie Jean Solanas (9. aprill 1936 – 26. aprill 1988) oli Ameerika feministlik kirjanik. Ta kirjutas "SCUM Manifesto", mis ründas patriarhaalset kultuuri. Raamat on kuulus kui klassikaline "undreground"i poliitiline kirjandus. Solanas sai kurikuulsaks, kuna üritas 1968 aastal mõrvata kunstnik Andy Warholi.
Elulugu.
Valerie Jean Solanas sündis Ventoris, New Jersey lähedal Louis ja Dorothy Bondo Solanas tütrena. Tema isa kasutas teda seksuaalselt ära. 1940. aastal Valerie vanemad lahutasid ja ta kolis koos emaga Washingtoni. 1949 Valerie ema abiellus ja Valerie saadeti Katoliiklikku kooli. 1951. aastal 15-aastasena jäi Valerie rasedaks ühest meremehest. 1954. lõpetas Solanas Keskkooli ja läks Marylandi Ülikooli psühholoogiat õppima. Elatist teenis ta psühholoogia laboris ja hiljem ka prostitutsiooniga.
1966 läks ta elama Greenwich Villagesse, kus ta kirjutas näidendi "Up Your Ass" mis kirjeldab mehi vihkavast prostituudist. Ta pöördus Andy Warholi poole, et see ta näidendi välja annaks. Warhol, kelle tööd tihti ära keelati, arvas, et see on politsei lõks, kuna see oli nii pornograafiline. Solanas helistas Warholile hiljem, et oma käsikirja tagasi saada. Warhol väitis, et see on kadunud ja pakkus talle osa filmis "I, A Man".
3. juunil 1968 lasi ta Warholi stuudios kolm lasku Warholi pihta, millest üks ka tabas, kuid ei tapnud. Ta üritas lasta ka kunstikriitik Mario Amayat ja Warholi manageri Fred Hughesi, kuid relv hakkas tõrkuma, kuna Valerie oli üritanud ise hõbekuule teha, mis toru ummistasid. Kohus määras talle 3 aastat, Warhol keeldus tunnistama tulema. Paljud feministid (Robin Morgan) protesteerisid Solanase vangistuse vastu.
Valerie Solanas suri 52-aastasena San Franciscos emfüseemi ja kopsupõletikku.
Solanase vaated tipnesid äärmusfeministliku SCUM-manifestiga ("Society for Cutting Up Men")
1996. aastal tehti tema elul põhinev film "I Shot Andy Warhol", kus Solanast mängis Lili Taylor ja Jared Harris mängis Warholi.
Warholi sõber Lou Reed ei andestanud solanasele kunagi tema mõrvakatset ning tegi laulu "I Believe" koos John Calega albumile "Songs for Drella", kus ta laulab "I believe/I would've pulled the switch on her myself"."


Ärkamisaeg.
Ärkamisaeg oli 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärkava haritlaskonna kujunemise aeg.


Seksism.
Seksism on kõige üldisemas mõttes diskrimineerimine ja/või eelarvamused seoses inimese soolise kuuluvusega.
Seksismi liigid.
Igal seksismi liigil on oma ajalugu ja omad põhjused.


Bill Watterson.
William B. "Bill" Watterson II (sündinud 5. juulil 1958) on ameerika koomiksikunstnik.
Bill Watterson on tuntud ülipopulaarse koomiksiribade sarja Calvin ja Hobbes tõttu, mille esimene osa ilmus 18. novembril 1985. Sari räägib kuueaastasest, ja mürgise huumori ja erakordselt elava fantaasiaga poisist Calvinist, kelle plüüsist mängutiiger Hobbes on poisi enda jaoks täiesti elus ning inimkeelt kõnelev kaaslane.
1995. aastal lõpetas Watterson enesealgatuslikult sarja joonistamise. Selline käitumine oli koomiksitööstuses pretsedenditu.
Eestis ilmus koomiks lühikest aega ajalehes "Postimees."
Watterson veetis suure osa oma karjäärist üritades koomiksite loomist ümbritsevat kliimat muuta. Ta leidis, et koomiksite kunstiväärtust alahinnati ning et neile eraldatud ruumi vähendati ajalehtedes pidevalt. Tema arvates ei peaks kunsti hindama selle meediumi järgi, millele see loodi. Seetõttu ei ole olemas "kõrgkunsti" ega "madalat kunsti", vaid lihtsalt kunst.
Välislingid.
Watterson, Bill


Goiási osariik.
Goiás [goj'ass] on Brasiilia osariik, 1. järgu haldusüksus Kesk-Läänepiirkonnas.
Rahvastik.
Pealinn ja suurim linn on Goiânia (hinnanguline elanike arv 1.7.2005: 1 201 006).


Kihnu valla vapp.
Kihnu valla vapp on Eesti haldusüksuse Kihnu valla vapp.
Vapp on kinnitatud 7. novembril 1995.
Vapi kirjeldus.
Kihnu valla vapiks on hõbedane musta lainelise päisega kilp. Kilbi hõbedasel väljal on sinine kaheksaharuline täht, mille kaldharud on ristharudest lühemad. Mustal päisel on aga hõbedane lamav otsevaatav hüljes.
Kilbi laineline jaotus tähistab merd. Sinine kaheksaharuline täht sümboliseerib ilmakaari ning sellega ka Kihnu kuulsaid meresõitjaid ning laevaehitajaid. Samuti märgib täht põhjamaiselt karge mere keskel asuvat Kihnu saart ennast. Vapiloom viitab hülgepüügile, kihnlaste traditsioonilisele tegevusalale.


Johannes Kaiv.
Johannes Kaiv (8. juuli 1897 – 20. november 1965) oli Eesti diplomaat.
Ta oli konsul New Yorgis 1939–1965 (alates 1940. aastast peakonsul saadiku ülesannetes). Koos Ernst Jaaksoniga suutis ta tagada Eesti Vabariigi saatkondade tegevuse jätkumise demokraatlikus läänes peale riigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ning saavutada ka lääneriikidepoolse okupatsiooni mittetunnustamise.


Tocantins.
Tocantins on jõgi Lõuna-Ameerikas. Saab alguse Brasiilia Goiási osariigis, umbes 100 km Brasíliast läänes. Ülemjooksul voolab läbi Serra da Mesa järve. Suubub Atlandi ookeani.
Jõe järgi on nime saanud Tocantinsi osariik.


Fjodor Tjuttšev.
Fjodor Ivanovitš Tjuttšev ("Федор Иванович Тютчев"; 5. detsember 1803 Ovstugi küla Orjoli kubermang – 27. juuli 1873) oli vene luuletaja ja diplomaat.
Tjuttšev sündis vaesunud aadliperekonnas ning sai koduse kasvatuse Semjon Raitšilt, kes oli hiljem ka Mihhail Lermontovi koduõpetaja. Õppis Moskva ülikoolis ning peale lõpetamist sai suunamise Välisasjade kolleegiumisse ning suunati Venemaa keisririigi diplomaatilisse esindusse Münchenisse.
Tjuttšev oli 1822–1837 Vene diplomaat Münchenis ja 1837 Torinos, saatkonnas täitis ta kohalike olude kohta infokogumise ja Venemaale edastamise ülesandeid, samuti Venemaa kohta positiivse kujundi loomisega Euroopa ajakirjanduses.
1844. aastal saabus ta tagasi Venemaale ning määrati keiser Nikolai I poolt riigikantseleri juurde eriülesannetega ametnikuks ja pärast seda töötas Peterburis välisministeeriumi tsensorina("председателем иностранного цензурного комитета"). Ta tundis Heinrich Heinet ja Friedrich Wilhelm Joseph von Schellingit.
Kirjanduslik looming.
Ta ei osalenud kirjanduselus ega nimetanud end kirjameheks. Siiski on talt säilinud nelisada luuletust, mida Venemaal tihti tsiteeritakse.
Varaseid luuletusi lõi ta 18. sajandi traditsioone järgides. 1830. aastatel olid tema värssides tugevad euroopa (eriti saksa) romantismi mõjutused. See on filosoofiline (meditatiivne) lüürika, milles mõtiskletakse maailmakõiksuse, inimese saatuse ja looduse üle. 1840. aastatel kirjutas ta poliitilisi artikleid Venemaa ja Lääne tsivilisatsiooni suhetest. 1850. aastatel lõi Tjuttšev erutavaid armastusluuletusi, milles mõtestas armastust tragöödiana. Need värsid ühendati hiljem Denisjeva tsükliks, J.A. Denisjevale pühendatud luuletuste tsükliks. 1860.–1870. aastatel domineerisid Tjuttševi loomingus poliitilised luuletused.
Tema kõige kuulsam luuletus on "Silentium!", kahetsus, et üks inimene ei või iialgi teisest lõplikult aru saada. Rida "Lausutud mõte vale on" on üks Tjuttševi kõige tihedamini tsiteeritud mõtteteradest, nagu ka "Pea ei saa aru Venemaast" ja "Ei keegi saa ette tunda, kuidas ta sõna vastu kajab".
Isiklikku.
Fjodor Tjuttšev oli abielus saksa päritolu Eleonora Petersoniga.
Viited.
Tjuttšev, Fjodor
Tjuttšev, Fjodor
Tjuttšev, Fjodor
Tjuttšev, Fjodor


Itatiaia rahvuspark.
Itatiaia rahvuspark on Brasiilia vanim rahvuspark, asutatud 1937. aastal. Asub Rio de Janeiro ja Minas Geraisi osariikides. Pindala on 30 000 ha.
Rahvuspargis asub Brasiilia kõrguselt kolmas mägi Pico das Agulhas Negras (2878 m).


Odessa.
Odessa on linn Ukrainas, Odessa oblasti keskus. Ta asub Musta mere Odessa lahe ääres.
Ajalugu.
Antiikajast kuni Suure rahvasterändamiseni asus Odessa maa-alal kreeklaste koloonia. Kuldhordi ajal oli seal Genova asula Ginestra. Osmanite impeeriumi ajal asus seal tatarlaste ja kreeklaste asula Hadžibei. 1765. aastal rajasid türklased selle kõrvale kindluse, mille Vene väed vallutasid 1789.
Venemaa keisririigis.
Odessa asutati Katariina II käsul 2. septembril 1794 Venemaa sõjasadamana. Odessa esimene linnapea ja sadamaülem 1794–1797 oli hispaanlane José de Ribas, kelle auks nimetatakse Odessa peatänavat Deribassovskajaks. Aastast 1803. oli Odessa linnapeaks ja pärast seda 1805. aastast ka Novorossiiski kubermangu kuberneriks Prantsusmaa kardinali Richelieu järglane Armand Emmanuel du Plessis de Richelieu, kes oli pärast Prantsuse revolutsiooni põgenenud Prantsusmaalt.
Hea asukoha tõttu muutus Odessa kiiresti üleeuroopalise tähtsusega kaubandus- ja tööstuskeskuseks. Oma 100. sünnipäevaks oli Odessa juba Venemaa elanike arvult neljas linn Peterburi, Moskva ja Varssavi järel.
Teises maailmasõjas.
Linnaelanike poolt Teises maailmasõjas ilmutatud mehisuse eest nimetati Odessa 1965 kangelaslinnaks. Veel tänapäevalgi on Odessas sõjaväeringkonna staabi muuseum, memoriaalkompleks ja muuseum "411 patareid" ning niinimetatud "Kuulsuse vöö", kunagiste kaitserajatiste joonel paiknev memoriaalkompleks. Odessa pidas Saksa vägede rünnakutele vastu 73 päeva ja see oli üks esimesi suuremaid vastuhakke, mida Saksa väed Nõukogude Liidus kohtasid. See on seotud asjaoluga, et Odessas elas väga palju juute, ent natside halb suhtumine juutidesse polnud mingi saladus. Pärast vallutamist okupeerisid ja annekteerisid Odessa Rumeenia väed Transnistria koosseisu. Üheainsa päevaga, 23. oktoobril 1941 tapsid Rumeenia väed sadamas 19 tuhat juuti. Üleüldse hukkasid Rumeenia väed Transnistrias sõja ajal veerand miljonit inimest, eriti juute.
NSV Liidus.
20. sajandil asutati Odessas masinaehitus- ja metallitöötlusettevõtteid, keemiatehaseid, toiduainete- ja kergetööstusettevõtteid. Odessa sadam on kõige suurem Musta mere kaldal. Kaisid on sadamas mitu kilomeetrit.
Rahvastik.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Odessa elanikest ukrainlasi 61,6 %, venelasi 29,0 %, bulgaarlasi 1,3 %, juute 1,2 %, moldaavlasi 0,7 %, valgevenelasi 0,6 %, armeenlasi 0,4 % ja poolakaid 0,2 %.
Vaatamisväärsused.
Odessas asub Potjomkini trepp, mis ehitati 1837–1841. Trepil on 192 astet. Tsaariajal kandis see Richelieu' nime, nõukogude ajal nimetati ümber soomuslaeva "Potjomkin" järgi.
Iga aasta 1. aprillil peetakse Odessas rahvusvahelist (peamiselt SRÜ) humoristide ja satiirikute festivali "Humoriina", mis jätab kohati varju ka uue aasta pidustused. Odessa ise väidab end olevat ülemaailmne huumori ja naeru pealinn.


Koomiksiautorite loend.
"Siin on loetletud koomiksikunstnikke, -stsenariste jt koomiksiautoreid."
G.
Neil Gaiman
– René Goscinny
– Bud Grace
K.
Olimar Kallas
M.
Frank Miller –
Alan Moore
U.
Albert Uderzo
W.
Bill Watterson


Rogain.
Rogain on pika kontrollajaga võistkondlik valikorienteerumine. Eesmärk on koguda kontrollaja jooksul võimalikult palju punkte maastikule paigutatud kontrollpunktide läbimisest. Kontrollpunktide väärtus on erinev ning sõltub kaugusest ja tehnilisest keerukusest. Klassikalise rogaini kontrollaeg on 24 tundi, sellise kontrollajaga peetakse rogaini tiitlivõistlusi. Rahvaspordivõistlusi korraldatakse ka lühema kontrollajaga (6, 8 või 12 tundi). Võistkonna suuruseks võib olla 2–5 liiget ning võistkond peab liikuma koos. Maailmameistrivõistlustel võib võistkonnas olla 2 või 3 liiget. Võistluse ajal võib pöörduda tagasi võistluskeskusse, et puhata, süüa ja varustust täiendada.
24-tunni rogaine korraldatakse tavapäraselt täiskuule lähimal nädalavahetusel. Võistluse start on reeglina laupäeva keskpäeval 12.00 ja finiš pühapäeva keskpäeval 12.00. Tulemusi arvestatakse kolmes põhiklassis mees-, nais- ja segavõistkondadele. Lisaks kolmele põhiklassile on eraldi võistlusklassid juunioridele (kuni 20-aastased), veteranidele (40-aastased ja vanemad), superveteranidele (55-aastased ja vanemad) ja ultraveteranidele (65-aastased ja vanemad).
Rogainis vajalikud oskused.
Võistlusspordina on rogain väga head vastupidavust nõudev kestvusspordiala. Tippvõistkonnad läbivad ööpäeva jooksul üle 100 kilomeetri, seda sageli raske läbitavusega ja mägistel maastikel. Kuivõrd kontrollpunktide läbimise järjekord ei ole ette antud, nõuab rogain ka head raja planeerimise ja teevaliku oskust, samuti oskust õigesti hinnata oma jõuvarusid ning maastikul edenemise kiirust. Oluline on ka oskus kaarti tõlgendada. Rahvaspordina on rogain orienteerumismatk, et heas seltskonnas nautida huvitavaid maastikke.
Kaardid ja võistlusvarustus.
Rogainivõistlustel kasutatakse kaarte, mis on tavaliselt mõõtkavas 1:25000 kuni 1:50000, kõrgusjoonte vahega 5–20 meetrit. Abivahenditena on lubatud kasutada vaid kompassi ja kella. Kontrollpunktide tähistena kasutatakse rahvusvahelisi orienteerumistähiseid. Kontrollpunktide läbimise ja võistkonnaliikmete koosliikumise tõendamiseks kasutatakse elektroonilist märkesüsteemi – Euroopas on selleks peamiselt SportIdent, Austraalias ja Uus-Meremaal NavLight.
Rogaini ajalugu ja levik maailmas.
Rogain on kasvanud välja ööpäevastest matkadest. Rogaini nimi ja võistlusformaat võeti kasutusele Austraalias 1976. aastal. Lisaks Austraaliale, kus toimub aastas ligi 50 rogainivõistlust, korraldatakse rogaine regulaarselt ka Uus-Meremaal, Kanadas, USAs, Jaapanis, Venemaal, Ukrainas, Tšehhis, Iirimaal, Hispaanias, Rootsis, Soomes, Lätis, Leedus ja Eestis. Korraldatakse ka ratta-, suusa- ja kanuurogaine. Austraalia ja USA linnapiirkondades korraldatud rogaine on nimetatud metrogainideks. Spordiala rahvusvahelist arengut, sealhulgas tiitlivõistluste korraldamist koordineerib Rahvusvaheline Rogainiföderatsioon (IRF). Rogaini maailmameistrivõistlused on varem toimunud üle aasta, kuid alates 2012 korraldatakse neid iga-aastaselt. Euroopa, Põhja-Ameerika ja Austraalia meistrivõistlused toimuvad igal aastal.
Rogain Eestis.
Eestis harrastatakse rogaini alates 1999. aastast, mil TA Orienteerumisklubi korraldas esimese 8-tunnise rogaini. Sellest ajast on osalejate arv pidevalt kasvanud. Viimastel aastatel on Eesti suurimal, TAOK rogainil, osalenud 900–1000 osavõtjat. Aastal 2007 osales 437 võistkonda kokku 1157 võistlejaga, mis on seni maailma osavõturohkeim rogain. Eestis koordineerib rogaini kui spordiala Eesti Orienteerumisliit (EOL). EOL on IRFi liige 2010. aastast. Eesti rogainijad on võitnud mitmeid medaleid rogaini tiitlivõistlustelt. 2012. aastal Tšehhi Maagimäestikus tulid Rain ja Silver Eensaar rogaini maailmameistriteks. Eesti kui rogainimaa rahvusvahelist staatust peegeldab ka rogaini tiitlivõistluste korraldamise usaldamine Eestile. 2005. aastal korraldas OK Orion Nõval Euroopa meistrivõistlused. 2008. aastal korraldas TAOK Karula rahvuspargis rogaini maailmameistrivõistlused.
Eesti rogainijate medalivõidud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel.
Karli Lambot, Tõnu Lillelaid, Rait Pallo – pronksmedal meeskondade arvestuses, 2010, Cheviot, Uus-Meremaa
Silver Eensaar, Rain Eensaar - kuldmedal meeskondade arvestuses, 2012, Prebuz, Tšehhi
Jaanus Reha, Margus Klementsov – kuldmedal meeskondade arvestuses, 2005, Nõva, Eesti
Airi Alnek, Riina Laev – hõbemedal naiskondade arvestuses, 2005, Nõva, Eesti
Monika Vehlmann, Ingrid Vehlmann – pronksmedal naiskondade arvestuses, 2005, Nõva, Eesti
Marje Viirmann, Eduard Pukkonen, Mati Preitof – pronksmedal segavõistkondade arvestuses, 2007, Smiltene, Läti
Silver Eensaar, Rain Eensaar – hõbemedal meeskondade arvestuses, 2009, Ylläs, Soome
Mariann Sulg, Neeme Loorits – hõbemedal segavõistkondade arvestuses, 2009, Ylläs, Soome
Karli Lambot, Tõnu Lillelaid, Rait Pallo – pronksmedal meeskondade arvestuses, 2010, Migovo, Ukraina
Silver Eensaar, Rain Eensaar – kuldmedal meeskondade arvestuses, 2011, Rauna, Läti
Andreas Kraas, Erik Aibast – hõbemedal meeskondade arvestuses, 2011, Rauna, Läti
Karli Lambot, Tõnu Lillelaid, Rait Pallo – pronksmedal meeskondade arvestuses, 2011, Rauna, Läti
Armo Hiie, Lauri Lahtmäe – kuldmedal meeskondade arvestuses, 2012, Moletai, Leedu


Konstanz.
Konstanz on linn Saksamaal, Baden-Württembergi liidumaal. Asub Bodeni järve ja Reini ääres, piirneb vahetult Šveitsiga ning on kokku kasvanud Šveitsi poolel asuva Kreuzlingeni linnaga.
Ajalugu.
Konstanzi kohal oli keltide asula, linna on mainitud esmakordselt 525. aastal. Umbes 585. aastal loodi Konstanzi piiskopkond.
1414–1418 peeti seal Konstanzi kirikukogu. 6. juulil 1415 põletati Konstanzis tuleriidal ketserina Jan Hus. 1417. aastal valiti seal paavstiks Martinus V.
1633. aastal piirasid Kolmekümneaastase sõja käigus linna rootslased.
Konstanz on krahv Ferdinand von Zeppelini sünnikoht.
Linnas asub Konstanzi Ülikool. Linna lähedal asub Mainau saar.


Krefeld.
Krefeld (kuni 1929. aastani ka Crefeld) on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Kölnist põhjaloodes.
Asub Reini jõe ääres (Uerdingeni linnaosa).
Krefeldi kohal asus roomlaste sõjaväelaager Gelduba. 1105. aastal mainitakse esmakordselt Krefeldi. 1929. aastal liideti Krefeldiga Uerdingeni linn, mis oli linnaõigused saanud juba 1255. aastal. Krefeld sai linnaõigused 1373. aastal.
Pärast Vestfaali rahu 1648. aastal sai Krefeldist mennoniitide varjupaik.
Krefeld on pikka aega olnud tähtis tekstiilitööstuse keskus. Teda hüütakse ka sameti- ja siidilinnaks. Krefeldis elas siiditööstur Adolf von der Leyen.


Enn Küng.
Enn Küng (sündis 31. oktoobril 1963 Tallinnas) on eesti ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud. Alates 2001. aastast on ta ajaloodoktor.
Küng õppis aastatel 1982–1988 Tartu Ülikoolis ajalugu 1992 sai sealt magistrikraadi ning 2001 doktorikraadi.
Aastatel 1992–2005 töötas ta Eesti Ajalooarhiivis. Alates 1994. aastast on ta olnud Tartu Ülikooli õppejõud, aastast 2005 Eesti ajaloo õppetooli dotsent.
Enn Küng on peamiselt uurinud Eesti ja Rootsi varauusaega (16.–17. sajandit). Eriti huvitavad teda majandus- ja kaubanduspoliitika küsimused. 2002. aastal sai ta oma doktoritöö eest parima Eesti ajalooraamatu auhinna.
Küng oli aastatel 2000–2010 Akadeemilise Ajalooseltsi esimees.


Jaapani muusika.
Jaapani muusika on Jaapani traditsiooniline ja moodne muusika.
Jaapan on iidne maa, mis on olnud tihedalt seotud Hiina ja Koreaga ja seega saanud ka kultuurilisi mõjutusi neilt maadelt. Enamik pille, kui ka muusikastiile on pärit Hiinast ja Koreast. Sisserändajad, kes saabusid sajandeid tagasi Jaapanisse võtsid endiga kaasa oma kultuuri. Sulades ise jaapanlaste sekka, sulandus nendega ka nende muusika. Seetõttu ongi nende kolme maa kultuurid suhteliselt sarnased, kuigi ammustel aegadel püüti seda vältida, sest Jaapani, Hiina ja Korea valitsejad pidasid alati oma maad ja oma rahvast teise omast paremaks ja leidsid, et kõik, mida nemad teevad ja arvavad on ainuõige.
Üheks jaapani kultuuri iseärasuseks on viis, kuidas erinevate maade kultuurilised elemendid eksisteerivad külg-külje kõrval harmoonias, mõjutades koos kohalikku kultuuri ja luues seega uue kultuuri. Muusika ei ole erand. Jaapanlaste igapäevases elus mängitav ja kuulatav muusika on väga mitmekesine: traditsiooniline jaapani muusika, jaapani poplaulud, Westerni klassika, ameerika poplaulud ja nii edasi. Alguses esitati muusikat vaid kontsertidel ja teatrites, kuid tänu telerile ja raadiole ning mitmetele helisalvestusseadmetele on muusika saanud jaapanlaste elu igapäevaseks osaks.
Traditsiooniline jaapani muusika.
On olemas kaht tüüpi traditsioonilist jaapani muusikat: kunstmuusika ja folkmuusika. Kunstmuusikal on mitu erinevat stiili, igaüks neist kujunes välja erineval ajalooperioodil. Üldiselt mängib Jaapani ajaloos vokaalmuusika palju olulisemat rolli kui instrumentaalmuusika. Traditsiooniline jaapani muusika arenes sageli osana sellistest teatriliikidest nagu Noh, Kabkul ja Bunraku.
Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega. See muusika hõlmas nii laulu kui instrumentaalmuusikat. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid kolmeks rühmaks: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel).
5. sajandil avas Jaapan end Aasia kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme.
Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldas noodistamist ja seetõttu arenes see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas.
Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika Gagaku ja ka paljud teised tolle aja populaarsed muusikaliigid nt. Sarugaku.
Gagaku – iidne õukonnamuusika.
Esmane märkimisväärne areng jaapani muusikas toimus Heiani perioodil (794–1192). Gagaku on muusika, mida esitati peamiselt õukonnas aadlikele ja ühiskonna kõrgklassile.
Gagakut jagatakse kolme kategooriasse: originaalne võõramaine muusika, puhas jaapani muusika ja Jaapanis koostatud muusika, millel olid teiste maade mõjud.
Originaalse võõramaise muusika (Kangen) juured ulatuvad Hiinasse, Koreasse ja teistesse Lõuna- ja Kagu-Aasia maadesse ja on jagatud kahte liiki. Need on To-gaku, mis on Hiina päritoluga ja Komagaku, mis pärineb Koreast. See on orkestrimuusika ilma igasuguse vokaalita ja saadab tantsu, mida hüütakse Bugakuks.
Puhas jaapani muusika, mida hüütakse Kokufu kabuks ehk jaapani tantslauluks on vokaalmuusika instrumentaalsaatega. See baseerub iidsel muusikal, mida mängiti templiriitustel ja ka õukonnatseremooniatel.
Viimane kategooria sisaldab Saibarat, mis pärineb rahvalauludest ja Roeid (Hiina palvepoeemid). Neid saadab instrumentaalmuusika.
Gagakus kasutati järgmisi muusikariistu: suuorelid, flöödid, trummid ja kandled. Nende kooslused määras ära muusika liik. Gagakut esitati õukonnas, pagoodides ja mõnedes templites. Viimasel ajal on see muusikaliik pälvinud noorte inimeste tähelepanu ja aegajalt kasutatakse seda kaasaegses muusikas.
Lisaks Gagakule kujunes Heiani ajastul välja ka teine tähtis muusikastiil: Shomyo. See on vokaalmuusika, mida esitati budistlikel teenistustel ja kujunes märkimisväärseks jaapani vokaalmuusika algeks.
Keskaeg.
Keskajal (12–16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantrimuusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need, millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki.
Kamakura perioodil (1192–1333) ja ka Muromachi perioodil (1338–1573) toimus rahvateatri etenduste, pagoodirituaalide ja talupoegade riisiistutamistantsude arengu ühtlane tõus. 14. sajandi lõpuks olid väljakujunenud draama Noh koos oma muusikaga Nohgaku ja tants Shimai. Noh on kõrgelt stiliseeritud sümboolne draama, mida esitasid mõned meesnäitlejad ja muusikud. Peategelane kandis tavaliselt maski, mis sobis tema rolliga.
Nohgakul oli kaks elementi: vokaal (Utai, mida esitasid näitlejad, koor ja kaheksa lauljat) ja instumentaal (Hayashi, mis sisaldas bambusflööti, ja kolm trummi). Laulu ei saadetud mitte alati instrumentidega.
Hilisem ajalugu.
Edo ajajärgul (1603–1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt).
Meiji ajajärgul (1868–1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule.
Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele.
Muusikainstrumendid.
Azuchi-Momoyama periood (1573–1603) on tähtis paljude muusikariistade arengu poolest. Instrumendid Shakuhachi, Koto ja Shamisen saavutasid järgmisel Edo perioodil suurt populaarsust.
Koto.
Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instrumenti umbes nagu tänapäeval kitarri.
Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto.
See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku. Selle muusika kuldaeg langeb Meiji ajastu (1868 - 1912) kestele ja jätkub tänapäevalgi. See koostati, mängiti ja kanti edasi vaid pimedate naiste ja tüdrukute poolt. Kõrgemas militaar- ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuurilisest haridusest. Edo perioodil rajati kaks Sokyoku koolkonda: Ikuta ja Yamada. Yamada koolkond rõhutas rohkem vokaalset osa. Ikuta pani aga rõhku rohkem instrumentaalosale. Kuid mõlemad kolkonnad esitasid palu, kus vokaal puudus hoopis.
Biwa.
Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 - 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks.
Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 - 1185) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid nad pimedad) rändasid mööda maad, lauldes vanu legende biwa saatel.
On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone. Nad erinevad keelte arvu (4 või 5) ja sildade arvu poolest (3 kuni 9). Seetõttu eristatakse nelja keele ja nelja sillaga biwat (Heike biwa, väga populaarne samuraide klassis keskajal), nelja keelega ja kolme sillaga biwat (bugaku biwa) ja ka shigeni biwat, millel oli neli keelt ja üheksa silda. Biwat mängitakse kasutades suurt elevandiluust või puust trillerit, nagu mängitakse bandžot.
Shamisen.
Shamisen on teatud liiki kolmekeelne lauto, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawal ja Edo ajastul ka teistel jaapani saartel. Kiiresti muutus see geišade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabuki orkestrites (üks traditsionaalseid jaapani teatri vorme).
Shamiseni neljakandiline kõlakast oli tehtud sandlipuust, mis kaeti koera või kassi nahaga. Keeled olid tehtud siidist või nailonist.
Shamiseni mängitakse samuti suure elevandiluust või puust trilleriga. Shamiseni kasutati populaarsete laulude (ji uta, ko uta jne.) saateks Edo ajastu ajal. Shamiseni kasutati saatmaks kas meloodilist laulmist või jutlustuslaule. Esimene tüüp Shamiseni muusikat arenes välja kaheks liigiks: Jiuta ja Nagauta. Esimene neist on puhas muusika, teine aga seotud tantsuga Kabuki draamades.
Jutlustuslaulul on ka mitmeid stiile: Gidayu-bushi, Kiyomoto, Tokivaxy ja Shin’nai.
Kiyomotot ja Tokivaxyt kasutati ka tihti Kabuki tantsude saateks.
Löökpillid.
Taiko on üldine termin mitmesuguste jaapani trummide kohta, mis toodi sisse 7. sajandil Korea ja Hiina muusikute poolt. Traditsiooniline taiko on puust tünn, mis on pealt kaetud tiheda hobuse- või hirvenahaga. Taikot mängitakse kahe lühikese puust pulga (bachi) abil.
Jaapani trummide seas on kõige tavalisemad odaiko (suur kahepoolne kaunistustega trumm), tsuri daiko (teatud liiki gong), kakko (väike kahepoolne trumm, mida kasutati orkestrites ja õukondades) ja uchiwa daiko (käepidemega tamburiin).
Puhkpillid.
Shakuhachi on flööt, is toodi sisse Hiinast Nara ajastu algul. Sakuhachi on umbes 55 cm pikk bambustoru. Selle ülemises osas on neli auku ja alumises osas üks auk pöidla jaoks.
Shakuhachil on oma muusikaline repertuaar. Sellel on oma koht ka No (üks traditsioonilise jaapani teatri vorme) orkestrites kus see tihti saadab kotot või shamiseni. Shakuhachit mängiti algselt Zen-teenistustel ja oli rändavate buda-preestrite lemmikinstrument. Ehkki see flööt kujunes edaspidi vaid muusikute instrumendiks on tugevad religioossed soolod tähtsaks osaks shakuhachi-muusikas. Seda kasutati ka koos Koto ja Shamiseniga lihtsas puhtas muusikas ilma religioosse tagapõhjata.
Peale shakuhachi on jaapanis ka teisi flöödi liike. Kõige tavalisemad (tehtud harilikult bambusest) on yokobue (flööt), ryuteki or kichiriki (seitsme auguga toru),
Sho no fue (meenutab paani flööti, 10 kuni 24 toruga) ja sho (suuorel 17 toruga).
Rahvalaulud.
Jaapani provintsides eksisteerib tohutul hulgal rahvalaule. Enamus neist on seotud ususündmuste ja igapäevaelu toimetustega (kalastamine, talutööd jne.). Kuid nüüd, mil elustiilid on muutunud, on rahvalaulud kaotanud oma otstarbe. Vaid Okinawal on see veel ikka osa igapäevaelust. Suur hulk rahvalaule, mida praegu lauldakse, tekkis Edo ajastul ja hiljem. On kahte liiki rahvalaule: vaba rütmiga ja mõõdetud rütmiga. Esimest tüüpi laulis tavaliselt üks laulja ja seda lauldi algselt koormahobusel sõites. Teist tüüpi, mõõdetud rütmiga laule saadetakse tihti trummide ja Shamiseniga. Rahvalaulud on peamiselt populaarsed vanema generatsiooni seas.
Jaapani lastelaulud.
Jaapani lastelaulud saab jagada traditsioonilisteks ja modernseteks. Kui esimesi on lauldud lastele üle sajandite, siis viimased hakkasid ilmuma pärast Esimest maailmasõda. Traditsioonilisi lastelaule on mitu liiki: hällilaulud, mängulaulud ja kontserdilaulud. Jutustavad need sageli laste tegevustest vanematel ajajärkudel: hüppenööriga hüppamisest, lohede lennutamisest, peitusemängust jne. Modernsed jaapani lastelaulud räägivad peamiselt lapsepõlve rõõmudest.
Popmuusika.
Jaapanlased naudivad ka paljusid erinevaid popmuusika liike. Kõige rohkem fänne on jaapanlaste seas nende endi kodumaisel popmuusikal. Seda kutsutakse kayo-kyoku ja inimesed ei naudi seda vaid kontsertidel ja raadiost-telerist, vaid laulavad seda ka kodudes ja baarides karaokena.
Kayo-kyoku peamised stiilid kujunesid välja hilistel 1910-ndatel ja läbi 1920-ndate. Nüüdisajaks on see muutunud tänu muu maailma popmuusika mõjudele. Nende uute stiilide meloodiad on kõrgematasemelised ja rütm on rohkem artikuleeritud tugeva elektroonilise trummiga.
Popid on siiski ka Ameerika jazz- ja popmuusika ja latiinomuusika. Viimasel ajal on üha rohkem võitnud populaarsust rock, soul ja folk läänemaadest ja seda eriti noorema generatsiooni seas.
Kunstmuusika.
Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See muusika on konkretiseerunud alates 80-ndatest, kui avati jaapani rahvusliku muusika õppetoolid ülikoolides.
Jaapani muusika säilitamine ja areng toimub praegugi. Paljud heliloojad töötavad aktiivselt koto- ja shakuhachimuusika valdkonnas. Paljud neist püüavad omavahel põimida Jaapani traditsioonilist muusikat läänemaailma muusikaga. Üks grupp, kes on pühendunud uue jaapani muusika loomisele traditsioonilises stiilis on “Ensamble Nipponica”, mis loodi 1964. a. Kasutades Jaapani rahvuslikke pille on neil lai repertuaar, mis oma vormilt on lähedane lääne muusikale.


Heinrich VIII (Reußi prints).
Heinrich VIII, Reußi prints (sündinud 30. augustil 1944) on Reußi printsi Heinrich I ja Mecklenburgi hertsoginna Woizlawa Feodora vanim poeg.
Oma ema kaudu on Heinrich VIII Balti ühendatud hertsogiriigi (Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa) mõeldav troonipärija.


Rene Denfeld.
Rene Denfeld on vabakutseline USA ajakirjanik ja kirjanik, feministlike raamatute autor.
Elulugu.
Rene'i kasvatas üksikema. Pere oli rassiliselt segatud, tal oli viis õde-venda.
Tema töid on ilmunud muuhulgas väljaannetes "Glamour", "The Philadelphia Inquirer" ja "The New York Academy of Sciences".
Ta elab koos oma partneri ja kolme lapsega Portlandis.
Alates 1993. aastast käib ta poksitreeningutel. Ta oli üks esimestest naistest, keda lubati amatöörpoksivõistlustel osaleda. Ta on võistelnud kukk-kaalus. Aastal 1995 võitis ta tiitli "Tacoma Golden Gloves".
"The New Victorians".
Aastal 1995 ilmus tal feministlik raamat "The New Victorians: A Young Woman's Challenge to the Old Feminist Order" ("Uued viktoriaanid: ühe noore naise väljakutse feministlikule vanale korrale").
Denfeldi järgi on tänapäeva feministlikud poliitilised liikumised ühiskonna arengule jalgu jäänud ega tõmba noori kaasa. Nad on soodustanud seksistlike repressioonide tagasitulemist ning nende poliitiline jõuetus meenutab 19. sajandi viktoriaanlust.
Denfeldi arvates peaksid noored feministidest naised hakkama feminismi tänapäevasemalt tõlgitsema. "Minu põlvkonna naised pole mitte hukutanud feminismi, vaid feminism on meie jaoks hukkunud."
"Kill the Body, the Head Will Fall".
Tema teine raamat "Tapa keha ja pea langeb ise: ligem vaade naistele, vägivallale ja agressioonile" ("Kill the Body, the Head Will Fall: A Closer Look at Women, Violence, and Aggression") ilmus 1997.
Denfeld ütleb seal, et naistevastase vägivalla hukkamõistmine ühiskonna poolt on toonud kaasa meeste vägivaldsuse loomulikuks pidamise. Arvatakse, et naise vägivaldsus on ebaloomulik ja ebaharilik. Tegelikult võib naine olla sama agressiivne kui mees.
Poksiga tegeldes hakkas Denfeld kahtlema, kas naine on oma bioloogilise loomuse tõttu vähem agressiivne, õrnem ja seaduskuulekam kui mees. Võib-olla on naised nõrgemad üksnes seetõttu, et nad on saanud teistsuguse kasvatuse ja neil puuduvad võimalused olla tugev.
Ta jõudis veendumusele, et naise vägivallatus ja nõrkus ei ole tingitud bioloogilistest eeldustest, vaid ühiskonna hoiakust. Tegelikult peaks ka naine olema enesekindel ja suutma olla tugev – nii poksiringis kui ka elus.
"Andke mulle andeks see kõnekäänd, aga Rene Denfeldil on munad. Umbes 300 lehekülge neid... Denfeld mitte ainult ei kirjuta hästi, vaid defineerib oma teooriad selgesõnaliselt, ta riskib ning kasutab kirjeldusi ja huumorit, mis puudusid varasemates feministlikes kirjutistes" (The Review, University of Delaware)
Isiklikku.
Rene Denfeldil on kaks adopteeritud tütart.
Raamatud.
Denfeld, Rene


Merlot.
Merlot [merl'oo] on Bordeaux'st pärit punane viinamarjasort, mis võistleb tuntuselt Cabernet Sauvignoniga.
Bordeaux' regioonis on Merlot selgelt kõige rohkem kasvatatav viinamari. Seda kasvatatakse laialdaselt ka üle maailma.
Merlot'st valmistatud veinide omadused.
Merlot on maitselt pehmem ja täidlasem kui Cabernet Sauvignon ning sisaldab vähem parkhapet.
Aroomis on mustsõstart ja ploomi.


Syrah.
Syrah on Prantsusmaalt Rhône'i orust pärit punane viinamarjasort.
Väljaspool Prantsusmaad on Syrah populaarne ka Austraalias, kus seda tuntakse "Shiraz"i nime all, Lõuna-Aafrikas ja Californias. Argentinas on see üks viiest levinumast viinamarjasordist.
Omadused.
Syrah'st valmistatud vein on tumepunane, maitselt täidlane ja parkhappene, selle aroom on pigem vürtsikas kui puuviljane.


David Auburn.
David Auburn [d'eivid 'oobön] (sündis 1970 Chicagos) on ameerika näitekirjanik ja teatrilavastaja.
David Auburn sündis Chicagos, kasvas Ohios ja Arkansases. Õppis inglise kirjandust Chicago ülikoolis.
2001. aastal võitis David Auburn oma näidendiga "Proof", maineka Pulitzeri preemia. Selle näidendi põhjal on 2005. aastal vändatud ka film. Filmis "Proof" mängivad Gwyneth Paltrow, Hope Davis, Anthony Hopkins ja Jake Gyllenhaal.


Agent M.
Agent M oli eesti "alternative rock"-ansambel.
Ajalugu.
Agent M alustas "live"-koosseisuna 2005. aasta kevadest, kuid projekti tegelikku algusaega on raske määratleda. Ansambli looja Marten Vill on varem osalenud pungihõngulistes bändides Uss (vokaal, looming) ja Migreen (kitarr). Agent M nime kasutas Marten esimest korda aastal 2002 oma elektroonilisema kõlaga arvutimuusika puhul. 2003. aastal, peale sõjaväest naasmist, hakkas Marten Kiviussi nime all viljelema retrohõngulist pseudo-punki. Mõned lood jõudsid ka punk-kogumikele.
2004. aasta lõpul tekkis Martenil idee panna kokku täiekoosseisuline bänd ja seda uuesti Agent M nime all. Lauljaks sai tollal Tallinna Pedagoogikaülikoolis õppinud Merili Varik ja peagi valmisid esimesed ühised lindistused. 2005. aasta algul huvitus lugudest Raadio 2 ja pala "7 surmapattu" viibis nädalaid Top 20 tipus. Esimene kontsert anti mais koos Sõpruse Puiesteega Rock Café's. 2007 aastal ja hiljem astus bänd üles Rabarockil ja teistel suurematel festivalidel. Nelja tegutsimesaasta jooksul anti välja album "Spionaaž" ning kaks EP'd. Pärast mõningaid koosseisumuutusi lõpetas Agent M sellisel kujul tegevuse 2009. aasta sügisel.
2011. aasta sügisel alustas Agent M uuesti tegevust koos uue laulja (Reilika Saks) ning trummariga (Taago Piisang). Aasta jooksul avaldati mitu uut salvestust ning muusikavideo loole "Suvel meil majas sooja vett ei ole". Juba esimestel taastegutsemise kuudel hakkas bändi uuema loomingu stiil varasemast palju erinema - loobuti taustade kasutamisest ning liiguti alternatiivsema ning agressiivsema rocki suunas, kusjuures suurt osa loomingust hakkas kirjutama ka laulja Reilika.
2012. detsembris teatasid Marten ning Reilika, et jätkavad uue nime all Luna Vulgaris, loobudes täielikult 2011. eelsest materjalist.
Muusika.
Agent M'i muusika on olnud segu mitmest erinevast stiilist – rock, elektroonika, indie, punk. Esimese põhikoosseisu muusikas saab paralleele tõmmata tanstulist rock-muusikat viljelevate new-wave ja indie bändidega nagu Blondie, The Sounds jne. 2011 muutunud koosseisuga ning uue lauljaga on bändi looming võtnud alternatiivsema suuna, mis lähemal post-pungile ning garaažirokile.
Valdav osa loomingust on eestikeelne, kuid paljud lood on ka inglise keeles.
Kogu produktsioon ja stuudiotöö on siiamaani bändi enda teostatud ning valminud kodustuudios.


Tõestus (näidend).
"Tõestus" (originaalpealkiri "Proof") on David Auburni näidend aastast 2000.
Aastal 2001 sai Auburne näidendi eest Pulitzeri preemia ja Tony auhinna.
Näidendi maailma esietendus toimus 2000. aastal New Yorgis.
Tegevus.
Tegevus toimub peale andeka, kuid vaimuhaigust põdenud matemaatikaprofessori surma. Matemaatikaprofessori tütar Catherine tunneb end üksi pärast isa surma ning teda vaevab küsimus, kui palju isa geniaalsusest ja hullumeelsusest on ta pärinud. Mõtiskleda selle üle, aga ei lase tal tema vanem õde Claire – blondiin New Yorgist, kes on isa matusteks kohale sõitnud ja matemaatikaprofessori õpilane, kes loodab professori paberitest midagi huvitavat leida.
"Tõestus" Eesti teatris.
Eestis on "Tõestust" lavastatud Linnateatris. Lavastaja Ain Prosa. Näidendi eestindas Anu Lamp. Kunstnik Aime Unt.


Halle.
"Teiste samanimeliste asulate kohta vaata Halle (täpsustus)."
Halle (ka "Halle an der Saale") on linn Saksamaal, Saksi-Anhalti liidumaa suurim linn. Asub Saale jõe ääres.
Hallet mainitakse esmakordselt 806. aastal.
Kuulsaid linnaelanikke.
Halles on sündinud Georg Friedrich Händel.


Stereotüüp.
"See artikkel räägib stereotüübist sotsioloogia mõistes; psühhiaatria mõiste kohta vaata artiklit Stereotüüp (psühhiaatria); monoliitse trükivormi kohta vaata artiklit Stereotüüp (trükitööstus)"
Stereotüüp (kreeka keeles στερεός, "stereós" tähendab kõva, vastupidav, ruumi- ja τύπος, "týpos" - jäljend, jälg) on psühholoogia mõistes kinnistunud seoste kogum, mis väljendub isiku hoiakutes, harjumustes ja käitumises.
Stereotüüp on üldistatud püsiv mulje mingist nähtusest, mis tavaliselt vastab väga vähe tegelikkusele. Oluline on veendumus stereotüübi olemasolus. Stereotüüp on hindava iseloomuga, hoiakuline, intensiivne üldistus mingi grupi omaduste, käitumiste kohta. Tavaliselt aitavad stereotüübid toime tulla — sobivat käitumist valida, kui mingi nähtuse kohta on vähe infot. Sellest tingituna kehtib ka vastupidine: mida vähem on mingi grupi või olukorra kohta infot, seda rohkem on nende kohta tundeid ja arvamusi, seda tõenäolisemalt hinnatakse grupi liikmeid sterotüübist lähtuvalt. Stereotüübid toetavad põhiliselt negatiivset suhtumist. Stereotüüp on vahest väljamõeldud omadustega, lihtsustatud ja ka moonutatud. Stereotüüp moodustatakse suvaliste tunnuste põhjal, mis tegelikkuses ei kehti kindlasti kõikide antud grupi liikmete kohta. Stereotüüpidega manipuleerimine võimaldab mõjutada inimeste hoiakuid mingite gruppide suhtes. Näiteks on pärast 11. septembri terrorirünnakuid Ameerikas islamiusulise stereotüübile lisandunud seisukoht, et tegemist on terroristidega. Selle stereotüübi levitamine aitab kujundada suhtumist moslemitesse.
Stererotüüpide kui liiglihtsustatud ja väärate hoiakute aluste vastu võitlemise meetoditeks on informeerimine ja kokkupuude (eksponeerimine). Kui inimesel on piisavalt informatsiooni, mis seab kahtluse alla stereotüübi kehtivuse, hinnatakse stereotüüp ümber. Näiteks mõjutab inimese stereotüüpset arvamust mustanahalistest fakt, et tema tütar kavatseb abielluda mustanahalisega. Lähedase kokkupuute tõttu mõistab inimene, et tema stereotüüp on väär, ning ta võib oma stereotüübi ümber kujundada.
Sotsiaalpsühholoogid on leidnud, et grupi liikmed moodustavad kiiresti positiivse hoiaku ja stereotüübid oma sisegrupi kohta, ning vastavalt eriti konkurentsi tingimustes, väga negatiivsed tunded ja stereotüübid välisgrupi kohta. Ühiskonnas negatiivselt hinnatud grupi liikmetel on raske arendada positiivset grupikuuluvustunnet, samas on neil raske hinnata välisgrupi liikmeid negatiivselt. On leitud, et negatiivselt hinnatud või vähem võimu omavad grupiliikmed kipuvad valima kahe lahenduse vahel — nad kas aktsepteerivad grupi negatiivse sotsiaalse identiteedi või hülgavad oma grupiidentiteedi.
Stereotüüpe on lihtne leida erinevate vähemusgruppide kohta, aga ka muude gruppide kohta, millega on vähe kokkupuudet. Näiteks peetakse sakslasi korraarmastajateks ja
Soostereotüüp.
Soorolli stereotüüp on need omadused, mida ühele soole peetakse rohkem omasteks.
Jane Pilcher ja Imelda Whelehan defineerivad "soostereotüüpi" kui normeeritud ja sageli halvustavat ideed või kujutlust, mida omistatakse indiviidile tema soo alusel. Nad väidavad, et stereotüüp on mõistmise meetod, mis töötab individuaalsete inimeste grupikategooriasse klassifitseerimise moel. Stereotüübid ei ole ainult indiviidi mõtlemismallid, vaid eksisteerivad ka kollektiivsel tasemel.
Candace West ja Don H. Zimmerman märgivad, et sugu on ühiskonnas saavutatud staatus, ehk see, mis on konstrueeritud läbi psühholoogiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete vahendite.
Ka Judith Lorberi ja Susan A. Farrelli järgi on sugu nii meessoo kui ka naissoo puhul sotsiaalselt konstrueeritud, loodud suhtumisega mingi kindla sotsiaalse ja ajaloolise asukoha raames, mis samas piirab, kuid sealjuures paradoksaalselt sisaldab potentsiaali radikaalseteks muutusteks. Toril Moi järgi tähistatakse sõnadega "naissoost" ja "meesoost" sooerinevuse puhtbioloogilisi külgi. Teiste seas tagavad normeeritud sotsiaalsed vajadused "oluliste naise ja mehe olemuste" staadiumide esilekutsumise.
Soostereotüübid saavad alguse juba imikueast. Kuigi imikud ei erinenud üksteisest oma pikkuse või kaalu järgi, kirjeldavad vanemad imikuid nende soost lähtuvalt. Beebitüdrukut peeti pehmemaks, väiksemaks, häbelikumaks, tähelepanematumaks, nõrgemaks ja õrnemaks, samas kui beebipoissi nähakse kindlamana, suuremana, koordineeritumana, erksamana ja tugevamana.
Traditsionaalselt nähakse naist abikaasa või ema rollis, mehe esmane vastutusvaldkond on aga majanduslik. Mida traditsionaalsem ühiskond, seda ebavõrdsemad on naise ja mehe võimalused. Naise traditsionaalne roll on koduema, kes hoolitseb laste ja mehe eest. Naist ei nähta näiteks eduka ühiskonnaliikmena nagu meest nähakse. Samas ei väärtustata ka eriti mehe pererolli. Meest määratletakse tema tööalase karjääri järgi, naist aga ennekõike tema pererolli kaudu.
Traditsionaalne naiselikkus tähendab veetlevust ja seksuaalsust mehe jaoks ning naiste oma kultuuri järgi moodustatud arvamust, mida naisel tuleks esindada. Naise sotsialiseerimine õpetab spetsiifilisi ootusi naise olemuse kohta näiteks nagu alluvust, pere väärtustamist ja emotsionaalsust. Traditsioonilist mehelikkust iseloomustavad aga domineerimine, edukas karjäär, emotsionaalne tugevus ja seks.
Tavaliselt ollakse harjunud teatud iseloomu- ning isiksuseomadusi seostama kas ainult meeste, või ainult naistega. Sealt on levinud arvamus, et teatud iseloomujooned on mehelikud ning osad on naiselikud.
Eestis tehtud uuringute järgi arvavad nii naised kui mehed, et mehelikumateks iseloomujoonteks on tugevus, domineerivus, julgus, enesekindlus, auahnus, edukus, loogilisus, otsustusvõimelisus ja agressiivsus. Naiselikud isiksuseomadused on arglikkus, abitus, hellus, naiivsus, kaastundlikkus, tundelisust, jutukus, hoolitsevus ja sõltuvus.


Tõestus (film).
Tõestus ("Proof") on 2005. aastal valminud Ameerika Ühendriikide mängufilm, mille lavastas režissöör John Madden. Film on valminud David Auburni samanimelise näidendi põhjal.


Tempranillo.
Tempranillo [tempran'iljo] on Hispaania üks tuntumaid punaseid viinamarjasorte.
Hispaanias kasvatatakse seda eelkõige Riojas, väljaspool Hispaaniat laialdasemalt Portugalis ja Argentinas, viimasel ajal ka Austraalias.
Tavaliselt kasutatakse Tempranillot veinides segatuna teiste viinamarjasortidega. Riojas segatakse seda näiteks Garnacha ja Mazueloga, lisamaks mahlakust ja värvi.
Omadused.
Tempranillost valmistatud veinid on puuviljamaitselised, tugeva värviga, madala happesuse ja parkainesisaldusega. See teeb need populaarseteks ja lubab neid mitmesuguste roogadega hästi kokku sobitada.


Riisling.
Riesling on traditsiooniline Saksamaa ja Alsace'i valge viinamarjasort, mida kasutatakse eelkõige veini valmistamiseks.
Tegemist on väga vana sordiga, esimene kirjalik märge Rieslingi kohta on aastast 1435. Peale Saksamaa ja Prantsusmaa kasvatakse seda ka Austrias ja Põhja-Itaalias.
Rieslingust valmistatud veinide omadused.
Veini potentsiaalse kvaliteedi poolest on Riesling võrdne Chardonnay'ga, kuid pole siiski kaugeltki nii populaarne. Rieslingust valmistatud vein on tihti kuiv, väga aromaatne, tsitruseline, lilleline ning mineraalne. Kui enamik valgeid veine on kahe- kuni nelja-aastase normaalse elutsükliga, siis Rieslingul hakkab sel ajal alles teine hingamine ning tänutäheks hoidmise eest täieneb aroomibukett petrooliste ja kuivatatud puuviljaliste nootidega, mis on intelligentse veini puhul lausa suurepärased aroomibuketi lisandid. Ka on Riesling vastupidav ilmastikuoludele, mis võimaldab kasvatada seda ka külmadel ja põhjapoolsetel aladel. Heal Rieslingul on spetsiifiline, veidi bensiini meenutav aroom.


Fats Domino.
thumb
Fats Domino (pärisnimega Antoine Dominique Domino; sündinud 26. veebruaril 1928 New Orleansis Louisiana osariigis) on USA "rhythm and bluesi ja "rock'n'rolli laulja ja pianist. Tema näol on kahtlemata tegemist "rock'n'rolli ühe tugevama esindajaga. Elvis Presley't kutsutakse küll "rock'n'rolli kuningaks, kuid Fats Dominot võib see-eest vabalt tituleerida "rock'n'rolli isaks.
Aastal 1949 ilmus Fats Domino esimene lugu "The Fat Man". Esile kerkis Fats aga aastal 1956 looga "Blueberry Hill", millest sai tema suur hitt ning mis tõstis ta samale tasemele Elvis Presley, Bill Haley ja Chuck Berry'ga.
Fats Domino polnud vihane rocker, vaid hoopis tõsisem ja rahulikum kui näiteks Jerry Lee Lewis ja Elvis Presley. Domino oli mõjutatud džässist ta tundnud nooruses huvi Fats Walleri muusika vastu. Arvatavasti oligi Fats Waller talle suunanäitajaks.
Domino on läinud muusikaajalukku eelkõige sellega, et paljud, teiste hulgas näiteks Led Zeppelin, on püüdnud matkida tema külmetanud kõlaga madalat häält.
Domino oleks peaaegu surma saanud, kui orkaan Katrina 2005. aastal ta kodulinnast üle käis. Õnneks päästeti Domino 1. septembril ära, kuigi vahepeal oli ta kadunud.
Domino on hääletatud ajakirja Rolling Stone poolt 25. "rock'n'rolli suuruseks läbi aegade, kuigi oma mõjukuse tõttu võinuks ta olla ehk natukene kõrgemalgi.
Välislingid.
Domino, Fats
Domino, Fats
Domino, Fats


Täyssinä rahu.
Täyssinä rahu sõlmiti 18. mail 1595 Moskva Suurvürstiriigi ja Rootsi kuningriigi vahel Täyssinä külas (tänapäeval Izvoz), mis jääb Narvast kirdesse Venemaa alale.
Rootsi kuningas Sigismundi poolsete saadikutena olid lepingut sõlmimas riiginõunik ja rüütel Sten Banér, Tallinna ja kogu Eestimaa asehaldur Göran Boije, Åminne härra Krister Klasson, palgasõdurite pealik ja Narva asehaldur Arvid Eriksson, kuningas Sigismundi sekretärid Niclas Rask Mälstadist ja Hans Kranck, ning Vene tsaar Fjodor Ivanovitši poolt okolnitš ja Kaluga namestnik vürst Ivan Samsonovitš Turenin, stolnik ja Jelatomi namestnik Ostafi Mihhalovitš Puškin, kirjutajad Grigori Ivanovitš Klobukov ja Posnik Dmitrijev.
Täyssinä rahu lõpetas 1590. aastal alanud Vene–Rootsi sõja, mis oli edukas Venemaale. Vastavalt rahulepingule loovutas Rootsi Ingerimaa koos sealsete linnuste ja linnadega (Jaanilinn, Jam, Koporje, Schlüsselburg) ning Käkisalmi lääni, mis olid kõik saadud Pljussa vaherahuga. Määrati kindlaks Vene-Rootsi piir Soomest kuni Põhja-Jäämereni. Rootsi sai vastavalt lepingule oma kaupmeestele vabade kaubahoovide kasutamise Moskvas, Novgorodis ja Pihkvas. Venemaa sai oma kaupmeetele samad õigused Viiburis, Turus ja Tallinnas.
Täyssinä rahu oli Vene-Rootsi suhete aluseks kuni 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuni.


Ska.
Ska on 1950. aastate lõpus tekkinud Jamaica päritolu tantsumuusika stiil, milles on kokku sulanud Kariibi muusikatraditsioon (mento, kalüpso) ning raadio kaudu Ameerika lõunaosariikidest tuntuks saanud jazz ja rütmibluus. Ska on kiire ja rütmikas, 4/4 taktimõõdus, trumm ja rütmikitarr rõhutavad teist ja neljanadat lööki. Levinumad harmoonilised järgnevused on A-D-E, C-F-G, A-D-E9-A, G-Em-C-D. Traditsiooniline ska-ansambel koosnes trummidest, basskitarrist, kitarrist, klahvpillist ja puhkpillist (saksofon, tromboon või trompet).
Nimetus 'ska' tuleb levinud legendi kohaselt Jamaica kuulsa basskitarristi Cluet Johnsoni iseloomulikust tervitusest "Skavoovie!". Tantsupidudel kasutatavate mobiilsete helisüsteemide omanikud Prince Buster, Clement "Coxsone" Dodd ja Duke Reid lõid Kingstonis esimesed helistuudiod, kus salvestati ska-muusikat. 1960. aastate keskel jõudis ska Põhja-Ameerikasse ja Suurbritanniasse, kus kasvas Kariibi päritolu kogukond. Ska kuulajatateks olid ka skinheadid, modid ja rudeboyd. Samal ajal oli Jamaical skast arenemas rocksteady. Teiseks skast välja kasvanud muusikastiiliks on reggae.
1970. aastatel võtsid Suurbritannias ska rütmid kasutusse punkrokkarid. Selle nn teise laine ska tuntuimaks esindajaks sai ansambel Madness. Kolmas laine tekkis Ameerika Ühendriikides 1980. aastate keskel, kuid vaibus suuresti 1990te lõpuks.


Rotterdam.
Rotterdam on linn Hollandis Lõuna-Hollandi provintsis. Rotterdamis asub Euroopa suurim sadam.
Rotterdam oli 2001. aastal Euroopa kultuuripealinn.
Nimi.
Linna nimi tuleneb sõnadest "dam" (tamm) ning "Rotte" (jõe nimi). Rotte jõgi suubub Nieuwe Maasi, Reinist ja Maasist ühinenud vooli, mis voolab lääne suunas Põhjamere poole.
Ajalugu.
Rotterdamile andis linnaõigused 7. juunil 1340 Wilhelm IV.
Rahvastik.
2010. aastal elas Rotterdamis 603 400 inimest.
Sport.
Linnas on jalgpalliklubid Rotterdami Sparta ja Rotterdami Feyenoord.


Lõhkeaine.
Lõhkeaineid klassifitseeritakse nõrkadeks või tugevateks lõhkeaineteks vastavalt nende dekompositsiooni (lagunemise) näidule: nõrgad lõhkeained põlevad kiiresti (või deflageeruvad), samas tugevad detoneeruvad. Täpset erinevust nõrkade ja tugevate lõhkeainete vahel on raske leida, kuna ei ole võimalik täpselt jälgida, ega mõõta dekompositsiatsiooni. Keemiline dekompositsioon võib võtta aega aastaid, kuid, päevi, või sekundi murdosa. On kaks dekompositsioonivormi — deflagratsioon ja detonatsioon. Detonatsiooni kasutatakse plahvatusfenomeni seletamiseks, kus dekompositsiooni põhjustab plahvatusjõud. Plahvatusjõud suudab levida läbi tugeva lõhkeaine suurtel kiirustel, tavaliselt tuhandeid meetreid sekundis. Nõrgas lõhkeaines põhjustab dekompositsiooni leek, mis liigub läbi aine aeglasemalt. Suurtes kogustes detoneeruvad ka peaaegu kõik nõrgemad lõhkeained.
Oksüdeerijate ja kütuse segu.
Must püssirohi: kaaliumnitraat, puusüsi ja väävel.
Välgupulber: metallipulber (tavaliselt alumiinium või magneesium) ning tugev oksüdeerija (nagu kaaliumkloraat või -perkloraat)
Ammonaal: ammooniumnitraat ja alumiiniumipulber
Armstrongi segu: kaaliumkloraat ja punane fosfor. See on väga tundlik segu, mis on peamiselt tugev lõhkeaine. Väävliga on võimalik asendada mõned või kõik fosforid, et vähendada tundlikkust.
ANFO: ammooniumnitraadi ja kütuseõli segu
Keemiliselt puhtad ained.
Nitroglütseriin: väga ebastabiilne ja tundlik vedelik, tuntud kui dünamiit, kui segatud koos saepuruga, ränikivi pulbriga või tavaliselt diatomiitkivimiga, mis töötavad kui stabilisaatorid.
Atsetoonperoksiid: väga ebastabiilne valge orgaaniline peroksiid
TNT (Trinitrotolueen): kollased mittetundlikud kristallid, mida saab sulatada ja vormi valada ilma detonatsioonita.
Nitrotselluloos: Nitreeritud polümeer, mis saab olla tugev või nõrk lõhkeaine, olenevalt nitratsiooni tasemest ja konditsioonidest.
RDX (Tsüklometüleentrinitramiin), PETN (Pentaerütrittetranitraat), HMX (tsüklotetrametüleentetranitramiin): väga tugevad lõhkeained, mida saab kasutada ka plastiliste lõhkeainetena.
C-4 (Kompositsioon-4): RDX plastiline lõhkeaine, tehtud plastiliseks, et see oleks kleepuv ning sepistatav.


Odra.
thumb
Odra jõgi (tšehhi ja poola keeles "Odra", saksa keeles "Oder", antiikaja ladina keeles "Viadua", "Viadrus", keskaja ladina keeles "Odera", "Oddera") on jõgi Kesk-Euroopas.
Jõe pikkus on 854 km, sellest 112 Tšehhis ja 742 Poolas. Viimasest 187 kilomeetrit on Poola-Saksamaa piir. Odra on Visla järel Poola suurim jõgi. Valgla pindala on 118 861 km², millest 106 056 km² (89%) on Poolas, 7217 km² (6%) Tšehhis ja 5587 km² (5%) Saksamaal.
Odra voolab läbi Sileesia, Opole, Alam-Sileesia, Lubuszi ja Lääne-Pomorze. Alamjooksul piirneb jõgi Brandenburgi ja Mecklenburg-Vorpommerni liidumaaga. Suurimad linnad Odra ääres on Ostrava, Wrocław, Frankfurt Oderi ääres ja Szczecin. Ta suubub Läänemerre Szczecini laguuni, moodustades kolmeharulise delta. Delta saared on Usedom ja Wolini saar.
Kanalid ühendavad Odrat Haveli, Spree, Visla ja Kłodnicaga. Odra on suuremas osas laevatatav, kuni Kozle linna ja Gliwicki kanalini. Laevatatavuse huvides on ülemjooksu süvendatud ja kanaliks muudetud.


Põhjagermaani keeled.
Põhjagermaani keeled ehk skandinaavia keeled on läänegermaani keelte ja idagermaani keelte kõrval üks kolmest germaani keelte harust, Indo-Euroopa keelte allharu koos läänegermaani ja väljasurnud idagermaani keeltega.
Neid kõneldakse Taanis, Norras, Rootsis, Soomes, Fääri saartel, Islandil ja mingil määral Gröönimaal, samuti immigrantide seas Põhja-Ameerikas ja Austraalias.
Keeltegruppi on mõnikord nimetatud ka Põhjamaade keelteks, otsetõlge kõige tavalisemast mõistest, mida kasutatakse Taani, Rootsi ja Norra õpetlaste seas. Skandinaavias kasutatakse Skandinaavia keelt ka mõistena viidates nimelt vastastikku mõistetavatele keeltele kolmes Skandinaavia riigis ning on seega Põhjamaade keelte alarühma veel kitsam tähendus. Mõiste Skandinaavia tõusis 18.sajandil varajase keelelise ja kultuurilise Skandinavismi liikumise tulemusel, viidates inimestele, kultuuridele ja keeltele kolmes Skandinaavia riigis ning rõhutades oma ühist päritolu. Mõistet "Põhjagermaani keeled" kasutatakse geneetilises keeleteaduses, samas kui mõiste "Skandinaavia keeled" esineb kaasaegse standardkeele õpingutes ja Skandinaavia murdekontinuumis.
Umbes 20 miljonile inimesele Põhjamaades on Skandinaavia keel emakeeleks, kaasa arvatud Rootsi vähemused Soomes. Keeli, mis kuuluvad põhjagermaani keelepuusse räägitakse mõningal määral Gröönimaal ning immigrantide gruppide poolt peamiselt Põhja-Ameerikas ja Austraalias.
Päritolu ja tunnused.
Germaani keeled jagatakse tavaliselt kolme gruppi: Lääne-, Ida -ja Põhjagermaani. Väheste tõenditega ruuni pealiskirjadest on raske täpset sugulust kindlaks teha, need jäid vastastikku mõistetavaks terve Rahvarände perioodi kestel, nii, et mõningaid eraldiseisvaid erinevusi on raske liigitada. Murded, mis on tunnuste poolest määratud põhjakeelte gruppi, moodustusid Alg-Germaanist hilisel Eel-Rooma rauaajal.
Alates aastast 200 AD on Põhjagermaani haru kõnelejad muutunud eristatavaks teistest Germaani keelte kõnelejatest. Selle haru varajane areng on tõendatud läbi Ruuni pealiskirjade.


Bud Grace.
Bud Grace ehk Bo Grace (hüüdnimi Buddy Valentine; sündinud 1944) on USA koomiksiautor, kes on loonud koomiksisarja "Ernie", hilisema nimega "Piraaja Klubi". Grace võitis "Ernie" koomiksiga 1993. aastal ka hinnatud "National Cartoonists Society" auhinna.
Bud Grace omandas 1971. aastal Florida osariigi ülikoolis füüsika alal doktorikraadi.
Ta alustas joonistamist 1979. aastal ning koomiksidebüüdi tegi 1987. aastal.
Isiklikku.
Grace elab Virginias koos oma abikaasa Lorraine'iga. Neil on poeg Allen.
Grace Bud
Grace Bud


Lavassaare valla vapp.
Lavassaare valla vapp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Lavassaare valla vapp.
Vapp on kinnitatud Eesti Vabariigi Riigikantselei riigisümboolika osakonna poolt 14. mail 2004.
Lavassaare valla vapi autor on Priit Herodes.
Vapi kirjeldus.
Lavassaare valla vapp on rohelisel kilbil siseäärisena kuldne ehisnöör, mille kaunistused koosnevad sõõrikujulistest marjadest ja lehtedest. Kilbi parempoolses ülanurgas on kuldne ruut kahe diagonaalse musta joonega. Mustad jooned langevad paremalt vasakule.
Põhjendus.
Roheline sümboliseerib loodust ja elu. Kollane ääris tähistab valda ning seda ümbritsevad lehed ja marjad valla rikkusi. Kollane ruut kahe musta diagonaalse joonega tähistab Pärnu maakonda, kohalikku turbatööstust, kitsarööpmelist raudteed ning Lavassaares asuvat raudtee muuseumi.
Välislink.
Vapp


Sauga valla lipp.
Sauga valla lipp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Sauga valla lipp.
Lipp on kinnitatud 11. novembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Sauga valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp, millel on Sauga valla vapil olevad kujutised paigutatud ülaosaga varda poole. Rohelisel kangal on vardapoolsetest nurkadest lähtuv valge teravik, milles samasuunaline roheline teravik kümne kollase viisnurkse tähega 4+3+2+1. Iga tähe üks tipp on suunatud varda poole.
Lipu normaalmõõtmed 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Proof.
"Proof" [pruuf] tähendab inglise keeles 'tõestus'.
Proof oli USA räppar (õieti DeShaun Holton).
Proof on ka müntide valmistamise tehnika.


Oder.
Odrast ja kaerast valmistatud toidud
Oder ehk harilik oder ("Hordeum vulgare") on kõrreliste sugukonda odra perekonda kuuluv teravili.
Harilik oder on kultuurtaim, mis on külvipinnalt (541 tuhat km²) maailmas nisu, maisi ja riisi järel neljandal kohal.
Kirjeldus.
Narmasjuurestik areneb 4–8 idujuurest. Teiste teraviljadega võrreldes on hariliku odra juurestik mõnevõrra väiksem. 85% juuremassist paikneb 20–25 cm sügavusel. Püstine kõrs on õõnes ja selle pikkus on tavaliselt teistest teraviljadest mõnevõrra väiksem (50–80 cm). Leht on rööproodne ja keelekesega. Lehtede alusel asetsevad suured teravad kõrvakesed. Õisikul on pea, lüliline peatelg ja üheõielised 3-kaupa asetsevad pähikud, mille alusel paiknevad 2 liblet. Õiel on 2 emakat ja 3 tolmukat ning seda ümbritsevad välis- ja sisesõkal. Viljaks on sõkaldega kaetud teris.
Ajalugu.
Harilik oder ("Hordeum vulgare") arenes välja metsikust odrast ("Hordeum spontaneum"), mis kasvab looduslikult Lähis-Idas. Metsiku odra ja loodusliku kaheteranisu ("Triticum dicoccoides") teriseid on inimesed toiduks tarvitanud juba ligi 19 000 aastat tagasi. Selle perioodi arheoloogiline leiukoht asub Kinnereti järve lõunakaldal. Veel on metsiku odra teriseid leitud 10–12 tuhande aasta tagusest perioodist Süüriast Tell Abu Hurreyra linna lähedalt. Seda perioodi loetakse ka odra kultiveerimise alguseks. Alates 8000 eKr pärinevate Lähis-Ida leiukohtade arv suureneb märgatavalt, mis viitab teraviljade üha laiemale kultiveerimisele Viljaka poolkuu regioonis. Esialgu kultiveeriti peamiselt kahetahulist kestjat otra, kuid neljandal aastatuhandel eKr ületas kuuetahulise odra kasvatamine kõiki teisi kultiveeritavaid teraviljasorte. Viiendal aastatuhandel eKr kultiveeriti otra Niiluse deltas (levides sealt Etioopia mägismaale), Taga-Kaukaasias, Kaukaasias ja Hindustani poolsaare mäepiirkondades. Neljandal aastatuhandel eKr levis oder Vahemeremaade lääneossa ja kolmandal aastatuhandel Kesk- ja Põhja-Euroopasse.
Kõige kauem tuntakse kuuerealist otra. Seda kasvatasid egiptlased, indialased, juudid ja kreeklased. Vana-Kreekas viljeldi ka kahe- ja kolmerealist otra. Roomlased kasvatasid peamiselt kuuerealist otra, sest see valmis kõige varem.
Vanaajal tarvitati otra peamiselt loomasöödaks, vähem tehti temast leiba. Nii Vana-Egiptuses kui Vana-Kreekas pruuliti odrast õlut. Roomlaste meelistoiduks oli odratangudest valmistatud polenta.
Odra kasvatamine.
Oder on tähtis kultiveeritav teravili Põhja-Aafrika mitmes piirkonnas, Kesk-Aasia mägipiirkondades, Aafrika Sarvel, Andides ja Ida-Euroopas. Otra kasvatatakse peamiselt piirkondades, kus kliima ei sobi teiste teraviljade kultiveerimiseks või kus kasvatustingimused pole soodsad sooldunud pinnase tõttu. Oder talub hästi vähest sademete hulka (alla 300 mm) ja mäestikukliimat. Odra viljelemise põhjapiiriks on 70° põhjalaiust ning mägedes (Himaalaja ja Andid) kasvatatakse otra kohati kuni 4700 m kõrgusel.
Oder kasvab kõige paremini parasniisketel neutraalse reaktsiooniga viljakatel muldadel. Taim talub hästi põuda ning idandid taluvad negatiivseid õhutemperatuure kuni −7 °C.
2009. aastal toodeti maailmas 150,27 miljonit tonni otra ja odrapõldude kogupindala oli 54,13 miljonit hektarit. Viimase 40 aastaga pole tootmine palju suurenenud (ligi 27%) peamiselt urbaniseerumise ja nisu eelistamise tõttu.
Oder on teiste teraviljadega võrreldes üsna lühikese kasvuajaga. Sordist ja kasvukoha kliimast sõltvalt on odra kasvuperiood 60–115 ööpäeva. Neljatahuline oder kasvab Eestis ligi 80 ööpäeva. Otra eristatakse selle järgi, mitu tera on odrapeas ridamisi. Vastavalt sellele eristatakse kahe-, nelja- ja kuuetahulist otra. Odratera võib olla kas kestaga või ilma. On nii tali- kui ka suviodra sorte. Taliotra kasvatatakse eelkõige Lääne- ja Kesk-Euroopas, Ukrainas ja Venemaa lõunaosas. Külmakartliku taimena pole taliodra kasvatamine Eestis kuigi hästi õnnestunud.
Eksport ja import.
Kuigi suurem osa kasvatatud odrast tarbitakse tootjariigis, läheb ligi 20% kogutoodangust ekspordiks. Suurimad odra eksportijad olid 2008. aastal Ukraina (5,74 miljonit tonni), Prantsusmaa (5,02), Austraalia (3,49), Kanada (2,35) ja Saksamaa (1,66). Suurimad importijad olid aga Saudi Araabia (7,85 miljonit tonni), Belgia (1,78), Süüria (1,53), Iraan (1,42) ja Holland (1,33).
Kasvatamine Eestis.
Eestis on odrakasvatuse kohta vanimad andmed Asva linnusasulast esimese aastatuhande algusest eKr.
2010. aastal toodeti Eestis 297 300 tonni otra, mis vähenes eelmise aastaga võrreldes 12,6%. Odratoodang moodustas teraviljatoodangust 39,7%. Otra edestas 338 500 tonniga nisu ning järgnesid 61 300 tonniga kaer ja 29 500 tonniga rukis. Odrapõldude kogupindala oli 1218 km² ja keskmine saagikus oli 248,6 kg/ha. Viimastel aastatel on odrakasvatamine järk-järgult vähenenud, 1991. aastal oli odrapõldude kogupindala 28,48 km².
Kasutamine.
Odrateradest valmistatakse tavaliselt tangusid, kruupe ja jahu. Jahust valmistatakse omakorda pagaritooteid ning tangust ja kruupidest peamiselt putru. Jahust saab valmistada Eesti rahvustoiduks peetavat odrakaraskit. Enne kohviubade laiemat levikut valmistati sageli odrast viljakohvi. Lisaks on läbi aegade otra kasutatud tangu- ja verivorstide ning kama valmistamisel. Odrajahu lisatakse pagaritoodete taignasse. Leivaküpsetuseks on väärtuslikumad tärkliserikkad odrasordid. Lisaks valmistatakse odrast odrahelbeid, odralinnaseid, linnaseekstrakti, õlut jm. Umbes 75–80% maailma odratoodangust läheb loomasöödaks, peamiselt sigadele.
Toiteväärtus ja biokeemiline koostis.
Keedetud odrakruupide (lisanditeta) toiteväärtus ja biokeemiline koostis on toodud alljärgnevates tabelites.


Hamm.
Hamm on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus. Asub Lippe jõe ääres.
Ajalugu.
Hamm on asutatud 1226. aastal. 1350. aastal jäi pärast katkuepideemiat ellu vaid 7 perekonda.
Teises maailmasõjas hävis pommitamiste tagajärjel 60% linnast.


Andres Adamson.
Andres Adamson (sündinud 4. märtsil 1964 Kärdlas) on eesti ajaloolane, haridustegelane ja kirjastaja, alates 2009. aastast filosoofiadoktor ajaloo erialal.
Andres Adamson sündis Hiiumaal kunstnik Jaak Adamsoni perekonnas. 1991 lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo erialal ja 1995 kaitses sama ülikooli juures magistrikraadi teemal "1940. aasta juunisündmuste ajaloolisest seletusest Eestis 1940–1989". 27. veebruaril 2009 kaitses Adamson doktoritöö "Hertsog Magnus ja tema "Liivimaa kuningriik" (oponendid Enn Küng ja Margus Laidre) ja Tallinna Ülikooli humanitaarvaldkonna doktorinõukogu otsustas talle anda filosoofiadoktori kraadi ajaloo erialal.
1987. aastast töötas Adamson ajaloo õpetajana. 1994–1995 oli ta Tallinna Haabersti linnaosa haridusosakonna juhataja. 1995. aastast juhtis ta Haridustöötajate Koolituskeskust ning valmistas ette selle asutuse baasil Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse loomist.
Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse loomisel 1. jaanuaril 1997 sai Andres Adamsonist selle asutuse esimene direktor. Suures osas just tema juhtimisel kujundati välja siiani Eestis toimiv riigieksamite süsteem.
Aastal 1999 asus Adamson tööle Jaan Tõnissoni Instituudi koolituskeskuse juhina, tegeledes peamiselt täienduskursuste pakkumisega haridustöötajatele. Veel on ta töötanud haridusministri nõunikuna, ajaloo õpetamise arendusprojekti juhina Tallinna Pedagoogikaülikoolis, samas ajaloo osakonna juhatajana, õppejõuna Eesti Humanitaarinstituudis ja Tallinna Ülikoolis ning TLÜ Ajaloo Instituudi asedirektorina.
1999. aastal asutas ta koos samuti ajaloolasest abikaasa Lea Adamsoniga kirjastuse "Argo", mis on keskendunud õpikute, õppematerjalide ja ajalooraamatute väljaandmisele. Andres Adamson on tänaseni kirjastuse omanik ja juhatuse liige, töötades paralleelselt õppejõuna TLÜ Ajaloo Instituudis.
Ta on autori või koostajana avaldanud kaks monograafiat, 13 üldhariduskooli õpikut ajaloo, õiguse ja kunstiõpetuse ainetes (koos täiendatud uustrükkide ja tõlgetega), mitu õppemetoodilist abivahendit, õpetajaraamatuid, elektroonilisi väljaandeid, ühe romaani. Lisaks avaldanud u 50 artiklit trükiajakirjanduses ja elektrooniliselt peamiselt ajaloo ja hariduspoliitika alal.
Andres Adamson on Eesti Reformierakonna liige. Varem on ta kuulunud Eesti Koonderakonda.


Lippe.
Lippe on jõgi Euroopas, Reini lisajõgi. Jõe pikkus on 255 km ja valgla 4881,8 km². Keskjooksul Hammi lähedal on jõe vooluhulk 23 m³/s.
Lippe algab Bad Lippspringe linna lähedalt 134 meetri kõrguselt üle merepinna ja kannab nime Alme kuni ühinemiseni Paderiga. Tema suurimad lisajõed on lähtest suudme poole Pader, Heder, Glenne, Ahse, Seseke ja Stever. Ahse ja Seseke on vasakpoolsed, teised parempoolsed lisajõed. Reini suubub ta Weseli linnas 20 meetrit üle merepinna.
Lippe ääres asuvad lähtest suudme poole Paderborn, Lippstadt, Hamm, Waltrop, Marl ja Wesel, samuti hulk väiksemaid asulaid.
Lippe voolab läbi tööstuspiirkonna. Tema sängi on korduvalt muudetud ja seetõttu oli jõe ökoloogiline seisund kohutav. Tänapäeval tehakse pingutusi jõe fauna taastamiseks.
Lippel sõitsid laevadega juba vanad roomlased. 1826 avati Lippel laevaliin. Lippstadtist Hammini nägi sõiduplaan ette 1 päeva, sealt Weselini veel 4, kokku 5. Laevaliin suleti, kui raudteeliiklus kiiremaks ja odavamaks sai.


Christian III.
"See lehekülg räägib Taani kuningast, teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata: Christian III (täpsustus)"
Christian III (eestipäraselt ka Kristian III; 12. august 1503 – 1. jaanuar 1559) oli Taani kuningas 1534–1559. Ta oli Frederik I poeg ja Frederik II ning hertsog Magnuse isa.
Christian III ajal oli elus ka tema onupoeg, Christian II, kes oli mõni aasta enne esimese võimuletulekut püüdnud oma võimu taastada. Seetõttu jättis ka Christian oma isa kombel vana kuninga vangi. Too suri mõni päev peale Christian III surma.
Christian III oli seotud ka Eestiga, kuna Liivi sõja alguses pöördusid mitmed Vana-Liivimaa võimukandjad, sealhulgas ordumeister Wilhelm Fürstenberg, abipalvetega tema poole. Vana kuningas oli ettevaatlik midagi lubama, kuid 1558. aasta augustis püüdis Christoph von Münchhausen (Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopi Johann V von Münchhauseni vend) isikliku kasu huvides Tallinnat Taanile maha mängida. Asi kukkus läbi, kuna Christian polnud huvitatud oma riigi kahtlasesse afääri ja Moskooviaga konfrontatsiooni kiskumisest. Samuti otsustas ta loobuda piiskop Johann von Münchhauseni müügitehingust, millega Saare-Lääne piiskopkond ja Kuramaa oleks läinud Taanile, otsesemalt tema teisele pojale Magnusele. Kuid enne, kui ta sellest piiskopile teada jõudis, kuningas suri. Uus kuningas, Frederik II, võttis pakkumise aga vastu ning segas Taani Liivi sõtta.


Christian IV.
"See lehekülg räägib Taani kuningast, teiste samanimeliste kohta vaata: Christian IV (täpsustus)"
Christian IV (eestipäraselt ka Kristian IV; 12. aprill 1577 – 28. veebruar 1648) oli Taani kuningas 1588–1648. Teda peetakse üheks Taani legendaarseimaks kuningaks, kuna enamiku tema ajast oli Taani veel Skandinaavia tugevaim riik ning kuningas tegi selleks palju ära, et riigi senist seisundit ka säilitada. Christian IV võimu alla kuulus kuni 1645. aastani ka Saaremaa.
Christian IV oli Frederik II poeg.
Christian oli väga ambitsioonikas valitseja ning püüdis ka Kolmekümneaastases sõjas Saksamaa saatuse otsustamisel olulist rolli mängida, kuid sai lüüa. Protestantide peamise kaitsja rolli sai endale nüüd Rootsi kuningas Gustav II Adolf ning Taani jäi peagi ka põhjas Rootsi varju.
Christian IV on valitseja, kes on kõige kauem valitsenud mingit Eesti ala - Saaremaal kestis tema võim kokku 57 aastat.
Abielud.
30. novembril 1597 abiellus Christian IV Brandenburgi Anna Katharinaga, kellega sai kuus last. Kuninganna suri 14 aasta pärast ning Christian IV abiellus kammerneitsi Kristen Munkiga, kellega sai 12 last.


Tocantinsi osariik.
Tocantins on Brasiilia osariik, 1. järgu haldusüksus Põhjapiirkonnas.
Osariik on moodustatud 1988. aastal Goiási osariigi põhjaosast. Osariik on nime saanud Tocantinsi jõe järgi, mis voolab läbi osariigi lõunast põhja.
Rahvastik.
Pealinn ja suurim linn on Palmas (hinnanguline elanike arv 1.7.2005: 208 165).


Gewürztraminer.
Gewürtztraminer [gev'ürtstram'iiner] (IPA: [ɡɛʼvyːʀtstʀamiːneʀ]) on vähehappeline tumeroosade marjadega mutatsioon Itaaliast pärinevast viinamarjasordist Tramini.
Peamiselt kasvatatakse Gewürtztraminerit Prantsusmaal, Alsace'i piirkonnas ja Saksamaal.
Veini omadused.
See on viinamarjasort, millest valmistatud vein on kõige täidlasem valgete veinide hulgas. Veini aroom on väga parfüümne, selles on tunda mitmesuguste eksootiliste troopiliste puuviljade lõhna. Suure täidluse ja madala happesuse tõttu sobib neile, kes ei armasta kuivi veine nende happesuse tõttu.


Freiburg.
Freiburg (ka Freiburg im Breisgau) on kreisivaba linn Saksamaa lääneosas Baden-Württembergi liidumaal, Freiburgi ringkonna halduskeskus.
Freiburg asub Dreisami jõe ääres 278 m merepinnast kõrgemal. Linna pindala on 153,07 km² ja elanike arv 2009. aasta seisuga 221 924.
Freiburgile lähimad suured (üle 100 000 elaniku) suured linnad on 46 km kaugusel kagus Prantsusmaal olev Mulhouse, 51 km kaugusel lõunas Šveitsis olev Basel, 66 km kaugusel põhjas Prantsusmaal olev Strasbourg ja 85 km kaugusel edelas Šveitsis olev Zürich.
Freiburgi läbib 48. põhjalaiuskraad. See on mitmel pool ka tänavatele märgitud.
Kliima.
Freiburg on üks Saksamaa kõige kuumemaid linnasid. Tema aastane keskmine õhutemperatuur on +11,6 °C. Absoluutseks maksimumiks mõõdeti 13. augustil 2003 +40,2 °C, millega Freiburg ja Karlsruhe jagavad Saksamaa rekordit.
Aastane keskmine sademete hulk on 954 mm ja see on kõrgem kui liidumaa keskmine 800 mm. Suvel sajab rohkem. Kõige sademeterikkam kuu on juuni (keskmiselt 117 mm), kõige sademetevaesem veebruar (keskmiselt 54 mm).
Aastas paistab päikest keskmiselt 1740 tundi ja see näitaja on samuti üks kõrgeimaid Saksamaal.
Ajalugu.
Esimene dokument, milles Freiburgi ümbruskonda mainitakse, pärineb aastast 1008. Selles kirjeldas Heinrich II piiskopile Baseli Adalberole ümbruskonda.
1091 rajas Švaabimaa hertsog Berthold II von Zähringen praegusele Freiburgi Lossimäele Friburchi kindluse, mida tänapäeval tuntakse Leopoldsburgi varemetena. Kuigi Friedrich I von Staufen sundis ta juba järgmisel aastal hertsogkonnast loobuma, ehitati kindlust edasi. Berthold sai endale tiitli Zähringeni hertsog, mis oli üks esimesi keskaegse Saksamaa nii-öelda tühje tiitleid: perekonnal oli väljaspool lossi väga vähe mõju. Mõju suurendamiseks asutati lähedusse kloostreid. Bertholdi pojad Berthold III ja Konrad I von Zähringen andsid lossi ümber tekkinud asulale 1120 linna- ja turuõiguse. Vaba turu järgi saigi linn nimeks Freiburg.
Freiburg asus olulisel kohal: Põhjamere ja Vahemere vaheline kaubatee lõikus seal Reini ja Doonau vahelise kaubateega. See aitas linna kiirele õitsengule. Juba 1200. aasta paiku oli Freiburgis 6 tuhat elanikku.
Freiburgi Münsteri katedraal (umbes 1895)
Viimane Zähringeni hertsog Berthold V alustas Freiburgi Münsteri katedraali ehitamist endise külakiriku asemele. Ehitist alustati romaani stiilis, aga kui see lõpuks 1513 valmis, oli see põhiliselt gooti stiilis.
Pärast Zähringeni dünastia väljasuremist 1218 said Freiburgi isandateks Urachi krahvid. Linnanõukogu ei usaldanud neid ja sõlmis krahvidega lepingu, milles märkis oma õigused üles. Urachi krahve nimetati sellest ajast peale Freiburgi krahvideks ja esimene neist oli Egino I von Freiburg. Sellegipoolest puhkes linna ja krahvi vahel 13. sajandi lõpus tüli, kui krahv Egino II von Freiburg püüdis tõsta makse ja piirata kodanike vabadust. Linlased kasutasid katapulte ja hävitasid tema lossi. Vihane krahv kutsus oma õemehe, Strassburgi piiskopi Konrad von Lichtenbergi appi ja see saabus oma sõjaväega linna karistama. Kohalik lihunik Hauri pussitas piiskopi 29. juulil 1299 surnuks. Kuid sellest ajast pidi linn krahvidele igal aastal 300 marka hõbedat maksma.
Krahvidele jäi sellestki väheks. 1366 tegid nad katse linn öösel ära vallutada. Katse ebaõnnestus, mis tähendas nende võimu lõppu linnas. 1368 ostis linn endale vabaduse ja astus liitu Habsburgidega, kes lubasid linnal oma vabaduse säilitada. Aadli mõju linnas ja linnaelanike hulga vähenes oluliselt pärast 9. juulil 1386 toimunud Sempachi lahingut, milles Austria hertsog Leopold III Habsburg püüdis vallutada Šveitsi ja sai hävitavalt lüüa. Enamik Austria sõjaväelasi löödi maha, kaasa arvatud Leopold.
Freiburgi jõukust kasvatasid hõbedakaevandused, mistõttu Freiburg oli kuni umbes 1460. aastani üks Euroopa rikkaimaid linnu – hiljem lõppesid hõbedavarud otsa. Alates 1327 müntis Freiburg oma penne. Linnaelanike arv ei tõusnud siiski 10 tuhandeni.
1467 asutas Austria hertsog Albrecht VI Freiburgis Albrechti ülikooli, mis tänapäeval kannab Freiburgi ülikooli nime. Tähtsuse mõttes astus ülikool ammendunud kaevanduste asemele ja Freiburg kujunes tööstuslinnast kultuurikeskuseks. Reformatsiooni otsustas Freiburg mitte toetada ja sai üheks katoliikliku Saksamaa keskuseks.


Oberhausen.
Oberhausen on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus. Oberhauseni naaberlinnad on Bottrop, Duisburg, Mülheim ja Essen.
Ajalugu.
Oberhausen on moodustatud 1862. aastal ja sai linnaõigused 1874. aastal.


Mülheim.
Mülheim (ka Mülheim Ruhri ääres, saksa "Mülheim an der Ruhr") on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus. Asub Ruhri jõe ääres, Düsseldorfist 20 km põhja pool.
Ajalugu.
Asula tekkis umbes 900. aastal ehitatud Broichi linnuse juurde. Esmakordselt mainitakse asulat ("Mulinheim") 1093. aastal. 1806. aastal vallutasid linna Prantsuse väed. Linnaõigused sai Mülheim 1808. aastal. 1815. aastal läks linn Preisimaa koosseisu. 1871. aastal asutas August Thyssen linnas firma "Thyssen" (tänapäeval "ThyssenKrupp"), millest sai Euroopa suurim söetööstuse- ja metallurgiaettevõte.


Ruhr.
"See artikkel on jõe kohta, piirkonna kohta vaata Ruhrimaa."
Ruhr on jõgi Euroopas, Saksamaal. Pikkus 217 km, valgala 4485 km². Ruhri ääres asub Ruhri linnastu.
Ruhr saab alguse Rothaargebirgest ja voolab peamiselt idast läände. Suubub Reini Duisburgi linnas.
Suuremad lisajõed on Hille, Neger, Gierskoppbach, Elpe, Valme, Nierbach, Henne, Gebke, Wenne, Wanne, Röhr, Möhne, Hönne, Baarbach, Elsebach, Lenne, Volme, Ölbach ja Deilbach.
Ruhri äärde jäävad suurematest linnadest Meschede, Arnsberg, Dortmund, Hagen, Bochum, Essen, Mülheim, Oberhausen ja Duisburg.


Herne.
Herne on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus. Asub Bochumist vahetult põhjas 16 km Dortmundist läänes Reini-Herne kanali ääres.
Majandus.
Aastatel 1856–1978 olid linnas suured söekaevandused.
Hernes toodetakse mäetööstusseadmeid jm masinaid, katlaid ja torusid ning klaasi. On ka elektroonika-, keemia- ja tekstiilitööstusettevõtteid.
Endises Wanne-Eickelis on suur ümberlaadimisraudteejaam.
Hernes on 41-kraadine kuumaveeallikas, mille veega ravitakse reumaatilisi ja hingamisteede haigusi.
Ajalugu.
Esmakordselt on Hernet mainitud juba 880. aasta paiku ("haranni"). Herne oli väike küla 19. sajandini.
1975. aastal liideti Hernega Wanne-Eickeli linn.
Vaatamisväärsused.
Ühes linna parkidest on Strünkede loss (16.–17. sajand) 1747. aastast pärineva lossikabeli ning 1725. aastast pärit oranžeriiga. Lossis on Emschertalmuseum.
Augustikuus toimub suur rahvapidu Cranzer Kirmes, mida igal aastal külastab umbes 4 miljonit inimest.


Kirjanik.
Kirjanik on inimene, kes kirjutab ilukirjandust ehk belletristikat. Ehkki teistes keeltes võidakse sarnaseid sõnu kasutada ka inimeste kohta, kes kirjutavad tarbekirjandust, publitsistikat või muid tekste (nt inglise "writer"), ei kutsuta neid eesti keeles kirjanikeks. Neid hõlmab lähedase tähendusega termin "literaat", samuti vanapärane "kirjamees".
Kirjaniku mõiste.
Kirjanik ei pea kirjutama tingimata proosat. Kuigi tavapäraselt nimetatakse eesti keeles luule kirjutajaid luuletajateks ning draama kirjutajaid näitekirjanikeks või dramaatikuteks, kuuluvad nemadki kirjanike hulka. Kirjanikku, kes kirjutab proosat, nimetatakse prosaistiks.
Kuigi ilukirjandus on kunstiliik, nii nagu ka filmikunst, teater, muusika või arhitektuur, ei nimetata kirjanikke eesti keeles enamasti kunstnikeks.
Ehkki sõna "kirjanik" esineb ka liitsõnades nagu "ajakirjanik" ja "reklaamikirjanik", ei peeta ajakirjanikke ega "reklaamikirjanikke" kirjanikeks.
Kirjanik kui elukutse.
Traditsiooniliselt eristatakse kutselisi ja amatöör- või harrastuskirjanikke. Piir nende vahel on hägus. Kutselise kirjaniku ligikaudsed tunnused on kuulumine kirjanike kutseühendusse ja elatumine tööst kirjanikuna, ent on tunnustatud kirjanikke, kes ei kuulu kirjandusorganisatsioonidesse, ka on Eestis raamatuturu väiksuse tõttu vähe neid, kes üksipäini ilukirjandusega elatist suudaks teenida.
Eesti suurim ja tuntuim kirjanike kutseühendus on Eesti Kirjanike Liit, millesse kuuluvad ka kirjanduskriitikud ja tõlkijad. On teisi organisatsioone, mis püüavad pakkuda sellele alternatiivi, näiteks Sõltumatu Ametiühing Kirjanike Kodu. Mõnes riigis toimivad kutseorganisatsioonid ametiühingutena ning vahendavad oma liikmetele riiklikku tervisekindlustust; Eesti Kirjanike Liit seda ei tee. Kirjanikke koondas ka 1871–1893 Tartus tegutsenud Eesti Kirjameeste Selts.
Rahvusvahelised kirjanike organisatsioonid, näiteks PEN-klubi, ei piirdu tihti kirjanikega eesti mõistes, vaid hõlmavad ka tarbekirjanduse ja publitsistika autoreid. Samuti leidub Nobeli kirjandusauhinna laureaate, kelle teoste hulka ei kuulu ilukirjandus – nii pälvis Winston Churchill 1953. aastal Nobeli auhinna "oma meisterlike ajalooliste ja biograafiliste kirjelduste ning suurepärase kõnekunsti eest inimlike väärtuste kaitsel".


Hagen.
Hagen on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus. Asub Ruhri, Volme, Lenne ja Ennepe jõe ääres.
Ajalugu.
Hageni küla mainitakse 775. aastal. 1724. aastal hävis suurem osa külast tulekahjus. Hagen sai linnaõigused 1746. aastal.
Hagen on tähtis raudteede sõlmpunkt.


Jaan Tätte.
Jaan Tätte (sündinud 24. märtsil 1964 Viljandis) on eesti näitekirjanik, näitleja, teatrilavastaja ja laulja.
Talle meeldis juba enne keskkooli minekut kirjutada. Tuletõrjeteemalisel kirjandivõistlusel sai koolis kolmanda, rajoonis teise ja vabariigis esimese koha.
Jaan Tätte õppis 1982–1984 Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat ja 1985–1986 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist. Aastal 1990 lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIV lennu.
Jaan Tätte on abielus Margit Tättega, peres kasvab kaks poega (Jaan Tätte ja Kunter Tätte).


Black Sabbath.
Black Sabbath on Suurbritanniast Birminghamist pärit "heavy metal" ansambel, mis alustas tegevust 1969. aastal. Bändi peetakse tavaliselt "heavy metali kui stiili üheks algatajaks.
Bändi nimevaliku põhjustas liikmete huvi musta maagia ja okultismi vastu. Otseselt oli see ilmselt inspireeritud 1963. aasta filmist "Black Sabbath". Enne, kui bändi nimeks sai Black Sabbath, kandis see lühiajaliselt (1968–1969) ka nimesid Polka Tulk Blues Band ja Earth.
Black Sabbath oli esimesi bände, mis tõi rokkmuusikasse sünged, surma ja maagiaga seotud teemad ning mängis sellega olulist osa "heavy metali stiili väljakujunemisel. Sellest võtsid eeskuju mitmed praegugi tuntud bändid, rääkimata kümnetest vähemtuntud bändidest, ka Eesti bänd Must Missa võttis oma nime ilmselt just Black Sabbathi järgi.
Black Sabbathi kõrval või ees peetakse heavy metali stiili loojaks ka Led Zeppelini, kelle II LP vinüüli lugu Whole Lotta Love, peetakse lausa heavy metali hümniks.
Black Sabbathi alustalaks ja hingeks on olnud soolokitarrist Tony Iommi. Bändi kaubamärgiks sai pärast nendega liitumist laulja Ozzy Osbourne, kelle ainulaadne metalse kõlaga monotoonne hääl on olnud Black Sabbathi eduloo aluseks läbi aastakümnete. Black Sabbath saavutas laialdasema tuntuse 1970. aastal, mil ilmus nende teine LP "Paranoid", kus laiema tuntuse said nimilugu "Paranoid", plaadi esilugu "War Pigs", mis kajastas tollal Vietnami sõja vastast protesti ja "Iron Man".
Läbi nelja aastakümne keerelnud koosseisumuudatused on olnud tunnistajaks Ozzy Osbournei ja tema järglaste-Ronnie James Dio ja Tony Martini- tulemisele, minemistele ja naasmistele(rääkimata Deep Purplei ekslauljast Ian Gillanist ja Glenn Hughesist, kes mõlemad pidasid vastu ühe albumi perioodi(David Donato, Ray Gillen ja Dave Walker ei suutnud sedagi). Black Sabbathi koosseisus on läbi aegade mänginud ja laulnud mitmeid kuulsusi, nagu Ronnie James Dio (vokaal), Ian Gillan (vokaal), Cozy Powell (trummid), Glen Hughes (vokaal, bass) ja paljud teised. Kuulsaim on aga alljärgnev nn originaalkoosseis.


The Rolling Stones.
The Rolling Stones on inglise rockansambel.
1998. aastal esines bänd ka Eestis Tallinna Lauluväljakul.
12. juulil 1962 toimus klubis The Marquee The Rolling Stonesi esimene show. Koos Jaggeri ja Richardsiga esinesid Brian Jones, Dick Taylor, Ian Stewart ning trummidel Tony Chapmen ja Mick Avory.Kui bänd 1963.aasta mais Decca plaadifirmaga lepingu sõlmis, oli basskitarrist Taylor asendatud Bill Wymaniga, klaverimängija ian Stewartist oli saanud harvanähtav,kuues Stone" ja trumme mängis Watts. Ansambli ülemaailmne vallutusretk algas Buddy Holly,Not Fade Away" kaveriga ning tipnes aastatel 1965-1966 mõlemal pool Atlandi ookeani esikohale jõudnud hittidega,(I Can't Get No) Satisfaction",,Get Off of My Cloud" ja,Paint It Black". Pahade poiste imidž tegi neist deadusesilma märklaua - Jagger, Jones ja Richards võeti 1967-aastal narkootikumide omamise eest vahi alla.,Sinnamaani," märkis Richards,,oli kõik üksnes show." Enam mitte...
Diskograafia.
The Rolling Stonesi 1967. aastani välja antud esimeste albumite Ameerika Ühendriikides välja lastud versioonid erinesid sageli Suurbritannia omadest. Mõnedel juhtudel erines sama pealkirjaga albumi lugude nimekiri või kaanepilt. On ka variante, kus eri lugudest kombineeriti Ameerika Ühendriikide plaadifirmade poolt USAs müümiseks täiesti uus album, näiteks 1965. aasta "December's Children (And Everybody's)".
Stuudioalbumid alates 1967. aastast.
Rolling Stones, The


Kirk Hammett.
Kirk Lee Hammett (sündis 18. novembril 1962) on USA "heavy metal" 'i bändi Metallica juhtkitarrist. Teda peetakse sageli üheks maailma parimaks "metal"-kitarristiks. Metallicas on Hammett alates 1983. aastast, kui ta vahetas välja bändi senise kitarristi, alkoholismi käes vaevelnud Dave Mustaine'i.
Välislink.
Hammett, Kirk
Hammett, Kirk


Jason Newsted.
Jason Newsted (sündis 4. märtsil 1963) on USA muusik, basskitarrist. Ta on peamiselt tuntud "heavy-metal" bändi Metallica endise liikmena. Praegu on ta ansamblis Voivod. Enne Metallicasse tulekut kuulus ta bändi Flotsam and Jetsam, Metallicaga liitus ta peale eelmise bassimängija Cliff Burtoni hukkumist ning mängis seal aastatel 1986–2001.


Salma Hayek.
thumb
Salma Hayek Pinault (sünninimi Salma Valgarma Hayek Jiménez; sündinud 2. septembril 1966 Coatzacoalcoses) on Mehhiko filminäitleja.
Üks tema tuntumaid rolle on Frida Kahlo 2002. aasta filmis "Frida".
Ta abiellus 14. veebruaril 2009 François-Henri Pinault'ga.


Urmas Lennuk.
Urmas Lennuk (sündinud 16. oktoobril 1971) on eesti näitekirjanik ja dramaturg.
1990. aastal lõpetas Lennuk Tamsalu keskkooli. Seejärel õppis ta 1992–1993 Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keelt ja kirjandust ning 1996–2000 EMA Kõrgemas Lavakunstikoolis lavastaja erialal.
Lennuk on töötanud Tamsalu Kultuurimaja kunstilise juhina ja Saue Keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana (1994–1995) ning haljastusfirma Lennuk ja KO haljastustöölise ja töökorraldajana. Aastast 2001 on ta töötanud Rakvere teatris kirjandusala juhataja, dramaturgi ja lavastajana.
1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. Edestades konkursil Rein Pakki ja senist draamajuhti Sven Karjat, tegi ta neile ettepaneku asuda tööle teistele ametikohtadele Vanemuise draamatrupis.
Alates 2011. aasta kevadest on Lennuk teleseriaali "Õnne 13" stsenarist.
Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja.
Isiklikku.
Tal on elukaaslase Liisa Aibeliga tütar Kadi Leen.


Marlene Dietrich.
Marlene Dietrich (sünninimega Marie Magdalene Dietrich; 27. detsember 1901 – 6. mai 1992) oli Saksamaal sündinud näitlejanna ja laulja.
Marlene Dietrich sündis 27. detsembril 1901. aastal Berliinis. Terve kooliaja mängis ta viiulit ja alustas seitsmeteistkümneaastaselt muusikaõpinguid Weimaris ja Berliinis. Kahe aasta pärast läks ta õppima Max Reinhardti lavakunstikooli ja selle kõrval esines väikestes rollides Berliini teatrites. 1922. aastal oli tal esimene lühike osa Georg Jacoby filmis "Nii need mehed on". Produtsent Rudolf Sieber, Marlene hilisem abikaasa, valis ta varsti peale seda väikesesse rolli režissöör John May filmis "Armastuse tragöödia". Järgmistel aastatel võis teda tihti näha ekraanidel kõrvalosades.
1929. aastal sai Marlene ootamatult rolli, mis tegi ta üleöö kuulsaks ja pani aluse tema femme fatale'i, saatusliku naise kuulsusele. Selleks oli ööklubi riivatu lauljanna Lola Lola osa Josef von Starnbergi filmis "Sinine ingel". Kohe pärast selle filmi lõpetamist läks Marlene Dietrich koos Josef von Sternbergiga Hollywoodi ja saavutas tema käe all töötades maailmakuulsuse kuue filmiga: "Maroko" (1930), "Autud" (1931), "Šanghai ekspress" (1932), "Laulude laul" (1933), "Punane keisrinna" ja "Saatan on naine" (1935).
Pärast vahekorra katkestamist Josef von Sternbergiga tõid Dietrichile edu niisugused filmid nagu "Iha" (1935), Ernst Lubitschi "Ingel" (1937) ja eelkõige vesternkomöödia "Destry ratsutab jälle" (1939). Marlene Dietrich sai 1937. aastal Ameerika kodakondsuse ja kritiseeris avalikult Saksamaal valitsevat natsionaalsotsialismi. Teise maailmasõja ajal esines ta maailmakuulsate filmilauludega Ameerika sõjaväelastele camp-show'de raames, mida korraldas 1941. aastal loodud United Service Organization.
Marlene Dietrichi edu filminäitlejana jätkus 1950. aastatel niisuguste linateostega nagu Alfred Hitchcocki "Rambipalavik" (1950), Billy Wilderi "Süüdistuse tunnistaja" (1957) ja Stanley Krameri "Nürnbergi protsess" (1961).
1960. aastatel loobus ta filmist. Marlene käis ringreisidel, kus esines šanssoonidega, ja andis kontserte kogu maailmas. 1978. aastal võis teda näha tema viimases filmis "Kaunis gigolo, vaene gigolo" koos David Bowiega. Pärast seda elas ta täiesti tagasitõmbunult Pariisis. Kuulsast intervjuust Maximilian Schelliga tehti 1982. aastal dokumentaalfilm "Marlene", kus on kuulda ainult näitlejanna häält.
Marlene Dietrich suri 6. mail 1992. aastal. Aasta pärast avaldas tütar Maria biograafia "Meine Mutter Marlene". Marlene Dietrichi elu ekraniseeris Joseph Vilsmaier ja film jõudis kinodesse aastal 2000.
Marlene Dietrichi kuulsaim laul on "Lili Marleen".


Takson.
Takson ehk mest on taksonoomilisse üksusesse kuuluvate organismide kogum.
Takson on taksonoomia põhimõiste ning organismide süstemaatika üksus. Põhiline taksonoomiline üksus on liik, peamised liigisisesed üksused on alamliik, teisend ehk varieteet, alamteisend ja vorm. Liigist kõrgemad üksused on perekond, sugukond, selts, klass ja hõimkond.
Taksoneiks on näiteks liik metsvint ("Fringilla coelebs"), sugukond nelgilised ("Caryophyllaceae").
Taksoneiks nimetatakse ka muldade klassifikatsiooni ühikuid.


Sõltumatud Kuningriiklased.
Sõltumatud Kuningriiklased oli Eesti valimisliit, mis sai 1992. aastal VII Riigikogu valimistel 8 kohta.
Sõltumatud Kuningriiklased koosnesid kahest osast: erakonnast Eesti Rojalistlik Partei ja survegrupist Rojalistlik Ühendus "Vaba Toome", mis parodeeris ühendust "Vaba Eesti".
Enamasti on seda peetud naljaga pooleks tehtud protestiaktsiooniks, mis osutus ootamatult edukaks. Kuningriiklaste fraktsiooni kuulusid tuntud poliitkommentaator Vambola Põder (suri 1993, asendusliikmeks sai Mihkel Kraav), jurist Tõnu Kõrda, ajaloolane Ralf R. Parve, ajakirjanik Rein Kikerpill, ajakirjanik ja humorist Kirill Teiter, satiirik ja luuletaja Priit Aimla, kunstnik Lembit Küüts, fraktsiooni juhtis matemaatik Kalle Kulbok.
Kuningriiklaste formaalseks loosungiks oli küll kuningriigi kehtestamine Eestis, kuid oma parlamentaarses tegevuses osalesid nad agaralt vasttaastatud Eesti Vabariigi ülesehitustöös. Nad järgisid konstruktiivse neutraliteedi põhimõtet ehk liitumata Riigikogu huvigruppidega toetati Eesti rahvusriiklust arendavaid samme, sõltumata sellest, kas need lähtusid valitsevalt koalitsioonilt või opositsioonilt.
Kuningriiklaste protestimeelest võib kõnelda vaid juhtudel, mil koalitsiooni või opositsiooni seaduseelnõud ei vastanud kuningriiklaste aadetele ja arusaamadele õiglusest ja rahvavõimust, sellistel juhtudel rakendati ka tavatuid aktsioone, nagu fraktsioonivahetajate löömine rändrüütliteks, nõiatrummi põristamist Riigikogu saalis enne istungit (vastukaaluna kavandatavale luterlikule ühispalvusele), Jüriöö ülestõusu 650. aastapäeva tähistamist ohvritalitusega Lindamäel ja tulede süütamisega Pika Hermanni tornis, lahkuvatele Vene vägedele medali "Eestimaa vabastamise eest" annetamist, Torgu valla taastamist selle kuningriigiks kuulutamise kaudu jms. Taolised aktsioonid olid hetkel tõhusad, kuid paraku jätsid kuningriiklastest kerglase mulje, mis varjutas nende tõsist tööd nii parlamendis kui selle komisjonides.
Kuningriiklaste sõltumatus ja ettearvamatus ärritas nii mõndagi poliitilist jõudu ning järgmistel valimistel leiti formaalne ettekääne neist vabanemiseks. Kuningriiklased esitasid oma kandidaatide nimekirjad valimiskomisjonile viimasel hetkel, komisjon leidis suure osa kandidaatide dokumentidest pisivigu, aga aeg dokumentide parandamiseks ja uuestiesitamiseks oli juba lõppenud.


Monofüleetiline rühm.
Üldiselt arvatakse, et roomajate ja lindude rühm on monofüleetilised
Monofüleetiline rühm on organismide rühm, mis koosneb viimasest ühisest eellasest ja kõikidest tema järeltulijatest.
Monofüleetilised rühmad on näiteks imetajad ja linnud.
20. sajandil oli populaarne fülogeneetiline taksonoomia, mis eelistas monofüleetilisi taksoneid parafüleetilistele ja polüfüleetilistele. Ometi ei ole põhimõtteliselt võimalik jaotada põlvnemispuud rühmadeks nii, et kõik rühmad oleksid monofüleetilised: osa on seejuures kindlasti parafüleetilised või polüfüleetilised.


Fülogenees.
Fülogenees ehk põlvnemiskäik on mingi organismide rühma evolutsiooniline päritolu. Fülogeneesi uurivat teadusharu nimetatakse fülogeeniaks. Selle tulemusi kasutab fülogeneetiline süstemaatika.


Wolquin.
Wolquin ("Volquin", "Folkvin", "Volkewin", "Wolguinus", "Wolgulin", "Volkwin"; suri 22. septembril 1236) oli Mõõgavendade ordu teine ordumeister (1209–1236), kes juhtis ordut ristisõjas eestlaste ja teiste ümberkaudsete paganarahvastega. Ta oli piiskop Alberti usaldusalune. Langes leedulaste käe läbi Saule lahingus 1236. aastal.
Wolquini on peetud ka Naumburgi krahvisuguvõsasse kuuluvaks (Volkwin von Naumburg'"), sellisel juhul peetakse tema isaks Naumburgi krahvi Volkwinit ja tema pärutolukohaks Naumburgi Kasseli lähedal Põhja-Hessenis. Tema oletatav sugulane Ludwig von Naumburg oli 13. sajandil Saksa ordu liige ja lõpuks ka Saksa meister. On teada, et Naumburgide suguvõsal olid küllaltki tihedad sidemed teiste Mõõgavendade ordusse astunud Põhja-Saksa suguvõsadega.


Burchard von Dreileben.
Burchard von Dreileben (ka "Borchart van Dreinlove", "Dreyleven", ladinapäraselt "Borgardus de Drelegen") oli Liivi ordu meister aastatel 1340–1345.
Dreileben pärines Vestfaalist ja astus Liivi ordusse tõenäoliselt enne 1320. aastat, misjärel sai temast Viljandi ordulinnuse kumpan. Seejärel oli ta Vindavi ja Miitavi komtuur. Ilmselt viimasel ametipostil oleku ajal valiti ta ordumeistriks. Enne ordumeistriks saamist temast kindlaid allikalisi andmeid aga pole.
Liivi ordu meistriks saanuna alustas Dreileben peagi sõda Pihkva vastu. Tema käsul rajati Liivimaa idapiirile 1342. aastal ka kaks uut linnust: Aluliina ja Vastseliina. Sealjuures abistas teda väga suurel määral Viljandi komtuur ja hilisem ordumeister Goswin von Herike.
Dreilebeni meistriksoleku ajal toimus Jüriöö ülestõus, mille ta maha surus ja võttis 1343–1344 ordu kontrolli alla taanlaste alad Põhja-Eestis (Eestimaa hertsogkonna) eesotsas Tallinnaga. Suure tõenäosusega sai Dreilebeni aktsioon alguse just Vastseliina linnusest, kuna kroonika kirjutajate teatel viidi sõnum puhkenud ülestõusust Harju- ning Virumaa vasallide abipalve ordumeistrile, kes orduvägede eesotsas Pihkva piiril venelaste vastu seisis. Ent kuna ordumeistri asukohta pole otseselt märgitud, võis ta asuda ka mujal, näiteks Viljandis või Tartus, olles alles teel Liivimaa idapiirile. Selle kasuks räägib ka see, et Dreileben jõudis Paidesse eestlaste saadikutega läbi rääkima väga lühikese aja jooksul.
Dreileben on Eesti ajalookirjutuses saanud külge negatiivse märgi just seetõttu, et ta käskis Paide linnuses toimunud läbirääkimiste ajal eestlaste saadikud, neli kuningat (pealikku) ja kolm sulast, vangistada, seda hoolimata saadikupuutumatuse nõudest. Tõenäoliselt luges Dreileben neid reeturlikeks mässajateks, kellega tõelisi läbirääkimisi toimuda ei saa. Tegelikult ei ole sündmusest mitte midagi teada peale Liivimaa nooremaa riimkrooonika interpreteeringu ja võib olla täielik väljamõeldis. Eestlased hakkasid vangistamisele vastu ja tapeti. Seejärel purustas Dreileben eestlased Kanavere ja Sõjamäe lahingus ja võttis järgmise aasta suveks Harjumaa lõplikult ordu kontrolli alla, kroonika teatel vallutas ta kaks eestlaste linnust. Samaaegselt võttis Liivi ordu oma kontrolli alla ka taanlaste valdused Virumaal. 1343. aastal end ordu ja piiskoppide võimust vabastanud Saaremaaga läks Dreilebenil aga kauem aega, selle suutis ta alistada alles pärast kahte sõjakäiku 1344. ja 1345. aastal ning Preisimaalt saabunud Saksa ordu vägede kaasabil.
1345. aastal loobus ta ordumeistri ametist ning võis olla 1346. aastal Tallinna komtuur või tema kohusetäitja ("provincialis"). Ebakindlus tema ametinimetusega on seetõttu, et 1346. aastal ostis Saksa ordu Eestimaa endale ning loovutas selle Liivi ordule valitsemiseks alles järgmisel aastal. Seega oli Dreileben pigem valduse ülemineku aegne ajutine asevalitseja. Pärast seda (veel 1346. aasta jooksul) oli ta Saksa ordu komtuur Strasburgis Preisimaal. 1366. aastal on teda mainitud kunagise Liivi ordumeistrina, pärast seda teated Dreilebenist lõppevad.
Eesti riigivapi kehtestamise poleemikas 1920. aastate algul kirjutati tema perekonnanime "Dreylöwen", jätmaks demagoogiliselt muljet, nagu pärineks Tallinna ja Eestimaa kolme lõviga vapp temalt.


Kuramaa piiskopkond.
Kuramaa piiskopkond oli katoliiklik vaimulik ala, Vana-Liivimaa Lätimaa lääne- ja edelaosas, mida valitses Kuramaa piiskop.
Moodustamine.
Kuramaa piiskopkond loodi 1234. aastal, pärast seda, kui kurelased olid end Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võimu alla andnud.
Territoorium.
Piiskopkond asus Kura poolsaarel ning selle stift (piiskopi ilmaliku võimu ala) oli jaotatud Liivi ordu valdustega kolmeks osaks. Selle suuruseks umbes 4500 km², sealhulgas kuulus selle alla ka Ruhnu saar. Keskus asus Piltenes. Piiskopkonna diötseesi kuulusid orduvaldustest Kuldīga ja Vindavi komtuurkonnad ning Grobiņa ja Kandava foogtkonnad.
Piiskopkonna eripäraks võrreldes teiste Vana-Liivimaa omadega oli see, et sealne aadelkond moodustas kaks korporatsiooni: Aizpute ja Piltene rüütelkonnad.
Valitsemine.
Kuramaa piiskopkonna esimesed aastakümned olid siiski äärmiselt ebakindlad, sest kurelased tõusid mitu korda üles ja alles pärast 1260. aastaid said piiskopid end stabiilsemalt sisse seada.
Tänu sellele ebakindlusele ja Modena Wilhelmi tegevusele jagati Kuramaa piiskopkonna diötsees Saksa ordu ja piiskopi vahel nõnda, et viimane sai sellest enda ilmaliku võimu alla ainult 1/3, erinevalt Saare-Lääne ja Tartu piiskopist, kes said 2/3. Seetõttu oli Kuramaa Vana-Liivimaa riikidest kõige nõrgem ja langes pea Saksa ordu mõju alla.
, "Kuramaa piiskoppide loend
Tavaliselt valiti Kuramaa piiskoppideks orduga tihedalt seotud isikuid, 1263. määrati Kuramaa piiskopiks Saksa ordu preestervend, Emundus de Werd ning 13. sajandi lõpust alates olid Kuramaa piiskopid Saksa ordu preestervendadeks. Ka toomkapiitel inkorporeeriti ordusse. Nõnda sarnanes Kuramaa piiskopkond Kulmi, Pomesaania ja Samlandi piiskopkondadega Preisimaal, mis olid samuti Saksa ordusse inkorporeeritud.
1300 aastal resideerisid aga nii piiskop kui toomkapiitel juba Aizpute's, kust piiskop samal aastal oma residentsi Piltenesse üle viis. Toomkapiitel jäi toomkiriku juurde Aizputesse.
Kuramaa piiskopkond oli küllaltki vaene ning seal asus vaid kaks linna: Aizpute (saksa "Hasenpoth"), mis sai linnaõigused 1385. aastal, ja Piltene ("Pilten"), mis sai linnaks 1557. aastal.
Likvideerumine.
Kuramaa piiskopkonna eelviimane piiskop Johann IV, kes oli ühtlasi ka Saare-Lääne piiskop, müüs oma valdused 1559. aasta lõpul Taani kuninga vennale hertsog Magnusele. Too, ehkki usutunnistuselt protestant, oli viimane vormiliselt katoliiklik Kuramaa piiskop.
Magnus valitses aastatel 1570–1577 Moskva tsaaririigi vasallriigi Liivimaa kuningriiki, kuid pärast Liivi sõja lõppu lahkus Põhja-Eestist ning asus 1578. aastal Kuramaale ja tunnistas end Rzeczpospolita vasalliks. Erinevalt tema teistest valdustest Liivimaa kuningriigis suutis ta oma Kuramaa valdused säilitada kuni surmani 1583. aastal. Seejärel langes senine Kuramaa piiskopkond ehk Piltene stift Poola võimu alla, kuigi Taani püüdis seda kuni 1585. aastani edutult endale nõuelda.


Riia peapiiskopkond.
Riia peapiiskopkond oli katoliiklik piiskopkond ja riik, mis eksisteeris aastatel 1251/1253–1562/1563, Rooma-katoliku kiriku paavsti valitsemisalas.
Peapiiskopkond likvideeriti pärast reformatsiooni ja Riia peapiiskopkond taastati 1923. aastal Läti ala katva katoliikliku peapiiskopkonnana (diötseesina), millel ilmalikku võimupädevust pole.
Moodustamine.
Riia peapiiskopkonna eelkäijaks oli Üksküla piiskopkond ja Riia piiskopkond. Juba piiskop Albert oli püüdnud saada peapiiskopiks, kuid ei olnud suutnud oma tahet Rooma paavsti juures läbi suruda, siiski oli Riia piiskopil tunduvalt suurem võim kui teistel toonastel Liivimaa piiskoppidel: talle oli antud õigus uusi piiskopkondi rajada ja ka piiskoppe ametisse nimetada. Uued piiskopkonnad, nagu ka Riia oma, allusid otse paavstile. Kuid Alberti varasem soosija Hamburg-Bremeni peapiiskop püüdis Riia piiskoppi oma ülemvõimu alla saada ja seetõttu oli eraldi peapiiskopkonna loomine kohalike kirikutegelaste meelest hädavajalik.
1251. aastal määras paavst Innocentius IV Albert Suerbeeri Riia peapiiskopiks (Liivi- ja Preisimaa peapiiskopiks oli ta määratud juba varem, 1245. aastal). Esialgu plaanis Albert rajada peapiiskopkonna residentsi Preisimaale, kuid Saksa ordu vastuseisu tõttu pidi ta sellest mõttest loobuma ja leppima Riiaga. 1253. aastal, kui senine Riia piiskop Nikolaus von Nauen suri, sai Albert Suerbeer lõpuks Riiga asuda ning ühendas Riia piiskopi ja peapiiskopi ametid. Alates 1255. aastast kandis Suerbeer ametlikult Riia peapiiskopi nime.
, "Riia piiskoppide ja peapiiskoppide loend"
Diötsees.
a>se Riia peapiiskopkonna stift (helekollane), diötsees (helekollane joon, mis kulgeb paralleelselt halliga) ja vaimuliku ülemvõimu ala Liivimaal (jäme helekollane joon), 14.–15. sajand
Riia peapiiskopil oli otsesene vaimulik võim oma diötseesi üle, mis hõlmas tänapäevase Läti kesk- ja idaalad, sellest läänes olevad alad kuulusid Kuramaa piiskopkonna alla.
Taani valduses olevas Põhja-Eestis asunud Tallinna piiskopkond ei kuulunud mitte Riia, vaid Lundi peapiiskopkonda ja seda kuni 1561. aastani.
Stift.
Peapiiskopi ilmalik võimuala ehk stift jagunes kaheks suuremaks piirkonnaks Liivi lahe rannikul (peapiiskopkonna Liivi osa) ja Väina jõe kesk- ja alamjooksul (Läti osa). Need olid ümbritsetud Liivi ordu valdustega.
Riia linna valdus (linnasaras) oli alguses samuti peapiiskopi stifti osaks, kuid 1330. aastal vallutas selle ordu ja hoidis seda lühikeste vaheaegadega kuni 1452. aastani enda käes. Seejärel sõlmiti Kirchholmi leping, millega linna üle said võrdse ülemvõimu nii peapiiskop kui ka ordumeister.
16. sajandil oli peapiiskopi võimu küsimus Riias veelgi küsitavam ja ainuvõimu linna üle ta enam ei saanudki. Seega ei saa Riia linna alates 1330. aastast peapiiskopi stifti kuuluvaks lugeda.
Riia peapiiskop valitses pindalalt Vana-Liivimaa suurimat stifti, kuid selle suurus oli küllaltki muutlik. Lisaks probleemile Riia linna kuuluvusega oli tõsiseks tüliõunaks ka peapiiskopkonna idaalade ("Pürnau") kuuluvus. 1470. aastatel liitis Pihkva vürstiriik selle endaga ja katsed seda tagasi saada ebaõnnestusid. Stifti umbkaudne pindala võis olla 19 000 km².
Riia stiftis oli lisaks Riiale veel kolm linna: Lemsalu (Limbaži, Lemsal), Raupa (Straupe, Roop) ja Koknese (Kokenhusen). Need olid Riiaga võrreldes väikesed ja tähtsusetud. Teised olulisemad keskused olid Rauna (Ronneburg), Üksküla (Ikškile, Üxküll), Turaida (Toreida, Treiden), Viļaka (Marienhausen) ja Vainiži (Wainsel).
Valitsemine.
Riia peapiiskop resideeris tavaliselt kas Riias või selle lähedal olevates linnades ja linnustes, näiteks Ükskülas või Kokneses, hiljem ka Raunas. Stifti valitsesid stiftifoogtid, keda tavaliselt oli kaks: Turaida ja Koknese omad. Vaimulikes asjades abistasid peapiiskoppi toompraost, kuni 15. sajandini oli ametis ka vikaarpeapiiskoppe. Lisaks sellele osales peapiiskopkonna valitsemises Riia toomkapiitel tervikuna. Selle liikmetel oli õigus valida peapiiskoppi ning arutada kõiki olulisemaid vaimulikke ja ilmalikke asju peapiiskopkonnas. Peapiiskopkonna asjade üle oli 1390.–1410. aastateni tugev mõju ka ordul, mis sel perioodil sisuliselt peapiiskoppide tegevust täielikult kontrollis ja oli suutnud peapiiskopkonna enda valduste hulka inkorporeerida. Hilje ordu haare aga lõdvenes, kuigi ka hiljem kuulusid mitmed peapiiskopid ametlikult Saksa ordusse. Siiski ei suutnud ordu reaalset ülemvõimu peapiiskopkonna üle enam saada, välja arvatud lühike periood koadjuutorivaenuse ajal (aastatel 1556–1557).
Likvideerimine.
Riia peapiiskopkond sattus Liivi sõja ajal tõsisesse ohtu alates 1559. aastast, mil venelased asusid selle idaalasid vallutama. Viimane peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern orienteerus Poolale ja pidas koos ordumeister Gotthard Kettleriga läbirääkimisi Sigismund Augustiga Poola abivägede saatmise ja protektoraadi kehtestamise üle. Peapiiskop lootis vähemalt mõningalgi määral oma ilmaliku ja vaimuliku võimu säilitada, kuid 1561. aasta lõpus toimunud läbirääkimistel tuli nii temal kui ka ordumeistril nõustuda nende valduste otsese liitmisega Poolaga. Wilhelm sai siiski eluaegse õiguse nimetada end Riia peapiiskopiks ja omada nominaalset võimu oma endiste valduste üle. Kui ta 1563. aastal suri, järgmist peapiiskoppi enam ametisse ei nimetatud. Ametlikult lakkas Riia peapiiskopkond eksisteerimast 1566. aastal, mil selle valdused liideti Leedu suurvürstiriigiga.
Taastamine.
1918. aastal loodi uuesti katoliiklik Riia piiskopkond, mis 1922. aastal muudeti peapiiskopkonnaks. Tegemist on puhtalt vaimuliku institutsiooniga. Aastatel 1958–1991 oli peapiiskopi koht vakantne, alates 2010. aastast on peapiiskopiks Zbigņevs Stankevičs.
Riia peapiiskopkonna alla kuuluvad lisaks vahetult peapiiskopile alluvale Põhja-Lätile (Vidzeme ehk Liivimaa) kuuluvad sinna sufragaanidena ka Jelgava, Liepāja ja Rēzekne-Aglona piiskopkonnad.


Taani valdused Eestis.
Taani valdused Eestis olid 13. sajandi alguses Taani kuninga Valdemar II poolt Läänemere ristisõdade käigus vallutatud ning seejärel Taani kroonile kuulunud maa-alad Põhja-Eestis.
Legendaane algus.
Traditsiooniliselt loetakse Eestimaa hertsogiriigi algust 1080. aastast, mil Taani kuningas Knud IV asutanud paganliku kuningriigi asemele kristliku hertsogiriigi.
Taani vägede saabumine Eestimaale.
1219. aasta suvel saabusid koos Taani kuninga Waldemar II ja taani laevastikuga Revala maakonnas ja asusid Lyndanisesse suur hulk kõrgeid ilmalikke ja vaimulikke ametimehi: Peapiiskop Anders Sunesen (Lundi peapiiskopkonna peapiiskop ja paavst Innocentius III poolt määratud Rooma paavsti legaat Põhjamaades), kolm piiskoppi, Eestimaa piiskop Theoderich ning Taani kuninga vasall, slaavlaste vürst Wizzlaus ("Wenezlaus").
Kuningas Waldemar II-le oli Rooma paavst Honorius III 19. oktoobril 1218. aastal antud bullaga andnud õiguse liita oma valdustega ja allutada kiriklikult kõik alad, mis tema relvadega võidetud.
Põhja-Eesti vallutamine.
Pärast sõjalist võitu Lindanise lahingus eestlaste muistses vabadusvõitluses vallutasid ja ristisid taanlased 1219. ja 1220. aastal Põhja-Eesti alad ning saavutasid kontrolli Harjumaa, Virumaa, osa Läänemaa ja Järvamaa üle, kuhu asutati Eestimaa hertsogkond Taani kuninga valdusena. Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi. Kuningas Valdemar II lahkus ise 1219. aasta suve lõpul ja määras vallutatud ja vallutatavate maade asehalduriks Anders Suneseni.
13. sajandi esimesel veerandil jagati ka Virumaa ja Peipsimaa piiriala mitme valdaja vahel, Alutaguse sattus Taani võimu alla; Lämmijärve ja Peipsi läänekalda alad kuni Omedu jõeni sai Tartu piiskop, Vaiamaa põhjapoolse osa Mõõgavendade Ordu. Ordu ja taanlaste vaheline piir kulges Raadna oja mööda. Pihkva järve ümbrus ja Peipsi idarannik kuulus endiselt Pihkvamaale ja sellisena esialgu Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Peipsi ja Lämmijärv jäid seega loodusliku piirina Vana-Liivimaa ja Novgorodi valduste vahele. Lõuna pool kulges nendevaheline piir Võhandu alamjooksult piki Mädajõge ja Kolodovitsa oja (Piirioja) kuni Piusa jõeni, mööda Piusat Vastseliinani ja sealt piki Meeksi oja edasi lõunasse.
Taani sõjalisele jõule ning vasallidele lisaks suunati Taani kuninga poolt, paavsti legaadi Modena Wilhelmi nõuandel Tallinnas ristiusu levitamiseks dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu mungad, kes ehitasid (1229) esimese puukiriku Toompeale ja 1246. aastal Püha Katariina kloostri Tallinna all-linnas.
Ülestõus 1222–1224.
Aastatel 1222–1224 toimus eestlaste ülestõus vallutajate vastu, mille alustasid saarlased. Ülestõusu käigus vabastati kogu Eestimaa välja arvatud Tallinn. Taanlased kutsusid Mõõgavendade ordu appi ülestõusu maha suruma, kuid peale ülestõusu mahasurumist läksid vallutajad omavahel maade pärast tülli.
Konfliktid Mõõgavendade orduga.
1223. aastal sattus Taani kunungas Valdemar II jahil olles sakslaste kätte vangi ja pidi vabanemiseks 1225. aastal loovutama kõik võõrvaldused välja arvatud Rügeni saar ja Põhja-Eesti. 1225. aastal alustas Mõõgavendade ordu Taani vastu sõjalist tegevust, mille käigus vallutas 1227. aastaks Taanilt kõik Eestimaa valdused.
Vallutajate vahelist tüli saadeti lahendama Rooma paavsti legaat Balduin Alnast, kes tahtis Toompead paavstile allutada, mis saigi peamiseks põhjuseks verisele lahingule orduvendade ja Rooma paavsti legaati Balduin Alnast toetavate Taani vasallide vahel 1233. aastal, mille käigus Taani kuninga Toompea dominiiklaste kirikusse põgenenud vasallid tapeti otse altari ees ning piiskopile ega vaimulikele ei halastatud. Pärast lahinguid põgenes Eestist ka Balduin Alnast.
Rahu Mõõgavendade ordu ja Taani kuninga vahel taastus alles pärast Vordingborgi rahulepingu sõlmimist 1238. aastal, millele kirjutasid alla ka kolm dominiiklast ja mille tulemusel taastus Taani kuninga võim Tallinnas ja Põhja-Eestis.
Paavsti legaadi Modena Wilhelmi ("Modena Guillemuse") osavõtul sõlmitud Stensby lepingu kohaselt tagastas Rooma paavstile alluv vaimulik Liivi ordu, kui Mõõgavendade ordu järglane, 1238. aastal Taanile Tallinna, Rakvere ja Narva linnused Revala, Harju ja Viru maakonnad (umbes 12000 km²). Järva maakond jäi ordule, kuid ordu ei tohtinud Taani kuninga loata sinna kindlustusi rajada.
Ilmalik võim, Eestimaa hertsgkond.
Hiljemalt 1271. aastast, kuni 1346. aastani kuulus Taani kuningate ja hilisemate Eestimaa valitsejate titulatuuri tiitel "Eestimaa hertsog". Kõrgemaks kohapealseks võimukandjaks oli Taani kuninga asehaldur, kelle asukoht oli Tallinna linnuses.
12. sajandi teisel poolel alustasid Taani asehaldurid uute kaitserajatiste ja linnuste rajamist linnades (Tallinna linnamüür 1265, Rakvere ordulinnus, Narva linnus 1254).
Aastatel 1219–1220 koostasid mungad, kes Eestimaal ringi liikusid ja rahvast ristisid, nimistu üle 500 kohanime Harju- ja Virumaalt sisaldava Suure Eestimaa nimistu, kus oli ära toodud on ka maavaldussuhted. Nimistusse koondati omanditiitlite revisjoniks ning märgiti külanimede juurde, millisesse kihelkonda ja kirikukihelkonda need kuulusid.
Eestimaa hertsogkonna maavaldused olid suures osas läänistatud saksa päritolu vasallidele, kelle iseseisvus kuninga asevalitseja suhtes on küllaltki suur. 13. sajandil kuulus Harju ja Viru vasallide hulka ka eestlasi (erinevatel andmetel umbes 10-30 % vasallide üldarvust, tuntuimad Clemens Esto, Villelemp, Hermann Osilianus, Hildelemp jt).
Vaimulik võim, Tallinna piiskopkond.
Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Rooma-Katoliku kiriku Tallinna piiskopkond, mis allus kuni 1374. aastani Lundi peapiiskopkonna peapiiskopile, Rootsis. Piiskopi asukohaks määrati Tallinn ning tema diötseesi kuulus peale Harju- ja Virumaa veel Järvamaa. Ilmalikku võimu Tallinna piiskopil ei olnud ja ta ei kuulunud Vana-Liivimaa maahärrade hulka. 13. sajandil eksisteeris veel Virumaa piiskopkond, mis ühendati Tallinna piiskopkonnaga.
Taani võimu lõpp.
Taani kunigas Valdemar IV müüs 29. augustil 1346. aastal, peale Jüriöö ülestõusu oma Eesti valdused (Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega) Saksa ordu ordumeister Goswin von Herikele ca nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest ja Saksa ordu pantis need 1347. aastal Liivi ordule.
Valdemar IV sai Maarjamaa (jumalaema maa) müügi pärast Rooma paavsti käest karistada ning paavst kohustas Taani kuningat tehtud patu lunastamiseks sooritama palverännaku pühasse paika.
Taani valdused Eestis 16. sajandil.
1559. aasta sügisel müüs Saare-Lääne piiskop Johannes von Münchhausen Saare-Lääne piiskopkonna 30 000 taalri Taani kuningas Frederik II-sele, kes andis selle oma vennale hertsog Magnusele. Järgmise aasta 15. aprillil saabus Magnus Kuressaarde ja kuulutas enda Saare-Lääne piiskopiks.
1561. aastal saatis Taani kuningas kuningliku nõuniku asehalduri ülesannetes, Magnuse välispoliitikas tehtud vigade tõttu tema tegevust kontrollima, ning andis ühtlasi nii sõjaväe juhtimise, kui kohaliku välispoliitilise tegevuse asehalduri kätte. Selle sammuga seoti Saare-Lääne piiskopkond riigiõiguslikult Taani kuningriigiga.
1563. aasta teisel poolel müüs Maasilinna endine ordufoogt Heinrich Lüddinghausen-Wulff oma valduses olevad maad Taanile.
1570. aasta märtsis loobus Magnus Taani kuninga toetusest ja vandus truudust Moskva tsaarile Ivan IV-dale saades vastutasuks Liivimaa kuninga tiitli.
Taani valdused Eestis peale Liivi sõda.
Peale Liivi sõda jäi Taanile Saaremaa. Taani-Rootsi sõja (1643-1645) tagajärjel kaotas Taani 1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahulepinguga oma valdused Eestis.


Saksa ordu.
Saksa ordu ehk Teutooni ordu, ametliku nimega Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidali vendade ordu (saksa keeles "Deutscher Orden", ametlikult "Orden der Brüder vom Deutschen Haus St. Mariens in Jerusalem"; ladina keeles, ametlikult "Ordo domus Sanctæ Mariæ Theutonicorum Hierosolymitanorum", lühend O.T.) on katoliiklik vaimulik ordu, mis kuni 1929. aastani oli vaimulik rüütliordu.
Saksa ordu loodi kolmanda suure rüütliorduna pärast Templiordut ja Ristija Johannesele pühendatud Hospitaliitide ordut (tänane Malta Ordu).
Juhid ja organisatsioon.
Vaimuliku rüütliordu juhiks oli algselt liikmete poolt valitav meister (magister) (saksa keeles "Meister"), hiljem valduste laienedes ja organisatsiooni arenedes kõrgmeister (saksa keeles "Gross Meister").
, "kõrgmeistrite loend"
Ordu loomine ja selle esimesed aastad.
Saksa ordu asutati 1190. aastal Kolmanda ristisõja käigus Akko linna piiravate ristisõdijate laagris Jerusalemma kuningas Friedrich II soosingul hospidalivennaskonnana, mis tegeles haavatute ja vaeste eest hoolitsemisega. Selle liikmeteks olid algusest peale eestkätt rüütliseisusest ja Saksamaalt pärinevad isikud. On teada, et sakslased olid oma hospidali Jeruusalemma rajanud juba 12. sajandi alguses, kuid see kadus tõenäoliselt juba enne 1187. aastat, mil Egiptuse ja Süüria sultan Saladin linna vallutas. Pärast kolmandat ristisõda tegutses Saksa hospidaliordu Akkos, pakkudes linnas ja selle ümbruskonnas tegutsevatele palveränduritele ja ristisõdijatele öömaja, kehakinnitust, hingehooldust ja ravi.
Aastal 1198 kinnitas paavst Saksa ordu vaimulikuks rüütliorduks. Selle tunnusmärgiks sai must rist valgel mantlil.
Ordu valduste laienemine selle tegevuse esimestel kümnenditel.
Esialgu omas Saksa ordu valduseid Akko linna ümbruses, tema valdusesse läksid mõningad linnused linna lähikonnas.
Saksa Ordu esimesed valdused väljaspool Palestiinat asusid Lõuna-Itaalias, sest alates esimestest ristisõdadest soetasid kõik Püha Maa kloostrid, kirikud ja ordud endale Itaalia lõunapiirkondades valdusi. Lõuna-Itaalia oli kuni 14. sajandini Euroopa majanduse ja kaubanduse sõlmpunkt ning Apuulias ning Sitsiilias, olid suurimad Palestiinasse suundumiseks kasutatavad sadamad: Bari, Barletta, Brindisi ja Messina. Itaalias andis Saksa ordule esimesed valdused keiser Heinrich VI 1197. aastal: Palermo linnas asuva tsistertslaste mahajäetud kloostri ja maavaldused Apuulias. Orduvennad asusid seega Sitsiiliasse juba enne seda, kui nende vennaskond muudeti ametlikult rüütliorduks. Heinrich VI andis ordule laialdased õigused: orduvennad olid vabastatud enamikust Sitsiilia kuningriigis kehtivaist maksudest ning nende üle ei võinud kohut mõista keegi peale nende meistri Palermos.
Aastatel 1202–1206 oli ordul endiste väepealike Wilhelm Capparone ja Dipold von Schweinspeunti suur poolehoid. Neil oli mõjuvõimu Saksa-Rooma keisri Heinrich VI ja tema järglase keiser Friedrich II juures. Aastatel 1208–1214 ei lisandunud ordule keisri poolt orduvendadele ühtegi privileegi, kuna keisrivõimu pärast toimus võimuvõitlus Otto IV ja Friedrich II vahel. Olukord paranes, kui keiser ja paavst asusid ette valmistama Seitsmendat ristisõda. Tänu sellele laienesid aastatel 1217–1221 ordu privileegid olulisel määral.
Orduvennad kasutasid ära Sitsiilias Messina sadama strateegilise positsiooni ning said keisrilt selle sadama kasutamie eest renti, 1219. aastal sai ordu Friedrich II-lt Palermo linnast veidi ida pool asuva Püha Johannese leprosooriumi ("ospedale di San Giovanni dei Lebbrosi") tingimusel, et ta vallutab piirkonna, kuna see oli muutunud Friedrich II vastaste tugipunktiks. Sitsiilias oli tegemist tõenäoliselt esimestese korraga, mil Saksa Ordu pidas sõda Euroopa pinnal.
Saksa ordu laienemine Ida-Euroopasse.
Saksa ordu polnud Pühal Maal võrreldes johanniitide ja templivendadega oma orduvendade väikese arvu tõttu kuigi konkurentsivõimeline. 1211. aastal kutsus Ungari kuningas András II ordu Transilvaaniassse. Ordu püüdis sinna luua Ungarist sõltumatut võimu, mistõttu tal tekkisid vastuolud nii kuninga kui ka Ungari aadli ja vaimulikkonnaga ning 1225. aastal pidi Saksa ordu Transilvaaniast lahkuma.
1223. aastal andis Masoovia hertsog Konrad ordule Kulmimaa (Chełmno), et nood Masooviale vaenulikud paganlikud preislased alistaks. Vallutanud 1283. aastaks Preisimaa, rajas Saksa ordu sinna tugeva riigi, mis muutus ohtlikuks mitte ainult naabruskonna paganarahvastele, vaid ka Poolale. Preisimaa saksastus saksa talupoegade kolonisatsiooniga 17. sajandiks täielikult.
1237. aastal ühines Saksa orduga Mõõgavendade ordu, mille baasil moodustati Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivi ordu. Liivi ordu vallutas 1290. aastaks kogu tänase Läti ala, misjärel keskaegse Liivimaa piirid olid fikseeritud.
Saksa ordu õitseaeg kuni 15. sajandi alguseni.
Kuni 1291. aastani asus ordu kõrgmeistri residents Akkos, linna langemise järel viidi see üle Veneetsiasse ning 1309. aastal Marienburgi. Viimane oli Saksa ordu keskuseks kuni 1457. aastani, mil selleks sai Königsberg. 1525. aastal asus ordukeskus ümber Saksamaale Mergentheimi ning 19. sajandil Viini.
1291. aasta järel, kui Akko moslemite kätte langes, toimusid murrangulised sündmused kõigi kolme suure rüütliordu ajaloos. Templiordut tabas peatselt (1305–-1312) hukk ning hospitaliidid olid sunnitud algselt Rhodose ja 16. sajandil Malta saarele ümber asuma.
14. sajandi algul pääses Saksa ordu napilt Templiordu saatusest. Franciscus de Moliano korraldas inkvisitsiooni ja kuulas üle orduvaenulikke Liivimaa vaimulikke. Ordut süüdistati ketserluses, jumalateotamises, vastristituile kirikute ehitamise takistamises, koostöös venelaste ja paganatega, kuritegudes vastristitute ja vaimulike vastu ja reetmises. Ordu pandi korduvalt kirikuvande alla. Ainult suure vaevaga suutis ordu oma seisundi säilitada. (Anti Selart. Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Tartu 2002. Lk. 248–250.)
Saksa ordu jaoks oli 14. sajand õitseaeg. Preisimaal arenes kaubandus, mis võimaldas ehitada võimsaid ordulinnuseid ja õitsvaid kaubalinnu. Samas toimus pidevaid sõjakäike leedulaste vastu, millest lisaks ordurüütlitele võtsid osa ka ilmalikud rüütlid Prantsusmaalt, Itaaliast, Inglismaalt, Saksamaalt ja mujalt. Selline "ristisõjaturism" kestis kuni 15. sajandi alguseni.
Ordu suurim territoriaalne ulatus oli 14. ja 15. sajandi vahetusel, kui lisaks eelpool loetletud valdustele kuulusid ordu võimu alla veel Neumark Brandenburgis, Žemaitija ja Ojamaa. Samal ajal oli ordu välispoliitiline olukord muutunud komplitseerituks, kuna 1386. aastal sõlmitud Krevo uniooniga sõlmiti Poola ja Leedu personaalunioon ning Leedu suurvürst Jogaila võttis vastu ristiusu. See tähendas, et ordul kadus ideoloogiline põhjus ristisõdadeks Leedu vastu.
Saksa ordu languse alguseks loetakse 1410. aastal Poola-Leedu ühisväele kaotatud Tannenbergi (Grünwaldi) lahingut. 1422. aastal oli ordu sunnitud Melno rahuga Žematijast loobuma.
Preisimaa ja Liivimaa kaotamine.
15. sajandi keskel Saksa ordu ja Preisimaa seisuste liidu ning viimastega liidus olnud Poolaga toimunud Kolmeteistaastase sõja (1454–1467) tagajärjel kaotas Saksa ordu Lääne-Preisimaa ja selle Preisimaa haru eesotsas kõrgmeistriga muutus Poola kuningriigi vasalliks. Saksa ja Liivimaa harusid see sõda otseselt ei mõjutanud, sest nad olid 15. sajandi jooksul kõrgmeistrist sisuliselt iseseisvunud. Edaspidi püüdis ordu saavutada Poolast võimalikult suurt iseseisvust, kuid 1519–1521 toimunud Poola-ordu sõja ehk Ratsanikesõja järel oli selge, et ordu ei suuda Poola-Leedu ühisriigi vastu sõjalise jõuga enam midagi ette võtta.
1525. aastal sekulariseeris kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern Saksa ordu Preisimaa haru ja selle asemele moodustati Poola vasallriik, Preisi hertsogiriik pealinnaga Königsbergis. Ordu kõrgmeistri kohusetäitjaks määrati 1527. aastal, pärast lühiajalist võimuvõitlust Liivi ja Saksa orduharu meistrite vahel, Saksa orduharu meister. 1562. aasta järel, kui ka Liivi ordu sekulariseeriti, jäigi ordust alles vaid selle Saksa haru.
Saksa ordu tegevus 16. sajandist tänapäevani.
Alates 16. sajandi teisest poolest tegutses Saksa ordu aktiivseimalt Austrias, kus võideldi Osmanite riigi sissetungiga Euroopasse. Ordu oli väga tihedalt seotud Habsburgide dünastiaga, enamik selle kõrgmeistreid pärinesid viimasest. 1809. aastaks sekulariseeriti ordu valdused Napoleon I käsul ka Saksamaal, ainult Austrias jäid nad püsima. Hitleri-Saksamaa okupatsiooni ajal Austrias (1938–1945) peatati ordu tegevus, kuid pärast Teist maailmasõda see taastus. Alates 1929. aastast on Saksa ordu puhtalt vaimulik ordu.


Fucking.
Fucking on küla Austrias Ülem-Austria liidumaa Braunau am Inni ringkonnas Salzburgi lähedal. 2001 elas seal 91 inimest.
Fucking asutati hiljemalt 1070. aastal ning sai nime seal 6. sajandil elanud mehe Focko järgi. Et vanasaksa sufiks -ing tähendab rahvast, on nime "Fucking" tähendus 'Focko rahva koht'. 1090. aastal juhtis linna Adalpertus de Fucingin. 1532 määrati linna ametlikuks nimeks Fugkhing ja 1760 Fucking.
Küla nime kirjapilt langeb kokku ingliskeelse obstsöönse sõnaga. Seetõttu tuntakse küla vastu laialdast huvi. Nimesilti küla piiril on tihti varastatud. See oli Austria kõige enam varastatud liiklusmärk. Praegu on küla nimesilt terasest ja betoonist, et seda oleks raskem ära viia.
Aastal 2004 toimus rahvahääletus nime muutmise küsimuses, ent enamik elanikest oli selle vastu.


Triin Sinissaar.
Triin Sinissaar (sündinud 27. oktoobril 1975 Moskvas) on eesti dramaturg ja tõlkija.
Lõpetas 1997. aastal Tartu Ülikooli prantsuse filoloogia eriala.
Triin Sinissaar on Eesti Näitemänguagentuuri nõukogu liige.
Teosed.
Triin Sinissaar on kirjutanud näidendid "Elisabethi lugu", "Kohtume sealpool pilvi" ja "Soolaev"
Samuti on Triin Sinissaar koostanud mitmeid prantsuse–eesti sõnastikke.


Saruman.
Saruman ehk Saruman Valge (hiljem Saruman Mitmevärviline) on väljamõeldud tegelane (võlur) J. R. R. Tolkieni raamatutriloogiast "Sõrmuste Isand". Samuti on teda mainitud raamatus "Kääbik, ehk sinna ja tagasi".
Kirjeldus.
Istar, Raudlinna võlur. Saruman oli võlurite vennaskonna istarite juht, kes tuli Keskmaale umbes Kolmanda Ajastu 1000. aastal. Surematutel Maadel oli ta nimi Curumo ja ta oli sepp Aulë maia. Keskmaale ilmudes kandis ta valgeid rõivaid, tal olid läikivmustad juuksed ning ta rääkis ühtaegu targa ja kauni häälega.
Lühi Kokkuvõte.
Haldjad kutsusid teda "Curuníriks" ehk Kavalaks Meheks ning ta rändas Keskmaal ringi, otsides võimalusi Musta Isanda võitmiseks. Ajapikku aga tärkas temas uhkus ja võimuiha. 2759. aastal sai Saruman enda kätte Orthanci torni võtmed ning ta asus Raudlinna, kuhu koondas valge käega musta lipu alla suure orkide, poolorkide, uruk-haide ja nõgilaste armee. Ta takerdus Sõrmuste Isanda punutud võrku ja muutus algul enesegi teadmata tema teenriks. Kuid Sõrmuse Sõjas hävitati Sarumani vägi põhjalikult nii Raudlinna rünnanud Entide kui Sarvelinna lahingus tema armee purustanud rohirrimite käe läbi. Lõpuks murdis Gandalf pooleks tema saua, hävitades nõnda tema maagilised võimed. Sarumani langus oli nii suur, et ta püüdis saada pisikestki kättemaksu Maakonnas. Selle haleda katse surusid maha vapra Kääbikud ning lõpuks tappis võluri tema jäägituim tallaalune Gríma Ussikeel.
Raamatus kujutatakse Sarumani võimsa võlurina, kes on võlurite Valge Nõukogu juht.
Sõrmuste Isanda filmides kehastab Sarumani Christopher Lee.


Gandalf.
Gandalf on istari tõugu võlur, tegelane J. R. R. Tolkieni loomingus.
Kirjanduslik taust.
Gandalf on saanud oma nime "Vanema Edda" kääbuse Gandaalfri ('võlukepihaldjas') järgi, keda mainitakse "Völuspaa" 12. salmis ja (tsitaadis sealtsamast) "Gylfaginningu" XIV peatükis.
Filmides kehastab Gandalfit söör Ian McKellen.
Gandalf seikleb nii "Kääbikus" kui ka "Sõrmuste Isanda" triloogias. Ta on headuse jõudude peamine juht ja pärast oma uuestisündi Gandalf Valgena ka Keskmaa võimsaim võlur.
Välimus.
Tal oli pikk hõbedane habe ja puhmas kulmud. Ta kandis kõrget sinist teravatipulist kübarat, halli avarat mantlit ning pikka saua.
Ülevaade.
Gandalf oli üks viiest Istarist (Võlurist), kes saadeti Keskmaale Valarite poolt. Valinoris, Surematutel Maadel, tunti teda Olórin'i nime all ja ta oli maiaritest kõige targem. Olórin elas Unenägude Isanda Lórieni aedades ja külastas sageli kaastundilikku Niennat Gandalf oli üks Maiaritest - hingedest, kes on aidanud teenida Valareid. Vahel jalutas ta nähtamatuna koos haldjatega ja jagas nendega oma tarkust ning visioone. Kui sooviti saata 5 saadikut Keskmaale, siis oli Manwë see, kes valis enda saadikuna välja Olórin'i. Teised saadikud olid: Saruman, Radagast, Alatar ja Pallando. Nende ülesanne oli aidata Keskmaa rahvaid võitluses Sauroni vastu.
Kolmanda Ajastu umbes 1000. aastal saabuvad viis Istarit Keskmaale. Kui Gandalf saadeti Keskmaale, siis anti talle vana mehe kuju, nagu kõigile maiaritele, kes Valari poolt Keskmaale saadeti. Nende missiooniks oli aidata vabasid rahvaid seista vastu Sauronile. Hallides Sadamates kohtab Gandalf Glorfindelit (Haldjat Valinor'ist, kes oli saadetud varem sama ülesandega) ja Círdan'it. Hallides Sadamates andis Círdan talle Narya - ühe Kolmest Haldjate Sõrmustest. Seejärel alustas ta oma rännakuid Keskmaal. Keskmaal saadi teda tundma mitmete nimedega. Haldjad nimetasid teda Mithrandir'iks, Hall Rändur, samas kui Arnori inimesed andsid talle nime Gandalf, millest said ka tema tuntuim nimi. Lõunas tunti teda nime all Incánus, ning päkapikkude hulgas oli ta Tharkûn. Ta rändas kõikjal üle Keskmaa, omamata kindlat asupaika.
Gandalf hakkab seda maad ja tema rahvast mõistma ning armastma - iseäranis aga kääbikuid. Gandalf töötab lakkamatult Sauroni ja tema domineerimise vastu Keskmaal ja on seadnud oma eesmärgiks hävitada lõpuks Must Isand.
Aastal 1000 Kolmandal Ajastul märkasid võlurid ning haldjad, et kurjad jõud on ehitanud enesele kantsi Dol Gulduri Sünklaande. Alguses nad kahtlustasid, et see võib olla üks Nazgûlitest. Kuid Vari, mis oli laskunud metsale, hakkas kasvama ja aastal 2063 hakati kartma, et see võib olla Sauron, kes on naasnud. Gandalf läks Sünklaande seda uurima, misjärel Sauron sealt põgenes ja läks itta.
Valvas Rahu kestis kuni 2460. aastani, mil Sauron taastas osa oma jõust ja naasis Dol Gulduri. Kolm aastat hiljem moodustati Valge Nõukogu. Valge Nõukogu juhiks määrati Saruman ja tema oli ka Võlurite Ordu juht. Galadriel soovitas küll määrata Valge Nõukogu juhiks Gandalfi, kuid Gandalf keeldus, sest ei soovinud, et teda takistaksid muud asjaolud ja ta saaks keskenduda oma tõelisele missioonile Keskmaal.
Sinna ja tagasi.
Gandalf naaseb Dol Gulduri 2850. aastal, seekord salaja, ja leiab ta seal päkapikk Thraini, Thorin Tammiskilbi isa, ning Thrain jõuab anda talle kaardi Üksildasest Mäest (Erebor) ning salaukse võtme enne kui ta sureb.
Gandalf saab teada, et kuri jõud Dol Gulduris oli tõesti Sauron ja soovitab tungivalt, et Valge Nõukogu peaks tegutsema, kuid Saruman lükkab selle ettepaneku tagasi.
Ühel märtsikuu päeval 2941. aastal kohtab Gandalf Thraini poega, Thorin Tammiskilpi Voore külas. Thorin soovib naasta Üksildasele Mäele ja lüüa sealt minema lohe Smaug. Gandalfile see plaan meeldib, sest see annab võimaluse vabastata Põhi lohe ähvardavast ohust. Nii hakkavadki nad koos retkeks plaane tegema. Koos valitakse rännuseltskonda päkapikud ja Gandalf valib sinna ka kääbiku. Hiljem osutub see otsus ülimalt vajalikuks, kuna just see tegu viib hiljem Sauroni hävitamiseni.
Retke ajal omandas ta mõõga Glamdring ning Bilbo Paunaste sai endale Ühe Sõrmuse ning Astla.
Kui Gandalf läks kääbikutele appi Pikal Talvel 2758-59 siis liigutas teda sügavalt nende südikus ning kaastunne teineteise suhtes kui nad olid suures viletsuse. Samuti teadis Gandalf et kääbikud võivad olla salakavalad ja oskavad vaikselt hiilida aga see oskus oleks kasulik kui tuleks hiilida lohe koopasse. Tänu nendele teadmistele kääbikutest soovibki Gandalf näha rännuseltskonnas ka üht kääbikut.
Valiku tegemisel jääb Gandalfi pilk pidama Bilbo Paunastel. Gandalf tundis nii Bilbo ema Belladonna Tukki kui ka tema isa. Seega leiab Gandalf, et Bilbos on olemas kõik vajalikud omadused, et olla retkel neile kasulik. Ema poolt kaasa antud uudishimu ning rännukihk, mis on kääbikute hulgas väga ebatavaline, ning isa poolt antud kaalutletus teevadki Bilbo selle retke jaoks sobivaks. Kuid kui Gandalf saabub aprilli hommikul, mil nad peaks teele asuma, leiab ta eest Bilbo, kes ei näikse rännaku vastu mingitki huvi üles näitavat. Siiski asub seltskond teele, sealhulgas ka Bilbo ning 13 päkapikku ning Gandalf.
Oma teel satuvad nad esmalt ohtu, kui kohtuvad trollidega, kuid Gandalfi abiga õnnestub neil trolle vaidluses hoida kuni esimese päiksekiired maapinnale tungivad ning trollid kiviks muutuvad. Gandalf leiab trollide koopast endale mõõga. Seejärel pöördub seltskond Rivendelli (Kaljulõhe), kus Elrond aitab neil tõlgendada Üksiku Mäe kaarti ning mainib Gandalfile, et tema leitud mõõk on Glamdring, mis eelnevalt oli kuulunud haldja kuningas Turgonile (mõõga vanus ~6500 aastat). Pärast väikest puhkust Rivendellis asub seltskond taas teele. Teel otsivad nad tormivarju koopas ja sinna varjusidki päkapikud ning Bilbo tormi eest. Kuid sellele vaatamata satub seltskond taas ohtu ning Bilbo kistakse teistest eraldi. Kui päkapikud ja Gandalf on õnnelikult koobastest välja pääsenud, avastavad nad Bilbo kadumise. Samal ajal on aga Bilbo sattunud Gollumi koopasse. Seal leiab Bilbo ka sõrmuse. Mägedest põgenedes hakkasid neid jälitama Vargid. Vargide käest aitavad kompaniil põgeneda kotkad. Nimelt olevat Gandalf üht noorkotkast (Gwaihir) kunagi ravinud ning nüüd oli temast saanud kotkaste kuningas. Hiljem räägib ta kaaslastele, kuidas oli pääsemiseks pidanud Gollumiga mõistatuse mängu mängima ning Gollum olla talle sõrmuse kinkinud. Millegipärast aga Gandalf seda lugu ei usu. Sünkmetsa ääres lähevad Gandalfi ja Thorini kompanii teed lahku. Nimelt pidi Gandalf osalema Valge Nõukogu koosolekul. Gandalf veenis Valget Nõukogu Dol Gulduri ründama. Gandalf naaseb kompanii juurde enne Viie Väe Lahingut. Päkkapikkude, Gandalfi ja Bilbo retk lõppeb rahuldavalt - draakon Smaug saab lõpuks hävitatud. Aastaid pärast rännaku lõppu pinnib Gandalf Bilbot kuni saab lõpuks teada tõe.
Kuid märkamtult Gandalfile ja Valgele Nõukogule on Sauron lasknud teha ettevalmistusi, et naaseda Mordori, kus tema teenrid - 9 Nazgûli - teda juba ootavad. 2951. aaastal teatab Sauron avalikult oma naasmisest ja hakkab üles ehitama Musta Torni Barad-dûri. Valge Nõukogu saab veel korra kokku, et arutada Sauroni kavatsusi leida ülesse Sõrmus, kuhu ta oli pannud osa oma jõust. Saruman, kes omas tähelepanuväärseid teadmisi Võimusõrmustest ütles, et sõrmus on nagunii igaveseks kadunud- see rändas mööda Anduini merre ning sealt teda enam ei leita. Gandalf küll nõustub Sarumani kui Nõukogu ülema arvamusega kuid säilitab siiski kahtlused.
2956. aastal tutvub Gandalf Aragorniga- rajaleidjaga, keda hüütakse Rühkijaks, ning kes on tegelikult kuninglikust soost, olles Isilduri järeltulija.
Ta jätkab Bilbo külastamist Maakonnas ja avastab et vaatamata aastate möödumisele ei näikse kääbik vananevat. Siis avastabki Gandalf, et Bilbo ei rääkinud talle algselt kogu tõde sõrmusest ning avastab, et see sõrmus on märksa võimsam kui ta oli ennist kahtlustanud.
Lootes teada saada kuidas Gollum sõrmuse omandas, hakkas ta seda olevust jälgima. Kui Gollum mägedest lahkus viis ta tee läbi Sünklaane ja seal ajasid haldjad ta jälgi,kuid mõne aja pärast siiski kaotasid need. Seejärel Gandalf loobus Gollumi jälitamisest.
Septembris 3001. aastal saabub Gandalf taas Maakonda, sest tulemas on Bilbo 111. sünnipäev. Bilboga samal päeval on sünnipäev Bilbo sugulasel Frodo Paunastel. Bilbo on ise pidanud juba ammu plaani Maakonnast lahkuda ning kui ta peab sünnipäeva lõpus on lahkumiskõnet, siis paneb ta sõrme sõrmuse ning kaob- muutub teistele nähtamatuks. Selline vastutustundetu sõrmuse kasutamine ei meeldi Gandalfile mitte üks põrm. Bilbo räägib Gandalfile, et tunneb end väsinuna nagu oleks ta kulunud ja väljavenitatud. Gandalf ütleb, et on tulnud aeg mil Bilbo peab sõrmuse maha jätma ja soovitab selle pärandada Frodole. Seepeale aga Bilbo ägestub ning nimetab Sõrmust Kullakalliks, nagu oli seda omal ajal teinud Gollum. Siiski õnnestub Gandalfil veenda Bilbot sõrmusest loobuma. Kui sõrmus on Frodole üle antud, siis käsib Gandalf selle ära peita- hoida seda varjul ja salajas- mitte rääkida sellest ega mitte mingil juhul seda kasutada. Seejärel asub Gandalf kiirustades teele, et teada saada millega täpsemalt tegu on. Ta saadab sõna Aragornile. Koos lähevad nad Gollumit otsima, et temalt saada teavet sõrmuse kohta. Kuid neil ei õnnestu olevust leida ja Gandalf on juba meeleheitel ning mõtleb, kuidas küll oleks võimalik saada teada, kas see on SEE sõrmus. Peale mõnigast arupidamist ratsutab ta Minas Tirithi otsimaks sealsetest vanadest ürikutest infot Sauroni languse kohta. Pärast tema langust sai sõrmus Isildurile- mehele, kes raius sõrmuse Sauroni enda käest ja tema on ka üks väheseid, kes seda on käes hoidnud. Denethor, Gondori kojaülem annab Gandalfile ligipääsu oma arhiivile. Denethori noorem poeg Faramir oli väga innukas õppima Gandalfilt. 3017. aastal naaseb Gandalf Minas Tirithisse, sest on kuulnud, et Ühel Sõrmusel on peal märgid. Ta leidis üriku, mille oli kirjutanud Isildur ja seal ta kirjeldas sõrmust.
Peale seda sai Gandalf sõnumi Aragornilt, et olevus nimega Gollum on kinni peetud ja asub Sünklaanes. Gandalf saabub Sünklaande 23. märtsil ja lahkus 29. märtsil. Küsitledes Gollumit saab Gandalf läbi vaeva teada, et sõrmus leiti Anduini jõest, mille juures Isildur langes. Samuti saab Gandalf teada, et Gollum oli kunagi kääbiku sarnane olevus, kelle nimi oli Smeagol ning ta kuulus jõe rahva hulka. Samuti selgub, et Smeagol tappis oma sõbra Deagoli, et saada sõrmus enesele. Hiljem lahkus Smegol oma rahva juurest ning redutas 500 aastat mägedes enne kui Bilbo tema koopasse eksis ja sõrmuse leidis.
Sõrmuse sõda.
Aprillis 3018 naaseb Gandalf Maakonda ja räägib Frodole oma kahtlustest. Vaja on läbi viia vaid viimane katse, et teha kindlaks selle sõrmuse tõeline olemus. Sõrmus heidetakse tulekoldesse ja kui ta sealt välja võetakse, ilmuvad sõrmusele kirjad. See katse näitaski, et tegemist on Ühe Sõrmusega. Frodo on sellest jahmunud ja pakkub sõrmust Gandalfile, kuid ta keeldub ja ütleb, et tema sooviks küll selle läbi head teha, kuid see sõrmus on kurjaks loodud. Kui Frodo on esimesest ehmatusest üle saanud, nõustub ta vabatahtlikult sõrmust Maakonnast välja viima, ning Gandalf, olles üllatunud oma sõbra vaprusest ning vastutustundest, on nõus teda igati aitama. Nad lepivad kokku, et Frodo lahkub hiljemalt 22. septembril Maakonnast koos Jussiga ning asuvad Rivendelli poole teele. Kuu aja pärast kohtub Gandalf taas Aragorniga ja räägib talle oma plaanist. Kui Gandalf on juunis jõudnud lõunasse, plaanib ta naaseda sealt paari päeva pärast, kuid ta kuuleb uudiseid Musta Varju kasvamisest ning kohtab Ida-Lääne Teel Radagast Pruuniga. Radagast on saadetud Sarumani poolt Gandalfile sõna saatma, et üheksa Nazgulit on liikvele läinud ja et Gandalf tuleks Raudlinna. Ida-Lääne tee juures peatub Gandalf Voorel ja kirjutab kiirustades kirja Frodole ning jätab selle Barliman Butterburi kätte, kes on sealse Kepsleva Poni kõrtsi omanik. Ta palub Barlimanil kiri viivitamatult Frodole toimetada. Kuid Barliman unustab kirja saatmata.
Kui Gandalf saabub Raudlinna, taipab ta kohe, et Saruman on muutunud- ta on alla andnud Sõrmusest tulenevale võimuihale. Saruman teeb Gandalfile ettpaneku ühendada jõud ja ühineda Sauroniga või võideldad kahekesi Sauroni vastu ning võtta sõrmus omale. Kui Gandalf keeldub, paneb Saruman ta Orthanci tippu vangustusse. Seal olles näeb Gandalf, et Saruman on hävitanud kõik ümberkaudse roheluse, asendanud selle masinate ning orkite ja vargidega.
Gwaihir päästab Gandalfi Orthanci tipust ning viib ta Edorasse Rohanis. Gandalf märkab kohe,et sealne kuningas Théoden on langenud Sarumani mõju alla. Théoden ei võta kuulda Gandalfi hoiatusi, kuid nõustub andma talle siiski oma tallist hobuse. Gandalf valib sealt välja Varivalge ja kappab temaga põhja.
Ta ratsutab esimesel võimalusel Kääbiklasse, kuid kuuleb sealt, et Frodo on juba lahkunud. Seejärel suundub ta Voorele ja saab sealt häid uudiseid- Fordo on sealt äsja lahkunud koos oma kolme kaaslase ja Aragorniga. Gandalf püüab ajada Aragorni ja kääbikute seltskonna jälgi ja jõuab 3. oktoobril Amon Sûli vahitorni varemetele Ilmarünkal ning avastab, et Nazgûlid juba ootavad teda seal ees. Pidades nazgulitega seal võitlust, sähvib tema sauast valgust taevasse, mida näevad ka päevateekonna jagu kaugemal viibivad kääbikud ning Aragorn. Järgmise päeva varavalges õnnestub Gandalfil Ilmarünkalt põgeneda. Püüdes meelitada nazguleid Frodost ja tema kaaslastest eemale, teeb Gandalf suure ringi enne kui Rivendelli pöördub. 18. otoobril jõuabki Gandalf Rivendelli ja küsib kohe Frodo ja tema kaasalaste kohta. Seal ütleb haldjas Glorfindel, et nad on juba oma käskjalad Frodole vastu saatnud. 20. oktoobril jõuab seltskond Bruineni koolmele ning pääsevad jälitavate Nazgûlite käest kaitsva Rivendelli rüppe.
Kui Frodo paraneb Morguli pistoda haavast, valvab Gandalf ta voodi peatsis. Kui kääbik on paranemas, peetakse 25. oktoobril Elrondi kojas nõupidamine. Gandalf räägib seal, kuidas ta tegi kindlaks, et Bilbo sõrmuse näol on tegemist Ühe Sõrmusega ning kuidas ta avastas Sarumani reetlikuse. Ning paneb ette, et sõrmusega ei anna muud midagi teha, kui see tuleb hävitada- asi mida Sauron ei oskaks kahtlustadagi. Elrondi kojas moodustatakse Sõrmuse Vennaskond. Frodo võtab enesele vabathtlikult sõrmusekandja koorma ning teised on teda tema ülesandel aitamas. Rännaku esimesel poolel on Gandalf nende teejuhiks. Ta juhib Vennaskonna märkamatult üle tühermaade ja teeb kõik selleks, et teekond oleks võimalikult ohutu ning nende kohalolek jääks märkamatuks.


Eesti Näitemänguagentuur.
Eesti Näitemänguagentuur (ENA) oli 1994. aastal üheksa Eesti riigiteatri poolt loodud osaühing, mis vahendas avalikule esitamisele tulevate näidendite autoriõigusi. ENA nõustas nii teatreid ja projektijuhte/lavastajaid kui ka autoreid ja tõlkijaid autoriõiguste osas.
Algselt tegutseti aktsiaseltsina, aastast 1996. muudeti aktsiaselts osaühinguks. Aastal 2007 loodi Eesti Näitemänguagentuuri ja Eesti Teatriliidu Teabekeskuse ühinemisel Eesti Teatri Agentuur.
ENA autoriõiguste oste finantseeris riik, tegevuskulud kaeti vahendustasudest.
Nõukogu esimees on Ülev Aaloe.
Aastast 1995, üle aasta, korraldas ENA näidendivõistlusi. Võistluse auhinnafondi pani välja Eesti Kultuurkapital.
Eesti Näitemänguagentuuri juurde on loodud ka raamatukogu. Raamatukogu sisaldab nii võõrkeelseid kui tõlgitud ja eesti algupäraseid näidendeid. Kõik näidendid on kantud näidendite andmebaasi, mis sisaldab infot ka Teatri- ja Muusikamuuseumis, Eesti Draamateatri arhiivis ja mõningates erakogudes olevate näitemängude kohta. Näidendeid on võimalik ka laenutada.


Gecko.
Gecko on avatud lähtekoodiga veebilehitseja esitlusmootor, mida kasutatakse kõikides Mozilla kaubamärgiga programmides ja selle derivaatides, kaasa arvatud hilisemad Netscape väljalasked. Kirjutatuna C++-is, on Gecko arendatud toetama avatud Interneti standardeid. Esialgselt loodud Netscape Communications Corporation poolt, on selle arendus nüüd Mozilla Foundation-i ülevaatuse all.
Gecko võimaldab endas rikkalikku rakendusliidest, mis teeb selle sobilikuks laiale rollidevalikule Interneti-põhistes programmides, nagu näiteks veebilehitsejad, sisuesitlus ja klient/server-tüüpi tehnilised võimalused. Põhiliselt kasutatakse seda Mozilla lehitseja derivaatides, nt. Netscape ja Mozilla Firefox, kuid seda kasutatakse mujalgi. Gecko on multiplatvormiline ning töötab paljudes erisugustes opsüsteemides, nagu Microsoft Windows, Linux ja Mac OS X.
Geckot peetakse üldiselt kõige tuntumaks esitlusmootoriks veebis peale Trident-i (Internet Explorer Windowsile alates 4. versioonist), järgnevad KHTML (Konqueror-is), WebCore (Safari veebilehitsejas), Presto (Opera-s) ja Tasman (kasutab Macintoshi Internet Explorer).


Geneetiline info.
Geneetiline info ehk geneetiline informatsioon (ka: "genoomne info") on elusorganismi geenidesse talletatud informatsioon organismi ülesehituse kohta. Geneetilise infona võib käsitleda organismi kogu genoomi või ainult organismi funktsionaalseid geene. Geneetiline info realiseerub geenide avaldumise ehk geeniekspressiooni kaudu.
Märkus. Vahel aetakse mõiste "geneetiline info" ekslikult segi mõistega "geneetiline kood". Geneetiline kood on võrdlemisi universaalne reeglistik, mille alusel mRNA põhjal valmistatakse proteiine, geneetiline info aga on konkreetsetel organismidel põlvkonniti päranduv struktuurne või funktsionaalne ehitusmuster.


Kassel.
Kassel on linn Saksamaa lääneosas Hesseni liidumaal. Asub Fulda jõe ääres.
Ajalugu.
913. aastal mainitakse Kasselit esmakordselt. 1189. aastal sai linnaõigused.
Kassel oli 1277–1567 Hesseni maakrahvkonna, 1567–1803 Hessen-Kasseli maakrahvkonna ja 1803–1866 Hesseni kuurvürstiriigi pealinn.
1970. aastal asutati Kasseli Ülikool.
Kassel on tuntud seal iga viie aasta tagant korraldatava kaasaegse kunsti näituse "documenta" poolest. Eelmine "documenta" toimus 2007. aastal.


Priit Pärn.
Priit Pärn Helsingi raamatumessil 2004. aastal
Priit Pärn (sündinud 26. augustil 1946 Tallinnas) on eesti animafilmirežissöör, karikaturist ja graafik, kelle filmid on olnud rahvusvaheliselt edukad paljudel filmifestivalidel. Teda peetakse üheks tähtsamaks autoriks tänapäeva animatsioonikunstis.
Priit Pärn on hariduselt bioloog. Tema karjäär filmimehena algas 1974. aastal, kui Rein Raamat pakkus talle võimalust kujundada tegelased joonisfilmile "Kilplased". Aastal 1976 asus ta tööle Tallinnfilmi stuudiosse Joonisfilm, kus juba 1977. aastal valmis tema esimene autorifilm "Kas maakera on ümmargune?".
Priit Pärna stiilile on omane mäng ruumi ja kujunditega ning eriline graafiline joonekäsitlus. Tema filmid räägivad ühiskonnast, ajaloost, kultuurist, ka tema oma eluloost läbi iseloomuliku huumoriprisma — Pärna huumor on keerukas, mitmeplaaniline ning absurdimaiguline.
Aastal 2001 Ottawas autasustati Priit Pärna Rahvusvahelise Animafilmiühenduse (ASIFA) elutöö preemiaga, mis on kõrgeim tunnustus animaatorile. Pärn on saanud veel teisegi elutöö preemia — 2004. aastal Norras Fredrikstadti Animatsioonifestivalil omistatakse talle, Per Åhlinile Rootsist, Jannik Hastrupile Taanist "Il Tempo Gigante" nimeline auhind elutöö eest. Aastal 2002 tunnistati ta Kristjan Raua nimelise kunstipreemia vääriliseks.
Alates 1994. aastast õpetab Priit Pärn animatsiooni Turu Kunstiakadeemias Soomes. 2006. aasta sügisest alustab tegevust animatsiooni osakond Eesti Kunstiakadeemias, mida asub juhtima samuti Priit Pärn.
1999. aastal anti talle Valgetähe III klassi teenetemärk.
2011. aastal seoses ASIFA 50. sünnipäeva tähistamisega väljakuulutatud konkursil valiti 852 esitatud filmi hulgast välja viimase 50 aasta märkimisväärsemad joonisfilmid. Priit Pärna joonisfilm "Eine murul" oli 11. kohal ja "Hotell E" 36. kohal.


Melanhoolik.
Melanhoolik on üks neljast temperamenditüübist.


Koleerik.
Koleerik on üks neljast temperamenditüübist.


Flegmaatik.
Flegmaatik (kreeka keeles "phlegma" tähendab 'lima') on üks neljast temperamenditüübist: rahulik, alati tasakaalukas, visa ja püüdlik inimene. Ta omandab kõike aegamööda. Tähelepanu ümberlülitumine ja uuele tööviisile üleminek on tal vaevaline. Tal on kerge jääda rahulikuks isegi rasketes elusituatsioonides. Teda on raske naerma ajada, vihastada või kurvastada. Vaheldust ta ei armasta, uues olukorras kohaneb väga aeglaselt. Kaaslastega kontakti leidmine ja tutvumine käib tal pikkamööda, kuid sõbrana on truu ja ustav.
Miimika on napp, tundmused avalduvad vaoshoitult, liigutused ja kõne on aeglased. Tal on kerge valitseda oma meeleolusid, rangelt kinni pidada väljakujunenud olukorrast ja töösüsteemist. Ta on soliidne, ei raiska jõudu asjata. Ta on kannatlik, vastupidav ja ennast valitsev. Arvestades jõudu, viib ta alustatu lõpule, kuid ta vajab hoovõtuks aega. Ei lähe kergelt närvi.


Illustraator.
Illustraator on kunstnik, kelle tööks on traditsiooniliselt mingi teksti varustamine visuaalse materjaliga, mis vastaks asjakohase teksti sisule. Sellist täiendavat visuaalset materjali nimetatakse illustratsiooniks.
Illustraatori ülesanne on selgitada keerukaid ideid või tehnilisi objekte, mida tekstiliselt seletada oleks raske. Illustratsioon on laialt levinud ilukirjanduses, eriti lastekirjanduses, kus pilt toetab kirjaniku poolt kirjeldatavat sündmust ning aitab luua emotsiooni (näiteks paneb lugeja naerma või kartma). Illustratsioonil on ka meelelahutuslik otstarve — postkaartidel, plakatitel, ajakirjanduses, kaubanduses pakenditel, reklaamides jne. Paljud illustraatorid on spetsialiseerunud teaduslikule illustratsioonile (näiteks botaaniline illustratsioon, meditsiiniline illustratsioon).
Illustratsiooni väljundiks on üldjuhul tiražeerimine trükkimise läbi. Seetõttu (traditsioonilise trükikunsti spetsiifika tõttu) on illustraatorite seas domineerinud graafikud, ning illustratsioonis on kasutatud graafika tehnikaid, näiteks tušijoonised, gravüürid, linoollõige, puulõige jt. Mida edasi on arenenud trükitehnika, seda mitmekesisemaks on muutunud ka illustraatorite töövõtted. Tänapäeval on illustratsioonikunst äärmiselt kirev, oma osa selles on kõigile kättesaadavaks saanud arvutitel ja arvutigraafikal. Trükitehnika kvaliteet praktiliselt ei piira enam kunstnikku ning lisaks trükistele on illustratsioon saanud uue väljundi arvutiekraani näol.


Illustratsioon.
Illustratsioon on visuaalne teos (näiteks joonistus, maal või foto), milles rõhk on pigem kujutataval kui kujutamise viisil. Illustratsiooni ülesanne on selgitada, toetada, rikastada või dekoreerida visuaalselt mingit lugu või asjakohast tekstilist informatsiooni.


Domeen (bioloogia).
Domeen ("Regio") on bioloogias praeguse seisuga kõrgeim taksonoomiline kategooria, üks eluslooduse suurjaotusi.
Domeenist ühe astme võrra madalam taksonoomiline kategooria on riik.
Domeeni mõiste võttis 1990. aastal kasutusele molekulaarbioloog Carl Woese, kes jaotas eluslooduse kolmeks domeeniks – eukarüoodid, bakterid (ehk eubakterid) ja arhed.
Enne seda jaotati elusloodus kaheks suureks rühmaks (prokarüoodid ja eukarüoodid).
Uurides prokarüootsete organismide rRNA 16s subühikuid, näitas Woese, et osa prokarüoote on teistest silmnähtavalt erinevad ning paljude tunnuste alusel fülogeneetiliselt isegi lähedasemad eukarüootidele. Nende andmete põhjal postuleeris ta, et eukarüoodid ja arhed pärinevad ühisest eellasest ja bakterid on fülogeneetiliselt varem lahknenud, mistõttu prokarüootide rühm pole monofüleetiline võrreldes eukarüootidega. Hilisemad uuringud kinnitasid seda arvamust (näiteks arhede ja eukarüootide rakumembraani biokeemiline koostis ja viburi ehitus on sarnasem kui bakteritel ja arhedel). Bakterite ja arhede vahelisi erinevusi on veel - DNA replikatsiooni- ja transkriptsioonimehanismid arhedel ja bakteritel on erinevad, näiteks koosneb bakterite RNA-polümeraas vaid 4 subühikust, samal ajal kui arhedel koosneb RNA-polümeraas 16 subühikust, mis on tunduvalt sarnasem eukarüootidele. Lisaks esineb arhedel DNA pakkevalke - histoone, mida seni oli omaseks peetud vaid eukarüootidele. Sellest tulenevalt tehti ettepanek võtta kasutusele riigist kõrgem takson ning jaotada elusloodus kolmeks domeeniks. Selline klassifikatsioon võeti kiiresti omaks ja on praegu valdav.
Kolme domeeni kontseptsiooni on kritiseeritud viidates sellele, et arhede ja bakterite genoom on küllaltki sarnane ja muud biokeemilised erinevused on võib-olla ületähtsustatud. Viimasele väitele ei ole seni siiski piisavat kinnitust.
Viiruste paigutus.
Kuni neis küsimustes puudub selgus ei ole võimalik viiruseid "elu puule" lisada. Kirjanduses on viiruseid käsitletud mõnikord rühmana "rakutud" ("Acellularia").
Hiljuti avastatud "Mimivirus"e unikaalsed omadused on andnud siiski põhjuse alustada diskussiooni "elu puule" neljanda haru lisamiseks, mis hõlmaks endas mõningaid viiruseid.


Domeen.
"Domeen" (prantsuse sõnast "domaine" 'valdus') on mitmetähenduslik sõna.


Osnabrück.
Osnabrück on linn Saksamaal Alam-Saksimaal Hase jõe ääres.
Ajalugu.
Osnabrücki asutas Karl Suur 780. aastal.
Teise maailmasõja ajal hävis liitlaste pommirünnakutes suurem osa ajaloolisest linnast.
Osnabrückis on sündinud kirjanik Erich Maria Remarque, maalikunstnik Felix Nussbaum ja Eesti ajakirjanik ning ettevõtja Jüri Estam.


Fosfolipiidid.
Fosfolipiidid on fosfaatrühma sisaldavad amfifiilsed lipiidid.


Glükosiidid.
Glükosiidid on eetritüüpi ühendid, mis on moodustunud monosahhariidist ja alkoholist või mitmest monosahhariidist.


Kaksikioon.
Kaksikioon ehk tsvitterioon on neutraalne hübriidioon, mis sisaldab endas katiooni ja aniooni ning moodustab molekuli.


Kuningvesi.
Värskelt valmistatud kuningvesi on värvitu, kuid muutub kõigest sekunditega oranžiks
Kuningvesi on peaaegu puhta lämmastikhappe ja kontsentreeritud vesinikkloriidhappe (38%) segu ruumalavahekorras 1:3. Kuningvesi on võimeline lahustama väärismetalle, näiteks kulda ja plaatinat, millega teised happed ja alused ei reageeri. Siiski osa metalle, nagu iriidium, osmium, tantaal, ruteenium, roodium ja titaan peavad vastu kuningvee korrodeerivale toimele.
Kuningvett kasutatakse keemilises tehnoloogias ja analüüsis ning kulla rafineerimisel.
Esimesena kirjeldas kuningvett Jābir ibn Ḩayyān.
Reageerimine kullaga.
Ei lämmastikhape ega soolhape eraldi ei ole võimeline kullaga reageerima. Kummalgi happel on erinev toime. Lämmastikhape on tugev oksüdeerija ja lahustab tegelikult väga väikese koguse kulda, moodustades Au3+-ioone.
Vesinikkloriidhape annab lahusesse Cl--ioone, mis seob Au3+-ioonid lahusest ja moodustuvad AuCl4--ioonid. Et lahuses jääb kullaioone järjest vähemaks, saab toimuda kulla edasine oksüdeerumine lämmastikhappe toimel.
Reaktsiooni käigus võib lämmastikdioksiidi asemel eralduda hoopis lämmastikoksiid.
Reageerimine plaatinaga.
Reaktsioon toimub analoogselt kulla reageerimisega. Siingi võib saadusena tekkida nii lämmastikdioksiid kui ka lämmastikoksiid.
Oksüdeerunud plaatinaioonid reageerivad kloriidiioonidega ja tekivad kloroplatinaatioonid.
Kuningvee lagunemine.
Et kahe happe segamisel hakkavad toimuma reaktsioonid, kaotab kuningvesi kiiresti oma potentsiaali ja seega tuleks teda kasutada värskelt. Reaktsiooni käigus tekivad kergesti lenduvad nitrosüülkloriid ja kloor, mis annavad kuningveele iseloomuliku kollaka või punase värvuse. Et mõlemad gaasid eralduvad kergesti lahusest, on reaktsioon pöördumatu ja kuningvee efektiivsus väheneb.
Nitrosüülkloriid võib edasi laguneda lämmastikoksiidiks ja klooriks. See reaktsioon on tasakaaluline ja seega sisaldavad kuningveest eraldunud gaasid lisaks nitrosüülkloriidile ja kloorile veel lämmastikoksiidi.


Ankara.
Ankara on Türgi pealinn ja suuruselt teine linn İstanbuli järel. Asub Anatoolia kiltmaal, keskmiselt 938 m kõrgusel.
Ankara varasem nimi oli Angora või Engürü. Kreeklased ja roomlased nimetasid linna Ancyra; see sõna tähendab kreeka keeles ankrut.
Ajalugu.
Ankara kuulus hetiitide moodustatud Hati riiki. Pärast selle hävitamist kuulus ta Früügiale, siis Lüüdiale ja Pärsiale. Linnas peatus mõnda aega Aleksander Suur. 278 eKr vallutasid piirkonna gallide hõimuliit galatid, kes tegid Ankara esimest korda pealinnaks. 189 eKr ühendati Galaatia Rooma riigiga, Ankara sai Galaatia provintsi pealinnaks ja omandas suure tähtsuse. Ankarast on leitud Augustuse testamendi kakskeelne tekst.
Ankara oli ka Bütsantsi riigi tähtis kaubanduskeskus, ehkki 6.–11. sajandini vallutasid araabia väeüksused linna korduvalt. Lõplikult kaotas Bütsants Ankara 1073.
Ankaras oli Kemal Atatürgi peakorter alates 1919. aastast. Kui loodi Türgi Vabariik, viidi pealinn 1923. aastal Istanbulist Ankarasse, et kaitsta seda välismaiste vallutajate eest.


Tera-.
Tera- (sümbol T) on SI-prefiks mõõtühikute SI-süsteemis, mis tähistab triljoni- ehk 1 000 000 000 000- ehk 1012-kordset.
1960. aastal kinnitati, et sõna tuleneb Kreeka keelesest sõnast τέρας, tähendades koletist.
Näiteks üks teravatt on 1 000 000 000 000 vatti.
Informaatikas kasutatakse tera (240) mõõtühikuna - terabit ja terabait.
1 (lühend TB) terabait = 1 024 (lühend GB) gigabait = 1 048 576 (lühend MB) megabait


Troms.
Troms (põhjasaami "Romsa") on Norra maakond. Maakond piirneb Soome ja Rootsiga, Norra maakondadest kirdes Finnmargiga ja edelas Nordlandiga.
Vallad.
Sulgudes on rahvaarv 2006. aasta seisuga.
a> on Tromsi maakonna keskus ja suurim linn.


Finnmark.
Finnmark (põhjasaami keeles Finnmárku, soome keeles Ruija) on Norra põhjapoolseim maakond. Asub Põhja-Jäämere rannikul, piirneb idas Venemaa ja lõunas Soomega.
Ajalooliselt on Finnmargiks nimetatud ka praegusest maakonnast laiemat ala Lapimaal.


Nordland.
Nordland on Norra maakond.


Väärismetallid.
Väärismetallid on haruldased metallid, millel on majanduslikult kõrge, suhteliselt stabiilne väärtus. Tänapäeval loetakse väärismetallideks kulda, hõbedat, plaatinat, pallaadiumi ja nende sulameid. Vahel loetakse väärismetallideks ka muid plaatinametalle - peale plaatina ka osmiumi, iriidiumi, pallaadiumi, roodiumi ja ruteeniumi.
Väärismetallide käitlemise kohta on sätestatud riiklikud reeglid, mida Eestis reguleerib väärismetalltoodete seadus.
Ajalooliselt on väärismetallide hulka kuulunud näiteks alumiinium, kuigi ta on kõige levinum metall maakoores, oli teda raske saada puhtal kujul. Seetõttu oli alumiinium 19. sajandi I poolel kallim kui kuld.


İzmir.
İzmir on linn Türgi lääneosas ja suuruselt kolmas linn Türgis. Asub Vahemere rannikul.
İzmiri varasem kreekakeelne nimi oli Smürna (uuskreeka "Σμύρνη").
Välislingid.
Izmir


Molière.
Molière (kodanikunimega Jean-Baptiste Poquelin; 15. jaanuar 1622 – 17. veebruar 1673) oli prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja.
Elulugu.
Molière oli pärit Pariisi kodanlusest. Ta õppis viis aastat jesuiitide kolleegiumis, seejärel läks kolleegiumi, kus tegi tutvust teatriga. Hiljem asus ta õppima õigusteadust, kuid loobus. Ta omandas hea humanitaarhariduse. 1643.aastal asutas ta oma näitetrupi, kuid truppi ei saatnud edu ja Molière pandi võlavanglasse. Sealt vabanedes astus ta ühte Lõuna-Prantsusmaale siirduvasse rändtruppi. Trupis veedetud aastad laiendasid ta silmaringi ja ta tõusis peagi trupi esinäitlejaks. Molière hakkas ka ise algupäraseid näidendeid kirjutama, lisaks töötas ümber itaalia farsse. Tema esimene näidend "Arutelu" jõudis lavale 1653.aastal.


Surju valla vapp.
Surju valla vapp on Eesti haldusüksuse Surju valla vapp.
Vapp on kinnitatud 7. veebruaril 1995.
Vapi kirjeldus.
Surju valla vapi rohelisel kilbil on kuldne vai. Kilbi ülemisel poolel kõrvuti kolm vastandvärvides kuuske (kaks kuldset, üks roheline).
Kilbi roheline värvus ning jaotus viitavad metsadele mis hõlmavad 2/3 valla territooriumist. Kuld on Pärnumaa vapivärvus. Vai sümboliseerib Reiu jõge ning kuused märgivad seda, et Surju vald koosneb kolmest endiste valdade aladest.


Tahkuranna valla lipp.
Tahkuranna valla lipp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tahkuranna valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. augustil 1995.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Kangas on jagatud horisontaalse lainelise joonega kaheks väljaks. Ülemine sinine väli on kitsam ning alumisel kollasel väljal on sinine kaheksaharuline täht milles valge veskikivi.
Põhjendus.
Kollane värvus pärineb Pärnumaa vapilt. Kollane sümboliseerib päikest ja liivarandu, samuti elujõudu ning rõõmu. Sinine tähistab merd ning kõike sellega seonduvat. Kaheksaharuline täht sümboliseerib vaimuvalgust, haridust ja taassündi. Veskikivi pärineb Tahkuranna vallas sündinud Konstantin Pätsi vapilt.
Lipu kasutamise kord.
Tahkuranna valla lipu kasutamine kodanike ja juriidiliste isikute poolt
kujunduselemendina oma atribuutikal, samuti valla lipuga kujundatud atribuutika valmistamine müümise eesmärgil toimub vaid Tahkuranna Vallavalitsuse loal tasu eest litsentsi väljaandmisega. Tasu suuruse ja võtmise korra kehtestab vallavalitsus.
Tahkuranna valla lipu kasutamine vallakujunduselemendina ja suveniiridel toimub ainult kooskõlastatult vallavalitsusega.


Kalle Kulbok.
Kalle Kulbok (sündis 3. aprillil 1956 Tallinnas) on eesti poliitik ja kodanikuõiguste aktivist. Teda tuntakse üldiselt endise Sõltumatute Kuningriiklaste ja Rojalistliku Partei juhina.
Kalle Kulbok lõpetas 1974 Nõo Keskkooli. Hiljem õppis ta Tartu Riiklikus Ülikoolis muu hulgas matemaatikat. Ülikool jäi lõpetamata.
Mõnda aega tegutses Kulbok Tartus keelevolinikuna. Ajakirjandus kajastas tema nõudmist, et baarisilt "Bistro" tuleb asendada eestikeelse sildiga "Bistroo".
Oli Eesti Kongressi liige.
Eesti Rojalistliku Partei juhina ning Sõltumatute Kuningriiklaste esinumbrina pääses ta 1992 VII Riigikogusse. 1995. aasta Riigikogu valimistel ei õnnestunud tal kandideerida, sest ta keeldus kinnitamast oma lojaalsust Eesti Vabariigile.
Pärast Kuningriiklaste kadumist ei jätnud Kulbok, erinevalt enamikust oma endistest aatekaaslastest, avalikku protestimeelsuse avaldamist ning peagi sai temast euroskeptik. Ta on Eesti meedias avaldanud mitmeid oma vaateid kaitsvaid ning teisi ründavaid artikleid ning püüdnud ka talle mittemeeldiva vastu aktiivselt tegutseda (näiteks tõmbas Iraagi sõja alguse puhul Tartus Eesti lipu poolde vardasse ja püüdis Euroopa Liiduga liitumise ajal välja kuulutada Eesti Kuningriiki). Seejuures on jäänud enamasti lahtiseks, kas tegu on tõsiseltvõetava aktsiooni või pigem naljaga.
Kalle Kulbok on pikka aega töötanud EENetis (Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgus) spetsialistina.
19. septembril 2003 esitas Kalle Kulbok Riigikohtule taotluse Euroopa Liiduga ühinemise kohta korraldatud rahvahääletuse õigustühiseks kuulutamiseks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis Kulboki kaebuse läbi vaatamata, kuna sellise taotluse esitamiseks oli õigus üksnes presidendil.


Agenor ja Epikaste.
Agenor ja Epikaste olid vanakreeka mütoloogias Aitoolia kuningapaar. Agenori isa oli Pleuron, kes asutas Aitoolias samanimelise linna. Epikaste isa oli Kalydon, kes asutas samanimelise linna, mis oli ka Aitoolia pealinn. Pleuron ja Kalydon olid vennad, järelikult olid Agenor ja Epikaste lähisugulased.
Neil oli kaks last: poeg Porthaon, kes päris Aitoolia trooni, ja tütar Demonike, kes sai Aresega 4 poega.


Kaama.
Kaama (sanskriti keeles "kāma" 'iha, nauding') on India mõtteviisis erootika ja esteetiline nauding, üks neljast elusihist.


PunaMust.
PunaMust on anarhistlik interaktiivne veebikeskkond Eestis. Punamust asutati 24. veebruaril 2006.
PunaMust on mitteformaalne inimeste kooslus, mis on kogunenud alternatiivset maailmavaadet pakkuva veebikeskkonna ümber, mis propageerib vabatahtlikku, iseorganiseeruvat ning alt-üles toimivat ühiskonnakorraldust (otsustamine ning organiseeritud tegevus peab toimuma ennekõike rohujuure tasandil), ühendades samas sarnast maailmavaadet omavaid inimesi üle terve Eesti.


Susiidid.
Susiidid olid Esimese Moosese raamatu järgi hõim, kes Aabrahami ajal elas Haamis, mis nähtavasti asus Jordani jõest ida pool Baasani ja Moabi vahel.
Susiidid vallutas Eelami kuningas Kedorlaomer: "Ja neljateistkümnendal aastal tulid Kedorlaomer ja need kuningad, kes olid koos temaga, ja lõid (...) susiite Haamis..." (1Ms 14:5).
Arvatakse, et jutustaja eeldas selle hõimu tuntust, sest ta lisas selle nimele määrava artikli. Seetõttu on muuhulgas Septuaginta autorid seda nime tõlgendanud üldnimena tähenduses 'tugevad' ("ha'izzuzim") või "vägevad" ("ha-'ezuzim") ning samastanud neid hiiglasteks peetud refalastega või nende hõimuga (ammonlased nimetasid neid samsummideks), kes elasid alal, kuhu hiljem asusid ammonlased (5Ms 2:20). Hiljemgi on arvatud, et nimede erinevus tuleneb kopisti veast.


Zsigmondy teoreem.
Zsigmondy teoreem väidab, et kui "a" ja "b" on ühistegurita positiivsed täisarvud ning "a">"b", siis täisarvude jada "a'n" – "b'n" igal liikmel on vähemalt üks primitiivne algtegur, välja arvatud juhul, kui "a"=2, "b"=1 ja "n"=6, ning mõningatel juhtudel ka siis, kui "n"=2 ning "a"+"b" on arvu 2 täisaste.
Teoreem on saanud nime Karl Zsigmondy järgi.


Primitiivne algtegur.
Täisarvude jada "a"1, "a"2..., "a'n"... liikme "a'n" primitiivne algtegur on mis tahes algarv, millega jagub arv "a'n", kuid ei jagu ükski arv "a'm", mille puhul "m"<"n".
Jada liikmel ei pruugi primitiivseid algtegureid olla. Tal võib neid olla üks, või ka mitu.


126.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad
Aastad: 121 122 123 124 125 - 126 - 127 128 129 130 131


193.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad - 190. aastad - 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad
Aastad: 188 189 190 191 192 - 193 - 194 195 196 197 198


Anna Ahmatova.
Anna Andrejevna Ahmatova (sünninimi Gorenko; vene keeles "Анна Андреевна Ахматова"; 23. juuni (11. juuni) 1889 Bolšoi Fontan (Odessa lähedal) – 5. märts 1966 Domodedovo) oli vene luuletaja.
Teda peetakse vene kirjanduse hõbedase ajastu hingeks ja suurimaks vene poetessiks. Tema hilisemale loomingule pani pitseri Stalini hirmuvalitsus, mille ajal tal endal oli avaldamiskeeld, tema poeg ja abikaasa vangistati ning paljud tema sõbrad kaotasid elu.
Päritolu.
Tema isa Andrei Andrejevitš Gorenko oli pärilik aadlik, sõjalaevastiku eru-mehaanikainseneri, kes hiljem, pärast Peterburi kolimist, sai kolleegiumiassessor, eriülesannetega ametnik Venemaa Keisririigi Riigikontrollis..
Anna ema Inna Erazmovna Strogova oli kauges suguluses Anna Buninaga, keda peetakse esimeseks vene poetessiks. Oma esivanemaks ema liinis pidas Ahmatova Suurhordi khaani Ahmati, kelle nime järgi ta hiljem moodustaski oma pseudonüümi.
Lapsepõlv ja noorpõlv.
Anna Gorenko sündis 23. juunil 1898 Bolšoi Fontani külas Odessa lähedal (praegu rajoon Odessas) sõjalaevastiku eru-mehaanikainseneri perekonnas kuuest lapsest kolmandana. Perekond kolis aga juba 1890 Tsarskoje Selosse Peterburi lähedal, kus Anna kasvas 16. eluaastani sotsiaalselt privilegeeritud ümbruses. Hiljem kirjeldas ta lapsepõlvemälestusi parkidest, hipodroomist ja vanast raudteejaamast. Lapsepõlve meenutades kirjutas poetess ("Коротко о себе"): "Minu esimesed mälestused on Tsarskoje Selost; parkide roheline, niiske toredus, karjamaa, kuhu hoidja mind viis, hipodroom, kus kappasid väikesed kirjud hobused, vana vaksal ja miski muu, mis hiljem läks "Tsarskoje Selo oodi". Iga suve ma veetsin Sevestopoli lähedal, Streletskaja lahe kaldal, ja seal ma sain sõbraks merega. Kõige võimsam mälestus neist aastatest on vana Chersonesos, mille lähedal me elasime."
Ahmatova on meenutanud, et lugema õppis ta Lev Tolstoi aabitsa järgi. Viieaastaselt, kuulates, kuidas õpetaja tegeles vanemate lastega, õppis ta prantsuse keelt rääkima.
Suvekuud veetis perekond enamasti Sevastopolis Musta mere ääres, kus teda julguse ja omapäisuse pärast hakati kutsuma metsikuks tüdrukuks.. Tema enda sõnul: "Ma sain hüüdnimeks "metsik tüdruk", sest ma käisin paljajalu, hulkusin ilma mütsita jne, viskusin paadist avamerre, suplesin tormi ajal ja päevitasin nii, et nahk tuli ära, ja šokeerisin kõige sellega Sevastopoli provintsipreilisid.".
Varakult õppis ta koolis ka prantsuse keelt. Oma esimesi luuletusi ei kirjutanud ta Gorenko nime all, sest tema isa kartis oma hea maine pärast; ta valis pseudonüümiks Ahmatova, mis tema sõnul on tuletatud tema väidetava bulgaarist esivanema khaan Ahmati järgi.
Anna õppis kohalikus Marija gümnaasiumis. Septembris 1911 kirjutas ta Tsarskoje Selo lütseumi 100. aastapäeva auks luuletuse "Tumedanahkne poiss hulkus mööda alleesid, mis vihjab noorele Aleksandr Puškinile. Juba selles luuletuses ilmneb Ahmatovale tüüpiline metonüümiatehnika: kuigi ta Puškinit ega Lütseumi otseselt ei maini, saab esemete tüüpiliste omaduste järgi selgeks, keda ja mida silmas peetakse.
Peterburist leidis tulevane poetess eest "servakese" Puškini ajastust; talle jäi meelde "trammieelne, hobuste, konkade" Peterburi, "kõmisev ja kribisev, pealaest jalatallani silte täis riputatud". Nagu kirjutas Nikita Struve: "Suure vene aadlikultuuri viimase esindajana kogus Ahmatov endasse kogu selle kultuuri ning muundas muusikaks"..
Pärast vanemate lahutust 1905 elas ta koos ema ning õdede-vendadega aasta aega Krimmis Jevpatorijas. Viimase kooliaasta veetis ta Kiievis Funduklejevi gümnaasiumis. Aastatel 1907–1910 õppis Ahmatova Kiievis "kõrgematel naiskursustel" õigusteadust, huvitudes eelkõige üldainetest (õigusajalugu, ladina keel) ning jäädes puhtjuriidiliste eriainete vastu ükskõikseks.
Aastal 1910 abiellus ta luuletaja Nikolai Gumiljoviga, keda ta tundis juba oma kooliajast ning kes oli temaga kaua ja meeleheitlikult kurameerinud. Järgnesid ühised reisid Pariisi ja Itaaliasse, millel ta ohtas muu hulgas kunstnik Modiglianit, kelle joonistused Ahmatovast said hiljem kuulsaks ning oli tunnistajaks vene balletitantsijate triumfile Lääne-Euroopas. Itaalia maalikunst ja arhitektuur avaldasid talle sügavat muljet.
Anna Gorenko sünnikanne. Odessa Riiklik Arhiiv
Enne revolutsiooni.
Ahmatovast, Gumiljovist ja Ossip Mandelštamist said akmeismi kesksed esindajad. "Tsunftid" nende luuletajate ümber olid vastuvooluks sümbolismile, mille teispoolsuse, metafüüsilise metafoorikale akmeistid vastandasid oma iga "maise asja" poeesia ning otsustava siinpoolsuse. Ahmatova luuletustele oli seetõttu omane lihtne ja tabav keel. Erinevalt sümbolistide "esoteerilise" auraga kohtumistest olid akmeistide kokkusaamised pigem "töötoad", kus muu hulgas töötati välja uusi luuletehnikaid.
Puškini kõrval leidis Ahmatova oma luule juured akmeismi eelkäijalt Innokenti Annenskilt, samuti prantsuse sümbolistilt Paul Verlaine'ilt ning noorelt Vladimir Majakovskilt.
Pärast Peterburi naasmist õppis Ahmatova kirjanduslugu ja kirjutas luuletused, mis läksid tema esimesse luulekogusse "Õhtu" (Вечер, 1912). Need olid eelkõige armastusluuletused, milles ta kirjeldas lahusolekut, muret ja armuvalu, nagu näiteks luuletuse "Песня последней встречи" (Laul viimsest kohtumisest) viimases stroofis: "Это песня последней встречи./ Я взглянула на темный дом./ Только в спальне горели свечи/
Равнодушно-желтым огнем." (See on laul viimsest kohtumisest./ Ma vaatasin pimedat maja./ Ainult magamistoas põlesid küünlad/ ükskõikselt kollase leegiga.)
Ta kasutas oma lakoonilistes, nappides luuletustes argikeelt, milles tunnetele žestidega vihjati. Vasak kinnas, mis kogemata tõmmatakse paremasse kätte, hakkab väljendama väliselt rahulikuks jääva minategelase meeleheidet ja segadust: "Так беспомощно грудь холодела,/
Но шаги мои были легки./ Я на правую руку надела/ Перчатку с левой руки." (Nii abitult jahtus rind/ kuid mu sammud olid kerged./ Ja ma tõmbasin paremasse kätte/ kinda vasakust käest.)
sparsamen, nüchternen Stil: "Я пришла к поэту в гости./
Ровно полдень. Воскресенье./ Тихо в комнате просторной,/
А за окнами мороз." (Ma tulin luuletajale külla./ Täpselt keskpäev. Pühapäev./ Vaikne on avaras toas./ Akna taga on pakane.) Aga vahetult enne seda "Palvehelmetes" trükitud luuletus ("Гость", Külaline, jaanuar 1914) õrna kohtumist mehega, kelle kirjeldus sobib Blokiga. Need vastavused on mõnikord tekitanud oletuse, et kahe luuletaja suhted olid intiimsemad, kui ametlikult teada.
Ka järgmine luulekogu "Белая стая" (Valge kari) sattus ilmudes (1917) ajalooliselt rahutusse aega. Oktoobrirevolutsiooni alguse kaos kahandas raamatu müügimenu.
Repressioonid Nõukogude Liidu algusaegadel.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni töötas Ahmatova raamatukoguhoidjana põllumajandusinstituudis.
Aastatel 1919—1921 levisid seoses Petrogradi blokaadiga korduvalt kuuldused Ahmatova surmast.
Aastatel 1922–1940 tema luuletusi enam ei trükitud, sest need olid kommunistlike võimukandjate jaoks ühiskondlikult liiga väherelevantsed, liiga privaatsed. "Suures nõukogude entsüklopeedias" oli kirjas, et tema luuletused on üle koormatud religioossete-müstiliste ja erootiliste motiividega, millega ta noorsugu mürgitab. Tema varasemad teosed levisid ainult samizdatis. Lev Kopelev kirjutas tema kohta: "Tema värsid jäid mällu pidama, neid toodi vastavalt meeleolule üha jälle välja (...) Tol ajal oldi veel valmis tunnistama, et ka klassivaenlased ja lepitamatud maailmavaatelised vastased võivad olla isetud, õilsameelsed ja vaprad. Seesugune "liberaalne optimism" ei olnud veel surmapatt, ei olnud veel süütegu."
Anna Ahmatova abikaasa Gumiljov, kellest ta 1918 end lahutada laskis, lasti 1921 väidetava kontrrevolutsioonilise tegevuse eest maha. "Не бывать тебе в живых,/ Со снегу не встать./ Двадцать восемь штыковых,/ Огнестрельных пять." (Ei ärka sa enam ellu,/ lumelt ei tõuse./ Kakskümmend kaheksa täägiga,/ tulirelvaga viis.)
Maalikunstnik Boriss Anrepile, kellega ta oli väga lähedane, ei tahtnud ta läände järgneda, sest ta ei suutnud endale ette kujutada oma kodumaa ja rahva mahajätmist. Tema järgmine armastus, kirjanduskriitik Nikolai Nedobrovo, suri 1919 tiisikusse. Ta abiellus veel kaks korda: pärast lühikest, õnnetut abielu assürioloog Vladimir Šileikoga oli ta 1925–1938 abielus ajaloolase ja kunstiteadlase Nikolai Puniniga, kusjuures paar elas ka pärast lahutust veel pingelises olukorras samas korteris Punini endise abikaasa ja nende tütrega. Sageli elas Ahmatova sel ajal sõna otseses mõttes leivast ja teest, loobumata kunagi oma eneseteadvusest ja talle omasest stiilist.
1930. aastast kuni sõja alguseni.
Nii tema poeg Lev kui ka tema abikaasa Punin vangistati 1930ndatel mitu korda. Poeg saadeti pärast algset surmaotsust asumisele ja alles aprillis 1956, kolm aastat pärast Stalini surma, lasti ta lõplikult koju. Kokku veetis ta laagrites poolteist aastakümmet. Ahmatova abikaasa Punin suri 1953 laagris.
Poja vangistuse ajal veetis Ahmatova palju aega omaste järjekordades vangla ees. "Reekviemisse", mida ta sel ajal hakkas kirjutama ja mis on üksainus kaebelaul Stalini terrori vastu, kirjutas ta eessõna asemel järgmise lühikese proosateksti: "Kohutavatel ježovštšina aastatel veetsin ma seitseteist kuud vanglajärjekordades Leningradis. Kord "tundis" keegi mind kuidagi "ära". Siis ärkas minu järel seisev naine, kes ei olnud minu nime muidugi kunagi kuulnud, meile kõigile omasest tardumisest ja küsis minult kõrva sisse (seal rääkisid kõik sosinal): "Aga kas te seda suudate kirjeldada?" Ja mina ütlesin: "Suudan." Siis libises üle sellele, mis oli olnud tema nägu, midagi naeratuse taolist."
Ahmatovale olid need aastad lõputu õudusunenägu. Ta arvestas alati sellega, et tema poja surmaotsus viiakse täide. Sõbrad kadusid, sealhulgas tema kauaaegne teekaaslane Ossip Mandelštam, kes oma ülekuulamiste ajal Lubjankas 1934 kirjutas oma luuletused Stalini kohta üles isegi oma piinamiste täideviijatele. Sellegipoolest ei saadetud teda Siberisse Gulagi, vaid Stalin, kellele Mandelštam oleks sel ajal surnuna olnud ohtlikum kui elavana, püüdis teda isoleerida, kuid ellu jätta. Mandelštamid saadeti pagendusse Voronežisse, 400 km Moskvast lõuna poole, ja 1937 tohtisid nad naasta Moskva oblastisse, kuigi mitte pealinna endasse. Sama aasta sügisel külastasid Mandelštamid Ahmatovat Lenigradis Fontannõi Domis, kus nad pidid magama tema toa diivanil, sest neil ei olnud oma ulualust. Ahmatova kirjutas selle viimase mõlema külaskäigu ajal luuletuse Ossip Mandelštamile, keda ta pidas otsekui kaksikvennast. Luuletus rääkis Leningradist – linnast, mida nad mõlemad armastasid.
Kuni 1964. aastani oli tal väljasõidukeeld.
Looming.
Anna Ahmatova avaldas oma esimese luuletuse 1911 ja esimese luulekogu 1912. aastal, teise luulekogu 1914. aastal («Четки»), kolmas luulekogu 1917. aastal («Белая стая»), 1921. aastal («Подорожник»), 1922. aastal luulekogumiku «MCMXXI».
Noorena oli Ahmatova akmeist (kogud «Вечер», 1912, «Чётки», 1914). Ahmatova luule iseloomulikuds jooned on ustavus olemise kõlbelistele alustele, tundepsühholoogia peen mõistmine. 20. sajandi üldrahvalike tragöödiate mõtestamine, mis on seotud isiklike tragöödiatega, luulekeele kaldumine klassikalise stiili poole.
Autobiograafiline poeem "Reekviem" (Реквием; (1935–1940; avaldatud 1987) on üks esimesi 1930ndate represioonide ohvritele pühendatud luuleteoseid.
Pärast 1922. aastat avaldatud Anna Ahmatova luulekogumikud allutati nõukogude tsensuurile ja 1946. aastal kuulutati Ahmatova teosed ÜK(b)P KK määrusega "sotsialistliku ülesehitustöö ideaalidele mittevastavaks" ning keelustati. Tema luulekogud, mis ilmusid 1922–1966, ei vasta täiel määral autori tahtele.
"Kangelaseta poeemis" (Поэма без героя; 1940—1962, täielikult avaldatud 1976) püüdis Ahmatova rekonstrueerida vene kirjanduse hõbedast ajastut.
Peale luuleteoste on Ahmatova kirjutanud artikleid Puškini loomingust ning mälestusi kaasaegsetest.
Анна Ахматова. "Стихотворения и поэмы", Л., 1976. Под редакцией академика В. М. Жирмунского. Большая серия Библиотеки поэта.
Anna Ahmatova luuletused on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Isiklikku.
Anna Ahmatova esimene abikaasa oli vene luuletaja Nikolai Gumiljov, nende poeg Lev Gumiljov oli tuntud ajaloolane ja etnograaf. Hiljem oli Ahmatova abielus Vladimir Šileiko ja Nikolai Puniniga.
Retseptsioon.
Tõlkija Ignati Mihhailovski, kes teda hästi tundis, kirjutas tema kohta: "... ma jälgisin tahtmatult, kõrvalpilguga, millise veendumuse ja peenima kunstiga lõi Ahmatova oma legendi — otsekui ümbritses end tugeva magnetväljaga.
Nõiakatlas kees pidevalt leem eelaimustest, kokkusattumustest, oma ennetest, saatuslikest juhustest, salajastest kuupäevadest, mittekohtumistest, kolmesaja-aastastest pisiasjadest. Katel oli lugeja eest varjul. Ent kui ta poleks igavesti keenud, kas oleks siis Ahmatova saanud mis tahes hetkel sealt ammutada, panna ootamatu luulelise väe kõige tähtsusetumassegi üksikasja? Kõige paremini on selle kohta öeldud tema värssides: "Когда б вы знали, из какого сора/ Растут стихи, не ведая стыда…" (Kui te teaksite, millisest prahist/ kasvavad luuletused, häbile võõrad)"
Märkused.
Ahmatova, Anna
Ahmatova, Anna
Ahmatova, Anna


Närvisüsteem.
Närvisüsteem on organsüsteem, elektrokeemilisi signaale juhtiv võrgustik. Närvisüsteemi ülesanne on võtta väliskeskonnast vastu informatsiooni ja reguleerida selle tulemusel organismi käitumist.
Inimese närvisüsteemi ehitus.
Inimese närvisüsteemi võib kokkuleppeliselt jagada kaheks osaks, kuigi nende funktsioneerimine on omavahel tihedalt läbi põimunud. Need osad on kesknärvisüsteem (KNS), mis koosneb pea- ja seljaajust, ning perifeerne närvisüsteem, mis koosneb ülejäänud närvidest ja närvirakkude kehade kogumikest väljaspool kesknärvisüsteemi (ganglionitest).
Kesknärvisüsteem tegeleb organismi välis- ja sisekeskkonnast saadud informatsiooni kogumise ja töötlemisega ning selle põhjal sobiva vastuse väljatöötamise ning algatamisega. Lisaks toimuvad kesknärvisüsteemis ka erinevad psüühilised protsessid.
Perifeerne närvisüsteem koosneb 12 paarist kraniaalnärvidest ja 31 paarist seljaajunärvidest. See närvisüsteemi osa on vahendavaks lüliks (välis)keskkonna ja KNS vahel. Perifeerne närvisüsteem jaguneb somaatiliseks ja autonoomseks e. vegetatiivseks närvisüsteemiks(ANS). Somaatiline närvisüsteem on seotud info juhtimisega vastavatelt retseptoritelt KNS poole (aferentne e. sensoorne osa) ja kesknärvisüsteemist lihaste, liigeste, mõningate näärmete või muude efektororganite suunas (eferentne osa).
Autonoomne närvisüsteem reguleerib silelihaste, südamelihase, kopsude ja mõningate näärmete tööd. Autonoomne närvisüsteem ei ole üldiselt inimese tahtliku kontrolli all. ANS jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. Sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on valmistada organism ette tegutsemiseks, parasümpaatiline juhib organismi taastamist.


Visual Basic 2005.
Visual Basic 2005 on tänapäeval üks kõige produktiivsemaid tööriistu loomaks tormakalt laiatarbega tarkvara Windowsile, Interneti, Mobiilile ja Kontoritarkvara rakendustele mis on ehitatud.Net Framework'ile.
Visual Basic 2005'te on kokku arendatud üle 13. aasta, konstrueeritud keel on lihtsasti arusaadav ja samas sisaldab võimalust väljuda kõrgkeele piiridest ja laskuda süsteemipõhisesse programmeerimisse.
Oma eelkäijatest erineb ta märgatavalt, kuid siiski on tegemist Basic perekonda kuuluva keelega. Paljud muutused sai tehtud just nimelt selleks, et arendada keel võimsamaks, olles kontseptsioonilt samasugune kui tema eelkäijad. Paljud funktsioonid ja makrod sai uuendatud või hoopis lisatud. Saades üheks kõige võimsamaks objektile orienteeritud keeleks tuli tal minetada aga palju keelega kaasaskäivaid halbu hajumusi võimaldavaid koodikirjutamisviise. Koodiehitajaga on kaasas palju programme mis teevad programmeerimise lihtsaks nagu näiteks – IntelligentneTunne ("IntelliSense"), KoodiPank ("Code Snippets") ja AutoParandaja ("AutoCorrect") ja samas võimalus parandad koodi selle täitmise ajal ilma koodi peatamata. Visual Basicu keel on loodud igale inimesele loetavaks ja arusaadav ka igale võhik programmeerijale. Kõik see on ehitatud.NET Framework'ile ja peaks töötama samalaadselt olles kirjutatuna mõnes teises.NET keeles, nagu, või Visual C++.
Visual Studio on pakett .net programmeerimiskeeltest, kuhu kuuulub ka Visual Basic 2005.
Süntaks.
BASIC paistab silma väga lihtsa ja kergesti omandatava süntaksi poolest, mis on teinud temast väga populaarse keele algajate programmeerijate seas.


Ašoka.
Ašoka Suur (304 eKr – 232 eKr) oli India Magadha riigi valitseja aastatel 273 eKr kuni 232 eKr, kolmas Maurjate dünastiast.
Valitsemine ja budism.
Ašoka päris Maurja impeeriumi trooni umbes 273 eKr oma isalt Bindusaralt. Enne seda oli ta olnud asekuningas loode-provintsis, mille keskuseks oli ülikoolilinn Takšašila. Juba sel ajal haaras impeerium enda alla suurema osa Indiat ning ulatus isegi Kesk-Aasiasse. Ainult kagupiirkond ja osa lõunaaladest jäid Ašoka võimuulatusest välja. Iidne unistus ühendada kogu India ühtse ülemvõimu alla vaimustas Ašokat ning ta alustas viivitamata edukat sõjategevust idarannikul asunud Kalinga riigi vastu. Seega ühendas ta esimesena suurema osa Indiast. Siiski tõi sõda kaasa tohutuid tapatalguid ning kui teated sellest jõudsid Ašokani, valdas teda kahetsus ja tülgastus sõja vastu. Mõjutatunud Buddha evangeeliumist, pööras ta oma meele teistsuguste vallutuste ja otsingute poole ning pühendas oma elu Buddha õpetuste levitamisele. Tema kullerid läkitati Süüriasse, Egiptusesse, Makedooniasse, Küreenesse, Epeirosesse ja ka Sise-Aasiasse, viies kaasa tema tervituse ja Buddha sõnumi.
Rohked välissuhted ja misjonitöö kasv tõid kaasa ka kaubavahetuse suurenemise India ja teiste maade vahel. Samuti meelitasid India ülikoolid üha rohkem õpilasi välismaalt.
Pärast Ašoka surma käis impeerium alla ja 185 eKr tapeti viimane Maurjade dünastia järeltulija, mille tulemusena riik lagunes mitmeks osaks.
Ehituskunst.
Ašoka oli suur ehitaja ja arvatakse, et oma hiiglaehitiste püstitamiseks kasutas ta ka välismaa meistreid.
Ta laskis brahmi ja teistes tähestikes (kharošthi, kreeka) vastavalt kohalikele keeltele ja kirjaviisidele raiuda kivisammastele seadusi ja edikte, mis sageli ülistavad budismi ja keisri budismimeelsust. Lisaks käis Ašoka palverännakutel budismi pühapaikades, millest annavad tunnistust nendesse kohtadesse paigutatud Ašoka sambad. Pikale poleeritud liivakivist sambale või kõrvalasuvale kivitahvlile on sissegraveeritud Ašoka budistlikus laadis valitsemise põhimõtted ja budistliku mõtte alused. Selle tipus on alaspidi pööratud lootosega kapiteel, mille peal omakorda sümboolne loom (enamasti lõvi). Eeskuju on arvatavasti võetud Pärsiast (sarnaseid on leitud näiteks Persepolisest), kuid sümbolism on kindlalt India-pärane ja budismil põhinev. Sammas kujutab endast maailmatelge, mis ühendab maad ja taevast; maailma sümboliseerib hiiglaslik lootos, neli ilmakaart; lõvi on kuninglik embleem, seda on seostatud Šakja klanniga, kuhu kuulus ka ajalooline Buddha Šakjamuni.
Lisaks Pärsia mõjudele võib näha ka hellenistlikke. Ašoka laskis budismi pühadesse paikadesse püstitada mitmekümne tonnised mälestussambaid budistlike sümbolitega ja ümmarguselt 84 000 massiivset kivist kuppelehitist. Tuntuim kivisammas Sarnathis on kaunistatud ülaosas nelja lõvikujuga. Erinevatesse ilmakaartesse vaatavad lõvid näivad valvavat riigi piire. Sarnathi kivisamba neli lõvi on praegu India riigivapil. Kuppelehitisi ümbritsevad nelja väravaga piirdeaiad. Ehitisi kaunistati inim- ja loomakujudega, budismi sümboliseerivate rataste ja päevavarjudega. Kitsapihalised ning laiapuusalised haldjakujutised kehastavad tolleaegseid arusaamu naiseilust.
Kaljudesse raiuti koobastempleid ja kloostreid, mille kaunistused matkivad puuarhitektuuri. Rikkalikult kaunistatud sissekäigu kohal on aken, altariruum on kuplikujuline. Hiljem said kiviraidurite meelisobjektideks mõtiskleva Buddha kujud. Üks sammastest asub Besarhis, sellel on veel näha Pärsiale iseloomulikku baasi ja nelinurkset soklit lõvi ja lootose vahel. Hiljem need enamasti kaovad (nt Laurija-Nandangarhi sammas). Lõvi asemel võib samba otsas olla ka mõni teine loom: Rampurwas on selleks näiteks sõnn ja Sankisas elevant. Loomi on kujutatud looduslähedaselt, kuid ometi stiliseeritult.


Aleksandr Blok.
Aleksandr Aleksandrovitš Blok ("Александр Александрович Блок"; 28. november (vkj. 16. november) 1880 Peterburi – 7. august 1921 Petrograd) oli vene luuletaja.
Elukäik.
Bloki emaisa oli Peterburi ülikooli rektor Andrei Beketov. Isa, juuraprofessor Varssavis, hülgas pere varsti pärast poja sündi. Poiss kasvas oma ema suguvõsas boheemlaste seas. Esimesed luuletused kirjutas ta 5-aastaselt. Suved veetis ta vanaisa mõisas, millest 8 km kaugusel asus Dmitri Mendelejevi kodu. 1903 abiellus Blok Mendelejevi tütre Ljubov Mendelejevaga ja pühendas talle oma elu jooksul kaheksasada luuletust.
Aastal 1906 lõpetas ta Peterburi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna.
Juba oma esimese luulekoguga tõusis ta vene sümbolismi silmapaistvaimaks esindajaks. Erinevalt paljudest filosoofidest ja kirjanikest saabus tunnustus väga kiiresti. Juba eluajal võrreldi teda Aleksandr Puškiniga ja 20. sajandi algust vene luules nimetati Bloki ajaks.
Tema loomingust kumab läbi suurte muutuste möödapääsmatus Venemaal, ent milles see seisnes, seda ta täpselt ei teadnud. Ta polnud kommunist, ent aktsepteeris Oktoobrirevolutsiooni ja keeldus emigreerumast.
Looming.
Aastal 1972 ilmus eesti keeles luulevalimik "Ööbikuaed" ja 1989. aastal "Keisrivõimu viimased päevad".
Välislingid.
Kalle Käsper,
Blok, Aleksandr
Blok, Aleksandr
Blok, Aleksandr


Margus Kiis.
Margus Kiis (sündinud 11. mail 1975 Rakveres) on eesti kultuurikriitik, kolumnist ja ajaloolane.
Margus Kiis on lõpetanud 1999. aastal Tartu Ülikooli kunstiajaloo erialal. Ajaloolasena uurinud peamiselt kultuuriolustikku ja kunstipoliitikat nõukogude okupatsiooni aegses Eestis, eriti 1960-ndatel aastatel.
Alates 1999. aastast on ta kirjutanud väljaannetes Postimees, Sirp, Muusika, Kunst.ee, Eesti Ekspress ja KesKus muusika-, kunsti- ja filmialaseid artikleid ja arvustusi. Samuti teinud saateid Eesti Rahvusringhäälingus (kaasautor Vikerraadio saates "Kultuurikaja" ja Klassikaraadio sarjas "Ideaalmaailmad").
Alates 1998. aastast juhib ta MTÜ Klubi Tartu Film.
2004–2007 oli Margus Kiis Tartu Y-galerii galerist. Kureerinud kunstinäitusi. Alates 2007 Tartu Lastekunstikooli galerist ja fotoõppejõud.
2007 kaitses Tartu Ülikoolis magistritööd ("magister artium") "Muutused ja arengud ENSV kunstielus- ja poliitikas 1964 – 1968".
Alates 2005 esineb näitustel fotokunstnikuna nime all (the)13er.
Samuti on ta loonud eksperimentaal- ja dokumentaalfilme, näiteks "Tartu menininkai Kaune" (2006).
Ta on osalenud ansamblis Radio de Libertad ja Guruhark trummarina, osalenud ka Tartu dadaistliku grupeeringu NE! tegevuses.
Kiis on filminud ka mitmeid "rock"kontserte ja festivale, näiteks Plink Plonki 2005 ning Kilingi-Nõmme festivali Schilling 2007. ja 2006. aastal. Tema salvestatud videoklippe saab näha tema Youtube`i kanalil.


Sotsiaalne võrgustik.
Sotsiaalne võrgustik ehk sotsiaalvõrgustik ehk suhtlusvõrgustik on suhete võrgustik, mis ühel inimesel on teiste inimestega ja nendest inimestest moodustunud gruppidega, mis omakorda koosnevad inimestest, kel on suhted järgmiste inimestega, kes kuuluvad omakorda erinevatesse gruppidesse.
Elu jooksul inimese sotsiaalne võrgustik muutub. Ta lõpetab suhted ühtede tuttavatega ja samas leiab endale uusi sõpru. Iga tuttav toob kaasa oma sotsiaalse võrgustiku ja see põimub teatud osas inimese algse võrgustikuga. Sotsiaalse võrgustiku kujunemine on seotud oskusega suhelda ja suhteid hoida.
Sotsiaalne võrgustiku seos tööturuga Eestis.
Eestis toimus 1996. aastal, rääkimata 90-ndate esimesest poolest, personali valik enamuses firmades tööandja sotsiaalse võrgustiku vahendusel. Töövõtja kvalifikatsioon polnud seejuures kuigi määrav. Tänaseks on olulisemaks muutunud eeskätt töövõtja sotsiaalne võrgustik. Levinud arusaam, et parimad töökohad täidetakse tutvuste kaudu, peab paika vaid osaliselt. 2002. aastal tööle asunud või töökohta vahetanuist kasutas 40 protsenti tuttavate, sõprade või sugulaste abi. Samal tasemel on töötajate hinnangute kohaselt see näitaja ka täna. Uus on aga see, et tutvused soodustavad pigem kandidaatide ringi kujunemist, kujutavad aga oluliselt vähem garantiid töökoha saamisel, nagu see oli tüüpiline 90-ndatel. Tuttavate abi vajatakse töökoha taotlejate ringi sattumiseks ja see ei välista edasist konkurssi. Eesti oludes on sotsiaalse võrgustiku tähtsus aga suur just halvemate tingimustega töökohtade täitmisel, kuhu konkurss sageli kas puudub või on piiratult avalik. Põhjus on tõenäoliselt selliste töökohtade nappuses ning vähem informeeritud (ja enamasti ka madalama kvalifikatsiooniga) töötajate elulises huvis leida mistahes töökohta. Ka väikefirmade personalivaliku praktikas on endiselt sagedane vaid tutvustel põhinev palkamine.


Vahekäik (male).
Vahekäik on males taktikaline operatsioon, mille korral mängija teeb enne ootuspärase käigu sooritamist (enamasti eelmisel käigul mängija malendi löönud vastase malendi löömine) teise käigu, mis loob ähvarduse, millele vastane peab kohe reageerima. Kui vahekäik on tuli, nimetatakse seda ka vahetuleks.


Zylks.
Zylks on asula USA-s Louisiana osariigis Caddo vallas Shreveporti-Bossier City linnastus.
Kõrgus merepinnast on umbes 64 m.
Elanike arv on umbes 1200.


Transpordi-RNA.
Transport-RNA ehk tRNA on ribonukleiinhape, mis tegeleb rakus aminohapete transpordiga ribosoomi, kus geneetilise koodi alusel lisatakse aminohape sünteesitavasse valguahelasse.
Nagu teisedki RNA molekulid, on tRNA molekul polümeer, ning koosneb nukleotiididest – adeniinist (A), guaniinist (G), tsütosiinist (C) ja uratsiilist (U), lisaks ka mõnest modifitseeritud nukleotiidist.
tRNA molekulide pikkus varieerub 74 nukleotiidist 92-ni (on üksikuid molekule, mis on mõnevõrra lühemad või pikemad).
tRNA avastati 1950. aastate lõpul. Sellest ajast alates on tRNA olnud üks uuritumaid biomolekule. Ta on ka esimene biomolekul, mille ruumilist struktuuri tundma õpiti. Tänapäeval on teada tuhandete tRNA molekulide primaarstruktuur paljudes eri liikides. Kõigi tuntud tRNA molekulide ruumiline struktuur on nii sekundaar- kui ka tertsiaarstruktuuri tasemel väga sarnane.
Struktuur.
tRNA molekulide sekundaarstruktuuri iseloomustatakse "ristikheinalehe" kujuga. tRNA sekundaarstruktuuri moodustavad 4 kaksikahelalist osa - õlga ja 4 üksikahelalist piirkonda - lingu, mis paiknevad vastavate õlgade otstes.
tRNA molekuli otsad asuvad lähestikku, nende paardumisel tekkiv kaksikahelaline osa kannab nimetust "aktseptor-õlg", selle 3' otsa paardumata nukleotiididele liidetakse estersidemega aminohape. Aktseptor-õlg on 7 aluspaari pikk.
T-õlg (ka TψC õlg) on saanud oma nime tänu modifitseerunud nukleotiididele, mis asuvad T-lingus. Need nukleotidid on ribosüültümidiin T ja pseudouridiin ψ. T-õla pikkus on 5 aluspaari, T-lingu pikkus varieerub harilikult 7-9 nukleotiidi ulatuses.
D-õlg on saanud nime temas leiduva modifitseeritud nukleotiidi dihüdrouridiini D järgi. D-õla pikkus on harilikult 4 aluspaari, D-lingu pikkus on varieeruv.
Antikoodon-õlg on alati 5 aluspaari pikk ja nagu nimestki on näha, sisaldab antikoodoni ling kolmest nukleotiidist antikoodonit mis vastab mRNA koodonile. Antikoodoni lingus on alati 7 nukleotiidi.
Lisaks neile võivad paljud tRNA molekulid sisaldada lisalingu ja lisaõlga, mille pikkus võib olla suuresti varieeruv.
Funktsionaalsus.
Funktsionaalselt on tRNA molekuli tähtsaim osa antikoodon, mille kolm nukleotiidi paarduvad komplementaarsusprintsiibi alusel mRNA koodoniga, mis on geneetilise translatsiooni ja geneetilise koodi strukturaalseks aluseks. Seetõttu on antikoodoni lingu ruumiline konformatsioon oluline täpse koodon-antikoodon seondumise toimumiseks. Antikoodoni ees paikneb konserveerunud U33 nukleotiid, mille järel teeb tRNA ahel järsu pöörde. Nukleotiid 34, esimene antikoodoni nukleotiid paardub mRNA koodoni viimase, 3. nukleotiidiga ja seetõttu on oluline, et koodon-antikoodon seondumine lõppeks just 34. nukleotiidiga ega jätkuks U33 ga, niiviisi määrab tRNA ahelas toimuv järsk pööre ära koodoni pikkuse (3 aluspaari). Antikoodon on sobivas ruumilises struktuuris mRNA koodoniga paardumiseks. Antikoodoni järel paiknevad nn. hüpermodifitseeritud nukleotiidid, mis pole võimelised aluspaare moodustama, nii on tagatud translatsiooni täpsus.
tRNA teine oluline piirkond, 3' ots, paikneb aktseptor-õla otsas. tRNA kolm viimast nukleotiidi on CCA järjestus, mis ribosoomis seondub valguahela peptiidsideme moodustumist katalüüsiva piirkonnaga. tRNA 3' otsa seotakse ka ensüüm aminoatsüül-tRNA ligaasi vahendusel estersidemega vastav aminohape. Olgugi, et paljudele aminohapetele vastab mitu erinevat tRNAd, vastab igale erinevale tRNAle vaid üks konkreetne aminoatsüül-tRNA ligaas. Aminoatsüül-tRNA ligaas tunneb tRNA ära vastavate tRNA identsuse elementide järgi, milleks on kindlad, erinevatele tRNA molekulidele ainuomased nukleotiidid antikoodoni lingus ja aktseptoorses õlas. Valgusünteesi käigus ribosoomis lahutatakse tRNA antikoodoni ja mRNA koodoni paardumisel aminohape tRNAst ja lisatakse valguahelasse.


1995. aasta Riigikogu valimised.
1995. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu kaheksanda koosseisu valimised, mis toimusid 5. märtsil 1995.
Mandaatide saamine etappide kaupa.
Isikumandaadiga pääses Riigikokku 15 saadikut: KMÜ-st 6, Reformierakonnast samuti 6, Keskerakonnast, Mõõdukatest ja Parempoolsetest igast 1.
Ringkonnamandaadid (34) jaotusid järgnevalt: KMÜ sai 21, Keskerakond 7, Reformierakond 4, I/ERSP ja MKOE kumbki 1 koha.
Kompensatsioonimandaate (52) sai KMÜ 14, Reformierakond 9, Keskerakond 8, I/ERSP 6, Mõõdukad 5, MKOE 5, Parempoolsed 4.
Välislink.
Riigikogu valimised, 1995. aasta
R8


Mombasa.
Mombasa (suahiili keeles ka "Mvita") on linn Kenyas, Rannikuprovintsi halduskeskus. Asub India ookeanis Kenya ranniku lähedal oleval Mombasa saarel.
Ajalugu.
Linn on asutatud 11. sajandil araabia kaupmeeste poolt.
Vasco da Gama külastas linna esimese eurooplasena 1498. aastal ja 1500. aastal portugallased vallutasid Mombasa.


Ouagadougou.
Ouagadougou on Burkina Faso pealinn. Asub enam-vähem Burkina Faso keskmes, 300 m kõrgusel.
Linnas on rahvusvaheline lennujaam ja 1974. aastal asutatud ülikool.
Ouagadougous toimuvad üle aasta üleaafrikalised filmifestivalid FESPACO.


1992. aasta Riigikogu valimised.
1992. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu seitsmenda koosseisu valimised, mis toimusid 20. septembril 1992. Ehkki Eesti põhiseadus näeb ette, et Riigikogu valitakse 4-ks aastaks, valiti toona see erandkorras vaid 3-ks aastaks (samuti valiti president vaid 4-ks aastaks 5 asemel).
Mandaatide saamine etappide kaupa.
Isikumandaatidega (kokku 17) said Riigikokku: 7 Isamaa, 1 Eesti Kodaniku, 1 Mõõdukate, 2 Kindla Kodu, 2 Sõltumatute Kuningriiklaste, 1 ERSP, 1 Roheliste, 1 Rahvarinde ja 1 Eesti Ettevõtjate Erakonna esindaja.
Ringkonnamandaadiga (24) pääses parlamenti: 10 Isamaa, 1 Sõltumatute Kuningriiklaste, 5 Kindla Kodu, 1 Mõõdukate, 3 Rahvarinde, 2 ERSP, 2 Eesti Kodaniku liiget.
Kompensatsioonimandaadiga (60) sai esinduskotta: 11 Rahvarindlast, 10 Mõõdukat, 10 Kindla Kodu esindajat, 7 ERSP-last, 5 Isamaalast, 5 Eesti Kodaniku liiget, 5 Kuningriiklast.
Välislink.
Riigikogu valimised, 1992. aasta
R7


Hääldusalus.
Hääldusalus ehk artikulatsioonibaas on keelele omane häälduselundite asend ja toimimissuund häälikute moodustamisel. Keelte hääldusaluste erinevus on üks võõrkeelte kõnelemisel esineva aktsendi põhjustest.
Keeleuurijad märkasid varakult, et erinevate keelte kõnelejatel on hääldusaparaadi "lähteasend" mõnevõrra erinev. Süvenenumalt käsitlesid teemat 19. sajandi saksa lingvistid Sievers ja Viëtor. Henry Sweet esitas 19. sajandi lõpul oma põhjalikus foneetikakäsitluses artikulatsioonibaasi ehk hääldusaluse ("articulatory basis") mõiste ning ühtlasi kirjeldas inglise ja prantsuse keele hääldusaluse erinevusi. Daniel Jonesi tööd tõid briti foneetikasse pikaks ajaks foneemide ja segmentide täpsele kirjeldamisele keskendunud atomistliku suuna, kuid saksa traditsioonis elas hääldusaluse mõiste edasi (Vockerath, Wittig, Koziol, Zacher, Arnold ja Hansen). Edinburghi koolkond (Abercrombie, Laver, Honikman) tõi hääldusaluse mõiste foneetikasse tagasi. Beatrice Honikman soovitas õige hääldusaluse ("articulatory setting") omandamist keeleõppel sobilikuma meetodina kui üksikute foneemide harjutamist. Hääldusaluse teemat on käsitlenud ka teised Euroopa lingvistid (Malmberg, Hála, Trudgill). Samas on mitmed tunnistanud (Laver, Collins, Mees), et hääldusaparaadi asendis domineerib segmentaalne kontekst, muutes hääldusaluse teadusliku uurimise keerukaks. On küsitud, kas hääldusalus on teistelt kõnelejatelt õpitud keelevaramu teadlik spetsiifiline osa või kõneproduktsiooni häälduseesmärkide sagedusfunktsioon. 20. sajandi lõpust alates on hääldusaluse uurimiseks kasutatud röntgenikiirtel põhinevaid tehnoloogiaid.
Inglise ja prantsuse keele hääldusaluse võrdlus Sweeti ja Honikmani järgi: lõualuud inglise keele puhul vabalt suletud, prantsuse keelel kergelt avatud; huuled inglise keelel neutraalsed ja väheaktiivsed, prantsuse keelel ümardatud, aktiivsed; suuõõs inglise keele puhul lõdvestatud, prantsuse keele puhul põsed pingestatud; kaashäälikuhäälduse valdav tüüp inglise keeles keeletipp-hambasombud, prantsuse keeles keeleots-hambad; keele ankurdatus inglise keeles külgedelt suulaele, prantsuse keeles keskelt suulaele; keeleots inglise keele puhul ahenev, prantsuse keele puhul mitteahenev; keelekeha inglise keele puhul kergelt nõgus, prantsuse keele puhul kumer; keele alakülg inglise keelel nõgus, prantsuse keelel neutraalne.
Eesti keele hääldusalusele on iseloomulik keele madal asend.


Eesti Rojalistlik Partei.
Eesti Rojalistlik Partei oli Eesti partei, mis tegutses aastatel 1989–1998. Selle juhid olid Kalle Kulbok ja Aadu Must.
Eesti Rojalistliku Partei ametlikuks eesmärgiks oli Eesti Skandinaavia maade eeskujul kuningriigiks muutmine.
Tegevus.
1992. aasta Riigikogu valimistel sai partei koos Rojalistliku Ühenduse "Vaba Toomega" valimisliiduna Sõltumatud Kuningriiklased, parlamendis 8 kohta. Kuningriiklaste fraktsiooni kuulusid tuntud poliitkommentaator Vambola Põder (suri 1993, asendas Mihkel Kraav), jurist Tõnu Kõrda, ajaloolane Ralf R. Parve, ajakirjanik Rein Kikerpill, ajakirjanik ja humorist Kirill Teiter, satiirik ja luuletaja Priit Aimla, kunstnik Lembit Küüts, fraktsiooni juhtis matemaatik Kalle Kulbok
Riigikogus olles tegelesid kuningriiklased peamiselt nendele vastumeelsete seaduseelnõude ja nähtuste naeruvääristamisega, millest ilmselt tuntuim oli poolt tehtud ettepanek Riigikogu toona kohustusliku palvustunni torpedeerimine ugriliku loitsimisega. Kuid parlamendipoliitika hakkas ühendust peagi lõhkuma ning enam poliitilist tõmmet tundvad inimesed lahkusid peagi teistesse erakondadesse, eriti Keskerakonda.
1995. aasta Riigikogu valimisteks olid kuningriiklased oma poliitilise atraktiivsuse juba kaotanud ning nende valimisliit Neljas Jõud (koos Eesti Rohelistega) jäi parlamendist välja. Seejärel partei tegevus soikus.
Fakte tegevusest.
6. novembril 1990. aastal andis ERP käsu Tallinna komandandile Punalipulise Balti Laevastiku viitseadmiralile Juri Belovile korraldada 7. novembril Tartu Ülikooli asutaja Rootsi kuninga Gustav II Adolf auks, (kes hukkus 6. novembril 1632. aastal Lützeni lahingus) paraad. Pärast paraadi läbiviimist 7. novembril, mis "kattus" oktoobrirevolutsiooni tähtpäevaga avaldasid, rojalistid ajalehes Vetšerni Tallinn tänu "härra viitseadmiralile".
1992. aasta jaanuaris kuulutasid "rojalistid" kõik Eesti territooriumil asuvad Nõukogude Armee sõjaväelased sõjavangideks, sõjaväeosad aga sõjavangide koonduslaagriteks. Kuna aga Eestil ei ole piisavalt jõudu nende valveks, siis valvavad "sõjavange" nad ise.
1992. aastal enne 28. juunil toimunud Eesti põhiseaduse referendumit, kuulutasid "rojalistid" välja oma hääletuse "Kas te soovite vaba, sõltumatut, demokraatlikku Eesti kuningriiki, mida valitseb kuningas (Carl Philip), kes on valitud rahva poolt?". Ettepanekuga nõustujad pidid 23. juunil kella 20–24 süütama lõkke. Hääletamise tulemus loeti positiivseks, kui lõkked süüdatakse enamikus asulates Eestis (23. juuni õhtul ja 24. juuni ööl peetakse Eestis jaanipäeva ja tehakse jaanituld).
Vaata ka.
Rojalistlik Partei


Häälik.
Häälik ehk foon on vähim kuuldeliselt eristatav suulise kõne üksus.
Hääliku all mõistetakse olenevalt kontekstist kas hääliku eksemplari – konkreetse kõneleja poolt konkreetsel hetkel moodustatud häälikut – või hääliku tüüpi – teatud foneetiliste tunnustega häälikueksemplaride klassi.
Häälik ja foneem.
Häälikuna realiseerub suulises kõnes foneem – vähim tähendust eristav keeleüksus.
Foneem võib realiseeruda lõputute erinevate omadustega häälikutena. Realiseerumisviisi mõjutavad nii naaberhäälikud (realiseeruvad allofoonid, mis olenevad hääliku asendist) kui ka kõneleja ja olukorra eripärad.
Häälikueksemplarid.
Häälikud moodustatakse kõnetraktis häälduselundite tegevuse kaudu.
Häälikute märkimine.
Kõne häälikuliselt täpseks ülestähendamiseks kasutatakse foneetilist transkriptsiooni.
Häälikuid uurivad teadusharud.
Häälikute moodustamist, tajumist ja akustilisi omadusi uurib foneetika, foneemide uurimisega tegeleb fonoloogia.
Häälikute korrigeerimist kõnes uurib logopeedia.


Ribosomaalne RNA.
Ribosomaalne RNA ehk rRNA on ribonukleiinhape, millel on mõningaid ensümaatilisi omadusi ning mis on ribosoomide koostisosaks.


Fonoloogia.
Fonoloogia (ka foneemika ning fonemaatika) on keeleteaduse osa, mis tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega. Kui foneetika uurib häälikuid eeskätt akustilisest ja füsioloogilisest vaatepunktist, siis fonoloogias on olulisem häälikusüsteemi toimimine kõne ja keele sisu seisukohast.
Fonoloogia rajamisel on suur roll Nikolai Trubetskoi töödel.


Vasarhai.
Vasarhai ("Sphyrna") on perekond vasarhailaste sugukonnast.
Taksonoomia.
Perekonna esmakirjeldaja on Constantine Samuel Rafinesque-Schmaltz (1810).
Elupaigad.
Vasarhaid elavad soojades vetes rannikul ja mandrilaval.
Välimus.
Kõigil liikidel on kummalgi pool pead eend, mistõttu neil loomadel on lamedaks löödud peaga vasara kuju. Silmad ja sõõrmed paiknevad nende kehaosade otstel.
Füsioloogia.
Varem arvati, et vasarhaide vasarakujuline pea toimib nagu tiib, mis aitab täpselt manööverdada ning teha järske pöördeid tasakaalu kaotamata. Nüüd on aga leitud, et pöördeid õigesti teha võimaldab neil selgroog. Arvatakse ka, et pea kuju aitab kaasa elektrolokatsioonile, sest nii saavad elektroretseptorid asetseda üksteisest kaugel. Nad suudavad registreerida elektrisignaali, mille pinge on pool miljardiku volti. Samuti on vasarhaidel peakuju tõttu suurem ninaõõs, mille tõttu on nende lõhnatundlikkus kümme korda suurem kui tavalistel haidel.
Toitumine.
Vasarhaid söövad kalu, sealhulgas raisid ja haisid, peajalgseid ja vähilisi.
Nad toituvad suure osa ajast merepõhjas.
Käitumine.
Päeval kogunevad vasarhaid parvedesse, mis võivad olla rohkem kui sajapealised.


George Washington.
thumb
George Washington (22. veebruar 1732 (tollal kasutusel olnud Briti kalendri järgi 11. veebruar 1731) Fredricksburg, Virginia – 14. detsember 1799 Mount Vernon, Virginia) oli Ameerika Ühendriikide esimene president pärast konstitutsiooni jõustumist aastatel 1789–1797.
George Washington pärines Virginia jõuka plantaatori perekonnast, kuid jäi juba 11-aastaselt orvuks. 15-aastaselt sai temast maamõõtja, hiljem töötas ta riigikontrolörina.
Washington alustas oma sõjaväelasekarjääri Seitsmeaastase sõja ajal.
Ta oli vabamüürlane ja sai 21-aastaselt meistermüürlaseks.
Ameerika iseseisvussõja ajal oli Washingtonist saanud mässuliste kolooniate sõjavägede (Kontinentaalarmee) ülemjuhataja; ta saavutas mitmeid olulisi võite ja suutis ameeriklaste võitlusvaimu üleval hoida. Rahva seas hakati just tema panust pidama otsustavaks iseseisvuse saavutamisel ning nii valiti ta probleemideta riigi esimeseks presidendiks. Temast sai moraalne eeskuju ning riikliku ühtsuse kehastus, oma autoriteediga suutis ta vastuoludes lõhestatud kolooniad liita enam-vähem ühtsena toimivaks riigiks. Tema eeskuju nii poliitlises kui ka laiemas, rahvuslik-müütilises mõttes, oli USA-s määrav: just Washington rajas presidendiinstitutsiooni suure autoriteedi ja mõjukuse ning kehtestas tava, et president pole ametis üle kahe ametiaja (seda rikkus alles Franklin Delano Roosevelt 1940. aastal). Washigtoni nime said nii pealinn kui ka osariik ning ta on ilmselt tänapäevani üks tuntumaid ameeriklasi maailmas.
Presidendikohal järgnes Washingtonile tema aatekaaslane John Adams.
Presidendi mälestuseks püstitatud Washingtoni monument Washingtonis on maailma kõrgeim obelisk.
Viited.
Washington, George
Washington, George
Washington, George
Washington, George


John Adams.
John Adams (30. oktoober (19. oktoober) 1735 Massachusetts – 4. juuli 1826 Massachusetts) oli 2. Ameerika Ühendriikide president aastail 1797–1801 ja esimene asepresident 1789–1797 George Washingtoni ajal.
Hariduselt oli John Adams jurist. Ta määrati 1785 esimeseks USA saadikuks Suurbritanniasse.
Ta abiellus Abigail Smithiga ja neil oli 6 last, kellest 2 surid väga noorelt. Tema pojast John Quincy Adamsist sai 1825. aastal Ameerika Ühendriikide 6. president.
Adamsit peetakse üheks olulisimatest riigi rajajatest. Ta oli ka üks Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni koostajatest.
Adams võitis 1796. aasta USA presidendivalimised, kus tema peamine vastaskandidaat oli Thomas Jefferson. Adams kogus 53% häältest Jeffersoni 47% vastu, võitis 9 osariigis Jeffersoni 7 vastu ja kogus 71 valijameest Jeffersoni 68 vastu. Adamsi asepresidendikandidaadiks plaanis tema erakond Thomas Pinckney, aga valijamehed valisid sellele kohale Jeffersoni.
Adamsit peetakse USA laevastiku loojaks. Tema ametiaja lõpul viidi riigi pealinn üle Washingtoni. Ta oli esimene USA president, kes elas Valges majas.
Adams kaotas 1800. aasta USA presidendivalimistel Thomas Jeffersonile. Jefferson võitis 8 osariigis Adamsi 7 vastu, valijamehed olid 73:65 Jeffersoni kasuks ja Jefferson kogus 61% häältest Adamsi 39% vastu.
John Adams suri 90-aastasena 4. juulil 1826, USA 50. aastapäeval samal päeval Jeffersoniga. Nad olid viimased elusolevad USA iseseisvusdeklaratsioonile allakirjutanud. Adamsi peaaegu viimased sõnad olid: "Thomas Jefferson elab." Ta ei teadnud, et Jefferson oli kõigest mõni tund varem oma kodus surnud.
Adams elas 90 aastat ja 247 päeva vanaks. See oli kaua aega USA presidentide eluearekord. Lõpuks ületas selle Gerald Ford, kes suri 26. detsembril 2006 93 aasta ja 165 päeva vanuselt.


James Madison.
James Madison (16. märts 1751 – 28. juuni 1836) oli Ameerika Ühendriikide neljas president aastail 1809–1817.
1801–1809 oli Madison USA riigisekretär.
Madisoni ajal sai presidendi residentsiks Valge Maja, kuid see põletati USA-Suurbritannia sõja ajal 1812 sisuliselt maha. Hiljem see taastati.
Madison oli üks USA Iseseisvusdeklaratsiooni koostajatest.
Madison, James
Madison, James
Madison, James


James Monroe.
James Monroe (28. aprill 1758 Virginia – 4. juuli 1831 New York) oli 5. Ameerika Ühendriikide president (1817–1825) ja riigisekretär. Ta esindas USA Demokraatlikku-Vabariiklikku Parteid.
1816. ja 1820. aasta USA presidendivalimised olid viimased, mis toimusid praktiliselt ilma konkurentsita. Esimesel neist oli eelmine president James Madison täitnud põhilised föderalistide valimislubadused (kaitsetollid ja riigipanga) ning nende kandidaadil Rufus Kingil polnud suurt midagi rahvale lubada. Monroe võitis 68,2% häältest ja 183 valijameest Kingi 34 vastu. Järgmisel korral sai Monroe' vastaskandidaat John Quincy Adams 1 valijamehe toetuse ja Monroe võitis 80,6%-ga häältest ülejäänud. USA Föderalistlik Partei ei saanud seekord ühtki valijameest ja lõpetas oma tegevuse.
Monroe ajal tõusis USA välispoliitiline tähtsus tunduvalt, mis võimaldas tal efektiivselt kehtestada Monroe doktriini, mis keelas võõrvõimude (eestkätt Euroopa koloniaalriikide) sekkumise Ameerika maailmajao asjadesse. Doktriini ennast hakati nii nimetama alles paarkümmend aastat pärast tema surma.
Monroe oli 1775. aastast vabamüürlane ja kuulus Williamsburgi looži.
Viited.
Monroe, James
Monroe, James
Monroe, James


John Quincy Adams.
John Quincy Adams (11. juuli 1767 Massachusetts – 23. veebruar 1848 Washington) oli Ameerika Ühendriikide 6. president 1825–1829. President James Monroe ajal oli Adams riigisekretär.
John Q. Adams oli John Adamsi poeg. Ta oli esimene presidendi poeg, kes ise samale ametikohale jõudis. Teiseks selliseks sai George W. Bush.
1802 valiti ta Massachusettsi osariigi senatisse. 4. märtsil 1803 valiti ta USA Senatisse. Senaator oli ta 8. juunini 1808. 1809–1814 oli ta saadik Venemaal.
Presidendivalimistel sai valijamehi 4 kandidaati, kellest ükski ei kogunud absoluutset enamust. Andrew Jackson, kes oli saanud valimistel nii kõige rohkem hääli kui ka kõige rohkem valijamehi, pidas loomulikuks, et ta valitakse presidendiks. Ent neljast kandidaadist kõige vähem valijamehi kogunud Henry Clay andis oma toetuse Adamsile, kes kogus teises ringis absoluutse enamuse.
Adams nimetas seejärel Clay riigisekretäriks. See andis Jacksonile alust süüdistada Adamsit korruptsioonis. Süüdistus oli ilmselt alusetu, sest Clay seisukohad ja programm olid Adamsi omadele lähedasemad kui teistele kandidaatidele. Ent Jackson jäi visalt selle juurde ning 1829. aastal võitis Adamsit, keda teiseks ametiajaks tagasi ei valitud.
John Q. Adamsi naine Louisa Cathrine Johnson on ainus USA presidendi naine, kes on sündinud väljaspool USA-d (Londonis).


Andrew Jackson.
Andrew Jackson (15. märts 1767 – 8. juuni 1845) oli seitsmes Ameerika Ühendriikide president aastail 1829–1837.
Jackson oli kogenud sõjaväelane ning piirialade inimeste vaadete esindaja. Seetõttu nõudis ta Ühendriikide kiiret laiendamist ning kohtles julmalt indiaanihõime, eriti Floridas. Tema valitsemisstiil oli äärmiselt autoritaarne, kuid ometi tugevdasid tema muudatused lõppkokkuvõttes nii demokraatlikku riigikorda kui ka Ühendriikide riiklust.
28. mail 1830 allkirjastas ta seaduse ("Indian Removal Act"), mille järgi tuli umbes 100 000 Ühendriikide kagualade indiaanlast küüditada läänepoolsetele maadele, mis pidid saama indiaanlaste omaks. Ta eiras ülemkohtunik John Marshalli otsuseid, mille kohaselt föderaalvalitsus pidi indiaanlasi kaitsma. Selle tulemusena sundis osariigi valitsus tšerokiid Georgiast lahkuma ning Pisarate rajal hukkus tuhandeid inimesi.
30. jaanuaril 1835 sooritati talle atentaat, kuid töötu Richard Lawrence'i püstolitel tekkis tõrge ning Jackson pääses vigastusteta.
1805. aastast oli ta vabamüürlane.
Jacksoni portree on 20-dollarilisel paberrahal.


Martin Van Buren.
Martin Van Buren (5. detsember 1782 New Yorgi osariik Kinderhook – 24. juuli 1862 Kinderhook) oli 8. Ameerika Ühendriikide president aastatel 1837–1841.
Ta oli esimene USA president, kes polnud briti päritolu (oli hollandi päritolu) ning ka esimene president, kes oli sündinud USA-s. Van Buren on seni ainus president, kellele inglise keel polnud emakeel (selleks oli hollandi keel). Ka tema naine Hannah oli hollandlane.
Van Buren oli varem ka riigisekretär ja asepresident. Eelmine president Andrew Jackson, kes ei kandideerinud tagasi, soovitas presidendiks just Van Burenit. Ta valiti oma partei presidendikandidaadiks ühehäälselt ja opositsiooniline Viigide partei oli lõhenenud. Van Buren võitis valimised 50,8%-ga. Tema naine oli surnud juba 17 aastat varem, nii et esimese leedi kohuseid täitis tema minia Angelica Van Buren.
Teist korda Martin Van Burenit tagasi ei valitud, sest riiki tabas majanduslangus, milles süüdistati presidenti. Van Buren kandideeris presidendiks veel 1848. aastal, kuid ei saanud ühegi valijamehe häält.


William Henry Harrison.
William Henry Harrison (9. veebruar 1773 – 4. aprill 1841) oli Ameerika Ühendriikide üheksas president (1841).
1800. aastal sai temast Indiana territooriumi kuberner. Populaarsust tõi talle võit üles tõusnud indiaanlaste üle Tippecanoe lahingus 7. novembril 1811. Ta võitis ka britte 1812. aasta sõjas ja indiaanlasi Thamesi jõe lahingus 5. oktoobril 1813.
1829–1830 oli ta saadik Suur-Kolumbias, kus kohtus Simon Bolívariga.
1836. aastal kandideeris ta esmakordselt uue, viigide partei kandidaadina presidendikohale. Harrison vastandati lihtrahva kandidaadina elitaarsele presidendile Martin Van Burenile. Majanduskriisile ning van Bureni valitsemises ja kampaanias tehtud vigade tõttu õnnestuski tal 1840. aasta valimised võita.
1841. aasta alguses, ametisse õnnistamise tseremoonial, külmetus Harrison tõsiselt, kui pidi külma ilmaga ilma üleriieteta kuulama läbi aegade pikimat USA presidendi ametisse õnnistamise tseremoonia kõnet (8444 sõna, kestus umbes 2 tundi). Ta haigestus kopsupõletikku ja suri kuu aega hiljem. Nii sai temast esimene USA president, kes oma ametipostil suri. Ta on tänini kõige lühemat aega ametis olnud Ameerika Ühendriikide president: 31 päeva. Ühtlasi on ta viimane USA president, kes oli sündinud enne USA iseseisvumist.
Temast alates on peaaegu kõik iga 20 aasta järel valitud USA presidendid surnud oma ametiajal (eranditeks Ronald Reagan ja George W. Bush) indiaanipealiku Tecumseh' väidetava needus tagajärjel aastal 1811. Kuid sellest "needusest" teatas esimest korda alles Ripley oma raamatus "Usu või ära usu" aastal 1931, mis seab needuse olemasolu kahtluse alla.
Tema poeg John Scott Harrison oli USA Esindajatekoja saadik Ohiost 1853–1857, pojapoeg Benjamin Harrison oli USA president 1889–1893. See on läbi aegade ainus vanaisa ja pojapoja paar, kes on mõlemad olnud USA presidendid.
Harrison oli esimene USA president, keda fotografeeriti. Originaalfoto on kaotsi läinud, kuid sellest on alles koopia.
Harrison, William Henry
Harrison, William Henry
Harrison, William Henry


John Tyler.
John Tyler (29. märts 1790 – 18. jaanuar 1862) oli Ameerika Ühendriikide kümnes president (1841–1845). Ta oli esimene asepresident, kes sai presidendi surma tõttu sellele ametipostile.
Tyler oli üpris edukas president, kuid keeldus 1844. aastal kandideerimast. Ta oli algava USA-Mehhiko sõja vastu ning muretses ka Põhja ja Lõuna üha suurenevate vastuolude pärast.
1861. aastal valiti Tyler Konföderatsiooni Kongressi, kuid ta suri enne, kui see kokku tuli.


Harilik jugapuu.
Harilik jugapuu ("Taxus baccata") jugapuuliste sugukonda jugapuu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Kirjeldus.
Jugapuu kasvab 10–20, erandina kuni 28 meetrit kõrgeks. Suurim registreeritud tüve ümbermõõt on 16 meetrit, kuid see puu (Fortingalli jugapuu) on südamemädaniku tõttu lõhenenud mitmeks tükiks, mis välisservast edasi kasvavad.
Taimed on harilikult kahekojalised, mõnikord ka ühekojalised. On täheldatud kojalisuse muutumist taimel elu jooksul.
Paljunemine.
Jugapuu paljuneb peamiselt seemnetega. Ta õitseb märtsis-aprillis ning viljad valmivad septembris-oktoobris. Jugapuu viljad, marikäbid, on küpsena punased. Seemned on väga mürgised, vilja muu osa ei ole mürgine. Jugapuu paljuneb kergesti ka pistokstest. Jugapuu kasvab aeglaselt, kuid võib elada neli tuhat aastat vanaks.
Jugapuud paljundavad sageli linnud, süües nende vilju. Linnu pugus seemned ei seedu ja on pärast täiesti idanemisvõimelised.
Levik ja kasvukohad.
Harilik jugapuu on levinud Loode-Aafrikast üle Euroopa ja Väike-Aasia Kaukasuse ja Põhja-Iraanini. Kesk-Euroopas kasvab ta mägedes kõrgusel kuni umbes 1500 m. Eestis kasvab jugapuu Lääne-Eestis, peamiselt Hiiumaal ja Saaremaal. Nõnda on jugapuu üks neljast looduslikult kasvavast okaspuuliigist männi, kuuse ja kadaka kõrval.
Hävimisohus liigina on ta looduskaitse all (II kategooria).
Jugapuu valiti 2008. aastal Eesti aasta puuks.
Kasutamine.
Jugapuu puit on hästi töödeldav ja peab vastu mädanemisele. Jugapuust tehti vastupidavust nõudvaid tööriistade osi nagu rattakodaraid, rehapulki ja vesirataste hambaid.
Vana-Egiptuses tehti jugapuust sarkofaage. Mõnel pool on andami maksmist nõutud jugapuupuidus. Jugapuust tehtud vibusid ja ambusid on peetud paremaks muust materjalist tehtutest.
Tänapäeval kasvatatakse jugapuud ka dekoratiivpuuna. Jugapuust on sorte aretatud.
Jugapuust toodetakse vähiravimit dotsetakseeli.
Mürgisus.
Mürgised on eelkõige jugapuu okkad ja seemned. Nad sisaldavad väga mürgist alkaloidi taksiini, peale selle veel melosiini ja efedriini, mis on vähem mürgised. Seemnerüü (arill) on magusamaitseline ja aromaatne ning pole mürgine, kuid seda ei tohiks siiski süüa, sest kogemata võib alla neelata ka mürgiseid seemneid. Loomad, kes söövad jugapuu marju, surevad.
Inimestel on raskeid mürgitusjuhtumeid esinenud jugapuumarjade kasutamisel abordi esilekutsumiseks. Samuti on ajaloost teada juhtumeid, kus jugapuumarju kasutati endalt elu võtmiseks (näiteks räägitakse Caesari "Gallia sõdades" belgia kuningast, kes aastal 53 eelistas surma jugapuumarjade läbi roomlaste kätte vangi langemisele).
Mürgistusnähud inimesel.
Mürgistusnähud ilmnevad paari tunni jooksul ja algavad tugeva oksendamisega, millele järgnevad valud maos. Tekib kõhulahtisus ja peapööritus, pupillide laienemine ja teadvusetus. Pulss muutub algul kiiremaks, siis aga nõrgemaks. Surm saabub krampide sagenedes südametegevuse ja hingamise lakkamise tõttu.


Dotsetakseel.
Dotsetakseel ("docetaxel") on kemoteraapia ravim, mida kasutatakse vähktõve raviks.
Dotsetakseeli toodetakse harilikust jugapuust.
Kasutatakse peamiselt kopsu-, rinna-, eesnäärme- ja maovähi puhul.


Nelspruit.
Nelspruit on linn Lõuna-Aafrika Vabariigis, Mpumalanga provintsi keskus. Asub Krokodili jõe ääres, 619 m kõrgusel.
Nelspruitis asub Kruger Mpumalanga rahvusvaheline lennuväli, mida kasutatakse peamiselt lähedalasuvasse Krügeri rahvusparki jõudmiseks.


Lüneburg.
Lüneburg on linn Saksamaal Alam-Saksimaal. Asub Ilmenau jõe ääres.


Oppland.
Oppland on Norra maakond, mis piirneb Sør-Trøndelagi, Møre og Romsdali, Sogn og Fjordane, Buskerudi, Akershusi, Oslo ja Hedmarkiga. Oppland ja Hedmark on ainukesed Norra maakonnad, millel puudub merepiir.
Geograafia.
Opplandis asetsevad järved Mjøsa ja Randsfjorden, mäeahelikud Dovrefjell, Jotunheimen ja Rondane.
Opplandis paiknevad linnad Lillehammer, Gjøvik, Otta ja Fagernes, ja Norra kaks kõrgeimat mäge Glittertind ja Galdhøpiggen.
Vallad.
"Sulgudes on märgitud elanike arv 1. jaanuaril 2006."


Jacques Chirac.
Jacques Chirac [žakk šir'akk] (sündinud 29. novembril 1932 Pariisis) on endine Prantsusmaa president ja Andorra kaasriigipea.
Ta valiti gollistide partei UMP kandidaadina ametisse 1995. aastal napi eduga sotsiaaldemokraadi Lionel Jospini ees ja uuesti 2002. aastal, saavutades läbi aegade suurima valimisvõidu Prantsusmaa presidendi valimiste teises voorus Jean-Marie Le Peni üle. Viimane ametiaeg kestis 2007. aastani.
Ta oli Pierre Messmeri valitsuses Prantsusmaa põllumajandusminister 1972–1973 ja siseminister 1974. Ta oli gollistide partei UMP peasekretär 1974–1975 ja esimees alates 1976, peaminister 1974–1976 ja 1986–1988, Pariisi linnapea 1977–1995 (ajutiselt samal ajal ka peaminister) ja Europarlamendi saadik 1979–1980.
2003. aastal sarjas ta endisi idabloki riike nende toetuse pärast USA sissetungile Iraaki.
11. märtsil 2007 teatas ta, et loobub presidendivalimistel osalemisest ja lõpetab oma 40 aastat kestnud karjääri Prantsuse tipp-poliitikas.
Isiklikku.
1956 abiellus ta Bernadette Chodron de Courceliga. Neil on kaks tütart: Laurence (sündis 1958) ja Claude (sündis 1962). Neil on ka Lõuna-Vietnamis sündinud kasutütar Anh Dao Traxel (sündis 1958). Claude on kaua aega töötanud isa avalike suhete assistendi ja nõunikuna. Laurence, kes kannatas nooruses anoreksia all, ei ole poliitikas osalenud. Jacques Chiracil on neli lapselast: Claude'il on Moskva olümpiavõitjaga džuudos Thierry Reyga poeg ning Anh Daol on kolm poega.


Akershus.
Akershus on Norra maakond. Asub sisemaal. Halduskeskus asub Oslos, kuid Oslo ei kuulu maakonda.
Maakonnas on 22 valda ja neli linnaõigustega asulat: Lillestrøm (1997), Sandvika (2003), Ski (2004) ja Drøbak.
Akershus on rahvaarvult Oslo järel riigi teine maakond. Paljud elanikud käivad tööl Oslos.
Loodus.
Maakonnas on üle 2000 järve ja palju jõgesid. Kõrgeim tipp on 812 m kõrgune Fjellsjøkampen.


Hedmark.
Hedmark on Norra maakond. Asub sisemaal ja piirneb idast Rootsiga.


Hordaland.
Hordaland on Norra maakond, mis asub Põhjamere kaldal. Hordaland on rahvaarvu poolest Norra kolmas maakond; ta jääb alla ainult Oslole ja Akershusile. Maakonna keskus on Bergen. Enne 1972. aastat oli Bergen eraldi maakond.
Loodus.
Suurim fjord on 179 km pikkune Hardangeri fjord, mis läbib maakonda edela-kirde suunas. Maakonnas asub umbes pool Hardangervidda rahvuspargist.


Buskerud.
Buskerud on maakond Norra lõunaosas. Asub sisemaal ja piirneb Opplandi maakonnaga kirdes, Oslo ja Askershusi maakonnaga idas, Vestfoldi maakonnaga lõunas, Telemarki maakonnaga edelas ning Rogalandi ja Hordalandi maakonnaga loodes. Maakonnakeskus on Drammen.
Vallad.
Sulgudes on toodud elanike arv seisuga 1. jaanuar 2006.
Geograafia.
Buskerudi maakond paikneb Hurumi vallast Oslofjordi piirkonnas kuni Hallingi mäestiku ja Hardangerini. Buskerud on jagatud kokkuleppitud traditsioonilideks piirkondadeks. Nad on Eiker, Ringerike, Numedal ja Hallingdal. Ringerike pealinnapiirkond on Hønefoss. Selle lääneosa on mägise pinnamoega platoo metsadega kaetud orgudega ja kõrgede heinamaadega. Selle idaosa on madalik palju järvede ja jõgedega. Suurimad järved on Tyrifjorden ja Krøderen. Hordalandis saab alguse Norra kolmas pikkuselt Numedalslågeni jõgi, mis voolab Buskerudi läbi Vestfoldini, kus suubub merre.


Telemark.
Telemark on Norra maakond. See piirneb Vestfoldi, Buskerudi, Hordalandi, Rogalandi ja Aust-Agderiga. Maakonna keskus on Skien.


Østfold.
Østfold on maakond Norra kaguosas. Piirneb lõunas ja idas Rootsiga ning läänes Oslo fjordiga. Maakonna keskus on Sarpsborg ning suurim linn on Fredrikstad.
Maastik on valdavalt künklik, Rootsi piiri ääres leidub laialdasi metsaalasid. Maakonna keskosas asub suur järvesüsteem. Tihedalt asustatud ranniku juurde kuulub ka küllaltki suur saarestik. Suurem osa elanikkonnast on koondunud rannikuäärsetesse linnadesse Mossi, Sarpsborgi, Fredrikstadi ja Haldenisse. Lisaks neile on Østfoldis veel kaks linna – Askim ja Mysen. Østfold on linnade arvu poolest Norra maakondade seas esikohal.


Ferenc Lehár.
pisi
Ferenc (Franz) Lehár (30. aprill 1870 Komárno – 24. oktoober 1948 Bad Ischlis, Salzburgi lähedal) oli ungari helilooja. Tuntuse saavutas ta operettidega.
Ta sündis Komárnos (tollal Austria-Ungari, nüüd Slovakkia) Austria-Ungari armee orkestrijuhi peres. Ta õppis Praha Konservatooriumis viiulit ja kompositsiooni, kuid Antonín Dvořák soovitas tal keskenduda heliloomingule. 1899. aastal ta lõpetas Konservatooriumi ning ühines isa muusikakoosseisuga Viinis, olles orkestrijuhi abi.
1902. aastal sai temast ajaloolise Viini teatri nimega Theater an der Wien dirigent, samal aastal esietendati seal ka Lehári esimene ooper "Wiener Frauen".
Lehár tegutses mõnda aega ka koos kuulsa ooperilaulja Richard Tauberiga, kes laulis mitmetes Lehári operettides. Aastatel 1925-1934 kirjutas Lehár 6 operetti spetsiaalselt Tauberi häälele.
Ta on kirjutanud ooperi, operette, sonaate, sümfoonilisi poeeme, marsse ja mitmeid valsse.
Tema heliloomingus on kajastatud mitme rahva muusikat, eriti ungari rahvamuusikat.
1940. aastal valiti ta Soproni linna aukodanikuks.
Välislingid.
Lehár, Ferenc
Lehár, Ferenc
Lehár, Ferenc


Islandi asulate loend.
__NOTOC__
A.
Akureyri - Akranes - Álftanes
B.
Bíldudalur - Blönduós - Bolungarvík - Borgarnes - Breiðdalsvík - Búðardalur
D.
Dalvík - Djúpivogur - Djúpavík - Drangsnes
E.
Egilsstaðir - Eskifjörður - Eyrarbakki
G.
Garðabær - Garður - Grindavík
H.
Hafnarfjörður - Hella - Hólar - Hólmavík - Húsavík - Hvammstangi - Hveragerði - Hvolsvöllur - Höfn
K.
Keflavík - Kirkjubæjarklaustur - Kópavogur
R.
Reyðarfjörður - Reykholt (Borgarfjörður) - Reykjavík
S.
Sandgerði - Sauðárkrókur - Selfoss - Seltjarnarnes - Seyðisfjörður - Siglufjörður - Skálholt - Skógar - Stykkishólmur - Stokkseyri - Stöðvarfjörður
V.
Vestmannaeyjar - Vík í Mýrdal - Vogar - Vopnafjörður
Þ.
Asulate loend
Asulad


Grupp.
Grupiks ehk sotsiaalseks rühmaks nimetatakse igasugust inimeste (või ka loomade) kogumit, mida seob omavahel ühine sotsiaalne võrgustik.
Ühiskonnas on mitmesuguseid gruppe alates ühe pere liikmetest kuni kontori ametnikeni. Grupi liikmelisus võib olla stabiilne või muutuv.
Grupisuhete kujunemisel eristatakse 4 põhifaasi: sõltuvusfaas, konfliktifaas, eraldumisfaas, koostööfaas.
Gruppide klassifikatsioon.
Charles Horton Cooley võttis kasutusele mõiste esmane grupp ehk primaargrupp, kus liikmetel on omavahel soojad, intiimsed, isiklikud sidemed. Selliseks grupiks on perekond. Teisese grupi ehk sekundaargrupi sees valitsevad vähesed emotsionaalsed sidemed ja piiratud vastastikune mõju. Esmases grupis valitsenud spontaansed suhted asenduvad siin formaalsetega.
Kontrollgrupid on sellised grupid, kuhu inimene ise ei pruugigi kuuluda, kuid see on nagu etalon või standard, millega saab mõõta enese staatust või rollikäitumist. Need on sellised grupid ühiskonnas, kuhu isik püüdleb või mille liikmetega ta end hea meelega samastab.


Perekond.
Perekond on lähedaste ja üksteisest sõltuvate isikute kooslus, kes jagavad teatud väärtusi, eesmärke, ressursse ja vastutust otsuste suhtes nagu ka kohustust üksteise suhtes. Funktsionalistlik käsitlus võtab omaks perekonna definitsiooni, mis rõhutab perekonna tegevusi ja nende mõju ühiskonna struktuuri säilitamiseks, millest perekond on omakorda üks osa.
George Peter Murdocki kohaselt täidab perekond nelja funktsionaalset ühiskonna püsimiseks vajalikku tingimust: kontroll seksuaalsuhete üle, taastootmine, noorte sotsialiseerimine ja majanduslik ühistegevus.
Ira L. Reiss on perekonda pidanud institutsiooniks, mis koosneb sotsiaalselt defineeritud normidest ja suhetest. Tema arvates on perekonna peamisteks funktsioonideks järeltulijate legaliseerimine ja sotsialiseerimine. Tänapäeval defineerivad perekonda emotsionaalne seotus, vastastikune sõltuvus ja vastutus. Selle definitsiooni kohaselt võivad end perekonnana määratleda indiviidid, kes pole bioloogiliselt ega seadusliku lepinguga seotud, lastetud paarid, üksikvanemad ja kasulapse hooldajad, kui nad täidavad eelpool nimetatud tingimusi ja töötavad loodud suhte püsimise nimel.


Glasnost.
Glasnost (vene keeles "гласность") ehk avalikustamine oli 1985. aastal Nõukogude Liidus Mihhail Gorbatšovi ellu kutsutud avalikustamispoliitika.
Avalikustamine tähendas salastatuse vähendamist nõukogude ühiskonnas ja ametliku ajakirjanduse üle seatud kommunistliku partei kontrolli mõningast kärpimist. Keelamis- ja kärpimispoliitika kõrval, mida rakendas tsensuur oma avalikkusele teadmatuks jäävas tegevuses, hakati rohkem kasutama parteilist järelevalvet, mis vahel avaldus ka avaliku parteilise kriitikana või diskussioonina.
Kajastama hakati NSV Liidus (sh Balti liiduvabariikides) esinevaid negatiivseid nähtusi nagu katastroofid ja sotsiaalsed konfliktid, kuritegevuse tõeline ulatus. Avaldati näotuid tõsiasju NSV Liidu ajaloost, samuti näidati, kuidas inimesed välismaal tegelikult elavad. Massimeedia tähendus muutus: see polnud enam ainuüksi propaganda-, vaid ka teabevahend. Poliitilise surve mõningane lõdvenemine nähtus eeskätt üleliidulises trükiajakirjanduses ja televisioonis, ajakirjanduse liberaliseerumine provintsides toimus aeglasemalt.
Avalikustamisega kaasnes perestroika-poliitika, üha vähem kasutati ühiskonna juhtimiseks administratiivmeetodeid ja laienes demokraatia. Lõdvenes ühiskonna ja riigi suletus, laienesid kontaktid muu maailmaga, aastal 1988 lõppes välisringhäälingu segamine.
Alul ei tähendanud avalikustamine veel täielikku sõnavabadust. Näiteks püüti maha vaikida Tšornobõli tuumaelektrijaama IV reaktori plahvatus ja sellest tuleneva saaste ulatus. Ent järk-järgult glasnost süvenes, kuni aastal 1990 likvideeriti NSV Liidu tsensuuriorgan Glavlit. Suurima mõju saavutas glasnost vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist. Hiljem kaotas 'glasnost' tähenduse ning selle asendas universaalsem ja kõigile mõistetav sõnavabadus, mis on tänapäeval enamikus riikides iseenesestmõistetav.


Sotsiaalne staatus.
Sotsiaalne staatus on teatava sotsiaalse rolli täitja asend sotsiaalsete suhete süsteemis, mis on määratud selle süsteemi jaoks oluliste tunnuste kaudu (majanduslikud, professionaalsed, kultuurilised).
Staatus tekib kuna erinevatel rollidel on erinev tähtsus grupi jaoks, millest lähtuvalt rollide täitjaile antakse erineval määral võimu, tunnustust ja hüvitust. Rollid järjestuvad kaasneva staatuse alusel hierarhiasse.
Sotsiaalse staatusega kaasnevad õigused ja kohustused, vabadused ja piirangud, mis kajastuvad ka vastavates rolliootustes. Iga sotsiaalse staatusega kaasneb vastav roll, iga rolliga aga staatust ei kaasne (olurollid).
Rollis on nähtud staatuse muutlikku poolt: kui staatus väljendab sama tähtsusega rollide sarnaseid jooni erinevates gruppides, siis roll väljendab sama staatusega rollide sotsiokultuurilist eripära grupis (näit. kohtuniku, ema, valitseja staatused ja rollid).
Rolli muutumine võib esile kutsuda staatuse muutumise (tõusu või languse). Ajalooliselt algab staatuse muutumine rolli teisenemisest. Inimesel võib korraga olla mitu staatust (seoses erinevate rollidega). Tekkida võib staatuseline konflikt (inimene täidab korraga väga erineva staatusega rolle).
Inimese põhilist staatust määravateks tunnusteks on tema elukutse, amet, haridus, sissetulek, etniline kuuluvus ja sugu.


Seriaalne meetod.
Seriaalne meetod ehk serialistlik meetod ehk seeriatehnika on muusika kompositsioonimeetod, milles muusika loomiseks kasutatakse üht algset seeriat või seeriate kompleksi ning loodavat või uuritavat muusikat vaadeldakse võimalikult paljudest erinevatest parameetritest.
Seriaalse meetodi voorusteks on universaalsus ja täpsus. Universaalsus väljendub võimes kohalduda kõigile muusikalistele parameetritele, täpsus aga võimes selgelt eritleda algse seeria või seeriate kompleksiga suguluses olev muusikaline materjal.
Seriaalse muusika loomise protsess kahe tööfaasi – otsustamise ja automaatikaga – ei erine oluliselt traditsiooniliste kompositsioonimeetodite abil loodava muusika tööprotsessist. Erinevus on automaatika suhteliselt suur osatähtsus, mis on põhjustatud seriaalse meetodi eesmärgist “kirjeldada kõiki võimalikke kõlasündmusi ja -aistinguid” võimalikult paljudest parameetritest. Muidu äärmiselt töömahuka automaatika faasi puhul on seriaalse meetodi abil muusikat kirjutavad või analüüsivad inimesed leidnud endale suure abilise järjest tormilisema kiirusega arenevas infotehnoloogias.
Seriaalne meetod iseenesest ei anna garantiid hea muusika kirjutamiseks. Ka selles suhtes ei erine ta teistest kompositsioonimeetoditest. Süsteemsele kontrollile on võimalik allutada kõik muusikalised parameetrid. Kogu teos on võimalik luua ühest seeriast või seeriate kompleksist. Ometi on hea teose loomiseks otstarbekas jätta mõned muusikalised parameetrid seriaalse kontrolli alt välja. Niisamuti võib teose muuta huvitavamaks muusikalise materjali kasutamine, mille päritolu ei ole originaalseeria või -seeriate kompleksi seisukohalt identifitseeritav.
Seeria ja muusikaline parameeter.
1961 G. M. Koenig: "Seriaalne on teatud moel dodekafoonia, seriaalne on puäntillistlik stiil, seriaalne on grupikompositsioon ("Gruppenkomposition"), seriaalne on ka struktuurimuusika ("Strukturmusik"), ja seriaalne võib olla hoopis ka muusika, mis jätab teatud vormikihid juhuse hooleks. Seriaalne ei tähenda niisiis midagi või tähendab kõike, see on peaaegu maailmavaade".
1968 Rudolph Stephan: "Serialistliku muusika mõiste alla mahuvad kõik muusikateosed, mille kompositsioonitehnika viitab üksikute helide või helistruktuuri paljude (võimalikult kõigi) olulisemate muusikaliste omaduste, nn. parameetrite, ettemääratlemisele. /.../ Seriaalse muusika kaks tüüpi, puäntillistlik ja statistiline, kujutavad enesest ekstreemsusi, mida võib kohata nii puhtas vormis kui rohketes vahevormides".
1970 Karlheinz Stockhausen: "Võimalikult kõigis muusikalise konstruktsiooni valdkondades koostada skaalad, mille jaotused on tunnetatavad aste-astmelt suurenevatena. Astmed kindlas järjekorras ära vahetada. Sellest ‘reast’ tuletada ridade ridu kasutades transpositsiooni, permutatsiooni, interpolatsiooni, modulatsiooni. Kogu teos selle rea ja tema tuletiste abil valmis kirjutada".
1991 Lauri Otonkoski: "Serialism: süsteem, milles kord juba kaksteisthelireaks või muuks ehituslikuks põhiühikuks valitud ühiku sisemised suhted ja seaduspärasused määratlevad lisaks helikõrgusele ka muid muusika parameetreid: kestust, tugevust, artikulatsiooni jne.".
1992 Paavo Heininen: "Serialism on tänase päeva definitiivse mõtlemise tähelepanekute ja aistingute universumi topoloogia, koordinaadistik, mis võimaldab kõige terviklikumate, süstemaatilisemate vahendite abil kirjeldada kõiki võimalikke kõlasündmusi ja -aistinguid. Seega ei dikteeri ta mingeid lahendusi, kuid annab instrumendid lahendusvõimaluste ja -variantide selgeks hindamiseks".
Seeria: rida ja rühm.
Seriaalse muusika kõlalise materjali struktuuri kontrollib täielikult või osaliselt üks või mitu seeriat. Seeriaks nimetatakse samalaadsete muusikaliste elementide rida või rühma. Rida sisaldab piiratud arvu muusikalisi elemente, mis paiknevad kindlas järjestuses. Ka rühma elementide arv on piiratud, kuid rühma elementidel järjestus puudub. Rühma elementide arvu n erinevate järjestuste arv N on võrdne faktoriaaliga arvust n (N = n! = n*(n-1)*(n-2)*...*3*2*1). Kui rühma identiteedi loob rühmas sisalduvate elementide identiteetide summa, siis rea identiteedi loovad nii rea elementide identiteetide summa kui ka elementide järjestus. Rea identiteet on seega järjestuse kvaliteedi võrra tugevam rühma identiteedist.
Muusikaline parameeter.
Muusikaliseks parameetriks nimetatakse aspekti, millest käsitleda muusikalist objekti. Muusikaliseks objektiks võib olla üksik heli või paljudest helidest koosnev muusikaline struktuur. Üksiku heli parameetriteks on näiteks kõrgus, kestus, tugevus, tämber, artikulatsioon, paiknemine registriruumis. Helistruktuuri parameetriteks on näiteks helikõrguslik ulatus ehk ambitus, helistruktuuri kestus, nobedus, helikogus (helide hulga suurus muusikalise struktuuri määratud osas), kronomeetriline tihedus (üksikute helide või kooskõlade kõlama hakkamiste arv teatud ajaühikus), domineeriv artikulatsiooniviis muusikalise struktuuri määratud osas, faktuuritüüp, vormi seisund jne. (VL 1981:60,465; Stephan 1968:1529; Thompson 1994:168; Pousseur 1957:68; Brindle 1966:110).
Parameetrid jaotuvad primaarseteks ja kompleksseteks. Primaarse parameetriga määratud rühma elementide omadused on füüsikaliselt mõõdetavad või võrdlemise tulemusena täpselt hinnatavad. Kompleksses parameetris liituvad mitu primaarset parameetrit. Seetõttu nõuab komplekssete parameetritega määratud rühma omaduste hindamine kõigepealt hinnanguid igas kompleksses parameetris sisalduvas primaarses parameetris eraldi ning seejärel summeerituna kompleksse parameetri kui terviku raames. Primaarsed parameetrid jagunevad heli nelja põhiomaduse põhjal helikõrguse, heli kestuse, helitugevuse ja tämbri valdkonda. Komplekssete parameetrite otstarbekas klassifikatsioon puudub.
Otsustamine ja automaatika.
Muusika loomise protsessi võib jagada kahte liiki toimingute ahelaks. Need on otsustamine ja automaatika. Sõltub helikeelest, stiilist ja taotletavast eesmärgist, kui suure osa protsessist üks või teine toiminguliik hõlmab. Seriaalse meetodi puhul on automaatikal suhteliselt suur osatähtsus. Näiteks kui on otsustatud, milline seeria või seeriate kompleks teost kontrollib ning milliseid operatsioone seeria või seeriate kompleksiga teostatakse, toimub valitud operatsiooniskeemi põhjal seeria uute transformatsioonide loomine juba automaatselt. Automaatikat võib rakendada ka näiteks seeria elementide paigutamisel faktuuri ja vormi. Pärast automaatika faasi lõppu algab uus otsustamise faas, mil helilooja töötleb automaatselt saadud tulemust lähedasemaks oma algsele ettekujutusele loodavast teosest (Ligeti 1958:38).
Kirjeldatud kahest toiminguliigist – otsustamisest ja automaatikast – on kaheldamatult huvipakkuvam otsustamine. Otsusele jõudmise teid on kaks: predeterminatsioon (otsus on eelmise otsuse loogiline tulemus) ning improvisatsioon (otsus on saadud improviseerides, otsekui “juhuslikult”). Seriaalne meetod oma ranguses teeb predeterminatsiooni ja improvisatsiooni vahele täpse vahe. Samas on seriaalne tehnika niivõrd universaalne, et oma koht leidub ka improvisatsioonil. Improviseerides võib sündida esimene rida, improvisatsiooni võib kasutada seeria poolt määratud kestusega lõigu “täitmisel” muusikalise materjaliga. Improviseerides võib sündida teose makrostruktuuri graafiline mudel. Improviseerimine range seriaalse struktuuri sees võib anda huvitavama tulemuse kui puhta struktuuri eksponeerimine.
Rea loomine. Rea omaduste uurimine.
Esimest loodud rida nimetatakse originaaliks. Originaal on lähtematerjaliks tuletatavate ridade loomisel. On võimalik, et esialgseid ridu on mitu ning ei eksisteeri üht üheselt originaalina identifitseeritavat rida. Sellisel juhul on need mitu rida kõik originaalid ning struktureerimine lähtub nende ridade kompleksist. Originaalide kompleksi kuuluvad read on tihtipeale mingi reegli põhjal omavahel suguluses (Frisius 1998:1335).
Ridu on võimalik luua eranditult kõigi parameetrite raames. Tuleb vaid otsustada, kas hea teose loomine eeldab ühe või teise parameetri rea kontrollile allutamist. Ridade loomine primaarsete ning komplekssete parameetrite raames võib praktilise komponeerimise protsessi seisukohalt olla erinev. Ridade loomine primaarsete parameetrite raames sarnaneb teosele lähenemisega induktiivselt, komplekssete parameetrite raames aga deduktiivselt.
Rea omaduste uurimine võib anda olulist teavet loodava või analüüsitava teose kui terviku esteetilise väärtuse kohta. Rea omadusi uurides püütakse määrata rea identiteet ning võrrelda seda seejärel kogu teose identiteediga. Näiteks kaksteisthelirea puhul on oluliseks uurimisobjektiks rea intervalliline koostis: millised intervallid domineerivad, kas rida on homogeenne (koosneb ainult väikestest sekunditest – suurtest septimitest, puhastest kvartidest – kvintidest), on võimalikult mittehomogeenne (kaheteistkümnest erinevast võrdtempereeritud süsteemi helist koosneva rühma raames on võimalik järjestada kõigi intervallide ridu (Eimert 1952:21–25)), asetseb homogeensuse-mittehomogeensuse teljel nende kahe äärmuse vahepeal. Esteetiliste otsuste tegemisel võib kujuneda oluliseks rea originaali ning erinevate kujude erinevate segmentide omavaheliste seoste tuvastamine ning mitmesugused reasisese sümmeetria ilmingud.
Järgnevad näidetena esitatud read on koostatud võimalikult lihtsad, et kahandada miinimumini neis ridades sisalduv võimalik stiililine, ajalooline, biograafiline vms. lisainformatsioon. Näidete eesmärk on anda ülevaade, kuidas rakendada seriaalset meetodit praktilisel komponeerimisel.
Rida helikõrguse parameetris.
Võrdtempereeritud süsteemis on kaksteistheliridu kokku 12! = 12*11*10*9*8*7*6*5*4*3*2*1 = 479 001 600.
Näites 1.1 on lihtsaim kaksteisthelirida, võrdtempereeritud kromaatiline heliastmik, noteeritud kolme moodi: tavalises noodikirjas, tähemärkidena, arvnotatsioonis. Seriaalse meetodi rakendamisel heliteose loomiseks või analüüsimiseks võivad olla kõik need notatsioonid vajalikud. Arvuga “null” tähistatakse traditsiooniliselt heliklassi C. Sellest tulenevalt võrdtempereeritud kromaatilise helirea puhul C = 0, Cis/Des = 1, D = 2 jne.
Näites 1.2 on esitatud oktaavi piiresse jäävate võrdtempereeritud süsteemis intervallide tähistamine täisarvudena. Oktaavist suuremate intervallide täisarvuline väärtus on võrdne oktaavi piiresse jääva intervalli täisarvulise väärtusega modulo 12. Seriaalse meetodi puhul tehakse vahet mõistetel “heli” ja “heliklass”. Heliklass tähistab ühe oktaavi piiresse jäävaid helisid ning nendega ühe või paljude oktaavide kaugusel olevaid ekvivalentseid helisid. Üksteisest ühe või mitme oktaavi kaugusel olevate helide samasust esitab oktaaviekvivalentsi aksioom (Hämeenniemi 1982:22). Pluss- või miinusmärk intervalli väärtuse ees tähistab liikumist vastavalt põhiheli suhtes üles või alla.
Rida registri parameetris.
Registrite rea loomiseks tuleb registriruum jagada registripiirkondadeks. Üks võimalus on jagada registriruum piirkondadeks oktaavide kaupa. Muusikaline enim kasutatud registriruum on umbes 7 oktaavi. Seega on üks võimalus kasutada näiteks seitsmest elemendist koosnevat registripiirkondade rida (näide 2). Registripiirkondade rea koostamisel tasub silmas pidada, et kui näiteks võrdtempereeritud süsteemi helikõrguste rea elemendid on oma mõjujõult võrdsed, siis ülikõrged ja ülimadalad registripiirkonnad on võrreldes keskmiste registripiirkondadega suhteliselt mõjukamad.
b) registripiirkonna ambituse suhtelise suuruse esitamine graafiliselt
c) registripiirkonna ambituse suhtelise suuruse esitamine tähemärkidena
Rida kestuse parameetris.
Kestuste rea loomiseks on otstarbekas määrata kõigepealt rea elementide arv. Seejärel on lihtsaimaks võimaluseks ühikuks valitud kestust aluseks võttes erinevate aritmeetiliste, geomeetriliste, eksponentsiaalsete vms. jadade tuletamine (näide 3.1). Kestuste ridu võib luua ka kahe kestuse vahelise ruumi “täitmise” abil (ajapunkti süsteem, näide 3.2).
Näide 3.1. Kestuste ridu ühikkestuse alusel. Näites on valitud ühikkestuseks a) üks kolmekümnekahendik, b) üks kuueteistkümnendik, c) üks kaheksandik ja d) üks neljandik. Ühikkestus on valitud kestuste rea elemendiks 0. Rea elemendid on järjestatud aritmeetilise jadana, mille jada vaheks on ühikkestus
Näide 3.2. Kahe kestuse vahemiku “täitmine”. Täidetud on arvude 12 ja 1 vahemik. Näites on täitmise protsess kujutatud aste-astmelt: a) täisarv n vahemikus 12 – 1, b) ruutjuur arvust n, c) juurimise tulemus, d) juurimise tulemus on korrutatud kümnega, e) ühikkestus üks kuueteistkümnendik on korrutatud juurimise kümnega korrutatud tulemusega, f) rea elemendi number (Lewinski 1958:93)
Rida helitugevuse parameetris.
Muusikas kasutatav helitugevuse ruum on piiratud inimese kuulmis- ja valuläviga. Akustilise muusika noteerimisel kasutatavad tingmärgid on suhtelised ja kokkuleppelised. Helivaljuse mõõtmisel detsibellides selgub, et näiteks erinevate instrumentide "forte" võib olla erinev.
Näide 4. Rida helitugevuse parameetris: a) rea elemendi number, b) muusikaliste helitugevuste rida, mida on kasutanud Boulez oma teoses Structures I (Ligeti 1958:41);, c) umbkaudne helivaljus detsibellides (Burghauser, Špelda 1971:82)
Rida tämbri parameetris.
Oletame, et teost hakkab esitama 13 instrumentalisti: flöödi- (Fl.), oboe- (Ob.), klarneti- (Cl.), fagoti- (Fag.), metsasarve- (Cor.), trompeti- (Tr.), trombooni- (Tr-ne) ning löökpillimängija (Perc), pianist (P-no), viiuldaja (V-no), vioolamängija (V-la), tšellist (Vc) ning kontrabassimängija (Cb). Igaüks neist saab endale väärtuse tämbrite reas. Saadud rida on toodud näites 5.
Näide 5. Rida tämbri parameetris: a) rea elemendi number, b) akustiliste instrumentide tämbrite rida
Rida artikulatsiooni parameetris.
Akustilises muusikas on erinevate artikulatsiooniviiside ülitäpne määratlemine määratleja tihti äärmise subjektiivsuse tõttu peaaegu võimatu. Nii palju, kui on erinevaid interpreete, on võimalik kuulda näiteks erinevat legaatot või stakaatot. Artikulatsioon on ka väga instrumendikeskne. Näiteks on olemas terve rida keelpillide artikulatsiooniviise, mis teistel instrumentidel on teostamatud (näit. saltando). Näites 6 on toodud üheteistkümnest elemendist koosneva artikulatsioonide rea, mida on võimalik teostada peaaegu igal instrumendil.
Näide 6. Rida artikulatsiooni parameetris: a) rea elemendi number, b) artikulatsiooni itaaliakeelne nimetus, c) artikulatsioonimärk noodikirjas. Rea koostamisel on püütud arvestada sellega, et reastatud artikulatsioonid oleksid teostatavad igal instrumendil
Rida taktimõõdu parameetris.
Näites 7 on esitatud improviseerides loodud taktimõõtude rida. Teose jaotumine taktideks võib sündida tihedas seoses visiooniga teose tervikvormist. Taktideks jaotumisel võib olla suur mõju teose karakterile. Taktideks jaotumise otstarbekust on kasulik järgmistes otsustamiste faasides kriitiliselt läbi vaadata. Muusikalise materjali “õigustatud” jaotumine taktidesse võib tunduvalt kergendada interpreedi tööd teosega.
Näide 7. Rida taktimõõdu parameetris: a) rea elemendi number, b) improviseerides loodud taktimõõtude rida
Rida faktuuri parameetris.
Üks võimalus klassifitseerida erinevaid faktuure on jaotada nad kahe matemaatilise mõiste “punkt” ja “joon” mõjuvälja. Mõiste “punkt” tähistab faktuure, mis sisaldavad suhteliselt lühikese kestusega helisid, millel on selgelt eristatav algus ja lõpp. Mõiste “joon” tähistab faktuure, mis sisaldavad suhteliselt pika kestusega helisid, millel ei ole selgelt tajutavat algust ja lõppu. Üheselt “punkti” või “joone” mõjuvälja kuuluvatel faktuuridel on lõpmatult palju vahevorme. Näiteks on raske määratleda faktuuri, mille lühikestest helidest koosnev, esmapilgul selgelt “punkti” mõjuvälja liigitatav faktuur on niivõrd tihe, et lähestikku sattuvad lühikesed helid tunduvad moodustavat pikemaid liine, mida võiks tõlgendada “joontena”. Samuti võib lühikese ja pika heli vaheline täpne piir hajuda heli repetitsiooni, tremolo, trilleri või muu muusikalise ornamendi puhul. “Punkti” mõjuväljas viibimise tunde võivad luua ka lõpmatult pikana tunduva heli piires toimuvad kiired helitugevuse muutumised. Otsust faktuuri kuulumise kohta “punkti” või “joone” mõjuvälja ei ole võimalik teha otsuse alusel ühes-kahes primaarses parameetris. Näites 8 on kujutatud viiest elemendist koosnevat faktuuride rida teljel “punkt” – “joon”. Element 0 kuulub “punkti” mõjuvälja. Elemendid 1,2 ja 3 paiknevad nii “punkti” kui “joone” mõjuväljas: elemendi 1 puhul on tajutav punkti koondumine joonteks, elemendis 2 see protsess süveneb, elemendis 3 on jooned selgelt eristatavad. Element 4 kuulub “joone” mõjuvälja.
Näide 8. Faktuuride rida matemaatiliste mõistete “punkt” ja “joon” mõjuväljas: a) rea elemendi number, b) faktuuride rida teljel “punkt” – “joon”. Element 0 kuulub “punkti” mõjuvälja. Elemendid 1,2 ja 3 paiknevad nii “punkti” kui “joone” mõjuväljas: elemendi 1 puhul on tajutav punkti koondumine joonteks, elemendis 2 see protsess süveneb, elemendis 3 on selgelt eristatavad jooned. Element 4 kuulub “joone” mõjuvälja
Rida vormi parameetris.
Erinevaid vormilõike võib kaardistada nende seisundi järgi. Brindle (1986:110) pakub välja võimaluse valida vormi seisundi kirjeldamisel vastandlike mõistete paariks “pingestunud – lõdvestunud”. Pingestumine ja lõdvestumine võivad olla tingitud erinevates parameetrites toimuvast muusikalise materjali omaduste muutumisest. Võimaluse koostada erinevaid vormilõikude ridu teljel “pingestnud – lõdvestunud” pakub näide 9. Tabelis on näha, kuidas seitsmes muusikalises parameetris toimuvad muutused muusikalise materjaliga mõjutavad vormi seisundit.
Näide 9. Vormi võimalikud seisundid “pingestunud” ja “lõdvestunud” erinevates parameetrites sisalduva muusikalise materjali poolt mõjutatuna
Näites 10 on improviseerides loodud vormilõikude rida, mille puhul on jäetud veel lahtiseks, milline parameeter vormilõigu asendit teljel “pingestunud – lõdvestunud” mõjutab. Telg “pingestumine – lõdvestumine” on jaotatud kuueks astmeks: eriti pingestunud (P3), pingestunud (P2), veidi pingestunud (P1), veidi lõdvestunud (L1), lõdvestunud (L2), eriti lõdvestunud (L3).
Rida karakteri parameetris.
Seriaalse teose üheks lähtekohaks võib olla karakterite rida. Read muudes parameetrites võivad sündida püüdest luua rea poolt määratud karakterile vastav muusikaline materjal. Teose karakteritega on lahutamatus seoses teose faktuur ja vorm. Otsused ühes parameetris toovad vältimatult kaasa reaktsiooni ka teises. Näiteks ei ole võimalik nõuda muusikalt, mille faktuur on täis teravakõlalisi, järsult artikuleeritud akorde või mille vorm elab üle pidevaid ülijärske pingestumise ja lõdvestumise seisundeid, lüürilise hällilaulu karakterit. Järgnev karakterite rida on loodud nii, et toimub karakterite järk-järguline transformatsioon kergest, lõbusast, ülemeelikust vihase kaudu kuivaks.
Näide 11. Rida karakteri parameetris: a) rea elemendi number, karakteri transformatsiooni suund elemendi siseselt, b) karakterid. Toimub karakterite järk-järguline transformatsioon kergest, lõbusast, ülemeelikust vihase kaudu kuivaks
Reaoperatsioonid.
Originaalrea või originaalridade kompleksiga sooritatavate operatsioonide eesmärgiks on suurendada teose loomiseks vajaliku suguluses oleva muusikalise materjali hulka või tugevdada/nõrgendada rea identiteeti. Operatsioonide sooritamiseks reaga kohaldatakse tihti matemaatilisi mudeleid ja teooriaid.
Rea neli kuju.
Matemaatikas on rea nelja kuju loomisele vastavaks operatsiooniks geomeetrilise kujundi peegeldamine sirge suhtes.
Näide 12. Geomeetrilise kujundi peegeldamine: x = horisontaaltelg, y = vertikaaltelg (Thompson 1994:419)
Muusikas on matemaatiline idee geomeetrilise kujundi peegeldamisest kohaldatav rea teiste kujude tuletamiseks originaalkujust.
Näide 13. Rea neli kuju: Originaali (O) peegeldamisel horisontaaltelje suhtes, nii et peegeldustelg läbib originaali esimest heli, tekib rea inversioon (I); originaali peegeldamisel vertikaaltelje suhtes, nii et peegeldustelg läbib originaali viimast heli, tekib originaali retrograad (R); inversiooni peegeldamisel vertikaaltelje suhtes, nii et peegeldustelg läbib inversiooni viimast heli, tekib inversiooni retrograad (IR). x = horisontaaltelg, y = vertikaaltelg
Transponeerimine.
Matemaatikas vastab heli võrdtempereeritud süsteemis transponeerimisele geomeetrilise kujundi rööplüke ehk translatsioon. Translatsiooni korral toimub algse kujundi P paralleelne siirdumine kujundiks P' (Thompson 1994:420).
Näide 14. Geomeetrilise kujundi translatsioon, muusikalise mõiste “transponeerimine võrdtempereeritud süsteemis” vaste matemaatikas. Translatsiooni korral toimub algse kujundi P paralleelne siirdumine kujundiks P' (Thompson 1994:420)
Muusikas on translatsiooni analoogiks transponeerimine võrdtempereeritud helisüsteemis. Eri transpositsioonid märgitakse sümboliga ‘Tn’, milles ‘T’ tähistab transpositsiooni ning ‘n’ transpositsiooniintervalli. Kuna rea transponeerimata nii originaali kui inversiooni esimene heli tähistatakse arvuga null, on intervallil n sama väärtus kui transpositsiooni Tn esimesel helil. Rea originaali ja inversiooni eri transpositsioonide retrograade tähistatakse sümboliga ‘R’, mis liidetakse rea originaali või inversiooni transpositsiooni sümboli ette. Retrograadkuju transpositsiooniintervallil n on sama arvuline väärtus kui vastava retrograadkuju transpositsiooni viimasel helil (Hämeenniemi 1982:117). Ülevaate transpositsioonide tähistamisest erinevate reakujude puhul annab näide 15.
Näide 15. Võrdtempereeritud süsteemis helirea transpositsioonide tähistamine.
n = 1. transpositsiooniintervall, 2. originaali ja inversiooni esimese heli numbriline väärtus ning retrograadi ja inversiooni retrograadi viimase heli arvuline väärtus. Kuna rea originaal tähistatakse arvuga 0, vastab transpositsiooniintervalli arvuline väärtus heli arvulisele väärtusele.
Heliloomingu ja analüüsi praktikas on välja kujunenud rea originaali ning kolme tuletiskuju – inversiooni, retrograadi ja retrograadi inversiooni – kõiki transpositsioone sisaldav töövahend: tabel, mida võib nimetada reakujude transpositsioonide maatriksiks. Rea originaal koos transpositsioonidega loetakse vasakult paremale, inversioon ülevalt alla, retrograad paremalt vasakule ning inversiooni retrograad alt üles.
Näide 16. Transpositsioonide maatriks: originaal (O) koos transpositsioonidega (Tn) loetakse vasakult paremale, inversioon (I) ülevalt alla, retrograad (R) paremalt vasakule ning inversiooni retrograad (IR) alt üles (Cope 1977:16–18)
Rotatsioon.
Matemaatikas nimetatakse rotatsiooniks geomeetrilise kujundi nihet ümber punkti T.
Näide 17. Geomeetrilise kujundi rotatsioon ümber punkti T (Thompson 1994:419)
Muusikas võib rotatsiooni idee kohaselt rea elemente kujutatada asuvat otsekui ringjoonel. Elemendid asuvad üksteisest võrdsel kaugusel. Kindlaks määratakse ringjoonel asuva segmendi pikkus rea elementides. Rotatsioon toimub, kui segmenti hakatakse nihutatama mööda ringjoont kindla sammu võrra. Igas uues asendis haarab segment enesesse sama arvu rea elemente. Gieseler (1975:45) kirjeldab üht võimalikku kaksteisthelirea rotatsiooni näidet järgnevalt: "Kui põhirida algab heliga 2, siirdub heli 1 rea lõppu. Kui sel moel jätkata rida helist 3, 4 jne., jõuab rida heli 12 kaudu ringiga algusesse tagasi. Seejuures helide järjekord ning intervallisuhted säilivad."
Näide 18. Kaksteisthelirea (näide 1.1) rotatsioon; roteeruva segmendi pikkus on viis rea elementi, rotatsiooni samm on kaks elementi: a) geomeetrilise objekti rotatsiooni idee kohaldamine muusikas, b) rotatsioon noodikirjas, c) rotatsiooni tulemusena saadud rida. Rooma numbriga on tähistatud rotatsioonisegmenti
Permutatsioon.
Matemaatikas tähendab permutatsioon vahetust, järjestuse muutmist. Kui elemente on n, on võimalikke järjestusi n!. Näiteks kolmele kirjatähele a, b ja c on olemas kuus permutatsiooni: abc, acb, bac, bca, cab, cba (3! = 3*2*1 = 6) (VL 1981:478, Thompson 1994:310).
Näide 19. Permutatsioon matemaatikas. Kolmel elemendil a, b ja c on kuus permutatsiooni (Thompson 1994:310)
Muusikas on permutatsiooni eelduseks, et rida või rea segment vabastatakse järjestusest. Järjestusest vabastatud rida või segment muutub rühmaks ning kaotab oma rea järjestusega loodud identiteedi. Rühma elemente võib järjestada uuel moel. Järjestamiste arv võrdub faktoriaaliga rühma elementide arvust. Permutatsiooni võib kasutada mitmesuguste variatsioonide loomiseks. Näiteks on võimalik luua üksteisega suguluses olevatest akordidest koosnev akordikett, anda samale meloodilisele kujundile iga kord erinev sama heliklassilise koostisega helikõrgusstruktuur. Permutatsioon annab võimaluse tagada välise vaheldumise juures sisemine homogeensus.
Interpolatsioon.
Sõna interpolatsioon tähendab kiilosa, vahelelüket. Matemaatikas on interpolatsioon meetod, mille puhul arvutatakse funktsiooni väärtuste ligikaudseid väärtusi, kui küsimuse all olevas vahemikus tuntakse funktsiooni teatud väärtusi. Interpolatsioon on kahe erineva väärtuse vahele loodud vaheväärtus (VL 1981:290, Otonkoski 1991:253, Thompson 1994:153).
Muusikas annab interpolatsioon väga laiad võimalused mitmesuguste vahemike "täitmiseks". Võimalikeks vahemikeks on näiteks kahe helikõrguse vaheline intervall, ajaline kestus vms. Vahemiku täitmine võib toimuda nii seriaalsele kontrollile allutatult kui ka improviseerides.
Näide 21. Interpolatsioon matemaatikas ja muusikas: a) vahemik 0 (C) … h) 1 (Des) või b) 0 (centi) … 100 (centi) on “täidetud” c) kolme mikrointervalliga: e) 31-helilise helirea viiendiktooni, f) võrdtempereeritud süsteemi veerandtooni ning g) võrdtempereeritud süsteemi kolmandiktooniga. Näite osas d) on ühe kaheksandiku pikkune kestus “täidetud” vastavalt e) ca ühe kvintooli kuueteistkümnendiku, f) ühe kuueteistkümnendiku, g) ühe triooli kaheksandikuga. Interpoleeritud helikõrgused ja kestused on valitud improviseerides
Multiplieerimine.
Boulez kasutab multiplieerimist teoses "Structures II". Multiplieerimine on kaksteisthelirea operatsioon, kus rea igale helile lisatakse vabalt valitud intervalli kaugusel olev heli (Flebel 1978:81). Multiplieerimist võib kasutada faktuuri tiheduse paindlikul muutmisel.
Näide 22. Multiplieerimine: akord 0 = multiplikatsioon puhas kvart üles (+5), akord 1 = multiplikatsioon puhas kvart alla (−5), akord 2 = multiplikatsioon väike septim üles (+A), akord 3 = multiplikatsioon väike septim alla (-A), akord 4 = multiplikatsioon väike sekst üles (+A), akord 5 = multiplikatsioon väike sekst alla (-A). Multiplieerimist võib kasutada faktuuri tiheduse paindlikul muutmisel
Selektsioon.
Selektsiooni on lihtne kasutada reale uue identiteedi tekitamisel või olemasoleva identiteedi võimendamisel. Selektsiooni abil fokuseeritakse rea teatud elemente ning vähendatakse teiste elementide mõju. Selektsioon võib olla vajalik kergesti meelde jäävate muusikaliste lõikude loomiseks. Näites 23 on kaksteisthelireast (näide 1.1) tõstetud esile kaks kvartakordi, mis võiksid näiteks moodustada seriaalse muusikalise lõigu harmoonia. Ülejäänud helid kujundavad ülemise hääle meloodia. Teistsugust laadi muusikalise materjali keskel äratab selline muusikaline lõik tähelepanu.
Näide 23. Kahe kvartakordi selekteerimine näites 1.1 toodud kaksteisthelireast: a) kahe kvartakordi I ja II ning astmelise materjali III selekteerimine kaksteisthelireast, b) selektsiooni tulemusena saadud kaks kvartakordi ning astmeline liikumine. Kvartakorde võiks kasutada seriaalse muusikalise lõigu harmoonia ning kvartakordidest üle jäänud rea helisid ülemise hääle meloodia loomisel. Teistsugust laadi muusikalise materjali keskel äratab selline muusikaline lõik tähelepanu
Erinevates parameetrites loodud ridade sidumine: tabel ja graafiline mudel.
Erinevates parameetrites loodud ridu võib siduda mitmesugustes tabelites ning graafilistes mudelites. Primaarsetes parameetrites loodud ridade sidumiseks piisab koondava tabeli koostamisest. Erinevates parameetrites võib rea elementide arv tulenevalt parameetri spetsiifikast olla erinev. Et iga muusikaline objekt saaks väärtuse erinevas parameetris, tuleb vähem elemente sisaldavatest ridadest luua reaoperatsioonide abil uusi, rohkem elemente sisaldavaid ridu. Võimaluste arv, kuidas erinevates parameetrites loodud ridade elemente omavahel siduda, on lõpmatu. Näites 24 on omavahel seotud näidetes 1–7 esitatud read. Tabelisse on viidud helikõrgus (näide 1.1), register (näide 2), heli kestus (näide 3.2), helitugevus (näide 4), tämber (näide 5), artikulatsioon (näide 6), taktimõõt (näide 7). Tabelis on lüngad, mis on tähistatud küsimärgiga. Lüngad tulenevad sellest, et erinevates parameetrites loodud ridade elementide arv on tulenevalt parameetri spetsiifikast erinev. Selleks, et iga muusikaline objekt saaks endale määratluse kõigis võimalikes parameetrites, tuleb ridadest tuletada uusi ridu, mille hulgast on võimalik valida elemente lisaks.
Näide 24. Primaarsetes parameetrites loodud ridu siduv tabel: a) rea elemendi number, b) rida helikõrguse parameetris (näide 1.1), c) rida registri parameetris (näide 2), d) rida kestuse parameetris (näide 3.2), e) rida helitugevuse parameetris (näide 4), f) rida tämbri parameetris (näide 5), g) rida artikulatsiooni parameetris (näide 6), h) rida taktimõõdu parameetris (näide 7). Tabelis on lüngad, mis on tähistatud küsimärgiga. Lüngad tulenevad sellest, et erinevates parameetrites loodud ridade elementide arv on tulenevalt parameetri spetsiifikast erinev
Komplekssetes parameetrites loodud ridu on otstarbekas siduda teose graafilises mudelis, mille x-telg tähistab aega ning y-telg parameetrit või parameetrite süsteemi. Graafilisest mudelist võib olla kasu muusikaliste protsesside visuaalsel kujutamisel teose terviku ulatuses. Graafilise mudeli loomisel võib kasutada graafilisi märke, geomeetrilisi kujundeid, sõnalisi ning numbrilisi kommentaare. Kuna teose graafiline mudel on väga tihedalt seotud teose karakterisatsiooni ning tundeseisundiga, on äärmiselt raske esitada abstraktset näidet teose graafilisest mudelist. Näites 25 on toodud Kaija Saariaho orkestriteose "Lichtbogen" 1984 graafiline mudel (Grabócz 1993:166). Näide selgitab, kuidas on teose graafilise mudeli abil viidud süsteemi vormilõikude vaheldumine, helikõrguslik struktuur ning faktuur. Teose graafilisele mudelile on võimalik lisada informatsiooni kõigi nii komplekssete kui primaarsete parameetrite kohta. Helilooja ei pruugi paljut ka otseselt välja joonistada. Teose graafiline mudel on enamasti vaid omamoodi "meelespea".
Kui ridade loomine kuulub seriaalse meetodi otsustamise tööfaasi, siis ridade ühendamine tabelitesse ning graafikutesse toimub enamasti automaatselt. Seriaalset meetodit kasutava helilooja töö põhiraskuseks ei pruugi olla niivõrd uue muusikalise materjali loomine, kuivõrd valiku tegemine muusikalise materjali hulgas.


Muusikaline parameeter.
Muusikaline parameeter (mõnedes allikates ka aspekt, dimensioon, domeen, mõõde'") on muusikas entiteedi (näiteks objekti, sündmuse, seisundi, protsessi) suurus, mille väärtusi on võimalik hinnata ning mille väärtused määravad mingi kindla muusikalise entiteedi või entiteetide klassi.
Muusikalise parameetri mõiste kohandati seoses seriaalse meetodi rakendamisega 1950-ndate aastate alguses loodusteadustes kasutatavast suuruse, täpsemalt füüsikalise suuruse mõistest.
Muusikas võib objektiks olla üksik heli või paljudest helidest koosnev helistruktuur.
Üksiku heli parameetriks võib olla näiteks kestus või koostis, helistruktuuri määravaks parameetriks aga paiknemise teljel konsoneeriv-dissoneeriv.
Üksiku muusikalise heli parameetriteks on näiteks helikõrgus, helivältus, helitugevus, artikulatsioon, paiknemine registriruumis või tämber.
Helistruktuuri parameetriteks on näiteks helikõrguslik ulatus ehk ambitus, helistruktuuri kestus, nobedus, helikogus (helide hulga suurus muusikalise struktuuri määratud osas), kronomeetriline tihedus (üksikute helide või kooskõlade kõlama hakkamiste arv teatud ajaühikus), domineeriv artikulatsiooniviis muusikalise struktuuri määratud osas, faktuuritüüp, vormi seisund jne..
Eestikeelses muusikapedagoogikas kasutatakse mõistet muusika väljendusvahend, mis vastab pigem ingliskeelses Vikipeedias artiklis " määratletud mõiste sisule ning on muusikalise parameetri mõistest tähenduselt laiem, sest lisaks muusikalistele parameetritele kui muutujatele on selle alla koondatud ka muusikalised objektid (näiteks meloodia).
Joseph Schillinger ja parameetri mõiste kasutuselevõtt raamatus "Kunstide matemaatiline alus".
Juba ukraina-ameerika muusikateoreetik Joseph Schillinger (1895–1943) propageeris algoritmilisi kompositsioonitehnikaid ning kasutas parameetri mõistet oma raamatus "Kunstide matemaatiline alus"(raamatu eessõna on kirjutatud 27.2.1942, Schillinger 1948:56): "Oma "Üld- ja erirelatiivsusteooria" eessõnas lähtub Albert Einstein universumi füüsikalises tõlgenduses Minkovsky ja Riemanni geomeetrilistest eeldustest. Niisiis, nad ühendavad kõiki aegruumi momendid ("momenta")... hüpoteetilisse parameetrite (mõõtjoonte) geomeetrilisse süsteemi: X1, X2, X3, X4... See omandab puhtalt matemaatilise (loogilise) tähenduse kui töövahend, mis võimaldab meil selgitada, mida me teame füüsikalisest universumist. Ei ole põhjust, miks kunstimaailma analüütiline uurimine peaks metodoloogiliselt erinema füüsikalise universumi uurimisest."
Schillinger (1948:57) defineerib kunsti üldiselt geomeetrilise "kontiinuumi", "lõputu arvu parameetritega süsteemina" ning iga "individuaalset kunstivormi (muusika, skulptuur jne)" üksikuna spetsiaalse "kontiinuumi", spetsiaalse "parameetrite süsteemina, mis esindavad kunsti elemente" ning klassifitseerib "kunsti elemente" "üldisteks" ja "erilisteks": "Kontiinuum on lõputu arvu parameetrite süsteem. Mõõtmete ("measurement") tähenduses on parameetrid laiendused ("extension"). Iga iseseisev kunstivorm (muusika, skulptuur jne) on kontiinuum, ehk parameetrite süsteem, mis esindab kunsti komponente. Niisiis me võime rääkida nii erinevatest kunsti vormidest kui ka erinevatest kontiinuumidest (muusikas kõla kontiinuum, skulptuuris massikontiinuum jne). Iga iseseisev kunstikontiinuum koosneb kahte tüüpi komponentidest: 1. üldised komponendid (aeg, ruum); 2. spetsiaalsed komponendid (sagedus, intensiivsus, kvaliteet (tämber ja karakter)).
Werner Meyer-Eppler ja parameetri mõiste varases seriaalses muusikas.
Koos esimeste seriaalset meetodit rakendavate heliteoste loomisega otsisid heliloojad 1950ndate alguses muusikateoreetiliselt koormamata termineid, et kirjeldada uudseid kompositsitsioonitehnikaid, -printsiipe ja -meetodeid. Seriaalse meetodi abil komponeerimisel seati tihti eesmärgiks heliloomingu protsessi "teaduslik" läbiviimine. Selline mõtlemine oli tihedalt seotud elektroonilise muusika loomisel kasutatavate teiste matemaatika või loodusteaduste mõistetega "aleatooriline", "statistiline", "väli", "rühm", "mass", mis võeti üle uude muusikateooriasse.
Pärast seda, kui saksa füüsik Werner Meyer-Eppler (1913–1960) kasutas parameetri mõistet Joseph Schillingerist sõltumatult 1953. aastal ilmunud artiklis "Elektrooniline kompositisioonitehnika" (Meyer-Eppler 1953) lõi see kiiresti läbi, seondudes hoogsalt areneva seriaalse meetodiga. Artiklis (Meyer-Eppler 1953:8) kirjeldab ta modulatsioonimeetodit, mis on sarnane vokooderile ning mis võimaldab hääle tunnuseid nagu helikõrgust või tämbrit parameetrina elektroonilisele helile üle kanda.
Werner Meyer-Eppler kujunes sel ajal uue muusika üheks juhtfiguuriks, kuna ta tegeles juba 1951. aastast peale elektrooniliste helide sünteesimisega ning õpetas avalikult. Parameetri mõiste leidub juba tema varasemates akustika- ja foneetikaalastes töödes, näiteks raamatus "Heli elektriline produtseerimine" ("Elektrische Klangerzeugung", Bonn 1949), kus ta heli mähisjoont puudutavas ülevaates seoses helirõhu, helisageduse ja helitugevusega pakub välja võimaluse "rääkida helitugevuse kõrval ka teistest muutujatest kui parameetritest" ("an Stelle der Lautstärke eine der beiden anderen Veränderlichen als Parameter", Meyer-Eppler 1949:16).
Seriaalse meetodi varastes rakendustes räägiti muusikalistest parameetritest kui üksikult või üheskoos organiseeritud heli tunnustest nagu helikõrgusest, helivältusest, helitugevusest ja tämbrist. Meyer-Eppler (1955:22) räägib neist kui "muusikaliselt relevantsetest parameetritest /.../ kõlaelementide helikõrgusest, helitugevusest, tämbrist ja kestusest" ("musikalisch relevanten Parametern /.../ Tonhöhe, Lautstärke, Klangfarbe und Dauer der Klangelemente").
Seriaalse muusika algusaegadel räägiti muusikalise materjali olulistest suurustest ka sõna "dimensioon" abil. Näiteks Karlheinz Stockhausen kirjutab oma Tekstide I kõites teose "Kontrapunktid kümnele instrumendile" kohta: "Tegelikult on selles teoses kontrapunkteeritud kõlalisi dimensioone, mida nimetatakse ka "parameetriteks", ja nimelt piiritletud neljadimensionaalses ruumis: vältused (kestused), kõrgused (sagedused), valjused (helitugevus), lainekujud (tämbrid)" ("Im eigentlichen Sinne kontra-punktiert werden in diesem Werk die Klangdimensionen, auch, 'Parameter' genannt, und zwar im umschriebenen vierdimensionalen Raum: Längen (Dauern), Höhen (Frequenzen), Volumina (Lautstärken), Schwingugsformen (Klangfarben)")
Kuigi päris algselt kasutati muusikalise parameetri mõistet eelkõige elektroonilise muusika kontekstis – Ernst Křenek mainib oma artiklis "Bereich über Versuche in total determinierter Musik", et "totaalselt ette ära määratud muusikas" seisneb kompositsiooniline lähteülesanne selles, et "reguleerida /.../ kõiki muusika aspekte ('parameetreid', nagu ütlevad elektroonikud)" – hakkasid nii Karlheinz Stockhausen kui ka Henri Pousseur peaaegu kohe rääkima parameetritest seoses akustilise muusikaga. Näiteks analüüsides Anton Weberni Kuue bagatelli op. 9 rütmilist faktuuri, analüüsib Pousseur helikõrguse, helikestuse ja helitugevuse parameetrite vastastikusest toimimist (Pousseur 1955:63).
Pierre Schaeffer ja kompleksse "kõlafenomeni" määratlemine mitut parameetrit ühendava referentstasandi abil.
Schaefferi ja Molesi puhul näib, et nende jaoks on parameetri mõiste kasutamisel olulised eelkõige esteetilised põhjused: nad väärtustavad oma "kõlafenomeni esteetikat" võrreldes seriaalse "siinustoonide esteetikaga", kuid samas peavad eelkõige seriaalse muusika ja muusikateooriaga seotud parameetri mõistet väga oluliseks.
Henri Pousseur ja kompleksse helistruktuuri parameetrid.
Kuna seriaalset meetodit hakati lisaks punktmuusika loomisele kasutama ka kompleksseid helistruktuure sisaldavate grupikompositsioonide (saksa keeles "Gruppenkomposition") loomisel, laienes ka ka uute kasutusele võetavate muusikaliste parameetrite kaudu muusikalise parameetri mõiste maht. Selle protsessi näiteks on Henri Pousseuri artikkel "Metoodikast", mis ilmus Die Reihe III numbris "Muusikaline käsitöö" (Pousseur 1957:68–69)), milles Pousseur kirjeldab oma klaveritsükli "Exercices de piano" (1956) kompositsioonimeetodeid.
Pousseuri muusikalise materjali sellist esitlust võib pidada pöördeliseks, kuna üksiku heli parameetritele – helikõrgusele, helikestusele, helitugevusele ja tämbrile – lisaks tegeldakse heliteose kui terviku parameetritega. Rudolph Stephan (1962:37) leiab, et sellega "loobus seriaalne muusika lõplikult dodekafooniast Schönbergi või Weberni tähenduses." Samuti hakati lisaks kvantitatiivsetele seeriatele koostama ka kvalitatiivseid seeriaid. Pousseuri parameeter-dimensioonide hierarhia, mida ta kasutas "Variations II" alusena, põhineb "mõjul" ning "karakterit looval võimel". Seega on paljudel uutel Pousseuri poolt kasutusele võetud parameetritel tugev seos tajukvaliteetide ja -kategooriatega ning neid ei tohiks enam käsitleda ka omavahel isoleeritult.
Mauricio Kagel ja Karlheinz Stockhausen ning uute muusikaliste parameetrite tormiline kasutuselevõtt.
Muusikalise parameetri mõiste juurdumine toimus eelkõige uute parameetrite tormilise kasutuselevõtu kaudu. Näiteks Mauricio Kagel formuleerib 1959. aastal idee klasterite kohandamisest seriaalse meetodiga ning pakub välja klastri laiuse parameetri.
Karlheinz Stockhausen hakkab 1970ndatel tegelema muusikateatri erinevate vormidega ning kohandab seriaalset meetodit teatrielementide organiseerimisel. Näiteks teoses "Inori. Palved ühele või kahele solistile ja orkestrile" ("Inori. Anbetungen für 1 oder 2 Solisten und Orchester", 1973–74) seob ta muusikalise struktuuri palvežestide kahemõõtmelise visuaalse struktuuriga, avades nii uue perspektiivi kolmemõõtmelist muusikateatrit kontrollivatele parameetritele: "INORI on /.../ esimene näide, milles on kasutatud täpset notatsiooni, et kirjeldada inimkeha iga žesti täpselt muusikalise notatsiooni abil. /.../ Leitud põhimõte /.../ toob kaasa muusikalise ja visuaalse struktuuri väga lähedase seose. Järgmise teose jaoks vajan ma veel ainult uusi parameetreid, et kirjeldada täpselt kolmemõõtmelist ruumi, milles inimesed tavaliselt liiguvad; nad niisiis ainult ei istu või põlvita või seisa, vaid liiguvad lavaruumis või saalis ükskõik millises suunas: taha ja ette, küljele, üles ja alla."(Stockhausen 1978:234)
Muusikalise parameetri mõiste mahu muutumine: füüsikalisest suurusest muusikalise protsessi valdkonnaks.
Koos heliloojate huvi ja tähelepanu suundumisega üksikult helilt komplekssetele helistruktuuridele ning muusika seostele teiste kunstivaldkondadega toimunud uute muusikaliste parameetrite kasutuselevõtt muutis paratamatult ka muusikalise parameetri mõiste mahtu: muusikalist parameetrit ei mõistetud enam mitte ainult üksiku heli füüsikalise suurusena, vaid kogu muusikalise struktuuri kõlalisi omadusi piiritleva valdkonnana. Sellist muutust panid 1966. aastal tähele Carl Dahlhaus ja Ulrich Dibelius. Dahlhaus (1966:44) kirjutab, et "väljend [parameeter], mis iseloomustab helisündmuse füüsikalist korrelaati, on kantud üle helisündmusele endale" ning Dibelius (1966:337) leiab, et erinevalt matemaatikast "[nimetatakse] muusikas /.../ parameetriks kõiki muusikalise protsessi dimensioone, mida on võimalik isoleeritult muuta."
Nii muutus muusikaline parameeter "objektiivselt mõistetavatest füüsikalistest vaatlusandmetest nagu sagedus, amplituud, kestus, heli spekter /.../ akustilisteks nähtusteks /.../, mida on võimalik tuletada taju ja kujutluse abil: näiteks helikõrgus, helivältus, tämber, helitugevus, register, artikulatsioon" (Gieseler 1975:33)
Samal ajal kinnistus ka termin "parameeter" tähenduses, mida veel 1958. aastal Křenek tähistas väljendiga "muusika aspekt". Samuti loobuti järk-järgult sõnast "dimensioon", mis on mitmetähenduslik, tähistades lisaks matemaatika mõistele "mõõde" ka 'levimist', 'laienemist', 'suurenemist', 'paisumist', 'pikenemist' ("Ausdehnung") või 'ulatust', 'suurust', 'mastaapi' ("Ausmaβ") või tavakeeles hoopis 'valdkonda' ("Bereich").
1960ndate lõpus juurdus muusikaline parameeter erinevates leksikonides mitte ainult kui seriaalse muusika muutuvaid omadusi või valdkondi puudutav mõiste, vaid mõiste, mis puudutas "valdkondi, mis on igas muusikas varieeritavad": "Tänase sõnakasutuse kohaselt iseloomustab parameeter muusikalise protsessi iseseisvalt muutuvaid kihte /.../" ("Nach dem heutigen Gebrauch des Wortes werden als Parameter die einzelne variablen Schichten des musikalischen Verlaufs bezeichnet /.../") (Eimert & Humpert 1973:243b)
Muusikaline parameeter kui arvuti abil formaliseeritava kompositsiooniprotsessi muutuja.
Juba 1956. aastast alguse saanud arvutimuusikas kasutati parameetri mõistet tema algses matemaatilises tähendusega kooskõlas kui formaliseeritud kompositsiooniprotsessi muutujat, mille abil on võimalik kontrollida ükskõik millist muusikalise struktuuri omadust.
Arvutimuusika praktikast pärineb ka vajadus muusikalisi parameetreid olulisuse järjekorda seada ning sellest tulenevalt nö "põhiparameetri" mõiste. Gottfried Michael Koenig nimetab 1969. aastal põhiparameetriks programmi iga sellist suurust, mille mõju on muusikalisele struktuurile kõige tugevam ja karakteersem ja mis oma muusikalise toime tõttu teised muusikalised parameetrid allutab: "Me võime parameetrit, mis panustab [muusikalise struktuuri] karkaterisse kõige enam, nimetada põhiparameetriks (näiteks teiste, aeglasemate lõikudega võrreldes "väga kiiresti" või "ainult kõrged helid" vms) ning tõdeda, et teised omavahel sõltuvad parameetrid on oma tähtsuse järjekorras struktuuri omadustele pingeritta asetatavad. Sellega peetakse silmas, et kui REGISTER on põhiparameeter ning struktuuri karakteriseerimiseks kasutada ainult kõrgeid helisid, on kaasatud vaid sellised insrtumendid, mis sellesse registrisse ulatuvad ning madalad instrumendid on seega välistatud. Ning vastupidi: kui põhiparameetriks on TÄMBER ning välja on valitud teatud instrumentide rühmad, võime me töötada üksnes nendes registrites, mis nendele instrumentidele on kättesaadavad /.../" (Koenig 1969:88)
Muusikalise parameetri mõiste tänapäeval.
Tänapäevaseks arusaamiseks muusikalise parameetri mõistest sobib Ulrich Dibeliuse tõdemus, et "väljend [parameeter] ise pärineb matemaatikast. Nii nagu mõni teinegi loodusteaduslik termin, mille uus muusikateooria adopteeris, kaotas ka see oma algse tähenduse. Muusikas nimetatakse parameetriteks muusikalise protsessi kõiki mõõtmeid ("alle Dimensionen des musikalischen Verlaufs"), mida on võimalik sõltumatult muuta. [...] Pärast otsust asetada kõik selline, mida on võimalik järjestada seeriateks, see tähendab serialiseerida, parameetri mõiste alla, viis see uute parameetrite kujunemiseni. [...] [Muusikalist] parameetrit võikski defineerida kui valdkonda ("Bereich"), mida on võimalik kompositsioonitehniliselt valitseda ("verwalten"), niisiis tingimusteta kohandada ükskõik millisele abstraktsele reeglite süsteemile ("Regelungsschema")."
Sõltuvalt autorist on parameetri mõistet suurtes muusikaentsüklopeediates määratletud erinevalt.
Ingliskeelses kirjanduses räägitakse parameetrist eelkõige kui muusika aspektist ning tuuakse seejärel mõned näited, milleks tavaliselt on helikõrgus ("pitch", helikestus ("duration"), helitugevus ("volume") ja tämber ("timbre").
Näiteks Paul Griffithi koostatud Thamesi ja Hudsoni kirjastuses välja antud 20. sajandi muusika entsüklopeedias on [muusikaline] parameeter määratletud kui muusikalise heli aspekt (helikõrgus, helikestus, helitugevus või tämber) ning on seotud 1950ndate alguse euroopas sündinud totaalse serialismi ideega, mille järgi kõik muusika aspektid allutati sõltumatult seriaalsele kontrollile. ("parameter" "A aspect of musical sound: pitch, duration, volume or timbre. The term gained currency with the advent of total serialism in Europe in the early 1950s, when all these aspects were subjected to separate serial control.")
The New Grove Dictionary of Music and Musicians veebiväljaandes Oxford Music Online / Grove Music Online määratlevad Paul Lansky ja George Perle muusikalist parameetrit kui algselt matemaatika mõistet, mis muusikas tähistas heli 'dimensiooni': selle kõrgust, valjust, vältust (kestust), rütmi ning (vasturääkivalt) ka tämbrit. Seriaalse meetodi kontekstis tekkis muusikalise parameetri mõiste siis, kui heliloojad hakkasid erinevates muusika aspektides looma seeriaid. Muusikaterminoloogiasse toodi sel ajal nii mitmeidki matemaatika mõisted, kuid muusikalise parameetri mõiste puhul on keeruline tuvastada, kuidas on selle kasutamine muusikas seotud matemaatilise tähenduse interpretatsiooniga. Funktsioonidega tegelevas matemaatikas on parameeter üldiselt "konstant" ("In the mathematics of functions a parameter generally is a constant") [sic!?, parameeter on muutuja, mitte konstant?], mida on võimalik määrata erinevate väärtuste abil. Kui sünteesitud muusikas on heli teatud parameetreid lihtne määratleda, siis vähem kvantiseeritavates muusikavaldkondades muutub selle mõiste tähendus eksitavaks. Teise seisukoha järgi on muusikaline parameeter kohaldatud füüsika mõistest ning tähistab ükskõik millist kompositsioonilist muutujat, näiteks helikõrgust, heli kestust, instrumentatsiooni, helivaljust. Termin võeti kasutusele 1950ndate alguses, kui Boulez, Stockhausen ja teised allutasid võimalikult kõik muusikalised parameetrid seriaalsele kontrollile.
Saksakeelses muusika üldentsüklopeedias Die Musik in Geschichte und Gegenwart MGG ei ole parameetri mõiste pälvinud omaette artiklit. Parameetri mõiste määratlust kohtame Hermann Danuseri koostatud artiklis "Neue Musik" (MGG 7: 96): "Erinevalt anglosaksi keelekasutusest, kus "serial composition" tähendab igat liiki ridadel põhinevat kompositsiooni – ka uusviini koolkonna kaksteisttoontehnikat – tähistab saksakeelne mõiste "Serielle Musik" selliseid reatehnikal põhinevaid kompositsioone, mida loodi Euroopas Schönbergi dodekafooniast loobumise tulemusel tekkinud arenguprotsessi osana. Rea kategooria, mis Schönbergi puhul on seotud helikvaliteetidega (inglise keeles 'heliklass', "pitch class"), üldistati kompositsioonilistes regulatiivides ka teistele muusika dimensioonidele. Selle asemel et tegelda vaid komplekssete kategooriate – meloodia, harmoonia, rütmiga – muutusid komponeerimise lähtekohtadeks järjest enam heli üksikud omadused, millel iseenesest puudus reaalne kuuldav eksistents. Nende tähistamiseks võeti füüsiakst muusikateooriasse üle mõiste 'parameeter'. Parameetritena hakati kõigepealt käsitlema helikõrgust ("Tonhöhe"), helikestust ("Tondauer"), helivaljust ("Lautstärke") ja tämbrit ("Klangfarbe"), veidi hiljem ka kõlasündmuse helitugevust ("Volume") ja ruumilist asukohta ("räumlicher Ort") ning veelgi hiljem helistruktuuri ("Tonsatz") kontekstis helistruktuuri kestust ("Strukturdauer"), helihulga suurust ("Tonmenge"), helide massiivi tihedust ("Tondichte"), ambitust ("Ambitus"), registripiirkonda ("Registerlage") jne."
Parameetri justkui iseenesest selget mõistet kasutab ka Rudolf Frisius oma entsüklopeediaartklis "Seriaalne muusika" ("Serielle Musik") (MGG 1998:1328–1354), mille peaaegu identne koopia leidub ka autori kodulehel). Frisius räägib integratiivse seriaalse mõtlemise kontekstis nii üksikute detailide kui ka suurte muusikaliste koosluste seriaalsest määratlemisest ja struktureerimisest ning toob näiteid ridade loomisest ja reamanipulatsioonidest nii üksikute helide ja helirühmade helikõrguste, mikrointervallika, müra omaduste, heliruumis liikumise, glissandode omaduste kui ka ajaliste väärtuste, helivaljuste, artikulatsiooni ja kõlavärvide parameetrites. Samas ei nimeta ta neid kategooriaid muusikalisteks parameetriteks. Muusikalise parameetri mõistet ta teksti sees siiski kasutab: "heli- või intervallistruktuuri kirjeldamisel on oluline ka teiste heli omaduste ehk parameetrite fikseerimine" ("als Konkretisierung der Ton- bzw. Intervallstruktur beschreiben läßt sich auch die Festlegung anderer Toneigenschaften bzw. Parameter"), "lisaks tuleb mainida, et seriaalses muusikas on sagedasemad detaili määratlemisest lähtuvad konstruktsioonid kui tõenäosusarvutusesele või hulgaõpetusesele põhinevatele matemaatilistele mudelitele tuginevad globaalset ette ära määramist eeldavad tehnikad, millel on oluline roll eelkõige parameetrilisel [mõtlemisel], mitte aga ridade struktureerimisel põhinevates Iannis Xenakise heliteostes. ("dennoch kann gesagt werden, daß in der seriellen Musik die von Detailbestimmungen ausgehenden Konstruktionen häufiger sind als von globalen Bestimmungen ausgehende Techniken, die eine wesentliche Rolle spielen in ebenfalls parametrisch, aber nicht in Reihen strukturierten (nach mathematischen Modellen z. B. der Wahrscheinlichkeitsrechnung und der Mengenlehre entwickelten) Kompositionen von Iannis Xenakis") või "nii heli- ja ajastruktuuride kui ka järgmiste teoste puhul erinevalt fikseeritud struktuursete diferentseerimiste abil pöördub Cage tagasi seriaalse mõtlemise poole, kusjuures parameetrite fikseerimine polnud mitte deterministlik, vaid juhusele põhinev" ("in Ton- und Zeitstrukturen sowie in weiteren, für verschiedene Stücke unterschiedlich fixierten strukturellen Differenzierungen kehrt Cage zum seriellen Parameterdenken zurück, wobei allerdings Parameter-Fixierungen gegebenenfalls nicht deterministisch, sondern in Zufalls-Entscheidungen vorgenommen werden."
Eckehard Kiem defineerib muusika üldentsüklopeedias "Das neue Lexikon der Musik" artiklis "Parameter" parameetri mõistet matemaatikas ja teistes valdkondades "mõõdetavate suurustena, mille abil suure terviku üksikelemendid on omavahel võrreldavad" ("messbare Grössen, durch die einzelne Elemente einer grösseren Gesamtheit miteinander vergleichbar sind"). Muusikas esineb parameetri mõiste esimest korda 1940ndatel ja tähendab matemaatikast ülekantud tähenduses algselt erinevaid täpselt mõõdetavaid "osamomente" ("Teilmoment") nagu helisagedust ("Frequenz"), ülemhelispktrit ("Obertonspektrum") ja amplituudi ("Amplitude"). Algselt kasutatakse muusikalise parameetri mõistet muusikateoreetilistes ja -teaduslikes tekstides tihedas seoses 1950ndate alguses tekkinud muusika seriaalse kompositsiooni- ja analüüsimeetodiga. Sisuliselt laiendatuna hakkas parameetri mõiste tähistama kõiki eraldatavaid ja komponeeritavaid muusikalisi üksikvaldkondi nagu näiteks helikõrgust, helivältust ("Tondauer"), artikulatsiooni ja tämbrit. Veelgi hiljem kasutati parameetri mõistet muusika kõige erievamatel tasanditel asuvate rühmade ("Gruppen") ja struktuuride omaduste ("Merkmal") tähistamiseks: näiteks staatiline või arenev tüüp ("statischer oder entwickelnder Typus"), erinevad tihedused ("unterschiedliche Dichte"), pidevus või katkelisus ehk kontinuiteet või diskontinuiteet ("Kontinuität oder Diskontinuität"), kompositsiooniline fikseeritus või avatus ("kompositorische Fixierung oder Offenheit"). Sellist muusikaliste koostisosade kompositsioonilist eraldi kasutatavust ja iseseisvumist on seriaalse muusika olulisemate esindajate Karlheinz Stockhauseni ja Pierre Boulezi poolt omistatud ka Anton Weberni hilisemale loomingule. Sellest hoolimata on Kiemi meelest tänapäeval vahel rakendatav mitteajalooline parameetriline lähenemine serialismieelsele muusikale siiski problemaatiline (Kiem 1996: 587)
Muusikaliste parameetrite klassifitseerimise aluseid.
Üks võimalus on jaotada muusikalised parameetrid kahte suurde rühma: liht- ja liitparameetrid. Muusikalise lihtparameetri väärtused on objektiivselt mõõdetavad või subjektiivse võrdlemise tulemusena hinnatavad. Lihtparameetrid on paigutatud viide heli põhiomaduste valdkonda: helikõrgus, helikestus, helitugevus, tämber ja heli asukoht ruumis. Liitparameetri puhul toimivad vastastikuses koosmõjus mitu lihtparameetrit. Seetõttu nõuab liitparameetriga määratud väärtuste hindamine kõigepealt hinnanguid liitparameetri igas lihtparameetris ning alles seejärel summeerituna liitparameetris.


CVO Group OÜ.
CVO Group OÜ on 1996. aastal Eestis oma tegevust alustanud personaliteenuste ettevõte.
Firma tegevusaladeks on töövahendus internetis CV-Online kaubamärgi all, traditsiooniline personaliotsing, palgaarvestuse teenused ning personaliteenuste "outsourcing".
Ettevõtte peakontor on Budapestis Ungaris. Ettevõtel on kontorid ka Lätis, Leedus, Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Rumeenias, Bulgaarias, Venemaal ja Suurbritannias.


Kuldrenett.
Kuldrenett ("Goldreinette", "Golden reinette", "Reinette dorée", "Złota reneta", "Princesse Noble", "English Pippin", "Reinette jaune tardive" jt paralleelnimed) on renettõunte hulka kuuluv õunasort.
Eestis on levinud ja hinnatud õunasort Liivi kuldrenett, mille algupära pole täpselt teada. On arvatud, et tegu on Liivimaa vana maasordiga (läti keeles "Vidzemes zelta renete"). Tõenäolisemalt on tegu vana saksa sordiga, mis 19. sajandi paiku Liivimaale toodud.
Julius Aamissepa arvates on originaalsordiks "Goldgelbe Sommer Renette". Teistel andmetel on tegu Liivimaal aretatud sordiga, mille eelkäijateks on preisi pomoloogi justiitsnõunik Burchardti aretatud "Landsberger Renette" (Landsberger) või Venemaa keiserliku aedniku von Hartwissi poolt oma sõbrale Burchardtile pühendatud sort "Burchardt Renette" ("Burchardt's Goldreinette", "Golden Noble").


Sigtuna.
Sigtuna on linn Rootsis Stockholmi läänis Sigtuna vallas, Stockholmi ja Uppsala vahel.
Sigtuna asutas 11. sajandi alguses kuningas Olof Skötkonung ja see sai kiiresti suureks kaubanduskeskuseks.
Sigtuna hävitamine.
Linna vallutasid ja hävitasid 1187 paganad, tõenäoliselt eestlased või kurelased. Linn ehitati siiski peagi üles, kuid selle tähtsus hakkas langema. 13. sajandi jooksul jäi linn peagi kiiresti kasvava Stockholmi varju.
Sigtuna hävitamise kohta on erinevaid versioone - Visby minoriitlaste kroonika, arheoloogide andmed jpm. On kerkinud küsimus, miks Sigtuna vallutamine toimus just aastal 1187? Üks Norra „saaga" väidab, et Norra prints Erik purjetas 1185/86.a. itta, rüüstates Eesti rannikut, võib arvata, et sellele rüüsteretkele tuli idapoolne kättemaks.
Rootsipoolseid allikaid - Eriku idealiseeriv ja geograafiliselt perifeerne kroonika 1320-ndatest aastatest, kus öeldakse anakronistlikult, et Sigtuna vallutasid Rootsi tolleaegsed peavaenlased karjalased ja venelased. Rootsi reformaator, kes oli ka arhivaar, ajaloolane ja kohalik Mälareni oru elanik Olaus Petri aga väidab 16. sajandil, et hävitajad olid eestlased. Ta kirjeldab ka, kuidas eestlased juba vanasti tulid oma pyraticae'tega (mereröövlilaevadega) ehk snäcka’dega Mälareni järve suudmesse ja tekitasid seal palju pahandust. Ka teised 16. saj. Rootsi ajaloolased väidavad analoogselt, et Sigtuna hävitajad olid eestlased. Loengu kokkuvõttes elimineeris prof. Rebas alternatiivsed Sigtuna võimalikud ründajad - venelased, karjalased, kuralased - ja tõdes, et ainsad, kes olid selliseks ettevõtmiseks võimelised jõude koondama, olid saarlased..


Dave Benton.
Dave Benton (kodanikunimega Efren Eugene Benita'"; sündinud 31. jaanuaril 1951 Arubal) on muusik.
Aastast 1997 elab ja tegutseb ta Eestis. Koos Tanel Padariga esitas 2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel laulu "Everybody", mis võitis võistluse.
Dave Bentoni emakeel on papiamento. Küsimusele, mis keeli ta oskab, vastas Benton aastal 2004 nii: "Papiamento, inglise, hispaania, hollandi. Prantsuse, itaalia ja saksa keelt poolenisti. Eesti keel on kõige raskem.".


Parameeter.
Parameeter ('mõõtev', kreeka keeles παράμετρος: παρά "pará", eesti keeles 'vastu', 'kõrval', 'juures', 'suhtes' + μετρος "metron", eesti keeles 'mõõt' millegi mõõtmise, võrdlemise või hindamise tähenduses) on ühelaadseid objekte, nähtusi, seisundeid või protsesse iseloomustav suurus (muutuja), mille iga väärtus määrab kindla objekti, nähtuse, seisundi või protsessi või nende klassi. Parameetriks nimetatakse ka ülesannete sõnastamisel või lahendamisel kasutatavat abimuutujat.
Parameetri mõiste võttis geomeetria terminina 1740. aastal kasutusele Johann Heinrich Zedler. 1765. aastal lülitasid Denis Diderot ja Jean-Baptiste le Rond d’Alembert selle oma Entsüklopeediasse.
Matemaatikas on parameeter muutuja, mille kaudu avaldatakse sõltumatu ja sõltuva muutuja kokkukuuluvaid väärtusi. Näiteks geomeetrilise kujundi parameetriks on tema kuju või asendit iseloomustav arv. Näiteks ringjoone parameetrid on raadius ja keskpunkt.
Füüsikalisi protsesse kirjeldatakse võrranditega, mis seovad neis protsessides muutuvaid suurusi. Parameetrid sisalduvad harilikult võrrandite kordajates. Nad võivad olla ajast ja süsteemi koordinaatidest sõltuvalt muutuvad või jäävad. Eristatakse koond- ja hajuparameetreid. Mehaaniliste süsteemide puhul on parameetrid näiteks mass, hõõrdetegur, inertsimoment ja pingus. Elektriliste süsteemide kõige iseloomulikumad parameetrid on voolutugevus, pinge, takistus, induktiivsus ja mahtuvus.
Informatsiooniteoorias kasutatakse mõistet signaali parameeter. Kui edastatavat signaali on võimalik kujutada skalaarse või vektoriaalse funktsiooniga, võib selle funktsiooni iga numbrilist väärtust käsitleda parameetrina.
Statistikas tähistavad parameetrite väärtused tõenäolise jaotuse omaduste tunnuseid.
Tehnikas nimetatakse parameetriks masinat või seadet iseloomustavat suurust.
Muusikas võeti parameetri mõiste kasutusele 1950ndatel seoses seriaalse meetodi rakendamisega, et määratleda muusikalise objekti, nähtuse, seisundi või protsessi suurusi, mille väärtusi on võimalik hinnata.


Edwardsi sündroom.
Edwardsi sündroom on 18. kromosoomi kolmekordsusest tingitud kehalised väärarengud.
Sündroomi põdevad lapsed surevad väga noorelt, tavaliselt vastsündinuna või imikueas. Eestis suri vanim Edwardsi sündroomi põdev isik 10-aastaselt.
Sündroomi kirjeldas ja määras selle põhjuse 1960. aastal inglise geneetik John Hilton Edwards.


Tsent.
Tsent, ka sent (i.k "cent" - sent, sada), lühend c, on muusikalise intervalli ühik. 1200 c = oktaav. Võrdtempereeritud häälestuses 100 c = pooltoon, 200 c = tervetoon jne. Tsent väljendab suhet kahe sageduse vahel, üks tsent tähendab suhet 21/1200.


Vasarhailased.
Vasarhailased ("Sphyrnidae") on kõhrkalade sugukond seltsist hallhailised ("Carcharhiniformes").
Sugukonda kuuluvad perekonnad vasarhai ("Sphyrna"; 8 liiki) ja "Eusphyra" (ainus liik "Eusphyra blochii").


Mönchengladbach.
Mönchengladbach on linn Saksamaa lääneosas, Nordrhein-Westfaleni liidumaal.
Mönchengladbachi ajalugu algab Gladbachi toomkiriku ehituse algusega 974. aastal. Mönchengladbach sai linnaõigused aastal 1364.


Bronhiaalastma.
Bronhiaalastma on hingamisteede põletikuline haigus, mille korral tekib erinevate ärritajate mõjul hingamisteede ahenemine ja hingamise raskenemine (düspnoe).
Haigust põevad umbes 5% täiskasvanutest ja 7-10% lastest.


Rogaland.
Rogaland on Norra maakond. Asub Põhjamere rannikul.


Tiit Madisson.
Tiit Madisson (sündinud 4. juunil 1950) on Eesti vabadusvõitleja, kirjanik ja poliitik. Ajakirjanduses (eriti Rootsis elades) kasutas ta pseudonüümi "Silver Ronk".
Ta on maailmavaatelt rahvussotsialist. Tiit Madisson on tuntud ka sionistide ja Iisraeli kritiseerijana; tema raamatud selgitavad holokaustieitajate vaatepunkte.
Ta oli 70nendatel Eesti hipide liikumise üks organisaatoreid.
Madisson oli aastatel 1980–1986 Nõukogude Liidu poliitvang. Pärast vabanemist tegutses ta rühmituses MRP-AEG. Hirvepargi miitingu järel 1987. aastal saadeti ta Nõukogude Liidust välja.
Madisson elas 1987–1990 Rootsis ja tegi kaastööd Raadio Vaba Euroopale. Osales sel ajal Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse tegevuses.
1990 naasis Eestisse, kus osales aktiivselt poliitikas ja oli Eesti Kongressi liige.
Aastal 1995 määrati Tiit Madissonile metallivarguse eest karistus üks aasta tingimisi kaheaastase katseajaga. 1996 mõisteti Tiit Madisson süüdistatuna riigipöördekatse tingimuste loomises Eestis kaheks aastaks vangi, kuid vabastati 1997. aastal Enn Tarto ja Viktor Niitsoo taotlusel.
Aastatel 2002–2005 oli Tiit Madisson Lihula vallavanem.
2010. aasta septembris kolis Madisson oma abikaasaga Hispaaniasse.
Erakondlik tegevus.
1990. aastal Rootsist tagasi Eestisse pöördudes osales Tiit Madisson aktiivselt Eesti Kongressi, Eesti Komitee ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) tegevuses. 1994. aasta 12. märtsil peeti Estonia kontserdisaalis Madissoni juhtimisel Rahvuslaste Keskliidu asutamiskongress, loosungiks "Kord riigis majja!".
Aastatel 2001-2002 oli Tiit Madisson Keskerakonna liige. 2006. aastal astus Madisson Eesti Rahvusliku Liikumisse ja Eesti Iseseisvusparteisse. 2009 oli Madisson üks erakonna Eesti Rahvuslik Konservatiivne Liit loojatest. 10. augustil 2009 teatas Tiit Madisson koos keskerakondlase Roman Ubakivi ja Robert Villiga ERSP Taasasutava Kogu loomisest.. Alates 13. juulist 2011 on Madisson Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu liige.
Isiklikku.
Ta on teist korda abielus ja tal on 3 last. 1983. aastast on ta katoliiklane.


Fotoaparaat.
Fotoaparaat ehk fotokaamera on seade pildistamiseks, see on eseme kujutise jäädvustamiseks valgustundliku materjali või valgustundliku elektroonilise elemendi abil.
Fotoaparaadi eelkäijaks oli "camera obscura". "Camera obscura"-le asetati ava ette lääts (objektiiv), mis projekteerib kujutise pimekambri ava vastasseinale fotoplaadile, filmile või fotoelektrilisele maatriksile. Fotoaparaadi oluline osa on katik, millega kontrollitakse valgustundliku komponendi valgustamise kestust (ekspositsiooni). Pildistatava kaadri valikuks varustatakse fotoaparaat pildiotsijaga. Objektiiviga tekitatava kujutise teravuse tagamiseks võidakse kasutada kaugusmõõdikut.
Tänapäeva fotoaparaatidel on rohkesti elektroonseid ja elektromehaanilisi abisüsteeme, mis aitavad fokuseerida, ekspositsiooni valida jms.
Objektiiv.
Fotoaparaadi objektiiviks on lääts, läätsede grupp või mitu läätsede gruppi. Objektiivi valgusjõu ja sügavusteravuse muutmiseks kasutatakse diafragmat.
Katik.
Katik sulgeb suletud olekus valguse pääsu valgustundlikule pinnale (fotoplaadile). Lihtsaim katik on käsitsi eemaldatav läbipaistmatu objektiivi kate. Kiiretoimelisemate katikute peamised tüübid on keskkatik, kus kiirte teed sulgevad metallamellid nihutatakse ekspositsiooni ajaks kõrvale, ning pilukatikud, kus sobiva laiusega pilu nihutatakse (kiiresti) fotoplaadi või filmi eest läbi.
Pildiotsija.
Lihtsaim pildiotsija koosneb kahest raamist, mis piiravad vaatevälja sama suureks kui on fotoapraadi vaateväli. Teleskoop-pildiotsija on fotoapraadi külge kinnitatud optiline seade, millel on sama suur vaateväli kui fotoaparaadil. Peegelkaameras asetatakse kaadrivaliku ajal pimekambrisse kiirte teele peegel, mis suunab objektiivi läbivad valguskiired pildiotsijasse. Ekspositsiooni ajaks nihutatakse peegel valguskiirte teelt kõrvale. Kahe objektiiviga peegelkaameral on pildiotsija jaoks põhiobjektiiviga seotud ja samasuurt vaatevälja tagav eraldi objektiiv.
Kaugusmõõdik.
Kaugusmõõdik on objektiiviga mehaaniliselt seotud peeglite või kiilude süsteem, mis tagab pildiotsijas terava kujutise või kahe kujutise kokkulangemise, kui objektiiv on terava kujutise tagamiseks fotoplaadist sobival kaugusel.


Usedom.
Usedom (saksa "Usedom", poola "Uznam") on saar Läänemeres. Piirneb lõunast Szczecini lahega.
Saare pindala on 445 km². Ta on jagatud Saksamaa (373 km²) ja Poola (72 km²) vahel. Usedomil elab 76 500 inimest, millega ta on pikka aega olnud rahvarohkeim saar kogu Läänemeres. Nüüd on temast möödumas teine Saksamaa saar Rügen.


Wolini saar.
Wolin on saar Läänemeres. Piirneb lõunast Szczecini lahega ja on läänest eraldatud Usedomist kitsa väinaga. Pindala 265 km². Kuulub Poolale.
Saarel asub Wolini rahvuspark. Saare kõrgeim punkt Grzywacz (116 m) asub Pasmo Wolińskie moreenkõrgustiku keskosas saare põhjarannikul.
Suurim linn saarel on Świnoujście, mis asub osalt ka Usedomil.


Århus.
Århus ehk Aarhus (aastail 1948–2010 kandis linn nime Århus, aga alates 1. jaanuarist 2011 on linna ametlikuks nimeks taas Aarhus) on linn Taanis Kesk-Jüütimaa piirkonnas, Århusi valla keskus. Asub Århusi lahe kaldal.
Varasemas haldusjaotuses oli Århusi maakonna keskus.
Århus on Kopenhaageni järel suuruselt teine linn Taanis. Linnas asub Århusi ülikool.
Linna nime õigekirjutus.
Linna nimi enne 1948. aasta õigekirjareformi oli Aarhus. Reformiga asendati taani keele õigekirjas täheühend "aa" tähega "å". Linnanimesid lubati selle reformiga kirjutada nii vanas kui ka uues kirjaviisis.
Aastast 1956 hakati kõikides riigiasutustes kasutama linnanimedes å. Aastal 1984 anti hoolimata keelemeeste vastuseisust linnadele õigus valida, kuidas nad oma linna nime kirjutavad. Århusi linnanõukogu otsustas alates 1. jaanuarist 2011 kasutada nimekuju "Aarhus". Taani keelekorraldajad peavad õigeks mõlemat nimekuju.
Eestikeelne põhinimekuju on "Århus", kuid lubatud on kasutada ka nimekuju "Aarhus".
Välislingid.
Arhus


Stavanger.
Stavanger on linn Norras, Rogalandi maakonna keskus. Asub Boknfjordi ääres. Asula on kokku kasvanud vahetult lõunas asuva Sandnesiga, moodustades Sandnesi asula.
Stavanger on laevaehituse ja naftatööstuse keskus. Stavangeris asub Statoili peakorter.
Linna paikneb Norra vanim toomkirik, 12. sajandist pärinev Stavangeri toomkirik.
Stavanger oli 2008. aasta Euroopa kultuuripealinn.
Jalgpalliklubi Stavangeri Viking mängib Norra kõrgliigas.
Ajalugu.
Stavangeri rajamise aeg pole kindlalt teada. 11. sajandil oli Stavanger juba keskus, kuid linnaks saab teda õieti nimetada alles alates Stavangeri toomkiriku rajamisest. Toomkiriku ehitamist alustas 1125. aastal piiskop Reinald. Algaegadel oli Stavanger oluline põhiliselt Stavangeri piiskopkonna keskusena; piiskopkond hõlmas Rogalandi, Agderit, Hallingdali ja Valdresi. 12. sajandi lõpuks sai linn tasapisi ka haldus- ja majanduskeskuseks.
Must surm laastas ka Stavangeri. 1425 sai ta siiski alevi ("kjøpstad") privileegid, omavalitsuse ja kauplemisõiguse. Reformatsiooni ajal konfiskeeris Taani siit katoliku kiriku varad, kuid Stavanger säilis tähtsa usulise keskusena veel luterliku ajastu alguses.
Tõeline kriis linna arengu saabus XVII sajandil. 1633 põles 2/3 linnast maha. 1671 käskis Taani kuningas Christian V viia piiskopiameti ja halduskeskuse Stavangerist ära, uude keskusesse Christianiasse. 1680 otsustati Stavangeri linn hoopiski kaotada. 1690 saadi aleviõigused tagasi, kuid piiskop tuli uuesti Stavangerisse alles 1925. aastal.
18. sajandi lõpul oli Stavanger veel väikelinn alla 2500 elanikuga. 1809 oli aga Stavangeri elus pöördepunkt. Linna lähedale merre ilmus ennekuulmatul hulgal heeringaparvi ja nende püük sai nüüd peamiseks elatusallikaks kuni 1880. aastani, mil heeringad jälle kadusid. Esimene kalakonservitehas asutati 1873.


Raadiovastuvõtja.
Raadiovastuvõtja on elektrooniline vooluahel raadiosagedusliku signaali vastuvõtmiseks ja töötlemiseks.
Raadiovastuvõtja võtab antennilt vastu selle vastuvõtja jaoks ettenähtud sagedusega signaale. Vastuvõtja esimestes astmetes kasutatakse filtreid, mis eraldavad kasuliku signaali üldisest eetri mürast. Seejärel võimendatakse kasulikku signaali, et seda saaks demoduleerida või dekodeerida. Tulemuseks on tarbijale (arvutile või inimesele) arusaadav signaal (heli, pildid, digitaalandmed, mõõtetulemused jne).
Raadiovastuvõtjad jagunevad ehituselt (skeemilt) otse- ja superheterodüünvastuvõtjateks.
Olmeelektroonikas tähendab raadiovastuvõtja ehk raadioaparaat ehk raadio seadet raadiosaadete vastuvõtuks ja jälgimiseks (kuulamiseks).


Muusikal.
a>" Imperiali teatris New Yorgis. 2003.
Muusikal on muusikat (avamänge, vahemänge, soololaulu, koore jne) ja tantsu sisaldav lavateos, milles laul, tants ja kõnelus on võrdse tähtsusega ja veavad igaüks omal moel tegevustikku edasi. Erinevus operetist on tinglik, kuid operetis on sageli laulu- või tantsunumbreid, mis loo arengu seisukohast ei oma suurt tähtsust, vaid pakuvad publikule võimalust puhata ja elada sisse teose atmosfääri. Samas, muusikaližanri arenedes on operetlikke tantsuosi või kooripartiisid lisandunud ka muusikalides, nii et kahe žanri piir on sageli hägune.
Nüüdisaegne muusikal pärineb New Yorgist Broadwaylt, kus see hakkas vodevillidest kiiresti arenema 1920. aastatel. Muusikal sai kiiresti ülipopulaarseks ning sundis taanduma 19. sajandi operetti. Üle maailma tuntud muusikaliteatrid on tänapäeval ka West Endis Londonis ning paljudes teisteski metropolides.
Esimesteks Eestis etendunud moodsateks muusikalideks võib pidada lavateoseid "Minu veetlev leedi" (1963), "West Side'i lugu (1964) ja "Suudle mind, Kate" (1966).. Eesti lavalaudadel on etendunud ka teised 20. sajandi tippteosed nagu "Kassid", "Hüljatud", "Miss Saigon", "Helisev muusika", "Oliver!", "Jeesus Kristus Superstaar".


REALbasic.
REALbasic (RB) on BASIC perekonda kuuluv objektorienteeritud programmeerimiskeel ja integreeritud arenduskeskkond, arendatud ja turustatud REAL Software poolt Microsoft Windows, Linux ja Mac OS X operatsioonisüsteemidele.


Serialism.
Serialism on muusikas üldmõiste, millega tavaliselt peetakse silmas kas seriaalset meetodit, seriaalse meetodi rakendusi seriaalse muusikana konkreetsetes teostes konkreetsete heliloojate poolt või vahel ka nö "seriaalset muusikastiili" kui 1950-ndatel-1960-ndatel loodud seriaalse muusika abstraktset ühist nimetajat.


Ristija Johannes.
Ristija Johannes oli juudi prohvet. Teda nimetatakse prohvetiks nii Uue Testamendi evangeeliumites kui Koraanis.
Ta ristis Jordani jões oma sugulase Jeesuse.
Heroodes lasi ta kinni võtta ja oma tütre Salome pealekäimisel hukata pea maharaiumise teel.
Ristija Johannese ema oli Eliisabet.


Lakibensiin.
Lakibensiin on peamiselt alkaanidest koosnev, vähesel määral aromaatseteid süsivesinike sisaldav nafta destillaat ja bensiini fraktsioon.
Lakibensiin orgaaniline lahusti, millega lahustatakse peamiselt lakke ja värve. Lakibensiinil on suhteliselt madal leekpunkt.
Varia.
Lakibensiini ei tohiks kasutada linaõli vedeldamiseks, kuna linaõli võib iseeneslikult süttida. Iseäranis ohtlikud on linaõlised pühkimislapid, mis tuleks kas kohe põletada või lahtiselt kuivama riputada, aga mitte töökohale hunnikusse seisma jätta.


Loosi.
Loosi on küla Võru maakonnas Vastseliina vallas.
Eesti 2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 77 elanikku.
Külas on raamatukogu. Pood ja postipunkt on suletud. Läbi küla voolab Raagsilla oja.


Artur-Tõeleid Kliimann.
Artur-Tõeleid Kliimann (15. jaanuar 1899 Meeksi vald – juuli 1941, Tartu) oli eesti õigusteadlane.
Lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1923. Alates aastast 1927 õigusteaduskonna õppejõud. Õigusteaduste doktori kraad 1932. Aastatel 1933–1941 haldusõiguse ja haldusprotsessi professor. Suri koonduslaagris 1941.


Annobón.
pisi
pisi
Annobón (ametlik nimi oli 1973–1979 Pagalu) on saar Guinea lahes, mis koos mõne väiksema saarega moodustab Ekvatoriaal-Guinea Annobóni provintsi.
Geograafilised koordinaadid on 1° 26' S, 5° 38' E (või 5° 37' E). Ta paikneb São Tomé ja Príncipest umbes 160 km edela pool ning Ekvatoriaal-Guinea Mandripiirkonnast (Bata linnast) 565 või 350 km kaugusel. Gaboni rannik jääb 300 km kaugusele, Ekvatoriaal-Guinea pealinn Malabo 600 või 670 km kaugusele. Annobón on mandrist kõige kaugemal asetsev Guinea lahe saar.
Pindala on 17 km² (on nimetatud ka 22 km²). Saar on 6...8 km pikk ja 2...3 km lai. Kujult meenutab ta kinnast.
Saart ümbritsevad kaljused saarekesed, millest ükski ei ole saarest kaugemal kui 2,5 km.
Saar on sõjaväelaste poolt valvatav kinnine tsoon. Sõjaväelaste loal on võimalik merel kala püüda.
Saarel kehtib Lääne-Aafrika aeg (Kesk-Euroopa aeg).
Nimi.
Saare nimi on tulnud portugali- või galeegikeelsest uusaastatervitusest "ano bom". Nime Ano Bom panid talle portugallased, kes avastasid saare 1. jaanuaril 1473 (nimetatakse ka teisi aastaarve) ning rõõmustasid, et leidsid maa nii kaugel meres.
Aastal 1973 nimetati saar president Francisco Macías Nguema korraldusel ümber Pagalu saareks. Aastal 1979 pärast president Nguema kukutamist nimetati ta tagasi Annobóniks. Nime "Pagalu" päritolu pole teada, kuid see esineb Francisco Newtoni (portugali loodusuurija) kaardil aastast 1891.
Loodus.
Saart on nimetatud pärliks keset Atlandi ookeani ja maapealseks paradiisiks.
Rannik.
Rand on kaljune, rannikuvetes on rifid. Suurem osa rannast on järsk ja kaljune. Basaltkaljudest koosnev kallas on kuni 40 m kõrgune. On üksikud liivarannad. Liiv on peen ja erekollast värvi.
Saare lääneosas asub Auali laht (Santa Cruzi laht), mille ääres on Auali küla. Saare lõunaosas on Mamoniya laht. Saare idaosas on Anganchi laht, mille ääres on Anganchi küla.
Tähtsamad neemed on Yicoyo neem ("Punta Yicoyo", lääneneem saare põhjaosas), loodeneem järsult kaljune Ave neem ("Punta d'Ave"; 1° 25' S, 5° 36' E), Monamuyu neem ("Punta Monamuyu", lääneneem saare lõunaosas), Manjobo neem ("Punta Manjobo", edelaneem), Oló Nganyi neem ("Punta Oló Nganyi", kaguneem) ja Jazingania neem ("Punta Jazingania", lääneneem). Kõige kagupoolsem neem on San Antonio neem ("Punta de San Antonio"). Selle lähedal on Dudjiguele neem ("Punta Dudjiguele"). Lääneneem on ka järsu kaldaga Paso neem ("Punta del Paso", 1° 25' S, 5° 38' E). Kirdeneem on Isleta neem ("Punta de la Isleta"). Põhjaneem on Palmari neem ("Punta Palmar"), millel on majakas ja millest lõunas on San Antonio de Palé asula.
Pinnamood.
Saar on mägine, kõrgus merepinnast kuni 613 meetrit (Santa Mina mäed, Santamina, saare lõunaosas Quiveost pisut põhja pool). Kõrgemad tipud on trahhüüdist Pico del Fuego (Pico do Fogo, Fogô, Pico de Foga, Fogo, Foga, 235 m, mõningatel andmetel 598 või 600 m või 454 m, järvest põhja pool) saare põhjaosas ja Pico Surcado (Pico de Mazafín, Mazefin, mõningatel andmetel 831 m või 630 või 654 m; kustunud vulkaan, mille kaldeeras on järv) saare lõunaosas, samuti Quioveo (Pico Quioveo, Quiveo, 598 m). Saare keskel on Pico Lago (525 m). Järvest lääne pool on Monte Santiago (357 m). Quepuchíni kõrgus on 228 m. Pico del Centro on umbes 630 m kõrgusel.
Geoloogiline ehitus.
Saar on vulkaanilise päritoluga ning kujutab endast ookeanipõhjast umbes 4200 m kõrgusele ulatuva vulkaani ülaosa. Ta moodustab veealuse vulkaaniaheliku (Kameruni aheliku) edelaotsa.
Saar koosneb basaldist. Ranna ääres on 4,8 miljoni aasta vanuse basaldi massiiv. Paljanditel on näha daigid. Suur osa saarest on kaetud basalditufiga. Viimase 100 000 aasta jooksul on basalt voolanud saare lõuna- ja põhjaotsas, kaldeerajärvest on voolanud tuffi. Ajaloolisel ajal vulkaanilist aktiivsust ei ole olnud.
Kliima.
Saarel valitseb ekvatoriaalne kliima.
Oktoobrist aprillini on "talv" ("tendaüa"), maist juulini "suvi" ("jalma"), augustist septembrini "sügis" ("sasá"). "Suvel" tugev edelamussoon, "talvel" nõrk.
Mäenõlvad on niiskemad kui madalamad piirkonnad.
Järved.
Ühes Pico Surcado kaldeeras on kraatrijärv A Poti järv (Lago a Pot, Lago Mazafín, Apôt). Ta paikneb 150 m kõrgusel merepinnast Pico del Fuego (Monte Santiago) juures. Järve ümbermõõt on 2755 m.
Jõed.
Aualist põhja pool on A'pemanaix, lõuna pool A'taxigüesa. Ida poole voolab Anganchi jõgi, mis läbib Anganchi. Lääne poole voolab veel Jada oja, ida poole A Bobo oja. Kõik jõed ja ojad voolavad välja Lago a Potist.
Veerežiim.
Saare veerežiimi reguleerib udumets, mis on suur veereservuaar.
Taimed.
Saarel on troopiline taimkate. Geobotaaniliselt kuulub ta Guinea-Kongo rajooni. Exelli klassifikatsiooni järgi on tegu poolookeanisaarega, kus endeemseid taimi on suhteliselt vähe.
Umbes 75% saarest on kaetud metsaga (sealhulgas mahajäetud kakao- ja kohviistandused). Algne taimkate on inimtegevuse tagajärjel tugevalt modifitseeritud.
Kuivemas põhjaosas, samuti lõunarannikul, on savannilaadne taimkate rohumaa ning hajusate põõsastega.
Kuni 300...350 m kõrgusel kasvab kuiv troopiline mets. Sellesse piirkonda on koondunud ka istandused (maniokk, kookospalm, õlipalm, banaan, papaia, harilik ananass, hõlmine leivapuu jt). Pärismaised puud (sealhulgas viigipuud) kasvavad segamini teiste sissetoodud puudega (mangopuu, kapokipuu, tamarindipuu). Kõige silmatorkavam on harilik ahvileivapuu.
Kõrgemal, kuni 500 m kõrgusel kasvab niiske troopiline mets, millele on iseloomulikud suur rohttaim "Costus giganteus", mis kasvab ainult Guinea lahe saartel ja Kamerunis, ja puuokstelt "pesadena" alla rippuvad sõnajalad. Seal asuvad ka istandused. Peale eelpoolnimetatute kasvatatakse seal ka harilkku tarot, kollavõhku, kohvipuud ja kakaopuud.
Kõrgemal (Quioveo ja Santa Mina ümber) kasvab udumets, mis on alati udune ja läbiligunenud. Seal on palju jahedam kui all ning see on kaetud sambla (sealhulgas raske kihina puuokstel) ja sõnajalgadega. Muuhulgas on seal mõned 3...4-meetri kõrgused puukujulised sõnajalad Manni tsüaatead. Ühel hektaril on 13 tonni sammalt, mis sisaldab 50 tonni vett. Selline troopiliste kõrgmägede mets on Aafrikas haruldane, kasvades ainult Guinea lahe saartel ja Kameruni mäe nõlvadel (1600...2000 m kõrgusel).
Saarel kasvavad muuhulgas "Parkia biglobosa" ja suurelehine pentakletra.
Loomad.
Saarel on troopiline fauna, kuhu muuhulgas kuuluvad nahkhiired, sisalikud, kilpkonnad, maod, merelinnud ja suured sajajalgsed.
Linnud.
Annobón on ookeanisaar iseloomuliku liigivaesusega ja endeemidega.
Saarel on kohatud 27 linnuliiki, neist 12 (sealhulgas 8 maismaalinnuliiki) arvatakse olevat haudelinnud. "Terpsichone smithii" (või alamliik "Terpsichone rufiventer smithii") ja "Zosterops griseovirescens" on endeemid.
Putukad.
Saare putukate seas on vaksiklased "Chlorissa annobonica" (endeem), "Problepsis ochripicta", "Sterrha insularum" (Guinea lahe saarte endeem); kiililised "Ischnura senegalensis", kuningkiil, "Orthetrum brachiale" või "Orthetrum stemmale", "Palpopleura lucia", "Tramea basilaris", "Zygonyx".
Loodusvarad.
Mábana lähedal Jobombos leidub saviliiva, mis on väärtuslik ehitusmaterjal.
Keskkonnaprobleemid.
Mürgiste jäätmete (oletatavasti pestitsiidide jääkide, dioksiini, formaldehüüdide, raskemetallide räbu, paberi valgendajate ja puidukaitsevahendite kontsentraatidee, fenooltsüaniidi ja -kloriidi) laiaulatusliku ladustamise tõttu on mürkide kontsentratsioon põhjavees nii suur, et taimed on närbumas. Paljud taimed haigestusid. Kõigepealt ei andnud palmid enam vilju ja hakkasid kuivama. Paljud palmid hävisid valge hallituse tõttu. Haigestunud on ka banaanid, plataanid, avokaadod, papaiad, mangopuud jt. Viljapuud ei kanna peaaegu üldse vilja ning on hallitusega kaetud. Noored taimed peaaegu ei kasva. Noored banaanid kasvavad ainult 1,5 m pikkuseks (normaalne on 4,5 m). Maniokk ja kalad on jäänud viis korda väiksemaks.
Et sõdurid on kõik kassid ära söönud, kubiseb saar rottidest. Öösiti ründavad nad väikesi lapsi ja vanainimesi. Istandustes ja aedades hävitavad nad kogu saagi, kaevates mugulad välja ja röövides viljad. Valitsus ei võta vastu rahvusvahelist abi rottide vastu võitlemiseks.
Saare linnustikku kahjustab küttimine ja munade kogumine. See puudutab eriti pruunsuulat.
Rotid (varem ka kassid) võivad ohustada tüüdutuvi.
Intensiivne põllumajandus ja metsaraie, mis ulatub udumetsani, ähvardavad kaasa tuua ökosüsteemi degradeerumise, mille tagajärjeks oleks erosiooni kasv ja veevarustuse halvenemine.
Looduskaitse.
Saar koos ümbritsevate saarekeste ning merega kolme meremiili kauguseni on 1988. aastast kuulutatud looduskaitsealaks, kuid looduse kaitsmiseks ei ole midagi ette võetud. teistel andmetel saarel praegu kaitseala ei ole.
Demograafilised näitajad.
Elanike arv on 2001. aasta rahvaloenduse andmetel 5008, sealhulgas 2093 meest ja 2915 naist. Kõik nad loeti linnaelanikeks.
2006. aasta arvutuslik elanike arv on 4279.
Elanike arvuna mainitakse ka 2000...2500 või 3000. 1987. aasta hinnangu järgi elas saarel 2360 inimest, 1990. aasta hinnangu järgi 2600. On ka andmeid, mille järgi elanike arv on umbes 1000, sellest umbes 300 halduskeskuses.
Rahvastiku tihedus on 2001. aasta andmetel 294,59 in/km².
Asustus.
Suurim asula on saare põhjatipus asuv Palé ehk San Antonio de Palé (San Antonio de Palea, Palea) küla või linn. Elatakse rannikul. Saare edelaosas on Aual (Santa Cruz, A'wal). Saare lõunaosas on Mábana (Ma'bana, "San Antonio", "San Antonio del Sur"), idarannikul Anganchi (San Pedro, A'nganyi), mida läbib Anganchi jõgi. Iga küla on rajatud mõne jõe äärde.
Migratsioon.
Umbes 500 Annobóni päritolu inimest elab Bioko saarel. Mõned on ka Hispaanias.
Saareelanikud ei taha lahkuda. Praegu ei lubataks neil oma saastatud saarelt lahkuda isegi juhul, kui nad seda tahaksid.
Päritolu.
Elanikud pärinevad orjadest, keda hispaanlased ja portugallased saarele tõid. Nende esivanemad on angolalased, portugallased ja hispaanlased. Esivanemate hulgas on ka tulnukaid teistelt Guinea lahe saartelt, sealhulgas São Tomé ja Príncipelt (bubide järglased) ja Bioko saarelt.
Keel.
Ametlik keel on hispaania keel, kuid saare elanikud kõnelevad portugali kreoolkeelt annoboni keelt ("fá d'Ambô").
Etnograafia.
Saare elanike peetakse headeks ujujateks, kalameesteks ja vaalapüüdjateks.
Religioon.
Saar kuulub Malabo piiskopkonda.
Tervis.
Hispaania arstide poolt enne saare sulgemist tehtud uuringu andmetel (vaadati läbi 305 last) olid 43% alla viie aastastest Annobóni lastest alakaalulised. Väikelaste suremus tõusis kahe aastaga 13,8 protsendilt 17 protsendile. 41 protsendil lastest oli kõhulahtisus ja sooleparasiidid. 29 protsendil oli aneemia, 41 protsendil malaaria (1991. aasta uuringu järgi oli malaaria 55% lastel), 25 protsendil nahahaigused, 13 protsendil sügelised ja mädanikud, 8 protsendil maohaavad. Lastel esineb leukeemiat. Nahahaigusi, malaariat ja maohaavu esineb kaks korda sagedamini kui riigi muudes piirkondades, astmat kolm korda sagedamini.
Aastal 1989 avaldatud uurimuse järgi kannatas 36% lastest valgu-alatoitluse all ning 41 protsendil oli märke selle varasemast esinemisest. Üheaastased lapsed olid alakaalulised.
Haldus.
Provintsi halduskeskus on Palé ehk San Antonio de Palé küla või linn.
Ohtlike jäätmete ladustamine.
Aastal 1988 andis president Teodoro Obiang Nguema Mbasogo briti firmale Emvatrex loa ladustada 10 aasta jooksul Annobóni saarele umbes 10 miljonit tonni mürgiseid jäätmeid. Selle eest maksti isiklikult presidendile 1,6 miljonit USA dollarit. Ohtlike jäätmete ladustamise leping on sõlmitud ka ühe Poola-Šveitsi firmaga.
Aastal 1988 sai USA firma Axim Consortium Group litsentsi matta Annobónis maa alla umbes 7 miljonit tonni tuumajäätmeid. Lepingu järgi pidi igal aastal lisatama umbes 720 000 tonni. Igal aastal on lisandunud umbes 2 miljonit tonni. Selle eest saadakse igal aastal umbes 200 miljonit USA dollarit, kuid saare elanikeni ei jõua sellest rahast midagi.
Kuberner kinnitab saare elanikele, et laevad, mis saart külastavad, on ebaseadusliku kalapüügiga tegelevad Korea kalalaevad. Ekvatoriaal-Guinea võimud eitavad ohtlike ainete ladustamist Annobónile.
Põllumajandus.
Saarel on olnud kakao- ja kohviistandused, põhjaosas on kasvatatud puuvilja, õlipalme ja suhkruroogu.
Elatusallikad.
Söögiks kasvatatakse peamiselt maniokki ja püütakse kala.
Mehed kasutavad kalapüügiks hõlpsasti töödeldavast rahvuspuust kapokipuust kanuusarnaseid paate. Paadi eluiga on kolm-neli aastat.
Naised kasvatavad juurvilja ning oskavad ehitada palmilehtedest katuseid.
Toiduks pannakse kokku kala, riis ja puuvili.
Turism.
Aastatel 1999 ja 2003 käis saarel raadioamatööride ekspeditsioon. 4. oktoobril 2003 saadeti ekspeditsioon maalt välja.
2004. aasta veebruari alguses käis saare bioloogilist mitmekesisust uurimas Portugali bioloogide grupp.
18. veebruaril 2004 saabusid esimest korda turistid luksusjahiga. Need olid viis prantslast, kes tulid 8 tunniks São Tomélt ja Principelt.
Elatustase.
Saare elanikud on väga vaesed. Nad on näljas. Valitsus on välisabi tagasi lükanud.
Saarel ei ole elektrit, veevärki, televisiooni, külmkappe, hotelle ega tööstusettevõtteid.
Inimesed on ilma jäämas soolast, õlilampidest, ravimitest, piimast ja tuletikkudest.
Transport.
Saare põhjaosas on lennuväli kaubavedudeks. Varem käisid saarel haruharva turismilennukit, ühendust ülejäänud riigiga peeti meritsi. 18. jaanuaril 2003 tegi esimese kommertsreisi saarele lennukompanii EcuatoGuineana de Aviación An-tüüpi lennuk, maandudes hiljuti valminud uuele lennuväljale. Algas iganädalane lennuühendus.
Saarel ei ole autosid ja maanteid. Külade vahele on küll ehitatud teid, kuid liikuda tuleb jalgsi. San Antonio de Palést viib lennuväljani asfalteeritud sõiduteega ja kõnniteedega tee.
Sadamakoht on olnud talutavalt hea. Möödasõitvad laevad on vanasti võtnud saarelt vett ja toitu. Koloniaalajal käis saarel vähemalt üks laev 15...20 aasta kohta.
Saarele pääseb meritsi Gaboni poolt või São Tomé ja Príncipe poolt. Regulaarset laevaühendust ei pruugi olla. Iga kuu käib mandrilt laev DJOBLOHO.
Strateegiline tähtsus.
Annobóni saar võimaldab Ekvatoriaal-Guineal pretendeerida suurele osale Guinea lahe naftavarudest. Riik on kuulutanud oma majanduspiirkonnaks kvadraadi, mis ulatub 1. põhjalaiusest peaaegu 5. lõunalaiuseni ja 2. idapikkusest 7. idapikkuseni. Nafta ammutamise arvele tuleb 80% Ekvatoriaal-Guinea majandusest, naftavarud arvatakse olevat lõpukorral.
Tähised.
Standardi ISO 3166-2 järgi on provintsi tähis GQ-AN.
Ajalugu.
Saare esmaavastajana on nimetatud hispaania meresõitjat Diego Ramírez de la Díazt (1470).
1. jaanuaril 1473 (on nimetatud ka 1471., 1472. ja 1477. aastat) taasavastasid saare portugallased Pedro Escobar ja João de Santarém ning panid talle nimeks Ano Bom ('head uut aastat'). Saar oli tollal nähtavasti asustamata.
Aastal 1474 koloniseerisid portugallased saare, tuues sinna Angolast São Tomé saare kaudu aafriklasi.
Aastal 1778 läks saar koos Fernando Póo saarega (praegu Bioko) ja Guinea rannikuga (praegu Ekvatoriaal-Guinea) El Pardo lepinguga Hispaaniale (see oli mõeldud vahetusena territooriumi vastu Lõuna-Ameerikas).
Ano Bomi elanikud suhtusid uude võimu vaenulikult. Nad tõstsid mässu. Krahv Arjepelos, kes läks kuulutama Hispaania võimu olevat tapetud. Saart olevat valitsenud viieliikmeline organ, kellest igaüks oli valitsejaks aja jooksul, mil saarel jõudis maabuda viis laeva. Ka hollandlastel ei õnnestunud saart vallutada. Samuti ei võetud vastu misjonäre. Veel 20. sajandi alguses olevat saarel valitsenud kuningas Tom, "pudelit armastav vanamees".
19. sajandi teisel poolel Hispaania võim taastati. Kuni 1909. aastani oli saar osa Elobey, Annobóni ja Corisco kolooniast. See territoorium liideti naaberasumaade Fernando Póo (praegu Bioko saar) ja Hispaania Mandri-Guineaga ("Guinea Continental Española") Guinea Lahe Hispaania Aladeks ("Territorios Españoles del Golfo de Guinea"), mida sagedamini hüüti Hispaania Guineaks. Alates 1935. aastast kuulus Annobóni saar Fernando Póo ringkonna koosseisu. See ringkond oli algul Guinea Lahe Hispaania Alade koloonia, aastatel 1958–1968 Hispaania Guinea meretaguse provintsi koosseisus.
Kuni Ekvatoriaal-Guinea iseseisvumiseni 1968 oli Annobón Hispaania asumaa.
Aastal 1995 leidis saarel aset noorsoomäss. See suruti võimude poolt maha. Kaks noorukit sai surma. Paljud anti Batas kohtu alla.
Ükski Ekvatoriaal-Guinea president ega asumaa kuberner ei olnud saart külastanud, kuni 2. augustil 2005 kell 14.10 alustas visiiti sinna Teodoro Obiang Nguema Mbasogo.
Kultuur.
Elanikud on olnud kultuuriliselt orienteeritud Portugalile.
Saare kaitsepühaku mälestuspäev on 13. juuli.
Vaatamisväärsused.
Vaatamisväärsused on olnud valge liivaga mererand Pala'n-Dajana (Playa del Amor) ja kraatrijärv Lago a Pot.
Kultuur.
Annobónil elas luuletaja, kunstnik, muusik ja pedagoog Maplal Loboch.


Otto Brusiin.
Karl Otto Brusiin (1906–1973) oli soome õigusfilosoof.
Eesti juristidele on Brusiin tuttav peamiselt Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õpetatava "Multi Level Approach" (MLA) käsitluse autorina. Ta oli ka Aulis Aarnio, kes samuti arendas MLA käsitlust, õpetaja.


Aulis Aarnio.
Aulis Arvi Aarnio (sündinud 14. mail 1937) on soome õigusteadlane, Helsingi ülikooli emeriitprofessor. Ta on tuntud "Multi Level Approach" käsitluse arendamise poolest.


Mili Balakirev.
Mili Balakirev ("Милий Алексеевич Балакирев", 2. jaanuar 1837 Nižni Novgorod – 1910 Peterburi) oli vene klaverimängija ja helilooja.
Despootlik, domineeriv ja tagatipuks isegi reaktsiooniline – sellisena kirjeldasid ajastukaaslased virtuoosset pianisti ja ideeküllast heliloojat Mili Balakirevi.
Balakirev kirjutas kaks sümfooniat ja kaks klaverikontserti, lisaks neile ka mõjusa sümfoonilise poeemi "Tamara" Mihhail Lermontovi luuletuse ainetel. Seda teost peetakse vene rahvusliku muusika üheks verstapostiks.
Klaverimuusikast kerkib esile idamaiselt värviküllane klaverifantaasia "Islamei" (1869–1902), mis on mängijale küllaltki keeruline. Just selle oopusega kindlustas Balakirev enesele rahvusvahelise kuulsuse. Ferenc Liszt oli teosest lummatud ja tutvustas seda oma õpilastele.
Balakirev, Mili
Balakirev, Mili
Balakirev, Mili


Rater.
Rater on programm, mis automatiseerib muidu inimese poolt läbi viidava mingi tegevuse (nagu näiteks piltide hindamine, kommenteerimine jne.) Eesti tuntuimas suhtlemiportaalis rate.ee.
Rater.
Teiste rahvuste puhul ei ole täheldatud soovi sellist tarkvara kirjutada. Tegemist on käitumisviisiga, mida portaali loojad ega omanikud näha ei sooviks. Kuid ka Raterite programmeerijatel on selleks omad põhjused.
Raterape.
Raterape vabastab pidevast rate.ee hindamisest, ja hindab kasutaja eest, kogudes talle punkte. Programmi uuendati viimati 19.06.2004.
ja peale seda pole enam uuendatud, sest rate.ee tubli meeskond on selle kõikvõimalikud variandid ära blokkinud ja kuna selle programmi kirjutaja on meie seast lahkunud.
Liberate.
Liberate vabastab pidevast rate.ee külastamisest, kontrollides, kas kasutajale on uusi kirju, kommentaare vms.


Jacques Derrida.
Jacques Derrida [žakk derrid'aa] (15. juuli 1930 El Biar – 8. oktoober 2004 Pariis) oli prantsuse filosoof, kelle töödest sai alguse dekonstruktiivne suund tänapäeva filosoofias ja kirjandusteoorias. Derrida filosoofia põhimõisted on kiri ("écriture"), kohalolu ("presence") ja jälg ("trace"), mille abil ta dekonstrueerib klassikalist metafüüsikat ja sellele iseloomulikku logotsentrismi. Derrida tähtsamaks eeskujuks oli Husserli ja Heideggeri fenomenoloogia, samuti Nietzsche elufilosoofia. Derrida varasemas loomingus on olulisel kohal strukturalismi kriitika, seepärast on tema filosoofiat seostatud ka poststrukturalismi kategooriaga, kuigi Derrida ise seda mõistet ei kasutanud. Püsivamalt tundis Derrida huvi psühhoanalüüsi vastu, käsitledes Sigmund Freudi ja Jacques Lacani ideid filosoofilisest vaatepunktist. Postmodernismi mõiste oli Jacques Derridale võõras.
1930–1959.
Jacques Derrida, algse nimega Jackie Derrida, sündis Alžeerias sefardi juudi perekonnas. Kodune keel oli prantsuse keel ja religioonile pöörati vähe tähelepanu. 1935-41 käis ta El Biari algkoolis ja astus siis Ben Aknouni lütseumi, kuid arvati õpilaste nimekirjast välja uute juudivastaste kvootide tõttu. Derrida vahetas kooli, kuid pääses 1944 Ben Aknouni lütseumi tagasi. Teismelisena köitis Derridad kõige rohkem jalgpall, aga ta pidas ka päevikut ja kirjutas luuletusi. Tugeva mulje jätsid talle André Gide’i romaanid, Jean-Jacques Rousseau, Antonin Artaud ja Friedrich Nietzsche teosed. 1947-48 õppis Derrida Èmile-Félix-Gautier’ lütseumis, kus tal tekkis sügavam huvi filosoofia vastu. Derrida luges põhjalikult Henri Bergsoni ja Jean-Paul Sartre’i töid ning tutvus mõnede Martin Heideggeri ja Søren Kierkegaardi tekstidega.
1949 septembris sõitis Derrida Pariisi ja hakkas õppima Louis-le-Grand’i lütseumis. 1952 pääses ta kolmandal katsel École normale supérieure’i. Seal olid tema õpetajateks Louis Althusser, Jean Hyppolite ja Michel Foucault. 1953 veetis Derrida suvevaheaja El Biaris ja luges seal Paul Ricoeuri tõlget Edmund Husserli „Ideede” esimesest köitest, mis filosoofi enese sõnul sai hiljem tema jaoks fenomenoloogia teejuhiks. 1956 sõitis Derrida koos Marguerite Aucouturier’ga aastaks Ameerikasse, et tegeleda Harvardi ülikoolis Husserli avaldamata käsikirjadega. Tal tekkis mõte tõlkida prantsuse keelde Husserli kirjutis „Geomeetria algupära”.
1957 abiellusid Jackie Derrida ja Marguerite Aucouturier Cambridge’is ja sõitsid siis tagasi Prantsusmaale. Derrida võeti sõjaväkke ja saadeti Alžeeriasse, kus käis sõda. Tal õnnestus saada õpetajakoht Koléa väikelinnas, sinna jäi ta ajateenistuse lõpuni 1959. aastal. Derrida suhtumine Alžeeria sõtta oli liberaalne ja lähenes Albert Camus seisukohtadele, ta oleks eelistanud kompromissi, mis oleks võimaldanud Alžeeria prantslastel elada ka iseseisvas Alžeerias. Nõnda aga ei juhtunud, tema vanemad jäi oma varast ilma ja kolisid pärast sõja lõppu Nice’i, mis sai paljude Alžeeria põgenike uueks elupaigaks.
1960–1982.
1960 sai Derrida Sorbonne’is filosoofia lektori koha. 1962 lõpetas ta Husserli „Geomeetria algupära” tõlke ("L'origine de la géométrie"), see ilmus koos tavatult mahuka eessõnaga ja võeti asjatundjate ringis väga soodsalt vastu. 1963 sündis Jacques ja Marguerite Derridal poeg Pierre, 1967 poeg Jean. 1964 hakkas Derrida õpetama "École normale supérieur"’is, jätkates seda peaaegu kakskümmend aastat.1965 tekkisid Derridal sidemed Philippe Sollers’iga, kes toimetas avangardset ajakirja "Tel Quel". Samal aastal kohtus Derrida Jean Genet’ga, sellest kujunes pikaajaline sõprus. 1967 ilmus Derridal lühikese aja jooksul kolm raamatut: temaatiliselt rikas esseekogu „Kiri ja erinevus” ("L'écriture et la différence"), kirja mõistele keskendunud „Grammatoloogiast” ("De la grammatologie") ja Husserli fenomenoloogiat käsitlev „Hääl ja fenomen” ("La voix et le phénomène"). Need tööd levisid peagi laiemalt ja tegid autori rahvusvaheliselt tuntuks. Järgnevatel aastatel andis Derrida kolm intervjuud, milles ta selgitab nende teoste põhilisi ideid, 1972 koondati intervjuud raamatusse „Positsioonid” ("Positions", e.k 1995).
1968. aasta Pariisi üliõpilasrahutuste ajal jäi Derrida hoiak ettevaatlikuks. Ta võttis meeleavaldustest osa ja organiseeris "Ècole normale"’is üldkogu, kuid suhtus poliitilise spontaansuse ideesse umbusklikult. Sügisel sõitis Derrida Ameerikasse, kus ta pidas oma esimese seminari Johns Hopkinsi ülikoolis (seminarid jätkusid 1974. aastani). Seejärel pidas ta rea loenguid veel paljudes Ameerika ülikoolides, saavutades suure populaarsuse. 1972 ilmusid raamatud „Disseminatsioon” ("La dissémination") ja „Filosoofia – ääred” ("Marges – de la philosophie"). Kuigi „Disseminatsioon” sisaldab põhjaliku käsitluse Philippe Sollersi romaanist „Arvud” ("Nombres"), olid Derrida suhted "Tel Quel"’i autorite ringiga selleks ajaks otsustavalt jahenenud ega taastunud hiljemgi.
Seitsmekümnendatel aastatel kirjutas Derrida oma kõige eksperimentaalsemad teosed „"Glas"” (1974), „Tõde maalikunstis” ("La vérité en peinture", 1978) ja „Postkaart” ("La carte postale", 1980). 1972 tekkis Jacques Derridal lähedane suhe poola-prantsuse filosoofi Sylviane Agacinskiga, 1984 sündis neil poeg Daniel. 1975 kutsus Paul de Man Derrida Yale’i ülikooli, kus Derrida hakkas regulaarselt pidama kirjandusteooria loenguid. Samal ajal võitles Derrida Prantsusmaal filosoofia õpetamise eest lütseumides, organiseerides sellele suunatud toetusrühma ("Greph"). 26. detsembril 1981 arreteeriti Derrida Prahas, kus ta Jan Husi Haridusasutuse kutsel esines põrandaalusel seminaril Ladislav Hejdáneki juures. Derridad süüdistati narkootikumide tootmises, müümises ja edasitoimetamises, kuid Prantsuse valitsuse survel vabastati ta süüdistusest.
1983–2004.
1983 sai Derrida professoriks ühiskonnateaduste instituudis EHESS, kus tema seminarid jätkusid kuni 2003. aastani. Derridal oli harjumus kõik loengud hoolikalt kirja panna, enne kui ta teksti kuulajate ees „vokaliseeris”. 1986 kutsus J. Hillis Miller Derrida Irvine’i ülikooli, millega Derrida jäi tihedalt seotuks kuni viimase eluaastani; hoolimata Dragan Kujundzici skandaali ajal tekkinud vastuoludest pärandas ta kogu oma arhiivi Irvine’i ülikooli raamatukogule. Californias hakkas Derrida õpetama inglise keeles, et jõuda laiema kuulajaskonnani. Inglise keele kasutamine küll häiris Derridad, sest enda arvates suutis ta inglise keeles ainult „kommunikeeruda”, kuid need raskused vähenesid järjest ja viimastel aastatel võis Derrida oma loengus käsitleda isegi sõnade "maybe" ja "perhaps" tähendusvarjundite erinevust.
Üheksakümnendatel aastatel muutus Derrida poliitiliselt aktiivsemaks ja tegeles järjest rohkem eetiliste küsimustega. Ta avaldas tihedalt uusi teoseid, nende seas „Pimeda mälestused” ("Mémoires d'aveugle", 1990), „Marxi tondid” ("Spectres de Marx", 1993), „Sõpruse poliitikad” ("Politiques de l'amitié", 1994), „Teise ükskeelsus” ("Le monolinguisme de l'autre", 1996) ja „Surma and” ("Donner la mort", 1999, e.k 2011). Jacques Derrida suri 9. oktoobril 2004 Pariisis ja maeti Ris-Orangis’ kalmistule. Matusel luges tema poeg Pierre ette lühikese matusekõne, mille Derrida oli kirjutanud juba kolmkümmend neli aastat varem. Derrida vaimseks testamendiks jäi Jean Birnbaumile antud pikem intervjuu, mis ilmus postuumselt omaette raamatuna, pealkirjaga „Viimaks elama õppida” ("Apprendre à vivre enfin", 2005). 2006 avaldati järelejäänud materjalidest koostatud teos „Loom, kes ma järelikult olengi” ("L'animal que donc je suis"), kus Derrida vaatleb looma ja inimese suhet filosoofias. Alates 2008. aastast on hakatud välja andma ka Derrida seminaride käsikirjalisi tekste, seni on ilmunud „Elukas ja suverään”, aastatest 2001–2003 ("La bête et le souverain", I kd. 2008, II kd. 2010) ja „Surmanuhtlus”, aastatest 1999–2000 ("La peine de mort", I kd. 2012).
Kohalolu metafüüsika.
Derrida lähtub eeldusest, et Lääne filosoofia metafüüsiline traditsioon põhineb kohalolu väärtustamisel. Kohalolu ("présence") määratleb olemise, ilma kohaloluta olemist ei ole. Kohalolu väljendub kas objekti ajalise ja ruumilise kohaloluna, subjekti kohaloluna iseenese jaoks kõnes või mõtlemises, või ülima tähenduse allika algse kohaloluna (jumal, transtsendentaalne tähistatav). Kohalolu väärtustamine avaldub vastandipaaridena (binaarsed opositsioonid), mille üht liiget peetakse kohalolu seisukohast positiivseks, teist aga negatiivseks. Nii on kõne metafüüsiliselt positiivne, kiri aga negatiivne, sest kõne väljendab elavat kohalolu, kiri aga kujutab endast elava kohalolu puudumist. Seetõttu moodustub kiri teatava lünga või puudumise ("absence") kaudu. Kohalolu kaudu on määratud ka vastandused kultuur/loodus, mehelik/naiselik jne, kus esimene liige on täidetud ja eneseküllane, teist aga määratleb esimese puudumine (loodust kultuuri puudumine, naiselikkust mehelikkuse puudumine jne).
Derrida väidab, kohalolu ja puudumine ei moodusta erinevust, vaid erinevus ise tekitab nii kohalolu kui ka puudumise. See tähendab, et eneseküllane metafüüsiline kohalolu on algusest peale sõltuv oma vastandist, mis on tema ülesehitav osa. Ükski binaarne opositsioon ei saa oma vastasliikmeta toimida ega tekkida. Niisiis on kiri kõnele algusest peale omane, ja kirja ei saa määratleda üksnes kõne puudumise kaudu. Sellest ummikust väljumiseks tuleb binaarne opositsioon dekonstrueerida, pöörates vastanduse kõigepealt ümber (näidates, et kiri võib olla positiivne, kõne aga negatiivne) ja viies siis liikmed lahku, nii et üks pole teise suhtes enam allutavas asendis. Sellega luuakse uus kirja mõiste. Näiteks iseloomustab Derrida oma Platoni-käsitlust nõnda: „See nõudis uusi teid, sest ma ei võinud lähtuda ei "mütoloogiast", mis on enesestmõistetav, ega ka "filosoofilisest" teadusemõistest. Tarvis oli just praktiliselt dekonstrueerida "filosoofiline" vastandus filosoofia ja müüdi, "logos"’e ja "mythos"’e vahel. Seda ei saa praktiliselt – rõhutan, tekstuaalselt – teha teisiti, kui kasutades "teistsuguse" kirja teid, koos kõigi sellest tulenevate riskidega.” Dekonstruktsiooni eesmärk ongi uue mõiste loomine pärast varasema vastanduse ümberpööramist.
Erinewus ("différance").
Kui erinevus ei saa tuleneda kohalolu ja selle puudumise vastandusest, siis on Derrida arvates vaja ka erinevuse ("différence") mõiste uuendamist. Selleks loob Derrida uue erinevusmõiste, mida ta alates 1959. aastast märgib kirjaliku ühendiga "différance" (sõna hääldus jääb samaks, eestikeelsetes tõlgetes on see edasi antud kujul „erinewus”). Ühend tuletub prantsuse tegusõna "différer" kahest erinevast tähendusest, mille tõttu ta võib üheaegselt märkida erinemist ja edasilükkamist. Edasilükkamine seisneb Derrida järgi binaarsele opositsioonile omases kohalolu edasilükkamises, mis on erinevuse tekkega samaaegne: „Edasilükkamine toimub viivituse, pikendamise, üleandmise, kõrvalepõikamise, hilinemise ja varuksjätmise kaudu. See tähendab, et erinewusele ei eelne kohaloleva võimalikkuse absoluutset ja jagamatut ühtsust.”
Erinewus on erinevusele eelnev liikumine, selle tekkimise tingimus, kuid samal ajal tingib ta kohalolu lõputu viibimise ja edasilükkamise. Seepärast ei ole metafüüsiline kohalolu Derrida arvates kunagi päriselt kohal, vaid jääb alati viibima. Nii ei ole ükski tähendus lõplik ja eneseküllane. Kuna erinewus eelneb igasugusele erinevusele, ei tähista ta iseenesest mitte midagi, vaid on mittetähistav jälg, mis tähistamise alles võimalikuks teeb. „Kuna erinewus ei saa tõusta uueks isandsõnaks või isandmõisteks ja tõkestab suhte teoloogilisega, lülitub ta töösse, mis haarab ta teiste „mõistete”, „sõnade” ja tekstuaalsete konfiguratsioonide ahelasse.” Seega pole erinewus mõiste, mis võiks metafüüsilist kohalolu lõplikult määratleda, sest ta ei kuulu binaarse opositsiooni kummalegi poolele.
Jälg.
Keeles on märgil tähendus ainult seetõttu, et ta erineb teistest märkidest. Ferdinand de Saussure’i strukturaallingvistika järgi on keel seega diferentsiaalsete suhete süsteem, moodustades erinevuste võrgu. Kuna iga märgi tähenduse loovad teised märgid, järeldab Derrida siit, et iga märk kannab endas teiste märkide jälgi, sest teised märgid tekitavad tema erinevuse. Teise märgi jälg märgis ei ole ise märk, vaid mittetähistav erinevus, mis toimis tähistamise protsessis juba enne tähenduse moodustumist. Samas on aga iga jälg omakorda mõne teise jälje jälg, mis on tekkinud mõne teise mittetähistava erinevuse tekkega. Niisiis ei saa jäljele omistada absoluutset algupära, kuid ometi ei saa me osutada mingile kohalolule, mis võiks jäljele eelneda. Derrida arvates juhib jälje mõiste seega välja logotsentrilisest mõtlemisest, mida valitseb kohalolu metafüüsika.
Jälje mõiste jääb Derrida mõtlemises ka hiljem oluliseks, ulatudes inimese ja looma vahelise piiri dekonstrueerimiseni. Ühes hilises dialoogis on Derrida öelnud: „Alates „Grammatoloogiast” pidi jälje mõiste uudne käsitus laienema kõige elava väljale, või õigemini elu/surma vahekorrale, ületades „kõneldud” (või tavamõistes „kirjutatud”) keele antropoloogilised piirid, fonotsentrismi ja logotsentrismi, mis alati usaldavad Inimese ja Looma vahelist lihtsat ja vastandavat piiri.” Jälje mõiste ületab vastanduse inimlik/mitteinimlik ja seab seega kahtluse alla ka inimese ja looma metafüüsilise vastandamise. Viimaks sunnib see Derrida arvates loobuma ka üldisest looma mõistest, millega filosoofias varem on hõlmatud kõiki mitteinimlikke eluvorme. Kuigi inimene jääb taandamatult ainuliseks, ei ole olemas ühtainust universaalset looma, millele inimese inimlikkus võiks vastanduda.
Välislingid.
Derrida, Jacques
Derrida, Jacques
Derrida, Jacques


Mihhail Lotman.
Mihhail Lotman esinemas Tallinna Ülikoolis 3. septembril 2012
Mihhail Lotman (sündinud 2. septembril 1952 Leningradis) on Eesti kirjandusteadlane, semiootik ja poliitik (IRL).
Mihhail Lotman on Eesti Humanitaarinstituudi professor ja Tartu Ülikooli vanemteadur. Alates 2003. aastast kuulub ta Res Publicasse. Ta oli X Riigikogu liige.
Ta on Juri Lotmani ja Zara Mintsi poeg ning Aleksei Lotmani ja Grigori Lotmani vend. Ta on abielus Piret Lotmaniga, neil on viis last.
2007. aasta Riigikogu valimistel sai ta 559 häält ja ei osutunud valituks. Ta kandideeris ka 2011. aasta Riigikogu valimistel Tartu linnas ning sai 760 häält, kuid valituks ei osutunud.
30. juunil 2011 valis Tartu linnavolikogu Mihhail Lotmani volikogu esimeheks.


Edward Said.
Edward Wadie Said (1. november 1935, Jeruusalemm – 25. september 2003, New York) oli tuntud Palestiina päritolu ameerika kirjandusteoreetik, kriitik ning poliitilise aktivistina Palestiina riigi pooldaja.
Tema tuntuim teos on "Orientalism". Selles raamatus kritiseerib Said Euroopa tsivilisatsiooni märkamatut, kuid püsivat vale-eelduste kogumit, mis viib eelarvamustele araabia-islami kultuuri suhtes.
Välislingid.
Said, Edward
Said, Edward


Lindau.
Lindau on linn Saksamaal Baieri liidumaal.
Lindau vanalinn asub Bodeni järves oleval 68 hektari suurusel Lindau saarel. Järvest voolab läbi Reini jõgi. Järv asub 395 meetrit üle merepinna. Linna lähedal on 1064 meetri kõrgune Pfänderi mägi, millelt avaneb hea vaade linnale.
Lindau asub kohas, kus saavad kokku Saksamaa, Austria ja Šveitsi piirid. Kauni looduse ja hästi säilinud keskaegse linnasüdame tõttu on Lindau turismisihtpunkt. Igal aastal toimuvad Lindaus Nobeli preemia laureaatide kokkusaamine ja psühhoterapeutide kongress.
Ajalugu.
Inimtegevuse jälgi on Lindaust leitud juba 1. sajandist. Lindau nime mainib esmakordselt 882. aastal üks Sankt Galleni munk seoses sellega, et Reetia krahv Adalbert olevat saarele asutanud nunnakloostri. 1180 rajati saarele Püha Stephani kirik ja 1224 frantsiskaani klooster. Reformatsiooni ajal pöördus klooster 1528 luteri usku. Linn asus Nürnbergist Itaaliasse viival kaubateel ja oli kalapüügikeskus.
Kolmekümneaastase sõja (1618–1648) ajal rüüstasid Rootsi väed 1646 linna ja sõja mälestuseks korraldatakse Lindaus alates 1655 lastefestivali.
1220. (teistel andmetel 1274.) aastal sai vaba riigilinna staatuse, mis likvideeriti 1802. Vürst Karl August von Bretzenheim andis 1804 linna Austriale, kuid 1805 tagastati see Baierile. 1853. aastal ehitati saarele raudteetamm ja 1856 rajati uus sadam koos tuletorni ja lõviskulptuuriga. 19. sajandil sai Lindau tekstiili tootmise keskuseks. 1922 ühendati linnaga ümberkaudsed Aeschachi, Hoyreni ja Reutini alad.
30. aprillist 1945 kuni 1. septembrini 1955 kontrollisid linna Prantsuse väed.


Mart Viisitamm.
Mart Viisitamm (aastani 1998 Markko Laidinen; sündinud 30. juulil 1980 Tallinnas) on eesti poliitik, aastatel 2005–2009 oli Pärnu linnapea.
Ta kuulub Keskerakonda ja oli erakonna Pärnu piirkonna esimees selle loomisest 2005. aastal kuni 2011. aasta mai alguseni.
Haridus.
Keskhariduse omandas aastatel 1987–1998 Tallinna Väike-Õismäe Keskkoolis, kus ta oli 1997–1998 õpilasomavalitsuse president ja kooli ajalehe Studentum toimetaja. Pärast keskkooli lõpetamist jätkusid õpingud Õigusinstituudis, mille Viisitamm lõpetas 2002. aastal rahvusvahelise õiguse bakalaureusena.
Parteikarjäär.
Keskerakonna ja selle noortekoguga liitus Mart Viisitamm 19. jaanuaril 1999. Sama aasta sügisest juhtis ta Keskerakonna Noortekogu Haabersti klubi tegevust ja kuulus Keskerakonna Haabersti osakonna juhatusse.
Aastal 2000 valiti Viisitamm Keskerakonna Noortekogu ja erakonna Haabersti osakonna abiesimeheks. Noortekogus kujunes tema põhitööks liikumise välissuhete korraldamine ja esindamine välisriikides.
Aastal 2002 nimetati Mart Viisitamm Keskerakonna Noortekogu välissekretäriks ja volikogu esimeheks. Samuti oli ta erakonna aukohtu liige. Sama aasta algusest septembrini töötas ta Tallinna Kristiine Linnaosa Valitsuse avalike suhete nõunikuna ning nimetati septembris 2002 Keskerakonna büroo juhatajaks.
Viisitamm oli kuni 2005. aastani Keskerakonna tegevsekretär.
Osalemine valimistel.
Ta kandideeris 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel, kogudes valimiskampaania päevil tuntust arvutimänguga, milles sai lömastada Urmas Reinsalu peaga putukaid. Viisitamm sai üle Eesti 259 häält.
Pärnu linnavalitsuses.
28. aprillist 1. novembrini 2005 oli Viisitamm Pärnu abilinnapea, seejärel kuni 19. novembrini 2009 töötas ta Pärnu linnapeana.
Viisitamme tegevust on meedias laialdaselt kritiseeritud, eriti tema otsust võtta Pärnu Moodsa Kunsti Muuseumilt ära selle hoone. Muuseumi juht Mark Soosaar on selle taga näinud isiklikku kättemaksu Keskerakonnast lahkumise eest. Viisitamm põhjendas aga maja äravõtmist sellega, et maja ei ole mõeldud muuseumihooneks ning seda maha müües saab linn sellest
Mart Viisitamme tegevust kajastas tihti ka pilasaade "Ärapanija".
Kohtumenetlus.
Kaitsepolitsei kahtlustas teda riigihanke nõuete rikkumise katses, ametisaladuse lekitamises ja altkäemaksu võtmises.
19. aprillil 2010 tegi Pärnu maakohus otsuse, mille kohaselt mõisteti Viisitamm süüdi ametitegevuse käigus teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumises ja määras talle rahalise karistuse 306 950 krooni. Altkäemaksu võtmises ja usalduse kuritarvitamises mõisteti Viisitamm õigeks.
14. detsembril 2010 mõistis ringkonnakohus Viisitamme õigeks ka saladuse hoidmise süüdistuses.
Isiklikku.
2005. aasta veebruaris abiellus Viisitamm ajalehe "Kesknädala" keeletoimetaja Hilvi Bergmaniga. Pulmapidu toimus Pärnus Ammende villas ja kohal oli ka erakonna esimees Edgar Savisaar.


Hypermestra (Aitoolia).
"See artikkel räägib Althaia ja Leda õest; danaiidi kohta vaata artiklit Hypermestra."
Hypermestra oli vanakreeka mütoloogias Aitoolias Pleuroni linnas valitsenud Thestiose ja Eurythemise tütar. Tal olid vennad Eurypylos, Plexippos ja Evippos ning õed Althaia ja Leda.
Hypermestra abiellus Oiklesega, kes mõne allika järgi oli Argose kuningapoeg (mitte troonipärija). Nad elasid Argoses ja neil oli poeg Amphiaraos, kes oli kuulus selgeltnägija. Neil oli ka kaks tütart Iphianeira ja Polyboia, kes aga kuulsaks ei saanud.


Ruumiõhu sündroom.
Ruumiõhu sündroom on tavaliselt kinniste akendega bürooruumides töötavaid inimesi tabav sündroom, millesse kuuluda võivad sümptomid on peavalu, väsimus, silmade ärritus ja pearinglus.
Selle põhjusteks peetakse hoonest pärinevaid reostusaineid, sealhulgas formaldehüüdiaure, tolmuosakesi, mikroorganisme jmt.


Lokalahti.
"See artikkel rääägib endisest vallast ja praegusest Uusikaupunki linnaks nimetatava haldusüksuse osast, küla kohta vaata artiklit Lokalahti küla
Lokalahti (varem "Lokala") on maa-ala Soomes asuva Uusikaupunki linnaks nimetatava kohaliku omavalitsuse üksuse koosseisus.
Varem moodustas see ala Lokalahti valla, aastal 1981 liideti ta Uusikaupunki linnaks nimetatava kohaliku omavalitsuse üksusega.
Elanike arv oli 1995. aasta andmetel 497.
Lokalahtis on Lokalahti puukirik (1763, arhitekt Johan Höckert).
Külad.
Lokalahtis on järgmised külad: Alhontaka, Apali, Haaroinen, Hakula, Heikkalanpää, Hermansaari, Kaimanen, Kelo, Korpi, Korvenranta, Kutkumaa, Kuusisaari, Lokalahti, Loppmeri, Marttila, Mattinen, Muntila, Mähkärlä, Nopperla, Oja, Palkkinen, Perkiö, Pietinalho, Pinipaju, Pitkäluoto, Pyöli, Ranta, Rauttinen, Riihiranta, Ruissaari, Tammisto, Terimaa, Tirkkala, Varanpää, Vartsaari, Viljattula, Väättänen.


Ümberlõikamine.
Ümberlõikamine on eesnaha täielik või osaline eemaldamine enamasti usulistel või meditsiinilistel kaalutlustel.
Ajalugu.
Meeste ümberlõikamine on väga vana traditsioon ning selle algusaeg pole teada. Vanimad teated ümberlõikamisest pärinevad vanast Egiptusest. Umbes 2400EKr, kus ühel hauakambri maalingul näidatakse ümberlõikamise protseduuri.
Ümberlõikamist on praktiseeritud läbi aegade poisi meheks saamise rituaalide hulgas ning see on siiani sellisena säilinud paljude aafrika ja teiste maade suguharude juures ja ka austraalia aborgeenide hulgas.
Hiljem on mitmete usundite juures ümberlõikamine omandanud olulise tähtsuse, näidates oma pühendumust ning tähistades lepingut jumalaga ja usku pühendumist. Judaismis lõigatakse poisslapsed ümber 8 päeval peale sündi. Selle rituaali nimi on Brit Milah.
Islami maades ei ole ümberlõikamise ajastus nii täpne ning võib toimuda sünnist kuni 13 eluaastani. Tavaliselt jäädes 7 eluaasta juurde. Rituaalil on ka oma nimetus - Khitan.
Vanas Roomas ja Kreekas seevastu peeti ümberlõigatud peenise välimust äärmiselt inetuks. See ei mahtunud üldtunnustatud iluideaalide hulka, mistõttu ümberlõikamist üldiselt jälestati. Euroopas Vana-Rooma järgsel ajastul kuni 19. sajandi lõpuni ümberlõikamist ei praktiseeritud.
Inglismaal hakati ümberlõikamist praktiseerima kuninganna Victoria ajal mida peeti efektiivseks meetodiks masturbeerimise vastu. Poisslapsi oli soovitav lõigata ümber sünnijärgsel nädalal. Seda soodustas tolleaegne puritaanlik ja seksuaalsust eitav õhkkond. Ning see komme levis kiiresti Inglise tolleaegsetesse kolooniatesse ja teistesse ingliskeelt kõnelevatesse maadesse nagu USA. Kaasajal on ümberlõikamine nendes maades näitamas langustrendi.
Üldiselt on ümberlõikamine seotud sügavalt ühiskonna, traditsioonide ja usuga. Üheks erandlikuks näiteks võib pidada Lõuna-Koread, kus enne 1950 aastataid ümberlõikamist praktiliselt ei tuntud, kuid praeguseks on üle 90% Lõuna-Korea meestest ümberlõigatud. Oletatavasti on see komme pärit ameeriklastelt, kelle sõjaväebaasid seal asuvad.
Kaasajal arvatakse et maailmas on umbes 30% meestest ümberlõigatud. Eestis puudub ümberlõikamise traditsioon ning seda tehakse üldiselt ainult meditsiinilistel näidustustel.
Ümberlõikamise viisid.
Erinevad traditsioonid näevad ette erinevaid ümberlõikamise viise ja sellest tuleneb ka erinev peenise väljanägemine kui ka üldine tundlikkus. Eesnahk sisaldab hulgaliselt närvilõpmeid ning selle puudutamine ja liigutamine tekitab erinevaid aistinguid. Tundlikkumadeks eesnaha osadeks on eesnahakida ehk frenulum ning eesnaha sisemine külg ehk mycuos membrane. Eesnahaga kaetud peenisepea aga säilib tundlikuna.
Ümberlõikamise viisist sõltub kui palju ja milline osa eesnahast eemaldatakse ning sellest sõltub ka see kas järele jäänud osa katab peenisepead ja kui palju tundlikkust säilib.
Tundlikkuse vähenemine üldiselt siiski ei põhjusta komplikatsioone seksuaalelus.
Juudi traditsioonis eemaldatakse võimalikult palju eesnahka. See venitatakse üle peenise pea ning kogu ülejääv osa lõigatakse ära. Nii säilib osa tundlikku sisemist eesnaha osa ning arm jääb kuhugi peenise keskele.
USA's kasutatakse vastsündinute ümberlõikamiseks üldiselt "GOMCO Clampi" Mis annab juudi traditsionaalsele ümberlõikusele sarnase tulemuse selle vahega, et sisemist eesnaha osa jääb vähem alles.
Islami maades kasutatakse traditsionaalset meetodit, mis on sarnane juutide meetodiga ning üha rohkem kasutatakse ümberlõikamiseks professionaalse kirurgi abi kus võimalik.
Erinevate suguharude juures aga võivad olla meetodid väga erinevad.
Filipiinidel aga ei toimugi päris ümberlõikamist. Vaid eesnaha sisse tehakse sisselõige, mis paljastab peenisepea kuid eesnahk jääb alles.
Traditsioonilisel ümberlõikamisel ei kasutata tuimestust. Eriti just erinevate suguharude juures, kus valu talumine on märk meheks saamisel.
Ümberlõikamise vastuolud.
Paljudes arenenud maades, kus on ümberlõikamine olnud levinud, nagu USA's on viimastel aastakümnetel tekkinud ümberlõikamise vastane liikumine. Kuna ümberlõikamist peetakse meditsiiniliselt ebavajalikuks ning kasutuks operatsiooniks mis vähendab põhjuseta peenise tundlikkust. Ning kuna üldiselt tehakse see vastsündinule, siis peetakse seda inimõiguste rikkumiseks, kuna eesnaha omaniku arvamust ei arvestata.


Saarbrücken.
Saarbrücken on linn Saksamaal, Saarimaa pealinn. Asub Saari jõe ääres, Prantsusmaa piiri lähedal.
Ajalugu.
Saarbrückenit mainitakse esmakordselt 999. aastal. Saarimaa krahvkond tekkis 1120. aastal.
1793. aastal okupeerisid linna prantsuse väed ja 1801. aastal liideti Saarimaa Prantsusmaaga. 1815. liideti Preisimaaga. 1909. aastal liideti Saarbrückeniga Sankt Johanni ja Malstatt-Burbachi linn.
Majandus.
Saarbrücken on söebasseini keskel asuv tööstuslinn. Peamised tööstusharud on metallurgia ja masinatööstus.


Saari jõgi.
Saar on jõgi Euroopas. Saab alguse Vogeesidest, voolab läbi Lotringi ja Saarimaa, suubub Moseli jõkke. Pikkus 246 km, valgala 7431 km².


Muusikatarkvara loend.
"Siin on loetletud muusikatarkvara pakette".


UPIC.
UPIC on Iannis Xenakise leiutatud muusika visuaalse planeerimise süsteem.
UPIC-i kontseptsiooni on Xenakis formuleerinud järgmiselt: "UPIC ("Unité Polyagogique Informatique du CEMAMu", CEMAMu mitmedimensiooniline informaatikaseade) on masin, mis on mõeldud muusikalise partituuri interaktiivseks komponeerimiseks" (Xenakis 1992:329). CEMAMu (Centre d’Études de Mathématique et Automatique Musicales, 1972-2001) oli Iannis Xenakise poolt loodud ja juhitud uurimisasutus, mis lõpetas tegevuse pärast Xenakise surma.
UPIC on helilooja töövahend, mis ühendab graafilise partituuri töötlemise, helitöötluse ning võimsa "ettekande" ("play-back") süsteemi, mis kõik kasutavad reaalajas sama infot. Seetõttu on muusika kõlamise ajal võimalikud kõik joonistamise ja töötlemise operatsioonid.
UPIC eksisteerib kahe versioonina: varasem riistvaraversioon ning hilisem tarkvaraversioon UPIX.
UPIC-i tarkvaraversioon UPIX töötab Windowsi keskkonnas. Ta kujutab enesest hiirega juhitavat "kasutajasõbralikku" aknastiilis graafilist kasutajaliidest ja võimaldab reaalajas joonistamist, toimetamist, muusika lehekülje mängimist ja esituse salvestamist. UPIC-i tarkvaraversioon on vabavara.
Iannis Xenakise üks teoseid UPIC'ile on "Mycenae Alpha" aastast 1978.
UPIC-i areng aastani 2001.
UPIC-it arendati põhiliselt 1970-ndatest kuni 1990-ndate alguseni. Aastail 1970 konstrueeris Xenakise loodud uurimiskeskus CEMAMu esimese UPIC-i versiooni, soovides muuta nähtavaks muusika mikro- ja makrostruktuuri. Mikrostruktuuri seisukohalt võis helilooja kujutada lainekujusid ja helitugevuse envelop’e. Samuti oli võimalik kujutada individuaalse sageduse, helitugevuse ning lainekujude trajektooriga kaari, millest igaüks oli seotud ühe ostsillaatoriga. UPIC-i lehekülg on niisiis teatud tüüpi partituur ning näide graafilisest sünteesist või grafismidest, mis kontrollivad aditiivse sünteesi ning sagedusmodulatsiooni parameetreid. Kaarte üleskirjutamine toimub kas joonistades graafilisel laual või kasutades hiirt.
Aastaks 1987 töötas CEMAMu välja UPIC-i reaalajaversiooni ning aastaks 1991 versiooni PC-le Windowsi keskkonnas. Selles versioonis oli olemas põhiliste käskude integratsioon tervikusse, eriti sämplimisvahendid (salvestus, mahamängimine, lihtsad töötlemisfunktsioonid). Ettekande sünkroniseerimine välise seadmega nagu näiteks kommunikatsioon UPIC-i ja MIDI seadmete vahel oli tookord uurimisel, kuid selle väljatöötamiseni ei jõutud. Oli loodud võimalus sisestada UPIC-i pankadesse teiste programmidega toodetud andmeid.
Aastaks 1991 oli süsteem industrialiseeritud ning valmis müügiks (suure omahinna tõttu suudeti küll müüa vaid üksikud eksemplarid). Tulenevalt arvutite nii riist- kui ka tarkvara üldisest tormilisest arengust töötas CEMAMu aastatel 1991-2002 välja puhta tarkvaraversiooni UPIX (2001), mis oli oma funktsioonidelt peaaegu identne 1991. aasta versiooniga.
UPIC-i kirjeldus.
Järgnev UPIC-i kirjeldus on veidi tänapäevastatud kokkuvõte Iannis Xenakise raamatu "Vormelipõhine muusika" lisas 3 (Xenakis 1992:329-334) ilmunud UPIC-i süsteemi ülevaatest seisuga 1991. Suures osas kehtib see tekst ka praeguse UPIC-i tarkvaraversiooni UPIX kohta.
Partituur.
UPIC-i partituuriks on kogum jooni, mida võib nimetada "kaarteks". Üks kaar on helikõrgus (sagedus) suhtes ajaga koordinaatteljestikus. Sageduse muutused võivad olla kas pidevad või diskreetsed ning katta terve ambituse. Vältused võivad esineda vahemikus 6 millisekundit kuni muusikalise lehekülje kogukestus (maksimum 1 tund). UPIC on mõeldud kompleksselt väljendama sageduse ja vältuse väärtusi. Selles mõttes on "kaare" mõiste klassikalise notatsiooni "noodi" laienduseks. Lisaks on igal kaarel hulk heliomadusi, mida võib reaalajas mahamängimise käigus muuta. Heli töötlemine UPIC-is hõlmab lainekujude ülejoonistamist ning ümberdefineerimist, mähisjoone (envelop), sageduse ja amplituudi kõveraid, kaare määratluste moduleerimist ning audiokanalite parameetrite modifitseerimist (helitugevus ja mähisjoon). Kõik need operatsioonid on võimalikud mahamängimise käigus reaalajas ning kohe kuulda. Sama graafilise partituuri erinevaid kõlalisi tõlgendusi võib läbi proovida kaarte rühmade abil. Rühmad koosnevad ühest kaarest kuni terve leheküljetäie kaarteni ning võimaldavad silmpilkset ja täielikku heli parameetrite muutmist (lainekuju, transpositsioon jne). Mahamängimise käigus võib muusik liikuda ühelt leheküljelt teisele ning kontrollida tempot ja mahamängimise paika, liikudes hiirega üle kogu lehekülje. Tulemuse elava interpretatsiooni võib salvestada töödeldavaks objektiks, "sekventsiks". Tempo ja positsioon sekventsis on kontrollitavad sekventsi mahamängimise käigus. Lehekülje joonistamine ja toimetamine: liigutatavates ja muudetava suurusega akendes võib maksimaalselt olla lahti neli partituurilehekülge.
Kaarte joonistamine.
Kaari võib joonistada kasutades üht joonistusmeetoditest (vaba käsi, murdjoon jne). Kui nii määrata, paigutub kaar leheküljele samal hetkel, kui selle joonistamine lõpeb. Kui 64 ostsillaatori piir ületatakse, kaare lisamine ei õnnestu. Igal hetkel on võimalik muuta ettemääratud valikute hulka (lainekuju, mähisjoon, sagedusmõõtkava, amplituudimõõtkava, kaal, moduleeriv kõver, audiokanal). Üks lehekülg sisaldab maksimaalselt 4000 kaart. Kasutatavad on tavalised töötlemiskäsud (lõika, kopeeri, aseta). Igal leheküljel võib luua neli erineva tüüpvalikuga (blokk, nimekiri, kriteeriumid) kaarte rühma, igas rühmas suvaline arv kaari. Rühma puhul võib rakendada geomeetrilisi operatsioone nagu sümmeetria, rotatsioon, vertikaalne joondamine. Vajadusel on võimalik hetkega muuta rühma kuuluvate kaarte omadusi (signaalikuju, mähisjoont, sagedusmõõtkava, amplituudimõõtkava, kaalu, moduleerivat kõverat, audiokanalit. Veel enam, rühma võib hetkega sulgeda, soolorežiimis toimetada ja/või transponeerida.
Helitöötlus.
Iga kaar on seostatud ostsillaatoriga, mille konfiguratsioon on sätestatud järgmiste kõvera omaduste jaoks: lainekuju, mähisjoon, moduleeriv kõver, audiokanal. Enne ostsillaatorile edastamist konverteeritakse kaare ja mähisjoone graafilised andmed vastavalt sagedus- ja amplituuditabeliks. Lainekujud ja mähisjooned võib saada joonistades või tuletades sämplitud ning normaliseeritud kõlast. Konversioonitabelite sisu on defineeritav kas joonistades või menüükäsu abil ning ülejoonistatav. Sagedustabeli definitsioonimenüü käsk võimaldab kasutajal sätestada ambituse piire (hertsides või pooltoonides) ja muusikalise skaala parameetreid (häälestusühik ja selle võrdne jaotus oktavis). Sagedustabelit võib ümber pöörata ja muuta katkematuks või astmeliseks. Viimasel juhul on astmed oktavi jaotused. Kui mängida astmelise sagedustabeliga, järgivad kaaresisesed helikõrguse muutused tabeli sagedusastmeid.
Esitus.
Reaalajas on võimalik maha mängida ainult ühte lehekülge korraga. Korraga võib eraldi akendes lahti olla maksimaalselt neli üksteise külge seotud või sidumata lehekülge. Sellel lihtsalt klikkides valib kasutaja, millist lehekülge mängida, peatades või jätkata mahamängimist, defineerida mahamängimise võimalikud ajapiirid vabalt valitud silmusena ("loop"). Tempot ja mängukohta võib defineerida hiire liikumisega leheküljel või sisestades nende väärtused. Lehekülje piires on võimalikud kõik liikumistüübid (edasi, tagasi, hüppeline, kiirenev, aeglustuv). Kui tempot ei kontrollita ("not user-controlled"), mängitakse lehekülge püsivas tempos. Igal leheküljel on määratud kanali parameetrite hulk (dünaamika ja mähisjoon). Ettekande ajal on reaalajas kontrollitavad kõigi 16 väljundaudiokanali dünaamika ja mähisjoon. Kuna kanali mähisjoon ulatub üle terve lehekülje, on võimalik lokaalselt määratleda kaare tähtsus, suunates ta teatud kanalisse. UPIC-is on sekvents salvestatav ettekande ajal (kontrollituna või mitte) ükskõik milliselt järgnevalt lehekülje positsioonilt 6 millisekundilise täpsusega, maksimum 12 minutit ettekannet. See on näha ajakõvera positsioonidena. Iga sekventsi lõiku võib üle kirjutada kas uue salvestise või ülejoonistamisega. Sekventsi ettekanne on joonistatud välja oma aknas ja seda võib juhtida hiirega (nagu lehekülgegi). Kui on salvestatud neli lehekülge, on kasutajal võimalik töötada kahe sekventsiga.
Salvestamine.
Leheküljed, lainekujud, graafikud, transformatsioonitabelid ja sekventsid on salvestatud eraldi pankadesse (DOS failid). Pangad on kaitstavad salasõnaga. Võimalik on objektide ja pankade kopeerimine, ümbernimetamine ja kustutamine. Kasutaja võib salvestada objekte, mis pärinevad erinevatest pankadest. Objekti võib salvestada igasse panka.
Riistvara.
Baasarvuti PC-AT 386, vähemalt 3 megabaiti mälu, kõvaketas, hiir, MIDI kaart, vaba lisavõimalusena digitaalne joonestuslaud. Sobivad kõik Summagraphic süsteemiga kokkusobivad digitaalsed joonestuslauad (suurusega A0 kuni A4). Reaalajas sünteesi vahend 64 ostsillaatoriga 44,1 kHz ning FM konverter (laiendamisvõimalusega kuni 128): 4 audio väljundkanalit, 2 audio sisendkanalit AES/EBU kasutajaliidesega (laiendamisvõimalusega kuni nelja konverterini). Võimalused: 4 lehekülge, igal 4000 kaart; 64 lainekuju (4K kirjed); 4 sagedustabelit (16K kirjed); 128 graafikut (4K kirjed); 4 amplituuditabelit (16K kirjed); 2 sekventsi (iga 12 minutit, 6 ms täpsusega)
Tarkvara põhiomadused.
DOS keskkond, Windows 3.x (graafiline keskkond avanevate menüüde ja hüpikakendega). Salvestusleheküljed, lainekujud, graafikud, sagedustabelid, amplituuditabelid ja sekventsid on salvestatud eraldi pankadesse kettal. Pangad on kaitstud salasõnaga. Objektide joonistamine algab kas käsust või joonistamisest ning on ülejoonistatavad. Objektid on näha ülelaotuvatel, muudetava raami ja ning kujutise suurusega akendes. Töötlemine: mitu tüüpi valikuid (plokk, list, kriteeriumid) lubama luua kuni neli rühma kaari lehekülje kohta. Iga rühma võib vaikima panna (muted), soolo-toimetamine, graafiline transformeerimine ja kontroll reaalajas.
Kontroll reaalajas.
Lehekülje kontroll. Tempo. Mänguaja intervall (silmusega või silmuseta (looping)). Lehekülje sisse/väljalülitus. Positsioon leheküljel. Igal audiokanalil dünaamika ja envelop. Sekventsi kontroll. Tempo määratlus. Sekventsi sisse-/väljalülitus. Rühma kontroll. Soolo. Vaikus (mute). Transpositsiooniväärtus. Sagedusmodulatsioon. Väljundkanal. Lainekuju (64
hulgast). Sagedustabel (4 hulgast). Envelop (128 hulgast). Amplituuditabel (4 hulgast). Joonistamine mahamängimisega ühel ajal. Lehekülje mängimisega üheaegselt võib kasutaja muuta selle lainekujusid, mähisjooni ja konversioonitabeleid. Uut kaart on võimalik kuulda kohe, kui joonistamine on lõpetatud. Olemasoleva kaare võib üle joonistada enne tema lõppemist ning kuulata samal ajal.
UPIC-i areng alates aastast 2001.
Nüüd kavandavad mitmed jõud UPIC-i edasiarendamist. Üheks selliseks katseks on loomingulise koosluse "La kitchen" välja töötatud prototüüp IanniX. Järgnev tekst vahendab infot, mis on pärit UPIC-i arendamise hetkeseisu kajastavast raportist (Coduys-Pape-Lefèvre 2002). IanniX’i suhtes on siiski kriitilised nii Gérard Pape kui ka Iannis Xenakise üks lähemaid sõpru ja võitluskaaslasi, Iannis Xenakise sõprade ühingu president, helilooja François-Bernard Mâche. Mõlemad on leidnud, et IanniX kaugeneb liialt UPIC-i algideest, olla eelkõige muusika visuaalse modelleerimise vahendiks. IanniX’i tehnilised väljatöötajad on olnud tihedalt seotud IRCAM-iga ning sealt ka IanniX’i liigne panustatus live-elektroonikale. Xenakis, erinevalt Pierre Boulezist, ei olnud suur live-elektroonika austaja. (Pape 6.9.2005)
IanniX.
Pärast Iannis Xenakise surma aastal 2001 võttis CEMAMu juhtimise üle Julio Estrada, kuid CEMAMu lagunes kiiresti. Thierry Coduys’i poolt juhitav uurimiskeskus „La kitchen” seadis ülesandeks teostada maist kuni septembrini 2002 UPIC-i ekspertiis. Selle koostamisel osalesid Thierry Coduys’i palvel informaatika ja kunstilise konsultandina programmeerija Adrien Lefèvre ning CCMIX’i direktor Gérard Pape. Viimase üheteistkümne aasta jooksul on Les Ateliers UPIC, aastast 2000 uue nimega CCMIX, õpetanud paljusid heliloojaid ning edendanud heliloomingut. Reaktsioonid UPIC-i suhtes on olnud üksmeelsed: töövahend on fantastiline, kuid selle areng on jäänud aastasse 1991 ning seda informaatika üldise tohutu arengu tõttu. Hoolimata sellest, et vana UPIC on ikka veel kasutatav, on tema avangardistlik aspekt jäänud veidi tahaplaanile. Pärast CEMAMu’st maha jäänud UPIX-i programmi algkoodi analüüsi otsustati uuendada programmi arhitektuuri kohasemate vahenditega. UPIX ei tööta mujal kui Windows’is, meie soov on laiendada programmi võimalusi, kasutades uusi palju kasutajasõbralikumaid platvorme UNIX, Linux ja Mac OS X. Uurimisrühmal ei olnud ka õigust originaalkoodi ümbertöötamiseks. Kolme seminari ning diskussioonide tulemusena Pariisis, Lyonis ning Santa Cruzis USA-s võib teha esimesi kokkuvõtteid: graafilise ja kõlamaterjali seoste valdkonnas on loodud palju programme, teiste seas Metasynth ja Hyperupic. Samas pole nende kavandajad mõistnud — vaatamata sellele, et nad on loonud huvitavaid programme —, et UPIC-i idee ei ole tõlkida visuaalset kuvandit kõlavaks tulemuseks, vaid visuaalne kuvand teenib pigem kõlamassi graafilise representatsiooni huve. Nad määratlevad visuaalse kuvandi abil üldkõla parameetreid, töötamata seejuures kõla mikrostruktuuri detailitasandil, nagu me võime teha UPIC-is. Niisiis võime me öelda, et UPIC on inspireerinud täiesti teistsuguseid programme, millel pole temaga otsest seost. Uue programmi vajadus, mis järgiks UPIC-i teed, kuid läheks veelgi kaugemale, on jäänud jätkuvalt aktuaalseks. Santa Cruzi konverentsi päevil tuletas teiste seas Curtis Roads meelde vajadust leida tihedamaid seoseid graafilise või visuaalse ning kõlalise representatsiooni vahel. Täna otsime me representatsiooni, mis sümboliseeriks ühtaegu kompositsiooni formaalset struktuuri, lubaks samas tegutseda helisünteesi vallas kõigil nii mikro- kui makrotasanditel ning soosiks ka graafilist paindlikkust. Küsimused ning lahendused, mida UPIC püstitab elektroonilise partituuri ning graafilise sünteesi kohta, jääksid võrdselt aktuaalseks.
IanniX: UPIC-i uus suund.
UPIC-i looja Iannis Xenakise auks on kavandamisel uus programm IanniX. Näib ilmne, et küsimuse all ei ole uue UPIC-i loomine, mis satuks vastuollu Iannis Xenakise olulise ajaloolise instrumendiga. IanniX oleks UPIC-i projekti jätkuks, eelistades küll elektro-akustilise partituuri graafilist representatsiooni, takerdumata seejuures vaid visuaalsesse kujutamisse. IanniX pakuks ka teistsuguseid helisünteesi tehnikaid, mitte ainult aditiivne süntees ning sagedusmodulatsioon, mida me leiame implementeerituna UPIC-is. Kunstiliselt areneks IanniX mitmetes uutes suundades.
Multidimensionaalne ja multiformaalne graafiline partituur.
UPIC-i lehekülje tasand muutuks IanniX’i partituuri mikrotasandiks, üksiku „kõla” representatsiooniks. Nagu kujutatakse UPIC-i lehekülge, nii kujutatakse kõlade järgnevust. Me soovime kujutada IanniX’is kõrgemat tasandit, mille sisse on peidetud mikrotasand ning mille sees me kujutame „kõlade” sekventse rikaste ja keerulistena tänu nende juba mikrotasandil toimuvale tämbrisünteesile. Me soovime niisiis eristada üksiku kõla sünteesi graafilise representatsiooni mikroformaalsel tasandil komplekssete kõlade sekventsist makroformaalsel tasandil.
IanniX’is kasutatavad või mittekasutatavad sünteesitehnikad.
Ühest küljest me soovime jätkata aditiivse ja sagedusmodulatsiooni ostsillaatorite sünteesi kujutamist nagu paraeguses UPIC-is, lisades võimaluse minna vertikaalsuunas kuni tuhande ostsillaatorini ning miks ka mitte lisada uue võimalusena filtripankade trajektooride joonistamist? Võimalik on tuhande filtriga pank, mis töötleb valget müra, kasutades uut arvutikaarti, mille on leiutanud ülirikaste kõlade sünteesi ja resünteesiga tegelev Giuseppe de Giugno. Alates spektraalset tüüpi analüüsist ja resünteesist võime me ette kujutada võimalust teostada editsioonioperatsioone filtrite panga graafilise representatsiooni tingimustes, mis seda resünteesi kujutaks. Loomulikult on olemas ka teisi, rohkem xenakislikke helisünteesi võimalusi, nagu „Gabori matriits” ("Matrice de Gabor") oma gaborettidega ("Gaborette"). Me soovime niisiis kujutada väga rikkalikke editsioonioperatsioone „Gabori matriitsi” graafilise representatsiooni tingimustes, mis võimaldab mikroskoopilisi operatsioone kõlagraanulite tasemel. Loomulikult eksisteerib palju teisi sünteesi ja signaali töötlemise meetodeid, mis väärivad inkorporeerimist IanniX’i funktsioonidena. On soovitav, et kõlad, mida realiseeritakse sünteesi või signaali töötlemise abil, ei sõltuks IanniX’ist, vaid oleks programmiga otseses seoses, võimaldades „plug-in” tüüpi arhitektuure.
Võimalus anda komponeerimisele dünaamika ja multidimensionaalsus.
Kui Xenakis pakkus välja meetodi joonistada arhitektilaua taga, pidas ta silmas otseselt helilooja poolt kujutatavat joont, tema žesti ning graafilist representatsiooni. Tänapäeval võime me minna veel kaugemale tänu intelligentsetele liikumisanduritele, mida on arendatud „La kitchenis”. Kui me ei soovi või ei suuda joonistada, on liikumisandurid võimelised tõlkima kineetilise žesti otse graafiliseks kujundiks. See on väga huvipakkuv nii kompositsiooni mikro- kui ka makrotasandi jaoks. Mikrotasandil fikseerib andur žesti, mis esindab meloodilist või rütmilist kõverat, samas kui makrotasandil väljendab žest tempo accelerendo’t või rallentando’t.
Makrovorm: multidimensionaalne ja polütemporaalne sekventser.
UPIC-i abil komponeerimise makroformaalsel tasandil tegutseme me kahedimensioonilises ruumis, milles graafilist partituuri mängitakse ühes tempos, isegi kui tempo on muudetav. Täna pakume me välja programmi, mis võimaldab ruumi multitopoloogiat ning multitemposid, tuginedes printsiibile, mis üldistab UPIC-i, säilitades tema puutumatuse. See Adrien Lefèvre’i poolt väljamõeldud printsiip on väga lihtne formaalse matemaatika konstruktsioon, millel puudub senini rakendus, mis võimaldaks saavutada hämmastavaid ja innovatiivseid tulemusi. Teisalt ühendaks see muusikalise väljenduse valdkondi, mis näivad hetkel vägagi lahus. IanniX pakub graafilise partituuri makrotasandile juba mikrotasandil konstrueeritud kompleksse „kõla” sümboolset representatsiooni. Selliseid kõlasid võib mõista nagu planeetidena, millest igaüks areneb individuaalse kas staatilise või muutuva süsteemi alusel. On võimalik lihtsalt kujutada UPIC-i paljusid lehekülgi, mida mängitakse simultaanselt, seotud igaüks oma geomeetria ja erinevat tüüpi süntesaatoritega. IanniX’i puhul ette pandud ajatrajektooride representatsioon on samavõrd kasutatav kõla ruumis liikumise kujutamisel. Me võime kujutada kõla, mis pöörleb ja mille panoreerimisel on erinevad nobedused.
HighC.
UPIC-i edasiarenduseks võib pidada ka Thomas Baudeli poolt arendatavat muusika loomise programmi HighC. Programmi eesmärk on muuta muusika komponeerimine sama lihtsaks ja selgeks kui on joonistamine. Algajad ja lapsed võivad kasutada seda eksperimenteerimiseks ning õppida selle kaudu harmooniat ja komponeerimist kõlaga. Professionaalid võivad leida komponeerimisel uusi aspekte ning luua helisämpleid ja -lõike, mida hiljem lisada oma teostesse või luua terviklikke uusi teoseid. HighC on inspireeritud Iannis Xenakise poolt 1980ndatel arendatud UPIC-i tööpõhimõteest. UPIC leidis kasutamist paljude selle aja heliloojate poolt. Tänu arvutitehnoloogia arengule on see süsteem saanud kättesaadavaks laiale hulgale inimestele.
HighC on graafiline töövahend muusika loomiseks. Ta on ühtaegu süntesaator, sekventser ja mikser. Programmi kasutamiseks pole vaja erilist muusikalist ettevalmistust: mõne minutiga on võimalik luua uimastavaid helimaastikke ja hulle kõlasid. Tänu graafilisele lähenemisele on võimalik lihtsalt õppida akustikat, muusikateooriat ja helisünteesi.
HighC vastab ka nõudlikele professionaalsetele vajadustele. Programmile on lisatud helisünteesi vahendeid: sagedusmodulatsioon, ringmodulatsioon, liitmis- ja granulaarne süntees ning palju muud. Pole vaja keerulisi juhtpaneele paljude nuppude, slaiderite ja pistikutega, mis võivad anda ettenägematuid tagajärgi. Pole vaja midagi programmeerida. Ainult joonistada ja lasta valla oma loomingulisus.
HighC kasutab kõige lihtsamaid töötlusvõtteid: nootide joonistamine, mähisjooned ja lainekujud, helide liigutamine ja kuju muutmine, kopeeri-paiguta funktsioon, helide grupeerimine rütmideks või rütmimustriteks, helide rühmade kordamine harmoonilise liini loomiseks, helide sidumine üksteisega, et luua modulatsioone.


Vestfold.
Vestfold on Norra maakond, mille keskus on Tønsbergis ja mis asub Oslo fjordi lääne- ja Skagerraki põhja-looderannikul.


Sogn og Fjordane.
Sogn og Fjordane on Norra maakond. Asub Põhjamere kaldal.
Maakonna suurim fjord on 203 km kaugusele sisemaale ulatuv Sogne fjord.


Kirikumäe järv.
Kirikumäe järv on järv Võru maakonnas Vastseliina vallas.
Kirikumäe järve pindala on 61,4 hektarit, suurim sügavus on 3,5 meetrit ja keskmine sügavus 2,8 meetrit.
Järv koos teda ümbritseva metsaga ja Järvesuu rabaga moodustab Kirikumäe maastikukaitseala.
Kirikumäe järvest voolab välja Pedetsi jõgi, mis viib oma veed Daugavasse.


Ristipäev.
Ristipäeva all mõeldakse tavaliselt suurt ristipäeva ehk taevaminemispüha.


Intentsionaalsus.
Intentsionaalsus (ladina keele sõnast "intentio" 'pinguldus, suunatus, taotlus, tähelepanu') on teadvuse või psüühika omadus olla millelegi suunatud. Tegemist on filosoofiline mõistega, mis on kasutusel alates keskajast.
Tänapäeval on intentsionaalsus tuntud ühe keskse mõistena Edmund Husserli filosoofias, kes võttis selle kasutusele Franz Brentanost lähtudes.
Intentsionaalsus on üks peamisi mõisteid ka John Searle'i filosoofias.
Intentsionaalsus Husserlil.
Husserl mõistab teadvust intentsionaalsusena vastanduvalt empiristliku psühholoogia arusaamale, mille kohaselt on teadvus passiivne välismõjutuste vastuvõtja. Empiristliku teadvusekäsitluse raames tekivad probleemid teadvuse paratamatute sisude kirjeldamisega, kuna induktsiooni alusel peaks olema ka kõik loogika seadused, matemaatilised tõed ja muu mõtlemisele paratamatuna ilmnev kõigest tõenäoline. Kuna Husserl mõistab filosoofiat range teadusena ning loogikat selle ühe valdkonnana, siis ei saa ta niisuguse käsitlusviisiga nõustuda.
Selleks et paratamatute tõdede rangelt paratamatut olemisviisi kindlustada, hülgab Husserl metoodiliselt empiristliku arusaama välist reaalsust induktiivsete üldistuste vahendusel haaravast ja nõnda välja kujunevast teadvusest. Husserl kinnitab, et teadvus haarab oma esemeid vahetult, eideetilises kaemuses (intuitsiooni või ideatsiooni vahendusel) ega konstrueeri neid meeleandmetest: kui näiteks teadvuses kogetakse maja, siis ongi tegemist maja kogemisega, mis pole tingitud empiristlikult kirjeldatavatest mehhanismidest. Kogetud ese on Husserli mõistestikus intentsionaalne ese, st ese, millele teadvus on intendeeritud. Kogemus on alati intentsionaalne, seisnedes teadvuse pinguldatuses oma esemele. Ei saa olla eset sellele intendeeritud teadvuseta. Samas on intentsionaalsus alati suunatus millelegi. Husserl seob selle läbi subjekti ja objekti teineteisega.
Intentsionaalne ese pole rangelt võttes ei ideaalne ega reaalne ega oma eksistentsi metafüüsilises mõttes. See, et teadvus kogeb ehk intendeerib maja vahetult majana, on teadvuse suunatuse või intentsionaalsuse tulemus. Intentsionaalsus toimib läbi eideetilise reduktsiooni, mis jätab maja kui eidose kaemise puhul kõrvale selle juhuslikud omadused või tunnused (nt materjal, värv jne) ning intendeerib maja kui mõistet. Maja intentsionaalne kaemine ei lähtu mitte majast kui mõnest reaalsest majast, millel on sellised ja teistsugused juhuslikud omadused ega saavuta maja mõistet nende juhuslike omaduste eemaldamise teel, vaid kaeb maja vahetult kui maja teadvuse eelneva või samaaegse suunatuse tõttu maja eideetilisele kaemisele. Teadvus kui intentsionaalsus pole seega Husserli käsitluses mitte passiivne vastuvõtmise võime, vaid aktiivne võimelisus olla suunatud kunatistele esemetele. Suunates teadvust sellesamale majale mõnel teisel viisil, võime seda aga kogeda hoopis kivisena või punasena, kusjuures sel juhul on redutseeritud muud tunnused.
Kogemine toimub seega teadvuse aktiivsuse tulemusel, teadvus on protsessiline ja toimib läbi intentsionaalsete aktide, mille käigus teadvus esemeid ühel või teisel viisil haarab.
Seoses olemasolu küsimuse kõrvalejätmisega intentsionaalse eseme puhul räägib Husserl 275;st (fenomenoloogiline reduktsioon), mis tähendab hoidumist seisukoha võtmisest teadvuse eseme eksistentsi suhtes. Olemasolu on intentsionaalse objekti suhtes transtsendentne ning selle käsitlemine viiks Husserlit metafüüsilisse transtsendentsifilosoofiasse. Sestap piirdub ta tõdemusega, et intentsionaalne ese on teadvusele antud läbi suunatuse sellele esemele, kuid selle eseme olemasolu kohta me rangelt võttes midagi väita ei saa. See ei tähenda aga, et kõik teadvuses kogetavad esemed oleks näilised või ebareaalsed. Husserl kinnitab, et sellise fenomenoloogilise "epochē" tulemusel ei muutu meie maailmakogemuses mitte midagi peale selle, et me hoidume kogetavate esemete suhtes väitmast, et need on olemas või et neid pole. Kõik esemed on kogetavad samuti nagu varem, aga nende olemasolu küsimus võetakse intentsionaalsuse range täideviimise nimel sulgudesse. Küsimus eseme olemasolust muutub sellega kehtivuse küsimuseks ega oma metafüüsilist staatust.
Et meile on teatud viisil antud intentsionaalsed esemed, millele ei saa omistada eksistentsi ega ole need meile antud ka täielikuna, vaid alati teadvuse kunatise suunatuse läbi, siis on intentsionaalne ese kui tervik intentsionaalse akti suhtes transtsendentne. Kuna me ei saa väita, et me kogeme olemasolevaid esemeid ega koge neid tervikuna, siis intentsionaalses aktis on meile intentsionaalse esemena ebatäielikult antud fenomenid ehk nähtused. Sellist intentsionaalsuse abil läbi fenomenoloogilise "epochē" saavutatud filosoofilise lähenemise viisi nimetab Husserl fenomenoloogiliseks ning oma filosoofiat fenomenoloogiliseks filosoofiaks või fenomenoloogiaks.
Varasem subjektifilosoofia tegi vea, kui lähtus teadvuse esemete seletamisel olemasolevast maailmast ning püüdis teadvust sellega sobitada. Husserl tunnustab siinkohal René Descartes'i saavutust, kes kinnitas subjekti uusaegse filosoofia aluse, kuid ta ei viinud kahtlust maailma olemasolus äärmise võimalikkuseni, vaid mõistis subjekti ekslikult "maailma viimase lõpptükina", seega olemisviisilt sarnasena maailma olemisviisile. Husserl väidab, et viib kartesiaanlikes meditatsioonides alustatud mõtlemise tee lõpule ning põhjendab sellega oma transtsendentaalse fenomenoloogia kui egoloogia.
Et Husserlil on teadvus mõistetud intentsionaalsusena, kusjuures teadvus ise ongi tema jaoks intentsionaalsus, mitte intentsionaalsus pole teadvuse omadus, siis ületab ta teadvust selliselt mõistes loogika seaduste ja matemaatiliste tõdede olemasolu probleemi. Husserli järgi on sellised mõtlemisele paratamatuna ilmnevad tõed puhtad intentsionaalsed esemed ehk noemad, mille kogemiseks pole teadvusel vaja mitte midagi empiirilist ega välist. Tegemist pole mitte psüühiliste nähtustega, vaid erilaadsete esemetega, millest lähtuvalt võib ütelda, et mõtlemisele paratamatud tõed ilmnevad esemetena, mida on võimalik kogeda ega ole tingitud või konstrueeritud. Selline ese avaneb teadvusele kategoriaalses kaemuses.
Intentsionaalsus ja tähendus.
Husserl mõistab ka sõnu ja lauseid kui keelelisi väljendusi sarnaselt teadvusaktidele. Keeleliste väljenduste puhul võib rääkida nende tähendusest. Tähendus on Husserlil mõistetud intentsionaalsena, mistõttu saavad sõna ja lause tähenduse läbi teatud intentsionaalse akti, mida Husserl nimetab tähendust või mõtet andvaks või omistavaks aktiks.
Keelelistel väljendustel on alati tähendusintentsioon, mis intendeerib ehk tähendab mingile esemele. See toimub aga läbi teadvuse intentsionaalsuse, mille kaudu sõnade ja lausete tähendussuunatus võib saada täidetud kaemusliku sisuga. Vastavalt sellele täituvad mõnede keeleliste väljenduste tähendused, mõned aga pruugivad mitte täituda, kuid tähenduse suunatus täitumisele on omane igasugusele väljendusele. Tähendust andvatele aktidele lisanduvad seega ka täitumisaktid, mis kindlustavad, tugevdavad ja ilmestavad tähendust andvaid akte, st moodustavad tähenduse n-ö emotsionaalses mõttes.
Kui väljendatakse midagi ekslikult, siis võib täitumisele suunatud tähendusintentsioon seisneda ka tühjenemises, mille tulemusena täitumisakt omab tagasisidet tähendust andvale aktile. Tähendustandev akt ja täitumisakt moodustavad üheskoos täitumisühtsuse, milles on teadvussisu tegelikult avatud.
Tähendus on seega teatud eideetiline ühik, mis toimib ehk täitub või jääb täitumata läbi teadvuse suunatuse esemele. Näiteks võrdkülgne kolmnurk ja võrdnurkne kolmnurk on mõlemad eideetilised ühikud, millel on eri täitumisaktide tõttu erinev tähendus, mis aga mõlemad täituvad läbi intentsionaalse akti sama eseme kaemuses.


Kohtla-Järve lipp.
Kohtla-Järve lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Kohtla-Järve lipp.
Lipp on kinnitatud 6. märtsil 1995. Selle autorid on Valdur Napp ja Tõnu Kukk.
Lipu kirjeldus.
Lipu vardapoolsest ülanurgast algav kaldjoon (34 kraadi vertikaaljoone suhtes) jaotab laiu kaheks väljaks. Vasakule jääb kaadmiumkollane, Pantone värvitabeli jargi Y 100% ja paremale sinine vali, C 91% ja M 43%. Kollasest väljast eenduvad kaldjoonega risti kuus kollast leeki. Leegirühm asub kaldjoonel kuldlõikeliselt (leegirühmast ülesse jääva joonelõigu suhe kaldjoone alumisse lüiku on 0,618).
Põhjendus.
Lipu kujunduseks on linna vapi motiivistik. Lipu kollane väli ja leegid sümboliseerivad kollakaspruuni põlevkivi ja selle töötlemist. Sinine vee värv osutab Järve kulale, millest linn on nime saanud. Linnamaastikule on iseloomulik kaldjoon – see sümboliseerib kaldsahte ja aherainemägesid. Lipu varras on sinine, vardaehis kuldne.


Haanja.
Haanja ehk Haani on küla Võrumaal, praeguses Haanja vallas, kunagises Rõuge kihelkonnas.


Lida.
Lida on linn Lääne-Valgevenes, Hrodna oblastis. Asub 70 kilomeetri kaugusel riigi pealinnast Minskist. Lida on elanike arvult 14. linn Valgevenes.


Vaira Vīķe-Freiberga.
Vaira Vīķe-Freiberga [v'aira v'iitje-fr'eiberga] (sündis 1. detsembril 1937 Riias) oli Läti president aastatel 1999–2007. Ta oli esimene naine selles ametis.
Biograafia.
Vaira Vīķe-Freiberga vanemad olid Teise maailmasõja pagulased. Nad lahkusid Lätist 1945. aastal ning elasid mitmetes riikides: Marokos, Saksamaal, Kanadas.
Vaira õppis Toronto Ülikoolis ja McGilli Ülikoolis, kus omandas ka doktorikraadi psühholoogias. Aastatel 1965-1998 oli Vaira Montreali Ülikooli psühholoogiaprofessor. Töö kõrvalt osales ta aktiivselt Kanada Läti kogukonna tegevuses, pühendudes peamiselt läti folkloorile.
1998. aastal naasis Vaira Lätisse ning asus juhtima Läti Instituuti, mille ülesanne on tutvustada Lätit välismaal. 1999. aasta juunis valiti ta riigi presidendiks. Vīķe-Freiberga ei kuulunud algselt küll presidendikandidaatide hulka, kuid pärast seda kui Saeima ei suutnud esimeses voorus presidenti valida, seati kompromisskandidaadina üles Freiberga.
Oma kahe ametiaja jooksul saavutas Vaira Vīķe-Freiberga lätlaste hulgas suure poolehoiu. Ta ei teinud otsest koostööd ühegi parlamendierakonnaga.
Freiberga välispoliitiline aktiivsus aitas kaasa sellele, et 2004. aastal võeti Läti NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Freiberga toetas USA-d tulielt Iraagi-küsimustes. Venemaad kutsus ta korduvalt üles Balti riikide okupatsiooni tunnistama.
Venemaal on Freibergat kujutatud natside toetaja ja venelaste ahistajana. Sellest hoolimata osales ta 2005. aasta mais Balti riikide presidentidest ainsana Moskvas Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva pidustustel ja kuulutas avalikult Balti riikide mittenõusolekut Venemaa ajalookäsitlusega.
15. septembril 2006 esitasid Eesti, Läti ja Leedu Vaira Vīķe-Freiberga ÜRO peasekretäri kandidaadiks.
Isiklikku.
Vaira on abielus Imants Freibergsiga, neil on kaks last: Kārlis ja Indra.


Vesinikside.
Vesinikside on täiendav keemiline side, mille moodustab ühe molekuli negatiivse osalaenguga elektronegatiivse elemendi (F, O, N) aatom teise molekuli positiivse osalaenguga vesinikuaatomiga. Vesiniksidemed tekivad peamiselt ainetes, milles vesinikuaatom on kovalentselt seotud tugevalt elektronegatiivse elemendi aatomiga. Side tekib kas kahe molekuli vahele (intermolekulaarne) või ühe molekuli eri osade vahele (intramolekulaarne). Vesiniksidemeid esineb nii anorgaanilistes (vesi, fosforhape) kui ka orgaanilistes (DNA, valgud) ühendites.
Molekulide vahel esinevad vesiniksidemed põhjustavad ainete sulamis- ja keemistemperatuuri olulist tõusu, kuna nende lõhkumiseks on vaja kulutada täiendavat energiat.
Vesinikside on kuni 10 korda nõrgem kui kovalentne side.
Moodustumine.
Klassikalises mõttes on vesinikside suuremas osas elektrostaatiline vastasmõju teatud kovalentsuse osakaaluga. Rangelt teoreetiliselt seisukohalt ei ole vesinikside nii lihtsalt kirjeldatav. Sideme moodustumisse panustavad elektrostaatilised vastastikmõjud (hape/alus), polarisatsiooniefektid (pehme/jäik), van der Waalsi jõud (dispersioon/tõukumine: molekulidevahelised elektronkorrelatsioonid) ja kovalentsus (laenguülekanne).
Vesinikside tekib prootoni doonori X-H ja prootoni aktseptori Y vahele: X-H···Y
Traditsioonilise määratluse järgi on vesinik kovalentselt seotud elektronegatiivse aatomiga (X), nt lämmastiku, hapniku või fluoriga. Y on kas vaba elektronpaariga elektronegatiivne aatom või elektronrikas molekuli osa. Uuemad uuringud on näidanud, et ka C-H sidemed ja π-elektronid võivad osaleda vesiniksidemete moodustumisel.
Kõige tähtsamad elektronpaari doonorid (ehk vesiniksideme aktseptorid) on hapnikuaatomid alkoholides, eetrites ja karbonüülühendites, samuti lämmastikaatomid amiinides ja heterotsüklites. Tähtsaimad prootoni doonorid (ehk vesiniksideme doonorid) on hüdroksü-, amino-, karboksüül- ja amiidrühmad. Tugevaid vesiniksidemeid moodustavad paarid O-H···O, O-H···N ja N-H···O, nõrgemaid – paarid N-H···N, kõige nõrgemaid – Cl2C-H···O ja Cl2C-H···N. Aromaatsete ühendite, alkeenide ja alküünide π-elektronsüsteemid võivad käituda nõrkade vesiniksidemete aktseptoritena.
Tugevus.
Vesinikside on tugevam vastastikmõju kui van der Waalsi jõud, kuid nõrgem kovalentsest ja ioonilisest sidemest. Selle tugevus võib varieeruda laias vahemikus. Dissotsiatsioonienergia kohta teatatud väärtused on 1–4 kcal/mol nõrga, 4–15 kcal/mol keskmise tugevusega (kõige tavalisem) ja 15–40 kcal/mol tugeva vesiniksideme jaoks. Sideme tugevus sõltub selle pikkusest (langeb eksponentsiaalselt sidemepikkuse kasvuga) ja aatomitevahelisest nurgast – vesinikside on suunaline. Lineaarse geomeetriaga side (180°) on kõige püsivam, kuigi väikesed kõrvalekalded lineaarsusest (kuni 20°) ei mõjuta sideme tugevust märgatavalt.
Sideme parameetrid (pikkus, tugevus) on väga tundlikud temperatuuri, rõhu ja keskkonna suhtes.
Kooperatiivsus.
Kui mitu molekuli on omavahel vesiniksidemetega seotud, on sidemete summaarne tugevus üksikute vesiniksidemete tugevuste summast suurem. Sellist nähtust nimetatakse kooperatiivsuseks (laiem mõiste – sünergia). Vesiniksidemes osaleva molekuli doonor- ja aktseptor-rühmad polariseeruvad, mis aitab kaasa teise vesiniksideme moodustumisele ja tugevdab seda. Sellepärast ei saa dimeeride sidemetugevusi kasutada mitut vesiniksidet sisaldava süsteemi täpseks kvantitatiivseks kirjeldamiseks. Näiteks vesiniksideme O-H···O eksperimentaalselt määratud tekkeenergia 0 K juures on −5,44 kcal/mol isoleeritud dimeeris ja −11,3 kcal/mol jääs.
Kooperatiivsete efektide intensiivsus on võrdeline assotsieeruvate molekulide polariseeritavusega. Sidemete tugevusi on võimalik arvutuslikult leida, kuid nende hindamine mõne empiirilise mudeli alusel ei osutu praegu võimalikuks.
Sümmeetrilised vesiniksidemed.
Sümmeetriline vesinikside on vesiniksideme eriliik, kus prooton paikneb täpselt kahe ühesuguse aatomi vahel. Sideme tugevus mõlema eelmainitud aatomi suhtes on võrdne. See on näide 3-tsentrilisest 4-elektroonsest sidemest. Seda tüüpi sidemete tugevus on tunduvalt suurem kui tavaliste vesiniksidemete oma ning on võrreldav kovalentsete sidemete tugevusega. Sümmeetrilisi vesiniksidemeid on täheldatud kõrgel rõhul vee ja paljude veevabade hapete (HF, HCOOH) tahkes faasis, samas bifluoriid-ioonis [F-H-F]-.
Uurimismeetodid.
Vesiniksidemete äratundmiseks ja uurimiseks on võimalik kasutada peaaegu kõiki füüsikalis-keemilisi, spektroskoopilisi ja difraktsioonmeetodeid. Enim rakendatavad eksperimentaalsed meetodid on infrapunane spektroskoopia ja tuumamagnetresonantsspektroskoopia. Vesiniksidemete struktuuri, energia ja dünaamika uurimiseks on kasutatud ka röntgen- ja neutrondifraktsioonanalüüsi, Raman spektroskoopiat ja teisi meetodeid.
Infrapunane spektroskoopia.
Infrapunase spektroskoopia üheks eeliseks on see, et mitmeid ühendeid võib uurida kolmes agregaatolekus, samuti erinevates lahustites lahustunult.
Vesiniksideme olemasolu põhitunnuseks on sideme X-H valentsvõnkumisele vastava neeldumismaksimumi nihe madalama sageduse poole ning laienemine. Põhjuseks on sideme X-H nõrgenemine vesiniksideme moodustumisel. Mõnede vesiniksidemete puhul on täheldatud hoopis X-H võnkesageduse kasvu – nn sininihet. Selle nähtuse põhjused ei ole veel selged.
On leitud usaldusväärseid sõltuvusi neeldumismaksimumi nihke ja sideme tugevuse vahel. Näiteks vesiniksidemete jaoks lahuses kehtib järgmine seos: ΔH=-0,31(ΔνOH)1/2
TMR-spektroskoopia.
TMR-spektroskoopia annab väärtuslikku teavet vesiniksidemeid sisaldate süsteemide struktuuri ja dünaamika kohta.
Kuna tuumade keemilised nihked on äärmiselt tundlikud nende elektroonse ümbruse suhtes, on TMR-spektroskoopiat rakendatud vesiniksidemete uurimiseks vedelikes, samuti sideme tekkimisega seotud molekulaarstruktuuri muutuste tuvastamiseks. Vesiniksidemest põhjustatud keemiline nihe on prootoni nihetest üks suurimaid (kuni 20 ppm), kuna vesiniksideme korral on elektrontiheduse jaotus vesiniku aatomi ümber üpris mittesümmetriline. On leitud, et nihke suurus korreleerub aatomite X ja Y vahelise kaugusega. Vastavad korrelatsioonid kehtivad nii tahkes kui vedelas faasis. TMR keemiline nihe on võrdelises sõltuvuses ka vesiniksidemete arvust.
Energia määramine.
Püsivate molekulaarsete agregaatide energiat võib mõõta kalorimeetriliselt või mass-spektromeetriliselt. Vastavate meetodite keerukuse tõttu on eksperimentaalsed andmed olemas vaid mõne vesiniksidet sisaldava dimeeri kohta. Samuti on võimalik mõõta kristallide sublimatsioonisoojust, mida võib võrdsustada kõikide kristallis esinevate vastastikmõjude energiate summaga. Tänapäeval on kvantkeemilised arvutused saanud usaldusväärseks meetodiks vastastikmõjude energiate määramiseks.
Kvantkeemilised arvutusmeetodid.
Paljude uuringute tulemusena on järeldatud, et mõõduka tugevusega vesiniksideme omaduste (peamiselt energia ja geomeetria) täpne kirjeldamine nõuab suurte ja painduvate kvantkeemiliste baaside ja elektroonkorrelatsioone arvestatavate meetodite kasutamist. Häid tulemusi saadakse sobiva DFT (tihedusfunktsionaali teooria) meetodi valikuga (nt B3LYP ("Becke, three-parameter, Lee-Yang-Parr") funktsionaal). Teised vesiniksideme uurimiseks laialdaselt kasutatavad kvantkeemilised meetodid on Hartree-Fock (HF), teist järku Møller-Plesset (MP2) ja CCSD(T) ("coupled-cluster singles doubles with noniterative triples correction") meetodid.
Eluprotsesside seisukohalt huvipakkuvad molekulid (nt DNA ja valgud) on üldjuhul liiga suured ja keerulise ehitusega, et oleks võimalik nende parameetreid nii kõrgel arvutustasemel leida. Probleemi lahendamiseks olid kasutusele võetud jõuväljadel põhinevad lähenemised – molekulaarmehhaanika (MM) ja molekulaardünaamika (MD).
Vesiniksidemed vees.
Kõige levinum ja võib-olla ka lihtsaim vesiniksideme näide on vee molekulide vaheline side. Vee molekulis on 2 vesiniku ja 1 hapnikuaatom, kusjuures hapniku aatomil on 2 vaba elektronpaari. Iga veemolekul võib moodustada kuni 4 vesiniksidet (2 vesiniku ja 2 elektronpaari kaudu). Seetõttu ei kaasne vee molekulide omavahelise ümberpaiknemisega märgatavat energiamuutust – katkenud vesiniksidemete asemele tekivad kohe uued. Selline liikumisvabadus takistab tõsiselt vedela vee struktuuri määramist.
On olemas mitu vedela vee struktuuri kirjeldavat mudelit, millele on leitud eksperimentaalset tõestust. On kaks põhilist lähenemisviisi: kujutada vett ette ühtlase faasina (uniform continuum model) või erineva ehitusega piirkondadest koosnevana. „Ühtlase ehituse“ mudelid eeldavad, et iga hapnikuaatom on pidevalt koordineeritud nelja vesinikuga, vesiniksidemed seejuures on „pehmed“ ja painduvad suures ulatuses. „Segu“ mudelid kujutlevad vett seguna hästi korrastatud kobaratest elueaga umbes 1 ns, kus iga molekul moodustab 3–4 vesiniksidet, ja vähemkorrastatud tsoonidest (1 vesinikside molekuli kohta). See lähenemisviis rõhutab geomeetria mõju vesiniksideme tugevusele.
Vesiniksidemed määravad jää kristallstruktuuri, tekitades normaaltingimustel avatud heksagonaalse kristallvõre (jää Ih). Tänu sellele on jää tihedus vee omast väiksem, mille tõttu vee tahke faas kerkib vedela faasi pinnale.
Intermolekulaarsete vesiniksidemete tekkest on tingitud ka vee anomaalselt kõrged sulamis- ja keemistemperatuurid ning viskoossus võrreldes teiste 16. rühma elementide hüdriididega (H2S, H2Se), mis moodustavad, kui üldse, märgatavalt nõrgemaid omavahelisi vesiniksidemeid.
Vesiniksidemed biomolekulides.
Vesiniksidemete funktsionaalsed omadused on eluprotsesside jaoks äärmiselt olulised. Kuna need sidemed on suhteliselt nõrgad (võrreldes iooniliste ja kovalentsetega), mahuvad nende tekke ja lõhkumise energiad elava organismi normaalse temperatuurikõikumise piiride vahele. See võimaldab reaktsioonide kiiret toimumist. Tugevamate vastastikmõjude (nt kovalentsete sidemete) esinemine võiks tõsiselt langetada paljude bioprotsesside kiirust.
Vesiniksidemed panustavad paljude biomolekulide (nt proteiinid, nukleiinhapped) kolmemõõtmeliste struktuuride moodustumisse. Näiteks DNA kaksikheeliks tekib suures osas tänu vesiniksidemetele komplementaarsete nukleotiidide vahel. Samas on nendel sidemetel peamine roll DNA replikatsioonis, transkriptsioonis ja translatsioonis.
Proteiinide struktuuri moodustumist, ensüümset katalüüsi, seostumist ja teisi omadusi määravate tegurite hulgast on vesinikside üks tähtsamaid. Proteiinide sekundaarse struktuuri põhielemendid – α-heeliks, β-leht, γ-pööre ja muud on vesiniksidemetega stabiliseeritud. α -heeliks moodustub iga i-nda peptiidijäägi C=O rühma ja i+4-nda peptiidijäägi N-H rühma vahelise intramolekulaarse vesiniksideme tekke tulemusena. β-leht tekib, kui ühe peptiidiahela C=O rühmad seostuvad vesiniksidemete kaudu teise ahela N-H rühmadega.
Vesiniksidemed võivad olla ka magusa maitse molekulaarseks aluseks. Eeldatavasti paiknevad magusamaitseliste ühendite molekulides vesiniksideme doonor ja aktseptor üksteisest u. 250…400 pm kaugusel, mistõttu on need võimelised moodustada vesiniksidemeid keele maitseretseptorites paiknevate komplementaarsete doonor-aktseptor paaridega.
Vesiniksidemed polümeerides.
Vesiniksidemed aramiidi (Kevlari) ahelate vahel
Paljudele polümeeridele annavad tugevust vesiniksidemed nende peaahelate vahel. Tuntuim näide sünteetiliste polümeeride hulgast on nailon, kus omavahelisi vesiniksidemeid moodustavad peaahela amiidrühmad. Need soodustavad nailoni kristallumist, mis teeb materjali väga tugevaks. Looduslikest polümeeridest võib mainida tsellüloosi (taimede struktuurne materjal), mille arvukad hüdroksüülrühmad moodustavad ahelasiseseid ja ahelate vahelisi vesiniksidemeid.
Vesiniksidemete esinemine struktuuris teeb polümeere (nii sünteetilisi kui looduslikke) tundlikeks niiskuse suhtes. Vee molekulid difundeeruvad polümeerse materjali sisse ja lõhuvad struktuuri, moodustades polümeer-vesi vesiniksidemeid ja vähendades seega polümeer-polümeer sidemete arvu.


Geeniekspressioon.
Geeniekspressioon ehk geeni avaldumine ehk geeni ekspressioon on organismi geneetilise info avaldumine – protsess, mille käigus geenides sisalduv pärilik materjal avaldub RNA või valguna.
Kitsamalt on see mingi konkreetse geeni põhjal läbi erinevate vaheetappide valgu sünteesimine.
Geeniekspressioonil on kolm olulisemat etappi: geenist mRNA jäljendi loomine ehk transkriptsioon; mRNAst mittevajalike osade - intronite väljalõikamine ehk splaising; mRNA põhjal ribosoomides valguahela sünteesimine ehk translatsioon.
Ekspressiooni mehhanismid.
Geeni ekspressiooni algprodukt on DNA, vaheprodukt RNA ja lõppprodukt on valk.
Transkriptsioon on RNA süntees DNA maatritsilt.
Translatsioon on ribosoomides mRNA põhjal valguahela süntees.
Ekspressiooni regulatsioon.
Organismi erinevate rakkude DNA on üldjuhul identne. Kuid kui võrrelda omavahel ühe organismi erinevaid rakutüüpe, siis on raske uskuda, et nii erinevad rakud võivad sisaldada täpselt samasuguseid geene. Bioloogid arvasidki algselt, et diferentseerumise käigus kaotab rakk selektiivselt osa oma geenidest. Tänapäeval on selgunud, et rakkude diferentseerumine on üldjuhul hoopis geenide valikulise ekspressiooni tulemus. Hulkrakses organismis esinev rakutüüpide mitmekesisus on põhjustatud sellest, et rakkude samasuguselt DNA-lt sünteesitakse erinevates rakkudes erinevaid RNA ja valkude molekule.
Informatsioon DNA-lt valguni kandub mitme etappina, kõiki neid etappe on võimalik reguleerida.
Geeni ekspressiooni reguleerimine annab rakule kontrolli struktuuri ja funktsiooni üle, on raku diferentseerumise, morfogeneesi, paindlikkuse ja kohastumise aluseks.


Amphiaraos.
Amphiaraos oli vanakreeka mütoloogias Argose ülik, kes isa poolt põlvnes Argose ja ema poolt Aitoolia kuningasoost. Tema isa oli Oikles ja ema Hypermestra. Tal oli naine Eriphyle ning pojad Alkmaion ja Amphilochos. Tema nimi tähendab kreeka keeles 'topeltneetud'.
Amphiaraosel oli võime tulevikku ennustada. Nõnda nägi ta ette, et sõjakäik Seitse Teeba vastu lõpeb täieliku lüüasaamisega. Sellepärast keeldus ta, kui tema naisevend kuningas Adrastos teda sõtta kutsus. See polnud tal esimene kord Adrastosega riidu minna. Esimesel korral oli Eriphyle nad lepitanud ja pärast seda vandusid mõlemad, et kui nad veel kunagi omavahel tülitsema peaksid, siis otsustab Eriphyle, kummal on õigus. Sõjakäigu organiseerija, Teeba õigusjärgne kuningas Polyneikes võitis Eriphyle soosingu sellega, et kinkis talle oma esiema Harmonia kaelakee, ning naine saatis Amphiaraose sõtta. Amphiaraos pidi minema, ent palus poegi, et kui ta peaks surma saama, maksaksid nad emale kätte.
Amphiaraos tappis sõjas Melanippose, ent siis põgenes sõjaväljalt. Periklymenos jõudis talle järele ja tahtis teda juba surmata, kui Zeus rebestas välgunoolega maa, mis neelas Amphiaraose koos kaarikuga.
Väidetavale Amphiaraose maa alla vajumise kohale ehitati tempel, mis pidi aitama kõigi haiguste vastu. Pärast ohverdamist pidi hädaline templis öö veetma ja oraakel seletas hommikul haige unenäo põhjal, mida haiguse vastu ette võtta. Talle püstitati teisigi templeid, kus unenägusid seletati, ning Atikas Oropose lähedal olev tempel tõrjus tähtsuselt pikapeale Teeba templi tahaplaanile.
Amphiaraose vanem poeg Alkmaion tappis oma ema, nagu oli isale tõotanud, ja seepärast jälitasid teda erinnüsed.
Roomlased uskusid, et Amphiaraosel olevat olnud kolmaski poeg Catillus, kes põgenes teebalaste vasturünnaku kartuses Itaaliasse ning asutas seal koloonia, mis nimetati tema vanema poja järgi Tiburiks. Tänapäeval kannab see linn nime Tivoli.


Überlingen.
Überlingen on linn Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal Bodensee kreisis. Asub Bodeni järve Überlingeni lahe kaldal.
Ajalugu.
Überlingenit on mainitud esmakordselt 770. aastal. Linnaõigused sai 1211. aastal.


FreeBASIC.
FreeBASIC on avatud lähtekoodil põhinev (GPL), 32-bitine, BASIC kompilaator. On loodud ühilduma süntaksi poolest QuickBASICga, lisades aga juurde ka uusi võimalusi.
Programme on võimalik kompileerida DOSi, Microsoft Windowsi ja Linuxi operatsioonisüsteemidele.


Leverkusen.
Leverkusen on linn Saksamaal Nordrhein-Westfaleni liidumaal. Asub Reini kaldal.
Linn on nime saanud ravimitöösturi Carl Leverkusi järgi, kui 1930. aastal liideti Wiesdorfi linnaga kolm ümberkaudset asulat.
Leverkusen on tuntud kui keemiakontserni "Bayer" ja spordiühingu Bayer Leverkuseni kodulinn.


Jüütimaa.
Jüütimaa ehk Jüüti poolsaar (taani keeles "Jylland", saksa keeles "Jytland", friisi keeles "Jutlân", alamsaksa keeles "Jötlann") on poolsaar, mis langeb enam-vähem kokku Taani mandriosaga.
Poolsaare lõunapiir ei ole täpselt määratletud. Piir võidakse tõmmata Elbe jõele, Eideri jõele, Danevirkele, praegusele Taani ja Saksamaa piirile või Kongeåle.
Mõnikord eristatakse Jüütimaad kui ala, mille piirid olenevad Taani riigi piiridest, ja Jüüti poolsaart kui loodusgeograafilist ala, mis jääb põhja poole Eideri jõest.
Saksamaal nimetatakse Jüüti poolsaart laiemates piirides mõnikord "Kimbrische Halbinsel" 'Kimbri poolsaar'. Nimetus pärineb Ptolemaioselt ja on seotud arvatavasti poolsaare põhjaosas elanud kimbrite hõimuga.
Poolsaarest põhjas asuvat Vendsyssel-Thy saart, mida eraldab Limfjorden, peetakse traditsiooniliselt Jüütimaa osaks. Viikingiajal oli Limfjorden laevaliiklusele avatud. 12. sajandi alguses läbipääs kadus ja Vendsyssel-Thy muutus poolsaare osaks. 1825. aasta üleujutuse tagajärjel muutus Vendsyssel-Thy taas saareks, üleujutuse loodud Aggeri kanal ummistus aga aja jooksul liivast. 1862. aasta torm lõi uue läbipääsu, Thyborøni kanali, mis on avatud praegugi.
Loodus.
Jüütimaa ulatub kuni 173 meetri kõrgusele merepinnast. Metsaga on kaetud 9% poolsaarest. Sademeid on 600–800 mm aastas. Keskmine õhutemperatuur on talvel 0 °C ja suvel 15 °C.
Ajalugu.
Jüütimaal asutati 8. ja 9. sajandil Taani vanimad linnad: Ribe ja Hedeby.
Selleks, et kaitsta Taanit lõunapoolsete naabrite rünnaku eest, ehitati 7.–8. sajandil põiki läbi poolsaare idaosa umbes 17 kilomeetri pikkune Danevirke kaitsevall (kaugemal läänes moodustasid sood loodusliku tõkke).
Aastal 1920 peeti poolsaare lõunaosa riikliku kuuluvuse suhtes rahvahääletus. Selle tulemusena läks Põhja-Schleswig Taanile ja Lõuna-Schleswig jäi Saksamaale.
Kultuur.
Taani keele jüüti murret peetakse taani kirjakeelest erinevamaks kui rootsi keelt.


Gödel, Escher, Bach.
"Gödel, Escher, Bach: an Eternal Golden Braid" (lühendatult ka: GEB) on Douglas Hofstadteri raamat, mis ilmus 1979. aastal ning sai järgmisel aastal Pulitzeri preemia.
Douglas Richard Hofstadter kirjutas oma raamatut aastaid. Kuni tänapäevani on see raamat inspireerinud tuhandeid noori alustama õpinguid arvutiteaduse ja tehisintellekti alal.
Hofstaderi suurteos toetub kolme silmapaistva inimese töödel. Nendeks on matemaatik Kurt Gödel, kunstnik M. C. Escher ja helilooja Johann Sebastian Bach. Neis kolmes on Hofstadter leidnud paljugi ühist. Raamat sisaldab endas rohkelt jutuajamisi erinevate väljamõeldud tegelaste vahel. Need vestlused on täis sõnamänge ning kohati muutuvad metakirjanduseks.
Hofstadteri välja mõeldud "strange loop" ehk iseennast läbi mingi teise taseme muutev asi tuleb ette mitmes kohas. Nii näiteks tekitab ta oma matemaatilise konstruktsiooni nimega "Typographical Number Theory" (TNT) mis seejärel Gödeli mittetäielikkuse teooriat illustreerides hakkab enda peal opereerima ning "plahvatab" sarnaselt oma nimekaimule TNT’le.
Samuti uurib Hofstadter erinevaid paradokse nii matemaatikas kui idamaade mõistujuttudes.
Üks raamatu meeldejäävamaid kohti on "Crab Canon" (vähikaanon), kus terve pikk vestlus on kirjutatud palindroomina nõnda, et lugedes lauseid õiges järjekorras ja lugedes neid vastupidises järjekorras saame sama tulemuse. Huvitaval kombel on tulemus täiesti mõistlik.
"Gödel, Escher, Bach: an Eternal Golden Braid" on üks neist raamatutest, mis lihtsalt ei tutvusta huvitavaid fakte mõne asja kohta, vaid mille lugemine sunnib inimest oma mõttetegevust meeldivalt pingutama.


Elobey, Annobón ja Corisco.
Elobey, Annobón ja Corisco oli Hispaania koloniaalvaldus, kuhu kuulusid Guinea lahe saared Eloboy, Annobón ja Corisco.
Halduskeskus oli Santa Isabel (praegune Malabo Bioko saarel).
Aastal 1910 hinnati elanike arvuks 2950.
Praegu kuluvad need alad Ekvatoriaal-Guineale.
Postmargid.
Postmarke anti välja aastatel 1903– 1910.
Aastal 1903 anti välja noore kuninga Alfonso XIII näopildiga seeria 18 väärtuses 1/4 sentiimist kuni 10 peseetani. Aastal 1905 anti väärused 1 sentiimist 10 peseetani uuesti välja pealdisega "1905".
Aastal 1906 tehti 1-, 2-, 3- ja 4-sentiimistele markidele ületrükk boksiga, milles oli uus väärtus (vastavalt 10, 15, 25 ja 50 sentiimi) ning aastaarv 1906).
Aastal 1907 anti välja 16 väärtusega seeria, millel on kujutatud uuem kuningas Alfonso näopilt. Mitmele margile tehti 1908– 1910 ületrükk.
Yverti kataloogis on 72 margitrükki.


Torma vald.
Torma vald on vald Jõgeva maakonna põhjaosas, Peipsi järve kaldal.
Valla lõunaosa jääb Vooremaale. Läbi valla voolavad Mustvee ja Kullavere jõgi.
Asustus.
Vallas on 2 alevikku ja 23 küla.
Külad.
Iravere, Kantküla, Kodismaa, Koimula, Kõnnu, Leedi, Liikatku, Lilastvere, Näduvere, Ookatku, Oti, Rassiku, Reastvere, Rääbise, Sätsuvere, Tealama, Tuimõisa, Tõikvere, Tähkvere, Vaiatu, Vanamõisa, Võidivere, Võtikvere.
Endised külad.
Jaskametsa, Lullikatku, Saaremetsa.


Annobóni provints.
Annobóni provints on Ekvatoriaal-Guinea provints, kuhu kuuluvad Annobóni saar ja ümberkaudsed väiksemad saared.
Provintsi halduskeskus on San Antonio de Palé Annobóni saare põhjatipus.
Provintsis on üks kohaliku omavalitsuse üksus.
Demograafilised näitajad.
2006. aasta arvutuslik elanike arv on 4279.
2001. aasta rahvaloendusel loeti kõik elanikud linnaelanikeks. Nähtavasti vaadeldakse kogu provintsi ühe linnalise asulana.
Keskmine inimeste arv leibkonnas oli 1994. aastal 4,1, 2001. aastal 5,0.
Saared.
Peale Annobóni saare on tähtsamad saared sellest kirdes paiknevad Tortuga saar ("Isla Tortuga") ja Ye Cuín.
Saarte seas on ka väike koonilise kujuga Ye Cuchí ("Islote de La Pirámide", "Islote Pirámide"), mis asub Palmari neemest veidi põhja pool. Selle saare ja peasaare vahel on provintsi parim ankrukoht.
Läänepoolsest Ave neemest veidi põhja pool on Yebatelu saared ("Isletas de Yebatelu", "Islotes de Yebatelu"). Need kaks saart on järsud ja paljad ning kumbagi ümbritsevad kuivad kaljud.
Läänepoolse Paso neeme lähedal on koonilise kujuga saared Tortuga saar ("Islote Tortuga") ja Bayala saar ("Islote Bayala"). Nende saarte ja neeme vahel on veel väike tasane ja tuletorniga Paso saar ("Islote del Paso").


Hisori-Alai mäestik.
Hisori-Alai mäestik (varasem eestikeelne nimi "Hissaari-Alai mäestik") on mäestik Aasias, osa Pamiiri-Alai mäestikust. On lehvikukujuline: kirdeosa moodustab Alai ahelik, läänes hargnevad sellest Turkestani, Zarafšoni ja Hisori ahelik.


Jarbah.
Jarbah (araabia جزيرة جربة) on saar Vahemere Qābise lahes.
Pindala umbes 520 km². Saar on madal, kõrgus umbes 50 meetrit.


Sulevimäe Budakoda.
Sulevimäe Budakoda (varasem nimi Tallinna budismikeskus) on budistlik hariduskeskus Tallinnas.
Seal toimuvad regulaarsed Lääne Budistliku Vennaskonna Sõprade meditatsiooniõhtud ning budismi, meditatsiooni ja jooga kursused.
Sulevimäe Budakoda asub alates 2008. aastast aadressil Luha 1, varem asus Sulevimägi 5.


Microsoft.
Microsoft Corporation on 1975. aastal Bill Gatesi ja Paul Alleni asutatud rahvusvaheline tarkvarafirma, mis on kogunud tuntust eelkõige oma operatsioonisüsteemiga Windows ja kontoritarkvaraga Microsoft Office. Lisaks tarkvara arendamisele, tootmisele ja müügile haldab Microsoft ka telekanalit MSNBC ja internetikeskkonda MSN. Microsoft on loonud veel üsna palju arvutimänge oma haru Ensemble Studios kaudu.
Firma peakorter asub Ameerika Ühendriikides Redmondi linnas (Washingtoni osariik). 2005. aastal oli ettevõtte käive 39,79 miljardit USA dollarit. Ettevõtte aktsia kuulub Dow Jonesi tööstuskeskmise indeksisse.
Microsofti tegevjuht on Steve Ballmer.
Ajalugu.
Paul Allen ja Bill Gates olid lapsepõlvesõbrad, kellel oli ühine huvi arvutite vastu. Ametlikult asutati Microsoft 4. aprillil 1975. Operatsioonisüsteemidega hakkas ettevõte tegelema 1980. aastal, lastes välja oma Unixi versioon nimega Xenix.
Microsoft Eesti.
Alates 2003. aastast laiendas Microsoft oma tegevust Eestisse. 2004. aastal tuli Microsoft turule kontoritarkvara Microsoft Office 2003 eestikeelse versiooniga. Microsoft Eesti eestvedamisel on loodud ka Windows XP, Windows Vista, Windows 7 ning MSN Messengeri eestikeelse liidesega versioonid. Microsoft Eestis töötab 30 inimest.
Lisaks äritegevusele on Microsoft Eesti kaasatud mitmesse heategevuslikku projekti. 2006. aastal annetas Microsoft Eesti pool miljonit krooni Tallinna Puuetega Inimeste Koja projekti "Puuetega inimeste arvutiõpe ja internetipunkt" jaoks. 2009. aastal koostöös Elioni ja EMTga korrastati ligi 200 arvutit, mis annetati suurperedele, eakatele ja erivajadustega inimestele.
Microsoft Eesti on kaasatud Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu projekti Demokeskus, mille eesmärgiks on Eestis loodud infotehnoloogialahenduste tutvustamine välismaailmale.
Microsoft paigutus 2009. aasta töötaja- ja peresõbralikemate ettevõtete nimistus kolmandale kohale.


Prints Albert (peeniseehe).
thumb
Prints Albert on kehaaugustamise viis, mille puhul suguti läbistatakse eesnaha kida ("frenulum") ja kusiti vahel.


Jeremias Gotthelf.
Jeremias Gotthelf (kodanikunimega Albert Bitzius, 4. oktoober 1797 Murten, Fribourgi kanton – 22. oktoober 1854 Lützelflüh, Berni kanton) oli šveitsi kirjanik ja pastor.
Ta on kirjutanud 16 romaani ja palju novelle ning lühijutte. Ta kirjutas saksa keeles, tegelased räägivad aeg-ajalt kohalikus murdes.
Ta sündis pastori pojana ja õppis ka ise Bernis pastoriks. Õpingud lõppesid 1820, misjärel ta astus Göttingeni ülikooli, ent naasis 1822 Utzenstorfi isa abiliseks. 1824 pidi ta sealt pärast isa surma lahkuma. 1829 asus ta Berni ja 1831 Lützelflüh'sse pastori abiliseks. Pärast tolle surma 1832 valiti ta tema järglaseks, abiellus 1833 tema lapselapsega ja oli surmani Lützelflüh' pastor. Tal oli kolm last: poeg, kellest sai pastor, ja kaks tütart, kes abiellusid pastoritega.
Teosed.
"Talupojapeegel ehk Jeremias Gotthelfi elulugu" ("Der Bauern-Spiegel oder Lebensgeschichte des Jeremias Gotthelf, von ihm selbst beschrieben", 1837) oli tema esimene raamat. See sai tuntuks oma realistliku, ilustamata külaelu käsitluse poolest. Formaalselt on see raamat Jeremias Gotthelfi autobiograafia; selgus, et Gotthelf on Bitziuse varjunimi ja kuigi autobiograafiline ta ka polnud. Bitzius avaldas Gotthelfi nime all ka oma ülejäänud teosed.
"Must ämblik" ("Die schwarze Spinne", 1843; eesti keeles 2006) on õudusjutt külaelanikest, kes sõlmivad kuradiga lepingu ja keelduvad talle tasu maksmast.
Gotthelf, Jeremias
Gotthelf, Jeremias
Gotthelf, Jeremias


Sirge.
Sirge ehk sirgjoon on ilma läbimõõduta, mõlemas suunas lõpmata pikk, kõverusteta joon ehk ühemõõtmeline ruum, mis võib sisalduda mitmemõõtmelises ruumis.
Üldvõrrand.
Sirge üldvõrrand tasandil on (Descartes'i kordinaadistikus) ristkoordinaadistikus lineaarvõrrand formula_1, kus formula_2, formula_3 ja formula_4 on konstandid, ning formula_2 ja formula_3 ei võrdu samaaegselt nulliga.
Parameetriline kuju.
Kasutatakse üldvõrrandi formula_1 parameetrilist kuju formula_9
Näide.
Lisaks eelnimetatule on võimalik parameetrilist kuju tähistada, kui parameetrilisi võrrandeid
ja (Descartes kujul) ehk kanoonilisel kujul
Omadused.
Olgu antud sirged formula_16 ja formula_17, ning nendele vastavad sihivektorid formula_18 ja formula_19.
2 punkti saab läbida vaid 1 sirge.
Eukleidese geomeetrias läbib kahte eri punkti täpselt üks sirge.
kahe tasandi lõikena.
Kahe tasandi formula_28 ja formula_29 lõike sirge, kus formula_30 on normaal vektor, on antud
Sirgete kaugus ruumis.
Olgu antud sirged formula_16 ja formula_17. Sellest leiame vastavad sihivektorid formula_47 ning formula_48 ja suvalised punktid mõlemal sirgel vastavalt formula_2 ja formula_3.


Juhan Liiv.
Juhan Liiv (Johannes Liiv) (30. aprill 1864 Alatskivi – 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.
Töötas ajalehtede Virulane, Sakala ja Olevik toimetuses (pseudonüüm §§). Olevikus kujunesid selgemini välja Liivi kirjanduslikud arusaamad. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused".
Juhan Liivi hauasammas Alatskivi surnuaial
Elu lõpus kannatas Liiv tagakiusamismaania all ja rändas ringi. Üks Liivi eluloo tuntumaid motiive on, et hooti kujutles ta end olevat Poola kuninga ning asus ka mõne korra rongiga teele Poola suunas, kuni ta rongilt maha tõsteti ning tagasi Tartusse saadeti.
Juhan Liivi vend oli Jakob Liiv.
Looming.
Ehkki Juhan Liivi kirjatöid avaldati juba tema eluajal, jõudis ta eesti kirjanduse kaanonisse suuresti postuumselt, tema teoseid toimetanud Friedebert Tuglase toimetaja- ja kriitikutöö mõjul.
Liivi ande suurus avaldus eriti haiguse ajal loodud lüürikas. Oma luules muretses Liiv kõige enam isamaa pärast, mis oli mitte romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. Sedalaadi tekstide tuntumad näited on "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta" ja "Mitte igaühele". Autobiograafilistes eleegiates peegeldas luuletaja enda traagikat (nt "Helin"), loodusluules kirjeldas Eestile iseloomulikke maastikke.
Mälestuse jäädvustamine.
Üks Juhan Liivi tuntumaid kujutisi on kunstnik Nikolai Triigi tehtud portree.
Mitmes Eesti linnas on Juhan Liivi tänavad: Juhan Liivi tänav (ja mõningatel andmetel ka Juhan Liivi põik) Tartus, Juhan Liivi tänav Viljandis ja Juhan Liivi tänav Elvas.
Tartus Juhan Liivi tänaval paikneb Juhan Liivi mälestuskivi.
Juhan Liivi hauale Alatskivi kalmistul püstitati 1924. aastal skulptor Voldemar Melliku neljameetrine metallobelisk. Bareljeefi obeliski ühel küljel tegi Mellik Nikolai Triigi portree järgi.
Alatskivi lähedal Riidma külas avati luuletaja 100. sünniaastapäeval 1964. aastal mälestuskivi tema sünnikodu, sealse kandikoha sauna kunagises asupaigas.
Alatskivi Keskkool kannab 1964. aastast Juhan Liivi nime. Kooli fuajees paikneb alaline näitus, aulas seisab Juhan Liivi tammepuust büst ja haljasalal graniitbüst (autor O. Ehelaid, 1973).
1992. aastast tegutseb Alatskivil Liivi Muuseum (Juhan ja Jakob Liivi kodumuuseum).
1965. aastal asutatud Juhan Liivi luuleauhinda andsid algselt välja Alatskivi aiandussovhoos ja Juhan Liivi nimeline Alatskivi Keskkool, tänapäeval teevad seda Alatskivi vald, Alatskivi Keskkool ja Liivi Muuseum.


Saint-Dié-des-Vosges.
Katedraal
Saint-Dié-des-Vosges on linn Prantsusmaa kaguosas Lorraine'i piirkonnas Vosgesi departemangus.
Ajalugu.
Linn tekkis kloostri ümber, mille asutas 7. sajandil püha Deodatus Neversist. Klooster oli alates 10. sajandisist väga tuntud, muuhulgas prominentsete vaimulike poolest, kellest Giovanni de' Medici sai Leo X nime all isegi paavstiks. Kloostri juhtkonnas oli mitmeid Lotringi dünastia liikmeid. Teisalt klooster ja Lotringi dünastia rivaalitsesid võimu pärast linna üle. Kloostrile oli antud hulk privileege, sealhulgas müntida raha.
15. sajandi lõpus rajati kloostrisse üks esimesi Lotringi trükipresse ning 1507 tootis Martin Waldseemüller suure gloobuse ja maailma kaardi, kus oli esmakordselt peal sõna "Ameerika".
Linna laastasid suured tulekahjud 1065, 1155, 1554 ja 1757. 15.–17. sajandil rüüstati linna korduvalt ka sõdades. Pärast viimast tulekahju ehitati linn üles suuresti punasest liivakivist. Üksikuid hooneid on säilinud ka varasemast ajast, isegi 12. sajandist. Ka praegune katedraal on 12. sajandil ehitatud.
Kõrgkoolid.
Tehnikaülikool
Tehnikaülikool ("Institut universitaire de technologie", IUT)


Jakob Liiv.
Jakob Liiv (28. veebruar 1859 Alatskivi – 17. jaanuar 1938 Rakvere) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, Juhan Liivi vanem vend.
Liiv töötas õpetajana Kavastul ja Väike-Maarjas, vallakirjutajana, raamatukaupmehe ja pangaametnikuna. Samuti osales ta Eesti Aleksandrikooli liikumises ja tegi kaastööd eesti rahvuslikele ajalehtedele.
Aastatel 1919–1921 oli Jakob Liiv Rakvere linnapea. Ta oli ka Rakvere teatri asutaja.
Mälestuse jäädvustamine.
1938. aastal püstitati Väike-Maarjasse Jakob Liivi monument (skulptor Roman Haavamägi). Väike-Maarjas on ka Jakob Liivi nimeline tänav ja park, tema elukoht (Viru tänav 19) tähistati 100. sünniaastapäeva puhul 28. veebruaril 1959 mälestustahvliga.


Streik.
Streik on töötajate korraldatud tööseisak. Streigi põhjuseks võib olla töötajate rahulolematus töö eest saadava palga või töötingimustega, või ka soov mõjutada riigi üldisemaid poliitilisi otsuseid. Tavaliselt eelnevad streigile läbirääkimised tööandjate ja töötajate või nende esindajate (ametiühingud) vahel. Streik on töötajate abinõu oma nõudmiste saavutamiseks ning leiab aset tavaliselt siis, kui võimalused läbirääkimiste teel lahendusi leida on ammendunud. Streigi eesmärk on näidata tööandjale, mis juhtub olukorras, kui tal töötajaid ei ole ja mõjutada tööandjat või poliitikuid läbi majanduslikku ja/või moraalse kahju nõustuma tingimustega, mida töötajad streigiga saada soovisid.
Tööandjate algatatud töökatkestust, mida kasutatakse väga harva, nimetatakse töösuluks ehk lokaudiks.
Streigid omandasid suure tähtsuse industriaalrevolutsiooni perioodil, mil paisus masstööjõud vabrikutes ja kaevandustes. Tollal muudeti streigid kiiresti ebaseaduslikeks väga paljudes riikides, kuna enamasti omasid tööstuste omanikud suuremat poliitilist jõudu. Enamikus lääneriikides hakati aga streike seadustama osaliselt juba 19. sajandi lõpust alates.
NSV Liidus olid streigid keelatud kui kontrrevolutsioon.
Streikide riiklik piiramine.
Paljudes riikides on streikimisele seatud seadusandlikud piirid, mis on riigiti erinevad. Eestis reguleerib streikimist "Kollektiivse töötüli lahendamise seadus", mis peamiselt väljendab tööandjatepoolseid huvisid. Näiteks on seal kirjas, et streikida tohib juhul, kui pooled on eelnevalt püüdnud rahumeelselt oma erimeelsusi lahendada, kuid see ei ole õnnestunud ka lepitaja vahendusel. Streikimine tuleb põhjalikult ette valmistada. Streigi toimumisest peab streigi korraldaja tööandjale, lepitajale ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult ette teatama vähemalt kaks nädalat. Teates peab olema selgelt kirjas, mis põhjusel streik toimub ehk mida streikijad nõuavad, millal streik algab, kaua kestab ja kes streigis osalevad.
Streigid Eestis.
4. detsembril 2003 toimus Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni eestvedamisel õpetajate 1-päevane streik. Streigi tulemusena tõsteti töötasu 12% protsenti.
2004. aasta septembris korraldas Eesti Vedurimeeste Ametiühing 6-päevase tööseisaku saavutamaks 15% palgatõusu. Streik lõppes vedurimeestele 10% palgatõusuga.
2012. aastal korraldasid õpetajad streigi 7. kuni 9. märtsini. Haridustöötajad nõudsid töötasu 20%-list alammäära tõusu ning üle 35 tunnise töönädala puhul ületunnitöö tasustamist. Eesti Haridustöötajate Liidu arvutuste kohaselt streikis kokku 17 234 õpetajat 682st haridusasutusest. Enim võeti osa ühepäevasest streigist, milles osales 9468 õpetajat. Kaks päeva streikis 3094 ja kogu streigiperioodi ehk kolm päeva 4672 õpetajat.
Õpetajate streigiga liitus Transpordi Ametiühing, mistõttu peatus 5. märtsil Narvas bussiliiklus ning 8. märtsil peaaegu täielikult bussi, trammi ja trollide liiklus Tallinnas. Ära jäid ka pooled Edelaraudtee rongireisidest. Narvas streikisid elektrijaamade remonditöötajad.
1. oktoobril 2012 alustasid streiki arstid, kes nõudsid kokkulepet töömahus ja töötasus. Deklareeriti, et arstiabi pakutakse alla 18-aastastele, rasedatele ja onkoloogilist ravi vajajatele. Ei suleta ka erakorralise meditsiini osakondi. 25. oktoobril teatasid Eesti Arstide Liit ja Eesti Tervishoiutöötajate Liit, et streik on lõppenud, kuna kollektiivlepingu tähtsamates tingimustes on saavutatud kokkulepe.
Streigipiirangud Eestis.
Riigis kehtiva seadusandluse kohaselt ei või streikida ametnikud ja abiteenistujad, sõltumata sellest, kas nad teostavad avalikku võimu või mitte. Eraldi on keelatud streikida ametnikel, kellele on juba praegu streikimine keelatud eriseadusega. Nendeks on näiteks politseinikud ja päästetöötajad.
Eesti Vabariigi õiguskantsler on toonitanud, et riigisektoris ja kohalikus omavalitsuses töötavate inimeste absoluutne streigikeeld on vastuolus riigi põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega millega riik on ühinenud (nagu Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioon ja Euroopa Sotsiaalharta), kuid sellest hoolimata on Riigikogu senini keeldunud siseriiklikus seadusandluses seaduseparanduste sisseviimisest täitmaks rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi. Sellisel kujul rikub riik jätkuvalt oma kodanike põhiseadusega kehtestatud ja rahvusvaheliste normide kohaseid õigusi.
Streigimurdja.
Tavaliselt streigivad korraga kõik ühes ettevõttes või majandusharus töötavad inimesed. Streigimurdjad on inimesed, kelle töökoht on samas töökohas, kus streik toimub, kuid nad ei võta streigist osa. Streigimurdjaid võib tööandja palgata ka inimeste hulgast, kes antud ettevõttes ei tööta. Streigimurdjad vähendavad streigi efektiivsust, kuna töö ei jää tegemata. Näiteks toimub streik ühistranspordiliinidel mingis linnas. Sel juhul protestitakse ühistransporditöötajatele suurema palga või paremate töötingimuste saamiste eest ja mõjutusvahendideks on ühistranspordi kasutajate elu ebamugavaks tegemine; tööandjal jääb saamata piletitest saadav tasu. Streigimurdja on sel juhul sõidukijuht, kes hoolimata kolleegide streigist, läheb tööle. Kui streigimurdjaid on palju, pole streikimisest saadav kahju tööandjale piisav ja ta ei tunne vajadust töötajate tingimusi täita. Streigimurdjaid palkavad tööandjad hirmutamise ja lisatasude maksmise taktikaga.


BK77.
BK77 ehk Balti 1977. aasta kõrgussüsteem on Eestis kehtiv kõrgussüsteem.


Quimper.
Quimper (bretooni Kemper) on linn Prantsusmaal Bretagne'is, Finistère'i departemangu keskus.


Toila valla lipp.
Toila valla lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Toila valla lipp.
Lipp on kinnitatud 25. augustil 1993.
Lipu kirjeldus.
Toila valla ristkülikukujuline lipp on jagatud vertikaalselt kaheks väljaks. Vardapoolne väli, mis moodustab lipu pikkusest 3 ühikut on valge, ülejäänud kangas on sinine. Lipu alumisest äärest 0,5 ühiku kõrgusel on 1 ühiku laiune vastasvärvides lainejoon. Sinisel väljal kollane männilatv.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.
Põhjendus.
Lipukujundid ja -värvid sümboliseerivad merd, pankrannikut, Pühajõge ja männikuid, kui ka vastupidavust ning elujõudu.
Lipu kasutamise kord.
Vallalipu valmistamine toimub üksnes vallavalitsuse loal.
Välislingid.
Lipp


Taheva valla lipp.
Taheva valla lipp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Taheva valla lipp.
Lipp on kinnitatud 13. juunil 1996.
Lipu kirjeldus.
Taheva valla lipp on ristkülikukujuline kollane kangas, millel on kolmes reas võrdsete vahedega rohelised heraldilised okaspuutaimed. Nii ülemises, kui ka alumises reas on viis ning keskmises reas kolm taime.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9.
Lipu kasutamise kord.
Taheva valla lipu valmistamine toimub üksnes vallavalitsuse loal.


Palupera valla lipp.
Palupera valla lipp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Palupera valla lipp.
Lipp on kinnitatud 15. oktoobril 2004.
Lipu kirjeldus.
Palupera valla lipp on ruudukujuline valge vapilipp, mille alumist osa läbib horisontaalne roheline lainelõikeline laid. Rohelise laiu kohal on kolm rohelist ülessuunatud kiilu, millest keskmine on teistest kõrgem.
Põhjendus.
Laineline laid sümboliseerib valla paiknemist künklikul Lõuna-Eesti maastikul ning valla veerikkust. Kolm teravikuga ülespoole suunatud kiilu tähistavad valla kolme peamist asustuskeskust (Hellenurme, Nõuni ja Palupera) ning viitavad paiga metsarikkusele, kui ka edasipürgimisele ja tulevikulootusele. Roheline tähistab puhast loodust ja igavesti korduvat eluringlust.


Tõlliste valla vapp.
Tõlliste valla vapp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tõlliste valla vapp.
Vapp on kinnitatud 31. märtsil 1994.
Vapi kirjeldus.
Punasel müüritud kilbil hõbedane ülalt laineline palk, milles kolm musta heraldilist kuuseoksa.
Põhjendus.
Müüritis viitab Tõlliste nime keskaegsele algvormile (Tellitz) ja osutab paiga hilisemalegi tuntusele telliste tegemisel. Laineline palk tähistab Emajõge, kuuseoksad märgivad metsa- ning jahimajandust; kilbi punane värvus sümboliseerib Tõlliste valla mail aegade jooksul peetud rohkeid heitlusi. Must, hõbe ja punane on ka Tsistertslaste ordu värvid. Selle ordu Kärkna kloostrile kuulus Tõlliste keskajal.
Välislingid.
Vapp


Omahind.
Omahind on toote või teenuse ettevalmistamise, tootmise ja müügiga seotud kulud rahasse arvestatuna.
Erinevalt toote või teenuse hinnast, milles selle väärtus kajastub ostja nõusolekuna, sisalduvad omahinnas tootja tehtavad kulutused väärtuse loomisel.
Omahinna analüüs võimaldab hinnata ettevõtte töö tõhusust.
Et tehtavad kulutused oleksid võrreldavad, kasutatakse ettevõtetes ja majandusharudes kulude arvestamisel ja toodangu omahinna kalkuleerimisl ühtset metoodikat.


Albert.
Albert on mehenimi.
Prints Albert ehk Albert on peeniseehe.


John Sloboda.
John A. Sloboda (sündinud 13. juunil 1950) on Inglismaal Staffordshire'is asuva Keele'i ülikooli psühholoogiaprofessor. Oktoobrist 2008 on ta Keele'i ülikooli emeriitprofessor.
Kuuludes Inglismaa nn. Balkani kriisi komiteesse, juhib ta oma koduleheküljel internetis fotode sarja abil tähelepanu laste psüühilisele kaitsetusele ja kõigi tsiviilisikute eetilistele kannatustele, mida sõda enesega kaasa toob. Ta võitleb ka maamiinide kahjutustamise eest ning on selle ohu teadvustamiseks inglise ajakirjanduses avaldanud rea teravas toonis kriitilisi artikleid Euroopa Liidu ja NATO poliitika kohta Balkani kriisi ajal.


Kognitiivne muusikapsühholoogia.
Kognitiivne muusikapsühholoogia on muusikalise mõtlemise psühholoogia, kognitiivse psühholoogia haru.
Noodilugemine.
Uuritakse inimese silma liigutusi noodilugemise käigus ning seostatakse saadud tulemusi teiste uurijate tööga mis tahes teksti, mitte ainult nooditeksti lugemise uurimisel. Teiste sõnadega, püütakse vastata küsimusele, kas noodilugemine ja raamatulugemine on teineteisega sarnane tegevus või mitte. Toimub muusikaspetsiifilise inimtegevuse analüüsi ühendamine sellise tegevuse analüüsiga, mis ei ole muusikaspetsiifiline.
Muusika esitus.
Muusika esitus on üks valdkondi, milles viimase paarikümne aasta jooksul on kuhjunud päris suur hulk teadmisi, nii et soovi korral on tänapäeval võimalik märksa täpsemalt ja sügavamalt aru saada, milles – objektiivsetes kategooriates – ikkagi seisneb pillimängija omapoolne panus muusikateose esitusse. Muusikateose partituuri ja esituse vahekorrast on tänapäeval võimalik rääkida märksa täpsemalt, konkreetsemalt ja arusaadavamalt, kui seda oli võimalik teha paarkümmend aastat tagasi.
Muusika kui teadmiste edasiandmise vahend.
Kui peaks tekkima olukord, kus inimkonna materiaalne kultuur on suures osas või täielikult hävitatud, siis võiks muusika uuesti saada teadmiste edasiandmise vahendiks. Millestki sarnasest võib mõelda läänemeresoome runolaulutraditsioonis, mis on suuline ja kus laulude esituse käigus antakse edasi mingit informatsiooni. Jutustavate laulude traditsioon pole muidugi meie kultuuriregioonile eriomane ning Euroopas seostavad etnomusikoloogid eepiliste laulude levikut eeskätt Balkani poolsaarega. Muusika – lauluviis ehk meloodia – on eepilistes lauludes suhteliselt teisejärguline, sest esitaja peatähelepanu kulub sellele, et jutustada mingisugust lugu.
Kirjandus.
Ross, Jaan & Valk-Falk, Maris 2001: "Muusikaline meel. Mida ja kuidas sellest rääkida? Jaan Ross John Slobodast". Sirp, 30.03.2001
Sloboda, John 2000: “Muusikaline meel. Kognitiivne muusikapsühholoogia”.Tallinn, Scripta Musicalia. Esmatrükk John Sloboda “The Musical Mind: The Cognitive Psychology of Music”, Oxford University Press, 1985


222.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 170. aastad 180. aastad 190. aastad 200. aastad 210. aastad - 220. aastad - 230. aastad 240. aastad 250. aastad 260. aastad 270. aastad
Aastad: 217 218 219 220 221 - 222 - 223 224 225 226 227


Muusikateooria.
Muusikateooria on distsipliin, mis tegeleb muusika elementide ning muusika loomise, kirjapanemise, esitamise, tajumise ja analüüsimise erinevate aspektide uurimise ja/või arendamisega.


Puri.
a>dele on lisatud puri (20. sajandi algus)
Puri on tavaliselt riidest, vahel ka jäigast materjalist valmistatud tuulepüüdur, mis muundab tuule energia selle sõiduki, millele see on paigaldatud (tavaliselt veesõiduki), liikumisenergiaks.
Tavaliselt valmistamise puri riidest, et purjekumerust saaks muuta. Purje tüüp sõltub tema kujust ja kinnitusviisist ning iseloomulikust levikualast, purje nimetus tüübist ja asukohast purjeka purjestuses. Purjestus on taglase külge kinnitatud otste ja liikidega.
On olemas konstruktsioone, mis ei sarnane hariliku purjega, vaid pigem püsti paigaldatud tiivaga, ja mis kasutavad samuti tuult edasiliikumiseks. Need on vahel sportpaatidel (mis samuti tugevalt erinevad harilikest aerupaatidest), et näiteks vees kiirusrekordeid püstitada. Neid nimetatakse traditsiooniliselt ikkagi purjeks: jäigaks purjeks või tiibpurjeks.
Kosmoseaparaatidel võib kasutada päikesepurje, mis töötab päikesetuule mõjul.
Laeva, mis liigub (peamiselt) purjede abil ja tuule jõul, nimetatakse purjelaevaks ehk purjekaks.
Jõud.
Liikumapanev jõud tekib õhuvoolu muutumisest purje ümber Bernoulli seaduse alusel.
Sõidukit liigutav jõud tekitatakse keha asetamisega õhuvoolu, mille tulemusena tekib vektoriaalne suurus, mille väärtus sõltub keha kujust ning gaasi omadustest ja liikumise iseloomust.
Ajalugu.
Vanima purjedega laeva kujutis on leitud Kuveidi kõrbest (As-Sabiyah). See kujutis on radiosüsiniku meetodil dateeritud aega 5500–5000 eKr ja seda nimetatakse Ubaidi leiuks. Leitud on kõrkjakimpudest paadi põletatud savist mudel ja ketas, millel arvatakse olevat kahe ridvaga masti kujutis.
Egiptlased kinnitasid purje ülalt raa ja alt poomi külge. Foiniiklased ja kreeklased purjetasid pärituules ainult raa külge kinnitatud purjega, mida hoidsid alt mitu prassi. Külgtuules ei purjetatud üldse. Raa sai tormi korral taliga langetada. Kui sooviti ankrusse jääda, tõsteti puri lihtsalt üles ja see jäi voltidena raa külge rippuma. Mast ulatus raast kõrgemale ja mastikand toetus stepsile. Masti sai alla lasta ja vintsiga taas püsti ajada.
Vanas Roomas hakati kasutama kolmnurkseid topsleid, mis kinnitati masti tippu raapurje kohale. Tugeva tuule korral pandi üles väiksem ja vastupidavam puri. Valdavalt kasutati ühemastilisi purjekaid, kuid keisririigi ajajärgul oli ka kolmemastilisi kaldu vöörimasti ja lühikese tagapool asetseva besaanmastiga purjelaevu.
Puri õmmeldi harilikult linasest riidest, harvemini papüürusest või roost. Puunia kalurid triivisid võrkude ees kahe lühikese ridva vahele kinnitatud kõrkjast purje all.
On välja arvutatud, et purjelaeva tavaline sõidukiirus antiikajal oli 2,4–4,6 sõlme. Kiirpurjekate kiirus küündis 5,6–6,5 sõlmeni. Näiteks Trafalgari lahingus polnud isegi admiral Nelsoni laev "Victory" kiirem.
Vaata ka.
Üks võimalikke kombinatsioone eespurje kokkuõmblemisel paanidest


Blantyre (Malawi).
Blantyre on linn Malawis, Lõunapiirkonna ja Blantyre'i ringkonna keskus. Blantyre on elanike arvult Malawi suurim linn ja tähtsaim ärikeskus.
Linn on nimetatud David Livingstone'i sünnipaiga järgi Šotimaal.


Lilongwe.
Lilongwe on Malawi pealinn ja Keskpiirkonna keskus. Asub Lilongwe jõe ääres, 1100 m kõrgusel merepinnast.
Lilongwe külast sai briti koloniaalvõimu halduskeskus 1902. aastal. Lilongwest sai Malawi pealinn 1975. aastal.


Sõiduk.
pisi
Sõiduk on inimese loodud vahend liikumiseks. Inimkonna arengu algusaegadel veetavad või kaldpinnast alla libisevad/veerevad: kelk, regi, saan jm. või vähemalt mitme rattaga veeremid. Hiljem vankrid, kaarikud, tõllad jm.. Tänapäeval jalg-, mootorrattad ning üldiselt kõik maastikul, maanteel ja raudteel (rööbastel) paigalt liikuvad ehk sõitvad tehisvahendid (sõidukid). Teisiti - vahend, millega saab kandval pinnal sõita või sõidab ise, on sõiduk.
Tähelepanuväärne on, et eesti keelset mõistet "sõiduk", pole viimases Eesti Entsiklopeedias (ENE/EE) ega mitmes teiseski leksikonis märksõnana üldse mainitudki.


Tasand.
Tasand ehk tasapind on kahemõõtmeline eukleidiline ruum. See on punkti ja sirge kahemõõtmeline analoog. Tasand võib olla mõne kõrgemamõõtmelise ruumi alamruum või ka iseseisev matemaatiline objekt. Antud artikkel keskendub tasandile kolmemõõtmelises eukleidilises ruumis.
Tasand kolmemõõtmelises ruumis.
Kolmemõõtmelises eukleidilises ruumis ℝ3 on tasandi võrrand viidava lati kujule
kus "x", "y", "z" on tasandi punkti koordinaadid ja "a", "b", "c", "d" reaalarvulised kordajad.
Tasandi määramine punkti normaalvektori abil.
Tasandi võrrand on normaalvektori formula_2 abil esitatav kujul
kus formula_4 on tasandil asetseva punkti kohavektor. See võrrand kehtib iga tasandi punkti jaoks. Seega, kui teame, et formula_5 on mingi punkt tasandil, siis peab kehtima formula_6. Et vektorite skalaarkorrutis on null parajasti siis, kui vektorid on risti, siis ütleb viimane võrrand, et tasand on selline pind, mis läbib punkti formula_7 ja mille suvalist kaht punkti ühendav vektor on risti vektoriga formula_8.
Tasandi määramine kolme mitte-kollineaarse punktiga.
Olgu formula_9, formula_10 ja formula_11 mitte-kollineaarsete punktide kohavektorid.
Meetod 1.
formula_12
mis Laplace'i arendust kasutades annab võrrandi kujul
formula_13
Esimese 3x3 derminandi saab samaväärselt esitada segakorrutisena. See annab võrrandi
Meetod 2.
"d" on siin vabalt valitav suurus. Võrrandite lõplikuks lahendamiseks võib parameetrile "d" anda suvalise (nullist erineva) väärtuse.
Kui tasand ei läbi koordinaatide alguspunkti, siis "D" ≠ 0 kohavektorite mitte-kollineaarsed tõttu. Antud meetod ei tööta, kui tasand läbib koordinaatide alguspunkti, sest siis pole võimalik valida punkte, mille kohavektorid oleksid mitte-komplanaarsed, mistõttu "D" = 0.
Meetod 3.
Tasandi üheseks määramiseks on tarvis veel punkti tasandil, milleks võib valid ühe punktidest formula_19, formula_20 või formula_21.
Punkti kaugus tasandist.
Olgu antud suvaline punkt kohavektoriga formula_22 ja tasand "Π" võrrandiga formula_23, siis punkti formula_24 kaugus tasandist on
Normaalvektori abil ja mõne tasandil asuva punkti formula_24 abil saab kauguse esitada kujul
kus formula_28 on tasandi ühiknormaalvektor.
Kahetahuline nurk tasandite vahel.
kus formula_33 ja formula_34 on vastavate tasandite ühiknormaalvektorid.
Puutujatasand.
Pinna formula_35 puutujatasand punktis (0.2, 0.2, f(0.2,0.2)).
Olgu pind esitatud ilmutamata kujul võrrandiga formula_36, siis pinna puutujatasandi võrrand (pinnal asetsevas) punktis formula_37 on
Hüpertasand.
"n"-mõõtmelise ruumi "(n-1)"-mõõtmelist tasast alamruumi ninetatakse hüpertasandiks. Hüpertasandi võrrand on
formula_40, või lihtsalt formula_41.


Dietrich Resler.
Dietrich Resler (surnud 1440) oli Tartu piiskop 1413–1440.


Mõõde.
Ruumi mõõde ehk dimensioon on matemaatikas lihtsamal juhul koordinaatide arv, mis on vajalik punkti asukoha määramiseks selles ruumis. Keerukamatel juhtudel on kasutusel keerukamad mõõtme definitsioonid.
Mõõtme mõistet kasutatakse ka füüsikas, kus viimane on väga sarnane vastavate matemaatiliste konstruktsioonidega.


Kahkva mõis.
Kahkva mõis asus Räpina kihelkonnas Võrumaal, 1914. aastal oli mõisa kaugus Võrust 34 km. Mõis asus Mädajõe kaldal.
Kahkva nime on ajalooallikais mainitud 1558. aastal ("Kachtkiwa"). 1582 oli see ("Chochowa") Räpina mõisa osa. Mõis eraldati Räpina mõisast 1738. ja 1744. aasta vahel, oli sellest ajast Räpina kõrvalmõisa staatuses.
18. sajandi algupoolel kuulus Räpina mõis Löwenwolde suguvõsale. 1741 Räpina ja sellele kuuluvad mõisad konfiskeeriti, kuid Katariina II andis need 1766 vabahärra Adam Friedrich von Löwenwolde lastele tagasi. Poolvennad vabahärrad Karl Magnus von Löwenwolde ja Johann Gustav von Löwenwolde jagasid 22. aprillil 1787 valdused ära: Karl Magnus sai Meeksi, Kahkva, Luke ja Ilmatsalu mõisa, Johann Gustavi omandusse läks Räpina mõis.
Karl Magnus von Löwenwolde sünniaeg ei ole teada. Tal oli majori aukraad. Suri 1799. aasta maikuus. Ta oli abielus vabapreili Augusta Luisa von der Pahleniga. Sellest abielust sündis kuus last. 10. veebruaril 1802. a jagati valdused ära. Kaardiväeleitnant vabahärra Friedrich Karl Johann von Löwenwolde sai Luke ja Ilmatsalu, kaardiväeleitnant vabahärra Joachim Dietrich Kasimir von Löwenwolde Meeksi ja vabahärra Otto Gustav Ferdinand von Löwenwolde Kahkva mõisa.
Vabahärra Otto Gustav Ferdinand von Löwenwolde sündis 15. märtsil 1783. Ta suri novembris 1812. Kuna ta surres pärijaid järele ei jätnud - ka tema vanemad vennad surid lastetuna -, siis siirdus Kahkva mõis tema noorema õe vabapreili Friederike Carolina Luisa von Löwenwolde kätte, kes sündis 5. juunil 1778. Ta abiellus kindralmajor Otto von Knorringuga.
1826 sai Kahkva iseseisva rüütlimõisa staatuse.
Kindraliproua Friederike Carolina Luise käest läks Kahkva - nagu ka Meeksi, Ilmatsalu ja Luke mõisad - tema pojale ja pärijale polkovnik Karl von Knorringile. Mõis kirjutati tema nimele päriseks Liivimaa õuekohtu resolutsiooniga 5. juunil 1841. 28. aprillil 1867 sai Kahkva omanikuks tema poeg Arthur von Knorring, kes maksis selle eest 150 000 rubla. Arthur von Knorring sai hiljem kreisisaadikuks. Pärast teda sai Kahkva mõisnikuks G. von Knorring, keda on mõisaomanikuna märgitud 1892/1893.
1909 oli Kahkva mõisnikuks Woldemar von Knorring, kes oli ka viimane omanik enne 1919. a maareformi.
Kahkva rüütlimõisale kuulus 2 karjamõisa: Lepiku ("Leppiko") ja Võika ("Woitka").


Fürth.
Fürth on linn Saksamaal Baieri liidumaal, Kesk-Frangimaal. Asub Regnitzi jõe ääres Nürnbergist loodes.
Ajalugu.
Fürthi mainitakse esmakordselt 1007. aastal. Keskajal said linnas varjupaiga Nürnbergist välja aetud juudid, seetõttu kutsuti linna ka Frangi Jeruusalemmaks. 1617. aastal rajati linna sünagoog ja 1653. aastal esimene juudi haigla Saksamaal. 1941. aastal deporteeriti suurem osa juudi elanikkonnast.
Fürthis on sündinud Henry Kissinger ja Ludwig Erhard.


Katmandu.
Katmandu on Nepali pealinn ja suurim linn. Ta asub Katmandu orus Bagmati jõe ääres 1300 m kõrgusel merepinnast. Katmandu orus asuvas kolmiklinnas (Katmandu, Patan ja Bhaktapur koos linnalähipiirkondadega) elab poolteist miljonit inimest.
Linna nimi pärineb sanskriti sõnadest "Kaasth Mandap". Esimene sõna tähendab puitu ja teine ilusat katet või vaipa. Linn oli vanasti täis puitehitisi ja templeid, nii et maapind tundus olevat puiduga kaetud.
Legendi järgi asutas linna Gupta dünastiasse kuuluv kuningas Gun Kamdev aastal 723. Ent arheoloogiliste uuringute põhjal oli Katmandu org asustatud juba 9. sajandil e.m.a. Piirkonna vanim linn on Patan, kus on samuti hulgaliselt arhitektuurimälestisi.
Linnas asub Nepali kuninga residents ning palju hinduistlikke ja budistlikke pühamuid. 1979. aastast alates kuulub Katmandu vanalinn UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Elanikest moodustavad umbes 70% nepallased, 30% Nepali vähemusrahvad: gurungid, nevarid, šerpad, limbud ja teised.
Alates hiljemalt 18. sajandist elab Katmandus hinduistlik puhtuse ja süütuse jumalanna Kumari. Ta kehastub alaealises tüdrukus, kes täiskasvanuks saades ümber valitakse. Kumari elab Durbari väljakul.


Għawdex.
Għawdex ['audeš] (malta; inglise Gozo) on 67 km² suurune Maltale kuuluv saar Vahemeres. Saarel elab 30 750 inimest. Għawdexi suurim linn on Victoria. Saare nimi tähendab vana-araabia keeles õnne.
Għawdexil pole jõgesid, ehkki on säilinud ojasängid.
Għawdex asub Malta saarest loodes. Saari lahutab 6 kilomeetri laiune väin. Kuna väinas on teisigi, väiksemaid saari, siis arutatakse kava üle väina sild ehitada. Esialgu käib saartevaheline transport siiski praamide ja helikopteritega. Praamipilet on alaliselt Għawdexil elavatele inimestele oluliselt odavam.
Saar oli asustatud juba 5. aastatuhandel eKr. Sellest ajast pärinevad megaliitehitised. Arvatavasti pärinesid esimesed elanikud Sitsiiliast.
Juulis 1551 vallutasid saare Türgi mereröövlid, orjastasid saare elanikud, keda oli üle 5000, ja müüsid nad Liibüas orjadeks.
Għawdexi on kogu ajaloo vältel valitsetud Malta saarelt, välja arvatud autonoomia periood 28. oktoobrist 1798 5. septembrini 1800.


Vest-Agder.
Vest-Agder on maakond Lõuna-Norras.


Aust-Agder.
Aust-Agder on maakond Lõuna-Norras.


Grímsey.
Grímsey on saar Islandist 40 km põhjas.
Grímsey asub täpselt põhjapolaarjoonel. Saare pindala on 5,3 km² ja suurim kõrgus 105 m. Saar moodustab Grímseyjarhreppuri omavalitsuse, see kuulub Eyjafjarðarsýsla maakonda. Grímseyl elab umbes 100 inimest, peamine tegevusala on kalapüük. Saarel on väike lennuväli, toimub regulaarne lennuühendus Akureyri ja praamiühendus Dalvíkiga.
Välislingid.
Grimsey


Ameerika Ühendriikide kodusõda.
Ameerika Ühendriikide kodusõda ehk setsessioonisõda (ingliskeelses ajalookirjutuses tuntud kui "American Civil War" ja "War Between the States") oli aastatel 1861–1865 Ameerika Ühendriikide territooriumil aset leidnud sõda Uniooni ehk Põhja ja Konföderatsiooni ehk Lõuna vahel. Sõja peamisteks põhjusteks on nimetatud orjanduse probleemi, Lõuna majanduslikku mahajäämust ja hirmu oma eriseisundit kaotada ning mõtteviisi ja ühiskonna kardinaalset erinevust.
Sõja põhjused ja eellugu.
1860. aasta USA presidendivalimistel oli võitnud Vabariiklaste Partei kandidaat Abraham Lincoln, keda lõunaosariikides peeti radikaalseks orjuse vastaseks. Seega kardeti, et Lincoln keelab orjanduse ja muudab Lõuna Põhjast majanduslikult täielikult sõltuvaks. Selle vältimiseks otsustati Unioonist lahku lüüa ja moodustada omaette riik.
Esimesena lahkus 20. detsembril 1860 USA koosseisust Lõuna-Carolina, millel oli sageli keskvõimuga lahkarvamusi olnud, hiljem järgnesid mitmed teised. Veebruariks 1861 oli setsesseerunud riike juba seitse: Lõuna-Carolina, Georgia, Alabama, Florida, Texas, Mississippi ja Louisiana. Nad moodustasid uue Ameerika Riikide Konföderatsiooni ("The Confederate States of America") ning valisid enda presidendiks Jefferson Davise. Otsustavaks tuleks aga ilmselt pidada Lõuna rikkaima ja mõjukaima osariigi Virginia lahkulöömist Unioonist 1861. aasta märtsis. Lisaks temale ühinesid Konföderatsiooniga veel ka Tennessee, Arkansas ja Põhja-Carolina.
Aastad 1861–1863.
Sõda algas 12. aprillil 1861, kui lõunaosariikide väed ründasid Charlestonis asunud Fort Sumteri kindlust. See tegi edasised kompromissid võimatuks. Põhi otsustas Lõuna kiiresti alistada ning saatis seetõttu tolle pealinna Richmondi peale oma põhijõud, lootes vastupanu ühe otsustava lahinguga lüüa. Kuid esimeses Bull Runi lahingus (21. juulil 1861) suutsid lõunaosariigid Põhja väed sisuliselt purustada, sealjuures mängis Lõuna võidu juures otsustavat osa väejuht Thomas J. Jackson, kes osava kaitsetegevuse eest selles lahingus sai hüüdnime "Kivimüür".
Järgneval aastal tungisid põhjaosariikide väed Lõuna territooriumile lääne poolt, otsustades pikaajalisema kurnamisstrateegia kasuks. Merel kehtestati blokaad, Uniooni väed kindral Ulysses Simpson Granti juhtimisel liikusid aga läbi Tennessee lõuna poole. Neid püüdsid takistada Konföderatsiooni väed Shiloh lahingus, kuid edutult. Sealt sai alguse kindral Granti tähelend, mis viis ta lõpuks presidenditoolile.
Suvel 1862 püüdsid Uniooni väed kindral George B. McClellani juhtimisel alistada ka Richmondi, kuid Seitsme Päeva lahingutes (25. juuni–1. juuli) suutis kindral Robert E. Lee Põhja väed tagasi paisata. Hiljem, 28.–30. augustil peetud teises Bull Runi lahingus võitsid Konföderatsiooni väed Uniooni veelkord. Ent Antietam Creeki lahingus (17. september 1862) sai Lee esimese tõsisema kaotuse osaliseks, seda peamiselt tänu lahinguplaanide sattumisele vaenlase kätte.
1863. aasta algas Konföderatsioonile suhteliselt edukalt, kui Lee võitis 27. aprillist 6. maini peetud Chancellorsville'i lahingu. Siiski polnud võit kuigi magus, sest seal langes Lee lähim abiline, Kivimüür Jackson, seda omade kuulidest tabatuna.
Gettysburgist Appomatoxini.
Kindral Lee liikus peale Chancellorsville'i edasi põhja suunas, et pealinn Washington sisse piirata ning sundida Uniooni sõda lõpetama ja Lõuna eraldumisega nõustuma. Kuid Gettysburgi linna juures põrkas ta kokku põhjaosariikide vägedega, kes linnalähedastel küngastel olid head kaitsepositsioonid välja valinud. Lee püüdis küll nendest läbi murda, kuid kurnatud lõunaosariikide väed, kes olid varem kaotanud ka ühe oma parimatest väejuhtidest, ei suutnud 1.–3. juulini kestnud Gettysburgi lahingus Põhja vägesid taganema sundida ning kaotasid rohkem mehi kui viimased. Nii pidi Lee sealt taganema ja initsiatiiv sõjas kaldus seejärel Põhja poolele. Gettysburgi lahinguga samal ajal oli kindral Grant võitnud Vicksburgi kampaania Mississippil, mis tähendas Lõuna sisulist poolitamist. Chattanooga lahingu jäel 1863. aasta novembris liikusid kindral William T. Shermani väed Georgiasse ning laastasid seda metsikult. 1864. aastal jõudis Sherman ookeanini ja nii oli Konföderatsioon kaheks lõigatud.
1864. aasta ei toonud Põhjale veel siiski võitu, sest Lõuna kindralid Lee ja James Longstreet suutsid Granti peatada Wildernessi lahingus. Kuid Põhja ülekaal pani end üha enam maksma ning Leed suruti armutult Virginiasse.
9. aprillil 1865 piirasid Granti väed Lee Appomatoxi kohtuhoones sisse ning ehkki kindralil oleks olnud veel võimalus põgeneda ja alustada selle lähedal asuvates metsades partisanivõitlust, otsustas ta kapituleeruda, et mõttetult pikaks ja ohvriterohkeks kujunenud sõda lõpetada. Koos Leega alistusid ka Lõuna põhiväed, nii et Appomatoxi kapitulatsiooni võib sisuliselt lugeda ka sõja lõpuks. Ametlikult leidis see aset mõni päev hiljem. Konföderatsiooni president Jefferson Davis vangistati 10. mail.
Tagajärjed.
Tänu Lincolnile, kindral Grantile, Shermanile ja teistele jäi unioon võitjaks setsessionääride üle ja Ameerika Ühendriigid jäid ühte.
Lõunariikide ohvitseridelt ei võetud ära relvi, kuid nad pidid andma sõna, et nad ei võitle enam uniooni vastu. Samadel tingimustel lasti vabaks ka lihtsõdurid.
Ameerika kodusõda on verisemaid võitlusi, mida tunneb ajalugu. Põhjariigid kaotasid langenutena ja haavadesse surnutena umbes 360 000 meest, lõunariigid – 258 000. Ameeriklaste omavaheline sõda maksis hiigelsuuri summasid. Võitjad põhjariigid kulutasid üksi 3,25 miljardit dollarit.
Ameerika insenerid võtsid kodusõjas tarvitusele soomuslaevad, meremiinid, torpeedod, tagantlaetavad püssid, telegraafi ja isegi ühe allveelaeva. Esmakordselt olid ka rindefotograafid ja sõjapidamine raudteede abil. Tegemist oli esimese moodsa sõjaga.


Snyder Rini.
Snyder Rini (sündinud 17. juulil 1949) on Saalomoni Saarte poliitik. 20. aprillist 26. aprillini 2006 oli ta peaminister.
Aastatel 2000–2001 ja 2002–2003 oli ta Saalomoni Saarte rahandusminister. Aastatel 2001–2006 oli Snyder Rini ühtlasi Allan Kemakeza valitsuses asepeaminister.
Tema esitamine peaministri ametikohale parlamendi poolt 18. aprillil 2006 kutsus esile ulatuslikud meeleavaldused, sest teda peeti korrumpeerunud ekspeaministri Allan Kemakeza liitlaseks ja mõjutatavaks nii kohalike hiinlaste kui ka Taiwani ja Hiina poliitiliste ning äriringkondade poolt. Rahutuste tõttu lükati ka tema ametissenimetamine 19. aprillilt üle 20. aprillile.
23. aprillil 2006 kasvasid tema vastu suunatud rahutused üle vägivaldseteks aktsioonideks kohalike hiinlaste vastu, mille tulemusena põletati maha pealinna Honiara hiina linnaosa ja Hiina võimud olid sunnitud alustama hiinlaste evakueerimist Saalomoni Saartelt.
26. aprillil 2006 astus Snyder Rini peaministri ametist tagasi, ootamata ära parlamendis tema vastu algatatud umbusaldusavalduse tulemusi. Rini tagasiastumine vallandas pealinnas Honiaras rõõmupeo.
21. detsembrist 2007 kuni 21. aprillini 2010 oli ta Derek Sikua valitsuse rahandusminister.
Rini, Snyder
Rini, Snyder


Pforzheim.
Pforzheim on linn Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal. Asub Würmi, Nagoldi ja Enzi jõe liitumiskohas, Schwarzwaldi serval.
Linnas on sündinud Johann Reuchlin ja Heinrich Otto Wieland.


Nõbu.
Nõbu on isa või ema venna või õe poeg või tütar.
Nõod loetakse neljanda astme sugulasteks.
Teise astme nõod.
Ühe nõo lapsi nimetatakse mõnikord teise nõo laste teise astme nõbudeks. Sel juhul nimetatakse nõbusid esimese astme nõbudeks.
Abielu sõlmimise takistus.
Katoliku kirik keelab (esimese astme) nõbude omavahelise abielu (see sugulusaste on abielu sõlmimise takistus). Piiskopkonna juriidiline amet võib sellest takistusest vabastada.
Enamik riike (sealhulgas Eesti) lubab nõbudevahelist abielu. Erandiks on mõned USA osariigid, Korea, Filipiinid ning paljud Balkanimaad.


Korporatsioon Revelia vapp.
Korporatsioon Revelia vapp on korporatsioon Revelia ametlik vapp.
Vapi rohelisel väljal on kullatud loorberiokste vahel hõbetatud lindiga asutamiskuupäev, mustal väljal on kolm kullatud kroonidega hõbeleopardi Tallinna vapilt ja valgel väljal Revelia sirkel. Vapp võeti vastu korp! Revelia koosolekul 27. veebruaril 1921.
Revelia


Korporatsioon Revelia lipp.
Korporatsioon Revelia lipp on korporatsioon Revelia lipp.
Lipu roheline värv väljendab lootust ja tööarmastust, must ausust ja õiglust, valge puhtust, omavahelist vendlust ja koostööd rahvaga.
Lipp oli esmakordselt avalikkuse ees 8. detsembril 1920.
Revelia


Põltsamaa valla lipp.
Põltsamaa valla lipp on Jõgeva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Põltsamaa valla lipp.
Lipp on kinnitatud 18. augustil 1998.
Lipu kirjeldus.
Põltsamaa valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp. Rohelise kanga keskel on kujutatud leiba, mille tagant tõusevad kolm viljapead ning kangas on ääristatud neljast küljest kaheksateistkümne ristikulehega. Leib, viljapead ja ristikulehed on kuldsed.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Põhjendus.
Põltsamaa (põld see maa) ümbruses asuvad Eesti ühed viljakamad põllumaad ning sellest on tuletatud ka lipp. Kolm kuldset viljapead sümboliseerivad viljakaid põlde ning stiliseeritud leib põldudega seotud eestlaste peatoitu läbi aegade. Üldiselt on lipukujutis sümboliks põllumeeste traditsioonilisele maalähedasele eluviisile ja austusväärsele tööle, mis on siinmail olnud peamine jõukuseallikas. Viimasest on omakorda võrsunud ümbruskonna elanike üldtuntud haridus- ja kultuurilembus.
Lipu ääriseks olevad kuldsed ristikulehed viitavad teisele peamisele põllumajandusharule – loomakasvatusele. Ristikulehed sümboliseerivad ka riste, mis on maailmas kõige levinum kristluse sümbol. Kanga roheline värvus on looduse, elu igavese uuenemise ja nooruse võrdkuju. Kuldne on küpse vilja, rikkuse ja auväärsuse sümbol.
Välislingid.
Lipp


Ludwigshafen.
Ludwigshafen on linn Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal. Asub Reini vasakul kaldal, Mannheimi naabruses.
Tänapäeva linna kohale rajas Pfalzi kuurvürst Friedrich IV 1607. aastal Mannheimi kindlustuse. 1820. aastal rajati sinna kaubapunkt, mis sai nime Baieri kuninga Ludwig I järgi. 1859. aastal sai asula linnaõigused.
Ludwigshafenis on sündinud Helmut Kohl.


Annoboni keel.
Annoboni keel (omakeelne nimetus "fá d'Ambô" või "fla d'Ambu" või "fa d'Ambu") on portugali kreoolkeel, mida kõneldakse põhiliselt Ekvatoriaal-Guineas Annobóni saarel.
Kõnelejate arv oli 1999. aasta andmetel Ekvatoriaal-Guineas 2500 (Annobóni saarel 2000, Bioko saarel Malabos 500 Annobónilt väljarännanute järglast, mujal üksikud), maailmas kokku 3100 (seda kõneldakse veel Hispaanias). Kõnelejad on põhiliselt Angola päritolu aafriklaste, hispaanlaste ja portugallaste segaverelised järeltulijad.
Keele kood on standardi ISO 639-2 järgi cpp" ja standardi ISO 639-3 järgi
Päritolu.
Seda keelt kõnelesid algselt portugallaste ja peamiselt São Tomé saarelt ja Angolast Annobóni saarele toodud orjataride järeltulijad. Seetõttu sisaldab ta portugali ja forro keele elemente.
Keelele on mõju avaldanud ka Fernando Póo inglise kreoolkeel.
Keele iseloomustus.
Annoboni keel sarnaneb forro keelega.
Keele ehitus langeb kokku forro keele ehitusega. Sõnavara langeb kokku 62,5% ulatuses.
Kui Annobón läks Hispaania valdusse, laenas ta muuhulgas hispaanlastega sõlmitud segaabielude tõttu hispaania sõnu, mis moodustavad sõnavarast 10%. Hispaania ja portugali keele sarnasuse tõttu ei ole siiski kõikidel juhtudel võimalik vahet teha portugali keelest pärit sõnade ja hispaania laenude vahel.
Keelele on iseloomulikud vokaalharmoonia ja toonisandhi. Võib-olla on olemas lühikeste ja pikkade vokaalide opositsioon.
Arvsõnaline täiend järgneb põhisõnale. Ka määrsõnaline täiend järgneb põhisõnale. Seda peetakse bantu substraadi mõjuks.
Murded.
Annobóni saarel ja Bioko saarel kõneldava keele vahel on väikesed erinevused.
Staatus.
Annoboni keelel ei ole kuskil ametliku keele staatust. Nagu mujalgi Ekvatoriaal-Guineas, on Annobóni saarel ametlikuks keeleks hispaania keel, mida kasutatakse halduses ja hariduses.
Nii Annobónil kui ka Malabos on keel kasutusel kõigil elualadel, välja arvatud haldus ja haridus.
Keele kasutamine on seotud kultuurilise identiteedi ja grupisolidaarsusega.
Malabos õpivad paljud annoboni keele kõnelejad hispaania keelt, Annobónil õpitakse hispaania keelt vähem. Annobóni naised hispaania keelt hästi ei oska.
Bioko saarel õpivad paljud Fernando Póo inglise kreoolkeelt.
Katoliiklaste liturgiline keel on portugali keel.


Jüriöö ülestõus.
Jüriöö ülestõus oli 1343–1345 Põhja- ja Lääne-Eestis toimunud maarahva vastuhakk, mille eesmärgiks oli sakslastest ja taanlastest võõrvallutajatest ning muistse vabadusvõitluse järel pealesurutud ristiusust vabanemine.
Ülestõusu taust.
Saaremaa vallutamise järel Liivi ordu poolt 1261. aastal oli terve Eesti ala saksa ja taani võõrvallutajate võimu alla langenud. Kuigi maarahvale säilisid isikuvabadused, näiteks õigus relvi kanda, sundisid uued maaisandad vallutatud põliselanikele peale terve rea uusi makse ja koormisi. Lisaks ilmalike maaisandate nõudmistele rõhusid kohalikku elanikkonda veel kohustused kiriku ees.
Eesti ala oli ka poliitiliselt ebastabiilne. 13. sajandil Harjumaa ja Virumaa vallutanud ja need Eestimaa hertsogkonnaks ühendanud Taani kuningriigi võim oli 14. sajandi keskpaigaks oluliselt nõrgenenud ning Taani vasallid Eestimaa hertsogkonnas olid jagunenud taanimeelseks ja saksameelseks kildkonnaks. Kuigi hertsogkonna keskuseks olev Tallinna linn oli lojaalne emamaale, moodustasid tervelt 80% maavasallidest sakslased. Kriisis olev Taani riik polnud võimeline Eesti hertsogiriiki valitsema ning kohapealsed suurvasallid hakkasid aktiivselt oma huve taga ajama. Nii tekkis konflikt suurvasallide ja väikevasallide ehk eestlaste vahel.
Lisaks Harjumaale ja Virumaale hõlmas ülestõus ka Lääne-Eestit ja saari, mis 14. sajandi keskpaigas olid jagatud Saare-Lääne piiskopkonna ja Liivi ordu vahel. Liivimaa kodusõja käigus oli ordu piiskopkonnalt vallutanud mitmeid alasid, mis tagastati alles paavsti esindajate isikliku sekkumise järel.
Ülestõusu algus.
Jüriöö ülestõus algas jüriööl (23. aprillil) 1343 Harjumaal ühel mäekünkal asuva maja süütamisega, mis andis märku, et kooskõlastatud kallaletung kõigile võõramaalastele on alanud. "Liivimaa noorema riimkroonika" andmetel tahtsid eestlased "korraga kallale tungida ja ära tappa kõik sakslased koos naiste ja lastega." Kroonik lisab, et nii see ka sündis, "sest nad hakkasid surnuks lööma neitseid, naisi, sulaseid, teenijatüdrukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, noori ja vanu; kõik, kes olid saksa verest, pidid seal surema." Pärast ristimisvee mahapesemist põletasid ülestõusnud maha "kõik aadlikkude mõisad, käisid maa risti ja rästi läbi ja tapsid kõik sakslased, keda nad kätte said." Muu hulgas tungisid ülestõusnud Padise kloostrisse ja lõid seal surnuks 28 munka, misjärel klooster maha põletati. Kroonik lisab, et "kes [saksa verd] naistest ja lastest meeste käest pääses, need lõid mittesaksa ["s.t." eesti] naised surnuks." Naised põletanuvat maha ka kirikud ja munkade onnid.
Esimese edu järel valisid ülestõusnud eneste seast neli kuningat. Ülestõusnute vägi kulges kuningate juhtimisel Tallinna alla ja asus seda 10 000 mehega piirama. Esimeses lahingus linnast välja tunginud rüütlitega oli eestlaste malev võidukas. Sellest hoolimata kartsid ülestõusu juhid, et eestlaste väest ei pruugi esimesest šokist üle saanud sakslaste ja taanlaste ühisjõudude vastu piisata. Seetõttu saatsid nad saadikud Rootsi võimu all olevasse Soome Turu ja Viiburi foogtide juurde teadaandega, et kõik sakslased Harjumaal on ära tapetud. Lisaks andsid nad foogtidele teada, et eestlased on Tallinna ümber piiranud, kuid nad on nõus linna Rootsi kuningale üle andma, kui viimane sõjalist abi saadab. Seda kuuldes lubasid foogtid väe koguda ja sellega Eestisse purjetada.
Ülestõusu levimine.
Mõned päevad pärast ülestõusu Harjumaal kordusid samad sündmused Läänemaal: eestlased pesid maha ristimisvee ja lõid kõik kätte saadud sakslased maha. Pärast seda, kui maapiirkonnad olid kindlalt ülestõusnute kätes, suundus ülestõusnute vägi Saare-Lääne piiskopkonna keskuse Haapsalu alla ja asus seda piirama. "Liivimaa noorema riimkroonika" Renneri versiooni järgi tapeti Läänemaal kokku 1800 sakslast. Wartberge ja Russowi järgi tapeti 1800 või 2000 sakslast Harjumaal või Harjumaal ja Virumaal kokku.
Nelja kuninga mõrvamine.
Uudised Taani valdustes ja Saare-Lääne piiskopkonnas puhkenud ülestõusust jõudsid kiiresti Liivi orduni, kui tapatalgust põgenema pääsenud hirmunud sakslased ükshaaval ordu alale hakkasid saabuma. "Nii tulid mehed, naised ja lapsed alasti ja palja jalu joostes Paidesse ja teatasid foogtile sellest hirmsast tapmisest, mis Harjus oli sündinud." Sama sisuga kirjad saabusid ka Läänemaalt, kus ülestõusnud Haapsalut piirasid. Paide foogt omakorda saatis kirja Liivi ordu maameister Burchard von Dreilebenile ja teavitas viimast olukorrast. Tartu piiskopkonna piiridel Pihkva vürstiriigiga sõdiv ordumeister saatis ülestõusnute juurde otsekohe "ühe orduvenna, kes keelt tundis ja keda nad [eestlased] tundsid" (võimalik, et mõne eestlasest orduvenna) ning kutsus viimase suu läbi eestlasi Paidesse saadikuid läkitama, kes siis maarahva "äralangemise" põhjuseid selgitaksid. Lisaks lubas ta heastada kõik süü, millega sakslased ülestõusuks põhjust on võinud anda.
Eestlased saatsid saadikutena Paidesse oma neli kuningat, keda saatsid kolm kannupoissi. Ülestõusnud lubasid ka Tallinna piiskopil läbi oma territooriumi Paidesse läbirääkimistele minna. Lisaks ordumeister Burchard von Dreilebenile saabusid Liivi ordu poolt Paidesse veel Viljandi ja Riia komtuurid, Järvamaa foogt ja palju teisi kõrgeid orduvendi. Suur rüütlite arv, kes Paidesse saabusid, vihjab sellele, et ordu kasutas läbirääkimisi vaid ajavõitmiseks ning peaeesmärgiks oli kuningate neutraliseerimine, et siis juhtideta jäänud ülestõusnute väesalkadele ükshaaval kallale tungida. Sellele viitab ka vahetult enne läbirääkimisi, veel enne Liivi ordu ametlikku sõjakuulutust, Kursi komtuuri Johan de Witte algatatud kallaletung Ravila külas laagris olevale 500 mehelisele eesti ratsasalgale, kellest vaid 200 olevat põgenema pääsenud.
4. mail 1343 algasid Paides läbirääkimised. Saksa poole eestkõnelejaks oli Liivi ordu maameister isiklikult. Eestlaste kuningad teatasid, et oleksid nõus Liivi ordu vasallideks hakkama, kuid seda ainult tingimusel, et nende üle ühtegi otsest isandat ei ole. Ordumeister päris kuningatelt aru selle kohta, miks eestlased nii palju sakslasi, teiste hulgas ka Padise mungad, ära olid tapnud. Selle peale vastasid kuningad, et neid (s.t. maarahvast) "olevat nii kaua piinatud ja vaevatud, et nad seda kauem enam sallida ega välja kannatada ei suutnud." Mis aga puutub Padise munkadesse, siis olnud neilgi "küllalt süüd, ja oleks veel üks küünrapikkune sakslane, peaks seegi surema". Ordumeister Burchard von Dreileben kuulutas sellise "mõrtsukateo" karistuse vääriliseks ning teatas, et kuigi ta kuningaid ei puuduta ja nad vabaks jätab, ei luba ta neil ometi enne Paide ordulinnusest lahkuda, kuni ta eluga eestlastele kätte maksmast tagasi on tulnud. Kuningatest saadikud, kellele keskaegse kombe järgi oli antud turve, mis pidi neile kindlustama nende isikupuutumatuse, said sellise jämeda komberikkumise üle vihaseks ja nõudsid, et neid maleva juurde tagasi lastaks ja lubataks neil oma õnne ordurüütlite vastu lahinguväljal proovida, kuid tulutult.
Ordumeister tegi Järva foogt Luter Steckele ülesandeks eestlastest "külaliste" eest hoolitseda. "Liivimaa noorema riimkroonika" ja Marburgi Wigandi vastuoluliste kirjelduste järgi oleva eestlased Paide linnuse lahtises käigus kokkupõrke provotseerinud, mispeale sakslased neljale eestlaste kuningale ja nende kolmele sõjasulasele hulgakesi kallale tungisid ja nad kõik surnuks raiusid. Hilisemate tõlgenduste kohaselt peegeldavad need vastuolulised kirjeldused saksameelsete kroonikute kohmakat katset diplomaatilise etiketi vastu rängalt eksinud Liivi ordut õigustades viimase mainet kaitsta.
Ülestõusu edasine kulg Mandri-Eestis.
Pärast eestlaste kuningate mõrvamist asus suur orduvägi Burchard von Dreilebeni juhtimisel Paidest Tallinna poole teele. Ometi ei liigutud otse Tallinna alla, vaid jäädi kõigepealt Oru mõisa (Kose khk) Kämbla külla üheks ööks ja päevaks laagrisse, et väesalgad seal koguneda saaksid. Turu ja Viiburi foogtide abivägesid ootavad eestlased kasutasid viivitust väesalkade saatmiseks orduga tõkestuslahingute pidamiseks.
Kämbla lahing.
Esimene tõkestuslahing toimus pühapäeval 11. mail 1343 Kämbla külas, kus 200 eestlast laagris olevatele ordumeestele kallale tungisid. Neist olevat sada maha löödud ja teine sada põgenema pääsenud. Varsti pärast seda toimus Kämblas teine kokkupõrge sajamehelise eestlaste väesalgaga, kellest 60 olevat lahingus tapetud. Ordu kaotustest kroonikad vaikivad.
Kanavere lahing.
Vaevalt oli Kämbla lahing lõppenud, kui ordu peaväe laagrisse saabus käskjalg, kes andis teada, et suur hulk eestlasi ohustab 3,5 km kaugusel Kanavere läheduses Põltsamaa foogti juhitud väesalka, mispeale orduvennad hobuste seljas tuhatnelja foogtile appi tõttasid. Eestlased taandusid raskerelvastuses ratsarüütlite eest taktikalise eelise võitmiseks Kanavere rappa. Ordumeister andis seepeale rüütlitele käsu hobuse seljast maha tulla ja eestlasi jalgsi rünnata. Esimesel Kanavere rabas toimunud lahingul kindlat võitjat ei olnud, kuigi elu kaotasid mitmed nimekad orduvennad. Uue rünnaku järel toimunud teine lahing lõppes sakslastele võidukalt ning kokku olevat Kanavere rabas elu kaotanud 1600 eestlast.
Sõjamäe lahing.
14. mail 1343 jõudis orduvägi Tallinna lähistele ja jäi linnast penikoorma (umbes 10 km) kaugusel paigale. Ordumeister kartis, et rüütlite raskeratsaväge nähes võib eestlaste malev jällegi taktikaliselt lähedal asuvasse sohu taanduda. Seetõttu otsustas ordumeister uuest pettust kasutada. Ta saatis Võnnu ja Turaida foogtid kahe lipkonnaga aja võitmiseks eestlaste malevaga rahu pakkumise ettekäändel petteläbirääkimisi pidama. Foogtid jõudsidki eestlastega kokkuleppele ning ordu peavägi liikus Lasnamäele ülestõusnute laagri alla. Seejärel saatis ordumeister uue saadiku eestlaste juurde, kes andis teada, et ordu on leppest lahti öelnud ning eestlased valmistugu lahinguks. Ülestõusnute malev hakkas kohe varasema plaani järgi soo poole taganema, kuid selleks ajaks oli orduvägi tee sohu tõkestanud. Järgnevas Sõjamäe lahingus kaotas kroonikate andmetel elu 3000 eestlast. Ülestõusnute otsusekindlusest annab aimu krooniku kirjeldus langenut teeselnud eestlasest, kes tapluse järel ühele lahinguvälja uudistama tulnud Tallinna linnakodanikule veel poolsurnunagi kallale tunginud.
Liivi ordu ja eestlaste maleva vahel toimunud lahingu paika hakati rahvasuus nimetama Sõjamäeks, mis praegu on asum Tallinna Lasnamäe linnaosas.
Taani valdused Liivi ordu kaitse alla.
Sõjamäe lahingu järel toodi ordumeister Burchard von Dreilebeni ette üks vangistatud sakslane, kes hirmul oma elu pärast oli eestlaste poole üle läinud ning kelle meister hiljem kannakõõluseid pidi üles puua laskis. Tema käest sai ordumeister esmakordselt kuulda, et rootslased, kes hiljuti Skandinaavias mitmed Taani valdused enestele olid vallutanud, viie päeva pärast suure väega eestlastele appi tulevad, sest Rootsi olevat juba ammu Tallinnat oma kätte ihaldanud. Seda kuuldes palusid Tallinnast tulnud Taani kuninga 15 nõunikku ja 5 vasalli ning vasallkond, et Liivimaa ordumeister isiklikult Tallinna ja Rakvere ajutiselt eestlaste ja rootslaste eest oma kaitse alla võtaks ning kohustusid tasuma kõik sellega seoses tekkinud kulud. Meister soostus pärast tasu lubamist seda ka tegema ja määras Viljandi komtuuri Goswin von Herike nende alade asevalitsejaks.
18. mail saabus Viiburi foogt Dan Niclisson suure väega Tallinna alla ja päev hiljem ka Turu foogt. Seal said nad teada, et eestlaste malev on hävitavalt lüüa saanud ning Tallinna võimurid linna kaitse Liivi ordule kätesse usaldanud. Läbirääkimistel Goswin von Herikega nõudsid nad linna Taani kuninga poolt Rootsi kuningale tehtud kahjude eest kompensatsiooniks saada, kuid neile öeldi ära. Mõlemad foogtid lahkusid peatselt reidilt, kuid enne seda riisusid nad Tallinna lähistelt linna kariloomad.
Ülestõusu lämmatamine Mandri-Eestis.
16. mail suundus orduvägi meister Burchard von Dreilebeni juhtimisel ümberpiiratud Haapsalule appi. Eestlaste vägi taandus rüütlite raskeratsaväe eest taktikalist eelist otsides ilma lahinguta rappa.
Vahepeal kutsusid ülestõusnud Liivi ordu jõudude killustamiseks Pihkva vürstiriiki ordu ja Tartu piiskopkonna maadele tungima. Kaks Pihkvasse läkitatud saadikut rääkisid venelastele, kuidas kõik sakslased ühes meistri ja orduvendadega Harjus maha olla löödud ning õhutasid venelasi soodsat juhust kasutama, et Tartu piiskopkonda rüüstama minna. Seda venelased ka 5000 mehega tegid, tungides röövides ja põletades ning inimesi ja kariloomi tappes kuni Otepääni. Kuna ülestõus Põhja-Eestis juba suuresti maha oli surutud, suutis ordu piisavalt vägesid koguda, et hulljulge rünnakuga tuhatkonda rüüstajat tapetuna lahinguväljale jättes ülejäänud Venemaale tagasi ajada.
Kuigi eestlaste peavägi oli Sõjamäe lahingus lüüa saanud, olid maapiirkonnad ja kohaliku tähtsusega linnused endiselt ülestõusnute kätes. Nendest jagu saamiseks palus von Dreileben Saksa ordu kõrgmeistrilt vahepeal juba ka Saaremaale levinud ülestõusu mahasurumiseks lisavägesid. Preisimaalt saabuski septembris Riiga kaks komtuuri 700 hästirelvastatud ratsamehega, kellest üks osa Viljandit ja teine Paidet kindlustama saadeti, samas kui suurem osa ühines Liivi ordu peaväega, mis pärast mardipäeva Harjumaad laastama läks. Ordumeister andis preisimaalastega tugevdatud sõjaväele korralduse Harjumaal kõik vanad koos noortega maha tappa, mis ka täide olevat saadetud. Viimased talve hakul orduväe kätte langenud linnused olid Varbola Jaanilinn ja Lohu Jaanilinn. Pärast seda kirjeldati Harjumaad kui "tühja ja paljast maad".
Bartholomeus Hoeneke kaudu on kroonikatesse jõudnud ka legendilaadne lugu sellest, kuidas eestlased päev enne toomapäeva (20. detsember) Viljandit katsunud ära vallutada. Et see jõuga võimalik ei olnud, siis katsusid nad linnust kavalusega oma kätte saada. Selleks peitsid nad relvis mehi rukkikottidesse, mida iga-aastase andamina linnusesse veeti. Plaan luhtus, kui ühe vandenõulase ema lubaduse eest oma pojale elu kinkida plaani sakslastele reetis. Kui voor regedel olevate rukkikottidega Viljandi linnuse ette jõudis, torkasid sakslased kottidesse peitunud vandenõulased odadega surnuks.
Põhja-Eesti müümine Liivi ordule.
Pärast ülestõusu läksid Liivi ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas – Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. 1346. aastal müüsid Taani kuningas Valdemar IV ja Brandenburgi markkrahv Ludwig Eestimaa hertsogkonna Liivi ordule, kes maksis selle eest Taani kuningale 19 000 hõbemarka (4 tonni hõbedat) ja markkrahv Ludwigile 6000 hõbemarka.
Ülestõus saartel.
24. juulil 1343, päev enne jaagupipäeva, kordusid jüriöö sündmused saartel, kui korraga tõusid võõrvõimu vastu üles osaliselt Saare-Lääne piiskopkonnale ja osaliselt Liivi ordule kuuluvad Saaremaa ja Muhumaa. "Liivimaa noorema riimkroonika" sõnul "lõid saarlased maha kõik sakslased, noored ja vanad, nii nagu see Harjus oli sündinud, uputasid preestrid merre ja läksid samal päeval Pöide linnuse alla, mille ees nad olid kaheksa päeva, sest nad teadsid hästi, et linnust piirajaist vabastada ei võidud." Pöide foogt Arnold sai aru, et linnust ei ole võimalik kaitsta ning loovutas ümberpiiratud kantsi neile lubatud vaba läbipääsu eest ülestõusnutele. Ometi ei pidanud ülestõusnud sõna ning lõid maha kõik linnusest välja tulnud ordurüütlid ja teised sinna pakku läinud sakslased.
Sarnaselt harju- ja virumaalastele valisid ka saarlased endale Vesse nimelise kuninga.
Saaremaa ja Muhumaa jäid iseseisvaks talveni. 1344. aasta veebruaris tungis Preisimaalt saabunud abivägedega täiendatud orduvägi meister Burchard von Dreilebeni juhtimisel üle kinnikülmanud mere saartele ning liikus röövides ja põletades Purtsa maalinna alla, kuhu oli varjunud suur hulk rahvast. Lahing Purtsa pärast kestis hommikust ööni, kuni orduväel õnnestus kaitserinnatistest läbi murda. Linnas olevat tapetud 2000 inimest, sakslasi langes 500. Sakslaste kätte langes vangi kuningas Vesse, keda kõigepealt piinati ja siis välja väänatud jalgadega küünarnukke pidi piiramismasina külge üles poodi. Esialgsele edule vaatamata ei õnnestunud ordul ülestõusu Saaremaal maha suruda. Märtsis enne merejää sulamist oli orduvägi sunnitud tagasi mandrile pöörduma, sest pikema viivituse korral oleksid lumesulamisaegsed teed Preisimaale naasvatele abivägedele läbipääsmatuks muutunud.
1345. aasta talvel naasis meister orduväega Saaremaale ja rüüstas Karja ümbruses kaheksa päeva jooksul maa paljaks. Lõpuks palusid saarlased rahu. Läbirääkimiste tulemusena soostusid saarlased otsekohe pantvange andma ning lubasid kõik oma relvad Lihula ordulinnusesse viia. Lisaks lubasid nad maha lõhkuda oma Maansaare linnuse, mille asemele ordu hiljem Maasilinna ordulinnuse püstitas. Linnuse ehitus määrati karistuseks saarlastele, millest tuleneb ka selle saksakeelne nimi Soneburg ('trahvi– ehk karistuslinnus').
Kaks aastat iseseisvad olnud saarlaste tingimusliku alistumisega 1345. aastal sai läbi kokkuvõtlikult Jüriöö ülestõusuna ajalukku läinud maarahva viimane suurejooneline katse pealesunnitud ristiusku maha raputada ja muistset iseseisvust tagasi saada. Ülestõus halvendas järsult eesti rahva reaalset olukorda ja lülitas eestlased mitmeks sajandiks välja maa poliitilisest juhtimisest.
Jüriöö ülestõus kirjanduses ja kunstis.
Jüriöö ülestõusu sündmustel põhineb mitmete rahvusromantiliste kirjandus- ja kunstiteoste ning filmide ainestik. Kirjanduses on tuntumad näited Eduard Bornhöhe jutustused "Tasuja" (1880) ja "Villu võitlused" (1890) ning Aadu Hindi "Vesse poeg" (1948).
Jüriöö sündmustikul põhineb Tallinnfilmi 1984. aasta mängufilm "Hundiseaduse aegu".


Korporatsioon Fraternitas Tartuensis.
Korporatsioon Fraternitas Tartuensis (lühendatult C!F!T!) on 1929 Tartus asutatud Eesti üliõpilaskorporatsioon.
1854 asutati Tartu Veterinaariainstituudi juures baltisaksa korporatsioon Fraternitas Dorpatensis, mis koondas veterinaariat õppivaid meesüliõpilasi. Kui pärast Vabadussõda loodi Veterinaaria Instituudi baasil Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskond, jätkas korp! Fraternitas Dorpatensis tegevust Tartu Ülikooli juures, ometi säilisid ka iseseisvusajal korporatsioonis valitsenud saksa keel ja saksameelsus. Selline õhkkond muutus eesti rahvusest looma-arstiteaduskonna üliõpilastele väljakannatamatuks ja pärast edutult lõppenud sisemist võimuvõitlust astus osa tegevliikmeid ja rebased "in corpore" korp! Fraternitas Dorpatensisest välja. Kuus väljaastunud tegevliiget ning neli noorliiget otsustasid asutada loomaarstiteaduskonna juurde uue eesti korporatsiooni.
Korp! Fraternitas Tartuensis registreeriti Tartu Ülikooli Valitsuse juures 27. märtsil 1929. Lisaks üliõpilastele astus vilistlastena liikmeteks palju praktiseerivaid loomaarste ja loomaarstiteaduskonna õppejõude. 1931 asutati korporatsiooni vilistlaskogu ning alates 1933. aastast hakati vastu võtma ka teiste teaduskondade üliõpilasi. Eriti soodsat mõju avaldas korp! Fraternitas Tartuensise arengule 1934. aastal üüritud uus konvendikorter Raekoja platsil "viltuse maja" teisel korrusel (kus hetkel tegutseb Tartu Kunstimuuseum). 29. märtsil 1936 sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli juures tegutseva, 1937 võeti korp! Fraternitas Tartuensis vastu Eesti Korporatsioonide Liidu kaheksandaks liikmeks. 1940. aastal kuulus korporatsiooni tegevkonventi 60 tegevliiget, 28 üliõpilasvilistlast ja 18 noorliiget, vilistlaskogus oli liikmeid üle 80.
1940. aasta suvel korp! Fraternitas Tartuensise tegevus lõpetati. Esimese Nõukogude- ja Saksa okupatsiooni ajal jätkus Eestis tegevus põranda all. Läände suundunud fraterid tartuensised jätkasid pärast sõda tegevust paguluses, kus moodustati korp! Fraternitas Tartuensise Rootsi (Euroopa), Põhja-Ameerika ja Austraalia koondised. 11. septembril 1965 sõlmiti Sydneys sõprusleping läti korp!. Auvil! Jaak Kuke initsiatiivil anti väliskoondiste poolt välja tähisteosed "Fraternitas Tartuensis I-V".
Initsiatiiv korp! Fraternitas Tartuensise tegevuse taastamiseks Eestis lähtus jällegi veterinaariaüliõpilastelt. Ettevalmistusi selleks hakati tegema juba 1988. aasta sügisel, mil loodi sidemed Eestis elavate vilistlastega ja väliskoondistega. Korp! Fraternitas Tartuensis registreeriti Eesti Põllumajanduse Akadeemia Õpetatud Nõukogu juures 3. märtsil 1989. Taasasutajateks oli viis Eesti Põllumajandusakadeemia ja kuus Tartu Riikliku Ülikooli tudengit, kellele vilistlased andsid värvid sama aasta 29. aprillil. Koos tegevkonvendiga hakkas Eestis uuest tegutsema ka vilistlaskogu.
Taasasutamisele järgnes sidemete taastamine sõprusorganisatsioonidega. Kymenlaakson Osakuntaga sõlmiti uus sõprusleping 24. veebruaril 1990 ja korp! Fraternitas Letticaga 6. aprillil 1991, mõlemad Tartus. Kui algul oli liikmete hulgas kõige rohkem loomaarstiteadust õppivaid tudengeid, siis aja jooksul kaldus kaalukauss jällegi Tartu Ülikooli üliõpilaste kasuks. Seetõttu registreeriti korp! Fraternitas Tartuensis 1996. aastal Eesti Põllumajandusülikooli juurest ümber Tartu Ülikooli juurde.
Aastatel 1990-2000 asus konvendikorter (C!Q!) Tartus, Jakobi 31. 2000–2008 asus C!Q! Vallikraavi 19, hetkel tegutseb korporatsioon aadressil Jaani 20.
korp! Fraternitas Tartuensise Tallinna koondis loodi 2000. aastate alguses. 2008 üüris koondis ruumi Tallinna Tudengimajas aadressil Raekoja plats 16, 2011. aastast tegutseb koondis aadressil Roosikrantsi 8b.


Korporatsioon Fraternitas Liviensis.
Korporatsioon Fraternitas Liviensis (lühendatult korp! Fraternitas Liviensis) on 28. jaanuaril 1918 Tartus asutatud Eesti üliõpilaskorporatsioon.
Korp! Fraternitas Liviensis asutati seitsme Tartu Ülikoolis õppinud eesti rahvusest farmaatsiatudengi poolt. Alguses võisid korporatsiooniga liituda üksnes farmaatsiat õppivad üliõpilased. Alates 1925. aastast võisid korporatsiooniga liituda kõik eesti rahvusest Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis õppivad meestudengid. 1930. aastal võeti korp! Fraternitas Liviensis vastu Eesti Korporatsioonide Liitu. 1936. aastal asutati Tallinnas korporatsiooni osakond, kuhu kuulusid Tallinna Tehnikaülikoolis õppivad liikmed.
1940. aastaks oli korporatsiooniga liitunud umbes 300 liiget. Seoses nõukogude võimu kehtestamisega Eestis likvideeriti kõik üliõpilasühingud. Nende varad anti üle muuseumitele ja osaliselt peideti liikmete kodudesse. Okupatsioonide ajal tegutsesid eesti üliõpilaste organisatsioonid aktiivselt paguluses. Ka Fraternitas Liviensise traditsioonid hoiti paguluses alal. 29. detsembril 1988. aastal taastati korporatsiooni tegevus Tartus ja 6. mail 1989. aastal ka Tallinnas.
Käesoleval hetkel (2013. aasta jaanuaris) kuulub korporatsiooni 193 liiget. Korporatsiooni tuntuimad liikmed on auvilistlased Hugo Salasoo, Arvo Mägi ja Olev Träss.
Välislink.
Fraternitas Liviensis


Korporatsioon Rotalia.
Korporatsioon Rotalia on 1913. aastal Peterburis asutatud ja Eestis Tartus ning Tallinnas tegutsev üliõpilasorganisatsioon.
Proloog.
Juba 20. sajandi alul asus tolleaegses keiserliku Venemaa pealinnas, Peterburis, kogukas hulk eesti soost üliõpilasi, kelle arv Maailmasõja eelaastail ulatus juba ligi kolmesajani. Nõrk side kodumaaga, Vene kultuuri mõjutused, ahvatlevad väljavaated karjääri tegemisel ähvardasid sulatada neid vene kultuuri ja rahvaga. Selle vältimiseks peeti vajalikuks kindlate ja tihedate sidemete loomist omavahel, sest ainult distsiplineeritud ja tõsiselt kokkuhoidva koguna võis säilida eestlus Peterburi sattunud eesti üliõpilaste hulgas, mille tarvis asutatigi Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts.
Seal valitseva pahempoolse mõtteviisiga, mis oli mõistetav eelmaailmasõja Vene ülikooli kasvandike juures, ei suutnud aga leppida mõõdukam osa üliõpilastest. Viimased asutasid 1909. aastal Peterburi Eesti Üliõpilaste Abiandmise Seltsi (PEÜAS), kelle peaülesandeks materiaalse abiandmise kõrval kujunes seltskondlik töö ja omavaheliste sidemete loomine eesti üliõpilaste vahel. Ometi just viimase ülesande täitmiseks ei osutunud PEÜAS küllalt suuteliseks, kuna ta ei loonud oma liikmete hulgas Peterburi oludes eriti vajalikku distsipliini ega andnud neile tarvilikul määral rahvuslikule põhimõtetele rajanevat ning liikmeid ühiseks koguks liitvat kasvatust.
Tundes vajadust eesti üliõpilaste seas tihedamate sidemate loomise järele, hakkasid peamiselt nooremad üliõpilased 1911. aasta lõpul ja 1912. aasta alguses kogunema kitsamasse ringkonda ning oma mõtteid propageerima ka PEÜAS-is. Vanemad üliõpilased, kes olid ka passiivsemad, eelistasid siiski vabamat korda, kuna nägid seltsis ikkagi peamiselt abiandmise kassat. Ent vaatamata sellele, viidi 1912. aasta sügissemestril osa noorte nõudmisi siiski läbi, kuigi vaid osaliselt. Ühtlasi oli see lahkhelide tekkimise aluseks seltsi PEÜAS-i liikmeskonnas, mis üha süvenedes 1913. aasta alguseks juba täiesti avalikult nähtavaks sai ning kajastus isegi Peterburi eesti ajalehtede veergudel. Sama aasta 3. ja 11. märtsi peakoosolekud selgitasid nägemuse lahkumineku selles sihis, et noortegrupi kõik ettepanekud kukutati läbi, mis tingis viimase (12 isikut) seltsist lahkumise.
Lahkuvad noored tundsid selgesti vajadust kindlama ja tihedama organiseerumise järele, mille eest nad olid senini võidelnud. Samas oldi ka teadlikud sellise organiseerumisega seotud raskustest. Sellal Peterburis olemasolevad üliõpilasorganisatsioonide vormid ei vastanud täiel määral nendele nõuetele, mida noortegrupp oli PEÜAS-is taotlenud. Pikkade ja põhjalike kaalutluste järel jõuti üksmeelsele otsusele, et Peterburis tuleb asutada eesti rahvuslik üliõpilaste korporatsioon.
Asuti põhikirja koostamisele, kasutades selle juures mõnesid juba olemasolevaid eeskujusid. Korporatsiooni nimeks valiti Eesti mandriosa kõige läänepoolsema piirkonna vana ladinakeelsest nimetusest tuletatud "Rotalia", et seega sümboolselt demonstreerida vastolusid idaga ning alla rõhutada katkematud sidet kodumaaga ja kainet rahvuslikku meelsust ning värvideks võeti sinine-must-roheline. Peterburi ülikooli üliõpilaste Otto Tiefi, Robert Treikelderi ja Jüri Uluotsa allkirjadega esitati põhikiri 1913. aasta kevadel kinnitamiseks Vene keisririigi haridusministrile. Kinnitamisprotseduur venis aga pikale, kuna Jüri Uluots pidi mitu korda käima ministeeriumis selgitusi andmas ning alles sama aasta sügisel saabus haridusministri kinnitav otsus.
Need ilusad sõnad ei jäänud mitte deklaratiivseteks hüüdlauseteks, vaid nad said aluseks korporatsiooni kogu edaspidisele tegevusele.
Suve jooksul koostati kodukorra põhipeatükid, mille juures enamus ettevalmistavast tööst tegi ära Paul Mägi. Oktoobris kinnitati põhikiri ning jõuti lõpuni ka kodukorra väljatöötamisega. Esimene konvendi ametlik koosolek peeti 10. novembril, millest võttis asutajatena osa 10 üliõpilast.
Rotalia Peterburis.
Edasiseks tegevust valiti juhtima presiidium ning üüriti ka kahetoaline korter Vassili saarel, mis jäi konvendi korterina püsima kuni Rotalia Peterburi ajajärgu lõpuni. 29. novembril oli pidulik koosolek, kus iga asutajaliige andis pühaliku tõotuse ja sai värvid kandmiseks. Enne seda olid nad lihtliikme õigustes.
Nüüd sai võimalikuks pühenduda rahulikule sisemisele tööle kooskõlas püstitatud eesmärkidega ja põhimõtetega. Peeti referaaditunde, seati sisse raamatukogu ning arendati lauluoskusi. 1. märtsil peeti esimene kommerss, mis möödus hoogsalt ja ülevas meeleolus.
Korp! Rotalia kuni 1940. aastani.
Tegevuse alates hakkas kasvama ka liikmete arv. Kui asutajaliikmeid oli olnud 10, siis tõusis konvendi liikmete arv juba samaks semestriks 16-ni. Haripunkti jõudis liikmete arv 1916. aasta I semestriks, mil Rotalia koguarvuks oli 26 liiget. Sellele arvule jäi liikmeskond püsima pea kogu Peterburis olemise aja.
1915. aastal oli Rotalia Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL) asutajate hulgas.
1914. aastal puhkenud Maailmasõda ei jätnud oma mõju avaldamata ka Rotalia tegevusele. Juba sõja esimesel aastal astus väeteenistusse viis korporatsiooni liiget. Teisest küljest tõi sõda kaasa ka uusi ülesandeid, millede täitmisele rakendus ka korporatsioon Rotalia. Näiteks aidati kaasa Peterburi üliõpilaskonna poolt asutatud organisatsioonide vahelises toimkonnas tegeleda langenud, kadunud ja haavatud eesti sõjameestega. Peale selle võttis Rotalia oma liikmete kaudu osa mitmesugustest töödest Peterburi eesti seltskonna poolt ülalpeetava laatsareti kasuks, aidati korraldada Haridusseltsi suurpidusid, näitusmüüke jne.
Järgnevad sõja-aastad mõjutasid veelgi tugevemalt Rotalia tegevust. 1917. aastaks oli sõjavägi rahuliku töö juurest ära kiskunud 19 liiget 26-st ning 12. juulil langes lahingus rotalus Mihkel Mats. Sellele vaatamata ei katkestanud Rotalia oma tegevust. Alles enamlik riigipööre tõi järsu pöörde konvendi ellu. Konvendi korter ühes varandusega võeti 1917. aastal üle ja 1918. aasta alguses olid rotalused laiali paisatud üle kääriva Venemaa. Rotalia oli kaotanud kogu oma maise varanduse: mööbli, raamatukogu, kirjavahetuse jne. Kuid nagu hilisem ajalugu näitab, ühte kõige väärtuslikumat ei kaotanud nad ometigi – ühtekuuluvustunnet üksteisega.
1918. aastal taastus Rotalia tegevus Tallinnas kodumaale koondunud liikmete hulgas ning 18. juuli peeti esimene konvendi koosolek ja 10. novembril kommerss Tallinnas.
Seoses Eesti Vabadussõja algusega astusid suurem osa kodumaal viibivatest korporatsiooni liikmetest väeteenistusse. Esimesena langes kodumaa eest 31. detsembril 1918. aastal Lehtse jaama juures Soomusrongi nr. 2 kuulipildujate komando ülem Richard Reiman.
1918. aasta lõpul oli liikmete nimestikus 29 liiget. Vabadussõja lõppedes lahkus aga suurem osa konvendi liikmeid Tallinnast. Tartu edasi õppima asus vaid paar liiget, kuid nendestki elas Tartus ainult üks. Selle tagajärjel hakkas konvendi elu Tallinnas raugema, eriti 1921. aasta lõpust alates. Konvendi üleviimine Tartusse ei tulnud sellises olukorras tõsiselt kõne alla. Samal ajal arvati korporatsioon Rotalia, kui Tartust eemalolev ja registreerimata korporatsioon, EKL-st välja langenuks.
Rotalia Berliinis.
Pärastsõjaaegne olukord, eriti inflatsiooni ajajärk Saksamaal, avas seal eestlastele soodsad edasiõppimise võimalused. Neid võimalusi kasutati küllalt laialdaselt ning näiteks 1922. aastal õppis üksi Berliinis juba 40–50 eesti soost üliõpilast. Osa neist, ligi 20 isikut, koondus Berliini Eesti Üliõpilaste Seltsi ümber. Kujunes välja teataval määral analoogne situatsioon sellega, mis omal ajal oli Peterburis. Tõusid üles ka samalaadsed probleemid. Ka Berliinis oli samasugune vajadus tihedama ja kompaktsema sideme järele eesti üliõpilaste vahel, mida selts oma organisatsiooni laadilt ei suutnud pakkuda. Osa üliõpilasi lahkus Berliini Eesti Üliõpilaste Seltsist, et ellu kutsuda korporatsioon.
7. veebruaril 1923 said Rotalia tegevliikme Maximilian Grasbergi (hiljem Uriko) korteris kokku Johannes Liibant ja Johan Toomes, et teha katset luua Berliinis eesti korporatsioon. Grasbergi algatusel tõstatati küsimus Rotaliasse astumise kohta. Selle võimaluse selgitamiseks astuti ühendusse kodumaal Paul Mägiga, kes esitaski vastavad tingimused, olles läbi rääkinud vahepeal teiste kaasvilistlastega. Need tingimused võeti vastu, olulisemad neist olid värvide, kodukorra ja põhimõtete omaksvõtmine. Märtsi alguses otsustati ühineda Rotaliaga, mis tähendas tegelikult Rotalia uuesti ellukutsumist Berliinis. Lihtliikmeteks astusid esimestena Ralf Adams, Arno Ahman, vennad Beckmannid, Johannes Liibant ja Juhan Toomes. Kodukorra saatis Berliini Paul Mägi, andes ühtlasi juhatust ja nõu.
Korporatsioon Rotalia registreeriti Berliinis Berlin-Charlottenburgi Amtsgericht'is 26. juulil 1923. Põhikirjale allakirjutajad olid esimestena Ralf Adams, Arno Ahman, Valentin ja Valerian Beckmann, Max Grasberg, Jaak Jäärats, Johannes Liibant ja Juhan Toomes.
Aprillis 1923 oli saadud kolmest ruumist koosnev korter, mis asus osaliselt keldri ja osalt esimesel korrusel. 2. augustil peeti Berliinis konvendi esimene korraline ja 3. augustil erakorraline koosolek, kus siis viimasel võttis kodumaise koondise volitusel Max Grasberg vastu Berliini konvendi esimesed tegevliikmed. Samal päeval peeti ka esimene kommerss Berliinis, mis üldjärjekorras oli kaheteistkümnes. Üritus möödus ülevas meeleolus, kus peeti traditsioonilisi kõnesid oma rahvale ja kodumaale.
1923. aasta teisel semestril oli korporatsiooni nimekirjas 12 vilistlast, 12 tegevliiget, 4 lihtliiget ja rebast. Samas ei elanud kõik nimekirjas olnud kaasvennad Berliinis. Sama aasta 10. novembril peeti Rotalia 10. aastapäevale pühendatud kommerss, mis samas jäi ka Berliini perioodi viimaseks. 22. mail 1924 otsustas konvent anda ära oma korteri ja 1. juunil lõpetati oma tegevus ametlikult.
Rotalia Berliinis tegutsemise perioodi lühidus oli tingitud samadest põhjustest, mis omal ajal kutsusid esile tema ellukutsumise – selleks oli Saksamaa elu kallinemine kohaliku valuuta stabiliseerimise tagajärjel. Hoolimata oma lühikesele tegutsemise ajale, oli see siiski märkimisväärselt intensiivne. Selle aja jooksul peeti 12 korralist ja 8 erakorralist konvendi koosolekut, peeti 2 kommerssi ja 8 referaaditundi. Korporatsiooni liikmed puutusid iga päev üksteisega kokku nii konvendi korteris kui ka ülikoolis. See lähendas neid tugevasti, nii et Rotalia võis täie õigusega lugeda teostunuks need eesmärgid ka Berliinis, mis olid üles seatud tema asutamisel Peterburis ja olid tõukejõuks uuesti ellukutsumisel Berliinis.
Rotalia Tartus.
Samal ajal hakkas Rotalia kosuma ka kodumaal. 10. novembril 1923 peeti ka Tallinnas 10. aastapäevale pühendatud kommerss restoranis "Kuld Lõvi", mis oli tõukeks konvendi tegevuse alustamiseks Tartus. Kuna sellel ajal õppis Tartus vaid kaks Rotalia tegevliiget (Arved Rikman – jur. ja Fred Tomingas – med.), siis ei saanud mõte teoks enne kui 23. mail 1924, mil Tartu Ülikooli Valitsus registreeris korporatsioon Rotalia põhikirja Tartu Ülikooli juures.
Mitteametlikult oli selleks ajaks Rotalia konvent tegutsenud Tartus alates jaanuarist 1924, kus siis jaanuaris toimusid nõupidamised professor Peeter Kõpu juures Maarjamõisas, mille käigus kavandati hoolikalt Rotalia Tartu konvendi taasasutamisega seonduvaid küsimusi. Kuna Tartu Ülikoolis immatrikuleeritud liikmetest elas Tartus vaid kaks tegevliiget, siis oli võimatu ellu kutsuda konventi kõikide tarvilike ametitega. Veebruaris kutsus Berliini konvent ellu vaid oldermani ameti. Esimeseks oldermaniks valiti arstiteadust õppiv Fred Tomingas, kes oli oma rebase ja noore tegevliikme aja kaasa elanud Peterburi konvendis ning seega osutus kõige sobivamaks Rotalia mentaliteedi edasiandjaks kujuneva konvendi liikmeskonnale.
Veebruaris üüriti ajutine korter Narva tänav nr. 137 asuvasse hoonesse ning Berliinis otsustatud sooviavalduste põhjal võeti vastu uued lihtliikmed: Voldemar Bachmann (hiljem Ojamaa), K. Einer, August Eslas, Gleb Jakobson, Abel Käbin, Peeter Kind, Tõnis Kind, A. Oja, Aleksander Onno, Jüri Rebane, Elmar Roger, Nikolai Roosa (hiljem Enn Terasmäe), Robert Ruus, Jakob Velitar ja J. Viilup.
29. aprillil 1924 otsustas Berliini konvent vastavalt oldermani esildisele kõik lihtliikmed vastu võtta tegevliikmeteks, mis tegelikkuses sai teoks Tartu tegevliikmete ja vilistlaste osavõtul 24. mail – seega vahetult pärast Tartu Ülikooli poolset põhikirja kinnitamist. 31. mail ja 1. juunil 1924 aastal peeti Tartu hotellis Livonia esimene kommerss, millele eelnenud erakorralisel koosolekul otsustati korporatsioon Rotalia Tartu konvendi loomine ning valiti ka esimesed ametnikud. Esmakordselt lehvis sinine-must-roheline lipp Eesti ülikoolilinnas – ajaloolises Tartus.
Kõige aktiivsemaks muutuski Rotalia tegevus Tartus, kus liikmeskond asus kohe jõudsalt kasvama. 1. oktoober 1924 koliti uude konvendikorterisse Lille tn. 3, mis oli Rotalia koduks kaheksaks edukaks aastaks.
Samal aastal taastati ka oma koht EKL-s, kuna oli kadunud ainuke väljaarvamise põhjus - Tartu konvendi puudumine. Edasises tegevuses EKL-s võib esile tõsta uute liikmete, korporatsioon Revelia (1928) ja Fraternitas Liviensise (1930) vastuvõtmise korporatsioon Rotalia presideerimise ajal. Paljud väiksemad korporatsioonid, mis ei suutnud EKL-I usaldust võita, likvideeriti või inkorporeeriti suuremate poolt 1930. aastate jooksul. Näiteks 1931. aastal inkorporeeris Rotalia korp! Vicinia ja 1935. aastal korp! Kaljola. Viimane suurendas tunduvalt inseneriteaduskonna üliõpilaste arvu, mille tõttu kasvas konvendi tegevus eriti Tallinnas, kuhu asutati 1936. aastal eraldi osakond.
Kuna liikmeskonna hoogne kasv muutis Lille tänaval asunud ruumid kitsaks, siis kolis Rotalia 1. juulil 1932. aastal balti-saksa korp! Estonialt üüritud majja Tähe tänaval, mis osteti jõukuse kasvades päriseks 1936. aastal. 1932. aasta lõpus lähenes Rotalia liikmeskond 250-le: nendest 109 olid vilistlased, 102 tegevliikmed ja 32 lihtliikmed ja rebased. 1933. aasta novembris tähistati Rotalia 20. aasta juubelit. Tähe tänava maja sisustati selleks puhuks uue mööbliga, anti välja Rotalia senist tegevust käsitlev album. Samal aastal pandi alus sõprussuhetele Varsinaissuomalainen Osakunnaga (VSO) Helsingist.
Veel 1940. aasta kevadsemestril elas Rotalia oma tavapärast elu. Seoses suviste sündmustega tuli aga nii Rotalia kui ka teiste "töölisvaenulike organisatsioonide" avalik tegevus Eestis katkestada. 18. juunil nõudis Tartu linnavalitsus maja üleandmist vene sõjaväele 20. juuni hommikuks - tühjana, kuid kasutamiskõlblikus korras. Rotalia arhiiv, arvepidamine ja vallasvara anti üle Tartu Ülikoolile; karikad, rapiirid jms. anti üle Eesti Rahva Muuseumile. Kõigile oli selge, milliseks ähvardab kujuneda rahvuslike korporatsioonide lähim saatus. Konvendi volinikuks valiti confr! Heikki Leesment presiidiumi, K!K!K! (konvendi koosolek) ja E!K!K! (tegevliikmete koosolek) õigustes ning need õigused kehtestati kuni järgmise korralise konvendi koosolekuni, mis toimus alles üheksa aastat hiljem võõral pinnal. Algas Rotalia põrandaalune tegevus Eestis ning pagulasaastad võõrsil.
Korp! Rotalia alates 1940. aastast.
Kommunistliku okupatsiooni ajal toimus sidepidamine ainult isikliku kontakti alusel ning olukord paranes mõnevõrra alles Saksa okupatsiooni ajal. Alates 1941. aasta sügisest käidi koos vil! Peeter Kõppu juures Maarjamõisas. 1943. aastal peeti koguni Rotalia 30. aastapäevale pühendatud kommerss, millest võttis osa 113 rotalust.
Paralleelselt samal ajal tekkis Helsingi koondis, mille tegevuse alguseks võib lugeda 18. detsember 1943. Rotalia Helsingi konvendist oli Soome sõjaväes 18 rotalust, nendest 8 ohvitseridena ja 10 sõduritena. Suur osa nendest liitus soomepoistega ning pidas lõpplahingud Eesti pinnal.
Pärast Eestist lahkumist järgneb Rotalia tegevuses paguluse ajajärk. Esimene rotaluste kogunemine toimub vil! Jüri Uluotsa viimsele teekonnale saatmisel, 13. jaanuaril 1945 Stockholmis. Sellele järgneb Rotalia Rootsi koondise asutamine aprillis 1945. Ka Saksamaal koondavad rotalused oma ridu ning 1945. aastal asutatakse koondised Augsburgis ja Geislingenis, kus asusid põgenike laagrid. 1948. aasta aprillikuul registreeritakse Erlangeni ülikooli juures Rotalia konvent, millega algab uus ja tegevusrikas ajajärk Rotalia ajaloos
1949. aastal algas tugev emigratsioon USA-sse, Kanadasse ja Austraaliasse, millega kaasnes Rotalia tegevuse kandumine nendesse maadesse. Peagi asutati koondis New Yorgis (7. mai 1949), kus jätkab oma tegevust Erlangenis asutatud konvent.
Paralleelselt toimusid 28. jaanuaril 1950 Kanada koondise asutamine Torontos ja 14. juunil 1953 Austraalia koondise asutamine Sydneys. Hiljem asutati konvente üle maailma ka teistesse piirkondadesse (Lund, Chicago, Los Angeles, Seattle, Vancouver, Montreal jne.). Praeguseks on Rotalia tegevuse koordineerivaks keskuseks Ülemaailmne Vilistlaskogu, mille juhatus vahetub eri koondiste vahel.
Rotalia registreeriti Tartu Riikliku Ülikooli juures 30. detsembril 1988. Mõned päevad hiljem kinnitati ka Tallinna osakond TPI ja TpedI-i juures. 26. aprillil 1989. aastal anti esmakordselt pärast 50 aastast vaheaega kodumaal noortele üliõpilastele Rotalia värve kanda. Mais peeti esimene kommerss pärast okupatsiooni algust.
Alates 1993. aasta sügisest on Rotalia valduses ka ajalooline konvendihoone Tartu linnas, uue aadressiga Tähe 3.
Korp! Rotalia põhimõtted.
Korporatsioon Rotalia ühendab eesti rahvusest meestudengeid vaatamata nende vanusele, majanduslikule ja sotsiaalsele olukorrale ning nende poliitilistele vaadetele.
Rotalia kasvatab oma liikmeid vaimselt kui ka seltskondlikult kindla ja lähedase ühenduse ning tugeva distsipliini abil. Rotalia eesmärgiks on luua eluaegsed sõprussidemed erinevate ülikoolide ja teaduskondade üliõpilaste ja vilistlaste vahel ning aidata kaasa nende eneseharimispüüdlustes, mis võimaldaks neil oma elusihte saavutada nii enda, oma rahva kui ka kodumaa hüvanguks.
Korp! Rotalia liikmeskond.
Tegevliikmed on ülikoolis õppivad korporatsiooni täieõiguslikud liikmed. Neil on õigus kanda Rotalia värve ning osaleda konvendi juhtimises. Vilistlased on korporatsiooni liikmed, kes on oma õpingud ülikoolis lõpetanud. Kuna korporatsioon ühendab liikmeid eluaegselt, siis osalevad vilistlased aktiivselt üritustel ning on konvendile igapäevases tegevuses toeks.
Enne tegevliikmeks saamist tuleb läbi teha kolme kuu (nõutud min.) kuni nelja semestri (lubatud max.) pikkune rebasepõli. Vanemaid üliõpilasi võidakse vastu võtta ka lihtliikmeteks. Rebastel tuleb võimalikult kiirelt tutvuda korporatsiooni põhimõtete ja reeglitega ning täita kõiki vilistlaste ja tegevliikmete käske, mis ei tohi olla võimatud täita või solvavad oma sisult. Tegevliikmeks saamiseks tuleb rebasel kaitsta referaat ja õppida selgeks Rotalia ametlikud laulud. Keskmiselt kestab rebaseksolek Rotalias üks aasta.
Kuna Rotalia liikmed asusid okupatsiooniajast tingituna laiali üle maailma, on nad kohapeal koondunud konventidesse ja koondistesse. Konvendid ühendavad tegevliikmeid koos rebaste ja lihtliikmetega, koondised tegutsevad vilistlaskogu osakondadena.
Eestis tegutseb kaks konventi: Tartus ja Tallinnas. Pärast 1940. aastat Eestist emigreerunud rotalused panid aluse Rotalia tegevusele ka paguluses. Käesoleval ajal tegutsevad Rotalia koondised Stockholmis, Torontos, Vancouveris, Ottawas, New Yorkis, Los Angeleses, Seattle'is ja Washingtonis.
Konvendi tegevust korraldavad presiidium ja ametnikud, kellest enamik valitakse kord semestris. Rotalias on konvendi kõrgeimaks ametnikuks ja akadeemiliselt kõige vanemaks liikmeks seenior.
Liitumine.
Korp! Rotalia rebaseks või lihtliikmeks saamiseks tuleb esitada avaldus konvendi presiidiumile. Avalduses tuleb märkida kandidaadi isikuandmed, lõpetatud gümnaasium või keskkool, ülikool ja eriala, kus kandidaat õpib ning varasem kuuluvus akadeemilistesse organisatsioonidesse. Nõutav on vähemalt kahe tegevliikme soovitus. Korp! Rotaliaga võib tutvuda semestri alguses korraldatavatel külalisõhtutel.
Välislingid.
Rotalia


Korporatsioon Tehnola.
Korporatsioon Tehnola (lühendatult Korp! Tehnola) on 23. oktoobril 1921 Tallinnas asutatud Eesti meestudengite organisatsioon. Taasasutatud 22. mail 1989.
Vapp.
Korp! Tehnola vapp kujutab korp!i värvidega kolmeks jaotatud kilpi - vasak osa must, parem roheline, alumine valge. Kilbi kohal asub kroonikujuline tornidega kindlusemüür, millel on korp! Tehnola asutamise aasta: ANNO MCMXXI. Vapikilbi osad on illustreeritud: must - korp!i hõbedase tsirkliga, roheline - riigi ja pealinna vapi kolme kuldse leopardiga, valge - tehnika ja edu embleemi hõbedase viikingilaevaga. Vapi alumisel serval asub vapikiri: kindlus, ausus, vendlus. Vapikilp on ümbritsetud tammeokstega.
Tekkel.
Korp! Tehnola tekkel on mustast sametist põhjaga, rumm on kahevärvilisest kalevist - roheline ja valge. Tekli põhjale on õmmeldud valgest paelast rosett, mille keskel on valges tikandis kolmnurga ja sirkli kujutis - tehnika sümbolina, kuna korp! asutati tehnikateaduste üliõpilaste poolt.
Ajalugu.
1918. aastal avati Tallinnas Eesti Tehnika Seltsi tehnilised erikursused. 1920. aasta lõpuks oli nendest kursustest välja kujunenud 270 üliõpilasega riiklik õppeasutus – Tallinna tehnikum. Koos kõrgema õppeasutuse arenemisega ilmnes Tallinna tekkivas üliõpilasperes vajadus organiseerumiseks, üliõpilaskonna esindamiseks ja uuele õppeasutusele tunnuse leidmiseks. Ka sõdade ja revolutsioonide tagajärjel noorsoo hulgas levinud lõtv ellusuhtumine kiirustas asutama organisatsioone, kus kindla distsipliini all saaks kasvatada väärikaid Eesti haritlasi. Tollane Tallinna üliõpilaskond koosnes suures osas Vabadussõjas osalenud meestest, kes pärast sõda oma pooleli jäänud õpinguid jätkates tahtsid rahvuslikus ülesehitustöös jõudumööda kaasa lüüa. Niisuguste üliõpilaste eestvedamisel hakkas 1920. aasta sügissemestril 12-liikmeline sõpruskond endale organiseerumisvormi otsima.
Pikemate kaalutluste jäädi peatuma korporatiivse kuju juurde. Leiti, et sellelaadilise organisatsiooni distsipliinivõimelisem sisekord, mis tugineb autoritatiivsele kasvatusmeetodile ning vanuseprintsiibile, tagaks kasvatussihtide edukamat teostamist. Kuid sellega ei otsustatud senituntud korp!ide radadele astuda, milledes tol ajal endiste aegade pärandina valitsesid juurdepoogitud võõrad kombed ja drastilised kasvatusviisid. Austatavat korp!'i püüti rajada vabana kõigist neist negatiivsetest harjumustest ning võõrast mõjust. Üritatakse luua uusi aluseid Eesti rahvusliku omapära süvendamiseks ning sobiva õhkkonna tekkimiseks tõsiseks tööks nii teaduslikul kui ka ühiskondlikul põllul. Asutajaliikmetena kirjutasid põhikirjale alla August Laupa, Paul Piller, Heinrich Leevald, Oskar Piibar, Richard Jaanus, Valler Leevald, August Lond, Eduard Pruuler, Villem Tõnisson, Oskar Lubi, Anton Trumm ja Johannes Kuresson.
Põhikirja koostamisel aitas kaasa tehnikumi õppejõud Johannes Kiivet, kes valiti korp!'i esimeseks auvilistlaseks.
Ksv! O. Lubi ettepanekul otsustati korp!'i nimeks võtta Tehnola, kuna see oli asutatud peamiselt tehnikaüliõpilaste poolt. Välisteks tunnusteks valiti must-roheline-valge, tähendusega: must – kohusetruu, roheline – nooruse lakkamatu püüe, valge – edu poole.
23. oktoobril 1921 kinnitati korp! Tehnola põhikiri Tallinna Tehnikumi juhatuse poolt. Esimesse korp! Juhatusse valiti: esimeheks A.Laupa, abiks V. Tõnisson, ja kirjatoimetajaks O.Lubi, abiks R. Jaanus ning laekuriks H. Leevald. Kuna asutajaliikmete hulka kuulusid kolm Tartust ületulnud üliõpilast, kes sel juba samalaadses organisatsioonis tegevliikmed olid olnud, siis kaaluti ka Tartu Ülikooli juures osakonna avamist. Pikemate vaidluste käigus jõuti aga seisukohale, et noorel organisatsioonil kujuneb üle jõu käivaks kahes kohas tegutsemine ning esialgu sellest loobuti.
See otsus osutus igati õigeks, kuna selgus, et loodetud heatahtlikkuse asemel kujunes Tartu organisatsioonide suhtumine üsna jahedaks. Nii asuti täie energiaga korp!'i aluste kindlustamisele Tallinnas. Esialgu käidi koos kaasvõitlejate erakorterites, kuid peagi üüriti aiamajake Narva maanteel. Vilistlastekogusse võeti vastu kaks läänes õppinud inseneri – endised Saksa burshid ning kahe esimese tegevusaasta jooksul matkiti üsna laialt saksa korp!'ide sisekorra elemente. Täitmata jäid korp!'i loomisel üles seatud siht – luua võõrapärastest kommetest vaba, rahvuslikul omapäral põhinev sisekord.
Kolmandaks tegevusaastaks oli Narva mnt. aiamajake kitsaks jäänud ja üüriti uus C!Q! Klaasingu tänaval. Selgusele jõuti ka võõrapäraste kommete ning korp!'i asutamisel üles seatud sihtide ebakõlas. Tekkis initsiatiivgrupp, kelle survel muudeti kodukorda ja sõnavara eestipärasteks. Initsiatiivgrupi teiseks teeneks jäi korp!'i siseelu käsitleva ajakirja "Vita Nostra" asutamine. "Vita Nostra" ilmus tavaliselt korp!'i tähtpäevadel ning seal avaldati peale tõsiste artiklite ning referaatide ka humoristlikke palasid ja karikatuure. Ajakirja üksikuid numbreid on välja antud ka paguluses ja alates 1936. aastast "põranda all" Eestis.
Pärast 1924.a. 1. detsembri mässukatset ei jäänud korp! Tehnola passiivseks pealtvaatajaks, vaid astus in corpore Kaitseliitu, moodustades hiljem Tehnilise malevkonna juures eri rühma.
Viiendaks aastapäevaks sai korp! Vilistlastekogult kingitusena vapi, mis valmistati ksv! O. Lubi kavandi järgi. Vapp kujutab korp!'i värvidega kolmeks jaotatud kilpi, mis on ümbritsetud tammeokstega ja ilustatud: must – korp!'i tsirkliga, rohelne – riigi ja pealinna vapi – kolme leopardiga, valge – tehnika ja edu sümboliga – viikingi laevaga.
1926. aastaks oli lõppenud siseelu korraldamine ja tegevus hakkas kulgema väljakujunenud rada pidi. Rebasekolleegiumites pandi rõhku kasvatustööle, isamaalisuse ja üksmeele süvendamisele ning seltskondliku lihvi andmisele. Tegeleti spordi ja muusikaga, aktiivselt osaleti Tallinna üliõpilaskonna organiseerimisel ning suhete korraldamisel Tartu üliõpilaskonnaga. Osa võeti ka SELL'i konverentsidest ja Eesti – Poola akadeemilise ringi asutamisest.
1928. aastaks oli liikmete arv kasvanud sajale ja tegevus oli igati aktiivne. Siis kerkis päevakorda Tallinna Tehnikumi sulgemine, noorte juurdekasv vähenes ja 1930. aastal lakkas hoopis. Kuigi puudus selgus edasi tegutsemise võimalusest, ei soikunud elu korp!'is. Korraldati praktikavahetust – mitmed tehnolused käisid Poolas ja SELL'i riikides suvepraktikal. Pärast 1933. aasta maipäeva tõrvikurongkäiku andis Riigi Ringhääling otseülekandes eetrisse korp!'i piduliku koosoleku.
Murrangu korp! Tehnola! Ellu tõi 13. aastapäeva peakoosolek – tegevust otsustati jätkata Tartus. 24. mail 1935 kinnitas Tartu Ülikooli Valitsus korp! Tehnola! Põhikirja ja 10 tehnolust senior B. Koorti juhtimisel alustasid sama aasta sügissemestri alguses tegevust Tartus. C!Q! üüriti Kuperjanovi tn. 177, seal toims ka sama aasta 26. oktoobril vastuvõtt Üliõpilaskonna Juhatusele ja EKL!'i korporatsioonide esindajatele. Püsima jäi ka C!Q! Tallinnas, tihti toimusid vastastikused grupikülastused.
Katse ühendada tehnika- ja humanitaarülikooli osutus ebaotstarbekaks ning koos Tallinna Tehnikainstituudi asutamisega lõpetas Tehnola! oma tegevuse Tartus. 14. oktoober 1936 registreeriti Tehnola taas tema sünnilinnas Tallinna Tehnikainstituudi juures. Lõplik tehnilise kõrghariduse korraldus Eestis kujunes selliseks nagu tehnolused seda soovisid, selle saavutamiseks olid nad saatnud mitmeid delegatsioone ja märgukirju haridusministrile, riigikogu rühmadele ja Tallinna linnavalitsusele.
Uus, senisest suurem C!Q! üüriti lai tn.32. EKL!'iga sõlmiti kartell-leping. Helsingi Polytehnikumi üliõpilasorganisatsiooniga "Tehnikum Ylioppilased" sõlmiti sõprusleping. Võeti osa nimede eestistamise kampaaniast, mille käigus enamik saksapäraste nimedega tehnolusi eestistas oma nimed.
Asutati korp! Tehnola Naisklubi, kuhu kuulusid kaasvõitlejate ja vilistlaste abikaasad. Klubi ülesandeks oli abistada konventi koosviibimiste korraldamisel, organiseerida iseseisvalt klubiõhtuid ja kella-viie-teesid ning aidata kaasa tehnoluste perekondade omavahelise läbikäimise süvendamisele.
Tehnola pidulikumad sündmused olid seni toimunud ilma lipulauluta, kuna oma jõudude loominguna see ei olnud veel tekkinud, välisabi aga ei soovitud. 1937.a. valmis tekst vil! Karl Jõgiselt. Kulus aga veel mitukümmend aastat, enne kui paguluses vil! Manivald Loite sellele ka viisi lõi.
1938. a. kevadsemestril toimus korp! ajaloos esimene ja seni ainuke õnnestunud rebaselend. Ühel C!Q!'s toimunud perekonnaõhtul läksid rebased etteasteks valmistumise ettekäändel kõrvaltuppa, tegelikult aga nurga taga ootavasse bussi ja sõitsid Kloogale, kus pidutsesid kolm päeva. Salaja tagasipääsemine õnnestus reb! Karinil läbi kaminalõõri. Järgmine reb! reb! coetus ei tahtnud kehvem olla ja 1939. a. kevadsemestril toimus teine lend. Pidutsemiskohaks valiti siis Aegviidu. C!Q!'sse üritati tagasi pääseda läbi lae, kuhu oli eelnevalt auk saetud. Puutumata jäetud õhuke krohvikiht osutus siiski nii tugevaks, et sinna peale hüpanud rebasel läksid jalad läbi, ülemine kehaosa aga mitte. Nii ta seal kõlkus, jalad läbi lae ja rapiiridega ksv! ksv! all ootamas kuni lõpuks alla sai. See lend loeti ebaõnnestunuks, reb! reb! pidid ise oma kulud kinni maksma ja said armutult sisse.
Kui N. Liit üritas 1940. aastal okupatsioonile uue riigikogu valimisetega seaduslikku ilmet anda, astusid punastele vastaskandidaatideks vil! Richard Jaanus Tartus ja üks Eesti elektroonikatööstuse rajajatest vil! Valdar Tamera Tallinnas. Nad kõrvaldati valimiselt, arreteeriti ja kadusid jäljetult.
Tehnola suleti nagu teisedki üliõpilasorganisatsioonid siseminister Maksim Undi dekreediga 31. august 1940. Korp! Tehnola vara määrati üleandmiseks Balti Manufaktuuri kommunistlike noorte ühingle.
Hoolimata ähvardustest, ohust säilisid ühtekuuluvustunne ja sõprus ning Tehnola aastapäeva puhul toimus 1940 a. sügisel salajane kommerss ühes tühjas erakorteris. Osavõtt oli arvukas, julgeoleku tagamiseks olid välja pandud vahipostid.
Tehnola kaotused esimesel okupatsioonil olid suured. Paljud kadusid arreteerimiste ja küüditamiste läbi, osa mobiliseeriti Venemaale. Ka Saksa okupatsiooni ajal ei lubatud korporatsioonide tegevust taastada. Kokku tuldi ebakorrapäraselt ja väikeste gruppidena. Kuid 1941. aasta oktoobris Tallinna restoranis "Du Nord" suurema kogunemisena Tehnola 20. aastapäeva tähistati, selgus, et ennesõjaaegsest 180-liikmelisest perest on 60 surnud või teadmata kadunud.
Pärast Teise Maailmasõja lõppu oli läände emigreerunud 40 tehnolust. Satuti peamiselt Rootsi või Saksamaale. Rootsis võisid kaasvõitlejad juba varsti normaalset elu alustada. Loodi omavaheline side ja juunis 1948 alustas tegevust Rootsi koondis. 1949. a. asuti in corpore Eesti Akadeemilise Koondise liikmeks. Rootsis lahendus ka Tehnola vastuvõtt EKL!'i liikmeks esinduskogu otsusega 5. november 1951. Pidulik vandetõotuse allakirjutamine toimus 25. jaanuaril 1952 Stockholmis.
Saksamaale sattunud tehnolused elasid aastaid laialipillatuna põgenikelaagreis, töötades õpetajate ja inseneridena. Mõned ksv! ksv! jätkasid katkenud õpinguid Saksa ülikoolides. Saksamaalt siirduti põhiliselt Rootsi, USA'sse, Kanadasse ja Austraaliasse.
Austraaliasse rännanud väike rühm tehnolusi elab hajutatult suurtes kaugustes ja aktiivset tegevust pole arendatud.
Põhja-Ameerika mandril algas Tehnola tegevus 1952.a. veebruaris New-Yorgi koondise loomisega. Sama aasta EKL!'i kevadkommersil tähistati koondise liitmist EKL!'i perega. Suvepäevadel 17. august 1958 loodi koos Kanada tehnolustega ühine Põhja-Ameerika koondis. Uueks elujõuliseks ja siduvaks traditsiooniks on Põhja-Ameerika koondises kujunenud iga-aastased perekondlikud suvepäevad. Need toimuvad tavaliselt USA juulipüha (iseseisvuspäeva) pikal nädalalõpul mõnes looduslikult kaunis ja sobivas kohas.
Korporatsiooni tegevuse jätkamine paguluses püsis peamiselt vilistlaste õlul, kuid vanemate meeste lahkumise, nooremate vähesuse ning kodumaaga sidemete puudumise tõttu on väliskoondise aktiivsus vähenenud.
Eestis hakkasid tehnolused vil! Villem Seidra eestvedamisel koos käima alates 1955. aastast. Kokkusaamised toimusid tavaliselt mitmesugustel tähtpäevadel, juubelitel ja matustel. Tehnola nime asemel kasutati nimetust "vanad sõbrad". Suurematel kokkusaamistel osales kuni 40 tehnolust.
24. aprillil 1989.a. toimus Tallinna Polütehnilises Instituudis 12 üliõpilase, ühe õppejõu ja viie korp! Tehnola vilistlase osavõtul esimene sõjajärgne korp! Tehnola koosolek Eestis. Otsustati taastada korp!'i tegevus ja võeti vastu põhikiri. Uude juhatusse valiti: senior – U.Kannelmäe, subsenior – A.Eipre, Scriba – E.Rebane.
Tallinna Tehnikaülikooli Õpetatud Nõukogu registreeris korp! Tehnola 22. mail 1989. Põhitöö noortele kommete ja traditsioonide õpetamisel tegid ära vil! Eino Pillikse, kes oli ka pikemat aega vanamehe ametikohal ja vil! Tan Raamat. Ametlikud ja vabakorra laulud tegi selgeks vil! Hardi Tiidus.
Korp! Tehnola lipu õnnistamise pidulik jumalateenistus toimus 27. detsember 1989 Pühavaimu kirikus. Esimene kommerss toimus 1990 a. 1. juunil väljasõiduga Lahele. Pärast internatside mässukatset Tallinnas Toompeal osaleti Kadrioru lossis valvamisel koos Kodukaitsega, kuid Kaitseliit ega Kodukaitse liikmeks in corpore ei astutud, kuna leiti, et neid organisatsioone kasutatakse poliitilistel eesmärkidel. Traditsiooniks on saanud volbripidustustest osavõtt Tartus. Aktiivselt osaletakse TTÜ üliõpilaselu korraldamisel.
1921.a. asutajaliikmete poolt üles seatud tegevuse põhialused pole muutunud ka tänapäeval. Korporatsioon püüab oma liikmetes kasvatada kohusetundlikkust, ausust, kultuursust, mitmekülgset haritust, isamaalisust ja seltskondlikku käitumist. Korp!'is tekib sõprade ring, kellele võib alati kindel olla. Viiakse läbi tantsukursuseid, referaadiõhtuid, pidusid, tegeldakse korvpalli, paukimise ja bridziga.
Korp! Tehnola konventi kuulub kokku läbi aegade 389 tehnolust, praegu vil! kogus on 98 liiget, ksv!ksv! 29, b!vil!b!vil! on 9 ja reb!reb! on 7.


Korporatsioon Ugala.
Korporatsioon Ugala (Korp! Ugala, lühend C!U!) on 10. novembril 1913. aastal loodud akadeemiline organisatsioon, mis ühendab eesti rahvusest meessoost üliõpilasi ja vilistlasi. Ugala tegevkonvendid on tegutsenud nii Tallinnas kui Tartus, hetkel asub konvent ainult Tartus. Tänapäeval hõlmab Ugala ka mitmeid väliskoondiseid.
Liikmeskond.
Korp! Ugala võtab enda liikmeks eesti soost meesüliõpilasi või kõrgharidust omavaid inimesi vastavalt konvendikoosoleku otsusele.
Välissuhted.
Korp! Ugala on asutaja liige Eesti Korporatsioonide Liidus, ehkki 2008. aastal peatati oma liikmelisus. Samuti on Korporatsioon Ugala sõlminud sõpruslepingud nelja välismaise tudengiorganisatsiooniga.


Chittagong.
Chittagong on linn Bangladeshis, Chittagongi jaotise ja Chittagongi ringkonna halduskeskus. Asub Bengali lahe rannikul, Karnaphuli jõe suudmes.
Chittagong on Bangladeshi suurim sadamalinn ja tähtis majanduskeskus. Linn on erimajandustsoon.


Melilla.
thumb
Melilla (berberi "Mričon", araabia مليلة, "Malīliyah") on Hispaaniale kuuluv linn Aafrikas, Maroko rannikul.


Ceuta.
Ceuta (tamasikti "Sibta") on Hispaaniale kuuluv linn Aafrikas, Gibraltari väina ääres Maroko rannikul.
Linnast oli pärit Muḩammad al-Idrīsī.


Madridi autonoomne piirkond.
Madridi autonoomne piirkond on Hispaania keskosas asuv autonoomne piirkond.
Autonoomne piirkond ei jagune provintsideks, moodustades ühtlasi Madridi provintsi.
Provintsi maa-alale kuulub ka Hispaania pealinn Madrid.
Kliima.
Madridi autonoomse piirkonna aastane keskmine temperatuur on +14,0 °C, jaanuaris +5,6 °C, augustis +24,0 °C.
Aastas sajab keskmiselt 462 mm, sealhulgas jaanuaris 47 mm ja augustis 12 mm. Aastas paistab päike keskmiselt 2792 tundi, sealhulgas jaanuaris 153 ja augustis 336 tundi.


Porkuni piiskopilinnus.
Porkuni piiskopilinnus (sks "Schloß Borkholm") oli Tallinna piiskopile kuulunud linnus Virumaal. Kaasajal jäävad piiskopilinnuse varemed Tamsalu valla territooriumile.
Linnus rajati Porkuni järve kaldal asuvale künkale aastail 1477–1479 Tallinna piiskopi Simon von der Borchi valitsusajal. Tema järgi sai koht ka oma nime.
Ebakorrapärase nelinurgaga moodustanud laagerkastell-linnuse nurkades asusid suurtükitornid.
Tõenäoliselt pole linnust piiranud ringmüüri ja torne rajatud kogu nende kõrguses siiski üheaegselt, vaid pikema perioodi vältel.
Linnuse kabeli koori ehituse osadeks olevad ümarkaarsed apsiidid (eendehitused) on iseloomulikud romaani perioodile. Torni tippu ehtiv mašikuliifriis pärineb aga hoopis hilisemast ajast, nagu kinnitab 17. ja 19. sajandil Porkuni linnusest loodud gravüüride võrdlus.
Linnus sai raskelt kannatada 1558. aastal Liivi sõjas, kaotas oma sõjalise tähtsuse ja hakkas lagunema. Linnust mainiti 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle.
Praeguseks on linnusest alles vaid vundament ja üks väravatorn, milles paikneb paemuuseum.


Porkuni.
Porkuni on küla Lääne-Viru maakonnas Tamsalu vallas.


San Antonio de Palé.
San Antonio de Palé (ka: "Palé", "Palea", "San Antonio", "San Antonio de Palea", "Ambô", "Annobón") on küla (nimetatud ka linnaks) Guinea lahes asuva Ekvatoriaal-Guineale kuuluva Annobóni saare põhjatipus Palmari neemest lõunas, Annobóni provintsi halduskeskus.
Geograafilised koordinaadid on 1°24'5" S, 5°37'57" E ehk 1,4014° S, 5,6325° E (või 1,41° S, 5,61° E).
Elanike arvuna on nimetatud 5008, mis on kogu saare ja provintsi elanike arv 2001. aasta rahvaloenduse järgi.
1983. aasta rahvaloenduse andmetel oli külas 910 elanikku. Hiljem ei ole San Antonio de Palé elanike arvu rahvaloendusel eraldi välja toodud.
Elanike arvuna on nimetatud ka 1636, 1516, 400 ja 600. Tõenäoliselt on elanikke umbes 1500.
Palmari neemel on majakas. Neeme lähedal on misjonipunkt.
San Antonio de Palé lähedal on lennuväli. Sealt viib külasse kilomeetripikkune asfalteeritud sõiduteega ning kõnniteedega tee.
Küla veevarustust on parandatud Hispaania abiga.
Rajatud on hulk hooneid garnisonile ja presidendipalee. Tänavaid on asfalteeritud.


Nord-Trøndelag.
Nord-Trøndelag on maakond Kesk-Norras. Piirneb idast Rootsiga.


Sør-Trøndelag.
Sør-Trøndelag on maakond Kesk-Norras. Piirneb Nord-Trøndelagi, Møre og Romsdali, Opplandi ja Hedmarki maakonnaga ning idast Rootsiga.


K. K. Downing.
K. K. Downing (kodanikunimega Kenneth Downing Jr.; sündis 27. oktoobril 1951 Inglismaal West Bromwichis) on briti muusik, ansambli Judas Priest endine kitarrist ja asutajaliige.
Downing mängis bändis alates 1970. aastast kuni 20. aprillini 2011, mil ta teatas oma bändist lahkumisest.


Rob Halford.
Rob Halford (täisnimega Robert John Arthur Halford; sündinud 25. augustil 1951 Birminghamis) on briti muusik, ansambli Judas Priest laulja aastatel 1973–1992 ja alates 2003.
Rob Halford alustas lauljana 1960. aastate lõpul bändides Athens Wood, Lord Lucifer, Abraxas, Thark ja Hiroshima. 1973. aastal liitus ta aga Judas Priest'iga, kuna selle bassimees Ian Hill käis Halfordi õega ning viimane tutvustas lauljat bändile. Juba järgmisel aastal andis Judas Priest koos Halfordiga välja oma debüütalbumi "Rocka Rolla", millele peagi järgnesid "Sad Wings of Destiny" (1976, "Sin After Sin" (1977), "Stained Class" (1978) ja kontsertalbum "Unleashed in the East". Tõeline läbimurre saavutati aga 1980. aasta albumiga "British Steel", mis aitas heavy metalit muuta laiade rahvahulkade seas populaarseks. Halford sai tuntuks oma suure hääleulatuse poolest (üle nelja oktavi) Samuti tõi Rob Halford alates "British Steel'ist" raskesse muusikasse naha, needid ja kõik muu sellesarnase. Tema muusika ja väljanägemise tõttu hakati teda kutsuma Metal God'iks, laulu Metal Gods järgi. Samas on ka Judas Priesti puhul kasutatud hüüdnime Metal Gods.
"British Steel'i" järel andis Judas Priest välja veel viis edukat stuudioalbumit: "Screaming for Vengeange" (1982), "Defenders of the Faith" (1984), "Turbo" (1986), "Ram it Down" (1988) ja "Painkiller" (1990). Viimase plaadi tegemise järel otsustas Halford aga Judas Priestist lahkuda. 1990. aastatel tegeles ta peamiselt sooloprojektidega: esialgu moodustas ta bändi Fight, seejärel projekti 2wo ning viimaks klassikalist heavy metal'it tegeva Halfordi. Viimane osutus kõige edukamaks, Halford on seni välja andnud neli stuudioalbumit: "Resurrection" (2000), "Crucible" (2002), " (2009) ja " (2010).
2003. aastal otsustas Halford aga Judas Priestiga taasühineda ning 2005. aastal anti välja plaat nimega "Angel of Retribution". Seda tutvustava tuuri raames jõudis Judas Priest ka Eestisse. 2008. aastal anti välja duubelalbum "Nostradamus".
Lisaks Judas Priestile ja sooloprojektidele on Halford olnud külalisesinejaks ka Black Sabbathis, Panteras ja mitmetes teistes tuntud heavy-bändides.


Rising in the East.
"Rising in the East" on Judas Priesti kontsert-DVD, mis salvestati Jaapanis, Tōkyō Budōkani kontserthallis ning ilmus 2005. aastal.


Küpsuskirjand.
Küpsuskirjandiks nimetatakse kooli lõpueksamil kirjutatavat kirjandit, mille põhjal hinnatakse lõpetaja emakeele- ja arutlusoskust ning silmaringi.
Eesti.
Eestis on küpsuskirjand alates 1997. aastast üks kohustuslikest riigieksamitest. Eesti õppekeelega koolides kannab see ametlikku nime eesti keele riigieksam, vene õppekeelega koolides vene keele riigieksam.
Õpilane peab valima ühe teema kümnest ning selle põhjal kirjutama sidusa arutleva teksti, milles kasutab ka kirjanduslikke allikaid (ilukirjandus, õppekirjandus, aimekirjandus, teaduskirjandus, ajakirjandus jm). Kirjandi orienteeruv pikkus on 600–800 sõna, kirjutamiseks on aega 6 astronoomilist tundi. Õpilane võib kirjutamise ajal kasutada õigekeelsussõnaraamatut. Töid hindab riiklik eksamikomisjon.
2011.
Eesti ja vene koolide ühised teemad
Kirjandit kirjutas 11 443 õpilast, sealhulgas 9925 eesti õppekeelega ja 1518 vene õppekeelega koolide abiturienti.
Traditsioonilisel kujul kirjutati kirjandit viimast korda. 2012. aastast on eesti keele riigieksam kaheosaline, koosnedes tekstianalüüsist ja lühikirjandist.


Schwyzi kanton.
Schwyzi kanton on kanton Šveitsi keskosas.
Schwyzi kantoni järgi on Šveits nime saanud.
Kanton jaguneb halduslikult 6 ringkonnaks, milles on kokku 30 valda.


Clemens XIII.
Clemens XIII (Carlo della Torre Rezzonico, 7. märts 1693 – 2. veebruar 1769) oli paavst 1758–1769. Ta oli 248. paavst.
Carlo della Torre Rezzonico sündis Venezias jõuka kaupmehe ning senaatori Giovanni Battista Rezzonico ja Vittoria Barbarigo peres. Tema isa ostis 1687 aadlitiitli.
Rezzonico õppis esmalt Bolognas jesuiitide kolleegiumis retoorikat ja filosoofiat, seejärel Padova ülikoolis õigusteadust ning omandas 1713 doktorikraadi. Pärast õpinguid Roomas "Accademia ecclesiasticas" asus ta tööle kohtunikuna ja tema koostatud protokollid avaldati 1759 kolmes köites. 23. detsembril 1731 ordineeriti Rezzonico preestriks ja 19. märtsil 1743 paavst Benedictus XIV poolt piiskopiks. Piiskop Rezzonico pidas 1746 sinodi, taastas kohaliku seminari ja soosis vaeste hoolekannet. Tal oli oluline roll Venezia ja Saksa-Rooma keisri vahelises dispuudis Aquileia patriarhaadi jurisdiktsiooni üle. Kardinal Rezzonico osales 2 konklaavil 1740–1758.
1758. aasta konklaav.
Clemens XIII valiti paavstiks 6. juulil 1758 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. juulil kardinal Alessandro Albani poolt. Ta võttis nime Clemens XII järgi.
15. märtsist 6. juulini 1758 toimunud konklaavi viimases voorus osales 44 kardinali. Kuna vahetult enne Benedictus XIV surma olid väga oluliseks saanud arutelud jesuiitide staatusest, moodustusid konklaavil kaks mõjukat fraktsiooni, millest üks pooldas jesuiitide laialisaatmist, teine mitte. Hispaanlased jäid kardinal Joaquín Fernández Portocarrero Mendoza juhtimisel selles küsimuses neutraalseks. Konklaavi esimeses voorus osales 27 kardinali. 24. juunil lahkus konklaavilt kardinal Girolamo de' Bardi. Louis XV nõudel esitas kardinal Paul d'Albert de Luynes veto kardinal Carlo Alberto Guidobono Cavalchini vastu.
Jesuiitide pagendamine.
Benedictus XIV viimastel aastatel teravnesid Euroopas vaidlused jesuiitide staatuse üle. 3. septembril 1758 sooritati Portugali kuninga José I vastu atentaat, mille kavandamises süüdistati jesuiite. Kui paavst ei soostunud jesuiitide tegevust keelustama, saadeti jesuiidid 16. septembril 1759 Portugalist Kirikuriiki ja Jeesuse Seltsil keelati Portugalis tegutseda. Paavst võttis pagendatud jesuiidid 24. oktoobril 1759 Roomas vastu ja mõistis Portugali tegevuse hukka, kuid seepeale saadeti nuntsius Filippo Acciaiuoli 17. juunil 1760 Portugalist välja ja kutsuti suursaadik Roomast tagasi.
Kevadel 1761 esitas Pariisi parlament nõude jesuiitide tegevuse vastu, kuid Clemens XIII soovitas Prantsusmaa kuningal parlamendi soovitustega antud küsimuses mitte nõustuda. 1762 tegi paavst Prantsusmaa prelaatidele ülesandeks teha kuningale ettepanek loobuda nõunikest, kes tahtsid takistada jesuiitide tegevust Prantsusmaal. 2. augustil 1762 avaldas Pariisi parlament otsuse, mille järgi tuli jesuiidid riigist välja saata. Kui paavst tühistas parlamendi otsuse, nägid Prantsusmaa juhid selles paavsti sekkumist riigi siseasjadesse ja 1. detsembril 1764 tühistati jesuiitide tegevus Prantsusmaal Louis XV dekreediga. 7. jaanuaril 1765 avaldas Clemens XIII bulla 'Apostolicum pascendi', milles ta kinnitas kiriku toetust jesuiitidele.
3. aprillil 1767 pagendati jesuiidid Hispaaniast, 3. novembril 1767 Napolist ja Sitsiiliast ning 14. jaanuaril 1768 Parmast. Clemens XIII tühistas seepeale 30. jaanuaril 1768 mõned Parmale kuuluvad privileegid ja ekskommunitseeris Parma hertsogi. Paavst keeldus teiste valitsejate nõudmistele vaatamata langetatud otsust tühistamast, mille peale okupeeris Prantsusmaa Pühale Toolile kuuluvad Avignoni ja Venaissini, Napoli väed aga Benevento ja Pontecorvo. 18. jaanuaril 1769, 20. jaanuaril 1769 ja 22. jaanuaril 1769 esitasid Prantsusmaa, Hispaania ja Napoli suursaadikud paavstile noodid, milles nad nõudsid Jeesuse Seltsi viivitamatut laialisaatmist. Clemens XIII soostus tekkinud olukorda arutama spetsiaalsel konsistooriumil, mis kutsuti kokku 3. veebruariks 1769, kuid paavst suri vahetult enne selle toimumist.
Suhted Napoliga.
1767 suri Kirikuriigis läbisõidul olnud Austria printsess Marie Josephine, kes oli teel Napolisse, et saada kuningas Ferdinando IV naiseks. 8. mail 1768 saabus Rooma tema õde printsess Marie Caroline, kellest sai hiljem Napoli kuninganna.
Suhted Poolaga.
1767 saabus Poolas toimunud tagakiusamise tõttu Rooma Krakówi peapiiskop. Clemens XIII käskis nuntsiusel Antonio Eugenio Viscontil kaitsta katoliiklaste huve Poolas.
Suhted Preisimaaga.
Preisimaa kuningas Friedrich II lasi 30. jaanuaril 1759 pärast edukat Hochkirchi lahingut võltsida dokumendi, milles paavst olevat teda võidu puhul õnnitlenud.
Suhted Ungariga.
19. augustil 1758 avaldatud apostellikus kirjas 'Carissima in Christo' lubas Clemens XIII Ungari kuningal kasutada tiitlit „apostellik majesteet”.
Suhted Veneziaga.
Venezia taastas pärast Clemens XIII paavstiksvalimist varem katkestatud diplomaatilised suhted paavstiga. Clemens XIII saamisel paavstiks saatis senat paavsti vennale õnnitlused. Clemens XIII saatis 1759 Venezia doodžile Francesco Loredanole „kuldroosi.”
Suhted kiriku institutsioonidega.
Clemens XIII tunnustas Abram Atar Poresighi rajatud antoniaanide kongregatsiooni.
3. märtsil 1759 käskis ta kõikidel prelaatidel, kes viibivad Roomas ilma mõjuva põhjuseta, lahkuda Roomast 12 päeva jooksul oma ametipostidele.
1760 määras ta melkiitide kirikus tekkinud segaduse tõttu Baalbeki metropoliidi Maximos II Hakimi uueks patriarhiks, tagandades sellest ametist Athanasius IV Jawhari (Ignatios Jauhar). Jawhar ei tunnustanud paavsti otsust ja ekskommunitseeriti 1764.
23. aprillil 1762 kinnitas ta, et vaidlused mõnede kohtuametnike (konservaatorid) määramise üle tuleb lahendada Roomas.
30. augustil 1763 lubas ta frantsisklaste ordukindralil anda apostellikku õnnistust kaks korda aastas, kuid eelnevalt on selleks vaja saada paavstilt luba.
Ta tunnustas 1764 Val des Choues' kloostri järgi nimetatud ordu konstitutsiooni tsistertslaste reeglite järgi.
18. juunil 1765 vabastas ta Monte Oliveto Maggiore kloostri Pienza piiskopi jurisdiktsiooni alt.
1768 saatis ta laiali Nonantola benediktlaste kloostri mungad, kuid Pius VII taastas kloostri tegevuse.
Liturgilised otsused.
Clemens XIII lubas 3. jaanuaril 1759 pidada missa armulaua pühitsemisele eelnevat osa (prefatio) pühapäeviti Kolmainsuse auks.
5. septembril 1759 kinnitas ta Sixtus V ja Benedictus XIII määratud indulgentsid Jeesuse nime austamiseks.
3. septembril 1762 lubas ta apostelliku õnnistust anda patriarhidel, priimastel, peapiiskoppidel ja piiskoppidel, kes paluvad selleks paavstilt luba.
Ta kinnitas 6. veebruaril 1765 Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsiooni 26. jaanuari 1765 otsust, milles kinnitati Jeesuse Pühima Südame austamine.
Ta lubas 1766 Hispaanias Loreto litaania pühitsemisel lisada mõiste "Mater intermerata" järel "Mater immaculata" mõiste.
Ta tunnustas tsistertslaste riitust.
Ta soovitas kõikidel piiskoppidel tutvustada usklikele katekismust.
Teoloogilised vaidlused.
Clemens XIII mõistis 2. detsembril 1758 hukka jesuiit Isaac-Joseph Berruyeri teose 'Histoire du peuple de Dieu'.
14. juunil 1761 mõistis ta hukka Napolis trükitud kristliku doktriini tõlgenduse.
Ta mõistis 27. veebruaril 1764 hukka febronianismi.
Kanoniseerimised.
Clemens XIII kanoniseeris 6 isikut 16. juulil 1767
Clemens XIII kuulutas õndsaks 9 isikut
8. veebruaril 1759 kuulutas ta austusväärseks ("venerabilis") Ávila Johannese.
Onupojapoliitika.
Innocentius XII 1692 avaldatud dekreedi järgi pidi paavst onupoliitikast hoiduma ja võis määrata kardinaliks vaid ühe sugulase. Clemens XIII määras oma vennapoja Carlo Rezzonico kardinaliks.
Kardinalide pühitsemised.
Clemens XIII pühitses 52 kardinali 7 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 2 austerlast ja 1 hispaanlane. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens XIV.
Clemens XIII kultuuriloos.
Clemens XIII lasi 1759 keelatud raamatute indeksisse paigutada Denis Diderot' 'Encyclopédie' ja Claude Adrien Helvétiuse teose 'De l'esprit' ning 1763 Jean-Jacques Rousseau teosed 'Émile ehk Haridusest' ja 'Lettres écrites de la Montagne'.
25. novembril 1766 avaldatud entsüklikas 'Christianae reipublicae' mõistis ta hukka kõik publikatsioonid, mis pole kooskõlas katoliikliku dogmaatikaga.
Ta määras teoloog Francesco Antonio Zaccariale aastase pensioni.
Tema ajal rajati Vatikanis "Sala Concistoriale".
Kunstnik Anton Raphael Mengs on paavstist teinud portree, tema hauamonumendi rajas skulptor Antonio Canova.
Surm.
Clemens XIII suri 2. veebruaril 1769 öösel Roomas ajuinfarkti ja ameti 8. veebruaril 1769 Vatikani basiilikasse. Ta oli vahetult enne surma põdenud kopsupõletikku. 27. septembril 1774 maeti tema säilmed samas kirikus ümber.


Urbanus I.
Urbanus I valitses 222–230. Ta oli 17. paavst.
Urbanus I sündis Roomas ja oli Pontiuse või Pontianuse poeg.
Tema ajal jätkus kirikulõhe Hippolytusega, kes kirjutas sel ajal oma teose "Philosophumena". Urbanust seostatakse püha Cecilia martüüriumiga, sest ta ristis Cecilia abikaasa Valerianuse ja tolle venna Tiburtiuse. Ta lasi ka Cecilia haua kohale ehitada kiriku. Urbanus I olevat elanud Via Appia lähedal koopas. Ta olevat käskinud valmistada armulaualiturgial kasutatavad esemed hõbedast ja ta laskis 25 titulaarkirikule valmistada hõbedast pateenid. Urbanus I olevat tunnustanud, et kirik omandab maiseid rikkusi.
Urbanusele omistatakse üks kiri, mis koostati arvatavasti tunduvalt hilisemal ajal.
Urbanus I hukati kristliku traditsiooni järgi 23. mail 230, kui tal löödi pea maha ja ta maeti 25. mail Praetextatuse katakombides, teise versiooni järgi on ta maetud San Callisto katakombidesse. Teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Urbanus I mälestuspäev on 25. mai, mis on eesti rahvakalendris tuntud urbanipäevana. Urbanus I kaitseb tormi ja välgu eest.


Puhtaverelised.
Puhtaverelisteks nimetatakse "Harry Potteri" sarja võlumaailmas nõidu ja võlureid, kelle esivanemate hulgas pole mugusid, vaid ainult puhtaverelised nõiad ja võlurid. Voldemorti pooldajad on just need, kes peavad nn. sopaverelisi alamaks rassiks ja peavad äärmiselt taunitavaks nendega sõbrunemist. Tegelikult on aga ei olene võluri või nõia võlujõu võimsus sellest, kas tegu on puhtaverelise või sopaverelisega.


Nicolas Flamel.
Nicolas Flamel 19. sajandi joonistusel
Nicolas Flamel (arvatavasti 1330 Pontoise – 22. märts 1418 Pariis) oli prantsuse alkeemik, kes väidetavalt olevat avastanud tarkade kivi ja elueliksiiri.
Nicolas Flamel elatas end kirjutaja ja käsikirjade müüjana. Flamel ja tema naine Perenelle olid mõlemad katoliiklased. Vanas eas olid nad tuntud oma jõukuse ja heategevuse poolest, samuti avastuste poolest alkeemias. Mõlemad elasid väga vanaks. Flamel kavandas 1410 omaenese hauakivi, millele oli nikerdatud hulk alkeemilisi märke ja sümboleid. Tänapäeval säilitatakse seda hauakivi Pariisis Cluny muuseumis.
Flamel maeti Pariisi Saint-Jacques-de-la-Boucherie kirikusse. Tänapäeval on sellest säilinud üksnes Saint-Jacques'i torn.
Üks majadest, kus Flamel kunagi elas, on säilinud. See asub aadressil Montmorency tänav 51 ja on kogu Pariisi vanim kivimaja. Maja valmis 1407 ning selle seinale on kirjutatud: "Meie, künnimehed ja naised, kes me elame vööruses selles majas, mis on ehitatud 1407, oleme kohustatud iga päev lausuma meieisapalve ja "Ave Maria" palve, tänades Jumalat tema hiilguse eest, mis andestab vaestele ja surnud patustele". Tänapäeval on selle maja esimesel korrusel restoran.
Pariisis on Louvre'i lähedal Nicolas Flameli tänav. See ristub Perenelle'i tänavaga, mis on saanud nime tema naise järgi.
Kirjandusliku tegelasena.
Nicholas Flameli on mainitud paljudes raamatutes, näiteks Dan Browni raamatus "Da Vinci kood", J.K. Rowlingi raamatus "Harry Potter ja tarkade kivi" ning Michael Scotti romaanisarjas "Surematu Nicolas Flameli saladused". Teda mainib Victor Hugo romaanis "Jumalaema kirik Pariisis", kus Flameli töö tarkade kivi alal innustas Claude Frollo teadustööd. Umberto Eco mainis teda 1988 oma romaanis "Foucault' pendel".
Flamel, Nicolas
Flamel, Nicolas


Fred Jüssi.
Fred Jüssi (sündinud 29. jaanuaril 1935 Arubal) on eesti zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija.
Biograafia.
Aastal 1958 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia erialal.
Aastatel 1958–1960 töötas Emmastes õpetajana, 1962–1975 kuulus ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumisse, kus tema ametiks oli looduskaitseinspektor.
Aastail 1976–1989 Eesti Raadio mittekoosseisuline kaastöötaja. Ta oli Eesti Raadio saatesarja "Looduse aabits", mis oli eetris 1979–1986, autor.
Ta on salvestanud looduse hääli, nii helimaastikke kui ka paljude Eesti lindude, konnade jt. hääli, publitseerinud albumeid ja loodusteemalisi jutustusi, samuti mõtisklusi loodusest.
Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.
Pere.
Tema lapsed on Mari Jüssi, Ivar Jüssi, Mart Jüssi. Tema abikaasa oli Helju Jüssi.


Endel Tulving.
Endel Tulving (sündinud 26. mail 1927 Petseris) on eesti päritolu Kanada psühholoog, üks tunnustatumaid mälu-uurijaid maailmas. Ta on tuntud kui episoodilise mälu avastaja ja uurija.
1957. aastal kaitses filosoofiadoktori kraadi Harvardi ülikoolis. Alates 1956. aastast töötanud Toronto Ülikoolis.
Ta on Kanada Kuningliku Seltsi liige, Londoni Kuningliku Seltsi liige, Rootsi Kuningliku Akadeemia välisliige, Euroopa Akadeemia välisliige ja Eesti Teaduste Akadeemia välisliige.
Elulugu.
Endel Tulving sündis 26. mail 1927. aastal Petseris kohtuniku peres. Õpinguid alustas Tartus Treffneri gümnaasiumis. Teise maailmasõja ja nõukogude okupatsiooni tõttu jätkus haridustee Saksamaa põgenikelaagris. Sel perioodil hakkas ta valdavalt huvi tundma psühholoogia vastu. Saksamaal töötas ta ka tõlgina ja veetis ühe aasta meditsiinitudengina Heidelbergis.
1949. aastal emigreerus Kanadasse, kus sai Toronto Ülikooli üliõpilaseks. Bakalaureusekraadi Torontost sai ta 1953. aastal ning magistrikraadi järgmisel aastal. Edasi asus ta õppima Harvardi ülikooli ning omandas Ph.D eksperimentaalpsühholoogias 1957. aastal.
Ta oli abielus kunstnik Rutt Tulvinguga. Neil on tütred Elo Ann ja Linda.
Akadeemiline karjäär.
Oma doktorantuuri lõpuperioodil 1956. aastal alustas tööd Toronto Ülikoolis lektorina, kus töötas kuni emeriteerumiseni 1992. aastal. Endel Tulving valiti Toronto Ülikooli korraliseks psühholoogiaprofessoriks 1965. aastal. Erilise tunnustusena valiti ta 1985. aastal Toronto ülikooli ülikooliprofessoriks ("university professor"). Paralleelselt tööga Torontos oli ta aastatel 1970-1975 professor ka Yale'i Ülikoolis. Tulving on töötanud aastatel 1974-1980 Torontos ka psühholoogia osakonna dekaanina. Pärast emeriitprofessori tiitli saamist on Tulvingu sidemed oma "alma mater'"iga säilinud. Suurema osa ajast aga tegeleb ta teadusega Rotmani uurimisinstituudis ("Rotman Research Institute") Baycresti Keskuses Tanenbaumi õppetooli kognitiivse neuroteaduse professorina. Tal on samuti Clark Way Harrisoni külalisprofessori koht ("Distinguished Visiting Professorship") Washingtoni Ülikoolis Saint Louis'is.
Endel Tulving on olnud ja on paljude teadusajakirjade toimetuskollegiumites (nt "Psychological Research, European Journal of Cognitive Psychology, Journal of Experimental Psychology" jmt). Ta oli aastatel 1969-1972 ajakirja "Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior" peatoimetaja. Tema avaldatud teaduspublikatsioonide hulk ulatub sadadesse. Paljud nendest on saanud klassikalisteks artikliteks või raamatuteks. Ta kuulub maailma 10 tsiteerituma kognitiivpsühholoogi hulka ja on mälu-uurijate absoluutses tipus.
Endel Tulvingu uurimisalaks on olnud mälu. Tema poolt avastatud nähtuste või loodud mõistete seas on subjektiivne organisatsioon, sisendi ja väljundi interferents, erinevus olemasoleva ja kättesaadava informatsiooni vahel, meenutusajendid ("retrieval cue"), ajendist sõltuv unustamine ("cue-dependent forgetting"), Tulving-Colotla esmase mälu indeks, meenutatavate sõnade ja nimede äratundmise nurjumine, reduktsiooni meetod mälujälgede struktuuri kindlakstegemiseks, Tulving-Wisemani funktsioon, mis seob äratundmist ajendatud meenutamisega, kodeerimise spetsiifilisus, sünergiline ekfooria, salvestamise/ammutamise interaktsioon, pertsptiivse ja ekfoorilise sarnasuse seosed äratundmisel, episoodilise ja semantilise mälu eristamine, erinevus noeetilse ja autonoeetilise teadvuse vahel, stohhastiline sõltumatus pertseptiivse praimimise ja eksplitsiitsete mälunäitajate vahel ja lõpuks pertseptiivne praimimine kui kvaasimälu süsteem.
Episoodiline ja semantiline mälu.
1972. aastal avaldas Endel Tulving artikli, mis põhjustas revolutsiooni mälu uurimise valdkonnas. Artikli sõnumiks oli, et inimese mälu pole üks, vaid jaguneb kahte üksteisest põhimõtteliselt erituvaks mälusüsteemiks - episoodiliseks ja semantiliseks.
Episoodiline mälu on süsteem, mis kogub infot ajaliselt märgistatud sündmuste ning nende ajalis-ruumiliste suhete kohta. Semantiline mälu teiselt poolt on mälu, mis on vajalik keele kasutamiseks. See on mentaalne tesaurus, organiseeritud teadmiste kogu,mida inimene omab sõnade ja teiste verbaalsete sümbolite kohta, nende tähenduste ja tähistuste kohta, nende omavaheliste suhete kohta, sümbolite ja mõistetega ümberkäimise reeglite, valemite ja algoritmite kohta.
Episoodiline ja semantiline mälu on kaks propositsionaalse mälu süsteemi: nende funktsioonideks on koguda, säilitada ja teha kättesaadavaks informatsioon organismi ümbritseva välismaailma kohta, selline informatsioon, mis on esitatav propositsionaalsel kujul. Neid on võimalik vastandada mälusüsteemidele, mille ülesandeks on omandada ja kasutada oskusi ja protseduure, ehk protseduurilisele mälusüsteemile.
Episoodiline ja semantiline mälu on sarnased selles, et nad on propositsionaalse mälu alaliigid. Vaatamata sarnasusele on aga ka olulisi erinevusi nende kahe vahel. Need erinevused on kokkuvõetavad kolme suurema kategooria alla: erinevused informatsioonis, erinevused toimimise põhimõtetes (operatsioonid) ja erinevused "kasutuses" või osas, mida mälu mängib elu erinevates avaldustes.
Side Eestiga.
1989. aastal valiti Endel Tulving Tartu Ülikooli audoktoriks. Ta oli Eesti Käitumis- ja Terviseteaduste Keskuse juhtkomitee liige ja on Eesti Psühholoogide Liidu liige.
Tulvingu otsesel toetusel leidis aset mälupsühholoogia konverents Tallinnas, mille tulemusena valmis 2000. a kogumik "Memory, consciousness, and the brain: The Tallinn Conference", Psychology Press, toimetajaks Endel Tulving.


Piatra Neamț.
Piatra Neamț on linn Rumeenias, Neamți maakonna keskus.


Neamți maakond.
Neamți maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Moldovas.


Tripoli (Liibanon).
Tripoli on linn Liibanonis, Põhja-Liibanoni kubernerkonna halduskeskus. Asub Vahemere kaldal.
Ajalugu.
Tripoli asutati foiniiklaste kaubapunktina 9. sajandil eKr. 539. aastal eKr langes pärsia võimu alla. 1109 kuni 1289 oli ristisõdijate loodud Tripoli krahvkonna pealinn.
Tripoli on Beiruti järel elanike arvult teine linn Liibanonis.


Tripoli.
Tripoli (kreeka Trípolis/Τρίπολις 'kolm linna', araabia Ţarābulus/طرابلس) on Liibüa pealinn ja suurim linn. Asub Vahemere kaldal.
Tripoli on Liibüa peamine sadam, kaubandus- ja tööstuskeskus.
Ajalugu.
Tänapäeva Tripoli kohale asutasid foiniiklased 7. sajandil eKr Oea linna. Hiljem läks linn kreeklaste koloonia Kürenaika, seejärel Kartaago võimu alla.
2. sajandi lõpus eKr kuulus linn Rooma riigi Aafrika provintsi ja kandis nime "Regio Syrtica". 3. sajandi alguses tunti Oea, Sabratha ja Leptis Magna linnasid nime all Regio Tripolitana. Arvatavasti oli Leptis Magnast pärit Septimius Severuse ajal tegemist eraldi provintsiga.
Kuna Tripoli on olnud pidevalt asustatud, ei ole sellest ajastust ehitisi peaaegu säilinud.
9. sajandi Pärsia ajaloolase al-Baladhuri järgi hõivasid Tripoli juba 642. või 643. aastal muslimid. Linn oli Fatimiidide, seejärel Mamelukkide dünastia võimu all. Mingil perioodil kuulus see Almohaadide impeeriumisse ja Hafsiidide kuningriigile.
1510. aastal hõivas linna Hispaania sõjamees Pedro Navarro, 1523. aastal anti see Malta ordule. Ordu eesmärgiks oli hoida linna sattumast kristlaste laevaliiklust kimbutanud berberi piraatide kätte. 1551. aastal alistus linn Osmanitele. 16. kuni 19. sajandini oli Tripoli vaheaegadega Osmanite riigi osa.
1911. aastal kuulutas Itaalia oma Tripolis elavate kodanike kaitsmise ettekäändel Osmanite riigile sõja. Järgmisel aastal sõlmitud rahulepinguga läksid Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzani provintsid Itaalia võimu alla.
1943. aastal hõivasid Tripoli liitlasväed ja kuni Liibüa iseseisvumiseni 1951. aastal haldas linna Suurbritannia.


Yozgat.
Yozgat on linn Türgis, Yozgati provintsi keskus. Asub 170 km Ankarast idas.
Ajalugu.
Yozgati piirkond oli asustatud juba hetiitide ajal. 1398. aastal liideti Yozgat Osmanite riigiga.


Leopard.
Leopard ("Panthera pardus") on kaslaste sugukonda pantri perekonda kuuluv imetaja.
Leviala.
Leopardi levila on suurem kui ühelgi teisel metsikult elaval kaslasel. Ta elab suuremas osas Aafrikast (välja arvatud Sahara) ja Lõuna-Aasias. Nõukogude Liidus kohati teda väga harva Taga-Kaukaasias, Kesk-Aasias ja Primorjes.
Klassifikatsioon.
Esimesena kirjeldas leopardi teaduslikult Carolus Linnaeus 1758. Edaspidi kirjeldati 27 leopardi alamliiki. 1996 uuriti leopardide DNA-d, et õige alamliikide arv teada saada, ja eristati kaheksa alamliiki: aafrika, pärsia, india, sri lanka, indohiina, jaava, põhjahiina ja amuuri leopard. Hiljem on siiski tunnistatud alamliikideks anatoolia, araabia ja belutšistani leopard. Aafrika leopardid on veel põhjalikult läbi uurimata ja pole välistatud, et seal saab veel mõne väikese alamliigi eristada.
Ajalugu.
Pantri perekond tekkis umbes 11 miljonit aastat tagasi. Tänapäevaste pantriliikide viimane ühine eellane elas umbes 6,37 miljonit aastat tagasi. Varaste leopardide jäänuseid on leitud Ida-Aafrikast ja Lõuna-Aasiast 2–3,5 miljoni aasta vanustest lademetest. Oletatavasti kujunes leopard tänapäevase liigina välja 470–825 tuhat aastat tagasi Aafrikas ja ta levis 170–300 tuhat aastat tagasi üle Aasia.
Väliskirjeldus.
Leopard on ilus saleda ja jõulise kehaehitusega loom. Tema tüvepikkus on 91–180 cm, saba pikkus 75–110 cm, kaal tavaliselt 32–40 kg, erandjuhtudel aga üle 100 kg. Tal on ümar pea, pikk saba ning saledad tugevad jalad.
Karvastik on põhitoonilt kollane ning sellel on üle kogu keha, jalgade ja saba selgepiirilisi musti laike ja rosette. Troopikas leidub melanootilisi isendeid, keda nimetatakse mustadeks pantriteks. Eriti sageli täheldatakse neid Jaaval. Samas pesakonnas võib koos olla nii musti kui normaalselt värvunud poegi. Troopikas elavate isendite karvkate on ere ja tihe, aga mitte kohev. Kaug-Idas on nende talvekarv paks, kohev ja tuhmim.
Elupaik.
Leopard elab tihedas segametsas nii mäenõlvadel kui tasandikel. Ta võib elada ka savannis või jõe kaldatihnikus. Ta elab erakuna ja peab jahti öösel. Ta ronib puu otsas väga osavalt, jäädes tihti sinna päevaks puhkama või ööseks saaki varitsema. Vahel püüab ta koguni puu otsast ahve, aga põhiliselt tegutseb ta siiski maapinnal. Ta hiilib saaklooma lähedusse ja tabab selle mõne võimsa hüppega. Ta võib ka varitseda loomaraja või loomade joomispaiga läheduses.
Toit.
Tema põhitoidu moodustavad väikesed antiloobid, hirved, metskitsed ja teised sõralised. Nende nappusel sööb ta närilisi, ahve ja linde, isegi roomajaid ja putukaid. Saagi, mida ta korraga ära ei suuda süüa, tassib ta puu otsa, et hüäänid, šaakalid ja teised raipesööjad seda kätte ei saaks. Seevastu vanad loomad võivad muutuda ise raipesööjateks. Üksikud isendid spetsialiseeruvad koerte ja kariloomade murdmisele. Peale selle on täheldatud ka inimsööjaid leoparde, keda on küll harvem kui lõvide ja tiigrite hulgas.
Sigimine.
Levila lõunaosas, kus aastaaegadel suurt vahet pole, sigivad leopardid suvalisel aastaajal. Kaug-Idas on innaaeg jaanuaris. Nagu teistelgi kaslastel, kaasnevad sellega isaste võitlused ja vali kisa. Muul ajal häälitsevad leopardid harva, olles seega vaisemad lõvidest ja tiigritest. Tiinus kestab 3 kuud. Pesakonnas on 1–3 pimedat tähnilist poega. Pesaks on raskesti ligipääsetavas kõrvalises kohas asuv koobas, kaljulõhe või mahalangenud puu juurte alla kaevatud auk.
Areng.
Leopardikutsikad kasvavad tiigrikutsikatest kiiremini. Juba 2-aastaselt saavutavad nad täiskasvu ja suguküpsuse, emased pisut varem kui isased.
Salaküttimine.
Leopardinahad on rahvusvahelisel karusnahaturul kõrges hinnas. Ühtlasi on nad ihaldatud jahitrofeed. Seetõttu on leoparde kütitud nii palju, et nad on sattunud väljasuremise ohtu, vähemalt väljaspool Aafrikat. Vahel tapetakse leoparde lihtsalt sellepärast, et neid peetakse ohtlikeks loomadeks. Tegelikult on leopard tähtsal kohal looduse sanitarina nagu teisedki suurkiskjad. Ta kütib eeskätt haigeid ja alaväärtuslikke loomi ja reguleerib paljude kahjulike liikide, näiteks ahvide arvukust.
Ohustatus.
Leopard kuulub rahvusvahelise punase raamatu liikide hulka.


Gepard.
Gepard ("Acinonyx jubatus") on kaslaste sugukonda kuuluv imetaja.
Gepardi kehapikkus on 150 cm, sellele lisandub saba pikkusega 70 cm. Kaal on umbes 70 kg.
Gepard on kiireim maismaaloom. Ta võib lühikesel distantsil (kuni 400 m) saavutada kiiruse 120 km tunnis.
Paljunemine.
Gepard saavutab suguküpsuse umbes kolmeaastaselt. Tiinus kestab umbes 95 päeva. Pesakonnas on 1–3 poega. Hinnanguliselt sureb 95% gepardipoegadest enne 1 aastaseks saamist. Suurem osa neist langeb teiste kiskjate saagiks. Vabas looduses võib gepard elada 15 aastaseks.
Levila.
Gepard oli varem levinud kogu Aafrikas ja Lõuna-Aasias, viimasel jääajal ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Tänapäeval on gepard levinud Aafrikas peamiselt Saharast lõuna pool. Iisraelis, Indias, Pakistanis ja Afganistanis on gepard välja surnud. Iraanis on säilinud vabas looduses 50...200 looma, kuid sealne alamliik sureb asurkonna väiksuse tõttu ilmselt välja hoolimata rangetest kaitsemeetmetest. Hinnanguliselt elab kogu maailmas 9000 – 12 000 gepardit.


Talvesõda.
Talvesõda (soome keeles "talvisota", rootsi keeles "vinterkriget") oli sõda Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel, osa Teisest maailmasõjast.
Sõda algas, kui Nõukogude liit ründas 30. novembril 1939 kell 8.30 sõda kuulutamata Soome Vabariiki. Talvesõda kestis 105 päeva ja lõppes 13. märtsil 1940 Moskva rahulepinguga. Rahu kestis kuni 25. juunini 1941. Teise maailmasõja käigus asus Soome Saksamaa liitlasena uuesti sõjategevusse NSV Liiduga.
Sõja tagajärjel loovutas Soome 13% oma territooriumist ja suuruselt teise linna Viiburi Nõukogude Liidule.
Sõda leidis aset sajandi külmimal talvel, mistõttu sõda peeti eriti Nõukogude poole jaoks väga rasketes tingimustes. Punaarmee kaotused olid soomlastega võrreldes mitu korda suuremad.
Et Teise maailmasõja Läänerindel käis Kummaline sõda, kus suurt midagi ei toimunud, jälgis maailma ajakirjandus Talvesõda hoolega. Tuntuks said soome sisu ja Molotovi kokteili mõiste, samuti soomlaste taktika "motti" ja "Talvesõja vaim".
Eellugu.
Aastatel 1809–1917 oli Soome olnud Venemaa keisririigi osa. Soome suurvürstiriigi ja Venemaa suhted olid stabiilsed ja rahulikud Soome venestamise ja Esimese maailmasõjani. Esimese maailmasõja tagajärjel kaotasid Saksamaa ja Venemaa ning viimase territooriumil asuv Nõukogude Liit kümnekonnaks aastaks suurriigistaatuse.
Pärast Soome kodusõda iseloomustasid Soome ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid umbusk ja vimm, mida raskendasid Soomes 1920. ja 1930. aastatel esinenud paremäärmuslus ja Nõukogude Liidu toetatud kommunistlik liikumine. Kui Nõukogude Liit tugevnes, hakkas ta huvituma endiste äärealade tagasivõitmiseks. Formaalselt parandas suhteid Soome ja Nõukogude Liidu mittekallaletungileping (1932), kuid tegelikult olid suhted enne Teist maailmasõda väga jahedad.
Nõukogude Liidu jaoks oleks võim Soome ja Baltimaade üle tähendanud ligikaudset naasmist Venemaa keisririigi 1914. aasta sõjalis-strateegilistele positsioonidele. Tollal kontrollis Venemaa Soome lahe mõlemat kallast ning sai Peeter Suure merekindluse idee järgi rannasuurtükkide ja meremiinide abil Peterburi kaitsta. Soome ja Eesti iseseisvumisega oli Venemaa kaotanud kõik Soome lahe rannakindlustused peale Kroonlinna. Leningradi strateegiline asend oli nõrk ka maasõja seisukohast, sest Soome-Nõukogude piir kulges mööda Rajajoki/(Sestra) jõge vaid 32 km kaugusel (suurtüki laskekaugusel) linnast. Peale selle oli Soome territooriumi kaudu võimalik katkestada Leningradi-Murmanski raudteeliin.
Molotovi-Ribbentropi pakti tulemused Soomele.
23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotov ja Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentropi poolt allkirjastatud Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salalepingu kohaselt kuulus kahe suurriigi vahel jaotatud Euroopa väikeriigid NSV Liidu mõjupiirkonda ning Saksamaa kohustus, mitte vahele segama NSV Liidu poolt elluviidavat poliitikat.
1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda. Euroopa väikeriigina võttis Soome Teise maailmasõja puhkedes kaitsepositsiooni. Eesmärgiks oli jääda iseseisvaks ja vältida sõjategevust Soome territooriumil. Septembris 1939 otsiti tuge Rahvasteliidult ja Põhjamaade koostöölt.
Nõukogude Liidu eesmärk oli allutada Soome Vabariik, mis kuulus Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli alusel Nõukogude huvisfääri endale. Nõukogude Liidul oli Soome kaudu võimalik rünnata Saksamaale elutähtsat malmi eksporti Põhja-Rootsist ja valitseda Läänemerd. Peale selle avanes Soome kaudu lisajuurdepääs Norrasse, kust Nõukogude mereväele avanes võimalus kontrollida Atlandi ookeani põhjaosa. Soomes oli ka kvaliteetne metsa- ja metallitööstus ning malmivarud. Selleks, et seda saavutada, alustati 1939 läbirääkimisi, kus Nõukogude Liit esitas Soomele nõudmise lükata piir Leningradist täiendavalt 20–25 kilomeetrit läände. (Tollal oli piir Leningradist kõigest 32 km kaugusel.) Taotleti ka Hanko poolsaare rentimist Nõukogude Liidule 30 aastaks mereväe baasi loomiseks ja mõningaid Soome saari Soome lahes, kokku Soome territooriumi 2761 km² ulatuses. Vahetusena pakuti Soomele 5529 km² suurust, suures osas inimtühja ja väärtusetut territooriumi Karjala ANSV-st (soomlased ütlesid selle pakkumise kohta "2 naela suppi 1 naela kulla vastu"). Soome valitsus lükkas pakkumise 1939 tagasi. Nõutud territooriumil Karjala kannasel asus ka Soome põhiline kaitseliin NSV Liidu vastu (Mannerheimi liin). NSV Liit ja Jossif Stalin püüdis järgida Hitleri poolt Tšehhoslovakkia vallutamiseks kasutatud taktikat, kui alguses nõuti Tšehhoslovakkia kaitseks olulise Sudeedimaa loovutamist Saksamaale, pärast kaitserajatistest ilmajäänutena loobus Tšehhoslovakkia ka sõjalisest vastupanust Saksamaa vastu ja alistus. Otsus keelduda NSV liidu nõudmistest ja mitte alluda nõukogude diktaadile oli silmapaistev, sest ümberkaudsed ohustatud riigid olid selleks ajaks juba alistumas NSV liidu survele: 28. septembril Eesti, 5. oktoobril Läti ja 10. oktoobril Leedu. Samuti polnud reageerinud Euroopa suurriigid ei Saksamaa agressioonile Poola suhtes ega surve avaldamisele Balti riikidele.
Seepeale hakkasid Nõukogude Liidu eriteenistused ja luureorganid sõja provotseerimiseks ja rahva arvamuse kujundamiseks välja töötama ja täide viima provokatiivseid intsidente piirialadel. Nende hulgas tulistati oma vägesid suurtükkidest ja miinipildujatest.
1939. aasta oktoobris moodustati ka NSV Liidu SARKi Karjala ANSV Valitsuse töötajatest SARKi operatiivbrigaad, kuhu kuulus 10 operatiivgruppi tegevuseks Soome territooriuimil.
Sõja algus.
26. novembril 1939 tulistas Punaarmee suurtükipatarei, mida juhtis Venemaa eestlane Otto Aaman, Mainila küla lähistel Punaarmee diviisi 329. polgu 4. roodu positsioone. Nõukogude Liidu valitsus teatas, et Soome tulistas Mainila külas õppustel olnud punaväelasi. Õppustel olevate sõdurite keskele olevat langenud mõned kahurimürsud ning 4 punaväelast saanud surma ja 9 haavata.
Tegemist oli Nõukogude provokatsiooniga, mille korraldas Leningradi sõjaväeringkonna staabi luureosakond. Saanud Leningradi sõjaväeringkonna ülema Kirill Meretskovi ja ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ja ÜK(b)P Keskkomitee sekretäri Andrei Ždanovi allkirjadega$erivolitused, andis sõjaväeringkonna luureosakonna ülem polkovnik Tihhomirov Punaarmee 221. suurtükiväepolgui ühele patareile käsu tulistada oma laskurdiviisi 329. polgu 4. roodu positsioone Mainila küla lähistel. Kuna punaväelasi tulistanud patarei asus piirikõveriku tõttu sihtmärgist põhja pool, jäi mulje, et tulistamine toimus Soome territooriumilt. Neid pauke kutsutakse soome keeles "Mainilan laukaukset".
Nõukogude Liit esitas diplomaatilise noodi ja soovis, et Soome vabandaks ja viiks oma väed 20–25 km piirist läände. Soomlased eitasid tulistamist ega võtnud endale vastutust juhtunu eest ning keeldusid piiride muutmisest. 28. novembril teatas Vjatšeslav Molotov, et Nõukogude Liit katkestab mittekallaletungilepingu Soomega (1932 sõlmiti Soome ja NSV Liidu vahel mittekalletungileping, mida uuendati 1934. aastal 10 aastaks). Päev hiljem katkestas Nõukogude Liit Soome Vabariigiga diplomaatilised suhted.
30. november 1939 heitis Rahvasteliit NSV Liidu RL liikmete seast välja kui agressori.
Soome positsioonid Karjala kannases 1939. aastal.
Soome Vabariigi relvajõud.
Soome Vabariigil oli 1939. aastal välja panna 9 diviisi ehk 175 000 meest, mida sõja käigus suurendati kuni 300 000 meheni, 50 tanki ja 130 sõjalennukit. Sõja jooksul suurenes lennukite arv 287ni.Lennukid saadi pealmiselt Saksamaalt.
NSV Liidu relvajõud.
Talvesõjas ründas Soomet umbes 1 000 000 Punaarmee sõdurit ehk 45 diviisi, 3000 tanki ja 3800 lennukit. Vägesid juhtis Kliment Vorošilov, keda Stalini korraldusel alates 7. jaanuarist 1940 asendas Semjon Timošenko. Soome vallutamiseks koondati Soome ja NSV Liidu piirile 7. armee, 8., 9. armee (milles kaks korpust, Põhjakorpus-44., 100., ja 63. diviisist ja Lõunakorpus-54. diviis, Siberi suusabrigaad)-armee juht Vassili Tšuikin ning armeekomissariks, Punaarmee Poliitosakonna ülem Lev Mehlis ja 10. armee. Soome "vabastamiseks" formeeriti NSV Liidus spetsiaalselt 106. magilaskurdiviis, kuhu koondati NSV Liidus repressioonidest ellujäänud soomlased, vepslased, karjalased ja isurid. Mobiliseeritutest moodustati 4 diviisi, mis koondati korpuseks, ehkki juba 1. veebruarist täiendati Soome Rahvaarmeed mobiliseeritud nõukogude kesk-aasia sõjaväelastega. Korpuse ülem oli soome päritolu Punaarmee ohvitser Akseli Anttila, kes oli 1937. aastal represseeritud soomlasena, kuid vabastati vabastusretke juhtimiseks GULAGist. Korpuse staabiülemaks oli brigaadikomandör Romanov, poliitosakonda juhtis Tereškin, kes kasutasid soomepäraseid nimesi "Raikas" ja "Tervonen".
Nõukogude vallutussõja varjamiskatse.
Pärast sõja algust 1. detsembril ja esimese piiriäärse asula Terijoe vallutamist moodustati seal nn. Soome rahva valitsus Soome Demokraatlik Vabariik, mille juht oli soome päritolu pikaaegne Kominterni funktsionäär Otto Wille Kuusinen. Kuusise Terijoe valitsust tunnistas NSV Liit ainsa Soome valitsusena ning sõlmis sellega sõprus- ja abilepingu.
Kuid juba enne Terijoki vallutamist ja Somme Demokraatliku Vbariigi väljakuulutamist alustati 1939. aasta 23. novembril NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi rahvakomissar Kliment Vorošilovi korralduse alusel Petrozavodskis formaalselt Soome vabastusarmee, kuid faktiliselt Punaarmee koosseisu kuulunud mägilaskurdiviisi juhtkonna ja väeosade formeerimist.
Vastukaaluks Kuusineni valitsusele oli Soome Riiginõukogus arutusel Mannerheimi poolt välja pakutud plaan moodustada Aleksandr Kerenski või Lev Trotski juhtimisel Vene valitsus Karjala piirkonnas, kuid kuna ettepanek ei leidnud toetust riigi poliitilise juhtkonna poolt, siis plaan ei realiseerunud. Samuti hakati organiseerima Vene Üldsõjalise Liidu juhtimisel vene emigrantidest ja nõukogude sõjavangidest vene väeosi võitluseks nõukogude vägede vastu, mida organiseeris Nõukogude Venemaalt 20-ndail aastail põgenenud Boriss Bažanov.
Punaarmee üksustele püstitatud ülesanded.
Salajase operatiivkäsu Soome vallutamiseks olid Soome piirile koondatud Nõukogude väekoondised saanud juba 20. novembril, seega 9 päeva enne diplomaatiliste suhete katkestamist. Soome piirile oli koondatud neli armeed. Neist suurim oli 7. armee, kuhu kuulus 12–14 kütidiviisi, üks soomusvägede korpus ja hulk üksikuid soomusbrigaade kokku umbes tuhande tankiga. See armeekoondis pidi andma pealöögi Leningradi suunalt, vallutama Karjala kannase ja suunduma seejärel Helsingi peale. 7. armee tegevust pidi toetama 8. armee, andes oma seitsme diviisi ja kahe soomusbrigaadiga abilöögi põhja pool Laadoga järve, et haarata Karjala kannast kaitsvaid Soome üksusi seljatagant. Põhjas asunud 9. armee ülesandeks oli tungida läbi Kesk-Soome Botnia lahe rannikule, ning katkestada Soome ühendusteed Rootsiga. Seda lööki pidi toetama 14. armee, kes pidi Põhja-Jäämere rannikul ära lõikama läbi Petsamo sadama toimivad Soome ühendusteed välismaailmaga. Leningradi sõjaväeringkonna vägedele püstitati ülesanne vallutada Soome kahe nädala jooksul.
Sõjategevus.
Punaarmee esimese pealetungi suunad, Talvesõjas Karjala kannasel
Nõukogude Liidu juhtkond arvas, et Soomet rünnates ei kesta sõjategevus üle paari-kolme nädala.
Nõukogude väed tungisid Soomele kallale 30. novembri 1939 hommikul terve Nõukogude-Soome Vabariigi piiri ulatuses ning Punaarmee pommituslennukid pommitasid Helsingi ja Viiburi tsiviilobjekte. Soomlased olid 1920. aastatel ehitanud Mannerheimi kaitseliini. Paraku ei valminud Talvesõjaks Mannerheimi liini teine järk, mille ehitamist alustati 1932. aastal.
Punaarmee esimene pealetung.
Esimene kaitselahingute periood oli detsembrist 1939 kuni jaanuarini 1940, kus Soome väed kaitselahingutes Karjala kannasel Mannerheimi liini 1. kaitseliinil pidasid kinni 7. ja 13. armee pealetungi ja Punaarmee poolt Laadoga järvest põhja poolt teostatud Suomussalmi juures piirasid ümber ja hävitasid peaaegu täielikult pealetungivad Nõukogude 8. armee 165. ja 44. jalaväediviisi, mille tagajärjel Punaarmee kaotas ca 27 000 sõdurit tapetute, külmunute ja teadmata kadunutena. Sõdivate riikide inimressurss oli väga erinev ja seega olid jõud ebavõrdsed. Punaarmee käsutuses oli praktiliselt piiramatu inimressurss, mida aeti tulle hoolimatult. Väikesel rahval niisugust inimressurssi ei olnud.
Punaarmee lõpetas tulemusteta pealetungioperatsioonid Karjalas 21. detsembril ja 26. detsembrist asus kaitsele ning vägede ümbergrupeerimisele. Pärast esmaseid kaotusi moodustas NSV Liidu juhtkond esialgse välksõja läbikukkumisel sõjaks Soomega 7. jaanuaril 1940. aastal Põhja rinde.
Punaarmee teine pealetung.
Järgmine nõukogude vägede läbimurdekatse algas 1. veebruaril kümnepäevase suurtükiväe ettevalmistustule ja lennuväe õhurünnakutega nii rindel kui Soome linnadele ja transpordisõlmedele.
Uute väejuhtide organiseeritud ja kahe armee võrra täiendatud Punaarmee Semjon Timošenko juhitud Looderinde vägede suurpealetung Soome peakaitseliinile algas 11. veebruaril 1940. aastal 15-kilomeetrisel läbimurdelõigul Muolaanjärvi ja Karhula vahel, 2,5-3 tunnise tuleettevalmistusega. Viie päeva jooksul õnnestus Punaarmee 7. armeel suurte kaotuste hinnaga kiiluda end kuni 4 kilomeetri sügavusele Mannerheimi kaitseliini Summa piirkonnas. 13. armee aga jõudis välja joonele: Muola - Ilves - Salmankaita - Ristisaari. Soomlased olid 15. veebruariks sunnitud taganema oma vahekaitseliinile.
18. veebruaril alustas Punaarmee rünnakuid vahekaitseliini vastu. Soome ülemjuhataja oli reservide puudusel sunnitud pärast ägedaid tõrjelahinguid andma loa taanduda 28. veebruariks kolmandale ja viimasele kaitseliinile.
Punaarmee surve jätkus raugematu hooga. 3. märtsiks jõudsid Nõukogude väed Viiburi lähistele. Linna pärast puhkesid kümnepäevased ägedad lahingud. Soomlased avasid Punaarmee edasitungi takistamiseks Saima kanali lüüsid ja ujutasid üle Viiburi kirdeosa, kuid see ei takistanud Punaarmeel linna tungimast. Viiburis käisid ägedad lahingud (linna puruks pommitamine) veel kaks tundi pärast seda, kui jõustus Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu 13. märtsil 1940 kell 11.00. Linna keskosa jäigi Punaarmeel vallutamata.
Välisabi Soomele.
Soomele tulid appi tuhanded vabatahtlikud paljudest riikidest, appitulnuid vabatahtlike oli 11 500 meest. Talvesõjas osales ka sadakond eestlast (ametlikult 56, A. Juutilaineni hinnangul võis neid olla üle saja). Otsesest abistamisest võtsid osa 26 riiki. Lennukite, tankide ja muu sõjavarustuse suurimaiks tarnijaiks olid Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania. USA president Franklin Roosevelt keelas toorainete ja tööstusseadmete ekspordi Nõukogude Liidule ja andis Soomele 30 miljonit dollarit laenu.
Inglismaa ja Prantsusmaa kavandasid relvastatud interventsiooni Soome abistamiseks. Nende 57 000-meheline ekspeditsioonikorpus oli juba Inglismaa sadamates laevadele paigutatud, kuid Rootsi ja Norra valitsus keeldusid kategooriliselt ekspeditsioonivägede läbilaskmisest oma territooriumi kaudu. Vaatamata Soome valitsuse korduvatele palvetele jäi Rootsi ebasõbralik hoiak Soome suhtes püsima kuni Talvesõja lõpuni. Seetõttu jäi Soomel väga vajalik välisabi saamata. Kuid nimelt see
Inglismaa ja Prantsusmaa kavatsus hoidis ära Soome okupeerimise ja liitmise 12. liiduvabariigina
Moskva rahulepinguga Nõukogude Liidule läinud alad.
Sõja tagajärjed.
Rünnates Soomet, rikkus NSV Liit rängalt Nõukogude Liidu ja Soome vahel jõus olnud mittekallaletungipakti, samuti riikide lepingut piirikonfliktide selgitamisest ja Nõukogude Liidu poolt allakirjutatud Rahvasteliidu põhikirja. Soome ründamise eest heideti Nõukogude Liit Rahvasteliidust 14. detsembril 1939 välja.
Sõda peeti 105 päeva ja Punaarmee ei suutnud selle ajaga Soomet vallutada. Nõukogude Liit suutis vallutada ainult mõned Soome piirialad, kuid Soome vägede rinne oli märtsis juba langemas. Märtsis alustati Moskvas Stalini soovil rahuläbirääkimised, sest oli oht, et Inglismaa-Prantsusmaa jt asuvad sõtta Soome poolel, aga see oli Venemaale halvim variant edasise maailmapoliitika elluviimisel. Seetõttu püüti teha kiiresti Soomega rahulepe. Samuti tagastati Soomele Petšengas vallutatud niklikaevandused (kuulusid Kanada-Inglise kompaniile). Moskva rahuleping Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel sõlmiti 12. märtsi õhtul kiirustades. 13. märtsil 1940 kell 11.00 lõppes sõjategevus kõigil rinnetel. Rahulepinguga kaotas Soome üle 10% oma aladest, elanikkond ca 400 000 elanikku lahkus Soome. Kaotati osa Sallast, enamik Soome Karjalast koos Viiburi linnaga, Sortavala, Petsamost Kalastaja poolsaar, 4 Soome lahe saart ja kogu Laadoga järve läänekallas. Rahulepinguga saavutas Nõukogude Liit vaid vähesed soovitud eesmärgid ning Soome säilitas iseseisvuse tänu oma visale vastupanule ja lääneriikide võimalikule sekkumisele sõtta Soome poolel ning ei vastanud NSVL poliitilisele plaanile selles osas (lääneriikide sõttaastumine NSVL-ga). Talvesõja lahingud tõdesid, et Punaarmee lahinguline ettevalmistus 1939. aastal ei võimaldanud oma ülekaalu elavjõus ja tehnikas kiirelt maksma panna ning Venemaal jäi arvestamata nn inimlik faktor- soomlaste visadus kodu kaitsel.
Kaotused.
Soome kaotas Talvesõjas surnutena 26 662 meest, haavatutena 39 886 meest, teadmata kadunutena ja vangi langenutena 1434 meest.
Punaarmee kaotustest on erinevaid andmeid. Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov väitis Punaarmee kaotusteks NSV Liidu Ülemnõukogu istungil 29. märtsil 1940 surnutena 48 745 ja haavatutena 186 584. Soomlaste kaotusteks valetas ta vähemalt 60 000 surnutena ja 250 000 haavatutena, st kõik Soome armee võitlejad. 1952. aasta NSV Liidu Kaitseministeeriumi kaadrite peavalitsuse andmetel kaotas Punaarmee sõjas 126 875 inimest tapetutena, andmeid haavatute, surnuks külmunute ja teadmata kadunud isikute kohta ei esitatud.
järgi olid Punaarmee kaotused surnute ja teadmata kadunutena 126 875 meest, haavatutena 264 908, haigestunutena 51 892, külmunutena 9614 ja vangi langes 3100 sõdurit.
Nikita Hruštšovi järgi kaotas Nõukogude Liit Talvesõjas 1 000 000 meest.
Marssali Carl Gustaf Emil Mannerheimi päevakäsus 13. märtsil 1940 mainiti venelaste kaotusteks umbes 200 000 meest ja 1600 tanki.
Mõjud.
Soome rahvas muutus ühtsemaks. Armeed hakati jõuliselt arendama. Soome hakkas otsima tuge Rootsilt, Suurbritannialt ja lõpuks Saksamaalt.
Nõukogude Liidu sõjalis-poliitiline autoriteet vähenes. Talvesõja kogemused mõjutasid Punaarmee arendamist. Soome ja Nõukogude Liidu vahelised suhted jäid väga halvaks.


Räpina valla lipp.
Räpina valla lipp on Eesti haldusüksuse Räpina valla lipp.
Lipp on kinnitatud 11. jaanuaril 2000.
Kui Räpina linn ja vald ühinesid 2002. aasta sügisel ühtseks omavalitsusüksuseks – Räpina vallaks, siis jäid kasutusele nii Räpina valla, kui ka Räpina linna lipp.
Lipu kirjeldus.
Räpina valla ristkülikukujuline lipp koosneb kahest horisontaalsest laiust, mis on eraldatud kuuselõikega. Ülemine laid on valge ja moodustab 2 ühikut ning alumine on sinine ja moodustab 3,5 ühikut lipu laiusest. Kuuselõige on 1,5 ühikut kõrge.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Välislingid.
Lipp


Prõpjat.
Vaade linnale majakatuselt. Silmapiiril tuumaelektrijaam.
Prõpjat on mahajäetud linn Ukrainas, Kiievi oblastis, Prõpjatsi jõe kaldal.
Prõpjati hakati rajama 4. veebruaril 1970. aastal. Esialgu taheti linn koos tuumaelektrijaamaga rajada 25 km kaugusele Kiievist, ent teadlaste soovitusel valiti lõpuks praegune asukoht 100 km kaugusel Kiievist Valgevene piiri ääres.
Linn asub umbes 3 km kaugusel Tšernobõli tuumaelektrijaamast. Seal elasid elektrijaama töötajad. Pärast Tšernobõli tuumakatastroofi evakueeriti kõik linna ja ümbruskonna külade elanikud. Tänapäeval on linn inimtühi. 1986. aastal elas linnas 49 400 inimest.
Veel hiljaaegu oli Prõpjat sisuliselt hilise nõukogude aja muuseum. Kõik korterelamud, millest 4 olid valmis, kuid kasutusse andmata, ujulad, haiglad ja teised ehitised olid maha jäetud koos kogu sisustusega kuni riiete, mänguasjade ja paberiteni. Elanikel lubati kaasa võtta ainult isiklikud dokumendid ning saastumata raamatuid ja rõivastust. Pärast õnnetust hukati mõne kuritegeliku rühmituse liikmed, kes käisid Prõpjatis väärtesemeid toomas ja müüsid neid turul. Kurjategijaid oli lihtne tabada, sest esemed olid radioaktiivselt saastunud.
Millalgi 21. sajandi algul on kuritegelikud jõugud linna täielikult rüüstanud. Linnast toodavad esemed ei ole enam radioaktiivsed ja ära varastatud on kõik tualetipoti istmeteni välja. Majade katused lasevad hooldamatuse tõttu vett läbi ning pole ime näha puid kasvamas majade katustel ja isegi sees. Mõnekümne aasta pärast on kogu linn eeldatavasti varemetes.
Prõpjat ja selle lähiümbrus on veel mitmesaja aasta jooksul elukõlbmatud. Tänapäeval moodustab praktiliselt kogu radioaktiivse kiirguse tseesium-137, millel kulub kolm sajandit, et tema tase langeks tuhandikuni praegusest.
Linna lähiümbruses elab hulgaliselt metsloomi, sealhulgas metsistunud hobuste karjad.


Ristirohi.
Ristirohi ("Senecio" L.) on taimeperekond korvõieliste sugukonnast.
Perekonnas on mitutuhat liiki. Ta on levinud üle maailma.
Ristirohud on ühe- või kaheaastased rohttaimed või püsikud. Mõned liigid on sukulendid, mõned on igihaljad poolpõõsad, põõsad või ronitaimed. Ida-Aafrika mägedes on ka puukujulisi liike. In ostafrikanischen Gebirgen existieren auch baumförmige Vertreter.
Ainuüksi Kesk-Euroopas on 30 pärismaist liiki, näiteks harilik ristirohi ("Senecio vulgaris") ja pihkane ristirohi, mis on levinud umbrohud.
Nimi.
Ladinakeelne nimi tuleb ladina sõnast "senex" 'rauk'. Põhjus on arvatavasti selles, et äraõitsenud taimed meenutavad oma valkjate juuskroonidega raugajuukseid. Võib-olla ka on asi poolkerakujulistes ja paljastes õiepõhjades, mis meenutavad kiilaspead.
Mürgisus.
Perekonnale on tüüpilised pürroliditsiinialkaloidid, mis suurelt jaolt kahjustavad maksa ja tekitavad vähki. Mürgistussümptomid ilmnevad enamasti hilja (mitme nädala või kuu pärast). Mürgistus on võimalik saada ka mee ja lehmapiima kaudu. Karjamaal veised küll väldivad ristirohtu, mitte aga heinas. sööda suur ristirohusisaldus võib seetõttu veiseid tugevasti kahjustada. Väga suure annuse korral on võimalik ka surmav mürgistus, eriti väikeimetajatel. Mitmed väga mürgised liigid on Mehhikos rahvapäraned hiiremürk.
Rahvameditsiinis kasutatakse peenendatud ristirohtu menstruatsioonihäirete ja ninaverejooksu puhul, kuid iseravimine ei ole siiski soovitatav.


Hüpertensioon.
Hüpertensioon on püsivalt normaalsest kõrgem arteriaalne vererõhk.
Hüpertensioon inimesel.
Piirväärtuseks inimesel on süstoolne üle 140 mm Hg ja diastoolne üle 90 mm Hg. Põhjuseks võib olla veresoonte ahenemine, neeru- ja kesknärvisüsteemi haigused. Vererõhk kasvab vanemas eas ja on seotud nii pärilike tegurite kui eluviisidega. Piirates suitsetamist, tehes füüsilist tööd, tarbides vähem soola, loomseid rasvu ja alkoholi võib vererõhu tõusu peatada või isegi langetada. Vererõhku võivad tõsta ka mõned muude haiguste raviks tarvitatavad arstimid.
Hüpertensioon veterinaarias.
Keskmiseks piirväärtuseks koertel ja kassidel on süstoolne üle 160 mm Hg ja diastoolne üle 100 mm Hg. Keskmine süstoolne vererõhk üle 200 mm Hg vajab kohest ravi.
Hüpertensiooni põhjuseks koertel ja kassidel on neeruhaigused, hüperadrenokortitsism, kilpnäärme haigused, "diabetes mellitus", maksa haigused, krooniline aneemia ja mõned ravimid (erütropoetiin, glükokortikosteroidid).
Geriaatrilistel koertel ja kassidel on hüpertensiooni peamiseks põhjuseks neeru haigused.
Koertel ja kassidel esineb sagedamini sekundaarset hüpertensiooni.


Retroviirus.
Retroviirus on viirus, mille genoom koosneb kahest RNA molekulist.
Retroviiruse genoomis kodeeritud revertaasi ehk pöördtranskriptaasi abil kopeerib viirus end DNA vormi ja suudab integraasi abil liituda peremeesorganismi pärilikkusainega. Integreerunud retroviiruse genoomi nimetatakse proviiruseks.


Insult.
Insult ehk ajurabandus ehk apopleksia on äge, lokaalsete neuroloogiliste ärajäämanähtudega ja/või üldsümptomidega kulgev aju kahjustust väljendav sündroom, mis kestab üle 24 tunni. Insult ei ole omaette haigus, vaid aju verevarustuse häirete tagajärjel tekkinud sümptomite kompleks.


Insuliin.
Insuliin on pankreases Langerhansi saarte beetarakkude toodetud valguline hormoon, mis reguleerib vere suhkrusisaldust.
Insuliini vabaneb verre proportsionaalselt söögikorrajärgse veresuhkru ehk glükoosi hulga tõusuga.
Esimesena eraldasid insuliini Frederick Banting ja Charles Best 1921. aastal. Koduloomadest eraldatud insuliini hakati ka diabeedi raviks kasutama.
Pärast insuliini keemilist sünteesi 1963 sai võimalikuks vähendada loomse insuliini kasutamist ravi otstarbel.


Infarkt.
Infarkt on elundi kärbumine ehk nekroos, mis on tingitud arteriaalse vere juurdevoolu lakkamisest. Enamasti on põhjus ateroskleroosist tingitud arteri ummistumises trombi või emboli tagajärjel.
Sagedasemad: müokardi (südamelihase) infarkt, ajuinfarkt (isheemiline insult), mesenteriaalinfarkt.


Isheemia.
Isheemia on vere juurdevoolu vähenemine elundile arterite ahenemise tagajärjel.
Arteri ahenemise põhjuseks võib olla vigastus, surve arterile, spastiline ahenemine, tromboos, emboolia, ateroskleroos või aterioskleroos.
Kestva isheemiatõve tagajärjeks võib olla kudede kärbumine.


Furunkul.
Furunkul ("furunculus") ehk koeranael on mädane karvanääpsu põletik, mida põhjustab rasunäärmest sisenenud stafülokokk.


Glükoos.
Glükoos ehk viinamarjasuhkur on monosahhariid, mis kuulub disahhariidide sahharoosi ja laktoosi koostisse.
Glükoos on püsisoojaste loomade eelistatud energiaallikas. Nad varuvad glükoosi lihastesse ja maksa glükogeeni kujul.
Taimede glükoosivarud on tärklise kujul. Glükoos on tselluloosi koosseisus olulisemaid taime rakukesta komponente.


Tärklis.
Tärklis on taimedes olev polüsahhariid. Tärklise üldvalem on (C6H10O5)n. Ainsuses olev termin "tärklis" ei tähenda mingit kindlat keemilist ühendit, vaid tähistab üldmõistet. Seega oleks korrektne nimetus "tärklised", viimane pole aga kasutusel pika traditsiooni tõttu.
Tärklis on puhtal kujul vees lahustumatu, lõhnatu ja maitsetu valge pulber.
Tärklis on taimede glükoosivaru. Ta koosneb kahest glükoosi polümeerist: amüloosist ja amülopektiinist (enamasti on nende suhe 20:80 või 30:70).
Leib muutub mälumisel magusaks süljes leiduva amülaasi toimel, mis lõhustab tärklise magusamaitseliseks maltoosiks ehk linnasesuhkruks.
Keemilised omadused.
Tärklise põhiomaduseks on hüdrolüüs (reageerib veega), mille kiirendamiseks kasutatakse katalüsaatorina väävelhapet.
Tärklis hüdrolüüsub ka inimorganismis fermentide (ensüümide) toimel.
Looduses.
Looduses on tärklis peamiselt taimede varuaine, kogunedes seemnetesse, mugulatesse (kartulis 20–24%, teraviljas 70%, riisis üle 80%).


Sahharoos.
Sahharoos ehk suhkur on glükoosist ja fruktoosist koosnev disahhariid keemilise valemiga C12H22O11.
Sahharoosi toodetakse peamiselt suhkruroost ja suhkrupeedist.


Disahhariidid.
Disahhariid on süsivesik, mis koosneb kahest monosahhariidist. Tuntuim disahhariid on sahharoos ehk suhkur, mis koosneb glükoosist ja fruktoosist.


Gini koefitsient.
Gini koefitsient ehk Gini kordaja codice_1 on ühiskonna tulude jaotuse ebavõrdsuse näitaja. Mida suurem on Gini koefitsient, seda ebavõrdsem on tulude jaotus. Näitaja võttis kasutusele Itaalia statistik Corrado Gini.
Gini koefitsient leitakse tulugruppide kumulatiivset osatähtsust kogutulus väljendava Lorenzi kõvera ja perfektselt ühtlase tulujaotuse korral joonistuva sirge (absoluutse võrdsuse joone) vahelise pindala suhtena mainitud sirge alusesse pindalasse. Seega jääb näitaja arvväärtus alati vahemikku 0..1.
Gini indeksiks nimetatakse sama näitajat protsentides väljendatuna (indeks saadakse koefitsiendi korrutamisel sajaga).
Tulude jaotust loetakse suhteliselt võrdseks, kui koefitsient on vahemikus 0,2..0,35. Arenenud tööstusriikide Gini koefitsient jääb sellesse vahemikku. Arenguriikide Gini koefitsient jääb vahemikku 0,45..0,6.
Eri riikide Gini koefitsientide võrdlemisel on oluline teada, millise tulu ja milliste tulugruppide alusel on koefitsient arvutatud ning millist arvutusmetoodikat on kasutatud. Näiteks erinevad tavapäraselt riigi Gini koefitsiendid bruto- ja netotulu kohta.
Eesti Gini koefitsient.
2009. aastal oli Eesti Gini koefitsient Statistikaameti andmetel 0,313.
2000. aastal oli Eesti sissetulekute ebavõrdsuse poolest maailma riikide arvestuses 2000. aastal 61. kohal. Euroopa Liidu riikidest oli Eestist tagapool vaid Portugal. 2001. aastal arvutati Eesti Gini koefitsiendiks 0,38. Maakondlikult oli koefitsient kõrgeim Harju- ja Tartumaal.


Sahhariidid.
Sahhariidid ehk glütsiidid (traditsioonilise, ent ebatäpse nimega "süsivesikud" ehk "karbohüdraadid") on biomolekulid, mis koosnevad süsiniku, vesiniku ja hapniku aatomitest.
Nad on saanud süsivesikute ehk karbohüdraatide nime oma elementaarkoostise tõttu: ühe süsinikuaatomi kohta on valemi Cn(H2O)n järgi seotud üks molekul vett (süsinikuhüdraat).
Sahhariidid annavad ainevahetuseks ning aju ja närvisüsteemi tööks vajaliku energia ning on rakumembraanide koostisosa. Kuna nad seeduvad kiiresti, vabastavad sahhariidid oma energia kiiremini kui valgud ja rasvad. Süsivesikud annavad 4 kilokalorit ühe grammi kohta (17kJ)


Hüdraadid.
Hüdraadid on keemilised ühendid, mille koostisse kuulub vee molekul või molekulid, näiteks kristallvett sisaldavad soolad.


Amülaas.
Amülaas on seedeensüüm, mis lõhustab tärklist maltoosiks, mille maltaas lõhustab glükoosiks. Amülaasi sisaldab inimesel pankrease nõre ja sülg. Taimedes toodetakse amülaasi viljade küpsemisel ja terade idanemisel. Ka mõned mikroorganismid toodavad amülaasi tärklise lagundamiseks.


Maailma riikide järjestus sissetulekute ebavõrdsuse järgi.
Riikide ja maade nimekiri sorteerituna Gini indeksi põhjal. Mida väiksem on Gini indeks, seda kõrgemal tasemel on sotsiaalne ja majanduslik võrdsus ühiskonnaliikmete vahel.


Sülg.
Sülg on paljude loomade (sealhulgas inimese) süljenäärmete keeruka koostisega läbipaistev värvitu kergelt leeliseline (pH 7...8) nõre. Sülg on vajalik toidu niisutamiseks, et hõlbustada neelamist, samuti võib see osa võtta mõnede ühendite seedimisest. Seedimine saab alguse süljest.
Süljenäärmed.
Süljenäärmete sekreeti komplekteerivad ja saadavad suuõõnde 3 paari näärmeid: kõrva- (lad k glandula parotidea), keelealused (lad k glandula sublingualis) ning lõuaalused (lad k glandula submandibularis) süljenäärmed ning arvukal hulgal suuõõne limaskestas paiknevaid väiksemaid süljenäärmeid.
Sülje koostis.
Sülg koosneb 98% ulatuses veest,edasi mukopolüsahhariididest, ensüümidest ja elektrolüütidest.


Aleatoorika (muusika).
Aleatoorika (ladinakeelsest sõnast "aleatorius" (mängurile kuuluv;
"aleatorium" - mängupõrgu; "aleator" - mängur; "alea" - täring, täringumäng, õnnemäng,
risk, juhus) on muusika kompositsioonimeetod, mille puhul heliteose kõik või üksikud stuktuurid põhinevad juhusel.
Aleatoorika vastandmõisteks võib pidada predeterminatsiooni, mille puhul iga järgnev muusikaline struktuur on ranges seoses eelmisega (vt. seriaalne meetod). Heliloomingu ja interpretatsiooni praktikas räägitakse "kontrollimata aleatoorikast" ning "kontrollitud aleatoorikast". Kontrollimata aleatoorikat on kasutanud näiteks John Cage (1912-1992) ja Vinko Globokar (s.1934), kontrollitud aleatoorikat Witold Lutosławski (1913-1994). Eestis cage'likus mõttes kontrollimata aleatoorika kasutamise kohta andmed puuduvad, kontrollitud aleatoorikat leiab Jaan Koha (Rondo (Aleatooriline rondo) klaverile, 1967), Arvo Pärdi (Teine sümfoonia,1966; "Musica Syllabica" kaheteistkümnele instrumendile, 1964) ja Lepo Sumera muusikas.
Ajalugu.
Muusikas võttis sõna 'aleatooriline' esimest korda kasutusele Werner Meyer-Eppler (1913-1960) aastal 1954 statistika valdkonna terminina sündmuste kirjeldamisel, mille toimumine on üldiselt kindel, kuid üksikuna juhuslik. Meyer-Eppler kasutab terminit koos elektroakustilis-kompositsioonitehnilise ja informatsiooniteoreetilise terminoloogiaga (aleatooriline modulatsioon, aleatooriline signaal, mikroaleatoorika, makroaleatoorika). Samal ajal
hakkasid heliloomingusse jõudma kõla- või rütmiparameetrite aleatoorilised struktuurid.
Karlheinz Stockhausen (s.1928) ja Pierre Boulez (s.1925) kasutasid sõna 'aleatooriline' Darmstadti suvekursustel aastal 1957. Stockhausenil oli 'aleatooriline' üks paljudest statistilistest mõistetest, mida ta oma kompostitsiooniõpetuses kasutas ja millega ta tähistas "statistilist mõtlemist heliloomingus". Boulez kasutas mõistet muusika avatud vormi defineerimisel.
Darmstadti suvekursuste kaudu jõudsid sõnad 'aleatooriline' ja 'aleatoorika' laia ringi muusikute ja muusikast kirjutajate sõnavarasse, kusjuures terminit 'aleatoorika' hakati mõistma aleatoorilise printsiibina vastavas kompositisoonitehnikas loodud teostes või kompositsioonitehnika endana.
Etümoloogia.
Sõna 'aleatooriline' on pärit ladinakeelsest sõnast "aleatorius" (mängurile kuuluv;
"aleatorium" - mängupõrgu; "aleator" - mängur; "alea" - täring, täringumäng, õnnemäng,
risk, juhus (sks.k "Aleatorisch" - aleatooriline, it.k. "alea" - risk, riisiko; pr.k. "aléa" - edule või läbikukkumisele viiv võimalus, elu ettenägematused, risk; "aléa numérique" -
juhuslik muutuja; pr.k. "aléatoir"e; it.k. "aleatorio"; i.k. "aleatory, aleatoric").
Adjektiivi 'aleatooriline' kasutatakse nii prantsuse ja itaalia keeles eelkõige tähenduses 'ebakindel, teadmata, kahtlane, küsitav' või 'juhuslik'. Aleatooriliseks nimetatakse ka sündmusi, juhtumeid, protsesse, mille tulemus on ebakindel, teadmata, kahtlane, küsitav või juhusega määratletav.
Juriidilises keeles tähendab aleatooriline leping (pr.k. "contrat aléatoire", it.k. "contratto aleatorio", i.k. "aleatory contract") juhusele tuginevat lepingut, mille jõustumine on ebakindel, teadmata, kahtlane või küsitav.
Matemaatikas ja statistikas rõhutab sõna 'aleatooriline' toetumist juhuse teooriatele tõenäosusarvutuse mõttes. Mõisted "grandeur, variable aléatoire" - aleatooriline väärtus, juhuslik muutuja; "distribution aléatoire" - tõenäosusjaotus; "épreuve (tirage, sondage) aléatoire" - juhuslik katse, "événement aléatoire" - juhuslik sündmus; "erreur aléatoire" - juhuslik viga ja "nombre aléatoire" - juhuslik arv (arv, mille numbrid on saadud ükshaaval loosiga); juhusliku funktsioonina ("fonction aléatoire") on tähistatav aleatooriline väärtus, mille tõenäosus on aja funktsiooniks.
Statistilise terminina kasutatakse seda ka osana elektroakustilisest kompositsioonitehnikast ning informatsiooniteoreetilise terminina (aleatooriline modulatsioon, aleatooriline signaal) ning nimisõnaks 'aleatoorika' vormituna informatsiooniteoreetilisi termineid 'mikroaleatoorika' ja 'makroaleatoorika' kohaldavana kasutatakse eelkõige muusikalises keelekasutuses.
Muusikas kasutatavaid termineid 'aleatooriline' ja 'aleatoorika' on üle kantud ka kirjandusse ja lingvistikasse.


Atonaalsus.
Atonaalsus on muusikas tonaalsuse vastandmõiste, millega tähistatakse tonaalsuse puudumist.
Mõiste ajalooline määratlus.
Atonaalsus, saksa "Atonalität", on saksa keeles kasutusel hiljemalt aastast 1906, tuletatud "alpha privativum"’i abil (a-, kreeka α-) mõistest tonaalsus. Adjektiiv ‘atonaalne’ on saksa keeles kasutusel alates aastast 1909. Prantuse "atonalité" ja "atonal" (alates 1907); itaalia "atonalità" ja "atonale" (alates 1911); inglise "atonality" ja "atonal" (hiljemalt aastast 1920).
1900. aasta paiku leidub mõistet ’atonaalne/atonaalsus’ üksikutes eraldiseisvates muusikateoreetilistes kontekstides ning tähendustes.
1910. aastatel leiab ühel ajal muusikateoste loomisega, millel puudub üheselt mõistetav helistiku määratlus, järjest enam mõisteid ’atonaalne/atonaalsus’ erinevates tähendustes muusikateoste retsensioonides ning kontserdikriitikas.
Alates 1920. aastatest kasutatakse ja diskuteeritakse mõistete atonaalne/atonaalsus abil sageli muusikateaduslikus ning vahel poleemiliselt ning lööksõnalikult ka ajakirjanduses mõistete ’tonaalne/tonaalsus’ eitusena.
Pärast Theodor Ludwig Wiesengrund-Adorno (1903–1969) “Uue muusika filosoofia” ilmumist aastal 1949 algas eelkõige saksa keeleruumis vahetegemine mõistete ’vaba atonaalsus’ posttonaalse, eeldodekafoonilise muusika tähenduses ning ’seotud atonaalsus’ dodekafoonia tähenduses vahel. Siitpeale võrdsustavad mõningad autorid mõisted ’atonaalsus’ ning ’vaba atonaalsus’.
Mõiste ‘atonaalsus’ kasutamine on vahel seotud märkimisväärsete lahknevustega põhisõna tähendusest. Erinevusi esineb harmoonia (muusika vertikaali) või meloodia (muusika horisontaali) ning nende muusikateoreetilistes määratlustes, kuulamise rollis võrreldes nooditeksti visuaalse analüüsiga, käsitustega mõistes sisalduvast negatsioonist ning mõiste taustal olevate muusikaesteetiliste ja üldteoreetiliste ettekujutustega, esmajoones ülemhelide fenomeni tähenduse ning sellega seoses looduse kui ajaloo vastandmõistega.
Mõiste ‘atonaalsus’ taunimine eelkõige Arnold Schönbergi (1874–1951) poolt mõjutas kaua tema loominguga seotud kirjutajate mõistekasutust. Samas kiideti mõiste ’atonaalusus’ heaks nii ’atonaalse muusika’ vastaste kui ka toetajate poolt parema puudumisel või ehk ka kui probleemi olemust kõige paremini kirjeldavana.
Josef Matthias Haueri (1883–1959) mõiste ’atonaalsus’ kasutus on juba iseenesest erinev kaldudes kõrvale talle spetsiifilise muusika atonaalse pooluse kõrvutamisega kõla, 'vaimsuse', samuti vaieldavate ’temperatuuri’, 'melose' ning tavapärase keelekasutuse reeglitest. Juba 1920. aastate algusest hakati kvalitatiivselt erinevaid atonaalsuse vorme ka mõisteliselt kaassõnade abil eristama.
Komplementaarsena seejuures on ikka ja jälle taas võetud ette katsed leida atonaalsuse raames varjatud tonaalsust. Mõningad György Ligeti (*1923) teosed 1960. aastate lõpust kinnitavad, et tema muusikalised struktuurid ületavad dihhotoomiat tonaalsus-atonaalsus.
Paralleelselt mõistete ’atonaalne/atonaalsus’ esinemisega on täheldatavad katsed kehtestada tema asemel kunstlikke mõisteid või kirjeldavaid formuleeringuid. Põhiliselt prantsuskeelses kirjanduses võeti alates aastast 1921 suhtes vastandlike mõistete paariga tonaalsus-atonaalsus kasutusele mõiste ’polütonaalne/polütonaalsus’. Josef Matthias Haueri ja Arnold Schönbergi arendatud dodekafoonilise meetodiga seoses hakati mõistet ’atonaalsus’ kasutama sünonüümina kompositsioonitehnilisele mõistele dodekafoonia.
Mõiste ’tonaalsus’ tähendusvälja piiramisega mõistega ’duur-moll-tonaalsus’ esineb alates 1910. aastate keskpaigast mõiste ’atonaalsus’ ülekandmist ka vanamuusikale, mida ei saa pidada õigeks.
Mõnikord esineb mittemuusikalises või mittemuusikateoreetilises valdkonnas mõiste ‘tonaalsus’ negatsiooni kasutamist. Näiteks John Lennoni hääle kohta on öeldud: „"his atonality and restricted emotional expressiveness are forerunners of the new wave singing style"“ ('tema atonaalsus ja piiratud emotsionaalne ekspressiivsus on uue laine laulustiili eelkäijaiks').


Fosgeen.
Fosgeen ehk süsinikoksiidkloriid (COCl2) on I maailmasõjas kasutatud keemiline ründeaine. Organismis tekib fosgeeni lagunemisel soolhape, mis kahjustab kopse ja põhjustab lõpuks lämbumise.


Immunoloogia.
Immunoloogia on teadus immuunsusest ehk organismide vastupanuvõimest haigustekitajatele ja kõigele kehavõõrale (sealhulgas elupäästvaile siirdatud elunditele).
Immunoloogia uurib nii immuunsuse teket ja arengut (immunobioloogia, immunogeneetika) kui ka immuunsuse haiguslikke kõrvalekaldeid (immunopatoloogia).


Iatrokeemia.
Iatrokeemia on alkeemial põhinev keemia ja meditsiini haru, mis peab haiguste põhjuseks organismi kehavedelike ja kolme aine – elavhõbeda, väävli ja soola – tasakaalu muutumist vaeguse või liia suunas. Sellest arusaamast lähtuvalt üritati haigusi ravida keemiliste vahenditega.
Iatrokeemia oli populaarne 16.–18. sajandil. Selle pioneer oli šveitslane Paracelsus.


Seriaalne muusika.
Seriaalne muusika, ka serialistlik muusika või seeriamuusika on muusika, mille loomisel on kasutatud seriaalset meetodit.
Seriaalse muusika ajalugu.
Seriaalse meetodi kasutuselevõtt ja seriaalse muusika loomine olid seotud oluliste muudatustega 1900-ndate aastate alguse muusikas, kui toimus tonaalsuse lagunemine ning tekkis atonaalsus.
Alates 1960-ndatest-1970-ndatest võib rääkida ka nö "postserialistlikust muusikast".
Eestis loodi esimesed seriaalsed muusikateosed 1960-ndatel.


Yunnan.
Yunnan on provints Edela-Hiinas. Yunnan piirneb idast India ja Myanmariga, lõunast Laose ja Vietnamiga. Põhjas ja läänes piirneb ta Sichuani, Guizhou ja Guangxi provintsiga.
Loodus.
Yunnan on mägine. Põhjas asuv Moirigkawagarbo mägi Hengduan Shani ahelikus ulatub 6740 meetri kõrguseni. Lõuna ja ida pool on maastik madalam ja tasasem. Yunnani läbib palju jõgesid, mis algavad Tiibeti kiltmaalt. Suurimad nendest on Jangtse, Mekong ja Hồng Hà. Provintsi madalaim koht asub Hồng Hà jõe orus ja on 76 meetrit üle merepinna.
Haldusjaotus.
Provints koosneb 8 ringkonna õigustega linnast ja 8 autonoomsest ringkonnast. Need jagunevad 129 maakonna tasemel haldusüksuseks ja 1565 vallaks.
Rahvastik.
Yunnan on Hiina kõige mitmekesisema etnilise koostisega provints. Hiinlased moodustavad rahvastikust 66,2%. Suurimad vähemusrahvad on jiid (11%), baid (3,6%), hanid (3,4%), tšuangid (2,7%), taid (2,7%), hmongid (2,5%) ja hueid (hiinlastest moslemid; 1,5%). Ametlikult on erinevaid vähemusrahvaid kokku 25.
Enamik rahvaid räägib hiina keelte edela-mandariini murdeid. Need on lähedased naaberprovintsides Sichuanis ja Guizhous kõneldavatele. Vähemusrahvad kõnelevad tiibeti-birma keeli (jiid, baid ja hanid ning tiibetlased), tai keeli (tšuangid, taid), hmongi keelt ja teisi miao-jao keeli.
Ajalugu.
1. mail 1965 avastati Yunnanist "Homo erectuse säilmed (kaks hammast). Lähedusest leiti tööriistu. Nende vanuseks hinnatakse 1,7 miljonit aastat ja see on vanim inimese eellase leid Hiinas.


Haiku.
Haiku on väike jaapani päritoluga luulevorm, mis klassikalisel kujul koosneb kolmest värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5).
Haiku traditsioon on Jaapanis väga vana ning haikude kirjutamine, lugemine, meenutamine, ilukirjutamine, esitamine jne on jaapani zen-budismi traditsioonide ja kommetega tugevasti seotud. Haiku sünniajaks peetakse 16. sajandit. Selle viis täiusele jaapani suurim haikumeister Matsuo Bashō (1644–1694).
Bashō kõrval on Jaapani suurimaiks haikumeistriteks olnud Buson, Shiki ja Issa.
Tavaliselt sisaldab haiku aastaajale osutavat vihjet (näiteks kirsiõied viitavad kevadele, kägu suvele, krüsanteemid sügisele ja härmatis talvele). Tänapäeval ei tähenda aastaajale viitamata jätmine enam esteetilise normi rikkumist, ka ei peeta tihti kinni silpide arvust. Silpide lugemine jaapani keeles ei lange päriselt kokku euroopa keeltes silpide arvu lugemisega.
Haiku ilmumine Eesti kirjandusse.
Eesti esimesed haikud kirjutas Johannes Vares-Barbarus 1930. aastal. 1960. aastate haikuinnustusele Eestis andis algtõuke Ain Kaalep. 1965. aastal pidas Kalle Kurg Tartu Ülikooli üliõpilastele avaliku loengu haikust ja haikukultuurist. Haiku on olulisel kohal Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Viivi Luige, Andres Ehini, aga ka paljude hilisemate autorite nagu Lennart-Hans Jürgenson, Hillar Tarning jt loomingus.
Haikusid on eesti keelde tõlkinud Ormi Arp, Uku Masing, Rein Raud, Agu Sisask, Andres Ehin, Kalle Kurg jt. Eesti keeles kirjutatud haikudest on teinud ülevaatliku uurimuse Kati Lindström. Haikude tõlkeid eesti keelde on uurinud Elin Sütiste.
Otsingute aeg.
2000. aastatel on haikude kirjutamine levinud Eestis küllatki laialt nii kirjanike kui ka harrastajate seas. Ühtlasi hakati haikut vaatlema laiemas kultuurikontekstis. Essees “Silmapilgu eluase” (2007) rääkis Kalle Kurg nii jaapanlikust elutunnetusest kui ka haiku vaimust eurooplase mõtteilmas, nii eestikeelse ja eesti haiku ajaloost ja olemusest kui ka haiku arengutest globaalsete kultuuritendentside taustal. Fikseerinud arengud vabamõõdulisuse ja vabama sisulise tõlgendamise suunas, vastandas ta ühelt poolt labase rutiinsuse ja formaalsuse, teiselt poolt aga laiapõhjalised isepäised otsingud. Viimastes nägi ta puhkevat arenguid uute stiilide ja koolkondade suunas.
Muutus leidiski aset. 2007. aasta ilmutas nii esteetiliselt kui ka elutunnetuslikult trotsivat suhtumist klassikalisse haikusse Sven Kivisildnik koguga “Sumo”. Järgnes radikaalselt senisest traditsioonist lahknev haikukogu “Eesti haiku” Asko Künnapilt, Karl Martin Sinijärvelt ning Jürgen Roostelt. Selles pakuti eesti haiku tunnuseks traditsioonilisest erinevat silpide arvu 4+6+4, mida põhjendati eesti keele trohheilisusega. Kaasnes teadlik epateerimine ning mäng elutunnetuse ja kultuurikäsitlusega, mida on ajuti nimetatud etnofuturismiks.Samal ajal on kriitika leidnud, et 2000. aastate haikubuumiga on kaasnenud kvaliteedi probleem: “(korraga palju, lõdvalt) haikut kirjutama = haikutama. Haikutamise tulem on aga haikutus ehk haiku puudumine. Tekste saab palju, aga luule kaob.”


Hümn.
Hümn (kreeka sõnast "ὕμνος" ("hymnos")) on antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistab kangelasi või jumalaid.
Keskajal olid hümnid gregooriuse koraalil põhinevad stroofilise värsstekstiga kirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega.
Hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid.
19. sajandil hakati hümnideks nimetama pidulikke laule, mis väljendavad ja ülistavad rahvuslikku ja riiklikku ühtsust. Näiteks Eesti Vabariigi hümn on Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", mille viisi autor on soome helilooja Fredrik Pacius.


Ood.
Ood (kreeka sõnast "ὠδή" ("ōdē")) on pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele vms. Näiteks ood kangelasele või armastusele.
Oodile on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine.
Eesti kirjandusse tõi oodi Kristjan Jaak Peterson.


Fatboy Slim.
Fatboy Slim (kodanikunimega Quentin Leo Cook, tuntud ka kui Norman Cook; sündis 31. juulil 1963) on Briti muusik.
Tema stiili nimetatkase "big beat"iks, mis on segu hip-hopist, "breakbeat"ist, "rock"ist, ja R&B-st.


Shaanxi.
Shaanxi on provints Hiina keskosas.
Ajalugu.
1556. aastal toimus maailma ajaloo ohvriterikkaim maavärin, milles hukkus umbes 800 000 inimest.
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Shaanxi provintsi elanikest hiinlased 99,5% ja hueid 0,4%.


Walvis Bay.
Walvis Bay ('vaalade laht') on piirkond ja linn Namiibias Atlandi ookeani rannikul Kuisebi jõe suudmes. Et tegu on ainsa süvaveesadamaga Namiibia rannikul, on linn strateegilise tähtsusega.
Ajalugu.
8. detsembril 1487 jäi portugali meresõitja Bartolomeu Dias lahes ankrusse ja pani sellele nimeks "O Golfo de Santa Maria da Conceição".
1840 sattus Walvis Bay taas eurooplaste huviorbiiti ning seismaks vastu Saksamaa ambitsioonidele regioonis annekteeris Suurbritannia linna ja ümbritseva piirkonna.
1910 sai Walvis Bayst osa äsja moodustatud Lõuna-Aafrika Liidust.
Walvis Bay enklaavi ning Saksa Edela-Aafrika piiride osas lepiti lõplikult kokku 1911, piirkonna territooriumiks sai 1124 km².
Kui Lõuna-Aafrika Vabariik andis 1990 Namiibiale iseseisvuse, jäi Walvis Bay esialgu LAV-i osaks. Piirkond anti Namiibiale üle alles 28. veebruaril 1994.


Shanxi.
Haldusjaotus.
Need on omakorda jaotatud 119 maakonna tasemel haldusüksuseks.
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Shanxi provintsi elanikest hiinlasi 99,7% ja hueisid 0,2%.


Moment.
Muusikas on sõnal "moment" mitu tähendust.


Windhoek.
Windhoek on Namiibia pealinn ja Khomasi ringkonna halduskeskus.
Asukoht.
Windhoek asub merepinnast umbes 1600 meetri kõrgusel riigi keskosas. Piirkonnas asuvad kuumaveeallikad, millest tulevad ka linna kaks algupärast nime: Ai-Gams ja Otjomuise.
Ajalugu.
Linn on asutatud 1840. aastal. Windhoek kuulutati osaks Saksa Edela-Aafrikast 1890. aastal ning linna otsustati paigutada Saksa sõjaväegarnison. Windhoek asutati 18. oktoobril 1890 kindluse nurgakivi panekuga.
I maailmasõjaga lõppes Saksa koloniaalajastu ning 1915 okupeerisid linna Lõuna-Aafrika Liidu väed.
Namiibia iseseisvumisega 1990. aastal sai linnast tekkinud riigi pealinn.
Transport.
Windhoekis on üle 500 km tänavaid, millest enamus on asfalteeritud.
Linnal on kaks lennuvälja. Suuremaid lennukeid teenindab Windhoeki Hosea Kutako lennuväli (IATA kood: WDH, ICAO kood: FYWH). Väiksemaid lennukeid teenindab Erose lennuväli.


Günekoloogia.
Günekoloogia on teadus naise organismi ehituse ja talitluse eripäradest ning naistehaiguste ennetamisest ja ravist.


Polütonaalsus.
Polütonaalsus on muusikas mitme toonika üheaegne olemasolu.


Gerontoloogia.
Gerontoloogia ehk vananemisteadus on bioloogia haru, mis uurib organismide vananemise põhjusi ja mehhanisme.
Gerontoloogia uurimustulemusi rakendatakse geriaatrias vananemisest tingitud haiguslike muutuste ennetamisel ja ravil.


Geriaatria.
Geriaatria on gerontoloogia rakendus, mis on keskendunud vanemale eale iseloomulike haiguste ennetamisele ning ravile.


Gastriit.
Gastriit ehk maokatarr on mao limaskesta põletik.
Ägedat maokatarri võivad põhjustada toiduks sobimatu aine või liiga kuuma toidu makku sattumine.
Kroonilisel maokatarril pole üheseid põhjuseid, kuid oma roll on bakteriaalsel infektsioonil ("Helicobacter pylori"), sagedasel alkoholitarbimisel, pikaaegsel ravimite (aspiriin) ja mõningate toiduainete ohtral tarvitamisel (kange kohv).
Pikaaegne gastriit võib viia maohaavandi tekkele.
Gastriiti ravitakse maohappe eritust pidurdavate ravimitega.


Mandlid.
Mandlid ehk tonsillid on suuõõne ja neelu ülaosas paiknevad immuunsüsteemi osad, mille funktsiooniks on võidelda mikroobidega.


Ishias.
Ishias on krooniline nimme-ristluupiirkonna ja istmikunärvide haigus.


Inhalatsioon.
Inhalatsioon on ravimite sissehingamine auru, gaasi või aerosoolina.


Magneesiumsulfaat.
Magneesiumsulfaat ehk mõrusool ehk inglissool (MgSO4) on mõru maitse ja lahtistava toimega aine.


Idiosünkraasia.
Idiosünkraasia (kr sõnadest "idios" 'oma, era' + "synkrasis" 'segamine') on meditsiinis mitteallergiline ülitundlikkus mõne toidu, ravimi, kemikaali jne suhtes.


Hirsutism.
Hirsutism on liigne karvakasv naistel, põhjuseks hormoonregulatsiooni häired ajuripatsi, neerupealiste või munasarjade töös.


Hingetoru.
Hingetoru ehk trahhea (ladina keeles "trachea") on kõri ja bronhe ühendav hingamisteede osa.
Hingetoru inimesel.
Hingetoru on täiskasvanul 9–15 cm pikkune ja 1,5–2,7 cm läbimõõduga torujas elund. Algab kõrist 6.–7. kaelalüli kõrguselt ja haruneb rinnaõõnes 4.–5. rinnalüli kõrgusel kaheks peabronhiks. Seda jagunemise kohta nimetatakse trahhea bifurkatsiooniks.
Vastavalt asukohale eristatakse hingetorul kaela- ja rinnaosa. Hingetoru ette jäävad keelealused lihased, kilpnäärmekitsus, rinnakupide jt. moodustised. Hingetoru taga asub söögitoru, külgmiselt paiknevad veresooned ja närvid. Hingetoru koosneb 16–20 kõhrelisest poolrõngast, mis on ühendatud võrusidemetega. Hingetoru tagumine sein on kileline ja liitunud söögitoruga. Seestpoolt on vooderdatud limaskestaga, mis sisaldab hulgaliselt limanäärmeid ja lümfoidkoe elemente.


Albaania linnad.
Albaania suuremad linnad on Tirana (243 000 elanikku), Durrës (79 000), Shkodër (76 000), Vlorë (68 000) ja Elbasan (65 000). Nendes elab kokku umbes 16% Albaania elanikest. Linnad asuvad peamiselt rannikuäärsetel tasandikel. Linnade arhitektuur on enamasti türgipärane. Linnarahvastiku osakaal on 42% (1995).
Vaata ka.
Albaania linnad


2006. aasta San Marino Grand Prix.
2006. aasta Vormel 1 etapp San Marino Grand Prix toimus 23. aprillil Imolas.
Põhivõistlusel alustas esikohalt seitsmekordne maailmameister Michael Schumacher, kellele see oli karjääri 66. kvalifikatsioonivõistluse võit. Kvalifikatsioonivõistluse teise aja sõitis välja Jenson Button ja kolmanda Rubens Barrichello. Maailmakarikasarja liider Fernando Alonso startis viiendalt positsioonilt.
Lõppvõistluse tulemused.
San Marino Grand Prix


Fonasteenia.
Fonasteenia on hääle kähisemise ja nõrkusena avalduv hääleaparaadi häire. Ka "Phonasthenia functionalis".
Häälejõuetuse põhjuseks võib olla kõri ülekoormamine (lauljad, näitlejad), vale ja mittesobiv tessituur, hääle forsseerimine (karjumine, moonutatud häälega rääkimine), vale hääletehnika. Sellisel kasutamisel kõri väsib ja tekib hääledefekt.


Platvorm (geoloogia).
Platvorm on ulatuslik settekivimitega kaetud osa kraatonist.
Platvorm erineb kilbist selle poolest, et kilbil ei ole settekivimeist katet. Platvormi setendeist koosneva pealiskorra all on varasemate deformatsioonide ja metamorfismi läbi konsolideerunud kristalseist kivimeist koosnev aluskord.
Platvormid on tektooniliselt stabiilsed ning reljeefilt suhteliselt madalad ja vähese liigestatusega alad. Settekivimite kihid on horisontaal- või peaaegu horisontaallasumuses.
Vastavalt setendite all lasuva aluskorra vanusele ehk viimasele orogeneesile, mis ta konsolideeris, jagatakse platvormid noorteks ning vanadeks. Vanade platvormide all olev aluskord on konsolideerunud eelkambriumis ehk rohkem kui 542 miljonit aastat tagasi, noortel platvormidel hiljem.
Ka Eesti paikneb tervenisti platvormil, täpsemalt Ida-Euroopa platvormil.


Impressionism (muusika).
Impressionism on suund muusikas, mis sai alguse Claude Debussy loomingust.
Impressionismi nimetus on tulnud sõnast 'impressioon', mis tähendab muljet. Impressionistlik muusika pöörab erilist tähelepanu instrumentide ja orkestri kõlavärvidele. Impressionistlik orkestrikäsitlus tõi endaga kaasa süvenenud tähelepanu peentele nüanssidele, detailirohkuse ja sillerdava koloriidi.
Esimeseks impressionistlikuks teoseks oli Stéphane Mallarmé luulest inspireeritud Claude Debussy loodud sümfooniline poeem "Fauni pärastlõuna".


Platvorm.
"Platvorm" on sõna, mida kasutatakse mitmes eri tähenduses.


Improvisatsioon.
Improvisatsioon ehk improviseering (itaalia "improvvisazione") on hetkelooming.
Improvisatsiooniline teos esitatakse samaaegselt selle loomisega.


Inversioon (muusika).
Inversioon ehk peegel on muusikas kompositsioonitehnika, mille puhul toimub helikõrguse peegeldus suhtes horisontaalteljega.
Seriaalse meetodi puhul nimetatakse inversiooniks reakuju, mis on saadud originaali horisontaalsel peegeldamisel seeria esimese heliklassi suhtes.


Inversioon.
Sõnal "inversioon" (ladina sõnast "inversio" 'ümberpööramine') üldtähendus on 'ümberpööramine' või 'ümberpöördumine', kuid tal on ka spetsiifilisi tähendusi.


Max Weber.
Max Weber (21. aprill 1864 Erfurt – 14. juuni 1920 München) oli saksa sotsioloog, jurist ja filosoof.
Elukäik.
Weber sündis 1864. aastal Erfurdis juristi ja hilisema Saksa riigipäeva liikme Max Weber vanema ja tema abikaasa Helene (sünd Fallenstein) esimese pojana. Kaks aastat hiljem sündis tema vend, hilisem majandusteadlane ja kultuuriteoreetik Alfred Weber.
Ülikoolis õppis Weber juurat, majandust, filosoofiat ja ajalugu. Ehkki ta tundis suurt huvi vanema ajaloo vastu, lõpetas ta 1889. Berliini Friedrich Wilhelmi ülikooli siiski juristina. 1892. aastal habiliteerus ta kirjatööga Rooma ja Saksa õiguse teemal. 1893–1894 töötas ta erakorralise juuraprofessorina Berliinis, 1894–1896 rahavamajanduse professorina Freiburgis ja 1896–1903 samas ametis Heidelbergis. Seejärel pidi ta haigestumise tõttu professorikohast loobuma, kuid jätkas tegutsemist sotsiaalteaduslike kirjutiste avaldaja ja toimetajana. 1909. aastal oli ta üks Saksa sotsioloogiaseltsi asutajaid.
1914. aastal astus Weber vabatahtlikult sõjaväkke ja teenis reservohvitserina 1915. aastani Heidelbergis sõjaväehaiglate organiseerijana. Esimese maailmasõja jooksul muutusid Weneri vaated Saksamaa sõjapoliitikale oluliselt: sõja alguses toetas ta sõda täielikult, kuid pärast Belgia annekteerimist ja piiramatu allveesõja väljakuulutamist muutus ta üheks olulisemaks sõjakriitikuks.
1918. aastal oli Weber Pariisi rahukonverentsil Saksamaa delegatsiooni liige ning hiljem osales ta nõustajana Weimari vabariigi põhiseaduse koostamisel. Ta toetas tugeva presidendivõimu kehtestamist ja hädaolukorra puhul presidendile ka erakorraliste volituste andmist. 1918. aasta novembris osales Weber liberaaldemokraatliku Saksa Demokraatliku Partei asutamises ja kandideeris edutult ka parlamenti.
1919. aastal asus Weber tööle Müncheni ülikooli, kuid nakatus järgmisel aastal Hispaania grippi ja suri.
Panus teadusesse.
Weberi mõjukaimaks panuseks sotsioloogiasse on tema teos "Die protestantische Ethik und der 'Geist' des Kapitalismus" ("Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim"), kus ta esitas hüpoteesi, et 16. sajandil toimunud reformatsiooni tagajärjel kujunenud protestantlik eetika, eriti kalvinistlik tööeetika, aitas olulisel määral kaasa kapitalismi võidukäigule.
Poliitilises filosoofias oli Weberi oluliseks panuseks 1919. aastal Münchenis peetud loeng "Politik als Beruf" ("Poliitika kui elukutse ja kutsumus"), milles ta avaldas seisukoha, et kaasaja poliitika on langemas bürokraatlike valitsemisstruktuuride kontrolli alla, mis muudab selle ideoloogiatuks ning väärtustab ainult võimu. Väljapääsu sellest nägi Weber karismaatilise juhi esilekerkimises, kes suudab rahvahulgad enda taha koondada ning bürokraatlikku süsteemi elustada. Selle ettekandega haakub ka Weberi 1917. aastal peetud loeng "Wissenschaft als Beruf" ("Teadus kui elukutse ja kutsumus"), kus ta esitas seisukoha, et teadus peaks end täielikult eraldama igapäevaelust, eriti poliitikast ning olema rangelt väärtusneutraalne.
Weberi loodud on termin "Entzauberung" ('lummusest vabanemine'), mis tähendab Euroopa kultuuri vabanemist kristlike uskumuste ja traditsioonide alt.


Vääriskivi.
Vääriskivi ehk kalliskivi on juveelina kasutatav mineraal või kivi.
Tihti on vääriskivil spetsiifiline nimetus, mis erineb vastava mineraali või kivimi teaduslikust nimetusest.
Ainult umbes 70 inimesele tuntud 2000 mineraalist peetakse vääriskivideks. Vääriskivide hulka kuuluvad näiteks briljant (mineraalina teemant), rubiin (mineraalina korund), merevaik, pärlid jne.
Vääriskive kasutatakse juveelidena. Tihti omistatakse neile ravivaid jms omadusi.


Tartu valla lipp.
Tartu valla lipp on Eesti haldusüksuse Tartu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 2. juunil 1994 (Tartu Vallavolikogus 26. mail 1994).
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ristkülikukujuline vapilipp. Valgel kangal kuue lehega rukkilille õis, mis on lipu keskpunktist veidi ülespoole nihutatud. Õie südamik on kollane. Lippu läbib õiest altpoolt horisontaalne sinine laineline laid.
Rukkilille kuus õielehte viitavad kuuele endisele vallale, Raadi, Sootaga, Tammistu, Tartu, Vesneri ja Äksi, milledest on kujunenud praegune Tartu vald. Nende valdade inimeste töö ja vaimne looming moodustavad Tartu valla jõukuse ning on osa Eesti kultuurist, sellele osutabki rukkilille õie kollane südamik. Sinine laineline laid sümboliseerib valla piires asuvat Amme jõge ja Saadjärve.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9 (2:3).
Lipu kasutamise kord.
Tartu valla lippu kasutatakse valla pidupäevadel, avalikel üritustel ja suhtlemisel teiste omavalitsusüksustega. Kui valla lipp heisatakse koos Eesti riigilipu või mõne teise riigi lipuga siis Tartu valla lipp asub lippude poolt vaadatuna Eesti riigilipust ja teiste riikide lippudest vasakul. Alaliselt on valla lipp heisatud Tartu vallamaja ees lipuväljakul.


Kõlavärvimeloodia.
Kõlavärvimeloodia on muusikas helide või meloodiate järgnevus, milles on oluline tämbrite vaheldumine.


Farmakoloogia.
Farmakoloogia on teadus ravimite toimest tervele või haigele organismile.


Retrograad.
Retrograad ehk vähikäik on dodekafoonilises muusikas originaali helide tagurpidine järgnevus.


Fagotsütoos.
Fagotsütoos on õgirakkude (fagotsüütide) toimimine organismi kaitsjana. Fagotsütoos üks kahest endotsütoosi tüübist (teine on pinotsütoos), kus rakk "imeb" membraani sisse võrreldes pinotsütoosiga suhteliselt suuremaid partikleid (näiteks baktereid).
Organismi seisukohalt võib fagotsütoos olla kaitsereaktsioon, mille puhul fagotsüüdid ehk õgirakud kapseldavad endasse kehavõõraid osakesi (milleks võib olla bakter, viirus või kahjustatud kude) ja hävitavad need lagundamise teel.
Mõned pisielurid (näiteks algloomad) toituvad fagotsütoosi teel.


Live-elektroonika.
"Live"-elektroonika on muusikainstrumentide kõla elektrooniline transformeerimine muusikateose ettekandmise ajal.


Minimalistlik muusika.
Minimalistlik muusika on muusika suund, milles muusikat tehakse väga väheste muusikaliste vahenditega.
Kõige tuntumad minimalistliku muusika loojad on Philip Glass ja Steve Reich.


Konkreetne muusika.
Konkreetne muusika on muusika, milles kasutatakse salvestatud mittemuusikalisi kõlasid või mürasid töödeldud või töötlemata kujul.


Nüüdismuusika.
Nüüdismuusika ehk uus muusika on muusikas üldmõiste, mis hõlmab uutes muusikasuundades, muusikastiilides ja uuenduslike kompositsioonimeetodite abil loodud muusikat 20. sajandi algusest tänapäevani.
Nüüdismuusika mõiste on kasutusel nii süva- kui ka levimuusikas.
Väljend "nüüdismuusika" ehk "uus muusika" on mõistena läbinud 20. sajandi jooksul mitmeid vaheastmeid. 20. sajandi alguses peegeldas mõiste "nüüdismuusika" sajandivahetuseaegset soovi teha vahet uue ja vana vahel ning oli seotud teadliku sooviga eemalduda romantismist.
Sellel taustal kasutab mõistet "nüüdismuusika" esimest korda 1919. aastal Paul Bekker oma ettekandes "Nüüdismuusika" (saksa keeles "Neue Musik"), millega see sõnavorm tuleb avalikult käibele. Bekker mõistab sõna "nüüdismuusika" all kasutatava muusikalise materjali ja muusikatunnetuse uuendamist. Alates 1921. aastast suureneb Bekkeri tähenduses väljendi "nüüdismuusika" kasutamine, mis viib 1924. aastaks väljendi "nüüdismuusika" kvaasiterminoloogilisele kinnistumisele. Herbert Eimert rõhutab 1960. aastal formuleeringuga "nüüdismuusika teine arengufaas" ühest küljest spetsiaalselt seriaalse mõtlemise uudsust ning teisest küljest seob mõiste "nüüdismuusika" laiemalt alates 1945. aastast tehtud muusikaliste avastustega. Seevastu Leo Schrade ja Hans Oesch rõhutavad mõistega "nüüdismuusika" eelkõige muusika uut algust pärast aastat 1945. Samal ajal kohtab pärast Teist maailmasõda järjest kasvaval määral pluralistlikku käsitust, mille järgi mõistega "nüüdismuusika" tähistatakse kõiki alates umbes 1910. aastast aset leidnud innovatsioone kunstmuusika ajaloos.
Palju tähelepanu äratanud aspekt on nüüdisaegse ja traditsioonilise uudne seos. 20. sajandi algusest peale on mõiste "nüüdismuusika" olnud seotud arusaamaga kaasaegse heliloomingu aktuaalsusest. Eriti pärast 1945. aastat on uue muusika muusika aktuaalsuse ja eesrindlikkuse nõudega seotud sõna "avangard". Teisest küljest on ikka ja jälle püstitatud küsimus nüüdismuusika seostest traditsiooniga, mistõttu nüüdismuusikat ei mõisteta mitte ainult aktuaalse innovatsiooni, vaid ka usaldusväärsete traditsioonide jätkuna.
Alates umbes 1926. aastast on mõistet "nüüdismuusika" sageli teatud muusikasuundade õigustamise huvides piiritletud kaasaegse muusikaga, mis oma väärtushinnangutes on seotud teistsuguste muusikaliste tendentsidega. Hans Mersmann ja Heinrich Strobel pidasid Schönbergi koolkonnast olulisemaks nii uusasjalikku (Paul Hindemith) kui ka neoklassitsistlikku (Igor Stravinski) muusikat, kui ainsat kaasaegset muusikat, mis nii muusikalisest kui ka ühiskondlikust aspektist hinnates teenis uut. Mõistele "nüüdismuusika" sellise ühekülgse tähenduse andmise vastu võitles Theodor Adorno, kes pidas autentselt uueks Arnold Schönbergi muusikat. Omapoolse range välistamisega tõlgendab ta Schönbergi kompositsioonimeetodeid muusikasotsioloogilise ja ajaloofilosoofilise progressina ning nimetab 1949. aastal Stravinskit halvustavalt "restauratsioonimuusikuks". Seriaalses muusikas näeb Adorno 1956. aastal märke "nüüdismuusika raugastumisest". Sotsialistliku realismi aspektist piiritleti mõistet "nüüdismuusika" Saksa Demokraatlikus Vabariigis umbes kuni 1970. aastani kui "ühiskondlikult relevantset muusikat", mis toetas sotsialismi ülesehitamist.
Heliloojate suhe mõistesse "nüüdismuusika" oli alguses rõhutatult skeptiline. Arnold Schönberg nägi mõistes "nüüdismuusika" tehnilis-stilistilise käsitööoskuse ületähtsustamist ja kahtlustas helilooja tahtevabaduse piiramist muusikaajaloolaste ja -kriitikute poolt. Arnold Schönberg kiitis mõiste "nüüdismuusika" uudse muusikalise mõtlemise käsitlemisel omaenda loomingu määratlejana heaks alles 1930. aastal seoses innovatsiooni traditsiooniseose rõhutamisega. Täie otsustavusega võtsid mõiste "nüüdismuusika" 1933 aastal seoses Schönbergi koolkonnaga kasutusele Anton Webern ja Ernst Křenek. Igor Stravinski seevastu taunis mõistet "nüüdismuusika" veel 1963. aastal. Karlheinz Stockhauseni täielikult uudset kompositsioonitehnikat esindava muusikalise mõtlemisega saavutas mõiste "nüüdismuusika" iseenesestmõistetava staatuse alles pärast 1950. aastat.


Laiuskraad.
Laiuskraad (φ) on suurus, mis iseloomustab maapinnal asuva punkti nurkkaugust ekvaatorist.
Ekvaatori laiuskraad on 0°, geograafiliste pooluste laiuskraadid on 90°N (põhjapoolus) ja 90°S (lõunapoolus).
Maapinnal asuva punkti laiuskraad koos pikkuskraadiga moodustavad selle punkti geograafilised koordinaadid.


Uusasjalikkus (muusika).
Uusasjalikkus (saksa keeles "Die neue Sachlichkeit") on muusikas 1920ndatel aastatel tekkinud ekspressionismile vastandunud suund.
Uusasjalikkuse mõiste tekkis 1923. aastal maalikunstis ja levis sealt teistesse kunstivaldkondadesse. Iseensest ebaselge tähendusväljaga stiilimõistest kujunes mõne aasta jooksul lööksõna ning lõpuks kogu epohhi iseloomustav mõiste. Laiemas tähenduses iseloomustabki uusasjalikkus 1920-ndate aastate keeruliselt defineeritavat ajastuvaimu. Sõnaga seotud terminoloogiline segadus johtub eelkõige sellest, et mõistet uusasjalikkus on tihti seotud maailmavaateliste ja ideoloogiakriitiliste funktsioonidega. Seda kasutati mitte niivõrd kirjeldava, kuivõrd väärtushinnangulisena.
1923. aastal kasutas Mannheimi Kunstihalli juhataja G. F. Hartlaub formuleeringut "uusasjalikkus" samanimelise näituse pealkirjana. Näitusega sooviti vastandada klassitsistlikku ja "kunsti eitusele" põhinevat "tegelikku tänapäevakunsti". Tänapäeval ongi uusasjalikkuse mõiste seotud põhiliselt 1920-ndate maalikunstiga.
1925. aastal levis uusasjalikkuse mõiste teistesse kunstivaldkondadesse.
Ajastu vaimu iseloomustajana kasutati uuesti avastatud "asjalikkuse" mõistet 1928. aastal sündinud M. Schifferi und M. Spoliansky kabareerevüüs "Ripub õhus" ("Es liegt in der Luft"). Filosoofias saavutas asjalikkuse mõiste keskse tähenduse ja seda kasutatakse tänaseni tervet epohhi iseloomustava mõistena. Saksa keelest levis uusasjalikkuse mõiste teistesse keeltesse.
Koos uusasjalikkuse mõiste käibeletulekuga hakati ideoloogiakriitika aspektist polemiseerima tendentsidega, mis samastusid tõeluse eest põgenemisega ("Flucht vor der Wirklichkeit"). Kuigi selline ideoloogiakriitiline aspekt on mõiste kujunemise ajaloo seisukohalt oluline, on selle historiograafiline kasutamiskõlblikkus metoodilistest põhjustest lähtuvalt pigem küsitav.


Sudak.
"See artikkel räägib Ukraina linnast; kala kohta vaata artiklit Koha
Sudak on linn Ukrainas Krimmi lõunarannikul.
Sudak on kuurortlinn ja veinitööstuse keskus. Valitseb vahemereline kliima – juuli keskmine temperatuur on 23 °C, veebruaris 2 °C, sademeid 310 mm aastas.
4. sajandil eKr oli linna alal tauride asula. Sudaki asutamisajaks peetakse aastat 212. 3.–13. sajandil oli siin kreeklaste kaubanduslinn ("Σουγδαία"; slaavlased tundsid teda nime "Surož" all). 1204. aastast Venezia koloonia. 13. sajandi purustasid linna mongoli-tatari väed, kuid seejärel linn taastati. 1365. aastast Genova võimu all. 1475 vallutati türklaste poolt, 16.–18. sajandil kuulus Krimmi khaaniriiki.
1771 vallutati Venemaa poolt ja 1783 liideti viimase koosseisu ning linn tühjenes elanikest (kristlased saadeti välja 1778, hiljem lahkusid krimmitatarlased).
19. sajandi alguses sai linnast esimene veinitootmise keskus Venemaal. Samal sajandil kujunes kuurortasulaks.


Uusasjalikkus.
Uusasjalikkus (saksa "Neue Sachlichkeit") on ekspressionismile vastanduv kunstisuund, mis sai alguse 1920ndatel Saksamaal maalikunsti suunana.
Uusasjalikkus oli ühelt poolt ekspressionismi jätk, teisalt aga – reaktsioon sellele. Astunud areenile 1910.-20. aastate piiril, levis see kümnendi teisel poole ka eesti kunstis. Selle eredamaid näiteid eesti kunstis on Juhan Muksi (1899-1983) "Eduard Wiiralti portree" (1925), mis on maalitud vahetult enne mõlema kunstniku siirdumist Pariisi.


Vooluhulk.
Amazonase vooluhulga muutmine aasta jooksul
Vooluhulk on vooluveekogu ristlõiget ajaühiku jooksul läbiva vee kogus.
Tavaliselt, kui ei ole märgitud teisiti, mõõdetakse vooluhulka jõe suudmes.
Vooluhulka mõõdetakse tavaliselt kuupmeetrites sekundis (m³/s), harvem liitrit sekundis (l/s).
Reeglina on jõe vooluhulk aasta jooksul ebaühtlane, jõe toitumisest sõltuvate maksimumide ja miinimumidega.
Vooluhulga muutumine aasta jooksul põhjustab veetaseme kõikumist veekogudes. Eesti kliimas on talvel ja suvel vooluhulk väike ning veetase langeb. Seda nimetatakse paguveeks ehk madalveeks. Kevadel lume sulamise tõttu jõgede vooluhulk suureneb ja veetase tõuseb. Seda nimetakse suurveeks. Sood, järved ja veehoidlad ühtlustavad vooluhulka. Suuri järvi ja veehoidlaid läbivatel jõgedel on veetaseme aastane kõikumine väiksem.
Mägijõgede vooluhulk suureneb liustikujää sulamise tõttu, vihmaperioodide ajal jne.
Vooluhulga aastast muutumist näitavat graafikut nimetatakse hüdrograafiks.
Maailma suurima vooluhulgaga jõgi on Amazonas, Eestis on suurimaks Narva jõgi.


Lyme'i tõbi.
Riigid, kus on registreeritud Lyme'i tõppe haigestumisi
Lyme'i tõbi ehk borrelioos on spiroheedi "Borrelia burgdorferi" nakkus, mida levitavad puugid. Borrelioosi esineb peamiselt imetajatel (sh inimesel) ja lindudel.
Nakkushaigus avastati 1984. aastal. Eestis diagnoositi puukborrelioosi esimene juhtum 1985. aastal ning igal aastal haigestub üle 300 inimese.
Erinevalt puukentsefaliidist, mille puhul viirus antakse edasi kohe hammustuse hetkel, kulub borrelianakkuse saamiseks aega kauem, kuni naha külge kinnitunud puugist haigusetekitajad inimesele üle kanduvad. Eksperimendis on näidatud, et mida kauem on puuk ohvril, seda suurem on nakatumise risk.
Puukborrelioos on multisüsteemne põletikuline haigus, mis kahjustab närvisüsteemi, nahka, südant ja liigeseid. Selle haiguse puhul pole haigusnähud alati väga ilmsed ning on oht hilineda diagnoosimisega. Samuti võib haigus avalduda väga erinevalt sõltuvalt nakatunud kohast kehal, puugi kontaktiajast kehaga ja organismi vastupanuvõimest. Lyme’i tõbi võib avalduda isegi aasta pärast puugi hammustust.


Vooluveekogu.
Vooluveekogu on piklik pidevalt vahetuva (voolava) enamasti mageda veega looduslik või tehislik veekogu.
Sõltuvalt suurusest nimetatakse vooluveekogusid jõgedeks ja ojadeks. Inimtekkelisi vooluveekogusid nimetatakse enamasti kraavideks (ka peakraavideks) ning kanaliteks.


Oja.
Oja on jõest väiksem looduslik vooluveekogu. Piir jõe ja oja vahel on tinglik. Tavaliselt on oja laius mõnekümnest sentimeetritest mitme meetrini, pikkus ei ületa mitut kilomeetrit ja sügavus on alla 1,5 m.
Ojad tekivad vihma- või sulavee äravoolu korral või kohtades, kus põhjavesi jõuab maapinnale ja allikana edasi voolab. Ojad moodustavad liitudes jõgesid.
Kanal erineb ojast selle poolest, et tema säng on inimeste loodus, ojasäng on looduslik.
Ojasid võib jaotada alatisteks ja ajutisteks, tasasteks ja mägisteks.
Looduslike ojade sängid tavaliselt eriti ei muutu, aga mõned looduslikud nähtused (erosioon, maalihe, maavärin) võivad nende asukohta, kuju ja suurust muuta. Ajutised ojad võivad muuta oma sängi ja isegi voolu suunda peaaegu iga aastal. Sageli muutub ojasängi suund inimtegevuse tagajärjel.
Sugugi kõik maapinnale langevad sademed ei jõua pinnaveekogudesse. Suur osa sellest aurub tagasi atmosfääri. Osa veest satub taimedesse ja aurub nende kaudu – aurumist taimelehtede pinnalt arvestab evapotranspiratsioon. Osa veest imendub maapinda ja muutub põhjaveeks. Põhjaveest suurem osa jõuab siiski kunagi vooluveekogudesse. Kui maapind on veest küllastunud, siis ülejääv osa moodustab äravoolu, mis võib kergesti jõuda vooluveekokku või selle moodustada. Osa langenud sademeist salvestatakse liustikku või igilumme, aga selle sulades võib vesi siiski vooluveekokku jõuda. Üsna tüüpiline on, et liustiku alumisest otsast algab oja, mis toitub liustiku sulamisveest.
Parasvöötmes, sealhulgas Eestis, on ojas vett tavaliselt igal aastaajal. Niisugust oja nimetatakse alaliseks ojaks. Väljaspool parasvöödet on palju selliseid ojasid, kus vett leidub ainult aeg-ajalt. Neid nimetatakse ajutisteks ojadeks. Seal on vett tavaliselt vihmahooajal või pärast äikesevihmu. Ajutistel ojadel on ka piirkondlikke nimesid, näiteks araabiamaailmas vadi ja Austraalias kriik. Kaartidel tähistatakse alalised ojad tavaliselt sinise pidevjoonega ja ajutised ojad sinise katkendliku joonega.
Ripaaliks nimetatakse veekogu sügavusvööndit, mis ulatub kaldast kuni põhjataimestiku lõpuni. Ojadele on tüüpiline, et ripaal hõlmab oja kogu laiuses.
Ojad on olulised bioloogilise mitmekesisuse suurendamiseks ja säilitamiseks. Nad pakuvad loomadele võimalust vett juua ja võimaldavad kasvada taimedel, mis palju vett vajavad.


Kraav.
Kraav on kitsas inimtekkeline süvend (sageli vooluveekogu) maapinnas.
Kraave kaevatakse mitmetel põhjustel. Näiteks kuivenduskraave liigvee pinnasest ärajuhtimiseks, niisutuskraave maa-ala niisutamiseks, kaitsekraave sõjanduses jne. Kuivenduskraavidega kuivendatakse madalaid alasid eriti selleks, et teha nad põllupidamiseks sobivamateks. Samuti on kraavid tavalised maanteede ääristajad. Nende eesmärgiks on hoida teetamm kuivana, et vältida külmuva vee põhjustatud teekahjustusi.
Paljud kraavid sisaldavad vett vaid suurvee ajal.
Paljud Eesti kraavid on rajatud nn maaparanduse käigus.


Liigesepõletik.
Liigesepõletik ehk artriit võib tekkida vigastuse, nakkuse (tuberkuloos, borrelioos), reuma või ainevahetushäire (podagra) tagajärjel.


Fabian Gottlieb von Bellingshausen.
Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshausen (vene keeles "Фаддей Фаддеевич Беллинсгаузен" ("Faddei Faddejevitš Bellingshausen")), 20. september 1778 Lahetaguse mõis, Saaremaa – 25. jaanuar 1852 Kroonlinn) oli baltisaksa meresõitja, Venemaa admiral. Ta juhtis 1819–1821 Antarktika-ekspeditsiooni ja on üks kolmest esimestena Antarktikat näinud mehest.
Varasem elukäik.
Fabian Gottlieb von Bellingshausen sündis Pilguse ja Lahetaguse mõisniku Fabian Ernst von Bellingshauseni (1735–1784) ja Anna Katharina von Folckerni (surnud 1825) pojana. 1789. aastal, kui ta oli kümne aastane, saadeti ta Kroonlinnas asuvasse elitaarsesse Kroonlinna Mereväe Kadetikorpusse.1797–1803 teenis ta mitšmanina Tallinnas Balti laevastiku Tallinna eskaadris. 1803–1806 võttis ta kartograafina osa Adam Johann von Krusensterni juhitud ümbermaailmareisist. 1809. aastal määrati ta laeva "Melpomena" komandöriks. 1811. aastal määrati ta Balti laevastiku Riia eskaadri sõudelaevastiku flotilliülemaks Riiga. 1812. aastal viidi ta üle teenistusse Mustale merele, kus määrati kõigepealt fregatt "Minerva" ja seejärel 1818. aastal fregatt "Flora" komandöriks.
Polaarekspeditsioonid.
1819. aastal viidi Bellingshausen üle Kroonlinna laeva "Vostok" komandöriks. Samal aastal saadeti keiser Aleksander I korraldusel välja kaks uut maadeavastusreisi, millest ühe teekond viis lõunameredele ja teine põhjamerede suunas. Bellingshausen juhatas põhjameredele suunduvat ekspeditsiooni.
Aastail 1819–1821 juhatas ta laevade "Mirnõi" (komandör Mihhail Lazarev) ja "Vostok" ümbermaailmareisi. Sel reisil jõuti ka Antarktise lähistele. Lõunapoolkera talvekuil uuriti Vaikset ookeani, avastati mitu saart Tuamotu saarestikus ja suunduti seejärel taas Antarktikasse, kus jaanuaris 1821 avastati Peeter I saar ja Aleksander I maa (tänapäeval tuntud Aleksandri saarena).
24. juuli vkj 5. augustil 1821. aastal, pärast 751 päeva pikkust maadesavastusreisi jõudis Bellingshausen oma laevadega tagasi Kroonlinna.
Pärast naasmist koostas Bellingshausen kolme aasta jooksul oma maadeavastusreisi kohta aruannet, mis avaldati rahapuuduse tõttu keiser Nikolai I abiga alles 1831. aastal ("Двукратные изыскания в Южном ледовитом океане и плавание вокруг света в продолжение 1819, 1820 и 1821 годов, совершенные на шлюпе "Восток" и "Мирный", под начальством капитана Беллингсгаузена, командира шлюпа "Восток").
Hilisem teenistuskäik.
Pärast naasmist maadeavastusreisilt jätkas Bellingshausen teenistust 1821. aastal 15. laevastikuekipaaži komandörina. 1826. aastal määrati ta laevasalga komandöriks, kuhu kuulusid laev "Konstantin" ja fregatt "Jelena". Laevasalga ülesandeks oli korraldada Vahemerel kaadriväemeeskondade praktilist meresõiduväljaõpet. Uue ülesande käigus ülendati Bellingshausen kontradmiraliks.1828. aastal saateti ta väljaõpetatud meeskonnaga vastpuhkenud Vene-Türgi sõtta Mustale merele.
1829. aastal määrati ta meeskonnaga laevale "Pariis". 6. detsembril 1830 nimetati Bellingshausen viitseadmiraliks ning kuni 1839. aastani teenis ta Tallinnas Balti laevastiku 2. Flotilli divisjoni komandörina. 15. juulil 1839. aastal määrati ta Kroonlinna sõjakuberneriks ja sadamakomandandiks. Aastatel 1841 kuni 1851 oli Bellingshausen igaaastastel kuni 40 sõjalaevani ulatuva Balti laevastiku õppuste Kroonlinna eskaadri juht. 1843. aastal ülendati Bellingshausen admiraliks. Aastal 1848 sai temast Balti laevastiku ülemjuhataja.
Bellingshausen on Vene Geograafiaseltsi asutajaliige.
Bellingshauseni nime ja tegevuse jäädvustamine.
Lahetagusel ja Pilgusel on Bellingshauseni mälestuskivi, mis avati vastavalt 1968 ja 1978. Tallinnas Pikk tänav 28 avati talle 1978 bareljeeftahvel. Tema järgi on nime saanud Bellingshauseni meri, Bellingshauseni nõgu, Bellingshauseni saar ja kraater Kuu tagaküljel.


Veekogu.
Veekogu maapinnanõos või maa sees olev looduslik või tehislik veekogum.
Veekogude liigitused.
Veekogusid saab eristada ja liigitada erinevatel alustel.
Vee liikumise laadi või vee vahetumise kiiruse järgi
Vees lahustunud soolade hulga ja koostise järgi


Laatsaret.
Laatsaret ehk hospidal on sõjaväeasutuse või üksuse haigla. Laatsaret võib asuda vastavas hoones sõjaväelinnakus või olla telkidest ja konteineritest-masinatest üles pandud maastikul (välilaatsarett).
Laatsaretiks nimetati varem ka tavalist haiglat.
Nimi on tuletatud katkuhaigete kaitsepühaku Laatsaruse nimest.


Töö ja Sotsiaalse Õigluse Partei.
Töö ja Sotsiaalse Õigluse Partei (saksa keeles: "Arbeit und soziale Gerechtigkeit – Die Wahlalternative", lühend: "WASG") oli Saksamaa sotsialistlik poliitiline partei. Asutati 2005. aastal 3. juulil aktivistide poolt, kes olid pettunud Saksamaal toimunud neoliberaalses konsensuses, mida esindasid pettunute meelest nii tollal võimul olnud sotsiaaldemokraatide-roheliste valitsus kui ka opositsioonilised konservatiivid ("CDU/CSU") ja liberaalid. Partei organiseeris ennast kõikides Saksamaa osades.
Partei ideoloogia.
Partei pooldas rikaste kõrgemat maksustamist ja maksusüsteemi progressiivsemaks ennistamist. Peamiselt taotleti Saksamaal 1999. aastast toimunud ettevõtetele ja rikastele suunatud maksukärbete tagasi võtmist.
Valimistel.
Esimest korda osales WASG valimistel oma nimekirjaga 2005. aasta Põhja-Rein-Vestfaali liidumaa valimistel, saades 2,2% häältest (mis jäi alla 5% valimiskünnise). 2005. aasta Saksamaa parlamendivalimiste eel moodustas WASG valimisliidu Saksamaa Demokraatliku Sotsialismi Parteiga ("PDS"), mis on endise Ida-Saksamaa ainupartei Sotsialistliku Ühtsuspartei ("SED") õigusjärglane. Saksamaa valimisseaduse pärast pidi PDS ennast Saksamaa Vasakparteiks ("Die Linkspartei") ümber nimetama ja endistel Ida-Saksamaa liidumaadel kandideeris ühisnimekiri "Die Linkspartei.PDS"i nime all ja Lääne-Saksamaal "Die Linkspartei" nime all. Föderaalvalimisel võitsid nad kokku 54 kohta (8,7% häältest), neist 12 kohta kuulub WASG-le.
16. juunil 2007 Saksa Vasakparteiga. Uueks partei nimeks sai "Die Linke" (eesti keeles Vasakpoolsed).


Lomp.
thumb
Lomp (ka loik) on väikse pindalaga ajutine seisva veega veekogu.
Lombid tekivad väikestesse negatiivsetesse pinnavormidesse vihma, lume sulamise vms tagajärjel. Lompide eluiga sõltub ilmast, kuid on reeglina lühike, enamasti mõni päev.
Lompidest suuremaid ja püsivamaid seisva veega veekogusid nimetatakse tiikideks ja järvedeks.


Villem Grünthal-Ridala.
Villem Grünthal-Ridala (30. mai 1885 Kuivastu – 16. jaanuar 1942 Helsingi) oli eesti luuletaja, tõlkija ning keele- ja folklooriuurija.
Elu.
Villem Grünthal-Ridala sündis Muhumaal, kõrtsmiku perekonnas.
Alustas haridusteed Hellamaa kihelkonnakoolis, seejärel jätkas õpinguid Eisenschmidti erakoolis ning Kuressaare gümnaasiumis. 1905. aastal astus Ridala Helsingi ülikooli, kus õppis soome keelt ja kirjandust.
Ridala töötas eesti keele õpetajana Tartus (1910–1919) Alates 1923. aastast kuni oma surmani oli ta Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor.
Villem Grünthal-Ridala suri 1942. aasta jaanuaris Helsingis.
Isiklikku.
Tema vend oli jurist ja riigikohtunik Timotheus Grünthal, vennapoeg oli eesti kirjanik, arst ja pagulaspoliitik Ivar Grünthal.
Looming.
Ridala luulestiilile on iseloomulik pooltoonide kujutus, kus puuduvad valguse ja varju teravad piirjooned, päeva-öö üleminekud on autorile meelepärasemad kui päevane täisvalgus.
Ridala kiindumus kaugetesse asjadesse väljendus tema regivärsilises loomingus, samuti ulatuslikes kompositsioonides, mis ta algupäraste regivärsiliste laulude liitmisel lõi, näiteks eeposemahuline lugulaul "Toomas ja Mai" ning ballaadide kogu "Sinine kari".
Ridala esindab üksildast endamisi vaatlejat ja kirjeldajat, tema looming rikastas XX sajandi esikümnendite luulet uudses impressionistlikus stiilis saaremaastike ja rannapiltidega. Tema sõna oli ilmekas ja täpne ning virgutas ka teisi autoreid uutele vormikatsetustele.


Tiik.
Tiik on järvest väiksem seisva veega veekogu.
Tiigid võivad olla nii looduslikud kui ka inimtekkelised. Tehislikes tiikides on ainsaks produtsendiks fütoplankton, looduslikes tiikides ja kallastel kasvab tavaliselt arvukalt makrofüüte.
Tiigid on enamasti läbisoojenevad. Suvel esineb seal sageli veeõitsenguid.


Harry Potter ja Azkabani vang.
"Harry Potter ja Azkabani vang" on Harry Potteri sarja kolmas raamat, mille autor on Inglise kirjanik J. K. Rowling.
Aastal 2004 valmis raamatu järgi film "Harry Potter ja Azkabani vang".
Sisukokkuvõte.
Järgneb raamatu "Harry Potter ja Azkabani vang" lühikokkuvõte.
Lugu algab sellega, et Harry on jälle Dursleyde juures nagu igal suvel. Ühel õhtul tuleb perele külla Vernoni õde tädi Marge, kelle Harry juhuslikult õhku täis puhub, sest ta käib Harryle oma jutuga närvidele. Pärast seda jookseb Harry majast minema, arvates, et ta visatakse väljaspool kooli võlukunsti kasutamise eest Sigatüükast välja. Tema üllatuseks läheb kõik aga teisiti. Ta võib rahulikult Sigatüükasse naasta, et seal 3. klassis õppida, aga enne kooliaasta algust saab Harry teada, et võlurite vanglast Azkabanist on põgenenud maniakk nimega Sirius Black ning käivad jutud, et ta otsib Harryt taga. Et koolis võimalikult ohutu oleks, pannakse territooriumi valvama dementorid: õudustäratavad Azkabani valvurid, kes muudavad enda ümber kõik negatiivseks. Iga kord kui Harry mõne lähedusse satub, hakkab tal paha ning ta minestab. Harryt aga hakkab aitama kooli uus mustade jõudude vastase kaitse õpetaja professor Remus Lupin, kes õpetab talle, kuidas neid eemale tõrjuda. Aja jooksul jõuab Sirius Black koolile lähemale. Korra suutis ta isegi lossi tungida ning Harry kätte saada, kuid ta oli kogemata Roni voodi juurde läinud ning pärast seda vallandunud paanikat ei olnud tal aega Harryt otsida. Lõpuks Harry saab teada, miks Sirius Black teda otsib: ta on Harry ristiisa. Lõpuks kohtuvad Harry, Ron ja Hermione Granger temaga Huilgavas Hurtsikus ning seal saavad nad teada, et Sirius pole tegelikult üldse mõrvar. Alguses, kui nad koos Siriusega Lupinit nägid, arvasid nad ekslikult, et tema oligi see, kes Blacki öösel lossi aitas. Hermione ütleb ka välja, et ta oli juba ammu aru saanud, et Lupin on tegelikult libahunt. Tuleb välja, et tegelikult on süüdlane Peter Pettigrew, kes oli end ammu rotiks muundanud ning teeselnud Roni kodulooma Siblikut. Hiljem aga püütakse Sirius kinni ning tahetakse ära tappa. Ainuke viis teda päästa oli kasutada Hermione ajakeerajat, mida ta oli võimalikult paljudesse tundidesse jõudmiseks kasutanud. Neil õnnestub lõpuks Sirius päästa. Sirius lubab Harryle, et kui asjad on rahulikumaks läinud, võib ta tema juurde elama tulla. Loo lõpus astub Remus Lupin oma ametikohalt tagasi, sest ta ei tahtnud, et õpilaste vanemad tema saladusest teada saaksid.


Vihm.
Vihm on vedel sadu, vastandina mittevedelatele sademetele nagu lumi, rahe ja lobjakas.
Vihma tekkeks on vaja, et paksus atmosfäärikihis maapinna lähedal ületaks temperatuur vee sulamispunkti. Planeedil Maa on vihm atmosfääris leiduva veeauru kondenseerumine veetilkadeks, mis on piisavalt rasked, et kukkuda ning sageli ka maapinnale jõuda. Õhu küllastumiseni, mis on vajalik vihmaks, võivad viia kaks tõenäoliselt koos toimivat protsessi: õhu jahenemine ja veeauru lisandumine õhku. Virga ehk sajujooned on sadu, mis hakkab maa suunas langema, kuid aurustub enne maapinnale jõudmist; see on üks viis, kuidas õhk võib veeaurust küllastuda. Sademed moodustuvad, kui veetilgad pilves põrkuvad omavahel või jääkristallidega. Vihmapiiskade suurus varieerub lamedatest, pannkoogilaadsetest suurtest tilkadest väikeste kerakujuliste tilkadeni.
Vihma peamine tekkemeetod on õhuniiskuse liikumine kolmemõõtmelistes temperatuuri- ja niiskuskontrasti tsoonides, mida tuntakse ilmafrontide nime all. Kui on piisavalt niiskust, mis liigub ülespoole, langeb sadu konvektsioonipilvedest (milles on tugev liikumine ülespoole) nagu rünksajupilved ("cumulonimbus"; äikesetormid), mis võivad moodustada kitsaid vihmaribasid. Mägedes võib tihe sadu tekkida paikades, kus mööda mäekülge üles liikuv õhuvool on võimalikult tugev maastiku tuulepealsel küljel kõrgusel, kus õhuniiskus kondenseerub ja langeb vihmana mäenõlvadele. Mägede tuulealustel külgedel võib esineda kõrbekliima, kuna allanõlva liikuv õhuvool kuumutab ja kuivatab õhumassi. Mussoone põhjustava intertroopilise konvergentsitsooni liikumine toob savannidesse vihmahooaja. Suuremas osas maailmas on vihm peamine mageveeallikas, mis loob eluks vajalikud tingimused mitmesugustele ökosüsteemidele, annab vett hüdroelektrijaamadele ja niisutussüsteemidele. Vihma hulka mõõdetakse sadememõõtjaga, seda hinnatakse aktiivselt ilmaradarite ja passiivselt ilmasatelliitide abil.
Linnade soojussaarte efekt suurendab nii sademete hulka kui ka saju intensiivsust linnadest allatuult. Kliima soojenemine muudab kogu maailma tavapäraseid sajutingimusi, põhjustades niiskemat ilma Põhja-Ameerika idaosas ja kuivust troopikas. Sademed on üks põhikomponente looduslikus veeringluses ning tekitab enamiku planeedi puhta vee varudest. Maailma keskmine aastane sademete hulk on 990 mm. Kliimaklassifikatsioonisüsteemid nagu Köppeni kliimaklassifikatsioonisüsteem kasutavad keskmist aastast sademete hulka eri kliimarežiimide eristamiseks. Maa kõige kuivem kontinent on Antarktis. Vihma on täheldatud või oletatakse ka teistel planeetidel, kus see koosneb vee asemel metaanist, rauast, neoonist või väävelhappest.
Vihma kestvusrekord Eestis on 1996. aastast, kui Väike-Maarjas sadas 29. kuni 31. oktoobrini 57 tundi järjest.


1167.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad
Aastad: 1162 1163 1164 1165 1166 - 1167 - 1168 1169 1170 1171 1172


1198.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad - 1190. aastad - 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad
Aastad: 1193 1194 1195 1196 1197 - 1198 - 1199 1200 1201 1202 1203


1195.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad - 1190. aastad - 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad
Aastad: 1190 1191 1192 1193 1194 - 1195 - 1196 1197 1198 1199 1200


Haruldased muldmetallid.
Haruldased muldmetallid on üldnimetus 17 keemilise elemendi kohta, mida leidub maakoores hajusalt. Nende sekka loetakse ütrium ja skandium ning 15 lantanoidide rühma elementi: lantaan, tseerium, praseodüüm, neodüüm, promeetium, samaarium, euroopium, gadoliinium, terbium, düsproosium, holmium, erbium, tuulium, üterbium ja luteetsium.
Haruldaste muldmetallide kasutusala ulatub mobiiltelefonidest hübriidautodeni, tuulegeneraatoritest säästulampideni.
Nende metallide kogunõudluseks maailmas hinnatakse praegu 134 000 tonni aastas, kuid prognoosi kohaselt vajavad tööstused juba järgmisel aastal 180 000 tonni. 2014. aastal võib vaja minna juba üle 200 000 tonni haruldasi muldmetalle aastas. Tootmismaht on praegu aga 124 000 tonni juures ning ükski kaevandus ei suuda nõudluse kasvust tekkivat tühimikku nii kiiresti täita, kuigi teadaolevaid varusid on maailmas piisavalt.
Euroopa Liidu prognoosi kohaselt ähvardab eriti suur düsproosiumi, euroopiumi, lantaani, neodüümi, praseodüümi, terbiumi ja ütriumi nappus. Euroopa Parlamendi roheliste fraktsiooni koostatud analüüs soovitab senisest suuremat tähelepanu pöörata nende metallide taaskasutusele.
Paraku on aga praegu näiteks mobiiltelefonides leiduvate haruldaste metallide taaskasutamine ikka veel nii kallis, et seda ei peeta otstarbekaks.
Hiinas asub 30 protsenti maailma haruldaste muldmetallide looduslikest tagavaradest.
Hiina osa 17 haruldase muldmetalli toodangust maailmas on umbes 97%.
Hiina on piiranud selle tehnoloogiatööstuse jaoks olulise tooraine eksporti, põhjendades seda vajadusega keskkonda hoida ja väites, et seni on toorainevarusid liigselt ekspluateeritud. Euroopa on pannud Hiina valitsusele südamele mitte raskendada Lääne ligipääsu haruldastele muldmetallidele.
Hiina ekspordipiirangud lähevad Euroopa ettevõtetele maksma miljardeid eurosid. Euroopa Liit, USA ja Jaapan on ametlikult pöördunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni poole, et lahendada Hiinaga vaidlus tooraine, sealhulgas haruldaste muldmetallide ekspordipiirangute üle.
Eesti on üks väheseid haruldaste muldmetallide tootjaid maailmas. Sillamäel asuv metallurgiaettevõte Molycorp Silmet AS toodab praegu 2–3 protsenti maailmas toodetavatest muldmetallidest ehk umbes 3000 tonni aastas.
Suured haruldaste muldmetallide varud arvatakse olevat ookeanide põhjas, kuid nende kättesaamine on seniste tehnoloogiate juures veel liiga kulukas.


Monomineraalne kivim.
Monomineraalne kivim on ühest või peamiselt ühest mineraalist koosnev kivim.
Monomineraalsed on näiteks settekivim lubjakivi (koosneb peamiselt kaltsiidist) või tardkivimid duniit (pemiselt oliviin) ning anortosiit (peamiselt plagioklass).
Täpset monomineraalse kivimi "puhtuspiiri" ei ole kokku lepitud, erinevatel autoritel on see erinev.


Puna-džunglikana.
Puna-džunglikana ehk bankiva kana ("Gallus gallus") on faasanlaste sugukonda perekonda "Gallus" kuuluv kanaline.
Viimaste aastate tähtsaks saavutuseks on kana genoomi kaardistamine.
Levila.
Puna-džunglikana looduslik levila on troopilistel metsaväljadel Ees-Indiast kuni Hiinani. Tema leviala on laienenud Pärsiasse ja Assüüriasse.
Välimus.
Puna-džunglikanal on 14 sabasulge, ta kasvab kuni 70 cm pikkusteks ja ta saba on kuni 28 cm pikk.
Puna-džunglikana on värvilisema sulestikuga ja kõhnem kui tavaline kodukana. Meie tavaline kodukana ("Gallus gallus domesticus") pärineb alamliigist "Gallus gallus gallus".
Eluviis, toitumine.
Puna-džunglikanal on eripärane sotsiaalne korraldus, mida nimetatakse nokkimisjärjeks. See on erinev emastel ja isastel. Dominante lind tõstab saba ja pea kõrgele. Allaheitlikust väljendavad saba ja pea alla laskmine ja pea ühele küljele kallutamine. Nokkimisjärje reegleid õpetatakse tibudele, kui nad on umbes nädala vanused.
Puna-džunglikana on taim- ja putuktoiduline lind. Ta ei tunne magusaid maitseid ning ei armasta ka soolast. Puna-džunglikana emaslinnud toituvad turvaliselt kuke kaitse all. Kuke võim ulatub umbkaudu 20 m kaugusele. Kukevõitluse toimumiseks peavad kanad viibima vähemalt 3 meetri kaugusel. Kui kukk peaks surema, saab juhiks nokkimisjärjes järgmine kukk.


Puuvõõrik.
Puuvõõrik ("Viscum") on linakulehiste sugukonda kuuluv poolparasiitsete taimede perekond. Puuvõõriku perekonda kuulub umbes 70...100 liiki, mis kasvavad looduslikult parasvöötme- ja troopikapiirkondes: Euroopas, Aafrikas, Aasias ja Austraalias.
Parasiitne taim eelistab kasvada laialehistel lehtpuudel.
Traditsiooniliselt on perekond kuulunud omanimelisse sugukonda – puuvõõrikulised ("Viscaceae").
Perekonna tuntuim liik on harilik puuvõõrik ("Viscum album"). Esmakordne kindel tõend selle liigi kasvamisest Eestis pärineb 2007. aasta suvest, mil ta avastati Meerapalu lähedalt vahtralt.
Mitmeid puuvõõriku liike kasutatakse ravimtaimedena.


Baal-Samem.
Baal-Samem ehk Ba'al Shamîm (aramea ܒܥܠ ܫܡܝܢ, 'taeva isand') oli Foiniikia peajumal, taeva käskija ja tähtede valitseja, vihma ja kõue peremees. Tema kultus levis üle Kartaago, Küprose, Süüria ning Põhja-Mesopotaamia. Teda kujutatakse poolkuuga otsmikul. Tema sümbol on kotkas.
Esimest korda mainitakse teda 14. sajandil eKr hetiidi kuninga Suppiluliuma I ja Ugariti kuninga Niqmadu I vahelises lepingus.
Palmyras on kaevatud välja suur tempel Ba'al Shamîmile.


Džäss.
Džäss ehk džässmuusika, ka jazz ehk jazzmuusika (inglise keeles "jazz") on muusikastiil, mis tekkis 19. sajandi lõpus USA lõunaosariikides Aafrika ja Euroopa rahvamuusika ristumise tagajärjel. Džäss kasvas välja USA neegrite töölauludest, bluusist ja spirituaalidest. Varasemaks väljendusvormiks on peetud "ragtimei.
Euroopasse levis džäss 1920. aastail. Sestpeale sai ta kogu maailmas kerge muusika põhiliigiks ning tähtsaimaks tantsumuusika ja lööklaulude ilme kujundajaks.
Džässi arenguloos eristatakse kolme põhijärku: traditsioonilist džässi, svingi ja nüüdisaegset džässi.
Džässi ei saa täpselt noodistada, ta toetub bluusi heliredelile (madaldatakse III ja VII astet) ning armastab erilisi kõlavärve.
Džässmuusikas on väga suur osa improvisatsioonil.
1890. – 1910. aastad.
Džässi ajaloo alguseks peetakse 19. sajandi algust, sest just siis loodi džässi eelkäija Ragtime. Kuulsaimad ragtime lood on kirjutanud Irving Berlin (1888–1989), Ben Harney (1872–1932) ning Scott Joplin (1868–1917). 20. sajandi alguses loodi New Orleansis uus džässmuusika stiil dixieland, mille eestvedajaks sai Louis Armstrong.
1920. aastad.
Aastaks 1920 oli džäss läbi teinud suure arengu ning muutunud väga populaarseks. 1920. aastate kuulsamateks džässmuusikuteks olid Bix Beiderbecke ning Paul Whiteman.
1930. aastad.
1930. aastatel sai alguse sving - uus ajastu džässiajaloos. Sellega kaasnes ka uuenenud džässorkestri - Big Bandi - teke. Nüüd oli väga tähtsal kohal rütm ning svingi kasutati tihtipeale tantsumuusikaks. Svingiajastul said tuntuks sellised suurkujud nagu Duke Ellington, Count Basie, Glenn Miller, Ella Fitzgerald ning Frank Sinatra. Euroopa džässmuusika eestvedajaks said aga Django Reinhardt ning Stephane Grapelli.
1950. aastad.
1950. aastatel sai alguse "free jazz", mille lõi pianist Cecil Taylor. "Free jazz" vabastas džässi igasugustest piirangutest (k.a. need, mis olid džässmuusikale iseloomulikud). Nüüd polnud džässil enam taktimõõtu ning harmoonia koosnes klastritest. Kuulsaim džässmuusik 1950. aastatest oli Ornette Coleman.
1960. – 1970. aastad.
1960. aastate lõpus sai alguse "jazz fusion" (ingl k sulam), mis haaras endasse ka elemente "rock"muusikast, "folk"muusikast, "funk"`ist ning "reggae"`st. "Fusion" on väga keerulise rütmiga ning iseloomulikud on ka pikad instrumentaalsoolod, mis on tavalised ka tänapäeva džässmuusikas. Esimesteks "Jazz fusion"i plaatideks peetakse Gary Burton'i "The Time Machine"'i (1966) ja Larry Coryell'i (The Free Spiritsi) "Out of Sight And Sound"'i (1966). Samuti oli suur mõju "jazz fusion" arengule Miles Davise 1968nda aasta plaat "Miles in the Sky", kus Davis kasutab esmakordselt elektrilisi instrumente. Samal ajal hakkasid erinevad rock-grupid näiteks Cream ja The Grateful Dead, samuti Blood, Sweat and Tears ja Frank Zappa's Mothers of Invention kasutama oma muusikas dšässielemente ning -harmooniaid ning katsetama vabaimprovisatsiooniga.
Tuntumaid 70ndate "jazz fusion"i esindajaid on Weather Report, Mahavishnu Orchestra, The Tony Williams Lifetime, Return to Forever, Herbie Hancock'i Headhunters, Soft Machine, Colosseum, Caravan, Nucleus, Blood, Sweat and Tears, Chicago, If, Frank Zappa, Santana, The Eleventh House jt.


Louis Armstrong.
thumb
Louis Armstrong (4. august 1901 – 6. juuli 1971) oli USA džässtrompetist ja laulja.
Ta oli pärit New Orleansist Louisianas.
Trompeti- ja kornetivirtuoosina alustas ta juba 1920. aastate algul stuudiolindistusi koos oma ansamblitega Hot Five ja Hot Seven. Ta avaldas jazzi arengule tugevat mõju, muusika fookus liikus kollektiivselt improvisatsioonilt sooloesitusele. Tal oli kergesti äratuntav sügav ja veidi kärisev trompeti heli meenutav hääl, mida ta kasutas lauldes oskuslikuks improviseerimiseks, muutes laulu meloodiat ja sõnu vastavalt väljendusvajadusele.
Tema karismaatiline lavakäitumine ja hääl olid tuntud peaaegu sama palju kui trompetimäng. Oma karjääri lõpul 1960ndatel peeti teda mitte ainult jazzi, vaid kogu popmuusika tugevaks mõjutajaks. Ta oli üks esimestest mustanahalistest meelelahutajatest, kellel õnnestus edu saavutada nii, et tema nahavärv oli teisejärguline muusika järel. See võimaldas talle ligipääsu Ameerika ühiskonna kõrgematesse ringkondadesse, mis olid mustanahalistele raskesti ligipääsetavad. Kuigi ta ei politiseerinud oma rassi kunagi avalikult, oli ta võrdsete õiguste tugev pooldaja.
Armstrong oli vabamüürlane ja kuulus Montgomery looži nr. 18.
Nimi ja sünniaeg.
Armstrong eelistas, et tema eesnime hääldataks [luui] (Louie), mitte [luuis]. 1920. aasta rahvaloendusel registreeriti tema nimeks Lewie. Mitmetel kontserdilindistustel on kuulda, kuidas teda laval Louie'ks kutsutakse. Tal ei olnud rahvaloenduse ja ristimisdokumentide järgi teist eesnime, kuigi 1949. aastal ajakiri Time nimetas selleks Danieli.
Armstrong on öelnud, et ta pole kindel, millal ta sündinud on. Ta tähistas oma sünnipäeva 4. juulil. Tavaliselt ütles ta avalikult oma sünniaastaks 1900, kuigi ametlikes dokumentides oli kirjas 1901. Tema õige sünnikuupäev selgus tema ristimisega seotud roomakatoliku kiriku dokumentidest.
Elulugu.
Armstrong sündis New Orleansis vaeses peres. Tema vanavanemad olid olnud orjad. Ta kasvas üles vaesuses karmis linnaosas. Tema isa William Armstrong jättis perekonna maha, kui Louis oli veel laps, ja läks teise naise juurde. Tema ema Mary Albert jättis Louis' ja tema noorema õe Beatrice'i vanaema Josephine Armstrongi hoolde. Viieaastaselt naasis ta elama ema juurde ja nägi isa ainult paraadidel. 11-aastaselt liitus Armstrong poistekvartetiga, kes laulis tänavatel. Kornetimängija Bunk Johnson õpetas teda kuulmise järgi mängima. Samuti töötas ta Leedu-Juudi Karnofskys perekonna jaoks, kes kohtlesid teda nagu perekonna liiget teades et ta kasvas ilma isata. Armstrong hiljem kirjutas memuaare enda ja Karnofsky perekonnast kus ta kirjeldab avastust, et see perekond oli diskrimineerimise ohvriks. Armstrong arendas oma kornetioskuse mängides New Orleansi Maja värviliste Kodutute bändis kuhu teda mitu korda saadeti korrarikkumiste tõttu. Professor Pete Davis hakkas innustama distsipliin ja õpetama iseõppinud Armstrongi. 19. märtsil 1918 abiellus Louis Daisy Parkeriga, nad lapsendasid kolmeaastase poisi Clarence Armstrongi. 20-aastaselt õppis Armstrong ära kuidas lugeda noote ja oli üks esimestes jäzzimängijatest kes lisasid muusikale oma iseloomu ja stiili.
1922 rändas ta Chicagosse, kuhu teda kutsus tema õpetaja Joe Oliver, et liituda tema Kreooli Jäzzi Bändiga, kus ta teenis piisavalt et ülalpidada ennast ainult muusikaga. Oliveri bänd oli kõige mõjukam bänd Chicagos ja Louise elas nagu kuningas linnas mis oli jäzzi universumi keskel, sellel ajal oli tema ajaviiteks nostalgiliste kirjade kirjutamine oma sõpradele Uues Orleanis. Oma teise naise, Lil Hardin Armstrongi, mõjul lahkus Armstrong Oliveri bändist ja mängis kirikus klassikalist muusikat oma klaverioskuse arendamiseks ning kandis peenemat riietust. 1924. Armstrong ja Oliver jätsid hüvasti 1924. Varsti tuli Armstrongile kutse mängida Fletcher Henderson orkestris, Armstrong muutis pilli trompetiks et paremini segunema teiste muusikutega. Armstrong naasis Chicagosse aastal 1925 sest tema ja tema naise arvates limiteeris Hendersoni orkester tema kunstilist arengut. Pärast lahku minekut Lil’iga Armstrong mängis Sunset Café’s Al Capone partneri jaoks, seal sai ta headeks sõpradeks Earl Hines’iga. Pärast töötamist Connie Inn’is New Yorkis kolis Armstrong aastal 1930 Los Angelesse, et otsida uusi võimalusi. Seal mängis ta New Cotton Clubis mida tihti külastasid tähed nagu Bing Crosby. 1931sel mängis Armstrong oma esimeses filmis Ex-Flame. Sama aasta lõpus naasis ta Chicagosse ja mängis Guy Lombardo stiili bändides kuni rahvasumm nõudis tema lahkumist, külastas ta New Orleani ja oma vanu sõpru. Pärast tuuri üle riigi jälitatud rahvahulga poolt põgenes ta Euroopasse. Ühendriikidesse naasmise järel korraldas ta mitu väsitavat turneed mille lõpuks oli ta ära raiskanud oma raha ja palkas uue mänedžeri kes hakkas lahendama tema seaduslikud probleemid ja laenud. Ta lõpuks lahutas Lil’ist aastal 1938 ja abiellus oma tüdruksõbra Alphaga. Pärast mitu aastat rändamist jäi Louis elama Queens, New Yorkis aastal 1943 oma neljanda naisega Lucille. Järgmised 30 aastat mängis om 6 liikmelises bändis mis loodi 13. augustil 1947 ja kuhu kuulusid erinevatel aegadel Earl "Fatha" Hines, Barney Bigard, Edmond Hall, Jack Teagarden, Trummy Young, Arvell Shaw, Billy Kyle, Marty Napoleon, Big Sid Catlett, Cozy Cole, Tyree Glenn, Barrett Deems, Joe Darensbourg ja Danny Barcelona. Armstrong oli esimene Jazzi muusik ilmuda Time Magazine kaanele 21. veebruaril 1949. Aastal 1964 salvestas ta oma kõikide aegade kõige rohkem müüdud laulu "Hello, Dolly". Laul jõudis 1sele kohale Pop Chartis eemaldades Beatle’id positsioonist mida nad olid hoidnud 14 nädalat järjest. Armstrong suri 6. juulil 1971.


Diane Schuur.
Diane Joan Schuur (sündis 10. detsembril 1953) on USA lauljatar-pianist, tänapäeva džässi üks hinnatumaid artiste.
Diane Schuur on sünnist saati pime.
Tema esimene singel ilmus 1971. aastal ning kandis nime "Dear Mommy and Daddy".
Aastal 1975 kutsus tummar Ed Shaughnessy teda koos oma bigbändiga esinema Monterey džässfestivalile. Läbimurre saabus samal festivalil 1979. aastal, kus saksofonist Stan Getz vaimustus tema talendist ning kutsus ta Valgesse Majja esinema.
Aastal 1984 kutsus tollane Ameerika esimene leedi Nancy Reagan Schuuri teist korda esinema Valgesse Majja. Selle kontserdi raadioülekanne tõi talle plaadilepingu firmaga GRP. Samal aastal ilmus ka tema esimene plaat "Deedles".
Oma esimese naisvokalisti Grammy võitis ta 1986. aastal, järgmine tuli juba 1987. aastal. Pärast neid auhindu on teda võrreldud džässmuusika 'Suurte Leedide', Sarah Vaughni ja Ella Fitzgeraldiga.
Aastal 2002 külastas Diane Schuur Eestit ning oli džässifestivali "Jazzkaar" peaesineja.


Lewis Howard Latimer.
Lewis Howard Latimer (4. september 1848 Chelsea, Massachusetts – 11. detsember 1928 Flushing, Queens) oli mitmete uute tehnoloogiate pioneer ja üks tuntumatest mustanahalistest leiutajatest. Tema panus elektrivalgustuse ja telefoniside kasutuselevõttu maailmas on tugevalt mõjutanud meid kõiki.
Latimer sündis kasvandusest põgenenud vanemate lapsena 1848. aastal. Ta elas ja kasvas vaesuses. Nooruse veetis Latimer töötades koos isaga ning tehes juhutöid, millest maksis kinni ka oma vähese koolihariduse.
16-aastaselt liitus ta USA mereväega ning pärast kodusõja lõppu lahkus sealt kiitusega. Tal õnnestus leida töö patendiametis, kus sai alguse tema kokkupuude leiutajatega. Seal omandas Latimer ka oskused, et viia ellu omaenda uudsed ideed.
1873 leiutas ta uudse veega töötava WC-poti kasutamiseks rongides.
1876 tegi ta joonised ja valmistas ette dokumendid Alexander Graham Belli leiutatud telefoni patenteerimiseks.
1880 asus Latimer tööle USAa leiutaja Hiram S. Maximi firmas US Lighting Company, kus ta kaks aastat hiljem leiutas Thomas Alva Edisoni kavanditele toetudes uue lambipirni. Edisoni leiutatud pirnid kestsid vaid 30 tundi. Latimeri tehtud uuenduste järel aga sündis meile tuntud moodne kauapõlev lambipirn, mille modifitseeritud versiooni kasutatakse tänapäevani.
Latimer alustas oma karjääri Edisoni konkurendi juures töötades. Hiljem, pärast uue elektripirni leiutamist, kutsus Edison Latimeri tööle oma firmasse. Latimer võttis pakkumise vastu ning koos Edisoniga parendasid nad mitmeid olemasolevaid leiutisi. Latimer oli samuti Edisoni raamatukogu juhataja ning tõlkis dokumente prantsuse ja saksa keelest. Aastal 1890 andis Latimer välja esimese raamatu elektripirnide kohta. Selle pealkiri oli "Incandescent Electric Lighting: A Practical Description of the Edison System".
Lisaks oma suurele edule leiutajana oli Latimer ka kunstnik ja luuletaja.


Hõõrdejõud.
Hõõrdejõud on keha liikumist takistav jõud teise tahke keha või aine suhtes kokkupuutepinnal mõjuvate osakestevahelise jõu tõttu. Hõõrduvate kehade või ainete liikumisel muundub hõõrdumisele kuluv energia soojuseks. Kuna hõõrdumine aeglustab liikuvat objekti, kutsutakse seda ka takistusjõuks. See erineb aktiivjõududest, mis põhjustavad objektide liikumise muutumist.


Ringkonna õigustega linn.
Ringkonna õigustega linn (地级市 ("diji shi" ("dìjí shì") 'maa-astme linn') on 2. järgu haldusüksuse tüüp Hiinas.
Koht haldusüksuste hierarhias.
Nad jäävad haldusüksuste hierarhias provintside ja maakondade vahele. Sama tasandi haldusüksused on ringkonnad (地区), liidud (盟) ja autonoomsed ringkonnad (自治州).
Olemus.
Ringkonna õigustega linnad ei ole asulad, vaid sisaldavad tavaliselt peale keskuslinna maapiirkondi ja väiksemaid linnalisi asulaid. Peaaegu kõik nad jagunevad mitmeks maakonnaks, maakonna õigustega linnaks ja muudeks 3. järgu haldusüksusteks. Nimelt olid ringkonnad, mille asemele ringkonna õigustega linnad moodustati, suured haldusüksused, kuhu kuulus nii linnalisi asulaid kui ka maapiirkondi. Et eristada ringkonna õigustega linna tegelikust linnast, kasutatakse viimase kohta sõna 市区 ("shiqu" (shìqū)) 'linna-ala'.
Levik.
Esimene ringkonna õigustega linn moodustati 5. novembril 1983. Nüüdseks on valdav enamik ringkondi asendatud ringkonna õigustega linnadega ning asendamine jätkub praegugi. Praegu on Hiinas 283 ringkonna õigustega linna.
Enamik provintse koosneb täielikult või peaaegu täielikult ringkonna õigustega linnadest. Hiina 22 provintsist ja 5 autonoomsest piirkonnast on ainult 3 provintsis (Yunnan, Guizhou, Qinghai) ja 2 autonoomses piirkonnas (Xinjiang, Tiibeti autonoomne piirkond) üle kolme 2. järgu haldusüksuse, mis ei ole ringkonna õigustega linnad.
Kõige suuremad ringkonna õigustega linnad on Baoding (Hebei provints), Zhoukou (Henan), Nanyang (Henan) ja Linyi (Shandong). igaühes neist on rohkem elanikke kui provintsi õigustega linnas Tianjinis.
Võrdlus ringkondade ja liitudega.
Ringkonnad ja liidud on "provintside vahevõimud": erinevalt ringkonnaõigustega linnadest ei ole neil rahvakongresse (人大), Hiina rahva poliitilist konsultatiivkonverentsi (政协) ega rahvavalitsust (人民政府). Viimase asemel on neil haldusamet 行政公署. Ringkondade ja liitude muutmine ringkonna õigustega linnadeks tähendab kesktasandi tugevnemist, sest ringkonna õigustega linnadel on täielik haldussüsteem (kahe parlamendikojaga, valitsusega ja "valimistega").
Sarnased mõisted.
15 suurele ringkonna õigustega linnale on antud allprovintsilinna staatus, mis annab neile palju suurema autonoomia.
Allringkonna õigustega linn on maakonna õigustega linn, mille võimupiirid lähenevad ringkonna õigustega linnade omadele.
Vaata ka.
*


Koloonia.
Koloonia ehk asumaa on mingist riigist (emamaast ehk metropolist) poliitiliselt ja majanduslikult sõltuv territoorium, mis pole selle riigi osa. Enamasti asub koloonia emamaast kaugel.
20. sajandi jooksul iseseisvus enamik kolooniaid kogu maailmas.


Apteegikaan.
Apteegikaan ehk kirjukaan ("Hirudo medicinalis") on magevees elav kaan, kes toitub selgroogsete ja limuste verest.
Apteegikaani nimetus tuleb sellest, et varem müüdi neid laialdaselt apteekides, tänapäeval müüakse neid seal harva.
Apteegikaanid on enamikus Euroopa riikides haruldased liigid ja sageli paigutatud kaitsekategooriatesse (Eestis on ta II kaitsekategooria liik).
Eestis esineb teda väga harva mõnes Lääne- ja Kagu-Eesti veekogus.
Kaanide kasvatamine ja turustus.
Praegu on suurimaid looduslike kaanide kasvatajaid ja müüjaid Ungari, Kreeka, Balkani poolsaare riigid ja Türgi. Nendes riikides viiakse ühes aastas välja umbes 10 tonni apteegikaane. Kaaniäri on väga tulus ja kasulik.
Kasutamine meditsiinis ja nende toime.
Kaanide kasutamine mitmesuguste haiguste ravimisel ulatub kaugesse minevikku. Tänapäeval on nendega ravimine vähe levinud.
Verd imevaid kaane kasutatakse praegugi mitmete haiguste raviks (glaukoom, südame isheemiatõbi, tramboflebiit, veenilaiendid, hemorroidid, paistetus, tromid, gangreen, südame- veresoonkonna haigused, infarkt, vererõhuprobleemid, tursed, hormonaalsed häired, põletikud, liigesevalu). Teda on kasutatud ka vererõhu alandamiseks.
Kaanide teeneid kasutavad kirurgid, neuroloogid, günekoloogid ja silma-ja nahaarstid.
Apteegikaanist eraldatud hirudiin takistab vere hüübimist ja seda kasutatakse veenipõletike ravis.
Ravikeskustes on mõeldud üks kaan ühele inimesele, et vältida vere abil haiguste levikut. Neid kaane hoitakse klaaspurgis.


Rõngusside loend.
Selles nimekirjas on rõngusside liigid ja teised -taksonid. Muud zooloogia mõisted on loetletud loendites zooloogia mõisteid ja anatoomia mõisteid. Kogu bioloogias käibel olevad mõisted on loetletud loendis Bioloogia mõisteid.
__NOTOC__


Alkmaion.
"See artikkel räägib vanakreeka mütoloogia tegelasest; filosoofi kohta vaata artiklit Alkmaion Krotonist."
Alkmaion oli vanakreeka mütoloogias Argose ülik, Amphiaraose ja Eriphyle vanem poeg, kellest väitsid end põlvnevat Atika aristokraadisuguvõsa alkmaioniidid.
Amphiaraosel oli võime tulevikku ennustada. Nõnda nägi ta ette, et sõjakäik Seitse Teeba vastu lõpeb täieliku lüüasaamisega. Sellepärast keeldus ta, kui tema naisevend kuningas Adrastos teda sõtta kutsus. See polnud tal esimene kord Adrastosega riidu minna. Esimesel korral oli Eriphyle nad lepitanud ja pärast seda vandusid mõlemad, et kui nad veel kunagi omavahel tülitsema peaksid, siis otsustab Eriphyle, kummal on õigus. Sõjakäigu organiseerija, Teeba õigusjärgne kuningas Polyneikes võitis Eriphyle soosingu sellega, et kinkis talle oma esiema Harmonia kaelakee, ning naine saatis Amphiaraose sõtta. Amphiaraos pidi minema, ent palus poegi, et kui ta peaks surma saama, maksaksid nad emale kätte.
Amphiaraos ei tulnud sõjast tagasi. Tema neelas maa, kui Periklymenos teda surmata tahtis.
Alkmaion tappis oma ema, nagu oli isale tõotanud. Enne surma needis ema ta ära, soovides, et Alkmaion mitte ühelgi olemasoleval maal rahu ei saaks.
Alkmaion asus elama Arkaadiasse, mille kuningas Phegeos andis talle naiseks oma tütre Alphesiboia, keda on nimetatud ka Arsinoeks. Siis saabusid erinnüsed, kes Alkmaionit lakkamatult jälitasid ega lasknud tal elada. Alkmaion küsis nõu Delfi oraaklilt, kes ütles, et erinnüsed on karistuseks ematapmise eest ja et Alkmaion peab elama asuma mõnele sellisele maale, mida needmise ajal veel olemas ei olnud. Vahepeal oli Alkmaion saanud tütre isaks. Tütrele pandi nimeks Tisiphone: sama nime kandis üks erinnüstest.
Alkmaion leidis Aitooliast Kreeka suurime jõe Acheloosi jõe deltast äsjamoodustunud saare ja kolis sinna. Tema naine jäi Arkaadiasse, sest jõesaarel polnud mingeid mugavusi. Alkmaion palus jõejumala tütart Kallirrhoed endale naiseks ja Acheloos nõustus tingimusel, et Alkmaion toob talle oma ema juveelidega kaunistatud rüü, mida too oli poja needmise ajal kandnud. See oli Phegeose juures. Kui Alkmaion oma endiselt naiselt ja äialt rüü kätte saai, laskis Phegeos oma poegadel Alkmaioni jälitada ja ta tappa, sest see oli väiksem häbi kui lahutus.
Kallirrhoe ei jõudnudki Alkmaioniga abielluda, ent sünnitas talle siiski kaksikud pojad Amphoterose ja Akarnanose. Kallirrhoe palus Zeusilt, et pojad kiiremini suureks kasvaksid, et võiksid isa eest kätte maksta. Zeus täitis naise soovi. Vennad lõid maha nii Phegeose, tema naise kui ka kõik nende pojad.
Amphoteros jäi Arkaadiasse ja asutas uue dünastia. Akarnanos naasis koju ja eraldas Aitoolia lääneosa uueks riigiks, mis sai tema järgi nimeks Akarnaania ja mida ta valitsema hakkas.
Alkmaioni saatust käsitleb mitu vanakreeka tragöödiat, kuid ükski neist pole säilinud. Euripidese tragöödias "Alkmaion Korintoses" saadab Alkmaion oma tütre Tisiphone ja poja Amphilochose Korintosesse Kreoni juurde. Kreoni naine kadestab Tisiphonet tema ilu pärast ja müüb ta orjusesse, ent tolle ostab Alkmaioni käsilane. Too annab Tisiphonele vabaduse ja toob ka Amphilochose Korintosest ära.
Euripidese näidend on vastuolus sellega, et Tisiphone oli veel väga noor (vist mitte üle paari aasta vana), kui ta isa suri. Pealegi oli Amphilochos hoopis Alkmaioni vend.


Oldenburg.
Oldenburg ['oldenburk] on linn Saksamaal Alam-Saksimaal Hunte jõe ääres. Asub Bremenist 40 km läänes.
Ajalugu.
Oldenburgi mainitakse esmakordselt 1108. aastal ("Aldenburg"). 1345. aastal sai linnaõigused. Oldenburg oli Oldenburgi krahvkonna, aastast 1773 hertsogiriigi ja alates 1829 suurhertsogiriigi keskus.
Krahvkonda valitses Oldenburgi dünastia, mis tõusis hiljem Taani troonile.
Linnas on 1973. aastal asutatud Carl von Ossietzky Ülikool.


Ye Cuchí.
Ye Cuchí ("Ye Cuchi", "Islote de la Pirámide", "Islote Pirámide", "Roca Pirámide", "La Pirámide", "Islote Yecuyi") on Ekvatoriaal-Guineale kuuluv väike koonilise kujuga kaljusaar Guinea lahes, Annobóni saare Palmari neemest (ning San Antonio de Palé asulast) veidi põhja pool.
Saare geograafilised koordinaadid on 1°24,05' S, 5°38,15' E.
Ye Cuchí saare ja San Antonio de Palé vahel on parim ankrukoht Annobóni saare juures.


Quioveo.
Annobóni saare kaart, keskosas on märgitud Quioveo mägi
Quioveo ("Pico Quioveo") on mäetipp Ekvatoriaal-Guinea Annobóni saare keskosas.
Geograafilised koordinaadid on.
Selle kõrgus merepinnast on 598 m.


Vedelik.
Vedelik on üks neljast aine agregaatolekust. Vedelikuna on aine voolav ja selle kuju on tavaliselt piiritletud anuma kujuga, mida ta täidab. Tema ruumala on rangelt määratletud temperatuuri ja rõhuga. Vedelik avaldab survet nii anuma külgedele, kui ka tema sisse asetatud objektidele. Selline rõhk kandub üle igasse suunda, olenemata kaugusest ja suurendes sügavuses.
Vedeliku rõhku p saab arvutada valemi järgi p = ρ * g * z, kus
Valemis ei ole arvestatud pinnale avaldatavat rõhku ega pinna ebakorrapärasusi.
Vedelike füüsikalised omadused.
Vedelikust saab aine keemistemperatuuril gaas ja külmumispunktis tahkis. Murdosalise destillatsiooni abil on võimalik eraldada kahte vedelikku, kui neil on erinev aurustumispunkt. Kokkukuuluvus kahe molekuli vahel vedelikus on ebapiisav, takistamaks ühel kahest vedelikust ära aurustumast.
Vedelik on kindla ruumalaga, kuid kujuta aine. Mõnes suhtes sarnaneb vedelik gaasiga, näiteks võtab ta selle anuma kuju, milles asub. Teisalt on vedelikku raske kokku suruda ja selle poolest on ta tahke aine moodi. jahtumisel vedelik tahkub, kuumenemisel aga läheb üle gaasilisse olekusse.
Tänapäeval avaldatakse füüsikaliste suuruste mõõtühikud eranditult rahvusvahelises süsteemis (SI). Et Insener võib kokku puutuda ka varasema, tehnilise mõõtühikusüsteemiga, antakse mõningail juhtudel ka süsteemidevaheline seos.
formula_14, kus formula_15 on vedeliku algruumala ning formula_16 ruumala muutus, kui rõhk muutup formula_17 võrra. Miinusmärk tuleneb sellest, et rõhu suurenedes vedeliku maht väheneb.
Temperatuurivahemikus 0...30 °C on vee elastsusmoodul K=1980...2250 MPA, see tähendab, et rõhu suurenedes 0,1 Mpa võrra väheneb vee maht ligi formula_18 algmahu võrra ning seda üsna suures rõhuvahemikus. Ka teiste vedelike kokkusurutavus on samas suurusjärgus. Kuna vedelike kokkusurutavus on üsna vähene loetakse arvutustes tavaliselt vedelik mittekokkusurutavaks. Erandiks on vaid hüdrauliline löök.
formula_20, kus formula_15 on algmaht ja formula_16 vedeliku ruumala muutus temperatuuri muutumisel formula_23 võrra eeldusel, et rõhk ei muutu. Vee ruumpaisumisteguri väärtused on allolevas tabelis.
Sellest tabelist on ka näha millal tuleb vee paisumist inseneriarvutustes arvestada. Nagu näha muutub tihedus temperatuurivahemikus 0...30°C tühiselt vähe, alla 0,5%. Kõrgematel temperatuuridel peab aga paisumist arvestama, sest vahemikus 0...100°C muutub vee tihedus ning seega ka maht ligikaudu 5%.
Kui hõõrdejõud Fμ jagada hõõrdepinnaga A, saadakse hõõrdepinge ehk tankentsiaalpinge τ.
formula_26
Hüdraulikaarvutustes eelistatakse dünaamilisele sageli kinemaatilist viskkoossust formula_27 (formula_28).
formula_29,kus formula_3 on vedeliku tihedus. Kinemaatilist viskkoossust avaldati varemCGS- süsteemi ühikutes- stooksides (St).formula_31.
Mõlemad viskkoossused olenevad vedeliku liigist, temperatuurist ja rõhust ning määratakse katseliselt viskosimeetrite abil. Vedeliku soojenedes viskkoossus väheneb, rõhu tõustes suureneb. Kuivõrd rõhu toime avaldub ainult väga suurte rõhumuutuste puhul, siis seda tavaliselt ei arvestata.
Vee kinemaatilist viskkoossust saab arvutada J. Poiseulle' valemist formula_32, kus t on temperatuur Celsiuse kraadides.
Kui olmereovee heljumisisaldus formula_33 ja temperatuur t=2...50 °C saab selle kinemaatilise viskkoossuse formula_28 arvutada N. Fjodorovi valemiga formula_35, kus ν on sama temperatuuriga puhta vee viskoossus.
Mineraalõli viskkoossuse olenevust rõhust vahemikus 0...50 Mpa kirjeldab valem formula_36, kus formula_37 ja formula_38 on mineraalõli viskkoossus normaalsel atmosfäärirõhul.
Newtoni sisehõõrdeseadus kehtib homogeensete vedelike kohta, mida nimetatakse ka njuutonivedelikeks. Suspensioonide,mörtide, betooni- ja söödasegude jms. sisehõõrde arvutamiseks on vaja kasutada erikäsiraamatuid.
Kui vedelik liigub kiirelt, võib rõhk mingis süsteemiosas langeda alla küllastunud auru rõhu ja kuigi vedelik pole kuum hakkab ta keema. Vedelik seguneb aurumullidega, ta homogeensus kaob ning tavalised hüdraulikaseadused tema kohta enam ei kehti. Tekib kavitatsioon.
Võttes eelõeldu kokku, saab teha järelduse, et vedeliku tihedust ja erikaalu võib enamasti lugeda püsivaks ning temperatuurist sõltumatuks.
Teoreetilistes mõttekäikudes rakendatakse sageli ideaalvedeliku mudelit kus vedelik loetakse täiesti kokkusurumatuks ning liikumine hõõrdevabaks.


Edgar V. Saks.
Edgar Valter Saks (25. jaanuar 1910 – 11. aprill 1984) oli eesti poliitik, harrastusajaloolane ja kirjanik, haridusminister eksiilis 8. maist 1971 kuni surmani.
Lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1934. Oli suvel 1941 metsavend. Põgenes 1944 Soome ja Rootsi kaudu Kanadasse. Töötas Kanadas, Peruus ja Mehhikos.
Edgar V. Saks on kirjutanud ajalooalaseid teoseid, mis tuginevad kohanimede ja tänapäeval vananenuks või ebakorrektseks tunnistatud allikmaterjalide ja teoste uurimisel ja tõlgendamisel. Ta käsitleb ajalooteaduse põhisuunast tähelepanemata jäänud teemasid, nagu eelajalooline soome-ugri asustus Euroopas, eesti päritolu aadlikud ja eestlaste ühiskonna seisuslik ülesehitus. Ta rõhutab genealoogilise uurimistöö tähtsust, välistamaks vasakpoolset mõtteviisi kandva popside, orjade ja träälide järglaskonna infiltreerumist eesti rahva koosseisu ja nende poolt eesti rahva mineviku mahavaikimist ja alavääristamist.
Edgar V. Saks oli abielus Hilda Eskoga (21. september 1909 Rakvere – 17. mai 1996 Montreal)


Tarvastu valla lipp.
Tarvastu valla lipp on Viljandi maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tarvastu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 13. mail 1997.
Lipu kirjeldus.
Tarvastu valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Musta kanga keskel on valge tarva (ürgveise) pea, mida ehib punane paelornament. Paelornament on paigutatud nii, et see moodustab sõõrmed ja silmaavad ning tarva peas oleva stiliseeritud krooni.
Lipu vars on must, varda ehis hõbedane.
Põhjendus.
Lipul kujutatud loom on tulnud Tarvastu valla nimest sümboliseerides sellisena rahva püüdlusi, vankumatust ja tahet. Lipu värvid on võetud mulgi rahvarõiva traditsioonist - "mulgi koloriit" - must, valge ning mulgi kuube ehtiv punane kaaruspael.


Arnold Rüütli publikatsioonide loend.
"Siin on loetletud Arnold Rüütli publikatsioone."


Pontianus.
Pontianus oli paavst 230–235. Ta oli 18. paavst.
Pontianus sündis Roomas ja oli Calpurniuse poeg.
Pontianus sai Rooma piiskopiks (paavstiks) 21. juulil 230. Tema ajal jätkus kirikulõhe Hippolytusega. Kuigi selle kohta puuduvad andmed, pidi Pontianus juhatama Rooma sinodit, millel arutati Origenese hukkamõistmist.
Pontianusele on omistatud kaks kirja, kuid nende autorlus on vaieldav ja need koostati arvatavasti tunduvalt hilisemal ajal. Ta olevat õhutanud kirikus psalmide laulmist, surmaeelse patutunnistuse andmist ja tervituse „Jumal olgu teiega” ("Dominus vobiscum") kasutamist.
Märtsis 235 sai Rooma keisriks Maximinus Traaklane, kes alustas peatselt kristlaste tagakiusamist. Pontianus ja Hippolytus olid esimeste vangistatute seas ja nad pagendati Sardiinia kaevandustesse sunnitööle. Sel ajal leppisid Pontianus ja Hippolytus üksteisega, lõpetades 18 aastat kestnud kirikulõhe.
Pontianus oli esimene paavst, kes loobus ametist. "Liberiuse kataloogi" andmetel tegi ta seda 28. septembril 235 ja suri veidi hiljem (võib-olla novembris) Tavolara saarel viletsates tingimustes või peksti keppidega surnuks. See on esimene kuupäev paavstluses, mida peetakse ajalooliselt autentseks. Fabianus lasi tema surnukeha tuua Rooma, kus see viidi 13. augustil 236 või 237 San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti.
Pontianusele pühendatud kirikud asuvad Sardiinias Carbonias, Spoletos, Luccas ja Argentiinas La Platas.
Pontianust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev oli 19. novembril, kuid praegu tähistatakse seda koos Hippolytuse mälestuspäevaga 13. augustil.


Ingrid Rüütel.
Ingrid Rüütel (sündinud 3. novembril 1935 Tallinnas) on eesti folklorist, filoloogiateaduste kandidaat, humanitaarteaduste doktor, president Arnold Rüütli abikaasa.
Elukäik.
Ingrid Rüütli isa oli Neeme Ruus ja ema Linda Karin Ruus (sünd. Aruküll).
Teadustegevus.
Ingrid Rüütel on kogunud ja uurinud soome-ugri rahvaste rahvalaule ja -muusikat, organiseerinud rahvusvahelisi teaduskonverentse, koostanud ja toimetanud materjalide ja uurimuste kogumikke, korraldanud folkloorifestivale, osalenud kultuuripoliitikas, juhendanud diplomi-, magistri- ja doktoritöid. Ta on avaldanud paarsada uurimust, koostanud kogumikke ja heliplaate soome-ugri rahvaste muusikast.
Isiklikku.
Ingrid Rüütel (neiupõlvenimi Ruus) on 1958. aastast abielus Arnold Rüütliga. Neil on tütred Maris (sündinud 1958) ja Anneli (1965) ning 6 lapselast.


Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Riiklikust iseseisvusest võeti vastu 20. augustil 1991. aastal kell 23.02 Eesti Vabariigi Ülemnõukogus. Sama dokumendiga moodustati Põhiseaduslik Assamblee.


Madis Salum.
Madis-Ilmar Salum (sündis 29. novembril 1945 Tartus) on eesti ajakirjanik.
Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi (praegu Tallinna Ülikool) 1979 kultuurharidusteaduskonna näitejuhina. Enne õpinguid töötas ta lühikest aega lavapoisina Eesti Draamateatris ja "Ugalas". Lavale jõudis Salum 1963. aastal näiteks lavastuses "Orfeus laskub põrgusse". Näitejuhina oli ta ametis kursuse õppejõu Hans Korvi lavastatud diplomietenduses.
Salum oli 1970ndate alguses tegev Eesti Õpilasmalevas, olles Kärstna rühma komandör ja seejärel mitu suve Põhja piirkonna komandör ning Eesti Õpilasmaleva komandöri asetäitja.
Salum on töötanud aastakümneid ajakirjanikuna, vahendades uudiseid Eestist, Moskvast ja mujalt maailmast. 1976–1987 oli ta Eesti Telegraafiagentuuri korrespondentpunkti juhataja Pärnus ja TASS-i korrespondent.
Salum on kirjutanud filmi- ja saatestsenaariume, teinud mitmeid vaatefilme.
Ta on teinud mitmeid aastaid tööd suhtekorraldajana, on pidanud ka Eesti ametikoolides oma eriala teemalisi loenguid.
Salum on töötanud ka inkassatsioonifirmas Raidman Pärnu büroo juhatajana.
Augustist 2005 kuni 2007. aastani töötas Salum AS Werol Tehased suhtekorraldajana.
Televisioon.
Ajakirjanik Madis Salum töötas aastaid Eesti Televisioonis, olles uudistesaate "Aktuaalne Kaamera" toimetaja ja kommentaator ning Pärnu ja Moskva korrespondent.
Koos Uuno Maasika, Mati Talviku, Virve Liivanõmme, Märt Müüri ja teistega juhtis Salum päevakajalist saadet "Vaatevinkel".
Salum tegi otseülekandeid Toompea istungitesaalist, Toompea lossi õuel toimunud Interrinde korraldatud meeleavaldusest 15. mail 1990 ja ärevatel päevadel 1991. jaanuaris.
Juunis 1990 osales Madis Salum Eesti Televisiooni pikimas otsesaates "Öö-TV".
Raadio.
Salum alustas raadiotööd 1960ndate lõpus Eesti Raadio Andres Vihalemi juhitud noortesaadete toimetuses ja saatest "Tulipunkt". Tema esimeseks toimetajaks oli spordiajakirjanik Toomas Uba.
Hiljem tegi Salum kaastööd Eesti Raadio uudistesaatele "Päevakaja".
Ta oli ka Eesti Raadio Kohtla-Järve korrespondent. Samal ajal osales Salum ka noorte reporterite klubi tegevuses.
Salum käivitas 1993. aasta suvel Hiiumaal kohaliku "Hiiu Raadio" ja oli raadiojaama esimene peatoimetaja. Esimesed saated anti "Hiiu Raadio" eetrisse koos ajakirjanik Toivo Aarega. "Hiiu Raadio" kuulus Kohalike Raadiote Liitu (KORAL). Salum oli KORAL-i üks asutajatest.
Salum on töötanud Kagu Raadio peatoimetajana ning olnud Valga Raadio looja, käivitaja ja peatoimetaja.
Raamatud.
Madis Salumilt on ilmunud kolm raamatut, mis räägivad Eesti lähiajaloost ja taasiseseisvumisest. Nende materjal põhineb tema ajakirjanikutööl.
Salum on ka mais 2006 ilmunud raamatu "Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel" koostaja.
"Sensatsioon!" I ja II.
Kaks raamatukest koondnimetusega "Sensatsioon!" valmisid koostöös kirjanik Henn-Kaarel Hellatiga. Väljaandja kirjastus "Perona". I osa (1992) kannab pealkirja "Hirvepargist Kremlisse", II osa (1993) "Neliteist roosi Gorbatšovile".
"Tagasiteel tulevikku – august '91".
See reportaažlikus vormis kogumik ilmus 2005. aasta suvel. Raamatu esitlus toimus 20. augustil Toompea lossi Valges Saalis ning esimesed eksemplarid anti üle 20. augusti klubi liikmetele. "Päevikulaadselt kirjutatud, intervjuudega põimitud, stenogrammidega varustatud ja arhiivist pärit pildimaterjalidega raamat räägib 1991. aasta augustiputši ajal Tallinnas, Põlvas, Tartus, Haapsalus, Hiiumaal, Riias, Vilniuses, Moskvas, Foroses, Stockholmis ja USA juhtkonnas toimunust." ISBN 9949-13-018-2
"Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel".
"Rikkaliku fotomaterjaliga illustreeritud dokumentaalne ülevaade president Rüütli ametiaja sündmustest.
Lisaks kuvandile, mille loovad presidendist tema ametlikud kõned ja ülevaade tegevusest Eesti riigi esindajana, toovad raamatusse lülitatud intervjuu temaga ning mõned vihjed telgitagustele protsessidele lugeja ette ka Arnold Rüütli kui igal ajal sirgeselgseks jäänud ja oma seisukohtadele truuks jäänud inimese."
Teos on Eesti ajakirjanduses pälvinud palju vastukajasid.
Tunnustus.
22. veebruaril 2006 tunnustati teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.


Georgi Malenkov.
Georgi Malenkov (8. jaanuar 1902 (vkj 26. detsember 1901) – 14. jaanuar 1988) oli Nõukogude Liidu poliitik, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees aastail 1953–1955.
Malenkov tõusis Nõukogude võimuhierarhia tippu 1930. aastate lõpul, mil stalinistlik terror hakkas vähenema.
Võimuletõus 1950. aastatel.
Pärast Teist maailmasõda hakati Malenkovi pidama üheks Stalini võimalikuks järglaseks. 1946 sai temast Poliitbüroo liige ning peagi ka üks NLKP sekretäre, kõrvaldades juhtkonnast Andrei Ždanovi, keda peeti kindlaks Jossif Stalini järglaseks NLKP KK peasekretäri ametikohale ning Stalini järel nr. 2 figuuriks kommunistliku partei ladvikus.
1953. aastal 5. märtsil, kui Jossif Stalin suri, sai Malenkovist NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees ning formaalselt Nõukogude Liidu faktiline juht, ehkki tegelik võim kuulus NLKP KK Poliitbüroole ja NLKP KK I sekretärile.
Reaalselt see siiski nii ei olnud, sest Berial olid väga tugevad võimuhoovad taasühendatud NSV Liidu Siseministeeriumi ning selle koosseisus olevate riikliku julgeolekuasutusega ning Nikita Hruštšov oskas NLKP KK I sekretärina samuti läbi parteiallorganisatsioonide ning osava kaadrite jaotamise reguleerimisega võimu veidi aeg hiljem enda kätte mängida.
Malenkovi, Beria ja Hruštšovi kolmikvõim 1953. aastal.
Maikuus 1953. aastal, otsustas Malenkovi, Beria ja Hruštšov ühiselt NSV Liitu juhtida ning võimu ajutiselt omavhel ära jagada, nii et Beriale jäid ühendatud NSV Liidu Siseministeeriumi siseministrina – riikliku julgeoleku ja siseriiklikud küsimused, Malenkovile, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehena valitsuse juhtimine ja Hruštšovile, NLKP KK sekretätina – parteiaparaadi juhtimine. Beria ja Malenkov olidki 1953. aasta esimesel poolel kõige innukamad reformaatorid, hiljem võttis Hruštšov mitmed nende ideed üle ja kuulutas enda omadeks. Malenkovi reformida jäi majandusvaldkond, Beria tegutses sise- ja välispoliitikas, Hruštšov oli rohkem käsutäitja osas. Esialgu näis selline olukord kõiki osapooli rahuldavat, kuid Beria üha radikaalsed reformid ja kasvav mõjukus tundusid Malenkovile ja Hruštšovile juuniks juba väga ohtlikud ning nad otsustasid ta kõrvaldada.
Langus 1955. aastal ning elu lõpupäevad.
Seejärel jagasid nad võimu omavahel, kuid osav Hruštšov kallutas vaekaussi aja jooksul üha enam enese kasuks. 1955. aastal saavutaski ta Malenkovi vabastamise MN esimehe kohalt ning 1957. aastal sidus ta viimase nn. "parteivastase grupiga", kuhu kuulusid ka mitmed teised vanad stalinistid (Vjatšeslav Molotov, Lazar Kaganovitš ja teised).
Malenkov kadus lõplikult NLKP eliidi hulgast ning talt võeti isegi NLKP liikmestaatus. Ta elas kuni elu lõpuni tagasitõmbunult ning hakkas isegi kristlaseks, pettudes seega täielikult kommunistlikus ideoloogias.


Tori valla lipp.
Tori valla lipp on Eesti haldusüksuse Tori valla lipp.
Lipp on kinnitatud 4. märtsil 1997 (Tori vallavolikogus 26. veebruaril 1996).
Lipu kirjeldus.
Tori valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Kangas on jagatud vertikaalse lainelise joonega kaheks võrdseks osaks. Vardapoolne osa on valge ja lehvipoolne roheline. Kanga keskel on vastandvärvides hobuseraud, kaarega allapoole.
Põhjendus.
Lipuvärvid viitavad Tori ajaloolisele kuulumisele Liivimaa koosseisu. Valge on valguse ja vaimsuse sümbol ning märgib ka Tori rahva vaimuerksust läbi aegade. Roheline on maa ja metsa, rahu ning heaolu tähis. Laineline jaotus viitab Pärnu jõele ning sellele, et Tori vald paikneb selle mõlemal kaldal. Hobuseraud viitab valla peamisele eripärale - hobusekasvatusele. Hobuseraud on ka õnne sümbol.


Torma valla lipp.
Torma valla lipp on Jõgeva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Torma valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. jaanuaril 1998.
Lipu kirjeldus.
Torma valla lipuks on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on jagatud valge ristiga, mille alumisest osast väljuvad juured, rohelisteks ja siniseks väljaks. Ülemised kaks välja on rohelised ning kummalgi neist on üks valge ristikuleht. Alumine osa on sinine.
Lipul olev rist juurtega sümboliseerib Torma sajanditepikkust haridusteed ja viitab maarahva järjepidevusele läbi sündmusterohke ajaloo - paganausust kristluseni. Sama sümbol tähistab Torma valda kui kunagist majanduslikult jõukat ja edasijõudnud piirkonda, kus ristusid tähtsad maanteed. Ristikulehed sümboliseerivad Tormat kui põllumajanduspiirkonda, kus läbi aegade on säilinud taime- ja loomakasvatus.


Tähtvere valla lipp.
Tähtvere valla lipp on Eesti haldusüksuse Tähtvere valla lipp.
Lipp on kinnitanud 11. juunil 1998.
Lipu kirjeldus.
Tähtvere valla lipuks on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on jagatud kaldjaotusega, lehvipoolsest ülanurgast vardapoolsesse alanurka vaheldumisi paigutatud kahe lainelise sinise ja kahe lainelise valge laiuga. Kaldjaotuse ülemine laid on sinine ning on valgest laiem. Vardapoolne, ülemine väli on valge ning sellel on must-valge rohunepp. Alumine, lehvipoolne väli on roheline ning sellel on kaks püstist kollast viljapead.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Põhjendus.
Sinised lainelised laiud sümboliseerivad Tähtvere valla paiknemist Suur-Emajõe ääres. Kollased viljapead viitavad hästi arenenud põllumajandusele Tähtvere vallas. Rohunepp sai koha lipul tänu Tähtvere valla territooriumil Emajõe luhal asuvale rohuneppide mänguplatsile (rohunepp on eriti ohustatud liigina kantud Eesti Punasesse Raamatusse). Lipul sümboliseerib rohunepp arukat põllumajandust ja loodushoidu.


Fagott.
Fagott (itaalia keeles "fagotto") on kahekordse lesthuuliku ehk trostiga C-puupuhkpill, mis koosneb viiest osast: saapast, kahest säärest, lehtrist ja essist - viimase külge kinnitatakse trost. Klapisüsteem koosneb peamiselt kangidest, kusjuures vasaku pöidla teeninduspiirkonda jääb 9–12 kangi-hooba ning lukusti.
Kokkupandud fagott on 134 cm kõrge, kusjuures toru kogupikkus on 254 cm.
Nimetus pärineb itaalia keelest: 'fagotto' = "haokubu".
Fagott arenes välja 16. sajandil leiutatud dulcianist, millel oli 8 auku ja 2 kangi.
Fagotipartiid kirjutatakse peamiselt bassi- ja tenorivõtmes. Instrument on kasutatav nii orkestri- kui sooloopillina, kuid kuna originaal-soolorepertuaari võrreldes teiste instrumentidega on vähe, kohandatakse fagotile näiteks klarnetikontserte.


Tudulinna valla lipp.
Tudulinna valla lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tudulinna valla lipp.
Lipp on kinnitatud 30. mail 1997.
Lipu kirjeldus.
Tudulinna valla lipp on ruudukujuline kollane kangas, mille keskel on punane ehistuttidega padi. Padja keskosas on kümne kodaraga kollane vokiratas. Lipu üla- ja alaosas ning kahel küljel on neli punast murakat, igal küljel üks.
Kandelipu suurus on 105x105 cm. Lipu vars on roheline, vardaehis kuldne.
Põhjendus.
Vokiratas on oma vormi tõttu valla ühtsuse sümbol. Kodutöönduslik puutöö ja vokitreimine on Tudulinna valla laialt tuttavaks teinud. Lipul olev 10 kodaraga vokk tüüpiline Tudulinnaas valmistatud vokkidele. Ehistuttidega padi viitab Tudulinna nimele (magamine e. tudumine, padi on ju ka lastekeeles tudimise atribuut). Roosõieliste sugukonda kuuluv murakas sümboliseerib taimestiku ja loomastiku kaitseala - Murakaraba. Värvid sümboliseerivad tarbepuu kollakat süüd ja muraka toonide skaalat punasest mesikollaseni.
Välislingid.
Lipp


Genil.
Algab Sierra Nevada põhjanõlvult, Seejärel voolab läbi Andaluusia mägede valdavalt loodesse ja läände. Alamjooksul laskub Andaluusia tasandikule. Suubub vasakult Guadalquivirisse.
Jõe kaldal asub Granada linn.


Frösön.
Frösön on saar Rootsis, Storsjöni järves. Järve kaldal ja osaliselt ka Frösöni saarel asub Östersundi linn.
Pindala on 41 km². Kõrgus on kuni 176 meetrit üle järvepinna.
Saar on nime saanud skandinaavia jumala Freyri (Frö) järgi.
Frösönil asub maailma kõige põhjapoolsem ruunikivi, Frösö ruunikivi.
Saarel asub Östersundi lennujaam.


Pala vald.
Pala vald on vald Jõgeva maakonna idaosas, Peipsi järve kaldal.
Asustus.
Vallas on 23 küla: Assikvere, Haavakivi, Kadrina, Kirtsi, Kodavere, Kokanurga, Lümati, Metsanurga, Moku, Nõva, Pala, Perametsa, Piibumäe, Piirivarbe, Punikvere, Raatvere, Ranna, Sassukvere, Sõõru, Sääritsa, Tagumaa, Vea ja Äteniidi.
Haridus.
Vallas on üks kool: Anna Haava nimeline Pala Kool.


Paenasti.
Paenasti on küla Viljandi maakonnas Kõo vallas.
Paenastis asub Eesti geograafiline keskpunkt, kui arvestada seda Eesti äärmiste punktide järgi neljas põhiilmakaares.
Paenasti oli Paenasti valla keskus kuni selle liitmiseni Soosaare vallaga.
Paenastist on pärit kultuuritegelane Eduard Heinrich Schönberg.
Saksa keeles oli küla nimi "Pajusby".


Milan Kundera.
Milan Kundera (sündinud 1. aprillil 1929 Brnos, Tšehhoslovakkias) on tšehhi-prantsuse kirjanik.
Elulugu.
Kundera sündis kõrgelt haritud perekonda. Tema isa oli kuulus muusikateadlane ja pianist, mistõttu muusikal on olnud märkimisväärne mõju Kundera loomingule.
1948 astus Kundera ülikooli. Esmalt asus ta õppima kirjandust ja esteetikat, kuid vahetas peagi eriala ning hakkas õppima kinematograafiat. Filmiakadeemia lõpetas Kundera 1952. aastal.
Kommunistlikku parteisse oli ta astunud juba 1948. Pärast vahepealset väljaviskamist võeti ta 1956. aastal taas parteisse vastu, ent 1970 visati Kundera juba lõplikult välja. Kundera oli sarnaselt paljudele teistele kirjanikele seotud 1968. aasta Praha kevade sündmustega.
Aastal 1975 lahkus Kundera koos naisega Tšehhoslovakkiast ning asus elama Prantsusmaale. 1981. aastast on ta ka Prantsusmaa kodanik.
Teosed.
Kundera tuntuim romaan on 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" ("Nesnesitelná lehkost bytí", eesti keeles 1992; 2000, tõlkinud Leo Metsar). Eesti keelde on veel tõlgitud "Surematus", "Nali", "Teadmatus", "Hüvastijätuvalss" jt.


Guglielmo Marconi.
Guglielmo Marconi [gulj'elmo mark'ooni] (25. aprill 1874 Villa Griffone (Bologna lähedal) – 20. juuli 1937 Rooma) oli itaalia insener, keda peetakse sageli raadio leiutajaks.
Marconi sündis Bologna lähedal. Tema isa oli jõukas itaalia maaomanik Giuseppe Marconi ja ema iirlanna Annie Jameson.
Kuigi ka mitmed teised teadlased tegelesid Marconiga samaaegselt raadio väljaarendamisega, peetakse Marconit "raadio isaks", sest tema süsteem saavutas laialdase leviku ja ta sai ka esimesena patendi.
Marconi demonstreeris morsetähestiku raadio teel ülekannet Inglismaal Salisbury lähedal 1896. aastal, tõstes saatja ja vastuvõtja kaugust 2 kilomeetrilt 6 kilomeetrini. 13. mail tegi ta esimese raadioülekande üle vee Lõuna-Walesis Lavernock Pointist Flatholmi saarele. 2. juulil 1897 sai ta patendi "elektriimpulsside ja signaalide ülekandmise ja selleks vajaminevate aparaatide täiustamise" kohta. Samal aastal asutas ta Londonis ettevõtte "Wireless Telegraph Trading Signal Company", mis avas raadiotehase Chelmsfordis.
Marconi ei olnud teadlik Nikola Tesla ja Aleksandr Popovi samalaadsetest katsetustest ja saavutustest.
1909. aastal sai ta koos Karl Ferdinand Brauniga Nobeli auhinna füüsikas traadita telegraafi arendamise eest.
Eraelu.
16. märtsil 1905 abiellus Marconi Edward Donough O'Brieni, 14. parun Inchiquini tütre Beatrice O'Brieniga (1882–1976). Neil sündis kolm tütart: Degna (1908–1998), Gioia (1916–1996) ja kolmas, kes elas kõigest mõne nädala, ning poeg Giulio (1910–1971). Abielu lahutati 1924 ja tühistati 1927.
1923. aastal liitus ta Itaalia fašistliku parteiga. Benito Mussolini tegi tast Accademia dei Lincei presidendi. Ametikohast tulenevalt kuulus Marconi ka fašistliku erakonna suurnõukokku. Marconi oli aktiivne fašist, pooldades näiteks Abessiinia sõda.
15. juunil 1927 abiellus Marconi Maria Cristina Bezzi-Scaliga (1900–1994). Mussolini oli Marconi pulmas. Abielust sündis tütar Elettra (1930).


Heidelberg.
Heidelberg on linn Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal tihedalt asustatud piirkonnas. Linna lähedale jäävad Hessen, Baden-Württemberg, Rheinland-Pfalz, Mannheim ja Ludwigshafen.
Loodus.
Heidelberg asub Ülem-Reini madalikul Neckari jõe kaldal. Selles kohas jõuab jõgi Odenwaldist välja tasandikule ja suubub 22 kilomeetrit Heidelbergist kirdes Reini.
Linna ümber asuvad kolm mäge: Königstuhl (568 m), Gaisberg (375 m) Neckari vasakul kaldal ja Heiligenberg (445 m) paremal.
Heidelbergis on mereline kliima. Linna aasta keskmine sademete hulk on 770 mm ja see jaotub aasta lõikes ühtlaselt. Kõige märjemad kuud on juuni (86 mm) ja mai (79 mm), kõige kuivemad veebruar, märts ja september (kõik 53 mm).
Ajalugu.
1907 avastati Heidelbergi lähedal Maueri külas Heidelbergi inimese jäänused (alalõualuu), mille vanus hinnati 600 tuhandele aastale.
Heiligenbergi kõrgustikult on leitud vanema kiviaja, keldi ja rooma asulate jäänuseid.
Heidelbergi on mainitud esmakordselt 1196, kuid mitut tänapäeva linnaosa on mainitud juba 8. sajandil, mil nad olid omaette asulad. 1225 on mainitud Heidelbergi kindlust.
Reformatsiooni alguses oli Heidelberg luterlik, ent kuurvürst Ottheinrich, kes 1556 võimule sai, lähenes kalvinismile ja 1563 (juba pärast Ottheirichi surma) ilmus Heidelbergi kateheesis, mis on kalvinismi üks tähtsamaid aluseid. 17. sajandil vastureformatsiooni käigus piirkond osaliselt rekatoliseeriti.
Heidelbergi vallutasid ja loovutasid Prantsuse väed 1689. ja uuesti 1693. aastal Pfalzi pärilussõjas. Selle tulemusena Heidelbergi loss purustati ja lammutati osaliselt, peamiselt linnaelanike poolt, kes kasutasid lossi jäänuseid pärast sõda linna taastamiseks.
1720 viidi kuurvürsti residents üle Mannheimi, misjärel Heidelberg kaotas poliitilise tähtsuse.
1803 läks Heidelberg koos Pfalzi Reini paremal kaldal oleva osaga Saksa-Rooma riigi erakorralise saatkonna raamlepinguga Badeni kuurvürstkonna (alates 1806 Badeni suurhertsogkonna koosseisu.
1840 ühendati Mannheim ja Heidelberg raudteega. See oli esimene raudtee Badenis.
Haridus.
Linnas asub 1386. aastal asutatud Heidelbergi Ruprecht Karli ülikool, mis on vanim ülikool tänapäeva Saksamaa territooriumil.
Läbi aegade on Heidelbergi ülikoolis tehtud hulgaliselt avastusi ja leiutisi. Jalgratta leiutaja Karl von Drais oli Heidelbergi ülikooli tudeng. Arst Wilhelm Heinrich Posselt ja keemik Karl Ludwig Reimann avastasid Heidelbergis, et nikotiin on tubaka põhiline toimeaine. Robert Wilhelm Bunsen ja Gustav Robert Kirchhoff leiutasid Heidelbergis spektraalanalüüsi.
Hoolimata pikast akadeemilisest kuulsusest, oli Heidelbergi ülikool esimene Saksamaa kõrgkool, kes heitis välja kõik juudi päritolu õppejõud ja üliõpilased, kui natsid 1933 võimule tulid.
Turism.
Heidelberg on populaarne turismikeskus. Aastas külastab linna umbes 3,5 miljonit turisti.
Heidelbergil on kuus sõpruslinna: Cambridge (Suurbritannia, alates 1957), Montpellier (Prantsusmaa, alates 1961), Rehovot (Iisrael, alates 1983), Bautzen (Saksamaa, alates 1991), Simferoopol (Ukraina, alates 1991) ja Kumamoto (Jaapan, alates 1992).


Heilbronn.
Heilbronn on linn Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal Stuttgardi ringkonnas. Asub Neckari kaldal.
Ajalugu.
Heilbronni on mainitud esmakordselt 741. aastal "villa Helibrunna" nime all. Aastal 841 asus seal Ludwig Sakslase õukond. Linnaõigused sai Heilbronn 1225. aastal.
Kolmekümneaastase sõja ajal sai linn tõsiselt kannatada.
Teise maailmasõja lõpus pommitati Suurbritannia ja USA õhurünnakutes linn maatasa.


Angus Young.
Angus McKinnon Young (sündinud 31. märtsil 1955 Glasgows Šotimaal) on Austraalia rokkbändi DC soolokitarrist alates bändi loomisest aastal 1973.
Angus Youngi tuntakse energiliste lavašõude ja -liigutuste, ning koolipoisi riietusstiili järgi.
Välislingid.
Young, Angus
Young, Angus


Saksamaa Liitvabariigi liidukantsler.
Saksamaa Liitvabariigi liidukantsler on Saksamaa valitsusjuht.
Liidukantsleri valib liidupäev häälteenamusega, mille järel liidupresident nimetab ta ametisse. Juhul kui liidupäev ei ole võimeline liidukantslerit valima, on liidupresidendil õigus liidupäev laiali saata ja uued valimised välja kuulutada.
Praegu on liidukantsleri ametis Angela Merkel.


Kesk-Euroopa aeg.
Kesk-Euroopa aeg (inglise lühend CET, saksa MEZ) on nimetus, mida kasutatakse maailmaajast üks tund ees oleva vööndiaja kohta Euroopas. Kesk-Euroopa suveaeg on maailmaajast ees kaks tundi.
Kesk-Euroopa aeg kehtib suuremas osas Euroopa Liidu liikmesriikides (v.a Iirimaal, Suurbritannias, Portugalis (neis kehtib Lääne-Euroopa aeg), Soomes, Eestis, Lätis, Leedus, Kreekas ja Küprosel (kehtib Ida-Euroopa aeg)), lisaks veel Šveitsis, Norras, Andorras, Monacos, Vatikans, San Marinos, Liechtensteinis, Bosnia ja Hertsegoviinas, Serbias, Montenegros, Albaanias, Makedoonias ning Horvaatias.
Eestis kehtis Kesk-Euroopa aeg aastail 1918–1919 ja Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.


Tambovi konstant.
Tambovi konstandiks nimetatakse naljatades arvu, mis liidetakse või lahutatakse saadud tulemusele või millega seda korrutatakse või jagatakse, et saada vajalik tulemus.


Mitte rajoon (Berliin).
Mitte rajooni rahvastikupüramiid (2010 lõpp)
Mitte on linnarajoon Berliinis, mis hõlmab kesklinna. Mittes asetsevad Saksamaa tähtsaimad valitsusorganid nagu Liidupäev (Riigipäeva hoones), Liidunõukogu ja Liiduvalitsus.
Mitte pindala on 39,47 km² ja seal elab 30. novembri 2009 seisuga 333 534 inimest.
Mitte linnaosad on Berlin-Mitte, Tiergarten, Hansaviertel, Wedding, Gesundbrunnen ja Moabit.
Mitte ajalugu langeb kuni 20. sajandini kokku Berliini ajalooga. Alles sel ajal hakkas Berliin laienema väljapoole tänapäeva Mitte maa-ala.
1961–1990 kuulus Mitte Ida-Berliini koosseisus Saksa DV-sse. Mitte oli põhjast, läänest ja lõunast ümbritsetud Berliini müüriga, millest on säilinud kõigest üksikud lõigud. Mitte piiril oli kaks kontrollpunkti, mille kaudu pääses Lääne-Berliini.
1. jaanuaril 2001 toimus Berliinis haldusreform. Endise Mittega ühendati varem Lääne-Berliini kuulunud Wedding ja Tiergarten.
Mittest voolab keskelt läbi Spree jõgi. Jõe keskel asub Muuseumisaar, millel asub Berliini katedraal ja hulk muuseume. Mitte keskväljak on Alexanderplatz, kust saab edasi sõita metroo, trammi, rongi ja bussiga. Alexanderplatzil asub ka teletorn, mis on Saksamaa kõrgeim ehitis.
Berliini Mitte rajooni vapp kinnitati ametlikult 9. oktoobril 2001 pärast rajooni piiride laiendamist. Selle kujundas Theodor Lorenz (1929–2005).
2006. aastal valiti linnarajooni halduskogu, kuhu kuulub 55 saadikut. Nendest 19 esindab sotsiaaldemokraate, 11 kristlikke demokraate, 11 rohelisi, 7 Vasakparteid 7, vabu demokraate 3, Töö ja Sotsiaalse Õigluse Parteid 2 ja halle pantreid 2. Linnarajoonivanemaks valiti sotsiaaldemokraat Christian Hanke.
2011. aastal valitud halduskogus esindab 18 saadikut sotsiaaldemokraate, 15 rohelisi, 10 kristlikke demokraate, 6 Vasakparteid ja 5 Piraadiparteid.
Vaatamisväärsused.
Enamus Berliini ajaloolise tähtsusega vaatamisväärsusi asub Mittes.


Päijänne.
Päijänne on Soome suuruselt teine järv.
Selle pindala on 1080 km². Pikkus on 119 km. Soome järvede sügavaim koht (95,3 m) asub Päijänne põhjaosas Toivakka vallas, Rappukallio läheduses. Päijänne keskmine sügavus on 16,2 meetrit.
Päijänne järvest voolab vesi Kymijoe kaudu Soome lahte. Päijänne vesi vahetub täielikult 2,5 aastaga.


Liidupäev.
Liidupäev ("Bundestag") on Saksamaa parlament, mis valitakse neljaks aastaks.
Seal on 598 regulaarset mandaati, millele võivad lisanduda mõned üksikud otsemandaadid. Liidupäeva otsepädevuses on kaitse- ja välispoliitika, muudes seadusküsimustes peab liidupäeva poolt vastu võetud seadus ka veel liidunõukogust toetuse saama. Kui Saksamaa kavatseb väljaspool oma piire sõjaväelist abi osutada, ei tohi enne operatsiooni alustada, kuni liidupäev on selle operatsiooni heaks kiitnud.See kehtib ka rahuvalve operatsioonide kohta.


Pompei.
Vana-Rooma aegse Campania kaart. Pompei on punaselt esile toodud.
Sellel kaardil on näha 79. aastal Vesuuvi purske all kannatanud linnad. Tuha langemise piirkonda näitab tumedam laik kaardil Vesuuvist kagus. Kaardil on kujutatud tänapäeva rannajoon
Pompei on linn Itaalias Campania maakonnas Napoli provintsis Vesuuvi vulkaani jalamil.
Linn on peaasjalikult tuntud tänu antiikaja linna Pompeji väljakaevatud varemetele.
Ajalugu.
Antiikaja Pompei (ladina keeles "Pompeii", "Pompeji") asutasid 6. sajandil eKr oskid. Aastal 79 m.a.j. mattus Pompeji Vesuuvi vulkaanilise tuha alla, kui vulkaan purskama hakkas. Tuhakiht oli 7–9 m paksune. Niimoodi see linnake konserveerus peaaegu tervena paljudeks sajanditeks. 18. sajandil 1748. aastal hakati Pompeji'lt tuhakihti eemaldama. Vahepeal see töö peatus ja järjekindlalt alustati väljakaevamistega uuesti aastal 1860.
Arhitektuur.
Kolme kilomeetri pikkuse ringmüüriga ümbritsetud linna lubjakivist hooned on ehitatud 6.–5. sajandil, tuffhooned 4.-2. sajandil ja tellishooned 80–30 aastat e.Kr. Pompeij vanimaks osaks on kolmnurkne foorum ja dooria templi varemed, mis pärinevad 6. sajandist e.Kr. Linna keskel piklikul foorumil asuvad basiilika, mis pärineb 2. sajandist, Jupiteri jmt. templi, turuhoone "macellumi ja kuuriahoone varemed (viimati nimetatud hooned pärinevad 1. sajandist e.Kr). Välja on ka kaevatud palestra (2. saj), odeion, teater (5000 kohta, pärineb 1. saj. e.Kr), vanim Rooma amfiteater (35 astet, 20 000 kohta, u 80 e.Kr), Stabiae termid, hulk elamuid ja linnalähedasi villasid (alates 3. saj e.Kr). Niinimetatud Faunuse majast on leitud väärtuslikke maale ja mosaiike (näiteks Aleksander Suure lahing), Müsteeriumide villast ja Vettiuste majast seinamaale.
Pompeji elumajad on tuntud kui kunagise omapärase ja ilmeka rooma arhitektuuri head näited. Eklektitsismi vaim juhtis selle loojaid nii erilaadiliste elementide ühendamisele nagu itaalia aatrium ja hellenistlik peristüül. Seda tüüpi just esindavadki Pompeji kaunimad elumajad, nagu Pansa maja, Fauni maja, Loreius Tiburtinuse maja ja kõigepealt kuulus Vettiuste maja. Pidulikus poolhämaruses võtsid külalisi vastu avar aatrium ja selle kaks kõrvaltiiba. Siin ootasid kliendid oma patriooni ilmumist. Aatriumis avaldus vanade roomlaste kombekas elulaad. Söögitoaks määratud ruumi ehk tablinumi taga oli näha uuendusena Kreekast sissetoodud peristüüli. Suursugustes majades oli see rohkem kaunistuseks kui elanike igapäevaseks elamiseks. Sellest tulenevalt eraldati tõenäoliselt juba vanal ajal peristüüli keskmine osa seda ümbritsevast käigust vahevõrega. Erinevalt kreeka majast olid ruumid majades asetatud range korrapärasusega peateljest paremale ja vasakule.
Pompeji majad võimaldavad tänapäeva inimestel mõista tolleaegsete elanike igapäevast elu. Majade seinad on täis maalitud kuulsate kreeka maalide koopiaid. Nendel piltidel on püütud esile kutsuda ka ruumilisuse muljet.


Maarjamaa Risti teenetemärk.
Maarjamaa Risti teenetemärk (inglise keeles "Order of the Cross of Terra Mariana", prantsuse keeles "Ordre de la Croix de Terra Mariana") on Eesti Vabariigi teenetemärk.
See asutati 1995 Eesti Vabariigi iseseisvuse auks.
Maarjamaa Risti teenetemärki annetatakse Vabariigi presidendile ning kõrgeima klassi autasuna välismaalastele, kellel on erilisi teeneid Eesti Vabariigi ees. Ametist lahkunud Vabariigi presidentidele jääb Maarjamaa Risti teenetemärk alles.
Klassid.
Maarjamaa Risti kõigi klasside teenetemärkide ristid koos kilbiga on ühesuguse kujundusega ja ühesuurused.
Maarjamaa Risti kõigi klasside teenetemärkide juurde kuuluvate muareelintide sinine värvitoon on rahvusvahelise PANTONE värvitabeli alusel 300 C.


Koblenz.
Koblenz on kreisivaba linn Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal Reini ääres Moseli suudmes. Suurtest linnadest asuvad Koblenzi läheduses Mainz (90 km ülesvoolu) ja Bonn (60 km allavoolu). Enne 1926. aastat kasutati ka nimekuju "Coblenz".
2005. aastal elas linnas 106 600 inimest ja 2008. aastal 106 300 inimest.
Ajalugu.
Gallia sõjas lasi Caesar aastal 55 eKr Koblenzi lähedal ehitada silla üle Reini jõe. Koblenzis on välja kaevatud roomlaste asula varemed, mis pärinevad umbes aastast 20 eKr. Aastal 8 eKr rajasid roomlased sinna kindluse "Castellum apud Confluentes" ("Kindlus jõgede kokkuvoolu kohas"). See andis alust 1992 tähistada linna 2000. sünnipäeva. Koblenz on üks vanimaid saksa linnu (vanim on Köln).
5. sajandi keskel vallutasid frangid roomlaste asula ja Koblenzist sai frangi kuningate residents. 882. aastal hävitasid linna normannid.
Heinrich II kinkis 1018 frankide kuningalossi Trieri peapiiskop Poppo von Babenbergile. Alates 1198. aastast kuulus Trieri peapiiskop kuurvürstide nõukokku. 13. sajandil hakkas Koblenz Reini Liidu liikmena kiirelt arenema ning Koblenzi õitseng kestis kuni Kolmekümneaastase sõjani. 1632 vallutasid linna Rootsi väed ja loovutasid selle prantslastele. Saksa-Rooma riik võttis 1636 linna tormijooksuga tagasi. 1688 vallutasid prantslased taas Koblenzi ja hävitasid selle vanalinna.
1794 vallutasid Koblenzi revolutsioonilise Prantsusmaa väed François Marceau juhtimisel, kes küll ise lahingus langes. Koblenz liideti Prantsusmaaga ja sai 1801 Luneville'i lepinguga Reini-Moseli departemangu keskuseks. 1814 vallutasid linna Vene väed. Viini kongress andis 1815 linna Preisimaale ja 1822. aastast asus Koblenzis Preisimaa Reini liidumaa valitsus. Esimese maailmasõja ajal okupeerisid Koblenzi taas Prantsuse väed ja selleks, et linna nimi oleks vähem prantsuspärane, otsustati seda 1926. aastal kirjutada ainult K-ga.


Binokkel (ajakiri).
Binokkel ehk kuukiri Binokkel ehk Binokkel – Eesti Sõltumatu Kuukiri oli eestikeelne ajakiri, mida andis välja Soome Eestlaste Liit.
Ajakirja esimene number ilmus maikuus 2004. aastal. Ajakiri ilmus paberkandjal neli korda ühe aasta jooksul. Seoses projektipõhise toetuse peatumisega täidab Binokli ülesandeid alates 2005. aasta kevadest Soome Eestlaste Liidu ajaveeb.
Ajakirja peatoimetaja oli filosoof Rain Ots ja tegevtoimetaja ajakirjanik Piret Kooli, kes tegi ajakirjale ka kujunduse ning logo.
Toimetusse kuulusid kirjasaatja Krista Niemi, ajakirjanik Urve Korjula, ajaveebnik Markus Larkovirta, vabakutseline tõlkija ja õpetaja Kristiina Teiss, keeletoimetaja Heli Laanekask, kirjasaatjad Kätlin Roovik (Norra), Mare Rahkema (Saksamaa), Sirkka Parve (Itaalia), Piret Rantala (Soome) jpt.
Lugejaskonnaks olid välismaal elavad eestlased. Ajakirja levitati Soomes erinevates linnades: Tamperes, Turus, Helsingis, Oulus, Kotkas jm.
Ajakiri Binokkel jõudis tellituna ka Rootsi, Norrasse, Taani, Belgiasse, Saksamaale, Itaaliasse, Portugali, (USA) Los Angelesse ja Atlantasse, Venemaale, Austraaliasse.
Kõik ajakirja Binokkel ilmunud numbrid on kättesaadavad ka Eesti suuremates raamatukogudes, muuhulgas Rahvusraamatukogus ja Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus.


Pööre (muusika).
Pööre on muusikas intervalli asendamine komplementaarintervalliga.
Intervalli pööre.
Intervalli pöördeks (pöördintervalliks) nimetatakse intervalli helide ümberasetust üksteise suhtes. Pööre tekib, kui viime intervalli alumise heli oktavi võrra kõrgemale ja ülemine heli jääb samaks. Analoogselt tekib pööre ülemise heli viimisel oktavi võrra alla.
Lihtintervalli pööre.
Intervall koos oma pöördega jääb alati oktavi piiresse. Lihtintervalli ja tema pöörde astmeliste suuruste summa on võrdne 9-ga (3+6=9; 4+5=9).
Liitintervalli pööre.
Liitintervallist pöörde saamiseks tuleb alumine heli ümber paigutada kaks oktavit kõrgemale või ülemine heli kaks oktavit madalamale. Teine variant: samaaegselt alumise heli viimisega oktavi võrra üles tuua ülemine heli oktav alla.
Akordi pööre.
Akordi pöördeks nimetatakse akordi sellist tuletatud kuju, kus madalamaks heliks on mõni teine akordi heli.
Akordi kuju oleneb ainult sellest, missugusel akordi helil ta põhineb ehk missugune akordi heli on bassiks.


Puka valla lipp.
Puka valla lipp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Puka valla lipp.
Lipp on kinnitatud 27. juunil 1995.
Lipu kirjeldus.
Puka valla lipuks on ruudukujuline vapilipp, rohelisel kangal kollane otse vaatav sokupea, mida ümbritsevad kolm valget tähtristi (üks üleval keskel soku sarvede vahel ja kaks all külgedel).
Põhjendus.
Sokupea on tuletatud Puka mõisniku Thomas Bock nimest, mis tähendab saksa keeles sokku. Ühtlasi tähistab sokupea ka vallamaade ulukirikkust. Tähtristid sümboliseerivad kolme Puka valla territooriumil paiknevat muinasaegset eestlaste linnamäge - Kuigatsi Linnamägi, Kivivare Linnamägi ja Vooremägi. Veel viitavad tähtristid minevikule, olevikule ja tulevikule, märkides sihikindlust ja lootust. Roheline taust tähistab põllumajandust, metsi ja loodust.
Lipu kasutamise kord.
Puka valla lippu kasutatakse valla ajaloolistel ja kultuurilistel pidupäevadel ning muudel tähtsündmustel kõrvuti Eesti riigilipuga ning samadel alustel, mis kehtivad Eesti riigilipu kohta. Päevad, mil valla lipp heisatakse, otsustab Puka vallavalitsus.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud vallalipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Soome Eestlaste Liit.
Soome Eestlaste Liit loodi Soomes elavate eestlaste ühendusi (seltse) esindavate isikute poolt 23. novembril 2002. aastal Tamperes.
SEL asutati Eesti Vabariigi aukonsuli Jorma Töröneni toetusel.
Juhatus.
Esimees on filosoof Rain Ots.
Liikmed (2005): Sirje Hassinen, Krista Niemi, Kristiina Teiss, Desiree Arminen, Ülle Järv, Tiiu Jürisson, Heli Laanekask.
Revident on Markus Larkovirta, aserevident Reet Nikkanen,
Liikmed.
SEL on eesti seltside ülesoomeline koostööorganisatsioon.
Liikmeteks on esmajoones kohalikud eesti seltsid.
Soome Eestlaste Liitu kuuluvad: Kotka Eesti Selts, Turu Kandi Eestlaste ning Eestist Pärit Ingerlaste Ühing, Ida-Helsingi Eesti Klubi “Koit”, Iisalmi Eesti Klubi ja mitmed üksikliikmed.
Tegevus.
Soome Eestlaste Liidu toetusel ilmus eestikeelne ajakiri Binokkel.


Rokk.
Rokk on sigadele antav söök, mida tehakse põhiliselt jahust ja veest.


Risti valla lipp.
Risti valla lipp on Eesti haldusüksuse Risti valla lipp.
Lipp on kinnitatud 27. veebruaril 1998.
Lipu kirjeldus.
Risti valla lipuks on ristkülikukujuline sinine kangas, mis on kollase horisontaalse triibuga jagatud kaheks võrdseks väljaks. Kollase triibu laius on 1/7 lipu laiusest. Ülemise välja vardapoolses nurgas on valge (põimik-) pügalrist.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalmõõtmed 105x165 cm. Valla lipu üht originaali hoitakse vallamajas vallavanema kabinetis.
Välislingid.
Lipp


1940. aasta suveolümpiamängud.
1940. aasta suveolümpiamängud olid XII kaasaegsed olümpiamängud, kuid need jäid ära Teise maailmasõja tõttu.
Nende toimumiskoht pidi algul olema Tōkyō, kuid Jaapani-Hiina sõja tõttu määrati olümpialinnaks Helsingi.


1944. aasta taliolümpiamängud.
1944. aasta taliolümpiamängud jäid ära Teise maailmasõja tõttu.
Mängude toimumispaigaks oli määratud Cortina d'Ampezzo.


1944. aasta suveolümpiamängud.
1944. aasta suveolümpiamängud olid XIII kaasaegsed olümpiamängud, kuid need jäid ära Teise maailmasõja tõttu.
Mängude toimumispaik pidi olema London.


1940. aasta taliolümpiamängud.
1940. aasta taliolümpiamängud jäid ära Teise maailmasõja tõttu.
Mängude toimumispaigaks oli määratud Sapporo (tühistatud Hiina-Jaapani sõja tõttu), siis Sankt Moritz ja lõpuks Garmisch-Partenkirchen.


1916. aasta suveolümpiamängud.
1916. aasta suveolümpiamängud olid VI kaasaegsed olümpiamängud, kuid need jäid ära Esimese maailmasõja tõttu.
Mängude toimumispaik pidi olema Berliin. Kavas oli ka talispordinädal.


Anterus.
Anterus (kr "Anteros") oli paavst 235–236. Ta oli 19. paavst.
Anterus oli pärit Kreekast ja oli Romuluse poeg.
Anterus valiti Rooma piiskopiks (paavstiks) 21. novembril 235. Ta oli esimene paavst, kes valitses alla 100 päeva. Tema valitsemisaeg langes Rooma keisri Maximinus Traaklase kristlaste tagakiusamise perioodi. Anterus ordineeris Fondi piiskopi ja olevat kogunud andmeid märtrite ja pühakute kohta.
Anterusele on omistatud kiri, kuid selle autorlus on vaieldav ja see koostati arvatavasti tunduvalt hilisemal ajal.
Anterus suri 3. jaanuaril 236 Roomas ja ta oli esimene paavst, kes maeti San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti.
Anterust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on katoliku kirikus 3. jaanuar ja õigeusu kirikus 5. august.


Fabianus.
Fabianus oli paavst 236 – 250. Ta oli 20. paavst.
Fabianus sündis Roomas ja oli Fabiuse poeg.
Fabianus valiti Rooma piiskopiks (paavstiks) 10. jaanuaril 236. Kristliku traditsiooni järgi saabus talupoeg Fabianus Rooma, et vaadata uue piiskopi valimisi, kuid valimiste ajal laskus tema pea peale tuvi, milles nähti jumalikku märki.
Fabianus reorganiseeris Roomas asuva vaimulikkonna. Ta moodustas Roomas 7 kihelkonda, mille etteotsa määras diakonid, keda abistasid alamdiakonid. Fabianus lasi Sardiiniast Rooma tuua Pontianuse ja Hippolytuse surnukehad ning need 13. augustil 236 või 237 matta San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti. Selleks pidi ta taotlema luba keisrilt. Fabianus tunnustas Kartaago piiskopi Donatuse otsust piiskop Privatuse hukkamõistmiseks. Origenes saatis Fabianusele kaebekirja, milles ta selgitas oma vaateid. Fabianus ordineeris hilisema vastupaavsti Novatianuse ja määras Assisi piiskopiks püha Rufinuse. Ta lasi Rooma rajada ühe kiriku. Tours'i Gregoriuse järgi saatis ta 245 aastal 7 piiskoppi Galliasse. Ta kohustas kristlasi käima armulaual vähemalt kolm korda aastas: ülestõusmispühadel, nelipühil ja jõulude ajal. Kristliku traditsiooni järgi ristis Fabianus keiser Philippuse koos pojaga.
Fabianusele on omistatud 3 kirja ja mitu dekreeti, kuid nende autorlus on vaieldav ja need koostati arvatavasti tunduvalt hilisemal ajal.
250 aasta algul alustas keiser Decius kristlaste tagakiusamist. Esimeste ohvrite seas oli Fabianus, kes suri jõhkra kohtlemise tagajärel 20. jaanuaril 250 Rooma vanglas. Ta maeti San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti, kus tema haud leiti 1854. Fabianuse säilmed viidi hiljem Roomas asuvasse San Sebastiano kirikusse.
Fabianusele pühendatud kirikud asuvad Itaalias Pratos ja Scandeluzzas.
Fabianust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev katoliku kirikus on 20. jaanuar ja õigeusu kirikus 5. august. Tema nimi sisaldub pühakute litaanias.


1906. aasta vaheolümpiamängud.
1906. aasta vaheolümpiamängud toimusid Ateenas 22. aprillist 2. maini 1906.
Algselt oli plaanis pidada vaheolümpiamänge Kreekas iga nelja aasta järel vaheldumisi suveolümpiamängudega, kuid rohkem vaheolümpiamänge ei korraldatud.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee ei tunnusta tänapäeval vaheolümpiamänge olümpiamängudena tuues põhjenduseks, et olümpiamänge peetakse iga nelja aasta tagant, kuigi ka taliolümpiamänge peetakse nüüd vaheldumisi suveolümpiamängudega.


Queen Bees and Wannabes.
"Queen Bees and Wannabes" on Rosalind Wisemani 2002. aastal ilmunud raamat, mille alusel on valminud film "Õelad tüdrukud" (raamatu pealkiri oli ka filmi tööpealkiri).
Raamat räägib teismeliste tüdrukute koolielust, klikkide moodustamisest ja agressiivsest käitumisest.


Cantr II.
Cantr II on internetis mängitav paljude osalistega rollimäng, kus iga mängija loob endale ühe või mitu tegelaskuju ühise virtuaalühiskonna mõnes kogukonnas. Mängija saab valida oma tegelaste isiksuse ja tegevusala ning eesmärgid ja püüab neid mängumaailma raames teostada suhtluses ja vastasmõjudes teiste tegelastega.
Cantr II algseks autoriks oli Jos Elkink, praegu administreerib mängu grupp vabatahtlikke.


Witten.
thumb
Witten on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus. Asub Ruhri jõe ääres. Suuremad naaberlinnad on Dortmund ja Bochum.
Ajalugu.
Wittenit mainitakse esmakordselt 1214. aastal, tänapäeva linnaosa Herbedet aga juba 851. aastal. Linnaõigused sai 1823. aastal.
Majandus.
Linna olulisemad tööstusharud on terasetööstus ja masinaehitus.


Viangchan.
Viangchan on Laose pealinn. Asub Mekongi jõe ääres, üle 200 km kaugusel rannikust.
Koos eeslinnadega hinnatakse elanike arvuks 730 000.
Linnast sai Prantsuse Laose pealinn 1899. aastal.


Eduard Tubin.
Eduard Tubin (18. juuni 1905 Torila – 17. november 1982 Stockholm) oli eesti helilooja.
Lapsepõlv.
Hariduse sai Eduard algul Naelavere koolist, hiljem Torila Ministeeriumkoolist. Ta õppis pikkoloflööti ja mängis ka kooli orkestris. Tubina lapsepõlv polnud kerge: 10-aastaselt pidi ta üle elama Esimese maailmasõja ja seejärel ka Vabadussõja. Kui ta oli 6-aastane, suri tema vanem vend. Varsti pärast seda suri ka ta isa.
Tartu Õpetajate Seminaris.
1920. aasta sügisel astus Tubin Tartu Õpetajate Seminari. Teiste ainete seas õpetati seal ka laulmist ja muusikat. Klaveritunnid olid seal kõigile kohustuslikud. Tartu Õpetajate Seminaris alustas Tubin ka heliloominguga. Kõikidele lõpetajatele ja niisamuti Tubinale oli kohustuslik töötada pärast kooli lõpetamist kolm aastat õpetajana. Tubin asus tööle Nõo algkooli, andes peamiselt matemaatika ja füüsika tunde. Peale selle juhatas ta Nõo segakoori ja töötas kirikus organistina.
Kolmes muusikakoolis.
1924. aasta sügisel astus Tubin Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, olles samal ajal Nõos õpetaja. Seal õpetasid teda Johannes Kärt ning Heino Eller. Selles muusikakoolis tutvus ta ka oma tulevase abikaasa Lindaga, kes õppis samas muusikakoolis laulmist. Eduard Tubina õpingud Tartus lõppesid aga ootamatult 1927. aastal. Tema õpetajal Heino Elleril tekkis vastuolu kooli direktoriga ning ta lahkus. Tema õpilased, teiste seas ka Tubin, esitasid haridusministrile nn märgukirja. Karistuseks visati Tubin koos teiste kirja kirjutajatega koolist välja. Tubin asus õppima Tallinna Konservatooriumisse, mille ta ka edukalt lõpetas. Pärast seda naasis ta Tartusse, kus sai tänu uue muusikakooli asutamisele jätkata õpinguid Heino Elleri juures.
Enne Teist maailmasõda.
Pärast õpinguid sai Tubinast Tartu Meestelaulu Seltsi meeskoori dirigent ning sel ajal kirjutas ta ka palju laule. Lisaks juhatas ta veel mõnda aega Miina Hermanni Lauluseltsi ning "Vanemuise" ja "Estonia" segakoore. Aastast 1930 kuni Teise maailmasõjani juhatas ta Vanemuise orkestrit.
Enne Eesti aja lõppu käis ta veel Budapestis, kus ta kohtus kuulsate heliloojate Béla Bartóki ning Zoltán Kodályga. Seal kuulis ta ka Beethoveni Missa solemnist, mis jättis talle unustamatu mulje.
Eesti ajast pärit teostest oli kuulsaim kindlasti ballett "Kratt".
Teine maailmasõda ja elu Rootsis.
Sõja ajal kirjutas Tubin oma Kolmanda ja Neljanda sümfoonia. 20. septembril 1944 põgenes Tubin koos perekonnaga purjelaeval “Triina” Rootsi. Laeval oli umbes 600 inimest, nende seas ka palju kultuuritegelasi.Kaks päeva hiljem jõudis Tubin Rootsi. Pea aasta elas ta ühes Stockholmi põgenikelaagris. Pärast seda asus ta elama ühte väiksesse korterisse Stockholmi äärelinnas.
Aastatel 1945–1959 ja 1975–1982 juhatas Tubin Stockholmi Eesti Meeskoori. Rootsis olles kirjutas Tubin oma kuulsad ooperid "Reigi õpetaja" ja "Barbara von Tisenhusen". Enne oma surma jõudis ta okupeeritud Eestit külastada tervelt kaheksal korral.
1982. aastal valiti ta Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks.
Sümfooniad.
Tubin on kirjutanud 10 sümfooniat (11. jäi lõpetamata) ja need moodustavad tema loomingu tähtsaima osa. Ta kirjutas need vahemikus 1934–1973, neli esimest Eestis, ülejäänud Rootsis. Kõikides sümfooniates peale teise on Tubin toetunud sümfoonia klassikalistele traditsioonidele: need on üldstruktuuriliselt tsüklilised (osade arv varieerub küll kahe ja nelja vahel), kirjutatud traditsioonilisele orkestrikoosseisule ning ka üksikud osad on klassikalistes vormides. Tubin kasutab sümfooniates polüfoonilisele tehnikale tüüpilisi võtteid, nagu peegel, vähikäik ja rütmivarieerimine, lisaks veel imitatsioone ja kaanoneid. Tavalised on fugaatod, mis on omased nii klassikalistele kui romantilistele sümfooniatele.
Tubina enimmängitud sümfooniad on teine ja viies. Sümfoonia nr 2 h-moll on kolmeosaline ja kirjutatud kuue kuu jooksul aastal 1937. Inspiratsiooni andis Tubinale Toila suvi, loodus, meri ja jumalik rahu, nagu ta ise hiljem meenutanud. Teine sümfoonia on ainus vaba vormikäsitlusega teos selles žanris ning eriline ka selle poolest, et sümfoonia teine osa algab enne esimese osa lõppu. Teos käsitleb eestlaste vabadusvõitlust ning kangelaslikke legende, mistõttu ristis Tubin selle "Legendaarseks sümfooniaks". Sama temaatika oli 1930. aastatel omane ka paljudele eesti kirjanikele, heliloojatele ja kunstnikele. Sümfoonia on kirjutatud küll lühikese aja jooksul, kuid Tubinal olid nii teose ülesehituse plaan kui ka selle teemad enne kirjutama asumist juba valmis mõeldud. Teine sümfoonia kanti esmakordselt ette 1938. aastal üldlaulupeo raames toimunud sümfooniakontserdil Estonia kontserdisaalis, kui Riigi Ringhäälingu Orkestrit juhatas peadirigent Olav Roots.
Lisaks Teisele sümfooniale on Tubin pealkirjastanud veel Kolmanda ("Heroiline" või "Eroica"), Neljanda ("Lüüriline") ja Üheksanda sümfoonia ("Sinfonia semplice", tõlkes "Lihtne sümfoonia").
Viienda sümfoonia h-moll kirjutas Tubin 1946. aastal, varsti pärast emigreerumist. Helikeelelt sarnaneb see küll kolmele esimesele, kuid rütmil on siin, nagu ka järgmisel kahel sümfoonial, dramaturgiliselt palju suurem osatähtsus. Teos kajastab Tubina enda sõnul sõjasündmusi, kuid arvestades laenatud viiside temaatikat, on sümfoonias olulisel kohal ka koduigatsus. Nimelt algab sümfoonia rahvaviisi "Meil aiaäärne tänavas" varieeritud kujul peateemaga. Teise osa peateema on laenatud aga rahvalaulust "Öö lõpeb tääl", mida varasemalt oli kasutanud ka Mart Saar oma "Hommikulaulus". Sama laulu on Tubin muudetud kujul kasutanud ka kolmandas osas. Teises osas kajastas Tubin oma mälestusi põgenemisest Rootsi koos laeval valitsenud meeleoludega. Helilooja nimetas seda lõiku "apoteoosiks tormise mere kohal". Sümfoonia lõppeb uhke timpanisoologa H-duur-akordi saatel, millega Tubin väljendas suurt sisemist veendumust tõesse ja õigusesse kannatuste kiuste. Vardo Rumesseni arvates võiks Tubina Viiendat sümfooniat nimetada tänu erakordsele tehnilisele meisterlikkusele, pingelisele arendusele, ideelise teostusele ja kasutatud eesti rahvaviiside sümboolsele tähenduslikkusele Eesti rahvussümfooniaks.
Muu.
2000. aastal asutati Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing. 2001. aastast alates korraldatakse Eestis festivali "Eduard Tubin ja tema aeg".
Tubina teoseid on maailmas palju plaadistatud ja ta on üks tuntumaid eesti heliloojaid.
Välislingid.
Tubin, Eduard
Tubin, Eduard
Tubin, Eduard


Marzahn-Hellersdorf.
Marzahn-Hellersdorf on Berliini linnarajoon. See tekkis 1920. aastal, mil Berliiniga liideti viis linna lähedal olevat küla: Biesdorf, Hellersdorf, Kaulsdorf, Mahlsdorf ja Marzahn.
Idapoolsetest rajoonidest on see üks moodsamaid. See ehitati Saksa Demokraatliku Vabariigi ajal, kusjuures see oli üks esimesi kohti endises idablokis, kus hakati paneelmaju renoveerima.
Rajooni läbib Wuhle jõgi. Selle jõe ääres asub Kienbergi mägi (102m), mille kõrvale on rajatud stiliseeritud park (Erholungspark Marzahn) koos mitme maa aiaga.
Rajoonivalitsuse 55 kohast kuulub 19 kohta Vasakparteile, 16 kohta on Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikul Parteil, 10 kohta Saksamaa Kristlik-Demokraatlikul Liidul (CDU), 4 kohta on piraatidel, 3 kohta rohelistel ning 2 kohta on natsionalistidel ja üks koht pole täidetud.
Rajooni kõrgeim tipp on üks kahest Ahrensfelde mäest (Ahrensfelder Berge), mis on 112 ning 101 meetrit üle merepinna.
Linnaosad.
Marzahn-Hellersdorfi linnarajoon koosneb viiest linnaosast. Hellersdorf, Kaulsdorf ja Mahlsdorf moodustasid 1986–2001 iseseisva linnarajooni Hellersdorfi.


Ridala valla lipp.
Ridala valla lipp on Eesti haldusüksuse Ridala valla lipp.
Lipp on kinnitatud 7. veebruaril 2000.
Lipu kirjeldus.
Ridala valla lipp on vapilipp, millel on vapil olevad kujundid pööratud horisontaalseks. Punase kanga vardapoolsel osal on must valge äärisega rõngasrist. Risti lehvipoolne haar väljub ringist ning läbib horisontaalselt lehvipoolse lipuvälja. Risti harude vahelised sektorid on kollased.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Põhjendus.
Rõngasrist sümboliseerib elupuud, mis tähendab igavest elu ning pärineb unikaalselt muistiselt, milleks on trapetsikujuline hauaplaat Ridala kiriku edelanurga lähedal. Risti harude vahelised kollased sektorid sümboliseerivad Päikeseketast ilmasamba otsas.


Quintana Roo.
Quintana Roo on osariik Mehhiko lõunaosas. Asub Yucatáni poolsaare idaosas Atlandi ookeani Hondurase lahe rannikul. Piirneb lõunas Guatemala ja Belizega. Osariik on nime saanud Mehhiko rahvuskangelase Andrés Quintana Roo järgi.
Ajalugu.
Quintana Roo kuulutati Mehhiko territooriumiks 1902. aastal. Osariik on loodud 1974. aastal ja on Mehhiko noorim osariik.
Rahvastik.
Suurema osa rahvastikust moodustavad maaja rahvad.
Haldusjaotus.
Cozumel, Felipe Carrillo Puerto, Isla Mujeres, Othón P. Blanco, Benito Juárez, José María Morelos, Lázaro Cárdenas, Solidaridad.


Ridala vald.
Ridala vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Lääne maakonnas. Piirneb põhjas Haapsalu lahega, läänes Väinamerega ja lõunas Matsalu lahega.
Valla territooriumile jääb osa Matsalu Rahvuspargist.
Valla asulad.
Vallas on 2 alevikku ja 56 küla.
Külad.
Aamse, Allika, Ammuta, Emmuvere, Erja, Espre, Haeska, Herjava, Hobulaiu, Jõõdre, Kabrametsa, Kadaka, Kaevere, Kiideva, Kiltsi, Kiviküla, Koheri, Koidu, Kolila, Kolu, Käpla, Laheva, Lannuste, Liivaküla, Litu, Lõbe, Metsaküla, Mäeküla, Mägari, Nõmme, Panga, Parila, Puiatu, Puise, Pusku, Põgari-Sassi, Rohense, Rohuküla, Rummu, Saanika, Saardu, Sepaküla, Sinalepa, Suure-Ahli, Tammiku, Tanska, Tuuru, Uneste, Uuemõisa, Valgevälja, Varni, Vilkla, Võnnu, Väike-Ahli, Vätse, Üsse


Roosna-Alliku valla lipp.
Roosna-Alliku valla lipp on Eesti haldusüksuse Roosna-Alliku valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. novembril 1995.
Lipu kirjeldus.
Roosna-Alliku valla lipp on ristkülikukujuline ning koosneb kahest horisontaallaiust. Ülemine, 3,5 ühiku laiune laid on sinine ja selle keskel on valge, sinise ringikujulise südamikuga roosiõis läbimõõduga 2 ühikut. Alumine, 2,5 ühiku laiune laid on valge ning sellel on kolm sinist 0,5 ühiku laiust lainelist põikitriipu, kusjuures lipu alläär on sinine.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9.
Põhjendus.
Roos ja lainelised triibud viitavad valla nimetusele. Lipu sinine värvus sümboliseerib lootust ja nooruslikkust, samuti vett kui looduse üht põhielementi. Valge on puhtuse ja vaimsuse võrdkuju.
Lipu kasutamise kord.
Vallalipu valmistamine toimub üksnes vallavalitsuse loal.


Opotška.
Opotška on linn Venemaa Pihkva oblastis, Opotška rajooni keskus. Asub Velikaja jõel Pihkvast 130 km lõunas.
Opotškat mainitakse esmakordselt 1414. aastal, linnaõigused sai 1777. aastal.


Nevel.
Nevel on linn Venemaal Pihkva oblasti lõunaosas, Neveli rajooni keskus. Asub Valgevene piiri lähedal Pihkvast 240 km lõunas.
Nevelit mainitakse esmakordselt 1503. aastal, kuulus korduvalt ka Poolale ja Leedule. Linnaõigused sai 1772. aastal.
Linnas on õmblusvabrik, piimakombinaat, aparaaditehas ja jalatsivabrik.


Lucius I.
Lucius I oli paavst 253–254. Ta oli 22. paavst.
Lucius I sündis Roomas ja oli Porphyriuse poeg.
Ta valiti Rooma piiskopiks (paavstiks) keiser Galluse kristlaste tagakiusamise ajal 25. juunil 253 ja pagendati seejärel keisri käsul Roomast. Alles pärast Galluse surma augustis 253 lubati Luciusel pöörduda tagasi Rooma.
Lucius I ajal jätkus Corneliuse ajal alanud kirikulõhe vastupaavst Novatianusega, sest Lucius I lubas patustanud kristlastel pärast pihti osaleda missal, millele "puhaste" kirikut sooviv Novatianus oli vastu. Traditsiooni järgi ei lubanud Lucius I koos elada mehel ja naisel, kes pole sugulased või abielus ning keelas vaimulikel elada koos diakonissidega. Ta kohustas kaht preestrit ja kolme diakonit elama koos piiskopiga. Lucius I sai 2 kirja Kartaago piiskopilt Cyprianuselt ja kirja Aleksandria piiskopilt Dionysiuselt.
Lucius I suri 5. märtsil 254 Roomas ja ta maeti San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti. Tema säilmed toodi hiljem San Silvestro in Capite või Santa Prassede kirikusse, kust need viidi Santa Cecilia in Trastevere kirikusse. Tema pea viidi Roskilde katedraali, kuid nüüd asub see Kopenhaageni püha Ansgari katedraalis. Kuigi varasemate allikate järgi on eeldatud tema vägivallatut surma, suri Lucius I kristliku traditsiooni järgi märtrina, kui tal löödi järgmise kristlaste tagakiusamise ajal pea maha.
Luciust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 4. märts. Ta on Kopenhaageni, Sjællandi ja Roskilde katedraali patroon.


Kaiu Laskurklubi.
Kaiu Laskurklubi on laskespordiklubi Kaiu vallas.
See on asutatud 1992. aastal. Klubi esimees on Endel Kaasiku.


Juss Laansoo.
Juss Laansoo (sündinud 23. aprillil 1983 Sakus) on eesti motokrossisõitja.


Wittenberg.
Wittenberg on linn Saksamaal Saksi-Anhalti liidumaal Elbe jõe ääres.
Ajalugu.
Wittenbergi nime mainitakse esmakordselt 1174. aastal. 1260. aastal valis linna oma residentsiks Saksi-Wittenbergi hertsog Albrecht II. 1261 asutati linna frantsisklaste klooster. 27. juunil 1293 andis Albrecht II Wittenbergile linnaõigused.
1356 andis keiser Karl IV kuldbullaga Saksi-Wittenbergi hertsogile Saksa-Rooma keisri valimise õiguse. Wittenberg sai kuurvürsti residentsiks. Sellega omandas Wittenberg suure tähtsuse, mis kestis umbes 16. sajandi lõpuni, kuni Kolmekümneaastase sõja ja katkuepideemiateni.
Alates 1505. aastas töötas Wittenbergi õukonnakunstnikuna Lucas Cranach vanem.
18. oktoobril 1502 asutati Leucorea nime all praeguse Martin Lutheri ülikooli eelkäija. Martin Luther oli Leucorea teoloogiaprofessor aastast 1508. aastast ja Philipp Melanchthon kreeka keele professor aastast 1518.
31. oktoobril 1517 naelutas Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi, millest sai alguse reformatsiooniliikumine. 1520 põletas Luther avalikult paavsti bulla "Exsurge domine", millega Martin Lutheri teesid hukka mõisteti. Linnas on Martin Lutheri haud ja muuseum.
1543 rajati linna esimene veevarustussüsteem, mille kaudu lossi, raekoda, ülikooli ja üksikuid elumajasid varustati joogiveega.
Wittenbergis Hans Luffti trükikojas trükiti 1534 esimene saksakeelne piibel Martin Lutheri tõlkes ja 1535 Wanradt-Koelli katekismus.
1806–1814 okupeerisid Wittenbergi Prantsuse väed, pärast seda kuulus linn Preisimaale.
Pärast Teist maailmasõda kuulus Wittenberg Saksa DV-sse.
Linna mitu ajaloolist hoonet kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Viljandi lipp.
Viljandi lipp on Viljandi maakonnas asuva Eesti linna Viljandi lipp.
Lipp on kinnitatud 20. mail 1992.
Lipu kirjeldus.
Viljandi linna ristkülikukujuline lipp koosneb kahest võrdsest horisontaalsest laiust. Ülemine laid on helesinine (koobaltsinine) ning alumine valge. Helesinine laid vastab värvilt Viljandi vapi sinisele, Pantone värviskaala järgi on see PMS 299-C(läikiv), 299-U (matt).
Lipu pikkuse ja laiuse suhe on 2:1 ning normaalsuurus 220x110 cm.


Kuimetsa motokross.
Kuimetsa motokross on igal aastal jaanipäeva paiku toimuv mootorrataste kross Kuimetsa krossirajal. Seda korraldajab Juhan Laansoo Team.


Tiit Tammsaar.
Tiit Tammsaar (sündis 7. novembril 1951) on eesti poliitik.
Tiit Tammsaar kuulus 1994–2010 Eestimaa Rahvaliitu. Alates aastast 2011 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige. 1995–2007 oli ta Riigikogu liige.
Ta oli 2003–2004 põllumajandusminister. Kui selgus, et Rakvere viljasalvest on kadunud 13 000 tonni vilja, mis oli osa Eesti riiklikust julgeolekutagavarast, siis andis Tammsaar sisse lahkumisavalduse ning uueks ministriks sai Ester Tuiksoo.
5. juunil 2007 sai ta Kohila vineerivabriku omanikfirma Baltic Panel Group peadirektoriks. Selle ettevõtte suurosanik on Pjotr Sedin.
Res Publica ja Reformierakonna liikmed nimetavad Tiit Tammsaart Sea-Tiiduks.


Kaiu hooldekodu.
Kaiu hooldekodu on Kaius asuv vanurite hooldekodu. Hooldekodu aadress on Kaiu, Kasvandu tee 45.
Kaiu hooldekodu alustas tegevust 1994. Hooldekodus on 20 kohta ja ta asub ühiselamust kohandatud ühekorruselises majas. Personal koosneb seitsmest inimesest: juhataja, kaks päevast põetajat, kaks öist põetajat ja kaks kokka.
Hooldekodu pakub kõiki meditsiini- ja hooldusteenuseid ning vajadusel täielikku hooldust-põetust.
Aja sisustamiseks on raamatud, ajalehed, TV, kultuuriüritused, külalisesinejad, õues jalutamine. Kodus elavatele vanuritele pakutakse lõunasööki, liikumisabivahendite laenutust, pesupesemise ja pesemisvõimalust.


Vello Paluoja.
Vello Paluoja (sündinud 7. septembril 1955) on Pärnumaalt pärit Eesti kunstnik, kujundusgraafik ja kalligraaf.


Sügoot.
Sügoot on viljastatud (diploidne) munarakk, mis on tekkinud emas- ja isassuguraku ehk gameedi ühinemisel.


Abort.
Abort on embrüo või loote iseeneslik väljumine või tehislik väljutamine emakast enne sündi, mille tagajärjel katkeb rasedus. Iseenesliku aborti nimetatakse spontaanseks, tehislikku ehk esilekutsutud aborti aga indutseeritud abordiks.
Spontaanse abordi ehk nurisünnituse puhul on tegemist raseduse katkemisega mingi geneetilise või füsioloogilise häire/haiguse tagajärjel. Tavakeelekasutuses tähistab sõna "abort" üldjuhul esilekutsutud aborti, st. raseduse katkestamist embrüo või loote elu lõpetamisega ning surnud embrüo või loote eemaldamisega emakaõõnest.
Abordil on pikk ajalugu ning selle esilekutsumiseks on kasutatud mitmeid erinevaid kirurgilisi võtteid ning medikamente. Teoloogid, filosoofid ja seadusandjad on läbi sajandite olnud eri meelel selle suhtes, kas või siis millise piirini peaks abordi esilekutsumine olema lubatud või keelatud. Tehisabordi sooritamise lubatavus erineb riigiti maailma erinvas paigus.
Iseeneslik abort.
Raseduse iseeneslik katkemine on üks sagedasemaid raseduse tüsistusi, mille põhjuseks võib olla embrüo või loote väärareng (peamiselt varaste iseeneslike abortide korral), platsenta patoloogia või emapoolsed tegurid (peamiselt hilisemate iseeneslike abortide korral). Iseenesliku abordi esinemissagedus ei ole täpselt teada, ent erinevatest uuringutest nähtub, et see on suhteliselt kõrge. Enamik nurisünnitusi esineb raseduse esimesel trimestril, vaid üks protsent nurisünnitusi tuleb ette pärast 20. rasedusnädalat.
Katkenud raseduse tõttu surnud loote eemaldamist ema ihust nimetatakse puhastuseks.
Esilekutsutud abort.
Esilekutsutud ehk indutseeritud abort on raseduse tehislik katkestamine. Esilekutsutud abort erineb esilekutsutud sünnitusest eelkõige kavatsuse ja sellest tulenevalt ka mehhanismi poolest. Esilekutsutud abordi puhul on tegevus suunatud embrüo või loote elu lõpetamisele, mille järgselt või mille käigus ta (või tema jäänused) eemaldatakse emaüsast, esilekutsutud sünnituse korral aga püütakse lapse elu säilitada.
Esilekutsutud abort võib olla seaduslik (legaalne), kui seda tehakse seaduse kohaselt, või ebaseaduslik (illegaalne, kriminaalne), kui see toimub seadusevastaselt. Seaduse alusel tehakse aborti omakorda kas näidustuste või ainult raseda sooviavalduse põhjal. Esimesel juhul on tegemist terapeutilise, teisel valikabordiga, mida nimetatakse ka lihtsalt legaalseks abordiks. Samuti võib abordi esile kutsuda trauma või emotsionaalne vapustus.
Tehisaborti võivad teostada naistearstid vastavat litsentsi omavates meditsiiniasutustes. Abort on üldjuhul tasuline. Enne aborti tuleb külastada naistearsti, kes teeb uuringud võimalike põletike suhtes.
Aborteeritud loodete surnukehadega toimitakse vastavalt jäätmeseadusele.
Tehisabordi teostamise meetodid.
Aborti on tehislikult võimalik esile kutsuda mitmetel erinevatel viisidel, mis sõltuvad loote vanusest, samuti ka õiguslikest piirangutest, kättesaadavusest antud piirkonnas ning arsti ja patsiendi eelistustest.
Kirurgilised meetodid.
Esimese 15 nädala jooksul on levinuim meetod vaakumaspiratsioon ehk loote eemaldamine emaihust selle tükeldamise järel. Selleks laiendatakse emakakaela dilataatoritega. Emakakaela lihast venitatakse seni, kuni ava on piisavalt suur abordiks vajalike instrumentide emakasse sisestamiseks. Seejärel viiakse lahtivenitatud emakakaela välisava kaudu emakasse vaakumsond, mille otsik ühendatakse elektrilise vaakumpumbaga. Vaakumi mõjul loode purustatakse ja imetakse emakast välja kogumisnõusse. Selle tulemusena hakkab ka emaka sisepind veritsema.
Esimese trimestri abordi tegemiseks kasutatakse ka laiendamise ja küretaaži võtet. Selle käigus avatakse emakakael nagu ka vaakumaspiratsiooni puhul, aga vaakumi mõjul loote väljaimemise asemel kasutatakse silmusekujulise otsaga nuga küretti, millega kaabitakse loode ja platsenta väikesteks tükkideks ning tõmmatakse need läbi eelnevalt avatud emakakaela kehast välja. Seejärel kontrollib arst visuaalse vaatluse teel, kas kõik loote kehaosad on emakast kätte saadud. Laiendamine ja küretaaži võtet kasutatakse ka pärast nurisünnitust, et kontrollida, kas emakas on "puhas" – see on oluline, vältimaks infektsiooni, mille võib põhjustada emakasse jäänud loote, platsenta või muu kude.
13 kuni 20 nädala vanuse loote aborteerimiseks kasutatakse ka laiendamise ja tühjendamise meetodit, kuigi seda saab kasutada kuni 28 nädala vanuse loote puhul. Selleks ajaks on lootel arenenud luustik, mille tõttu peab arst loote tükeldamiseks kasutama aborditange. Mõnikord lõigatakse lootel küljest jäse ning oodatakse, et loode verest tühjaks jooksmise tagajärjel sureks. Raseduse hilisemas staadiumis on loode jõudnud suuremaks kasvada ning antud meetodi rakendamiseks tuleb loote pea purustada, et see emakakaelast läbi mahuks. Kuivõrd avamine ja tühjendamine nõuab, et emakakael oleks rohkem avatud kui laiendamise ja küretaaži korral, kasvab ka emakakaela ja naise suguelundite kahjustamise risk.
Teise trimestri ja varajase kolmanda trimestri abordi tegemiseks kasutatakse soolalalahuse meetodit. Selleks imetakse süstlaga lootekotist ca 200 ml lootevett välja ning selle asemele süstitakse soola- või uurealahust, mida neelates loode mürgituse, vedelikukaotuse ja krampide tõttu sureb. Nimetatud meetod on maailmas populaarsuse kaotanud, kuna kätkeb ohtu ema tervisele – soolalahus võib süstimisel kogemata ema vereringesse sattuda.
Kuna loote surmamise hetkel on ta peaaegu täielikult sündinud – emakas on veel vaid tema pea – nimetatakse meetodit ka osaliselt sündinu aborteerimiseks. Ameerika Ühendriikides kuulutas Ülemkohus 2007. aastal, et president Bushi poolt juba 2002. aastal allkirjastatud seadus, mis keelas laiendamise ja väljatõmbamise teel abordi sooritamise, ei ole konstitutsiooniga vastuolus.
Kuigi tihti väidetakse, et antud meetodit kasutatakse vaid äärmuslikes olukordades, on Martin Haskell kinnitanud, et 80 protsendil juhtudest otsustatakse laiendamise ja väljatõmbamise kasuks puhtalt mugavuse kaalutlustel.
Medikamentoosne abort.
Medikamentoosset aborti eristab teistest abordi tegemise meetoditest see, et embrüo või loote surm kutsutakse esile mitte kirurgilise sekkumise, vaid medikamentide manustamise teel. Tegu on ainukese abordimeetodiga, mille läbiviimise käigus on ema beebi aborteerimise ajal teadvusel. Vastavalt Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhisele võib medikamentoosse meetodiga rasedust katkestada, kui see ei ole kestnud kauem kui 63 päeva (9 nädalat), arvestatuna viimase menstruatsiooni alguskuupäevast.
Eestis kasutatakse medikamentoosseks raseduse katkestamiseks mifepristooni ja misoprostooli kombinatsiooni. Nimetatud medikamendid (mida nimetatakse mõnikord ekslikult ravimiteks, justkui oleks rasedus haigus) põhjustavad esmalt embrüo surma ja seejärel emaka kokkutõmbed, embrüo surnukeha väljumise ja sellele järgneva vereerituse emakast.
Medikamentoosse abordi käigus tuleb pärast esmast visiiti (mil tehakse kindlaks rasedus ja teostatakse analüüsid) arsti külastada tavaliselt kolmel korral. Esimesel ambulatoorsel külastusel manustatakse mifepristooni suu kaudu, teisel visiidil (36–48 tundi hiljem) manustatakse misoprostooli (mis kutsub 90% juhtudest 3–6 tunni jooksul esile embrüo surma) ja kolmandal ambulatoorsel visiidil umbes kaks nädalat hiljem sedastatakse lõplik abordi toimumine. Medikamentoosse abordi ebaõnnestumisel osutub vajalikuks ka kirurgiline sekkumine.
Abort ja eetika.
Ingliskeelses kultuuriruumis jagatakse seisukohad kaheks: valikuvabaduse pooldajad (" pro-choice ") ja loote õiguste ehk elu pooldajad (" pro-life ").
Loote õigused.
Üldise bioloogiaalase konsensuse järgi saab inimorganism alguse viljastamishetkel. See seisukoht kajastub näiteks "Encyclopedia Britannic"a artiklis: "Ehkki organismidest mõeldakse sageli kui täiskasvanutest ning paljunemist käsitletakse uue, eelmise põlvkonna täiskasvanule sarnaneva täiskasvanu kujunemisena, on elav organism tegelikult organism kogu oma elutsükli jooksul, viljastunud munarakust täiskasvanuni, mitte ainult lühikese aja jooksul sellest tsüklist." Suurem osa entsüklopeediaid ja inimembrüolooge jagavad seda seisukohta.
Sellest seisukohast vaadates on lootel kui inimesel õigus elule, ning abort rikub seda õigust. Abordipooldajad tõmbaksid aga eraldusjoone inimisiku ning lihtsalt individuaalse inimorganismi vahele. Näiteks Ameerika kirjanik ja filosoofiaprofessor Mary Ann Warren leiab, et isikuks olemine nõuab eneseteadvuse olemasolu, võimet olla ratsionaalne ning suhelda teistega; lootel puuduvad kõik antud omadused. Säärase definitsiooni vastased leiavad, et see peaks ka kõigi vastsündinute või koomas viibivate inimeste isiku staatuse kustutama.
Mõned abordivastased väidavad ka, et kui on ebaselge, kas lootel on õigus elule, siis abordi tegemine võrdub teadlikult võetud riskiga tappa teine isik.
Naiste õigused.
Abordipooldajad leiavad, et igal naisel on õigus kontrollida tema kehas toimuvat, ning see õigus väljendub ühtlasi õiguses valida abort. Kui naisel pole õigust aborti teha, oleks ta niiöelda sunnitud olema inkubaator kellelegi teisele.
Abordi mõju kuritegevusele.
2001. aastal ilmus "Quarterly Journal of Economics"'is Steven Levitt'i ja John Donohue artikkel "The Impact of Legalized Abortion on Crime". Artikkel näitab 1973. aasta "Roe v. Wade" kohtuotsuse ja 1990. aastatel USA-s langenud kuritegevuse määra vahelist seost. Autorid leiavad, et abordi legaliseerimine aitas kaasa kuritegevuse langusele 18 aastat hiljem. Nad omistavad languse neile indiviididele, kel on statistiliselt kõrgem tõenäosus kuritegusid toime panna: soovimata lapsed, eriti afroameerika, vaeste, hariduseta ja vallasvanemate lapsed. Langus kuritegevuses leidis aset ajal, mil "Roe v. Wadei tõttu sündimata jäänud oleksid olnud läbinud puberteedi (see on statistiliselt kuritegude toimepaneku tippiga). Uuring märkis, et nendes osariikides, kus legaliseerimine leidis aset 1970, leidis ka kuritegevuse langus varem aset.
Majandusteadlased Christopher Foote ja Christopher Goetz kritiseerisid Donohue ja Levitti uuringu metoodikat. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et uuring ei arvesta mitmeid välja toodud kõikumisi. Uute arvutuste tulemusena nad korrelatsiooni abordi legaliseerimise ja kuritegevuse languse vahel ei leidnud. Levitt ja Donohue vastasid omapoolse uuringu korrigeerimisega; nende väitel statistiline tähendus säilis.
Levitti ja Donohue uuringut on kritiseeritud kui utilitaristlikku, rassist ning sotsiaalökonoomilisest klassist lähtuvalt diskrimineerivat ja kui eugeenikat kuritegevuse vastase lahendusena propageerivat. Steven Levitt väidab oma raamatus "Freakonomics" et ta ei ole ühegi lahenduse poolt ega vastu, vaid lihtsalt esitab andmeid majandusteadlasena.
Abordi mõju psüühikale.
Kättesaadavad andmed vestlustest aborti teinud naistega võimaldavad jõuda vastakatele järeldustele abordijärgse depressiooni, tundeelu ebastabiilsuse kohta.
Portaali Perekool.ee vestlusringis tehti küsitlus selle kohta, kui paljud on teinud aborti ja kui paljud kahetsevad. Küsitlusele tuli sadakond vastust; aborti teinud vastanutest on 67% seda hiljem kahetsenud.
Teiste andmete kohaselt ei põhjusta abort 70% naistel mingeid psüühilisi häireid; 20% kannatab kergekujulise mööduva depressiooni all, mis aga ei tähenda, et probleem poleks nende jaoks tõsine; 10% juhtudest võib tegemist olla kestva, süü- ja kahetsustunnet hõlmava depressiooniga. Sama allikas väidab, et on seos selle vahel, mida hilisemas staadiumis abort tehakse ja psüühiliste häirete sageduse vahel. Naise hingelist seisundit pärast aborti võivad mõjutada tema seisund enne protseduuri, samuti see, milliste hoiakutega ta protseduuri tegemisel kokku puutus.
Ajalugu.
Vanim kirjalik tõendusmaterjal tehisabordi kohta pärineb Vana-Hiina dokumendist, mis loetleb keisri konkubiinidele sooritatud aborte aastatel 500 kuni 515 eKr.
Hiina folkloori järgi oli legendaarne keiser Shennong 5000 aastat tagasi abordi esilekutsumiseks ette kirjutanud elavhõbeda kasutamist.
Kreekas elanud Sokrates ja Platon olevat toetanud naiste õigust ise otsustada ja Vana-Kreekas oli abort tavaline vahend rahvaarvu piiramiseks. Abordi abil hoiti riigi sotsiaalne ja majanduslik seisund stabiilne.
Kuna rasestumisvastaseid vahendeid enne 18. sajandil leiutatud kondoomi ei tuntud, siis oli abort kaua aega ainuke viis soovimatust rasedusest pääsemiseks. Lisaks elavhõbeda abil raseduse katkestamisele oli rahva seas laialt levinud kuuma õliga üsa loputamine ja mürgistest ravimtaimedest valmistatud segude joomine.
Albaania.
Abort on vabatahtlikult lubatud aastast 1991. Nädal enne tuleb läbida kohustuslik nõustamine. ÜRO hinnangul lõppesid Albaanias 1980. aastatel pooled rasedused abordiga.
Andorra.
Abort on Andorras õiguslikult keelatud, kuid praktika lubab seda ema elu päästmiseks. ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee on selle katoliikliku riigi õigust seetõttu kritiseerinud.
Austria.
Peale seaduste lõdvendamist 1974. aastal on abort Austrias lubatud esimeses trimestris peale arstiga konsulteerimist. Praktikas on naise võime maksta oluliseks teguriks.
Belgia.
Belgias on abordi tegemine lubatud esimese 12 nädala vältel kui naine väidab, et on "hädaolukorras." 1990. aastal vastu võetud seadus lubab ka aborte 28 nädala vältel kui kaks arsti nõustuvad, et esineb terviserisk emale või lapsele.
Bosnia ja Hertsegoviina.
Lubatud vabatahtlikult esimese 10 rasedusnädala jooksul. Abordiseaduste lõdvendamine endises Jugoslaavias toimus vastusena ebaseaduslikele aborditegemistele järgnenud kõrgele surmade arvule. Bosnia kasutab endiselt 1977. aasta seadust, mille järgi on "inimõigus otsustada laste sünni üle."
Bulgaaria.
Alates 1956. aastast on abordi tegemine Bulgaarias lubatud vabatahtlikult vähem kui 12 nädalat kestnud rasedustele. Kauem kestnud raseduste puhul on abort lubatud üksnes ohu korral emale või loote väärarengu korral.
Eesti.
Eestis on naistel abordiõigus aastast 1955. Eesti Vabariigis on raseduse katkestamine naise soovil ja ilma meditsiiniliste näidustusteta lubatud kuni 10. rasedusnädala lõpuni ehk kuni rasedus on kestnud maksimaalselt 10 nädalat ja 6 päeva, arvutatuna viimase menstruatsiooni esimesest päevast(see piir kehtib al. 2010a). 1993. aastast reguleeris abordi tegemist Sotsiaalministeeriumi 25. juuni 1993. a käskkirjaga nr 116 kinnitatud "Raseduse kunsttehisliku katkestamise juhend" (trükis avaldamata). 1998. aastal asendas selle "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus," mille kohaselt võib rasedust katkestada üksnes naise soovil.
Nõukogude ajal oli abort naisele täiesti tasuta. Mais 2006 maksis haigekassa 70 protsenti tehisabordi maksumusest, sellest üle jääva 544 krooni pidi tasuma inimene.
Abordiregistri andmetel oli 2004. aastal registreeritud abielus olevaid naisi raseduse katkestajate hulgas 29,4 protsenti, vabaabielus naisi 25,2 protsenti ja üksikuid ligikaudu 39 protsenti. Tartu Ülikooli kliinikumi naistekliiniku juhataja Helle Karro sõnul ei kasuta naised siiski aborti pereplaneerimise vahendina, vaid põhjusteks on suhted, tervis ning rasestumisvastaste vahendite alt vedamine.
2010. aastal tehti Eestis 9087 aborti. 100 elussünni kohta tehti 57,4 aborti.
Kärneri süüasi.
2000. ja 2001. aastal arutas Riigikohus kahel korral I. Kärneri süüasja. I. Kärner anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta erakliinikus katkestas patsiendi tahte vastaselt raseduse, mis oli kestnud üle 12 nädala. I. Kärner põhjustas sellega kannatanule üliraske kehavigastuse – emaka perforatsiooni soole kinnisti vigastusega. Kärner oli eelnevalt patsiendi nõusolekul teostanud, abordi, mis rasedust ei katkestanud. Hilisemaks tehisabordiks Kärner patsiendi nõusolekut ei küsinud. Riigikohus kohaldas Eesti NSV Tervishoiuseaduse §-i 52, mis sätestab, et operatsioone tehakse haigete nõusolekul. Riigikohus saatis asja uuesti läbi vaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule, kes mõistis I. Kärneri süüdi.
Aktivism.
14. jaanuaril 2001 esitas Eesti Kirikute Nõukogu õiguskantslerile avalduse "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse" ja "Karistusseadustiku" aborti lubavate sätete põhiseadusvastaseks tunnistamiseks.(PDF) Eesti Kirikute Nõukogu lähtus eeldusest, et inimene on olemas eostamise hetkest. Sellest tulenevalt väitis EKN, et põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega kaitstud õigus elule laieneb lootele.
Õiguskantsler leidis oma vastuses (PDF), et õigust elule tuleb mõista kui riigi objektiivset kohustust kaitsta elu, mitte kui loote subjektiivset õigust elule. Teisisõnu ei ole tulevane elu kaitstud samas ulatuses juba sündinud inimese eluga. Õiguskantsleri hinnangul on riigil kohustus kaitsta loodet kolmandate isikute rünnete eest, kuid loote ja ema erilise suhte tõttu on õiguskorra võimalused sellesse suhtesse sekkuda piiratud. Õiguskantsler leidis, et abordi regulatsioon oli kooskõlas põhiseadusega.
Horvaatia.
Horvaatias on abort lubatud vabatahtlikult esimese 10 rasedusnädala jooksul. Sarnaselt Bosniale säilitas ka Horvaatia Jugoslaavia abordiseadused.
Iirimaa.
Iirimaal on abort lubatud üksnes naise elu päästmiseks. Iirimaa on 20 aasta jooksul viis korda abordiseaduste kohta rahvahääletusi läbi viinud. Viimasel rahvahääletusel otsustati alles jätta abordi tegemise alus, mille kohaselt abort on lubatud kui naine väidab et on suitsidaalne.
Island.
Islandis on abort lubatud naise elu, vaimse või füüsilise tervise päästmiseks, majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel vägistamise või intsesti või loote väärarengu korral. 1975. aasta seadus kohustab naisi nõustamiseks enne ja pärast raseduse katkestamist ning omandama teadmisi rasestumisvastastest vahenditest.
Kanada.
Kõige enam on abordi üle vaieldud Kanadas, kus abordiseadus oli pikka aega küllalt konservatiivne. Vastavalt 1971. aasta kriminaalkoodeksile otsustasid abortide lubatavuse haiglakomiteed. Nüüdseks võib naine ise otsustada, kas teha aborti või mitte.
Kreeka.
Kreekas on abort lubatud vabatahtlikult, üldjuhul kuni 12 nädala jooksul, kauem vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtudel. ÜRO andmete kohaselt ei ole avalikkus endiselt oma õigustest teadlik ning illegaalsed abordid on tavapärased.
Küpros.
Kuni 1974. aastani oli Küprosel abort lubatud üksnes elu päästmiseks. Praegu on abort lubatud ka vaimse või füüsilise tervise säästmiseks või vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtumitel. Praktikas tehakse aborte ka sotsiaalsetel ja majanduslikel põhjustel.
Prantsusmaa.
Abort on Prantsusmaal lubatud vabatahtlikult. 2001. aastal vastu võetud seadusega pikendati abordi tegemise perioodi 10-lt nädalalt 12-le.
Saksamaa.
Saksamaa lubab abordi tegemist esimeses trimestris, nõustamise ja ooteaja läbimisel ning erakorralistel juhtudel hiljem. Enne kahe Ida- ja Lääne-Saksamaa ühendamist olid abordiseadused erinevad. Praegune seadus on vastu võetud 1992.
Soome.
Lubatud naise elu päästmiseks, vaimse või füüsilise tervise ohustamise korral, majanduslikel või sotsiaalsetel põhjustel või vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtumitel. Abort tuleb Soomes üldjuhul sooritada esimese 12 nädala jooksul.
Taani.
Taanis on abordi tegemine lubatud vabatahtlikult kuni 12 nädala vältel. 1937. aastani oli abort lubatud üksnes ohu korral ema elule, sellest ajast lõdvendati seadust hõlmamaks ka vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtumid. Sotsiaalsed põhjused lisati 1956 ja 1970 ning viimane muutus oli aastal 1973.
Tšehhi.
Tšehhis on abort lubatud vabatahtlikult. 1990. aastatel langes abortide arv umbes kahe kolmandiku võrra, 107 000 abordilt 1990. aastal 32 500-ni aastal 2000. Põhjuseks peetakse rasestumisvastaste vahendite levikut.
Ungari.
Ungaris on abort lubatud vabatahtlikult aastast 1992 kuni 12 nädalat kestnud raseduste jaoks peale nõustamist. Enne aastat 1953 olid abordid legaalsed üksnes tervislikel põhjustel. Seadusi lõdvendati 1953 ja 1956 enne taaskarmistamist 1973, kui aborte pidi heaks kiitma komitee. See piirang kõrvaldati 1988 ning kuigi 1992. aasta seadus rõhutas austust loote vastu, lubas see aborti, kui naine oli hädas.
Valgevene.
Lubatud vabatahtlikult esimese 12 nädala vältel ja kuni 28 nädalat tervislikel põhjustel.
Venemaa ja Nõukogude Liit.
1920. aastal tagati Venemaal esimese riigina maailmas naistele abordiõigus. 1936. aasta seadus kehtestas rangemad tingimused abordiks. 1955. aasta Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega kehtestati abordiõigus uuesti. Seadlusega loeti ebaseaduslikuks abort, mis oli tehtud kas meditsiinilise kõrghariduseta isiku poolt, pärast 12. rasedusnädalat või enne 6 kuu möödumist eelmisest abordist. Sellel seadlusel põhines ka Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksi § 120 olnud regulatsioon.
USA.
USAs 20. sajandi keskpaiku erinesid abordiseadused osariigiti. Näiteks New Yorgis olid need täiesti liberaalsed, enamikes osariikides järgiti aga Briti abordiseadust. 1973. aasta kahe kohtuasjaga olukord muutus. Kokkuvõtvalt leiti, et kui seadusega piiratakse abordi tegemist, siis rikutakse sellega naise põhiseaduslikku õigust segamatule eraelule. See kehtib ka koolilaste puhul, kuigi nende vanematele võib sellisest olukorrast teatada. Nii võib öelda, et Ameerika naistel on võõrandamatu õigus abordile esimese kolme kuu jooksul. Samas pole jäetud tähelepanuta areneva loote mõningaid õigusi. Esimese kolme kuu jooksul otsustavad abordi tegemise naine ja tema arst, järgneva kolme kuu jooksul peavad ema tervise huvides sekkuma osariigi vastavad võimud. Niisuguse sekkumisega määratakse muuhulgas, kus abort tehakse ja kes seda teeb. Pärast 24.-28. rasedusnädalat, mil loode saavutab eluvõimelisuse, arvestatakse juba ka loote tervisega, välja arvatud juhud, mil ema elu või tervis on ohus.
Saksamaa.
Kahe Saksamaa ühinemislepinguga nähti ette Lääne-Saksamaa institutsioonide ja seadusandlike kogemuste laiendamine Ida-Saksamaale. Ainukesena jäeti üldlepingust välja aborti puudutav osa. Ida-Saksamaal võis naine esimese 12 rasedusnädala jooksul ise otsustada, kas ta jätab loote alles või soovib aborti. Lääne-Saksamaal oli abort aga reeglina ebaseaduslik. Lubatud oli see vaid erandjuhtudel ja sõltuvalt loote arengufaasist. Nii Ida- kui ka Lääne-Saksamaal tegid aborti umbes 33 protsenti rasestunutest. Erinevus oli seega vaid ideoloogiline. Kaks aastat pärast ühinemist pidi asja otsustama Bundestagis läbiviidav vaba hääletus. Föderaalparlament võttis vastu seaduse, mille järgi rasedal oli esimese kolme kuu jooksul õigus abordile, kui ta vähemalt 3 päeva enne protseduuri oli konsulteerinud arstiga. Pärast pikki arutelusid leidis konstitutsioonikohus, et niisugune seadus on põhiseadusega vastuolus, kuna ei vasta sündimata inimelu kaitse miinimumstandarditele. Leiti ajutine kompromiss: esimese 3 kuu jooksul tehtud abort on ebaseaduslik, kuid kriminaalsanktsioone selle suhtes siiski ei kohaldata. Konstitutsioonikohtu otsuses lähtuti sellest, et abort on vastuolus Saksamaa põhiseaduses sätestatud põhiõigusega elule ja kaitsele kehavigastuste tekitamise eest – õigusega, mis modifitseeritud kujul laienevat ka lootele.


Ibid..
"ibid". (lühend ladina keelsest sõnast "ibidem", sama) on tekstide lõpu- või allmärkustes sageli kasutatav termin osutamaks viidatava materjali pärinemisele eelmise viitega samast allikast.
Eesti keeles kasutatakse selle asemel enamasti sõna "samas".


Erdenet.
Erdenet (mongoli keeles Эрдэнэт 'aarete mägi') on linn Mongoolias, Orhoni aimaki keskus. Erdenet on elanike arvult Mongoolia teine linn.
Erdenet asub Mongoolia põhjaosas Bürengij ahelikus, mida põhjast ääristab Selenge ja lõunast Orhoni jõgi. Ta jääb pealinnast Ulaanbaatarist linnulennult 240 km loodesse, kaugus põhjas olevast Venemaast on poole väiksem. Maanteed pidi on Ulaanbaatar 371 km kaugusel.
Erdenetis on mandriline kliima. Suved on pisut jahedamad kui Eestis, talved aga väga külmad. Kõige palavamad kuud on juuli (keskmiselt +15,5 °C) ja juuni (+14,1 °C), kõige külmemad on jaanuar (-17 °C) ja detsember (-14,7 °C). Aastane keskmine temperatuur on +0,1 °C.
Aastane keskmine sademete hulk on 341 mm. Kõige sademeterohkemad kuud on juuli (91 mm) ja august (71 mm), kõige kuivemad jaanuar ja veebruar (2 mm).
Linn asutati 1975. aastal, et majutada vasekaevanduse töölisi. Ka tänapäeval on linna lähedal asuv maailma suuruselt neljas vasekaevandus linna suurim tööandja. 2006. aasta andmetel kaevandati Erdenetis aastas 22,23 miljonit tonni vasemaaki, millest toodeti 126 700 tonni vaske ja 1954 tonni molübdeeni. Kaevandus andis Mongoolia rahvuslikust kogutoodangust 13,5% ja kogutud maksudest 7%. Erdeneti Kaevanduskorporatsioon on Mongoolia–Venemaa ühisettevõte, millest Mongooliale kuulub 51% ja Venemaale 49%. Ettevõte annab Mongooliale enamuse selle välisvaluutast.
Linna tähtsust näitab asjaolu, et Erdeneti ümber on loodud eraldi Orhoni aimakk, mis on pindalalt Mongoolia väikseim aimakk.
Erdenetil on raudteeühendus. Transmongoolia raudteelt läheb Darhanist Erdenetti haruraudtee. Otse raudteeühendust pealinnaga ei ole: rongiga tuleks sõita Darhani kaudu, mis teeks terava kolmnurga. Venemaale Ulan-Udesse läheb raudtee seevastu üsna otsejoones.
Erdenetis toodetakse veel ehitusmaterjale, toiduaineid ja vaipu ning töödeldakse puitu ja villa. Kaevanduse ja linna varustamiseks elektrienergiaga rajati 1988 kivisöel töötav Erdeneti soojuselektrijaam.
Erdeneti sõpruslinnad on Fairbanks USA-s Alaskal ja Ulan-Ude Venemaal Burjaatias.


Vanapagan.
Vanapagan on eesti rahvapärimuses tegelane, kelles on kokku sulanud kristliku kuradi, rumala kurivaimu ja hiiu jooned.
Nimi.
Sõna "pagan" on ladina laen, mis tuli eesti keelde tõenäoliselt sakslaste kaudu. Senine etümoloogiline traditsioon on aga sõna päritolu ühtlustanud nende läänemeresoome keeltega, kuhu sama sõnapere on laenatud muinasvene keelest.
Pole selge, kui palju kõneldi "vanapaganast" või "vanapaganatest" enne 19. sajandit, mil pärimust hakati koguma. Esialgu seostasid estofiilid samalaadset pärimust ennekõike Kalevipoja nimega. Juttude kogumine ja taasavaldamine (eriti Matthias Johann Eiseni populaarsed väljaanded) on tegelasnimede levikut hiljem mõjutanud. Vanapagana eristamine Kalevipojast võis suulises pärimuses levida või tekkida Kreutzwaldi eepose "Kalevipoeg" eeskujul.
Tegelase nimi või kõrvalnimi võib juttudes olla ka kurivaim, saadan, sarvik, vana, juudas, vanajuudas, vanakurat, vanakuri, vanapapa, vanapoiss, vanasaadan(as), vanasarvik, vanasarviline, vanasõge, vanatont, vanatühi, vanarauk, vanaõel, vanaõelus, tont. Tont (ka vanatont) kuulub sagedasemate nimede hulka ning mitmed vanapaganaga seotud kivid kannavad sageli näiteks Tondikivi nimetust. Kohanimedega seostub ka juudas (näit. Juudapedäs).
Pärimus.
Vanapagana-pärimuse vanemaid ja uuemaid kihte on osalt võimalik teineteisest eristada. Muistendeid süstematiseerinud folklorist Eduard Laugaste kirjutab: "Kohati on ainestiku lahutamine Kuradi- ja Vanapagana-muistenditeks võimatu, aga üldiselt tundub olukord siiski selline: Kurat on tunginud Vanapagana-muistendisse, algupärasemat tegelast välja tõrjudes."
Vanapagan kardab rahvajuttudes tihti hunte (Püha Jüri kutsikaid) ja pikset. Huntide kartus viitab juttude tegelase sarnasusele kodukäijate ja külmkingadega, keda hundid murravad. Oskar Looritsa väitel tõendab see, et tegemist on erakordsete surnute hingedega, kes hulguvad mööda ilma. Huntide eest põgenev Vanapagan on sellisel juhul ühes pärimuskihis välja vahetanud huntide eest põgeneva kodukäija. Siin võib olla seos germaani mütoloogiaga, kus hunti on nimetatud "Odini koeraks" ja Fenrir-hunt neelab surnute hingi.
Paljudes lugudes esinevad vanapaganad mitmuses ja ainult üht silmapaistvamat neist nimetatakse ainsuslikult Vanapaganaks. Nad elavad metsas, soos või koobastes. Neid vanapaganaid võidakse peljata kui eksitajaid, kuid sageli saavad nad külarahvaga hästi läbi. Vanapaganatel käiakse külas (pulmas, ristsetel, katsikutel), vahel imetab mõni taluperenaine Vanapagana last. Vanapagana pidudel on uhke toidulaud, seal ei tohi risti ette lüüa ("virpleid-värpleid" teha) ega ristiusu palveid lugeda, sest muidu muudab peremees toidu sõnnikuks.
August Kitzberg on ühes kirjas Jakob Hurdale (3.II.1889) oletanud, et sellisel pärimusel võib olla ajalooline taust: "Mina arvan: vanapaganad olivad vanad eestlased, kes ristiusku vastu ei võtnud ja üksikutesse kohtadesse ära põgenesivad. Nemad ehk tegivadki seal veidraid tempusi, et neid oma urkades rahule pidi jäetama. Siis üteldi esiotsa: "Seal elab üks vana "pagan" (kes kristlane ei ole), pärast tegi luule ja ebausk vanapaganast kuradi."
Teinekord on Vanapagan kosmogooniline tegelane, kes on tekitanud suuri maapinnavorme (mägesid, järvi), kandnud kokku suuri kive, puistanud neid laiali või visanud kivirahnu ühest kohast teise (sageli sihtides kirikutorni). Tema kõrval võib olla teine tegelane, keda nimetatakse vanaisaks, jumalaks jne. Kosmilise rolli tõttu on Vanapaganas nähtud triksterit, kes on "ennemuistsel ajal jätkanud suurt loomistööd ja kellel on seetõttu selgeid kultuurikangelase tunnuseid". Vanapagana ettevõetud tööd jäävad alati pooleli (nt linnade või sildade ehitamine). Vanapagan esineb muistendites ka osava sepana, Vanapagana naine või ema on aga tuntud kui kangakuduja.


Sotsiaalne kontroll.
Sotsiaalne kontroll on normide ja suhtumiste kogum, mis on suunatud inimeste sellise käitumise tagamisele, mis on vastavuses antud sotsiaalse grupi, klassi ja ühiskonna huvidega
Sotsiaalne kontroll saabki võimalikuks tänu faktile, et isikud omandavad võime käituda viisil, mis on kooskõlas teiste inimeste ootustega.
Formaalne sotsiaalne kontroll on nähtus kus õigusasutused kontrollivad oma õigusadressaatide õiguspärast käitumist.
Mitteformaalne sotsiaalne kontroll on see kui teostatakse kontrolli mitteõigusnormide täitmise üle, ehk õigusväliste normide täitmise üle.
Ajaloost.
Tööstuseelses ühiskonnas (keskaeg) oli hälbivusega võitlemise põhivormiks hälbija eristamine ühiskonnast: tapmine, väljasaatmine, sandistamine, märgistamine, ränk vanglakaristus.
Tööstuslikus ühiskonnas omandas sotsiaalne kontroll üha enam institutsionaalse iseloomu (kohtusüsteem, haiglatesüsteem), eristamiselt ja karistamiselt mindi üle hooldusele. Eesmärgiks muutus hälvikute normaliseerimine, nende normaalse toimimise taastamine. Sellega seoses määratleti üha täpsemalt ka norme (seadusandlus, haiguste sümptomaatika). Tehnokraatlik lähenemine lõi suured kombinaat-haiglad ja vanglad, mida iseloomustas personali kitsas spetsialiseerumine ja tööjaotus. Organiseerus ka kuritegelik maailm - maffia, uimastikaubandus.
Tööstusjärgses ühiskonnas muutus sotsiaalne kontroll ennetavaks ehk preventiivseks, pööratakse tähelepanu keskkonna seisundile ja riskirühmadele. Samas jälgib nüüd sotsiaalne kontroll mitte ainult hälbinuid, vaid kõiki inimesi. Sotsiaalne kontroll individualiseerub. Kõiki ei mõõdeta enam sama normiga, arvestatakse indiviidi erinevusi ja vajadusi. Ravimisel, ümberkasvatamisel lähtutakse hälbinu subjektiivsetest kogemustest. Kontroll muutub tolerantsemaks, kaob selge piir normaalse ja ebanormaalse vahel. Igal inimesel on nii normaalseid kui ebanormaalseid jooni. Püütakse vältida sotsiaalset "märgistamist".
Sugupoolel põhinev sotsiaalne kontroll.
Sugupoolel põhinev sotsiaalne kontroll ("gendered social control") hõlmab positiivseid ja negatiivseid sanktsioone, mida rakendatakse ühiskonna poolt vastavalt kas ootuspärase ja sobiliku või sotsiaalselt kohatu käitumise korral. Sotsiaalne kontroll toimib nii formaalsel kui mitteformaalsel tasandil ning sunnib inimesi järgima sugupoolele kehtestatud norme ja ootusi. Sugupoolekohase käitumise korral väljendatakse tunnustust, heakskiitu või toetust, vastupidisel juhul aga hukkamõistu, halvakspanu.


Sotsialistlik riik.
Sotsialistlik riik on riik, kus on kehtestatud tootmisvahendite riiklik omand ehk kaotatud tootmisvahendite eraomand. Sotsialistlikus riigis on võimalik üldine plaanimajandus.
Sotsialistlikud olid paljud 20. sajandi riigid Ida-Euroopas, samuti mujal maailmas, kus olid võimul kommunistlikud parteid. Nende ideoloogia oli marksism-leninism.
Sotsialistlikud riigid ise käsitlesid sotsialismi üleminekuna kommunismile, mis pidi olema ühiskonna viimane arengujärk. Kommunismi ülesehitamist nimetasid nad iseendi olulisimaks eesmärgiks. Ükski sotsialistlik riik kommunismini ei jõudnud.
Kõige tuntum sotsialistlik riik oli Nõukogude Liit.
Sotsialistlik majandussüsteem.
Tootmisvahendite riiklik omand saavutati harilikult nende natsionaliseerimisega. Harilikult maksti ettevõte eelmistele omanikele selle eest väga väikest hüvitist ja sageli ei makstud üldse midagi.
Peamiselt põllumajanduses, kohati ka teenindussfääris oli lubatud ühisomand (kolhoosid, artellid). Nende erinevus riigiettevõtetest oli pigem formaaljuriidiline kui sisuline.
Et kõigi tähtsamate ettevõtete omanikuks oli riik, siis määrasid riigi volitatud esindajad (näiteks ministeerium) ettevõtete juhtkonna. Riik kirjutas kõigile tootmisettevõtetele ette, mida ja kui palju nad peavad tootma. Ettevõtete teenitud kasum läks riigi tuludesse ning kahjumi kattis samuti riik. Selleks, et anda ettevõtetele stiimul kasumit teenida, juurutati ettevõtetevaheline sotsialistlik võistlus.
Riik kehtestas ka tähtsamate kaupade ja teenuste hinnad (mõnes riigis peaaegu kõik hinnad). Kaupade müümist ettenähtust kõrgema hinnaga nimetati spekulatsiooniks, sellega tegelevaid inimesi spekulantideks ning neid võidi karistada kriminaalkorras.
Selleks, et riiki sel määral kontrollida, peab riik olema saavutanud teatud arengutaseme, mida nimetati sotsialismi materiaal-tehniliseks baasiks. Riiki, mida valitses kommunistlik partei, ent seda majanduse taset polnud saavutatud, nimetati sotsialistliku orientatsiooniga riikideks.
Sotsialistlikud riigid ise väitsid, et neis on kaotatud inimese ekspluateerimine inimese poolt. Sellest, et see on asendunud inimese ekspluateerimisega riigi poolt, ei räägitud.
Sotsialistliku maailmasüsteemi moodustumine.
Esimene sotsialistlik revolutsioon oli Pariisi Kommuun 1870. aastal Preisi-Prantsuse sõja ajal ning püsis 100 päeva, enne kui lämmatati.
Venemaal toimus esimene sotsialistlik revolutsioon 1905.–1907. aastal. See suruti maha. Esimese maailmasõja lõpus puhkesid paljudes riikides sotsialistlikud revolutsioonid, mis suruti maha pärast Oktoobrirevolutsiooni, mille tulemusena tekkis Nõukogude Liit.
Kuni Teise maailmasõjani oli Nõukogude Liit (koos oma satelliitide Mongoolia ja Tuvaga) ainus sotsialistlik riik maailmas. Teise maailmasõja ajal vallutatud aladelt ei viinud NSV Liit enam vägesid välja, vaid kehtestas ka neis sotsialistliku korra.
Pärast koloniaalsüsteemi lagunemist 1960. aastatel valis osa iseseisvunud kolooniaid samuti mittekapitalistliku arengutee. Neid nimetati sotsialistliku suunitlusega riikideks.
Üleminek kommunismile.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni pidasid inimesed Venemaal enesestmõistetavaks, et kommunism saabub mõne aasta jooksul pärast kodusõja lõppu. Kui kuulutati välja 1. viisaastak, ei mainitud selle numbrit ega räägitud, et tulemas on veel teisigi viisaastakuid, mis jättis mulje, et viisaastaku lõpuks ongi kommunism üles ehitatud. Selliseid seisukohti väljendati ka ühiskonnas levitatavate loosungite kaudu ("Kommunism — see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine").
Nikita Hruštšov kuulutas välja, et Nõukogude Liit jõuab kommunismi 1980. aastaks. Pärast Hruštšovi kukutamist ei esitanud NSV Liidu riigijuhid enam konkreetseid tähtaegu.
Kommunismile üleminek pidi olema järkjärguline. Selletõttu kaotati NSV Liidus tasu paljude asjade eest, mis kapitalismis on kallid. Arstiabi ja kogu haridus oli kõigile tasuta, samuti paljude spordialade harrastamise võimalus. Suur osa kultuuriga seonduvat (raamatud, ajakirjandus, kino-, teatri- ja muuseumipiletid) olid väga odavad. See tõi kaasa trükiajakirjanduse väga suured tiraažid.
Elatustase.
Sotsialistlike ja kapitalistlike riikide elatustaseme võrdluse uuringud ei ole lõpuni usaldusväärsed. Harilikult keskenduvad need hindade võrdlusele, mida on kõige lihtsam teha. Mõõdetakse, kui palju peab keskmise palgaga inimene töötama, et teenitud raha eest mingit kaupa osta saaks. Enamik kaupu, sealhulgas tarbekaupu, maksid kapitalistlikes riikides vähem. Need uurimused näitavad kapitalismi paremas valguses, kui see tegelikult oli.
Näiteks USAs oli taksokilomeeter palju odavam kui Nõukogude Liidus. Ei ole aga arvestatud, et Nõukogude Liidus oli enamikus linnades arenenud ühistransport, mistõttu sageli puudus takso järele üldse vajadus. USA-s puudub seevastu mõneski suures linnas igasugune ühistransport, mistõttu taksosõit on seal möödapääsmatu.
Väga raske on elatustaseme uuringus adekvaatselt arvestada sotsialistlike riikide tasuta haridust ja arstiabi, kusjuures nende kvaliteedis ei olnud palju vahet, samuti märkimisväärselt suuremat kultuuritarbimist.
Paljudes sotsialistlikes riikides oli tööpuudus väga väike ja näiteks Nõukogude Liidus puudus peaaegu üldse. Kapitalistlikes riikides oli kuritegevus palju suurem kui sotsialistlikes riikides. Sotsiaalset turvalisust on samuti väga raske õiglaselt hinnata.
Languse põhjused.
Maailma esimene sotsialistlik riik, mis püsima jäi, Nõukogude Venemaa, tekkis pärast kodusõda, kus vana korra pooldajad avaldasid sotsialistlikule valitsusele ägedat vastupanu. Selletõttu ei lubanud Nõukogude Venemaa ja selle järglane Nõukogude Liit oma alamatel oma arvamust vabalt avaldada. Kehtestati üheparteisüsteem ja tsensuur. 1926. aastal keelustati NLKPs ka parteisisesed fraktsioonid.
Kellelgi ei olnud selget ettekujutust, kuidas sotsialistlik riik funktsioneerima peaks, sest ajaloos polnud pretsedente. Sellises olukorras osutus üheparteisüsteem ebatõhusaks, sest nüüd võeti riigi juhtimise otsused vastu kitsas ringis, mida ei saanud enam kritiseerida. Esiteks tähendas see, et sotsialistlike riikide valitsused irdusid rahvast, ja teiseks oli see tõhus kasvupinnas korruptsioonile. Ehkki võitlus korruptsiooniga kestis sotsialistlikes riikides pidevalt ja usaldusväärsed hinnangud korruptsiooni taseme kohta puuduvad, võib oletada, et sotsialistlikud riigid olid keskmiselt rohkem korrumpeerunud kui arenenud kapitalistlikud riigid.
Nõukogude Liit tekkis vaenulike jõudude piiramisrõngas. Seetõttu käsitles ta kõiki kapitalistlikke riike vaenulikena. Juba marksistliku õpetuse järgi olid kapitalistlikud riigid määratud kaduma ja sotsialistlikud riigid pidid aitama neid kaotada. Sellepärast oli sotsialistlikele riikidele omane tugev sõjavägi. Sotsialistlike riikide sõjaväele kulus võrreldes kapitalistlike riikidega väga suur osa rahvatulust.
Nõukogude Liidu tekke ajal oli vaja kehtestada proletariaadi diktatuur, et nõukogude võim üldse püsima jääks. Pärast, kui otsene oht vähenes, ei tahtnud riigijuhid diktatuurist loobuda, sest olid juba jõudnud irduda rahvast ja vajasid kaitset omaenda rahva eest.
Keelustades tootmisvahendite eraomanduse, alahindasid kommunistid seda, et ettevõtte loomine ja juhtimine võib olla mitte ainult töö ja elatusvahend, vaid ka eneseteostus. Sotsialistlik võistlus ei suutnud päriselt asendada motivatsiooni, mille saab oma ettevõtte edukast juhtimisest. Seetõttu oli sotsialistlikes riikides sageli levinud raiskamine ja minnalaskmine.
Võrreldes kapitalistlike riikidega oli sotsialismimaades väiksem tööviljakus. Selle põhjustas vähene tööpuudus: töötajat ei saanud hästi lahti lasta, sest oli raske tema asemele uut leida.
Sotsialismileeri lagunemine.
1985. aastal tuli Nõukogude Liidus võimule Mihhail Gorbatšov, kes hakkas riiki ümber korraldama, lootes seda tõhustada. Seda aega nimetatakse perestroikaks. Suurendati majandusvabadust ja ettevõtete otsustamisõigust, peaaegu kaotati tsensuur ning lubati vabu valimisi.
Kuna kõik ettevõtted pidid müüma kaupu keskvõimu poolt määratud hindade eest, oli igas Nõukogude Liidu piirkonnas levinud arvamus, et keskvõim maksab neile toodangu eest liiga vähe ja et ülejäänud riik elab nende arvel. Seetõttu hakkasid tingimuste lõdvenedes piirkonnad, eriti rohkem arenenud piirkonnad, taotlema suuremat sõltumatust keskvõimust.
Piirkondade esinduskogudesse valiti suurel hulgal inimesi, kes pooldasid riigi igasuguse kontrolli kaotamist majanduses ehk üleminekut kapitalistlikule süsteemile. Siin oli oluline kapitalistlike riikide eeskuju: just see, milles kapitalistlik majandussüsteem parem oli, paistis hästi silma, see, milles sotsialistlik majandussüsteem parem oli, jäi seevastu varjatuks.
Baltimaad olid selle protsessi eesotsas. 1989. aasta Balti kett ja laulev revolutsioon näitasid kogu maailmale, et Eesti, Läti ja Leedu soovivad taastada sõltumatust. Nende liiduvabariikide valitsused võtsid suuna iseseisvuse taastamisele, ehkki ametlikul ei öelnud nad seda kaua välja.
Niisugused suundumused toimusid kõikjal üle Nõukogude Liidu ja Varssavi pakti maade. Sellepärast ei saanud neid maha suruda muudmoodi kui diktatuuri uue kehtestamisega. Seda Gorbatšov ei soovinud, aga võib-olla ka enam ei suutnud teha.
Välispoliitikas lõpetas Nõukogude Liit teiste sotsialistlike riikide toetamise ja hakkas sealt vägesid välja tooma. 1990 lubas ta Saksamaadel taasühineda, misjärel Saksa DV sattus täielikult Saksamaa LV kontrolli alla. Jugoslaavias suurenesid rahvuslikud vastuolud sedavõrd, et puhkes kodusõda.
Nähes majandussüsteemi muutumist, korraldasid vanameelsed 1991. aastal augustiputši, et peatada riigi lagunemine. See oli juba hiljaks jäänud, nad ei suutnud sõjaväe üle kontrolli saavutada ja putš suruti mõne päevaga maha. Selle tulemusena lõpetati Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei tegevus. Sama aasta lõpus saadeti Nõukogude Liit ametlikult laiali. Selle varemeile tekkinud riigid ehitasid üles kapitalistliku majandussüsteemi.
Riikides, mille üle Nõukogude Liidul väiksem kontroll oli (Hiina, Vietnam, Kuuba, Põhja-Korea), säilis sotsialism kauem.
Mõju kapitalistlikele riikidele.
Sotsialistlikud riigid kaotasid kõik aadlike privileegid ja andsid selles eeskuju teistele riikidele, ehkki nad polnud esimesed riigid, mis kõik aadli eesõigused tühistasid. Sotsialistlike riikide eeskuju oli oluline kapitalistlike riikide feministidele võitluses naistele valimisõiguse, õiguse saada võrdse töö eest meestega võrdset palka ning muu sugudevahelise võrdsuse eest. Sotsialistlikud riigid vastustasid apartheidi ja rassismi. Sõnades olid nad keelustanud diskrimineerimise rahvuse põhjal, ehkki praktikas esines nii juutide kui teistegi rahvuste tagakiusamist.
Sotsialistlikud riigid ei omanud kolooniaid (ehkki vahel kohtlesid oma riigi äärealasid kolooniatena), mistõttu nad toetasid koloniaalsüsteemi kaotamist ja kõigi kolooniate iseseisvumist.
Sotsialistlike riikide saavutused avaldasid suurt mõju heaoluühiskonna ülesehitamisele kapitalistlikes riikides, sest enam polnud võimalik väita, et näiteks töötust pole võimalik kaotada ja et tasuta haridust pole võimalik kõigile tagada.


Munakata.
Munakata on linn Jaapanis Fukuoka prefektuuris. Asub Fukuoka ja Kitakyūshū vahel.
Munakata linn loodi 1954. aastal, suurlinnaõigused sai 1981. aastal. 1. aprillil 2003 liideti Munakataga Genkai linn.


San Marino omavalitsuste loend.
"Siin on loetletud San Marino omavalitsused."
Valdade loend


Samoa asulate loend.
"Siin on loetletud Samoa asulaid."


Paattinen.
Paattineni asend Turu linnas (kollasega)
Paattinen (soome "Paattinen", rootsi "Patis") on endine vald, praegu Turu linna kui kohaliku omavalitsuse üksuse "linnaosa" ("kaupunginosa") Maaria-Paattineni "suur-alal" ("suuralue"). Vald liideti Turu linnaga 1973. aastal ning ta on viimati Turuga liidetud vald.
Paattinen on Turu linna kõige põhjapoolsem linnaosa ning selle pindala on teiste linnaosade omast tunduvalt suurem. Valla pindala oli 1920ndatel 62,4 km².
Linnaosa elanike arv on 2430 (2004). Aastal 1885 oli Paattineni vallas 875 elanikku (pindala 52 km²), aastal 1911 oli elanikke 1162, aastal 1926 oli vallas elanikke 1273.
Paattineni praegune puukirik valmis 1909 Helge Ranckeni kavandi järgi.


Pudasjärvi linn.
Pudasjärvi on linnaks nimetatav omavalitsusüksus Soomes Oulu läänis Põhja-Pohjanmaa maakonnas.
Pudasjärvi linna keskus on Kurenala küla.
Linnaõigused sai ta 2004. aastal.


NetBSD.
NetBSD on UNIX laadne BSD perekonda kuuluv vaba tarkvara OS.
NetBSD arendajatel on siht selgele ja puhtale arhitektuurile orienteeritud algtekstile,
mis võimaldaks kõige erinevamaid platvorme vähima vaevaga toetada.
NetBSD on kõige rohkem porditud ning kõige kergemini porditav vabavara UNIX ja
seda kohta hoiab ta ka kommerts-UNIX-ite seas. Porditavus ongi NetBSD peaeesmärk.
Ka on NetBSD üsna stabiilne. Vaatamata NetBSD kui arhailise ja äärmiselt konservatiivse
OSi kuulsusele, on nad vabavara OSidest (ja vist ka kommertsiaaletest) esimesena
nii USB kui ka USB2 toetuse loonud, ja samuti esimesena oli neil 2000 aasta tugi
(y2k) ja IPv6 ning palju muid asju esimesena teinud.
Mis tegelikult annab märku võimekast ja mobiilsest OSi arendajarühmast.
Tänu mainitud eesmärkidele on NetBSD kõigist *BSDest tegelikult kõige puhtamalt
Ajalugu.
Peale Bill Jolitzi töö katkemist 386BSD kallal, porditi Net/2 Macintoshile ja laiendati Atari ST, Amiga ja PC platvormidele. NetBSD nime autor on Chris Demitriou ning eesliitele Net viitab paljudele arendajatele suures ja laias internetis.
Võrdlused.
NetBSD-d on sageli kasutatud teadustöödes nagu lennunduses, klasterdamises ja interneti kiiruserekordi purustamistel.
Stabiilsus.
Stabiilsus paljudel platvormidel on NetBSD-l omaette eesmärk. Täiesti juhuslikult või vastupidi, paratamatult on NetBSD-d jooksutamas enim katkematult töös olnud arvuti.
Mäluhaldus.
Virtuaalmälu on Chuck Cranori doktoritks olnud UVM, mis vahetas välja eelmise Machi põhise lahenduse.
Mitmeprotsessori tugi.
Mitmeprotsessori toetamisega (SMP) alustati SPARC-il, kohe lisandusid i386, VAX ja APHA platvormid, hiljem veel PowePC ja SPARC64 platvormid. Reaalselt on arendusharus töötaval kujul alpha ja vax platvormil tugi olemas ning i386 platvormil on lapina. SMP on Giant-lock faasis, tuumas korraga jookseb vaid üks protsess. SMP algteksti on rohkem sulandatud Solarise implementatsiooni kui FreeBSD algteksti, kes on vanema Solarise algselt siiski viletsaks osutunud põhimõtted ära põlanud ja oma versiooni teinud.
Toetatud arhitektuurid.
NetBSD on porditud alpha, amiga, arc, arm26, arm32, atari, bebox, cobalt, hp300, hpcmips, i386, luna68k, mac68k, macppc, mvme68k, news68k, newsmips, next68k, ofppc, pc532, pmax, prep, sgimips, sh3, sparc, sparc64, sun3, vax ja x68k platvormidele.
Emulatsioon.
NetBSD emuleerib FreeBSD, HP-UX, Interactive UNIX, Linux, OSF/1, SCO UNIX, SunOS, System V Release 4, Solaris and Ultrix programme, mis jooksevad samal protsessori tüübil. Ka NetBSD on hea näide sellest, kuidas selge ja lakooniline ülesehitus võimaldab kiiremini programmi jooksutada. Näiteks suurim kiirus alpha platvormil on võimalik nii saavutada, et kommertsiaalses operatsioonisüsteemis nt. Tru64 kommertsiaalse kompilaatoriga kompileeritakse programm ning seda hiljem jooksutatakse NetBSD alpha platvormil, kus ta jookseb 2-5 % kiiremini kui algses operatsioonisüsteemis. Peale selge ülesehituse on siiski oluline roll ka sellel, et kommertsiaalne operatsioonisüsteem hõlmab palju lisavidinaid, mida vabavara operatsioonisüsteem ei paku ja mis kõik natuke ressurssi nõuavad.


Nils-Eric Fougstedt.
Nils-Eric Fougstedt (24. mai 1910 – 12. aprill 1961) oli soome helilooja ja dirigent.
Nils-Eric Fougstedt on loonud peamiselt orkestrimuusikat. Ta oli Soome Raadio Sümfooniaorkestri dirigent 1944–1951 ja peadirigent 1951–1960.
Fougstedt, Nils-Eric
Fougstedt, Nils-Eric
Fougstedt, Nils-Eric
Fougstedt, Nils-Eric


Oskar Merikanto.
Frans Oskar Merikanto (aastani 1882 Mattson'"; 5. august 1868 Helsingi – 17. veebruar 1924 Hausjärvi) oli soome helilooja ja muusik.
Merikanto õppis Helsingis, Leipzigis ja Berliinis.
Merikanto on tuntud ka paljude laulude autorina.
Ta oli Soome Rahvusooperi esimene dirigent.
Ka tema poeg Aarre Merikanto oli helilooja.
Teosed.
Merikanto, Oskari
Merikanto, Oskari
Merikanto, Oskari


Sindi lipp.
Sindi lipp on Pärnu maakonnas asuva Eesti linna Sindi lipp.
Lipp on kinnitatud 31. detsembrill 1997.
Lipu kirjeldus.
Sindi linna lipp ristkülikukujuline sinine kangas, mille üla- ja alaservas on punased horisontaalsed laiud. Kumbki laid moodustab lipu kõrgusest 1/5. Pantone värviskaala järgi on punane PMS 1807C ja sinine PMS 285C
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Kajakas.
Kajakas ("Larus") on kurvitsaliste seltsi kuuluv veelindude perekond.
Kajakad Eestis.
Enne 20. sajandit oli Eestis kajakaid vähe. Nende arv hakkas kiiresti tõusma möödunud sajandil, mil asulad suurenesid ja rahvaarv kasvas, samuti mängis olulist rolli töönduskalapüügi kiire arenenemine.
Mitmekeelne loend kajakaliikidest ja alamliikidest.
Kajakate liikide ja alamliikide arv ja eristamine võib autoreil erineda.
Praeguses loendis on toodud liik nii ladina, eesti kui inglise keeles.


Linda Alekõrs.
Linda Alekõrs (16. jaanuar 1924 Tartu – 27. juuli 2003 Tallinn) oli Eesti kunstiajaloolane.
Väljaanded.
Alekõrs, Linda
Alekõrs, Linda
Alekõrs, Linda


Eestlaste endeemilistest haigustest.
"Eestlaste endeemilistest haigustest" ("De morbis inter Esthonos endemicis") on Karl Ernst von Baeri uurimus eestlaste haigustest, mille ta kirjutas doktoritööna.
Uurimus ilmus Tartu Ülikooli toimetistes 1814. aastal ladina keeles. Aastal 1976 ilmus see Ülo Torpatsi poolt eesti keelde tõlgituna ning Harald Habermani eessõnaga ja Viktor Kalnini järelsõnaga Loomingu Raamatukogus (nr 33 (977)).
Autor peab eestlastele omaste (endeemiliste) haiguste peamisteks põhjusteks viletsat elu, harimatust ja laiskust.
Tekstinäide.
"Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskestiseeditavat kraami täis vitsutada, pääle üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda."


Jyväskylä vald.
Jyväskylä vald oli vald Soomes Lääne-Soome läänis, Kesk-Soome maakonnas, mis liideti 1. jaanuaril 2009 Jyväskyläga. Vallas elas 36 400 inimest ja rahvastiku tihedus oli 80,7 in/km². Naabervallad olid Jyväskylä linn, Korpalahti, Laukaa, Muurame, Petäjävesi, Toivakka ja Uurainen.
Vald moodustati 1868. 1941 ja 1965 liideti osa vallast Jyväskylä linnaga. Alates 1. jaanuarist 2009 on kogu vald liidetud Jyväskylä linnaga.
Külad.
Haapaniemi, Kaunisharju, Puuppola, Kuohu, Leppälahti, Nyrölä, Oravasaari, Palokka, Tikkakoski, Jyskä, Vaajakoski ja Vesanka
Jyväskylä valla sõprusvald Eestis on Tartu vald.


Tartu Tähetorn.
Tartu Tähetorn on Tartus Toomemäel asuv observatoorium.
Kronoloogia.
thumb
thumb


Jätkusõda.
Soome jalgratturid piiramisrõngas langenud Punaarmeelaste vahel 1941.
Jätkusõda (soome "jatkosota") oli sõda Nõukogude Liidu ja Soome vahel 25. juunist 1941 kuni 19. septembrini 1944. Soome ajalookäsitluses loetakse seda sõda Talvesõja jätkuks. Mõned allikad käsitlevad Jätkusõja osana ka Soome ja Saksamaa vahelist Lapi sõda.
Sõja põhjused.
Talvesõja lõpetanud 1940. aasta Moskva rahulepingut Soome ja Nõukogude Liidu vahel nähti Soomes nii ebaõiglasena, et Talvesõja ning Jätkusõja vahel olnud aega hakati kutsuma Vaherahuks ("Välirauha"). Olgugi, et ametlikult oli sõda läbi, jäi seoses Teise maailmasõja laienemisega Soomes kehtima sõjaseisukord ning riik tegi jätkuvalt suuri kulutusi sõjaväe tugevdamiseks.
Nõukogude Liit jätkas survepoliitikaga Soome suhtes. 23. juunil 1940 nõudis NSVL nikli kaevandamise õigust Petsamos, 27. juunil Ahvenamaa demilitariseerimist. Peale Rootsi ja Saksamaa vahel sõlmitud vägede transiidilepingut nõudis NSVL sarnast lepingut ka Soomelt Nõukogude vägede transiidiks Hankosse. 6. septembril nõustus Soome vägede transiidiga, ning 11. oktoobril Ahvenamaa demilitariseerimisega, kuid Petsamo küsimuses kasutati venitamistaktikat. Nõukogude Liit sekkus ka Soome siseasjadesse, nõudes näiteks Soome kaubandus- ja tööstusministri Väinö Tanneri tagasiastumist.
Samuti oli Soome vastu hakanud huvi tundma Saksamaa (nikkel Petsamos, mis oli rikkaim Lääne-Euroopa kaevandus), kes vastutasuks vägede transiidilepingule lõpetas seni Soomele kehtinud relvamüügiembargo.
1941. aasta alguses suurenes Nõukogude surve Soomele. Lõpetati viljatarned, Nõukogude saadik kutsuti Helsingist tagasi, raadios algas Soome-vastane propaganda. Läbirääkimised Petsamo küsimustes jooksid ummikusse. Samal ajal tihenesid Soome suhted Saksamaaga. 7. juunil saabusid Petsamosse esimesed Saksa väed. 9. juunil kuulutati Soomes välja esmane mobilisatsioon.
Nõukogude Liidul oli vene ajaloolase Mark Solonini väitel koostatud plaan suure Euroopa sõjakäigu varjus vallutada ka Soome.
Sõjategevus merel.
Ööl vastu 22. juunit 1941, kui algas Saksa-Nõukogude sõda, mineerisid Soome allveelaevad koostöös Saksa miinilaevadega Soome lahe, et pidurdada Nõukogude Balti laevastiku tegutsemist Läänemerel. Operatsioonis osales kolm soomlaste allveelaeva. Esimene meremiin paigaldati Soome allveelaevalt Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti rannikule 22. juunil 1941 kell 7:28. Soome merejõud alustasid 22. juunil operatsiooni "Kilpapurjehdus", millega paigutati desarmeeritud Ahvenamaale Soome väed.
1942. aastal Läänemerel toimunud allveelaevade vahelises sõjategevuses uputas Ahvenamere lääneosas Grisslehamni kaluriküla lähistel soome allveelaev "Vetehinen" Antti Benjamin Leino juhtimisel pärast torpeedorünnaku luhtumist taraanirünnakuga kaptenleitnant Dmitri Sazonovi juhitava nõukogude allveelaeva Štš-305 ("Щ305"), mille käigus hukkus kogu allveelaeva 38 liikmeline meeskond.
Sõjategevus õhus.
Nõukogude Liidu lennukid pommitasid edutult Soome sõjalaevu Soome vete Sottunga juures 22. juunil 1941 kell 6:05 ja Soome rannakindlustusi Alskäris kell 6:15. NSV Liidu poolt renditud Hanko sõjamerebaasist tulistati Soome alasid suurtükkidest kell 7:55. 25. juunil 1941 pommitasid 460 Nõukogude Liidu lennukit 18 Soome linna sealhulgas Helsingit, Turut ja Porvood. 27 lennukit õnnestus Soome vägedel Soome territooriumi kohal alla tulistada. 25. juunil tõdes Soome Eduskunta, et Soome on jälle sõjas. Venemaa polnud vaatamata enda algatatud sõjale juriidiliselt sõda Soomele kuulutanud.
Sõja algperiood.
10. juulil 1941 alustasid Soome väed rünnakut Karjala maakitsusel ning Laadoga-Karjalas, Laadoga–Äänisjärve vahelisel suunal. 30. juulist 9. septembrini vallutas Soome tagasi talvesõjaeelsed alad. 4. septembril jätkati edasitungi Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal. 10. oktoobriks 1941 oli Soome saavutanud positsioonid Sviri jõel ning asetus kaitsele.
Osapoolte sõjajõud.
Saksa armee vägede ülemjuhtaja Norras ja Soomes kindraloberst Dr. Lothar Rendulić
Väegruppi kuulusid: 21. armee ja 20. mägidiviis
23. augustil 1941 moodustati senise Leningradi rinde vägedest Karjala rinne, mille ülemjuhatajad olid: kindralleitnant Valerian Frolov (september 1941–veebruar 1944); armeekindral/marssal Kirill Meretskov (veebruar 1944 – november 1944).
Rinde koosseisu kuulusid: 7., 14., 19., 26., 32. armee, 7. õhuarmee ning tugi- ja NKVD tagalavalveüksused.
Positsioonisõja periood.
Detsembrini 1941 jätkas Soome armee edasitungi ka ida suunal, et saavutada paremini kaitstavaid positsioone. Tänu headele kaitsepositsioonidele sai Soome positsioonisõja ajal vähendada oma sõjaväelaste arvu oluliselt ning saata hulga mehi tsiviiltöödele näiteks põllumajandusse ning tööstusse.
Positsioonisõda lõppes 9. juunil 1944, mil Nõukogude Liit alustas rindel suurpealetungi nõudes Soome tingimusteta kapituleerumist. Pealetung sumbus peatselt Soome edukates tõrjelahingutes Tali-Ihantalas, Viiburi lahel ning Äyräpää-Vuosalmel (25. juuni 1944 – 9. juuli 1944). Viiburi lahe lahingutes osales ka soomepoistest koostatud 200. jalaväerügement ning sakslaste 122. jalaväediviis.
Sõjategevuse lõpp-periood.
Järgnesid edukad Soome tõrjelahingud U-liinil (Nietjärvis) ning 9. augustil lõppenud Ilomantsi lahing, milles Soome väed lõid puruks kaks vaenlase diviisi ja said suure sõjasaagi. NSVL loobus Soome vallutamisest vaid lääneliitlaste nõudel (kokkuleppel)ning poliitilistel põhjustel (lääneriikide sõjajõud just vallutasid augustis Prantsusmaa, NL-l oli oht, et kogu Saksamaa jääb-alistub neile). 19. septembril sõlmiti Moskvas Soome ja NSVL ning Suurbritannia vahel vaherahu, mis allkirjastati lõplikult NSVL-ga 1947. aastal.
Enne sõjategevuse lõppu viisid soome sõjaline juhtkond koostöös Rootsiga läbi Soome poolel edukalt Nõukogude Liidu vastu signaalluuret läbiviinud Soome raadiotehniliste luurespetsialistide evakuatsioonioperatsiooni. Operatsioon Stella Polaris, kui 1944. aastal Soome sõjaväe sideluureametnike (Reino Hallamaa, Einar Hänninen ja eestlaste Andreas Kalmus ja Olev Õun) ning Talvesõja ajal nende poolt nõukogude sidekanalitelt vahelthaaratud ja dešifreeritud materjalid evakueeriti Rootsi, et vältida Teise Maailmasõja võitnud NSV Liidu poolt nende väljanõudmist ja represseerimist;


Komeet.
Komeet (kr "komētēs" 'pikajuukseline') ehk sabatäht on Päikesesüsteemi äärealadelt pärinev taevakeha, mis koosneb peamiselt jääst, tahkest süsinikdioksiidist ja mitmesugustest anorgaanilistest ja orgaanilistest lisanditest.
Ehitus.
Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Tahket tuuma ümbritseb komeedi pea ehk kooma, sellest tekib Päikese valgusrõhu toimel komeedi saba. Komeetidel on sageli kaks (või rohkem) saba. Ioonsaba on suunatud alati Päikesest eemale ja koosneb laetud osakestest, mida päikesetuul komeedist eemale puhub. Tolmusaba koosneb raskematest osakestest, mida päikesetuul vähem mõjutab. Seetõttu järgib tolmusaba rohkem või vähem komeedi orbiiti. Nõrkadel komeetidel saba harilikult puudub, heledatel on märgatav ioonsaba, väga heledatel on nähtavad mõlemat tüüpi saba.
Orbiidid ja tiirlemisperioodid.
Suurem osa pikaperioodilisi komeete pärineb Päikesesüsteemi äärealadelt, Öpiku-Oorti pilvest, lühiperioodilised seevastu Neptuuni orbiidi taga paiknevast Kuiperi vööst. Komeetide orbiidid on enamasti piklikud, sageli paraboolsed või hüperboolsed. Tänaseni ei ole päris selge, millised häiritused põhjustavad komeetide liikumist Öpiku-Oorti komeedipilvest Päikesesüsteemi siseosadesse.
Komeetide tiirlemisperiood võib Päikesesüsteemi siseosades hiidplaneetide, eelkõige Jupiteri ja Saturni, külgetõmbe mõjul märgatavalt muutuda.
Tuntumad komeedid.
Inimkond tunneb enim neid komeete, mis on palja silmaga nähtavad ja pöörduvad tagasi perioodiliselt, neid märgib nimes täht P.


Martin Veinmann.
Martin Veinmann (sündinud 2. detsembril 1950) on eesti näitleja, õppejõud ja koolitaja.
1972. aastal lõpetas Veinmann Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri V lennuga.
Veinmann töötab Eesti Draamateatris näitlejana. Teatri kõrvalt on ta mänginud ka filmides, telelavastustes ja -sarjades. Nende seas on "Don Juan Tallinnas" (1972), lühifilm "Löö vastu" (1975), "Minu naine sai vanaemaks" (1976, Harald), "Šlaager" (1982, Vello), "Karoliine hõbelõng" (1984, Kaspar), "Ohota na drakona" (1986), "Doktor Stockmann" (1989, Billing), "Nimed marmortahvlil" (2002) TV3 argipäevaseriaal "Kodu keset linna" (2003-, Hannes), lühifilm "Kaksikelu" (2003), teleseriaal "Ohtlik lend" (2006, Raul) jt.
Samuti on Martin Veinmann Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli lavakõne dotsent ning annab mitmesuguste koolitusfirmade all kõnetehnika koolitusi.


Tartu Tähetorni kalender.
Tartu Tähetorni kalender on eestikeelne jätkväljaanne, mis ilmub kord aastas, 1924. aastast tänaseni. Vahele on jäänud aasta 1951. Alustas ilmumist Tartu Tähetorni astronoomide algatusel.
Ajakirjas ilmub traditsiooniliselt kalender Päikese ning Kuu tõusude ja loojumiste aegadega, ülevaade käesoleval aastal toimuvatest astronoomilistest sündmustest (nt. päikesevarjutused ja kuuvarjutused) ning tutvustatakse ajaarvestuse põhitõdesid. Tuuakse ära planeetide nähtavus, Kuu liikumine ning ühendused teiste taevakehadega, heledamate muutlike tähtede maksimumid ja miinimumid. Kalendrist võib leida ka Eesti linnade geograafilised koordinaadid.
Kalendri lisas avaldatakse reeglina populaarteaduslikke artikleid astronoomiast, filosoofiast ja eelmise aasta jooksul toimunud olulisematest sündmustest.


Požarevac.
Požarevac on linn Serbias, Braničevo ringkonna keskus.
Seal sündis ja sinna on maetud Slobodan Milošević.


Astrid Lindgreni mälestusauhind.
Astrid Lindgreni mälestusauhind on laste- ja noorsookirjanduse auhind. Selle asutas Rootsi parlament 2002. aastal Astrid Lindgreni mälestuseks.
Auhinda antakse välja igal aastal ja selle suurus on 5 miljonit Rootsi krooni, mis on umbes 8,5 miljonit Eesti krooni.


Helgoland.
Helgoland (friisi keele Helgolandi murdes "Deät Lun" ('maa'), inglise keeles "Heligoland")
on kahest saarest koosnev ala Põhjamere Saksa lahes. Saared kuuluvad Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaa Pinnebergi kreisi.
Helgolandi pindala on 1,7 km². Koosneb kahest saarest (1 km² ja 0,7 km²), millest vaid suurem on asustatud. Helgolandil elab 1267 inimest (2008). Suurem osa elanikest on friisid.
Helgoland on maksuvaba tsoon. Saare majandus põhineb turistidele tubaka, alkoholi ja parfümeeriatoodete müügil.
Ajalugu.
1231. aastal kuulutas Taani kuningas Valdemar II saared Taani valdusteks. Saared olid korduvalt ka Schleswigi krahvide valduses.
1714. aastal hõivas saared taas Taani.
1807. aastal vallutasid Helgolandi britid.
1890. aastal anti saared Saksamaale Helgolandi-Sansibari lepinguga.


Usa.
Usa on linn ja kohaliku omavalitsuse üksus Jaapanis Ōita prefektuuris.
Aastal 2005 liideti Usaga Ajimu linn ja Innai linn.
Linnas asub 725. aastal rajatud Hachimanile pühendatud shinto pühamu.


Bungo-ōno.
Bungo-ōno linn on kohaliku omavalitsuse üksus Jaapanis Ōita prefektuuris.
See moodustati 31. märtsil 2005. aastal, kui liideti kohaliku omavalitsuse üksused Asaji, Chitose, Inukai, Kiyokawa, Mie, Ogata ja Ōno.


Dahab.
Dahab on küla Egiptuses, Siinai poolsaare kagurannikul. Küla on populaarne turismisihtkoht. 24. aprillil 2006 toimus seal pommirünnak, milles hukkus 23 inimest ja vigastada sai umbes 150.


Odense.
Odense on Taani suuruselt kolmas linn Kopenhaageni ja Århusi järel. Asub Lõuna-Taani piirkonnas ja on Odense valla keskus. Linn paikneb Fyni saarel Odense jõe kaldal.
Odenses asub 18 000 tudengiga Lõuna-Taani Ülikool, "Syddansk Universitet". Linn on tuntud kirjanik Hans Christian Anderseni sünnikohana.
Odense oli Fyni maakonna keskus.
Ajalugu.
Odense nimi tuleb sõnadest "Odins Vi", 'Odini pühamu', mis on seotud seal viikingiajal asunud paganliku Odini kultusepaigaga. 980ndatel ehitas kuningas Harald Sinihammas Odensesse geomeetrilise ringvall-linnuse (Nonnebakken). Viikingiaja lõpus kujunes Odense linnaks, seega on ta üks Taani vanimaid linnu. Esmakordselt mainitakse Odenset 988. aastal, kui Odensest sai piiskopkonna keskus.
Aastal 1086 mõrvati Odenses Taani kuningas Knud IV, kes kuulutati aastal 1101 pühakuks. Tema säilmed asuvad Püha Knudi kirikus, mis on Odense toomkirik. Keskajal sai linnast seetõttu populaarne palverändurite sihtkoht.
Linnaõigused sai Odense arvatavasti 13. sajandi alguses. Aastal 1240 laastati linn kodusõjas.
Aastal 1355 sai Odense hansalinnaks.
Aastal 1482 trükkis saksa trükkal Johann Snell Odenses Taani esimese, saksakeelse raamatu.
Linna arengut soodustas see, et 1500. aasta paiku viis kuningas Hansu abikaasa Christine oma õukonna Odensesse. 16. sajandil toimusid linnas korduvalt parlamendi istungid. 1600. aastal oli Odenses üle 5000 elaniku. 1654–1658 oli Odense koguni Taani pealinn.
1672 rüüstasid Odenset Rootsi väed ja linna elanike arv langes 3800-ni.
1769. aastaks oli Odenses jälle 5200 elanikku, millega ta oli Taani suuruselt teine linn. 18. ja 19. sajandi vahetusel kaevati mereni viiv kanal, ehitati välja linna sadam ja algas industrialiseerimine.
2. aprillil 1805 sündis Odenses Hans Christian Andersen. Alates 1956 antakse iga aasta 2. aprillil Odenses välja Hans Christian Anderseni auhinda.
1851. aastal lammutati linnamüür, sest see takistas linna edasist kasvamist.
Odense oli esimene linn Taanis, kuhu paigaldati vee- ja gaasivarustus. Aastal 1865 avati raudtee.
1935 ehitati Odenses 177 meetri kõrgune Odinstårnet ('Odini torn'), mis oli tollal Euroopas Eiffeli torni järel kõrguselt järgmine ehitis. Teises maailmasõjas lasid Saksamaa väed torni 1944 õhku ja seda ei taastatud. Tänapäeval on torni asukohal Odini park (Odinsparken), kus seisab torni miniatuurne mudel.


Mekong.
Mekong (tiibeti keeles "Dza-chu"; (扎曲; pinyinis "Zā Qū"), hiina keeles 澜沧江/瀾滄江 "Láncāng Jiāng" ('mäslev jõgi') või 湄公河 "Méigōng hé"; tai ja lao keeles แม่น้ำโขง "Mae Nam Khong" (Mae Nam tähendab 'vete ema'), ka Maekong; khmeeri keeles "Mékôngk" või "Tonle Thom" ('suur vesi'), vietnami keeles "Sông Lớn" ('suur jõgi'), "Sông Cửu Long" ('üheksa draakoni jõgi') või "Sông Mê Kông") on jõgi Kagu-Aasias.
Mekong algab Tiibetist Guozongmucha mäe jalamilt 5224 meetri kõrguselt, voolab põhiliselt kagusse läbi Hiina Yunnani provintsi, Birma (ainult piirijõena), Laose, Tai (ainult piirijõena), Kambodža ja Vietnami Lõuna-Hiina merre. Jõe pikkus on 4909 km, valgla pindala 795 tuhat km² ning vooluhulk suudmes keskmiselt 16 tuhat ja maksimaalselt 38 tuhat m³.
Yunnanis voolab Mekong läbi Kolme Paralleelse Jõe kaitseala. Selles piirkonnas voolavad Jangtse (idas), Mekong (keskel) ja Salween (läänes) pikalt üksteise läheduses paralleelselt. Nende kolme jõe suudmed on üksteisest väga kaugel: Jangtse suubub Ida-Hiina merre ja Salween India ookeani Andamani merre.
Ülem- ja keskjooksul on Mekong väga halvasti laevatatav. See tähendab, et läbi aegade on Mekong pigem eraldanud kui ühendanud oma kallastel asuvaid rahvaid. Sellega on seotud ka jõe suur nimede hulk.
Ajalugu.
Vanim avastatud asulakoht Mekongi kallastel on Tais asuv Ban Chiang, mis pärineb umbes aastast 2100 eKr, aga Mekongi valglas elasid inimesed juba ammu enne seda. Esimene riik Mekongi ääres oli khmeeride poolt 1. sajandil rajatud Funan, mis asus Mekongi deltas. Sellele järgnesid 5. sajandil khmeeride rajatud Chenla riik ja 9. sajandil Khmeeri impeerium, mis püsis 15. sajandini.
Esimene eurooplane, kes jõudis Mekongi jõele, nimelt jõe deltasse, oli portugallane Antonio de Faria aastal 1540. 1563 Euroopas välja antud kaardil on Mekong juba olemas, ehkki deltast ülesvoolu polnud veel jõest midagi teada. Eurooplaste huvi polnud järjekindel. Hispaania ja Prantsusmaa saatsid misjonäre ja kaubandusekspeditsioone ja Hollandi maadeuurija Gerrit van Wuysthoff juhtis 1641–1642 ekspeditsiooni ülesvoolu kuni Vientiane'ini.
19. sajandil hakkas Prantsusmaa sellele piirkonnale suurt tähelepanu pöörama. Prantsusmaa hõivas 1861 Saigoni, kehtestas 1863 Kambodža üle protektoraadi ja laiendas 1893 oma kontrolli ka Laosele, luues Prantsuse Indo-Hiina. Võõrväed viibisid Mekongi alamjooksul kuni Indohiina sõja ja Vietnami sõjani, mis lõpetasid vastavalt Prantsusmaa ja USA sõjalise kohaloleku. Kuid ka hiljem jätkusid pinged USA toetatava Tai ning NSV Liidu toetatava Vietnami ja Laose vahel, mis takistas piiriülest koostööd.
Jõe süsteemne uurimine algas Prantsuse Mekongi-ekspeditsiooniga, mida juhtisid Ernest Doudard de Lagrée ja François Garnier. Aastail 1866–1868 tõusid nad Mekongi suudmest kuni Yunnanini. Nende peamine avastus oli see, et Mekongil on liiga palju koski ja kärestikke selleks, et olla laevatatav. 1900 avastas Pjotr Kozlov Mekongi lähte.


Saatürid.
Saatürid on vanakreeka mütoloogias olendid, kellele enamasti omistatakse mehe ülakeha ja soku jalad ning sarved.


Risti vald.
Risti vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Lääne maakonnas.
20.veebraril 1992 kinnitati Risti valla omavalitsuslik staatus.
Valla asulad.
Vallas on 1 alevik ja 4 küla.
Külad.
Jaakna, Kuijõe, Piirsalu ja Rõuma.


Villem Gross.
Villem Gross (11. jaanuar 1922 Tartu – 6. aprill 2001) oli eesti kirjanik.
Elukäik.
Aastal 1922 asus Villem Grossi perekond elama Kohtla-Järvele, kus isa hakkas tööle kaevurina.
Lõpetas kohaliku algkooli (Kooliküla), seejärel õppis Jõhvi keskkoolis (1937–1940). Aastal 1940 lõpetas Rakvere keskkoolis 10. klassi.
Teise maailmasõja ajal oli Eesti Laskurkorpuse rivistuses.
Pärast sõda töötas ajakirjanikuna "Talurahvalehe" toimetuses. Aastatel 1951–1954 oli ta Rahva Hääle kirjanduse ja kunsti osakonna juhataja, aastatel 1954–1956 ajalehe Sirp ja Vasar kirjandusosakonna juhataja ning aastatel 1956–1959 töötas Villem Gross ajakirja Noorus toimetuse vastutava sekretärina.
Villem Gross oli Kirjanike Liidu liige aastast 1950. Ta oli NLKP liige aastatel 1946–1990.
Looming.
Villem Gross on oma varasemas loomingujärgus kujutanud noore inimese kujunemist. Romaaniga "Pinginaabrid" (ilmus algselt ajakirjas Looming aastal 1963), mis kujutab ühiskondlikuks normiks muudetud isikukultusliku usaldamatusega mürgitatud õhkkonda, muutub Gross ühiskonnakriitiliseks, ning ta järgnevas loomingus jääbki keskseks ühiskonna teravate eetiliste ja sotsiaalsete vastuolude avamine.
Teosed.
Ta "Valitud teosed" ilmusid 3 köites 1987-88
Romaani "Talvepuhkus" põhjal valmis 1978. aastal Tallinnfilmi mängufilm "Naine kütab sauna".


Pandora.
Pandora (vanakreeka keeles Πανδώρα, sõnadest πᾶς 'kõik' ja δῶρον 'kingitus') oli vanakreeka mütoloogias esimene naine, õnnetuste tooja inimkonnale.
Pandora nimi on tõlgendatav mitmeti. Antiigileksikon annab kaks tõlget: 'kõigeandja' ja 'kõigilt ande saanu', Edith Hamiltoni "Antiikmütoloogia" annab tõlkeks 'kingitus kõigilt'.
Esimesena pani legendi Pandorast kirja Hesiodos oma teoses "Tööd ja päevad" umbes 700 eKr. Hesiodose jutustuse naiivsus on Hamiltoni sõnul talle täiesti iseloomulik.
Peajumal Zeus tahtis karistada inimkonda selle eest, et Prometheus varastas jumalatelt tule ja viis selle inimestele. Ta laskis Hephaistosel valmistada Pandora. Zeusi tahtel kinkisid kõik jumalad talle midagi: kes hõbedase rüü, kes kauni tikitud loori, õitest põimitud vaniku või kuldse krooni. Graatsiad ehtisid ta ehetega ja Aphrodite andis talle vastupandamatu võlu. Seejärel saatis Zeus Pandora kingitusena kõigilt jumalatelt inimeste sekka.
Prometheus hoiatas inimkonda, et nad Zeusilt midagi vastu ei võtaks. Kuid tema vend Epimetheus ei kuulanud teda ja abiellus Pandoraga. Sellest abielust sündis Pyrrha, kes on kõigi tänapäeva inimeste esiema.
Jumalad andsid Pandorale kaasa savist anuma, millesse iga jumal oli kätkenud mingi pahe. Anumat oli keelatud avada. Esimesena pani Pandora-legendi kirja Hesiodos, kes selle anuma kirjeldamisel kasutas sõna δῶρον (pithos). Need savist anumad olid tavaliselt kahe sangaga ja üsna suured, võisid olla inimesestki suuremad. Kui 16. sajandil tõlkis Erasmus Rotterdamist selle legendi ladina keelde, ajas ta nähtavasti selle sõna segamini sõnaga πυχίς (pyxis), mis tähendab laegast. Sealt pärineb ka mõiste "Pandora laegas" – tundmatu sisuga ja keelatud asi. Antiigileksikonis nimetatakse jumalate antud eset vaadiks, "Antiikmütoloogias" laekaks, "Iidsete aegade lugudes" on pildil kujutatud sangadeta ja kaanega pithos.
Pandora oli väga uudishimulik ja avas anuma. Selgus, et seal on peidus loendamatu hulk nuhtlusi, muresid ja õnnetusi, mida inimsugu varem ei tundnud: Kurjus, Nälg, Vihkamine, Haigus, Kättemaksuhimu, Hullus ja nii edasi. Kui Pandora nägi, mis oli juhtunud, siis sulges ta kiiresti anuma, aga jättis sellega vangi ainsa, mis polnud sealt välja jõudnud: Petliku Lootuse. Sellepärast ongi maailmas nii palju pahesid ja nii vähe lootust.
Pandora ja Eeva sarnasus.
Pandora on mitmes mõttes väga sarnane Esimesest Moosese raamatust pärit Eevaga. Kumbki neist oli esimene naine maailmas. Mõlemad on kesksed tegelased legendis, mis selgitab, kuidas inimkond jäi ilma esialgsest külluse ja kerge elu tingimustest ning sai kaela kannatused ja surma. Kummalgi juhul põhjustas selle jumala karistus jumalikust käsust üleastumise eest.
Neil legendidel on ka olulisi erinevusi. Piiblis patustasid Eeva ja Aadam koos, vanakreeka mütoloogias patustas üksnes Prometheus. Jahve lõi Eeva selleks, et see Aadamat aitaks, aga Zeus organiseeris Pandora loomise selleks, et see inimkonnale õnnetust tooks. Aadamat karistati koos Eevaga, Prometheust karistati lisaks Pandoraga saadetud hädadele veel teistest inimestest eraldi ja Pandorat ei karistatud õigupoolest üldse.
Nende sajandite jooksul, mis järgnesid Väike-Aasia ja Lähis-Ida vallutamisele Aleksander Suure poolt, hakati kumbagi lugu teineteisele järjest sarnasemalt rääkima. Nii näiteks ütles Paulus esimeses kirjas Timoteosele: "Ka ei petetud Aadamat, vaid naine peteti ära ja ta sattus üleastumisse." (1Tm 2:14)


Voldemar Miller.
Voldemar Miller (7. veebruar 1911 – 26. aprill 2006) oli eesti ajaloolane, raamatuteadlane, lastekirjanik, arhivaar, kodu-uurija, koolinoorte kodu-uurimise eestvedaja.
Voldemar Miller sündis Saaremaal Kihelkonna vallas Tagamõisas.
Ta lõpetas 1950. aastal Tartu Ülikooli ning töötas 1944–1950 riikliku ajaloo keskarhiivi ülemana ja 1950–1952 kaevurina Käva kaevanduses Virumaal. Miller alustas 1950. aastal üle viie kümnendi pikkust tööd Eesti teadusraamatukogudes – 1952–1977 ENSV TA teadusliku raamatukogu baltika ja haruldaste raamatute osakonnas ning 1978–1996 ENSV riiklikus raamatukogus, praeguses Eesti Rahvusraamatukogus.
Miller avaldas aastast 1935 arvukalt teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid ajaloo, kultuuri- ja kirjandusloo, raamatuteaduse ja kodu-uurimise alal, esindanud eesti raamatuteadust ja kodu-uurimist konverentsidel Eestis ja välismaal, osalenud "Tallinna ajaloo" koostamisel. Voldemar Miller on mitmete lasteraamatute ja lühijuttude autor.
Voldemar Miller oli Eesti Kirjanike Liidu vanim liige ning auliige paljudes seltsides ja ühingutes. Pikka ja viljakat elutööd on tunnustatud Riigivapi IV klassi teenetemärgiga (1996) ja teiste autasudega.


Roosiristlased.
Roosristlased on salaühing. Roosiristlaste manifest "Fama Fraternitatis" avaldati Saksamaal 1614. aastal.


Sestriere.
Sestriere (prantsuse keeles "Sestrières") on alpiküla Itaalias Torino provintsis.
Küla asub 17 kilomeetri kaugusel Prantsusmaa piirist ning paikneb 2035 meetri kõrgusel merepinnast.
Geograafilised koordinaadid on 44°57′N 6°53′E.
Sestriere oli Torino taliolümpiamängude üks tegevuskohtadest, kus toimusid mõned mäesuusaalad. Külast saavad alguse ka mõned "Tour de Francei ja "Giro d'Italia" jalgrattaetapid.


MeetTheMixer.
MeetTheMixer on iganädalane raadiosaade Raadio 2s. Saade on eetris alates 2005. aasta 1. jaanuarist igal laupäeval kell 22:00–23:00.
Saate eesmärk on tutvustada noori ning andekaid Eestis elavaid DJ'sid ning produtsente.
Saates mängitakse "house", "drum&bass", "techno", "dancehall", "progressive" ja hiphop muusikat.
Iga kuu viimases saates kõlab MeetTheMixer Chart - tund värsket Eesti muusikat. Iga kuu teisel laupäeval on eetris MeetTheMixer EXTRA, mis keskendub peamiselt briti "grime" ja hiphop muusikale, samuti "dancehall"ile.
MeetTheMixer raadiosaade on osa MeetTheMixer projektist, mis hõlmab ka klubiüritust klubis Privé.
Saatejuhid on Kuldar Kullasepp (aka Diggy) ja Päär Pärenson (aka MC J.O.C.).
Podcast.
MeetTheMixeris võttis osa ühel laupäeval õhtul otse Miamist urbanumuusikaga DJ Slin kella 12ni välja. Väga palju juttu ei tule.
Ühena esimestest Eestis eetrisolevastest raadiosaadetest levib MeetTheMixer digitaalselt, kasutades selleks "podcast"-i. Iganädalane saade uuendatakse automaatselt ning on "iPod"-i või teistesse mp3-mängijatesse tiritav aadressilt http://feeds.feedburner.com/meetthemixer (tavaversioon) ja http://feeds.feedburner.com/mtm-enhanced (iTunes versioon).
Podcastide tirimiseks saab kasutada näiteks programmi "iTunes" otsides saadet Podcastide kataloogist.


Joutseno linn.
Joutseno linn on endine vald Soomes Lõuna-Karjala maakonnas. Asub Saimaa järve kaldal.
Joutseno vald nimetati linnaks 2005. aastal.
1. jaanuaril 2009 liitus Joutseno linn Lappeenranta linnaga.
Külad.
Joutseno linna haldusalas asusid järgmised külad: Ahola, Anola, Arpolahti, Eiskola, Haukilahti, Hyvättilä, Hämäläinen, Jokela, Joutseno (kirikuküla), Jänhiälä, Karhula, Karjalainen, Karsturanta, Kesola, Kohoniemi, Korpi, Korvenkanta, Kähärilä, Leppälä, Lipiälä, Luukulkkula, Meltola, Mietinsaari, Myllärilä, Nevala, Nyrkkölä, Parjala, Pätilä, Ravattila, Roiskola, Soljala, Suokumaa, Tiimola, Tiuruniemi, Tujula, Tyrminen, Vesikkola, Virkkilä.


Bender.
Bender (mitteametlik rööpnimi Tighina [tig'iina]; vene Бендеры) on linn Moldovas. Asub Dnestri paremkaldal. "De facto" kuulub Transnistria Vabariigile.
1992. aastal toimusid linnas lahingud Transnistria separatistide ja Moldova armee vahel.
Benderist on pärit endine Rumeenia president Emil Constantinescu.


Jõhvi rajoon.
Jõhvi rajoon moodustati Jõhvimaast 26. septembril 1950 vastu võetud seadusega.
1. oktoobril 1950 jõustus Eesti NSV-s uus administratiiv-territoriaalne jaotus, mis vastas NSV Liidus kehtivale. Uue korraga kaotati kõik maakonnad ja vallad ning kehtestati uuesti kaheastmeline halduskorraldus, mis oli 1945 külanõukogude moodustamisega muudetud kolmeastmeliseks.
Jõhvimaa likvideeriti, selle alal moodustati Jõhvi ja Kiviõli rajoon ning Narva linnapiirkond, osa alasid anti Mustvee rajoonile. Maakondliku alluvusega Jõhvi linn muudeti rajoonilise alluvusega linnaks.
Jõhvi rajooni keskus oli Jõhvi linn, lisaks oli rajoonis Kohtla-Järve vabariikliku alluvusega linn, Ahtme, Sompa ja Viivikonna alev ning 21 külanõukogu.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega 17. juunist 1954 toimus suur külanõukogude ühendamine seoses kolhooside ja sovhooside liitmisega.
1959 likvideeriti Kiviõli rajoon ning selle alal moodustati Kohtla-Järve linnapiirkond, millega liideti Kiviõli linn ning Kohtla ja Kukruse alev. Piir Jõhvi rajooniga nihutati Kukruse mõisa joonele. Samal ajal vähendati Narva linnapiirkonna maa-ala Jõhvi rajooni kasuks.
14. oktoobril 1960 moodustati põlevikivitööstuspiirkonna ühtne halduskeskus keskusega Kohtla-Järvel. Selle käigus likvideeriti eraldi Jõhvi ja Ahtme linn ning Sompa alev, mis liideti Kohtla-Järve linnaga. Rajooni valitsemisorganid jäid Jõhvisse.
1961. aastal allutati Jõhvi rajoon Kohtla-Järve linnapiirkonnale ja likvideeriti sellega.


Pärnu Leht.
Pärnu Leht alustas ilmumist 1. oktoobril 1994.
Ajalehte andis välja AS SULA, kuhu kuulusid Jüri Lebedev, Vello Järvesalu jt.
Ajalehe sisulise poole käivitasid nõustajatena Hommikulehe ajakirjanikud Indrek Lindsalu ja Peeter Raidla. Lindsalu lahkus Hommikulehest ning temast sai Pärnu Lehe esimene peatoimetaja.
Neljaleheline ajaleht ilmus 5 korda nädalas, avaldades päevakajalisi lugusid, lühiuudiseid ja intervjuusid. Aeg-ajalt ilmus lehe vahel ka lisasid, näiteks teatripäeva ja võidupüha puhul.
Suvel 1995 vahetus suurem osa toimetuse koosseisust. Uus peatoimetaja Kalle Müller muutis uudislehe kõmuliseks. Lisaks hakkas Pärnu Lehe omanik välja andma nädalalehte. Pärnu Leht lõpetas ilmumise 1995. aasta lõpus. Varsti pärast seda lõpetas ilmumise ka nädalaleht.


Rendsburg.
Rendsburg on linn Saksamaal Schleswig-Holsteini liidumaal Lõuna-Schleswigis. Asub Kieli kanali mõlemal kaldal.
Rendsburg asutati 1150. aastal. Linnaõigused sai 1339. aastal.


Cuxhaven.
Cuxhaven on linn Saksamaal Alam-Saksimaa liidumaal. Asub Põhjamere kaldal.
Cuxhaven sai linnaõigused 1907. aastal ja kuulus Hamburgile 1937. aastani.


Greifswald.
Greifswald on linn Saksamaal Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal Läänemere kaldal.
Ajalugu.
Keskajal oli Greifswaldi ala kaua aega asustamata metsane piirkond Taanile kuuluva Rügeni vürstiriigi territooriumi ja Pommeri hertsogkonda kuuluva Gützkow' krahvkonna vahel, mis oli samuti Taani kontrolli all.
1199 lubas Rügeni vürst Jaromar I Taanist pärit tsistertslastest munkadel asutada Rycki jõe suudmesse Eldena kloostri, mis esialgu kandis nime Hilda klooster. Munkadele antud maal asus ka looduslik soolaaurumisväli pisut ülesvoolu ja seda ala läbis kaubatee. Nii tekkis kloostri juurde asula, mille nimi oli alguses "Grypheswolde". Sellest pärineb ka asula tänapäevane nimi. Linna rajamisel pandi paika teineteisega ristuvate tänavate ja ristkülikukujuliste kvartalite põhimõte, mis on säilinud tänapäevani.
Pärast 1227 toimunud Bornhövedi lahingut kaotas Taani suure osa oma lõunapoolseid valdusi. Eldena klooster läks Pommeri võimu alla.
1241 andsid Rügeni vürst Wizlaw I ja Pommeri hertsog Wartislaw III mõlemad Greifswaldile turuõiguse. 1248 sai Wartislaw Eldena kloostrilt loa omandada linna maa-ala feoodina. Wartislaw andis 1250 Greifswaldile Lübecki linnaõiguse ja 1278 sai linn Hansa Liidu liikmeks. Linna elanikeks olid peamiselt sakslased, kes asusid sinna tungi käigus itta, kuid oli teisigi rahvaid, sealhulgas vende.
Eldena kloostri mõju linna üle vähenes oluliselt pärast seda, kui linna rajati frantsiskaani klooster.
Otse teisele poole Greifswaldi läänepiiri tekkis eeslinn Neustadt, mida esialgu eraldas Greifswaldist sügav kraav. 1264 ühendati Neustadt Greifswaldiga ja kraav aeti täis.
Pärast 1296 ei resideerunud Pommeri hertsogid enam Greifswaldis ja linlased ei pidanud enam teenima Pommeri sõjaväes.
1456. aastal asutati Greifswaldi ülikool. See on tänapäeva Saksamaa vanuselt 4. ülikool. Kuna Greifswald on käinud mitu korda käest kätte, on Greifswaldi ülikool saanud olla nii Rootsi kui Preisimaa vanim ülikool.
Reformatsiooni käigus kiriku vara sekulariseeriti. Eldenas olnud tsistertslaste klooster osalt lammutati, osalt hävis Kolmekümneaastases sõjas. Dominiiklaste kloostri hoone anti ülikoolile, frantsiskaanide kloostri hoones on tänapäeval muuseum ("Pommersches Landesmuseum").
Kolmekümneaastases sõjas okupeerisid Greifswaldi 1627–1631 Saksa-Rooma keisri väed. Selle käigus vähenes linna elanikkond kahe kolmandiku võrra. Rootsi väed hakkasid linna piirama 12. juunil 1631 ja juba 16. juunil, kui keiserliku väeüksuse juht oli hukkunud, andis linn alla. Gustav II Adolf sõitis Brandenburgist kohale piiramise käiku vaatama, kuid ajaks, mil ta saabus, oli linn juba langenud ja talle said osaks ülikooli auavaldused vabastamise eest. Rootsi omaks jäi Greifswald 1815. aastani.
Järgnesid Rootsi–Poola sõda ja Rootsi–Brandenburgi sõda, milles mõlemas sai Greifswald kannatada. Brandenburgi väed pommitasid linna 1659 ja 1678. Neist esimese käigus tekkis tulekahju, kus maha põles 16 hoonet, teise käigus hävis 30 hoonet ja sajad said kahjustusi. Greifswaldi Maarja kiriku müürides on siiamaale näha teise pommitamise käigus tulistatud kahurikuule. Linna taastamiseks andis Rootsi valitsus 1669 ja uuesti 1689 välja seaduse, mis vabastas maksudest igaühe, kes ehitas või taastas Greifswaldis maja. Neid seadusi küll muudeti sageli, aga põhimõtteliselt kehtisid nad 1824. aastani.
Põhjasõda puudutas Greifswaldi 1711–1713, mil Venemaa väed piirasid läheduses olevat Stralsundi. Greifswald pidi majutama Rootsi vägesid, kes ei käinud linnaga heaperemehelikult ümber ja hävitasid mitu maja. 28. oktoobril 1715 sõlmisid Suurbritannia kuningas ja Hannoveri kuurvürst George I ning Venemaa keiser Peeter I Greifswaldi lepingu, millega Suurbritannia tunnustas Karjala, Eestimaa ja Ingerimaa üleminekut Rootsi võimu alt Venemaa võimu alla ja Venemaa tunnustas Bremen-Verdeni üleminekut Rootsi võimu alt Hannoveri võimu alla.
1763 asutati Greifswaldi botaanikaaed.
1815 ühendati Greifswald Preisimaa kuningriigiga. 1871. aastast kuulus Greifswald ka Saksa keisririigi koosseisu.
1900. aasta paiku jõudis linna raudtee. See ulatus loode poole Stralsundi ja lõuna poole Berliini. Lisaks rajati kohalik raudteeliin ida poole Wolgastisse. Raudtee rajamise tulemusena laienes linn esimest korda kaugemale keskajal linnamüüridega piiratud alalt.
Ajal, mil Saksamaa oli kaheks jagatud, kuulus Greifswald Saksa DV-sse.
Greifswaldil on üheksa sõpruslinna: Kotka (Soome, alates 1959), Goleniów (Poola, alates 1986), Osnabrück (Saksamaa, alates 1988), Lund (Rootsi, alates 1990), Angers (Prantsusmaa, alates 1994), Bryan (USA, alates 1995), Szczecin (Poola, alates 1996), Hamar (Norra, alates 1997) ja Newport News (USA, 2007).
11. detsembri 2008 seisuga elas linnas 54 131 inimest. Ülikooli tudengeid oli nende hulgas 11 tuhat. Ülikooli töötajaid oli 5 tuhat. Sel aastal valiti Greifswald Saksamaa kõige nooremaks linnaks: üheski teises Saksa linnas polnud alla 30-aastaste elanike osakaal nii suur.
Linnanõukogu on traditsiooniliselt juhtinud Kristlik-Demokraatlik Liit. 7. juunil 2009 valiti uus 43-liikmeline linnanõukogu, mille kehtivusperiood on 5 aastat. Sellest kuulub kristlikele demokraatidele 13, Saksamaa Vasakparteile 10, sotsiaaldemokraatidele 6, rohelistele 5, vabadele demokraatidele 4 ja ülejäänutele 5 kohta.


Maurice Krafft.
Maurice Krafft (25. märts 1946 Mulhouse – 3. juuni 1991 Unzen) oli prantsuse vulkanoloog.
Maurice oli koos oma abikaasa Katia Krafftiga kuulus paljude tegutsevate vulkaanide uurimise, pildistamise ja filmimise poolest. Maurice ja Katia Krafft on ilmselt kõige rohkem tegutsevaid vulkaane näinud inimesed. Nad hukkusid koos Jaapanis Unzeni vulkaanil, püüdes filmida lõõmpilve. Päev enne surma ütles Maurice: "Ma ei karda kunagi, sest 23 aasta jooksul olen ma näinud nii palju vulkaanipurskeid, et kui ma ka homme sureks, ma ei hooliks sellest".


Absoluutne tähesuurus.
Tähe absoluutne tähesuurus defineeritakse astronoomias tähe näiva tähesuurusena tähest 10 parseki (ehk 32,6 valgusaasta) kaugusel asuva vaatleja jaoks.
Tähe absoluutse tähesuuruse leidmiseks kasutatakse seost formula_1, kus formula_2 on tähe aastaparallaks.
Päikese absoluutne tähesuurus on +4,71, kõige heledamatel tähtedel küünib see –10-ni.


Apollo 1.
thumb
Gus Grissom, Ed White ja Roger Chaffee
Apollo 1 oli kosmoseaparaat, mis hävis stardiplatvormil toimunud lennueelsel testil 27. jaanuaril 1967. Kõik kolm meeskonnaliiget hukkusid juhtmoodulis tekkinud tulekahjus.
Tulekahju põhjustas puhta hapniku keskkonnas elektrijuhtmestiku vea tõttu tekkinud säde. Kui süttis jahutusvedelik ja sünteetilised materjalid, tõusis temperatuur kapslis mõne sekundiga üle 1300°C. Kapsli luuk avanes sissepoole ning selle avamiseks oleks astronautidel tulnud kõigepealt poldid spetsiaalse võtmega avada, kuid selleks ei jäänud enam aega.
Rõhk kapslis oli veidi normaalrõhust suurem (umbes 1150 hPa). Puhta hapniku kasutamine on möödapääsmatu orbiidil, kus õhurõhk kapslis on vaid umbes kolmandik normaalrõhust. Varem oli samades tingimustes edukalt katsetatud nii Mercury kui ka Gemini mooduleid.
Tagantjärele Apollo 1-ks nimetatud lend, mille esialgne nimi oli "Apollo/Saturn 204 (AS-204)", pidi olema Apollo programmi esimene mehitatud lend, mille start oli määratud 21. veebruariks 1967.


Apollo 7.
Apollo 7 oli kosmoselaev, mis sooritas USA kosmoseprogrammi Apollo esimese mehitatud lennu.
Apollo 7 lennutati Maa orbiidile 11. oktoobril 1968 kanderaketiga Saturn IB.
Meeskonda kuulusid komandör Walter Schirra, vanemlendur Donn Eisele ja piloot Walter Cunningham.
Lend kestis 10 ööpäeva, 20 tundi ja 9 minutit. Maale tehti ring peale 163 korda.


Jakob Rosenberg.
Jakob Rosenberg (9. veebruar 1881 – 26. detsember 1937) oli eesti esperantist.


Metroode loend.
"Siin on loetletud metrood riigiti. Sulgudes on toodud metroo avamise aasta."
__NOTOC__ Aafrika - Aasia - Ameerika - Austraalia ja Okeaania - Euroopa
Euroopa.
"Kaasa arvatud Kaukaasia ja Türgi"


Hailuoto.
Hailuoto on saar ja samanimeline vald Soomes, Perämeres Oulust lääne pool. Saare pindala on 197 km², kõrgus kuni 22 meetrit. Saarel elab ligi 1000 inimest.


Gotha.
Gotha on linn Saksamaal Tüüringi liidumaal.
Ajalugu.
Gothat on esmamainitud 25. oktoobril 775 Dürenis Karl Suure alla kirjutatud dokumendis, kus seda nimetatakse "Villa Gothaha" ('head veed').
1567–1577 rajati Gothasse renessanss-stiilis raekoda, mis on tähelepanuväärne oma rikkalikult kaunistatud põhjaseina poolest.
Gotha omandas tähtsuse 1640, mil ta valiti Saksi-Gotha hertsogiriigi keskuseks. 1826 sai Gotha üheks kahest Saksi-Coburgi ja Gotha pealinnast.
1645–1663 ehitati Gotha hertsogi jaoks Friedensteini loss, mis on tänapäeval turistide jaoks peamine vaatamisväärsus. See on Saksamaa vanim barokkpalee. Tänapäeval on palees ajaloomuuseum, kus säilitatakse hulgaliselt kunsti- ja muid kultuuriväärtusi. Lossis tegutseb Ekhofi teater, mis on maailma vanim tänapäevalgi tegutsev barokkteater.
18. sajandil viibis Gothas pikka aega Voltaire ja see muutis Gotha õukonna üheks valgustusajastu keskuseks.
Gothal oli oluline roll Saksamaa töölisliikumises. 1875 moodustati Gothas Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei eelkäija Saksamaa Sotsialistlik Töölispartei kahe organisatsiooni liitumisel: need olid Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, mida juhtisid August Bebel ja Wilhelm Liebknecht, ning Ülesaksamaaline Tööliste Liit, mille oli asutanud Ferdinand Lassalle. Ühinenud erakond võttis vastu programmi, mida nimetatakse Gotha programmiks ja mida Karl Marx kõvasti kritiseeris selle kokkuleplasliku suunitluse pärast.
Gotha on tuntud ka kirjastuskeskusena. 1763–1944 avaldati Gothas Gotha almanahhi, mis sisaldas kõigi Euroopa valitsevate dünastiate ja teiste tähtsate aadlisuguvõsade liikmete elulood ja troonipärilusjärjestuse.
1878 rajati Gothasse Euroopa esimene krematoorium.
1949–1990 kuulus Gotha Saksa DV-sse.
Alates 1997 toimub Gothas igal aastal kristliku muusika festival Freakstock, mis asutati 1995 Wiesbadenis. Seda korraldab noorsooliikumine Jeesuse Friigid ja seal osaleb üle 8000 inimese.
Sõpruslinnad.
Gothal on viis sõpruslinna: Gastonia (USA), Kielce (Poola), Martin (Slovakkia), Romilly-sur-Seine (Prantsusmaa) ja Salzgitter (Saksamaa).


Anortosiit.
Anortosiit on faneriitne süvakivim, mis koosneb peamiselt plagioklassist.
Rahvusvahelise geoloogiaühingu tardkivimite klassifikatsiooni järgi sisaldab anortosiit kvartsi 0...5% (protsent kvartsi ja päevakivide koguhulgast), päevakividest moodustab plagioklass üle 90% ning värviliste mineraalide sisaldus on alla 10%. Värvilistest mineraalidest on anortosiidi koostises tavalisemad pürokseen, oliviin ja Fe-Ti oksiidid.
Anortosiit moodustab kooslusi aluseliste süvakivimitega, näiteks gabroga. Et plagioklassi tihedus on raua- ja magneesiumirikastest värvilistest mineraalidest väiksem, on anortosiidi puhul tegemist enamasti kumulaatkivimiga. Erinevalt enamikest kumulaatidest ei ole anortosiiti moodustavad mineraalid vajunud intrusiooni alaossa, vaid vastupidi tõusnud ülespoole, moodustades seal valdavalt plagioklassist koosneva kivimi. Erinevalt enamikust süvakivimeist ei ole anortosiidil vulkaanilist ekvivalenti.
Anortosiit on levinud kivim näiteks Kuul. Kuu mägismaad koosnevadki peamiselt anortosiidist, "mered" aga basaldist.
Vene koolkonna mõjul on mõnede Eesti geoloogide seas siiani levinud anortosiidi nimetamine labradoriidiks. Seda seepärast, et anortosiit koosneb peamiselt mineraal labradorist (plagioklassi number 50...70). Seetõttu arvatakse mõnikord, et ju siis anortosiit koosneb anortiidist (plagioklassi number 90...100), mis aga ei ole tõsi. Anortosiit koosneb peamiselt labradorist, vahel ka oligoklassist, andesiinist ja bütauniidist, kuid otsmisi plagioklassi rühma mineraale anortiiti ja albiiti anortosiit reeglina ei sisalda.


Platsentofaagia.
Platsentofaagia on imetajate platsenta söömine pärast sünnitust.
Platsentofaagia on tavaline nähtus paljude imetajate puhul. Ka inimesed, eriti loodusrahvad, harrastavad platsentofaagiat. Tänapäeval kasutatakse platsentasid farmakoloogias mitmete ravimite tootmiseks.


Lubumbashi.
Lubumbashi on linn Kongo DV-s, Ülem-Katanga provintsi halduskeskus. Asub Kafue jõe ülemjooksul.
Linn asutati belglaste poolt 1910. aastal ning kuni 1966. aastani kandis Belgia kuninga Albert I abikaasa Elisabeth von Wittelsbachi järgi prantsuse keeles nime "Elisabethville" (vahel kirjutati ka "Elizabethville") ning hollandi keeles "Elisabethstad".
Lubumbashi on koobalti- ja vasekaevanduste keskus.


Luxembourg.
Luxembourg on Luksemburgi pealinn ning Luxembourgi ringkonna ja Luxembourgi kantoni keskus. Asub Pétrusse'i ja Alzette'i jõe ühinemiskohas.
Ajalugu.
Esmakordselt mainitakse Luxembourgi 963. aastal. 1244. aastal sai linnaõigused. 1354. aastast on Luksemburgi hertsogiriigi keskus.
Luxembourgis asuvad Euroopa Kohus, Euroopa Parlamendi sekretariaat ja Eurostat.
Luxembourgi vanalinn kuulub 1994. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Luxembourg oli 1995. ja 2007. aasta Euroopa kultuuripealinn.


ColdFusion.
ColdFusion on MacroMedia Inc. poolt arendatav tarkvarapakett veebisaitide tegemiseks ning nende serveerimiseks kasutajale.


Russalka (monument).
Russalka monument on Venemaa soomuslaeva Russalka hukkumisele pühendatud mälestusmärk Tallinnas, Kadriorus.
Kolm aastat pärast laeva hukku 1893. aastal algatati annetuste kogumine mälestusmärgi püstitamiseks. Korjandus osutus edukaks ka eestlaste hulgas, kuna laevaga olid märga hauda läinud ka eesti meremehed (Juhan Anton, Mihkel Salong, Jüri Malm). Mälestussamba valmistamine usaldati eesti skulptor Amandus Adamsonile. 1902. aastal sai Russalka endale koha Kadrioru lossi eest lähtuva promenaadi tipus, mere ääres.
Monument kujutab inglit, kes osutab õigeusu ristiga merele laevahuku oletatava koha suunas. Taies on klassitsistlikus laadis ning selle eeskujuks on tõenäoliselt Samothrake Nike. Ingli modelliks oli kunstniku majapidajanna Juliana Rootsi, kelle lapselaps on Tiit Made.
1941. aasta sügisel lasid tolleaegsed võimukandjad eemaldada Russalka mälestusmärgilt laevahukku kujutava pronksreljeefi, mis oli saanud kahurimürsu tabamuse. Reljeef otsustati anda sõjatööstusele ümbertöötlemiseks, kuid pronksisegu ei osutunud ümbervalamiseks sobivaks. Vigastatud reljeef leiti pärast sakslaste lahkumist Mäekalda 16 maja hoovist. Leitud plaadist valmistati ETKVL Kopli Masinaehitustehases skulptor Paul Horma mudeli põhjal täpne koopia. Koopia valati samuti pronksist ning see kaalus 270 kilo. Reljeef taasavati 27. juulil 1946.
Aastal 2005 andis Eesti Post välja Amandus Adamsoni 150. sünniaastapäevaks pühendatud postmargiseeria, mille ümbrikul on kujutatud Russalka monumenti.


Katk.
Katk on kergesti leviv nakkushaigus, mille tekitajaks on bakter "Yersinia pestis". Nime on saanud bakter oma avastaja Alexandre Yersini järgi, kes selle 1894. aastal avastas ja vastuseerumi välja töötas.
Levik.
Katku levitavad närilised, eriti rotid ja ümisejad. Neil parasiitidena elavad kirbud nakatavad inimesi. Katku võivad nakatuda ka jänesed, oravad, kassid ja koerad.
Puhangud ja pandeemiad.
Läbi sajandite on katku tagajärjel surnud enam kui 200 miljonit inimest ning see on põhjustanud vähemalt kolm pandeemiat, millest viimane leidis aset 1855. aastal Hiinas. 14. sajandil tappis katk umbes kolmandiku Euroopa elanikest. Katk jõudis Euroopasse 1347. aastal Krimmi ja Itaalia kaudu Aasiast. 1348 jõudis katk Londoni ja Pariisi ning 1349 Skandinaaviasse ja Venemaale.
Tänapäeval on katku levik kontrolli all ning Euroopa närilised katkubaktereid ei levita, kuid mujal maailmas registreeritakse igal aastal 2000 katku haigestumise juhtu, peamiselt Aasias ja Aafrikas.
Teadaolevalt viimased suuremad katkupuhangud olid Kongo DV-s, kus 2005. aasta veebruaris suri kopsukatku 61 inimest ja juunis 2006 üle 100 inimese.
Eestis oli viimane katkuepideemia 1710–1712. Pärast 1713. aastat pole Eestis katku olnud.
Sümptomid.
Muhkkatku nakatumisel tursuvad tugevalt lümfisõlmed ning need muutuvad valulikuks. Muhud tekivad tavaliselt kubemes, kaenla all ja kaelal. Tekivad palavikulised külmavärinad, peavalu ja väsimustunne. Kopsukatkuga kaasnevad kõrge palavik, hingamisraskused ja vere köhimine.
Ellujäämise võimalused.
Ravi puudumisel sureb 60% ja ravi korral 15% muhkkatku nakatunutest. Kopsukatku nakatunud surevad ravi puudumisel esimese 24 tunni jooksul.
Ravi.
Katku kahtlusega inimene isoleeritakse ning hoitakse isolatsioonis diagnoosi kinnitamiseni. Raviks kasutatakse antibiootikume.


Karl Vaino.
Karl Vaino (venepäraselt Karl Genrihhovitš Vaino ("Карл Генрихович Вайно"); sündinud 28. mail 1923 Tomskis NSV Liit) oli Eesti NSV poliitik ja parteitegelane, Eestimaa Kommunistliku Partei eelviimane esimene sekretär.
Elukäik.
Karl Vaino isa Genrich (Heinrich) (1889–1965) oli siirdunud Venemaale 1918. aastal, ema Lidia Savi pere oli Siberisse saabunud 20. sajandi algul. Mõlemad olid kommunistid, partei liikmed. Karl Vainost sai kommunistliku partei liige 1947. aastal.
Vaino noorusaastad möödusid Siberis, suuremalt jaolt Novosibirskis ja Tomskis. Lõpetanud 1941. aastal Tomski 3. Keskkooli, asus ta õppima Novosibirski Raudteetranspordi Sõjainseneride Instituuti, kust 1943. aastal siirdus Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituuti, mille lõpetas insener-energeetikuna. Pärast NLKP-sse astumist saadeti ta kui päritolult eestlane tööle Eesti NSV-sse. Pärast Eestisse asumist töötas Vaino 1947. aasta septembrist kuni 1948. aasta veebruarini Tapa veduridepoos tehnikuna, aastail 1948–1949 Eesti Raudtee veojaoskonna elektritehnikuna ning Tapa–Narva liini elektriseadmete lõigu ülemana.
Tegevus EK(b)P Keskkomitees.
1949. aastal kutsus samas Tomskis lähedasel erialal õppinud Aleksei Müürisepp K. Vaino tööle EKP Keskkomitesse. 1952. aastal sai K. Vaino EKP Tallinna Oblastikomitee sekretäriks, seejärel 1953. aasta mais asus ta juhatama EKP KK tööstuse ja transpordi osakonda.
Aastatel 1957–1960 oli K. Vaino ENSV Rahvamajandusnõukogu esimehe asetäitja. 1960. aastal sai temast EKP Keskkomitee sekretär, kes tegeles tööstuse küsimustega ja ta töötas sellel ametikohal kuni temast 26. juulil 1978. aastal sai EKP Keskkomitee I sekretär.
Vaino on Venemaa eestlane ega oska peaaegu üldse eesti keelt. Seetõttu oli ta 1978. aastal Moskva jaoks ideaalne kandidaat EKP juhi kohale, et algavale venestuslainele hoogu juurde anda. Liialt rahvameelseks peetud Johannes Käbin sunniti oma kohast loobuma ja talle anti Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe koht.
Tegevus EKP KK I sekretärina.
EKP KK juhina tegutses K. Vaino igati NLKP Keskkomitee käskude järgi. Ta ei püüdnud kuidagi eesti keelt ega kultuuri kaitsta. Seetõttu ei omanud ta eestlaste seas peaaegu mingit toetust. Oma avalikud kõned pidas ta vene keeles ja eesti keeles kõnelemist enamasti vältis.
1988. aasta laulev revolutsioon.
Aastal 1988 lõhenes Eestimaa Kommunistlik Partei rahvuskommunistideks ja impeeriumimeelseteks. Viimaseid juhtis mõistagi K. Vaino, teiste liidriks kujunes aga peagi Ladina-Ameerikast tagasi kutsutud Vaino Väljas. Et K. Vainot peeti juba ka Moskvas liialt vanameelseks, siis kaotaski ta oma koha Väljasele. Rahvuskommunistid võtsid enda kätte kõik olulisemad ametikohad ning hakkasid harjuma mõttega Eesti taasiseseisvumise teele asumisest.
Pärast seda, kui Karl Vaino oli 16. juunil 1988. aastal EKP Keskkomitee esimese sekretäri ametikohalt vabastatud, siirdus ta Moskvasse, kus ta oli aastail 1988–1990 NLKP Keskkomitee juures asuva Parteikontrolli Komitee liige.
Perekond.
Karl Vaino poeg Eduard Vaino (1949) on alates 2008. aastast kontserni AvtoVAZ asepresident korporatiivse arengu alal.
Karl Vaino pojapoeg Anton Vaino on Venemaa diplomaat ja riigiametnik, Vladimir Putini üks lähikondlasi.


Jõhvi maakond.
Jõhvi maakond, pindalaga 2922 km², moodustati 25. veebruaril 1949. aastal Eesti Vabariigi aegse Virumaa jagamisel kaheks. Idapoolset osa nimetati Jõhvi maakonnaks, läänepoolset Viru maakonnaks.
Jõhvi maakonda kuulusid kõik Virumaa idaosas olevad vallad (Alutaguse, Erra, Illuka, Jõhvi, Kohtla, Lüganuse, Maidla, Mäetaguse, Tudulinna, Tärivere ja Vaivara vald) koos neisse kuuluvate küla töörahva saadikute nõukogudega, mis loodi 13. septembril 1945. aastal Venemaa eeskujul. Samuti kuulusid maakonda Jõhvi ja Kiviõli linn ning Ahtme, Kohtla-Nõmme, Küttejõu, Narva-Jõesuu ja Sompa alev. Maakonda ei kuulunud vabariikliku alluvusega Kohtla-Järve ning Narva linn. Kõik töörahva saadikute täitevkomiteede esimehed olid kohale määratud, kuna esimesed valimised toimusid alles 1948 aastal. Maakonnakeskuseks sai Jõhvi linn.
1. oktoobril 1950 kehtestati Eestis uus administratiiv-territoriaalne jaotus, mis oli vastavuses NSV Liidus kehtivaga. Uue korraga kaotati kõik maakonnad ja vallad. Eestis kehtestati uuesti kaheastmeline halduskorraldus, mis oli 1945. aastal küla töörahva saadikute nõukogude moodustamisega muudetud kolmeastmeliseks.
Jõhvi maakond likvideeriti ja selle asemele moodustati Jõhvi ja Kiviõli rajoon. Maakondliku alluvusega linnad Jõhvi ja Kiviõli muudeti rajoonilise alluvusega linnadeks. Maakonna edelanurk läks Mustvee rajooni koosseisu ja kirdenurk (Viivikonna, Sillamäe, Narva-Jõesuu) Narva linnapiirkonna koosseisu.


Ladina-Ameerika.
thumb
Ladina-Ameerika (Iberoameerika'") on Ameerika maailmajao osa, kuhu kuuluvad Ameerika maad peale USA ja Kanada. Hõlmab Lõuna-Ameerika, Kesk-Ameerika ja Põhja-Ameerika alad, mis jäävad Rio Grandest ("Rio Bravo del Norte") lõuna poole. Kitsamas tähenduses ei arvata Ladina-Ameerikasse Kariibi mere saareriike ja mandril asuvaid istandusriike, samuti maid, kus ei kõnelda hispaania või portugali keelt.
Nimetus tuleneb sellest, et neis riikides kõneldakse ladina keele baasil kujunenud keeli (hispaania, portugali ja prantsuse keel). Tegelikult on küll mõnel Ladina-Ameerika maal ametlikuks keeleks inglise või hollandi keel.
Ladina-Ameerika riigid ja territooriumid.
Rahvaarv on antud seisuga juuli 2007.


Goma.
Goma on linn Kongo DV-s, Põhja-Kivu provintsi halduskeskus. Asub Kivu järve põhjakaldal Nyiragongo vulkaani jalamil umbes 1500 m kõrgusel Rwanda piiri lähedal.
Rwanda kodusõja ajal 1994. aastal oli Gomas sadu tuhandeid Rwanda põgenikke. Linnas puhkes kooleraepideemia. 1997 ja 1998 tungisid Rwanda valitsusväed Gomasse ja tapsid tuhandeid põgenikke.
2002. aastal hävitas laavavool Nyiragongo vulkaanist osa linnast.
Linna lähedal asub Virunga rahvuspark.


Mbuji-Mayi.
Mbuji-Mayi on linn Kongo DV-s, Ida-Kasai provintsi halduskeskus. Asub Sankuru jõe kaldal.
Linn asutati 1910. aastal eurooplaste poolt teemandikaevanduste keskusena ja 1966. aastani oli linna nimi Bakwanga.


NAFTA.
Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Assotsiatsioon (ka Põhja-Ameerika Vabakaubandusleping, ingl "North American Free Trade Agreement", NAFTA) on Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Mehhiko vahel 17. detsembril 1992 San Antonios alla kirjutatud ja 1. jaanuaril 1994. aastal jõustunud vabakaubandusleping. See on üks maailma suuremaid kaubandusühendusi.
Organisatsiooni eesmärk on kaotada aja jooksul liikmesriikide vahelised tollimaksud ning mitmesugused kvoodid.


Wismar.
Wismar on linn Saksamaal Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal Läänemere kaldal.
Wismarit mainitakse esmakordselt 1147. aastal. Linna asutamisaastaks loetakse siiski 1226. aastat. Keskajal oli Wismar Hansa Liidu liige.
1632 kuni 1903 kuulus linn Rootsile.
Wismarist on pärit Gottlob Frege ja Marita Koch.
Wismari vanalinn kuulub 2002. aastast alates UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Pythagorase teoreem.
Pythagorase teoreem on Vana-Kreeka matemaatikule Pythagorasele omistatud teoreem täisnurkse kolmnurga kahe kaateti ja hüpotenuusi vahel.
Valem sõnades: täisnurkses kolmnurgas hüpotenuusi (c) ruut võrdub kaatetite (a ja b) ruutude summaga.
Pythagorase teoreem on koosinusteoreemi erijuht täisnurksete kolmnurkade jaoks.
Ühelgi teisel teoreemil pole nii palju erinevaid tõestusi. Aastal 1940 ilmunud raamat "Pythagorean Proposition" sisaldab neid 370.
Ajalugu.
Pythagorase teoreemi tunti juba Babüloonias ja Vanas Egiptuses, ent seal ei osatud seda tõestada.
Kaks india matemaatikut, umbes 800 aastat e.m.a. elanud Baudhayana ja umbes 600 aastat e.m.a. elanud Apastamba on andnud vanima säilinud tõestuse. See ilmus raamatus "Sulba suutrad", mida dateeritakse 800 kuni 500 e.m.a.
Nähtavasti sõltumatult tõestati Pythagorase teoreem Hiinas. Selle täpne aeg on teadmata, pakutakse 500 e.m.a. kuni 200 m.a.j.
Pythagorasele on omistatud teoreemi tõestamine, kuid peetakse tõenäoliseks, et selle teoreemi tõestas tegelikult mõni hilisem pütaagorlane, aga kombe kohaselt omistati see tõestus nagu teisedki pütagoorlaste avastused Pythagorasele.
Thomas Heathi andmetel pole viiesaja aasta jooksul pärast Pythagorase elu säilinud allikaid, mis seda teoreemi temale omistaksid. Teisest küljest, kui Plutarchos ja Cicero seda lõpuks tegid, siis viisil, mille järgi teoreemi seostamine Pythagorasega oli üldtuntud ja vaieldamatu.


Johann Friedrich Eschscholtz.
thumb
Johann Friedrich Eschscholtz (õieti Johann Friedrich Gustav von Eschscholtz; 1. november 1793 Tartu – 19. mai 1831 Tartu) oli baltisaksa füüsik, botaanik, zooloog ja entomoloog.
Johann Friedrich Eschscholtz õppis Tartu Kubermangugümnaasiumis ja seejärel Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.
Ta tegi laevaarstina kaasa 1815–1818 Otto von Kotzebue juhitud ümbermaailmareisi prikil "Rjurik". Koos Adelbert von Chamissoga kogus ta palju loodusobjekte. Oma reisimärkmed pani ta kirja monograafias "Karikloomade süsteem" (1829), hiljem avaldas ka "Zooloogia atlase".
Aastast 1819 oli ta Tartu Ülikooli erakorraline professor.
Chamisso nimetas tema auks taimeperekonna "Eschscholzia" (läänemagun).


Saare valla lipp.
Saare valla lipp on Jõgeva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Saare valla lipp.
Lipp on kinnitatud 20. novembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Saare valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Kangas on jagatud horisontaalselt kaheks väljaks, ülemine, valge laid on laiem ja alumine, sinine kitsam. Sinisel laiul on püstiselt valge kaheteralise mõõga käepide, mis valgel laiul läheb üle roheliseks viieharuliseks okaspuutaimeks.
Põhjendus.
Lipu ideestik tuleneb Kalevipoja sangarikujuga seotud kohamuistenditest. Teatavasti asuvat muistse vägilase mõõk kohalikus Kääpa jões ning sealses pinnases ja vees peitubki see ürgjõud, millest tärkab ikka jälle uus elu (okaspuutaim) ning pärineb valla töökate inimeste varanduslik ja vaimne õitseng. Sinine värvus on vee, kui ka ustavuse ja vaimsuse võrdkuju, roheline aga looduse, nooruse ja lootuse sümbol.
Lipu kasutamise kord.
Valla lippu kasutatakse samadel alustel Eesti riigilipuga.


Arst.
Arst (kõnekeeles tohter) on tõenduspõhist informatsiooni kasutav spetsiifilise akadeemilise haridusega spetsialist, kelle tegevus on suunatud tervise edendamisele ning haiguste diagnoosimisele ja ravile.
Eestis on enamik arste saanud hariduse Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.


Rõngu valla lipp.
Rõngu valla lipp on Eesti haldusüksuse Rõngu valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. novembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Rõngu valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Punasel kangal kollane viieharuline rist tipuga allapoole ning selle peal kollane rõngas, milles risti harude keskel punased sõõrid. Sõõride kohal rõngast väljuvad kollased kolmiklehed.
Risti harud tähistavad Tartu, Valga, Otepää, Rannu ning Tõrva teeristi ning osutavad sellega Rõngu geograafilisele asendile. Sõõrid tähistavad valla suuri puuvilja- ja marjaaedu ning sellega ka peamist tootmisharu. Rõngas viitab kaudselt Rõngu nimele ning on valla ühtsuse sümboliks. Värvid sümboliseerivad küpsust ja viljakust.
Lipu normaalmõõdud on 105x105 cm. Kande- ja seinalipuvarras on punane, nupp kuldne.


Pala valla lipp.
Pala valla lipp on Jõgeva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Pala valla lipp.
Lipp on kinnitatud 20. mail 1997.
Lipu kirjeldus.
Pala valla lipp on ruudukujuline ning koosneb pikkupidi 2/3 osa suurusest rohelisest väljast ja 1/3 osa suurusest sinisest väljast lipu lehvivas otsas. Rohelise välja keskel on kollane kassikakk valgel oksal.
Põhjendus.
Pala vald on idapoolseim vald Peipsi järve kaldal ning ligi pool valla pindalast on suurte veekogude all, seda märgib ka lipul olev sinine värv. Roheline tähistab valla territooriumil paiknevaid suuri metsamassiive ning seda, et siit, Pala ümbrusest saab alguse ka põlduderikas Kagu-Eesti lavamaa. Kassikakk oma uhke välimuse ja väärika olemusega on saanud valla sümboliks. Eestlased on pidanud öökullilisi raamatute ja hariduse võrdkujuks. Kodaveres on olnud üks Eesti vanematest kihelkonnakoolidest, ning Kodavere kirikut on esimest korda mainitud 1342 a. Kollane (kuldne) toon seondub kuldsete viljaväljadega, samuti on õled, vaha ja mesi kuldkollased.


Quedlinburg.
Quedlinburg on linn Saksamaal Saksi-Anhalti liidumaal Bode jõe ääres.
Ajalugu.
Quedlinburg on rajatud hiljemalt 9. sajandil, kui Bode jõe idakaldal eksisteeris asula. Quedlinburgi mainitakse esmakordselt 922 osana Heinrich I annetusest.
Pärast Heinrichi surma 936 asutas tema lesk Ringelheimi Matilda Quedlinburgi Lossimäele nunnakloostri, kus õpetati aadlike tütreid. Samal ajal ehitati mungaklooster jõeorgu. Nunnakloostri põhieesmärk oli palvetada Heinrichi mälestuseks ja kõigi tema järel tulevate kuningate eest. Matilda juhtis kloostri ehitust kuni selle valmimiseni 966. Kloostri esimeseks abtissiks sai Heinrichi ja Matilda poja Otto I 11-aastane tütar Quedlinburgi Matilda, kes juhtis seda oma surmani 999.
973. aastal, vahetult enne oma surma kutsus Otto I Quedlinburgis kokku Riigipäeva. Sinna saabusid ka Poola valitseja Mieszko I ja Böömimaa valitseja Boleslav I ning isegi Bütsantsi aadlikke. Otto esitles seal rahvale oma uut miniat, Bütsantsi printsessi Theophanut, kelle abielu Otto I poja Otto II-ga pidi sümboliseerima ida ja lääne impeeriumi vastastikust tunnustamist ja rahu.
Otto III andis 994 Quedlinburgile õiguse pidada turgu (ta määratles ka turuplatsi asukoha), koguda makse ja müntida raha.
Natsionaalsotsialistide võimu ajal muudeti Quedlinburg mingis mõttes kultuspaigaks, sest Heinrich Himmler nägi Heinrich I Saksamaa kõige sakslaslikuma valitsejana. Tema 1000. surma-aastapäeva tähistati 1936 suure pidulikkusega. Mitme allika järgi pidas Himmler iseennast Heinrich I taaskehastuseks.
Linna mitu ajaloolist hoonet kuulub 1994. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Anne Veski.
Anne Veski (sündinud 27. veebruaril 1956 Raplas) on eesti laulja.
Looming.
Saavutanud suurt populaarsust ka endise Nõukogude Liidu ja Venemaa estraadilavadel.
Suurema tuntuse saavutas tänu esikohale Sopoti lauluvõistluse poolakeelse laulu kategoorias 1984. aastal.
Kuulsaimad hitid Eestis on "Roosiaia kuninganna" ja Venemaal "Позади крутой поворот".
Anne Veski osales 2007. aastal Vene telekanali NTV saates "Sina, superstaar!".
Isiklikku.
Aastatel 1977–1981 oli ta abielus Jaak Veskiga (1956–1994), kes oli paljude populaarsete eesti laulusõnade autor. Sellest abielust sündis tütar Kerli.
Anne Veski teine abikaasa Benno Beltšikov on ühtlasi ka tema mänedžer. Peale teise abielu sõlmimist kandis Anne poole aasta jooksul perekonnanime Beltšikov.


Masinaehitus.
Masinaehitus on teaduse ja tehnika haru, mille sisuks on masinate ja seadmete ehitus ning konstrueerimine, masinate ja detailide valmistamine, tootmisprotsesside automatiseerimine, arvutiprogrammide rakendamine tööstuses.


Tönisvorst.
Tönisvorst on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Vierseni kreisis. Piirneb idas vahetult Krefeldiga.
Tönisvorst loodi 1970. aastal Sankt Tönise, Laschenhütte ja Vorsti valdade liitmise teel. Tönisvorst sai linnaõigused 1979. aastal.


Jõhvi külanõukogu.
Jõhvi külanõukogu (Jõhvi Küla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee poolt hallatav territoorium) moodustati 13. septembril 1945 Jõhvi valla jagamisel viieks külanõukoguks (Puru, Sompa, Toila ja Voka külanõukogu).
Selle sammuga muudeti Eesti NSV haldussüsteem kolmetasandiliseks (külanõukogu, vald, maakond). Esimesed täitevkomiteede esimehed olid keskvõimu poolt ametisse määratud. Kohalikud valimised toimusid alles 18. jaanuaril 1948. aastal.
Moodustatud Jõhvi külanõukogu haldusalasse kuulusid järgmised külad: Edise, Edise-Kabeli, Edise-Kabelimäe, Edise-Kirikuküla, Edise-Lossi, Kaasiku, Kose, Kotinuka, Pargitaguse, Rausvere ja Vasavere.
Töörahva saadikute nõukogu asukohaks määrati Kaasiku küla.
Virumaa TSN TK otsusega 14. septembrist 1948 eraldati Jõhvi vallast ning samal ajal ka Jõhvi külanõukogust 163,64 ha suurune maa-ala 149 maakasutusüksusega ja liideti Jõhvi linnaga.
26. veebruaril 1949. aastal läks Jõhvi vald koos oma viie külanõukoguga moodustatava Jõhvi maakonna koosseisu.
1. oktoobril 1950 kehtestati Eestis uus administratiiv-territoriaalne jaotus, mis oli vastavuses NSV Liidus kehtivaga. Uue korraga kaotati kõik maakonnad ja vallad, Eestis kehtestati uuesti kaheastmeline halduskorraldus.
Jõhvi maakond likvideeriti ja jagati kaheks, üheks moodustiseks oli Jõhvi rajoon, kuhu kuulus nüüd ka Jõhvi külanõukogu.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega 17. juunist 1954. aastal toimus suurem külanõugogude ühendamine seoses kolhooside ja sovhooside liitmisega. Jõhvi külanõukoguga liideti Puru külanõukogu ja Sompa külanõukogu. Külanõukogu keskus viidi üle Pargitaguse külla. 1960 likvideeriti Jõhvi rajoon ja halduskeskuseks sai Kohtla-Järve. Samal aastal liideti Jõhviga Tammiku külanõukogu, mis oli tekinud 1954. aasta reformi käigus ja külanõukogu keskus viidi üle Jõhvi linna.
15. detsember 1964. moodustati Kohtla-Järve rajoon kuhu kuulus ka Jõhvi külanõukogu. 1965. aastal eraldati Jõhvi külanõukogust Rausvere ja Vasavere külad, mis läksid Illuka külanõukogu haldusalasse.
Sellisel väljakujunenud territooriumil, välja arvatud mõningad väiksemad piirimuudatused, eksisteeris Jõhvi külanõukogu kuni Eesti iseseisvumiseni ja uuesti Jõhvi vallaks muutmiseni 7. juunil 1992.


Tunnid (film).
"Tunnid" (originaalpealkiri "The Hours") on 2002. aastal USA-s valminud draamafilm.
Film valmis Michael Cunninghami romaani "Tunnid" põhjal. Stsenaariumi kirjutas David Hare. Filmi režissöör on Stephen Daldry ja helilooja Philip Glass.
Film on pälvinud 2003. aastal Kuldgloobuse auhinna parima draamafilmi kategoorias ja kandideeris üheksale Oscarile. Nicole Kidman on saanud rolli eest parima draamanäitleja Kuldgloobuse ja Oscari (2002).
Film jutustab kolmest naisest, kes kõik on seotud Virginia Woolfi romaaniga "Mrs. Dalloway". Kõik sündmused leiavad aset ühel päeval. Woolfi rollis on Nicole Kidman, Julianne Moore mängib masendunud, 1950. aastal elavat koduperenaist, kes loeb Woolfi romaani "Mrs. Dalloway". Meryl Streep kehastab lesbilist kirjastajat, kelle hüüdnimi on Mrs. Dalloway ja kelle kirjanikust sõber sureb AIDS-i. Miranda Richardson mängib Vanessa Belli. Kaasa teevad ka Toni Collette, Clair Danes, Ed Harris, Allison Janney ja John C. Reilly.


Taebla vald.
Taebla vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Lääne maakonnas.
Valla asulad.
Vallas on 2 alevikku ja 15 küla. Sulgudes elanike arv seisuga 1. jaanuar 2006.
Alevikud.
Palivere (810) ja Taebla (929).
Külad.
Nigula (223),
Tagavere (36),
Vaatamisväärsused.
Kadarpiku külas asub Ants Laikmaa majamuuseum.


Tunnid.
"Tunnid" ("The Hours") on Michael Cunninghami romaan, mille järgi on tehtud film "Tunnid".
Teos on saanud ainest Virginia Woolfi 1925. aastal ilmunud romaanist "Proua Dalloway".
Michael Cunningham on 1999. aastal romaani eest pälvinud Faulkneri ja Pulitzeri auhinna.


Wernigerode.
Wernigerode on linn Saksamaal Saksi-Anhalti liidumaal Harzi mäestiku kirdeosas Brockeni mäe jalamil Holtemme jõe kaldal 240 m kõrgusel merepinnast.
Kliima.
Wernigerodes on aasta keskmine temperatuur +9,5 °C. Suvekuude keskmine temperatuur on 16,0...18,3 °C, talvekuude keskmine temperatuur +1,1...+2,1 °C.
Aastas sajab keskmiselt 500 mm sademeid. Kõige vihmasem kuu on juuli (54 mm), kõige kuivem veebruar (30 mm).
Ajalugu.
1566. aasta kroonika andmetel eksisteeris Warnigerode-nimeline asula juba 938. Wernigerodet mainitakse kirjalikult esmakordselt 1121, kui krahv Adalbert von Heimar valis selle oma residentsiks. Ta hakkas sinna kohe ehitama kindlust, mis on tänapäevase 1862–1893 ehitatud lossi eelkäija. 17. aprillil 1229 sai Wernigerode linnaõigused. Aastast 1268 olid Wernigerode krahvid Brandenburgi markkrahvi, aastast 1381 Magdeburgi peapiiskopi vasallid.
1277. aastal mainitakse esmakordselt tulevast linna raekoda. 1279 ostsid linnaelanikud 70 naela hõbeda eest krahvidelt ära linnakindlustused. 1427 kingiti ka raekoda linnale.
Pärast Wernigerode krahvide meesliini katkemist 1429 valitsesid linna Stolbergi krahvid. Sel ajal sai linn oma põhilise tulu vase, hõbeda, koobalti ja rauamaagi kaevandamisest, samuti jahist ja metsa majandamisest.
5. ja 6. augustil 1528 hävis 470 linna 554 majast tulekahjus. Ka Kolmekümneaastase sõja (1618—1648) käigus okupeeriti ja rööviti linna mitu korda. Tööstus kaotas linna jaoks tähtsuse, asendudes põllumajandusega.
1714 liideti Wernigerode krahvkond Brandenburgi markkrahvkonnaga. 1807–1813 kuulus ta Vestfaali kuningriiki, mida valitses Napoleon I vend Jérôme Bonaparte.
18. sajandi lõpul hakati rajama manufaktuure.
Viini kongressi tulemusena kuulus Wernigerode alates 1815 Saksimaa kuningriigi koosseisus Preisimaale.
1847 hävitas kogu linna tulekahju. Terveks jäi vaid 10 maja, sealhulgas linna vanim, umbes 1400 ehitatud maja Hinterstrasse 48.
1872 avati raudteeühendus Halberstadtiga, 1899 Nordhauseniga. Kitsarööpmelist raudteed mööda võib tänapäevalgi sõita Brockeni mäe juurde.
1876. aastal said Stolbergi krahvid tagasi suure osa eesõigustest, mille nad olid kaotanud Preisimaaga ühinemisel. 1890 said nad vürstitiitli.
Pärast Teist maailmasõda kuulus Wernigerode Saksa DV-sse, olles üsna selle läänepiiri lähedal.
Tänapäeval on Wernigerode ühelt poolt tööstuskeskus (masinatööstus, elektrimootorid, farmaatsiatooted, šokolaad, kirjutustarbed, ehitusmaterjalid), teisalt turismikeskus.
Liitumised.
Wernigerode linnaga on liidetud Hasserode, Nöschenrode, Benzingerode, Minslebeni ja Silstedti omavalitsused. 2009 liideti Schierke ja 2010 Reddeber.
Sõpruslinnad.
Wernigerode sõpruslinnad on Carpi (Itaalia, alates 1964), Neustadt an der Weinstraße (Saksamaa, alates 1998) ja Cisnadie (Rumeenia, alates 2002).


Brocken.
Brocken (ka "Blocksberg") on Harzi mäestiku kõrgeim mägi. Kõrgus 1142 m.
Brockeni mäega on seotud palju legende. Johann Wolfgang von Goethe "Fausti" põhjal käisid iga aasta 30. aprilli ööl vastu 1. maid nõiad mäe otsas tantsimas.
Mäe peale ehitati 1935. aastal maailma esimene televisioonimast. USA lennuvägi purustas 17. aprillil 1945 mäe otsas oleva ilmajaama ja Brockeni hotelli, kuid teletorn jäi terveks. Selle hävitasid USA väed 1947, vahetult enne seda, kui pidid sellest piirkonnast lahkuma.
Aastatel 1973–1976 ehitati uus televisioonimast. Piirkond kuulutati 1957 suletud alaks ning seda kasutasid Nõukogude armee ja Stasi, sealhulgas spionaažiks. Ümber mäetipu ehitati 3,6 meetri kõrgune kivimüür, mis tänapäevaks on lammutatud.


Michael Cunningham.
Michael Cunningham (sündinud 6. novembril 1952) on Ameerika Ühendriikide kirjanik.
Romaani "Tunnid" eest on Michael Cunninghan pälvinud Faulkneri ja Pulitzeri preemia (1999).


Vergilius.
Vergiliust kujutav antiikaegne mosaiik (Landesmuseum Trier, Saksamaa)
Publius Vergilius Maro (15. oktoober 70 eKr Andes – 21. september 19 eKr Brindisi) oli rooma kirjanik.
Vergiliuse peateoseks on eepos "Aeneis".


Detail (masinaehitus).
Detail on masina niisugune osa, mille valmistamine ei nõua koostamisoperatsioone.
Liigitus.
Geomeetrilise konstruktsiooni poolest võivad detailid olla lihtsad (mutter, liist jne) või keerulised (väntvõll, tööpingi kere).
Täiuslikkuse kriteeriumid.
Masina detailide konstruktsiooni täiuslikust hinnatakse nende töövõimelisuse ja majanduslikkuse põhjal.
Töövõimelisus on vastavus nõuetele, mida detailile põhiliste tööfunktsioonide täitmisel etteantud tööea juures esitatakse (näiteks tugevus, jäikus, kulumiskindlus, soojuskindlus).
Majanduslikkust hinnatakse masina või selle üksikute detailide maksumuse ja ekspluatatsioonikulude põhjal. Majanduslikkusest lähtudes on seepärast põhinõudeiks väike mass, konstruktsiooni lihtsus, minimaalne gabariit, kõrge kasutegur, vastavus standarditele.
Tugevus on enamiku detailide puhul töövõimelisuse põhikriteeriumiks. Detail ei tohi puruneda, sest lisaks materiaalsele kahjule võib purunemine põhjustada tööõnnetusi.
Lubamatud on samuti detaili suured jääkdeformatsioonid.
Detailide mõõtmete määramisel lähtutakse eelkõige talle mõjuvate koormuste suurusest ja laadist, samuti aga töötingimustest. Tugevusarvutustega pööratakse erilist tähelepanu lubatavate pingete ja ja lubatava tugevusvaru valikule. Kõrvuti detailide purunemisega täheldatakse real juhtudel nende tööpindade hävimist kontaktpingete tagajärjel. Kontaktpingeteks nimetatakse pingeid kahe detaili kokkupuutekohas, kui puutepinna mõõtmed on detaili omadega võrreldes väiksed (kuulide, silindrite, hammaste, jne vastastikkune surve). Staatilisel koormusel põhjustavad lubatavaist suuremad kontaktpinged detailide pindadel mõlke ja pragusid.
Teineteisel veerevate detailide pinnaosade kontakteerumisel talub pinnaosa iga punkt koormust ainult kontaktiala läbimisel. See tingib muutuvaid kontaktpingeid, mille tagajärjel detailide pinnakihid väsivad, tekivad mikropraod ning pindadelt murenevad maha väikesed metalliosakesed.
Kui detailid töötavad õlis, tungib viimane pragudesse. Kontaktialas praod surve tagajärjel sulguvad ning neis olev õli satub kõrge rõhu alla, mis omakorda soodustab pragude suurenemist. Nii kordub see seni, kuni pragusid sulgevad metalliosakesed ära murduvad. Kui aga kontaktpinged ei ületa praktikaga kindlaksmääratud lubatavat väärtust siis murenemist ei esine.
Detailide jäikust hinnatakse elastsete deformatsioonide järgi, mida põhjustavad detailile mõjuvad koormused. Need deformatsioonid ei tohi ületada ekspluatatsiooniandmete põhjal detailile kehtestatud norme.
Kulumiskindlus on detailide omadus säilida etteantud tööaja jooksul töövõimelisena. Detailide kulumiskindlust aitab tõsta nende kõvaduse ja pinnasileduse tõstmine, mustumise vältimine, höörduvate pindade õlitamine jne.
Soojuskindlus on detailide omadus säilitada tugevus töötamine kõrgetel temperatuuridel. Detailide kuumenemist võib põhjustada soojuse juurdevool väljastpoolt või selle eraldumine mehhanismi kinemaatilistes paarides esineva hõõrdumise tulemusena. Soojuskindluse suurenemine saavutatakse vastavate materjalide kasutamise, soojuse õliga ärajuhtimise ning õhk- või vesijahutamise rakendamise teel.
Detailide mõõtmed määratakse kindlaks projektarvutusega, silmas pidades eespool loetletud nõudeid. Saadud mõõtmete õigsust hinnatakse kontrollarvutuste põhjal.


Katamaraan.
Katamaraan (tamili sõnadest "kattu maram" 'kaks puud') on kahe (küljega kõrvutise ning ühendatud) kerega veesõiduk.


Kuzma Petrov-Vodkin.
Kuzma Sergejevitš Petrov-Vodkin (vene "Кузьма Сергеевич Петров-Водкин"; 5. november 1878 – 15. veebruar 1939 Leningrad) oli vene kunstnik ja kirjanik.
Ta sündis Samara lähedal kingsepa perekonnas. Ta õppis maalimist ja joonistamist Samaras, seejärel Peterburis ning Münchenis (1901). Seejärel asus ta õppima Moskva Maali-, Raid- ja Ehituskunstikooli ("МУЖВЗ"), kus õppis Valentin Serovi juhendamisel. Pärast kooli lõpetamist 1905 siirdus ta töötama ja täiendama end Pariisi eraakadeemiatesse.
Aastal 1911 liitus ta kunstnike ühendusega "Mir Iskusstva".
Petrov-Vodkin on eelkõige tuntud oma sümbolistlike maalidega, kuid ta on loonud ka graafikat ja töötanud teatrikunstnikuna.
Kuzma Petrov-Vodkinilt on ilmunud kaks luulekogu: "Моя повесть" ja "Самаркандия".


Rooma kirjandus.
Rooma kirjandus on Vana-Rooma ladinakeelne kirjandus.
Vaata ka.
Vana-Rooma kirjandus


Detail.
Detail on terviku väike osa. Seda sõna kasutatakse ka mitmes spetsiaalses tähenduses.


Masinaehituse mõisteid.
"Siin on loetletud masinaehituse mõisteid.


Semiootikute loend.
"Siin on loetletud semiootikuid, krüptosemiootikuid ning semiootikasse panuse andnud mõtlejaid.


Semiootika mõisteid.
"Siin on loetletud semiootika mõisteid.


Siinusteoreem.
Siinusteoreem on seos kolmnurga külgede ja nurkade vahel. Selle järgi on kolmnurga suurima külje vastas ka suurim nurk.
Täpsemalt öeldes on kolmnurga kõigi külgede suhe vastasnurga siinusesse konstantne ning selle kaudu saab leida kolmnurga ümberringjoone raadiuse R.
Siinusteoreemi kasutatakse kolmnurga arvutamiseks, kui on teada üks külg, selle vastasnurk ja veel kas üks külg või üks nurk. Juhul, kui on teada kaks külge ja ühe külje vastasnurk, tuleb eelnevalt veenduda ka selles, kas otsitav nurk on teravnurk või nürinurk (näiteks sin 150° = sin 30° = 0,5). Kolmnurga nurkade summa peab kokku tulema 180 kraadi.


Koosinusteoreem.
Kolmnurga ühe külje ruut on võrdne ülejäänud külgede ruutude summaga, millest on lahutatud samade külgede ja nendevahelise nurga koosinuse kahekordne korrutis.


Millennium Tower (Viin).
"Millennium Tower" on 202 meetri kõrgune kahe silindri kujuline pilvelõhkuja Austrias Viinis. Kui katusele paigaldatud antenne mitte arvestada, on kõrgus 171 m.
Torni geograafilised koordinaadid on 49°14'25" N, 16°23'13" E.
Hoonel on 51 korrust. See avati 1. jaanuaril 2000. Hoone arhitektid on Gustav Peichl, Boris Podrecca ja Rudolf Weber. Hoones on põrandapinda 47 200 m², sellest 38 500 m² bürooruume. Hoones on 120 ettevõtte kontorid, sealhulgas Agip, Cisco ja Xeroxi Ida-Euroopa osakonna keskus. Hoones on ka eluruume. Esimesel korrusel asuvad ostukeskus "Millennium City", restoranid ja kino.
Millennium Tower on Austria kõrgeim pilvelõhkuja, Viini kõrguselt teine ehitis Viini teletorni (Donauturm, 252 m) järel. Kogu Austrias on ta kõrguselt 4. (kõrgeim on Bisambergi saatemast, 265 m).
Tähelepanuväärne on hoone ehitamiskiirus: keskmiselt valmis nädalas 2,5 korrust.
25. juulil 2003 müüdi hoone 360 miljoni euro eest. Täpsemalt tuleb ostjal maksta 15 aasta jooksul 24,5 miljonit eurot aastas.


Valentin Serov.
Valentin Aleksandrovitš Serov (vene "Валентин Александрович Серов"; 19. jaanuar 1865 Peterburi – 5. detsember 1911 Moskva) oli vene maalikunstnik, graafik ja portreekunstnik.
Valentin Serov sündis Peterburis helilooja Aleksandr Serovi peres. Aastatel 1878–1979 õppis maalikunsti Ilja Repini juhendamisel. Aastatel 1880–1885 õppis Peterburi Kunstide Akadeemias. Aastatel 1897–1909 töötas pedagoogina Moskva Maali-, Raid- ja Ehituskunstikoolis, kus üheks tema õpilaseks oli Kuzma Petrov-Vodkin.
Aastast 1894 oli ta üks peredvižnikutest.
Aastast 1898 oli Valentin Serov "Mir Iskusstva" liige.
Valentin Serov on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.


Peipsiääre valla lipp.
Peipsiääre valla lipp on Eesti haldusüksuse Peipsiääre valla lipp.
Lipp on kinnitatud 23. novembril 1998.
Lipu kirjeldus.
Peipsiääre valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Sinisel kanga alaservas kollane lainelõikeline laid, milles sinine ortodokse usutunnistuse kaheksaharuline rist. Kanga ülemisest servast (sinisel väljal) laskub kiilukujuliselt valge kalavõrk.
Sinine sümboliseerib Peipsi järve ning on lootuste, rahu ja armastuse värv. Kollane värvus tähistab liivast järveranda ja päikest ning on ka õnne, ülluse ja taevase tõde värv. Valge tähistab puhtust ja ausust. Kaheksaharuline rist märgib oma usku, kombeid ja soovi säilitada peipsiäärset vanausuliste kogukonda.


Sisepõlemismootor.
Sisepõlemismootor on jõumasin, mis muundab vedel- või gaasikütuse põlemisest saadud energia, mehaanilseks energiaks..
Põlemise tagajärjel paisunud gaaside energia kantakse üle kolvile, mis omakorda hakkab liikuma ning kannab kepsu kaudu jõu üle väntvõllile. Viimane hakkab pöörlema ning seda pöörlemist saab rakendada erinevate mehhanismide käitamiseks.
Eksisteerib kahte liiki sisepõlemismootoreid: Neljataktilised ja kahetaktilised.
Tänapäeval on enamlevinud neljataktilised sisepõlemismootorid, mis on suurema kasuteguriga, võimsamad, keskkonnasõbralikumad ning vaiksemad.
Kahetaktilisi mootoreid kasutatakse tänapäeval mootorratastel, paatidel, mootorsaanidel ning muudel väiksematel liiklusvahenditel. Kahetaktilist mootorit kasutatakse veel ka väiksemate statsionaarsete seadmete nagu generaatorid, pumbad käitamiseks ning ka väiksemate tööriistade nagu mootorsaed, muruniitjad ja muud töövahendid, mis vajavad autonoomset jõuallikat.
Mõisted.
"Takt" - kolvi liikumise ajal ühest surnud seisust teise toimuvaid protsesse nimetatakse taktiks.
"Surnud seis" - kolvi ülemist ja alumist piirasendit, kus kolb muudab oma liikumise suunda, nimetatakse vastavalt ülemiseks ja alumiseks surnud seisuks.
"Kolvikäik" - on teekond, mille kolb läbib liikumisel ühest surnud seisust teise.
"Töömaht" - Ruumi, mille kolb vabastab liikudes ülemisest surnud seisust alumisse nimetatakse silindri töömahuks. Ruumi, mis jääb pealepoole kolbi, selle ülemises surnud seisus nimetatakse põlemiskambri mahuks. Töömahu ja põlemiskambri mahu summat nimetatakse üldmahuks. Mitmesilindriliste mootori kõigi silindrite töömahtude summat nimetatakse mootori töömahuks. Väiksematel mootoritel tähistatakse töömahtu kuupsentimeetrites, suurematel mootoritel liitrites.
"Surveaste" - on üldmahu ja põlemiskambri mahu suhe.
"Silinder" - Silinder moodustab ruumi, kus toimub küttesegu põlemine ja soojusenergia muundamine mehaaniliseks tööks.
"Kolb" - Kolb on silindris tihedalt liikuv vahesein. Mootori töötamisel sooritab kolb silindris sirgjooneliselt edasi-tagasi liikumist.
"Keps" - kujutab endast kangi mis seob kolvi edasi tagasi liikumise väntvõlli pöörlevaks liikumiseks ja vastupidi, olenevalt sellest, mis sugune neist on liikumise allikas.
"Väntvõll" - koosneb poolitatud võllist, mis on üheks tervikuks liidetud neid ühendava vända kaudu.
Sisepõlemismootorite tüübid.
Kahe- ja neljataktilised mootorid jagunevad omakorda bensiini (gaasi) ja diiselmootoriteks. Sisepõlemismootoreid liigitatakse veel, sõltumata kütusest või taktide arvust, õhkjahutusega ja vedelikjahutusega mootoriteks.
- Ridamootor (2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 12, 14, 16)
- V-Mootor (2, 4, 6, 8, 10, 12, 16, 20, 24)
- Boksermootor (2, 4, 6, 8, 12)
- VR-Mootor (5, 6, 7, 8, 12, 16)
- W-Mootor (3, 8, 12, 16)
- Y-Mootor (3, 6, 12, 18, 24)
- H-Mootor (4, 8, 16, 24, 40)
- X-Mootor (4, 8, 16, 24)
- Tähtmootor (3, 5, 7, 9, 11) (Lennukimootor)
- Ridatähtmootor ((6x2=12, 4x3=12, 6x4=24, 4x5=20, 2x6=12, 4x6=24, 6x6=36, 3x7=21, 4x7=28, 6x7=42, 8x7=56, 4x9=36) (Lennuki ja laevamootor)
- Mitmesektsiooniline tähtmootor (2x7=14, 2x9=18, 4x7=28) (Lennukimootor)
"(sulgudes on võimalik silindrite arv, rasvaselt on tänapäeval maismaasõidukitel kasutatavad mootorid)"


Puhja valla lipp.
Puhja valla lipp on Eesti haldusüksuse Puhja valla lipp.
Lipp on kinnitatud 29. septembril 1998.
Lipu kirjeldus.
Puhja valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Kangas on jagatud vertikaalselt kaheks võrdseks väljaks, vardapoolne väli on roheline ning lehvipoolne sinine. Kahte välja jagava joone alumisest servast tõuseb valge hundinui, mille kaks lehte paiknevad kanga alumisel poolel kaksiksarika kujuliselt. Kummagi välja ülaservas on üks hõbedane tähtrist.
Roheline värv sümboliseerib maad ja taimestikku, kui ka tasakaalukust, lootust ja arengut. Sinine värv tähistab rahu, usku ja tõde ning viitab Puhja valla veerohkusele. Valge märgib valgust, elu, puhtust. Puhja valla lipuvärvid viitavad ka Tartumaa vapile ja Liivimaa lipule. Hundinui on puhja soomaastikule väga tüüpiline taim. Tähtristid sümboliseerivad aga vaimuvalgust ja sihikindlust.


Puhja vald.
Puhja vald on vald Tartu maakonna lääneosas.
Külad.
Härjanurme, Järvaküla, Kaimi, Kureküla, Mõisanurme, Mäeselja, Nasja, Palupõhja, Poriküla, Ridaküla, Rämsi, Saare, Teilma, Tännassilma, Vihavu, Võllinge, Võsivere.


Palamuse valla lipp.
Palamuse valla lipp on Jõgeva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Palamuse valla lipp.
Lipp on kinnitatud 8. märtsil 1994.
Lipu kirjeldus.
Palamuse valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Punasel kangal on valge kirikukell, mille kohal kaks kollast ristikheinalehte.
Lipu normaalsuurus on 105x105 cm ning vallavalitsuse piduliku kandelipu vardaehiseks on kuldne ristikuleht.
Põhjendus.
Punane on apostel Bartolomeuse vapivärvus. Ka kohalik kirik on pühitsetud temale ning tema nimest tuleneb ka Palamuse nimi. Punane on ka nooruslikkuse ja elujõu sümbol ning seostub Tootsi-lugudega. Kirikust kui ka koolist lähtuvat vaimuvalgust sümboliseerib lipul olev valge kell. Kollased ristikulehed viitavad Jõgevamaale, tähistades ühtlasi põllupidamist ja heaolu.


Kouvola.
Kouvola on linn Soomes Lõuna-Soome läänis Kymenlaakso maakonnas. Linnas elab 30 700 inimest ja rahvastiku tihedus on 700,6 in/km².
Linnaõigused sai 1960. Kuulub Kouvola regiooni.
Kouvola paikneb Kymijoki ranna vahetus läheduses.
2009. aastast liitusid Kouvolaga Anjalankoski linn, Elimäki, Valkeala, Jaala ja Kuusankoski linn.
Ajalugu.
Tänaseni kohalikele tööd andvad puidu- ja paberitööstusetehased on ehitatud 1860.–70ndatel aastatel. Ja kuna toorainet ja toodangut pidi ka transportima, ehitati Helsingist Peterburi viiv raudtee läbi Kouvola. Raudteejaam valmis 1875. aastal.


Aleksandr Serov.
Aleksandr Nikolajevitš Serov (vene "Александр Николаевич Серов"; 23. jaanuar 1820 – 1. veebruar 1871) oli vene helilooja ja muusikakriitik.
Võimsa rühmaga ei saanud ta hästi läbi erimeelsuste tõttu Richard Wagneri loomingu, mis talle väga meeldis, ja Mihhail Glinka ooperite hindamisel.
Aleksandr Serov on kunstniku Valentin Serovi isa.


Pihtla valla lipp.
Pihtla valla lipp on Eesti haldusüksuse Pihtla valla lipp.
Lipp on kinnitatud 12. juunil 1997.
Lipu kirjeldus.
Pihtla valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Kangas on jagatud kahe ümberpööratud S-lõikega, mis moodustavad kaldjaotuse lehvipoolsest ülanurgast vardapoolsesse alanurka, siniseks ja kollaseks väljaks. Vardapoolne väli on sinine, lehvipoolne kollane. Mõlemal väljal on üks S-lõikest lähtuv vastandvärvi tähtrist.
Põhjendus.
Pihtla valla maad on kunagi taevaste vägede poolt ära märgitud (Kaali järv - meteoriidikraater), mida on silmas peetud ka valla lipu kujundamisel. Sinine on taeva ja vee, aga samuti vaimsuse ja puhtuse võrdkuju. Kollane on tule, energia, vilja ja jõukuse sümbol. Diagonaalteljel olevad tähtristid kujutavad muistset sündmust, mil taevast langev täht lõikus maapinda. Langemiskohta jäi sügav kraater, millest veega täitudes tekkis omapärane järv. Tähtrist meenutab ka ristiusu peamist sümbolit - risti.


Thomas Hobbes.
thumb
Thomas Hobbes (5. aprill 1588 – 4. detsember 1679) oli inglise ajaloolane, filosoof ja matemaatik. Ta oli üks peamisi absolutismi teoreetikuid ning ühiskondliku leppe teooria algataja.
Elukäik.
Thomas Hobbes sündis 1588. aastal Wiltshire'is või Malmesburys ning sai küllaltki hea hariduse. 1603. aastal läks ta õppima Oxfordi ülikooli, mille lõpetas 1608. aastal. Seejärel õnnestus tal saada tööd koduõpetajana Cavendishide perekonna juures. Cavendishid toetasid Hobbesi kogu tema ülejäänud elu. 1610. aastal käis Hobbes koos oma õpilase William Cavendishiga ringreisil Euroopas, ta kohtus mitmete tolleaegsete õpetlaste ja filosoofidega, ent huvitus toona kõige enam Vana-Kreeka ajaloost. Peagi hakkas ta tegelema aga ka geomeetria, matemaatika ning filosoofiaga. Tutvunud René Descartes'iga, võttis Hobbes peagi omaks tolle arusaamad maailma matemaatiliselt harmoonilisest ülesehitusest. Sellel põhines ka tema hilisem ühiskonnafilosoofia. Oma esimesed suuremad tööd selles vallas kirjutas ta vahetult enne kodusõja puhkemist, kuid need avaldati alles aastaid hiljem.
1640. aastal otsustas Hobbes Inglismaalt lahkuda, sest tülis kuningas Charles I ja parlamendi vahel oli ta oma kirjutistes toetanud esimest ning kartis samal aastal kokku kutsutud Pika Parlamendi poolseid repressioone. Ta asus elama Pariisi, kuhu peagi koondus suurel hulgal inglise rojaliste. 1646. aastal sai Hobbesist seal kroonprints Charlesi matemaatikaõpetaja.
Kodusõjast sügavalt mõjustatuna kirjutas Hobbes 1651. aastal oma peateose "Leviaatan". Selles sisalduvate religiooni ja traditsioonikriitiliste seisukohtade tõttu tekkisid tal aga vastuolud teiste inglise rojalistidega ning sama aasta lõpul oli ta saatuse irooniana sunnitud pagema Oliver Cromwelli juhitud vabariiklikule Inglismaale. Seal lubati tal rahulikult elada ning isegi oma teoseid avaldada. Kui monarhia 1660. aastal taastati, kasvas Hobbesi mõju aga veelgi, sest tema endine õpilane Charles II pidas teda meeles ning kutsus ta oma õukonda. Charles kaitses Hobbesi ka traditsionalistlike monarhistide süüdistuste ees kirikuvaenulikkuses ning seetõttu pääses ta ka oma teoste avaldamise keelustamisest. Hobbes jäi produktiivseks kirjameheks peaaegu kuni oma pika elu lõpuni, eriti ägedalt polemiseeris ta oma teooriate kriitikutega.
"Leviaatan".
Hobbesi peateoseks peetakse kirjutist "Leviaatan" ("Leviathan", 1651), kus ta väidab, et riik on inimühiskonnale parim eksisteerimisvorm, kuna ilma selleta valitseks loodusseisund, mis tähendaks 'kõikide sõda kõigi vastu'. Nimelt peab Hobbes inimest iseloomult egoistlikuks ja kui miski inimese tegevust ei piiraks, püüaks too Hobbesi arvates vaid enese soove ja vajadusi täita, teiste peale mõtlemata. Nii tekiks reguleerimata inimgrupi seas paratamatu huvide konflikt, mis viiks kõigivahelise sõjani. Selline elu oleks armetu, vilets ja lühike. Parimaks riigikorraks, mis selle ära hoiaks, peab Hobbes absoluutset monarhiat, kuna seal on võim koondunud ühe inimese kätte, kes peaks ideaalis olema õiglane ja omakasupüüdmatu ning suudaks seaduste ja ettekirjutustega ühiskonda kontrollida. Paljude inimeste võimulolekut pidas Hobbes ebasoovitavaks, kuna siis tekiksid paratamatult nendevahelised huvide konfliktid.
Riigi teket kujutas Hobbes ette ühiskondliku leppena: teatud hetkel tulid loodusseisundis elanud inimesed kokku ning otsustasid, et senise armetu olukorra parandamiseks peab üks neist saama piiramatu võimu, et kehtestada seadused ja ettekirjutused, mis ühiskonna kontrolli all hoiaksid. Maailmast pole teada ühtki riiki, mis sel viisil oleks tekkinud.
Samas ei pea Hobbes igasugust piiramatut võimu heaks: türanniat tuleks vältida. Kui piiramatu võimuga valitseja on muutunud türanniks, siis tuleks ta kukutada ning asendada uue ja õiglasema valitsejaga.
Hobbesi mõju.
Oma poliitilise filosoofiaga mõjutas Hobbes hilisemaid ideoloogiaid, eriti konservatismi ja selle käsitlust inimloomusest. Hobbesi filosoofiast olid mõjutatud suur osa hilisemaid ühiskonnafilosoofe, kes mõningaid ta seisukohti omaks võttes üldiselt talle siiski vastu vaidlesid, neist kuulsaim oli ilmselt John Locke.
Hobbesi filosoofia.
Ta arendas mõtet, et inimene pole loomult halb, kuid teda tuleb valitseda, sest temas on rohkem individualistlikku kui sotsiaalset. Lõpetamaks kõikide sõda kõikide vastu, lõid inimesed ühiskondliku lepinguga riigivõimu. Viimane on ühiskonnale vajalik, ning seetõttu on kasulik, kui see on võimalikult tugev. Kuninga võimu ei tohi piirata seadused ega kirik, kuninga ja parlamendi vahel jagatud võim viib kodusõjani, nagu juhtus Inglismaal. Absolutistliku kuningavõimu ülesanne on rahu ja isikliku julgeoleku kindlustamine. Hobbes rõhutas, et julgeolek ning rahu on ühiskonna kõige tähtsamad vajadused. Isikuvabadusi Hobbes eitas, revolutsioon oli tema arvates kuritegu.
Usuküsimustes tunnustas Hobbes kõrgema olendi olemasolu, arvates, et jumalat ei ole võimalik kujutada kehaliselt, vaid jumala olemus on haaramatu. Religioonis nägi Hobbes inimese hirmu ja rumaluse saadust, kuid pidas seda siiski vajalikuks korra hoidmiseks ühiskonnas.
Inglise filosoofid


Muḩammad al-Idrīsī.
al-Idrīsī 1154 koostatud maailmakaart Tabula Rogeriana
Abū ‘Abdullāh Muḩammad al-Idrīsī (araabia keeles أبو عبد الله محمد الإدريسي; umbes 1100 – 1165 või 1166) oli Araabia kartograaf. Al-Idrīsī oli väidetavalt prohvet Muḩammadi järeltulija.
Ta töötas Sitsiilia kuninga Roger II juures, kellele ta koostas 1154. aastal maailma kaardi ja kommentaarid sellele nime all "Geograafia". Kaardil ja raamatus on mainitud ka kohanimesid, mis võivad olla seotud Eestiga. Näiteks peetakse nime QLWRY Tallinna toonase nimekuju Kolõvan tõlgenduseks ja seega Tallinna esmamaininguks ajaloos. Seda oletab näiteks Lennart Meri raamatus "Hõbevalge", ehkki tähed sobivad hoopis paremini Kallaverega. Nime "Anhel" seotakse mõnikord Hanilaga.
Al-Idrīsī koostas maailmakaardi sekundaarsete allikate baasil, mistõttu tema teoses leidub väga ohtralt vigu. Seetõttu ei saa ka absoluutse kindlusega öelda, kas mõne kohanime seostamine Eestiga on õigustatud või mitte.


Novodevitšje kalmistu.
Novodevitšje kalmistu on surnuaed Moskvas Novodevitši nunnakloostri vahetus läheduses, viie metroopeatuse kaugusel Kremlist, Moskva jõe kaldapealsel.
Surnuaed tekkis sinna juba 16. sajandil, ajal mil Moskva suurvürst Vassili III rajas kloostri (1524).
Tänapäeval võtab kalmistu enda alla seitse hektarit maad ja sinna on maetud vähemalt 22 000 inimest.
Algselt maeti sinna vaid aadlikke ja kõrgeid vaimulikke. Alates 19. sajandist hakati surnuaiale matma ka silmapaistvaid lihtsurelikke. Nõukogude Liidu ajal muutus kalmistu n-ö esinekropoliks, kuhu maeti vaid kõrgeimad riigitegelased ja parteiliidrid. Samuti maeti sinna sõjaväe eliiti kuulunud isikud, Nõukogude Liidu kangelased, vene tuntud kirjanikud, kunstnikud, teadlased ja teatritegelased. Viimasel ajal maetakse sinna ruuminappuse tõttu üldiselt vaid tuntuid kultuuritegelasi. Otsuse, keda lubatakse matta sinna kalmistule, teeb riigi valitsus ja presidendi kantselei.
Paljud tuntud tegelased ei maetud Novodevitšje kalmistule mitte kohe pärast oma surma. Näiteks Nikolai Gogol, Anton Tšehhov ja Issaak Levitan maeti kalmistule ümber alles 1930. aastate algul.
Kalmistul ei puudu ka kenotaafid. Näiteks Solomon Lozovski ja Zafira Alijeva on maetud mujale, kuid neile seisab kalmistul hauamärk.
Tänapäeval pääseb kalmistule uudistama igaüks, kuigi see pole alati nii olnud. Näiteks pärast Nikita Hruštšovi surma (1971) pääses surnuaiale vaid erilubade alusel. Eriload väljastati sugulastele, kes käisid kalme hooldamas.


Evald Okas.
Evald Okas (28. november 1915 Tallinn – 30. aprill 2011) oli eesti maalikunstnik ja graafik.
Elukäik.
Üldhariduse omandas Nõmme Linna 1. Algkoolis ja Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumis. Õppis 1931. aastast Riigi Kunsttööstuskoolis, mille lõpetas Voldemar Melliku ja August Janseni käe all 1937. aastal dekoratiivmaalierialal. Lõpetanud kiitusega Kunsttööstuskooli, astus ta 1939. aastal Riigi Kõrgemasse Kunstikooli, kus Johannes Greenbergi juhatusel algasid süvenenud maaliõpingud. Lõpetas kooli 1941. aastal maalijana. Juba Kõrgema Kunstikooli õpilasena usaldati talle Kunsttööstuskooli aktiklassi juhendamine. Tema esimesed õpilased olid Esko Lepp ja Siima Škop. Näitustel hakkas esinema juba 1930ndate lõpul, mil Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Nõukogu ostis temalt ka esimesed tööd.
Mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse ning kuulus 1942. aastast Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi. Jaroslavlis tutvus Okas tuntud eesti kunstnikega nagu Aino Bach ja Richard Sagrits. Jaroslavli perioodil valmis kunstnikul seeria rindejoonistusi ja maale, samuti joonistas ta kaasjaroslavlasi. Sageli pidid kunstnikud töötama paaris, Okas pandi paari Eduard Einmanniga. Nende üks ühiseid teoseid kujutas von Sassi punkrit. 1960. aastal valminud graafilist lehte “Surnud maa” on kriitikud nimetanud nõukogude sõjateemalise kunsti kõige traagilisemaks teoseks.
1944. aastal kutsuti Evald Okas praegusesse Eesti Kunstiakadeemiasse. Ta töötas algul maali- ja siis aastakümneid graafikakateedris. Tema õpilased on olnud Ludmilla Siim, Tõnis Vint, Peeter Ulas, Marju Mutsu, Herald Eelma, Kaisa Puustak, Marje Üksine, Naima Neidre, Enno Ootsing, Tõnu Soo, Heldur Laretei, Allex Kütt – kogu eesti graafikute paremik mitmest aastakümnest. Sai 1954 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi professoriks ning 1993 Tallinna Kunstiülikooli emeriitprofessoriks.
Oli 1963–1971 ENSV Ülemnõukogu ja 1974–1983 NSV Liidu Ülemnõukogu liige.
Nõukogude Liidu Kunstide Akadeemia akadeemiku tiitel võimaldas arvukaid välisreise aastail, mil riigipiirid olid tavakodanikule suletud: Kesk-Aasia reisidest 1940ndate lõpul kuni 1960ndatel Jaapanisse, Indiasse, Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Itaaliasse, Kreekasse, Prantsusmaale jt. Euroopa riikidesse.
Isiklikku.
Maalikunstnik Mari Roosvalti, klaasikunstnik Kai Koppeli ja arhitekti ning graafiku Jüri Okase isa. Maalikunstnik Mara Maria Ljutjuki vanaisa.
Looming.
Varajane looming koosneb suures osas portree ja aktimaalidest. II maailmasõja ajal lõi realistlikke ajaloo- ja portreemaale. Pärast sõda jätkas sõjateema käsitlemist suuremõõtmelistes kompositsioonides. Hilisematel aastakümnetel maalis meeleliselt avatud teatraalseid kompositsioone, kujutades artistlikke stseene teatri- ja muusikavaldkonnast, arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat.
1950ndate teisel poolel hakkas viljelema graafikat. Loonud üle 3000 protree ja aktimotiividega eksliibrise. Tänaseks on muutunud kättesaamatuks rariteediks tema kuivnõelasari "Reisimuljeid Itaaliast" (1961), sari "Pariis" (1962) ning Jaapani-reisist inspireeritud ofordid 1963. aastast.
1970ndatest maalis meelelisi akte ning erksakoloriidilisi teatraalseid figuurikompositsioone. Ta tõi eesti maalitraditsiooni- ja graafikasse kunstiküpse meelelis-erootilise käsitluse kaasaegsest naisest, kujtuades läbi kõikide loominguperioodide nii eksootilisi naisartiste kaugetelt maadelt kui ka varjamatult erootilisi naisakte. Tuntuimad teosed "Giovannina" (tušš, 1957), "Sügis ateljees" ja "Akt linna taustal" (õli, 1957).
On koos Elmar Kitse ja Richard Sagritsaga Estonia teatri laemaali autor (1947).
E. Okas on end tõestanud uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaalizhanris.
Mõned Evald Okase tuntumad teosed on "Naine ja Hobune II", "Puhkav akt" ja akt "Pilved".
24. novembril 2009 esilinastus Kumu Kunstimuuseumi auditooriumis tõsielufilm „Evald Okas”, mille stsenarist on Juta Kivimäe ja režissöör Tõnu Virve.


Pilt.
"See artikkel räägib kujutisest; pildi kohta näidendis ja etenduses vaata artiklit Pilt (teater)
Pilt on tehiskujutis, millegi visuaalne, harilikult kahemõõtmeline taasesitus.
Pilt võib olla loodud optilisel teel (foto, projektsioon), käsitsi või graafiliselt (joonistused, maalid, graafikateosed, gravüürid jne.) või elektrooniliselt (arvutigraafika, fototöötlus jne).


Johannes Brahms.
Johannes Brahms (7. mai 1833 Hamburg – 3. aprill 1897 Viin) oli saksa helilooja, pianist ja dirigent, üks juhtivaid romantismiajastu muusikuid. Sündinud Hamburgis, veetis Brahms suure osa oma elust Viinis, kus ta oli kohaliku muusikaelu üks korraldajatest. Brahmsi eluajal olid tema populaarsus ja mõjuvõim märkimisväärsed, mistõttu nimetas 19. sajandi dirigent Hans von Bülow teda Johann Sebastian Bachi ja Ludwig van Beethoveni kõrval üheks „Kolmest klassikalise muusika „B“-st“.
Brahms kirjutas muusikat klaverile, kammeransamblile, sümfooniaorkestrile, häälele ja koorile. Ta oli virtuoosne klaverimängija, mistõttu oli ta ise oma teoste esiettekannetel interpreediks (esitajaks). Ta töötas koos paljude kaasaja kuulsate muusikutega, sealhulgas pianist Clara Schumanni ja viiuldaja Joseph Joachimiga. Paljud tema teostest kuuluvad pidevalt tänapäeva kontsertide repertuaaridesse. Brahms kompromissitu täiuslikkuseihalejana hävitas paljud oma teostest ning jättis mõned neist välja andmata.
Brahmsi peetakse tihti nii konservatiiviks kui ka uuendajaks. Tema muusika on tugevasti mõjutatud barokiajastu ja klassitsistlikust muusikast nii vormilt kui ka muusikaliselt. Ta oli keerulise ja kõrgeltdistsiplineeritud kontrapunkti ning töötluse meister. Brahms sidus oma muusikas saksa tõsiduse romantismi eripäradega, tänu millele on tunda uuenduslikkust nii tema harmoonias kui ka meloodias. Kui Brahmsi kaasaegsed pidasid tema muusikat liiga akadeemiliseks, siis paljud hilisemad muusika suurkujud nagu novaatorlik Arnold Schönberg ja konservatiivne Edward Elgar on tema komponeerimise meisterlikkust imetlenud. Tema järjekindlus ja põhjalikkus on olnud eeskujuks paljudele hilisematele heliloojatele.
Varased aastad.
Maja Hamburgis, mille esimesel korrusel Brahms sündis
Johannes Brahms pärineb paljulapselisest põhjasaksa perekonnast. Tema isa mängis metsasarve ja kontrabassi ning esines oma väikse ansambliga Hamburgi tantsulokaalides. Brahms alustas klaveriõpingutega seitsmeaastaselt, tema komponeerimisanne paistis välja juba nooruses. „Fantaasiad ühest armastatud valsist“, mille Brahms kirjutas aastal 1849, annavad tunnistust tema virtuooslikust klaverimänguoskusest.
Tiitelleht teosest, mille noor Brahms komponeeris pseudonüümi „G. W. Marks“ all
Oma esimesed teosed avaldas Brahms pseudonüümide G.W. Marks ja Karl Würth all, kusjuures kirjutades teostele suured oopusenumbrid. Algselt kirjutas ta põhiliselt klaveriteoseid, kuna orkestrimuusika piirid ja võimalused polnud tema jaoks piisavalt südamelähedased. Hiljem, kui Brahms orkestrimuusika kirjutamisega alustas, palus ta oma sõpruskonnast kogenumate komponistide abi.
1853. aastal tutvus ta viiuldaja Joseph Joachimiga, kes on Brahmsi kohta kirjutanud: „Tema teostes on juba praegu nii palju tähenduslikku, mida ma pole veel ühegi temavanuselise noore kunstniku juures kohanud.“
Joachim soovitas Brahmsil kohtuda Ferenc Lisztiga, kes oli parasjagu õukonnakapellmeister Weimaris. Joachim lubas Brahmsile teda mainida ühes kirjas muusikakirjastusele „Breitkopf & Härtel“, kuid Brahms seda ei soovinud. Seepeale veenis Joachim teda Düsseldorfi minema, et üles otsida seal viibinud helilooja Robert Schumann.
Uued teed.
Pealkirjaga „Uued teed“ ("„Neue Bahnen“") ilmus 25. oktoobril 1853 ajakirjas "„Neue Zeitschrift für Musik“" esimene artikkel Johannes Brahmsist. Kirjutise autoriks oli ajakirja asutaja Robert Schumann.
Schumann tutvustas Brahmsi muusikakirjastusele „Breitkopf & Härtel“, kes nõustus üksikute Brahmsi teoste avaldamisega. See leping tegi 20-aastase helilooja Saksamaal üleöö kuulsaks. Paljud muusikahuvilised soovisid temast rohkem kuulda, tema noote näha, tema andest teada. Brahmsile valmistas avalikkuse huvi aga hirmu, kord viis see lausa osade teoste põletamiseni.
Detmold ja Hamburg.
Pärast Schumanni surma 1856. aastal viibis Brahms Hamburgis, kus ta moodustas ja juhatas naiskoori ja Detmoldis, kus ta oli õukonna muusikaõpetaja ja dirigent. Brahms oli solistiks,kui 1859. aastal tuli ettekandele tema esimene klaverikontsert. 1862. aastal külastas Brahms esmakordselt Viini, jäädes sinna ka talveks, sai temast 1863. aastal Viini Lauluakadeemia dirigent. Kuigi ta lahkus töökohalt juba järgmisel aastal, otsides võimalust dirigeerida väljaspool Viini, sidus ta end ikka järjest enam selle linnaga, kuhu ta varsti rajas oma kodu. Aastatel 1872 – 1875 juhatas ta Viini kontserdisarja "„Gesellschaft der Musikfreunde“" („Muusikasõprade ühiskond“). 1877. aastal pakuti talle Cambridge'i Ülikooli audoktori kraadi, millest Brahms loobus. Kaks aastat hiljem võttis ta kraadi vastu Breslau Ülikoolist, tänuks austusavaldusele kirjutas ta Akadeemilise piduliku avamängu (op 80).
Kuulsuseaastad.
1868. aastal toimus Brahmsi suurima vokaalsümfoonilise teose "Saksa reekviem" esiettekanne, mis kinnitas Brahmsi kuulsuse Euroopas. See võis talle lõpuks anda eneseusu lõpetamaks mitmeid teoseid, millega ta oli aastaid tegelenud. Nende seas on näiteks kantaat "Rinaldo", Esimene keelpillikvartett, Kolmas klaverikvartett ja Esimene sümfoonia. Viimane valmis alles 1876. aastal, kuigi ta oli sellega alustanud juba 1860. aastate alguses. Tema ülejäänud kolm sümfooniat järgnesid 1877., 1883. ja 1885. aastal. Aastast 1881 võimaldati tal proovida uusi orkestriteoseid koos Meiningeni hertsogi õukonnaorkestriga, mille dirigendiks oli Hans von Bülow. Brahms oli solistiks Teise klaverikontserdi esiettekandel 1881. aastal Pestis.
Brahms reisis tihti nii tööasjus kontsertreisidel kui ka lõbuks. 1878. aastatest edasi külastas ta kevadel sageli Itaaliat ja otsis tavaliselt endale välja meeldiva maakoha, kus ta sai tegeleda kompositsiooniga terve suve vältel. Brahms oli suur jalutaja ja eriti nautis ta aega veeta vabas õhus, kus ta tundis, et ta mõtted on selgemad.


Konnetaabel.
Konnetaabel (prantsuse: "connétable" 11.-17. sajandi Prantsusmaal.


Konstaabel.
Konstaabel (inglise: "constable" Inglismaal; lossi- või kindlusekomandant.
Tänapäeval on konstaabel politseiametnik paljudes riikides, sealhulgas ka Eestis (kuni 31. detsembrini 1925 oli Eesti politsei vastava ametikoha nimetuseks rajooniülem).


Habsburg.
Habsburg on küla ja vald Šveitsis Aargau kantonis Bruggi ringkonnas. Habsburg asub Aare jõe orus. Aastal 2005 elas seal 399 inimest. Selle pindala on 2,23 km2.
Habsburgis asub Habsburgi linnus, mis pärineb 11. sajandist ja oli Habsburgide dünastia põhiresidentsiks. Esialgu kandis linnus nime "Habichtsburg" või "Havichtsburg" (Hauka linnus), kuid alates 12. sajandi algusest hakkasid sealsed krahvid endid kutsuma Habsburgi krahvideks. See nimi kandus üle ka linnuse kõrvale 15. sajandil tekkinud külale.
Alates 13. sajandist oli Habsburgi krahvkond Habsburgide vasallide käes, 15. sajandil kaotati piirkond Šveitsile. Aastal 1798 läks ala koos kogu ülejäänud Šveitsiga Prantsusmaa ülemvõimu alla ning moodustati Helveetsia Vabariik. Alates 1804. aastast kuulub Habsburgi linnus (seega ka piirkond) Aargau kantonile.
Alates 1971. aastast on piirkonna elanikkond enam kui kahekordistunud, sest varem ehitamiseks suletud suur maatükk jagati siis väiksemateks kruntideks.


Raimonds Pauls.
Raimonds Pauls, õieti Ojārs Raimonds Pauls (sündinud 12. jaanuaril 1936 Riias) on Läti helilooja, pianist ja poliitik.
Elulugu.
Aastal 1958 lõpetas ta Läti Riikliku Konservatooriumi pianistina ja 1962 heliloojana.
Aastal 1958 hakkas ta esinema koos Riia estraadiorkestriga, alates 1964. aastast oli sama orkestri muusikaline juht, esines kontsertidega Gruusias, Armeenias jaUkrainas. Aastatel 1973–1978 oli Pauls instrumentaalansambli Modo kunstiline juht, 1978–1982 Läti Tele- ja Raadiokomitee orkestri dirigent ning 1982–1988 Läti Raadio muusikasaadete peatoimetaja.
Aastal 1986 algatas Pauls noorte artistide konkursi "Uus laine", mis toimub igal suvel Jūrmalas.
Aastatel 1988–1993 oli Raimonds Pauls Läti kultuuriminister ning seejärel alates 1993. aastast president Guntis Ulmanise nõunik. Alates 1998. aastast on ta Läti seimi liige, kuid on teatanud, et 2010. aasta valimistel ta enam ei kandideeri. Parlamendi pressiteenistuse andmetel aprillist 2010 on ta üks kahest Seimi liikmest, kes pole kolme aasta jooksul kõnepuldis sõna võtnud.
Aastal 1999 esitati Pauls Läti presidendi kandidaadiks, aga ta loobus kandideerimast.
Tunnustused.
Pauls on saanud aunimetuse NSV Liidu rahvakunstnik (1985), ta on Läti Teaduste Akadeemia auliige ja Rootsi kuningliku Põhjatähe ordeni I klassi kavaler (1995).
Suvel 2009 määras Venemaa president Dmitri Medvedev Paulsile ordeni Kuldne Pistrik.
Looming.
Oma kõige populaarsemad laulud on Pauls loonud koostöös luuletajate Ilja Rezniku, Robert Roždestvenski ja Janis Petersiga.
Paulsi laule on esitanud näiteks Аlla Pugatšova, Sofia Rotaru, Roza Rõmbajeva, Laima Vaikule, Nikolai Gnatjuk, Jaak Joala, Valeri Leontjev, Andrei Mironov.
Pärnu teatris Endla on lavale toodud muusikaline etendus Paulsi lauludest, mille esietendus oli 7. märtsil 2009.


Karlskrona.
Karlskrona on linn Rootsis, Blekinge lääni ja Karlskrona valla halduskeskus. Asub Läänemere ranniku saartel. Linna keskus asub Trossö saarel.
Karlskrona asutati 1679. aastal Karl XI laevastikutugikohana.
Linn on tuntud oma barokkarhitektuuri poolest. Karlskrona meresadam kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Karlskronas tegutseb Blekinge tehnikakõrgkool (Blekinge Tekniska Högskola, lühendatult BTH, varasema nimega Högskolan i Karlskrona-Ronneby). Kõrgkool on spetsialiseerunud IT- ja planeerimisalasele haridusele.


Gbadolite.
Gbadolite on linn Kongo DV-s, Põhja-Ubangi provintsi halduskeskus. Asub Oubangui jõe kaldal Kesk-Aafrika Vabariigi piiri lähedal.
Gbadolite on ümbritsetud vihmametsaga ja sinna pääseb vaid lennukiga.
Linnas oli Kongo DV enidse presidendi Mobutu Sese Seko residents. Ta lasi ehitada sinna kolm uhket paleed, mida hakati kutsuma Vihmametsa Versaille'ks.
Linna servas on lennuväli, kuhu võisid maanduda ka Concorde'id, mida Sese Seko sageli rentis.


Boma.
Boma on linn Kongo DV-s Kesk-Kongo provintsis. Asub Kongo jõe suudmes.
Boma oli Belgia Kongo pealinn 1886 kuni 1926, kui pealinn viidi üle Léopoldville'i (tänapäeval Kinshasa).


Masinaehitusmaterjalid.
Masinaehitusmaterjalid on materjalid, mida masinaehituses kasutatakse detailide valmistamiseks.
Materjali valik.
Materjali õigest valikust oleneb suurel määral nii detaili kui ka kogu masina kui terviku kvaliteet.
Materjal valitakse lähtudes masina otstarbest, detaili ülesandest, selle valmistamise viisist ning mitmest muust asjaolust.
Liigitus.
Masinate detaile valmistatakse metallidest ja mittemetalsetest materjalidest.
Masinaehituses kasutatavad metallid jagunevad mustadeks ja värvilisteks metallideks.
Mustad metallid jagunevad omakorda malmideks ja terasteks.
Musti metalle kasutatakse nende suure tugevuse ja jäikuse ning suhteliselt madala hinna tõttu väga laialdaselt.
Hallmalm on masinaehituses põhiline valumaterjal. Selest valatakse tööpinkide sänge, mitmesuguseid keredetaile, kandureid, hoo- ja rihmarattaid, hoobi jms.
Tempermalmist detailide toorikuid saadakse samuti ainult valamise teel. Võrreldes teiste malmidega on tempermalmil suurem löögitugevus ning teda kasutatakse detailide valmistamiseks milledele mõjub mõningane (juhuslik) löökkoormus.
Valgemalm on suure kõvadusega, habras ning halvasti lõiketöödeldav metall. Teda kasutatakse niisuguste detailide valmistamiseks, mis peavad olema kulumiskindlad või töötavad agressiivsetes keskkondades.
Teras on põhiliselt raua ja süsiniku baasil moodustatud sulam, mille süsiniku sisaldus on alla 2,14%´(malmides on süsiniku sisaldus üle 2,14%).
Teraseid võib jagada mitmesse gruppi
Veel saab teraseid liigitada kvaliteedi, keemiliste omaduste ja struktuuri järgi.
Sisepingete kõrvaldamiseks ja teraste mehaaniliste omaduste parandamiseks kasutatakse termilist töötlemist - lõõmutamist, normaliseerimist, parendamist, karastamist ja noolutamist.
Tavalise kvaliteediga süsinikterastest valmistatakse detaile, mida ei ole vaja termiliselt töödelda, kvaliteetsetest süsinikterastest aga termilist töötlust nõudvaid detaile.
Legeeritud terastest tehakse masinate vastutusrikkaid detaile, mis peavad olema eriti tugevad, kuumustugevad jm.
Värvilised metallid, mida kasutatakse masinaehituses, jagunevad põhiliselt vasesulamiteks (pronksid, messingid, babiidid) ja kergsulamiteks (alumiiniumi- ja magneesiumisulamid).
Pronks on vask|vase sulam tina, plii, raua või alumiiniumiga. Kasutatakse kui antifriktsioonmaterjali liugelaagrite liudade ja tigurataste hammasvööde valmistamiseks.
Babiit on vase, tina, plii ja antimoni sulam. Heade antifriktsiooniomaduste tõttu kasutatakse seda liugelaagrite liudade katmiseks.
Kergsulamid on alumiiniumi- ja magneesiumisulamid. Näiteks sisaldab hästi valatav alumiiniumisulam silumiin kuni 14% räni; duralumiinium - kuni 5,5% vaske jne. Magneesiumi sulamid alumiinumi, vase, nikli ja tsink|tsingiga on heade valuomadustega, kerged ning hõlpsasti lõiketöödeldavad. Neist valmistatakse masinate ja seadmete keresid ning vähekoormatud detaile,
Mittemetalsetest materjalidest kasutatakse masinaehituses puitu, kummit, nahka, asbesti, metallkeraamikat, plastmasse jt.
Eriti laialdaselt on tänapäeval levinud plastmassid, seda peamiselt nende kerguse, tugevuse, agressiivsetele keskkondadele vastupidavuse ning friktsioonilisuse või antifriktsioonilisuse tõttu Kõikide plastmasside heaks omaduseks on nende vormitavus suhteliselt madalatel temperatuuridel, mis võimaldab keerulise kujuga detaile saada kõrgtootlikel meetoditel.
Metallide asendamine plastmassidega alandab märgatavalt masinaehitustoodangu töömahukust ja maksumust.
Plastmassidest valmistatakse mitmesuguseid suhteliselt vähekoormatud detaile nagu keresid, hammasrattaid, rihmarattaid, laagrite liudu, pukse, käepidemeid. Eriti laialdaselt kasutatakse neid elektri- ja raadiotööstuses paneelide, alusplaatide, isolaatorite ja paljude teiste detailide valmistamiseks.
Plastmasside negatiivseks, seni veel kõrvaldamata omaduseks on kalduvus vananemisele. Vananemisega kaasneb mehaaniliste omaduste ning aja jooksul isegi mõõtmete järkjärguline muutumine.


Mafia.
pisi
Mafia on saar India ookeanis Aafrika idarannikul. Saar on mandrist eraldatud 17 km laiuse Mafia väinaga. Kuulub Tansaania Pwani piirkonda. Saare elanike arv on 40 800 (2002). Pindala on 394 km². Suurim linn on Kilindoni.


Pinge (elekter).
Pinge ehk elektriline pinge on füüsikas ja elektrotehnikas kasutatav füüsikaline suurus, mis iseloomustab kahe punkti vahelist elektrivälja tugevuse erinevust ning määrab ära kui palju tööd tuleb teha laengu ümberpaigutamiseks ühest punktist teise.
Pinge mõiste võttis 1776. aastal kasutusele inglise füüsik Henry Cavendish, kes uuris elektri nähtusi ja elektrilaengute jagunemist.
Elektrivälja kahe punkti vaheliseks pingeks, tähisega U, nimetatakse suhet,
kus q on mingi positiivne punktlaeng ja A on töö, mille elektriväli teeb selle laengu ümberpaigutamiseks ühest elektrivälja punktist teise. Seega on elektriline pinge skalaarsuurus.
Pinge ühikuks SI-süsteemis on volt. Üks volt (tähistatakse V) on selline pinge, mille puhul 1 kuloni suuruse laengu ümberpaigutamisel teeb elektriväli tööd 1 džaul.
Elektrivälja kahe mõõdetava punkti vaheline pinge langeb enamasti kokku nende punktide potentsiaalide vahega, kuid ei võrdu süsteemi alguses ja lõpus mõõdetava pingega.
Elektrotehnika.
Elektrotehnikas on pinge elektrisüsteemide ja -seadmete üks tähtsamaid tunnussuurusi. Mitmefaasilises elektrisüsteemis eristatakse liinipinget ja faasipinget. Kasutusel on veel mõisted 'nimipinge' ja 'tööpinge'; neid väljendatakse liinipingete efektiivväärtusena. Elektrisüsteemides kasutatakse veel mõisteid väikepinge, madalpinge (kuni 1 kV) ja kõrgepinge (pinge üle 1 kV).


Soojuskindlus.
Soojuskindlus ehk kuumakindlus on materjali võime säilitada tugevust ja mitte roomata kõrgetel temperatuuridel.
Masinaehituses mõistetakse soojuskindluse all masinaelemendi omadust töötada etteantud temperatuuril ettenähtud tööea kestel. Ülekuumenemine töö ajal on ohtlik. Ülekuumenemisel väheneb materjali tugevus, halvenevad määrdeomadused, paisumise tõttu vähenevad liikuvates sõlmedes lõtkud, mis võib viia sööbimise ja purunemiseni.
Normaalse soojusrežiimi tagamiseks tehakse soojusrežiimi arvutusi tiguülekannete, liugelaagrite, pidurite jms konstrueerimisel. Arvutatakse välja hõõrdumisel tekkinud ning pindade ja aluse kaudu eralduv (soojusülekanne, kiirgamine, konvektsioon) soojushulk. Tasakaaluvõrranditest leitakse konstruktsiooni temperatuur. Vajaduse korral tehakse projekti muudatusi: lisatakse täiendavaid jahutuselemente, suurendatakse jahutava õli hulka.
Terase kuumakindluse tõstmiseks legeeritakse teda volframi, molübdeeni ja vanaadiumiga.


Vibrokindlus.
Vibrokindlus ehk vibratsioonikindlus on masinaelemendi omadus töötada vajalikus režiimidiapasoonis, vältides resonantsipiirkondi.
Vibratsioon vähendab masinate töökindlust. Detailis tekivad vahelduvad pinged, mis viivad kiiremale väsimuspurunemisele. Resonantsi tekkimisel on purunemisoht eriti suur.


Kulumiskindlus.
Kulumiskindlus on masinaelemendi omadus säilitada etteantud tööea jooksul hõõrduvate pindade vajalikud mõõtmed. Detailide kulumisel võib nende tugevus ristlõike vähenemise või dünaamilise koormuse kasvamise tõttu langeda, samuti võivad detailid täielikult ära kuluda (näiteks mullatöömasinate tööorganid). või tekitada suuremat müra (kiirekäigulistes transpordi- ja tehnoloogilistes masinates). Detailide kulumiskindlust aitab suurendada nende kõvaduse ja pinnasileduse tõstmine, mustuse vältimine ning hõõrduvate pindade õlitamine. Liugelaagrite kulumiskindlus tõuseb tunduvalt kui tagatakse nende töö vedelikhõõrdumise režiimil.
Kulumise põhiliigid.
Kõik kulumisliigid toimivad üheaegselt. Olenevalt keskkonna- ja töötingimustest kerkib esile üks või teine. Näiteks lahtises hammasülekandes kulub hamba pind enne enamasti ära, kui väsimusnähud jõuavad ilmuda. Kinnises hästi määritavas ülekandes lõpetab detaili töö piting. Turbatööstusmasinates nihkub esiplaanile korrosioonmehaaniline kulumine. Sööbekulumise tekkimist tuleb tingimata juba eelnevalt vastavate konstruktiivsete võtetega ja materjali valikuga vältida. See võib aga ikkagi esineda lahtistes ülekannetes.
Teadus, mis uurib kulumist.
Teadus, mis uurib pindade omadusi ning kulumis- ja hõõrdenähtusi, kannab nimetust triboloogia.
Sissetöötamise periood.
Sissetöötamise perioodil on suur kulumine. Sel ajal toimub pindade mikrokonarate mahahõõrumine, pindade sobitumine. Kulumisprodukti eraldub palju ja määrdeõli mustub. Sellel kulumise esimesel perioodil peab masina töörežiim olema mõõdukas, õli tuleb vahetada tihti.
Püsikulumise periood.
Püsikulumise perioodil töötab hõõrdepaar stabiilselt pikemat aega. Kulumise intensiivsus on sel ajal enam-vähem püsiv. Kui hõõrduvaid pindu veel pidevalt vedelikmäärida, siis on kulumine väga väike.
Katastroofilise kulumise periood.
Kui pinnad on lõpuks kulumise tõttu niivõrd riknenud ja lõtkud hõõrdepaaris sel määral suurenenud, et tekivad löögid ja müra, on saabunud kolmas katastroofilise kulumise periood. Nüüd ei ole sõlme edasine kasutamine enam otstarbekas ja sageli on see ka võimatu.
Kulumiskindluse arvutused.
Kulumiskindluse arvutustes ja ressursi hinnanguil lähtutakse tihti seosest
Ülemäärane kulumine on enamasti see, mis lõpetab masinaelemendi tööelu. Seetõttu ongi kulumiskindlus konstruktori ja masinakasutaja huviorbiidis.


Masinaelement.
Masinaelement on masina elementaarosa, mis täidab mingit kindlat ülesannet.
Traditsiooniline liigitus.
Toodud klassifikatsioon sobib rohkem käsiraamatu jaoks ning pärineb eelmise sajandi esimesest poolest. Kui aga jälgida sidemeid masinaelementide vahel- mis on mille jaoks- ja masina konstrueerimise ligikaudset loogilist järjekorda, siis sobib paremini funktsionaalne liigitus.
Keskne masinaelement.
Keskseks masinaelemendiks tuleb lugeda võlli. Ülekanded on vaid selleks, et võllid vajalikul viisil pöörleksid. Ülekandeid võib valida ühe ja sama ülesande täitmiseks mitmesuguseid. Mõnedel juhtudel (ventilaatorid, pumbad jne.) pole ülekandeid üldse vaja.


Paul von Hindenburg.
Paul Ludwig Hans Anton von Beneckendorff und von Hindenburg (2. oktoober 1847 – 2. august 1934) oli Saksamaa sõjaväelane (feldmarssal aastast 1914) ja riigitegelane, president aastatel 1925–1934.
Elulugu.
Hindenburg sündis Posenis (tänapäeva Poznańis) Preisi aadliku pojana ning astus juba teismelisena sõjaväekooli. 1866 osales ta võidukas Königgrätzi lahingus ning sõdis ka Saksa keisririigi rajamiseks peetud Preisi-Prantsuse sõjas 1870–1871. 1903 sai ta kindrali aukraadi ning läks 1911 erru.
Esimeses maailmasõjas.
1914, kui puhkes Esimene maailmasõda, kutsuti Hindenburg teenistusse tagasi ning määrati koos Erich Ludendorffiga Idarinnet juhtima. Üheskoos võitsidki nad Tannenbergi lahingu ning kindlustasid Venemaa pealetungi peatamise. Novembris 1914 määrati Hindenburg Idarinde juhatajaks ning ta sai feldmarssali aukraadi. 1914–1916 saavutati tema juhtimisel olulisi võite. Ta sai Saksamaal populaarseks ning sellele aitas kaasa riigipropaganda, mis vajas edukuse ja preisiliku militarismi sümbolit.
1916. aasta 30. augustil määrati Hindenburg Saksamaa keisririigi sõjavägede Peastaabi ülemaks ning ta alustas taas koostööd Ludendorffiga. Kuid 1918. aastal, kui oli selge, et Saksamaa on sõja kaotanud, puhkesid Ludendorffi ja Hindenburgi vahel erimeelsused. Ludendorff soovitas esialgu relvarahu, siis aga otsustas end sellega mitte siduda ning astus tagasi. Hindenburg otsustas aga postile edasi jääda ning püüda võimalikult häid alistumistingimusi välja kaubelda. Ta saavutas keiser Wilhelm II troonist loobumise ning jäi Peastaabi juhiks kuni sõja lõpuni. Siis läks ta uuesti erru ning plaanis avalikust elust täielikult tagasi tõmbuda.
Presidendina.
Kuid 1925. aastal toimunud presidendivalimistel polnud ühtegi tugevat kandidaati ning lõpuks plaaniti ametisse seada kompromisskandidaat Wilhelm Marx. Too ei sobinud aga konservatiividele ning need hakkasid Hindenburgi keelitama, et ta oma kandidatuuri üles seaks. Lõpuks Hindenburg nõustuski ning võitis sõltumatu kandidaadina valimised.
Hindenburg oli küll monarhist, kuid presidendina ei teinud ta midagi, et valmistuda monarhia taastamiseks Saksamaal, jäädes sõjaväelaslikult truuks oma vandele Weimari vabariigi ees.
1932 sundisid Hindenburgi lähikondlased, eriti poeg Oskar von Hindenburg, teda uuesti presidendiks kandideerima, kuna ta oli ainus kandidaat, kes võinuks võita Adolf Hitlerit. Vana ja haige Hindenburg pidigi sellega nõustuma ning valiti uuesti presidendiks. Talle ei meeldinud Hitler, kuid 1933. aasta alguses oli Saksa parteipoliitika tupikusse jooksnud ning Hindenburgil ei jäänud muud üle kui Hitler kantsleriks määrata. Ta lootis, et valitsuse mõõdukad jõud tasakaalustavad natsionaalsotsialiste, kuid Hitler oskas neist juba mõne kuu möödudes lahti saada.
Surm.
1934. aastal Hindenburg suri ning vastavalt põhiseadusele sai presidendi kohusetäitjaks kantsler Hitler. Ta korraldas kohe rahvahääletuse, millega 90% häältega kinnitati kantsleri ja riigipea kohtade ühendamine.
Hindenburg maeti Tannenbergi memoriaali, kuid Teise maailmasõja lõpus viidi ta säilmed Lääne-Saksamaale, et need ei langeks nõukogude sõdurite saagiks. Seal maeti ta ümber Elisabethi kirikusse Marburgis Lahni ääres.
Mälestuse jäädvustamine.
Zabrze linn Ülem-Sileesias nimetati 1915. aastal tema auks Hindenburgiks.
Hindenburg, Paul von
Hindenburg, Paul von
Hindenburg, Paul von
Hindenburg, Paul von


Materjal.
Materjal on aine, millest midagi valmistatakse.


LAMP-platvorm.
Täpsemalt on see avatud lähtekoodiga veebiplatvorm.
AMP paketid on kombineeritud installpaketid, mis koosnevad Apache, MySQL ja PHPst.
Sarnaselt LAMP-iga võib komplekteerida ka teistuguseid kooslusi OS+Veebiserver+AndmeBaasiMootor+PaindlikProgrammeerimiskeskkond,
n.t FreeBSD+Apache+PostgreSQL+PHP.


Vardo Rumessen.
Vardo Rumessen (sündinud 8. augustil 1942 Pärnus) on Eesti pianist, muusikateadlane ja poliitik.
Rumessen sündis Pärnus muusikute perekonnas. Tema isa Voldemar Rumessen oli koorijuht ja muusikaõpetaja, ema Velda Rumessen ooperilaulja.
Haridus.
Rumessen õppis Pärnu 1. Keskkoolis. 1961 lõpetas ta Pärnu Laste Muusikakooli klaveriklassi, õpetajaks Alice Mardi, ja 1964 Tallinna Muusikakooli Hilja Olmi klaveriklassis. 1964–1971 õppis ta Tallinna Konservatooriumis, õppejõududeks professorid Bruno Lukk ja Eugen Kelder.
Ametikohad.
Rumessen on organiseerinud muusikapäevi: Eduard Tubina muusikapäevad 1990 ja 1995 ning Rudolf Tobiase muusikapäevad 1992.
Plaadistused ja publikatsioonid.
Ta on heliplaadistanud ka Heino Elleri ja Eduard Oja klaveri- ja kammermuusikat.
Ta on restaureerinud ja kirjastanud Rudolf Tobiase klaverikontserdi ja oratooriumi "Joonase lähetamine".
Heliplaadistanud Eduard Tubina, Rudolf Tobiase, Mart Saare, Heino Elleri ja Eduard Oja klaveri- ja kammermuusikat.
Avaldanud üle 70 noodiväljaande ja raamatu eesti heliloojate Rudolf Tobiase, Mart Saare, Artur Kapi, Heino Elleri, Peeter Süda, Heino Elleri, Eduard Oja ja Eduard Tubina elust ning loomingust.
Isiklikku.
Rumessen on teist korda abielus. Abikaasa Maaja Rumessen töötab rahvusooperis "Estonia" ooperikooris.
Esimene abikaasa oli laulja Tiiu Levald.
Tema õemees on ajakirjanik Madis Salum.


Ludwig Müller.
Ludwig Müller (23. juuni 1883 Gütersloh – 31. juuli 1945 Berliin) oli saksa usuteadlane.
Ta oli aastast 1931 Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei liige. Alates 27. septembrist 1933 oli ta Saksa Evangeelse Kiriku riigipiiskop.


Ruunid.
Ruunid on vanade germaanlaste tähestik, mis tekkis esimestel sajanditel pKr väidetavalt ladina tähestiku eeskujul.
Sõna "ruun" on seotud protogermaani sõnaga "*runo" (loits, saladus, sosin).
Esimesed kindlad andmed ruunidest pärinevad umbes aastast 200 pKr (näiteks relvaohvrid Illerup ådalis Jüütimaal). Ruunid (veidi erinevad variandid) olid kasutuses enamike germaani rahvaste juures, kõige kauem — ligikaudu 13. sajandini, rahva seas ka kauem — kasutati neid Skandinaaviamaades.
Ajalugu.
Arvatakse, et ruunitähestik tekkis germaanlaste aladel, mis olid kontaktis Rooma riigiga, kuid mitte piiri vahetus läheduses. Viimasel juhul oleks tõenäoliselt üle võetud ladina tähestik ja mitte loodud oma, sellest märgatavalt erinevat tähestikku. Võimaliku tekkepiirkonnana on pakutud praegust Jüütimaa lõunaosa. Ruunimärkide kuju — pikad püstkriipsud ning lühikesed rõhtkriipsud — on väga sobivad puu sisse lõikamiseks.
Ruunid mütoloogias.
Ruunitähestik ehk futhark koosneb 24 tähest. Nimetus futhark on siis tulnud tähestiku esimeste (ka vanemate) tähtede järgi: f, u, th, a, r ja k. Tähed jagatakse kolme aett'i (vanaskandinaavia keeles "sugu"), igas 8 tähte. Tähtede järjekord on oluline, ainult kahte viimast võib omavahel vahetada. Igale ruunile vastab kindel iseloomujoon, värvus, vääriskivi ja loodusnähtus. Ruunide kombinatsioone kasutati loitsimisel.
1. 15px fehu (või feah/fe).
2. 15px uruz (või ur).
Tähendus: tarvas (ürgveis) Seega jõud, visadus, vaprus. Kasutatakse ka tervendamisel.
3. 15px thurisaz (või thorn). →
Tähendus: hiid. Kõige ohtlikum ja tugevam ruun. Kasutatakse kaitseks/rünnakuks.
4. 11px ansuz (või os, ass).
Tähendus: jumal. Ka kord, intelligentsus, köidikutest vabanemine.
5. 14px raido (või rad/reid).
Tähendus: ratsutamine. Seega sõitmine, liikumine, peremees olemine.
6. 15px kenaz (või cen/kaun).
Tähendus: tõrvik, valgus. Ka õppimine, õpetamine, kunst, kindlustunne, varjatu välja toomine.
7. 15px geibo (või gifu).
Tähendus: kink. Seega andmine ja saamine, tasakaal.
8. 12px wunjo (või wynn).
9. 15px hagalaz (või haegl, hagall).
Tähendus: rahe. Seega purustav jõud, alateadvus.
Vastab mütoloogias Ragnarök´ile ehk maailma lõpule.
10. 15px nauthis (või need, naudr).
Tähendus: häda. Seda kasutatakse rünnakute tõkestamiseks jne.
11. 2px isa (või is).
Tähendus: jää. Ka individuaalism jne. Kasutatakse kaitseks, tõrjumiseks.
12. 18px jera (või ger, or).
Tähendus: aasta, viljasaak. Asjade muutumine ja aja kulg. Õigetpidisena kiire edasiliikumine, pööratuna (pilt pööratust: http://www.cooolart.com/Runes/Jera.jpg) aeglane liikumine.
13. 16px eihwas (või eoh).
Tähendus: jugapuu, uljus, käsk "mine ja tee!".
14. 12px pertho (või peorth).
Tähendus: sünd, saladus. Ka varjatus teadmine.
15. 17px algiz (või eolk, yr).
Tähendus: kaitse. Õigetpidisena tähistab ka sünniaega; naist. Tagurpidisena surmaaega; meest. Kasutatakse ka tervendamisel.
16. 15px sowulo (või sigil, sol).
Tähendus: päike. Ka enesest lugupidamine, kavatsus. Kasut jällegi tervendamisel.
17. 17px teiwas (või tyr).
18. 14px berkana (või beorc, bjorkan).
Tähendus: kask. Ka naine, emadus, hoolitsus.
19. 15px ehwas (või eoh).
Tähendus: hobune. Üldse liikumisvahendid ja nende juhtimine. Ka abielu (oleks nagu kaks laguz'i).
Jumalused: Freyr, Freyja ja teised kakskikjumalused.
20. 15px mannaz (või man, madr).
21. 12px laguz (või lagu, logr).
Tähendus: järv. Õigetpidi tõus, pööratult (1) mõõn. Võib olla ka elu või partnelluse sümbol.
22. 17px inguz (või ing).
Tähendus: Freyr. Ka "olema kellegi poeg/tütar" On ka "aken teise teadvusesse" vms.
23. 17px othila (või ethel).
Tähendus: päritav maa, aadellik. Millegi kindlustamine ja keskendamine. Loob kokkukuuluvustunde.
24. 15px dagaz (või daeg).
Tähendus: päev. Kasutatakse ka millegi nähtamatuks muutmisel.
Ruunid on olnud alati ennekõike tähestik, kuid nende abil on ka ennustatud ja nende järjestus kajastab omamoodi ka rahvaste mütoloogiat. Ruunidele on alati omistatud tugevat väge. Tänu ristiusule on aga paganlikud uskumused suures osas kadunud ja ka inimkonna teadmised ruunidest on jäänud väiksemaks.
Ruune on kasutatud eelkõige ennustamiseks, salakirjaks ja maagiaks. Tähestikuna ei kasutata ruune juba varajasest keskajast saadik.


Bes.
, kuid see-eest on ta kujunenud üheks kõige armastatumaks. Väljanägemiselt oli ta järgmine: habe, rangjalad, krässus juuksed, veidi turske. Põhimõtteliselt meenutas ta kääbust. Teda kujutati sageli keelt näitamas ja lõvinahka kandmas. Inimestesse suhtus ta hästi ja peletas ka kurje vaime. Bes kaitses sünnitavaid naisi ja valdavalt oli siis muusika ja lõbutsemise sümbol. Ta tõi edu ning jõukust. Kuna teda seostati elu naudingutega, paigutasid abielupaarid tema kuju või pildi magamistuppa. Väljaspool Egiptust kummardati teda veel Foiniikias ja Küprosel. Roomlased kujutasid teda leegionäri varustuses.


Diana.
Diana oli vanarooma mütoloogias jahijumalanna, kreeka jumalanna Artemise Rooma vaste.
Diana oli üks kolmest neitsilikust jumalannast koos Vesta ja Minervaga.
Diana oli Apollo kaksikõde ning Jupiteri ja Latona tütar.
Roomlased samastasid Dianat ristteede jumalanna Hekate ja kuujumalanna Lunaga (Kreekas Selene). Hekate lisanimi oli Trivia (Kreekas Trioditis) ja sellepärast kutsuti Dianatki vahel lisanimega Trivia.
Mõnikord nimetati Dianat lisanimega Lucina. Lucina oli sünnituse jumalanna ja sünnitajad palusid Dianalt abi. Lucina oli ka Jupiteri abikaasa Hera epiteet ja vahel peeti Lucinat eraldi jumalannaks, kuigi mitte nii sageli kui tema vastet vanakreeka mütoloogias Eileithyiat.
Erinevalt enamikust jumalatest, kes elasid Olümposel, elas Diana põhiliselt maa peal. Ta rändas mööda maad ja metsi ning tegeles küttimisega. Tema ümber oli kogunenud kaaskond, mis koosnes peamiselt nümfidest, aga nende seas oli ka surelikke. See oli puhtalt naistest koosnev seltskond, kus mehi ei sallitud. Kogu Diana kaaskond oli üldjuhul andnud vande, et ei käi meestega läbi, ei abiellu ega saa lapsi.
Diana kaitses oma kaaskondlasi, tehes seda vahel viisil, mis tänapäeval kummastav tundub. Kui Apollo hakkas jälitama Daphnet ja too Dianat appi kutsus, moondas Diana Daphne loorberipuuks. Analoogiliselt moondas Diana Arethusa, keda jälitas jõejumal Alpheus, allikaks ja viis selle ühtlasi Kreekast Sitsiilias Sürakuusas olevale Ortygia saarele.
Diana tempel asus Roomas Aventinusel. Templi asutamise aastapäev 13. august oli orjade püha.
Teine kuulus Diana kultusepaik oli Aricia lähedal. Aricia oli Rooma-lähedane väikelinn, mis tänapäeval kannab Ariccia nime ja on sisuliselt Rooma edelapoolne eeslinn.
Augustus pidas Dianat ja Apollot iseendale ja oma dünastiale lähedasteks jumalateks. Ta sidus nad sekulaarpühaga. Augustus muutis sekulaarpüha tähendust ja pani need sümboliseerima uue õnneliku aja algust. Ühtlasi kaotas Augustus tava tähistada sekulaarpüha iga 100 aasta järel, vaid sellest ajast peale tähistasid keisrid seda siis, kui see neile sobis.
Diana kultuuris.
Alates renessansist on Dianat sageli kujutatud kunstis, eriti kujutavas kunstis. Kunstnikele andis see võimaluse kujutada ilusat naist.
Diana atribuutideks on tavaliselt vibu ja nooled. Jahijumalannana kujutati teda vahel koeraga või äsjapüütud jahisaagiga. Kuna teda samastati kuujumalanna Lunaga, oli Diana atribuudiks ka Kuu, kõige sagedamini kuusirbikujuline ehe, eriti peaehe. Erinevalt teistest jumalannadest kujutati Dianat sageli saatjaskonnaga, mille moodustasid kaunid naised.
Prantsusmaal sai Diana kunstis eriti populaarseks Henri II valitsusajal, sest Henri armuke Diane de Poitiers kandis jumalannaga sama nime. Diana kujutised olid tähtsal kohal Fontainebleu, Chenonceau ja Anet' kossis. Neist viimane oli justkui Diana pühamu, sest selles oli kõikjal näha Diana kujutisi, millest suure osa modelliks oli Diane de Poitiers ise.
Versailles' lossi laskis Diana kujutistega kaunistada Louis XIV. Louis pidas end ise päikesekuningaks ja samastas end Apollo, Diana vennaga.
Diana on tänapäeval levinud eesnimi. Prantsusmaal kasutati nime Diane juba renessansiajal. Inglismaal hakati nime Diana kasutama 19. sajandil, USA-s 20. sajandi esimesel poolel. 20. sajandi teisel poolel levis see nimi üle maailma, sealhulgas Eestisse.


Athena.
Athena on Vana-Kreeka tarkusejumalanna, kes hoidis ühiskonnas alal õiglust, ning sõdalane, ja tuntud ka kui linnamüüride valvur. Eriti seotud on ta Ateenaga, linnaga, mis on talle pühendatud. Ühtlasi on ta ka selle kaitsejumalanna. Athenat illustreerivatel kujutistel võib teda tavaliselt näha aigise (rinnakilbi) ja harjaga kiivriga.
Lisaks kõigele on ta veel kudumise jumalanna, õpetades seda kunsti esimesele naisele, Pandorale. Ta on ka hariduse, kunsti ja teaduse patroon. Zeus hüüdis teda "öökullisilmseks" ning suhtus temasse kui lemmiklapsesse. Athena on isale eriti lähedane just seetõttu, et ta sündis Zeusi peast: kui Zeus tundis kohutavat peavalu, lasi ta sepajumal Hephaistosel oma pea lõhki lüüa ning sellest hüppas välja täisrelvis Athena. Tal on ka prohvetlikud võimed, mida ta sai kinkida inimestele, nagu ka nooruslik välimus.
Üks Athena sümboleist on öökull, keda tänapäevalgi seostatakse tarkusega.


Parklaev.
Parklaev (hollandi keeles "bark") on 3–5-mastiline purjelaev, millel on raapurjed kõigis ülelejäänud mastides peale besaanmasti (viimane mast), kus on kahvelpuri ehk pikipurjed.
19. sajandi keskel oli parklaev enimkasutatud laevatüüp kaugsõidul.
Maailmas on ehitatud kuus viiemastilist parklaeva, sealhulgas "Maria Rickmers".
Termini päritolu.
Sõnatüvi "park" tuleb kreekakeelsest sõnast "baris", mida kreeklased kasutasid Vana-Egiptuse paatide kohta. See sõna laenati ladina keelde kujul "barca". Sellest pärinevad itaalia sõna "barca" ning prantsuse sõnad "barge" ja "barque". Mõlemad sõnad laenati inglise keelde, kusjuures kumbki pisut erineva tähendusega. Eesti keelde on need jõudnud kujul pargas ja park(laev).
Laeva iseloomustus.
Portugali merekooli õppelaev, vaade eest-küljelt
Parklaev kujunes välja 18. sajandi lõpuks. Selleks ajaks omandas vastav sõna inglise keeles ka tänapäevase tähenduse, varem oli sõna tähendus märksa ebamäärasem ega märkinud kindlat laevatüüpi.
Kolme mastiga parklaeva maste nimetatakse fokkmastiks, grootmastiks ja besaanmastiks. Nelja mastiga parklaeva maste nimetatakse fokk-, groot-, besaan- ja džigermastiks. Viie mastiga parklaeva maste nimetatakse fokk-, groot-, kesk-, besaan- ja džigermastiks.
Eespurjesid on pukspriidi ja kliiverpoomi kohal kuni 4. Mastide vahel paiknevad kuni 5 taakslit ülestikku. Lisapurjedena võivad kasutusel olla leipurjed.
Parklaeva eelis täislaeva ees, mille igal mastil olid raapurjed, oli see, et nad nõudsid väiksemat meeskonda, mida reederil oli järelikult odavam pidada. Ka laev ise oli odavam. Õppelaevadeks, vastupidi, valiti just sellepärast, et selle meeskond oli suurem ja sellepärast sai rohkem meremehi korraga väljaõppe. Ühtlasi oli parklaeva lihtsam vastu tuult juhtida.
Teisalt tõrjus parklaev välja vanemaid ja väiksemaid kuunareid, kaljaseid ja brigantiine. Kuunarid ja brigantiinid olid väiksemad ega suutnud nii palju kaupa peale võtta, lisaks olid kuunarid ja kaljased aeglasemad. Kui täislaevad on purjelaevatüüpidest kõige kiiremad ning kuunarite ja kaljastega on parem vastu tuult sõita, siis parklaeva peeti nende kahe vahel väga heaks kompromissiks, mis kummaltki võttis üle nende parimad omadused.
Enamik parklaevu on neljamastilised. Seda mastide arvu peeti kõige tõhusamaks käitamise hõlpsuse, tööjõuvajaduse, kiiruse ja vastu tuult sõitmise omadusi arvestades. Kõige eesmine mast ehk fokkmast on tavaliselt kõige kõrgem ja ulatus 1904 valminud laeval "Moshulu" 58 meetri kõrgusele laeva tekist. Neljamastilist parklaeva saab juhtida üllatavalt väikese meeskonna, vähemalt 10 inimesega, ja kui tavaliselt oli meeskonnas kolmkümmend liiget, võisid peaaegu pooled neist olla õpipoisid ehk jungas.
Tüüpilise parklaeva kandevõime oli 3000 tonni, aga ehitati suuremaidki, eriti vilja ja väetise veoks Lõuna-Ameerika sadamatest sõiduks ümber Kap Hoorni. Üks suurimaid parklaevu oli viiemastiline "France", mis oli 110 m pikk, 14,9 m lai ja 7,9 m süvisega. Tema kandevõime oli 5500 tonni. Ta vedas väetist Tšiilist Euroopasse ja kiireima reisi tegi ta 63 päevaga.
Tänapäeval on enamik säilinud parklaevu õppelaevad või muuseumlaevad. Vaid mõned üksikud on kasutusel Vaikse ookeani saarte vahelises kaubaveos. Vanim parklaev, mis tänapäevani sõidab, on "Star of India", mis valmis 1863 täislaevana ja muudeti 1901 parklaevaks.


Dionysos.
Dionysos. Marmor. 2. sajand eKr
Dionysos, Ariadne, saatürid ja menaadid. Atika krateer IV sajandist eKr
Dionysos loorberipärjaga. Marmor. Rooma umbes aastaist 40–60 pärinev koopia kreeka originaalist (umbes 350–325 eKr)
Dionysos ehk Bakchos (ladina keeles "Bacchus") oli vanakreeka mütoloogias veinijumal.
Dionysos oli Zeusi ja Teeba printsessi Semele poeg.
Kui Semele Zeusi last kandis, vandus Zeus Styxi nimel, et täidab Semele ükskõik millise soovi – Styxi nimel antud vannet ei tohtinud isegi jumal murda. Semele soovis näha Zeusi täies hiilguses taeva kuninga ja piksenoolte käsutajana. Seda oli Semelel soovida palunud Zeusi armukade naine Hera, kes teadis, et ükski surelik ei suuda seda vaatepilti vaadates ellu jääda. Zeus pidi lubatut täitma ja Semele suri tema hiilguse nägemisest. Kuid Zeus võttis Semele emaihust lapse ja pani selle oma reie või puusa sisse, kus kandis seda seni, kuni lapsel oli aeg sündida.
Dionysos oli ainuke jumal, kelle mõlemad vanemad polnud surematud. Teistest lastest, kelle üks vanematest oli jumal ja teine surelik, erines ta selle poolest, et tema isa oli jumal ja ühtlasi oli ta jumalast sündinud.
Dionysos kasvas algul Semele õe Ino ja tema abikaasa Athamase juures, aga pärast seda, kui Hera mõlemad tappis, Nysa nümfide hoole all.
Sedamööda, kuidas vanakreeka mütoloogia arenes, muutus ka Dionysos. Algselt oli ta vana habemik mees, hiljem kujutati teda ilusa noormehena. Pärastpoole arvati ta üheks Olümpose jumalatest, aga Homeros teda veel nende hulka ei arvanud.
Kuigi Dionysos oli jumal, ei veetnud ta teiste jumalate kombel aega Olümposel, vaid rändas mööda maailma. Laubal kandis ta viinapuulehtedest pärga ja käes oli tal luuderohuga põimitud kepp, mille nupuks oli männikäbi. Kõikjal, kuhu ta sattus, õpetas ta inimesi viinamarju kasvatama, viinamägede eest hoolitsema ja veini tegema.
Kord, kui ta jalutas Kreeka rannal, nägid teda mereröövlid, kes ta kinni võtsid ja oma laevale viisid, lootes tema müügist palju raha saada või kui ta oleks osutunud mõne kuninga pojaks, siis tema vastu suurt lunaraha nõuda. Kapten käskis Dionysose kinni siduda, aga kõik ahelad langesid tema kehalt maha. Laeva tüürimees taipas, et nende ees seisab jumal, ja käskis teistel ta vabaks lasta, aga kapten teda ei kuulanud ja käskis teistel laevameestel ta ankrukettidega kinni siduda. Siis juhtusid teisedki imed: tuulest hoolimata ei liikunud laev paigast, laeva masti katsid viinamarjaväädid ja luuderohi. Dionysos muutus lõviks ja rebis kapteni lõhki. Teised meremehed hüppasid merre ja muutusid delfiinideks peale tüürimehe, kellele Dionysos armu andis.
Erinevalt enamikust jumalatest olid Dionysosel tavaliselt saatjad. Tema saatjateks olid saatürid, Silenos ja metsanümfid menaadid.
Oma kaaskonnaga rändas Dionysos oma sõnul mitmel pool maailmas ja pidas kõikjal võidukaid lahinguid. Hakatuseks käisid nad läbi kogu Aafrika, kus Egiptuses sõdisid liidus Liibüast pärit amatsoonidega titaanide vastu, kes olid jumal Amoni välja ajanud. Dionysos aitas Amoni tagasi Egiptuse jumalaks. Seejärel läbisid nad Araabia, Lüüdia ja Pärsia ning jõudsid Baktriasse Oxose ja Iaxartese kallastele. Enamasti alistusid inimesed talle vabatahtlikult, välja arvatud Damaskus, keda Dionysos seejärel lahingus võitis ja tappis Damaskuse kuninga. Indias sõdisid nad kolm aastat, enne kui indialased alla andsid ja Dionysost kummardama hakkasid. Nad läksid veelgi kaugemale itta, kuni jõudsid maailma lõppu ja pidid tagasi pöörduma. Dionysose sõnul käisid nad seejärel läänes kuni hesperiidide maani ja pakkusid veini ka Atlasele, kes taevavõlvi kandis. Põhjas jõudsid nad Hüperboreani ja see oli ainus koht, kus nad viinamarjakasvatamise kunsti ei õpetanud, sest sealne elu oli nii täiuslik ja harmooniline, et neil polnud veini vaja.
Dionysos õpetas ka Atika kuninga Ikariose veini tegema. Ikarios jättis veinivaadi laokile, tema lambakarjased leidsid selle, jõid end maani täis ja joobnuna tapsid Ikariose, heitsid ta surnukeha kaevu ja loopisid sinna kive peale. Kuningatütar Erigone poos end kurvastusest üles.
Dionysos jõudis ka oma ema sünnikohta Teebasse. Seal valitses Semele õepoeg Pentheus. Dionysost saatsid menaadid: rodu naisi, kes tantsisid ja laulsid, ülistasid Dionysost ja jõid veini. Nad käskisid kõigil Dionysost kummardada, sest tema olevat uus jumal. Pentheus pidas seda avaliku korra rikkumiseks ja ilma loata meeleavalduse korraldamiseks ning käskis uue jumala vangi panna, nimetades teda petisest nõiaks Lüüdiamaalt. Pentheus käskis Dionysose türmi heita, kuid kütked ja ahelad ei pidanud teda, lukud kukkusid eest ja uksed avanesid iseenesest. Dionysos jalutas vanglast minema. Ka Pentheus tormas mägedesse linna naisi otsima, ent siis nuhtles Dionysos neid hullusega, nii et nad purjuspäi pidasid Pentheust lõviks, tapsid ta ja kiskusid tükkideks.
Pärast seda, kui Theseus jättis Kreeta printsessi Ariadne Naxose saarele maha, võttis Dionysos Ariadne naiseks. Tema pulmakink Ariadnele oli Põhjakroon.. Kui Ariadne lõpuks suri, asetas Dionysos Põhjakrooni taevavõlvile tähtede hulka.
Dionysost kummardati kõikjal Kreekas, kuid eriti Naxosel. Tema kultus pärines Traakiast ja Früügiast ning müütides peegeldub võitlus, mis kaasnes Dionysose kultuse juurutamisega Kreekas. Aga Ateenaski korraldati tema auks dionüüsiais, lenaiasid ja antesteeriaid. Keskne kultusüritus oli falloserongkäik. Tema auks korraldati ka kultuslikke orgiaid, mida nimetatakse bakhanaalideks, ja nendest osavõtvaid naisi bakhantideks. Kaht suurimat dionüüsiat peeti Parnassose ja Kithaironi mäel.
Dionysose auks lauldavast koorilaulust ditürambist arenes välja tragöödia. Ditürambe esitas sokujalgseteks saatüriteks maskeeritud noormeeste koor Dionysose auks. Neid noormehi kutsuti välimuse tõttu sõnaga "tragi", mis tähendab sokku. Näitlejad esitasid Dionysose elust tuntud juhtumeid, mis lõppesid kurvalt, näiteks Ikariosest ja Pentheusest. Sõna "odi" tähendab kreeka keeles laulu ja nende kahe sõna liitmisel tekkis mõiste "tragöödia", mis käib kõigi näitekunstiteoste kohta, mille kangelasi tavaliselt teenimatult tabab kurb saatus.
Eestis tegutseb 2009. aastast Dionysose Sõprade Selts.


Senua.
Senua oli roomlaste vähetuntud jumalanna. Teda kujutati krunnis juustega sireda naisena. Arvatavasti oli ta keldi päritolu ja roomlased paistvad olevat teda samastanud oma Minervaga. Ta on üks nendest jumalatest, kelle kohta on tänapäeval väga vähe säilinud. Teada on, et üks tema pühamu asus Inglismaal. Seegi avastati alles 2002. aastal. Tema poole kummarduti pea igas olukorras, nagu enamuste "üle võetud" jumalate puhul.


Brigit.
Brigit ehk Brigid oli keldi mütoloogias ravitsemis- ja viljakusejumalanna, kes aitas naisi sünnitusel.
Teda kummardati laialdaselt Iirimaal ja Britannias, kus teda tunti tõenäoliselt Brigantia nime all.. Põhja-Inglismaal oli Brigantia enne roomlaste sissetungi valitseva hõimu, brigantide, peajumalanna. Teda seostati vee, sõja ja ravitsemisega, aga ka jõukusega. Prantsusmaal kandis ta Brigindo nime. Teda austati Imbolci pidustuste ajal 1. veebruaril, ajal, mil uted poegisid.
Ta oli abielus jumal Bresiga ning sünnitas talle kolm poega. Brigit oli Lugi õde ja Dagda tütar. Tihti esineb Brigid ka oma ema Anu teisendina, mis tähendab, et nad olid tõenäoliselt ühe ja sama emajumalanna eri aspektid.
Ta oli oluline viljakusjumalanna ja ravija, kaitses sünnitavaid naisi ning oskas tulevikku ennustada. Ta oli ka seppade ja poeetide kaitsejanna, olles tihedalt seotud bardidega. Ta oli seotud pühade kaevudega ja ka Brenti jõgi sai tema järgi nime.
Püha Brigid või Püha Bride, üks Iirimaa kaitsepühakuid, võis olla enne ristiusu vastuvõtmist jumalanna Brigid preestrinna.


Koluvere piiskopilinnus.
Koluvere lossi sild üle Liivi jõe
Koluvere piiskopilinnus asub Lääne maakonnas Kullamaa vallas Risti-Virtsu maantee ääres.
Koluvere linnus (saksa keeles "Lode", soome keeles "Lukkolinna") rajati aastatel 1234–1238, kuna stiftifoogti Johannes de Lode pojad ei soovinud Saare-Lääne piiskopi uue maahärra võimule alluda. 1238 palus paavsti legaat Liivi ordult abi Kullamaa kihelkonna tagasivallutamiseks vendade Lodede käest. 13. sajandi teiseö poolel puhkes uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel maavalduste pärast. Ordu vallutas Koluvere linnuse, mis jäi nende kätte mitmeks aastaks. Sisetülide käigus linnus hävitati ja sellest linnusest, mis asus samal kohal, ei ole meie ajani midagi säilinud.
Tänaseni säilinud Koluvere linnuse osade ehitust alustati 13. sajandi lõpus pärast Lodedele kuulunud linnuse hävitamist. Meieni säilinud hoone pärineb piiskop Winrich von Kniprode valitsusajast 1383–1419. Esialgu oli Koluvere ilmselt nelinurkne tornlinnus, külgede pikkusega 9,2 meetrit. Põhikorruse mõigasroietega võlvlagi lubas oletada torni olemasolu juba 13. sajandi lõpust.
14. sajandi algul alustati torni juurde konvendihoone tüüpi linnuse ehitust, mille kagutiivas asusid refektoorium ja kabel, põhjatiivas eluruumid. Edelatiib ei ole säilinud. Kindluse siseõue ümbritses ristikäik. Nelinurkse linnuse küljepikkused olid 42×45 meetrit. Linnus asus ülespaisutatud Liivi jõe saarel, millele oli kaitsevõime suurendamiseks lisaks kaevatud vallikraavid. Soisele pinnasele ehitatud linnusehoonete vundamentide alla oli pandud palkidest parved. Pärast 1541. aastat ehitati värava kaitseks Liivi jõe poolsesse nurka ümmargune suurükitorn.
Esmakordselt oli ajaloodokumentides Koluvere lossi ("Schlosse Lode") märgitud aastal 1427. 1496. aastal mainiti dokumentides esmakordselt Koluvere mõisa.
Koluvere linnus toimis 1439. aastast alates ühena Saare-Lääne piikoppide residentslinnustest. Ühtlasi oli Koluvere Läänemaa stiftifoogti asupaigaks, kes juhtis piiskopkonna läänistamata maade ilmalikku haldust (majandamist). Koluvere linnus oli üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased (palgasõdurid).
Saare-Lääne piiskopkonna siseses võimuvõitluses vallutas koadjuutor Wilhelm 1532. aastal Koluvere. Piiskop Reinhold von Buxhövden sai linnuse tagasi 1534. aastal ja elas siin kuni surmani 2. mail 1557. Lossi seinal võib näha tema raidkivist vapi kujutist. Pärast Reinholdi surma läks Koluvere linnus piiskopi Johann V von Münchhauseni ja tema venna stiftifoogti Christoph von Münchhauseni valdusse. Vennad müüsid piiskopkonna koos linnustega Taani kuningale, kes andis selle 1560 oma vennale hertsog Magnusele. 1560. aastal üritasid linnust vallutada ka eesti talupojad Koluvere ülestõusu käigus, kuid linnus jäi vallutamata.
Alanud Liivi sõja ajal vallutasid Koluvere linnuse 1564 rootslased Henrik Klasson Horni juhtimisel. 23. jaanuaril 1573 toimus linnuse lähedal Koluvere lahing rootsi palgasõdurite (mõisameeste) ja Moskva Suurvürstiriigi vägede vahel. Koluvere jäi rootslastele, kuid kuna palgasõduritel oli palk saamata, loovutasid nad Koluvere koos Haapsalu ja Lihula linnusega ning nende juurde kuuluva maaga palgasõduritele palga katteks kuni palga saabumiseni. 1575. aasta algul võttis linnused pikkade läbirääkimiste tulemusel üle Taani kuninga esindaja Claus von Ungerni.
27. jaanuaril 1576 vallutas Koluvere linnuse Moskva Suurvürsti venelastest ja tatarlastest koosnev vägi. 22. juulil 1581 võtsid rootslased Karl Henriksson Horni juhtimisel linnuse tagasi.
17. sajandil kaotas Koluvere linnus sõjalise tähtsuse ja kustutati kindluste nimistust.
1646 kinkis Rootsi kuninganna Kristiina Koluvere mõisa koos 28¾ adramaa suuruse maavaldusega kindralleitnandile ja maanõunikule Friedrich von Löwenile. Löwenite suguvõsa valduses oli Koluvere mõis kuni aastani 1771.
1771. aastal kinkis Katariina II Koluvere mõisa oma favoriidile Grigori Orlovile. Sellel ajal hoidis Katariina II siin vangistuses Württembergi printsessi Auguste Karolinet, kes saadeti siia 1787. aastal, siin 14. septembril 1788 saladuslikult suri ja Kullamaa kirikusse maeti. 1797 sai krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden, kes abiellus Katariina II ja Grigori Orlovi tütre Natalja Grigorjevna Aleksejevaga, mõisa ametlikult kingituseks, tegelikult aga päranduseks. Mõis jäi Buxhoevedenide suguvõsale kuni riigistamiseni 1919. aastal.
Mõisa ajal kerkis siia imposantne majandushoonete kompleks ning maaliline park sammaspaviljoni, tiikide ja kaarsillaga, mida ehtisid obeliskid. Aastail 1840 ja 1905 loss põles ja taastati uusgooti stiilis (tornide sakmelised rinnatised, teravakaarsed aknaavad jms, mis hiljem eemaldati).
Alates 1924 oli linnuses kasvatusasutus, alates 1963 hooldekodu. Alates 2001 oli loss kasutuseta. 2005 müüdi loss eravaldusesse. 1. septembril 2008 varises kokku Koluvere lossi kivisild.
13. jaanuaril 2005 võttis Muinsuskaitseamet vastu leevendavad tingimused, mille kohaselt on Koluvere lossis lubatud tavapärased hooldustööd ning nende käigus (näiteks läbijooksvate katuste parandamiseks ja aukude täiteks) tohib kasutada käepärast materjali.
Koluvere mõisa lähedal on 13,7 ha suurune Koluvere mõisa park, mis alates 1964 on looduskaitse all.
22. veebruaril 2008 avaldas "Eesti Ekspressi" kultuurilisa "Areen" loetelu Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumast teost ja 31. kohale asetas "Areen" heas korras Koluvere piiskopilinnuse erastamise.


Galopp.
Galopp on hobuse kõige kiirem allüür, milles hobune liigub edasi hüpetega. Kuulda on kolme kabjalööki, millest keskmine jaguneb mõnikord kaheks. Kõigepealt toetub hobune paremale tagajalale (1. löök), seejärel sirutab üheaegselt ette vasaku taga-ja parema eesjala (2. löök). Sellele järgneb keha edasiviimine üle parema eesjala. Tagajalad tõusevad ja vasak eesjalg sirutub maksimaalselt ette. Järgmisel hetkel toetub hobune ainult vasakule eesjalale (3. löök). Keha paiskub üle vasaku eesjala, millega antakse tugev tõuge. Järgneb lennufaas, kus hobune maapinnale ei toetu. Seejärel tsükkel kordub.
Olenevalt sellest, kumma eesjalaga annab hobune äratõuke enne lennufaasi, kõneldakse parema või vasaku jala galopist.
Galopi kiirus on 12...60 km/h. Kõige aeglasemat galoppi, mille korral kiirus on 12...15 km/h nimetatakse kenteriks. Tavalise galopi kiirus on 30...35 km/h.


Margit Rüütel.
Margit Rüütel (sündinud 4. septembril 1983) on eesti tennisist.
Seisuga 12. juuli 2010 on Margit Rüütel WTA edetabelis 503. kohal, tema senine parim koht on olnud 162. (21. aprill 2008).
Seni parim WTA koht paarismängus on 192. (9. aprill 2007).
Ta on Audentese Ülikooli ärikorralduse tudeng ning Audentese Spordiklubi liige. Tema treener oli varem Rene Busch. 2008. aasta lõpus liitus Margit Rüütel Kaia Kanepi tiimiga.
Saavutused.
Viimati võitis ta 16. aprillil 2006. aastal Kreekas toimunud Patrase 25 000 dollarilise auhinnafondiga tenniseturniiri, kus finaalis alistas ta Bosnia ja Hertsegoviina esindaja Mervana Jugić-Salkići 6:3, 4:6, 6:3.
2007. aasta üliõpilaste suveuniversiaadil Tais Bangkokis võitis ta hõbemedali alistudes finaalis 1:6, 2:6 venelanna Alissa Kleibanovale.
ITF turniirivõidud üksikmängus.
Margit Rüütel on seni (seisuga 12. juuli 2010) võitnud kuus ITF turniiri üksikmängus.


Aperitiiv.
Aperitiivid on kategooria alkohoolseid jooke, mida juuakse enne söögikorda ning mis ergutavad söögiisu. Need on tavaliselt kuivad (ilma suhkruta). Aperitiivid on näiteks absint ja vermut.
Sõna "aperitiiv" tuleb prantsuse keele sõnast "apéritif", mis omakorda pärineb ladinakeelsest sõnast "aperire", tähendusega "avama".
Vastanda digestiiviga, mida juuakse peale söögikorda ning mis on tavaliselt magus.


Tugevus.
Tugevus on materjali võime koormuse all vastu panna purunemisele ja plastsetele deformatsioonidele.


Pindtugevus.
Pindtugevus ilmneb detailide pindade kokkupuutekohtades. Pindtugevus avaldab vastupanu muljumisele.


Jäikus.
Jäikus on keha võime koormuse all vastu panna kuju ja mõõtmete muutumisele ehk deformeerimisele.
Absoluutselt jäik keha ei deformeeru kuitahes suure jõu korral (reaalselt sellist keha ei esine). Väga elastne keha deformeerub väikse jõu korral palju (nt kumm).
Mõnedel masinaelementidel on jäikus nende mõõtmete kindlaksmääramisel põhiliseks kriteeriumiks. Näiteks täpsetes hammasülekannetes määratakse võllide mõõtmed jäikusarvutuste alusel, sest võllide ülemäärane läbipaine võib põhjustada hammasrataste viltuseisu ja rikub hambumise õigsust.
Läbipaindeid, pöördenurki ja muid jäikuse parameetreid arvutatakse tugevusõpetuse valemitega. Lubatud jäikusnormid on standardiseeritud ja leitavad käsiraamatutest.


Świętochłowice.
Świętochłowice on linn Poola lõunaosas.
Kuulub alates 1999. aastast Sileesia vojevoodkonda, aastatel 1975–1998 kuulus Katowice vojevoodkonda.
Ajalugu.
Aastal 1943 avati Świętochłowices Auschwitzi koonduslaagri osa, mida nimetati. Jaanuaris 1945 avati samas kommunistlik Poola koonduslaager, kus kaotas elu umbes 2500 inimest. Laager suleti novembris 1945.
Świętochłowice sai linnaõigused 1947. aastal. Pragune linnapea on Eugeniusz Moś.
Välislingid.
Swietochlowice


Projektarvutus (masinaehitus).
"Siin artiklis vaadeldakse masinaehituses projekteerimisega kaasnevaid arvutusi. Projektarvutuse muude mõistete kohta vaata projektarvutus"
Projektarvutus on masinaehituses projekteerimisega kaasnev arvutus.
Sellega määratakse kindlaks masinaelementide esialgsed mõõtmed, materjalid ja muud parameetrid.
Et lähteandmed on sageli puudulikud, on hinnangud ligikaudsed.
Projektarvutust lihtsustab tänapäevane mehaanika konstrueerimistarkvara, näiteks programmid Solid Edge, Solid Works, Mechsoft for Inventor. Need programmid on mõeldud küll jooniste tegemiseks, kuid nende lisad võimaldavad teha ka arvutusi.


Amélie Mauresmo.
Amélie Mauresmo (sündinud 5. juulil 1979 Saint-Germain-en-Laye, Yvelines'i departemang) on prantsuse tennisist.
Amélie Mauresmo tõusis esmakordselt WTA edetabeli tippu 13. septembril 2004. Taas saavutas edetabelis esikoha 20. märtsil 2006 ning püsis seal 13. novembrini 2006.
Seisuga 5. aprill 2008 oli ta WTA edetabelis 24. kohal.
Ta on oma karjääri jooksul (seisuga 5. aprill 2008) võitnud üksikmängus 24 WTA-turniiri, sealhulgas kaks Grand Slam turniiri. Ta võitis 2006. aasta Austraalia lahtised meistrivõistlused tennises, kus ta finaalis alistas Justine Henin-Hardenne'i Belgiast ning sama aasta Wimbledoni turniiri.
Tema treener on Loic Courteau.
3. detsembril 2009 teatas ta, et lõpetab oma karjääri tennisistina.
Isiklikku.
Amélie Mauresmo on 175 cm pikk ja kaalub 69 kg.


Kontrollarvutus (masinaehitus).
Kontrollarvutus toimub pärast detaili ja koostu konstrueerimist, kui on täpselt teada kõigi elementide kuju ja mõõtmed, materjalid, pinnatöötlus ja rakendatavad jõud. Kontrollarvutusega kontrollitakse eelnevalt projekteeritu õigsust. Püüeldakse selle poole, et konstruktsioon muutuks järk järgulise lähenemise teel mõistlikult võrdvastupidavaks.
Tänapäevase konstruktori tarkvara muudab muidu küllaltki töömahuka ja keerulise kontrollarvutuse lihtsaks. Nii on lihtsam mitmeid variante konstrueerida ja kontrollarvutada, kui lähteainevaeguses projektarvutusi teha. Kasutatakse näiteks programme Solid Edge, Solid Works, Mechsoft for Inventor. Antud programmid on mõeldud küll jooniste tegemiseks, kuid nende lisad võimaldavad teha ka arvutusi.


Ice-T.
Tracy Marrow "Ice-T" (sündinud 16. veebruaril 1958 Los Angeles Californias) on USA rock-muusik, räppar ja näitleja. Ta on bändi Body Count solist, mis üllatas aastal 2006 albumiga Murder 4 Hire:Will Kill For Money, ning soolona albumiga "Gangsta Rap" need albumid talle enam sellist edu ei toonud nagu oli tal 1980. aastate keskel ja 1990. aastatel.
Tema tuntuim näitlejaroll on detektiiv Odafin Tutuola osa telesarjas "Seaduse nimel".
90s tekitas suurt poleemikat tema laul "Cop Killer", mis rääkis sellest, et ameerika politseinikud on liiga jõhkraks muutunud. Ice-T on räpis elav legend ja tema sõnum on alati olnud tugev. Mõnikord peetakse parimaks räppariks üldse ning tema hüüdnimi
on "the father of the gangsta rap" ehk siis gängsta räpi isa. Ice-T on räppinud nüüdseks juba 25 aastat.
Välislingid.
Ice T
Ice T
Ice T


Ülekanne (masinaehitus).
"Siin räägitakse ülekannetest masinates. Sõna muude tähenduste kohta vaata Ülekanne."
Ülekannete (ka jõuülekanne, transmissioon) all mõistetakse seadmeid, mis võimaldavad mehaanilist energiat üle kanda vahemaa taga ning seejuures muuta pöördemomente, jõude, kiirusi või liikumise iseloomu.
Töömasinate käitamiseks on vaja energiat, mida toodavad jõumasinad. See energia antakse jõumasinalt töömasinale tavaliselt üle pöörleva võlliga. Siinkohal peab mainima, et pöörlemisliikumine on tehnikas kõige rohkem levinud.
Kuid jõumasina võlli vahetu ühendamine töömasina võlliga ei ole alati võimalik ega ka otstarbekas, seepärast asetatakse nende vahele eriseadmed, mida nimetatakse ülekanneteks.
Ülekannete otstarve.
Ülekannete kasutamine on vajalik järgmistel juhtudel
Ülekannete klassifikatsioon.
Tänapäeva masinates kasutatakse mehaanilisi, hüdraulilisi ja pneumaatilisi ülekandeid.
Mehaanilised ülekanded.
formula_1 =formula_2=formula_3, kus
ω1, ω2 on vedava ja veetava võlli nurkkiirused rad/s;
n1, n2- vedava ja veetava võlli pöörlemiskiirused p/min;
D1, D2- vedava ja veetava lüli läbimõõdud.
Kui N1 on võimsus ülekande vedaval võllil ja N2- veetaval võllil, siis paratamatult esinevate hõõrdekadude tõttu N1</sub»N2. Veetava võlli ja vedava võlli võimsuste suhet nimetatakse mehaaniliseks kasuteguriks ja tähistatakse tähega η.
η=formula_4
Ülekannete mehaaniline kasutegur on piirides 0,25...0,98.
formula_5, kus
Et N2=N1η, siis M2ω2=M1ω1η ehk ω1/ω2=M2/M1η.
formula_1=formula_7
Keerulistes liitülekannetes, mis koosnevad mitmest iseseisvast ülekandest, leitakse üldine ülekandearv üksikute ülekannete (astmete) ülekandearvude korrutisena.
kus η1η2η3...ηn on kasutegurid, mis arvestavad hõõrdekadusid keeruliste ülekannete üksikutes kinemaatilistes paarides (hammasrataste hambumisel, võllides, laagrites jne.).


Rihmülekanne.
Rihmülekanne koosneb kahest või rohkemast rihmarattast, mis on kinnitatud võllidele, ja nendele asetatud lõputust rihmast.
Rihmülekannet kasutatakse põhiliselt siis, kui võllide vahekaugus on suur ning ülekanded ei nõua rangelt konstantset ülekandearvu (välja arvatud hammasrihmülekanne). Rihmülekanded on mehaanilistest ülekannetest ühed vanimad. Tänapäeva rihmülekannete võimsus ei ületa tavaliselt 50 kW, kuid leidub ka ülekandeid võimsusega 1000 kW.


Koostamine.
Koostamine on masina või seadme kokkupanemine detailidest.
Et masinaid edukalt koostada, on tarvis tunda vastavat tehnoloogiat.
Üksikute masinate koostamisel kasutatakse universaalseid rakiseid.
Sari- või masskoostamise puhul on mõtekas kasutada spetsiaalseid rakiseid.


Eesti telekanalite loend.
"Siin on loetletud kunagi tegutsenud ja praegu tegutsevaid Eesti telekanaleid.
Eesti telekanalite loend
Telekanalite loend


Eesti telesaadete loend.
Siin on loetletud Eesti telekanalite poolt toodetud telesaateid.
Y.
Telesaadete loend


Sotsiaalne roll.
Sotsiaalne roll on käitumisviis, mida oodatakse teatud staatuses olevalt inimeselt (peaminister, direktor, abikaasa, isa, õpilane, politsei).
Rolliootused on need ootused, millist tegevust või käitumist oodatakse rolli täitjalt teiste sotsiaalses suhtlemises osalejate poolt. Roll esineb siin kui sotsiaalsete tegevus- ja kätumismallide süsteem.
Omandatud (internaliseeritud, sisestatud) roll on rolli täitja subjektiivne ettekujutus rolliootustest ja nende sisemise omaksvõetuse aste.
Rollikäitumine on rolli täitmise individuaalne eripära, mis tuleneb täitja isiksuse omadustest ja rolliootuste subjektiivsest mõistmisest.
Rollide liigid.
Rolli piiritlemine on oma rolli muutmine isiklikest huvidest ja eelistustest lähtuvalt.
Piiritlemine ülespoole on siis kui rollile liidetakse teise, enam väärtustatud rolli elemente,
Piiritlemine allapoole on siis kui rollist jäetakse välja vähemväärtustatud elemente - viib süvenevale rollijaotusele grupis.
Tegevusvahenditega liialdamine on siis kui rolli tähtsust tõstetakse esinduslike ruumide, tegevusvahendite abil.
Rollikonflikt tekib siis ootused ei sobi tegelikkuses olemasolevate rollidega.


Muusikapedagoogide loend.
"Siin on loetletud muusikapedagooge, sealhulgas kõrgkooliõppejõude.


Seksiostjad.
Seksiostjad on mehed või naised, kes ostavad prostituutide teenuseid.
Üldjuhul on seksiostjad ühiskondliku ja majandusliku seisundi poolest tavalised inimesed.
1996. aastal Rootsis läbi viidud uurimuse kohaselt on seal seksi ostnud 14 protsenti Rootsi meestest, Taanis 12 ja Soomes 10 protsenti meestest.
Seksiostjate rühmad Jari Kuosmaneni järgi.
Jari Kuosmanen uuris Rootsis seksiostjate seksuaalsust ja suhteid naistega ja märkas erinevaid käitumismustreid. Neid käitumismustreid võib jaotada viit tüüpi seksuaalsuhete võrgustikeks.
Superkliendid.
Need on mehed, kelle seksuaalsuhete võrgustikud on kõige suuremad.
Nende seksuaalsuhete võrgustikud koosnevad abikaasast või tüdruksõbrast, armukestest ja seksuaalteenuseid müüvatest naistest. Need mehed tunnevad seksi vastu väga suurt huvi ja kulutavad selle saamisele palju aega ning raha. Seks on neile elustiiliks. Nad on seksituru püsikliendid ja tavaliselt nad ei leia, et see võiks kuidagi vale olla.
Neil on tavaliselt oma suhetes tõsiseid raskusi emotsionaalse läheduse ja intiimsuse saavutamisega. Armastus on nende jaoks seks, siis saab tasuta seksida ja ei pea selle eest maksma. Superklientidel ei ole naistega lähedasi suhteid, nad suhtuvad neisse kui oma mitmesuguste vajaduste rahuldamise objektidesse. Mõned neist peavad prostitutsiooni millekski teatrietenduse taoliseks ja arvasid, et tüdrukud on omamoodi sõltumatud ettevõtjad. Nad maksid nende teenuste nagu mistahes muude teenuste eest.
Intiimsusetõrjujad.
Sarnaneb superklientidega, kuid erinevad neist pisut. Nad on samuti seksist väga huvitatud aga neil pole mingeid püsivamaid suhteid. Neil on palju juhuslikke partnereid ja nad ostsid palju seksteenuseid. Suhetes naistega püüavad nad vältida tundeid ja intiimsust.
Nad võivad olla ka kollektsionäärid, kes kollektsioneerivad ja dokumenteerivad oma seksuaalsuhteid.
Täiendajad.
Nende seksuaalsuhete võrgustik koosneb nii abikaasast (või tüdruksõbrast) kui ka seksuaalteenuseid müüvatest naistest. Nende kodune seksuaalelu ei rahulda teda. Nad ei pea armukesi, sest armastavad oma naist ega taha abielu ohtu seada. Nad soovivad seksi ja selle raha eest ostmine on praktiline lahendus. Nad hakkasid seksuaalteenuseid ostma siis, kui seksuaalelu oma naise või tütarlapsega hakkas alla käima. Nad ei teinud seda kohe, sest uskusid, et saavad oma seksuaalsuhted kuidagi korda. Täiendajad ei osta seksuaalteenuseid nii sageli kui kahe esimese grupi mehed, umbes kolm kuni viis korda aastas ja iga kord erinevatelt naistelt. Ta ei taha riskida sellega, et tema ja nende tüdrukute vahel võiks tekkida mingeid tundeid. Ta kardab, et see võiks ohustada ta suhteid oma naisega ja armastust tema vastu.
Intiimsuseotsijad.
Nemad on partneri olemasolul talle truud. Kui neil partnerit pole, on lahenduseks seksi ostmine. Selle rühma meestel oli väga madal enesehinnang ja neil oli raske naistele läheneda. Sellepärast püüavad mõned neist koguni prostituutidena tegutsevate naistega abielluda. Tegelikult igatsevad need mehed sooje suhteid ja nende ettekujutus abielust on üsna romantiline. Aga neil on väga raske endale tütarlast leida.
Tänavatüdrukud nimetavad neid mehi "kleepekateks", sest tihtipeale soovivad nad suuremaid intiimsusi, kui nemad on valmis andma. Neil on abielust ja suhetest üldse väga romantiline ja ebarealistlik arusaamine ja kui sellisel mehel on oma tütarlaps, on tal kalduvus tugevasti tema külge klammerduda. Lapsena võis neil olla väga autoritaarne isa ja ka mittehooliv ema. Noorena oli tal väga vähe sõpru ja poistekambad terroriseerisid teda sageli. Kõik kokku muutis Intiimsuseotsija seesmiselt väga ebakindlaks ja tekitas suutmatuse tütarlastega lävida.
Äratõugatud.
Nende seksuaalsuhete võrgustikud on üsnagi hõredad. Väljaspool prostitutsioonisfääri neil seksuaalkogemusi ei ole ja nad sarnanevad eelmise grupiga. Tegelikult nad ei sooviks seksi osta, kuid ei suuda enda romantilistele unistustele vastavat leida. Tavaliselt ei osta nad kunagi seksuaalteenust vaid ainult poseerimist.
Soome seksiostjate kirjeldus.
1995. aastal oli prostitutsioon Soomes nähtavam kui kunagi varem, eriti pealinna piirkonnas ning riigi idapiiri läheduses. Uuringu andmete kohaselt oli vähemalt üks kord elus prostituudilt seksi ostnud 11 protsenti meestest ja 0,7 protsenti naistest. Prostituute kasutatakse enamasti välismaal: 10 protsenti meestest olid ostnud seksi välisriigis ja vaid 3 protsenti Soomes.
Seega moodustus meestest kaks gruppi: esimesse gruppi kuulusid mehed, kes vähemalt kord elus on seksi ostnud; teise gruppi need, kes pole kunagi prostitutsiooni tarbinud. Kahe grupi vahel välja tuua mõningad erinevused.
Kirjandus.
Sotsiaalministeerium. Seksiostjad - kes nad on? 2006.


Võrdlev psühholoogia.
Võrdlev psühholoogia ehk loomapsühholoogia on psühholoogia ja zooloogia piirialal paiknev teadus, mis uurib loomade käitumist ja psüühilisi protsesse.
Ajalugu.
Võrdleva psühholoogia mõiste tuli kasutusele 19. sajandi lõpul, kui George Romanes alustas tööd loomapsühholoogiaga, inspireerituna Charles Darwini uurimustest. Sellest sai tähtis akadeemiline teadusharu Edward Thorndike uuringute ja Ivan Pavlovi tingitud käitumise uurimisega.
Algselt kasutati võrdlevat psühholoogiat katseloomadel, et leida bioloogiliste organismide käitumise põhitõdesid, mida rakendada ka inimestel. Huvi loomade sotsiaalse käitumise vastu on alati olnud võrdleva psühholoogia väiksem osa, kuigi Thorleif Schjelderup-Ebbe kanade sotsiaalse domineerivuse uuringud, pannes aluse
"nokkimisjärjekorra" ("pecking order") mõistele, oli tähtsaks panuseks sellel alal.
Võrdlev psühholoogia ja võrdlev meetod.
Otseselt rääkides peaks võrdlev psühholoogia sisaldama võrdlevat meetodit, milles sarnaseid uuringuid tehakse erinevate loomaliikidega ja tulemused tõlgendatakse fülogeneetilise või ökoloogilise tausta tingimustes.
Võrdleva psühholoogia pika ajaloo jooksul on tehtud korduvad katsed, et peale sundida veel korrastatumat lähenemist, eriti etoloogia tõusuajal 20. sajandi keskpaigas. 1970. aastatel andis käitumisökoloogia veel tugevama aluse sellele, mida võrdlev psühholoogia võib arendada.
Püsiv küsimus võrdlevate psühholoogide ees on olnud loomaliikide intelligentsuse suhtelisus. Palju katseid on olnud seletamaks, et see ei ole hea küsimus, kuid see ei kao. Tõepoolest, mõned varased katsed võrdleva psühholoogia alal põhinesid sellel, kuidas liigid õpivad eri ülesandeid. Need katsed nurjusid. Tagantjärele võib öelda, et nad ei olnud piisavalt keerulised, isegi mitte ülesannete analüüsi nõudlused ega liigivalikud. Hilisemad võrdlemisuuringud on olnud edukamad.
Uuritud liigid.
Psühholoogid on uurinud suurt hulka liike. Siiski on sellel alal domineerinud väike arv liike. Pavlovi kasutas koeri. Kuigi neid on uuritud palju, ei ole neid mõistetud väljapaistvalt. Kasvav huvi loomade ebanormaalse käitumise vastu on viinud uurimised taas koduloomade juurde. Thorndike kasutas kasse, kuid Ameerika võrdlevad psühholoogid läksid kiirelt üle rottidele, kes on jäänud muutumatuks uurimisobjektiks alates 20. sajandi esimesest poolest. Burrhus Frederic Skinner tutvustas uurimisobjektina tuvisid, nad on jäänud mõnel alal oluliseks. Alati on olnud huvi, uurimaks primaate; tähtis panus sotsiaal- ja arengupsühholoogias oli Harry Harlow uuringutel, kus ta uuris ahvide ema kaotust. Huvi primaatide uurimise vastu on suurenenud tänu loomade teadmiste uurimisele.
Loomad keda on arvatud olevat intelligentsed, on samuti tõusvalt uuritud. Näiteks varesed, papagoid (eriti Aafrika hall papagoi) ja delfiinid.
Loomade teadmised.
1980ndatest alates on võrdlev psühholoogia läbi teinud pöördelise muutuse algtõdedes. Selmet otsida loomade käitumise põhimõtteid inimkäitumise seletamiseks, on võrdlevad psühholoogid hakanud võtma põhimõtteid, mis on avanenud inimteadmiste uurimisel, ning hakanud kasutama neid loomade peal. See lähenemine ongi looma teadmiste uurimine. See on viinud märkimisväärsete edasijõudmisteni meie arusaamas loomade mälu, probleemilahendamisoskuste ning teiste kognitiivsete võimete kohta.
Häired loomade käitumises.
Tänapäeval tuntakse loomade psüholoogilist seisundit kui tähtsat osa nende elutingimustes kodustamises või vangistuses. Tavalised käitumishäired vangistuses olevate või lemmikloomade seas on stimulatsiooni puudumine, sobimatu stimulatsioon või ülestimuleerimine.
Need tingimused võivad viia häire, ettearvamatu ja tahtmatu käitumiseni ning mõnikord isegi psüühiliste sümptomite või haigusteni. Näiteks rottidel, kes on pandud pikaks ajaks valju muusika kätte, areneb tahtmatu käitumine, mida saab võrrelda inimeste psühhoosiga, näiteks omanike hammustamine.
Koerte käitumine alastimuleerituse puhul sõltub väga palju koera tõust ja individuaalse looma iseloomust. Näiteks laikad rikuvad täielikult aiad ja majad, kui nad ei saa piisavalt aktiivsust. Koerad kalduvad ka psühholoogilisele kahjustusele, kui nende peal kasutatakse vägivalda. Kui neid koheldakse väga halvasti, võivad nad muutuda ohtlikuks.
Süstemaatiline loomade käitumishäirete uurimine põhinebki loomapsühholoogia uuringutel, kaasates ka tingliku ja vahenditega uuringu, kuid ka etoloogilised uuringud loomuliku käitumise kohta. Igatahes, vähemalt sarnaste koduloomade puhul aitab kaasa kogunenud
kogemus, mis on tulnud pikaajalisest loomadega töötamisest.


Propeller.
Propeller (ladina keeles "propellere" 'edasi tõukama') on seade, mis muudab pöördemomendi tõmbejõuks kahe (harva ka ühe) või enama laba pöörlemise abil ümber keskse telje sarnaselt kruvijoonelise pöördliikumisega.
Lennuki, helikopteri, hõljuklaeva, aerosaani ja mitmete erisõidukite edasiviiva jõu tekitamiseks kasutatakse propelleri tõmmet.
Helikopteri tiiviku (rootori) pöörlevad labad tekitavad tõstejõu sarnaselt lennuki tiivale. Bernoulli printsiip.. Rootori pöörlemise tõttu tekkiva helikopteri vastas-suunalise pöördemomendi tasakaalustamiseks ja lennu suuna muutmiseks kasutatakse sabas asuvat propellerit.
Laeva, tiiburlaeva, skuutri ja allveelaeva liikuma panemiseks kasutatavat propellerit nimetatakse sõukruviks ehk laevakruviks.
Otstarbe ja paigutuse järgi eristatakse kandvaid, vedavaid, tõukavaid ja kombineeritud propellereid. Konstruktsiooni järgi eristatakse muutumatu ja muutuva sammuga propellereid.
Jõuallika täieliku võimsuse rakendamiseks kasutatakse tandempropellereid, ka koaksiaalselt vastandsuundades pöörlevaid propellereid.
Propellereid kasutatakse ka turbiinides. Propellerturbiin on niisugune reaktiivhüdroturbiin, mille tööratta labade seadenurk on püsivalt kinnitatud.
Propellerile vajalik pöördemoment muutub võrdeliselt tema võlli pöörete arvuga ruuduga, võimsustarve aga võrdeliselt pöörete arvu kuubiga. Propelleri kasutegur sõltub nii lennuki kiirusest kui propelleri pöörete arvust. Propeller võib saavutada kasuteguri kuni 90%. Sel eesmärgil kasutatakse automaatset propellerilabade seadenurga muutmist ehk automaatse muutuvsammuga propellereid.
Ökonoomseks lendamiseks propelleri abil saavutatava kiiruse piiriks on 700 km/h, puhtalt propelleri abil saavutatud suurim kiirus aga 850 km/h. FAI registreeritud turbopropellerlennuki Tu-114 suurim kiirus 870 km/h on saavutatud osaliselt reaktiivmootori turbiini läbinud gaaside tõukejõu (alla 10%) arvel.


Eesti raadiojaamade loend.
"Siin on loetletud Eestis praegu tegutsevad ja varem tegutsenud eesti- ja võõrkeelseid raadiod."
Tegevuse lõpetanud raadiojaamad.
Raadiojaamade loend


Organiseeritud kuritegevus.
Organiseeritud kuritegevus on kriminaalõiguse valdkonda kuuluv seaduserikkumine (kuritegu), mille toimepanijaks on illegaalsete toimingute sooritamise eesmärgil organiseeritud grupi liikmed ehk kurjategijad. Organiseeritud kuritegevus võib olla ka erinevate kuritegelike gruppide vaheline ja tegutseda üheaegselt mitmes riigis.
Organiseeritud kuritegevus on pikaajaline, teadlik ja tahtlik, omavaheliste ülesannete jaotusega tegevus, mis hôlmab kôiki üksikisikuid ja kuritegelikke gruppe (brigaade, grupeeringuid ja kuritegelikke ühendusi), mille tegevuse eesmärgiks on majanduslik kasum, kasutades selle saavutamiseks nii legaalseid kui ka illegaalseid vahendeid ja luues enda kaitsmiseks vastavaid struktuure. Osa oma tegevusest sooritavad vägivalla vôi sellega ähvardamise teel. Organiseeritud kuritegevus tegutseb metoodiliselt, salaja, range distsipliiniga. Keeruka organisatsioonilise struktuuri abil hoiavad nad oma juhte isoleeritult, need ei vôta aktsioonidest osa. Püütakse saavutada môju riigivalitsusorganites ja majanduses.
Pôhieesmärgiks on majanduslik kasum, ja mitte ainult illegaalse tegevuse tulemusena (narkoäri, relvakaubandus jne) vaid ka legaalselt (luues legaalses majandustegevuses osalevad äriettevõtted, mida kasutatakse kuritegelikul teel saadud vahendite rahapesuks ja kuritegelike tulude päritolu varjamiseks). Organiseeritud kuritegevuse traditsioonilisteks tegevusvaldkondadeks on: narkokaubandus, relvaäri, prostitutsioon, lôbustusasutused, inimkaubandus, viina- ja tubakaäri, salakaubandus. 85% organiseeritud kuritegevusest on seotud majanduskuritegudega (maksupettused jne).
Korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus.
Korruptsioon on sillaks majanduskuritegevuse ja organiseeritud kuritegevuse vahel ning võib sageli olla muude toimepandud kuritegude katteks.
Johan Bäckman eristab oma Venemaa organiseeritud kuritegevust käsitlevas uuringus kahte organiseeritud kuritegevusele iseloomulikku korruptsiooni liiki: instrumentaalne ja endogeeniline. Instrumentaalne korruptsioon seisneb ametniku mõjutamises ühe või teise konkreetse teo sooritamiseks (altkäemaks tolliametnikule piiri ületamisel). Reeglina on sarnasel ametniku poolt oma ametiseisundi kuritarvitamisel omakasu eesmärgil ja teatud õigusvastase teo sooritamisel ühekordne iseloom. Eeltoodud koosseis kattub ka korruptiivse teo mõistega Eesti seaduses. Endogeeniline korruptsioon seisneb organiseeritud kuritegevuse varjatus, tulevikku suunatud lähenemises avaliku võimu otsustusprotsessidele.
Eesti liitumine NATO ja Euroopa Liiduga muutis meie riigi muu hulgas märksa atraktiivsemaks ka organiseeritud kuritegevuse "valgekraelisele" osale. Nimetatud organisatsioonide kaudu avanesid suuremad võimalused mõjutada poliitikute ja ametnike kaudu globaalseid otsustusprotsesse ning pääseda ligi näiteks rahvusvahelistele investeeringutele ja laenurahadele. Organiseeritud kuritegevuse riskid on seotud ka poliitilise korruptsiooniga, mis võimaldab ligipääsu riigi juhtimisele.
Seadusandlusest.
ÜRO konventsioon "Organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisest" sätestab, et organiseeritud kuritegevuses saab ametlikult süüdistada vähemalt kuni neljaaastase vangistusega karistatavate kuritegude toimepanemiseks ühenduse loomist ja selles tegutsemist.
Organiseeritud kuritegevus Eestis.
Tõsisem organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus Eestis sai alguse 24. mail 1996, kui kriminaalkoodeksis jõustus kuritegeliku ühenduse mõiste ja karistused kuritegeliku ühenduse juhtimise ning sellesse kuulumise eest.
1997. 19. novembril võeti vastu muudatused välisriigis toimunud või välisriigi kodaniku poolt toimepandud kuritegusid ja vastavate kuritegude uurimist reguleerivasse seadusandlusesse.
1998 28. jaanuaril võeti vastu alaealiste õigusrikkumistega seonduvad muudatused ja täiendused.
Need muudatused ja parandused reguleerivad senisest paremini alaealistega seonduvaid küsimusi, kuna on oodata, et seoses kasvava noorte narkokuritegevusega hakkavad organiseeritud kuritegevuse protsessidel kohtualusteks olema ka alaealised.
1998. 13. mail võeti vastu täiendused ja muudatused uurimisasutuste uurimisalluvuses ja tehti muudatusi jälitustegevusse: seekordsed seadusemuutused ja -täiendused käsitlesid jälitustegevust kinnipidamiskohtades. Rahapesu tõkestamise seadus võeti Riigikogus vastu 25. novembril 1998. aastal ning jõustus 1999. aasta 1. juulil.
Organiseeritud kuritegevus Mehhikos.
Ameerika Ühendriikidega piirnev Mehhiko on kujunenud narkootikumide ja inimkaubanduse transiitmaaks, kuna pikk ja raskesti kontrollitav maismaapiir Ühendriikidega, loob suured võimalused narkootikumide ning majanduspõgenike toimetamiseks Ameerika arenenud majandusega ühiskonda. Piiriäärsetes piirkonades on kujunenud hästirelvastatud ja tehniliselt varustatud kuritegelikud ühendused, mille hävitamisega ning kontrolli alla saamiseks organiseeris Mehhiko president Felipe Calderóni korraldusel sõjalist operatsiooni 2008. aasta alguses, kuid sõjalised operatsioonid ei ole andnud tulemusi, vaid on põhjustanud suuri tsiviilkaotusi. Organiseeritud kuritegelike gruppide vastsase võitluse käigus toimub Mehhikos üksikuid ühenduste ja gruperingute liidrite vahistamisi (Sergio Villarreali hüüdnimega „El Grande”, Edgar Váldez), mis aga riigi ja elanikkonna halva majandusliku olukorra tõttu ei muuda üldist olukorda kriminogeenses olukorras. Pärast president Felipe Calderóni ametisse astumist on 2010. aastaks hukkunud narkokaubandusega seotud vägivallas Mehhikos üle 30 000 inimese


Ortograafia.
Ortograafia (õigekirjutus, õigekiri) on reeglite süsteem, mille kohaselt kirjalikus keeletarvituses kasutatakse tähti, kirjavahemärke ja sõnavahesid.


Epigenees.
Epigenees on arenguprotsess, mille puhul uued omadused ilmuvad ilma muutusteta genoomis.
Epigenees on näiteks hulkrakse organismi areng munast, mille käigus üksteisele järgnevaid etappe läbides rakud diferentseeruvad kudedeks.


Schweinfurt.
Schweinfurt ('seakoole') on linn Saksamaal Baieri liidumaal Alam-Frangimaa ringkonnas. Asub Maini jõe ääres.
Schweinfurti mainitakse esmakordselt 791. aastal ("Swinfurt"). 1254. mainitakse Schweinfurti vaba riigilinnana.
Schweinfurdist on pärit teoloog Johann Sebastian Markard.


Merike Aarma.
Merike Aarma (sündinud 26. juunil 1950) on eesti koorijuht ja muusikapedagoog.
Ta on kaitsnud Tallinna Pedagoogikaülikoolis magistritöö muusika alal "Johan Tamverki elu ja vaimulik helilooming 1925–1940" (retsensent Vaike Sarv). Ta kirjutab Kerri Kotta juhendamisel doktoritööd kultuuriajaloo alal teemal "Artur Kapi koolkonnast võrsunud
Merike Aarma on Tallinna Ülikooli õppejõud. Ta õpetab muuhulgas dirigeerimist ja ainet "Muusikaõpetuse teooria ja didaktika 1.–3. klassis".
Ta juhatab koos Aivar Leštšinskiga Tallinna Ülikooli kammerkoori.
Isiklikku.
Merike Aarma on helilooja Johan Tamverki tütar ja helilooja Jüri Tamverki õde.


Cessna 172.
Cessna 172 Skyhawk on firma Cessna USA ühemootoriline, ülatiivaline neljaistmeline väikelennuk. See on üks läbi aegade enim ehitatud tsiviillennukeid maailmas (kokku üle 43 000) ja üks kõige populaarsemaid õppe- ja harrastuspilootide lennukeid.
Cessna 172 lähedaseks eelkäijaks oli suhteliselt lihtne sabakarguga Cessna 170, mille esmalend toimus 1955. aasta novembris.


Gustav Ernesaksa heliteoste loend.
"Siin on loetletud Gustav Ernesaksa heliteoseid.
Enamik loetletud teostest on käsikirjadena hoiul Teatri- ja muusikamuuseumis (TMM) või Rahvusraamatukogus (RR)
Lastekoorile ning 1- ja 2-häälsed laulud.
Lastelaulud Ellen Niidu sõnadele: 1. Pidupäev. 2. Muri mure. 3. Tammetõru. 4. Õunakorjamise õpetus. 5. Ninatark. 6. Kreegipuu. 7. Võilill. 8. Kevadkuul. 9. Kalad. 10. Jussi suss. 11. Lõoke.12. Karupätsu sünnipäev (käsikiri TMMis)
Rongid, rongid (Erika Esop) (käsikiri TMMis)
Kõnelus kuuga (Heljo Mänd) (käsikiri RRs)
Külalised Jonnilast (Heljo Mänd) (käsikiri RRs)
Mai seelik (Ellen Niit) (käsikiri RRs)
Head teed, kel jalad kannavad (Ellen Niit) (käsikiri RRs)
Kirsisöömise õpetus (Ellen Niit) (käsikiri RRs)
Kimbuke, süit: Lumikelluke. Sinilill. Ülane. Takjas. Kullerkupp. Kõrvenõges. Meelespea. Kellukas (Heljo Mänd) (käsikiri RRs)


Hendrik Adamson.
Hendrik Adamson (6. oktoober (24. septembril Juliuse kalendri järgi) 1891 Kärstna vald – 7. märts 1946 Tuhalaane vald) oli eesti luuletaja.
Elulugu.
Hendrik Adamson sündis Metsakuru külas Patsi talus. Tema isa oli rätsep. 1901–1907 õppis ta Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis ning 1907–1911 Tartu Õpetajate Seminaris.
Aastal 1911 töötas ta õpetajana Tormas Võtikvere ministeeriumikoolis, 1912–1918 õpetajana ja juhatajana Kasepää vallas Raja küla ministeeriumikoolis ning 1919–1927 Kärstna algkooli juhatajana. Seejärel sai temast kutseline kirjanik Kärstnas Kodu pisitalus. Ta oli Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Hiljem oli ta lühikest aega õpetaja Valgamaal Lõvel (1940) ja Kärstnas (1944).
Teosed.
1913. aastast avaldas ta ajakirjanduses miniatuure, dialooge, vesteid, hiljem arvukalt värsse, jutustusi ja novelle. Ta äratas tähelepanu mulgi murdes luulega. Ta avaldas luulekogud "Mulgimaa" (Tartu, 1919), "Inimen" (Tartu, 1925), "Tõus ja mõõn" (Tartu, 1931), "Kolletuspäev" (Tartu, 1934), "Mälestuste maja" (Tartu, 1936) ja "Linnulaul" (Tartu, 1937), novellikogud "Kuldblond neitsi" (1925) ja "Roheline sisalik" (Tartu, 1925) jm. Kujundirikkais ja humoorikais luuletustes kasutab H. Adamson tihti murdekeelt. Kirjutanud ka esperanto keeles. 1928. aastal ilmus lapsepõlvemälestusraamat "Kuldsel elukoidikul".
Hiljem on avaldatud luulekogud "Kolm pilku" (Geislingen, 1947), "Kogutud luuletused" (Stockholm, 1963) ja "Luuletused" (Tallinn, 1965) sarjas "Väike luuleraamat", "Vikerkaar ja vari" (Tartu, 1998) ning "Laotuse õlman: ma muigan mu mulgi murden" (Tartu, 2001). Lastele avaldati 1989 raamat "Auli: lugu ühest väikesest poisist".
Tema üksikluuletusi on tõlgitud vene, inglise ja itaalia keelde.
Hendrik Adamson suri 1946 ja maeti Helme kalmistule, kus talle on pühendatud mälestustahvel.


Hentai.
Hentai (jaapani 変態) on pornograafiline anime, manga ja neil põhinevad arvutimängud. (Laiemas mõttes võidakse hentai all mõista mis tahes pornojoonisfilmi.)


Priit Aimla.
Priit Aimla (sündinud 19. aprillil 1941 Võrus) on Eesti humorist, vabakutseline ajakirjanik ja poliitik.
Priit Aimla lõpetas 1959. aastal Paide Keskkooli ning õppis seejärel Tartu Ülikoolis füüsikat ja inglise keelt.
Ta on kirjutanud humoreske, näidendeid, libretosid, laulusõnu; sõnad lastelavastustele "Üle linna Vinski" ja "Onu Tik-Taki seiklused" (1981).
Ta on eestindanud näidendi "Thijl Ulenspiegel" ja selle laulude sõnad (Noorsooteatris (Tallinna Linnateater) 1986, Endlas 1996 ja Ugalas 2003–2004) ning kirjutanud libreto "Elurõõmumosaiik: 100 aastat Estonia operetti" (2005–2006).
Aastal 1980 kirjutas Priit Aimla alla 40 kirjale.
Priit Aimla kuulus Eesti Kongressi ning Riigikogu VII (kuningriiklased) ja VIII koosseisu (Keskerakond).
Abielus, kolme lapse isa ja paljukordne vanaisa. Lastest tuntuim on muusik ja pedagoog Siim Aimla.


Armavia.
Armavia (armeenia "Արմավիա") on Armeenia suurim lennufirma. Selle peakorter asub Jerevani lähedal Zvarthnotshis.
Armavia asutati 1996. aastal ja alustas lende 2001. aastal. 2003. aastal ostis Venemaa firma Siberia Airlines (nüüd S7 Airlines) 68% Armavia aktsiatest. 2005. aastal osteti aktsiad S7 käest tagasi. Praegu on lennufirma aktsiate omanikeks Avifin (70%) ja MIKA Armenia Trading (30%).
Regulaarsed lennuliinid on mitmete Euroopa, Venemaa ja Lähis-Ida linnade vahel.
Lennuõnnetused.
3. mail 2006 kell 2.15 kohaliku aja järgi kukkus rasketes ilmastikuoludes Sotši lennujaama lähedal Musta merre Armavia lennuk Airbus A320 (Armavia lend 967).
Hukkusid kõik pardal olnud 113 inimest.


Kambja kirik.
Kambja kirik on Kambjas asuv kirik, milles tegutseb EELK Kambja kogudus. Kirikus on umbes 600 istekohta.
Siin on töötanud piiblitõlkija ning talurahvakooli asutaja Andreas Virginius, köster Ignatsi Jaak, vennastekoguduse edendaja Albrecht Sutor, orelimeister Johann Thal, eestikeelse koorilaulu algataja Heinrich Andreas Erxleben jpt. Kambja kirik oli ka Georg Becki, Cornelius Laalandi ja Julius Kuperjanovi kodukirik.
Kivikiriku ehitamine 15. sajandil.
Kivikirik ehitati oletatavasti 15. sajandi lõpus. Enne seda on kirjalikult mainitud Kambja preestrit (1330), Kambja kihelkonda (1471) ja Moskva vägede rüüsteretke Tartumaale 1480/1481. aasta talvel. Võimalik, et just see andis põhjuse uue kivikiriku ehitamise alustamiseks.
Taastamine 1642.
Kirik purustati esimest korda 16. sajandi alguse sõdades ning taastati 1642. aastaks.
Taastamine 1721.
Teist korda purustati kirik Põhjasõjas ja taastati 1721. aasta sügiseks.
1772. aastal sai kirik esimese oreli. 1773. aastal seoses Kambja surnuaia kasutuselevõtuga lõpetati matmine kirikusse ja selle vahetusse lähedusse.
Juurdeehitus 1874.
1874. aastal ehitati pikilöövile juurde põiklööv
Varemed 1944-1989.
Kolmandat korda purustati kirik Teises maailmasõjas 1944. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal ei lubatud kogudusel oma kirikut taastada.
Taastamine 1989-2009.
1987. aastal, kui Kambjas tähistati rahvakooli aastapäeva, tekkis tõsine plaan kirik uuesti üles ehitada. Taastamistöid oli võimalik alustada 1989. aastal. 1991 laoti üles käärkamber, 1992-1993 ehitati kiriku katus ja tornikiiver, 1994 aknad. 1994. aasta jõuluõhtu jumalateenistus peeti kirikus tellingute vahel. Aastatel 1995-1996 valmis lagi ja 1997 betoonpõrand. Töid tehti arhitekt Liivi Ehmanni jooniste järgi.
1996. aastal avati kiriku seinal Wastse Testamendi mälestustahvel.
Pastor Wilhelm Johanningu vahendusel on saksa sõbrad kinkinud Kambja kirikule harmooniumi (1995), puhkpille (1995-1996, 2009), armulauariistu (1998), kolm tornikella (2002), põrandaplaadid (2004), katusekivid kiviaia katteks (2008) ja kirikupingid (2009). Alates 2003. aastast heliseb kirikus 12 registriga orel, mille kinkis Träslövsläge kogudus Rootsist. 2007. aastal ostis Kambja kogudus neli lühtrit ja 2008. aastal taastati kiriku ümber vana kiviaed.
Taastatud kiriku pühitses peapiiskop Andres Põder 11. juulil 2009.
Kirik tänapäeval.
Lisaks pühapäevastele jumalateenistustele toimuvad kirikus leeritunnid, kontserdid jne. Kirik on populaarne paik laulatuste läbiviimiseks. Kiriku aias kasvab Tartu Ülikooli 300. juubelipidustuste ajal siin külas käinud Rootsi kroonprintsi Gustav Adolfi istutatud tamm. Kahel korral (2008 ja 2012) on Kambja kirik olnud üle-eestilise kristliku noortelaagri (JäPe) sündmuspaigaks.
Kiriku altarimaali all on tartukeelne kirjakoht Johannese evangeeliumist: "Täüdetu om." (Jh. 19,30.).


Lviv.
Lviv (ukraina Львів, vene Львов, poola "Lwów", saksa "Lemberg") on linn Ukrainas, Lvivi oblasti keskus.
Vanavene vürst Danilo Romanovitš rajas oma pojale, kelle nimi oli Lev (idaslaavi 'lõvi'), 1250. aastal Lvivi kohale kindluse. 1356. aastal sai Lviv linnaõigused. 1569 kuni 1772 oli Lviv Poola Ruteenia vojevoodkonna pealinn. 1772. läks linn Habsburgide valdusse. Pärast Esimest maailmasõda liideti linn taas Poolaga ja pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liiduga.
1661. aastal asutatud Lvivi ülikool on Ukraina vanim ülikool.
Lvivi vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Rahvastik.
2001. aasta andmetel on 88 protsenti elanikest ukrainlased, 9% venelased ning 1% poolakad. 1930. aastatel moodustasid poolakad linna elanikkonnast üle 60 protsendi.
Sport.
Linna edukamaid jalgpalliklubisid on Lvivi Karpatõ.


Kananga.
Kananga on linn Kongo DV-s, Lulua provintsi halduskeskus. Asub Lulua jõe ääres.
Linna kohale asutas saksa maadeuurija Hermann Wißmann 1885. aastal Luluaburgi uurimisjaama, mille ümber tekkis linn.
Mobutu Sese Seko nimetas linna ümber Kanangaks.


Wittenberge.
Wittenberge on linn Saksamaal Brandenburgi liidumaal Prignitzi kreisis. Asub Elbe jõe ääres.
Ajalugu.
Wittenberge sai linnaõigused 1300. aastal.


Peressaare.
Peressaare (varem ka Peresaare) on küla Tudulinna vallas. Küla on rajatud asundusena 1930ndatel. Ta asub Oonurmest edelas ja ulatub endise Sonda-Mustvee raudtee juurde välja.
Enne 1930. aastaid oli külas kolm talu. Aastatel 1933–1937 rajati sinna umbes 130 asundustalu. Uusasunduse kavandaja ja asundustalude tüüpprojekti autor oli Erika Nõva.
Küla on nüüdseks üsna välja surnud, kuid omal ajal oli see suur küla kahe poe, tellisevabriku, parkali ja koolimajaga.
Külas elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 3 inimest.


Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendus.
Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendus ("European Liberal, Democrat and Reformist Party" ehk ELDR) on Euroopa Parlamendi liberaalide fraktsioon, mis on asutatud 1993.
ELDR ei soovi föderaalsemat Euroopat, pooldab liikmesriikidele oma maksusüsteemi, soovib reformida ühist põllumajanduspoliitikat (CAP - "Common Agricultural Policy") ning toetab seeläbi konkurentsivõimelisema Euroopa teket.
Eestist kuuluvad ELDR-sse Reformierakond alates 1998. aasta detsembrist ja Keskerakond alates 2004. aasta maist.
ELDRil on EP-s 62 kohta 732-st ja 8 liiget Euroopa Komisjonis. See teeb ELDRi suuruselt kolmandaks Euroopa Liidu poliitilseks jõuks.


Liberaalne Internatsionaal.
Liberaalne Internatsionaal on rahvusvaheline organisatsioon, mis ühendab endas liberaalseid parteisid. Peakorteri asukoht on Londonis ja organisatsioon on asutatud 1947. aastal.
Alates aprillist 2006 on Liberaalse Internatsionaali president Briti Liberaal-demokraat parun John Alderdice ja asepresident Hollandi Parlamendi liige Hans van Baalen.
Eesti parteidest on Liberaalse internatsionaali liikmed Reformierakond ja Keskerakond.


Fidži asulate loend.
"Siin on loetletud Fidži asulaid."


Armeenia linnade loend.
"Siin on loetletud Armeenia linnu.
Armeenia linnade loend


Jan Palach.
Jan Palach (11. august 1948 – 19. jaanuar 1969) oli Praha Karli Ülikooli filosoofiateaduskonna tudeng.
Protestiks nõukogude invasiooni vastu Tšehhoslovakkiasse süütas ta ennast 16. jaanuaril 1969 Prahas Václavi väljakul põlema. Ta suri kolm päeva hiljem haiglas põletushaavadesse.
Jan Palachi matused 25. jaanuaril kujunesid suureks protestimeeleavalduseks, kus osales umbes 10000 inimest.
Tema mälestuseks on nimetatud Prahas Jan Palachi väljak ja asteroid 1834 Palach.
Vaata ka.
Palach, Jan
Palach, Jan
Palach, Jan


Dragonfly CMS.
Dragonfly CMS on tasuta, avatud lähtekoodiga, PHPs loodud sisuhaldustarkvara.
Kaasapandud moodulid.
Dragonflyl on ka mitmeid ametlikke ja mitteametlikke, mida siin nimekirjas ei ole.
Toetatud keeled.
afrikaan, albaania, عربي, bosnia, baski, Brasiilia portugali, lihtsustatud hiina, bulgaaria, tšehhi, taani, hollandi, eesti, پارسى, soome, prantsuse, galeegi, saksa, kreeka, ungari, islandi, indoneesia, itaalia, kurdi, läti, leedu, makedoonia, Melayu, norra, poola, portugali, rumeenia, vene, serbohorvaadi, slovaki, sloveeni, hispaania, suahiili, rootsi, ไทย, türgi, Uyghurche, ukraina, vietnami ja inglise.


Barkantiin.
Barkantiin on kolme- või enamamastiline purjekas, mille nimed on veel kuunarpark ja šooner. Barkantiini fokkmast on raapurjestuses, teistel mastidel on kahvel– ehk pikipurjestus. Fokkmasti ees on 3-4 eespurje. Esimesed kolmemastilised barkantiinid ehitati 19. sajandi alguses. 4 mastilised ilmusid 19. sajandi lõpus. Pärast 1918. aastat ilmusid meredele ka 5 ja 6 mastilised barkantiinid.
Eesti tuntuim barkantiin oli 1922. aastal Hara lahe ääres ehitatud Tormilind.


Lõputu päev.
"Lõputu päev" on Eesti ansambli Terminaatori esimene album (on ilmunud ainult kassetina). See anti välja 1994. aastal.
Kogu kassett ja viimane, surmast rääkiv lugu, olid pühendatud ansambli endisele trummarile Tiit Mustale, kes oli surnud.
Albumi pealkiri sümboliseerib Jaagup Kreemi sõnul surematust.
Kassett annab läbilõike ansambli loomingust alates 1989. aastast kuni veel esitamata lugudeni. Viis lugu on rahulikud ballaadid, ülejäänud on kiiremad. Mõned lood on pungilikud.
Kasseti produtseeris Aarne Valmis. Album salvestati Tallinna Linnahalli stuudios.
Tiraaž oli 3000+3000. Kassett on stereofooniline ja sellega on kaasas voldik. Fotod on teinud Kadi Asmer ja Rudolf Ein.
Kassetti esitleti klubis Piraat.
"Charleen".
See on üks tuntumaid lugusid kassetil.
"Teel ära".
Cover lugu, USA glam metal ansamblilt Cinderella, Coming Home.
"Suudlused".
See on kiire ja agressiivne laul. Jaagup Kreem pidas seda üheks paremaks looks kassetil. See oli esimene laul, millega esineti saates "7 vaprat". Laul langes kohe välja.
"Lõputu päev".
Jaagup Kreem pidas seda lugu kasseti parimaks. See on ballaad.
"Torm".
See on üks tuntumaid lugusid kassetil ja ansambli esimene suurem hitt. Ta püsis "Raadio 2" edetabelis Kuraditosin üle 30 nädala. Laul on ka albumil "Kuld" ning laivina albumil "Go Live 2005".
"Ainult sina võid mu maailma muuta".
See on üks tuntumaid lugusid kassetil. Selle lauluga esineti saates "7 vaprat" ja ta hääletati sisse. Jaagup Kreem istus tanksaabastega klaveril, mis kutsus esile paljude vaatajate pahameele. Laul on ka albumil "Kuld" ning laivina albumil "Go Live 2005".
"Meeletu maailm".
See laul räägib surmast ja on pühendatud Tiit Mustale. Laul kujunes hitiks.


Pärsti valla lipp.
Pärsti valla lipp on Viljandi maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Pärsti valla lipp.
Lipp on kinnitatud riigisekretär Uno Veeringu poolt 1. aprillil 1996.
Lipu kirjeldus.
Pärsti valla lipuks on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on jagatud diagonaalse lainelõikelise kollase laiuga (vardapoolsest alanurgast lehvipoolsesse ülanurka) kaheks võrdseks väljaks. Vardapoolne väli on sinine ning sellel on kollane viljavihk. Lehvipoolsel, punasel väljal on kolm kollast püstist odaotsa.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9 (2:3).
Põhjendus.
Sinine sümboliseerib tulevikulootust, noorust, vaimsust ja kodumaa taevast. Kollane viljavihk meenutab, et vald asub Eesti ühel põlisemal põllumajanduslikul alal ning et siinsed inimesed on saanud läbi aegade elatist ennekõike põllult. Kollane lainelõikeline laid sümboliseerib kohaliku maastiku silmapaistvat objekti, Raudna ürgorgu jõega, samuti teisi veekogusid, mis ilmestavad siinset looduskeskkonda. Telliskivipunane värvus meenutab valla pinnast, turvast ja kohalikku mitmekesist tööstust. Kolm kollast odaotsa osutavad paikkonna kuulsusrikkale muinasajale, mil siinmail lõid vallutajatega lahinguid eestlaste sõdalased vaprate vanemate Lembitu, Vootele ja Manivalde juhtimisel.


Põlva valla lipp.
Põlva valla lipp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Põlva valla lipp.
Lipp on kinnitatud 17. veebruaril 1995.
Lipu kirjeldus.
Põlva valla lipuks on ristkülikukujuline vapilipp. Valge kanga keskosas on tugeva juurestikuga roheline mänd. Männi kohal lipu ülaääres on kolm sinist viie haruga õit.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Piduliku kandelipu varras on valge ning vardaehiseks hõbedane muna.


Akroleiin.
Akroleiin ehk propenaal (süstemaatiline nimetus 2-propenaal) on teravalõhnaline mürgine kergestisüttiv kantserogeenne värvuseta keemiline ühend, mis tekib näiteks sigareti põlemisel ja rasva kõrbemisel tekkivas suitsus. Lisaks on see kergesti lenduv vedelik, tugev lakrimaator (silmi ja nina ärritav, pisaratevoolu esilekutsuv aine). Keemiatööstuses on ta tähtis vahesaadus, kodus tekib rasva pannil kõrvetamisel. Rasvade koostises olev glütserooli molekuli jääk dehüdraatub akroleiiniks. Kuna akroleiin on väga mürgine, tuleks hoiduda rasva kõrvetamisest ning kõrbenud rasva tarvimatmisest.


Propüleenglükool.
Propüleenglükool (keemiline nimetus propaan-1,2-diool) on keemiline aine.
Ainet kasutatakse nt lennunduses lennuki kere kaitsmisel jäätumise eest ja toiduainetes niiskusesäilitajana (E1520).


Kiriku vandenõud.
Kiriku vandenõud on rida vandenõuteooriaid, mille kohaselt kirik, eriti katoliku kirik, varjab mingit saladust või on segatud mingite teiste vandenõudega.


Piimhape.
Piimhape ehk 2-hüdroksüpropaanhape on üks karboksüülhapetest. Piimhappe keemiline valem on
Piimhape tekib lihaste tööl ilma hapniku juurdepääsuta, piima, kurkide ja kapsaste hapnemisel ja piimasuhkru käärimisel.
Piimhappe sisaldus on piima kvaliteedi näitaja.
Polüpiimhape on biodegradeeruv polümeer, millest valmistatakse looduslikult lagunevaid kilekotte.


Triviaalnimetus.
Triviaalnimetus on mittesüstemaatiline ehk mitteteaduslik nimetus keemilisele ühendile või bioloogilisele objektile. See nimetus ei ole tuletatud vastavalt kehtivatele nomenklatuurireeglitele, nagu näiteks IUPACi nomenklatuur keemias. Triviaalnimetusi kasutatakse, kuna nende süsteemsed vasted oleksid igapäevases kasutuses liiga ebamugavad. Mitmed triviaalnimetused on välja kujunenud ajalooliselt juba enne süsteemsete nimetuste väljatöötamist. Triviaalnimetusi kasutatakse tihti kõnekeeles, aga mõningaid üldtunnustatuid isegi teaduspublikatsioonides nagu näiteks sidrunhape (2-hüdroksü-1,2,3-propaantrikarboksüülhape) või potas (kaaliumkarbonaat) jm.
Triviaalnimetuste hulka tuleks arvata ka laiema kasutuse (paljud ka teaduskirjanduses) saanud lühendid. Näiteks mõned keemias levinud lühendid: ATP - adenosiintrifosfaat, DMF - N,N-dimetüülformamiid, UV - ultraviolett, Ph - fenüülrühm jt.
Eesliited.
Keemiliste ainete triviaalnimetustes kasutatakse kindla tähendusega eesliiteid, mis iseloomustavad süsinikuskeleti hargnemist või asendusrühmade vastastikust asendit molekulis.


Surgut.
Surgut on linn Venemaal Handi-Mansi autonoomses ringkonnas ja on ringkonna suurim linn. Ta on Surguti rajooni halduskeskus. Asub Obi jõe ääres.
Surgut on rajatud 1594. aastal ja on üks vanimaid Siberi linnu. 17. ja 18. sajandil oli vene kolonisatsiooni keskus Siberis. 19. sajandil sai korduvalt linnaõigused, kuid hiljem võeti need ära. Linnaõigused sai uuesti 1965. aastal.
1960-ndatel hakkas linn kasvama seoses gaasi- ja naftamaardlate kasutuselevõtuga.
Peamine tööstusharu on nafta- ja gaasitööstus. Suurimad ettevõtted on "Surgutneftegaz" ja "Surgutgazprom".
Surgutis asub maailma pikim ühe tugipostiga rippsild.
Kliima.
Surgutis valitseb parasvöötme teravalt mandriline kliima sooja suve ning külma talvega. Kõige soojem kuu on juuli, kui keskmine õhutemperatuur on +18,2 °C. Kõige külmem kuu on jaanuar keskmise õhutemperatuuriga −20,0 °C. Õhutemperatuuri miinimumiks on −55,2 °C (1918. aasta veebruar) ning maksimumiks on +34,7 °C (1989. aasta juuli).
Sademetehulk on keskmiselt 580 mm aastas (minimaalselt 260 mm ning maksimaalselt 728 mm). Veebruaris on sademetehulk keskmiselt 22 mm, septembris sajab keskmiselt 85 mm.
Transport.
Surgutis on raudteejaam, lennujaam ja jõesadam, mis seovad linna teiste asulatega.
Linnatransport on bussid, marsruuttaksod ja taksod.


Silm.
Silm või silmad on paljudel loomadel, sealhulgas inimesel. Isegi mõnel ainuraksel on valgustäpp, mis võimaldab eristada valgust pimedusest. Arenenud nägemine võimaldab kaugelt avastada nii toitu kui vaenlasi, samuti liigikaaslasi.
Paljudel loomadel on silmad paariselundid. Kaks silma võimaldavad paremat ruumilist nägemist kui üks.
Putukatel on kahte liiki silmad: lihtsilmad ("ocelli") ja liit- ehk fassettsilmad ("oculi").
Silma sarvkestale langevad valguskiired läbivad silma eeskambri, murduvad silmaläätses, läbivad silma klaaskeha ja langevad silma tagaseinas olevale võrkkestale, millele moodustunud kujund edastatakse ajju ja töödeldakse.
Vanimad fossiilsed silmad on leitud alamkambriumi kivististest. Need on umbes 540 miljonit aastat vanad. Sel perioodil toimus evolutsioon eriti kiiresti ja seda perioodi nimetatakse kambriumi plahvatuseks. USA zooloog Andrew Parker on oletanud, et see ei ole juhuslik kokkusattumus, vaid silma teke võis põhjustada eluvormide kiire mitmekesistumise. Enne seda olid mõnel loomaliigil küll valgustundlikud rakud, kuid alles silma teke võimaldas kiiret liikumist ja orienteerumist.
Evolutsioonilises mõttes ei võta silma arenemine palju aega. Väikeste mutatsioonide looduslikule valikule allutamise modelleerimine näitab, et tõhusale fotopigmendile tuginev lihtne optiline meeleelund võib areneda keerukaks inimsilmasarnaseks organiks umbes 400 000 aastaga. Maailmast on leitud nii tänapäevastelt kui väljasurnud liikidelt mitmesuguse arengutasemega nägemisorganeid, mistõttu silma arengufaasid on evolutsioonilises mõttes hästi jälgitavad. Evolutsiooniline surve silma arenemisele on sealjuures katkematu, sest mis tahes arenguetapil on pisut rohkem arenenud silmast enam kasu kui pisut vähem arenenud silmast.
Tänapäeval on silmadega loomi väga erinevates loomarühmades. Kõige tõenäolisemalt on silmad nendes loomarühmades arenenud üksteisest sõltumatult. "Loomade elu" kirjutab: "Kui paluda zooloogil tuua näide loomariigi arengu kõige hämmastavama joone kohta, siis ei viitaks ta inimese silmale (mis muidugi on imetlusväärne elund) ega kaheksajala silmale, vaid pööraks tähelepanu sellele, et need mõlemad, nii inimese kui kaheksajala silm, on väga sarnased. Nad pole sarnased mitte ainult oma ehituselt, vaid sageli ka välisilmelt.".
Silmad arenesid loomadel välja enne aju. Ei ole mingit vajadust teavet töötleva organi järele, kui ei ole meeleorganeid, mis teavet hangiksid.
Enamikul selgroogsete liikidel on kaks silma. Mõneti võib erandiks pidada tuataarat, mille pealael on halvasti arenenud kolmas silm ehk kiirusilm. See on kahekihiline, selle põhjas on valgustundlike rakkude kiht ja sellel midagi läätsetaolist. Kiirusilmaga saab tajuda päikesekiirgusest tingitud valgustatuse astet ning see aitab loomal koha ja asendi valimisega reguleerida kehatemperatuuri, kuid kujutiste eristamiseks see ei kõlba.
Mõnel loomal, näiteks mutil, on silmad taandarenenud ja kaetud nahaga. Taandarengu põhjustab elu täielikus pimeduses, kus midagi näha ei ole võimalik. Lihtsalt öine eluviis ei põhjusta nägemise halvenemist, vastupidi, sageli on öise eluviisiga loomad väga terase nägemisega, sest öösiti ei ole täielikult pime.
Mõnel loomal võimaldavad silmad tajuda värvi. Seda suudavad linnud ja paljud roomajad, kuid imetajatest üksnes vähesed rühmad, sealhulgas esikloomalised. Värvi aitavad tajuda silma võrkkestas paiknevad värvustundlikud kolvikesed. Värvitaju aitab sageli paremini avastada küpseid puuvilju, mis oli esikloomaliste põhiline toit, ja eristada neid tooretest.


Kõue vald.
Kõue vald on kohalik omavalitsusüksus Eestis Harju maakonnas. Vald hõlmab ajaloolise Kose kirikukihelkonna lõuna- ja edelapoolseid alasid.
Külad.
Aela, Alansi, Harmi, Kadja, Kantküla, Katsina, Kirivalla, Kiruvere, Kukepala, Kõrvenurga, Kõue, Laane, Leistu, Lutsu, Lööra, Marguse, Nutu, Nõmmeri, Ojasoo, Pala, Paunaste, Paunküla, Puusepa, Rava, Riidamäe, Rõõsa, Saarnakõrve, Sae, Silmsi, Sääsküla, Triigi, Uueveski, Vahetüki, Vanamõisa, Virla ja Äksi.


Saatan kõneleb.
"Saatan kõneleb" on Anton Szandor LaVey poolt satanistlikus võtmes kirjutatud ühiskonnakriitliste esseede kogu (valminud 1997).
Eestikeelne tõlge ilmus 2003. aastal "Musta Veenuse Ordult".


Freim.
Freim (inglise "frame"), ka raam, on 1970ndate keskel algselt tehisintellekti uurimisel kasutusele võetud teadmiste esitamise vahend.
Mõiste "freim" võttis kasutusele 1974. aastal Marvin Minsky.
Tänapäeval on freimi mõiste kasutusel peamiselt keeleteaduses (Charles J. Fillmore'i loodud freimisemantikas).


Neljas meditatsioon.
Neljas meditatsioon on René Descartesi teose "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" neljas peatükk.
Eestikeelne tekst (tõlge 1641. aasta ladinakeelsest väljaandest).
Nõnda olen ma neil päevil harjutanud vaimus meeltest ära pöörduma ning olen nii täpselt tähele pannud, et väga vähe on seda, mida kehaliste asjade kohta tõeselt tajutakse ja palju rohkem seda, mida inimvaimu kohta, ja veel palju rohkem, mida Jumala kohta taibatakse, et praegu ma pööran mõtte ilma mingi raskuseta kujuteldavatelt asjadelt asjadele, mis on üksnes mõeldavad ning on igasugusest mateeriast eraldatud. Ja muidugi on mul palju aredam idee inimvaimust, niivõrd kui ta on mõtlev asi, mis ei ole ulatuv pikkusesse, laiusesse ja sügavusse ja millel ei ole mitte midagi muud kehast – kui mingi kehalise asja idee, mis mul on. Ja kui ma panen tähele, et ma kahtlen ehk olen ebatäiuslik ja sõltuv asi, nii et mulle tuleb mõttesse selge ja are idee sõltumatust ja täiuslikust olendist ("entis"), see on Jumalast, ja ainuüksi sellest, et niisugune idee minus on, või et mina, kellel see idee on, eksisteerin, siis järeldan ma nii silmanähtavalt, et ka Jumal eksisteerib ning temast sõltub üksikhetkedel kogu minu eksisteerimine, et ma olen kindel, et inimmõistus ("humano ingenio") ei saa midagi taibata ("cognosci") ilmsemalt ja kindlamalt. Ja paistab, et nüüd ma näen mingit teed, mida mööda jõutakse sellelt kontemplatsioonilt tõelise Jumala kohta, kelles kindlasti on peidus kõik teaduste ja tarkuse aarded, teiste asjade tunnetamiseni.
Sest kõigepealt ("in primis") ma tunnen ära ("agnosco"), et ei saa olla, et ta mind millalgi petaks; sest igasuguses pettuses leidub midagi ebatäiuslikkusest; ja kuigi tundub, et petta suutmine on mõni tõend teravmeelsusest ("acuminis") või väest, annab petta tahtmine kahtlemata tunnistust kas salakavalusest või nõrkusest ega sobi seetõttu Jumalale.
Edasi, ma kogen ("experior"), et minus on mingi otsustamise ("judicandi") võime, mille ma kindlasti, nagu ka kõik ülejäänu, mis minus on, olen saanud Jumalalt; ning kuna ta ei taha mind petta, siis kindlasti ta ei andnud niisugust, et ma võiksin millalgi eksida, kui ma seda õigesti kasutan.
Ja selles asjas ei jääks mingit kahtlust, kui ei paistaks, et sellest järeldub, et ma ei saa seega mitte kunagi eksida; sest kui kõik, mis minus on, on mul Jumalalt ja ta ei ole andnud mulle mingit eksimise võimet, siis paistab, et ma ei saa millalgi eksida. Ja nõnda edasi, niikaua kui ma mõtlen ainult Jumalast ja pööran end üleni tema poole, ei märka ma mitte mingit eksituse või vääruse põhjust; aga hiljem end enda poole tagasi pööranud, kogen, et olen ometi süüdi arvutustes eksitustes, mille põhjust otsides märkan, et mulle ei ilmu üksnes Jumala ehk ülimalt täiusliku olendi reaalne ja positiivne idee, vaid ka nii-öelda eimillegi mingi negatiivne idee ning et ma olen millegi vahepealsena Jumala ja eimillegi vahel ehk ülima olendi ja olematu vahel loomult selline ("ita constitutum"), et niivõrd kui ma olen ülima olendi loodud, ei ole minus küll mitte midagi, mille läbi ma eksiksin või eksitusse satuksin, aga niivõrd kui ma kuidagi osalen eimilleski ehk olematus, see on, kuivõrd ma ei ole ise ülim olend ja mul puudub väga palju asju ("quam plurima"), niivõrd ei ole imelik, et ma eksin. Ja nõnda ma taipan ("intelligo"), et eksitus, kuivõrd ta on eksitus, ei ole midagi reaalset, mis sõltuks Jumalast, vaid üksnes puudus; ning et seepärast ei ole mul eksimiseks tarvis mingit võimet, mille Jumal oleks selleks otstarbeks andnud, vaid see, et ma eksin, juhtub sellepärast, et otsustamise võime, mis mul temalt on, ei ole minus lõpmatu.
Kuid see ei ole veel täiesti rahuldav; eksitus ei ole ju puhas eitus, vaid ilmaolek mingist tunnetusest, mis minus kuidagi peaks olema; ja sellele, kes paneb tähele Jumala loomust, paistab, et ei saa olla, et ta paneks minusse mingi võime, mis ei oleks omas laadis täiuslik ehk mis oleks ilma mingist täiuslikkusest, mis tal peab olema. Kui ju mida oskuslikum ("peritior") on käsitööline, seda täiuslikumad teosed temast pärinevad, siis mida saab olla teinud kõikide asjade rajaja, mis poleks igas suhtes absoluutne? Ja pole kahtlane, kas Jumal oleks saanud mind luua niisuguseks, et ma kunagi ei eksiks; ega pole ka kahtlane, kas ta tahab alati seda, mis on kõige parem: kas siis on parem, et ma eksiksin, kui et ma ei eksiks?
Kui ma seda hoolikamalt kaalun, siis tuleb kõigepealt mõttesse, et mul ei tule imestada, kui Jumal teeb midagi niisugust, mille põhjendeid ma ei taipa; ning et sellepärast ei tule veel kahelda tema eksisteerimises, et ma võib-olla kogen, et on miski muu, mille puhul ma ei taipa ("comprehendo"), kuidas või mil viisil ta selle on teinud. Sest kui ma juba tean, et minu loomus on väga nõrk ("infirmam") ja piiratud, Jumala loomus aga on mõõtmatu, arusaamatu ("incomprehensibilem"), lõpmatu, ning ma ka tean selle kohta küllaldaselt, et ta võib teha lugematuid asju, mille põhjusi ma ei tea; ja ainuüksi sellepärast arvan, et kogu sellest põhjuste soost, mis tavaliselt nõuab eesmärki, [lõpp-põhjustest ehk eesmärkpõhjustest] ei ole füüsika asjades mingit kasu; ilma hulljulguseta ma ju ei arva, et saan välja uurida Jumala eesmärke.
Samuti tuleb mõttesse, et iga kord kui me uurime, kas Jumala teosed on täiuslikud, ei tule meil vaadelda mingit ühte loodut eraldi, vaid kõikide asjade kogusust ("universitatem"); sest see, mis võib-olla mitte teenimatult paistaks ebatäiuslik, kui ta oleks üksinda, on osana maailmas ülimalt täiuslik; ja kuigi selle põhjal, et ma tahtsin kõiges kahelda, ei saanud ma veel kindlalt teada millegi muu kui enda ja Jumala eksisteerimist, ei saa ma ometi selle põhjal, et ma märkasin Jumala mõõtmatut vägevust, eitada, et ta on teinud palju muud, või vähemalt võib teha, nii et mina olen osa asjade kogususes.
Edasi, endale lähemale tulles ja uurides välja, millised on minu eksitused (mis ainsana tõendavad mingit ebatäiuslikkust minus), panen ma tähele, et nad sõltuvad kahest põhjusest, mis samal ajal kokku langevad: kindlasti tunnetamisvõimest, mis minus on, ja valimisvõimest ehk otsusevabadusest, see on, arust ja samal ajal tahtest. Sest ainuüksi aru läbi tajun ma üksnes ideesid, mille kohta ma võin otsustusi teha, ja täpselt nii vaadatuna ei leidu selles mingit eksitust õiges mõttes ("proprie dictus"); sest kuigi võib-olla eksisteerivad arvutud asjad, millest minus ei ole mingeid ideesid, ei tule ometi öelda, et ma olen neist õieti ilma, vaid üksnes negatiivselt maha jäetud, sest kindlasti ei saa ma tuua mingit põhjendit, millega tõendada, et jumal oleks pidanud andma mulle andma suurema tunnetamisvõime, kui ta andis; ja kui tahes oskuslik ma ka mõtlen käsitöölise olevat, ei arva ma sellepärast ometi, et ta oleks pidanud oma igasse üksikusse teosesse panema kõik täiused, mis ta võib panna mõnesse neist. Ja ma ei saa tõesti ka kaevata, et ma ei ole Jumalalt saanud küllaldaselt suurt ja täiuslikku tahet ehk otsusevabadust; sest igatahes kogen ma, et seda ei ümbritse mitte mingid piirid. Ja mis mulle tundub väga märkimisväärne – miski muu minus ei ole nii täiuslik või nii suur, et ma ei saaks aru, et see saab olla veel täiuslikum või suurem. Sest kui ma vaatlen näiteks arusaamise võimet, siis ma tunnen kohe ära ("agnosco"), et minus on see väga vähene ja väga lõplik, ja samal ajal ma kujundan mingi teise palju suurema, tõesti ülimalt suure ja lõpmatu [arusaamisvõime] idee, ja sellesama põhjal, et ma saan selle idee kujundada, tajun ma, et ta kuulub jumala loomusesse. Samal põhjusel, kui ma uurin meenutamise või kujutlemise võimet või mis tahes muid võimeid, siis ma ei leia üldse midagi, millest ma ei saaks aru, et ta minus on nõrk ja piiratud, Jumalas mõõtmatu. Ainult tahet ehk otsusevabadust kogen ma eneses nii suurena, et ma ei taipa mitte millegi suurema ideed; nii et esmajoones see ongi see, mille pärast ma saan aru, et minus on mingi Jumala kuju ja sarnasus. Sest kuigi tahe on Jumalas võrreldamatult suurem kui minus, nii tunnetuse ja vägevuse tõttu, mis talle lisanduvad ning teevad ta kindlamaks ja tõhusamaks, kui objekti tõttu, sest ta laieneb rohkematele asjadele, ei paista ta ometi iseeneses formaalselt ja täpselt vaadelduna suuremana; sest ta seisneb ainult selles, et me võime üht ja sama asja teha või mitte teha (see on, jaatada või eitada, järgida või vältida), või õigemini ainult selles, et selle poole, mida aru paneb meile ette jaatamiseks või eitamiseks või järgimiseks või vältimiseks, me kandume nõnda, et me ei tunne, et mingi väline jõud, meid sellele määraks. Ja selleks, et ma oleksin vaba, ei ole ka tarvis, et ma saaksin kanduda mõlemale poole, vaid vastupidi, mida rohkem ma kaldun ühele poole, kas sellepärast, et ma selles ilmsesti taipan tõesuse ja hüve põhjendit, või sellepärast, et Jumal minu mõtte sisemuse nõnda korraldab, seda vabamalt ma ta valin; ja Jumala arm ega loomulik tunnetus ei vähenda tõesti millalgi vabadust, vaid pigem suurendavad ja tugevdavad. Aga see ükskõiksus, mida ma kogen, kui mitte mingi põhjend ei tõuka mind pigem ühele kui teisele poole, on vabaduse kõige alumine aste, ega anna selles tunnistust mitte mingist täiusest, vaid ainult puudusest tunnetuses või mingist eitusest; sest kui ma alati selgesti näeksin, mis on tõene ja hea, siis ma mitte kunagi ei kaalutleks, millist otsustust teha või mida valida; ja nõnda ma ei saaks mitte kunagi olla ükskõikne, kuigi ma oleksin täiesti vaba.
Selle põhjal aga ma tajun, et tahtmise jõud, mis mul Jumalalt on, ei ole iseenesest võetuna minu eksituste põhjus, sest ta on ülimalt suur ja omas laadis täiuslik; ning et mitte ka arusaamise jõud, sest millest iganes ma aru saan, sellest ma saan kahtlemata õigesti aru, sest see, et ma aru saan, on Jumalast, ja ei saa olla, et ma selles eksiksin. Kust siis tekivad minu eksitused? Kindlasti ainult sellest, et kuna tahe ulatub kaugemale kui aru, ei hoia ma teda samades piirides, vaid laiendan ka sellele, millest ma aru ei saa; et tahe on selle vastu ükskõikne, kaldub ta kergesti tõesest ja heast kõrvale, ja nõnda ma eksin ja patustan.
Näiteks kui ma neil päevil uurisin, kas maailmas midagi eksisteerib, ja märkasin, et sellestsamast, et ma seda uurin, ilmsesti järeldub, et mina eksisteerin, ei saanud ma jätta tegemata otsustust, et see, millest ma nii selgesti aru saan, on tõene; mitte et mingi väline jõud oleks mind selleks sundinud, vaid sellepärast, et suurele valgusele arus järgnes kalduvus tahtes ja nõnda ma uskusin seda seda rohkem iseenesest ja seda vabamalt, mida vähem ma olin selle vastu ükskõikne. Praegu aga ma mitte ainult ei tea, et ma eksisteerin, kuivõrd ma olen mingi mõtlev asi, vaid peale selle hõljub mu silme ees ka mingi kehalise loomuse idee ja juhtub, et ma kahtlen, kas mõtlev loomus, mis minus on, või õigemini, see, mis ma ise olen, on midagi muud kui see kehaline loomus või on mõlemad üks ja seesama; ja ma oletan, et minu arusse ei tule veel ühtegi põhjendit, mis veenaks mind rohkem ühes kui teises. Sellesama põhjal olen kindlasti ükskõikne jaatamise või eitamise või ka selle asja kohta mitte mingi otsustuse tegemise suhtes.
Ja isegi kui see ükskõiksus ka ei laiene ainult neile asjadele, millest aru ei taipa ("cognoscit") üldse mitte midagi, vaid üldiselt kõigele, mida ta küllalt selgelt ei taipa sel ajal, kui tahe neid kaalutleb, siis kui tahes usutavad oletused mind ka ei veaks ühele poole, piisab ainuüksi äratundmisest, et need on üksnes oletused, mitte aga kindlad ja kaheldamatud põhjendid, et tõugata mind nõustumisele vastupidisega. Seda olen ma neil päevil küllalt kogenud, kui ma oletasin, et kõik see, mida ma varem olin uskunud olevat nii tõene kui võimalik, on täiesti väär – ainuüksi selle tõttu, et ma olin märganud, et saan selles kuidagi kahelda.
Aga kui ma ei taju küllalt selgelt ja aredalt, et miski on tõene, ning hoidun otsustuse tegemisest, siis on selge, et ma toimin õigesti ega eksi. Aga kui ma jaatan või eitan, siis ma kasutan otsusevabadust ebaõigesti; ja kui ma pööran end sinnapoole, mis on väär, siis ma eksin täiesti; kui aga võtan vastu teise poole, siis ma küll juhuslikult satun tõele, kuid ei ole sellepärast ilma süüta, sest loomulikus valguses on silmanähtav, et tahte piiristamisele peab alati eelnema aru taju. Ja sellele vaba tahte ("arbitrii") ebaõigele kasutamisele on omane see ilmaolek, mis moodustab eksituse vormi: ilmaolek, ütlen, on selles toimingus endas, niivõrd kui see lähtub minust, mitte aga võimes, mille ma Jumalalt sain, ega ka toimingus, niivõrd kui see sõltub temast.
Mul ei ole ju ka mingit põhjust kurta, et Jumal ei ole mulle andnud suuremat arusaamise jõudu või suuremat loomulikku valgust, kui ta andis, sest lõplikule arule on omane, et ta paljust ei saa aru, ja loodud arule on omane, et ta on lõplik; ja mul tuleb tänada teda, kes ei ole mulle kunagi midagi võlgnenud, selle eest, mida rikkalikult on, mitte aga arvata, et ta on mind ilma jätnud sellest, mida ta ei andnud, või selle minult ära võtnud.
Mul ei ole ka põhjust kurta, et ta on andnud mulle tahte, mis ulatub kaugemale kui aru; et ju tahe seisneb ainult ühes asjas, ja otsekui jagamatus, siis paistab, et tema loomusest ei kannata midagi ära võtta; ja tõesti, mida suurem ta on, seda rohkem olen ma tema andjale tänu võlgu.
Ja lõpuks, ma ei pea ka kurtma, et Jumal aitab ("concurrat") mul sooritada ("eliciendos") neid tahteakte või teha neid otsustusi, milles ma eksin: need aktid on ju täiesti tõesed ja head, niivõrd kui nad Jumalast sõltuvad, ja minus on kuidagi suurem täius, et ma saan neid sooritada ja teha, kui et ma ei saaks. Aga ilmaolek, ainuüksi milles seisneb vääruse ja süü formaalne loomus ("ratio"), ei nõua mingit Jumala kaasaaitamist ("concursu"), sest ta ei ole asi ega suhtu temasse nagu ilmaolek põhjusesse, vaid teda tuleb nimetada ainult eituseks. Sest Jumalas ei ole tõesti mingit ebatäiuslikkust, et ta andis mulle vabaduse nõustuda või mitte nõustuda millegagi, mille selget ja aredat taju ta minu arusse ei pannud; vaid kahtlemata on minus ebatäiuslikkus, et ma seda vabadust hästi ei kasuta ning teen otsustuse selle kohta, millest ma õigesti aru ei saa. Näen ometi, et Jumal oleks võinud kergesti teha nii, et kuigi ma jääksin vabaks ja lõpliku tunnetusega, ma ometi kunagi ei eksiks: kindlasti kui ta oleks minu arusse sisse pannud selge ja areda taju kõigest, mida ma kunagi hakkan kaalutlema; või ainult kui ta oleks nii kindlalt mällu vajutanud, et kunagi ei tohi otsustust teha asja kohta, millest ma selgelt ja aredalt aru ei saa, et ma ei saaks seda kunagi unustada. Ja ma saan kergesti aru, et niivõrd kui mul on mingi terviku loomus ("ratio"), oleksin ma täiuslikum, kui ma praegu olen, kui Jumal oleks teinud mind niisuguseks. Kuid ma ei saa eitada, et asjade kogu kogususes on kuidagi suurem täiuslikkus, et mõned selle osad ei ole eksitustest puutumata, teised aga on, kui et kõik oleksid täiesti sarnased. Ja mul ei ole mingit õigust kurta, et Jumal on tahtnud, et ma mängiksin maailmas seda osa, mis ei ole kõige erilisem ja kõige täiuslikum.
Ja peale selle, kuigi ma ei saa eksitustest hoiduda sel eelmisel moel, mis sõltub selle kõige ilmsest tajumisest, mida tuleb kaalutleda, saan ma seda ometi sellel teisel moel, mis sõltub ainult sellest, et ma mäletaksin, et iga kord kui asja tõde ei ole selge, tuleb otsustuse tegemisest hoiduda; sest kuigi ma kogen, et minus on see nõrkus, et ma ei saa ühe ja sellesama tunnetuse juurde alati püsima jääda, saan ma ometi hoolika ja sagedamini korratud meditatsiooni abil teha nii, et ma iga kord, kui vajadus nõuab, seda mäletaksin ning nõnda omandaksin mingi harjumuse ("habitum") mitte eksida.
Et selles seisnebki inimese suurim ja eriline täiuslikkus, siis ma arvan, et ma ei ole tänase meditatsiooniga mitte vähe saavutanud, et ma eksituse ja vääruse põhjuse välja uurisin. Ja see ei saa tõesti olla miski muu kui see, mis ma esitasin; sest iga kord kui ma tahet otsustuste tegemisel nõnda ohjeldan, et ta küünib ainult selleni, mida aru talle selgelt ja aredalt näitab, siis ei saa sugugi olla, et ma eksin, sest igasugune selge ja are taju on kahtlemata miski ega saa sellepärast olla eimillestki, vaid paratamatult on tal autoriks Jumal – Jumal, ütlen, see ülimalt täiuslik, kelle puhul petis-olemine on vastuolu; ja seega on [selline taju] kahtlemata tõene. Ja täna ma ei õppinud ainult seda, et ma pean hoiduma kunagi eksimast, vaid samal ajal ka seda, mida teha, et jõuda tõeni; nimelt jõuan ma selleni kindlasti, kui ma ainult panen küllaldaselt tähele kõike, millest ma täielikult ("perfecte") aru saan, ning eraldan selle ülejäänust, mida ma taipan ("apprehendo") segasemalt ja ähmasemalt. Sellele ma pühendun edaspidi hoolikalt.


Karl Litzmann.
Karl Litzmann (22. jaanuar 1850 Neu Globsow, Brandenburg – 28. mai 1936 Neu Globsow, Brandenburg) oli Saksamaa sõjaväelane ja poliitik, aastast 1898 jalaväekindral.
1895 nimetati Karl Litzmann ooberstiks ja ta oli ametis Berliini Sõjaakadeemia direktsiooni liikmena. 1898 sai temast kindral. Aastatel 1902–1905 oli Karl Litzmann Berliini Sõjaakadeemia ülem.
1905 saadeti ta vastuolude tõttu maaväe juhtkonnaga erru, kuid Esimese maailmasõja puhkedes 1914 kutsuti teenistusse tagasi. Oktoobris 1914 nimetati ta 3. jalaväediviisi ülemaks, mis paistis novembris 1914 silma kangelasliku läbimurdega Vene piiramisrõngast Poola linna Brzeziny lähistel. Łódźi juures õnnestus tema diviisil peatada Vene vägede pealetung Berliini ja Poznani suunal. Nende kangelastegude eest autasustati kindral Litzmanni ordeniga Pour le Mérite ja ta pälvis hüüdnime "Brzeziny lõvi". 1915. aastal juhatas ta 40. reservkorpust.
Aastatel 1926–1928 kirjutas Karl Litzmann oma kaheosalised memuaarid ja kuigi tema sõjaline karjäär oli selleks ajaks lõppenud, astus ta veel 1930 poliitikasse, asudes 80-aastasena toetama Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteid (NSDAP). 1932 valiti ta NSDAP liikmena Riigipäeva saadikuks ja jäi sellele ametikohale kuni surmani. Litzmann oli vanim parlamendisaadik ja kuni Riigipäeva juhataja valimiseni juhatas istungeid just tema. 1934 nimetati ta ühtlasi Adolf Hitleri poolt kokku kutsud Preisimaa Riiginõukogu liikmeks.
Kindral Litzmann suri 1936. aastal ja talle korraldati riiklikud matused. Pärast Poola okupeerimist Saksamaa poolt nimetati Łódźi linn 11. aprillil 1940 ümber Litzmannstadt'iks ja Brzeziny linn Löwenstadt'iks (lõvilinn). 1945. aastal ennistati linnadele nende endised nimed.
Karl Litzmanni poeg Karl Siegmund Litzmann oli SA ohvitser, aastatel 1941–1944 Eestimaa kindralkomissar. Karl Litzmanni tütrepoeg Walter Lehweß-Litzmann oli tuntud hävituslendur ja Rüütliristi kavaler.


Hakkliha.
Hakkliha on rohkem või vähem peeneks hakitud ja kõõlustest puhastatud looma- või linnuliha.
Valmistamine.
Tänapäeval ei kasutata hakkimiseks enam nuga ega hakknuga, vaid mehhanilist või elektrilist hakkmasinat.
Eriomadused.
Et hakklihas on lihaskiud väikesteks tükkideks tükeldatud, valmivad hakklihatoidud palju kiiremini kui terveid lihatükke sisaldavad toidud ning hakkliha võib süüa ka toorelt.
Riknemine.
Et hakkliha pind on suurem kui tavalisel lihal ning rakumembraanid on osaliselt purustatud, rikneb toores hakkliha väga kiiresti. Sellepärast on paljudes riikides välja töötatud hakkliha müümise eeskirjad. Näiteks Saksamaal tohib pakendamata hakkliha müüa ainult valmistamise päeval.
Hakklihas suhteliselt kiiresti levivate ning inimesel haigusi tekitada võivate bakterite seas on "Escherichia coli" (soolekepike), salmonellad ja listeeriad. Et bakterite paljunemist takistada ning sellega ka säilivust parandada, on tehtud katseid hakkliha tööstuslikul tootmisel lisada sinna piimhappebaktereid nagu jogurti ja juustu puhul.
Toorained ja liigid.
Hakkliha valmistatakse sea, looma- (sealhulgas vasika-), lamba-, uluki- ja linnulihast (sealhulgas kanalihast).
Kõige levinumad on Eestis seahakkliha, veisehakkliha ja nende segud (seguhakkliha, kodune hakkliha). Levinud on ka kanahakkliha.
Lambahakkliha kasutatakse eelkõige ida ning idamõjulistes köökides.
Ulukihakkliha ja linnuhakkliha kasutatakse tööstuses enamasti lihatoodete valmistamiseks. Näiteks Saksamaal on neid trihhinella- ja salmonellaohu tõttu keelatud toorel kujul müüa.
Hakklihatooted.
Hakklihatoodete seas on frikadellid ja pelmeenid. Hakklihast valmistatakse ka mitmesuguseid vorste.
Hakklihast valmistatakse veel kolme sorti hakkmasse: naturaalne hakkmass, lihthakkmass, knellmass. Hakkmassidest valmistatakse hakklihatooteid, näiteks frikadellid ja pelmeenid valmistatakse knellmassist.
Hakkliharoad.
Eestis valmistatakse toorest hakklihast kodudes sageli muuhulgas hakklihakastet, kotlette (hakk-kotlette), ühepajatoitu ja pannkooke hakklihaga. Hakkliharoogade seas on ka hakkbiifsteek, hakkšnitsel, hakkliharull, hakkrulaad, lihapallid.
Kauplustes müüakse hakk-kotlette ja hakkpraadi.


Liit Rahvusriikide Euroopa Eest.
Liit Rahvusriikide Euroopa Eest (UEN) oli fraktsioon Euroopa Parlamendis aastail 1999–2009. See uskus rahvusriikidest koosnevasse Euroopasse, kus valitsustel ja riikidel on võimalus ühtlustada ja teha koostööd ühtekuuluvama ja stabiilsema mitmekesisusel põhineva Euroopa ehitamise nimel. Fraktsioon toetas tugevalt subsidiaarsust, mis nende arvates on hädavajalik, et tagada võimu õiglane jaotumine ELi, riikide ja kohalike omavalitsuste vahel, ning seda kõikide kodanike parimates huvides.
2004. aastal Euroopa Parlamendi valimistel saadud 3,7% häältest tõi neile 27 saadiku­kohta, mis on täienenud detsembris lisandunud kolme Poolat esindava parlamendi­liikmega. 30 parlamendisaadi­kust oli suurim delegatsioon Poolal, kuhu kuulus 10 parlamendisaadikut kahest erakonnast, kellele suuruselt järgnes Itaalia 9 esindajaga. Ülejäänud neli UEN fraktsiooni kuuluvat riiki olid Leedu, Läti, Iirimaa ja Taani.


Kõhunääre.
thumb
Kõhunääre ehk pankreas toodab suhkru lõhustamiseks vajalikku insuliini.
Inimese kõhunääre asetseb eestvaates mao taga, ulatudes vasakult peenema osaga ehk sabaosaga põrnani, paremal aga ülemise osaga kaksteistsõrmiksoole moodustatud silmusesse. Kõhunäärmejuha suubub sapijuhaga ühise suudme kaudu kaksteistsõrmiksoolde.


Carl Jonas Love Almquist.
Carl Jonas Love Almquist (Almqvist; "Carl Jonas Ludvig Almquist"; 28. november 1793 Stockholm – 26. september 1866 Bremen, Saksamaa) oli rootsi kirjanik ja helilooja.
Tema tuntumad teosed on "Kuninganna juveelehe" ("Drottningens juvelsmycke"), kus figureerib androgüünne tantsija Azouras Lazuli Tintomara, ja "Sobib küll" ("Det går an"), mis omal ajal kutsus esile palju vaidlusi ja mida praegu võib lugeda panusena diskussiooni soorollide üle.
Ta põgenes USA-sse, sest teda süüdistati mõrvakatses oma võlausaldaja vastu.


Rootsi kirjanike loend.
"Siin on loetletud rootsi keeles kirjutanud või kirjutavaid kirjanikke. On olemas ka rootsi luuletajate loend."
Vaata ka.
Kirjanikud
*


Epitaaf.
Epitaaf on lahkunu mälestuseks kirjutatud lühike tekst, tavaliselt hauasambal.
Epitaaf on hauakiri või hauakirjaga mälestussammas; ka surnu mälestustahvel kiriku seinal.
See võib olla ka kirjanduses kellegi surma puhul kirjutatud lühiluuletus.
Näiteks Juhan Liivi hauasammast ehib epitaafina tema luuletus "Kui tume veel kauaks ka sinu maa".


Huulhein.
Huulhein ("Drosera" L.) on liikide arvult teine putuktoiduliste taimede perekond. Ta kuulub huulheinaliste sugukonda.
Huulheinaliike on üle 170. Euroopas (sealhulgas Eestis) kasvab kolm liiki: ümaralehine huulhein ("Drosera rotundifolia"), pikalehine huulhein ("Drosera anglica") ja vahelmine huulhein ("Drosera intermedia"). Ümaralehise ja pikalehise huulheina hübriid on värd-huulhein ("Drosera anglica" x "Drosera rotundifolia").
Nimi.
Teadusliku nime "Drosera" andis perekonnale 1753 Karl Linné. Nimetus on tuletatud vanakreeka sõnast δρόσος 'kaste, kastepiisk', ja seda seepärast, et taime kleepnõre tilgad tentaaklite otsas meenutavad kastepiisku.
Tunnused.
Huulheinaliigid on harva üheaastased, enamasti mitmeaastased rohttaimed, rosette moodustavate lehtedega püstised või ronitaimed. Olenevalt liigist kasvavad nad 1...100 cm kõrguseks; ronitaimed võivad kasvada tunduvalt pikemaks ("Drosera erythrogyna" puhul on teateid kasvust üle 3 m). Nad võivad elada üle 50 aasta.
Perekond on nii tugevasti spetsialiseerunud lämmastiku omastamisele putukaid seedides, et selle liikidel (vähemalt kääbusliikidel) puudub täielikult ensüüm nitraatreduktaas, mida taimed üldjuhul vajavad nitraatide omastamiseks mullast.
Vegetatiivne paljunemine toimub maapealsete võsundite (stoolonite, lisapungade) abil või (olenevalt kasvuvormist) mugulate või sigipungade abil.
Kasvuvormid.
Perekonda saab jaotada parasvöötme- ja lähistroopikavormideks.
Parasvöötmevormid.
Nende hulka kuuluvad kõik Euroopas leiduvad liigid.
Talvitumiseks moodustub neil talvituspung ehk hibernaakel, millest nad kevadel uuesti üles kasvavad (selliseid taimi nimetatakse hemikrüptofüütideks). Mõnel sellisel liigil (pikalehine huulhein, vahelmine huulhein) on ka lähistroopikas või troopikas kasvavad vormid, mis talvitumist ei vaja ning talvituspungi ei moodusta.
Lähistroopikavormid.
Neil taimedel on aasta läbi enam-vähem ühesugused kliimatingimused.
Kääbushuulheinad.
Kääbushuulheinade hulka kuulub umbes nelikümmend Austraalia liiki, mida iseloomustab kääbuskasv, vegetatiivne paljunemine sigipungade abil ning tihe karvastik roseti keskmes, mis kaitseb neid intensiivse päikese eest Austraalia suvel. Süstemaatikas vastab neile sektsioon "Bryastrum".
Punghuulheinad.
Punghuulheinade hulka kuulub üle 40 Austraalia liigi, millel äärmiselt kuiva suve üleelamiseks moodustub maa-alune pung, millest nad sügisel uuesti üles kasvavad. Punghuulheinad jaotatakse püstisteks, roni-, ja rosetikujulisteks liikideks. See rühm vastab süstemaatikas enam-vähem alamperekonnale "Ergaleium".
Petiolaarise kompleks.
See on Austraalia troopikaliikide rühm, kes elab ühtlaste kõrgete temperatuuride ja vahelduva niiskuse tingimustes. Sellesse rühma kuulub 14 liiki, kellest mõnel on kujunenud spetsiaalsed kohastumused, näiteks tihe karvastik, mis kaitseb kuivamise eest ja ühtlasi võimaldab õhust kinni püüda kondenseerunud vett, näiteks hommikuse kaste ajal. Sellele rühmale vastab süstemaatikas enam-vähem sektsioon "Lasiocephala".
Queenslandi huulheinad.
Queenslandi huulheinad ei ole rangelt võttes kasvuvorm. Sellesse rühma kuulub kolm Austraalia huulheinaliiki "Drosera schizandra", "Drosera prolifera" ja "Drosera adelae"), mis kasvavad vihmametsades äärmiselt suure õhuniiskuse ja vähese valguse käes.
Juured.
Enamikul huulheinaliikidel on juurestik vähearenenud. Juurte funktsiooniks on peamiselt taime kinnihoidmine ja vee hankimine. Toitainete hankimise seisukohast pole juurtel peaaegu mingit tähtsust. Mõned Lõuna-Aafrika liigid säilitavad juures vett ja ka toitaineid. Mõnel Austraalia liigil on säilituselunditeks mugulad, mis võimaldavad taimel suvise põuaaja üle elada. Kääbushuulheinade sammasjuured on sageli suhteliselt väga pikad (kuni 15 cm).
Kääbushuulheinadel on vanas eas sageli punased tugijuured, mis kasvavad kroonist alla mulla poole.
Lehed.
Huulheinaliikidele on iseloomulikud lehtedel paiknevad kleepnõredega täidetud näärmekarvad ehk tentaaklid. Tuleb eristada ühelt poolt pikavarrelisi tentaakleid, mis eritavad magusat ja kleepuvat nõret, mis saaki külge tõmbab, püüab ja eritatavate ensüümide abil lagundab ja teiselt poolt istuvaid näärmeid, mille ülesanne on toitaineid vastu võtta ja mis mõnel liigil (näiteks "Drosera erythrorhiza") ka puuduvad.
Väikesed loomad, enamasti putukad, keda suhkrut sisaldav nõre ligi meelitab, jäävad seda puudutades sinna kinni, sest kleepuv lima ei võimalda neil edasi liikuda. Nad kas surevad kurnatusse või lämbuvad püdela nõre kätte, mis nõrgub õhusoontesse ja need ummistab. Samal ajal eritab taim ensüüme (näiteks esteraas, peroksidaas, fosfataas ja proteaas), mis saaklooma aeglaselt lagundavad ja temas sisalduvaid toitaineid vabastavad. Istuvad näärmed resorbeerivad need toitained ning kasutavad neid taime kasvamiseks.
Kogu püügilehe liikuvus on liigiti erinev. "Drosera capensis" saab lehte 180° võrra pöörata ja saaklooma peaaegu täielikult ümber piirata. "Drosera burmannii" on üks nendest huulheinaliikidest, mille ääretentaaklid saavad sekundite jooksul pöörduda, et saaklooma püügilehel fikseerida. Seevastu liigil "Drosera filiformis" on liikumatud püügilehed. Kõige "kiiremaks" huulheinaliigiks peeti pikka aega liiki "Drosera burmannii", viimasel ajal on aga leitud üha enam tõendeid liikidest, mis on varustatud nn kiirtentaaklitega, mis optimaalsetes kliimatingimustes võivad saagi haarata ühe sekundi jooksul (näiteks "Drosera glanduligera"). See kiirus on juba võrreldav samuti huulheinaliste sugukonda kuuluva kärbsepüünise omaga.
Huulheina perekonnas on arvukalt lehekujusid, mis võivad olla väga erinevad. Lehed võivad olla leherootsuga või ilma. Kõige ebatavalisem (väga haruline) kuju on kaheldamatult liigi "Drosera binata" lehel.
Õied, viljad ja seemned.
Huulheina õied asetsevad, nagu peaaegu kõikidel putuktoidulistel taimedel, väga pikkadel õisikutel taime kohal, et lehed võimalikke tolmeldajaid putukaid kinni ei püüaks. Õied avanevad ükshaaval. Õitsemise aeg on enamasti lühike. Õie avanemise määrab eelkõige päikesekiirguse intensiivsus. Õisikud on heliotroopsed: nad pöörduvad päikese suunas.
Radiaalsümmeetrilised õied on alati lihtsad, mõlemasoolised ja viietised. Erandiks on ainult neljatine "Drosera pygmaea" 8...12-tine "Drosera heterophylla". Reeglina on nad valged või roosad. Mõnevõrra suurem värvide mitmekesisus on Austraalia liikidel: seal tuleb ette ka oranže, ("Drosera callistos"), punaseid ("Drosera cistiflora"), kollaseid ("Drosera zigzagia") ja metalselt violetseid ("Drosera microphylla") õisi.
Sigimikud on ülemised. Moodustuvad kuprad paljude väikeste seemnetega. Paljud huulheinaliigid on isetolmlevad. Sageli moodustub väga palju seemneid. Seemned on mustad, tolmpeened ja vajavad idanemiseks valgust. Nad kaotavad kiiresti idanevuse. Parasvöötmeliikide seemned idanevad pärast külmaperioodi.


Esplanaadi park.
Vaade pargile Rootsi teatri poolt, juuni 2005
Esplanaadi park (soome keeles "Esplanadin puisto", rootsi keeles "Esplanadparken") on park Helsingi kesklinnas Lõuna- ja Põhjaesplanaadi vahel.
Esplanaadi park ulatub läänes Mannerheimintieni. Põhja-lõunasuunalised Mikonkatu ja Fabianinkatu jagavad pargi kolmeks, millel igaühel on oma nimi: läänest ida poole Teatriesplanaad (seal asuva Rootsi teatri järgi), Runebergi esplanaad ja Kappeli esplanaad.
Esplanaadi parki mainitakse esimest korda 1812, samal aastal, mil Helsingi sai Soome pealinnaks.
Esplanaadi pargis on Johan Ludvig Runebergi ausammas, mille valmistas tema poeg Walter Runeberg 1885. Esplanaadi pargis on teisigi skulptuure, aga Runebergi oma on neist vanim.


Mani lipp.
Mani lipp on Briti Krooni sõltkonna – Mani saare lipp.
Mani saare lipuks on punane kangas, mille keskel on kujutatud kolme mehe jalast moodustatud antiikne sümbol triskele.
Mani saare laevadel kasutatakse ka omaette lippu, milleks on punane kangas Suurbritannia lipuga vardapoolses ülaosas ning kolmjala kujutsega lehvpoolsel väljal.
Sarnast sümbolit (kolmjalga) on kasutatud ka Sitsiilia lipul.


Wilhelmshaven.
Wilhelmshaven on linn Saksamaal Alam-Saksi liidumaal. Asub Põhjamere Jade lahe kaldal. Linnas on Saksamaa ainuke süvasadam.
Ajalugu.
Wilhelmshaveni piirkonda asustasid friisid. 1853. aastal ostis Preisimaa Oldenburgi suurhertsogilt 313 hektarit maad sõjasadama rajamiseks. 1869. aastal nimetati sadam kuningas Wilhelm I järgi Wilhelmshaveniks. 1873. aastal osteti 109 hektarit juurde ja samal aastal sai asula linnaõigused. 1918. aastal toimunud madruste ülestõusust sai alguse novembrirevolutsioon.
Tänapäeval on Wilhelmshavenis Saksamaa suuruselt teine sadam Hamburgi järel.


Ubinas.
Ubinas on tegev kihtvulkaan Lõuna-Ameerikas Andides.


Avogadro seadus.
Avogadro seadus on ideaalsete gaaside seadus. Seadus on nimetatud Amedeo Avogadro auks, kes 1811. aastal oletas, et kindlalt temperatuuril ja kindla rõhu all on kõikide gaaside moolruumalad võrdsed.
formula_1
Näiteks normaalrõhul on null kraadi Celsiuse juures meelevaldse gaasi ühe mooli ruumala 22,421 liitrit.


Metanool.
Metanool ehk metüülalkohol ehk karbinool (triviaalnimetusega puupiiritus) keemiline ühend valemiga CH3OH. Ta on lihtsaim alkohol.
H — C — O — H
Metanool on kasutusel antifriisi, lahusti ja kütusena. Samuti lisatakse teda etanoolile selle denatureerimiseks.
Metanool tekib looduses mõningate anaeroobsete bakterite ainevahetuse tulemusena, päikesevalguse toimel oksüdeerub see aja jooksul taas süsihappegaasiks ja veeks.
Mürgisus.
Et metanool on lõhnalt ja maitselt sarnane etüülalkoholile ehk etanoolile, juhtub tihti metanoolimürgistusi.
Ensüüm alkoholi dehüdrogenaas lagundab metanooli mürgiseks sipelghappeks ja formaldehüüdiks, mis kahjustavad nägemisnärvi; tagajärjeks võib olla pimedaks jäämine.
Teine oluline kahjustus tekib neerudes.
Kolmas toime, peamine surmapõhjus, on kesknärvisüsteemi depressioon mürgiste metaboliitide tõttu.
Surmavaks annuseks loetakse koguseid alates ~100 ml (rottidele suukaudsel manustamisel LD50=5,6 g/kg).
Mürgistuse piiramiseks kasutatakse etanooli, mis toimib maksaensüümidele konkureeriva inhibiitorina, suurema afiinsuse tõttu jääb metanool lagundamata ning eritatakse neerude kaudu.


Punk rock.
"Punk rock" on 1970. aastate keskel tekkinud "rock"-muusika stiil, mille iseloomulikud esindajad on ansamblid Ramones, Sex Pistols, The Damned ja The Clash.
Väljendit punk kasutatakse ka sellega tihedalt seotud subkultuuri kohta.
Eellugu ja suunanäitajad.
Väljendit "punk rock" (sõna "punk" tähendab inglise keeles muu hulgas ka algajat) kasutati esimest korda 1960. aastate keskpaigas USAs arvukate briti "rock'"i ("British Invasion") jäljendanud ansamblite kohta. Praegu arvatakse nad "garage rocki alla. Tähtsamad neist olid The Sonics Seattle'ist, MC5 ja The Stooges Detroitist, The Seeds Austinist ning The Standells Los Angelesest. Need ansamblid olid küll kohalikus muusikaelus tuntud ning mõjukad, kuid nad ei saavutanud üleriigilist tuntust. Paljud neist olid oma rohmaka pillikäsitsusega suunanäitajad ka psühhedeelsele "rockile.
Oluliseks suunanäitajaks oli New Yorgis tegutsenud ansambel The Velvet Underground, mis USA avalikkusele vastuvõetamatuks osutus. Teine oluline New Yorgi suunanäitaja oli lühikest aega tegutsenud New York Dolls, mis šokeeris inimesi The Rolling Stonesist inspireeritud äärmiselt lihtsustatud "rock'n'rolli mängimise ning laval naisteriiete kandmisega. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega klubis Max's Kansas City, andis välja kaks albumit ning enne lagunemist oli lühikest aega selle mänedžer hilisem Sex Pistolsi mänedžer Malcolm McLaren.
Varajased punk-ansamblid New Yorgis.
"Punk rocki kui muusikastiili alguseks võib pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubides CBGB's ja Max's Kansas City hakkasid regulaarselt esinema ansamblid Television, Ramones ja Blondie, hiljem lisandusid neile endise New York Dollsi liikme Johnny Thundersi The Heartbreakers ning Televisioni endise basskitarristi Richard Helli ansambel The Voidoids.
Mõiste "punk" kinnistasid aga ajakirjanik Legs McNeil ja kunstnik John Holmstrom oma "DIY"-ajakirjaga "Punk Magazine". Värske meediaväljaande reklaamimiseks kleepisid nad New Yorgi tänavanurkadele flaiereid kirjaga "Watch out, punk is coming!". Esialgu jäi "punk rock" siiski vaid kitsa ringkonna siseasjaks. Esimest korda pälvisid New Yorgi punk-ansamblid laiemat tähelepanu 1975. aasta suvel toimunud kahepäevase CBGB festivaliga. Umbes samal ajal hakkasid trenditeadlikumad väikeplaadifirmad CBGB bände ja artiste "üles korjama". Patti Smith oli esimene, järgmine oli Ramones. Ramonese endanimeline debüütalbum ilmus 1976. aasta aprillis, mida paljud kriitikud peavad esimeseks tõeliseks punkalbumiks. Tõustes Billboardi edetabelis 111. kohale, lõi see album bändile teatud reputatsiooni, millele lisasid värvi plaadifirma katsed bändi koos selliste nimedega nagu Foreigner ja Black Sabbath esinema sundida. Erinevalt bändi omapäi antud klubikontsertidest osutusid need suured esinemised läbikukkumisteks. New Yorgis tekkis aga järjest uusi ansambleid. 1976. aastal lisandusid karismaatilise punkikooni Stiv Batorsi bänd Dead Boys ning väidetavalt maailma esimene "psychobilly" ansambel, hullumeelse lavashowga The Cramps.
Esimesed Suurbritannia punk-ansamblid.
4. juunil 1976 mängis Ramones Londonis, andes sel moel suuna kätte Suurbritannia esimese laine punkbändidele. Paljud tulevased Inglismaa punkikoonid nagu Joe Strummer, Captain Sensible ja Johnny Rotten tulid enne kontserti lava taha kiibitsema. Viimasele neist, juba tollal skandaalsele Johnny Rottenile pakkus Ramones proovilepanekuks õlle pähe uriini. Asjaosaliste mäletamist mööda olla Rotten küll klaasi tühjaks joonud, kuid püsinud seejärel pikalt vait.
Ramonesi 1976. aasta Londoni kontsert ja esimesed kohalikud punkbändid, nagu Sex Pistols ja The Clash said inspiratsiooniks paljudele Suurbritannia punk-ansamblitele. Enne aasta lõppu tekkis Inglismaal palju uusi punk-ansambleid, näiteks The Damned, The Vibrators, The Slits, X-Ray Spex, Siouxsie & the Banshees, Eater, The Subversives (hiljem UK Subs), The Adverts, London, Chelsea (hiljem Generation X), Subway Sect, Stinky Toys, Buzzcocks, Tom Robinson Band ja Eddie & the Hot Rods. Pungilainega läksid kaasa ka mitmed varem tegutsenud bändid, näiteks The Stranglers ja The Jam.
1976. aasta oktoobris andis The Damned välja Suurbritannia esimese punksingli "New Rose". Ka Sex Pistols ei hiilanud oma mängutasemega, kuid nad tulid esile õigel ajal: siis, kui oli tekkinud nõudlus selle muusika järele. Juba mõnda aega edetabelites võimutsenud lihvitud ja taltsas diskomuusika vajas vastukaaluks midagi karmimat ja agressiivsemat. Ka diskolaulude tekstid, mis keerlesid peamiselt armastuse ümber, ei pakkunud midagi neile noortele, kelle probleemideks olid vaesus, töötus, kuritegevus tänavatel ja kõige sellega kaasnev tüdimus.
Pungi eetiline tuum oli Mark Sinkeri sõnul järgmine: "soov šokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need žestid ei tohiks šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina – või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, sõda, ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte soengutele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise."
Ameerika Ühendriikide "punk rock".
Kui Inglismaa "punk rock" moodi oli moelaine, mis käis kõrgelt ning jooksis kiirelt liiva, siis USAs jäi punkliikumine pikaks ajaks põranda alla. Konservatiivne USA ühiskond keeldus punki omaks võtmast, kuigi kohalikud "sceneid eksisteerisid pea igas suuremas keskuses. Enamus neist said inspiratsiooni liikumise algkodust, New Yorgist. Tõuke tegutsemiseks andis tihtipeale juhuslikult nähtud Ramonesi kontsert.
Olulistest USA "sceneidest võib välja tuua California "scene", mis sünnitas "hardcore punki. Suunda näitasid ansamblid Black Flag, Circle Jerks ning Dead Kennedys. Omalaadseks inkubaatoriks kujunes paremkonservatiivne Orange County maakond, kust on pärit näiteks Mike Nessi "country-punk" ansambel Social Distortion ning The Offspring.
Washington DC "sceneis tekkis "straight-edge" liikumine, suunanäitajaks Ian MacKaye oma ansamblitega Minor Threat ja Fugazi. Toimis aktiivne põrandaalune info liikumine. Bändifirmad asutati tihti bändide poolt oma materjali välja andmiseks. Niimoodi alustasid Black Flagi label SST ja Ian MacKaye label Dischord.
Bändid, kellest kunagi ametlikus muusikapressis ei kirjutatud, olid populaarsemad kui üldtunnustatud hüpiknukud-ikoonid. "Punk rock avastasid enda jaoks tollal "põranda all" olnud rulasportlased, kelle ajakiri Trasher pühendas nii mõnegi lehekülje mõne punkbändi tutvustamisele ning väiksestes tiraazides levitatud rulavideotes mägis tihti taustaks tempokas "punk rock". Rulatamisest inspireeritud või rulatajate poolt austatud valdavalt "hardcore punki viljelevaid bände nimetati "skate-punkiks. Esimeste "skate-punk" bändide hulka kuuluvad Suicidal Tendencies, The Hunns, US Bombs ning NOFX.
USA ühiskonna konservatiivsed kihid aga võitlesid pidevalt pungi vastu. Ansambleid süüdistati ühiskonna moraali ning väärtushinnangute õõnestamises. Suuresti just kohtuasjade tõttu läksid peaaegu samal ajal laiali Dead Kennedys ja Black Flag. Vastukaaluks paljude meelest liiga "machoks muutunud "hardcore punkile tekkis "emo" liikumine, mis algselt oli rangelt põrandaalune ning võimalikult antikommertsiaalne. Kui "hardcore scene" kaheksakümnendate teisel poolel oma otsa leidis, pöördus USA punkliikumine tagasi algse New Yorki stiilis "punk rocki juurde. Märksõnaks sai meloodilisus. Tekkis mõiste "pop punk" (ka "punk pop"), mis algselt tähendas Ramonesi muusikalise lihtsuse ja tempokuse ühendamist The Beach Boysi stiilis meloodilisusega. Olulistest selle stiili esindajateks olid ansamblid The Queers ja Green Day.
1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel tekkis "indie rocki "undergroundis "punk rocki taaselustav uus stiil "garage punk".
1990. aastate keskpaigas, pärast grungelainet, Ameerika Ühendriikide punk kommertsialiseerus. Meedia haibimasin ning plaadifirmad korjasid pärast grungelaine liivajooksmist üles sellised bändid nagu Green Day ja The Offspring, mis vahelduva eduga tänaseni kuulsust naudivad. Punkringkondade austuse on nad aga minetanud. Suurplaadifirmade poolt üles korjatud punkbände liigitatakse "pop punk"i alla. Lahjendades mässumeelsuse oma muusikas olematuks ning esitades kärisevate kitarride saatel armastuslaule, pole sellel liikumisel midagi ühist algse punkliikumise ega tõekspidamistega.


LD50.
Keskmine surmav annus ehk mediaanne letaaldoos (lühendatult LD50 ehk inglise keelest "lethal dose, 50%, pikemalt "median lethal dose") on standardne viis märkida aine mürgisust. LD50-ga märgitakse minimaalset mürgiannust, mis on surmav pooltele isenditele katsepopulatsioonist.
Tavaliselt väljendatakse LD50-t mahu- või kaaluühikus kehakilogrammi kohta (nt rottidele on metanooli suukaudsel manustamisel (PO) LD50 väärtus 5,6 g/kg). Märgitakse ka testlooma liik ja manustamise viis - PO: suukaudselt, IV: veenisiseselt, SC: nahaaluselt jne.


Talõši mäed.
Talõši mäed (aserbaidžaani "Talış dağları", pärsia کوهاى طوالش (Kūhhā-ye Ţavālesh)) on mäestik Aasias Kaspia edelarannikul. Kulgevad loode-kagu suunas, piirnevad kirdes Lənkərani madalikga, kagus on ühenduses Alborzi mäestikuga.


Príncipe.
Príncipe on saar Guinea lahes.
Pindala 128 km². Saar on mägine, kõrgus kuni 948 meetrit.
Kuulub São Toméle ja Príncipele.
Principe
Principe


Botuliin.
Botuliin on mürkaine, mida eritavad ainetegevuse käigus grampositiivsed anaeroobsed bakterid (eriti "Clostridium botulinum", aga ka "C. baratii" ja "C. butyricum").
Mürgistust, mida põhjustab "Clostridium botulinumi toodetav botuliin, nimetatakse botulismiks.
Mürgil on seitse alatüüpi, mida tähistatakse tähtedega A kuni G.
Keemiliselt toimelt on botuliin tsinkproteaas, mis lagundab pöördumatult valke, mille abil koliinergilises sünaptilises ülekandes toimub atsetüülkoliini vabanemine vesiikulitest sünaptilisse pilusse.Tulemuseks on lihaste lõtv halvatus.
Tegemist on kõige kangema loodusliku mürgiga, mille LD50=1ng/kg kõhuõõnde süstituna ja LD50=3ng/kg inhaleerides. (Ühe grammiga saab tappa miljon 100-kilost inimest).
Meditsiiniline kasutus.
Meditsiiniliselt on kasutusel botuliin tüüp A (Botox) ja tüüp B. Botox on kasutusel esmajoones järgmistel näidustustel: blefarospasm; näo hemispasm ja muud fokaalsed düstooniad; spastiline kõõrkaelsus; laste tserebraalparalüüsist tingitud dünaamilist hobupöida tekitava spastilisuse leevendamine alates teisest eluaastast; insuldijärgse küünarvarre ja labakäe lihaste spastilisuse leevendamine täiskasvanutel; püsiv raske primaarne aksillaarne hüperhidroos, mis häirib elukvaliteeti ja on resistentne paiksele ravile.
Kosmeetiliselt kasutatakse Botoxit nahakortsude silumiseks näos. Botox aitab selliste kortsude vastu, mis on tekkinud miimiliste lihaste kasutamise tõttu.


Chupiquiña.
Chupiquiña on vulkaan Lõuna-Ameerikas Andides. Selle kõrgus on 5788 meetrit.


Sitsiilia lipp.
Sitsiilia lipp on Itaalia haldusüksuse (maakonna) Sitsiilia lipp.
Lipukangas on jagatud diagonaalselt (vardapoolsest ülanurgast lehvipoolsesse alanurka) kaheks väljaks. Vardapoolne, alumine väli on kollane ning lehvipoolne, ülemine punane. Lipu keskel on kujutatud antiikne sümbol, triskele, kolme mehe jalast moodustatud nn kolmjalg.
Sarnast sümbolit (kolmjalga) on kasutatud ka Mani lipul.


Ida-Poola.
Ida-Poola on kõige laiemas mõistes Poola rangelt piiritlemata idaosa.
Teise maailmasõja kontekstis on selle nimega teiste keelte eeskujul nimetatud ka Poola riigi alasid, mis okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 1939. aastal ning inkorporeeriti Leedu NSV, Valgevene NSV ja Ukraina NSV koosseisu – Lääne-Ukrainat, Lääne-Valgevenet ja Vilniuse piirkonda.


2005. aasta Austraalia Grand Prix.
2005. aasta Vormel 1 etapp Austraalia Grand Prix toimus 6. märtsil Melbourne'is Albert Parki ringrajal.
Võistluse kiireima ringi sõitis Fernando Alonso (24. ring) 1.25,683 – 222,807 km/h.
Tulemused.
Austraalia Grand Prix


Krimmi lipp.
Krimmi lipp on Ukraina haldusüksuse Krimmi Autonoomse Vabariigi ametlik lipp.
Lipp on kasutusel 1992. aastast, kuid ametlikult kinnitatud alles 21. aprillil 1999.
Lipukangas on jagatud horisontaalselt kolmeks laiuks, sini-valge-punane. Sinine ja punane laid moodustavad kumbki 1/6 ning valge 2/3 lipu laiusest.


2006. aasta Euroopa Grand Prix.
2006. aasta Vormel 1 etapp Euroopa Grand Prix toimus 7. mail Nürburgringil.
Põhivõistlusel alustas esikohalt valitsev maailmameister ja karikasarja praegune liider Fernando Alonso. Alonso jaoks oli see tänavune esimene kvalifikatsioonivõistluse võit.
Kvalifikatsioonivõistluse teise aja sõitis välja seitsmekordne maailmameister Michael Schumacher ja kolmanda Felipe Massa. Neljandalt positsioonilt alustas võistlust Rubens Barrichello, viiendalt Kimi Räikkönen. Kümnenda aja välja sõitnud Mark Webber pidi mootorivahetuse tõttu loovutama 10 positsiooni.
Lõppvõistluse tulemused.
Euroopa Grand Prix


2005. aasta Malaisia Grand Prix.
2005. aasta Vormel 1 etapp Malaisia Grand Prix toimus 20. märtsil Malaisias Sepangi ringrajal.
Tulemus.
Malaisia Grand Prix


Aleksandr Gomelski.
Aleksandr Gomelski (hüüdnimi Papa Gomelski; 18. jaanuar 1928 Kroonlinn – 16. august 2005 Moskva) oli Venemaa korvpallitreener, NSV Liidu ja Leedu teeneline treener.
Gomelski oli NSV Liidu koondise treener aastail 1962–1970 ja 1976–1988. Tema käe all võideti olümpiakuld 1988. aastal Seoulis ning maailmameistritiitel 1967 ja 1982.
Gomelski, Aleksandr
Gomelski, Aleksandr
Gomelski, Aleksandr


Põhja suusaalad 1992. aasta taliolümpiamängudel.
Põhja suusaalad 1992. aasta taliolümpiamängudel Albertville'is peeti 9.–22. veebruarini.
10 km klassikat.
Kuupäev: 13. veebruar
25 km tagaajamisvõistlus viitstardist.
Kuupäev: 15. veebruar
15 km vabadistantsile starditi viitstardist kaks päeva varem sõidetud 10 km klassikadistantsi alusel.
30 km klassikat.
Kuupäev: 10. veebruar
50 km vabalt.
Kuupäev: 22. veebruar
4x10 km teatesõit.
18. veebruar
5 km klassikat.
13. veebruar
10 km vabalt viitstardist.
15. veebruar
15 km klassikat.
9. veebruar
30 km vabalt.
21. veebruar
4x5 km teatesõit.
17. veebruar
Suur mägi.
16. veebruar
Meeskonnavõistlus.
14. veebruar


McLaren.
Lewis Hamilton 2008. aasta Hiina GP-l
МcLaren (ametlik nimi Vodafone McLaren Mercedes) on eelkõige tuntud kui Vormel 1 meeskond, samas lööb meeskond kaasa ka Indianapolise 500 miili sõidus ja Le Mans'i 24 tunni sõidus.
Aastast 2006 kannab tiim nime McLaren-Mercedese meeskond (inglise "Team McLaren Mercedes"). McLareni peakontor asub Suurbritannias Wokingis. Meeskonnajuhiks on Ron Dennis.
McLareni meeskonna asutas 1963. aastal Bruce McLaren.
McLaren on aastast 1966 (debüüt Monaco Grand Prix'il) Vormel 1 karikasarjas võitnud 12 maailmameistritiitlit sõitjate arvestuses: Emerson Fittipaldi (1974), James Hunt (1976), Niki Lauda (1984), Alain Prost (1985, 1986, 1989), Ayrton Senna (1988, 1990, 1991), Mika Häkkinen (1998, 1999) ja Lewis Hamilton (2008).
Konstruktorite karikas on võidetud kaheksa korda: aastatel 1974, 1984, 1985, 1988–1991 ja 1998.
2006. aasta hooajal kasutas McLareni meeskond Mercedes FO 108S 2.4 V8 mootorit ja Michelini rehve.


Vello Toomemets.
Vello Toomemets (sündinud 1. oktoobril 1954 Tartus) on eesti muusik ja helilooja.
Vello Toomemets õppis viiulit Pärnu lastemuusikakoolis. Muusikukarjääri alustas 1970. aastate alguses Pärnu ansamblis Con Amore. Ansambli koosseisus olid veel Hillar Sutt, Urmas Rondo, Kalju Ammer jt. Hiljem on ta mänginud veel mitmetes ansamblites, sealhulgas Kuldne Trio ja Kukerpillid.
Aastatel 1973, 1976–1983 ja aastast 1995 kuni tänaseni mängib ansamblis Fix.
Vello Toomemets on kirjutanud muusikapalad "Tsirkus", "Jaanipäev", "On kevad Tartu peal", "Tõuse üles ja läheme ära", "Kaua sa kannatad", "Maa tuleb täita lastega" jpt.


Sabancaya.
Sabancaya on vulkaan Lõuna-Ameerikas Andides. Selle kõrgus on 5967 meetrit.


Johannes Vermeer.
"Kunstnik oma ateljees" (umbes 1665–1670)
Johannes Vermeer ehk Jan Vermeer van Delft (ristitud 31. oktoobril 1632 Delftis nimega Joannis – maetud 15. detsembril 1675 samas nimega Jan) oli Hollandi maalikunstnik.
Vermeer oli Delfti linna maalikunstnik, kes elu ajal erilist edu ei saavutanud. Ta sai küll maalijate gildi vanemaks, kuid elas suhteliselt vaesetes oludes nagu enamik tolle aja kunstnikke. Tema elust on suhteliselt vähe teada. Tema isa oli siidikangur, võõrastemaja peremees ja kunstikaupmees, kes suri 1652. aastal. Pärast isa surma jätkas Vermeer tema tööd kunstikaupmehena.
Vermeeri isa oli siidikangur Reijnier Janszoon. Janszoon ei olnud perekonnanimi, vaid isanimi. Isa elas Amsterdamis Sint Antoniesbreestraatil, kus elas üsna mitu kunstnikku. 1615 abiellus ta Digna Baltusega. Nad kolisid Delfti ja nad said tütre Gertruy, Johannes Vermeeri ainsa õe, kes ristiti 1620. 1625 osales Reijnier kakluses sõduri Willem van Bylandtiga, kes suri selles saadud haavadesse 5 kuud hiljem. Umbes selle aja paiku hakkas ta tegutsema kunstikaupmehena. 1631 liisis ta võõrastemaja "Lendav Rebane". 1641 omandas ta märksa suurema kõrtsi "Mechelen", mis oli nimetatud samanimelise linna järgi ja asus turuplatsi ääres. Selle omandamine pani talle peale suured võlad. 1652. aasta oktoobris ta suri ja poeg jätkas tema kunstiäri.
29. detsembril 1653 sai Vermeer Püha Luuka gildi liikmeks. See gild ühendas maalikunstnikke. Gildi raamatupidamine ei jäta kahtlust selles, et Vermeer ei maksnud sisseastumismaksu. See oli katku, sõja ja majanduskriisi aasta, nii et mitte üksnes Vermeeril polnud rahaga kitsi. 1654 lendas õhku Delfti püssirohuladu ja selles plahvatuses hävis veerand linna. Hukkus sadakond inimest, nende seas kunstnik Carel Fabritius.
1662 valiti Vermeer gildivanemaks. Ta valiti tagasi aastail 1663, 1670 ja 1671, mis tõendab, et teda peeti heaks kunstnikuks.
"Naine loeb kirja avatud akna juures" võib olla Vermeeri abikaasa portree.
Johannes Vermeer ristiti kalvinistlikus kirikus. 1653 läks ta üle katoliku usku ja abiellus katoliiklase Catharina Bolenesi (Bolnesiga). Abielu sõlmiti lähedalasuvas Schipluideni külas. Vermeeri jaoks oli see hea abielu, sest tema ämm Maria Thins oli märgatavalt rikkam kui ta ise. Tõenäoliselt oligi abielu tingimuseks pöördumine katoliiklusse. On küll kaheldud, kui südamest katoliiklane ta oli, aga tema maalil "Katoliku usu allegooria", mis valmis 1670–1672, on kujutatud usku armulaua sakramenti. Pärastpoole koliski kunstnik oma ämma juurde elama.
Abielust sündis 14 last, kellest 4 suri enne ristimist, kuid registreeriti Johan Vermeeri lastena. Sugulaste tehtud testamentidest on teada ülejäänud kümne lapse nimed: Maria, Elisabeth, Cornelia, Aleydis, Beatrix, Johannes, Gertruyd, Franciscus, Catharina ja Ignatius. Tõenäoliselt sai viimane neist nime Jesuiitide ordu asutaja Ignatius Loyola järgi.
1672. aastal tabas Hollandit taas sõda. Prantsusmaa ja Louis XIV ründasid Hollandit lõunast, Inglismaa merelt. Läänest ründasid kaks Saksamaa piiskoppi. Paljud õukonnad, teatrid, kauplused ja koolid suleti. Alles ülejärgmisel aastal lõppes sõda Hollandi võiduga ja kulus veel mõni aasta, enne kui olukord oli paranenud. Vermeer pidi Amsterdamist raha laenama, kusjuures tema käendajaks oli tema ämm.
Kogu selle aja jooksul jätkas Vermeer kallite värvide kasutamist, mis annab alust arvata, et ta ei ostnud paljusid töövahendeid ise, vaid need muretses tema patroon Pieter van Ruijven.
1675. aasta detsembris haigestus Vermeer raskelt ja suri poolteist päeva hiljem. Tema lesk seostas tema surma rahaliste raskustega. Kunstituru kokkulangemine kahjustas tema sissetulekuid nii kunstniku kui kunstikaupmehena. Pärast tema surma kuulutati välja tema pankrot ja pankrotihalduriks oli mikroskoobi leiutaja Antoni van Leeuwenhoek.
Üldiselt on Vermeeri elust vähe teada. Tundub, et ta oli täielikult kunstile pühendunud, elades kogu oma elu Delftis. Tema nime kohtab üksnes mõnes registris, mõnes ametlikus dokumendis ja teiste kunstnike kommentaarides.
Tema kuulsus hajus pärast tema surma. Arnold Houbrakeni 17. sajandil kirjutatud kolmeköiteline suurteos hollandi kunsti kuldajast käsitles 440 kunstnikku, kelle seast aga Vermeer puudub, teda mainitakse vaid ühes kohas möödaminnes ja seejärel unustati ta kaheks sajandiks täielikult.
19. sajandil avastasid Vermeeri uuesti Gustav Friedrich Waagen ja Théophile Thoré-Bürger, kes kirjutasid temast artikli, milles omistasid Vermeerile 69 maali, ehkki tänapäeval omistatakse neist Vermeerile üksnes 34. Praeguseks on teada umbes 40 Vermeeri maali. Sellest ajast on Vermeeri kuulsus järjest kasvanud, nii et tänapäeval arvatakse temagi hollandi kunsti kuldaja maalikunstnike sekka.
20. sajandi üks kõige tuntumaid kunstivõltsijaid Hans van Meegeren otsustas jäljendada Vermeeri kunsti osalt esteetilistel põhjustel, osalt sellepärast, et Vermeeri teoseid oli vähe, nad olid seetõttu haruldasemad ja kallimad, ning osalt seetõttu, et Vermeer ise oli teistest kunstnikest halvemini tuntud, mistõttu võltsingut oli raskem avastada.
Looming.
On teadmata, millal ja kellelt Vermeer maalimist õppis. Tema õpetaja võis olla Carel Fabritius või katoliiklane Abraham Bloemaert, aga kunstiajaloolased ei ole selle kohta kindlaid tõendeid leidnud. Kohalik autoriteet Leonaert Bramer oli tema sõber ja võis teda õpetada, aga nende stiil on üsna erinev.
Delftis olid Vermeeri suurimad konkurendid Pieter de Hooch ja Nicolaes Maes, kes maalisid üsna samas stiilis olustikumaale.
Oma eluajal oli Vermeer üksnes mõõdukalt edukas. Ta suutis oma suure pere ära toita, aga rikkaks ei saanud. Surres jättis ta oma naisele ja lastele suured võlad. Võib-olla oli selle põhjuseks asjaolu, et ta ei olnud kuigi viljakas ega maalinud palju teoseid. Tal valmis keskmiselt 3 maali aastas. Enamasti maalis ta tellimustöid.
Delftis oli Vermeer austatud, aga väljaspool peaaegu tundmatu. Tema vähesele tuntusele aitasid kaasa veel mitu asjaolu. Suure osa tema maalidest ostis ära tema patroon Pieter van Ruijven, mis takistas tema loomingu laiemat levikut. Vermeeril ei olnud kunagi õpilasi ega mingit kunstikooli. Tema kohustused perekonna ja paljude laste ees nõudsid nähtavasti palju aega. Ta tegutses ka kunstikaupmehe ja kõrtsipidajana, gildivanema koht nõudis samuti aega ja tööd. Tema täiuseihalus oma töös vähendas samuti töökiirust.
Enamus Vermeeri maalidest on dateerimata, seega on nende kohta vaid ligikaudsed andmed. Enamik Vermeeri maalidest on portreemaalid interjööri taustal.
Vermeer töötas aeglaselt ja suure hoolega. Ta kasutas eredaid värve ja mõnikord kalleid pigmente, eelistades rukkilillesinist ja kollast. Ta on eriti tuntud valguse meisterliku käsitluse poolest oma töödes.
Varajasel loomeperioodil, umbes 1657. aastani, viljeles Vermeer ajaloolist maali. Ta kujutas episoode piiblist, mütoloogiast ja antiikajaloost. Hiljem hakkas ta viljelema olustikumaali. Enamiku tema loomingust moodustavadki olustikumaalid ja portreed, erandiks kaks linnavaadet ja kaks allegooriat. Tema maalid pakuvad läbilõiget 17. sajandi Hollandi ühiskonnast, ulatudes piimanaisest tema töö juures aadlike ja kaupmeeste luksuse ja hiilguseni nende ruumikates majades. Lisaks leidub tema töödes religioosseid, poeetilisi, muusikalisi ja teaduslikke vihjeid.
Tema üks kuulsaimaid maale on "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga", mida on kutsutud ka Madalmaade Mona Lisaks.


Beowulf.
"Beowulf" on vanim germaani sangarieepos. Selle loojaks on oletatud 8. sajandil elanud anglosaksi munka, kes Vergiliuse eeskujul liitis kaks sakside ja anglite poolt mandrilt kaasa toodud skandinaavia kangelaslugu. Praegu peetakse usutavamaks, et lugulaul on sündinud siiski suulises rahvatraditsioonis, kuna sellele leidub vasteid nii skandinaavia saagades kui kui ka Euraasia rahvapärimustes.
Lugulaulu ajalooline taust on aastad 512-520. "Beowulfi" vanim tuntud versioon ja säilinud käsikiri pärineb 10. sajandist ning on muinas-ingliskeelne. See arvatakse olevat koopia 8. sajandil kirjutatud algupärandist.
Lugulaul sisaldab 3182 värssi, jaotub kahte ossa ja räägib götalaste kuninga Beowulfi seiklustest. Esimeses osas surmab Beowulf taanlaste kuningat Hrothgari kiusanud koletis Grendeli ja selle ema. Teises osas aga hukkub kangelane 50 aastat hiljem lohega võideldes ja selle tappes.
"Beowulf" on ilmunud eesti keeles Rein Sepa tõlkes 1990. aastal (Tallinn: Eesti Raamat, 150 lk; illustreerinud Eve Kask).


Seade.
Eesti keeles on kaks sõna, mille algvorm on "seade".
"Seade", "seadme".
Ühel neist on ainsuse omastava vorm "seadme". See sõna tähendab algselt 'see, mis on kuskile paigaldatud' või seatud, nt liitsõnas lilleseade.
Seadmeks nimetatakse mis tahes masinat või aparaati või masina või aparaadi osa, mis koosneb seadistest või plokkidest ning on mõeldud mingiks kindlaks otstarbeks. Sageli kasutatakse seda sõna siis, kui asja on raske nimetada masinaks ("masinad ja seadmed"). Samuti kasutatakse sõna "seade" sageli liitsõnade ja nimisõnafraaside põhisõnana.


Sõlm (arvutivõrgud).
Sõlm on seade, mis on ühenduses osana arvutivõrgust. Sõlmed saavad olla arvutid, pihuarvutid (PDA-d), mobiiltelefonid või mitmed teised võrguseadmed. Sõlmi, mis saavad aktiivselt juhtida andmeid teistele võrgusolevatele seadmetele nagu ka neile endile, nimetatakse supersõlmedeks.


Giuseppe Arcimboldo.
Giuseppe Arcimboldo (1527 Milano – 11. juuli 1593), itaalia maalikunstnik, manerismi üks peaesindajaid
1549–1551 töötas Arcimboldo oma kunstnikust isa Biagio Arcimboldo töökojas, kus nad valmistasid vitraaži- ja vaibakartoone Milano toomkirikule. Seda tööd jätkas Arcimboldo ka pärast oma isa surma kuni aastani 1558.
1562. aastast töötas Viinis keiser Ferdinand I ja hiljem Prahas Maximilian II ja Rudolf II õuekunstnikuna. Seal valmisid ka esimesed maalid seeriatest "Aastaajad" ja "Elemendid". 1591. aastal naasis kunstnik Milanosse.
Arcimboldo karjääri kõrghetk saabus Rudolf II valitsemisajal.
Arcimboldo tegid tuntuks tema allegoorilis-fantastilised maalid, millel naturalistlikult kujutatud lilledest, loomadest, puuviljadest, taimedest ja tarbeesemetest moodustuvad inimolendid ja portreed.


Giorgione.
Giorgione (kodanikunimega Giorgio Barbarelli da Castelfranco; 1477 Castelfranco – 1510 Veneetsia) oli itaalia maalikunstnik renessansiajast. Tema nimi tähendab tõlkes 'Suur Jüri'.
Giorgione sündis Veneetsia provintsis Treviso provintsis Castelfrancos. Maalikunsti õppis ta Giovanni Bellini juures.
Aastail 1508–1510 maalis Giorgione oma kuulsaima teose "Magav Venus". Tema teiseks kuulsaks teoseks peetakse "Kontsert vabas looduses".
Giorgione oli tuntud ka monumentalistina. Ta maalis Veneetsia paleedele freskosid, mis on kahjuks hävinud.
Ta suri kolmekümne kolme aastasena 1510. aastal katku. Hoolimata lühikesest elueast oli tal palju õpilasi, kellest tuntuim on Tizian, ja veel rohkem jäljendajaid, mistõttu tema tööde autorsuse määramine ei ole lihtne. Ainult 6 maali kohta on kindlalt teada, et need on tema omad; ülejäänud on talle omistatud stiili põhjal.
Muud.
Tema eluloo on kirja pannud Giorgio Vasari.
Eesti keeles on ilmunud hollandi kirjanike C. ja M. Scharten-Antinki poolt kirjutatud biograafiline romaan "Giorgione". Saksa keelest tõlkinud Agnes Kerge ja Viktor Tomberg; värsid tõlkinud E. Valdna. (1966; Tallinn: Kunst)


Tizian.
Tizian [t'iitsian] (õieti Tiziano Vecellio [titsi'aano vetš'ellio]; ka "Vecellio" (1477 või umbes 1490 Pieve di Cadore – 27. august 1576 Venezia) oli itaalia maalikunstnik, kõrgrenessansi üks silmapaistvamaid meistreid.
Elukäik.
Maaliõpinguid alustas ta juba 9-aastasena. Kümneaastasena alustas õpinguid Venezias Sebastian Zuccato juures. Viis aastat hiljem õppis ta Giovanni Bellini juures. Tema kaasõpilaste seas olid Lorenzo Lotto, Sebastiano Luciani ja Giorgione.
Aastal 1516, peale Giovanni Bellini surma, määras Venezia valitsus ta ametlikuks riigikunstnikuks. Selles ametis tuli tal jäädvustada riigielu sündmusi ja juhtida kohalikku kunstielu.
Aastal 1533 nimetas Saksa-Rooma keiser Karl V Tiziani oma õuemaalijaks.
Aastal 1545 sai Tizian paavst Paulus III-lt kutse tulla Rooma. Seal tutvus ta Michelangeloga.
Aastal 1547 sai Tizian kutse ilmuda Karl V õuemaalijana Augsburgi riigipäevale. Teist korda viibis ta Augsburgis aastatel 1550–1551.
Tizian suri 1576. aastal katku.
Looming.
Tizian viljeles usu- ja mütoloogiaainelist kompositsiooni ning portreemaali. Tema portreede põhjal tolleaegsetest valitsejatest ja teistest tuntud isikutest saame otsustada nende välimuse üle. Ta on jäädvustanud Karl V, Paulus III, Prantsusmaa kuninga François I ja Hispaania kuninga Felipe II.


Sõlm (kiirusühik).
Sõlm on merendusest pärit mittesüsteemne kiirusühik, millega väljendatakse laevanduses ja lennunduses liikumise kiirust. Veekogul kiirusega üks sõlm liikuv laev/alus läbib ühe tunniga ühe meremiili.
1 sõlm = 1,852 km/h = 0,51 m/s.
Kiirusühik on pärit oma-aegsete aluste/purjelaevade kiiruse mõõtmise viisist. Logiliini moodustas iga 47 jala ja 3 tolli (14,40 m) tagant tehtud sõlmedega köis, mille otsa kinnitati veepinnal ankruna toimiv ujuk, halg (inglise keeles "log"), tünn vms. Ujuk, koos selle külge kinnitatud liiniotsaga visati liikuvalt aluselt vette ning loeti sõlmi, mida logi laeva tekilt 28 sekundi (kindla liivakella aeg) jooksul vette sikutas.


Keemiline energia.
Keemiline energia (ka keemilise sideme energia, sidemeenergia) on energia, mis on talletatud aine(te) keemilisse struktuuri, ja mis võib vabaneda ainete ühinemise- või lagunemisprotsessis sõltuvalt keemilise protsessi tasakaalutingimustest.


Varbola Jaanilinn.
Varbola Jaanilinn (ladina keeles: "Castrum Warbole") oli Muinas-Eesti suurim linnus Rapla–Varbola tee ääres Põlli külas Märjamaa vallas Raplamaal.


Stralsund.
Stralsund on linn Saksamaal Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Asub Strelasundi väina kaldal ääres.
Stralsund sai linnaõigused 1234. aastal ja oli Hansa Liidu liige.
Stralsundi ajalooline vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linnas asub okeanaarium Ozeaneum.
Stralsundis on sündinud Carl Wilhelm Scheele.


Kurdistani lipp.
Kurdistani lipp on Aasias, peamiselt Iraagis, Iraanis ja Türgis elavate kurdide asuala, Kurdistani lipp.
Lipu proportsiooni on 2:3. Värvid tulenevad islami usu traditsioonidest. Punane tähistab vaprust ja kurdide võitlust, valge rahu ja roheline islamit. Kanga keskel on 21 kiirega päike, mis on kurdidele väga ammuse kultuurilise ja religioosse tähendusega. Number 21 on aga pärit kurdide rahvuslikreligioosseetest traditsioonidest.
Lipp loodi 20. sajandi algul Osmanite riigis elanud kurdi rahvuslaste poolt, et see esindaks nende võitlust iseseisvuse eest. Aastal 1919 aastal esitleti seda lippu Pariisi rahukonverentsil, kus töötati välja plaan iseseisva kurdi riigi loomiseks. Türgi ja Iraani vastuseisu tõttu jäi Rahvasteliidu plaan, Kurdistani riigi loomine ära. Lipp aga sai kiiresti väga populaarseks kogu Kurdistanis.


Viies meditatsioon.
Viies meditatsioon on René Descartesi teose "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" viies peatükk.
Eestikeelne tekst (tõlge 1641. aasta ladinakeelsest väljaandest).
Materiaalsete asjade olemusest; veel kord Jumalast, et ta eksisteerib
Mul jääb veel palju välja uurida Jumala atribuutide kohta, palju minu enda ehk minu vaimu loomuse kohta; aga selle võtan ma käsile võib-olla teine kord, praegu aga ei paista miski olevat tungivam (pärast seda, kui ma märkasin, millest tuleb hoiduda ja mida teha, et tõeni jõuda) kui püüda välja pääseda kahtlustest, millesse eelnevatel päevadel olen sattunud, ning näha, kas materiaalsete asjade kohta saab midagi kindlaks pidada.
Ja enne kui uurida, kas mingid niisugused asjad väljaspool mind eksisteerivad, pean ma muidugi vaatlema nende ideesid, niivõrd kui nad on minu mõttes, ja nägema, millised neist on aredad, millised ähmased ("confusae").
Kindlasti ma kujutlen aredalt kvantiteeti, mida filosoofid üldiselt nimetavad pidevaks, ehk selle kvantiteedi, või õigemini, kvantiteediga ("quantae") asja ulatuvust pikkusse, laiusse ja sügavusse; loendan selles erinevaid osi; omistan neile osadele mis tahes suurusi, kujusid, asendeid ja liikumisi koha suhtes ("motus locales"), ja neile liikumistele mis tahes kestusi.
Ja need asjad ei ole mulle ainult niiviisi üldiselt ("in genere") vaadelduna täiesti tuttavad ja selged ("perspecta"), vaid peale selle tajun ma tähele pannes ka arvutuid üksikasju ("particularia") kujude, arvu, liikumise ja sarnaste asjade kohta, mille tõesus on nii ilmne ("aperta") ja minu loomusega kooskõlas, et kui ma need esimest korda päevavalgele toon, siis mulle tundub, et ma mitte niivõrd ei õpi midagi uut juurde, kui meenutan seda, mida ma juba enne teadsin, või pöördun esimest korda selle poole, mis minus ammu oli, kuigi ma ei olnud oma vaimusilma varem sellele pööranud.
Ja siin tuleb minu meelest väga silmas pidada seda, et ma leian endalt arvutuid ideid mingite asjade kohta, mille kohta isegi juhul, kui nad ehk väljaspool mind kuskil ei eksisteeri, ei saa ometi öelda, et nad on eimiski; ja kuigi mina mõtlen neid kuidagi suva järgi ("ad arbitrium"), ei mõtle ma neid ometi välja ("finguntur"), vaid neil on oma tõelised ("veras") ja muutumatud loomused. Näiteks kui ma kujutlen kolmnurka, kuigi võib-olla sellist kuju ("figura") mitte kuskil maailmas väljaspool minu mõtet ei eksisteeri ega pole kunagi eksisteerinud, on ometi kindlasti määratletud ("determinata") tema muutumatu ja igavene loomus ehk olemus ehk vorm, mis ei ole minu tekitatud ("efficta") ega sõltu minu vaimust; nagu nähtub sellest, et selle kolmnurga kohta saab tõestada mitmesuguseid omadusi ("proprietates"), nimelt et tema kolm nurka on võrdsed kahe täisnurgaga, et tema suurima nurga vastaskülg on suurim külg, ja sarnaseid asju, mida ma praegu tahes-tahtmata selgelt ära tunnen ("agnosco"), kuigi ma ei ole nendest varem kuidagi mõelnud, kui olen kolmnurka kujutlenud, ning mis seetõttu ei ole minu tekitatud.
Ja ei puutu asjasse, kui ütlen, et see kolmnurga idee on mulle võib-olla saabunud meeleelundite kaudu välistelt asjadelt, sest ma olen kindlasti mõnikord näinud kehi, millel on kolmnurkne kuju; sest ma võin välja mõelda ("excogitare") arvutuid muid kujusid, mille puhul ei saa olla mingit kahtlustust, et nad on minusse millalgi meelte kaudu tunginud ("illapsae"), ja ometi saan ma nende kohta tõestada mitmesuguseid omadusi, mitte vähem kui kolmnurga kohta. Nad kõik on tõesti tõelised, sest ma ometi taipan ("cognoscuntur") selgesti, ja sellepärast nad on miski, mitte pelgalt eimiski; sest on ilmne, et kõik see, mis on tõeline, on miski; ja ma olen juba üksikasjalikult tõestanud, et kõik, mida ma selgesti taipan, on tõeline. Ja isegi kui ma seda poleks tõestanud, on kindlasti minu vaimu loomuses, et ma sellegipoolest ei saa jätta sellega nõustumata, vähemalt nii kaua kui ma seda selgesti tajun; ja ma mäletan, et ma alati, ka enne seda aega, kui ma rippusin meelte objektide küljes nii palju kui võimalik, pidasin ma niisuguseid tõdesid, mida ma kindlasti kujundite, arvude või muude aritmeetikasse, geomeetriasse või üldse abstraktsesse matemaatikasse kuuluvate asjade kohta ilmsesti ära tundsin, kõige kindlamateks.
Nüüd aga, kui ainuüksi sellest, et ma võin mingi asja ideed oma mõttest esile tuua, järeldub, et kõik, mis ma selgesti ja aredalt tajun selle idee juurde kuuluvat ("pertinere"), kuulub selle juurde tõepoolest, kas siis sellest ei tulene ka argument, millega tõendada Jumala eksistentsi? Kindlasti ei leia ma endalt tema, ülimalt täiusliku olendi ideed mitte vähem kui mis tahes kujundi või arvu ideed; ja ma ei taipa ("intelligo") mitte vähem selgesti ja aredalt, et tema loomusesse kuulub, et ta alati eksisteerib, kui seda, mida ma ka mingi kujundi või arvu kohta tõestan, et see selle kujundi või arvu juurde kuulub; ja sellepärast, isegi kui kõik, mida ma neil eelmistel päevadel olen mediteerinud, ei oleks tõene, peaks Jumala eksisteerimisel olema minu jaoks vähemalt sama kindluse aste, mis seni on olnud matemaatika tõdedel.
Ometi ei ole see esmapilgul täiesti selge ("perspicuum"), vaid esitab mingit liiki sofismi. Sest olles harjunud kõikides teistes asjades eksisteerimist olemusest eristama, veenan ma end hõlpsasti, et seda võib eristada ka Jumala olemusest, ning nõnda mõelda Jumalat mitteeksisteerivana. Aga ometi saab hoolikalt tähele panijale silmanähtavaks, et eksisteerimist ei saa Jumala olemusest lahutada rohkem kui kolmnurga olemusest tema nurkade suuruse võrdsust kahe täisnurgaga või mäe ideest oru ideed; nii et pole rohkem vastuoluline mõelda Jumalat (see on, kellel puudub mingi täius) kui mõelda mäge, millel puudub org.
Ma saan küll mõelda Jumalat ainult eksisteerivana, nagu ma ei saa mäge mõelda ilma oruta, ent nagu sellest, et ma mõtlen mäge koos oruga, veel ei järeldu, et mingi mägi maailmas on, nõnda paistab kindlasti ka, et sellest, et ma Jumalat mõtlen eksisteerivana, veel ei järeldu, et Jumal eksisteerib: sest minu mõte ei tekita asjadele mingit paratamatust; ja niisamuti nagu võib kujutleda tiivulist hobust, ehkki ühelgi hobusel ei ole tiibu, võin ma ehk Jumalale juurde luuletada eksisteerimise, ehkki mingit Jumalat ei eksisteeri.
Aga ei, siin on peidus sofism; sest sellest, et ma saan mäge mõelda ainult koos oruga, ei järeldu ka, et mägi ja org kuskil eksisteerivad, vaid ainult see, et neid ei saa omavahel lahutada, kas nad siis eksisteerivad või ei eksisteeri. Seevastu sellest, et ma saan Jumalat mõelda ainult eksisteerivana, järeldub, et eksisteerimine on Jumalast lahutamatu ning sellepärast ta tõepoolest eksisteerib; mitte et minu mõte seda esile kutsuks või mingile asjale mingit paratamatust tekitaks, vaid, vastupidi, sellepärast, et asja enese, nimelt Jumala eksisteerimise paratamatus määrab mind niimoodi mõtlema: sest ei ole ka minu võimuses mõelda Jumalat ilma eksisteerimiseta (see on, ülimalt täiuslikku ilma ülima täiuseta), nagu minu võimuses on kujutleda hobust kas tiibadega või ilma tiibadeta.
Ja siin ei pea ka ütlema, et kuigi pärast seda, kui ma postuleerisin ("posui"), et Jumalal on kõik täiused, pidin ma paratamatult pidama teda eksisteerivaks, sest et eksisteerimine on üks täiustest, ei olnud eelnev postuleerimine paratamatu, nii nagu mul ei ole paratamatu arvata, et igale nelinurksele kujundile saab konstrueerida siseringjoone, sest eeldusel, et ma nõnda arvan, oleks mul paratamatu tunnistada, et rombisse saab konstrueerida siseringjoone, mis on ometi ilmselt väär. Sest kuigi pole paratamatu, et ma millalgi satun sellesse mõtlemisse Jumalast, on ometi iga kord, kui ma tahaks mõelda esimesest ja ülimast olendist ning otsekui võtta tema idee välja oma vaimu varamust, paratamatu, et ma omistan talle kõik täiused, isegi kui ma siis kõiki ei loetle ega pööra igale üksikule tähelepanu; see paratamatus on piisav, et hiljem, kui ma märkan, et eksisteerimine on täius, õigesti järeldada, et esimene ja ülim olend eksisteerib; samuti nagu ei ole paratamatu, et ma millalgi kujutleksin mingit kolmnurka, kuid iga kord, kui ma tahan vaadelda sirgjoonelist kujundit, millel on ainult kolm nurka, on paratamatu, et ma omistan talle selle, millest õigesti järeldatakse, et selle [kolmnurga] kolm nurka ei ole suuremad kahest täisnurgast, isegi kui ma siis sellele tähelepanu ei pööra. Aga kui ma uurin, millistele kujundile saab konstrueerida siseringjoone, siis ei ole mul mitte kuidagi paratamatu arvata, et kõik nelinurgad on nende seast; vastupidi, ma ei saa seda ette kujutadagi, seni kuni ma ei taha möönda mitte midagi peale selle, millest ma selgelt ja aredalt aru saan. Ja seetõttu on suur vahe niisugustel vääradel eeldustel ("positiones") ja mulle kaasa sündinud ideedel, millest esimene ja peamine ("praecipua") on Jumala idee. Sest ma saan mitmel moel aru, et see idee ei ole mingi väljamõeldis, mis sõltub ainult minu mõtlemisest, vaid tõelise ja muutumatu loomuse pilt: esiteks sellepärast, et ma ei saa välja mõelda ühtki teist asja – peale Jumala –, mille olemusse kuuluks eksisteerimine; edasi sellepärast, et ma ei saa käsitada ("intelligere") kahte või enamat niisugust Jumalat, ning eeldusel, et üks juba eksisteerib, näen ma selgesti, et on paratamatu, et ta on eksisteerinud igavesest ajast ja jääb igavesti; ja lõpuks sellepärast, et ma tajun Jumalas palju muud, millest ma ei saa mitte midagi ära võtta ega muuta.
Aga millist tõendamisviisi ma lõpuks ka ei kasuta, asi jõuab alati selleni, et mind veenab täielikult ainult see, mida ma selgelt ja aredalt tajun. Ja kuigi sellest, mida ma nõnda tajun, on mõned asjad ilmsed igaühele, teisi aga toovad päevavalgele üksnes need, kes lähemalt vaatavad ja hoolsasti uurivad, ei peeta neid asjad siis, kui nad on kord päevavalgele toodud, sugugi vähem kindlateks kui noid esimesi. Näiteks kuigi täisnurkse kolmnurga puhul ei ilmne see, et aluse [hüpotenuusi] ruut on võrdne külgede [kaatetite] ruutudega, nii hõlpsasti kui see, et selle aluse vastasnurk on kolmnurga suurim nurk, ei usuta seda ometi vähem, kui see juba kord on ära nähtud. Mis aga puutub Jumalasse, siis kui ma ei oleks täis ("obruerer") eelarvamusi ning minu mõtet ei piiraks igast küljest aistitavate asjade pildid, siis ma kindlasti ei tunneks midagi ära ("agnoscerem") ennemini ega hõlpsamini kui teda; sest mis on iseenesest ("ex se") ilmsem ("apertius") kui see, et on ülim olend ehk eksisteerib Jumal, kelle olemusse juba kuulub eksisteerimine?
Ja kuigi mul läks selle tajumiseks tarvis tähelepanelikku vaatlemist, ei ole ma praegu mitte ainult selles sama kindel kui kõiges muus, mis tundub kõige kindlamana, vaid peale selle ma märkan, et teiste asjade kindlus sõltub sellest niimoodi, et ilma selleta ei ole kunagi midagi võimalik täielikult ("perfecte") teada.
Sest kuigi minu loomus on selline, et senikaua kui ma midagi väga selgelt ja aredalt tajun, ei saa ma jätta uskumata, võidakse seetõttu, et mu loomus on ka selline, et ma ei saa vaimusilma alati hoida üht ja sedasama asja selgelt tajumas ning sageli esineb mälestus varem tehtud otsustustest, kui ma enam ei pane tähele põhjendeid, mille pärast ma niisuguse otsustuse tegin, mulle esitada teisi põhjendeid, mis mind arvamusest kergesti kõrvale kallutaksid, kui ma ei teaks Jumalat, ja nõnda ei oleks mul kunagi ühestki asjast tõest ja kindlast teadmist, vaid üksnes ebamäärased ja muutlikud arvamused. Nii näiteks, kui ma vaatlen kolmnurga loomust, siis mulle, kes ma olen nimelt geomeetria printsiipidesse pühendatud, paistab kõige ilmsemal kombel, et selle kolm nurka on võrdsed kahe täisnurgaga, ja ma ei saa uskuda, et see ei ole tõene, senikaua kui ma panen tähele selle tõestust; aga kohe, kui ma olen vaimusilma sellelt ära pööranud, võib hoolimata sellest, et ma mäletan, et nägin selle üliselgelt ära, kergesti juhtuda, et ma hakkan kahtlema, kas see on tõene – kui ma Jumalat ei tea. Sest ma võin end veenda, et ma olen tehtud loomult sellisena, et ma mõnikord eksin selles, mida ma arvan tajuvat nii ilmselt kui võimalik, eriti kui ma meenutan, et olen sageli pidanud tõesteks ja kindlateks palju asju, mis ma hiljem olen teiste põhjendite mõjul vääradeks arvanud.
Kui ma aga tajusin, et Jumal on, sest ma samal ajal sain ka aru, et kõik muu sõltub temast ja tema ei ole valelik; ja sellest järeldasin, et kõik see, mida ma selgelt ja aredalt tajun, on paratamatult tõene; siis olgugi et ma enam ei pane tähele põhjendeid, mille pärast ma tegin otsustuse, et see on tõene – kui ma ainult mäletan, et nägin selgelt ja aredalt ära, siis ei saa tuua mingit vastupidist põhjendit, mis tõukaks mind kahtlema, vaid mul on sellest tõene ja kindel teadmine. Ja mitte ainult sellest, vaid kõigest ülejäänust, mida ma mäletan end olevat kunagi tõestanud, nagu näiteks geomeetriast ja sarnastest asjadest. sest mis mulle nüüd vastu seatakse? Kas seda, et ma olen niiviisi tehtud, et ma sageli eksin? Aga ma tean juba, et selles, millest ma selgesti aru saan, ma eksida ei saa. Kas seda, et ma pidasin tõesteks ja kindlateks palju muid asju, millest ma hiljem märkasin, et need on väärad? Ometi ei olnud ma ühtki neist selgelt ja aredalt tajunud, vaid olin seda tõe reeglit teadmata uskunud võib-olla teistel põhjustel, mis ma hiljem avastasin olevat vähem kindlad. Mida siis öeldakse? Kas seda (nagu ma äsja endale ette heitsin), et ma võib-olla näen und või et kõik see, mida ma praegu mõtlen, ei ole tõesem kui see, mis magajale mõttesse tuleb? Aga ei, ka see ei muuda midagi; sest kindlasti, kui ma ka magaksin, kui minu arule on miski ilmne, siis on see täiesti tõene.
Ja nõnda ma näen selgesti, et teaduse kogu selgus ja tõesus sõltub ainuüksi tõelise Jumala tunnetusest, nii et seni, kuni ma teda ei tundnud, ei olnud ma suuteline ühegi muu asja kohta midagi täielikult teadma. Nüüd aga saavad mulle olla täiesti teada ja kindlad arvutud asjad, nii Jumala enda ning teiste aruliste asjade kohta kui ka kogu selle kehalise loomuse kohta, mis on puhta matemaatika objekt.


Honda F1.
Honda F1 (inglise Honda Racing F1 Team) on endine Vormel 1 meeskond, Honda tehasemeeskond. Aastast 2006 oli meeskonna ametlik nimetus "Lucky Strike Honda F1 Racing Team".
Honda F1 meeskond tegi oma debüüdi Vormel 1-s 1964. aastal Saksamaa Grand Prix'il. Meeskonnana osaleti Vormel 1-s aastani 1968. Järgnevatel aastatel löödi vormelis kaasa Williamsi, McLareni ja BARi meeskondadega (meeskonnad kasutasid Honda mootoreid). Aastal 2005 ostis autokontsern Honda ära BARi omanikult "British American Tobacco"lt nende osaluse meeskonnas ning tekkis uus tehasemeeskond.
Meeskonnana pole suudetud võita ühtegi maailmameistritiitlit sõitjate arvestuses ega ka meeskondade arvestuses.
2006., 2007. ja 2008. aasta hooajal sõitsid meeskonna eest Rubens Barrichello ja Jenson Button. Autodel kasutatakse Honda RA806E mootorit ja Michelini rehve.
2008. aastal kogus Honda 14 punkti ja sai 9. koha.
5. detsembril 2008 teatas Honda Motor Company tegevjuht Takeo Fukui, et majandusraskuste tõttu loobub ettevõte alates 2009. aastast Vormel 1 sarjas osalemisest ning paneb Honda F1 meeskonna müüki.
6. märtsil 2009 sai teatavaks, et Honda meeskonna ostis ära endine kauaaegne Ferrari tehniline juht Ross Brawn. Meeskond jätkab 2009. aasta hooajal tegevust Brawn GP nime all. Sõitjatena jätkavad Rubens Barrichello ja Jenson Button.


Honda.
Honda ("Honda Motor Co., Ltd.") on Jaapani autokontsern.
Honda on kõige rohkem tuntud autode, mootorrataste ja robotite tootmise poolest.
2004. aastal oli Honda maailma suurim mootoritootja.
Ajalugu.
Ettevõtte asutas Sōichirō Honda, iseõppinud insener, kes oli täiustanud sisepõlemismootori kolbe. Ta sai Toyotaga lepingu ja hakkas selle jaoks kolbe tootma. Tehas hävis maavärinas.
Teise maailmasõja ajal ja järel oli Jaapanis bensiinist suur puudus. Isegi Honda ei saanud oma autot kasutada. Seetõttu tuli talle pähe mõte paigaldada väike mootor jalgrattale. See äratas üldsuse tähelepanu ja Honda asutas taas ettevõtte, mis seekord tootis väikesi kahetaktilisi mootoreid mopeedidele ja mootorratastele. Ta kutsus Jaapani 18 tuhande jalgrattapoe omanikke üles osalema sõjast räsitud maa majanduse taastamises ja kogus niimoodi piisavalt kapitali, et hakata tootma oma esimest mootorratast Honda Cub. See juhtus 1948 ja seda loetakse Honda sünniaastaks. Tema ettevõte kasvas kiiresti ja 1964 tõusis see maailma suurimaks mootorrataste tootjaks.
1963 hakkas Honda tootma autosid. Selle aasta augustis valmis väikeveok Honda T360, millel oli väike 356 cm³ töömahuga bensiinimootor. Samal aastal tuli välja ka sportauto Honda S500, millel oli 44-hobujõuline 531 cm³ töömahuga mootor ja mis maksis 1275 USA dollarit.
Müük Eestis.
Augustis 2007 müüdi Eestis 295 uut Honda sõiduautot, kõige rohkem Honda Civicut (113). Honda oli uute sõiduautode müügi poolest Toyota järel teisel kohal.


Cagliari.
Cagliari on linn Itaalias Sardiinia saarel, Sardiinia maakonna halduskeskus.
Ajalugu.
Cagliari kohal asus foiniiklaste linn Karalis, mis hiljem kuulus Kartaagole ja alates 238 eKr Roomale. 11. sajandil vallutas piirkonna Pisa.


MF1 Racing.
Midland, ametlik nimetus Midland F1 (ka MF1; inglise "Midland F1 Racing" ja "MF1 Racing") oli Vormel 1 meeskond. Sisuliselt kasvas meeskond välja Jordan Grand Prix'i meeskonnast, kuna kuulub "Midland Group"ile, kes 2005. aastal ostis ära Jordani meeskonna. Hooajal 2008 nime all Force India.
2006. aasta Vormel 1 hooajal sõitsid Midland F1 meeskonna eest Tiago Monteiro ja Christijan Albers. Autodel kasutati Toyota RVX-06 mootorit ja Bridgestone'i rehve.


Plasma.
Füüsikas ja keemias tähendab plasma agregaatolekut, mis sarnaneb gaasile, kuid kus teatud hulk osakestest on ioniseeritud. Ionisatsiooni toimumiseks on osakesele vaja anda energiahulk, mis on suurem antud osakese ionisatsioonienergiast. Ioniseerimata gaasi ja kergelt ioniseeritud gaasi käitumise määravad valdavalt gaasi osakeste binaarsed (kahe osakese vahelised) põrked. Kui gaasi ionisatsiooniaste on piisavalt kõrge, hakkavad selle käitumist olulisel määral mõjutama elektrodünaamilised ja magnethüdrodünaamilised efektid. Teatud piirist loetakse sellist aine olekut plasmaks.
Plasmal leidub tahkiste, vedelike ja gaasidega võrreldes võrdlemisi erinevaid omadusi, mistõttu loetakse teda eraldiseisvaks agregaatolekuks (aine neljandaks olekuks). Erinevalt gaasilisest olekust võib plasma magnetvälja olemasolul moodustada struktuure, nagu näiteks filamendid, joad ja kaksikkihid. Plasma on universumis tavaaine kõige levinumaks agregaatolekuks, millest enamik eksisteerib hõreda galaktikatevahelise plasmana ja tähtedes.
Plasma omadused ja parameetrid.
a>, kus plasma energia siseneb tagasi atmosfääri.
Plasma füüsikaliste parameetrite ulatus.
Plasmade ulatused'". Elektronide kontsentratsioon kasvab vertikaalsuunas alt üles, temperatuur kasvab horisontaalsuunas vasakult paremale. Vabu elektrone metallis võib lugeda elektronplasmaks.
Ionisatsiooniaste.
Plasma eksisteerimiseks on tarvis ionisatsiooni olemasolu. Mõiste "plasma tihedus" all mõeldakse tavaliselt elektronide tihedust: vabade elektronide arv ruumalaühiku kohta. Plasma ionisatsiooniaste on elektrone kaotanud (või juurde saanud) aatomite suhtarv ning on määratud eelkõige temperatuuriga. Isegi osaliselt ioniseeritud gaas, kus vaid 1% osakestest on ioniseeritud, võib omada plasmale iseloomulikke jooni (näiteks reageerimine magnetväljadele ja suur elektrijuhtivus).
Temperatuurid.
Plasma temperatuuri mõõdetakse enamasti kelvinites või elektronvoltides ning on – mitteformaalselt – soojusliku kineetilise energia mõõduks osakese kohta. Ionisatsiooni alal hoidmiseks on tavaliselt vaja väga kõrgeid temperatuure, mis on üheks plasmat eristavaks omaduseks. Plasma ionisatsiooniaste on määratud "elektrontemperatuuri" ja ionisatsioonienergia suhtega (ning nõrgemalt tihedusega). Seda seost nimetatakse Saha võrrandiks. Madalatel temperatuuridel kipuvad ioonid ja elektronid rekombineeruma aatomiteks ja plasma muutub pikapeale gaasiks.
Enamikel juhtudel on elektronid küllalt ligidal soojuslikule tasakaalule, nii et nende temperatuur on küllalt hästi defineeritud, isegi kui eksisteerib oluline kõrvalekalle Maxwelli energiajaotusfunktsioonist näiteks UV-kiirguse, energiliste osakeste või tugevate elektriväljade tõttu. Suurest massierinevusest tulenevalt jõuavad elektronid soojusliku tasakaaluni palju kiiremini omavahel kui ioonide või neutraalsete aatomitega. Järelikult võib "ioontemperatuur" olla väga erinev (tavaliselt madalam) "elektrontemperatuurist". See on eriti tüüpiline nõrgalt ioniseeritud tehniliste plasmade jaoks, kus ioonid on tihti toatemperatuuril.
Sõltuvalt elektronide, ioonide ja neutraalsete osakeste temperatuuride vahekorrast liigitatakse plasmasid "termilisteks" ja "mittetermilisteks". Termilistes plasmades omavad elektronid ja rasked osakesed sama temperatuuri, st nad on omavahel soojuslikus tasakaalus. Mittetermilistes plasmades on seevastu ioonid ja neutraalsed osakesed palju madalamal temperatuuril (tavaliselt toatemperatuuri), samas kui elektronid on palju "kuumemad".
Plasmat nimetatakse mõnikord "kuumaks", kui ta on peaaegu täielikult ioniseeritud, või "külmaks", kui vaid väike murdosa (näiteks 1%) gaasi molekulidest on ioniseeritud, kuid leidub ka teisi levinud definitsioone. Isegi "külmas" plasmas on elektronide temperatuur siiski mitu tuhat Celsiuse kraadi. Tehnilistes rakendustes kasutatavad plasmad on tavaliselt "külmad" eelmainitud tähenduses.
Potentsiaalid.
a> on näide Maa pinnal esinevast plasmast. Tüüpiliselt tekib äikese 100 miljoni voldise pinge juures 30 000 amprine vool ning samaaegselt kiiratakse valgust, raadiolaineid, röntgen- ja isegi gammakiirgust. Plasma temperatuurid äikeses võivad ulatuda u. 28 000 kelvinini ja elektronide tihedus võib olla suurem kui 1024 m−3.
Kuna plasmad on väga head elektrijuhid, omavad elektrilised potentsiaalid suurt tähtsust.
Keskmistatud laetud osakeste vahel leiduvat potentsiaali, sõltumata, kas ja kuidas on seda võimalik mõõta, nimetatakse "plasma potentsiaaliks" või "ruumipotentsiaaliks". Kui plasmasse sisestada elektrood, on selle potentsiaal märkimisväärselt madalam plasma potentsiaalist "Debye varjestuse" nimelise nähtuse tõttu. Plasmade hea elektrijuhtivuse tõttu on nende elektriväljad väga väikesed. Sellest tuleneb oluline "kvaasineutraalsuse" mõiste, mis ütleb, et negatiivsete laengute tihedus on suurte ruumalade peale ligikaudne võrdne positiivsete laengute tihedusega ("n"e = "n"i), kuid Debye kauguse piires ei pruugi laengud olla tasakaalus. Erijuhul, kui moodustuvad "kaksikkihid", võivad erinimelised laengud olla eraldatud kümnete Debye kauguste jagu.
On võimalik tekitada plasmasid, mis pole kvaasineutraalsed. Näiteks sisaldab elektronide kiir vaid negatiivseid laenguid. Mitteneutraalsete plasmade tihedus peab olema üldjuhul väga väike, sest muidu hajuks plasma tõukuvate elektrostaatiliste jõudude tõttu laiali.
Astrofüüsilistes plasmades ei suuda elektriväljad plasmat üle suurte kauguste (suuremad Debye kaugusest) elektrivälja ekraneerimise tõttu otse mõjutada. Siiski põhjustab laetud osakeste olemasolu plasma tekke. See plasma allub ka magnetväljade toimele. Eelneva tõttu saavad võimalikuks väga komplitseeritud nähtused nagu kaksikkihtide teke (objektid, kus laengute eraldatus on mõnikümmend Debye kaugust).
Magnetiseerimine.
Plasmat, mis omab laetud osakeste mõjutamiseks piisavalt tugevat magnetvälja, nimetatakse magnetiseerituks. Tavaliseks kvantitatiivseks kriteeriumiks on, et osake jõuab enne põrget teha keskmiselt ühe tiiru ümber magnetvälja jõujoone: ωce/νcoll > 1, kus ωce on elektroni "güromagnetiline sagedus". ja νcoll on elektronide kokkupõrkesagedus. Tihti juhtub, et elektronid on magnetiseerunud, kuid ioonid mitte. Magnetiseerunud plasmad on anisotroopsed: plasma omadused on magnetväljaga piki- ja ristisuunas erinevad. Kuigi plasmas asuvad elektriväljad on suure elektrijuhtivuse tõttu tavaliselt väikesed, on magnetväljas liikuva plasma elektrivälja võrrandiks E = −v × B (kus E on elektriväli, v kiirus ja B magnetiline induktsioon) ning Debye ekraneerimine ei mõjuta plasmat.
Levinud plasmad.
Plasma on vaieldamatult kõige levinum agregaatolek universumis, nii massi kui ka ruumala poolest. Kõik tähed koosnevad plasmast ning isegi tähtedevaheline ruum on täidetud plasmaga, ehkki väga hõredaga. Meie Päikesesüsteemis haarab planeet Jupiter enda alla kõige suurema osa "mitte"plasmat: vaid 0,1% massist ja 10−15% ruumalast Pluuto orbiidi piiridesse jäävas süsteemi osas. Väga väikesed plasmaterad gaasilises plasmas korjavad enda külge ka summaarse negatiivse laengu, mille tulemusena nad käituvad kui väga raske ioonne komponent.
Filamentide teke===.
Viirud (ingl. "striations") või niidilaadsed struktuurid esinevad mitmetes plasmades, näiteks plasmakerades, virmalistes, välgus, kaarlahendustes, protuberantsides ja supernoovade jäänukites. Nad on mõnikord seotud suurte voolutihedustega, ning vastasmõju magnetväljaga võib tekitada "magnetnööriks" (ingl. "magnetic rope") nimetatavaid struktuure. Atmosfäärirõhul suure võimsusega mikrolainete toimel tekkinud läbilöök toob samuti kaasa filamendiliste struktuuride tekke.
Löögid ja kaksikkihid.
Plasma omadused võivad muutuda kiiresti (mõne Debye kauguse piires) kahemõõtmelise lehe ulatuses (liikuvate) löökide (ingl. "shocks") või (statsionaarsete) kaksikkihtide olemasolul. Kaksikkihtidega kaasnevad lokaalsed laengute eraldumised, mis põhjustavad kihi ulatuses suure potentsiaalide vahe, kuid ei tekita kihist väljaspool elektrivälja. Kaksikkihid eraldavad külgnevaid erinevate füüsiliste karakteristikutega plasmaregioone ning leiduvad tihti voolu kandvas plasmas. Nad kiirendavad nii ioone kui ka elektrone.
Elektriväljad ja vooluringid.
Plasma kvaasineutraalsus nõuab, et elektrilistes vooluringides plasmavoolud sulgeksid end. Sellised vooluringid järgivad Kirchhoffi seadusi ja omavad takistust ning induktiivsust. Neid vooluringe peab üldiselt käsitlema kui tugevalt ühendatud süsteemi, kus iga plasmaregiooni käitumine sõltub kogu vooluringist. Taoline tugev ühendatus ja mittelineaarsus võivadki tekitada plasma kompleksset käitumist. Vooluringid plasmas hoiavad endas induktiivset (magnetilist) energiat ning vooluringi segamise korral, näiteks plasma ebastabiilsuse tõttu, vabaneb see energia soojuse ja kiirendusena. See ongi levinud põhjenduseks päikesekoroonades (ingl. "solar corona") toimuvale soojenemisele. Elektrivoolude, või konkreetsemalt magnetväljasuunaliste voolude (mida mõnikord nimetatakse üldiselt "Bireklandi vooludeks"), olemasolu on täheldatud ka virmalistes ning plasmafilamentides.
Kärgstruktuur.
Järskude gradientidega kitsad lehed võivad eraldada erinevate omadustega (nagu magneetumus, tihedus ja temperatuur) piirkondi, põhjustades kärjelaadsete struktuuride tekke. Selle näiteid leiab magnetosfäärist, heliosfäärist ja heliosfääri "current sheetist. Hannes Alfvén kirjutas: "Kosmoloogilisest vaatepunktist on kõige olulisemaks uueks avastuseks komoseuuringutes arvatavasti ruumi kärgstruktuur. Nagu on igas "in situ" mõõdetavas piirkonnas nähtud, eksisteerib hulk "kärjeseinu", elektrivoolu lehti, mis jagavad ruumi erineva magneetumuse, temperatuuri, tihedusega jne. sektsioonideks."
Kriitiline ionisatsioonikiirus.
Kriitiline ionisatsioonikiirus on ioniseeritud plasma ja neutraalse gaasi vaheline suhteline kiirus, millest suurematel kiirustel toimub pidurdamatu ionisatsiooniprotsess. Kriitiline ionisatsiooniprotsess on üsna üldine mehhanism kiirelt voolava gaasi kineetilise energia ionisatsiooni- ja plasma soojusenergiaks teisendamiseks. Kriitilised nähtused on üleüldse komplekssüsteemidele tüüpilised ning võivad viia järskude ajaliste ja ruumiliste omaduste tekkeni.
Ülikülm plasma.
Ülikülmi plasmasid (ingl. "ultracold plasmas") tekitatakse magneto-optilises lõksus (ingl. "magneto-optical trap", MOT), lõksustades ja jahutades neutraalseid aatomeid temperatuurideni 1 millikelvin ja väiksemad ning seejärel kasutades laserit aatomite ioniseerimiseks.
Üheks ülikülmade plasmade eeliseks on nende hästi teadaolevad ja häälestatavad algtingimused, kaasa arvatud suurus ja elektronide temperatuur. Reguleerides ioniseeriva laseri lainepikkust on võimalik vabastatud elektronide kineetilist energiat häälestada kuni 0,1 kelvinini, piir mis on määratud laseri impulsi sagedusriba laiusega. Ioonid pärivad neutraalsete aatomite millikelvinilised temperatuurid, kuid soojenevad kähku "disorder induced heatinguks (DIH) nimetatava protsessi kaudu. Seda sorti mittetasakaaluline ülikülm plasma areneb kiiresti ning ilmutab veel mitmeid teisi huvitavaid nähtusi.
Üks tugevalt mitteideaalse plasma metastabiilseid olekuid on Rydbergi aine, mis moodustub ergastatud aatomite kondenseerumisel.
Mitteneutraalne plasma.
Plasmade elektrilise jõu tugevus ja ulatus ning hea elektrijuhtivus tavaliselt garanteerivad, et positiivsed ja negatiivsed laengud igas suuremas piirkonnas on võrdsed (kvaasineutraalsus). Olulise laengutiheduse ülejäägiga, või äärmisel juhul ainult üht sorti osakestest koosnevat, plasmat nimetatakse "mitteneutraalseks". Sellises plasmas on elektriväljad domineerivas rollis. Taolise plasma näideteks on osakeste kiired, elektronpilv Penningi lõksus ja positronplasmad.
Tolmune plasma ja teraline plasma.
Tolmune plasma (ingl. "dusty plasma") sisaldab endas pisikesi laetud (tavaliselt kosmoses leiduvaid) tolmukübemeid, mis käituvad nagu plasma. Suurematest osakestest koosnevat plasmat nimetatakse "teraliseks plasmaks" (ingl. "grain plasma").


Jüri Kivimäe (arst).
Jüri Kivimäe (sündinud 17. juunil 1953 Tallinnas) on eesti arst, üldkirurgia ja proktoloogia spetsialist.
1971 lõpetas ta Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK). Õpingud jätkusid Tartu Riikliku Ülikooli meditsiiniteaduskonnas, mille Jüri Kivimäe lõpetas 1977.
Dr. Kivimäe on töötanud kirurgina eri haiglates, viimati Rapla haiglas ja Tallinna Pelgulinna haiglas. Käesoleval ajal on ta Lääne-Tallinna Keskhaigla II kirurgiaosakonna juhataja. Ühtlasi töötab ta kirurgina Medicumi kaubamärgi all tegutsevas Lasnamäe Tervisekeskuses.
Jüri Kivimäe on kutseühingu Tallinna Arstide Liit liige.
1999. aastal osales ta valimisliidu "Rapla Linnakodanike Liit" nimekirjas kohalike omavalitsuse valimistel Rapla linnas. 2002. aastal kandideeris ta erakonna Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica nimekirjas Rapla valla volikogusse.


Jüri Kivimäe.
Jüri Kivimäe (sündinud 17. augustil 1947 Pärnus) on eesti ajaloolane.
Kasvas üles Tootsis. Pärast algkooli lõpetamist Tootsis õppis aastatel 1962–1965 Pärnu I Keskkoolis ja seejärel aastatel 1965–1970 Tartu Riiklikus Ülikoolis, kust ta sai ajaloolase ja ajalooõpetaja kutse ning diplomi. Tema lõputöö käsitles Tartu jesuiitide kolleegiumi ajalugu 16. sajandil. Pärast ülikooli töötas 1970–1975 Tallinnas kirjastuses “Valgus” Eesti Nõukogude Entsüklopeedia ajaloo ja filosoofia toimetajana, aastatel 1975–1990 aga Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teadusliku töötajana.
Kaitses 1981. aastal Enn Tarveli juhendamisel valminud väitekirja Narva kaubanduse ja kaubanduspoliitika ajaloost 16. sajandil.
1996 valiti Jüri Kivimäe Tartu Ülikooli üldajaloo korraliseks professoriks.
Alates 1999. aastast on ta Toronto Ülikooli ajalooprofessor ja Elmar Tampõllu nimelise Eesti õppetooli juhataja, õpetades peamiselt Baltikumi, sealhulgas ka Hansa ajalugu ja vanu Liivimaa kroonikaid.
Lisaks Tartule ja Torontole on ta õpetanud Tallinna, Tampere, Turu ja Riia ülikoolides ning olnud stipendiaadina uurimistööl Rootsis ja Saksamaal.
Tema peamiseks uurimisvaldkonnaks on Liivimaa vanem ajalugu. Lisaks on ta tegelnud ka Eesti 20. sajandi ajaloo küsimustega nagu baltisakslaste ümberasumine, 1944. aasta märtsipommitamine Tallinnas, ajalookirjutuse ja 1905. aasta ajalugu jne.
Jüri Kivimäe abikaasa on ajaloolane Sirje Kivimäe ja vend ajaloofilosoof Mart Kivimäe.


Toyota F1.
Panasonic Toyota Racing oli Vormel 1 meeskond, mis kuulus Jaapani autotootjale Toyota ja asetses Kölnis, Saksamaal. Toyota teavitas oma plaanidest osa võtta F1 sõitudest 1999. aastal ning peale laiaulatuslikke esimese mudeli TF101 testsõite tegi tiim oma debüüdi 2002. aastal. Meeskond kasvas Toyota varasemast Euroopa "Toyota Motorsport" organisatsioonist, mis eelnevalt võistles WRC's ja 24 tunni Le Mans sõitudes.
Panasonic Toyota Racing ei võitnud kunagi GP'd. Parim koht oli 2, mida suudeti saavutada viiel korral.
Toyota tõmbas kriitikat edu puudumise tõttu, eriti pärast 2006 hooaega kui meeskonna parimaks kohaks sai kolmas koht Austraalia GP'l.
Toyota oli hästi rahastatud meeskond, kuid sellest hoolimata ei suudetud saavutada püsivalt tugevaid tulemusi.
4. novembril 2009 teavitas Toyota oma lahkumisest vormel ühest, lõpetades meeskonna tegevuse pärast 8. hooaega.
Meeskonna motoks oli – One Team One Aim.
1957–2002: Juured.
Toyota tuli esimest korda motosporti kui Toyota Crown osales Austraalia rallil 1957. aastal. Vormel 1 meeskonna juured ulatuvad kuni 1972. aastani, mil Ove Andersson'i poolt loodud "Andersson Motorsport tiim kasutas Toyota Celica 1600GT Inglismaa rallil. Meeskond nimetati hiljem ümber "Toyota Team Europe" ja pärast seda osteti Toyota poolt ära 1993. aastal. Rallitiim võitis neli WRC sõitjate meistritiitlit, märkimisväärselt tänu Carlos Sainz'le, kui ka kolm konstruktorite karikat. FIA blokkis meeskonna võistlustelt 12 kuuks 1995. aastal keelatud detailide kasutamise pärast. Toyota jätkas rallide võitmist 1996. aastal naastes, kuid ei saavutanud sama domineerivat taset kui varem.
1997. aastal liikus meeskond kinniste rajasõitude juurde, kaks korda ebaõnnestudes võita Le Mansi 24 tunni sõit. 21. jaanuaril 1999 teavitas Toyota liikumisest edasi Vormel 1'te. Kompanii lõpetas oma autorallide programmid, et keskenduda Vormel 1'le. Algselt kavandati siseneda F1'te juba 2001. aastal, kuid Toyota kandis hiljem $11 miljonilist trahvi võistlustesse sisenemise hilinemise eest. Tavatult otsustas Toyota alustada oma tehnilise meeskonnaga kui pigem siduda end partnerlusse spetsialiseerunud võistlusmeeskonnaga. Meeskond seati ka eemale vormel 1 traditsioonilisest tootmiskeskusest 'Motorsport Valley' 'st Inglismaal. 2001. aasta jooksul, Toyota testis oma prototüüpi Toyota TF101 (AM01) ja sõitjaid 11 F1 ringil. Mõte oli koguda andmeid võistluste jaoks, et teha aerodünaamilisi parandusi TF102 jaoks ja harjutada juhte radadega uues autos. Esimesteks sõitjateks olid Mika Salo ja Allan McNish keda tutvustati kui testsõitjaid.
2002.
Toyota F1 debüteeris Vormel 1 võistlustel 2002 hooajal, sõitjateks McNish ja Salo mudeliga Toyota TF102, mille oli disaininud Gustav Brunner. Toyota sai aasta jooksul ainult kaks punkti, samale tasemele Minardi'ga ja ettepoole vaid ühest tiimist, Arrows'ist, millel sai poole hooaja peal raha otsa. Nende esimene punkt tuli esimesel sõidul Austraalia GP'l, kui pooled sõitjatest olid elimineeritud esimese kurvi õnnetuse tõttu mille põhjustas Ralf Schumacher põrkudes kokku Rubens Barrichello'ga. Meeskond oleks saanud ka teise punkti kohe järgmisel sõidul Malaisia GP'l, kuid Salo kannatas masina süüteprobleemide tõttu ja meeskond kobas McNish'i pit stopiga. McNish kaotas seetõttu koha ja lõpetas seitsmendana ilma punktideta kohe pärast Sauberi Felipe Massa't. McNish osales suures õnnetuses hooaja lõpul toimunud treeningsõidul Jaapani GP'l ja oli terve võistluse ajal arstide hoole all. Salo ja McNishi lepinguid 2003. aastaks ei pikendatud.
2003.
2003 hooajaks tegi Toyota lepingud Brasiilia sõitja Cristiano da Matta'ga, kes oli võitnud Ameerika ChampCar'i seeriad eelmisel aastal kasutades Toyota toetatud autot ja endise British American Racing (BAR) sõitja Olivier Panis'iga. Meeskond suutis saada küll korralikult punkte kuid lõpetas hooaja ikka kaheksandana. Kõrge punktide arv saavutati tänu Inglismaa GP'l turvauto rajal oleku ajal tehtud pit stoppidele. Hooaja lõpuks oli Toyotal 16 punkti ja kaheksas koht ning eespool raskustes olnud Jordan Grand Prix meeskonnast ja Minardi'st.
2004.
Toyota säilitas oma sõitjad 2004 hooajaks, kuid hooaeg tuli keerukas. Mõlemad Toyotad diskvalifitseeriti Kanada GP'l illegaalsete detailide kasutamise tõttu. Cristiano da Matta, pärast kehvasid tulemusi, lahkus meeskonnast pärast Saksamaa GP'd ja asendati kaasmaalasega Ricardo Zonta'ga, kes oli meeskonna testsõitja. Zonta sõitis järgmised neli ringi ja vahetati Jarno Trulli'ga, kes lahkus enne ületulekut Renault'i meeskonnast. Vahepeal teavitas Panis oma lahkumisest võidusõidust ja lahkus enne finaalsõitu ja andis oma masina Zonta'le, kes oli Trulli tuleku tõttu testsõitjaks tagasi, et too saaks võistelda oma kodurajal. Trulli ja Zonta ei saanud võistlusest punkte küll aga Trulli kvalifitseerus heale kohale mõlemas võistluses milledest osa võttis. Toyota võttis omale endise Jordan'i ja Renault disaineri Mike Gascoyne hooaja alguses, et jälgida masina täiendusi, mis arenesid aasta jooksul. Meeskond sai poole rohkem punkte kui 2003 ja saavutasid viienda koha USA GP'l Panis'ega ja säilitasid oma kaheksanda koha konstruktorite arvestuses.
Spionaaž.
2004. aastal süüdistati Toyota't tööstusspionaažis, infofailide varastamises Ferrarilt. Sellel hooajal väideti olevat palju sarnasusi Toyota TF104 ja Ferrari F2003-GA vahel. Kölni esindaja, kus ka Toyota F1 asetseb, juhtis uurimisi öeldes, et "See on tohutu hulk materjali. Me vajame üle 10 tuhande paberilehe, et seda välja printida." Toyota keeldus aga info tagastamisest Ferrarile kuna nad ei soovinud oma info lekitamist Ferrari kätte, mis oli segatud Ferrari omaga.
2005.
2005 hooaeg näitas Toyota arenemist. Meeskond säilitas Trulli hooajaks, kuid asendas Zonta Ralf Schumacher'iga Williamsi tiimist. 2005 hooaja alguse jooksul ja uue mudeli Toyota TF105 tutvustamisel ütles Schumacher, et tal on paremad võimalused tiitlile Toyota meeskonnas kui Williams'i meeskonnas olles. Meeskond varustas ka oma mootoritega Jordani meeskonda. Toyota alustas hooaega hästi Jarno Trulli kvalifikatsiooni sõiduga teisele kohale avasõidul Austraalia GP'l. 2005 hooaeg oli Toyota üks edukamaid seni olnuid.
2006.
Toyota säilitas sama sõitjate koosseisu 2006 hooajaks, kuid vahetas rehvid Bridgestone omade vastu. Meeskond oli esimesi kes avaldas oma uue auto, see oli mõeldud edumaa saavutamiseks rivaalide ees, kuid auto võimekus testidel oli keskmine. Ralf Schumacher'i kolmas koht Austraalia GP'l oli Toyota ainuke poodiumiga lõpetamine 2006 aasta jooksul. Teised kõrgeimad kohad hooaja jooksul olid 4 koht Prantsuse GP'l Schumacher'i poolt ja USA GP'l, kus Trulli alustas tagant ja võitles, et lüüa tšempionit Fernando Alonsot Renaultis. Trulli oli poodiumikohta saavutamas ka Monaco GP'l, kuid ta mootor ütles viimasel hetkel üles. Jarno Trulli kannatas kergete probleemidega meeskonna kodusel võistlusel Jaapani GP'l ja jäi maha meeskonna kaaslasest Ralf Schumacher'ist. Hooaja viimasel sõidul Brasiilia GP'l mõlemad Toyota autod katkestasid esimestel ringidel vedrustuse probleemide tõttu. Hoolimata nendest tagasilöökidest, meeskond nautis hooaja teist parimat tulemust nende ajaloos, saades 35 punkti ja lõpetades kuuenda kohaga, üks punkt tagapool BMW Sauberist.
Toyota üllatas F1 juhtkonda eemaldades Mike Gascoyne oma tehnilisest meeskonnast peale Austraalia GP'd, veel eriti kuna inglane oli palju panustanud meeskonna tõusule 2005 hooaja jooksul. See oli Gascoyne ja Toyota presidendi John Howett'i vahel tekkinud konflikti tulemus, kuidas peaks meeskond tegutsema tulevikus. Gascoyne'le ei meeldinud kuidas korporatsiooni juhtkond tegutses ja ta vallandati. Võttis aega kuni Toyota'l õnnestus asendada tehniline direktor, täites koha Pascal Vasselon'i poolt väitega, et tehnilise meeskonna juhtimine ühe mehe poolt on vanamoeline.
2007.
Trulli ja Schumacher valiti jätkama Toyota's 2007 hooajaks. Toyota TF107 avalikustati ametlikult 12. jaanuaril Kölnis, Saksamaal. Toyota nautis võistluslikke hooaja teste Valencia ringil. Toyota mootorite varustamine liikus keskbaasist Inglismaale endise konstruktorite tšempioni Williams'i juurde kellel olid omad standardid, mis olid välja töötatud Cosworth mootoritel 2006 aasta jooksul.
Ralf Schumacher sai Toyotale hooaja esimese punkti 8. kohal, avavõistlusel Austraalia GP'l Melbourne's. Jarno Trulli sai 4 punkti järgmisel kahel võistlusel Malaisia GP'l ja Bahrain'i GP'l mõlemal korral 7 kohaga. Schumacheril oli probleeme mõlemal korral, lõpetades mitte kõrgemal kui 12. Järgmisel, kolmanda etapi järgsel, nelja nädalase vaheaja jooksul, katsetas Toyota Kataloonia ringrajal, kus meeskond tegi algust tõsise arendustööga. Meeskonna president John Howett ütles, et Toyota jälgib BMW Sauber meeskonda ja soovib saada nende ligidale, saades 5 koht peale Malaisia sõitu. See väide täideti paari etteastega, mis ei andnud ühtegi punkti.
2007 Kanada GP lõpetas punktide põua. Ralf Schumacher sai seal punkti lõpetades kaheksandana ja järgmisel sõidul USA GP'l, tõi punkte Trulli kes lõpetas kuuendal kohal. Schumacher sattus aga vahepeal õnnetusse David Coulthard'iga ja Rubens Barrichello'ga avakurvis.
Intsidentide jada tähendas, et meeskond ei saanud punkte kuni Ungari GP'ni, kus Schumacher sai kolm punkti, olles peale kvalifikatsiooni viiendal kohal ja lõpetades kuuendal kohal.
1. oktoobril teavitas Schumacher, et lahkub Toyota'st 2007 hooaja lõpus uusi väljakutseid otsima.
Toyota lõpetas hooaja kaheksanda kohaga Brasiilia GP'l Interlagos'el Jarno Trulli poolt. Kokkuvõttes saadi 13 punkti, mis oli meeskonna madalaim arvestus peale 2004. aastat ja vähem kui nende teistel hooaegadel üldse. Meeskond tunnistas, et nad ei täitnud oma hooaja eelseid lubadusi ja lubasid tulla täiesti uue autoga 2008 hooajaks.
2008.
Säilitades Jarno Trulli, asendas Toyota Ralf Schumacher'i tõusva GP2 tšempioniga Timo Glock'iga 2008. aasta hooajaks. Pärast kahte aastat eriliste tulemusteta alates kõige edukamast hooajast 2005. aastal, öeldi meeskonna juhile Tadashi Yamashina'le, et tal on aega kaks aastat muuta Toyota edukaks F1 meeskonnaks. Meekonna uus auto TF108 avalikustati 10. jaanuaril 2008. Esimesed punktid tulid Malaisia GP'l, kus Jarno Trulli kvalifitseerus viiendale kohale (kuid tõstetakse kolmandale kohale pärast McLaren'i meeskonna karistamist) ja lõpetab võistluse neljandal kohal. See aga tõestati mitte ühekordseks õnneks pärast seda kui Trulli saavutab kuuenda koha Bahraini GP'l ja kaheksanda koha Hispaania GP'l peale probleeme. Pärast esimest kahte katkestamist suudab Timo Glock kinnitada neljanda koha ja 5 punkti Toyota'le Kanada GP'l Montreal'is, lisaks Trulli poolt toodud 3 punktile saab Toyota viienda koha konstruktorite arvestuses. Mõlemad autod suudavad mingi hetke ka juhtida võistlusi. Veel tuleb punkte Prantsusmaa GP'l, kus Trulli suudab hoida tagasi Heikki Kovalainen'i ja saab kolmanda koha. See on Toyota esimene poodiumikoht üle kahe aasta. Trulli pühendab selle koha endisele meeskonna pealikule Ove Andersson'ile, kes sai surma nädal enne võistlust autoõnnetuses. Trulli saab punkte Inglismaa GP'l, kuid hoolimata heast sõidust Saksamaa GP'l, kumbki sõitjatest ei saa punkte; Glock elab üle tagavedrustuse purunemise, mis põhjustab tõsise õnnetuse, kui on möödunud Trullist. Meeskonna õnn tuleb tagasi Ungari GP'l, kus Glock teeb hea kvalifikatsiooni, mis annab talle teise koha, andes talle esimese F1 poodiumi ja Toyota'le teise poodiumi hooaja jooksul. Järgmisel võistlusel Valencia's, Jarno Trulli suudab saada viienda koha kui meeskonna kaaslane Glock võitleb ennast seitsmendale kohale, tõstes Toyota 10 punkti võrra edasi Renault meeskonnast konstruktorite arvestuses.
Järgmisel võistlusel Belgia GP'l Trulli võitleb, saavutades vaid 16. koha. Timo Glock, aga maadleb samuti raskustes kuni tuleb vihm enne võistluse lõppu. Glock vahetab alla märjad rehvid ja on kiirem teistest autodest, saavutades kaheksanda koha. Peale sõitu antakse Timo Glock'ile 25 sekundiline karistus Mark Webber'ist möödumisel kollase lipu ajal viimasel ringil. Karistus toob Glock'i kaheksandalt kohalt üheksandale.
Järgmisel Itaalia GP'l on Trulli seitsmes ja Glock üheksas. Kuid nad ei suuda tuua tagasi head sooritust kvalifitseerumisel ja lõpetavad võistluse 11. ja 13. kohaga.
Jällegi Singapuri GP'l Toyota kvalifitseerub hästi, Glock kaheksas ja Trulli üheteistkümnes. Trulli peab katkestama võistluse vedrustuse ja hüdraulika vea tõttu, kuid Glock lõpetab neljandana.
Jaapani GP'l peab Glock varakult võistluse katkestama peale kuut ringi. Kuid Jarno Trulli suudab saavutada viienda koha.
Kokkuvõttes Toyota arenes 2008 hooaja jooksul tublisti ja on arvatavasti 2009 hooajal konstruktorite arvestuses neljandal kohal.
2009.
Trulli sõitmas Toyota'ga 2009 Jaapani GP'l, kus ta saavutas meeskonnale 13 ja viimase poodiumikoha.
Toyota säilitas nii Glock'i kui Trulli 2009. aastaks ja tutvustas uut autot Toyota TF109. Meeskond alustas hooaega väga hästi. Kuid see edu oli tingitud uute tehniliste regulatsioonide puudustest, kuna Toyota oli üks kolmest meeskonnast, kes kasutas topelt diffuuserit.
Glock sai vigastada Jaapani GP kvalifikatsioonisõidus ja teda asendas viimasel kahel sõidul meeskonna test- ja asendussõitja, Kamui Kobayashi.
Pärast emafirma, Toyota, majanduslikku kriisi 2009, otsustas Toyota taanduda formel ühest koheselt 4. novembril 2009.
Toyota ja GPMA.
Toyota liitus Grand Prix Tootjate Liiduga ("Grand Prix Manufacturers Association" GPMA) koos teiste F1 autotootjatega nagu BMW, Daimler Chrysler, Honda ja Renault. GPMA eesmärk oli omada ühist häält F1 kere ja regulatsioonide vastu, mis kehtestab FIA. Kuid 14. augustil 2006 lahkus Toyota GPMA'st, öeldes, et on saavutatud soovitud tulemused.
Sponsorid.
Tubakatootjate sponsorlus vormel ühes on olnud tõsiseks probleemiks, kuid Toyota F1 ei ole kunagi kandnud sigarettide reklaami oma masinatel ja on seega olnud tubakareklaami vaidlustest puhas. Panasonic on olnud Toyota peasponsor meeskonna esimesest hooajast saati 2002. aastal. Pärast Toyota edu 2005 hooajal, suurendas Panasonic oma sponsorlust veelgi. Denso (Toyota grupi liige ja tehasevarustaja) ning Esso on olnud koos Toyota F1'ga algusaastatest. Meeskonna partneriteks oli ka India Kingfisher Airlines, kelle osalus avalikustati Toyota TF107 avalikustamisega jaanuaris 2007. See osalus siiski lõpes, kui Kingfisher Airlines juht Vijay Mallya ostis hiljem Spyker F1 meeskonna.
Panasonic Toyota Racing'u praegusteks partneriteks on Panasonic, Denso, Bridgestone, EMC, KDDI, ALJ, Alpine, Chiemsee, Dassault Systemes, KTC (Kyoto Tool), Magneti Marelli, MAN, RE/MAX, Würth, Takata.
Mootoritega varustamine.
Toyota varustas mootoritega Williamsi meeskonda 2007 kuni 2009.
Jordani 2005. aastal ja 2006. aastal kui meeskond muutis oma nime Midland F1-ks.
Tulemused.
† Pooled punktid kuna läbiti vähem kui 75% sõidust


Brigantiin.
Brigantiin (itaalia keeles "brigantino") ehk kuunarprikk on kahemastiline purjelaev, mille fokkmastis on raapurjestus, kliivrid ja taakslid ning grootmastis kahvelpurjestus ja topslid ning taakslid.
Brigantiin oli oma aja kiiremaid laevatüüpe. Seepärast olid nad kasutusel sõjalaevastikus side- ja luurelaevadena.


Triple sec.
"Triple sec" ([tripl sekk] pr. k. 'kolmekordselt kuiv') on värvitu apelsinimaitseline liköör, mida kasutatakse kokteilides ja retseptides magus- ja maitseainena. On üldiselt asendatav tavalise apelsinilikööriga.
Selle likööri leiutas 1834. aastal Jean-Baptiste Combier Saumuris Prantsusmaal. Originaalitruud "triple seci valmistatakse tänapäevalgi, leotades Haitilt pärit päikesekuivatatud apelsinikoori 24 tundi alkoholis ja destilleerides saja-aastastes vasest destilleerimisnõudes.


Renault F1.
Renault F1 oli Vormel 1 meeskond. Meeskond tegi debüüdi Vormel 1 sarjas 1977. aasta Suurbritannia Grand Prix'il. 1986 lahkus meeskond sarjast. Tagasi vormel-1 sarja tuli meeskond 2002. aastal. Enne seda võistles meeskond Benettoni nime all.
2007. aasta Vormel 1 hooajal sõitsid meeskonna eest Giancarlo Fisichella ja Heikki Kovalainen. Autodel kasutati Renault RS26 mootorit ja Bridgestone Potenza rehve.
Seni on võidetud kaks korda konstruktorite karikas, aastal 2005 ja 2006 ning kaks maailmameistritiitlit sõitjate arvestuses (2005, 2006).
2008. aastal sõitsid meeskonnas Fernando Alonso ja Nelson Angelo Piquet, kes jätkasid ka 2009. aastal.
4. augustil 2009 otsustas Renault' meeskond Nelson Piquet'ga lepingu lõpetada. Alates Euroopa GP-st Valencias asus tema asemele Romain Grosjean.
Pärast meeskonnast lahkumist tunnistas Piquet, et 2008. aasta Singapuri etapil andis meeskond talle korralduse teha avarii, et võistkonnakaaslane Fernando Alonso saaks etapi võita. Karistuseks määras FIA Renault' meeskonnale tingimisi kahe aasta pikkuse võistluskeelu. Meeskonna juht Flavio Briatore lahkus ametist ning sai määramata ajaks Vormel 1 sarjas tegutsemise ja sõitjate esindamise keelu.
2010. aastal sõitsid Renault' meeskonnas Robert Kubica (11) ja Vitali Petrov (12). Mõlema leping jätkus ka 2011. aasta hooajal. Robert Kubica sai aga enne hooaja algust Itaalias rallil osaledes raskelt vigastada ning 2011. aastal asendasid teda Nick Heidfeld ja Bruno Senna. Renault sai 2011. aastal konstruktorite arvestuses viienda koha. Renault lahkus Vormel 1 sarjast 2011. aasta hooaja lõpus.
2012 kannab tiim nime Lotus F1 Team. Sõitjateks on Kimi Räikkönen ja Romain Grosjean.


Pichu Pichu.
Pichu Pichu on vulkaan Lõuna-Ameerikas Andides. Selle kõrgus on 5571 meetrit.


Nadežda Durova.
Nadežda Andrejevna Durova (vene keeles "Надежда Андреевна Дурова"; 30. september 1783 (vana kalendri järgi 17. september) Kiiev – 2. aprill (vana kalendri järgi 21. märts) 1866 Jelabuga) oli Venemaa sõjaväelane ja kirjanik, esimene naissoost ohvitser Venemaal.
Oma eluajal oli ta tuntud eelkõige varjunimede Aleksandr Sokolov (kasutas 1806–1807) ja Aleksandr Aleksandrov (kasutas 1807–1866) all.
Lapsepõlv.
Nadežda Durova oli husaariohvitser Andrei Vassiljevitš Durovi ja tema abikaasa, ukraina aadlike Aleksandrovitšite suguvõsast põlvneva Nadežda Ivanovna Durova esimene laps.
Enamik allikaid annab tüdruku sünnikohaks Kiievi, kuid teistel andmetel sündis ta Hersonis, kolmandatel andmetel perekonna valdustes Vjatka kubermangus. Täielikku kindlust ei ole ka sünnikuupäeva osas: eri allikad pakuvad selleks 17. või 19. septembri vana kalendri järgi, mille põhjuseks võib olla erinev päevade arvestamine uue ja vana kalendri vahel. Kui uskuda allikaid, mille kohaselt sündis Durova pühade usukannatajate Vera, Nadežda ja Ljubovi mälestuspäeval, määrab see üheselt tema sünnipäevaks vana kalendri järgi 17. septembri.
Igal juhul oli tütre sünd emale pettumus, sest ta oli lootnud poja abil lepitada oma isa, kes polnud talle kunagi andestanud salaja sõlmitud kihlust ja hilisemat abielu ohvitser Duroviga.
Nii ei kogenud Nadežda Durova lapsepõlves tõelist emaarmastust. Ema elas tema peal välja oma negatiivsed emotsioonid ja isegi ehk vihkas teda. Ükskord viskas ta karjuva lapse lihtsalt tõlla aknast välja. Nii äärmuslik käitumine šokeeris lapse isa ja too langetas ebatavalisena näiva otsuse – anda tüdruk eaka husaari Astahhovi hoole alla.
Astahhov, kes kasvatas tüdrukut kuuenda eluaastani, oskas õpetada Nadeždale vaid seda, mida ta ise valdas – sõjakunsti ja sellega seonduvat. Nii õppis Durova juba lapsepõlves ratsutama ja mängis peamiselt püstolite ning mõõkadega.
1789 läks Andrei Durov erru ja kolis kogu perega Sarapuli linna. Selleks ajaks olid perekonda sündinud lisaks Nadeždale veel kaks tütart ja kaua oodatud poeg. Lapse kasvatamisega hakkas taas tegelema ema, kellega lähedasi suhteid Nadeždal ei kujunenudki. Tema peamiseks mõjutajaks sai jällegi mees ja sõjaväelane, isa Andrei Durov. Isa poolt 12. sünnipäevaks tütrele kingitud tšerkessi hobune Alkid aitas vaid kaasa Nadežda mehelike huvide süvenemisele.
1797 saadeti Nadežda ajutiselt elama sugulaste juurde Ukrainasse – algul vanaema, pärast tädi hoole alla. Tädi juures armus ta noorde mõisnikusse Kirjakovi, kellega kavatses abielluda, kuid noormehe ema ei pidanud Nadeždat oma poja vääriliseks.
Noorpõlv.
Õnnetu armastuse läbi elanud ja koju tagasi pöördunud Durova hakkas otsima võimalusi ema mõju alt pääsemiseks. Nii otsustas ta oktoobris 1801 18-aastasena võtta vastu Sarapuli maakohtu alamametniku Vassili Tšernovi tehtud abieluettepaneku. Kahe aasta pärast, 1803 sündis nende ainus laps Ivan. Abielu ei olnud aga Nadežda Durovale meelepärane, juba aasta pärast poja sündi lahkus ta Irbiti üle viidud abikaasa juurest ja kolis koos lapsega vanematekoju tagasi.
Temas süvenes üha huvi mehelike tegevusalade vastu, kõike naiselikku ta lausa põlgas. Aastal 1805 või 1806 tutvus ta Kaasanis kasakate jessauuli Grigori Švartsiga, kellesse armus; Nadežda emale see sõprus aga ei meeldinud. Soov ema mõju alt vabaneda ja unistus sõjaväelase karjäärist kulmineerusid 1806 põgenemisega kodust. Oma nimepäeval läks Nadežda Durova jõkke ujuma, jättis oma riided jõekaldale ja riietus ümber kasakavormi. Tema vanemad arvasid kaua aega, et tütar on uppunud; tegelikult liitus Nadežda Aleksandr Sokolovi nime all Grigori Švartsi kasakaväeüksusega.
Teenistus sõjaväes.
Paiknenud koos kasakatega ümber Hrodnasse, võeti aastal 1807 Nadežda Durova taas Aleksandr Sokolovi nime all aadlisoost reamehena vastu Poola ulaanipolku. Ta osales sõjalistes operatsioonides Preisimaal, paistes silma Gutstadti, Heilsbergi ja Friedland lahingus Napoléon Bonaparte'i vägedega. Vapruse eest ohvitseri elu päästmisel autasustati teda sõjaväelise Georgi ristiga. Preisimaalt kirjutas ta isale rahulolust oma uue eluga. Viimane pöördus seejärel keiser Aleksander I poole palvega tütar üles leida.
Nadežda Durova leiti kiiresti üles ja kutsuti Peterburi. Keiser oli tütarlapse südikusest ja vaprusest vaimustunud. Ta andis Nadeždale oma nime järgi uue nime – Aleksandr Andrejevitš Aleksandrov, mida Durova kandis surmani. Lisaks ülendas keiser ta ohvitseriks ja viis ta üle Mariupoli husaaripolku.
Veidi hiljem, tõenäoliselt 1808. aastal kolis ta tagasi koju Sarapuli linna, loobudes mõneks aastaks tegevteenistusest. Teenistusse pöördus Nadežda tagasi 1811. aasta alguses, liitudes Leedu ulaanipolguga.
1812. aasta isamaasõjast võttis ta osa viimati mainitud polgu koosseisus. Ta osales lahingutes Smolenski, Kolotski kloostri ja Borodino all ning oli feldmarssal Mihhail Kutuzovi adjutant. Borodino lahingus sai Durova haavata ja ravis ennast kevadeni 1813 kodulinnas Sarapulis.
Pöördunud 1813 sõjaväeteenistusse tagasi, osales ta 1813–1814 sõjalistes operatsioonides Saksa alade vabastamiseks, sealhulgas Modlini kindluse, Hamburgi ja Harburgi linnade piiramisel. Vapruse eest pälvis mitmeid autasusid.
Aleksandr Aleksandrov (Nadežda Durova) läks erru pärast kümneaastast teenistust 1816. aastal staabi-rittmeistri auastmes koos õigusega kanda sõjaväevormi.
Elu pärast sõjaväge.
Pärast sõjaväeteenistusest lahkumist elas Durova mõned aastad Peterburis onu juures, siis kolis aga Jelabugasse, kus elas kuni surmani. Ta kandis alati meesterõivaid ja lühikest soengut, suitsetas sigareid, kasutas enda kohta kõnes ja kirjas ise meessoo vorme ning solvus rängalt kui teda kõnetati naisena. Ka paistis ta silma erakordse armastuse poolest loomade vastu.
Nadežda Durova suri 2. aprillil (vana kalendri järgi 21. märtsil) 1866 83. eluaastal Jelabugas. Ta maeti kui ohvitser kõigi ettenähtud sõjaväeliste auavalduste saatel.
Kirjanduslik tegevus.
Enda sõnul igavusest alustas ta Jelabugas kirjutamist. Aastate jooksul avaldas ta arvukaid jutustusi ja romaane. Nadežda Durova põhiteoseks on tema memuaaride kogumik "Märkmed" ("Записки"), mille ta avaldas Aleksandr Aleksandrovi nime all. Esimesed katkendid neist ilmusid 1836. aastal ajakirja "Sovremennik" ("Современник") teises numbris. Samal aastal anti välja memuaaride kaks esimest osa raamatutena pealkirja "Neiu ratsaväelane" ("Кавалерист-девица") all. Aastal 1839 lisandunud kolmas osa kandis juba pealkirja "Märkmed". Mälestusi sisaldab ka 1838 ilmunud "Üks aasta elu Peterburis" ("Год жизни в Петербурге").
Ajalooliselt ei ole tema memuaarid usaldusväärsed. Nii ajaloosündmuste kui ka oma elu kohta on ta kohati esitanud väärandmeid. Nii väitis Durova näiteks, et oli kodust põgenedes 16-aastane, kuigi tegelikult oli ta sel ajal juba 23-aastane.
Durova mälestused osutusid väga menukateks ja pälvisid isegi tuntud luuletaja Aleksandr Puškini tähelepanu. Puškini kiiduavaldused tema aadressil mõjutasid teda kirjanduslikku tegevust jätkama.
Nadežda Durova avaldas 1830.–1840. aastatel mitmeid jutustusi ja romaane. Paljud tema kirjutised ilmusid ajakirjade "Sovremennik", "Biblioteka dlja tštenija" ("Библиотека для чтения") ja "Otetšestvennõje zapiski" ("Отечественные записки") veergudel. Tema tuntuimate teoste hulka kuuluvad "Paviljon" ("Павильон"), "Suminad" ("Гудишки"), "Kolgas" ("Угол"), "Aare" ("Клад") ning kogumik "Novellid ja jutustused" ("Повести и рассказы"). 19. sajandil oli tegu loetud ja kriitikute poolt kõrgelt hinnatud teostega, kuid püsivat kirjanduslikku väärtust need ei evinud ja on hilisemate põlvkondade poolt unustatud.
Isiklik elu.
Nadežda Durova oli aastatel 1801–1804 abielus kohtuametnik Vassili Tšernoviga. Väidetavalt ei olnud see kooselu õnnelik. Sellest suhtest sündinud poega Ivani ema ise ei kasvatanud ja lähedast vahekorda neil ei tekkinud. Oma vahetutest perekonnaliikmetest olid tal head suhted ainult isa Andrei Durovi ja venna Vassili Duroviga.
Tuntud on tema kiindumus kasakaohvitser Grigori Švartsi vastu, mis etendas olulist osa ka Nadežda kodust lahkumisel ja armeega liitumisel 1806. aastal. Huvitaval kombel on ta ise memuaarides väitnud, et mitte armastus ei mõjutanud teda kodust lahkuma, vaid kindel soov saada "sõduriks-amatsooniks".
Asjaolu, et Durova elas suurema osa elust mehenime all, tema käitumismallid, mehelikud huvid ja hoiakud ning meessuhete puudumine hilisemal, küpsel eluperioodil, on pannud mõningaid aja- ja kirjandusloolasi kahtlema nii Nadežda seksuaalses orientatsioonis kui ka soolises identiteedis. Vaatamata sellele, millised olid Venemaa esimese naisohvitseri tegelikud seksuaalsed eelistused, oli ta kahtlemata üks esimesi stereotüüpsete soorollide murdjaid. Samuti võib teda pidada esimeseks avalikkusele tuntud transvestiidiks või transseksuaaliks vene kultuuriruumis.
Teosed temast.
Niivõrd erakordne ja tavapärasest erinev elu äratas huvi juba kaasajal. Esimest korda kajastas Nadežda tegevust Aleksandr Rõkatšov oma biograafilises jutustuses "Nadežda Durova" ("Надежда Дурова") 1842. aastal.
Nõukogude ajal sai Nadežda Durovast Aleksandr Gladkovi näidendi "Ammusel ajal" ("Давным-давно") peategelase Šura Azarova prototüüp. Näidend kanti esmakordselt ette 1941. aastal sakslaste poolt sisse piiratud Leningradis ja sai hiljem omakorda aluseks Eldar Rjazanovi poolt 1962. aastal lavastatud filmile "Husaari ballaad" ("Гусарская баллада"). 1957 kasutas valgevene lavastaja Anatoli Bogatõrjov Gladkovi libretot ooperi "Nadežda Durova" lavastamisel.


Lõuna-Osseetia lipp.
Lõuna-Osseetia lipp on rahvusvaheliselt tunnustamata Lõuna-Osseetia Vabariigi lipp.
Lipp on horisontaalsete laidudega valge-puna-kollane trikoloor, mis on identne Põhja-Osseetia lipuga (algselt erinesid vaid lipu mõõtmed, Põhja-Osseetias 2:3 ja Lõuna-Osseetias 4:5). Praegused mõõtmed on mõlemal 1:2 ning sellega tahetakse rõhutada osseetide ühtsust ja soovi ühendada mõlemad Osseetiad. Punane sümboliseerib sõjalist vaprust, valge arukust ning rahvuse hingeelu, kollane aga inimeste heaolu.
Lipu kasutamine määrati 26. novembril 1990 vastu võetud konstitutsiooniga ning kinnitati 30. märtsil 1992 vastu nn riigilipu määrusega.


Amphilochos.
Amphilochos oli vanakreeka mütoloogias Amphiaraose ja Eriphyle poeg, Alkmaioni vend.
Amphilochos oli üks epigoonidest, kes osales sõjakäigus Teeba vastu. Tema isa oli sõjas Seitse Teeba vastu hukkunud, ent epigoonide sõjaretk oli edukas, Teeba vallutati ja purustati.
Vastavalt oma sõbra, oraakli Mopsose soovitusele asus ta pärast seda koos Mopsosega Kiliikiasse, kus asutas Pyramuse jõe kaldale Mallose linna. Nad pidid seda kahekesi valitsema hakkama. Vahepeal käis Amphilochos mõneks ajaks oma sünnimaal Argoses, ent tagasi tulles ei lasknud Mopsos teda enam võimu juurde. Tekkinud kokkupõrkes tapsid mõlemad teineteise.
Teise versiooni järgi oli Amphilochos argoslaste üks juhte Trooja sõjas, tuli sealt elusana tagasi ning asutas Lääne-Kreekas Amphilochose Argose linna.


Ucayali piirkond.
Ucayali piirkond on Peruu 1. järgu haldusüksus. Asub Ucayali jõe keskjooksul vihmametsade alal. Piirneb idas Brasiiliaga.


Hammasülekanne.
Hammasülekanne on ülekanne, mis koosneb kahest või enamast hammasrattast või hammasrattast ja hammaslatist. Selle abil kantakse üle pöördliikumist või muudetakse see kulgliikumiseks (translatoorseks liikumiseks) või ka vastupidi. On mehaanikas laialt levinud.
Ülekandetegur.
Ülekandetegur on üks tähtsamaid hammasülekannet iseloomustavatest parameetritest.
Valdav osa hammasülekannetest teostab pöörlemise ülekandmist ühelt võllilt teisele tingimustes, kus võllide asend on fikseeritud ning ei muutu. Sellisel juhul võib hammasrataste pöörlemist käsitleda lihtliikumisena.
Vajadus hammasülekande järele tekib tavaliselt siis kui on vaja muuta võllide pöörlemiskiirust, kusjuures üldjuhul on töömasinat käitav jõumasin (elektrimootor) liialt suure pöörete arvuga ja temaga ühendamiseks on vaja vahele asetada pöördeid alandav hammasülekanne ehk reduktor. Seetõttu tekib vajadus pöörlemiskiiruse muutuse iseloomustamiseks mingi konkreetse parameetriga. Selleks on ülekandetegur ehk ülekandesuhe.


Kulgliikumine.
Translatoorne liikumine ehk kulgliikumine on jäiga keha mehhaaniline liikumine, mille korral keha kõikide punktide trajektoorid on igal hetkel samasihilised ja tervikuna ühesuguse kujuga.
Üldjuhul on kulgliikumine täielikult kirjeldatud, kui on antud keha kohavektori (ehk koordinaatide) sõltuvus ajast.


Eriphyle.
Eriphyle (vanakreeka keeles Ἐριφύλη) oli vanakreeka mütoloogias Argose printsess, Argose kuninga Talaose tütar ja Adrastose õde. Väidetavalt oli neil veel viis venda Aristomachos, Hippomedon, Mekistos, Parthenopaios ja Pronax ning kaks õde Astynome ja Metidike.
Eriphyle oli Amphiaraose naine ning Alkmaioni ja Amphilochose ema.
Amphiaraosel oli võime tulevikku ennustada. Nõnda nägi ta ette, et sõjakäik Seitse Teeba vastu lõpeb täieliku lüüasaamisega. Seepärast keeldus ta, kui ta naisevend kuningas Adrastos teda sõtta kutsus. See polnud tal esimene kord Adrastosega riidu minna. Esimesel korral oli Eriphyle nad lepitanud, ja pärast seda vandusid mõlemad, et kui nad veel kunagi omavahel tülitsema peaksid, siis otsustab Eriphyle, kummal on õigus. Sõjakäigu organiseerija, Teeba õigusjärgne kuningas Polyneikes võitis Eriphyle soosingu sellega, et kinkis talle oma esiema Harmonia kaelakee, ning naine saatis Amphiaraose sõtta. Amphiaraos pidi minema, ent palus poegi, et kui ta peaks surma saama, maksaksid nad emale kätte.
Zeus rebestas välgunoolega maa, mis neelas Amphiaraose koos kaarikuga hetkel, mil Periklymenos teda surmata tahtis. Sõjas said surma ka Eriphyle vennad Hippomedon ja Parthenopaios.
Alkmaion tappis oma ema, nagu oli isale tõotanud. Enne surma needis ema ta ära, soovides, et Alkmaion mitte ühelgi olemasoleval maal rahu ei saaks.
See soov täitus, aga mitte kohe. Alkmaion asus elama Arkaadiasse, mille kuningas Phegeos andis talle naiseks oma tütre. Siis saabusid erinnüsed, kes Alkmaionit lakkamatult jälitasid ega lasknud tal elada. Alkmaion küsis nõu Delfi oraaklilt, kes ütles, et erinnüsed on karistuseks ematapmise eest ja et Alkmaion peab elama asuma mõnele sellisele maale, mida needmise ajal veel olemas ei olnud. Alkmaion leidis Aitoolia ja Akarnaania piirijõe Acheloosi jõe deltast äsjamoodustunud saare ja kolis sinna. Seni, kuni ta saarel asus, ei tülitanud erinnüsed teda, ent tema abielu niisugune pealesunnitud elustiil hävitas ja põhjustas kaudselt ka Alkmaioni surma.


Iquitos.
Iquitos on linn Peruus, Loreto piirkonna ja Maynase provintsi halduskeskus. Asub Amazonase jõe ääres.
Ajalugu.
Iquitos on asutatud jesuiitide misjonijaamana 1750ndatel. Iquitos oli tuntud kautšukikaubanduse ja kummitööstuse keskus. 1960ndatel hakati naftat puurima.
Linna lähedal asub Coronel FAP Francisco Secada Vignetta rahvusvaheline lennujaam.


Sarah Brightman.
Sarah Brightman (sündinud 14. augustil 1960 Berkhamsteadis Hertfordshires) on inglise sopran ja näitlejatar.
Elulugu.
thumb
Sarah sündis perekonda kuuenda lapsena, juba kolmeaastasena hakkas ta tegelema tantsimisega, võttes osa kodulinna tantsufestivalidest Berkmastedis, väikeses turulinnas, mitte kaugel Londonist. Viieaastaselt võttis ta osa neljast rutiinsest tantsuüritusest, võites need kõik.
1976. aastal liitus ta Pan's People tantsutrupiga. Hiljem sai temast Hot Gossipi tantsutrupi liider. Hot Gossipi esitatud laul "I Lost My Heart To A Starship Trooper" sai kiiresti diskohitiks ning samas avastati Sarahi erakordne lauljatalent. Järgnevatel aastatel avaldas Sarah mitmeid singleid, kuid ühtki neist ei saatnud edu.
1981. aastal proovis Sarah osaleda uues muusikalis "Cats". Siin kohtas ta ka oma tulevast abikaasat, heliloojat Andrew Lloyd Webberit. Sarah sai endale muusikalis rolli.
1984. aastal lahutas Webber oma eelmisest kaasast ning abiellus Sarah'ga. Sarah sai staariks Webberi loodud muusikalides, kuulsamad "Aspects of Love" and "The Phantom of the Opera". Abielupaar lahutas sõbralikult 1990. aastal.
1991. aastal kohtas Sarah oma tulevast produtsenti ja "boyfriendi Frank Petersoni. Petersoni abiga sai Sarah'st rahvusvaheline staar. Nende esimene koostöös valminud album kandis nime "Dive", mis sisaldas ka hittlaulu "Captain Nemo".
1995. aastal valmis album "Fly", "pop"/"rock"-stiilis. Albumit saatis enneolematu menu, see sisaldas ka lugu "A Question of Honour".
Enne järgmist albumit avaldati singel "Time to Say Goodbye". Ühte versiooni laulust, mida Sarah Brightman laulis koos Andrea Bocelliga müüdi üle 4 miljoni eksemplari ainuüksi Saksamaal, mitmetes teistes riikides sai see bestselleriks.
1997. avaldatud album "Timeless" sisaldas juba üldtuntud laulu "Time to Say Goodbye" ja teisi klassikaliste lugude ümbertöötluseid, näiteks "Just Show Me How To Love You" (koos José Cura'ga), laulu oli varem esitanud Dario Baldambembo ning see kandis siis pealkirja "Tu Cosa Fai Stasera?"
Sarahi andekus nii "pop"-lauljana kui ka klassikaliste palade artistina tõi talle laialdase kuulsuse, ka tema järgnevaid albumeid saatis edu. Edu peamiseks põhjuseks oligi tihe ja edukas koostöö Frank Petersoniga. Ilmusid menukad albumid "Eden" (1998), "La Luna" (2000), "Harem" (2003). Nende albumite tuuridel on korduvalt kasutatud lavalisi etteasteid.
Sarah Brightman on osalenud ka mitmes filmis.


1100.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad - 1100. aastad - 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad
Aastad: 1095 1096 1097 1098 1099 - 1100 - 1101 1102 1103 1104 1105


Traditsioon.
Traditsioon (ladina keeles: "traditio" – üle-, edasiandmine, ülek. jutustamine; teade) ehk tava ehk komme on inimeste ja põlvkondade vahel toimiv ajaloolise materjali suuline või eeskuju najal edasi andmine. Traditsioon eeldab millegi kordumist - sündmuse, elukommete.
Traditsioon võib koosneda ka mitmest erinevast tegevusest üheskoos. Näiteks Eesti pulmakombed.
Sotsioloogia seisukohalt on ühiselt omaks võetud traditsioon see, mis inimestele ühiseid norme anda suudab ja mis paneb inimesed tõhusamalt kui ükski kontroll või politseivalve neid norme ka täitma. Nende normide puhul, mille aeg ja traditsioon on "pühaks" teinud, mõtleb inimene kuidas oma elu ja tegevust kõige paremini korraldada, et vaieldamatute, täitmisele kuuluvate normide piiresse jääda.
Läbi aegade seostatakse traditsioone enim religiooni ja kirikuga. Paljud kiriklikud tähtpäevad on traditsioonid ja tähistatakse sarnaselt nii usklike kui uskmatute poolt, jõulud näiteks.
Samas on Karl Jaspers rõhutanud traditsiooni üldist tähtsust öeldes, et inimesed muudab inimeseks just traditsioon. Arnold Toynbee on aga traditsiooni kirjeldanud kui vastutuse ja vastusena ("challenge and response"). Saksa konservatiivne teoreetik Arnold Gehlen kutsus aga 1948. a. üles kuulutama traditsiooni ründamist samaseks genotsiidiga argumenteerides, et tegu on mingi inimrühma vaimse või füüsilise terviklikkuse vastu suunatud rünnakuga.


Puurmani valla lipp.
Puurmani valla lipp on Jõgeva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Puurmani valla lipp.
Lipp on kinnitatud 5. jaanuaril 2000.
Lipu kirjeldus.
Puurmani valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp. Kollase kanga alaservas on roheline kuuselõikeline laid 12 rohelise kuusega, mida läbib horisontaalne valge lainelõikeline laid. Kollase välja keskel on must, valge noka ja punase keelega kotkapea.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Lääs.
"See artikkel räägib ilmakaarest; läänemaade kohta vaata artiklit Läänemaailm"
thumb
Lääs (W) on üks neljast põhiilmakaarest, mille asimuut on 270 kraadi.
Tähis W on pärit saksa keelest "Westen" ja inglise keelest "West".


Prestiiž.
Prestiiž tähistab sotsioloogias inimese sotsiaalset respekteeritust ja tunnustust. Prestiiž sõltub teiste inimeste austusest ja traditsioonidest.
Kui ühiskonnas üldiselt austatakse teadmisi ja oskusi, on prestiižsed inimesed need, kes teavad palju või oskavad midagi silmapaistvalt hästi. Samamoodi võib olla ka prestiižne mingi töökoht või elukutse, mida ühiskond kõrgemalt väärtustab. Kui ühiskonnas on oluline majanduslik kindlustatus, on prestiižne omada palju raha ja kalleid asju ja prestiižne on töötada ametikohal, kus kõige rohkem palka makstakse.
Prestiiži võivad ametlikult väljendada aumärgid ja autasud, kuid kui neid jaotatakse inimestele arusaamatutel või ühiskondlikult mitte aktsepteeritud asjaoludel, siis võib aumärgi saamine prestiižile vähendavalt mõjuda.


Meritokraatia.
Meritokraatia ehk talentide valitsus on riigikord, kus valitsejate valimisel on aluseks võimed ja oskused ning rass ja rikkus ei määra sotsiaalset staatust. Tavaliselt eeldab selline valik võistemist. Meritokraatial on sarnasust sotsiaaldarvinismiga.
Mõistet "meritokraatia" kasutas esmakordselt halvustavas tähenduses Michael Young 1958 raamatus "Meritokraatia tõus", kus ta kirjeldas tulevikku, kus inimese sotsiaalse staatuse määrab kindlaks see, kui intelligentne ta on ja kui palju ta sinna juurde pingutab. Raamatus viis selline süsteem revolutsioonile, kus massid kukutavad eliidi, kes on muutunud ülbeks ega hooli rahvast.
Hoolimata sõna negatiivsest alatoonist, on palju inimesi, kes usuvad, et meritokraatlik süsteem on ühiskonna juhtimiseks hea variant. Nad väidavad, et siis on õiglus suurem ja et sellised ühiskonnad on võimekamad kui teistsugused ühiskonnad, kus sugu ja rass võivad otsuste tegemisel rolli mängida.
Meritokraatlik valitsus ja organisatsioon peab oluliseks haridust ja talente ning samuti kompetentsust. Praktikas on sotsiaalse mobiilsuse uuringud selgitanud, et vanemad, kasvatades oma lapsi ja lootes neile paremat tulevikku kui neil endal on, asetavad rõhu just haridusele ja teadmistele ning tihtipeale tasub see ka ära.
Meritokraatlikke põhimõtteid kasutatakse esindusdemokraatias, kui poliitiliste programmide koostamisel kasutatakse spetsialistide abi. Samuti on ametnikud, kes valitsuse programme ellu viivad, võetud tööle vastavalt haridusele ja teadmistele. Probleem meritokraatia puhul on nende kriteeriumide paikapanemine, mille järgi otsustada, milliseid teadmisi või oskusi mingite ülesannete täitmisel vaja läheb.
Praegu peetakse puhtaks meritokraatlikuks riigiks Singapuri. Sisuliselt on meritokraatlik ka Eesti omavalitsuse seadus, kus ametnikel on nõutav teatud haridustase.
Sajandeid oli meritokraatlik riik Hiina, kus kõigile riigiametnike kohtadele oli suur konkurss ja neile valiti ainult võimekaimad. On arvatud, et see võis pidurdada ühiskonna arengut võrreldes Euroopaga, sest kui kõik võimekad isikud kaasati riigi juhtimisse, ei jäänud neid enam leiutajateks, kes oleksid täiustanud riigis valitsevaid tehnoloogiaid, ega revolutsionäärideks, kes oleksid majandussüsteemi tõhustanud.


Taipalsaari vald.
Taipalsaari on vald Soomes Lõuna-Karjala maakonnas.
Elanike arv on 4950 (2008). 2003. aasta andmetel oli elanikke 4723, 2005. aasta 31. detsembri andmetel 4895.
Pindala on 762,02 km², sealhulgas maapindala 345,10 km² ja veepindala 416,92 km².
Saari on umbes 700. Rannajoone pikkus on umbes 1000 km.
Külad.
Ahokkala, Ampujala, Haikkaanlahti, Haikola, Halila, Heikkola, Herttulla, Illukansaar, Jauhiala, Kannu, Karhula, Karhunpää, Kattelussaari, Kilkinsaari, Kilpiänsaari, Kirvesniemi, Kuhala, Kuikkula, Kurenlahti, Kurenniemi, Kurhila, Kutila, Kylänniemi, Laukniemi, Lehtola, Levänen, Liukkola, Merenlahti, Muukkola, Märkälä, Nieminen, Olkkola, Paakkola, Paarmala, Pakkala, Peltoinen, Pönniälä, Rehula, Reinikkala, Saikkola, Solkeinkylä, Taipalsaari, Telkkälä, Vainikkala, Viskarila, Vitsainen


Nirvana (film).
"Nirvana" on Itaalia 1997. aasta ulmefilm, mille on lavastanud Gabriele Salvatores. Filmi peaosades mängivad Christopher Lambert, Diego Abatantuono ja Stefania Rocca.
Kuigi film ei osutunud kinolinale jõudes kuigi menukaks, on see aastate möödudes muutunud filmifriikide ja küberpungisõprade maiuspalaks ning see on pakkunud inspiratsiooni paljudes kommertsprojektides ("Matrix", "Dark City" jne).
Sünopsis.
Programmeerija Jimi (Christopher Lambert) püüab lõpetada oma viimast arvutimängu "Nirvana". Üllatusega avastab ta, et mängu peategelane Solo (Diego Abatantuono) on teadlik oma olemusest ning kuna ta mängu jooksul iga kord surres taas uuesti ellu ärkab ja seda tsüklit aina kordama peab, palub ta Jimil mäng hävitada. Selleks peab Jimi sisse murdma oma tööandja, korporatsiooni Oksama Star peaarvutisse, mis on aga kaitstud väga keeruliste häkkimisvastaste seadmetega. Et sissemurdmine käib Jimil üksinda üle jõu, asub ta Salvatorese futumaailmas mängu hävitamiseks otsima abilisi.


Vorona (Hopjor).
Voolab Oka-Doni madalikul valdavalt edelasse ja lõunasse. Suubub paremalt Hopjorisse.
Pikkus 454 km, valgala 13 200 km².


São Tomé saar.
São Tomé on saar Guinea lahes.
Saar on mägine, kõrgus kuni 2024 meetrit.
Kuulub São Toméle ja Príncipele.
Sao Tome
Sao Tome


São Tomé.
São Tomé on São Tomé ja Príncipe pealinn ja riigi suurim linn.
Linn asub São Tomé saarel.
São Tomé asutati portugaallaste poolt 1485. aastal, kes saabusid São Tomé saarele umbes 1470. aastal. Enne seda oli saar inimeste poolt asustamata.
Linna keskel asub 16. sajandil ehitatud katedraal. Vanimate hoonete hulka kuulub veel 1575. aastal ehitatud fort, kus tänapäeval töötab muuseum.
1641–1648 oli sadam ja fort hollandlaste valduses. 1709. aastal valitsesid linnas lühikest aega (vähem kui üks kuu) prantslased.
Viited.
Sao Tome


Latium.
Latium oli Vana-Rooma piirkond Apenniini poolsaarel. See moodustas osa praeguse Itaalia Lazio maakonna alast – ligikaudu ristkülikukujulise ala Tiberi (praegu Tevere) jõe, Sabini mägede, Sinuessa ja Türreeni mere vahel.
Seal elas itaalikute tähtsaim rühm latiinid.


Indoeurooplased.
Indoeurooplased on Indoeuroopa keeli kõnelevad rahvad ja hõimud tänapäeval ja minevikus. Keelkonna nimetus tuleneb selle algsest laiast levikust Euroopast Indiani.
Tänapäeval räägivad indoeuroopa keeli romaani rahvad, germaani rahvad, slaavi rahvad ehk slaavlased, balti rahvad, keldi rahvad, kreeklased, albaanlased, armeenlased ja Indoiraani rahvad.
Indoeurooplaste hulka kuulusid muinasrahvastest ja -hõimudest tohaarid, hetid, itaalikud, früüglased, muinaspärslased, ahhailased, doorlased, sküüdid, aarjalased, etruskid, lüüdlased, osa keltidest, goodid jt. Kõrgkultuur kujunes vaid neil indoeurooplastel, kes asusid elama vanade kõrgkultuuride lähedusse ja nende aladele.
Indoeuroopa keeli kõneldi enne suuri maadeavastusi põhiliselt Euroopas, Vahemeremaadel, Lähis-Idas, Lõuna-Aasias ja Kesk-Aasias. Järgnenud kolonisatsiooni käigus levisid Indoeuroopa keeled ka Ameerikasse, Lõuna-Aafrikasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Siberise.
Indoeurooplaste kujunemisest.
Üks indoeurooplaste teket seletav hüpotees on Colin Renfrew' (Cambridge'i ülikooli professor 1981–2004; magistritöö Anatoolia algkodust) Anatoolia hüpotees. Ta otsis indoeurooplaste algkodu Anatoolia piirkonnast, kus tema arvates elasid alates 7. aastatuhandest eKr pre-protoindoeurooplased. Tema arvates toimus esimene rändelaine Kaukaasiasse (armeenlased) ja Kesk-Aasiasse. Sealt rännati edasi Pontose steppidesse. Hiljem on tema oletust võimalikust Anatoolia lähtekohast kinnitanud Atkinsoni jt uurimus keelte arengust.
a> ja nende umbes 4000–1000 eKr toimunud võimalik ränne.
Pontose steppidest jätkunud liikumist avab praegu levinumaks ja tugevamaks indoeurooplaste tekke teooriaks olev Leedu päritoluga ameerika arheoloogi Marija Gimbutase (1921–1994) kurgaanide hüpotees. Selle järgi elasid indoeurooplaste protoindoeurooplastest eellased Mustast ja Kaspia merest põhja pool asuvatest praegusel Lõuna-Venemaa ja Ukraina alal Pontose steppides. Nad olid rändkarjakasvatajad, kes tundsid ka põlluharimist. Pärast hobuse kodustamist nende poolt ja üleminekut pronksiaega toimus, arvatavasti 2200 eKr paiku alanud ja umbes sajandi kestnud intensiivsest kuivaperioodist tingitult, nende migratsiooni intensiivistumine. See ulatus lääne suunas juba ka Anatoolia, Kreeka ja Apenniini poolsaareni ja kirde suunas Iraani ja Põhja-India aladeni. Erinevate migratsioonilainete järgselt toimus nende assimileerumine kohalike elanikega. Selle tagajärjel erinevad kaasaegsed indoeuroopa keeli kõnelevate rahvaste rühmad teineteisest tunduvalt juba ka oma keeltelt ja antropoloogiliselt tüübilt.
Ekspansiooni edukuse eeldusi.
On arvatud, et algse ekspansiooni põhjuseks võisid olla mõned looduslikud katastroofid. Üheks esimeseks neist oli Musta mere tekkimine Bosporuse väina läbimurde tõttu. Samuti on tuvastatud 3. aastatuhandel eKr Ararati vulkaani aktiivsust. Järgmiseks suuremaks põhjuseks võis olla hilisem umbes 22. sajandil eKr alanud kuiv aeg (3. Bondi sündmus), mis sai saatuslikuks ka veeringluse najal püsinud põllumajandusele tuginenud Vana-Egiptuse ja Sumeri-Akadi riigile. Ükski neist sündmustest ei seleta selle ekspansiooni edukust.
Inimesed on loodusega kohanenud tänu üha tõhusamale tehnoloogiale, parematele tööriistadele ja kõrgemale organiseerituse tasemele. Oletatakse, et protoindoeurooplased on võtnud kasutusele mõned olulised tehnoloogilised uuendused.
Indoeurooplastele omased hobustega veetavad vankrid ja kaarikud olid tundamatud nende hilisemal levialal, kuid need olid sellal ainukeseks kindlaks vahendiks pikkade vahemaade läbimiseks. See võimaldas neil ulatuda Indiani, Viljaka Poolkuuni ja Euroopani. Lahinguväljal osutusid nad sedavõrd efektiifseteks, et neid kasutati veel koos kuulipildujatega ka Vene kodusõjas (1917-20).
Indoeurooplaste ühine geneetiline algupära.
Peale protoindoeuroolaste ekspansiooni on seoses kohalike rahvastega assimileerumise tõttu tekkinud indoeurooplaste seas suuri geneetilisi erinevusi. Ent umbes 5 tuhat aastat tagasi oli tegemist geneetiliselt lähedaste rahvastega. Võimalikuks indoeuoopa päritolu näitajaks loetakse praegu haplogrupp R1a1a'd meeste Y-kromosoomis.


Pöide valla lipp.
Pöide valla lipp on Eesti haldusüksuse Pöide valla lipp.
Lipp on kinnitatud 3. oktoobril 1995.
Lipu kirjeldus.
Pöide valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Kollase kanga ülaservas sinine müürihambulise lõikega laid ning kollase välja keskel sinine liiliakujuliste otstega kreeka rist.
Põhjendus.
Müürihambuline lõige tähistab nii Pöide maalinna kui ka ordulinnust. Sinine liiliakujuliste otstega kreeka rist märgib 13. sajandist pärinevat Maarjale pühitsetud Pöide kirikut. Samuti viitab see Pöide vallas hiljem domineerivaks saanud apostellikule usutunnistusele.
Lipu kasutamise kord.
Valla lipu heiskamisel koos Eesti riigilipu, mõne teise riigi, maakonna, kohaliku omavalitsuse või muu lipuga, asub valla lipp lippude poolt vaadatuna vasakul, teise riigi, Eesti riigilipust või mõnest muust lipust.


Fokkmast.
Fokkmast on purjelaeva esimene mast, välja arvatud jolli (jauli) ja ketši puhul. Fokkmasti külge kinnitatud esimest mastipikkendust nimetatakse fokktengiks, teis pikkendust fokk-pramtengiks ja kolmandat fokk-roiltengiks. Kõigil laevadel ei pruugi mast koosneda neljast osast. Purjelaevadel kinnituvad fokkmasti külge eespurjed ja vastavalt laevatüübile põhipurjed (raapurjed, kahvelpurjed või muud tüüpi purjed).
Väga paljudele fokkmasti kinnituvadtele taglase trossidele ja osadele purjedele kirjutatakse ette "fokk–" kui masti tunnus.


Eesti taasiseseisvumine.
Eesti taasiseseisvumist (juriidiliselt korrektse nimetusega Eesti iseseisvuse taastamist) tähistatakse 20. augustil, kuna 20. augustil 1991 kell 23.03 võttis parlamendi kohuseid täitev Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest"
Otsuse vastuvõtmise tõukeks sai Moskvas toimuv Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee korraldatud Augustiputš, mille põhjuseks oli Venemaa mõne poliitilise jõu rahulolematus perestroikaga ja NSV Liidu nõrgenemisega. 1991. aasta 20. augusti pealelõunal saabusid Pihkva dessantdiviisi dessantväelased Tallinna ja hõivasid Tallinna teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead, raadio- ja telemaja. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul miitingu, kus nõuti Eestile iseseisvust.
Riigipöördekatse järel lagunes NSV Liit osadeks. Mitu liiduvabariiki kuulutasid välja iseseisvuse ning detsembris 1991 saatis president Mihhail Gorbatšov NSV Liidu laiali.
20. august 1991.
Kell 23.03 oli 105-liikmelisest Eesti Ülemnõukogust kohal 70 rahvasaadikut ja otsuse poolt hääletas 69, vastu ega erapooletuid ei olnud. Ainsatena ei hääletanud Klavdia Sergij ja Kaido Kama, kes ei registreerinud end hääletamiseks ja lahkusid hääletamise ajaks demonstratiivselt saalist. Puudus 36 rahvasaadikut. Otsuse poolt hääletasid: Ülle Aaskivi, Mati Ahven, Andres Ammas, Tõnu Anton, Uno Anton, Lembit Arro, Hillar Eller, Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madisson, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri E. Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid, Vaino Väljas. Iseseisvuse väljakuulutamise kinnitas haamrilöögiga Ülo Nugis. Kaido Kama ei hääletanud..
Eriarvamused taasiseseisvumise suhtes.
Algul olid iseseisvumishääletuse vastu kuus kristlikku demokraati, keda juhtisid Mart Laar ja Illar Hallaste, ning 14 sõltumatut demokraati, kelle seas olid ka Jaak Allik, Indrek Toome ja Mikk Titma. Hiljem otsustasid neist mõned poolt hääletada. Tagantjärgi on Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist nimetatud oluliseks sündmuseks.,
Vastuolijad põhjendasid oma seisukohti erinevalt. Illar Hallaste küsis: "Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?" Jaak Allik ütles: "Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipildujapesa ette viskume?"
Taastamine või taasiseseisvumine?
Kuna 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhineb Eesti riiklikul järjepidevusel, on selles tähenduses peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne, sest nimetatud otsuse sõnastuse kohaselt otsustas Ülemnõukogu "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust", mis eeldab, et riiklikul järjekestvusel rajanev iseseisvus ei olnud vahepeal lakanud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kõnelda Eesti kontekstis "Esimesest vabariigist" ja "Teisest vabariigist", mida Prantsuse analoogia põhjal on mõnikord tehtud.
Samas ei nõustu sellega sugugi kõik ajaloolased ja poliitikud. Eelkõige Edgar Savisaare ja Keskerakonna initsiatiivil on hakatud tähistama 20. augustil Eesti taasiseseisvumispäeva.


Taasiseseisvumine.
Riigi taasiseseisvumine on riigi iseseisvuse taastumine.


Võrkpall 1976. aasta suveolümpiamängudel.
Võrkpall 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis
18.–30. juulini.
Kohamängud.
5. koha mäng: Kuuba–Saksa DV 3:0


Saatanlik nõid.
"Saatanlik nõid" ("The Satanic Witch") on Anton Szandor LaVey teos. See anti esmatrükis välja aastal 1971.
Raamat on LaVey isiklike kogemuste ja ideedega rikastatud lahtiseletus nn "madalamale" (mitterituaalsele ehk manipulatiivsele) maagiale ning on eelkõige pühendatud naistele, kes "teavad, mida nad tahavad, julgedes selle saavutamisel ühiskonnas juurdunud arusaamadega vastuollu minna".
Raamatu esimeses trükis on eessõna kirja pannud LaVey tütar Zeena LaVey, kelle elu on möödunud satanistliku nõia tähe all ning järelsõna pärineb LaVey abikaasalt Blanche Bartonilt, kes kuni 2002. aasta 30. aprillini tegutses Saatana Kiriku ülempreestrinnana. Uues ja täiendatus "Saatanlikus nõias" asendab Zeena LaVey sõnumit Saatana Kiriku uue ülempreestrinna Peggy Nadramia jutustus.
Raamatu tuuma moodustab LaVey selgitus inimeste jagunemisest, mida saab määrata, kasutades "Isiksuse analüüsi kella".
Eesti keeles ilmus teos 2009. aastal kirjastuselt Noria Books.


Vibulaskmine 1976. aasta suveolümpiamängudel.
Vibulaskmine 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis 27.–30. juulini harjutuses FITA-2.
Mehed.
Maailmarekord: Darrell Pace (USA) 2570 (1976).
Olümpiarekord: John Williams (USA) 2528 (1972).
Naised.
Olümpiarekord: Doreen Wilber (USA) 2424 (1972).


Ilmar Palli.
Ilmar Palli (sündis 26. veebruaril 1948 Tallinnas) on eesti ajakirjanik.
Isiklikku.
Ilmar Palli on teist korda abielus. Esimesest abielust on tal neli last, teisest abielust kunstnik Epp Margustega kaks last.
Palli, Ilmar
Palli, Ilmar


Ærø.
Ærø on saar Läänemeres, mis kuulub Taanile. See asub Väike-Belti lõunaotsas, Fynist lõunas, ja kuulub Fyni maakonda. Saare pindala 88 km². Saarel elab 6863 inimest (1. jaanuari 2006 seisuga). Saarel on kolm linnalist asulat: Marstal, Ærøskøbing ja Søby, ning 14 küla.
Ærø on 30 km pikk ja 6 km lai. Maastik on künklik.
Saare peamine sadam ja majanduskeskus on Marstal, kus viimase rahvaloenduse andmeil elas 2340 inimest.
Ærøs on maailma suurim päikeesenergiajaam, mille on 18 365 m² ja mis katab kolmandiku Marstali energiavajadusest.
Ajalugu.
Arheoloogilistel kaevamistel on leitud tõendeid asusutusest saarel enne 8000 eKr. Saarel leidub palju muinaskalmeid ja dolmeneid.
Halduslikult oli saar sajandeid jagatud mitmesse ossa, mille omanikud ja kogu haldusjaotus muutus tihti. Sel põhjusel tekkis sellele mitte kuigi suurele saarele kaks linna. Samuti õhutas see saareelanike seas salakaubavedamist. 1629 põles Ærøskøbing maha ega saavutanud enam kunagi endist suurust.
Alates 1750 on kogu saar üks omavalitsusüksus.


Als.
pisi
Als on saar Läänemeres, mis kuulub Taanile. Asub Väike-Belti lõunaotsas Jüütimaa rannikul.
Saare pindala on 321 km² ja seal elab 51 806 inimest (1. jaanuari 2006 seisuga).
Saare suurim linn ja keskus on Sønderborg, mis asub niihästi Alsil kui ka Jüütimaal, sest neid eraldav Alsi väin on kitsas. Als on mandriga ühendatud kahe silla abil: 331 meetri pikkust Kuningas Christian X silda, mis ehitati 1925–1930, kasutavad nii autod kui ka rongid, ja 682 meetri pikkune Alssundi sild, mis ehitati 1978–1981, on ainult autodele.
Ajalugu.
Arheoloogilised uuringud näitavad, et saar oli asustatud juba kiviajal. Keskajal oli saar killustatud mitme omaniku vahel, kuni saare omandas Taani kuninga Christian III poeg Hans (1545–1622), kes omandas osa saarest ja ostis ülejäänud saare nende omanikelt välja. Pärast tema surma jagati saar taas tema pärijate vahel.
Aastast 1651 kuulus Als Augustenborgi hertsogitele, kes said nime selle järgi, et resideerusid Alsi saarel Augustenborgi lossis. Taani riik võttis saare oma otsevalitsuse alla 18. märtsil 1848, kui vürst Christian II August oli saksa marurahvuslasena astunud liitu preislastega, kes valmistusid samal aastal alanud Esimeseks Schleswigi sõjaks.
Aastal 1864 vallutasid saare Teises Schleswigi sõjas Preisi väed ja liitsid ta 1870 ametlikult Saksamaaga. Pärast Esimest maailmasõda, milles Saksamaa lüüa sai, korraldati rahvahääletus, mille tulemusena kuulub Als koos Põhja-Schleswigiga 1920. aastast jälle Taanile.


Óscar Arias Sánchez.
Óscar Rafael de Jesús Arias Sánchez (sündinud 13. septembril 1940 või 1941 Heredias, Costa Ricas) on Costa Rica poliitik.
Aastatel 1986–1990 ja 2006–2010 oli ta Costa Rica president.
Ta on õppinud arstiteadust Bostoni Ülikoolis Ameerika Ühendriikides ning läbinud Costa Rica Ülikooli kraadiõppe õigus- ja majandusteaduses. 1974 sai ta Essexi Ülikoolist Suurbritannias doktorikraadi politoloogias.
Óscar Arias Sánchez on sotsiaaldemokraatliku Rahvusliku Vabastamise Partei (PLN, "Partido Liberación Nacional") liige.
1987 anti talle Nobeli rahuauhind tegevuse eest demokraatia ja koostöö arendamisel Kesk-Ameerika riikides. Ta on esimene Nobeli rahuauhinna laureaat, kes on valitud riigi presidendiks.


Rahvusraamatukogu.
Rahvusraamatukogu on riigi keskne teaduslik universaalraamatukogu, mis hangib, säilitab ja teeb kättesaadavaks sellel maal, selle rahva keeles, selle maa kohta ilmunud ja selle maa autorite avaldatud väljaandeid. Ühtlasi on rahvusraamatukogu rahvusbibliograafia keskuseks.
Rahvusraamatukogu ülesannete täitmise võimaldamiseks on enamuses riikides sisse seatud sundeksemplari süsteem, mis kohustab kirjastajat, trükikoda ja/või autoriõiguse subjekti loovutama rahvusraamatukogule tasuta teatud arvu eksemplare oma väljaannetest.
Reeglina ei paku rahvusraamatukogud kojulaenutuse teenust. Sageli on rahvusraamatukogu puhul tegu raamatukogunduse teadus- ja arenduskeskuse ning riigi suurima raamatukoguga, kuid need tunnused võivad puududa või iseloomustada ka teist tüüpi raamatukogusid.
Rahvusraamatukogu võib tegutseda ka piirkonnas, mis ei ole suveräänne riik, kuid soovib pöörata erilist tähelepanu oma rahvusliku kultuuripärandi säilitamisele (Aruba, Bermuda, Cooki saared, Fääri saared, Gröönimaa, Macau, Quebec, Šotimaa ja Wales).
Mõnes riigis on rahvusraamatukogu funktsioonid jagatud kahe või enama institutsiooni vahel (Ameerika Ühendriigid, India, Iraan, Itaalia, Mehhiko, Saksamaa, Taani ja Venemaa).


1197.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad - 1190. aastad - 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad
Aastad: 1192 1193 1194 1195 1196 - 1197 - 1198 1199 1200 1201 1202


1196.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad - 1190. aastad - 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad
Aastad: 1191 1192 1193 1194 1195 - 1196 - 1197 1198 1199 1200 1201


1194.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad - 1190. aastad - 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad
Aastad: 1189 1190 1191 1192 1193 - 1194 - 1195 1196 1197 1198 1199


1193.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad - 1190. aastad - 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad
Aastad: 1188 1189 1190 1191 1192 - 1193 - 1194 1195 1196 1197 1198


1192.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad - 1190. aastad - 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad
Aastad: 1187 1188 1189 1190 1191 - 1192 - 1193 1194 1195 1196 1197


1191.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad - 1190. aastad - 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad
Aastad: 1186 1187 1188 1189 1190 - 1191 - 1192 1193 1194 1195 1196


1190.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad - 1190. aastad - 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad 1240. aastad
Aastad: 1185 1186 1187 1188 1189 - 1190 - 1191 1192 1193 1194 1195


1188.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad - 1180. aastad - 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad
Aastad: 1183 1184 1185 1186 1187 - 1188 - 1189 1190 1191 1192 1193


1186.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad - 1180. aastad - 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad
Aastad: 1181 1182 1183 1184 1185 - 1186 - 1187 1188 1189 1190 1191


1179.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad
Aastad: 1174 1175 1176 1177 1178 - 1179 - 1180 1181 1182 1183 1184


1130. aastad.
1130. aastad on aastad 1130–1139 pKr.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad
Aastad: 1130 1131 1132 1133 1134 1135 1136 1137 1138 1139


Brian Mullooly.
Brian Mullooly (iiri keeles "Brian Ó Maoluala") (sündis veebruaris 1935) on Iirimaa poliitik, endine Iirimaa ajutise presidentaalkomisjoni liige.
Ta on abielus. Tema abikaasa on Nancy (neiupõlvenimi Kelly), neil on 3 poega ja 5 tütart.
Mullooly, Brian


Douglas Hyde.
Douglas Hyde (iirikeelne nimi "Dubhghlas de hÍde") (17. jaanuar 1860 – 12. juuli 1949) oli Iirimaa keeleteadlane ja poliitik.
Ta oli Iirimaa esimene president 1938–1945.
Ta rajas organisatsiooni "Gaelic League", mis on üks suuremaid ja mõjuvõimsamaid kultuuriorganisatsioone Iirimaal.
Hyde, Douglas


Voldemar Eller.
Voldemar Eller (14. mai 1906 Palivere – 28. mai 2004 Tallinn) oli eesti kunstnik, kunstiteadlane ja ajakirjanik.
Elulugu.
Perekond kolis Voldemari sünnipaigast Paliverest Soonistesse, kus isa töötas urjadnikuna.
10-aastane Voldemar saadeti Tallinna tädi Marie hoole alla. Ta õppis Prohhorovi vene algkoolis, hiljem venekeelses Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis. Seal nõuti, et ka kirjad vanematele oleksid venekeelsed.
1917. aastal kolisid vanemad Viljandisse. 1918. aastal astus poiss Viljandi Eesti Haridusseltsi Reaalgümnaasiumi (hiljem Viljandi Maakonna Reaalgümnaasium).
Politseinikust isa suri Viljandis 1920 ja ema kolis kahe lapsega Tallinna. Seal astus Voldemar 1921 Tallinna II Reaalkooli (hiljem Tallinna Tehnikagümnaasium) ning lõpetas selle 1926.
1922. aastal asus Voldemar Eller õppima ka Ants Laikmaa ateljeekoolis ning õppis seal neli aastat kuni keskkooli lõpetamiseni.
1926. aastal astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Hiljem läks ta üle filosoofiateaduskonda keeli, kirjandust ja kunstiajalugu õppima. Hiljem õppis ta ka juurat.
Vahepeal oli ta sõjaväeteenistuses. Ta teenis pioneerpataljoni "G" kompaniis. 22. detsembril 1927 ülendati ta noorem-allohvitseriks.
1928. aastal reimmatrikuleeriti ta Tartu Ülikooli. Et aidata ema ja nooremat venda, töötas ta samal ajal ühes Narva maantee äris kaubapakkijana.
Alates 1928. aastast laulis ta Akadeemilises Meeskooris ja kuulus üliõpilasseltsi Veljesto. Ta on olnud ka selle esimees. Samuti kuulus ta Tartu Keeleuuendus-Yhingusse, kus ta tegutses laekurina.
Ülikoolis õppis Eller 1938. aastani. Samal ajal õppis ta Riigi Kunsttööstuskoolis Voldemar Melliku juhendamisel skulptuuri.
Aastatel 1936–1937 tegutses Voldemar Eller Rakenduskunstnike Ühingu asjaajajana.
Ta oli ajakirja Nädal Pildis tehniline toimetaja ja ajakirja Majaomanik asutaja ja tegevtoimetaja.
1939. aastal käis Voldemar Eller koos oma tulevase abikaasa, kunstnik Valli Elleriga Pariisis, kus nad tutvusid ka muuhulgas kunstnik Eduard Viiraltiga.
8. mail 1942. aastal abiellus Voldemar Eller Valli Talvikuga ning jõululaupäeval sündis neil poeg Arvo Eller.
Nõukogude võimu ajal töötas Voldemar Eller tehnilise toimetajana, kunstimuuseumi vanemteadurina, näituste kujundajana, Arhiivide Valitsuse koosseisus teadustöötajana. Aastatel (1950–1955) oli ta Tallinna Linnamuuseumi direktor, hiljem ligi kümme aastat Arhiivide Valitsuse vanemteadur ning kino-, foto-, fono-osakonna juhataja. Neil juhtivatel kohtadel töötas ta NLKP-sse kuulumata. Muuseumis töötamise ajal tulid kord julgeolekutöötajad aru pärima märtsipommitamise kohta tehtud fotode kohta, mis Eller oli muuseumile ostnud. Eller tõlgendas nende fotode aineks sakslaste paanika Punaarmee rünnaku puhul, ja sellega jäädi rahule.
Voldemar Eller osales Tallinnas Maneeži tänavas asuva arhiivihoone projekteerimises. Põhiliselt projekteeris ta kino-, foto- ja restaureerimisruumid koos aparaatide paigutusega.
1960. aastate teisel poolel oli Eller Kunstifondi teadlane, rändnäituste direktor ja lektor.
Ta avaldas raamatu nahakunstnik Valter Jõestest, samuti lugematuid artikleid ajalehtedes. Mõnel korral esines ta ka raadios ja televisioonis.
Pärast Valli Elleri surma asus Voldemar Eller abikaasa käsikirjade alusel koostama keraamika tehnoloogia õpikut. Kirjastus sõlmis lepingu raamatu avaldamiseks ja maksis honorari, kuid raamat jäi ilmumata. Voldemar Eller aitas ka koostada Valli Ellerile pühendatud näitust, mida eksponeeriti 2000–2001 Kristjan Raua majamuuseumis.
1992. aastal astus Voldemar Eller Johannes Aaviku Seltsi. Ta oli seltsi vanim liige.
a>, Valli Elleri hauakivi bareljeefi on teinud Voldemar Eller.
Voldemar Eller suri 28. mail 2004 ja maeti 1. juunil Tallinna Metsakalmistule.
Kunstilooming.
Voldemar Eller tegeles pidevalt vabal ajal kunstiga: joonistas, maalis, tegi akvarelle, monotüüpiat ja estampgraafikat.
Ta osales näitustel Tallinnas kohvikutes, Kunstihoones, Pärnu maantee kirjastuste majas ja mujal.
Oli ka personaalnäitusi (esimene 1966), sealhulgas Tallinnas 1996, Võsul ja Pühajärvel. 25. märtsist 13. aprillini 2002 oli Voldemar Elleril personaalnäitus G-galeriis. Näitusel oli väljas ka vastvalminud lillemaal.
Voldemar Eller müüs Kunstifondi kaudu mitusada tööd.
Ta juhendas ka noori, viimati 2003. aasta suvel üht noorterühma maastiku maalimisel.
Aastal 1944–1947 ja alates 1990. aastast oli Voldemar Eller Kunstnike Liidu liige. Elu lõpus oli ta selle organisatsiooni vanim liige.
Eesti Kunstnike Liidu nekroloog ütleb, et Voldemar Elleri maastikud on heledates toonides, valgusküllased ja harmoonilise elutunnetusega.
Isiklikku.
Voldemar Eller oli alates 1942. aastast abielus keraamik Valli Elleriga. Nad tutvusid Rakenduskunstnike Ühingus töötades. Abielu kestis Valli Elleri surmani 7. veebruaril 1963.


DV.
"See artikkel räägib videosalvestusstandardist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge DV (täpsustus)
DV ("Digital Video", digivideo) on 1996. aastal kasutusele võetud videovorming.
Video salvestatakse magnetlindile digitaalselt kaadrisisese tihendusega. Salvestamisel kasutatakse diskreetset koosinusteisendust (DCT). Salvestamise kiirus on 25 Mbit/s.
Kasutatakse kahes suuruses kassette: DV (või DVC) ja MiniDV.


DivX.
DivX on videokoodek, mis põhineb MPEG-4 standardil.
Koodeki lõi firma DivX, Inc. (varem "DivXNetworks, Inc."). Varem oli olemas sarnane koodek nimega DivX;-) (versioonid kuni 3.x kaasaarvatud). DivX, Inc. võttis nime üle, jättis kirjavahemärgid lõpust ära lõi sisuliselt uue koodeki (versioonid alates 4.x).
Koodek on muutunud populaarseks, sest see suudab kokku pakkida pikki videolõikusid, säilitades samal ajal suhteliselt hea pildikvaliteedi.
Koodek ja selle abil kodeeritud faile mängiv DivX Player on tasuta allalaaditavad DivX kodulehelt. DivX Pro on tasuline ja sisaldab tööriistasid professionaalseks video kodeerimiseks.
DivX koodekiga konkureerivad Xvid, Microsofti Windows Media Video ja Apple'i QuickTime.


MPEG-1.
MPEG-1 on video ja heli kadudega pakkimise standard. Selle järgi kodeeritakse VHS-kvaliteediga video ja heli formaati 1,5 Mbit/s.


MPEG-4.
MPEG-4 on globaalne multimeedia standard kasutamiseks audio–videotehnikas ja arvutites.
Selle standardi järgi vormindatakse professionaalseid ja kvaliteetseid audio- ja videofaile.
Seda tüüpi faile saab kasutada alates telefonidest ja lõpedades igasuguste muusikamängijatega.


Roheline ideoloogia.
Roheline ideoloogia on poliitiline ideoloogia, mis väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja säästlikku majandamist. Selle aluseks on püüd tasakaalulisele ehk rohelisele elamisviisile, mis võtab aluseks ökosüsteemi protsesside (aineringete ja liikide kooselu) tasakaalu ning elurikkuse hoidmise ja saaks olla püsikestev.
Tavaliselt ei paiguta rohelise ideoloogia pooldajad end otseselt ei paremale ega vasakule poole tavapärasel poliitilisel skaalal. Enamasti on rohelised siiski liidus vasakpoolsete jõududega.
Rohelise liikumise teoreetilised ideed on suhteliselt noored, pärinedes 1960ndatest. Üks esimesi ökoloogilisele kriisile tähelepanu juhtivaid raamatuid oli Rachel Carsoni "Hääletu kevad" ("The Silent Spring", 1962). Kuni selle ajani vaatlesid poliitilised mõtlejad loodust enamasti kui lihtsalt majanduslikku ressurssi, mis on inimestele kasutada. Rohelised väidavad, et majanduse arenguga kaasnev loodusressursside talitsematu raiskamine toob kaasa hävingu, sest tänaseni on see toimunud mõtlematult ning hoolimatult ökoloogilise tasakaalu suhtes.
Roheline ideoloogia rajaneb ökoloogial – teadusel organismidest nende elukeskkonnas. Seistes vastu arvamusele, et inimene on looduse peremees, hoiatab ökoloogia, et inimtegevus võib looduslikku tasakaalu häirides hävitada ökosüsteemi, mis teeb sellesama inimtegevuse võimalikuks. Osa rohelise liikumise esindajatest on tuletanud sellest põhimõttelise vastanduse tehnoloogia ja looduse vahel; nende äärmusesindajate vaated küünivad uusludiitluseni. Samas peab osa rohelisi just nimelt nn rohelisi tehnoloogiaid oluliseks lahendusteeks, mis nende arvates võimaldab ühildada kaasaegse majandussüsteemi toimimise globaalse loodusliku tasakaalu säilitamisega.
Mõned rohelise ideoloogia ideed.
Roheline liikumine on mitmekesine ning voolud on tihtipeale vastandlikel seisukohtadel, seepärast ei ole ka siin loetletud vaated ühised kõigile rohelistele ega isegi nende organisatsioonidele.
Euroopa roheliste neli sammast.
Nende nelja samba kaudu määratlevad paljud rohelised erakonnad ennast poliitilise liikumisena, mis toetub oma filosoofias neljale eelkäijale, nimelt rahuliikumisele, põhiõiguste liikumisele, looduskaitseliikumisele ja ametiühinguliikumisele.
Kümme põhiväärtust Ameerikas.
Ameerika Ühendriikide Rohelise Erakonna kümme põhiväärtust sisaldavad ja laiendavad Euroopast pärinevat nelja sammast. Põhja-Ameerikas on neid põhiväärtusi üldiselt rakendatud üle 20 aasta, mistõttu on tekkinud palju erinevaid seletusi, mida need tähendavad, ning palju erinevaid konkreetseid poliitikaid, mis neid rakendavad. Kümme põhiväärtust on
Üleilmne roheliste harta.
Aasta 2001 aprillis võtsid Austraalias Canberras 800 roheliste erakondade esindajat 70 eri riigist vastu üleilmse roheliste harta.
Üleilmsele roheliste hartale allakirjutanud erakonnad ja poliitilised liikumised tõotavad üleilmselt vastastikust koostööd ja truudust kuuele põhimõttele. Need põhimõtted on
Harta kirjeldab neid põhimõtteid ja nimetab kümme võtmevaldkonda, mis neist tulenevad.
Kuus põhimõtet on tuletatud Euroopa roheliste erakondade ideoloogia neljast sambast ja Ameerika Ühendriikide Rohelise Erakonna kümnest põhiväärtusest.
Roheline ideoloogia Eestis.
Esimesed terviklikumad rohelise ideoloogia käsitlused Eestis pärinevad 1980ndate aastate algusest.
Rohelisele ideoloogiale on Eestis toetunud Eesti Roheline Partei, Eesti Roheline Erakond ja Eesti Rohelised, kuid nende tegevus lõppes seoses 1998. aastal kehtestatud 1000 liikme künnisega Eesti erakondadele. Praegu tegutseb Erakond Eestimaa Rohelised. Samuti on rohelise ideoloogia elemente Rahvaliidu programmis (pooldatakse maa- ja looduslähedase elukorralduse hoidmist, piirkondade tasakaalustatud arengut ning loodusvarade mõõdukat kasutamist).


Indeo.
Indeo Video (ka Indeo) on Intel'i poolt 1992. aastal loodud videokodek. Indeo oli üks esimesi kodekeid, mis võimaldas reaalaja videoesitust tarkvaras, ilma spetsiaalriistvarata. Algne kodek oli asümmeetriline: video kodeerimiseks kulus oluliselt rohkem arvutusjõudlust, kui dekodeerimiseks. Indeo 2 ja Indeo 3 kodekid põhinesid vektorkvantimise algoritmil. 1996. aastal loodud Indeo Video Interactive (IVI) oli juba täiesti teistsuguste võimalustega kodek, mis põhineb wavelet algoritmil. IVI on skaleeriv koodek mis tähendab, et ta võimaldab dekodeerida videot erineva kvaliteediastmega olenevalt arvuti jõudlusest. Nii saavad kiiremad arvutid taasesitada kvaliteetsemat videot kui aeglasemad. IVI võimaldab määrata kuhu panna võtmekaadreid ning luua osaliselt läbipaistvat materjali ("chroma keyed transparency"). See võimalus on eriti kasulik kõikvõimalike multimeedia esitluste ja mängude loomiseks. Indeot kasutati 1990ndatel üsna palju, kuid peagi muutusid MPEG kodekid seoses kiiremate protsessorite saabumisega populaarsemaks. Aastal 2000 müüs Intel kodeki firmale Ligos Corporation.


Cinepak.
Cinepak on video tihendusalgoritm (videokoodek) firmalt SuperMac Technologies. Koodek lasti välja 1991. aastal, see sisaldus 1992. aasta Apple'i QuickTime'i komplektis ning kohandati 1993. aastaks ka Windowsi platvormile. Algusaastatel kasutati seda laialdaselt, tänapäeval on see asendunud teiste koodekitega. Enamik tänapäeva meediamängijatest mängivad siiski üldiselt Cinepakiga tihendatud videot.


MJPEG.
MJPEG (ka M-JPEG, "Motion" JPEG või Liikuv JPEG'") on multimeedia vormingute alamhulk, mille puhul iga videokaader on pakitud eraldi JPEG-pildina (mitte aga eraldi failina). Seetõttu on neil kõigil garanteeritud sama kvaliteet, mis omakorda sõltub tihenduse tasemest. Neid formaate kasutatakse sageli mobiilsetes seadmetes, näiteks digitaalfotoaparaatides. Võrgukaamera suudab jäädvustada ja tihendada näiteks 30 sellist pilti sekundis ja teha neist katkematu piltide jada. Kui kaadrid vahetuvad kiirusel 16 fps ("Frames per Second") või rohkem, siis näeb vaatleja digitaalvideot
Kodeerimine.
"Motion" JPEG kasutab kadudega kaadrisisest tihendust ("Intra-Frame Compression"), mis põhineb diskreetsel koosinusteisendusel ("Discrete Cosine Transform"). See matemaatiline operatsioon muudab iga videoallika kaadri/välja ruumivallast ("spatial domain") sagedusvalda ("frequency domain" ehk "transform domain"). See on pidev mudel, mis põhineb psühhovisuaalsel süsteemil ja jätab välja kõrgsagedusliku informatsiooni ehk teravad üleminekud erksuses ning värvitoonis. Sagedusvallas informatsiooni vähendamise protsessi nimetatakse kvantimiseks. Kvantimine on meetod, mis optimaalselt vähendab suure ulatusega numbrite skaalat (kus iga number esineb vaid ühe korra). Sagedusvalda kasutatakse, sest see sisaldab kõrgesageduslikke koefitsente, mis panustavad vähem pildile üldiselt kui teised koefitsendid, kuid sellised väiksed väärtused on hea pakkimisvõimalusega. Kvanditud koefitsendid on siis järjestatud ja kadudeta pakitud väljundi bitivoogu. Peaaegu kõik MJPEG realisatsioonid lubavad kasutaja kontrolli kompressiooni suhte üle (samuti ka muud valitavad parameetrid), lubades kasutajal vahetada pildi kvaliteet väiksema failisuuruse vastu. Manusrakendustes (nagu näiteks MiniDV, mis kasutab sarnast DCT kompressiooni skeemi) on parameetrid eelnevalt valitud ja kinnistatud.
MJPEG on vaid kaadrisisese tihendusega skeem (võrreldes arvutuslikult intensiivsema kaadritevahelise prognoosi tehnikaga). Kaasaegsed kaadritevahelised videoformaadid, nagu näiteks MPEG-1, MPEG-2 ja MPEG-4 AVC, saavutavad tihendusteguri 1:50 (faili suurust vähendatakse 50 korda) või rohkem. M-JPEGs videokaadrid ei mõjuta üksteist ja see piirab tema efektiivsust ja tekkinud failid on suuremad. Kuna kaadrid on pakitud üksteisest eraldi, siis pakkimine ja lahtipakkimine nõuab vähem protsessori tööaega.
Kaadreid, mis on suurte sujuvate üleminekutega või monotoonse pinnaga, on lihtne tihendada ning on suurem tõenäosus, et nende algsed detailid jäävad väiksemate nähtavate pakkimisjälgedega. Kaadrites, millel on kujutatud keerulisi struktuure, peeneid kurve ja jooni (nagu näiteks kiri ajalehel) kipuvad tekkima makroblokid ja ähmastumised. Samuti ei riku M-JPEG pakitud video kvaliteeti erinevad liikumiskeerukused ehk muutused, mis toimuvad aja jooksul. Pilti ei tee halvemaks kiired liikumised (näiteks suure kose pindmise vee tormilisus) ning teda ei paranda ka muutuste puudumine (muutumatu maastik, mida on pildistatud statiivilt).
QuickTime formaatidele on Apple defineerinud kahte tüüpi kodeeringud: MJPEG-A ja MJPEG-B. MJPEG-B ei sisalda enam kehtivaid JPEG vahetusfaile ("Interchange Files") ja seega ei ole võimalik panna kaadrit JPEG failiformaati muutmata päist ("Header") ehk täiendavat infot iga andmebloki alguses.
Videohõive ja toimetamine.
MJPEG-d kasutatakse tihti mittelineaarses monteerimises. Tänapäeva arvutid suudavad töödelda kõrglahutusega ("High Definition") videosid ja arvutid ei vaja selle formaadi jaoks eraldi riistvara. See vorming lubab ka suvapöördust ükskõik millisele kaadrile. MJPEG-d toetatakse väga laialdaselt videohõive ja toimetamise seadmetes.
Digitaalsed kaamerad.
Enne MPEG-4 kodeeringu esiletõusu tarbekaupade seas leidis MJPEG laialdast kasutust digitaalsete kaamerate "video" režiimis. See võimaldas pärast muudatuse tegemist tarkvaras videote kodeerimise ja taasesitamise. Tulemusena saadud kvaliteet on sarnase suurusega MPEG-ga võrreldes madalam, eriti kuna heliks (kui lisada) oli tihti tihendamata, madala diskreetimissagedusega impulss-koodmodulatsioon ("Pulse Code Modulation") või madala tihenduse ja protsessori kasutusega adaptiiv-diferentsiaalne impulss-koodmodulatsioon ("Adaptive Differential Pulse Code Modulation").
Failisuuruse ning edastuskiiruse kontrollimiseks hoiti kaadrite suurused ja sagedused koos heli diskreetimissagedustega küllaltki väikestena ja iga kaadrit tihendati võimalikult palju. Resolutsioonid 160x120 või 320x240 on levinud suurused - tüüpiliselt 10, 12, või 15 kaadrit sekundis, kus pildikvaliteet on võrdväärne JPEG-ga, mille seadistus "50" ja mono adaptiiv-diferentsiaalne impulss-koodmodulatsiooniga heli diskreeditud ~8 kHz juures.
Selle tulemuseks on väga elementaarne, kuid siiski kasutamiskõlblik videoväljund, mille salvestushind on lähedane MPEG-le (video ~120 kB/s, audio ~8 kB/s – või ~1 Mbit/s 320×240 resolutsiooniga), kuid üldkulud (operatsioonisüsteemi ja rakendusprogramme toetavate utiliitide tööks kuluv aeg) minimaalsed. Seda videot hoitakse tüüpiliselt populaarses Windows AVI või Apple QuickTime MOV konteinerfailides, mida saab kohe (või peale kodekite allalaadimist) vaadata enamikus operatsioonisüsteemide versioonides.
AMV ("Anime Music Video") videoformaat, mis on levinud odavate MP4 pleierite puhul, on kohandatud versioon MJPEG-st.
Paljud video salvestamise võimalusega kaamerad kasutavad MJPEG vormingut. 2008. aasta augustis avalikustas Nikon mudeli D90. See oli esimene DSLR ("Digital Single Lense Reflex") kaamera, mis salvestas videot. D90 kasutab kolme erinevat MJPEG formaati: 320×216, 640×424 ja 1280×720 pikslit. 2009. aasta juunis Pentax teatas, et varsti ilmuv K-7 kaamera kasutab MJPEG-i resolutsioonidega 640×416, 1280×720, ja 1536×1024. Tekkinud MJPEG failide andmekiirus võib olla kuni 74 Mbit/s.
HDTV meediapleierid.
Apple teatas 1. septembril 2010, et nende kõige uuem versioon Apple TV-st toetab MJPEG-d kuni 35 Mbit/s, 1280x720 pikslit, 30 fps, audio on salvestatud.ulav laiendiga ja PMC stereo audio.avi failiformaadis.
Teatud meediapleierid, nagu näiteks Netgear NeroTV 550 ei toeta MJPEG taasesitust.
IP kaamerad.
Paljud võrguvõimelised kaamerad võimaldavad MJPEG voogusid, millega võrgu kliendid saavad ennast ühendada. Mozillal ja Webkitil põhinevad veebilehitsejad toetavad nende MJPEG voogude vaatamist.
Mõned kaamerad on varustatud oma MJPEG liidestega. Kui aga see puudub, siis on võimalik kasutada serverit, mis koodimuunduriga teeb kaamera pildid MJPEG vooks ja saadab seda edasi teistele võrgu klientidele.
Digitaalne video.
Kuna digitaalne video (Digital Video) on uuem standard, siis kasutab ta MJPEG-st erinevat lähenemist diskreetsele koosinusteisenduse algoritmile. Seetõttu on ka kvaliteet märgatavalt parem. Sarnaselt MJPEG-ga kasutab ka DV kaadritevahelist tihendust.
Tarkvara.
MJPEG-d toetavad veebilehed on Safari, Google Chrome ja Firefox. Teised brauserid, nagu näiteks Internet Explorer, saavad MJPEG voogusid edastada väliste pluginate abil. Cambozola on aplett, mis suudab näidata MJPEG striime Java-põhistes veebilehitsejates. MJPEG-d kasutavad ka Sony PlayStation ja QuickTime.


Navitrolla.
Navitrolla (kodanikunimega Heiki Trolla; sündinud 10. augustil 1970 Võrus) on eesti maalikunstnik.
Lapsepõlves elas ta Navi külas, millest tuleb ka tema kunstnikunimi. Noorena õppis ta kohaliku graafiku juures joonistamist ja maalimist.
Aastal 1993 alustas ta tegevust professionaalse kunstnikuna. Ta sai kiiresti populaarseks oma naivistliku joonistamisstiili tõttu.
Aastail 1997–2001 tegeles Navitrolla aktiivselt galeriide pidamisega nii Tallinnas kui ka Tartus, hiljem aga tüdines sellest, kuna pidas paljuks bürokraatia ja ärimeestega tegemisi. Praegu asub ainuke ametlik Navitrolla galerii Tallinna vanalinnas, kus igaüks võib näha tema uuemat ja ka vanemat loomingut. Navitrolla ise elab ja töötab Lõuna-Eestis.
Looming.
Viljelenud maali, graafikat ja tegevuskunsti, rohkesti töid on avaldatud postkaartidel ja kalendrites, kujundanud ka Tallinki parvlaeva Galaxy.
Eelmise sajandivahetuse lihtne klassifitseerimine ei sobi tänapäeva ühiskonda, sest kunst on muutunud personaalsemaks ja ka vaataja soovib omada isiklikku arvamust.
Navitrolla kunsti on liigitatud küll naivismi, küll sürrealismi äärealadele. Nii nagu tänapäeval kõik seguneb ja nivelleerub, nii on ka Navitrolla kunst omapärane segu minevikust, tänasest ja üldisest globaliseerumisest. Sagedaseks motiiviks on mitmesugused loomad nende jaoks harjumatus keskkonnas ja unenäoliste maastike taustal (nt troopilisele Aafrikale omased loomad põhjamaises looduses).
Navitrolla on öelnud, et kõige suurem mõte, mida ta vaatajatele edastada tahab, on see, et maalides on ta õnnelik ja selle läbi on ta muutnud maailma ühe inimese võrra õnnelikumaks.
Kolm erinevatest allikatest pärit mõjutajat tema töödes.
1. Visuaalselt ja maalitehniliselt meenutavad Navitrolla maalid omaaegset madalmaade talupojakunsti. Lihtsad olustikulised motiivid, peenelt väljatöötatud detailid ja miks ka mitte teataval määral kompositsiooni ülesehitus.
2. Zen-budistlik kunstikäsitlus. Piltide süžee vihjab, et kunstnik on selle mõtteviisiga kursis, sest piltidel tihti korduvaid stseenid, kus peamine idee, mis pildile mõtte ja ka pealkirja annab, on tavaliselt kusagil nurgas või esmapilgul märkamatu.
Navitrolla piltide pealkirjad on orgaaniliselt kujutatuga seotud, et kui üks teisest eraldada, muutub kõik mõttetuks ja looja sõnum kaob (sama võtet on kasutanud jaapani kui hiina budistlikud maalijad).
3. Tänapäeva koomiksikunst – kuna koomiksikunst eeldab iseenesest lühikest lugu, mis lõpeb ootamatu puändiga. Navitrolla on koomiksirea lühendanud ühele pildile, samas on talle iseloomulik rahvastevahelisi piire murdev huumor endiselt alles.
Näitused.
Navitrolla näituseid on toimunud hulgaliselt nii Eestis kui välismaal. 2008. aasta jaanuaris korraldas ta Tate Modernis näituse oma Londonis maalitud piltidest. Teadaolevalt oli see maailma esimene pop-up näitus.
Isiklikku.
Navitrolla onu on eesti teadusfilosoof Enn Kasak.


Windows Media Video.
Windows Media Video (WMV) on Microsofti videokodekitehnoloogiate üldnimetus.
See on Microsofti kompleksne lahendus multimeedia ülekanneteks internetti. Lisaks on Windowsi toodetele integreeritud autoriõiguste kaitse süsteem.


RealVideo.
RealVideo on videovorming, mille on loonud ja mida arendab firma RealNetworks. RealVideo on mõeldud pildi otseülekanneteks interneti vahendusel.
Esimene versioon anti välja 1997. aastal, 2008. aasta seisuga on kõige uuem versioon 10.
RealVideo töötab mitmetel platvormidel, nagu Windows, Mac, Linux, Solaris ja mitmed mobiiltelefonid.
RealVideot kasutatakse tavaliselt koos RealAudio heliga ning need pannakse kokku RealMedia (.rm) faili.
RealVideo sobib kasutamiseks otseülekanneteks. See tähendab, et samal ajal, kui videot saadetakse, näidatakse seda teises arvutis. Tegelikult esineb küll väike viivitus. Näiteks saab sel viisil vaadata televisiooni.


Sven Senka.
Sven Senka (sündis 17. septembril 1965 Kärdlas) on eesti maalikunstnik.
Sven Senka on õppinud Tartu Kunstikoolis. Elab ja töötab Tartus.


Põdrala valla lipp.
Põdrala valla lipp on Valga maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Põdrala valla lipp.
Lipp on kinnitatud 4. septembril 1995.
Lipu kirjeldus.
Põdrala valla lipp on ristkülikukujuline vapilipp. Kangas on jagatud diagonaalse (vardapoolsest alanurgast lehvipoolsesse ülanurka) ristikulehelõikelise joonega kaheks väljaks. Ülemine, vardapoolne väli on sinine ja sellel on kuldne pügalrist. Alumine, lehvipoolne väli on aga kuldne ning sellel on viie õielehega sinine linaõis kuldse ringikujulise südamikuga.
Lipu normaalmõõtmed on 100x150 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 6:9 (2:3).
Põhjendus.
Pügalrist, muistne põhjala rahvaste sümbol on siin rahvaliku vaimsuse järjekestvuse võrdkuju. Risti on aga kristliku maailma kõige levinenum kujund. Ristikulehelõige viitab põllumajandusele, valla elanike peamisele tegevusalale. Linaõis sümboliseerib linakasvatust, millega on juba vanast ajast jõukustki kogutud. Sinine on nooruse ja puhtuse värv ning kuld väärikuse ja jõukuse sümbol.


Kataloonia riigipeade loend.
Kataloonia riigipeade loend loetleb Barcelona Krahvkonna riigipead aastail 801–1076 ja Kataloonia Kuningriigi riigipead aastail 1076–1479.


Piirissaare valla lipp.
Piirissaare valla lipp on Eesti haldusüksuse Piirissaare valla lipp.
Lipu kirjeldus.
Piirissaare valla lipuks on ruudukujuline vapilipp. Valgel kangal roheline lutsukala punaste uimedega. Kala kohal punane pügalrist, milles omakorda must rist.
Välislingid.
Lipp


Pajusi valla lipp.
Pajusi valla lipp on Jõgeva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Pajusi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 22. jaanuaril 1997.
Lipu kirjeldus.
Pajusi valla lipp on ruudukujuline vapilipp. Kangas on jagatud diagonaalse (vardapoolsest ülanurgast lehvipoolsesse alanurka) valge lainelise laiuga, millest kummalegi poole jäävad valged vaheldumisi asetsevate lehtede ja urbadega pajuoksad. Lipu alumine, vardapoolne väli on roheline ning ülemine, lehvipoolne sinine.
Põhjendus.
Valge laineline laid sümboliseerib valla territooriumit läbivat Põltsamaa jõge ning stiliseeritud valged pajuoksad meenutavad valla nime - Pajusi. Sinine on puhtuse ja vaimsuse, samuti kodumaa taeva värv, roheline aga lootuse, looduse ja põllumajanduse, valla elanike peamise põlise tegevusala sümbol.


Individualism.
Individualism on moraalne poliitiline ja sotsiaal-filosoofiline mõiste, mis tähistab üksikisiku ja tema vabaduste esmatähtsust. Individualism vastandab nii sotsiaalpsühholoogias kui sotsioloogias otseselt kollektivismiga.
Tihtipeale arvatakse, et individualism on sama mis egoism, kuid individualist ei pea olema tingimata egoist.
Isiksusepsühholoogia vallas on paljud mõtlejad ja kriitikud näinud lääneliku individualismi kasvus ohtu ühiskonna orgaanilisele solidaarsusele ja terviklikkusele. On arvatud, et tõkestamatu individualismi areng viib sotsiaalse kapitali kadumisele. Teisalt väidetakse, et nendes riikides või riigi osades, kus inimesed meelsamini loovad vabatahtlikke organisatsioone, kus nad on poliitiliseks aktiivsemad, veedavad rohkem aega sõpradega ja usaldavad teisi inimesi on individualismi aste mitte madalam, vaid hoopis kõrgem. Individualism võib olla ka vahendiks, mille abil toimub lõimumine ühiskonda ja sotsiaalsetesse võrgustikesse.
Filosoofid individualismist.
Revolutsiooniliseks pöördeks filosoofilis-antropoloogilise mõtte arengus sai renesansiajastu ettekujutus inimesest. Tolleaegne sotsiaal-pühholoogiline atmosfäär vormis individualismi kui uut tüüpi kõlbelis-antropoloogilise maailmasuhtumise. See oli kriitiline ja ilmalik maailmasuhtumine. Tunnistati inimese universaalset ja jumalikku loomust, mis kajastub ilus, teadmises ja vooruses ning millele on omane püüdlemine harmoonia poole. Rõhutati inimväärikust, inimlike võimaluste maksimaalse aktualiseerimise vajalikkust. Konkreetne ja reaalne inimene oli renessansiajastu maailmavaate tähelepanu keskpunktis. Teda uuriti individuaalse olemise tasandil. Samaaegselt seostati inimese probleem ühiskonna kui terviku uurimisega.
Renessansi filosoofilise antropoloogia olemus avaldub oma seesmises vastuolulisuses kujukalt N.Macchiavelli (1469-1527) loomingus. Macchiavelli otsis ideaalset poliitikut, kes ühendaks endas õilsa lõppeesmärgi poole püüdlemise selleks vajalike paheliste omadustega. Riigi teenimises nägi ta inimliku õnne realiseerimise esmast vahendit, sest ainult riik on võimeline inimlikku egoismi vägivaldselt ohjeldama.
Erasmus Rotterdamist (1469-1536) propageerib vaba ja selget vaimu, mõõdukust, kainet mõistust, haritust ja lihtsust kui tõelisi kõlbelisi omadusi. Ta astub välja hilisele skolastikale omase liigse intellektuaalsuse, fanatismi, harimatuse, vägivalla ja silmakirjalikkuse vastu.
Erakordne osa kuulub inimese problemaatikale T. Hobbesi (1588-1679) loomingus.
Inimeste elu sai tema sõnade järgi alguse üleüldisest anarhiast, eraldatusest, sellisest seisundist, millele oli omane kõikide sõda kõikide vastu. Sellise üleüldise sõja neutraliseerimiseks ongi loodud riik. Riik kindlustab rahu ja elanike julgeoleku. Inimtegevuse alusena tunnistab Hobbes enesesäilitamise tungi ja vajaduste rahuldamist. Voorus ja pahed asetatakse otsessõltuvusse mõistusest. Hüve tugineb kiindumusele, kurjus aga vastikustundele ja vihkamisele. Tunnistades inimese egoistlikku iseloomu, võtab Hobbes inimtegevuse hindamisel kasutusele kasu mõiste. Tekib idee inimesest kui mõistuse poolt juhitavast egoistlikust olendist. Põhiliseks inimesi ühendavaks tunnuseks kuulutatakse hirm, mis tugineb enesesäilitamistungile. Kõikide eelpoolnimetatud inimlike faktorite tõttu on vajalik täielik allumine riigivõimule. Niimoodi renessansi-aegsed ettekujutused inimlikkusest ja inimesearmastusest kasvavad aegamööda üle mõistusliku egoismi teooriaks.
J. J. Rousseau mõtiskleb (1712-1778) sotsiaalse ebavõrdsuse ületamise radikaalsete teede üle, esitades seejuures demokraatliku võrdsuse põhimõtted. Ta nõuab ebavõrdsuse ületamist kultuuris ja kommetes. Kommete languse ja kurjuse põhjust nähakse jõudeelus ja luksuses. Tsivilisatsiooni ebavõrdsusele vastandatakse ürgaja inimeste lihtsus ja süütus. Ebavõrdsuse põhjust näeb Rousseau omandis, millest tulenevad huvide kokkupõrked, konkurents ja rikastumine teiste arvel. Omand on süüdi ka selles, et riigis usurpeeritakse võim rikaste poolt. Enamusele inimestest jääb niimoodi vaid töö, orjus ja viletsus. Ebavõrdsust ja despootiat on võimalik ületada ainult jõu abil. On vaja sõlmida ühiskondlik leping, mis kaitseks ühiskonna iga liikme vabadust ja (väike)omandit.
Sotsiaalse korra aluseks jääb isiklikul töö rajanev omand.
L. Feuerbachi (1804-1872) antropoloogiline materialism vaatleb inimest kui looduse koostisosa ning arengu tippu. Inimene on keha ja hing nende ühtsuses.
Karl Marx (1818-1883) lähtub oma inimeseõpetuses materialistlikust ajaloo-käsitusest, asetades konkreetse inimese igal võimalikul juhul majanduslikule ja poliitilisele taustale.


Vladimir Võssotski.
Venemaa postmark, Vladimir Võssotski, 1999, 2 rubla. (Michel 761, Scott 6547)
Vladimir Võssotski (vene "Владимир Семёнович Высоцкий"; 25. jaanuar 1938 – 25. juuli 1980) oli vene laulja, luuletaja ja näitleja.
Ehkki Võssotski pidas end eelkõige näitlejaks ja kirjanikuks, tõid talle suurema kuulsuse kitarri saatel esitatud laulud, mille temaatika sobimatus valitseva ideoloogiaga põhjustas võimudepoolse ebasoosingu. Võssotski laulud levisid laialt koduste ümberlindistuste teel, alles seitsmekümnendate lõpul lindistas mõned lood ka riiklik plaaditootja Melodija.
Näitlejana töötas Võssotski Taganka teatris, tema tähtsamaid rolle oli Hamlet Juri Ljubimovi lavastatud "Hamletis".
Vladimir Võssotski varasele surmale aitasid arvatavasti kaasa sõltuvus alkoholist ja opiaatidest. Võssotski matustele, mis toimusid samaaegselt Moskva olümpiamängudega, olevat kogunenud ligi miljon inimest. Ta on maetud Moskva Vagankovo kalmistule.
Isiklik elu.
Vladimir Võssotski on olnud abielus Iza Žukova, Ljudmila Abramova ja Marina Vlady'ga. Teisest abielust on tal kaks poega – Arkadi Võssotski ja Nikita Võssotski.


Plutokraatia.
Plutokraatia ehk timokraatia ehk rikaste valitsus on valitsusvorm, kus otsustamine on tsentraliseeritud ning otsustusõigus on vaid riigi rikastel kodanikel.
Riigis valitseb tavaliselt suur majanduslik ebavõrdsus ja sotsiaalne mobiilsus on madal. Plutokraatia jooni on paljude riikide valitsussüsteemides.
Sõna "plutokraatia" ennast on tuletatud kreeka keelsest sõnast "Plutos", mis tähenab "rikkus". Plutos oli Vana-Kreeka rikkusejumal. Tema nimi on keelelises suguluses allmaailmajumala Plutoni nimega.
Termin "plutokraatia" on ajalooliselt kirjeldanud koos kahte asja. Ajaloolastele on plutokraatia jõukate oligarhide valitsusvorm. Näiteks oli seda tüüpi plutokraatia mõnedes Vana-Kreeka linnriikides ja Itaalia kaupmeeste riikides nagu Venezia, Firenze ja Genova. Kevin Phillips, kes oli Richard Nixoni poliitiline nõustaja, väitis, et USA on plutokraatia, kus "sulavad kokku raha ja valitsus"
Plutokraatia ilmutab end tavaliselt riikides, kus on esimene valitsus pärast anoomia perioodi.
Ateenas jagati kodanikud juba 7. sajandi eKr lõpus tsensusklassidesse, millega määrati maksukohustused, poliitilised õigused ja sõjaväekohustus, sest sõjaväeteenistus oli relvastuse ja hobusepidamise tõttu kulukas. Solon täiustas seda süsteemi, kehtestades 4 klassi, esmalt maaomandi suuruse järgi, pärast omatava vara alusel. Ta määras nii riigi kui sõjaväe ametid, mida mingisse klassi kuuluv isik võis pidada. Alates Peloponnesose sõjast kaotasid need klassid oma tähtsuse, ent 4. sajandi lõpus kehtestati taas.


Sotsiaalne mobiilsus.
Sotsiaalne mobiilsus on sotsioloogias inimeste liikumine ühest sotsiaalsest klassist teise.
Sotsioloogid uurivad, kuivõrd on võimalik ühiskonnas ületada staatuste vahelisi piire.
Kastisüsteemis on inimese koht sotsiaalses kihistumissüsteemis paika pandud alates sünnimomendist. Omistatud staatus mõjutab kogu tema elu: kui palju haridust saab, millist tööd teeb, kellega võib abielluda ning vastavalt sellele elab ta kogu oma elu. Ainsaks erandiks võivad olla väga õnnelikud või andekad inimesed.
Klassisüsteemid põhinevad paralleelselt nii omandatud kui ka omistatud staatusel. Võrreldes vanemate ja laste staatuseid, räägime põlvkondade vahelisest mobiilsusest. Kui võrdleme inimese staatust tema elu jooksul, siis on tegu põlvkonnasisese mobiilsusega. Mobiilsus ehk inimeste liikumine võib olla nii ülenev kui alanev.
Strukturaalne mobiilsus viitab ühiskonnatasandi faktoritele, mis mõjutavad mobiilsuse taset ühiskonnas tervikuna. Nt sõltub vabade töökohtade arv ja nende liik ühiskonnas majanduslikus süsteemis toimuvatest muutustest, aga inimeste arv, kes oleks valmis neid töökohti täitma sõltub eri põlvkondade sündimusest. Nende andmete põhjal saab ennustada ühiskonna mitmesuguste alagruppide vertikaalse (üles või alla) mobiilsuse taset.
Sotsiaalse mobiilsuse tähtsus.
Karl Marx nägi sotsiaalses mobiilsuses kui klasside formeerumises kahjulikku nähtust. Poliitikaga seotud sotsiaalne mobiilsus väljendub selles, et kõigi poliitiliste jõudude eesmärgiks on saavutada võimaluste võrdsus. Kui sotsiaalne mobiilsus puudub, pole ka võrdseid võimalusi.
Kui sotsiaalne mobiilsus on ühiskonnas, siis peetakse neid ühiskondi avatuks ja see tähendab, et need ühiskonnad põhinevad saavutusel ja mitte omistatud omadustel. Avatud ühiskondades põhinevad isiklikel kvaliteetidel.


Zomba.
Zomba on linn Malawis, Zomba ringkonna keskus.
Zomba asutati 1880. aastate keskel ja oli Briti Njassamaa halduskeskus Malawi iseseisvumiseni 1964. aastal ja seejärel Malawi pealinn 1975. aastani, kui pealinnaks sai Lilongwe.
Linnas on Malawi Ülikooli "Chancellor College".
Linn asub Zomba platoo jalamil.


Sibeliuse monument.
Sibeliuse monument (soome keeles "Sibelius-monumentti") on helilooja Jean Sibeliusele pühendatud monument Helsingis Taka-Töölös Sibeliuse pargis. Soomlaste väitel on see maailma üks armastatuimaid abstraktseid skulptuure.
Monumendi autor on skulptor Eila Hiltunen, kes võitis monumendi rajamiseks korraldatud konkursi. Hiltuneni esitatud kavand kandis nime "Passio Musicae" ning see kujutas orelivilesid. Legendi järgi olevat terasoreliviled mõõdetud selliselt, et teatud tuule suunaga olevat pargis võimalik kuulda Sibeliuse kuulsaimat teost "Finlandia".
Abstraktne skulptuur tekitas 1960. aastatel palju poleemikat ning kunstipubliku nõudmisel tuli Hiltunenil monumenti täiendada Sibeliuse näoreljeefiga, mis asub monumendi kõrval kaljul.
Kunstikriitikud nimetasid monumenti julgeks, eriti kui silmas pidada Soome rahvuslikku heliloojat.
Samas on teosest leitud Sibeliusele nii omast dünaamilisust ja looduslähedust.
Sibeliuse monument avati 7. septembril 1967 helilooja 100. sünniaastapäevaks.
Skulptuur kaalub 24 tonni. Selles on üle 600 toru. Skulptuur on 10,5 meetrit pikk, 6,5 meetrit lai ja 8,5 meetrit kõrge.
Skulptuuri miniatuurne mudel (1964) on UNESCO peakorteris Pariisis ja teose detail ehib ÜRO peakorteri esist väljakut New Yorgis.
6,7 meetri kõrgune monumendi osa eskiis oli 1967. aastal väljas ka Montréali maailmanäitusel, pärast näitust kinkis Soome riik eskiisi Montréali linnale.


Teise maailmasõja ohvrite arv.
Teise maailmasõja ohvrite arvu ei ole võimalik täpselt öelda. Kõige levinum on väide, et hukkus ligikaudu 62 miljonit inimest: teljeriikide (Saksamaa ja selle liitlaste) poolel 11 miljonit ja Nõukogude Liidu ja selle liitlaste poolel 51 miljonit.


Aluspüksid.
Aluspüksid on aluspesu hulka kuuluv pükstekujuline riietusese, mida kantakse alakehal vastu ihu või teiste aluspükste peal (tavaliselt teiste riiete all).
Otstarve.
Aluspükse kantakse hügieenilistel eesmärkidel (selleks et vältida teiste riietusesemete ja muude esemete määrdumist alakeha eritistega) ning kaitseks külma vastu, mugavuse suurendamiseks, häbemepiirkonna ja tuharate varjamiseks ning üha enam ka ilu pärast või erootilistel kaalutlustel.
Kuigi aluspükse kantakse muuhulgas alakeha soojana hoidmiseks, et vähendada põie-, neeru- ja naistel munasarjapõletiku ohtu, võib liiga soe aluspesu meestel mõjuda halvasti spermatosoidide kvaliteedile.
Materjalid.
Looduslikest materjalidest on aluspesu valmistamisel kõige kasutatavam puuvillane riie ja puuvilla sisaldavad materjalid (puuvill on tihti segatud elastaani või muude sünteetiliste kiududega) ning sünteetilised mikrokiudsetest materjalidest (näiteks "lycra" ja nailon).
Lõiked.
Trussikud ehk lühikesed aluspüksid on ihul kantavad meeste aluspüksid, mis ulatuvad tuharate alumise piirini või sellest pisut allapoole. Varem olid kasutusel põhiliselt laiad, vabalt langevad trussikud, nüüd kasutatakse enamasti keha vastu hoidvaid trussikuid. Trussikute eesosas võib olla pilu, mida põhimõtteliselt saab kasutada urineerimise hõlbustamiseks.
Nii meeste kui ka naiste lühikesi aluspükse, mis hoiavad keha ligi, nimetatakse briifideks. Briifid võivad erineda vöökoha kõrguse ja (kujuteldava) välisküljeõmbluse pikkuse poolest.
Pepuvahepüksid ehk stringid on kitsad aluspüksid, mis eesotsas katavad ainult häbemepiirkonda. Stringide alavormide seas on "g-string" ehk nöörstring, mille tagaosa kujutab endast kitsast riideriba, mis jookseb tuharate vahel vöökummini, ning Ameerikas levinud "jockstrap", millel tagaosa koosneb kahest laiast elastsest ribast, mis hoiavad suguti ja munandid kindlalt paigas. Stringide kohta kasutatakse inglise keeles ka nimetust "athletic supporter" ('sportlik toetaja'), sest nende algne eesmärk oli meeste suguelundeid toetada ja fikseerida, et vältida sportimisel tekkida võivaid vigastusi.
Bokserid on pikema reieosaga mitteliibuvad aluspüksid.
Bokser-briifid ehk liibuvad bokserid on 1990ndatel välja töötatud aluspüksid, mis on liibuvad nagu tavalised lühikesed aluspüksid, kuid pikema reieosaga nagu bokserid. Nende kohta kasutatakse ka väljendeid "trunk" (inglise keeles 'tüvi') ja "square-cut" (inglise keeles sõna-sõnalt 'ruutlõige'; tavaliselt langevad laialilaotatud liibuvatel bokseritel laius ja kõrgus kokku).
Pikad aluspüksid ehk pikk aluspesu on pahkluudeni ulatuvad aluspüksid. Neid kantakse kas sooja hoidmise eesmärgil (sealhulgas näiteks põlveliigeste kaitseks külma eest; siis nad on enamasti vastu keha hoidvad ning teiste aluspükste peal kantavad) või pidžaama osana (siis nad on laiad, vabalt langevad).
On ka muid aluspükste lõikeid, mis on tavaliselt spetsiaalse otstarbega.


Læsø.
Læsø on Taanile kuuluv saar Kattegatis. Asub 19 km kaugusel Jüütimaa rannikust. Saarel asub samanimeline vald.
Saare pindala on 101,2 km² ja seal on 2100 püsielanikku. Suurim asula on Byrum. Vesterø Havni kaudu on praamiühendus Frederikshavniga mandril.
Læsø saar oli keskajal tuntud soolatootjana. Saare geoloogiliseks omapäraks on soolane põhjavesi (soolsus võib ulatuda 15%-ni).
Tänapäeval on saareelanike peamised sissetulekuallikad turism, villatööstus ja kalandus.


Vietnami riigipeade loend.
Vietnami riigipeade loend esitab Vietnami alasid valitsenud keisrite ja presidentide nimestiku aastast 937. Loendis ei ole ära toodud Vietnami okupeerinud võõrvõimude (Hiina, Prantsusmaa ja Jaapan) asehaldureid.
Keisrid.
Vietnami keisritega seondub enamasti mitu nime. Neil on sünninimi, peale surma omistatud templinimi ja postuumne nimi, samuti nendega seonduva valitsusperioodi (ajastu) nimi. Antud tabelis on ära toodud neist kaks olulisemat: esimesel kohal templinimi ja sulgudes keisri/keisrinna sünninimi. Kõigi erandite puhul on tehtud vastav märge konkreetse nime juurde. Hilisemad keisrid on tuntud eelkõige just oma ajastu nime järgi.
Sisetülide ja kodusõdade aegadel võis valitseda korraga mitu dünastiat. Nii kontrollis 1533–1592 Mạci dünastia Põhja-Vietnami ja Lê dünastia Lõuna-Vietnami. Tây Sơni ajastu 1776–1802 oli teine pikem kodusõdade ja rahutuste periood, mil paralleelselt valitses mitu troonipretendenti.
1553-1789 juhtisid riiki tegelikult Trịnhi perekonna esindajad, kuigi troonil oli ametlikult Lê dünastia. Riigi lõunaosas valitsesid 1558-1775 "de facto" aga Nguyễnide perekonna esindajad.
1858–1945 valitsesid keisrid Prantsusmaa koloniaalvõimude alluvuses.
Presidendid 1945–1976.
Selles nimekirjas on esitatud Põhja-Vietnami ja Lõuna-Vietnami presidendid perioodil 1945–1976, mil Vietnami territoorium oli jagatud kahe riigi vahel.
Presidendid aastast 1976.
Selles nimekirjas on esitatud Vietnami presidendid peale Põhja-Vietnami ja Lõuna-Vietnami ühendamist Vietnami Sotsialistlikuks Vabariigiks 2. juulil 1976.


Eesti Üliõpilaste Selts.
Eesti Üliõpilaste Selts on 1870. aastal Tartus asutatud üliõpilasorganisatsioon. 1940. aastal, pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, suleti kõik üliõpilasorganisatsioonid. EÜS jätkas tegevust põranda all. Alates 1945. aastast tegutses EÜS avalikult paguluses (Rootsis, Saksamaal, Austraalias, Suurbritannias, Kanadas, USAs ja Argentinas). 1988. aastal taastati Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevus Tartus.
Eesti Üliõpilaste Seltsi nimetus inglise keeles on "Estonian Students' Society", saksa keeles "Verein Studierender Esten" ja ladina keeles "Societas Studiosorum Estonorum".
Ajalugu.
7. aprill (vkj. 26. märts) 1870 esimene "Kalevipoja õhtu".
1873 muudeti EÜS sõpruskonnast eestseisuse ja kindla liikmestaatusega ühinguks. Seltsi nimeks võeti "Vironia".
1882 üritati asutada korporatsiooni "Vironia".
1883 registreeris Tartu Ülikooli rektor E.G. von Wahl Eesti Üliõpilaste Seltsi.
1884 pühitseti Otepääl EÜSi sini-must-valge lipp.
1890 üritati asutada korporatsiooni Fraternitas Viliensis.
1902 valmis EÜSi maja (Tartu, Tõnissoni tänav 1).
1904 kaotatakse EÜSis vehklemiskohustus. Samuti loobus EÜS Saksa Chargiertenconvent`i kommaani garanteerimisest.
1907 asutasid EÜSist lahkunud liikmed korporatsiooni Fraternitas Estica
1909 asutati EÜSist lahkunud liikmete poolt korporatsioon Sakala.
1918 otsustati EÜSi koosolekul minna "in corpore" Vabadussõtta.
1920 asutasid EÜSist lahkunud liikmed seltsi EYS Veljesto.
1928 sõlmis EÜS sõpruslepingu Helsingi ülikooli juures tegutsevate Pohjois-Pohjalainen Osakunta (PPO) ja Etelä-Pohjalainen Osakuntaga (EPO). Ühtlasi oli tegemist esimese Eesti ja Soome üliõpilasorganisatsioonide vahel sõlmitud sõpruslepinguga.
1934 tehti otsus uue värvide kandmise korra kohta. Värve hakati kandma avalikult EÜSi aastapäeval, vilistlaspäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval, Tartu Ülikooli aastapäeval ja volbriööl, samuti EÜSi esindamisel. See oli kompromiss "farboonuste" ja "antifarboonuste" vahel. Kuni 1934. aastani Seltsi liikmed värve avalikult ei kandnud
1940–1988 tegutses EÜS Eestis põranda all. Eestist lahkunud liikmed moodustasid aga koondusi mitmel pool üle maakera: Rootsis, Saksamaal, Austraalias, Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Kanadas, Argentinas.
1975 - EÜSi 2. ülemaailmne kokkutulek Skoklosteris (Rootsi).
1. detsembril 1988 taastati EÜSi tegevus Tartus.
1991 tagastas Tartu Ülikool "de facto" EÜSi käsutuses olnud EÜSi maja "de jure".
24. veebruar 1992 tagastati EÜSi ajalooline lipp EÜSile
2004 tähistas EÜS oma esimese sinimustvalge lipu 120. aastapäeva.
2008 EÜS näitas Eesti Vabariigi 90. juubeli pidustuste ajal Pärnus ja Tallinnas esimest sini-must-valget lippu.
2009 - EÜS tähistas oma esimese sinimustvalge lipu 125. aastapäeva.
2009 - peeti EÜSi ülemaailmne kokkutulek.
Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_%C3%9Cli%C3%B5pilaste_Seltsi_ajalugu"
Sümboolika.
Praegune EÜSi vapp pärieb korporatsioon Fraternitas Viliensise asutamise aegadest. Vapi ülemisel vasakpoolsel valgel väljal on lahtine raamat pealkirjaga CARPE DIEM (kasuta päeva). Kõrvalväljal paiknesid asutatava korporatsiooni värvid. Alumisel vasakpoolsel väljal on rukivihud ning all paremal on sirkel koos kahe ristatud rapiiriga. Alumist osa vapist piirab tammepärg, mille ümber põimitud lindil on esitähed ladinakeelsest lausest FORTITER IN RE, SUAVITER IN MODO (põhimõttes kindel, käitumises tagasihoidlik).
Muude välismärkide hulka kuuluvad veel värvitekkel, värvilint, värviripats, rinnamärk ja sõrmus. Eraldi teklit kannavad kuldrebased ja noorliikmed.


Vakuraamat.
Vakuraamat oli talude ja nendel lasuvate koormiste (maksude) nimekiri Eesti ja Läti aladel.
Sõna ise tuleneb vakusest, mis oli muinasaegne haldus- ja maksustusüksus.
Alates 16. sajandist lähestikku asunud külade kokkutulek, et maksta feodaalile makse ja pidada vakupidu.
14. -15. sajandil märgiti vakuraamatusse talupoegade andami võlad, mida ei suudetud tähtaegselt tasuda. 16. sajandist alates kõik talul lasuvad koormised ja nende täitmine. Reduktsiooni ajal riigistatud mõisates sisse seatud vakuraamatud ühtlustasid talupoegade koormised ja välistasid maksude meelevaldse tõstmise ning seal kirjas olevad talude koormiste normid muudeti kohustuslikuks riigimõisas 17. sajandi lõpus, eramõisas aastast 1804.
Peale pärisorjuse kaotamist kaodati ka vakuraamatud mida asendasid talude rendilepingud.


Binokkel.
1 - Objective 2-3 - Porro prisms 4 Eyepiece
Binokkel on esemeid optiliselt lähendav riist, mida saab kasutata vaatlusteks kahe silmaga.


Jalgrattasport 1976. aasta suveolümpiamängudel.
Jalgrattasport 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis 18.–26. juulini.
Sprint.
Olümpiavõitja 1972: Daniel Morelon (Prantsusmaa).
1000 m paigaltstardist.
Olümpiarekord: Pierre Trentin (Prantsusmaa) 1.03,91 (1968).
Olümpiavõitja 1972: Niels Fredborg (Taani) 1.06,44.
individuaalne.
Olümpiarekord: Xaver Kurmann (Šveits) 4.39,42 (1968).
Olümpiavõitja 1972: Knut Knudsen (Norra) 4.45,74.
individuaalne.
Olümpiavõitja 1972: Hennie Kuiper (Holland) 4:14.37.


Etioopia riigipeade loend.
Etioopia riigipeade loend esitab nimestiku Etioopia keisritest, sõjaväelistest valitsejatest ja presidentidest alates Saalomoni dünastia tõusmisest Etioopia troonile 1270.
Keisrid.
Etioopia aladel eksisteeris iseseisev Aksumi kuningriik juba alates 5. sajandist e.m.a, kuid valitsejate kohta enne 13. sajandit puuduvad täpsed andmed. Legendaarne valitseja Menelik I olevat Etioopias juba valitsenud aastal 1000 e.m.a.
Keisri ametlik tiitel oli "kuningate kuningas" ("nəgusä nägäst"), mida eesti keeles lühendatult ja mugandatult on kasutatud kujul "neegus". Suurel osal keisritest olid eraldi sünni- ja trooninimi: tabelis on sel juhul ära toodud esikohal kasutatavam nimi ja sulgudes koos vastava märkega vähem kasutatav nimi.
Kaldkirjas on esitatud regentide, vastukeisrite ja dünastiasse mittekuulunud keisrite nimed.
Sõjaväelised valitsejad.
Peale keiser Haile Selassie I kukutamist 12. septembril 1974 läksid riigipea kohustused üle Ajutise Sõjaväelise Administratiivnõukogu esimehele. Amha Selassie I kuulutati Administratiivnõukogu poolt kuningaks, kuid ta keeldus valitsemast ja 21. märtsil 1975 likvideeriti monarhia lõplikult.
Presidendid.
10. septembril 1987 jõustus Etioopia uus põhiseadus. Sellest ajast alates täidab riigipea rolli vaatamata riigi nime ja põhiseaduste korduvale muutumisele president.


Kallirrhoe.
"See artikkel räägib Acheloosi tütrest; sõna teiste tähenduste kohta vaata Kallirrhoe (täpsustus)."
Kallirrhoe (kreeka keeles 'ilus vool') oli vanakreeka mütoloogias Kreeka suurima jõe Acheloosi jõejumala Acheloosi tütar.
Acheloosi jõe deltasse moodustus setetest saar, millele varsti kolis elama Alkmaion. Ta oli tapnud oma isa Amphiaraose palvel oma ema Eriphyle karistuseks selle eest, et too teda surma saatis. Enne surma needis ema poja ära, soovides, et Alkmaion mitte ühelgi olemasoleval maal rahu ei saaks. Sellepärast asuski ta Delfi oraakli soovitusel maale, mida needmise ajal veel olemas polnud.
Alkmaionil oli naine, Arkaadia kuninga Phegeose tütar Alphesiboia, keda on nimetatud ka Arsinoeks. Alphesiboia jäi Arkaadiasse, sest jõesaarel polnud mingeid mugavusi. Alkmaion palus Kallirrhoed endale naiseks ja Acheloos nõustus tingimusel, et Alkmaion toob talle oma ema juveelidega kaunistatud rüü, mida too oli poja needmise ajal kandnud. See oli Phegeose juures. Kui Alkmaion oma endiselt naiselt ja äialt rüü kätte saai, laskis Phegeos oma poegadel Alkmaioni jälitada ja ta tappa, sest see oli väiksem häbi kui lahutus.
Kallirrhoe ei jõudnudki Alkmaioniga abielluda, ent sünnitas talle siiski kaksikud pojad Amphoterose ja Akarnanose. Kallirrhoe palus Zeusilt, et pojad kiiremini suureks kasvaksid, et võiksid isa eest kätte maksta. Zeus täitis naise soovi. Vennad lõid maha nii Phegeose, tema naise kui ka kõik nende pojad.
Amphoteros asutas Arkaadia uue dünastia, millest väitis end põlvnevat Atika aristokraadisuguvõsa alkmaioniidid. Seevastu Akarnanos naasis Acheloosi jõe kallastele, mis tollal voolas läbi Aitoolia. Akarnanos eraldas Aitoolia maakonna vähearenenuma osa, mis jäi Acheloosist läände (jõgi oli piiriks) ja sai uue maakonna, mida tema järgi nimetati Akarnaaniaks. Ta hakkas seda koos emaga valitsema.
Kallirrhoe järgi on nimetatud Jupiteri kaaslane Kallirrhoe.


Ökoloogia.
Ökoloogia (kreeka sõnast "oikos" 'maja, kodu' + "logos" 'mõiste', 'õpetus') on teadus, mis uurib suhteid ja protsesse ökosüsteemides, sealhulgas elusa ja eluta looduse omavahelist suhet. Vaadeldes ökosüsteemi kui tervikut, selle osade vahelisi seoseid ning nende toimimist, keskendub ökoloogia aineringete, organismide vaheliste suhete ja organismide keskkonna uurimisele.
Ökoloogia mõiste võttis 1866. aastal kasutusele Ernst Haeckel.
Ökoloogia alldistsipliinid.
Vastavalt sellele, kas tähelepanu keskmes on organismide, populatsioonide või koosluste tase, jaotub ökoloogia autökoloogiaks, demökoloogiaks ja sünökoloogiaks. Maastiku tasandiga tegeleb maastikuökoloogia.
Ökosüsteemide majandamise uurimisega tegeleb agroökoloogia.
Maailmavaateline aspekt.
Alates 1960.-70. aastaist sai ökoloogia maailmavaateliseks aluseks rohelisele ideoloogiale, ning sõna "ökoloogiline" omandas tähenduse 'tasakaaluline', 'keskkonnasõbralik', 'säästlik', 'teiste liikidega arvestav'. Seda tahku arendab süvaökoloogia.


Adrastos.
Adrastos oli vanakreeka mütoloogias Argose kuningas, Argose kuninga Talaose poeg ja Eriphyle vend. Väidetavalt oli neil veel viis venda Aristomachos, Hippomedon, Mekistos, Parthenopaios ja Pronax ning kaks õde Astynome ja Metidike.
Tal oli poeg Aigialeos ning tütred Deipyle ja Argeia. Ta naitis Deipyle Aitoolia kuninga abieluvälise poja Tydeusega ning Argeia Teeba kuninga Oidipuse poja Polyneikesega.
Kui Polyneikese vend Eteokles kukutas Polyneikese Teeba troonilt, siis palus Polyneikes oma äialt abi ja too organiseeris sõjaretke Seitse Teeba vastu, mis kukkus hiilgavalt läbi. Seitsmest sõjapealikust jäi ellu ainult Adrastos (tänu oma hobusele Areionile); surma said väimehed Polyneikes ja Tydeus, õe Eriphyle mees Amphiaraos, vennad Hippomedon ja Parthenopaios ning Kapaneus.
Kümme aastat hiljem organiseeris Adrastos uue sõjakäigu Teeba vastu, mida kutsutakse epigoonide sõjaretkeks. Seda saatis edu, Teeba vallutati ja rüüstati, ent Adrastose poeg Aigialeos hukkus. Südamevalust suri ka Adrastos ning maeti poja kõrvale Megarasse.


Giorgio Napolitano.
pisi
Giorgio Napolitano [dž'ordžo napolit'aano] (sündis 29. juunil 1925 Napolis) on Itaalia poliitik, Itaalia 11. president, kes on ametis alates 15. maist 2006.
Ta valiti presidendiks 10. mail 2006.
Elulugu.
Giorgio Napolitano astus 1942 Napoli Federico II Ülikooli, mille lõpetas juristina.
Teise maailmasõja ajal asutas ta antifašistliku rühmituse, millega osales võitluses Mussolini ja Saksa vägede vastu. 1945–1991 kuulus ta Itaalia Kommunistlikusse Parteisse. IKP-s kuulus ta eurokommunistlikusse suunda ehk eitas kommunismi kehtestamist revolutsiooni teel. 1953 valiti ta Saadikutekotta ja erakonna juhatusse. Ta juhtis erakonna Lõuna-Itaalia komisjoni, 1966–1969 erakonna keskbürood, hiljem vastutas erakonna majanduspoliitika ja välissuhete eest.
1970. aastate keskel kutsuti Napolitano Massachusettsi Tehnoloogiainstituuti külalisõppejõuks, ent USAei andnud talle kui aktiivsele kommunistile viisat. Tänu presidendi Giulio Andreotti toetusele ja heale läbisaamisele USA suursaadiku Richard Gardneriga sai ta 1980. aastate keskel USA viisa ning sellest ajast on ta korduvalt USA-s käinud, sealhulgas mitmes ülikoolis külalisõppejõuna.
Pärast IKP laialisaatmist 1991 kuulub ta sotsiaaldemokraatlikusse Vasakdemokraatlikusse Parteisse, mis 1998. aastal reorganiseeriti Vasakdemokraatideks.
1992–1994 oli ta Saadikutekoja eesistuja. 1996–1998 oli ta Itaalia esimene kommunistist siseminister, 1999–2004 Europarlamendi saadik. Oktoobris 2005 nimetati ta eluaegseks senaatoriks.


Ѣ.
Ѣ ѣ (jätt, vene keeles ять) on kirillitsa täht, mis tähistas vanaslaavi ja vanavene keeles pikka täishäälikut [æ:] või täishäälikuühendit [ie:]. Tänapäeva vene keeles kasutatakse Ѣ asemel tähte E ja ukraina keeles tähte I.
Venemaal kasutati jätti vene keele õigekirja reformini 1918. aastal, kuigi juba 19. sajandi lõpuks hääldati seda samamoodi nagu e-d enamikus vene keele murretes.
Unicode'is on Ѣ tähis 0462.
Paljude rahaühikute (euro, dollar, jeen, nael, vonn) lühendina kasutatakse mõnda tähte, millest on üks või mitu kriipsu läbi tõmmatud. Jätist läheb samuti põikikriips läbi ja sellepärast on tehtud ettepanek hakata jätti kasutama Vene rubla tähisena.


Sotsiaalne norm.
Sotsiaalsed normid on ajalooliselt kujunenud, kokkuleppeliselt või sunni kaudu kehtestatud nõuded, mis allutavad inimeste toimimise (tegevuse, käitumise) ühiskonna (grupi) kui terviku huvidele ja millede järgimine on sellesse kooslusse kuulumise vältimatuks tingimuseks.
Inimesed ja organisatsioonid, kelle ülesandeks on sotsiaalsete normide õpetamine nimetatakse sotsioloogias sotsialiseerimise agentideks. Normide järgimist ühiskonnas reguleerivad sanktsioonid, mis võivad olla positiivsed, mis innustavad norme järgima (preemia) või negatiivsed, mis püüavad normist üleastumist takistada. Kuritegelik käitumine on formaalsete normide rikkumine, mis on selgelt määratletud iga riigi seadusandluses koos vastava karistusega.
Sotsialiseerimise teguriteks on need faktorid ja tegevused, mis mõjutavad inimese hoiakuid, käitumist ja tegevust. Sotsialiseerimise agendid ja tegurid sotsialiseerivad inimest kas mikrotasandil (lähedased) või makrotasandil (valitsev kultuur, majandus, poliitika, massikommunikatsioon). Sotsialiseerumisprotsessis on osapoolteks inimene (laps, nooruk, täiskasvanu vanur) või põlvkond ja sotsiaalne keskkond.
Roger Gould väitis, et täiskasvanu sotsialiseerumine on vabanemine lapsepõlve müütidest.
Sotsiaalne harmoonia on ühiskonnas väljakujunenud reeglite ja normide kogum, moraalne kord, mis Émile Durkheimi arvates on ühiskonda kokkuhoidev tegur. Kui sellest tekivad kõrvalekalded, on tegemist sotsiaalse hälbega, mis kahjustab ühiskonda. Väikesed hälbed võivad osutuda kasulikuks (täiustada sotsiaalse kontrolli mehhanismi), tõsised ja massilised rikkumised tekitavad anoomiat normitust, moraalitust (hälbekäitumise peapõhjus). Anoomia iseloomulik kiirelt muutuvatele ja arenevatele ühiskondadele.
Sigmund Freud väitis, et inimene osaleb pidevas võitluses bioloogiliste kihude ja isiklike tahtmiste ning teiste poolt ühiskondlike nõudmiste ja normide vahel. Freudi terminoloogias on see võitlus idi ja superego vahel, mille tulemus on ego.


Kiivitaja.
Kiivitaja ("Vanellus vanellus") on tülllaste sugukonda kuuluv linnuliik.
2001. aastal valis Eesti Ornitoloogiaühing kiivitaja aasta linnuks. Sel puhul ilmus Eesti Postilt 4. aprillil postmark ja esimese päeva ümbrik.
Välimus.
Kiivitaja on 28–31 cm pikkune. Ta tiibade siruulatus on 67–72 cm. Sulestik on põhiliselt must ja valge, ülapool roheka läikega. Tiivaotsad on ümara kujuga. Peas on kiivitajal suletutt.
Levik.
Kiivitaja pesitseb Euraasia parasvöötmes. Valdavas osas levilast on kiivitaja rändlind, talvitusalad ulatuvad Põhja-Aafrika, India põhjaosa ning Hiinani. Lääne-Euroopa populatsioon on paikne.
Eestis hinnatakse kiivitaja pesitsusaegset arvukust 40 000–60 000 paarile.
Pesitsemine.
Kiivitaja pesitseb madala taimestikuga avamaastikel – põldudel (eelistades suviviljapõlde), erinevatel rohumaadel ja soodes. Vähese vooderdusega pesa asetseb maapinnal. Täiskurnas on neli rohekasbeeži, tumepruuni mustriga muna.
Toitumine.
Kiivitaja toiduks on selgrootud: putukate valmikud ja vastsed, limused, väheharjasussid.
Rahvapärased nimed.
Kiivitajat on nimetatud tema iseloomuliku häälitsuse ning agressiivse käitumise järgi: hirmutaja, kiiber, kiivit, poola kana, tillvitt, vaenulind.


Tromsø.
Tromsø on linn Norras, Tromsi maakonna ja Tromsø valla keskus. Kesklinn asub Tromsøya saarel.
2006. aasta 1. jaanuari andmetel on Tromsø pindala 2403 km2, elanike arv 53 042 ja rahvastikutihedus 22,07 in/km2. 2007. aasta 1. jaanuari andmetel on Tromsø pindala 2415 km2, elanike arv 53 622 ja rahvastikutihedus 22,20 in/km2.
Tromsø asub 500 km polaarjoonest põhja pool. Seal asuvad maailma põhjapoolseim ülikool (Tromsø Ülikool), toomkirik, botaanikaaed ja planetaarium.
Tänu Põhja-Atlandi hoovusele ei ole kliima nii külm kui sellel laiuskraadil tavaliselt. Jaanuari keskmine temperatuur on –4°C. Madalaim registreeritud õhutemperatuur oli –18,4°C. Suvel tõuseb õhutemperatuur üle 20°C.
Linnas tegutseb jalgpalliklubi Tromsø IL.


Alumiiniumkaaliumsulfaatdodekahüdraat.
Alumiiniumkaaliumsulfaatdodekahüdraat ehk kaaliumalumiiniumsulfaatdodekahüdraat ehk alumiiniumkaaliummaarjas (aktsepteeritud lühendnimetus alumiiniumkaaliumsulfaat; triviaalnimetused maarjajää, mineraalina maarjas, varem "alaun", keemiline valem
AlK(SO4)2·12H2O, ka K2SO4·Al2(SO4)3·24H2O) on alumiiniumkaaliumsulfaadi kristallhüdraat.
Füüsikalised omadused.
pisi
Maarjajää on valge kristalliline pulber.
Ta moodustab ka suuri läbipaistvaid värvituid, enamasti oktaeedrilisi kristalle. Kristallid võivad olla ka kuubilised, nagu varem puhtuse tõttu hinnatud Rooma maarjasel. (Kuubiliste kristallide saamiseks lisatakse kuumale kontsentreeritud vesilahusele kaaliumkarbonaati, kaltsiumkarbonaati või ammoniaaki, kuni tekib püsiv sade, ning lastakse alles siis jahtuda; nii saadud maarjakristalle nimetatakse neutraalseks või nüriks maarjaks ja need kujutavad endast aluselisi soolasid.)
Kui kristall pikemat aega õhu käes seisab, moodustub selle pinnale õhuke valge läbipaistmatu murenenud aine kile.
Sulamistemperatuur umbes 92 või 93°C, 200°C juures laguneb. Kuumutamisel sulandub maarjas algul oma kristallisatsioonivees, lõpuks jääb järele lõtv valge läbipaistmatu mass (põletatud maarjas, "alumen ustum").
Tihedus on 1,76 g/cm3, erikaal Koppi järgi 1,924.
Kristallisatsioonivee sisaldus on umbes 45%.
Lahustub vees väga hästi, etanoolis ei lahustu. Lahustuvus külmas vees on väga väike, kuuma vees väga suur. See on 20°C juures 120 g/l, 80°C juures umbes 2 kg/l. Vesilahus on happelise reaktsiooniga.
Molekulmass on 474,205 amü, molaarmass 474,39 g/mol.
Ettevaatusabinõud.
Tuleb vältida maarjajää tolmu sissehingamist ning aine sattumist nahale ja silma. Suurtes kogustes sööduna võib mõjuda kahjulikult.
Saamine.
Alumiiniumkaaliumsulfaatdodekahüdraadi saamiseks kuumutatakse nõrgalt põletatud, võimalikult rauavaba savi 50-protsendises väävelhappelahuses. Eraldub ränihape ning moodustub alumiiniumsulfaat. Lahust lahjendatakse veega ning eemaldatakse lahustumatu ränihape. Lisatakse kaaliumsulfaati või ka kaaliumkloriidi. Eraldub valge pulbrina "maarjajahu", mis puhastatakse ümberkristalliseerimise teel kuumast veest välja ja muudetakse suurteks kristallideks. Tooraineks sobivad ka boksiit ja krüoliit.
Kasutamine.
Maarjajääd kasutatakse vee puhastamiseks, kanga tulekindluse suurendamiseks, mõningate antiperspirantide koostises.
Varem kasutati seda laialdaselt naha parkimiseks ning lõnga värvimisel värvi säravamaks muutmiseks. Nüüd on selle asemel kasutusel alumiiniumsulfaat.
Rahvameditsiinis kasutatakse maarjajääd väikeste verejooksude peatamiseks. Varem on maarjajääst pulka tarvitatud habemeajamisel tehtud väikeste sisselõigete verejooksude korral, kuna ta peatab verejooksu väga kiiresti.
Toiduainetööstuses kasutatakse maarjajääd tähisega E 522 happesuse regulaatori ja stabilisaatorina.


Tsipi Livni.
Tsipi Livni (kasutatakse ka nimekuju "Tzipi Livni"; täisnimega Tsipora Livni, heebrea: ציפי לבני; sündinud 8. juulil 1958 Tel Avivis) on Iisraeli paremtsentristlik poliitik, alates 31. märtsist 2009 opositsioonijuht. Aastail 2006–2009 oli ta Iisraeli välisminister ja ühtlasi peaministri kohusetäitja (täitis peaministri kohustusi tema äraolekul).
Tsipi Livni isa Eitan Livni sündis Hrodnas (praegu Valgevene) ja kuulus pärast Iisraeli asumist sionistlikku rühmitusse ETZEL. Ta oli lühikest aega ka Iisraeli parlamendi Knesseti liige erakonna Likud nimekirjas.
Tsipi Livni teenis Iisraeli armees, kust läks erru leitnandi auastmes. Seejärel oli ta 4 aastat riikliku luureagentuuri Mossad teenistuses (analüütika osakond). Ta on lõpetanud Bar Ilani Ülikooli juristina ning töötas aastaid avaliku ja äriõiguse alal.
Poliitikas oli Livni aastaid Likudi liige, mille koosseisus valiti ta 1999 esmakordselt Knessetisse. Ta toetas tollase peaministri Ariel Sharoni otsust Likudist lahku lüüa ja liitus 20. novembril 2005 Sharoni uue parteiga Kadima.
2001. aastast on ta olnud eri ametikohtadel Iisraeli valitsuses: regionaalse koostöö minister, põllumajanduse ja maapiirkondade arengu minister, immigratsiooniminister ja ehitusminister. Oktoobrist 2005 maini 2006 oli ta justiitsminister ja alates jaanuarist 2006 ühtlasi välisminister. 4. mail 2006 sai temast ühtlasi asepeaminister Ehud Olmerti uues valitsuses.
Tsipi Livni on Golda Me'iri järel teine naisvälisminister Iisraeli ajaloos.
17. septembril 2008 valiti ta Ehud Olmerti tagasiastumise järel Iisraeli valitseva Kadima partei esimeheks, mis avas talle ühtlasi tee peaministri ametikohale. 22. septembril tegi president Shimon Peres Livnile ülesandeks valitsus moodustada. Edu korral oleks Livnist saanud Iisraeli ajaloo teine naispeaminister. Et Livnil ei õnnestunud valitsust moodustada, soovitas ta 25. oktoobril korraldada ennetähtaegsed parlamendivalimised, kus Kadima kaotas parempoolsele Likudi parteile.
27. märtsil 2012 kaotas ta erakonna esimehe koha sisevalimistel endisele kaitseministrile Shaul Mofazile. Sama aasta 1. mail teatas ta ka oma lahkumisest parlamendiliikme ametikohalt, kuid kinnitas, et jääb edasi poliitikasse. Novembris teatas ta, et naaseb poliitikasse uue vasaktsentristliku partei Hatnua (Liikumine) juhina.
Ta on abielus advokaat Naftali Schnitzeriga ja kahe täiskasvanud lapse ema.


1111.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad
Aastad: 1106 1107 1108 1109 1110 - 1111 - 1112 1113 1114 1115 1116


Muqdisho.
Muqdisho (varasem itaaliapärane nimekuju "Mogadiscio") on linn Ida-Aafrikas India ookeani rannikul. Muqdisho on Somaalia pealinn ja ühtlasi riigi suurim linn.
Linna nimi.
Somaali keeles kasutatakse linna rööpnimena ka vormi "Muqdishow" ja mitteametlikult kutsuvad somaallased oma pealinna sageli nimega "Xamar" (vanemas kirjaviisis "Hamar"). Maailmas üks enim kasutatavaid nimekujusid on inglispärane "Mogadishu". Eesti keeles on varasemal ajal käibel olnud ka mugandatud vorm "Mogadišu", mida keeleteadlased ei soovita kasutada.
Rahvastik.
Linna elanike arv ei ole täpselt teada. 2005. aasta alguses elas Muqdishos hinnanguliselt 1 230 000, koos eeslinnadega 2 590 000 inimest.
Aastal 1958 elas Muqdishos umbes 90 000 ja aastal 1963 hinnanguliselt 123 900 inimest, seega on viimase 40 aasta jooksul elanike arv kümnekordistunud. 1981. aastal oli linnas umbes 500 000, 1989. aastal 800 000, 1995. aastal 997 000 ja 2001. aastal 1 212 000 elanikku.
Valdava osa elanikest moodustavad somaallased, välismaalasi (araablased, pakistanlased, jt) on alla 10 protsendi.
Ajalugu.
Muqdisho aladel oli asustus juba vähemalt 9. sajandi alguses, kuid püsiva linnalise asustuse teke on seotud araabia kolonistide saabumisega 10. sajandil, kes rajasid sinna oma linnriigi. Muqdishost kujunes oluline kaubanduskeskus, mille kaubanduskontaktid ulatusid Hiina, Tseiloni ja Vietnamini.
16. sajandil langes linn Portugali võimu alla; ülemvõimu pärast Somaali poolsaarel toimusid sagedased kokkupõrked Türgi sõduritega. 1871. aastast kuulus Muqdisho Sansibari sultanile, kes rentis selle 1892 Itaaliale. 1905 ostis Itaalia linna sultanilt lõplikult ära ja tegi sellest Itaalia Somaalimaa keskuse. 26. veebruaril 1941 vallutasid linna Teises maailmasõjas Suurbritannia väed. 1952 tagastasid britid Muqdisho itaallastele ja Somaalia iseseisvudes sai sellest 1960 riigi pealinn.
Peale linna vallutamist mässuliste poolt Somaalia kodusõjas aastal 1990 on Muqdishos valitsenud anarhia.
1992–1994 kontrollisid osa Muqdishost ÜRO rahutagamismissiooni raames Ameerika Ühendriikide merejalaväelased. 3.–4. oktoobrini 1993 toimunud Muqdisho lahingus USA eriüksuste ja Somaalia väepealiku Mohammed Farrah Aididi toetajate vahel sai surma 18 ja haavata 73 Ameerika Ühendriikide sõdurit. Somaallaste kaotused ulatusid 500-1000 inimeseni. Suurte inimkaotuste tõttu otsustas USA president Bill Clinton järgmisel aastal väed Somaaliast välja viia.
Kontrolli linna üle taotlesid aastaid mitmed relvarühmitused, linna põhjaosas leidsid aset pidevad tulevahetused. Ametlik valitsus keeldus turvalisuse puudumise tõttu pealinnas resideerimast.
5. juunil 2006 vallutasid linna pärast nädalaid kestnud kokkupõrkeid kohalike väepealikega Islamikohtute Liidu relvaüksused. Juba sama aasta 28. detsembril olid nad sunnitud aga linna pealetungivate ajutise valitsuse ja Etioopia väeüksuste eest taganedes maha jätma. Riigi president Cabdulaahi Yuusuf Axmed naasis pealinna 8. jaanuaril 2007, hiljem tegid seda ka ajutine valitsus ja parlament.
Märtsis ja aprillis 2007 sagenenud relvakokkupõrgete tulemusel lahkus suur osa elanikkonnast linnast. Ainuüksi aprilli esimestel nädalatel põgenes linnast tuhandeid inimesi.
Majandus.
Vaatamata siiani linnas valitsevale anarhiale on Muqdisho jätkuvalt oluline kaubandus- ja rahanduskeskus. Valitsuse kauaaegne puudumine lõi äritegevuseks soodsa, maksuvaba keskkonna, kuid samas nõudis see ettevõtetelt oma inimeste ja varade kaitseks relvastatud kaitsjate palkamist. Võimude tagasipöördumise järel linna 2007. aastal on olukord muutumas.
Peamisteks tööstusharudeks on toiduainete- ja tekstiilitööstus, eelkõige puuvilla kupardamine. Varem kuulus suur osa tööstusettevõtetest Itaalia kapitalile, kuid marksistliku riigi kehtestamise järel 1970 vähendati väliskapitali osakaalu majanduses oluliselt.
Tegu on ka Somaalia peamise sadamaga, kuid merekaubandust piirab olulisel määral rannikuvetes levinud piraatlus.
Muqdisho on üks parima telekommunikatsioonivõrguga linnu Ida-Aafrikas. Toimib internet ja kohalik mobiiliside. Rahvusvaheline side on tagatud satelliitide kaudu.
Haridus ja kultuur.
Aastal 1954 asutati Muqdishos Somaalia Riiklik Ülikool. Kõrgaegadel õppis seal 4600 üliõpilast. Aastal 1991 kukkus riigi haridussüsteem kodusõja tulemusel kokku ja ülikool on sellest ajast alates olnud suletud.
Linnas tegutseb mitu raadio- ja kaks televisioonijaama. Endises Sansibari sultani lossis asub 1933. aastal asutatud rahvusmuuseum. Kas muuseum ka praegu tegutseb või mitte, selle kohta andmed puuduvad.


Tahhükardia.
Tahhükardia ehk südamepekslemine on südame löögisageduse tõus võrreldes tavapärasega. Tahhükardia piiriks loetakse kokkuleppeliselt 100 lööki minutis.
Nagu ka teised südame rütmihäired, esineb tahhükardiat tervetel inimestel sageli ning see ei ole seotud mingi püsiva tervisekahjustusega ega kutsu iseenesest seda esile. Terve inimene talub kaebusteta südame löögisageduse kõikumist vahemikus 40– 160 (ja enam) lööki minutis.
Südame löögisageduse tõusu võivad tervetel inimestel esile kutsuda füüsiline pingutus, teatud ravimite tarvitamine, autonoomse närvisüsteemi või endokrinoloogilise süsteemi töö omapärad.
Tahhükardia on sage ärevushäirete sümptom.
Terve südame korral tahhükardiat ei ravita.
Tahhükardia võib olla ka südame teatud haiguslike seisundite sümptom.


Südamepauna tamponaad.
Südamepauna tamponaad on eluohtlik kardioloogiline seisund, mille korral südamepauna koguneb vedelikku, mis võib tekitada paisu südame parema poole ees ning seeläbi viia kardiogeense šoki tekkimiseni.
Südametamponaadi korral on vedeliku eemaldamiseks sageli vajalik teostada perikardiotsenees: nõela abil eemaldatakse (tavaliselt ultrahelikontrolli all) südamepaunast liigne vedelik.


Heinrich Johann von Jannau.
Heinrich Johann von Jannau (9. märts 1753 Holstre mõis – 30. jaanuar 1821 Laiuse kirikumõis) oli baltisaksa päritolu Liivimaa publitsist ja kirikutegelane.
Heinrich Johann von Jannau sündis Holstres mõisavalitseja pojana. Ta pärines vanast Böömi suguvõsast, mille liikmed olid reformatsiooni ajal sealt lahkunud. Ta õppis Riia toomkoolis ajal, mil seal oli tegev Johann Gottfried Herder. Aastail 1770–1773 õppis ta Göttingeni ülikoolis teoloogiat ja kuulas muuhulgas saksa valgustajast ajaloolase August Ludwig von Schlözeri loenguid.
Jannau oli 1776–1779 Põlva abipastor ja 1779–1821 Laiuse Püha Jüri koguduse pastor.
1814 sai temast Tartu praostkonna praost ja 1819 Liivimaa konsistooriumi assessor. Abielu kaudu Auguste Uhrmanniga sai ta endale Liivimaal Võikvere mõisa.
Ta avaldas kirjutisi Balti kubermangude olude ja ajaloo kohta, arvustas pärisorjuse äärmusi ja nõudis talupoegadele mõningat omandiõigust. Samuti nõudis ta talupoegade koormiste kindlaksmääramist, talurahvakohtute asutamist ja hoolitsust talurahvakoolide eest. Tema peateos "Geschichte der Sklaverey und Charakter der Bauern in Lief- und Ehstland" (1786) on vanim eesti talurahva ajalugu käsitlev monograafia.
Isiklikku.
Tema poeg Heinrich Georg von Jannau oli Hargla ja Laiuse Püha Jüri koguduse õpetaja, teine poeg Otto August von Jannau oli Riia Jakobi koguduse õpetaja.


Cádizi provints.
Cádizi provints on provints Hispaanias Andaluusia autonoomse piirkonna lõunaosas. Provintsi keskus on Cádizi linn.
Kliima.
Cádizi aastane keskmine temperatuur on +16,1 °C, jaanuaris +12,7 °C, augustis +24,5 °C.
Aastas sajab keskmiselt 120 mm, sealhulgas jaanuaris 92 mm ja augustis 3 mm. Aastas paistab päike keskmiselt 3016 tundi, sealhulgas jaanuaris 174 ja augustis 343 tundi.


Córdoba provints.
Córdoba provints on provints Hispaania lõunaosas Andaluusia autonoomses piirkonnas. Provintsi keskus on Córdoba linn.
Kliima.
Córdoba provintsi aastane keskmine temperatuur on +10,4 °C, jaanuaris +4,2 °C, augustis +17,7 °C.
Aastas sajab keskmiselt 608 mm, sealhulgas jaanuaris 82 mm ja augustis 3 mm. Aastas paistab päike keskmiselt 2767 tundi, sealhulgas jaanuaris 162 ja augustis 338 tundi.


Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken.
Vürst Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken a. d. H. Rothof (20. oktoober 1752 Tallinn – 19. aprill 1837 Kiiev) oli Venemaa väejuht (kindralfeldmarssal).
Varajane karjäär.
Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken sündis Kuramaa Sarkanmuiža ("Rothof"; Vindavi lähedal) mõisast pärit Tallinna garnisoni kapteni, parun Wilhelm Ferdinand von der Osten-Sackeni (u.1700–1754) ja Hedwig Eleonore von Udami (1712–1778) pojana. Fabian Gottlieb kaotas kaheaastaselt isa ja nende pere elas üsna kehvades tingimustes. Pärast õpinguid Tartu ülikoolis astus ta 1766 allohvitserina (podpraporštšik) Koporje musketäripolku.
Sõjamehekarjäär.
Aastal 1769, Vene-Türgi sõja ajal, osales ta Hotini blokaadis ja teistel sõjalistel operatsioonidel. Samal aastal ülendati ta praporštšikuks ja veidi hiljem teiseks leitnandiks.
Aastatel 1770–1773 võitles ta Suvorovi vägedes Poolas.
1786 sai ta leitnantpolkovniku auastme ja määrati Moskva grenaderipolku. Seal teenis ta kuni 19. juulini 1789. Seejärel suunati ta Rostovi Musketärirügementi. Selle väeosa koosseisus võttis ta osa Vene-Türgi sõjast. Pruti jõe lahingute ja Focşani vallutamise eest anti talle Püha Vladimiri ordeni 4. klass. Hiljem tõestas ta end ka Izmaili vallutamisel. Suvorov nimetas teda üheks vapraimaks sõduriks Izmaili all.
10. augustil 1792 ülendati Osten-Sacken polovnikuks ja määrati Tšernigovi musketäripolku Poolas. Lahingu eest Vilniuse lähedal kingiti talle kuldmõõk graveeringuga vapruse eest. 28. septembril 1797 sai temast Jekaterinoslavli grenaderipolgu komandör ja kindralmajor. 1799. aasta 11. juulil ülendati ta kindralleitnandiks. Peale esimest Zürichi lahingut 4. juunil 1799 langes ta prantslaste kätte vangi ning teda peeti Nancys kinni kuni 1801. aastani.
Napoleoni sõjad.
Pultuski ja Eylau lahingu eest anti parun von Osten-Sackenile Püha Vladimiri ordeni 2. klass (8.4.1807) ja Preisi Punase Kotka orden. Üsna pea pärast seda oli ta sunnitud erru minema. Pärast seda, kui Napoleon I oli tunginud Venemaale, naasis Osten-Sacken armeesse. Ta asus juhtima tagavarakorpusi Volõõnias. Ta sai ülesandeks kaitsta riigi lõunapiire võimalike Saksi ja Austria vägede rünnakute eest. Volkovõsski lahingus lõi ta prantslasi ja sundis neid piirideni taganema. Pärast seda vallutas ta Varssavi hertsogkonna ning ühendanud väed krahv Mihhail Miloradovitšiga vallutas ka Varssavi. Hiljem oli ta ka edukas võitluses prints Józef Antoni Poniatowski vägede vastu. Hiilgava poola sõjakäigu eest annetati Osten-Sackenile Püha Aleksander Nevski orden.
Fabian Wilhelm von Osten-Sacken võttis osa ka Sileesia armee sõjakäikudest Gebhard Leberecht von Blücheri juhatuse all ja osales ka Katzbachi lahingus. Peale seda lahingut ülendati ta jalaväekindraliks (14.8.1813) ja ta sai Preisi Musta Kotka orden (31.8.1813). Oma teenete eest Leipzigi lahingus anti talle Püha Georgi ordeni 2.klass (8.10.1813). Tema juhatuse all võitis vene armee ka Brienne lahingu ja selle eest sai ta Püha Andrease ordeni (1814). Mitmel puhul juhatas ta Blücheri asemel ise Sileesia armeed.
19. märtsil 1814 määrati Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken Pariisi kindralkuberneriks. Napoleoni saja-päevase võimuperioodi ajal võitles Osten-Sacken Michael Andreas Barclay de Tolly juhatuse all.
Hilisem elu.
Kuni Barcaly de Tolly surmani juhatas Osten-Sacken 3. jalaväekorpust. Aastatel 1818 kuni 1835 oli ta 1. armee ülemjuhatajaks, mille peakontor asus Mogiljovis (1830. aastast Kiievis). 26. augustil valiti ta riiginõukogu liikmeks. 8. aprillil 1821 kingiti talle krahvitiitel.
Nikolai I võimuletuleku järel määrati Osten-Sacken Uglitski jalaväepolgu ülemaks. Polk nimetati hiljem ümber Osten-Sackeni polguks. 22. augustil (ukj 3. septembril) 1826, keiser Nikolai I kroonimisel, ülendati krahv Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken feldmarssaliks. 22. septembril 1830 annetati talle 1. klassi Püha Vladimiri orden.
Novembriülestõusu ajal määrati ta Kiievi, Podoolia ja Volõõnia sõjakuberneriks. Kiire ja efektiivse tegutsemise eest andis keiser talle 27. oktoobril (8. novembril) 1832 Venemaa vürstitiitli. Tema adjutandiks aastatel 1832 kuni 1835 oli Alexander Blaramberg (1802–1859), hilisem kindralmajor ja Peterburi politseimeister.
Feldmarssal Osten-Sacken läks 1835 sõjaväest erru ja suri lastetuna Kiievis kaks aastat hiljem 85-aasta vanuses. Ta on maetud Kiievi-Petšerski suurkloostrisse.
Tema õde Charlotte Luise von der Osten-Sacken (sünd. 1753) oli Theodor Oldekopi abikaasa.


Francisco Ramón de Eguía Letona.
pisi
Francisco Ramón de Eguía Letona (15. mai 1750, Bilbao – 6. jaanuar 1827, Madrid) oli Hispaania regendinõukogu esimees 1823. aasta maist oktoobrini.


Gabriel de Císcar y Císcar.
Gabriel de Císcar y Císcar (17. märts 1760, Oliva, Valencia – 12. august 1829, Oliva) oli Hispaania regendinõukogu liige 1823. aasta juunist oktoobrini.


Neumad.
Ülal varajased neumad, keskel kvadraatneumad, all tekst
Neumad (kreeka keelest νεύμα "neuma" 'märk') on noodikirja märgid, mida kasutati keskajal gregooriuse koraali meloodia märkimiseks.
Neumad võeti kasutusele umbes 8. sajandil, kuna sinnamaani suuliselt levinud gregooriuse koraali viiside arv kasvas oluliselt, mis raskendas nende meelespidamist.
Varajased neumad kirjutati laulu teksti kohale. Need tähistasid 1–4 noodist koosnevaid meloodiaelemente. Neumad olid ebatäpsed ja ei määranud kindlat helikõrgust. Nad olid vaid abiks laulmisel, näidates rütmi ja meloodia liikumise suunda üles või alla.
11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Algselt oli kasutusel vaid üks punane joon, mis tähistas nooti fa. Guido võttis kasutusele 4 noodijoont (üksteisest tertsi kaugusel). Esialgu märkis ta noodijoontele veel varajasi neumasid, kuni 12. sajandil hakati kasutama kvadraatneumasid, mis märkisid ka täpseid helikõrgusi.
Paavst Johannes XIX andis 1026. aastal korralduse uue noodikirja kasutusele võtmise kohta.


Parthenopaios.
Parthenopaios on vanakreeka mütoloogias üks või kaks tegelast.
Tavaliselt räägitakse ühest Parthenopaiosest, kes oli Hippomenese ja Atalanta ainus laps ja langes sõjas Seitse Teeba vastu ühena sõjapealikest, olles kaotajate poolel.
Esiteks tundub Hippomenese ja Atalanta poeg liiga noorena selleks, et sõjas Seitse Teeba vastu pealikuks saada. Äärmisel juhul sobiks 10 aastat hiljem toimunud epigoonide sõjaretk. Teiseks torkab silma, et enamik sõjapealikke olid omavahel sugulased; ei Hippomenes ega Atalanta kuulunud Argose kuningasukku. Kolmandaks kasvas Hippomenese ja Atalanta poeg üles Boiootias, mille pealinn oli Teeba, ja pidi seetõttu sõdima oma pealinna vastu.
Apollodorose järgi oli Parthenopaioseid kaks. Üks neist oli Hippomenese ja Atalanta poeg. Teine oli Argose kuninga Talaose poeg ning seega Adrastose ja Hippomedoni vend, Amphiaraose naisevend, Polyneikese ja Tydeuse äia vend.
Parthenopaiose tappis Apollodorose järgi Periklymenos, Euripidese järgi Amphidikos. Adrastos pidas langenute matusetuleriida juures kõne, mille järgi Parthenopaiost mehed austasid ja paljud naised armastasid. Ta ei teinud iial ülekohut, rõõmustas, kui tema rahvas rõõmu tundis, ja kurvastas, kui tema rahvas oli kurb.
Pole teada, et tal oleks naist või järglasi olnud.


Hansumäe kivikülv.
Hansumäe kivikülv asub Harjumaal Viimsi vallas Muuga külas Muuga Kabelikivist 700 meetri kaugusel loodes Hansumäe talu ümbritsevas soises sanglepa-toomingalodus. See koosneb 10 rändrahnust: 6 neist lesib üsna lähestikku vana talumaja ümber, 4 üksikult pisut kaugemal.
Neist suurima, 31,2-meetrise ümbermõõduga Hansumäe hiidrahnu (nimetatud ka Keldrikiviks) mõõtmed on: pikkus 10,2 meetrit, laius 7,8 meetrit ja kõrgus 4,5 meetrit. Maht on ligi 200 m³. Keldrikivi koosneb rabakivist. Hiidrahnu ümbruses on mitmesaja meetri laiune kivikülv. Kive jätkub kõrvalasuva Mustamäe talu metsa allagi.


Enesetapp.
Enesetappude statistika Euroopa kohta. Toodud on riigid, kus enesetappude arv on kõige suurem
Enesetapp ehk suitsiid ehk vabasurm on surmajuhtum, mis on tahtlikult otseselt või kaudselt põhjustatud ohvri enese poolt. Suitsiidi põhjuseks on inimese soov lõpetada enda eksistents või soovimatus edasi elada.
MTO defineerib enesetappu kui fataalse tulemusega akti, mis on ohvri poolt tahtlikult algatatud ja teostatud niisuguse teadmise või eeldusega, et selle tulemus on fataalne, ning mille kaudu ohver lootis realiseerida tema poolt ihaldatud muutusi.
Teadusharu, mis uurib enesetappe ja sellega seonduvat, on suitsidoloogia.
Émile Durkheim uuris nähtust enesetapp ning leidis, et põhjustav sotsiaalne faktor oli sotsiaalne integratsioon.
Wassermani käsitluse järgi võib suitsiid olla võimalus psüühiliste konfliktide lahendamiseks, millest inimene ei ole osaliselt või täielikult teadlik. Konfliktid inimeses eneses reflekteerivad kättemaksutahet, tahet karistada ennast või teisi või tahet põgeneda süütunde eest. Alateadlikult tajuvad sellises olukorras inimesed suitsiidi kui taasühinemise viisi kaotatud lähedasega ja ümbritseva maailma hävitamist.
Suitsiidi on käsitletud ka kommunikatsiooni viisina. Farberow ja Shneidman kirjeldasid suitsidaalse isiku püüet väljendada talumatut psühholoogilist valu ümbritsevale maailmale. Enamus suitsiidi sooritajatest annavad mingil moel oma lähedastele oma mõtetest märku.
Enamikes lääne ühiskondades on enesetapp rangelt hukka mõistetud, kuid see hukkamõist ei ole olnud kõikehõlmav. Mõnedes ühiskondades ja mõnedes olukordades võetakse enesetappu kui austusväärset ja nõutavat käitumisviisi. Samas paljud meie hulgast ei ela täisväärtuslikult, oma võimete kohaselt, norutavad just psühholoogilise kriisi või depressiooni tõttu. Enesetappu lõppfaasi võib käsitleda õnnetusjuhtumina, mil kokku langevad eriolukorrad, kus inimese sisemised reservid on ammendunud (haigus, ülejõu käiv töö, psühhotrauma, elujõu nappus).
Enesetappude tüübid: altruistlik enesetapp, egoistlik enesetapp, anoomiline enesetapp.
• Õnnetus (näiteks mängides vene ruletti)
• Põgenemaks karistusest või kiusavast keskkonnast
• Sõjaväelise või sotsiaalse taktikana(nt. Kamikaze)
• Uskudes, et elul pole väärtust(absurdism, pessimism, nihilism)
Inimesed kes enesetappe teostavad pole alati depressioonis või halvas olukorras, mõnikord panevad filosoofilised arusaamad elust inimese enesetappu teostama, et kogeda seda, mis tuleb pärast elu. Paljud inimesed usuvad, et elu Maal ei ole lõpp ja surm on ainult hirmus teistele, kuna ühiskond öelnud neile, et surma tuleb karta.
Ajalugu.
Teated enesetappudest ulatuvad nii kaugele, kui palju me üldse tsivilisatsioonist teame. Inimühiskonnas on enese tapmine alati olemas, vaid hinnangud sellele aktile on erinevatel aegadel erinevad.
Põhjarahvastel oli enesetapp loomulikuks vanade inimeste lahkumise viisiks. Rändrahvaste puhul jäädi lihtsalt maha. Paiksete puhul mindi suguvõsa juurest eemale. Vahel palus ka näiteks isa, et lemmikpoeg tema surmaks.
Antiikajal vaadeldi enesetappu kui väärikat ja loomulikku viisi elust lahkumiseks. Inimene tegi enesetapu otsuse, kutsus kokku sõbrad ja korraldati pidu. Seejärel võttis ta mürki.
Idamaades oli enesetapp vapruse märgiks. Seda nimetatakse harakiri, mis tähendab kõhuõõne avamist. Kuigi mitte väga levinult, kasutatakse seda meetodit ka praegu veel. Ristiusk ja Islam on suitsiidi alati tauninud. Suitsiidi tehti salaja, varjates seda piinlikkusega ja teadmisega, et teed suurt pattu. Enesetapp oli kuritegu. Inimene sai kohtu poolt karistada ka enesetapukatse eest. Karistati ka juba enesetapu sooritanud ja surnud inimest. 18. sajandi Euroopas veeti enestapu ohvrit läbi tänavate, osadel võeti pead maha, visati metsikute loomade kätte või riputati pea alaspidi üles. Tavaliselt visati enese tapnu keha kanalisatsiooni või löödi oga läbi südame ja heideti teepervele ning kaeti seejärel kividega. Lisaks sellele sunniti leinajaid oma kodust lahkuma ilma ühegi asja ja varata.
Kriminaalse karistamise lõpetas esimesena Prantsuse revolutsioon, viimasena Inglismaa 1861 ja Portugal 1864. 19. sajandil tekkis uskumus, et enesetapp on põhjustatud geneetilistest mõjudest. Leinajate nimed olid kirjas ja nende vara väärtus langes. Kuigi 20. sajandil heideti geneetilise soodumuse teooria kõrvale, säilis stigma sellegipoolest. Tänapäeval on suitsidaalsuse olemust selgitada püüdvad geneetilised uuringud taas päevakorral, kuid tulemuste rakendamine kannab teist eesmärki.
Enesetapp kui protesteerimisviis.
Kangelaslikke enesetappe või enesetapukatseid, mida tehakse teiste heaolu nimel, on ka hinnatud. Näiteks pidas Mahatma Gandhi näljastreiki, et vältida võitlemist hindude ja moslemite vahel, ja kuigi ta peatati enne kui ta suri, oli teada, et ta oleks lõpuni streikinud. See äratas tähelepanu Gandhi eesmärgi suhtes ja tõi kaasa talle suure austuse vaimse juhina. 1960. aastatel tõmbasid budistlikud mungad Lõuna-Vietnamis, eriti Thích Quảng Đức, Lääne tähelepanu oma protestidega president Ngô Đình Diệmi ja USA osaluste vastu Vietnami sõjas, pannes end põlema. Sarnased sündmused oli ka külma sõja ajal Ida-Euroopas, nagu näiteks Ryszard Siwiec ja hiljem Jan Palach ja Jan Zajíc pärast Nõukogude Liidu sissetungi Tšehhoslovakkiasse ning Romas Kalanta, kes pani end põlema Kaunase peatänaval. 2006. aastal suri end põlema pannes, ameerika sõjavastane aktivist Malachi Ritscher, kui ta protesteeris Iraagi sõja vastu. Iirimaal on olnud pikk traditsioon näljastreikide tegemises Briti ülemvõimu vastu.
Enesetapud Eestis.
Eesti koos teiste Baltimaade, Venemaa, Soome, Ungari ja Sri Lankaga kuulub suurima enesetapuriskiga maade hulka. 2009. aastal sooritas Eestis enesetapu 269 inimest, 2002. aastal 371, 1994. aastal oli see arv sajandi suurim – 614. Umbes 80% enesetapu läbi surnutest on mehed. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel, kus on kasutatud 105 riigi kokkuvõtet, on suitsiidide kordaja maailmas keskmiselt 16 suitsiidi 100 000 elaniku kohta. Suitsiidikordajat alates 20st peetakse suure suitsiidiriski näitajaks.
Endises Nõukogude Liidus kuulus enesetapp keelatud teemade hulka. Esmakordselt avalikustati teadlaste jaoks andmed enesetappude kohta Gorbatšovi "perestroika" ajal. Enesetappu enne seda aega käsitleti raske vaimuhaigusena. Definitsiooni kohaselt oli enesetapp enesekaitse instinkti väärastuse kõige raskem vorm, kus elu säilitamise tung asendub elu hävitamise tungiga. Peamised diagnoosid, mis suitsidaalse käitumisega inimesele pandi, olid skisofreenia ja maniakaal-depressiivne psühhoos.
Eestis läbiviidud uurimus aastate 1979-1999 kohta näitas, et rohkem kui kolm neljandikku enesetapjatest kasutas poomist. Poomine on kõige sagedamalt kasutatud nii meestel kui naistel, kuid sagedamini meeste hulgas. Vähem kui 10 protsenti enesetapjatest kasutab vahendina tulirelvi, kuigi tulirelvade kasutamine on võrreldes varasema ajaga suurenenud. Tulirelvasid kasutavad sagedamini noored ja mehed, eelkõige eesti rahvusest mehed. Enesemürgitamine on sageduselt kolmas meetod. Seda eelistavad enam naised kui mehed. Naiste hulgas ongi enesemürgitamine sageduselt teine.


Amphoteros.
Amphoteros oli vanakreeka mütoloogias Arkaadia kuningas, Alkmaioni ja jõejumala Acheloosi tütre Kallirrhoe poeg, kellest väitsid end põlvnevat Atika aristokraadisuguvõsa alkmaioniidid.
Alkmaion oli abielus Arkaadia kuninga Phegeose tütre Alphesiboiaga. See abielu läks lõhki. Alkmaion leidis endale uue naise Kallirrhoe ja läks Arkaadiasse oma ema ehete järele. Phegeos laskis oma poegadel teda jälitada ja tappa, sest see oli väiksem häbi kui lahutus.
Pärast Alkmaioni surma sünnitas Kallirrhoe kaksikud pojad Amphoterose ja Akarnanose. Ta palus Zeusilt, et pojad kiiremini suureks kasvaksid, et võiksid isa eest kätte maksta. Zeus täitis naise soovi. Vennad lõid maha nii Phegeose, tema naise kui ka kõik nende pojad.
Amphoteros asutas Arkaadias uue dünastia. Tema vend Akarnanos naasis kodumaale ja asutas seal uue riigi Akarnaania, mida valitsema hakkas.


Alumiiniumkaaliumsulfaat.
Alumiiniumkaaliumsulfaat (keemiline valem KAl(SO4)2) on alumiiniumi ja kaaliumi kaksiksulfaat.
Molekulmass on 258,207 amü.
Ta esineb peamiselt hüdratiseerunud kujul alumiiniumkaaliumsulfaatdodekahüdraadina.


Süsteemibioloogia.
Süsteemibioloogia ehk süsteembioloogia on suhteliselt uus bioloogia haru, mis püüab molekulaar-, raku-, organismi- ja teisi tasandeid integreerides mõista, kuidas bioloogilised süsteemid töötavad. Uurides suhteid ja interaktsioone bioloogilise süsteemi eri osade (näiteks geeni- ja valguvõrgustikud, mis tegelevad signaliseerimisega, metaboolsed rajad, organellid jne) vahel, loodetakse lõpuks aru saada, kuidas kogu tervik töötab.
Süsteemibioloogia algab geeni ja valgu uuringuga antud organismis kasutades kõrge läbilaskevõimega meetodeid et kaardistada muutusi genoomis ja proteoomis vastuseks tekitatud muutusele – turbulentsile. Kõrge läbilaskevõimega meetodid genoomi uurimiseks hõlmavad enda alla mikrokiipide kasutamise, et mõõta näiteks muutusi mRNA-de koosseisus. Kõrge läbilaskevõimega proteoomika meetodid hõlmavad näiteks 2D-elektroforeesi, millega saab valke laengu ja suuruse järgi lahutada ning mass spektromeetriat (erinevaid tüüpe) mida kasutatakse selleks et identifitseerida lahutatud valgud, vaadata kas nad on teistmoodi modifitseeritud ja mõõta kui palju vastavat valku rakus on.
Molekulaarbioloogiaga võrreldes ei ürita süsteemibioloogia süsteemi tükkideks lammutada uurida tükke eraldi ja siis üritada nendest tükkidest tervikut kokku panna. Mõned süsteemi bioloogid arvavad et selline mõttekäik on vale ja looduses tegelikult nii ei sünni kuna loodus on ettearvamatu ja me ei ole peaaegu alati võimelised hindama kõikide protsesside osa kogu süsteemis.
Kasutades molekulaarbioloogia teadmisi, on süsteemibioloogid võimelised esitama hüpoteese, mis seletavad terviksüsteemi käitumist. Mis veel tähtsam, nad on ka võimelised nende hüpoteeside järgi looma süsteemi matemaatilise mudeli. Neid mudeleid aga saab kasutada, et ennustada, kuidas erinevad muutused süsteemis mõjutavad süsteemi ja nende usaldusväärsust saab päris elus testida. Uued meetodid üritavadki selleni jõuda, et teha võimalikult täpseid mudeleid, millega saaks ennustada, millised muutused leiavad aset organismis, kui me teda teatud viisil mõjutame.
Eestis on süsteemibioloogiat õpetanud Toomas Neuman.


Lampedusa.
thumb
Lampedusa on saar Vahemeres, Pelagie saarte suurim saar. Ta asub 205 km kaugusel lõunas Sitsiiliast ja 113 km kaugusel idas Tuneesiast.
Lampedusa kuulub poliitiliselt Euroopasse, täpsemalt Itaaliale Agrigento provintsi, ent loodusgeograafiliselt Aafrikasse, sest meri saare ja mandri vahel ei lähe sügavamaks kui 120 m. Saare pindala on 20 km².
Lampedusa vald hõlmab ka 45 km kirdes asuva Linosa ja 17 km loodes asuva Lampione saare. Esimene neist on asustatud (450 elanikku), teisel asub vaid automaatne tuletorn. Valla ametlik nimi on Lampedusa ja Linosa. Vallas on 5300 elanikku.
Lampedusal ei ole teisi veeallikaid peale vihma, mida ka palju ei saja (300 mm aastas). Elanike peamisteks elatusallikateks on kalandus, põllumajandus ja turism. Saarel on ka USA rannavalvejaam.
Lampedusat Sitsiiliaga ühendavad praamid käivad Agrigento provintsist Porto Empedocle sadamast. Lampedusal on ka väike lennujaam, mis töötab peamiselt suvel.
Veel 1834. aastal oli saar asustamata.
15. aprillil 1986 tulistas Liibüa paar Scud-raketti USA rannavalvejaama pihta kättemaksuks selle eest, et ameeriklased Tripolit ja Bengazit pommitasid.
Viimastel aastatel on saar Euroopa Liitu pääseda soovivate illegaalsete immigrantide peamiseid sihtpunkte. Itaalia on sõlminud Liibüaga kokkuleppe, et kõik põgenikud Lampedusalt toimetatakse kiiresti Liibüasse.


Batu-khaan.
Keskaegne Batu-khaani kujutav Hiina joonis
Batu-khaan (umbes 1205 – 1255) oli mongoli valitseja ja Kuldhordi rajaja. Ta oli Tšingis-khaani pojapoeg.
Mongolite sõjakäik Venemaale.
1235. aastal asus arvatavasti 20 000 – 40 000 meheline mongolite sõjavägi Karakorumist teele, liikudes tärkava rohu järel läbi praeguse Kasahstani, edasi üle Volga jõe ja hävitas järgmisel aastal Volga bulgarite riigi. Eelneva mongolite sõjakäigu ajal, 1223. aastal peale võidukat Kalka lahingut, olid bulgarid mongolite väge peale Volga ületamist rünnanud ning neid võitnud.
1237. aastal alustasid mongolid rüüsteretke Venemaale ja vallutasid esmalt Rjazani linna. Samal aastal põletati maha ka Moskva ja Kolomna. Veebruaris 1238 piirati sisse Vladimiri linn, mis kolme päeva pärast vallutati ja maha põletati. Seejärel jagas Batu-khaan oma väe osadeks, mis hävitasid veel 14 vene linna, sealhulgas Tveri ja Rostovi. 1238. aastal käis ta Krimmis ja Mordvas rüüsteretkel, et kindlustada enne polovetside ründamist tagalat. Viimased leidsid varjupaiga Ungaris. 1239. aastal vallutasid mongoli väed Kiievi.
Mongolite rüüsteretkest jäid puutumata need vene vürstiriigid, kes ei osalenud Kalka laingus polovetside ja merkiidide liitlastena, välja arvatud need vürstiriigid, millest tuli sõjaväel läbi minna. Paljud vene linnad maksid mongolitele ja pääsesid vallutamisest.
Mongolite sõjakäik Euroopasse.
Edasi tungisid Batu-khaani väed kolmes osas Euroopasse. Üks osa vallutas Poola, purustades Sileesia hertsogi ja Saksa ordu ühendväed. Teine osa ületas Karpaadid ja kolmas osa liikus Doonau kallast mööda Ungarisse, kus purustas 1241. aasta aprillis Muhi lahingus Ungari kuninga Béla IV väed. 1242. aasta alguses tungisid Batu-khaani väed Austriasse ja Dalmaatsiasse. Mongolite väkke kuulusid ka värvatud liitlasväed Venest ning alistatud stepirahvad.
1242. aasta alguseks olid Batu-khaan ja tema väepealik Subutei saavutanud oma retke eesmärgi – polovetsid (kes olid liitunud mongolite verivaenlaste merkiididega) olid purustatud ning kadusid edaspidi ajaloo areenilt. Batu-khaanini jõudis teade suurkhaan Ugedei surmast ning mongoli väed otsustasid tagasi kodumaale pöörduda. Batu-khaanile jäi asutatud Kuldhordi vaid 1000–4000 mongoli sõjameest.
Batu-khaani konflikt järgmise suurkhaani Güyük-khaaniga sundis teda otsima liitlast Venemaalt. Selleks sai Aleksander Nevski, kes lootis mongolite abiga ellu viia oma poliitilisi ambitsioone. Pärast rüüsteretke aastatel 1237–1238 tungisid mongolid järgmisel korral Põhja-Venemaale alles Aleksander Nevski kutsel, tema poliitilisi vastaseid kõrvaldama. Nevski sõlmis Kuldhordiga lepingu, mille kohaselt maksis ta mongolitele nende abi eest. Hiljem muutus see maks juba Kuldhordi-poolseks nõudeks.
1242. aastal rajas Batu-khaan Volga alamjooksule oma pealinna Sarai. Pärast tema surma sai Kuldhordi valitsejaks Batu-khaani poeg Sartak, kes jätkas Aleksander Nevski liitlasena Batu-khaani poliitikat.


Kolpino.
Kolpino (vene "Колпино") on Peterburi haldusalasse kuuluv linn Venemaal. Kaugus Peterburi kesklinnast on 25 km. Asub Ižora jõe kaldal. Kuulub Peterburi Kolpino linnarajooni.
Ajalugu.
Linnas asub rasketööstusettevõte Ižorski Zavod.


Vormel 1 konstruktorite karikas.
Vormel 1 konstruktorite karikas (inglise "Constructors' World Championship") on karikas, mis antakse hooaja jooksul enim punkte kogunud meeskonnale.


Click OK.
Click OK oli Eesti popmuusikaansambel, mille liikmeteks olid Monika Sjomgina, Kariny Joala, Grete Rämmalit ja Kairi Sihiga. Joala on olnud ka Bad Angels tantsugrupi liige. Click OK andis 1998. aastal välja albumi "Lase lõdvaks". Paljud lood on ka ilmunud kogumikel: näiteks "Casanova", "Narkopolitsei" ja "Taas kord saabub jõulumees".


Vehklemine 1976. aasta suveolümpiamängudel.
Vehklemine 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis 20.–29. juulini Mount Royali mäe jalamil asuva Montréali Ülikooli talvestaadionil.
individuaalne.
Olümpiavõitja 1972: Wytold Woyda (Poola).
Järelvõistluses võitis dal Zotto Romankovi 5:1.
meeskondlik.
Olümpiavõitja 1972: Poola (M. Dabrowski, J. Kaczmarek, L. Koziejowski, Wytold Woyda, A. Godel).
7.-8. Ameerika Ühendriigid
individuaalne.
Olümpiavõitja 1972: Viktor Sidjak (NSV Liit).
meeskondlik.
Olümpiavõitja 1972: Itaalia (Michele Maffei, Mario Aldo Montano, Mario
Tullio Montano, Rolando Rigoli, Cesare Salvadori).
meeskondlik.
Olümpiavõitja 1972: Ungari (S. Erdös, Gyözö Kulcsár, Csaba Fenyvesi, Pál Schmitt, István Osztrics.
5. koha matš: NSV Liit–Rumeenia 9:2.
naiskondlik.
Olümpiavõitja 1972: NSV Liit (Jelena Belova, Galina Gorohhova, Tatjana Samussenko, Aleksandra Zabelina, Svetlana Tširkova.


1112.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad
Aastad: 1107 1108 1109 1110 1111 - 1112 - 1113 1114 1115 1116 1117


Macki õlletehas.
thumb
Macki õlletehas (norra "Macks Ølbryggeri") on Norras Tromsø linnas asuv õlletehas, mille asutas 1877. aastal Ludwig Markus Mack. See oli 2000. aastani maailma põhjapoolseim õlletehas.
Õllesorte.
Lisaks õllele villitakse mineraalvett ja toodetakse karastusjooke.


Akarnanos.
Akarnanos oli vanakreeka mütoloogias Alkmaioni ja jõejumala Acheloosi tütre Kallirrhoe poeg, Akarnaania maakonna rajaja ning kuningas.
Alkmaion oli abielus Arkaadia kuninga Phegeose tütre Alphesiboiaga. See abielu läks lõhki. Alkmaion leidis endale uue naise Kallirrhoe ja läks Arkaadiasse oma ema Eriphyle ehete järele. Phegeos laskis oma poegadel teda jälitada ja tappa, sest see oli väiksem häbi kui lahutus.
Pärast Alkmaioni surma sünnitas Kallirrhoe kaksikud pojad Amphoterose ja Akarnanose. Ta palus Zeusilt, et pojad kiiremini suureks kasvaksid, et võiksid isa eest kätte maksta. Zeus täitis naise soovi. Vennad lõid maha nii Phegeose, tema naise kui ka kõik nende pojad, ja viisid Eriphyle ehted Acheloosile.
Amphoteros asutas Arkaadias uue dünastia, millest väitis end põlvnevat Atika aristokraadisuguvõsa alkmaioniidid. Seevastu Akarnanos naasis Acheloosi jõe kallastele, mis tollal voolas läbi Aitoolia ja suubus seal ka merre. Ta eraldas Aitoolia maakonna vähearenenuma osa, mis jäi Acheloosist läände (jõgi oli piiriks), sai uue maakonna, mida tema järgi nimetati Akarnaaniaks, ja hakkas seda koos emaga valitsema. Pole teada, et tal naist või järglasi oleks olnud.


Robert Natus.
Robert Natus (16. märts 1890 Viljandi – 31. märts 1950 Saksamaa, Bad Wilsnack) oli esimene Eestis arhitekti kutse saanud arhitekt.
Elulugu.
Robert Natus sündis Viljandis baltisaksa perekonnas riidevärvimistöökoja omaniku pojana 1890. aastal. Tema haridustee oli võrdlemisi järjekindel – 1907. aastal, pärast Peetri reaalkooli lõpetamist asus ta kohe edasi õppima Riia Polütehnilisse Instituuti, kust ta 1918. aastal pärast instituudi Venemaale evakueerimist Tallinna Tehnikumi üle läks. Seal õppis ta arhitektuuri erialal, mille ta 1924. aastal selle esimese lennuna lõpetas. Pidulik aktus peeti Pikk tn 20 saalis. Pärast lõpetamist avas ta peatselt Tallinnas oma arhitekturibüroo. 1939. aastal lahkus ta Poznańi, kust hiljem suundus Bad Wilsnacki (Brandenburgi liidumaal), kus 1950. aastal suri. Tuberkuloosihaigena loobus ta tööst juba 1948. aastal. Inimesena on teda meenutatud kui väga hea kasvatusega humaanset härrasmeest, kes suhtles kõigiga võrdselt.
Üldised mõjutused ja eeskujud.
Robert Natuse omapära arhitektina tuleneb sellest, et ta jäi kahe põlvkonna vahele – ta oli viimane Riias koolitust saanud, ühist balti identiteeti otsiv, ent samas ka esimene Tallinna tehnikumi lõpetanud ja sedasi tolle põlvkonnaga seotud arhitekt. Tal oli oma eakaaslastest kergem võtta uhkeid eeskujusid Saksamaalt ja neid julgelt üle kanda siinseisse oludesse.
Esimese maailmasõja eel ja eriti järel hakati Saksa aladel moodsa arhitektuuri võtmes elustama vernikulaar-hansa tellisarhitektuuri. Erinevalt samaaegsest Hollandi vernikulaarsest tellisarhitektuurist, mis arenes väljendudes peamiselt sotsiaalehitustes, väljendus see Saksamaal kaubanduslike ambitsioonide ajel suurtes büroohoonetes. Eeskujuks kujunes ookeanitaguste Chicago koolkonna varaste pilvelõhkujate strukturaalsus. Läbi mitmete kultuurisidemete tutvuti mujal maailmas tehtuga ka väikeses Eestis.
Klinkervoodriga majad Tallinnas.
EKA hoone, praegune linnavalitsuse hoone Vabaduse väljaku ääres
Jaan Koorti modelleeritud laternahoidjad linnavalitsuse hoone fassaadil
Robert Natuse loomingust tõstetakse kõige sagedamini esile tema Saksa ekspressionismist mõjutatud klinkertellistega vooderdatud suuri maju Tallinna kesklinnas. Need kaks maja eristuvad vormikõnelt ja materjalikasutuselt selgelt ning on oma erandlikkuses tähelepanuväärsed. Seda enam, et Tallinnas on ehitusmaterjalina punast tellist võrdlemisi vähe kasutatud – Tallinna on nimetatud isegi paelinnaks. Kuidas ja miks siis said siia, Põhja-Eestisse, sellised tellisvoodriga majad? Ilmselt andis selleks tõuke ka tellija valitud huvitavad eeskujud.
Aastatel 1930–1932 valmis Eestimaa Kinnituse AS (EKA) tellimusel seitsmekorruseline maja Vabaduse väljaku äärde (praegune linnavalitsuse hoone). Nimetatud majale leiab sarnaseid maju mitmetes Põhja-Saksamaa linnades, kuid eenduvatest kividest laotud rombmuster fassaadil seob selle eeskujuks Fritz Högeri ja vendade Gersonite Sprinkenhofi Hamburgis, mis oli Tallinna hoone projekteerimise ajal valmimas. See rombmuster oli omakorda jõudnud Saksamaale orientalismihuvist tuttavaks saanud tellislaovõtete kaudu. Niisiis ei ole põhjust pidada seda mustrit kavatsetult traditsionalismi ilminguks. Kui aga 1933. aastal paigaldati peasissekäigu juurde fassaadile Jaan Koorti modelleeritud laternahoidjad, “Eesti taat” ja “Eesti memm”, mõjus uues situatsioonis ka rombmuster väga rahvuslikuna. Mart Kalm on nimetanud seda maja ka vahetuimaks ekspressionismi kandjaks Eestis.
Selge ja kindla eeskuju võib leida Saksamaalt Hamburgist (tegelikult isegi ülalpool nimetatud Sprinkenhofi vahetust lähedusest) ka Pärnu maantee ja Roosikrantsi tänava nurgal olevale ärikorrusega kortermajale – Fritz Högeri 1923. aastal projekteeritud Chilehaus. Suure sarnasuse tõttu hakati ka Robert Natuse projekteeritud maja kolleegide ringkonnas kutsuma Chilehauseks. Samas on selle maja kuju vägagi lähtuv krundi piiridest ja loomulikult ajastule iseloomulikest võtetest. Mahtude astmeline kuhjumine nurgale on selgelt 1930. aastate dekoratiivne kujundusvõte, mida kasutati väga laialdaselt. Klinkertellisvoodri kasutamine sellel majal oli tellija erisoov. Vabaduse väljaku äärse maja tellija S asjaajaja ja direktor oli H. Koch. Talle meeldis tolle maja materjalikasutus sedavõrd, et olles Eestimaa Liikumata Varade Ekspluateerimise Selts Koch ja Ko juht, tellis ta Robert Natuselt uue maja juba erisooviga – klinkervoodriga. Ka seda maja on nimetatud ekspressionistlikuks. Arvestades ta valmimisaega 1935. aastal, on ta hiline nähtus.
Robert Natus projekteeris neil aastatel H. Kochi firmale veel maja Tartu maantee 6. Skulptuuri fassaadil on O. Goldbergi kätetöö. See maja, terrasiitkrohviga esimesel, pritsekrohviga teistel korrustel katkestas klinkertellise tee firmaarhitektuuri iseloomulikuks materjaliks kujunemisel.
Nõmme.
Kõige aktiivsemalt tegutses Robert Natus Nõmmel, sest ta oli Nõmme esimene linnaarhitekt. Siia kavandas ta oma varasemad majad ning siia asus ta ka ise elama. Koos Ernst Kühnertiga koostas ta neil aastail ka Nõmme korrastamise ja laiendamise kava. Aastail 1926–1936 projekteeris ta siia traditsionalistliku turuhoone, funktsionalistliku Valdeku sauna ja terve rea eramuid. Robert Natuse kavandatud pereelamud esindavad tüüpilist nägemust majast kui väikesest iseseisvast iluasjakesest aias, mõjudes ka tänapäeval emotsionaalselt. Paljud neist väikeelamutest on otseselt mõjutatud Friedrich Ostendorfi raamatust lähtuvatest renessansslikest sümmeetrilisuse ja telgsümmeetria ideaalidest. Aedadele pööras ta vähem tähelepanu ning seal ei ole neid ideid sedasi rakendatud.
1930ndatel aastatel valmistasid Natus ja maamõõtja Karl Puhvel Nõmme generaalplaani. See nägi ette Nõmme keskuse viimise Nõmme geograafilisse tsentrumisse. Nõmme peamiseks raudteejaamaks pidi saama Hiiu raudteejaam ja peatänavaks Hiiu tänav. Nõmme raekoja plaanis ta Hiiu tänava ja Vabaduse puiestee ristumiskohta praegusele haljasalale. Tolleaegsele paraadiplatsile, hilisemate tenniseväljakute kohale pidi tulema uus turg, aga Hiiu tänava lõpu lennuväli.
Robert Natus ei lähtunud eriti kohalikest ehitustraditsioonidest, ta kandis pigem siia üle saksapärast arhitektuuri. Heimat-kunsti pärastena mõjuvad mitmed tema varasemad majad nagu Seene t 8 (1927), Natuse oma kodu, Juuliku villa Saku lähedal (1927–1929), Hiiu t 15 (1928–1929), Vabaduse pst 123 (1930–1932).
Robert Natus ja funktsionalism.
Tuntuimad Robert Natuse kavandatud funktsionalistlike joontega majad on korterelamu Kaarli pst. 5/7, Narva mnt 78. Õnnestunumaks võib vahest aga pidada Valdeku sauna. Märke funktsionalismi kogemusest nagu näiteks madaldunud katus ja laiendatud aknad võib lugeda ka Seene tn 3b väikemajast.
Materjale Robert Natuse kohta.
Baltisaksa arhitekti Robert Natuse elust ja loomingust ei ole kirjutatud ühtegi monograafiat. Enim on tema kohta kirjutanud prof. Mart Kalm – raamatus “Eesti XX sajandi arhitektuur” ja 1990. aasta ajalehes "Reede" ilmunud artiklis "Robert Natus 100" ja Aet Pikk oma magistritöös “Aedlinnade rajamine Tallinna ümbruses ja pereelamu kujunemine 1920ndatel aastatel”. Eesti Televisiooni arhiivist õnnestus kätte saada ka Mart Kalmu 1990. aastal tehtud saade pealkirjaga “Arhitekt Robert Natus 100”.


Hippomedon.
Hippomedon oli vanakreeka mütoloogias Argose prints, kuningas Talaose poeg. Väidetavalt oli tal viis venda Adrastos, Aristomachos, Mekistos, Parthenopaios ja Pronax ning kolm õde Astynome, Eriphyle ja Metidike.
Ta elas Peloponnesoses Lerna järve lähedal ning paistis silma suure kasvu ja füüsilise jõu poolest.
Sõjakäigul Seitse Teeba vastu sattusid sõjamehed Nemea metsa, kus Hippomedon tappis lohe. Hippomedon osales sellel retkel ühena seitsmest sõjapealikust.
Sõjakäik ebaõnnestus. Peale sõjakäigu üldjuhi Adrastose said kõik Argose sõjapealikud surma. Aischylose järgi oli Hippomedon üks viimaseid, kes langes.
Adrastos pidas langenute matusetuleriida juures kõne, mille järgi Hippomedon oli kütt ja sõjamees ning talus vapralt kõiki raskusi. Juba lapsepõlvest saadik olevat ta kerget elu põlanud.
Pole teada, et Hippomedonil oleks naist või järglasi olnud.


Olivenza.
thumb
Olivenza (portugali keeles Olivença) on linn Hispaanias Badajozi provintsis.
Ajalugu.
Linn kuulus Portugalile 1297. aastast kuni 1801. aastal sõlmitud Badajozi rahuni, mil linn läks Hispaania valdusesse, kuid Portugali arvates tühistas Viini kongress selle leppe. Seetõttu peab Portugal linna "de jure" endale kuuluvaks.


Tsüaan.
Tsüaan ehk etaandinitriil (keemiline valem (CN)2) on keemiline aine, mille molekul koosneb kahest tsüanorühmast, mis on kovalentse üksiksideme abil ühendatud süsinikuaatomite kaudu. Tsüanorühmades on süsiniku- ja lämmastikuaatomi vahel kolmikside.
Tsüaanimolekul sarnaneb keemilistelt omadustelt kaheaatomiliste halogeenimolekulidega, mispärast tsüaan arvatakse pseudohalogeenide hulka.
Füüsikalised omadused.
Toatemperatuuril on tsüaan terava, mõrumandli ja virsikulehtede lõhna sarnase lõhnaga värvusetu gaas.
Tsüaani sulamistemperatuur on –27,8 või –27,9 °C (251,98 K), keemistemperatuur –20,7 °C (teistel andmetel –21,17 °C või –21,15 °C). Kriitiline punkt on 12,7 MPa, 59 °C.
Tsüaani tihedus on ligikaudu kaks korda suurem kui õhul sama temperatuuri ja rõhu juures. Normaaltingimustel on tihedus 1,806 g/l. Temperatuuril –21°C on vedeliku tihedus 0,9577 g/cm3.
Isesüttimistemperatuur on üle 650 °C.
Lahused.
Tsüaan lahustub neljas osas vees. Seismisel moodustub ammooniumoksalaat.
Tsüaan lahustub hästi etanoolis, dietüüleetris, äädikhappes.
Keemilised omadused.
Kõrge rõhu all tekib tsüaani reageerimisel hapnikuga leek, mille temperatuur on umbes 4800 °C (teistel andmetel 4500 °C). See on suurim teadaolev gaasi põlemise leek. Kõrgeim teadaolev leegitemperatuur keemilistes reaktsioonides üldse on umbes 6000 °C).
Umbes 400 °C juures tekib valge tahke amorfne polümeer paratsüaan ((CN)x, x=2000...3000), mis umbes 800 °C juures muutub gaasiks ning umbes 1000 °C juures laguneb vabadeks radikaalideks.
Ettevaatusabinõud.
Tsüaan on sissehingamisel mürgine, sissesöömisel kahjulik, kahjustab nahka ja on kergestisüttiv. Kokkupuutel veega reageerib ta ägedalt.
Tuleb vältida sissehingamist ning naha ja silmade kokkupuudet. Kui silmad puutuvad kokku tsüaaniga, tuleb neid pesta rohke veega ja pöörduda arsti poole. Tsüaaniga kokku puutunud riietusesemed tuleb kohe ära võtta. Tuleb vältida elektrostaatiliste laengute kogunemist. Tsüaani käitlemisel tuleb kanda kaitseriietust.
Mürgisus.
Tsüaan on väga mürgine. Põhjus on see, et tsütokroomi C oksidaasi kompleks seob tsüanorühma tõttu tsüaani tugevamini kui hapnikku, mistõttu tsüaan katkestab elektronide transpordiahela mitokondrites.
Tsüaan ärritab silmi ja hingamiselundeid. Tsüaani sissehingamine võib olenevalt doosist tekitada peavalu, pearinglust, pulsi kiirenemist, iiveldust, oksendamist, teadvuse kaotust, krampe ja surma.
Tsüaan on vähem mürgine kui vesiniktsüaniidhape ja tsüaniidid.
Saamine.
Tööstuslikult valmistatakse vesiniktsüaniidhappe oksüdeerimise teel, kasutades tavaliselt kloori (ning katalüsaatorina aktiveeritud ränidioksiidi) või lämmastikdioksiidi ja katalüsaatorina mõnd vasesoola.
Tsüaan moodustub ka siis, kui lämmastik ja etüün (atsetüleen) reageerivad elektrisädeme või -lahenduse toimel.
Tsüaani saadakse ka tulise koksi kokkupuutel lämmastikuga, oblikhappe diamiidi ((CONH2)2) dehüdratisatsioonil ja muudel viisidel.
Levik.
Tsüaan tekib lämmastikku sisaldavate orgaaniliste ühendite pürolüüsil ning seetõttu leidub teda teatud määral koksigaasis ja kõrgahjugaasis.
Spektroskoopia abil on tsüaani avastatud komeetide sabas.
Kasutamine.
Tsüaan on vaheprodukt paljude väetiste tootmisel.
Samuti kasutatakse teda stabilisaatorina nitrotsellulooside tootmisel.
Tsüaani kasutatakse orgaanilises sünteesis.
Ajalugu.
Tõenäoliselt sünteesis tsüaani esimesena umbes 1782 Carl Scheele, kes uuris vesiniktsüaniidhapet. Kindlasti oli ta sünteesitud aastaks 1802, kui teda kasutati tsüaankloriidi valmistamisel.
Ta omandas tähtsuse 19. sajandi lõpus koos väetisetööstuse arenguga.
Halley komeedi saba sisaldab tsüaani. 19. mail 1910 läbis komeedi saba. Selle sündmuse eel levitas ajakirjandus jutte eelseisvast massilisest tsüaanimürgistusest, hoolimata astronoomide kinnitusest, et tsüaani kontsentratsioon on nii väike, et mingist mürgistusest ei saa juttu olla.


Lordi.
Lordi on "heavy metalit ja "hard rocki mängiv Soome bänd, mis loodi 1992 aastal laulja ja laulukirjutaja Mr. Lordi poolt, kes on disaininud ja meisterdanud ka bändiliikmete kostüümid. Bänd on tuntud selle poolest, et nad kannavad esinedes alati koletisekostüüme ning kasutavad pürotehnikat ja õudusteemalisi lavarekvisiite. Kodumaal saavutasid nad edu aastal 2002 singliga "Would You Love a Monsterman?"
2006. aasta mais esindas Lordi Soomet Eurovisiooni lauluvõistlusel lauluga "Hard Rock Hallelujah" ning võitis esimese koha. Võit tuli Eurovisiooni ajaloos rekordilise punktiarvuga – 292. Sama aasta maikuus Lordi auks korraldatud rahvapidustustel püstitati rekord maailma suurimas grupikaraokes: bändi eurolaulu laulis Helsingis otsekui ühest suust üle 80 000 soomlase. Sellega pääses Lordi Guinnessi rekordiraamatusse.
Bändi loomine (1996–2002).
Lordi-nimeline bänd loodi aastal 1996, kui Tomi Putaansuu (Mr. Lordi), Jussi Sydänmaa (Amen) and Sami Keinänen (G-stealer) kohtusid Stockholmis, kuhu nad olid vaatama läinud ansambli Kiss esinemist. Tegelikult oli Mr. Lordil juba 1992. aastal idee olemas. Kiss'ist inspireerituna oli nende visiooniks esineda koos pürotehnika ja koletisemaskidega. Aastal 1997 liitus bändiga ka klahvpillimängija Erna Siikavirta (Enary).
Aastal 1999 salvestasid nad oma esimese albumi "Bend Over And Pray The Lord". Tiainen, plaadifirma omanik, kavatses esialgselt küll albumi avaldada, kuid siiski ei olnud piisavalt ressursse selle turustamiseks. Tiainen soovitas Lordit plaadifirmale Kimmo Hirvonen's Records, mille omanikuks oli Anaconda. Albumit ei avaldatud ikkagi, kuna Anaconda Records läks pisut enne planeeritud avaldamisaega pankrotti. Bänd ei esinenud algkoosseisus mitte kunagi, kuigi neile lubati anda plaadiesitluskontsert aastal 1999. Samal aastal lahkus bändist ametialastel põhjustel G-Stealer ning tema asemele asus Sami Wolking (Magnum), keda Mr. Lordi kohtas fänniklubi Kiss Army Finland kaudu. Aastal 2000 liitus Lordiga trummar Sampsa Astala (Kita). Alguses kavatses bänd kasutada päris trummari asemel MIDI-trummiradasid.
"Get Heavy" (2002–2003).
Pärast mitmeid nurjunud katsetusi saada plaadilepingut, allkirjastas Lordi 2002. aastal lepingu BMG Finland'iga. Juulis avaldas bänd oma esimese singli, "Would You Love A Monsterman?", mis tõusis esikohale ning millele tehti ka muusikavideo. suvel läks bänd produtsendi TT Oksala's käe alla Finnvox'i stuudiosse, et salvestada esimene album, kuigi esmasalvestusega oli ka mõningaid probleeme.
Sügisel 2002 lahkus bändist isiklikel põhjustel basskitarrist Magnum, kelle mantlipärijaks sai Niko Hurme (Kalma). Kuigi Lordi debüütalbum oli Kalma liitumise ajaks juba salvestatud, on ta siiski paadiümbrise kujunduses ja tiitrites esindatud Magnumi asemel. Debüütalbum "Get Heavy" avaldati novembris ja selle kaanekujundus põhines kergelt Kiss'i albumil "Love Gun". Albumikaane algupärane visand oli aga inspireeritud Kiss'i albumist "Destroyer". Album sai 2003 aastal Emma auhinna parima kodumaise hard rock/metal-stiilis albumi eest, ning "Get Heavy" müüs rohkem kui 67,000 eksemplari. See tõusis aastal 2003 Soomes plaatinumplaadiks ja multi-plaatinumiks aastal 2006.
Lordi andis esimese kontserdi 8. detsembril 2002 Helsingis, Nosturi klubis. Aastal 2003 osales Lordi mitmetel muusikaüritustel Soomes ja välisriikides, eelkõige Saksamaal, kus nad mängisid Wacken Road Show'l. Saksamaa tuuri ajal oli Lordi ka Nightwish'i soojendusesinejaks. Tuur kasvatas Saksamaal mõlema bändi populaarsust ning aitas neil sõlmida lepingu saksa plaadifirmaga Drakkar.
Populaarsuse kahanemine (2004–2005).
2004. aasta alguses alustas Lordi järgmise stuudioalbumi salvestamist. Seekord oli produtsendiks Hiili Hiilesmaa, kellega oli bändil hea klapp. See, Lordi teine album ilmus 14. aprillil 2004 pealkirjaga "The Monsterican Dream". Kaks laulu sellelt albumilt, "My Heaven Is Your Hell" ja "Blood Red Sandman", avaldati ka singlitena. Seoses uue albumi ilmumisega muutusid ka bändi liikmete kostüümid ja imidž. Albumi eriväljaandega oli kaasas ka DVD bändi oma lühifilmiga, "The Kin". Film, vastupidiselt sellega kaasnenud albumile, sai jaheda vastuvõtu osaliseks. "The Monsterican Dream" sai 2006. aastal kuld- ja 2007. aastal plaatinumplaadiks, müües üle 33,000 koopia.
Veebruaris 2005 ilmus kogumikalbum "The Monster Show", väljaandjaks Sanctuary Records. Soomes avaldas kogumiku ka Sony BMG.
Samal ajal oli bändisisene õhkkond intensiivseks muutunud ja tekkisid liikmete vahelised lahkhelid. Hiljem samal aastal avaldas Kalma soovi lahkuda perekonna ja rahaliste probleemide tõttu. Tomi Putaansuu, proovides veenda Kalmat jääma, soovitas, et ta võiks mängida nendega ainult suurematel tuuridel ja lepinguliselt kohustatud esinemistel. Kalma ei andnud siiski järele, kuna ta tahtis olla kas bändiga tervenisti seotud või siis üldse mitte. Sellegipoolest mängis Kalma bassi ka järgnenud albumil "The Arockalypse", mis ilmus 2006. aasta märtsis. Kalma lahkus bändist vahetult enne seda, kui Lordist sai Eurovisiooni lauluvõistluse kandidaat. Bändist lahkus ka klahvpillimängija Enary.
Lahkujate asemele tulid kaks uut liiget, bassist Samer el Nahhal ja klahvpillimängija Leena Peisa. Liikmete vahetumine tõi kaasa ka rohkem muutusi bändi kostüümides. "OX'i" tegeleskuju nimeks kaaluti algul el Nahhal'i tõelist eesnime: Samer. Kuna Samer on egiptusepärane nimi, jõudis Putaansuu järeldusele, et see kõlab naeruväärsena, umbes nagu see, kui egiptuse hard rock-bänd laseks liikmel nimeks võtta soomepärase "Tapani". Nimi "OX" viitab härjale, seega sai el Nahhal'i lavakarakteriks mehe ja härja ristand. "Awa" kostüüm ja lavakarakter kujutasid aga tapetud aadlipreilit, kes oli surnust üles tõusnud.
Eurovisioon.
Eurovisiooni lauluvõistluse Soome eelvooru kutsusid Lordi esinema Soome riigitelevisioon YLE ja plaadifirmade Soome esindused.
Telefonis esitatud kutse tundus bändi liikmetele nii uskumatuna, et arvati olevat tegemist vale numbriga.
Lordi võttis kutse vastu enda sõnul vastu ainult selleks, et nende äsja ilmunud plaadile "The Arockalypse" (2006) tähelepanu saada.
Soome eelvoorus esitasid nad kaks laulu: "Bringing Back The Balls To Rock" ja "Hard Rock Hallelujah".
Nii Lordi liikmete kui ka paljude teiste soomlaste üllatuseks sai nende esitatud laul "Hard Rock Hallelujah" 41,6 % kõigist vaatajate-kuulajate häältest.
Ülejäänud 11 võistleja hääletusprotsendid jäid 1,7% ja 13,9% vahele.
Nii pääseski Lordi Soome esindajana Ateenasse, Eurovisiooni lauluvõistluse poolfinaali, mis toimus 18. mail.
20. mail toimus Ateenas Eurovisooni 51. lauluvõistluse lõppvoor, kuhu poolfinaalist pääses kümne parima hulgas ka Lordi.
Lõpptulemus: Lordi võitis kõigi aegade suurima punktisummaga, teenides 35 riigi televaatajatelt 292 punkti. Lordile andisid 12 punkti Eesti, Saksamaa, Island, Poola, Rootsi ja Inglismaa – kokku kuus riiki.
"The Arockalypse": pärast Eurovisiooni (2006–2008).
Lordi alustas 2006. aasta sügisel tuuriga Bringing Back the Balls to Europe; konsert-DVD avaldati veebruaris 2007 nime all "Bringing Back the Balls to Stockholm 2006". Tuur lõppes üllatusega: viimase kontserdi ajal Londonis, 31. oktoobril, oli laval ka Lordi endine bassimees Niko Hurme.
Novembris 2006 oli Lordi peaesinejaks MTV Euroopa Muusikaauhindade gaalal Kopenhaagenis, kus Mr. Lordi andis üle auhinna parimale rockbändile. Gaala lõppedes esitasid nad lugu "Hard Rock Hallelujah".
Umbes samal ajal sai Lordi mänedžeriks Bill Aucoin, kes on tuntud kui Kiss'i originaalmänedžer.
2007. aasta alguses alustas Lordi Bringing Back the Balls-tuuri, külastades Jaapanit ja Balti riike. 24. veebruaril andsid nad konsterdi ka Tallinnas, Saku Suurhallis, mis oli nende teine esinemine Eestis.
Maikuus 2007 avas Lordi Helsingis Eurovisiooni lauluvõistluse eelmise aasta võidulooga "Hard Rock Hallelujah".
2007. aasta varasuvel osalesid Lordi liikmed Oulus õudusfilmi "Dark Floors" võtetel, mis esilinastus 6. veebruaril 2008.
Juulis 2007 tuuritas Lordi Põhja-Ameerikas, esinedes Ozzfest'i festivali pealaval.
Pärast Ozzfest-tuuri lõppemist augusti lõpul pidas Lordi väikese pausi. Septembris teatati, et bänd läheb uuele tuurile Ameerika Ühendriikides koos bändidega Type O Negative ja Twin Method, alustades 12. oktoobril 2007 New Havenis. Tuur lõppes 31. oktoobril 2007 ning selle aja jooksul anti 16 kontserti. Tuuri ajal leidis aset ka juhtum, kui bändi tuurimeeskonna liige, turvatöötaja ja mõned fännid langesid röövlite ohvriks. Pärast tuuri lõppu naases bänd Soome, et hakata salvestama teemalaulu filmile "Dark Floors".
2007. aastal ilmus Lordil koostöös Fanplugged'iga ka nende esimene.
"Deadache" (2008–2009).
2008. aasta veebruaris ilmus Lordi teine film "Dark Floors", mis linastus ka Eesti kinodes.
Lordi alustas neljanda albumi salvestamisega 2008. aasta kevadel ja album anti välja 29. oktoobril 2008. "Deadache"-nimelise albumi produtsent oli Nino Laurenne. Uue albumi avaldamisega kaasnes ka järjekordne kostüümide vahetus. Album sarnanes stiililt om eelkäijatega: meloodiline hard rock ja heavy metal, lisatud oli rohkem õuduseteemat. Esimene singel sellelt albumilt, "Bite It Like a Bulldog", avaldati 3. septembril 2008.
Veidi pärast "Deadache'i" väljatulekut tegi Lordi novembris tuuri Ameerika Ühendriikides koos Lizzy Bordeniga. 6. novembril 2008 esitas Lordi lugu "Bite It Like A Bulldog" NBC saates "Late Night with Conan O'Brien".
"Babez for Breakfast" ja bändiliikmete vahetused (2010–2012).
9. august 2010 ilmus Lordil iTunesis mäng "Lordi the Game", mis oli algselt saadaval iPod Touch'ile ning iPhone'ile. 2011. aastal ilmus mäng ka iPad'ile. Eriti suur menu on mängul olnud Ameerika Ühendriikides, Inglismaal ja Jaapanis. iPadi versioonis on tehtud mitmeid kasutajasõbralikke muudatusi. Näiteks kergendati mängimist ja üleminekut mängu ühelt tasemelt teisele. Enne albumi "Babez for Breakfast" ilmunud mängul oli kaasas ka kaks lugu albumilt – This Is Heavy Metal ja "I Am Bigger Than You". Mängus on kolm erinevat taset kuue erineva paigaga ning mängija on mängus nö Mr. Lordi, liigutades tema kirvest. Lisaks innustab mängijat paremate tulemusteni Mr. Lordi originaalhääl.
Esimene singel nimega "This is Heavy Metal", viiendalt stuudioalbumilt "Babez for Breakfast", anti välja 2010. aasta augustis, album ise ilmus septembris. Putaansuu veetis nädal aega Los Angeleses koos Jeremy Rubolino'ga ja endise Kiss'i kitarristi Bruce Kulick'iga kirjutades kaks uut lugu, "Cut Off My Head" ja "Call Off The Wedding". Lordi viienda albumi produtsent oli Michael Wagener.
Sama aasta novembris mindi "Europe for Breakfast"-tuurile. 8. novembril 2010 esines Lordi ka Tallinnas klubis Rock Café.
4. oktoobril 2010 teatati, et trummar Kita on bändist lahkunud, ning 16. oktoobril postitas OX oma Twitter'i kontole, et uus trummar on leitud. 26. oktoobril 2010 teatati Lordi kodulehel, et nende uueks trummariks sai Otus, kuid juba 15. veebruaril 2012 teatas bänd Otuse surmast.
5. mail 2012 andis Lordi Itaalias kontserdi koos uue trummariga, nimetades teda esialgu lihtsalt Trummariks.
Bändist lahkus ka klahvpillimängija Awa. Teda sai viimast korda näha 11. augustil Simerock'il Rovaniemis, Soomes.
2012. aasta septembris avaldati Sony Music'u poolt kogumik-CD/DVD, Scarchives Vol. 1. CD peal on seniavaldamata album aastast 1997, Bend Over And Pray The Lord. DVD peal on aga Lordi esimene kontsert Helsingis aastast 2002.
"To Beast or Not to Beast" ja uus koosseis (2012-tänapäev).
1. septembril 2012 alustas Lordi kuuenda stuudioalbumi salvestamist.
17. detsembril teatas Lordi oma ametlikul veebilehel, et uue albumi pealkirjaks saab "To Beast or Not to Beast" ja see avaldatakse 8. märsil 2013. Lordi tuvustas ka uusi bändiliikmeid: uut trummarit, lavanimega Mana ja uut klahvpillimängijat, lavanimega Hella.


Hertsog.
Hertsog on vürstist kõrgem ja suurhertsogist madalam valitseja- või aadlitiitel.


Theodore Roosevelt.
Theodore Roosevelt (27. oktoober 1858 – 6. jaanuar 1919) oli Ameerika Ühendriikide 26. president. Ta oli sellel ametikohal 1901–1909.
Ta oli juhiks Vabariikliku Parteile ja Progressiivsele parteile. Ta oli kuberner New Yorgis ja professionaalne ajaloolane, loodusteadlane, maadeavastaja, jahimees, autor ja sõdur. Ta on väga kuulus oma isikuomadustega: tema energia, tema suur hulk huvisid ja saavutused, tema mudel mehelikkusest ja tema "kauboi" pilt.
Abisekretärina mereväes avaldas Roosevelt toetust sõja algatamisele Hispaaniaga 1898. Ta on korraldanud ja aitas juhtida Esimest USA Vabatahtlike ratsaväe rügementi "The Rough Riders" Hispaania-Ameerika sõja ajal. Ta naasis New Yorki sõjakangelasena ja ta valiti kuberneriks. Innuka kirjanikuna sisaldavad tema 35 raamatut elu väljaspool kodu, loodus ajalugu, Ameerika piiriäärseid alasid, poliitilist ajalugu, mereväe ajalugu ja tema autobiograafiat.
1901. aastal sai Roosevelt vabamüürlaseks.
1901. aastal sai 42-aastasest asepresident Rooseveldist peale Willam McKinley palgamõrva president. Ta on siiani Ameerika Ühendriikide noorim ametissevalitud president. Ta oli ka progressiivne reformija kes tahtis liituda domineerivasse Vabariikliku Parteisse progressiivsesse leeri. Ta umbusaldas rikkaid ärimehi ja on laiali saatnud nelikümmend monopolistliku ettevõet "usalduse sissekukkumise" pärast. Ta oli siiski arusaadav näitamaks, et ta ei nõustu usaldusse ja kapitalismi põhimõtteliselt, kuid seda ainult ebaseaduslikke tavasid harrastavate korruptsioonide puhul. Tema "Square Deal" lubas õiglast osa nii keskmisele kodanikule (läbi määruse Raudteeseadmete määrad,puhas toit) ja ärimeestele. Ta oli esimene USA president, kes tegi üleskutse luua universaalne tervishoiu-ja rahvus tervishoiuamet. Kõnnumaa elanikuna edendas ta looduskaitse loomist, rõhutades suurt loodusressursside tarbimist. Pärast 1906 astus ta suurde ärimaailma ja soovitas kohtul olla eelarvamuslikud labori töörühmas. Aastal 1910 murdis sõpruse oma sõbraga, ametissepühitsetu ja pärija William Howard Taftiga, kuid kaotasVabariiklaste kandidatuuri Taftile ja sõitis 1912. aasta valimistele omal ühekordse Bull Moose piletiga. Ta võitis Tafti rahva hääletusel ja tõmbas nii palju progressiive Vabariiklikust Parteist välja, et demokraat Woodrow Wilson võitis 1912 ja konservatiivne fraktsioon võttis kontrolli üle Vabariikliku Partei koha kahe järgmise aastakümne jooksul.
Roosevelt pidas läbirääkimisi, et USA võtaks oma kontrolli alla Panama kanali ja selle konstruktsioonid aastal 1904. Roosevelt tundis, et kanali valmis ehitamine oli tema kõige tähtsam ja ajalooliselt märkimisväärne rahvusvaheline saavutus. Ta oli esimene Ameeriklane, kes on autasustatud Noobeli preemiaga, võitnud oma rahupreemia laureaadi 1906, Vene-Jaapani sõja rahuläbirääkimiste eest, huvitavalt irooniline arvestades tema edendamist riiklike sõjapidamistesse, kui kasulikku tööriista.
Roosevelt oli üks esimesi presidente, kelle häält salvestati järeltulevatele põlvedele. Nendest on siiani säilinud ainult vähesed kõned. On üks 4,6 minuti pikkune helisalvestus, mis on hästi säilitatud ja seal on kuulda tema madal hääletämber. Tema hääletämbri ulatus on tolle aja kohta väga hästi säilinud ja tema lindistusi saab kuulata Michigani ülikooli raamatukogus. Ajaloolane Thomas Bailey, kes ei nõustunud Roosevelti poliisidega, ütles kokku võtteks siiski: "Roosevelt oli hea iseloomuga, suurepärane aktivist, moraalsuse suur järgija, hea väitleja ning suurepärane šõumees. Ta domineeris oma ajastut nagu domineeris ta oma vestluseid. Massid armastasid teda; ta oli väga populaarne iidol ning palju häälte saaja." Tema imidž seisab Mount Rushmorel. Roosevelti on järjekindlalt järjestatud õpetlaste alla kui üks suurimaid USA presidente. Theodore ja Franklin D. Roosevelt olid viiendik sugulased, kuid nad olid lähedased ja Theodore reetis oma orvuks jäänud vennatütar Eleanor Roosevelti, et abielluda "nõbu Frankliniga" 1905.


William McKinley.
William McKinley (29. jaanuar 1843 – 14. september 1901) oli Ameerika Ühendriikide president aastail 1897–1901.
8. septembril 1901 tulistas Buffalos näitusel viibinud McKinleyt anarhist Leon Czolgosz haavates teda eluohtlikult. McKinley suri saadud haavadesse 6 päeva hiljem.


Pronks.
Pronks on kitsamas mõttes vase ja tina sulam. Laiemas mõttes nimetatakse pronksideks vase sulameid teiste metallidega (eripronksid), välja arvatud tsink (vase ja tsingi sulamit nimetatakse messingiks).


James Buchanan.
thumb
James Buchanan (23. aprill 1791 – 1. juuni 1868) oli Ameerika Ühendriikide 15. president. Ta oli sellel ametikohal 1857–1861.
Buchanan oli aktiivne vabamüürlane, looži #43 Lancasteris, Pennsylvanias meister ja Pennsylvania suurlooži suurmeister.
Viited.
Buchanan, James
Buchanan, James
Buchanan, James


Grover Cleveland.
thumb
Stephen Grover Cleveland (18. märts 1837 – 24. juuni 1908) oli Ameerika Ühendriikide 22. president aastail 1885–1889 ja 24. president aastail 1893–1897.
Cleveland
Cleveland
Cleveland


Warren Harding.
"See artikkel räägib USA presidendist; mägironija kohta vaata artiklit Warren J. Harding
thumb
Warren Gamaliel Harding (2. november 1865 – 2. august 1923) oli Ameerika Ühendriikide 29. president. Ta oli sellel ametikohal 1921–1923.
Tema ametiajal tunnustasid Ameerika Ühendriigid Eesti iseseisvust.
Harding, Warren
Harding, Warren
Harding, Warren


Giuseppe Verdi.
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi (10. oktoober 1813 Le Roncole küla (praegu Roncole Verdi, Busseto vald) Parma lähedal – 27. jaanuar 1901 Milano) oli 19. sajandi üks tuntumaid Itaalia heliloojaid. Tema muusika oli itaallaste jaoks erilise tähendusega ja seotud vabadusvõitlusega. Ta oli rahvuskangelane, keda rahvas austas ja armastas. Lemmikžanriks oli tal ooper. Muusikas pidas Verdi kõige tähtsamaks meloodiat. Tema meeldejäävad meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga.
Lapsepõlv ja noorpõlv.
Verdi sündis Parma lähedal Le Roncole külas. Tema isa oli trahteripidaja. Verdi perekond kolis Piacenzast Bussetosse. Giuseppele meeldis kirikus orelimuusikat kuulamas käia. Oma klaveriõpinguid alustas ta Busseto kiriku organisti juhendamisel. 11-aastaselt oli ta ise selle kiriku organist. Muusikat õppis ta ikka eraõpetaja juures.
20-aastaselt läks ta õpingute jätkamiseks Milanosse. Ta tahtis astuda sealsesse konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu. Kompositsioonieksam läks küll hästi, kuid klaverieksamil osutus, et tal oli halb käte asend, mida peeti parandamatuks. Peale selle oli ta vanuselt kaks aastat üle lubatud piiri ja neli aastat tavalisest vastuvõtueast vanem. Peale selle oli ta välismaalane ja konservatooriumis nappis kohti. Ta võttis Milamos eratunde, kuid naasis peagi Bussetosse.
Bussetos sai temast linna muusikaelu juht ning Antonio Barezzi (kohalik metseen ja muusikaarmastaja, kes oli juba ammu toetanud Verdi muusikalisi ambitsioone Milanos) toel andis ta oma esimese avaliku kontserdi Barezzi kodus 1830. aastal.
Barezzi oli Verdi muusikast väga vaimustatud ning seepärast võttis ta Verdi oma tütre Margherita muusikaõpetaja. Margherita ja Verdi armusid ning 1836. aastal nad abiellusid. Kooselust sündis kaks last, kes mõlemad surid veremürgitusse. Verdi kirjutas sel ajal oma esimest ooperit. Varsti suri ka tema abikaasa. Verdi armastas oma lapsi ja naist väga. Pärast nende surma langes ta sügavasse masendusse.
Viimased eluaastad ja surm.
Elu lõpuaastatel tegeles ta mitme oma ooperi ümbertöötamise ja parandamisega.
Üks Verdi viimaseid oopereid on William Shakespeare'i näidendil põhineb "Otello", mis esietendus Milanos 1887. aastal. Teose muusikaline materjal on katkematu, nii et seda pole võimalik hõlpsasti jaotada kontsertnumbriteks. Mõnede kriitikute arvates puudub selles teoses Verdi varasematele teostele iseloomulik särav meloodilisus, kuigi orkestratsioon on meisterlik. Teiste kriitikute väitel aga on "Otellos" väga kaunist ja väljendusrikast muusikalisi fraase ning väga värvikaid karaktereid.
Verdi viimaseks ooperiks jäi Shakespeare'i näidendil "Windsori lõbusad naised" põhinev "Falstaff", mille libreto kirjutas Arrigo Boito. Ooper oli rahvusvaheliselt menukas. Seda peetakse üheks paremaks koomiliseks ooperiks. Verdi kontrapunktimeisterlikkus on seal hiilgav.
1897. aastal valmis Verdi viimane töö "Stabat Mater". See oli viimane osa neljast vaimulikust teosest koosnevast tsüklist ("Quattro Pezzi Sacri"). Neid kantakse sageli ette nii koos kui ka eraldi. Kõik neli tulid esimest korda koos ettekandele 1898. aastal Pariisis Grand Opéras.
21. jaanuaril 1901 sai Verdi Milamos hotellis viibides insuldi. Tema seisund järjest halvenes ning ta suri 27. jaanuaril. Verdi matused olid Itaalia kõigi aegade suurim rahvakogunemine.
Roll Itaalia ühendamises.
Verdi populaarsus, 1840. aastad, langes kokku Itaalia ühendamise liikumise ajaga. Tema romantiline ja kohati kurb muusika sobis hästi Itaalia poliitilise olukorra vastaste meeleoludega. Ooper "Nabucco" tegi Verdi kuulsaks kogu Itaalias, eriti Milanos, mis sellal oli Austria poolt okupeeritud. Rahvas samastas end Paabeli vangipõlve viidud juutidega. Orjade koori laulu sellest ooperist on korduvalt pakutud Itaalia hümniks.
Milanolased hakkasid pooldama Sardiinia kuninga Vittorio Emanuele II katseid ühendada Itaalia. Selliste vaadete avalik esitamine oli keelatud. Sellepärast kasutasid vabadusvõitlejad loosungit "Elagu Verdi!" ("Viva VERDI!"), kus VERDI oli lühend sõnadest "Vittorio Emanuele Re D'I'"talia" (Itaalia kuningas Vittorio Emanuele). Verdi teadis oma nime sellist kasutamist ega olnud sellele vastu.
Kammerteosed.
Giuseppe Verdi järgi on nimetatud Verdi abajas Aleksandri saare Beethoveni poolsaarel Antarktika ranniku lähedal ja asteroid 3975 Verdi.


Toompea.
Toompea on Tallinna vanalinnas paiknev mägi ja Toompea vanalinna asum.
Etümoloogia.
Toompea on nime saanud toomkiriku järgi (1486 "Domberg" `toomimägi`). Varasemad säilinud ürikud mainivad piirkonda lihtsalt mäena (1327 ladina "mons", 1372 saksa "bergh"). Eesti rahvaluule tunneb Toompead Kalevi kalmuna, mille on kokku kandnud tema lesk Linda.
Toompea mäe muistne nimi võis tõenäoliselt olla Härjapea ehk Härjänpää (Härja neem), mille järgi sai nime ka Härjapea jõgi.
Kaudselt kinnitab seda ka Taani Hindamisraamatus esinev Harju kirjapilt Hæriæ ehk Härjä.
Skandinaavia vastet Härjapeale - Oksen-kap, Oksen-fjäll, Oksen-udde, Oksen-halvö vms. seni ürikuis leitud ei ole.
Seni pole leitud ka ladinakeelset vastet - caput Tauri, ehk põhjusel, et seda nime on seostatud ikka antiikse Rooma künkaga.
Taanlaste 1219. aastal vallutatud linnus kandis Henriku Liivimaa kroonikas nime Lyndanise, mis võib tuleneda rootsikeelselsest Linda-nås - Tuuleneem.
Looduslik asend ja moodustumine.
Toompea pind paikneb muust kesklinnast kuni 24 m kõrgemal kirde-edela sihilisel ligi 7 ha (umbes 400x250 meetrit) suurusel paesel saarlaval, mis ulatub kuni 48 m üle merepinna (kultuurikihita 45,5 m).
Geoloogiliselt on Toompea aluspõhjalisel Tallinna keskkõrgendikul asuv kõvik, mille jalamiosaks on kambriumi liivakivid, kehamiks ordoviitsiumi lubjakivid Pakerordi lademest Lasnamäe lademeni. Toompea lava läbivad edelast kirdesse kaks tektoonilist rikkevööd, jalamit palistab rusukalle.
Toompea oli juba enne jääaega Põhja-Eesti paelavast kulumise tagajärjel eraldunud panganeemik. Läänemere arenguloos ilmus Toompea esile saarekesena Antsülusjärve staadiumil, Litoriinamerest ulatus välja juba kõrgema neemeotsana, mida üle Tõnismäe ühendas Ülemiste luiterannikuga kitsas kruusavall.
Ajalugu.
Vaade Toompeale mere poolt 1823. aastal, autor teadmata
Kirjalikult mainitud Liivimaa Henriku Kroonikas seoses Taani kuninga sõjakäiguga Revalasse ("Revele") Lyndanise linnusena.
"Kõik nad maabusid oma sõjaväega Revala maakonnas ja asusid Lyndanisesse, mis oli varem revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama..."
"Isand Wenezlaus aga seisis oma slaavlastega orus, mis oli mäe merepoolsel nõlval..."
"... ja kui linnus oli valmis ehitatud ja (oma mehed) sinna paigutatud, läks kuningas tagasi Taanisse. Ja sinna jäid maha piiskopid koos kuninga meestega, kes terve selle aasta läbi võitlesid revalastega..."
Taani kuningaks oli Valdemar II. Sejr, kaasas neli piiskoppi ja slaavlaste vürst Vitslav (Wizzlaus, Wenezlaus).
Taani ajalookirjutaja Olaus Petri (16. saj) arvates toimus Lyndanise lahing 15. juunil 1219. Taani ametlik ajalugu seostab lahingut Taani rahvuslipu Dannebrog võitmisega.
Henriku kroonikast lähtub, et revalaste linnus oli vana (castrum antiquum) ja selle lammutamine ei nõudnud suurt vaeva.
Org mäe merepoolsel nõlval võis olla tänase Pika jala otsas Nunne tänava kandis.
Eestlaste linnus võis eri hinnanguil olla ehitatud kas 8. või 11. sajandil. Miks linnus 13. sajandi alguseks maha jäeti, jääb ebaselgeks.
Paljuviidatud Al-Idrīsī 1154. aasta Astlanda kaardil asuv "qlwry" või "flwry", mida on loetud ka Kaleweny ning Vene kroonikate Kolõvan, ei pruugi Henriku ja taanlaste Lyndanise olla. Pigem on tegemist Kallaverega, mis on mainitud ka 1241. Taani hindamisraamatus.
Keskajal jagunes Toompea Suureks Linnuseks, Väikeseks Linnuseks (mida tänapäeval tunneme Toompea lossi nime all) ja eeslinnuseks. Varem oli Toompea eraldi linn (saksa "Dom zu Reval"), mille eeslinnad olid Tõnismäe, Kassisaba ja Kelmiküla (neid nimetati ka Toomalev).
Toompea eeslinna piir kulges Ingeri bastioni juurest mööda Hariduse tänavat, Pärnu maanteed, Väike-Ameerika, Koskla ja Tulika tänavat ning Paldiski maanteed (Lille ja Telliskivi tänava vahelisel alal jäid Paldiski maanteed äärsed krundid Toompea eeslinnast välja), pöördudes umbes praeguse Tehnika tänava suunas, sealt edasi hilisemate Raudtee peatehaste juurest põhja ning umbes 120 meetrit enne Balti jaama kagusse üle Snelli tiigi Toompea müürini.
Suur Linnus hõlmas künka põhjapoolse kõrgema osa, arvatakse, et sama maa-ala hõlmas ka muistne eestlaste linnus. Suure linnuse keskosas asetseb plats, kuhu 13. sajandi alguses püstitati Tallinna toomkirik ja lõunapoolsesse külge mäenõlvale Toompea Väike Linnus, linnuse ümer rajati ka Tallinna piiskopi residents, aadlike elumajad, mis aga hilisemate tulekahjude käigus on hävinud.
Suur Linnus, kus juba ainuüksi kõrge ning järsuservaline küngas pakub head looduslikku kaitset, ümbritseti arvatavasti 14. sajandi keskel, pärast Eestimaa hertsogiriigi müüki Taani kuningriigi poolt Liivi ordule – ringmüüriga, Läänes, põhjas ning idas kulges see mööda künka järsku äärt, lõunas aga mööda vaheastangut, s.o mööda praeguse Lossi platsi põhjakülge. Kogu Suure Linnuse ühendus välismaailmaga käis läbi lõunamüüris asetsenud väravatorni, mida nimetati Kellatorniks ehk Toomväravaks. See värav paiknes praeguse Piiskopi tänava lõunaosas ja sarnanes arvatavasti all-linna väravate peatornidega, olles neist küll veidi madalam ning mõõtmetelt veidi suurem. Peale nimetatud Kellatorni sisaldas Suure Linnuse müür veel arvatavasti 11 sadultorni ja 2 suuremat torni. Kahe sadultorni jäänused on Toompea künka loodepoolses osas hilisemate majade küljes säilinud. Suuremate tornide kuju kohta täpsemad andmed puuduvad, kuna neist pole tänapäevani midagi olulist säilinud.
Toompea tänavavõrk koosneb paljudest radiaalselt paiknevatest tänavatest, mis koonduvad kokku keskel asetsevale platsile, millel asub "Tallinna toomkirik". Seoses ringmüüri ehitamisega rajati 14. sajandil nimetatud tänavakeste välisotstesse sadultornid. Sellist ringmüüriäärset tänavat, nagu see eksisteeris all-linnas, pole Toompeal arvatavasti kunagi olnud. Arvatakse, et Toompea tänavavõrk on väga vana, mõningate arvamuste kohaselt pärineb ta 11. sajandist, mil praeguse Toomkiriku asemel paiknes tollane eestlaste linnuse peaväljak.
Enne 13. sajandit pääses Toompeale arvatavasti ainult mööda praegust Pikka jalga, mis on muistse linnuse juurdepääsuteeks. Saksa kaupmeeste asula tekkega Niguliste kiriku lähedusse rajati arvatvasti ka praegune Lühike jalg. Umbes samal ajastul või veidi hiljem tekkis Toompeale pääsuks lõunast ka otsetee, mis kulges umbkaudu mööda praegust Toompea tänavat.
Vaatamata säilinud tänavastruktuuri iidsusele on Toompeal vanu ehitisi peale Toompea linnuse ning Toomkiriku säilinud väga vähe, enamik hoonestust pärineb 18.–19. sajandist. Seda on põhjustanud mitmed laastavad tulekahjud, mis on vanema hoonestuse hävitanud. Need toimusid Toompeal 1288., 1433., 1553. ning viimati 1684. aastal (Toompea tulekahju). Neist viimane hävitas praktiliselt kogu Suure Linnuse hoonestuse koos Tallinna toomkirikuga. Põlengust säilis vaid kolm maja ja Väike kindlus (üks säilinud majadest asub Toom-Kooli tänaval Toomkiriku taga).
Toompea oli Mõõgavendade ja Liivi ordu valduses ja tänapäevalgi on seal erinevalt all-linnast tooni andmas aadlike linnapaleed, mis on ehitatud põhiliselt klassitsistlikus stiilis ja mille kõrgus ei ulatu üle 2–3 korruse. Paljude hoonete keldrid ja osa müüre on aga palju vanemad, ulatudes tagasi 13.–17. sajandisse. Toompea krundid on üldiselt suuremad kui all-linna omad, sisaldades sageli avaraid hoove.
Elukorraldus Toompeal.
Toompea linna juhtis lossifoogtikohus lossifoogti eesistumisel. Keskajal tegutses Toompeal peale Toomgildi veel Püha Anna gild, tõenäoliselt ka 10 000 rüütli vennaskond ja Püha Jüri vennaskond.
Toompea kodanikud kuulusid Toomgildi. Toomgildi liikmeks võeti vastu samadel tingimustel nagu Tallinna Väikegildi. Vastuvõtmise otsustas Toomgildi koosolek häälteenamusega.
Toomgildi korralised koosolekud toimusid iga kolme kuu tagant. Osavõtt oli kõigile gildi liikmetele kohustuslik.
Venestusajal (1878) ühendati Toompea Tallinna all-linnaga, ühise Tallinna linnavalitsuse alla.
Erinevalt teistest Eestimaa linnadest kehtis Toompeal Eestimaa maaõigus (mitte Eestimaa linnaõigus).
Toompea kodanikuvanne (1845).
Mina, lõpusnimetatu, tõotan ja vannun kõikvõimsa Jumala nimel tema püha Evangeeliumi juures, et mina tahan ja saan Tema Keiserlikku Majesteeti, seaduslikku ja sündinud Suurt Valitsejat ja Keisrit Nikolai Pavlovitši, kõiki venelaste Isevalitsejat, ja Tema Keiserliku Majesteedi Troonipärijat, Tema Keiserlikku Kõrgust tsesarevitš Aleksander Nikolajevitši truult ja teesklemata teenida ja kõiges sõna kuulda, säästmata oma elu viimse veretilgani ja kõiki Tema Majesteedi Kõrge Isevalitseja riigile ja võimule kuuluvaid õigusi, nii neid, mis on juba juurdunud, kui ka neid, mis alles saadakse, kogu oma mõistuse, jõu ja võimete kohaselt säilitada ja kaitsta ja seejuures täiel määral püüda vaeva näha kõike edendada, mis Tema Keiserliku Majesteedi truule teenistusele ja riigi kasudele igal juhul kasu toob, Tema Keiserliku Majesteedi huvide kahjustamisest aga, niipea kui ma sellest teada saan, mitte ainult aegsasti teatada, vaid ka igal viisil vaeva näha, selle ärahoidmiseks ja vältimiseks. Peaks aga, mille eest Jumal hoidku, Toom vaenlase kätte langema, siis mina tahan ja saan kõigist ohtlikest nõuannetest hoiduma ja koos kõigi teiste truude elanikega mitte ainult isiklikult, vaid ka koos oma teenistuskõlblike majalistega, oma vara ega elu säästmata, nii tõesti aidaku mind Jumal ihu ja hingega. Selle oma vande lõpus suudlen ma oma Lunastaja Sõna ja risti. Aamen.
Toompea hoonestus ja tänavavõrk.
Toompeal asuvad: Rahukohtu tänav, Toom-Rüütli tänav, Kohtu tänav, Piiskopi tänav, Toomkooli tänav, Kiriku tänav, Kiriku põik ja Kiriku plats. Toompea kõrgendikulele pääseb mööda Patkuli treppi, Pikka jalga, Lühikest jalga ja Toompea tänavat, Falgi teed, Komandandi teed.
Toompea kõrgendiku põhjapoolsel küljel asuvad: Kohtuotsa vaateplats ja Patkuli vaateplatvorm ning idaküljel Eestimaa Roheliste vaateplatvorm ja Kuberneri aed.
Toompeal, Lossi plats 7 asub aastatel 1920–1933 Eesti Vabariigi riigivanema ametielamuks olnud Riigivanema Maja.
Tänapäeval asuvad Toompeal: Riigikogu hoone, Eesti Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei hoone, Õiguskantsleri ametiruumid, EELK Tallinna Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkirik, Aleksander Nevski katedraal.


Jüri Uluots.
Jüri Uluots (13. jaanuar 1890 Kirbla vald, Läänemaa – 9. jaanuar 1945 Stockholm) oli Eesti õigusteadlane ja poliitik. Ta oli peaminister 12. oktoobrist 1939 21. juunini 1940 ja Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis 21. juunist 1940 kuni surmani.
Elulugu.
Uluots õppis aastatel 1910–1918 Peterburi ülikoolis õigusteadust, oli aastatel 1924–44 Tartu Ülikooli Eestimaa õiguse ajaloo professor, õppeprorektor. Aastatel 1919–1920 ajalehe Kaja toimetaja, 1937–1938 ajalehe Postimees peatoimetaja.
Jüri Uluots oli Riigikogu liige 1920–1926, 1929–1932 (Põllumeestekogude liige), Rahvuskogu Esimese Koja esimees 1937 ja I Riigivolikogu esimees 1938–1939, peaminister 1939–1940. 21. juunil 1940 langesid talle Vabariigi Presidendi ülesanded. Ainsana oma valitsuse koosseisust suutis ta vältida arreteerimist ja püüdis 1941. aasta juulis ametisse nimetada uut Vabariigi Valitsust, mis ebaõnnestus, kuna Saksamaa ei tunnustanud Eesti iseseisvust. 1944 kutsus Uluots Eesti kodanikke üles astuma relvastatud võitlusse Nõukogude okupatsiooni vastu. 20. aprillil 1944 kutsus ta kokku Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu. 18. septembril 1944, olles maovähki suremas, nimetas Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse ja lahkus 20. septembril 1944 Eestist Rootsi, kus 9. jaanuaril 1945. aastal suri.
13. mail 2008 saabusid Jüri Uluotsa ja tema pere põrmud Rootsist Eestisse, kus see 31. augustil maeti Kirbla kalmistule.
Ta oli korp! Sakala liige ja Peterburis korp! Rotalia asutajaliige, seetõttu jäi ta hiljem korp! Rotaliaga seotuks.
Kirjandus.
- Peeter Järvelaid. Professor Jüri Uluots ja Eesti Teaduste Akadeemia. //Tartu ülikooli ajaloo küsimusi. Tartu:Tartu Ülikool, 2009, lk. 68-83.


Kindralmajor.
Kindralmajor on sõjaväeline auaste, mis on brigaadikindralist (paljudes riikides, sealhulgas Eestis enne 1940. aastat, kolonelist) kõrgem ja kindralleitnandist madalam. Mereväes vastab sellele kontradmirali ja tsiviilteenistuses tegeliku riiginõuniku auaste.
Punaarmees vastas revolutsiooni järel kindralmajori auastmele diviisikomandöri (komdiv) ametikoht.


Baieri hertsog.
Baieri hertsog oli Baieri hertsogkonna valitseja tiitel varakeskajast 1255. aastani, mil hertsogkond jagati, ning uuesti alatest hertsogkonna ühendamisest 1503. aastal kuni 1806. aastani.
Peale Baieri kuningriigi likvideerimist kannab Baieri hertsogi tiitlit Baieri kuningliku perekonna pea.


Sandra Oxenryd.
Sandra Oxenryd (artistinimi Sandra'"; sündinud 1. oktoobril 1982) on rootsi laulja.
Rootsis on Sandra kuulsaks saanud sellega, et võitis 2005. aasta tõsielusarja "Fame Factory". Samal aastal ilmus ka tema debüütalbum "All There Is ".
Sandra Oxenryd esindas Eestit Ateenas toimuval 2006. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel lauluga "Through My Window". Laul poolfinaalist edasi ei pääsenud. Laulusõnade autor on Jana Hallas, muusika autoriteks (heliloojateks) Pearu Paulus, Ilmar Laisaar ja Alar Kotkas. Eesti finaalis edestas ta teisele kohale tulnud Eda-Ines Etti poolt lauldud "Iseendale" kõigest kahe punktiga.
Laulu lavaesituses osales lisaks solistile 5 taustvokalisti, kellest kaks olid Eestist - Dagmar Oja ning Jelena Juzvik.
Välislingid.
Oxenryd, Sandra
Sandra Oxenryd
Oxenryd, Sandra


Paddy Roy Bates.
Paddy Roy Bates (1921 – 9. oktoober 2012) oli tunnustamata Sealandi vürstiriigi asutaja ja vürst.
Ta elas koos oma naisega Hispaanias.


Serpuhhov.
Serpuhhov on linn Venemaal Moskva oblastis, Serpuhhovi rajooni keskus. Asub Nara jõe kaldal, 100 km Moskvast lõunas, Moskva-Tula raudtee ääres.
Serpuhhovi esmamainimise aasta on dokumendi dateerimisraskuste tõttu vaieldav; ametlikult loetakse selleks 1339. aastat. Linnaõigused sai Serpuhhov 1781. aastal.
Serpuhhov oli 18.–19. sajandil tekstiilitööstuse keskus.


Kolomna.
Kolomna on linn Venemaal Moskva oblastis, Kolomna rajooni keskus. Asub Oka jõe kaldal, Moskva jõe suudmes, 113 km Moskvast kagus.
Kolomnad mainitakse esmakordselt 1177. aastal Rjazani vürstiriigi piirikindlusena. 1237. aastal hävitasid Kolomna mongolid. 1301. aastal liideti Moskva vürstiriigiga. Linnaõigused sai 1781. aastal.
Linnas on 16. sajandist pärinev kreml, mitu kloostrit ja palju kirikuid.
Peamised tööstusharud on veduriehitus (alates 1869. aastast), relvatööstus (raketikompleksid Iskander jt), ehitusmaterjalide tootmine.


Wülzburg.
Wülzburgi vaade umbes 1648. aastast. Pilt on avaldatud 1656.
Wülzburg on endine benediktlaste klooster ja linnus Baieris.
Tänapäeval on Wülzburg Weißenburgi linnaosa.


Krahv.
Krahv on parunist kõrgem ja hertsogist madalam aadlitiitel.


Skandinaavia.
Skandinaaviaks ehk Skandinaavia maadeks (varasem nimekuju "Skandinaaviamaad") nimetatakse kitsamas, geograafilises tähenduses Rootsit ja Norrat (riike, mille territooriumi põhiosa asub Skandinaavia poolsaarel).
Laiemas, kultuurilises ja ajaloolises tähenduses nimetatakse Skandinaaviaks Rootsit, Taanit ja Norrat või maid, kus kõneldakse põhjagermaani ehk skandinaavia keeli – lisaks nimetatud maadele ka Fääri saari ja Islandit.
Rootsis, Taanis ja Norras peetakse Skandinaaviasse kuuluvaks Rootsit, Taanit ja Norrat.
Inglise- ja saksakeelsetes maades käsitletakse Skandinaaviana enamasti Rootsit, Taanit ja Norrat, kuid vahel ka kõiki ülalnimetatud maid, mõnikord ka Soomet.
Nime päritolu.
Teadaolevalt kasutas nime Skandinaavia ("Scatinavia") esimest korda Plinius Vanem 1. sajandil pKr oma teoses "Looduslugu" ("Naturalis historia"). Plinius kirjutas, et teisel pool Jüütimaad asub väin nimega "Codanus" (Kattegat), mis on täis saari. Suurim neist kandvat nime "Scatinavia". Arvatavasti mõtles Plinius selle all Skånet Skandinaavia poolsaare lõunaosas. Pliniuse "Scatinavia" põhjal on rekonstrueeritud germaani nimekuju *"Skaðin-awjo". Selle nime esimese osa tähendus ei ole selge, "awjo" tähendas arvatavasti saart.
2. sajandil kirjutas kreeka geograaf Ptolemaios ("Geographia") Skandiai'st ("Σκανδίαι") – neljast Läänemeres saarest, mis asusid Jüütimaast ida pool ja millest kolm olid väikesed (arvatavasti Fyn, Lolland ja Sjælland) ning üks suur (Skåne). Suurima saare kohta kasutas Ptolemaios nime "Σκανδία" (Skandia).
Jordanes ("De origine actibusque Getarum") kirjutas 6. sajandil, et goodid pärinesid saarelt nimega "Scandza".
Anglosaksi eeposes Beowulf (8.–11. sajand) kasutatakse Skandinaavia või Skåne kohta nimekujusid "Scedenigge" ja "Schedeland", mis on nimega "Skandinaavia" etümoloogiliselt seotud.
Skandinaavia nimi on etümoloogiliselt seotud kohanimedega Skåne ja Skanør, mõlemad paigad asuvad Skandinaavia poolsaare lõunaosas.


Valitsus.
Valitsus on institutsioon, millele kuulub riigis täidesaatev võim. Valitsust juhib enamasti peaminister või riigipea.
Valitsuskabinetiks nimetatakse isikute ringi, kes kuuluvad valitsusse, sealhulgas nii ministeeriumite ministrid kui ka ministrid, kes ei juhi ühtegi ministeeriumi (nn portfellita ministrid). Samas on teada maailma praktikas juhtumeid, kus minister ei kuulu valitsuskabinetti ja juhtumeid, kus sinna kuulub isik, kes pole minister aga mõne muu valitsusasutuse juht.


Trikoloor.
Trikoloor on kolmevärviline lipp. Tavaliselt nimetatakse trikolooriks lippu, mis koosneb kolmest horisontaalsest või vertikaalsest ühesuurusest või ligikaudu ühesuurusest triibust.


Postmark.
Postmark ehk kirjamark ehk mark on postikulude tasumist tõendav märk postisaadetisel (tavaliselt kirjaümbrikul või postkaardil). Postmark on enamasti postisaadetisele kleebitav väiketrükis, mõnikord on tema kujutis ümbrikule või postkaardile trükitud (sel juhul on tegemist tervikasjaga).
Postmargi korduvkasutuse välistamiseks need kustutatakse templijäljendiga, millel on enamasti kuupäev ja postkontori nimi.
Paljud postmargid on kujundatud miniatuursete kunstiteostena, mis kajastavad konkreetset sündmust, isikut või asja.
Kuigi postmargi põhimõtte väljatöötajaks on peetud mitut inimest, on hästi dokumenteeritud, et esimene postmark Penny Black lasti välja Suurbritannias 1. mail 1840 ja hakkas kehtima 6. mail 1840 osana postisüsteemi reformist, mille juurutas Rowland Hill. Teda nimetataksegi tavaliselt postmargi leiutajaks.
Esimene mark oli must ühepennine. Kaks päeva hiljem tuli müügile teine mark, sinine kahepennine. Mõlemal oli kujutatud noor kuninganna Victoria. Margil oli ka nominaalväärtus, aga riigi nime ei olnud, sest sel ajal polnud põhjust riigi nime margile kirjutada. Sellest ajast ei kirjutata Suurbritannias välja antavatele markidele riigi nime ja ühtlasi on Suurbritannias läbi aegade välja antud vähe marke, mis ei kujuta võimulolevat monarhi.
Markide kasutuselevõtmine suurendas saadetavate kirjade arvu palju kordi. Kui 1839 saadeti Suurbritannias 76 miljonit kirja, siis 1850. aastaks suurenes nende arv 350 miljonini ja kasvas kiiresti edasigi, kuni 20. sajandi lõpul kasutusele võetud uued meetodid, eeskätt internet, vähendasid tunduvalt vajadust niisuguste sidesüsteemide järele, mis vajasid markide kasutamist.


Zelenograd.
Zelenograd on linn Venemaal 37 km Moskvast loodes, mis kuulub Moskva linna haldusalasse. Asub Shodnja jõe ääres.
Asula rajati 1960. aastal elektroonikatööstuse keskusena, linnaõigused sai 1963. aastal.
1960–1963 oli linna nimi Krjukovo. Linnalähedane Krjukovo küla on tänapäeval linnaga liidetud.
Linnas asub Moskva Elektroonilise Tehnika Instituut.


Omakaitse.
Omakaitse (lühend OK) oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Saksa okupatsiooni eel ja ajal 1941–1944.
Omakaitse Suvesõjas 1941. aastal.
Pärast Teise maailmasõja algust 22. juunil 1941, moodustusid 1941. aasta suvel omakaitseüksused end selle ajani nõukogude võimu, repressioonide ning mobilisatsiooni eest varjanud metsavendadest.
Nõukogude vägede taganemise ajal võttis Omakaitse Lõuna-Eestis paljudes kohtades võimu enda kätte. 10. juulil kontrollis Otepää Omakaitse Otepääd ja vabastati Lõuna-Tartumaa. Peale 29. juuli 1941 Tartu paraadi tuli sakslaste korraldus ära anda trofeerelvad, Lõuna-Eesti omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel plaanis luua abipolitsei üksusi.
Maakondades formeeriti igas omavalitsusühikus (linn, alev, vald) abipolitsei salk, kelle suurus ei tohi ületada 1% rahvaarvust. Komplekteerimisel koos töötada kohapealsete politseijuhtidega. Siis lähevad abipolitsei salgad kohalikkude politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine lõpetada 1. augustil kell 18.
2. augustil 1941 avaldati Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda.
15. septembril 1941 nimetas Väegrupp Nord tagala ülemjuhataja Franz von Roques ametisse Eesti Omavalitsuse ning tegi Omavalitsusele ülesandeks teostada ülemjuhataja nimel tsiviilvalitsemist Eesti Vabariigis valitsenud seaduste kohaselt. Omakaitseüksused jäid Eesti territooriumile paigutatud julgestusdiviiside (207. 281. 285.) alluvusse.
Süüdistused sõjakuritegudes, 1941. aastal.
Juba enne 6. juulit alustasid Omakaitse liikmed Lõuna-Eestis (Võrumaa, Valgamaa, Tartumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa) kommunistide, Nõukogude võimuorganite liikmete, nõukogude aktivistide ja Nõukogude võimu ajal 1940–1941 elanikkonna suhtes repressioone korraldanud tegelaste kinnipidamist, neid kohati ka omakohtu korras hukates. Saksa vägede pealetungi jätkudes Põhja-Eestisse allutati Omakaitseüksused Saksa Wehrmachti tagalajulgestusega tegelenud 207. julgestusdiviisile.
Nõukogude ajaloolased on süüdistanud juutide ja mustlaste sihilikus tapmises Läänemaa Omakaitse staabi operatiivosakonna ülemat Aleksander Laaki ja tema adjutanti Ralf Gerretsit.
Osa Omakaitse liikmeid osales tõepoolest juutide tapmises. Ajaloolase Meelis Maripuu järgi: "Pärnus algasid juutide mahalaskmised juba viis päeva pärast sakslaste tulekut 13. juulil 1941. aastal. 10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44. Naised lasti maha Rae metsas 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal sünagoogis. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui tosin inimest. Hukkamisi korraldas Eesti poliitiline politsei."
Juhtimine ja organisatsioon.
22. septembril 1941. aastal nimetas Eesti Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei ja omakaitse juhatajaks Johannes Soodla ja 28. septembrist juhtis J. Soodla nende ametkondade koordineerimiseks loodud Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuse tööd.
1. augustil 1942. aastal muudeti Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi POV E. Omavalitsuse Sisedir. Eesti Politseivalitsuseks eesotsas politseidirektoriga, Omakaitsemalevate ülemad aga allutati piirkondlikele prefektidele.
1. oktoober 1942. aastal allutati Omakaitse territoriaalsed üksused otse Saksa sõjaväe tagalajulgestusüksustele (Saksa 207.,281.,285. julgestusdiviisile) ja omakaitse kasarmeeritud üksused Saksa Korrapolitseile.
1. märtsil 1943. aastal loodi eraldi Eesti Omavalitsuse Sisedir. Omakaitse Peavalitsus.
Omakaitse aastail 1942–1943.
14. jaanuaril 1942. aastal toimus Estonia teatris prefektide ja Omakaitse juhatajate koosolek, kus Saksa Korrapolitsei komandör andis Omakaitsele edaspidiseks tegevuseks juhiseid, mille kohaselt moodustatud uue koosseisu kohaselt olid Omakaitse malevates kasarmeeritud ehk kindlapalgalised üksused ning territoriaal- ehk kindla palgata üksused.
Olenevalt piirkonna Omakaitsel lasuvaist rakendusülesandeist oli kindlaks määratud maakondlikus Omakaitses kasarmeeritud üksuste arv. Kasarmeeritud üksused asusid peamiselt linnades ja tähtsamate valveesemete läheduses, kus oli vajadus alalise meeskonna tegevusvalmis hoidmiseks. Suuremate kasarmeeritud üksustena olid Narva, Tartu ja Petseri Omakaitse üksikpataljonid. Tallinnas oli 12 kasarmeeritud sadakonda, kuna seal territoriaalüksusi alguses ei formeeritud. Teistes maakondades oli vajaduse järgi 1-3 kasarmeeritud kompaniid ja üksikrühmi.
Tallinna ja Harjumaa omakaitsemalevate juhtorganid koosnesid: pataljonikomandörist ja kolmest jaoskonnast koosnevast staabist (operatiivjaoskond ehk juhtimine ja väljaõpe; haldus- ja majandusjaoskond), Harju malevas oli ka staabiülem. 11 maakonna omakaitsejuhtorganid olid minimaalsed: pataljoniülem, jaoskonnaülem, adjutant ja majandusülem, relvameister, laekur jne.
Balti saarte komandandi, kindralmajor Walter Mylo korraldusel formeeriti 8. jaanuaril 1942 Saksa Korrapolitsei alluvuses Saaremaa Kaitsepataljon ("Oeselschen Schutzmannschaften"). Pataljoni komandöriks sai kapten Eduard Anari ja pataljoni tugevuseks 4 kompaniid: „1."W" Kompanie in Orissaare“ leitnant Herman Koppel,; „2."W" Kompanie in Leisi“ korvetikapten Alfred Pupp; „3."W" Kompanie in Arensburg“ leitnant Valentin Härm ja „4. "O" Kompanie in Arensburg“ leitnant Erik Meisner.
Omakaitse aastail 1943–1944.
23. juulil 1942. oli Omakaitses 43 347 inimest, kellest 38 890 olid maakondlikes üksustes ja 4457 kasarmuolukorras. Mais-juunis 1943 oli Omakaitses ligi 38000 inimest (282 kompaniid).
Eesti kaitselahingud 1944. aastal.
1944. aastast allus Omakaitse kindralinspektor Johannes Soodlale. Maakondades allusid Omakaitseüksused kohalikule politseiprefektile ning omakaitseülem oli ka prefekti asetäitja. Juunist septembrini 1944. aastal moodustati 9-10 Omakaitse Lahingpataljoni, mis koondati 4 Omakaitse Lahingrügementi. Pataljoni suuruseks määrati 1000 meest. Omakaitse rügemendid ja pataljonid võitlesid pealetungiva Punaarmee vastu.
Iseseisva üksusena võttis kaitselahingutest osa Tartumaa Omakaitse V Lahingpataljon, ülem major Kitsapea. Pataljon asetses kaitseliinil Peipsi kaldal, Koosast Varnjani.


Regent.
Regent on riigipea monarhistlikus riigis.
Kitsamas tähenduses on regent isik, kes täidab monarhi ülesandeid tegeliku riigipea alaealisuse, haiguse või eemalviibimise korral.


Auto.
Auto on lühend sõnast "automobiil", mis tuleneb kreekakeelsetest sõnadest "autos" - ise ja "mobilis" - liikuv. Auto on vähemalt kolmerattaline ja kaheteljeline mootorsõiduk reisijate või veoste vedamiseks rööpmeta teedel või maastikul. Autod jagatakse liiklusseaduse järgi kolme põhikategooriasse: B, C ja D. Kaasajal tootmises olevatel autodel on põhiliseks jõuallikaks sisepõlemismootor, vähestel autodel ka elektrimootor või ökonoomsuse huvides sisepõlemismootori ja elektrimootori kombinatsioon (hübriidauto).
Auto ehitus.
Auto konstruktsioonilisteks põhiosadeks on mootor, raam või kandevkere ja veermik. Mootor toetub raamile (kandevkerele) ja käitab läbi jõuülekande veermikku. Raamile (kandevkerele) toetudes on ehitatud ka auto kabiin, kere, kaubaruum ja lisaseadmed. Auto kabiin on suletud või pealt avatud ruum, kus asuvad auto juhtseadmed, autojuhi töökoht ja sõltuvalt auto otstarbest ka reisijatele mõeldud istmed.
Ajalugu ja areng.
"Benz Patent Motorwagon", ehitatud 1885. Siit sai alguse kaasaegse auto kontseptsioon.
Kõrvalisest abist sõltumatuid, iseliikuvaid masinaid on üritatud luua juba ammu. Andekas ja mitmekülgne Leonardo da Vinci lõi sarnase liikuri joonised juba 1490. aastal. Kuid esialgu jäi lahendamata jõuallika probleem.
Esimese töötava aurumasina ehitas prantslane Denis Papin 1690. aastal. 1881. aasta novembris demonstreeris Prantsuse investor Gustave Trouvé Pariisis rahvusvahelisel näitusel töötavat kolmerattalist elektrimootoriga masinat, mida nimetas automobiiliks.
Kaasaegse auto aluseks sai aga töökindla ja suhteliselt kompaktse kahetaktilise sisepõlemismootori loomine Carl Benzi poolt 1879. aastal ja nende tootmise alustamine 1883. aastal.
1885. aastal sai aga Karl Benz valmis oma esimese auto. Kuigi see oli kolmerattaline, sai see aluseks kaasaegse auto kontseptsioonile.
Eesti autoajalugu.
Esimeseks autoks Eestis oli 1895. a. Paide kreisiametnikule kuulunud auto (jõuvanker).
Tallinna esimeseks autoomanikuks oli kapten Fjodorov, kes ostis 1902. aastal Peterburist Clement-Panhard marki auto.
Tallinnas oli 1908 aastal 6, 1913. aasta suvel 74 ja 1914. aasta juulis 162 autot. I maailmasõja algusega 1. augustil 1914 rekvireeriti neist 67. 1914. aastal oli näiteks Rakveres 20, Haapsalus 8, Tallinna maakonnas 7 ja Paides 4 autot.
Sõiduautod.
Sõiduautodeks loetakse tavaliselt reisijate vedamiseks mõeldud väiksemaid, 2–9-kohalisi autosid.
Veoautod.
Veoautod on väga erinevad veoste vedamiseks mõeldud autod.
Eriotstarbelised autod.
Siia kuuluvateks võib lugeda sõjaväeautod, politseiautod, päästeautod, kraanad, maastikuautod jne.
Klassifitseerimine mootoritüübi ja kütuse järgi.
Mootoritüübi ja kütusetüübi järgi võib ka autosid jagada väga mitmeti. Praegusel ajal toodetakse kõige enam sisepõlemismootoriga autosid (bensiiniautod, diiselautod, piiritusautod), kuid on levinud ka elektriautod. Viimasel ajal on hakatud tootma sisepõlemismootori ja elektrimootori kombinatsiooniga hübriidautosid.


Jana Hallas.
Jana Hallas (sündis 20. detsembril 1969) on stilist ja laulutekstide autor.
Jana Hallas on kirjutanud Eurovisiooni lauluvõistluse võistluslaulud "Once in a Lifetime" (esitaja Eda-Ines Etti), "Runaway" (esitaja Sahlene) ja "Through My Window" (esitaja Sandra Oxenryd). Samuti on ta kirjutanud laule ansamblitele 2 Quick Start, Best B4 ja Vice Presidents.
Jana Hallase poolt on kujundatud ka Eesti eurolauljate imago ja riided.
Jana Hallase abikaasa on muusikaprodutsent Alar Kotkas.
Hallas, Jana
Hallas, Jana


Anna Sahlene.
Anna Sahlene, aastani 2005 kasutas artistinimena Sahlene, kodanikunimega Anna Cecilia Sahlin (sündis 11. mail 1976 Söderhamnis) on rootsi laulja.
Sahlene esindas Eestit 2002. aastal Tallinnas Saku Suurhallis toimunud Eurovisiooni lauluvõistlusel. Ta esitas Jana Hallase, Ilmar Laisaare, Pearu Pauluse ja Alar Kotkase poolt loodud laulu "Runaway" ning saavutas 3. koha.
Anna Sahlin on Eurovisioonil osalenud ka enne Eesti esindamist: 1999. aastal oli ta taustakoori liige Rootsit esindanud laulule "Take Me To Your Heaven" (mis võistluse võitis) ning samad muusikud laulsid aasta hiljem Stockholmis taustvokaali Maltat esindanud Claudette Pace`ile (lugu "Desire" sai 8. koha).
Hiljem on lauljanna korduvad proovinud pääseda Eurovisioonile Rootsit esindama (2003, 2005, 2009), ent pole pääsenud rahvuslikust finaalist kaugemale.
Lapsena on Anna Sahlen mänginud Astrid Lindgreni raamatu põhjal valminud filmis "Bullerby lapsed". Tal on olnud roll muusikalis "Jesus Christ Superstar" (Maria Magdalena).
Välislingid.
Sahlene, Anna
Sahlene, Anna
Sahlene, Anna


Talaos.
Talaos oli vanakreeka mütoloogias Argose kuningas. Tema naist on nimetatud mitmeti, kõige sagedamini Lysimacheks. Nende päritolu on teadmata. Väidetavalt oli neil kuus poega: Adrastos, Aristomachos, Hippomedon, Mekostos, Parthenopaios ja Pronax, ning kolm tütart: Astynome, Eriphyle ja Metidike.
Talaos oli üks argonautidest, ent ei paistnud sel retkel silma.
Pärast tema surma päris Argose trooni Adrastos.


Wilma Mankiller.
Wilma Pearl Mankiller (18. november 1945 Tahlequah, Oklahoma – 6. aprill 2010) oli indiaani aktivist. Ta oli esimene tšerokii naispealik (1985–1995).
Ta osales Alcatrazi saare hõivamises 1969. aastal ja paljudes teistes indiaanlaste aktsioonides.


Yareni ringkond.
Yaren (varem "Jarren", tuntud ka nimede "Makwa" ja "Moqua" all) on üks Nauru neljateistkümnest ringkonnast. Seal asuvad riigi olulisemad valitsusasutused. Mõnikord on Yareni nimetatud ka Nauru pealinnaks, kuid see pole korrektne, sest Naurul ei ole linnu ja ametlik pealinn puudub.
Yaren asub Nauru saare lõunaosas ja piirneb Boe, Buada ning Menengi ringkonnaga. Yarenis asuvad riigi parlament, valitsushooned, politseijaoskond ja Nauru rahvusvaheline lennujaam.
Rahvaloenduste andmetel elas Yareni ringkonnas 1977. aastal 413 inimest, 1983. aastal 553 inimest ja 1992. aastal 672 inimest. Hilisemate aastate kohta on andmed vastuolulised, aastatel 2004–2006 on eri allikad andnud rahvaarvu suuruseks 700 kuni 13 000 inimest. Väiksemad arvud osutavad tõenäoliselt ametliku ringkonna elanike arvule, suuremate puhul on ilmselt nimetatud Yareni linnaks kogu rannikuäärset asustust.
Ringkonna elanikud kõnelevad emakeelena nauru keele Yareni murret, osatakse ka teist riigikeelt – inglise keelt.


Yaoundé.
Yaoundé on Kameruni pealinn, suuruselt teine linn riigis. Lisaks on Yaoundé Kameruni Keskpiirkonna ja Mfoundi departemangu keskus.
Geograafia.
Yaoundé asub Kameruni lääneosas künklikul platool, umbes 300 km kaugusel Guinea lahe rannikust. Linn paikneb 730–750 meetri kõrgusel merepinnast.
Keskmine õhutemperatuur linnas on 23,3° C. Aastane sademete hulk on 1617 mm, mis jaguneb valdavalt kahe vihmaperioodi vahel: september–oktoober ja aprill–mai.
Rahvastik.
Peamise osa Yaoundé elanikkonnast moodustavad mitmete bantu suguharude esindajad; enim on evondo suguharu liikmeid. Lisaks on linnas märkimisväärselt kirdisid, riigi põhjaosast ümberasunud sudaani suguharusid. Eurooplased on koloniaalperioodist alates esindatud prantsuse kogukonna näol.
2005. aasta alguses elas linnas 1 299 446 inimest. Elanike arv on viimase 40 aasta jooksul enam kui kümnekordistunud: 1962 oli Yaoundé elanike arv umbes 92 600, 1967. aastal 110 000, 1983. aastal 315 000, 1987. aastal 649 000, 1992. aastal 800 000, 1995. aastal 1 119 000 ja 2001. aastal 1 248 200.
Paljud allikad (kaasa arvatud ingliskeelne Vikipeedia) on nimetanud aga 2004. aasta rahvaarvuna 1 430 000. Tõenäoliselt on selle arvu puhul sisse arvestatud ka eeslinnade rahvastik.
Ajalugu.
Yaoundé asutati aastal 1889 Jaunde nime all Saksa ohvitseri ja maadeuurija Richard Kundi poolt teadusliku uurimisjaama ja elevandiluukaupmeeste laagrina evondo suguharu maadele. 1895 kujundati Jaunde ümber sõjaväepostiks ja 1903 sai sellest tsiviilasula. 1905 tõsteti asula Saksa koloniaalvõimude poolt ringkonnakeskuse staatusesse. Saksa koloniaalaja lõpuni jäi Jaunde siiski ka oluliseks tugipunktiks Saksa sõjaväele.
Esimeses maailmasõjas vallutasid Jaunde Belgia väed. Kui Suurbritannia ja Prantsusmaa 1919 Kameruni alad omavahel jagasid, läks asula prantslaste valdusesse. Sellest ajast alates kannab koht Yaoundé nime. 1922 sai Yaoundést Prantsuse Kameruni halduskeskus ja 1946 ka Prantsusmaa haldusesse antud ÜRO hooldusterritooriumi administratiivne keskus.
Kui Kamerun 1960 ennast iseseisvaks kuulutas, sai Yaoundést sõltumatu Kameruni riigi pealinn. Sellest ajast alates asuvad linnas presidendi ja valitsuse residentsid, samuti koguneb seal Kameruni parlament.
Majandus.
Yaoundé on Kameruni üks peamisi kaubandus- ja rahanduskeskusi. Linnas asub riigi keskpank, arvukalt erapankasid ja kindlustusseltse.
Linnas asuvad tubaka-, piima-, savi-, klaasi- ja puidutööstuse ettevõtted, kuid tööstussektor on arenenud nõrgemalt kui Doualas ja Edeas. Yaoundé ümbruses kaevandatakse kulda ja titaani. Linn on kohvi-, kakao-, suhkruroo- ja kummitootmise piirkondlik keskus.
Yaoundés asub üks riigi kahest rahvusvahelisest lennujaamast. Linna läbib Douala sadamat Tšaadiga ühendav raudteeliin. Doualaga on loodud ka regulaarne bussiühendus.
Haridus ja kultuur.
1961 alustas linnas tegevust Goethe Instituut ja aastast 1962 asub seal Yaoundé Ülikool. Muudest õppeasutustest väärib mainimist Kesk-Aafrika Katoliku Ülikool.
Endises benediktiinide kloostris asub Kameruni Kunstimuuseum ja endises presidendipalees Kameruni Rahvusmuuseum. Mvog-Betsi linnaosas on võimalik külastada väikest loomaaeda.


Seitsme sõjakäik Teeba vastu.
Seitsme sõjakäik Teeba vastu oli vanakreeka mütoloogias sõda, milles Oidipuse vanem poeg Polyneikes püüdis jalule seada oma õigust Teeba troonile, mille oli anastanud tema noorem vend Eteokles. Samuti nimetatakse Seitsmeks Teeba vastu seitset kangelast, kes sõjakäiguks ühinesid. See oli üks antiikmütoloogia tuntuimaid legende.
Sõja põhjused.
Teeba kuningas oli pime Oidipus. Pimedana ei saanud ta riiki korralikult valitseda ja seda ta ei tahtnudki. Tema eest valitses tema onu ja naisevend Kreon, sest Oidipuse pojad olid veel alaealised.
Mõne aasta pärast otsustasid teebalased Oidipuse pagendada. Oidipus oli sellega nõus. Tema pojad olid selleks ajaks täisealised ega vajanud regenti. Oidipuse soovil pidid nad hakkama kahekesi kordamööda riiki valitsema, ühel aastal üks, teisel teine.
Alustas noorem vend Eteokles, ent pärast aasta möödumist keeldus ta vennale trooni loovutamast. Vanem vend Polyneikes rändas oma äia, Argose kuninga Adrastose juurde, ja palus abi. Adrastos moodustas sõjaväe ja marssis Teeba peale.
Argoslaste selgeltnägija Amphiaraos ei tahtnud sõtta minna, sest nägi ette, et see lõpeb edutult. Tal tekkis Adrastosega tüli. Varem analoogilises olukorras oli Adrastose õde ja Amphiaraose naine Eriphyle nad lepitanud ja nad olid vandunud, et edaspidi, kui neil jälle lahkarvamusi tekib, otsustab Eriphyle, kummale õigus jääb. Polyneikes ostis Eriphyle poolehoiu oma esiema Harmonia kaelakeega ning naine saatis oma mehe ja venna sõtta.
Sõjas osalejad.
Lähtudes sellest, et Polyneikes ja Tydeus olid sünnilt välismaalased, ei ole mõned autorid neid seitsme sõjapealiku hulka arvanud ja nimetavad nendena Eteoklest (keda ei tohi ära segada Teeba kuningaga) ja Adrastose venda Mekistost. Polyneikes ja Tydeus olevat sõjas osalenud vähem tähtsal positsioonil. Tõenäolisemalt oli olukord vastupidine. Ka Eteokles ja Mekistos said surma.
Sõja käik.
Ennustustarga Teiresiase sõnul võis Teebat päästa ainult see, kui sõjas langeb Kreoni noorem poeg Menoikeus. Kreon oli selle vastu. Esialgu ei pidanud Menoikeus üldse sõdima, sest oli veel liiga noor. Kreon keelitas Menoikeust linnast põgenema ja lubas riigikassast talle raha tuua. Niisugune teguviis oli Menoikeusele vastuvõetamatu; ta tormas lahingusse ja kuna oli relvade käsitsemises kogenematu, sai kohe surma.
Esimeste langejate seas oli ka Megareos.
Surnud Eteokles ja Polyneikes kantakse ära.
Nähes, et sõda venib pikale, otsustati, et sõja saatuse määrab Eteoklese ja Polyneikese kahevõitlus. Vennad said selles mõlemad surma. Juba surmavalt haavatuna palus Polyneikes vennalt andeks ja soovis leppida, ent Eteokles ei suutnud enam seda palvet vastu võtta.
Sõda jätkus. Melanippos haavas surmavalt Tydeust, kuid Amphiaraos omakorda tappis Melanippose. Periklymenos tappis Parthenopaiose. Kapaneus ronis linnamüürile ja hüüdis, et isegi Zeus ei suuda takistada tal linna tungimast; seepeale lõi Zeus Kapaneuse välguga maha. Üks viimaseid langenuid oli Hippomedon.
Sõjaõnn kaldus Teeba poolele. Argose vägi hävitati. Adrastos pääses ainult seetõttu, et tal oli maailma kiireim hobune Areion; keegi ei jõudnud talle järele.
Kreon laskis langenud teebalased suurte auavaldustega matta, ent surnud argoslasi, kaasa arvatud Polyneikest keelas surma ähvardusel matmast. Oidipuse tütar Antigone mattis oma venna ja Kreon mõistis ta selle eest surma, ehkki Antigone oli tema enese poja Haimoniga kihlatud. Kokkupõrkes isaga sai ka Haimon surma.
Adrastos põgenes Ateenasse ja palus Theseuselt abi. Theseus käskis Kreonil surnud matta, ähvardades teda sõjaga. Kreon keeldus. Siis marssis Theseus Atika vägedega Teeba alla. Teeba ei suutnud teist sellist sõda enam üle elada ja alistus lahinguta. Theseus laskis surnud kombekohaselt matta ja läks sõjaväega koju tagasi.
Sõja tagajärjed.
Eteoklese järel sai Teeba kuningaks Kreon. Ent temagi pojad olid surnud. Oidipuse surmaga lõppes Teeba kuningasoo pealiin ja Kreoni surmaga kõrvalliin.
Vastavalt Amphiaraose soovile tappis tema poeg Alkmaion oma ema Eriphyle selle eest, et too oli oma mehe surma saatnud. Ema needis oma poja ära.
10 aastat hiljem korraldasid Argose mehed, kelle isad olid langenud sõjas Seitse Teeba vastu, niinimetatud epigoonide sõjaretke. Selles Teeba vallutati ja rüüstati, linnamüür lammutati.
Kirjandus.
Seitsme sõjakäiku Teeba vastu käsitlevad Aischylose tragöödia "Seitse Teeba vastu", Euripidese "Foiniiklannad" ja "Palujannad" ning Sophoklese "Oidipus Kolonoses" ja "Antigone". Seda puudutab ka Apollodorose "Raamatukogu".


Tura.
Tura on alev Venemaal Krasnojarski krais, Evengi rajooni keskus.
1. jaanuarini 2007 oli Evengi autonoomse ringkonna keskus.


Karen Blixen.
Karen Blixen-Finecke (17. aprill 1885 – 7. september1962) oli taani kirjanik. Tuntud ka pseudonüümide all Isak Dinesen, Pierre Andrezèl jt. Tema nimekamad teosed on "Aafrika äärel" ja "Varjud rohul" – teosed, mis lõid eurooplastele realistliku pildi Aafrika olustikust ja kultuurist.
Biograafia.
Karen Dinesen sündis pere mõisas Rungstedlunis, 30 km kaugusel Kopenhaagenist. Tema isa William Dienesen oli sõjaväelane, maaomanik, sportlane, Taani parlamendi liige ja kirjanik ("Letters from the Hunt"). Tema ema Ingeborg Westenholz Dinesen oli rikka laevaomaniku tütar, esimene naine, kes valiti Rungstedi vallavolikokku.
Tema isa sooritas enesetapu siis, kui Karen oli 10-aastane, põhjuseks oli poliitiline ebaedu, depressioon ja oletatavalt ka süüfilise diagnoos. Ema jäi koos tädi ja vanaemaga kasvatama nelja last – kolme tütart ja ühte poega. Tütreid õpetas koduõpetaja, kes koos naissugulastega andis neile ebasüstemaatilise kuid väga hekultuurilise ja keelelise hariduse.
Karen, vanuselt teine laps, oli olnud isa lemmik. Kuigi Karen vaevu tundis oma isa, samastas ta end pigem tema kui oma naissugulastega. Kodus valitsev viktoriaanlik õhkkond, mis soosis kokuhoidlikkust, tagasihoidlikkust ja moraalselt laitmatut käitumist, ei sobinud Kareni meelelaadiga. Hiljem on ta ise väitnud, et üheks Aafrikasse minemise põhjuseks olid erimeelsused oma tädiga.
Kõik kolm tütart olid varajasest noorusest peale andekad. Õed Ea ja Elle muusika vallas, Karen kunstis ja kirjanduses. Kirjutamisega alustas ta kaheksa-aastaselt. Nooruses käis Karen Kopenhaagenis preili Sode kunstikoolis ja hiljem ka Taani kunstiakadeemias. Ta oli kunstist väga huvitatud ja pidas kunstiharidust oma kirjatöödes suureks mõjutajaks. Rikkalik kirjeldus on tema loomingule tunnuslik.
Kirjandusliku debüüdi tegi Blixen 1907. aastal Taani kirjandusajakirjas" Tilskueren", kirjutisega "Erakud" ja ajakirjas "Gads danske magasin" "Künnimees". Aastal 1909 ilmub "Tilskuerenis" veel "De Catsi perekond". Kõik kolm juttu avaldati pesudonüümi Osceola all. Kõik need on kummituslood, kus peategelasteks on naised. Kuna avaldatud tööd ei äratanud erilist tähelepanu, kaotas Blixen huvi kirjutamise vastu.
Aafrikas.
24-aastaselt armus Karen parun Hans von Blixen-Fineckesse, kes oli tema isa rootlasest nõbu poeg. Karen kihlus aga hoopis tema kaksikvenna Broriga (1886-1946), kellega nad 1914. aastal Keeniasse kolisid ja abiellusid. Seal hakkasid nad Ngongi mägede jalamil kohvifarmi pidama. Kuigi Bror ei teadnud midagi põllumajandusest või raamatupidamisest, hakkas ta farmi juhtima.
Aasta peale abiellumist sai Karen teada, et ta on nakatunud süüfilisesse. Elavhõbedatabletid, mida ravimiseks ----kasutati, ei mõjunud ning ta pidi ette võtma raske teekonna läbi sõjas purustatud Euroopa, et minna end Taani ravima. Taanis oleku ajal kirjutas ta luuletuse "Ex-Africa", mis iseloomustas maad, kust ta nii järsku lahkuma pidi.
1916. aastal osteti suurem farm Nairobi lähedale. Bror võtab juhtimise enda peale, kuid varsti selgub, et ta on selle ameti jaoks liialt ebausaldusväärne. Õige varsti palub Bror Karenilt lauhutust, kuid see toimub vastu Kareni tahtmist alles 1925. aastal. Bror tagandatakse endiselt ametikohalt ja farmi juhtimise võtab üle Karen.
1918. aastal tutvus Karen inglasest jahimehe Denys Finch-Hattoniga. Alates 1925. aastast hakkas Finch-Hatton Nairobis viibimise ajal peatuma Kareni juures. Oletatakse, et nad olid armastajad, kuid selle kohta puuduvad otsesed tõendid.
1925. aastal Taanis viibides üritas ta luua kirjanuduslikke kontakte kuid tulutult. Siiski avaldati "Tilskuerenis" luuletus "Ex Africa" ja marionettnäidend "Tõe Kättemaks".
1930. aastal läks kohvifarm majandusdepressiooni mõjul pankrotti. 1931. aastal hukkus Denys Finch-Hatton lennuõnnetuses ning Karen naasis Aafrikast kodumaale.
Kirjanikukarjäär kodumaal.
46-aastaselt, peale 17-aastast eemalviibimist, kolis Blixen tagasi koju Rungstedlundi. Oma ema Ingebrog Dineseni toetusel üritas ta alustada täiesti uut elu – teha kirjanikukarjääri. Suure tahtejõu tulemusena õnnestus tal lõpetada oma juttudekogumik "Seitse fantastilist juttu", mis avaldati Isak Dineseni nime all 1934. aastal USAs. Seejärel avaldati need ka Inglismaal ning aasta hiljem Blixeni enda tõlkes ka Taanis.
Blixen oli aristokraatliku eluvaatega kirjanik, kes kasutas oma loomingus üleloomulikke elemente, esteetikat, õrna erootlist alatooni. Inspiratsiooni ammutas ta Piiblist, Homerose eepostest, Islandi saagadest ja Hans Christian Anderseni muinasjuttudest.
Blixen rõhutas alati, et ta on jutuvestja selle sõna traditsioonilises tähenduses. Ta nägi end kui meisterlikku jutustajat, kes suudab panna lugeja oma fantaasiamaailma sisse elama. Jutuvestmine ise on tema loomingus sageli oluline.
Mitmetes juttudes hakkab üks tegelane teisele midagi jutustama.
Blixeni jutub kalduvad üldiselt müütiliste teemade suunas. Sündmustik leiab aset "eksootilises minevikus" – tavaliselt 18. sajandi Lääne-Indias, Pärsias, Aasias. Sarnaselt müütidele on tegelased Blixeni lugudes pigem stiliseeritud tüübid kui realistlikud inimesed.
Blixeni loomingule on antud mitmesuguseid hinnaguid. Mõnede jaoks on ta valge rassist, teiste jaoks suurepärane jutuvestja. Blixenit on iseloomustatud ka kui "naiselikkust jumaldavat feministi", sest ta rõhutab kahe soo erinevust ja naiselikkuse erilist jõudu.
Blixeni kaasaegsed kirjanikud, nende seas Truman Capote ja Ernest Hemingway austasid tema loomingut väga. Karen Blixen kandideeris kaks korda Nobeli preemiale kuid 1954. aastal anti see E. Hemingwayle ja 1957. aastal Albert Camus’le.
Blixen on taani kirjanduses üks kuulsamaid nimesid, ometi leiavad mõned taani kirjandusteadlased, vahel veel nüüdki, et ta on taani kirjanduse jaoks liiga suur ja liiga veider.
Blixeni elust ja loomingust on valminud mitu filmi: Orson Wellesi "Surematu lugu" (1968), Sidney Pollaci "Minu Aafrika" ("Out of Africa") (1985), Gabriel Axeli "Babette'i pidusöök" ("Babettes gæstebud") (1987) jt.
Eesti keeles on Blixenilt võimalik lugeda teoseid "Aafrika äärel", "Varjud rohul", "Taani novelli" sarjas ilmunud "Heloise'i" ja "Babette'i pidusööki", mis sisaldab kahte lugu kogumikust "Saatuse anekdoodid".
1946. aastal tehti Blixenile selgroo-operatsioon ja 1955. aastal maohaavandite operatsioon – eemaldati kolmandik tema maost. Selle tagajärel oli ta võimetu kirjutama, kuid esines raadios. Aastal 1959 võttis Blixen ette reisi USA-sse, kus ta kohtus Marilyn Monroe, Arthur Miller, Carson McCullers jt. Ta oli Riikliku Kunstide Instituudi aukülaline, kus ta kõneles teemal "Minu elu motod" (e. k. LR 1993 37/39).
Blixen suri 7.septembril 1962. aastal 77-aastasena Rungstedlundis. Ta on maetud Rungstedlundi Ewaldi mäe tippu.
Nairobi linnaosa, kus Blixen elas ja farmi pidas, on nimetatud tema auks Kareniks. Maja, kus ta elas, on muudetud majamuuseumiks. Samuti on Blixeni majamuuseum ka Rungstedlundis.
Looming.
Tema teosed "Seitse fantastilist juttu" ja "Aafrika äärel" lõid läbi eeskätt Ameerikas. Kodumaal saavutas ta populaarsuse veidi hiljem.
Kogumikus avaldatud lood sisaldavad maagilisi ja üleloomulikke elemente. Blixen oli vaimustatud Mary Shelley "Frankensteinist", aga oma lugudes ei tahtud ta luua mitte hirmutunnet vaid tugevat muljet. Asetades lugude tegevustiku sada aastat minevikku, lootis ta, et realismi vältimine muudab jutud müütilisteks. Lood on omavahel peenelt ühendatud, meenutades struktuuri poolest veidi "Tuhandet ja ühte ööd". Kogumiku parimaks looks peetakse "Üleujutust Norderneys". Loo tegelased on surmale määratud, kuid nad ei kaota oma huumorimeelt.
Selle kogumikuga sai tema kirjanikukarjäär hoo sisse. Järgnevalt avaldatakse "Aafrika äärel" (1937) ja "Talvejutud"(1942)
"Aafrika äärel" on mälestusteraamat, milles autor kirjeldab oma elu Aafrikas. Blixen jutustab pärismaalastest, oma külalistest ja farmis asetleidnud sündmustest kuid mitte kronoloogilises järjekorras. Teos meenutab pigem omavahel seotud juttude kogu kui romaani. Raamatule on antud üsna erinevaid hinnanguid. Mõned on pidanud teda meisterlikuks jutuvestjaks, teised rassistiks, kuna ta on võrrelnud pärismaalasi loomadega. Nii arvab näiteks keenia kirjanik Ngugi wa Thiong'o. Teised kriitikud leiavad aga samades lõikudes ülla – ehk veidi konstrueeritud kirjelduse Aafrikast ja tema inimestest. Blixeni narratiiv on kunstlik, autori poolt loodud maailm, kus palju tähelepanu on pööratud küllaltki tüüpiliste tegelaskujude kirjeldamisele. "Aafrika äärel" on järjekordne ilustustega lugu, mida Blixenile meeldis jutustada. Seega tuleb meeles pidada, et ükskõik kui realistlikuna ka jutustatav ei mõju, on ikkagi tegemist autori rekonstruktsiooniga.
Blixen arvas, et Aafrika on, kus inimesed eksisteerivad ehedamal kujul kui Euroopas. Euroopas on aset leidnud moderniseerumine, tekkinud on tööstus ja suured linnad. Seetõttu on eurooplased loodusest võõrdunud ja unustanud teatud tõed, mida aafriklased hästi mäletavad. Aafrika on Blixeni jaoks paradiis.
Samuti usub Blixen, et teatud inimesed on aristokraadid kuna nad on vaistlikult väärikad ja oskavad käituda üllalt. Aristokraatlikust ei omista Blixen mitte ainult eurooplastele vaid ka mitmetele aafriklastele.
1960. aastal ilmunud "Varjud rohul", on järg "Aafrika äärele". Tegevustik ja tegelased on jäänud samadeks. Erinevuseks on see, et nüüd pole Aafrikast lahkumisest möödas mitte viis vaid peaaegu kolmkümmend aastat. Blixen räägb rohkem oma teenijaskonnast ja sellest, mil viisil on ta jäänud Aafrikaga peale sealt lahkumist seotuks.
Kogumikku “Talvemuinasjutud” (1942) peetakse kõige viimistletumaks. Pealkiri on tuletatud William Shakespeare'i näidendist "Talvemuinasjutt". Samas on lugudes palju vihjeid ka muinasjuttudele, Piiblile ja kirjanduslikule traditsioonile. Estetismi ja kadunud aadli sädeleva pealispinna all lahkab Karen Blixen inimese otsustamisprotsesse. Jutustused tabavad inimest punktis, kus ta peab tegema valiku, mis määrab tema elu.
"Ingelikkud kättemaksjad" (1947), avaldatud Pierre Andrézeli nime all, on kirjutatud Teise maailmasõja ajal, mil Taani oli natside poolt okupeeritud. See on Blixeni ainuke täispikk novell. Noorte kangelannade läbielatud õudusi tõlgendatakse natsismi allegooriana.
"Saatuse anekdoodid" (1958) sisaldas viit lugu, millest kaks on ilmunud ka eesti keeles: "Babette'i pidusöök" (e.k. 1996) ja "Surematu lugu". Neist tuntum on "Babette'i pidusöök". Teose tegevus toimub Norra puritaanlikus kalurikülas, kus vanatüdrukutest õdede Martine ja Philippa juurde saabub ootamatult prantsuse naine nimega Babette, kes oli sunnitud põgenema oma kodumaalt. Babette lubas õdesid peavarju eest truult teenida ja seda ta kaksteist aastat tegigi. Kui Babette võidab loteriiga, kulutab ta võidu suurejoonelise lõunasöögi valmistamisele. Lõunalauas selgub, et Prantsusmaal oli Babette olnud suur kokk. Ta pidas end suureks kunstnikuks ja säärase vapustava lõunasöögi valmistamine oli tema jaoks oma võimete näitamine – tema õnn. Paraku oli see viimane kord, kui ta seda teha sai, sest enam ei olnud kedagi, kes tema kokakunsti oleks imetlenud. Seda lugu peetakse Blixeni vastuseks oma kriitikutele.
"Surematu lugu" räägib vanast rikkast teekaupmehest Mr. Clayst. Ühel õhtul kuuleb Mr. Clay loo madrusest, kellele üks vanahärra lubas maksta viis gini, kui too veedaks öö tema naisega. Vanahärra soovis pärijat, kuna tal endal polnud see õnnestunud. Mr. Clay noor abiline Elishama ütles, et see lugu on väljamõeldis, mida madrused ikka omavahel räägivad, kuid mida pole tegelikult kunagi juhtunud. Fakte armastavat Mr. Clayd selline avastus ärritas ning ta otsustas selle loo tegelikkuseks muuta. Selle loo tarvis leitakse nii noor naine Virgine kui ka noor madrus. Mr Clay loodab nüüd, et madrus hakkab temaga juhtunut edasi rääkima, kuid madrus ütleb hoopiski, et sellest ei räägi ta kunagi mitte kellelegi.


Hangzhou.
Hangzhou on linn Hiinas, Zhejiangi provintsi ja Hangzhou Shi keskus. Asub Qiantangi jõe suudmes, Hangzhou lahe kaldal.
Hangzhou on üks hiina tsivilisatsiooni hälle. Seal tekkis 4700 aastat tagasi Liangzu kultuur.


Železnodorožnõi.
Železnodorožnõi on linn Venemaal Moskva oblastis. Asub 21 km Moskvast idas.
Linn tekkis mitmete Moskva-Kaasani raudtee ääres asuvate asulate ühinemise teel. 1939. aastal nimetati Obiralovka alev Železnodorožnõi töölisaleviks. Linnaõigused sai 1952. aastal.


Novi Sad.
Novi Sad (ladina "Neoplanta") on Belgradi järel suuruselt teine linn Serbias, Vojvodina autonoomse provintsi pealinn ja Lõuna-Bačka ringkonna keskus. Septembris 2011 elas Novi Sadi linnas 263 460 inimest ning kogu omavalitsuses kokku 381 564.
Novi Sad asub Doonau jõe ja Doonau-Tisa-Doonau kanali kaldal, Pannoonia madalikul. Linna ääristab Fruška Gora mäe põhjanõlv.
Linna nimi.
Linna nimi Novi Sad tähendab serbia keeles „uut asumaad”. Ladinakeelne nimi "Neoplanta" tuleneb aga linnaõiguste andmisest.
Kohalikus halduses kasutatakse linna ametlikku nime nii serbia ("Нови Сад", "Novi Sad"), ungari ("Újvidék"), slovaki ("Nový Sad") kui ka ruteenia ("Нови Сад") keeles. Ajalooliselt on kasutusel olnud ka saksakeelne nimetus "Neusatz".
Nimetust "Grad Novi Sad" kasutatakse linna kui administratiivüksuse tähenduses. "Novi Sad" üksinda kasutatuna võib tähendada kogu Novi Sadi administratiivüksuse linnalise asustusega osa, hõlmates nii linna ennast kui ka Sremska Kamenica ja Petrovaradini linnu, või ainult Doonau vaskakul kaldal asuvat ajaloolist linnakeskust ehk „päris Novi Sadi”.
Geograafia.
Novi Sadi asub Doonau jõe looke kohal. Linna keskust piirab põhjast Doonau-Tisa-Doonau kanal, mis suubub Novi Sadis Doonau jõkke. Suurem osa linnast asub jõe vasakul kaldal, kuuludes Bačka regiooni, kuid väiksemad Petrovaradin ja Sremska Kamenica asuvad Doonau paremal kaldal Sremi regioonis. Kui jõe vasak kallas asub Pannoonia madaliku lõunaosa ühes madalaimas piirkonnas, siis paremal kaldal domineerib Fruška Gora mägi.
Kogu Novi Sadi pindala on 699 km², linnalised asulad moodustavad sellest 129,7 km².
Kliima.
Novi Sadis valitseb mõõdukas, kontinentaalne kliima ning vahelduvad neli aastaaega. Sügis on kevadest pikem ning sageli pikkade päikeseliste ja soojade perioodidega. Talved on suhteliselt pehmed ning nende kestel on keskmiselt 22 päeva, mil temperatuur langeb alla nulli. Kõige külmem kuu on jaanuar (keskmine temperatuur -1,9 °C). Kevaded on tavaliselt lühikesed ja vihmased ning lähevad järsult üle suveks.
Kõige külmem temperatuur, mis Novi Sadis mõõdetud, on -30,7 °C (24. jaanuaril 1963) ja kõige kuumem 41,6 °C (24. juulil 2007).
Piirkonna kliimale on iseloomulik Karpaatidest puhuv kagusuunaline tuul, mida nimetatakse Košavaks ja mis toob kaasa selge ja kuiva ilma. Peamiselt puhub see sügisel ja talvel kahe-kolme päevaste initervallidena. Košava keskmine kiirus on 25-43 kilomeetrit tunnis, kuid iiliti võib tuule kiirus ulatud 130 kilomeetrini tunnis. Talvel võib sellega kaasneda ka lumetorme ja tuisku.
Linnapilt ja piirkonnad.
Vaid üksikud hooned Novi Sadis pärinevad varasemast ajast kui 19. sajand, sest linn hävis peaaegu täielikult 1848.-1849. aasta revolutsiooni käigus. Linna keskmes domineerivad sellest tulenevalt 19. sajandi ehitised, kuid keskuse ümber on hakanud vanu, väikseid maju asendama kaasaegsed mitmekordsed hooned.
Sotsialistlikul perioodil rajati linna südame ümber laiade tänavate ja kõrghoonetega kvartalid. Neist suurema osa moodustavad 3- kuni 6-kordsed korterelamud. Linna peatänav, mis praegu kannab nime "Bulevar oslobođenj", rajati vanema hoonestuse keskele aastatel 1962-1964, seejärel lisandus veel mitu sarnast puiesteed. Teedevõrgu arendamine toetas linna kasvu ning hoolimata elanike arvu peaaegu kolmekordistumisest võrreldes 1950. aastatega ning autode hulga suurest kasvust, esineb Novi Sadis suhteliselt vähe ummikuid.
Novi Sadi vanimad piirkonnad on Stari Grad (vanalinn), Rotkvarija, Podbara ja Salajka. Doonau paremal kaldal asuvad Sremska Kamenica ja Petrovaradin olid varem iseseisvad linnad. Limani, Detelinara ja Novo Naselje linnaosad on ehitatud 1960., 1970. ja 1980. aastatel, et pakkuda elamupinda Teise maailmasõja järel maapiirkondadest Novi Sadi kolinud inimestele. Mitmed vanemad majad Rotkvarija ja Bulevari linnaosades kesklinnas lammutati 1950. ja 1960. aastatel, et teha ruumi uusehitistele.
Eramajade piirkonnad asuvad suuremalt jaolt kesklinnast eemal – neist vanimad on keskusest edelas olev Telep ja põhjas asuv Klisa, samas kui Adice, Veternička Rampa ja Veternik on oluliselt laienenud viimase 15 aasta jooksul Jugoslaavia sõdade käigus elukohta vahetanud serbia põgenike mõjul.
Lisaks Novi Sadi linnale kuulub administratiivüksusesse veel üks linn ja 12 asulat. Kokku 23,7% elanikest elab neis äärelinnades, millest suurimad on Futog (loetakse eraldilinnaks) ja Veternik linnast läänes. Muudest asulatest eraldatud on Fruška Gora nõlval asuvad Ledinci, Stari Ledinci ja Bukovac, millest viimasesse kahte viib vaid üks maantee.
Mõned linnad ja külad väljaspool haldusüksust kuuluvad Novi Sadi ühistranspordivõrku ning on linnaga majanduslikult seotud.


Mihkel Raud.
Mihkel Raud (sündinud 18. jaanuaril 1969 Tallinnas) on eesti laulja, kitarrist, ajakirjanik ja kirjanik.
Muusika.
Raud on mänginud kitarri ansamblites Golem, Metallist, Singer Vinger, Ba-Bach, Merry Christmas Mr. Lawrence ja Lenna.
Televisioon ja film.
Raud juhtis koos Tuuli Kochiga TV3-s saadet "Koosolek", mis lõpetati 2005. aastal.
Lapsena mängis Raud filmides "Keskpäev" (1981) ja "Nukitsamees" (1981).
Ta on üks kohtunikest saates "Eesti talent".
Ta on telekonkursi "Eesti otsib superstaari" üks kolmest kohtunikust ja on juhtinud telesaatesarja "7 vaprat" (ETV).
Ta oli TV3 neljapäevaõhtuse jutusaate "Värske Ekspress" saatejuht alates 2008. aasta septembrist kaks hooaega. Saates intervjueeris ta värske Eesti Ekspressi juhtlugude kangelasi ja kuumade teemadega seotud külalisi. 2010. aasta septembrist alates on ta samal kanalil saate "Kolmeraudne" saatejuht.
Kirjandus.
24. oktoobril 2008 ilmus tema autobiograafia "Musta pori näkku", milles kujutab naturalistlikult rokkansamblites mängimise aega 1980. aastatel. Teost on saatnud ülisuur müügiedu: paari kuuga on seda ostetud üle 30 000 eksemplari.
2010 ilmus põnevusromaan "Sinine on sinu taevas".
Ta on avaldanud ajakirjanduses ka muusikaga mitte seonduvaid arvamuslugusid.
Isiklikku.
Mihkel on kirjanike Aino Perviku ja Eno Raua poeg. Kirjanik ja japanoloog Rein Raud on tema vend, kunstnik Piret Raud tema õde.
7. juulil 2007 abiellus ta Pärle Seppinguga, kes töötas sel ajal Pindi Kinnisvaras osakonnajuhatajana ja valiti 2006. aasta parimaks maakleriks. Kummalegi oli see teine abielu ja kummalgi on esimesest abielust poeg.
Eelmisest abielust on tal poeg Kaarel Eno Raud.


2006. aasta Hispaania Grand Prix.
2006. aasta Vormel 1 etapp Hispaania Grand Prix toimus 14. mail Barcelonas Kataloonia ringrajal.
Hispaania Grand Prix


Rapla kirik.
Rapla Maarja-Magdaleena kirik on kirik Raplas, üks Eesti 105 kihelkonnakirikust.
Ajalugu.
Legendi kohaselt ehitati Rapla kihelkonna esimene kirik Kuusikule kruusamäe otsa. Asja sellest ehitusest aga ei saanud: ükskõik kui palju ehitajad ka ei pingutanud, töö edenes visalt. Lõpuks said ehitajad aru, et see koht pole Jumalale meelepärane. Proovisid siis kirikut Raikkülasse ehitada, kutsusid mungadki appi. Töö ikka ei edenenud. Mungad palusid öö otsa kiriku müüridel, kuid seegi ei aidanud. Jätsid siis mehed töö katki ja pöördusid nõu saamiseks targa poole. See käskis härjad vankri ette rakendada ja lasta neil ise kivikoormaga astuma hakata. Kus härjad seisma jäävad, seal ongi õige kiriku ehitamise koht. Härjad möödusid Rapla mõisast, sammusid üle jõe ja peatusid hiiepuu all. Nii otsustatigi kirik Vigala jõe äärde rajada.
Rapla vana kiriku ehitajateks on peetud Padise kloostri tsistertslasi 13. sajandi teisel poolel. Rapla kirik oli pikk ühelööviline hoone, mille idaosas paiknes natuke kitsam kooriosa. Koor oli võlvitud mõneti omapärasel moel: altari kohal kõrgus baldahhiini meenutav kaar, ülejäänud ruumiosa kattis ristvõlv. Koori idaseinas asus kolmikaken.
Et Rapla kirik põles Põhjasõjas müürideni maha, toimus 1738. aastal põhjalik renoveerimine. Tõenäoliselt ehitati siis ka esimene käärkamber. Rapla vanal kirikul oli puust kellatorn. Pärast selle lagunemist ehitati 1795.aastal uus kivist torn, mis oli ühtlasi kirikuaia väravaks.
19. sajandi lõpul jäi kirik Rapla Maarja-Magdaleena kogudusele väikseks, muutus varisemisohtlikuks, ja lammutati. Uue kiriku ehituse algatajaks oli õpetaja Carl Eduard Malm. Moodustati ehituskomitee, kuhu kuulusid kiriku eestseisjad, kohalike valdade esindajad, arhitekt Friedrich Axel von Howen ja ehitusmeister Karl-Rudolf Valdes. Kirikule pandi nurgakivi 1899. aastal. projekti autoriks oli Rudolf von Engelhardt. Arhitekt Howen muutis aga projekti ja nii erineb tegelikult valminud kirik esialgsest kavandist.
Kirjeldus.
1901. aastal valminud Rapla kirik on üks stiilipuhtamaid uusromaani stiili järgivaid ehitisi Eestis. Rapla kiriku omapära teiste maakirikutega võrreldes seisneb eelkõige tema suurtes mõõtmetes ja kahe torniga fassaadis.
Laudadest võlvid olid Rapla uue kiriku ehitamise ajal väga moodsad. Kiriku koor järgib gooti kunsti traditsioone. Polügonaalset apsiidi ümbritseb gooti katedraalide kabelitepärga meenutav madal hoone osa, milles paiknevad abiruumid. Interjööris domineerivad peenikesed poolsambad, millele toetuvad võlviroided suubuvad lae keskel asetsevasse päiskivisse. Ruumi jaotus kaheks korruseks on tüüpiline 19. sajandi kirikuarhitektuurile. Üksteise kohal paiknevad akenderead torkavad silma juba kiriku eksterjööris. Luteri usu kirikutele kehtis ettekirjutus, et kantslist lugev õpetaja peab olema nähtav ruumi igast punktist. Selleks ehitati seinte äärde väärid, kuhu paigutati astmetena tõusvad pingiread. Vitraažakende vapid kuuluvad neile ümbruskonna mõisnikele, kes olid seotud uue kiriku ehitusega.
Rapla kiriku esimese oreli ehitas 1841. aastal kohalik köster Ludwig Johann Karell. Pilli tööiga aga ei kujunenud kuigi pikaks ning 1878. aastal telliti Saksamaalt uus orel, mis viidi üle ka praegusesse kirikusse. 1939. aastal valminud heakõlaline vendade Kriisade orel on juba kolmas Rapla kirikus. Kiriku kantsel valmis Christian Ackermanni töökojas 1700. aastal. Altariseina valmistas Rapla kirikule Lüübeki päritoluga Tallinna meister Quirinus Rabe 1737. aastal. Altarimaali autoriks on Carl Siegismund Walther (1862).
Stiilipuhta arhitektuurilise lahenduse ja eeskujuliku teostusega umbes 900 istekohaga Rapla kirik mahutab ligi 3000 inimest. Suure ja avara hoone teevad hubaseks altar ja kantsel, elusuurune puidust krutsifiks 15. sajandist ja altariruumi vitraažid. Suurepärast interjööri täiendavad Gildemanni meistrite poolt valmistatud ristimiskivi ja Haanja orelimeistrite vendade Kriisade ehitatud kontsertorel.
Inimesed.
Rapla koguduse tugevuseks sajandi jooksul on olnud siin pikemat aega töötanud ja sügavad jäljed jätnud vaimulikud. Kõige kauem on praeguse kiriku ajal töötanud kirjanik Juhan Liivi lellepoeg praost Joosep Liiv (Raplas 1907–1941), kes oli ka ise hea luuleandega ning töötas enne sõda pikka aega piiblitõlke komisjoni esimehena. Vana Testamendi professor Evald Saagi (1944–1962) elutööks sai samal ajal EELK Konsistooriumi juures Usuteaduse Instituudi loomine ja teoloogilise õpetuse järjepidevuse säilitamine. Esimesed sõjajärgsed aastakümned olid kiriku jaoks kõige raskemad. Raplas, kus kiriku kõrval tegutses ka veel elujõuline vennastekogudus, oli riigipoolne surve eriti tugev. 1962. aastal saadeti kohalike võimukandjate nõudel Evald Saag Raplast ära, aasta hiljem suleti vägivaldselt ka vennastekoguduse palvemaja. Järgmine vaimulik praost Esra Rahula (1962–1991) oli kohaliku päritoluga mees, kes suutis oma tarkuse ja tasakaalukusega olukorda stabiliseerida. Alles järsult kasvanud töökoormus kaheksakümnendate aastate lõpus, mil koguduses toimus üle neljasaja ristimise aastas, sundis teda pärast 29 aastat kestnud viljakat tööd pensionile jääma. Aastast 1992 on Rapla koguduse õpetajaks Mihkel Kukk.


Järvere mõis.
Järvere mõis (saksa keeles "Jerwen") oli mõis Urvaste kihelkonnas Võrumaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Sõmerpalu valda Võru maakonnas.
Vagula järve ääres paiknev, looduslikult hästi planeeritud mõisaansambel rajati Sõmerpalu mõisa kõrvalmõisana 18. sajandil. Pargis eraldi asuv väike historitsistlik härrastemaja, niinimetatud vanaproua elamu, valmis 20. sajandi alguses. Kõrvalhooned on valdavalt ümber ehitatud.
Mõisa park on hästi korrastatud ning rikastatud rohkete võõrpuuliikidega.


Guano Apes.
thumb
Guano Apes on saksa "alternative metal" ansambel.
Ansambel tegutses aastatel 1994–2004. Aastal 2009 tuli bänd jälle kokku ning tegutseb praeguseni.
Ansambli tuntumateks paladeks on "Big In Japan", "Open Your Eyes" ja "Lords Of The Boards".


Itaalia ajalugu.
Itaalia ajalugu ulatub tagasi etruskide aega. See on täis sõdasid ja lõhenemisi. Enne 19. sajandit oli Apenniini poolsaar poliitiliselt ühendatud vaid kahel korral: Rooma riigi võimu all (roomlased olid 3. sajandiks eKr alistanud teised Itaalia hõimud) ja 6. sajandil Bütsantsi võimu all.
Keskaeg.
Roomast sai alguse paavstivõim. Keskaegne katoliku kirik palus abi frankidelt, et ajada välja langobardid; aastal 800 kroonis paavst frangi kuninga Karl Suure Saksa-Rooma keisririigi valitsejaks. Viis sajandit võitlesid keisrid ja paavstid koha pärast impeeriumi eesotsas.
Lõuna- ja Kesk-Itaalia.
11. sajandil oli Lõuna-Itaalia kolme kultuuri — katoliikliku läänekristluse, ortodoksse idakristluse ning araabia maailma kokkupuutepunkt. Apenniini poolsaare lõunaosa kuulus formaalselt Bütsantsile, Sitsiilia oli jagunenud moslemiriigikeste vahel. Aastatel 1071–1130 ühendasid normanni päritolu hertsogid Sitsiilia ja Apenniini poolsaare lõunaosa oma valitsuse alla. Sitsiilia kuningriik keskusega Palermos oli paljurahvuseline seni, kuni Friedrich II asustas moslemid ümber Lucerasse. Ka riigi kese kandus samal ajal mujale: uuteks pealinnadeks said Foggia ning Napoli. Friedrichi surmale järgnenud segaduste järel läks võim 1266 Anjou ja Provence'i hertsogile Charles'ile. Eeskätt sisserände tõttu oli kuningriik selleks ajaks peaaegu puhtalt katoliiklik. Viimased moslemid orjastati aastal 1300. 1282. aasta Sitsiilia ülestõusu (Sitsiilia õhtumissa/Vespri ülestõusu) tulemusel eraldus Anjoude valitsuse alt Sitsiilia. Saare kuningaks valiti Aragóni kuningas Pedro III (Sitsiilias Pietro I). Tekkinud kahe kuningriigi vahel jäid suhted mitme sajandi vältel pinevaks. Kuni 15. sajandi keskpaiku ühendas Aragoonia kuningas Alfonso V saare ja maismaa, "Mõlema Sitsiilia Kuningriigina".
11. sajandi algul domineerisid nii Sitsiilias kui Kalaabrias kreeka ja araabia keel. Kreeka asustus Apenniini poolsaarel pärineb juba Magna Graecia perioodist, Bütsantsi valitsuse ajal 10.-11. sajandil oli kreeka keele mõju ja tähtsus väga suur. Sitsiilias tõi järgnev normannide võim kaasa isegi kreeka kogukondade tugevnemise. Paljud moslemid kreekastusid, Kalaabrias ja Sitsiilias kreeka keele tähtsus aga langes. Koos moslemi elanikkonnaga hääbus ka araabia keel. 14. sajandist alates domineeris kogu Itaalias rahvaladina keel, praeguse itaalia keele eellane. Araabia keel säilis mõningal määral vaid juudikogukondades.
11.-13. sajandil arenes ja kindlustus Kirikuriik keskusega Roomas. Paavstid pidasid Apenniini poolsaare keskosa "Peetruse päranduseks" ("Patrimonium Petri"): maadeks, millele kirikul oli ainuõigus. Selle väite juriidiliseks aluseks oli Constantinuse kingitus: dokument, mille järgi Rooma keiser Constantinus I oli andnud kõrgeima võimu impeeriumis paavstile. (Renessansiajal tõestati, et see oli võltsing.) Seega seisis paavsti võim keisrist kõrgemal. Võimu ja maade jagamine põhjustas pidevaid sõdu Saksa-Rooma keisritega. Paavstid liikusid oma valdustes palju ringi, resideerusid paljudes linnades ning osalesid kohapeal valitsemis- ning usuasjade korraldamises. See aitas valdusi konsolideerida.
Sardiinia seisis 11. sajandi algul edukalt vastu moslemite rünnakutele. Endise Bütsantsi valdusena domineeris seal kreeka-katoliku usk, järgnevate sajandite jooksul muutus valitsevaks roomakatoliiklu.s Poliitiliselt läks Sardiinia 12. sajandil Pisa mõju alla kuni aragonlaste vallutuseni 1323-1325. Saar oli Pisa linnale väga oluline sissetulekuallikas: enne aragonlaste sissetungi täitis maa kuni kolmandiku linna eelarvest. Tänu kaubandusele arenesid kiiresti linnad. 14. sajandi algul oli Cagliaris 10 000 elanikku.
Põhja-Itaalia.
11. sajandil kaotas Põhja-Itaalias asuv Itaalia kuningriik praktiliselt igasuguse teovõime ning tegelik võim kandus linnadele. Esialgu said kuninga esidajaks linnades asunud piiskopid. Sajandi lõpust alates hakkasid linnade mõjukad isikud piiskoppe kõrvale tõrjuma. Tekkisid linnkommuunid, kus ainuvalitsejat asendas aristokraatlik demokraatia. 13. sajandi jooksul omandasid aristokraatide kõrval olulise rolli gildid. Niisuguseid linnkommuune nimetati "societas populi" või "Popolo". Keskvõimu puudumisega kaasnesid konfliktid nii linnade vahel kui sees, ühise vaenlase korral võisid linnad aga ka omavahel liituda. Tuntuim niisugune liit oli 1167 asutatud Lombardia Liiga. Fraktsioonide tasakaalustamiseks loodi hiljem linnadele suurte volitustega linnapea (podesta) ametikoht. Podesta erapooletuse tagamiseks valiti ta sageli väljastpoolt, ka tema ametiaeg oli lühike, tavaliselt kuni aasta. 13. sajandi lõpuks läks võim linnades enamasti ühe vanema ("signori") kätte. Mõnikord toimus see evolutsiooni tulemusel (näiteks Scotti Piacenzas või della Scala Veronas), mõnel pool aga pika võimuvõitluse järel (Viscontid Milanos).
11. sajandil kasvas Itaalia linnade roll Vahemerel. Rekonkista, ristisõdade ning moslemite vastu peetud muude sõdadega seoses oli vaja vedada nii sõjamehi kui varustust. Nii said Veneetsia, Genua ja Pisa kaupmehed lisaks heale teenistusele ka arvukalt privileege paljudes Vahemere linnades. Nii valitsesid Vahemerd ning kaubateid Põhja-Aafrika, Lähis-Ida, Bütsantsi ning Lääne-Euroopa vahel 12. sajandi lõpust alates Itaalia linnad. Kolme linna omavahelises rivaalitsemises jäi Pisa aastal 1284 Meloria merelahingus alla, Pisa sadam muutus aga üha olulisemaks kiirelt kasvavale Firenzele. Olulisimad tolle aja Vahemere laevatüübid oli kitsas ning kiire, aerude jõul liikuv galeer ning laiemad ja aeglasemad purjede jõul liikuvad kaubalaevad. Suuremad laevad olid üle 30 meetri pikad ning veeväljasurvega üle 1000 tonni. Sel ajal võeti kasutusele magnetkompass ning endisi külgedel asuvaid tüürmõlasid asendav ahtris asuv tüür. Riskantne, aga tulus meresõit aitas kaasa linnade majanduse arengule. Kallist kaubareisi rahastati sageli hulgakesi ("commenda"), tekkisid pangad ning riskide vähendamiseks kindlustus, arenes rahvusvaheline kaubandusõigus. Nii sai Põhja-Itaaliast tolle aja Lääne-Euroopa kõige jõukam ja arenenum piirkond.
Külaelu koondus kiriku ümber. Piirkondlikku ühtekuuluvustunnet aitasid tugevdada tähtpäevad, usutalitused, tööd ja muu vastastikune abi ning ühine vastuhakkamine võõrastele. Linnade jõukus ei tähendanud aga linnade tagamaade jõukust. 13. sajandi jooksul kasvasid kiiresti külakogukondade maksud, linnadele tuli anda soodsat laenu, maksta külades viibivate ametnike tasu ning osaleda sõjaväe- ja tööteenistuses. Sageli määrasid linnad põllumajandussaadustele enda jaoks soodsad hinnad. Majandusraskused sundisid külasid müüma ühisvalduses olevad karjamaad ja metsad, mida just vaesem rahvas enne kasutas. Sajandi lõpul olid paljud maapiirkonnad niivõrd vaesunud, et ei suutnud enam makse maksta. Kõige hinnatum vili oli nisu, kasvatati ka otra, kastaneid, oliive ja viinamarju.
Eluolu.
Enne linnade kiirest kasvust tingitud ruumipuudust olid majad Itaalias valdavalt ühe-kahekordsed. Ülemist korrust kasutati eluruumide ja alumist panipaigana. Majades võis olla köök, linnades kasutati aga ka ühiskööke. Asju oli kodudes meie mõistes vähe: natuke mööblit, riideid, savinõud, tööriistad... Metallanumad ja klaas olid kallid. Rikastel võis olla ka siidriideid, hõbeehteid ning relvi.
12. sajandist on andmeid võimude püüetest hoida linnades puhtust. Näiteks oli Palermos munitsipaalprügimägi, Perugias ja Umbrias ehitati veevärk ning Friedrich II püüdis piirata loomaraibetega levivaid nakkusi. Suremus oli keskajal suur, enne 10-aastaseks saamist suri kuni pool lastest ning paljud kannatasid raskest füüsilisest tööst tingitud tervisehädade käes. Üllatavalt palju esines skorbuuti.
Lihtrahvas sõi leiba, aed- ja juurvilja ning piimasaadusi, liha sai endale lubada vaid pidupäevadel. Vein oli aga kõigile kättesaadav: hinnanguliselt tarvitati 15. sajandil Bolognas 200 liitrit veini inimese kohta aastas.
Keskaja vältel vähenes naiste abiellumisiga, sest noortele naistele oli vaja anda vähem kaasavara. Kõrge suremuse tõttu linnaperedes jõudis vähe lapsi täiskasvanuikka. Näiteks oli kolmandikes Genova peredes vaid üks laps. Pärijad, pärandus ning selle jagamine oma ja kasulaste vahel oli maaomandil põhinevas sotsiaalkindlustuseta ühiskonnas ääretult oluline. Ka sugukonnaa ning suguvõsa au peeti ülimalt oluliseks. 11. sajandil hakkasid levima perekonnanimed, algul aadlisuguvõsadel esivanema või päritolukoha järgi, hiljem ka teistes jõukates peredes.
Esimesed ülikoolid Itaalias (ja üldse maailmas) asutati Bolognas 12. sajandi lõpul, Padovas aastal 1222 ning Napolis 1224, juba enne aastat 1000 eksisteeris Salernos meditsiinikool. Kaupmeeste hulgas oli levinud kirjaoskus rahvaladina keeles, ilukirjanduses valitses ladina keel.
Uusaeg.
Omavahel pidevates vastuoludes olevad linnad ei suutnud võistelda suurvõimudega: 16. sajandil langes Itaalia põhjaosa Hispaania ja hiljem osaliselt Austria võimu alla.
19. sajandil sai Risorgimentost alguse Itaalia ühendamine, mis saavutati 1870. aastal suuresti tänu Giuseppe Garibaldi sõjalistele oskustele.
1922 tulid võimule fašistid.
Aastal 1946 kuulutati Itaalia vabariigiks.


Aleksander Müller.
Aleksander Müller (sündinud 27. jaanuar 1947) on eesti luuletaja, muusik ja näitleja.
Ansamblite Kontrastid, Jüngrid, Suuk liige, alates 1977. aastast sooloartist.
Näitlejana oli ta 1970. aastatel Vanemuise ooperikoori koosseisuline liige ja tegi kaasa ka mitmetes teatri sõnalavastustes (Jaan Toominga lavastatud "Põrgupõhja uus Vanapagan", 1976 – Kraavikaevaja).
Ta on alates 21. veebruarist 2007 Kirjanike Liidu liige.
Raamatud.
Aleksander Müller on avaldanud meenutusi pealkirjaga "Poolsupilinlane" kogumikus "Supilinn minu elus" (koostanud Heiki Valk, eessõna Laine Jänes, Supilinna Seltsi Toimetised" 1, Tartu 2006, lk 204–208).
Isiklikku.
Aleksander Mülleril on poeg raadioajakirjanik Arp Müller (sündinud 1978) ja kaks tütart (sündinud 1999 ja 2002).
Välislingid.
Müller, Aleksander
Müller, Aleksander
Müller, Aleksander


Hellar Grabbi.
Hellar Grabbi (sündinud 22. septembril 1929 Tallinnas) on eesti ajakirjanik, kirjanduskriitik, toimetaja ja kirjastaja; kolonel Herbert Grabbi vanem poeg.
Põgenes septembris 1944 Lääne-Saksamaale ja asus 1949 USA-sse. Osales 1955–1964 ajakirja Vaba Eesti toimetamisel ja töötas 1959–1967 USA Kongressi Raamatukogus, esimesed aastad Vaba Euroopa Komitee projekti raames; toimetas–kirjastas ajakirja Mana 1965–1999 ja tutvustas eesti kirjandust ajakirjas "Books Abroad/World Literature Today". Oli 1968 Balti Uurimuste Edendamise Ühingu (AABS) asutajaliige. Esines sageli Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa (RFE-RL) eestikeelseis saateis, varjus seal 1975–1989 poliitika või spordi puhul Kalju Põdra, kirjandust käsitledes Toomas Ranna nime taha. Ta toimetas ja andis välja kümmekond raamatut, muuseas Betti Alveri, Ilmar Mikiveri, Urve Karuksi, Peeter Ilusa, Felix Oinase, Jaan Krossi jt sulest, tema toimetatud on ka Andres Küngi raamat "A Dream of Freedom".
Grabbi juhtis 1991–1992 Arnold Rüütli väliseesti nõunike rühma Põhja-Ameerikas ja tegutses 1992 valimisliidu Eesti Kodanik juures, oli viimasest väljakasvanud rühmituse Eesti Kodanike Liit ja hiljem ka Parem Eesti üks rajajaid.
Avaldanud püsiväärtuslikku esseistikat raamatuis "Vabal häälel: mõtteid kahesajast eesti raamatust" (1997), "Tulgu uus taevas: mõtteid viiekümnest kirjanikust" (1999) ja "Eestlaste maa" (sarjas "Eesti mõttelugu" 2004). Toimetanud koguteose "Vaba Eesti tähistel" (2000). Aastast 2002 on Grabbi avaldanud peatükke oma mälestustest Eesti ajakirjanduses; 2008 ilmus esimene mälestusteraamat "Vabariigi laps".


Kapaneus.
Kapaneus oli vanakreeka mütoloogias Argose väepealik sõjas Seitse Teeba vastu. Ta oli ainus Argose 7 väepealikust, kes polnud kuningas Adrastose lähisugulane.
Kapaneus ei olnud kuninglikust soost. Tema päritolu on teadmata, allikad on vastukäivad. Ta paistis silma suure kogu ja jõu poolest ning oli väljapaistev sõjamees.
Kapaneus ronis sõjas linnamüürile ja hüüdis, et isegi Zeus ei suuda takistada tal linna tungimast; seepeale lõi Zeus Kapaneusi välguga maha. Sõjakäik lõppes täieliku lüüasaamisega: peale Adrastose said kõik Argose väepealikud surma.
Langenute matusetuleriida juures pidas Adrastos matusekõne, milles nimetas Kapaneusi rikkaks (ainsana langenud sõjapealikest). Ent Kapaneus polevat iial oma rikkusega uhkeldanud. Ta polevat tundnud riukaid ja salakavalust ning olevat kõigi vastu lahke olnud.
Kui surnuid põletati, jõudis kohale Kapaneusi naine Euadne ja hüppas põlevale tuleriidale, teatades enne oma soovist surra koos armastatud mehega. Neil oli üks laps, poeg Sthenelos, kes osales 10 aastat hiljem epigoonide sõjaretkel.
Dante kujutas "Jumalikus komöödias" Kapaneusi põrgu seitsmendas ringis koos teistega, kes on olnud vägivaldsed jumala vastu. Ta lamab selili põletaval liival ning taevast asjab talle tuld peale. Ent põrguski ei jäta Kapaneus jumala needmist, kelle poole ta paganana pöördub Jupiteri nime all, ehkki see tema kannatusi ainult suurendab. Niimoodi jäi jumal ilma magusat kättemaksust, lisas Dante.


Tehnoloogiline masin.
Tehnoloogiline masin on masin, mis muudab töödeldava detaili või materjali kuju, mõõtmeid või omadusi.
Tehnoloogilised masinad on näiteks treipink, freespink, paindepink, kreissaag ja muruniiduk.
Tehnoloogilisi ja transpordimasinaid nimetatakse töömasinateks.


Vene vojevoodkond.
Vene vojevoodkond ehk Ruteenia vojevoodkond (poolapäraselt Ruśi vojevoodkond (poola "województwo ruskie"); 1366 - 1772) oli üks Poola Kuningriigi ja Rzeczpospolita vojevoodkondi. Koos Bełzi vojevoodkonnaga moodustas see Puna-Vene. Hiljem oli Vene vojevoodkonna territoorium osa Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigist ning tänapäeval jaotub Poola, Ukraina ja Valgevene vahel.


Transpordimasin.
Transpordimasin on masin, mis on mõeldud kauba transportimiseks ning lastide teisaldamiseks.
Transpordimasinad on näiteks telfer ja tõstuk.


Jõumasin.
Jõumasin muudab üht liiki energiat teist liiki energiaks ning käivitab töömasinaid.
Jõumasinateks on näiteks sisepõlemismootor, elektrimootor jne.


Kontroll- ja juhtimismasin.
Kontroll- ja juhtimismasinaid kasutatakse tootmise automatiseerimiseks ning kiiresti kulgevate ja pidevalt kontrollitavate tootmisprotsesside juhtimiseks.


Veerelaager.
Veerelaager on laager, mida iseloomustab veerekehade- kuulide või rullide olemasolu ja seetõttu veerehõõrdumine. Veerelaager koosneb veereteid omavast välis- ja sisevõrust, veerekehadest ning veerekehasid üksteisest eraldavast separaatorist. On ka laagreid, kus üks nendest- sise-, välisrõngas, separaator või ka kõik puuduvad. Sel juhul veerekehad veerevad mõõda võlli või rummu vastavaid pindasid. Laagrite mass ulatub 1,5 grammist 7 tonnini. Veerelaagrid on rahvusvaheliselt üks enim standardiseeritud masinaelement.
Veerelaagrite klassifikatsioon täpsuse järgi.
Veerelaagrid jaotatakse täpsuse järgi 5 täpsusklassi.
Kõige täpsemad on 2. klassi laagrid. Täpsusklass märgitakse laagri tingtähise ette, nt 5-305. 0 täpsusklassi, kui enamkasutatavat ei märgita. 0 klassi laagreid kasutatakse enamikus üldkasutatavates mehhanismides, nt keskmise koormuse ja kiirusega reduktorites. Suurema pöörlemistäpsuse vajadusel valitakse samadesse sõlmedesse 6. täpsusklassi laagrid. Suure pöörlemiskiiruse ja täpsuse korral valitakse 5. või 4. täpsusklass (lihvpingi spindli, lennukimootori laagrid). 2. täpsusklassi laagreid kasutatakse güroskoopides, mõõteriistades ja teistes pretsessioonmehhanismides. Täpsusklassi valikul tuleb arvestada laagri maksumust. 2. klassi laager on kümme korda kallim kui 0 klassi laager. Asi on selles, et veerelaagreid valmistatakse spetsiaalsetes tehastes, kus on hästi organiseeritud masstootmine. Laagrite võrud ja veerekehad valmistatakse valikkoostamise meetodil, mis seisneb selles, et valmisdetailid sorteeritakse tegelike mõõtmete järgi gruppideks ja samanimeliste gruppide detailid ühendatakse omavahel. See võimaldab valmistada laagreid täpsusega IT2...IT5, mis on palju täpsemad kui nendega kokkukäivad võllid või laagripesad.
Veerelaagrite istamine.
Veerelaagri istamiseks masinasse ei töödelda laagri võrusid. Vajalike istude saamiseks tuleb töödelda kas laagri istamiskohta masina keres või võllil. Sellest tingituna tuleb välisvõru istata võllisüsteemis ja sisevõru avasüsteemis, ehk teisiti õeldes- laagripesa tolerantsitsoonid võllisüsteemis ja võlli tolerantsitsoonid avasüsteemis. Istude valik veerelaagrile sõltub koormusolukorrast. Veerelaager töötab tavaliselt nii, et üks võru pöörleb ja teine seisab paigal. Reduktorites, kiirus- või käigukastides ehk üldistes mehhanismides, kus võll toetub laagrite kaudu korpusele, pöörleb koos võlliga sisevõru ja välisvõru on masina keres paigal. Auto mittevedava ratta laagris pöörleb aga välisvõru koos rattaga ja sisevõru on telje peal paigal.
Kuna laager on valmistatud suhteliselt kõvast materjalist (kuullaagriteras), laagriga liidetavad detailid aga pehmemast materjalist (võllid süsinikkonstruktsiooniterasest, masina kered hallmalmist või alumiiniumsulamist), siis peab pöörlev võru olema võllil või masina keres kõvasti kinni, liikumatult. Kui pöörlev võru oleks vaba siis kulutaks ta masina keresse süvise või võllile kaela, laager hakkaks loksuma ja puruneks kiiresti.
Veerelaagri paigalseisev võru võtab koormust vastu veeretee piiratud ulatusega. Sellest kohast kulub veeretee kõige kiiremini ja moodustub süvis, mille veerekehad ületavad hüppega. Laagris tekib vibratsioon ja tõukeline koormus ning laagri tööiga väheneb tunduvalt. Selle ärahoidmiseks peab paigalseisev võru olema istatud vabamalt, et ta saaks aeg ajalt pöörleva võruga kaasa liikuda. Kui pöörlev võru teeb näiteks 1000 pööret minutis siis paigalseisev võru võiks teha mõne pöörde ööpäevas või masina käivitamise tõukest alati pisut nihkuda. Nii jaotatakse koormus ühtlaselt kogu veeretee ulatuses. Kokkuvõttes peab pöörlev võru olema kõvasti kinni (pinguga), paigalseisev võru peab olema aga vabamalt, kas lõtkuga või siirdeistuga. See on ka põhjus miks tuleb võll masina kerest koos laagritega nii lihtsalt välja, kuid laagrite võllilt mahavõtmine ei õnnestu ka mitte vasara löökidega vaid selleks tuleb kasutada spetsiaalset tõmmitsat.
Pressistusid pöörleva võru istamiseks kasutada ei saa, sest need annavad liiga suure pingu, mis deformeeriks täpse laagrivõru vähemtäpsema võlli või laagripesa järgi ja veerekehad võivad kinni kiiluda. Siirdeistud on alati ka teatava lõtku võimalusega, mis eelnevat arvesse võttes pöörlevale võrule ei sobi. Olukorrast on väljapääs leitud huvitava lahendusega: laagri sisevõru tolerantsitsoon võetakse hälvetega 0 ja - (nagu võll võllisüsteemis), võlli tolerantsitsoonid jäetakse aga avasüsteemi, nagu sellest varem juttu oli. Nii saadakse siirdeistuga väikesed pingud, mis just sobivad pöörleva võru istamiseks kuna need on tunduvalt väiksemad, kui pressistude pingud.
Veerelaagri istamismõõtmed on välis- ja siseläbimõõt D ja d ning laagrivõrude laius B. Et vältida laagrivõrude arvutusel kujuhälvete võimalikku mõju, normitakse võrude keskmised läbimõõdud Dm ja dm. Võru keskläbimõõt on selle kahes äärmises lõikes mõõdetud suurima ja vähima läbimõõdu aritmeetiline keskmine. Keskmiste läbimõõtude tolerantsitsoone tähistatakse sisevõrul, kui aval, L-ga ja välisvõrul, kui võllil, l-ga. Sellele lisatakse täpsusklassi number (L6,l3 jne). Nii näiteks võib 0 täpsusklassi laagri sisevõru ist olla Ø50L0/m6 ja välisvõru oma Ø80H7/10.
Kohalik koormus.
Kohaliku koormuse korral mõjub võrule püsiv radiaaljõud Fr, mis ei liigu võru suhtes. Koormuse võtab vastu veeretee teatav osa, ülejäänud osa jääb koormamata. Kui sisevõru pöörleb ja välisvõru seisab paigal, siis om kohalik koormus välisvõrul. Vastupidisel juhul on kohalik koormus sisevõrul. Kohalik koormus põhjustab veeretee koormatud osa intensiivse kulumise.
Pöörlev koormus.
Pöörlev koormus tekib siis kui, radiaaljõud pöörleb võru suhtes või kui võru pöörleb jõu suhtes.
Võnkuv koormus.
Võnkuv koormus tekib siis, kui koormata laagrivõru üheaegselt püsiva suuna ja väärtusega jõuga Fr ja pöörleva jõuga Fc. Nende jõudude resultant võngub ümber suurema jõu sihi teatud kaare ulatuses. Võnkuv koormus mõjub suurema jõu suhtes seisvale või sellega koos pöörlevale võrule. Võnkuv koormus jaotub veeretee pikemale osale kui kohalik koormus.
Istu valikul liidetakse kohalikult koormatud võru võlli või masina kerega väikese lõtkuga. See võimaldab võrul aeg ajalt või aeglaselt pöörelda, veeretee kulub ühtlasemalt ja laagri kasutusiga pikeneb. Sellist olukorda analüüsisime istude valiku kirjelduses paigalseisvale võrule. Pöörleva koormusega võru tuleb istata alati pinguga (see on identne olukord istude valikul pöörlevale võrule). Kuna võnkuv koormus on kohaliku ja pöörleva vahepealne, siis selliselt koormatud võrule sobib siirdeist. Niisiis Radiaallaagrite istud olenevad koormuse liigist.
Laagrialuste Istamispindade kujutolerants.
Laagrialuste istamispindade kujutolerants 0. ja 6. täpsusklassi laagritele võetakse 1/4, 5. ja 4 klassi laagritele 1/6 ja 2. täpsusklassi laagritele 1/8 istamispinna läbimõõdu tolerantsist. Veerelaagri tööd mõjutab oluliselt välis- ja sisevõru mittesamatelgsus. Selle põhjuseks võivad olla võrude asendihälbed ja võlli läbipaindumine. Laagrivõrude viidakust (kiivsust) iseloomustatakse telgedevahelise nurgaga, mis 0. ja 6. täpsusklassi radiaallaagritel võib olla 8´...16´, teistel mitteseaduvatel laagritel 1`...6`. Seaduvatel laagritel võib see olla kuni 2°...4°.
Laagris olev lõtk näitab, kui palju võib üks võru nihkuda teise suhtes. Esineb radiaal- ja telglõtk, mis sageli on teineteisega seotud. Laagri töölõtk erineb koostamiseelsest lõtkust, sest pressimisel sisevõru veeretee läbimõõt suureneb ja välisvõru oma väheneb. On normaalse, väiksema ja suurema siselõtkuga laagrid ning vastavalt sellele soovitatakse ka nendele istusid.
SKF laagrid.
Tähelepanu väärivad Rootsi SKF laagrid, mis on eriti laialt levinud. Nende normaaltäpsusega laagritele tuleb võll töödelda vähemalt IT6 ja laagripesa IT7 järgi. Silindrilisuse tolerants peab olema sama pinna läbimõõdu tolerantsist kuni kahe IT võrra rangem. Kui näiteks võlli tapp töödeldakse m6 järgi siis peab selle kujuhälbe täpsusnõue olema IT5 või IT4 järgi. Laagrivõrude tugiõlgmike ristseisu tolerantsid peavad olema vähemalt ühe IT võrra rangemad selle juurde kuuluva silinderpinna läbimõõdutolerantsist. Tugilaagrite võrude toetamiseks ei tohi ristseisu tolerants olla suurem kui IT5.
Laagri ressurss.
Veerelaagri arvutuslik ressurss on defineeritud kui pöörete arv (või töötundide arv teataval konstantsel kiirusel), mida laager on võimeline taluma kuni esmaste väsimustunnuste (helvesväsimus või pindkihi väsimusmurenemine) ilmumiseni laagri ühel veerevõrul voi veerekehadel.
Laboratoorsed katse ja praktilised kogemused on näidanud, et pealtnäha identsetel laagritel, mis töötavad identsetel töötingimustel on ressurss ikkagi erinev. Seepärast on kasutusele võetud nimiressurssi mõiste.
Nimiressurss.
Nimiressurss on küllalt suure partii näiliselt identsete laagrite ressurss miljonites pööretes, mille 90% partiisse kuuluvatest laagritest võrdsetel töötingimustel eeldatavasti saavutavad või ületavad. Kusjuures keskmine ressurss on nimiressurssist umbes viis korda suurem.
Tööressurss.
Tööressurss on konkreetse laagri tööta,isel saavutatav tegelik ressurss töökõlbmatuks muutumiseni. Üldjuhul ei ole tõrgete algpõhjuseks väsimus, vaid kulumine, korrosioon, saastumine, tihendi vigastumine vms.
Laagri tööressurss sõltub suurel määral töötingimustest, kusjuures laagri monteerimis- ja hooldamisviisid on samavõrra tähtsad. Hoolimata kõikvõimalikest ettevaatusabinõudest pole laagri enneaegne tõrge ometi välistatud. Niisugusel juhul on väga oluline laagri põhjalik uurimine tõrke põhjuste selgitamiseks, et saaks rakendada ennetavaid meetmeid.
Projektressurss.
Projektressurssi määrab seadme ehitaja, lähtudes tema poolt valitud hüpoteetilistest koormus- ja kiirusandmetest
Laagri tõrge.
Vaid vähestel kõigist kasutusel olevatest laagritest esineb tõrkeid. Valdavas enamikus säilitavad laagrid töövõime kauem kui masin või seade. Laagri tõrke võivad esile kutsuda väga mitmesugused põhjused- ettenähtust suurem koormus, nõuetele mittevastavad tihendid, liiga suure pinguga istud, mistõttu lõtk laagris on liiga väike jne. Iga nimetatud põhjus kutsub esile sellele vastava spetsiifilise vigastumisliigi ja jätab oma jälje laagrile. Järelikult on vigastatud laagri uurimisel enamikul juhtudel võimalik leida vigastumise põhjus ja rakendada vastumeetmeid, et nähtus ei korduks. Tõrkeid andvatest laagritest ligikaudu 1/3 muutub kõlbmatuks vanuse tõttu, s.o. laagri tööpindade kontaktväsimuse tagajärjel. Teine kolmandik halva määrimise tõttu ja ülejäänute tõrked on enamasti tingitud laagrisse pääsenud saasteainete toimest, hooletul kohtlemisel saadud vigastustest või ebakorrektsest montaažist.
Kuidas algab laagri tõrge.
Ajavahemik laagri käikulaskmisest materjali esmaste väsimustunnuste ilmnemiseni on funktsioon, mis sõltub läbitehtud pöörete arvust, koormuse suurusest, määrimisest ja määrdeaine puhtusest. Väsimuse kutsuvad esile nihkepinged, mis tsükliliselt tekivad vahetult veeretee koormatud pinna all. Mõne aja pärast tekivad nende pingete toimest praod, mis pikapeale jõuavad pinnale välja. Kui veerekeha rullub üle prao, murdub pindkihist välja materjalikillukesi. Seda nähtust tuntakse helvesväsimuse või väsimusmurenemise nime all. Väsimusmurenemine laieneb progresseeruvalt üha suuremale pinnale ja lõpuks muutub laager töökõlbmatuks. Ülaltoodud kirjeldus kehtib kontaktväsimuse kohta, mis saab alguse vahetult pinnaaluses kihis.
Tavaliselt on murenemine algul kergekujuline. Vigastuste servas suurenenud pingete ja õliga laialikanduvate metalliosakeste toimel aga laieneb murenenud pind. Seda liiki laagri vigastumine on pikaajaline protsess, mille toimest annab märku müra ja vibratsiooni suurenemine. See asjaolu annab laagri kasutajale piisavalt aega laagri asendamiseks enne, kui see muutub töökõlbmatuks.
Juhul kui praod tekivad pinnal ja tungivad materjali sisse, on tegemist pinnavigastusega. Kõikidel pindadel on olemas mikrokonarused harjade ja nõgudega. Võib arvata, et pinnavigastused tekivad siis, kui vastaspindade konaruste harjad astuvad omavahel kontakti. Seejuures toimub nende harjade suur plastne deformatsioon, mille tulemusena moodustubki esmane pragu.
Kui pindadel olev õlikelme on konarate kõrgusega võrreldes küllalt paks, on pinna vigastumise oht tühiselt väike. Kui aga koormus laagrile on suurem kui väsimuspiiri koormus algab materjali väsimus nii kui nii.
Laagri asendamine.
Laagrite arvutamisel eeldatakse, et laagrit kasutatakse väga täpselt etteantud töötingimustel. Praktikas muudetakse neid tingimusi aga liigagi tihti asendades ühe õli teisega, suurendades masina kiirust või laagri koormusi, muutes määrimissüsteemi jne, oskamata seejuures karta võimalikke negatiivseid tagajärgi. Seepärast ei tohi laagri asendamisel teha mingeid muid muudatusi, mis võiks avaldada kahjulikku mõju laagri tööle.


Türoksiin.
Türoksiin on inimese ja teiste imetajate kilpnäärmes toodetav hormoon.
Noortel reguleerib türoksiin kasvu, vanematel isenditel ainevahetust.
Türoksiini moodustumiseks on organismil vaja türosiini ja joodi.


Edgar Degas.
Edgar Degas (sünninimi Hilaire-Germain-Edgar de Gas'"; 19. juuli 1834 Pariis – 27. september 1917 Pariis) oli prantsuse impressionistlik kunstnik ja skulptor.
Edgar Degas on tuntud selle poolest, et ta leiutas niinimetatud märja pastelli. See on tehnika, milles peensusteni viimistletud pastellijoonistus kastetakse üle vee või piimaga. Selle tulemusena sulavad toonid kokku ja pilt tundub olevat maalitud.
Elukäik ja looming.
Edgar Degas sündis Pariisis viielapselise pere esiklapsena. Tema isa Augustin de Gas oli pankur ja ema Celestine Musson de Gas oli New Orleansist pärit kreool. Ema suri 1847, kui Edgar oli 13-aastane.
Perekonna algne nimi oli Degas, aga kui isa kolis Pariisi ja asutas seal panga harukontori, hakkas ta oma nime ambitsioonikamalt kirjutama. Ka Edgari vend René kasutas nimekuju De Gas, aga Edgar võttis 30-aastaselt tagasi algse nimekuju.
11-aastaselt hakkas Degas õppima Louis XIV lütseumis ("Lycée Louis-le-Grand"), mille lõpetas 1853 bakalaureusekraadiga kirjanduses. Isa ootas, et ta saaks juristiks, ja sama aasta novembris astus Edgar Pariisi ülikooli õigusteaduskonda, aga ta ei õppinud seal kuigi palju. 20-aastaselt (1854) katkestas ta juuraõpingud.
18-aastaselt muutis ta ühe oma toa ateljeeks ja 1853 registreerus ta Louvre'is kopistina. 1855 kohtus ta Jean Auguste Dominique Ingresiga, keda ta austas. Ingres andis talle soovituse, mida ta hiljem ei unustanud: "Tõmba jooni, noor mees, ja veel rohkem jooni, niihästi elust kui mälust, ning sinust saab hea kunstnik." Sama aasta aprillis võeti ta vastu Kaunite Kunstide Kooli ("École des Beaux-Arts"), kus ta õppis joonistamist Louis Lamothe'i juures ja oli Ingresi stiili järgides edukas.
1856. aasta juulis reisis ta Itaaliasse, kuhu jäi 3 aastaks. Ta peatus seal oma tädi Laura ning selle mehe, paruni Gennaro Bellelli juures, kes oli töötanud ajakirjanikuna ja pärast 1848. aasta revolutsiooni, mida ta toetas, pidanud kodulinnast Napolist Firenzesse pagema. Itaalias joonistas ja maalis Degas arvukalt renessansiaegsete kunstnike tööde koopiaid, aga erinevalt tavalisest valis ta suurematelt teostelt välja mõne üksiku detaili, mis tema tähelepanu köitis: mõne teisejärgulise figuuri või üksnes tegelase pea, mida ta käsitles portreena. 1858 maalis ta ka oma võõrustajatest portree "Bellelli perekond", kus nad on matuseriietuses, sest tädi Laura isa (Edgari vanaisa) oli äsja surnud.
1859 naasis Degas Prantsusmaale. 1860 valmisid tal seal ajaloolised maalid "Aleksander ja Bukephalos", "Jefta tütar", "Semiramis Babüloni ehitamas" ning "Noored spartalased". Kuid "Bellelli perekond" valmis tal lõplikult alles 1867 ja selleks ajaks oli Gennaro Bellelli mitu aastat surnud. 1861 külastas Degas Normandias elavat sõpra. Pärast seda oli ta lummatud hobustest ning tema selle perioodi maale ilmestavad hobused ja hobuste võidusõidud.
Aastal 1864 tutvus ta Édouard Manet'ga ning tema kaudu teiste impressionistide ja nende loominguga. Kuulujutu järgi tutvusid nad Louvre'is, kui mõlemad joonistasid maha sama Diego Velázqueze portreed. Tutvus mõjutas märgatavalt tema loomingut, kuigi ta ise ennast impressionistiks ei pidanud.
Esimest korda osales Degas Pariisi Salongi iga-aastasel prantsuse kaasaegse kunsti ülevaatenäitusel 1865 maaliga "Sõjastseen keskajal", mis aga suurt tähelepanu ei äratanud. Kuigi ta esines Salongis ka igal järgmisel viiel aastal, ta rohkem ajalooainelisi maale sinna ei esitanud. Näiteks järgmisel aastal esines ta maaliga "Takistussõit. Kukkunud džoki".
1860. aastatel avas Edgar Degas Pariisis oma maalistuudio. Selleks ajaks oli tal ette näidata juba ligikaudu 700 tööd.
1870 puhkes Prantsuse-Preisi sõda. Degas andis ennast üles Rahvuskaarti ja Pariisi kaitsmine jättis talle maalimiseks vähe aega. Kuid laskmise väljaõppe ajal leiti, et tema nägemine on halb. Kogu edaspidise elu jooksul pidi Degas oma nägemise pärast muretsema.
"Puuvillatööstuse kontor New Orleansis" (1873)
1872 reisis Degas USA-sse New Yorki ja New Orleansi. New Orleansis elas tema ema vend Michel Musson. Pariisi naasis ta 1873. aasta veebruaris ja samal aastal valmis tal õlimaal "Puuvillatööstuse kontor New Orleansis", kus on kujutatud onu puuvillaga kaupleva ettevõtte kontorit selle pankrotti mineku päeval. Maalil kujutatud isikute hulgas on ka onu ise ja Edgar Degas' kaks venda. 1878 müüs Degas selle maali Pau kunstimuuseumile ja see oli ainus maal, mille Degas oma elu jooksul muuseumile müüs.
1874 suri Degas' isa. Pärimisasjade ajamisel selgus, et vend René on äri ajades sattunud suurtesse võlgadesse. Selleks, et perekonna head nime säilitada, oli Edgar sunnitud müüma oma maja ja kunstikollektsiooni, mille oli pärinud. Sellest ajast peale polnud tal muid sissetulekuid peale oma teoste müügi.
Kuid tema oma looming osutus nii populaarseks, et Degas suutis teistegi kunstnike töid koguda. Eriti põhjalikult olid tema kogus esindatud need kunstnikud, keda ta kõige rohkem austas: Ingres, Eugène Delacroix ja Honoré Daumier. Tema kogus oli nii vanade meistrite (El Greco) kui ka kaasaegsete töid (Manet, Camille Pissarro, Paul Cézanne, Paul Gauguin ja Vincent van Gogh).
Degas pettus Salongis ja selle asemel liitus impressionistidega. Ta oli kõigi impressionistide näituste peamine organiseerija ehk kuraator. Neid näitusi korraldati 8, neist esimene 1874 ja viimane 1886. Ühtlasi esitles ta neist kõigil peale ühe oma loomingut.
Kuigi Degas ei pidanud end impressionistiks, kasutas ta oma loomingus (ja mida aeg edasi, seda rohkem) tüüpilisi impressionistide võtteid. Neid oli näha juba varaseski loomingus. Näiteks maalil "Noored spartalased" on vasakul pool tütarlaste rühm, kus 4 tüdruku peale on 9 jalga. 1868–69 valmis maal "Édouard Manet ja proua Manet", kus proua jääb poolest saadik kardina või eesriide varju ja sealjuures on just nägu nagu ära lõigatud. Enne impressionismi oleks selliseid asju andestamatuteks vigadeks peetud.
Ometi ei saanud Degas teiste impressionistidega hästi läbi. Tal oli vähe ühist Claude Monet' ja teiste maastikumaalijatega ning ta pilkas neid vabas õhus maalimise pärast. Ta jälestas skandaali, mida impressionistide näitused tekitasid, ühtlasi ei sallinud ta avalikkuse tähelepanu ja enesereklaami, mida teised kunstnikud otsisid. Talle ei meeldinud ka nimetus "impressionism", mida ajakirjandus tema ja teiste tema korraldatud näitustel osalevate kunstnike kohta kasutas. Teistes tekitas vimma jälle see, et Degas võttis impressionistide näitustele näiteks Jean-Louis Foraini ja Jean-François Rafaëlli töid, mida ei peetud piisavalt impressionistlikeks.
Alates 1870. aastatest maalis ta enamjaolt baleriine. Baleriinid ja hobused ongi saanud Edgar Degas' loomingu nii-öelda visiitkaardiks.
Degas' loomingus oli seda, mis jäi samaks kogu tema elu jooksul. Ta maalis üksnes siseruumides, eelistades ateljeed. Ta kasutas sageli modelle, aga võis ka mälu järgi maalida. Tema loomingu põhiosa moodustavad figuurimaalid. Maastikumaale on tal vaid mõned ning needki tehtud mälu või kujutlusvõime järgi. Nagu teisedki impressionistid, võis Degas sama motiivi korduvalt maalida, varieerides kompositsiooni ja käsitlust.
Degas oli kaalutlev kunstnik, kelle teosed olid hästi ette valmistatud, kalkuleeritud, läbi harjutatud ja osade kaupa täide viidud. Degas ise selgitas: "Kunstis ei tohi midagi juhuse hooleks jätta, isegi mitte liikumist."
Seevastu paistavad tema muus osas küpses stiilis silma ilmselgelt lõpetamata kohad, isegi muidu tihedalt täis maalitud teostel. Sageli süüdistas ta oma võimetuses maali lõpetada oma silmahäda, aga nii teised kunstnikud kui kunstikogujad suhtusid sellesse seisukohta skeptiliselt. Kunstnik ise andis selle olukorra kohta vihje siis, kui teatas, et eelistab alustada sadat asja ja lõpetada mitte ühtegi nendest, ning tema vastumeelsus oma maale valminuks tunnistada oli üldteada.
1880. aastate lõpus huvitus Degas fotograafiast. Ta pildistas paljusid oma sõpru, sealhulgas lambivalgel. Mõnda oma fotot, mis kujutas tantsijaid või akte, kasutas ta oma joonistustel või maalidel.
Eluajal avalikustas Degas kõigest ühe oma skulptuuri: 1881 vahast kuju "Väike neljateistaastane tantsija", mida teist korda näidati avalikkusele alles 1920 ja pronksi valati 1922. Tema ülejäänud skulptuurid jäid saladusse kuni kunstniku surmani ja need olid väljas postuumsel näitusel 1918. Degas ei valmistanud skulptuure maalimise abivahendiks, vaid ta omistas mõlemale umbes ühesugust tähtsust: "Joonistamine on üks mõtlemise viis, modelleerimine teine."
Pärast Degas' surma avastasid pärijad 150 vahast skulptuuri, neist paljud halvas seisukorras. Nad konsulteerisid valukoja omaniku Adrien Hébrardiga ja viimase hinnangul kõlbas üksnes pooli neist, 74 skulptuuri pronksi valada. Hébrard tegi selle töö oma valukojas ära aastail 1919–1936 ja lõpetas selle pisut enne valukoja sulgemist 1937, misjärel Hébrard varsti suri.
Alles 2004 oli tehnika sedavõrd arenenud, et ka enamikust ülejäänud Degas' vahaskulptuuridest sai teha pronkskoopia. Nii tutvus maailm veel 73 uue skulptuuriga.
Aastate jooksul muutus Degas järjest üksildasemaks. Osalt tuli see tema uskumusest, et kunstnik peab elama üksi ja tema eraelu peab jääma saladusse. Seetõttu elas ta pealtnäha igavat elu. Seltskonnas oli ta tuntud teravmeelsuse poolest, mis võis olla julm. Kirjanik George Moore nimetas teda vanaks torisejaks ja Degas kujundas meelega mainet endast kui misantroobist vanapoisist. Ta ei abiellunud kunagi ja tal polnud lapsi.
Vaadetelt oli Degas konservatiiv. Ta oli vastu kõigile sotsiaalsetele reformidele ja ta ei austanud ka tehnikasaavutusi, näiteks telefoni.
Degas vallandas ühe oma modellidest, kui sai teada, et see on protestant. Kuigi ta maalis 1860. aastate lõpus juute, muutus tema antisemitism 1870. aastatel järjest ilmsemaks. Dreyfusi afäär tugevdas tema antisemitismi veelgi. 1890. aastate keskpaigaks oli ta katkestanud suhted oma kõigi juutidest tuttavatega, ütles avalikult lahti sõprusest kõigi juutidest kunstnikega ja keeldus kasutamast modelle, kellest kahtlustas, et nad on juudid. Ta jäi kuni surmani juudivastase Anti-Dreyfusi ühingu liikmeks.
Degas' iseloomu mõistis hukka Auguste Renoir sõnadega: "Mis olevus ta küll oli, see Degas! Kõik tema sõbrad on tema juurest ära läinud. Mina olin üks viimaseid, kes temaga jäi, aga isegi mina ei suutnud lõpuks vastu pidada."
1880. aastatel hakkas Degas' nägemine halvenema ja lõpuks ei saanud ta enam nii maalida kui varem. Ta läks 1907 üle pastelljoonistustele ja skulptuuridele. 1912 lõpetas ta nähtavasti töötamise täielikult, kui tema kauaaegse elumaja lammutamine Victor Massé tänaval sundis ta kolima korterisse Clichy bulvaril. Oma elu viimased aastad veetis ta peaaegu pimedana, lonkides päevad otsa mööda Pariisi tänavaid.
Juba eluajal tunnustati Degas'd tähtsa kunstnikuna. Tänapäeval peetakse teda üheks impressionismi rajajatest. Tema osalus teiste oluliste impressionistide elus ja näitustes, tema dünaamiline maalimisstiil ning igapäevaelu ja -tegevuse kujutamine ning julged katsetused värvidega sidusid ta lõpuks impressionistide liikumisega. Tema maalid, pastellid, joonistused ja skulptuurid on välja pandud paljudes muuseumides.
Kuigi Degas'l ei olnud ametlikult ühtki õpilast, mõjutas ta siiski paljusid kunstnikke, sealhulgas Jean-Louis Foraini, Mary Cassatti ja Walter Sickertit. Tema kõige suurem austaja võis olla Henri de Toulouse-Lautrec.


Liide (masinaehitus).
Liiteid kasutatakse detailide omavaheliseks ühendamiseks. Masinates esinevad liited jagatakse kahte põhigruppi- liikuvad ja liikumatud liited. Liikuvad liited tagavad detailide suhtelise pöörlemis-, translatoorse või liitliikumise. Liikumatuid liiteid kasutatakse detailide omavahel jäigaks ühendamiseks ning masinate kinnitamiseks alustele või vundamentidele. Liikumatud liited võivad omakorda olla lahtivõetavad ja mittelahtivõetavad.


Depressioon.
Depressioon on meeleoluhäire, mida iseloomustab ennekõike alanenud meeleolu, huvideringi kitsenemine ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Nendega kaasneb sageli kiire väsimine (isegi pärast väikest pingutust) ja vähenenud aktiivsus.
Vahel kasutatakse depressiooni mõistet ka meeleolu hetkelise, kerge alanemise kohta, kuid seda tuleks vältida. Depressioonist on saanud juba moesõna, mida sageli kasutatakse, teadmata selle tegelikku tähendust. Hetkeline meeleolu alanemine kuulub argiellu nagu kurbus, hirm, ahastus, ja muud emotsionaalsed või afektiivsed seisundid, millega inimene reageerib kaotusele või pettumusele.
Depressioon kui haigus on tavaliselt hiiliva algusega. Masendumine võib olla hetkeline ehk depressiivne afekt, meeleolu, mis kestab päevi, ja kliiniline depressioon, mis kestab mitu kuud. Püsivad häired tekitavad tegevusvõimetust, halvendavad meie elukvaliteeti ning hakkavad segama meid tegemast igapäevaseid toimetusi.
Depressiooniga kaasnevate neurohormonaalsete muutuste tõttu alaneb immuunsüsteemi vastupanuvõime haigustele.
Depressiooni tüübid.
Depressioon on keerukas haigus ja sümptomid on igal inimesel erinevad ning selleks pole mitte üksnes halb enesetunne. Eelkõige tuleb mõista selle haiguse iseloomu, kuna see aitab vähendada hirmutunnet ja segadust.
Kliiniline depressioon.
Depressioon on emotsionaalne reaktsioon kaotusele ja pettumusele. Reaktsiooni võivad vallandada mitmesugused sündmused.
Depressioon tekitab organismis sageli füüsilisi (füsioloogilisi) muutusi. Haigusena on depressioon kiire kuluga ning tekitab sageli inimestes segadust: "Ma ei saa aru, miks ma ennast nii halvasti tunnen... Kõik on ju korras..." Psüühiliste sümptomitega kaasnevad füüsilised sümptomid, mida põhjustab keemiline väärtalitlus närvi- ja hormonaalsüsteemis.
Sesoonse depressiooni kutsub esile päikesevalguse vähenemine. Päikesevalguse mõjul toimuvad hüpofüüsis muutused, mis muudavad mõne inimese aju keemilist tasakaalu, nii et neid tabab päikesevalguse vähenedes ränk bioloogiline depressioon. Sügismasenduse vähendamiseks on hakatud määrama valgusravi: patsient istub talvisel ajal iga päev 1-2 tundi eredas valguses. Lisaks soovitatakse sügismasenduse all vaevlejatel iga päev vähemalt tund aega õues olla.
Ka uuem farmakoteraapia sisaldab spetsiaalseid vahendeid sesoonse depressiooni raviks.
Segatüüpi depressiooni vallandab mingi kindel sündmus, kuid sel juhul ilmnevad inimesel nii emotsionaalsed kui ka füüsilised sümptomid.
Düstüümia on pidevalt kergelt alanenud meeleolu, mis ei vasta kerge depressiooni kirjeldusele.
Põhjused.
Umbes 5% täiskasvanuist kannatab sügava masenduse all, 10–15%-l on kerge depressioon. Kogu elanikkonnas vaevab depressioon iga viiendat inimest, ravi saab neist vaid iga kolmas; iga viieteistkümnes vajab haiglaravi. Naiste haigestumus on suurem kui meestel. Eestis on depressioon spetsialistide hinnangul aladiagnoositud - inimestel puudub teadlikkus haiguse tõsidusest ning paljud usuvad, et suudavad ise haigusega toime tulla. Samas puudub paljudel meditsiiniline kindlustus, asutakse kaugel kvalifitseeritud arstiabist ja sageli on häbitunne see, mis takistab abi otsimast.
Pärilikkus.
Üheks riskiteguriks on pärilikkus. Haiguse võivad vallandada järsud muutused, nagu elukoha vahetus ja sotsiaalse võrgustiku puudumine, samuti pikaaegne haigus. On leitud, et depressiooni haigestumine on tõenäolisem, kui suguvõsas on esinenud depressioon, enesetapud, söömishäired või alkoholism.
Depressioonile on vastuvõtlikumad paindumatud, raskeloomulised inimesed. Meeleoluhäired on seotud teatud normaalse isiksuse ning patoloogiliste joontega (isiksushäired).
Psühhosotsiaalsed tegurid.
Minapsühholoog Heinz Kohut rõhutab isiksushäiretega seotud haavatavust. Depressiooni taustal on sageli turvalise täiskasvanuta kasvanud laps, kel pole olnud võimalust saada positiivset tagasisidet enesest ega ka ümbritsevast maailmast. Järsud elumuutused nagu töötus, haigused, üksindus ja sotsiaalse toetuse puudumine.
Ravi.
Depressiooni ravitakse psühhofarmakoteraapia ehk ravimitega – antidepressantidega, psühhoteraapiaga ning raskematel juhtudel ka elekterkrampraviga.


Keermesliide.
Keermesliide on liide, mille põhiline kinnituselement on keere.
Keermesliites on detailid omavahel ühendatud poltide, kruvide, mutrite, tikkpoltide, tõmmitsate vms abil.
Keerme lõikamine.
Keeret võib lõigata nii keermepuuri või keermelõikuriga käsitsi kui ka lõiketera, keermetamispea või freesiga tööpingis. Masstootmises keere tavaliselt rullitakse keermerullimispinkides. Viimasel meetodil valmistatakse enamik väliskeermega kinnitusdetaile. Tuleb ka märkida, et rullitud keere on lõigatud keermest tugevam, sest rullimisel jäävad poldi tooriku metallkiud läbi lõikamata, keerme välispind aga samal ajal kalestatakse.
Keerme põhiparameetrid.
Keerme põhiparameetriteks on keermeniidi ristlõike kuju ja selle mõõtmed, poldikeerme välisläbimõõt (d), mutri keerme siseläbimõõt (d1), keerme keskläbimõõt (d2), keermeniidi tõusunurk (λ)(silindril, mis võrdub keerme keskläbimõõduga d2), keerme samm (S)(keerme kahe naaberniidi ristlõigete samanimeliste punktide vahekaugus, mõõdetuna piki telge), keerme tõus (t)(ühe ja sama keermeniidi ristlõigete ühenimeliste punktide vahekaugus samuti piki telge mõõdetuna; keerme tõus on võrdne kaugusega, mille võrra nihkub polt piki oma telge liikumatu mutri suhtes ühe täispöörde jooksul). Keerme käikude arv (z) (see on keeret moodustavate niitide arv). Ühekäigulisel keermel on samm ja tõus omavahel võrdsed. Mitmekäigulisel keermel saab keerme tõusu arvutada valemiga t=zS kus t-keerme tõus, z- keerme käikude arv, S- keerme samm.
Keermeniidi tõusunurga leidmine.
Keermeniidi tõusunurk λ leitakse kruvijoone mahapööramisega silindrilt, mille läbimõõt ühtib keerme keskläbimõõduga, d2 tasapinnale. Valemina tan λ = t/π d2 kus λ- kruvijoone tõusunurk, t- eelnevalt arvutatud keerme tõus, π- pii võrdub 3,14, d2- keerme keskläbimõõt.
Kuna ühekäigulisel keermel keerme käikude arv on üks (z=1) siis seega tan λ = S/π d2 kus siis λ on keerme tõusunurk, S- keerme samm, d2- keerme keskläbimõõt.
Jõudude vahekord ja isepidurdustingimused keermepaaris.
Poltide pingutamisel tekitatakse võtmega pöördemoment formula_1, kus L on mutrivõtme pideme pikkus ja formula_2 pidemele mõjuv jõud. Pingutusmomendi tasakaalustavad keermes esinev moment formula_3 ja mutri või poldi pea tugipinna hõõrdemoment formula_4. Pöördemoment formula_5
Kruvipaaris esinevate jõudude vaatlemisel on otstarbekas pöörata täisnurkkeerme niidi üks keerd (keskläbimõõdu formula_6 järgi) pinnaks, mutter aga asendada liuguriga. Liuguri tõusule mööda kaldpinda vastab mutri liikumine keermel.
Teoreetilisest mehaanikast on teada, et kaldpinna ja liuguri vahel mõjuv jõud R kujutab endast normaaljõu ja hõõrdejõu resultanti ning on kallutatud normaali n-n suhtes hõõrdenurga φ võrra.
Hõõrdejõud täis- ja kolmnurkkeermes.
Määrame hõõrdejõud täis- ja kolmnurkkeermes. Käsitluse lihtsustamiseks eeldame algul, et keerme tõusunurk on null. Sel juhul täisnurkkeermes formula_7 ja hõõrdejõud formula_8,
formula_9, kus
formula_12
formula_13.
Et formula_14, siis on ka hõõrdumine kolmnurkkeermes suurem kui täisnurkkeermes.
Ringjõud täis- ja kolmnurkkeermes.
formula_15


Koost.
Koost ehk sõlm on mehhanismi, seadme või rajatise osa, mille elemendid on omavahel ühendatud liidete teel. Näiteks, kas jäigalt neet-, keevis-, keermes- või liimliitega aga ka mingit liikumist võimaldavate liidetega nagu puksid, laagrid või liigendid.


Ibadiidid.
Ibadiidid on ühe islami konfessiooni esindajad, mis on peamiselt levinud Omaanis. Ibadiidi moslemeid peetakse haridžiitide sekti ainsaks tänaseni säilinud haruks, ehkki ibadiidid ise seda ei tunnista. Nad peavad end ainsaks õigeks islami haruks, mis on erinev nii sunnismist kui ka šiiismist. Nende kõrgemaks usuliseks juhiks on imaam. Ibadiidi imaamid valitsesid Omaani 8.–18. sajandini. Peale Omaani leidub ibadiite ka Omaani endistes kolooniates (Ida-Aafrikas, eriti Sansibaris) ning Põhja-Aafrikas, kus nad elavad väikeste kogukondadena.


Archimedese kruvi.
Archimedese kruvi on tigukonveier, millega tõstetakse vett. Seda kirjeldas Archimedes (287–212 eKr). Archimedese kruvi lihtsustatud versiooni kasutati juba Mesopotaamias 600 aastat eKr. Babüloni rippuvate aedade kastmiseks.


Ibuprofeen.
Ibuprofeen ehk 2-(4-isobutüül-fenüül)-propioonhape, C13H18O2) on põletikuvastane ja palavikku alandav ravim.
Seda sünteesiti esmakordselt 1961. aastal Suurbritannias firma Boots Group ravimitehases. Retseptiravimina tuli müüki 1969. aastal ja vabamüüki 1983. aastal.


Seaduste Kogu.
Seaduste Kogu (SK) oli Eesti seaduste kodifikatsioon, mida anti välja alates 1936. aastast Seaduste Kogu seaduse (SK I 1938, 3, 9) alusel.
Seaduste Kogu väljaandmine oli osa Konstantin Pätsi algatatud riigireformist.
Seaduste Kogusse kuulus 15 köidet, mille väljaandmine plaaniti lõpetada 24. veebruariks 1943. Tegelikult jõuti välja anda neli köidet – I, IV, VI ja XI.


Soomeugrilased.
Soome-ugri ja samojeedi rahvaste asuala kaardil.
Soomeugrilased on soome-ugri keeli kõnelevad rahvad.
Soome-ugri rahvaste hulka kuuluvad ungarlased, handid, mansid, soomlased, karjalased, eestlased, liivlased, isurid, vadjalased, vepslased, ersad ja mokšad (mordvalased), marilased, udmurdid ja komid.
Soome-ugri rahvaste põlised asualad on Põhja- ja Ida-Euroopas ning Lääne-Siberis. Ungarlased on asunud Ungarisse ja Transilvaaniasse ajaloolisel ajal.
Samojeedi rahvaid ja soome-ugri rahvaid kokku nimetatakse uurali rahvasteks.
Soome-ugri rahvaste maailmakongressid.
Alates 1992. aastast on iga nelja aasta tagant korraldatud soome-ugri rahvaste maailmakongresse, millel iga soome-ugri ja samojeedi rahvast esindab nende ühiskondlike organisatsioonide või rahvuslike esinduskogude moodustatud delegatsioon.
Kongresside vahepealsel ajal töötab kongressil valitud soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee, kus on esindatud kõik kongressil osalevad rahvad.


Drammen.
Drammen on omavalitsusega linn Norras, Buskerudi maakonna keskus. Asub Oslo fjordi ääres Oslost 41 km edelas.
Drammeni linn loodi 1811. aastal kahe asula liitmise teel.
1909. aastal hakkasid Drammenis sõitma Skandinaaviamaade esimesed trollibussid. Trolliliiklus lõppes 1967. aastal.
Drammen on puidutööstuse, laevaehituse ja metallurgia keskus. Linna ümbruses kaevandatakse nikli-, koobalti- ja tsingimaaki.
Drammenis tegutseb jalgpalliklubi Strømsgodset IF.
Drammenist on pärit Johann Olav Koss, Ole Einar Bjørndalen, Johan Halvorsen ja Martinus Rørbye.
Drammeni asulas oli 1. jaanuaril 2011 100 303 elanikku.


Raúl Francisco Primatesta.
Kardinal Raúl Francisco Primatesta (14. aprill 1919, Capillo del Señor, Argentina – 1. mai 2006, Córdoba, Argentina) oli kardinal aastast 1973.
Ta oli paavst Johannes Paulus II toetaja ja sõber.
Ta ordineeriti preestriks 1942.
Aastatel 1957–1961 oli ta Tanaisi piiskop, 1961–1965 San Rafaeli piiskop ja 1965–1998 Córdoba peapiiskop.
Aastal 1973 nimetati ta kardinaliks.


Sündinud 11. augustil.
"Siin on loetletud 11. augustil sündinud tuntud isikuid.
August, 11.


1185.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad - 1180. aastad - 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad
Aastad: 1180 1181 1182 1183 1184 - 1185 - 1186 1187 1188 1189 1190


1184.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad - 1180. aastad - 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad
Aastad: 1179 1180 1181 1182 1183 - 1184 - 1185 1186 1187 1188 1189


1183.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad - 1180. aastad - 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad
Aastad: 1178 1179 1180 1181 1182 - 1183 - 1184 1185 1186 1187 1188


1182.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad - 1180. aastad - 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad
Aastad: 1177 1178 1179 1180 1181 - 1182 - 1183 1184 1185 1186 1187


1180.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad - 1180. aastad - 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad 1230. aastad
Aastad: 1175 1176 1177 1178 1179 - 1180 - 1181 1182 1183 1184 1185


Hispaania provintsid.
Hispaania provintsid on Hispaania 2. järgu haldusüksused.
Alljärgnevas tabelis on toodud kõik provintsid koos halduskeskustega ja maakonnad ning vallad.
Hispaania provintsid


Emacs.
Emacs on tekstiredaktorite perekond, mis on tuntud oma kerge ja peaaegu piiramatu laiendatavuse ja konfigureeritavuse poolest.
Tuntuimad Emacsid on GNU Emacs ja XEmacs.


Argo Aadli.
a>" viimase osa võttepäeval 2011. aastal.
Argo Aadli (sündis 12. aprillil 1980 Kundas) on eesti näitleja.
Biograafia.
Argo sündis ja kasvas Lääne-Virumaal Kundas. Ta on lõpetanud Kunda Ühisgümnaasiumi ja pälvis 1998. aastal Lääne-Virumaa näitemängupäevadel parima meesnäitleja tiitli. Hiljem suundus ta õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli näitleja õppesuunale.
2003. aasta teatriauhindade jagamisel jagas Argo koos kursavenna Priit Võigemastiga Kristallkingakese rändauhinda.
Aasta hiljem pälvis Argo AS ESPAK näitlejapreemia ja 2005. aastal tunnistas Linnateatri kollektiiv ta teatri parimaks meesnäitlejaks.
Aastast 2002 töötab Argo Aadli näitlejana Tallinna Linnateatris.
Raadiorollid.
Aadli, Argo
Aadli, Argo
Aadli, Argo


Võidula mõis.
Võidula poolmõis ("Karolinenhof in Kirchspiel Fennern, Kreis Pernau") on ehitatud 1872. aastal; see rajati Pärnu maakonda Käru jõe kaldale asuva klaasivabriku juurde (ehitatud 1822. aastal).
Arhitektuuriliselt on Võidula mõis historitstliku stiili esindaja. Omapäraseks teevad hoone ülemise korruse väljapoole kumerad klaasid, mis on mõisa klaasivabrikus spetsiaalselt hoone jaoks valmistatud. Nüüdseks on "punnis klaase" alles veel vaid mõnedel üksikutel akendel. Lisaks on hoonel omapärased puitpits-kaunistused.
Algselt oli mõis kasutusel häärberina ning vabriku kontorihoonena. Nüüd asub mõisas Võidula vallavalitsus, raamatukogu ning rahvamaja.
Klaasivabriku tootmishooneid nüüdseks praktiliselt säilinud ei ole (see lõpetas töö 1920-ndate majanduskriisi ajal), küll on aga säilinud mõisa hobusetall ning (osaliselt) pesukoda.
Vändrast kaheksa kilomeetri kaugusel asuv mõis on üks vähestest Eestis säilinud puumõisadest. Legendi järgi olevat 1905. aasta rahutuste ajal mõisapõletajad tulnud tõrvikute ja hangudega mõisale tuld otsa panema, kuid kohalikud mõisamehed saatnud nad tagasi – "Põletame ise maha!" Kuid oma kodule siiski tuld külge ei pandud.


1178.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad
Aastad: 1173 1174 1175 1176 1177 - 1178 - 1179 1180 1181 1182 1183


1177.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad
Aastad: 1172 1173 1174 1175 1176 - 1177 - 1178 1179 1180 1181 1182


Ḩalab.
Ḩalab (ajaloolises kontekstis Aleppo, varasem eestikeelne nimi "Haleb") on linn Süürias, Ḩalabi provintsi halduskeskus. See asub Süüria loodeosas.
Suurem osa elanikest on araablased. Suuremad vähemused on kurdid ja armeenlased.
Ajalugu.
Aleppo on piirkonna üks vanimaid linnu. Alates 1800. aastast eKr oli Aleppo Jamhadi kuningriigi keskus Põhja-Süürias. 16. sajandil eKr vallutasid linna hetiidid. 800 eKr läks linn assüürlaste kätte.
Aastal 333 eKr vallutasid linna kreeklased Seleukos I juhtimisel. Seleukiidid andsid talle nimeks Boera, mille all linn oli tuntud kogu Rooma riiki kuulumise ajal alates 64 eKr. Hiljem kuulus linn Bütsantsile ja 637. aastal vallutasid selle araablased, kes taastasid linna ajaloolse nime.
Uuesti valdas Bütsantas linna 974–987. Ristisõdijad piirasid linna 1098 ja 1124, ent ei suutnud vallutada. 1283 läks linn Saladini ja tema asutatud Aijubiidide dünastia kätte. 1260 rüüstasid linna mongolid, kelle käes Aleppo oli 1317. aastani, 1400 Timuri väed. Hiljem sattus ta Egiptuse mamelukkide võimu alla. 1516 liidendas Selim I Aleppo Osmanite impeeriumiga. Sel ajal oli linnas 50 tuhat elanikku.
9. augustil 1138 raputas linna ja ümbruskonda hävitav maavärin. Kuigi selle aja kohta saavad arvestused olla vaid ligikaudsed, on hukkunute arvuks oletatud 230 tuhat, mis teeks sellest hukkunute arvult 4. maavärina inimkonna ajaloos.
19. sajandi alguses oli Ḩalabis 200 000 elanikku. See oli tähtis kaubandus- ja tööstuskeskus, mille kaudu varustati kogu Lähis-Ida siidi, paberi, villa ja brokaadiga. Linna heaolu lõpetasid 24. augustil 1822 toimunud maavärisemine, 1827. aasta katkupuhang ja 1827. aasta kooleraepideemia. Sajandi keskel sai Ḩalab tuntuks kristlaste genotsiidiga. Sellele vastuseks 1850 puhkenud kristlaste ülestõusu uputasid Kerim-paša ja tema kindralid verre.
Ḩalab oli 2006. aastal islami kultuuripealinn.
Välisviited.
Halab
Halab


Pinguga liide.
Pinguga liiteks nimetatakse masinaehituses liidet, mille puhul läbimõõdult suurem sisemine detail pressitakse avasse.
Pinguga liide püsib koos elastsetest deformatsioonidest tingitud hõõrdejõu tõttu. Mingeid lisaelemente ega sooni üldjuhul ei kasutata.
Eristatakse pressliide, mille puhul pressimine toimub külmalt, ning kuumpressliidet, mille puhul avaga detaili kuumutatakse ning sissepressitavat detaili võidakse jahutada. Kuumpressliide on kuni 1,5 korda tugevam kui külmalt pressitud liide.


Apatitõ.
Apatitõ on linn Venemaal Murmanski oblastis. Asub Imandra järve kaldal, Hibiinidest lõunas.
Apatitõ on tekkinud 1929. aastal rajatud raudteejaama juurde. Asula hakkas kiiresti arenema seoses apatiidi ja nefeliini kaevandamisega Hibiinides. 1966. aastal liideti Molodjožnõi külaga ja sai linnaõigused.
Linnas asub Apatitõ soojuselektrijaam võimsusega 323 MWh.


Jerry Lee Lewis.
Jerry Lee Lewis (sündinud 29. septembril 1935 Ferriday's Louisiana osariigis) on USA laulja ja pianist. Tuntud ka nime all The Killer.
Jerry Lee elust on tehtud film "Great Balls of Fire – rokile elatud elu" (1989).
Elukäik.
Jerry Lee Lewis sündis 29. septembril 1935 Ferriday Louisianas Elmo Lewise ja Mamie Ethel Lewise pojana. Klaverit hakkas ta õppima 8-aastaselt ja oma sõnade järgi sai ta selle selgeks vaid kahe nädalaga. Kuna poiss oli üsna püsimatu, panid vanemad ta kristlikusse kooli, kust ta aga peagi välja visati, kuna mängis seal ükskord Jumalale oodi "boogie-woogie" stiilis.
1952. aastal abiellus ta esimest korda. Enne, kui ta selle abielu lahutatud jõudis, abiellus ta juba järgmise naisega. 23 päeva pärast eelmine abielu lahutati. Järgmisel aastal sündis neil aga uue naisega poeg Jerry Lee Lewis juunior ja 1956. aastal poeg Ronnie Guy Lewis.
Lauljakarjääri alustas Jerry Lee Sam Phillipsi Sun stuudios Memphises Tennessee osariigis 1954. aastal. Muusikastiili poolest mängis ta peamiselt kantrit, "boogie-woogiet ja "rock'n'rolli... kõik klaveril. Jerry Lee on tuntud eelkõige oma mängustiili poolest. Hiljem "live"-kontsertidel kasutas ta klahvide vajutamiseks jalgu, tagumikku, küünarnukke jne, kolkis klaveri liikuvaid osi, vahel kiskus neid küljest, samuti lõhkus järjekindlalt toolijalgu. Ja kõige selle juurde kuulusid närvilised klaverisoolod. Kuulsus tuli looga "Whole Lotta Shakin' Goin' On" ning peagi valmis ka tema suurim hitt "Great Balls of Fire".
Kõrge tähelennu lõpetas äkitselt 1958. aastal ilmsiks tulnud fakt, et Jerry Lee oli abiellunud oma 13-aastase sugulase Myra Gale Browniga. Tolleaegne ühiskond mõistis selle aga pikemalt mõtlemata hukka ja päevapealt oli saanud 100 000 dollarit kontserti eest teenivast artistist 100 dollarit öö eest teenivaks kõrtsimänguriks. Siiski keeldus ta kategooriliselt naisest loobumisest. 1959. aastal sündis neil poeg Steve Allen Lewis, kes aga hukkus 1962. aastal. 1963. aastal sündis neil tütar Phoebe Allen Lewis.
Jalad alla sai Jerry Lee alles kuuekümnendate keskpaigas alustades uut karjääri kantrilauljana. Edu kõrvalt hakkas Jerry Lee aga pruukima piiramatus kogustes alkoholi ja narkootikume ning peagi, 1970. aastal, saabus ka lahutus Myrast. Samal aastal suri ka Jerry Lee ema Mamie. 1973. aastal hukkus tema vanem poeg Jerry Lee Lewis juunior. 1979. aastal suri isa Elmo. 1981. aastal sattus Jerry Lee haiglasse, kus anti elusalt pääsemislootust 50%. Pärast seda kirjutas ta end sisse alkoholist ja narkootikumidest võõrutamise keskusesse.
Jerry Lee neljas naine uppus 1982. aastal, viies naine suri metadooni ületoosi tõttu 1983. aastal. Alkohol ja narkootikumid oleksid tapnud ta enda aga 1985. aastal, kuid pääses napilt eluga. 1996. aastal elas ta üle südamerabanduse. 2003. aastal lahutas ta oma kuuendast naisest, mis sai lõplikult teoks 2005. aastal. Abielust jäi järele 1987. aastal sündinud poeg Jerry Lee Lewis III. 1993. aastal sündis ka uue, kuid seekord mitteametliku naise Bonny Lee Backley'ga tütar Jeri Lee Lewis. Praegu elab Jerry Lee Lewis oma rantšos ja annab aeg-ajalt kontserte.
Hitt-singlid.
Lewis, Jerry Lee
Lewis, Jerry Lee
Lewis, Jerry Lee


Kamensk-Uralski.
Kamensk-Uralski on linn Venemaal Sverdlovski oblastis. Asub Kamenka suudmes, Isseti jõe kaldal, Jekaterinburgist 100 km kagus.
Asula on rajatud 1682. aastal rauavalutehase juurde ja kandis 1935. aastani nime Kamenski Zavod ja 1940. aastani Kamensk. Aastal 1935 sai linnaõigused.
Aastal 1939 avati alumiiniumitehas ja linnast sai üks tähtsamaid tööstuskeskusi Uuralites.
Linn oli tuntud parimate suurtükkide tootjana.
Kamensk-Uralski on raudteede sõlmpunkt ja arenenud tööstuslinn.


Kamensk.
Kamensk on alev Venemaal Burjaatias Kabanski rajoonis.
Elanike arv oli 2002. aasta rahvaloenduse järgi 8113.
Alevi staatus on alates 1961. aastast.


Oral.
Oral on linn Kasahstanis, Lääne-Kasahstani oblasti keskus. Asub Uurali jõe kaldal.
Asula on rajatud 1622. aastal kasakate poolt ja kandis 1775. aastani nime Jaitsk ja seejärel 1991. aastani Uralsk.
Ligikaudu pool elanikest on venelased.


Konsistoorium.
Konsistoorium ehk luterlik kirikuvalitsus on kiriku haldus- ja kohtukolleegium, mis koosneb kas ainult vaimulikest või vaimulikest ja ilmikutest (segakonsistoorium).


Riigipööre.
Riigipööre on vägivaldne riigikorra muutmine.


Henrik Ibsen.
Henrik Ibsen (20. märts 1828 Skien – 23. mai 1906 Kristiania) oli norra näitekirjanik, kes seisis ka Norra Rahvusteatri rajamise juures.


Ertshertsog.
Ertshertsog on Austria ertshertsogkonna valitseja tiitel alates Ernst Raudse võimu ajast (1402—1424), formaalselt 1453. aastast.
Tiitli leiutas 14. sajandil Rudolf IV, püüdes endale saada kuurvürstidega analoogseid privileege. See kinnitati ametlikult aga alles Friedrich III poolt, kes soovis enda ja kogu Habsburgide dünastia positsioone igati tugevdada.
1804. aastal kuulutas Saksa-Rooma keiser Franz II ennast Franz I nime all Austria keisriks. Sellest ajast kuni 1918. aastani tähistas ertshertsogi tiitel (peale keisri tiitli osaks olemise) ka keisri lähisugulasi. Tänapäeval võivad dünastia liikmed tiitlit kasutada Austriast väljaspool.


Välismaa eesti seltside loend.
"Siin on riigiti loetletud väliseesti seltse, mis ühendavad nii alaliselt välismaal elavaid eestlasi kui ka eesti keele huvilisi ja estofiile."
Soome.
Soome Eesti-seltside Liit (seltside liit)
Soome Eestlaste Liit (seltside liit)


Rodrigo Díaz de Vivar.
Rodrigo (või Ruy) Díaz de Vivar (hispaaniakeelsete hüüdnimedega "El Cid Campeador" 'Võitleja Cid', "El Campeador" 'Võitleja'; eesti keeles ka Cid; 1043 Burgos – 10. juuli 1099 Valencia) oli Hispaania rahvuskangelane ja vabadusvõitleja Kastiilias.
Ta on ka Hispaania rahvuseepose "Laul minu Cidist" peategelane.
Tal oli kaks tütart. Tütar María abiellus Barcelona krahvi Ramón Berenguer III-ga ja teine tütar, Cristina, abiellus tulevase Navarra kuninga Ramiro Sánchezega.


Tehnokraatia.
Tehnokraatia (kreeka "τεχνοκρατία" tähendab kunst/meisterlikkus + võim/valitsemine) ehk tehniliste ekspertide võim on valitsemise vorm, kus valitsevad ideoloogiliselt neutraalsed poliitika teostajad, kes lähtuvad valitsemises otsuste ratsionaalsusest, mitte poliitiliste gruppide huvidest.
Tehnokraatia näeb otsustamist teaduslikult ratsionalistliku protsessina. 20. sajandi keskel tekkis arvamus, et tehnoloogia areng muudab põhimõtteliselt ka otsustusprotsessi demokraatias. Tehnoloogia eksperdid moodustavad uue valitseva klassi. Põhimõte seisneb selles, et inimene on tehnika jaoks, mitte tehnika inimese jaoks.
Ideed võimu üleminekust tehnokraatide kätte olid populaarsed ameerika sotsiaalteadustes 1960-1970ndail aastail. Termini võttis esmakordselt kasutusele 1919 ameerika insener W.H. Smith. Tavakeelde jõudis ta pärast juhtimisteoreetiku James Burnhami 1941. aasta kirjutist "Managerial Revolution". Terminit hakati laialt kasutama poliitikute kirjeldamiseks ja praegu on ta kasutusel põhiliselt sellise eliidi kirjeldamiseks, kes valitsemisel rõhutab tehnoloogia suurt tähtsust.
Tehnokraatia on selline riigikord, kus juhid on valitud bürokraatliku protsessi abil, mis rajaneb erioskustel ja teadmistel, mitte demokraatlikul või muul viisil. Termin võib olla nii negatiivne kui positiivne.


Maailmapank.
Maailmapank (inglise keeles "International Bank for Reconstruction and Development", IBRD'") on rahvusvaheline rahandusorganisatsioon, mis on loodud selleks, et anda arengumaadele rahalist ja tehnoloogilist abi.
Maailmapank on läbinud mitu struktuurimuudatust ja sellepärast on nimetuse "Maailmapank" all mõistetud eri aegadel erisugust organisatsiooni.
Alguses tähendas Maailmapank Rahvusvahelist Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka, mis toetas rahaliselt Lääne-Euroopa ja Jaapani majanduse taastamist pärast Teist maailmasõda. 1960 loodi Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon ("International Development Association", IDA), mis võttis endale osa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ülesannetest. Mõlemad organisatsioonid eksisteerivad tänapäevani ja "Maailmapank" on ühine nimetus nende mõlema kohta.
Eri aegadel loodi nende juurde veel kolm organisatsiooni: Rahvusvaheline Rahanduskorporatsioon ("International Finance Corporation", 1956), Investeeringute Tagamise Mitmepoolne Agentuur ("Multilateral Investment Guarantee Agency", 1985) ja Investeerimisvaidluste Lahendamise Rahvusvaheline Keskus ("International Centre for Settlement of Investment Disputes", 1965). Kõiki neid viit organisatsiooni ühtekokku nimetatakse Maailmapanga Grupiks.
Vahel mõistetakse Maailmapanga all endiselt üksnes Rahvusvahelist Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka, mille tegevus moodustab põhiosa Maailmapanga Grupi tegevusest.
Ajalugu.
Maailmapank on üks kahest suurest rahandusorganisatsioonist (teine on Rahvusvaheline Valuutafond), mis loodi Bretton-Woodsi konverentsi otsuste põhjal. See konverents toimus 1.–22. juulil 1944 USA-s ning selle töös osalesid 44 riigi saadikud, kes arutasid majanduse taastamist ja maailmakorraldust pärast maailmasõja lõppu.
Nõukogude Liit osales konverentsi töös aktiivselt, aga pärast otsustas Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi loomisest ja tööst mitte osa võtta, sest vastavalt nende organisatsioonide põhikirjale puudus tal võimalus nende tööd mõjutada, erinevalt USA-st.
Oma tegevuse alguses 1945–1968 ei olnud Maailmapanga tegevus kuigi aktiivne, sest laenu taotlejatele esitati rangeid nõudmisi. Maailmapanga esimene president John McCloy valis esimeseks laenusaajaks Prantsusmaa, kellele anti laenu 250 miljonit USA dollarit. Laenu saamise üks tingimus oli kommunistide väljajätmine valitsusest. Kaks ülejäänud laenusoovijat (Poola ja Tšiili) laenu ei saanud. Edaspidi andis Maailmapank aktiivselt laenu Lääne-Euroopa riikidele, kes taastasid maailmasõjast räsitud majandust Marshalli plaani kaudu. Marshalli plaani rahastamine käiski suures osas Maailmapanga kaudu.
1968–1980 oli Maailmapanga tegevus suunatud arengumaade abistamisele. Suurenesid väljalaenatavad summad ja mitmekesistus laenude struktuur, mis hõlmas mitmesuguseid majandusharusid alates infrastruktuurist kuni sotsiaalsete probleemide lahendamiseni. Sel ajal juhatas Maailmapanka Robert McNamara, kes kasutas tehnokraatlikku juhtimisstiili, sest ta oli töötanud USA kaitseministrina John Kennedy ja Lyndon Johnsoni valitsuses ning ettevõtte Ford Motor presidendina. McNamara lõi uue süsteemi, mille abil riigid said oma laenutaotlusi esitada, ja see võimaldas vähendada laenutingimuste otsustamisele kuluvat aega.
1980 sai Maailmapanga presidendiks Alden Clausen, kelle esitas sellele kohale tollane USA president Ronald Reagan. 1980. aastatel anti laenu peamiselt arengumaadele ja laenude andmise põhiline eesmärk oli vähendada nende maade sõltuvust võlgadest nende majanduse arendamise kaudu. Seetõttu lõpetati laenude andmine sotsiaalprobleemide lahendamiseks.
1989 toimus Maailmapanga töös oluline muutus paljude valitsusväliste, peamiselt keskkonnaorganisatsioonide kriitika tulemusena. Seetõttu suurenes nende eesmärkide hulk, milleks laenu väljastati.
Visioon ja missioon.
Nende inimkonna ees seisvate ülemaailmsete probleemide lahendamiseks annab Maailmapank Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga kaudu vähemalt keskmise sissetulekuga riikidele laenu niisuguse intressiga, mis vastab nende riikide siseturu keskmisele. Väikese sissetuleku tasemega riikidele annab Maailmapank Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooni kaudu abi minimaalse intressiga või üldse intressivabalt.
Tegevuse liigid ja suunad.
Maailmapanga koosseisus on kaks omavahel tihedalt seotud asutust, Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank ning Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon, kes pakuvad madala intressiga või intressita laene või grante riikidele, kellel ei ole juurdepääsu rahvusvahelisele kapitaliturule või on selle juurdepääsu tingimused ebasoodsad. Erinevalt teistest rahandusorganisatsioonidest ei taotle Maailmapank kasumit. Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank kasutab oma kõrget krediidireitingut, mis võimaldab tal saada madala intressiga vahendeid, et pakkuda oma klientidele, kelleks on arengumaade riigid, madala intressiga laene. Oma tegevuskulud katab pank ise, võtmata selleks laenu.
Iga 3 aastat tagant töötab Maailmapank välja tegevusstrateegia iga riigi kohta eraldi ja seda kasutatakse koostöö alusena riikidega. Strateegia aitab kooskõlastada Maailmapanga tegevust laenude pakkumise ning analüüsimise ja konsulteerimise alal iga riigi konkreetsete arengueesmärkidega. Strateegiasse kuuluvad niisugused projektid ja programmid, mis kõige paremini aitavad lahendada vaesuse ja sotsiaalmajandusliku arengu probleeme. Enne seda, kui strateegia esitatakse läbivaatamiseks Maailmapanga direktorite nõukogule, arutatakse seda strateegiat vastava riigi valitsuse ja teiste asjassepuutuvate struktuuridega.
Kapitali hankimine.
Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank saab oma kapitali peamiselt obligatsioonide müügist. Ülemaailmsetel turgudel on nende obligatsioonide reiting Standard & Poor'si skaalal AAA. Laenude andmisest ei saa pank kuigi suurt kasumit, kasumi põhiosa tuleb paljude aastate jooksul kogutud reservide ja 184 liikmesriigi sissemaksete paigutamisest. Saadud tulust katab pank tegevuskulud, kannab osa sellest üle Rahvusvahelisele Arenguassotsiatsioonile ja kasutab seda riikide võlakoormuse vähendamiseks.
Maailmapank müüb võlakirju ka otse rikaste riikide valitsusasutustele ja keskpankadele. Võlakirjade tagasiostu tagavad Maailmapanga liikmesriigid. Harilikult annab Maailmapank laenu 12–15 aastaks ja veidi kõrgema intressimääraga kui ta ise ostab.
Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon on maailma suurim vaestele riikidele intressita laenude ja grantide jagamise organisatsioon. Selle vahendid uuenevad iga 3 aasta tagant ja seda organisatsiooni rahastavad 40 doonorriiki. Assotsiatsioon saab lisasissetulekut 35–40 aastaks antud laenude kustutamisest. Neid vahendeid kasutatakse seejärel uute laenude andmiseks. Arenguassotsiatsioonile kuulub peaaegu 40% Maailmapanga laenude käibe kogumahust.
Arenguassotsiatsioon annab laene eriti vaestele riikidele, mille rahvamajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta ei ületa 1200 USA dollarit aastas. Assotsiatsiooni ülesanne on soodustada arenguriikides eraettevõtlust.
Laenud.
Maailmapank annab Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ning Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooni kaudu välja kahesuguseid laene: investeerimis- ja arengulaene. Investeerimislaene antakse kaupade tootmise, tööde ja teenuste rahastamiseks sotsiaalmajanduslike projektide raames ükskõik mis majandusharus. Arengulaene nimetati varem struktuurimuutuste laenudeks ning neid antakse poliitiliste ja institutsiooniliste reformide jaoks.
Kui riik esitab laenutaotluse mingi projekti rahastamiseks, siis hinnatakse, kas see projekt on vastuvõetav majanduslikus, rahanduslikus, sotsiaalses ja ökoloogilises mõttes. Läbirääkimiste käigus lepivad Maailmapank ja laenusaaja kokku arengueesmärgid, projekti komponendid, oodatavad tulemused, projekti täitmise kava ja tõhususe kontrollnäitajad ning laenueraldiste ajakava. Maailmapank jälgib seda, milleks laenuraha kulutatakse, ja hindab projekti tulemusi. Kolmveerandit kustutamata laenudest haldavad riikide direktorid, kes töötavad Maailmapanga liikmesmaade alalistes esindustes. Niisuguseid alalisi esindusi on üle maailma ligi sada ja neis töötab umbes 30% Maailmapanga personalist.
Arenguassotsiatsiooni pikaajalised laenud on intressivabad, aga nendelt võetakse 0,75% komisjonitasu. Assotsiatsiooni raha reserveerimise eest võetakse komisjonitasu 0–0,5% reserveeritavalt summalt ja 2006. rahandusaastaks oli selleks kinnitatud 0,33%. Maailmapanga varahalduse osakond juhib kõiki laenudega seotud tehinguid ja täidab ühtlasi laekuri kohuseid.
Grantid.
Maailmapank aitab teisi riike ka grantidega. Nende eesmärk on koostöö projektide väljatöötamisel uuenduste juurutamise, organisatsioonidevahelise koostöö arendamise ja kohalike huvirühmade kaasamise kaudu. Viimastel aastatel Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooni grante kas rahastatakse otse või hallatakse partnerlussuhete raames.
Teised teenused.
Laenuandmine nõuab Maailmapangalt head arengumaade majanduse tundmist. Üks panga tegevuse kõrvaltulemus ongi põhjalikud arengumaade majandusanalüüsid, mis valmivad koostöös Rahvusvahelise Valuutafondiga.
Maailmapank pakub ka analüüsi- ja konsultatsiooniteenuseid. Maailmapanga tegevuse hulka kuulub riikide poliitika analüüs ning soovituste väljatöötamine, mis aitaksid parandada riikide sotsiaalmajanduslikku olukorda ja elukvaliteeti. Maailmapank uurib paljusid teemasid ja tingimusi, sealhulgas keskkonda, vaesust, turgu, globaliseerumist ning majandusharude olukorda riikides.
Märkimisväärne osa tegevusest on suunatud hariduse arendamisele ja niisuguste teadmiste levitamisele, mis aitaksid riikidel areneda. Niisuguste teadmiste levitamise üks vahenditest on Maailmapanga Instituut. See töötab poliitikute, ärimeeste, teiste spetsialistide ja teiste kodanikerühmadega, samuti ülikoolide ja muude õppeasutustega.
Maailmapank korraldab internetitõlgete saidi B-Span kaudu seminare ja konverentse jätkusuutliku arengu ja vaesuse vähendamise teemadel.
Tegevusvaldkonnad.
Tänapäeval osaleb Maailmapank rohkem kui 1800 projekti rahastamises arengumaade praktiliselt kõigis majandussektorites.
Maailmapanga juhtimine.
Maailmapank on aktsiaselts, mille aktsionärideks on selle organisatsiooni 187 liikmesriiki. Liikmesriikide häälte arv vastab nende sissemaksele Maailmapanga aktsiakapitalis, mille omakorda määrab ära riigi tähtsus maailmamajanduses. Aktsionäre esindab nõukogu, mis on panga kõrgeim organ (sisuliselt on see aktsionäride üldkoosolek). Nõukogu võtab vastu otsused ja määrab kindlaks panga tegevussuunad. Reeglina kuuluvad nõukokku liikmesmaade rahandus- või arenguministrid. Nõukogu istungid toimuvad kord aastas koos Maailmapanga Grupi ja Rahvusvahelise Valuutafondi nõukogude istungiga.
Konkreetsed volitused panga juhtimiseks nõukogu istungite vaheajal on antud 25 tegevdirektorile, kes töötavad vahetult panga peakorteris Washingtonis. Tegevdirektorid moodustavad direktorite nõukogu, mida juhib Maailmapanga president. Tegevdirektoritest viis esindavad viie riigi huve, kelle osakaal panga aktsiakapitalis on kõige suurem: USA-d, Jaapanit, Saksamaad, Prantsusmaad ja Suurbritanniat. Ülejäänud 20 tegevdirektorit esindavad riikide rühmi.
Direktorite nõukogu istungid toimuvad tavaliselt 2 korda nädalas. Nõukogu vastutab kõigi panga tegevust puudutavate otsuste eest. Niisuguste otsuste hulka kuuluvad
Maailmapanga president on alates 2007. aasta juunist Robert Zoellick. Tema juhatab direktorite nõukogu istungeid ja vastutab panga üldise juhtimise eest. Presidendi valib nõukogu 5 aastaks ja võib ta soovi korral ümber valida. Veel valitakse 5 asepresidenti, sealhulgas 3 vanemasepresidenti ("Senior Vice President") ja 2 tegevasepresidenti ("Executive Vice President"). Asepresidendid vastutavad konkreetsete piirkondade, majandussektorite ja tegevussuundade eest ning täidavad teisi konkreetsemaid ülesandeid.
Presidendid.
Kirjutamata reegel ütleb, et IMFi tegevdirektor on pärit Euroopast ja Maailmapanga president USA-st, kellele kuulub Maailmapanga kapitalist kõige suurem osa (Wolfensohn oli Austraaliast).
Kriitika.
Maailmapanga tegevust on läbi aegade kritiseerinud paljud peamiselt valitsusvälised organisatsioonid, kuid ka õpetlased.
Vasakpoolsed ütlevad, et kaubanduse liberaliseerimine, erastamine ja avatus välisinvesteeringuteks on toonud arengumaadele kaasa tohutuid raskusi. Parempoolne kriitika lähtub aga skaala teisest küljest. Parempoolsed väidavad, et IMF-i abi ei soodusta majandusdistsipliini juurutamist.
Mõjukas Maailmapanga kriitik on endine Maailmapanga peaökonomist Joseph Stiglitz. Ta on nimetanud ekslikuks kogu Maailmapanga poliitikat. Ta arvab, et kui USA järgiks Maailmapanga soovitusi, siis ei tooks see kaasa majanduskasvu. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et Venemaa järgis Maailmapanga soovitusi ja talle sai osaks majanduslangus, aga Hiina eiras neid soovitusi ja saavutas majandustõusu. Eriti kriitiliselt suhtus Stiglitz Venemaal kasutatavasse šokiteraapiasse.
Ka Eesti on korduvalt eiranud Maailmapanga soovitusi ja saavutanud naaberriikidega võrreldes suurema majanduskasvu.
Maailmamajanduse analüüs näitab, et Maailmapanga programmid niisugusel kujul, nagu need sõnastati, ei taga majanduse õiglast ja jätkusuutlikku arengut. Seetõttu on hakanud kasvama surve Maailmapangale. Nii ühes riigis kui rahvusvaheliselt tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid on hakanud taotlema Maailmapanga soovitustele vastukäivate otsuste avalikku ja demokraatlikku läbivaatamist.
2001. aastal hindas USA Kongressi komisjon rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide saavutatud tulemusi ja jõudis järeldusele, et 60% Maailmapanga projektidest ebaõnnestusid. Maailmapank on kutsutud võitlema vaesusega, aga uuringu ajal oli viimase 5 aasta jooksul vaid 1% Maailmapanga rahast läinud kõige vaesematele riikidele, kes niisugust abi kõige rohkem vajaksid. Selle aja jooksul oli vaesus maailmas vähenenud, aga seda ei saa seletada üksnes Maailmapanga tegevusega. Edu saavutasid hoopis need maad, kes praktiliselt ei saanud Maailmapangalt laenu. Seevastu nendes riikides, kelle toetamisele olid suunatud Maailmapanga kõige suuremad jõupingutused, oli olukord hoopis hullemaks muutunud.
Uurimiskeskus Heritage Foundation analüüsis, missugust mõju on maailma kõige vaesematele maadele osutanud Maailmapanga laenud. Aastail 1980–2003 said 105 vaest riiki Maailmapangalt laene ja grante. Neist 39 riigis sisemajanduse kogutoodang vähenes, 17 riigis oli majanduskasv minimaalne (kuni 1%), 33 riigis mõõdukas (1–4%) ja ainult 12 riiki suutsid oma majandust palju kasvatada. Eriti halb oli olukord Aafrikas, kus on maailma kõige vaesemad maad. Seal sai Maailmapangast laenu 48 riiki, kellest vaid 3 osutusid majanduslikult edukateks ja 23 riigi majandus langes.


Aphex Twin.
Aphex Twin (pärisnimega Richard David James; sündinud 18. augustil 1971 Limerickis Iirimaal) on briti päritolu elektroonilise muusika artist.
Ta on nime teinud selliste stiilide nagu "techno", "ambient", "idm", "acid" ning "drum'n'bass" piiride avardajana.
David sündis 1971. aastal Limerickis Iirimaal Walesist pärit Lorna ja Derek Jamesi peres. Richard James veetis oma lapsepõlve Cornwallis, Suurbritannias. Juba alaealise poisina sai temast DJ ja muusik kohalikul "rave" maastikul. Tema esimene artistinimi oli AFX ja hiljem sai selleks "Aphex Twin".
Rephlex Records on plaadifirma, millele pani Richard aluse 1991. aastal koos oma sõbra Grant Wilson-Claridge'iga.
Algusaastail olid Rephlex, Mighty Force ja Belgiast pärit R&S Records plaadifirmad, mille alt tõi ta välja oma esimesed ja suhteliselt edukad plaadid.
Edust innustatuna läks David Londonisse, kus Warp Records plaadifirma alt avaldas mitmed albumid ja EP-d. Neid otsides on vaja teada Aphex Twini sünonüüme: Polygon Window, Caustic Window, Power Pill.


Kuberner.
Kuberner on suure maa-ala (kubermang või osariik) administraator või valitsusjuht.


Audoktor.
Audoktor ("doctor honoris causa, dr. h. c.") on tiitel, mida antakse erilise austuse märgiks mingi ülikooli poolt. Audoktori kraadi ei saa taotleda, selleks ei pea kirjutama doktoritööd ega sooritama eksameid.


Kaitseliit.
Kaitseliit on vabatahtlikkuse alusel tegutsev Eesti riigikaitseorganisatsioon ja Eesti kaitsejõudude üks osa Kaitseministeeriumi valitsemisalas.
Juhtimine.
Kaitseliidu ülem on brigaadikindral Meelis Kiili.
Kaitseliidu ülem allub kaitseväe juhatajale.
Kaitseliidu ülema tööorgan – Kaitseliidu Peastaap – asub Tallinnas. Lisaks osalevad Kaitseliidu juhtimises vanematekogu ja keskjuhatus.
Ülemaid, välja arvatud Kaitseliidu ülemat, Kaitseliidu Peastaabi ja selle osakondade ülemad, nimetatakse Kaitseliidus pealikuteks.
Liikmeskond.
Kaitseliidu koosseisus on umbes 13 000 kaitseliitlast, koos eriorganisatsioonidega 21 000 inimest. Kaitseliitlased jagunevad tegev-, toetaja-, au- ja noorliikmeteks. Kaitseliidu liikmeks võetakse isikuid, kes vastavad organisatsiooni nõuetele ja kellel on liikmete seast olemas 2 soovitajat. Osa Kaitseliidu tegevust juhtivaid ohvitsere ja allohvitsere on kaadrikaitseväelased. Kaitseliidu liikmete hulgas on avaliku elu tegelasi.
Struktuur.
Kaitseliit jaguneb organisatsiooniliselt viieteistkümneks malevaks. Iga malev jaguneb omakorda malevkondadeks, malevkonnad kompaniideks, kompaniid rühmadeks ja need jagudeks. Iga maleva baasil saab moodustada vähemalt ühe korralikult varustatud lahingkompanii.
Väljaõpe ja tegevus.
Kaitseliit arendab nii riigikaitse-, sisekaitse- ja päästealast kui ka seltskondlikku tegevust. Enamus tegevusest ja üritustest toimub nädalavahetustel või töövälistel aegadel. Tegevus on üldjuhul territoriaalse suunitlusega.
Riigikaitse.
Kaitseliitlased läbivad organisatsiooni astudes Kaitseliidu tegevliikme sõdurioskuste baaskursuse (TSOBKkl, varem tuntud kui baasõppekursus ehk BÕK) ja hiljem vajalikud erialalised täiendkoolitused. Ajateenistuse läbimise järel Kaitseliitu astunud läbivad baasõppe ja erialakoolituse tavaliselt osaliselt. Kaitseliidu Koolis Alus saab omandada reservrühmaülema ettevalmistuse. Samuti saab organisatsioonis omandada reservjaoülema ettevalmistuse. Paljud kaitseliitlased arendavad end sõjalisel alal ka ise.
Kaitseliidu väliharjutused, õppepäevad ja laskeharjutused toimuvad tavaliselt kuni kord kuus territoriaalpõhimõttel moodustatud jagude, rühmade või kompaniide koosseisus. Kaitseliidu allüksused osalevad sageli kaitseväe väliõppustel, sealhulgas tavaliselt ka ajateenistustsükli lõpuõppusel "Kevadtorm". Kaitseliidu väliharjutustel pööratakse suurt rõhku väikeste üksuste iseseisvale võitlusele ja initsiatiivile.
Alates 2003 osalevad kaitseliitlased Kaitseväe väeosade-asutuste linnakute palgalises valveteenistuses.
Alates 2004 on kaitseliitlaste baasil moodustatud rühmad osalenud välisoperatsioonidel.
Sisekaitse ja pääste.
Pärast 2000. aastat on hakatud Kaitseliidus tähelepanu pöörama abipolitseinike ettevalmistusele ja päästealasele valmidusele, mis on osutunud vajalikeks tsiviilülesannetes, kuid sellegipoolest on organsatsiooni põhieesmärgid riigikaitselised. Kaitseliitlased on osalenud loodusõnnetuste ja tulekahjude likvideerimisel. Organisatsioonis on antud päästealast koolitust. Abipolitseinike osatähtsus on tõusnud just 2000. aastail. Eriti tõhusaks osutus kaitseliitlastest abipolitseinike kaasamine 2007. a aprillisündmuste aegu.
Muu tegevus.
Liikmetele teabe edastamiseks ja üldiste administratiivotsuste vastuvõtmiseks korraldatakse perioodiliselt allüksuste infotunde ja koosolekuid.
Lisaks paramilitaarsele tegevusele on Kaitseliidul oluline seltskondlik ja sportlik roll. Perioodiliselt peetakse Kaitseliidus, malevates, malevkondades ja allorganisatsioonides suvepäevi, millest saavad osa võtta ka liikmete perekonnad. Kaitseliidu haldusalas on jalgpalliklubi Kalev.
Varustus ja relvastus.
Kaitseliitlaste isiklik varustus ja riietus on tavaliselt hoiul liikmete käes. See kiirendab nende operatiivset kasutamist kriisiolukorras. Paljudel kaitseliitlastel on enda käes hoiul ka käsitulirelv. Aktiivsemad kaitseliitlased on muretsenud suure osa individuaalsest lahinguvarustusest ise. See on võimaldanud leida tõhusamaid ja mugavamaid varustuselemente, kuid muudab allüksuste väljanägemise kirjumaks. Nõutav on siiski ühtse vormiriietuse ja eraldusmärkide kasutamine.
Lisaks automaatrelvadele – tänapäeval enamasti Rootsi päritolu AK-4 ja Iisraeli päritolu Galil AR – on Kaitseliidus ka granaadiheitjad, miinipildujad ja tankitõrjekahurid. See muudab Kaitseliidu arvestavaks lahingujõuks. Allüksuste varustust, sõidukeid ja raskerelvi hoitakse tsentraliseeritult. Liikumisvahenditena kasutatakse peamiselt taktikalisi veoautosid ja maastureid.
Meedia ja tsiviilkoostöö.
Kaitseliit annab välja ajakirja "Kaitse Kodu!", mida levitatakse reeglina riigikaitseorganisatsioonide sees. Mõnel maleval on oma perioodiline häälekandja. Malevates on määratud propagandapealikud, kelle ülesannete hulka kuulub tsiviil-militaarkoostöö (CIMIC) ja vajadusel suhtlemine ajakirjandusega.
Võidupüha paraad toimub põhiliselt kaitseliitlaste osavõtul. Kaitseliitlased osalevad sageli kohalikel riigikaitselistel ja muudel jõustruktuuride üritustel.
Kaitseliidu asutamine ja tegevus 1918–1920.
Kaitseliit on asutatud 11. novembril 1918. Organisatsiooni esialgne nimetus oli Eesti Kaitse Liit ning kontor asud Tallinnas Brokusmäel majas nr 8, endistes Linna tööameti ruumides, mis rekvireeriti organisatsiooni kasuks. Detsembris kolis Peastaap Vene tänava majasse nr. 5, endise saksa okupatsioonivõimude komandantuuri ruumidesse. Organisatsiooni esmaülesandeks sai sisejulgeoleku tagamine.
Kõigi nimetuste kinnituseks ilmus 11. novembril Eesti Kaitseliidu päevakäsk nr. 1.
Hiljem moodustati ka täiendavalt baltisakslastest 7. (reserv)rood, mille ülemaks oli polkovnik Krusenstern.
Pärast Vabadussõda jäi Kaitseliidu tegevus soiku ning tegevus lõpetati 1920. aasta 12. augustist.
Kaitseliit 1924–1940.
Pärast kommunistide 1924. a 1. detsembri riigipöördekatset kutsuti Kaitseliit 17. detsembril 1924. aastal taas ellu. Järgnes organisatsiooni tugevnemine ja edukas juurdumine ühiskonnas. Kaitseliidu liikmeskond kasvas 1940. aastaks 42 tuhande liikmeni.
Enne Teist maailmasõda olid malevad järgmised: Tallinna, Harju, Lääne, Saaremaa, Pärnu, Pärnumaa, Sakalamaa, Järva, Viru, Narva, Tartu, Tartumaa, Valga, Võru ja Petseri.
Kaitseliit likvideeriti kui uuele okupatsioonivõimule ohtlik rahvaorganisatsioon 27. juunil 1940. aastal, president Konstantin Pätsi seadlusega. Paljud liikmed langesid repressioonide ohvriks või alustasid peagi iseseisvat vastupanu okupatsioonile. Vastupanuliikumisest kasvas välja metsavendlus.
Kaitseliidu taasasutamine ja areng tänapäeval.
Kaitseliit taasasutati 17. veebruaril 1990. Kaitseliidu taasasutamine toimus Järvakandis. Kaitseliit ja selle juhtorgan Kaitseliidu Keskkogu oli esimene taasasutatud tegelik riigikaitseorganisatsioon. Esialgu oli kaitseliitlase relvastus, varustus ja ettevalmistus võrdlemisi juhuslikku laadi, kuid motivatsioon hea. Mitmetest tolleaegsetest noortest liikmetest on saanud tänaseks juhtivad ohvitserid kaitseväes, Kaitseliidus või Piirivalves.
Pärast Eesti taasiseseisvumist sai Kaitseliit esmase ühtse varustuse riigikaitseabi näol välisriikidest. Varustust ja tehnikat hangiti ka lahkuva Nõukogude armee üksustelt. Pärast kaitseväele uue relvastuse ostmist Iisraelist 1993–1994 sai Kaitseliit enda käsutusse hulgaliselt kaitseväe relvastusest maha võetud käsitulirelvastust, peamiselt Hiina automaadid M-56, M-56-2 (AK-47), granaadiheitjad PF-89 ja kuulipildujad RPD. 1990-ndate lõpul ja 2000-ndate algul viidi organisatsioonis läbi liikmeskonna selektsioon ja süsteemi korrastus, mis tõstis lahinguvõimet ja vähendas mainet kahjustanud vahejuhtumite arvu. Samuti liideti Kaitseliiduga Kodukaitse.
Pärast Rootsi relvaabi saabumist 2002 mindi üle NATO standarditele vastavale relvastusele. 2000. keskpaigas üritati Kaitseliidus arendada kaitseringkondade põhist pataljonidega süsteemi, mis aga tänu ebaefektiivsusele peatati.
Kaitseliidu ülemad läbi aegade.
Kaitseliidu esimeseks ülemaks loetakse Johan Pitkat, kes valiti 11. novembril 1918 loodud Eesti Kaitse Liidu juhatuse esimeheks.
Kaitseliidu Staabi ja Peastaabi ülemad.
Kaitseliidu Peastaabi ülema ametikoha tunnus


Eesti Vabariigi Ülemnõukogu.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu (kuni 8. maini 1990 Eesti NSV XII Ülemnõukogu) oli viimane valitud Eesti NSV kõrgeim riigivõimuorgan ning peale Eesti NSV suveräänsuse deklaratsiooni teine NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti territooriumil faktilist võimu omanud kohalik võimuorgan. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu olulisemaks otsuseks oli 20. augustil 1991 vastu võetud otsus Eesti riiklikust iseseisvusest. Eesti iseseisvuse taastamise järel toimis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kuni Riigikogu VII koosseisu kokkukutsumiseni 30. septembril 1992 "de facto" Eesti Vabariigi parlamendina.
Valimised.
XII Ülemnõukogu valimised toimusid 18. märtsil 1990. aastal. Valimistel konkureerisid esimest korda Nõukogude okupatsiooni jooksul mitme poliitilise liikumise esindajad, sealhugas ka mittekommunsitlike vaadetega kandidaadid. Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil.
Kokku kandideeris 105-le kohale 392 kandidaati. Valimistel oli hääleõigus kõigil valimisealistel alaliselt Eesti territooriumil elavatel residentidel ka NSV Liidu relvajõudude liikmetel, kokku oli valijaskonna suuruseks 1 164 603. ERSP ja mõned teised iseseisvumist nõudvad liikumised kutsusid üles valimisi boikoteerima, põhjendusega et tegu oli okupatsioonivõimu institutsiooniga.
Valimisosalus oli 78,2%. Rahvarinde nimekiri kogus 24% häältest ja sai 45 kohta 105-st. 4 kohta oli määratud NSV Liidu sõjaväe esindajatele.
Valituks osutunud saadikutest 73 esindasid iseseisvusemeelseid jõude ja 27 impeeriumimeelseid.
Tegevus.
Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis alustas tööd 29. märtsil. Presiidiumi esimeheks valiti Arnold Rüütel, asetäitjateks Marju Lauristin ja Viktor Andrejev. Ülemnõukogu juhatajaks valiti Ülo Nugis.
30. märtsil 1990 Üemnõukogu võttis vastu otsuse riiklikust staatusest, millega tunnistas NSV Liidu võimu Eestis ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks.
4. aprillil Ülemnõukogu valis Eesti NSV valitsuse esimehe – peaministri ametisse Edgar Savisaare. E. Savisaar sai ülesande moodustada Eesti NSV valitsus.
11. aprillil otsustas Ülemnõukogu, et NSV Liidu sõjaväekohustus pole vastavuses Eesti NSV staatusega.
8. mail otsustas Ülemnõukogu tunnistada kehtetuks nimetuse "Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik" ja võtta kasutusele ametliku nimetusena "Eesti Vabariik". ENSV Ülemnõukogu nimetati ümber Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks. Riiklikeks sümboliteks kuulutati Eesti lipp ja vapp.
16. mail võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti valitsemise ajutise korra kohta. Eesti riigivõimu-, valitsemis- ja prokuratuuriorganid lahutati NSV Liidu omadest.
7. augustil tunnistas Ülemnõukogu kehtetuks 1988. aasta 16. novembri resolutsiooni liidulepingu kohta ja otsustas korraldada suhted Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Tartu rahulepingu alusel.
18. detsembril teatas Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil, et Eesti ei kirjuta alla NSV Liidu liidulepingule.
13. juunil 1991 võttis Ülemnõukogu vastu omandireformi aluste seaduse.
31. jaanuaril otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu korraldada Referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses
20. august Pealelõunal jõudsid Pihkva dessantdiviisi üksused Tallinna ja hõivasid teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead, raadio- ja telemaja. Kell 23.02 kinnitas Eesti Ülemnõukogu 69 poolthäälega otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest.
17. oktoober 1991 Ülemnõukogu võttis vastu maareformi seaduse
14. september 1992 viimane istungjärk.
Viited.
Ülem


Leinalipp.
a> matusepäeval poolde vardasse heisatuna Eesti saatkonna hoone ees Helsingis
Leinalipp on leina märgiks väljapandav lipp.
Leinalipp heisatakse poolde vardasse või sellele lisatakse mustad lindid.


Aristokraatia.
Aristokraatia ehk parimate võim on valitsemise kord, kus võim kuulub päritavate eesõigustega üliklikule vähemusele; vastandub monarhiale ja demokraatiale. Esimesena kirjeldas sellist riiki Platon oma teoses "Riik". Vanaaja riikides oli tegemist hõimuaristokraatiaga - ülikutega. Aristokraatia oli tollases poliitilises sõnavaras termin, mis tähistas sugukonna/hõimu eliidist välja kasvanud kõrgema päritoluga isikute võimu. Milline valitseja oli Platoni silmis parim valitseja, seda põhjendas tema õiglase riigi õpetus. Platon paigutab tõelised aristokraatiad kaugesse minevikku, millest me teame enam legendide kui kogemuse kaudu. Igal juhul valitsevad aristokraatia, millest Platon kõneleb, tingimustes need, kelle hinges domineerib mõistuslik hingerahu ja kes seetõttu on kompetentsed riigiasju otsustama. Seega on siin tegu õiglase riigi ideele lähedase valitsemiskorraldusega. Iga järgmine valitsemistüüp on sellest ideaalist üha kaugemal.
Klassikaliseks aristokraatlikuks riigiks oli Sparta. Aristokraatlikul riigil on alati suured eeldused muutuda oligarhiliseks riigiks.
Aristokraatia erivormiks on ohlokraatia ehk halvimate ülemvõim.
Ajaloost.
8. sajandi algul eKr valitses peaaegu üle kogu Kreeka sugukondlik aristokraatia, mille võim tugines primitiivsele maaomandile ja orjapidamisele. Basileuste (väepealikud/ füülivanemad) võim vähenes ajapikku, tähtsamat osa hakkasid mängima aristokraatia nõukogud. Aristokraatlikud sugukonnad hõlmasid järjest enam maa, mis oli tähtsaim rikkus. Kehtis suuline tavaõigus ehk lihtrahvas pidi aristokraatiale kuuletuma. Sugukondliku 7. sajandil algas tugev sotsiaalne diferentseerumine, käsitöö eraldumine põllumajandusestst ja poliste teke. Uus, linnastunud, käsitööga seot rikaste kiht satub konflikti põllumajandusliku aristokraatiaga, kes soovib säilitada poliitilise võimu monopoli. Pikkamisi kaotas sugukondlik aristokraatia oma võimu varanduslikul alusel tekkinud maa-aristokraatiale, keda linna-aristokraatiaga sidusid ühised majanduslikud huvid. (antiikautorid nimetasid seda seltskonda uusrikasteks ehk timokraatiaks.) Sugukondlik kord kaotas oma tähtsuse. Kujunevad välja orjanduslikud linnriigid – polised.
Majanduslikult enamarenenud Kreeka keskustes, kus poliitilised segadused olid suuremad, kujunes välja varane türannia – siirdevorm poliste arengus, millel oli kaks vormi: ühel juhul sai türann võimule, kui rahvas hakkas mässama sugukondliku aristokraatia vastu. Teine vorm Väike-Aasia Kreeka linnades ja saarekogukondades pärast nende allutamist Pärsia võimule. Teine variant tähendas lihtsalt Pärsia oligarhilistest ringkondadest pärineva tegelase troonilepanekut Pärsia ametnike poolt. Esimese variandi puhul toetus türanni võim vähese maaga või maata kehvikuile. Türannia tähendas tegutsemist linnaorjanduse huvides, vana aristokraatia kõrvaldamist võimult ja füülide reforme smick.


Major.
Major on kaptenist kõrgem ja kolonelleitnandist madalam sõjaväeline auaste maaväes ja õhuväes.
Mereväes vastab majorile kaptenmajori auaste.
Eesti kaitsevägi.
Eesti kaitseväes on major kõige madalam vanemohvitseri auaste.
Eesti Vabadussõja ajal Eesti Rahvaväes majori auastet ei eksisteerinud. Tänapäeva majori auastmele vastas tollane kapteni auaste, kuna tänapäeva kapteni auastmele vastas tolleaegne alamkapteni sõjaväeline auaste.


Eesti Kirjameeste Selts.
Eesti Kirjameeste Selts (lühend EKmS) oli Tartus aastail 1871–1893 tegutsenud kirjandusselts.
Selts andis välja aastaraamatut ja toimetisi ja korraldas kirjandusvõistlusi ("võidupidusid").
Pärast esimese presidendi Jakob Hurda tagasiastumist lahkusid tema pooldajad seltsist. Selts suleti Jakob Kõrvi kaebuse peale 1893. aastal.


Udo Petersoo.
Udo Petersoo (8. mai 1934 Tallinn – 14. mai 2006) oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop aastail 1990–2006.
Nõukogude okupatsiooni eel siirdus ta koos vanematega pagulusse Rootsi, hiljem Kanadasse.
Udo Petersoo on lõpetanud Waterloo Luterliku Ülikooli, Waterloo Luterliku Seminari ja Toronto Ülikooli Pedagoogiumi, omandades teoloogilise ja pedagoogilise kõrghariduse. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta 17 aastat kooliõpetajana. AAstail 1973–1981 oli ta eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees.
Udo Petersoo ordineeriti vaimulikuks 1975. aastal. Ta teenis üle 30 aasta väliseesti kogudusi. 1987. aastal valiti ta E.E.L.K. Kanada praostkonna praostiks ja E.E.L.K. Konsistooriumi assessoriks. 1990. aastal pühitseti Udo Petersoo Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskopiks.
Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane (1995).
Isiklikku.
Tema isa Elmar Petersoo oli Jõelähtme koguduse pastor.


Apatiit.
Apatiit on kaltsiumit ja fosforit sisaldav mineraalirühm.
Apatiidi rühma mineraalid on levinud aktsessoorseteks mineraalideks peaaegu kõigis tardkivimeis. Neid esineb ka sette- ning moondekivimeis. Apatiit on kõige levinum fosforit sisaldav mineraal, olles seetõttu ka peamiseks fosfori maagiks. Apatiit on ka oluline biomineraal. Apatiidist koosnevad näiteks inimeste hambad ja skelett ning paljude teiste organismide toesed.
Neist neljast on fluorapatiit kaugelt kõige levinum ning seetõttu peetakse terminit "apatiit" kasutades silmas sageli just fluorapatiiti. Kokkuvõtvalt väljendatakse apatiidi keemilist koostist enamasti nii: Ca5(PO4)3(OH,F,Cl). Tavaliselt on apatiit fosfaatne mineraal, kuid esineb ka arsenaate ja vanadaate.
Omadused.
Apatiidi kristallidel on klaasiläige.
Kristallid kuuluvad heksagonaalsesse süngooniasse.
Kõvadus Mohsi astmikul 5 (apatiit on Mohsi astmiku etalonmineraal).
Värvus.
Apatiidi kristallid on värvunud väga mitmesugustes toonides. Värvuse intensiivsus sõltub mangaani kontsentratsioonist mineraalis, kuid värvus ise on määratud peamiselt mangaani ning raua oksüdatsiooniastmeist. Kahevalentne mangaan (Mn2+) annab heleroosa või sinaka, Mn3+ sinise ning Mn7+ violetse värvuse. Rohelise värvuse annavad Fe2+ ja Fe3+. Teised värvused on põhjustatud peamiselt lantanoidide lisandeist.
Keemia.
F–, Cl– OH– võivad apatiidi struktuuris üksteist igas vahekorras asendada. Kaltsium võib olla osaliselt asendunud mangaaniga. Kaltsiumi võivad asendada ka strontsium ning lantanoidid, eriti tseerium. Mõned apatiidid sisaldavad olulisel määral CO2. Vastav asendumine on järgnev: (CO32– + F–) PO43– vastu.
Leidumine.
Apatiiti võib aktsessoorse mineraalina esineda peaaegu kõigis tardkivimeis. Tavaliselt sisaldavad nad apatiiti 0,1...1%. Tardkivimeis esineb apatiit enamasti kas fluorapatiidi või hüdroksü-fluorapatiidina. Apatiit on tavaline mineraal granitoidsetes pegmatiitides, mis peale apatiidi sisaldavad ka paljusid teisi vähemlevinud mineraale. Samuti on apatiit tavaliseks mineraaliks leeliskivimeis, eriti süeniitides. Apatiit on levinud ka hüdrotermaalsetes lõhedes.
Maailma suurim magmalise päritoluga apatiidi leiukoht on Hibiinides Koola poolsaarel. Teised tuntud leiukohad on Alnö leeliskivimid Rootsis ja šonkiniidid Transvaalis.
Moondekivimeis esineb apatiiti nii regionaal- kui ka kontaktmoonde läbinud kivimeis. Tavaliselt tekib moondeline apatiit magmaintrusioonide tungimisel kaltsiumi ja fosforit sisaldavatesse settekivimitesse. Kõrgel temperatuuril moodustub intrusiooni ümber moondeoreool, mis koosneb ümberkristalliseerunud ning osaliselt metasomaatiliselt segunenud koostisega mineraalidest, sealhulgas apatiidist.
Apatiit on võrdlemisi tavaliseks mineraaliks ka settekivimites. Fosfaatsed setted tekivad sellistes šelfimeredes, kus tõusuhoovused toovad sügavamalt ookeanist toitainetega rikastunud merevett, mida kasutavad oma toese ehitamiseks paljud mereloomad. Samuti võib apatiit lisanduda ka anorgaaniliselt merepõhja vajunud biogeense tekkega apatiidile, moodustades niiviisi fosfaatseid konkretsioone. Merelise biogeense tekkega fosfaatseid settekivimeid nimetatakse fosforiidiks. Selliseid kivimeid sisaldab ka Eesti maapõu. Eesti fosforiidile annavad tema fosforirikkuse lingulaatide fosfaatsed kojad. Apatiit esineb fosforiidi koostises krüptokristalse, kohati ka amorfse massina, mida tuntakse ka kollofaanina.


Saaremaa vapp.
Saaremaa vapp on Eestis asuva Saare maakonna vapp.
Saaremaa vapp kinnitati Riigivanem Konstantin Pätsi poolt 5. veebruaril 1937.
Vapp on registreeritud 26. septembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil heisatud purjega hõbedane viikingilaev, mille pardal on seitse ümmargust kilpi reas. Laeva all, vapi tüvel kolm hõbedast lainelõikelist varrast.


Harjumaa vapp.
Harjumaa vapp on Eestis asuva Harju maakonna vapp.
Riigivanem Konstantin Päts kinnitas Harjumaa vapi 5. veebruaril 1937.
Vapp on registreeritud 24. detsembril 1996.
Põhjendus.
Harjumaa vapp põhineb Tallinna väikesel vapil.
Endine vapp.
1929–1937 oli kasutusel Harjumaa vapi endine kuju.


Pärnumaa vapp.
Pärnumaa vapp on Eestis asuva Pärnu maakonna vapp.
Pärnumaa vapp kinnitati Riigivanem Konstantin Pätsi poolt 5. veebruaril 1937. Peale Eesti taasiseseisvumist registreeriti sama vapp 26. septembril 1996 Riigikantseleis Pärnu maakonna vapina.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil must püstitõusnud karu, kelle silm, kihvad ja küüned on hõbedased ning keel punane


Warp Records.
Warp Records on Suurbritannia plaadifirma, mis üldjuhul avaldab eksperimentaalset elektroonilist muusikat.


Viljandimaa vapp.
Viljandimaa vapp on Eestis asuva Viljandi maakonna vapp.
Viljandimaa vapp kinnitati Riigivanem Konstantin Pätsi otsusega 5. veebruaril 1937. Peale Eesti taasiseseisvumist registreeriti sama vapp 26. augustil 1996 Riigikantseleis Viljandi maakonna vapina.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil vasakule vaatav, tõstetud tiibadega hõbedane kotkas, kelle jalad ja nokk on kuldsed. Kotkas hoiab parema jalaga kuldse käepidemega hõbedast mõõka ning kotka rinnal on roheline kilp, millel on kolm ühest varrest võrsuvat kuldset viljapead.


Võrumaa vapp.
Võrumaa vapp on Eestis asuva Võru maakonna vapp.
Võrumaa vapp kinnitati Riigivanem Konstantin Pätsi otsusega 5. veebruaril 1937.
Vapp on registreeritud 12. detsembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil kuldne rõngas ja kaheteraline vasakult kaldu allapoole pööratud kuldse käepidemega hõbedane mõõk.


Rephlex Records.
Rephlex Records on plaadifirma, mille moodustasid Grant Wilson-Claridge ja tema sõber Richard David James, kes on tuntust kogunud ka elektroonilise muusika artisti Aphex Twin nimega.
Plaadifirma asutati 1991. aastal Cornwallis, sealt liiguti aga aastapärast Londonisse, sest avaldatud muusika liikus kiirelt sealsetesse raadiotesse ja sellega kaasnes ka suurem tähelepanu.


Valgamaa vapp.
Valgamaa vapp on Eestis asuva Valga maakonna vapp.
Valgamaa vapp kinnitati Riigivanem Konstantin Pätsi otsusega 5. veebruaril 1937.
Vapp on registreeritud 17. septembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Kaldjaotusega paremalt jaotatud sini-hõbedase kilbi ülemisel, sinisel väljal neli viieharulist hõbedast tähte 2+1+1.
Põhjendus.
Sinisel taustal neli hõbedast tähte sümboliseerivad kihelkondi, millest Valgamaa moodustati.
Eelmine vapp.
Aastail 1931–1937 kasutas Valga maakond eelmist vappi, mille Vabariigi Valitsus oli kinnitanud 7. oktoobril 1931.


Läänemaa vapp.
Läänemaa vapp on Eestis asuva Lääne maakonna vapp.
Läänemaa vapp kinnitati Riigivanem Konstantin Pätsi otsusega 5. veebruaril 1937.
Vapp on registreeritud 11. oktoobril 1996.
Vapi kirjeldus.
Punasel kilbil ülestõstetud tiibade, vasakule pööratud pea ning kuldsete jalgade ja avatud nokaga hõbedane kull. Kulli pea ümber on kuldne võru.
Põhjendus.
Läänemaa vapp põhineb Saare-Lääne piiskopkonna vapil.


Grant Wilson-Claridge.
Grant Wilson-Claridge on Suurbritannia plaadifirma Rephlex Records üks asutajatest ja esimene Aphex Twini loomingu avaldaja.
Grant Wilson-Claridge hakkas 1989 aastal Cornwallis, Newguay rannikul asuvas klubis DJ-na muusikat mängima. Sealne maalähedane olustik ei olnud kindlasti tavamõistes koht, mis peaks sünnitama idee luua oma plaadifirma. Kuulates Richard David James (Aphex Twin) poolt mängitavat muusikat selgus, et viimane esitas pidudel rohkem oma enese poolt kassettidele lindistatud muusikat, kui teiste artistide teoseid. See avastus andis Grantile idee lindistada ametlik plaat.
Enne Londonisse kolimist 1992. aastal, oli Aphex Twini muusika vinüülidel avaldamine pühendumine muusikale, mis meeldis Granti sõprusringkonnale. Tänu nende geograafilisele paiknemisele, ei olnud võimalust pääseda ligi muusikale, mida nad tahtsid kuulata ja seetõttu otsustasid nad selle ise valmis teha.
Grant ise ütleb aastaid hiljem: "Me tegime seda nalja pärast, me teeme seda siiani"
Wilson-Claridge


Järvamaa vapp.
Järvamaa vapp on Eestis asuva Järva maakonna vapp.
Järvamaa vapp kinnitati Riigivanem Konstantin Pätsi otsusega 5. veebruaril 1937.
Vapi kirjeldus.
Vapil on sinisel väljal hõbedane linnusemüür ühe hambaga kummaski müüri otsas ja väravaga keskel, mille kohalt tõuseb hõbedane torn, millest on näha kolm tahku ning mis lõpevad kokku kaheksa müürihambaga. Tornil on kolm musta aknaava, mis on paigutatud teineteise peale. Vapi tüves on kolm hõbedast lainelist varrast.


Eesti NSV Ülemnõukogu.
Eesti NSV Ülemnõukogu oli Eesti NSV kõrgeim riigivõimuorgan (alates 1988. aastast faktiline parlament).
ENSV kõrgeimaks riigivõimuorganiks oli ENSV Ülemnõukogu vastavalt NSV Liidu ja Eesti NSV põhiseadusele. Samuti oli Eesti NSV Ülemnõukogu ainus Eesti NSV seadusandlik organ.
Eesti NSV Ülemnõukogu koosseis.
Algselt oli ENSV ÜN koosseis 80, aja jooksul suurendati Eesti NSV Ülemnõukogu koosseisu 80 liikmelt 285-le. Nõukogude armeed esindas igas koosseisus (peale esimese) 4 saadikut.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumis oli 14 liiget ning seda juhtis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.
Kronoloogia.
Eesti NSV Ülemnõukogu eellane oli Eesti Vabariigi Riigivolikogu 2. koosseis. Eesti NSV 1940. aasta põhiseadusega muudeti riigivolikogu Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks. 1941–1944 oli Eesti NSV Ülemnõukogu eksiilis, NSV Liidu tagalas.
1988. aastal võeti vastu otsus Eesti NSV suveräänsusest.
Aastal 1990. aastal vähendati liikmete arvu 105-le. 8. mail 1990 kell 11.23 nimetati Eesti NSV Eesti Vabariigiks. Eesti NSV Ülemnõukogu hakati nimetama Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks.
20. augustil 1991. aastal andis Eesti Komitee mandaadi ülemnõukogule ja kell 23.03 kuulutas Ülemnõukogu Eesti iseseisvuse taastatuks "de facto" (otsus Eesti riiklikust iseseisvusest).
1992. aasta põhiseaduse rakendusseaduse §1 3. lõik nimetas Ülemnõukogu täitma Riigikogu ülesandeid, kuni Riigikogu valimistulemused kuulutatakse välja.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu lõpetas tegevuse 14. septembril 1992. aastal.
Eesti NSV Ülemnõukogu ülesanded.
Liiduvabariigi ministrite nõukogu vastutab ja on aruandekohustuslik liiduvabariigi ülemnõukogu ees, ülemnõukogu istungjärkude vahelisel ajal aga vastutab ja on aruandekohustuslik liiduvabariigi ülemnõukogu presiidiumi ees.
Vaata ka.
Ülemn


Surfing On Sine Waves.
"Surfing On Sine Waves" on 1993. aastal Polygon Window artistinime all avaldatud Aphex Twini album.
Albumi tootis Warp Records. Albumi pikkus on 56 minutit 50 sekundit.


Jüri Vilms.
Jüri Vilms 1 (13. märts (vkj 1. märts) 1889 Arkma küla, Kabala vald, Pilistvere kihelkond – arvatavasti 2. mai 1918 Hauho vald, Soome), oli Eesti riigimees, Eesti esimene kohtuminister.
Elulugu.
Jüri Vilms sündis 13. märtsil 1889. aastal Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Kabala vallas Arkma külas (praegu Järva maakonnas Türi vallas) Piduri talu peremehe Rein Vilmsi (s. 1852) ja tema abikaasa Mari kolmanda lapsena. 1898. a alustas Jüri Vilms oma kooliteed Pilistvere kihelkonnakoolis ja tänu headele õpitulemustele jätkas 1901. a sügisel oma haridusteed Pärnu poeglaste gümnaasiumi teises klassis. Ajalooliselt oli tegu baltisaksa noorukite õppeasutusega, kuid 19. sajandi lõpuks oli õppekeeleks vene keel ning õpilaste hulgas oli mitmeid eestlasi, lätlasi, leedulasi ja poolakaid. Vilmsi vanemateks koolivendadeks olid Konstantin Päts ja Jaan Teemant. 1904. a asutas rahvuslikult mõtlev Jüri Vilms koos klassivendadega paarikümnest aktiivsest liikmest koosnenud salaseltsi Taim. Oma poliitilistelt vaadetelt oldi sotsiaaldemokraadid. Peterburi 1905. aasta jaanuari Verise Pühapäevale Eestis Tallinnast alguse saanud streigilaine taustal kasvas Jüri Vilmis poliitiline aktiivsus. 1906. aasta märtsis visati Jüri Vilms gümnaasiumist välja, kuid ta jätkas tegevust Taimes. Võimude tähelepanu alla sattnud Vilms oli oma tegevuse tõttu lühemat aega vahiall. 1906.a suvel viibis Vilms Soomes ja sügisest jätkas õpinguid eksternina Pärnu poeglaste gümnaasiumis. Samal ajal jätkas Vilms tsaaririigi kritiseerimist ja revolutsioonilise kirjanduse levitamist. 1907.a kevadel sooritas Vilms gümnaasiumi lõpueksamid. Sama aasta sügisel astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda.
Vilms oli üks Eesti olulisemaid sotsiaaldemokraatliku liikumise tegelasi, tema asutatud oli ka Eesti Tööerakond.
Vilms kuulus Eestimaa Päästekomiteesse, mis valmistas ette Eesti iseseisvuse. Saksa okupatsiooni alguses lahkus Vilms Soome, lootes asuda korraldama Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni tööd, ent jäi segastel asjaoludel kaduma. Kõige tuntuma versiooni järgi langes ta Suursaarel sakslaste kätte vangi ja hukati Helsingis.
Päevik, mis kirjeldab tõenäoliselt Jüri Vilmsi hukkamist.
Soome kodusõjas osalenud Rootsi vabatahtlikest tehtud dokumentaalfilmi üks autoreid Robert Alftan leidis Rootsi Sõjaarhiivist kirjelduse kolme eestlase hukkamisest Rootsi vabatahtlike poolt 2. mail 1918 Hämeenlinnast põhja pool Hauhos.
Tegemist on tundmatu vabatahtliku sõjapäevikuga, kus on sellest sündmusest antud vägagi üksikasjalik pilt. Päeviku autor saabus Soome Svenska Brigadeni koosseisus märtsikuu keskel 1918. Haaparanta kaudu Soome tulnud Rootsi vabatahtlikud olid Soomes kolm kuud, pidades punastega ägedaid lahinguid. Aprilli lõpul – mai algul olid rootslased Hauhos, kus toimuski nimetatud vahejuhtum.
“Brigaad valvab külateed Hauholt suurele maanteele. Kust suur maantee tuleb ja kuhu viib, ei oska hetkel öelda. Mina ja minu valvemeeskond oleme umbes saja meetri kaugusel teeharust.
Järgmisel hommikul, maikuu 2. päeval märkan, et mu parem jalg teeb valu, kui üritan sellele toetuda. Mida ma nüüd küll pean tegema? Kui läheksime liikvele, pole mul võimalik teistega rivis sammu pidada. Esialgu pean suu kinni. Minu hommikusöök koosneb eriti heast pudrust ja piimast.
Kolm punast on kinni võetud. Üks neist, õige peen mees, tal on seljas peen ülikond ja käed on hästi hoolitsetud, temal leidub läbiotsimisel 6000 marka. Ta on Eestist. Täiesti kindlalt mõni ülemus.
Asi on selge ja ta lõpetab oma karjääri lauda taga.
Kaks ülejäänut saavad talle haua kaevata, mis tehakse päris suur. Kui see on valmis ja laip sinna heidetud, lähevad nad talle seltsiks.
Ei tunne lähemalt ülekuulamiste üksikasju, aga oletan, et nad olid oma karistuse ära teeninud, sest muidu poleks Brigaadi ülem neid käskinud maha lasta. Hukkamise juhina toimis Samzelius,” jutustab vabatahtlik oma päevikus.
Rootslaste sõjaretkest on säilinud ka fotosid, mis asuvad Rootsi Sõjaarhiivis Stockholmis Tampere jaama komandandi Erik Reichenbergi fondis. 27 foto hulgast kahel on jäädvustatud hukatud. Ühel neist on sonimüts. Selline, nagu oli võltsitud hukkamisfotol mehel, keda väideti olevat Vilmsi reisikaaslane Arnold Jürgens. Teised reisikaaslased Johannes Peistik ja Aleksei Rünk.
Isiklikku.
Jüri Vilms oli abielus Marie Oberstiga, Jüri Vilmsi vend oli arst ja eugeenik Juhan Vilms.


Jackson Fourgeaud.
Jackson Fourgeaud (sündinud 1979) on prantsuse muusik, kes avaldab oma loomingut artistinime Jackson And His Computer Band all.
2005. aastal väljalastud debüütalbum "SMASH" sisaldab endas 4 aastat kogutud materjali.
Jackson ütleb ise oma muusika kohta "stiilne orgia, psühhodeelne konflikti tähistamine".


IDM.
IDM (lühend inglise keelest "intelligent dance music" 'intelligentne tantsumuusika') on elektroonilise muusika suund, mille rajajateks võib nimetada ansambleid Aphex Twin ja Autechre ning muid plaadifirma Warp Records artiste.
Selle suuna muusikat võivad iseloomustada tantsumuusika elemendid, kompositsiooniline keerukus, mittestandardsed ideed, iseloomulikud meloodiakäigud ja tämbrid, eriline emotsionaalne sisu jne. Muusika võib sobida nii tantsusaalis tantsimiseks kui elutoas kuulamiseks.


Get Heavy.
"Get Heavy" on ansambli Lordi poolt väljaantud stuudioalbum.
Album anti välja 1. novembril 2002. aastal. Albumi andis välja "BMG Finland Oy". Albumil on 13 lugu ning selle kogupikkus on 38 minutit ja 33 sekundit.


The Arockalypse.
"The Arockalypse" on Soome ansambli Lordi stuudioalbum.
Album anti välja 10. märtsil 2006 plaadifirma "BMG Finland Oy"poolt. Plaat sisaldab 12 lugu. Külalisstaaridena astuvad ülesse Dee Snider, Jay Jay French, Bruce Kulick ja Udo Dirkschneider. Veel olid kohale palutud ka Alice Cooper ja Sebastian Bach, kuid nad ei leidnud selleks aega. See on ka esimene album kus astub üles Awa. Kõik bassid sellel albumil mängis Kalma, kuid kuna ta lahkus bändist enne plaadi ilmumist, on plaadiümbrise kaasatud juba uus bassist mr. OX.
Lood.
Arockalypse, The
Arockalypse, The


Aleister Crowley.
Aleister Crowley (õigesti Edward Alexander Crowley; 12. oktoober 1875 Leamington Spa – 1. detsember 1947 Hastings, East Sussex) oli inglise okultist, kabalist, müstik, luuletaja ning kirjastaja.
Ta oli algul ordu Hermetic Order of the Golden Dawn liige, hiljem juhatas ordut Ordo Templi Orientis ning enda asutatud ordut Astrum Argenteum. Järgides oma raamatut "Liber AL vel Legis", rajas ta filosoofilis-religioosse süsteemi Thelema.
Noorpõlv.
Edward Alexander Crowley sündis 1875. aasta 12. oktoobri öösel kella 11 ja 12 vahel Inglismaal Warwickshire'is Leamington Spas.
Tema vanemad olid jõukas pruulikojaomanik ja ilmikpreester Edward Crowley ja tema abikaasa Emily Bertha Crowley (sündinud Bishop). Nad olid pühendunud kristlased, kes kuulusid vabakiriklikku liikumisse Plymouth Brethren. Nad tahtsid ka pojas juurutada sügavat usku.
Poiss kasvas üles oma vanemate rangete moraalinormide õhkkonnas. Juba väikese lapsena (umbes 1879) pidi ta käima hommikustel piiblitundidel. Piiblit ("King James Version") tuli järgida sõna-sõnalt. Noorukina nentis ta, et teda erutasid veriste piinamiste kirjeldused ning kujutlus, et ta ise kannatab surmapiinade käes.
Isa suri 1887 suuõõnekartsinoomi (poiss oli 11-aastane). Poeg päris 17 000 naela, mis oli suur varandus. Vanaisa, kes oli pruulikojaomanik, oli 19. sajandi keskpaigas avanud kõrtside keti, kus peale õlle pakuti ka singi- ja juustuleibu. Need tänapäeva kiirtoidurestoranide sarnased asutused olid Londoni ametnike seas populaarsed ning ta teenis nendega terve varanduse. Et poiss oli oma isa ainuke järglane, sai ta päranduse, mis võimaldas tal ära elada ilma leivateenimise ja rahamuredeta.
Pärast isa surma pühendus Crowley ema fanaatiliselt poja õpetamisele, kuid pojas tekitas kristlus vaid vastuhakku ja mässumeelsust, sest talle tundus, et kristlus peab patuks kõige inimlikumaid omadusi üldse. Seetõttu ristis ema noormehe hüüdnimega "Metsaline", mida Crowley sestpeale aastaid uhkusega kandis.
1888 andis ema tollal 13-aastase poisi kristlikku internaati. Seal püüti teda vägisi (poolteiseaastase isolatsiooniga) "ümber kasvatada", sest ta oli seksuaalsete kontaktidega teiste lastega internaadi reegleid rikkunud.
Aastal 1895 asus Crowley Cambridge'i ülikooli Trinity College'is humanitaarteadusi õppima. Sel ajal tärkas temas huvi mägironimise vastu. Muu hulgas ronis ta Alpides. Samasse aega jäävad tema esimesed luulekatsetused.
Aastal 1896 leidis aset otsustav läbielamine, mis tegi ta teadlikuks oma "maagilisest väest". Samal aastal jättis ta ülikooli pooleli ning hakkas end keldipäraselt Aleisteriks kutsuma.
Kuldse Koidiku Hermeetilises Ordus.
Juba noorpõlves oli Crowley tuntud suurepärase mägironijana. Ekspeditsioonid ja reisid viisid teda paljudesse maailma paikadesse. Aastal 1898 peatus ta mägironijana Šveitsis. Seal tutvus ta Julian L. Bakeriga, kes omakorda esitles teda George Cecil Jonesile, kes viis ta Kuldse Koidiku Hermeetilisse Ordusse (Hermetic Order of the Golden Dawn), mis oli roosiristlik-vabamüürlik maagiaordu. Ordu liikmeks astus ta 18. novembril 1898 ning sai nimeks Perdurabo ('Jään lõpuni kindlaks'). Detsembrist veebruarini läbis ta järgmised kolm astet. Ilmus tema pornograafiline luulekogu "White Stains".
Crowley õppis koos sõprade ning ordu juhatuse liikmete William Butler Yeatsi ning Arthur Edward Waite'iga, kellest hiljem said tema vaenlased, müstikat.
Aastal 1899 tutvus Crowley Allan Bennettiga (ordunimi "Iehi Aour"). Nad praktiseerisid koos ordu rituaalseid maagiaharjutusi. Kui Crowley nägi, et Bennett elab viletsas korteris, kutsus ta teda enda juurde elama. Allan Bennett võttis pakkumise vastu, seades tingimuseks, et temast saab Perdurabo isiklik meister, kes annab talle edasi kõik oma teadmised. Et Allan Bennett tarvitas uimasteid ning mainis Crowleyle, et on olemas uimasti, mis "näitab loori asjade maailma taga". Crowley tegi kindla otsuse see uimasti leida. Ta katsetas oopiumi, kokaiini, morfiini, eetri ja kloroformiga. Allan Bennett tutvustas Crowleyle lähemalt ka budismi põhimõtteid.
Aastal 1900 asus Bennett tervislikel põhjustel elama Tseilonile ning Crowley kolis Šotimaale Loch Nessi äärde Boleskine House'i. Nüüdsest peale nimetas ta end "Laird of Boleskine" ja riietus šoti aadliku kombel.
Et ordu Londoni liikmed ei lubanud Crowleyl homoseksuaalsete suhete tõttu tõusta viienda astmeni ("Adeptus Minor"), külastas ta jaanuaris 1900 Pariisis ordu rajajat Samuel Liddell MacGregor Mathers. Hoolimata lojaalsusvandest viis too vastava tseremoonia läbi ning Crowley tõusis viiendale astmele. Vennaskond Londonis seda pühitsust ei tunnistanud ning heitis Mathersi ordust välja (see ei olnud ainuke põhjus). Crowley püüdis Mathersi nimel kas saada ordut oma võimu alla või saada kätte ordu varandust. Ta katkestas ühe rituaali, kandes šoti mägilaste regaale ning kapuutsi. Selle tüli käigus kasutati väidetavalt ka maagilisi rünnakuid. Crowley teatel kasutasid mässajad tema vastu vaenulikku maagiat. Tema vihmamantel olevat ise süttinud ning ta olevat põhjuseta raevu läinud, nii et isegi hobused hirmust ära jooksid. Lõpuks läks ordu ajakirjanduse ja politsei kaasabil laiali.
Mais 1900 suundus Crowley Mehhikosse, et Méxicos okultismiga tegelda ning mägedes ronida. Ta jätkas üksinduses maagiaõpinguid ja avastas enda jaoks sõna "abrakadabra".
Filosoofilised ning religioossed vaated.
Vastukaaluks kristlusele lõi Crowley iseenda filosoofiliste vaadete süsteemi, mis koosnes erinevate Idamaade usundite (sealhulgas budism, hinduism, tantra – tänapäeva lääne seksuaalmaagia eelkäija, zoroastrism ning mitmed joogasüsteemid), Lääne okultismi, mida harrastas ja arendas ka Kuldse Koidiku Hermeetiline Ordu, segatuna Kuldse Koidutähe Ordu (O.T.O. – Ordo Templi Orientis) kasutatud vabamüürlaste rituaalidega. Kõik see põhines nö. "teaduslikul skeptitsismil".
Ta keskendus müstiliste ning maagiliste nähtuste uurimisele teaduslike meetodite abil. Ta leidis, et kõike müstilist ei peaks võtma täisväärtusliku ja täieliku tõena, kuna alles teaduslik uuring pidi alla joonima selle tõelise religioosse mõtte.
Tihti avaldas Crowley enda ajastu kohta äärmuslikke ja liiga vabameelseid seksuaalseid vaateid, põimides neid enda luuletustesse ning traktaatidesse. Ta defineeris seksuaalmaagiat, kui seksuaalakti ärakasutamist koondamaks enda tahet mitte-seksuaalse maailma mõjutamisele. Inspiratsiooni sai ta ameeriklasest autorilt Paschal Beverly Randolphilt, kes soovitas oma "Eulise raamatus" seksuaalmaagia praktiseerijatel ära kasutada orgasmihetke, et lausuda enda "palve" tulevaste sündmuste suunamise ja/või mõjutamise eesmärgil.
Thelema.
Crowley loodud religioosse või müstilise süsteemi valda langeb ka enamik tema mitte-ilukirjanduslikke teoseid. Süsteem põhineb filosoofilisel ja radikaalsel libertarismil, mis mõningati sarnaneb Nietzsche maailmavaadetele, ning müstilisel initsiatsioonisüsteemil, mida rakendas "Kuldne Koidik".
"Thou what thou wilt shall be the whole of the Law" – "Ainus seadus on – tee mida soovid ja tegema pead". See lause pidi Crowley meelest inspireerima inimest otsima enda kõrgemat teadvust, üldist heaolu ja tasakaalu, mitte keskenduma hetkelisele ja väheldasele minale ning tema ihadele ja soovidele.
"Love is the law, love under will" – "Armastus on seadus, armastus tahte väe all".
Crowley nägemus "armastusest" on sama keeruline, kui tema nägemus "tahtest". Juba "Kuldne Koidik" nägi maailma käimapaneva jõuna mehe ja naise vahelist seksuaalset pinget. Crowley ristis selle nimega "sexual magick" (seksuaalmaagia). Just see on tegelikult üks läbivamaid teemasid Thelemas üldse.
Teosed.
Crowley ampluaa kirjanduses oli lai. Ta kirjutas ohtralt okultismi puudutavatel teemadel – Tarot kaardid, astroloogia, kabbalah, jooga jne. Samuti kirjutas ta "theleemilise" nägemuse/tõlke Tao Te Chingile, mille algmaterjalid on pärit ingliskeelsetest tõlgetest, kuna ta ei osanud sõnagi teose algkeelt – hiina keelt.
Crowley suurimaks sooviks oli avaldada kogu inimkonna religioossed ning müstilised kogemused ühes lihtsas "valemis" või filosoofilises tõlgenduses. Ta avaldas paljud enda raamatud ise, kulutades sellele suure osa enda saadud pärandusest ja olemasolevast varast, kuna need ei leidnud oma kurikuulsuse tõttu tavaliselt laiemat kõlapinda.
Crowley massiivseim ja mahukaim teos on "The Equinox"("Pööripäev"), mis oli alguses Argentum Astrumi(Hõbetähe Ordu) ja hiljem O.T.O. ametlik, kord poolaastas ilmuv, häälekandja. Seda loetakse üheks kaalukamaks okultismi tutvustavaks tööks ajaloos, mida võib leida ka hilisema nimetuse "The Review of Scientific Illuminism"("Teadusliku Illuminismi ülevaade") alt.
Lisaks okultismiteemadele kirjutas Crowley ka sissejuhatuse ja õpetuse joogale.
"Moonchild" ja "Simon Iff" on teosed, kus ta kajastab tegelastena inimesi end ümbritsevast reaalsusest. Näiteks kujutab ta teoses "Moonchild" Mathersit kurjategijana nimega SRMD, mis viitab Mathersi maagilisele sünonüümile. Sama lugu on ka Arthur Edwardiga, kes ilmub raamatus nime all Arthwaite. Sõpra Bennettit kujutab Crowley samas teoses aga peategelase õpetaja ja sõbra Simon Iffina.


The Monsterican Dream.
"The Monsterican Dream" on ansambli Lordi poolt väljaantud stuudioalbum.
Album anti välja 1. juunil 2004. Albumi andis välja "BMG Finland Oy". Albumil on 13 lugu ning selle kogupikkus on 46 minutit ja 10 sekundit.
Lood.
Monsterican Dream, The
Monsterican Dream, The


The Monster Show.
"The Monster Show" on ansambli Lordi poolt välja antud stuudioalbum.
Album on hübriid kahest esimesest albumist - "Get Heavy"'st ja "The Monsterican Dream"'st. Album anti välja 17. veebruaril 2005. Albumi andis välja "BMG Finland Oy" ning sellel on 12 lugu.
Lood.
Monster Show, The
Monster Show, The


Daft Punk.
Daft Pungi kontserdi lõpustseen (2007)
Daft Punk on prantsuse elektroonilise muusika ansambel. Selle moodustavad Guy-Manuel de Homem-Christo ja Thomas Bangalter. Muusika, mida nad viljelevad, on segu "acid house"ist, "pop"ist, rokkmuusikast ja hip-hopist.
Guy ja Thomase esimene muusikaline projekt oli "indie" bänd "Darling".
1993. aastal avaldasid nad debüütsingli "The New Wave" plaadiettevõttes Soma. Lugu võeti hästi vastu. Seejärel ilmus singel "Da Funk" (video autor Spike Jonze). Sellest sai tõeline hitt, mida müüdi üle maailma 30 000 koopiat.
1996. aasta septembris sõlmisid nad lepingu Virgin Recordsiga. Bangalter ise rääkis sellest hiljem sedamoodi: «Paljud plaadifirmad pakkusid meile lepingut. Nad tulid igalt poolt, kuid meie otsustasime oodata – osalt sellepärast, et me ei tahtnud kaotada kontrolli selle üle, mida me oleme teinud. Me lükkasime tagasi palju plaadiettevõtteid. Me ei olnud huvitatud rahast, nii et me lükkasime tagasi need firmad, mis soovisid kontrollida rohkemat kui me soovisime ära anda. Tegelikult me oleme Virginile rohkem nagu partnerid.»
Bändi välimus on aja jooksul muutunud. Esialgu kandsid nad oma välimuse varjamiseks tavaliselt maske. Mitmel videol on nad asendatud animatsiooniga või on nende näod hägustatud. Hilisematel videotel, samuti avalikel esinemistel, intervjuudel ja promofotode tegemisel on nad üles astunud futuristlike robotitena. Nad kannavad niisugusi kiivreid nagu sportlased ja sõrmkindaid ning nende kostüümid on kaetud mitmesuguste märgutuledega.
2001. aasta mais rääkis Bangalter sellest ise niimoodi: «Me ei hakanud robotiteks omal soovil. Meie stuudios oli õnnetus. Me töötasime oma sämpleriga ja 9. septembril 1999 täpselt kell 9.09 see plahvatas. Kui me teadvuse tagasi saime, siis avastasime, et oleme muutunud robotiteks.»
Ent hiljem, 2006. aasta juulis rääkis Bangalter, et sellised kostüümid valiti algul tagasihoidlikkusest. Seejärel nad avastasid, et vaatajatele oli see huvitav. «See oli nagu idee tavalisest inimesest mingit sorti supervõimega.» Kuid nad ise ei tunne end oma kostüümides üldsegi teistmoodi kui tavaliselt. Bangalteri sõnul läheb mask küll väga palavaks, aga pärast nõnda pikaajalist kandmist on ta sellega juba harjunud.
Filmimise ajal ja muudel promoüritustel on duo üritanud oma nägusid varjata. Nad on andnud intervjuusid nii, et nende selg on kaamera poole pööratud. 2006. aasta oktoobris andsid nad televisioonis intervjuu, nii et mõlemal oli ümber pea must riidetükk.
Tunnustused.
"Daft Punk" on nimetatud 8 korda "Grammy" kandidaadiks ja neist on ta võitnud 2. Parimaks tantsusalvestuseks kandideeris ta neli korda: 1998 lauluga "Da Funk", 1999 lauluga "Around the World", 2002 lauluga "One More Time" ja 2007 lauluga "Harder Better Faster Stronger (Alive 2007)". Neist võitis ta viimasega. 2002 kandideeris ta lauluga "Short Circuit" popinstrumentaalesituse kategoorias, 2006 albumiga "Human After All" elektroonilise tantsualbumi kategoorias, 2007 albumiga "Alive 2007" samuti elektroonilise tantsualbumi kategoorias (ja võitis) ning 2012 lauluga "Tron: Legacy" visuaalse meedia taustasalvestuse kategoorias.


Spike Jonze.
Spike Jonze, kodanikunimega Adam Spiegel (sündis 22. oktoobril 1969 Rockville'is Marylandi osariigis Ameerika Ühendriikides) on Ameerika Ühendriikide muusikavideote ja filmide lavastaja.
Ta on teinud videod sellistele ansamblitele nagu Fatboy Slim, Beastie Boys, R.E.M., The Chemical Brothers, Weezer, Björk ja Daft Punk.
Näitlejana on ta kaasa löönud filmides "Tahad mängida?" ("The Game", 1997), "Kolm kuningat" ("Three Kings", 1999) ja "Olles John Malkovich" ("Being John Malkovich", 1999).
Ta on lavastanud filmid "Olles John Malkovich" (peaosades John Cusack, Cameron Diaz jt) ning "Kuidas kirjutada kassafilmi?" ("Adaptation", 2002; peaosades Nicolas Cage ja Meryl Streep). Filmiga "Olles John Malkovich" võitis ta MTV filmiauhinadade üleandmisel parima uue filmitegija auhinna ja Venezia filmifestivalil FIPRESCI auhinna, filmiga ta kandideeris ka lavastaja Oscarile. "Adaptationi" eest on teda hinnatud Berliini filmifestivalil Hõbekaruga.
Spike Jonze on ka MTV sarja "Jackass" üks tegijatest ning filmi " produtsent.


Worms.
Worms on kreisivaba linn Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal. Asub Reini tasandikul.
Ajalugu.
Worms on üks vanimaid saksa linnu. Linna kohal asus keltide asula Borbetomagus.
9. sajandil asus Wormsis Karl Suure talvine residents.
1792 kuni 1814 kuulus linn Prantsusmaale.


Bottrop.
Bottrop on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Ruhri linnastus. Asub Emscheri jõe ääres. Bottropi naaberlinnad on Oberhausen, Gladbeck ja Essen.
Ajalugu.
Bottrop sai linnaõigused 1921. aastal.
19. sajandi keskel arenes söekaevandamise keskuseks.


Provints.
Provints on suurem (enamasti 1. järgu) haldusüksus paljudes riikides.
Maailmas on 40 riigis haldusüksusteks provintsid. Suurim provints on Québeci provints Kanadas.
Samuti nimetatakse provintsiks riigi äärealasid, vastandatuna metropolile.
Hispaania.
Hispaanias on provintsid 2. järgu haldusüksused. Riik jaguneb põhiseaduse alusel 50 provintsiks, millest väljapoole jäävad autonoomsed linnad Ceuta ja Melilla.
Indoneesia.
Indoneesias on provintsid 1. järgu haldusüksused.
Itaalia.
Itaalias on provintsid 2. järgu haldusüksused.


Kuurvürst.
Kuurvürst oli Saksa Rahva Püha Rooma keisririigi riigipea Saksa-Rooma keisri valimiskolleegiumi liikme tiitel.
Algselt omasid kuurvürsti tiitlit kolm vaimulikku ja neli ilmalikku vürsti, kellel oli õigus valida keiser, hiljem nende hulk kasvas.
Kuurvürstideks olid esialgu Mainzi, Trieri ja Kölni peapiiskopid, Saksi hertsog, Brandenburgi markkrahv, Böömi kuningas ja Reini pfaltskrahv (Pfalzi valitseja). Nende privileegid kinnitas Karl IV 1356 kuldbullaga.
Monarhide valimine oli saksa hõimude tava, mis algas juba antiikajal, kui saksa hõimud moodustasid hõimuliite ja valisid selle liidreid. Oma liidreid valisid ka frangid. Frangi riigi järglased on Prantsusmaa ja Saksamaa. Prantsusmaal muutus kuningavõim kiiresti päritavaks, aga Saksamaal jäi see valitavaks. Esialgu oli kõigil vabadel inimestel õigus valimistel osaleda ja hääletada, aga seda õigust piirati siiski üha enam ja enam. 1125 valiti Lothar III juba niimoodi, et väike mõjukate aadlike hulk valis ta ära ja esitas siis ülejäänud aadlikele heakskiitmiseks. Peatselt jäeti heakskiitmiseks esitamise koht üldse ära ja keiser valitigi üksnes kitsas mõjukate suurnike ringis. Keisri valimiskogu mainiti kirjalikes allikates aastail 1152 ja 1198, aga paavstile Urbanus IV-le, kes oli paavst 1261–1264, saadetud kirjas nimetati juba seitset kuurvürsti ükshaaval koos kommentaariga, et komme lasta neil seitsmel uus keiser valida olevat vanem kui keegi mäletab.
1623. aastal lisandus kuurvürstide nimekirja Baieri hertsog ning 1692 ka Hannoveri (Braunschweig-Lüneburgi) hertsog.
1777 ühendati ühe valitseja alla Pfalz ja Baieri, mistõttu üks kuurvürstikoht kadus.
1803. aastal lisati kuurvürstide sekka veel Württembergi ja Salzburgi hertsog, Badeni markkrahv ja Hessen-Kasseli maakrahv.
Kuna Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik kaotati juba 1806. aastal, siis ei olnud viimastena tiitli saanutel tegelikult võimalust kuurvürstidena tegutseda ning reaalselt mõjutada keisririigi keisri valimist.


Kaliif.
Vana-Pärsia miniatuuril on kujutatud truudusevanne kaliif Abu Bakrile
Kaliifi all mõeldakse tavaliselt sunniitide ülemaailmse usujuhi tiitlit (loodi 632 ja kaotati 3. märtsil 1924). See on olnud aga ka ühe šiiitide sekti (fatimiidide) valitseja- ja usujuhi tiitel ning Córdobas valitses samuti oma kaliif. Tänapäeval tiitel enam kasutuses pole.
Pärast Muhamedi surma oli islamikogukonnal vaja uut juhti, kes oleks nii usuline kui poliitiline valitseja. Nii tekkiski kaliifi (Muhamedi järglase) ametikoht. Esimeseks kaliifiks sai Abu Bakr.
Esialgu oli kaliifil väga tugev võim. Temas olid ühendatud nii absolutistliku riigipea kui ka universaalse usujuhi institutsioonid. Siiski ei peetud teda enamasti väljavalituks ega eriliseks, vaid suhteliselt tavaliseks inimeseks, kel on aga täita väga oluline ülesanne.
Esimest nelja kaliifi peavad sunniidid "Allahi poolt õigesti juhituks" (Rashidun), šiiidid aktsepteerivad aga vaid neljandat kaliifi, Ali ibn Abu Talibit.
Kui Ali 661 tapeti, sai võimule omaijaadide dünastia. Nende ajal toimusid suurimad islamivallutused: moslemitele allutati nii Põhja-Aafrika, Hispaania kui ka Kesk-Aasia. Samuti piirati mitmel korral Konstantinoopolit. Omaijaadidest kaliifid olid küll sõjaliselt ja majanduslikult edukad, kuid usu pinnal tekkis neil mitmeid vastuolusid. Seda kasutasid ära abassiidid, kes 750 kalifaadis võimu haarasid.
Abassiidide kalifaat kestis Bagdadis 1258. aastani, Egiptuses koguni 1517. aastani, mil osmanid tiitli üle võtsid. Abassiidide ajal toimus 9.–13. sajandil islamitsivilisatsiooni õitseng: taasavastati antiigi kultuuripärand ning loodi uusi kultuuriväärtusi ning tehti mitmeid tehnoloogilisi uuendusi. Ilmselt tuntuim kaliif, Harun ar-Rašid, pärineb samuti sellest perioodist (9. sajandi algusest). Aja jooksul abassiidide võim aga vähenes ning reaalne poliitiline võim libises türgi hõimude kätte, kes moodustasid alates 9. sajandist kalifaadi sõjaväe põhiosa. Kõige tugevamad neist olid seldžukid, kes valitsesid kalifaadis sultanitena 11.–12. sajandil.
12. sajandi lõpus hakkas kaliifivõim tänu seldžukkide nõrgenemisele taas tugevnema. Sellele tõmbas kriipsu peale mongolite invasioon, mis hävitas 1258. aastaks kalifaadi. Kaliifid põgenesid Egiptusesse, kus nad olid pelgalt usujuhid mamelukkide sultanivõimu all kuni 1517. aastani. Siis vallutas Egiptuse Türgi sultan Selim I Sünge ning viis kaliifi Istanbuli. Pärast mõningast resideerimist Türgi pealinnas lasi Selim kaliifi korruptsiooni tõttu vangi heita ning omastas tema tiitli. Selimi poeg Syleiman Tore lasi kaliifi küll vangist välja, ent sundis teda vandega kõigist kaliifi õigustest loobuma. Seejärel oli kaliifi tiitel Türgi sultanite käes kuni 20. sajandi alguseni. 1924. aastal sundis ilmalikku Türgit üles ehitav Mustafa Kemal Atatürk viimase kaliifi oma tiitlist loobuma.


Olümpiavõitja.
Olümpiavõitja on võistleja, kes on tänapäevastel olümpiamängudel võitnud kuldmedali (1896. aasta suveolümpiamängudel hõbemedali) või tulnud esimeseks antiikolümpiamängudel (antiikolümpial medaleid ei antud).


Zuia-Gorbeialdea.
Zuia-Gorbeialdea (hispaania "Cuadrilla de Zuya" või) on maakond Hispaanias, Araba provintsi põhjaosas. Maakonna pealinn Legutiano asub provintsi pealinnast Vitoriast 16 km kaugusel.
Maakond piirneb põhjaosas Vizcaya provintsiga ja idast Guipúzcoa provintsiga. Lõunast aga Llanada alavesa maakonnaga. Kõrgemad punktid asuvad Gorbea mäestikus (1481 meetrit) lõunas ja Amboto tipp (1296 meetrit) põhjas. Suurimad jõed on Ebro jõega ühenduses olev Baia ning Santa Engracía. Järvedest, milledest enamus on paisjärved, on tähtsamad Urrunaga, Albina (50 hektarit) ja Gorbea (2 hektarit).
Maakonnas valitseb Atlandi ookeani äärsetele aladele iseloomulik kliima. Talvine keskmine temperatuur jääb +2,5 - +5 kraadi piiresse ja juulikuine keskmine temperatuur on +17,5 kraadi Sademeid on aastas keskmiselt 1500 mm. Peamisteks looduslikeks puudeks on männid ja kastanid.
Majandus tugineb peamiselt loomapidamisele ja metsatööstusele. Tähtsal kohal on linnukasvatus. Tööstus on koondunud peamiselt Villareal de Álava ümbrusesse. Metallurgia ja toiduainete tööstus on Murguias ja Madrera-Izarras.
Ajaloost.
On teada, et ala oli kunagi Rooma Impeeriumi võimu all. Seda tõendab roomlaste poolt rajatud "via romana Ab Asturica Burdigalam". On teada ka araablaste kohalolek peale rooma riigi langust. Umbes 1200. aastal inkorporeeriti ala Alfinso VIII poolt Kastilla krooni alla. Aastal 1333 sai asula Villareal de Álava kuningas Alfonso XI konsessiooniga villa õigused. Varasemal keskajal jagunes maakonna administratiivne jaotus man-piirkondadeks või hermandad'ideks (hispaania keeles: "mancomunidad", "hermandad"), ühendades erinevad külad ühe vanema alla. Kui Cigoitia ja Urcabustaiz liideti Ayala senjöörkonnaga 13. sajandil, moodustasidki nad koos Villareal de Álavaga ja ümbritsevate aladega maakonna, mida tänapäeval kutsutakse Divisoria ibérica de Álavaks.
Maakonnas on palju looduskauneid kohti. Nendest võiks esile tuua Mairuelegorreta koopad (Cigoitia munitsipaliteedis) oma geoloogilise väärtuse poolest ja Gujuli allikad (Urcabustaizi munitsipaliteedis), mis väljuvad Altube jõest. Tähtsain kultuurisündmus on iga-aastane Baski folkloori festival, mis peetakse juuli lõpul Cigoitias.


Arabako Lautada.
Llanada alavesa on maakond Álava provintsi kirdeosas.
Maakond laiub Zadorra jõe orgudes. Pinnamood on kujundatud peamiselt jõesängi erosiooni poolt. Põhjaosas ja idaosas on pinnavormid mägisemad.


Despootia.
Despootia (vanakreeka keeles δεσποτία ("despotía") sõnast δεσπότης ("despótes") 'valitseja') on valitsusvorm, mille puhul üksainus autoriteet - kas üksikisik (vaata. autokraatia) või omavahel seotud rühm inimesi (vaata oligarhia) - omab riigis absoluutset poliitilist võimu. Klassikaliselt on despootia riik, kus üks mees kasutab ja käsutab kõike ja kõiki ning ülejäänud inimesed on tema orjad. Seda tüüpi despootia oli esimese tsivilisatsioonina Egiptuses, kus valitses Vaarao kui näide klassikalisest despoodist. Paljud kolmanda maailma Islami riigid võivad isegi tänapäeval sarnaneda klassikalise despootiaga.
Tänapäeval eeldatakse, et despootias otsustatakse türannlikult. Despootia oli kasutusel Bütsantsi Impeeriumis. Kuid võib esineda ka lahke või valgustatud despootia, mille näiteks oli 18. sajandi Euroopa, kus absoluutne monarh kasutas oma võimu selleks, et teostada reforme oma riigis.
Despootia kujunes välja ühiskondades, kus oli võimalik ellu jääda ainult tsentraliseeritud kommunikatsioonide kaudu, näiteks kunstniisutuspiirkondades. Põllumajandus eeldas kunstniisutust seal, kus kliima oli eriti kuiv: Kesk-Ida, Iraan, Iraak, Mesopotaamia, Araabia poolsaar, Kesk-Aasia, mõned Hiina läänepoolsed alad. Kuna mitte keegi ei olnud suuteline kunstlikku niisutust üksinda rajama, tuli seda teha tsentraliseeritult. Valitseja, kes maad kontrollis, võttis selle enese omandisse. Maast sai tsentraliseeritud riiklik omand. Despootia üks iseloomulik tunnus on selles, et valitseja, bürokraatia ja riik samastuvad. Valitseja otsustas, kuhu vett anda, kuhu mitte anda, temast sõltusid inimeste elud. Kui ta otsustas keerata kommunikatsioonikraanid kinni, surdi külade ja linnade kaupa lihtsalt janusse. See andis talle tohutu võimu.


Arabako Mendialdea.
Arabako Mendialdea (hispaania "Montaña alavesa") on maakond Araba provintsis.


Errioxa Arabarra.
Errioxa Arabarra on maakond Hispaanias Araba provintsis.


10.
"See artikkel on aasta kohta. Arvu 10 kohta vaata Kümme."


Käravete.
Käravete alevik on Järva maakonnas Ambla vallas Ambla jõe ülemjooksul Piibe maantee ääres olev asula, kus väikesele maa-alale on kontsentreeritud vana mõisakeskuse ja uuemaaegse külaarhitektuuri väljapaistvad objektid ning enne sõda valminud Käravete koolimaja. Nende vahele mahub taastatud paisjärv. 1. aprilli 2003. aasta seisuga elas rahvastikuregistri andmetel Käravetel 323 inimest.
Järvamaa esiajalugu ja muistiseid käsitlevates kirjutistes on mainitud Järva jagunemist kolmeks kihelkonnaks, millest nimeliselt on teada vaid üks - Loppegunde keskusega Reinevere ehk Koigi külas. Paiknemise ja ka muististe hulga poolest võiks Loppegunde keskusena kõne alla tulla hoopis Käravete piirkond. Käravete oli juba keskajal suur asula. Kirjalikes allikais on Käravetet esimest korda mainitud 1540. aastal (Kiriver). Mõis (Kerrafer) rajati siia 17. sajandi esimesel poolel. Klassitsistlikus stiilis ühekorruseline poolkelpkatusega kivist Käravete mõisahoone on ehitatud 18. sajandi teisel poolel. 19. sajandi teisest poolest on pärilt ait ja tall-tõllakuur. Viimased on ehitusajaloolaste arvates klassitsismiperioodi Eesti mõisate kõrvalhoonete seas ühed kunstipärasemad. Kaitse alla on võetud veel graniidist tahutud sild ja kaks dekoratiivset aiavaasi 20. sajandi algusest.
Tänapäeva ehituskunsti väljapaistvaks näiteks on pargi põhjaküljele ehitatud neli valget elamut. Need arhitekt Vilen Künnapu loodud erineva mahu ja põhiplaaniga hooned on kauneimaid maaelamute ansambleid Eestis.
1979. aastal rajati endise umbe kasvanud veskijärve asemele 2,6 hektari suurune paisjärv. Paisjärvest voolab läbi Ambla jõgi.
Aleviku lähedal Piibe maanteest ida pool on kaitsealune arheoloogiamälestis - muistne ohverdamiskoht Nõiamägi. Selle 70-meetrise läbimõõduga ümmarguse künka kohta räägitakse mitmeid rahvajutte.
Vaata ka.
Vulbi maastikukaitseala


Käravete mõis.
Käravete mõis (sks "Kerrafer in Kirchspiel Ampel, Jerwen") asub Järvamaal Käravete alevikus paisjärve kaldal. Pargi tuumiku moodustab pikk paisjärv Ambla jõel, mille äärel kõrgendikul asub peahoone. Piki järve kallast kulgeb avatud väljak, mida ääristab vabaplaneeringuga puistu.
Omanikud.
Käravete mõisa rajamine jääb 16. sajandi lõppu Rootsi riigi valitsusaega. Millal mõis täpselt tekkis, ei ole kahjuks siiski teada. 16. sajandi lõpul kuulusid siinsed alad Gerdt Munduse nimelisele omanikule. 1612. aastal läänistati Käravete Norra päritolu Paide linnusefoogtile, hilisemale Narva ja Nöteborgi asehaldur, ning Nyköpingi lääni Pungsundi (Pungesund) mõisnik Nils Hansson Baggele., kelle suguvõsa tõsteti 1652.aastal Baggenhufwudti nime all Rootsi aadli seisusesse. Viimasega algas Käravete ajaloos uus, ligi kaks sajandit väldanud Baggehufwudtide võimuperiood.
1696. aastal mõisad riigistati Rootsi riigi fiskaalpoliitilise olukorra paremustamiseks, sageli jäid need aga endistele omanikele rendile.
Pärast Põhjasõda tagastati mõisavaldused endistele omanikele. Ka Käravete läks tagasi Baggehufwudtide perekonnale. 1799. aastal panditi mõis võlgade katteks ja 1807. aastal omandas mõisa kreisimarssal ja krahv Robert Archibald Douglas: Käravete sattus meil harvaesineva - Šotimaalt pärineva aadliperekonna kätte.
1818. aastal omandas mõisa kreisimarssal Gustav Diedrich von Rehbinder. Tegemist oli kolmanda krahviperekonnaga Käravete mõisa ajaloos. See on Eestimaa kohta üsna harv kokkusattumus. G.D. Rehbinderit peetakse teerajajaks ka rehepeksumasinate kasutusele võtmisel Eestis. Temale omistatakse ka prioriteet meriinotõugu lammaste kasvatamise alal.
G.D. Rehbinderile kuulusid ka mitmed teised mõisad Eestis (Udriku, Imastu, Neeruti, Venevere jpt). Ka tänapäeval säilinud mõisahoonete ehituse võib siduda G.D.Rehbinderi nimega.
1873. aastal ostis Käravete mõisa leitnant ja parun Friedrich Wilhelm von Wrangell (sünd.1840), kes selle veebruaris 1885 kindralleitnant Eduard von Dehni (1828–1894) abikaasa Emma Mathilde Pauline von Dehnile (sünd. 1846) müüs. Viimane oli rootslaste Venemaa kindralkonsul Gustaf Ludvig Sterky tütar.
Dehnide ajal leidsid aset mõningased ümber- ja juurdeehitused. 1896. aastal kinkis lesestunud Pauline von Dehn mõisa oma väimehele, tütre Emma Julie Olga von Dehni (1865–) abikaasa, vabahärra Georg von Tiesenhausenile (1857–1920), kes oli kuulsa meresõitja Otto von Kotzebue tütrepoeg.
1913. aastal ostis Käravete mõisa 222 000 rubla eest Kurisoo mõisnik Alexander von Staal (sündinud 1886). Seejärel läks mõis 1915. aastal G.P. von Benckendorffile. Alates 1919. aastast kuulus mõis eesti soost kaupmeestele Rumbergidele.
Nõukogude ajal toimis mõisahoone kui kultuurimaja, kohalik raamatukogu ja kino.
Pärast Eesti taasiseseisvumist omandas Ambla vald mõisaansambli kui peremehetu vara. Esimene müük vallasasjana oli 18. juulil 2002 enampakkumise võitnud Sandretto OÜ–le 450 000 krooniga. Sandretto OÜ asus kohe mõisaansamblit korrastama, kuid müüs kinnistu 5. aprillil 2004. aastal 2 950 000 krooniga Adminton osaühingule, kes müüs selle samal päeval aktsiaseltsile LTT 4 900 000 krooniga. LTT kuulub vendadele Toomas ja Tõnu Tõnistele. Häärber seisab praegu tühjana lagunevas seisundis. 2012. aasta juulis müüsid Tõnisted mõisa pool aastat tagasi loodud osaühingule Thunder-storm OÜle, mis kuulub kustutamishoiatusega S&F Legal Servicele. S&F Legal Service omanik on äriregistrist kustutatud JBSF Legal. Kõik kolm asuvad samal aadressil ja nende kontaktisikuks on Kalev Sakjas.
Ehitamine.
Käravete mõisa kirjeldused pärinevad 17. sajandi lõpust, mõisakaart on koostatud alles 1707. aastal. Nagu selgub oli tegemist üsna tagasihoidliku puithoonestusega. 1876. aastasse dateerib müürikivi karjaõue, säilinud on impostantne värav. Suur, praegu varemetes olev viinavabrik on ehitatud ajavahemikus 1877–1889. Samasse ehitati nuumhärgade tall.
Mõisa peahoone on ühekordne kivihoone, omades lakatube hoone otstel ja madala soklikorruse. Hoone on poolkelpkatusega ja S-kivikattega (asendatud eterniidiga). Käravete ehitati välja ühe Järvamaa stiilsema klassitsistliku ansamblina. Meeleolukalt on kujundatud aiafassaad, mida keskosas ilmestab kiviterrassile toetuv nelja sambaga portikus. Siseruumid on tänaseks ringi ehitatud, mainida saab siiski kõrgeid võlvitud keldreid, põhikorrusel kaht saali, millest ühe ruumimõju määrab perioodi lemmikmotiiv – sammastik. Härrastemaja tõstab esile kõrvalhoonete ansambel. Esifassaadil koonduvad ümber ringtee aidad ja tallid. Nimetatud ehitised annavadki Käravetele selle kordumatuse, andes edasi 19. sajandi klassitsismile iseloomulikku arhitektuuritaju, lubades nii rääkida Käravetest ansamblilises mõttes kui ühest silmapaistvamast Järvamaa mõisast. 19. sajandi lõpus tehti hoone lääne otsale puidust juurdeehitus. Pauline von Dehni ajal leidsid aset mõningased ümber- ja juurdeehitused. Peahoone vasakpoolsesse otsa ehitati teenijatetoad, sahvrid jne. Esiväljaku äärde püstitati puitpitsiline noore paruni maja, kelle kopsuhaigust puitelamu pidi ravima (maja siiani säilinud).
Vahelduvaid vaateid pakub aiafassaadi poolne küla koos tiikide süsteemiga (tänapäeval rajatud paisjärv). Siit haarab pilk ka mitte kaugele jäävat Ambla jõele rajatud vesiveskit. 1873. aastaks oli ehitatud (valdavalt kivist) 20 mõisahoonet, millest tähelepandav osa oli kaetud punase katusekiviga. Kompleksi kuulusid sammastikuga aidahoone, valitsejamaja, koertemaja, aednikumaja, küün, härjatall, viinavabrik, karjakastell (ehitatud 1876) ja vesiveski.
Dekoratiivvormidena väärivad tähelepanu 1877. aastal rajatud kivisild ning peahoone ja paisjärve vahel terrassidena laskuval alal kaks dekoratiivvaasi. Pargis asub Käravete ajaloo esmamainimist tähistava aastaarvuga kivi (1540).


Lõhevulkaan.
Lõhevulkaan on vulkaan, mille puhul laava voolab välja maakoores olevate lõhede kaudu ning võib küllaldase laavakoguse korral katta suuri maa-alasid.
Lõhevulkaani laava on enamasti basaltse koostisega ja seega suhteliselt hästi voolav. Praeguse tuntuima esinemispaiga järgi tuntakse lõhevulkaane ka Islandi tüüpi vulkaanide nime all. Varem arvati, et Islandi tüüpi vulkaanid on midagi erakordset ja omast vaid Islandile, kuid tegelikult on selline vulkanism Maal väga levinud. Ta on meie pilgu eest reeglina hästi varjatud, sest toimub enamasti ookeani põhjas. Island on saar, mis paikneb ookeani keskaheliku kohal, olles põhimõtteliselt üle merepinna kergitatud osa ookeani põhjast.
Sellised vulkaanid tekivad ookeani keskahelikes, kus toimub ookeanibasseini laienemine. Sellega seostub ka magma basaltne iseloom, mis on ookeanilise maakoore aluse peridotiitse vahevöö osalise sulamise tulemus. Lõhevulkaan kujutab endast vedela magmaga daiki, mis on jõudnud maapinnani. Lõhevulkaanid võivad põhjustada nn laavafontääne.
Lõhevulkaane ei peeta üldiselt eraldi vulkaanitüübiks, sest aja jooksul asendub piklik lõhe ühe või mitme kesklõõriga ning areneb välja kiht- või kilpvulkaan(id). Ühe purske ajal võib avanenud lõhesid olla ka mitu. Vulkaanilise aktiivsuse lakates magma tardub ning pitseerib lõhe kinni ning uuesti ta tavaliselt enam ei avane. Küll aga võib aja jooksul tekkida uus eelmisega paralleelne lõhe.
Tuntuim ja hävitavaimate tagajärgedega lõhepurse toimus Islandil 1783. aastal. Laki vulkaan paiskas siis välja 12 km³ laavat, mis kattis 565 km² suuruse ala. Koos kaasmõjudega oli see Islandi elanikele üks ajaloo suurimaid katastroofe. Hukkus suurem osa kariloomadest, hävis saak ning nälga suri veerand Islandi elanikest.


41.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad
Aastad: 36 37 38 39 40 - 41 - 42 43 44 45 46


Masstootmine.
Hulgitootmine ehk masstootmine tähendab sama tüüpi detailide, masinate või masinaosade valmistamist suurel hulgal pika ajavahemiku jooksul. Igale tööpingile kinnitatakse vaid üks operatsioon. Kasutatakse spetsiaalseid pinke, tarvikuid, lõike- ja mõõteriistu.


Saritootmine.
Saritootmine (ka: "seeriatootmine") masinatööstuses on detailide, masinate või masinaosade perioodiline korduvvalmistamine. Sõltuvalt detailide arvust partiis eristatakse väike-, kesk- ja suursaritootmist. Kasutatakse nii universaalseid kui spetsiaalseid tööpinke ja lõikeriistu ning spetsiaalseid rakiseid, šabloone, kaliibreid.


Üksiktootmine.
Üksiktootmine tähendab vaid üksikute detailide, masinate või masinaosade valmistamist kusjuures see üldse ei kordu või kordub määramata ajavahemiku pärast. Tööpingid, tarvikud, lõike- ja mõõteriistad on universaalsed. Püütakse töödelda võimalikult palju tooriku pindu samal pingil.


1070. aastad.
1070. aastad on aastad 1070–1079 pKr.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Kümnendid: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1070 1071 1072 1073 1074 1075 1076 1077 1078 1079


Operatsioon (masinaehitus).
Operatsiooniks nimetatakse masinaehituses tehnoloogilise protsessi osa, mis sooritatakse ühel töökohal kuni üleminekuni järgmise tooriku töötlemiseni. Toorikut võib nihutada või ümber paigutada. Kui näiteks võlli töödelda algul ühest otsast, siis võll ümber pöörata ja treida teine ots, siis on see kõik üks operatsioon. Kui aga antud partii kõikidel võllidel treida alul üks ots ning seejärel kõigil teine ots siis on tegemist kahe operatsiooniga.


Ülesseade (masinaehitus).
Ülesseade on operatsiooni osa, mis tehakse ühe kinnitusega. Kui vahepeal toorik vabastada ja siis uuesti kinnitada, siis on tegemist mitme ülesseadmega.


Positsioon (masinaehitus).
Positsioon on operatsiooni osa, mis tehakse ühe kinnitusega ja detaili muutumatu asendiga pingi tööorganite suhtes.


Siire (masinaehitus).
Siire on operatsiooni osa, mille käigus töödeldakse tooriku sama pinda sama tööriista ja sama töörežiimiga. Siire võib koosneda ühest või mitmest läbimist.


1154.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad
Aastad: 1149 1150 1151 1152 1153 - 1154 - 1155 1156 1157 1158 1159


Läbim.
Läbim on siirde osa, mis toimub tööriista ühel tööliikumisel ettenihke suunas. Ühe läbimiga eraldatakse üks materjalikiht.


Soveldamine.
Soveldamine on detailide viimistlusoperatsioon.
Eesmärk.
Eesmärgiks on saada tihedalt sulguvaid (hermeetilisi) liiteid.
Tööriist.
Tööriistaks on soveldi, mille pind on kaetud õliga segatud abrasiivpulbriga. Soveldid võivad olla lamedad, silindrilise sisepinnaga või koonilised. Soveldi tehakse töödeldava detaili materjalist pehmem, et abrasiivosakesed soveldisse kinni jääksid. Materjaliks sobivad hallmalm, pehme teras, vask, plii, kõva puit vms. Eelsoveldid tehakse eriti pehmest materjalist (vask, antimon), mis seob jämedaid abrasiivteri. Soveldi pinnale tehakse 1-2 millimeetri sügavused jooned. Lõpp ja peensoveldid on siledad ning tavaliselt malmist. Soveldamise jõudlus ja kvaliteet sõltub oluliselt ka määrdeainest. Enamasti kasutatakse määrdeainena tärpentini, petrooli, mineraalõli ja searasva. Eriti täpse soveldamise puhul aga ka piiritust või aviobensiini.
Kolvirõnga soveldamine.
Kolvirõnga soveldamisel seatakse rõngas puitklotsi soonde ja liigutatakse ringjooneliselt mööda soveldit. Alul soveldatakse jämeda abrasiivpulbriga, siis pestakse see hoolikalt maha ning seejärel korratakse protsessi peenema pulbriga. Väliseid silinderpindu soveldatakse trei- või puurpinkides. Suuremate detailide korral sarnaneb soveldi lapikviiliga, väikeste detailide korral on selleks reguleeritav puks.
Täpsus.
Soveldamise puhul saavutatakse täpsus IT4...IT5 ja pinnakaredus Ra=0,05μm ja siledam. Töötlusvaru jäetakse 0,01-0,012 mm.


Operatsioon.
"Operatsioon" (ladina sõnast "operatio" 'tegevus, töö') on mitmetähenduslik sõna.


40.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad
Aastad: 35 36 37 38 39 - 40 - 41 42 43 44 45


1. sajand eKr.
1. sajand ekr ehk I sajand eKr ehk e.m.a. oli viimane sajand enne kristlikku ajaarvamist. Sajand algas 1. jaanuaril 100 eKr ja lõppes 31. detsembril 1 eKr.
Kümnendid ja aastad.
100. aastad eKr: 100 eKr
90. aastad eKr: 99 eKr, 98 eKr, 97 eKr, 96 eKr, 95 eKr, 94 eKr, 93 eKr, 92 eKr, 91 eKr, 90 eKr
80. aastad eKr: 89 eKr, 88 eKr, 87 eKr, 86 eKr, 85 eKr, 84 eKr, 83 eKr, 82 eKr, 81 eKr, 80 eKr
70. aastad eKr: 79 eKr, 78 eKr, 77 eKr, 76 eKr, 75 eKr, 74 eKr, 73 eKr, 72 eKr, 71 eKr, 70 eKr
60. aastad eKr: 69 eKr, 68 eKr, 67 eKr, 66 eKr, 65 eKr, 64 eKr, 63 eKr, 62 eKr, 61 eKr, 60 eKr
50. aastad eKr: 59 eKr, 58 eKr, 57 eKr, 56 eKr, 55 eKr, 54 eKr, 53 eKr, 52 eKr, 51 eKr, 50 eKr
40. aastad eKr: 49 eKr, 48 eKr, 47 eKr, 46 eKr, 45 eKr, 44 eKr, 43 eKr, 42 eKr, 41 eKr, 40 eKr
30. aastad eKr: 39 eKr, 38 eKr, 37 eKr, 36 eKr, 35 eKr, 34 eKr, 33 eKr, 32 eKr, 31 eKr, 30 eKr
20. aastad eKr: 29 eKr, 28 eKr, 27 eKr, 26 eKr, 25 eKr, 24 eKr, 23 eKr, 22 eKr, 21 eKr, 20 eKr
10. aastad eKr: 19 eKr, 18 eKr, 17 eKr, 16 eKr, 15 eKr, 14 eKr, 13 eKr, 12 eKr, 11 eKr, 10 eKr
0. aastad eKr: 9 eKr, 8 eKr, 7 eKr, 6 eKr, 5 eKr, 4 eKr, 3 eKr, 2 eKr, 1 eKr
1. sajand eKr
*01. sajand eKr


Eripöörang.
Eripöörang [α] on ainet iseloomustav suurus, mis lahuste puhul võrdub pöördenurgaga, mille tekitaks 10 cm paksune lahuse kiht kontsentratsiooniga 1. Viimase all mõeldakse lahust, mille 1 cm3 sisaldab 1 g optiliselt aktiivset ainet.
Seega pöördenurk α= [α]·c·l,millest eripöörang [α]= α/(c·l).
Eripöörangu sümboli juurde märgitakse ka kasutatud valguse lainepikkus ning lahuse temperatuur. Tavaliselt määratakse eripöörang temperatuuril 20°C lainepikkusel λ=589 nm (naatriumiaurude kollane D-joon): [α]20°CD.
Ruumalalise kontsentratsiooni c asemel võib kasutada ka kaalulist kontsentratsiooni p. Selle all mõistetakse lahustunud aine hulka grammides 1 grammi lahuse kohta. Seos mõlema kontsentratsiooni vahel saame, teades lahuse tihedust e, mida võib mõõta areomeetriga. Et 1 cm3 lahust sisaldab c grammi ainet ja kaalub samaaegselt e grammi, siis kaaluline kontsentratsioon.
Siit c = p·e ning [α]= α/(p·e·l).


Valged roosid (album).
"Valged roosid" on Tarmo Pihlapi 1999. aastal ilmunud stuudioalbum, mis ilmus helikassetina ja CD-na.
Albumil on 18 laulu, kogupikkusega 53 minutit 20 sekundi
Laulud.
1. "Ma ei tea miks aeg kaob käest" (T. Pihlap, sõn. J. Sütt)
2. "Valged roosid" (P. Fiegel, sõn. V. Ojavere)
3. "Öö langemas alla" (F. Pfeil, sõn. J. Remmelgas)
4. "Kaugel sinust ja kodumaast" (A. Murd)
6. "Meremehe tervitus kallimale" (E. Palm, sõn. S. Lipp)
7. "One day when we were young" (D. Tiomkin, F. Strause, sõn. O. Hammerstein)
8. "Vana frakk" (D. Modugno, sõn. O. Roots)
9. "Rooma kitarr" (E. di Lazzarro)
10. "Ema sünnipäev" (T. Kärki, sõn. E. Kumari)
11. "La Paloma" (Kuuba viis, sõn. K. Kikerpuu)
12. "Kesk õitsvaid lilli" (F. S. Zamecnik, sõn. rahvalik tekst)
13. "Kaua ei mõelnud ma sulle" (L. Hazlewood, sõn. K. Kikerpuu)
15. "Toomemäel" (rahvalik viis, sõn. E. Remmelgas)
16. "Miks vaatad täis igatsust teele" (vene rahvaviis, tõlkinud H. Karmo)
17. "Võta mind kaasa" (L. Hazlewood, sõn. K. Kikerpuu)
18. "Sillad" (T. Pihlap, sõn. H. Karmo)


Hard Rock Hallelujah.
"Hard Rock Hallelujah" on Soome bändi Lordi "heavy metal"-stiilis laul, mis võitis 2006. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse.
Laulu autor on Lordi laulja Tomi Putaansuu ehk Mr. Lordi.
Laul ilmus Lordi albumil "The Arockalypse" ning singlina 19. mail 2006. Singli andis välja Drakkar Entertainment ja produtseeris Jyrki Tuovinen.
Laulu kestus helikandjal on 3 minutit 4 sekundit.
Eurovisiooni lauluvõistlusel läbis laul 18. mail 2006 eelvooru ning võitis finaali, kogudes 292 punkti. See oli enne 2009. aastat Eurovisiooni lauluvõistlust ajaloos suurim punktisumma, kuid mitte ülekaalukaim võit, sest ka hääletanud maade arv oli rekordiline. Samuti oli see esimene võitjaks tulnud "hard rock"-stiilis laul ning esimene Soome laul, mis pääses esimese viie hulka.
6. mail 2005 toimus Tamperes Soome Eurovisioonil osalemise 40. aastapäevale pühendatud galakontsert-telesaade "Muistathan" ('Kas mäletad?'), millel kanti ette 12 valitud laulu Soomet esindanud laulude seas. Televaatajad hääletasid parimaks laulu "Hard Rock Hallelujah" (41,6% häältest).
Laul ilmus ka 2007. aasta suvel ilmunud filmi "The Hills Have Eyes 2" "soundtrackil. Film "THe Hills Have Eyes 2" (eesti k. "Mägedel on silmad 2") on 1977. aastal valminud õudusfilmi uusversiooni järg, mille autor on uusversiooni stsenarist ja produtsent.


Sotsialiseerumine.
Sotsialiseerumine on protsess, mille käigus inimene õpib tundma oma kultuuri ja kujundab oma arusaama enda kohta. Sotsialiseerumine toimub erinevate rollide õppimise kaudu. Kui inimene soovib omada mingit staatust, peab ta õppima sellele vastavalt käituma. Rolliõppijal on rollidega kaasas käivate normide ja reeglite kohta on vaja informatsiooni. Esmase pildi annavad: vanemad (perekond). Need kõige väärtused ja hoiakud on püsivamad. Veel annavad informatsiooni omataoliste grupp (sõbrad), kusjuures kõige olulisimad teismeea sõbrad ning kool (õpetajad) ning massimeedia.
Enesehinnang on muudetav uute enesekohaste positiivsete kogemuste ning käitumis- ja mõtlemisviiside omandamise abil. See, kelleks me end peame ja kuidas me teistesse inimestesse suhtume, sõltub eelkõige kultuurist, kus me kasvame. Inimese mina mõjutab tema info tõlgendamist ja mäletamist, käitumist, emotsioone.
Peegelpildi-mina teooria järgi on "mina" inimese ettekujutuste kogum, mille inimesed omandavad teistega suheldes. Selle komponendid on ettekujutus sellest, kuidas teised inimest näevad ja kuidas teised inimest seda hindavad. Samuti inimese arvamus teiste hinnangute kohta. Seega kujundab inimene ise aktiivselt oma mina-pilti. Enesehinnang on mina-käsitluse hinnanguline osa, mis on põhiliseks inimese psühholoogilist heaolu mõjutavaks teguriks. Inimese enesehinnangu kujundamisel on suurim roll vanematel.
Soole omased käitumisjooned (soorollid) omandatakse sotsialiseerumise käigus suuresti läbi rolliõpetajate kiitmise ja laitmise. Hariduse funktsioon on sotsialiseerimisprotsessi lõpuleviimine.
Sotsialiseerimise agendid.
Sotsialiseerimise agendid on need inimesed ja institutsioonid, kelle ülesandeks on edastada sotsiaalset mälu uuele põlvkonnale või kujunevale isiksusele. Sotsialiseerimise teguriteks on need faktorid ja tegevused, mis mõjutavad inimese käitumist, hoiakuid ja tegevust. Sotsialiseerimise agendid ja tegurid sotsialiseerivad inimest kas mikrotasandil (lähedased inimesed) või makrotasandil (valitsev kultuur).
Esmane sotsialiseerimise agent on perekond. Perekonnal tervikuna on suur osa lapse sotsialiseerimisel ja tema vajaduste (emotsionaalsed, vaimsed, materiaalsed) rahuldamisel, väliskeskkonna mõjude vahendamisel ning perekondliku keskkonna loomisel. Perekonna olulisim kvaliteedifaktor kodus valitsev emotsionaalne kliima, mis on rea lapse arenemise seisukohast oluliste kvaliteetide summa. See kogum sisaldab nii püsivaid, kahepoolseid kui varieeruvaid suhteid. Kodu on eelkõige elulaad ja vaimsus. Kooli üldisem funktsioon on inimeste ettevalmistamine ühiskonnas elamiseks ja võimetekohaseks vajalikuks tööks. Kool rajab lähetuse ellu, pehmendades ja ühtlustades perekondade sotsiaalseid erinevustest tulenevaid lahknevusi. Koolielu üks pool on õpetajad. Omavanustega suheldes õpib laps rohkem demokraatia algeid kui vanematega suheldes, sest viimaste puhul rajaneb suhe autoriteedil. Lapse isoleerimine eakaaslastest võib tuua kaasa kohanematust praktilises elus täiskasvanuna.
Massikommunikatsioonil on tänapäeval eriline roll mitte ainult laste, vaid kõikide ühiskonnaliikmete sotsialiseerumisel.
Sotsialiseerumiseteooriad.
George Herbert Mead väidab, et iga inimese elus on etapp, kus ta mängib rolle. Enamasti on need rollid tuttavad igapäevaelust, nagu näiteks isa või ema rollid. Samuti võib ta proovida mängida arsti või kodupoe müüjat. Selliste mängude põhjuseks on lapse vajadus elukogemuste laiendamiseks. Ta loob endale minasid, et siis hiljem teha valikuid, missugune võiks olla tema enda mina. Nii proovib ta kujundada enda mina-teadvust.
Margaret Mead tegi etnograafilisi uurimusi Samoa saartel Vaikses Ookeanis ja leidis, et sealsetel noortel ei esine teismelise eas sellist mässumeelsust ja identiteedi otsinguid nagu lääne noortel. Seega on murde-ea probleemid iseloomulikud ainult lääne kultuurile ja tulenevad ilmselt sellest, et lääne kultuuris peab selles vanuses inimene langetama suuri valikuid. Traditsionaalses kultuuris sellist valikuvabadust pole ega ka sellega kaasnevaid probleeme. Seega erinevates kultuurides toimub isiksuse areng erinevalt.
Erving Goffmann töötas 1959 aastal välja sotsialiseerumise dramaturgilise mudeli, mis tegeleb peamiselt sotsiaalsete suhete struktuuri väljaselgitamisega rollimängude kirjeldamise abil ning aitab mõista mehhanisme, mille abil me loome ja säilitame endast kujundatud muljet, ja seda, kuidas me konkureerime ja teeme koostööd teistega oma rollide täitmisel.
Sotsialiseerumine on protsess, mille käigus ühiskonna poolt inimesele ette kirjutatud reeglid ja normid muutuvad osaks inimese isiksusest, mistõttu inimene täidab neid ettekirjutusi vabatahtlikult ja nende rikkumine kutsub temas esile süütunde. Kõige esimesed normid, mida laps internaliseerib on vanemate käsud ja keelud. Freudi üks olulisemaid panuseid inimese arengu uurimisse seisneb varase lapsepõlve tähtsuse mõistmises. Enne teda oli levinud arvamus, et varases lapsepõlves inimesega toimuv ei saa inimese kujunemises suurt rolli mängida, kuna inimene on veel liiga loll, et toimuvat mõista. Peale Freudi on aga saanud üldlevinuks arvamus, et paljude inimese omaduste ja probleemide juured on lapsepõlves. Isiksuse kujunemine toimub Freudi arvates varases lapsepõlves.
Erik Eriksoni järgi Inimene areneb ja sotsialiseerub läbi kogu elu, mitte ainult esimese elukümnendi jooksul nagu Sigmund Freud oli arvanud. Inimese elukäik seisneb teatavate üldinimlike probleemide lahendamises; kokku on neid probleeme (ja seega ka arengustaadiume) kaheksa. Iga probleem iseloomustab teatud vanuses inimesi, vanusele vastava probleemiga seotud küsimused on antud vanuses inimese jaoks kõige olulisemad.


Elektrooniline muusika.
Elektrooniline muusika, ka elektronmuusika, on muusika, mille loomiseks või interpreteerimiseks on vajalikud elektroonilised muusikainstrumendid või laiemalt elektrooniline muusikatehnoloogia ja mille esitamiseks on vajalik helivõimendus.
Kuni 1940. aastate lõpuni nimetati elektroonilist muusikat ka elektrimuusikaks (saksa keeles "elektrische Musik"), kuna selle loomiseks või interpreteerimiseks olid vajalikud muusikainstrumendid, mille kõla tekkis või edastati tänu elektrile.
Tänapäeval on elektroonilise muusika mõiste kasutusel nii süva- kui ka levimuusikas, hõlmates laia muusikastiilide valikut alates eksperimentaalsest süvamuusikast ja lõpetades elektroonilise tantsumuusikaga ("electronic dance music").
Mõiste.
Elektroonilise muusika mõiste ei ole kunagi olnud ühetähenduslik. Tänapäeval on siiski kokku lepitud, et elektroonilise muusika mõiste alla mahub muusika, mille puhul heli tekkimiseks on vältimatult vajalik elektri olemasolu.
Heli tekkimise alusel jaotatakse elektroonilised muusikainstrumendid elektromehaanilisteks (näiteks telharmoonium, Hammondi orel ja elektrikitarr) ja n-ö puhtalt elektroonilisteks (näiteks teremin ja süntesaator).
Stilistiliselt tehakse vahet ka n-ö konkreetsel muusikal, mille loomisel kasutatakse erineval moel ja tasemel töödeldud looduslikke helisid ning n-ö puhtal elektroonilisel muusikal, mille puhul helid saadakse helisünteesi abil. Muusikat, mille loomisel kasutatakse vähem või rohkem töödeldud looduslikke helisid, mille hulka kuuluvad ka akustiliste muusikainstrumentide helid, nimetatakse ka elektroakustiliseks muusikaks.
Muusika ettekandmisviisi järgi tehakse vahet live-elektroonikal (n-ö "elav elektroonika", inglise keeles "live electronics"), mille puhul helide töötlemine toimub reaalajas kontserdilaval ning lindimuusikal, mille puhul toimub salvestatud muusika taasesitamine kontserdiolukorras.
Helisignaali tüübi järgi jaotatakse elektroonilise muusika instrumente ja seadmeid ka analoogseteks ja digitaalseteks.
Elektroonilise muusika mõiste alla on mahutatud ka arvutimuusika mõiste.
Hoolimata sellest, et elektroonilise muusika mõistet seostatakse eelkõige süvamuusika valdkonnas loodava nüüdismuusikaga, tekkis 1960. aastatel ka elektroonilise muusika tehnoloogiat kasutava levimuusika suund. Süvamuusikast rändasid levimuusikasse sellised uued muusikalised kontseptsioonid nagu keskkonnahelide radikaalne kasutamine, ambient, helide esitamine tagurpidi (n-ö grammofonikettamuusika, turntable music), digitaalne sämplimine, akustiliste helide elektrooniline töötlemine, kõnefragmentide kokkuliitmine. Tekkisid uued elektroonilise levimuusika stiilid nagu "new age", "rap", "hip-hop", "electronica" ja "techno". Tänapäeval nimetatakse levimuusikas elektrooniliseks muusikaks eelkõige sellist muusikat, mis keskendub nii sisuliselt kui ka tehnoloogiliselt elektroonikale, mitte ei kasuta ainult möödaminnes mõningaid elektroonilisi elemente.
Ajalugu.
Elektroonilise muusika arengus on ühinenud inimloomingu kunstilis-esteetiline ja loodusteaduslik (füüsika ja elektrotehnika) külg. Seetõttu võib elektroonilise muusika arengut vaadelda nii ideeajaloolisest kui ka tehnilisest aspektist. Elektroonilise muusika areng mängib otsustavat rolli nendes drastilistes muudatustes, mis leidsid muusikas aset 20. sajandi alguses, kui tekkis tänapäevases mõttes nüüdismuusika kontseptsioon.
Eelajalugu kuni aastani 1945.
Enne elektroonilise muusika teket oli paljude heliloojate huviks kasutada muusika loomisel eesrindlikke tehnoloogiaid. Paljud muusikainstrumendid on algselt loodud elektromehaanilisete mudelite alusel ja mõjutanud hiljem elektrooniliste pillide ehitamist.
Esimeseks elektriliseks muusikainstrumendiks peetakse 1759. aastal Jean-Baptiste Delaborde’i poolt konstrueeritud elektriklavessiin (Clavecin électrique).
Tihti nimetatakse esimeste elektriliste muusikainstrumentide hulgas ka tšehhi leiutaja Pater Prokop Diviši 1730. aastal konstrueeritud pilli Kuld-Deniss (Denis d'or), mille mängija sai pisikesi elektrilööke, kuid milles elektrit ei kasutatud otseselt heli tekitamisel.
1867. aastal konstrueeris Neuchâteli telegraafivabriku direktor Hipp elektromehaanilise klaveri.
Esimene elektroonilist heli käsitlev patent kuulub 1885. aastast E. Lorenzile.
Elektroonilise muusika arenguga on tihedalt seotud ka helisalvestustehnoloogia areng. Esimeseks teadaolevaks helisalvestiks on 1857. aastal Édouard-Léon Scott de Martinville’i poolt patenteeritud fonautograaf. Selle abil oli võimalik heli visuaalne salvestamine, kuid mitte mahamängimine.
1878. aastal patenteeris Thomas A. Edison fonograafi, milles kasutati sarnaselt Raymond Scotti seadmele silindreid. Kuigi üheaegselt kasutati ka silindreid, konstrueeris Emile Berliner 1887. aastal plaatfonograafi.
1897. aastal konstrueeris Thaddeus Cahill telharmooniumi ehk dünamofoni. Instrument töötas hammasrattageneraatori põhimõttel, kaalus 200 tonni ja oli kaubavaguni suurune. Cahill kasutas iga pooltooni jaoks hiiglaslikku auruga töötavat elektrigeneraatorit (Mehrfachstromerzeuger), mida ta kasutas siinusekujulise väljundpinge saamiseks.
Suureks avastuseks, millel oli hiljem sügav mõju elektroonilise muusika arengule, oli Lee DeForesti 1906. aastal leiutatud trioodaudion (triode audion ehk audion tube). See oli esimene termiline ventiil või vaakumtoru, mis viis muuhulgas elektriliste signaalide loomise ja võimendamiseni, raadioülekanneteni ja elektrilise arvutamiseni.
Oma 1907. aastal ilmunud tekstis Helikunsti uue esteetika visand ("Entwurf einer neuen Ästhetik der Tonkunst") arendas Ferruccio Busoni teooriat kolmandiktoonidest, mille tekitamiseks ta pidas sobivaimaks kasutada dünamofoni. Selles tekstis on teisigi ideid, mida oli võimalik realiseerida alles elektroonilise muusika vahenditega 1950. aastatel. Muuhulgas pakkus ta välja idee kõlavärvimeloodiast (Klangfarbenmelodie), mida Arnold Schönberg esimest korda käsitles oma “Harmooniaõpetuses” (Harmonielehre, 1911) ja ka hiljem kui sobivat kontseptsiooni varasele elektroonilisele muusikale. Ka Edgar Varèse’i ja itaalia futuristide müraesteetika on mõjutanud elektroonilise muusika kõlakujundust.
Kuigi futuristid ei konstrueerinud otseselt elektroonilisi muusikainstrumente või loonud elektroonilist muusikat, on nende panus elektroonilise muusika idee arengusse väga suur. 11. märtsil 1913 avaldas Luigi Russolo futuristliku manifesti “Mürade kunst”. 21. aprillil 1914 toimus Milanos esimene müramuusika kontsert. Russolo kasutab seal oma akustilisi mürainstrumente intonarumorisid, mille helisid tekitatakse käsitsi ja võimendatakse megafonide abil. Juunis 1914 toimus samalaadne kontsert Pariisis.
1919–1920 konstrueeris Leon Theremin, kes töötas 1920–1928 Leningradi riikliku füüsikalis-tehnilise instituudi elektrivõnkumiste labori juhina sensatsioonilise instrumendi eterofoni, mis hiljem sai nimeks teremin. Tehniliselt on tegu võnkumisi summeeriva konstruktsiooniga, milles kuuldav heli tekib kahe kõrgsagedusliku mittekuuldava heli liitumisel. Selline omadus inspireeris heliloojaid kirjutama muusikat spetsiaalselt tereminile. Näiteks Anis Fuleihan kirjutas tereminikontserdi, mille esiettekanne toimus 1945. aastal New Yorgi Sümfooniaorkestri, solist Clara Rockmore’i ja dirigent Leopold Stokowski esituses.
Umbes samal ajal tegeles saksa rahvakooliõpetaja ja organist Jörg Mager mikrointervallide täpse tekitamisega ja konstrueeris instrumendid nimega "elektrofon" (Elektrophon, 1921) ja "sfäärofon" (Sphärophon, 1928). Mager oli tšehhi helilooja Alois Hába poolehoidja. Hába tegeles Ferruccio Busoni innustusel praktiliselt mikrointervallidega. Mageri huvi intervallide vastu viis ta ka akustiku ja muusikatehnoloogi Erich Moritz von Hornbosteli tegevuse uurimiseni, nii et meloodia helikõrguse muutumisel säilitab alati sama kuju. Nii sündisid hiljem tema sfäärofon II, kaelidosfon ("Kaleidosphon") ja elektrotoonorel (Elektrotonorgel).
1926. aastal konstrueeris Nikolai Obukov oma kõlava risti (Croix Sonore).
1928. aastal Maurice Martenot' poolt ehitatud Ondes Martenot puhul oli tegu helisagedusi liitva instrumendiga, vaid selle erinevusega, et helikõrguste muutmiseks oli vaid üks traat. Olivier Messiaen kasutas seda instrumenti oma Turangalîla-sümfoonias, ning Arthur Honegger oratooriumis “Jeanne d’Arc tuelriidal” (Jeanne d’Arc au bûcher).
1930. aastal konstrueeris Friedrich Trautwein trautooniumi, mida hiljem arendab edasi Oskar Sala. 1930. aastatest pärinevad ka Paul Hindemithi trautooniumilood “Vier Stücke für drei Trautonien” kogumikus “Des kleinen Elektromusikers Lieblinge”.
Aastal 1935 konkureerisid hammondi orel ja valgustooniorel (Lichttonorgel), kusjuures esimene võitis.
Vaatamata poliitilisele või meelelahutuslikule põhifunktsioonile tasandas elektroonilise muusika arengule teed ka raadioringhäälingu tegevus.
Pariis ja konkreetne muusika.
1943. aastal kutsus insener Pierre Schaeffer, kes töötas raadiokunsti uurimisasutuses Pariisis, ellu "Club d´Essai", millega hiljem liitusid Pierre Henry, Pierre Boulez, Jean Barraqué, Olivier Messiaen ja 1950. aastate alguses Karlheinz Stockhausen. 5. oktoobril 1948 kõlasid müradele pühendatud Pariisi Raadio raadiokontserdil "Concert des Bruits" Schaefferi Viis müraetüüdi ("Cinq études de bruits"), tähistades ühtlasi ka konkreetse muusika (musique concrète) mõiste sündi. 18. märtsil 1950 toimus Pariisi muusikakoolis (École Normale de Musique) esimene avalik konkreetse muusika kontsert. Kuna „Club d´Essai“ algusaegadel ei olnud Prantsusmaal veel magnetofone, salvestati mürad heliplaatidele ja miksiti seejärel kuni kaheksa heliplaadi heli üheaegselt kokku. Nende igapäevaste helide töötlemisel tekkisid kollaažilaadsed kombinatsioonid. Esteetiliselt kujutab varane konkreetne muusika kuuldemängu ja radiofoonilise kollaaži eelkäijat. Termin “konkreetne muusika”, mille Pierre Schaeffer võttis kasutusele 1949. aastal, tähendab eelsalvestatud mürahelide – n-ö kõlaobjektide – kasutamist, mida võib pidada ka vastandiks komponeeritud, kunstlikult loodud “abstraktsele” muusikale. Sellise radikaalse brüitistliku definitsiooniga tekitas Schaeffer ka paraja segaduse, sest konkreetset muusikat hakati pidama seriaalse muusika vastandiks. Juba 1950. aastatel hangiti ka Pariisi lintmagnetofonid, mis võimaldas palju keerukamaid lõikamisi, lindi mahamängimise kiiruse ning sellega seoses ka helikõrguse muutmist. Nende võimaluste kaudu tekkisid ka uued muusikainstrumendid: fonogen ("Phonogen"), teatud tüüpi transponeerimisvõimalusega mellotron ja morfofon ("Morphophon"), mida võiks võrrelda lindikajamasinaga (Bandschleifen-Verzögerungsgerät).
Schaeffer tekitas konkreetse muusika mõistega teadliku rivaalsuse samal ajal Kölnis tekkinud elektroonilise muusika mõistega. 1950. aastatel arendasid Schaeffer ja tema abiline Pierre Henry teatud laadi ideoloogilise ja osaliselt isegi šovinistliku tüli nende kahe keskuse vahel. Tema tervikteose "Orphée 53" läbikukkunud esitus 10. oktoobril 1953 Donaueschingeni nüüdismuusikafestivalil peegeldas “allakäiku” ja kompromiteeris konkreetse muusika mõistet rahvusvahelise publiku silmis aastateks. Heliloojad, kes olid 1950. aastate algusest peale seotud Konkreetse muusika uurimisrühmaga ("Groupe de Recherches de Musique concrète"), mis kasvas 1951. aastal välja "Club d'Essai"-st, otsisid võimalusi viia konkreetsesse muusikasse sisse selliseid kompositsioonilisi printsiipe, mis samas ei oleks vastuolus Schaefferi üldise müramuusika esteetikaga. 1954. aastal komponeeris Edgar Varèse tänu lintmagnetofonidele teose “Déserts”. 1956–57 sündisid Luc Ferrari, Iannis Xenakise, François Bayle ja teiste teosed, mis arvestasid palju jõulisemalt kompositsiooniaspekte ja hiljem isegi seriaalse meetodi erinevaid tehnikaid. Sellest tulenevalt nimetas ka Schaeffer oma konkreetse muusika ümber “elektroakustiliseks muusikaks” ja muutis ka oma Konkreetse muusika uurimisrühmaga "Groupe de Recherches de Musique concrète" 1958. aastal ümber Muusikauuringute rühmaks ("Groupe de Recherches Musicales").
Köln ja elektrooniline muusika.
Kui Werner Meyer-Eppler pakkus tehniliste abivahendite abil loodud muusika jaoks välja termini “elektrooniline muusika”, oli selle taga eelkõige soov siduda sellised elektrilised kõlailmingud, elektrimuusikaga, mille piiridesse ta luges ka konkreetse muusika ("Musique concrète") ja lindimuusika ("Music for Tape").
Füüsik Werner Meyer-Eppler, helirežissöör Robert Beyer, tehnik Fritz Enkel ja helilooja Herbert Eimert asutasid 1951. aastal NWDR kaasabil Kölni elektroonilise muusika stuudio (Kölner Studio für Elektronische Musik). Esimene avalik kontsert toimus 26. mail 1953 Kölni Uue muusika festivalil „Neue Musikfest 1953“. Erinevalt konkreetsest muusikast oli siin püütud elektrooniliselt saadud helisid füüsikaliste reeglite, näiteks Fourier’ kiirtransformatsiooni abil teaduslikult tuletada. Seejuures hakati põhjalikumalt uurima tämbrit, mida võib mõista paljude siinushelide liitumise tulemusena ning teisi muusikalisi parameetreid nagu helisagedust, amplituudi ja helikestust.
Eimert ja Beyer tegelesid tämbriprobleemidega põhiliselt teoreetiliselt. Alles järgmine heliloojate põlvkond, Henri Pousseur, Karel Goyvaerts ja Karlheinz Stockhausen, töötasid alates 1953. aastast seriaalse meetodi rakendamisega elektrooniliste vahendite abil. Kölni stuudio varasele kontseptsioonile on tähendusrikas eranditu vaid “sünteetiliselt” saadud kõlade kasutamine, nende salvestamine helilindile ja lõpuks taasesitus kõlarite abil. Seetõttu jõuti vähemalt teoreetiliselt kahe muusikaajalooliselt uue revolutsioonilise asjani: peaaegu täieliku kontrollini tämbri parameetri üle, mis seni oli heliloojate jaoks olnud ligipääsmatu ja harva seriaalsete meetodite abil määratletud. Teiseks välistati interpreet kui vahendaja ja sellega heliloomingulisest seisukohast potentsiaalne moonutaja. Esimest korda muusikaajaloos olid võimalikud sellised teosed nagu Stockhauseni “Studie II, mille ideed jõudsid kuulajani vahetult. Sellega lõppes aastasadadepikkune pürgimus noteerida muusikat järjest täpsemini ja täpsemini.
Kuna nende varaste tööde kõlalised tulemused jäid selgelt ootustele alla, algas tehnikas uus helisünteesi ajajärk, mis lõpetas 1954. aastal traditsioonilise siinushelide kontseptsiooni. Koos loomingulise protsessi keerukuse kasvuga kahanes küll ühest küljest kõlaline kvaliteet, kuid teisest küljest kasvasid helilooja võimalused helikomponente kontrollida. Esimeseks tulemuseks võib pidada Stockhauseni teost Noorte laul ("Gesang der Jünglinge", 1955/56), mis kontseptuaalselt kasutab elektroonilisi kõlasid ja foneeme koos statistiliste juhuseprintsiipidega (aleatoorika) ning heli ruumindamisega viie kõlarite rühma abil.
Heterogeense lähtematerjali töötlemise ja sobitamise idee viib loogiliselt live-elektroonika kasutamiseni, millega Kölni elektroonilise muusika mõiste läheneb oluliselt konkreetse muusika mõistele. Kölni stuudio eeskujul loodi tihti veel tänaseni toimivad elektroonilise muusika stuudiod ka Milaanos, Dresdenis, Stockholmis, Utrechtis ja mujal.
Ameerika Ühendriigid ja lindimuusika.
Columbia-Princetoni ülikoolis New Yorgis õpetasid Vladimir Ussatševski und Otto Luening oma õpilastele spetsiifilist ümberkäimist helilindile salvestatud kõladega. Nende stuudio nimetati ka lindimuusikastuudioks ("Tape Music Studio"). Lindimuusikastuudios lähtuti põhimõttest, et võimaliku elektroonilise manipulatsiooni suur ribalaius võimaldab ikka enam ja enam eemalduda heli algsest päritolust. Esimesed lindilood pärinevad New Yorgi abielupaarilt Louis ja Bebe Barronilt, kes juba 1948. aastast peale oma professionaalses salvestusstuudios tegelesid lisaks muusikaproduktsioonile ka helilindi arenenumate töötlemisvõimalustega. Barronite stuudios realiseeris John Cage 1951. aastal koos heliloojate Earle Browni, Morton Feldmani, David TudorI ja Christian Wolffiga oma Muusikaprojekti magnetlindile ("Project of Music for Magnetic Tape").
Lindimuusika komponeerimise puhul oli eelkõige küsimuse all heliallikate valiku ja töötlemise mitmekülgsus. Ameerikas ei tehtud eriti suurt teadlikku vahet kontrollitavate (elektrooniliste) ja “mittekontrollitavate” (mehaaniliste) kõlade vahel.
Kanada ja elektrooniliste klahvpillide areng.
Kanada füüsik Hugh Le Caine tegi ajavahemikus 1945–1948 sarnaseid eksperimente klahvpilli klahvilöögidünaamikaga. Tema leiutatud "Sackbut" võimaldas mängijal klahvi erineva surve abil tekitada subtiilseid helikõrguse, helitugevuse ja tämbrimuutusi ning kontrollida ka vibraatot, intensiivsust, atakki. 1955. aastal leiutas ta Erivõimalustega lintsalvestaja ("Special Purpose Tape Recorder"), mis kujutab enesest mitmekanalilise lintmaki ja mellotroni sünteesi, mis võimaldas väga peent tööd konkreetsete helidega. 1955. aastal loodud Le Caine teos “Dripsody” kestab veidi üle minuti ja selles kõlab salvestiga üles võetud vee tilkumise heli, mida on paljukordselt kopeeritud, maha mängitud erinevate kiirustega ja seatud peantatoonilise helirea alusel, mistõttu see kõlab erinevatel helikõrgustel. Alates algsetest tilkumistest kasvab intensiivsus ja tihedus iga järgmise lindiringiga kulminatsioonini, kuni kaheteistheliliste arpedžodeni, mis on kõik tuletatud algsest tilkumise helist.
Arvutimuusika.
Esimese arvutimuusikastuudio asutas 1958. aastal helilooja Lejaren Hiller Illinoisi ülikooli (University of Illinois at Urbana-Champaign) juurde. See oli teiseks ameerika elektroonilise muusika stuudioks ja kandis nimetust Eksperimentaalse muusika stuudio ("Experimental Music Studio"). Koos teiste uurijatega töötas Lejaren Hiller arvutitega ILLIAC ja IBM 7090.
Tänapäeval on arvuti lisaks kasutusele helistuudio põhilise tehnilise töövahendina kasutusel kolmes suuremas muusikavaldkonnas: helilooming (partituurisüntees), kõlade simuleerimine (helisüntees) ning helimontaaž.
1979. aastal võitsid Ars Electronica peapreemia austraallased Kim Ryrie ja Peter Vogel spetsiaalselt muusika vajadusteks ehitatud Fairlight CMI eest. See 8-bitine arvuti pakkus sämplimiseks täiesti uut tehnilist taset: esimest korda oli võimalik kõiki võimalikke helisid ühes arvutis nii salvestada, maha mängida kui ka kõikvõimalikesse helikõrgustesse transponeerida.


54.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 49 50 51 52 53 - 54 - 55 56 57 58 59


68.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 63 64 65 66 67 - 68 - 69 70 71 72 73


69.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad - 60. aastad - 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad
Aastad: 64 65 66 67 68 - 69 - 70 71 72 73 74


Soome tähestik.
Soome tähestik põhineb ladina tähestikul ja selle saksa ning rootsi täiendustel.
Kolme tähte "Š", "W" and "Ž" ei peeta iseseisvateks tähtedeks ja nende tähtedega algavad sõnad järjestatakse vastavalt "S", "V" ja "Z" alla.
Tähte "Å" kasutatakse vaid rootsi nimede kirjutamiseks.
Tähti "C", "Q" ja "X" kasutatakse vaid võõrnimedes.
Tähti "B", "F" ja "G" kasutatakse võõrhäälikute märkimiseks.


Eliit.
Eliit on suhteliselt väikesearvuline grupp inimesi, kes kasutavad prviligeeritud staatust, mis tõstab neid kõrgemale inimestest, kes kuuluvad madalama staatusega gruppi.
Eliit paikneb paikneb stratifikatsioonistruktuuri tipus, kuna talle kuulub ühiskonnas oluliseks ja väärtuslikuks peetud tunnuseid (päritolu, varandus, võim või haritus).
Eliitide uurimine sai alguse 20. sajandi alguses, esimesteks teoreetikuteks sellel alal olid Vilfredo Pareto, Gaetano Mosca ja Roberto Michels. Politoloogia aspektist lähtudes on vajalik tundma õppida, kuivõrd olulist rolli nad mängivad erinevate poliitikate elluviimisel ja kuivõrd nad mõjutavad poliitilisi protsesse ühiskonnas.
Ühiskonnas on levinud arvamus eliidist kui grupist, kuhu kuuluvad väljapaistvate isikuomadustega isikud. Tihti vastab selline ettekujutus ka tõele - omades erilisi privileege, omandavad paljud kõrgkihtidest pärinevad isikud aja jooksul sellised vaimsed omadused, mille kandjateks ühiskonna silmis peabki eliit olema. Eliiti kuuluvad isikud ei pruugi sündides kaasa saada erilisi isiksuslikke omadusi, küll võivad nad aga omada erilisi vaimseid omadusi, mis on eelkõige elukogemuse ja treeningu tagajärg.
Mõned teoreetikud on arvamusel, et tõeline eliit kerkib esile siis, kui ajaloolises missioonis osalejad veenduvad selles, et ainult nemad suudavad missiooni korralikult läbi viia. Neid tuntakse kui ametisolijaid, kes on ühiskonda valitsevates institutsioonides võtmepositsioonidel ja kes kollektiivselt moodustavad eliidi. Eliiti võib defineerida veel kui valitsejate gruppi, kelle võimuses on omastada vahendeid mitte-eliidilt, kes omakorda moodustavad selgepiirilise organisatsioonilise aparaadi.
Tänapäeva moodsas ühiskonnas eksisteerib avatud eliidi printsiip. Demokraatliku riigikorra puhul on juurdepääs võimule põhimõtteliselt avatud igaühele. Pluralistlikus ühiskonnas moodustavad juhtkihi erinevad juhtimis- ja valitsemisfunktsioone kandvad ning omavahel konkureerivad juhtgrupid. Autoritaar-totalitaarsetes ühiskondades toimub eliidi moodustumine teisiti kui demokraatlikes riikides, alludes teistele ühiskondlikele seaduspärasustele.
Teooriad.
Pareto käsitleb oma teoorias veel eliitide tsirkulatsiooni ehk ringlemist. Seni kui eliit on avatud andekaimatele mitteeliidi hulgast, on andekate ja eliidi positsioonid suuresti kattuvad. Kui aga eliit muutub suletuks, kaugenevad ka andekad ja eliit üksteisest. Viimasel juhul võib olla ohustatud sotsiaalne tasakaal ning ühiskond muutub aldiks vägivaldsetele väljaastumistele, mis ei pruugi aga elimineerida eliidi võimu.
Gaetano Mosca jagab ühiskonna valitsevaks ehk poliitiliseks klassiks ja valitsetavaks klassiks ning massiks. Ta väidab, et enamuse valitsust pole võimalik hoida ülal vastu tegutsemisega vähemusele. Vähemused valitsevad enamust isegi demokraatias, kuna vähemusel on võime organiseerida ja massid jäävad mitteorganiseerituks. Ta osutab ka neljale kriteeriumile eliiti kuulumisel - jõukus, sünnipära, sõjaline vaprus ja "teadmine". Kuigi need neli alust, kas siis üksikult või üksteisega segatult, moodustaksid ajalooliste valitsevate klasside objektiivse võimubaasi, eeldab kindel valitsus Mosca arvates veel "sideainet", mille ta leiab olevat "poliitilises vormelis" - antud ühiskonnakorra oludes laialdaselt aktsepteeritud tõekspidamiste ja printsiipide kogumis. Poliitiline vormel ehk poliitiline konsensus annab valitseva klassi domineerimisele "õigustuse". Mosca väitis aristokraatia näitel, et valitsev eliit peab uue klassi kaasa haarama valitsevasse poliitikasse (Inglismaa 17-18.sajand), vastasel juhul ta kukutatakse (Prantsusmaa 1789).
Roberto Michels lähtub oma teoorias poliitiliste parteide ja ametiühingute võimu uurimisest. Ta leidis, et isegi need organisatsioonid, mille põhimõtted rajanesid demokraatlikel alustel, olid organiseeritud oligarhilisel viisil. Michelsi arutluskäigu loogika järgis mõttekäiku, et kuigi demokraatlikud põhimõtted tagavad kõigile võrdse osalusvõimaluse, jaguneb vaadeldav organisatsioon ikkagi liidrite vähemuseks ja juhitavaks enamuseks. Algselt on liidrid organisatsiooni täidesaatvaks organiks, kuid hiljem hakatakse tarvitama peaaegu piiramatut võimu organisatsiooni lihtliikmete üle. Tihti tuleb otsuseid teha kiiresti, mis ei ole aga sageli võimalik demokraatlike protseduure järgides, seega võib liidritel tekkida kiusatus neid protseduure eirata. Siit tuleneb Michelsi "raudse oligarhia seadus" - kes ütleb organisatsioon, ütleb oligarhia, ja mida arenenum on organisatsioon, seda tugevam on oligarhia.
Anton Steen viis aastatel 1992-1994 Balti riikides läbi uurimuse poliitiliste eliitide kohta. Tema uurimuse ajendiks oli huvi, kuidas on muutunud eliit üleminekul ühest režiimist teise. Kes on see uus võimu eliit, kuna taasiseseisvumine, turu reformid ja demokraatia on loonud uue poliitilise paradigma - eliidi värbamine peaks nüüd toimuma uutel alustel. Ta arutleb, et eliidi struktuur rajaneb nende allikate kontrollimisel, millest teised on sõltuvad. Steen leiabki, et peamine probleem uutes riikides on kontrolli loomine protseduuride ja poliitiliste väljundite üle. Eliidi kontroll on eriti oluline riikides, kus on suur etniline vähemus, mida tajutakse kui ohtu rahvuslikule sõltumatusele ja kultuurile. Steeni arvates olid eliidid Balti riikides totalitaarsel perioodil äärmiselt stabiilsed, ühinenud ja ideoloogiliselt kokkukuuluvad. Opositsioon peaaegu puudus ja siin ei olnud korporatiivseid institutsioone nagu seda oli fašistlikes autoritaarsetes režiimides. (Steen, 1996a: 143). Uue eliidi formeerumisel tekkis küsimus, kuidas suhtuda vanasse eliiti, kaasa arvatud eliiti vene vähemus. Selge on see, et uus riik vajas võimekaid inimesi ja seepärast välistati inimesi uue eliidi hulgast ainult ühe kriteeriumi alusel - seotus KGB-ga ja aktiivne toetus augustiputšile Moskvas.
Kui Lätis ja Leedus saab rääkida eelneva režiimiga seotud inimeste jätkuvast tegevusest, siis Eesti puhul on ühise taustaga parlamendiliikmete proportsioon tunduvalt madalam. Samas tuleb meeles pidada, et Balti riikides oli Kommunistliku Partei liikmeid 5-7 protsenti siin elavast rahvastikust. Valdavaks nähtuseks oli vene rahvusest inimeste puudumine poliitilistelt positsioonidelt. Ka naiste osakaal parlamentides oli väike. Eesti parlamendis oli vaid 11 protsenti naisi, mis ei vastanud kaugeltki rahvastiku soolisele proportsioonile. Nõukogude ajal oli poliitilise eliidi vanus kõrge, põhjustades nö gerontokraatiat. Eestis keskmine vanus uues parlamendis oli 46 aastat. Steen järeldab parlamentides läbi viidud uurimuse põhjal, et Eesti eliit võrreldes Leedu ja Läti omaga kaldub olema noorem, enim linnastunud ja nad põlvnevad kõrgharidusega ning kõrge sotsiaalse positsiooniga peredest. Stabiilse demokraatia väljavaade Balti riikides tundub olevat eriti sõltuv legitiimsete demokraatliku suhtumisega poliitiliste liidrite värbamisest.


Lordprotektor.
Lordprotektor oli Inglismaa valitsejate tiitel aastail 1653–1659


Populatsioonidünaamika.
Populatsioonidünaamika on bioloogia (täpsemalt ökoloogia) haru, mis tegeleb elusorganismide populatsioonide arvukuse muutumise seaduspärade uurimisega. Inimpopulatsiooni uurimisega tegelevat teadusharu nimetatakse seejuures tavaliselt demograafiaks.
Ajalugu.
Populatsioonidünaamika on eksisteerinud üle 200 aasta (algust arvatakse tavaliselt Thomas Malthusest), kuigi lähiajal on matemaatilise bioloogia uurimisaines kõvasti laienenud.
Esimeseks populatsioonidünaamika põhimõtteks peetakse Malthuse võrrandit kasutavat kasvuteooriat, mida ilmekalt kujutab Malthuse kasvumudel. (Põhimõtteliselt kasvab iga populatsioon niikaua, kuni loodus paneb endapoolsed piirangud, milleks on reeglina toiduvarud).
Varases perioodis domineerisid demograafia-alased uuringud. 19. sajandil täiustasid ja parandasid Benjamin Gompertz ja Pierre François Verhulst Malthuse demograafilist mudelit.
Populatsioonidünaamika tänapäeval.
Üldisema formulatsiooni pakkus välja 1959. aastal F. J. Richards, mille järgi Gompertzi, Verhulsti ja ka Ludwig von Bertalanffy mudelid katavad vaid spetsiifilisi juhtumeid üldisest formulatsioonist. Arvutimängud SimCity ja MMORPG Ultima Online, proovisid koos paljude teistega simuleerida mõningaid neist populatsioonidünaamikaist.
Populatsioonidünaamika püüab uurida ka küsimusi, mis puudutavad vananevaid populatsioone või populatsiooni(de) lakkamist.
Populatsioonidünaamikaks nimetatakse marginaalseid ja pikaajalisi muutusi elusolendite arvukuses, kaaludes ja keskmises vanuses, ühes või mitmes populatsioonis, ja bioloogilisi ning keskkonnaprotsesse, mis neid muutusi mõjutanud on.
Kalade ja metsloomadega tegelevatel organisatsioonidel iseloomustavad populatsioone kolme tüüpi dünaamilised funktsioonid. Isendite tihedus populatsioonis mõjutab kõiki kolme dünaamiliste populatsioonide funktsioone.
Sisseränne ja väljaränne on samuti tähtsad populatsiooni arvukust mõjustavad protsessid.
Kõiki neid mõõdetakse, et määrata kindlaks kogutava saagi hulk, mis tähendab isendeid, keda võib populatsioonist eemaldada, mõjutamata populatsiooni pikemaajalist stabiilsust või keskmist populatsiooni suurust. Saak, mis mahub kogutava saagi piiresse loetakse kompenseeritavaks suremuseks, kuna välja püütud kalad asendavad neid surmi, mis muidu looduslikult toimuksid. Sellest piirist edasist püüki kutsutakse lisanduvaks suremuseks, lisana kõigile isenditele, kes muidu ehk loomulikku surma oleks võinud surra. Need väljendid ei ole ülima hea ja halva vasteteks populatsioonide majandamisel, näiteks, hirvede puhul üritab DNR nende arvukust vähendada, kuna jahimehed on hirvepullide arvukust tunduvalt vähendanud ja emaseid hirvi on ebaloomulikult palju.


!!!
!!! on Ameerika Ühendriikide "dance-punki ansambel.


Louden Up Now.
"Louden Up Now" on ansambli !!! album, mis paistab silma nii oma modernse lähenemisega punkmuusikale läbi "indie-" ja "rock"-muusika kui ka terava poliitilise tekstiga, milles ei jäeta mainimata sõjad ega vastuolu Bushi ning Blairi aadressil.
Plaat on välja antud plaadifirma Warp Records poolt 7. juunil 2004 ning plaadifirma Touch and Go Records'i poolt 8. juunil 2004.


Sidur.
Sidur on seade, mis on ette nähtud vedava võlli pöörlenmise ülekandmiseks veetavale võllile.
Töö iseloomu ja põhiotstarbe järgi.
Mõned sidurid töötavad üheaegselt nii kaitse- kui ka lülitavate siduritena.
Sidurite arvutus.
Sidureid ei arvutata nimi-, vaid arvutusliku pöördemomendi järgi: Ma = kr Mn, kus Mn on võlli nimipöördemoment (Mn=N/ω); kr- režiimitegur, mis leitakse käsiraamatutes ja erialases kirjanduses toodud tabelitest vastavalt masina tüübile ja töörežiimile; kr=1,25...5,0
Siduripoolmete kinnitamine võllidele.
Siduripoolmed kinnitatakse silindrilistele või koonilistele võlliotstele. Ühes suunas pöörlevate mõõdukalt koormatud võllidele (τsiirdeistuga H7/k6, H7/m6 vms.
Muutuva pöörlemissuunaga ja raskelt koormatud (τ>15 MPa) võllidel kasutatakse istu H7/n6.
Siduripool kinnitatakse silindrilisele võlliotsale hammasliitega, kui liistliite arvutus annab istamiskoha pikkuse > 1,5d. Hammasliide keskmestatakse välisläbimõõdu D järgi istuga H7/j6.
Siduripoolme kinnitamisel silindrilisele võlliotsale pressliitega ja sellelt mahavõtmisel võib tekkida raskusi, mida saab vältida koonilise võlliotsa kasutamisel. Siduripoolme surumine koonilisele võlliotsale tekitab liites suure pingu ja kindlustab siduripoolme täpse radiaal- ja nurkasendi võlli suhtes. Seepärast suure koormuse ning tõukelise, löögilise ja reversiivse töö korral eelistatakse sidurid istata koonilistele võlliotstele, kuigi neid on keerukam valmistada. Siduripoole istamisel võlliotsale tuleb tingimata rakendada telgjõudu.
Kindel on ka kinnitamine poldi ja mutriga.
Lühikese rummuavaga (l/d hammasliitega silindrilisele võlliotsale istatud siduripoolme täpseks paigaldamiseks surutakse see mutriga vastu võlli õlgmikku. Sageli asetatakse siduripoolme ja laagrivõru vahele puks, mida ümbritseb kaelustihend.
Sidurit võib võlliotsale kinnitada veel seibiga, vedrurõnga vms taolise vahendiga.


Autechre.
Autechre on inglise elektroonilise muusika ansambel. Bändi koosseisu kuuluvad Rob Brown ja Sean Booth.
Nagu Aphex Twin, on Autechre techno superstaarid täpselt nii palju, kui selle muusikastiili tõekspidamised ja piiratud kuulajaskond võimaldab. Oma tegutsemisaastate jooksul on Rob ja Sean andnud oma vastuolulise muusikaga vähemalt samapalju kõneainet nagu AFX. Kui 90-ndate alguses ja keskosas võis Autechre repertuaarist leida äratuntavaid meloodiaid, siis hiljem säilis peamiselt harmoniseeritud põhi, kuid kohati kadus seegi, jättes alles ainult rütmi, mis oma keerukuselt muutus sama raskesti kuulatavaks kui Stockhauseni või Cage'i minimalistlik muusika eelmise sajandi keskosas. Nõnda lähenesid nad üha enam elektronmuusikale akadeemilises mõistes.
Rob ja Sean kohtusid ühise sõbra kaudu. Alguses vahetati niisama lemmiksingleid ja muusikat, kuni saadi läbi hea juhuse keldriruumi täis analoog muusikariistu ning juba enne keskkooli lõppu alustasid nad iseenda muusikaga eksperimenteerimist.
Esimesed katsed väikeste plaadifirmade all oma muusikat avaldada kukkus masendavalt läbi. Kuni nad avastasid Warp Recordsi ja saatsid oma kassetid sinna. Sean ja Rob tundsid, et Warpi esimesed avaldatud plaadid artistidelt Sweet Exorcist, Nightmares on Wax, B12 andsid märku uue ajastu tekkimisest Suurbritannia techno maastikul ja et Autechrel võiks samuti olla oluline roll selle kujundamisel.
Juba debüütalbum "Incunabula" andis mõista, et mehed liiguvad mööda oma rada. Sellele järgnenud LP nimega "Amber" kirjutas Autechre ambientmuusika ajalukku. 1995. aastal ilmunud "Tri Repetae++" lõi aga ümber kõik senini kehtinud reeglid techno muusikas ja seda plaati peetakse senini Autechre geniaalseimaks tööks.


67.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 62 63 64 65 66 - 67 - 68 69 70 71 72


66.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 61 62 63 64 65 - 66 - 67 68 69 70 71


65.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 60 61 62 63 64 - 65 - 66 67 68 69 70


64.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 59 60 61 62 63 - 64 - 65 66 67 68 69


Rõhk.
Rõhu ühik SI-süsteemis on paskal, formula_2
Kui välisjõud mõjub tahkele kehale, siis annab keha rõhu edasi mõjuva jõu suunas. Vedelikud ja gaasid alluvad Pascali seadusele.
Pascali seadus.
Vedelikud ja gaasid annavad neile mõjuva rõhu edasi kõikides suundades ühesuguselt.
Ühendatud anumad.
Kuna vedelikus on samal sügavusel rõhk ühesugune, siis sellest järeldub vedeliku tasakaalu tingimus ühendatud anumas. Paigaloleva ühtlase koostisega vedeliku vaba pind on suvalise kujuga ühendatud anumates samal kõrgusel.
Kui ühendatud anumatesse valada erineva tihedusega vedelikke, siis jääb rõhk samal sügavusel ikkagi ühesuguseks, kuid vedelikusammaste kõrgused on erinevad.
Archimedese jõud ehk üleslükkejõud.
Vedeliku või gaasi rõhu suurenemine sügavuse kasvades põhjustab kehadele mõjuva üleslükkejõu olemasolu. Üleslükkejõud ehk Archimedese jõud mõjub igale vedelikus või gaasis paiknevale kehale. Sealjuures võrdub üleslükkejõud selle keha poolt väljatõrjutud vedeliku või gaasi kaaluga: Fa = m g = ρ V g, kus ρ on vedeliku või gaasi tihedus, V keha ruumala ja g vaba langemise kiirendus.
Archimedese jõud on raskusjõule vastassuunaline.


63.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 58 59 60 61 62 - 63 - 64 65 66 67 68


62.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 57 58 59 60 61 - 62 - 63 64 65 66 67


79.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad- 70. aastad - 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad
Aastad: 74 75 76 77 78 - 79 - 80 81 82 83 84


Kaiserslautern.
Kaiserslautern on kreisivaba linn Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal.
Linnas elab umbes 98 500 inimest, kuid lisaks neile elab linnas ja selle lähiümbruses veel umbes 48 000 USA kodanikku (sõjaväelased, erusõjaväelased ja nende pere liikmed), sest linnas ja selle lähedal (Ramstein) on suured sõjaväebaasid.
Ajalugu.
Tänapäeva linna kohale rajas pärast 1152. aastat Friedrich I Barbarossa omale palee, mille juurde tekkis Lauterni asula. 1276. aastal sai Lautern linnaõigused ja 1375. aastal tänapäevase nime.
Haridus ja teadus.
Linnas on aastal 1970 asutatud Kaiserslauterni Ülikool.
Sport.
Linn on tuntud jalgpalliklubi FC Kaiserslauterni kodulinnana.


78.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad- 70. aastad - 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad
Aastad: 73 74 75 76 77 - 78 - 79 80 81 82 83


77.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad- 70. aastad - 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad
Aastad: 72 73 74 75 76 - 77 - 78 79 80 81 82


96.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad - 90. aastad - 100. aastad110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad
Aastad: 91 92 93 94 95 - 96 - 97 98 99 100 101


97.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad - 90. aastad - 100. aastad110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad
Aastad: 92 93 94 95 96 - 97 - 98 99 100 101 102


98.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad - 90. aastad - 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad
Aastad: 93 94 95 96 97 - 98 - 99 100 101 102 103


99.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad - 90. aastad - 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad
Aastad: 94 95 96 97 98 - 99 - 100 101 102 103 104


100.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad - 100. aastad - 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad
Aastad: 95 96 97 98 99 - 100 - 101 102 103 104 105


SMASH.
"SMASH" on Jackson And His Computer Bandi debüütalbum, mis avaldati 20. septembril 2005.
Plaadil on artisti 4 aastat kogutud IDM ja house-stiilis lood.


Jäävöönd.
Jäävöötme põhjaosa - arktiline kõrb - on värvitud halli värvusega
Jäävöönd ehk jää- ja külmakõrbed on loodusvöönd, arktilise ja antarktilise geograafilise vöötme osa.
See on Maa poolusi ümbritsev ala, kus maapind on kogu aasta jooksul kaetud lume ja jääga.
Jäävöötme koosseisu kuuluvad arktiline kõrb ja antarktiline kõrb.


Maleolümpia.
Maleolümpia on FIDE poolt alates 1927. aastast igal teisel aastal korraldatav meeskondlik maleturniir.


Nauru Bwiema.
"Nauru Bwiema" ('Nauru laul') on Nauru Vabariigi riigihümn.
Muusika autor on Austraalia lennuväemajor Laurence Henry Hicks ja sõnade autor Margaret Hendrie.
Hümn võeti ametlikult kasutusele 1968.
Naurukeelsed sõnad.
Ma dedaro bwe dogum, mo otata bet egom.
Atsin ngago bwien okor, ama bagadugu
Epoa ngabuna ri nan orre bet imur.
Ama memag ma nan epodan eredu won engiden,
Miyan aema ngeiyin ouge, Nauru eko dogin!
Vanas kirjaviisis.
Ma dedaro buã dogum, mo otata bet egom.
Atsin ñago buiãn okor, ama bagadugu
Epoa ñabuna ri nan orre bet imur.
Ama memak ma nan epodan eredu won eñiden,
Ingliskeelsed sõnad.
Nauru our homeland, the land we dearly love,
We all pray for you and we also praise your name.
Since long ago you have been the home of our great forefathers
And will be for generations yet to come.
We all join in together to honour your flag,
And we shall rejoice together and say;
Ligikaudne eestikeelne tõlge.
Nauru, meie kodumaa, palavalt armastatud maa,
me palvetame sinu eest ja ülistame sinu nime.
Iidsest ajast oled olnud meie kangete esiisade kodu


Vanakreeka keel.
Vanakreeka keel on keel, mida kasutati Kreekas ja kreeka kultuuri mõjualal antiigi perioodil.
Vanakreeka keel jaguneb arenguetappide järgi mükeene, klassikaliseks ja hellenistlikuks. Peamised vanakreeka murderühmad olid Joonia-Atika, Arkaadia-Küprose, Loode-Kreeka, Aioolia ja Dooria.


Münt.
Münt on kõvast materjalist (enamasti metallist) valmistatud rahamärk.


Maamme.
Maamme (rootsi "Vårt land", 'Meie maa') on "de facto" Soome Vabariigi riigihümn.
Hümni muusika autor on saksa immigrant Fredrik Pacius 1848 ja rootsikeelsete sõnade autor Johan Ludvig Runeberg. Ametliku soome tõlke autoriks peetakse Paavo Cajanderi (1889), tegelikult aga põhineb esimese ja viimase salmi tõlge Julius Krohni tõlkel (1867). Laul esitati esimest korda 13. mail 1848 Helsingis. Samal aastal ilmusid laulu sõnad ka trükis, kuid nad olid kirjutatud juba 1846.
Hümnis on 11 salmi, kuid tavaliselt esitatakse vaid esimene ja viimane salm.
Räägitakse, et Pacius komponeeris muusika veerand tunniga, oskamata aimata, et see läheb soomlastele niivõrd hinge, et nad teevad sellest riigihümni.
Kuni Soome iseseisvumiseni 1917, kui laul seostati konkreetselt Soomega, lauldi Paciuse laulu Runebergi sõnadega sageli teisteski põhjamaades: Rootsis, Norras ja Taanis. Laulu originaaltekstis ei nimetata Soomet, välja arvatud 4. ja 10. salmis, mida harva lauldakse. Laulus räägitakse lihtsalt põhjamaast, üksnes soomekeelne tekst nimetab juba esimeses reas Soomet. Sellepärast on laulu sisu, eriti rootsi keeles, märkimisväärselt sarnane Rootsi hümni ja Norra hümniga.
Eesti hümnil "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ning liivlaste hümnil "Min izāmō, min sindimō" on sama muusika. Erinevus seisneb selles, et Soome hümnil korratakse kaht viimast rida, Eesti hümnil seda ei tehta.
Sarnasuse tõttu paljudele teistele hümnidele on tehtud ettepanek võtta uueks Soome hümniks Jean Sibeliuse "Finlandia", millele on soomekeelsed sõnad kirjutanud Veikko Antero Koskenniemi ja rootsikeelsed sõnad Joel Rundt. On ka neid, kes peavad "Finlandiat" lihtsalt muusikalises mõttes kenamaks, aga kriitikud ütlevad, et seda on raske laulda.
Tõlge.
"Tõlkinud August Annist"


Kindral.
Kindral on paljudes riikides, sealhulgas ka Eesti Vabariigis, kindralleitnandist kõrgem, maa- ja õhuväe kõrgeim sõjaväeline auaste, mis on samaväärne admirali auastmega mereväes ja tegeliku salanõuniku auastmega tsiviilteenistuses. Osades riikides, näiteks Eesti Vabariigis ja USA-s nimetatakse nelja tärni kindralit ka "täiskindraliks".
Täiskindraleid on Eesti Vabariigis läbi aegade olnud kolm: Johan Laidoner, Aleksander Einseln ja Ants Laaneots.
Eesti kaitseväes on kindral kõrgeim auaste üldse.
Kindralid on ka kõrgemate ohvitseride klass, kuhu Eestis ja mitmes teises riigis kuuluvad kindrali, kindralleitnandi, kindralmajori ja brigaadikindrali auastmega ohvitserid. Teistes maades kuuluvad sellesse veel näiteks kindralpolkovniku, armeekindrali, insenerkindrali, diviisikindrali, armeekorpusekindral ja kindralkoloneli auastme kandjad.
Kindralkoloneli, kindralpolkovniku ja kindraloobersti auastmed on tegelikult üks ja sama, erinevus tuleneb sellest, et sarnase auastmega ohvitsere, kes mujal maailmas on kolonelid nimetatakse Venemaal polkovnikuteks ja Saksamaal ooberstiteks. Punaarmees vastas revolutsiooni järel kindralpolkovniku auastmele armeekomandöri (Komandarm) ametikoht.
Mõnede vaimulike ordude (sealhulgas jesuiitide ordu) juhte nimetatakse samuti kindraliteks.


Frederick Cook.
Frederick Albert Cook (10. juuni 1865 Hortonville (New Yorgi osariik) – 5. august 1940 New Rochelle (New Yorgi osariik)) oli USA polaaruurija.
Tema vanemad olid saksa immigrandid Theodore ja Magdalena Koch (nii "Koch" saksa keeles kui "cook" inglise keeles tähendavad kokka).
Cook väitis, et ronis 1906 esimese inimesena maailmas Mount McKinley otsa. Hiljem selgus, et ta seda ei teinud. Sel põhjusel läks tal hiljem raskeks panna inimesi uskuma, et käis põhjapoolusel.
Väidetavasti jõudis ta 21. aprillil 1908 põhjapoolusele. Alguses võeti teda kogu maailmas vastu kangelasena, kuid siis tekkis tal raskusi tõestamisega, et ta tõesti poolusel käis. Oma märkmed oli ta jätnud küti Harry Whitney juurde Gröönimaale, et need kelguga transportimisel kaotsi ei läheks, ent tema kaks kaaslast, eskimod, ajasid vastuolulist juttu.
Robert Peary, kes väidetavalt jõudis põhjapoolusele 6. aprillil 1909, oli nende eesotsas, kes süüdistasid Cooki pettuses. Samas, kui Whitney tahtis Parry laevaga Cooki märkmed USA-sse tuua, et nendega Cooki õigsust tõendada, keeldus ta Cooki märkmeid laevale lubamast ja need pole säilinud. Cooki täpne teekond on teadmata.
Süüdistused, mida Peary Cooki vastu esitas, käivad üldjuhul ka tema enese kohta. Ehkki teatmeteostes nimetatakse sageli Pearyt põhjapooluse avastajana, arvatakse tänapäeval, et Peary ei jõudnud niigi kaugele kui Cook.
Siiski oli Peary oma konkurendi mustamises edukam ja saavutas lõpuks selle, et 1923–1930 viibis Cook pettuse eest vangis. 1940, vahetult enne Cooki surma, andis president Franklin Roosevelt talle amnestia.
Välislink.
Cook, Frederick
Cook, Frederick
Cook, Frederick


Looduskaitsemärk.
Looduskaitsemärk oli Eesti teenetemärk, mida annetati loodushoiu alaste teentete eest.
Looduskaitsemärk asutati Vabariigi Presidendi poolt 27. veebruaril 1940 ja seda annetati ainult üks kord, sama aasta 1. mail, Loodushoiu Nõukogu otsuse alusel 24. aprillist 1940. Kaks looduskaitsemärki määrati sama aasta 20. juunil, kuid neid ei antud tõenäoliselt kätte.
Loodushoiu Nõukogu oli esitanud Looduskaitsemärgi statuudi Vabariigi Presidendile kinnitamiseks 25. novembril 1939, pärast kaks aastat kestnud vaidlusi. Looduskaitsemärgi annetamise korra kinnitas Sotsiaalminister 14. aprillil 1940.


Eduardo Schaerer.
pisi
Eduardo Schaerer Vera y Aragón (2. detsember 1873 – 12. november 1941) oli Paraguay president 15. augustist 1912 15. augustini 1916.


Higinio Morínigo.
Higinio Morínigo [ihh'iinio mor'iinigo] (11. jaanuar 1897 – 1985) oli Paraguay president aastail 1940–1948.


José Félix Estigarribia.
José Félix Estigarribia (21. veebruar 1888 – 7. september 1940) oli Paraguay president aastail 1939–1940.
Estigarribia, Jose Felix
Estigarribia, Jose Felix
Estigarribia, Jose Felix


Eusebio Ayala.
pisi
Eusebio Ayala (14. august 1875 – 4. juuni 1942) oli Paraguay president aastail 1921–1923 ja 1932–1936.
Tema teisel valitsusajal võitis Paraguay Chaco sõja Boliiviaga.


José Patricio Guggiari.
José Patricio Guggiari Corniglione (1884–1957) oli Paraguay president aastail 1924–1928.
Guggiari, Jose


Higinio Uriarte.
Higinio Uriarte y García (1843–1909) oli Paraguay president aastail 1877–1878.
Uriarte, Higinio


Cándido Bareiro.
Cándido Bareiro Caballero (1833–1880) oli Paraguay president aastail 1878–1880.
Bareiro, Candido


Bernardino Caballero.
Bernardino Caballero de Añasco y Melgarejo (20. märts 1839 – 26. veebruar 1912) oli Paraguay president aastail 1880–1886.
Caballero, Bernardino
Caballero, Bernardino
Caballero, Bernardino


Patricio Escobar.
pisi
Patricio Escobar Cáceres (17. märts 1843 San José de los Arroyos – 19. aprill 1912 Asunción) oli Paraguay president aastail 1886–1890.
Ta oli sõjaväelane ning osales mitmetel missioonidel ja lahingutes, mille käigus sattus ka sõjavangi.
Presidendina väärtustas ta eriti hariduse arengut riigis.


Milo Butler.
Sir Milo Boughton Butler (11. august 1906 – 22. jaanuar 1979 Nassau) oli Bahama kindralkuberner aastail 1973–1979.
Tema ausammas asub Nassaus parlamendihoone vastas ning teda on kujutatud Bahama 20-dollarilisel rahatähel.


Manuel Deodoro da Fonseca.
Manuel Deodoro da Fonseca (5. august 1827 Alagoas (praegune Marechal Deodoro) Alagoase provints – 23. august 1892 Barra Mansa, Rio de Janeiro osariik) oli Brasiilia esimene president. Ta oli selles ametis 25. veebruarist kuni 23. novembrini 1891.


Floriano Peixoto.
Floriano Vieira de Araújo Peixoto
Floriano Vieira de Araújo Peixoto (30. aprill 1839 – 29. juuni 1895) oli Brasiilia president 23. novembrist 1891 kuni 15. novembrini 1894.


Prudente José de Morais Barros.
Prudente José de Morais Barros
Prudente José de Morais e Barros (4. oktoober 1841 – 3. detsember 1912) oli Brasiilia president 15. novembrist 1894 kuni 15. novembrini 1898.
Morais Barros, Prudente Jose
Morais Barros, Prudente Jose
Morais Barros, Prudente Jose


Manuel Ferraz de Campos Sales.
Manuel Ferraz de Campos Sales (vanas kirjaviisis "Salles"; 15. veebruar 1841 – 28. juuni 1913) oli Brasiilia president 15. novembrist 1898 kuni 15. novembrini 1902.


Francisco de Paula Rodrigues Alves.
Francisco de Paula Rodrigues Alves
Francisco de Paula Rodrigues Alves (7. juuli 1848 – 16. jaanuar 1919) oli Brasiilia president 15. novembrist 1902 kuni 15. novembrini 1906.
Ta valiti presidendiks ka 1918. aastal, kuid ei olnud tervislikult võimeline ametisse astuma.


Afonso Augusto Moreira Pena.
Afonso Augusto Moreira Pena (30. november 1847 – 14. juuni 1909) oli Brasiilia president 15. novembrist 1906 kuni surmani.
Moreira Pena, Afonso Augusto
Moreira Pena, Afonso Augusto
Moreira Pena, Afonso Augusto


Nilo Peçanha.
Nilo Procópio Peçanha (2. oktoober 1867 – 31. märts 1924) oli Brasiilia president 14. juunist 1909 kuni 15. novembrini 1910.
Peçanha, Nilo
Peçanha, Nilo
Peçanha, Nilo


Hermes Rodrigues da Fonseca.
Hermes Rodrigues da Fonseca (12. mai 1855 São Gabriel – 9. september 1923 Petrópolis) oli Brasiilia president 15. novembrist 1910 kuni 15. novembrini 1914.


Venceslau Brás Pereira Gomes.
Venceslau Brás Pereira Gomes (vanas kirjaviisis "Wenceslau Braz"; 26. veebruar 1868 Brasópolis – 15. mai 1966 Itajubá) oli Brasiilia president 15. novembrist 1914 kuni 15. novembrini 1918.
26. oktoobril 1917 kuulutas ta sõja Saksamaale.
Pereira Gomes, Venceslau Brás
Pereira Gomes, Venceslau Brás
Pereira Gomes, Venceslau Brás


Epitácio da Silva Pessoa.
Epitácio Lindolfo da Silva Pessoa (23. mai 1865 – 13. veebruar 1942) oli Brasiilia president 28. juulist 1919 kuni 15. novembrini 1922.


Artur da Silva Bernardes.
Artur da Silva Bernardes (8. august 1875 – 23. märts 1955) oli Brasiilia president 15. novembrist 1922 kuni 15. novembrini 1926.


Washington Luís Pereira de Sousa.
Washington Luís Pereira de Sousa (1926)
Washington Luís Pereira de Sousa (vanas kirjaviisis Luiz 26. oktoober 1869 Rio de Janeiro osariigis Macaés – 4. august 1957) oli Brasiilia president 15. novembrist 1926 kuni 24. oktoobrini 1930.
Ta pärines Portugali mustlastest.
Ta kolis São Paulosse, kus sai juristiks. Ta valiti 1920 São Paulo osariigi kuberneriks (oli ametis kuni 1924) ja 1926 Brasiilia presidendiks.
Ta oli Brasiilia esimese vabariigi viimane president. Esimest vabariiki iseloomustas koronelismiks nimetatav poliitika, mis põhines patrooni ja kliendi suhetel: patroon jagas klientidele nende lojaalsuse eest mitmesuguseid hüviseid. Kogu võim oli koondunud oligarhide kätte, kelleks maapiirkondades olid põhiliselt kohviistanduste omanikud. Neid kohalikke võimureid, kes sageli olid läbinisti korrumpeerunud, nimetatigi koronelideks.
See süsteem hakkas ajale jalgu jääma ja 1929 puhkes kriis, kus president kaotas peaaegu kogu toetuse. Ta valis oma ametijärglaseks oma sõbra, São Paulo osariigi kuberneri Júlio Prestese, kes valitigi 1. märtsil 1930 uueks presidendiks, kuid ei jõudnud võimu üle anda. Prestese ametissevannutamine oli ette nähtud 15. novembril 1930, kuid 3 nädalat varem toimus 1930. aasta revolutsioon, mis tõi võimule Getúlio Vargase, kes oli võimul 1930–1945 ja uuesti alates 1951 kuni oma surmani 1954.


Harakiri.
Harakiri (jaapani keeles 腹切 "harakiri", 'kõhu lahtilõikamine') on väga piinarikas moodus enesetapu sooritamiseks.
Eurooplased ja ameeriklased kasutavad enamasti sõna "harakiri", kuid see on vaid üks osa rituaalist, mida jaapanlased nimetavad 切腹 "seppuku". "Eesti keele sõnaraamatus" on sõna "harakiri", kuid puudub sõna "seppuku".
Seppuku oli feodaalses Jaapanis (1192–1868) suhteliselt laialt levinud, kuuludes "bushidō" koodeksi ja sõdalase distsipliini koosseisu. Samuraile oli seppuku võimalus surra demonstreerides au, julgust, lojaalsust ja iseloomu kas alternatiivina vääritule surmale vaenlase kätes või karistusena millegi eest.


Getúlio Vargas.
Getúlio Dornelles Vargas (19. aprill 1882 São Borja, Rio Grande do Sul – 24. august 1954) oli Brasiilia riigipea 3. novembrist 1930 kuni 29. oktoobrini 1945 ja 31. jaanuarist 1951 kuni surmani.
Aastatel 1930–1934 oli ta ametlikult ajutise valitsuse juht, alates 20. juulist 1934 president.
Elulugu.
Vargas pärines põlisest gautšode perekonnast. Algul teenis ta sõjaväes, siis hakkas õppima õigusteadust. Poliitikas alustas ta vabariiklasena, valiti Rio Grande do Suli parlamenti ja hiljem esindajatekotta, saades oma osariigi esindajaks kongressis. Lühikest aega oli ta rahandusminister president Washington Luisi valitsuses, ent astus ametist tagasi, et kandideerida oma osariigi valitsusse Liberaalse Alliansi esindajana. Rio Grande do Suli osariigi valitud kubernerina rajas ta tugeva opositsioonilise liikumise keskvõimu vastu ja lõpetas korruptsiooni valimistel üldise ja salajase hääletamise kehtestamisega.
1930 kandideeris ta Brasiilia presidendiks ja sai vaieldava kaotuse senise presidendi Luisi soosikult Jorge Presteselt. Valimistulemuste võltsimine oli tollal Brasiilias üldine. Sõjavägi, kes Brasiilias on alati poliitiliselt aktiivne olnud, korraldas riigipöörde ja kuulutas Vargase presidendiks; Prestes ei jõudnudki ametivannet anda.
See tähendas nii-öelda vana vabariigi lõppu, mis oli rajatud peamiselt paulistide (kohvitootjate) huvidele. Vargas esindas jõukate natsionalistlike ja antikommunistlike töösturite huve. Tema Liberaalne Allianss pooldas liberaalseid reforme vabaturumajanduse arendamiseks.
Vargas kehtestas autoritaarse režiimi, milles võttis eeskuju fašismist. Selleks muutis ta 1934 põhiseadust. Sõjaväe toel valitses ta 15 aastat järjest, mis oli Ladina-Ameerika kohta pikk aeg. Ta surus maha kõik mässud: nii paulistide (1932), kommunistide (1935) kui ka fašistide mässu (1938). Tal ei olnud kindlat programmi riigi arendamiseks, kuid tema ajal ja suuresti tänu temale muutus Brasiilia põllumajandusriigist tööstusriigiks.
Ta lõpetas elu enesetapuga, sest ei tahtnud täita armeejuhtide nõudmist tagasi astuda.


Roberto Ortiz.
Jaime Gerardo Roberto Marcelino María Ortiz Lizardi (24. september 1886 Buenos Aires – 15. juuli 1942) oli Argentina president 20. veebruarist 1938 kuni 27. juunini 1942.


Tiburcio Carías Andino.
Tiburcio Carías Andino (1876–1969) oli Hondurase president 1. veebruarist 1933 kuni 1. jaanuarini 1949.
Carías Andino, Tiburcio
Carías Andino, Tiburcio
Carías Andino, Tiburcio


Arturo Alessandri Palma.
Arturo Fortunato Alessandri Palma (20. detsember 1868 – 24. august 1950) oli Tšiili president 23. detsembrist 1920 kuni 12. septembrini 1924, 27. jaanuarist kuni 1. oktoobrini 1925 ja 24. detsembrist 1932 kuni 24. detsembrini 1938.
Ka tema poeg Jorge Alessandri Rodríguez oli Tšiili president.
Alessandri, Arturo
Alessandri, Arturo
Alessandri, Arturo


Pedro Aguirre Cerda.
Pedro Aguirre Cerda (6. veebruar 1879 – 25. november 1941) oli Tšiili president 24. detsembrist 1938 kuni surmani.
Aguirre Cerda


Biosfäär.
Biosfäär ehk elukond on Maad ümbritsev elusloodust sisaldav kiht. Biosfäär hõlmab litosfääri, pedosfääri, atmosfääri ja hüdrosfääri.
Vladimir Vernadski järgi on biosfäär elu poolt kujundatud ja keemiliselt ümberkorraldatud sfäär planeedi ümber.
Termini "biosfäär" võttis 1875. aastal kasutusele Eduard Suess.


Kagu-Aasia.
Kagu-Aasia on piirkond Aasias. Kagu-Aasia alla loetakse Indohiina poolsaarel ning Euraasia ja Austraalia vahelistel saartel asuvaid riike ja maad.
ÜRO liigituse järgi kuuluvad Kagu-Aasiasse
Kagu-Aasia asub lähisekvatoriaalses ja ekvatoriaalses kliimavöötmes. Aastas on võimalik saada 2-3 saaki, liigniiskus aga pärsib põllumajandust. Maaharimisega tegeldakse peamiselt vulkaanilistel platoodel ja jõgede deltades. Laialdaselt tegeldakse istandustega.
Kagu-Aasias on märkimisväärsed metsavarud, samuti leidub naftat (Brunei). Leidub ka palju metallimaake ja ka teisi maake, mida sageli veel kasutusele võetud pole.


Tri Repetae.
"Tri Repetae" on elektroonilise muusika ansambli Autechre kolmas album. Selle andis 6. novembril 1995 välja ansambli enda produtseerituna Warp Records.
Albumi pealkiri imiteerib ladina keelt, jättes mulje, nagu ta tähendaks 'kolm kordust'. Selles nähakse vihjet asjaolule, et on tegemist ansambli kolmanda albumiga.
Album on välja antud CD-na, kahekordse LP-na ja kahekordse kassetina. Katalooginumber on WARP CD 038.
Albumi kestus on 72 minutit 34 sekundit.
Muusika kuulub žanrisse IDM. Tagantjärele on seda albumit peetud IDM-i verstapostiks.
Samal ajal albumiga anti välja nelja looga EP "Anvil Vapre", mis sisaldab sama perioodi loomingut. Selle loole "Second Bad Vilbel" tegi Chris Cunningham video.
USA-s anti album 1995 välja nime all "Tri Repetae++" komplektis teise plaadiga, millel on EP-de Garbage ja Anvil Vapre materjal. Jaapani on plaadi materjalile lisatud pala nimega "Medrey".
Andmebaasis All Music Guide on USA versioon "Tri Repetae++" hinnatud maksimaalse viie tärniga.
Looming.
Album juhatas sisse uue faasi ansambli loomingus. Sean Boothil ja Rob Brownil õnnestus esmakordselt end traditsioonilistest struktuuridest lahti murda ning näidata uusi suundi elektroonilises muusikas. Enamik palu koosneb üsnagi abstraktsest murtud rütmist ("breakbeat"). Need rütmid teevad vähehaaval läbi pisimuutusi ning uute kihtidena lisandub uusi rütmielemente, nii et üha enam tekib lühikesi meloodiaid. Tuntav on industriaalmuusika mõju metalse kõlaga mürade näol. Pala "Overand" on täiesti ilma löögita, kuuludes puhtalt "ambient"- stiili.
Ümbrisekujundus.
Ümbrise on kujundanud inglise kujundajate kollektiiv "The Designers Republic". Välisümbris on kuldses toonis; ansambli nimi on väikesel kleebisel. Ümbrisel on mitu töödeldud värvifotot masinadetailidest ja tehnilistest seadmetest.
CD infotrükisel on peenes kirjas märkus: "incomplete without surface noise", vinüül versioonil aga: "Complete with surface noise."
Kriitika.
Enamik kriitikuid tunnistas selle albumi suunda näitavaks teoseks, mille tähtsus ulatub ansambli arenguloost kaugemale. Ajakirjas Frontpage ilmus järgmine hinnang: "Autechre töötab välja – nii imelikult kui see ka ei kõla – täiesti omamoodi saundi ei millestki ja mitmekesisuses, mis on väga ebatavaline."
Albumi kogu tähendus elektroonilise muusika edasise arengu seisukohast ilmnes aga alles tagasivaates. Nii näiteks võttis saksa ajakiri Musikexpress albumi "Tri Repetae" märtsis 2005 1990. aastate parimate albumite nimekirja 49. kohal ühena viiest puhtalt elektroonilise muusika albumist.
Praegu nähakse selles albumis ansambli loomingu kõrgpunkti, sest seal õnnestus keerukust ja ligipääsetavust peaaegu täiuslikult ühitada. Varasematel albumitel "Incunabula" ja "Amber" oli struktuur veel suhteliselt lihtne, hiljem aga muutus ansambli stiil veel keerukamaks, nii et paljud fännid ei läinud sellega enam kaasa.


Eiffeli torn.
Eiffeli torn (prantsuse "La tour Eiffel") on Pariisi tuntuim ehitis ja populaarseim turismiatraktsioon.
Torn on saanud oma nime kogu projekti juhtinud ettevõtja Gustave Eiffeli järgi, arhitekt oli Stephen Sauvestre. Ehitamist alustati 1887 ja torn valmis 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks, et sellega tähistada Prantsuse Revolutsiooni 100. aastapäeva.
Torn on 324 meetrit kõrge ja kaalub 7300 tonni. Eiffeli torn oli 40 aastat maailma kõrgeim ehitis (1889–1930).
Pärast ehitamist peeti torni väga inetuks ja häbiväärseks. Torni omandiõigused pidid vastavalt lepingule minema 20 aasta möödumisel torni rajamisest (1909) Pariisi linnale, kes lubas selle kohe lammutada. Torni ehitamise tingimuseks oligi, et see peab olema kergelt lammutatav.
Vahepeal oli aga leiutatud raadio. Prantsuse armee oli selleks ajaks torni tippu paigaldanud saatja ja vastuvõtja, mis oli spionaaži jaoks ülitähtis. Seetõttu oli sõjaväe juhtkond otsustavalt lammutamise vastu. Pärast Esimest maailmasõda, kus torn end spionaaži kohalt õigustas, pole torni lammutamise ideel enam laiemat kõlapinda olnud.
2004. aastal külastas torni üle 6,2 miljoni inimese. 2002. aastal registreeriti 200 miljones külastaja.
Detsembris ja jaanuaris on torni alumisel platvormil avatud 220 ruutmeetri suurune liuväli. Seal kasutatav varustus antakse kohapeal, enda oma kaasa võtta ei tohi.
Eiffeli torni on keelatud kaasa võtta loomi, välja arvatud pimeda juhtkoerad.
Eiffeli tornist on üle maailma tehtud üle 30 duplikaadi või sellest inspireeritud ehitist.


Avignon.
Avignon on linn Prantsusmaal, Vaucluse'i departemangu keskus. See asub Rhône'i vasakul kaldal.
Ajalugu.
Avignon asutati juba enne Rooma vallutusi. Rhône'i kaldal asus keltide kindlus. Sealkandis elasid keldi päritolu kavaarid.
Linn oli Rooma riigi Gallia Transalpina, hilisema Gallia Narbonensise provintsi keskus. Sel ajal nimetati teda Avennioks, mis on tulnud Avenniuse suguvõsa järgi. Gallia Narbonensis oli Rooma esimene provints teispool Alpe. Sellest ajast pole säilinud arhitektuurilises mõttes peaaegu midagi.
Suure rahvasterändamise ajal sai Avignon tugevasti kannatada. Seejärel kuulus ta järjepanu gootidele, Burgundiale, läänegootidele ja Frangi riigi Austraasia osale. 736 vallutasid Avignoni saratseenid, 737 vallutas ja rüüstas linna Karl Martell, kuna linlased olid koos araablastega tema vastu sõdinud. Kuni Louis II surmani 879 kuulus Avignon taas Frangi riiki, siis kuulutas Boso Burgundia ehk Arelaadi (pealinna Arles'i järgi) sõltumatuks.
1033, mil Konrad II sai Arelaadi kuningaks, läks linn Saksa-Rooma riigile. Keiser elas kaugel Avignon allus talle ainult nimeliselt, olles aastast 1135 sisuliselt sõltumatu. Ka Forcalquier', Toulouse'i ja Provence'i krahvidel oli linna üle ainult nominaalne, mitte sisuline võim. 1135 loobus Forcalquier' krahv igasugustest õigustest Avignoni üle.
12. sajandi lõpus kuulutas Avignon end täiesti sõltumatuks. Ent iseseisvus ei kestnud kaua. Avignon oli üks katarite keskusi ja 1226 vallutas Prantsusmaa kuningas Louis VIII Avignoni albilaste vastu suunatud ristisõjas pärast seda, kui linn oli keeldunud avamast väravaid temale ja paavsti legaadile. Linn alistus pärast kolmekuist piiramist (10. juuni–13. september), pidi oma kindlustused lammutama ja vallikraavi täitma.
7. mail 1251 tegi Louis VIII Avignoni oma vendade Charles of Anjou ja Alphonse de Poitiers' ühisvalduseks. Pärast viimase surma 25. augustil 1271 sai Avignon Prantsusmaa osaks. 1274. aastast valitsesid linna kuninga esindajatena rektorid.
1303. aastal asutati Avignoni ülikool.
1309. aastal viis Prantsusmaa kuningas paavstide asukoha Avignoni. Niinimetatud Avignoni vangipõlv kestis 1377. aastani. 1335–1364 ehitati linna paavstiloss "Palais des Papes".
Paavstiloss ja Avignoni ajalooline kesklinn kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse (aastast 1995).


Nelson Mandela.
thumb
Nelson Rolihlahla Mandela (sündinud 18. juulil 1918) on Lõuna-Aafrika Vabariigi poliitik ja inimõiguslane, endine Lõuna-Aafrika Vabariigi president, rahvuselt koosa.
Enne presidendiks valimist oli ta apartheidivastase liikumise aktivist ja veetis alates 1962. aastast 27 aastat vanglas. Vangistuse ajal kujunes ta apartheidivastase võitluse sümboliks. Pärast vabanemist 11. veebruaril 1990 propageeris ta leppimispoliitikat, mis lihtsustas üleminekut demokraatlikule riigikorrale. Ta valiti presidendiks esimestel vabadel ja demokraatlikel valimistel LAV-s 27. aprillil 1994. Tema ametiaeg kestis 1999. aastani.
1993. aastal pälvis ta koos Frederik de Klerkiga Nobeli rahuauhinna.
28. augustil 2007 avati Londonis Nelson Mandela pronkskuju.
Isiklikku.
Nelson Mandela on olnud kolm korda abielus. Esimene abielu Evelyn Ntokoga kestis 13 aastat (1944–1957) ja neil oli 4 last, kellest vanem tütar suri 9-kuuselt, vanem poeg Madiba 1967 autoõnnetuses ja noorem poeg Makgatho 2005 AIDS-i. Abielu lagunes, sest naine liitus Jehoova tunnistajatega.
Tema abielu Winnie Madikizela-Mandelaga kestis 38 aastat, millest suurema aja ta oli vangis. Pärast vabanemist asusid nad aprillis 1992 lahku elama ja abielu lahutati märtsis 1996. Abielu kahjustasid Winnie Mandela süüdistamine inimröövis ja mõrva organiseerimises.
Oma 80. sünnipäeval, 18. juulil 1998 abiellus ta endise Mosambiigi presidendi Samora Macheli lese Graça Macheliga, kellest sai esimene inimene maailmas, kes on olnud abielus kahe presidendiga.


Thabo Mbeki.
Thabo Mbeki (sündinud 18. juunil 1942 Ida-Kapimaa provintsis) on Lõuna-Aafrika Vabariigi poliitik. Aastatel 1999–2008 oli ta Lõuna-Aafrika Vabariigi president.
Tema isa Govan Mbeki (1910–2001) oli õpetaja, kommunist, Lõuna-Aafrika Kommunistliku Partei ja Aafrika Rahvuskongressi toetaja. Thabo Mbeki on rääkinud, et nende kodus oli Karl Marxi pilt kaminasimsil ja Mahatma Gandhi pilt seinal. Isa soovitusel ühines ta Aafrika Rahvuskongressiga juba 14-aastaselt 1956.
Nähes oma isa ja mitme teise lähedase tuttava vahistamist ja kartes ise sama saatust, läks ta Suurbritanniasse eksiili. Ta sai Sussexi ülikoolis majandusmagistriks ja õppis Nõukogude Liidus sõjandust. Ta elas ka Sambias, Botswanas, Svaasimaal ja Nigeerias. Tema poeg Kwanda tapeti, kui ta soovis kodumaalt isa juurde lahkuda, ja tema venna Jama Mbeki mõrvasid 1982 Lesotho salateenistuse agendid.
Alles 28 aasta pärast, kui apartheidirežiim oli LAV-is kukutatud, tuli ta kodumaale tagasi. Ta sai 1993 Aafrika Rahvuskongressi presidendiks. Aastal 1994 sai ta Lõuna-Aafrika Vabariigi asepresidendiks (president oli Nelson Mandela), 1999. aastal valiti presidendiks ja 2004 valiti ta tagasi.
Septembris 2008 sunniti ta Aafrika Rahvuskongressis tekkinud siselahkhelide tõttu tagasi astuma. Thabo Mbeki esitas tagasiastumisavalduse 21. septembril ja lahkus presidendi ametist 25. septembril kui parlament valis presidendi kohusetäitjaks Aafrika Rahvuskongressi aseesimehe Kgalema Motlanthe.
Mbeki, Thabo
Mbeki, Thabo


Vihitaja.
Vihitaja ehk jõgitilder ("Actitis hypoleucos") on linnuliik kurvitslaste sugukonnast vihitaja perekonnast.
Välimus.
Vihitaja on väike 19–21 cm pikkune lind tiivapikkusega 32–35 cm. Ta kaalub 40–60 grammi.
Täiskasvanud linnu sulestik on pealt pruun ja alt hallikasvalge, lühikeste kollakate jalgadega.
Levik.
Vihitaja pesitseb suuremas osas Euraasias, aga talvitub Aafrikas, Lõuna-Aasias ja Australaasias. Eesti vihitajad talvituvad Lõuna-Euroopas ja Aafrikas.
Vihitajad ei ole seltsivad ja vaid harva võib neid suurtes salkades näha.
Vihitaja pesitsusaegset arvukust Eestis hinnatakse 5000–10 000 paarile.
Pesitsemine.
Vihitaja esitseb jõgede ja järvede ääres. Pesa ehitab ta rohu sisse, sageli põõsa alla. Kurnas on mais-juunis 4 umbes 35 mm pikkust muna, mida mõlemad vanemad hauvad 20–22 päeva.
Toitumine.
Vihitaja toitub putukatest ja teistest väikestest selgrootutest. Putukaid võib ta ka lennult püüda. Toitu hankides võib ta kuni 20 sekundiks sukelduda kuni 1 meetri sügavusele vette.


86.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad
Aastad: 81 82 83 84 85 - 86 - 87 88 89 90 91


Teder.
Teder ("Tetrao tetrix") on metsislaste sugukonda tedre perekonda kuuluv kanaline.
Samasse perekonda kuuluvad mägiteder, metsis ja kivimetsis. Mõned allikad ("Loomade elu") eraldavad tedre ja mägitedre omaette perekonda "Lyrurus", mille nimi tuleb tedre lüürakujulisest sabast. Teder ja metsis annavad omavahel järglasi, mistõttu nende paigutamine samasse perekonda on ilmselt õigustatud.
Teder elab Euraasia metsa- ja metsastepivööndis Šotimaast ja Püreneede idaosast kuni Ida-Siberi, Põhja-Mongoolia ja Mandžuuriani. Eestis on teder tavaline haudelind ja kuulub III kaitsekategooria liikide sekka.
Teder on poolpaiga- ja hulgulind. Suuremad ränded toimuvad seoses toidupuudusega.
Välimus.
Tedrel on selgelt välja kujunenud suguline dimorfism. Isased on suuremad ja nende sulestik on täiesti teistsugune.
Isaslind on musta sulestikuga, millel kohati on sinakas või rohekas helk. Valgeid sulgi on sabal ja tiibadel. Äärmised tüürsuled on lüürakujuliselt järsult väljapoole painutatud. Kulmude peal on punakas näsa. Isaslind kaalub umbes 1,3–1,6 kg, emaslind 0,7–1 kg. Emaslind on ühtlaselt viiruline ookerpruun või ruskjashall. Noorlinnud on sulestikult emaslinnu sarnased.
Eluviis.
Teder elutseb metsades ja soodes. Suurema osa oma elust veedab ta suvel maapinnal, talvel puudel.
Teder lendab kiiresti ja kergelt, oma tugevate kaardus tiibadega kiiresti vehkides. Ta lendab vabalt üles nii puu otsast kui maapinnalt. Maapinnalt tõustes tekitavad tiivad valju vurinat, kuid puu otsast lendab teder peaaegu kuuldamatult. Jälitamise eest ei põgene teder kunagi joostes, vaid tõuseb lendu ja tavaliselt lendab kaugele. Maapinnal liigub teder kiiresti ja tavaliselt sirutab sealjuures kaela ettepoole. Okstel istudes hoiab ta keha rõhtsalt.
Pesitsemine.
Pesitseb madal- ja siirdesoodes ning metsaservades. Emaslinnud polsterdavad pesaks maapinna lohu, mis on kanarbiku sees hästi peidus. Kurnas on aprilli lõpus 6–12 muna. Munad on kollakasvalged, nõrkade plekkidega. Haub ainult emaslind, haudumine kestab 24–29 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 15–20 päevaga.
Aastal 2008 valiti teder Eesti aasta linnuks.


Türkmeeni-Khorāsāni mäestik.
Türkmeeni-Khorāsāni mäestik on mäestik Aasias. Piirab kirdest Iraani mägismaad, kulgeb loode-kagu suunas. Läänes on ühenduses Alborzi mägedega. Kõrgus kuni 3314 meetrit.


Urmas Lattikas.
Urmas Lattikas (sündinud 17. augustil 1960 Tapal) on eesti helilooja, džässpianist ja ansamblijuht.
EHL liige aastast 2000.
Lõpetas 1974 Tapa Muusikakooli klaveri erialal ja 1986 Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooni erialal, Eino Tambergi õpilasena. Täiendas end 1990 Bostonis, Berklee Muusikakolledžis (Berklee College Of Music) kompositsiooni ja džässklaveri erialal.
1983. aastal asutas omanimelise džässkvinteti.
Kahekordne Uno Naissoo nimelise loomingukonkursi laureaat 1984 ja 1985 ning "Levi Jaagup"'i laureaat 1990.


Lázaro Cárdenas.
Lázaro Cárdenas del Río (21. mai 1895 – 19. oktoober 1970) oli Mehhiko president 1. detsembrist 1934 kuni 1. detsembrini 1940.
Cardenas, Lazaro
Cardenas, Lazaro
Cardenas, Lazaro


Berezniki.
Berezniki on linn Venemaal Permi krais. Asub Kama jõe vasakul kaldal, Permist 280 km põhjas. Berezniki on Permi järel suuruselt teine linn Permi krais.
Linn moodustati küladest 1932. aastal.
Berezniki on keemia- ja rasketööstuse keskus ning transpordisõlm. Linna läbib raudtee ja Permi-Solikamski automagistraal.
Venemaa president Boriss Jeltsin elas ja õppis nooruses Bereznikis.


Viskoossus.
a> voolavust. Pigi viskoossus on umbes 100 miljardit korda suurem kui veel nii, et võtab aastaid enne kui moodustub selline tilk.
Viskoossus on vedelike omadus takistada oma osakeste liikumist üksteise suhtes. Ta on vedeliku sisehõõrde mõõt. Viskkoossuse toimet on lihtne ette kujutada laminaarsel voolamisel, kui vedeliku kihid liiguvad üksteise suhtes erineva kiirusega. Nad libisevad üksteise peal ja nende libisemispinnas tekib hõõrdumine, mis püüab takistada nende omavahelist liikumist. Mida suurem on takistav jõud, seda vaevalisem on vedeliku voolamine. Rahvalikult öeldes tegemist on paksu ehk viskoosse vedelikuga.
Arvutusvalem.
Vedeliku viskoossuse iseloomustamiseks praktilistes arvutustes, leiab sageli kasutust kinemaatilise viskoossuse tegur, mis arvutatakse
η on vedeliku kinemaatilise viskoossuse tegur m2/s
μ on vedeliku dünaamilise viskoossuse tegur Pa*s
ρ on vedeliku tihedus kg / m3
Viskoossuse sõltuvus.
Vedeliku viskoossus on sõltuv vedeliku temperatuurist ja rõhust. Vedeliku temperatuuri suurenedes tema viskoossus väheneb ja rõhu suuurenemisel viskoossus suureneb.
Temperatuuri mõju vedeliku viskoossusele on paljude seadmete töös olulise tähtsusega, kuna viskoossus mõjutab määrdeainete määrimisomadusi ja hõõrdetakistuste suurust.
Vedeliku rõhk hakkab viskoossust märgatavalt mõjutama alles rõhkudel üle 200 at (kahesaja kordne normaalrõhk). Sellepärast loetakse väikeste rõhkude puhul vedeliku viskoossus rõhu suhtes muutumatuks.
Viskoossuse mõõtmine.
Vedeliku viskoossust mõõdetakse viskosimeetriga. Dünaamilise viskoossuse mõõtühikuks on SI süsteemis paskalsekund (Pa·s = kg/(s·m)), CGS-süsteemis aga puaas.
Ameerika Ühendriikides Saybolti sekund (tähis SSU)
Suhtelise viskoossuse ühikud ei ole matemaatiliselt seotud dünaamilise viskoossusega ning seetõttu tuleb nende omavahelisel võrdlemisel kasutada üleminekutabeleid.
Markeerimine.
Määrdeainete ja hüdrovedelike markeerimisel on aluseks nende viskoossus, mis on vedeliku markeeringus näidatud arvulise väärtusena. Kuna vedelike viskkoosus ei ole konstantne siis peab markeeringus toodud viskoossus vastama kindlatele tingimustele. Siin on suured erinevused erinevate standardite poolt kehtestatud markeerimise alustes. Näiteks ISO standard määratleb vedelikud viskoossuse järgi temperatuuril 40 °C aga DIN standard temperatuuril 50 °C. Siingi on erineva markeeringuga vedelike võrdlemiseks vajalikud üleminekutabelid.
Määrimisomadused.
Mida suurem on vedeliku viskoossus seda paremad on vedeliku määrivad omadused, kuid samas suurenevad rõhukaod süsteemis ja vedelik kuumeneb tööprotsessis rohkem. Väiksema viskoossusega vedelik aga nõuab süstemi kvaliteetsemat tihendamist, kuid võimaldab ajami tööd madalamal välistemperatuuril.
Soovitavaks hüdrovedeliku viskoossuseks loetakse ca 20...100 cSt.
Suurim viskoossus lähtudes külmalt käivitamise tingimusest ca 800...2000 cSt.
Minimaalne viskoossus lähtudes määrimistingimustest ca 10 cSt.


Saransk.
Saransk [sar'ansk] on linn Venemaal, Mordva Vabariigi pealinn. Linn asub Saranka jõe suudmes Insari kaldal.
Elanikkond.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Saranski elanikest venelasi 70,98 %, mordvalasi 21,20 %, tatarlasi 5,14 % ja ukrainlasi 0,71 %.
Ajalugu.
Linn on asutatud 1641. aastal, linnaõigused sai 1651. aastal.
Haridus.
Linnas asub Mordva Riiklik Ülikool.


Uus Maailm.
Enamasti räägitakse Uuest Maailmast vastandatult Vanale Maailmale, mis tähendab kas Euroopat, Euraasiat koos Aafrikaga või praegust (tihti euroopalikku) elukorraldust.


Jaan Ehlvest.
Jaan Ehlvest (sündinud 14. oktoobril 1962 Tallinnas) on eesti päritolu USA maletaja.
Ehlvest oli pikka aega Eesti esimaletaja, kuid konfliktide tõttu Eesti Maleliidu juhatusega esindab ta 2006. aastast alates Ameerika Ühendriike.
Ta täitis suurmeistri normi 1987. aastal.
1988. aastal tuli ta maailmakarika turniiril Belfortis Garri Kasparovi ja Anatoli Karpovi järel kolmandaks.
2010. aasta märtsi seisuga on ta ELO-reiting 2598. USA maletajatest on ta 8. kohal.
Jaan Ehlvesti vend oli Jüri Ehlvest.


Uus Maailm (ansambel).
Uus Maailm oli eesti rock-bänd, mis asutati aastal 1988.


Sidónio Pais.
thumb
Sidónio Bernardino Cardoso da Silva Pais (1. mai 1872 – 14. detsember 1918) oli Portugali peaminister 27. detsembrist 1917 ja alates 28. aprillist 1918 kuni surmani president.
Ta tõusis võimule riigipöörde käigus ja hukkus atentaadi läbi.
Pais, Sidonio
Pais, Sidonio
Pais, Sidonio


Pariisi konverents.
Pariisi rahukonverents (29. juuli 1946 - 15. oktoober 1946), millest võttis osa 21 riiki ning kus kinnitati rahulepingute projektid, lõpetas Teise maailmasõja. Need nn Pariisi rahulepingud kirjutati alla veebruaris 1947. Sellega lõppes ametlikult sõjaseisukord Itaalia, Rumeenia, Bulgaaria, Ungari ja Soomega. Saksamaaga rahulepingut ei sõlmitud.
Saksamaa oli juba jagatud okupatsioonitsoonideks Potsdami konverentsi otsuste alusel.


Potsdami konverents.
Potsdami konverents toimus 1945. aasta 16. juulist 2. augustini Cecilienhofis, Potsdamis. Konverentsil arutasid Teise maailmasõja kolm võitjariiki -- Ameerika Ühendriigid (mida esindas president Harry Truman), Nõukogude Liit (Kommunistliku Partei peasekretär Jossif Stalin) ja Suurbritannia (peaminister Winston Churchill ning hiljem värske peaminister Clement Attlee), Saksamaa sõjajärgse korraldamise küsimusi, määrasid kindlaks poliitilised ja majanduslikud põhimõtted Saksamaa sõjaaegsete liitlaste kontrollimiseks, saavutasid kokkuleppe anda sõjaroimarid rahvusvahelise kohtu alla ning esitasid Jaapanile ultimaatiumi tingimusteta kapituleerumise nõudega.


Teherani konverents.
Jossif Stalin, Franklin Delano Roosevelt ja Winston Churchill Teherani konverentsil
Teherani konverents oli Teise maailmasõja ajal 28. novembrist 1. detsembrini 1943 Iraani pealinnas Teheranis toimunud kolme suurriigi tippkohtumine. Nõukogude Liitu esindas Jossif Stalin, Ameerika Ühendriike Franklin Delano Roosevelt ja Suurbritanniat Winston Churchill.
Churchill ja Roosevelt andsid Stalinile vabad käed Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia ja Rumeenia okupeerimiseks.
Teherani konverentsil nõudsid Stalin, Roosevelt ja Churchill Saksamaalt tingimusteta kapitulatsiooni ning leppisid kokku edasises sõjapidamises. Stalin nõudis lääneriikidelt teise rinde avamist, mida nood lubasidki. NSV Liit nõustus pärast sõja lõppu Euroopas alustama sõjategevust Jaapani vastu.
Türgit kutsuti üles astuma veel samal aastal sõtta liitlaste poolel, ent Türgi jäi neutraalseks kuni sõja lõpuni.
Määrati kindlaks Poola sõjajärgsed piirid: need pidid kulgema mööda Odra–Neisse jõge ja Curzoni liini.


Offenbach.
Offenbach ehk Offenbach Maini ääres on linn Saksamaa lääneosas Hesseni liidumaal. Paikneb Maini jõe ääres.
Ajalugu.
977. aastal mainitakse Offenbachi esmakordselt.


Praktiline Arvutikasutaja.
Arvutikasutaja ehk Praktiline Arvutikasutaja oli kord kuus ilmuv eestikeelne IT-, foto- ja elektroonikaajakiri.


Mittelülitatav sidur.
Mittelülitatavad sidurid on sidurid, mida ei saa masina töötamise ajal lahutada. Siia hulka kuuluvad jäigad sidurid, mida kasutatakse rangelt samateljeliste võllide ühendamiseks; kompenseerivad sidurid, mis võimaldavad võllide nihkumist ja nende telgede nurgiasendit; elastsed sidurid, mis pehmendavad lööke ja tõukeid.


Jäik sidur.
Jäik sidur on ette nähtud võllide jäigaks ühendamiseks. Kuulub Mittelülitavate sidurite alla


Ketassidur.
Mittelülitatav Ketassidur. Siduri pooled on omavahel liidetud poltliitega.
Ketassidur kujutab endast kahte äärikut, mis asetatakse ühendatavate võllide otstele ning tõmmatakse kokku poltidega.
Äärikute tsentreerimiseks on ühel äärikul silindriline kõrgend, teisel äärikul aga vastav süvend. Poldid asetatakse kohale kas lõtkuga või lõtkuta. Esimesel juhul kantakse pöördemoment üle hõõrdejõudude arvel, mis tekivad äärikute vahel poltide pingutamisel. Teisel juhul aga vahetult poltidega, mis töötavad lõikele ja muljumisele. Tugevusele arvutatakse liist- või hammasliited ning poldid.
Äärikud valmistatakse terasest, terasvalust või malmist.


Poolitamata muhvsidur.
Poolitamata muhvsidur kujutab endast ühendatavate võllide otstele asetatavat puksi. Poolitamata muhvsidurile on iseloomulik väike välisläbimõõt. Pöördemomenti kantakse üle liistude, tihvtide või hammastega. Materjalina kasutatakse konstruktsiooniterast, suurema läbimõõduga siduritel aga ka malmi.


Poolitatud muhvsidur.
Poolitatud muhvsidur koosneb kahest poltidega ühendatavast poolest ning seda kasutatakse ühesuguse läbimõõduga võllide ühendamiseks. Pöördemomenti kantakse üle hõõrdejõudude arvel, mis tekivad võlli ja siduri kontaktpindade vahel poltide pingutamisel. Suurtel siduritel kasutatakse täiendavalt veel prismaatilist liistu. Siduri kere valatakse malmist. Poolitatud muhvsidur sarnaneb Ketassiduriga ning on selle lihtsustatud variant.


Kompenseeriv sidur.
Kompenseerivad sidurid tagavad ühendatavate võllide kindla töö ka koostamise väikeste ebatäpsuste korral, kompenseerivad ka võllide deformeerumist koormuse mõjul ning temperatuuri kõikumise tagajärjel. Kompenseerivad sidurid kuuluvad mittelülitavate sidurite alla.


Vaheristikuga sidur.
Vaheristikuga sidur on mittelülitatav kompenseeriv sidur, mis võimaldab võllide väikest telgnihkumist. Sidur koosneb kahest poolest ning nende vahel astsevast vaheristikust, mille otspindadel teineteisega risti paiknevad kõrgendid käivad siduripoolte vastavatesse diametraalsoontesse. Vaheristikuga siduri lihtsustatud joonis. 1 Siduri esimene pool; 2 vaheristik; 3 siduri teine pool.
Võllide mittesamatelgsuse korral võivad vaheristiku kõrgendid siduripoolte soon (materjal)tes liuguda. Kulumise vähendamiseks vajab sidur perioodilist määrimist. Siduripooled ja vaheristik valmistatakse terasest, terasvalust või malmist.
Võimaldavad kompenseerida võllide radiaalhälvet kuni 0,04 d (võlli diameetrit) ja nurgiasetust kuni 30´.
Vaheristikuga sidurite kasutamine.
Vaheristikuga sidureid kasutatakse aeglaste halvasti tsentreeritavate võllide sidestamiseks (näiteks konveieri veotrumli ja reduktori võlli ühendamiseks).


Eduard Raia.
Eduard Raia (sünninimi Eduard Diedvig; nimi eestistatud 20. märtsil 1935; 20. november 1911 – 6. august 1982) oli sõjaväelane ja Eesti NSV riigiametnik.
Töökohad.
1944. aastal oli major Raia 249. Eesti Laskurdiviisi 917. laskurpolgu staabiülem. Ta osales Porkuni lahingus.
Formulartoimik RAIA, Eduard Karli p kohta, kes on sündinud 1911. aastal, eestlane, NLKP liige, ENSV Ehitusmaterjalide Tööstuse Ministeeriumi katsetehase direktor.
Kommunistliku Partei liige alates 1944. aasta oktoobrist
1955. aasta KGB toimik kirjutab: "RAIA on suuresti identne tagaotsitava Inglise luure agendiga, kelle kohta on teada, et oktoobris teenis ta Nõukogude armee Eesti Rahvuskorpuses, oli Kommunistliku Partei liige ning on minevikus töötanud Eesti sõjaväeluures.
RAIA läbitöötamisse on lülitatud kogenud agendid "Tammik", kes on Eesti kodanliku vabariigi endise silmapaistva diplomaadi poeg ja tunneb RAIAT sellest ajast, kui nad teenisid Nõukogude armees, ning "Onegin", Eesti kodanliku kaitseväe peastaabi endine töötaja, kes on RAIAGA samuti tuttav Nõukogude armees teenimise ajast.
RAIA asjas on välja töötatud agentuur- ja operatiivmeetmete plaan, mis näeb ette korraldada salajane läbiotsimine RAIA korteris, et välja selgitada, kas ta ei hoia mingeid materjale, mis paljastaksid teda luuretegevuses, ning tehakse tema asjas töötavate agentide kaudu kindlaks, kas RAIA tunneb huvi andmete vastu, mis pakuvad huvi välisriigi luurele.
Isiklikku.
Eduard Raia abiellus Olga Raiaga (neiupõlvenimi Tõkke) 4. novembril 1948.
Neil sündisid lapsed Aleks Raia, Mare Raia (hiljem Špirjonok (Шпиренок); suri arvatavasti 2005), Riina Raia ja Ann Raia (hiljem Samuel; suri 1990. aastatel).
Korporatsioon Vironia vilistlane, Nõukogude ajal hoidus kontaktidest.


FSB.
thumb
FSB ehk Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus (vene keeles "Федеральная служба безопасности Российской Федерации; lühend ФСБ") on Venemaa vastuluureamet, mille ülesanne tagada Venemaa Föderatsiooni riiklik julgeolek ja põhiseadusliku korra kaitse.
Organisatsiooni peakorter on Moskvas Lubjanka tänavas endise KGB peakorteri hoones. Seetõttu kasutatakse selle hoone kohta kõnekeeles nime "Lubjanka".
Ajalugu.
Ajalooliselt on FSB eelkäijaks NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee, mis jaotati peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kaheks- vastuluurega tegelevaks FSB -ks ja välisluurega tegelevaks SVR -iks ning side ja piirivalveteenistusteks.


Hammassidur.
Hammassidur on mittelülitatav kompenseeriv sidur, mis võimaldab telgede nurgiasendit ning võllide mõningast nihkumist. Hammassidur koosneb kahest välishammastega puksist ning kahest omavahel poltidega ühendatud sisehammastega ümbrisest. Ümbrised tsentreeritakse pukside hammaste tippude järgi. Selleks on viimased töödeldud sfääriliseks raadiusega R ning sfääri keskpunktiga võlli teljel. Nii välis- kui ka sisehambad on evolventsed hambumisnurgaga 20°.
Hammassidurid lubavad ümbriste ja pukside telgede vildakust kuni 30´. Nad on pika tööeaga ning neid kasutatakse suurte pöördemomentide ülekandmiseks.
Hammasidurite materjaliks on teras või terasvalu. Pukside hammaste pinnakõvadus on vähemalt 40 HRC, ümbrise hammaste pinnakõvadus aga vähemalt 35 HRC.


Elastne sidur.
Elastne sidur on mittelülitatav sidur, mis pehmendab lööke ja tõukeid. Siduri konstruktsiooni kuuluvad lööke ja tõukeid pehmendavad detailid, milleks võivad olla kummi- või nahkrõngad, puksid, vedrud jne.


Hindenburg.
LZ-129 "Hindenburg" on tsepeliin-tüüpi õhulaev, mis sai nime Saksamaa presidendi Paul von Hindenburgi järgi.
Tsepeliin LZ-129 "Hindenburg" on koos oma sõsara LZ-130-ga, suurim õhus liikuv alus, mille inimkond eales ehitanud. Võrdluseks võib tuua hiiglasliku Airbus A380, mis on 245 meetri pikkusest LZ-129-st 3 ja pool korda lühem. "Hindenburg" tegi oma esimese lennu 1936. aasta märtsis. Sarnaselt sõjalaev "Bismarckiga" oli LZ-129 "Hindeburg" Saksamaa üks oluline tehnilise arengu tipu sümbol omas ajas.
LZ-129 "Hindeburg" mahutas oma selle ajastu modernse duralumiiniumsõrestikku katva kesta all ca. 200 000 kuupmeetrit vesinikku. Kuigi vesinik on õhuga segunedes kergestisüttiv gaas, täideti sellega suur osa tolleaegseid Saksamaa tsepeliine, sest Saksamaal ei osatud sellel ajastul veel vastuvõetava hinnaga nii suurtes kogustes heelimi toota.
Kuigi Ameerika Ühendriigid omasid maailmas ainukesena Heeliumi tootmise tõhusat tehnoloogiat, keeldusid nad heeliumi või selle tootmise tehnoloogiat põhimõtteliselt Natsi-Saksamaale müümast.
Õhulaeva LZ-129 suurim läbimõõt oli 41,2 meetrit ning kogukaal ca. 215 tonni. Õhulaevale jäikust andev sõrestik oli valmistatud alumiiniumist ning eriti tugevatest alumiiniumsulamitest.
Õhulaev "Hindeburg" hävis 6. mail 1937 maandumisel Saint Louisis (USA). Ootamatult lahvatanud leegist tekkinud tulekahjus lagunes LZ- 129 vähem kui minutiga ära. Katastroofis hukkus nii reisijatest kui ka maandumismeeskonnast kokku 36 inimest. Enne hävimist tegi "Hindenburg" kokku 50 Atlandi ookeani ületamist.
Tehnilised andmed.
"Hinenburg"-i suurus võrreldes lennukite mõõtudega


Sõrmpukssidur.
Sõrmpukssidur on mittelülitatav elastne sidur. Sõrmpukssidurid kompenseerivad võllide väikest mittesamateljelisust ning aksiaalnihkumist. Sidur koosneb kahest äärik- siduripoolest (joonisel 1 ja 5), mis pressitakse ühendatavate võllide otstele. Siduripoole 1 avadesse on kinnitatud distantsrõngaste 2 ja elastsete puksidega 3 sõrmed 4. Teises siduripooles 5 on vastav arv avasid, millesse käivad sõrmed 4 puksidega 3. Et metallsiduripooled vahetult teineteisega kokku ei puutu, siis on tagatud siduri sujuv töö ning võllid on elektriliselt isoleeritud. Sõrmpukssiduri joonis
Siduripoolte istamisavad võivad olla silindrilised või koonilised.
Siduripooled valmistatakse malmist, terasest või terasvalust; sõrmed terasest, puksid kummist.


Lülitatav sidur.
Lülitatav sidur on sidur, mis võimaldab võlle nii masina seisu kui ka töötamise ajal lahutada ja ühendada.


Nimede eestistamine.
Nimede eestistamine toimus Eestis riikliku poliitikana alates 1934. aastast (varem, alates Eesti Vabariigi loomisest, oli see toimunud asjaomaste isikute algatusel ja kulul).
Selle sihiks oli (sageli moraalse survega) mõjutada eestlasi võtma seniste võõrapäraseks peetud (saksapäraste) ees- ja perekonnanimede asemele uusi, rõhutatult eestipäraseid. Samaaegselt toimus ka kohanimede eestistamine, mis oli plaanitsetud sunduslikuna.
26. aprillil 1936 korraldas Nimede Eestistamise Liit rünnakpäeva võõrapärasele nimele.
Nimede eestistamise katkestasid Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on nimesid eestistatud vabatahtlikult.


Irene Kull.
Irene Kull (sündinud 6. mail 1961) on eesti õigusteadlane.
Ta on alates 2009. aastast Eesti Panga nõukogu liige.


Valdus.
Valdus on isiku faktiline võim asja üle. Valdus on üks omandi elemente.


E. Harold Munn.
E. Harold Munn (1903–1992) oli Ameerika Ühendriikide haridustegelane, poliitik ja karskusliikumise tegelane. Ta oli Hillsdale'i Kolledži rektor Michiganis.
Ta kandideeris Keelupartei ("Prohibition Party") kandidaadina kolmel korral USA presidendiks (1964, 1968, 1972).
Välislingid.
Munn, E. Harold
Munn, E. Harold
Munn, E. Harold


Euroopa Liidu õigus.
Euroopa Liit eristub teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest sellega, et tal on keerukas ning kõrgelt arenenud õigussüsteem.
Euroopa Liidu ja Euroopa Ühenduse õigus.
Euroopa Ühenduse, mis moodustab Euroopa Liidu esimese samba, õigus on ülimuslik rahvuslike õiguskordade suhtes ning tal on vahetu õigusmõju.
Teise ja kolmanda samba raames loodud õigus on sarnane tavalise rahvusvahelise organisatsiooni raames looduga.


Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõte.
Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse põhimõte, mille kohaselt vastuolu korral Euroopa õiguse ja liikmesriigi õiguse vahel kohaldatakse Euroopa õigust. Euroopa õigus on ülimuslik ka põhiseaduste suhtes.
Eesti praktika.
"Selgitamaks välja, missugune osa põhiseadusest on kohaldatav, tuleb seda tõlgendada koosmõjus Eesti jaoks liitumislepingu kaudu siduvaks muutunud Euroopa Liidu õigusega. Kohaldada saab seejuures üksnes seda osa põhiseadusest, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Põhiseaduse nende sätete toime, mis pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja mida seepärast kohaldada ei saa, aga peatub. Teisisõnu tähendab see seda, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liiduga jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste, sealhulgas põhiseaduse vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega Euroopa Liidu õigust."


Libreto.
Libreto on ooperi, opereti või muu vokaalmuusikalise lavateose kirjanduslik alus.


Asashōryū.
Asashōryū Akinori (jaapani 朝青龍 明徳, Asashōryū Akinori, sünninimega Dolgorsüren Dagvadordž ("Долгорсүрэн Дагвадорж") 27. september 1980 Ulaanbaataris) on endine Mongoolia professionaalne sumomaadleja, esimene Mongoolia sumomaadleja ("rikishi"), kes on saavutanud kõrgeima profisumo tiitli, "yokozuna".
Ta alustas suhteliselt kergena: kaalus 2001. aastal 129 kg, 2002 131 kg ja 2004 140 kg. 2010. aastal oli tema võistluskaal 154 kg, mis on siiski suhteliselt kerge.
2002. aasta jaanuariturniiri võitis ta täiseduga 15:0, olles esimene sumomaadleja pärast 1996. aastat, kes seda suutnud. Kohe märtsis saavutas ta teise 15:0 võidu, püstitades kõigi aegade rekordi 35 järjestikuse võiduga.
Teised maadlejad ei tahtnud temaga eriti treenida, kuna ta vigastas treenigutel korduvalt tahtmatult oma sparringupartnereid.
Detsembris 2002 Asashōryū Akinori abiellus, kuid ametlik pulmatseremoonia peeti alles augustis 2004. Tema abikaasa on samuti mongol.
Asashōryū Akinori on tekitanud pahameelt fännide hulgas mitte ainult sellega, et on välismaalane, vaid ka enda pildistada laskmisega euroopalikus ülikonnas ja keeldumisega võtmast Jaapani kodakondsust.
2010. aasta jaanuaris toimunud turniiri ajal, mille ta lõpuks võitis, käis ta pärast kuuendat võistluspäeva baaris, kus sattus purjutades kaklusesse. Ta sai Jaapani Sumoliidult range hoiatuse joomise ja ebaväärika käitumise eest. 4. veebruaril teatas Asashōryū, et lõpetab oma sumokarjääri.
Oma karjääri jooksul saavutas ta 25 turniirivõitu kõrgeimas sumoliigas. See on kõigi aegade kolmas tulemus Taihō (32) ja Chiyonofuji (31) järel.


Aaria.
Aaria (itaalia keeles "aria" 'õhk') on saatega vokaalmuusika žanr.
Ooperis, oratooriumis või kantaadis on aaria ulatuslik soolonumber, tavaliselt orkestrisaatega.
Kontsertaaria on iseseisev muusikateos, mis ei ole osa suuremast teosest.
Aaria on ka instrumentaalžanr. Instrumentaalaaria on meloodiline ja sarnaneb vormilt vokaalaariale.
Algselt nimetati 14. sajandi muusikas aariaks mis tahes väljendusrikast meloodiat, see tähistas pigem esitusviisi. Aariat esitas tavaliselt laulja, kuid seda võis teha ka instrument. Aja jooksul arenes aaria lühikestest ja lihtsatest meloodiatest struktureeritud vormini. 17. sajandil kirjutati aariaid ABA-vormis, neid tunti "da capo"-aariate nime all. Hiljem lisandus aaria ooperi numbrite sekka oma paljudes alavormides ("Aria cantabile, Aria agitata, Aria di bravura" jne). 19. sajandi keskel olid paljud ooperid aariate järgnevused, mille vahel paiknesid retsitatiivid, samas kui mõned teised (näiteks Wagneri omad) olid läbikomponeeritud, ehk ei saanud eristada iseseisvaid aariaid.


Avamäng.
"Selles artiklis räägitakse muusikalisest avamängust; sõna teiste tähenduste kohta vaata artiklit Avamäng (täpsustus)
Avamäng ehk uvertüür (prantsuse keelest: "ouveture", 'avamine') on muusikas lavateose (ooperi, balleti, opereti, muusikali, näidendi) või vokaalinstrumentaalse suurteose (kantaadi, oratooriumi) instrumentaalne, tervikliku vormiga sissejuhatus.
Klassikaline avamäng on tavaliselt sonaat-allegro vormis, esitatakse ilma kordusteta.
Alates 19. sajandist sisaldab avamäng sageli teose tähtsamaid teemasid ja juhtmotiive. Seetõttu kirjutatakse avamäng enamasti alles kogu teose lõpetamisel, kõige viimasena.


Tihend.
Tihend on tahke keha, mis on ette nähtud liikuvate ja mitteliikuvate liidete tihendamiseks. Nad on vajalikud masina sisu eraldamiseks väliskeskkonnast ja teistest masina osadest.
Tihendada tuleb enamasti kerest väljuvad võlliotsad ja muud liikuvad elemendid.
Tihendite ülesanne.
Tihendite ülesandeks on takistada õli väljavoolamist koostust ning tolmu ja niiskuse tungimist laagritesse ja sealt edasi masina teistesse osadesse. Hea tihendamine väldib enneaegset abrasiivkulumist, korrosiooni ja määrdeõli riknemist. Tihendamine on vältimatu rõhu säilitamise vahend torustikes, mootorites, kompressorites jms. seadmetes.
Töökindlad tihendid on väga olulised pumpadele, energeetilistele jm. masinatele. Nad hoiavad ära hõõrdepaaride mustumise, säästavad määrdeainet ja väldivad keskkonna saastumist. Halva tihendamise tõttu väheneb järsult ka kergel režiimil töötavate masinate töökindlus.
Konstruktsiooni eesmärgi alusel liigitatakse tihendeid pöörleva ühenduse tihenditeks, kulgeva ühenduse tihenditeks ja liikumatu ühenduse tihenditeks.
Täiustused.
Paljud tihendid sisaldavad väikesi täiustusi, et pikendada nende kasutuskestust või töötingimuste vahemikku.
Sisemine surverõngas võimaldab äärikutel taluda suuremat survet, mis muidu ääriku või tihendi purustaks. Surverõnga mõju on muidu väike; seda kasutatakse peamiselt siis, kui ilma surverõngata tihend kipub purunema.
Välimine juhtrõngas võimaldab tihendit hõlpsamini paigaldada. Mingil määral vähendab ta survet tihendile. Mõnikord kasutatakse seda topelttihendites, et oleks lihtsam aru saada, kui üks tihenditest on purunenud.


Legitiimsus.
Legitiimsus tähendab juriidiliselt seda, kui võim on õiguspärane ja valitsetakse kehtivate seaduste põhjal.
Legitiimsus tähistas algselt ametlikult abielus olnud vanemate lapsi.
Et legitiimsel alusel töötav institutsioon annaks seadusi legitiimsel teel, peaks õigusloome protsessi ja õiguse rakendamise faasi kaasama huvigruppe ja riigi kodanikke.
Max Weber võttis sõna "legitiimsus" kasutusele, et iseloomustada võimu populaarsust ning usaldsuväärsust.


Smolino lahing.
Smolino lahing (ka Smolina lahing) oli Liivimaa-Moskva sõja ajal 1502. aasta 13. septembril toimunud relvakonflikt Wolter von Plettenbergi poolt juhitud mõnetuhandemehelise Liivimaa väe ja tunduvalt suurema venelaste väe vahel, mille esimesed võitsid. Võitu lahingus on liivimaalaste poolt nimetatud ka Smolino (Smolina) imeks.
Eellugu.
1501. aasta juunis sõlmisid liivimaalased liidu Leeduga Moskva suurvürstiriigi vastu. Et aga Leedu suurvürst Aleksander oli samal aastal asunud taotlema Poola krooni, siis lasus sõja põhiraskus liivimaalaste õlul. Sama aasta augustis oli Wolter von Plettenberg tunginud tugeva orduväega Pihkvamaale, kuid polnud suutnud suurt midagi korda saata. 1501. aasta lõpul ning järgmise algul tungisid Moskva väed korduvalt Liivimaa pinnale ning rüüstasid Tartu piiskopkonda ning teisi alasid kuni Viljandi ja Võnnuni. Pärast seda soovisid Tartu piiskop ja Harju-Viru vasalkond Moskvaga rahu sõlmida, ent see oleks toonud kaasa äärmiselt ebasoodsa rahu. Seetõttu otsustas Plettenberg kõigest hoolimata sõda jätkata ning surus 1502. aasta alguse maapäeval oma tahtmise ka läbi.
Sama aasta septembri alguses liikus Plettenberg arvatavasti veidi üle 5000-mehelise sõjaväega, kus 2500 ratsanikku (Christian Bomhoweri "Eynne schonne hysthorie" järgi 2000 ratsanikku) ja umbes sama palju jalaväelasi, lisaks veel ka teadmata arv talupoegadest abivägesid, taas Pihkva territooriumile. Ka sedakorda ei saanud ta loota Leedu toetusele ning püüdis seetõttu Pihkvat kiirelt vallutada, enne kui Moskva abiväed Novgorodist kohale jõuavad. Liivimaalased suutsidki kolm eeslinna vallutada, kuid pihkvalased alustasid seejärel läbirääkimisi, lootes nõnda aega abivägede kohalesaabumiseni venitada. Plettenbergi kiire vallutuse plaan kukkuski läbi ning ta otsustas oma vägedega Pihkva alt taanduda. Sellest umbes 40 kilomeetrit edelas asuva Smolino järve ääres seadis ta oma väed aga lahingukorda ning jäi venelaste rünnakut ootama.
Lahing.
Venelaste tõenäoliselt kuni 18 000-meheline abivägi Novgorodist (Bomhoweri 72 000 ja Balthasar Russowi kuni 90 000 meest on ilmselged liialdused) ründas liivimaalasi 13. septembril. Arvatavasti ei oodanud nad Plettenbergi poolt erilist vastupanu ning arvasid sakslasi põgenemas olevat, mistõttu ei astunud nad liivimaalaste vastu korralikus lahingurivis. Siiski oli nende päralt arvuline ülekaal ning nad suutsid tõenäoliselt hävitada peamiselt eestlastest või lätlastest koosnenud moonavoori. Liivimaalaste peavägi seisis sellest ilmselt eraldi ning venelased püüdsid seda seejärel arvatavasti sisse piirata. Liivimaalaste vägi oli jagatud kolme gruppi: vasakut tiiba juhtis Riia peapiiskop Michael Hildebrand, peaväge Plettenberg ning paremat tiiba ordu maamarssal Johann von dem Broele. Venelaste väe kõige võitlusvõimelisemad osad moodustasid aga tatarlased ja saksa palgasõdurid. Alguses suutsid venelased peapiiskopi vägedest läbi murda, jõudes Liivimaa vägede lahingulipuni, kuid maamarssal tuli talle õigel ajal appi ning kolmekordse raskeratsaväe rünnaku ja väidetavalt ka Plettenbergi välikahurite tulega aeti venelased põgenema. Neid jälitama siiski ei asutud, sest väed olid lahingust äärmiselt kurnatud. Liivimaalased nägid selles otsustavat võitu ning Smolino lahingule järgnenud päev, ristiülendamispüha 14. septembril, muudeti peapiiskop Hildebrandi korraldusel võidupühaks, mida tähistati kuni Vana-Liivimaa eksistentsi lõpuni.
Tagajärjed.
Smolino lahing jäi Liivimaa-Moskva sõja viimaseks kokkupõrkeks, ehkki rahu sõlmiti alles järgmisel aastal. Pole selge, kas lahingu või juba rahu poole tüürimise tõttu, ei tunginud Vene väed enam ka Liivimaa territooriumile, pärast venelaste lüüasaamist Smolino lahingus olevat Liivimaa piirilt Narva juures tagasi pöördunud 12 000-meheline vägi, kuid see teade pole päris tõekindel. Plettenberg ei saanud igal juhul sõda jätkata, ehkki ta seda taotles, sest Leedu otsustas samuti, ilmselt juba enne Smolino lahingut, rahu sõlmimise kasuks. Nii ei saanud Plettenberg Smolino lahingu võitu ära kasutada ning pidi sõlmima rahu, mis sisuliselt kinnitas sõjaeelse olukorra. Rahu pikendati enam-vähem samadel tingimustel veel 1509., 1521., 1531. ja 1551. aastal. Ka siin pole selge, kuivõrd suurt rolli lahingu võitmine rahulepingu osas mängis, tihti on seda peetud põhjuseks, miks venelased järgneva poole sajandi jooksul Liivimaad enam ei rünnanud, kuid professionaalne ajalookirjutus on eriti viimasel ajal selles üldiselt kahelnud. Smolino lahingu selgeimaks tagajärjeks oli aga Christian Bomhoweri teose "Eynne schonne hysthorie" (üks ilus lugu) avaldamine, mis propagandistlikus võtmes rõhutas Vene ohu suurust Liivimaale ning tõstis väga rõhutatult esile Plettenbergi imetabast võitu Smolino lahingus. Kahtlemata tugevdas lahingu võitmine ka Plettenbergi autoriteeti nii Liivimaa-siseselt kui ka välispoliitiliselt, mistõttu ta jäi kuni oma surmani Liivimaa vaieldamatult mõjukaimaks poliitikuks.
Hinnanguid.
Wolter von Plettenbergi büst Võnnu kirikus, mis loodi 1853. aastal Liivimaa rüütelkonna poolt Smolino lahingu võidu mälestuseks
Smolino lahingut on aja jooksul hinnatud erinevalt. Bomhoweri "Eynne schonne hysthorie" jaoks on tegu äärmiselt olulise sündmusega, seda näidatakse tõelise imena, Plettenbergi võrdleb ta koguni Juudas Makkabeusega, kes oma rahva hukatusest päästis. Kuid kaugemate tagajärgede osas on ta tagasihoidlikum, sest lahingu kaasaegsena teadis ta, et selle järel sõlmitud rahuleping polnud liivimaalastele kuigivõrd soodus, neid kujutati lepinguvormelis koguni rahupalujatena. Äärmiselt ülistavalt kirjutas sellest aga Balthasar Russow, kelle jaoks oli tegu tõeliselt imetabase võiduga, mis taganud Liivimaale poole sajandi pikkuse rahuaja, mida suurvürst ise palunud. Selle rahuaja kestel sai toimuda reformatsioon ning seega päästis Plettenberg, ehkki ise katoliiklaseks jäädes, ka liivimaalaste hinged, andes võimaluse levida Russowi seisukohalt ainuõigel usul luterlusel. Ükski teine kaasaegne lahingust otseselt ei kirjuta, kuid ka Johann Renner on äärmiselt rõhutatult esile tõstnud Plettenbergi tegevust, paigutades kõik tema võidud küll 1501. aasta alla.
18. sajandil, professionaalse baltisaksa ajalookirjutuse tekkides lahingule väga suurt tähelepanu ei pööratud. Wilhelm Christian Friebe andis oma ajalooteoses Plettenbergile küllaltki negatiivse hinnangu, arvates, et Smolino lahingut ei tuleks lugeda kuigivõrd oluliseks sündmuseks. Küll aga hindas Plettenbergi ja Smolinot üllataval kombel muidu orduvaenulik Garlieb Helwig Merkel, kes uskus, et ehkki lahingul Venemaa seisukohast suurt tähtsust polnud, päästis selle võitmine Liivimaa kindlast hävingust. Hoopis teistsugused seisukohad kerkisid esile 19. sajandil, kui kiiresti arenes rahvuslusideoloogia. Nüüd hakati Plettenbergis nägema baltisaksa rahvuskangelast ning Smolino lahingust sai lääne kultuuri eelposti päästmine idamaisest türanniast. Hiljem, natsiaegsel Saksamaal, sai Plettenbergist peaaegu et kogu Lääne tsivilisatsiooni päästja, sest Vene tsaaridel olnud toona plaanis jõuda juba Elbe kallastele, kuid ränk kaotus Smolino lahingus sundinud neid ümber orienteeruma itta. Seega oli Smolino lahingu näol tegu justkui sakslaste vastega Vene-poolsele Jäälahingu mõõdutundetule ülistamisele, ehkki niivõrd tuntuks ei saanud see kunagi. Baltisakslaste jaoks on Plettenberg ja Smolino lahing siiski jäänud olulisteks kuni 21. sajandini. Tihti korratakse Merkeli seisukohta, et lahing oli oluline just seetõttu, et seda ei kaotatud, kuid selle otseselt positiivset tähendust on tunduvalt raskem välja tuua.
Vene ajalookirjutuses pole Smolinole kuigivõrd tähelepanu pööratud. Vene allikates on lahingut hinnatud küllaltki tähtsusetu kokupõrkena, kuid tunnistatud Vene vägede lüüasaamist. Nõukogude Liidu ajal püüti sellest üldiselt vaikides mööda minna või üritati seda koguni näidata saksa agressorite peatamisena Pihkva juures.
Eesti ajalookirjutuses on Smolino lahingusse suhtutud neutraalsemalt. 1920. aastatel võeti Vana-Liivimaa poliitilise ajaloo osas üldiselt üle baltisakslaste kontseptsioonid, kuid Plettenbergi suhtuti tunduvalt leigemalt. Smolino lahingus nähti samuti otsustavat võitu, kuid lisati juurde, et tegelikus poliitilises olukorras see suurt midagi ei muutnud. Nõukogude ajal pidid eesti ajaloolased järgima ametlikku joont ning Smolino jäi üldiselt tähelepanuta, ka 1991. aasta järel pole keegi antud küsimusega spetsiaalsemalt tegelenud.


Eksperiment.
Eksperiment (ladina sõnast "experimentum" 'katse') ehk katse on uurimismeetod, mille käigus kontrollitakse püstitatud hüpoteesi, luues ise vajalikud tingimused muude muutujate kontrolli all hoidmiseks. Eksperimendi käigus kontrollitakse, kuidas sõltuv muutuja muutub vastavalt sellele, kuidas manipuleeritakse sõltumatu muutujaga.
Näiteks: herilaste toitumise (sõltuv muutuja) uurimiseks asetatakse tassile tilk suhkruvett (sõltumatu muutuja). Kontrollimiseks kasutatakse samasuguseid tasse ilma suhkruta.


Rafael Nadal.
Rafael Nadal Parera (sündis 3. juunil 1986 Mallorcal Manacoris) on Hispaania tennisist. 18. augustist 2008 5. juulini 2009 ja 7. juulist 2010 kuni 3. juulini 2011 oli ta ATP edetabelis esikohal. 2012. aasta 27. augusti seisuga on Nadal maailma kolmas reket.
Noorus.
Nadal sündis Sebastian Nadali ja Ana Maria Parera pojana. Tal on noorem õde Maria Isabel.
Tema onu Miguel Ángel Nadal on mänginud jalgpalli RCD Mallorca, FC Barcelona ja Hispaania jalgpallikoondise eest.
Tema teine onu Toni Nadal on olnud elukutseline tennisist. Toni õpetas Rafaeli 3-aastaselt tennist mängima ja on sellest ajast peale tema treener olnud.
Esimene edu saabus 8-aastaselt, kui Rafael võitis Hispaania alla 12-aastaste meistrivõistlused. 12-aastaselt tuli ta juba oma vanuseklassis Hispaania ja Euroopa meistriks. Senikaua oli ta mänginud tennise kõrval ka jalgpalli, aga kuna kahe spordiala harrastamine hakkas segama koolitööd, käskis isa tal valida emma-kumma. Rafael valis tennise.
Kui ta oli 14-aastane, nõudis Hispaania tenniseliit, et Nadal koliks Barcelonasse, kuid treener Toni soovitas sellest loobuda. "Ma ei usu, et heaks tennisistiks saamiseks peab minema Ameerikasse. Seda saab ka kodus teha," ütles ta, ehkki Ameerikasse minekut poisile ei pakutud. Pakkumisest loobumine tähendas, et Nadal hakkas Hispaania tenniseföderatsioonilt vähem toetust saama. Selle asemel tasus poisi isa tema kulud.
Profikarjäär.
Esimese profiturniiri võitis Nadal 15 aasta ja 10 kuu vanuselt, kui ta oli ATP nr 762.
16-aastaselt tõusis ta juba ATP 50 parema mängija sekka.
Suure slämmi turniiridest on Rafael Nadal võitnud 2005–2008 ja 2010–2012 Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused, 2008. ja 2010. aasta Wimbledoni turniiri, 2009 esimese hispaanlasena Austraalia lahtised meistrivõistlused ning 2010 USA lahtised meistrivõistlused. 2008. aasta suveolümpiamängudel võitis ta kuldmedali.
Nadal oli Roger Federeri taga maailma teine number rekordilised 160 nädalat, enne kui ta esinumbriks tõusis. Nende omavahelistes kohtumistes juhib Nadal 18:10, sealhulgas suure slämmi turniiride finaalides 6:2. Ükski teine meespaar pole suure slämmi turniiride finaalis kaheksa korda vastamisi olnud.
Eriti võimas on Nadal olnud saviliivaväljakutel, kus ta juuni 2009 seisuga on 27 turniirifinaalist võitnud 25 ja 49 kolme setivõiduni peetavast kohtumisest 48. Seetõttu on teda nimetatud kõigi aegade parimaks tennisistiks saviliivaväljakutel.
Nadal püsis saviliivaväljakutel võitmatuna 2005. aasta aprillist, kui kaotas Valencias toimunud turniiri veerandfinaalis venelasele Igor Andrejevile. Ühtekokku võitis ta 81 mängu järjest. Sel ajal võitis ta 13 turniiri, teiste seas kahel korral Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused. Nadali võitude seeria saviliivaväljakutel lõppes 20. mail 2007 Hamburgis toimunud meeste tenniseturniiri finaalis, kus kaotas esimese asetusega Roger Federerile 6:2, 2:6, 0:6.
2008. aasta suveolümpiamängudel alistas Nadal üksikmängus teises ringis Lleyton Hewitti (Austraalia) 6:1, 6:2, kolmandas ringis Igor Andrejevi 6:4, 6:2, veerandfinaalis Jürgen Melzeri (Austria) 6:0, 6:4, poolfinaalis 3. asetusega Novak Đokovići (Serbia) 6:4, 1:6, 6:4 ja finaalis Fernando Gonzálezi (Ekvador) (6:3, 7:6 (7:2), 6:3). Paarismängus osales Nadal koos Tommy Robredoga ja neile anti 6. asetus. Avaringis alistasid nad Rootsi paari Jonas Björkman – Robin Söderling 6:3, 6:3, aga kaotasid teises ringis Austraalia paarile Chris Guccione – Lleyton Hewitt 2:6, 6:7 (5:7).
Nii Wimbledoni tenniseturniiril (2008) kui ka Austraalia lahtistel meistrivõistlustel (2009) oli Nadali vastaseks finaalis Roger Federer ning mõlemal korral oli tarvis mängida viis setti (seisud jäid vastavalt 6:4, 6:4, 6:7 (5:7), 6:7 (8:10), 9:7 ja 7:5, 3:6, 7:6 (7:3), 3:6, 6:2). Austraalia lahtiste meistrivõistluste poolfinaalis püstitas ta Fernando Verdascoga mängides uue turniiri kestvusrekordi, kui viiesetiline mäng kestis 5 tundi ja 14 minutit ja lõppes 6:7, 6:4, 7:6, 6:7, 6:4.


Antitsüklon.
Antitsüklon ehk kõrgrõhuala ehk kõrgrõhkkond on ümbritsevast õhkkonnast suhteliselt kõrgema õhurõhuga ala.
Antitsükloni keskmes on õhurõhk kõrgem ja langeb äärte suunas. Enamasti tekivad Eesti ilma mõjustavad antitsüklonid Skandinaavias või Läänemeremaades, kuid vahel ka Siberis või Venemaa Euroopa osas.
Antitsüklonis valitsevad tavaliselt laskuvad õhuvoolud, see põhjustab pilvisuse hajumist.
Külmal poolaastal on sage inversioonikihi tekkimine. Kui tavaliselt õhutemperatuur kõrgemale tõustes langeb, siis inversiooni korral see troposfääris kõrgemale tõustes tõuseb. Hoolimata kõrgest õhurõhust võib inversioonikihi alune madal õhuke pilvekiht tingida pilves taeva.
Antitsüklonis liiguvad tuuled spiraalselt päripäeva põhjapoolkeral ja vastupäeva lõunapoolkeral.


Kaelustihend.
Kaelustihend on tihend, mida kasutatakse nii õli kui plastse määrdeainega määritud laagerdustes. Kaelustihend koosneb bensiini- ja õlikindlast kummist valmistatud kerest, L- ristlõikega terasrõnga kujulisest sarrusest ja rõngasvedrust. Sarrus teeb tihendi kere jäigaks. Rõngasvedru deformeerib kaelustihendi keskosa nii, et tekib võlli tihedalt haarav 0,4...0,6 mm laiusega huul. Kaelustihendeid kasutatakse saastatud, näiteks tolmuses keskkonnas.
Et õli tihendile hästi ligi pääseks, asetatakse ta tavaliselt nii, et põhihuul oleks suunatud kere sisse.
Kui laagritesse pressitakse määret, võib seal tekkida väga suur surve. Et mitte rikkuda kaelustihendit, pööratakse huul sel juhul väljapoole. Surve tõustes lükkab määre tihendi huule laiali ja liigne määre pääseb selle ja võlli vahelt välja.
Kõrge õlitaseme korral pannakse kõrvuti kaks kaelustihendit. Väga tolmuse keskkonna puhul toimitakse niisamuti või siis kasutatakse tolmuhuulega tihendit. Vaba ruum tihendi põhi- ja tolmuhuule vahel täidetakse koostamisel plastse määrde, näiteks tavotiga.


Atseetaldehüüd.
Atseetaldehüüd ehk etanaal (CH3CHO) on toatemperatuuril keev vedelik (keemistemperatuur 21 °C).
H – C – C = 0
Etanaal on mürgine ja moodustab mõne organismis leiduva ainega (näiteks katehhoolamiinidega) väga mürgiseid saadusi. Ta on alkoholimürgistuse ja joobele järgnevate ebameeldivate aistingute peamine põhjustaja.
Atseetaldehüüd on üks oluline keemiatööstuse tooraine.


Tereki Tšetšeenia Vabariik.
Ajalugu.
Tereki Tšetšeenia Vabariik rajati 3. Juuni 1994. See rajati Džohhar Dudajevi vastaste taipide (Eesti mõistes klannide) poolt. Seoses Kodusõjaga (tappidel oli oma armee) Itškeerias toimus Doku Zavgajevi riigipöörde katse, venelaste ebaõnnestunud atentaat Dudajevile ja Venemaa ivansioon Tereki jõeni. See ala kuulus siis Tereki Tšetšeenia Vabariigi alla. Sellest riigist sai hiljem Venemaa vasallriik venelaste okupeeritud piirkonnas. Vallutati ka Groznõi ja oli ka oma lipp. 9. detsembril 1996 loobus riigipea Doku Zavgajev ametikohast ja Tereki Tšetšeenia Vabariigi Lipud langetati ja riik saadeti laiali.


Labürinttihend.
Labürinttihendeid on hämmastavalt erisuguse konstruktsiooniga. Siin on esitatud üks lihtsamaid labürinttihendeid.
Labürinttihendid on tihendid, mis tihendavad seetõttu, et nad omavad kitsaid ja käänulisi radiaal- ning telgpilusid. Kui võlli kiirus pole suurem kui 30 m/s, täidetakse pilu plastse määrde näiteks tavotiga. Laagrite tootjad (SKF- Rootsist, Ziller- Saksamaalt) pakuvad välja kompaktseid tihendeid kui valmiskomponente.


Raul Rajangu.
Raul Rajangu (sündinud 24. novembril 1960 Viljandis) on eesti kunstnik.
Välislingid.
Rajangu, Raul
Rajangu, Raul


Räpp.
Räpp või räppimine on keerukaid rütme ja erinevaid riimivorme kasutav laulev rääkimine, mis on üks osa hip-hop kultuurist.
Rütm.
Räpi esituse puhul on oluline selle riimide, intonatsiooni ja kiiruse isikupärane kasutus (inglise keeles "flow").
Biit.
Räpitakse sageli mõne instrumendi abil etteantud rütmi järgi ehk biidi ("beat") peale. Enamasti teevad räpile tausta DJ-d ("disc jockey"), kes mängivad mitut plaadimängijat kasutades mitmekesiseid rütme, kasutatakse ka rütmisüntesaatoreid, aga ka naturaalseid pille. Rütmitausta võib teha ka suuga, seda nimetatakse biitboksiks ('beatbox').
Teemad.
Räpp on traditsiooniliselt seotud linnaelu olmeliste ja igapäevaste külgedega, sageli vastuolude ja probleemidega subkultuurides ja nende kokkupuudetega muu maailmaga, aga ka inimlikult tähendusrikaste teemadega nagu suhted, karjäär, seksuaalsus, perekond, sõbrad jne jne.
Kriminaalset kontingenti ja selle tegemisi fetišeerivalt kirjeldav räpp on gängstaräpp, mida seostati selle algusaastatel eelkõige mustanahaliste jõukudega Ameerika Ühendriikide linnades. Paljud räppijad suhtuvad tänapäeva sellisesse temaatikasse irooniliselt.
Vabastiil.
Vabastiil on räppimine ilma sõnalist osa ettevalmistamata.
Võistlusräpp.
Räpi juurde kuulub ka mõõduvõtmine räppijate vahel. Võitluse käigus räpivad kaks võistlejat kordamööda teatud kindla aja jooksul (nt ühe või enama minuti), pöördudes oma räpiga teineteise poole. Sageli esitatakse vastasele väljakutsuvaid žeste, halvustatakse, parodeeritakse või hoopis tunnustatakse vastase esitust. Võistlejaid hindab publik või žürii. Korraldatakse turniire.
Koosräpp.
Sageli räpitakse koos. Levinud on räppimine järgemööda stroofide kaupa, kuid räpitakse ka samaaegselt nt räppides koos refrääne või siis toetades juhträppija esitust mõne fraasi rõhutamisega vms.
Räpp Eestis.
Esimeseks räppimist sisaldavaks ja helikandjal avaldatud looks peetakse ansabli Monitor lugu "Sind ainult kaupluses näen". Räppmuusika tunnustamine Eestis suurema avalikkuse poolt sai alguse Chalice'i (Jarek Kasar) esimese plaadiga "Ühendatud inimesed" aastal 2003, kuigi üheksakümnendate lõpus oli põrandaalune räpiliikumine täiesti olemas, toimusid kontserdid jne.


Rihmaratas.
Rihmaratas on masinaelement, millel jookseb lõppematu lint ehk rihm. Rihmarattad valmistatakse kõige sagedamini malmvalust. Inertskoormuse vähendamiseks tehakse kiired rihmarattad kergsulamitest. Üksik- ja saritootmises kasutatakse ka terasest keevisrihmarattaid.
Rihmarataste töötlemine.
Rihmarattad, mille välisläbimõõt on väiksem kui 350 mm, kujundatakse avadega või täiskettana (avad vähendavad massi ja hõlbustavad teisaldamist).
Rihmaratastel läbimõõduga üle 200 mm tehakse ketas kooniline, mis parandab gaaside eraldumist ratta valamisel. Vahel toetavad sellist lahendust ka konstruktsioonikaalutlused. Väikestel (välisläbimõõduga alla 350 mm) ja aeglastel rihmaratastel töödeldakse ainult ratta tööpind, pöia ja rummu otspinnad ning võlliava. Töötlemata jäävad pinnad kujundatakse mudeli paremaks vormist eraldamiseks valukalletega.
Väikesed kiired rihmarattad töödeldakse tasakaalustamise huvides üleni. Sel juhul kujundatakse rummu välis- ja pöia sisepind silindrilistena.
Rihmarataste arvutusläbimõõt.
Rihmarataste arvutusläbimõõdud valitakse standardreast: 63, 71,80, 90, 100, 112, 125, 140, 160, 180, 200, 224, 250, 280, 315, 355, 400, 450, 500 mm.
Üksikkiilrihmarataste puhul kehtib seos da = de - 2b.
Mitmikkiilrihmarataste puhul kehtib seos da = de - b,
kus da on rihmaratta arvutuslik läbimõõt, de on rihmaratta välisläbimõõt ja b on rihma suurim laius.
Rihmarataste tasakaalustamine.
Rihmaratas tasakaalustatakse tavaliselt aukude puurimisega otspinnale.
Rihmarataste istamine.
Rihmaratas istatakse võlli silinder- või koonuspinnale. Pöördemomendi ülekandmiseks kasutatakse liist- või hammasliidet. Rihmade pealepaneku ja vahetamise hõlbustamiseks paigutatakse rihmarattad võlli otsale tavaliselt konsoolselt. Võlli konsoolotsale kinnitatud rihmaratta pöid tuleb paindemomendi vähendamiseks viia laagrile võimalikult lähedale.
Projekteerimine.
Kui rihmade pingutusjõust tekitatud paindemoment deformeerib võlli liigselt, konstrueeritakse rihmaratta laagerdus nii, et rihmade pingutusjõud võllile ei kandu. Selleks toetatakse rihmaratas omaette kandurile.


Tuhkatriinumees.
"Tuhkatriinumees" (ka "Mees, kes tõusis jalule", originaalpealkiri "Cinderella Man") on USAs aastal 2005 valminud draamafilm, mis põhineb kunagise poksi raskekaalu maailmameistri James J. Braddocki elulool.
Sisu.
Ameerikas läks Suure depressiooni ajal peategelasel James Braddockil ehk Tuhkatriinumehel halvasti nagu kogu riigil. Ta ei suutnud makse maksta, tema perekond oli ohus, ta oli sunnitud minema lihttööliseks. Braddock hakkas uuesti poksima. Keegi ei uskunud temasse, kuid Braddock võitis kõik vastased ja lõpuks ka maailmameistri Max Baeri, kes oli varem poksiringis tapnud kaks meest. Braddock sai ise maailmameistriks. Filmi lõputiitrid kirjeldavad tema edasist elu.


System of a Down (album).
"System of a Down" on ansambli System of a Down debüütalbum, mis lasti välja 30. juunil 1998. Plaadil on 13 laulu.


Toxicity.
"Toxicity" on ansambli System of a Down album. See anti välja 4. septembril 2001.


Polüamiid.
Polüamiid on polümeer, mille põhiahelas kordub amiidrühm (-CO-NH-). Polüamiid võib moodustuda aminohappe molekulide kui monomeeride polükondensatsioonil.


Liitumispolümerisatsioon.
Liitumispolümerisatsioon on polümerisatsioon, milles monomeeri molekulide liitumise tulemusena moodustuvad polümeersed molekulid ilma kõrvalproduktideta.
Liitumispolümerisatsioonil moodustuvad ainult polümeersed molekulid. Enamasti on siin tegu ahelpolümerisatsiooniga. Üldjuhul ei kuulu siia polükondensatsiooni protsessid (toimuvad astmelise polümerisatsiooni mehhanismi järgi), milles polümeersete molekulide kõrval moodustuvad ka mingid väikesed molekulid. Kuid siia kuulub näiteks polüuretaani moodustumine: see on polükondensatsioon, kus ei eraldu väikest molekuli.
Protsessis osalevate monomeeride arvu järgi eristatakse kahesugust polümerisatsiooni: homopolümerisatsiooni, kus osaleb ainult üks monomeer, ja kopolümerisatsiooni, kus osaleb vähemalt 2 monomeeri.
Liitumispolümerisatsiooni kasutatakse näiteks plastmassitööstuses uute materjalide valmistamisel. Sel teel valmib näiteks PVC (polüvinüülkloriid).


Ketiratas.
Ketiratas on masinaelement, mida kasutatakse kettülekandes. Ketirattad erinevad silinderhammasratastest ainult hammasvöö ehituselt. Seetõttu rummu läbimõõt ja pikkus määratakse samade seostega mis hammasratastelgi. Ketirattad valmistatakse malmist või terasest.
Ketiratta hammaste arv.
Ketiratta minimaalset hammaste arvu piiravad keti šarniiride kulumine, dünaamilised koormused ja ülekande poolt tekitatav müra. Ketiratta hammaste arvu vähendamisel kasvab keti liikumiskiiruse ebaühtlus ning keti pekslemine vastu ketiratast. Praktikas lubatakse väikesekäigulistel ja väikese võimsusega ülekannetel ketiratta minimaalseks hammaste arvuks hammasketi puhul 13; rull- ja rullpuksketi puhul 7.
Rull- ja puksketirataste hammasvöö valemid.
kus p on keti samm
r- jalakaare raadius (r= 0,5025d1+0,05mm),
A- mitmerealise keti sümmetriatelgede vahekaugus,
Hammasketirataste hammasvöö mõõtmete valemid.
b1, S, e ja B arvväärtused leitakse tabelist.


Kettülekanne.
Kettülekanne on ülekanne, mis põhineb lõputa keti kujulise vedava lüli hambumisel ketiratastega, mis kujutavad endast spetsiaalselt selle ülekande jaoks toodetud hammasrattaid. Lihtne Pukskettülekanne Kettülekannet kasutatakse juhtudel kui pöörlemisliikumist tuleb libisemata üle kanda teineteisest kaugel (kuni 8 meetrit) asetsevate võllide vahel. Kettülekandes kasutatavaid kette nimetatakse ka ajamikettideks.
Ajamiketid.
Ajamiketid kannavad kettajamis võllilt võllile üle pöördemomenti. Et jõudu kantakse üle hambumisega, mitte aga suurt eelpingutust nõudva hõõrdega, siis piisab elementide sidestuse hoidmiseks tavaliselt keti vaba haru kaalust, mis põhjustab läbiripet. Ajamikettülekanne on võrreldes rihmülekandega kompaktsem, koormused laagritele on väiksemad ning kett on rihmast tugevam. Oluline eelis on ka libisemise täielik puudumine ja püsiv keskmine ülekandearv. Ajamiketid võimaldavad võimsusi üle kanda suures vahemikus (kilovati murdosast kuni tuhandete kilovattideni), ent kõige sagedamini kasutatakse neid võimsustel kuni 100kw, sest üle selle kasvab järsult ülekande maksumus. Tavaliselt on ülekandearv ikiirus v<25 m/s.
Ajamikettülekannne võib olla nii pöördeid vähendav kui suurendav. Viimase levinud näide on 1890. aastaist pärinev jalgratta kettajam.
Võrreldes hammasajamiga on ajamikettülekandel eelis juhul kui võllid asetsevad üksteisest kaugel või veetavaid võlle on mitu. Samuti löögilise koormuse korral. kettülekannet on ka lihtsam remontida.
kettülekande puudusteks on mõningane veetava ratta käiguebaühtlus, keti pikenemine liigendite kulumise tõttu ja müra. Kett kulub eriti kiiresti kuivhõõrdumise tingimustes ja abrasiivses keskkonnas. Võrreldes rihmajamiga on nõutav täpsem koostamine ja reguleerimine, samuti on vajalik määrimine. Kettülekanne on ka rihmülekandest kallim.
Valdavalt asetseb kettülekanne püsttasandis, lameülekandeid ehitatakse harva - alla 1% kasutusjuhtudest.
Kettülekannet kasutatakse laialdaselt mitmesugustes masinates- metalli- ja puidutöötlemispinkides, keemiatööstuse seadmetes, põllumajandusmasinates jm.
Veoketid.
Veo- ehk tõmbekette kasutatakse lasti teisaldamiseks transpordimasinais, kus nad töötavad kiirusel 2...4 m/s. Neile on iseloomulik pikk samm ja seega ka suhteline odavus. Veokettidena kasutatakse lihtsaid plaatkette, kuid ka stantsitud haak- ja muid eriehitusega konveierkette.
Lastiketid.
Lasti- ehk koormaketid töötavad tõstemasina painduvate tõsteelementidena väikesel (kuni 0,25 m/s) kiirusel ja suurel koormusel. Lastikette eelistatakse tõstetrossidele näiteks piiratud ruumi korral. Lastikettidena kasutatakse ümarlülikette ja plaatvõllikette kahe kuni kümne rööpse plaadiga lülis.
Levik.
Enamlevinud on aeglased ja keskmise kiirusega ülekanded võimsusega kuni 100 kw (maksimaalselt kuni 5000 kw), kus kiirus on väiksem kui 15 m/s (maksimaalselt kuni 25 m/s) ning pöörlemissagedus alla 500 p/min.
Ajamikettide suurim tarbija (80%) on põllumajandusmasinaehitus. Palju kasutatakse kettülekandeid aga ka polügraafia-, keemia-, toidumasinate- ja tööpingitööstuses.
Võimsaid kuni kuue realisi 2,5 tollise sammuga kette kasutatakse naftapuurseadmeis, kus võimsused ulatuvad tuhandete kilovattideni ja kiirused kuni 25 m/s.


Elementaarlüli.
Elementaarlüli on komponent, millest koosneb ahel.
Näiteks on polümeeri elementaarlüliks monomeerist kujunenud aatomite rühm, mis polümeeri molekulis kordub.


Polümerisatsiooniaste.
Polümerisatsiooniaste elementaarlülide arv polümeeri molekulis.


Keira Knightley.
Keira Christina Knightley (sündinud 26. märtsil 1985 Teddingtonis Middlesexis) on inglise filminäitleja. Maailmakuulsaks sai ta 2003. aastal pärast edukaid peaosi filmides "Tribla nagu Beckham", " ja "Armastus on see". Aastal 2005 kandideeris ta parima naispeaosatäitja Oscarile.
Lapsepõlv.
Keira ema on šoti näitekirjanik ja endine näitlejatar Sharman Macdonald, isa aga inglise teatri- ja filminäitleja Will Knightley. Keiral on vanem vend Caleb (sündinud 1979).
Suure osa oma lapse- ja noorukieast elas ta Londonis Richmondis. Ta on õppinud Park Roadi keskkoolis ja Esher College'is.
Karjäär.
Knightley alustas näitlemist 7-aastaselt, tehes 1993. aastal debüüdi televisioonisarjas "Royal Celebration". Aastal 1995 osales ta seriaalis "The Bill". 1990-ndate keskel osales ta mitmes telefilmis, enne kui sai Sabé rolli 1999. aasta ulmefilmis ". Knightley sai rolli, kuna sarnanes Padméd kehastanud näitlejannale Natalie Portman; mõlema näitleja emadel oli raskusi nende äratundmisel, kui neil oli meik peal. Knightley osatäitmist filmis hoiti lavastaja poolt kiivalt saladuses ja pajud arvavad tänaseni, et Natalie Portman mängis mõlemat osa.
Knightley esimene peaosa oli 2001. aastal, mil ta mängis Robin Hoodi tütart telefilmis "Princess of Thieves". Selle perioodil näitles Knightley ka thrilleris "The Hole" ja miniseriaali "Doktor Živago" 2002. aasta uusversioonis.
Knightley läbilöök oli 2002. aastal jalgpalli-teemalises filmis "Tribla nagu Beckham", mis oli ülimalt edukas Inglismaal peale esilinastust 2002. aasta augustis ja sai kassahitiks ka USAs, esilinastudes 2003. aasta märtsis, kus kassaedu küündis 32 miljoni dollarini. Pärast filmi "Tribla nagu Beckham" sai Knightley osa järgmises kassahitis ", mille produtsendiks oli Jerry Bruckheimer. Film esilinastus 2003. aasta juulis, sai väga positiivseid arvustusi, kujunedes 2003. aasta suve suurimaks hittfilmiks ning jättes Knightley' nime näitlemisse igaveseks kirja.
Knightleyl oli ka väike roll romantilises komöödias "Love Actually", mis esilinastus 2003. aasta novembris. Tema järgmine film "King Arthur" esilinastus 2004. aasta juulis, kogudes vastakaid arvustusi, aga saades heakskiidu kriitik Roger Eberti poolt.
Samal kuul hääletati Knightley ajakirja Hello! lugejate poolt filmitööstuse kõige paljulubavamaks nooreks näitlejaks. Lisaks märkis ajakiri Time, et Knightley paistab pühenduvat enda arendamisele tõsise näitleja, mitte vaid filmistaari, staatuse suunas.
Empire ajakiri hääletas Knightley 2004. aastal kõige seksikamaks naisnäitlejaks kogu filmiajaloos.
Knightley osales 2005. aastal kolmes filmis: "The Jacket", thriller, mis esilinastus märtsis, saades üsna vastakaid arvustusi ja üsnagi kehva kassa; "Domino", esilinastus oktoobris, film pearahakütist Domino Harveyst, mis tambiti kriitikute poolt maase ning mis põrus ka piletikassas; "Uhkus ja eelarvamus", film Jane Austeni kuulsaima romaani alusel, tehes ka korralikku kassat ja saades ülikiitvaid arvustusi. Knightley mängis intelligentset, vaimukat, elavat inglise neidu Elizabeth Bennet', kes ei taha ettekavatsetud abielu, vaid tõelist armastust. Selle rolliga kandideeris ta ka Oscarile, Kuldgloobusele ja lugematutele teistele auhindadele ning kinnitas oma staaristaatust. Film oli ka kuues Keira Knightley osalusel valminud film, mis tõusis Inglismaal esimesele kohale.
2007. aastal osales Knightley kolmes suuremas filmis: mai lõpus esilinastus "; 29. augustil Venezia filmifestivalil esilinastus Ian McEwan'i novellil põhinev film "Atonement"; septembris esilinastus "Silk", mis põhineb Alessandro Baricco novellil.
2008. aasta juunis esilinastus Knightley' ema, Sharman Macdonaldi stsenaariumil põhinev film "The Edge of Love". Film räägib keerulistest suhetest noore Walesi poeedi Dylan Thomase, tema naise Caitlini, nooruspõlve armsama Vera Phillipsi ja viimase abikaasa William Killick'i vahel.
Välislingid.
Knightley, Keira
Knightley, Keira


Polükondensatsioon.
Polükondensatsioon on polümeeride või polükondensaatide saamine ühest või mitmest monomeerist, mis sisaldavad erinevaid funktsionaalseid rühmi (näiteks –COOH, –OH, –NH2). Funktsionaalrühmade reageerimisel eraldub kõrvalproduktina mingi madalmolekulaarne ühend (näiteks vesi või alkohol).
Polükondensatsiooni katalüsaatoriteks sobivad samad, mis katalüüsivad analoogsete monofunktsionaalsete ühendite kondensatsiooni. Kui monomeeri molekulis on enam kui kaks funktsionaalrühma, siis on tõenäoline hargnenud struktuuride ja võrkstruktuuridega polümeeride teke.
Polümeer moodustub nii makromolekulide ja lähtemonomeeri reaktsioonis, kui ka juba moodustunud makromolekulide omavahelisel ühinemisel. Polükondensatsioonireaktsioonid on enamasti tasakaalureaktsioonid, mis kulgevad polümeeri tekke suunas ainuüksi sel juhul, kui tekkinud kõrvalproduktid eraldatakse pidevalt reaktsiooni keskkonnast.
Polükondensatsiooni kasutatakse paljude polümeeride valmistamisel. Sel teel saadakse näiteks polüestreid, polüamiide ning karbamiid-, epoksü- ja fenoolformaldehüüdvaike.


Pump.
Pump on millegi imemisel ja/või surumisel põhinev seade. Tavaliselt mõistetakse pumba all vedeliku, gaasi või auru rõhuenergia suurendamiseks ja nende teisaldamiseks mõeldud seadet. Harvem peetakse silmas vaakumi tekitamist (nt vaakumpump) või puistainete ja tolmu teisaldamist (nt tsemendipump, tolmupump). Mõnikord räägitakse aga sellistest pumpadest, mida kasutatakse soojuse ülekandmiseks madalama temperatuuriga keskkonnast kõrgema temperatuuriga keskkonda (nt soojuspump).
Pumbas muudetakse tema ajami poolt kulutatud mehaaniline energia vedeliku hüdrauliliseks energiaks.
Pumbad masinaehituses.
Pumba abil toimub hüdrosüsteemi toitmine töövedelikuga. Pumbas muudetakse tema ajami poolt kulutatud mehaaniline energia töövedeliku hüdrauliliseks energiaks. Hüdrosüsteemis kasutatavad pumbad peavad sobima suhteliselt viskoosete vedelike pumpamiseks. Tavaliselt on kasutusel nn. mahulised pumbad. Selliste pumpade puhul saadakse vedeliku vooluhulk pumbast tema tööruumi suurendamise ja vähendamise teel. Pumba tööruumi suurenedes täitub ta vedelikuga, tööruumi vähenedes tõrjutakse vedelik sealt välja. Rõhk tekib alles siis kui vedelik kohtab oma teel takistust ja avaldab sellele survet. Vedeliku rõhk sõltub takistava jõu suurusest.
Pumpade põhiparameetrid.
Kõikide pumpade tööliikumiseks on pöörlev liikumine. Kui pump töötab ilma koormuseta siis pumba veovõlli ühe pöörde jooksul tuleb pumba surveavast teatav kogus vedelikku, mida nimetatakse pumba pöördetootlikuseks (tähis Vp, ühik cm3
Tegelikult pumbalt saadav tootlikus on võrreldes teoreetilise tootlikusega väiksem, sest osa pumbatavast vedelikust voolab pumbasiseste lekete tõttu survepoolelt tagasi madalrõhu poolele.
Pumba veovõlli pöörete arvu suurendamisel suureneb tema minutitootlikus, lekete suurus aga oluliselt ei muutu. Järelikult on pumba mahulised kaod suhteliselt väiksemad. Rõhu suurendamisel sama tootlikuse juures lekked pumba sees suurenevad, järelikult mahuline kasutegur väheneb.
Pumba hüdrauliline võimsus.
Pumbalt saadav hüdrauliline võimsus on avaldatav valemiga P =p q = P1 η, kus p-pumba poolt antav rõhk; q- pumba tootlikus; P1- Pumba veovõllile toodud ajami võimsus; η- pumba täielik kasutegur. Kusjuures täielikku kasutegurit saab arvutada valemiga η = ηv ηm, kus ηv - on pumba mahuline kasutegur; ηm - pumba mehaaniline kasutegur, mis arvestab kadusid nii mehaanilistele kui hüdraulilistele takistustele pumba sees.
Veovõlli pöörete arvu suurenemisel pumba mehaaniline kasutegur väheneb, sest vooluhulga suurenemisel läbi pumba suureneb vedeliku voolukiirus pumbas ja koos sellega rõhukaod. Rõhu suurenemisel pumba mehaaniline kasutegur suureneb, sest ülekantava võimsuse suurenemisel kaod takistustele oluliselt ei muutu.
Olulised valemid.
Allpool on toodud valemid pumba oluliste karakteristikute määramiseks. Nendes valemites on füüsikaliste suuruste dimensiooniks praktikas enamkasutatavad suurused. Üleminekutegurite kasutamisega on saadud valemite kuju. Valemid on mugavad kasutamiseks, sest pole vajalikud tülikad suuruste teisendamised ühte mõõtühikute süsteemi.


La Défense.
La Défense on ärirajoon Pariisi läänepiiril. Halduslikult jaguneb Pariisi eeslinnade Courbevoie, Nanterre'i ja Puteaux kommuuni vahel. Kogupindala on 130 hektarit.
Rajooni läbib 1,2 km pikk ja 250 m lai jalakäijate tsoon.
La Défense'is asuvad paljude firmade peakorterid, sealhulgas 14 Prantsusmaa 20 suurimast ettevõttest.
Kokku on büroopindu 3,5 miljonit m². Seal asuvad mitmed pilvelõhkujad.
La Défense'i rajamine algas 1955. aastal.


Martina Hingis.
Martina Hingis 2006. aasta Austraalia lahtistel meistrivõistlustel
Martina Hingis (sündis 30. septembril 1980 Košices, Tšehhoslovakkias, tänapäeval Slovakkias) on Šveitsi tennisist.
Martina Hingis on võitnud viis suure slämmi turniiri, kolm korda Austraalia lahtised meistrivõistlused (1997, 1998 ja 1999) ja korra Wimbledoni (1997) ning US Openi (1997). Lisaks viiele üksikmängu Grand Slam turniiri võidule on Martina võitnud üheksa korda paarismängus sama tiitli.
31. märtsil 1997. aastal tõusis ta noorima mängijana WTA edetabelis maailma esinumbriks.
2002. aasta lõpus teatas ta tipptennisest loobumisest, kuna oli hädas vigastustega. Aasta 2005 augustis tuli ta tippsporti tagasi, kuid sügisel 2007 teatas oma karjääri lõpetamisest seoses positiivse kokaiinitestiga Wimbledoni turniiril.
Lapsepõlv ja karjääri algus.
Martina Hingise ema Melanie Molitorová on tšehh ja isa Károly Hingis ungarlane, mõlemad vanemad olid tennisistid. Martina ema oli omal ajal Tšehhoslovakkia kümne parima tennisisti hulgas. Nad panid tütre nime Martina (algselt Martina Hingisová Molitorová) legendaarse Martina Navrátilová järgi. Tema vanemad läksid lahku, kui ta oli laps. Peale pere lagunemist läks ta koos emaga elama Moraaviasse ja sealt edasi Šveitsi, mis sai tema uueks kodumaaks.
Martina alustas tennise pallide löömist juba kahe aastaselt ja nelja aastaselt mängis ta juba oma esimest turniiri. 1993. aastal oli ta kõigi aegade noorim Grand Slam turniiril juunioride sarja võitja olles 12-aastane üksikmängu tiitlivõidus Roland Garrosis Prantsusmaal. Järgmisel aastal kordas ta oma tulemust Prantsusmaal ja võitis ka Wimbledonis. Ta oli loomulikult siis maailma parim juunioride edetabelis.
Karjääri kulg.
Hingise elukutselise sportlase karjäär algas 1994. aasta oktoobris. Mõne kuu pärast tuli temast kõigi aegade noorim Grand Slam turniiril osalev mängu võitja, kui ta esimeses voorus võitis Jolene Watanabet 6-0 7-6. Kohe tuli temast rahva lemmik ja talle omistati üüdnimi "Swiss Miss". Tema meeldiv mängustiil ja rõõmsameelne olek pani tennisepubliku kohe teda toetama ja kaasa elama. FHM ajakiri valis ta kahel korral maailma 100 seksikama naise hulka. Mänguväljakul noorel Hingisel ei olnud nii võimsat lööki, kui seda oli vastastel, kuid selle korvas tema vastupidavus, targad tagasilöögid, hea võrgumäng ja osavad löögimuudatused.
1996.
1996. aastal tuli Martina Hingisest kõigi aegade noorim Wimbledoni võitja, kui ta võitis paarismängu finaali koos Helena Sukovága. Martina oli siis 15 aasta ja 9 kuu vanune. Samal aastal sai ta ka karjääri esimese üksikmängu võidu Filderstadtis Saksamaal ja pääses aastalõpu WTA meistrite turniiri finaali, kus kaotas maailma esimängijale Steffi Grafile viiesetises mängus.
1997.
1997. aasta jaanuaris võitis Hingis 16 aasta ja 3 kuu vanuselt, olles jälle kõigi aegade noorim, Australian Openi. Finaalis pidi Martina paremust tunnistama Mary Pierc tulemusega 6-2, 6-2. Märtsis tõusis ta kõigi aegade noorima tennisistina maailma esinumbriks. Juulis tuli Hingisest Lottie Dodi (1887) järel noorim Wimbledoni võitja. Samal aastal võitis ta ka US Openil, olles finaalis parem teisest tulevikumängijast Venus Williamsist. Ainus Grand Slam turniir 1997. aastal, mis ei toonud talle edu oli Roland Garros, kus tal tuli finaalis tunnistada horvaadi Iva Majoli paremust.
Välislingid.
Hingis, Martina
Hingis, Martina


Yö.
"Yö on 1981. aastal asutatud soome "rock"-ansambel.
Liikmed.
Algkoosseisust on alles vaid Olli Lindholm.


Stefan Raab.
Stefan Konrad Raab (sündis 20. oktoobril 1966 Kölnis) on Saksamaa saatejuht, muusik, muusikaprodutsent ja koomik.
Stefan Raab sai kuulsaks, juhtides saadet Vivasion, mis oli Saksa muusikakanali VIVA eetris 1996. aastal. Alates 1999. aastast on ta juhtinud omaenda saadet "TV total" Saksa telekanalis ProSieben. "TV total" on komöödiasaade, mis on viidud üle hilisõhtusse programmi.
2000. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel saavutas lauluga "Wadde hadde dudde da?" 5. koha.
Isiklikku.
Eraelust on väga vähe teada, kuna ta hoiab seda rangelt meedia eest peidus. Tal on tüdruksõber, kes on temast kaheksa aastat noorem, ja tütar, kes sündis 17. aprillil 2004.


Montenegro iseseisvusreferendum.
Montenegro iseseisvusreferendum oli Montenegro rahvahääletus iseseisvumise küsimuses. See toimus 21. mail 2006.
Referendumil esitati küsimus: "Kas Te soovite, et Montenegro oleks täieliku rahvusvahelise ja õigusliku legitiimsusega iseseisev riik?" Hääletajad toetasid iseseisvust.
Referendumi korraldanud peaminister Milo Đukanović ja tema koalitsioonivalitsus, kuhu kuulusid Montenegro Sotsialistide Demokraatlik Partei ja Montenegro Sotsiaaldemokraatlik Partei, toetasid Serbia ja Montenegro liitriigi laiali saatmist. Negatiivse tulemuse korral oleks Montenegro ja Serbia vaheline institutsiooniline side ühise kaitse- ja välispoliitika näol säilitatud.
Registreeriti 484 718 valijat 1124 valimisjaoskonnas.
21. mai õhtul kell 22 teatasid Vabade Valimiste ja Demokraatia Keskus ja Seirekeskus esialgsete tulemustena, et 56,3% valijatest on hääletanud iseseisvuse poolt. Seepeale kuulutas valitsus välja võidu ning inimesed hakkasid tänavatel pidutsema.
22. mai hommikul kuulutati välja esialgsed ametlikud tulemused, mille kohaselt Montenegro iseseisvumise poolt oli 55,4% hääletanutest.
Tulemuste arvestamine.
On palju vaieldud selle üle, kes peab saama hääletada ja kui suur toetus iseseisvusele tuleb saada, et Montenegro lahkulöömist Serbiast rahvusvaheliselt tunnustataks. Eeldatakse, et rahvusvaheline üldsus 2003. aastal Serbia ja Montenegro liitriigi loomist ette valmistanud Euroopa Liidu seisukohti. Montenegro valitsus pooldas skeemi, mille kohaselt iseseisvumine on saanud küllaldase toetuse juhul, kui on olemas poolthäälte lihthäälteenamus ning iseseisvuse poolt on üle 50% valijaskonnast. Euroopa Liidu saadik Miroslav Lajčák aga pani ette, et peab olema 55-protsendiline kvalifitseeritud häälteenamus ja valimistest osavõtt peab olema vähemalt 50%. See nõue kutsus esile isesisvuse pooldajate mõningase vastuseisu. Euroopa Liidu Nõukogu nõustus üksmeelselt Lajčáki ettepanekuga ning Đukanovići kabinet andis lõpuks järele. 55 protsendi nõue võib saada pretsedendiks tulevikus toimuvatele teistele iseseisvusreferendumitele.
Poliitikute seisukohad.
21. märtsil leppisid neli opositsiooniparteid kokku, et nad korraldavad ühise kampaania Montenegro iseseisvumise vastu. Sotsialistlik Rahvuslik Partei, Rahvuslik Partei, Demokraatlik Serbia Partei ja Serbia Rahvuslik Partei kirjutasid alla, otsustades kampaaniasse kaasa tõmmata ka valitsusväliseid organisatsioone, parlamendiväliseid parteisid ja väljapaistvaid üksikisikuid. parteidevahelise koostöö leppele.
20. märtsil ütles Montenegro parlamendi juhataja asetäitja Rifat Rastoder, et Montenegros elavad bosnialased ja muslimid hääletavad iseseisvuse poolt.


Looteleht.
Looteleht on loomade (välja arvatud käsnade) lootelise arengu karikloote ehk gastrula staadiumis moodustuv rakukiht. Eristatakse kolme lootelehte: välimine (ektoderm), sisemine (entoderm) ja keskmine (mesoderm).
Lootelehtede arvu järgi (kas 2 või 3) eristatakse diploplastseid ja triploblastseid loomi.


Enigma.
Enigma on 1928. aastal patenteeritud portatiivne masin sõnumite šifreerimiseks.
Algselt oli Enigma suur, üle 50 kilogrammi kaaluv kirjutusmasinat meenutav seade ning kommertskasutuses. Hiljem kujunes Enigma IV-st üks legendaarsemaid masinaid II maailmasõja ning krüptograafiaajaloos. Näiteks inglased lõid selle baasil oma Typexi, mis peale täiustusi oli isegi mõnevõrra keerukama šifreerimissüsteemiga kui Enigma. Ameeriklastel oli aga analoogne masin SIGABA, mis kasutas täiuslikumat, 15 rootoriga kolmes grupis šifreerimist, kuid mis oli kohmakas ning vähem töökindel. Enigma ajalooga on tihedalt seotud mitmed olulisemad tehnilised lahendused arvutiajaloos nagu esimene elektronarvuti Colossus ning elektromehaaniline koodimurdmise masin Bomba.
Saladused.
Enigmaga seonduv oli kuni 1970. aastateni suurima saladuskatte all. Kõige rohkem varjati fakti, et Enigma sõnumite dešifreerimine on reaalselt võimalik. Seoses sellega ei teatud ka elektronarvutist Colossus ning Enigmaga sarnaseid rootortüüpi masinaid kasutati mitu aastakümmet paljude riikide armeede poolt.
Enigma kodeeritud tekst suudeti dešifreerida täielikult liitlaste poolt Teises maailmasõjas pärast seda kui 4. juunil 1944 suudeti Atlandil kätte saada Saksamaa allveelaev U-505 kust saadi vajalik dokumentatsioon ja koodiraamatud.
2002. aastal valmistas ajendatuna Enigmast Tatjana van Vark 4-a 40-e positsioonilise rootoriga kodeerimismasina.


Bipolaarne häire.
Bipolaarne meeleoluhäire ehk bipolaarne häire (varasem nimetus maniakaal-depressiivne psühhoos) on psüühikahäire, mille puhul vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga perioodid (maniakaalne episood või hüpomaania) ning meeleolu, aktiivsuse ja energia alanemine (depressioon).
Alanenud meeleolu perioodid sarnanevad bipolaarse meeleoluhäire puhul tavalise depressiooniga. Maania ajal on patsient ülienergiline, sage on ideedetulv, tihti võtab ta endale võimatuid ülesandeid, mida üritab ka täita. Sageli loobuvad patsiendid täielikult unest ja söömisest, mis viib üldise kurnatuseni. Kui maaniaga kaasnevad psühhootilised sümptomid, võib patsient meelepetete või luulude ajel olla ohtlik enesele ja teistele ning vajab tingimata hospitaliseerimist.
Sageli esineb maania asemel hüpomaania, mille korral on meeleolu võrreldes tavapärasega vaid pisut tõusnud. Eriti sellistel juhtudel on võimalik, et ümbritsevad ei suuda näiliselt kõrgenenud töövõimes (mis on sageli sihipäratu) probleemi näha ega häiret ära tunda.
Bipolaarne meeleoluhäire on paljude allikate väitel sügavalt aladiagnoositud haigus. Enamus patsiente saab diagnoosi 5...7 aastat pärast depressiooni diagnoosi.
Depressiivne faas.
Depresiivse seisundi kliinilise pildi kesksel kohal on põhimeeleolu langus kurvameelsuse kujul, kusjuures mõttekäik ning kujutluste sisu on depressiivse suunitlusega. Need on seisundi kindlad sümptomid. Ülejäänud sümptomid on haigetel erinevad, neist juhindub seisundi konkreetne variant.
Meeleolu muutusel on mitmeid varjundeid: mure, pessimism, tujutus, nukrus, ahastus, meeleheide. Meeleolu alanemisega kaasneb tihtipeale ka ärevus- ja pingetunne. Seda põhjendatakse sageli kui aimdust varitsevast ohust, õnnetusest või lähedastega toimuvast katastroofist.
Haige tegeleb tihti süngete mälestustega oma minevikust või olevikust. Mõtted varieeruvad oma võimetusest kuni tugeva alavääristamiseni. Endas nähakse vaid vigu, mis võib viia enesesüüdistus- või patuluuluni.
Depressiooni puhul ei paku haigele miski lohutust ega rahuldust, ei tunta millestki rõõmu. Armastustunne, hellus, õrnus lähedaste inimeste vastu on kadunud. Inimeste rõõm ja naer on muutunud vastumeelseks, neile ei osata kaasa elada. Võimetust teistega rääkida põhjendab haige emotsionaalse tuimusena – kliiniliselt valulik tunnetus.
Tahteaktiivsus alaneb erineva intensiivsusega. Kerge depressiooni puhul on haigel raske end kogu aeg sisemiselt tegutsema sundida. Ka talle antud ülesandeid võib haige teostada osavõtlikult. Raskemal juhul alaneb teotahe niivõrd, et haige tegutseb vaid välisel initsiatiivil. Kõige intensiivsemal juhul istub või lamab haige tundide kaupa liikumatult. Talle ei mõju teiste isikute stimuleeriv kõnelus ega eeskuju.
Äreva depressiooni korral on haige meeleolulangusel sisemise pinge ja ärevuse varjund. Ta on kogu aeg pingul, ootab mingit piinlikku situatsiooni, õnnetust või karistust. Tahteaktiivsus on küll alanenud, kuid tegevustes muutusi ei märgata. Liigutused on vabad ja tempokad. Haige kaebab sisemise piina, vaeva ja halva enesetunde üle. Sage on ängistustunne ja tuim valu rinnus.
Maniakaalne faas.
Maniakaalse seisundi puhul on kliinilise pildi kesksel kohal meeleolu kõrgenemine. See võib olla erineva intensiivsusega ning esineb püsiva enese ja maailmaga rahuloluna, rõõmsameelsusena, õnnetundena vms. Haige näeb kõike heas valguses, temas endas on pidu ja kustumatu õnnetunne.
Kujutlused ja mõtted on samuti positiivsed, optimistlikud, helged, enesekindlad, julged ning lennukad. Eneseusk ja –kindlus on äärmiselt tugevad ning tajutakse endal olevat kõikidel elualadel suuri võimeid. Maania raskema vormi puhul kujuneb välja võimekus-, võimu-, rikkus- või suurusluul.
Kõige sagedasem maaniatüüp on lõbus maania, mille puhul lisandub põhisümptomitele mõttekäigu elavnemine ja tahteaktiivsuse tõus. Haige jutt on elav ning võrdlused ja seosed värvikad. Ta räägib spontaanselt, juttu on raske katkestada ning teemad on laialivalguvad. Lobisedes seguneb oluline ebaolulisega, kõik kõrvaline tekitab uusi ideid, loogiline seos kaob.
Kõrgenenud maania süvenemisel on haige lakkamatus liikumises. See võib viia pideva kaootilise rabelemiseni, mille puhul ei viida alustatud tegevusi lõpuni ja alustatakse pidevalt uusi tegevusi. Harvemini esineb loid maania, mille puhul ilmneb ainult kõrgenenud meeleolu. Ettevõtlikkus pole kõrgenenud ega mõttekäik kiirenenud.
Välimuselt on haige reibas, ülielavate žestidega, säravate silmade ja õhetava jumega, unevajadus on vähenenud.
Kuulsad inimesed, kes olid bipolaarse häirega.
Lev Tolstoil esines täielikke apaatia- ja meeleheiteperioode 2–3 aastat ühtejärge, koguni 5–7, nagu ta oma autobiograafilistes töödes ka ise märgib. 20.–32. eluaasta vahel põdes Nikolai Gogol igal kevadel ja suvel täielikku depressiooni. Niisuguse hingelise surutise väljenduseks oli ka tema “Surnud hingede” II osa käsikirja põletamine ja äkiline surm. Albert Einsteini peetakse skisofreeniliseks psühhopaadiks, Freudi aga hüpomaniakaalseks. Viimase seisundi kõige haiglasemaid ilminguid täheldati Kanti, Goethe, Claude Henri Saint-Simoni, Charles Dickensi ja Ernest Hemingway juures.
"Märkus: Psüühiliste haiguste kohta esitatavad andmed kajastavad tihti olukorda Ameerika Ühendriikides, mitte kogu maailmas. Psüühilised häired esinevad rassiti vahel väga erinevalt."
Bipolaarse meeleoluhäire raviks kasutatakse meeleolu stabiliseerivaid ravimeid: liitiumi (tegelikult liitiumi soolasid), valproaati, karbamasepiini.


Tomi Putaansuu.
Tomi Petteri Putaansuu (lavanimi Mr. Lordi; sündinud 15. veebruaril 1974 Rovaniemis) on soome muusik, ansambli Lordi vokalist, laulukirjutaja ja kostümeerija. Tema peamised muusikalised eeskujud on Kiss, Twisted Sister ja Alice Cooper.
Allikad.
Putaansuu, Tomi
Putaansuu, Tomi


Ružomberok.
Ružomberok (saksa "Rosenberg", ungari "Rózsahegy") on linn Slovakkias Žilina maakonnas. Asub Váhi jõe kaldal.
Ajalugu.
1233. aastal mainitakse linna esmakordselt kirjalikes allikates ("terra Reuche"). 1318. aastal sai linnaõigused. Linnas asusid hõbeda- ja vasekaevandused.


Sampsa Astala.
Sampsa Astala (lavanimed Kita, Stala; sündinud 23. jaanuaril 1974 Vantaas) on soome muusik, kõige paremini tuntud kui ansambli Lordi trummar aastatel 2000–2010.
Elulugu.
Sampsa Astala sündis Vantaas, kuid veetis oma lapsepõlve ja noorusaastad Karkkilas.
Varajases nooruses õppis ta Lohja muusikakoolis klassikalist kitarri, kuid tüdines.
Ta sai täisarvu punktidega sisse Karkkila muusikakooli, kus hakkas õppima trumme.
Sampsa oli teismelisena Soome esiliiga motokrossimees.
Tipptaseme saavutas ta 16-aastaselt. 19-aastaselt lõpetas ta selle hobi, hakates tundma tõsisemat huvi muusika vastu.
1990ndatel tutvus Astala Niko Hurmega, kes õppis basskitarri.
Koos asutasid nad bändi nimega SO., mis tegutseb siiani.
Hiljem mängisid Astala ja Hurme koos ka bändis Lordi.
Aastatel 1995-1996 õppis Astala muusika eriala Eurajoki kristlikus rahvaülikoolis.
Aastal 2000 lõpetas Helsingi diakooniaülikooli bakalaureusekraadiga sotsioloogia erialal.
Pärast ülikooli lõpetamist kuni aastani 2001, mil Lordi saavutas menu, töötas ta Helsingis Malmi kiriku noorsootöötajana.
Pärast seda on ta täielikult pühendunud muusikaga tegelemisele.
2005. aasta kevadel sai ta stuudiotehniku paberid, vastava hariduse omandas ta Orimattila Instituudis. Lisaks on Astala olnud ka produtsent Michael Wageneri praktikant Nashvilles, USA-s.
Ta on teinud ohtralt stuudiosalvestusi ja helipuldis nuppe keeranud.
Astalal on ka oma stuudio So Music Finland, kus ta produtseerib, salvestab ja kirjutab laule, samuti on ta olnud taustalauljaks mitmete Soome artistide albumitel, sealhulgas ka Soome Eurovisioni laulja Hanna Pakarineni albumil.
99% Lordi taustavokaalist on popdžässikonservatooriumis laulu õppinud Sampsa teene.
Oma suurimateks iidoliteks peab ta Kissi Paul Stanleyt, Lenny Kravitzit ja Tommy Leed.
Lordi tegelaskuju Kita, keda Sampsa kehastas, on iidsest tulnukarassist pärinev sauruselaadne inim-elukas, kes on pärit Mu-Are tähesüsteemist. Kita nimi tähendab soome keeles '(looma) lõuad'.
1997. aastast on ta juhtinud bändi SO. (Alates 2010 Stala & SO.), kus ta on laulja.
2010. aasta suvel alustas Sampsa oma esimese sooloalbumi tegemist. Hiljem liitus tema sooloprojekt Stala tema bändiga So. ning uueks bändiks sai Stala & SO.
2010. aasta 4. oktoobril teatati Lordi kodulehel, et Kita (Sampsa Astala) lahkus bändist, kuna ta otsustas oma muusikukarjääriga edasi minna ilma Kita tegelaskujuta, esinedes edaspidi ainult iseendana.. 2010. aasta sügisest jätkab ta karjääri bändiga Stala & SO.(endine nimi SO.), kes kandideeris ka Soome 2011. aasta Eurovisioni eelvooru.
2011. aastal liitus Sampa Astala juba varem tegutsenud Soome KISSi tribüütbändiga Paul Stanley Boozing Society, kus ta on laulja.
Allikad.
Astala, Sampsa
Astala, Sampsa


Jussi Sydänmaa.
Jussi Sydänmaa (lavanimi Amen; sündinud 26. juunil 1972 Espoos) on soome muusik, ansambli Lordi kitarrist.
Biograafia.
Jussi Sydänmaa sündis Espoos, kuid veetis lapsepõlve- ja noorusaastad Mäntsäläs. Juba enne kooliminekut hakkas ta huvituma kitarrist. Muusikaõpinguid alustas ta 5-aastaselt, mil sai oma esimese akustilise kitarri. Talle meeldis õppida pilli ja oma lemmiklugude mängimist, kuid oli liialt häbelik, et osaleda kitarrieksamil. See kohutas poissi sedavõrd, et ta otsustas kitarrimängu lõpetada. Sydänmaa võttis kitarri uuesti kätte 10 aastat hiljem, mil hakkas huvituma hard rock-muusikast.
Aastal 1983 puutus Sydänmaa esmakordselt kokku bändiga Kiss. Temast sai bändi kirglik austaja ja seetõttu langes ta ka koolikiusamise ohvriks.
Noorukina mängis Sydänmaa mitmetes bändides. Tähelepanuväärsem neist oli Rag Flag, mis paraku ei saavutanud edu.
25-aastaselt leidis Sydänmaa, et kõik rockiprojektid, milles ta osales, viisid läbikukkumiseni. Ta siirdus õppima ajakirjandust ja raadiotööd, hiljem reklaami ja meediat. Aastal 2003 teenis ta välja meediatehnoloogia inseneri diplomi. Siiski ei asunud ta tööle õpitud valdkonda, kuna ansambel Lordi, millega ta oli liitunud 90-datel, saavutas aastal 2002 läbimurde. Tänu Lordi edule loobus ta IT-inseneri ametist ja keskendus karjäärile muusikuna.
Tema tegelaskujuks ansamblis Lordi on Egiptuse vaarao Amen-Ra elluärganud muumia.
Pärast Eurovisiooni võitu, 26. juunil 2006 avati Mäntsäläs Amenile pühendatud ausammas. Sammas on valmistatud kohalikust migmatiidist, see on 3 meetrit kõrge ja kaalub üle 400 kg.
Välislingid.
Sydänmaa, Jussi
Sydänmaa, Jussi


Leena Peisa.
Leena Peisa (lavanimi Awa; sündinud 16. märtsil 1979 Vantaas) on soome muusik, endine ansambli Lordi pianist.
Biograafia.
Leena Peisa sündis Vantaas, teismeea veetis Porvoos. 6-aastaselt hakkas ta mängima klaverit, teismelisena ka süntesaatorit. Tema esimene bänd oli Punaiseet Messiaat, millega ta liitus 1994. aasta sügisel ja kasutas lavanime Lende Mielihyvä.
Pärast seda kui bänd 1998. aastal laiali läks, keskendus Peisa haridusele ja õppis Helsingi Ülikoolis sotsiaalteadusi.
Aastal 2003 taasliitus ta bändiga, mis nüüdsest kasutas nime Dolchamar.
Aastal 2005 kutsus Lordi trummar Kita teda asendama bändist lahkunud klahvpillimängijat Enaryt.
Bändis Lordi esines ta kõrgest soost vampiiripreilina, kelle nimi Awa tuleneb ingliskeelsest väljendist 'Be Aware' - 'ole teadlik'.
25. juulil 2012 teatati Lordi veebilehel, et ta lahkub bändist pärast kontserti 11. augustil 2012.
Välislingid.
Piesa, Leena
Piesa, Leena


Ignacy Mościcki.
thumb
Ignacy Mościcki (1. detsember 1867 Mierzanowo Masoovia Ciechanówi maakonnas – 2. oktoober 1946 Versoix Genfi lähedal) oli Poola president 4. juunist 1926 kuni 30. septembrini 1939.
Visiit Eestisse.
Ignacy Mościcki käis ametlikul visiidil Eestis 1930. aasta suvel.
Kirjandust.
"Poola vabariigi esimene kodanik. Prof. dr. Ignacy Moscicki riigimehena ja teadlasena." – artikkel ajalehes Postimees 10. augustist 1930.


Charles Gleyre.
Marc Charles Gabriel Gleyre (2. mai 1806 Chevilly, Šveits – 5. mai 1874 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik.
Elas aastatel 1828–1834 Itaalias, pikemaajaliste idamaareiside järel asus 1837. aastal elama Pariisi. Tema esimene tunnustust toonud maal oli "Õhtu" (hiljem ümber nimetatud "Kaotatud illusioonideks").
Hinnatud oli Gleyre eelkõige õpetajana: tema õpilaste hulka kuulusid teiste seas James McNeill Whistler, Pierre-Auguste Renoir ja Claude Monet.


John William Waterhouse.
John William Waterhouse (6. aprill 1849 – 10. veebruar 1917) oli Briti maalikunstnik.
left
John Waterhouse oli hilis-viktoriaanliku ajastu maalikunstnik, kelle looming sai tugevaid mõjutusi Burne-Jonesi loomingust ning prerafaeliitide liikumisest üldisemalt.
Ta sündis Roomas ning siirdus 1870. aastal Londonisse Kuninglikku Kunstiakadeemiasse oma õpinguid jätkama. Esialgu oli tema loomingu teemadevalik üsna sarnane Lawrence Alma-Tadema loomingule, käsitledes peamiselt antiigi temaatikat.
Hilisemas loomingus on tunda impressionismi ja esteetilise liikumise mõjutusi. Tema pürgimuseks oli ühildada fantaasia ja realism. Ta liitus prerafaeliitide liikumisega 1895. aastal. Samal aastal, mil valmis tema ehk kõige kuulsam teos "The Lady of Shalott".
Välislingid.
Waterhouse, John William
Waterhouse, John William
Waterhouse, John William


H.264/MPEG-4 AVC.
H.264 oli aastal 2003 kõige uuem videokompressiooniprotokoll. Kuna videokonverentsidel on sidekanal tavaliselt väga piiratud läbilaskevõimega, on oluline videosignaal võimalikult efektiivselt kokku suruda. 2003. aastal võeti kasutusele uus protokoll H.264, teise nimega MPEG-4 AVC. See on mõneti sarnane laialt tuntud XviD ja DivX algoritmidega. Madalatel kiirustel annab H.264 pisut parema tulemuse kui DivX.
Eelised ja piirangud.
Millised need piirangud on, sõltub konkreetsest seadmest, selle võimsusest ja programmi efektiivsusest. Kumbagi ülalmärgitud piirangut seadme tehnilises spetsifikatsioonis tavaliselt ei näidata.


Lumelammas.
Lumelammas ehk pakssarv (ladina keeles "Ovis canadensis") on üks kahest mägilamba liigist. Teine mägilamba liik on. Nende lammaste taksonoomiline kuuluvus pole veel teadlaste poolt täpselt kindlaks tehtud.
Levik.
Lumelammas on levinud Ida-Siberist kuni Kaug-Ida põhja- ja keskosani. Põhja-Ameerikas elavad lumelambad mandri lääneosa mägedes Alaskast Põhja-Mehhikoni.
Välimus ja suurus.
Lumelambaid on sageli võrreldud mägilammastega, kellega nad ka suuresti sarnanevad. Lumelambad on mägilambatest raskepärasema kehaehitusega. Lumelammastel puudub kaelal ja rinnal lakk. Sarved on rasked ja jämedad, laia eespinnaga, kuid üsna lühikesed. Isaste loomade tüvepikkus 148-182 cm, õlakõrgus 95-115 cm, kaaluvad 70-140 kilogrammi. Emasloomad on mõõtmetelt väiksemad.
Elupaik ja elulaad.
Lumelambad eelistavad asustada raskesti läbipääsetavaid ja kaljuseid mäenõlvu. Mõnes paigas elavad nad paikselt, toiduvaesemates piirkondades sooritavad regulaarseid rändeid. Lumelambad toituvad peamiselt rohttaimedest, eelistades kõrrelisi ja liblikõielisi; söövad ka seeni ja samblikke.
Jooksuaeg ja järglased.
Jooksuaeg kestab tavaliselt novembri keskpaigast jaanuari alguseni. Lumelambad elavad sel ajal segakarjades. Poegimine toimub mais-juunis. Emasloom sünnitab tavaliselt ühe järglase, on täheldatud ka kahte. Emased lumelambad saavad suguküpseks teisel eluaastal, isased kolmandal eluaastal.
Lumelammaste peamiseks vaenlaseks on hunt, talledele on ohtlikuim ahm.
Lumelammaste eluiga on paikkonniti erinev: Põhja-Ameerikas on looduslikes tingimustes keskmine eluiga 12-14 aastat, Jakuutias aga isegi 18-20 või rohkem.


Khālid ibn al-Walīd.
Khālid bin Walīd ehk Khalid ibn al-Walid (araabia keeles خالد بن الوليد, ka Sayf-Allāh ehk "Jumala Mõõk"; 584–642) oli esimene suur Araabia väejuht islami leviku algusaegadel.
Khalid sündis Mekas ning oli esialgu moslemitevastane. Ta võitles mitmes lahingus moslemite vastu, kuid pärast Hudaybiyya lepet astus ta islami usku. Seejärel sai temast Muhamedi tähtsaim väejuht.
Khalidist sai peagi moslemivägede ülemjuhataja ning esimeste kaliifide Abu Bakri ja Umar ibn al-Khattabi ajal vallutas ta Süüria ning tegi edukaid retki Pärsia vastu. Nii kujunes tast esimene suur püha sõja ehk džihaadi elluviija. 632 surus ta maha ka beduiinide mässu ("fitna") islami vastu, näidates üles halastamatust usutaganejate suhtes.
Khalid ibn Walid suri Süürias oma voodis, mis talle suure pettumuse valmistas, sest ta oli tahtnud langeda usumärtrina lahinguväljal.


Elekterkrampravi.
Elekterkrampravi ehk elekteršokiravi (lühend EKR, inglise keeles "Electroconvulsive therapy", lühendatult ECT, kõnekeeles "elektrišokk") on psüühikahäirete ravis kasutatav meetod.
Elekterkrampravi võeti skisofreenia ravimeetodina laialdaselt kasutusele 1930-ndatel aastatel. Krampravi aluseks oli arvamus, et epilepsia ja skisofreenia on üksteist välistavad (Ladislas Meduna). Algselt indutseeriti krampe keemiliste ühenditega (korasool) ja hiljem juba elektivooluga. Elektrivoolu kasutamine võimaldab krampi täpsemalt doseerida. Ravi käigus lastakse patsiendile vool läbi pea külge kinnitatud elektroodide. Sõltuvalt metoodikast võib voolutugevus olla 10 mA - 1,6 A ja voolupinge 70 - 450 V. Kuigi EKRi toimepõhimõtted pole täpselt selged, arvatakse, et ülevool käivitab bioloogilised mehhanismid, mis tasakaalustavad neuronaalset aktiivsust.
Näidustused.
EKR-i kasutatakse juhtudel, kus tavalised ravimeetodid ei toimi või on vaja kiiret tulemust. Elekterkrampravi on äärmuslik ravivahend ning õigustatud kasutada patsientide peal, kes on ohtlikud endale või teistele, või kellel ravist saadud tulu ületab kõrvalnähtudest saadava kahju. Peamised näidustused on skisofreenia, bipolaarne meeleoluhäire, sügav depressioon jt.
Kõrvalnähud.
Algselt kasutati elekterkrampravis meetodeid, mis põhjustasid patsientidele olulisi füüsilisi kahjustusi nagu luude murdumine ja hammaste purunemine. Krambihooga kaasnesid märkimisväärsed valud ja ebamugavustunne. Hiljem võeti elekteršokiravis kasutusele keemilised vahendid lihaste lõdvestamiseks ning tänapäeval toimub EKR narkoosis, lihasrelaksantidega EEG kontrolli all ning sellega ei kaasne muid subjektiivseid kaebusi peale erineva sügavusega mälukaotuse.


Skisofreenia.
Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta.
Ajalugu.
Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda "dementia praecoxiks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: "schizo" - killustumine, lõhestumine ja "phren" - hing ja "ia" – liide, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit.
Etiopatogenees.
Skisofreenia tekke ja kulu seaduspärasused on hoolimata intensiivsetest teaduslikest uuringutest jäänud seni selgusetuks.
Oluline roll skisofreenia levikus on geneetilisel faktoril. Seda on näidatud veenvalt kaksikute uuringutel. Millistes geenides peitub skisofreenne defekt, pole selge. Arvatakse, et tegemist ei ole ühe või mõne skisofreense geeniga, vaid pigem väga paljude geenide koosmõjuga, mille tulemusena avaldub tänapäevaselt peamiselt psüühilise haigusena tuntud patoloogia. Kuid häired ei ole näidatud mitte ainult psüühika poolt, vaid väga paljudes somaatilistes funktsioonides.
Sümptomid.
Skisofreeniale spetsiifilisi sümptomeid ei ole (s.t samad sümptomid võivad esineda ka muude psüühikahäirete korral), samuti ei ole otseseid spetsiifilisi somaatilisi või füsioloogilisi tunnuseid. Peamine sümptomatoloogia skisofreenia korral ilmneb tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus.
Ainsana esinev sümptom ei anna alust skisofreenia diagnoosimiseks. Koos peaks esinema kaks või enam sümptomit.
Kliiniline.
Skisofreeniale spetsiifilisi ehk ainuomaseid sümptomeid ei ole. Selleks, et diagnoosida skisofreeniat, peab sedastama vähemalt kahte skisofreeniale tüüpilist sümptomi. Näiteks tahteaktiivsuse alanemist ja tundeelu tuimenemist.
Laboratoorne.
Käesoleval ajal ei ole ühtegi laboratoorse diagnoosimise meetodit, mis toetaks või välistaks skisofreenia diagnoosi.
Ravi.
Kuna skisofreenia tekkemehhanism on selgusetu, siis põhjuslikku ravi ei ole.
Skisofreenia raviks kasutatakse tänapäeval peamiselt neuroleptikume. Tänapäeval osatakse üsna efektiivselt ravida psühhoosi nähte - hallutsinatsioone ja luulu. Tagasihoidlikku efekti omavad tänapäeval skisofreenia raviks kasutatavad vahendid tunde- ja tahteelus esinevatele häiretele.
Prognoos.
Prognoos elule on hea. See tähendab, et skisofreenia on haigus, mis ei lõpe surmaga. Skisofreeniahaiged surevad reeglina samadel põhjustel nagu üldpopulatsiooni liikmed.
Prognoos tervistumisele on halb. Skisofreenia on püsivalt süvenev haigus, mis põhjustab tänapäeval jääva psüühikahäire ja väljendunud puude tekkimist. Üsna kiiresti kujuneb välja töövõimetus.


Teise maailmasõja survel tehtud leiutised.
Teine maailmasõda erines kõikidest eelmistest sõdadest suure tehnilise edasimineku poolest. Lisaks inimkoosseisude suurusele sai sõja saatusele määravaks ka tehniline üleolek ning uued leiutised.
Radar.
Kuigi radari tööpõhimõte oli sisuliselt avastatud juba 1904-ndal aastal Christian Hülsmeyeri poolt, hakati seda avastust aktiivselt kasutama alles Suurbritannia poolt Saksamaa pommirünnakute ennetavaks avastamiseks. Radarite poolt loodav ajavõit lubas varakult evakueerida inimesed ning startida hävituslennukitel.
On laialt levinud arvamus, et radar just sõja ajal Suurbritannias leiutatigi. Radar on siiski leiutatud varem ning ka töötavad mudelid eksisteerisid varem. Küll aga oli Suurbritannia esimesi praktilisi tarbijaid ning tehnoloogia edasiarendajaid.
Maandumistuled.
Saksamaa kasutas Teises Maailmasõjas Londoni pommitamisel ära Inglismaa pidevat udu. Pommituslennukid startisid baasidest mandri-Euroopas, kus oli selge ilm ja pommitasid Londonit. Inglismaal aga ei saanud hävitajad tihti lennuväljalt tõusta, kuna paksus udus oli hilisem maandumine võimatu. Esmakordselt otsustati probleem lahendada lennuraja servade valgustamise teel. Selleks tehti lennuraja servadesse rennid, mis täideti bensiiniga ja süüdati. Hiljem võeti see leiutis laialdaselt kasutusele kogu lennunduses.
Reaktiivmootorite kasutamine tsiviilotstarbel.
Kuigi reaktiivmootorid leiutati niikuinii, oleks kindlasti nende reaalne kasutuselevõtt tsiviilotstarbel viibinud. Reaktiivlennuk vajab stardiks suurt algkiirust, ning sõjaeelsed tsiviillennuväljad olid üldjuhul murukattega väljakud või lennati üldse vesilennukitega. Sõja käigus ehitati raskete pommituslennukite tarvis kõikjale betoonkattega radasid, mis sõja lõppedes muudeti tsiviillennuväljadeks


Kita (Mali).
Kita on linn Malis Kayesi piirkonnas.


Enigma (täpsustus).
Enigma (vanakreeka sõnast αἴνιγμα ("ainigma") ja inglise sõnast "enigma" 'mõistatus') on mitme asja nimi.


Awa.
"See artikkel räägib Jaapani linnast; soome muusiku kohta vaata artiklit Leena Peisa.
Awa on linn Jaapanis Tokushima prefektuuris.
1. aprillil 2005 liideti Awaga Ichiba, Donari ja Yoshino linn.


Katlakivi.
Katlakivi on karbonaatidest (põhiliselt kaltsiumkarbonaadist ja magneesiumkarbonaadist) koosnev sade, mis tekib vesinikkarbonaate sisaldava kareda vee kuumutamisel (keetmisel) katelde, keedunõude, torude vms sisepinnale.


Epilepsia.
Epilepsia ehk langetõbi on närvisüsteemi haigus, mille tunnuseks on korduvalt esinevad krambihood.
Epilepsia on peamiselt krampidega kulgev tervisehäire, mille põhjuseks on peaaju närvirakkudes tekkivad haiguslikud elektrilised potentsiaalid.
Ülevaade.
Epilepsia ei ole pidev seisund. See on krooniline haigus, mille korral normaalse närvisüsteemiga inimesel tekivad lühikesed mitteprovotseeritud krambihoogude perioodid ja pea hakkab ringi käima ning silme eest kaob pilt.
Epilepsia on haigus, mille puhul haigusnähud avalduvad ootamatult ja seega tekitab haigus inimeses pideva kindlusetustunde.
Haigus võib olla väga erineva raskusastmega alates väga sageli esinevatest krambihoogudest kuni üksikute kordadeni elu jooksul.
Epilepsia ei ole üldjuhul päritav. Siiski on mõnede epilepsia vormide puhul tähendatud pärilikkuse esinemist. Samuti on kindlaks tehtud, et ühemunakaksikutel on haigestumine epilepsiasse tunduvalt sagedasem kui erimunakaksikutel.
Põhjamaades ja Ameerika Ühendriikides esineb epilepsiat 100 000-st elanikust 700-l.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid.
Umbes 61% haigusjuhtude puhul ei olegi võimalik epilepsia põhjust kindaks määrata.
Epileptilisi hooge põhjustab peaajus asuv epileptiline kolle, kus tekivad närvirakkudes ülemäärased laengud, mille tõttu tekib närvisüsteemi koordineerimatu erutusseisund, milles aju ei saa lühikese ajavahemiku jooksul normaalselt töötada ja tekib nn epileptiline kramp.
Sümptomid ehk avaldumine.
Epilepsia puhul eristatakse kahte liiki hootüüpe: osalised ehk paiksed ja generaliseerunud ehk ulatuslikud hood. Mõlemale tüübile võivad eelneda iiveldus- või pearinglushood, erinevad aistingud (nn aurad, veidrate lõhnade tundmine, veider maitse suus vms).
Osaliste hoogude puhul võib tekkida ühe jäseme või ühe poole jäsemete või näo tõmblus või tundehäire, nägemishäire, lõhna- ja maitse elamus, lühike teadvuse kadu. Krampe ei teki.
Närvirakkude epileptiline aktiivsus tekib sellisel juhul aja piiratud alal.
Ulatuslikud hood algavad teadvuse kaoga, millele järgnevad kohe krambid. Sageli lõppevad tugevad hood sügava lühiajalise unega.
Ulatuslike krampide puhul võib kaduda kontroll päraku sulgurlihase ja põie tühjendamisfunktsiooni üle ning tekib tahtmatu roojamine ja kusemine.
Diagnoosimine ehk millised uuringuid võidakse teha ja miks.
Küsitluse abil selgitatakse välja, millistes tingimustes hoog tekkis ja kuidas hoog kulges. Selleks küsitakse, mida inimene parajasti tegi, kui hoog algas; millised olid hoo eelsümptomid ja tundmused (nt. iiveldus, peapööritus); kas inimene oli hoo ajal teadvusel; milline oli hoojärgne toibumine; kas esines uriini- ja roojapidamatust jne. Oluline on ka hoo kirjeldus pealtnägijate poolt. Põhjalik küsitlus aitab välja selgitada (eriti esmakordse krambihoo puhul), kas tegemist oli epilepsiahooga või mõne muu tervisehäirega.
Vahetult hoo järgsel perioodil võib hinnata ka pulsisagedust ja vererõhku ning võimalikke kehalisi vigastusi nt. kukkumise tagajärjel.
Lisauuringutena tehakse tavaliselt aju elektriline uuring - EEG, millega registreeritakse provotseeritud (tehislikult esilekutsustud) hoo ajal tekkivat epileptilist aktiivsust ajus. See aitab eristada epileptilisi hooge muudest sarnastest seisunditest. Lisaks tehakse sageli peaaju kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia võimalike ajukahjustuste ja epilepsia tekkepõhjuste väljaselgitamiseks.
Ravi.
Pole välja töötatud ravimeid, mille lühiajalise võtmise tagajärjel epilepsia täielikult taanduks. Epilepsia ravi on pikaajaline ja hooge ennetav. Epilepsiavastased ravimid ei ravi epilepsiat vaid aitavad epileptilisi hooge ära hoida. Epilepsiavastaseid ravimeid tuleb tarvitada tavaliselt mitmeid aastaid.
Esmaabi.
Kui inimest tabab äge epilepsiahoog, tuleb jälgida, et ta ei vigastaks ennast krambi ajal. Liigutusi takistada ei tohi, pea alla võib panna midagi pehmet või hoida pead käte vahel. Tuleks vabastada kaelus, et hingamine oleks vaba ja keerata inimene küljele. Haiget ei tohi jätta järelvalveta seni, kuni ta teadvus täielikult taastub. Kiirabi tuleb kutsuda vaid juhul, kui suur hoog kestab üle 10 minuti või kui hood järgnevad üksteisele, ilma et haige vahepeal teadvusele tuleks.
Medikamentoosne ravi.
Peamine ravi on medikamentoosne - epilepsiavastaste ravimitega.
Epilepsiaravimi kasutamine eeldab täpset korrapärasust. Ebakorrapäraselt kasutatav ravim võib halvendada hoo kontrolli.
Epilepsiaravi lõpetamine on aeglane, sest vähendamisperioodis suureneb hoo risk. Ravi lõpetamist kaalutakse, kui 2-5 aastat pole hoogusid olnud. Siiski tekivad u. ⅓ inimestest hood uuesti.
Kirurgiline ravi.
Kirurgiline ravi tuleb kõne alla siis, kui on kindlaks tehtud epileptilisi hoogusid põhjustav kolle ajus või näiteks kasvaja olemasolu. Kirurgilist ravi rakendatakse vaid juhtudel, kui on kindlalt oodata seisundi paranemist.
Elektriline (uit)närvi stimulatsioon - naha alla paigaldatud elektristimulaatoriga muudetakse närvirakkude elektrilist aktiivsust, inimene saab ise ennetada krampide teket. Samuti suhteliselt vähe kasutatud meetod.
Prognoos.
70-80%-l epilepsiahaigetest alluvad hood hästi epilepsiavastasele ravile, ning on tõendeid, et nende puhul epilepsia otseselt elukvaliteeti ei alanda.
Ülejäänud 20-30-% puhul, kelle hood on kroonilised ja ravile raskesti alluvad, on olukord tunduvalt keerulisem. Nende elukvaliteet kannatab palju just seetõttu, et epilepsiahoogude avaldumine on ettearvamatu, võib inimest tabada igal ajal igas situatsioonis.
Ravimata patsientidel tekivad epilepsiahood 30-70%-l uuesti. 86%-l juhtudest saavutatakse vähemalt kolme aasta pikkune haigusvaba periood ja peaaegu 60%-l inimestest krambid pärast ravi lõppemist ei kordu.
Uurimused on näidanud, et 30 aastat pärast epilepsia algust on 63%-l inimestest krambihood täiesti lakanud.
Epilepsiaga inimestel esineb sagedamini ärevushäireid ja depressiooni.
Ennetamine.
Kuna 61%-l juhtudest ei ole epilepsia tekkepõhjused teada, on väga raske anda nõu haiguse ennetamiseks.
Üheks riskifaktoriks on alkohol. Tõelistel alkohoolikutel on teiste inimestega võrreldes risk saada epileptiline hoog 10 korda suurem.
Ka epilepsiat põdev inimene peaks hoogude vältimiseks piirama alkoholi tarbimist, kuid mõõdukas alkoholi tarbimine ei suurenda hoogude hulka.
Kindlasti tuleb epileptiliste hoogude vältimiseks korrapäraselt tarvitada epilepsiavastaseid ravimeid.
Ajalugu.
On usutud, et epilepsiahoos inimesele tuleb suruda mõni pulk lõugade vahele, et säästa teda keelde hammustamast. Praeguseks on teada, et sellest pole abi, kuna keelde hammustamine toimub ühe esimese reaktsioonina ja hiljem tegutsemine ei aita.


Anoreksia.
Anoreksia (teaduslik nimetus "neurogeenne isutus", ladina keeles "anorexia nervosa") on psüühikahäire (söömishäire), mille tunnuseks on teadlik ja tahtlik kehakaalu alandamine alla tervisliku piiri. Kliinilise diagnoosi püstitamiseks peab kehamassiindeks olema 17,5 või väiksem.
Kaalu kaotus (või madalal püsimine) saavutatakse teatud toitude vältimise, oksendamise, kõhulahtisuse esilekutsumise, ülemäärase treeninguga.
Anoreksiale iseloomulik on kehataju häire, mille tõttu haigel on hirm paksuks minemise (paks olemise) ees ning ta seab oma kehakaalule ranged piirid.
Eelpoolkirjeldatuga kaasnevad häired hormonaalse süsteemi töös, häiritud saab organismi normaalne areng ning paljud esmased funktsioonid. Seetõttu loetakse anoreksiat ohtlikuks haiguseks, mis keerulisel kujul vajab hospitaliseerimist.
Ravi.
Anoreksiat ravitakse antidepressantide ning psühhoteraapiaga.


Buliimia.
Buliimia ("bulimia nervosa") on söömishäire, mille iseloomulikuks tunnuseks on õgimissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena üritatakse toidu paksukstegevat mõju kaotada - oksendamise, lahtistite söömise või muul moel.
Buliimiaga patsientide mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber ning viivad impulsiivsete söömishoogudeni. Hiljem neid kahetsetakse ning püütakse kuidagi toidu paksukstegevast mõjust vabaneda. Levinuim võte selleks on oksendamine, aga tarvitatakse ka lahtisteid, erinevaid ravimeid, mis ei lase toidul imenduda, nälgitakse jne.
Erinevalt anorektikutest on buliimikud reeglina normaalse kehakaaluga, mis ei vasta aga patsiendi enda seatud (sageli ülikriitilistele ja ebatervetele) normidele.
Korduv oksendamine või ravimite tarvitamine, millega kaasneb toitainete puudus organismis, võib põhjustada organismis füsioloogilisi muutusi (elektrolüütide tasakaalu häired, krambid, lihastõmblused, südamerütmihäired jms).
Ravi.
Buliimiat ravitakse antidepressantide ja/või neuroleptikumidega ja psühhoteraapiaga.


Salzburg.
Salzburg on linn Austrias, Salzburgi liidumaa pealinn. See on elanike arvult neljas linn Austrias.
Linn asub Salzachi jõe kaldal 424 meetri kõrgusel merepinnast.
Ajalugu.
Umbes 15 eKr liitsid roomlased keltide asulad Juvavum'"i linnaks, millele anti 45 pKr munitsiipiumi õigused. Juvavum kujunes tähtsaks keskuseks Noricumi provintsiks. Kuid pärast Rooma riigi allakäiku jäi Juvavum nii kiiresti tühjaks, et 7. sajandi lõpus kirjeldati seda peaaegu varemetes olevana.
700. aasta paiku sai Salzburgist piiskopilinn. Esimene piiskop oli püha Rupert, kes valis oma residentsiks Juvavumi ja andis sellele tänapäevase nime. Linna majanduslik õitseng tugines soolakaevandamisele, sellest sai ka linn oma nime. Rupert laskis ehitada kiriku, määras ametisse preestrid ja laskis ümberkaudse rahva ristida. Linna läbis Salzachi jõgi, mida mööda sõitsid laevad kaevandatud soolaga, ja Salzburgis võeti neilt laevadelt tollimaksu, nagu Euroopas tollal sageli jõeäärsetes linnades tavaks oli.
1077 rajati linna Hohensalzburgi loss, mida järgmistel sajanditel laiendati.
Esialgu kuulus Salzburg Baieri võimu alla. 14. sajandi lõpus saavutas Salzburg sõltumatuse Baierist. Sel ajal resideerus linnas Salzburgi vürstpiiskop ja tema haldusala kuulus Saksa-Rooma riiki.
1731. aastal aeti protestandid linnast välja. 12 000 inimest pidi linnast lahkuma, suurem osa neist läks Preisimaale.
Salzburgi piiskopkonna laskis Napoleon 1803 sekulariseerida. Selle valitsejaks määras ta Toskaana suurhertsogi Ferdinand III, kes pidi aga Salzburgist loobuma pärast seda, kui Saksa-Rooma riik 1806 laiali saadeti. Salzburg läks tema venna, Austria keisri Franzi kontrolli alla. 1809 sai Austria Wagrami lahingus lüüa ja Salzburg läks Baieri võimu alla. 1815. aastal sai Salzburg ametlikult Austria osaks.
Tänapäeval on Salzburgis raudteejaam ja lennujaam. Linna ühistranspordi hulka kuuluvad rohkem kui 20 trollibussiliini ja 4 metrooliini. Trollid liiguvad keskmiselt 10-minutilise ja rongid pooletunnise intervalliga.
Kliima.
Salzburgis on paraskliima. Aastane keskmine õhutemperatuur on +9,0 °C. Kõige palavamad kuud on juuli (+18,6 °C) ja august (+18,3 °C), kõige külmemad jaanuar (-0,8 °C) ja detsember (+0,4 °C). Kõige kõrgem absoluutne õhutemperatuur on registreeritud juulis (+37,7 °C); kõige madalamad absoluutsed maksimumid on jaanuaris (+16,3 °C) ja detsembris (+18,6 °C). Kõige madalamad temperatuurid on registreeritud detsembris (-26,8 °C) ja jaanuaris (-25,4 °C). Suvekuudel ei ole kunagi öökülma täheldatud; kõige kõrgemad absoluutsed miinimumid on augustis (+4,3 °C) ja juulis (+3,7 °C).
Salzburgis sajab aastas 1184 mm, suvel märksa rohkem kui talvel. Kõige sademeterohkemad kuud on juuli (158 mm) ja juuni (155 mm), kõige kuivemad veebruar (55 mm) ja jaanuar (60 mm). Lund sajab aastas keskmiselt 113 cm, kusjuures juunist oktoobrini pole lumesadu täheldatud. Kõige rohkem lund sajab detsembris (28 cm). Vihma sajab keskmiselt 141 päeval aastas. Kõige rohkem vihmapäevi on juunis (15) ja juulis (14), kõige vähem oktoobris (9). Kõige rohkem lumesajupäevi on jaanuaris (15) ja detsembris (13).
Päikest paistab aastas keskmiselt 1697 tundi, neist kõige rohkem juulis (221 tundi) ja augustis (203 tundi), kõige vähem detsembris (63 tundi) ja jaanuaris (67 tundi).
Vaatamisväärsusi.
Salzburgi barokkstiilis vanalinn kuulub alates 1996 UNESCO maailmapärandi nimistusse.
1920. aastast alates korraldatakse linnas iga aasta juulis ja augustis Salzburgi kultuurifestivali ("Salzburger Festspiele").
1965. aastal filmiti linnas film "Helisev muusika".


Seitseteist kevadist hetke.
"Seitseteist kevadist hetke" (vene keeles "Семнадцать мгновений весны") on teleseriaal nõukogude välisluure tegevusest Teise maailmasõja lõpukuudel.
Seriaali aluseks on 1973. aastal Julian Semjonovi romaan "Seitseteist kevadist hetke", mille põhjal valmis 12-osaline kultusseriaal Nõukogude luure majorist Maksim Issajevist ehk SS-Standartenführer Max Otto von Stirlitzist, kes Saksa Kolmanda Riigi Riigi Julgeoleku Peaameti välisluureosakonnas töötades hankis nõukogude riigi juhtkonnale poliitilist informatsiooni Saksa riigi juhtkonna siseringist. "Saksa Frankfurter Allgemeine korrespondent kirjutas 1973: "Kui Stirlitz kõnnib mööda Berliini tänavaid, on Moskva tänavad tühjad". Sellega tabati üsna hästi filmi saatnud menu."
2009. a. valmis originaali baasil värvifilm. Kuigi kasutati originaali materjale, kärbiti neid tunduvalt. Filmi näidati avalikult alates 4. maist 2009 telekanalil NTV. Värvide lisamisele ja heliefektide üle töötamisele kulutati umbes kolm aastat.
1998. a. valmis filmist omakorda kaheosaline film "Seitseteist kevadist hetke, 25 aastat hiljem" (vene keeles "«Cемнадцать мгновений весны» 25 лет спустя"), kus räägitakse lahti mitmeid detaile, mida vaataja ei saanudki enne teada või mida oli poliitilistel põhjustel võimatu varem avaldada.
Osatäitjad.
Filmi peaosatäitja on Vjatšeslav Tihhonov, kes sai selle osa eest Leonid Brežnevilt Lenini ordeni, Stirlitzi tegelaskuju prototüübiks oli nõukogude luure poolt värvatud RSHA IV osakonna (Gestapo) SS-Hauptsturmführer Willi Lehmann, Agent "A-201/Breitenbach".
Tegelaskujud rahvaloomingus.
Lugematuteks anekdootideks on andnud ainest kaadritagune hääl, kes väljendas peamiselt Strilitzi mõtteid ja kommenteeris filmi sisu. See hääl kuulus Jefim Kopeljanile.
Kangelasliku ja tabamatu nõukogude luuraja Stirlitzi tegelane ja tegevus on andnud alust paljudeks Stirlitziga seotud anekdootide süžeedeks.


Stirlitz.
Max Otto von Stirlitz (õieti Max Otto von Stierlitz; teise varjunimega Maksim Issajev, tegelikult Vsevolod Vladimirov) on kirjanduslik tegelane Julian Semjonovi poolt kirjutatud spiooniromaanide seeriast.
Max Otto von Stirlitzi tegelaskuju tegi legendaarseks raamatu "17 kevadist hetke" põhjal tehtud seiklusfilm "Seitseteist kevadist hetke", mille peategelane - Stirlitz, NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse välisluure poolt natsionaalsotsialistlikku Saksamaale Saksa Riigi Julgeoleku Peaametisse saadetud luurajana tegutseb, hankides konfidentsiaalset ja delikaatset informatsiooni natsionaalsotsialistliku partei ja Saksa juhtkonna salajastest separaatläbirääkimistest Lääneriikidega vaherahu sõlmimiseks.
Filmi oli osa 1970. aastatel NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe Juri Andropovi algatatud NSV Liidu julgeolekuorganite propagandakampaaniast, milles julgeolekuorganite töötajaid kujutati vastukaaluna James Bondi tüüpi renomeega mehele, kes suudab igast olukorrast välja tulla, kuid erinevalt Bondist ei kasuta selleks keerulist tehnikat, vaid ainult oma mõistust. Tänu sellele äärmuslikule oskusele ellu jääda ja tuntusele on Stirlitz ka levinud tegelane anekdootides.
Stirlitzi tegelaskuju autor oli Nõukogude kirjanik Julian Semjonov, kes oma kirjandusteostes kajastas Maksim Issajevi-Otto von Stirlitzi seiklusi 1918.-1967. aastal. Oma luurajateel tegutses Stirlitz üle maailma ning ühes teoses "Briljandid proletariaadi diktatuurile" seikles ka Tallinnas. Eesti tipplavastaja Grigori Kromanov tegi sellest 1975. aastal filmi "Briljandid proletariaadi diktatuurile", stsenaristiks oli Julian Semjonov ise, Stirlitz-Issajevit mängis Vladimir Ivašov.
Julian Semjonovi romaanide "Briljandid proletariaadi diktatuurile" ja "Parooli pole vaja" motiividel filmitud uus telesari "Issajev" filmiti 2008. aasta juulis osaliselt Eestis, sealhulgas 21. ja 22. juulil Rakveres linnakodaniku majamuuseumis. Seriaali tegevus toimub aastatel 1921–1927 Moskvas ja Tallinnas. Sarjas osalesid ka Eesti näitlejad.
Stirlitzi tegelaskuju on ennekõike tuntud tänu seriaalile "Seitseteist kevadist hetke", kus teda kehastas Vjatšeslav Tihhonov.
Kultuuriline mõju.
Stirlitzi tegelane ja tegevus on andnud alust paljudeks Stirlitziga seotud anekdootide süžeedeks. Anekdoodid parodeerivad Stirlitzi ja tema kaaslaste arutlevat mõtteviisi ning viivad absurdsete ja ootamatute järeldusteni.


Lenini orden.
Lenini orden 1. tüüp 1930–1934
Lenini orden 2. tüüp 1934–1936
Lenini orden 3. tüüp 1936–1943
Lenini orden 4. tüüp 1943–1991
Lenini orden (vene keeles орден Ленина) oli statuudi järgi Nõukogude Liidu kõrgeim riiklik autasu.
Vastavalt statuudile sai ordenit anda eraisikutele, kollektiividele, asutustele, ühiskondlikele organisatsioonidele, sõjaväeosadele, sõjalaevadele, ühendustele, liidu- ja autonoomsetele vabariikidele, kraidele, oblastitele ja autonoomsetele oblastitele, autonoomsetele ringkondadele, rajoonidele, linnadele ja teistele asustatud punktidele. Eraisikutele anti ordenit eriti väljapaistvate teenete eest sotsialistliku isamaa kaitsel või Nõukogude Liidu kaitsevõime suurendamisel, rahvusvahelise sõpruse, koostöö ja rahu edendamise eest, ennastsalgava töö eest ja teiste eriti silmapaistvate teenete eest riigile.
Lenini orden kaasnes ka Nõukogude Liidu kangelase ja sotsialistliku töö kangelase aunimetusega, kuid Lenini ordenit võidi saada ka ilma nende aunimetusteta.
Kuigi Lenini orden oli kõrgeim autasu, oli ka haruldasemaid ja eksklusiivsemaid riiklikke autasusid, näiteks Võidu orden ja Lenini preemia, samuti kangelase aunimetus.
Lenini ordeni ajalugu ulatub 8. juulisse 1926, mil Punaarmee ülemjuhataja Vassili Levitšev tegi ettepaneku hakata välja andma uut autasu Iljitši ordenit nendele isikutele, kel on juba 4 Punatähe ordenit. Kuna kodusõda oli selleks ajaks juba lõppenud, puudus niisuguse ordeni järele vajadus. Kuid NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu tunnistas, et on vaja luua Nõukogude Liidu kõrgeim autasu, mida ei antaks välja üksnes sõjaliste teenete eest.
1930. aasta alguses algas uue ordeni väljatöötamine, kusjuures selle nimi muudeti Lenini ordeniks. Ordeni eskiis kästi valmistada Moskva ettevõttel "Goznak", kusjuures peamine kujunduselement pidi olema Vladimir Lenini portree. Paljudest kavanditest valiti välja Ivan Dubassovi kavand, millel oli kujundatud Leninist 1920. aasta Kominterni II kongressil tehtud Viktor Bulla fotot. 1930. aastal anti kavand skulptoritele Ivan Štšadrile ja Pjotr Tajožnõile, kes valmistasid maketi. NSV Liidu Kesktäitevkomitee presiidium kinnitas ordeni 6. aprillil ja tema statuudi sama aasta 5. mail.
Lenini ordeni kujundust muudeti kolm korda ja iga kord muutus orden pisut suuremaks. Ordeni I tüüp oli 38 mm kõrge ja 37,5 mm lai, II tüüp 38,5 mm kõrge ja 38 mm lai, III tüüp 38–39 mm kõrge ja 38 mm lai ning IV tüüp 46–45 mm kõrge ja 38 mm lai. Viimane muutus ordeni väljanägemises toimus 1943. aastal.
Laureaadid.
Esimesena autasustati Lenini ordeniga 23. mail 1930 ajalehte "Komsomolskaja Pravda". Järgnesid Moskva ettevõte "Elektrozavod" 3. oktoobril 1930 ning Leningradi ettevõtted "Krasnaja Zarja" ja "Svetlana" 16. aprillil 1931. Esimese välismaalasena autasustati Lenini ordeniga saksa söekaevandusspetsialisti Johann Liebhardi 8. veebruaril 1931. Esimese õpetlasena pälvis Lenini ordeni 1931. aasta juunis Ivan Mitšurin, esimese kultuuritegelasena kirjanik Maksim Gorki 17. septembril 1932, esimese maalikunstnikuna Issaak Brodski 28. märtsil 1934 ja esimese heliloojana Uzeir Gadžibekov 1938. Postuumselt pälvisid Lenini ordeni esimestena aerostaadi "Osoaviahhim-1" kolm liiget, kes tõusid 22 kilomeetri kõrgusele, aga kukkusid halva ilma tõttu alla ja hukkusid. Esimene kahekordne Lenini ordeni laureaat oli lendur Valeri Tškalov 24. juulil 1936 ja esimene kolmekordne laureaat oli lendur Vladimir Kokkinaki 11. juunil 1939.
Ordeni väljaandmine lõpetati pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal. NSV Liidu ajaloos pälvis selle viimasena Novosibirski oblastis asuva Masljaninski tellisetehase direktor Jakov Mul. Siiski esines kaks juhtumit, vastavalt 1994. ja 1996. aastal, kui Lenini orden anti välja isikutele, kes olid selle välja teeninud enne 1991. aastat, aga polnud seda varem saanud. Koos nendega anti Lenini ordenit kokku välja 431 418 korda.
Lenini ordeniga on autasustatud kõik liiduvabariigid ning üle saja oblasti ja muu omavalitsusüksuse, kangelaslinnad ja Bresti kangelaskindlus, 20 linna neist, mis ei ole kangelaslinnad, sealhulgas Vilnius, rohkem kui 380 tööstusettevõtet, umbes 180 põllumajandusettevõtet, rohkem kui 300 sõjaväeosa, ALMAVÜ, Moskva ja Leningradi metroo, spordiühing "Spartak" ning ajalehed "Izvestija" ja "Literaturnaja Gazeta".
Lenini ordeni on pälvinud paljud välismaised riigijuhid ja töölisliikumise tegelased, näiteks Fidel Castro (Kuuba), Sripat Amrit Dange (India), Georgi Dimitrov (Bulgaaria), Muhammad Faris (Süüria), Gustav Husák (Tšehhoslovakkia), Dolores Ibarruri (Hispaania), János Kadar (Ungari), Ho Chi Minh (Vietnam), Kamal Abdel Nasser (Egiptus), Arnold Rüütel (Eesti), Josip Broz Tito (Jugoslaavia) ja Walter Ulbricht (Saksa DV). Mongoolia riigipea Horloogiin Tšoibalsan sai selle kaks korda ja Jumžaagiin Tsedenbal kolm korda. Auhinna on saanud ka USA ärimees Armand Hammer, spioon Kim Philby ja Vietnami kosmonaut Pham Tuan.
1985. aasta filmis "007 surma palge ees" autasustati Lenini ordeniga James Bondi, ehkki filmis väideti, et Bond olevat ainus välismaalane, kes selle on saanud.
Leningradi optika-mehaanikatehas oli pühendatud Leninile kolmel viisil, nimelt oli selle täisnimi "Leningradi Lenini-nimeline kolme Lenini ordeniga optika-mehaanikatehas". Sama oli ka Leningradi metrooga, mille täisnimi oli "Leningradi Lenini-nimeline Lenini ordeniga metroo".
Mitmekordsed laureaadid.
Kõige enam, 12 Lenini ordenit oli NSV Liidu väliskaubandusministril Nikolai Patolitševil. 11 Lenini ordenit oli Nõukogude Liidu marssalil ja kaitseministril Dmitri Ustinovil. 10 Lenini ordenit oli lennukikonstruktoril Aleksandr Jakovlevil, Usbeki NSV Kommunistliku Partei esimesel sekretäril ja NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmel Šaraf Rašidovil ning NSV Liidu tuumarelva loomise ja pärastpoole tuumaenergia tootmise juhil Jefim Slavskil. 9 Lenini ordenit oli 7 inimesel, 8 Lenini ordenit 15 inimesel, 7 ordenit 34 inimesel ja 6 Lenini ordenit 41 inimesel.
Juriidilistest isikutest on kõige rohkem Lenini ordeneid, 3 tükki, üheksal isikul: Armeenia NSV-l, Aserbaidžaani NSV-l, Kasahhi NSV-l, Usbeki NSV-l, Moskva oblastil, komsomolil ja kolmel tööstusettevõttel (Lihhatšovi-nimeline autotehas ehk ZIL, Põhja masinaehitustehas ehk Sevmaš ja Leningradi optika-mehaanikatehas ehk LOMO. Kahe Lenini ordeniga on autasustatud 24 juriidilist isikut, neist 9 tööstusettevõtet, 6 oblastit, 3 linna (Moskva, Leningrad ja Kiiev), Üleliidulist Pioneeriorganisatsiooni, NSV Liidu Teaduste Akadeemiat, üleliidulist ametiühingute kesknõukogu, ajalehte Pravda, Moskva Tšaikovski-nimelist konservatooriumi ja Moskva soojustehnikainstituuti.
Lenini ordeni laureaadid Eestis.
Neli Lenini ordenit pälvis 9. Mai kolhoosi esimees Endel Lieberg. Neist esimene anti 1971. aastal kaheksanda viis­aastaku töötulemuste eest, samuti sai ordeni majand. Eesti NSV-s oli Lenini ordeniga ainult kolm majandit: Estonia kolhoos, 9. Mai kolhoos ja Lenini-nimeline näidissovhoos.


Coburg.
Coburg on kreisivaba linn Saksamaal, Baieri liidumaal, Ülem-Frangimaal. Asub Itzi jõe ääres.
Ajalugu.
Coburgi mainitakse esmakordselt 1056. aastal. 1331. aastal sai linnaõigused.
1586–1633 oli Coburg Saksi-Coburgi hertsogiriigi pealinn. Hiljem kuulus Saksi-Coburg-Saalfeldi ja 1826. aastast alates Saksi-Coburgi ja Gotha hertsogiriiki. 1919. aastal liideti Coburg Baieriga.
Coburg ja kuningasuguvõsad.
Coburg oli Saksi-Coburgi ja Gotha dünastia mandri-Euroopa valduste keskpunkt, mille viimane valitseja oli Ühendkuningriigi kuninganna Victoria poja Albany hertsogi prints Leopoldi poeg Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog Karl Eduard, kes osales I maailmasõjas Saksamaa keisririigi sõjaväes Idarindel ja pärast Saksamaa kaotust maailmasõjas ning 1917. aasta Novembrirevolutsiooni liitus saksa natsionaalsotsialistliku liikumisega olles II maailmasõja ajal Saksa Punase Risti president.
Vaatamisväärsused.
Tähtsamateks vaatamisväärsusteks on vanalinn koos osaliselt säilinud linnamüüriga, 1414. aastal valminud raekoda, Ehrenburgi loss, Morizkirche ja Coburgi teatrihoone.
Linnas on loodusloomuuseum, nukumuuseum ja Veste Coburgi kunstikogu koos 26. Lucas Cranach vanema maaliga.


Reichsarbeitsdienst.
"Reichsarbeitsdienst" (RAD, 'Riigi Tööteenistus') oli ühendus, mis täitis eelkõige Saksa Wehrmachti tööjõuvajadusi Teise maailmasõja ajal.
RAD-i liimed olid riigis klassifitseeritud kui "Wehrmachtsgefolge" ('Relvajõudude abilised'). Nende osutatud abi sõjaväele oli nii suur, et RAD-i kuuluvatele inimestele laienes ka Genfi konventsiooni kaitse.
RAD moodustati 1934. aasta juulis ametliku tööjõusuunamiskeskusena, kuhu ühendati mitmed 1920ndatel loodud tööorganisatsioonid. RAD-i liikmed töötasid mitmesugustel ehitustöödel nii sõjalistes, põllumajanduslikes kui ka tsiviilprojektides. Ühenduse kogu eksisteerimisajal juhtis seda Konstantin Hierl.
RAD oli jaotatud kaheks erinevaks sektsiooniks, "Reichsarbeitsdienst Männer" (RAD/M) meestele ja "Reichsarbeitdienst der weiblichen Jugend" (RAD/wJ) naistele.


Raivo Piirsalu.
Raivo Piirsalu (hüüdnimi Kuriraivo ehk KuriRaivo) on ansambli Metsatöll basskitarrist ja laulja.


Žilina.
Žilina (saksa "Sillein", ungari "Zsolna") on linn Slovakkias, Žilina maakonna keskus. Asub Váhi jõe kaldal.
Ajalugu.
1208. aastal mainitakse linna esmakordselt kirjalikes allikates ("terra de Zelinan"). Enne 1312. aastat sai linnaõigused. 19. sajandi lõpus sai linnast raudteede sõlmpunkt ja tähtis kaubanduslinn.
Sport.
Linna jalgpalliklubi MŠK Žilina on 7-kordne Slovakkia meister.


Dramaatika.
Dramaatika ehk näitekirjandus ehk draamakirjandus (varem "draama") on üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval.
Dramaatika põhižanrid on tragöödia, komöödia ja draama.
Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana.
Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks.


Banská Bystrica.
Banská Bystrica (saksa keeles: "Neusohl", ungari keeles: "Besztercebánya") on linn Slovakkias, Banská Bystrica maakonna keskus. Asub Hroni jõe orus.
Ajalugu.
1255. aastal sai Banská Bystrica linnaõigused.
Linna ajalugu on tihedalt seotud vasekaevandamisega.


Cácerese provints.
Cácerese provints on Hispaania 2. järgu haldusüksus Extremaduras.
Kliima.
Cácerese aastane keskmine temperatuur on +16,0 °C, jaanuaris +8,3 °C, augustis +25,6 °C.
Aastas sajab keskmiselt 487 mm, sealhulgas jaanuaris 56 mm ja augustis 6 mm.


Pronkssõdur.
Pronkssõdur Kaitseväe kalmistul juunis 2007
Pronkssõdur (algne ametlik nimi "Tallinna vabastajate monument"; vene keeles "Монумент освободителям Таллина"; kasutatud ka hüüdnime Aljoša) on monument Tallinnas, mis kuni 2007. aasta 27. aprilli varahommikuni asus Tõnismäel Tõnismäe haljakul Kaarli puiestee 13. 30. aprillil paigaldati skulptuur Kaitseväe kalmistule Filtri tee 14. ()
Monument.
Monument on püstitatud "Teise maailmasõja ajal langenud sõjaväelaste mälestuseks".
1945. aastal korraldati konkurss asendamaks Kaarli kiriku kõrval kolmnurksel väljakul olev senine puidust mälestusmärk millegi püsivamaga. Monumendi püstitamiseks otsustati sõlmida leping arhitekt Arnold Alasiga, kelle ideekavand sai teise auhinna (žürii otsusel jäi esimene auhind määramata). Monument pidi kujutama endast astmestikul asuvat 5 meetri kõrgust neljatahulist kiviplokki, mille esi- ja tagaküljel on niššid. Skulptuurgrupp pidi asetsema esikülje niššis, millest kahele poole paigutatakse tahvlid langenute nimedega. Tagaküljel oli ette nähtud järelhüüe langenuile ja tule kujutus igavese mälestuse sümbolina. Sammas pidi lõppema astmestikuga, mille on reljeefne orden tammepärjas. Monument oli plaanis valmistada vasalemma marmorist ja skulptuurigrupp pronksist.
Skulptuurigrupi osas oli kaks varianti: üks kujutas ema ja last, kusjuures ema sümboliseeris leinavat rahvast ja laps tulevikku, teine kujutas punaarmeelast ja last: punaarmeelane sümboliseeris võitlejat, kes langenud seltsimeeste mälestust pühaks pidades rajab uue tuleviku koos kasvavate noortega. Skulptuurigruppi otsustati sisse viia mõned muudatused ning usaldada selle valmistamine skuptor Enn Roosile.
Andmed skulptuuri modelli kohta on vastukäivad. Nimetatud on raskejõustiklast Haljand Hallismaad, vasaraheitjat Helmut Pormeistrit, kunstitudeng Vello Rajangut, puusepp Albert Adamsoni ja isegi maadleja Kristjan Palusalut.
Enn Roos on kujutanud 8. Eesti Laskurkorpuse mundris meest, distantseerimaks ausammast ülejäänud Nõukogude poolel võidelnutest, ja kujutanud sõdurit leinavana, et väljendada autori kurbust Eesti iseseisvuse kaotuse üle.
Monument avati 21. septembril 1947. aastal. Seda ümbritses paemüüriga piiratud kolmnurkne park kahe tänavapoole vahel.
1964. aastal süüdati monumendi ees "igavene tuli". Selleks sillutati pargiteedele ja murule plaaditud väljak. Tuli kustutati 1991. aastal.
Ühishaud.
1946. aasta 8. mail õhkisid Tallinna koolitüdrukud Aili Jürgenson-Jõgi ja Ageeda Paavel selle monumendi. Monument taastati järgmiseks hommikuks. Enn Roosi ja Arnold Alase loodud monument püstitati samale kohale ja avati 21. septembril 1947.
Kes täpselt olid monumendi endise asukoha vahetus läheduses asuvasse ühishauda maetud, ei ole tuvastatud, kuigi Välisministeerium tellis 2006. aastal mahuka ajaloolise õiendi
Vastuolud.
Ausammas ajendas pingeid rahvuslaste ja sõjaveteranide vahel.
Paljud Teises maailmasõjas Nõukogude poolel sõdinud ja nende omaksed ning teised (peamiselt venekeelsed inimesed) tähistasid Pronkssõduri juures igal aastal 9. maid kui võidupäeva ning 22. septembrit kui Tallinna vabastamise aastapäeva. Nende ürituste käigus kasutati Nõukogude Liidu ja Venemaa lippe.
Eesti rahvuslased avaldasid arvamust, et tegemist on Eesti riigile vaenulikkuse avaldumisega ja Nõukogude okupatsiooni ülistamisega.
9. mail 2006 toimus monumendi juures konflikt, milles Punaarmee veteranide esindajad rebisid Pronkssõduri vastase piketi korraldanud rahvuslase Jüri Böhmi käest Eesti lipu. 10. mail esitasid Aavo Savitsch, Ain Saar, Jüri Liim ja Tiit Madisson üleskutse Pronkssõdur Tõnismäelt kõrvaldada. Maikuus lõpus toimus mitu rahvuslaste korraldatud rahvakogunemist. Näiteks 20. mail organiseerisid Tiit Madisson ja Aavo Savitsch Pronkssõduri juures kõnekoosoleku, millest võttis osa umbes 1000 inimest.
Monumendi kaitsjad moodustasid nn antifašistliku komitee ja organisatsiooni "Öine vahtkond" (vene keeles "Ночной дозор"). Politsei kutsus inimesi Tõnismäele mitte kogunema ning intsidentide ärahoidmiseks piiras selle politseivalvega, mis kestis 2006. aasta oktoobri alguseni.
11. oktoobril 2006 algatasid Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica liidu ning Sotsiaaldemokraatliku erakonna Riigikogu saadikud sõjahaudade kaitse seaduse eelnõu ning keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse eelnõu. 10. jaanuaril 2007 võttis Riigikogu 66 poolthäälega sõjahaudade kaitse seaduse vastu ja 11. jaanuaril kuulutas president Toomas Hendrik Ilves selle välja. Sõjahaudade kaitse seadus annab aluse matta ümber säilmed, mille hauad asuvad ebasobivates kohtades nagu pargid, haljasalad, hooned väljaspool kalmistuid, kohad, kus haudadel toimuvad massiüritused või asuvad haudadega mitteseotud rajatised, samuti muud kohad, mis ei võimalda sõjahaudade väärikat kohtlemist. Seaduse paragrahv 10 sätestab, et ümbermaetavate säilmete senises asupaigas asunud hauamonumendid ja muud hauatähised kuuluvad teisaldamisele säilmete uude matmispaika. Pronkssõduri kaitsjad tõlgendasid seadust kui otsest rünnakut monumendi vastu ning seadus pälvis kriitikat Venemaa ametlikes ringkondades ja meedias. "Öine vahtkond" ähvardas rahutustega.
22. augustil 2006 toimus Tallinnas linna volikogu saalis ümarlaud Pronkssõduri küsimuses. Osa võtma oli kutsutud palju erinevaid ühendusi ja erakondi. Isamaaliitu, Res Publicat ja Reformierakonda kohal ei olnud. Samuti ei saanud keeleliste arusaamatuste tõttu osa võtta Konstitutsioonierakond. Ümarlaua organiseerija oli Keskerakond. Riigikogus esindatud erakondadest võtsid osa ka valitsuses olev Rahvaliit ja opositsioonis olev Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes mõlemad pooldasid Tõnismäe ümberkujundamist ja pronkssõduri jäämist Tõnismäele.
Keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse eelnõu võttis Riigikogu 46 poolt- ja 44 vastuhäälega seadusena vastu 15. veebruaril 2007. 13. veebruaril tehtud paranduse kohaselt pidanuks valitsus 30 päeva jooksul pärast seaduse jõustumist Pronkssõduri Tõnismäelt teisaldama. 22. veebruaril jättis president seaduse välja kuulutamata, põhjendades otsust sellega, et "seadus läheb vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse mitme sättega, ennekõike võimude lahususe põhimõttega."
23. aprillil 2007. aastal saatsid Eesti ülikoolide professorid kaitseminister Jaak Aaviksoole avaliku kirja, milles juhiti tähelepanu pronkssõduri teisaldamisega seotud riskidele ning pakuti koostööd nende analüüsil ja võimalikul maandamisel.
26. aprillil Tallinna Volikogus toimunud pronkssõduri ümarlaual esinenud Jaak Aaviksoo, kes väitis, et on ebatõenäoline, et 26. aprilli hommikul Tõnismäele püstitatud valge telk on seal ka 8. ja 9. mail 2007: "Kui asjaolud selguvad, tuleb sõjahaudade kaitse seaduse alusel võtta vastu juriidiliselt siduv otsus säilmete ümber matmise ja hauatähise teisaldamise kohta. Ma ei ruttaks sündmustest ette ja ütleks missugune see otsus saab olema. see sõltub paljuski sellest, mis seal leitakse ja eks ta sõltub ka mingil määral nendest dialoogidest, mis aset leiavad eelseisvatel päevadel, nädalate ja võib-olla kuude jooksul. seepärast ootame ära aja, kui see on otsuseks küps."
Rahutused ja teisaldamine.
26. aprillil 2007 ümbritseti pronkssõduri ümbrus kõrge taraga ning sinna püstitati telk arheoloogiliste kaevamiste läbiviimiseks. Politsei ning pronkssõduri kaitsjate vastasseis viis õhtul inimeste laialiajamiseni märulipolitsei poolt. Järgnesid massilised lõhkumised ja rüüstamised Tallinna kesklinnas. 27. aprilli öösel otsustas valitsus pronkssõduri viivitamatult teisaldada. Samal ööl teisaldati see ning paigutati politsei valve alla teadmata kohta.
27. aprillil 2007 kestsid kella neljani öösel veel rahutused.
28. aprillil 2007 kestsid eelmise päeva pärastlõunal taasalanud rahutused kella kaheni öösel.
Edasistel päevadel-öödel otseseid rahutusi Tallinnas enam ei toimunud, kuid pingeline õhkkond kestis.
30. aprillil 2007 avati kõigile vaatamiseks pronkssõduri monument oma uues asukohas, Tallinna Kaitseväe kalmistul, Filtri tee 14.
8. mail 2007 toimus vaikne mälestustseremoonia monumendi juures, Eesti valitsusliikmete ja välisriikide suursaadikute osavõtul.
9. mail 2007 külastas nii pronkssõdurit kui selle endist asukohta Tõnismäge paljud põhiliselt Punaarmee sõdureid mälestavad inimesed. Inimesed viisid lilli ja päev möödus rahulikult.
Tulevikuplaanid.
Praegu on skulptuur Kaitseväe kalmistul, kuhu see viidi Sõjahaudade komisjoni ettepanekul. Kivimüür skulptuuri taga laoti üles juunikuus.
Sinna on kavas ümber matta ka Tõnismäe sõjahaudadesse maetute säilmed.
Peaministri sõnul peaks see, mida teha Tõnismäe platsiga pärast säilmete ümbermatmist, jääma Tallinna linna volikogu otsustada, sest maa omanik on Tallinna linn.
Mitmesugust.
Pronkssõdurist on valminud muusikal "Pronksivalu. Welcome to Estonia!". Teksti autoriks on Wimberg ja lavastajaks Andrus Vaarik. Esietendus pidi toimuma 14. novembril 2008 Tallinna Linnahallis.. Produtsent Tarvo Kralli sõnul lükati see edasi Gruusia-Vene sõja tõttu: "Gruusias toimunud sündmuste taustal on see praegu liiga valus teema.".
Pronkssõdurist sai inspiratsiooni kunstnik Kristina Norman, kes lõi installatiivse keskkonna "After-War" viies ruumis, milles kesksel kohal on kuldsõdur. Kuldsõduri Tõnismäele viimise eest sai eesti kunstnik 9. mail 2009 politseilt suulise hoiatuse. 9. juunil 2009 ilmus uudis, et nüüdiskunsti muuseum Kiasma soovib kuldsõduri ära osta.


Taupo järv.
Taupo järv on Uus-Meremaa suurim järv. Asub Põhjasaare keskosas. Pindala on 616 km² ja suurim sügavus 816 m.


Barokk.
Barokk on stiil, mis oli iseloomulik 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjandusele.
Sõna 'barokk' tuleneb portugalikeelsest sõnast "barocco", mis tähendab ebakorrapärast pärli. See oli algselt pilkenimi, mis anti ajastule 18. sajandi keskel, kuna tol ajal peeti ajastu stiili ebaloomulikuks, kummaliseks ja liialdavaks. Kuid hiljem, 19.–20. sajandi vahetusel, võetigi see perioodi nimetusena kasutusele.
Arhitektuur.
Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.
Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates ca 1640-50ndatest aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) üli-dekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdnunud.
Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates ca 1760-70ndatest aastatest) segunes barokk tasapidi juba klassitsismi elementidega - selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.
19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist - seda nimetatakse neo- ehk pseudobarokiks. Tihtipeale esines neobarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Neobarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930ndate aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone.
Itaalia maalikunst.
Itaalia maalikunstnikud eelistasid soojasid ja küpseid toone. Maalikunstis valitsevad tumedamad toonid, kujutatava ümarus ja keerukus. Kompositsioon on sageli ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Maalisid sujuvate värviüleminekutega. Ilma kindlate piirjoonteta. Tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu. Nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüdsid nad edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsad stseenid. Palju on neis ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke. Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad. Tahvelmaalile eelistatakse Itaalias seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, kus on tõelisus ja kus on maalitud detail. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel, ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks.
1585. aastal asutasid vennad Carraccid Bolognas kunstiakadeemia, kus nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine ja teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja laadide ühendamine ehk eklektitsism. Kõrvuti ekletitsismiga arenes Itaalias ka teine kunstivool, milleks oli naturalism ja selle suurimaks esindajaks oli Caravaggio. Tema maalis lihtrahvast nii nagu nad tegelikult olid. Tema töödes oli oluline osa valgusel ehk valgus suundus ülevalt ühest punktist alla tegelaskujudele nn. keldriluugivalgus. Tema usuteemalistest maalidest on tuntumad: "Peetruse ristilöömine", "Lautomängija".
Prantsuse maalikunst.
Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mida vahel nimetatakse ka vana klassitsismiks. Selle aluseks oli ratsionalism. Vana klassitsism on rangem ja rahulikum ja otsest eeskuju võeti Kreeka ja Rooma kunstist ning renessansist.
Prantsuse maalikunsti mõjukaim maalija oli Nicolas Poussin. Tema kuulsaimad tööd on suuremõõtmelised, allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Ta on kuulus ideaalmaastike looja. Tema maastikud on fantaasiavili, mitte tegelikkus. Igale tema maastikule oli joonistatud juurde ka alati üks inimene. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks. Tema teosed on "Maastik surnukehaga".
Veel üheks tuntuks maastikumaalijaks oli Claude Lorrain. Tema maastikes laiuvad kaugusesse minevad vaated, mille esiplaanil on puudegrupid, sambad, varemed. Tema töödes valitseb selgus ja rahu. Tema kuulsaim teos on "Odysseuse loovutamine".


Jüri Toit.
Jüri Toit (sündinud 18. märtsil 1957) on Jõgeva Ühisgümnaasiumi direktor ja õpetaja.


Gustaf V.
Gustaf V (ka Gustav V; 16. juuni 1858 Stockholm – 29. oktoober 1950) oli Rootsi kuningas 8. detsembrist 1907 kuni surmani.
Ta on kõige kauem elanud, kõige pikem ja kõige kauem valitsenud Rootsi kuningas.
1929. aastal külastas ta Eestit.
Gustaf V oli Oskar II ja tema naise Sophia vanim poeg. Ta sündis Drottningholmi lossis ja sai sündides Värmlandi hertsogiks.
Ta abiellus 20. septembril 1881 Badeni printsessi Victoriaga, kes oli Rootsi kuninganna Sofia lapselaps. Pärast oma venna surma sai Victoria Rootsi kuningate Adolf Frederiki, Gustav III ja Gustav IV Adolf pärijaks. Ka Gustaf V ise pärines Vasade dünastiast nii ema Sophia kui ka vanaema Josephine kaudu.
Gustaf V oli viimane Rootsi kuningas, kes otseselt poliitikasse sekkus. See juhtus 1914. aastal väitlustes kaitse-eelarve üle. Ta oli konservatiivne mees, kes oli vastu demokraatlikele liikumistele ja tööliste õiguste suurendamisele. Ta oli ka viimane Rootsi kuningas, kes oli sõjaväe ülemjuhataja (aastatel 1907–1939).
Ta pooldas mõlema maailmasõja ajal sakslasi, ehkki Rootsi jäi kummaski sõjas ametlikult neutraalseks. Natsionaalsotsialistide toetajaks peetakse ka tema poega Gustaf Adolfit. Peaminister Per Albin Hansson on rääkinud, et kuningas ähvardas tagasi astuda, kui Rootsi ei täida natsionaalsotsialistide valitsetud Saksamaa palvet lubada oma armeel liikuda mööda raudteed läbi Rootsi Põhja-Norrast Põhja-Soome juunis 1941.
Välislingid.
Gustaf V


Oscar II.
Oscar II (ka Oskar II; 21. jaanuar 1829 – 8. detsember 1907) oli 18. septembrist 1872 kuni surmani Rootsi kuningas ja kuni 7. juunini 1905 Norra kuningas.
"...rahvahulkade teadvuses tõuseb ta esile imposantse, tõeliselt majesteetliku kujuna, kuldsuuna, kõneanniga õnistatud patriarhina, unustamatu "père nobleina, nagu seda ampluaad teatris ja ooperis hüütakse. Ta on andnud nime tervele ajastule – see oli oskariaanlik ajajärk, õnneaeg enne maailmasõda ja igasugu muud viletsust. Järelpõlve mälestusse jääb see aeg pääsmatult kadunud idüllilise epohhina koos promenaadikontsertide, punši ja sigarite, korra ja puhtuse, mõnusate politseinike ja sõjaväelastega, kes olid üksnes kena sinisesse rõivastatud dekoratsioon." Staffan Skott, Kõik need Bernadotid, Eesti Raamat, Tallinn, 1997, lk. 66.


Peeter Oja.
Peeter Oja 2008. aastal Eurovisiooni lauluvõistlusel.
Peeter Oja (sündinud 2. juulil 1960 Tallinnas) on eesti näitleja, koomik. Ta lõpetas 1986. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (12. lend).
"Kitsas King".
"Kitsas king" oli telesaade, milles Peeter Oja mängis poiss Villit. Sellele kirjutasid lugusid Hardi Volmer, Riho Hunt ja Villu Kangur. Esitati ka Andrus Vaariku ja Peeter Oja improvisatsioone.
Manana Estios Primi-Futu Bändiga esitati lugu "Today I kiss you" (Hardi Volmer, Villu Veski, Olavi Kõrre, Peeter Oja)
Kreisiraadio.
Kollektiivne improvisatsioon, milles esines ohtralt absurdihuumorit ning korduvalt mindi üle piiri. Viimase poolest on tuntuimad episoodid "Seksiabi" ning "Ära ülbitse neeger".
Tuntumateks Peeter Oja esitatud tegelasteks Kreisiraadio raadio- ja telesaadetes võib pidada rootsieestlast Alev Strömi ja Kivipallurit.
"Bläck Rokit".
"Bläck Rokit" oli Peeter Oja ühemehebänd, mille enamuse lugude tekstid kirjutas ta ise. Eranditeks on "Nikita ja Vitja" ja "Tõutäkk", (sõnade autor Villu Kangur), "Ma pole majaline teie peres" (põhineb Heiti Talviku luuletusel) ning setu rahvalaulu töötlus "Pill oll helle". Muusikaliselt oli tegu suuresti läänemaailma laulude töötlustega kuid kasutati ka kodumaiste heliloojate loomingut, näiteks Glen Pilvre ("Juustulaul (Ainult sina)", "Ma pole majaline teie peres") ja Priit Pajusaar ("Today I kiss you")
"Bläck Rokiti" tuntuim lugu on "Itimees", ka sõna IT-meeste kohta "itimees", kuigi laulu sõnum ei haaku kuidagi IT-ga.
1996. aastal ilmus "Bläck Rokitil" kümne lauluga album (kassetil ja CD-l) "Peeter Oja esitleb: Bläck Rokit - Esimene mees, kes ise lendab vol.3".
"Tondi jutud".
"Tondi jutud" on 2002. aastal Kanal 2 eetris olnud vestlussaade, kus Peeter Oja kehastas väljamõeldud tegelast nimega Richard Tont. Saates algas koostöö Mart Juurega.
"Ärapanija".
"Ärapanija" on Peeter Oja ja Mart Juure saade, milles lahatakse nädala sündmusi läbi satiiri ja huumori. Saatejuhte on asendanud ka Andrus Kivirähk, Eino Baskin, Jaan Rekkor ja Liis Lass.
Avalik elu.
2006. aastal kirjutas Peeter Oja "Eesti Päevalehes" artikli, millega tekitas ühiskonnas palju lainetust. Tekkis palju vastukaja, teda intervjueeris nii kirjutav press kui oli ka saatekülaliseks jutusaates "Kahvel".
Isiklikku.
Tema isa Enn Oja on koorijuht ja muusikapublitsist.
Peeter Oja on olnud abielus Maret Peep-Ojaga.


Karl XV.
Karl XV (Norras Karl IV, 3. mai 1826 – 19. august 1872) oli Rootsi ja Norra kuningas 8. juulist 1859 kuni surmani.


Oskar I.
Oskar I (4. juuli 1799 – 8. juuli 1859) oli Rootsi ja Norra kuningas 8. märtsist 1844 kuni surmani.


Lembit (allveelaev).
Lembit (vette lastud 7. juulil 1936) on üks kahest allveelaevast Kalevi kõrval, mille Eesti Vabariik tellis vahetult enne teist maailmasõda Inglismaalt. Kalev uppus sõja käigus, kuid Lembit on tänapäevani säilinud ning kasutusel olnud nii NSV Liidu Allveelaevastiku õppelaevana kui ka muuseumieksponaadina. Lembit paikneb kordatehtuna Lennusadamas Tallinna vesilennukite angaarides ja on üks Eesti Meremuuseumi tähelepanuväärsemaid muuseumlaevu.
Lembit oli vanim allveelaev maailmas, mida hoiti vees ligi 75 aastat, samuti on see ainus oma seeriast säilinud allveelaev ning ainus allveelaev teise maailmasõja eelsetest Baltimaadest.
Ajalugu.
Ettpaneku hankida Eestile allveelaevad tegi juba 28. novembril 1918 Rudolf Schiller.
Laeva nimi.
18. detsembril 1934 otsustas Vabariigi Valitsus tellida kaks allveelaeva "Vickers Armstrongs Limited" firmalt.
"Sõstabül. Tarvis mõelda ka selle üle, kuidas paatisid ristida ja mis nimed anda. Kas Merejõududel on nimed valmis? Nüüd on nimede eestistamise aeg ja ärgu siis võtku nimesid mis tulevad meie pseudo mütoloogiast või pseudo Olimpist. Enne tarvis läbi lugeda Eesti Entsüklopeediast artikkel Eesti Mütoloogia".
25. märtsil 1936 kirjutas Johan Laidoner: "Allveelaevade nimedeks saavad: "Kalev" ja "Lembit"; – üks nende nimedest on meie müthologiast ja teine meie vanemast ajaloost – mõlemad väga tuntud rahva keskel ja pealegi on "Lembit" meie esimese sõjalaeva nimi. Ka "Kalev" on meie sõjalaevastikus tuntud, aga praegune Kalevi nimeline laevakene ei vääri seda kõlavat nime.
Härra Riigivanemale on asi ettekantud ja tema on nimedega "Kalev" ja "Lembitu" nõus
Inglismaal.
Allveelaev-miiniveeskaja Lembit on üks kahest Eesti Vabariigi tellitud ja Suurbritannias 1936/1937 valminud allveelaevast. Tänaseni on levinud arvamus, et meie allveelaevad ehitati täiesti Inglise malli järgi. Tõepoolest kasutati palju samasuguseid detaile ja sõlmi, nagu olid Inglise laevadel, kuid Eesti allveelaevad on siiski unikaalsed, ehitatud individuaalprojekti järgi. Tänapäevases allveelaevade kohta käivas kirjanduses nimetatakse neid "Kalev Class". Allveelaevade ehitamiseks sõlmitud leping nägi ette tellija-poolse järelevalvekomisjoni loomise ja selle saatmise laevade ehitusele. Leping kirjutati alla Kaitseministeeriumi poolt 12. detsembril 1934, Vabariigi Valitsus kinnitas selle 18. detsembril 1934.
Esimene allveelaev pidi olema üle antud hiljemalt 18. märtsil ja teine 18. mail 1937. Esimene konkreetne ettevõtmine Eesti poolelt oli järelevalvekomisjoni läkitamine Inglismaale. See jõudis kohale 17. jaanuaril 1935 ja kogu komisjonile korraldati lühiajaline erialakursus. Oluliseks tähiseks allveelaevade ehitamisel oli kiiluplaatide paigaldamine 19. juunil 1935. Seda tehti samal päeval mõlemale laevale, nr 705 ja nr 706-le. Laevade nimepanek oli rohkem kui aasta hiljem. Nr 705 sai nimeks Kalev ja nr 706 Lembit.
1. novembriks 1935 oli laevakeredest valmis 47% (nr 705) ja 45% (nr 706). Diiselmootoritest oli valmis vastavalt 37% ja 17%. Kerede jaoks vajalik teras oli kohal ja suuremalt jaolt komisjoni poolt katsetatud–kontrollitud. Peaelektrimootoreid ei olnud kummalgi laeval, kuid kogu tarvilik materjal oli kohal ja pooltooted ootamas allhanke-tehastest. Osaliselt olid valmis abimehhanismid, vastavalt 10% ja 7%. Akupatareide kallal olid tööd veel alustamata.
Allveelaevad Lembit ja Kalev lasti vette 7. juulil 1936 Vickers-Armstrong Ltd Laevatehases Barrow-in-Furnessis. Lembitu ristis saadik August Schmidti abikaasa Alice, lausudes: "Annan sulle nimeks "Lembit". Õnnelik ja edurikas olgu sinu tegevus. Õnnistagu Jumal kõiki, kes sinul teenivad."
Meeskond.
19. detsembril 1935 saatis järelevalvekomisjon Merejõudude Staabi ülemale kirja, milles tehti ettepanekud allveelaevade meeskondade koosseisu kohta. Komisjoni ettepanekuid nii ametinimetuste kui ka ametikohtade arvu kohta arvestati täiel määral hiljem, koosseisude kehtestamisel 1. septembrist 1936. Ettepanekuga kaasnes üksikasjalik seletuskiri põhjendustega Merejõudude Staabi esialgse kava muutmiseks. Kokkuvõtlikult võiks põhjenduse refereerida nii, et kõige tähtsam on ette näha, et iga meeskonnaliige valdaks mitut (vähemalt kolme) eriala. Ametikohale tuli leida mees keerulisema (spetsiifilisema) eriala järgi. Näiteks on hõlpsam õpetada raadiotelegrafistile signalisti eriala kui vastupidi. Piiratud meeskonna juures (allveelaev ei mahuta ju kuigi palju) on võimatu lülitada koosseisu 9 roolurit. Aga just niipalju neid allveesõidul kolmeks vahiks vaja. Oluliseks peeti, et enamikul erialadest (motoristid, torpedistid, elektrikud, raadiotelegrafistid) oleksid esindatud kõik auastmed I järgu madrustest instruktorini. See annaks meestele perspektiivi jõuda teenistusredelil edasi. 1936. aastal kinnitatud koosseisud pidasid vastu 1. aprillini 1940. Siis kehtestati terves mereväes uued koosseisud, kuid allveelaevade jaoks tehtud muudatused olid väga väikesed. Järelikult oli esimene koosseis piisavalt põhjendatud. Allveelaeva komandöriks sai Ferdinand Schmiedehelm.
Eesti Mereväes.
Maist 1937 kuni 6. augustini 1940 olid allveelaevad Eesti Mereväe teenistuses.
Nõukogude Liidu laevastikus.
Teises maailmasõjas osalesid Lembit ja Kalev Nõukogude Liidu Baltimere Laevastiku koosseisus. Allveelaev Kalev hukkus 1941. aasta oktoobris Soome lahes. Aastail 1945–1956 teenis Lembit nimetähise U-1 ja S-85 all Baltimere Laevastikus; alates 1957. aastast nimetähise STŽ-24 ja UTS-29 all Gorkis (praeguses Nižni Novgorodis) eksperimentaal- ja õppe-treeninglaevana. 1979. aastal toodi Lembit Tallinna üleandmiseks Baltimere Laevastiku muuseumile.
Eesti Meremuuseumis.
1992. aasta aprillis võeti allveelaev Eesti Vabariigi valitsuse korraldusel üle Eesti Meremuuseumile. 1. augustil 1994 kanti Lembit Eesti Mereväe laevade nimekirja laevana nr 1. 16. mail 2011 langetati Lembitul Eesti Mereväe lipp. 20. mail 2011 pukseeriti Lembit slipi (kaldtee) juurde ja vintsiti 21. mail kaldale. Lembit seisis Tallinnas Lennusadamas üsna originaalilähedases seisukorras. 2011. aasta suvel vintsiti Lembit vesilennukite angaari.
Võidud.
14. septembril 1942 12:07 vigastatud Saksa "Finnland" 5281 brt.
13. oktoobril 1944 02:26 uputatud Taani "Hilma Lau" 2414 brt.
Torpeedod.
Allveelaeva Lembit torpeedoaparaadi pikkus on 7115 mm. Algsed 7 meetrised torpeedod, mis olid ostetud Inglismaalt läksid teise maailmasõja alguses „kaduma”. Seejärel sobitati mõlemad allveelaevad (Lembit ja Kalev) N. Liidu torpeedodele 53–27 (modifikatsioon I ja II – 6,98 m), mille konstruktor Richard Korwin-Kossakowsky ehitas ümber Itaaliast pärit torpeedo 53F alusel. Konstruktor aga vangistati ning lasti 1937. aastal NKVD poolt Suure Terrori ajal maha.
Välislingid.
Lembit


Dee Dee Ramone.
Dee Dee Ramone (õieti Douglas Glenn Colvin; 18. september 1952 Fort Lee, Virginia – 5. juuni 2002 Los Angeles, California) oli ameerika muusik, punkansambli Ramones basskitarrist ja paljude lugude autor.
Lapsepõlv ja varajane noorus.
Douglas Colvin sündis 18. septembril 1952 Virginia osariigis Fort Lee's šoti päritolu USA armee ohvitserist isa ning sakslannast ema perre. Isa teenistuskohustused viisid perekonna peagi Saksamaale. Viiekümnendate aastate Saksamaa ja külm sõda tekitasid Dee Dee's huvi kõikvõimaliku Teise maailmasõjaga seotud nodi vastu.
Kuuekümnendate hakul vanemad lahutasid ning ema kolis koos Dee Dee'ga tagasi Ameerikasse, sedapuhku New Yorgi Queensi linnaossa. Kuuekümnendate keskpaigas vaimustus varateismeline Dee Dee kaasaegsest Briti rockist eesotsas biitlitega. Katsed ise muusikat teha jäid tagasihoidlikeks. Vähemalt esialgu käis kitarrimängüle jõu, põnevam oli sõpradega koos kanepit suitsetada, liimi nuusutada, veini juua ning aeg-ajalt 53. & 3. tänava nurgal raha teenimiseks prostituteerida.
Seitsmekümnendate hakul käis Dee Dee enam-vähem korralikult tööl. Mässumeelsus väljendus lisaks elustiilile ka muusikamaitses, mis välistas enamuse seitsmekümnendate pool- ja pseudointellektuaalsest rockist. Tolle aja lemmikbändid olid MC5 ja The Stooges.
Ramones.
Jaanuaris 1974 soetasid sõbrad Dee Dee ning John Cummings (Johnny Ramone) endale kitarrid, et hakata bändi tegema. Ansambel sai nimeks Ramones. Dee Dee'st kujunes kiirelt üks bändi kahest põhilisest lugude autorist, teine oli laulja Joey Ramone. Ramonesi firmamärgiks sai muuhulgas ka Dee Dee iga loo ette karjutud "1-2-3-4!".
Kui Joey Ramone kirjutas põhiliselt armastuslugusid, siis Dee Dee looming haaras kõiki teemasid läbo tema isiklike läbielamiste. Kunagistest liiminuusutamistest sai "Now I Wanna Sniff Some Glue", tänavanurgal passimisest "53rd & 3rd", Dee Dee saksa päritolu ning lapsepõlv ja suhe Saksamaa ajalooga jooksis läbi lugudest "It's a Long Way Back to Germany" ning "Today Your Love, Tomorrow the World".
Kaheksakümnendatel kirjutas Dee Dee enamuse Ramonesi albumite materjalist. Koos produtsent Dave Stewartiga sündis "synth"-pop lugu "Howling at the Moon (Sha-La-La-La)", mis rääkis kanepi legaliseerimisest ning koostöös Jean Beauvoiriga sündis "Something to Believe In" ehk Dee Dee pihtimus oma elu ummikutest. 1989. aastal kirjutas Dee Dee koos noorukese Daniel Reyga oma ehk tuntuima laulu "Pet Sematary".
Kaheksakümnendate lõpus lahkus Ramonesi muutumatusest tüdinenud Dee Dee bändist, jätkates siiski bändile lugude kirjutamist.
Soolokarjäär.
Kaheksakümnendate teisel poolel vaimustus Dee Dee hip-hopist, esimene soolokatsetus "Funky Man" ilmus 1987, sellele järgnes vahetult peale Ramonesist lahkumist sooloplaat "Standing in the Spotlight", mis on mõnede kriitikute sõnul suurepärane oma aja popi paroodia.
Aastasse 1989 jääb ka lühiajaline koostöö Stiv Batorsi ja Johnny Thundersiga, mis lõppes ootamatult Dee Dee ja Thundersi vahelise lööminguga. Järgnesid mitmed sooloprojektid nagu The Spikey Tops, Chinese Dragons ja lühiajaline koostöö GG Alliniga.
Üheksakümnendate keskel kolis Dee Dee Hollandisse ning asutas ansambli ICLC, mis on vahest ehk tuntuim tema arvukatest koosseisudest. Bänd salvestas albumi "I Hate Freaks Like You" ning lagunes 1996. aastal, kui Dee Dee tagasi Ameerikasse kolis.
1996. aasta 6. augustil andis Dee Dee viimase kontserdi koos Ramonesiga, lauldes külalisena lugu "Love Kills".
Uue Ameerika-perioodi alguses mängis Dee Dee koos Marky Ramone'i ja oma abikaasa Barbara Zampiniga Ramonesi tribüütbändis The Ramainz. Hiljem kolis ta New Yorgist Los Angelesse ning jätkas sooloartistina tuuritades mööda maailma, esitades Ramonesi klassikat. Samuti hakkas Dee Dee Eesti päritolu USA muusiku ja kunstniku Paul Indrek Kostabi õhutusel maalima ning kirjutama. Soolokarjääri hulka mahub ka paavsti mängimine "stoner"-filmis "Bikini Bandits".
Dee Dee Ramone suri 5. juunil 2002 heroiini üledoosi.
Eraelu.
Dee Dee kohta on teada, et ta kannatas üheaegselt mitme isiksusehäire all. Enamus neist oli ilmselt tingitud liigsest järjepidevast narkootikumide ning alkoholi tarvitamisest.
Esimesed kokkupuuted narkootikumidega olid juba teismeeas, hiljem tuli mängu heroiin, mida Dee Dee vahelduva eduga viisteist aastat tarvitas, pahest korduvalt vabanedes ning jälle selle küüsi langedes. Otsustavaks ajendiks heroiinist loobumisele sai sõprade Stiv Batorsi, Johnny Thundersi, Jerry Nolani ning GG Allini surm lühikese ajaperioodi jooksul. Kanepit suitsetas Dee Dee elu lõpuni.
1977. aastal abiellus Dee Dee oma esimese abikaasa Veraga. Abielule eelnes tormiline suhe tuntud "groupie" Conniega. Vera püüded Dee Dee "kodustamiseks" lõppesid 1989. aastal lahutusega. 1994. kohtus Argentiinas kontserturneel olnud Dee Dee noorukese fännitari Barbara Zampiniga, kellest sai tema teine ja viimane abikaasa.
External links.
Ramone, Dee Dee
Ramone, Dee Dee
Ramone, Dee Dee
Ramone, Dee Dee


Hando Kruuv.
Hando Kruuv (sündinud 13. mail 1937 Tartus) on Eesti vabadusvõitleja ja leiutaja.
Hando Kruuvile kuulub Eesti vanim puulaev Tempo, mille tema isa, Tartu lodjameister August Kruuv, ehitas tema sünni puhul.
Ta on Emajõe Lodjaseltsi auliige ja Põllumeeste Kogu juhatuse liige (erakonna liige alates 25. juulist 1997).
Ta on kandideerinud Riigikogu valimistel 1992. (sai 82 häält) ja 1999. (sai 40 häält) aastal.
Hando Kruuv on Krista Kruuvi isa.


Aribert.
Aribert Joachim Alexander, Anhalti prints (18. juuni 1864 – 24. detsember 1933) oli Anhalti printsregent 13. septembrist kuni 12. novembrini 1918 hertsog Joachim Ernsti valitsusajal.
Aribert oli abielus Schleswig-Holsteini printsessi Marie Louisega.


Antoine de Saint-Exupéry.
Antoine Marie Roger de Saint-Exupéry (29. juunil 1900, Lyon, Prantsusmaa – 31. juuli 1944) oli lendur sõjaväes ja lennukompaniides ning sai maailmakuulsaks oma romaanilaadsete jutustuste ja mõtisklustega.
Tähtsamad neist: "Lõunapost" (1928), "Öine lend" (1931), "Tuul, liiv ja tähed" (1939), "Lend Arrasse" (1942). Aasta enne surma kirjutas ta kujunditerohke muinasjutu "Väike prints" (1944).
Tema teiste raamatute hulka kuuluvad mõtiskluste kogu "Liivade tarkus" (avaldatud postuumselt 1948. aastal) ning kaks raamatut lennundusest.
Saint-Exupéry teosed tuginevad peaaegu alati autori elukogemustele ja on lahutamatult seotud kirjaniku tõelise kire ja kutsumusega – lendamisega.
Ta hukkus, kui ta lennuk luurelennul merre kukkus. Märtsis 2008 väitis 88-aastane endine Saksa õhujõudude (Luftwaffe) lendur Horst Rippert end allatulistajaks.
Saint-Exupéry järgi on nimetatud Lyoni rahvusvaheline lennujaam ja asteroid 2578 Saint-Exupéry. Väikese printsi järgi on nime saanud asteroidikuu Petit-Prince.
Viited.
Saint-Exupéry, Antoine de
Saint-Exupéry, Antoine de
Saint-Exupéry, Antoine de


Marie-Adélaïde (Luksemburgi suurhertsoginna).
Marie-Adélaïde (sünninimi Marie-Adélaïde Thérèse Hilda Wilhelmine; 14. juuni 1894 – 24. jaanuar 1924) oli Luksemburgi suurhertsoginna 25. veebruarist 1912 kuni 14. jaanuarini 1919.
Ta on tuntud ka saksapärase nimekuju Marie-Adelheid all.
Marie-Adélaïde oli suurhertsog Guillaume IV ja tolle abikaasa Maria Anna vanim tütar. Seoses asjaoluga, et tema isal meessoost järeltulijaid ei olnud, muudeti troonipärilusseadust ja Marie-Adélaïde'ist sai 10. juulil 1907 Luksemburgi troonipärija. Pärast oma isa surma 1912. aastal krooniti ta suurhertsoginnaks. Temast sai esimene naine Luksemburgi troonil. Ühtlasi oli ta esimene Luksemburgi valitseja pärast 1296. aastat, kes oli sündinud Luksemburgi territooriumil.
Ta oli poliitiliselt aktiivne ja väga saksameelne valitseja, mistõttu tegi ta Esimese maailmasõja päevil aktiivset koostööd Saksamaa okupatsioonivõimudega. See tõi sõja lõppedes kaasa tugeva kriitika tema suhtes ja kuigi ta ei olnud teinud midagi seadusevastast, loobus ta pärast nõupidamist peaministriga 14. jaanuaril 1919 vabatahtlikult troonist oma noorema õe Charlotte'i kasuks.
Pärast troonist loobumist kolis vallaline Marie-Adélaïde Itaaliasse. Seal astus ta Modenas karmeliitide nunnakloostrisse, hiljem liitus aga Roomas vaeste eest hoolitsemisega tegelenud nunnaorduga. Halb tervis sundis teda siiski kloostrielust loobuma – ta asus elama oma ema juurde Hohenburgi lossi Baieris, kus ta 1924. aastal grippi suri.


Christina Stürmer.
Christina Stürmer (sündinud 9. juunil 1982 Linzis) on Austria poplaulja.
Välislingid.
Stürmer, Christina
Stürmer, Christina


Simeon II.
thumb
Simeon II (kodanikunimi Simeon Sakskoburggotski; sündinud 16. juunil 1937) on endine Bulgaaria tsaar (oli troonil 28. augustist 1943 kuni 15. septembrini 1946) ja Bulgaaria poliitik. Ta oli 24. juulist 2001 kuni 16. augustini 2005 Bulgaaria peaminister.
Autasud.
Sakskoburggotski, Simeon


Tahkis.
Tahkis ehk tahke keha on keha, mis on tahkeks olekuks nimetatavas agregaatolekus. Tahkiste tunnuseks on võime avaldada erinevalt gaasidest ja vedelikest vastupanu nihkedeformatsioonile: tahkiseid iseloomustavad suured nihkemooduli väärtused.
Tahke oleku korral mõjuvad molekulide vahel tugevad seosejõud, nii et nad saavad üksteise suhtes ainult võnkuda.
Enamiku ainete puhul on tahkise tihedus suurem kui vedeliku ja gaasi oma. Tuntud erandiks on jää, mis on vedelast veest väiksema tihedusega.


Veeaur.
Veeaur on vesi gaasilises olekus.
Vesi aurab nii tahkes kui ka vedelas olekus sõltumata temperatuurist. Viimasest sõltub vaid vee auramise intensiivsus.


New Orleans.
New Orleans (prantsuse keeles "La Nouvelle-Orléans") on linn USA-s Louisiana osariigis Mehhiko lahe ääres.
New Orleansi (Nouvelle-Orléans) asutasid prantslased 1718 ja see oli alates 1722 Prantsusmaale kuulunud Louisiana piirkonna halduskeskus.
New Orleans on üks kahest USA piirkonnast, mis asub allpool merepinda (teine on Surmaorg). Suur osa linnast jäi vee alla 2005. aasta augustis orkaan Katrina tõttu. Linnas ja selle lähiümbruses hukkus umbes 1500 inimest, kümned tuhanded jäid koduta. 2007. aastal elas linnas hinnanguliselt 273 000 inimest.
New Orleans on liigas NFL mängiva jalgpallimeeskonna New Orleans Saints kodulinn. Meeskonna kodustaadion on Louisiana Superdome.
Linna korvpalliklubi New Orleans Hornets mängib liigas NBA.


Korporatsioon Leola.
Korporatsioon Leola (Korp! Leola, Üliõpilaskorporatsioon Leola) on 1920. aastal asutatud akadeemiline organisatsioon.
Korp! Leola alustas tegevust 16. oktoobril 1920. aastal esimese Tallinnas loodud üliõpilasorganisatsioonina ning esimese noores iseseisvas Eesti Vabariigis loodud korporatsioonina.
Korp! Leola tegevus Eestis taastati 1988. aastal.
Ajalugu.
Juba 1920. aasta sügissemestrist kujunes grupp üliõpilasi, kes pidas vajalikuks tihedamat liitumist. Põhimõtteliselt valitses grupis üksmeel, kuid organisatsiooni vormi suhtes tekkisid lahkhelid. Küsimus pandi hääletamisele. Enamus hääletas korporatsiooni poolt. Vähemus sellega ei nõustunud ja lahkus koosolekult. Korporatsiooni pooldav rühm võis asuda põhikirja koostama. Selles nähti eesmärkidena ette isamaa teenimist, rahvusliku vaimu süvendamist, iseloomu kujundamist, demokraatliku mõtteviisi arendamist ja vastastikust abistamist.
Alustada tuli tühjalt kohalt, sest Tallinnas puudusid üliõpilasorganisatsioonid. Värvide valikul konsulteeriti väljapaistvate kunstnikega. Valik langes Estonia teatri dekoraatori Eduard Polandi kavandile. Värvidele punakasviolett, kuldkollane ja valge anti tähendus: truudus, tublidus ja ausus. Deviisiks valiti "age quod agis" (tee mis teed). See vastas sõjajärgse aja vaimule. Korporatsiooni nimeks pakuti kas Ridala, Leola, Varbola või Valjala. Leola kui Lembitu linnuse nimi vaimustas asutajaid, kellest enamik oli tulnud võidukast sõjast. Nii sai Liivimaa kroonikas märgitud Castrum Leola endale veel teise tähenduse.
Asutajaliikmed.
Asutajaliikmete mälestuseks on Korp! Leola värvitekli rosetil üheksa aasa ning vapil kujutatud müüris
Välislingid.
Leola


Trumani doktriin.
Trumani doktriin oli USA välispoliitiline doktriin, mis lubas Kreeka ja Türgi valitsustele sõjaväelist ja majandusabi, vältimaks nende riikide langemist Nõukogude Liidu mõjusfääri. Doktriini tegi avalikuks president Harry S. Truman 12. märtsil 1947 ettekandega Kongressile. Doktriin viis USA välispoliitika "détenteilt lähemale George F. Kennani sõnastatud ohjeldamispoliitikale. Paljude ajaloolaste arvates märgib Trumani doktriini väljakuulutamine külma sõja algust.
Teisele maailmasõjale järgneval ajal võistlesid USA ja Nõukogude Liit jõutasakaalu pärast. Suurbritannia teatas, et ei saa pärast 1947. aasta 31. märtsi enam lubada Kreeka ja Türgi toetamist. Pärast Trumani kõnet Kongressile eraldas viimane kiiresti abiks 400 miljonit dollarit.
"Maailm pole staatiline ning "status quo" ei ole püha. Siiski ei saa me lubada muudatusi "status quo'"s ÜRO harta vastaselt, kasutades selliseid meetodeid nagu ähvardus või petlikke vahendeid nagu poliitiline sisseimbumine. Aidates vabadel ja sõltumatutel rahvastel säilitada vabadust, aitab USA ÜRO harta põhimõtteid ellu viia."
Sellest tulenevalt võisid edaspidi analoogsele abile loota ka teised riigid.


Aljoša.
Aljoša on hüüdnimi vene eesnimest Aleksei.
Ka Tallinnas varem Tõnismäel asunud, praegu Tallinna Kaitseväe kalmistul asuvat pronkssõdurit kutsutakse rahva seas selle nimega, kuigi tegemist on eestlasega Nõukogude sõjaväemundris.
Selle nime all on tuntud Fjodor Dostojevski romaani "Vennad Karamazovid" tegelane Aljoša Karamazov.


Marshalli plaan.
Marshalli plaani raames abi saanud riigid
Marshalli plaan (ametlikult Euroopa Taastamise Programm, inglise keeles "European Recovery Program") oli Ameerika Ühendriikide 1947. aastal algatatud abiprogramm sõjas laastatud Euroopa riikide aitamiseks ja kommunismi pealetungi ennetamiseks. Algatus nimetati USA tollase riigisekretäri George Marshalli järgi. Programm kestis neli aastat ning selle aja jooksul anti majanduslikku ja tehnilist abi kokku umbes 13 miljardi USA dollari väärtuses.
Programmiga liitusid Austria, Belgia, Holland, Iirimaa, Island, Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa LV, Suurbritannia, Šveits, Taani ja Türgi. Abi pakuti ka Nõukogude Liidule ja teistele Ida-Euroopa maadele, kuid Moskva keeldus, keelates osalemise ka Tšehhoslovakkial ja Poolal, kes olid selleks soovi avaldanud. Keeldus ka Soome, kes eelistas Nõukogude Liiduga häid suhteid hoida.
1948. aastal asutati Pariisis plaani elluviimiseks Euroopa Majanduskoostöö Organisatsioon (OEEC).
Osalevate riikide tööstustoodang suurenes nelja aastaga 35% võrra ning ka põllumajandustoodang ületas sõjaeelse taseme. Lisaks aitas programm kaasa poliitilise olukorra stabiliseerumisele ning sundis Euroopat hakkama mõtlema integratsioonile. See inspireeris Euroopa riike ka ise hiljem arenguriikidele abi andma. Samal ajal tagas USA ise oma toodetele laialdase ekspordituru.


Eisenhoweri doktriin.
Eisenhoweri doktriin ehk tagasitõrjumisdoktriin oli USA välispoliitiline doktriin, mille kohaselt USA oli valmis kasutama sõjalist jõudu tõrjumaks kommunismi levikut. Eisenhower väljendas seda ettekandes Kongressile 5. jaanuaril 1957.
President Dwight Eisenhoweri arvates oli pidurdamisdoktriin liiga passiivne, mistõttu ta deklareeris, et Ühendriikide südametunnistus ei rahunevat seni, kuni Ida-Euroopa rahvad (sealhulgas eestlased) "kes meie verd ja kel meie elulaad, ei pöördu tagasi vabade rahvaste perre". Kui pidurdamisdoktriin piirdus ohustatud maadele majandusliku ja sõjalise abi andmisega, siis lubas tagasitõrjumisdoktriin ka relvajõu kasutamist. USA riigisekretär John Foster Dullese väitel olevat USA vajadusel valmis kasutama ka tuumarelva ning andma tuumalöögi NSV Liidule endale. Selle eesmärgi saavutamise võimaldamiseks suurendati strateegilist lennuväge.


Hallsteini doktriin.
Hallsteini doktriin mis on nime saanud Saksamaa välisministri Walter Hallsteini järgi ja oli Lääne-Saksamaa olulisim välispoliitiline doktriin pärast 1955 aastat. Doktriin lõpetati 1970 aastaks, mil Lääne-Saksamaa poliitika Ida-Saksamaa suhtes muutus.
Doktriiniga ei tunnustanud Saksamaa LV Saksa DV, käsitledes end saksa rahva ainuesindajana. 1955. aastal, kohe pärast täieliku iseseisvuse saavutamist, deklareeris Saksa LV valitsus, et kui mõni riik peaks SDVd tunnustama ja sellega diplomaatilise vahekorra rajama, siis võtab SLV seda kui vaenulikku akti ja katkestab kõnealuse riigiga suhted. Hallsteini doktriinil oli ainult üks erand - NSV Liit.


600.
Sajandid: 5. sajand - 6. sajand - 7. sajand
Kümnendid: 550. aastad 560. aastad 570. aastad 580. aastad 590. aastad - 600. aastad - 610. aastad 620. aastad 630. aastad 640. aastad 650. aastad
Aastad: 595 596 597 598 599 - 600 - 601 602 603 604 605


1008.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad - 1000. aastad - 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad
Aastad: 1003 1004 1005 1006 1007 - 1008 - 1009 1010 1011 1012 1013


Olaf Sild.
Olaf Sild (2. jaanuar 1880 Rõngu – 20. mai 1944 Tartu) oli Eesti vaimulik, usuteadlane ja usuteaduse professor.
Elulugu.
Sündinud Rõngus ja lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja ajaloo-keeleteaduskonna 1904. aastal.
Ordineeriti 5. märtsil 1906. a. 1905–1907 abiõpetajaks Võrus ja Peterburi Jaani koguduses. 1907–1911 õpetajaks Teškovo ja Jamburgi kogudustes. 1918–1919 Valga koolide usuõpetaja ja Valga Poeglaste Gümnaasiumi juhataja.
1919–1921 Tartu Ülikooli ajaloolise usuteaduse professori k.t ja professor. 1921 – 1926 Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan. "Usuteadusliku Ajakirja" toimetaja 1926–1928. 1928–1940 ajaloolise usuteaduse korraline professor Tartu Ülikoolis.
Avaldanud uurimusi üld- ja eesti kirikuloo alalt.
Fraternitas Estica asutaja vilistlane.
Fraterintas Estica auvilistlaseks valitud 1937. aastal.


Informatsiooni-RNA.
Informatsiooni-RNA (inglise "messenger RNA", lühend "mRNA") on RNA, mille molekulilt toimub translatsioon: informatsiooni-RNA nukleotiidijärjestuse põhjal sünteesitakse polüpeptiid.


Miami.
Miami on linn Ameerika Ühendriikides Florida osariigis. Asub Atlandi ookeani rannikul.
Ajalugu.
1566. aastal kuulutati Miami territoorium Hispaania valduseks. Järgmisel aastal rajati sinna hispaanlaste misjonipunkt, kuid see suleti juba 1570. Tollal elasid seal tekesta indiaanlased. Hispaanlased tulid tagasi 1743. aastal, kuid lahkusid peagi jälle. Esimesed püsivad eurooplastest asukad saabusid alles 19. sajandi alguses. 1825. aastal ehitati tuletorn. 1870ndatel tekkis küla, kus oli kaubapunkt ja postkontor. Miami sai raudteeühenduse 1896. aastal ja samal aastal ka linnaõigused. 1900. aastal elas linnas juba 1681 inimest. 1920. aastaks oli linnas ligi 30 000 elanikku. 1960ndate alguses saabus Miamisse massiliselt põgenikke Kuubast.
Rahvastik.
2010. aastal elas Miamis 399 457 inimest.
Majandus.
Miami 2008. aasta SKP oli 292 miljardit dollarit, millega oli linn maailmas 20ndal ja USA-s 11ndal kohal.
Sport.
Linnas tegutseb NBA-s mängiv korvpalliklubi Miami Heat.


Kavkaz Center.
Kavkaz Center on radikaalne tšetšeeni uudisteagentuur, mis edastab uudiseid Kaukaasiast, Venemaalt ja mujalt maailmast, lähtudes islami vaadetest. Agentuuri asutas 1999. aastal Groznõis Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi infominister Movladi Udugov.
Nende internetiportaal on korduvalt suletud olnud Venemaa võimude, FSB ja vene häkkerite rünnakute tõttu. Vene võimude väitel on tegemist terroristide infoportaaliga.
Nende server on paiknenud Leedus, Lätis, Rootsis, Eestis, Soomes ja USAs. Internetiportaal on vene-, inglis- ja türgikeelne.


Lublin.
Lublin on suurim linn Ida-Poolas, Lublini vojevoodkonna halduskeskus.
Ajalugu.
Juba 6. sajandil oli Lublini Czwarteki linnaosa maa-ala asustatud. See nimi (poola keeles 'neljapäev') on arvatavasti mälestus kunagisest turupäevast. Juba 10. ja 11. sajandil kujunes sinna tähtis kaubanduskeskus. Esimesed kindlusrajatised ilmusid 8. sajandil Lossimäele. 10. sajandil asus seal silmapaistev kindlus, mille ümber kasvas asula. Esialgu oli kindlus puust, pärast juba kivist.
Esmakordselt mainitakse Lublinit kirjalikes allikates 1198. aastal. Linna kindlustusi mainitakse aastal 1224, ent nad on märksa varasemad.
1317. aastal vürst Władysław I ajal sai Lublin linnaks Magdeburgi õiguse alusel.
Lublin sai võõrvõimude (tatarlaste, leedulaste) rünnakute objektiks ning vallutati korduvalt. Kuningas Kazimierz Suur hindas linna strateegilist tähtsust ning 1341. aastal ehitas sinna lossi ja linna ümber kaitsemüüri. Samal aastal võitis ta linna all tatarlasi.
1474 tegi Kazimierz IV Lublini vastmoodustatud Lublini vojevoodkonna keskuseks.
1392 andis Jogaila (Jagiełło) Lublinile tähtsad kaubandusprivileegid. Koos Poola ja Leedu vahel sõlmitud rahuga pani see aluse linna edaspidisele tõusule. 26. juunil 1569 sõlmiti Lublini unioon, mis ühendas Poola ja Leedu Rzeczpospolitaks. 16. sajandil pidas Poola seim mitu korda oma istungi Lublinis.
15. ja 16. sajandil arenes Lublin intensiivselt tänu teda läbivatele kaubateedele Musta mere äärest Lääne-Euroopasse. Lublini laadad olid laialt tuntud.
17. sajandil tabas linna epideemia. Algul purustasid linna kasakad ja pärast rootslased. Ka edaspidi ei läinud linnal häti: linn kannatas Põhjasõjas. Lõpetati Lublini laatade pidamine. Lääne-Euroopa kaupmehed hülgasid linna, ehkki August II andis Lublinile Krakówiga võrdsed õigused. Alles pärast Põhjasõja lõppu hakkas linn jälle kosuma.
1792 hõivasid linna Vene väed, ent Kolmanda Poola jagamise käigus läks Lublin Austriale. 1809 läks linn äsjamoodustatud Varssavi hertsogiriigi koosseisu ja 1815 Poola Kuningriigi koosseisus Venemaale.
Esimese maailmasõja ajal hõivasid linna 1915 Saksamaa ja Austria-Ungari väed. Alates Poola riigi taastamisest kuulub Lublin Poolale ja lühikest aega paiknes seal Poola valitsus.
Teise maailmasõja ajal oli 1939–1944 Saksa vägede poolt okupeeritud. See aeg oli linlastele eriti raske, sest umbes 40% linnaelanikest moodustasid juudid ja Lublinisse toodi juutide hävitamise programmi operatsioon Reinhardt keskus. Pärast hõivamist Punaarmee poolt kuulutati Lublinis välja Poola Rahvavabariik ja Lublin oli riigi pealinn, kuni jaanuaris 1945 vabastati sakslastest ka Varssavi.


Maania.
"Selles artiklis on juttu meeleoluhäirest psühhiaatria mõistes; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Maania (täpsustus)
Maania ehk maniakaalne episood ehk mania [man'iia] (ladina keeles "mania") on meeleoluhäire, mida iseloomustab patsiendi haiguslik meeleolu kõrgenemine. Reeglina kaasub ka mõttekäigu kiirenemine ja tahteaktiivsuse tõus. Nimetatud kolme sümptomi koosesinemist nimetatakse maniakaalseks triaadiks.
Kuid meeleolu kõrgenemine võib esineda ka ilma tahteaktiivsuse tõusuta - loid maania või võivad kaasuda tigeduse episoodid - pahur maania.
Meeleolu on kõrgenenud sõltumata olukorrast, ning võib varieeruda lihtsalt heast tujust eufoorilisuseni. Sageli kaasneb meeleolutõusuga kõnetulv, suurenenud tegutsemistung, vähenenud unevajadus. Väheneb kriitikameel iseenda tegemiste suhtes — enesehinnang on tõusnud, vahel suurusmõtete tasemele.
Kuigi kirjelduse järgi on ehk tegemist positiivse omadusega, on tegemist raske haigusliku seisundiga. Maania puhul ei ole haige võimeline adekvaatselt olukorda hindama ja seetõttu võtab vastu vääraid otsuseid, mis tulenevad tema kõrgenenud enesehinnangust. Maania puhul võtab inimene liigseid riske: näiteks kihutab autoga ohtlikke manöövreid tehes, kulutades mõtlematult raha, ning võib muutuda teistele ohtlikuks. Piltlikult öeldes on maania seisundis viibival inimesel "meri põlvini".
Tulenevalt suurenenud energiatulvast ning kõrgenenud enesehinnagust võivad maaniaga patsiendid mõnel juhul olla kergesti, partnereid valimata, armuvad. Maniakaalne isik suudab kiirelt luua suhteid, kuid ei suuda neid pikaajaliselt hoida. Kõrgeneb sugutung, mida rahuldatakse tihti valimatult ning ka inimese haigusvaba perioodi eelistusi silmas pidades ebaloomulikul viisil.
Mõnel juhul kaasneb maniaga psühhootiliste sümptomite teke. Sellistel patsientidel võib kõne ja mõtlemise tempo muutuda nii kiireks, et kõnest ei ole võimalik aru saada. Söömise, joomise ja unevajaduse eiramine võib tekitada eluohtlikke seisundeid. Võivad esineda frag´mentaarset tagakiusamisluulu või näiteks religioosse sisuga suurusmõtteid.
Kui maniakaalsele episoodile järgneb depressioon või teine maniakaalne episood, on definitsiooni kohaselt tegemist bipolaarse meeleoluhäirega.
Maniakaalseid patsiente tuleb äärmuslikel juhtudel sundhospitaliseerida. Üldjuhul ei saa maniakaalne patsient ise oma seisundist aru ning samuti teda ümbritsevatel inimestel võib esialgu jääda mulje kui tegusast inimesest, kellega paljud läbi ei saa.


Murdskriptimine.
Murdskriptimine (ingl "cross-site scripting", lüh XSS) on arvutiturbes kasutatav termin kindlat tüüpi rünnakute kirjeldamiseks. Vahel kasutatakse ka lühendit CSS, kuid see kattub veebinduses kasutatava kaskaadlaadistiku lühendiga ning on eksitav. X-täht lühendis tuleneb ingliskeelsest sõnast "cross", mis on eesti keeles "rist".
Tehnika alus seisneb ühe serverarvuti mõjutamises, mille tulemusena server edastab oma kasutajale ründaja etteantud sõnumi. Sõnum võib olla nii kuuldelis-vaateline kui ka peidetud instruktsioon, mille käigus kasutaja arvuti teeb midagi ettearvamatut.


Manana Estios Primi-Futu Bänd.
Manana Estios Primi-Futu Bänd oli ansambel, milles osalesid Hardi Volmer (trummid), Villu Veski (süntesaator, saksofon), Olavi Kõrre ja Peeter Oja (laul).


Solingen.
Solingen on kreisivaba linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal. Asub Wupperi jõe ääres. Solingeni naaberlinnad on Düsseldorf, Wuppertal, Remscheid ja Leverkusen.
Ajalugu.
Solingen sai linnaõigused 1374. aastal.
Solingen on keskajast alates tuntud kui terariistade: mõõkade, nugade ja kääride tootmispaik. Ka tänapäeval valmib umbes 90% Saksamaal toodetud nugadest Solingenis.


Loteristika.
Loteristika on loteriipiletite kogumine.
Kogutakse mis tahes loteriipileteid, kuid kõige rohkem kraabitavaid pileteid.


Faleristika.
Faleristika on rinnamärkide (sealhulgas ordenite, teenetemärkide ja medalite) uurimine ja kogumine.
Faleristika uurib ühelt poolt autasude ajalugu, sotsiaalset tausta, ühiskondlikke nähtusi, mis põhjustavad autasude asutamist, autasude retsipiente, autasude sotsiaalset väärtust, sümboleid, kunstilist stiili, valmistustehnoloogiaid, juriidilisi aluseid jne. Ometi on faleristika rohkem tuntud kui autasude välismärkide (insiigniate), teatud tähendusega esemete, enamasti kullassepatoodete uurimine, olles seega numismaatika haru. Termini "faleristika" võttis kasutusele Václav Mericka 30-ndatel aastatel ning see on tuletatud Vana-Rooma sõjalise aumärgi "falera" nimetusest.


Ferridromofiilia.
Ferridromofiilia on raudteepiletite kogumine ja uurimine.


Bibliofiilia.
Bibliofiilia on raamatute kogumine ja uurimine.
Rasketel juhtudel võib bibliofiilia areneda bibliomaaniaks.


Bonistika.
Bonistika (pr. "bonistique") on 20. sajandi alguses numismaatikast eristunud ajalooteaduse haru, mis uurib finantsajalugu rahatähtede, boonide, assignaatide, obligatsioonide, panga- ja kassatähtede jms põhjal.
Bonistikaga tegelevaid ka harrastuskogujad, keda nimetatakse bonistideks.


Ekslibristika.
Ekslibristika on eksliibriste kogumine ja uurimine.
Eesti esimesi ekslibriste oli Udo-Nestor Ivask. Ta oli eksliibrisekunstnikuna arvatavasti esimese eesti eksliibrise looja (oma isale, 1898), ent ka eksliibriste uurija.
Tuntud eesti ekslibrist oli Julius Genss.


Lipumast.
Lipumast on vertikaalne mast, mille otsa heisatakse lipunööri abil lipp. Lipumast vastandina lipuvardale on ilmselt alguse saanud merendusest, kus lipp heisati laevamasti otsa. Lipumaste valmistatakse tavaliselt puidust või metallist, viimasel ajal enam ka plastikust.
Soovituslik mastilipu laius on ligikaudu 1/6 lipumasti pikkusest.
Maailma kõrgeim lipumast on 160 meetri kõrgune ning asub Põhja-Koreas, Gijeong-dongis. Tegemist on mobiilimasti sarnase struktuuriga rajatisega.


Eksliibris.
Eksliibris ehk raamatuviit on omanikumärk raamatus.
Eksliibris on eraldi leheke, etikett, mis on graafilistes tehnikates paljundatav (puulõige, vasegravüür, kivitrükk, tsinkograafia) ja sellel olev joonis tõstab esile selle omaniku tegevust, harrastusi, samuti ka nimest tuletatud kujundust jne. Peale pildi kuulub eksliibrisele ka omaniku nimi ning ladinakeelne väljend "ex libris".
Nimetus.
Nime on eksliibris saanud tavaliselt eksliibristel leiduvatest ladinakeelsetest sõnadest "Ex libris" "raamatute seast", millele lisatakse omaniku nimi ("Ex libris N. N." – "N. N. raamatute seast"). Vahel kasutatakse ka muid sõnu, näiteks "Minu raamat".
Ajalugu.
Eksliibrite kasutuselevõtmist ja selle arengut tuleks siduda tõenäoliselt juba trükikunsti leiutamisega. Kuna eksliibriseid tavaliselt ei dateerida, siis on raske piiritleda, millal on ühel või teisel alanud eksliibriste kasutuselevõtt. Üks vanimaid eksemplare on teada 1502. aastast Šveitsist.
Eksliibriste kasutamine muutus kombeks ja raamatuviit sai nime 17. sajandil Prantsusmaal. Seal ka muutus väljend "ex libris" nimisõnaliseks, tihti kirjutatuna "ex-libris" või "exlibris". Selle kombe levik võttis siiski aega. Näiteks Ameerika Ühendriikides hakkas see levima 19. sajandil, mil ta vahetas välja raamaturiimid. 19. sajandi lõpul hakati eksliibriseid koguma, kirjeldama ning nende uurimine võeti eriharuna raamatuteadusesse.
Eksliibris Eestis.
Eestis on eksliibriste kasutamine olnud erakordselt populaarne. Kaua aega peeti vanimaks eesti eksliibriseks Kristjan Raua oma sõbrale, kunstnik Gori Ristile ofordis loodut (1903). Siis aga leiti Udo Ivaski oma isale kavandatu (1902). Paul Ambur väidab oma suurteoses «Eesti kunstipärasest eksliibrisest» (1958), et Eesti vanim on Kristjan Raua eksliibris (1900) oma vennale Paul Rauale. Nüüd peetakse siiski vanimaks Udo Ivaski oma isale loodut, mis on signeeritud 14. märtsil 1898.
Eksliibrise populariseerimisel on suur teene kunstiühing Pallasel. 1922. aastal korraldatud raamatunäitusel oli eksliibritele mõeldud juba eraldi osakond. Selle osakonna kokku panemisel oli suur roll mängida Udo Ivaskil, kes lubas näitusele osa oma eksliibrite kollektsioonist ning koostas ajaloolise ülevaate kataloogi tarbeks. Pallase graafikanäituselt 1925. leiame juba terve rea eesti eksliibriseid.
Eesti vanematest kunstnikest on eksliibriseid valmistanud näiteks Aleksander Tassa, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Peet Aren, Jaan Vahtra, Eduard Wiiralt jt. Väga produktiivne eksliibriste valmistaja oli näiteks kunstnik Arkadio Laigo.


Filofoonia.
Filofoonia on helikandjate (heliplaatide, helilintide ja helikassettide) kogumine.


Kalendristika.
Kalendristika on kalendrite (peamiselt taskukalendrite) kogumine.


Fillumeenia.
Fillumeenia on tikutooside, tikutoosietikettide ja muude tuletikkudega seotud esemete kogumine.


Nikolai Kummits.
Nikolai Kummits (7. jaanuar 1897 Tartu – 20. aprill 1944 Tallinn) oli eesti maalikunstnik.
Nikolai Kummits sündis Tartu Ülejõe agulis kingsepaperes. Pärast kõrgema kunstikooli Pallas lõpetamist 1929. aastal sulandus Kummits leplikult samasse olustikku. Iialgi Euroopa kunstikeskustes käimata, arenes tema žanripiltides Pallase üldisest orientatsioonist erinev mahe kolorism.
1943. aastal arreteeriti Kummits natside poolt. Järgnenud aastal suri ta Tallinna Keskvanglas.
Looming.
Kummits hingestas Tartu aguliolustikku, poetiseeris oma maalides ja joonistustes leebelt seda ainust keskkonda, mida tõesti väga hästi tundis. Kummitsa kujutatud allajäänud ja viletsad on oma toakeste lambi- ja küünlavalguse hägusas nimbuses peaaegu religioosselt ülendatud. Ta on maalinud nende üksildase ja armetu elu väikesed hetked kütkestavaks.
Kirjandus.
Linda Alekõrs, "Nikolai Kummits 1897-1944". Kunst, 1966
Välislingid.
Kummits, Nikolai
Kummits, Nikolai
Kummits, Nikolai


Katharina von Bora.
Katharina von Bora (Katharina Luther; 29. jaanuar 1499 Lippendorf (Neukieritzsch) – 20. detsember 1552 Torgau) oli Martin Lutheri abikaasa alates 13. juunist 1525.
Välislingid.
Bora, Katharina von
Bora, Katharina von


Torgau.
Torgau on linn Saksamaal Saksimaa liidumaal Elbe kaldal, Nordsachseni kreisi halduskeskus.
1. jaanuaril 2009 liideti linnaga Pflückuffi vald.


Hiiu Raadio.
Hiiu Raadio oli Hiiumaa kohalik raadiojaam. Tegutses 1993–2000 osalise programmiga.
Hiiu Raadio käivitas 1993. aasta suvel Madis Salum, kes oli ka raadiojaama esimene peatoimetaja.
"Hiiu Raadio" kuulus Kohalike Raadiote Liitu (KORAL).
Hiiu Raadio kunagisel sagedusel 100,4 MHz hakkas 2006. aasta lõpust eetrisse minema Kuku Raadio.


Läbisõidumõõdik.
Läbisõidumõõdik ehk hodomeeter ehk kilomeetriloendur (ka "läbisõidunäidik", "odomeeter") on auto või mõne muu liikuvvahendi poolt läbitud teekonna pikkuse mõõtmiseks kasutatav elektrooniline või mehaaniline seade.


Mu‘āwīyah I.
Mu‘āwīyah I ehk Mu‘āwīyah ibn Abī-Sufyān (ka "Mu‘āwiyyah I" ehk "Mu‘āwiyyah ibn Abī-Sufyān"; araabia keeles معاوية بن أبي سفيان;i 602–680) oli Omaijaadide dünastia teine kaliif Araabia Kalifaadis aastatel 661–680.
Aastatel 640–661 oli Muawiya Süüria asevalitseja ning sõdis pidevalt Bütsantsiga. Ta alistas moslemitele ka suure osa Kaukasusest. Omaijaadist kaliifi Uthmani ajal läks tal kõik hästi, kuid 656. aastal kaliifiks saanud Ali ibn Abu Talibiga tekkisid tal tõsised lahkarvamused. Kui Ali tahtis teda vallandada, algatas Muawiya kodusõja. Ali väed olid küll edukamad, kuid Muawiya liitlane Amr ibn al-As suutis korraldada läbirääkimised, mille tagajärjel sai Muawiya endale õiguse kaliifikohale. Nii oli 660. aastal Kalifaadis kaks kaliifi. Segase olukorra lõpetas aga kharidžiitide tegevus, kes Ali tapsid niong Muawiyat haavasid. Et Ali surma järgselt Muawiyale võrdset figuuri vastasrinnas ei leidunud, saigi ta üldtunnustatud kaliifiks. Ta viis riigi pealinna Damaskusesse, kus see oli 762. aastani.
Muawiyat on mõnikord peetud Araabia Kalifaadi kui riigi tegelikuks rajajaks, kuna tema ajal kujunesid konkreetne haldusaparaat, maksusüsteem ning Kalifaadi keskusest Damaskusest sai tõeline valitsusastutstega pealinn. Muawiya oli osav poliitik, kes suutis sisepoliitilisi pingeid maandada ning välisvallutusi jätkata. Tema ajal ühendati Kalifaadiga suur osa Kesk-Aasiast ning Põhja-Aafrikast.


Savala jõgi.
Savala [saval'aa] (vene "Савала") on jõgi Euroopas Oka-Doni madalikul. Voolab valdavalt edelasse ja lõunasse. Suubub paremalt Hopjori. Pikkus 285 km, valgla 7720 km².


Lipari.
thumb
Lipari on Türreeni meres olevate Lipari saarte suurim saar.
Saar on mägine ja vulkaaniline. Selle pindala on 37 km² ja kõrgus 602 meetrit.
Lipari kuulub Itaaliale Messina provintsi. Saarel asub ka samanimeline asula. Seal elab 11 000 inimest, kuid turismihooajal ulatub inimeste arv saarel 20 000-ni.
Üldiselt usutakse, et saar tekkis nelja vulkaanilise aktiivsuse tsükli tulemusena, millest tähtsaim oli kolmas 22–15 tuhat aastat tagasi. Viimane tsükkel algas 11 tuhande aasta eest ja viimased pursked toimusid 5. sajandil, mil vulkaanid katsid saarel asuvad rooma külad pimsi tükkidega. Tänapäeval ei peeta vulkaane aktiivseteks.
Saar oli asustatud juba neoliitikumis. See oli tähtis obsidiaaniga kaubitsemise koht. Obsidiaan on must paks vulkaaniline klaas, mida kiviaja inimesed hindasid tema terava lõikeserva pärast. Oletatavasti on saart juba kiviajal korduvalt vallutatud, nagu näitavad arheoloogide poolt välja kaevatud surnuaiad.
580 eKr rajasid kolonistid Cnidiast Pentathlose juhtimisel saarele kreeka koloonia.
Tänapäeval on saare tähtsaim majandusharu turismi kõrval pimsi ja obsidiaani tootmine.


The Rasmus.
The Rasmus (varasema nimega Rasmus) on Soome "rock"-ansambel. Bänd moodustati 1994. aasta lõpul, kui selle liikmed käisid veel keskkoolis.
Aastal 1995 lindistasid nad oma esimese singli "1st", mille järel said plaadilepingu Warner Music Finlandiga. 1996 ilmus nende esimene album "Peep", mis sai Soomes kuldalbumi staatuse. Bänd mängis üle 100 kontserdi Soomes ja Eestis.
Aastal 1997 ilmus nende teine album – "Playboys", mille müügiedu oli samuti suur.
1998. aastal ilmus bändi kolmas album "Hell of a Tester", mille singel "Liquid" valiti Soome kriitikute poolt aasta looks.
The Rasmus oli soojendusbänd ka Garbage ja Red Hot Chilli Peppersi turneel Soomes.
Aastal 2000 muutsid nad ansambli nime The Rasmuseks, et mitte segi minna Rootsi artisti DJ Rasmusega.
2001. aastal andsid välja albumi "Into", mis müüs Soomes topeltplaatinaplaadi jagu. Albumi esimene singel "F-F-F-Falling" püsis Soome edetabeli liidripositsioonil 3 kuud.
"Dead Lettersi" lindistas bänd aastal 2003 Rootsis. Albumi edu Soomes, Austrias ja Saksamaal tõstis seda ka teistes riikides. Nad said Inglismaa Top 10-sse albumiga ja 3. singliga "In the Shadows". Suur edu Euroopas tegi plaadi populaarseks ka mujal maailmas.
"Hide From the Sun" tuli välja 2005. aastal, singlid: "No Fear", "Shot" ja "Sail Away."
Auhinnad.
Rasmus, The


Edinburgh.
Edinburgh (eestikeelne hääldus ['edinburg]) on linn Suurbritannias, Šotimaa pealinn.
Edinburghis asub Šotimaa parlament.
Edinburghi vanalinn ("Old Town") ja uuslinn ("New Town") kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Linnas asub 1583. aastal asutatud Edinburghi ülikool.


Ohverdamine.
Ohverdamine on rituaalne tegevus, kus pakutakse üleloomulikele olenditele kingitusi, et saada vastutasuks õnnestumist mitmesugustes tegevustes. Tavakeeles kasutatakse sõna "ohverdama" ka, tähistamaks isetut teguviisi teiste heaks.
Eesti rahvausund.
Eestis oli väga tähtis ohverdamine majavaimule, muidu muutus tema heameelsed teod hoopis vastupidiseks ning perele negatiivseks. Ohverdamine leidis alati aset pühade paikade juures. Tavalisemad ohvrianded olid erinevad toiduained, näiteks putru, leiba, piima, võid, õlut jm. On aga teada, et vahest kasutati ka vereohvreid, kui majavaimule tapeti mõni väiksem loom (kukk, kana). Sageli olid ohvrianded esik- ehk uudseohvrid. Kombeks oli nimelt, et talupoeg alati andis talu kaitsvale üleloomulikule olevusele esimese "uudseosa" igast karja- või põllusaagist. Seda tänuks hea saagi eest ning ühtlasi sooviga edaspidiseks taluõnneks igas toimingus. Uudseosa ohverdamine oli ka tavaline teiste haldjate/vaimude suhtes.
Veejumal lubab ohvriandide eest inimestel suuri kalu püüda, päästab neid tormidest ega kisu nende püügiriistu katki. Peipsi ja Pihkva järve ühtumiskohast on teada üks huvitav ning ülejäänud Eestist erinev ohver, nimelt hobuseohver. Hobuse ohverdamine toimus nii, et tema kaela pandi kaks vana veskikivi, viidi ta järve keskele ning visati sisse. Kui juhtus, et hobune ära ei uppunud, oli see märk, et veejumal ei võtnud ohvrit vastu. Kui hobune ära uppus, oli see aga märk, et veejumal ohvri vastu võttis ning lubas rahvale kalaõnne.
Ohverdamine Põhjamaades.
Ohvritoomine oli Põhjamaades nähtavasti juba ammu enne viikingiajastut. Teadaolevalt oli ohvritoomine Põhjala regioonis kesksel kohal. Kõige keerukamad rituaalid leidsid aset aastaaegade vahetumisel. Kõige suuremad sedalaadi kombetalitused toimusid tõenäoliselt Rootsis Uppsalas ja Taanis Lejeris. Neid kombetalitusi tuntakse kristlike autorite kirjelduste järgi, kes võivad küll edastada toimunud moonutatult, kuid kahes ülevaates nende kohta leidub silmatorkavaid sarnasusi.Pidustustel toodi ohvriks nii inimesi kui loomi. Sellised ohvritoomisüritused nii Uppsalas kui ka Lejeris olid igas mõttes erandlikud. Enamasti polnud ohvritalitused nii ulatuslikud ja taotlesid kellegi isiklikke eesmärke. Näiteks püstitasid mööda Volgat sõitvad russidest kaubitsejad oma jumalate puitkujusid ning ohverdasid neile head äriõnne paludes lambaid ja veiseid. Skandinaavias ei toodud ohvreid mitte ainult jumalatele, vaid ka vaimudele, keda arvati elavat koobastes, kaljudes ja koskedes. Iga jumal eelistas teatavat kindlat laadi kingitusi. Odini (võllapuude isand) ohvrid tavaliselt poodi või tapeti tema püha relva odaga. Viljakuse jumalale Frejle aga ohverdati täkkusid ja kulte. Kõlbasid nii inimeste valmistatud esemed kui ka elusolendid- järvedest, soodest ja mujaltki on välja toodud suurtes kogustes rituaalsete vigastustega relvi. Esmärgiks näis olevat, sõltumata ohvrianni iseloomust, saada millegi väärtusliku annetamise eest jumala soosingu osaliseks.
Ohvritoomise viisidest.
Peaaegu kõikjal, kus on juttu inimohvrist, on läbivaks teemaks valu ja piin ning on öeldud, et ohvrid tapeti julma piinamisega. Piinarikas surm ja valu on läbivad teemad mitte ainult Põhja-Euroopas, vaid enam-vähem kõikjal maailmas, kus on inimohvrit toodud. Seega võib pidada seda universaalseks nähtuseks. Germaanlaste ja keltide juures on teada, et kuna inimesi ohverdati eri jumalaile, tuli ohvrid ka erinevalt hukata. Kõige levinum viis oli poomine või kägistamine, mida üldjuhul seostatakse Odinile ohverdamisega, kes ise oli samuti "poodud jumal". Ohver võidi visata alla kaljult (Freyrile), lõhkuda ohvri selgroog (Thorile) või ta uputada (näiteks Nerthusele).


Savala.
Savala on küla Ida-Viru maakonnas, Maidla valla halduskeskus. Asub Purtse jõe ääres.


Rasmus.
Rasmus on mehenimi.
Rasmus on koht Kanadas Alberta osariigis.
Rasmus on tegelane Soome telesarjas "Varjatud elud".
Rasmus Persson on tegelane Astrid Lindgreni raamatus "Rasmus, Pontus ja Lontu".


Balašov.
Balašov on linn Venemaal Saratovi oblastis, Balašovi rajooni keskus. Asub Hopjori jõe ääres.
Balašov on rajatud 18. sajandi alguses ja sai nime vürst Ivan Balašovi järgi. Llinnaõigused sai 1780. aastal.
Peamised tööstusharud on tekstiili- ja toiduainetööstus.
Elanikke oli linnas 2005. aastal 96 700, 2007. aastal 93 400 ja 2009. aastal 91 600.


Olli Rehn.
Olli Ilmari Rehn (sündinud 31. märtsil 1962 Mikkelis) on Soome ja Euroopa Liidu poliitik.
1979–1982 mängis ta jalgpalli klubis Mikkelin Palloilijat ja 1996–1997 oli ta Soome meistriliiga Veikkausliiga juht.
Rehn õppis majandust, rahvusvahelisi suhteid ja ajakirjandust Minnesotas Saint Paulis. Ta kaitses 1989 Helsingi ülikoolis magistrikraadi politoloogias. Doktorikraadi sai ta 1996 Oxfordi ülikoolist, kui kaitses väitekirja teemal "Korporatiivsus ja väikeste Euroopa riikide konkurentsivõime".
Poliitikukarjääri alustas ta Soome Keskerakonna noortekogust. 1987 valiti ta Soome Kesknoorte presidendiks ja peatselt ka Põhjala Kesknoorte presidendiks. Need kohad ennustasid kõrget poliitikukarjääri. 1988 valiti ta Helsingi linnavolikokku. 1988–1994 oli ta Keskerakonna aseesimees. 1991 valiti ta Soome parlamenti, kus oli 1995. aastani. 1992–1993 oli ta Soome peaministri Esko Aho nõunik. 1995–1996 oli ta Euroopa Parlamendi liige, kus kuulus Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse.
Aastatel 1998–2002 oli ta Euroopa Komisjoni ettevõtlus- ja informatsioonivoliniku Erkki Liikase büroo direktor. Seejärel sai ta 2002 Helsingi ülikooli Euroopa asjade keskuse juhiks ja 2003 Soome peaministri Matti Vanhase majandusnõunikuks. 12. juulil 2004 võttis ta Liikaselt Euroopa Komisjoni ettevõtlus- ja informatsioonivoliniku koha üle. Sel kohal oli ta kuni 11. novembrini.
22. novembrist 2004 kuni 9. veebruarini 2010 oli ta Euroopa Komisjoni laienemisvolinik. Äsja oli toimunud suur Euroopa Liidu laienemine, mida juhtis tema eelkäija Günter Verheugen. Siiski ei vähenenud Rehni juhtimise ajal laienemisvoliniku tähtsus kuigivõrd. Tema ametiajal liitusid Euroopa Liiduga Bulgaaria ja Rumeenia, liitumiskõnelused jätkusid Horvaatiaga ja algasid Türgiga. Rehni seisukoht Türgi liikmelisuse osas on vastuoluline: ühelt poolt ta toetab Türgi liikmelisust, teiselt poolt pooldab igavest piirangut tööjõu vabale liikumisele Türgist teistesse Euroopa Liidu maadesse.
Alates 9. veebruarist 2010 on Rehn Euroopa Liidu majandus- ja rahandusvolinik.
Olli Rehn on abielus Merja Rehniga ja neil on tütar Silva (sündinud 1998).
Lisaks oma emakeelele soome keelele oskab Rehn inglise, prantsuse, rootsi ja natuke saksa keelt.
2011. aastal andis president Toomas Hendrik Ilves Rehnile Maarjamaa Risti II klassi teenetemärgi.


Dialektiline loogika (Iljenkov).
"Dialektiline loogika. Esseed ajaloost ja teooriast" ("Диалектическая логика. Очерки истории и теории") on Evald Iljenkovi raamat, mis ilmus 1974. aastal ja täiendatud trükis 1984. aastal.
Täiendatud trükile on lisatud materjali Iljenkovi teistest kirjutistest.
Sisukokkuvõte.
"See sisukokkuvõte põhineb 1984. aasta väljaandel.
Eessõnas selgitab Lev Naumenko, et lisatud esseed on esituse täielikkuse seisukohast vajalikud, kuigi nad teataval määral rikuvad raamatu stiililist terviklikkust.
Sisejuhatus.
Raamatu eesmärk on konkretiseerida mõned printsiibid dialektilise loogika süstemaatilisel esitamisel (Loogika loomisel), mis on seni teostamata kollektiivne ülesanne.
Dialektilise loogika eesmärk on rekonstrueerida teoreetiliselt, vaimselt, mõistete liikumise loogikana mõtlemise iseareng selle paratamatutes momentides ja paratamatus järjestuses, mis on sõltumatu inimeste tahtest ja teadvusest. Mõtlemise all mõistetakse siin oma tööga nii välisloodust kui ka iseennast ümberkujundava ühiskondliku inimese reaalse tegevuse ideaalset komponenti.
Esimene osa: Kuidas tekkis ja milles seisneb probleem
Essee 1: Loogika ainest.
Loogikaks nimetatakse tänapäeval õpetusi, mis mõistavad oma aine piire väga erinevalt. Igaüks neist peab ennast ainsaks tänapäevaseks loogikaks. Sellepärast tuleb alustada küsimuse ajaloost.
Filosoofia aine sulab algselt kokku mõtlemise ainega üldse: see on "maailm tervikuna". Filosoofia ei ole algul eriline teadus, vaid tema areng langeb kokku ümbritseva maailma teadusliku mõistmise arenguga. Sellisena uurib ta muuhulgas ka universaalseid seaduspärasusi, mille raames eksisteerivad ja muutuvad nii "olemine" kui ka "mõtlemine". Selliste seaduste olemasolu peeti enesestmõistetavaks.
Algne filosoofia uuris välismaailma, mütoloogilise maailmavaate kriitilise ületamise käigus. Nõnda hakkas inimene filosoofia vormis esmakordselt vaatlema kõrvalt oma tegevust tegelikkuse piltide konstrueerimisel ja vaidluse aineks olevate faktide teadvustamisel. Filosoofia pidi tõde otsides algusest peale vaatlema omavahel vastuolus olevaid kujutlusi. Mõtlemise aineks ei olnud mitte ainult "välismaailm" kui niisugune, vaid ka maailma teoreetilise hõlvamise viis.
Teoreetiliste teadmiste esimene teadlik kokkuvõte oli Aristotelese süsteem. Sellest sai filosoofias alguse mitu põhimõtteliselt erinevat suunda. Erinevad arusaamad loogikast ning loogika ja ontoloogia vahekorrast näevad ühtviisi oma eelkäijana Aristotelest. Kuigi formaalne loogika peab Aristotelest enda rajajaks, on Aristoteles alusepanija ka sellele suunale, mis viis Hegeli arusaamale loogikast kui õpetusest kõige olemasoleva üldistest vormidest ning dialektilis-materialistliku arusaamani loogikast.
Aristoteles ei kasuta kunagi sõna "loogika" selle hilisemas tähenduses. Tema õpetuses pole üldse kohta mingitele erilistele "mõtlemise vormidele", mis erineksid kõige oleva üldistest vormidest ja selle oleva sõnalise väljendamise vormidest. Aristotelese süllogismideõpetuse põhiprintsiip on kõne vastavus asjadele. Selle rikkumine tekitab "vigased süllogismid". Süllogistlikud figuurid – proponeeriva kõne terminite vahelise seose skeemid – on Aristotelesel vaid retoorilised figuurid. Tema põhihuvi on selgitada välja tingimused, mille puhul need kõneskeemid on tegeliku (analüütilise, apodiktilise) teadmise liikumise ning asjadele vastava tõestuse vormid.


Dialektiline loogika.
"See artikkel räägib filosoofia ja loogika kontseptsioonidest; Evald Iljenkovi teose kohta vaata artiklit Dialektiline loogika (Iljenkov)
Dialektilise loogika all mõistetakse Hegeli teostes arendatud loogikat, Karl Marxi "Kapitali" aluseks olevat loogikat või formaalset loogikat, milles vastuolud on lubatud.


Paraná osariigi lipp.
Paraná osariigi lipp on Brasiilia Paraná osariigi lipp.
Lipp on kinnitatud 27. mail 2002, sama lipp oli kasutusel ka aastatel 1947–1990.


Ambla jõgi.
Ambla jõgi ehk Albu jõgi on Jägala jõe parempoolne lisajõgi.
Jõgi algab Vanaveski järvest ning suubub Jägala jõkke. Jõe pikkus on 31 km, jõgikonna pindala 242 km². Jõe ülemjooks paikneb Pandivere kõrgustikul ja alamjooks jääb Kõrvemaale.
Eutrofeerumine ja elustik.
Jõe kesk- ja alamjooks olid varem sobivad forellide elupaigad ja kudemiskohad, kuid nüüdseks on vääriskalad jõgikonnal toimunud maaparanduste ja ulatusliku jõe eutrofeerumise tõttu kadunud.
Jõe eutrofeerumise kahjulikku mõju kinnitavad ka 2003. aastal teostatud kompleksuuringud, mille käigus Ambla jões loendati Jägala jõgikonna jõgedest kõige vähem taksoneid. Sama uuringu järgi osutusid jõe põhjas kõige domineerivamaks loomarühmaks surusääsklaste vastsed.


Rio de Janeiro osariigi lipp.
Rio de Janeiro osariigi lipp on Brasiilia osariigi Rio de Janeiro lipp.
Kangas on jagatud neljaks võrdseks väljaks, vardapoolne ülemine ja lehvipoolne alumine on valged ning vardapoolne alumine ja lehvipoolne ülemine sinised. Lipu keskele on paigutatud Rio de Janeiro osariigi vapp.


Santa Catarina osariigi lipp.
Santa Catarina osariigi lipp on Brasiilia Santa Catarina osariigi lipp.
Lipp on kinnitatud 23. oktoobril 1953.
Kangas on jagatud horisontaalselt kolmeks laiuks (punane, valge, punane) ning lipu keskel on roheline romb, mille sees Santa Catarina osariigi vapp.


São Paulo osariigi lipp.
São Paulo osariigi lipp on Brasiilia osariigi São Paulo lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 27. novembril 1946.
Kangas on jagatud horisontaalselt kolmeteistkümneks must-valgeks triibuks (7 musta ja 6 valget) ning vardapoolses ülanurgas on punane ristkülik, mille nurkades on kollased viisnurksed tähed ja keskel valge sõõr sinise Brasiilia kaardi kujutisega.
Lipu proportsioonid on 2:3, laius 13 ja pikkus 19,5 triipu. Punase ristküliku kõrgus on 5 ja laius 7,5 ning valge sõõri diameeter 4 triipu.


Ilja Repin.
Ilja Jefimovitš Repin (vene "Илья Ефимович Репин"; 5. august (vkj 24. juuli) 1844 Tšugujev, Harkovi kubermang, Venemaa Keisririik – 29. september 1930 Kuokkala, Soome) oli vene maalikunstnik, kriitilise realismi esindaja.
Elukäik.
Ilja Repin sündis Venemaa Keisririigis Harkovi kubermangus Tšugujevi nimelises väikelinnas (praegu Tšugujiv Harkivi oblastis Ukrainas) ohvitseri pojana.
19-aastasena sõitis Repin Peterburi, kus proovis sisse saada Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Esialgu tal see ei õnnestunud, kuna ta ei tundnud klassikalise joonistamise saladusi, sest enne Peterburi tulemist töötas ta kunstnike artellis, kus maalis ikoone ja restaureeris altarimaale. Ta astus erakooli, kus õpetajaks oli Nikolai Kramskoi. Viimase soovitusel võeti Repin kaks kuud hiljem kunstiakadeemiasse vabakuulajaks. Esimese kursuse lõpus sai ta maali "Eremia leinab Jeruusalemma varemetel" eest kõrgeima hinde ja võeti vastu üliõpilaseks.
Koolis läks Repinil väga hästi ning 1872. aastal autasustati teda evangeeliumiteemalise maali "Jairuse tütre elluäratamine" eest suure kuldmedaliga. Medaliga kaasnes õigus kuueaastasele välisreisile akadeemia kulul.
Aastal 1872 abiellus Repin Vera Aleksejevna Ševtsovaga.
1873. aastal reisis ta akadeemia stipendiaadina oma naise ja väikese tütrega mõned kuud Itaalias ning pärast seda elas ja töötas 1876. aastani Pariisis. Venemaale naasmise järel reisis ta perega Tšugujevisse, seejärel asus elama Moskvasse.
Pärast seda, kui Repin tuli 1878. aastal tagasi Peterburi, sai temast peredvižnikute juhtfiguur.
Aastal 1887 lahutas Repin oma esimesest naisest. Tema juurde jäid elama kaks vanemat tütart, Vera ja Nadja. Noorem tütar Tanja ja poeg Jura jäid emaga.
Samal aastal eemaldus Ilja Repin peredvižnikutest. 1888. aastal tuli ta küll tagasi, kuid lahkus lõplikult ühingust 1890. aastal. Ta süüdistas ühingut bürokraatias ning ei suutnud nõustuda uuendustega põhikirjas.
Alates 1893. aastast töötas Repin Peterburi Kunstiakadeemias nii professori kui ka direktorina.
Aastal 1899 abiellus Repin teist korda. Ta kolis elama naise juurde, tolleaegse Peterburi linna lähistele Kuokkalasse (praegune Repino Venemaa Leningradi oblastis), mis kuulus pärast oktoobrirevolutsiooni Soome alla. Nõukogude valitsus püüdis Repini asjatult kodumaale tagasi tuua.
Ilja Repin suri 29. septembril 1930. aastal Kuokkalas (tollases Soomes, alates 1940. aastast kuulus Nõukogude Liitu) ning sinna on ta ka maetud. 1940. aastal avati Kuokkalas kunstniku kodu tema memoriaalmuuseumina.
Looming.
Ilja Repin on mõjukamaid kriitilise realismi esidajaid. Tegeles olustiku-, portree- ja ajaloomaaliga.
Suure osa tema loomingust moodustavad portreed. Ta maalis peaaegu kõiki oma kaasaja progressiivseid kultuuritegelasi ja teadlasi (nt Lev Tolstoi, Nikolai Pirogov, Pavel Tretjakov, Dmitri Mendelejev, Anton Rubinstein, Mihhail Glinka, Valentin Serov jpt). Tähelepanuväärne on tema joonistatud Modest Mussorgski portree (1881). Nimelt maalis ta selle mõni päev enne helilooja surma.
Repin maalis arvukalt rahva elu kujutavaid teoseid. Tähelepanuväärseim ja kuulsaim neist on "Burlakid Volgal".
Ilja Repini loomingus on olulisel kohal revolutsioonilise võitluse teema. Teosed "Ei oodatud", "Koosolek", "Sandarmite konvoi saatel" ja "Pihist keeldumine". Tema ajaloomaalidest on tuntuim "Ivan Groznõi ja ta poeg".
Pariisis elades maalis ta etüüde Pariisi eeslinnadest, tänavastseene, portreesid (sealhulgas ka Ivan Turgenevi portree), kavandas ja maalis "Pariisi kohviku".


Käravete paisjärv.
Käravete paisjärv on Käravete asulas Ambla jõel 1979. aastal rajatud 3 hektari suurune paisjärv. Kuulub Harju alamvesikonda. Valgala 110,9 ruutkilomeetrit.
Paisjärv ei ole Järvamaa ametlike ujumiskohtade nimestikus. 2005. aasta suvel uppus sinna mees, kelle otsimist tuukritel raskendas halva läbipaistvusega vesi.
1991. aastal lasti Käravete paisjärve 10 tuhat ahvenat.


Élena Paparízou.
Élena Paparízou (kreeka keeles "Έλενα Παπαρίζου"; sündinud 31. jaanuaril 1982 Göteborgis, Rootsis) on kreeka laulja, kelle esitatud laul "My Number One" võitis 2005. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse.


Günter Verheugen.
Günter Verheugen (sündis 28. aprillil 1944 Bad Kreuznachis) on Saksamaa ja Euroopa Liidu poliitik.
Verheugen õppis Kölni ja Bonni ülikoolis ajalugu, politoloogiat ja sotsioloogiat.
1982. aastani kuulus ta Vabasse Demokraatlikku Pareisse, olles alates 1978 selle peasekretär. Kui VDP lahkus Helmut Schmidti valitsusest, astus ta koos mõttekaaslastega VDP-st välja ja ühines samal aastal Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Parteiga. 1983–1999 oli ta Bundestagi liige ja kuulus selle väliskomisjoni. 1994–1997 oli ta SDP parlamendifraktsiooni aseesimees ja 1998–1999 välisminister.
Aastatel 1999–2004 oli ta Euroopa Komisjoni laienemisvolinik. Alates 2004. aastast on ta Euroopa Komisjoni ettevõtlus- ja tööstusvolinik ning üks komisjoni viiest asepresidendist.
Laienemisvolinikuna külastas ta korduvalt Eestit ja oli üks Eesti Euroopa Liiduga ühinemiseks valmisolekut käsitlevate eduaruannete koostajaid.
Isiklikku.
Günter Verheugen on abielus. Tal on tütar.


Janez Potočnik.
thumb
Janez Potočnik (sündinud 22. märtsil 1958 Kropas, Sloveenias) on Sloveenia majandusteadlane ja poliitik, kes alates novembrist 2004 töötas Euroopa Komisjoni teadus- ja arendustegevuse volinikuna ja alates 2010. aastast töötab keskkonnavolinikuna.
1983 Ljubljana Ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud Potočnik töötas 1984–1987 Ljubljanas Makromajanduse Analüüsi- ja Arenguinstituudi asedirektorina ning 1988–1993 Majandusuuringute Instituudi vanemteadurina. 1993 kaitses ta Ljubljana Ülikooli juures doktorikraadi majandusteaduses, pöördudes seejärel tagasi Makromajanduse Analüüsi- ja Arenguinstituuti, nüüd juba direktorina.
1998 nimetati ta Sloveenia pealäbirääkijaks liitumiskõnelustel Euroopa Liiduga. Sellele ametikohale jäi ta 1. maini 2004, mil Sloveeniast sai täieõiguslik Euroopa Liidu liikmesriik.
2001–2002 kuulus ta ühtlasi ministrivolitustega nõunikuna Sloveenia valitsusse ja oli 2002–2004 Sloveenia Euroopa asjade minister.
Pärast Sloveenia liitumist Euroopa Liiduga oli Janez Potočnik maist novembrini 2004 Euroopa Komisjoni portfellita volinik, assisteerides tollast laienemisvolinikku Günter Verheugenit.
Euroopa Komisjoni uue koosseisu ametisse astumisel 22. novembril 2004 sai temast teadus- ja arendustegevuse volinik.
Janez Potočnik on abielus ja kahe poja isa.


Rastergraafika.
Rastergraafika (inglise keeles "bitmap") on kõige levinum pildifailivorming infotehnoloogias. Kui välja arvata "flash"-failid ja .svg-tüüpi failid, on peaaegu kõik ülejäänud pildifailid rastrid.
Rasterkujutis on diskreetne kujutus, mis esitatakse pikselite maatriksina. Pikselid on iga kujutise elementaarosa. Pikselite asukoha kirjeldamiseks kasutatakse tavaliselt koordinaatsüsteemi. Koordinaatide alguspunkt (0, 0) asub ekraani nurgas.
Juuresoleval pildil on üks piksel 15×15 pikseli suuruses võrgustikus. Selleks, et seda pilti kirjeldada, on vaja ainult üks kirje (8,8,0): esimene komponent on koordinaat X-teljel, teine koordinaat Y-teljel ja kolmas pikseli värv. Võib-olla ei tundu see mahuka ja keerulise protseduurina salvestamiseks, ent kujutage ette, kui palju andmeid tuleb salvestada, kui pildi suurus on 1024x768 pikselit.
Rastrit iseloomustatakse lahutusvõimega ehk pikselite arvuga pikkusühiku suhtes, suurusega, värvide arvuga jne. Tuleb meeles pidada, et kui rääkida raster- ja vektorgraafikast, siis ei räägita konkreetsest failivormingust ega laiendist. Näiteks.jpg-fail on alati raster, iga raster aga ei ole.jpg.
Rasterkujutiste oluline puudus.
Pildi suuruse muutmine - suurendamine pärast vähendamist.
Kuna pikselitel on kindel värv ja suurus, siis rastrit suurendades muutuvad pikslid nähtavaks. Vähendame esialgset pilti 4 korda ja pärast suurendame teda 4 korda, et saada esialgse suurusega pilt. Vähendamise käigus tuleb 4 pikselit ühte kokku suruda, mistõttu osa teavet läheb kaduma. Suurendamise käigus ei ole seda teavet kusagilt võtta ja pilt muutub ähmasemaks, vähem teravaks. Sama olukord on jälgitav pildi keerutamisel ja venitamisel.
Rasterpildid on tavaliselt loodud ja töödeldud niisuguste programmidega nagu Microsoft Paint, GIMP või Adobe Photoshop.
Rasterpilte kasutatakse peamiselt fotode salvestamiseks. See on eriti tõhus meetod keeruliste värvivariatsioonide korral, mil ükski andmete pakkimise meetod pole tõhus. Rastergraafika lubab arvesse võtta iga varju ja sujuva värvimuutuse.
Suure lahutusega ja kokkusurumata rasterpildid võtavad väga palju kettaruumi.


Kolmnurkdiagramm.
Kolmnurkdiagramm on võrdkülgse kolmnurga kujuline diagramm, mida kasutatakse kolme muutuja suhte esitamiseks.
Kolmnurkdiagramme kasutatakse peamiselt kolmekomponendilise süsteemi koostise esitamiseks. Kui komponente on rohkem, siis kolme peamise või antud juhul olulisima komponendi, kusjuures nende sisaldus arvutatakse ümber nii, et summa oleks 100%. Seega on kolme muutuja summa alati 1 ehk 100%.
Kolmnurkdiagrammid on kasutusel peamiselt geoloogias (näiteks QAPF-diagramm), kus neid kasutatakse setete ja kivimite koostise iseloomustamiseks ning klassifitseerimiseks.
Näide.
Oletagem, et analüüs satub kõrvaloleval joonisel kolmnurga alumisse vasakpoolsesse nurka. See tähendaks seda, et vastav proov koosneb sajaprotsendiliselt komponendist "A" (roheline täpp). Kui aga analüüsi tulemusel ilmneks, et proov ei sisalda üldse komponenti "B", küll aga sisaldab võrdselt komponente "A" ja "C", siis paigutub vastav proov kolmnurga alumise külje keskpunkti (sinine täpp). Punase täpiga tähistatud analüüs koosneb 10% komponendist "C", 40% komponendist "B" ning 50% komponendist "A".


Saarsilikaadid.
Saarsilikaadid ehk nesosilikaadid ehk ortosilikaadid ehk singelsilikaadid on silikaatsed mineraalid, mis sisaldavad isoleeritud ränioksiidi tetraeedreid.
Saarsilikaadid erinevad teistest silikaatidest selle poolest, et üks räni ioon ei jaga hapniku iooni teise räni iooniga. Hapnik moodustab sideme vaid ühe räni aatomiga, mistõttu on sellistes mineraalides ideaalse koostise ja defektideta struktuuri korral räni ja hapniku suhe enamasti 1:4.
Nimetus "saarsilikaadid" tuleb sellest, et ränioksiidi tetraeedrid on mineraali kristallstruktuuris teistest ränioksiidi tetraeedritest isoleeritud täpselt nagu saared saarestikus. Üks tetraeeder meenutab seega saart.
Saarsilikaadid on näiteks oliviin, granaat ja tsirkoon.


Hantelsilikaadid.
Hantelsilikaadid ehk sorosilikaadid ehk disilikaadid on silikaatsed mineraalid, mis sisaldavad kahte omavahel ühe hapniku iooni abil ühendatud ränioksiidi tetraeedrit, mis on mineraali ülejäänud ränioksiidi tetraeedritest isoleeritud.
Hantelsilikaatides on räni ja hapniku suhe 2:7.
Hantelsilikaadid on näiteks epidoot ja vesuviaan.


Campo Grande.
Campo Grande on linn ja vald Brasiilias, Mato Grosso do Suli osariigi pealinn.
Elanike arv on ligikaudu 800 000 (2005).


Randaal.
Randaal ehk ketasäke on põllumajanduses kasutatav hoburakendi või traktori haakeriist, mida kasutatakse suurte mullakamakate ning murukamara purustamiseks ja põllu künniviilude kobestamiseks. Randaali tööseadised on siledad või sälkudega sfäärilised kettad, mis on kinnitatud võllidele ning pöörlevad.


Raster.
Raster ehk meander on paljudest ühesugustest elementidest koosnev optikasüsteem.
Rastrite kasutamine andurites.
Andurites kasutatakse rastreid samaks otstarbeks nagu nooniust. Rastriks on tavaliselt teineteise suhtes teatud nurga all kaldu olevad piludega plaadid, mida nimetatakse rastrivõredeks. Rastrivõrede sammude ning kaldenurkade sobiva valikuga saab uue skaalajaotise muuta tunduvalt väiksemaks kui on rastripilude laius. Seega saab rastritega suurendada andurite täpsust.


Vektorgraafika.
Vektorgraafika ehk geomeetriline modelleerimine on graafika valdkond, kus kujutise saamiseks kasutatakse lihtsaid geomeetrilisi kujundeid nagu punkte, sirgeid, kõveraid ja hulknurki.
Silm töötab nagu rasterpilt: footoneid vastuvõtvad närvid moodustavad mosaiikse rasterkujutise. Aju töötleb aga saadud informatsiooni vektorkujutisena: võib-olla sellepärast, et seda tüüpi kujutist on lihtsam salvestada (sama kehtib arvutite kohta). See seletab fakti, et primitiivseid jooniseid ja multifilme on võimalik haarata mitu korda kiiremini (ja ainult kontuuri järgi) kui näiteks maale, mis on puhtalt rastertüüpi kujutised. Ka logosid, mis sisaldavad lihtsat geomeetriat, on lihtsam meenutada ja ära tunda.
Oskussõna "vektorgraafika" kasutatakse tänapäeval peamiselt kahemõõtmelise arvutigraafika kontekstis. See on üks kujutise loomise viis arvuti rasterekraanil (teised on tekst, multimeedia ja kolmemõõtmeline graafika). Ka kaasaegne kolmemõõtmeline graafika on tegelikult loodud kahemõõtmelise graafika tehnoloogiat kasutades.
Näide vektor- ja rasterkujutise saamise viisist
Nagu nähtub nimetusest, on tegemist vektoritega. Põhiline vektor- ja rastergraafika erinevus seisneb selles, et selmet panna kirja ükshaaval kõik kujutise punktid, kasutab vektorkujutis kujutise määratlemiseks matemaatilisi valemeid ja seoseid.
1,8,1,14 if X1<X2 than X1:= X1+1
Selles on öeldud, et kui X1 on väiksem kui X2, siis tuleb liita X1-le üks ja joonestada seda antud koordinaatide vahemikus. Käsk Loop ütleb arvutile, et protseduuri tuleb korrata seni, kuni X1 saab võrdseks X2-ga. Näites toodud juhul see protseduur kordub 14 korda.
Graafika elemente vektorfailis nimetatakse objektideks. Iga objekt on iseseisev ja oma parameetritega (värv, kuju, suurus, kontuur ja asukoht ekraanil). See, et iga objekt on iseseisev, annab võimaluse muuta neid eraldi, sõltumata teistest objektidest, säilitades nende teravuse. See teeb vektorgraafika ideaalseks illustreerimise ja kolmemõõtmelise graafika jaoks.


Peredvižnikud.
Peredvižnikud (vene keeles "передвижники") olid Venemaal tegutsenud Rändnäituste Ühingu (vene keeles "Товарищество передвижных художественных выставок") liikmed.
Ühing asutati Peterburis 1870. aastal Grigori Mjassojedovi, Ivan Kramskoi, Vassili Perovi ja Nikolai Ge initsiatiivil.
Peredvižnikute eesmärgiks oli tutvustada ja propageerida Venemaal vene realistlikku kunsti. Selleks organiseeriti ühingu liikmete töödest rändnäitus, mida eksponeeriti suuremates linnades.
Peredvižnikuid toetas rahaliselt Pavel Tretjakov.
Esimene peredvižnikute näitus toimus 1871. aastal, viimane 1923. aastal. Kokku toimus 48 näitust. Esimene näitus avati 29. novembril 1871. aastal Peterburis. Sealt saadeti see edasi Moskvasse, hiljem Kiievisse ja seejärel Harkivi. Sellel näitusel oli välja pandud 46 maali ja joonistust.


Roseau.
thumb
Roseau on sadamalinn Dominica saare edelarannikul Kariibi mere kaldal. Ühtlasi on see Dominica riigi pealinn ja suurim linn saarel.
2001. aastal elas Roseau's rahvaloenduse andmetel 14 539 inimest. Linna geograafilised koordinaadid on 15°18′N 61°23′W.
Roseau on üks vanemaid asulaid saarel, olles rajatud kalinago indiaanlaste muistse küla Sairi asukohale. Alates 16. sajandist kontrollisid saart vaheldumisi Prantsusmaa ja Inglismaa, kuni saar 1763. aastal lõplikult Suurbritannia võimu alla läks. Inglise koloniaalvõimu perioodil kandis Roseau vahepeal nime Charlotte Town. Kui Dominica 1978 iseseisvus, sai Roseau'st riigi pealinn.
Linnas asub väike lennujaam. Roseau on on ka saare kõige olulisem kaubanduskeskus. Peamisteks kaubandusartikliteks on laimid, laimimahl, looduslikud õlid, troopilised puuviljad ja vürtsid.


Eestimaa hertsogkond.
Eestimaa hertsogkond (taani keeles "Hertugdømme Estland", ladina keeles "Ducatus Estonie") oli Taani kuninga valdus (ladina keeles dominimum directum), mille moodustas Taani poolt vallutatud osa Eestist (Taani valdused Eestis). Hertsogkond eksisteeris ala vallutamisest kuni aastani 1346, mil see müüdi Saksa ordule. Hiljem nimetasid end Eestimaa hertsogeiks Rootsi kuningas (1584–1721) ja Venemaa keiser (1721–1917), hertsogkonna ala oli samane Eestimaa kubermanguga.
Hertsogiriigi traditsiooniline algus.
Traditsiooniliselt loetakse Eestimaa hertsogiriigi algust 1080. aastast, mil Taani kuningas Knud IV asutanud paganliku kuningriigi asemele kristliku hertsogiriigi.
Hertsogkonna moodustumine.
Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi. Peale Põhja-Eesti vallutamist üritas Taani kuningas 1222. aasta suvel kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki taanlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn). Samal ajal tekkis aga Taani kuningas Valdemar II-l konflikt Põhja-Saksamaal ning Taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele.
Hertsogkond Taani kuningriigis.
1225. hõivasid sakslased taanlastelt Virumaa ja Järvamaa. Taanlaste ja sakslaste vahelise järgneva konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse.
1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning koheselt alustasid pealetungi Taani aladele ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti.
1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitse-legaat Balduin Alnast, kes saavutas paavstile allunud maade tagastamise, kuid peale lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinnas Toompeal asuvate kindlustuste paavsti võimu alla andmise.
Peale sõda Põhja-Saksamaa vürstiriikidega taastas Taani kuningas sõjalise võimsuse ning 1233. aastal eesmärgiga tagasi nõuda eelnevalt Taanile kuulunud Põhja-Eesti alasid kuulutas ta välja Saksa Ordut toetava Lüübeki mereblokaadi, katkestades sellega Vana-Liivimaa ühendusteed (maismaatee oleks läbinud vaenulikku Leedu Suurvürstiriiki).
Blokaadi lõpetamiseks pöördus Liivi Ordu paavst Gregorius IX poole, kelle vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusel lõpetas Valdemar II 1234. aasta lõpus Lüübeki blokaadi ning 1237. aastal toimunud ja paavsti poolt heakskiidetud Saksa Ordu ja Mõõgavendade Ordu liitumise salalepingu tulemusena anti saksa Ordu suurmeistri Hermann von Salza korraldusel maa-alad tagasi Taani valdusesse. Reaalne üleandmine toimus aga alles aasta pärast, kuna vaatamata kahele paavsti korraladustele 13. mail ja 10. augustil 1237, nõudis protsess paavsti esindaja Modena Wilhelmi kohapealset vahendustegevust. Üleandmist raskendas asjaolu, et maavalduse üleandmine ei seisnenud ainult nominaalse võimu üleandmises, vaid nõudis ka kõiki seni Ordu poolt väljaantud läänide tagastamist ning väljaandmist Taani kuninga vasallidele. Lõplikuks üleandmise vormistamiseks kogunesid Valdemar II ja Hermann von Balk ning paavsti legaat Modena Wilhelm 7. juunil 1238 Taanis Sjællandil, kus sõlmiti Stensby leping. Lepingu kompromissina tagastati Põhja-Eesti Taani kuningale, kuid väljaantud läänimaad jäid endiselt Liivi Ordu vasallidele, mis jäigi kehtima kuni Taani võimuaja lõpuni 1347. aastal.
Alates aastast 1269 kuulus tiitel Taani kuningatele. Eestimaa hertsogid Eestis ei asunud, selle asemel määrati hertsogkonna asevalitsejaks kuberner (ladina keeles "capitaneus"), kelle residents asus Tallinnas. Kuberneri on teadaolevalt esmakordselt mainitud 1240. Kuberneri ülesandeks oli maa haldamine, maksude kogumine, vägede ülemjuhataja sõja korral ning peaohtuniku amet. Enamus Eestimaa hertsogkonna asevalitsejaid olid kas taani või taani-eesti rahvusest.
Aastal 1240 asutas Valdemar II Tallinna piiskopkonna samas reserveerides endale ning tulevastele Taani kuningatele õiguse määrata ametisse Tallinna piiskoppe ka edaspidi. Otsus oli ainulaadne tollases Rooma-katolikus kirikus, kus normiks oli piiskoppide valimine ametisse kapiitlite poolt. Vaatamata paavsti protestidele määrati kõik Tallinna piiskopid: Torkil, Trued, Jens, Henrik ja Oluf Eestimaa hertsogkonna eksisteerimise jooksul ametisse Taani kuninga poolt. 13. sajandil oli ametis veel kaks Virumaa piiskoppi.
Aastast 1240 on pärit ka Valdemar II -se Eesti hertsogkonda puudutav Taani hindamisraamat mille kohaselt 80% hertsogkonna vasallidest olid rahvuse poolest sakslased, 18% taanlased ja 2% eestlased. Eestlastest vasalle oli kokku 5 kelle hallata oli keskmise suurusega läänid. Samas kui enamus eestlastele sai osaks talupojaseisus, oli põlisrahvale avatud ka linnadesse asumine, kellest vähemalt 1 tõusis ühe tolleaegse Tallinna kindluse (Storeborg) läänihaldajaks, vasalliks.
Sellega erines Taani valdusse sattunud Põhja Eesti alad tunduvalt Mõõgavendade ordu poolt vallutatud Lõuna Eestist kus põliselanikke valitseva klassi hulka ei integreeritud ning eestlaste osaks jäi talupoja ning sõduriamet. Eestimaa hertsogkonnas keelati ka orjapidamine samas kui Lõuna Eestis toimus sõjavangide orjadeks müümine Saksa ordu poolt veel aastal 1411.
Aastatel 1266–1282 oli Eestimaa hertsogkond Taani kuninganna Margaret Sambiria valdus ning tema tiitliks Eestimaa emand (ladina keeles "Domina Estonie"). Alates aastast 1265 oli alustatud vastavalt kuninganna Margarete dekreedile Eestimaa hertsogkonnas Tallinnas kohalike müntide vermimisega. Erinevus kaasaegsetest Taanis vermitud müntidest seisnes pärlitega ehitud krooni kujutises. Tallinnas vermitud Eestimaa hertsogkonna münte on leitud nii Tallinnast, Irust, Lõuna-Eestis Tartu ümbruses, Lääne-Eestis ja ka Lätis.
Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345 sundis Taani krooni Eestimaa hertsogkonnast loobuma ning see müüdi umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest Saksa Ordule kes võttis territooriumi ametlikult üle 1. novembril 1346. Kuni Liivi sõjani jäi endine Eestimaa hertsogkond Saksa Ordu Liivima haru, Liivi Ordu Tallinna komtuuri hallata.
Eestimaa hertsogi tiitel hilisematel aegadel.
Nimeliseks muutus tiitel Eestimaa hertsog alates 1456. aastast, kui Taani kuningas Christian I tiitli taaselustas ja enda nimele lisas.
Hertsogkond Rootsi kuningriigis.
Pärast Liivi sõda, Eesti vallutamist rootslaste poolt 1584 pärisid tiitli Rootsi kuningad, Eestimaa hertsogkonna ala hakati nimetama Eestimaa kubermanguks, vahel ka Eestimaa hertsogkonnaks või Eesti vürstkonnaks.
Hertsogkond Venemaa keisririigis.
Pärast Uusikaupunki rahu sõlmimist aastal 1721 läks Venemaa keisrile üle ka tiitel Eestimaa hertsog. Hertsogiriigi nimetuse kasutamine keelati 1845. aastal Nikolai I poolt, rõhutamaks, et tegu ei ole iseseisva Euroopa hertsogiriigiga, vaid jagamatu Venemaa tavalise kubermanguga.
Uuesti võeti hertsogiriigi nimetus kasutusele Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal. Viimane titulaarne Eestimaa hertsog oli Nikolai II.
Pärast tema troonist loobumist esitati uueks hertsogiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich, kuid Esimese maailmasõja lõpu tõttu ei pääsenud ta kunagi valitsema.


Eestimaa hertsog.
Eestimaa hertsogi tiitel oli Eestit valitsenud riikide valitsejate tiitlistiku kuuluv titulaartiitel.
Eestimaa hertsogi tiitel kuulus aastatel 1271–1346 Taani kuningakojale.
Pärast Eesti vallutamist rootslaste poolt 1584 hakkati Eesti ala nimetama Eestimaa kubermanguks, vahel ka Eestimaa hertsogkonnaks või Eesti vürstkonnaks, sest Rootsi kuningakojale läks üle ka titulaartiitel Eestimaa hertsog.
Pärast Uusikaupunki rahu sõlmimist aastal 1721 läks Vene keisrikojale üle ka tiitel Eestimaa hertsog. Viimane Eestimaa hertsog oli Nikolai II.


Alfredo Palacio.
Alfredo Palacio (sündinud 22. jaanuaril 1939 Guayaquilis) on Ecuadori poliitik, president aastatel 2005–2007.
Ta oli eelmise, parlamendi poolt ametist tagandatud presidendi Lucio Gutiérreze asepresident 2003. aastast alates.
15. jaanuaril 2007 andis ta ameti üle 2006. aasta presidendivalimised võitnud Rafael Correale.
Palacio, Alfredo
Palacio, Alfredo


Vulbi maastikukaitseala.
Vulbi maastikukaitseala asub Järvamaal Albu ja Ambla valla piirialal Vulbi oosil oosi ja sellel kasvavate taimharulduste kaitseks. Kaitseala pindala on 10 hektarit. Oosil kasvab vähelevinud liigirikas sürjamets. Vulbi maastikukaitseala asub RMK Rava metskonna alal.
Kaitseala on loodud 1993. aastal liigirikka oosi, ning sealsete kaitsealuste liikide (sile tondipea, palu-karukell, verev kurereha, kuldkann, rohekas käokeel ja kahelehine käokeel) kaitseks. Siinne sileda tondipea kasvukoht on Eesti suurim. Oosi puurindes domineerivad mänd, kask ja kuusk. Alusmetsas esineb noori tammesid, pihlakat, põõsarindes kadakat ja türnpuud. Haruldastest linnuliikidest on kohatud musta rähni ja väikest kirjurähni.


Abu Dhabi.
Abu Dhabi on Abu Dhabi emiraadi ja Araabia Ühendemiraatide pealinn. Linn paikneb Abu Dhabi saarel Pärsia lahes veerandi kilomeetri kaugusel Araabia poolsaare idarannikust. Mandriga ühendab linna kaks maanteesilda.
Rahvastik.
2003. aasta algul elas linnas hinnanguliselt 552 000 inimest. 80% elanikkonnast moodustavad immigrandid, peamiselt võõrtöölised Indiast, Pakistanist, Egiptusest, Filipiinidelt ja Suurbritanniast. Abu Dhabi on elanike arvult Araabia Ühendemiraatide suuruselt teine linn.
Rahvaloenduste andmetel elas 1980. aastal Abu Dhabis 243 257, 1990. aastal 283 361 ja 1995. aastal 398 695 elanikku. Nii on viimase kahekümne aastaga rahvaarv enam kui kahekordistunud.
Ajalugu.
Abu Dhabi on asutatud 1760. aastal. Linna asutamise kohta räägitakse sellist legendi. Ühest oaasist pärit araablastest jahimehed jälitasid gaselli. Gasell põgenes kaua aega nende eest kõrbes, suundudes lõpuks Pärsia lahe rannikule, kus viskus merelainetesse ja ujus läheduses asuvale saarele. Jahimehed jälitasid teda üle vee saarele ja gasell juhtis oma väsinud jälitajad imeilusa puhta veega allika juurde. Tänutäheks kinkisid jahimehed talle elu, allika lähedusse loodud asula nimetasid aga Abu Dhabiks, mis eesti keelde tõlgituna tähendab 'gaselli isa'.
Abu Dhabist kujunes peatselt samanimelise emiraadi keskus, kuid kuni 20. sajandi teise pooleni oli linn majanduslikult vähearenenud. Seal elati peamiselt suveperioodil, mil Pärsia lahes sai tegeleda pärli- ja kalapüügiga. Enamik elamuid olid rajatud palmiokstest, jõukamad perekonnad elasid savionnides.
Linn hakkas jõudsalt arenema peale nafta avastamist 1958. aastal. Rajati esimesed tsemendist elamud ja 1961 ehitati esimene kõva kattega tee. Arengule lisas kiirust 1966 emiraadis läbi viidud paleepööre ja Araabia Ühendemiraatide iseseisvumine 1971. aastal. Neljakümne aastaga on linn tundmatuseni muutunud, kujunedes kaasaegseks kõrghoonetega pangandus- ja kaubanduskeskuseks.
Majandus.
Linna ärielu on koondunud põhjapoolsetesse kvartalitesse, kus domineerib kaasaegne hoonestus ja on hulgaliselt pilvelõhkujaid. Seetõttu nimetatakse mainitud osa Abu Dhabist ka Lähis-Ida Manhattaniks. Abu Dhabi saarest 500 meetri kaugusel asuv Sadiati saar kavandatakse tulevikus samuti kasutusele võtta äri- ja elamupiirkonnana. Linna on plaanis rajada metroo.
Linn on oluline pangandus- ja kaubanduskeskus, kuid tähtsat rolli etendab ka turism. 2005. aastal avati Abu Dhabis üks maailma luksuslikumaid hotelle, riigile kuuluv Emirates Palace Hotel. Suurtööstusi linnas ei paikne, kuid see on mitmete juhtivate naftakompaniide büroode asukohaks.
1981. aastast teenindab linna 30 kilomeetri kaugusel mandril asuv rahvusvaheline lennujaam. Mereühendus on tagatud Abu Dhabis asuva Mina' Zayidi süvaveesadama kaudu.


Sile tondipea.
Sile tondipea ("Dracocephalum ruyschiana") on huulõieliste sugukonda tondipea perekonda kuuluv looduskaitsealune rohttaimeliik.
Välimus.
Sile tondipea on harunenud risoomiga 20 kuni 60 sentimeetri kõrgune püsik. Puhmikud koosnevad mitmest püstisest lühikarvasest või paljast varrest. Pealt tumerohelised ja alt kahvatumad rootsutud lehed on peaaegu lineaalsed ning terve ja enamasti keerdunud servaga. Lehtede kaenlaist arenevad kitsamate lehtedega lühivõrsed. Kuuekaupa ebamännastesse koondunud õied kasvavad kuni 10 sentimeetri pikkuste õisikutena varte tippudes. Õied on lillakassinised. Viljadeks on mustjaspruunid pähklikesed. Õitseb juunist augustini. Viljad valmivad alates augustist. Sile tondipea on hea meetaim.
Kasvukoht.
Kasvab kuivadel niitudel ja metsades, nõlvadel ning servadel, samuti ka kõrgendikel, seljakutel, loo- ja sürjametsades, valgusrikastel ja poolvarjulistel liivase või paese pinnasega kohtades.
Levila.
Kasvab kontinentaalses Euraasias. Levila põhjapiiril asuvas Eestis on levinud paiguti, sagedam riigi põhja- ja kaguosas.
Naaberaladel on sileda tondipea sagedus vähenenud. Puudub Soomes ja Taanis, kasvab aga Lõuna-Norras ja Laadoga-Ilmeni piirkonnas. Lääne pool lõpeb levik Kesk-Euroopaga.
Looduskaitse.
Sile tondipea kuulutati Eestis 1994. aastal II kaitsekategooriaaluseks liigiks. Teda leidub Elva-Vitipalu maastikukaitsealal, Ohepalu looduskaitsealal ja Jalase külakaitsealal.
Eesti Punases raamatus on ta määratletud kolmanda kategooria ehk haruldase liigina.
Sile tondipea kuulub Euroopa looduskaitselepingu Berni konventsiooni järgi rangelt kaitstavate taimeliikide nimistusse.


Smarty.
Smarty on mallimootor, mis on kirjutatud PHPs. Smarty eraldab PHP HTMList ja põhiliselt kasutatakse teda dünaamilise HTML sisu tekitamiseks, lubades dokumendis spetsiaalseid "Smarty märgendeid". Lubatud märgendite hulgas on muuhulgas muutujad nagu, ja valik loogika ning tsükli operaatoreid.
Kõige sagedamini kasutatakse Smartyt PHP-põhistes rakendustes, et eraldada "äriloogikat" esitlusest. Selliselt on võimalik hoida lähtekoodi palju puhtamana ja tema muutmine on paindlikum. Näiteks võib tavaliselt muuta Smarty-põhise rakenduse välimust (või, "rüüd") hõlpsasti, ilma, et peaks üldse jälgima äriloogikat või PHP koodi.
ja palju teisi lisavõimalusi. Ka teised mallimootorid toetavad neid käske mallides.


Gupi.
Gupi ehk miljonikala ("Poecilia reticulata") pärineb Lõuna- ja Kesk-Ameerikast (Venezuela, Barbados, Trinidad, Põhja-Brasiilia ja Guyana), kuid teda on bioloogilise "moskiitotõrjevahendina" aklimatiseeritud paljudesse regioonidesse üle maakera.
Looduses elab gupi soojades allikates ja nendest moodustunud veekogudes, rohtukasvanud kraavides ja ojades. Grupp kalaliigi esindajaid viidi ka Hollandisse, kus nad elavad Coruse terasetehase jahutusvees. See avaldas ootamatut mõju liigi arengule: sealne arvukus kasvab jõudsalt ja kalade suurus on läbi teinud drastilise muutuse – normaalsuuruses gupid on seal 12 cm pikad.
Gupit on palju kasutatud bioloogiaalastes uurimustes, eriti tänuväärseks objektiks on liik olnud geneetika ja loodusliku evolutsiooni uurimisel. Konkreetsemalt on palju uuritud gupide populatsiooni Trinidadi saarel (Venezuela rannikust kirdes), kus gupid asustavad väga piiratud mahuga magedaveelist asuala.
Rahuliku loomuse ja vastupidavuse tõttu on gupi ideaalne kalaliik algajatele akvaariumipidajatele ja üks armastatumaid akvaariumikalu üldse. Ta eelistab pigem karedaveelist akvaariumi ja talub erakordselt hästi vee liigset soolsust.
Gupi kuulub elussünnitajate hulka ja liigi aretamine on väga lihtne. Kui betta puhul on kõige iseloomulikum tunnus agressiivsus, siis gupi puhul on selleks soodumus sigida. Looduslik gupi on hall kuni oliivroheline ent valikulise aretustöö tulemusena on tänapäeval poodides saadaval kõikvõimalikes värvitoonides ja erikujuliste uimedega variatsioone.
Isased on emastest väiksemad (emased umbes 5 cm, isased 3,5 cm pikad) ja iseloomuliku mõõgakujulise pärakuuimega (gonopood), mis on omane kõigile elussünnitajatest hammaskarplaste ("Poeciliidae") sugukonna liikmetele. Kui emased on reeglina helepruuni või -halli värvi (va kollakasvalged albiinod), siis isastel on värviline sabauim ning kõikvõimalike mustritega kaetud kere.
Toitumine.
Gupid on toidu suhtes väga leplikud – nad söövad kõiki kalatoite ja kuna neil on väikesed kõhud, on neid väga kerge üle toita. Gupide võimetus toiduga piiri pidada seab kalaomanikele piirangu – kunagi ei tohi neile anda rohkem süüa, kui see, mida kalad jaksavad ära süüa kahe minuti jooksul. Vastasel juhul muutuvad nad paksuks, samuti kujutab ülejäänud ja akvaariumi põhja vajunud toit riknedes ohtu akvaariumivee kvaliteedile.
Juhul kui omanik peab mingil põhjusel kodust eemal olema (puhkusel vms) ei pea gupide pärast muretsema – nad saavad toitmata edukalt hakkama kuni kaks nädalat. Asjatundjad isegi soovitavad toitmatajätmist selle asemel, et usaldada oma kalad kogemusteta naabrite või sugulaste hoole alla. Pikemaajalise eemaloleku puhul soovitatakse automaatset kalatoitjat.
Gupid on segatoitlased st eelistatud on võimalikult lai toiduvalik. Elustoit on akvaariumikaladele parim ent seda ei ole alati hõlpsasti saadaval. Sellepärast loovad kogenud aretajad oma eluskultuurid. Eestis müüakse elustoitu üha vähemates poodides. Väidetavalt võib ostetud elustoiduga akvaariumisse sattuda ohtlikke bakterikultuure ent usaldusväärse müüja puhul ei tohiks sellist probleemi olla. Tüüpilised elustoidud on vesikirbud, sääsevastsed, valgeliimukad, mudatuplased, alamad vähid ja väiksed limukad. Väga heaks alternatiiviks elustoidule on sügavkülmutatud toidud. Selline toit on külmutatud nii, et selles on võimalikult vähe lisaniiskust ja see säilib väga pikka aega. Kolmas võimalus on helvestoit, mis sisaldab samuti palju toitaineid ja on seetõttu eelnevatele väga hea alternatiiv.
Sääsevastsed on gupide looduslik toit. Neid võib loodusest ka ise püüda, eriti palju on erinevaid vastseid leida kevadeti veekogude pinnal. Valgeliimukad ja surusääskede vastsed sisaldavad väga palju rasva ning seetõttu tuleb neid anda vaid mõõdukates kogustes ja üksnes täiskasvanud gupidele. Valgeliimukad tuleb lõigata väikesteks tükkideks, kuna nad on gupide suhu mahtumiseks liiga suured. Soolavähid sisaldavad palju proteiini ja on seetõttu parimaks valguallikaks.
Paljunemine ja eluviis.
Gupidel on katkematu, saadavalolevatest ressurssidest sõltumatu ja mitteterritoriaalne paaritumissüsteem. Nad on ideaalseks näiteks ekstreemsest sugulisest kahekujulisusest – isased on eredalt värvunud ja polümorfsed, samas kui emased vastupidiselt on elukohaga kokkusulanduvat (kaitse)värvi. Lisaks ilmneb soost olenev kahekujulisus keha pikkuses. Ilma sabata on isaste kehapikkus 12–17 mm, emaste kehapikkus aga ületab sageli 20 mm. Emaste kehapikkuse ja viljakuse vahel on otsene seos, isaste puhul sellist seost ei esine. Suguline dimorfism on seksuaalse valiku, röövloomade surve ja ajalooliste tegurite koostoime vili.
Seksuaalne valik on protsess, milles indiviidid erinevad teineteisest võime alusel konkureerida teistega paaritumise protsessis või ligi tõmmata vastassoo esindajaid. Teisesed seksuaalsed karakteristikud, nagu näiteks oranž pigmentatsioon ja liikumine omavad gupide seksuaalse valiku arengus väga olulist rolli. Nimetatud omadused isase gupi puhul näitavad emasele, et tegemist on osava toiduhankijaga, kes on terve ja kannab häid geene. Nii ongi isased gupid arenenud värvuselt eksamaks ja kurameerimis-käitumiselt ärksamaks. On teaduslikult tõestatud, et emastel on aistinguline eelarvamus, justkui seostuksid erksad värvid haruldaste toitumiskohtadega. Näiteks eelistavad emased oranži värvusega isast isegi juhul, kui see pole värvust põhjustavate haruldaste karotenoididega kunagi kokku puutunud, tuhmi värvi suguvennale, kes on kasvanud just karotenoidipõhise toidu peal.
Lisaks sellele eelistavad emased valiku olemasolul pigem suurt kui väikest kasvu isaseid. Eelpooltoodu põhjendab selgelt mingite eelistatud omaduste esilekerkimise või kinnistumise vabalt sigivate gupide populatsioonis.
2004. aastal Leedsi ja Bathi ülikoolides läbi viidud uurimus näitas, et gupid elavad keerukates võrgustikes, valides ja meelde jättes oma sotsiaalseid partnereid.
Elussünnitajate hammaskarplaste puhul esineb marja arenemine emaorganismis. Isaskala juhib seemneniidid gonopoodi abil emaskala munajuhasse, kust need tungivad edasi ja viljastavad munarakud, mis seejärel arenevd munasarjas looteiks. Loodete arenemisprotsess kestab umbes 35–40 päeva. Emakala võib 3–4 kuu möödudes sünnitada ka isaskalata, kuna munajuhas säilinud seemneniidid viljastavad munarakud.
Enesekaitsekäitumine.
Loomad muudavad oma käitumist vastavalt neid ohustavate erinevate röövloomade mitmekesisusele. Trinidadi gupid on olnud oluliseks allikaks süsteemina, mille abil uurida enesekaitsekäitumise evolutsiooni. Seda, kuna sealsed geograafiliselt isoleeritud gupipopulatsioonid kogevad erinevaid kokkupuuteid vees elavate röövloomadega. Kuigi selliste röövloomade mõju on põhjalikult kirjeldatud ei teata veel eriti palju teist tüüpi kiskjate mõjust looduslikule valikule.
Denisoni Ülikooli bioloogia osakonnas viidi läbi ulatuslik töö, uurides loodusest püütud indiviidide reageeringut veeloomast- ja tehislikule „õhu”kiskjale (linnule). Sealjuures uuriti eraldi nii allavoolu kui ülesvoolu elavate populatsioonide käitumist. Nagu ka varem oli tõestatud, näitas ka see uurimus, et allavoolu-populatsioonidest pärit isendid vastasid vees olevale ohule palju ärksamalt ja tugevama reageeringuga kui nende ülesvoolu-populatsioonidest liigikaaslased.
Gupid näitasid käitumisega välja ka tugevat reageeringut potentsiaalsele õhust tulevale ohule. Kuigi sel puhul demonstreerisid mõlemast katsegrupist isendid sama suurt käitumuslikku vastust, erinesid reageeringud. Ülesvoolu-kalad kaldusid neelduma paigale akvaariumi põhja, samas kui allavoolu omad proovisid leida varju, mille alla hädaohu eest peituda. Vaatlustulemused annavad põhjust oletada, et sellised enesekaitse-strateegiad lähtuvad liigi elukoha omadustest. Kuna käitumine õhust tuleva ohu suhtes nii suurel määral erines veelise röövlooma ohu puhul ilmnenust, võib väita, et erinevat tüüpi kiskjad avaldavad vastuolulist mõju enesekaitsekäitumise evolutsioonile. Allavoolu gupid peavad end kaitsma nii veeliste kui teiste kiskjate eest ja on seepärast omandanud universaalsema käitumise kui ülesvoolu-populatsioonidesse kuuluvad.
See uurimus tõestas ka edukalt, et uurides mingi liigi enesekaitsestrateegia kujunemise ajalugu, peaksime kaaluma ka võimalust, et subjekti käitumise kujunemist võisid korraga suunata mitut eri tüüpi kiskjad, kes liigi elupiirkonnas esinevad.
Samuti on välja toodud erinevusi Trinidadi gupide fenotüübis, mis puudutab sotsiaalset käitumist, seksuaalkäitumist ja elukohavaliku strateegiaid populatsioonides, mis elavad erineva röövlooma ohuga piirkondades. Samas peab ka arvestama, et võib ka olla teisi keskkonnaerinevusi, mis tingisid röövloomade paljususe/vähesuse ning samas muutsid gupide käitumist. Alati ei saa populatsioonide käitumise erinevuses „süüdistada” enesekaitsevajadust.


Siiami tapluskala.
pisi
Siiami tapluskala ("Betta splendens"; tai keeles "pla-kad") on kalaliik ahvenaliste seltsi sugukonnast "Osphronemidae" tapluskala perekonnast. Varem arvati ta ronikalaliste sugukonda.
Ta on üks populaarsemaid magevee-akvaariumikalu. Akvaariumikalana on ta tuntud ka betta ja kukekese nime all.
Leviala.
Ta pärineb Mekongi jõgikonnast Kagu-Aasias ning elab looduslikult Tai ja Kambodža soodes ning üleujutatud riisipõldudel, mõnedel andmetel ka Indoneesias.
Looduslik vorm.
Looduslikult on nii emasel kui ka isasel siiami tapluskalal jässakas ja lihaseline keha.
Uimed on suhteliselt lühikesed, tuhmrohelist ja -pruuni värvi. Eredad värvid esinevad ainult erutuse korral.
Aretatud vorm.
Akvaariumis kasvatataval isasel tapluskalal on pikad, värvikirevad ja vooklevad uimed.
Käitumine.
Isased kalad võitlevad omavahel, rebides üksteise uimedest tükke välja. Looduslike vormide taplus kestab tavaliselt alla 15 minuti, kalavõitluste jaoks aretatud vormid võitlevad tavaliselt ühe vastase surmani.
Metsik vorm on agressiivsem kui aretatud vorm. Lühiuimelised kalad on tavaliselt agressiivsemad.
Aretamise ajalugu.
Siiami tapluskala on on sadu aastaid aretatud. Euroopasse (Prantsusmaale ja Saksamaale) toodi kala esmakordselt 19. sajandi lõpus. Sellest ajast saadik on neid aretatud järjekindlalt ja süstemaatiliselt.
Nõuded akvaariumis pidamiseks.
Akvaariumis pidamiseks on tapluskala üks vähenõudlikumaid liike, ta on väga leplik keskkonnatingimuste suhtes, vee karedus võib betta puhul tugevasti kõikuda ja minimaalseks võimalikuks akvaariumi suuruseks loetakse vaid kaheksat liitrit. Seda sellepärast, et betta on väga hästi kohanenud päritolupiirkonnas tihti esinevate raskete elutingimustega. Kala on võimeline elama ka väga vähese hapnikusisaldusega vees, tänu suulaes olevale hingamisorganile, mis võimaldab tal sarnaselt kopskaladele hingata ka vee pinnalt. Nimetatud elund koosneb labürinti meenutavast õhukestest luuplaatidest moodustunud keerdkäigust, mis on kaetud rikkalikult veresooni sisaldava limaskestaga ja milles veri varustatakse vajalikul määral hapnikuga atmosfääriõhust ning mis on omane kõigile ronikalaliste ("Anabantidae") sugukonna liikidele.
Samas võib betta pidamise muuta raskeks hoopis tema iseloom – sobivate akvaariumikaaslaste puhul on see rahumeelne, liigikaaslaste suhtes aga reeglina ebatolerantne. Betta võib ilmutada agressiivsust ka teiste suurte uimedega troopiliste kalade (gupid, skalaarid) suhtes.
Territoriaalsus.
Isased bettad ei kannata teise isase liigikaaslase lähedust ja võitlevad oma territooriumi kaitstes sageli surmani. Sobivate akvaariumikaaslaste puhul on betta väga rahumeelne kalaliik, kuid üldjoontes on kaks päästikut, mis agressiivsuse vallandavad: esiteks oma territooriumi või vahupesa kaitsemine ja teiseks õigus emasega paarituda.
Nii liigi instiktiivseid kui õpitud käitumisi on arvestatava põhjalikkusega uuritud. Võimalus lavastada konflikt, näidates kalale ta enda peegeldust ja tekitamata sellega füüsilist kahju tegi kalast kiiresti populaarse uurimisobjekti. Eriti põhjalikult uuriti betta agressiivset käitumist 1970. aastatel. Vaatamata rohketele uurimustöödele on etoloogide seas siiski eriarvamusi, mis on võimaliku rivaali/ohustaja signaaliks. Näiteks ei ründa bettad kuldkalu. Kust nad teavad, et see, kes nende territooriumile sisenes on kuldkala, mitte betta? Kas suuruse, värvi, uimekuju või millegi muu põhjal? Uuringute tulemused ei ole siiani ühest vastust andnud – tundub, et erinevatele isenditele on erinevad ka ohusignaalid.
Mõnedel väga harvadel juhtudel on aretajatel õnnestunud luua ka mitme isasega rahulikke kooslusi. Seda on võimaldanud suur akvaariumi maht (kõigile kaladele „kuulub” mingi osa sellest) ja see, et agressiivsuse tase erinevates aretusliinides kõigub. Sellistel puhkudel kujuneb välja kindel hierarhia ja on üks dominantne kala, kes teiste üle „valitseb”. Tavaliselt on see suurekasvuline emane või isane. Kui see kala akvaariumist eemaldada või sinna uusi isendeid lisada, leiab aset uue hierarhia moodustumine, mis võib mõnikord viia rahumeelse kooselu lõpuni.
Akvaristika ajaloos on seesama territoriaalsus mänginud olulist rolli. Kuldkala, mis toodi Euroopasse 200-300 aastat tagasi, on oma erilise ilu tõttu Hiinas juba muistsest ajast kodustatud. Ühes vanas hiina ürikus räägitakse, et ingverpunase soomusega kalakesed on aretatud Sungi dünastia ajal (valitsemisaja algus 960. aastal). Umbes samal ajal või veidi hiljem algas kalade kultiveerimine ka Aasia teises piirkonnas, nimelt Indo-Hiinas (Annam, Tai, Birma). Ent seal olid kalade aretamiseks hoopis teised põhjused ja ajed. Kala, keda kultiveerima hakati, oligi Betta splendens. Kohalikud elanikud, pannud tähele selle kalakese riiakat loomust ja kalduvust taplemiseks ning olles ise tulised mitmesuguste võistluste harrastajad, hakkasid neist aretama võitlushimulisi „kukekesi”, kes kahekesi (kaks isaskala) ühisesse veenõusse asetatult alustasid teineteisega võitlust kuni nõrgema surmamiseni. Nii on betta territoriaalsus teinud tast ühe vanima akvaariumikala.
Toitumiskäitumine.
Mis puutub toitumisse, siis võivad bettad käituda väga ettearvamatult. Ühest küljest söövad nad väga laia varieteeti toitusid, teisalt võivad nad osutuda väga pirtsakateks mingite konkreetsete toitude suhtes.
Täiskasvanud bettasid soovitatakse toita üks kord päevas, kalapoegi vähemalt kaks korda. Muidugi võib toita ka tihedamini ent siis väiksemate kogustena. On levinud eksiarvamus, et bettasid tuleb toita nii palju kui nad süüa jaksavad, et nad muutuksid suurteks ja tugevateks. Palju tõenäolisem on, et niimoodi toimides on tulemuseks reostatud ja vetikatest ning bakteritest vohav akvaarium. See omakorda nõrgestab kalade vastupanuvõimet ja olles niikuinii ületoitmisest kahjustatud jäävad kalad haigeks. Seega on bettade toitmise esmaseks reegliks mõõdukas toitmine. Juba vähese kogemusega akvarist eristab kala kõhukuju järgi selgesti, kas kala on parajas toitumuses. Kui kala kõht näeb välja sissevajunud või liiga lame võib vähese toitmise kõrval põhjustena kõne alla tulla ka bakteriaalne nakkus või siseparasiidid. Parimaks võimalikuks toiduks on elus sääsevastsed. Neid leidub rohkelt Tai üleujutatud riisipõldudel, bettade looduslikes elukohtades ja seetõttu on see ideaalseks toiduvalikuks. Bettad jumaldavad soolavähke (nii elus kui külmutatuid), kuid neid peaks andma piiratud koguses.
Bettaaretajad ei soovita reeglina toitmisel kasutada erinevaid ussikesi (mudatuplased, valgeliimukad, vihmaussid jms) sest õrna immuunsüsteemiga aretatud bettad ei ole piisavalt vastupidavad ja juhul kui ussid on kahjulike bakteritega saastatud, haigestuvad kalad kohe. Igal juhul ei tohi bettasid toita üksnes ussikestega, need on liiga rasvased ja neid peab seetõttu kombineerima muude toitudega. Samas on see ideaalseks toidulisandiks juhul kui üritatakse bettasid paaritumiseks ettevalmistada.
Külmutatud elustoit on oluliselt kallim ent on bakterivabam ja säilib kaua. Bettad armastavad ka külmkuivatatud elustoitu ja spetsiaalselt bettadele toodetud graanuleid.
Seksuaalne ja vanemlik käitumine.
Bettade aretamise puhul on väga oluliseks momendiks emase ja isase tutvustamine. Kui emane ei ole isasega kokkupanemise ajal poegade saamiseks valmis, on oht, et isane hakkab teda ründama nagu rivaalist isakala. Emase valmidusest annab märku see, kui ta enam isast ei karda, vaid meelsasti temaga koos ujub. Samuti on märguandeks emase kõht - kui mari hakkab valmima, paisub see märgatavalt. Ka tekivad emase kehale vertikaalsed vöödid (horisontaalsed vöödid annavad vastupidi märku hirmust ja stressist). Samas ei ole see märk just kõige usaldusväärsem, kuna paljude värvimustrite puhul on vöödiliseks muutumist võimatu täheldada. Viimaseks märgiks, mis annab tunnistust emase valmidusest on uimede vastu keha surumine ja vildakalt ujumine, et demonstreerida külgedel olevaid vööte.
Tähtsad on ka keskkonnatingimused - reeglina vaid kuivtoidust toituvad bettad paljunema ei hakka, kudemise ajal on sobiv veetemperatuur kuni 30 kraadi.
Paaritumine algab sellega, et isane betta alustab õhumullidest pesa ehitamist. Ta ujub pinnale, võtab lonksu õhku ja sülitab välja limaga kaetud õhumulli, kohe haarab ta järgmise mulli ja laseb selle lahti eelmise läheduses. See protsess võib, vahepausidega söömise ja emasega kurameerimise tarbeks, kesta mitu tundi. Mõne aja pärast hakkab vahupesa võtma konkreetset kuju - kuju ja suurus varieeruvad sõltuvalt ehitajast.
Kui pesa on peaaegu valmis, algab eriti intensiivne ja kohati jõhker kurameerimine. Isane jälitab emast väga agressiivselt, üritades teda suunata pesa alla. Juhul kui emane ei ole vastutulelik, võib isane katsetes emane pesa alla ahvatleda väga brutaalseks muutuda. Tihti on emane sellise "paaritusmängu" lõpuks tugevasti vigastatud - uimed on mitmest kohast lõhenenud ja kohati võivad kehalt puududa ka mõned soomused.
Tavaliselt koetakse 20-200 marjatera, ent arv võib olla ka suurem. Peale kudemist valvab isane pesa, hoolitsedes marja eest, kuni pojad kooruvad. Olenevalt akvaariumi temperatuurist võib koorumine aega võtta 24-48 tundi. Pärast seda kui pojad juba vabalt akvaariumis ringi ujuvad võib ette tulla, et isane sööb oma poegi. Bettade värvus ja uimekuju hakkab selgelt silma paistma umbes kolm kuud peale koorumist, umbes samal ajal hakkavad ka esimesed isaste poegade vahelised taplused.


Surusääsklased.
Surusääsklased ehk hironomiidid ("Chironomidae") on suur sugukond sääselisi, keda praeguseks on teada üle 3500 liigi.
Surusääsed on enamasti küllalt väikesed, kehapikkus alla ühe sentimeetri. Väliselt meenutavad surusääsed pistesääsklasi, kuid nad toituvad valmikuna väga harva või mitte kunagi. Isaste surusääskede tundlad on sulgjad, eesjalad on tugevasti pikenenud ja neid kasutatakse kompimisel tundlate asemel. Vaikse ilmaga parvlevad surusääsed õhtuti veekogude lähistel, seejuures tekkivat meloodilist undamist võib mõnikord kuulda üsna kaugele. Nendes parvedes leiavad putukad endale partneri.
Liigi "Pontomyia natans" vastsed on kohastunud eluga merevees. Ka on selle liigi emased tiivutud ja ei lahku kunagi veest, isased leiavad neid mööda veepinda joostes.
On olemas surusääsk, kes jääb ellu pärast külmutamist kuni -270 °C.
Paljunemine.
Üsna varsti pärast paaritumist munevad emased surusääsed vette. Vastsed elavad põhja kaevunult, nad võivad endale mõnikord ka midagi kojataolist ehitada. Toiduks on neile enamasti põhjamudas elavad pisiorganismid, üksikute liikide vastsed on rööveluviisiga, nad ründavad väikeseid usse ja teisi vastseid.
Surusääskede vastsed saavad elada ka üsna hapnikuvaeses keskkonnas reostunud veekogude põhjas. Surusääskede vastseid võib mõnes suures järves leida rohkem kui 300 meetri sügavuselt. Nukkumine toimub vees, koorunud valmik kerkib pinnale ja lendab minema.
Surusääsklaste vastsed on hästi tuntud akvaariumipidajate hulgas. Neid sageli erepunaseid, aga ka hallikaid või rohekaid vastseid kasutatakse akvaariumikalade toiduna. Ka looduslikes veekogudes on nad kalade tähtis toiduobjekt.
Vastsed kasutavad hingamiseks vees lahustunud hapnikku. Punase värvi annab neile imetajate ja lindude veres leiduva hemoglobiini sarnane aine.
Surusääsklased bentose osana.
Eesti järvede bentoses domineerivad biomassilt surusääskede vastsed.


Aleksander Terras.
Aleksander Terras (3. jaanuar 1920 Tallinn – 15. mai 2006 Stockholm) oli peamiselt Rootsis elanud ja tegutsenud eesti ajakirjanik ja ühiskonnategelane.
Elulugu.
Ta sündis Vabariigi Valitsuse asjadevalitseja, hilisema riigisekretäri Karl Terrase ja tolle abikaasa Alide Terrase esimese ja ainsa lapsena.
Terras lõpetas 1938. aastal Jakob Westholmi Gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Kuulus akadeemiliselt Eesti Üliõpilaste Seltsi Põhjala. 20. juulil 1940 lõpetas ta ülikooliõpingute kõrvalt ka Sõjakooli suurtükiväe aspirantide kursused.
Saksa okupatsiooni ajal töötas ta 1942–1943 Eesti Omavalitsuse majandusdirektooriumis transpordiinspektorina, kuid põgenes 10. märtsil 1943 Soome, astus seal sõjaväkke ja teenis eesti vabatahtlike üksuses rühmaülemana. Sai lipniku auastme. Kevadest 1944 oli Terras Soome kaitsejõudude peastaabi käsutuses, pärast demobiliseerimist 1945. aastal asus ümber Rootsi.
Rootsis töötas Terras alates 1946. aastast lennufirmas AB Aerotransport ja hiljem sellest välja kasvanud lennundusettevõttes Scandinavian Airlines. Esialgu oli ta ametis sisseostjana, aastatel 1962–1972 ostuosakonna juhatajana ja 1972–1975 tollal juba SAS Groupi koosseisu läinud AB Aerotransport majandusjuhatajana.
Raadioajakirjandusega oli Aleksander Terras esmakordselt seotud aastatel 1956–1958, mil ta tegi lennunduskarjääris pausi ja töötas Saksamaal Ameerika Ühendriikide välisraadio Ameerika Hääl eesti osakonna Müncheni harutoimetuses. Täiskoormusega pühendas ta ennast ajakirjandustööle aastatel 1975–1984, mil ta oli Münchenis Vabadusraadio eesti toimetuse juhataja.
Kirjutavas ajakirjanduses oli tegev aastatel 1958–2002 väliseesti ajalehe "Teataja" ajakirjanikuna, kus avaldas artikleid varjunimede AlaS ja Ats all. Ta on avaldanud ka mitmeid artikleid koguteostes ning koostanud 1989. aastal eesti, rootsi ja soome keeles ilmunud brošüüri "Baltikumi rahvaste vaimse vabanemise lühikroonika".
Poliitiliselt kuulus Terras Rootsis Eesti Liberaaldemokraatlikku Koondisse ja oli selle juhatuse liige. Koondise esindajana osales ta mitmetel Liberaalse Internatsionaali kohtumistel ja valiti ka selle organisatsiooni juhatuse liikmeks. Ta täitis mitmesuguseid juhtivaid ülesandeid Eesti Rahvusfondis ja Eesti Rahvusnõukogus. Aastatel 1988–1992 oli ta Vabariigi Valitsuse eksiilis poliitikanõunik ja saatis oktoobris 1992 presidendi ülesandeis toimivat peaministrit Heinrich Marki ametlikul visiidil Tallinnasse, mille käigus andis Mark oma volitused üle president Lennart Merile.
Eesti iseseisvuse taastamise järel astus Terras veendunud liberaalina Eesti Reformierakonda.
5. märtsil 1996 valiti Aleksander Terras Eesti Ohvitseride Kogu Rootsis juhatuse esimeheks
Terras suri mais 2006 ja tema matused toimusid 13. juunil 2006 Stockholmis.
Isiklikku.
Aleksander Terras oli abielus. Tal oli kaks last – tütar Mai ja poeg Mattias.


Karl Terras.
Karl Johannes Terras (9. september 1890 Vaivara vald, Virumaa – 25. veebruar 1942 Vjatka) oli jurist, Eesti Vabariigi riigisekretär 1921–1940, I Riiginõukogu liige.
Karl Terras hukati Nõukogude Liidu vangilaagris Kirovi oblastis 1942. aastal.
Tema poeg oli Aleksander Terras.


Dwight Eisenhower.
thumb
Dwight David Eisenhower (14. oktoober 1890 – 28. märts 1969), rahva seas tuntud kui "Ike" oli USA sõjaväelane ja poliitik. Vabariiklaste kandidaadina valiti ta USA 34. presidendiks. Teise maailmasõja ajal tegutses ta liitlasvägede ülemjuhatajana Euroopas. Detsembris 1950 sai temast NATO esimene ülemjuhataja.
Lapsepõlv.
Dwight David Eisenhower sündis 14. oktoobril 1890 Denisoni linnakeses Texase osariigis oma vanemate kolmanda pojana. Kui Dwight oli aastane, kolis perekond Kansasesse ja asus elama Abilene'i linnakesse. Sellest linnakesest sai Dwight Eisenhoweri noorpõlvelinn, kus möödusid tema kooliaastad ja kus ta raske tööga oma esimesed dollarid teenis.
Peres oli 6 poega. Kui kitsas elu viis näiteks Benito Mussolini sotsialistide hulka, siis Dwight Eisenhoweril ei tulnud kunagi mõttesse revolutsioonilisel teel oma elujärge parandada. Tema lootis edu tulevat tööst. Dwight käis tööl meiereis, tööpäeva pikkus oli 14 tundi.
West Pointi sõjakool.
Eisenhower leidis oma koha West Pointi sõjakoolis. Seal õpetati kadettidele sõjaliste õppeainete kõrval ka kolledži programmi kuuluvaid õppeaineid. Õppida tuli ka ajalugu, matemaatikat, võõrkeeli. 1915. aasta juunis lõpetas Eisenhower West Pointi sõjakooli ja talle anti leitnandi auaste.
Kirjandus.
Eisenhower, Dwight D.
Eisenhower, Dwight D.
Eisenhower, Dwight D.


Välispoliitiline doktriin.
Välispoliitiline doktriin on riigi avalik seisukohavõtt mingis välispoliitilises küsimuses. Kõige arvukamalt kasutatakse seda mõistet USA-ga seoses. Välispoliitilise doktriini esitavad sageli presidendid ning see kannab sageli esitanud isikute nime (nt Eisenhoweri doktriin).


Hüdrovedelik.
Töövedelikud on hüdroajamis energiakandjateks. Töövedelikuga kandub pumba poolt vedelikule antud hüdrauliline energia vedeliku vooluhulga ja rõhu näol hüdrosilindrisse või hüdromootorisse, kus see muudetakse kolvi sirgjoonelise liikumise või mootori väljuva võlli pöörlemise mehaaniliseks energiaks.
Töövedeliku lisaülesanded.
Lisaks põhiülesandele on töövedelikul täita hüdroajamis veel teisigi ülesandeid.
Töövedelikule esitatavad nõuded.
Töövedelikule esitatakse rida nõudeid, mis peavad tagama hüdroajami tõrgeteta ja ohutu töö ning ajami pikaealisuse.
"Töövedeliku vahetamisel hüdrosüsteemis, ei tohi kasutada teist liiki vedelikku, kuna on oht rikkuda tihendeid, mis tähendab süsteemi remonti."
Mineraalõlid.
Mineraalõlid on hüdroajamites kõige enam kasutatavad vedelikud. Nad sisaldavad ekspluatatsioonilisi omadusi parandavaid lisandeid. Nad ei ole kasutatavad tule ja plahvatusohtlikes tingimustes. Maksimaalne kasutustemperatuur 60...90°C, hangumistemperatuur -12...-70°C. Kasutamisoludest lähtudes jagatakse mineraalõlid sisetingimustes ja välistingimustes kasutatavateks ning arktilisteks õlideks.
Sünteetilised hüdrovedelikud.
Sünteetilisi hüdrovedelikke toodetakse eteenist, mis on nafta destilleerimise produkt. Tootmise käigus saab vedelikule anda täpselt soovitud omadused, mistõttu nad on paremad kui mineraalõlid. Neil on kõrge viskoossusindeks, nad taluvad kõrgeid temperatuure, nende hangumistemperatuur on madal ja kasutusiga suur. Sünteetiliste hüdrovedelike kasutamist piirab nende kõrge hind.
Taimsetel õlidel põhinevad hüdrovedelikud.
Taimsetele õlidele põhinevad hüdrovedelikud on oma omadustelt lähedased mineraalõlidele, kuid neil on paremad määrivad omadused ja nende viskoossus sõltub rõhust vähem kui mineraalõlidel. Samal ajal on madalatel temperatuuridel nende omadused nigelamad võrreldes mineraalõlidega. Nad on keskkonnasõbralikumad ja sellepärast on viimastel aastatel suurenenud nende kasutamine hüdraulikas.
Mittesüttivad hüdrovedelikud.
Mittesüttivaid hüdrovedelikke kasutatakse ajamites, mis töötavad tule- ja plahvatusohtlikes ruumides. Nad jagatakse väheviskoosseteks vedelikeks ja vedelikeks, mille viskoossus vastab mineraalõli viskoossusele. Enimlevinud on mittesüttivad hüdrovedelikud, mis on määratud VDMA standardiga, lehed 24317...24320.
Mittesüttivate vedelike omadused on muutuvad suurtes piirides ja nende tihedus on suurem, kui õlidel baseeruvatel vedelikel. Vett sisaldavate vedelike korral ei tohi kasutada tselluloosifiltreid, kuna need lagunevad vee toimel.
Hüdrovedelike markeerimine.
Hüdrovedelike markeerimiseks on kasutusel mitmeid erinevaid süsteeme sõltuvalt tootjamaa standarditest. Euroopas soovitatav ISO VG klassifikatsioon määratleb vedeliku tema viskoossuse järgi sentistooksides temperatuuril 40 °C, ISO VG1500 aga vedeliku omadusi parandavate lisandite olemasolu võib olla tähistatud lisamarkeeringuga
Hüdrovedeliku tööea tõstmine.
Hüdrovedeliku tööiga saab tõsta efektiivse filtreerimisega ja vedeliku töötemperatuuri hoidmisega soovitavates piirides, alla 60 °C.
Töövedeliku jahutamine ja soojendamine.
Töövedeliku kuumenemine hüdrosüsteemis on tingitud hüdroajami töötamisel tekkivate võimsuse kadude muutumisest soojuseks. Töövedeliku temperatuur ei tohi ületada 60...70 °C, vastasel juhul väheneb oluliselt töövedeliku kasutusaeg ja väheneb vedeliku viskoossus, millega kaasnevad suurenenud kaod tihendites ja vedeliku määrivate omaduste halvenemine.
Töövedeliku temperatuur on sõltuv lisaks eralduvale soojushulgale veel ümbritseva keskkonna temperatuurist, seadme töörežiimist, vedeliku vooluhulgast torustikus.
Tekkinud soojuse ärajuhtimine toimub läbi kõigi süsteemi elementide, peamiselt aga läbi hüdropaagi Normaalse keskkonna temperatuuri korral piisab vedeliku jahutamiseks soojusvahetusest läbi paagi seinte, mille intensiivsuseks loetakse 4...5 W/m2 kohta. Suurema soojusliku koormuse korral võib paagi jahutamiseks kasutada ventilaatorit, millelt tulev õhuvool jahutab täiendavalt paagi seinu. Nii saavutatakse kuni 5-kordne soojusvahetuse intensiivsuse suurenemine. Juhul kui ka selline jahutamine ei aita, tuleb kasutada spetsiaalseid vesijahutusel töötavaid jahutusseadmeid.
Hüdroajami kasutamisel madalatel temperatuuridel võib seadme käivitamisel tekkida probleeme seoses töövedeliku suure viskoossusega madalal temperatuuril, sest pump käivitub raskelt ning on probleeme vedeliku imemisega pumpa. Töövedeliku eelnevaks soojendamiseks kasutatakse elektrilisi soojendusvahendeid. Samuti on probleemi võimalik lahendada sobiva töövedeliku viskoossuse valikuga.
Hoiatus.
Hüdroajamis kasutatav vedelik peab vastama seadme tehnilises juhendis toodud tingimustele vedeliku liigi ja viskoossuse osas. Vastasel juhul võib seadme töös ette tulla tõrkeid alates vedeliku ülekuumenemisest või lekete suurenemisest kuni tihendite hävimiseni. Mitte mingil juhul ei tohi segada eri liiki vedelikke.


Dover (Delaware).
Dover on linn USA-s, Delaware'i osariigi pealinn.
Dover on asutatud 1683. aastal William Penni poolt.


Dover.
"See artikkel räägib Inglismaa sadamalinnast; Delaware'i osariigi pealinna kohta vaata artiklit Dover; teiste samanimeliste kohtade ja muude asjade kohta vaata lehekülge Dover (täpsustus)
Dover on sadamalinn Inglismaal Kenti krahvkonnas. Asub La Manche'i ääres.
Dover asub 34 km kaugusel Calais' sadamast Prantsusmaal.
Dover on tuntud valgete kriidikaljude poolest, mille järgi roomlased Inglismaa Albioniks nimetasid.


Kavitatsioon.
Kavitatsiooniks nimetatakse nähtust, kui vedeliku voolamisel voolu pidevus katkeb ja vedelikku tekivad tühikud ehk kavernid.
Miks tekib kavitatsioon.
Tühikute teke on seotud vedeliku rõhu langemisega alla tema aurumise kriitilist rõhku. Vedelik aurustub ja vedelikus tekivad vedeliku auru mullid. Samuti võib madalal rõhul vedelikust eralduda temas lahustunud õhk. Õhu ja vedeliku auru mullid kaovad, kui rõhk vedelikus uuesti suureneb. Mullide tekkimine ja kadumine toimub suure sagedusega, kuni 1000 korda sekundis, see põhjustab lööke ning vibratsiooni. Metalli pinnaga kokku puutudes tekitab kavitatsioon metalli pinnakihis pulseerivaid pingeid, mis põhjustavad metalli väsimist ja kulumist.
Kavitatsioonkulumine.
On täheldatud, et mullide kadumisel sööstab vedelik tekkinud tühikusse suure kuni 1000 m/s kiirusega. Samal ajal võib rõhk mulli täitva vedeliku servas tõusta kuni 100000 bar (1 bar on ligikaudu võrdne normaalrõhuga). Kui sellise kiirusega liikuvad vedeliku osakesed põrkuvad metalli pinnaga, löövad nad sealt lahti väikeseid metalli osakesi, mis ongi kavitatsioonkulumise põhjuseks. Kavitatsiooniga kaasneb iseloomulik põrisev heli, mis hoiatab tekkinud kavitatsiooninähtuse eest (näiteks veetorude kõmisemine paneelmajades on tingitud kavitatsioonist).
Kavitatsioon pumpades.
Pumpades tekkiva kavitatsiooniohu vähendamiseks paigutatakse pump võimalikult paagis oleva vedeliku tasapinna lähedale või vahetult vedeliku sisse. Nii vähendatakse ohtliku vaakumi teket pumba imemistorus. Jaoturites kasutatakse kavitatsiooniohu vähendamiseks erkujulisi siibreid või püütakse vähendada rõhulangu jaoturis. Torustikus saab kavitatsiooni vähendada vedeliku voolukiiruse vähendamise teel.
Oluline.
Oluline on seadmetes kasutada valmistaja poolt soovitatud rõhku.
Mineraal-, sünteetiliste ja taimsete õlide aurumisrõhk on 0,2 bar, vesiemulsioonidel 0,1 bar.


Remscheid.
Remscheid on kreisivaba linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal.
Ajalugu.
Remscheid on asutatud 12. sajandil. 1818. aastal sai linnaõigused, kuid naaberlinn Lennep, mis hiljem Remscheidiga liideti, sai linnaõigused juba 1230. aastal. 1888. aastal sai kreisivaba linna staatuse. Remscheid, Lennep ja Lüttringhausen liideti üheks linnaks 1929. aastal.
Lennepis, mis on tänapäeval Remscheidi linnaosa, on sündinud Wilhelm Röntgen. Linnas asub Röntgenimuuseum.


Vesiroos.
Vesiroos ("Nymphaea") on kosmopoliitne taimede perekond vesiroosiliste sugukonnast.
Liigid.
Aias kasvatatakse hübriidset aed-vesiroosi ("Nymphaea hybrida" hort.).


Landshut.
Landshut on linn Saksamaal Baieri liidumaal, Alam-Baieri keskus. Asub Isari jõe ääres. Saksamaal on Landshut tuntud oma vapi järgi ka kui "Dreihelmenstadt" (Kolme kiivri linn).
Ajalugu.
Landshut asutati 1204. aastal. 1255. aastal sai Landshutist Alam-Baieri pealinn. 14. sajandi lõpust oli Landshut Baieri tähtsamaid linnu, kuid seal elanud Wittelsbachide aadlisuguvõsa meesliini väljasuremisega 1503. aastal lõppes linna õitseaeg.
Aastail 1800–1826 asus Landshutis hilisem Müncheni Ülikool.
Landshutis on sündinud Roman Herzog ja Ludwig Feuerbach.


Roman Herzog.
thumb
Roman Herzog (sündis 5. aprillil 1934 Landshutis) oli Saksamaa president 1994–1999.
1958 sai ta Münchenis õigusteaduse doktoriks ja töötas Müncheni ülikoolis assistendina kuni 1964. Samal aastal sai ta oma teadustöö "Riikliku organisatsiooni iseloomustus juriidilisest ja ajaloolise arengu vaatekohast" ("Die Wesensmerkmale der Staatsorganisation in rechtlicher und entwicklungsgeschichtlicher Sicht") professoriks. Professorina töötas ta Müncheni ülikoolis 1966. aastani, mil siirdus Berliini Vabasse Ülikooli õpetama avalikku õigust ja politoloogiat. 1969. aastal asus ta Berliini Vabas Ülikoolis administratiivsele tööle ja oli 1971–1972 ülikooli rektor.
1970 astus Roman Herzog Saksamaa Kristlik-Demokraatlikku Liitu. 1973 algas tema poliitikukarjäär Rheinland-Pfalzi liidumaa esindajana Bonnis föderaalvalitsuses. 1978 sai ta Baden-Württembergi liidumaa kultuuri- ja spordiministrika. 1980 valiti ta liidumaa parlamenti maapäeva ja sai liidumaa siseministriks.
Alates 4. oktoobrist 1983 oli Roman Herzog Karlsruhes asuva Saksamaa Konstitutsioonikohtu asepresident ja 1987–1994 president. Siis valiti ta Johannes Rau järglasena Saksamaa presidendiks.
Tema naine Christiane Herzog suri 19. juunil 2000. Roman Herzog abiellus hiljem Alexandra von Berlichingeniga.


Hüdroajam.
Hüdroajam ehk hüdrauliline ajam on ajam, kus töötavaks kehaks on vedelik (pneumoajamis on töötavaks kehaks gaas, tavaliselt õhk).
Hüdroajamit kasutatakse tänapäeva tehnikas seoses automatiseerimisega üha laiemalt.
Hüdroajam võib töötada nii iseseisva ajamina kui ka automaatjuhtimisega seadme osana. Sama ülesannet täidab hüdroajam mehhatroonilistes süsteemides.
Hüdroajamilt saadav võimsus ja kasutegur.
Hüdroajam muundab energiat mitu korda ühest liigist teise. Etapid on järgmised;
Hüdroajami kogu kasutegur ηh on nimetatud kasutegurite korrutis: ηh = ηm × ηv.
Ph = P1 × ηem × ηh (kW), kus
Hüdroajami elemendid.
Hüdroajamis kannab energiat vedelik. Ajami lõpplülis muutub vedeliku hüdrauliline energia mehaaniliseks energiaks. Selleks, et ajam normaalselt toimiks, on vaja hulk hüdrosüsteemi elemente, mis tagavad hüdroajami tõrgeteta ja sujuva töö. Hüdroajami elementide graafiliseks kujutamiseks kasutatavad tingmärgid vastavad standardile ISO 1219.


Johor Bahru.
Johor Bahru (ka "Johor Baharu" ja "JB") on linn Malaisias, Johori osariigi pealinn ja riigi suuruselt teine linn. Asub Malaka poolsaare lõunatipus ja on seega Aasia mandriosa lõunapoolseim linn.
Linna haldusalas elab umbes 500 000 inimest, koos eeslinnadega on elanike arv umbes 1,5 miljonit.


Nias.
Nias on saar Indoneesias, Sumatrast 125 km läänes.
Niasi pindala on 5121,3 km². Saare kõrgeim punkt on 887 m. Saarel elab 2010. aasta rahvaloenduse põhjal 756 762 inimest, mis teeb rahvastiku tiheduseks keskmiselt 147,8 in/km².
Niasi lähimad naabersaared on loodes Babi ja selle taga Simeulue, põhjas Banyaki saared, kirdes Musala saar, kirdes ja idas Sumatra, kagus Batu saarte hulka kuuluvad Pini ja Tanahbala ning lõunas Simuk.
Saare idaosa on mägisem, lääneosa madalam. Saare kaks suurimat asulat on kirderannikul olev Gunungsitoli ja lõunatipus olev Telukdalam. Neid ühendab omavahel saare idarannikut mööda kulgev maantee.
Nias oli hipide ja surfarite populaarseks reisisihtkohaks 1960ndatel.
Lagundri lahte Niase ääres peetakse üheks maailma parimaks surfikohaks.
Maavärinad.
2004. aasta India ookeani maavärin, mis toimus 26. detsembril 2004, põhjustas Niasil kuni 10 m kõrguse tsunami, mis ulatus sisemaale mitme kilomeetri kaugusele rannikust. Selles hukkus 122 inimest ja sajad jäid kodutuks.
2005. aasta Sumatra maavärinat, mida on nimetatud ka Niasi maavärinaks ja mis toimus 28. märtsil 2005, peeti algul eelmise järeltõukeks, kuid hiljem tunnistati see iseseisvaks maavärinaks. See on kõigi aegade võimsuselt kolmas maavärin, mis iialgi Indoneesias täheldatud, ja kuulub 10 maailma võimsaima maaväina hulka, mis alates 1900. aastast maailmas toimunud. Registreeriti vähemalt 800 surmajuhtumit ja neid võis olla kuni 2000. Sajad hooned lagunesid ja tuhanded inimesed jäid kodutuks.
Need maavärinad muutsid Niasi rannajoont oluliselt. Mõnel pool uhuti rannikut minema, nii et merepiir ulatub nüüd üle 50 m kaugemale sisemaale. Teisalt tõusis maapind maavärina tulemusel mõnel pool kuni 2,9 m ja seetõttu liikus kallas kohati kuni 100 m kaugemale mere suunas.
Halduslikult kuulub Nias Põhja-Sumatra provintsi.


Wetar.
Wetar on saar Indoneesias, suurim Barat Daya saartest.
Wetarist põhjas asub Banda meri. Läänes eraldab teda Ida-Nusa-Tenggara provintsi Väikestesse Sunda saartesse kuuluvast Alorist Ombai väin, lõunas asuvast Timori saarest Wetari väin ja idas olevast Romangi saarest Romangi väin. Wetarist edelasse jääb Ida-Timori suuruselt teine saar Atauro ja kagusse Kisar.
Wetar on osa vulkaanilisest saarekaarest, mis hõlmab Barat Daya ja Sunda saared. Ometi pole saared vulkaanilist päritolu, vaid tekkinud Euraasia laama ja Indo-Austraalia laama kokkupõrkes. Barat Daya saarestiku nimi tähendab 'kagusaared'.
Wetar kuulub Maluku provintsi, olles selle edelapoolseim saar.
Wetar ulatub idast läände 130 km ja põhjast lõunasse 45 km. Saare pindala on 3600 km². Saar on 1412 meetrit kõrge.
Saarel asub Gunungapi Wetari kihtvulkaan, mis on 282 meetrit kõrge. Ta purskas viimati 1512 ja 1699.
Suurimad asulad Wetaril on Airpanas läänes ja Ilwaki lõunas.
Koos teiste lähedaste saartega kuulub Wetar Wallacea piirkonda, mis eraldab Aasiat ja Austraaliat, Timori ja Wetari ökoregiooni. See piirkond on tuntud omapärase elustiku poolest. Mussoonvihma sajab kindlatel aastaaegadel. Saar on kaetud troopilise kuiva heitlehise metsaga ja osa puid heidab kuivaperioodiks oma lehed maha.
Saarel on mitu kullakaevandust. Neid hallatakse halvasti ja need on keskkonnale ohtlikud.
Saareelanike peamine tegevusala on potipõllundus. Põhiliselt kasvatatakse saagot. Müügiks põllumajandussaadusi ei kasvatata. Kilpkonnakilpe korjatakse ja eksporditakse maadesse, kuhu neid on lubatud müüa.
Päritolult on enamik Wetari elanikke paapuad. Religioosselt kuuluvuselt on nad peamiselt moslemid, aga leidub ka kristlasi.
Wetaril räägitakse malai-polüneesia keelte hulka kuuluvaid timori keeli. Vetari keel on üks neist, aga kokku on neid vähemalt pool tosinat, neid ei räägita mujal kui Wetaril, nende kõnelejate hulk ei ületa sageli tuhandet ja sellepärast on kõik need keeled ohustatud. Rahvastevahelise suhtlemise keelena kasutatakse amboni malai keelt, mis on kreoolkeel, või indoneesia keelt.
Wetar on ümbritsetud korallriffide ja süvikutega.


Morotai.
pisi
pisi
Morotai on üks Maluku saartest. Saar asub Halmaherast põhjas.
Saare pindala on 1800 km².
Morotai on mägine ja vulkaaniline, kõrgus kuni 1250 meetrit.
Saar kuulub Indoneesia Põhja-Maluku provintsi.


Siberut.
Siberut on saar Indoneesias, suurim Mentawai saartest.
Pindala on 4030 km². Elanikke on Siberutil umbes 30 000.
Saarel on biosfäärireservaat ja Siberuti rahvuspark. Saar on tuntud oma suure hulga primaatide poolest, nagu kloss gibon ("Hylobates klossii"), pikasabaline languur ("Simias concolor"), mentawai languur (Presbytis potenziani) ja mentawai makaak ("Macaca pagensis").


Mentawai saared.
thumb
thumb
Mentawai saared on saarestik Indoneesias. Idas asuvast Sumatrast eraldab neid umbes 150 km laiune Mentawai väin.
Suuremad saared on Siberut, Sipura, Põhja-Pagai ("Pagai Utara") ja Lõuna-Pagai ("Pagai Selatan").
Kuuluvad Lääne-Sumatra provintsi.


Bangka.
thumb
thumb
Bangka on saar Indoneesias. Asub Sumatrast idas.
Bangkal on elanikke umbes 627 000 (1990). Suurim linn saarel on Pangkalpinang.
Kuulub Bangka-Belitungi provintsi.


Belitung.
thumb
Belitung on saar Indoneesias. Asub Sumatra ja Kalimantani vahel.
Belitungil on elanikke umbes 160 000. Suurim linn saarel on Tanjungpandan.
Kuulub Bangka-Belitungi provintsi.


Õis.
Õiteks nimetatakse traditsiooniliselt katteseemnetaimede ehk õistaimede, nüüd üldse seemnetaimede morfoloogilisi struktuure, mille funktsioon on suguline paljunemine, sealhulgas tolmlemine ja viljastumine. Õite kogumeid nimetatakse õisikuteks. Õitest arenevad viljad, milles valmivad seemned.
Definitsioonid.
Botaanikas defineeritakse õit ("flos") näiteks taimede piiratud kasvuga võsuna, mille elundid on sugulise paljunemise teenistuses. Pisut teistsuguse definitsiooni kohaselt on õis piiratud kasvuga lühivõsu, mis kannab enamasti tugevasti kokku surutud sõlmevahedeks muundunud lehti, mis on sugulise sigimise teenistuses. Enamasti on õied võsu vegetatiivsest osast selgelt eristunud.
Tänapäeval peetakse õisi seemnetaimede ("Spermatophyta") ülemhõimkonna tüüpiliseks tunnuseks; varem nimetati sellepärast seemnetaimi isegi "Anthophyta" ('õistaimed'). Tavaliselt kasutatakse terminit "õis" ainult seemnetaimede kohta, kuid õisi ülaltoodud tähenduses kannavad ka mõned sõnajalgtaimed ("Pteridophyta"): tegemist on sporofüllide kogumitega paljudel koldadel ja osjadel.
Katteseemnetaimede õite morfoloogia.
a>, 5 rohelist tupplehte, 5 valget kroonlehte, 5 tolmukat 2 reas, 5 emakat
Õit vaadeldakse muundunud varrena, mille sõlmevahed on lühenenud ning mis kannab oma sõlmedel tugevalt muundunud lehti. Õis kujuneb muundunud võsul, mille tipmine meristeem ei kasva pidevalt.
Õis kasvab õierao otsa. Õieraag lõppeb õiepõhjaga. Õie osad paiknevad ringidena õiepõhjal.
a> on väga tüüpiline õie ehitus
Kuigi ülalkirjeldatut peetakse kattseemnetaimede õie tüüpiliseks ehituseks, on eri liikide õitel sellest väga mitmekesised kõrvalekalded. Need iseärasused on etendanud osa seemnetaimede evolutsioonis ning botaanikud kasutavad neid laialdaselt taimeliikide vaheliste suhete kindlakstegemiseks. Näiteks on kaheidulehelisi ja üheidulehelisi võimalik eristada selle järgi, et kaheidulehelistel on tavaliselt igas ringis 4 või 5 elundit (või 4 või 5 kordne arv elundeid), üheidulehelistel aga 3 või 3 kordne arv.
Õietuppe ja õiekrooni kokku nimetatakse õiekatteks. Kui tupplehed ja kroonlehed on eristunud, siis on tegemist kaheli õiekattega ehk kaheliõiekattega, vastasel korral perigooni ehk lihtsa õiekattega ehk lihtõiekattega.
Enamikul katteseemnetaimede liikidel on igal õiel nii emakkond kui ka tolmukkond. Selliseid õisi nimetatakse kahesugulisteks. Mõnel taimeliigil on õied ühesugulised: neil on kas ainult tolmukkond (isasõied) või ainult emakkond (emasõied). Kui ühel isendil on ainult emasõied või ainult isasõied, siis nimetatakse taime kahekojaliseks ehk diöötsiliseks. Kui ühel isendil on nii emas- kui ka isasõied, siis on tegu ühekojalise ehk monöötsilise taimega.
Mõned õied, millel on nii tolmukkond kui ka emakkond, on võimelised iseviljastumiseks, mis võimaldab saada rohkem seemneid, kuid piirab geneetilist muutlikkust. Iseviljastumise äärmisel juhtumil toimub alati iseviljastumine, nagu näiteks harilikul võilillel. Teiselt poolt on paljudel taimeliikidel viisid iseviljastumise vältimiseks. Näiteks võivad ühe ja sama taime emas- ja isasõied õitseda eri aegadel; samuti võib olla nii, et tolmuterad ei ole (keemilistel põhjustel) võimelised viljastama sama isendi seemnealgmeid. Viimasel juhul räägitakse isesteriilsetest õitest.
Ühel raol paiknevate õite kogumit nimetatakse õisikuks. Näiteks karikakra ja päevalille "õisi" nimetavad botaanikud õisikuteks.
Tolmlemine.
Õie funktsioon on võimaldada seemnealgme viljastumist tolmuteraga, nii et tekib sügoot. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Paljud õied tolmlevad tuule abil (tuultolmlemine). Teised vajavad selleks loomi (loomtolmlemine), enamasti putukaid (putuktolmlemine).
Paljudel taimedel on kohastumus tõmmata ligi loomi, kes õisi tolmeldavad, võimaldades geneetilist rekombineerumist. Selliste õitega taimi nimetatakse putuktolmlejateks. Tolmeldajate ligitõmbamiseks on neil taimedel tavaliselt nektaariumid, mis toodavad nektarit. Tavalised tolmeldajad on linnud ja mesilased, kes mõlemad näevad värve ja eelistavad värvilisi õisi. Mõnel õiel on nektariviidad, mis näitavad tolmeldajatele, kust nektarit otsida. Need võivad olla inimestele nähtavad või ka ultravioletsed, nii et neid näevad ainult mesilased ja mõned teised putukad. Tolmeldajaid meelitatakse kohale ka lõhnaga. Mõningaid taimi, näiteks raitlill, hiid-titaanjuur ja söödav asimiina, tolmeldavad kärbsed, mistõttu nad levitavad raipelõhna.
Tolmukad paiknevad putuktolmlejate õites niiviisi, et tolmuterad jäävad tolmeldajate keha külge. Kogudes nektarit paljudelt ühe ja sama liigi õitelt, viib tolmeldaja õietolmu kõigisse õitesse, mida ta külastab.
Tuultolmlejatel, näiteks kõrrelistel, puudub vajadus tolmeldajaid ligi meelitada, mistõttu nende välimus on tavaliselt tagasihoidlik. Kui putuktolmlejate õied on suurte seemnetega, kleepuvad ja valgurikkad (tolmeldajad võivad olla ka valgu peal väljas), siis tuultolmlejate õied on tavaliselt väikeste seemnetega, väga kerged ja putukate jaoks vähese toiteväärtusega (kuigi neid näljaajal võidakse korjata). Mesilased ja kimalased koguvad tuultolmleva maisi õietolmu, kuigi sellel pole nende jaoks suurt väärtust.
Ajavahemikku, mil tolmlemine on võimalik, nimetatakse õitsemisajaks.
Edasine areng.
Sügoodist areneb taime embrüo. Viljastumine on osa suguliselt sigivate organismide elutsüklist.
Pärast viljastumist valmib seeme, millest tekib uus taim. Seemned paiknevad reeglina viljades.
Õite tunnused botaanilise süstemaatika alusena.
Carl von Linné rajatud taimesüstemaatika põhines õite morfoloogilistel tunnustel. Vähemalt katteseemnetaimede sugukonnad on eristatavad ainuüksi morfoloogiliste tunnuste põhjal.
Kunst.
Kujutavas kunstis on palju kujutatud lilli.
On ka kunstnikke, kes on kujutanud spetsiaalselt õisi, muu hulgas erootilise motiivina, nagu näiteks Georgia O'Keefe, Imogen Cunningham ja Judy Chicago.


Harry Truman.
Harry S. Truman (8. mai 1884 – 26. detsember 1972) oli Ameerika Ühendriikide poliitik. Ta oli USA 34. asepresident (1945) ja 33. president (aastatel 1945–1953).
Nimi.
Harry S. Trumani nimes ei olnud "S." lühend ühestki nimest. Lõunaosariikides oli tavaline võtta teise eesnime asemele üksnes initsiaal.
Lapsepõlv ja noorpõlv.
Truman sündis 8. mail 1884 Lamaris, Missouris John Anderson Trumani ja Martha Ellen Young Trumani vanima pojana.Vend, John Vivian (1886–1965), sündis kaks aastat hiljem, ning õde Mary Jane Truman 5 aastat hiljem (1889–1978).
Harry isa John oli farmer ning tegeles eluskarja müügiga. Truman elas Lamaris kuni ta oli 11. kuune siis kolis nende perekond vanavanemate 600. aakri suurusesse farmi Grandviews. Kui Truman sai kuue aastaseks, kolis perekond Independence'isse, kus Harry hakkas käima pühapäevases kirikukoolis. Tavakoolis hakkas ta käima kaheksa aastaselt.
Noore poisina olid tema huvideks lugemine ja muusika. Ta ärkas üles varahommikul, et harjutada klaverimängu, mida ta õppis kuni ta sai 15. aastaseks. Tema lemmik raamatuteks olid ajaloolised sõjalood ja autobiograafiad. Pärast keskkooli lõpetamist töötas ta mitmetel vaimulike töökohtadel. Ta naasis Grandview’sse 1906 ja töötas seal järgneva aastakümne.
Ülejäänud elu teema juurde tagasi tulles meenutas Truman nostalgiliselt oma aastaid farmerina töötades. Töötades Grandviews kohtus ta oma tulevase naise Bess Wallaceiga, kellelt ta isegi kätt palus. Kuid Bess lükkas abieluettepaneku tagasi. Truman ütles, et ta tahtis teenida rohkem raha, kui ta farmerina teenis, enne, kui ta uuesti Bessi kätt paluks.
9. veebruaril 1909 sai Trumanist Fultonis Missouris vabamüürlane.
Esimene maailmasõda.
Esimese maailmasõja puhkemisega värvati Truman Missouri Armeesse. Kuna tema silmanägemine oli erakordselt halb, õppis ta füüsilise testi läbimiseks silmade testtabeli pähe.
Enne Prantsusmaale minekut saadeti Trumani väesalk treenima Camp Doniphani Fort Sillis Oklahomas. Ta töötas laagri sööklas ja tegutses sõdurilehe juures. Fort Sillis aitas tal sööklat juhtida tema juudist sõber Seersant Edward Jacobson, kes oli eelnevalt töötanud ühe Kansas City kaupluse müüjana. Teine mees, keda ta Fort Sillis kohtas ning kes teda pärast sõda aitas, oli Leitnant James Pendergast, Kansas City poliitiku Joseph Pendergasti nõbu.
Truman edutati ohvitseriks ja sejärel sai temast ühe Prantsusmaal asuva suurtükiväerügemendi komandör. Tema üksus Battery D 129 kuulus 60. väliarmee 35. brigaadi ratsaväedivisjoni, mis oli kurikuulus oma distsipliiniprobleemidega. Üksus langes Vogeeside mäestikus sakslaste ootamatu rünnaku alla ning kui sõdurid hakkasid laiali jooksma, käskis Truman neil otsekohe oma positsioonidele tagasi minna, kasutades seejuures vänget sõimu, mille ta oli oma sõnul selgeks õppinud "Santa Fe's raudteel töötades" ja mis rabas sõdureid sedavõrd, et nad kuuletusid ja Truman juhtis nad edukalt löögi alt ära. Kapten Trumani juhtimise all võideldes ei kaotanud väeosa mitte ühtegi meest. Hiljem edutati Truman koloneliks; aeg sõjaväes tõi esile tema liidriomadused ning tegi võimalikuks tema hilisema poliitilise karjääri Missouris.
Teine maailmasõda.
Septembris 1940 valiti Truman Missouri vabamüürlaste suurlooži suurmeistriks. Sama aasta novembris võitis ta valimistel Kansas City senaator Manvel H. Davist rohkem kui 40 000 häälega ja säilitas oma positsiooni Senatis. Truman väitis hiljem, et positsioon vabamüürlaste seas tagas talle valimisvõidu.
23. juunil 1941 andis Truman ülevaate oma seisukohast Saksamaa-Nõukogude Liidu vahelises sõjas: "Kui me näeme, et võidab Saksamaa, siis tuleb meil aidata Venemaad, kui aga võidab Venemaa, siis tuleb meil aidata Saksamaad, ja las nad tapavad võimalikult rohkem."
Augustis 1945 andis Truman käsu heita Jaapanile kaks tuumapommi. Esimene neist lõhkes Hiroshimas 6. augustil 1945, tappes kohe vähemalt 70 000 inimest ja põhjustades hiljem veel üle 200 000 inimese surma kiiritustõppe. Teine pomm lõhkes 9. augustil Nagasakis. Kohe sai surma üle 30 000 inimese, veel 140 000 inimest suri pärast pommi plahvatamist saadud haavadesse ja kiiritushaigusesse.
Truman ise kirjutas selle kohta hiljem: "Ma teadsin, mida ma tegin, kui ma sõja peatasin... Ma ei tunne kahetsust ja samas olukorras teeksin sedasama jälle."


Mongoolia Altai.
Mongoolia Altai (mongoli "Монгол Алтайн нуруу") on mäestik Aasias. Kulgeb loode-kagu sihis, loodes ühenduses Altaiga, kagus jäktub Gobi Altai ahelikena. Kõrgus kuni 4362 meetrit.


Herbert Hoover.
Herbert Clark Hoover (10. august 1874 – 20. oktoober 1964) oli Ameerika Ühendriikide 31. president, Vabariikliku Partei liige. Ta oli ametis 1929–1933.
Aastatel 1919–1923 juhatas ta Ameerika Ühendriikide ja Euroopa riikide loodud ühiskondlikku organisatsiooni АРА, mis kogus ja jaotas abi pärast Venemaa kodusõda lagunenud majandusega Vene SFNV-le.
Aastatel 1921–1928 oli Hoover Ameerika Ühendriikide kaubandusminister.
1928. aasta presidendivalimistel oli Hooveri vastaskandidaat demokraat Al Smith. Smith oli katoliiklane ja sellepärast olid paljud protestandid tema vastu. Kandidaatide erinevus oli ka selles, et Hoover pooldas kuiva seadust, Smith lubas selle tühistada. Hoover võitis valimised 58%-ga Smithi 42% vastu. Sealjuures võitis Hoover kõigis Mississippist läände jäävates osariikides ja oli läbi aegade esimene vabariiklasest presidendikandidaat, kes võitis Texases.
Herbert Hooveri abikaasa Louise Hoover oli läbi aegade USA esimene kõrgharidusega esimene leedi: ta oli lõpetanud Stanfordi ülikooli geoloogina, ehkki ta polnud sel erialal päevagi töötanud. Mõlemad oskasid vabalt hiina keelt ja Louise Hoover on USA läbi aegade ainus esimene leedi, kes mõnda aasia keelt rääkida oskas.
Hooveri valitsemisajal, aastatel 1929–1933 oli Ameerika Ühendriikides majanduslangus, Suur depressioon.
1932. aasta presidendivalimistel oli Hooveri vastaskandidaat Franklin Roosevelt. Peamine teema valimiskampaanias oli majandus: Roosevelt nimetas Hooverit ainuisikuliselt vastutavaks kogu majanduskriisi eest, Hoover seevastu väitis, et valitsus on kõik õigesti teinud. Valimistel kogus Roosevelt 57% ja Hoover 40% häältest. Roosevelt võitis üksnes 6 osariigis, mis kõik asusid Uus-Inglismaal.
Herbert Hoover valiti 12. mail 1920 Tallinna aukodanikuks. Ta külastas Tallinna 14. märtsil 1938.
Tema järgi sai nime Hooveri pais.
Kirjandus.
Hoover, Herbert
Hoover, Herbert
Hoover, Herbert


Calvin Coolidge.
thumb
John Calvin Coolidge (4. juuli 1872 – 5. jaanuar 1933) oli Ameerika Ühendriikide 30. president. Ta oli ametis aastail 1923–1929. Aastail 1921–1923 oli ta Ameerika Ühendriikide asepresident.
Ta on ainus USA president, kes on sündinud 4. juulil (USA iseseisvuspäeval).


Zachary Taylor.
Zachary Taylor (24. november 1784 – 9. juuli 1850) oli Ameerika Ühendriikide 12. president. Ta oli ametis aastail 1849–1850.
Taylor, Zachary
Taylor, Zachary
Taylor, Zachary


Millard Fillmore.
Millard Fillmore (7. jaanuar 1800 – 8. märts 1874) oli Ameerika Ühendriikide 13. president. Ta oli ametis aastail 1850–1853. Ta oli asepresident 4. märtsist 1849 9. juulini 1850 ja sai presidendiks pärast president Zachary Taylori surma.


Gerald Ford.
thumb
Gerald Rudolph Ford (sünninimega Leslie Lynch King, Jr.; 14. juuli 1913 Omaha, Nebraska – 26. detsember 2006 Rancho Mirage, California) oli Ameerika Ühendriikide 38. president. Ta oli ametis aastail 1974–1977.
Gerald Ford oli ainuke Ameerika Ühendriikide president, keda ei olnud valitud presidendiks või asepresidendiks. Richard Nixon määras ta oma asepresidendiks pärast Spiro Agnew' tagasiastumist. Pärast Nixoni tagasiastumist Watergate'i afääri tõttu sai Gerald Ford presidendiks.


Richard Nixon.
Richard Milhous Nixon (9. jaanuar 1913 – 22. aprill 1994) oli Ameerika Ühendriikide 37. president. Ta oli ametis aastail 1969–1974. Aastail 1953–1961 oli ta asepresident.
Teises maailmasõjas teenis ta laevastikuohvitserina Vaikse ookeani lõunaosas.
1946 valiti ta USA Kongressi esindajatekotta. 1960. aasta presidendivalimistel kaotas ta John F. Kennedyle.
Tema asepresidendid olid esimesel ametiajal Spiro Agnew ja teisel ametiajal Gerald Ford.
Ta oli sunnitud Watergate'i afääri tõttu 9. augustil 1974 tagasi astuma. See oli esimene ja siiani ainuke kord, kui USA president ametist tagasi astus.


Lyndon Johnson.
Lyndon Baines Johnson (27. august 1908 – 22. jaanuar 1973) oli Ameerika Ühendriikide 36. president. Ta oli ametis aastail 1963–1969.


William Howard Taft.
thumb
William Howard Taft (15. september 1857 – 8. märts 1930) oli Ameerika Ühendriikide 27. president. Ta oli ametis aastail 1909–1913.
Taft, William Howard
Taft, William Howard
Taft, William Howard
Taft, William Howard


Benjamin Harrison.
Benjamin Harrison (20. august 1833 – 13. märts 1901) oli Ameerika Ühendriikide 23. president. Ta oli ametis aastail 1889–1893.
Harrison, Benjamin
Harrison, Benjamin
Harrison, Benjamin
Harrison, Benjamin


Chester A. Arthur.
thumb
Chester Alan Arthur (5. oktoober 1829 – 18. november 1886) oli Ameerika Ühendriikide 21. president. Ta oli ametis aastail 1881–1885.


James Garfield.
thumb
James Abram Garfield (19. november 1831 – 19. september 1881) oli Ameerika Ühendriikide 20. president. Ta oli ametis 4. märtsist 1881 kuni surmani.
Garfieldi tulistas 2. juulil 1881 Washingtoni raudteejaamas vaimuhaige Charles J. Guiteau. President suri veremürgituse tagajärjel paar kuud hiljem.
Garfield, James
Garfield, James
Garfield, James


Religioonipsühholoogia.
Religioonipsühholoogia ehk usundipsühholoogia on religioossete kogemuste, uskumuste ja käitumise uurimine. Religioonipsühholoogia uurib, mis on inimese jaoks religioon, kuidas see avaldub, mis on religioon jpm.
Religioonipsühholoogia uurimisobjektiks on sisemine ja välimine usuline käitumine.
Religioonipsühholoogia meetodid on samad, mis sotsiaalteadustel: ankeedid, küsitlused, vestlus, introspektsioon jne. Saab uurida isiklikul ja sotsiaalsel tasemel, ühe- ja mitmedimensiooniliselt.


Rutherford Hayes.
thumb
Rutherford Birchard Hayes (4. oktoober 1822 – 17. jaanuar 1893) oli Ameerika Ühendriikide 19. president. Ta oli ametis aastail 1877–1881.
Hayes, Rutherford
Hayes, Rutherford
Hayes, Rutherford


Andrew Johnson.
Andrew Johnson (29. detsember 1808 Raleigh, Põhja-Carolina – 31. juuli 1875 Elizabethton, Tennessee) oli Ameerika Ühendriikide poliitik. 1865 oli ta riigi asepresident ja aastail 1865–1869 riigi 17. president.
Johnson kuulus Demokraatlikusse Parteisse. 1835–1837 ja 1839–1841 oli ta Tennessee osariigi Esindajatekoja liige ning 1841–1843 sama osariigi Senati liige. 1843. aastast kuulus ta nelja järjestikuse Ameerika Ühendriikide Kongressi Esindajatekoja koosseisu.
1853–1857 oli Andrew Johnson Tennessee osariigi kuberner ja 1857–1862 Ameerika Ühendriikide senaator. Ameerika Riikide Konföderatsiooni eraldudes 1861 sai temast ainus senaator neist osariikidest, kes jätkas tööd Ameerika Ühendriikide Kongressis.
1862 nimetas president Abraham Lincoln Johnsoni Tennessee osariigi sõjaväeliseks kuberneriks. Sellel ametikohal surus ta jõuliselt maha Konföderatsiooni pooldajate vastuhakud.
4. märtsil 1865 astus ta ametisse Lincolni teise valitsuse asepresidendina. 15. aprillil 1865 sai Johnsonist peale Lincolni surma Ameerika Ühendriikide president.
1869. aasta presidendivalimistel ta ei kandideerinud. Ka ei õnnestunud Johnsonil saada tagasi valitud Ameerika Ühendriikide Kongressi Senatisse ega isegi Esindajatekotta.
Surnud 1875


Franklin Pierce.
Franklin Pierce (23. november 1804 – 8. oktoober 1869) oli Ameerika Ühendriikide 14. president. Ta oli ametis aastail 1853–1857.
Pierce, Franklin
Pierce, Franklin
Pierce, Franklin


Jefferson Davis.
Jefferson Davis (3. juuni 1808 – 6. detsember 1889) oli Ameerika Ühendriikide poliitik ja Ameerika Riikide Konföderatsiooni president aastail 1861–1865.
Jefferson Davise isa oli pärit Georgiast, kuid tema esivanemad olid välja rännanud Walesist. Tulevase presidendi ema oli Lõuna-Carolinast pärit šotlanna. Perekond elaski algul Georgia osariigis. Seal sündisid ka nende esimesed viis last. Seejärel kolisid nad farmi Kentucky aladele, kus tänapäeval asub Fairview' küla. Jefferson Davise lapsepõlves kolis perekond veelkord, asudes elama Wilkinsoni maakonda Mississippi osariigis.
Õppinud algul maakonnakoolis ja seejärel Transylvania kolledžis, astus ta septembris 1824 16-aastasena Ameerika Ühendriikide Sõjaväeakadeemiasse West Pointis New Yorgi osariigis. Pärast akadeemia lõpetamist 1828. aastal asus ta leitnandi auastmes tegevteenistusse. Teeninud ka riigipiiril, osales Davise üksus 1832. aastal sõjas sauki indiaanihõimu pealiku Black Hawkiga.
Juunis 1835 läks Davis armeest erru ja abiellus esimest korda. Tema esimene abikaasa oli Sarah Knox Taylor, tolleaegse koloneli ja hilisema Ameerika Ühendriikide presidendi Zachary Taylori tütar. Nad asusid elama Jeffersonile kuuluvasse istandusse Brierfieldis Vicksburgi lähistel. Paraku suri Sarah vaid kaks kuud pärast laulatust malaariasse ja Davis veetis kurbusest seitse aastat oma istanduse üksinduses.
26. veebruaril 1845 abiellus Jefferson Davis Varina Anne Howelliga. Sama aasta novembris valiti Davis Demokraatliku Partei esindajana Ameerika Ühendriikide Kongressi Esindajatekotta, kus ta teenis 1846. aasta juunikuuni. Sel ajal puhkenud USA–Mehhiko sõja tõttu loobus ta oma kohast Kongressis ja suundus Mississippi vabatahtlike üksuse juhina rindele. Ta paistis silma lahingutes Monterey ja Buena Vista all.
Sõjast tagasi pöördumise järel valiti Davis 1847 asendusliikmeks Ameerika Ühendriikide Senatis sama aasta mais surnud Mississippi senaatori Jesse Speighti asemel. Aastal 1850 valiti Davis uuesti Mississippi osariigist Senatisse, nüüd juba isikliku mandaadidga kuueks aastaks.
Aastal 1852 osales Jeff Davis Mississippi kubernerivalimistel, kuid sai lüüa. Et kandideerimiseks pidi ta loobuma ka oma kohast Senatis, siis pärast valimiskaotust tõmbus ta uuesti tagasi oma istandusse. See poliitilise passiivsuse periood ei kestnud aga kaua, sest juba 1853 kutsus president Franklin Pierce Davise oma valitsusse sõjaministriks. Davise ametiaja kestel seati sisse alternatiivne tsiviilteenistus ja alternatiivse väeliigina kerge jalavägi. Davise ministeerium algatas liikumise Panama kanali rajamiseks ja määras kindlaks asukoha, kuhu kanalit viiskümmend aastat hiljem reaalselt ehitama hakati. West Pointi sõjaväeakadeemias viis ta sisse humanitaarainete programmi.
Pärast Pierce'i valitsuse ametiaja lõppu valiti Davis Mississippi senaatorina tagasi Ameerika Ühendriikide Kongressi. Osaledes läbirääkimistes Põhja ja Lõuna demokraatide vahel, üritas ta ära hoida lõunaosariikide lahkulöömist, kuigi toetas täielikult nende õigust sellele. Kui Mississippi lõi Ameerika Ühendriikidest lahku, lahkus 22. jaanuaril 1861 senaatori ametist ka Jefferson Davis.
Perekond Davised pöördusid Washingtonist tagasi oma istandusse Brierfieldis, kus Davisele omistati Mississippi valitsuse poolt kindralmajori auaste ja nimetati Mississippi vabatahtlike väeüksuste ülemjuhatajaks. Valmistades oma vabatahtlikke ette sõjaks, ei saanud ta osaleda Alabamas Montgomery linnas aset leidnud kongressil, kus delegaadid valisid Davise ühehäälselt äsja asutatud Ameerika Riikide Konföderatsiooni presidendiks. Temani jõudsid teated valimistulemustest 10. veebruaril ja kuigi ta ei soovinud uut ametit vastu võtta, hakkas ta tegema ettevalmistusi Konföderatsiooni tollasesse pealinna Montgomerysse reisimiseks.
Jefferson Davis keeldus pärast Kodusõja lõppu esitamast amuandmispalvet, kuna ta ei olnud enda südametunnistuse järgi sooritanud mingit kuritegu. Seetõttu taastati tema Ameerika Ühendriikide kodanikuõigused postuumselt alles 1978. aastal.
Hinnangud.
Teda süüdistatakse mitmetes valeotsustes, mis viisid lüüsaamiseni sõjas Ameerika Ühendriikidega ja Konföderatsiooni hävimiseni. On isegi väidetud, et kui USA ja Konföderatsioon oleksid vahetanud oma presidendid, oleks viimane riik sõja võitnud. Avalikku arvamust Jefferson Davise kohta parandas tema vangishoidmine USA poolt pärast sõja lõppu, mistõttu teda loetakse väikeriikide iseseisvuspüüete märtriks. Mitmes lõunaosariigis on tema sünnipäev riigipüha.
Teised temast.
"Ta oli alati lõbus ja täis elurõõmu, kuid temas puudus vähimgi kalduvus pahedele või amoraalsusele. Temas ilmnes sisemine viimistletus ja õrnus, mis eristas teda kogu elu jooksul. Ta oli alati härrasmees selle sõna parimas tähenduses." – George W. Jones, USA kindral ja senaator
"Härra Davis oli üks väheseid mehi, kes mõistis sõja täielikku ulatust. Ta järeldas algusest peale, et paljude poolt arvatud mõne kuu asemel kestab see tõenäoliselt mitmeid aastaid. Algselt tehti ettepanek kuulutada välja mobilisatsioon ainult kuueks kuuks. Härra Davis keeldus koheselt sellest ettepanekust, kuulutades, et efektiivse armee organiseerimine võtab vähemalt aasta, sest paari päevaga sõdureid ei tee." – John H. Reagan, Texase senaator


Alexander Stephens.
Alexander Hamilton Stephens (11. veebruar 1812 – 4. märts 1883) oli Ameerika Riikide Konföderatsiooni asepresident aastail 1861–1865.
Stephens, Alexander
Stephens, Alexander
Stephens, Alexander


Varina Howell.
Varina Howell (7. mai 1826 – 16. oktoober 1905) oli ameerika kirjanik.
Alates 1845. aastast oli Varina Howell abielus Jefferson Davisega.
Howell, Varina
Howell, Varina
Howell, Varina


Hammasrataspump.
Hammasrataspump on pump, mille pumpavaks elemendiks on hammasrattad. Esimese teadaoleva hammasrataspumba projekteeris 1610. aastal astronoomina tuntud Johannes Kepler.
Hammasrataspumpi kasutatakse nii statsionaarsetel seadmetel kui ka mobiilhüdraulikas. Pumba lai kasutusala on tingitud selle lihtsast ehitusest, kõrgest kasutegurist, pikaealisusest, laiast töörõhkude vahemikust ning odavusest.
Pumba tööpõhimõte.
Hammasrattad jagavad pumba tööruumi kaheks: imemispooleks, kuhu avaneb pumba sisselaskeava, ja survepooleks, kuhu avaneb pumba väljalaskeava. Hammasrataste pöörlemisel satub vedelik imemispooles hambavahedesse ja kantakse survepoolde. Seal hammasrattad hambuvad ja hambavahedes olev vedelik surutakse pumba survetorusse. Selleks, et vedelik pääseks vabalt survepooles hambavahest välja, on sealsetesse tihenduspuksidesse tehtud vastavad kanalid. Hammasrataste pöörlemisel lähevad nende hambad imemispooles hambumisest välja, hambavahed jäävad tühjaks ning imemispooles tekib hõrendus, mille toimel sinna imetakse paagist uut vedelikku.
Tootlikkus.
Hammasrataspumbad on pöördetootlikkusega Vp = 1,2...250 cm³/p (kuupsentimeetrit pöördele) ja mõeldud töötama rõhkudel kuni 250 baari (1 baar on ligikaudu võrdne atmosfäärirõhuga). Pumbad ei ole reguleeritavad, s.t. nende pöördetootlikkus ei ole muudetav.
Pumba teoreetiline tootlikkus on arvutatav valemiga
m – hammasrataste moodul, mm; z – hammasrataste hammaste arv; h – hamba kõrgus, mm; b – hamba laius, mm.
Hammaste arv hammasrataspumbas.
Hammasrataspumbas kasutatakse väikese hammaste arvu ja suure mooduliga hammasrattaid. Moodulist on sõltuv hammaste kõrgus h (h = 2,2 moodulit). Järelikult on suurema mooduli korral hamba kõrgus ja seega hambavahe maht suuremad ning pumba tootlikkus on samuti suurem. Ka hammaste arvu suurendamine suurendab tootlikkust, kuid samal ajal suureneb hammasrataste läbimõõt, mis suurendab pumba mõõtmeid. Tavaliselt on hammaste arv z = 10...12.
Hammasrataspump annab pulseeriva vedelikuvoolu. Vedelik surutakse hambavahedest välja portsjonite kaupa ning pumbast väljuva vedelikujoa rõhk ja vooluhulk on ebastabiilsed (vooluhulga kõikumine kuni 15%). See võib põhjustada seadme lõpplüli ebaühtlast või ebatäpset liikumist. Voolu pulsatsiooni vähendamiseks kasutatakse duopumpasid. Duopumbal on kaks paari hammasrattaid, mis on omavahel pööratud poole hamba sammu võrra. Nii langeb ühe paari maksimum kokku teise paari miinimumiga ja vooluhulk ühtlustub (vooluhulga kõikumine kuni 4%).
Sobivus.
Hammasrataspumbad sobivad paremini suure viskoossusega vedelike pumpamiseks. Väikese viskoossusega vedelike pumpamisel pumba mahuline kasutegur langeb. Pumbas kasutatav tihendamine lõtkudega pole sellisel juhul tõhus, sest osa pumbatavast vedelikust pääseb lõtkude kaudu survepoolest imemispoolde tagasi.
Paigutus.
Hammasrataspumbad tekitavad imemispooles suhteliselt väikese vaakumi. Pumpa ei ole soovitav paigutada kõrgemale kui pool meetrit vedeliku tasemest paagis. Vastasel juhul võib pump täituda vedelikuga halvasti ja tekib kavitatsiooni oht. Sageli paigutatakse hammasrataspump kas vahetult vedeliku tasandi kohale või isegi vedeliku sisse.
Välishambumisega hammasrataspump.
Välishambumisega hammasrataspump on enim levinud. See on lihtsa ehitusega ja töökindel. Vaata ka joonist ülal.
Pump koosneb korpusest, milles paiknevad hammasrattad. Üks neist on vedav ja ta ühendatakse veovõlli abil pumba ajamiga. Teine hammasratas on veetav ja saab pöörlemise vedavalt hammasrattalt. Pumba tööruum on valmistatud nii, et hammasrataste hamba peade ja korpuse ava, kus paiknevad hammasrattad, vahele jääb 0,01...0,03 mm suurune lõtk. Otspinnas on hammasrattad tihendatud puksidega. Lõtk pukside ja hammaste otspindade vahel on samas suurusjärgus kui hamba peade ja korpuse vahel. Lõtku suurus peab tagama hammasrataste vaba pöörlemise, kuid kindlustama ka tööruumi hermeetilisuse. Nii moodustub igast hambavahest suletud tööruum, mis on piiratud hamba pinna, korpuse ava pinna ja pukside otspinnaga. Pump on mõlemalt poolt suletud kaanega ja kinnituselementidega.
Sisehambumisega hammasrataspump.
Sisehambumisega hammasrataspump suure viskoossusega vedelike pumpamiseks.
Sisehambumisega hammasrataspumbas eraldatakse pumba madalrõhu ja kõrgrõhu pooled eraldussektori abil. Nende vahele jääb survevaba transporditsoon. Ajam paneb väikese hammasratta pöörlema. Sisehammastega hammasratas paikneb vedava hammasratta suhtes ekstsentriliselt. Nagu välishambumisega pumbas, nii ka siin kasutatakse pumbasisest lekkeõli tema liikuvate osade määrimiseks.


Kruvipump.
Kruvipump on pump, mis transpordib vedelikku kruvisoones piki pumba telge, kusjuures vedeliku tagasivoolu survepoolelt takistavad nii kruvisoone profiil kui ka minimaalne lõtk kruvi ja pumba kere vahel.
Kruvipumba ajalugu.
Esimeseks kruvipumbaks võib pidada Archimedese kruvi, mida kasutati juba 600 eKr. Tegemist oli tänapäeva mõistes ühekruvilise pumbaga.
Kruvipumpade klassifikatsioon konstruktsiooni järgi.
Kõige rohkem kasutatakse kolmekruvilisi pumpi, milles keskmine kruvi on vedav ning äärmised kruvid on tihenduskruvid, mis vähendavad vedeliku tagasivoolu survepoolelt imemispoolele. Vedeliku transport ja surve tekitamine pumba telje suunas esitavad kõrgendatud nõudmisi pumba kruvi tugilaagritele.
Vedeliku liikumine.
Vedeliku liikumine läbi pumba on ühtlane ja pumbalt saadav vooluhulk seetõttu stabiilne.
Pumba tugilaagrite koormuse vähendamiseks kasutatakse kahepoolse imemisega pumpasid, mille imemisavad on pumba mõlemas otsas ja surveava keskel.
Pumbalt saadav rõhk ja pöördetootlikus.
Pumbalt saadav rõhk võib ulatuda kuni 200 bar (1 bar on ligikaudu võrdne normaalrõhuga) ja pöördetootlikus kuni 600 cm3/p, pumba kasutegur on suhteliselt madal 0,7...0,8.
Nagu hammasrataspumbad nii ka kruvipumbad ei ole reguleeritavad. Nad sobivad kasutamiseks seal, kus on nõutav vähese müratasemega ja ühtlast vooluhulka andev pikaealine pump. Kruvipumpi kasutatakse suhteliselt vähe kuna neil on madal kasutegur ja kõrge hind.


SKF.
thumb
SKF (varem "Svenska Kullagerfabriken", 'Rootsi kuullaagrivabrik') on Rootsi päritolu rahvusvaheline tööstuskoondis, mis tegutseb umbes 130 riigis (1998) ja on maailmas juhtival kohal laagrite tootmises.
Asutamine.
Ettevõte asutati 1907. aastal pärast iseseaduva laagri leiutamist Sven Wingquisti poolt. Juba mõne aasta pärast hakkas SKF laiendama oma tegevust kogu maailmas.
SKF tänapäeval.
Nüüdseks on SKF-il umbes 44 000 töötajat ja enam kui 70 tootmisettevõtet kogu maailmas. Rahvusvahelise turustusvõrgu moodustavad arvukad hulgimüügifirmad, üle 20 000 turustuskontori ja müügiagendi. SKF-i toodete kättesaadavusele on maailmas toeks kõikehõlmav tehnoteenindus. Peakontor asub Göteborgis.
Tegevusalad.
Koondise tegevussfääri kuuluvad laagrid, tihendid, eriterased ja teised tööstusliku kõrgtehnoloogia elemendid laias diapasoonis.


Labapump.
Tasakaalustatud labapump BMW 7.28i kliimaseadmes
Labapumbad on pumbad, milles vedeliku panevad liikuma pöörlevad labad.
Labapumbad on hammasrataspumpade kõrval teine levinum pumbatüüp.
Labapumbad võivad veel olla reguleeritavad või mittereguleeritavad.
Nad annavad rõhku kuni 200 bar. Pöördetootlikus võib ulatuda kuni 160 cm3/p. Pumba kasutegur on kuni 0,9.
Labapumbad sobivad paremini väikese viskoossusega vedelike pumpamiseks.
Ühepoolse tööga labapumba tööpõhimõte.
Pumba korpuse suhtes fikseeritult asetseva silindrilise sisepinnaga staatori rõnga telje suhtes ekstsentriliselt paikneb pumba rootor, mis kinnitub veovõllile. Rootorisse on töödeldud pilud, mis asetsevad raadiuse suuna suhtes rootori pöörlemissuunas 12...14° kaldu. Piludes paiknevad labad. Rootor on telje suunas tihendatud analoogiliselt hammasrataspumba tihendusketastega. Tihendusketaste sisse on töödeldud vedeliku sisse- ja väljavoolukanalid. Labad saavad rootori piludes vabalt liikuda. Rootori pöörlemisel surutakse labad tsentrifugaaljõu toimel vastu staatori tööpinda. Rootori telje ja staatori telje ekstsentrilisuse tõttu hakkavad labad rootori pöörlemisel piludes edasi tagasi liikuma. Selle tulemusena muutub kahe laba, staatori ja rootori pinna vahele jääva tööruumi ruumala. Kui staatori ja rootori vahekaugus suureneb, liiguvad labad väljapoole, tööruum suureneb ning seal tekib vaakum. Samal ajal liigub tööruum kohakuti kanaliga tihenduskettas, mis on ühendatud paagiga ja tööruum täitub vedelikuga. Edasisel rootori pöörlemisel hakkab kaugus rootori ja staatori vahel vähenema ja labad surutakse pesadesse tagasi. Tööruum on selleks ajaks jõudnud teise kanali kohale tihenduskettas, mille kaudu surutakse vedelik pumbast välja.Nii toimub igas tööruumis rootori ühe pöörde jooksul üks imemis- surumistakt. Kuna vedeliku surve toimib ainult pumba ühes pooles, langeb veovõlli laagritele tasakaalustamata jõud, siit ka pumba nimetus: tasakaalustamata pump.
Tasakaalustatud pump.
Tasakaalustatud pump töötab samal põhimõttel. Erinevus seisneb selles, et staator on ovaalse tööpinnaga ja rootori telg paikneb staatori teljel. Labade radiaalne liikumine saadakse staatori tööpinna raadiuse muutumisest. Selline pump annab ühe pöörde jooksul kaks töötsüklit ja kuna survetsoonid paiknevad diametraalselt, siis seal tekkivad survejõud veovõllile tasakaalustuvad, siit nimetus tasakaalustatud pump.
Reguleeritav labapump.
Reguleeritavad labapumbad on oma ehituselt tasakaalustamata pumbad. Nad võimaldavad eelreguleerimist suurimale tootlikusele antud häälestuse korral ja lisaks pumba tootlikuse reguleerimist pumba töö ajal vastavalt süsteemi hetketarbimisele.


Toivo Tootsen.
Sündinud 17. juunil 1943. aastal Rõuges.
Isa vanemad elasid Viitinas ja Ruusmäel, seejärel kolisid Rõugesse. Ema vanemad elasid Vana-Roosas, pärast vanaisa surma abiellus vanaema uuesti ja elas Krabil, hiljem Rõuges.
Abielus Reet Tõllasepaga, kellega on poeg Tõnis. Eelmisest abielust tütar Anneli ja poeg Jaan.
Koolis käis Rõuge 7- klassilises koolis, lõpetas selle 1957. aastal. Edasi õppis Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Võru I Keskkoolis. 1962. aastal lõpetas Võru Töölisnoorte Keskkooli, töötas Võru Maaparanduse Valitsuses. Edasised kooliskäimised olidki juba töö kõrvalt kaugõppes. Tartu ülikoolis õppis eesti keelt ja kirjandust, Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist.
Esimene töökoht oli Võru Maaparanduse Valitsuses. Algul abitööline-latipoiss, aga varsti sai tehnikuks ja seejärel vanemtehnikuks. Pärast keskkooli lõpetamist tuli Tallinna. Tööle sai algul Eesti Televisiooni mittekoosseisulise korrespondendina. 1963. aastal kutsuti ajaleht „Säde“ toimetuse kirjanduslikuks kaastööliseks. 1967. aastal kutsuti Eesti Raadiosse meelelahutussaadete toimetusse, juhtis seda toimetust 1996. aastani. 1995. aastal valiti Eesti Ajakirjanike Liidu esimeheks.
Juba 1993. aastal hakkas tegelema ka poliitikaga, valiti Tallinna volikogusse ja oli seal üle kümne aasta Keskfraktsiooni esimees. 1999. aastal kandideeris Riigikogusse ning töötas seal kolmes koosseisus. On olnud maaelukomisjonis ja õiguskomisjonis; kaks aastat juhatas riigikaitsekomisjoni, hiljem oli selle aseesimees.
Raamatud.
Toivo Tootsen on avaldanud mitmeid ajaleheartikleid ja kirjutanud ka raamatuid. Ta on ka lastearaamatute autor ja Joosep Jõhvi tegelaskuju looja.
"Tegijad".
on 151-leheküljeline tavaformaadis ja ümbrispaberiga kõvas köites ilmunud raamat, milles on seitse intervjuud. Raamatu annotatsioonis on kirjas, et see on väga õrn ja isiklik, samas kõiki eestlasi puudutav raamat, mis sisaldab raadioajakirjanikuna tehtud intervjuusid inimestega, kelle kohta võib öelda, et nemad on olnud tegijad - need, kes vormivad aega. Ja nendeks imelisteks tegijateks on: Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Liina Tõnisson, Arvo Haug, Vaino Väljas, Eha Kostabi ja Hardi Tiidus.
"Maa ja mere peal".
ehk 35 000 kilomeetrit mööda riigipiiri. Raamat on ilmunud sarjas "Maailm ja mõnda" aastal 1970, välja andjaks kirjastus Eesti Raamat. Autoriteks vennad, teleajakirjanik Ülo Tootsen ja raadioajakirjanik Toivo Tootsen.
"Seitsmes suurriik Eestis".
Fakte, mälestusi ja mõtteid Eesti Ajakirjanike Liidu 85. sünnipäeval. Autor on Eesti Ajakirjanike Liidu liige ja oli aastatel 1995—1997 EAL juhatuse esimees. Kirjastus Revelex 2004 ISBN 9949-10-566-8
"Jõhvi Joosepi lood".
"Jõhvi Joosepi juturaamat" 97 -leheküljeline pehmes köites raamat. Ilmunud kirjastuselt "Eesti Raamat" 1983. aastal.
"Jõhvi Joosepi jutud" - 32- leheküljeline pehmes köites raamatuke. Ilmus 1996. aastal "Meelejahutaja Raamatukogu" sarjas ja oli selle huumoriraamatute sarja viimane, 34. raamat. Väljaandja Meelejahutaja AS.
"Ajaviidet" - raamatuke sarjas "Meelejahutaja Raamatukogu" 32 lk. Väljaandja kooperatiiv "Helipilt" 1992.
"Balti pressiliit" - ülevaade sellest, kuidas läbi raskuste sündis 1933. aastal Balti ajakirjanikke ühendav Balti Pressiliit.
"Sihuke ma olen" - autobiograahiline väljaanne, sisaldab ka paarkümmend ajakirjanduses ilmunud olulisemat artiklit. 100 lk. Välja andnud 2005. aastal autor.


Tuvikesed.
"Tuvikesed" (originaalpealkiri inglise keeles "Married... with Children") on USA komöödiasari.
Sarja toodeti 5. aprillist 1987 kuni 5. maini 1997. Kokku toodeti 260 osa. Sarja loojad on Michael G. Moye ja Ron Leavitt. Tunnusmeloodia on Frank Sinatra laul "Love and Marriage".


Toivo Tootseni publikatsioonide loend.
"Siin on Toivo Tootseni avaldatud kirjutiste ja raamatute loend:"
2003.
Tegijad: Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Liina Tõnisson, Arvo Haug, Vaino Väljas, Eha Kostabi, Hardi Tiidus. Tallinn: I. Parbus, 2003. 150 lk.
Milliseid mõtteid või mälestusi tekitab Teis president Arnold Rüütli 75. juubelisünnipäev?: [küsitlus] // Kesknädal, 7. mai 2003, lk. 3.
Tootsen, Toivo jt. Hoidkem inimest meie kõrval! // Pärnu Postimees, 17. mai 2003, lk. 19; Postimees, 19. mai, lk. 10; Kesknädal, 28. mai, lk. 1. Vastukaja E. Vilgatsi art-le, 14. mai. Kihnu vallavanem Johannes Leasist.
Elu ja tegemised // Võrumaa Teataja: Viruskundra, juuli 2003, nr. 2, lk. 1.
Tallinn nõuab pealinna õigusi // Eesti Päevaleht: Tallinn, 24. sept. 2003, lk. 2. Tallinna staatusest. Debatt.
[Kommentaar seoses Eestimaa Ühendatud Rahvapartei kongressiga] // Estonija, 29. nov. 2003, lk. 2.
Valitsejad tahavad omanikke ja üürnikke edasi petta // Kesknädal, 3. dets. 2003, lk. 4-5. Eluasemeprogrammide peatamisest, üüri piirmäärade kaotamisest, sundüürnike probleemide lahendamisest Tallinnas.
2004.
[Tutvustus] // Kesknädal, 21. juuli 2004, lk. 8.
Tallinn ja teised omavalitsused peavad ühte hoidma // Kesknädal, 28. jaan. 2004, lk. 4. Tallinna Linnavalitsuse otsusest kehtestada pealinna elanikele ühistranspordi kasutamise soodustused.
Ajakirjanike kõrvalised huvid // Kesknädal, 18. veebr. 2004, lk. 4. Vastukaja Sulev Vedleri ja Tarmo Vahteri art-le “Savisaare salalepe: vee hind tõuseb rängalt”, Eesti Ekspress, 22. jaan. Vee hinna tõusust Tallinnas.
Tootsen, Toivo jt. [Kuidas käituksite, kui teie poeg sooviks saada sõduriks ja minna Iraaki: küsitlus] // SL Õhtuleht, 4. märts 2004, lk. 6.
Põhjatu Kaval-Antsu kübar // Kesknädal, 24. märts 2004, lk. 3. Tallinna spordiklubide toetuseks eraldatava summa kasutamisest.
Talupidajad võivad saada puhkust // Kesknädal, 5. mai 2004, lk. 1, 4-5. Maaelu ja põllumajandusturu korralduse seadusest.
Ajakirjanik on loovisik // Kesknädal, 13. okt. 2004, lk. 5. Loovisikute ja loomeliitude seaduse eelnõust.
Ülestähendusi elurajalt // Võrumaa Teataja: Viruskundra, 26. okt. 2004, lk. 4. Ajakirjaniku mälestusi.
Eelarveaugust välja maamaksuga // Kesknädal, 24. nov. 2004, lk. 5. Kavandatavast maamaksumäära tõstmisest.
Muuta tuleb valitsemissüsteemi! // Lõunaleht, 25. nov. 2004, lk. 2; Postimees, 26. nov., lk. 12; Kesknädal, 8. dets., lk. 4-5 (täistekst). Kehtiva valitsemissüsteemi kriitika, probleemide lahendamise võimalusi.


Õievalem.
Õievalem on liigi, perekonna või sugukonna õie ehituse kompaktne esitus sümbolite, tähtede ja numbrite abil.
Nagu õiediagrammi puhulgi, on õievalemiga lisaks faktidele väljendada ka tõlgendusi, näiteks elundite väljalangemist ja sekundaarseid lisandeid.


Katarina Kalda.
Katarina Kalda (abielus Katarina Padar; sündinud 1972) on endine modell, laulja Tanel Padari endine abikaasa.
Nad olid abielus 16. maist 2003 kuni 12. juunini 2007.
Varasemast kooselust on Katarinal 1999. aastal sündinud poeg Andrei.
Vend - Romeo Kalda
Välislingid.
Kalda, Katarina
Kalda, Katarina


Seemnetaimed.
Seemnetaimed ("Spermatophyta") on soontaimede ülemhõimkond (või hõimkond), kuhu kuuluvad taimed, kes paljunevad seemnete abil, erinevalt eostaimedest, kes paljunevad eostega.
Tunnused.
Kõigile seemnetaimedele iseloomulikud on õied ja seemned. Õied kujutavad endast algul eoslaid kandvaid lehti (viljalehed ja tolmukad). Paljasseemnetaimi tolmeldab reeglina tuul. Tolmukad ja viljalehed on neil koondunud käbideks.
Katteseemnetaimedel on õie ehitus enamasti keerukam. Ümber tolmukate paiknevad kroonlehed, mis sageli meelitavad kohale putukaid ja muid tolmeldavaid loomi. Tupplehed kaitsevad õit, eriti enne õitsemist pungana.
Sigimine.
Seemnetaimedel toimub põlvkondade vaheldumine nagu sõnajalgtaimedel ja sammaltaimedelgi vahelduvad sporofüüt ja gametofüüt. Sporofüüt on taim, mida tuntakse puu, põõsa või rohttaimena. Sigimiselundid paiknevad õies. Seal produtseeritakse tolmukate tolmukottides tolmuteri. Viljalehtedes moodustub lootekott.
Isasgametofüüt kasvab tolmuterast (mis vastavad sõnajalgtaime eostele) tolmutoruna, mis kasvab läbi emakakaela lootekoti juurde ja viljastab seal munaraku.
Lootekott kujutab endast emasgametofüüti. Ta moodustab munaraku. Kummalgi gametofüüdil on ainult pool sporofüüdi kromosoomide arvust – nad on haploidsed.
Paljasseemnetaimedel kantakse õietolm üle otse seemnealgetele. Katteseemnetaimedel jõuab õietolm kõigepealt emakasuudmele, nii et nendel "moodsamatel" seemnetaimedel on tolmlemise ja viljastumise vahel pikem ajavahemik. Katteseemnetaimedel on seemnealged paremini kaitstud ja iseviljastamine on raskendatud.
Fossiilid.
"Pteridospermae" oli üks varasemaid edukaid maismaataimede rühmi, ja nende ülekaaluga metsad olid valdavad hilises Paleosoikumis. "Glossopteris" oli üks silmapaistvamaid puude perekondi Gondwanal Permi ajastul. Triiase ajastuks oli selle hõimkonna ökoloogiline tähtsus kahanenud. Kriidi ajastu lõpuks, kui hakkasid levima katteseemnetaimed, olid domineerivad tänapäevased paljasseemnetaimede hõimkonnad.
Alajaotused.
Traditsiooniliselt jaotatakse seemnetaimed kahte suurde rühma (hõimkonda) – paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed.
On ka jaotusi, kus paljasseemnetaimede asemel on hõimkonnad palmlehiktaimed, hõlmikpuutaimed, okaspuutaimed ja vastaklehiktaimed. Välja surnud on hõimkond "Pteridospermatophyta".
Varem on rühma "Spermatophyta" vaadeldud hõimkonnana, kuhu kuuluvad klassid palmlehikud, hõlmlehikud, okaspuud, ebaokaspuud ning katteseemnetaimede klass ("Magnoliopsida") või klassid.
Selle järgi, kas seemned on ainult osaliselt või täielikult viljalehtedega, eristatakse traditsiooniliselt paljasseemnetaimi ja katteseemnetaimi.
Paljasseemnetaimed paistab mõningatel morfoloogilistel andmetel olevat parafüleetiline rühm: nende hulka ei kuulu kõik nende viimase ühise esivanema järeltulijad, sest katteseemnetaimed on tõenäoliselt pärit paljasseemnetaimedest ning neil paistab olevat ühine eellane vastaklehiktaimedega. Molekulaaruuringute andmetel paistab aga, et vastaklehiktaimed on hoopis okaspuutaimede sõsarrühm ning paljasseemnetaimed on monofüleetiline rühm.


Tiguülekanne.
Tigureduktor. Näha on tigu ning tiguratas
Tiguülekanne on ülekanne, mida kasutatakse pöörlemisliikumise ülekandmiseks võllide vahel, mille teljed on kiivad. Telgede vaheline nurk on tavaliselt 90°. Võimalikud on ka teised nurgad, kuid selliseid ülekandeid kohtab harva.
Ehitus.
Tiguülekanne koosneb pöörlevast kruvist, mida nimetatakse teoks, ja tigurattast, mille pöial olevate hammastega hambuvad teo keermeniidid. Ülekande vedavaks lüliks on tigu.
Tiguhambumise geomeetria.
Tiguülekandes nagu hammasülekandeski esinevad tigu ja tiguratta silindrilised algpinnad. Nende pindade kokkupuutumiskoht on hambumispoolus.


Ahmed Abdallah Mohamed Sambi.
Ahmed Abdallah Mohamed Sambi (sündinud 5. juunil 1958 Mutsamudus) on Komooride sunniidi islamijuht ja poliitik Ndzwanilt. Tema hüüdnimi on Ajatolla, sest ta on õppinud Iraanis (islami poliitilist teooriat), kuigi on sunniit. Samuti armastab ta kanda turbanit.
Sambi võitis 14. mail 2006 presidendivalimised 58,02 protsendiga valijate häältest ning sai 26. mail 2006 Komooride presidendiks. See on esimene rahumeelne võimu üleandmine Komooride riigi ajaloos.
Varasem elu.
Ta on õppinud islamiuuringute erialal Sudaanis, Saudi Araabias ja Iraanis.
Pärast välismaalt õpingutelt naasmist asutas ta partei Rahvusrinne Õigluse Eest, kuid loobus varsti poliitikast, keskendudes ärile.
Sambi omab vabrikuid, mis toodavad madratseid, pudelivett ja parfüümi, mis on Komooride tähtis ekspordiartikkel.
Ta on rajanud ka telekanali Ulezi ('Haridus') ning raadiojaama.
Kui Komooride valitsus ähvardas saata väed Ndzwani separatistlikku likumist maha suruma, läks Sambi omal käel riigi pealinna Moronisse meelt avaldama.
Poliitikukarjäär.
Sambi on olnud riigi parlamendi saadik.
16. aprillil 2006 osales Sambi sõltumatu kandidaadina presidendivalimiste eelvoorus Ndzwani saarel ning tuli 13 kandidaadi seas esimeseks, saades 23,70% häältest.
Sambi on karismaatiline oraator. Ta lubas võidelda korruptsiooniga, luua uusi töökohti ning ehitada paremaid maju komoorlaste enamikule, kes elab vaesuses. Et ta on poliitikas suhteliselt uus inimene, siis peeti teda korruptsioonbist puutumatuks. Ekspresident Ahmed Abdallah on teda nimetanud uueks prohvetiks. Sambi kasutas valimispropagandaks ka oma raadiojaama ja telekanalit.
Pärast valimiste lõppvooru 14. mail kuulutas Komooride riigisekretär Ali Abdallah 15. mail Sambi võitjaks. Tema rivaalid olid Prantsusmaa õhujõudude eruohvitser Mohamed Djaanfari (sai 14% häältest) ja kauaaegne poliitik Ibrahim Halidi (sai 28% häältest), kelle kandidatuuri toetas senine president Azali Assoumani.
Kuigi Sambi on islami vaimulik, on ta öelnud, et Komoorid ei ole valmis saama islamiriigiks ning presidendina ei hakka ta kedagi sundima loori ("ḩijāb") kandma ega pead katma. Samuti lubas ta, et ei keela ära Komooridel tavaks olevaid pillavaid pulmapidusid.
Sambi on ka esimene president Ndzwani saarelt. Pärast seda, kui 2001. aastal lepiti kokku, et Ndzwani loobub eraldumispüüetest, hakkas presidendiamet Komooride kolme saare vahel roteeruma (ka Sambi rivaalid olid Ndzwani saarelt).
Isiklikku.
Ta elab Ndzwani keskuses Mutsamudus majas, mille allkorrusel on pood nimega Madratsimaja.


2006. aasta Komooride presidendivalimised.
2006. aasta Komooride presidendivalimised toimusid kahes hääletusvoorus 16. aprillil ja 14. mail 2006.
Taust.
Pärast poliitilise ebastabiilsuse perioodi, mis algas 1990ndate lõpus ja mille kestel Ndzwani ja Mwali riigist faktiliselt eraldusid, kiideti detsembris 2001 heaks uus Komooride põhiseadus. Sellega pandi alus poolautonoomsete saarte liidule, milles igal saarel on oma põhiseadus, oma president ja oma kogu. Komooride presidendi ametikoht roteerub kolme saare vahel iga nelja aasta tagant.
Valimiste eelvoor peetakse saarel, mille esindaja saab riigi presidendiks. Kolm kõige rohkem hääli saanud kandidaati osalevad üleriigilistel valimistel, mille võitja otsustatakse lihthäälteenamusega.
2006. aasta valimistel valiti Komooride president Ndzwani saare esindajate seast.
Valimiste korraldus.
16. aprilli Ndzwani eelvoorus oli umbes 120 000 hääleõiguslikku kodanikku. Valimisjaoskondi oli 222. Need olid avatud kella 7-st kella 18-ni kohaliku aja järgi.
Tulemused.
Saarte Vendluse ja Ühtsuse Partei ("CHUMA"),
Konvent Komooride Uuenemise Eest ("Convention pour le renouveau des Comores"), Djawabu Partei ("Parti Djawabu")
Rahvusvaheline huvi.
Rahvusvaheline üldsus on pidanud neid valimisi testiks, mis võimaldab näha, kas rahvuslik leppimus ja uus põhiseadus tagavad riigis demokraatia.
Lõuna-Aafrika Vabariik, Aafrika Liit ja Araabia Liiga hoidsid valimistel silmad peal. 30. märtsil alustas pealinnas Moronis tegevust 460-liikmeline Aafrika Liidu missioon, mis koosnes Lõuna-Aafrika Vabariigi politseinikest ja sõjaväepolitseinikest. Missiooni üks eesmärke oli hoida ära Komooride sõjaväe sekkkumine. Valitsus andis oma sõjaväelastele korralduse jääda kasarmutesse. Seda nad valimiste ajal ka täitsid.
Kandidaatide seas oli esimest korda naisi.
Välislingid.
Presidendivalimised, 2006 Komoorid


Ist.
Istuks nimetatakse detailide liikuvuse astet liites ehk millisel määral nad üksteise suhtes saavad liikuda.
Istude liigitus.
Liikuva istu puhul on võll enne koostamist alati avast väiksem, pinguga istu puhul suurem. Siirdeistu puhul on liidetavate detailide piirhälbed nii valitud, et osa liiteid tuleb lõtkuga ja osa pinguga - see sõltub liidetavate detailide tegelikest (juhuslikest) mõõtmetest.


Lõtk.
Lõtkuks nimetatakse ava ja võlli läbimõõtude (tegelike mõõtmete) vahet, ehk pilu suurust, mis jääb liitesse ava ja võlli vahele. Lõtku suurus valitakse lähtuvalt ekspluatatsioonitingimustest (Mida suurem kiirus või kõrgem töötemperatuur, seda suurem lõtk; mida rohkem on võllil tugesid, seda suurem lõtk, sest kinnikiilumise vältimiseks tuleb kompenseerida laagrite mittesamateljelisus).
Kirjandus.
Mait Purde "Täpsustehnika" Tallinn 2002


2002. aasta Komooride presidendivalimised.
2002. aasta Komooride presidendivalimised leidsid aset 10. märtsil ja 14. aprillil 2002. Need olid esimesed presidendivalimised, mis toimusid uue Komooride põhiseaduse alusel.
Põhiseaduse järgi roteerub Komooride presidendi ametikoht kolme saare vahel iga nelja aasta tagant. 2002. aastal valiti president Ngazidja esindajate seast.
10. märtsi eelvalimistel Ngazidjal sai 9 kandidaadi seas kõige rohkem hääli Azali Assoumani 39,81% häältega. Üleriigilisse vooru pääsesid ka Mahamoud Mradabi ja Said Ali Kemal, kes said eelvoorus vastavalt 15,69% ja 10,68% hääli.
Mradabi ja Kemal väitsid, et eelvoor ei toimunud reeglite kohaselt, ning otsustasid üleriigilist vooru boikoteerida. Selle tagajärjel sai Azali Assoumani ligikaudu 80% häältest.


Caabi El-Yachroutu Mohamed.
Caabi El-Yachroutu Mohamed (ka: "Caabi El Yachroutou Mohamed", "Caabi Elyachroutou Mohamed", "Mohamed Caabi el-Yachroutou", "Mohamed Caabi El Yachroutu", "Elyachroutou Mohamed Caabi", "Caabi El-Yachroutou", "Mohamed Caambi el-Yachourtu", "Caambi el-Yachourtu"; sündinud umbes 1948) on Komooride poliitik.
Ta oli 29. aprillist 1995 27. märtsini 1996 Komooride peaminister ja 5. oktoobrist 1995 26. jaanuarini 1996 Komooride presidendi kohusetäitja.
Ta oli Komooride asepresident juunist 2002 27. veebruarini 2006, mil ta astus tagasi, et osaleda presidendivalimistel. Ta langes välja valimiste eelvoorus 16. aprillil.
Tal öeldakse olevat tihedad sidemed endise emamaa Prantsusmaaga ning välismaa rahadoonoritega.
El-Yachroutu, Caabi
El-Yachroutu, Caabi


Ibrahim Halidi.
Abderahmane Ibrahim Halidi (sündinud 1954) on Komooride poliitik.
Ta on endine õpetaja Ndzwani vaesest Nioumakélé piirkonnast.
Ta oli jaanuarist maini 1993 Komooride peaminister.
Ta osales 2006. aasta presidendivalimisrtel. Teda toetas ka lahkuv president Azali Assoumani.
Valimiste eelvoorus Ndzwani saarel tuli Halidi kolmandale kohale, kogudes 10,37% hääli ning pääses üleriiklikusse vooru, mis peeti 14. mail.
Teda toetasid Saarte Vendluse ja Ühtsuse Partei (CHUMA), Konvent Komooride Uuenemise Eest (CRC), Liikumine Komooride Eest (MPC) ja Djawabu Partei (DJAWABU).
Halidi kaotas Ahmed Abdallah Mohamed Sambile.
Halidi, Ibrahim
Halidi, Ibrahim


Steffi Graf.
Steffi Graf (õieti Stefanie Maria Graf (sündis 14. juunil 1969 Mannheimis) on Saksamaa endine tennisist, kes oli maailma esimängija ja on olümpiavõitja. Teda peetakse üheks kõigi aegade parimaks naistennisistiks. Ta on võitnud karjääri jooksul kokku 22 Suure slämmi turniiri ("Grand Slam").
Ajalugu.
Elukutselise tennisisti karjäär algas Seffil 1982. aastal. WTA edetabelis tõusis ta maailma esinumbriks 17. augustil 1987. aastal ja püsis sellel kohal kokku 377 nädalat. 1988. aasta oli tema kõige edukam, mil ta võitis neli Grand Slam turniiri ja lisaks veel tuli Seouli olümpiamängudel olümpiavõitjaks. Tema sellist saavutust hakati kutsuma "Kuldne Suur Slämm" ("Golden Grand Slam")
Ta algatas ja ka rahastas heategevusorganisatsiooni Children For Tomorrow.
2001. aastast on ta abielus Andre Agassiga ja neil on kaks last.
Isiklikku.
Steffi Graf oli tippsportlasena 176 cm pikk ja kaalus 64 kg.


Ping.
Pinguks nimetatakse võlli ja ava mõõtmete vahet enne koostamist, kusjuures pingu puhul on ava väiksem kui võll.
Suurema läbimõõduga võll tavaliselt pressitakse avasse. Väikeste jõudude korral toimub metalli elastne deformeerimine. Selle tulemusena venib ava veidi suuremaks ja võll surutakse pisut peenemaks. Jõudude lakkamisel võtavad ava ja võll oma esialgsed mõõtmed tagasi. Niimoodi hüdraulilise pressi all kokkusurutud ava ja võll püüavad jõu lakkamisel oma mõõtmeid taastada: ava tahab minna väiksemaks, võll suuremaks ja sel moel suruvad end tugevalt kokku pinguga liiteks. Mida suurem on läbimõõtude vahe enne koostamist, seda suurem ping saadakse. Kokkupressimisel tuleb vaid jälgida, et avaga detail ei puruneks.
Tugevamad pressistud saadakse termiliselt. Ava kuumutatakse, mille tagajärjel ta suureneb ja siis asetatakse või pressitakse sinna sisse võll. Kui ava jahtub toatemperatuurini, siis tõmbub ta võlli peale veelgi kõvemini kinni. Teine võimalus on võlli külmutamine. Seda tehakse vedelates gaasides. Selle tagajärjel kokkutõmbunud võll kas asetatakse või pressitakse avasse ja kui võll kuumeneb toatemperatuurini, paisub ta avasse veelgi tugevamini kinni.
Kirjandus.
Mait Purde "Täpsustehnika" Tallinn 2002


Heterotroof.
Heterotroof on organism, kes saab oma elutegevuseks vajaliku süsiniku toidus sisalduvast orgaanilisest ainest.
Kõik loomad ja seened, samuti paljud bakterid on heterotroofid. Heterotroofide hulka kuuluvad osaliselt või täielikult ka mõningad parasiitsed taimed, näiteks mükotroofsed orhideed (koralljuur, pisikäpp).
Vetikate heterotroofne toitumine.
Vetikatel on heterotroofne toitumine enamasti autotroofse toitumise täiendavaks võimaluseks hankida eeskätt süsinikuühendeid. Vetikate heterotroofse toitumisviisi puhul eristatakse mitmeid alatüüpe. Peamisteks alatüüpideks on osmotroofia, fagotroofia ja segatüüpne miksotroofia. Osmotroofia puhul saab rääkida eraldi auksotroofiast, fotoorganotroofiast ja kemoorganotroofiast. Miksotroofia saab jagada obligaatseks ja fakultatiivseks fototroofiaks.


Metabolism.
Metabolism ehk ainevahetus tähendab organismis asetleidvaid sünteesi- ja lagundamisprotsesse. Ainevahetuse moodustavad kaks vastandprotsessi – katabolism ja anabolism.


Hüdroksüülrühm.
Orgaanilises keemias on hüdroksüülrühm orgaanilise ühendi molekuli osa, selle funktsionaalrühm. Hüdroksüülrühma tähis on –OH (mitte segi ajada aluste hüdroksiidiooniga). Hüdroksüülrühma sisaldavad alkoholid (üldvalemiga R–OH, kus R on alküülrühm) ja fenoolid (üldvalemiga ArOH, kus Ar on fenüül- või arüülrühm).


Monomeer.
Monomeer on väikese molekulmassiga keemiline ühend, mis on võimeline liituma iseenda molekulidega moodustades monomeeri lülidest koosnevaid ahelaid, see on suurema molekulmassiga ühendeid.
Tavaliselt mõeldakse monomeeri all orgaanilist ühendit, mille molekul sisaldab küllalt suure aktiivsusega kaksiksidet või funktsionaalset rühma ja on võimeline moodustama polümeerseid molekule. Monomeeri molekulid võivad liituda ka mõne teise monomeeri molekulidega moodustades kopolümeere.
Monomeerid on näiteks etüleen, propüleen, vinüülkloriid, stüreen, 1,3-butadieen, isopreen, propeennitriil, epoksüetaan, metanaal, dioolid jt. Need monomeerid annavad polümerisatsiooni tingimustes sünteetilised polümeerid, nagu näiteks vinüülkloriidist saadav polüvinüülkloriid (PVC) või stüreenist saadav polüstüreen. Monomeeri polümerisatsiooni esilekutsumiseks lisatakse monomeerile initsiaatorit või katalüsaatorit, mis on vajalik aktiivsete tsentrite tekitamiseks.
Looduslike makromolekulide lähteühendid on looduslikud monomeerid, näiteks amiinohapped, millest moodustuvad valgud, ja näiteks glükoos, millest moodustuvad tärklis, glükogeen või tselluloos.
Monomeerid on lähteühenditeks ka dimeeridele, trimeeridele, tetrameeridele jne kuni oligomeerideni.
Nende väikese polümerisatsiooniastmega ühendite puhul tulevad arvesse ka mõned anorgaanilised monomeerid.


Monica Seles.
Monica Seles (serbohorvaadi keeles Monika Seleš, ungari keeles Szeles Mónika) (sündis 2. detsembril 1973 Jugoslaavias (praegu Serbia) Vojvodinas Novi Sadis) on endine Jugoslaavia ja USA tennisist.
Monika on päritolult ungarlane. Tema vanemad olid Károly ja Eszter ning tal on vanem vend Zoltán. Isa oli Monika treener kuni oma surmani 1998.
Monika oli 1990. aastate alguses WTA esimängija. Ta võitis 1990–1996 9 Suure slämmi turniiri ja sai 1990. aasta Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel turniiri kõigi aegade noorimaks võitjaks. Ta oli siis 16 aastat ja 6 kuud vana. Eelmine noorim oli Arantxa Sánchez Vicario.
30. aprillil 1993 Hamburgi turniiri veerandfinaalis Magdalena Maleeva (Bulgaaria) vastu juhtis Seles 6:4, 4:3, kui pealtvaataja Günter Parche tungis mängupausi ajal platsile ja lõi Selesit umbes 20 cm pikkuse noaga, tekitades talle seljale 1,5 cm pikkuse haava. Parche oli eelmise maailma esireketi Steffi Grafi fänn, kes soovis, et Graf jälle maailma esinumbriks saaks. Parche ei saanud selle teo eest kohtulikku karistust, sest ta tunnistati vaimuhaigeks ja ta pidi haiglas läbima 2 aasta pikkuse ravikuuri. 13. juunil 1993 saigi Graf taas maailma esinumbriks.
Kuigi füüsiliselt võttis vigastusest paranemine aega kõigest mõned nädalad, ei naasnud Seles võistlussporti enne 1995. aasta augusti. Seevastu võitis ta kohe oma tagasitulekuturniiri Kanadas, alistades finaalis Amanda Coetzeri (LAV) 6:0, 6:1. Järgmise aasta jaanuaris võitis ta Austraalia lahtised meistrivõistlused tennises, aga see jäigi tema viimaseks suure slämmi turniirivõiduks.
Ta sai 1994 naturalisatsiooni korras USA kodanikuks. 2007. aasta juunis sai ta ühtlasi Ungari kodakondsuse.
2000. aasta suveolümpiamängudel Sydneys osales Seles üksikmängus, kus USA sportlastel oli 3 parimat asetust. Seles oli asetatud kolmandana. Teises ringis alistas ta Miriam Oremansi (Holland), kes samal olümpial tuli naispaarismängus hõbemedalile, 6:1, 6:1. Kolmandas ringis alistas ta 11. asetusega Nathalie Dechy (Prantsusmaa) 6:2, 6:3. Veerandfinaalis alistas ta 8. asetusega Dominique van Roosti (Belgia), kes samal olümpial tuli naispaarismängus pronksmedalile, 6:0, 6:2. Poolfinaalis kaotas ta 2. asetusega Venus Williamsile 1:6, 6:4, 3:6. Pronksimängus alistas ta oma kaasmaalase Jelena Dokići (Austraalia) 6:1, 6:4.
Monika loobus spordist 2003. aastal jalavigastuse tõttu. Ehkki ta lubas korduvalt tennisesse naasta ja pidas näidismatše, ei mänginud ta siiski enam ühtki ametlikku matši ja teatas 14. veebruaril 2008 lõplikult, et ei tule sporti tagasi.


Anganchi.
Anganchi ("San Pedro", "A'nganyi") on küla Ekvatoriaal-Guineale kuuluva Annobóni saare idarannikul Anganchi lahe ääres.
Geograafilised koordinaadid on 1°25'50" S, 5°39'7" E.
Küla läbib Anganchi jõgi.


San Pedro.
San Pedro (hispaania keeles 'Püha Peetrus') on mitme koha nimi.


10 protsendi müüt.
10 protsendi müüt on levinud linnalegend, mille kohaselt kasutab inimene vaid 10 protsenti oma ajust. Erinevates variantides võib see arv olla ka näiteks 5 protsenti või 1 protsent. Mõnes variandis kaasneb sellega aju funktsioonide tugev lokaliseeritus.
Sellised aju-uuringute tehnoloogiad nagu PET ja fMRI näitavad selgelt, et suurem osa ajust ei ole kasutamata. Kuigi mõnede lihtsamate tegevustega võib kaasneda aktiivsus üksnes mõnes väikeses ajupiirkonnas, kaasneb keerukamate tegevustega aktiivsus paljudes aju osades. Päeva jooksul ette võetud erinevate tegevuste vältel kasutab inimene peaaegu kogu aju, kuigi mitte korraga.
Võimalikud allikad.
Eksiarvamuse päritolu pole täpselt teada. Oletatakse, et see tekkis vääriti mõistetud või esitatud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse uuringutest, milles leiti et vaid umbes 10% aju neuronitest on korraga aktiivsed. Sellest avastusest aga ei tulene, et kui enam neuroneid oleksid aktiivsed, oleks inimene intelligentsem. Sellise järelduse vastu kõnelevad kaks fakti. Esiteks kaasneb neuronite kõrgema aktiivsusega insult. Teiseks näitavad empiirilised uuringud, et intelligentsemate inimeste ajud on tegelikult samu probleeme lahendades vähemaktiivsed.
On võimalik ka väärtõlgendus võib põhineda Karl Lashley töödel 1920. aastatest. Lashley püüdis avastada mälu asukohta ajukoores. Ta õpetas rotte labürinti läbima ning seejärel mõõtis, kui hästi nad tulid toime, kui neil osa ajukoort eemaldati. Lashley avastas, et mälu paikneb kõikjal ajukoores ning et iga ajukoore osa eemaldamine põhjustab probleeme mäluga. Seda võrdlemisi selget tulemust esitati ka nii, et rotid said hakkama väga hästi, kuni neil oli alles vaid 10 protsenti ajust. Lashley ei väitnud seda kunagi; samuti ei eemaldanud ta kordagi 90% ajust.
Veel üks võimalikke 10 protsendi müüdi allikaid on 19. sajandi pseudoteadus frenoloogia. Selle põhieelduste kohaselt on igal ajupiirkonnal oma funktsioon, mida on võimalik hinnata kolba kuju alusel.
Võimalik tähendus.
Seda eksiarvamust propageerivad paljud "New Age" liikumised. Väidetakse, et "kasutamata" 90 protsendis ajus peituvad telepaatia, telekinees, ekstrasensoorne taju ja muud imevõimed. See on aga loogiline eksijäreldus ("argumentum ad ignorantiam"). Isegi kui ajus oleks täiesti kasutamata piirkondi (mida aga ei ole), ei järelduks sellest, et nendes peituvad imevõimed.
Eksiarvamust on võimalik mõista ka ülekantud tähenduses ning sel juhul võib seda pidada tõeseks. Võib väita, et enamus inimesi kasutab üksnes murdosa oma aju kognitiivsest potentsiaalist (sõltumata aktiivsete neuronite hulgast). On arvukalt kultuurilisi praktikaid, mis võimaldavad inimestel oma aju kognitiivset potentsiaali paremini kasutada, näiteks haridus, lugemine, probleemilahendamine, kriitiline mõtlemine jne.
Variandid.
Kõige levinumas variandis väidab müüt, et teadlased on ammu kindlaks teinud selle, et inimesed kasutavad üksnes 10 protsenti oma ajust. Teise variandi kohaselt on üksnes 10 protsenti aju funktsioonidest avastatud ja kaardistatud. Kolmanda variandi kohaselt jaguneb aju selgeteks osadeks: 10 teadlikku protsenti ja 90 protsenti, milles paikneb alateadvus.
Müüdi propageerijad.
Üks ilmselt suurimat mõju omanud 10 protsendi müüdi korduseid esineb Dale Carnegie algselt 1936. aastal ilmunud raamatus "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi." Sageli omistatakse Albert Einsteinile ütlus, et "me kasutame vaid 10% oma ajust." Psühholoog William James kirjutas 1908. aastal: "Me kasutame üksnes väikest osa oma mentaalsetest ja füüsilistest võimetest."


Arantxa Sánchez Vicario.
Arantxa Sánchez Vicario (sündis 18. detsembril 1971 Barcelonas) on Hispaania endine tennisist.
Arantxa on võitnud Grand Slami neli üksikmängu ja kuus paarismängu tiitlit.
Sánchez Vicario alustas tennise mängimis juba nelja aastaselt vanemate vendade Emilio Sánchezi ja Javier Sánchezi eeskujul. Ta äratas tennisemaailma tähelepanu 1989. aastal 17-aastaselt, kui võitis Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste finaalis maailma WTA edetabeli esimest Steffi Grafi. Temast tuli siis kõigi aegade noorim tiitlivõitja Roland Garrosis (järgmisel aastal ületas Monica Seles selle saavutuse).


Dale Carnegie.
Dale Carnegie (24. november 1888 – 1. november 1955) oli ameerika eneseabikirjanik ning äärmiselt tuntud ja mõjukate enesearenguprogrammide autor.
Carnegie sündis vaeses perekonnas ühes Missouri osariigi farmis.
Tema raamatut "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi" on müüdud üle 15 miljoni eksemplari ning see on populaarne tänapäevalgi.
Carnegie, Dale
Carnegie, Dale
Carnegie, Dale


Seitse Teeba vastu.
Seitse Teeba vastu ("Hepta epi Thēbas") on Aischylose tragöödia aastast 467 eKr, mis käsitleb vanakreeka mütoloogia episoodi, mida sageli nimetatakse sama nimega.
Näidendi tegelased on Teeba kuningas, Oidipuse poeg Eteokles, kes keeldus tagasi astumast, ehkki tema ametiaeg sai läbi, tema õed Antigone ja Ismene, spioon argoslaste leeris ja heerold. Koor kehastab Teeba naisi.
Näidendi tegevus toimub Teeba kindluses, mida piirab Argose sõjavägi koos Teeba õigusjärgse kuninga Polyneikesega.
Näidendi alguseks on Teeba ümber piiratud. Näidend lõpeb sellega, et Eteokles ja Polyneikes on teineteise tapnud ja uued linnajuhid on keelanud langenud ründajaid, sealhulgas Polyneikest, matta.


Areion.
Areion oli vanakreeka mütoloogias hobune, kellest kiiremat maailmas ei olnud.
Kui Demeter kurvastas oma tütre Persephone röövimise pärast ja teda mööda maailma taga otsis, nägi teda Poseidon ja tahtis temaga ühte heita. Demeter ei suutnud nii kiiresti joosta kui Poseidon; seepärast muutis ta end märaks. Poseidon muutis end täkuks ja hakkas teda taga ajama. Demeter nägi tabuuni, jooksis sinna ja peitis end teiste hobuste sekka ära, ent Poseidon võitles tabuuni juhttäkuga, võitis teda ja siis paaritus Demeteriga. Sellest sündis Areion. Kuna tema mõlemad vanemad olid jumalad, siis oli ka Areion surematu.
Areion kuulus algul Poseidonile, siis Heraklesele ja lõpuks Adrastosele. Tänu Areionile oli Adrastos ainus Argose väepealik, kellel õnnestus põgeneda sõjas Seitse Teeba vastu.


Marienburg.
"See artikkel räägib Peterburi eeslinnast; teiste samanimeliste kohtade kohta vaata artiklit Marienburg (täpsustus)
Marienburg on Venemaal Gattšina lääneosas paiknev asum. Seal elab umbes 6000 inimest.
Asumi peatänavad rajati 17. sajandil. 18. sajandil rajati sinna tsaari jahimõisad. 1877 avati vasevalamistehas. 1960ndatel tekkisid linnaosasse tööstusrajoonid.
Nõukogude ajal oli asumi nimi Rošali nimeline alev (vene "Посёлок им. Рошаля").


Eesti Pank.
Eesti Pank on Eesti Vabariigi keskpank.
Eesti Pank asutati Ajutise Valitsuse otsusega 24. veebruaril 1919.
1940. aastal Eesti Pank natsionaliseeriti ja reorganiseeriti NSVL Riigipanga Eesti vabariiklikuks kontoriks.
15. detsembril 1989 võeti vastu otsus Eesti Panga loomise kohta 1. jaanuarist 1990. 28. detsembril 1989 võeti vastu Eesti Vabariigi pangaseadus, mis nägi ette Eesti Panga tegutsemise iseseisva emissioonipangana. Eesti Panga presidendiks nimetati Rein Otsason.
19. juunil 1992 kell 21.00 kuulutati välja rahareform.
20. juunil 1992 hakkasid kehtima välisvaluutaseadus, rahaseadus ja seadus Eesti krooni tagamise kohta. Eesti Vabariigi ainukeseks seaduslikuks maksevahendiks sai Eesti kroon. Eesti krooni ametlikuks kursiks Saksa marga suhtes kinnitati 8 EEK = 1 DEM.
31. detsembril 1998 võttis Euroopa Rahaliit arveldusühikuna kasutusele euro, fikseeriti Eesti krooni kurss euro suhtes 1 EUR=15,6466 EEK.
1. mail 2004 sai Eesti Pank Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmeks ja üheks Euroopa Keskpanga omanikuks.
27. juunil 2004 sai Eesti vahetuskursimehhanismi ERM2 liikmeks. Eesti krooni keskkurss fikseeriti tasemel 1 euro = 15,6466 krooni.
1. jaanuaril 2011 sai Eesti euroala liikmeks, ühtlasi sai Eesti Pank euroala keskpanku ühendava Eurosüsteemi liikmeks.
Eesti Panga ülesanded.
1) Euroopa Ühenduse rahapoliitika kujundamisele kaasaaitamine ning Euroopa Keskpanga nõukogu poolt määratletud rahapoliitika elluviimine; 2) ametlike välisvaluutareservide hoidmine ja juhtimine; 3) maksesüsteemide tõrgeteta toimimisele ja finantssüsteemi stabiilsusele kaasaaitamine; 4) maksesüsteemide ning finantssüsteemi arendamisel osalemine; 5) raharingluse korraldamine, europangatähtede emiteerimisele kaasaaitamine ja euromüntide emiteerimine; 6) Eesti maksebilansi koostamine; 7) oma ülesannete täitmiseks vajaliku statistika kogumine ja avaldamine; 8) muud seadusega Eesti Pangale pandud ülesanded, mis ei ole vastuolus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärkide ja käesoleva lõike punktides 1–7 nimetatud ülesannetega.
Eesti Panga nõukogu.
Eesti Panga nõukogu on Eesti Panga kõrgeim organ, mis koosneb esimehest ja seitsmest liikmest. Nõukogu esimehe nimetab viieks aastaks ametisse Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu. Nõukogu liikmed nimetab Riigikogu ametisse nõukogu esimehe ettepanekul ja samuti viieks aastaks.
Eesti Panga nõukogu esimeheks nimetas Riigikogu alates 2009. aasta 13. juunist Jaan Männiku.
Eesti Panga nõukogu kuuenda koosseisu nimetas Riigikogu oma otsusega ametisse alates 2009. aasta 18. veebruarist. Eesti Panga nõukogu kuuenda koosseisu liikmeteks nimetati Kalev Kallo, Irene Kull, Jürgen Ligi, Enn Listra, Tõnis Palts, Liina Tõnisson ja Urmas Varblane.
Jürgen Ligi nimetamisel rahandusministriks 4. juunil 2009 peatusid tema volitused Eesti Panga nõukogu liikmena. Valitsuse liikmena töötamise ajaks nimetas Riigikogu Jürgen Ligile alates 26. jaanuarist 2010 asendusliikmeks Valdo Randpere.


Akaba.
Houessou Akaba (suri 1708) oli neljas Dahomee kuningas.


Grand prix.
"Grand prix" või "Grand Prix" [gran prii] (prantsuse keeles 'suur auhind') on näitustel, muusika-, filmi- ja muudel kultuuri- ning spordivõistlustel, eriti võidusõitudel väljaantav kõrgeim auhind.


Ping (programm).
Ping on arvutivõrgu võrguühenduse diagnostika programm, mille abil võib anda hinnangu, kas host (server või muu võrguseade) IP-võrgus on ligipääsetav antud arvutist, ning kui palju aega kulub pakettide edastamiseks teise seadmesse.
Pingi töö põhineb ICMP-protokollil. Sihtseadmele saadetakse ICMP "echo request" pakett, millele oodatakse vastavat vastuspaketti "echo response"; tihti teostatakse päring korduvalt. Ping arvutab saadetud ja saadud pakettide ajaintervallide ja saadud pakettide sageduse alusel pakettide liikumise aja ja kaoprotsendi. Lõppu kuvatakse ka kokkuvõttev statistika.
Pingi autor on Michael John Muuss.


Kaliiber.
Kaliiber on mõõtevahend toodete (detailide) mõõtmete kontrollimiseks. Kaliibreid, mis kontrollivad detailide piirmõõtmeid (suurimat ja vähimat) nimetatakse piirkaliibriteks. Kaliibritega otseselt ei mõõdeta detaile, vaid määratakse kindlaks kas piirhälvetega määratud piirmõõtmed, mis arvestavad ka kuju- ja asendihälbeid, on lubatud piirides. Et kaliibrid on kallid, siis ei tasu neid soetada iga üksiku detaili või väikese partii detailide kontrollimiseks. Nende kasutamine on õigustatud mass- ja saritootmisel.
Korkkaliiber.
Korkkaliiber. Pikem ots on läbiv ning teine mittetäieliku silindriga ots on mitte läbiv.
Avasid 1...6 mm kontrollitakse korkkaliibritega, mille mõõtotsakud on pressitud käepidemetesse. 3...50 mm avade kontrollimiseks valmistatakse kas kahe või ühepoolseid korkkaliibreid. Kusjuures mitteläbiv kork on läbivast 1/3 pikkust lühem. Vahel tehakse mitteläbiv pool mittetäieliku silindrina. See võimaldab ava täpsemini kontrollida, eriti kui on ovaalsus. Läbimõõtudele 50...100mm vlmistatakse ühepoolsed läbivad ja mitteläbivad korkkaliibrid. Suuremad nendest on mittetäielikud silinderpinnad. Käepidemed on tavaliselt plastmassist kinnitatud kruviga. Läbimõõt 100...160 mm avade kontrollimiseks tehakse mittetäielikud stantsitud või freesitud korgid. Neisse on pressitud kooniline saba, millega nad kinnituvad teraskäepidemesse. Avasid läbimõõduga 160...360 mm kontrollitakse plastist käepidemega mittetäielike korkkaliibritega. Suuri avasid läbimõõduga 250...1000 mm kontrollitakse vardakujulise korkkaliibriga. Selle otsad on sfäärilised raadiusega 30...50 mm. Mõnikord valmistavad tehased ka oma vajadustest ja võimalustest lähtuvaid korkkaliibreid.
Korkkaliibrite komplektis on alati kaks kaliibrit: läbiv ja mitteläbiv. Läbivat tähistatakse vene keeles NP ja Inglise keeles GO ning mitteläbivat vastavalt HE ja NOT GO. Kaliibrite mõõtmed vastavad kontrollitava ava piirmõõtmetele.
Praaki saab vältida, kui juba töötlemise käigus iga läbimi järel detaili kontrollida.
Harkkaliiber.
Harkkaliibritega kontrollitakse võlle. Kahepoolseid lehtmaterjalist harkkaliibreid kasutatakse ettevõtte siseselt ja mõõtmetele 1...70 mm. Neid on lihtsam valmistada, kuid nad pole nii mugavad ja nende kontrollimine on aeglasem, kui ühepoolsete kahemõõtmeliste lehtkaliibritega. Mõõtmetele 100...325mm lastakse välja vahetatavate mõõtplaatidega ühepoolseid harkkaliibreid. Kaalu vähendamiseks võidakse suuremate kaliibrite harki puurida avad. Viimasel ajal on hakatud valmistama reguleeritavate mõõtotsakutega harkkaliibreid mõõtmetele kuni 340 mm. Nende reguleerimisulatus on 6...16mm.
Kaliibrite tolerantsid.
Kui kaliibreid õnnestuks valmistada absoluutselt täpselt, siis sellega probleem piirdukski. Tegelikuses on olukord keerukam, sest tuleb arvestada töötluse ebatäpsust, st. kaliibritele tuleb määrata valmistustolerantsid. Kui valmistustolerantsitsoon paigutada detaili tolerantsitsoonist väljaspoole, siis loeb see kaliiber detailid, mille tegelik mõõde satub piirmõõtme lähedusse sellest väljaspoole, kõlblikeks. Kui paigutada kaliibri valmistus- tolerantsitsoon detaili tolerantsitsooni sisse, siis vähendab see detaili tolerantsi, st nõuab täpsemat töötlemist. Paratamatult tuleb kasutada viimast varianti. Niisiis, läbivate kaliibrite tolerantsitsoonid on nihutatud detaili tolerantsitsooni sisse: korkkaliibritel suuruse Z, harkkaliibritel suuruse Z1võrra. Täpsemalt võttes koordinaat Z määrab läbiva töökaliibri valmistustolerantsi keskme. Mitteläbivate kaliibrite tolerantsitsoonid kuni 180 mm nimimõõtme korral on sümmeetrilised mõõtmele, mida nad kontrollivad.
Kuna kõlblike detailide kontrollimisel läbiv kaliiber alati läbib, siis ta ka kulub. Tööea pikendamiseks antakse sellele kaliibrile veel kulumistolerants. Kulumistolerantsitsooni lõpetab kulumispiir, mis määratakse koordinaadiga Y korkkaliibrile ja koordinaadiga Y1 harkkaliibrile. Kui kaliiber on kulunud selle piirini, siis ei tohi teda enam kasutada. Töölisele tuleb anda uus kaliiber, soovitavalt selline, mille tegelik mõõde on võimalikult kaugel kulumispiirist, detailide vastuvõtjale aga rohkem kulunud, kuid veel kõlblik kaliiber, mis ei praagi välja töökaliibri poolt kõlblikuks loetud detaile.
Kui detaili nimimõõde on üle 180 mm, siis nihutatakse mitteläbiva kaliibri valmistustolerantsitsoon ka detaili tolerantsitsooni sisse. Korkkaliibril on see nihutus α ja harkkaliibril α1. Sellega luuakse turvatsoon kaliibriga kontrollimisel tekkivate vigade kompenseerimiseks. Samal kaalutlusel on nihutatud ka suuruse α või α1 võrra läbiva kaliibri kulumispiiri.
Korkkaliibreid on suhteliselt lihtne mõõta ja kontrollida. Harkkaliiber on sisemõõtmega ja selle mõõtmine 1μm täpsusega on keerukas (selleks sobib näiteks rõhtoptimeeter). Kuna harkkaliiber peab võllile peale minema oma raskusega siis, mida suurem on kontrollitav mõõde, seda suurem on ka kaliiber ja seda suurem ka mõõtejõud. Rõhtoptimeetri mõõtejõud on sellest palju väiksem. Kontrollimisel mõõtplaatidega tekib sama probleem. Seepärast valmistatakse harkkaliibrite kontrollimiseks spetsiaalsed korkkaliibrid, nn kontrollkaliibrid.
Kontrollkaliibrid ISO Tähistusega 7 ja 10 (Vaata tabel "Kaliibrite klassifikatsioon ja tähistus") kontrollivad läbiva harkkaliibri kulumispiiri. Kui läbiv töökaliiber läheb sellele peale, siis on töökaliiber kulunud ja sellega ei tohi rohkem kontrollida. Kontrollkaliibrid 5 ja 8 kontrollivad, et läbiv töökaliiber ei oleks väiksem ettenähtust. Võib ju harkkaliiber maha kukkuda või ka vastutustundetu tööline võib selle mõõtu väiksemaks koputada. Läbiv töökaliiber ei tohi nendele kontrollkaliibritele peale minna. Samal otstarbel kontrollivad kontrollkaliibrid 6 või 9 mitteläbivat töökaliibrit. Kontrollkaliibrite tolerantsitsoonid orienteeritakse sümmeetriliselt mõõtmele, mida nad kontrollivad. Nende kaliibrite valmistustolerantsid on väga väikesed.
Kaliibrite projekteerimine.
Kaliibrite konstrueerimisel lähtutakse Taylori printsiibist, mille kohaselt peavad läbivad kaliibrid minema avasse või võllile kogu liite pikkusel, et kontrollida detaile komplekselt, arvestades ka kujuhälbeid. Ideaalne võlli läbiv kaliiber on võlli tööpinna pikkune rõngaskaliiber. Mitteläbivad kaliibrid peavad olema võimalikult lühikese tööpinnaga. Mitteläbiv korkkaliiber soovitatakse projekteerida sfäärilise mõõtepinnaga, mis tagab joonkontakti kontrollitava pinnaga ja ei arvesta selle kuju ebatäpsust. Mitteläbivate avade kaliibritele tehakse keskele teljesuunaline ava või silinderpinnale 0,3...1 mm laiune soon. Reguleeritavad harkkaliibrid pole eriti töökindlad, seepärast soovitatakse neid kasutada alates 8. tolerantsijärgust.
Kaliibrid tuleb valmistada sellisest terasest, mis tagab mõõtmete stabiilsuse. Peale termilist töötlemist tuleb kaliibrid kunstlikult vanandada. Mõõtekihi kroomimine (kihi paksus 2...5 μm) tõstab kulumiskindlust 3...5 korda. Kroomikihi paksus tuleb võtta z+y. Kuni 3 mm nimimõõtmega korkkaliibrite tsementeerimisel peab kihi paksus olema vähemalt 0,5 mm, teistel 0,8...1,2 mm. Mõõtepindade katmine kõvasulamiga tõstab kulumiskindlust 50...150 korda ja võrreldes kroomitud kaliibritega 25...40 korda. Kaliibrite mittetööpinnad tavaliselt oksideeritakse. Ekspluatatsioonis peavad kaliibrite mõõtepinnad olema kergelt määritud. Läbiv kaliiber peab minema avasse või võllile oma raskusega. Väikesi kaliibreid võib vajutada jõuga kuni 10N.
Kaliibrite mõõtepindade ja nende faaside kõvadus peab olema kuni 3 mm kaliibritel mitte alla 55 HRC, kroomitud korkkaliibritel mitte alla 56 HRC, ülejäänud kaliibritel mitte alla 58 HRC. Mõõtepindade pinnakaredus Ra võetakse 10% valmistustolerantsist, kuid mitte üle 0,2 μm kui toote tolerantsijärk on IT6...IT12 ja mitte üle 0,4 μm kui toote tolerantsijärk on üle IT12. Mõõtepindade faasid võetakse Ra1,6; 60° koonusega tsentriaval Ra 3,2; käepideme ava ja ülejäänud töödeldud pinnad võetakse Ra2,5.


Kyūdō.
"Kyūdō" (弓道), otsetõlkes "vibu tee", on internatsionaalselt tuntud jaapani võitluskunst kus kasutatakse traditsioonilist ca 2 meetri pikkust Jaapani vibu.
Läbi Jaapani ajaloo on peamiselt kasutatud vibu kolme moodi: jahipidamiseks, võitluseks ja religiooses kontekstis.
Tänapäeval loomulikult vibuga jahipidamine ja võitlemine ei ole enam aktuaalne, kuid tseremoniaalselt kasutatkse seda ka tänapäeval. Lisaks on välja kujunenud uus kasutusviis vanast: võitluskunst või sport (oleneb kellelt küsida)
Kyudot kutsutakse mõnikord ka liikuvaks meditatsiooniks, kuna liigutused peavad olema sujuvad ja tekitavad edasijõudnute juures harmooniat.
Kyudot on võimalik jaotada mitmesse kategooriasse ja "koolidesse" (stiilidesse).
Ühed tuntumatest koolidest on näiteks Heki ryu(kool) ja Ogasawara ryu, kus Heki ryu on "võitluse" jaoks treenimiseks, ja Ogasawara ryu on tseremoniaalne treening templis kasutamiseks. Ogasawara ryu alla kuulub ka hobuseseljast laskmine, peale tavalise seisva või istuva laskmise.
Nagu kõikides traditsionaalsetes budo-, või Jaapani sõjakunsti-, liikides siis jagatakse ka Kyudo kahte lahtrisse: tehnika ja filosoofia.
Ühe noole lendu laskmine algab jalgade täpse paika seadmisega ja see samm koos ülejäänud seitsmega mõjutab lasu kvaliteeti, st kuidas nool märklauda tabab.
Seetõttu on muuhulgas korrektsus kui ka harmoonia essentsiaalsed kyudo harjutamises.
Dojo ja reeglid.
Dojo, ehk treeningusaal/maja, on koht kus kehtivad teatud käitumisreeglid. Enne sisenemist (vahel ka enne matile astumist) võetakse jalanõud jalast. Sisenedes kummardatakse kami (püha seina) poole.
Reeglid on erinevad, kuigi tihti sarnased ja loogilised. Algajad teevad targasti et reegleid juba esimesel korral küsida kuna distsipliin on dojos/treeningul tähtis.
Reeglid ja organiseeritud liikumine dojos on eriti tähtsad et vältida õnnetusi, eriti treeningu ajal.
Näiteks peab alati ootama kui kõik on lasknud oma kaks noolt (loe allpool) ja siis märku andma, et kellegil on plaan nooli ära tooma minna.
Tavaliselt toob üks treeningukaaslane ära kõikide laskjate nooled.
Kui laskmine toimub makiwara peal (loe allpool) siis võivad reeglid väheke teised olla. Oleneb muidugi vahemaast.
Riietus.
Kyudos kasutatakse spetsiaalse õmblusega valget lühikeste käistega gi-pluusi ja tavaliselt musti (laiu) hakama-pükse. Jalas on valged tabi-sokid.
Kõige traditsionaalsemad vibud toodetakse tavaliselt bambusest professionaalsete vibutegijate poolt - kunst mis on tihti päritud vanematelt, generatsioonist järgmisse.
Nii vibu kui noolte pikkus oleneb kasutaja mõõtmetest, kuid tavaline mõõt on umbes 210 cm enne pingule tõmbamist.
Tavaliselt kasutatakse kaks noolt üksteise järgi, see tähendab igal edasijõudnud kyudoharjutajal on kaks noolt kaasas ühe sessiooni jaoks.
Need kaks noolt on erinevad ja tuleb lasta teatud järjekorras. Erivus on näha sulgede liimingu kohas kus sulesüdamiku osa on kas vasakul või paremal pool.
Nooli kutsutakse haya (甲矢) ja otoya (乙矢).
Makiwara ehk õlerull on märklaud mida kasutatakse eriti algajate poolt.
Laskmiskaugus on tavaliselt ca 2 meetrit - sama kaugel kui su vibu on pikk.
Mato on edasijõudnute märklaud ja kõige lähem kaugus on ca 26 meetrit ja on paremal juhul surutud liivahunniku küljesse, kui võimalus on vabas õhus treenida.


Teoreetiline mehaanika.
Teoreetiline mehaanika on aksiomatiseeritud õpetus kehade liikumisest ja jõududest kui liikumise põhjustest. See on osa teoreetilisest füüsikast, mis seab klassikalise mehaanika rangele matemaatilisele alusele. Erinevalt eksperimentaalne füüsika, kus füüsikalisi nähtuseid uuritakse vaatluse ja katse abil, uurib teoreeriline mehaanika mehaanilisi nähtuseid matemaatiliste mudelite ja abstraktsioonide abil.
Kirjandus.
Jaan Rohusaar "Teoreetiline mehaanika" Tallinn 2001


Mõmmi ja aabits.
"Mõmmi ja aabits" on eesti lasteteleseriaal, kus väike karupoeg õpib aabitsast tähti. Lastelavastus on loodud Heljo Männi jutustuse "Karu aabitsa" (1971) põhjal. Saade oli eetris Eesti Televisioonis aastatel 1973–1976. Sarja lavastaja oli Kaarel Kilvet, režissöör Tiiu Vahi, kunstnik Gunta Randlaja muusika Tõnis Kõrvits.
Aastatel 1998-1999 lavastasid Karin Nurm ja Maarika Lauri Eesti Rahvusringhäälingus Karulaane rahva uued lood "Mõmmi aabits. 20 aastat hiljem". Lavastuse kunstnik Gunta Randla, muusika autor Tõnis Kõrvits ja laulusõnad Heljo Mänd.
Sisu.
Selle abil on tähti tundma õppinud terve põlvkond lapsi, kes nüüdseks päris suured ja loevad juba täitsa ladusalt. "Mõmmi ja aabits" seeria on mõeldud eelkõige uuele põlvkonnale, kellel nüüd kätte jõudnud täheõppimisaeg.
Karuloo lavastaja Kaarel Kilvet on rõhutanud ka saate sotsiaalset tähtsust, sest karude perekond on lastele heaks eeskujuks, kellelt saab õppida üksteisest hoolimist ja teineteise aitamist.


Đerdap.
Đerdap (serbia "Ђердап, Đerdap") on Doonau oru osa Rumeenia ja Serbia piiril Drobeta-Turnu-Severinist ülesvoolu. Đerdap lahutab Karpaate Lõuna-Serbia mägedest ja Stara planinast. Doonau on siin kiirevooluline ja läbib mitmeid kuristikke.
Pikkus umbes 120 km. Laius 1,5...0,6 km, Kazanis ainult 150 meetrit.


Kazan.
Kazan (serbia "Казан", "Kazan ") on kuristik Doonaul Serbia ja Rumeenia piiril, mis eraldab Karpaate (Transilvaania Alpe) ja Stara planinat. Pikkus 35 km, kitsaim koht 150 m lai. Tema osaks on Raudvärav.


Lembit.
Lembit on mitme isiku ja asja nimi.


Partito della Rifondazione Comunista.
Partito della Rifondazione Comunista (PRC) (Tõlkes: Kommunismi Taasasutamise Partei) on Itaalia reformitud kommunistlik partei. PRC asutati 1991 aastal Itaalia Kommunistliku partei (PCI) lõhenemise tulemusena.
PRC kuulub Euroopa Parlamendi NGL. Samuti on PRC Euroopa Vasakpartei asutajaliige ja PRC endine esimees Fausto Bertinotti on alates asutamisest Euroopa Vasakpartei esimees.
Fausto Bertinotti oli PRC esimees 1994 kuni 2006. Ta astus tagasi pärast 2006 aasta valimisi, kui võitis Vasaktsentristlik koalitsioon ja Bertinotti valiti Itaalia Parlamendi Saadikutekoja esimeheks. Alates mai 2006 on PRC esimees Franco Giordano.


Prints Philip, Edinburghi hertsog.
Prints Philip, Edinburghi hertsog (1921–1947 Taani ja Kreeka prints Philip; hiljem Philip Mountbatten; sündinud 10. juunil 1921 Korful) on kuninganna Elizabeth II abikaasa.
Sündinud Kreeka ja Taani printsina, loobus ta oma tiitlitest, et abielluda Elizabethiga.
Lapsepõlv.
Prints Philipi vanemad olid Kreeka ja Taani prints Andréas ning printsess Alice, kuninganna Victoria lapselaps.
Oma elu esimesed 18 kuud elas ta Korfu saarel, kuigi olukord Kreekas oli ebastabiilne. 22. septembril 1922 loobus printsi onu Konstantinos I troonist. Revolutsiooniline kohus mõistis prints Andrease perekonna surma, kuid neil õnnestus tänu kuningas George V abile pääseda.
Haridus.
Printsi perekond põgenes Pariisi, kus nad elasid Saint-Cloudi villas, mis kuulus isa vennanaisele Marie Bonaparte'ile. Eksiilis Philipi vanemate abielu lagunes: tema isast sai alkohoolik ja mängur, ema läks hulluks ning saadeti hullumajja. Hiljem leidis ema oma tee religioonist.
Printsi haridus algas Ameerika koolist Saint-Cloud's. Kuid tema vanaema leedi Milford Haven soovitas talle Inglise haridust ning ta saadeti Surrey algkooli Suurbritannias.
12-aastaselt lahkus prints Saksamaale, kus ta õppis Salemi lossikoolis, mis kuulus tema tädimehele. Pärast Adolf Hitleri võimuletulekut lahkus prints 1936 Saksamaalt ja lõpetas oma õpingud Inglismaal.
Merevägi.
1. mail 1939 alustas prints mereväekarjääri Dartmouthis Kuninglikus Mereväekolledžis. Teise maailmasõja ajal teenis ta alates 1940 Tseilonil, patrullides India ookeanil. Hiljem sai temast leitnant.
Abielu ja perekond.
20. novembril 1947 abiellus Philip toonase troonipärijanna, printsess Elizabethiga. Enne abiellumist pöördus Philip anglikaani usku, loobus nõudlustest Kreeka troonile ning sai Suurbritannia kodanikuks. Ta võttis endale perekonnanimeks Mountbatten ning temast sai Edinburghi hertsog. 1957 sai temast ka Suurbritannia prints.
Elizabethil ja Philipil on neli last: troonipärija Walesi prints Charles, printsess Anne, prints Andrew ja prints Edward.
Isiklik elu.
Aeg-ajalt on liigelnud kuuldusi, et Philipil on abieluväliseid armusuhteid. Printsi viimane biograaf Gyles Brandreth, kes intervjueeris printsi ja tema lähimaid sõpru, on jõudnud aga järeldusele, et kõik need süüdistused on alusetud.
Poliitiline tegevus.
19. oktoobril 2006 saabus Philip koos oma abikaasaga Eestisse kahepäevasele riigivisiidile.


L. Ron Hubbard.
Lafayette Ronald Hubbard (13. märts 1911 – 24. jaanuar 1986) oli ameerika ulmekirjanik ning saientoloogia ja dianeetika rajaja.


Elektroonikat tootvate ettevõtete loend.
See on loend suurematest elektroonikaettevõtetest maailmas, mis on spetsialiseerunud tarbeelektroonikale, arvutite riist- ja tarkvarale; pooljuhtidele, sidevõrguseadmetele. Siin on loetletud eksisteerivaid ettevõtteid.


Tolerants.
Tolerants (inglise "dimension tolerance, tolerance") on masinaehituses mõõtme lubatav kõikumise ulatus ehk piirmõõtmete ehk piirhälvete vahe. Tolerants on alati positiivne suurus (märgita, mitteskalaarne). Teda võib tõlgendada ka kui täpsuse määra.
Kui kujutada suurimat ja vähimat piirmõõdet kontsentriliste ringidena, siis detail loetakse kõlblikuks, kui tema tegelik mõõde asub piirmõõtmete (nende ringide) vahel. Kummalegi poole jääb pool tolerantsi.
Võtame näiteks mõõdu 35–0,2+0,3. Sellisel juhul on mõõtme lubatav kõikumise ulatus 0,5 mm (|–0,2|+|0,3|=0,5).


Piirhälve.
Piirhälve (inglise keeles "limit deviaton, permissible deviation") näitab piirmõõtme ja nimimõõtme algebralist vahet. Suurimale piirmõõtmele vastavat piirhälvet nimetatakse ülemiseks hälbeks ("upper deviaton") ja vähimale vastavat alumiseks hälbeks ("lower deviation").
Piirhälve on alati märgiga suurus. Positiivne hälve näitab, kui palju võib detaili tegelik mõõde olla nimimõõtmest väiksem.
Piirhälvete märkimine joonistele.
ISO Standard annab ka mooduse, kus hälbed kirjutatakse erandkorras nimimõõtmega samasuuruse kirjaga.


Benjamin Whorf.
Benjamin Lee Whorf [b'endžamin lii u'oorf] (24. aprill 1897 – 26. juuli 1941) oli ameerika keeleteadlane. Ta on tuntud peamiselt Sapiri-Whorfi hüpoteesi ühe autorina.
Algselt inseneriharidusega Whorf töötas tulekahjukindlustuse alal ning tegeles kultuurantropoloogia ja lingvistikaga hobidena. 1931. aastal astus ta Yale'i ülikooli keeleteadust õppima. Ta avaldas suurt muljet Edward Sapirile, kellest sai tema toetaja.
Põhjendades oma otsust akadeemilise sõltumatuse säilitamisega, ei asunud Whorf kunagi põhikohaga akadeemiasse tööle. Sellest hoolimata olid tema tööd ülimalt mõjukad.


Edward Sapir.
Edward Sapir (26. jaanuar 1884 – 4. veebruar 1939) oli ameerika antropoloog ja keeleteadlane. Ta oli juhtivaid ameerika strukturaallingviste. Ta on tuntud ühena Sapiri-Whorfi hüpoteesi autoritest.
Columbia ülikoolis oli Sapiri mentoriks ja õpetajaks antropoloog Franz Boas.
Edward Sapirit on peetud ameerika keeleteaduse kõige mõjukamaks õpetlaseks, kes on avaldanud mõju isegi Noam Chomskyle.


Maurice Merleau-Ponty.
Maurice Merleau-Ponty (14. märts 1908 – 4. mai 1961) oli prantsuse filosoof, fenomenoloog.
Teda mõjutas tugevalt Edmund Husserl. Sageli peetakse teda mõnevõrra ekslikult eksistentsialistiks, sest ta oli lähedalt seotud Jean-Paul Sartre'i ning Simone de Beauvoiriga, samuti tema heideggerliku olemise kontseptsiooni tõttu.
Filosoofia.
Merleau-Ponty tuntuim teos on "Taju fenomenoloogia" ("Phénoménologie de la perception", 1945).
Merleau-Ponty vastandub selles teoses kartesiaanlikule ja ka empiristlikule traditsioonile, mille järgi on mõtlev mina (empirismi puhul: meelemõjutusi vastu võttev mina) filosoofia aluseks, mis matemaatilis-geomeetrilise selguse ja piiritletuse (evidentsuse ja distinktsuse) kriteeriumi kaudu omistab tunnetusele objektiivse või teadusliku sisu. Merleau-Ponty käsitluses ei vasta selline arusaam inimese tavalisele maailmakogemusele ja jätab osa selle võimalusi kõrvale kui ebatõelised. Sestap postuleerib ta taju fenomenoloogilise kirjelduse raames kogemuse, mis on seotud eelobjektiivse või eelpredikatiivse valdkonnaga, kus asju kogetakse nende immanentsetes inimlikes seostes ega projitseerita neile tagantjärele geomeetrilisi omadusi või seoseid.
Eelkõige tulevad kartesiaanliku käsitluse puudused välja inimese oma ihu ("une corpse propre") tajumise puhul, kus ei tajuta oma organeid ja liikmeid kunagi neutraalsete objektidena, vaid muudes mõistetes. Merleau-Ponty käsitluses määrab inimese ihu konfiguratsioon tema maailma-taju, nt inimese käte tähtsus maailmaga suhestumisel ja nende asetsemine külgedel, silmade horisontaalne paigutus jms iseärasused määravad taju iseloomu.
Vastavalt sellele osutab Merleau-Ponty, et taju pole mitte pelk afektsioonide vastuvõtmine ja nende mõistuslik korrastamine tagantjärele, vaid on püsiv ihuline aktiivsus. Metafüüsilises plaanis põhjendab ta oma hilisemates teostes selle aktiivsuse iseloomu inimese taju-organite lihalise liikuvuse ja maailmaliha vastastikuse läbikäimise kaudu.
Merleau-Ponty on oma arusaamale tajust üles ehitanud ka originaalse kunstikäsitluse, mis keskendub maalikunsti seletamisele ihu perspektiivist.
Seosed Eestiga.
Eduard Parhomenko on lugenud Tartu Ülikoolis 2007. aastal erikursust Merleau-Ponty filosoofiast. Parhomenko juhendamisel on 2008. a. kaitsnud magistritöö Vivian Bohl teemal "Ihulisusest kui keha ja vaimu dualismi ületamisest Maurice Merleau-Ponty teoses "Taju fenomenoloogia".


Megadeth.
thumb
Megadeth on USA "heavy metal"i bänd, mida juhib Dave Mustaine. Bänd loodi 1983. aastal, saadeti laiali 2002. aastal ja tuli uuesti kokku 2004. aastal. Megadethi kutsutakse vahel üheks "suure trash metali neliku" liikmeks Metallica, Anthraxi ja Slayeri kõrval.
Megadethi liider Dave Mustaine mängis aastatel 1981–1983 Metallicas soolokitarri.
Megadeth on aastatel 1986–2011 välja andnud 13 stuudioalbumit.
16. juulil 2010 esines Megadeth Eestis Haapsalus, teda soojendasid kohalikud ansamblid Oort ja Metsatöll.
28. juunil 2012 külastas Megadeth Eestit teist korda, seekord esineti Rock Cafes. Soojendusbänd oli Nevesis.


Konwent Polonia.
"Konwent Polonia", täisnimega "Korporacja Akademicka Konwent Polonia" on vanim poola üliõpilaskorporatsioon.
Polonia on korporatsioon Fraternitas Estica sõprusorganisatsioon.
Ajalugu.
a> kohtub Polonia liikmetega 1937. aastal Vilniuses.
Asutati poola "Landsmannschaft"ina 3. mail 1828. aastal Tartus ja sai teiste "Landsmannschaft"ide üldise tunnustuse. Poloniat siiski ei võetud Chargiertenconvent'i liikmeks, kuigi läbirääkimised selle üle kestsid ligi kümme aastat. Poolakate tõrjumine seisnes peamiselt nende toonases mässumeelsuses Vene Keisririigis, mistõttu teised "Landsmannschaft"id kartsid repressioone ka enda suhtes. 18. mail 1843 läks Polonia laiali, kuid 1854. aastal andis Chargiertenconvent endistele Polonia liikmetele siiski vilistlaste õigused.
1919. aastal viidi tegevus Tartust Vilniusse, kus korporatsioon tegutses kuni 1939. aastani.
Pärast sõdu ja sotsialismiperioodi taastati korporatsioon 3. mail 1998. aastal Gdańskis.


Korporatsioon Lechicja.
Korporatsioon Lechicja (poola "Korporacja akademicka Lechicja") on Tartus 1897. aastal asutatud poola üliõpilaskorporatsioon.
Korporatsioon taastati pärast sotsialismiperioodi 8. mail 2004 Varssavis.


Monosahhariidid.
Monosahhariidi molekulis on üks karbonüülrühm ja mitu hüdroksüülrühma. Süsinikahel on tavaliselt hargnemata. Sahhariidi nimetuse tunnus on lõpp "-oos".Monosahhariid on lihtsaim süsivesinik.Nad koosnevad ühest suhkrust ja on tavaliselt värvitud, vees lahustuvad ja kristallilised ained.Monosahhariidi põhivalem on (CH2O)n
Monosahhariidide klassifikatsioon.
Aldehüüdrühmaga monosahhariidi nim. "aldoosiks" ja ketorühma korral vastavalt "ketoosiks".
Ketooside hulka kuulub fruktoos ehk puuviljasuhkur.


Tegelik mõõde.
Tegelik mõõde (inglise keeles "actual size") on valmisdetaili mõõde, mis on mõõdetud ettenähtud täpsusega. Absoluutselt täpselt ei saa midagi valmistada- alati jäävad hälbed ja mõõtemääramatus, mis olenevad materjalist, temperatuurist, valmistamise tehnoloogiast, lõikeriista kulumisest jms. Ka detailipartii töötlemisel samas pingis samadel tingimustel esinevad mõõtmetes ikkagi erinevused. Täpsus on suhteline mõiste. See on parameetri tegelike väärtuste lähenemise aste tema teoreetiliselt täpsele väärtusele. Tegelik mõõde peab asuma piirmõõtmete vahel.
Parandatav ja parandamatu praak.
Mõõtmeid, mis avade puhul on alla vähima piirmõõtme, nimetatakse parandatavaks praagiks, sest neid saab veel mõõtu töödelda (sisetreimine, lihvimine, hõõritsemine). Kui aga ava tegelik mõõde on suurimast piirmõõtmest suurem, siis on tegemist parandamatu praagiga, sest seda enam töötlemisega parandada ei saa. Võllide puhul on tegelikud mõõtmed üle suurima piirmõõtme- parandatav praak ja tegeliku mõõtmed alla vähima piirmõõtme parandamatu praak.


Alfred Rosenberg.
Alfred Ernst Rosenberg (12. jaanuar 1893 Tallinn – 16. oktoober 1946 Nürnberg) oli Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei üks juhtivaid funktsionääre, üks partei ideoloogilistest juhtidest. Rosenbergi sulest pärinevad mitme natsionaalsotsialistide rassiteooria ja antisemitismiga seotud doktriinid.
Päritolu ja noorpõlv.
Alfred Rosenbergi isa Woldemar-Wilhelm Rosenberg (6. juuli 1862, Tallinn - 6. okt. 1904, Tallinn) õppis kohalikus Tallinna gümnaasiumis, töötas kaupmehena Tallinnas ja Peterburis. AR vanaisa Martin Rosenberg sündis 2. novembril 1820 Dickelnis Riia lähedal, oli ametilt kingsepp ning asus 1856 elama Tallinnasse, kus ta võeti Kanuti Gildi liikmeks kingsepp-meistrina. Abiellus Tallinnas 26. augustil 1856 Julie-Elisabeth Schramm'iga (22. juuli 1835 Seli mõis, Juuru kihelkond, Eesti - 24. aprill 1905 Tallinn). Schramm on eesti vabatalupoegade suguvõsa, kust on pärit üks vene kõrgem sõjaväelane ning mitu eesti kirjameest. Martin Rosenberg soetas ka perekonnaelamu Vana-Posti tänavas praeguse kino Sõprus kohal.
Alfred Rosenbergi ema Elfriede Luise Caroline Siré sündis 19. märtsil 1860 Lihulas ning suri 1. märtsil 1893 kui poeg Alfred oli mõnekuune imik. Poisi tegelikuks kasvatajaks sai tädi Lydia Henriette Siré. Emapoolne vanaisa Friedrich August Siré (sünd 18. märts 1843 Liibavi (Liepaja)) töötas Peterburis ja Bakuus ning oli hiljem Tallinnas värvikoja omanik ning a-st 1861 kohalik raudteeametnik. Emapoolne vanaema Luise Rosalie Siré (neiuna Fabricius) sündis 16./17. juuli 1843 Lihulas. Siré'del oli kaks poega ja kolm tütart. Luise-Rosalie isa Johan Karl Fabricius (A.R. vanaema isa) oli nahaparkija Lihulas, kes oli abielus Rosalie Efrosine Klever'iga (surn 1854).
Pärast Peetri Reaalkooli (praeguse Tallinna Reaalkooli) lõpetamist jätkas Rosenberg õpinguid Riia Polütehnilises Instituudis arhitektuuri alal. Õpingute kõrvalt tegeles ta maalimise (esimeseks õpetajaks oli Hans Laipman (Ants Laikmaa)) ja ajalooga.
I maailmasõda.
Esimese maailmasõja puhkemine katkestas Rosenbergi arhidektuuriõpingud Riia Polütehnikumis. Instituut evakueeriti Esimese maailmasõja käigus, kui Saksa keisririigi väed okupeerisid Riia Moskvasse.
Enamlaste võimuletuleku ajal viibis Rosenberg ajutiselt Krimmis. Kui sinna saabus teade, et sakslased on vallutanud Saaremaa, ruttas ta Tallinna, et proovida ühineda Saksa sõjaväega. Et aga sakslaste tulek viibis ja tal olid ülikoolis mõned eksamid õiendamata jäänud, sõitis ta tagasi Moskvasse. Esitanud eksamitöö, omandas ta 1. järgu lõpudiplomi ja asus arhitektina tööle Tallinnas Varsti saabusid sinna ka Saksa okupatsiooniväed ja Rosenberg kavatses astuda vabatahtlikuna sõjaväkke. See ei õnnestunud ning ta asus tööle Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumis õpetajana.
Weimari vabariigi ajal.
Pärast teadet Saksamaa keisririigi kokkuvarisemisest otsustas Rosenberg asuda poliitilisele tegevusele. Oma esimese ettekande marksismi ja juutluse üle pidas ta 30. novembril 1918 Tallinnas. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist sõitis Rosenberg koos Riia baltisakslase Max Scheubner-Richteriga Münchenisse. Suvel 1919 kohtus ta Adolf Hitleriga ja ühines tema liikumisega. Ta astus natsionaalsotsialistide partei liikmeks 1919. aastal enne Hitlerit, mil see partei kandis veel Saksamaa Tööpartei nime.
1921. aastal asus Rosenberg koos Dietrich Eckartiga toimetama NSDAP parteilist häälekandjat "Völkischer Beobachterit". 1937. aastal oli Rosenberg "V.B." peatoimetajaks ja alates 1938. aastal lehe vastutavaks väljaandjaks.
Kui Hitler pärast Müncheni putši arreteeriti, määras ta Rosenbergi enda asemel natsiliikumise juhiks. Ernst Piperi kirjutatud Alfred Rosenbergi eluloos on väidetud, et Hitleri sellise otsuse motiiviks olid Rosenbergi nõrgad juhivõimed - seega ei kujutanud ta endast ohtu, et võiks Hitleri kõrvale tõrjuda.
Rosenberg võttis osa 1921. aasta oktoobri marsist Coburgi ja Saksa Päevast 14. ja 15. oktoobril Coburgis ja saatis Hitlerit Bürgerbräu-keldris ja marsil Feldherrenhallesse 9. novembril 1923.aastal.
Riigipäevavalimistel 14. septembril 1930. aastal valiti Rosenberg riigipäeva liikmeks, kus ta esindas rahvussotsialistide rühma välispoliitilistes küsimustes.
"20. sajandi müüt".
1930. aastal ilmus Rosenbergi raamat "20. sajandi müüt", milles tema arvates pidi juudi mõjudega kristlust asendama "vere usk" ("Religion des Blutes").
Natsionaalsotsialismi ajal.
1. aprillil 1933 nimetas Hitler ta erakonna NSDAP välispoliitilise ameti juhiks ja riiklikuks juhiks (Reichsleiter). Hitler saatis Rosenbergi Londonisse välispoliitilisteks kõnelusteks, kuid see ei olnud talle edukas.
31. jaanuaril 1934 nimetati Rosenberg Hitleri volinikuks rahvussotsialismi kogu vaimse ja maailmavaatelise kasvatuse alal. Tema juhtimisel tegutses aastast 1940 büroo, mis tegeles kunstivarade kokkuröövimisega okupeeritud aladelt ja Ida-Euroopa juutidelt; raamatukogud koondati Frankfurdis asutatud kõrgkooli Hohe Schule, mille rektoriks oli samuti Rosenberg. 17. juulil 1941 nimetati ta Ida-alade riigiministriks.
Rosenbergi ideoloogiliseks põhiteoseks peetakse raamatut "20. sajandi müüt" ("XX sajandi müüt"). See on Hitleri "Mein Kampfi" kõrval üks tsiteeritumaid fašišmiideoloogia trükiseid, kuid hoolimata suurest trükiarvust ei saavutanud see kunagi suurt populaarsust. Raamat on hüplik ja pseudoteaduslik paks teos, mis pälvis küll kõrgeima Natsi-Saksa kultuuripreemia ("Kunsti ja teaduse eest"), kuid muuhulgas naeruvääristas seda ka Hitler. Sõja lõpus hakkas Rosenberg kaotama Hitleri soosingut ja tõrjuti kõrvale tähtsamatest otsustest.
Peale selle on Rosenberg kirjutanud veel "Juutide jälg aegade keerises", "Siioni tarkade protokollid ja juudilik maailmapoliitika", "Talmudi ebamoraal", "Katk Venemaal", "Riigivaenuline Sionism", "Vabamüürlik maailmapoliitika". Ta arvukad kõned ja artiklid on koondatud koguteostesse "Veri ja au", "Ideede arenemine" ja "Võitlus võimu pärast".
1942. aasta mais külastas Tallinna ja Tartut. See jäi tema ainsaks visiidiks pärast Tallinnast ärakolimist.
21. aprillil 1945 lahkus Rosenberg koos teiste ministritega Berliinist Eutinisse ja sealt edasi järgmisel päeval Flensburgi, Saksa valitsuse asupaika. 6. mail 1945 vabastas president Karl Dönitz ta ametist. 18. mail 1945 võtsid lääneliitlased Rosenbergi vahi alla.
Nürnbergi protsessil määrati talle kõrgeim karistus, Rosenberg hukati poomise läbi.
Perekond.
10. märtsil 1915 abiellus ta eestlanna Hilda-Elfriede Leesmanniga (16. detsember 1891 - 1923 Nievre, Prantsusmaa), kellest ta 1923. aastal lahutas.
Aastal 1925 abiellus ta Hedwig Krameriga; see abielu kestis tema elu lõpuni. Neil sündis poeg, kes suri väikese lapsena, ja tütar Irene, kes sündis 1930. Irene on keeldunud oma isast avalikult jutustamast.
Rosenberg Ajaloomuuseumi näitusel.
2011. aastal avas Eesti Ajaloomuuseum Tallinnas Pikal tänaval Suurgildi hoones näituse, kus teiste tuntud tallinlaste kõrval kajastati ühes vitriinis ka Alfred Rosenbergi elu. Eksponaatide seas oli saksakeelne raamat, mis oli avatud leheküljelt, kus oli Rosenbergi pilt. Samuti oli puuteekraaniga infotulbal Rosenbergi käsitlev materjal, muuhulgas mainiti ka seda, et tegemist oli surma mõistetud natsikurjategijaga. Stendil olid kirjas Rosenbergi sünniaeg, õpingud ja õpetajatöö Tallinnas enne 1918. aastat, eestlannast esimene abikaasa ning tegevus natsiideoloogia kujundamisel. Lõpulõigus mainiti, et Rosenberg mõisteti Nürnbergi protsessil surma poomise läbi. Teksti kõrval seisis kaks fotot: üks tsiviilriietes, teine Tartu-külastusest Ida-alade riigiministrina 1942. aastal.
Rosenbergi eksponeerimisest häirituna saatsid Eesti juudi kogukonna esindajad juulis kultuuriminister Rein Langile pöördumise, milles nimetasid pöördumise, milles nimetasid väljapanekut äärmiselt ebaeetiliseks ja natslikku kurjategijat ülistavaks. 6. augustil tehtud avalduses kritiseeris Rosenbergi väljapanekut Eesti Ajaloomuuseumis (samuti Erna retke) Venemaa välisministeerium: "Rahvusvähemuste organisatsioonide proteste selle hitlerliku timuka käsul hukkunud miljonite rahumeelsete inimeste mälestuse niivõrd karjuva mõnitamise pärast ignoreerivad muuseumi juhtkond ja Eesti kultuuriministeerium kinnitavad ilmekalt, millist ajaloo tajumist üritab Tallinn ühiskonnale külge pookida."
Eesti Ajaloomuuseumi teadusdirektori Tõnis Liibeki kinnitust mööda oli muuseum valmis muutma tekste, et rõhutada Rosenbergi negatiivsust. Läbirääkimised juudi kogukonna ja juudi muuseumiga aga ei edenenud ning tekstide muutmine venis. Nii andis kultuuriministeerium 15. septembril ajaloomuuseumile korralduse eemaldada näitusesaalist Rosenbergiga seotud materjalid. Suurgildi hoone administraatori sõnul uusi eksponaate asemele ei toodud, senine ekspositsioon paigutati lihtsalt ümber. Administraatori hinnangul ei olnud Rosenbergi eksponeerimine külastajatele probleem ning keegi sel teemal ühtki kaebust ei esitanud.
Kultuuriministeeriumi otsust toetas Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson: "Ütlen kohe – minu arvates on tegemist äärmiselt ebaõnnestunud stendiga, mis näitab natside rassiteooria ja juudivastase poliitika ühte loojat liiga neutraalsel viisil." Samas kritiseerisid seda ajakirjanikud (Priit Hõbemägi, Kalle Muuli, Anvar Samost) ja ajaloolased (Erkki Bahovski, David Vseviov).
Tartu Ülikooli ajaloolased võrdlesid avalikus kirjas ministeeriumi sekkumist muuseumi teadus- ja näitusetegevusse Nõukogude Liidu võimuorganite tegevusega muuseumide väljapanekute ideoloogilisel suunamisel: "Kui antud korraldust vaikides aktsepteeritakse, puudub garantii, et juba homme mõni teine riigiametnik ei keela kirjutada ja rääkida näiteks Ümera lahingust või Landeswehri sõjast, kus meie esiisad võitlesid täna sõbraliku Euroopa suurriigiga. Süveneva poliitkorrektsuse ohvriks võib tuua pea kogu poliitilise ajaloo."


Ava (masinaehitus).
Ava ja võlli näitlik joonis
Avaks nimetatakse liite detaili, mis haarab teist detaili (võlli) ja mida mõõdetakse seestpoolt.


Marija Šarapova.
Marija Jurjevna Šarapova (vene "Мария Юрьевна Шарапова") (sündis 19. aprillil 1987 Njaganis, Siberis) on Venemaa tennisist.
Marija Šarapova oli WTA edetabelis maailma esimängija 22.–28. augustini ja 12. septembrist 23. oktoobrini 2005 ning taas alates 29. jaanuarist 2007 kuni 18. märtsini 2007.
Seisuga 16. mai 2011 hoiab ta enda käes WTA edetabeli 7. kohta.
Tema vanemad elasid algselt Valgevenes, kuid 1986. aastal kolisid Venemaale pärast Tšernobõli tuumaelektrijaamas toimunud õnnetust.
Marija alustas profitennisisti karjääri 2001. aastal.
2004.
Aastal 2004 võitis ta Wimbledoni turniiri, kus tema finaalivastaseks oli Serena Williams.
2004. aasta novembris Los Angeleses toimunud WTA Championship'il oli Šarapova poolfinaali vastaseks Anastassija Mõskina, kelle ta alistas 2:6, 6:2, 6:2. Finaalis oli ta parem Serena Williamsist 4:6, 6:2, 6:4.
2005.
2005. aasta möödus Šarapovale vigastusterohkelt. Ta võitis kolm turniiri. Sel aastal tõusis ta aga esmakordselt maailma esireketiks.
Suure slämmi turniiridest jõudis ta veerandfinaali Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel, Poolfinaali Austraalia lahtistel meistrivõistlustel, Wimbledoni turniiril ja USA lahtistel meistrivõistlustel.
2006.
2006. aasta USA lahtistel maailmameistrivõistlustel jõudis ta finaali, alistades naisüksikmängu poolfinaalis maailma esireketi Amélie Mauresmo 6:0, 4:6, 6:0. Finaalis oli tema vastaseks belglanna Justine Henin-Hardenne, kelle Šarapova alistas 6:4, 6:4 ning tuli sellega turniiri võitjaks.
2007.
2007. aasta Austraalia lahtistel meistrivõistlustel kaotas ta finaalis Serena Williamsile.
Sama aasta French Openil tuli tal võtta vastu kaotus juba poolfinaalis, kus ta jäi alla Ana Ivanovićile 6:2, 6:1.
Aasta 2007 kujunes Šarapovale vigastusterohkeks. Ta võitis vaid ühe turniiri San Diegos.
Aastalõputurniiril ta jõudis välja finaali, kus ta kaotas Justine Heninile 7:5, 5:7, 3:6. Šarapoval tekkisid viimases setis hingamishäired. Šarapova lõpetas aasta neljandat korda järjest maailma viie esimese seas.
2008.
2008. aasta algas Šarapovale hästi. Austraalia lahtiste 1. ringis alistas ta Jelena Kostanić Tošići. Teises ringis oli ta vastaseks endine maailma esireket Lindsay Davenport kelle ta samuti alistas kindlalt. Kolmandas ringis oli ta vastaseks Elena Vesnina kelle ta samuti kindlalt alistas. Neljandas ringis alistas ta Jelena Dementjeva, kaotades vaid kaks geimi. Veerandfinaalis on ta vastaseks aga esireket Justine Henin. Henini alistas ta 6:4 6:0. Poolfinaalis alistas Šarapova serblase Jelena Jankovići. Finaalis Läks ta samuti kokku serblasega seekord Ana Ivanovićiga. Šarapova alistas ka tema ning 3. Grand Slam oligi võidetud. Šarapova võitis enda 18 turniirivõidu Dohas. Seejärel ta haigestus ja jättis vahele turniiri Dubais. Pärast kahenädalast pausi sõitis ta Indian Wellsi. Sharapova alistas teises ringis prantslanna Cohen-Aloro 61 60. Kolmandas ringis aga kreeklanna Eleni Daniilidou kelle ta alistas 75 63. Neljandas ringis oli talle vastaseks maailma 24. reket Alona Bondarenko kelle alistamisega tal läks juba raskemaks. Lõpuks sai ta Bondarenkost jagu ja alistas ta 62 57 64.
Šarapoval on olnud turniirivältel probleeme päikesega. Veerandfinaalis on ta vastaseks turniiri eelmise aasta võitja Daniela Hantuchova. Hantuchova alistas ta 76 61. Poolfinaalis on vastaseks aga juba maailma kolmas reket Svetlana Kuznetsova. Šarapova kaotas selle matši 63 57 62. See oli Šarapova esimene kaotus aastal 2008. Järgmisena võistleb ta Miamis. Šarapova otsustas teha väikese pausi tennisest kuna ta on hakanud tundma valu jälle jalas. Veel tõi ta põhjenduseks et sel aastal on ta veel väga palju mänginud ja tahaks puhkust. Paljudele inimestele tuli üllatusena see et Maria võtab osa mõlemast Ameerika rohelise saviliiva turniiridest. 7.aprillil algaval Amelia Islandi turniiril on Šarapova esimene asetus. Ameerika rohelise saviliiva turniiridel pole Šarapova osalenud juba mitmeid aastaid. Amelia Islandi turniiri avaringi vastase alistas ta kindlalt. Aga juba 3. ringis ja veerandfinaalis pidi ta alistama enda vastased kolmes setis. Mõlemad matšid kestsin umbes 3 tundi. Poolfinaalis pidi ta kohtuma endise maailma esireketi Lindsay Davenportiga. Kuid Davenport andis Šarapovale loobumisvõidu. See on Šarapovale tema karjääri jooksul esimene savi-liiva turniir üldse. Finaalis kohtub ta slovakitari Dominika Cibulkovága. Finaalis alaistas Šarapova tema vastase ja tuligi võitjaks. See oli Šarapovale tema esimene savi-liiva turniiri võit. Siis kaotas ta veerandfinaalis Charlestoni turniiril. See kaotus oli Serena Williamsile. Järgmine turniir on tal Roomas. See turniir on talle olnud raske. Ta on veetnud väga palju aega väljakul. Kuid ta jõudis poolfinaali, kus ta kohtub Jelena Jankovićiga. Veel sellest, et maailma esireket Justine Henin lõpetas oma profikarjääri. Ja nüüd tõuseb venelanna taaskord maailma esireketiks. Niisiis jõudis kätte Prantsusmaa lahtised, kus ta eelmisel aastal jõudis poolfinaali. Juba esimeses kahes ringis olid tal raskused. Ta võitis küll mõlemad vastased, kuid kolmes setis. Kolmandas ringis sai ta jagu juba kergemalt. Siis jõudis kätte neljas ring. Seal kohtus ta venelanna Dinara Safinaga. Šarapova paistis juba võit käes olevat, kui ta juhtis 7:6 5:3 ja matš palliga. Kuid siis juhtus ime Safina võttis geimid tagasi ja viis mängu tiebreak'i. Ka seal paistis olevat või juba Šarapova, kui ta juhtis 5:2. Kuid jällegi võttis Safina tagasi. Kolmandat setti alustas paremini Šarapova murdes Safina. Kuid peale seda oli kõik Safina. See on üks parimaid tagasitulekuid üldse tenniseajaloos. See andis suure löögi ka kindlasti Šarapova enesekindlusele. Kuid nüüd ta pühendub põhiliselt Wimbledonile, kus ta peaks olema üks suurim favoriit. Wimbledoni teises ringis sai ta aga šokeeriva kaotuse venelanna Alla Kudryavtsevalt, maailma esireket Ana Ivanović kaotas kolmandas ringis ja maailma kolmas reket Jelena Janković kaotas 4. ringis. Järgmisena on Šarapoval kavas olümpiamängud, turniir Kanadas ja siis US Open. Kuid tennisemaailma üllatuseks jäi Kanadas, Montrealis toimunud matš Sharapovale selle aasta viimaseks. Tema õlavigastus on tagasi tulnud, mis vaevas teda aastal 2007 terve aasta. Šarapova soovib aastal 2009 oma head mängu jälle näidata. Šarapova lõpetas selle aasta üheksandana.


Raseiniai.
Raseiniai on linn Leedus Kaunase maakonnas, Raseiniai rajooni keskus.


Laura Põldvere.
Laura Põldvere (sündinud 30. augustil 1988) on eesti poplaulja.
Ülenurme laulustuudios õppinud Laura on lõpetanud muusikakoolis viiuli eriala, laulnud Anne Adamsi stuudios ja õppinud Ursel Oja käe all.
Laura sai üldsusele tuntuks Eurolaulu finaalvooru pääsemisega nii ansambli Suntribe koosseisus lauluga "Let's Get Loud" kui soololauluga "Moonwalk". Eurovisiooni poolfinaali pääses Laura pärast Sky Plusi konkursil osalemist, mille peaauhinnaks oli Sven Lõhmuse kirjutatud laul. Oma soololauluga saavutas ta teise koha ja sõitis 2006. aasta kevadel Suntribe'iga Eestit esindama Kiievisse Eurovisioonile. Laul ei jõudnud Eurovisiooni lõppfinaali, pälvides poolfinaalis 20. koha.
Laura võitis 2006. aasta laulukonkursil "Kaks takti ette" esikoha. Erinevalt Eurovisioonist sai Laura siin laulda seda, mis talle tõesti hingelähedane on: džässi.
2007. ja 2009. aasta Eurovisioonil edastas Laura maailmale Eesti rahvahääletuse tulemused.
Pärast Miina Härma Gümnaasiumi lõpetamist läks Laura edasi õppima Ameerikasse Bostoni Berklee muusikakolledžisse. Tegemist on popdžässikolledžiga. Tal on selle poole õppeaja stipendium juba olemas (neljaks aastaks). Laura otsustas selle kooli kasuks, kuna ta osales 2005. aastal Los Angeleses Berklee seminaril ja talle see meeldis. Laura on tuleviku otsustanud pühendada lauljakarjäärile.
1. septembril 2007 tuli välja tema debüütalbum "Muusa", millest sai Eesti järgmise aasta album. Samal päeval alustas ta oma kooliteed Berklee kolledžis.
Viited.
Põldvere, Laura
Põldvere, Laura


Düren.
Düren on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal, Düreni kreisi keskus. Asub Ruri jõe ääres.
Ajalugu.
Düreni ajalugu algab üle 2000 aasta tagasi, kui seal elanud keldid rajasid Durumi kindluse. Pärast kelte elasid seal germaani hõimud, kelle roomlased Julius Caesari juhtimisel alistasid. Pärast Rooma võimu langemist 5. sajandil valitsesid linna frangid. Kuningas Pippin Lühike korraldas linnas sageli oma nõupidamisi ja tegi Villa Duriast oma lossi. Karl Suur külastas linna sageli.
13. sajandi alguses sai Düren linnaõigused. 17. sajandist alates oli linn paberitööstuse keskus. 1812. aastal oli linnas 17 paberivabrikut.
1794–1815 oli Düren Prantsusmaa valduses ja läks seejärel Preisimaa koosseisu.
20. sajandi alguses oli Düren üks Saksamaa rikkamaid linnu.


Paderborn.
Paderborn on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal, Paderborni kreisi keskus. Asub Paderi jõe äänes.
Ajalugu.
799. aastal toimus Paderbornis Riigipäev. Seal kohtusid Karl Suur ja paavst Leo III ning pidasid nõu Karl Suure keisriks kroonimise üle, kuid kokkuleppele ei jõutud.


Herford.
Herford on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal, Herfordi kreisi keskus. See asub Werre jõe ääres, madalikul Wieheni mägede ja Teutoburgi metsa vahel.


799.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Aastakümned: 740. aastad 750. aastad 760. aastad 770. aastad 780. aastad - 790. aastad - 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad
Aastad: 794 795 796 797 798 - 799 - 800 801 802 803 804


Languedoc-Roussillon.
Languedoc-Roussillon () on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi lõunaosas.
Languedoc on kultuuriline, tänapäeval ka administratiivne piirkond (nimega Languedoc-Roussillon) Lõuna-Pranstsumaal, mis kuulub Oksitaania kultuuriruumi. Nime on piirkond saanud keele järgi, milles “jah” ei ole mitte Põhja-Prantsuse “oui” (varasemalt ka “oil”) vaid “oc”. Oktsitaani keeles (prantsusepäraselt “langue d’oc”) on mitmeid erinevaid murdeid: auvergnat’, gaskooni, languedoc’i, limousin, provansaali ja shuadit’ murded. Väga suur osa vana-prantsuskeelseist rüütliromaanidest ja lugulauludest on kirjutatud erinevates oktsitaani murretes. Tänapäeval räägib languedoci keelt umbes 5000 inimest Montpellierist Toulouse’i, Bordeaux’, Rodez’i ja Albini. Mõningal määral saavad languedoci keelest aru ka gaskooni keelt kõnelevad inimesed.
Loodus.
Languedoc moodustab tohutu loodusliku amfiteatri: Püreneed, Alpid ja Keskmassiiv ("Massif Central") on Languedocile looduslikeks piirideks, nagu ka Rhône’i jõgi ühelt ning Aude'i jõgi teiselt poolt. Languedoci rannikuala on liigendatud paljude laguunidega. Aegade jooksul on Languedoci ametlikud piirid mitmel korral muutunud: tänapäevase Languedoci pealinn on Montpellier; idapoolsed alad, sh. Toulouse, Albi ja Foix kuuluvad nüüd Midi–Pyrénées’ piirkonda.
Majandus.
Languedoc on traditsiooniliselt olnud suhteliselt vähese tööstusliku arenguga põllumajanduslik piirkond. Tänapäeval on Languedoc tuntud arvutitarkvara ja kõrgtehnoloogiat arendavate firmade, heade veinide ja ilusa looduse poolest. See on ka oluline transiidiala lääne- ja lõunapoolsete Vahemeremaade, Põhja-Prantsusmaa ja Kesk-Euroopa vahel.
Ajalugu.
Esimesed märgid põlluharimisest Languedocis on leitud perioodist umbes 3500 aastat enne meie ajaarvamist. Languedocist on leitud keldi, etruski, foiniikia ja kreeka asustuse märke. Selle piirkonna kohta on rohkem andmeid alates Rooma impeeriumi ajast.
Pärast Rooma impeeriumi kokkulangemist kuni kõrgkeskajani oli Languedoc (ja kogu Midi – Lõuna-Prantsusmaa) Prantsuse ja Aragóni kuningatega väga lõdvalt seotud. Pööre toimus seoses Albi ristisõjaga 1209–1219, mille tagajärjel läks Languedoc seoses Toulouse’i krahvide liini väljasuremisega aastal 1271 Prantsuse kuninga otsesesse valdusse. Languedoci aadelkond erines ülejäänud feodaalse maailma aadelkonnast selle poolest, et maksis kuningale makse.
Saja-aastases sõjas jäi Languedoc peaaegu puutumata, väga raskelt tabas piirkonda aga Must Surm, sellele eelnenud ikaldusaastad ning järgnenud väiksemad katkulained. Kultuuriliselt jääb Languedoc alates sellest ajast ülejäänud Prantsusmaast ilmselgelt maha; oktsitaani keeled hakkavad põhjaprantsuse murrete ees taanduma. Nagu suuremas osas Lõuna-Prantsusmaast, nii oli ka Languedocis protestantluse levik laialdane ning 16. sajandi lõpul toimunud ususõjad (1560–1598) andsid vahepeal taastunud rahvastikule ja kohalike elanike tõusvale eneseteadvusele jällegi tugeva hoobi. Järgnevad ligi kakssada aastat olid Languedoci jaoks rahulikud.
Prantsuse revolutsiooni ajal vähendati Languedoci administratiivset piirkonda. Radikaalselt muutus avalik arvamus ja poliitiline meelestatus: kui Wellington 1815. aastal Toulouse’i sisse marssis, võeti teda seal vastu kui vabastajat. Alates 18. sajandi lõpust saab Languedocist taas veini tootmise ala, suur roll on väiketootjatel, kuid aastal 1907 tabab veinitööstust kriis, mis leiab lahenduse alles 1922. aastal. Üldises plaanis oli aga Languedoci majanduslik olukord 20. sajandi esimesel poolel üsna stagneerunud. Pärast Esimest maailmasõda kerkivad Languedoci poliitikas esile vasakpoolsed liikumised, mis Teise maailmasõja ajal (baasiga mägedes) vastupanuliikumise moodustavad.


Surnud Linnad.
Surnud Linnad on eesti ansambel, mis alustas tegevust 16. mail 1997 Kilingi-Nõmmel. Praeguseks on kollektiiv oma tegevuse lõpetanud.


Paragrahv (ansambel).
Ajalugu.
tegutses Kilingi - Nõmmes ja on põhimõtteliselt välja kasvanud bändist nimega DUFF -(Laul -Rood,1Kitarr -Mallu,Bass - Gen,Trummid -Kekkonen, 2Kitarr -Karu) mis paistis silma oma nooruse ja hea lüürikaga. Võrreldes DUFF-iga on muusika muutunud kiiremaks ja ka pillimängu oskus on veidi täiustunud. Paragrahvi kooseis hetkel Laul -Läsu, Kitarr -Mallu,Bass -Karu, Trummid -Kekkonen.
Bänd on andnud kontserte siin-seal ja nüüd on ka üks kauamängiv valmis vorbitud nimel PARAGRAHV - Live in Sindi!


Meschede.
Meschede on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal, Hochsauerlandi kreisi halduskeskus. Asub Ruhri jõe ääres.
Ajalugu.
Asula tekkis umbes 675. aastal kaubateede ristumiskohas. Linnaõigused sai 1457. aastal.


Erik Dahlberg.
Erik Dahlberg (ka Erick Jönson Dahlbergh, enne aadeldamist (1660) Erik Jönsson'"; 10. oktoober 1625 – 16. jaanuar 1703) oli Rootsi sõjaväelane ja riigitegelane. Skenäsi krahv, Ströppstadi vabahärra, Virtsu ("Werder"), Siggestadi ja Malma härra.
Elulugu.
Ta sündis talupoja Jöns Erikssoni ja Dorothea Matsdotteri perekonnas, kuid sai tänu oma sõjalistele teenetele oobersleitnandina 23. novembril 1660 teenistusaadlikuks.
1658, sõjas Taani vastu, juhtis ta Kopenhaageni ründamist ning sai üle Euroopa tuntuks. Hiljem sai temast fortifikatsioonide direktor ning tema jooniste järgi parandati ning täiustati mitmeid Rootsi impeeriumi kindluseid, sealhulgas ka Narva, Tartu ja Riia omi. Dahlberg pidas Rootsi põhivastaseks Venemaad, erinevalt Karl XI-st, kes arvas, et selleks on jätkuvalt Taani. Et riigis kehtis absolutism, jäi kuninga sõna peale ning enamik finantse suunati just Taani vastas seisvate kindluste parandamisele. Vahetult enne Põhjasõda proovis Dahlberg Karl XII käest saada raha suurejooneliste kindlustustööde tegemiseks idapiiril, kuid asi jäi venima ning sõda tuli peale.
24. detsembril 1687 sai ta Ströppstadi vabahärraks ja 11. märtsil 1693 Skenäsi krahvitiitli, ning ülendati 12. juulil 1693 feldmarssaliks.
1696–1702 oli Dahlberg Liivimaa ja Riia kindralkuberner, ning samas ka Akadeemia kantsler Tartus ja hiljem Pärnus. Tema juhtimisel kaitsti 1700 edukalt Riiat. Hiljem läks Dahlberg välimarssali aukraadis erru ning suri Stockholmis.
Dahlberg on tuntud ka kui mälestusteoste autor ning ajalooteoste kaasautor. Samuti koostas ta graveeringute kogu, mis sai tuntuks "Suecia Antiqua et Holdierna" (Muistne ja kaasaegne Rootsi) nime all.


Albrecht Dürer.
Albrecht Dürer (21. mai 1471 Nürnberg – 6. aprill 1528) oli saksa maalikunstnik ja graafik, renessansskunsti suurmeister.
Albrecht Dürer on loonud õlimaale, joonistusi ja akvarelle. Tema loomingu tähtsaimaks osaks on graafika. Ta viljeles puu- ja vaselõiget (näiteks vaselõige "Melanhoolia"). Tuntud on tema portreed (sealhulgas autoportreed).
Graafika.
Tema töid iseloomustab detailirohkus ja peenus. Ta kujutas jõuliselt ja väljendusrikkalt kodumaa ja ajastu vastuolusid. Peaaegu kõigis tema töödes võib märgata kahe pooluse – hea ja kurja, valguse ja pimeduse, mõistuse ja tumedate jõudude võitlust.
Kuulsad on tema puulõikeseeriad Kristuse kannatusloost („Suur passioon“ ja „Väike passioon“) ning Johannese ilmutuse raamatust inspireeritud vaselõiked „Rüütel, surm ja kurat“, „Püha Hieronymus“ ja „Melanhoolia“.
Maal.
Neli apostlit (Johannes, Peetrus, Markus, Paulus) 1526.a.
Eraelu.
23-aastaselt, 7. juulil 1494 abiellus Dürer Agnes Freyga, kelle isa oli pronksisepp ja amatöörharfimängija. Sellest abielust ei sündinud lapsi.


Ürgmets.
Ürgmets (ka põlismets) on looduslik, inimtegevusest puutumata mets.
Ürgmetsa aineringe kulgeb kinnises tsüklis ja seda iseloomustab tootmise-tarbimise tasakaal (P/R=1). Ürgmetsa taimekooslus(ed) on üsna stabiilsed.
Tänapäeval on ürgmetsi säilinud üksnes vähese asustusega piirkondades, kus neid enamasti püütakse hoida ja taastada reservaatides.
Maailma ürgmetsi.
Siberi taiga ürgmets Baikali järve juures
Kuulsaimad ning suurimad ürgmetsad on Lõuna-Ameerika Amasoonias, Aafrika ekvatoriaalsed vihmametsad ning Siberis asuvad taigad. Üksikute saarekestena on ürgmetsi igal pool maailmas, suuremad metsad on veel Kanadas ja Indoneesia saartel. Euroopas on ürgmetsi väikeste lapikestena vaid vähestes kohtades. Eestis on Järvselja Õppe- ja katsemetskonnas 1924. aastal kaitse alla võetud 19 ha suurune ürgmetsa kvartal (kvartal 226), kus kasvavas põlismetsas on keelatud igasugune inimese vahelesegamine metsaelu loomulikku käiku.


Biologism.
Biologism oli kultuuri- ja usundilooline suund 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel, mis tugineb väitele inimrasside bioloogilisest ebavõrdsusest ja sellest lähtuvalt rasside erinevast võimelisusest luua tsivilisatsiooni ja kultuuri.
Biologism jaguneb sotsiaaldarvinismiks, mille nimekad propageerijad olid teiste seas Ernst Haeckel, Otto Ammon, Georges Vacher de Lapouge, Ludwig Woltmann, ja rassistlikuks natsionalismiks (Arthur de Gobineau, Houston Stewart Chamberlain, Alfred Rosenberg).


Alavere mõis.
Alavere mõis oli rüütlimõis Kose kihelkonnas Harjumaal. Nüüdisajal jääb mõis Harju maakonnas Anija valla territooriumile.
Alavere mõis ("Allafer") rajati 1620ndatel. Käinud läbi mitme omaniku käest, läks 1774. aastal Löwensternide ja 1831. aastal Ungern-Sternbergide valdusesse; alates 1907. aastast seisis aga Marie von der Pahleni (sünd. von Schubert) nimel.
Parun Gregor von Ungern-Sternbergi poolt 1852. aasta paiku ehitada lastud neorenessanslik mõisa peahoone sai 1905. aasta revolutsiooni ajal süütamise tõttu tugevalt kannatada, kuid taastati seejärel.
Peale maareformi müüdi mõis eraomanikule, kuid jäi tühjalt seisma. Aastal 1938 lammutas omanik hoone ehitusmaterjaliks. Osa saadud väärtuslikku kivimaterjali viidi Tallinna ehitustele.


Anija mõis.
Anija mõis oli rüütlimõis Harju-Jaani kihelkonnas Harjumaal. Tänapäeval asub mõis Harju maakonnas Anija vallas.
Anija mõis ("Hannijöggi", hiljem "Annia"), asutati peale 1355. aastat. Mõisast on esimesed kirjalikud teated meieni jõudnud 1482. aastast, mil mõis kuulus rüütel Hermann Zoegele. Zoegede kätte jäi mõis kuni 1671. aastani mil selle ostis Liivimaa maamarssal kindralmajor Jakob Staël von Holstein (1628–1679). Peale ostmist laskis uus omanik Anijale püstitada kahekorruselise kivist mõisa peahoone(häärberi), kuid juba siis on seal märgitud ka vanema, tõenäoliselt keskajast pärineva mõisamaja varemete olemasolu. Staël von Holsteinide aadliperekonnaga jäi Anija seotuks järgmiseks 170 aastaks, välja arvatud lühike periood 1770ndatel mil mõis oli panditud Maydellidele. Peale Jakob Staël von Holsteini hukkumist jäi mõis tema abikaasa valduseks, kes abiellus uuesti vabahärra Reinhold Johann von Ferseniga, keda on ka 1684 omanikuna märgitud. 1723 ostis Jakobi poeg Fabian Ernst Staël von Holstein (1672–1730) mõisa Fersenilt, pärast tema pärijast tütre Hedvig Margaretha surma päris 1771. aastal mõisa tütrepoeg, Eestimaa rüütelkonna peamees Fabian Ernst Staël von Holstein (1727–1772), kellelt omakorda poeg Matthias Staël von Holstein (1769–1853).
Arvatavasti sai just Anija mõisahoone 17. sajandi lõpul meie päevini säilinud Maardu, Palmse ja Aa mõisahoonete ehitamisel eeskujuks.
Praegune klassitsismisugemetega barokne kahekorruseline peahoone valmis ajavahemikul 1800-1802 mil mõisa omanikuks oli Matthias Staël von Holstein. 19. sajandi teisel poolel pikendati hoonet vasakpoolsest otsast köögiploki juurdeehitamisega. Heimatsiilis veranda (praegu varemeis) lisati tagaküljele 20. sajandi algusel. 18.-19. sajandist pärineb mõisas ka hulk kõrvalhooneid nende hulgas ka kaaristuga ait (harvaesinevalt kahekorruseline) ning sisehooviga tall-tõllakuur karjakastell (viimane on meieni säilinud osaliselt ja tugevalt ümberehitatud kujul).
1840. aastal panditi mõis Konstantin August von Ungern-Sternbergile, kes selle kolme aasta pärast ka endale päriseks ostis.
1858. aastal olid mõisas talurahvarahutused, mis on saanud tuntuks Eduard Vilde romaani "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" põhjal.
Aasta peale 1905. aasta revolutsiooni müüs parun Arthur von Ungern-Sternberg (sünd. 1853) mõisa Kuramaa kubermangu Lielblīdene mõisa pärijannale, vürstinna Mary von Wahlile (sünd. vürstinna Lieven; 1886–1967), kes oli samal aastal abiellunud Pärnu-Viljandi kreisisaadiku Nikolai von Wahli poja Otto von Wahliga (1871–1936).
Mõisa viimaste maareformieelsete omanike Wahlide omandusajal suurendati Anija mõisa parki 2-3 korda ja istutati sinna mitmeid võõrpuuliike, mis on mõisapargi uhkuseks tänini. Lisaks suurendati mõisavaldusi ostes 1909. aastal Kodasoo mõisast 322 tessatiini suurune Kõrve maatükk ja 1915 Paasiku mõisast 43 tessatiini suurune Pappisilla maatükk.
Võõrandamise järel kolis 1924. aastal peahoonesse kool, mis tegutses seal kuni 1975. aastani. Nõukogude perioodil kasutas mõosa peahoone ruume osasliselt kolhoosikontor ning (alates 1975. aastast) sovhoosi osakonnakontor. Kool avati taas 1990. aastal ja tegutses mõisas 2002. aastani. Praegu asuvad mõisahoones kohalik rahvamaja ja raamatukogu, mõisakeskus kuulub Anija vallale.


Haiba mõis.
Haiba mõis oli rüütlimõis Harjumaal Hageri kihelkonnas. Tänapäeval jääb mõisaansambel Harju maakonna Kernu valla Haiba küla maadele.
Esimesed teated Haiba mõisast ("Haiba") on meieni jõudnud 1672. aastast, kui ta oli Ruila mõisa osa. 17. sajandi teisel poolel on Haiba mõisa mainitud, kui Ruila kõrvalmõisa. Ruila mõisaga olid Haiba mõisal ühised omanikud kuni 1814. aastani, siis pärandus mõis Johann von Ulrichi tütrele Gustava Eleanora von Staalile. 1861. aastast kuulus mõis Mohrenschildtide.Aastatel 1899–1907 oli mõis Igelströmide valduses.
Alates 1908. aastast oli mõis aga Doni Talurahvapanga valduses, kes mõisamaad taludeks müüs. Viimane omanik, aastail 1916–1919, oli Konstantin Jürgens.
Mõisaansambel.
Mõisahoone pärineb 18. sajandi lõpupoolelt ning on kõrgel soklil asetsev ühekorruseline L kujuline kivihoone. Hoonele ehitati 19. sajandi teisel pooleljuurde kaks historitsistlikku puitnikerdustega verandat.
Nõukogude ajal paiknes hoones Haiba sovhoosi kontor, 1993. aastast on seal Kernu vallamaja.


Saku mõis.
Saku mõis (saksa keeles "Sack") oli Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis, mis jääb kaasajal Harjumaale Saku valla territooriumile.
Ajalugu.
Esmateated Saku mõisast pärinevad 1489. aastast, kui mõisasüda asus veel Kajamaal. 16. sajandil kuulus mõis nii Tödwenitele kui ka Mecksidele. Praegusele kohale lasid selle 1622. aastal tuua Scharenbergid. 18. sajandi alguspoolel oli mõis lühikest aega nii Hastferite, Schulmannidele kui ka Hueckide omanduses. 1765. aastal ostis mõisa Otto Magnus von Rehbinder ja kuni 1843. aastani oli valdus koos naabermõisa Saue ja Jälgimäe mõisaga Rehbinderite valduses, Otto Magnuse poeg, Paul Eduard von Rehbinder lasi 1820. aastatel Sakule ehitada kõrgklassitsistliku esindusliku mõisahoone. Peale Renbindereid oli mõisa omanik Rudolf von Patkul ja aastail 1849–1919 Baggehufwudtid. Valerian von Baggehufwudt laiendas Karl Eduard von Rehbinderi poolt 1820 rajatud väikese õllekoja suureks tehaseks, kus tööstuslik õlletootmine käivitus alles Baggehufwudtide ajal.
Aastail 1924–1948 töötas mõisahoones kodumajanduskool ja 2002. aasta kevadeni Saku vallavalitsus, praegu on alustatud sinna seminarikeskuse rajamist.
Ehituslugu.
Tänaseni säilinud härrastemaja määratakse enamlevinud legendi kohaselt valminuks krahv Paul Eduard Rehbinderi tellimusel vahemikus 1825–1830 ning arhitektiks arvatakse olnud olevat C. Rossi. Siiski ei saa seda dateeringut õigeks pidada kuivõrd mõisa hind ei ole vahemikul 1820–1845 praktiliselt muutunud – see on mõlemal juhul veidi üle 90 000 hõberubla. Niisugune hoone maksis aga toonastes hindades vähemalt 35 000 hõberubla. Seega pidi häärber valmima enne aastat 1820. Pigem oli ehitise tellijaks juba krahv Carl Friedrich Rehbinder (srn 08.11.1841; maetud perekonnarahulasse Keila kirikuaias), kes ei saanud oma elukoha poolest alla jääda oma vanemale vennale krahv Gustav Dietrich Rehbinderile. Viimane oli lasknud oma kodu Udrikul väikese paleena välja ehitada. Samuti oli Carl Friedrichi abikaasa, Nassau krahvitar ja Lecki valduste pärijanna, harjunud tunduvalt uhkema elujärjega kui seda juba veidi vanamoodne Saue või lausa elamiskõlbmatu häärberiga Saku taolised provintsimõisad sajandivahetusel pakkuda võisid. Saku mõisa püstitatud elamu kuulub kahtlemata õnnestunuimate klassitsistlike hoonete hulka, mis kunagi Eestimaale püstitatud on. See omakorda sunnib otsima tema kavandajat Venemaa tolleagsete nimekamate arhitektide hulgast. Võimalik, et selleks oli 1780. aastal St. Peterburgi saabunud Giacomo Quarenghi (1744–1817), keda teatakse olevat ka Tallinna toomkirikus asuva admiral Greighi monumendi kavandi autori.


Purtse mõis.
Purtse mõis (saksa k. "Alt-Isenhof") oli rüütlimõis Lüganuse kihelkonnas Virumaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Lüganuse valda Ida-Viru maakonnas.
Ajalugu.
Esmakordselt on Purtse mõisa ja selle juurde kuuluvat veskit mainitud 1421. aastal. 1497 on nimetatud omanikuna "Otto Lode von der Ysse". 16. sajandi alguses on Purtse pandiomanik Jakob Tuve Ediselt. 16. sajandi esimesel poolel lasi Johann von Taube rajada Purtse vasallilinnuse.
Taubede suguvõsale kuulus mõis kuni 17. sajandi alguseni, mil Iisakult pärit Berend von Taube müüs mõisa 1621. aastal Eestimaa kubernerile Jakob De la Gardiele, kes selle 1622 omakorda 12 000 rootsi taalri eest Ingerimaa kubernerile ooberst Henrik Klasson Flemingile müüs. Flemingite omanduses olnud mõisa andis vürst Aleksandr Menšikov keisri korraldusega 1715. aastal oberküchenmeister Johan von Feldtenile kümneks aastaks rendile. 1722. aastal restitueeriti mõis Holstein-Gottorfi hertsogi Karl Friedrichi (hilisema keiser Peeter III isa) kammernõunikule parun Claes Rålambile (1682–1751), kellele Ingeri kuberner Henrik Klasson Fleming oli emapoolne vanavanaisa. Parun Rålambilt ostis 1731. aastal 10 000 riigitaalri eest mõisa maanõunik, Holsteini kindralmajor Otto Magnus von Stackelberg (1704–1765). Kuna Stackelbergid elasid naabruses asuvas Püssi mõisas jäi Purtse kõrvalmõisa staatusesse. Samuti ei ehitatud seetõttu Purtsesse uut härrastemaja, ning endine vasallilinnus leidis kasutamist peamiselt viljalaona.
1876 asutas krahv Otto von Stackelberg (1808–1885) Stackelbergide mõisadest Püssi majoraatmõisa, kuhu lisaks Purtse ja Püssi mõisale, kuulus veel 32 000 hektari suurune kinnistu Hirmuse, Voorepere, Kohtla ja Ereda mõisadest. 1887. aastal sai Püssi majoraadihärrana Purtse omanikuks krahv Ernst von Stackelberg (1840 Pagari – 1919 Tallinn), kes vanema elusoleva pojana päris fideikomissi oma Firenze surnud isalt.
25. oktoobril 1919 omandas maaseadusega mõisa Eesti Vabariik.
Vasallilinnus.
1530. aastatel rajati Purtse mõisa kolmekorruseline kindlustatud mõisahoone. Hoonet iseloomustasid renessanssstiilis akna- ja ukseavad.
Hoone sai tugevalt kannatada Põhjasõjas, ning seejärel kasutati teda peamiselt viljalaona. 1987–1990 restaureeriti juba varemeisse jäänud hoone.


Virtsu mõis.
Virtsu mõis ehk Vana-Virtsu mõis (saksa k. "Schloß Werder", "Alt-Werder") oli rüütlimõis Hanila kihelkonnas (Kirchspiel Hanhele) Läänemaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Lääne maakonna Hanila valla territooriumile.
1430. aastail rajatud Uexküllide läänilinnuse juures olevast mõisast on teateid 1459. aastast. 29. septembril 1532 müüs Uexküllide Paadrema haru esivanem Peter von Uexküll (surnud umbes 1547; Otto Uexkülli vend) mõisa aladel olnud külad (Kaybell, Kokull, Ramme, Kassenküll, Kurrefer, Kassalour, Essefer, Reps, Udenküll) oma vennale Johann von Uexküllile, kelle omanduses olid ka Tartu piiskopkonnas paiknenud Antsla ja Mõniste mõisad. Mõisas asunud vasallilinnus purustati Läänemaa kodusõja aegu 1535 ja jäeti seejärel taastamata. Mõis püsis Uexküllide pärusomandina 1586. aastani.
9. augustil 1582 kinkis kuningas Johan III mõisa Gustaf Banérile. Tema pärijast poeg Nils Gustafsson Banér hukkub 1614 aga Ingeri sõja ajal Venemaal Staraja Russas, mille tagajärjel sai mõis uuesti kroonu omandiks. Kuninganna Kristiina kinkis 8. juulil 1645 Varbla ja Virtsu mõisad Gustaf Banéri poja Per Gustafsson Banéri (1588–1644) pojale rittmeister Nils Persson Banérile, kes aga samuti vallalisena suri ja Banérite pärusmõis 1649. aastal Nilsi onu, Rootsi väejuhi Johan Gustafsson Banéri (1596–1641) pärijatele läks. 1663. aastal oli omanikuks Johani poeg, hilisem Ingeri kindralkuberner krahv Gustaf Adam Banér, kes 1669. aastal Virtsu kommertskolleegiumi komissar Wilhelm Böös Drakenhielmile (1624–1676) müüs (immiteeriti kuberner Bengt Horni käsul). Drakenhielmi pärijatelt mõis redutseeriti. Põhjasõja ajal 1704 tagastati mõis Drakenhielmi väimehe, varasema Virtsu rentniku krahv Erik Dahlbergi lastele.
1771. eraldati Virtsu mõisast iseseisvaks mõisaks Kause, Kõmsi ja Rame külasid hõlmanud Uue-Virtsu mõis, mis oli Virtsu kõrvalmõisaks omades ühiseid omanikke.
1777 ostis selle Karl Thure von Helwig, kes kujundas peale mõisasüdame üpris nooblilt välja ka lähikonda jääva Puhtulaiu. Pärandus enne 19. sajandi keskpaika Uexküllidele ja jäi nende kätte Eesti Vabariigi alguseni. Uhkete seinamaalingute ja rokokooahjudega mõisamaja hävis 1917. aastal, praegu kasutab selle keldreid “Mutionu baar”.


Tõstamaa mõis.
Tõstamaa mõis (saksa keeles "Testama") oli rüütlimõis Tõstamaa kihelkonnas Pärnumaal. Nüüdisajal jääb mõis Pärnu maakonna Tõstamaa valla maadele.
Ajalugu.
Tõstamaa mõisa on esmakordselt mainitud 1553. aastal, mil see kuulus Saare-Lääne piiskopile.
Liivi sõja järel said mõisa omanikeks Kursellid.
17. sajandil läks mõis Helmersenide omandusse, kelle kätte see jäi rohkem kui kahesajaks aastaks. Helmersenide ajal püstitati ka mõisa peahoone.
1831. aastal omandasid mõisa Staël von Holsteinid. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli maailmakuulus orientalist ja sanskriti keele tundja Alexander Wilhelm Staël von Holstein.
1921. aastast alates tegutseb Tõstamaa mõisahoones kool.
Mõisakompleks.
Tõstamaa mõisa kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone valmis 1804. aastal.
Wilhelm Fromhold Staël von Holstein lasi 1860. ja 1870. aastatel peahoone põhjalikult ümber ehitada. Vana häärber ehitati ümber historitsistlikus stiilis, mis lisas hoonele lameda plekk-katuse, keskosa kaunistavad kuus jooniakapiteeliga sammast ja kaaraknad. Sellest ajast pärinevad ka hiljuti restaureeritud laemaalingud ja sisehooviga tall-tõllakuur. Kokku oli mõisakompleksis üle 60 hoone ja ehitise.
Tõstamaa mõisa ümbritseb Tõstamaa mõisapark.
1979 toimusid Tõstamaa mõisahoones filmi "Jõulud Vigalas" (režissöör Mark Soosaar) sisevõtted.


Sangaste mõis.
Sangaste mõis (saksa k. "Schloß Sagnitz", vene keeles "Шлосс-Загниц") oli rüütlimõis Sangaste kihelkonnas Tartumaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Sangaste valda Valga maakonnas
Ajalugu.
Keskajal oli Sangaste Tartu piiskopi tähtsaimaid lauamõisaid.
1626. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa diplomaadile Christoph Ludwig Raschele (1584–1645). 17. sajandi viimasel kolmandikul oli mõisa rentnik Liivimaa maamarssal ja Riia komandant, oberst Gotthard Wilhelm von Budberg.
1723. aastal andis Peeter I mõisa koos Karula kihelkonna Karula ja Kaagjärve mõisaga kindralleitnandile ja sõjakomissarile Ivan Golovinile (1672–1737). Hiljem oli omanik tema poeg, galeerilaevastiku komandör admiral Aleksandr Golovin (surnud 1766), kelle tütre Katariina abielu kaudu ülemõuemarssali vürst Nikolai Golitsõniga (1727–1787) läks mõis nende pojale kammerjunkrule ja hilisemale kammerhärrale vürst Aleksandr Golitsõnile. Viimane pantis Sangaste koos Kaagjärve mõisaga 1797. aastal kolleegiuminõunikule parun Karl Georg von Arpshofenile (1742–1804).
Selle järel oli mõis lühikest aega Arpshovenite käes ja 1808. aasta kevadel ostis selle Friedrich Georg von Berg (1763–1811), kelle poegadest 1839. aastal sai omanikuks hilisem Venemaa kindralfeldmarssal krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg (1793–1874) ja 1851 Johanniitide ordu rüütel krahv Gustav von Berg (1796–1861). Mõis kuulus krahvidele Bergidele kuni võõrandamiseni. Soome valitsuse survel mõisasüda tagastati ning kuulus endistele omenikele 1939. aastani.
Mõisakompleks.
1870. ja 1880. aastatel rajati Friedrich von Bergi (1845–1938) eestvedamisel Eesti üks esinduslikemaid mõisakomplekse, mille tähelepanuväärseim osa on Otto Pius Hippiuse projekteeritud kahekorruseline peahoone.
Historitsistlik hoone on väga liigendatud ja selle fassaadi kaunistab sihvakas torn.
Ka enamik kõrvalhooneid on kujundatud lossiga samas stiilis. Märkimist väärivad kindlust meenutav tallikompleks ja veetorn.
Mõisakompleksi kuulusid veel tall-tõllakuur, valitsejamaja, ait, meierei, rehi ja kabel.
Mõisasüda püsis Bergide kasutuses 1939. aastani. Praegu hooldab seda Sangaste vald.


Elliptiline galaktika.
Elliptilised on ümmarguse või pikliku kujuga, nende heledus väheneb ühtlaselt serva suunas. Neid saab klassifitseerida lapikuse järgi.


Alavere (Anija).
Alavere on küla Harju maakonnas Anija vallas Kose ja Kehra vahel.
Elanike arv on ligikaudu 360.
Külakeskus on tekkinud ajaloolise Alavere mõisasüdame baasil.
Alavere mõis rajati 1620ndatel, historitsistlik peahoone püstitati 1850ndatel. Mõisahoone põletati 1905 talumeeste vastuhaku käigus (hiljem lasid karistussalklased selle eest maha 11 vastuhakust osavõtnud talumeest), seejärel aga taastati. Pärast Eesti iseseisvumist müüdi mõisamaja eraomanikule, kes lammutas selle 1938 ehitusmaterjaliks ning müüs enamuse saadud väärtuslikku kivimaterjali Tallinna ehitustele. Alavere mõisahoone tahutud graniitplokkidest ehitati nii mõnegi uhke Tallinna maja sokkel.
Nõukogude ajal oli Alaveres sovhoosikeskus, sellest ajast pärineb ka hulk hooneid endises mõisasüdames ja selle vahetus läheduses.
Alavere mõisa park on võetud kaitse alla.
Alavere mõisakeskust läbisid Perila–Jäneda ja Kose–Jägala maantee. 1970ndatel viidi teeõgvenduste tagajärjena mõlemad maanteed asulakeskusest eemale.


Metodism.
Metodism on protestantlik kristlik liikumine, millesse kuulub rida konfessioone ja organisatsioone.
Metodism tekkis 18. sajandil äratusliikumisena anglikaani kirikus ning levis innuka misjonitöö tulemusena üle kogu Briti impeeriumi, Ameerika Ühendriikide ja mujale. Esialgu leidis metodism pooldajaid eriti tööliste, talumeeste ja orjade hulgas. Selle liikumise juht oli anglikaani kiriku preester John Wesley, kes oma elu lõpuni jäi Inglismaa Kiriku preestriks ega soovinud ka luua mingit uut uskkonda. Ta tahtis vaid uuendada omaenda kirikut. Johni kõrval seisis selles töös tema vend Charles, kes samuti oli Inglise Kiriku preester ja kes viljaka kirikumuusikuna on kirjutanud palju anglikaani hümne ning enamiku metodistide kirikulauludest.
2007. aastal oli Ühinenud Metodisti Kiriku liikmeid umbes 11,5 miljonit, sealhulgas 8 miljonit neist Ameerika Ühendriikides.
Õpetus.
Metodismi õpetuses on peamised protestantliku kiriku seisukohad Piibli inspiratsioonist ning autoriteedist usu ja elu jaoks, samuti õpetus kolmainsusest, Jeesuse jumalikkusest ning armu vajalikkusest, et päästa inimest patu tagajärgedest. Sakramendid on ristimine ja armulaud. Wesley õpetuse kohaselt peavad kristlased püüdma Jumala Vaimu kaasabil elu pühaduse poole, mida ta nimetas "täiuslikuks armastuseks". Ta algatas rühmade koosolekud, millel julgustatakse kaaskristlaste isiklikku kasvamist usus.
Enamik metodiste tunnistab arminiaanlikku vaba tahte kontseptsiooni jumala armu läbi, vastandina absoluutse ettemääratuse teoloogilisele fatalismile. Ajalooliselt eristab see metodismi reformikirikutes valdavast kalvinistlikust traditsioonist. Radikaalsema reformi aladel nagu Wales on aga säilinud ka kalvinistlikud metodistid, keda kutsutakse Walesi Presbüterlikuks Kirikuks (Presbyterian Church of Wales).
Metodisti vaimulikuks õppijad uurivad John Wesley tõlgendust kiriku tavadest ja õpetustest. Üks metodistliku doktriini populaarseid väljendusi on Charles Wesley hümnides. Kuna entusiastlik ühislaul oli osa varasest evangeelsest liikumisest, juurdus ja levis selles Wesley teoloogia.
Metodism kinnitab usku traditsioonilisse kristlikku kolmainsusse - Isasse, Poega ja Pühasse Vaimu -, samuti ortodokssesse arusaama Jeesuse üheaegsest inimlikkusest ja jumalikkusest. Enamik metodiste tunnistab ka apostlikku ja Nikaia usutunnistust. Öeldavasti võtavad metodistlikud konfessioonid omaks piibli tunnistuse jumala tegevusest loomisel ja sekkumisest ajaloo kulgu, ning ootavad jumalariigi tulekut.
Viited.
"Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit seisuga 02.06.2011."


Buzuluki jõgi.
Buzuluk (vene "Бузулук") on jõgi Euroopas Venemaa Volgogradi oblastis. Algab Volga kõrgustikult. Voolab valdavalt läände, alamjooksul edelasse. Suubub vasakult Hopjori.
Pikkus 314 km, valgla 9510 km².


Salina.
Salina (sitsiilia keeles "L'ìsula di Salina") on saar Türreeni meres, üks Lipari saartest.
Pindala 26 km². Saar on mägine. Saare kõrgemaks ja ühtlasi ka kogu saarestiku kõrgeimaks tipuks on Fossa delle Felci kõrgusega 962 meetrit. Porri mäe kõrgus on 859 meetrit.
Kuulub Itaalia Messina provintsi. Jaguneb Santa Marina, Malfa ja Leni vallaks.


Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest.
Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest ehk ALDE (inglise keeles: "Alliance of Liberals and Democrats for Europe", hollandi keeles: "Alliantie van Liberalen en Democraten voor Europa", saksa keeles: "Allianz der Liberalen und Demokraten für Europa", prantsuse keeles: "Alliance des Démocrates et des Libéraux pour l'Europe") on Euroopa parlamendi fraktsioon, mis koosneb liberaalsest Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusest ja tsentristlikust Euroopa Demokraatlikust Parteist. ALDE loodi 13. juulil 2004.
See on Euroopa Parlamendi suuruselt kolmas fraktsioon, millesse kuulub liiget (732-st Euroopa Parlamendi kohast) 22st ELi liikmesriigist. Eestist kuulub ALDE-sse Eesti Reformierakond ja Eesti Keskerakond. ALDE liider on Suurbritannia liberaaldemokraat Graham Watson.
ALDE on esindatud ka Euroopa Liidu Regioonide Komitees, Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees ja NATO Parlamentaarses Assamblees.
Loomine.
Euroopa Liberaalide, Demokraatide ja Reformipartei parlamendifraktsiooni koosolekul, mis toimus 13. juulil 2004. aastal Brüsselis, kiideti heaks soovitus ühineda uueks fraktsiooniks Euroopa Demokraatlikku Parteisse kuuluvate liikmetega. Euroopa Demokraatlik Partei on asutatud François Bayrou' Prantsuse Demokraatia Liidu, Leedu Tööpartei ja Itaalia Margherita baasil. Need kaks Euroopa poliitilist parteid on väljaspool Euroopa Parlamenti eraldi parteid. Fraktsiooni kuulus loomise ajal 88 liiget.
ALDE-ADLE fraktsiooni loomise koosolekul, mis järgnes vahetult ELDRi koosolekule, valiti fraktsiooni juhiks Briti Liberaalsete Demokraatide Parteisse kuuluv Euroopa Parlamendi liige Graham Watson. Asutamiskoosolekul võeti vastu ka kümnepunktiline "Euroopa Programm".
Programme.
ALDE pooldab avatud ja tulevikku suunatud lähenemisviisi Euroopa Liidu poliitikale, mis ühendab endas isikliku vabaduse, vaba ja dünaamilise ärikultuuri, majandusliku ja ühiskondliku solidaarsuse, mure meie keskkonna tuleviku pärast ning austuse ja sallivuse kultuurilise, usulise ja keelelise mitmekesisuse suhtes.
Nende ettekujutuses on EL selline Euroopa, mis jõuab iga Euroopa riigini ning austab demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid, järgib inimõigusi ja turumajanduse põhimõtteid.
Nad töötavad püsiva majanduskasvu edendamiseks, mis annab rohkem ja paremaid töökohti, suuremat valikut tarbijale ning pakub suuremaid võimalusi äritegevuseks ja ettevõtluseks.
Nad võitlevad kõikide Euroopa kodanike vabaduse, turvalisuse ja õigluse eest, astuvad välja inimõiguste kaitseks ja võitlevad kõikide diskrimineerimise vormide vastu, et edendada maailmas rahu, õiglust ja stabiilsust, vähendades sellega vaesust, ja teevad koostööd rahvusvaheliste institutsioonide kaudu. Nad toetavad ELi institutsioonide reformi, et Euroopa Liit oleks arusaadavam, läbipaistvam, reageerimisvõimelisem ja omaks kodanike ees suuremat aruandekohustust.


Ava.
Ava ehk avaus ehk mulk on läbiv katkestus esemes.


EÜS Põhjala.
Eesti Üliõpilaste Selts Põhjala (lühendatult EÜS Põhjala) on 13. novembril 1884 Peterburis asutatud Eesti üliõpilasorganisatsioon. Selts taasasutati novembris 1989. Tegu on vanima üliõpilaste segaseltsiga Eestis.
Tegevus.
Seltsis toimuvad erinevatel teemadel arutlusõhtud, ettekanded, nii vähem- kui enamtõsised vestlused. Selts korraldab oma liikmetele matku, piknike, väljasõite. Lisaks korraldatakse traditsioonilisi suve- ja talvepäevi.
Algusaastad.
1880. aastate alguseks õppis Peterburi ülikoolides enam kui kümmekond eesti üliõpilast, neist suur osa pärit Riia Vaimulikust Seminarist. Eesti Üliõpilaste Seltsi eeskuju järgides tekkis mõte asutada eesti üliõpilasi koondav organsatsioon ka Peterburi. Idee eestvedajaks sai noor Peterburi Anna ülikooli lõpetanud üliõpilane Karl Hellat. Hellati algatusel loodigi "Sõprade Salgake," kuhu alguses kuulusid kaksteist üliõpilast erinevatest Peterburi õppeasutustest: Karl Hellat, Jaan Hanser, Tõnis Vares, Julius Mõttus, Aleksander Mõttus, Peeter Birkenthal, Andres Erikson, Anton Põrk, Villem Kuul, Juhan Rehemaa, Nikolai Leismann ja Moorits Paul. Hilisemad juurdetulijad olid Aleksei Janson, Nikolai Janson, Andronik Tepaks, Hans Erjapea, Paul Kulbusch, Jüri Truusmann (1887 heideti seltsist välja).
"Sõprade Salgakese" asutamiskoosolek peeti 13. novembril 1884. aastal, mida loeb oma alguseks ka EÜS Põhjala. Ühenduse põhieesmärkideks said eesti kultuuri edendamine ning rahvusliku meelsuse säilitamine oma liikmete hulgas. Seltsi lipukirjaks oligi "Töö isamaa kasuks". Ametlikku kinnitust tsaarivõimudelt ei õnnestunud saada ning sõpruskond tegutses salaja kuni 1889. aastani. Illegaalsuse tõttu oli raskendatud uute liikmete vastuvõtt, samuti oli takistavaks teguriks korraldus, mis keelas ühest ülikooliga õpperingkonnast pärit üliõpilaste immatrikuleerimise teises ringkonnas. Seetõttu vaibuski kogu tegevus 1889. aastal, kui suurem osa sõpruskonna liikmeid ülikooli lõpetas.
Areng.
1890. aastast pääses jälle rohkem eesti üliõpilasi Peterburi õppima. Peterburi jäänud salgakese liikmed koondusid Peterburi Eesti Heategeva Seltsi juurde, moodustades aja jooksul selle agarama liikmeskonna.
26. novembril 1897. aastal moodustati Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts, kuid ka selle põhikirja ei õnnestunud registreerida. Seetõttu tegutseti salaja, kuid isamaaliste aadete järgi edasi kuni 1905. aastani. Sealt alates hakkas üha olulisemat osa etendama Seltsi radikaalsem tiib, kes nõudis näiteks ka madalama astme õppeasutuste õpilaste vastuvõtmist Seltsi. Rahvusliku suuna pooldajate ainsaks väljapääsuks näis olevat Seltsi ametlik registreerimine. Kuna üliõpilaste organisatsiooni registreerimine polnud võimalik, taotleti luba tegutseda vilistlaste organisatsioonina Eesti Üliopilaste Abiandmise Seltsi nime all. Kinnitus saabus 3. novembril 1909. Legaalse organisatsiooni eeliste kasutamiseks otsustas sellega liituda Peterburi Eesti Üliopilaste Selts "in corpore". Lahkhelid olid siiski vältimatud ning nii lahkusid radikaalse suuna pooldajad aja jooksul. Abiandmise Seltsi tegevus hakkas kulgema "Sõbrade Salgakese" põhimõtete järgi.
EÜS Põhjala.
3. märtsil 1913 kerkis üles Abiandmise Seltsi nime muutmise küsimus, uueks nimeks sai EÜS Põhjala. Nädal hiljem toimus ka järjekordne pereheitmine. Lahkusid 12 liiget, kes polnud rahul Seltsi vaba korraga ning hiljem asutasid korporatsiooni Rotalia.
1916–1940.
Aktiivne elu kestis Põhjalas kuni 1916. aasta kevadeni. Siis arvati mobilisatsiooni alla meesüliõpilased, kes olid sunnitud õppetöö pooleli jätma. Järelejäänud naisliikmed sõitsid enamasti Eestisse. Suurem osa Peterburist kodumaale naasnud põhjalasi asus elama Tallinna ning nii asutati 7. jaanuaril 1918 Tallinna Osakond. Põhimõtteline nõusolek Seltsi juhatuselt Peterburis oli saadud ning märtsis tunnustas sealne peakoosolek Tallinna Osakonda Seltsi organiseerijana kodumaal.
Saksa okupatsiooni ajal tegutses lühikest aega ka osakond Narvas. Tolleaegse "Eesti Päevalehe" toimetus koosnes suures osas põhjalastest, kes hoidsid sidet Eesti ning selle välisdelegatsiooni vahel. Põhjalased alustasid ka Narva Kaitseliidu loomist, mis võttis vastu venelaste esimesed rünnakud.
Vabadussõja tõttu kulus aega, enne kui põhjalased hakkasid koonduma õpinguteks Tartusse. Selts registreeriti alles 1920. aastal. Raskeks osutusid ka sisulised ümberkorraldused. Peterburis oli Põhjala eelkõige eesti keele ja rahvusliku meelsuse säilitaja, muutunud olukord nõudis eesmärkide ja meetodite ümberkorraldamist. See protsess kestis 1920ndate lõpuni, näiteks kodukorda ei kinnitatud kohe, vaid see kujunes välja aja jooksul. Tulemuseks oli omalaadne organisatsioonivorm, mille traditsioonid tulenesid Peterburist, kuid põhieesmärgiks sai oma liikmete kasvatamine, mis oli alati olnud omane Tartu üliõpilasorganisatsioonidele.
Kasvatussüsteemis oli põhirõhk n.õ klubilisel tegevusel, millele alles hiljem ning vaid korra nädalas lisandus teistes organisatsioonides tavaline referaatkoosolek.
Eriliselt rõhutati liikmete individuaalsust, näiteks ei piiratud kuigivõrd liikmete tegevust väljaspool organisatsiooni. Tartu olud tingisid ka teise tähtsa muudatuse, nimelt meesseltsiks muutumise. 1924. aastal otsustati naisliikmete vastuvõtmine lõpetada, allesjäänud siirdusid aja jooksul vilistlaskokku.
1940. aastal kuulus Põhjalasse (Tartu ning Tallinna osakonnad, vilistlaskogu) 365 liiget.
Pagulus.
1940ndail pääses põhjalasi Läände umbes sadakonna inimese jagu. Põhjalaste pääsemine Rootsi ning edasine paiknemine maailmas on üleüldiselt väga sarnane kõikide väliseestlaste saatusega. Kodumaale jäänute vaheline side jäi tugevaks: jätkati tegevust salaja, käidi omavahel koos ning tähistati Seltsi tähtpäevi.
Aastateks jäi Selts paguluses piirduma senise liikmeskonnaga. Koondised asutati ametlikult suhteliselt hilja, alles 1950ndate alguses, moodustati koondistevaheline Keskjuhatus asukohaga Rootsis. Noorliikmeid hakati vastu võtma alles sama kümnendi lõpul. Kohe kerkis üles ka segaseltsi küsimus ning 1960ndail Rootsi Koondis alustaski naisliikmete vastuvõttu.
Taastamine.
EÜS Põhjala tegevus taastati Eestis 1989. aasta novembris. Alates 1996. aastast kuulub taasasutatud Üliõpilasseltside Liitu.
Välislingid.
Põhjala


Avasüsteem.
Ava- ja võllisüsteemi skeem. Viirutatud kastid tähistavad tinglikult võllide tolerantsitsooni ja viirutamata kastid avade tolerantsitsooni.
Avasüsteem (inglise "hole basis system of fits") on istude kogum, kus sama nimimõõtme ja täpsusega liite moodustamisel jäävad ava piirmõõtmed muutumatuks. Erinevad istud saadakse võlli piirmõõtmete muutmisega. Avasüsteemi kõigil istudel on ava ülemine hälve alati + märgiga ja alumine hälve 0. See tähendab ava tolerantsitsoon toetub nulljoonele ülevaltpoolt. Enamikul juhtudel kasutatakse avasüsteemi.


798.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Aastakümned: 740. aastad 750. aastad 760. aastad 770. aastad 780. aastad - 790. aastad - 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad
Aastad: 793 794 795 796 797 - 798 - 799 800 801 802 803


Võllisüsteem.
Võllisüsteem (Inglise keeles shaft basis system of fits) on istude kogum, kus sama nimimõõtme ja täpsusega liite moodustamisel jäävad võlli piirmõõtmed muutumatuks. Erinevad istud saadakse ava piirmõõtmete muutmisega. Võllisüsteemi kõigil istudel on võlli ülemine hälve alati 0 ja alumine - märgiga. See tähendab võlli tolerantsitsoon toetab vastu nulljoont altpoolt. Sellist võlli nimetatakse põhivõlliks. Ava- ja võllisüsteemi skeem. Viirutatud kastid tähistavad tinglikult võllide tolerantsitsooni ja viirutamata kastid avade tolerantsitsooni.
Võllisüsteemi kasutamine.
Võllisüsteem leiab vähe kasutust. Kuna võllisüsteemi puhul tuleb valmistada palju erinevate piirmõõtmetega avasid. Avade töötlemine on aga keerukam ja kallim kui võllide töötlemine. Avade täpseks töötlemiseks on vaja palju erinevaid lõikeriistu, mis sobivad vaid ühe konkreetse mõõduga ava töötlemiseks. Näiteks hõõritsaid, avardeid, kammlõikureid. Võllide täpne töötlemine ei ole nii keerukas ja kallis, kuna üldjuhul saab samade lõikeriistadega töödelda mitme erinevate läbimõõtudega võlle. Kuid avade täpne mõõtmine on tunduvalt keerukam ja kallim.
Niisiis kasutatakse võllisüsteemi ainult erandkorras, siis kui avasüsteemi ei saa kasutada või pole see otstarbekas.
Näiteks veerelaagri välisvõru istatakse masina keresse võllisüsteemis, kuna avasüsteemi puhul tuleks erinevate istude saamiseks töödelda laagri välisvõru, mis pole aga otstarbekas.
Ka detailide valmistamisel kalibreeritud varrasmaterjalist nii, et välispind jääks töötlemata, tuleb kasutada võllisüsteemi. Näiteks tihvtid, mis peavad erinevatesse sõlmedesse minema erinevate istudega. Kuna tihvte keegi tõõtlema ei hakka siis erinevate istude saamiseks tuleb ava teha kord suurem kord väiksem, mis aga ongi võllisüsteem. Võllisüsteemis istatakse ka kolvisõrm kolvisilmadesse ja kepsupeasse.
Kirjandus.
Mait Purde "Täpsustehnika" Tallinn 2002


Renessanss.
Piero della Francesca 1451 "Il lupo di Rimini"
Renessanss (prantsuse sõnast "renaissance" 'taassünd') oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-16. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos. Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgnes keskajale.
Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat, kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest.
14. sajandil elas roomakatoliku kirik, millele toetus keskaegne kultuur ja maailmapilt, läbi tõsist kriisi. Prantsuse kuningate üha suuremad poliitilised ambitsioonid viisid roomakatoliku kiriku poliitilise lõhenemiseni ehk Suure skismani. Järgmisel sajandil tõusis kriis seoses reformatsiooniga veel teravamalt pinnale. Need muutused tõid kaasa uue vaimse ja kultuurilise olukorra. Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi keskus. Toimus ilmalikustumine. Ilmaliku ja sakraalse piirid kadusid, eriti kui võrrelda väga religioonikeskse keskajaga. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks. Hägustus inimese ja jumala vaheline vertikaalne suhe, kus varem oli jumal üleval ja inimene kõiges all.
14. sajandil hakkas endast märku andma rikaste, kiirelt arenevate linnadega Põhja-Itaalia. Seal tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Sellel perioodil toimusid suured maadeavastused, leiutati trükikunst.
Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renessansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks.
Kunstis sai iseloomulikuks arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.
Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad. Muusikaajaloos räägitaksegi sageli mitte renessansist, vaid Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust.
Arhitektuur (Eesti).
1520.-30. aastatel hakkasid Eesti arhitektuuris levinud gooti teravkaarmotiivid ning keskajale omane vertikaalne domineerimine ja liigendatus asenduma uute stiilidega. Antiigi eeskujul tekkis horisontaalne liigendatus; aknad ja muud avad läksid laiemaks ja sageli lamekaarseteks, levima hakkasid rustikamotiiv ja ümarkaar. Renessansi üks varasemaid näiteid Eestis on Purtse vasallilinnus; teised tuntuimad esindajad on Mustpeade maja Tallinnas, Tallinna vaekoda (põles 1944, müürid lammutati 1946) dominiiklaste kloostri ait Tallinnas, Pärnu-Jaagupi kiriku pikihoone ning Haapsalu lähedase Kiltsi mõisa liivakiviportaalid (1920. aastatel oluliselt kahjustatud). Eesti kirikutes on säilinud ka mitmeid kunstipäraseid renessansskantsleid ja -altareid.
1630.-50. aastail hakkas renessanss tasapisi asenduma barokiga.


Nimimõõde.
Nimimõõde (inglise keeles "nominal size", "basic size") on detaili suurust näitav mõõde, mis kantakse joonisele kõigepealt ja mille suhtes arvestatakse piirhälbeid (lubatud kõrvalekaldeid nimimõõdust). Nimimõõde saadakse konstrueerimise käigus ning ümardatakse teatud reeglite kohaselt.


Hoatsiin.
Hoatsiin ("Opisthocomus hoazin"), vana nimetusega tuttkana, on hoatsiiniliste seltsi kuuluv lind. Ühtlasi on ta ainus liik hoatsiinlaste sugukonnas ja hoatsiini perekonnas.
Hoatsiini liigitus on segane. Läbi aegade on teda peetud kuuluvaks tinamuliste, kanaliste, ruiklaste, traplaste, serieemalaste, vurillaste, tuvilaste, turakolaste, teiste käoliste ja hiirlinnuliste hulka. DNA analüüs ei ole asja selgemaks teinud. Siiski, kui hoatsiin oleks väga lähedane mõnele linnurühmale, oleks see kindlasti DNA analüüsiga välja tulnud ning see annab alust väita, et kuigi hoatsiinide kõige lähedasemat sugulast lindude seas ei ole suudetud välja selgitada, erineb ta arvatavasti kõigist teistest lindudest piisavalt palju, et õigustada tema arvamine omaette seltsi, kus ta on ainus liik.
"Loomade elu" arvab hoatsiini kanaliste seltsi omaette alamseltsina välise sarnasuse põhjal, tunnistades siiski, et tal on ka käolistega ühiseid jooni ja et mõned zooloogid arvavad hoatsiini eraldi seltsi. Seetõttu nimetab "Loomade elu" teda tuttkanaks, ehkki seda nimetust pole enam nii kohane kasutada, kui teda kanaliste hulka ei arvata.
Hoatsiin elab Lõuna-Ameerikas Amazonase ja Orinoco jõgikonna vihmametsades.
Hoatsiin on saleda kehaehitusega. Hoatsiini kehapikkus on 60 cm ja kaal 600–800 grammi. Isas- ja emaslind välimuselt ei erine. Hoatsiini sulestik on pruuni põhitooniga. Rind, kaela alaosa, kurgu- ja lõuaalune on kollakad. Pea küljed on sulgedeta ja muutuvad isastel paaritumisajal siniseks. Peas on arvukatest kitsastest pruunikaskollastest sulgedest tutt. Nokk on suur, saba on pikk, tiivad suured, aga nõrgad. Tüürsulgi on 10 ja nende tipud on ookrivärvi. Jalad on tugevad.
Hoatsiini hääl on järsk omapärane kraaksatus või monotoonne kurguhäälne ümisev kudrutamine.
Magades toetuvad nad kummitaolise rinnakupaksendiga vastu puutüve.
Hoatsiini siseehituses on ainulaadne järgmine asjaolu. Nagu kõigil lennuvõimelistel lindudel, on ka hoatsiinil rinnakukiil, millele kinnituvad lennulihased. Teistel lindudel on see kõige paremini arenenud ees, kaelapoolses otsas, madaldudes ja lõpuks kadudes tahapoole minnes. Hoatsiinil on vastupidi: just tagaosas on see kõige paremini arenenud. See on tingitud asjaolust, et tal on väga suur, lihaseline ja ebaühtlaselt arenenud pugu, mis asub ebatavalises kohas ja on rinnakukiilu tahapoole tõrjunud.
Hoatsiini toit on kore ja väikese toiteväärtusega. Peamiselt sööb ta kuivade troopikataimede lehti, mis on kõvad ja kautšukimahlast läbi imbunud. Seetõttu meenutab ta seedeelundkond lehma seedeelundeid, et taimelehtede rakuseintes sisalduvat tselluloosi lagundada. Hoatsiini pugu on omamoodi lisamagu, kuhu toit kõigepealt satub. Seal algabki toidu peenendamine ja seedimine.
Suure pugu tõttu polegi rinnakukiilule palju ruumi jäänud, see on väike ning lennulihased nõrgalt arenenud. Hoatsiin lendab halvasti, tavaliselt ta lihtsalt liugleb laialiaetud tiibadega ühe puu ladvast teise puu võra alumistele okstele.
Taimelehtede seedimise käigus tekib palju haisvat gaasi, mis eraldub kloaagi kaudu. Selle tõttu nimetatakse hoatsiini mitmes keeles haisulinnuks või haisukäoks.
Hoatsiin elab 10–50 paarist koosnevate kolooniatena jõekaldal. Pesa ehitatakse tavaliselt suure kahara põõsa otsa ja seal on 2-3 valget pruunide laikudega muna.
Hoatsiini pojad on ainulaadsed selle poolest, et neil on kummalgi tiival kaks hästiarenenud küünist. Vanalindudel need taandarenevad. Varsti pärast koorumist hakkavad pojad roomama, kasutades selleks kõiki nelja jäset. Nad ronivad pesast välja, klammerdudes küünistega peente okste külge. Kui nad vette kukuvad, ujuvad nad kaldale. Vajaduse korral suudavad nad isegi sukelduda ning ikkagi ronivad nad hiljem jalgu, tiibu ja nokka kasutades oma pesapuu otsa tagasi.
Kuigi hoatsiin on silmatorkav, isegi atraktiivse välimusega, ettevaatamatu ja vilets lendaja, kuulub ta soodsas seisundis liikide hulka. Brasiilias korjavad indiaanlased vahel nende mune, aga täiskasvanud linde kuigivõrd ei kütita, sest nende liha maitseb halvasti. Hoatsiin on vihmametsades üsna levinud lind.
Siiski ohustab teda elupaikade kadumine metsaraie tõttu.
Hoatsiin on Guyana rahvuslind.


Ribosoom.
Ribosoom (inglise "ribosome") on nii eel- kui ka päristuumse raku tsütoplasmas esinev kaheosaline organell, mis koosneb ribosomaalse RNA (rRNA) ja valgu molekulidest. Tema ülesanne on katalüüsida peptiidahelate moodustumist, lähtudes raku DNA pealt transkribeeritud informatsiooni-RNA (mRNA, inglise "messenger RNA") järjestusest. Seda protsessi nimetatakse translatsiooniks.
Samalt valku kodeerivalt DNA järjestuselt võidakse mRNAd sünteesida korduvalt. Eukarüootides toimub seejärel mRNA töötlemine, mille käigus eemaldatakse intronid. Saadud lõpp-produktidele kinnituvad ribosoomid. Nad kasutavad RNA järjestust matriitsina, millele vastavalt seatakse õige koodon vastavusse õige aminohappega. Aminohappeid toovad kohale transport-RNA (tRNA) molekulid, mis sisenevad ribosoomi ja mille antikoodonid paarduvad mRNA järjestusele komplementaarsuse alusel. Ribosoomid on ribosüümid, sest peptiidsideme moodustamine toimub just rRNA abil, millel on peptidüüli transferaasi katalüütiline aktiivsus. Pärast peptiidahela moodustumist pakitakse see funktsionaalseks struktuuriks.
Ribosoom koosneb kahest subühikust, millest väiksem seondub mRNAga ja suurem tRNA ja ribosoomi saabuvate aminohapetega. Pärast translatsiooni lõppemist jaguneb ribosoom taas kaheks.
Bakterite, arhede ja eukarüootide ribosoomid erinevad üksteisest oma suuruse, järjestuse, struktuuri ja valk-rRNA suhte poolest. Bakterites võib ühelt mRNA molekulilt transleerida korraga rohkem kui üks ribosoom. Mõned rakuorganellid, näiteks mitokondrid ja kloroplastid, sisaldavad ribosoome, millelt transleeritakse mitmeid just nendes organellides vajaminevaid valke. See on andnud põhjust arvamiseks, et need organellid on evolutsioneerunud algselt eraldiseisvatest prokarüootidest, mis on elama asunud teise raku sisse. Sellest räägib endosümbioositeooria ehk sümbiogenees.
Ribosoomide avastajaks võib lugeda George Emil Palade’i, kes kirjeldas 1953. aastal elektronmikroskoobis „tihedaid osakesi või graanuleid“. 1974. aastal sai ta koos Albert Claude’i ja Christian de Duvega oma teadustöö eest Nobeli meditsiinipreemia. 2009. aastal said Venkatraman Ramakrishnan, Thomas A. Steitz ja Ada E. Yonath Nobeli preemia keemias ribosoomi struktuuri ja töömehhanismi detailse kirjeldamise eest. Termini „ribosoom“ võttis esmakordselt kasutusele Richard B. Roberts 1958. aastal.
Üldiseloomustus.
Ribosoomid koosnevad kahest subühikust, mis omavahel seondudes moodustavad funktsionaalse organelli. Mõlemad subühikud koosnevad ühest või mitmest rRNA molekulist ja nendega seondunud valkudest. Kristallograafia abil on näidatud, et valgud asuvad ribosoomi reaktsioonitsentrist väljaspool. See paneb aluse arvamusele, et peptiidsidemete moodustamist katalüüsib RNA. Kirjeldatud teooria kohaselt on ribosomaalsete valkude ülesandeks võimendada RNA sünteesivõimet ja stabiliseerida ribosoomi struktuuri.
Ribosoomid katalüüsivad valkude sünteesi mRNAsse kodeeritud informatsiooni põhjal, kasutades aminohappeid, mille tRNA molekulid on kohale toimetanud. Ribosoomid võivad olla kinnitunud tsütoplasmaatilistele membraanidele, moodustades karedapinnalise endoplasmaatilise retiikulumi, või paikneda tsütoplasmas vabalt.
Ribosoomi subühikute suuruseid väljendatakse Svedbergi ühikutes (tähis S või Sv), mis iseloomustavad ribosoomi subühikute sedimentatsioonikiirust tseesiumkloriidi gradiendis tsentrifuugimisel ning sõltuvad nii subühikute molekulaarmassist kui nende kujust.
Prokarüootsed ribosoomid.
Prokarüootsete ribosoomide diameeter on ligikaudu 20 nm (200 Å) ja nad koosnevad 65% ulatuses rRNAst ja 35% ulatuses valkudest. Prokarüootidel on 70S ribosoomid, mis koosnevad väikesest (30S) ja suurest (50S) subühikust. Väikese subühiku moodustab 16S RNA (1540 nukleotiidi) ja temaga seondunud 21 valku. Suures subühikus on 5S RNA (120 nukleotiidi), 23S RNA (2900 nukleotiidi) ja 31 valku. Kõiki molekule leidub ühes koopias, välja arvatud valke L12 ja L7. 16S rRNAd saab jagada neljaks ja 23S rRNAd kuueks domääniks. 5S rRNAd võib lugeda suure subühiku seitsmendaks domääniks. Mitokondrid ja kloroplastid, mis on endosümbioositeooria kohaselt evolutsioneerunud bakteritest, sisaldavad samuti 70S ribosoome.
Prokarüootides toimub ribosoomi biogenees tsütoplasmas. Ribosomaalseid valke kodeerib kokku 52 geeni, mis paiknevad 20 operonis. Biogeneesi reguleerib otseselt RNA hulk rakus.
Eukarüootsed ribosoomid.
Eukarüootsete ribosoomide diameeter jääb 25 ja 30 nm (250-300 Å) vahele. Nende rRNA-valk suhe on ligikaudu üks. Eukarüootidel on 80S ribosoomid, mis moodustuvad väiksest (40S) ja suurest (60S) subühikust. Väike subühik koosneb 18S RNAst (1900 nukleotiidi) ja 33 valgust, suur subühik 5S RNAst (120 nukleotiidi), 28S RNAst (4700 nukleotiidi), 5,8S RNAst (160 nukleotiidi) ja umbes 49 valgust.
Eukarüootide ribosoomi biogenees toimub üle 200 erineva valgu kaasabil, mis sünteesitakse tsütoplasmas ja transporditakse läbi 120 nm diameetriga pooride tuuma. Ribosomaalne RNA sünteesitakse tuumas piirkonnas, mida nimetatakse tuumakeseks (erandiks on 5S rRNA). Seal seonduvad valgud RNAle ning toimub kompleksi transport tuumast välja. RNAd ei saa üksi transportida, sest ta ei sisalda oma järjestuses vastavat signaali.
Prokarüootide ja eukarüootide ribosoomide erinevusi kasutatakse ära farmakoloogias, et luua antibiootikume, mis pärsiksid bakterinfektsioonide põhjustajate valgusünteesi, kuid ei omaks mingit mõju organismi enda rakkude ribosoomidele. Mitokondrite ribosoomid on kaitstud tänu neid ümbritsevale kahekordsele membraanile, millest antibiootikumid läbi tungida ei suuda.
Asukoht rakus.
Ribosoomid võivad olla kas vabalt tsütoplasmas või kinnitunud endoplasmaatilisele retiikulumile (ER). Mõlemal juhul on aga ribosoomid ise identsed ja nende asukoht sõltub vaid selleks, kas hetkel transleeritava valgu järjestuses on läbi ER transportimiseks vajalik signaal või mitte.
Vabalt tsütoplasmas olevatelt ribosoomidelt sünteesitakse valke, mida kasutatakse hiljem rakus sees. Valgud, mida vajatakse mõnes organellis või mis sekreteeritakse väliskeskkonda, sünteesitakse ERile kinnitunud ribosoomidelt. Sellised valgud liiguvad paralleelselt translatsiooni toimumisega läbi plasmamembraani, kus nad pakitakse vesiikulitesse ja kantakse nende lõpp-sihtkohta. Endoplasmaatilise retiikulumi piirkonda, kuhu sellised ribosoomid on koondunud, nimetatakse „karedaks ERiks“.
Funktsioon.
Ribosoomide ülesandeks on transleerida mRNAs peituv informatsioon valgujärjestuseks. mRNA lugemine käib kolmenukleotiidiste koodonite (tripletite) kaupa, millest igale seatakse vastavusse õige aminohape. Igale aminohappele vastab konkreetne tRNA, mis selle ribosoomi transpordib. Aminohappe ja tRNA kompleksi nimetatakse aminoatsüül-tRNAks. Viimane sisaldab oma järjestuses kolmenukleotiidist antikoodonit, mis paardub mRNAl asuva koodoniga komplementaarsuse alusel. Translatsioon toimub suunal 5’ -> 3’.
Valgusüntees algab AUG koodoniga, mis asub mRNA 5’-otsa lähedal. Sellega paardub tRNA molekul, mis transpordib aminohapet metioniin. Prokarüootides on ribosoom võimeline stardikoodonit ära tundma tänu Shine-Dalgarno järjestusele, mis asub sellest 8 nukleotiidi 5’-otsa suunas. Sellega paardub 16S rRNA 3’-otsas leiduv anti-Shine-Dalgarno järjestus. Eukarüootides on sarnane tähtsus Kozaki järjestusel.
Ribosoom sisaldab kolme RNAga seondumise saiti: A, P ja E. A-saidis toimub aminoatsüül-tRNA seondumine. P-saidis sünteesitakse peptiidside. Selle tulemusena jääb tRNA seotuks kogu seni sünteesitud peptiidahelaga. E-saidis seotakse vaba tRNA enne, kui see ribosoomilt vabaneb.
Kahe subühiku rollid on translatsiooni käigus erinevad. Väike subühik seondub mRNAga ning sisaldab piirkonda, kus toimub koodoni ja anti-koodoni vaheline interaktsioon. Suur subühik sisaldab peptidüüli transferaasi tsentrit, kus toimub peptiidsidemete süntees A-saiti seondunud ja P-saiti liikunud tRNAde külge kinnitunud aminohapete vahel ja valmiva peptiidahela hüdrolüüs P-saidi tRNA küljest translatsiooni lõppfaasis. Peptidüüli transferaasi tsentri juurest algab ka polüpeptiidide väljutamiseks mõeldud tunnel, mida mööda valguahelad saavad stabiilselt läbi väikese subühiku liikuda.


Tsentraalvakuool.
Tsentraalvakuool on taimerakus esinev suur vakuool, mis moodustub pisemate vakuoolide liitumisel.


Vakuool.
Vakuool on taimede rakkude ning magevees ja osal merevees elunevate üherakuliste organismide organoid, mis täidab seedeorgani ülesandeid. See on seotud osmootse rõhu reguleerimise ja eritusega.
Vakuool kujutab endast membraaniga ümbritsetud põiekest, mis perioodiliselt ilmub tsütoplasmasse ja täitub vedelikuga. Tekkimise ajal haaratakse väliskeskkonnast toitaineid, mis vakuooli rändamise ajal raku sees imenduvad läbi membraani. Teises suunas, vakuooli sisse toimetatakse organismi elutegevuse jääkaineid. Lõpuks tühjeneb vakuool väliskeskkonda.
Vakuoolid on eriti omased taimerakkudele. Bakterites võivad vakuoolid sisaldada gaasi (gaasivakuool).
Rakus peab tekkima suurem osmootne rõhk kui väliskeskkonnas. Keskkonna soolsus raskendab seda ja seetõttu ei teki kõigil soolase vee olenditel rakkudes vakuoole.


Pirmasens.
Pirmasens on kreisivaba linn Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal.
Ajalugu.
Pirmasensi mainitakse esmakordselt 860. aastal ("Pirminiseusna") Hornbachi kloostri juures oleva asulana.
Aastatel 1793–1815 kuulus linn Prantsusmaale.
Pirmasensis on sündinud kirjanik Hugo Ball.


Speyer.
Speyer on kreisivaba linn Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal. Asub Reini vasakul kaldal.
Ajalugu.
Speyeri kohal asus 1. sajandil roomlaste asula.
1030. aastal hakati rajama toomkirikut, mis valmis 1061. aastal. Toomkirikusse maeti mitmed Saksa-Rooma keisrid. Speyeri toomkirik kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
1294. aastal sai Speyer linnaõigused.


Vedad.
Vedad (ka: "veedad"; sanskriti keele sõnast "veda" või "ved" 'teadmine') on hinduismi vanimad pühakirjad.
Laiemas mõttes nimetatakse vedadeks (vedalik kirjandus) vedasid koos brahmanate, aranjakade ja upanišadidega.
Vedade vanimad tekstid on tekkinud ligikaudu 1000 eKr ja hiliseimad umbes 500 eKr. Vedad on kirjutatud sanskriti keelele lähedases vedade keeles.


Mountbatten-Windsor.
Mountbatten-Windsor on 1960. aasta otsuse põhjal Briti kuningliku perekonna mõne liikme perekonnanimi. See ei ole sama mis Briti kuningapere ametlik nimi Windsor. Perekonnanimemuutus ei laiene neile kuningakoja liikmetele, kes pole Elizabeth II otsesed järglased. Seaduse kohaselt kasutavad seda perekonnanime need kuningakoja liikmed, kes on küll kuninganna otsesed järglased, kuid ei oma kuninglikke tiitleid; tegelikkuses kasutavad seda ka kuningliku tiitliga liikmed.
Nime Mountbatten ajalugu.
Mountbatten tuleneb saksakeelsest sõnast Battenberg. Battenbergi prints Louis vahetas Esimese maailmasõja ajal oma perekonnanime kuningas George V palvel Mountbatteniks. Kui toonane Kreeka ja Taani prints Philip võttis endale Briti kodakondsuse, kasutas ta Mountbattenit oma perekonnanimena, kuna põlvneb ema kaudu sellest suguvõsast.
Mountbatten-Windsori nime kasutajad.
Järgmised inimesed kasutavad või on kasutanud Mountbatten-Windsori nime perekonnanimena. Nad on reastatud troonipärilusjärjestuses.
Enamik neist eelistab ametlikku tiitlit. Näiteks kui Yorki hertsog oli mereväes, oli tema nimeks Leitnant, Tema Kuninglik Kõrgus prints Andrew, enne kui temast sai Leitnant, Tema Kuninglik Kõrgus, Yorki hertsog, kuid ta pole olnud Leitnant Mountbatten-Windsor.
Mõlemad printsid Harry ja William on Sandhurstis õppimise ajal kasutanud perekonnanime Wales ning neid tuntakse kui ohvitser-kadett Wales. Printsesside Beatrice ja Eugenie perekonnanimeks on York.
Wessexi krahv on alates abiellumisest võtnud nimeks Edward Wessex. Enne seda oli ta Edward Windsor.


Henry Mountbatten-Windsor.
Henry, Suurbritannia ja Põhja-Iiri prints (Henry Charles Albert David Mountbatten-Windsor) (sündinud 15. septembril 1984), laiemalt tuntud kui prints Harry, on kolmas isik Briti troonipärilusjärjestuses oma isa, Walesi printsi Charlesi ja venna, prints Williami järel. Ta on kuninganna Elizabeth II pojapoeg.
Sünd ja lapsepõlv.
Prints Harry sündis 15. septembril 1984 Londonis Walesi printsi Charlesi ja tema esimese abikaasa, Walesi printsess Diana teise pojana. Tema vanem vend on prints William. Isa teise abikaasa Camilla Parker Bowlesi kaudu on tal ka kasuvend Tom ja kasuõde Laura. Harry on Suurbritannia ja Põhja-Iiri prints (Tema Kuninglik Kõrgus), kuid tõlkeraskuse tõttu nimetatakse teda eesti keeles sageli Walesi printsiks, mis ei ole õige [ingliskeelne väljend on "Prince Henry of Wales", mille ligikaudne tõlge võiks olla "prints Henry Walesist"; tegelik Walesi prints ("The Prince of Wales") on Briti vahetu troonipärija, tema isa].
Ta ristiti 21. detsembril 1984 Windsori lossis. Tema ristivanemad on: tema onu, Yorki hertsog, leedi Sarah Chatto, leedi Vestey, mrs. William Bartholomew, Bryan Organ ja Gerald Ward.
Nii nagu teistelgi Inglise printsidel pole perekonnanime, pole seda temalgi. Vajadusel kasutatakse tema perekonnanimena Mountbatten-Windsor. Harry ise aga kasutab perekonnanime Wales, nii et sõjaväelasena on ta kapten Harry Wales.
Ema surm.
31. augustil 1997 hukkus Harry ema, Walesi printsess Diana autoõnnetusel Pariisis, Pont de l'Alma tunnelis. Õnnetus juhtus vaid loetud päevad pärast Diana, Harry ja Williami ühise puhkuse lõppemist Lõuna-Prantsusmaal. Printsid olid tol hetkel Balmorali lossis; isa Charles äratas nad üles, et õnnetusest teada anda.
Diana matustel, mida kanti üle terves maailmas, kõndisid kirstu taga printsid, nende isa ja onu, Spenceri krahv. Diana kirstul oli Harry tehtud kaart, millel kiri "Mummy" ("Emme"). Matuse ajal oli keelatud printside nägusid lähivaates filmida. Mõlemaid printse on kiidetud nende vastupidavuse eest sellel päeval. Matusekõnes lubas onu hoolitseda oma õe laste eest, kuid hiljem ei ole Harryl onuga palju kokkupuuteid olnud.
Haridus.
Harry käis Jane Mynors'i lasteaias; Wetherby koolist sai ta alg- ning Ludgrove'i koolist Berkshire's põhihariduse, nagu oli varem teinud William. Hiljem astus ta Etoni Kolledžisse, mille ta 2003. aastal lõpetas, sooritades A-taseme eksamid geograafias ja kunstis. Koolis arenes välja tema armastus spordi, eriti polo ja ragbi vastu.
Pärast Etoni lõpetamist võttis Harry ühe aasta vabaks, külastades Austraaliat ja Aafrikat. Austraalias olles töötas ta loomafarmis ning Aafrikas Lesotho lastekodus. Hiljem samal aastal reisis ta ka Argentiinasse.
8. mail 2005 astus Harry Sandhursti Kuninglikku Sõjaväeakadeemiasse. Seal tuntakse teda nime "kadett Wales" all.
Kuninglikud kohustused.
2006. aasta aprillis lõi prints koos Lesotho printsi Seeisoga heategevusliku organisatsiooni, et aidata orbusid, kes põevad HIV'd/AIDS'i. Organisatsiooni nimi on. "Sentebale" on Lesotho-keelne sõna, mis tähendab 'mind ära unusta'. Nimi on mõlema printsi ema auks: printsess Diana, kes suri 1997; ja kuninganna 'Mamotho, kes suri 2003, auks.
Armee.
Prints Harry'st sai Sandhurstis toimunud Suverääni paraadi ajal ohvitser. Tema perekonnanimi on ka edaspidi Wales ja teda tuntakse armees kui kapten Wales'i.
2006. aasta jaanuaris teatas kuningakoda, et prints Harry liitub Blues and Royals'i rügemendiga ja ta õpetatakse välja kui rühmaülem. Sellest ajast saadik arvati, et prints saadetakse 2007. aasta maikuus Iraaki, kuid arvati ka, et valitsus ei anna selleks nõusolekut. Briti armee ülemjuhataja Sir Richard Dannatt otsustas, et ebaturvalisuse tõttu Harryt Iraaki ei saadeta. Selle asemel viibis prints Harry ISAFi koosseisus Afganistanis Helmandi provintsis 14. detsembrist 2007 29. veebruarini 2008, kokku 77 päeva.
Suhted.
Nagu ka tema venna puhul, paneb meedia Harryt paari kõigi noorte tütarlastega, keda tema seltskonnas nähakse, ja vahel ka nendega, keda ta ööklubides kohtab. Printsi siiani kõige rohkem teatud suhe on Chelsy Davy'ga (s. 1985), kes on Zimbabwes sündinud pärijanna. Printsi 22. sünnipäeva puhul tehtud intervjuus, 2005. aasta septembris, viitas Harry Chelsyle kui oma tüdruksõbrale ning meedia teatas, et nende suhe on kaheksateist kuud vana, lükates ümber väiteid, nagu oleksid nad lahku läinud.
Vastuoluline käitumine.
Mõned Harry tegevused on äratanud laialdast meedia tähelepanu. 2002. aasta jaanuaris avaldati, et prints oli tunnistanud kanepi suitsetamist, mille tõttu 2001. aasta suvel oli tema vastu alustatud kriminaalasi. Uurimine puhastas Harry nime ning tema isa Charles'i kiideti selle eest, et Harry käis visiidil Londoni rehabilitatsioonikeskuses.
21. oktoobril 2004 oli Harryl kaklus paparazziga, kui too püüdis ööklubist lahkuvat printsi pildistada. Fotograaf sai väikseid vigastusi, Harry mitte ühtegi. Pärast loo ilmumist tabloidides, vabandas prints avalikult isa ees oma pettumust valmistanud käitumise pärast.
8. jaanuaril 2005 osales Harry kostüümipeol, teemal "Kolooniad ja rahvused". Olles otsustanud mitte viidata Suurbritanniale, tuli Harry peole, kandes seljas sõjaväelist tuunikat, mille varrukal oli Saksamaa lipp; selle alt tuli nähtavale aga kahvatu khaki-särk, mille krael oli Wehrmachti märk ja varrukal haakrist (väidetavasti polnud tegemist Wehrmachti, vaid Vaba India vormi ja eraldusmärkidega). Printsi pildistati, kui ta hoidis käes sigarit ja kokteili. Printsi teguviis põhjustas palju avalikku kära Harry ilmse ajalooalase ignorantsuse tõttu. Vastuolu võimendus veelgi, kuna pidu toimus täpselt kaks nädalat enne Holokausti mälestuspäeva. Prints Harry vastas kirjaliku vabandusega, kus ta ütles, et tal on väga kahju, kui on kedagi solvanud. Ajalehed leidsid sellele vastukaaluks, et printsi vabandus on nõrk ning nähtavasti puudub tal ettekujutus oma tulevasest elust.


Ain Kull.
Ain Kull (sündinud 1973) on eesti geograaf (PhD).
Tema uurimisvaldkonnad on tuulekliima ja -energeetika, kliima mõju aineringetele ja sotsiaal-majanduslikele protsessidele.


Pakruojis.
Pakruojis on linn Põhja-Leedus Šiauliai maakonnas, Pakruojise rajooni keskus.


Linkuva.
Linkuva on linn Põhja-Leedus Šiauliai maakonnas, Pakruojise rajoonis.


Plungė.
Plungė on linn Leedus Telšiai maakonnas, Plungė rajooni keskus.


Dire Dawa.
Dire Dawa on Etioopia suuruselt teine linn.
Ajalugu.
Dire Dawa rajati 1902. aastal seoses Addis Abeba-Djibouti raudtee ehituse jõudmisega Hareri linna lähedale, mis asub kõrgel mägedes. Varsti pärast seda ehitati Dire Dawast maantee Hareri.


Addis Abeba.
Addis Abeba (amhara አዲስ ፡ አበባ 'uus õis') on Etioopia pealinn ja suurim linn. Linn asub Entoto mäe jalamil 2200 kuni 3000 meetri kõrgusel.


Palanga.
Palanga on linn Leedus Klaipėda maakonnas. Asub Läänemere kaldal.
Palanga on Neringa kõrval üks Leedu tähtsaimaid kuurortlinnu. Palanga liivarand on 18 km pikk. Päikesepaisteliste päevade arv on siin Leedu suuremaid.
Ajalugu.
Palangat mainitakse esmakordselt 1253. aastal.
1824. aastast kuulus (krahv) Tyszkiewicz'itele.
Palanga kuulus Kuramaa kubermangu ja tema liitmine Leeduga Leedu-Läti piirilepinguga 1921. aastal andis riigile väljapääsu merele.
1932 sai teistkordselt linna õigused.
1973.–1975. aastal liideti linnaga Vanagupė, Kunigiškiai, Monciškė, Nemirseta ja Šventoji asulad.
Palangas asub merevaigumuuseum.
Palanga rahvusvaheline lennujaam asub 7 km kaugusel kesklinnast.


Görlitz.
Görlitz on linn Saksamaa idaosas Saksimaal, Görlitzi kreisi keksus. Asub Neisse jõe ääres. 1. augustini 2008 oli kreisivaba linn.
Ajalugu.
Görlitzit on mainitud esmakordselt 1071. aastal ("Gorelic"). 13. sajandil kasvas asula linnaks.
1945. aastal liideti väiksem osa linnast, mis asus Neisse paremkaldal, Poolaga ja moodustati Zgorzeleci linn.
1950-ndatel aastatel tõusis linna elanike arv üle 100 000 seoses sakslaste ümberasumisega Poola aladelt. Hiljem elanike arv langes taas. Aastal 2005 elas linnas 57 900 inimest ja 2008. aastal 56 500 inimest.
Görlitzis on sündinud filosoof Jakob Böhme.


Michael Jordan.
Michael Jeffrey Jordan (tuntud ka initsiaalide MJ järgi; sündinud 17. veebruaril 1963 Brooklynis, New Yorgis) on Ameerika Ühendriikide korvpallur. NBA koduleheküljel Jordani profiilis on ta nimetatud "kõigi aegade parimaks mängijaks".
NBA karjääri alustas Jordan klubis Chicago Bulls, mis valis ta 1984. aastal kolmanda valikuna. Aastatel 1991, 1992 ja 1993 tuli ta klubiga NBA meistriks. Enne 1993–94 hooaja algust teatas Michael Jordan, et lõpetab korvpallurikarjääri. Siis mängis ta pesapalli, aga tuli 1994–95 hooaja lõpus tagasi Chicago Bullsi ridadesse ja aitas klubi veel kolmele tiitlile. Hooajal 1997–98 oli Michael Jordan võitnud rekordilise kümnenda hooaja kõige resultatiivsema mängija tiitli. Aastal 1999 lõpetas Jordan teist korda korvpalluri karjääri, aga tuli taas tagasi, kui sõlmis 2001. aastal kaheaastase lepingu klubiga Washington Wizards.


Kobe Bryant.
Kobe Bryant (sündinud 23. augustil 1978 Philadelphias) on USA korvpallur, kes mängib NBA meeskonnas Los Angeles Lakers.
Lapsepõlv.
Kobe Bryant sündis 1978. aastal Philadelphias korvpalluri Joe Bryanti ja Pamela Cox Bryanti perekonnas. Ta oli kolmest lapsest noorim ning ainus poeg. Ta sai oma nime Kobe veiseliha järgi, mida ta vanemad nägid Jaapani restorani menüüs.
Kui Bryant oli kuueaastane, lahkus tema isa NBA-st ning kolis perega Itaaliasse, kus Bryant õppis selgeks itaalia keele, mida valdab siiani.
Juba varases nooruses hakkas teda huvitama sport, eriti jalgpall. Kolmeaastaselt hakkas ta mängima korvpalli.
1991. aastal kolis pere tagasi USA-sse.
NBA karjäär.
Bryant valiti 1996. aasta drafti 13. valikuna New Orleans Hornetsi meeskonda, ent kohe suundus ta Los Angeles Lakersisse.
1997. aastal võitis ta NBA Slam Dunk Contesti.
Aastatel 2000-2002 võitis Lakers kolm järjestikust NBA meistritiitlit. Neil aastail olid klubi liidriteks Shaquille O'Neal ja Kobe Bryant. Hiljem aitas Bryant võita meeskonnal ka 2009. ja 2010. aasta meistritiitel.
USA korvpallikoondis.
Bryant on võitnud USA korvpallikoondisega kaks olümpiakulda: 2008. aastal Pekingis ja 2012. aastal Londonis.
Isiklikku.
2001. aastal abiellus Bryant Vanessa Laine'iga ning neil sündis kaks tütart: Natalia Diamante ja Gianna Maria-Onore. Bryant ja Laine lahutasid 2011. aastal.


Yūji Ide.
thumb
Yūji Ide (井出 有治; sündinud 21. jaanuaril 1975) on jaapani mootorisportlane, endine Vormel 1 piloot.
2006. aasta Vormel 1 hooajal pidi ta sõitma Super Aguri meeskonna eest, kuid mais tema sõidulitsents tühistati liiga ohtliku sõidu pärast hooaja alguses.
Ide, Yuji
Ide, Yuji
Ide, Yuji


PromFest.
PromFest on Pärnu Rahvusvaheline Ooperimuusika Festival. Festival toimub alates 2001. aastast igal paaritul aastal ja selle kunstiline juht on Erki Pehk. Festivali korraldavad MTÜ PromFest ja teater "Endla".
Konkurss.
Ajendatuna Pärnu kultuuritegelase Toomas Kuteri ideest mälestada Pärnu vokaalpedagoogi Klaudia Taevi, toimus 1996. aasta mais esimene Klaudia Taevi nimeline konkurss noortele ooperilauljatele. Järgmine konkurss toimus 2001. aastal.
Taevi konkurss on Eesti ainuke rahvusvaheline lauljate konkurss.
Ooperid.
PromFesti raames tuuakse "Endla" lavale originaal-ooperilavastus. 2003. aastal lavastas Linnar Priimägi Giuseppe Verdi "Rigoletto", 2005. aastal Mati Unt Anton Rubinšteini "Deemoni", 2007. aastal tõi Marko Matvere lavale Georges Bizet' ooperi "Carmen". 2009. aastal lavastas Mai Murdmaa Jules Massenet' ooperi "Thais" ja 2011. Üllar Saaremäe Giuseppe Verdi' "Attila". 2013. aastal lavastab Teet Kask Nikolai Rimski-Korsakovi' "Tsaari Mõrsja"
Ooperis mängib peaosa eelmise konkursi võitja: "Rigoletto" naispeaosa kehastas nüüdne Berliini Staatsooperi esisopran Anna Samuil (I preemia aastal 2001), "Deemoni" nimirollis astus üles Laimonas Pautienius (I preemia aastal 2003), Carmenit kehastasid 2005. aasta konkursi parimad Angelina Švatška ja Huiling Zhu. "Thaisi" nimirollis astus üles 2007. aasta laureaat Veronika Džiojeva. 2009. aasta konkursi parim Anatoli Siuko kehastas 2011. aastal nimirolli Giuseppe Verdi "Attilas". "Tsaari Mõrsja" peaosades laulavad 2011. konkursi parimad Andrei Savtšenko Valgevenest, Elina Šimkus (Volkmane) Lätist ja neljanda konkursi parim Angelina Švatška Ukrainast
Muu.
Lisaks konkursile ja ooperite lavastamisele toimuvad traditsiooniline Klaudia Taevi mälestusõhtu, žüriiliikmete kontserdid ja meistriklassid noortele lauljatele.


Klaudia Taev.
Klaudia Taev (13. aprill 1906 Saaremaa – 1985) oli eesti lauluõpetaja.
Klaudia Taev sündis õpetaja perekonnas. Huvi laulmise ja muusika vastu tekkis tal juba lapsepõlves. Tallinna Konservatooriumis õppis ta laulmist esimese eesti soost kutselise laulja Aino Tamme käe all, Varvara Malama, Armanda Abbati ja Aleksander Arderi juures. Tema lauljakarjäär jäi lühikeseks. Haiguse tagajärjel kaotas ta hääle ning pühendas oma edasise elu teiste õpetamisele.
II maailmasõja päevil tegutses Taev hääleseadja-lauluõpetajana Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus temalt võttis tunde ka Georg Ots. Eestisse naasnuna asus Taev elama Pärnusse. 1944–1950 oli ta "Endla" operetitrupi vokaalpedagoog ning kuni 1954 ka Pärnu muusikakooli lauluõpetaja. Pärast lauluklassi sulgemist Pärnu muusikakoolis andis ta eratunde ning tegutses kultuurikeskustes, õpetades laulmist solistidele, ansamblitele ja hääleseadjana kooridele.
Klaudia Taevi õpilaste arvu ei tea keegi, sest tema juures õppisid ka suviti Pärnus puhanud välismaalased ja nende lapsed. Tema õpilased on ka Rein Veidemann, Urve Tauts, Viktor Gurjev, Hans Miilberg, Asta Vihandi, Eve Neem, Silvia Vestmann, Toomas Kuter, Marvi Taggo, Malle Raid, Peeter Kaljumäe ja teised.
Tema auks korraldatakse Pärnus alates 1996. aastast konkurssi noortele ooperilauljatele.
Viited.
Taev, Klaudia
Taev, Klaudia
Taev, Klaudia


Toomas Kuter.
Toomas Kuter (sündinud 18. novembril 1965 Pärnus) on vabakutseline kirjanik, laulja ja ajakirjanik.
Lauluõpinguid alustas ta 15-aastaselt Pärnus Klaudia Taevi juures. Tema esimene soolokontsert toimus 17-aastaselt Pärnus ja selleks oli õhtu vanade vene romanssidega. Tallinnas sai temast endise operetiprimadonna Therese Raide õpilane. Lauljana on ta kogunud tunnustust eri rahvaste romansside ja kammerlaulude esitajana. Ta on andnud kontserte Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Saksamaal, Soomes, Lätis ja mujal.
Toomas Kuter on mitme kirjanduskonkursi võitja ja laureaat. Põhiliselt kuuluvad tema loomingusse muinasjutud, novellid ja lüürika. Seni on temalt eraldi raamatutena ilmunud muinasjutukogu "Poiss ja unenägu" (1994), muinasjutt "Jaheda hinguse lugu" (1995), muinasjutt "Täiskuutüdruk" (1996), "Pärnu kirjarahva antoloogia" (üks koostajatest, 1998), lüürikakogumik "Armastusse minek" (2002), "Stihhi i skazki" (vene keeles, Peterburi, 2003), muinasjutukogu "Südame latern" (2004), samuti vene ja ameerika lauludest koosnev sooloplaat "Minu tee" (2006, klaveril Andranik Kechek).
Koos helilooja Andranik Kechekiga on valminud muusikaline muinasjutt "Ununenud muinaslugu" (2002), koostöös helilooja Jüri Dmitrijeviga vokaaltsükkel "Armastusse minek" (2004), "Put k ljubvi" (vene keeles, 2006).
Kuter kirjutab sageli kontserdiarvustusi, raamatututvustusi ja artikleid Eesti väljaannetele.
Aastail 1994-1996 töötas Kuter Tallinna 37. Keskkoolis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana. Eesrindlikumast osast tema õpilastest on kujunenud Kuteri talendi austajate ring, kuhu kuulub endise õpilasena mh judomaadleja Martin Padar.
Toomas Kuter on Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise noorte lauljate konkursi president, Gavrila Deržavini nimelise Venemaa Kirjanduse ja Kaunite Kunstide Akadeemia korrespondentliige, Eesti Ajakirjanike Liidu liige, Venemaa Regioonidevahelise Kirjanike Liidu liige, Saksa-Eesti Foorumi liige ja Eesti Autorite Ühingu liige.
Ta on pälvinud Rahvusvaheliste Rahufondide Assotsiatsiooni Venemaa Rahufondi aumedali (2004), Gavrila Deržavini nimelise akadeemilise kuldmedali (2004) ja Aleksandr Puškini nimelise medali "Traditsioonide hoidmise eest vene kirjanduses" (2005), Maarjamaa Konvendi kvaliteedimärgi (2005), Sergei Jessenini nimelise akadeemilise kuldmedali (2005), Pärnumaa kultuurkapitali eredaima kultuurisündmuse aastapreemia (2005).
Kuter, Toomas
Kuter, Toomas
Kuter, Toomas


Prienai.
Prienai on linn Leedus Kaunase maakonnas, Prienai rajooni keskus. Asub Nemunase jõe mõlemal kaldal Kaunasest 39 km lõunas.
Prienai sai linnaõigused 1609. aastal.


Lazdijai.
Lazdijai on linn Leedus Alytuse maakonnas, Lazdijai rajooni keskus. Linn asub 7 km kaugusel Poola piirist, kus asub Lazdiaji piiriületuspunkt.
Lazdijai sai linnaõigused 1597. aastal.


Neumünster.
Neumünster on kreisivaba linn Saksamaal Schleswig-Holsteini liidumaal.
Neumünster rajati 1127. aastal Oldenburgi piiskopi Vizelini poolt.


Neuss.
Neuss on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal. Asub Reini ääres Düsseldorfi vastaskaldal.


Barokkmuusika.
Barokkmuusika on barokiajastul (17. sajand kuni 18. sajandi I pool) loodud muusika.
17. sajandi alguses toimus Euroopa muusikas suur pööre. Tüüpiline renessanssmuusika ei olnud mõeldud lihtsalt kuulamiseks, vaid oli liturgilise eesmärgiga, tantsumuusika või kooslaulmiseks mõeldud seltskonnalaul. Barokiajastul hakati looma teoseid ka ainult kuulamiseks. Tekkisid esimesed elukutselised muusikud, professionaalsed kapellid, kujunesid välja esimesed instrumentaalmuusikažanrid. Algas solistilise vokaal- ja instrumentaalmuusika võidukäik, barokk oli virtuoosse soololaulu kuldajastu. Polüfooniline muusika oli oma kõrgtasemel, selle asemele hakkas tulema monoodia. Barokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks.
Ooper.
Ooperi sünd 1600. aasta paiku mõjutas oluliselt järgneva sajandi muusikat. Barokkooperi virtuoossed aariad lõid nö "erutatud laulmisstiili". Kuulsaimad ooperiheliloojad olid näiteks Claudio Monteverdi, Alessandro Scarlatti ja Georg Friedrich Händel. 17. sajandi keskel sai alguse sajandipikkune kastraatlauljate kummardamine. Kuulsaim kastraat oli itaallane Farinelli. Kui Itaalias sündis ooper, siis Prantsusmaal õukonnaballett, kus erinevalt klassikalisest balletist oli palju vokaalnumbreid.
Teised uued vokaal-instrumentaalžanrid.
Ansamblimadrigalide asemel tulid 17. sajandil moodi sooloaaria ja duett generaalbassi või väikese ansambli saatel. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria. Rohkelt kirjutati vokaalseid suurvorme – kantaate, oratooriumeid ja passioone. Kantaate, oratooriumeid, passioone ja oopereid kirjutasid tihti samad heliloojad ja neid esitati samasuguste esituskoosseisude poolt.
Instrumentaalmuusika.
17. sajandi instrumentaalmuusikaks oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas (Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansamblikoosseisuks barokktrio, millest kujunes välja "itaalia orkester" – kaks võrdse tähtsusega juhtivat viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo. Moodustati ka päris suuri orkestreid. Žanritest kirjutati enim sonaate ja kontserte. Viimase ühe alatüübi, "concerto grosso" looja oli Arcangelo Corelli. Soolokontsertide meister oli Antonio Vivaldi.
Teised populaarsemad pillid sellel perioodil lisaks viiuli perekonna pillidele olid klavessiin, orel, lauto. Kasutusele võeti oboe, fagott, metsasarv, klarnet.
Tantsumuusika.
Barokiajastul hakati tantsumuusikat looma ka kontsertteostena. Populaarseim žanr olid tantsusüit.
Klaviirimuusika.
Barokk ei teinud selget vahet erinevatele klahvpillidele (klavessiin, klavikord, positiivorel) kirjutatud muusikal. Kõike nimetati kokkuvõtlikult klaviirimuusikaks. Erandiks oli orel.
Fuuga.
Kuigi barokiajastul peeti polüfooniat juba veidi vanamoeliseks, kujunes välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm – fuuga. See oli enamasti kahe- kuni viiehäälne ja võis olla nii vokaal- kui instrumentaalteos või selle osa. Aegade suurimaid polüfooniameistreid on Johann Sebastian Bach, kes armastas fuugavormi ja viis selle kõrgeimale tasemele.


Albert Streckeisen.
Albert Streckeisen (8. november 1901 Basel – 29. september 1998 Bern) oli Šveitsi geoloog.
Albert Streckeisen on kõige tuntum kui Rahvusvahelise Geoloogiaühingu tardkivimite klassifikatsiooni väljatöötanud komisjoni pikaaegne esimees.
Streckeisen õppis geoloogiat, mineraloogiat ja petroloogiat Baselis, Zürichis ning Bernis. Ta on töötanud professorina Bukarestis ning Bernis. Geoloogias oli tema kitsamaks erialaks petroloogia.
1958. aastal asus Streckeisen täiendama ja revideerima Paul Niggli raamatut "Tabellen zur Petrographie und zum Gesteinsbestimmen". Streckeisen leidis, et raamatus esitatud tardkivimite klassifikatsioon vajaks hoolikat revideerimist. Samas ei olnud raamatus esitatud klassifikatsioon sugugi ainus selleks ajaks väljapakutu. Kokku oli klassifikatsioone kaksteist. Streckeisen otsustas, et pole mõtet välja mõelda kolmeteistkümnendat, vaid keskenduda tuleks olemasolevate klassifikatsioonide analüüsimisele.
1964. aastal avaldas Streckeisen ülevaateartikli, milles käsitles tardkivimite senise klassifitseerimisega seotud probleeme. Artikkel pälvis palju tähelepanu, mistõttu otsustati, et küsimusega tuleb hakata tõsisemalt tegelema. Selleks loodi Rahvusvahelise Geoloogiaühingu juurde komisjon nimega "The Subcommission on the Systematics of Igneous Rocks". Komisjon alustas tööd aastal 1970 ning esimeseks esimeheks sai Albert Streckeisen. Komisjoni töö tulemusena valminud tardkivimite klassifikatsiooni nimetatakse sageli Streckeiseni klassifikatsiooniks. Tänapäeval on see ülemaailmselt aktsepteeritud viis tardkivimite klassifitseerimiseks ning nimetamiseks.


Vassili Perov.
Vassili Grigorjevitš Perov (vene Василий Григорьевич Перов; tegelik perekonnanimi Kridener; 21. detsember 1833 Tobolsk – 29. mai 1882 Kuzminki küla tänapäevasel Moskva maa-alal) oli vene maalikunstnik, peredvižnikute ühingu asutajaliige.
Perov oli parun G.K. Krideneri sohipoeg. Perenimi Perov oli algul tema hüüdnimeks ja selle andis talle mittekoosseisuline köster, kes ta kirjutama õpetas.
Perov lõpetas Arzamassi kreiskooli ja astus Arzamassi kunstikooli, mida juhatas Aleksandr Vassiljevitš Stupin.
1853 astus ta Moskva maali-, raid- ja ehituskunstikooli. 1856 pälvis ta väikese hõbemedali imperaatorlikule kunstide akadeemiale esitatud etüüdi eest poisi peast. 1858 pälvis ta juba suure hõbemedali maali "Ringkonnapristavi sõit uurimisele" eest. 1860 sai ta väikese kuldmedali maalide "Hauastseen" ja "Köstri poeg, kes saab esimese teenistusastme" eest. 1861 pälvis ta suure kuldmedali maali "Külajutlus" eest.
Suure kuldmedaliga kaasnes õigus riigi arvel sõita välismaale. Perov asus selle 1862, külastades Saksamaa linnu ja Pariisi. Oma selle perioodi maalides kujutas ta euroopa tänavaelu. Ta naasis Moskvasse enne tähtaega.
1866 sai Perov akadeemikuks, 1871 professoriks Moskva maali-, raid- ja ehituskunstikoolis. Umbes sel ajal sai temast peredvižnikute liikumise üks asutajaist.
Perov suri 1882 Moskva-lähedases Kuzminki külas tuberkuloosi ja on maetud Doni kalmistule.
Looming.
Vassili Perov armastas maalida lihtrahvast. Talupoegi kujutas ta tõepäraselt ja suure kaasaelamisega. Loomingus on üks läbivaid teemasid matused, leinajate ja orbude kujutamine. Korduvalt kujutab ta maalidel rikaste ja vaeste vastuolu.
Perovil on palju religioosseid maale, kuid neil on tähelepanu pööratud mitte niivõrd piiblisündmustele kui kaasaja, 19. sajandi lihtrahvale, mitte niivõrd sellele, mida nad usuvad, kuivõrd sellele, kuidas religioon neid mõjutab.


Menoikeus noorem.
"See artikkel räägib Kreoni pojast; tema vanaisa kohta vaata artiklit Menoikeus vanem."
Menoikeus noorem oli vanakreeka mütoloogias Teeba regendi ja hilisema kuninga Kreoni ning tema naise Eurydike noorem poeg. Oidipus oli Menoikeuse tädipoeg.
Kui puhkes sõda Seitse Teeba vastu, ei pidanud Menoikeus üldse sõdima, sest oli veel liiga noor. Ent ennustustarga Teiresiase sõnul võis Teebat päästa ainult see, kui Menoikeus sõjas langeb. Kreon oli selle vastu, keelitas Menoikeust linnast põgenema ja lubas riigikassast talle raha tuua. Niisugune teguviis oli Menoikeusele vastuvõetamatu; ta tormas lahingusse ja kuna oli relvade käsitsemises kogenematu, sai kohe surma.
Teeba võitis sõja, kuid see osutus Pyrrhose võiduks: kogu Teeba kuningasoost jäid ellu ainult Oidipus ja Kreon, kelle surmaga kuningasugu lõppes. 10 aastat hiljem toimunud epigoonide sõjakäigus Teeba vallutati ja rüüstati.


Haimon.
Haimon (vanakreeka keeles "Αἵμων", ladina keeles "Haemon") oli vanakreeka mütoloogias Teeba regendi ja hilisema kuninga Kreoni ning tema naise Eurydike vanem poeg. Tema nimi tähendab kreeka keeles 'verine'.
Sõda Seitse Teeba vastu kujunes väga veriseks. Ainult suurte pingutustega suutsid teebalased võita. Muuhulgas langes Haimoni noorem vend Menoikeus. Sellepärast käskis kuningaks saanud Kreon kõik teebalaste poolel langenud suurte auavalduste saatel matta, ent linna rünnanud argoslaste ja nende poolel sõdinute laibad pidid jääma matmata.
Haimon oli kihlatud oma täditütre Antigonega. Antigone mattis keelust hoolimata oma venna Polyneikese ja tabati teolt. Kreon mõistis ta selle eest surma elusalt matmise läbi. Haimon palus isalt Antigonele armu, ja ka ennustaja Teiresias teatas, et see otsus pole jumalatele meelepärane, ent Kreon ei andnud järele. Ööl enne hukkamist poos Antigone end oma kongis üles. Haimon sai seejärel kokkupõrkes isaga surma. Mõne allika järgi tappis Haimon enese.
Pärast seda võttis ka Eurydike endalt elu. Teeba kuningasoost jäid ellu ainult Kreon ja Oidipus. Nendega lõppeski Teeba kuningasugu.


Ivan Kramskoi.
Ivan Nikolajevitš Kramskoi (8. juuni (vkj. 27. mai) 1837 Ostrogožsk – 5. aprill (vkj. 24. märts) 1887 Peterburi) oli vene maalikunstnik ja kunstikriitik. Stiililt oli ta realist.
Kramskoi pärines väikekodanluse hulgast. 1857–1863 õppis ta Peterburi Kunstide Akadeemias. Ta oli üks akadeemia 14 lõpetajast, kes lahkus akadeemiast lõputööd tegemata, sest neil ei lubatud traditsioonilise mütoloogilise stseeni asemel maalida vabalt valitud teemal.
Kramskoid mõjutasid teistest kunstnikest tugevamini demokraatlikud ja revolutsioonilised ideed. Ta oli peredvižnikute ühingu üks asutajaid ja ideolooge. Tema kunstikriitika oli samuti mõjukas. Tema tööde demokraatlik suunitlus, põhjalikud kriitilised arutlused kunstist ja kunsti iseärasuste objektiivsete hindamiskriteeriumide lakkamatud uuringud arendasid kunsti ja rahva suhtumist kunstisse.
Talle on iseloomulik teoste lihtne ülesehitus, selged jooned ja psühholoogiline sügavus.
Kramskoi maalis hulgaliselt tuntud inimesi, teiste seas Lev Tolstoid (1873), Ivan Šiškinit (1873), Pavel Tretjakovi (1876) ja Mihhail Saltõkov-Štšedrini (1879). Kogu tema loomingu paremik, sealhulgas kõik nimetatud maalid, asuvad praegu Tretjakovi galeriis.
Kunstnik suri 49-aastaselt doktor Rauchfussi portreed maalides. Korraga kummardus ta ette ja kukkus. Doktor püüdis osutada talle esmaabi, kuid oli juba hilja.


Poeem.
Poeem on pikk lüüriline või eepiline jutustav luuletus. Oma olemuselt on poeem värsivormis jutustus. Selle lüroeepilise žanri harude hulka kuuluvad kangelaspoeem ja proosapoeem.
Poeemid muutusid populaarseks romantismi ajal. Neid kirjutasid näiteks George Gordon Byron, Robert Burns, Heinrich Heine, Aleksandr Puškin, Mihhail Lermontov, Vladimir Majakovski, Justinas Marcinkevičius, Aleksandr Tvardovski.
Eesti kirjanduses on poeeme kirjutanud Betti Alver ("Lugu valgest varesest"), Kersti Merilaas ("Poeem Pärnu silgust"), Juhan Smuul ("Tormi poeg", "Järvesuu poiste brigaad", "Poemm Stalinile"), Agu Sisask ("Draakonilend"), Kivisildnik ("Poeem Puutinile"), Ivar Sild ("Pealkirjata poeem"), Karl Martin Sinijärv ja Jürgen Rooste ("Tallinna vapipäeva poeem") jpt. Üks esimesi eestikeelseid poeeme oli Friedrich Reinhold Kreutzwaldi menukas Krimmi sõja teemaline regivärsiline poeem "Sõda. Wiru wana Lauliku kenam Kandle-lugu. Eesti-söbradele" (1854; 2. tr. 1861).
Poeemi nime kasutatakse vahel laiemas, ülekantud tähenduses, näiteks Anton Makarenko "Pedagoogiline poeem".
Terminit kasutatakse ka muusikas, nt sümfooniline poeem.


Adagio.
"Adagio" [ad'aadžo] on noodikirjas kasutatav tempomärge, mis tähendab 'aeglaselt'. Tavaliselt tähendab see tempot vahemikus 66–76 lööki minutis, igal juhul kiiremini kui "lento" ning aeglasemalt kui "adagietto" ja "andante".


Motett.
Motett on mitmehäälne vokaalteos.
Motett arenes välja organumist 13. sajandi prantsuse muusikas. Algselt oli motett vaimuliku sisuga ja ladinakeelse tekstiga. Alumises hääles asus põhimeloodia, mis tüüpiliselt oli gregooriuse koraal. Põhimeloodia kohal olid teised hääled, mida võis olla 2-3, aga ka kuni 5. Ülemistel häältel oli kõigil erinevad tekstid, samuti olid nad alumise häälega võrreldes liikuvamad. Keskaegsed motetid on isorütmilised ehk ühesuguseid rütmifiguure kordavad. Hiljem hakati ülemistesse häältesse kirjutama ilmalikke rahvakeelseid tekste, eriti luuletekste. Selle tulemusel keelati 13. sajandi lõpul motettide laulmine kirikus. Lisaks sisu ilmalikustumisele oli põhjuseks ka kompositsiooni keerukus. Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. 15. sajandil jõudis ta kirikusse tagasi, kõikides häältes gregooriuse koraali tekst.


Madrigal.
Madrigal (itaalia sõnast "madrigale" 'emakeelne laul') on tõsine itaalia polüfooniline laulužanr, mille sisuks on armastus või loodus. Madrigalid kajastasid nii igapäevaseid elusündmusi kui ka tundeteemasid. Kirjutati nii rõõmsaid, nukraid kui ka traagilise sisuga madrigale. Madrigale kirjutati peamiselt renessansiajastul, õitseajaks peetakse 16. sajandit. Varase madrigali suurim meister oli Jacob Arcadelt. Varased madrigalid olid neljahäälsed, lihtsa polüfooniaga, hiljem viie- kuni seitsmehäälsed ja keeruka polüfooniaga. Helikeel ja vaba värsivormiga tekst olid lihvitud ja lõpetatud.


Tantsusüit.
Tantsusüit on mitmeosaline teos väikestele pillikoosseisudele.
Tantsud järjestatakse kontrastsuse printsiibil. Ühtseks tervikuks liidab süidi üks helistik.
Põhitantsude ette, vahele ja järele võib lisada teisi tantsulisi või sissejuhatavaid osasid, näiteks prelüüd, aaria, menuett, gavott, bourree jt.


Concerto grosso.
"Concerto grosso" (itaalia keeles 'suur kontsert') on esimene orkestrižanr.
"Concerto grosso" tekkis žanrina barokkajastul, selle rajajaks peetakse itaalia heliloojat Arcangelo Corellit. "Concerto grossot" mängivad barokktrio ("concertino") ja suurem orkester ("ripieno"), mis toetab väiksemat koosseisu lõiguti. Teost on võimalik mängida ka ainult "concertinoga".
Näiteks Alfred Schnittke Concerto grosso (see on kirjutatud kahele viiulile, ettevalmistatud klaverile ja keelpillidele).


Sonaaditsükkel.
Sonaaditsükkel ehk sonaat-sümfooniline tsükkel on muusikas mitmeosaline vorm, milles vähemalt üks osa (tavaliselt esimene) on sonaadivormis.
Sonaaditsükkel saab teosena nimetuse esinejate koosseisu järgi. Ka osade arv,iseloom ja ülesehitus sõltuvad esitavast koosseisust.


Pavel Tretjakov.
Pavel Mihhailovitš Tretjakov (vene "Павел Михайлович Третьяков"; 27. detsember 1832 Moskva – 16. detsember 1898) oli vene kaupmees, metseen ja kunstikoguja, Tretjakovi galerii asutaja.
Pavel Tretjakov sündis Mosvas, kaupmehe peres. Isa kõrval alustas varakult müügitööga.
Pavel Tretjakov osutas materiaalset abi peredvižnikutele, ostes nende näituste paremad tööd oma galeriile. Galerii kinkis ta Moskva linnale 1892. aastal.
Ta suri 16. detsembril 1898. aastal Moskvas. Esialgu maeti Tretjakov Danilovi kloostri kalmistule, aastal 1948 maeti ta ümber Moskva Novodevitšje kalmistule.
Tretjakov, Pavel
Tretjakov, Pavel
Tretjakov, Pavel


Sonaadivorm.
Sonaadivorm ehk sonaat-allegro on muusikavorm.
Sonaadivorm koosneb ekspositsioonist, töötlusest ja repriisist. Algusesse võib lisanduda sissejuhatus ja lõppu kooda.
Töötlus.
Töötluses toimub vaba arendus ekspositsioonist pärit või uutel teemadel läbi erinevate helistike, peateemat ei tohi esitada põhihelistikus.
Repriis.
Repriisis korratakse muusikalist teemat uues kvaliteedis.
Peapartii ja kõrvalpartii vahel võib olla ka sidepartii.


Fuuga.
Fuuga (ladina sõnast "fuga" 'põgenemine') on polüfooniline heliteos, mis on kirjutatud fuugavormis. Sõna 'fuga' muusikapala tähenduses on olnud kasutuses alates XIV sajandist, see tähendas kaanonivormis imitatsioonil põhinevat kompositsiooni, kus üks hääl "jälitab" teist. Fuugat eristatakse kaanonist, mis on rangem vorm ning pelgast imitatsioonist, mille vorminõuded on lõdvemad.
Fuugažanri kõrgaeg oli barokiajastul, suurimaks fuugameistriks peetakse Johann Sebastian Bachi.
Fuuga on mitmehäälne vokaal- või instrumentaalteos, milles hääled astuvad kindlate reeglite järgi iseseisvatena üksteise järel sisse. Fuuga eelkäijaks on 16.-17. sajandil levinud "ricercar" (itaalia keeles "ricercare" - otsima). Viimane on üles ehitatud mitmele teemale, kurjuures iga teema jaoks on "ricercar"´is omaette lõik. Teemade arvu vähenemine viiski lõpptulemusena põhimõtteliselt ühe teemaga fuuga väljakujunemisele 17. sajandil.
Fuuga algab ekspositsiooniga, kus tutvustatakse teemat põhihelistikus ("dux" - juhthääl). Järgnevalt kõlab sama teema kvindi võrra kõrgemalt või kvandi võrra madalamalt ("comes" - saatehääl). Teema esitatakse kõikides häältes. Tavaliselt on fuuga teemaks lühike ja väljendusrikas lõpetatud meloodia.
a>i Fuuga №16 g-moll "Hästitempereeritud klaviiri" I osast BWV 861. Tonaalne vastus ekspositsioonis. Teema ja fuuga algus põhihelistikus g-mollis (punane noot), järgneb tonaalne vastus g noodist(sinine noot).
Järgnevas lõigus - töötluses - toimub teema arendamine ja muutmine, varieerimine. Teema võib nüüd kõlada pikemates või lühemates vältustes, teemat võib peegeldada horisontaal- või vertikaaltelje suhtes (inversioon, vähikäik).
Helilooja võib töötluses jagada teema väikesteks lõikudeks - motiivideks - ja töödelda neid eraldi. Üldreeglina ei ole töötluse helistik peahelistik, vaid mingi teine, enamasti põhihelistiku paralleelhelistik. Selles osas asub tavaliselt ka teose kõrgpunkt - kulminatsioon.
Töötluse ja repriisi vältel võidakse teema läbi häälte viia kokkusurutult: uus hääl alustab vastusega enne, kui eelmine on teema esitamise lõpetanud. Seda kaanonile omast võtet nimetatakse "strettoks.
Lõpuosas ehk repriisis pöördutakse alghelistikku tagasi, teema esitatakse algkujul.
Esineb ka mitme, enamasti kahe teemaga fuugasid - selliseid nimetatakse topeltfuugadeks. Kuigi kummagi teema jaoks võib olla eraldi ekspositsioon, peavad repriisis teemad kõlama koos.
Fuuga on sageli esitatav koos eelmängu ehk prelüüdi või improvisatsioonilise sissejuhatava osa - tokaata või fantaasiaga.
Fugaato fuuga fragmendid sonaadis, sümfoonias või kontserdis.
Johann Sebastian Bachi fuuga nr.2 с-moll BWV 847 "Hästitempereeritud klaviir" I osa.


Prelüüd.
Prelüüd (prantsuse keeles "prelude") on muusikaline eelmäng, sissejuhatus muusikalisele teosele.
Alates 19. sajandist võib prelüüd olla ka iseseisev muusikateos.


Laios.
Laios oli vanakreeka mütoloogias Teeba kuningas, Oidipuse isa.
Laios oli Labdakose poeg, mistõttu teda ja tema järglasi kutsutakse ka labdakiidideks.
Kui Labdakos suri, oli Laios vaid aastane. Regendiks saanud Lykos korraldas oma venna Nykteusega paleepöörde ja nad pagendasid Laiose. Nykteus sai kuningaks.
Laios kasvas üles Peloponnesoses Elises sealse kuninga Pelopsi juures. Siiski tal vedas: Teeba kuningasugu tabasid suured õnnetused, Nykteuse ja Lykose järglased surid ning Laios sai uuesti Teeba kuningaks.
Laios lubas Pelopsi noorema poja Chrysippose viia Nemea mängudele, kus poiss pidi võistlema. Selle asemel röövis Laios nooruki ja vägistas ta. Vanad kreeklased pidasid kohati Laiost esimeseks pederastiks ja mõne allika järgi nimetasid pederastiat Laiose patuks. Laios viis nooruki Teebasse ja hoidis teda seal vägisi kinni. Selle karistuseks keelasid jumalad tal lapsi saada.
Laios abiellus oma kauge sugulase Iokastega. Laios muutus väga murelikuks, kui Iokaste rasestus, ja läks Teiresiaselt nõu küsima. Ennustaja vastas, et sünnib poeg, kellele on määratud tappa oma isa ja abielluda emaga. Kui laps sündis, sidus Laios tal jalad kokku ja viis mägedesse, lootes, et laps nii peatselt sureb. Mõne allika järgi saatis Hera selle teo eest karistuseks Sphinxi teebalasi kiusama, kuid siiski on raske uskuda, et Sphinx paarkümmend aastat möödakäijaid jahtis.
Poisi leidsid karjased, kes viisid ta Korintosesse. Sealne kuningas Polybos ja tema naine Periboia kasvatasid poisi üles ja andsid talle nimeks Oidipus. Kui poiss oli täiskasvanuks saanud, ennustati tallegi, et ta tapab oma isa ja abiellub emaga. Oidipus, kes uskus, et tema tõelised vanemad on Polybos ja Periboia, lahkus seepeale Korintosest ja suundus Teebasse. Teel kohtus ta kaarikus sõitva Laiosega, kes nõudis, et Oidipus annaks talle teed. Nad läksid tülli ja Oidipus tappis Laiose. Kumbki ei teadnud siis, et nad on sugulased.
Oidipus kohtus enne Teebasse jõudmist ka Sphinxiga ja tappis ta. Laiosel sugulasi ei olnud ja Oidipus valiti uueks kuningaks. Ta abiellus vana kuninga lese Iokastega.


Akrotiri ja Dhekelia.
thumb
Akrotiri (kreeka "Ακρωτήρι") ja Dhekelia (kreeka "Δεκέλεια") on Suurbritanniale kuuluvad territooriumid, täpsemalt, Suurbritannia meretagune ala Küprose saare lõunarannikul. Nende kogupindala on 254 km².
Akrotiri ja Dhekelia jäid 1960. aastal Küprose iseseisvudes Suurbritanniale. Seal asuvad sõjaväebaasid. Nende ametlik nimetus on Suveräänsed Baasialad Küprosel ("Sovereign Base Areas Cyprus").
Akrotiris ja Dhekelias elab umbes 7000 briti sõjaväelast ja nende pere liiget ning 7000 Küprose kodanikku, kes tegelevad baaside teenindamise või põllumajandusega.
Alates 1. jaanuarist 2008 kehtib seal euro.


Edmund Kirby Smith.
Edmund Kirby Smith (16. mai 1824 – 28. märts 1893) oli Ameerika Riikide Konföderatsiooni sõjaväelane.
19. veebruaril 1864 ülendati ta kindraliks. Surres oli ta viimane Ameerika kodusõja kindral.


Henrik (Taani prints).
Tema Kuninglik Kõrgus prints Henrik, endise nimega Henri-Marie-Jean André de Laborde de Monpezat, Laborde de Monpezat' krahv1 (sündinud 11. juunil 1934) on Taani kuninganna Margrethe II abikaasa.
Henri de Laborde de Monpezat sündis Talence'is Prantsusmaal 11. juunil 1934 krahv1 André de Laborde de Monpezat (1907 – 1998) ja tema abikaasa Renée Dursenot (1908 – 2001) pojana. Esimesed viis eluaastat elas Henri Prantsusmaa Indo-Hiinas (praegune Vietnam), kus ta isa juhatas perefirmat. Elanud vahepeal Prantsusmaal, naasis ta 1950 Hanoisse ja lõpetas seal 1952 prantsuskeelse keskkooli. 1952 – 1957 õppis ta samaaegselt Sorbonne'i ülikoolis õigusteadust ja politoloogiat ning École Nationale des Langues Orientales'is hiina ja vietnami keelt. 1957 õppis ta Hong Kongis ja 1958 Saigonis.
Pärast sõjaväeteenistust Alžeeria sõjas 1959 – 1962 asus ta tööle Prantsusmaa välisministeeriumis, ning 1963 – 1967 töötas Londoni saatkonnas sekretärina.
Prints Henrik abiellus tollase troonipärija Margrethega 10. juunil 1967 Kopenhaagenis ning pärast abiellumist muudeti tema nimi Taani-päraselt Henrikuks. Abielupaaril on kaks poega: Frederik (1968) ja Joachim (1969). Neil on nüüd ka neli lapselast.
Prints Henriku emakeel on prantsuse keel, kuid kohe pärast abiellumist õppis ta selgeks taani keele. Ta räägib vabalt ka inglise, hiina ja vietnami keelt.
Märkused.
1Laborde de Monzepat perekond kasutab krahvitiitlit, ehkki nende õigus sellele on küsitav: Pierre-Marie Diudonnat "Encyclopédie de la fausse noblesse et de la noblesse d'apparance" kirjutab, et Jean de Laborde tõsteti aadliseisusesse 1655. aastal, tingimusel, et temast saab aadlik Béarni provintsis, kus tema maad paiknesid. Seda tingimust ei täidetud aga kunagi ning Laborde'i nõudmistest keelduti 1703 ja 1707. aastal. Kuigi perekond kasutab tiitlit, on võimalik, et prints ise sai veast teada alles kihlumisel, kui selle avastasid tema suguvõsa uurinud genealoogid. "Destin oblige" tunnistab ebaedukat aadliseisusesse tõstmist.


Judah P. Benjamin.
Judah Philip Benjamin (6. august 1811 – 6. mai 1884) oli USA ja Suurbritannia poliitik.
Ta oli teine juudist Ameerika Ühendriikide senaator ja esimene Põhja-Ameerika riigi (Ameerika Riikide Konföderatsiooni) valitsuse juudist liige.
Ta oli ainus Konföderatsiooni valitsuse liige, kes suutis vältida vangistamist ja maalt põgeneda.


Psará.
Psará (kreeka "Ψαρά") on saar Egeuse meres, Chíosest 22 km kirdes. Kuulub Kreekale.
Saare pindala on 43 km². Saar on künklik, suurim kõrgus on 640 meetrit (Prophítis Ílias). Saarel elab umbes 500 inimest, kes elavad peamiselt lõunarannikul asuvas külas.
Ajalugu.
Psarál oli asustus juba Mükeene ajajärgul.
1821. aastal liitusid Psará elanikud Kreeka iseseisvusvõitlusega ning uputasid Türgi laevu.
21. juunil 1824. aastal vallutasid türklased saare ja tapsid või vangistasid 15 000 elanikku. Sellest katastroofist pole saar tänaseni toibunud. Tollal põgenema pääsenute järglased elavad peamiselt Ateenas ja mujal Kreekas.


Henrik.
Henrik on eesnimi.


Johannes Rudbeckius.
Rudbeckiuse mälestussammas Västeråsi gümnaasiumi juures
Johannes Rudbeckius (1581–1646) oli Rootsi kiriku- ja haridustegelane, Västeråsi piiskop aastatel 1619–1646. Ta rajas Västeråsi gümnaasiumi ning reformis jõuliselt kirikuelu. Rudbeckiusel oli ka kuningas Gustav II Adolfi kindel toetus. 1627 saatis kuningas ta Eestimaale kohalikku kirikuelu reformima. Rudbeckius kavatses kiriku Eestimaa rüütelkonna võimu alt vabastada ning maarahvakeelsemaks teha. Kuid aadlike privileegid jäid ka tema puhul peale ning oma jõulisele tegutsemisele vaatamata ei saavutanud piiskop Eestimaal sisuliselt mitte midagi. Ka Rootsi kuningakoda ei suutnud isepäise aadelkonna vastu suurt midagi ette võtta.
Rudbeckiuse poeg Olaus Rudbeckius vanem oli 17. sajandi Rootsi olulisemaid teadlasi.
Rudbeckius, Johannes
Rudbeckius, Johannes
Rudbeckius, Johannes
Rudbeckius, Johannes


Karl Dönitz.
Karl Dönitz (16. september 1891 Berliin – 24. detsember 1980 Hamburg) oli Saksamaa sõjaväelane (suuradmiral), Suursaksa Riigi viimane president.
Karl Dönitz oli Emil ja Anna Dönitzi poeg. Tema isa töötas insenerina. Karlil oli vanem vend Friedrich.
Karl Dönitz astus 1. aprillil 1910 Saksamaa mereväkke ja sai 4. aprillil kadetiks ("Seekadett"). 15. aprillil 1911 sai ta lipnikuks ("Fähnrich zur See") – see auaste anti isikule, kes vähemalt aasta aega oli mereväes ohvitseriks õppinud ja läbinud esimese eksami.
27. septembril 1913 anti Dönitzile leitnandi ("Leutnant zur See") auaste ja ta sai seega ohvitseriks. Esimese maailmasõja alguses teenis ta kergeristlejal "Breslau" Vahemeres. 1914. aasta augustis müüdi kaks ristlejat, sealhulgas "Breslau", Ottomani riigile ja nimetati ümber. "Breslau" sai nimeks "Midilli" ja ta hakkas Konstantinoopoli lähedal Mustal merel sõdima Venemaa laevastikuga. 22. märtsil 1916 ülendati Dönitz ülemleitnandiks ("Oberleutnant zur See"). Ajal, mil "Midilli" oli dokis remondis, juhatas Dönitz lühikest aega lennuvälja Dardanellide kandis.
Seal taotles ta enda üleviimist laevastikku allveelaevadele ja see rahuldati alates 1916. aasta oktoobrist. Ta teenis vahiohvitserina allveelaeval U-39 ja alates 1918. aasta veebruarist allveelaeva UC-25 kaptenina. 5. septembril 1918 sai ta allveelaeva UB-68 kapteniks. See laev tegutses Vahemerel. 4. oktoobril 1918 laskis Suurbritannia selle laeva põhja ja Dönitz võeti vangi. Ta oli vangis algul Maltal ja pärast Sheffieldi lähedal kuni 1919. aasta juulini. Saksamaale naasis ta 1920.
Dönitz jätkas Weimari vabariigis oma karjääri. 10. jaanuaril 1921 sai ta selle kaptenleitnandiks ("Kapitänleutnant"). 1928 juhatas ta torpeedopaate ja sai sama aasta 1. novembril korvetikapteniks ("Korvettenkapitän"). 1. septembril 1933 ülendati ta fregatikapteniks ("Fregattenkapitän"). 1934 sai ta ristleja "Emden" kapteniks. Sellel laeval sõitsid ohvitseriõpilased aasta otsa mööda maailma meresid, valmistudes ohvitseriks saama. 1. septembril 1935 ülendati Dönitz mereväekapteniks ("Kapitän zur See") ja siis allus talle juba mitu allveelaeva.
1922. ja 1929. aastal külastas Dönitz Eestit.
Dönitz oli Suursaksa Riigi allveelaevastiku juhataja 1939–1943. 1943–1945 oli ta Suursaksa Riigi laevastiku (Kriegsmarine) ülemjuhataja.
Adolf Hitleri testamendi alusel sai temast alates 30. aprillist 1945 (astus ametisse 1. mail 1945) Saksa Riigi viimane president asukohaga Flensburgis.
8. mail 1945 kirjutas ta alla Saksamaa allaandmisprotokollile, mis lõpetas Teise maailmasõja Euroopas.
23. mail 1945 arreteeriti Dönitz ja tema valitsuse liikmed. Nürnbergi protsessil mõisteti ta 10 aastaks vangi. Selle karistuse kandis ta ära Spandau vanglas. Tema kaitsja protsessil oli Otto Kranzbühler.
Teosed.
Dönitz, Karl
Dönitz, Karl
Dönitz, Karl
Dönitz, Karl
Dönitz, Karl


Rahvusvaheline Vaalapüügikomisjon.
Rahvusvaheline Vaalapüügikomisjon on 1946. aastal Washingtonis asutatud organisatsioon, kuhu kuuluvad Rahvusvahelise Vaalapüügiregulatsiooni Konventsiooniga liitunud riigid.
Komisjon reguleerib vaalapüüki, määrab püügikvoodid ja püügiks keelatud alad.
Kord aastas toimub rahvusvaheline konverents. Komisjoni peakorter asub Cambridge'is Inglismaal.
2009. aasta seisuga on komisjoni liikmeks 84 riiki.


Üleminekuperiood (1990–1992).
Üleminekuperiood oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt 1990. aasta kevadel välja kuulutatud periood, mille lõppeesmärgiks oli Eesti Vabariigi taastamine iseseisva riigina.


Pehr Evind Svinhufvud.
Pehr Evind Svinhufvud af Qvalstad (15. detsember 1861 – 29. veebruar 1944) oli Soome riigihoidja aastal 1918 ja president aastail 1931–1937.
Pehr Evind Svinhufvud oli Konstantin Pätsi sõber ja külastas korduvalt Eestit.
Tema hüüdnimeks Soome rahva seas oli Ukko-Pekka.
Kirjandus.
Svinhufvud, Pehr Evind
Svinhufvud, Pehr Evind
Svinhufvud, Pehr Evind


Vasakpoolsus.
Vasakpoolsus on termin poliitikas, mis tähistab poliitilise spektri seda poolt, mille alla kuuluvad anarhism, sotsialism, sotsiaaldemokraatia ja kommunism.
Klassikaline vasak- ja parempoolse poliitika teema on küsimus: kui palju peaks riik sekkuma ühiskonna tegemistesse? Parempoolsed leiavad, et mida vähem seda parem ning vasakpoolsed, et riik peab sekkuma nii palju kui võimalik. Vasakpoolsuse pooldajad aktsepteerivad valitsuse sekkumist majandusse kui sobivat ja tarvilikku abinõu rikkuse õiglasemaks jaotamiseks. Sotsiaalliberalism toob sisse ka uue vabaduse mõõtme, milleks on sotsiaalne vabadus.
Ajaloost.
Kuigi tänapäeval tundub see vastupidine, siis algselt oli Prantsuse revolutsiooni ajal "Vasakpoolsed" põhiliselt vaba turumajanduse toetajad. "Vasakpoolsus" 1789 toetas liberalismi mis toetas omanikuõiguseid ja ning mitte tööliste õiguseid. Rahvusassamblee saalis istusid revolutsiooniliselt meelestatud saadikud juhataja kõnetoolist vaadatuna vasakul ja ettevaatlikumad või tasakaalukamad paremal.
Mõnedes maades, nagu näiteks Hollandis, tähendas "vasakpoolsus" poliitika seda külge, mis oli vaba religioonist. See järk-järgult muutuski Euroopas selle sõna põhiliseks tähenduseks.
20. sajandil USAs oli "liberaal" sama mis "sotsiaaldemokraat". Euroopas see nii ei ole, kuna "liberaal" tähendab siin jätkuvalt turumajanduse vabaduse eest seisjat.
Euroopas tekkis 1960ndatel liikumine Uus vasakpoolsus, mis sisaldas endas erinevaid radikaalseid poliitilisi rühmitusi nagu feministid, rohelised, ametiühingud, ateistid, seksuaalvähemuste õiguste eest võitlejad ja mõningaid rahvusvähemuste ja inimõiguste eest võitlejad. Hiljem nende radikaalsus vähenes.
Sotsiaaldemokraatia sai alguse 19. sajandi lõpus – peaideoloogiks oli saksa poliitikateoreetik Eduard Bernstein, kes tuli välja evolutsioonilise sotsialismi ideega ja algatas marksislike ideede suure ümberhindamise (revisjonismi). Põhiline erinevus kommunismist on sotsiaaldemokraatide seisukoht, et kapitalismi pahede vastu saab võidelda ka legaalsete vahenditega. Praktikas tähendaks see idee parlamendis demokraatlikel valimistel enamuse saavutamist ja siis vajalike reformide elluviimist.
Pärast Teist maailmasõda on sotsiaaldemokraatias toimunud põhimõttelised muutused: sotsialismist ja kommunismist on pidevalt kaugenetud, on jõutud arusaamale, et ulatuslik majanduse natsionaliseerimine pole enam otstarbekas. Eesmärgiks on seatud demokraatlikel alustel funktsioneeriv heaoluühiskond. Oluliseks on peetud ka kõlbeliste väärtuste arengut.
1990-ndate lõpus loodi kolmanda tee kontseptsioon, mille aluseks on Tony Blairi ja Gerhard Schröderi manifest. Kolmas tee üritab leida vahepealset teed kahe seni valitsenud poliitilise filosoofia – sotsialismi ja turufundamentalismi vahel.
21. sajand läheb tulevikule vastu mässumeelsena ja kodanlusevastasena. Kommunismis ei taha küll pea keegi elada, kuid ükski kriitiliselt mõtlev inimene ei ülista ka kapitalismi. Radikaalse tee otsingud viivad põlvkondi vastumõtlejaid üksteise järel vasakpoolsete ideolooogiate juurde, milles süütuim taktika revolutsioonilise situatsiooni esilekutsumiseks on kodanluse kritiseerimine. Euroopas ja Ameerikas on vähe kunstnikke, kes ei rõhutaks oma vasakpoolset hoiakut ja kirjanikud väljendavad sümpaatiat väikese inimese vastu. Kultuuriteoreetikud räägivad sellest, kuidas kunst peab väljendama tõde postkapitalistliku ühiskonna kahepalgelise moraali, rahajõu ja interkontinentaalsete korporatsioonide määratu mõjujõu kohta ning sugupoolte sotsiaalsest ebavõrdsusest.
Vasakpoolsusest Eestis.
20. sajandi alguses loodi Eestis mõningaid illegaalseid vasakpoolseid organisatsioone ja suurem vasakpoolne liikumine hoo sisse 1905. aastal, mil alustati streikide ning väljaastumistega. Novembris jõudiski enne Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste partei osakonnana tegutsenud illegaalne organisatsioon oma erakonna asutamiseni. Uue erakonna nimeks sai Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESTÜ). Esimene sotsialistlike vaadetega partei ei püsinud aga kaua ning erinevate karistusviiside, arreteerimiste ning sanktsioonide tõttu soikus partei tegevus peagi. Sarnaselt ESTÜ-ga proovis seaduslikult poliitikasse sekkuda ka teine, vaadetelt väga sarnane sotsiaaldemokraatlik partei – Radikaalsotsialistlik Ühisus, kes vastupidiselt Peeter Speegi juhitud ESTÜ-le ei rõhunud aga mitte töölistele, vaid radikaalsete vaadetega intelligentsile.
Järgmiseks tõukeks vasakpoolsuse ajaloos oli 1917. aasta sündmused. Tol hetkel eksisteeris Eestis kolm suuremat sotsialistliku ideoloogiaga erakonda: juba varem lõhenenud Venemaa Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist (VSDTP) oli saanud enamlaste (bolševike) partei, mis siiski kuulus VSDTP koosseisu ja eraldunud olid vähemlaste (menševike) parteid, mille ametlikuks nimeks sai Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, samuti sotsialistide-revolutsionääride poolt moodustatud esseeride Eesti partei – Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, (rahvapäraselt – esseeride partei). Samuti oli sotsialistlike iseloomujoontega ka neljas partei – Eesti Radikaalsotsialistlik Partei, mis hiljem muudeti Eesti Tööerakonnaks. Iseseisvat Eesti Vabariiki ei soovinud kuni oktoobripöördeni ükski partei. 1917. aastal oli vasak-parempoolsust parteide seas kerge määratleda. Ainsana polnud vasakpoolne Maarahva Liit. Kõik ülejäänud erakonnad klassifitseerisid end radikaalsete vasakpoolsetena.
Kaks aastat pärast iseseisvuse väljakuulutamist eksisteeris Eesti Vabariigis kolm sotsialistliku suunitlusega parteid. Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP), Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (ESDTP) ja Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (EISTP) ning neist juhtival kohal poliitilises elus oli ESDTP. EISTP oli EKP vaadetega üpris sarnane ja EKP saavutas EISTP ühendamise EKP alluvusse. Seepeale asutati järelejäänud liikmetest Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (ISTP). Peale kommunistide ebaõnnestunud riigipöördekatset 1924. aasta detsembris sai uut tuult tiibadesse sotsiaaldemokraatlik liikumine, kui liitusid ESDTP ja ISTP. 1920ndate sotsialistide programme iseloomustas endiselt sotsialistliku ühiskonna saavutamise idee, lisaks peeti tähtsaks tööliste sotsiaalset ja majanduslikku olukorda parandavate reformide läbiviimist.
1930. aastatel algas vasakpoolsete erakondade nõrgenemine, kuid peamiselt vähenes kommunistide toetajaskond. Seda põhjendati Põllumeestekogude ja Asunike populaarsuse kasvuga kogu maal. 1920-1932 hääletas vasakpoolse mõtteviisi poolt umbes 30 protsenti valijatest, kommunistide said enim hääli 1923. aastal ja sotsialistid 1929. aastal. Peale vaikiva ajastu saabumist olukord aga muutus. Kuna parteide tegevus keelati, hakkas poliitiline elu käima mittepoliitiliste organisatsioonide kaudu. Ametiühingute kaudu sai teoks ka sotsialistide ja kommunistide koostöö, mille eesmärgiks sai tööliste majandusliku olukorra parandamine ning demokraatlike vabaduste kehtestamine. 1935 keelustas riigivanem Konstantin Päts ka kõik teised parteid Eestis.
Ennem 1940 aasta valimisi Eestis oli võimalus endised parteid taastada, kuid ainukesena jõudis seda ennem valimisi 4. juulil teha Eestimaa Kommunistlik Partei, kes moodustas 21. juuni 1940 Valitsuse, eesotsas Johannes Vares Barbarusega. 21. juuli 1940 võttis Tallinnas Toompeal Riigivolikogu oma korralisel istungjärgul vastu otsus Eesti astumisest NSVLiidu koosseisu. 8. oktoobril 1940 nimetati EKP ümber Eestimaa Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks (EK(b)P) ja temast sai NLKP allorganisatsioon. Kongress peeti 1941. aasta veebruaris enamik juhtivaid ametikohti täideti Nõukogude Liidust tulnud inimestega. Nõukogude Liidu perioodil oli poliitiline ainuvõim "kommunistide" ning EKP käes, kuid peamised juhtnöörid tulid Moskvast ning iseseisvust kohalikel "kommunistidel" polnud.
Üheparteiline süsteem jäi püsima kuni 1980ndate lõpuni, kuid kui 1988. aastaks oli rahulolematus kehtiva korraga suurenenud kriitilise piirini, aktiviseerusid rahvuslikud liikumised (Rahvarinne, Interrinne, Muinsuskaitse Selts jt.) ning 20. augustil loodi ka esimene peaaegu parempoolne partei – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. EKP reformis oma vaateid ja võttis 1990. aastal vastu uue sotsiaaldemokraatliku programmi ning seadis uueks eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise. (Praegune Eesti Vasakpartei).
Seoses asjaoluga, et ligi pool sajandit oli Eesti Vabariik NSVL koosseisus, on vasakpoolsust harjutud seostama eelkõige Venemaa ning venelastega. Nii Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP), Vene Ühtsuspartei (VÜP) kui ka Vene Erakond Eestis (VEE) on avalikult end ühel või teisel ajahetkel määratlenud kui vasaktsentrisse kuuluvat parteid, kuid on oma poliitilised programmid ehitanud üles põhiliselt vaid vene rahvuse kaitseks Eestimaal, mida sisuliselt võiks lugeda rahvulikuks konservatismiks ehk parempoolseks poliitikaks.
Eesti poliitikaeksperdid on liigitanud Keskerakonna vasakpoolsete parteide sekka, samas kuulub Keskerakond Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse, mis on kindlalt parempoolne. Samuti on Keskerakonna programm rohkem paremtsentristlik kui vasaktsentristlik.
7. veebruaril 2004 muutis Rahvaerakond Mõõdukad end ümbernimetamise tulemusel Sotsiaaldemokraatlikuks Erakonnaks. Erakonna ideoloogiaks sai modernne sotsiaaldemokraatia.


Kyösti Kallio.
Kyösti Kallio (10. aprill 1873 – 19. detsember 1940) oli Soome president aastail 1937–1940.


Lauri Relander.
Lauri Kristian Relander 1 (31. mai 1883 – 9. veebruar 1942) oli Soome president aastail 1925–1931.
1925. aastal külastas Lauri Relander Eestit.


Kia Motors.
Kia Motors (korea keeles 기아자동차(주); 起亞自動車(株) [hjondee džadongtša (džu)]) on tehnikat ja tehnikaseadmeid ning autosid tootev suurkorporatsioon Lõuna-Koreas.
Ettevõtte nimi tuleb hiina-korea sõnast "ki" 'välja tulema, tõusma', millele lisandub a, mis tähendab Aasiat. Niisiis tähendab ettevõtte nimi umbkaudu 'Aasiast tõusma' või 'Aasiast välja tulema'.
Kia Motors on Lõuna-Korea vanim autotootja. Ta asutati 9. juunil 1944 terasest torude ja jalgrattaosade tootjana nime all Kyungsung Precision Industry. 1951 hakkas ettevõte tootma jalgrattaid. 1952 võttis ta endale praeguse nime. 1957 hakkas ta tootma mootorrattaid, 1962 veoautosid ja 1974 sõiduautosid. Kia tootis mitmesuguseid sõiduautosid peamiselt Mazda põhjale ning müüs neid nii kodu- kui välismaal. 1986 algas koostöö Ford Motor Companyga ja 1994 sisenes Kia ka USA turule.
1997 toimunud Aasia finantskriisi käigus läks Kia pankrotti. 1998 korraldati pankrotivara oksjon, millel osalesid Ford ja Hyundai Motor Company. Viimane tegi suurema pakkumise ja omandas ettevõttest 51%. Kia jätkas tootmist, aga viimasel ajal on Hyundai teinud ettevõttesse divesteeringuid, mistõttu tema omandus ettevõttes on 2011. aasta seisuga kuulub 49,2%.
Eesti turul on Kia olnud alates aastast 1995.


Kalev Jaik.
Kalev Jaik (sündinud 7. septembril 1942 Tartus) on iseõppijast mõtleja, kes on avaldanud raamatuid muu hulgas majandusteooriast ja teist liiki igiliikuritest. Teadusajakirjades teda tsiteeritud ei ole. Jaik toob põhjenduseks, et majandusteadlasi ei ole veel olemas, kuna keegi pole varem majandust teaduslikule alusele viia üritanud.
Jaik nimetab muuseas teaduslikku maailmatunnetust inimese maailmatunnetuse kõige kõrgemaks arenguastmeks. Samas leiab ta, et Adam Smithist ja Karl Marxist alates on kaasaegne majandusteadus ning selle naaberteadused muutunud pseudoteadusteks: "...on olemas terved pseudoteadused ja pseudoteaduste süsteemid, mis peaaegu ainult valedest ja pettustest koosnevadki. Sellised pseudoteadused on näiteks tänapäevased majandusteadus ja politoloogia..."
Kujunemine.
Nagu Jaik meenutab, diagnoosisid Jüri Saarma ja teised psühhiaatrid tal 1961. aastal paranoidse skisofreenia. Veel 1961. aasta sügisest kuni 1963. a kevadeni jälitas Jaiki KGB ja üritas korduvalt vahistada, kuid Jaigil õnnestus mitmel korral läbi akna ja üle katuse põgeneda. Jaik varjas end siis Võrumaal ja Venemaal.
Varandus.
Vaatamata neile tingimustele korjas ta aastakümnete jooksul uskumatu kokkuhoiu ja ohvritega raha hoiukassa arvele, eeldades, et pangahoiused on tagatud tehaste sisseseade ja muude reaalsete varadega. Nii lootis ta saada "kapitalistiks" ehk investoriks. Ka pärast oma hoiuste kaotamist inflatsiooni tagajärjel on Jaik 1990. aastail järjekindlalt investeerinud kogu oma raha aktsiatesse.
Globaalse ulatusega vandenõu.
Talle osaks langenud kaotuste ja pettumuste tagajärjel on Jaik jõudnud veendumusele, et tänapäeva raharinglus ja aktsiatehingud on globaalse pettuse tööriist, mille kaudu pole kunagi võimalik varandust koguda, vaid kogu investeeritud kapital ja selle kasum kaovad pankrottide ja muude osavate tehingute tagajärjel. Jaigi arvates
Jaigi vaated majandustegevusele Eestis.
Praeguses Eesti Vabariigis aga Kalev Jaigi arvates tegelikke kapitaliste pole, Eesti on “läbilõhki palgatööliste ja lumpenite ühiskond. Tegelikult on nii need “kapitalistid” (ehk “ärimehad”) kui ka mitteprivilegeeritud palgatöölised mõlemad palgatöölised, ning erinevus nende vahel seisneb vaid selles, et ühed on eriliselt privilegeeritud ja teised ei ole [...]“ Lisaks on Jaigi andmetel
Seega leiab Jaik, et Eesti Vabariik on veelgi inimvaenulikum riik, kui ENSV.
Kalev Jaigi majandusteooria.
Jaigi väidab, et lähtus oma majandusteooria kujundamisel objektiivsete ehk reaalsete nähtuste ja subjektiivsete ehk illusoorsete nähtuste vastandamisest. Nii eristab ta reaalseid varasid (rikkus, nt füüsilised esemed) illusoorsetest (nt raha, võlakirjad ja omandiõigused). "Omand on reaalne füüsiline asi, omandiõigus aga mõtteline asi." Objektiivseid nähtusi kirjeldavad Jaigi teoorias mõisted rikkus, kapital, omand, tooted, kaubad, laen jne. Subjektiivsed on inimeste kujutlused rikkuse kohta, eelkõige omandiõigused.
Peamiselt heidabki Jaik akadeemilisele majandusteadusele ette "illusoorsete" asjade käsitlemist reaalsetena, sealhulgas raha kui omandiõiguse ühe liigi käsitlemist reaalse rikkusena. Väärib tähelepanu, et pärismajandusteadus ei vaatle raha omandiõiguse ühe liigina.
Kalev Jaigi hinnangul kasutab tänapäeva majandusteadus termineid valesti. "...senine pseudo-majandusteaduse poolt paikapandud mõistete ja kontseptsioonide süsteem on nii segane, viltune ja võlts, et kindlasti segab see igasugust teaduslikku ja üldse ausat majanduskäsitlust, kui mitte ei tee seda just päris võimatuks."
Riisumine.
Keskseks mõisteks Jaigi majandusteoorias on "riisumine" — Kristjan Laesi, Jaigi teooriate tuntuima uurija järgi üks majandustehingute liik. Inimkonna ajaloo suurimaks riisumiseks peab Jaik Perestroika-aegset ´´Nõukogude Liidu riigivara riisumist``. Enamik Jaigi pakutavaid ideid majanduse parendamiseks seavad eesmärgiks Jaigi avastatud riisumisviiside elimineerimise.
Raha Jaigi käsituses.
Jaik on seisukohal, et raha ei saa omada, koguda, investeerida ega laenata.
Kapital Jaigi maailmanägemuses.
Vastavalt Jaigi maailmanägemusele ei ole erakapitali omamine võimalik. Selle võimatuse põhjusena postuleerib Jaik tumeda kardinataguse jõuna kuritegeliku finantsimperialismi.
Valuutapaanika Jaigi maailmanägemuses.
"[S]eniseid valuutasid söövad inflatsioon, igasugused rahareformid ja diskrimineerivad valuutavahetused. Terve maailma rahvas on lausa paanikas selle pärast, mis juhtub valuutadega."
Majandusarvestus.
Hoolimata kõikehõlmavast majandusarvestusest ei suutnud Kalev Jaik AS Kalev ja Rakvere Lihakombinaadi aktsiate võõrandamisel kindlaks teha nende soetamismaksumust.
Jaigi parandusettepanekud.
Jaigi ettepanekud maailmamajanduse parandamiseks seisnevad kõigi kasutatavate rahavormide asendamises valitsuse tehaste aktsiatest moodustatud vääringuga, kommertspanganduse keelamises ning mitmesuguste majandusmõistete ümberdefineerimises Jaigi raamatutes kirjeldatud viisidel, peaasjalikult enamike majandustehingute laenamiseks nimetamises.
Jaik arvab, et tema ettepanekute järgi korraldatud majanduses puudub inflatsioon ning majanduskriisid on võimatud.
Metoodika.
Jaik üritab oma teooriaid luues valemitest hoiduda.
Jaik peab valemeid lohaka mõtlemise ilminguks.
Põhimõttekindel valemitest hoidumine on Jaigile põhjustanud üksikuid probleeme, näiteks ei saa ta aru Newtoni teisest seadusest.
Jaigi termodünaamika.
Iseäranis pakuvad Jaigile huvi gaasid, gravitatsiooniväljad ja termodünaamilised tsüklid. Nendel teguritel põhinevad kõik teadaolevad Jaigi projekteeritud igiliikurid.
Kõik need tsüklid põhinevad ühele kesksele Jaiki poolt esitatud seisukohale, mille kohaselt erineva molekulmassiga gaaside segu korral ei kehti gravitatsiooniväljas olevas gaasisambas Boltzmanni ehk baromeetrilise jaotuse seadus kergema molekulmassiga gaasi korral vaid kergema gaasi osarõhk kasvab samba kõrguse kasvades: "Kergem molekul ei suuda rasket molekuli alt üles tagasi välja tõrjuda sellepärast, et gravitatsioon avaldab nendele molekulidele mõju erinevalt, tõmmates raskemat molekuli ülevatl alla tugevama jõuga kui kergemat molekuli" (Igavene energia: anergia ja eksergia lk 35)
Sellele eeldusele tuginevalt tekib tema termodünaamilistes tsüklites protsess, mis sarnaneb destillatsiooniprotsessile, kuid mis toimub isotermilistes tingimustes ja on termodünaamika teise seaduse vastane tulemus.
Jaiki kirjutatud kaks artiklit, mis käsitlevad väidetavalt termodünaamika teise seadusega vastuolus olevat termodünaamilist tsüklit, mis võivat leida aset erineva molekulmassiga gaaside segu gravitatsioonilise eraldumise tulemusena gravitatsioonivälja mõjul, on avaldatud Ameerika Ühendriikides väljaantavas ajakirjas Infinite Energy.
Kõrvuti molekulaarsete osakeste osavõtul toimuvate tsüklitega arutleb Jaik samalaadsete ilmingute üle, mis toimuvad gravitatsiooniväljas footonite osavõtul, ning nimetab vastavat seadet optiliseks soojusjõumasinaks (Igavene energia: anergia ja eksergia lk 114).
Arutluses optilise soojusjõumasina tsüklist ennustab ta soojuslikku efekti, mille kohaselt massivses kehas paikneva vaakumkambri põrand ja lagi omandavad gravitatsiooniväljas erineva temperatuuri neis absorbeeruvate footonite erineva impulsi mõjul: "Gravitatsiooni mõju valguskvantidele on selline, et vaakumkambri see sein, mida võib gravitatsioonivälja suhtes tinglikult nimetada "põrandaks", hakkab saama rohkem ja suurema energiaga valguskvante, kui vaakumkambri vastassein, mida võib tinglikult nimetada "laeks". Vastavalt sellele hakkab ka see vaakumkambri põrand rohkem soojenema kui lagi" (Igavene energia: anergia ja eksergia lk 122).
Jaik leiab, et samalaadne nähtus toimub ka mustade aukude korral, kus mustad augud neelavad kogu neile langenud aine gravitatsiooni mõjul. Seega tekib termodünaamika teise seaduse vastane olukord, kus must auk, vaatamata pidevale energia absorbeerimisele ja temperatuuri kasvule neelab näiteks tähtede, mis on mustast august madalama temperatuuriga, valguse: "Järelikult ei saa must auk jahtuda temast väljlakiiratava valguse arvel, sest see keha valgust välja ei kiirga, küll aga soojeneb jätkuvalt ja ühesuunaliselt temasse väljastpoolt langeva valguse arvel" (Igavene energia: anergia ja eksergia lk 127). Pärismaailmas on mustade aukude temperatuur kiirgavate tähtede temperatuurist mitu suurusjärku madalam, mitte kõrgem.
Jaik on ka seisukohal, et juba ainuüksi keemiliste endotermiliste reaktsioonide olemasolu looduses viitab termodünaamika teise seaduse kehtivuse piiratusele.
Raamatud.
Kõik Jaigi raamatud on isekirjastatud, Kristjan Laes'i toimetatuna.


Gobi Altai.
Gobi Altai (mongoli "Говь Алтайн нуруу") on mäestik Aasias. Kulgeb loode-kagu suunas. Loodes ühenduses Mongoolia Altaiga. Kõrgus kuni 3957 meetrit.


Piirmõõde.
Piirmõõde (Inglise keeles limit of size) on suurim ja vähim lubatud mõõde. Piirmõõtmed kantakse joonisele harva.


Paskal.
Paskal (tähis Pa) on SI-süsteemi rõhuühik. 1 Pa on rõhk, mille tekitab 1 m2 suurusele pinnale ühtlaselt jaotunud 1 N suurune jõud. Ühik on nime saanud Blaise Pascali järgi.
formula_1
1 paskal (Pa) = 1 N/m2 = 1 J/m3 = 1 kg·m–1·s–2


Vahetatavus.
"See artikkel räägib masinaehituse mõistest; algebra mõiste kohta vaata artiklit Kommutatiivsus
Vahetatavuse puhul saavutatakse liite või masina etteantud täpsus ilma detailide valiku ja sobitamiseta. Selleks on vaja teha joonised ning anda kõik mõõtmed lubatavate piirhälvetega. Joonisel võib olla mõõde ka piirhälveteta, nt Ø50 mm. Selle järgi millegi valmistamisel võetakse tavaelus kokkuleppeliselt lubatavateks hälveteks ±0,5 mõõtühiku suurusest. See printsiip ei pruugi igaühele aga teada olla ning seda masinaehituses ei toonitata.
Mõõtmete etteandmine piirhälvetega tagab detailide mõõtmete ja kuju vastastikuse vahetatavuse. Detailide vahetatavus on kaasaegse masinaehitusese üks põhiprintsiipe.
Vahetatavuse nõuded.
Vahetatavad detailid peavad olema võrdsete mehaanikaliste- ja kasutusomadustega. Vahetatavus tuleb tagada kogu tehnoloogilise protsessi käigus: alates lähtematerjalist, toorikutest, pooltoodetest ja lõpetades valmisdetailide, sõlmede, agregaatidega. Lähtematerjal peab olema kõigi vastastikku vahetatavate detailide jaoks ühesuguste keemiliste, mehaanikaliste ja tehnoloogiliste omadustega, toorikud peab saama töödelda mõõtuseatud tööpinkidel täiendava mõõtmiseta või pingi ümberhäälestamiseta.
On olukordi kus detailide kuju ja mõõtmete täpsusele esitatakse nii suuri nõudeid, et vastastikuse vahetatavuse tagamiseks tuleb suurendada järsult valmistamiskulutusi. Sel juhul sorteeritakse detailid eelnevalt gruppidesse ja sõlmed koostatakse vastastikku sobivate gruppide detailidest (kellakivid, veerelaagrite veerekehad jne). Sellist olukorda nimetatakse valikkoostamiseks.
Vahetatavuse ajaloost.
Masinaehitusest on teada, et kõigepealt hakkas arenema relvatööstus. Iga meister valmistas püssi osade kokkusobitamise teel. Kui sõjaväljal juhtus raud kõveraks minema või lukk purunema, siis vahetada neid ei saanud, sest iga püss oli oma mõõdetelt unikaalne. Vene tsaar Peeter I olevat andnud käsu sellise tootmise lõpetamiseks ning detailide vastastikuse vahetatavuse printsiibi rakendamiseks. Selleks tuli teha joonised ning anda kõik mõõtmed lubatavate piirhälvetega. See võimaldas detailid valmistada üksteisest sõltumatult, ka erinevates kohtades.


Absoluutne skaala.
Absoluutne skaala on rõhu skaala, mille null-lugemiks on rõhk p=0. Sellise skaala järgi mõõdetud rõhku nimetatakse absoluutseks rõhuks.


Relatiivne skaala.
Relatiivne skaala on rõhu mõõtmise skaala, mille puhul 0 lugemiks on õhurõhk. Õhurõhust suuremat rõhku nimetatakse ülerõhuks. Õhurõhust väiksemat rõhku nimetatakse alarõhuks. Ülerõhu väärtus võib olla piiramatult suur, sügavaim vaakum võib aga maksimaalselt olla ligikaudu 1 bar.


John Couch Adams.
John Couch Adams (5. juuni 1819 – 21. jaanuar 1892) oli Inglise matemaatik ja astronoom. Ta arvutas sõltumatult prantslasest Urbain Le Verrier'st Uraani liikumise trajektoori jälgides välja veel ühe planeedi asukoha. Adamsi arvutuste järgi leidis selle üles teine inglane James Challis, samas aga Le Verrier' arvutuste järgi leidis planeedi üles sakslane Johann Galle. See planeet kannab nime Neptuun.


Zigmantas Balčytis.
Zigmantas Balčytis (sündinud 16. novembril 1953 Juodžiai külas, Šilutė rajoonis) on Leedu majandustegelane ja sotsiaaldemokraatlik poliitik, Euroopa Parlamendi liige. 2005–2007 oli ta Leedu rahandusminister, 1. juunist 4. juulini 2006 ühtlasi Leedu peaministri ajutine kohusetäitja.
1976 lõpetas Zigmantas Balčytis Vilniuse Ülikooli rahandus- ja arveldusteaduskonna ökonomist-matemaatiku erialal. Samast aastast alates töötas ta toiduainetetööstuse ministeeriumi projekteerimis- ja konstrueerimisbüroos. 1978–1984 oli ta komsomoli palgal.
1984–1989 oli Balčytis Leedu Rahvusfilharmoonia direktori asetäitja. 1989–1991 juhtis ta Leedu ametiühingute majandustegevust ja koolituskeskust ning 1992–1994 Vilniuse Asfaltbetoonitehast.
Poliitilist karjääri alustas ta aastatel 1994–1996 Vilniuse abilinnapeana. 1996 pöördus tagasi ettevõtlusesse, olles aastani 2000 Leedu-Ungari ühisfirma "Lithun" direktori I asetäitja.
Leedu Sotsiaaldemokraatliku Partei liige Balčytis kuulub alates 19. oktoobrist 2000 Leedu Seimi. 5. juulist 2001 kuni 13. maini 2005 oli ta Leedu transpordi- ja sideminister, seejärel Leedu rahandusminister. Rahandusministrina on Balčytise üheks peamiseks tegevussuunaks olnud ettevalmistused euroga liitumiseks 1. jaanuaril 2007. Pettumuseks kujunes Euroopa Komisjoni otsus 16. maist 2006 mitte rahuldada Leedu taotlust eurotsooniga liitumiseks.
Pärast Algirdas Brazauskase valitsuse tagasiastumist seoses Leedu Tööpartei ümber puhkenud korruptsiooniskandaaliga nimetas president Valdas Adamkus Balčytise 1. juunil 2006 Leedu peaministri kohusetäitjaks.
15. juunil 2006 tegi president talle ettepaneku asuda moodustama uut valitsust, kuid 20. juunil lükkas Leedu parlament Balčytise kandidatuuri peaministri ametikohale tagasi. 4. juulil andis ta ameti üle parlamendi poolt peaministriks kinnitatud erakonnakaaslasele Gediminas Kirkilasele.
18. juulil 2006 ametisse vannutatud Gediminas Kirkilase valitsuses jätkas Zigmantas Balčytis tööd rahandusministrina kuni oma tagasiastumiseni 27. märtsil 2007. Ametliku põhjusena ametist lahkumisel nimetas ta oma poja Donatas Balčytise kohtuasja, kuid poliitikakommentaatorite hinnangul võis tegelikuks põhjuseks olla Leedu valitsuse eurotsooniga liitumise poliitika nurjumine, mille eest kritiseeris Balčytist ka Euroopa Komisjoni volinik Dalia Grybauskaitė.
Isiklikku.
Zigmantas Balčytis on abielus Severina Balčytienėga. Neil on kaks last – poeg Donatas (sündinud 1981) ja tütar Kamilė (sündinud 1988).
Poeg Donatas on töötanud Leedu ettevõtluse arendamise sihtasutuses ja oli märtsis 2007 kohtu all süüdistatuna Euroopa Liidu finantseeritud projekti rahaliste vahendite väärkasutuses. Kohus mõistis ta küll kriminaalsüüdistuses õigeks, kuid hindas tema käitumist ametialaselt lohakaks. Mainitud kohtuprotsess sai Zigmantas Balčytise valitsusest lahkumise põhjuseks.
Zigmantas Balčytise hobideks on korvpall, jahipidamine, veesuusatamine ja tennis. Ta valdab leedu, inglise ja vene keelt.


Hõõrdülekanne.
Hõõrdülekanne on ülekanne, mis koosneb vähemalt kahest hõõrdrattast, mis on kinnitatud võllidele ja surutakse teineteise vastu välisjõuga. Liikumine hõõrdülekandes kantakse üle hõõrdrataste vahel tekkiva hõõrdejõu F- toimel, mis võrdub ringjõuga P või on sellest suurem F≥P.
Konstantse ülekandearvu säilitamiseks juhuslikel ülekoormustel või hõõrdrataste vahelise hõõrdeteguri kõikumisel lähtutakse hõõrdülekannete arvutamisel võrdusest: kP=F, kus k on sidestuse varutegur (k>1), P ringjõud ja F hõõrdejõud.
Hõõrdülekande kasutamine.
Hõõrdülekandeid kasutatakse sepistamis- pressimisseadmetes (hõõrdvasarad ja -pressid), hõõrdajamiga vintsides, konveierites ning mujal.
Hõõrdrataste materjalid.
Hõõrdrataste materjalidena kasutatakse kõige sagedamini järgmisi kombinatsioone.
Hõõrdülekannetes kasutatakse veel nahka, kummit, puitu, kummeeritud riiet jm.
Mittemetalsetest materjalidest hõõrdülekanded töötavad kuivalt. Tavaliselt soovitatakse veetav ratas teha suurema kulumiskindlusega materjalist, et vältida libisemisel lamendite tekkimist.


Algirdas Brazauskas.
Algirdas Mykolas Brazauskas (22. september 1932 Rokiškis – 26. juuni 2010) oli Leedu poliitik, kes aastatel 1993–1998 oli Leedu president ja 2001–2006 Leedu peaminister.
Nõukogude perioodil töötas Brazauskas juhtivatel kohtadel Leedu Kommunistlikus Parteis, olles 1977–1987 partei keskkomitee sekretär ja 1988–1990 partei keskkomitee esimene sekretär.
1990 asutas ta rahvuslikult meelestatud Leedu Kommunistliku Partei liikmete baasil Leedu Demokraatliku Tööpartei ja sai selle esimeseks juhiks. Partei ühinedes Leedu Sotsiaaldemokraatliku Parteiga 27. jaanuaril 2001 valiti ta ka uue erakonna juhiks.
25. novembril 1992 sai Brazauskasest presidendi kohusetäitja ja 25. veebruaril 1993 vannutati ta presidendi ametisse. 1998. aastal ei osalenud ta uutel presidendivalimistel ja andis 25. veebruaril 1998 ameti üle Valdas Adamkusele.
Brazauskas põdes peaministrina töötamise ajast lümfogranulomatoosi.


Artur Boruc.
Artur Boruc (sündis 20. veebruaril 1980 Siedlces) on Poola jalgpallikoondise väravavaht.
Klubikarjäär.
1998–1999 mängis Boruc klubis Siedlce Pogoń.
Varssavi Legia.
1999–2005 mängis Boruc Varssavi Legias. Ta osales 69 kohtumises ja lõi isegi ühe värava: penalti Łódźi Widzewi vastu 6:0 lõppenud mängus.
Sel ajal tuli Legia 2002 Poola meistriks, 2004 saavutas meistrivõistlustel teise ning 2001 ja 2005 kolmanda koha. 2004 jõudis ta karikafinaali, 2002 võitis liiga karika ja 2000 jõudis liiga karika finaali.
Neljal aastal kuuest osales Legia eurosarjas. 2002/03 osales ta UEFA Meistrite Liigas ja kaotas pärast 2. kvalifikatsiooniringi läbimist Makedoonia vastu FC Barcelonale mõlemad mängud (0:3, 0:1). Kõigil neljal aastal osales Legia UEFA Euroopa Liigas, langedes kolm korda välja teises ringis (Udinese Calcio, Valencia CF ja FC Schalke 04 vastu) ning korra esimeses ringis (Viini Austria vastu).
Glasgow' Celtic.
2005–2010 mängis Boruc Šotimaa klubis FC Celtic. Nende aastate jooksul tuli Celtic 2006–2008 Šotimaa meistriks ja 2007 karikavõitjaks. 2006 ja 2009 võitis ta liiga karika.
Eurosarjas läks Celticil 2005/06 UEFA Meistrite Liigas halvasti, kui 2. kvalifikatsiooniringis kaotati võõrsil Bratislava Artmediale 0:5 ja kodus saadud 4:0 võit ei suutnud seda heastada.
2006/07 sai Celtic Meistrite Liiga alagrupiturniiril 3 võitu ja 3 kaotust ning pääses Manchesteri Unitedi järel teisena edasi, kuid seejärel kaotas AC Milanile pärast kodus tehtud 0:0 viiki võõrsil 0:1.
2007/08 pääses Celtic Meistrite Liiga alagrupiturniirile pärast kvalifikatsioonimängu, kus Moskva Spartakiga mängiti 1:1 nii kodus kui võõrsil ja lõpuks võideti penaltiseerias. Alagrupis sai Celtic 3 võitu ja 3 kaotust ning pääses taas teisena edasi, seekord AC Milani järel. Siis kaotati FC Barcelonale 2:3 ja 0:1.
2008/09 sai Celtic Meistrite Liiga alagrupiturniiril võidu viimases mängus, 2 viiki ja 3 kaotust ning jäi alagrupis viimaseks.
2009/10 alistas Celtic Meistrite Liiga kolmandas valikringis Moskva Dünamo (0:1 kodus, 2:0 võõrsil), aga kaotas neljandas valikringis Londoni Arsenalile (0:2 kodus, 1:3 võõrsil) ning langes Euroopa Liiga alagruppi. Seal kogus Celtic võidu, 3 viiki ja 2 kaotust ning jäi alagrupis kolmandaks.
Firenze Fiorentina.
2010. aasta suvel siirdus Boruc 1,2 miljoni euro suuruse summa eest Firenze Fiorentinasse. Ta osales hooaja jooksul 25 mängus kokku 2280 minutit ja laskis sisse 24 väravat. Fiorentina tuli Serie A-s 9. kohale ega pääsenud eurosarja.
Koondisekarjäär.
Poola rahvuskoondises tegi Boruc debüüdi 28. aprillil 2004. 9. oktoobri 2010 seisuga on ta rahvuskoondises mänginud 46 korral. Koondisedebüüdi tegi ta 28. aprillil 2004 sõprusmängus Iirimaa jalgpallikoondise vastu, mis lõppes 0:0.
2006. aasta MM-il mängis Boruc kõik kohtumised algusest lõpuni kaasa. Esimestes kohtumistes kaotas Poola Ekvadori jalgpallikoondisele 0:2 ja Saksamaa jalgpallikoondisele 0:1. Saksamaa vastu sai Boruc eelviimasel minutil kollase kaardi. Pärast seda, kui kõik edasipääsulootused olid kadunud, alistas Poola alagrupi viimast kohta otsustavas mängus Kostariika jalgpallikoondise 2:1. Selles mängus jagati 10 kollast kaarti, kummalegi meeskonnale 5, ja ka Boruc sai üleajal kollase kaardi.
2010. aasta EM-il mängis Boruc samuti kõik kohtumised algusest lõpuni kaasa. Poola kaotas Saksamaale 0:2 ja viigistas Austria jalgpallikoondisega 1:1 (Austria lõi oma värava 93. minutil penaltist). Viimases, tähtsusetus mängus kaotas Poola Horvaatia jalgpallikoondisele 0:1, jäi Austriaga jagama alagrupi viimast kohta ja oli halvema väravate vahe tõttu viimane.
27. augustil 2008 toimus sõprusmäng, milles Boruc ei osalenud, aga Poola kaotas võõrsil 0:1 Ukraina jalgpallikoondisele. Väidetavalt rikkusid Boruc ning tema meeskonnakaaslased Dariusz Dudka ja Radosław Majewski pärast kohtumist öörahu ja läksid Poola spordiajakirjanikega linna peale pidutsema. Koondise treener Leo Beenhakker teatas seepeale, et kõik kolm on koondisest 2010. aasta MM-valikturniiriks välja jäetud.
Boruci jaoks kehtis karistus siiski ainult kaks mängu, siis lõi ta jälle kaasa, aga Poola jaoks ebaõnnestus valikturniir täielikult: nad jäid valikgrupis alles 5. kohale, edestades üksnes San Marino jalgpallikoondist, kes kaotas kõik mängud.
Isiklikku.
Artur Boruc on 192 cm pikk ja kaalub 85 kg.
Välislingid.
Boruc, Artur
Boruc, Artur


Saare vald.
Saare vald asub Jõgeva maakonnas.
Naabervaldadeks on Pala, Kasepää, Torma, Palamuse ja Tabivere vallad.
Külad.
Saare vallas on 22 küla (sulgudes elanike arv 2007): Halliku (54), Jaama (70), Kallivere (27), Kiisli (33), Koseveski (46), Kääpa (206), Levala (32), Maardla (37), Nautrasi (20), Odivere (82), Pedassaare (15), Putu (52), Pällu (63), Ruskavere (59), Saarjärve (33), Sirguvere (48), Tarakvere (15), Tuulavere (20), Vanassaare (46), Vassevere (45), Veia (47), Voore (341).


Fennoskandia.
"Fennoskandia" on Soome geoloogi Wilhelm Ramsay poolt kasutusele võetud nimetus, millega ta tähistas geoloogiliselt terviklikku ala Põhja-Euroopas, kuhu kuuluvad Soome, kogu Karjala, Koola poolsaar ja suurem osa Skandinaavia poolsaarest.
Fennoskandia ala langeb peaaegu kokku Fennoskandia kilbi ehk Balti kilbi alaga.


Johannes Gutenberg.
Johannes Gutenberg, õigemini Johannes Gensfleisch zur Laden zum Gutenberg (ka Johann Gutenberg; sündinud vahemikus 1394–1406 Mainzis – surnud 3. veebruaril 1468 Mainzis) oli saksa leiutaja, trükkal ja kullassepp, keda peetakse liikuvate metalltähtedega trükikunsti (trükimasina) leiutajaks.
Ajavahemikus 1452–1454 trükkis ta umbes 180 eksemplaris ladinakeelse 42-realise Piibli (Gutenbergi Piibel).
Enne Gutenbergi leiutist oli raamatuid kopeeritud käsitsi kirjutades. Trükikunst andis võimaluse kiiresti ja suures koguses raamatuid toota, mis viis raamatute ja hariduse kiirele levikule renessanssi ajal. Esimese 50 aasta jooksul trükiti Euroopas 30 000 nimetust raamatuid kogutiraažiga 12 miljonit.
Elukäik.
Johannes Gutenberg sündis kas 14. sajandi lõpus või 15. sajandi alguses Mainzis jõuka kaupmehe Friele (Friedrich) Gensfleischi ja tema teise naise Else Wyrichi pojana. Johanni sünniaasta pole teada, kuid see pidi olema varasem kui 1407. aasta. Saksamaal on Gutenbergi sünniaastaks kokkuleppeliselt nimetatud 1400. aasta.
Johannes Gutenberg sai oma lisanime sünni- ja elukoha, Hof Gutenbergi järgi, mis asus Mainzi turu lähistel (zum Laden). Tema elust pole kuigivõrd teada, kuna ta kuulus kolmanda seisuse esindajate hulka ning ei jätnud endast maha ka endast rääkivaid kirjalikke dokumente.
1411. aastal toimus Mainzis patritsiaadivastane ülestõus, mistõttu ka Gutenbergi perekond linnast lahkus. Nad asusid elama Eltvillesse, kust pärinesid Gutenbergi ema esivanemad. Millal Gutenberg Mainzi tagasi pöördus, on ebaselge. Tema haridusteest pole samuti kindlaid tõendeid, 1418. aastal õppis Erfurti ülikoolis keegi Johannes de Alta Villa, kes võis olla Johann Gutenberg.
1420. aastal on Gutenbergi kohta teada esimene kindel kirjalik teade, kui teda mainiti tema eelmisel aastal surnud isa pärandi protsessis. Gutenbergi tegevusest 1420. aastatel pole midagi teada. Ilmselt polnud ta Mainzis, sest seal jätkusid rahutused. Tõenäoliselt omandas ta sel ajal kullassepa elukutse ja reisis mööda Saksamaad.
Aastatel 1434–1444 viibis ta aga Strasbourgis (toona Straßburgis). Seal töötas ta kullassepana ja valmistas muuhulgas ka metallpeegleid relikviaariumite tarbeks. 1439. aastal pidi ta tegema suurejoonelise graveeringu palverännaku tarbeks, kuid et linnas puhkes epideemia, jäi see ära ning toimus alles järgmisel aastal. Gutenberg ei suutnud mingil põhjusel tellimust aga täita ning lubas selle asemel avalikustada "suure saladuse". Viimaseks on peetud tema trükikunsti. Järgnevatel aastatel tegeles Gutenberg graveerimisega ning ilmselt täiustas oma trükitehnikat. Pole teada, et ta Strasbbourgis viibides oleks ühtegi trükist välja andnud.
1448. aastal oli Gutenberg taas Mainzis. Ta võttis mitmeid laene, sealhulgas oma õemehelt, kaupmees Johann Fustilt, ning rajas oma trükikoja. Umbes 1450. aastaks oli ta jõudnud niikaugele, et sai hakata trükkima lendlehti ja väiketrükiseid. Tema esimeste trükiste hulka kuulusid ka sõnaraamatud, lühigrammatikad, indulgentsikirjad ja kalendrid. Tema suurimaks tööks jäi aga 42-realise Piibli (Gutenbergi Piibli, nimetus 42-realine tuleb kirjaridade arvust leheküljel) trükkimine aastatel 1452–1455.
Gutenbergi tegevus osutus siiski majanduslikult ebaedukaks. Ta läks 1455. aastal sisuliselt pankrotti, misjärel Johann Fust ja tolle väimees Peter Schöffer tema trükikoja üle võtsid. Gutenberg pöördus tagasi oma vanematekoju Hof Gutenbergi, kus rajas uue trükikoja. Arvatavasti trükiti seal Catholicon (ususõnastik) 1460. aastal.
1462. aastal oli Gutenberg sunnitud Mainzist lahkuma, kui Mainzi peapiiskop Adolf Nassaust linna vaenuse käigus rüüstas. Ta asus taas elama Eltvillesse, aidates sealgi tõenäoliselt rajada trükikoda. 1465. aastal andis peapiiskop Adolf Gutenbergile aastase stipendiumi, mis sisaldas 2180 liitrit vilja ja 2000 liitrit maksuvaba veini. Kas ta seejärel Mainzi tagasi pöördus, pole teada.
Johannes Gutenberg suri 1468. aastal, arvatavasti Mainzis, ja maeti sealsesse frantsisklaste kiriku juurde. Et see aga 18. sajandil koos surnuaiaga hävitati, siis pole ka tema hauda säilinud.
Et Gutenberg ei lisanud oma trükistele enda nime, siis vajus ta mõneks ajaks unustuse hõlma. 1504. aastal nimetas aga professor Ivo Wittig teda trükikunsti leiutajaks, misjärel ta nimi kiiresti tuntust kogus. Alles 1567. aastal maaliti temast esimene portree.
Hiljem on Gutenbergi saavutusi väga kõrgelt hinnatud. Francis Bacon nimetas trükimasinat üheks kolmest kõige olulisemast leiutisest, teised olid püssirohi ja kompass. 1997. aastal valis USA ajakiri Time-Life trükimasina aastatuhande olulisimaks leiutiseks ja 1999. aastal nimetas ajakiri A&E Gutenbergi aastatuhande olulisimaks inimeseks.


Poliitiline spekter.
Poliitiline spekter on erinevate poliitiliste positsioonide visuaalne võrdlemise süsteem, kus eri seisukohad paigutatakse koordinaatteljestikule.
Vasak-parem süsteem.
Moodsas läänamaailmas on üheks levinumaks poliitilise spektri väljendamise süsteemiks vasak-parem süsteem. Vasakule poole jäävad sotsialism ja kommunism ning paremale poole konservatism ja fašism. Vabale turumajandusele orienteeritud jäävad tavaliselt paremtsentrisse ning uusliberalism ehk sotsiaalne liberaalsus keskele ja mõnikord konservatiivide vaatepunktist vaadatuna ka vasaktsentrisse. Kristlik demokraatia võib olla keskel, kas vasakul või paremal, oleneb riigist. Vasak-parem süsteem tuli kasutusele alates Prantsuse revolutsioonist, kui veel eriti radikaalseid kommuniste vasakul ja -fašiste paremal ei olnud olemaski ning siis defineeriti vasak- ning parempoolsus hoopis läbi suhtumise traditsionaalsesse monarhistlikku valitsusse ja vabaturumajanduse pooldajad olid vasakul, nüüdseks on nad pigem paremal pool. Samuti on selles süsteemis erinevused riigiti ja kultuuriti.
Erinevaid vasak-parem teljestiku interpretatsioone.
Teljestikule võib hindamiseks panna erinevaid põhimõtteid, mida on võimalik omavahel vastandada. Samuti võib kasutada ka näiteks nelja erinevat põhimõttet, et nenede järgi teljestikul nii vasakule-paremale, kui ka ülesse-alla liigitada.


Išimi jõgi.
Išim (kasahhi keeles Есіл (Jesil), vene keeles Ишим) on jõgi Aasias Obi jõgikonnas, Irtõši vasakpoolne ja kõige pikem lisajõgi.
Išim on 2450 km pikk ja tema valgla on 177 000 km².
Išim algab Kasahstanist Karagandõ oblastist Sarõarka kõrgustiku põhjaosast. Ülemjooksul voolab Išim Akmola oblastis valdavalt läände, läbides Aršalõ, Kasahstani pealinna Astana ja Astrahhanka. Seejärel suubuvad temasse paremalt Aršalõ jõgi ja vasakult Terisakkan. Siis jõuab Išim Deržavinski ehk Barankõli linna, kus pöördub põhja ning voolab edasi Torgaj lavamaal, läbib Jesili ja ületab Põhja-Kasahstani oblasti piiri. Novoišimskis pöördub jõgi kirdesse ning läbib Sergejevka, Javlenka ja oblasti keskuse Petropavli, pöördub põhja, ületab Venemaa piiri ning satub Tjumeni oblastisse. Išim laskub Lääne-Siberi madalikule. Išimis pöördub jõgi itta, aga Abatskojes taas põhja, läbib Vikulovo ja ületab Omski oblasti piiri.
Išim suubub Ust-Išimis vasakult Irtõši. Tema veed jõuavad lõpuks Obi kaudu Põhja-Jäämerre.
Raudtee kulgeb Išimi kaldal ajuti: Aršalõst Astanani ja sealt edasi Atbasarini ning Deržavinskist Jesilini. Kuid ka põhja pool (Novoišimskis, Petrpavlis ja Išimis) ületab jõge mitu ida-läänesuunalist raudteed. Seevastu maantee kulgeb Išimi kaldal enam-vähem pidevalt: Aršalõst Astrahhankani ja Deržavinskist Abatskojeni.
Jõgi toitub peamiselt lumesulamisveest. Ta jäätub novembris ja vabaneb jääkattest aprillis-mais. Sellele järgneb suurvesi mais-juunis. Keskmine vooluhulk on sajakonna kilomeetri kaugusel suudmest Vikulovos 56,3 m³/s, aga maksimaalne 686 m³/s. Suurvee ajal on jõgi alamjooksul kuni 15 km lai.


Nan Shan.
Nan Shan on mäestik Aasias. Piirab kirdest Qaidami nõgu, loodes ühenduses Altun Shaniga. Kõrgus kuni 6346 meetrit.


Panarea.
thumb
Panarea on saar Türreeni meres, üks Lipari saartest.
Saare pindala on 330 ha. Saar on mägine, kõrgus kuni 421 meetrit. Kuulub Itaaliale.


Leedu peaminister.
Leedu Vabariigi peaminister (leedu keeles "Lietuvos Respublikos Ministras Pirmininkas") on Leedu valitsusjuhi ametinimetus aastatel 1918–1940 ja alates 1992. Peaministri valib Leedu parlament ehk Seim.
Peaministri amet seati sisse Leedu iseseisvumise järel 11. novembril 1918. Pärast sotsialistlikku riigipööret 17. juunil 1940 asendati peaministri ametikoht rahvavalitsuse esimehe, 25. augustil 1940 aga Leedu NSV Rahvakomissaride Nõukogu (alates 2. aprillist 1946 Leedu NSV Ministrite Nõukogu) esimehe ametiga. 21. juulil 1940 kuulutati välja Leedu NSV, mis 6. augustil 1940 inkorporeeriti Nõukogude Liitu.
Taasiseseisvunud Leedu valitsusjuhte loendatakse alates 11. märtsist 1990, mil Leedu NSV Ülemnõukogu võttis esimesena Balti riikidest vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Kahe aasta jooksul kasutati valitsusjuhi tiitlina ministrite nõukogu esimeest, peaministri amet taastati ametlikult 25. novembril 1992.


Leedu valitsusjuhtide loend.
Leedu valitsusjuhtide loend loetleb iseseisva Leedu Vabariigi valitsusjuhid aastatel 1918–1940 ja alates aastast 1990 sõltumata nende ametinimetusest (peaminister, rahvavalitsuse esimees, ministrite nõukogu esimees).
Leedu NSV valitsusjuhid perioodist 1940–1990 on ära toodud eraldi loendis.
Leedu Vabariik 1918–1940.
LKDP – Leedu Kristlik-Demokraatlik Partei ("Lietuvos krikščionių demokratų partija")
LRL – Leedu Rahvuslaste Liit ("Lietuvių tautininkų sąjunga")
LSRDP – Leedu Sotsialistlik Rahvademokraatlik Partei ("Lietuvos socialistų liaudininkų demokratų partija")
LTRL – Leedu Talurahva Liit ("Lietuvos valstiečių liaudininkų sąjunga")
Leedu Vabariik aastast 1990.
IL – Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid ("Tėvynės sąjunga - Lietuvos krikščionys demokratai")
LDTP – Leedu Demokraatlik Tööpartei ("Lietuvos demokratinė darbo partija")
LLL – Leedu Liberaalne Liit ("Lietuvos liberalų sąjunga")
LSDP – Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei ("Lietuvos socialdemokratų partija")
Vaata ka.
Valitsusjuhtide loend


Leedu NSV valitsusjuhtide loend.
Leedu NSV valitsusjuhtide loend loetleb Leedu NSV valitsusjuhid aastatel 1940–1990 sõltumata nende ametinimetusest (Rahvakomissaride Nõukogu esimees, Ministrite Nõukogu esimees).
Leedu NSV eksisteeris 21. juulist 3. augustini 1940 "de iure" iseseisva riigina, alates 3. augustist 1940 liiduvabariigina Nõukogude Liidu koosseisus. Leedu NSV likvideeriti 11. märtsil 1990 Leedu Vabariigi väljakuulutamisega.
24. juunist 1941 13. juunini 1944 oli Leedu territoorium okupeeritud Saksa vägede poolt ja Leedu NSV valitsus tegutses eksiilis Venemaa territooriumil.
LKP – Leedu Kommunistlik Partei ("Lietuvos komunistų partija")
Vaata ka.
NSV valitsusjuhtide loend


Iaido.
Iaidō (居合道) on rahvusvaheliselt tuntud Jaapani võitluskunst, kus treenitakse kombinatsioone traditsioonilise mõõgaga võitlemiseks.
Iaidot kutsutakse vahel ka liikuvaks meditatsiooniks kuna üks tähtsamaid eesmärke treeningus on eneseareng - muuhulgas tehnikate konsentratsiooni ja sujuvuse läbi.
Iaido ajalugu ulatub tagasi samurai-päevadeni, kus mõõgavõitluse harjutamine oli üks tähtsamaid nende treeningutes.
Iaido on üks osa mõõgatreeningutest, kus teine osa on kendo.
Ka tänapäeval võib juhtuda et treenitakse mõlemat võitluskunsti, kuna Iaido ja Kendo (剣道) täiendavad teineteist. Jaapanis on see tavaline.
Treening.
Iaidot harjutatakse tavaliselt ilma füüsilise vastaseta. "Sensei"d (先生) ehk õpetajad, soovitavad kujutada ette fiktiivset vastast selleks et liigutused teatud vormides küllalt realistlikud hoida.
Erinevates koolides on erinev arv vorme (kata, 形), kuid tavaliselt võib arvestada 6 – 10 erineva vormiga.
Treeningud võivad vägagi erinevad olla, olenevalt koolist ja senseidest.
Kõige tavalisematel treeningutel alustatakse tervitusega, näidates austust õpetaja(te), kaasõpilaste ja mõõga ees. Treening jätkub soojendusega (mõnedes dojodes nõutakse et soojendus tehakse iseseisvalt enne treeningu algust), ja seejärel harjutatakse vorme - vahel teatud osa/tehnika vormist, vahel terveid kombinatsioone. Enne lõpetust (jällegi, mõnes dojos on see iseseisev tegevus mida soovitatakse pärast treeningut läbi viia) on venitusharjutused, ja lõpetuseks tänatakse senseid ja näidatakse jällegi austust nii õpetajatele, kaasõpilastele, ja mõõgale.
Regulaarsete treeningute vahele võib tulla ka tunde kus kontsentreeritakse ainult tehnikale (st kuidas teatud lööke/lõikeid paremini läbiviia jne) või kus treenitakse võistluseks – ka võistlustel peab teada olema oma täpne käitumine jms.
Iaido koolid.
Iaidos on palju koole, kuid Euroopas on ZKRI (Zen Ken Ren Iai) üks kõige tavalisematest koolidest.
ZKRI (vahel ka ZKR seite Iai) on kool/stiil mis alustati 1960nendatel aastatel. Stiil koosneb kaheteistkümnest ’’kata’’st, ehk vormist, mis on kokku pandud erinevate vanemate koolide (koryū, 古流) vormidest.
Tavaliselt õpetatakse edasijõudnutele peale ZKRIai ka üks või paar vanemat "koryu"-kooli.
Võistluseid korraldatakse nii Jaapanis, Euroopas kui ka Ameerikas igal aastal.
Hinnatakse muuhulgas vormide sujuvust, kindlust, täpsust ja realismi(tunnet).
On ka neid kes valivad et võistlustest printsiibi tõttu mitte kunagi osa võtta.
Mõõgad (bokken木剣, iaitō居合刀, katana 刀).
"Katana"t (katana, 刀), Jaapani traditsioonilist mõõka, kasutatakse tihti kõrgema astme edasijõudnute poolt (pärast viiendat dan-graadi on see kohustuslik võistlustel), kuna ta on terav ja nõuab muuhulgas väga häid iaidooskusi.
Enne seda kasutatakse selle teravdamata alternatiivi – "iaito"t (iaitō, 居合刀).
Puust versiooni, "bokken"it (bokken, 木剣, vahel ka bokutō 木刀), kasutatakse peamiselt algajate poolt, kuid ka edasijõudnud kasutavad neid aeg ajalt.
Tameshigiri (試し斬り).
"Tameshigiri", ehk otsetõlkes "proovilõige", on treening kus saab mõõga harjutusi füüsilise ’keha’ peal proovida.
Füüsilise kehana kasutatakse tavaliselt "makiwara"´t (巻藁（まきわら）- traditsioonilist kokku rullitud "tatami"(畳)vaipa. See kinnitatakse stabiilse puust varre otsa, mis raiudes-lõigates viltu ei lähe ega maha ei kuku.
Nii saavad (edasijõudnud) õpilased katana lõiget päriselt proovida.
Riietus.
Riietus on tavaliselt spetsiaallõikega must (keiko)gi, 稽古着, koos valge alus-"gi"ga, ja mustad "hakama"(袴)-püksid. Tavaliselt treenitakse paljajalu, aga võib ka kasutada musti sokke või "tabi"(足袋)-sokke. (Kendos on tavaline värv sinine.)
Võistluste ajal, kui mitte muidu, kasutatakse ka "zekkenit" (ゼッケン) või rinnamärki koos võistleja nime ja klubinimega Jaapani keeles, mis kinnitatakse võistleja paremale hõlmale.
Täpsustamiseks peab mainima et Iaido on eraldi kunstina tunnustatud rohkem läänes, kui Jaapanis.
Kui küsida, siis jaapanlased teavad kindlasti mis on Kendo (剣道), kuid Iaido on "tavalisele" rahvale midagi uut. Iaido on Jaapanis rohkem nähtud kui üks osa kendotreeningust. Iaido koole/dojosid Jaapanis loomulikult leidub igal pool, kuid Iaido pole eraldi kunstina samaväärselt tuntud kui kendo, mis on üks populaarsemaid sporte ja mille võistlusi saab muuhulgas televiisorist jälgida.
Ka kuulub Iaido Jaapanis ofitiaalselt Kendo alla (vaata muuhulgas linki ANKF – All Nippon Kendo Federation (või ka AJKF), leheküljele.)
Väärt on ka teada et varem kutsuti paljusid koole/võitluskunste tihti "jutsu"(術)deks, st "kunstideks", mis on hiljem muudetud "dō"(道)deks, ehk otsetõlkes "tee"-deks.
Muutus arvatakse põhinevat asjaolus et iga võitluskunst on saanud endale rohkem "ruumi" ja tänapäeval treenitakse tavaliselt ühte, või kahte, kunsti korraga ja võib-olla ka põhjalikumalt, teoreetilises mõttes.


Oasis.
Oasis on Inglismaa rockbänd, mis asutati aastal 1991 Manchesteris. Bändi tuumiku moodustavad vennad Liam ja Noel Gallagher. Oasis on Britpop liikumise tuntuim esindaja.


Liam Gallagher.
William John Paul Gallagher (sündinud 21. septembril 1972 Burnage, Manchester) on ansambli Oasis laulja, Noel Gallagheri noorem vend.
Peale laulmise on ta tuntuks saanud ka oma ettervamatu käitumise ja kriitikameelega. Pole harv juhus, kui ta kritiseerib avalikult paljusid tuntud artiste. Näiteks lubas ta George Harrisoni pea pealt golfi mängida. Ta hüüdnimeks on "our kid".
(1972–1993) Lapsepõlv ja varased aastad.
Liam sündis kohas nimega Burnage 1972. aastal. Ta oli kolmas ja viimane laps Thomas ja Peggy Gallagheri peres. Thomas oli sageli oma perega vägivaldne. Kuigi Liami vanemad vennad Noel ja Paul said suurema osa sõimust enda kaela, on Liam öelnud, et see avaldas talle sügavat mõju ja inspireeris teda artistiks saama. Kui Liam oli 10. aastane, võttis ema Peggy poisid kaasa ja kolis Thomase juurest ära.
Paul ja Noel on tihti väitnud, et isegi noores eas läks Liam tihti inimestega tülli, eriti venna Noeliga, kes oli ta toakaaslane. Vennad olid lapsepõlves probleemsed lapsed (eriti teismeeas). Liam visati 15. aastaselt koolist välja, sest ta kakles ja tahtis kohalikust poest jalgrattaid varastada.
Noel Gallagher on öelnud, et Liam näitas kuni teismeea lõpuni oma huvi muusika vastu välja. Liam oli kindel oma võimes laulda ja hakkas kuulama selliseid bände nagu The Stone Roses, The Who, The Kinks, The Jam, T. Rex ja The Beatles. Kui ta koolivend Paul "Guigsy" McGuigan kutsus Gallagheri vokalistiks oma bändi nimega The Rain, oli ta sellega nõus.
Liam oli bändis koos kitarrisr Paul "Bonehead" Arthurs'iga sõnade kaasautor. Noel Gallagher on selle koostöö üle irvitanud ja kirjeldanud kui kohutavat. Isegi Liam ütles, et "me olime pask". Bänd tegi proovi vaid kord nädalas ja ei saanud eriti palju esinemisi. Ühel nende harval esinemisel 1992. aastal nägi Noel, kes oli just naasnud Ameerikast, neid esinemas. Kuigi talle bänd ei meeldinud, palus Liam tal nendega liituda. Noel oli nõus tingimusel, et ta on ainuke laulusõnade autor. Umbes sel ajal tahtis Liam bändi nimeks panna Oasis.
(1994–1998) Britpop.
Noeli juhtimise järgi õnnestus Oasisel saada plaadileping ja nad lindistasid plaadi Definitely Maybe, millest sai kõigi aegade kõige kiiremini müüv Briti debüütalbum.
Nende esimese Ameerika tuuri ajal 1994. aastal muutis Gallagher Noeli laulude sõnu nii, et need oli vastumeelsed nii ameeriklastele kui Noelile. Peale kontserti toimus tüli ja Noel lahkus bändist. Ta suundus San Franciscosse, siis Las Vegasesse. Vegases viibimise jooksul kirjutas ta "Half the World Away ja paljud ütlevad, et ta kirjutas ka "It's Good)To Be Free". Teise Oasise plaadi, (What's The Story) Morning Glory, lindistamise jooksul oli vendadel vägivaldne tüli. 1995. aastal paluti trummar Tony McCarrollil bändist lahkuda (põhjuseks tüli Gallagheriga).
"What's The Story) Morning Glory oli isegi edukam, sest sai kolmandaks paremini müüvaks plaadiks Briti ajaloos. ´
7. aprillil 1997 abiellus Liam Patsy Kensitiga. Abielu lahutati 2000. aastal.
Laulukirjutamine.
Liami esimesed teada olevad laulukirjutamise katsetused olid Oasise algusaegadel, enne seda, kui Noel Gallagher liitus. Liam ja Bonehead kirjutasid kamalutäie laule. Liam kirjutas sõnad, Bonehead muusika.
Liam oli laulu "Love Me and Leave Me" kaasautoriks.
Esimene Liami kirjutatud laul Oasise plaadil oli "Little James".
Liam kirjutas kolm laulu Oasise 2002. aasta plaadile nimega Heathen Chemistry: "Born on a Different Cloud", "Better Man" ja "Songbird".
2005. aasta albumil Don't Believe the Truth on kolm laulu Liami sulest: "The Meaning of Soul", "Love Like a Bomb" ja "Guess Gos Thinks I'm Abel".


Noel Gallagher.
Noel Thomas David Gallagher (sündinud 29. mail 1967) on Oasise kitarrist, Liam Gallagheri vanem vend.
Sarnaselt oma vennale on ta tihti avalikult solvanud kuulsaid kolleege. Robbie Williamsit kirjeldas ta kui "paks tantsija Take That'ist" ning Backstreet Boysi kohta ütles ta, et "nad tuleks maha lasta". Üks kuulsamaid väljaütlemisi on ta soov, et Britpop rivaali Bluri liikmed sureksid AIDSi kätte.


Jesil.
Jesil on linn Kasahstanis Akmola oblastis, Jesili rajooni halduskeskus.
Linn asub Išimi jõe kaldal. Tema geograafilised koordinaadid on.
Aastal 2008 elas Jesilis 13 591 inimest.


Sooline võrdõiguslikkus.
Sooline võrdõiguslikkus on naiste ja meeste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel.
Soolisest võrdõiguslikkusest Eestis.
Traditsioonilised soostereotüübid on Eesti inimeste mõtlemises väga tugevalt kinnistunud. Eesti ühiskond on ajalooliselt olnud vägagi traditsionaalne ning soorollid, mis kujunesid kauges minevikus on paljus säilinud tänaseni.
1990ndad olid Eestis väga kiire ülemineku periood, kus toimusid fundamentaalsed muutused majanduses, poliitikas ja ühiskonnas. See oli aeg, kus ka ebamõistlik ebavõrdsus oli teatud mõttes õigustatud – majanduses oli tähtis võimalikult kiire eemaldumine nõukogude käsumajanduse mudelist, rahvussuhete puhul oli vajalik võimalikult kiire Eesti rahvusriigi taastamine.
2005. aasta uurimus soolise võrdõiguslikkuse kohta Eestis.
2005. aastal tehtud seire andmetest selgub, et iga viies naine (22%) ja iga kolmas mees (33%) on arvamusel, et meestel ja naistel on Eesti tööturul võrdsed võimalused. Hoopis enam on neid, kes arvavad, et meestel on paremad võimalused: meestest on sellisel arvamusel peaaegu pooled, naistest peaaegu 2/3. Seire andmed kinnitavad, et naistest peaaegu pooled (46%) ja meestest üle poolte (56%) pooldavad arvamust, et "naised ei suuda pere eest hoolitsemise tõttu tööle pühenduda". Olukorda ei pea õigeks iga neljas naine ning iga viies mees. "Üldlevinud on arusaam, et mehed on paremad juhid kui naised": meeste seas oli nõustujaid peaegu 2/3, ka naiste seas enam kui pool. Üks väheseid arvamusi, mille osas olid vastajad enam-vähem ühel meelel, oli see, et Eesti mehed ei nõustu töötama nii madala palga eest kui naised.
Enamasti tunnistatakse, et Eestis on tegemist sugupoolte tööjaotuse sellise mudeliga, kus mees ja naine on küll mõlemad palgatööl, kuid kodus ei kuulu hoolitseja roll meeste kohustuste hulka.


Suzdal.
Suzdal (vene "Суздаль") on linn Venemaal Vladimiri oblastis, Suzdali rajooni keskus. Asub 30 km Vladimirist põhjas Kamenka jõe kaldal.
Suzdali on mainitud esmakordselt 1024. aastal. 12. sajandi alguses oli Rostovi-Suzdali vürstiriigi pealinn. 13. sajandi keskel oli iseseisva Suzdali vürstiriigi keskus. 1392. aastal liideti Moskva Suurvürstiriigiga ja kaotas oma tähtsuse poliitilise keskusena. 1778. aastal sai linnaõigused.
Suzdal on üks Kuldse Ringi linnadest. Seal asub palju kirikuid ja kloostreid, millest vanimad pärinevad 13. sajandist. 1992. aastast kuuluvad Suzdali kirikud ja kloostrid UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Berliini Olümpiastaadion.
Olümpiastaadion pärast 2004. aasta renoveerimist
Olümpiastaadion on oma nimetuse saanud seal toimunud 1936. aasta suveolümpiamängude järgi. Staadion ehitati juba 1916. aasta olümpiamängudeks valminud "Deutsches Stadioni" asemele.
Kuigi staadioni arhitekt Werner March valiti juba enne rahvussotsialistide võimule tulekut, mõjutas väga tugevalt ikkagi staadioni ehitamist Adolf Hitler. Staadion valmis antiikarhitektuurist mõjutusi saades suurstaadioniks, kuhu mahtus ligi 100 000 pealtvaatajat ja mis oli üks osa suurest olümpiakompleksist. Olümpiamängud olid natsivalitsusele suur õnnestumine: mänge jälgis neli miljonit pealtvaatajat.
Teises maailmasõjas pääses staadion suurelt osalt purustatud linnast peaaegu terviklikult, kuigi seal käis tuhandeid inimelusid nõudnud võitlus Nõukogude Liidu punaarmee ja rahvussotsialistide Hitler-Jugend vägede vahel. Jalgpalli Bundesliiga moodustamise järel 1963. aastal sai sellest kodustaadion Hertha BSC klubile. 1974. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel toimusid Olümpiastaadionil A-alagrupi kolm mängu. 1985. aastast toimuvad staadionil Saksamaa karikavõistluste finaalmatšid, nii nagu see oli aastatel 1937 ja 1939–1943.
Berliini müüri kadumise ja taasühinemise järel sai Olümpiastaadion aastakümnete vaikelu järel poliitiliste vaidluste objektiks. Mõnede arvates oli staadion ajalooliseks pinnuks ja oleks tulnud lammutada, teised jälle arvasid, et staadion tuleb Colosseumi eeskujul jätta alles. Lõpuks otsustati siiski staadion 242 miljoni euro eest rahvusvahelistele nõuetele vastavaks renoveerida. Staadioni uuendustööd algasid 2000. aasta suvel ja moderniseeritud rajatis avati 2004. aasta 31. juulil. Staadionile kuulus keskne roll 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel, seal toimus neli alagrupimängu ja finaalmäng. Uuenduste järel mahutab staadion 74 220 pealvaatajat, kuid MM-i ajal oli kohti veidi vähem: 66 021 istekohta.


Silinderhõõrdülekanne.
Silinderhõõrdülekanne on hõõrdülekanne, mille puhul kasutatakse siledaid silinderrattaid. Rataste vahel vajaliku hõõrdejõu tagamiseks kasutatakse vedrusid.
Kinemaatiline arvutus.
i= formula_1 = formula_2
kus n1 ja n2 on vedava ja veetava võlli nurkkiirused.
D1 ja D2 on veetava ja vedava ratta läbimõõdud.
ε on libisemistegur, mis oleneb hõõrdrataste materjalist ja määrimistingimustest.
Kuivalt töötavatel ülekannetel ε=0,01...0,02; määrimisega ülekannetel ε=0,03...0,05.
Vältimatu elastne libisemine ülekande hõõrdrataste suhtelisel liikumisel on tingitud nende kokkupuutuvate osade elastsetest deformatsioonidest.
ε= (v1-v2)/v1, kus v1 ja v2 on vastavalt vedava ja veetava hõõrdratta ringkiirus.
Ülekoormustel, mil ringjõud ületab ratastevahelise hõõrdumise, tekib läbilibisemine. Seejuures veetav ratas jääb seisma, vedav aga sellel libisema, põhjustades rataste kokkupuutekohas kulumist või kriimustusi tööpindadel.
Hõõrdrataste survejõud.
Hõõrdrataste survejõu vähendamiseks tuleb valida suure hõõrdeteguriga materjalid, pidades ühtlasi silmas, et ringkiirustel v>7 m/s on kuivalt töötamine hõõrdrataste pindade kiire kulumise tõttu lubamatu.
Ülekande arvutus kontakttugevusele.
"Alljärgnev kehtib metall- ja tekstoliitrataste kohta."
Hõõrdrattad kontakteeruvad kitsa pinnariba ulatuses, mille laius on b1 ja mis paikneb piki hõõrdrataste tööpindade moodustajat. Kontaktpinna väikeste mõõtmete korral võrreldes hõõrdrataste endi mõõtmetega, ning märkimist vääriva survejõu juures tekivad suured kontaktpinged. Viimased põhjustavad hõõrdrataste tööpindade mitmesugust liiki purunemist: väsimusmurenemist, kulumist, kergsöövet. On ilmne, et purunemise aste sõltub pinge suurusest, mis omakorda sõltub hõõrdrataste survejõust, nende raadiustest R1 ja R2 ning rataste materjalide elastsusmoodulist E1 ja E2.
Erinevalt teistest mittemetalsetest materjalidest allub tekstoliit Hooke´i seadusele, seepärast arvutatakse tekstoliitrattaid kontakttugevusele nagu metallrattaidki.
B- kontaktjoone pikkus (ehk hõõrdrataste haardepinna laius),
E-taandatud elastsusmoodul. E=2E1E2/(E1+E2), kus E1 ja E2 on hõõrdrataste materjalide elastsusmoodulid.
ρ- hõõrdrataste taandatud kõverusraadius. ρ=R1R2/(R1+R2), kus siis R1 ja R2 on hõõrdrataste raadiused.
σk max=0,418formula_3≤σk, kus
Saadud kujul kasutatakse valemit töötava ülekande kontrollarvutamiseks (A ja B on teada).
A=(i+1)3[(0,418/σk)(EkM1/fΨi] "[Nurksulgudes olevast avaldisest tuleb võtta kolmas juur]", kus
Ülekande tugevusarvutus erikoormuse järgi mittemetalsetel materjalidel.
Hõõrdrataste laiuse B määramiseks limiteeritakse nende muljumine, lähtudes lubatavast erikoormusest q kontaktjoone pikkusühikule. Silinderratastega ülekandes on kontaktjoone pikkus võrdne rataste laiusega B. Seega survejõu Q korral on erikoormus kontaktjoone pikkusühikule q=Q/B.


Õiguskantsler.
Eesti õiguskantsler on sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.
Ehkki Eesti õiguskantsler vastab üldjoontes "ombudsmani ametile Euroopa riikides, on tema staatus kõrgem ja õigused suuremad. "Euroopas Eesti õiguskantsleriga analoogset mudelit ei ole," kinnitab õiguskantsler Indrek Teder. "Eesti õiguskantslerid on läbi aegade ka laiemaid teemasid tõstatanud, mida õigusvahemehed Euroopas ei tee. "Ombudsmanina on õiguskantsleril otsene kohustus seista kõige nõrgemate eest ja kontrollida suletud asutusi. /---/ See on aga väikeriigi stiil panna ühte institutsiooni kokku erinevad funktsioonid, mis maailmas üldiselt on eraldi."
Õiguskantsleri institutsioon 1938. aasta põhiseaduses.
Õiguskantsler loodi algselt 1938. aastal jõustunud põhiseadusega. Õiguskantsleri määras siis ametisse president ning ta oli ka viimasele aruandekohustuslik.
Õiguskantsleri institutsioon 1992. aasta põhiseaduses.
Kehtivas põhiseaduses käsitleb õiguskantslerit XII peatükk.
Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu presidendi ettepanekul 7 aastaks.
Õiguskantsleril on õigus teha järelvalvet üldaktide üle. Kui õiguskantsler leiab, et mingi üldakt on vastuolus teiste seadustega, siis teeb ta akti vastuvõtnule ettepaneku viia see seadustega 20 päeva jooksul kooskõlla. Kui seda ei tehta, on tal õigus pöörduda riigikohtu poole, et see akt tunnistataks õigustühiseks.
Õiguskantsleril on õigus teha ettepanekuid kõrgete riigiametnike kriminaalvastutusele võtmiseks.
Õiguskantsleril on sõnaõigus riigikogu ja valitsuse istungitel. Kord aastas peab õiguskantsleril riigikogu ees oma tegevuse kohta andma aru. Samuti on riigikogu liikmetel õigus esitada õiguskantslerile arupärimisi.
1999. aastast täidab õiguskantsler ka "ombudsmani (vahemehe) ülesandeid.
Õiguskantsleri ametissenimetamine 2000. aastal.
President Lennart Meri esitas justiitsministeeriumi asekantsleri, tollal 28-aastase Priit Kama kandidaadina alles pärast Eerik-Juhan Truuvälja volituste lõppemist juunis 2000. Hääletus kukkus ühe häälega läbi, kui Priit Kama kogus 50 poolt- ja 49 vastuhäält.
President Meri pakkus seejärel mitteametlikult välja rahvusvahelise õiguse professori Rein Müllersoni ja vandeadvokaat Kaido Pihlaka nimed. Kui selgus, et ka need kandidaadid ei leiaks toetust, ärgitas Meri riigikogu pakkumisi tegema.
Veninud menetluse järel nimetati 20. veebruaril 2001 õiguskantsleriks Allar Jõks. Tema poolt hääletasid 72, vastu 14 saadikut ja erapooletuks jäid 4 saadikut. Allar Jõks astus õiguskantslerina ametisse 8. märtsil 2001.


Kontaktpinge.
Kontaktpinge on pinge kahe detaili kokkupuutekohas, kui puutepinna mõõtmed on detaili mõõtmetega võõrreldes väikesed (näiteks kuulide, silindrite, hammaste jne vastastikune surve). Staatilisel koormusel põhjustavad lubatavaist suuremad kontaktpinged detailide pindadel mõlke ja pragusid.
Teineteisel veerevate detailide pinnaosade kontakteerumisel talub pinnaosa iga punkt koormust ainult kontaktiala läbimisel. See tingib muutuvaid kontaktpingeid, mille tagajärjel detailide pinnakihid väsivad, tekivad mikropraod ning pindadelt murenevad maha väikesed metalliosakesed.
Kui detailid töötavad õlis, tungib viimane pragudesse. Kontaktialas praod surve tagajärjel sulguvad ning neis olev õli satub kõrge rõhu alla, mis omakorda soodustab pragude suurenemist. Nii kordub see seni, kuni pragusid sulgevad metalliosakesed ära murduvad. Kui aga kontaktpinged ei ületa praktikaga kindlaksmääratud lubatavat väärtust siis murenemist ei esine.


Mehhanism.
Mehhanismiks nimetatakse tehislikult loodud kehade süsteemi, mis on ette nähtud ühe või mitme keha liikumise teisendamiseks ühe või mitme teise keha nõutavaks liikumiseks. Sageli muudab mehhanism kiirusi, jõudusid ja pöördemomente, teisendab üht liikumist teiseks.


Mehaaniline kulumine.
Mehaaniline kulumine on kulumine mis toimub kahe või rohkema pinna omavahelise liikumise tulemusel.
Mehaanilisel kulumisel on ülekaalus mehaanilised mõjutused.


Abrasiivkulumine.
Abrasiivkulumine on kulumine, mille puhul abrasiivosakesed (liiv, tolm, metallikillud) kraabivad ja lõikavad materjali pinda. Abrasiivi poolt lahti lõigatud laast toimib omakorda abrasiivosakesena, muljub hõõrdepinda ja mustab määrdeõli.
Abrasiivkulumise põhjus.
Kui hõõrduvate pindade konarad puutuvad üksteise vastu, siis nad deformeeruvad plastselt ja nende tippudes tekivad suured kontaktpinged. Alati võivad pinnakonarad ka haakuda. mahalõigatud pinnakonar aga toimib jälle abrasiivosakesena.
Abrasiivkulumise vähendamise võtted.
Abrasiivkulumise vähendamiseks kõvendatakse pindu karastamise või metallkeraamiliste ja teiste kõvade ainetega katmise teel. Oluliselt vähendab abrasiivkulumist ka määrimine, pinnasileduse suurendamine ja pinna kõvendamine.
Abrasiivkulumise intensiivsus.
Kulumise intensiivsus oleneb peamiselt pindade vahelisest survest ja vähem pindade omavahelisest libisemisest. väga oluline on hõõrduvaid pindu kaitsta abrasiivosakeste vahelesattumise eest. Selleks tihendatakse masina koostu tihenditega.


Pindväsimuskulumine.
Pindväsimuskulumine ehk piting tekib detaili pinnakihi mikromahtude korduva deformeerimise tagajärjel. Näiteks kuullaagri kuulid, veeredes mööda laagrivõru veeretee pinda, tekitavad vahelduvaid kontaktpingeid. Samad pinged tekivad ka hammasratta hamba pinnas. Mõne aja pärast (miljonid pingetsüklid) hakkavad arenema väsimuspraod ja pinnatükike eraldub, jättes järele väikese augu. Materjalipind, mis sel moel auklikuks kulunud näeb välja nagu rõugearmidest puretud.


Joaskulumine.
Joaskulumine on mehaaniline kulumine, mille puhul pinda murendab selle vastu lendav abrasiiv. Sellist kulumist esineb jahvatusseadmetes (desintegraator, jugaveski jne), torutranspordiseadmetes, kateldes jpm. Pinnakõvaduse tõstmine aitab siis, kui see saab suuremaks lenduvate osakeste mikrokõvadusest. Näiteks kuluvad kvartsliiva joas pehme teras, karastatud teras ja kõva valgemalm ühesuguse intensiivsusega. Alles kermisplaat (metallkeraamiline kõvasulam) tõstab kulumiskindlust mitu korda. Sisuliselt toimib joas abrasiivkulumis- ja pindväsimusmehhanism, aga ka teised kulumisnähud.
Joaskulumise tuntumaid uurimiskeskusi on Tallinna Tehnikaülikool. Professor I. Kleisi koolkond on seal välja töötanud standardse uurimismetoodika.


Erosioonkulumine.
Erosioonkulumine on mehaaniline kulumine, mida põhjustab tahkete osakeste, vedeliku- või gaasijuga.


Kavitatsioonkulumine.
Kavitatsioonkulumine on mehaaniline kulumine, mida tekitab vedelikes väikeste gaasimullide (kavernite) plahvatuslik sulgumine ja sellest põhjustatud väikses ruumipiirkonnas rõhu ja temperatuuri tõus.


Podgorica.
Podgorica on Montenegro pealinn ja Podgorica valla halduskeskus. Ta asub Ribnica ja Morača jõe ühinemiskohas.
Ajalugu.
Podgoricat on mainitud esmakordselt 1326. Podgorica asus strateegiliselt tähtsas liiklussõlmes ja on seda siiamaale. Näiteks ainus Albaaniat välismaailmaga ühendav raudtee kulgeb just läbi Podgorica.
1474–1878 oli Podgorica Ottomani impeeriumi valduses. Türklased muutsid Podgorica kindluseks, ümberkaudsete slaavi hõimude vastupanu mahasurumise keskuseks. Sel ajal ei suudetud kordagi kindlust vallutada.
1878. aasta Berliini kongressi otsusega läks Podgorica Montenegro koosseisu. Linn hakkas kiiresti arenema, eeskätt kaubanduskeskusena. 1904 asutati esimene pank: Zetska säästupank, millest kasvas välja Podgorica pank.
1918. aastast kuulus Podgorica Jugoslaaviasse. Maailmasõdadevahelisel ajal elas linnas 13 tuhat inimest. Teise maailmasõja ajal pommitati linna üle 70 korra, hävitati suur osa linnast ja hukkus üle 4100 inimese. Linn vabastati 19. detsembril 1944.
1946. aastal sai Montenegro pealinnaks. 13. juulist 1946 2. aprillini 1992 oli linna nimi Titograd (Josip Broz Tito järgi).
Majandus.
Podgorica on Montenegro suurim tööstuskeskus. Seal on alumiiniumi-, tubaka- ja tekstiilitööstusettevõtteid. Linnas asub ka Montenegro Väärtpaberibörs.


(What's the Story) Morning Glory?
"(What's the Story) Morning Glory?" on Briti "rock"-bändi Oasis teine stuudioalbum, mis anti välja oktoobris 1995. Albumist sai ülemaailmne hitt, mida on müüdud umbes 20 miljonit koopiat. Suurbritannias on see kõigi aegade üks enimmüüdud album, jäädes maha vaid The Beatlesi albumist "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band".
Lood.
What's the Story Morning Glory?


Kluuvi.
Kluuvi (rootsi keeles "Gloet") on linnaosa Helsingis.
Kluuvi on Helsingi ärikeskus. Seal asuvad Helsingi raudteejaam, peapostkontor, Stockmanni kaubamaja, Sokos, Kluuvi kaubanduskeskus ja mitmete pankade peakontorid.
Kluuvis asuvad ka Helsingi Ülikooli peahoone, Ateneumi ja Kiasma muuseumid ning Kaisaniemi park.
Linnaosas on 23 000 töökohta, alaliselt elab seal ligi 400 inimest.
Nimi 'Kluuvi' on soome keelde tulnud rootsi sõnast "gloet", mis tähendab umbekasvavat, soostuvat merelahte, mis oli praeguse linnaosa kohal kuni 19. sajandi keskpaigani, mil ta täideti. Tänavaehitustööde käigus leitakse tänapäevani kõrkjate, adru ja muude meretaimede jäänuseid.


Korrosioonmehaaniline kulumine.
Korrosioonmehaaniline kulumine on kulumine, mis tekib korrodeerivate ainete ja elektrilise reaktsiooni toimel. Hapendunud ja habras kile detaili pinnal puruneb, metall paljastub, oksüdeerub uuesti ja kile puruneb jällegi. Purunenud kile tükid kulutavad omakorda abrasiivina pinda. Seda liiki kulumise vähendamiseks kasutatakse õli, kusjuures määrdeõlidesse võib segada lisandeid. Kulumist vähendavad ka mittemetalsed ja muud korrosioonikindlad või kõvad katted.


Sööbekulumine.
Sööbekulumine ehk molekulaarmehaaniline kulumine ehk adhesioonkulumine on kulumine, mis tekib kehadevaheliste molekulaarjõudude tulemusena. Kokkusurutud pindade pinnakonarused keevituvad ühte, järgneb materjali pinnast väljarebimine ja vastaspinnale ülekandumine. Sööbimisoht on eriti suur siis, kui hõõrdepaari moodustavad ühesuguse kristallvõrega materjalid. Sööbimist soodustab hõõrdumisel tekkiv temperatuuri tõus ja määrde puudumine. See on üks ohtlikumaid kulumisliike, mis purustab kiiresti pinna. Sööbekulumise vältimiseks koostatakse hõõrdepaar erinevatest materjalidest (näiteks võllikael karastatud terasest, laagripuks pronksist), hoitakse erisurved mõistlikes piirides, määritakse ning jahutatakse koostu (kindlustatakse piisava õlihulga läbivoolamine sellest).


Slovaki keel.
Slovaki keel ("slovenčina", "slovenský jazyk") on indoeuroopa keel, mis kuulub lääneslaavi keelte hulka. Slovaki keel on eriti lähedane tšehhi keelele.
Slovaki tähestik.
a á ä b c č d ď dz dž e é f g h ch i í j k l ĺ ľ m n ň o ó ô p q r ŕ s š t ť u ú v w x y ý z ž


Õigusvahemees.
Õigusvahemees (kasutatakse ka sõna "ombudsman") on riigiamet, mis vaatab läbi kodanike kaebusi bürokraatliku omavoli üle. Amet loodi algselt Rootsis aastatel 1809–1810. Sealt on sarnased institutsioonid levinud Skandinaaviasse, Uus-Meremaale, Ühendkuningriiki, Saksamaale, Iisraelisse, samuti mõnedesse USA ning Austraalia osariikidesse ja Kanada provintsidesse. Maastrichti lepingust alates teostab Euroopa Liidu institutsioonide tegevuse üle järelevalvet Euroopa ombudsman.
Õigusvahemehe nimetab ametisse parlament, kes aga ei saa edaspidi mõjutada seda, kuidas ombudsman üksikuid juhtumeid käsitleb. Õigusvahemees on – vähemalt eeldatavasti – iseseisev ja erapooletu vahendaja riigivõimu ja üksikisiku vahel. Üldjuhul kuuluvad tema pädevuse alla kõik riigiasutused, kuid mõningatel juhtudel on sellest välistatud kohalikud omavalitsused (Uus-Meremaal ja Norras), valitsuskabineti otsused (Uus-Meremaal, Norras ja Rootsis) või kohtunikud (Taanis, Uus-Meremaal ja Norras). Kuigi õigusvahemehe järelevalvele allutatus on ulatuslik, on tema pädevus reeglina vaid soovituslik. Ta võib välja pakkuda muudatusi riigiameti tegevuses, kuid tal pole volitusi neid nõuda.
Õigusvahemees saab arvukalt kirjalikke pöördumisi, millest suurt osa ei ole vaja üldse uurida, kuna tegu on ilmselgelt alusetute pöördumistega. Arvukalt on juhtumeid, kus kodanik esitab oma pöördumises kriitikat, kuid ei selgu milline on temale tekitatud kahju. Vastavalt olukorrale võib õigusvahemees paluda selgitusi ning aidata kodanikul arusaadavalt oma muret väljendada. Paljudel juhtudel on tegu ka kaebustega selliste institutsioonide poole, mis ei allu ombudsmanile (näiteks eraettevõtted). Juhul kui riigi õiguskord näeb kõigepealt ette haldusliku või õigusliku vaidluste lahendamise võib see välistada õigusvahemehe pädevuse.


Sloveeni keel.
Sloveeni keel ("slovenski jezik" või lühidalt "slovenščina") kuulub lõunaslaavi keelte hulka. Seda räägib umbes 2 miljoni inimest, kellest enamik elab Sloveenias.
Sloveeni ja slovaki keel on kaks tänapäeva slaavi keelt, mille nimi tähendab 'slaavi'.


Tšehhi keel.
Tšehhi keel ("čeština") on üks lääneslaavi keeltest. Seda räägib emakeelena umbes 12 miljonit inimest (tšehhid) peamiselt Tšehhis.
Tšehhi keel on väga lähedane slovaki keelele. Enamik täiskasvanud tšehhe ja slovakke saavad teineteise keelest raskusteta aru. Peale keelte läheduse on põhjuseks see, et enne Tšehhoslovakkia lagunemist olid nad pidevas kokkupuutes mõlema keelega.
Ka poola keel on tšehhi keelele lähedane, kuid on kaugem sugulaskeel kui slovaki keel.
Tähestik ja hääldus.
Tšehhi keel kasutab ladina kirja ja tähestik põhineb ladina tähestikul, mida on täiendatud. Kiri on suuremalt jaolt foneetiline, st sõna hääldus on täpselt tuletatav selle kirjapildist (eranditeks on peamiselt võõrsõnad).
A Á B C Č D Ď E É Ě F G H CH I Í J K L M N Ň O Ó P Q R Ř S Š T Ť U Ú Ů V W X Y Ý Z Ž
Tähed Q, W ja X on võõrtähed ja esinevad ainult võõrsõnades.
Tähed A, I, F, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V hääldatakse umbes nagu eesti keeles. E on eesvokaal ⟨ɛ⟩, mis kõlab nagu vene Э, aga rõhuta silpides võib sarnaneda eesti Ä-le, Y hääldatakse samamoodi nagu I selle vahega, et Y-le järgnevad alati palataliseerimata kaashäälikud, I-le aga järgnevad sageli palataliseeritud kaashäälikud. Tähed Á, É, Í, Ó, Ú, Ý tähistavad pikki vokaale, st neid hääldatakse ligikaudu nagu eesti kaksiktähed AA, ÄÄ, II, OO, UU ja II. Ů on tekkinud vanast UO-st, aga tänapäeval hääldatakse nagu Ú.
Š on palataliseeritud helitu häälik, Z ja Ž on helilised paarid S-le ja Š-le. Tähtede B, D ja G hääldus on sarnane tähtede Б, Д ja Г hääldusele vene keeles. H on heliline, eesti H-st tugevam, CH vastab eesti HH-le, C ja Č on umbes TS ja TŠ. Ď, Ň ja Ť on palataliseeritud D, N ja T, aga tugevamini kui samad eesti häälikud.
Ř on omapärane häälik, mis tekib, kui samal ajal (mitte järjest!) hääldatakse R ja Ž või Š. See häälik kõlab eesti keele kõneleja kõrvale tavaliselt umbes nagu "š" või "ž". Levinud on arvamus, nagu hääldataks tšehhi täht Ř hääldatakse nagu RŠ või RŽ; selline hääldusviis tuleneb kirillitsa transkriptsioonist ja on ebasoovitatav. Kui ei osata hääldada tšehhi Ř, on parem seda asendada R-ga või Ž-ga, sest "rž" on tšehhi keeles selgelt (fonoloogiliselt) eristatav "ř"-st. Näiteks tšehhi helilooja Dvořáki nime hääldus [dv'oraak] või [dv'ožaak] on tšehhipärsele hääldusele sarnasem kui hääldus [dv'oržak].
Tšehhi sõnadel on, sarnaselt nagu soome keeles, rõhk alati esimesel silbil, isegi kui järgmised silbid on pikemad või on tegemist võõrsõnaga. Nii tuleb näiteks tšehhi sõna "samá" hääldada nagu soome "samaa", mitte nagu vene "сама́". Tšehhi keeles on rõhk nõrgemini väljendatud kui eesti keeles.
Keelenäide.
Všichni lidé se rodí svobodní a sobě rovní co do důstojnosti a práv. Jsou nadáni rozumem a svědomím a mají spolu jednat v duchu bratrství.
Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.


Fretingkorrosioon.
Fretingkorrosioon on mehaaniline kulumine, mis tekib istupinnas, kui kehad üksteise suhtes väikese amplituudiga (1...150 μm) võnguvad. Näiteks võib see tekkida rummu ja võlli siirdeistus, aga ka neet- ja poltliites, liigendites, vedrudes, mootoriklappidel, elektrikontaktides, nukkmehanismides. Liite pinnal tekib iseloomulik pulbriline korrosioonprodukt. Rikutud pinnast võib omakorda alguse saada väsimuspragu. Sellist kulumist leevendab tugeva pinguga ist.


80.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad
Aastad: 75 76 77 78 79 - 80 - 81 82 83 84 85


Thor.
Thor püüab tappa magavat hiidu Skrýmirit (autor Ludwig von Maydell, 1842).
Thor (vanapõhja "Þórr", vanainglise "Þunor", vanaülemsaksa "Donar", rootsi ja norra "Tor", taani "Thor") on äikesejumal Skandinaavia mütoloogias ja varasemas germaani mütoloogias.
Skandinaavia mütoloogias oli Thor Odini ja Jörði poeg. Ta oli jumalatest kõige tugevam ja ta võitles edukalt hiidude vastu. Thori kujutati tugeva, punaste juuste ja punase habemega mehena. Tema relvaks oli vasar Mjöllnir, mis viskaja kätte tagasi pöördus. Thoril oli ka imeline vöö, mis tema jõu kahekordistas, ning raudkindad, mis olid vajalikud vasara käsitsemiseks. Thor sõitis kaarikus, mida vedasid kitsed. Kui tema kaarik üle taeva veeres ja ta oma vasarat viskas, lõi välku ja müristas.
Thor oli põllumajanduse kaitsja. Tema naine oli Sif, kelle kuldsed juuksed sümboliseerisid küpset vilja. Thori teiseks ülesandeks oli hiidudega ja muude kurjade olevustega võitlemine, mistõttu ta oli ka füüsilise jõu ja võitluse jumal.
Thoriga on seotud palju seikluslikke ja vahel koomilisi lugusid. Kui kuri hiid Þrymr tema vasara ära varastas ja selle väljalunastamiseks Freyjaga abielluda soovis, riietas Thor end Freyja rõivastesse ja esines hiiu pruudina. Kord pidas Thor ühe eriti suurekasvulise hiiu kinnast majaks ja magas selle pöidlas. Thori on kujutatud kui lihtsameelset jõumeest, suurt õgardit ja joodikut. Tuntud Thoriga seotud lugu, mida on ruuni- ja pildikividel võibolla kõige enam kujutatud, räägib sellest, kuidas Thor kalal käis ja õnge otsa Miðgarðrimao püüdis. Thor tõmbas nii tugevasti, et ta jalg vajus läbi paadipõhja. Madu ta aga kätte ei saanud, sest hiid Hymir raius õngenööri läbi.
Thor ei olnud surematu ja oli ette teada, et maailma hävingu Ragnaröki aegses viimases lahingus tapab Thor Miðgarðrimao, kuid madu tapab ka tema.
Põllumeeste ja võitlejate kaitsjana oli Thor viikingiaegse Skandinaavia kõige populaarsem jumal. Thori austasid ka orjad. Levinud oli Thori vasara kujulise ripatsi kandmine amuletina, arvatavasti oli see vastus risti kandmisele kristlaste seas. Thori nime kasutati sageli isikunimede osana ja paljud sellised nimed on Skandinaavias siiamaani käigus. Thori nime esineb sageli ka kohanimedes.
Thori järgi on nime saanud neljapäev taani, norra ja rootsi keeles "(torsdag)", inglise keeles "(thursday)", saksa keeles "(donnerstag)", hollandi keeles "(donderdag)" ja soome keeles "(torstai)".
Muistsete saarlaste peajumalas Taarapitas (Taaras-Toorus) on mõned uurijad näinud germaani Thori algupära.


Loki.
Loki (ka Loptr, isanime järgi Loki Farbautjarson) oli Skandinaavia mütoloogias pettuste jumal, keda kirjeldatakse "kõigi pettuste plaanijana". Tema isa oli hiid Farbaut ja ema hiiutar Laufey, Loki on Helblindi ja Býleistri vend. Teadaolevalt oli tal kuus või seitse last: hiiutar Angrboðaga Hel, hunt Fenrir ja maailmamadu Jörmungandr; oma naise Sigynniga Nari ja/või Narfi; mära kujul sai Loki täkk Svaðilfariga kaheksajalgse hobuse Sleipniri; Nooremas Eddas öeldakse ka Váli olevat Loki poeg.
Loki suhet jumalatega kirjeldatakse mitmeti: vahel ta abistas neid ja vahel tekitas tüli, samuti oli ta Odini verevend. Loki on kujumuutja ning ilmub lugudes lõhe, mära, hülge, kärbse ning võimalik, et ka vana naise kujul. Loki hea läbisaamine jumalatega lõppes, kui ta korraldas jumal Baldri surma. "Loki riiukõnes" ("Lokasenna") kirjeldatakse Loki tülinorimist teiste jumalatega pidusöögil Ægiri kojas, kuni ta lõpuks põgeneb, ent kinni püütakse ja maailma lõpu Ragnarökini ühe oma poja soolikatega kinni seotakse, nii et talle tilgub näkku valusat maomürki.
Ehkki Loki esineb paljudes müütides ning on üks silmatorkavamaid kujusid Skandinaavia mütoloogias, ei ole leitud märke tema kultusest ning ta nimi ei kajastu ka kohanimedes.


ISO 639-1.
Koodid võeti ametlikult kasutusele 2002. aastal.


Islandi keel.
Islandi keel ("íslenska"; kuni 1973. aastani kirjutati "íslenzka") on põhjagermaani keel, mida kõneldakse Islandil.
Selle lähim sugulaskeel on fääri keel. Mingil määral saavad islandi keelest aru ka skandinaavia keelte (norra keel, rootsi keel, taani keel) kõnelejad.
Alates 13. sajandist on islandi kirjakeel muutunud üsna vähe. Seetõttu saavad tänapäeva islandi keele kõnelejad siiani enam-vähem aru kaheksa sajandit tagasi kirja pandud saagade ja Eddade algtekstist. Enamik islandlasi loeb saagasid siiski tänapäeva kirjaviisis ning märkuste abiga.
Vana keelekuju nimetakse vanaislandi keeleks, sageli ka vanapõhja keeleks, kuigi vanaislandi keel oli vaid üks selle murretest.
Islandi tähestikus on kaks vana tähemärki, mis puuduvad teistest ladinakirjalistes tähestikest: þ ("þorn") ja ð ("edh"), mida hääldatakse nagu inglise täheühendit "th" vastavalt nagu sõnades "thin" (helitu häälik) ja "this" (heliline häälik).
Islandi tähestik.
Tähed c (sé), q (kú) ja w (tvöfalt vaff) ei ole islandi keelele omased, neid leidub vaid võõrsõnades. Täht z (seta) islandi keelepildis enam ei esine. Selle koha on täielikult hõivanud s (ess).
Keele puhtuse hoidmist peavad islandlased väga tähtsaks. Uute mõistete tähistamiseks leiutatakse omasõnad.
Islandi keelel ei ole erilisi murdeerinevusi.
Morfoloogia.
Islandi keele morfoloogia sarnaneb grammatiliste kategooriate poolest teiste germaani keelte morfoloogiale, kuid on oma arhailisuse tõttu tunduvalt keerukam.
Nimisõnadel on kääne, arv ja sugu. Omadussõnadel on kääne, arv, sugu ja võrdlusaste ning neil on nõrk käänamine ja tugev käänamine. Islandi keeles on ainult määrav artikkel, mis võib olla eraldi sõna või nimisõna osa (nagu teisteski põhjagermaani keeltes).
Tegusõnal on aeg, kõneviis, isik, arv ja tegumood. Tegumoed on aktiiv, passiiv ja mediaal (viimase olemasolu on vaidlusalune, sest selles tegumoes olevaid tegusõnu võib vaadelda ka leksikaalse rühmana). Lihtaegu on ainult kaks: olevik ja tulevik, kuid on ka liitajad, millest mõningaid võib osalt vaadelda aspektidena.
Nimisõna morfoloogia.
Islandi keele nimisõnad jagatakse kolmeks sooks: meessoost, naissoost ja kesksoost nimisõnadeks. Sooerinevused ilmnevad ka mitmuses. Käänamine oleneb soost, kuid ka ühest soost nimisõnad jagunevad mitmeks käändkonnaks.
Nimisõna paradigmas on neli käänet: nimetav, omastav, daativ ja sihitav. Need moodustatakse käändelõpu lisamise teel sõnatüvele. Mitmuses on olenemata soost daativi käändelõpp "-um" ja omastava käändelõpp "-a".
Tabeli vasakul poolel on sõna käänamine ilma artiklita, paremal poolel määrava artikliga. Umbmäärast artiklit islandi keeles ei ole.


Fääri keel.
Fääri keel ("føroyskt") on lääneskandinaavia keelte hulka kuuluv keel.
Seda kõneleb umbes 80 000 inimest, neist umbes 48 000 Fääri saartel, umbes 25 000 Taanis ja umbes 5000 Islandil.
Keel


Töökindlus.
Töökindluseks nimetatakse toote omadust täita määratud ülesannet nõnda, et kasutusomadused säilivad etteantud tööea jooksul.
Töökindlust võib määrata detaili, koostu või ka kogu masina kohta. Eelduseks on piisava hulga usaldusväärsete statistiliste andmete olemasolu.
Tõrge.
Töövõime kaotus ehk tõrge võib olla kas osaline või täielik, aeglane (kulumisest või väsimisest tingitud) või kiire (hammasratta purunemine ülekoormuse tagajärjel).
Tõrgete intensiivsus.
Tõrgete intensiivsus ehk tõrgete arv ajaühikus muutub seadme tööaja jooksul. Sissetöötamise perioodil, kui tulevad välja masina valmistamise ja koostamise vead, on tõrgete intensiivsus suur. Kui vead on kõrvaldatud või pole neid tekkinudki saabub pikaajaline normaalse ekspluatatsiooni periood. Masina kuludes, kui kõikide elementide ressurss hakkab ammenduma, suureneb tõrgete intensiivsus järsult. Vana masina, näiteks auto kasutamine muutub tülikaks ja kulukaks, sest kunagi ei tea, missugune kulunud detail jälle üles ütleb. Tänapäeva tootja püüab masina sisse töötada juba valmistajatehases, anda tootele aastatepikkuse töökindluse garantii, arendab oma kulul hooldus- ja remondivõrke. Muidu pole toode konkurentsivõimeline ega müüdav.
Töökindlus on niisiis tõrketa töö tõenäosus kindlates töötingimustes antud tööea jooksul.
Ekspluatatsiooniliselt on see hinnatav kui töövõime säilitanud elementide arvu suhe katsetatavate elementide koguarvusse (kui katsete arv on usaldusväärselt suur).
Kestvuse põhinäitajad.
Kestvuse põhinäitajateks on keskmine ressurss ja protsendiline ressurss (tähisega γ). Näiteks γ=90 puhul on tegemist ressurssiga, kus 90% antud elementidest säilitab võrdsetes töötingimustes töövõime.
See on ka põhjus, miks keerukate süsteemide (automaatliinid, kosmoselaevad) töökindlus on madal. Kui elemente on 100 ja neil on ühesugune tõrketa töö tõenäosus 0,99, siis üldine tõenäosus töötada antud aja kestel tõrketa on 0,99100=0,37. Selline liin on rohkem remondis, kui töötab.
Toote töömaht.
Toote töömaht erineb kasutuseast, kuna sellesse pole sisse arvestatud seisakuid.
Oletame, et liugehõõrdumisega hõõrdepaari iga piirab kulumiskindlus. Ressursi jagunemine ajas on sel juhul lähedane normaaljagunemisele. Olgu teada, et tkeskm=10000h, S=2000h. Siis 90%-line ressurs
Väsimusnähud alluvad rohkem logaritmilis- normaalsele ja Weibulli jagunemisseadusele, millega opereerimine on pisut keerukam.
Töökindlate süsteemide projekteerimine.
Keerukate süsteemide projekteerimisel peab arvestama oluliste elementide reserveerimisega, nõnda, et ühe elemendi väljalangemisel jätkeks teine tööd. Samuti peab silmas pidama kontrollimise ja tõrgete avastamise süsteeme ning plaanilis- ennetavat hooldust ja remonti.
Keerukus peab olema põhjendatud. Automaatliinil peab olema nii kõrge tootlikus, mis korvab liini loomise ja evitamise kõrval ka seisakute ja hooldamise kulud. Kõiki tavavõtteid kasutades on keerukat masinat konstrueerida lihtne. Tõelist inseneritarkust nõuab aga lihtsa ja töökindla lahenduse leidmine.
Projekteerimisel püüeldakse selle poole, et masina kõikide elementide kasutusiga oleks ühesugune. Auto puhul oleks ideaalne, kui kõikide detailide ressurss ammenduks üheaegselt, et korraga oleksid ammendunud detailide väsimus- ja kulumisvarud, roostetanud läbi plekk ja saanud tühjaks aku. Tegelikuses realiseerub variant, kus osade elementide kasutusiga on terviku omast lühem ja detaile tuleb perioodiliselt vahetada.


Vanainglise keel.
Vanainglise keel ehk anglosaksi keel on inglise keele varajane vorm, mida kõneldi praeguse Inglismaa ning Lõuna-Šotimaal alal 5.–12. sajandil.
See on läänegermaani keel ning sarnaneb vanafriisi ja vanasaksi keeltega.
Vanainglise keelt mõjutasid keldi keeled ja viikingite kõneldud vanapõhja keel.
Seda kasutati alates anglosaksi vallutusest kuni normannide sissetungini aastal 1066. Pärast seda hakkas keel suuresti muutuma: käände- ja pöördelõpud kadusid, kinnistus kindel sõnajärg.
Anglosaksi eepos "Beowulf" on kirjutatud vanainglise keeles.
Keelenäide.
Fæder ure þu þe eart on heofonum,
To becume þin rice, gewurþe ðin willa,
on eorðan swa swa on heofonum.
urne gedæghwamlican hlaf syle us todæg,
and forgyf us ure gyltas, swa swa we forgyfað urum gyltendum.
and ne gelæd þu us on costnunge, ac alys us of yfele.


Bobotov Kuk.
Bobotov Kuk on mäetipp Durmitoris, Montenegro kõrgeim mägi (2522 m).


Durmitor.
Durmitor on mäemassiiv Montenegro põhjaosas. 48 mäge nendest on üle 2 kilomeetri kõrged ja kõrgeim tipp on Bobotov Kuk (2522 m).
Suurema osa mäemassiivist hõlmab 390 km² suurune Durmitori rahvuspark, mis loodi 1952 ja alates 1980. aastast kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Gmail.
Gmail ehk Google Mail on Google'i pakutav veebi- ja POP-i põhine e-posti teenus.
SMTP ja POP3 kasutatakse üle transpordikihi turbeprotokolli (SSL).
Gmaili iseloomustab võimalusterohke kasutajaliides ning suur maht. Gmaili üheks kandvaks ideeks on see, et kasutajal ei peaks tekkima kunagi vajadust ühtegi kirja kustutada.


Läänemaailm.
Läänemaailm ehk Lääs ehk lääs ehk läänemaad (lääne kultuur) ehk õhtumaad on maailma (kultuuri) osa, mis hõlmab tänapäeval Lääne-Euroopat, Ameerikat, Austraaliat, Uus-Meremaad, ja muid piirkondi.
Mõistete 'läänemaailm', 'läänemaad', 'lääneriigid', 'lääne kultuur', 'õhtumaad' kasutamine sõltub suuresti kontekstist. Enamasti on need kasutusel vastandamiseks ida- ja lõunaslaavi, Aasia või islami rahvastele ja kultuuridele. 20. sajandil vastanduti selle mõistega Nõukogude Liidule ja teistele sotsialistlikele maadele.
Üldiselt loetakse läänemaailma alguseks Lääne-Rooma keisririigi poolt vastu võetud kristluse levima hakkamist Euroopas. Keskajal sai läänemaailm suuri mõjutusi araabia kultuurist. Renessansist alates hakati lääne kultuuri allikaid nägema antiikkultuuris. Maadeavastuste ja koloniseerimise käigus laienes läänemaailm kõigile mandritele.
Erinevates käsitlustes võidakse läänemaailma defineerida mitmeti.
Tänapäeval iseloomustab läänemaailma ühiste kultuuriliste, ajalooliste, poliitiliste jm väärtuste hindamine.


Dalasi.
Dalasi jaguneb sajaks bututiks. Dalasi võeti kasutusele 1971. aastal, mil see vahetas välja naela suhtega 1 nael = 5 dalasit; 1 dalasi = 4 šillingit. Esimesed mündid olid 1, 5, 10, 25 ja 50 bututit, mis tulid välja aastail 1971, 1984 ning 1998. 1-dalasiline münt läks tootmisse aastal 1987.
Praegu käibelolevate rahatähtede kujundus pärineb aastast 1996.


Võll.
Võll on tavaliselt laagrites pöörlev masinaelement, mis kannab temal paiknevaid detaile ja edastab pöördemomenti. Töötav võll on koormatud põhiliselt painde- ja väändemomendiga. Tõmbe- ja survejõud piki võlli puuduvad või on suhteliselt väikesed. Võll võib esineda ka teiste masinaelementidega ühes tükis (äärikvõll, võllhammasratas).
Võllide klassifikatsioon konstruktsiooni järgi.
Võllidele ja telgedele töödeldakse astmed neile detailide kinnitamiseks ning võllide ja telgede endi toetamiseks liikumatutele keredetailidele. Võllide ja telgede tugipindu nimetatakse tappideks. Kui viimased asuvad võlli või telje otstes, siis nimetatakse neid otstappideks, kui aga keskel, siis kaelteks. Teljesuunalisi koormusi vastuvõtvaid tappe (võlli otspind) nimetatakse aksiaaltappideks. Samaks otstarbeks kujundatud vahepealseid rõngaskõrgendeid nimetatakse tugiääristeks.
Võllide ja telgede istamis- ning tugipinnad töödeldakse hoolikalt. Õõnsaks tehakse võllid nende massi vähendamiseks ja materjali kokkuhoiuks.
Võllide arvutus.
Võllide tugevusarvutusel peetakse silmas painde- ja väändemomentide üheaegset mõjumist märkimuutva koormuse juures. Võlle koormavad ülekantavad pöördemomendid, võllile kinnitatud detailide mass, võllide omakaal ning ülekannete töötamisel tekkivad jõud. Võlli arvutamiseks peab teadma selle konstruktsiooni, tugede paigutust, koormuste rakenduskohti jne. Kuid võlli konstruktsioon oleneb omakorda võlli läbimõõdust. Seepärast tehakse kõigepealt võlli esialgne arvutus. Esialgu arvestatakse ainult väänet ning kasutatakse vähendatud lubatavaid pingeid.
τmax=formula_1≤[τv],
Töövõime kriteeriumid.
Võllides ja telgedes on põhilisteks jõufaktoriteks painde- ja väändemomendid. Tõmbe ja survejõud on tavaliselt väikesed.
Võllides ja pöörlevates telgedes toimivad tsükliliselt muutuvad enemasti vahelduva märgiga pinged. Neile lisandub püsiv pingekomponent võlliga kaasapöörlevast koormusest. Põhiliseks töövõime kriteeriumiks võibki pidada väsimustugevust ning seejärel jäikust.
Aeglaselt pöörlevate või lühiajaliselt töötavate võllide puhul saab määravaks staatiline tugevus. Seda aga juhul, kui pingetsüklite arv ei kujune väsimusohtlikuks ning väsimuspragu ei jõuagi tekkida kogu masina kasutusaja jooksul. Statistiliste andmete põhjal on selgunud, et rohkem kui 40% raudteevagunite telgedest praagitakse välja väsimuspragude ilmumise tõttu, 40% kaelte kulumise tõttu.
Siiski ei saa määrata üldmasinaehituses kahel kolmandikul juhtumitest võlli mõõtmeid tugevuskriteeriumitest lähtudes, vaid võetakse aluseks kaasdetailide mõõtmed, laagrite kulumiskindlus ja koostu jäikus. Jäikust hinnatakse tugevusõpetuse meetoditega arvutatud läbipainde suuruse järgi kohtades, kuhu on võllile istatud detail, aga ka ristlõike pöördenurga järgi tappide kohal. Väändejäikust näitab väändenurk võlli pikkusühiku kohta. Isegi raskemasinaehituses, aga ka autotööstuses ja raudteeveeremite valmistamisel, kus koormus võllidele on suur, ei määrata pooltel juhtudel võllide mõõtmeid tugevuskriteeriumist lähtudes.
Juhul kui määravaks saab jäikus või vibrokindlus, on tugevust enamasti piisavalt selleks, et võllide konstrueerimisel teha siirdmikud tehnoloogiliste lihvkäia ja tera väljajooksusoontega.
Võllide ja telgede materjalid.
Ilma termilise töötlemiseta on võllide ja telgede materjalina Venemaa klassifikatsiooni järgi kasutusel terased Ct5 ja Ct6. Termiliselt töödeldud võllide jaoks kasutatakse teraseid 45, 40X jt. Vastutusrikaste masinate raskelt koormatud võllid tehakse legeerterasest 40XH, 40XH2MA, 30ΓT, 30XΓCA koos kuluvate pindade vastava termilise töötlemisega, sageli kõrgsagedusväljas pinnakarastamisega aga ka tsementeerimisega või nitreerimisega.
Kallid kõrgtugevad materjalid ei oma enamasti eeliseid, kui töövõime kriteeriumiks on vaid jäikus.
Liugelaagrites töötavad kiirekäigulised võllid valmistatakse terasest 20, 20X, 12XH3A ning nende tapid tsementeeritakse ja karastatakse, et tõsta pinnakõvadust ja kulumiskindlust. Nitreerimiseks sobib teras 38X2HЮA.
Autotööstuse andmetel suurendab väntvõlli kaelte kroomimine nende ressurssi 3...5 korda.
Suuri võlle on otstarbekas teha torust koos keevitatud ääristega või lehtmaterjalist koorikvõllidena. Metalli sääst on siis 20...40%.
Võllid ja teljed töödeldakse treipinkidel järgneva tappide ja istupindade lihvimisega (pinnakaredus Ra=0,16...0,32 μm). Tugevalt koormatud võllid lihvitakse kogu ulatuses. Liugelaagrite tappide pinnakaredus Ra=0,1...0,16 μm.
Malm ei ole tundlik väliste pingekontsentraatorite suhtes, sest malm on oma struktuurilt ise mulliline ja täis sisemisi pingekontsentraatoreid. Kujuvõlle (väntvõllid, nukkvõllid) tehakse kõrgtugevusega (kerakujulise grafiidiga) ja modifitseeritud malmist valanditena. Malmi kasutatakse võllides ja telgedes siiski harva, näiteks automootorite väntvõllid, kuigi malmi eeliseks on otstarbeka kuju saamise lihtsus.


Malta keel.
Malta keel on afroaasia keelkonna semiidi rühma kuuluv keel.
Keelesugulus.
Malta keel pärineb ühest Magrebi araabia keele murdest ja on araabia keele lähedane sugulane.
Malta keel on üsna sarnane Tuneesia linnades kõneldava araabia kõnekeelega (fonoloogia ja süntaks) on siiski teistsugune). Araabia keelest kaugendavad malta keelt arvukad laenud itaalia (sitsiilia) ja inglise keelest. Üksikud sõnad (sealhulgas Malta ja Gozo nimi, arvatakse olevat araabiaeelset (foiniikia-puunia) päritolu. Põhistruktuur, eriti morfoloogia, on semiidipärane.
Kõnelejad.
Kõnelejate arv on umbes 371 000.
Staatus.
Malta keel on üks Malta ametikeeltest ning üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest.
Ta sai Malta ametlikuks keeleks aastal 1936 koos inglise keelega. Enne seda oli Malta ametlik keel itaalia keel.
See on ainus semiidi keel, mis on kasutusel Euroopas.
Kiri.
Malta keel on ainus semiidi keel, mida kirjutatakse ladina kirjas.
A,a; B,b; Ċ,ċ; D,d; E,e; F,f; Ġ,ġ; G,g; GĦ,għ; H,h; Ħ,ħ; I,i; IE,ie; J,j; K,k; L,l; M,m; N,n; O,o; P,p; Q,q; R,r; S,s; T,t; U,u; V,v; W,w; X,x; Ż,ż; Z,z.
Ajalugu.
Pärast Malta vallutamist ja uusasustamist araablaste poolt alates 870. aastast kujunes Maltal välja omaette kohalik araabia kõnekeel. Elanikkonna ristiusustamise ning katoliiklikku kultuuriruumi ületuleku tõttu kadus see keel araabia kirjakeele mõjuväljast ning sattus Euroopa keelte mõju alla.


Printsess Anne.
Printsess Anne Elizabeth Alice Louise Laurence (sündinud 14. augustil 1950 Londonis) on Briti kuningliku perekonna liige, kuninganna Elizabeth II ainus tütar. Ta on seitsmes isik, kes on saanud tiitli "kuninglik printsess", ning on Briti troonipärimisjärjekorras 10. kohal.
Printsess on tuntud ratsasportlane ja aastast 1988 Suurbritannia esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees.
Sünd.
Printsess Anne'i vanemad on prints Philip ja Elizabeth II. Ta ristiti Buckinghami palees 21. oktoobril 1950 ning ta ristivanemad olid Birma krahv Louis Mountbatten, Andrew Elphinstone, kuninganna Elizabeth, printsess Alice ja Hohenlohe-Langeburgi vürstinna Gottfried.
Mõnda aega enne Anne'i vanema venna Walesi printsi Charlesi sündi 1948. aastal andis Anne'i vanaisa kuningas George V välja seaduse, millega kõik printsess Elizabethi ja prints Philipi lapsed said tiitli "prints" või "printsess" ning "Tema Kuninglik Kõrgus".
Printsess Anne'i õpetati Buckinghami palees ning seejärel Benendeni erakoolis Kentis.
6. veebruaril 1952 suri George V ning Anne'i emast sai kuninganna. Anne'i tiitliks sai Tema Kuninglik Kõrgus printsess Anne. Oma nooruse tõttu ei viibinud ta ema kroonimistseremoonial. Alles 1960. aastate lõpus hakkas printsess täitma kuninglikke kohustusi.
Sportlaskarjäär.
Anne oli rahvusvahelise tasemega ratsasportlane. 1971 tuli ta individuaalselt Euroopa meistriks ratsutamises ning BBC valis ta Suurbritannia aasta sportlaseks. Üle 5 aasta võistles ta Suurbritannia võistkonnas, võites 1975. aasta Euroopa meistrivõistlustel nii individuaalse kui ka meeskondliku hõbemedali. Ta osales ka 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis.
Esimene abielu.
14. novembril 1973 abiellus printsess Anne Mark Phillipsiga "Westminster Abbey's". Laulatust jälgis televisiooni vahendusel umbes 100 miljonit inimest. Paaril on kaks last: Peter Phillips (sündinud 1977) ja Zara Phillips (sündinud 1981).
Traditsioonide kohaselt pakkus kuninganna Mark Phillipsile pulmapäeval krahviseisust, millest viimane aga loobus. Selle taga võis olla printsessi soov kaitsta oma lapsi tuntuse eest. Sellega said neist esimesed kuninganna lapselapsed, kel pole kuninglikku tiitlit.
Inimröövi katse.
Printsess Anne'i katsuti 20. märtsil 1974 röövida. Tänini on see lähim, milleni on jõutud Briti kuningliku pere liikme röövimisel. Kui printsess ja tema abikaasa sõitsid Buckinghami palees toimunud ürituselt koju, keeras nende limusiinile ette teine auto. Ian Ball hüppas sellest välja ja tulistas 6 korda, haavates tänaval liikunud inimesi. Ta kavatses nõuda printsessi eest 2–3 miljonit naelsterlingit lunaraha.
1. jaanuaril 2005 avaldatud dokumendid teatasid, et kui Ball printsessi sihikul hoides talle oma plaani avaldas, vastas printsess "Mitte mingil juhul!" ning plaanitses meest lüüa. Inspektor James Beaton, Anne'i isiklik detektiiv, kaitses printsessi oma kehaga ning vastas röövija tulele, haavates teda. Lähedal viibinud politseohvitser vahistas Balli, kes paigutati hiljem vaimuhaiglasse, kus ta on tänase päevani. James Beaton sai ennastsalgava teo eest teenetemärgi.
Kuninglik printsess.
13. juunil 1987 sai Anne emalt tiitli "kuninglik printsess" ning tema ametlik tiitel on sellest ajast peale "Tema Kuninglik Kõrgus kuninglik printsess". Tiitel antakse ainult monarhi vanimale tütrele.
Lahutus ja teine abielu.
1989. aasta augustis kolisid Anne ja Mark lahku. Nende abielus oli juba aastaid olnud probleeme. Paar lahutas aprillis 1992. Sama aasta 10. detsembril abiellus Anne Timothy Laurence'iga, olles esimene Briti kuningliku pere liige pärast Henry VIII-t, kes teist korda abiellus. Abielu sõlmiti Šotimaal Aberdeenshire's, kuna anglikaani kirik keelab lahutatutel oma kirikutes uuesti abielluda. Neil ei ole ühiseid lapsi.
Heategevus.
Kuninglik printsess täidab rohkem ametlikke kohustusi kui ükski teine kuningapere liige. Ta töötab organisatsiooni Päästke Lapsed heaks, mille president ta 1970. aastast on. Tema töö viib teda kõikjale maailmas, sealhulgas Aafrikasse. Ta töötab ka rahvusvahelise heategevusühingu St. John Ambulance heaks.
Kohtuasjad.
2001. aastal sai printsessist esimene kuningakoja liige pärast Charles I-t, keda on süüdistatud kriminaalasjas. Ta tunnistas end süüdi kiiruse ületamises ning pidi tasuma 400 naela trahvi.
Järgmisel aastal mõisteti ta süüdi teises kriminaalasjas. Sel korral oli tema koer Dotty rünnanud kahte poissi, kui printsess koos abikaasaga pargis jalutas. Anne tunnistas end taas süüdi ning sai 500 naela trahvi. 2003. aasta detsembris tuli üks kuninganna koer hukata, kuna Anne'i teine koer Florence oli teda metsikult rünnanud.


Surmasööjad.
Surmasööjad on J. K. Rowlingi romaanisarjas "Harry Potter" kurja Lord Voldemorti järgijad.
Teadaolevad surmasööjad.
Nymphadora Tonksi. Tapetud Molly Weasley poolt. Surnud.


Telg.
Telg on masinaelement, mis on ette nähtud temal paiknevate detailide toetamiseks. Telg ei kanna üle pöördemomenti ning töötab ainult paindele.


Skandinaavia poolsaar.
Skandinaavia poolsaar asub Põhja-Euroopas ning koosneb peamiselt Norra ja Rootsi maa-aladest. Väike osa Loode-Soomest on samuti poolsaarel.
Nimi "Skandinaavia" tuleneb poolsaare lõunaosas paikneva Skåne piirkonna nimest.
Skandinaavia poolsaar piirneb Atlandi ookeani ääremeredega: idas ja kagus Läänemerega, lõunas ja edelas Põhjamerega, läänes ja loodes Norra merega ning põhjas Barentsi merega.
Mööda poolsaare loodeserva kulgeb kuni 2469 meetri kõrgune Skandinaavia mäestik.
Skandinaavia poolsaar on umbes 1850 kilomeetrit pikk ning 370...805 kilomeetrit lai. Selle pindala on umbes 777 000 ruutkilomeetrit.
Skandinaavia poolsaar asub Fennoskandia kilbil.
Jääajal oli Skandinaavia poolsaar täielikult igijääga kaetud. Alles 12 tuhat aastat tagasi tekkisid poolsaare lõunaossa, mis vabanes jääst varem, esimesed inimtegevuse jäljed. Kunagise jäätumise tulemusena kerkib poolsaar veel tänapäevalgi veest ja meri taganeb: lõuna pool vaevumärgatavalt, põhja pool mitu sentimeetrit aastas.


Peter Phillips.
Peter Mark Andrew Phillips (sündinud 15. novembril 1977) on kuninganna Elizabeth II vanim lapselaps. Ta ei ole kuningakoja liige, kuna pärineb naisliinist. Tal pole ka kuninglikku tiitlit. Siiski on ta tavaliselt ametlikel üritustel koos teiste kuningakoja liikmetega. Ta on Briti troonipärilusjärjestuses 10. kohal.
Sünd.
Peter Phillipsi vanemad on Mark Phillips ja printsess Anne, kuninganna Elizabeth II ainus tütar. Tal on õde Zara ning kaks poolõde Felicity Tonkin (sündinud 1985) tema isal oma endise armukesega, ja Stephanie Phillips (sündinud 1997) isa teisest abielust.
Räägitakse, et kuninganna olevat tahtnud Peterile anda printsi tiitlit, kuid printsess Anne oli selle vastu olnud. Ka Peteri isa loobus talle abielludes pakutud krahvitiitlist. Nii ei olegi noormehel ühtegi tiitlit. Arvatakse, et isa ei tahtnud lastele peale panna selle kandmise kohustust. Seega sai Peterist esimene kuninglik laps, kes sündis tavakodanikuna.
Ametlik teadaanne tema sünnist pandi Buckinghami palee piirdeaiale ning troonipärilusjärjestuses tollal 5. kohal oleva lapse sündi tervitati aupaukudega Towerist.
Haridus.
Peteri vanemate soov pojale normaalset elu võimaldada täideti ning poiss käis väikses maakoolis, enne kui sai piisavalt vanaks, et minna Port Regise ettevalmistuskool Dorsetis. Hiljem käis ta Gordonstouni koolis Šotimaal. Pärast kooli lõpetamist õppis ta Exeteri Ülikoolis, saades kraadi sporditeaduste alal.
Praegune elu.
Peteril ei ole kuninglikke kohustusi ning ta üritab hoida madalat profiili. Ta ei saa valitsuse käest otsest toetust, kuid tema ema arved näitavad, et mõlemad lapsed saavad igal aastal 15 000 naelsterlingi. Vaatamata kuningliku staatuse puudumisele on ta kohal tähtsatel kuninglikel üritustel.
Öeldakse, et Peter on kuninganna ja prints Philipi lemmiklapselaps. Ta on populaarne ka teiste kuningakoja liikmete hulgas. Perekond on Peterile väga tähtis: ta on kohal mitte ainult oma vanaema ametlikel üritustel, vaid ka kõigil õe Zara ratsutamisvõistlustel. Ta on oma õega silmnähtavalt lähedane. Printsess Anne on andnud oma parima, et neid avalikkuse eest varjul hoida, olles isegi öelnud: "Nad ei ole kuninglikku päritolu, kuninganna lihtsalt juhtub olema nende vanaema."
Alates printsess Diana surmast on Peter olnud printside Williami ja Harry mitteametlik järelevaataja. Printsid on oma tädilastega alati lähedased olnud. Peter oli alati kohal, et toetada oma onupoegi, eriti Harryt. Ta saatis poisse koos nende isaga jalutuskäigul Kensingtoni palee ümber, kus tänati rahvast lillede, sõnumite ja toetuse eest, ning eriti liigutaval hetkel pani Peter oma käe ümber Harry õlgade, kui ümbritsev printsile liiga raskeks muutus.
Peter on eraklik inimene ja ainus kuninganna lapselaps, kes on elanud rahulikku elu. Teda pildistatakse väga harva, kui sündmus ei ole seotud tema töö või kuningliku perekonna üritusega, ja ajakirjandus on talle ka rahu andnud, erinevalt tema õest.
Suhted.
Peteril on läinud korda ka oma suhted tütarlastega hoida varjul ning teda on tüdrukutega koos väga harva pildistatud.
Siiski on olnud juhtumeid, kus Peter on jäänud pressile oma käitumisega silma. 1998. aastal nimetas "People Magazine" ta seksikaimaks kuninglikust soost isikuks. Varsti pärast seda seostati teda Ameerika pärijanna Elizabeth Lorioga. Noortel oli pikaajaline suhe ning nad kolisid 2001. aastal kokku. Nad elasid Peteri korteris 8 kuud ja läksid lahku. Ajakirjandusele, kes ootas teadet pulmadest, tuli see täieliku üllatusena. Elizabeth naasis Ühendriikidesse, öeldes eelnevalt ajalehtedele, et Peter polnud piisavalt täiskasvanud.
Sellest ajast peale on teda seostatud erinevate naistega, neist tuntuim oli Tara Swain, kellega kestis suhe neli kuud. 2003. aastast alates elab Peter aga koos Kanada päritolu Autumn Kellyga Peteri ema kinnistul Gloucestershire'is. 17. mail 2008 nad abiellusid.
Phillips, Peter
Phillips, Peter


Vanapõhja keel.
a> levikut, mille kõnelejad said mingil määral aru ka vanapõhja keelest.
Vanapõhja keel ehk vanaskandinaavia keel (rootsi "fornnordiska", taani "oldnordisk" ehk "norrønt", norra "norrønt", inglise "Old Norse") on germaani keelte põhjagermaani harusse kuuluv keel, mida kõneldi Skandinaavias ning selle elanike ülemereasundustes viikingiajal ja keskaja alguses, kuni 13. sajandini. Vanapõhja keel kujunes välja muinaspõhja keelest 8. sajandil.
Mõnikord on eesti keeles vanapõhja keele tähenduses kasutatud ka nimetusi "muinaspõhja keel" ja "muinasskandinaavia keel". Need terminid tähistavad enamasti siiski muinaspõhja keeleks nimetatavat vanemat keelekuju, mida kõneldi kuni 8. sajandini (vanapõhja keeleni viinud muutused said küll alguse juba 6. sajandil).
Enamik säilinud vanapõhjakeelseid tekste on 12.—13. sajandil selle variandis vanaislandi keeles kirjutatud Islandi saagad.
Ajalugu.
Skandinaavia keelte ajaloos võib eristada kolme perioodi. Varaseim on muinaspõhja keel, kus puudusid märkimisväärsed piirkondlikud erinevused. Vanapõhja keeles, mida räägiti 8.—14. sajandil, oli kaks peamist haru: Ida-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanataani ja vanarootsi keel) ning Lääne-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanaislandi ja vananorra keel).
Vahel kasutatakse ka mõistet „keskpõhja”, mis on pigem ajalooline kui lingvistiline määratlus, kuigi just sel ajal leidsid aset muutused, mis viisid tänapäevaste keelte tekkeni. Kuni 13. sajandini pidasid kõnelejad ida- ja läänepõhja ning gutni dialekti samaks keeleks. Seda kutsuti ida dialektis "dansk tunga" ja lääne dialektis "dönsk tunga", mis tähendab taani keelt.
Vanapõhja keele idamurrete hulka kuulus ka Gotlandil räägitud gutni murre, läänemurrete hulgas oli ka praeguseks väljasurnud norni keel, mida räägiti Orkney ja Shetlandi saartel ning Caithnessil Šotimaal.
Vanapõhja keel oli arvatavasti arusaadav ka vanainglise, vanasaksi ja teiste alamsaksa keelte rääkijatele.
15. sajandist alates võib rääkida moodsatest skandinaavia kõnekeeltest.
Tänapäeva keeled.
Vanapõhja keel arenes edasi põhjagermaani keelteks. Idamurretest arenesid välja taani ja rootsi keel, läänemurdest islandi, norra ning fääri. Kõige vähem erineb vanapõhja keelest tänapäeva islandi keel. Islandi keeles on näiteks säilinud käänded ja tegusõna pöördelõpud.
Grammatika.
Vanapõhja keeles oli neli käänet: nominatiiv, akusatiiv, genitiiv ja daativ. Nimisõna käändus nii arvus kui soos. Nimisõnal oli kolm sugu ning sugu sõltus enamasti tüvevokaalist. Arve oli kaks, kusjuures algse duaali on asendanud mitmus.
Verbid, nagu ka teistes germaani keeltes, jagunevad tugevateks ja nõrkadeks.
Sõnavara.
Suur osa vanapõhja sõnavarast kuulub germaani keelte ühisleksikasse, kuid on ka skandinaaviapäraseid sõnu, näiteks n-järelliitelised "bjǫrn" (karu) ja "ǫrn" (kotkas).
Laensõnades on tihti eesliide lühenenud, näiteks vanainglise "belūcan" (sulgema) ja "onlūcan" (avama) lühenesid mõlemad vanapõhja keeles "lúka"’ks. Tähenduse eristamiseks kasutati tagasõnu: "lúka upp" (avama). Näiteid on veelgi – gooti "ga-razna" lühenes "granni"’ks (naaber), germaani "genug"’ist sai vanapõhja "gnóg" (küllalt).
Sõnu laenati paljudest keeltest, millega kokku puututi. Friisi keelest pärinevad "klæði" (rõivad) ja "bátr" (laev)(võib olla laenatud ka vanainglise keelest), anglosaksi "sál" (müüma) ja ladina "sekkr" (kott, märss) on samuti vanapõhja keeles kinnistunud.
Kristluse tulekuga saabus Skandinaaviasse loomulikult ka kristlik sõnavara. Sõnu laenati kreeka ja ladina keelest: "prestr" (preester), "kristen", "munkr" (munk), "engel" (ingel), "djevel" (kurat), "kirkja" (kirik) ja "klokke", "nonne" (nunn), "messe" (missa). Samas toimusid tähenduse muutused ka vanapõhja keele sees: "jól", "guð" (jumal), "dygð" (voorus) said uue, kristliku sisu.
Hansa Liidu tugevnedes keskaja lõpul oli vanapõhja keele kõige suuremaks mõjutajaks alamsaksa keel. Alamsaksa keelest laenati näiteks käsitöö ja rüütlikultuuriga seonduvaid sõnu. Alamsaksa keele mõju ulatus aga ka suletud sõnaklassidesse ja grammatilistesse struktuuridesse – laenati sidesõna "men" (aga) ning alamsaksa modaal "bli(va)" (saama) tõrjus välja skandinaavia "verða".
Mõju vanainglise keelele.
Viikingiajal laenas vanainglise keel väga palju vanapõhja keelelt. Osaliselt on keelte sarnasus põhjendatav nende germaani päritoluga, kuid vanapõhja keelest on palju sõnu ka laenatud.
Tänapäevases inglise keeles on paljud neist kasutusel: "husband" < "húsbóndi" (abikaasa), "die" < "deyja" (surema), "get" < "geta" (saama) jne. Vanapõhja keelest on laenatud ka "they" < "þæiR" (nemad) ja "their" < "þæiRa" (nende).
Kiri.
Vanapõhja keele ülestähendamiseks kasutati nii ladina tähestikku (alates 11. sajandist) kui ka ruunikirja (alates 2. sajandist). Skandinaavia vanimad ruunikirjanäited pärinevad 150 pKr, vanimad vanapõhja kirjanäited 8. sajandist. Ladina tähestik jõudis Skandinaaviasse koos kristlusega u 1000. a. Keskajal kasutasid ladina tähestikku peamiselt vaimulikud ja ametnikud, lihtrahvas kasutas ruunikirja. Ühe põhjusena võib nimetada ruunide kirjutamisel kasutatavate puu- ja luutükkide kättesaadavust võrreldes pärgamendiga, mida oli raske valmistada ning mis oli kallis.
Lihtrahvas jäädvustas ruunides kõike: „Ruune võib leida pea igalt poolt, kuhu märke oli võimalik sisse lõigata või kraapida: näiteks laevaplankudelt, noapeadelt, odavartelt, ilunaastudelt, sõlgedelt, vöökõladelt, kammidelt; enamasti on tegemist kas puust või luust esemetega. Sageli on esemele kirjutatud omaniku nimi või lihtsalt midagi kriipseldatud.”
Vanapõhja perioodil kasutati noorema futharki ruune, mida oli 16 ning mis tulid kasutusele umbes 8. ja 9. sajandi jooksul. Noorem futhark vastas suhteliselt hästi ladina tähestikule, mistõttu oli ruunide transkribeerimine ladina tähestikku suhteliselt lihtne, lisati vaid mõned tähed vanainglise ja anglosaksi keelest. Nooremast futharkist on tuntud kolm varianti – pikaharulised, lühiharulised ja "harudeta" ruunid.
Säilinud tekstid.
Lisaks islandi ja norra saagadele on säilinud mitmesuguseid teisi tekste. Ladina tähestikus on jäädvustatud peamiselt pühad ja seaduste tekstid. Üheks erandiks on 14. sajandist pärinev Skåne seadustekogu "Codex Runicus", mis on kirjutatud ruunidega pärgamendile.
Ruune kasutati igapäevaselt ning tihti jäädvustati neid väikesele puu- või luutükile, samuti on säilinud suur hulk ruunikive.
Keelenäide.
Järgnev lõik on pärit Egilli saagast. Tekst pärineb 13. sajandist ning näitab, kui sarnane on kaasaegne islandi keel vanapõhja keelele.
"Ingebjørg armastas mind, kui ma Stavangeris olin"
aue maria gracia Plena tominus tekom
benedickta t/u in mulieribus æþ benetikt/us
"Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum, benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui. Amen."


Zara Phillips.
Zara Anne Elizabeth Phillips (sündinud 15. mail 1981 Londonis) on Briti kuningliku perekonna liikme printsess Anne'i ja tema esimese abikaasa Mark Phillipsi tütar.
Perekond.
Zaral on vanem vend Peter Phillips ning kaks poolõde – Felicity Tonkin (sündinud 1985), tema isa ja tolle endise armukese tütar, ning Stephanie Phillips (sündinud 1997) isa teisest abielust Sandy Pfluegeriga.
Ristimine.
Zara ristiti 27. juulil 1981. Tema ristivanemad olid prints Andrew, Leonora Anson, Jackie Stuarti abikaasa Helen Stewart, Andrew Parker Bowles ja Hugh Thoma.
Nimi "Zara" pole traditsiooniline kuninglik nimi ega üldse kristlik eesnimi. Selle valis tema onu Walesi prints Charles. Zara ema sõnade kohaselt "Laps sündis nii ootamatult ja positiivses õhkkonnas, et mu vend pidas Zarat (mis tähendab heebrea keeles ja araabia keeles 'sära') sobivaks nimeks." Seevastu Saara tähendab heebrea keeles printsessi.
Haridus.
Zara õppis Port Regise ettevalmistuskoolis Dorsetis ja Gordonstounis Šotimaal. Pärast lõpetamist võttis ta endale vaba aasta, veetes kolm kuud Austraalias ja Uus-Meremaal. Ta veetis aega koos oma sõprade ja vanematega. Austraalias osales ta näidendis "Kuningas ja mina".
Vaatamata vanemate pingutustele vähendada laste kohustusi (nad ei andnud neile tiitleid), tõmbas Zara pressi tähelepanu: mitte ainult sellepärast, et ta oli kuninganna vanim tütretütar, vaid ka oma metsiku ja vabameelse loomuse tõttu. Tema keele- ja nabarõngad 16-aastaselt andsid talle hüüdnime "Kuninglik mässaja". Äkitselt võttis maailma press üles võrratult ilusa, fotogeenilise blondi, kes paistis suurepäraselt aega veetvat. Jutud ja pildid Zara topless-päevitamisest, benji-hüpetest ja Sydney ööelu nautimisest olid kõikjal. Pärast naasmist Inglismaale läks Zara Exeteri Ülikooli ja õppis seal füsioteraapiat, spetsialiseerudes hobustele.
Ratsutamine.
Nagu emagi, on Zara suurepärane ratsutaja, ehkki pole maailma edetabelis 20 parema sekka jõudnud. Vastupidiselt oma vanematele on Zara aga otsustanud olla võimalikult sõltumatu kuninglikust perekonnast, mistõttu ta sõltub paljudest välistest toetajatest. 2003. aasta juunis sõlmis ta sponsorlepingu Cantor Indexiga, mis aitab katta Zara ratsutamiskulusid. See oli tüdruku esimene sedalaadi tehing ja see püsib tänini. Oma auhinnatud hobuse, Toytowni, ostis ta kõigest 7-aastaselt oma isa ja kasuema Sandy Pfluegeri abiga. Nende abiga suutis ta oma hobuse ka tipptasemele viia.
2003. aastal saavutas ta teise koha Burghley Horse Trialsi võistlustel. Paraku vigastas ta hobune samal aastal jalga ning Zara ei saanud järgmisel aastal toimunud olümpiamängudest osa võtta. Ta loodab võistelda 2008. aasta olümpiamängudel Pekingis.
Tema saavutused tipnesid 2005. aastal tavapublikult saadud kiitustega. Novembris sai Zara Sunday Timesi Suurbritannia aasta naissportlaseks, edestades näiteks Paula Radcliffe'i.
Kuninglikud kohustused.
Kuna Zaral ei ole kuninglikku tiitlit, täidab ta ainult neid kuninglikke kohustusi, mis seonduvad ratsutamisega või mida palub kuninganna Elizabeth II või printsess Anne. Sellised juhused on väga harvad. Oma esimese ametliku kuningliku kohustuse täitis ta 2003. aastal, õnnistades koos emaga sisse kaks laeva.
Suhted.
Zara elust pole läbi käinud palju mehi, vähemalt meedia pole tema suhteid avalikult lahanud. Tüdruku tihti väga tormiline suhe džoki Richard Johnsoniga ning nende lahkuminek 2003. aasta novembris sai esilehekülgede uudiseks. Nüüd elab Zara koos keskkaitsja Mike Tindalliga.


Kodanlus.
Kodanlus (kõnekeeles ka pursuid) on rikas sotsiaalne klass kapitalistlikus ühiskonnas.
Marksism vastandas omavahel kodanlust, kes omas tööriistu, ja töölisklassi, kes neid ei omanud.
Anarhistidele on kõik kõrgel kohal olevad inimesed, funktsionäärid ja juhid igat tüüpi riigis osa riigi kodanlusest.
Mõnedes kommunistlikes parteides kutsuti neid, kes kodanlusega koostööd tegid, lakeideks.


Viljandi ordulinnus.
Viljandi ordulinnuse rekonstruktsioon (1 lossikabel, 2 ametnike maja, 3 Pikk Hermann, 4 Dansker (käimla), 5 komtuuri eluruumid, hiljem ait, 6 viljaait, 7 vaimulike ruumid ja tall, 8 söögiruumid, 9 ait, 10 tall, 11 teenrite ruumid)
Viljandi ordulinnus (saksa keeles "Ordensburg Fellin") on üks esimestest Eestis rajatud kivilinnustest. Viljandi pealinnus oli Liivimaal Riia järel suuruselt teine pealinnus. 17. sajandi algul varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Seejärel on linnusevaremed koos neid ümbritseva Lossipargiga kujunenud puhkealaks. Lossivaremetes korraldatakse kontserte ja on peetud spordiüritusi.
Linnuse ülesehitus.
Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest, milleks oli 13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone, ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljandaks eeslinnuseks.
Linnusel oli kaks väravat, mõlemad kolmandas eeslinnuses. Üks neist avanes läände ja oli linnuse peavärav. Teise kaudu pääses linna, see asus praeguse Lossi tänava joonel. (Praegu lõpeb samal kohal Varese sild.)
Linnusemüüridest on tänini jälgitavad II eeslinnuse põhjasein, I eeslinnuse värav ja konvendihoone välisperimeeter. Äratuntavad on I eeslinnuse põhja- ja idaküljel asunud hooned, linnuse lõunaküljel asunud Villu kelder ning vallikraavi ulatunud dansker.
Ajalugu.
Viljandi ordulinnuse kohal asus eestlaste muinaslinnus, mis on rajatud hiljemalt viikingiajal. Viliende'"-nimelist linnust mainitakse Henriku Liivimaa kroonikas, kus on ka detailsed kirjeldused linnuse piiramisest 1211. ja 1223. aastal. Arvatavasti alates Madisepäeva lahingust 1217. aastal asusid linnuses koos eestlased ja sakslased, hiljemalt 1223. aasta alguseks oli püstitatud kirik. 1223. aasta jaanuaris tapsid eestlased kirikusse missale kogunenud sakslased ja kaitsesid linnust sama aasta augustini, kutsudes abivägesid ka Vene aladelt. Linnus vallutati kahenädalase piiramise järel.
Kivilinnuse ehitamist on esmamainitud 1224. Tööde käigu kohta andmed puuduvad. Varasema ehitusetapiga seostub lisaks piirdemüürile vähemalt üks konvendihoonele eelnenud hoonetest, kuid pole teada, milline see oli: oletatud on nii tornlinnust kui ka paleed. 13. ja 14. sajandi vahetusel algas konvendihoone rajamine. See valmis arvatavasti sajandi keskpaigaks. 15. sajandil kõrgendati seda ühe korruse võrra. 15. sajandi II poolest pärineb ka I eeslinnusel paiknev kõrvalhoone, nn ametnikemaja. 14. ja 15. sajandil ehitati tõenäoliselt välja ka eeslinnused, kuid täpsed andmed selle kohta puuduvad.
Linnust piirasid 1481 Vene väed, kuid vallutada seda ei suudetud. Liivi sõja ajal 1560 toimunud piiramine oli edukas, osaliselt palgasõdurite reetlikkuse tõttu. 1582. aasta Jam-Zapolski rahulepingu tulemusel läks linnus poolakatele, kes tegid parandustöid ja korraldasid 1599 revisjoni, mille tekst on säilinud.
1600 vallutasid linnuse rootslased. Edaspidi käis linnus Poola–Rootsi sõdades korduvalt käest kätte ja oli 1611. aastaks purustatud. On oletatud, et rootslased rajasid linnusesse laskemoonalao, kuid kindlad allikad selle kohta puuduvad. Kaitseotstarbel linnust seejärel ei taastatud. 18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul ehitati III eeslinnusele Viljandi mõisa ait-kuivati, mis on säilinud.
Uurimislugu.
Viljandi ordulinnuse uurimisloo alguseks võib lugeda Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatavat käsikirjalist leksikoni, mille autoriks on Ph. Körber. Esimesed uuringud ordulinnusel toimusid 1878–1879 Theodor Schiemanni juhtimisel. Nende korraldamiseks loodi oma ühing ("Ausgrabungscomité"), millest 1881 kasvas välja Viljandi Kirjanduslik Selts. Nende kaevamiste käigus puhastati rusudest ja kaevati välja kogu pealinnus ja osa seda ümbritsevast I eeslinnusest. 1939 uuriti Armin Tuulse juhatusel nn Villu keldrit linnuse lõunaosas. 1971 ja 1972 toimusid väiksemad arhitektuuriloolised uuringud Kaur Alttoa ja Udo Tiirmaa juhatusel. Väljakaevamised algasid taas 1998 (1998–1999 Andres Tvauri, 2000–2004 Arvi Haak).
II ja III eeslinnust on seni uuritud vaid georadari (1996 Heiki Valk) ja prooviaukudega.
2006. aasta suvel avastas arheoloog Arvi Haak Viljandi ordulinnuses üle 500 aasta vana keldriruumi, mille otstarve on teadmata. Eeldatavalt on ruum rajatud hiliskeskajal, seda kasutati 1560.–1570. aastani.
Välislingid.
Ordulinnus


Kislovodsk.
Kislovodsk on linn Venemaal Stavropoli krais. Asub Kaljuaheliku põhjanõlval.
Linn on asutatud 1803. aastal. Linnaõigused sai 1830. aastal.
Kislovodsk on tuntud kuurortlinn. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses elas seal palju tuntud kultuuritegelasi ja aristokraate.
Kislovodskis villitakse alates 1896. aastast narsaani.
Lähim lennujaam asub Mineralnõje Vodõs.
Kislovodskis on sündinud Aleksandr Solženitsõn.


Homeros.
Homeros ("Ὅμηρος" (Hómēros); elas arvatavasti 8. sajandil eKr) oli vanakreeka pime laulik, keda peetakse kahe kuulsa eepose autoriks.


Bokmål.
"Bokmål" (otsene tähendus 'raamatukeel') on üks norra keele standard (teine on uusnorra keel ehk "nynorsk"). "Bokmål"i kasutab umbes 85–90% norralastest ning seda õpetatakse tavaliselt välismaalastele. "Bokmål" ja "riksmål" baseeruvad taani keelel ning on sarnased norra keele idamurdele.
"Riksmåli" kasutatakse praegugi mitteametlike kirjastandardite ning mõne vähekasutatava dialekti jaoks, mis on lähedasem taani keelele kui "bokmål"ile.
Alates 1951. aastast on riiklik keelekomitee ("Norsk Språknemnd") püüdnud kaht keelevormi lähendada. Juhtiv kirjakeel on endiselt "riksmål", millele anti 1929 ametlikult uus nimi "bokmål".


Mineralnõje Vodõ.
Mineralnõje Vodõ (vene 'mineraalveed') on linn Venemaal Stavropoli krais. Asub Kuma jõe ääres Kaljuaheliku põhjanõlval.
Linn on asutatud 1878. aastal. 1898. aastani oli asula nimi Sultanovski ja 1922. aastani Illarionovski. Linnaõigused sai 1920. aastal.
Linnas asub suur lennujaam ja lennukiremonditehas.
Mineralnõje Vodõ on raudteede sõlmpunkt.


Uusnorra keel.
Ivar Aasenit peetakse uusnorra keele isaks.
Norra kaart. Uusnorra keelt kasutavad vallad on tähistatud sinisega.
Uusnorra keel ehk "nynorsk" on norra keele teine ametlik kirjakeel "bokmåli kõrval. Uusnorra keelt kasutatab kirjakeelena üle 10% norra keele kõnelejaid.
"Nynorsk" on valdav läänes ja Lõuna-Norra keskosa mägialadel. 25% riigiringhäälingust kasutab "nynorski. Aladel, kus enamik elanikke kasutab "nynorski, on see koolides õppekeeleks.
Uusnorra kirjakeele loojaks oli Ivar Aasen. 1842–1847 käis ta läbi kogu Norra ja uuris murdeid, eriti Vestlandis ja Østlandi sisemaal, sest need murded olid taani keelest kõige vähem mõjutatud. Linnade keelt ta vältis, sest pidas seda taani keele poolt liiga rikutuks. Oma uuringute alusel lõi ta standardiseeritud uusnorra kirjakeele alused esitades need teostes "Det norske Folkesprogs Grammatik" (Norra rahvakeele grammatika; 1848; ümbertöötatud trükk 1864 pealkirjaga Norsk grammatik (Norra keele grammatika)) ja "Ordbog over det norske Folkesprog" (Sõnaraamat norra rahvakeele kohta; 1850). Sõnaraamatus oli üle 25 000 sõna ja ajaloolane Peter Andreas Munch nimetas seda rahvuslikuks meistriteoseks. 1871–1873 ilmus sõnaraamatu parandatud ja täiendatud trükk pealkirja all "Norsk ordbog med dansk forklaring" (Norra keele sõnaraamat taanikeelse selgitusega).
Kuigi Ivar Aasen jäi autoriteediks, oli ka teistel varastel uusnorra keele arendajatel nagu Aasmund Olavson Vinje, Arne Garborg ja Olaus Fjørtoft, oma keelevariant. 1901. aastal kinnitatud esimene ametlik ortograafia vastas suurel määral Aaseni ortograafiale. Viimased õigekirjamuudatused toimusid 1938. ja 1959. aastal. Reformide tulemusena on uusnorra keele sõnadel ja muuteparadigmades palju paralleelvorme.
Keele valikuga kaasnevad peened poliitilised nüansid ja konnotatsioonid. "Nynorski seostatakse maaeluga ja tervemõistusliku skepsisega linnaelu liialduste, peenutsemiste ja hierarhiate vastu. "Nynorsk" on ikka veel jäänud vastukultuuriks.
Uusnorra keel saavutas suurima leviku pärast 1938. aasta reformi. 1943 õppis umbes kolmandik kooliõpilastest uusnorra keeles. 1950ndatel hakkas see kahanema ning stabiliseerus 1970ndatel umbes 15% juures. 1. oktoobril 2008 oli 13,4 % kooliõpilastest esimeseks keeleks uusnorra keel.
Uusnorra keel on levinud peamiselt Møre og Romsdali, Sogn og Fjordane, Hordalandi ja Rogalandi maakonnas. 2007. aastal oli asjaajamiskeeleks 27% Norra valdadest uusnorra keel, 37% bokmål ja 36% valdadest olid neutraalsed.
"Landsmålis (praegu nimetatakse "nynorskiks) kirjutanud kirjanikest on tähtsamad Olav Duun, Kristofer Uppdal ja Tarjei Vesaas.


Jessentuki.
Jessentuki on linn Venemaal Stavropoli krais. Asub Podkumoki jõe ääres Kaljuaheliku põhjanõlval.
Linn on asutatud staniitsana 1825. aastal. Linnaõigused sai 1917. aastal.
Jessentuki on tuntud kuurortlinn. Seal on mineraalveeallikaid ja kuumaveeallikaid.


Ketoonid.
Ketoonid on orgaanilises keemias ühendid, milles karbonüülrühm (C=O) on seotud kahe süsiniku aatomiga.
Ketooni saab üldiselt esitada valemiga R1(CO)R2.
Karbonüülrühma süsiniku sidemed kahe süsiniku aatomiga eristavad ketoone karboksüülhapetest, aldehüüdidest, estritest, amiididest ja teistest hapnikku sisaldavatest ühenditest.
Kaksikside karbonüülrühmas eristab ketoone alkoholidest ja eetritest. Lihtsaim ketoon on 2-propanoon ehk atsetoon (CH3COCH3).
Karbonüülrühma kõrval paiknevat süsiniku aatomit kutsutakse α-süsinikuks. Vesiniku aatomeid, mis on selle α-süsinikuga ühenduses, kutsutakse α-vesinikeks.
Nomenklatuur.
Üldiselt nimetatakse ketoone IUPAC-i nomenklatuuri järgi, lõpuliitega "-noon" (2-propanoon; 3-pentanoon jms). Tavalisemate ketoonide jaoks kasutatakse triviaalnimetusi, näiteks: atsetoon jms.
Füüsikalised omadused.
Karbonüülrühm on polaarne, mistõttu ketoonid on polaarsed ühendid.
Karbonüülrühmad seonduvad veega vesiniksidemete abil, mistõttu ketoonid on vees lahustuvad.
Ketoonid on vesiniksidemete vastuvõtjad, kuid mitte tekitajad. Seega ei saa ketoonidel tekkida vesinikside ketoonidega, mistõttu ketoonid on lenduvamad kui sama molaarmassiga alkoholid ja karboksüülhapped.


Karbonüülühend.
Karbonüülühend on keemiline ühend, mis sisaldab karbonüülrühma.
Karbonüülühendite hulka kuuluvad aldehüüdid ja ketoonid.


Egilli saaga.
Egill Skallagrímsson, 17. sajandi käsikiri.
Egilli saaga on eepiline Islandi saaga, mille autoriks on arvatavalt Snorri Sturluson (1179–1241), kes võis selle kirjutada aastatel 1220 kuni 1240. Egilli saaga on Islandi saagadest üks populaarsemaid ja see sisaldab palju teavet viikingiaja kohta. Saaga hõlmab mitu põlvkonda, tegevus algab Norras aastal 850 ning lõppeb umbes aastal 1000. Saaga keskendub Islandi talumehe ja viikingi Egill Skallagrímssoni elule.
Saaga järgneb Egillile tema erinevates eluetappides, millest enamus on ümbritsetud lahingutega. Egill oli skald ja saaga sisaldab palju tema loodud värsse. Paljud neist on väga isiklikud, mis teeb nad säilinud skaldiluule hulgas unikaalseks. Paljusid Egilli värsse peetakse autentseteks. Kirjandusteosena peetakse Egilli saagat Islandi saagade seas üheks paremaks koos Njálli saaga ning Laxdæla saagaga.


Karbonüülrühm.
Karbonüülrühm ehk oksorühm on funktsionaalrühm, kus süsiniku aatom on kaksiksideme abil ühendatud hapniku aatomiga: C=O.
Karbonüülrühma süsiniku aatonil on kaks vaba üksiksidet. Olenevalt sellest, missugused radikaalid karbonüülrühma süsiniku aatomiga ühinevad, jagunevad need ained mitmesugustesse aineklassidesse.
Kui karbonüülrühmast ühele poole jääb kõigest üks vesiniku aatom, nimetatakse seda koos karbonüülrühmaga aldehüüdrühmaks. Seda rühma sisaldavaid aineid nimetatakse aldehüüdideks. Kõige lihtsamas aldehüüdis, metanaalis, on karbonüülrühm seotud ainult kahe vesiniku aatomiga.
Kui karbonüülrühmast ühele poole jääb ainult hüdroksüülrühm, nimetatakse seda koos karbonüülrühmaga karboksüülrühmaks. Seda rühma sisaldavaid aineid nimetatakse karboksüülhapeteks. Kõige lihtsamas karboksüülhappes, metaanhappes, jääb karbonüülrühmast ühele poole hüdroksüülrühm ja teisele poole vesiniku aatom. Karboksüülhappe soolasid nimetatakse karboksülaatideks.
Kui karbonüülrühm on seotud kahe süsinikuga, nimetatakse niisugust rühma ketoonrühmaks ja selliseid aineid ketoonideks.
Kui aine molekulis on kaks karbonüülrühma ja hapniku aatom, mis on seotud mõlema karbonüülrühmaga, nimetatakse seda ainet atseetanhüdriidiks.


Budjonnovsk.
Budjonnovsk on linn Venemaal Stavropoli krais. Asub Kuma jõe ääres.
13.–16. sajandil asus Budjonnovski kohal tatari-mongoli linn Madžar.
1795. aastal tekkis Budjonnovski kohale armeenlaste asula, mis sai linnaõigused 1799. aastal. Kuni 1920. aastani oli linna nimi Svjatoi Krest. 1920–1935 ja 1957–1973 Prikumsk ning 1935–1957 ja altes 1973. aastast taas Budjonnovsk väejuht Semjon Budjonnõi järgi.
1995. aasta juunis toimus linnas Šamil Bassajevi juhitud tšetšeeni võitlejate rünnak ja sellele järgnenud pantvangikriis.


2006. aasta Peruu üldvalimised.
2006. aasta Peruu üldvalimised toimusid 9. aprillil 2006. Nendel valiti korraga Peruu president, 2 asepresidenti, Peruu Kongressi (riigi parlamendi) 120 liiget ning Andide Parlamendi 5 liiget ja 10 asendusliiget perioodiks 2006–2011.
Ükski presidendikandidaatidest ei saavutanud esimeses voorus võitmiseks vajalikku absoluutset enamust, seetõttu korraldati 4. juunil 2006 kahe enam hääli kogunud kandidaadi Ollanta Humala Tasso ja Alan García Pérezi vahel teine valimiste voor. Teise vooru võitis 52,63% häältega García, kes vannutati ametisse Peruu rahvuspühal 28. juulil 2006.
Valimiste kord.
Kongressi valimistel toimus hääletamine 25 valimisringkonnas. Iga valimisringkonna saadikute arvu määras selle piirkonna hääleõiguslike valijate arv. Valimistel osalenud parteid pidid koguma vähemalt 5 kohta vähemalt 2 valimisringkonnas või 4% kõigist riigi ulatuses antud kehtivatest häältest, et tagada esindus parlamendis.
Presidendi-, asepresidendi- ja Andide Parlamendi valimistel moodustas kogu riik ühe valimisringkonna. Andide Parlamendis esindatuse tagamiseks pidi partei koguma samuti vähemalt 4% kõigist riigi ulatuses antud kehtivatest häältest. Presidendivalimiste võitmiseks pidi kandidaat koguma üle 50% kõigist riigis antud kehtivatest häältest.
Peruu seaduste kohaselt olid kehtetud hääletussedelid, mis olid tühjad, rikutud või kus oli ära märgitud enam kui ühe kandidaadi nimi.
Esimest korda 180 aasta jooksul oli valimistest lubatud osa võtta riigi relvajõudude ja politsei isikkoosseisul.
Presidendikandidaadid.
Üks kolmest peamisest presidendikandidaadist Lourdes Flores oli parempoolse konservatiivse Rahvusliku Ühtsuse kandidaat. Ta oli endine kongressi liige ja tuli juba 2001. aasta presidendivalimistel kolmandaks. Tema asepresidendikandidaat Arturo Woodman oli hästi tuntud ettevõtja, kes oli aidanud tuua Peruusse 2004. aasta Copa America ja 2005. aasta U-17 maailmameistrivõistlused jalgpallis. Flores oli rikaste kandidaat ja oponendid süüdistasid teda selles, et ta ei hooli vaestest.
Alan Garcia oli vasaktsentristliku Peruu Aprista Partei kandidaat. Ta oli olnud ennegi Peruu president, nimelt 1985–90. Tema presidendiaega iseloomustasid hüperinflatsioon, terrorism, majanduskriis ja rahvusvaheline isolatsioon. Oponentide sõnul oli tema administratsioon üks suur katastroof ja nad väitsid, et kui Garcia peaks valimised võitma, siis see kõik kordub. Sellegipoolest oli Garcia 2001. aasta presidendivalimistel teiseks tulnud.
Ollanta Humala oli vasakpoolse Peruu Rahvusliku Partei liider, aga kandideeris Liidu Peruu eest esindajana. Humala oli erukolonelleitnant. 2000. aasta oktoobris juhtis ta ülestõusu, mis viis Alberto Fujimori režiimi langemiseni. Oponendid kritiseerisid tema poliitilise kogemuse puudumist ning väitsid, et ta kalduvat autoritaarsusele ja populismile.
Martha Chávez oli Fujimori-meelse Alliansi Tuleviku eest kandidaat. Tema oli kongressi esimene naiseesistuja. 2002 visati ta korruptsiooni tõttu kongressist välja, aga 2005 tema saadikumandaat taastati. Tema asepresidendikandidaat Santiago Fujimori oli Alberto Fujimori noorem vend. Oponendid kritiseerisid teda selle eest, et ta kaitses vana korda, mida kõik ülejäänud pidasid korrumpeerunuks ja ebademokraatlikuks.
Valentin Paniagua oli Keskrinde 70-aastane juht. See oli tsentristlike erakondade nendeks valimisteks moodustatud koalitsioon. Pärast Fujimori kukutamist 2000. aasta novembris sai ta presidendi kohusetäitjaks ja oli seda kuni järgmiste presidendivalimisteni 2001. aasta juulis. Tema asepresidendikandidaat Alberto Andrade oli 1996–2002 Lima linnapea.
Humberto Lay Sun oli Rahvusliku Taastamise kandidaat. Tema oli 72-aastane evangeelne pastor. Ta oli juhtinud Tõe ja leppimise komisjoni tööd, mis oli moodustatud selleks, et uurida Fujimori režiimi ajal korraldatud hirmutegusid. Tema asepresidendikandidaat Máximo San Román oli 1990–92 olnud Fujimori asepresident, kuid hiljem temast lahti öelnud.
1992. aastal korraldas Fujimori vastu ebaõnnestunud riigipöördekatse Juan Salinas Sedó. Tema poeg Jaime Salinas kandideeris presidendiks Rahvusliku Õigluse esindajana. Sellessamas ülestõusus osalenud Alberto Borea kandideeris presidendiks Demokraatliku Jõu esindajana.
Ei kandideerinud.
Valitsev president Alejandro Toledo oli ametisse saanud suurte ootustega, kuid ta ei suutnud neid täita. Ometi oli ta pannud võimu viimastel aastatel paika majanduse: see tõusis pidevalt 6% aastas, tööpuudus oli langenud 1,5%-ni aastas ja riigieelarve puudujääk kõigest 0,2%-ni. Eriti suurel määral oli kasvanud kõige vaesemate inimeste sissetulek. Miski polnud aidanud, tema erakonna Peruu On Võimalik populaarsus oli sedavõrd langenud, et see ei esitanud üldse presidendikandidaati.
Kukutatud president Alberto Fujimori esitas samuti oma kandidatuuri. Ta oli küll 25 aastaks vangi mõistetud, mis tekitas küsimuse, kuidas ta kavatseb vanglast riiki juhtida, aga seadus ei keelanud vangidel kandideerida. Riiklik valimiskomisjon ei registreerinud teda, sest kohtuotsuses, millega Fujimori vangi saadeti, oli ekstra kirjas, et kuni 2011. aastani ei tohi ta töötada üheski valitavas ametis.
Kaks väikeerakonda Sõltumatu Moraliseeriv Rinne ja Projekt Maa ei esitanud presidendikandidaati, sest ei näinud endal võimalusi ja soovisid keskenduda parlamendivalimistele.
Valimiskampaania.
Valimiskampaania põhilised teemad olid majandus, tööpuudus, haridus, tervishoid, narkokaubandus, terrorism, Camisea maagaasimaardla kasutamine, sadamate kuulumine välisettevõtetele, merepiirivaidlus Tšiiliga ning sündivuskontroll ja abort.
Ollanta Humala kandidatuuri toetasid Boliivia president Evo Morales ja Venetsueela president Hugo Chávez, mistõttu Lourdes Flores süüdistas neid sekkumises Peruu siseasjadesse. Humala kohtus ka Brasiilia presidendi Lula da Silvaga ja Argentiina presidendi Néstor Kirchneriga. Lula kutsus kohtumisele ka García ja Florese, kuid need keeldusid.
Ollanta Humala isa Isaac Humala teatas ajakirjandusele, et laseks terroristlike rühmituste Särava Tee ja Túpac Amaru Revolutsioonilise Liikumise juhid Abimael Guzmáni ja Victor Polay vangist lahti, sest terrorism polevat Peruu jaoks enam probleem. Ollanta ema Elena Humala teatas, et tema laseks kõik homoseksuaalid ja vägistajad maha. Seepeale palus Ollanta Humala oma vanematel rohkem mitte poliitilisi avaldusi teha.
Enne teist valimisvooru toetas Diego Maradona avalikult Humalat, aga kardinal Juan Luis Cipriani kutsus üles mitte temale oma häält andma.
Ameerika Riikide Organisatsiooni ja Euroopa Parlamendi vaatlejate hinnangul valimispettusi ei esinenud.
Presidendivalimised.
Allpool toodud tabelis on esitatud presidendivalimiste esimese vooru (9. aprill) ja teise vooru (4. juuni) tulemused. Kandidaatide nime taga toodud häälte arv märgib kehtivate hääletussedelite arvu. Protsendid on ümardatud teise kümnendkohani.
Esimeses voorus võitis Lourdes Flores suurelt Limas, kus saavutas absoluutse enamuse, ja napilt Limat ümbritsevas ringkonnas. Ülekaalukalt võitis ta välisperuulaste seas, kes saatkondades hääletasid. García võitis enamuses ülejäänud rannikupiirkondadest. Lõunas ja kõikjal sisemaal võitis Humala. Humala kogus esimeses ringis 30,6% hääli. García saavutas 24,3%-ga napilt teise koha, Flores jäi 23,8%-ga kolmandaks.
Florese erakond Rahvuslik Ühtsus ei toetanud enne teist valimisvooru kumbagi kandidaati. Siiski sai García nähtavasti enam-vähem kõik Florese hääled endale ja valiti teises voorus 52,6%-ga uuesti presidendiks.
Parlamendivalimised.
Parlamendivalimised andsid laias laastus samasuguse tulemuse kui presidendivalimiste esimene voor. Liit Peruu eest kogus kõige rohkem hääli, kuid mitte absoluutset enamust, ja sai 120-liikmelises parlamendis 45 kohta. Peruu Aprista Partei sai 36 ja Rahvuslik Ühtsus 17 kohta, Allianss Tuleviku eest 13 ja Keskrinne 5 kohta. Kokku pääses parlamenti 7 erakonda, kellest kaks ületasid 4% valimiskünnise napilt. Nende seas oli ka lahkuva presidendi erakond Peruu On Võimalik, mis 4,11% häältega pälvis 6. koha ja 2 saadikut.
Andide Parlamenti valiti ainult 5 saadikut. Need kohad läksid kõik kolmele suuremale erakonnale. Liit Peruu eest ja Peruu Aprista Partei said 2 kohta ja Rahvuslik Ühtsus 1 koha. Iga kohaga kaasnes 2 asendusliikme kohta.
Allpool toodud tabelis on esitatud Peruu Kongressi ja Andide Parlamendi valimiste (9. aprill 2006) tulemused. Lahter "As." märgib Andide Parlamenti valitud asendusliikmete arvu. Protsendid on ümardatud teise kümnendkohani.
Välislingid.
Peruu üldvalimised


Carlsberg.
Carlsberg on üks suurimaid õlletootjaid maailmas, millel on tehaseid umbes 50 riigis.
Carlsbergi peakorter asub Taanis Valbys.
Firma peamine kaubamärk on Carlsbergi õlu, kuid see toodab ka Tuborgi ning kohalikke õlusid.
Firma rajas aastal 1847 J. C. Jacobsen.
Pärast ühinemist Norra pruulimisgrupi Orkla ASA-ga jaanuaris 2001 sai Carlsbergist maailma suuruselt 5. õlletootja. Carlsberg annab tööd umbes 31 000 inimesele.
Carlsberg on Eestis tegutseva Saku Õlletehase ainuomanik.


Allianz Arena.
Staadioni värv sõltub seal parasjagu mängivast meeskonnast.
Allianz Arena on Saksamaal Münchenis Schwabing-Freimanni linnaosas asuv jalgpallistaadion.
Staadion on jalgpalliklubide Müncheni Bayern ja TSV 1860 München koduväljak. Staadioni valgustuse abil näidatakse, kes parajasti staadionil mängib. Saksamaa jalgpallikoondise mängude ajal on staadion valge, Bayerni mängude ajal punane ja TSV 1860 mängude ajal sinine.
Allianz Arena ehitustööd maksid 340 miljonit eurot. Lisaks kulutas linn 210 miljonit eurot piirkonna arendustöödeks ja infrastruktuuri ehitamiseks.
Staadion valmis 30. mail 2005. Sellel on kohti 69 901 pealtvaatajale.
Staadioni omanik on aktsiaselts Allianz Arena München Stadion GmbH, mis asutati 2001. aastal. Aktsiaseltsi omanikud olid võrdse 50%-ga mõlemad klubid, kellele Allianz Arena on kodustaadion. Aprillis 2006 ostis Bayern likviidsusprobleemidesse sattunud TSV 1860-lt tema poole 11 miljoni euro eest ära. Leping võimaldab TSV 1860-l igal ajal oma osa tagasi osta, tasudes 11 miljonit ja intressid.
Staadioni avamänguks oli 30. mail 2005 toimunud sõprusmäng TSV 1860 Müncheni ja 1. FC Nürnbergi vahel. Selles mängus lõi Müncheni mängija Patrick Milchraum esimese värava staadionil. Järgmisel päeval peeti kohtumine Müncheni Bayerni ja Saksamaa rahvuskoondise vahel. Mõlemad mängud olid välja müüdud juba märtsikuust saadik. 2. juunil peeti rahva tungival nõudmisel Bayerni ja TSV 1860 omavaheline kohtumine, mille TSV 1850 võitis 1:0.
Esimene võistlusmäng, mis Allianz Arenal peeti, oli Bundesliga hooaja avamäng Bayerni ja Mönchengladbachi Borussia vahel 5. augustil 2005, mis lõppes 3:0. Esimese värava võistlusmängus lõi Owen Hargreaves. Esimene külalismeeskond, kes Allianz Arenal värava lõi, oli Teise Bundesliga meeskond Dresdeni Dynamo 9. septembril 2005 TSV 1860 vastu külaliste 2:1 võidetud mängus. Esimese värava võistlusmängus Bayerni vastu lõi alles 5. novembril 2005 Bremeni Werderi mängija Miroslav Klose matši avaminutil, ehkki mängu võitis 3:1 Bayern.
Bayern purustas omaenese järjestikuste väljamüüdud mängude rekordi: ta müüs välja oma 10 esimest Allianz Arenal peetud mängu.
Allianz Arena oli üks 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste staadion. Sellel peeti 6 MM-kohtumist, sealhulgas MM-i avamäng, milles Saksamaa alistas Kostariika jalgpallikoondise 4:2. Saksamaa oli ainus meeskond, kes sellel MM-il Allianz Arenal kaks mängu pidas. Teine kohtumine oli kaheksandikfinaalis, kus Saksamaa alistas Rootsi jalgpallikoondise 2:0. Allianz Arenal toimus ka poolfinaal, milles Prantsusmaa jalgpallikoondis alistas Portugali jalgpallikoondise 1:0. Maailmameistrivõistluste ajaks suurendati pealtvaatajakohtade arvu staadionil 79 451-ni, aga sellegipoolest müüdi kõik mängud välja.


Ayahuasca.
"Ayahuasca" on Lõuna-Ameerika päritoluga taimetee, mis on valmistatud ühest või mitmest taimest, mis sisaldavad hallutsinatsioone esile kutsuvat ainet dimetüültrüptamiini (DMT; leidub näiteks sellistes taimedes nagu "Psychotria viridis" ("chacruna") või "Diplopterys cabrerana" ("chaliponga")) ja monoamiini oksüdaasi inhibiitorit (MAOI; näiteks traditsiooniliselt "ayahuasca" põhikomponendiks peetav amasoonase kaapiväät "Banisteriopsis caapi"), mis peatab maos ja sooltes DMT-d lagundava ensüümi (monoamiinide oksüdaasi) toime.
Joogil on oksendamist esile kutsuv toime, võib esineda ka kõhulahtisust. Tekivad hallutsinatsioonid, mis jäävad püsima 2–6 tunniks sõltuvalt joogi tugevusest. Joogi mõju igale tarvitajale on individuaalne, sõltuvalt vaimsest tervisest ja emotsioonidest.
Religioosselt on Lõuna-Ameerikas "ayahuascat" tarvitatud juba tuhandeid aastaid. Šamaanid ravisid inimesi üldiselt ise "ayahuascat" tarbides, kuigi on teada ka mõned juhud, kus ka patsient tarbis "püha" jooki.


Psilotsübiin.
Psilotsübiin on psühhedeelne aine, mida sisaldab üle 180 seeneliigi.
See on üks kõige populaarsemaid ja kergemini kättesaadavaid naturaalseid psühhedeelseid aineid. Eestis kasvavatest seentest sisaldavad psilotsübiini terav paljak, mõned värvikud ("Stropharia"), sitaseened ("Panaeolus"), koppelseened ("Panaeolina") ja tulinutid ("Gymnopilus").
Söömisel kestab joove olenevalt seenest 4–7 tundi.
Ajalugu.
Kesk- ja Lõuna-Ameerika põlisrahvad kasutavad psilotsübiini sisaldavaid seeni juba tuhandeid aastaid. Esimesed eurooplaste kirjalikud ülestähendused pärinevad 16. sajandi Hispaania preestritelt, kes kirjutasid, et asteegid kasutasid nii seeni kui ka peioote-uimakaktust. 1960. aastate keskel eraldati seentest toimeaine psilotsübiin.
Mõju.
Psilotsübiini mõju sõltub suuresti selle tarbimise keskkonnast. Positiivsed mõjud ilmnevad, kui tarbija on enda hinnangul kindlas ja ohutus kohas. Negatiivsed mõjud võivad ilmneda, kui ta on tundmatus kohas või koos tundmatute inimestega.


Ketserlus.
Ketserluse all mõistetakse kristluses hereesiat – kiriku õpetusest (ortodoksiast) kõrvalekaldumist.
Sõna tuleneb katoliku kiriku poolt hävitatud katarite liikumise nimest, millega inkvisitsioon hakkas teisel astatuhandel tähistama oma vaenlasi. Kohati kasutatakse ketserlust hereesia sünonüümina.
Ülekantud tähenduses nimetatakse ketserluseks seisukohti, mis hälbivad mingi õpetuse (näiteks teadusharu) üldtunnustatud seisukohtadest või inimeste üldisest arvamusest.


Taijiquan.
Taijiquan (tutntud veel ka Tai Chi quan nime all) on nn. "sisemine" Hiina võitluskunsti stiil mis on tuntud oma aeglaste rahulike liigutuste ja tervisliku mõju poolest.
Üks võimalikke tõlkeid hiina keelsele sõnale "taijiquan" oleks 'viimase piiri rusikas'. Tavalises kõnekeeles kasutatakse enamasti (kuid mitte alati) "Taijiquan" asemel väljendit "Taiji" (või "Tai chi"), jättes ära rusikat või võitluskunsti tähistav sõna "quan".
Taiji harjutused.
Taiji kui terviklik võitluskunsti süsteem sisaldab peamiselt nelja liiki harjutusi: Vorm, "Tõukavad käed", "Vabad käed", ja relvatehnikad.
Igal harjutuste grupil on omaette eesmärk mis õpetab harrastajatele erinevaid "Taiji" kui võitluskunsti põhilisi oskuseid.
Vorm.
"Vorm" on (koolkonna piires) standardiseeritud harjutus, mis koosneb liigutuste/asendite seeriast mis kujutavad endast võitlust kujuteldava vastase või vastastega (vt. ka Karate kata).
Erinevate taiji koolkondade vormid võivad üksteisest üsna palju erineda, seda nii vormi pikkuse pikkuse, liigutuste komplekti kui liikumise üldise iseloomu ja kehakoiaku printsiipide poolest.
Liigutuste nimetused on tihtipeale poeetilised, näiteks "Valge kurg lehvitab tiibu", "Üksik piitsalöök", "Hobuselaka patsutus" või "Tiigri kandmine mäele".
Kõik vormi liigutused koosnevad kaheksast põhitehnikast ja varieerivad neid omavahel erinevatel viisidel. Kaheksa taiji põhitehnikat on järgmised: "Peng" (e. tõrjumine), "Lu" (e. mööda juhtimine), "An" (e. tõukamine), "Ji" (e. press), "Cai" (e. tõmme), "Lie" (e. lahutamine), "Zhou" (e. küünarnuki löök) ja "Kao" (e. õlalöök).
Taiji'e on iseloomulik vormi liigutuste sujuv ja aeglane sooritus. Koos esitusega kaasneva meditatiivse kontsentratsiooni ja hingamisega, sarnaneb vomi esitus rohkem "qigongile", kui võitlusele ning on sellisena omandanud ülemaailmse populaarsuse kui tervisevõimlemine, mida on sobilik ning jõukohane harrastada igas vanuses mestel ja naistel.
Taiji vormi sooritust võib teha nii üksinada kui grupis sünkroonis liikudes. Sellised massilised grupiviisilised taiji vormi sooritused on hiina linnade parkides hommikuti tavapärane vaatepilt, kus taiji harrastamine on populaarne hommikvõimlemise asendaja.
Tõukavad käed.
"Tõukavad käed" (või "Tuishou"), on Taiji paarisharjutuste grupp, mille ülesanne on õpetada harrastajatele pehmust, tundlikkust ning oskust "kuulata" ning interpreteerida ja ära kasutada vastase liikumist.
Tõukavate käte harjutuse olulisiseim ülesanne on õpetada ka pingelises/konfliktses olukorras väliselt pehmeks jäämist, säilitades samas keha sisemise struktuuri ja tasakaalu (nn. "terasnõel vati sees").
Tõukavate käte harjutused jagunevad erinevatesse raskusastmetesse. Algajaid õpetatakse kõige pealt baastehnikaid, keha liikumist ning järeleandlikkust ning harjutuspartneri "kuulamist" nn. "ühe käega" tõukavate käte harjutuse näol.
"Ühe käega tõukavad käed" on harjutus, kus treeningpartnerid seisavad vastamisi ning üritavad treeningu partnerit tasakaalust välja viia. Treeningpartneri tasakaalu häirimiseks ning tema rünnakute tõrjumiseks on lubatud lubatud on kasutda vaid ühte kätt.
Edasijõudnumate harjutuste seas on n.ö. "Paigalseisvad tõukavad käed", kus on erinevalt "ühe käe" variandist lubatud kasutada mõlemat kätt nii vastase kõrvale juhtimiseks kui ka tema tasakaalust välja viimiseks; ja "Liikuvad tõukavad käed" kus treeningpartnerid võivad vabalt etteantud platsi peal ringi liikuda.
Kõikide harjutuste puhul on olulisim mitte anda vastasele võimalust ennast tõugata, "peites" oma kehastruktuuri tema eest ning jäädeks väliselt pehmeks ja järeleandlikuks, samas sisemiselt oma struktuuri ning tasakaalu säilitades ning kasutada ära vastase poolt antud jõudu tema enda tasakaalust välja juhtimiseks.
See õpetab harjutajatele pehmust, paindlikkust, ajasust, liikumiste pidevat voolavust ning suhteliselt pingelises olukorras siiski rahulikuks ja pehmeks jäämist ning läbi selle rahu kontrolli säilitamist olukorra üle.
Tõukavates kätes on lubatud kõik 8 põhitehnikat, mille sooritamine ei toimu löögina. Võistlusformaadis on "Tõukavate käte" harjutuse puhul keelatud löögid käte või jagadega, liigeste väänamised ning rünnakud kaela, pähe, või allapoole vööpiirkonda.
Hoolimata sellest, et "Tõukavadte käte" harjutus sarnaneb väliselt pisut võitlusele ning selles alas toimuvad eri tasemel võistlused, ei ole siiski tegemist taiji võitlusliku osaga.
Vabad käed.
Vabad käed (või "Sanshou") ehk teisisõnu vabavõitlus on osa Taiji kui võitluskunsti võitluslik osa.
"Sanshou" on enamikes taiji koolides peaaegu unustatud või jäetud tugevalt tahaplaanile tänu suuremale rõhuasetusele tervislikule võimlemisele. Tänu sellele on ka laialt levinud arvamus, et Taiji ei ole võitluskunst vaid pigem hiina ravi- ja tervisevõimlemine.
Relvatehnikad.
Trditsioonilise võitluskunstina sisaldab Taiji süsteem ka relvatehnikate õppimist.
Levinuimateks taiji's õpitavateks traditsioonilisteks relvadeks on kaheteraline sirge mõõk ("Jian"), saabel ("Dao"), lehvik, kaigas, oda ja piik.
Võitluskunst.
Võitluskunstina sarnaneb "taijiquan" teiste Hiina võitluskunstidega, kuivõrd Hiina võitluskunste iseloomustavad tugevalt maasse juurdunud jalaasendid ning maasvõitluse puudumine.
Kuna Taiji populaarsus tervisevõimlemise vormina on suures osas varjutanud ära tema võitluskunsti aspekti nii kõrvalseisjate kui suures osas ka harrastajate silmis, siis on tänapäeval raske leida koole, kus õpetataks taiji'd kui võitluskunsti.
Sport.
Taiji vomide esitus on osa Wushu sportlikust programmist.
Korraldatakse regulaarseid võistluseid nii Euroopa, kui maailma tasemel, kus võisteldakse "vormi esitamise" ning "tõukavate käte" aladel.
Vormi sooritus.
Vormi esituses on oluliseks selle esituse puhtus ja täpsus.
Tõukavad käed.
Tõukavate käte ala levinuimad kategooriad on "Paigal seisvad-" ning "Liikuvad" tõukavad käed.
Võistluste reeglistik erineb võistlustelt võistlustele kuid on välja kujunenud teatud kogumik standartseid reegleid. Tavaliselt on tõukavate käte võistlustel keelatud haarded, heited ning löögid ning rünnakud allapoole vööd ja lukutehnikad.
Võistluste eesmärk on sundida vastane tasakaalu kaotama ise samal ajal seda säilitades.
Taiji koolkonnad.
Taijiquanil leidub palju erinevaid koolkondasid (ehk stiile).
Pupulaarsuse (harrastajate koguarvu) järgi oleks viis põhilist stiili järjestatud nii: "Yang", "Wu", "Chen", "Sun" ja "Wu/Hao". Viis peamist taiji koolkonda jagavad küll väga suurt osa teoreetilist baasi kuid erinevad suuresti treeningmetoodikate ning tehniliste detailide osas.


Qigong.
"Qigong" (hiina keeles traditsioonilises kirjas 氣功, lihtsustatud kirjas 气功, toonimärkidega "pinyinis "qìgōng") hõlmab arvukaid hiina liikumissüsteeme, milles kasutatakse liigutusi ja staatilisi asendeid koos hingamise ja meele kontrolliga.
Etümoloogia.
"Qi" (氣, 气, "qì") tähendab hiina keeles 'õhku' ja ühtlasi 'elujõudu'. "Gong" (功, "gōng") tähendab 'tööd' või "tehnikat" (sama kirjamärk esineb väljendis "gongfu" 'kung-fu' (功夫)). Seega tähendab "qigong" 'hingamistööd või -harjutusi'.


Veltins-Arena.
Veltins-Arena (algselt Arena AufSchalke) on Saksamaal Gelsenkirchenis asuv mitmeotstarbeline staadion.
Staadion valmis 13. augustil 2001 ja see mahutab 61 481 pealtvaatajat. Staadioni eripäraks on suletav katus. Staadioni algne nimi oli Arena AufSchalke, kuid 2005. aastal omandas nime õigused sponsor õlletehas Veltins ja uueks nimeks pandi Veltins-Arena.
Veltins-Arena on jalgpalliklubi FC Schalke 04 kodustaadion.
Seal toimusid 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõitluste 4 alagrupimängu ja 1 veerandfinaal. Kõiki neid kohtumisi vaatas täismaja (52 000 pealtvaatajat). Kuna FIFA kontrollib kõiki jalgpalli MM-i sponsorlepinguid, siis nimetati Veltins-Arenat MM-i ajal FIFA maailmameistrivõistluste staadioniks Gelsenkirchenis.
7. mail 2010 toimus Veltins-Arenal 2010. aasta jäähoki MM-i avakohtumine, milles Saksamaa jäähokikoondis alistas lisaajal 2:1 USA jäähokikoondise. Sellel kohtumisel oli 77 803 pealtvaatajat, millega püstitati külastatavuse maailmarekord jäähokis.
Veltins-Arenal on kontserte andnud paljud popstaarid, nende hulgas DC, Bon Jovi, Metallica, Bruce Springsteen ja Robbie Williams. 13. oktoobril 2007 toimus seal mootorrataste ringrajasõidu viimane MM-etapp. Staadioni tõeline multifunktsionaalsus pandi proovile 2004. aasta mais, kui 4 päeva jooksul peeti seal popkontsert, Bundesliiga kohtumine ja ameerika jalgpalli liiga NFL Europe kohtumine.


Kofeiin.
Kofeiin on puriinalkaloid, mida leidub kohvipuu ubades, teepõõsas, mates, guaraana-pauliinia marjades ning väheses koguses kakaos, koolapähklis ja okseiileksis. Taimedes töötab kofeiin pestitsiidina, tappes putukad, kes söövad seda taime.
Guaraana-pauliiniast saadavat kofeiini nimetatakse vahel guaraniiniks, matest saadavat kofeiini mateiiniks ja teest saadavat kofeiini teiiniks.
Kofeiin on kesknärvisüsteemi stimulant, mis kõrvaldab uimasuse ning taastab erksuse. Kofeiini sisaldavate jookide populaarsuse tõttu on kofeiin kõige kasutatavam mõnuaine ja kõige kasutatavam psühhoaktiivne aine.
Looduses leidub kofeiini koos teiste puriinalkaloididega (teofülliin ja teobromiin), mis on südamestimulandid.
Kofeiini kasutatakse koos ravimitega, et nad tõhusamalt mõjuksid, näiteks koos ergotamiiniga migreeni ravis või valuvaigistitega (näiteks aspiriin või paratsetamool). Kofeiini kasutatakse ka antihistamiinide tekitatud uimasuse tõrjumiseks.


Dno.
Dno on linn Venemaa Pihkva oblastis, Dno rajooni keskus. Asub Pihkvast 113 km idas.
Dno alev moodustati 1897. aastal raudteejaama juurde, linnaõigused sai 1925. aastal.


Pretoria.
Pretoria (ka Tshwane'") on linn Lõuna-Aafrika Vabariigis Gautengi provintsis. Pretoria on LAV-i üks pealinnadest. Seal asub riigi täidesaatev võim.
Linn asutati 1855. aastal. 1931. aastal sai linnaõigused. Kui Lõuna-Aafrika 1961. aastal vabariigiks kuulutati, sai Pretoriast pealinn.
2000. aastal liideti linn koos ümbritseva 13 asulaga üheks omavalitsuseks ("City of Tshwane Metropolitan Municipality"). Pretoria linna territooriumil elab 1 086 000 inimest, kogu omavalitsuses 1 884 000 inimest.
Nimi.
Pretoria on nimetatud buuri kolonisti Andries Pretoriuse järgi.
7. märtsil 2005. aastal otsustas linnavolikogu muuta linna ametlik nimi "Tshwane"ks. Kuigi Geograafiliste Nimede Komisjon nimevahetuse heaks kiitis, on selle otsuse jõustumine elanike protestide tõttu edasi lükatud kuni Pretoria ülemkohtu otsuseni. Lõplikku otsust on oodata 2007. aastal.


Babin Zub.
thumb
Babin Zub (serbia "Бабин зуб") on mägi Stara planinas, Serbias. Kõrgus 1780 m.


Nikotiin.
Nikotiin on alkaloid, mis on leitav maavitsaliste ("Solanaceae") sugukonna taimedest. Eriti tubakast, vähemal määral tomatist, kartulist, baklažaanist ja paprikast. Nikotiini alkaloidid on leitavad ka kokapõõsa lehtedest. Nikotiini leidub 0,3 kuni 5% tubakataime kaalust, kus selle biosüntees toimub juurtes ning see koguneb lehtedesse. Nikotiin on potentne närvimürk ja on lisatud mitmetele putukamürkidele.
Vähemates kogustes on nikotiin stimulant ning on üheks peamiseks harjumustekke põhjuseks tubakasuitsetamisel. Nikotiinil on mõned kantserogeensed efektid, piirates keha võimalust hävitada vähirakke. Sellegipoolest, nikotiin ei tekita vähki tervetes rakkudes.


Andmete pakkimine.
Andmete pakkimine (ka andmete tihendamine, andmetihendus; inglise "data compression") on andmete töötlemine selliselt, et väljundandmed on mälu mahult väiksemad kui sisendandmed. Selle saavutamiseks on erinevaid algoritme. Kui andmed on pakitud, siis nende esialgsele kujule saamiseks peab kasutama vastupidist protsessi.
Liigid.
"Kadudeta" andmete pakkimise korral saavutatakse lahti pakkimisel esialgsed andmed.
Kasutatakse seda varianti tavaliselt siis, kui on oluline, et andmed säiliksid nii nagu nad alguses olid. Näiteks teksti pakkimisel.
"Kadudega" andmete pakkimise korral võib originaaliga võrreldes esineda väikeseid erinevusi.
Kasutatakse peamiselt graafiliste failide puhul. Tuntuim failiformaat, kus seda kasutatakse on.jpeg.
Algoritmid.
Andmete pakkimise maksimaalsuse saavutamiseks kasutatakse erinevaid algoritme koos.


Aspiriin.
Aspiriin ehk atsetüülsalitsüülhape on salitsülaatide perekonda kuuluv ravim, mida kasutatakse valuvaigistina väikeste valude raviks ja palaviku ning põletiku vastu. Sel on ka verdvedeldav efekt ning kasutatakse pikaajaliselt väikestes annustes südameinfarkti ärahoidmiseks.
Aspiriin oli esimesena avastatud mittesteroidne põletikuvastane ravim. Viimastest ei ole kõik salitsülaadid, kuigi neil on sarnane toime ja toimemehhanism.
Aspiriini registreeris märtsis 1899 keemiafirma Bayer.


Paratsetamool.
Paratsetamool või atsetaminofeen on ravim, mida kasutatakse palaviku alandamiseks ning peavalu ja teiste nõrkade valude raviks, olles seega ka ühtlasi valuvaigisti.
Paratsetamooli keemiline valem on C8H9NO2 ja IUPACi nomenklatuurile vastav nimi on N-(4-hüdroksüfenüül)etaanamiid.
See on mitme külmetuseravimi peamine toimeaine.
Ajalugu.
Atsetaniliid oli esimene aniliini derivaat, millel avastati palavikku alandavad ja valuvastased omadused. A. Cahn ja P. Hepp võtsid selle 1886 antifebriini nime all kasutusele. Kuid selle vastuvõetamatud mürgised mõjud, sealhulgas tsüanoos, mida põhjustab metemoglobineemia, sundisid otsima vähem mürgiseid aniliini derivaate.
Harmon Northrop Morse oli paratsetamooli sünteesinud juba 1877 Johns Hopkinsi ülikoolis 4-nitrofenooli redutseerimise teel koos tinaga tahkes etaanhappes, kuid alles 1887 katsetas farmakoloog Joseph von Mering paratsetamooli ja sellele lähedast fenatsetiini patsientidel. Von Mering avaldas artikli oma katsete tulemustest alles 1893. Tema sõnul on paratsetamoolil kerge kalduvus tekitada metemoglobineemiat, aga fenatsetiinil mitte. Sellepärast loobuti kiiresti paratsetamoolist ja selle asemel hakati katsetama fenatsetiini.
Fenatsetiini hakkas kohe tootma ja müüma suur ravimitootmisettevõte Bayer. Järgmistel kümnenditel oli fenatsetiin mitmesuguste peavaluravimite põhiline toimeaine. Need sisaldasid sageli veel aspiriini, kofeiini ja mõnikord barbituraate. Mõnevõrra vähendas fenatsetiini populaarsust aspiriini levik: viimase avastas 1899 Heinrich Dreser.
Von Meringi väiteid usuti üle poole sajandi, kuni 1947 hakati uurima atsetaniliidi ja paratsetamooli metabolismi. David Lester ja Leon Greenberg avastasid, et norra rottidele antud suured kogused paratsetamooli ei põhjusta mingisugust metemoglobineemiat. Septembris 1948 kinnitas seda Bernard Brodie, Julius Axelrodi ja Frederick Flinni sõltumatu uuring, mis väitis, et paratsetamool on sama tõhus valuvaigisti kui tema eelkäija.
Paratsetamool tuli turule kõigepealt USA-s 1953, näiteks Suurbritannias 1956.


Tubakas (perekond).
Tubakas ("Nicotiana)" on maavitsaliste sugukonda kuuluv rohttaimede ja põõsaste perekond.
Levila.
Perekonna levilaks on Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Austraalia, Edela-Aafrika ja Vaikse ookeani saared.
Nimi.
Tubaka perekond on saanud oma ladinakeelse nime "Nicotiana" Jean Nicot' järgi, kes oli Prantsusmaa saadik Portugalis ning saatis 1559. aastal Caterina de' Medicile raviotstarbel tubakataime.
Ajalugu.
1556 aastal tõi Andre Thevet tubakataime seemned Brasiiliast Prantsusmaale. 1565 aastal jõudis tubakas Inglismaale, kuid suitsetamine muutus seal populaarseks alles 1570-ndate keskel sir Walter Raleigh eeskujul.
Kasutamine.
Tubakaks nimetatakse ka nende taimede kuivatatud ja töödeldud lehti.
Tubakalehtede saamiseks kasvatatakse mitmeid tubaka perekonda kuuluvaid liike. Kõige levinum neist on vääristubakas ehk virgiinia tubakas ("Nicotiana tabacum").
Tubakalehti suitsetatakse sigari või sigaretina või piibuga. Tubakat saab tarvitada ka närimis- ja nuusktubakana.
Tubakas sisaldab alkaloidi nikotiini.


Folk metal.
Folk metal on "heavy metali allžanr, millel on folkmuusika sugemeid.
Näiteid Folk Metal ansamblitest: Korpiklaani, Finntroll, Metsatöll, Ensiferum, Eluveitie


Viski.
Viski on nimetus mitmetele alkohoolsetele jookidele, mida destilleeritakse teraviljadest ning lastakse seista tammevaatides. Teraviljad, mida kasutatakse viski tegemiseks on muuhulgas oder, rukis, nisu ja mais.
Viskid erinevad alkoholikoguse, tootmisaine ja kvaliteedi järgi.
Šoti viskisid destilleeritakse üldiselt kaks korda ning pannakse seisma kolmeks aastaks tammevaatidesse.
Iiri viskisid destilleeritakse üldiselt kolm korda ja pannakse seisma kolmeks aastaks tammevaatidesse.


Visual Basic.
Visual Basic (VB) on kolmanda põlvkonna sündmuspõhine objektorienteeritud programmeerimiskeel, keele BASIC Microsoft Corporationi poolne edasiarendus. Visual Basic on üsna lihtsalt kasutatav ja õpitav.
Programmeerida saab olemasolevaid komponente kasutades. Kasutada saab ka Windows API'd.
Hello, world.
Private Sub Form_Load()
' näita lihtsat teatekasti tekstiga "Hello, World!"


Dimetüültrüptamiin.
Dimetüültrüptamiin ehk DMT (slängis ka Dmitri; C12H16N2) on trüptamiini derivaat, millel on amiini lämmastiku aatomi juures kaks täiendavat metüülrühma.
DMT sünteesis esimesena Kanada keemik Richard Manske 1931. Loodusliku DMT eraldas esimesena 1946 Brasiilia botaanik ja keemik Gonçalves de Lima mimoosi "Mimosa hostilis" juurtest ja nimetas selle nigeriiniks.
DMT-d säilitatakse ja käideldakse fomaarhappe soola ehk fomaraadina, sest teised dimetüültrüptamiinhappe soolad on üldiselt väga hügroskoopsed ja kristalliseeruvad kergesti. DMT lahus laguneb suhteliselt kiiresti ja sellepärast tuleb DMT lahust hoida külmikus kaitstuna õhu, soojuse ja valguse eest.
Dimetüültrüptamiin on ka looduslikult esinev väga tugev psühhedeeliline hallutsinogeen. DMT kasutatakse suu kaudu koos monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega (MAOIga), kuna vastasel juhul metaboliseerib organism DMT ilma märkimisväärse hallutsinogeense mõjuta. Seda segu kutsutakse Ayahuasca joogiks. DMT-d toodab väikeses koguses pidevalt ka inimese aju ja seda sisaldavad paljud taimed.
Suitsetamisel kestab joove 6-20 minutit. Ayahuasca joogina kestab joove kuni 8 tundi.


Õpitud vajaduste teooria.
Õpitud vajaduste teooria ("Theory of learned needs") on Ameerika psühholoogi David McClellandi loodud teooria, mis seletab inimese teiseste, elu jooksul õpitud vajadustega seotud motivatsiooni.
McClellandi välja toodud vajadusi on võimalik (juurde) õppida, nendest lähtutakse juhtide koolitamisel.


Amfetamiin.
Amfetamiin (alfa-metüül-fenetüülamiin) on sünteetiline stimulant. Varem on amfetamiini ravimina kasutatud narkolepsia, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (RHK-10 kood F90.0) raviks ning söögiisu vähendamiseks ja kaalu langetamiseks. Seda kasutatakse ka mõnuainena ning dopinguna (need kasutusviisid on illegaalsed).
Alates 1971. aastast on amfetamiin ja tema isomeerid ning soolad ÜRO vastava konventsiooni alusel liigitatud ainete hulka, mille kasutamine meditsiinilistel ja teaduslikel eesmärkidel on väga range kontrolli all.
Amfetamiini sünteesis esmakordselt aastal 1887 Rumeenia keemik Lazar Edeleanu Berliini ülikoolis. Ta nimetas selle fenüülisopropüülamiiniks. Amfetamiin on ka oma struktuurklassi aine, kuhu kuuluvad mitmed psühhoaktiivsed variandid, nagu MDMA (Ecstasy) ja metamfetamiin. Amfetamiin on fenetüülamiini homoloog.


Hans Kruus.
Hans Johannes Kruus (vene " Крууз Иоганнес Михайлович") (22. oktoober 1891 Tartu – 30. juuni 1976 Tallinn) oli eesti ajaloolane ja poliitik.
Elukäik.
Kruus lõpetas 1911. aastal Tartu Õpetajate Seminari ja töötas alates 1913. aastast kooliõpetajana. Saades eelnevalt tehtud gümnaasiumi küpsuseksamid asus ta 1915. aastal Tartu Ülikoolis ajalugu õppima. Aastail 1915–1916 oli ajalehe “Vaba Sõna” tegevtoimetaja.
1916 astus ta Vene sõjaväkke ning 1917 sattus Peterburi, kus oli ka veebruarirevolutsiooni ajal. Poliitiliselt ühines Kruus ülevenemaalise sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) parteiga, kelle loosungiks oli “maa ja vabadus”. Tema valikut mõjutas tõenäoliselt ka see, et esseeride partei oli väheseid Vene poliitilisi jõude, kes vähemalt sõnades tunnustas rahvaste enesemääramisõigust ja föderatsiooniprintsiipi riigi ülesehituses. Peale eesti rahvusväeosade loomist teenis Kruus 1. Eesti polgus Rakveres ja Tallinnas ning kujunes sel perioodil sisuliselt elukutseliseks poliitikuks. Kruus kuulus poliitilisse rühmitusse (G. Suits, J. Semper, J. Kärner, V. Ernits, H. Reiman, E. Joonas, H. Raudsepp, K. Freiberg jt), kes lõid Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) Parteist eraldunud Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ning sai selle partei keskkomitee esimeheks. Sama aasta lõpul külastas ta ka Jossif Stalinit, ta esitas viimasele iseseisva Eesti Töölisvabariigi idee, ent see ei leidnud toetust.
1918. aasta novembris sai Kruusist Eesti Maanõukogu, 1919 aprillis Asutava Kogu liige. 18. novembril 1918 nimetas Eesti Ajutine Valitsus ta Siseministeeriumi juures asuva Saksa käsilaste eeluurimise ameti juhatajaks. 1920. aastal valiti ta Eesti Iseseisva Sotsialistliku Töölispartei (EISTP) ehk isesotside esimeheks. Järgnevalt süüdistati teda, ilmselt alusetult, mahhinatsioonides Viktor Kingissepa ja teiste Eesti iseseisvuse vastaste tegelastega. Ta käis ka 1921. aastal Moskvas ning püüdis saavutada EISTP vastuvõtmist Kominterni, kuid tulutult. Seejärel pettus ta enamlikus poliitikas lõplikult ning taandus järk-järgult ka Eesti poliitareenilt.
Järgnevalt asus ta üha enam tegelema ajalooga, jätkates pooleli jäänud õpinguid ülikoolis. Pärast magistrikraadi omandamist jäi Kruus 1924. aastast ülikooli tööle ning oli seal ülimalt aktiivne nii õppejõu, uurija kui organisaatorina. Ta oli Eesti ja põhjamaade ajaloo erakorraline, alates 1934. aastast korraline professor
Algul oli kogu tähelepanu koondunud keskajale - magistritöö oli Vene-Liivi sõjast - kuid edasised kirjutised annavad märku huvi nihkumisest 19. sajandi esimese poole talurahvaliikumistele, mille mahukal uurimisel - Tartu ja Riia arhiivides ning silla- ja kihelkonnakohtute fondides, aga ka isiklikel kirjavahetustel ja suulisel traditsioonil - põhines ta 1930. aastal kaitstud doktoriväitekiri. Edasised uurimused puudutasid 19. sajandi teist poolt - ärkamisaega - olulisi isikuid selles ning Aleksandrikooli, millest ilmnus 1939. aastal monograafia "Eesti Aleksandrikool".
Kruusi toimetamisel ilmusid Eesti ajaloo üldkäsitluse (pealkirjaga "Eesti ajalugu") kolm esimest köidet, mis käsitlesid vastavalt muinas-, kesk- ja varauusaega (kuni Põhjasõjani). Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja tõttu ajalookäsitluse väljaandmine aga katkes (see taastati alles 1999 Lennart Meri initsiatiivil). Lisaks uuris Kruus veel põhjalikult Eesti varauusaega (kirjutas 1924 magistritööna detailse uurimuse Vene-Liivi sõjast aastatel 1558–1561). Ta oli Sihtasutise M. Varese Toetusraha juhatuse liige.
1935 sai Kruusist Tartu Ülikooli prorektor, sellelt ametikohalt vabastati ta seoses uue Ülikoolide seadusega 1938. aastal. 1930.-te lõpus tegeles Kruus aktiivselt ka Jaan Tõnissoni tegevuse uurimisega, seda oli ta kohati teinud juba varemgi (1921. aastal ilmus talt uurimus Tõnissoni kohta Eesti kodanluse juhina), ent nüüd koostas ta mahuka koguteose "Jaan Tõnisson töös ja võitluses".
Pärast 1940. aasta juunipööret määrati ta Johannes Varese valitsuse ministriks ja ühtlasi peaministri asetäitjaks. 3. augustil 1940 kirjutas Hans Kruus komparteisse astumise avalduse (soovitajateks olid Johannes Vares ja Nigol Andresen). 1940. aasta septembris määrati ta Tartu Ülikooli rektoriks. 1941. aasta suvel evakueerus Kruus Nõukogude Liidu tagalasse ja täitis seal EKP ja ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ülesandeid.
Pärast sõda oli ta suhteliselt kõrgetel kohtadel: ta sai Eesti NSV välisasjade rahvakomissariks ning hiljem Eesti NSV Teaduste Akadeemia esimeseks juhiks. Siis ta karjäär aga katkes, sest ta langes 1950. aastal "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem jätkas ta tegevust peamiselt ajaloo alal. Ta kirjutas ka kaheosalised memuaarid (teine osa ilmus postuumselt).
Pere.
Hans Kruusi esimene abikaasa oli Linda Bachmann (neiupõlvenimega Paap). Tema teine abikaasa oli Vanda Külvik-Kümmel (sündinud Reiman).


Ålborg.
Ålborg on Kopenhaageni, Århusi ja Odense järel suuruselt neljas linn Taanis.
Ålborg on Põhja-Jyllandi piirkonna, Ålborgi valla ja 1544. aastast Ålborgi piiskopkonna keskus (selle toomkirik on Budolfi kirik).
Ålborg asub Limfjordeni lõunakaldal. Limfjorden on seal jõetaoliselt kitsenenud, moodustades ühenduse avamerega. Üle Limfjordeni viivad raudtee- ja maanteesild. Mõlemad tõstetakse suuremate laevade läbisõiduks üles. Autotee läheb Limfjordeni alusest kanalist läbi.
Linna nime õigekirjutus.
Linna nimi enne 1948. aasta õigekirjareformi oli Aalborg. Reformiga asendati taani keele õigekirjas täheühend "aa" tähega "å". Linnanimesid lubati selle reformiga kirjutada nii vanas kui ka uues kirjaviisis.
Aastast 1956 hakati kõikides riigiasutustes kasutama linnanimedes å. Aastal 1984 anti hoolimata keelemeeste vastuseisust linnadele õigus valida, kuidas nad oma linna nime kirjutavad. Ålborg valis nimekuju "Aalborg". Taani keelekorraldajad peavad õigeks mõlemat nimekuju.
Kahekordne a on aalborglastele tähtis. Sealne räppar Niam on sellele pühendanud laulu "Dobbelt-a".
Taanis on levinum nimekuju "Aalborg". Eestikeelne põhinimekuju on "Ålborg", kuid lubatud on kasutada ka nimekuju "Aalborg".
Majandus.
Ålborgis on laevaehitus-, keemiatööstus-, tsemenditööstus-, kalatööstus- ja õlletööstusettevõtted.
Linnas on Ålborgi rahvusvaheline lennujaam, Ålborgi sadam ja Ålborgi raudteejaam.
Ajalugu.
Ålborgi ajalugu ulatub tuhande aasta taha, mil viikingid 11. sajandil rajasid Limfjordeni äärsesse piirkonda kauplemiskoha. Linnast põhja pool asuval küngas Lindholm Højel oli tollal rituaalne matusepaik. Ålborgi on esimest korda mainitud 1040. Ühelt mündilt on leitud linna tollane nimi Alabu on leitud ühelt mündilt.
Saxo Grammaticuse andmeil ummistus Limfjorden 1200. aasta paiku osaliselt liivaga, mistõttu läbi selle ei saanud enam laevaga sõita.
Aastal 1342 sai Aalborg kuningalt Valdemar IV Atterdagilt linnaõigused ja hakkas kiiresti kasvama. Järjekordne kasvulaine sai alguse siis, kui linn sai 1516 soolaheeringaga kauplemise monopoli.
Ålborg oli Jüütimaa talupoegade sõja keskmes. Linna vallutamine Johann Rantzau poolt tegi mässule lõpu.
Sajandeid ulatus Limfjorden mereni ainult läänest. Idas oli maakitsus, mistõttu laevad ei saanud idast Ålborgi sõita. 3. veebruaril 1825 murdis Limfjorden üleujutuse ajal ennast ka idas mereni välja. See suurendas märgatavalt Ålborgi kui sadamalinna tähtsust ja kiirendas linna arengut.
Aastal 1988 sai Aalborg väljapaistvate pingutuste eest Euroopa integratsiooni idee arendamisel Euroopa auhinna.
Välislingid.
Alborg


Chris Martin.
Christopher Anthony John "Chris" Martin on inglise laulja-laulukirjutaja, kes on pealaulja bändis Coldplay. Ta on abielus näitleja Gwyneth Paltrow
Lapsepõlv.
Chris Martin sündis Exeteris, Devon, Inglismaal ning on viiest lapsest kõige vanem. Tema isa,
Anthony Martin, on pensionil raamatupidaja ja tema ema, Alison Martin, on muusikaõpetaja. Martin alustas oma kooliteed ettevalmistuskoolis Hyltonis ning peale seda läks edasi Exeter Cathedral kooli. Esimese bändi The Rocking Honkies lõi ta koos Nick Repton ja Iwan Gronowga. Peale Exeter Cathedral kooli läks Martin iseseisvate poiste kooli Dorseti. Seal kohtus ta samuti tulevase Coldplay juhiga Phil Harvey. Martin jätkas oma kooliteed Londoni Ülikoolis, kus ta lõpetas kiitusega kreeka ja ladina keeles. Samuti seal kohtus ta tulevaste bändikaaslastega: Jonny Buckland, Will Champion ja Guy Berryman.
Muusikaline karjäär.
Ta abiellus 5. detsembril 2003 Gwyneth Paltrow'ga. Nende tütar Alison Martin sündis 14. mail 2004. Nende teine laps Moses Bruce Anthony Martin sündis 9. aprillil 2006 New Yorgis.
Martin, Chris
Martin, Chris


Jumpstyle.
"Jumpstyle" on elektroonilise muusika stiil, mis arenes välja "hardstyleist ning on mõjutatud "hard houseist.
Erinevalt "hardstyleist puudub "jumpstyleis lööv bass, vaid see on pigem hüppavamat laadi.
"Jumpstyle" on suhteliselt uus ega ole veel kuigi levinud.
Tants.
"Jumpstylei saatel tantsitakse tantsu nimega "Skiën". Jalgadega lüüakse ette ja taha ning ülakeha liigub vastupidises suunas muusika rütmi järgi.
Lisaks on "Skiëni all: "Hardjump"; "Shuffle"; "C(loun) walk"; "Bacic" jpm.


Skype.
Skype [skaip] on IP-kõnedel (VoIP) põhinev internetitelefoni P2P-võrgustik (partnervõrk), mille idee autoriteks olid Niklas Zennström ja Janus Friis. Tehnilise lahenduse töötasid välja kolm Eesti meest: Jaan Tallinn, Ahti Heinla ja Priit Kasesalu.
Skype Groupi peakorter asub Luksemburgis, kontorid on Londonis, Tallinnas, Tartus, Prahas ja San Joses.
Skype'i kasutajad saavad üksteisega tasuta rääkida. Skype'i klientidevahelised ühendused on krüpteeritud.
Skype'il on ka tasuline teenus, mis võimaldab kasutajatel helistada tavatelefonidele (SkypeOut) ning võtta vastu kõnesid tavatelefonidelt (SkypeIn) ja kõneposti. Samuti saab saata SMS-e ning pidada videokõnesid.
Mõned tootjad on valmistanud ka Skype'i telefone, millega saab Skype'i kasutajatega suhelda WiFi levialas.


Prints Andrew, Yorki hertsog.
thumb
Prints Andrew, Yorki hertsog (Andrew Albert Christian Edward Mountbatten-Windsor), tiitliga Tema Kuninglik Kõrgus Yorki hertsog (sündinud 19. veebruaril 1960 Buckinghami palees) on Briti kuningliku perekonna liige, kuninganna Elizabeth II kolmas laps ja teine poeg. Tiitlit Yorki hertsog on ta kandnud 1980. aastast. Hetkel on ta troonipärilusjärjestuses 4. kohal.
Sünd.
Andrew vanemad on kuninganna Elizabeth II ja prints Philip. Andrew sai nime oma isaisa, Kreeka printsi Andrease järgi. Prints ristiti 8. aprillil 1960 ning tema ristivanemad olid Gloucesteri hertsog, leedi Alexandra Ogilvy, lord John Elphinstone, Eustoni hertsog ja leedi Kennard Georgina Phillips.
Andrew oli esimene laps, kes sündinud valitsevale monarhile alates kuninganna Victoria nooremast tütrest printsess Beatrice'ist aastal 1857. Tema tiitel oli sünnist saati Tema Kuninglik Kõrgus prints Andrew.
Haridus.
Prints Andrew sai oma algse hariduse kodus enne, kui läks Heatherdowni algkooli Berkshire's. 1973. aasta septembris järgis ta oma isa ja vanemat venda, astudes Gordonstouni kooli Šotimaal. Ta lõpetas kooli 1979, sooritades põhieksamid inglise keeles, ajaloos, majanduses ja politoloogias. Erinevalt oma vendadest ei astunud ta ülikooli.
Kuninglik merevägi.
1978. aasta detsembris tegi prints Andrew füüsilisi teste ja eksameid, et liituda Kuningliku Mereväega. 1979. aasta märtsis ja aprillis tegi ta Suurbritannia Kuningliku Mereväekolledži lennuväeosas läbi pilooditreeningu. Mais sai temast helikopteripiloot.
Sama aasta septembris sai temast mitšman ning ta astus Suurbritannia Kuninglikku Mereväekolledžisse Dartmouthis. 1980 osales ta Kuningliku Mereväe roheliste barettide kursusel.
Pärast aastast viibimist Dartmouthis suundus Andrew Yorkshire'i Kuninglikku Lennuväkke saama elementaarset lennutreeningut. Järgnes põhitreening Cornwallis "Gazelle'i" helikopteritel.
Hiljem läks ta üle "Sea Kingi" helikopterile. 1982 liitus ta esimese eesliini üksusega "820 Naval Air Squadron", teenides lennukikandja HMS "Invincible" pardal.
Falklandi sõda.
2. aprillil 1982 vallutas Argentiina Suurbritannia koloonia Falklandi saared. See viis Falklandi sõjani. Prints Andrew laev HMS "Invincible" oli üks kahest alusest, mis olid saadaval, ning saadeti seetõttu saari tagasi võtma.
Alguses ei tahtnud Briti valitsus, et prints Andrew nii ohtlikul missioonil osaleks, ent kuninganna nõudis, et Andrew lubataks laevale. Seega liitus ta HMS "Invincible'iga" kui helikopteripiloot. Ta aitas kaasa evakueerimisele ja transpordile.
Edasine karjäär.
1983. aasta lõpus suunati prints RNS Portlandile ning ta õppis juhtima helikopterit "Lynx". Veebruaris 1984 ülendati ta leitnandiks. 1984–1986 teenis ta HMS "Brazeni" pardal piloodina. Teenistuse lõpus läbis ta Kuninglikus Mereväekolledžis Greenwichis leitnantide Greenwichi staabikursuse. Sama aasta oktoobris läbis ta neljakuulise helikopteriinstruktorite kursuse ning 1987–1988 teenis HMS "Osprey" pardal helikopteri ohvitserina. 1988–1989 teenis ta HMS "Edinburghi" pardal.
1989–1991 teenis prints Andrew, nüüd juba Yorki hertsog, lennukikomandöri ja piloodina "Lynx" HAS3-el HMS "Capeltowni" pardal. Juulis 1991 tegi ta läbi eskadroni komandöri eksami ning 1992 läbis Camberley Staff Kolledžis armeeteenistuse kursuse. Sama aasta septembris sai temast komandör ning ta tegi läbi laevakomandöri eksami. 1993–1994 juhatas ta miiniotsijat HMS "Cottesmore", mille baas oli Portsmouthis.
1995–1996 oli hertsog vanempiloot 815. Mereväe Eskadronis, suurimas lennuüksuses, kus oli rohkem kui 80 lennukikandjat, 41 helikopterit ja 420 inimest maapealses personalis. Vanempiloodi peamine ülesanne oli kontrollida lennustandardeid ja vastutada operatsioonide eest. 1999 sai printsist komandör. Ta lõpetas oma mereväekarjääri 2001. aastal, olles teeninud 1999–2001 Londonis.
2005. aasta juulis sai temast Kuningliku Mereväe kapten.
Abielu.
23. juulil 1986 abiellus prints Andrew Sarah Fergusoniga "Westminster Abbeys". Abielu puhul andis kuninganna Andrew'le tiitlid Yorki hertsog, Invernessi krahv ja Killyleagh' parun, mis olid kuulunud tema vanavanaisale George V-le ja vanaisale George VI-le.
Yorki hertsogil ja hertsoginnal on kaks last, printsessid Beatrice ja Eugenie.
Lahutus.
Hertsoginnat nähti värske õhuna kuninglikus perekonnas, mille elu ümbritses kuninglik protokoll. Kuid abielus olid probleemid, peamiselt sestõttu, et hertsog oli pidevalt mereväeteenistuse tõttu ära ning meedia tähelepanu koondus hertsoginnale.
1992 ilmusid Briti tabloidis kompromiteerivad pildid Sarah'st ja tema finantsnõustajast John Bryanist. Paar läks ametlikult lahku sama aasta märtsis. Abielu lahutati 1996.
Kahe printsessi hooldusõigus jagati mõlema poole vahel. Sarah kaotas tiitli "Tema Kuninglik Kõrgus", ent jäi Yorki hertsoginnaks. Ta elab siiani hertsogi kodus Sunninghilli pargis ning endised abikaasad on säilitanud sõbralikud suhted.
Hertsogit nägi avalikkus lahutuses haavatud poolena. Tema käitumine abikaasa ja isana tekitas imetlust ning ta on praeguseni üks kuningliku perekonna populaarsemaid liikmeid.
Suhted.
Prints Andrewd on pärast lahutust seostatud mitme naisega. See tuleneb tema "playboy"-mainest nooruses. Tema suhted "ebasobivate" naistega on tekitanud meedia tähelepanu.
Hetkeroll.
Praegu töötab prints Andrew Suurbritannia tööstus- ja kaubandusministeeriumis rahvusvaheliste kaubandus- ja investeerimistehingute esindajana. Selle töö võttis ta üle oma sugulaselt Edwardilt. Töö kaudu esindab hertsog Suurbritanniat kaubanduskonverentsidel kogu maailmas.


Ólafur Ragnar Grímsson.
Ólafur Ragnar Grímsson (sündinud 14. mail 1943 Ísafjörðuris) on 5. ja praegune Islandi president. Ta on ametis aastast 1996 (tagasi valitud 2000, 2004 ja 2008).
Aastatel 1962–1970 õppis ta majandusteadust ja politoloogiat Manchesteri ülikoolis. 1970 sai ta esimeseks islandlasest politoloogiadoktoriks. Ta oli politoloogia õppejõud ja alates 1973 professor Islandi ülikoolis, ülikooli esimene politoloogiaprofessor.
Ta astus liikmeks. See oli vasakpoolne, peaaegu kommunistlik erakond, ehkki ei kuulunud Kommunistlikku Internatsionaali. esindajana valiti ta Reikjavikist Althingi, mille liige oli ta1978–1983, sealjuures parlamendifraktsiooni esimees 1980–1983. 1983–1985 oli ta ajalehe "Þjóðviljinn" toimetaja. 1987–1995 oli ta juht. Sel ajal oli ta rahandusminister 1988–1991 ja Althingi Reykjanesist valitud liige 1991–1996.
1996. aastal valiti Ólafur Islandi presidendiks. Ta sai 4 kandidaadi seast 41,4% hääli. Islandi president sümboliseerib rahvuse ühtsust, aga tema ülesanded on peamiselt tseremoniaalsed ja ta vastutab valitsuse tegude eest vähe. Ta valiti tagasi 2000., 2004. ja 2008. aastal. Sealjuures tema populaarsus järjest suurenes: 2004. aastal kogus ta juba 86% valijate häältest ja 2008. aastal ei seadnud keegi end tema vastu kandidaadiks üles, nii et ta sai presidendiks ilma valimisteta.
1974 abiellus ta Guðrún Katrín Þorbergsdóttiriga, kes järgmisel aastal sünnitas kaksikud tütred. Guðrún Katrín oli Islandil väga populaarne ja tema karismat on tihti nimetatud üheks põhjustest, miks tema abikaasa presidendiks valiti. Tema surm leukeemiasse 1998. aastal oli šokk niihästi perele kui kogu Islandi rahvale.
Ólafur abiellus Iisraelis sündinud Dorrit Moussaieffiga, kellega ta kihlus mais 2000. Pulmapidu toimus tema 60. sünnipäeval, 14. mail 2003 presidendilossis toimunud eraviisilisel tseremoonial.


Halldór Ásgrímsson.
Halldór Ásgrímsson (sündinud 8. septembril 1947) on Islandi poliitik, riigi peaminister aastatel 2004–2006.
Ta on õppinud raamatupidamist Islandil ning ärijuhtimist Bergeni ja Kopenhaageni ülikoolides. Aastatel 1973–1975 oli ta lektor Islandi Ülikoolis.
Liberaalse Progressiivse Partei liikmena kuulus Halldór Ásgrímsson aastatel 1974–2003 Islandi parlamenti Althingisse (vaheajaga 1978–1979). Aastate jooksul on ta olnud mitmel korral valitsuse liige: 1983–1991 kalandusminister, 1985–1987 ja 1995–1999 põhjamaade koostöö minister, 1988–1989 justiits- ja kirikuasjade minister ning 1995–2004 välisminister.
Aastatel 1994–2006 oli Ásgrímsson Progressiivse Partei esimees.
15. septembril 2004 sai ta peaministriks, vahetades välja Davíð Oddssoni, kes oli sellel ametikohal püsinud 13 aastat.
5. juunil 2006 teatas ta oma tagasiastumisest peaministri kohalt, sest tema partei sai kohalikel valimistel lüüa. Sama aasta 15. juunil andis Halldór Ásgrímsson võimu üle senise välisministri Geir Haarde moodustatud uuele valitsuskabinetile. Augustis 2006 lahkus ta ka Progressiivse Partei esimehe ametikohalt.
31. oktoobril 2006 valiti ta Taani pealinnas Kopenhaagenis toimunud Põhjamaade Nõukogu liikmesriikide peaministrite kohtumisel organisatsiooni uueks peasekretäriks. Ásgrímsson alustas tööd uuel ametikohal 1. jaanuarist 2007.
7. mail 2007 saabus ta Eestisse kahepäevasele ametlikule visiidile.


Lofsöngur.
"Lofsöngur" (islandi keeles 'Ülistuslaul') ehk "Ó Guð vors lands" ('Oo, meie maa Jumal') on Islandi riigihümn.
Sõnad kirjutas Matthías Jochumsson ning muusika Sveinbjörn Sveinbjörnsson. Kuigi laulus on algselt kolm salmi, lauldakse ainult esimest.
Hümni sõnad.
Ó, guð vors lands! Ó, lands vors guð!
Vér lofum þitt heilaga, heilaga nafn!
Úr sólkerfum himnanna hnýta þér krans
Fyrir þér er einn dagur sem þúsund ár,
og þúsund ár dagur, ei meir;
eitt eilífðar smáblóm með titrandi tár,
sem tilbiður guð sinn og deyr.
eitt eilífðar smáblóm með titrandi tár,
sem tilbiður guð sinn og deyr.
Ó guð, ó guð! Vér föllum fram
og fórnum þér brennandi, brennandi sál,
guð faðir, vor drottinn frá kyni til kyns,
og vér kvökum vort helgasta mál.
Vér kvökum og þökkum í þúsund ár,
því þú ert vort einasta skjól.
Vér kvökum og þökkum með titrandi tár,
Ó, guð vors lands! Ó, lands vors guð!
Vér lifum sem blaktandi, blaktandi strá.
Vér deyjum, ef þú ert ei ljós það og líf,
sem að lyftir oss duftinu frá.
Ó, vert þú hvern morgun vort ljúfasta líf,
og á kvöldin vor himneska hvíld og vor hlíf
og vor hertogi á þjóðlífsins braut.
verði gróandi þjóðlíf með þverrandi tár,


Teeba kuningas.
Teeba kuningas oli vanakreeka mütoloogias Boiootia maakonna valitseja. Harilikult nimetatakse teda mitte Boiootia, vaid Teeba kuningaks Boiootia pealinna ja kuninga residentsi järgi.
Boiootia esimene kuningas oli Kadmos, kes Teeba asutas. Ta abiellus Arese ja Aphrodite tütre Harmoniaga. Neil oli palju lapsi, ent nende järeltulijaid tabasid suured õnnetused, millest masendununa Kadmos loobus vanas eas troonist ja läks maapakku.
Sageli väidetakse, et järgmine kuningas oli Kadmose tütrepoeg Pentheus. Pentheuse tapsid menaadid hullushoos. On alust arvata, et Pentheus suri siiski enne Kadmose troonist loobumist, sest see oli üks neist õnnetustest, mis Kadmose troonist loobuma sundisid.
Järgmine kuningas oli Kadmose poeg Polydoros. Ta ei saanud troonile noorelt ja kui ta suri, oli tema ainus laps alaealine.
Polydorose poeg oli Labdakos. Tema täisealiseks saamiseni valitses regendina riiki Lykos. Labdakos abiellus mõnedel andmetel Lykose venna Nykteuse tütre Nykteisiga. Labdakos suri noorelt: tema ainus laps, poeg Laios oli ainult aastane. Lykos sai teist korda regendiks.
Lykos ja Nykteus korraldasid riigipöörde, tagandasid ja pagendasid Laiose. Nykteus sai uueks kuningaks.
Nykteus langes sõjas Sikyoni vastu, kuigi sõjakäik võideti. Poegi tal polnud ja tema vend Lykos sai kuningaks.
Nykteuse ainsa lapse, tütre Antiope kaksikpojad Zethos ja Amphion vallutasid Teeba ning tapsid Lykose ja tema naise karistuseks oma ema julma kohtlemise eest. Nad hakkasid kahekesi kuningateks.
Zethos ja Amphion kindlustasid Teebat ja ehitasid selle ümber linnamüüri, mille järgi Teebat nimetati Seitsmeväravaliseks Teebaks. Amphion abiellus Niobega. Neil oli 7 poega ja 7 tütart. Apollon ja Artemis tapsid kõik nende lapsed karistuseks selle eest, et Niobe halvustas nende ema Letot. Mõne allika järgi jäi noorim tütar Chloris ellu. Amphion tappis end või tapeti Apolloni poolt vahetult pärast seda. Leto läks pagendusse ja suri seal peatselt. Zethos oli surnud juba varem (eeldatavasti loomulikku surma) ja temagi ainus laps oli surnud enne teda.
Uueks kuningaks kutsuti varem pagendatud Laios, kes abiellus Iokastega. Nad said poja Oidipuse, kelle vahetult pärast sündi hülgasid oraakli halva ennustuse tõttu.
Laiose tappis Oidipus, ilma et kumbki neist oleks teist ära tundnud. Oidipus hävitas linlasi kimbutanud Sphinxi ja valiti tänutäheks uueks kuningaks. Ta abiellus Iokastega ning nad said kaks poega ja kaks tütart. Hiljem, kui tuli välja, et Oidipus on tapnud oma isa ja abiellunud oma emaga, torkas ta end pimedaks. Regendiks sai Pentheuse pojapoeg ja Iokaste vend Kreon.
Kui Oidipuse pojad said täiskasvanuks, sundisid linlased Oidipuse troonist loobuma oma poegade Polyneikese ja Eteoklese kasuks. Need pidid aastakaupa vaheldumisi valitsema. Esimeseks kuningaks sai Eteokloes. Pärast ametiaja lõppemist ei soovinud ta võimu vennale üle anda. Tekkinud konfliktis Seitse Teeba vastu said mõlemad surma. Hukkusid ka Kreoni mõlemad pojad ja Oidipuse tütar Antigone. Kuningaks sai Kreon.
Kümme aastat hiljem toimunud epigoonide sõjaretkel Kreon tapeti. Teeba vallutati ja rüüstati, linnamüür lammutati. Oidipuse surmaga lõppes Teeba kuningasoo pealiin ja Kreoni surmaga kõrvalliin.
Trooja sõjas teebalased küll võitlesid kreeklaste poolel, kuid Homeros ei nimeta "Iliases" nende kuningat ega üldse juhti.


Sarah, Yorki hertsoginna.
Sarah, Yorki hertsoginna (Sarah Margaret Mountbatten-Windsor, neiupõlvenimega Ferguson) (sündinud 15. oktoobril 1959) on prints Andrew' endine abikaasa. Briti kuningliku perekonna endise liikmena on ta tuntud eelkõige oma skandaalse elu, nüüd ka heategevusliku töö kaudu.
Lapsepõlv.
Sarah Margaret Ferguson sündis 15. oktoobril 1959. Oma neiupõlvenime tõttu kutsutakse teda tihti meedias Fergieks. Sarah on major Ronald Fergusoni ja tema esimese naise Susan Mary Wrighti tütar. Tal on aristokraatlik tagataust; isa poolt on ta päritolult vürstinna ning isapoolse vanaema kaudu ka kuninganna Elizabeth II väga kauge sugulane.
Abielu.
Sarah Ferguson ja prints Andrew abiellusid 23. juulil 1986 "Westminster Abbeys". Abiellumise kaudu sai ka Sarah endale tiitli "Tema Kuninglik Kõrgus Yorki hertsoginna". Paaril on kaks last, tütred Beatrice ja Eugenie.
Vaatamata pealtnäha õnnelikule abielule otsustasid hertsog ja hertsoginna 1992. aastal lahku kolida. Lahutuse põhjuseks oli Andrew pidev eemalviibimine mereväe tõttu ning kompromiteerivad pildid Fergiest ja tema finantsnõustajast John Bryanist, mis ilmusid ühes Briti tabloidis. Hiljem on Fergie aga väitnud, et see suhe oli ajalehtede väljamõeldis ning ta oli abielu kestel oma mehele truu.
Abielu lahutati ametlikult 1996. aastal. Endised abikaasad jagavad hooldusõigust oma kahe tütre üle ning on saavad hästi läbi. Hertsoginna julgustab oma lapsi nende rollis printsessidena, kuid on ise loobunud kuninglikel üritustel osalemast. Pärast lahutust jäi Sarah ilma tiitlist "Tema Kuninglik Kõrgus" ning on sellest ajast peale lihtsalt Sarah, Yorki hertsoginna. Hertsoginna on tunnistanud, et pole pärast lahkuminekut kellegagi tõsist suhet arendanud. Kui ta abielluks uuesti, kaotaks ta hertsoginna tiitli.
Pärast lahutust.
Pärast lahutust oli hertsoginnal kaaluprobleeme ning meedia tituleeris teda Porki hertsoginnaks ("pork" on inglise keeles 'sealiha'). Meediakriitika oli pidev, keskendudes mitte ainult naise kaalule, vaid ka elustiilile ja ekstravagantsusele. Ajalehe The Sun 1996. aasta uuringu kohaselt eelistas 87% lugejatest minna kohtama pigem kitse kui Fergiega. Enam ei tõmba Sarah nii palju meedia tähelepanu ning tal on õnnestunud oma elu uuesti üles ehitada.
Pärast kaalukaotust ja enesekindluse taastumist sai Sarah'st kaalujälgijate esindaja. Ta reklaamis USA-s Ocean Spray Juice'i, Wedgwoodi portselani ja Westfieldi kaubamaju, tuues promoüritustele tuhandeid inimesi. Nendest tegevustest ja tema paljudest raamatutest saadud tulu abil õnnestus Sarah'l üle saada mitmetesse miljonitesse ulatuvatest võlgadest kuningakojale. Nüüdseks on ta majanduslikult iseseisev, ehkki püüab hoiduda kommertstegevusest Suurbritannias, et mitte kuningakoda ärritada.
Sarah on juhtinud oma "talk-showd", mis ei toonud küll suurt edu. Samas viis see edasiste teleesinemisteni ja reklaamitööni USA-s, eriti CNN-i populaarse saatejuhi Larry Kingi juures. Tal astus iseendana üles sarja "Sõbrad" 1998. aasta hooaja finaalsaates, kus sarja tegelased Londonit külastasid. Ta on kogunud raha lastega seotud heategevuslikele organisatsioonidele ning juhatab ka ise kahte samasugust organisatsiooni. Ta on viibinud Sierra Leones, kohtudes lastega, kes on kodusõja tõttu orbudeks jäänud.
Kirjanik Sarah.
Yorki hertsoginna on ka kirjanik. Tema bestsellerist autobiograafia "Minu lugu" ("My Story", 1996) räägib muutusest, mis toimus tavalise maatüdrukuga, kellest sai hertsoginna, ja tema võitlusest enesekindluse säilitamisega meedia pideva kriitika taustal. "Mida ma tean: raskel teel saadud lihtsad õppetunnid" ("What I Know; Simple Lessons Learned the Hard Way", 2003) on samuti autobiograafiline. Raamatus räägib Sarah anekdoote, millest igaüks demonstreerib mõnd saadud elu õppetundi.
Lisaks mitmele dieediraamatule on ta avaldanud ka lasteraamatuid. 1987 sai ta inspiratsiooni helikopteritundidest ning mõtles välja Helikopter Budgie ("Budgie the Helicopter"). Raamatu sisu, stiil ja illustratsioonid olid väga sarnased Arthur Baldwini lasteraamatule "Helikopter Hector" ("Hector the Helicopter"). Selle raamatu avaldanud kirjastus ei esitanud Fergie vastu süüdistust ning viimane on ise eitanud plagiaati. Hiljem mõtles ta välja tegelase Lil Red. Hiljuti avaldas Sarah intervjuus, et kirjutab täiskasvanutele mõeldud romaani "Hartmoor", mille peategelane leedi Margaret Hartmoor on autori enese teisik 17. sajandist.
Elu praegu.
Vabal ajal Fergie ratsutab. See on tema kirg olnud juba lapsepõlves. Ta on ka kvalifitseeritud piloot ning naudib ka suusatamist, maalimist ja tütardega koos olemist. Tal ei ole oma kodu, kuna äri nõuab pidevat reisimist. Inglismaal olles elab oma eksabikaasa korteris Windsoris ning New Yorgis oma Manhattani korteris.
Fergie vahekord kuningannaga on südamlik, kuid ta üritab intervjuudes vältida kuninglikust perekonnast rääkimist. Oma autobiograafias on ta teatanud: "Mind ei jäetud kunagi kuninglikust perekonnast välja... Mul on jälle oma elu ja ma kavatsen seda hoida. Ja ma võin elada õnnelikult elu lõpuni."


Matadi.
Matadi on linn Kongo DV-s, Kesk-Kongo provintsi halduskeskus. Asub Kongo jõe ääres suudme lähedal.
Matadi on Kongo DV tähtsaim sadamalinn.
Linn on tekkinud 1887. aastal Henry Morton Stanley rajatud tugipunkti juurde.
1898. aastal valmis 366 km pikkune raudteelõik Matadist Kinshasasse.
Matadi tähendab kongo keeles 'kivi'.


LSA.
D-lüsergiinhappe amiid ehk LSA (lühend saksakeelsest nimetusest "Lysergsäure-Amid") on taimedes, näiteks uimastava elevanditapu, kolmevärvilise lehtertapu ja "Rivea corymbosa" seemnetes leiduv hallutsinogeen.


Printsess Beatrice.
Beatrice, "Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi printsess" (Beatrice Elizabeth Mary Mountbatten-Windsor) (sündis 8. augustil 1988 Londonis) on Briti kuningliku perekonna liige. Ta on kuninganna Elizabeth II lapselaps ja on olnud troonipärilusjärjestuses alates sünnist viiendal kohal.
Sünd.
Printsess Beatrice sündis Portlandi haiglas. Tema isa on prints Andrew, Yorki hertsog ja ema Sarah, Yorki hertsoginna. Ta sai nime kuninganna Victoria noorima tütre Beatrice'i järgi. Printsessil on ka noorem õde Eugenie.
Ta ristiti 20. detsembril 1988 St. James'i Palees. Tema ristivanemad olid: Linley vikont, Peter Palumbo, Roxburghe'i krahvinna, Mrs. Harry Cottrell ja Mrs. John Greenall. Briti monarhi järeltulijana meesliini kaudu on Beatrice "Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi printsess" (Tema Kuninglik Kõrgus)
Haridus.
Printsess Beatrice alustas oma haridusteed Upton House Koolis Windsoris 1991. aastal. Kolm aastat hiljem läksid tema ja ta õde Coworth Park Kooli Surreys. Beatrice õpib praegu tüdrukutekoolis St. George's School, mis asub Berskhire's, nime all Beatrice York. Teda plaaniti saata Aigloni Kolledžisse Šveitsis, aga koolidirektoriga seotud seksiskandaal pani ta vanemad plaane muutma. 2005 avaldas ta ema, et Beatrice'l on düsleksia ning vajas seega oma GCSE eksamite sooritamiseks kirjutamises ja lugemises abi.
Sama aasta suvel (düsleksia tõttu aasta hiljem kui tavaliselt) sai ta oma GCSE eksamites ajaloos ja teatrikunstis A*, prantsuse keeles ja kunstis A ning B inglise kirjanduses, inglise keeles, matemaatikas ja loodusainetes.
Kodune elu.
Tema vanemad, prints Andrew ja Sarah Ferguson lahutasid, kui Beatrice oli 8-aastane. Hertsog ja hertsoginna jagavad oma laste hooldusõigust ning Beatrice veedab rõõmsalt aega mõlema vanemaga. Kui Beatrice on internaatkoolist kodus, ööbib ta oma isa juures Royal Lodge's, mille viimane päris pärast oma vanaema surma 2002. aastal.
On arvatud, et Beatrice'lt ja Eugene'lt peaks ära võtma nende tiitli "Printsess" ja "Tema Kuninglik Kõrgus" ning nende nimed peaksid olema leedi Beatrice Windsor ja leedi Eugenie Windsor, mis tavaliselt on omane kuningliku päritoluta hertsogite tütardele. Nende isa on aga selle idee vastu, kuna kuningliku tiitli omamine on nende sünniõigus.
Tulevik.
Printsess Beatrice elab suhteliselt madalaprofiililist elu. Meedia on viimasel ajal avaldanud mitmeid pilte printsessist ja tema erinevatest poiss-sõpradest. Ei ole kindel, kas Beatrice hakkab täitma kuninglikke kohustusi. Kuningliku perekonna naissoost liikmete vähesuse tõttu oodatakse, et ta seda teeb. Ta on juba teinud heategevuslikku tööd koos oma emaga ning külastanud Venemaal HIVi haigestunud lapsi.
Hiljuti oli printsess Briti ajakirja "Tatler" kaanel ning tegi seal ka oma esimese intervjuu, mis näitab, et noor printsess tuleb avalikkuse ette. 2005. aasta lõpul teatati, et ta kavatseb jätkata oma haridusteed Ühendriikides, eeldatavasti mõnes Ivy League'i koolis.


Printsess Eugenie.
Eugenie, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi printsess (Eugenie Victoria Helena Mountbatten-Windsor) (sündinud 23. märtsil 1990 Londonis) on Briti kuningliku perekonna liige, kuninganna Elizabeth II lapselaps ja Yorki hertsogi Andrew' noorem tütar. Alates sünnist on Eugenie olnud troonipärilusjärjestuses kuuendal kohal.
Sünd.
Printsess Eugenie sündis 23. märtsil 1990 Portlandi haiglas Londonis. Tema isa on prints Andrew, Yorki hertsog, kuninganna Elizabeth II ja prints Philipi kolmas laps. Tema ema on Sarah, Yorki hertsoginna, major Ronald Fergusoni ja Susan Mary Wrighti tütar. Ta sai nime Hispaania kuninganna Victoria Eugenie järgi. Printsessil on ka vanem õde, Beatrice.
Ta ristiti 23. detsembril 1990 St. Mary Magdalene'i kirikus hommikuse jumalateenistuse ajal; ta oli esimene kuninglikku päritolu laps, kellel olid avalikud ristsed. Tema ristivanemad olid: James Ogilvy, kapten Alastair Ross, Mrs. Ronald Ferguson (tema vanaisa teine abikaasa), Mrs. Patrick Dodd-Noble ja Ms. Louise Blacker.
Briti monarhi lapselapsena meesliini kaudu on Eugenie sünnist saadik "Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi printsess" (Tema Kuninglik Kõrgus).
Haridus.
Printsess Eugenie alustas oma haridusteed Winkfield Montessori lasteaiast Surreys 1992. Seejärel läks ta koos õega Upton House Kooli. 2001 pääses ta katsete alusel St. George's School'i Windsoris. Kaks aastat hiljem alustas ta kooliteed Marlborough Kolledžis Wiltshire's, elades kooli internaadis.
Tervis.
2002 oktoobris tegi printsess läbi lõikuse Kuninglikus Riiklikus Ortopeedilises Haiglas Londonis, et takistada skolioosi halvenemist. Ta on nüüdseks täielikult paranenud ning eeldatakse, et ta ei pea tegema läbi uut operatsiooni.
Kodune elu.
Printsess Eugenie vanemad lahutasid 1996 kui tüdruku oli alles 6-aastane. Nüüd jagavad hertsog ja hertsoginna oma laste hooldusõigust ning Eugeniele meeldib aega veeta mõlema vanemaga. Lahutus oli sõbralik. Nad elavad siiani kõik koos hertsogi kodus Royal Lodge's, kui tüdrukud on internaatkoolidest kodus.
On pakutud, et Eugenielt ja Beatricelt peaks ära võtma printsessi ning kuningliku kõrguse tiitli. Selle kaudu saaksid neist leedi Beatrice Windsor ja leedi Eugenie Windsor, nagu kõnetatakse hertsogite lapsi, kes pole kuniglikku päritolu. Tüdrukute isa on aga selle plaani vastu, kuna mõlemale tiitlile on neil sünnipärane õigus.


Neetliide.
Neetliide on mittelahtivõetav liide, mis saadakse ühendatavatesse detailidesse tehtud avasse asetatud needivarva neetimisega. Neetliide moodustatakse avast väljaulatuva needivarva osa plastilise deformeerimisega, kusjuures needivarva ülejäänud osa täidab ava.
Neetliite kasutamine.
Neetliiteid kasutatakse kas leht- või ribametallist või siis valtsitud profiilterasest detailide ühendamiseks. Seoses keevitamise arenguga on neetliite kasutamine järsult vähenenud. Kuid täielikult ei ole neetliide siiski välja tõrjutud, sest kõiki materjale pole mõtet neetida. Neetliidet kasutatakse endiselt palju plekitöödel. Näiteks värvitud ja tsingitud terasplekist katuseluukide tootmisel, kuna keevitamine rikuks värvkatte ja tsingikihi, mille taastamine läheks kulukaks.
Neetimine.
Detailidesse ava kas puuritakse või lüüakse. Neetimine toimub kas käsitsi needitangidega või mehaaniliselt (suruõhuvasaratega, pressidega). Väikese läbimõõduga (kuni 12 mm) terasneedid ja värvilistest metallidest needid asetatakse kohale külmalt. Terasneedid varva läbimõõduga üle 12 mm asetatakse kohale kuumutatult. Needi ettekuumutamine kergendab pea kujundamist ja parandab liite kvaliteeti.
Neetide materjal.
Neetide materjaliks on teras CT.2 ja CT.3, vask, alumiinium jms., olenevalt ühendatavate detailide materjalist ja konstruktsioonist.
Neetõmblus.
Detailide ühendamist mitme neediga nimetatakse neetõmbluseks. Neetõmblusi liigitatakse ühendatavate detailide liitmisviisi, neetide lõikele töötavate ristlõigete (lõikepindade) arvu ning neetide paigutuse järgi.
Neetliite arvutus.
Välisjõudude mõjul võib neetliide puruneda, kusjuures needid lõigatakse läbi, lehti ja neete muljutakse või leht rebeneb neediavaga nõrgestatud ristlõikes. Võimaliku purunemise iseloom määrab kindlaks õmbluseelementide tugevusarvutuse metoodika.
τl=formula_1≤[τl], kus
τl´=formula_2≤[τl`], kus
σt=formula_3≤[σt]
σ m =formula_4≤[σm]
Kaugus needirea telgjoonest juni lehe lõikeservani võetakse puuritud avade korral e= 1,5d, löödud (pressitud) avade korral aga e= 2d. Needivarva läbimõõt võetakse d=2δ, neetide samm tugevõmbluses t> 3d.
Lehe nõrgestamist neediavadega iseloomustatakse õmbluse tugevusteguriga φ, milleks on neediavadega nõrgestatud ristlõike Fnetto suhe avadega nõrgestamata ristlõikesse Fbrutto.


Neetimine.
Neetimine on neetliite moodustamise protsess. Neetimiseks kasutatakse kas needitange või mehaanilisi tööriistu (pressid, vasarad). Seoses keevitamise laia levikuga leiab neetimine tänapäeval vähe kasutust.


Laps.
ÜRO Lapse Õiguste Konventsioonis mõistetakse lapse all kuni 18-aastast inimest, kui lapse suhtes kohaldatava seaduse põhjal ei loeta teda varem täisealiseks.
Lapseks võidakse nimetada ka esimese põlve järeltulijat, nagu lauses "Minu isa on minu vanaisa laps".


Panga pank.
Panga pank ehk Mustjala pank asub Saaremaa põhjaranniku läänepoolsemas osas, Panga küla lähedal.
Panga ulatus on umbes 2,5 km ja see asub Panga neeme põhja-, loode- ja lääneküljel.
Panga pank on kõrgeim Saaremaa ja Muhu põhjaranniku pankadest (21,3 m). Kõrgeim punkt on neeme loodetipust veidi lõuna pool. Mujal jaguneb pank kaheks astanguks, millest teine jääb 13 m kõrgusest merre laskuvast järsakust veidi sisemaa poole.
Pangal asub ka Panga tulepaak.


Nikolai Ge.
Nikolai Nikolajevitš Ge (vene "Николай Николаевич Ге"; 27. veebruar 1831 Voronež – 1894) oli prantsuse päritoluga vene maalikunstnik.
Nikolai Ge oli peredvižnikute ühingu üks asutajaliige.
Elukäik.
Sündis Voronežis. Tema vanaisa emigreerus Prantsusmaalt 18. sajandi lõpus. Prantsusepäraselt oli Nikolai Ge perekonnanimi Gay.
Aastal 1841 kolis perekond elama Kiievisse, seal ta õppis Kiievi esimese gümnaasiumis. Gümnaasiumi lõpetamisel asus õppima Kiievi ülikooli matemaatika-füüsika teaduskonda, hiljem läks samasse teaduskonda Peterburi ülikoolis.
Aastal 1850 läks õppima Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Õpingute jooksul omistati talle tehtud tööde eest väike kuldmedal (1855) ja suur kuldmedal (1857). Suure kuldmedaliga kaasnesid edasiõpingud välismaal.
Nikolai Ge elas ja töötas 12 aastat Itaalias (1857–1869). Aastast 1870 elas Peterburis. Aastal 1875 siirdus elama Ukrainasse.
Looming.
Nikolai Ge viljeles portreed, ajaloo- ja piibliteemalist maali.


Ürümqi.
Ürümqi (haldusüksusena uiguuri keeles ئۈرۈمچى شەھرى (Ürümqi Shehri) ja hiina keeles 乌鲁木齐市 (Wulumuqi Shi ehk Wūlǔmùqí Shì)) on ringkonna õigustega linn Hiinas, Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonna keskus.
Ürümqi on Hiina lääneosa suurim linn. 75% elanikest on hiinlased, uiguure on 13%.
Ürümqi on kõige kaugemal sisemaal asuv suurlinn maailmas. Lähima mereni on ligi 2500 km.
1953. aastani oli linna ametlik nimi Dihua.
5. juulil 2009 toimunud uiguuride meeleavaldusel puhkesid linnas kokkupõrked uiguuride ja hiinlaste vahel. Rahutusi saadeti maha suruma sõjavägi. Ametlikel andmetel oli 7. juuliks hukkunud 156 meeleavaldajat, vahistatud oli üle 1400 inimese.
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Ürümqi elanikest hiinlased 75,3%, uiguurid 12,79%, hueid 8,03%, kasahhid 2,34%, mandžud 0,37 %, mongolid 0,35 %, sibod 0,18%, venelased 0,13%, mongorid 0,08%, kirgiisid 0,07%, usbekid 0,07%, tšuangid 0,04%, tatarlased 0,04%, tiibetlased 0,03%, dunsjanid 0,03%, miaod 0,03%, korealased 0,03% ja muudest rahvustest inimesed 0,09%.
Haldusjaotus.
Linn jaguneb 7 linnarajooniks ja 1 maakonnaks.


Tervis.
Tervis on täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või nõtruse puudumine (Maailma Terviseorganisatsiooni definitsioon aastast 1946).


Ravim.
Ravim on Maailma Terviseorganisatsiooni definitsiooni järgi iga valmistatud, turustatud või turustamiseks määratud aine, mis on ette nähtud haigete ravimiseks, haigusseisundi kergendamiseks, haiguste ärahoidmiseks või diagnoosimiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks, korrigeerimiseks või muutmiseks.
Kuigi ka taimedel on haigused olemas ja teadusharu, mis tegeleb taimede haigustega, on fütopatoloogia, siis taimede ravimitest tänapäeval (aasta 2009) veel rääkida ei saa.


Ísafjörður.
Ísafjörður (islandi keeles 'jääfjord') on linn Islandil, Vestfirðiri piirkonna ja Ísafjarðarbæri valla halduskeskus ja suurim linn. Ta asub Skutulsfjörduri fjordi ääres, mis on osa suuremast Isafjarðardjúpi fjordist.
Kõige tähtsam transpordikeskus linnas on sadam. Sadama kaudu on linnal praamiühendus naaberasulatega ja aeg-ajalt saabub sadamasse reisilaevu turistidega. Maantee abil on linn ühendatud 15 km kaugusel loodesse jääva Bolungarvíkiga ja Súðavíkiga idas. 1996 valminud üherealine Vestfirðiri tunnel viib Flateyri ja Suðureyri juurde, samuti valla lõunaossa. Ísafjörðuril on lennujaam, kust toimuvad korrapärased lennud Reykjavíkki.
Ísafjörðuri elanike peamine tegevusala on kalapüük ning ta on üks Islandi suurimaid kalanduskeskusi. Alates 1980. aastatest, mil kalanduses algas poliitiliste piirangute ja kalavarude vähenemise tõttuallakäik, on linna elanike arv järjekindlalt vähenenud.
Hoolimata väikesest elanike arvust näeb Ísafjörður linnalik välja. Linnas on haigla, kultuurikeskus, muusikakool, kunstigalerii ja raamatukogu.
Ísafjörðurist on pärit Islandi president Ólafur Ragnar Grímsson.
Ajalugu.
Landnámabóki (Islandi asustamise raamatu) järgi rajas esimese asula Skutulsfjörduri rannale Helgi Magri Hrólfsson 9. sajandil.
16. sajandil sai Ísafjörður väliskaubanduse sihtpunktiks. Sel ajal olid linnas tavalised nõiaprotsessid ning hulk inimesi pagendati linnast Hornstrandiri poolsaarele, kus praegu asub rahvuspark. 1786 moodustati linna ümber vald.
Kohalikus vabaõhumuuseumis säilitatakse Islandi vanimat maja, mis ehitati 1734. Tollest sajandist on säilinud veel kolm puumaja. Peamiselt ehitasid need välismaised kaupmehed.
Isafjördhur


Ivan Šiškin.
Ivan Ivanovitš Šiškin (vene "Иван Иванович Шишкин"; 25. jaanuar (vkj. 13. jaanuar) 1832 Vjatka kubermang – 20. märts (vkj. 8. märts) 1898 Peterburi) oli vene maalikunstnik ja graafik. Ta oli peredvižnikute ühingu liige.
Haridus.
Ivan Šiškin sündis kaupmehe peres Vjatka kubermangus Jelabuga linnas, mis praegu jääb Tatarstani. 12-aastaselt astus ta Kaasani gümnaasiumi, ent 5. klassis jättis ta selle pooleli.
1852–1856 õppis ta Moskva Maali-, Raid- ja Ehituskunstikoolis ja 1856–1860 Peterburi Kunstide Akadeemias. Ta ei rahuldunud maalimisega akadeemia seinte vahel, vaid töötas sageli väljas, maalides natuurist. Õpingute jooksul omistati talle kaks väikest hõbemedalit (klassikalise joonistuse ja Peterburi vaate eest 1857), suur hõbemedal (Valamo vaate eest 1858), väike kuldmedal (Peterburi-lähedaste maastike eest 1859) ja suur kuldmedal (kahe vaate eest Valamole 1860).
Suure kuldmedaliga kaasnes stipendium õpinguteks välismaal. Ta sõitis 1861 Münchenisse ja 1863 Zürichisse, õppides peamiselt loomi natuurist maalima. Sealt tegi ta reise Genfi ja Düsseldorfi. Tellimustöö "Vaade Düsseldorfi lähedal" tõi talle akadeemiku tiitli. Sel ajal tegi ta ka palju sulejoonistusi. Aastal 1866, kui stipendium lõppes, naasis ta Peterburi.
Elu tunnustatud kunstnikuna.
Järgneval viiel aastal oli ta Peterburi Kunstide Akadeemia liige. Peaaegu igal aastal rändas ta mööda Venemaad, et loodust maalida. Pärast peredvižnikute ühingu moodustamist hakkas ta nende näitustel esinema, esialgu sulejoonistustega.
Aastast 1870 kuni surmani tegeles ta peamiselt graafikaga.
Aastal 1873 andis akadeemia talle professori tiitli pildi "Metsatihnik" eest.


Vestfirðir.
Vestfirðir ('läänefjordid') on 1. järgu haldusüksus (piirkond) Islandi loodeosas.
Suurem osa piirkonnast asub Vestfirðiri poolsaarel, mida ülejäänud Islandiga ühendab 10 kilomeetri laiune maakitsus Gilsfjörðuri ja Bitrufjörðuri fjordi vahel.
Vestfirðir on mägine. Rannajoont liigendavad arvukad fjordid.
Suurim linn on Ísafjörður, mis on piirkonna halduskeskus ning ühtlasi ärikeskus ja liiklussõlm.


Austurland.
Austurland ('idamaa'; ka "Austfirðir" 'idafjordid') on Islandi kõige idapoolsem 1. järgu haldusüksus (piirkond).


Prints Edward, Wessexi krahv.
Edward, Wessexi krahv (Edward Antony Richard Louis Mountbatten-Windsor) (sündinud 10. märtsil 1964) on Suurbritannia ja Põhja-Iiri prints, kuninganna Elizabeth II noorim laps ja kolmas poeg. Wessexi krahvi tiitlit on ta kandnud 1999. aastast. Hetkel on ta troonipärilusjärjestuses 7. kohal.
Sünd.
Edward sündis 10. märtsil 1964 Buckinghami palees Londonis. Tema ema on valitsev Briti monarh Elizabeth II ja isa prints Philip. Ta ristiti Windsori lossis 2. mail 1964 ning tema ristivanemad on: Gloucesteri krahv, Hesseni ja Rheini printsess Louise, Snowdoni krahv, Kenti krahvinna ja Hannoveri printsess George. Valitseva monarhi lapsena on ta sünnist saati Suurbritannia ja Põhja-Iiri prints (Tema Kuninglik Kõrgus).
Haridus.
Prints Edwardit kasvatas kuni seitsmenda eluaastani guvernant, nagu teisigi kuninglikke lapsi. Hiljem käis ta Gibbsi koolis Kensingtonis. 1972 suundus ta Heatherdowni Algkooli Berkshire's. Oma isa ja vendade eeskujul käis ta Gordonstounis Šotimaal. Edward veetis ka ühe aasta välismaal, õppides Uus-Meremaal kuni 1982. aastani.
Inglismaale naasnud, läks Edward Cambridge'i Ülikooli ajalugu õppima, mille ta 1986 ka lõpetas. Sellega on ta neljas inimene Briti kuningakoja ajaloos, kellel on ülikoolikraad. Teised on Richard, Gloucesteri krahv, Walesi prints Charles Charles Mountbatten-Windsor ja prints William.
Karjäär.
Pärast ülikooli lõpetamist liitus Edward Kuningliku Merejalaväega, et saada ohvitseriks. Kuid merejalavägi osutus printsi jaoks liiga nõudlikuks ning ta lahkus 1987 jaanuaris enne lõpetamist. Selle tõttu langes aga printsi peale avalikkuse kriitika, et ta on liiga nõrk.
Pärast merejalaväest lahkumist hakkas prints tegelema teatriga, millest ta huvitus juba kooli ajal. 1980. aastate lõpul töötas ta kahe teatrilavastuse kallal, sealhulgas ka Andrew Lloyd Webberi teatris.
Printsi sisenemine telemaailma oli laialdaselt kritiseeritud programmiga "It's a Royal Knockout", kus võistkonnad, mida toetasid tema ja teised kuningliku perekonna liikmed, võistlesid heategevuse eest. 1993 lõi prints Ardent Television'i nimelise kompanii Edward Windsori nime all. Ardent oli tihedalt seotud erinevate dokumentaalfilmidega, eriti sellistega, mis tehtud Euroopa kuninglikest perekondadest. Kuna printsil oli eksklusiivne juurdepääs Windsori lossi kuninglikele arhiividele, oli tema käsutuses suur hulk materjali. Edwardit süüdistati samas kuninglike sidemete ärakasutamises omakasu nimel; Ardenti finantsolukord oli rajamisest peale kõike muud kui hea.
2002 kuulutas prints, et astub Ardenti direktori kohalt tagasi, et täita oma kuninglikke kohustusi ning toetati kuningannat tema aastapäeval.
Abielu.
9. jaanuaril 1999 kuulutas prints Edward oma kihlust Sophie Rhys-Jonesiga, kes töötas tema enda firmas PR-esindajana ning oli printsi väga kauge sugulane. Laulatus toimus 19. juunil 1999 St. George'i kabelis Windsoris ning sellega lõhuti traditsiooni kuninglike abielude sõlmimisest Westminster Abbeys. Abielu vaigistas, kuid ei lõpetanud täielikult kuuldusi selle kohta, et prints on homoseksuaal.
Pulmapäeval andis kuninganna talle tiitlid "Wessexi krahv" ja Severin vikont; seegi oli traditsiooni murdmine, kuna tavaliselt olid suverääni pojad hertsogid. Wessexi tiitel oli samuti ebatavaline. Viimane Wessexi krahv oli Harold Godwinson enne oma trooniletõusu 1066. Edwardi ametlik tiitel on Wessexi krahv (Tema Kuninglik Kõrgus), sellal kui Sophie on Wessexi krahvinna (Tema Kuninglik Kõrgus).
Krahvil ja krahvinnal on kaks last, 2003. aastal sündinud tütar Louise, keda tuntakse kui Leedi Louise Windsorit ja 2007. aastal sündinud James Windsor, Severni vikont. Abikaasad on palunud, et nende lapsed saaksid krahvi/krahvinna tiitli printsi/printsessi oma asemel. Kuid kuna selleks pole kuninganna veel vastavat seadust välja andnud, on nad ikkagi prints(ess)id. Paari järgnevad pojad-tütred oleksid Auväärne (Honourable) või Leedi (Lady).
Kuninglikud kohustused.
Wessexi krahv ja krahvinna täidavad kuninganna nimel väga paljusid kuninglikke kohustusi, saades selleks iga-aastaselt £141 000. Viimastel aastatel on krahv võtnud üle mitmeid oma isa, prints Philipi rolle, kuna viimane on oma vanuse tõttu pidanud neist loobuma. Krahvi teised kohustused näitavad tema huve spordis ja kunstides.
Edinburghi hertsogkond.
Krahvi pulmade ajal teatati, et krahv võtab aegamööda üle tiitli "Edinburghi hertsog", kuigi ta ei päri seda oma isalt. Nagu iga tavaline hertsogkond, läheb ka praegune edasi hertsogi vanimale pojale. Seega peaks hertsogkond minema edasi prints Philipi vanimale pojale Wales'i prints Charlesile. Kui praegune Edinburghi hertsog sureb enne, kui kuninganna, saabki Wales'i printsist Edinburghi hertsog. Kui kuninganna seejärel sureb, on tiitel saadaval Wessexi krahvile. Kui aga kuninganna sureb oma abikaasast varem, saab hertsogkond üheks krooni osaks kuni hertsogi surmani, mil tiitel läheb jällegi Wessexi krahvile.


Mooses.
a>i maal Moosesest koos kümne käsuga.
Mooses (heebrea מֹשֶׁה "Mōšeh", araabia موسى "Mūsá") oli Piibli järgi iisraellaste juht, kes juhtis iisraeli rahva välja Egiptuse orjapõlvest ning edastas kümme käsku. Ta on Teise Moosese raamatu peategelane.
Mooses on oluline prohvet nii judaismis, kristluses kui ka islamis.
On vaieldav, kas Mooses oli reaalne isik ja kas ta on seotud iisraellaste väljarännuga Egiptusest. Osa Piibli jutustusest tema kohta on kindlasti legendid (näiteks sünnilood).
Moosese kutsumislugu.
Mooses ajas oma äia karja kõrbe taha Hoorebi mäe juurde. Seal ta silmas kummalist kibuvitsapõõsast, mis põles, aga ei põlenud ära (põlev põõsas). Siis kohtus Mooses oma esiisade Jumalaga, kes tegi karjasest rahva juhi. (2Ms 3).
Väljaränd Egiptusest.
Ajaloolased vaidlevad nii väljarännu aja (15. sajand eKr või 13. sajand eKr) kui ka rännumarsruudi üle.
Mitte ükski Egiptuse allikas ei kinnita, et sel ajal oleks märkimisväärne hulk inimesi emigreerunud, samuti ei ole andmeid, et mõni sõjaväeüksus oleks neid jälitades uppunud.


Wessexi krahvinna Sophie.
Wessexi krahvinna Sophie (Sophie Helen Mountbatten-Windsor, neiupõlvenimega Rhys-Jones; sündinud 20. jaanuaril 1965) on prints Edwardi abikaasa.
Lapsepõlv.
Sophie Helen Rhys-Jones sündis 20. jaanuaril 1965 Oxfordis Christopher Bournes Rhys-Jonesi ja Mary Rhys-Jonesi teise lapse ja esimese tütrena. Krahvinna esimene nimi on juhuslikult valitud, teine nimi on aga pandud Christopheri õe auks, kes oli kümme aastat varem ratsutamisõnnetuses surma saanud. Tal on ka vanem vend David. Oma abikaasaga on ta väga kaugelt suguluses.
Elu algusaastatel kolis tema perekond Kenti, kus tema haridustee algas Dulwichi Kolledži algkoolis. Seejärel käis ta Kenti Tüdrukutekolledžis ning lõpetas oma hariduse West Kenti Kolledžis.
Karjäär.
Alustades oma karjääri avalike suhete alal, töötas Sophie mitmetes firmades, sealhulgas Capital Radio's ning ka PR-firmades Quentin Bell Organisation ja MacLaurin Communications & Media. 1996 alustas ta oma PR-firmat RJH Public Relations koos äripartneri Murray Harkiniga.
Abielu.
1999 jaanuaris kihlus Sophie prints Edwardiga, kuninganna Elizabeth II ja Edinburghi hertsogi noorima pojaga. Laulatus toimus 19. juunil 1999 St. George'i kabelis Windsoris, erinevalt teistest kuninganna järeltulijate abieludest, mis olid toimunud Westminster Abbey's või St. Pauli katedraalis.
Pulmapäeval sai Edwardist Wessexi krahv ja Severi viskont; sellega sai Sophiest Tema Kuninglik Kõrgus Printsess Edward, Wessexi krahvinna.
Krahvil ja krahvinnal on kaks last, tütar Louise, keda tuntakse kui Leedi Louise Windsorit ning 2007. aastal sündinud James Windsor, Severni vikont. Louise on esimene valitseva monarhi meesliinis järeltulija, kes ei ole prints/printsess tiitliga Tema Kuninglik Kõrgus. See on kooskõlas Edwardi ja Sophie sooviga, et nende lapsed ei kannaks kuninglikke tiitleid ega aunimetusi.
Wessexi krahvinna.
Wessexi krahvinna asus täitma kuninglikke kohustusi kohe pärast pulmi, ehkki töötas veel oma firmas RJH Public Relations. Krahvinna sattus varsti aga kriitikatule alla, süüdistatuna oma kuningliku staatuse ärakasutamises ärilistel eesmärkidel, kuna ilmus RJH klientidega avalikkuse ette.
Mõned päevad pärast pulmi tekkis skandaal, kui ajaleht The Sun avaldas pildi krahvinnast "topless" koos Capital Radio saatejuhi Chris Tarrantiga. Pilt oli tehtud sellal, kui krahvinna veel raadiojaamas töötas. Hiljem tuli välja, et pilt müüdi kõrgeima hinna pakkujale ühe Sophie endise "sõbra" poolt.
Lapseootused.
2001 detsembris viidi krahvinna haiglasse, kuna ta ei tundnud ennast hästi. Hiljem selgus, et tal oli emakaväline rasedus.
2003 teatati, et krahvinna on taas lapseootel. Ta sünnitas oma esimese lapse sama aasta novembris. Sünnitus oli komplitseeritud ning krahvinna viidi taas haiglasse pärast ohtrat verekaotust, mis pani nii ema kui lapse ohtlikusse olukorda. Krahv oli sel ajal Mauritiusel, kuid naasis koheselt.
2. juulil 2007 teatati Buckhinghami paleest, et Sophie Rhys-Jones ootab teist last. James Windsor sündis 17. detsembril 2007. See oli 42-aastasele krahvinnale 2. laps ja Elizabeth II 8. lapselaps.


Wessexi printsess Louise.
Leedi Louise Windsor (Louise Alice Elizabeth Mary Mountbatten-Windsor; sündinud 8. novembril 2003) on Briti kuningliku perekonna liige, Wessexi krahvi ja krahvinna ainus tütar, kuninganna Elizabeth II lapselaps.
Valitseva monarhi järeltulijana meesliinis on tema tiitel Tema Kuninglik Kõrgus Wessexi Printsess Louise. Kuid kui tema vanemad abiellusid, otsustasid nad, et nende lastest saavad krahvi(nna)d, mitte prints(ess)id tiitliga "Tema Kuninglik Kõrgus". Selle põhjuseks oli soov vältida lastele muidu langeda võivaid kuninglikke kohustusi. Kuid kuna kuninganna pole välja andnud vastavat korraldust, on Louise ikka printsess, olenemata sellest, kuidas teda tegelikkuses nimetatakse.
Leedi Louise on troonipärilusjärjestuses 9. kohal oma noorema venna James'i järel.
Sünd.
Leedi Louise sündis enneaegselt 8. novembril 2003 Surreys, pärast seda kui tema ema, Wessexi krahvinna, oli kiirabiga Frimley Parki haiglasse toimetatud. Louise'i isa polnud sünnituse ajal kohal. Ettevaatusabinõuna viidi Louise St. George'i haiglasse Londonis, krahvinna jäi aga Frimley Parki, kuni ta oli piisavalt terve, et lahkuda. Ta sündis keisrilõikega, mis oli vajalik krahvinna verekaotuse tõttu, mis ohustas nii ema kui last.
Ta lahkus haiglast 23. novemberil 2003 ning ta nimi avalikustati 27. novembril 2003. Louise ristiti Windsori lossis 24. aprillil 2004, tema ristivanemad olid lord Ivar Mountbatten ja Leedi Sarah Chatto.
Louise'i ametlik ja seaduslik tiitel on Tema Kuninglik Kõrgus Wessexi Printsess Louise, kuid tegelikkuses kasutatakse nime Leedi Louise Windsor.


Printsess Margaret.
Printsess Margaret, Snowdoni krahvinna (Margaret Rose Armstrong-Jones, neiupõlvenimega Windsor) (21. august 1930 – 9. veebruar 2002) oli kuningas George VI ja kuninganna Elizabethi noorem tütar ja praeguse monarhi Elizabeth II noorem õde. Hiljem oli ta Snowdoni krahvinna.
Printsess Margaret oli alati Briti kuningliku perekonna vastuoluline liige. Tema eraelu oli täis pettumusi, sealhulgas nooruses armumist endast vanemasse lahutatud mehesse, sellele järgnenud õnnetut abielu tavakodanikuga, kurikuulsat lahutust truudusetuse-süüdistustega, ja hilisematel aastatel avalikku afääri endast palju noorema mehega.
Sünd ja lapsepõlv.
"Yorki Printsess Margaret Rose" sündis 21. augustil 1930 Šotimaal. Tema isa oli Yorki hertsog prints Albert, ema Elizabeth Bowes-Lyon. Valitseva monarhi lapselapsena meesliinis kuulus talle tiitel "Tema Kuninglik Kõrgus". Ta ristiti Buckinghami palees 30. oktoobril 1930 ning ta ristivanemad olid Wales'i prints Edward, Rootsi kuninganna Ingrid, printsess Victoria-Alexandra, leedi Rose Leveson-Gower ja David Bowes-Lyon.
Printsess Margareti ja tema õde õpetas guvernant Marion Crawford. 1936 sai tema isast kuningas ning Margareti tiitel oli "Tema Kuninglik Kõrgus Printsess Margaret". Ta võttis osa ka oma vanemate kroonimisest 1937. Teise maailmasõja ajal oli Margaret Windsoris varjul. 1952 suri tema isa ning Margareti õest sai kuninganna Elizabeth II.
Peter Townsend.
Kaks aastat pärast oma õe kroonimist sattus Margaret skandaali keerisesse, kui soovis abielluda kapten Peter Townsendiga, kes oli Kuningliku Õhuväe piloot. Townsend oli Margaretist 16 aastat vanem ja lahutatud, seega ei olnud ta printsessile sobilik abikaasa. Avalikkus avaldas Margaretile survet mitte abielluda, sest ta oleks sellega kaotanud oma tiitli, rahalise toetuse ja koha troonipärilusjärjestuses. Viimaks tegigi printsess avalduse, milles teatas, et on otsustanud mitte abielluda lojaalsusest kroonile ja teadlikkusest enda positsioonist.
2004. aastal avaldatud paberitest ilmnes, et kui Margaret ja Townsend oleksid abiellunud, oleks printsessile alles jäänud tiitel, rahaline toetus ja ka koht troonipärilusjärjestuses.
Abielu.
Pärast mõningaid suhteid abiellus Margaret 6. mail 1960 Westminster Abbeys fotograaf Antony Armstrong-Jones'iga. Tseremoonia oli esimene "moodne" kuninglik laulatus, mida oli võimalik jälgida ka televisiooni teel. Printsessi abikaasast sai "Snowdoni krahv" ning Margaretist "Tema Kuninglik Kõrgus Printsess Margaret, Snowdoni krahvinna". Neil oli kaks last: David Armstrong-Jones ja Sarah Armstrong-Jones.
Kuninglikud kohustused.
Printsess Margaret alustas kuninglike kohustuste täitmist juba väga varases eas. 1935 oli ta kohal oma vana-vanemate 25. valitsemisaasta tähistamisel. Kaks aastat hiljem oli ta oma vanemate kroonimisel. Tema esimene ametlik ringreis toimus 1947, kui ta koos vanemate ja õega reisis Lõuna-Aafrikas. Esimene iseseisev ringreis oli aga Kariibi mere Briti kolooniatesse 1955.
Printsess huvitus heategevusest, muusikast ja balletist; ta oli ka mitmete erinevate heategevuslike organisatsioonide president ja toetaja.
Eraelu.
Printsess Margareti eraelu oli mitme aasta vältel meedia pidevate spekulatsioonide küüsis. Tal oli maja Kariibi mere saarel Mustique. Dokumentaal seal toimunud metsikutest pidudest ja narkootikumide tarvitamisest valmis pärast printsessi surma.
1970. aastatel tuli ilmsiks tema afäär noore aedniku Roddy Llewellyniga, mis viis ka abielu lahutamiseni, ehkki tegelikkuses oli abielu juba ammu lõppenud. See oli esimene kuninglik lahutus alates 1901. aastast.
Tal olid hiljem suhted Anthony Bartoni, oma tütre ristiisa ja Robin Douglas-Home'ga. Viimase enesetapp 18 kuud pärast lahkuminekut tekitas Suurbritannias skandaali. Kuulduste järgi oli ta seotud ka muusik Mick Jaggeri ja näitleja Peter Sellersiga, kuigi nende suhete tõeline taust on teadmata.
Hilisem elu.
Printsessi elu lõpuaastaid varjutasid haigused ja ebastabiilsus. 1998 oli tal kerge insult, viibides Mustiquel. Hiljem samal aastal vigastas printsess oma jalgu nii, et tal oli vaja abi kõndimisel ja oli vahetevahel ratastooli aheldatud. 2000 ja 2001 oli tal veel insulte. Margareti viimane avalik esinemine oli ratastoolis 2001. aasta detsembris.
Printsess Margaret suri 9. veebruaril 2002 71-aastaselt pärast tugevat insulti. Tema matused toimusid samal päeval, kui 50 aastat tagasi oli maetud tema isa. Matused olid privaatsed, ehkki mõned nädalad hiljem peeti ka mälestusteenistus. See teenistus oli viimane kord, kui avalikkus nägi ka Margareti ema, kuninganna Elizabethi.


Margus Hunt.
Margus Hunt (sündis 14. juulil 1987 Karksi-Nuias) on Eesti kettaheitja ja Ameerika jalgpalli mängija.
2006. aasta kevadel treenis ta kolm nädalat Lõuna-Aafrika Vabariigis koos mitmekordse odaviske maailmameistri ja olümpiavõitja Jan Železnýga ja 5. aprillil sõlmis ta toetuslepingu lennufirmaga Estonian Air. Maikuus Tallinnas toimunud heitjate seeriavõistluse teisel etapil heitis 1,75 kg ketast 63.98, mis on ka uus Eesti juunioride rekord, selle tulemusega läks ka hooaja edetabeli liidriks. Tartus Gustav Sule mälestusvõistlusel heitis 2 kg ketast 59.31. Tulemus on uus juunioride rekord 2 kg kettaga ja samuti ka isiklik rekord. Eelmisele isiklikule rekordile heitis Hunt otsa kaks ja pool meetrit.
9. juunil 2010 parandas Hunt oma isiklikku rekordit ja heitis esmakordselt meeste kettaga üle 60 meetri (60.30). 25. juunil heitis ta uueks rekordiks 60.36. 6. juulil parandas ta taas rekordit (61.33).
Tema isiklik rekord vasaraheites on 64.89 (püstitatud 28. märtsil 2008 Arlingtonis) ja kuulitõukes 17.98 (püstitatud 22 märtsil Wacos).


Briti kuninglik perekond.
Miljonid inimesed on ühendatud kuningliku perekonnaga kaugemalt, kui lihtsalt kuningliku päritolu tõttu.
Praegused kuningliku perekonna liikmed kuuluvad Windsori perekonda.
Liikmete nimekiri.
Nimekiri Briti kuningliku perekonna praegustest liikmetest.


Egilsstaðir.
Egilsstaðir on linn Islandi idaosas Lagarfljóti jõe ääres, Austurlandi maakonna ja Fljótsdalshéraði valla halduskeskus.
Linn asutati 1947 ning see on suurim linn Ida-Islandil.


Akureyri.
Akureyri on linn Islandi põhjaosas, Norðurland eystra halduskeskus. See on Reykjavíki järel suuruselt teine linn riigis.


Sauðárkrókur.
Sauðárkrókur on linn Põhja-Islandil Skagafjörðuri vallas, Norðurland vestra piirkonna halduskeskus.
See on suuruselt teine linn Islandi põhjarannikul.


Selfoss.
Ölfusá jõgi mõne meetri kaugusel Selfossi sillast
Selfoss on asula (linn) Islandil Árborgi vallas, Suðurlandi piirkonna halduskeskus ja Árborgi valla suurim asula ning halduskeskus.
Ta asub riigi lõunaosas Ölfusá jõe (Hvitá jõe jätku) vasakul kaldal ringtee ("Hringvegur") ääres Hveragerði ja Hella asula vahel.
Nime teine pool "foss" tähendab 'juga'. Nime esimene pool "sel" tähendab 'eluruumidega lauta suvekarjamaal'. Nimest hoolimata ei ole kogu vallas ühtegi juga.
Linn on ärikeskus. Suurim tööandja on piimatöötlemisettevõte. Töödeldakse ka muid põllumajandussaadusi. Tähtis koht majanduses on ümbruskonna teenindamisel.
Selfossi kaudu pääseb muuhulgas Þingvellirisse ja Hekla vulkaani juurde.
Ajalugu.
Islandi saagade järgi talvitus Ingólfur Arnarson 873/874. aasta talvel Ingólfsfjalli mäe jalamil Ölfusást läänes. Asula rajas sellele kohale 1000. aasta paiku Þórir Ásason.
Ölfusá jõele rajati 1891 rippsild, mille ehitamine oli üleriigiline sündmus. Sild muutis Selfossi Lõuna-Islandi põllumajanduspiirkonna keskuseks. Tänapäevane sild rajati 1945, kui esialgne sild oli kokku kukkunud. Sild lagunes, kuigi Suurbritannia oli paigutanud sõjaväeosa silda kui tähtsat strateegilist objekti turvama.
Kui 1930 rajati piimatöötlemisettevõte, kasvas Selfoss märgatavalt. 1900. aastal oli Selfossis 40, 2006. aastal üle 6000 elaniku. Samal aastal rajati kaubanduskeskus Kaupfélag Árnesinga ja need kaks ettevõtet olid mitukümmend aastat asula peamised tööandjad.
29. mail 2008 tabas Selfossi piirkonda 6,3-magnituudiline maavärin, mis tekitas mõnele ehitisele ja teedele märkimisväärset kahju. Maavärinat oli tunda kogu Lõuna-Islandil, kaasa arvatud Reykjavíkis ja Keflavíkis. Vähemalt 30 inimest sai vigastada, kuid surma ei saanud keegi.
Tänapäeval, mil liiklus on paremini arenenud, on asula asukoht soodne pealinna Reykjavíki läheduse tõttu. Arvatakse, et madalamate kinnisvarahindade tõttu hakkavad ärid ja elanikud pealinnast Selfossi valguma. Selfossis on töötus märksas väiksem kui Reykjavíkis.
Alates 1998. aastast kuulub Selfoss Árborgi valda, millest ta moodustab suurema osa.


Ruutkilomeeter.
Ruutkilomeeter (lühend: km²; on kasutatud ka lühendit "qkm") on pindalaühik, mis võrdub 1 000 000 ruutmeetriga.
Üheruutkilomeetrine pindala on ruudul, mille külje pikkus on 1 kilomeeter.


Borgarnes.
Borgarnes on linn Islandil, Vesturlandi piirkonna ja Borgarbyggði valla halduskeskus.
Borgarnes asub pealinnast Reykjavíkist 60 km põhja pool Borgarfjörðuri fjordi ääres. Üle fjordi on ehitatud riigi pikkuselt teine sild "Borgarfjarðarbrú".
Borgarnesi elanike arv oli 2003. aastal 2000, 2006. aastal 1800, 2007. aastal 1950.
Borgarnesi mainiti esmakordselt Egilli saagas ("Digranes").


Camilla, Cornwalli hertsoginna.
thumb
Camilla, Cornwalli hertsoginna (Camilla Rosemary Mountbatten-Windsor, endise perekonnanimega Parker Bowles, neiupõlvenimega Shand; sündinud 17. juulil 1947) on Suurbritannia ja "Commonwealthi" riikide troonipärija, Wales'i prints Charlesi teine abikaasa.
Enne abielu oli ta mehe kaua-aegne partner. Wales'i printsi abikaasana on tema tiitel Wales'i printsess, kuid ta eelistab kasutada nimetust Cornwalli hertsoginna. Tiitlit Wales'i printsess kasutas ka Charlesi esimene abikaasa, populaarne ja väga armastatud printsess Diana. Šotimaal on Camilla tiitel Rothesay hertsoginna.
Perekond ja noorus.
Camilla Rosemary Shand sündis Plumptoni külas, kus ta ka üles kasvas. Tema isa on Bruce Shand, endine Briti armee ohvitser ja praegune veinikaupmees, ema oli Rosalind Cubitt, parun Roland Calvert Cubitti tütar. Camillal on vend Mark ja õde Annabel.
Ta käis Dumbrellsi koolis Sussexis, Queen's Gate School'is Kensingtonis ja lõpetas oma haridustee Šveitsis Mon Fertile'i koolis. Oma debüüdi tegi ta Londonis 1965. Nooruses töötas ta aasta Londoni sisekujundajate Sibyl Colifaxi ja John Fowleri juures.
Esimene abielu.
1973 abiellus Camilla Shand Andrew Parker Bowlesiga. Neil oli kaks last, poeg Tom ja tütar Laura. Lapsed kasvasid üles rooma-katoliku õpetuse järgi. Tom õppis Etoni Kolledžis, sellal kui Laura lõpetas rooma-katoliikliku St. Mary's Convent School'i Shaftesburys. Andrew ja Camilla lahutasid oma abielu 3. märtsil 1995.
Hertsoginna sugupuu.
Ameerika genealoogi William Adams Reitwiesneri järgi, on Camillas prantsuse, inglise, hollandi, šoti ja ameerika juuri. Ta pärineb mitmetest perekondadest - Treadway, Barnes, Jones, Goodnow, Allen, Brazier, jt -, kes elasid 17. ja 18. sajandil Massachusettsis ja Connecticutis.
Tal on ka Prantsuse-Kanada esivanemaid ning on Sir Allan MacNabi järeltulija.
Cornwalli hertsoginna vana-vanaema on Alice Keppel, prints Charles'i vana-vanaisa, kuningas Edward VII viimane armastus; hertsoginna sündis kaks kuud enne Mrs. Keppeli surma. George Keppeli kaudu on Camilla sugulane ka Judith Keppel, Suurbritannia telesarja "Kes tahab saada miljonäriks?" esimene miljoni-võitja.
Cornwalli hertsoginna on Arnold Joost van Keppeli, William III favoriidi järeltulija. Ta on ka Charles Lennoxi, Charles II ja tema armukese, Louise de Kérouaille ebaseadusliku poja järeltulija.
Suhe Wales'i prints Charles'iga.
Wales'i printsi ja Camilla suhe algas juba 1970. aastatel, kui nad ühel polomatšil kohtusid; kumbki polnud siis veel abielus. Suhe lõppes aasta pärast, väidetavalt seetõttu, et prints viivitas abieluettepaneku tegemisega. Camilla Shand abiellus 1973 Charles'i vana sõbra, armeeohvitser Andrew Parker Bowles'iga.
Sõprus Wales'i printsi ja Parker Bowles'ide vahel jätkus. Väidetavalt oli Parker Bowles'i abielu vabameelne ning mõlemad pooled harrastasid abieluväliseid suhteid. Camillast sai selle aja jooksul Charlesi armuke ning Andrew võttis enda armukeseks vana sõbranna Rosemary Pitmani, kellest hiljem sai tema teine abikaasa.
Printsi esimene naine, printsess Diana süüdistas avalikult Camillat ja Charlesi abieluvälises suhtes ning nimetas seda lahutuse põhjusena; eraseltskonnas viitas Diana Camillale kui rotveilerile. Diana ütles, et Camilla oli enne teda teadnud, et Charles kavatseb teda naiseks paluda. Prints ja Mrs. Parker Bowles tegid üksteisele kingitusi ning kasutasid hüüdnimesid "Fred" ja "Gladys". Printsi toetajad väitsid, et abielu lagunemise põhjuseks oli hoopis Diana paranoiline suhtumine Charlesi ja Camilla suhtesse.
Romaan tuli avalikkuse ette pärast raamatu "Diana: Her True Story" ilmumist, millele järgnes kurikuulus telefonikõne Charlesi ja Camilla vahel, tuntud kui Camillagate, ja ka Diana antud televisiooni-intervjuus abielu lagunemise kohta. Need avaldused tegid Camilla väga ebapopulaarseks.
Väidetakse, et paari suhe kestis kogu Charlesi ja Diana abielu vältel ning nad olid olnud koos ka ööl enne Diana ja Charlesi pulma. Kuigi selle suhtekolmnurga tekkimise aeg on täpselt teadmata, on arvatud, et suhe algas 1980. aastate alguses, palju aega enne Diana afääri James Hewittiga. Pärast printsi avalikku pihtimist televisioonis, et ta on abielu rikkunud, lahutasid Parker Bowles'id oma abielu 1995. Nad olid juba mõnda aega eraldi elanud ning Andrew abiellus varsti uuesti.
Kuigi hertsoginnal on residents ka Wiltshire's, elab ta peamiselt Highgrove House's, mis on ka printsi ametlik elupaik. Briti ajalehed teatasid 2005. aasta algul, et ehkki paar polnud veel abielus, maksis Charles naise ehete ja riiete ning Clarence House'i kahe toa dekoreerimise eest.
Teine abielu.
10. veebruaril 2005 teatati, et Camilla ja Charles abielluvad 8. aprillil samal aastal Windsori lossis ilmaliku teenistuse käigus. 4. aprillil teatati, et laulatus lükkub 24 tundi edasi, et prints saaks osa võtta paavst Johannes Paulus II matustest kuninganna asemel.
Teenistus leidis lõpuks aset hoopis Guildhall'is, Windsoris 9. aprillil 2005 ning sellest võtsid osa kuningapere ja Parker Bowles'i pere lähedasemad liikmed, kuid kohal polnud ei kuningannat ega Edinburghi hertsogit; kuningakoda põhjendas seda tahtmatusega laulatusel tähelepanu endale tõmmata. Teised põhjendasid seda sellega, et kuningannale ei meeldi Camilla või et ta ei tahtnud osaleda tsiviilteenistusel, olles anglikaani kiriku pea. Siiski kandis Camilla tiaarat, mis oli kuulunud kuninganna Elizabethile, mis oli märk tema vastuvõtmisest perekonda.
Pärast tsiviilteenistust olid kuninganna ja prints Philip kohal St. George'i kabelis toimunud teenistusel ning korraldasid vastabiellunutele Windsori lossis hiljem vastuvõtu.
Alates abielust on Camilla tiitel olnud Tema Kuninglik Kõrgus Cornwalli hertsoginna, kuid Šotimaal on ta Tema Kuninglik Kõrgus Rothesay hertsoginna.
Kuninglikud kohustused.
Pärast laulatust võttis hertsoginna enda kanda ka kuninglikke kohustusi. Nende hulgas on ka Wales'i printsi saatmine erinevatel üritustel. Hertsoginna on teinud ka eravisiite, külastades üht Southamptoni haiglat ning sama aasta juunis ilmus ta ka esimest korda Buckinghami palee rõdule koos teiste kuningliku perekonna liikmetega.
Pärast Londoni terrorirünnakuid 2005 juulis külastasid hertsoginna ja prints kannatanuid St. Mary haiglas Paddingtonis. Novembris käis paar ringreisil Ühendriikides; see oli Camilla esimene välisreis kuningakoja liikmena. Märtsis 2006 käisid prints ja Camilla kuninglikul visiidil Egiptuses, Saudi Araabias ja Indias. Pikk reis õnnestus suurepäraselt ning Camilla sai kiita oma vastupidavuse ja lihtsa meelelaadi eest.
Tiitlid ja positsioon.
Cornwalli hertsoginna hoiab seaduslikul alusel tiitlit Wales'i printsess, kuid on ise otsustanud seda mitte kasutada. Pärast kihlumist sai temast Cornwalli hertsoginna, Šotimaal aga Rothesay hertsoginna.
Elizabeth II on ta paigutanud Suurbritannia õukonnakalendris neljandale kohale iseenda, printsess Anne'i ja Kenti printsess Alexandra järele. Tavaliselt on monarhi minia teisel kohal, Camilla on aga kahe koha võrra allpool, kuna Anne ja Alexandra on sünnilt printsessid, tema aga hertsoginna.
Clarence House on märkinud, et kui Charles'ist saab kuningas, on Camilla "Tema Kuninglik Kõrgus Kuninga Abikaasa" ("HRH The Princess Consort"), selle asemel, et olla kuninganna, kes ta tehniliselt võttes siiski saab olema. Aasta pärast pulmi tehtud uuringu kohaselt soovib Camilla saamist kuningannaks ainult 21% ja 56% pooldab tema nimetamist kuninga abikaasana.


Vestfirðiri poolsaar.
Vestfirðir ('läänefjordid') on poolsaar Loode-Islandil.
Ülejäänud Islandiga ühendab Vestfirðiri poolsaart 10 kilomeetri laiune maakitsus Gilsfjörðuri ja Bitrufjörðuri fjordi vahel.
Poolsaar on mägine. Rannajoont liigendavad arvukad fjordid.
Vestfirðir on hõredalt asustatud: rahvastiku tihedus on alla 1 in/km².
Suurim linn on Ísafjörður, mis on Vestfirðiri piirkonna halduskeskus ning ühtlasi ärikeskus ja liiklussõlm.


Kvantfüüsika.
Kvantfüüsika ehk kvantteooria on 20. ja 21. sajandi füüsika haru, mis hõlmab teooriad, mis võtavad arvesse mikromaailma omadused, mis pole klassikalise füüsika raames ennustatavad ega seletatavad.
Molekulide ja neist väiksemate osakeste puhul annavad mõõtmised klassikalise mehaanikaga vastuolus olevaid tulemusi. Muu hulgas osutub, et teatud füüsikalistel suurustel on diskreetne iseloom: neil ei ole mitte pidev väärtuste skaala, vaid nende väärtused saavad erineda vaid kindlate suuruste – nn kvantide – võrra, ehk teiste sõnadega, nad on kvanditud. Samuti osutub, et osakesi ja laineid ei saa mõttekalt eristada, sest üks ja seesama füüsikaline objekt käitub olenevalt uurimisviisist kas lainena või osakesena (seda nimetatakse laine-osakese dualismiks). Kvantfüüsika teooriad taotlevad nende nähtuste selliseid seletusi, mis võimaldavad vahemaade ja masside väikestes mastaapides saadavaid mõõtmistulemusi ennustada.
Väljendit "kvantfüüsika" on esmakordselt kasutatud 1931 Max Plancki raamatus "The Universe in the Light of Modern Physics".
Tänapäeval kasutatakse kvantteooriatena kvantmehaanikat ja väljade kvantteooriaid. Neile on iseloomulik, et füüsikaliste süsteemide olekuid ei kirjeldata mitte vaadeldavate füüsikaliste suuruste väärtuste komplektidena, vaid mõõdetavate suuruste väärtused on antud oleku puhul määratud üksnes tõenäosuslikult.
Poolklassikalised kvantteooriad.
Poolklassikalisteks, vanadeks ehk varajasteks kvantteooriateks nimetatakse teooriaid, mis küll postuleerivad teatavate suuruste kvanditust ning mõnikord ka annavad seletuse lainelis-korpuskulaarsele dualismile, kuid ei võimalda siiski kirjeldatavaid nähtusi kuigi sügavalt mõista. Need teooriaid ei andnud ka ennustusi väljaspool mõne kitsa nähtusteklassi raame.
Aastal 1900 tuletas Max Planck Plancki kiirgusseaduse – valemi, mis kirjeldab absoluutselt musta keha kiirguse vaadeldud sagedusjaotust. Planck lähtus eeldusest, et must keha koosneb diskreetselt jaotunud energianivoodega ostsillaatoritest. Valgust kiiratakse väikeste kvantidena, mille energia on võrdeline valguse sagedusega, kusjuures võrdeteguriks on Plancki konstant "h". See asjaolu oli tolleaegsete teooriate abil seletamatu. Planck pidas sellist energia kvanditust aine, mitte valguse enda omaduseks. Tema meelest puutus valgus asjasse ainult nii palju, et valgus saab ainega energiat vahetada ainult kvantide kaupa sellepärast, et aine võimaldab ainult teatud kindlaid energianivoosid.
Albert Einstein laiendas seda kontseptsiooni, tulles fotoefekti seletuseks välja teooriaga, et valguse energia on ise kvantiseeritud. Lähtudes vaadeldud asjaolust, et energiahulgad, mis valguskiir saab ainele ära anda, on võrdelised valguse sagedusega, seega valguse enda omadusega, leidis Einstein, et energianivood ei ole kvantiseeritud ainult aines, vaid valgus ise koosnebki ainult teatud energiaportsjonitest. Selline kontseptsioon ei ole ühitatav valguse puhtlainelise iseloomuga. Seega tuli välja, nagu ei käituks valgus ei klassikalise valgusena ega ka klassikalise osakeste vooga.
Aastal 1913 kasutas Niels Bohr kvantiseeritud energianivoode kontseptsiooni vesiniku aatomi spektrijoonte seletamiseks. Tema järgi nime saanud Bohri aatomimudel lähtub sellest, et elektron tiirleb vesiniku aatomis ümber tuuma teatud kindlal energianivool. Seejuures vaadeldakse elektroni osakesena, mis käitub klassikaliselt, välja arvatud selle poolest, et tema energial võivad olla ainult teatud kindlad väärtused. Teised teoreetikud, eriti Arnold Sommerfeld, täiustasid Bohri aatomimudelit, et seda saaks kasutada ka teiste aatomite spektrite seletamiseks. Muu hulgas postuleeriti elektronide ellipsikujulised trajektoorid (Bohri-Sommerfeldi aatomimudel). Rahuldava seletuseni siiski ei jõutud. Bohri aatomimudeli postulaatidel polnud ka põhjendust, nii et see ei võimaldanud nähtuste olemuse sügavamat mõistmist.
Aastal 1924 avaldas Louis de Broglie mateerialainete (Broglie lainete) teooria. Selle järgi võib igasugune mateeria (aine) ilmutada laineiseloomu ning lained ka osakeseiseloomu. See teooria võimaldas seletada fotoefekti ja Bohri aatomimudelit ühtselt aluselt. Elektronide orbiite aatomituuma ümber vaadeldi seisulainetena. Elektroni arvutuslik lainepikkus ning orbiitide pikkused Bohri aatomimudeli järgi sobisid selle kontseptsiooniga hästi kokku. Teiste aatomite spektrite seletamine ei olnud siiski veel võimalik.
Aastal 1927 leidis de Broglie teooria kinnitust kahes sõltumatus eksperimendis, mis tõendasid elektronide difraktsiooni. Briti füüsik George Paget Thomson juhtis elektronkiire läbi üliõhukese metalli ning vaatles de Broglie poolt ennustatud interferentsimustrit. Sarnases eksperimendis, mis juba 1919 viidi läbi Bell Labsis, vaatlesid Clinton Davisson ja tema assistent Lester Germer niklikristallilt peegeldunud elektronkiire difraktsioonimustrit. Nähtust õnnestus seletada alles 1927 de Broglie laineteooria abiga.
Kvantmehaanika.
Moodne kvantmehhaanika sai alguse 1925, mil Werner Heisenberg, Max Born ja Pascual Jordan formuleerisid maatriksmehaanika.
Mõni kuu hiljem leiutas Erwin Schrödinger hoopis teistmoodi – de Broglie mateerialainete teooriast lähtudes – asjale lähenedes lainemehaanika ja Schrödingeri võrrandi. Varsti õnnestus Schrödingeril tõestada, et tema lähenemine on maatriksmehaanikaga ekvivalentne.
Schrödingeri ja Heisenbergi lähenemine tõid kaasa uue lähenemise mõõdetavatele suurustele. Varem oli neid võetud funktsioonidena, mis seavad süsteemi teatud olekule vastavusse arvu või vektori, mis väljendab suuruse, näiteks koordinaadi (või kohavektori) või impulsi väärtust. Heisenberg ja Schrödinger püüdsid vaadeldava suuruse mõistet niiviisi modifitseerida, et see oleks ühitatav interferentsiga kaksikpilus. Nimelt, kui mõõtmisega tehakse kindlaks, läbi kumma pilu osake lendab, siis ei saada mitte kaksikpilu interferentsimustrit, vaid kaks üksikpilumustrit. Seega mõjutab mõõtmine osakeste süsteemi olekut. Vaadeldavaid suurusi võetakse funktsioonidena ühelt olekult teisele. Nõnda ei saa süsteemi olekut enam määrata näiteks koordinaadi ja impulsi väärtuse kaudu, vaid olek tuleb vaadeldavatest suurustest ja nende väärtustest lahutada. Trajektoori mõiste asendus abstraktse oleku mõistega (olekut kirjeldab olekufunktsioon). Mõõtmisprotsessis viiakse olekuga vastavusse vaadeldava suuruse üks omaväärtustest, millele vastab teatud reaalne mõõtmistulemus. See on täiendav "reaalväärtuselisustingimus", mida vaadeldav suurus peab rahuldama.
Vaadeldavate suuruste säärasest uuelaadsest mõistest tuleneb, et mitme mõõtmise puhul on oluline mõõtmiste järjekord, sest ilma kindla järjekorrata ei saa kaks vaadeldavat suurust mingile olekule mõjuda. Tulemus võib oleneda mõõtmiste järjekorrast. Kui kahe vaadeldava suuruse puhul on lõpptulemused erineva mõõtmiste järjekorra puhul erinevad, siis tekib määramatuse relatsioon. Koordinaadi ja impulsi puhul kirjeldas seda esimesena Werner Heisenberg 1927. Määramatuse relatsioonid kirjeldavad kvantitatiivselt lõppolekute erinemist vaasdeldavate suuruste järjekorra äravahetamisel.
Aastal 1927 sõnastasid Bohr ja Heisenberg Kopenhaageni interpretatsiooni, mida nimetatakse ka kvantmehaanika ortodoksseks interpretatsiooniks. See tugines Borni ettepanekule võtta süsteemi olekut kirjeldava olekufunktsiooni ehk lainefunktsiooni väärtuse mooduli ruutu tõenäosustihedusena (Borni interpretatsioon). Kuigi vahepeal on ilmunud arvukalt muid kvantmehaanika interpretatsioone, pooldab seda tänini enamik füüsikuid.
Umbes 1927 hakkas Paul Dirac töötama kvantmehaanika ja erirelatiivsusteooria ühendamise kallal. Samuti võttis ta 1930 ilmunud raamatus kasutusele bra-ket-tähistuse. Samal ajal formuleeris John von Neumann kvantmehaanika range matemaatilise baasi, mida ta kirjeldas 1932 ilmunud raamatus. Ta kasutas muu hulgas lineaarseid operaatoreid Hilberti ruumidel.
Sellel etapil saadud tulemused kehtivad tänini ning on kvantmehaaniliste küsimuseasetuste kirjeldamisel üldkasutatavad.
Väljade kvantteooria.
Alates 1927. aastast on tehtud katseid rakendada kvantmehaanikat mitte ainult osakestele, vaid ka väljadele. Nõnda on tekkinud väljade kvantteooriad. Esimesed tulemused selles valdkonnas said Paul Dirac, Wolfgang Pauli, Victor Weisskopf ja Pascual Jordan. Lainete, osakeste ja väljade kirjeldamiseks vaadeldakse neid kvantväljadena (vaadeldavate suuruste sarnaste objektidena). Kvantväljad ei pea rahuldama "reaalväärtuselisuse" nõuet ega ole tingimata seotud mõõdetavate suurustega. Kvantväljade puhul on osutunud probleemiks, et keeruliste hajumisprotsesside arvutamisel saadakse lõpmatud väärtused, lihtsate protsesside puhul aga saadakse sageli vaadeldavatest väärtustest väga erinevaid tulemusi.
1940ndate aastate lõpus leiutati lõpmatute väärtuste probleemi lahendamiseks renormeerimine. See võimaldas Richard Feynmanil, Freeman Dysonil, Julian Schwingeril ja Sin-Itiro Tomonagal formuleerida kvantelektrodünaamika. See teooria kirjeldab elektrone, positrone ja elektromagnetvälja esimest korda ühtsest vaatekohast ning ennustab mõõtmistulemusi väga täpselt. Kvantelektrodünaamika oli eeskujuks teistele väljade kvantteooriatele.
Kvantkromodünaamika töötati välja 1960ndate alguses. Teooria tänapäeval tuntud kuju formuleerisid 1975 David Politzer, David Gross ja Frank Wilczek. Julian Schwingeri, Peter Higgsi, Jeffrey Goldstone'i ja Sheldon Glashow' teedrajavatele töödele toetudes näitasid Steven Weinberg ja Abdus Salam teineteisest sõltumatult, kuidas nõrk vastastikmõju ja kvantelektrodünaamika on võimalik ühendada elektronõrga vastastikmõju teooriaks.
Väljade kvantteooria on tänini aktiivne uurimisvaldkond, milles on välja töötatud väga palju uuelaadseid meetodeid. Ta on aluseks püüdele formuleerida kõige teooria. Muu hulgas supersümmeetria, silmuskvantgravitatsioon ja tvistoriteooria rajanevad olulisel määral väljade kvantteooria ideedel.


Plancki konstant.
Plancki konstant (tähis formula_1) on füüsikaline konstant kvantmehaanikas, mis iseloomustab kvantide suurust. Konstant on oma nime saanud Max Plancki järgi, kes oli üks kvantmehaanika loojatest.
kus formula_3 tähistab footoni energiat, formula_1 Plancki konstanti ja formula_5 valguskvandi sagedust. Louis de Broglie laiendas selle käsitluse kõikidele osakestele.
Väärtus.
Plancki konstandi dimensioon on energia korrutatud ajaga, mis on ühtlasi mõju dimensiooniks. SI-ühikutes väljendatakse Plancki konstanti džaul-sekundites (). Plancki konstandi dimensiooni võib kirjeldada ka kujul impulss korda kaugus (), mis on ühtlasi impulsimomendi dimensiooniks.
Sulgudes numbrid väljendavad mõõtemääramatust. Siin on esitatud nende konstantide 2006. aastal CODATA poolt soovitatud väärtused koos mõõtemääramatustega.


Footon.
Footon on elektromagnetkiirguse väikseim osake ehk kvant (valguskvant). Footon on vaheosake (boson spinniga 1), mis vahendab elektromagnetilist vastasmõju. Footon (erinevalt näiteks gluuonist) ise oma vahendatava vastasmõju laengut ei kanna ja on elektriliselt neutraalne. Tema seisumass on 0 ning seetõttu liigub ta vaakumis alati valguse kiirusega formula_1. Valguse kiirus kui universaalne füüsikaline konstant ongi defineeritud footoni liikumise kiiruse kaudu vaakumis.
Üldine kirjeldus.
Footon on elementaarosake, mis vahendab elektromagnetilist vastasmõju. Enamasti tähendab see, et elektriliselt laetud kehad vahetavad omavahel virtuaalseid footoneid. Näiteks positiivselt laetud aatomituum ja negatiivselt laetud aatomi elektronkate mõjutavad teineteist virtuaalsete footonitega.
Footonit iseloomustavad kvantarvud.
Nagu kõik teised fundamentaalsed vaheosakesed, on ka footon boson (spinniga 1). Kui fermion neelab footoni, siis fermioni ja footoni spinnid liituvad. Näiteks kui elektron neelab footoni, siis muutub tema spinn vastupidiseks (süsteemi summaarne spinn peab olema kõikides vastasmõjudes jääv).
Lisaks spinnile (mis määrab ära footoni polarisatsiooni) iseloomustab footonit veel lainevektor, mis määrab ära footoni lainepikkuse ja liikumise suuna. Kõik teised footoni kvantarvud (näiteks tema leptonlaeng ja barüonlaeng) on 0. Footon on iseenda antiosake, kuid kaks footonit omavahel enamasti ei annihileeru, kuna nendevaheline vastastikmõju on väga nõrk. Kuna footonitel elektrilaeng puudub, siis saavad nad vastastikmõjus olla ainult virtuaalsete laetud osakeste (näiteks elektronide) silmuste kaudu.
Footoni energia.
kus formula_3 on footoni energia, formula_4 on Plancki konstant, formula_5 on footoni sagedus ja formula_6 on tema lainepikkus (sagedus ja lainepikkus on teineteisega pöördvõrdelised). E tähistab footoni poolt edasi kantavat energiat. See on ühtlasi ka vähim võimalik lainepikkusega formula_6 elektromagnetvälja (ja elektromagnetkiirguse) "portsjon", ehk kvant. Tulenevalt laine-osakese dualismist käitub footon samaaegselt nii osakese kui lainena (täpsemalt lainepaketina).
Süsteem, mis kiirgab footoni kaotab selle võrra energiat ning süsteem, mis neelab footoni saab selle võrra energiat juurde. See tähendab, et kõik kehad saavad energiat ja loovutavad energiat kvanthaaval.
Footoni neelamist aatomi poolt nimetatakse ka fotoefektiks. Sellisel juhul footon ergastab aatomi (aatom läheb ergastatud olekusse).
Footoni mass.
Kuna footoni seisumass on 0, siis liigub footon alati valguse kiirusega
Footonil on mass, mis on võrdne footoni poolt edasi kantava energiaga. Kui mingi keha neelab footoni, siis saab ta endale selle footoni energia ning selle võrra suureneb ka keha mass
formula_8
Footoni lagunemine.
Footon ei saa laguneda, kuna puudub temast kergema seisumassiga osake. Teiseks ei saa footon laguneda ka põhjusel, et liikudes valguse kiirusega tema jaoks (vastavalt erirelatiivsusteooriale) aeg seisab. Footoni jaoks toimub kiirgumine ja neeldumine samaaegselt jätmata vahepeal võimalust lagunemiseks.
Footoni nimetus.
A. Einstein nimetas oma teoorias footoneid valguskvantideks ("das Lichtquant") (aastal 1909). Footoni nimetuse (tulenevalt kreekakeelsest sõnast "φῶς" — valgus) pakkus esmakordselt välja füüsikakeemik Gilbert N. Lewis aastal 1926. Kuigi Lewis'e arendatav teooria heideti tema sisemiste mittevastavuste tõttu kiiresti kõrvale, siis nimetus "footon" sai kiiresti populaarseks.


Vaheosakesed.
Vaheosakesed (ka vahebosonid, kalibratsiooniosakesed, kalibratsioonibosonid; inglise "gauge bosons") on fundamentaalse jõu vahendajad. Kõik tuntud vaheosakesed on bosonid (nende spinn on täisarvuline). Vaheosakesed vahendavad vastastikmõju fermionide (poolearvulise spinniga osakeste) vahel. Selleks, et kaks fermioni oleks omavahel vastasmõjus, peab üks fermion kiirgama vaheosakese (enamasti virtuaalse) ja teine fermion selle neelama.
Virtuaalsed ja reaalsed vaheosakesed.
Vaheosakesed võivad olla virtuaalsed või reaalsed. Virtuaalsed vaheosakesed eksisteerivad väga piiratud aja jooksul väga väikeses ruumiosas määramatuse printsiibi tõttu. Tavaliselt vahendavad virtuaalosakesed vastasmõjusid seal, kus reaalsed osakesed seda mõne jäävusseaduse tõttu teha ei saaks. Näiteks aatomituuma ja tema elektronkatte vahelist elektromagnetilist vastasmõju vahendavad virtuaalsed footonid. Peab märkima, et valdav enamus vaheosakesi on virtuaalsed.
Reaalsed vaheosakesed vahendavad vastasmõju vastavalt kõigile jäävusseadustele ja nende mõju ei ole piiratud ajas ega ruumis (kui seda mõju ei piira mõni muu tegur, näiteks vaheosakese seisumass (W- ja Z-boson) või allumine tugevale vastasmõjule (gluuon)). Näiteks elektroni ergastamine aatomi valentselektronkihis toimub täiesti reaalse footoni neeldumise tulemusena.


Osakestefüüsika standardmudel.
Standardmudeli elementaarosakesd (peale Higgsi bosoni)
Standardmudel ehk elementaarosakeste füüsika standardmudel on kvantfüüsika teooria, mis kirjeldab tugevat, nõrka ja elektromagnetilist jõudu ning neid vahendavaid või nendega interakteeruvaid elementaarosakesi. See on relativistlik kvantväljateooria, mis ühendab kvantmehaanikat ja erirelatiivsusteooriat.
Teooria loodi ning seda arendati 20. sajandi teisel poolel paljude füüsikute ühistööna.. Teooria arengut on toetanud nii eksperimentaalsed kui teoreetilised avastused. Praeguse kuju omandas teooria 1970ndate keskpaigas, kui eksperimentaalselt kinnitati kvarkide olemasolu.
Hiljem on teooriat kinnitanud ka b-kvargi (1977), t-kvargi (1995) ja tauneutriino (2000) eksperimentaalne avastamine.
Hiljaaegu (2011–2012) avastatud uus boson on kandidaat Higgsi bosonile, mis on viimane teooria poolt ennustatud, kuid eksperimentaalselt avastamata osake.
Tänu võimele seletada suurt hulka eksperimentaalseid tulemusi kutsutakse standardmudelit ka "peaaegu kõige teooriaks".
Mudel ei ole siiski täiuslik kõikide fundamentaalsete interaktsioonide teooria, sest see ei kirjelda gravitatsioonijõudu ega ennusta universumi kiirenevat paisumist. Teoorias puuduvad võimalikud tumeaine osakesed, millel oleksid kõik nõutud omadused, mida kosmoloogilised vaatlused ennustavad. Ka ei ennusta standardmudel neutriinode otsillatsioone ega nende nullist erinevaid masse.
Viimasel ajal on standardmudel leidnud rakendust ka väljaspoolt osakestefüüsikat, näiteks astrofüüsikas, kosmoloogias ja tuumafüüsikas.
Ajalugu.
Esimesed sammud standardmudeli poole tegi Sheldon Lee Glashow, kui ta 1960. aastal avastas võimaluse ühendada elektromagnetism ja nõrk vastasmõju.
1967. aastal sidusid Steven Weinberg ja Abdus Salam Higgsi mehhanismi Glashow' elektronõrga interaktsiooni teooriasse, andes talle tänapäevase kuju.
Usutakse, et Higgsi mehhanism annab massi kõikidele standarmudeli elementaarosakestele. See sisaldab W- ja Z-bosonite ning fermionide (st kvarkide ja leptonite) masse.
Pärast Z-bosoni tekitatud neutraalsete voolude avastamist CERN-is 1973. aastal sai elektronõrk teooria laialt tunnustatuks ning Glashow, Salam ja Weinberg said selle avastamise eest 1979. aastal Nobeli füüsikapreemia.
W- ja Z-bosonid avastati eksperimentaalselt 1981. aastal ning nende massid vastasid standardmudelis ennustatule.
Tugeva interaktsiooni teooria sai tänapäevase kuju 1973. ja 1974. aastal, kui eksperimendid kinnitasid, et hadronid koosnevad murdarvuliste laengutega kvarkidest.
Elementaarosakesed.
Standardmudelis on 61 elementaarosakest. Need jagunevad fermionideks, kalibratsioonibosoniteks ja Higgsi bosoniks. Fermionid (spinniga) moodustavad mateeria, kalibratsioonibosonid (spinniga 1) vahendavad fundamentaalseid vastastikmõjusid ning Higgsi boson (spinniga 0) annab Higgsi mehhanismi kaudu teistele osakestele (peale footoni ja gluuoni) massi.
Fermionid.
48 osakest standardmudelis on fermionid. Nende spinn on ning nende käitumist iseloomustavad Fermi-Diraci statistika ja allumine Pauli keeluprintsiibile.
Fermionid omakorda jaotatakse kvarkideks (u, c, t, d, s, b) ning leptoniteks (elektron, müüon, tauon ja nendele vastavad neutriinod). Lisaks on igal fermionil antiosake, mis erineb ainult elektrilaengu märgi poolest.
Kvargid erinevad teistest fermionidest murdarvulise elektrilaengu poolest. Kvargid on kas up-tüüpi (u, c, t, laenguga +) või down-tüüpi (d, s, b, laenguga -).
Teine eristav omadus on see, et need kannavad värvilaengut ning saavad seetõttu astuda tugevasse vastastikmõjusse. Kvarkvangistuse tõttu ei saa kvargid üksikult esineda, vaid nad moodustavad liitosakesi (hadronid), kus on kas kvark ja antikvark (mesonid) või kolm kvarki (barüonid).
Ülejäänud fermionid (leptonid) ei kanna värvilaengut ning jagunevad kaheks: elektrilaenguga ja elektrilaenguta osakesteks. Elektrilaenguga leptonitel (elektron, müüon, tauon) on kõigil laeng -1e ning nad saavad interakteeruda nii elektromagnetilise kui nõrga vastastikmõjuga. Väikese massiga ja laenguta neutriinod (elektronneutriino, müüneutriino ja tauneutriino) saavad interakteeruda ainult nõrga vastastikmõju kaudu.
Teistpidi jaotatakse fermionid kolme põlvkonda, kus igaühes on up- ja down-tüüpi kvark, neutriino ning vastav elektrilaenguta lepton. Igas põlvkonnas on osakeste füüsikalised omadused sarnased, kuid põlvkonna numbri suurenedes suureneva massiga.
Esimese põlvkonna osakesed on stabiilsed (st ei lagune spontaanselt) ning sellest tulenevalt koosneb kogu tavaline (barüoniline) mateeria nendest osakestest (u- ja d-kvark ning elektron). Konkreetsemalt, kõik aatomid koosnevad aatomituumast, mis koosneb u- ja d-kvarkidest, ning seda ümbritsevatest elektronidest. Kõrgemate põlvkondade osakesed on aga ebastabiilsed ja väga lühikese elueaga ning neid saab vaadelda ainult väga kõrge energiaga olukordades (nt osakeste kiirendid või kosmilised kiired).
Kõik neutriinod on stabiilsed ja liiguvad vabalt läbi universumi, kuid interakteeruvad väga harva barüonilise ainega.
Kalibratsioonibosonid.
Kokkuvõte standardmudeli osakeste vahelistest interaktsioonidest
Standardmudelis on kalibratsioonibosonid (footonid, gluuonid ning W+, W- ja Z-bosonid) osakesed, mis kannavad üle tugevat, nõrka ja elektromagnetilist vastasmõju. Neid kutsutakse ka vaheosakesteks ja jõu kandjateks.
Kõikide kalibratsioonibosonite spinn on 1. Need alluvad Bose-Einsteini statistikale ja seetõttu ei ole nad Pauli keeluprintsiibiga piiratud. Sellest tulenevalt ei ole teoreetilist piiri selle kohta, kui mitu bosonit saab paikneda samas ruumiosas.
Footonid vahendavad elektromagnetilist vastasmõju elektrilaengutega osakeste vahel. Footon on massita osake ja selle käitumist kirjeldab hästi kvantelektrodünaamika.
W+, W- ja Z-bosonid kannavad üle nõrka vastasmõju kvarkide ja leptonite vahel. Need osakesed on kõik massiivsed. W-bosonitel on elektrilaeng ja seetõttu mõjutavad neid elektrilaenguga osakesed. W-bosonid interakteeruvad ainult "paremakäeliste" osakeste või "vasakukäeliste" antiosakestega. Z-boson, mis on laenguta, kuid W-bosonitest massiivsem, interakteerub kõikide "parema-" ja "vasakukäeliste" osakeste ja antiosakestega. Neid kolme kalibratsioonibosonit ja footonit käsitletakse ka ühiselt elektronõrga vastasmõju kandjatena.
Kaheksa gluuonit vahendavad tugevat interaktsiooni värvilaengutega osakeste vahel. Gluuonid kannavad ise samuti värvilaengut ja seetõttu interakteeruvad nad nii iseenda kui kvarkidega. Need osakesed on sarnaselt footoniga massitud. Gluuoneid ja nende interaktsiooni kirjeldab kvantkromodünaamika.
Higgsi boson.
Higgsi boson on massiivne elementaarosake, mille eksistentsi ennustasid
Robert Brout, François Englert, Peter Higgs, Gerald Guralnik, Carl Richard Hagen ja Tom Kibble 1964. aastal ning mis on oluline osa standardmudelist. Selle spinn on 0 ning seetõttu klassifitseeritakse seda bosoniks (sarnaselt kalibratsioonibosonitele, millel on täisarvuline spinn).
Higgsi bosonil on standardmudelis unikaalne roll, kuna see seletab, miks teistel elementaarosakestel (peale footoni ja gluuoni) on mass. Konkreetselt seletab Higgsi boson, miks footon on massitu, aga W- ja Z-bosonid väga massiivsed. Elementaarosakeste massid ning erinevused nõrga (mida kannavad üle W- ja Z-bosonid) ning elektromagnetilise (mida kannab üle footon) vastasmõju vahel on väga olulised mateeria mikrostruktuuri ja sellest tulenevalt makrostruktuuri uurimisel. Elektronõrga vastasmõju teoorias kirjeldab Higgsi boson leptonite ja kvarkide masse. Kuna Higgsi bosonil endal on mass, siis järelikult peab ta ka iseendaga interakteeruma.
Kuna Higgsi boson on väga massiivne ja laguneb peaaegu kohe pärast tekkimist, siis saab seda vaadelda ainult väga suure energiaga osakeste kiirendis. Eksperimente, mis proovivad Higgsi bosonit vaadelda, tehti kuni 2011. aastani Fermilabi kiirendis Tevatron ja 2010 algas töö CERN-is kiirendil LHC. Selleks, et standardmudel oleks matemaatiliselt kooskõlaline, on vaja, et iga massi tekitav mehhanism muutuks tuvastatavaks energiatel, mis on suuremad kui.
LHC on ehitatud selleks, et põrgatada kokku prootonite kiiri 7-8 TeV juures ning selle üks eesmärk on just uurida seda, kas Higgsi boson eksisteerib ja missugused on selle omadused.
4. juulil 2012 teatasid LHC kaks peamist eksperimenti ATLAS ja CMS mõlemad, et nad olid leidnud uue bosoni, mille mass on umbes, mis on "kooskõlas Higgsi bosoniga". Kuigi leitud osakesel on omadusi, mis meenutavad Higgsi bosonit, siis mõlemad uurimisrühmad tunnistasid, et rohkem tööd on vaja teha, et lõplikult kinnitada, et tegu tõesti on Higgsi bosoniga ning millist standardmudeli versiooni see sellisel juhul kõige paremini toetab.


Bosonid.
Bosonid ehk väljaosakesed on osakesed, mille spinn on täisarvuline, erinevalt fermionidest, mille spinn on poolarvuline. Liitosakeste puhul loetakse bosoniteks neid osakesi, mille summaarne spinn on täisarvuline.
Kõik bosonid alluvad Bose-Einsteini statistikale. Neid ei piira Pauli keeluprintsiip ning seetõttu võib mitu bosonit olla samas kvantolekus. See tähendab, et samas ruumipunktis võib mitu bosonit olla korraga samal energeetilisel tasemel. (Sama ruumipunkti all tuleb mõista olukorda, kus erinevate osakeste lainefunktsioonid kattuvad.) Nende olekufunktsioon on sümmeetriline ja säilitab oma märgi pööramisel 360 kraadi võrra.
Fundamentaalsed bosonid.
Elementaarosakestest on bosonid vaheosakesed (ing. keeles ka "gauge boson"). Vaheosakesed (enamasti virtuaalsed osakesed) vahendavad fundamentaalseid jõudusid fermionide vahel.
Liitosakestest bosonid.
Liitosakestest bosonid on liitosakesed, mille kooostises olevate osakeste summaarne spinn on täisarv. Tuleb siiski silmas pidada, et bosonina käituvad liitosakesed ainult siis, kui neid vaadelda kauguselt, kus osakese liitstruktuur välja ei paista (liitosakesed peavad olema vastasmõju suhtes seotud olekus).
Kõige tuntumad liitosakestest bosonid on mesonid, mis koosnevad kvargist ja antikvargist. Ka mesonid on vaheosakesed. Virtuaalsed mesonid vahendavad tuumajõudu (mis on tugeva vastasmõju teisene väljendus) nukleonide vahel.
Ka aatomituumade puhul võib jagada neid bosoniteks (sisaldavad paarisarvu nukleone) ja fermionideks (sisaldavad paaritu arvu nukleone). Näiteks vesiniku tuum on fermion ja deuteeriumi tuum (koosneb prootonist ja neutronist) on boson. Siin tuleb hoolega eristada kas me räägime aatomituumast või aatomist. Elektriliselt neutraalne vesiniku aatom on boson (koosneb kahest fermionist - prootonist ja elektronist).
Higgsi boson.
Standardmudeli kohaselt peaks kõik fundamentaalseid jõudusid vahendavad osakesed olema ilma seisumassita. Reaalselt on aga nõrga vastastikmõju vahendajad W- ja Z-bosonid massiivsed osakesed.
Mehhanismi, mis annab osakestele massi, nimetatakse Higgsi mehhanismiks. Selle kohaselt on Higgsi boson Higgsi välja kvant ning mass on tekib kui osakesed läbivad Higgsi välja.
Higgsi boson on ainuke standardmudeli avastamata osake (graviton ei ole standardmudeli osake). Higgsi bosoni eeldatav mass on 115 ja 180 GeV/c2 vahel, tema spinn on 0 ja ta on elektriliselt neutraalne.


Fermi-Diraci statistika.
Fermi-Diraci statistika on kvantstatistika, mis kirjeldab põhimõtteliselt eristamatutest poolespinnilistest elementaarosakestest koosnevaid süsteeme.


Pauli printsiip.
Pauli printsiip ehk tõrjutusprintsiip on oluline printsiip kvantmehaanikas, mille sõnastas 1925. aastal Wolfgang Ernst Pauli. Oma lihtsaimal kujul väidab see, et kaks samas aatomis paiknevat elektroni ei saa olla samas kvantolekus, st kui erinevate elektronide kvantarvud "n", "l" ja "ml" on samad, siis omavad need elektronid vastupidist spinni.
Üldisemalt väidab Pauli printsiip, et kaks identset fermioni (poolarvulise spinniga osakest) ei saa jagada sama kvantolekut. Rangemalt väljendatuna tähendab see, et identsete fermionide süsteemi lainefunktsioon on osakeste vahetamise suhtes antisümmeetriline.
Tõrjutusprintsiibile alluvad fermionid ning neid kirjeldab Fermi-Diraci statistika. Täisarvulise spinniga osakesed ehk bosonid tõrjutusprintsiibile ei allu ja neid kirjeldab Bose-Einsteini statistika.
Pauli printsiip on tuletatav relativistlikust kvantväljateooriast. Mitterelativistlikus kvantmehaanikas osakeste spinni ja statistika vahel seos puudub, mistõttu Pauli printsiipi seal tõestada ei saa.


Kvantmehaanika.
Kvantmehaanika on füüsikateooria, mis arvestab mikroosakeste käitumise eripärasid. Selle tänapäevane kuju arendati välja aastatel 1925–1935 ning selle põhiautorid on Werner Heisenberg, Erwin Schrödinger, Max Born, Pascual Jordan, Wolfgang Pauli, Niels Bohr, Paul Dirac ja John von Neumann.
Kvantmehaanika on tänapäeva füüsika üks alussambaid ning on aluseks paljudele füüsikaharudele, sealhulgas aatomifüüsikale, tahkisefüüsikale, tuumafüüsikale ja elementaarosakeste füüsikale ning samuti näiteks kvantkeemiale. Kui klassikaline füüsika osutus mikromaailma süsteemide kirjeldamiseks ebasobivaks, siis kvantmehaanika abil on võimalik täpselt arvutada aatomite, molekulide, tahkiste ja lihtsate bioloogiliste süsteemide (kvantbioloogia) omadusi.
Kvantmehaanika matemaatiline formalism erineb tunduvalt klassikalise füüsika matemaatilisest formalismist.
Kvantmehaanika sai alguse Max Plancki aastal 1900 tähelepanekust, et musta keha kiirguse spektri seletamiseks peaks valgus tekkima ja neelduma diskereetsete energia "portsianitena" - kvantidena, mis erinevad teineteisest Plancki konstandi ja sageduse kordarvu võrra. Kvantmehaanikas kohtab teisigi füüsikalisi suuruseid, mis võtavad disreetseid väärtuseid, kuigi klassikalise mehaanika järgi muutuvad need suurused pidevalt. Selliseks suuruseks on näiteks impulsimoment.
Kvantmehaanikas vaadeldavate mikroobjektide märkimisväärsemad iseärasuseks on veel Lainelis-korpuskulaarse dualism, mis ütleb, et kvantobjektid käituvad korraga nagu lained ja osakesed, ja sellega kaudselt seotud määramatuse relatsioonid, mis keelavad teatud füüsikaliste suuruste paaridel samaaegselt kindlat väärtust omada. Selliseks paariks on näiteks impulss ja asukoht: näiteks elektronile lainepikkuse omistamine ja tema asukoha sidumine seisulaine maksimumidega tähendab, et asukoht on määratav parimal juhul lainepikkuse täpsusega; Sarnaselt on seotud ka aeg ja energia.
Kvantmehhaanikas kirjeldatakse füüsikalisi objekte ja nende omadusi statistiliselt. Mikroosakese oleku määrab tema lainefunktsioon Ψ (Ψ2 – tõenäosuse tihedus), mille argumendid on osakeste koordinaadid ja aeg. Lainefunktsioon leitakse Schrödingeri võrrandist, kvantmehhaanika põhivõrrandist, mis kirjeldab süsteemi käitumist ajas ja ruumis.
Eellugu.
Kvantmehaanika teooria vajadus tulenes elektromagnetismi ning klassikalise mehaanika suutmatusest seletada kõiki elektromagnetkiirguse omadusi ja aatomi ehitust. Näiteks olid seletamata musta keha kiirguse probleem, fotoelektriline efekt ja Comptoni efekt.
Kvantfüüsika areng algas 20. sajandi alguses poolklassikaliste kvantteooriate ehk vanade kvantteooriate väljatöötamisega. Need teooriad seletasid vaid üksikuid nähtusi, suutmata erinevaid eksperimente omavahel seostada. Nad kirjeldasid mikromaailma nähtusi, mille puhul teatud suurustel (näiteks energial või impulsimomendil) said olla ainult teatud väärtused. Sellist üleminekut nimetatakse suuruste kvantimiseks.
Aastal 1924 avaldas Louis de Broglie oma mateerialainete (de Broglie lainete) teooria, mille järgi osakestel on ka laineiseloom ja lainetel osakeseiseloom. See töö andis kvantnähtustele küll ühtse seletuse, kuid seegi oli heuristilise iseloomuga ega võimaldanud ka täpseid ennustusi. Seetõttu arvatakse ta viimasena vanade kvantteooriate hulka. Ometi oli ta kvantmehaanikale teedrajav. Aastal 1927 sai de Broglie teooria kaks sõltumatut eksperimentaalset kinnitust, mis tõendasid elektronide difraktsiooni, mida mateerialainete teooria oli ennustanud. Briti füüsik George Paget Thomson juhtis elektronkiire läbi üliõhukese metallikihi ning vaatles de Broglie poolt ennustatud interferentsimustrit. Juba 1919 olid Clinton Davisson ja tema assistent Lester Germer Bell Labsis läbi viidud eksperimendis vaadelnud niklikristallilt peegeldunud elektronkiire interferentsimustrit. Seletada õnnestus neil seda alles 1927 de Broglie teooria abil.
Moodsa kvantmehaanika teke.
Moodne kvantmehhaanika sai alguse 1925, mil Werner Heisenberg, Max Born ja Pascual Jordan formuleerisid maatriksmehaanika. Mõni kuu hiljem leiutas Erwin Schrödinger de Broglie mateerialainete teooriale tuginedes lainemehaanika ja pani kirja Schrödingeri võrrandi. Mõned aastad hiljem näidati, et mõlemad lähenemised on matemaatiliselt ekvivalentsed.
Määramatuse relatsiooni koordinaadi ja impulsi puhul kirjeldas esimesena Werner Heisenberg 1927. Aastal 1927 sõnastasid Bohr ja Heisenberg ka Kopenhaageni interpretatsiooni. Umbes 1927 hakkas Paul Dirac töötama kvantmehaanika ja erirelatiivsusteooria ühendamise kallal. Samuti võttis ta 1930 ilmunud raamatus kasutusele bra-ket-tähistuse. Samal ajal formuleeris John von Neumann kvantmehaanika range matemaatilise baasi, mida ta kirjeldas 1932 ilmunud raamatus. Ta kasutas muu hulgas lineaarseid operaatoreid Hilberti ruumidel.
Sellel etapil saadud tulemused kehtivad tänini ning on kvantmehaaniliste küsimuseasetuste kirjeldamisel üldkasutatavad.
Põhijooned: elementaarsem esitus.
"Selles alajaotuses on aluseks võetud Kopenhaageni interpretatsioon
Vaadeldavad ja olekud.
Füüsikas, eelkõige kvantmehaanikas, nimetatakse vaadeldavaks mõnd füüsikalise süsteemi olekut iseloomustavat suurust, mida on võimalik kindlaks määrata vaatluse või eksperimendi abil. Vaadeldavad on seega mõõdetavad suurused nagu näiteks asukoht või energia. Süsteemi olek on üldjuhul matemaatiline opbjekt, mis annab süsteemi ammendava kirjelduse - teades süsteemi olekut, oskame anda hinnangu kõikvõimalike süsteemi peal tehtavate mõõtmiste tulemuste kohta.
Klassikalise mehaanika raames määravad osakese oleku üheselt tema asukoht ja kiirus, kusjuures mõlemaid on võimalik samaaegselt (vähemalt teoorias) lõputult täpselt mõõta. Seetõttu puudub klassikalises mehaanikas vajadus vaadelda olekuid ja vaadeldavaid lahus, sest olek määrab mõõtmistulemused üheselt ja ümberpöördult.
Kvantmehaanikas pole aga osakese asukoht ja kiirus samal ajahetkel täpselt määratud: mida täpsemalt on teada osakese asukoht, seda ebamäärasema tulemuse annavad kiiruse mõõtmised ja vastupidi. Etteantud olek määrab üksnes tõenäosused ühe või teise mõõtmistulemuse saamiseks. Sellepärast tuleb kvantmehaanikas mõõdetavaid suurusi ning olekuid lahus vaadelda, kusjuures vaadeldavaid tuleb kvantmehaanikas kirjedada teisiti kui klassikalises mehaanikas (matemaatiliselt kirjeldavad neid hermiitilised operaatorid). Olekuid kirjeldatakse nüüd olekuvektoritega, millele vaadeldavad operaatoritena mõjuvad. Olekuvektoried nimetatakse tihti ka lihtsalt olekuteks.
Vaadeldavad kirjeldavad kvantmehaanilise süsteemi mõõdetavaid omadusi. Taolisteks mõõdetavateks suuruseteks on näiteks osakese asukoht, impulss ja impulsimoment. Vaadledavate võimalikud väärtused on vastavate opraatorite omaväärtused. Iga omaväärtuse jaoks leidub olek (operaatori omaväärtusele vastav omavektor), milles oleva süsteemi mõõtmine annab mõõtmistulemuseks alati selle omaväärtuse. Sellist olekut nimetatakse vastava vaadeldava omaolekuks. Sel viisil sõltub mõõtmistulemus nagu klassikalises mehaanikaski olekust, milles süsteem parajasti on. See ei kehti aga kõigi vaadeldavate jaoks korraga - kui võime täpselt ennustada mõõtmistulemust ühe vaadeldava jaoks (st süsteem on selle vaadeldava omaolekus), siis leidub üldjuhul mõni teine vaadeldav, mille mõõtmise tulemused üheselt määrtud pole.
Iga oleku saab esitada mõne vaadeldava omaolekute superpositsioonina (omaolekute normeeritud lineaarkombinatsioonina) - kompleksarvuga korrutatud omaolekute summana. Nii vatsab igale omaolekule kompleksarv, mille mooduli ruut annab tõenäosuse, et vastava vaadeldava mõõtmisel saadakse mõõtmistulemuseks vastav omaväärtus (Borni interpretatsioon). Seetõttu nimetatakse neid arve Erwin Schrödingeri lainemehaanikas tõenäosusamplituudideks. Kui vaadeldavaks on asukoht, siis leiame, et olekut hakkab kirjeldama funktsioon, mille argumentideks on osakese võimalikud koordinaadid. Seda funktsiooni nimetatakse lainefunktsiooniks ning selle mooduli ruut annab tõenäosuse, et osake leitakse teatud punktist.
Schrödingeri võrrand.
kus Hamiltoni operaator formula_2 kirjeldab kvantmehaanilise süsteemi koguenergiat. Hamiltoni operaator koosneb enamasti kahest liikmest, millest üks vastab süsteemi osakeste kineetilisele energiale ning teine nende potentsiaalsele energiale, kirjeldades nii välise välja mõju kui osakeste vahelist interaktsiooni. Olekute muutumine ajas on seega täiesti deterministlik. Juhuslik komponent ilmub alles siis, kui me süsteemi olekut mõõtma soovime hakata.
Schrödingeri võrrand ennustab kvantosakeste lainesarnast käitumist ja seeläbi kainterferentsi. Selle lineaarsusest tuleneb superpositsiooniprintsiip: kui formula_3 ja formula_4 on ühe ja sama Schrödingeri võrrandi lahendid, siis on seda ka nende summa formula_5. Tõenäosus leida osakest punktis "x" on võrdeline mooduli ruuduga formula_6. Kui need lainefunktsioonid ruumis perioodiliselt muutuma hakkavad, siis hakkame nägema interferentis maksimume - piirkondi ruumis, kus osakese leidmisi tõenäosus suuru on - ja miinimume - piirkondi ruumis, kus osakese leidmise tõenäosus väike või isegi olematu on. Sarnane omadus on ka valgusel, mis tekitab näiteks kaksikpilu taga interferentsimustri. Sarnaseid interferentsikatseid on tehtud ka kvantmehaaniliste osakestega.
Kaksikpilu katse näitab nii lainefunktsiooni statistilist iseloomu kui ka interferentsiefekti. Selles katses saadetakse mikroskoopilised osakesed, näiteks elektronid, kahe teineteisele väga lähedal asetseva piluga takistuse poole. Klassikalise mehaanika järgi peaksid pilude taga moodustuma detekteeritud elektronide jaotuses kaks selgelt eristuvat "tippu". Seda võiks võrrelda olukorraga, kus kuulikesi lastakse kukkuda läbi kahe prao: nad moodustaksid kaks kuhja. Tegelikult tekib aga interferentsimuster.
Mõõtmisprotsess.
Kvantmehaanikas postuleeritav süsteemi oleku dünaamika seaduspärasus ja faktilised mõõtmistulemused näivad eelnevate selgituste põhjal olevat teineteisega otseses vastuolus. Ühelt poolt muutub süsteemi olek "rangelt deterministlikult", teiselt poolt on mõõtmistulemused "üksnes statistiliselt ennustatavad". Ühelt poolt "vastavad" süsteemi olekutele üldiselt omaolekute lineaarsed kombinatsioonid, teiselt poolt ei saada mõõtmisel kunagi ähmast pilti mitmest väärtusest, vaid saadakse alati ühesed väärtused. Selle näiva vastuolu seletamine ongi üks asi, millega tegelevad kvantmehaanika interpretatsioonid.
Üks interpretatsioonide klass, nn kollapsiteooriad, mille hulka kuulub ka Kopenhaageni interpretatsioon, seletab neid tõsiasju lainefunktsiooni kollapsiga, st süsteemi superpositsioonilise oleku üleminekuga mõõdetud suuruse ühte omaolekusse. Kvantmehaanika klassikalistes formuleeringutes toimub see kollaps mõõtmisprotsessis. See on vaid tavakeelne kirjeldus, ning paljud füüsikud ja interpreteerijad peavad vajalikuks füüsikaliste mõistete abil kirjeldada, mida täpselt "mõõtmine" tähendab. Asi on selles, et kui kvantmehaanika on maailma adekvaatne alusteooria, siis ta peab kirjeldama kõiki füüsikalisi süsteeme, sealhulgas mõõteriista dünaamika rangelt deterministliku kirjelduse ennast. Sel juhul aga saab ka mõõteriista dünaamika deterministliku kirjelduse kuni mõõtmise hetkeni, mil probleem kordub. Kirjeldatava kvantsüsteemi ja mõõteaparatuuri vahelise piiri tõmbamise probleemi nimetatakse demarkatsiooniprobleemiks.
Kopenhaageni interpretatsioon ise ei anna kollapsi põhjustamisele ja demarkatsiooniküsimustele sügavamat seletust: mõõtmist kirjeldatakse lihtsalt kvantsüsteemi ning klassikalise füüsikalise süsteemina vaadeldava mõõteriista vahelise vastastikuse toimena.
Määramatuse printsiip.
Määramatuse printsiip väidab, et teatud füüsikaliste suuruste paarid, näiteks asukoht ja impulss, ei saa olla korraga täpselt määratud: ei eksisteeri selliseid olekuid, kus mõlemal suurusel oleks täpselt määratud väärtus. Taoliseid suuruseid nimetatakse komplementaarseteks. Viimast väidet võib interpreteerida mitmeti: Heisenbergi järgi on võimatu korraga määrata elektroni või mõne muu osakese impulsi ja asukohta kui tahes suure täpsusega. Teiste (näiteks Ballentine'i) järgi ei tulene määramatuse printsiip mitte meie mõõteaparaadi puudulikkusest, vaid kvantsüsteemi sisemisest iseärasusest: kvantsüsteemil endal pole korraga täpselt määratud asukohta ja impulssi. Tuleb rõhutada, et kummalgil juhul ei ole määramatus kvantmehaanikas seatud mõõteaparaadi täpsusega, vaid on kvantsüsteemi olekut iseloomustav suurus.
Matemaatiliselt on määramatuse printsiip väljendatav Heisenbergi määramatuse relatsioonide abil. Impulsi ja asukoha jaoks kehtib
kus formula_8 on koordinaadi standardhälve,
formula_9 on impulsi standardhälve ning formula_10 on taandatud Plancki konstant. Sarnased relatsioonid kehtivad ka energia ja aja ning nurga ja impulsimomendi jaoks.
Aja ja energia määramatust oleks sobilikum nimetada süsteemi eluea ja energia määramatuseks. See väljendab asjaolu, et mida lühem on vaadeldava kvantsüsteemi (kvantoleku) eluiga, seda halvemini on määratud selle energia ja vastupidi. Näiteks aatomi ergastatud olekul on lõplik eluiga, mistõttu ei saa selle oleku energia täpselt määratud olla. Spektroskoopias väljendub viimane asjaolu spektrijoone laiuses: lühema elueaga olekutele vastavad laiemad spektrijooned.
Asukoha ja impulsi vaheline määramatuse relatsioon on lainelis-korpuskulaarse dualismi raames heuristiliselt taandatav ühele klassikalise lainemehaanika määramatuse relatsioonile.
Interpretatsioonid ja filosoofilised aspektid.
Empiirilise edukuse tõttu peetakse kvantmehaanikat üheks kõige kindlamal alusel olevatest füüsikateooriatest üldse. Senini ei ole ükski eksperiment kvantmehaanikat falsifitseerinud. Enamik füüsikuid eeldab, et kvantmehaanika võimaldab energia ja aine füüsikalisi omadusi "peaaegu" kõikidel juhtudel õigesti kirjeldada. Ometi on kvantmehaanikal kontseptuaalseid nõrkusi ja lünki, sealhulgas eriti gravitatsiooni kvantteooria (kvantgravitatsioon) puudumine ja tänini kestev diskussioon kvantmehaanika interpreteerimise üle.
Interpretatsioonid.
Kui pidada kvantmehaanika matemaatilist mudelit füüsikanähtuste täielikuks kirjelduseks selle rakenduspiirkonnas, siis osutub, et mõõtmisprotsessi juures on üksikeksperimendi tulemuse juhuslikkusel teistsugune tähendus kui klassikaliste statistiliste teooriate puhul. Ka kvantmehaanilise oleku kõige täpsema prepareerimise puhul jaotuvad teatud mõõdetavate suuruste mõõtmistulemused teatud hulga võimalike mõõtmistulemuste vahel. Erinevalt näiteks statistilisest mehaanikast ei ole asi mitte eksperimentaatori suutmatuses olekut täpselt prepareerida ega ka mitte mõõteriista ebapiisavas täpsuses, vaid kvantmehaanika standardse interpretatsiooni kohaselt on tegemist selle suuruse mõõtmise põhimõttelise piiranguga selles olekus. Vaateviis, mille kohaselt kvantmehaanika annab hoolimata oma võimetusest üksikeksperimentide mõõtmistulemusi üheselt kirjeldada siiski looduse täieliku kirjelduse, väljendub ka arvamuses, et üksiksüsteemil ei olegi objektiivselt eksisteerivaid omadusi, mis vastaksid üksikule mõõtmistulemusele. Kvantmehaanilise oleku objektiivne omadus mingi mõõtmise kontekstis on vaid mõõtmistulemuste statistiline jaotus kogu ansambli mõõtmisel. Selles seoses räägitakse ka objektiivsest juhuslikkusest.
Vaidluse nende küsimuste üle avasid Albert Einstein ("Kvantmehaanika on ebatäielik" ja "Jumal ei mängi täringuid") ja Niels Bohr, kes rõhutas komplementaarsust ja kaitses Heisenbergi määramatuse relatsioone. Aastatepikkune äge diskussioon sundis Einsteini määramatuse relatsioone aktsepteerima, Bohr aga nõrgendas oma komplementaarsuseideed tunduvalt, nii et kujunes praegu valdav Kopenhaageni interpretatsioon.
Praegu lähtub enamik füüsikuid sellest, et kvantmehaanika kirjeldab kõike, mida mingi süsteemi kohta teada oleks võimalik, ning mõõtmisprotsessid ei peegelda üksnes piiratud teadmist.
Kopenhaageni interpretatsioonis läheb vaatlusakt Schrödingeri võrrandist mööda ja süsteem satub ühe hetkega ühte omaolekutest (nn lainefunktsiooni kollaps).
Kopenhaageni interpretatsiooni kõrval on välja pakutud teisigi nimetamisväärseid interpretatsioone.


Allar Jõks.
Allar Jõks (sündinud 18. märtsil 1965 Tartus) on Eesti jurist, õiguskantsler aastatel 2001–2008.
2007. aasta detsembris esitas president Toomas Hendrik Ilves Allar Jõksi järgmiseks seitsmeaastaseks ametiajaks õiguskantsleri kandidaadiks.
Rahva hulgas populaarse Jõksi toetuseks tegid ühisavalduse neli väiksemat Riigikogu fraktsiooni.
18. detsembril toimunud salajasel hääletusel anti Jõksi vastu 56 häält ning tema poolt 36 häält. Erapooletuid ei olnud. Seega ei valinud Riigikogu Allar Jõksi õiguskantsleriks tagasi.
Jõksi ametiaeg lõppes 7. märtsil 2008. Tema ametijärglaseks sai Indrek Teder, kes andis XI Riigikogu ees ametivande sama aasta 10. märtsil.
Peale õiguskantsleri ametiaja lõppemist oli Jõks Gruusia ombudsmani nõunik. 2. aprillist 2009 liitus ta advokaadibürooga Sorainen.


Tšussovaja.
thumb
Tšussovaja (vene "Чусовая"), ülemjooksul ka Poludennaja Tšussovaja ("Полуденная Чусовая") on jõgi Aasias ja Euroopas, Venemaa Tšeljabinski ja Sverdlovski oblastis ning Permi krais. Algab Aasiast Uuralite idanõlvult. Mägedest laskunud, voolab Uuralite idajalamil laias orus põhja. Seejärel pöördub loodesse ja murrab kitsas orus kärestikke moodustades läbi Uuralite Euroopasse. Alamjooksul pöördub läände ja suubub vasakult Kamasse.
Pikkus 592 km, valgla 23 000 km².


Lääne-Beskiidid.
thumb
Lääne-Beskiidid (poola "Beskidy Zachodnie", tšehhi "Západní Beskydy", slovaki "Západné Beskidy") on mäestik Euroopas, osa Karpaatidest. Kulgeb Karpaatide põhjaosas ida-lääne suunas. Iseloomulikud on lamedad mäeharjad. Kõrgus kuni 1725 meetrit.


Filicudi.
thumb
Filicudi on saar Türreeni meres, üks Lipari saartest.
Pindala 950 ha. Saar on mägine, kõrgeim tipp on Fossa Felci (774 m).


Leeuwarden.
Leeuwarden (friisi keeles "Ljouwert") on linn Hollandi põhjaosas, Friisimaa provintsi halduskeskus.
Leeuwarden sai linnaõigused aastal 1435.
Leeuwardenis asub friisi keele ja friisi kultuuri uurimise keskus – Friisi Akadeemia.


Eerik-Juhan Truuväli.
Eerik-Juhan Truuväli (sündinud 7. märtsil 1938 Pärnus) on eesti jurist, Tartu Ülikooli Õigusinstituudi õigusteooria erakorraline professor.
1989–1993 oli ta Eesti Vabariigi Valimiskomisjoni esimees.
Aastatel 1993–2000 oli Eerik-Juhan Truuväli õiguskantsler.


Selfossi juga.
Selfoss on Islandil Jökulsá á Fjöllumi jõel asuv juga.
Selfossis langeb jõgi 100 meetri pikkusel lõigul 44 meetrit ja kõige kõrgem otsene langus on 11 meetrit. Vatnajökulli liustikult Jökulsá á Fjöllumi jõest tulev vesi voolab mitut koske ja juga läbides umbes 30 kilomeetrit, kuni jõuab Põhja-Jäämerre.
Selfossile järgneb allavoolu Dettifoss, Euroopa kõige võimsam juga. Mõlemast joast langev jõgi toitub liustiku lumesulaveest ja vooluhulk sõltub aastaajast, ilmast ja vulkaanilisest aktiivsusest.
Selfoss asub Jökulsárgljúfuri rahvuspargis.


Viljandi Kirjanduslik Selts.
Viljandi Kirjanduslik Selts (ametlik nimi oli saksakeelne "Felliner Litterarische Gesellschaft") oli Viljandis tegutsenud baltisaksa teadusselts. Selts loodi Viljandi ordulinnusel 1878.–1879. aasta väljakaevamisi korraldanud komitee baasil.
Seltsi põhikirja kinnitas Vene Rahvahariduse ministri abi P. Markov 23. juunil 1881. Asutamiskoosolek toimus sama aasta 9. septembril. Seltsi eesmärgiks seati Viljandi teaduslike huvide koondamine ning muinsuste uurimine. Selts pidas ka Ditmari muuseumi, mida praegune Viljandi Muuseum loeb oma eelkäijaks.
Seltsi esimeseks esimeheks oli Viljandi Maagümnaasiumi ajalooõpetaja, hilisem Tallinna linnaarhivaar ja Berliini ülikooli professor Theodor Schiemann. 1882–1918 andis selts välja oma aastaraamatut "Jahresbericht der Felliner Litterarischer Gesellschaft", mis sisaldab Viljandimaa ajaloo uurimusi.
Seltsi tegevus katkes Esimese maailmasõja puhkedes, mil tsaarivalitsus sulges saksa seltsid. Tegevus taastati Eesti Vabariigis, kus selts uute seaduste järgi 1919. aastal registreeriti. Seltsi tegevus soikus 1930. aastatel ja lõppes baltisakslaste Eestist lahkumisega 1939.
Välislink.
Viljandi Kirjanduslik Selts


Ketoatsidoos.
Ketoatsidoos on ainevahetushäire, mida iseloomustab ketokehade kõrgenenud tase veres ja metaboolne atsidoos.


Gnostitsism.
Mõiste.
Mõiste gnostitsism on moodne metatermin nagu kõik „ismid“. Antiik– ja keskajal märgiti kõike gnostitsistlikku selle keskse mõistega gnoosis (teadmine kr. k). Selle all mõisteti väljavalitutele ilmutatud teadmisi jumalikest saladustest ja eelkõige inimese jumalikust päritolust. Mõistete „gnoosis“ ja „gnostitsism“ tänapäevane sisu ja seos lepiti kokku Messina kollokviumil 1966.a. Selle kohaselt nimetatakse gnostitsismiks gnostilise sõnumi ja põhistruktuuriga süsteeme ja hilisantiigi religioossete suundumuste gnostilist iseloomu. Gnoosiseks nimetatakse elitaarset ilmutatud teadmist jumalikest saladustest. Sõna gnostiline märgib adjektiivina nii üht kui teist.
Gnostitsismi sisu.
Gnostitsismile on omane radikaalne dualism, millel on nii platonistliku kui zoroastristliku dualismi tunnuseid. Gnostitsistlik dualism erineb siiski mõlemast, pidades kogu nähtavat maailma kurjaks, vaimset aga jumalikuks ja heaks. Kuigi hilisantiikses filosoofias esineb samuti negatiivset hinnangut mateeriale, ei küüni see kunagi gnostilise radikaalsuseni.
Oluline on ka Jumala täielik transtsendentsus. Gnostiline Jumal ei ole mateeria looja. Ta on „tundmatu“, „tunnetamatu“, „öeldamatu“, „kujutu“, „piirideta“. Seetõttu saab Temast rääkida vaid eituste kaudu, apofaatiliselt.
Materiaalset maailma peetakse ebanormaalseks olukorraks. Iraani gnostitsism usub, et maailm on loodud lahinguväljaks hea ja kurja vahel. Süüria-egiptuse gnostitsismis on maailma loojaks pahatahtlik demiurg, kes on tavaliselt langenud jumalik olend.
Inimhinge mõistetakse kui mateeriasse vangistatud jumalikku substantsi - „valgussädet“, mis võimaldab inimesel gnoosist vastu võtta ja pürgida lunastuse poole, milleks on mateeriast vabanemine. Jumalik alge sattus materiaalsesse kehasse eksituse tõttu või rööviti deemonite poolt ja vangistati sinna. Mõnes gnostilises süsteemis (nt Johannese apokrüüf) on loojateks 7 planetaarvaimu, kes valitsevad inimeste ja kogu maailma saatust. Tulemuseks on olukord, kus inimene ei mäleta oma tõelist olemust ja päritolu, mistõttu võrreldakse tema seisundit une või joobumusega. Kristlikku õpetust ülestõusmisest mõistetaksegi sellest unest ärkamisena, mis toimub juba maapealses elus gnoosise vastuvõtmisega.
Kuigi tegemist on lunastusreligiooniga, pole lunastajal nii keskset rolli kui kristluses. Lunastaja on see, kes toimetab gnoosise inimeseni ja lunastus algab gnoosise vastuvõtmisega. Ofiitide müüt jutustab kuidas Valguse Jumala poeg maskeeris ennast maoks ja soovitas inimesel süüa hea ja kurja tundmise puu vilja, milles peitus gnoosis. Sealt on pärit mao kultused, mis tänapäeva satanismile ainest pakuvad. Demiurg maksis kätte ja istutas inimesse „võltsi“ või „vastaka“ vaimu, et takistada inimese püüdlusi lunastuse poole ja varjata temas valgusesädet. Et vältida sädeme tuhmumist, vajab inimene gnoosise ilmutatud rituaale. Kuna ainus hea on vaimses teispoolsuses, esineb hulgaliselt üksikasjalisi kirjeldusi hinge teekonnast Valguse Riiki ja taasühinemisest jumaliku substantsiga.
Uurimine.
Gnostitsismi päritolu ja vanuse osas pole kokkuleppele jõutud. Kirikuisad pidasid selle rajajaks Uues Testamendis, Ap 8: 9-11 mainitud Siimon (Nõid) Magust. Enne Nag-Hammadi gnostilise raamatukogu avastamist 1945.−46. a oli olemasolev materjal valdavalt antihereetiline. Ka pole leitud I sajandist varasemaid gnostilisi tekste. Neil põhjusil peeti gnostitsismi kristlikuks väärõpetuseks. Kindlasti kujundas seda arvamust ka asjaolu, et gnostikud ise määratlesid end kristlastena ja levitasid oma õpetust kristlikes kogudustes.
Hüpoteesi gnostitsismi eelkristlikust päritolust püstitas C. W. F. Walch juba XVIII sajandil, võttes aluseks gnostilise terminoloogia vanuse. Laiemale ringile muutis selle tõsiseltvõetavaks just Nag-Hammadi leid, mis sisaldas tekste, milles kristlikud mõjud puudusid või olid hilisema kihina lisatud. Seesugune tekstide kristianiseerimine võis toimuda gnostitsismi varjamiseks leviva kristliku misjoni eest. Teisalt võib see viidata gnostitsismi tekkele ühe või mitme muistse usundi kristianiseerumisest.
Uurijad on ühel meelel, et gnostitsism sisaldab elemente zoroastrismist, kreeka ja egiptuse mütoloogiast, pütaagorlusest, keskmisest platonismist, Aristotelese filisoofiast, Vana Testamendi apokrüüfsetest teostest ja idamaistest ning hellenistlikest müsteeriumiusunditest.
Materjal.
Gnostikute õpetuste sisu oli pikka aega saladuseks, kuid tänu 1945. aastal al-Qasiris, Egiptuses põllutööliste poolt leitud savipotile ja selles peitunud papüüruslehtedele sai üks osa selle usuvoolu materjalidest tuntuks tänapäeva maailmale.
- Johannese apokrüüf
- Tooma evangeelium
- Peetruse ja kaheteistkümne apostli teod
Kasutatud kirjandus.
Nag Hammadin kätketty viisaus, Gnostilaisia ja muita varhaiskristillisiä tekstejä, Toimittaneet: Ismo Dunderberg ja Antti Marjainen, WSOY, Helsinki, 1999.


Richard, Gloucesteri hertsog.
Prints Richard, Gloucesteri hertsog (Richard Alexander Walter George Windsor) (s. 26. augustil 1944) on Briti kuningliku perekonna liige, kuningas George V lapselaps. Ta on olnud Gloucesteri hertsog alates 1974. aastast, mil ta isa suri. Hertsog on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 20. kohal.
Gloucesteri hertsog täidab oma nõo, kuninganna Elizabeth II eest kuninglikke kohustusi.
Sünd.
Prints Richard sündis 26. augustil 1944 Northamptonshire's. Tema isa oli prints Henry, Gloucesteri hertsog, kuningas George V ja kuninganna Mary vanuselt kolmas poeg. Tema ema oli printsess Alice, Gloucesteri hertsoginna, John Montagu-Douglas-Scotti vanim tütar.
Richard ristiti 20. oktoobril 1944 Windsori lossis ning tema ristivanemad olid: kuninganna Elizabeth II, Athlone'i krahvinna, Walter Montagu-Douglas-Scott, Cambridge'i markii, Schleswig-Holsteini printsess Marie Louise, Leedi Sybil Phipps ja Sir Harold Alexander.
Briti monarhi järeltulijana meesliini kaudu oli tema tiitel sünnist saati "Tema Kuninglik Kõrgus Gloucesteri Prints Richard". Sündimise ajal oli ta troonipärilusjärjestuses 5. kohal ja krahvkonna pärilusjärjestuses teisel kohal oma venna, Gloucesteri prints Williami järel.
4-kuusena käis Richard koos oma vanematega Austrias, mille kuberner-kindral tema isa 1945-1947 oli. Perekond naasis Barnwelli mõisa 1947.
Haridus.
Prints Richardi sai alghariduse kodus, seejärel õppis ta Wellesley House'i koolis Broadstairsis ning viimaks Etoni Kolledžis. 1963 läks ta Cambridge'i Ülikooli, et õppida seal arhitektuuri. Ta lõpetas eriala, saades bakalaureuse 1966.
Arhitektuur.
Pärast ülikooli liitus prints Ehitusministeeriumiga, kus teda ootas aasta praktikat. 1967 naasis ta Cambridge'i. Kaks aastat hiljem tegi ta ära eksamid ning sai ülikoolist diplomi arhitektuuri erialal. Pärast koolituse lõppemist läks ta ühte Londoni arhitektuurifirmasse praktikale. Kuigi ta oli kavatsenud töötada arhitektina, sai ta venna surma tõttu esimeseks krahvkonna pärilusjärjestuses, mis suurendas ta kuninglikke kohustusi. Seetõttu loobus ta kohast firmas ning hakkas oma nõbu, kuningannat, esindama kuninglikel üritustel.
Abielu.
8. juunil 1972 abiellusid prints Richard ja taanlannast Birgitte van Deurs St. Andrew kirikus Northamptonshire's. Sündmus oli suhteliselt vaikne ja madala profiiliga, võrreldes Richardi nõbude printsess Margareti ja Kenti krahvi pulmadega.
Ühelgi lastest ei ole kuninglikku tiitlit ning nad ei täida kuninglikke kohustusi. Kuningas George V-nda lapse-lapselastena meesliini kaudu on nad krahvi lapsed.
Gloucesteri hertsog.
10. juunil 1974 suri Richardi isa ning temast sai Gloucesteri hertsog, Ulster krahv ja Cullodeni parun.
Nii hertsog kui hertsoginna viibivad palju avalikkuse ees ning on kuningliku perekonna populaarsed liikmed. Hertsog on eriti huvitatud arhitektuurist ja loodushoiust. Ta on Briti Arhitektide Kuningliku Instituudi liige 1972. aastast.
Richard oli Sõidukijuhtide Instituudi president 32 aastat. See positsioon läks aga ülevaatamisele, kui ta 23. detsembril 2004 sai trahvi kiiruse ületamise eest, mis oli talle juba kolmas selline karistus. Prints astus tagasi 2005 jaanuaris.
Hertsogi ja hertsoginna ametlik residents on Kensingtoni palee Londonis. Alates 1994 on nad üürinud ka Barnwelli mõisa.


Birgitte, Gloucesteri hertsoginna.
Birgitte van Deurs (sündinud 20. juunil 1946) on Briti kuningliku perekonna liige, Gloucesteri hertsogi abikaasa. Koos oma abikaasaga täidab ta kuninglikke kohustusi oma abikaasa nõo, kuninganna Elizabeth II eest.
Varane elu.
Birgitte Eva Henriksen sündis 20. juunil 1946 Odenses, Taanis. Tema isa, Asger Preben Wissing Henriksen oli advokaat ning tema ema oli Vivian van Deurs. Pärast vanemate lahutust võttis Birgitte enda perekonnanimeks Henrikseni asemel van Deurs.
Ta kolis Cambridge'i ja töötas Londonis Taani saatkonnas.
Abielu.
1972 veebruaris kihlus Birgitte Gloucesteri printsi Richardiga, kes oli kuningas George V lapselaps. Laulatus toimus 8. juulil 1972 St. Andrew kirikus Northamptonshire's ning oli suhteliselt tagasihoidlik. Abielupäeval sai Birgitte tiitliks Suurbritannia ja Põhja-Iiri prints (Tema Kuninglik Kõrgus).
Kuus nädalat pärast pulmi hukkus ootamatult Richardi vanem vend, prints William ja Richardist sai hertsogkonna pärija. 1974, kui ta isa suri, sai Richardist Gloucesteri hertsog ning Birgittest Gloucesteri hertsoginna.
Ükski lastest ei kanna kuninglikku tiitlit ega täida kuninglikke kohustusi.
Ametlik roll.
Gloucesteri hertsoginna on mitmete hariduse, heaolu ja arstiteadusega seotud organisatsioonide patroon. Ta on ka saatnud hertsogit tema mitmetel välisreisidel; 1973 oli tema esimene selline visiit, kui hertsog ja hertsoginna esindasid kuningannat Olav V 70. sünnipäeva puhuks korraldatud pidustustel. Hertsoginna on ka kahe Kuningliku Mereväe laeva, "HMS Gloucesteri" ja "HMS Sandowni", ristija.


Alexander Windsor, Ulsteri krahv.
Alexander Windsor, Ulsteri krahv (Alexander Patrick Gregers Richard Windsor; sündinud 24. oktoobril 1974) on Gloucesteri hertsogi Richardi ja hertsoginna Birgitte ainus poeg. Hertsogi vanima poja ja pärijana on tema tiitel Ulsteri krahv. Tal on ka nooremad õed Davina ja Rose.
Ta abiellus 22. juunil 2002 dr. Claire Boothiga. 12. märtsil 2007 sündis neil poeg Xan Richard Anders Windsor ja 20. mail 2010 tütar.
Lord Ulster on Briti Armee ohvitser ja ta on teeninud "King's Royal Hussars"i rügemendis alates 1998. aastast. 2002 aastal viibis ta tegevteenistuses Kosovos.
Ulsteri krahv on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 21. kohal.


Claire Windsor.
Claire Alexandra Windsor, Ulsteri krahvinna (sünninimi Booth, sündinud 29. detsembril 1977) on Ulsteri krahvi abikaasa. Nad on abielus alates 22. juunist 2002. Dr. Windsor on ametilt füsioterapeut.


Davina Lewis.
Leedi Davina Lewis (Davina Elizabeth Alice Benedikte Windsor, sündinud 19. novembril 1977 Londonis) on Gloucesteri krahvi ja krahvinna teine laps ning vanem tütar. Ta on 2011. aasta seisuga troonipärilusjärjestuses 24. kohal.
Ta sündis 19. novembril 1977 Londonis Paddingtoni haiglas.
Leedi Davina õppis Kensingtoni Algkoolis Notting Hillis, seejärel St. George'i koolis Berkshire's ning on lõpetanud Lääne-Inglismaa Ülikooli meedia erialal.
31. juulil 2004 abiellus ta Gary Lewisega (s. 15. augustil 1970). Laulatus toimus Kensingtoni palee kabelis. Gary on ehitaja ja surfar; tal on varasemast suhtest poeg Ari (s. 1993). Ta on esimene maoori päritolu Briti kuningakoja liige.
Paar oli teineteist enne abiellumist tundnud neli aastat, olles tutvunud Bali saarel. Laulatusel olid ainsate kuningapere liikmetena kohal neiu vanemad, Gloucesteri hertsog Richard ja hertsoginna.
Ametlikult tuleks Davina poole pöörduda Leedi Davina Lewis.


Rose Gilman.
Leedi Rose Gilman (Rose Victoria Brigitte Windsor) (s. 1. märtsil 1980) on Gloucesteri krahvi ja krahvinna teine tütar ja noorim laps.
Ta sündis 1. märtsil 1980 Londonis Paddingtoni haiglas. Ta on lõpetanud St. George'i kooli Windsoris.
Ta abiellus 19. juulil 2008 George Gilmaniga. Neil sündis 2010. aastal tütar Lyla Gilman.
Leedi Rose on 2011. aasta seisuga troonipärilusjärjestuses 26. kohal.


Suðurnes.
Suðurnes on 1. järgu haldusüksus (piirkond) Islandi edelaosas.


Vesturland.
Vesturland on 1. järgu haldusüksus (piirkond) Islandi lääneosas.


Höfuðborgarsvæði.
Höfuðborgarsvæði on 1. järgu haldusüksus (piirkond) Islandi edelaosas, mis hõlmab pealinn Reykjavíki.


Norðurland eystra.
Norðurland eystra on 1. järgu haldusüksus (piirkond) Islandi põhjaosas.


Norðurland vestra.
Norðurland vestra on 1. järgu haldusüksus (piirkond) Islandi põhjaosas.


Suðurland.
Suðurland on 1. järgu haldusüksus (piirkond) Islandi lõunaosas.


John Stuart Mill (ansambel).
John Stuart Mill on 2005. aastal Pärnus moodustatud alternatiivrokki viljelev ansambel.
2005. aastal salvestas bänd Pärnu avatud noortekeskuses Che oma esimese loo "Moskva neegrid", mis läks kohalike noortebändide kogumikule.
Oktoobris 2007 ilmus bändil DVD "Live in ARS".
2008. aastal ilmus bändil koostöös plaadifirmaga Shitsounds Co EP "Steriilne särk, revolverkülmad prillid".
2010. aastal ilmus bändi esimene stuudioalbum "Panoptikon".
Filmides.
Muusikaline dokumentaalfilm. Filmi muusikas on kasutatud ansamblite John Stuart Mill (laulud: Lüüriline intermetso ja Moskva Neegrid (remixed)) ja 400 loomingut. Filmis ka klipid John Stuart Milli esinemisest Glehni lossis Tallinnas 6. oktoobril 2005.


Peter Crouch.
Peter James Crouch (sündinud 30. jaanuaril 1981 Cheshires Macclesfieldis) on Inglismaa jalgpallur. Ründaja on esindanud Inglismaa koondist 42 korral, lüües 22 väravat.
Ta on 201 cm pikk, pikim Inglismaa koondislane jalgpallis läbi aegade. Ta on läbi aegade esimene, kes löönud ühe kalendriaasta jooksul Inglismaa kasuks 10 väravat.
Lapsepõlv.
Kui Peter oli väga väike, kolis tema pere Londoni. Seal kasvas ta 4. eluaastani, misjärel pere kolis aastaks Singapuri ja tuli seejärel Londonisse tagasi.
Juba pisikesest peale meeldis Peterile jalgpalli mängida ja ta käis mitme Inglismaa kõrgliiga klubi kodumänge vaatamas. Kümneaastaselt sai juba temast endast pallipoiss.
Tottenham Hotspur.
Esimese elukutselise palluri lepingu sõlmis ta 2. juulil 1998 Tottenham Hotspuriga pärast mängimist nende noortemeeskonnas, kuid ta ei mänginud Hotspuri eest ühtki mängu, vaid laenati kohe Dulwich Hamletisse ja 2000. aasta suvel Rootsi IFK Hässleholmi.
Queens Park Rangers.
28. juunil 2000 müüs Tottenham Crouchi 60 000 naela eest Queens Park Rangersile. Crouch mängis järgneval hooajal hästi, lüües Rangersi kasuks 10 väravat, aga sellest polnud küllalt, et vältida klubi langemist 2. divisjoni.
Portsmouth.
Liigast väljalangemise tõttu pidi Rangers müüma palju mängijaid ja FC Portsmouth ostis Crouchi 1,25 miljoni naela eest. Crouch lõi järgneval hooajal juba 18 väravat, tehes kaasa 37 mängu 38-st.
Aston Villa.
2002-2004 mängis Crouch Aston Villas, kuhu ta läks 5 miljoni euro eest. Seal lõi ta 6 väravat 37 mängus.
Liverpool.
2005. aastal Liverpooli minnes pidi Crouch tükk aega oma esimest väravat ootama, kuid seejärel resultatiivsus paranes. 2006. aastal võitis ta Liverpooliga Inglismaa karikavõistlused jalgpallisi ja Inglismaa superkarika.
Tottenham Hotspur.
27. juulil 2009 läks Crouch Tottenhami tagasi.
Koondisekarjäär.
pisi
Oma esimese mängu Inglismaa jalgpallikoondise eest tegi Crouch Sven-Göran Erikssoni käe all mais 2005 Colombia vastu.
2006. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonis mängis Crouch kahes kohtumises, Austria ja Poola vastu. Viimases sekkus ta vahetusest ja kriitikute sõnul mängis halvasti. Inglismaa võitis mõlemad mängud, vastavalt 1:0 ja 2:1.
Oma esimese värava Inglismaa kasuks lõi Crouch 1. märtsil 2006 sõprusmängus Uruguai jalgpallikoondise vastu. See oli inglaste avavärav, mis seisu viigistas. Lõpuks võitis Inglismaa 2:1. Selles matšis kandis ta korraga kaht numbrit: tema särgil oli rinnal õige number 21 ja seljal vale number 12.
2006. aasta maailmameistrivõistlustel pääses Crouch Wayne Rooney vigastuse tõttu Michael Oweni kõrvale algkoosseisu kaheks esimeseks mänguks Paraguai ning Trinidadi ja Tobago vastu. Viimases mängus lõi Crouch ka värava, kuid kordustest oli selgelt näha, et Crouch tiris sealjuures vastase kaitsjat Brent Sanchot juustest ega lasknud tal palli järele hüpata. Värav siiski luges. Kolmandas mängus Rootsi vastu alustas Oweni kõrval paranenud Rooney, kuid lõpuks sai Owen vigastada ja Crouch vahetati ikkagi sisse. Järgnenud kaheksandikfinaalis Ekvadori vastu Crouch ei mänginud, sest Eriksson ajas läbi ühe ründajaga. Inglismaa võitis 1:0, kuid Rooney ainsa ründajana ei mänginud nii, nagu temalt oodati, ja veerandfinaalis Portugali castu mängis Crouch jällegi, sekkudes vahetusest. Portugal võitis mängu penaltitega.
Erikssoni järglane Steve McClaren usaldas Crouchi endiselt. 2008. aasta Euroopa meistrivõistluste alagrupis lõi Crouch 5:0 võidumängus Andorra üle esimese ja viimase värava. Järgnesid värav Makedoonia vastu võõrsil 1:0 mängus ja Eesti vastu võõrsil (keskmine värav 3:0 mängus). Ta lõi värava ka Horvaatiale seisuks 2:2 kodus, kuid Inglismaa kaotas 2:3, jäi alagrupis kolmandaks ega pääsenud edasi. Crouch oli viie väravaga inglaste edukaim väravakütt.
2010. aasta MM-i valikturniiril on Crouch löönud juba kaks väravat: Ukraina vastu avavärava kodus 2:1 võidumängus ja Andorra vastu viimase värava 6:0 võidumängus.


Iokaste.
"See artikkel räägib vanakreeka mütoloogia tegelasest; planeet Jupiteri kaaslase kohta vaata artiklit Iokaste (kuu)
Iokaste (vanakreeka keeles Ἰοκάστη, ladinapäraselt "Iocasta" või "Jocasta") oli vanakreeka mütoloogias Teeba kuninganna, Oidipuse ema ja naine.
Iokaste oli Teeba üliku Menoikeus vanema tütar ja Kreoni õde. Pärast eelmiste Teeba valitsejate Zethose ja Amphioni õnnetut surma valiti uueks kuningaks Laios, kes oli aastase poisina juba korra kuningas olnud, ent siis kukutatud. Laios valis endale abikaasaks Iokaste.
Vanuselt olid nad väga erinevad. Tõenäoliselt oli Laios üle 50 ja Iokaste alla 20 aasta vana.
Oraakel oli hoiatanud Laiost laste saamise eest. Laios muutus sellepärast väga murelikuks, kui Iokaste rasestus, ja läks Teiresiaselt nõu küsima. Ennustaja vastas, et sünnib poeg, kellele on määratud tappa oma isa ja abielluda emaga. Kui laps sündis, sidus Laios tal jalad kokku ja viis mägedesse, lootes, et laps nii peatselt sureb.
Poisi leidsid karjased, kes viisid ta Korintosesse. Sealne kuningas Polybos ja tema naine Periboia kasvatasid poisi üles ja andsid talle nimeks Oidipus. Kui poiss oli täiskasvanuks saanud, ennustati tallegi, et ta tapab oma isa ja abiellub emaga. Oidipus, kes uskus, et tema tõelised vanemad on Polybos ja Periboia, lahkus seepeale Korintosest ja suundus Teebasse. Teel kohtus ta kaarikus sõitva Laiosega, kes nõudis, et Oidipus annaks talle teed. Nad läksid tülli ja Oidipus tappis Laiose. Kumbki ei teadnud siis, et nad on sugulased.
Oidipus kohtus enne Teebasse jõudmist ka Sfinksiga, kes linna lähedal teekäijaid jahtis ja tappis, ning surmas ta. Oidipus valiti tänutäheks uueks kuningaks, sest Laiosel sugulasi ei olnud. Ta abiellus vana kuninga lese Iokastega. Nad said neli last: pojad Polyneikese ja Eteoklese ning tütred Antigone ja Ismene.
Hiljem, kui tuli välja, et Oidipus on tapnud oma isa ja abiellunud oma emaga poos Iokaste ennast üles ning Oidipus torkas end sõlenõelaga pimedaks. Euripidese "Foiniiklannades" on Iokaste elus seni, kuni näeb oma poegi sõjas teineteist tapmas, ja viskub siis mõõga otsa. Oidipus jäi kuningaks, kuid pimedana ei saanud ega tahtnudki ta valitseda. Regendiks sai Iokaste vend Kreon.
Iokaste järgi on nimetatud planeet Jupiteri kaaslane Iokaste.
Vaata ka:.
Olukorda, kus poeg armastab oma ema, nimetatakse Oidipuse kompleksiks.


Heiko Leesment.
Heiko Leesment (ka Herbert Roogmaa, Albert Marginal, Albmerty Marginal, sündinud 2. novembril 1985 Pärnus) on eesti muusik, helilooja ja luuletaja.
Elulugu.
Sündinud 2. novembril 1985, Pärnus. Alates 1999 tegelenud kitarrimänguga. Esimesed luulekatsetused samuti aastast 1999, alates aastast 2001 Eesti Luuleliidu liige. Alates 2005 kasutab luuletajana pseudonüümi Herbert Roogmaa ja muusikuna Albert Marginal (või Albmerty Marginal). Alates 2007. aastast Eesti Autorite Ühingu liige.


Liverpool FC.
Liverpool Football Club on Liverpooli jalgpalliklubi. Liverpool on võitnud rohkem tiitleid, kui ükski teine inglise klubi – 7 FA Cup-i, 7 Inglismaa liiga karikat, 5 Euroopa meistritiitlit ning kõige krooniks 18 Inglismaa meistritiitlit.
Klubi loodi 1892. aastal ning muutus kiiresti mõjukaks jõuks inglise jalgpallis, võites viis liiga tiitlit vahemikus 1900–1947. Sellegipoolest 1950-ndate lõpus veetis Liverpool mõned hooajad teises divisionis, ning ei suutnud tõusta kõrgemasse liigasse, kuni 1959. aastal määrati peatreeneri ametisse Bill Shankly. Shankly juhtimise all võitis Liverpool 3 Inglismaa meistritiitlit, 2 FA Cup-i ning UEFA Euroopa liiga karika; klubi esimese Euroopa trofee. Viimase 30 aasta jooksul on Liverpool olnud üks edukaimaid klubisid nii Inglismaal, kui Euroopas.
Liverpool on mänginud Anfieldil alates selle asustamisest, kuid klubil on plaanid minna üle uuele murule Stanley Parki.


Frank Costello.
Frank Costello (õieti Francesco Castiglia; 21. jaanuar 1891 Calabria – 18. veebruar 1973 New York) oli itaalia päritolu gängster, üks mõjuvõimsamaid maffiabosse USA ajaloos.
Costello, Frank
Costello, Frank
Costello, Frank


Regina-Nino Kurg.
Regina-Nino Kurg (sündinud 20. veebruaril 1979) on eesti skulptor ja raamatukujundaja.
Ta lõpetas 2002. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri erialal. Samal aastal asus ta õppima Eesti Humanitaarinstituudi magistriõppes kultuuriteooriat. Aastal 2008 astus ta samas doktoriõppesse filosoofia alal ning kaitses magistritöö filosoofia alal.
Ta töötas 2008. aastani Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudis akadeemilise sekretärina.
Ta on Ingmar Kure tütar.


Salutaguse mõis.
Salutaguse kohalikud inimesed, taustal Salutaguse mõisa paviljon
Salutaguse mõis (sks "Sallentack"), rüütlimõis Hageri kihelkonnas Harjumaal. Ta eraldati Angerja mõisast 1700. aastal.
Arhitektuur.
Historitsistlikus stiilis piklik ühekorruseline peahoone valmis 19. sajandi teisel poolel. Ehitise fassaadi kaunistasid astmikviiludega kesk- ja külgrisaliidid. Hoone põletati 1905. aasta revolutsiooni käigus, ent ehitati veidi muudetud kujul taas üles (astmikviilud tehti siledaks; mõisaesine terrass ehitati ümber). Korterelamuna kasutust leidnud mõisahoone põles uuesti 1980ndatel aastatel, misjärel ta jäi varemeisse.
Mõisaansambel.
Mõnesaja meetri pikkune sihitee viis Kohila–Tuhala maanteelt otse mõisasüdamesse, osutades künkale ehitatud peahoone keskteljele. Kõrvalhooned paiknesid peahoonest põhja pool, nii peahoone esise auringi servas kui ka sissesõidutee-allee äärsetel aladel. Mõisasüdant ümbritseb mõisapark.
Omanikud.
Aastani 1879 kuulus mõis Meyendorffidele. 1879. aastast oli ta Ungern-Sternbergide ja Rammide valduses. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Fridolf von Ramm. Edaspidi on mõisasüdame nimetamisväärseimaks omanikuks olnud Busch, kes 1930. aastal rajas Salutaguse mõisa endisesse viinavabrikusse pärmitehase.
Mõis tänapäeval.
Pärast 1980ndatel toimunud põlengut mõisa peahoonet ei taastatud, ohtlikud varemed lammutati lõplikult 23.02.2012. Samuti on hävinud ka paljud kõrvalhooned, mõni hoone on aga kohandatud Salutaguse pärmivabriku tootmishooneks. Veidi muudetud kujul eksisteerib tänaseni peahoone vahetus läheduses mõisa valitsejamaja (puithoone), pargis on seni alles aiapaviljon, mis on tihti külaürituste keskuseks.


Ressursijaotus.
Ressursijaotus on operatsioonisüsteemi poolt hallatav arvuti riistvaraliste ressursside optimaalne jaotamine protsesside vahel. Sellega tegeleb ressursi jagamise algoritm - plaanur.
Operatsioonisüsteemi tööks on määrata, millises järjekorras võetakse konkreetne protsess protsessori või näiteks kõvaketta poolt jutule. Protsessi asetsemist ja käitumist selles järjekorras kontrollib vastav tarkvara (plaanur ("scheduler")). Reeglina on plaanuri ülesandeks jaotada protsessori koormust protsesside vahel võimalikult võrdselt ning optimaalselt.
Eriti kriitiline on plaanuri käitumisalgoritmi valik ja seadistamine superarvutite puhul. Personaalseks kasutuseks mõeldud operatsioonisüsteemide (näiteks Microsoft Windows) puhul ei ole plaanuri töö (kahjuks) eriti hästi reguleeritud: kõige ilmekamaks näiteks on see, kui mõni protsess haarab kas sihilikult või vea tõttu enda alla protsessori kogu ressursi ja aeglustab nõnda operatsioonisüsteemi tunduvalt või põhjustab koguni selle hangumise. Süsteemikriitiliste rakenduste käitamiseks mõeldud operatsioonisüsteemide puhul on sellega arvestatud ning näiteks Solarise puhul rakendab plaanur eespoolkirjeldatud olukorra puhul vastavad kaitsemeetmed.
Plaanuri tööpõhimõte on alati paika pandud mingi kindla algoritmi alusel.


Eelisasendus.
Eelisasendus (ingl.k. "preemption") tähendab seda, et "scheduler" saab peatata töös oleva protsessi töötlemise, eelistades sellele kõrgema prioriteediga protsessi ja lükates viimase töötlemisse.


Tööpartei (Holland).
thumb
Hollandi Tööpartei (hollandi "Partij van de Arbeid", lühend: PvdA'") on sotsiaaldemokraatliku suunitlusega Hollandi partei. Loodi 1946. aastal, kui liitusid sotsialistlik Hollandi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei ("SDAP"), väike sotsiaalliberaalne Vabameelsete Demokraatlik Liiga ("VDB") ja väikene sotsiaalprotestantlik Kristlik Demokraatlik Liit ("CDU").
Ajalugu.
Tööpartei loojad tahtsid lõpetada ühiskonna jaotumist piilariteks (hollandi "Verzuiling") rahvapartei moodustamise kaudu (HSDTP esindas sotsialistliku piilarit, VDL esindas üldist piilarit, KDL protestantliku piilarit). 1946. aasta programm kombineeris sotsialistlike ideaale liberaalsete, religioonsete ja humanistlike ideedega. 1948. aastal lahkus osa liberaale HTP-st, kuna neid ei rahuldanud partei sotsialistlik diskursus. Seega eesmärk piilareid kaotada HTP-l ei õnnestunud. Lahkulöönud liberaalid moodustasid koos konservatiivse Hollandi Vabaduseparteiga (PvdV) paremtsentristliku konservatiiv-liberaalse Rahvapartei Vabaduse ja Demokraatia Eest (VVD).
Praegune poliitiline seis.
Parteil on 7 kohta Euroopa Parlamendis, mis on sama palju kui Kristlik Demokraatlikul Üleskutsel ("CDA") (jagab 1.-2. kohta suuruse poolest). Hollandi parlamendi teises kojas on HTP-l 33 kohta 150-st (suuruselt 2. partei), esimeses kojas 19 kohta 75-st kohast (suuruselt 2. partei). 2007. aastal kuulub Tööpartei KDÜ ja Kristliku Liiduga KDÜ juhitavasse valitsusse.
Rahvusvahelised suhted.
Partei kuulub Sotsialistlikusse Internatsionaali ja Euroopa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse.


Sevan.
Sevan (armeenia keeles Սեվան; 1935. aastani Jelenovka, vene keeles "Еленовка") on kuurortlinn Armeenias Gegharkhunikhi maakonnas, Sevani järve põhjakaldal.
Linn asub enam kui 1900 meetrit üle merepinna ulatuval kõrgendikul, 66 km kirdes Armeenia pealinnast Jerevanist ja 40 km põhjas maakonnakeskusest Gavarist.
Asula sai alguse 1842. aastal Jelenovka-nimelise vene külana ning kandis seda nime 1935. aastani.
Sevani ümbritseb Sevani rahvuspark, mis ulatub linna kirdeservast edelaservani, idas moodustab linna loodusliku piiri Sevani järv.


Thalin.
Thalin (venepärane nimekuju "Talin") on linn Armeenias, Aragatsotni maakonnas.


Inimkaubandus.
"Inimese värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine, inimröövi toimepanemine või muul viisil jõu kasutamine või sellega ähvardamine, petmine, võimu kuritarvitamine, isiku abitu seisundi ärakasutamine või inimese üle mõjujõudu omava isiku nõusoleku saavutamine selleks, et inimest ekspluateerida.
Ekspluateerimisena käsitletakse teise isiku prostitueerimisele sundimist või muul viisil seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilist tööd või teenistust, orjuses või sama laadi seisundis pidamist või elundi sunniviisilist eemaldamist. Inimkaubanduse ohvri enda nõusolek ekspluateerimiseks ei oma tähtsust ega vähenda kuriteo tõsidust juhul, kui tegu on toime pandud esimeses punktis nimetatud viisil.
Laps on alla kaheksateistkümneaastane isik ja tema värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine ekspluateerimiseks on igal juhul inimkaubandus ka siis, kui selleks ei ole rakendatud ähvardamist, petmist, võimu kuritarvitamist jms (vt esimest punkti)."


The Belka.
The Belka on 1994. aastal Pärnus alguse saanud "grunge"-bänd.
Alates 1. jaanuarist 2007 kandis bänd mõnda aega nime The BLK.


Gian Lorenzo Bernini.
Gian Lorenzo Bernini ("Giovanni Lorenzo Bernini") (7. detsember 1598 Napoli – 28. november 1680 Rooma) oli 17. sajandi barokiajastu kõige silmapaistvam itaalia skulptor ja arhitekt.
Elukäik.
Algul töötas ta oma isa Pietro Bernini käe all. Hiljem märkasid tema võimeid kunstnik Annibale Carracci ja paavst Paulus V, kelle toetusel sai ta alustada iseseisvat karjääri. Tema esimesed tööd olid inspireeritud hellenismiaegsest skulptuurist.
Bernini sai kuulsaks 1625. aastal kardinal Scipione Borghese ülesandel loodud skulptuurigrupiga "Apollon ja Daphne" Roomas Villa Borgheses.
Üks Bernini suuremaid meistriteoseid on Peetri kiriku kolonnaad Roomas, mis on teostatud aastatel 1657–1667.
Bernini küpse aja paljudest töödest väärib esiletõstmist paavst Urbanus VIII aastatel 1642–1647 loodud hauamonument Peetri kirikus.
Kunstniku eluajal ülistati kõige rohkem tema dekoratiivset "Peetri tooli" Peetri kirikus.
Louis XIV palkas Bernini Louvre'i ehitusele, ent asendas ta peatselt oma kaasmaalase Claude Perrault'ga. Bernini tekitas pahameelt sellega, et põlastas avalikult Prantsusmaad ja kiitis Itaaliat. Näiteks ütles ta, et üks Guido Reni maal on rohkem väärt kui kogu Pariis.


Variserid.
Variserid (heebrea sõnast, mis tähendab 'eraldatud') olid juutide Teise Templi aegne religioosne rühmitus, mis pidas tähtsaks nii Pühakirja (Toora) kui ka suulise pärimuse täpset järgmist. Hiljem kujunes variserlusest rabiinlik juutlus, mis sai judaismis domineerivaks.
Olid "templinuhid" lihtrahva hulgas. Usukommetes täitsid täpselt rabide käske (käsuõpetus) ja saduseride korraldusi.
Uus Testament kujutab varisere teesklejatena. Sellepärast on hakatud sõna "variser" kasutama ka "valevaga" sünonüümina.
Ülevaade.
Antihellenistlikust juudi liikumisest "chasidim" ('vagad'), mis oli tekkinud Seleukiidide riigi valitseja Antiochios IV Epiphanese ajal 2. sajandi esimesel poolel eKr, lähtusid erinevad juudi grupeeringud. 1. sajandil pKr nimetab ajaloolane
Flavius Josephus variseride kõrval veel sadusere, esseene ning vastupanurühmitusi (seloote, sealhulgas "Siccarii"). Hilisemad usuliikumised olid kristlus ning terapeudid Egiptuses. Ükski neist rühmitustest ei esindanud omal ajal juutide enamikku; enamik juute pidas end lihtsalt juutideks, kuulumatta mingisse rühmitusse.
Variserid pidasid end algselt esmajoones saduseride oponentideks. saduserid esindasid konservatiivset, pressterlik-aristokraatlikku ülemkihti, variserid leidsid pooldajaid laiades rahvahulkades. Erinevused puudutasid arusaama vaeste ja rikaste vahelistest suhetest ja suhtumist juudi ühiskonna helleniseerumisse, religiooni valdkonnas suhtumist Templisse, mis variseride arvates oli vähem tähtis kui Seadus ja Prohvetid.
Variseride seisukohad ja õpetus muutusid aja jooksul. Kirjalikke allikaid on ainult hilisemast ajast. Tuntud on eriti rabi Hilleli ja rabi Shammai (mõlemad 1. sajand eKr) kirjutised ja kommentaarid.
Ajalugu.
Pärast Paabeli vangipõlve lõppu taastati Jeruusalemma Tempel (Teine Tempel, valmis umbes 515 eKr). Babüloonia vallutanud pärslased ei näinus ette juudi monarhia taastamist, nii et juhtiv osa jäi ainult preestritele. Religioossest ja poliitilisest eliidist tekkis saduseride partei. Tekkis ka rühmitusi, mis pidasid eliidi paikapanekut pärslaste poolt legitiimsusetuks.
Ühe nendest rühmitustest moodustasid variseride eelkäijad, kelle hulka esialgu kuulusid kirjatundjad ja targad. Tasapisi said neist üldtunnustatud eksperdid Toora tõlgendamise alal. Neil tarkadel, keda hiljem hakati tituleerima rabideks, kujunes välja "suuline pärimus", mis hiljem asetati kommentaarina Toora kõrvale.
Aleksander Suure sõjakäigud tegid 332 eKr Pärsia võimule lõpu ning panid alguse hellenismiajale Iisraelis. Pärast Aleksandri riigi lagunemist oli Juudamaa alates 2. sajandist Seleukiidide riigi mõju all. Antiochos IV Epiphanese ajal algas saduseride toetusel Juudamaa helleniseerimine. Templi rüüstamine koos jorraldusega ohverdada seal kreeka jumalatele tõi kaasa Makabeide ülestõusu Mattathiase (Mattatiase) ja tema poja Juudas Makkabi juhtimisel. Ülestõus oli edukas, ja Juudas Makkabi õepoeg Johannes Hyrkanos I rajas 152 eKr Hasmoneide preesterliku dünastia. Variserid organiseerusid nüüd Hasmoneide-vastaseks opositsiooniks.
Konflikt puhkes variseride nõudmise pärast, Hasmoneide dünastia valitseja Aleksander Jannai (102–76 eKr) valiks ülempreestri ja kuninga ameti vahel. Järgnenud kodusõda suruti kiiresti ja veriselt maha. Surivoodil kutsus kuningas siiski pooli üles leppimisele. Aleksandrile järgnes valitsejana tema lesk Salome Aleksandra (75–67 eKr), kelle vend Shimon ben Shetach kuulus juhtivate variseride hulka. Pärast Salome Aleksandra surma otsis tema vanem poeg Johannes Hyrkanos II toetust variseridelt, noorem poeg Aristobulos saduseridelt.
See konflikt põhjustas jälle kodusõja, millele tegi lõpu alles Jeruusalemma vallutamine Rooma väejuhi Pompeiuse poolt. Sellega algas Iisraelis Rooma aeg. Pompeius kaotas monarhia, pani Hyrkanose ülempreestriks ning andis talle etnarhi tiitli. Aastal 57 eKr kaotas too siiski kogu poliitilise võimu Rooma prokonsulile Süürias. Too pani sõjalisteks halduriteks Juudamaa üle Phasaeli ja Galilea üle Herodese (Herodes Suur).
Aastal 40 eKr õnnestus Aristobulose pojal Antigonos Hasmoneil Hyrkanos ametist kõrvaldada ning kuulutada end ülempreestriks ja kuningaks. Herodes põgenes Rooma, kus ta saavutas enda tunnustamise kuningana. See tegi Hasmoneide dünastiale lõpu. Pärast Herodese surma valitsesid tema pojad tetrarhina (nelikvürstina) Galiead ning etnarhina Juudamaad (sealhulgas Samaariamaad ja Idumead). Pärast aastat 6 valitses kaudselt Rooma riigi prefekt ehk prokuraator; valitsemisasju ajas Rooma riigi poolt määratud ülempreester.
Sel ajal seati sisse ka sünedrion. Selle liikmetel oli lõrgeim kohtuvõim juutide üle, sealhulgas usuasjades. Sünedrioni koosseis ja volitused muutusid olenevalt Rooma riigi poliitikast. Sel ajal olid Juudamaa ja Galilea poolautonoomsed andamikohuslastest riigid. Ananaus on ainus teadaolev tolleaegne ülempreester, kes kuulus saduseride hulka. Arvatakse, et sünedrionis domineerisid saduserid; variserid olid küll populaarsemad, kuid neil polnud võimu.
IAastal 66 pKr eskaleerus juutide konflikt roomlastest okupantidega. Kaisareas hukkus Flavius Josephuse andmetel usuliste pingete tõttu 20 tuhat juuti. Järgnenud Jeruusalemma Templi rüvetamine roomlaste poolt ning kaitseraha nõudmine vihastasid kõiki juutide parteisid ning viis ülemaalise ülestõusuni. Roomlased surusid selle maha ning see lõppes pärast kuuekuist piiramist septembris 70 Jeruusalemma ja Templi hävitamisega. Võitjad tapsid kõik inimesed, kelle nad Jeruusalemmast leidsid. Josephuse hinnangul ületas ohvrite arv miljon inimest. Selootide viimne vastupanu murti 73 Masada kindluse all.
Jeruusalemma hävitamise järel võttis variseride juhtimise üle Johanan ben Zakkai.
3. sajandil pani rabi Juudas Patriarhi variseride suulised pärimused kirja. Seda kutsutakse Mišnaks.
Õpetus ja hoiakud.
Variseride õpetus tekkis algselt vastukaaluna saduseride õpetusele ning arenes siis edasi variseride omavaheliste vaidluste kaudu. Tähtsad aruteluained olid juutide elu ilma templita, elu Paabeli vangipõlves ja kristlus. Variseride õpetusest kasvas välja rabiinlik judaism.
Erinevalt antiikaja juutluse teistest vooludest järgisid variserid peale Toorasse kirjapandud Seaduse ka suuliselt pärandunud "eellaste eeskirju", mis pärinesid varasematelt seaduseõpetajatelt. Põhjenduseks viitasid nad sellele, et ilma selgituseta jäävad Tooras antud eeskirjad segaseks. Nende mõistmiseks ja õigeks täitmiseks oli variseride arvates tarvis kommentaare, mida hakati koguma alates 2. sajandist eKr ning millest hiljem koostati Mišna.
Josephus Flaviuse andmetel uskusid saduserid, et inimesel on vaba tahe, esseenid uskusid inimese predestinatsiooni, variserid aga õpetasid inimese vaba tahet ja jumalikku etteteadmist. Peale selle erinesid variserid saduseridest selle poolest, et nasd uskusid surnute ülestõusmisse.
Josephus Flaviuse esitus, mis oli mõeldud kreeklastele ja roomlastele, on tõenäoliselt ebatäielik, keskendudes probleemidele, mis pakkusid huvi ka hellenistlikule filosoofiale. Variseride kirjutisi Teise Templi ajast meieni jõudnud ei ole. Hiljem olid Josephuse poolt mainitud probleemidest olulisemad juudi Seaduse küsimused (abiellumine, sabat, puhtuseseadused). Samade küsimuste üle vaidlevad juudid isekeskis tänapäevalgi. Talmudis ja mišnas peaaegu ei käsitleta üldteoloogilisi küsimusi, vaid tõlgendatakse seadusi.
Mišna järgi kaotab igavese elu ainult see, kes eitab surnute ülestõusmist, Toora jumalikku päritolu või inimese saatuse jumalikku juhtimist (nagu näiteks epikuurlased). Selleks et päästa kellegi elu, võib rikkuda mis tahes seadust (erandiks on ainult ebajumalateenistuse, mõrva ja abielurikkumise keeld (bSanhedrin 74a)). Seevastu Yehudah haNasi nõuab ühtviisi nii väikeste kui ka suurte religioossete kohustuste täitmist. Messia küsimus on vähem tähtis.
Variserid ületasid juutluse orienteerituse templile, pühitsedes Seaduse täitmise läbi argipäeva. See tähendas ka üksikisiku rõhutamist. Rabiinliku õpetuse fookuses olid veel sotsiaalne õiglus, kõikide inimeste ühtsus ja iisraeli rahva vabastamise ootus. Nendele eesmärkidele suunatud elu alus oli Pühakirjast tuletatud seadusekogu Halakha. Sellest tulenes pühendumine õpimgutele ja vaidlustele ning õpetuse rakendamine elus.
Variseride orienteeritust igapäevaelule tõlgendatakse mõnikord äärmusliku legalismina, kuid ka saduserid ja esseenid nõudsid Seadusest ranget kinnipidamist ning reglementeerisid igapäevaelu. Variseride iseärasus oli näiteks see, et nad nägid ete rituaalset pesemist enne iga söömaaega. See nõue pärineb nõudest, et preester peab end enne templiteenistust puhastama. Selle eeskirja ülekandmine põhineb pühaduse laiendamisel söömisele. Seevastu teistes olukordades olid variserid vähem ranged: näiteks ei laienenud sabatiaegne vedamiskeeld nende meelest toidu kasaskandmisele.
Teise Templi ajal ei pidanud variserid oma Seaduse-tõlgendust kohustuslikuks kõikidele juutidele. Siiski pretendeeris juutluse iga vool tõe monopolile ning vastustas "segaabielusid". Voolud vaidlesid omavahel Seaduse õige tõlgenduse üle. Pärast Templi hävitamist jaotus vooludeks kadus. Rabid vältisid sõna "variserid", mida variserid ise enda kohta võib-olla polnudki kasutanud. Nii vältisid nad muljet, et nad on nüüd juutluses domineerival positsioonil. Õpetatud vaidlustest tõlgendusküsimustes sai rabiinliku juutluse oluline osa. Rabiinliku juutluse õitseaeg oli 4. ja 5. sajand, mil tekkisid Palestiina ja Babüloonia Talmud.
Talmudist on hilisemate variseride omavahelised vaidlused hästi näha rabi Hilleli ja rabi Shammai koolkonna vaidluste näitel. Nende kahe rabi arvamused kujundasid järgnevate sajandite vaidluste suuna. Talmud esitab rabi Shammai vaatekohta, kuid lõpuks lõi läbi rabi Hilleli oma.
Variseride tarkuseõpetus leidub ka Mišnas ("Pirke Avot"). Tuntud näide on Hillel vanemalt pärinev lugu. Kui talle esitati väljakutse, et ta esitaks kogu Seaduse ühel jalal seistes: vastas ta: "Seda, mis sulle ei meeldi, ära oma ligimesele tee. See on kogu Seadus; ülejäänu on kommentaar. Mine ja õpi seda."
Monoteism ja oli arusaamine inglite maailmast. Variserid pidasid oliliseks palvetamist ja häid tegusid. Nad ootasid Messia tulekut, viimset kohtupäeva ja uskusid hinge surematust. Variser oli ka Saulus, kellest sai Paulus, seetõttu on variseride mõju ka algkristluses.
Variserid ja kristlus.
Uues Testamendis esinevad variserid osalt Jeesuse vastastena, eelkõige aga tema tähtsamate oponentidena. Nende religioossuse välisust, mida evangeeliumid võib-olla osalt ületähtsustavad, peeti teeskluseks. Seetõttu on sõna "variser" hakanud tähendama 'valevaga'.
Uues Testamendis rõhutavad variserid puhtusekäskudest kinnipidamist, kuna Jeesus peab tähtsamaks armastust Jumala ja ligimese vastu, mis on lähedane rabi Hilleli (variserlikule!) koolkonnale. Seaduse kirjatähe järgimisele vastandatakse Seaduse vaimu järgimist. "Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem
kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!" (Mt 5:20) Tüli puhkeb viimaks Jeesuse isiku ümber seoses sellega, et ta pretendeeribmeelevallale Toora tõlgendemisel.
Tuginedes asjaolule, et Uus Testament on tekkinud pärast kristluse lahkulöömist jutlusest, oletavad mittejudaistlikud kriitikud, et seal kujutatakse variserlust, mis Uue Testamendi raamatute tekkeajal oli saanud judaismis domineerivaks suunaks, moonutatult. Nad osutavad sellele, et Jeesus pooldas variseride seisukohti – näiteks rabi Hilleli koolkonna õpetust ligimesearmastusest ja rabi Shammai koolkonna õpetust abielulahutuse kohta. Variseridel leidub ka Jeesuserusaam surmajärgsest elust. Ka kõnetlussõna "rabbuni" viitab variserlikule traditsioonile. Selles valguses võib Uues Testamendis kujuatud vaidlusi tõlgendada Talmudi-tüüpi vaidlustena, milles hilisemad kirjutajad nägid sügavamaid konflikte.
Teised Uue Testamendi variseride-pildi kriitikud näevad selles karikatuuri. Jeesuse kuulutus, et tervendatud mehele on nüüd patud andeks antud, vastab variseride tolleaegsele arusaamale. Jeesuse hukkamõistmine Jumala-teotajana selle kuulutuse põhjal on vastuolus ajaloolise variseride-pildiga. Ka tervendamine sabatipäeval, mida variserid Uues testamendis hukka mõistavad, ei ole vastuolus ühegi teadaoleva rabiinliku eeskirjaga (vaata ka Moses Maimonidese "Mishneh Torah", (Shabath 2–3)). Samuti paistab variseride vastuseis Jeesuse sõnumile, mis on suunatud ühiskonnas põlatutele (kerjused, tölnerid) olevat vastuolus rabiinliku traditsiooniga, mis sanuti nõuab kõikidele andeksandmist. Täpsem võrdlus näitab, et suur osa Jeesuse õpetusest on variseride õpetusega kooskõlas.


Defekt.
Defekt on viga, rike, puudus või puue.


Jaak Visnap.
Jaak Visnap (sündinud 12. september 1975) on eesti litograafiakunstnik.
Ta õppis aastatel 1995–1998 Pärnu Sütevaka Humanitaariumi Kunstikolledžis ja 1999–2003 Eesti Kunstiakadeemias.
Ta on Tallinnas (Pärnu maantee 154) asuva Eesti Litograafiakeskuse asutaja ja juhataja. Eesti Kunstiakadeemia õppejõud.
Visnap kuulub alates 2005. aastast Eesti Kunstnike Liitu.


Hillel.
"See artikkel räägib ühest kuulsamast juudi kirjatundjast; eesnime kohta vaata artiklit Hillel (eesnimi); nime teiste kandjate kohta vaata artiklit Hillel (täpsustus)
Hillel (heebrea הלל) ehk rabi Hillel (umbes 60 eKr – umbes 10 pKr) oli üks kuulsamaid juudi kirjatundjaid, sünedrioni eesistuja ning judaismis seniajani autoriteetse vabameelse pühakirjatõlgenduskoolkonna rajaja.
Hillel oli suure südamega ja kannatlik Seaduse-õpetaja, kes jutlustas vägivallatust ja kellel oli arvukalt õpilasi.
Teine tema kaasaegne mõjukas kirjatundja oli rabi Shammai, kes tõlgendas Seadust mitmes asjas rangemalt.
Hilleli sõnadel on juudi pärimuses, eeskätt juudi eetikas, seniajani oluline tähendus.
Kui tal paluti esitada Toora sisu ühe jala peal seistes, vastas ta: "Ära tee teisele seda, mida ise vihkad! See on kogu Toora, kõik ülejäänu on vaid selle seletus. Mine ja õpi seda."
"Pirke Avot" sisaldab palju tema ütlusi. Üks kuulus näide: "Kui ma ei ole enda jaoks, siis kes on minu jaoks? Ja kuni ma olen ainult enda jaoks, mis ma siis olen? Ja kui mitte nüüd, siis millal?"


Mercedes-Benz Arena.
pisi
Mercedes-Benz Arena (1993–2008: Gottlieb-Daimler-Stadion, 1949–1993: Neckarstadion, 1945–1949: Century Stadium/Kampfbahn, 1933–1945: Adolf-Hitler-Kampfbahn) on jalgpallistaadion Stuttgardis Saksamaal ja see on jalgpalliklubi VfB Stuttgart koduväljakuks.
Endise nimega Neckar staadionil on oluline osa ajaloos, kui esimese rahvusvahelise võistlusena leidis siin aset Teise maailmasõja järgselt kohtumine Saksamaa ja Šveitsi jalgpallimeeskondade vahel 1950. aastal. Täpselt 40 aastat hiljem, kui Saksamaa taasühines võõrustati jälle esimese maavõistluse raames šveitslasi.
Gottlieb-Daimler-Stadion moderniseeriti 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste tarbeks juba aastatel 1999–2001 FIFA maailmameistrivõistluste standartidele vastavaks. MM-i tarvis tehtud värskenduse järel hinnati silmapaistvamaks tekstiilist katusekaitset. See projekt läks maksma 51,5 miljonit eurot. Staadion mahutab 53 200 pealtvaatajat.
Sellel staadionil on toimunud erinevaid sündmusi alates spordivõistlustest ja lõpetadest kultuuriüritustega. Ka 1974. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste raames toimus seal osa alagrupi mänge. 1986. aasta toimusid staadionil Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus. Kaks aastat hiljem 1988. aastal võõrustas staadion jälle jalgpallureid, kui seal peeti jalgpalli Euroopa meistrivõistluste alagrupi mänge. 1993. aastal toimusid Stuttgardis IV kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Sellel staadionil on peetud Euroopa Karikavõistluste Finaal.
2008. aasta märtsis tehti teatavaks, et mais 2009 alustatakse staadioni ümberehitust vaid jalgpalliareeniks. Ehitustööd peaksid lõppema 2011. aasta lõpuks.


Manivald Kesamaa.
Manivald Kesamaa (7. oktoober 1921 Narva – 8. detsember 1985 Tallinn) oli eesti luuletaja ja publitsist.
Välislingid.
Kesamaa, Manivald
Kesamaa, Manivald
Kesamaa, Manivald


Edward, Kenti hertsog.
Prints Edward, Kenti hertsog (Edward George Nicholas Patrick Windsor; sündinud 9. oktoobril 1935) on Briti kuningliku perekonna liige, George V lapselaps. Ta on Kenti hertsogi tiitlit kandnud 1942. aastast.
Kenti hertsog täidab oma nõo, kuninganna Elizabeth II eest kuninglikke kohustusi.
Sünd.
Prints Edward sündis 9. oktoobril 1935 Londonis. Tema isa, George oli kuningas George V ja kuninganna Mary neljas poeg. Tema ema Marina (neiupõlves Kreeka ja Taani printsess Marina) oli Kreeka ja Taani prints Nicholase ning Venemaa suurvürstinna Elena Vladimirovna tütar. Briti monarhi järeltulijana meesliini pidi oli ta sünnist saati "Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi prints", tiitliga "Tema uninglik Kõrgus", seega Tema Kuninglik Kõrgus Kenti prints Edward.
Ta ristiti 20. novembril 1935 Buckinghami palees ning ta ristivanemad olid: George V, kuninganna Mary, Wales'i prints, printsess Mary, Connaughti hertsog, Argylli hertsoginna ning Kreeka ja Taani prints Nicholas.
Haridus.
Printsi haridustee algas Ludgrove'i Algkoolis Berkshire's, kust ta läks edasi Etoni Kolledžisse ning seejärel Šveitsi Le Rosey kooli. Pärast kooli lõpetamist astus ta Sandhursti Kuninglikku Sõjaväeakadeemiass, kus ta võitis võõrkeelteoskuse eest "Sir James Moncrieff Griersoni auhinna" ning temast sai prantsuse keele tõlk.
Kenti hertsog.
25. augustil 1942 hukkus Edwardi isa, Kenti hertsog Šotimaal lennuõnnetuses. Selletõttu sai Edwardist järgmine Kenti hertsog, St. Andrews'i krahv ja Downpatricki parun. 1959 võttis ta sisse oma koha Lordide kojas.
Kuningliku hertsogina tuli tal juba noores eas täita kuninglikke kohustusi. 17-aastaselt kõndis ta oma onu, George VI kirstu taga viimase matustel 1952. Järgmisel aastal osales ta oma nõo, kuninganna Elizabeth II kroonimisel.
Sõjaväeteenistus.
1955 lõpetas Kenti hertsog Sandhursti akadeemia kui leitnant; sellega algas tema sõjaväeline karjäär, mis kestis rohkem kui 20 aastat. 1962-1963 teenis ta Hong Kongis. 1970 juhatas hertsog oma rügemendi eskadroni Küprosel, osana ÜRO missioonist tuua rahu saare Kreeka ja Türgi poolte vahel. 1976 läks hertsog armeest erru, olles sellel ajal kolonel-leitnant. 1983 sai temast major ja 1993 armee ülemjuhataja.
Arvati, et 1970. aastatel ei lubatud hertsogit juhitud rügemendil meelega Põhja-Iirimaale rahutusi kontrollima minna. Kuigi hertsog ise seda soovis, kartis valitsus võimalust, et kuninganna nõbu võiks vangi langeda või hukkuda, mis põhjustaks häbi valitsusele endale.
Abielu.
8. juunil 1961 abiellusid Kenti hertsog ja Katharine Worsley York Minsteris. Pärast abielu sai hertsogi naisest Tema Kuninglik Kõrgus Kenti hertsoginna, kuid viimane loobus tiitlist 2002 ning on nüüdsest Katharine Kent või Katharine, Kenti hertsoginna.
Paaril oli 1977 ka surnult sündinud laps.
1994 astus hertsoginna katoliku usku. Sellele vaatamata ei kaotanud hertsog oma kohta troonipärilusjärjestuses, kuna abiellumise hetkel oli hertsoginna anglikaan. Paari poeg Nicholas astus samuti ema eeskujul katoliku usku. 2007. aasta 1. augusti seisuga on hertsog Briti troonipärimisjärjekorras 23. kohal.
Hertsog ja hertsoginna elavad Londonis Wren House's.
Kuninglikud kohustused.
Kenti hertsog on oma nõo eest üles 50 aasta täitnud kuninglikke kohustusi. Ta on esindanud kuningannat endiste Briti kolooniate - Sierra Leone, Uganda, Guyana ja Gambia - iseseisvumise tähistamisel. Kuninganna viibimisel välismaal on ta täitnud ka riiginõuniku ametikohta.
Lisaks kuninglikele kohustustele on hertsog ka Wimbeldoni üle-Inglismaalise kriketi- ja tenniseklubi president; selle ameti võttis ta üle pärast oma ema surma. Lisaks on ta veel mõndade organisatsioonide president.


Milvi Seping.
Milvi Seping (sündis 18. septembril 1929) on eesti luuletaja.
Tema loomingut on viisistanud teiste hulgas ansambel John Stuart Mill.
Välislink.
Seping, Milvi
Seping, Milvi


Katharine, Kenti hertsoginna.
Katharine, Kenti hertsoginna (Katharine Lucy Mary Windsor, neiupõlvenimega Worsley) (s. 22. veebruaril 1933) on Briti kuningliku perekonna liige, Kenti hertsogi abikaasa.
Hertsoginna pälvis avalikkuse tähelepanu 1994, kui ta astus katoliku usku, olles esimene kuninglikust soost isik alates 1701. aastast. Teda seostatakse muusikamaailmaga ning ta on esinenud mitmete kooride liikmena. Ta on ka iga-aastase Wimbledoni tennisevõistluse autasustaja, täites rolli, mille talle andis tema ämm, printsess Marina.
Hertsoginna soe käitumine on võitnud talle palju poolehoidjaid. Ta on eraelus tuntud kui Katharine Kent ning 2002 ka loobus ametlikult oma tiitlist "Tema Kuninglik Kõrgus". Ta on ka avaldanud soovi, et teda nimetataks ametlikult kui Katharine, Kenti hertsoginna; selline viis on tavaliselt omane peeride eks-abikaasadele.
Varajane elu.
Katharine Lucy Mary Windsor sündis 22. veebruaril 1933 Yorkshire's Sir William Arthington Worsley ja Joyce Morgani ainsa tütrena. Ta sai hariduse Queen Margareti koolis Yorki lähedal ja Runton Hilli koolis Norfolkis. Koolis õppis ta armastama muusikat ning teda õpetati mängima klaverit, orelit ja viiulit. Hiljem töötas ta mõnda aega Yorki lastekodus ja Londoni lasteaias enne, kui asus Oxfordi ülikooli õppima muusikat.
Abielu.
8. juunil 1961 abiellus ta prints Edwardiga, kes oli kuningas George V lapselaps ja kuninganna Elizabeth II nõbu. Pärast laulatust sai Katharine'i tiitliks "Tema Kuninglik Kõrgus Kenti hertsoginna".
1977 sündis neile surnult neljas laps; see kaotus viis krahvinna suurde depressiooni, millest ta hiljem avalikult ka rääkinud on.
Katoliiklus.
1994 võeti hertsoginna vastu rooma-katoliku kiriku liikmeks. See oli tema isiklik otsus, milleks ka kuninganna nõusoleku andis. Hertsoginna selgitas oma valikut BBC-le antud intervjuus: "Mulle meeldivad juhised ja katoliku kirik pakkub juhiseid. Ma olen seda alati oma elus tahtnud. Mulle meeldib teada, mida minult oodatakse. Sa pead minema pühapäeval kirikusse, ja kui sa ei lähe, siis läheb sul kehvasti!"
Kuigi 1701 välja antud seadus ütleb, et katoliiklasega abiellumise korral kaotab kuninglikku perekonda kuuluv isik oma troonipärimisõiguse, ei sätesta seadus sama siis, kui abielludes anglikaan olnu usku vahetab. Seetõttu ei kaotanud hertsog oma kohta troonipärilusjärjestuses.
Hilisemad aastad.
Kenti hertsoginna otsustas 2002 loobuda oma tiitlist "Tema Kuninglik Kõrgus" ning vähendada ka enda täita olevate kuninglike kohustuste arvu. Sellest ajast peale teatakse teda kui Katharine Kenti. Tema ametlik tiitel on jätkuvalt siiski "Tema Kuninglik Kõrgus Kenti hertsoginna".
Hertsoginna töötab nüüd Wansbecki Algkoolis muusikaõpetajana.
Aastaid on ta püüdnud tõrjuda kuuldusi, et tema ja ta abikaasa elavad eraldi ning et nad plaanivad lahutust, kuid kuuldused pole seniajani vaibunud. BBC on teatanud, et hertsoginna kannatab kroonilise väsimuse all, sellal kui "Mail on Sunday" teatab, et hertsoginnal on hoopiski depressioon. Ta ise ütleb, et kõik inimesed on pidevalt natukene depressioonis.


Aitoolia kuningas.
Aitoolia kuningas on vanakreeka mütoloogias Aitoolia maakonna valitseja. Mütoloogia aegadel kuulus ka Aitooliast läänes paiknev Akarnaania Aitoolia kuninga valitsusalasse.
Esimene Aitoolia kuningas oli Elise kuninga Endymioni poeg Aitolos, kes oma isa surma järel vendade vahel tekkinud kodusõjas lüüa sai ja põgenes Aitooliasse, mis tema järgi nime sai. Ta abiellus najaadi Pronoega. Neil oli kaks poega Kalydon ja Pleuron.
Kalydon asutas Aitooliasse Kalydoni linna ja Pleuron Pleuroni linna. Pole teada, kumb neist vendadest vanem oli või kumb neist kuningas oli. Kuna Aitoolia pealinn oli Kalydon, võib oletada, et kuningas oli Kalydon.
Pleuronil oli üks laps, poeg Agenor. Kalydonil oli üks laps, tütar Epikaste. Vennad naitsid oma lapsed omavahel. Kuningas Agenor ja Epikaste said poja Porthaoni ja tütre Demonike.
Kuningas Porthaonil oli kaks last. Vanem poeg oli Oineus ja noorem Agrios. Oineus valitses Aitoolias kaua. Kui ta vanaks jäi, selgus, et troonipärilusega tekivad raskused: poegi tal veel oli, ent seaduslikke pojapoegi mitte ühtki.
Agrios kukutas oma poegadega Oineuse ja hakkas ise kuningaks. Oineuse ebaseadusliku poja Tydeuse poeg Diomedes tuli oma vanaisale appi ja tagastas Aitoolia trooni Oineusele. Agrios ja tema pojad (peale ühe, kes suutis põgeneda) tapeti.
Võimalik, et pärast Oineuse surma valitses lühikest aega tema poeg Klymenos, ent tal polnud lapsi. Kui tuli valida uus kuningas, eelistati Oineuse kahe alaealise tütrepoja vahel valides Deianeira ja Heraklese pojale Hyllosele Gorge ja Andraimoni poega Thoast. Arvatavasti valitses kas regendi või kuningana alguses Andraimon.
Thoase ajal eraldas Akarnanos Aitoolia vähemarenenud lääneosa, mis asus teisel pool Acheloosi jõge, ja moodustas Akarnaania maakonna. Thoas ei saanud sinna parata, sest Akarnanost toetasid tema vanaisa, jõejumal Acheloos, ja tolle tütar, Akarnanose ema Kallirrhoe.


First Come First Served.
First Come First Served (FCFS) algoritm on tuntud ka nime all First In, First Out. Ressursse eraldatakse protsessidele tellimiste saabumise järjekorras. Heaks näiteks on järjekord kassas - kes tuli esimesena järjekorda seisma, seda ka teenindatakse esimesena, kes tuli teisena, seda teenindatakse teisena jne.
FDFS on sarnane algoritmile, mida kasutasid näiteks MS-DOS ja Mac OS. Reaalses elus on tegemist väga naljaka algoritmiga, sest näiteks kui panna arvuti arvutama välja pii komakohti, siis samal ajal ei saa mitte midagi teha, ehk teisisõnu ei saa teha midagi ennem kui arvuti vooluvõrgust lahti ühendada. Samas oleks mõistlik kasutada seda algoritmi näiteks satelliidikeskuse arvutivõrgus, kus päeval, mil töötajad kasutavad arvutieid, on algoritmiks näiteks SRTN ja tööpäeva lõppedes lülitub kogu arvutivõrk automaatselt ümber analüüsima satelliitidelt kogutud andmemüra ning hommikul lülitub jälle tagasi. Kindlasti aga ei sobiks selline algoritm oma kõrge latentsuse tõttu hästi personaalarvutites kasutamiseks- näiteks kui kasutaja klikkab ikoonil ja see ei avane, sest parasjagu on töös mõni teine protsess, siis natukese aja pärast klikkab kärsitu kasutaja uuesti ikooni, pannes ühe ja sama programmi kahekordselt avamist ootama.


Shortest Job Next.
Shortest Job Next (SJN) algoritm on tuntud ka nime all Shortest Job First (SJF).
Olekus „valmis” ("ready") olevatest protsessidest valitakse alati järgmisena täitmiseks eeldatavalt kõige kiiremini täidetav protsess. Tegemist on eelisasendust mitte toetava algoritmiga. Selle algoritmi eeliseks on see, et lühikese kestvusega protsessid täidetakse väga kiiresti ning uute protsesside lisandumisel pole scheduler'il tarvis palju vaeva näha protsessi paigutamisega täitmise järjekorda. Ebaoptimaalseks võib aga see algoritm kujuneda sel juhul, kui on selliseid protsesse, mis vajavad pikemat protsessori kasutust, kuid pidevalt tulevad peale lühikest protsessori kasutust vajavad protsessid ning lõpptulemusena jäävad pikemat protsessori kasutust tahtvad protsessid "nälga".


Shortest Remaining Time Next.
Shortest Remaining Time Next (SRTN) on ressursijaotuse algoritmi, mille korral valitakse olekus „valmis” ("ready") olevatest protsessidest alati järgmisena täitmiseks eeldatavalt kõige kiiremini täidetav protsess.
Tegemist on eelisasendust toetava algoritmiga. Selle algoritmi eeliseks on see, et lühikese kestvusega protsessid täidetakse väga kiiresti ning uute protsesside lisandumisel pole scheduler'il tarvis palju vaeva näha protsessi paigutamisega täitmise järjekorda. Ebaoptimaalseks võib aga see algoritm kujuneda sel juhul kui on selliseid protsesse, mis vajavad pikemat protsessori kasutust, kuid pidevalt tulevad peale lühikest kasutust vajavad protsessid.


Boriss Slutski.
Boriss Abramovitš Slutski (vene "Борис Абрамович Слуцкий"; 7. mai 1919 Slovjansk, Ukraina – 22. veebruar 1986 Tula) oli vene luuletaja.
Slutski, Boriss
Slutski, Boriss
Slutski, Boriss


Lojban.
Lojban (rahvusvahelises foneetikatähestikus [ˈloʒban], ametliku täisnimega Lojban: a realization of Loglan) on tehiskeel, mille lõi ja mida arendab Logical Language Group (esialgne variant valmis aastal 1987). Lojban põhineb varasemal tehiskeelel Loglan, täiendades seda, parandades kasutatavust ja lõdvendades autoriõigusi. Sel on ISO 639 keelekood jbo.
Nagu paljudes väikese kõnelejaskonnaga keeltes, nii pole ka Lojbanis kuigi palju kirjandust.
Hääldamine.
Kokkuvõtteks, Lojban kasutab eesti keele moodi hääldusi, välja arvatud ', x ja j.
Lojbani grammatika.
Lojbanis on 3 lauseliiget: "brivla" - täidab nimisõnade ja tegusõnade aset, "cmene" - pärisnimed ja "cmavo" - artiklid, arvud, ajad, asesõnad jne. Puuduvad omadussõnad ja määrsõnad nagu eesti keeles.
Põhilise osa Lojbanist moodustavad positsioonilised predikaadid ehk "brivla". Nad käituvad nagu funktsioonid matemaatikas ja programmeerimises. Näiteks "bramau" tähendab "suurem" - "mi bramau do le ka clani" tähendab "ma olen suurem kui sina pikkuse omaduse järgi". "brivla" positsioone saab muuta - "fi le ka clani fe do fa mi bramau" tähendab "pikkuse poolest ma ületan sind".
"brivla"de positsioonid sõltuvad "brivla" definitsioonist. Loomade-taimede puhul on teine positsioon liik või tõug, sõna "klama" (minema) puhul on esimene koht see, kes läheb; teine - siht, kolmas - kust, neljas - kustkaudu, viies - millega/transpordivahend.
Lojban püüab eemaldada sõnade ja lausete mitmetähenduslikkuse ("Nägin unes surnud koera" - kumb oli unes, mina või koer?), samuti on selle häälikud valitud nii, et sõnu oleks lihtne üksteisest eristada.
Grammatika on defineeritud formaalselt YACCi abil.
Sõnavara.
Lojbani sõnavara on saadud maailma 6 enimkasutatava keele "kokkusegamisel", ehk 1,342 tüvisõna "gismu" on arvuti valitud hiina, hindi/urdu, inglise, hispaania, araabia ja vene keele tüvede kokkusegamisel. See peaks tegema keele lihtsasti omandatavaks võimalikult suurele arvule inimestest. Tüvisõnu ehk "gismu"sid saab kombineerida mitmel viisil, nii luues uusi (üldjuhul täpsemaid) tähendusi - ülalpool näiteks toodud "bramau" on kombinatsioon sõnadest "barda" (suur) ja "zmadu" (rohkem). Samuti on võimalik sõnu laenata teistest keeltest, neid modifitseerides arusaadavaks ka teise keele mitteoskajatele. Näiteks itaalia spaghetti oleks "djarspageti" - "dja" on osa sõnast "cidja" ehk "toit", seega saab jutust aru ka ilma itaalia keelt oskamata.


Ehitusprojekt.
Ehitusprojekt on ehitise või selle osa ehitamiseks ja kasutamiseks vajalike dokumentide kogum, mis koosneb seletuskirjast, materjalide loetelust ja spetsifikatsioonist (sisaldab koguseid ja mõõte), tehnilistest ja arhitektuurilistest joonistest, hooldusjuhenditest ja muudest asjakohastest dokumentidest ja materjalidest.
Ehitusprojekti sisu ja mõiste juriidiliselt on esitatud ehitusseaduses.
Ehitusprojekt peab olema koostatud mahus, mis võimaldab hinnata ehitisele õigusaktides esitatud nõuete täitmist. Ehitusprojekt peab detailplaneeringu kohustuse korral vastama selles nõutud tingimustele ja muudel juhtudel üldplaneeringu alusel väljastatud projekteerimistingimustele.
Ehitusprojekti olemasolu on oluline ka ehituse hilisema ekspluatatsiooni ja hoolduse läbiviimise seisukohast. Ehitusprojekti abil saab ülevaate ehitise tehnilisest lahendusest. Selle alusel saab vajaduse korral kavandada ehituse hooldust, remonti- ja renoveerimist, samuti kavandada ehitise parendus- ja laiendusprojekte (näiteks projekteerida lisakorrused, lisa-avasid, lammutada vaheseinu või vältida nende tegemist jne).


Albert Trapeež.
Albert Trapeež on müstifitseeritud tegelane, kellel on fiktiivne biograafia ja kelle nime all on avaldatud mitme autori tekste.
Suurem osa Albert Trapeeži nime all avaldatust pärineb Leonhard Lapinilt.
Kirjutanud tekste ansamblile "Propeller", avaldanud luulet omakirjastuslikes väljaannetes, ajakirjades, luulekogudena jm.


Alan García Pérez.
Alan Gabriel Ludwig García Pérez (sündinud 23. mail 1949 Limas) on Peruu poliitik, aastatel 1985–1990 ja 2006–2011 Peruu president.
Päritolu ja haridus.
Alan García pärineb Peruu keskklassi perekonnast. Tema isa oli aktiivne liige sotsiaaldemokraatlikus Ameerika Rahvarevolutsioonilises Alliansis (APRA), mis kannab tänapäeval ametlikku nime "Partido Aprista Peruano" (Peruu Aprista Partei). Nii on üsna loomulik, et ka Alan Garcíast sai juba nooruses selle partei liige.
1971 lõpetas ta San Marcose Riikliku Ülikooli õigusteaduse alal ja jätkas õpinguid Euroopa ülikoolides. Hispaania Madridi Complutense Ülikoolis kaitses ta doktorikraadi riigiõiguse alal ja jätkas 1973 õpinguid Prantsusmaal Pariisi Ülikoolis, õppides sotsioloogiat. Elanud aastaid Pariisis, naasis ta APRA-partei asutaja Víctor Raúl Haya de la Torre kutsel 1978 Peruusse, et alustada poliitilist tegevust.
President 1985–1990.
14. aprillil 1985 osales Alan García APRA kandidaadina presidendivalimistel, kogudes 45% häältest. Kuna valimiste võitmiseks on Peruus seaduse järgi vajalik vähemalt 50% valijate toetus, oleks pidanud toimuma teine valimisvoor, kuid see jäi vastaskandidaadi loobumise tõttu ära ja 1. juunil 1985 kuulutati 36-aastane García valimiste võitjaks. Ametisse vannutati ta sama aasta 28. juulil. Temast sai oma partei esimene esindaja presidenditoolil ja ühtlasi Lõuna-Ameerika noorim president.
Alan García valitsus ei suutnud ohjeldada Peruu majandusele tõsist kahju tekitanud hüperinflatsiooni. Aastaks 1990 jõudis inflatsioon 7649 protsendini ja ulatus García viie presidendiaasta kokkuvõttes üle 2 miljoni protsendi. Tema võimuperioodil langesid palgad ja sisemajanduse kogutoodang. Vaesuses elavate inimeste arv kasvas 13%, moodustades aastal 1991 55%.
Võitluses siseriikliku terrorismiga tugines ta peamiselt relvajõu kasutamisele, mis ei andnud soovitud tulemust ja tõi kaasa väidetavad inimõiguste rikkumised, mille uurimine kestab siiani.
Alan García valitsuse ametist lahkudes oli Peruu riigikassa puudujääk kasvanud 900 miljoni USA dollarini.
Tegevus 1990–2006.
1990. aasta presidendivalimistel Alan García ei kandideerinud. Aastatel 1990–1992 oli ta Peruu Kongressi Senati liige.
Uus president Alberto Fujimori vastandas ennast teravalt García poliitikale ja rakendas jõulisi meetmeid nii riigi majandusliku olukorra parandamiseks kui ka oma võimupiiride laiendamiseks. Aastal 1992 toimunud riigipöörde järel, millega Fujimori võttis endale kogu võimutäiuse, läks Alan García eksiili Prantsusmaale (hiljem elas ka Colombias). Tagaselja algatas uus valitsus tema vastu kohtumenetluse, süüdistades teda altkäemaksu võtmises miljonite dollarite ulatuses.
Aastal 2001 tühistas Peruu Ülemkohus süüdistused García vastu nende tähtaja aegumise tõttu ja ta naasis kodumaale, et osaleda presidendivalimistel. Esimeses voorus kogus ta 25,8% häältest ja pääses edasi teise valimisvooru; seal kogus ta siiski vaid 46,9% häältest ja presidendiks valiti 53,1% valijate toetuse pälvinud vastaskandidaat Alejandro Toledo.
Alan Garcíast sai samal aastal "Partido Aprista Peruano" peasekretär ja riigi peamisi opositsioonijuhte.
President aastast 2006.
9. aprillil 2006 osales ta oma partei kandidaadina presidendivalimistel ja pääses 24,32% häältega teise vooru, edestades napilt konservatiivset naiskandidaati Lourdes Flores Nanot. Sama aasta 4. juunil toimunud valimiste teises voorus valiti ta 52,63% häältega teist korda riigi presidendiks.
Alan García alustas oma teist ametiaega Peruu presidendina 28. juulil 2006.
2. aprillil 2007 andis ta käsu korraldada õhurünnakuid Amazonase džunglis kokaiinitootmisettevõtete ja nendega ühenduse pidamiseks rajatud lennuradade vastu.
Välislingid.
Garcia, Alan
Garcia, Alan


Leonhard Lapin.
Leonhard Lapin (sündinud 29. detsembril 1947 Räpinas) on eesti kunstnik, arhitekt ja luuletaja.
Elukäik.
Leonhard Lapin lõpetas Räpina Keskkooli 1965. aastal, õppis aastatel 1966–1971 ERKI-s arhitektuuri erialal. Töötas aastatel 1971–1974 Tallinna Restaureerimisvalitsuses arhitektina. Alates 1990. aastast on ta ERKI õppejõud, alates aastast 1995 professor. 1992–1998 õppejõud Helsingi kunstikoolis “Maa”, 1993–1996 kooli juhtkonna liige. 1994. aastal oli ta Helsingi Tehnoloogiainstituudi külalisprofessor. Aastail 1995–1997, 2003–2005 Eesti Kultuurkapitali Kujutava- ja Rakenduskunsti sihtkapitali esimees. 1991–2003 Eesti Arhitektide Liidu väljaande "Ehituskunst" peatoimetaja. 1997, 2002, 2005 külalisprofessor Eesti Muusikaakadeemias. 1998–2001 Tallinna linna kunstinõukogu juhataja.
2001–2002 Tartu Ülikooli Vabade Kunstide professor.
Leonhard Lapin on Eesti Kunstnike Liidu liige (1977) ja Eesti Arhitektide Liidu liige (1982).
Avaldanud Albert Trapeeži nime all luulekogud “Armastades” (2012), “Võta suhu sõna” (2011), “Kaunimad laulud: luulet möödunud sajandist” (2000), “Sitased seitsmekümnendad: ebatsensuurset luulet. 1969–1977” (1993) jpm.
Looming.
Leonhard Lapin on üks sõjajärgse eesti kunsti olulisemaid autoreid. Ta alustas loomist 1960ndatel, tõustes kiiresti juhtivaks avangardkunstnikuks, aga ka organisaatoriks ja teoreetikuks. Rahvusvahelist tähelepanu äratas tema graafika, eriti seeria, kus ta käsitles inimese ja masina kokkukasvamist. Lisaks on Lapin olnud viljakas arhitekt ja arhitektuuriloolane, loonud installatsioone ning maale, samuti skulptuure ja linnaruumi sobituvaid taieseid ehk "arhitektoone". Oma esimese arhitektooni tegi Lapin 1976. aastal ja kandis see nime "monument tallinnale". Just Lapin toonud eesti ja ka soome keelde sõna arhitektoon. Mõiste ise pärineb 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud vene avangardistilt Kazimir Malevitšilt, kelle jaoks arhitektoon tähendas tuleviku inimese kodu. Lapin on ka läbi viinud Eesti esimesed häppeningid ning osalenud "perfomanceite loomisel, samuti lavastanud teatris.
Lapinit on kutsutud väga paljudele välisnäitustele, tema töid on riiklikes ja erakogudes üle maailma.
Lapini tehtud on Eesti esimene budistliku kloostri projekt. Selle tellija oli 1984. aastal Eestimaa Budistlik Vennaskond, kellega Leonhard aktiivselt suhtles. Ta on olnud aktiivne budismihuviline juba ERKI aegadest. Lapini kontseptsioon ruumist ja tühjusest on olnud aastaid tema ideede väljenduseks; ta on kirjutanud tühjuse (sanskriti "śūnyatā") teemal raamatu "TÜHJUS VOID".


George Windsor, St. Andrewsi krahv.
George Windsor, St. Andrews'i krahv (George Philip Nicholas Windsor) (sündinud 26. juunil 1962) on Kenti krahvi ja krahvinna vanim laps ning ainus poeg. Tiitli St. Andrews'i krahv on ta pärinud oma isalt, ning kannab seda kui Kenti krahvkonna pärija.
9. jaanuaril 1988 abiellus George Sylvana Palma Tomaselliga Edinburghis. Kuna naine on katoliiklane, eemaldati George Windsor Briti troonipärilusjärjestusest, kuid tema lapsed kuuluvad sinna.
Prints on ka heategevusliku organisatsiooni "UK SOS Lastekülad" usaldusisik.


Sylvana, St. Andrewsi krahvinna.
Sylvana Palma Windsor, St. Andrews'i krahvinna (Sylvana Palma Tomaselli) (sündinud 28. mail 1957 Placentias, Kanadas) on George Windsori, Kenti hertsogi vanema poja abikaasa.
Ta sündis Placentias Kanadas Maximilian Karl Tomaselli ja Josiane Preschezi tütrena 28. mail 1957.
25. detsembril 1977 abiellus ta Vancouveris John Paul Jonesiga; nad lahutasid 1981.
Kõik lapsed kuulusid sünnijärgselt troonipärilusjärjestusse, kuid Edward liitus 2003 katoliku kirikuga ning kaotas seetõttu oma koha.
Leedi St. Andrews on praegu Cambridge'i ülikoolis ajaloo ning sotsiaalteaduste ja politoloogia õppejõud.


Edward Windsor, lord Downpatrick.
Edward Windsor, lord Downpatrick (Edward Edmund Maximilian George Windsor) (s. 2. detsembril 1988) on St. Andrews'i krahvi ja krahvinna ainus poeg. Tema isa on Kenti krahvi ja krahvinna vanem poeg. Tal on ka kaks nooremat õde: leedi Marina-Charlotte Windsor ja leedi Amelia Windsor.
Lord Downpatrick on oma isa järel Kenti krahvkonna pärija ning selle tõttu kannab lord Downpatricku tiitlit.
Oma vanaema eeskuju järgides liitus Edward 2003. aastal katoliku kirikuga ning eemaldati seetõttu troonipärilusjärjestusest. Kuna ka Edwardi ema on katoliiklane, ei kuulu ka tema isa troonipärilusjärjestusse.


Marina-Charlotte Windsor.
Leedi Marina-Charlotte Windsor (Marina-Charlotte Alexandra Katherine Helen Windsor) (s. 30. septembril 1992) on St. Andrewsi krahvi ja krahvinna teine laps ning vanem tütar. Tal on vanem vend Edward ja noorem õde Amelia.
Ta sündis 30. septembril 1992 Cambridge'is Rosie haiglas ning on oma nime saanud oma vanavanaema Marina järgi. Ta on Briti troonipärilusjärjestuses 24. kohal, minnes mööda oma isast ja vennast, kes on katoliiklased.


Las Vegas.
Las Vegas on linn USA-s, Nevada osariigi suurim linn ning rahvusvaheliselt tunnustatud puhkekeskus hasartmängurluseks ja poodlemiseks. Las Vegas, mis tituleerib ennast kui "Maailma Meelelahutuse Pealinnaks", on kuulus kasiinode ja meelelahutuse poolest.
Linn on rahvaarvult 28. kohal Ameerika Ühendriikides.
Las Vegas on asutatud aastal 1905, linnaõigused sai see aastal 1911. Las Vegas on olnud kõige kiiremini kasvava rahvaarvuga linn, mis on asutatud 20. sajandil.
Las Vegases on kõige rohkem abielulahutusi ja suitsiide. Suur abielulahutuste arv on tingitud Nevada seadustest, mille järgi lahutamine seal on lihtsam kui paljudes teistes osariikides. Samuti peab märkima et abiellumiste arv on samuti suurem kui teistes linnades.
Turism.
Las Vegase suurimad turismiobjektid on kasiinod ja hotellid. Kuulsaimad kasiinod asuvad Las Vegas Boulevardil, Las Vegas Stripi tee osas. Suuremad kasiinod asuvad linnast väljas. Paljud hotellid on massiivsed ja nad asuvad enamasti kasiinoalade naabruses. Palju hotelle on samati ka kesklinnas, mis oli mängurluse keskmeks algusaastatel.


Amelia Windsor.
Leedi Amelia Sophia Theodora Mary Margaret Windsor (sündinud 24. augustil 1995) on St. Andrews'i krahvi ja krahvinna noorim laps ning teine tütar. Tal on vanem vend Edward ja vanem õde Marina-Charlotte.
Ta on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 29. kohal. Kuna Amelia ema on katoliiklane, siis kõrvaldati tema isa pärilusjärjestusest. Ka Amelia vend ja õde pöördusid katoliku usku, seega on Amelia oma perekonnast troonipärilusjärjestuses ainus.


Helen Taylor.
Leedi Helen Taylor (Helen Marina Lucy Windsor) (s. 28. aprillil 1964) on Kenti krahvi ja krahvinna teine laps ning ainus tütar. Tal on vanem vend George ja noorem vend Nicholas. Ta on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 32. kohal.
Leedi Taylor on Armani moemaja ja Bvlgari juveeliäri esindaja.


Nicholas Charles Windsor.
Lord Nicholas Windsor (Nicholas Charles Edward Jonathan Windsor) (s. 25. juulil 1970) on Kenti krahvi ja krahvinna kolmas laps ning teine poeg. Tal on vanem vend George ja vanem õde Helen.
Lord Nicholas sündis, kuuludes Briti troonipärilusjärjestusse kui Briti monarhi lapse-lapselaps. Kuid 2001. aastal võttis ta omaks katoliku usu, jälgides oma ema eeskuju, ning kaotas enda sünnijärgse koha.
Lord Nicholas on "Märter kuningas Charles"i nimelise ühenduse patroon. Tema tiitel "lord" tuleneb tema sünniõigusest, olles vürsti poeg ja Briti monarhi järeltulija. Ta oleks olnud "Tema Kuninglik Kõrgus prints Nicholas", kuid 1917 välja antud seadusega ei kuulu see tiitel monarhi lapse-lapselastele.
Kui ta peaks abielluma, siis temale sündivad lapsed saaksid küll perekonnanime "Windsor", kuid ei kannaks ühtegi tiitlit. Tema lapsed kuuluksid ka troonipärilusjärjestusse, kui nad oleksid anglikaanid ja mitte katoliiklased.


Kenti prints Michael.
Kenti prints Michael 2008. aastal.
Kenti prints Michael (Michael George Charles Franklin Windsor; sündinud 4. juulil 1942) on Briti kuningliku perekonna liige, kuningas George V lapselaps.
Prints Michael ei täida oma nõo, kuninganna Elizabeth II eest regulaarselt kuninglikke kohustusi. Selle asemel juhatab ta enda audiitorfirmat ja tegeleb mitmesuguse kommertstööga. Ta on teinud ka dokumentaalfilme Euroopa kuninglikest perekondadest.
Sünd.
Prints Michael sündis 4. juulil 1942 Buckinghamishire's. Tema isa oli Kenti hertsog, kuningas George V ja kuninganna Mary neljas poeg. Tema ema Marina oli Kreeka ja Taani prints Nicholase ja Venemaa suurvürstinna Elena Vladimirovna tütar. Printsil on vanem vend Edward ja vanem õde Alexandra. Briti monarhi lapselapsena meesliinis on tema tiitel sünnist Tema Kuninglik Kõrgus Kenti prints Michael.
Ta ristiti 4. augustil 1942 ning tema ristivanemad olid: Franklinn Delano Roosevelt, Haakon VII, Hollandi kuninganna Wilhelmina, Connaughti printsess Patricia, Hesseni ja Rheini printsess Victoria, Frederika Hanover ja Gloucesteri hertsog. Tema isa George hukkus lennuõnnetuses vaid kolm nädalat pärast poja ristimist.
Haridus ja sõjaväeteenistus.
Prints Michael õppis Sunningdale'i koolis ja Etoni Kolledžis, seejärel, 1961 astus ta Sandhursti. Ta teenis Saksamaal, Hong Kongis ja Küprosel. Ta läks armeest erru 1981, kandes majori kraadi. 1994 sai printsist Kuningliku Mereväereservi aukomandör. Lisaks on ta mitmete sõjaväeliste organisatsioonide president või patroon.
Kuninglikud kohustused.
Kuningas George V neljanda poja kolmanda lapsena ei oodatud, et prints Michael täidaks kuninglikke kohustusi. Ta ei ole kunagi saanud parlamendilt rahalist toetust või kompensatsiooni. Tema vend ja õde seevastu täidavad kuninglikke kohustusi ning saavad ka vastavaid toetussummasid. Kuningliku perekonna liikmena saab prints küll kõikjal VIP-kohtlemist ning ta võib välismaal viibides kasutada Briti saatkonna meeskonda enda huvides. Kuni abiellumiseni kuulus printsile ka valitsuse poolt antud korter.
Prints on siiski esindanud kuningannat India, Küprose ja Svaasimaa riiklikel matustel ning olnud kuninganna asemik ka Belize iseseisvumispidustustel. Prints Michael toetab ka erinevaid organisatsioone ja heategevust.
Kommerts.
Kuna prints ei saa rahalist toetust, on kuninganna andnud oma nõusoleku tema töötamiseks kommertsettevõttes. Printsil on oma audiitorfirma ning tal on ärisid üle kogu maailma. Ta on ka kvalifitseeritud vene keele tõlk.
Abielu.
30. juunil 1978 abiellus prints Austrias, Viinis paruness Marie-Christine von Reibnitziga. Abielu oli vastuoluline, kuna printsi abikaasa oli katoliiklane ning ka lahutatud. Abielu kaudu pidi prints oma kohast troonipärilusjärjestuses loobuma, kuid säilitas koha kuningliku perekonna nimekirjas.
Vastuolud.
Nii prints kui printsess on meedia käest minevikus kritiseerida saanud, peamiselt seisnevad süüdistused selles, et paar kasutab oma kuninglikku seisust liialt ära ning kasutab seda kommertseesmärkidel. Kui avalikustati, et nad maksavad oma Kensingtoni palee korteri eest renti ainult £69 nädalas, nõudis parlamendisaadikute komitee, et nad välja tõstetaks. Kriitikud pöörasid vähe tähelepanu sellele, et paar ei saa mingeid kuninglikke hüvitisi.


Lääne-Karpaadid.
Lääne-Karpaadid (slovaki "Západné Karpaty", tšehhi "Západní Karpaty", poola "Karpaty Zachodnie") on mäestik Euroopas, Karpaatide loodeosa. Koosneb valdavalt ida-lääne suunalistest ahelikest. Kõrgus kuni 2655 m.


Alicudi.
thumb
Alicudi on saar Türreeni meres, üks Lipari saartest.
Pindala 520 ha. Saar on mägine, kõrgus kuni 675 m.


Parabool.
"Siin räägitakse matemaatilisest kõverast; kirjandusžanri kohta vaata artiklit Mõistujutt
Parabooliks nimetatakse tasandi kõigi selliste punktide hulka, mis on võrdsel kaugusel sellel tasandil asetsevast etteantud sirgest "l" ja etteantud punktist "F".
Punkti "F" nimetatakse parabooli fookuseks ja sirget "l" parabooli juhtsirgeks.
formula_1
Selles valemis tähistab formula_2 punkti "X" kaugust juhtsirgest "l" ja formula_3 punkti X kaugust fookusest (fokaalraadiust).
Parabooli võrrand.
Koolimatemaatikas defineeritakse parabooli funktsiooni "y" = "ax"² + "bx" + "c" = 0 graafikuna. Selline definitsioon kirjeldab ainult niisuguseid paraboole, mille juhtsirge on paralleelne x-teljega. Küll aga võib iga parabooli puhul leida sellise ristkoordinaadistiku, milles parabool on mõne niisuguse kujuga funktsiooni graafik.
Koonuselõige.
Parabool on koonuselõige, mis tekib koonuse lõikamisel tasandiga, mis on paralleelne ühega koonuse moodustajatest.
Ellipsi üldistus.
Parabool on käsitletav ellipsina, mille üks fookus on antud ja teine asub lõpmata kaugel.
Kõdunud parabool.
Kui fookus asetseb juhtsirgel, siis parabool kõdub sirgeks, mis läbib fookust ja ristub juhtsirgega.


Salvatore Adamo.
Salvatore Adamo, tuntud ka kui lihtsalt Adamo (sündinud 1. novembril 1943 Itaalias Comisos) on itaalia päritolu Belgia laulja ja helilooja.
Ta on äriliselt edukas: tema laule on müüdud üle 100 miljoni albumi. Põhiliselt laulab ta prantsuse keeles.
Tema isa Antonio oli kaevukaevaja ja ema Concetta oli koduperenaine. Isa emigreerus 1947. aasta veebruaris Belgiasse ja hakkas tööle Marcinelle'is kaevanduses. Ema sõitis sama aasta juunis talle järele ja võttis lapsed kaasa. Nad hakkasid elama Monsi lähedal algul Ghlinis ja pärast Jemappesis. 1960. aastaks oli peresse sündinud juba 7 last. Kuigi Salvatore Adamo on praktiliselt kogu elu Belgias elanud, on ta säilitanud Itaalia kodakondsuse ja Belgias on tal üksnes alaline elamisluba, sest Belgia ei luba topeltkodakondsust.
Isa ei tahtnud, et Salvatorest saaks kaevur nagu temast. Sellepärast püüdis ta anda lastele hea hariduse. Salvatore õppis kohalikus katoliiklikus koolis ja oli püüdlik õpilane. Eriti paistis ta silma oma musikaalsete võimetega.
1960ndatel sai Salvatore Adamo lauljana kuulsaks. Tema debüüt toimus juba 1960, kui ta osales Radio Luxembourgi korraldatud lauluvõistlusel omaloodud lauluga "Si j'osais" ja tunnistati 14. veebruaril 1960 lauluvõistluse finaalis Pariisis võitjaks.
Kui ta oli kuulsuse tipul, suri tema isa 7. augustil 1966 uppumise tagajärjel. Varsti pärast seda Salvatore abiellus. Tema esimene laps, poeg Anthony, sündis 1969. 1980. aastate algul sündis poeg Benjamin ja seejärel tütar Amélie.
2001 lõi belglaste kuningas Albert II Salvatore Adamo rüütliks.


Višera jõgi (Kama).
Višera (vene "Вишера") on jõgi Euroopas. Algab Uurali läänenõlvult, voolab valdavalt edelasse. Suubub vasakult Kamasse. Pikkus 415 km.


Kelmė.
Kelmė on linn Leedus Šiauliai maakonnas, Kelmė rajooni keskus.
Esmakordselt mainitakse 1295. aastal, linnaõigused sai 16. sajandil.


Kelme.
Kelme ehk serooskest ehk serooskelme ehk seroosne kelme ("tunica serosa" ehk "serosa") on inimesel ja loomadel mõningaid kehaõõsi vooderdav ja mõningaid elundeid kattev õhuke rakukiht.


Kelme (kaubamärk).
Kelme on 1977. aastal loodud hispaania firmale "Industrias del calzado y prendas deportivas S.L." kuuluv kaubamärk. Peamiselt toodetakse selle kaubamärgi all spordijalatseid. "Kelme" riideid kandis hispaania koondis 1992. aasta Barcelona olümpiamängudel


Vostok 1.
Vostok 1 (Восток-1) ehk Vostok (Восток) oli Nõukogude kosmoselaev seeriast Vostok, esimene mehitatud Maa tehiskaaslane.
12. aprillil 1961 sooritas kosmonaut Juri Gagarin sellega esimese kosmoselennu tehes ühe tiiru Maa-lähedasel orbiidil.


Vostok.
Vostok [vast'okk] (vene keeles 'ida') on mitme asja nimi.


Francistown.
Francistown on linn Botswanas, Kirderingkonna halduskeskus.
Linn tekkis 1897. aastal ja sai nime inglise maavaradeotsija Daniel Francise järgi.


Neuron.
Neuron ehk närvirakk on rakk, mis kannab edasi elektrilisi signaale, mida nimetatakse närviimpulssideks.
Igal neuronil on tuuma sisaldav rakukeha, dendriitideks kutsutavad lühikesed jätked, mis kannavad elektrilisi signaale rakukeha suunas, ja neuriit ehk akson – pikk jätke, mis juhib signaale neuronist välja.
Erinevalt enamikust rakkudest närvirakud ei jagune. Samuti ei asendu surnud neuronid uutega ja nende arv väheneb järk-järgult ka organismi kasvades.
Neuronid saavad organismis alguse ektodermaalset päritolu rakkudest – neuroblastidest.


Konstanzi Ülikool.
Konstanzi Ülikool ("Universität Konstanz") on Saksamaa lõunaosas Baden-Württembergi liidumaal Konstanzi linnas asuv ülikool.
Konstanzi Ülikool asutati 21. juunil 1966.
Ülikoolis õpib üle 9000 üliõpilase, kes on pärit rohkem kui 80 riigist.
Campus-tüüpi ülikooli kõik teaduskonnad asuvad ühes suures hoonetekompleksis vahetult Bodeni järve ääres.
Tudengitel on võimalik valida loodus-, filosoofia- ja sotsiaalteaduste seast ligikaudu 40 eriala vahel.


Allohvitser.
Saksa ohvitser ja allohvitser (seisab) nõu pidamas Teise maailmasõja ajal
Allohvitser on sõjaväe nooremjuhi (alljuhi) karjäärimudel, sõjaväeline staatus ja teenistuslik vahelüli ohvitseride ja sõdurite vahel. Kutsutakse ka kujundlikult "armee selgrooks".
Allohvitseri kutse ja ülesanded.
Allohvitsere valitakse tavaliselt teenistuse käigus tublimate ja motiveeritumate sõdurite hulgast. Tänu paljude vajalike teadmiste ja oskuste omandamisele elu- ja teenistuskogemusega on allohvitseri väljaõpe märkimisväärselt väiksema mahuga ohvitseri omast. Allohvitseri väljaõppe eesmärgiks on anda vajalikud baasteadmised ja oskused, mida ta edasise teenistuse käigus kogemuste abil ja iseseisva enesetäiendusega edasi arendab.
Allohvitseride ülesandeks on ühtlasi nõustada ohvitsere-ülemaid praktilistes küsimustes. Selleks rühmitatakse allüksusi juhtivate ohvitseride ametikohad tavaliselt vastava teenistuskogemusega allohvitseride ametikohtadega. Näiteks kui kompaniiülema tavaametikoht on kapten, siis kompanii juhtkonnas on ka allohvitserist kompaniiveebel vanemveebli tavaametikohal. Rühmaülema tavaametikoht on näiteks leitnant ja tema asetäitja, allohvitserist rühmavanema, tavaametikoht on veebel.
Allohvitseri staatuse ja auastmete kujunemisest.
Allohvitseri staatuse lähteks loetakse tavaliselt kodusõda Ameerikas. Üksuste juhtideks said tuntud või mõjukad isikud, kellele omistati vastava komisjoni otsustega ka vastav ohvitseri auaste. Paljud vastavad isikud ei olnud siiski kõigis militaarelu küsimustes väga pädevad ja võtsid enda alluvusse teenistusse appi mitteametlikke komisjoni kinnituseta ohvitsere ("non-commissioned officer" ehk "NCO"), kes tundsid lähemalt sõjaväe elu ja oskasid väljaõpet ning teenistust paremini korraldada.
Seersandi auaste tuleneb ladina keelest - "serviens" - "see, kes teenib", üle võetuna prantsuse keelde "Sergent" ja sealt edasi inglise keelde "Sergeant". Oli laialt kasutusel näiteks juba Ameerika kodusõja päevil. Seersandiauastet loeti algul pigem sõduri auastmeks, kuid hiljem, koos allohvitseri staatuse kujunemisega, on saanud üheks põhiliseks rahvusvaheliseks allohvitseriauastmeks.
Euroopas Preisimaal on kujunenud veltveebli (veebli) auaste. "Feldweibel"´i sõjaväelisest seisusest on täpsemaid andmeid 18. sajandist. Selle seisuse esindajad olid vahelüliks ohvitseride ja sõdurite vahel ning pidid neid kasvatama ja treenima. Sõna "Feld" tähistab saksa k väli- või maastikutegevust ja "weiben" kangastelgedel kudumist ja edasi-tagasi "hekseldamist", mis kujundlikult näitab veebliameti iseloomu alluvate drillimisel. Samas kujunesid välja ka tagalateenistuse veeblid, keda kutsuti "Hurenfeldweibel" ("die Hure" - hoor; tagalatöödel oli abiks ka palju naisi...), kelle ülesandeks oli vooride teenistuse korraldamine. Umbes 19. saj lõpus mindi üle nimekujule "Feldwebel", ja 20. sajandi algul loodi vastavaid eesliitega auastmeid juurde.
Wachtmeister oli Venemaa keisririigi armees Ratsaväes, hobustega varustatud suurtükiväes ja mõningate riikide sõjavepolitseis (sandarmeerias), kasutati ametikoht ja auastme.
Portupee-junkur, oli Venemaa keisririigi armees aastatel 1798-1865, aadlike seast pärit allohvitseride auaste, mis oli ühe astme võrra ülem kui praporštšik ja junkur; aastatel 1865-1880 oli portupee-junkur junkrukooli lõpetanute auaste kuni ohvitseriauastme saamiseni; aastatel 1867-1917 oli junkur sõjaväekoolide allohvitseride, mis jaotusid omakorda vanem- ja nooremjunkruteks.
Junker, oli aastatel 1802-1859 Venemaa keisririigi armees aadlike seast pärit allohvitseride auaste ratsaväes, suurtükiväes ja jäägripolkudes (vastas alampraporštšikule jalaväeväeosades), aastatel 1859-1869 auaste kõigis sõjaväeliikides; aastal 1863-1917 sõjaväekooli või junkrukooli kasvandiku/õppuri auaste, samuti pärast I maailmasõja algust moodustatud praporštšikukooli õppuri auaste; 19. sajandi alguses auaste sõjamerelaevastikku astunud vabatahtlikul.
Portupee-praporštšik, oli Venemaa keisririigi armees aastatel 1798-1859, aadlike seast pärit allohvitseride auaste, mis oli ühe astme võrra ülem kui alampraporštšik ("подпрапорщик").
Horunži oli nooremohvitseri auaste Venemaa armee kasakavägedes, alates 18. sajandist
Allohvitseriauastmed Eesti kaitseväes.
Eesti kaitseväe allohvitseriauastmete hierarhiline süsteem on tuletatud peamiselt Preisi traditsioonist teatud inglise-prantsuse sugemetega. Auastmete arvu ja nimetusi on aegade jooksul muudetud ja mugandatud. Näiteks kuni 1930. aastate lõpuni olid allohvitseriauastmeteks Eesti sõjaväes vaid veltveebel (kompaniiveebel), vanem-allohvitser (rühmavanem) ja noorem-allohvitser (jaoülem). Vahetult enne okupatsiooniaja algust kinnitati enamuses tänapäevaselegi sarnanevad nimetused ja süsteem.
"Allohvitser on sõjaväe noorem juht, kes on omandanud vastava sõjalise ettevalmistuse väiksemate üksuste juhtimise ja väljaõppe alal, või sõjaväe ametimees, kes on omandanud nõutavad teadmised ja oskused teenimiseks vastavatel ametikohtadel. (Allohvitseride ja sõdurite teenistuskäigu seadlus (RT 1939, 24, 182) § 7))"
Igal auastmel on oma traditsiooniline pädevustase allüksuste-üksuste juhtimissüsteemis. Järgnev näidis on Maaväe põhine.


Karl August Hermann.
Karl August Hermann (23. september 1851 Võhma küla, Põltsamaa kihelkond – 11. jaanuar 1909 Tartu) oli eesti helilooja, keeleteadlane ja entsüklopedist.
Hermann sündis Põltsamaa kihelkonnas Võhma külas sepa pojana. Õppis sealsamas algkoolis ning oli ka koolmeistriks, hiljem läks Peterburi, kus sooritas eksternina gümnaasiumi lõpueksami. 1874–1878 õppis ta Tartu Ülikoolis usuteadust, 1878–1880 Leipzigis võrdlevat keeleteadust, saades sel alal ka doktorikraadi. Seejärel asus ta elama Tartusse ning 1882 sai temast Eesti Postimehe toimetaja. 1885–1898 andis ta välja ajakirja Laulu- ja mängu-leht, mis 1898–1899 ilmus Rahva Lõbu-lehe nime all. 1886 ostis ta ära Perno Postimehe, tõi selle toimetamise Tartusse ja nimetas selle ümber Postimeheks. Ta tegutses ka mitmetes eesti seltsides, ka Aleksandrikooli komiteedes ning toetas üldse aktiivselt rahvuslikku liikumist. 1890. aastate esimesel poolel oli tema toimetatud Postimees ainsaks rahvuslikuks eesti ajaleheks. 1891. aastal muutis ta Postimehe nädalalehest esimeseks eestikeelseks päevaleheks. 1889. aastast oli Hermann ka Tartu Ülikoolis eesti keele lektor.
Hermanni poolt väljaantud "Eesti Üleüldise teaduse raamat"u tiitelleht. Entsüklopeediast jõudis ilmuda esimene köide A-täht (1900-1904) ning osa teisest köitest B-täht (1906).
Hermann oli äärmiselt aktiivne ning mitmekülgsete huvidega inimene, tegutsedes nii muusika, ajaloo, keeleteaduse, ajakirjanduse kui ka mitmetes teistes valdkondades. Ta komponeeris laulelduse "Uku ja Vanemuine", mida on peetud ka esimeseks eesti ooperiks, samuti püüdis ta kindlaks teha eestlaste päritolu (näiteks väitis ta, et eestlased on muistsete sumerite järeltulijad), asus välja andma esimest eestikeelset entsüklopeediat ("Eesti Üleüldine Teaduse Raamat") ning andis välja ka esimese eesti kirjanduse ajaloo ülevaate ("Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest kuni meie ajani", 1898). Äärmiselt aktiivne tegevus mitmel ei jätnud talle aega millelegi sügavamalt pühenduda ning kurnas ta tervist. "Dr. Hermannile sündis see, et kõik tema elu ajalehtedes ära laideti." 1896. aastal müüs ta "Postimehe" maha noorema põlvkonna rahvuslastele ning selle toimetajaks sai Jaan Tõnisson.
Hermann oli abielus Paula Freybergiga, neil oli neli last.
Tunnustused.
1901 valiti ta Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlaseks.
Karl August Hermanni kunagisele elupaigale Tartus Veski tänaval (tollasel Piiri tänaval) on paigaldatud mälestustahvel.
Tartus Tähtveres kannab tema nime Karl August Hermanni tänav.


Kenti printsess Michael.
Kenti printsess Michael (Marie-Christine Anna Agnes Hedwig Ida Freiin von Reibnitz) (s. 15. jaanuaril 1945) on Briti kuningliku perekonna liige, Kenti prints Michaeli abikaasa.
Printsess Michael on kirjanik ning on avaldanud mitmeid teoseid Euroopa kuninglike suguvõsade kohta. Ta viib läbi ka ringreisi ning toetab oma abikaasat viimase avalikus teenistuses, kuid ei täida ametlikult kuninglikke kohustusi.
Varane elu.
Kenti printsess Michael sündis 15. jaanuaril 1945 Carlsbadis parun Günther Hubertus von Reibnitzi ja (endise) paruness Reibnitzi, Maria Anna Carolina Franziska Walpurga Bernadette Szápary von Muraszombath, Széchysziget und Szapár, krahvinna Szapári tütrena. Pärast seda, kui ta vanemad lahutasid, kolis ta isa, endine natsipartei liige, Lõuna-Aafrikasse; Marie-Christine, tema ema ja vend Friedrich aga Austraaliasse.
Sydneys õppis ta Rose Bay Conventis, rooma-katoliku kloostrikoolis, mida juhatasid nunnad.
Oma ema kaudu on ta Diane de Poitiers'i, Prantsusmaa kuninga Henri II armukese ja ka Prantsusmaa kuninganna Caterina de' Medici järeltulija.
Abielud.
Tema esimene abielu Inglise pankuri Thomas Troubride'ga (s. 26. detsembril 1939) sõlmiti 14. septembril 1971 Londonis. Paar läks lahku kaks aastat hiljem ning 1978 annulleeris abielu ka katoliku kirik.
Kaks kuud pärast annulleerimist, 30. juunil 1978 abiellus ta Kenti prints Michaeliga Viinis. Pärast abielu sai tema tiitliks Tema Kuninglik Kõrgus Kenti printsess Michael; tiitlit "Printsess Marie-Christine" saaks ta kanda juhul, kui ta oleks sünnipärane printsess. 29. juunil 1983 abiellus paar ka rooma-katoliku tseremoonia järgi, olles saanud selleks paavsti nõusoleku.
Kuninglikud kohustused.
Kuna prints Michael on George V neljanda poja teine poeg, ei oodatud temalt kuninglike kohustuste täitmist; paar ei ole saanud ka parlamendilt iga-aastast toetust või rahalist kompensatsiooni. Kuid printsipaar on kuningannat esindanud Belize iseseisvumispidustustel ja Svaasimaa kuninga kroonimistseremoonial. Paari käsutuses on ka tasuta korter Kensingtoni palees.
Kirjanik.
Printsess Michael on kolme raamatu "Crowned in a Far Country: Eight Royal Brides", "Cupid and the King - Five Royal Pararmours" ning "The Serpent and the Moon" autor. Ta kirjutab ka oma arvamusveergu veebisaidil www.bestselections.com.
Meedia.
Printsess Michaelit on aastate jooksul palju portreeritud ning ta on sattunud ka meedia kriitika alla. Väidetakse ka, et ta ei saa läbi teiste kuningliku perekonna liikmetega, eriti kuningannaga, ning nood peavad teda tõusiklikuks ja enesekeskseks; kunagi on ta kuulutanud ühele Ameerika ajakirjale, et tema soontes on rohkem kuninglikku verd, kui ühelgi teisel kuningapere liikmel alates prints Philipi abiellumisest.
Pärast noorte kuninglike isikute nagu printsess Diana ja Yorki hertsoginna tulekut õukonda, on printsess hoidnud madalat profiili. 2005 jõudis ta ajalehtede esikaantele, nimetades printsess Dianat 'kibestunud' ja 'vastikuks' naiseks.


Kemi jõgi.
Kemi (karjala "Kemijoki", soome "Kemijoki", vene "Кемь") on jõgi Euroopas, Karjalas. Algab Ala-Kuittijärvest. Voolab valdavalt itta, läbides kärestikke ja järvi. Suubub Valgesse merre.
Pikkus 191 km, valgla 27 700 km².


Madal-Beskiidid.
Madal-Beskiidid (poola "Beskid Niski", slovaki "Nízke Beskydy") on mäestik Euroopas, Beskiidide idaosas. Kulgeb ida-lääne sihis. Kõrgus kuni 1001 meetrit.


Märket.
Märket on laid Läänemeres Ahvenamaal. Piirneb lõunast Ahvenamerega, põhjast Selkämerega ja läänest Ahvenanraumaga. Laiu pindala on umbes 3 ha ja kõrgus kuni 2 m. Laid on jagatud Soome ja Rootsi vahel vastavalt 1809. aasta Hamina rahulepingule. Praegune saart läbiv piirijoon pandi paika 1985. aastal.
Saarel on 1885. aastal rajatud majakas, mis automaadistati 1977. aastal.


Frederick Windsor.
Lord Frederick "Freddie" Windsor (Frederick Michael George David Louis Windsor; sündinud 6. aprillil 1979) on Kenti prints Michaeli ja Kenti printsess Michaeli poeg; tal on ka noorem õde Gabriella. Briti troonipärilusjärjestuses on Frederick 31. kohal.
Ta sündis 6. aprilll 1979 Londonis, Paddingtoni haiglas Kenti printsi ja printsessi esimese lapsena. Ta õppis Sunningdale'i koolis, Etoni Kolledžis ning hiljem Oxfordi ülikoolis klassikalist kirjandust. Lord on töötanud pangas ning olnud Burberry jaoks modell. Praegu on ta muusika-arvustaja, peaasjalikult ajakirja "Tatler" jaoks.
Frederick on meedial hambus olnud kahe asja pärast. Esiteks, on ta saanud süüdistuse kokaiini tarvitamise eest; tema karistus tühistati hiljem ning ta kaebas kohtusse Daily Maili, kes sellest vahejuhtumist loo oli kirjutanud. 2002 avaldati mitmeid lugusid, mis väitsid, et lord oli kuulunud ka nüüdseks tegevuse lõpetanud homoseksuaalsete meeste klubisse.
2007. aasta oktoobris lahvatanud skandaali, kus kaks meest asusid kuningliku perekonna liikmelt raha välja pressima väidetava seks- ja narkootikumide videoga, seostatakse Frederickiga. Kahtlusalune Ian Strachan on kinnitanud oma advokaatidele, et on kohtunud lord Frederick Windsoriga.


Gabriella Windsor.
Leedi Gabriella Windsor (Gabriella Marina Alexandra Ophelia Windsor, sündis 23. aprillil 1981 Londonis St. Mary haiglas) on Kenti prints Michaeli ja Kenti printsess Michaeli teine laps; tal on ka vanem vend Freddie.
Leedi Gabriella on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 38. kohal.


Antony Armstrong-Jones.
Antony Armstrong-Jones, Snowdoni krahv (Antony Charles Robert Armstrong-Jones; sündinud 7. märtsil 1930 Londonis) on tuntud fotograaf, Emmy-võitjast dokumentalist ja printsess Margareti, kuninganna Elizabeth II noorema õe endine abikaasa.
Varane elu.
Antony Armstrong-Jones sündis 7. märtsil 1930 Londonis. Tema isa, Ronald Owen Lloyd Armstrong-Jones (1899–1966) oli advokaat ja ema, Anne Messel (1902–1992) oli seltskonnadaam. Antony pärineb aristokraatlikust suguvõsast, kuid ei omanud enne abielu ühtegi tiitlit.
Ta õppis Etoni Kolledžis ja Cambridge'i ülikoolis. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta fotograafina, olles tegev moe-, disaini- ja teatrialal. Tema karjäär portreefotograafina sai tuult tiibadesse ning ta sai tuntuks oma kuninglike fotodega.
Esimene abielu.
Abielu hakkas aga kiiresti lagunema, kuna krahvil ja krahvinnal olid vastakad iseloomud ning pikkade tööpäevade tõttu veetsid nad koos väga vähe aega. Abielu lõppes lahutusega 1978.
Teine abielu.
Pärast lahutust abiellus Armstong 15. detsembril 1978 Lucy Mary Daviesega. Nende ainus laps, leedi Frances Armstrong-Jones sündis seitse kuud hiljem, 17. juulil 1979. See abielu lõppes kaks kümnendit hiljem, kui tuli välja, et mees oli kohtunud teiste naistega ning tal oli ka abielu ajal sündinud illegitiimne laps.
Hilisem elu.
Krahvi illegitiimne poeg, Jasper William Oliver Cable-Alexander sündis 30. aprillil 1998, tema ema oli Melanie Cable-Alexander, "Country Life" ajakirja toimetaja. Mehe armuke, kellega ta oli suhelnud kakskümmend aastat, Anne Hill, tegi 1. jaanuaril 1996 enesetapu.
1999 sai temast parun Armstrong-Jones.


David Armstrong-Jones.
David Albert Charles Armstrong-Jones (sündinud 3. novembril 1961 Clarence House'is Londonis) on printsess Margareti ja Antony Armstrong-Jonesi poeg, Elizabeth II õepoeg.
Ta on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 14. kohal. Tal on noorem õde Sarah.
Davidit kui Snowdoni krahvi vanimat poega nimetatakse mitteametlikult Linley vikontiks.


Sarah Chatto.
Leedi Sarah Chatto (Sarah Frances Elizabeth Armstrong-Jones) (s. 1. mail 1964) on printsess Margareti ja Antony Armstrong-Jonesi tütar, kuninganna Elizabeth II õetütar. Tal on ka vanem vend David. Ta on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 17. kohal.
Ta sündis Kensingtoni palees 1. mail 1964. Ta on õppinud Camberwelli kunstikoolis ja Middlesexi Polütehnikumis.
Leedi Chatto on professionaalne maalikunstnik ja Kuningliku Balleti asepresident.


Tom Parker Bowles.
Thomas Henry Parker Bowles (s. 18. detsembril 1974) on Cornwalli krahvinna ja tema esimese abikaasa, Andrew Parker Bowlesi poeg. Tomil on ka noorem õde Laura. Tema ristiisa ja nüüdne kasuisa on Wales'i prints Charles.
Tom on õppinud Etoni Kolledžis ja Oxfordi ülikoolis ning on praegu "Mail On Sunday" ja "Tatleri" kokandusrubriigi autor. Tema esimene kokandusraamat, "E Is For Eating - An Alphabet Of Greed", avaldati 2004.
10. septembril 2005 abiellus Tom St. Nicholase kirikus Sara Buys'i, "Harpers & Queeni" moetoimetajaga. Laulatusel olid kohal Andrew ja Rosemary Parker Bowles (Tomi isa ja kasuema), tema ema, kasuisa ja viimase pojad, prints William ning prints Harry.
Tomi ja Sara esimene laps, tütar Lola Rosalind Parker Bowles sündis 9. oktoobril 2007.


Kenti printsess Alexandra.
Kenti printsess Alexandra, Leedi Ogilvy (Alexandra Helen Elizabeth Olga Christabel Ogilvy, neiupõlvenimega Windsor) (s. 25. detsembril 1936) on Briti kuningliku perekonna liige, kuningas George V lapselaps.
Printsess Alexandra täidab oma nõo, kuninganna Elizabeth II eest kuninglikke kohustusi. Ta on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 39. kohal.
Sünd ja lapsepõlv.
Printsess Alexandra sündis 25. detsembril 1936 Londonis. Tema isa oli George, Kenti hertsog, kuningas George V ja kuninganna Mary neljas poeg. Tema ema, Kenti hertsoginna Marina oli Kreeka ja Taani prints Nicholase ning Venemaa suurvürstinna Elena Vladimirovna tütar. Briti monarhi lapselapsena on ta Suurbritannia printsess tiitliga "Tema Kuninglik Kõrgus".
Sündimise hetkel oli printsess Briti troonipärilusjärjestuses 6. kohal. Alexandra ristiti 9. veebruaril 1937 ning tema ristivanemad olid: kuningas George VI, kuninganna Elizabeth, Kreeka ja Taani prints Nicholas, Jugoslaavia printsess Olga, krahv zu Törring-Jettenbach, Karl Teodor, Norra kuninganna Maud, Alexander Cambridge, Althone'i krahv ja Battenbergi printsess Henry (printsess Beatrice).
Enamuse oma lapsepõlvest veetis printsess Alexandra oma vanemate suvekodus Coppinsis. Teise maailmasõja ajal elas ta koos oma vanaema kuninganna Maryga Badmintonis. Printsessi isa sai 25. augustil 1942 lennuõnnetuses surma.
Oma nõbude, toonase printsess Elizabethi ja prints Philipi pulmas 20. novembril 1947 oli Alexandra pruutneitsi. Esimese Briti printsessina on ta õppinud tavakoolis, Heathfieldi koolis Ascotis.
Abielu.
24. aprillil 1963 abiellus ta Westminster Abbey's Angus Ogilvyga. Laulatusel olid kohal kõik kuningliku perekonna liikmed ning laulatuse teleülekannet vaatas umbes 200 miljonit inimest.
Kuninglikud kohustused.
1950. aastate lõpust alates on printsess Alexandra täitnud kuninganna eest kuninglikke kohustusi nii Suurbritannias kui ka välismaal.
1959 tegi ta ringreisi Austraalias ning osales Queenslandi pidustustel. 1967 oli ta samas puhkusel, täites ka ülesandeid Canberras ja Melbourne's. 1. oktoobril 1960 esindas printsess kuningannat Nigeeria iseseisvumispidustustel ja avas ka kaks päeva hiljem parlamendiistungi. Hilisemad ringreisid hõlmasid Kanadat, Islandit, Norrat, Taid, Gibraltarit ja Falklandi saari.
Printsess oli Lancasteri ülikooli kantsler 1964-2005. Ta on ka erinevate meditsiiniseltside auliige ning fondi "Alexandra Rose Day", mis on asutatud tema vana-vanaema kuninganna Alexandra auks, president.
Ta saab iga-aastaselt £225 000 suuruse tasu ametlike kohustuste täitmiseks, nagu ka teised kuningliku perekonna liikmed, kuid tema summa maksab kuninganna ise riigikassasse tagasi.
Pereprobleemid.
1989 sattusid printsess ja tema abikaasa skandaali keskele, kui nende tütar, Marina, jäi rasedaks oma fotograafist poiss-sõbrast Paul Mowattist. Marinast ilmus "Today" ajalehes artikkel, kus ta kritiseeris oma perekonda ning poseeris piltidel, kandes peas krooni. 1990 Marina ja Mowatt abiellusid, kuid ainus kuningliku perekonna liige, kes seal osales, oli tema isa Angus. Kui paar lahutas, taastusid head suhted Marina ja perekonna vahel.


Sõbrad.
"Sõbrad" (originaalpealkiri "Friends") on aastatel 1994–2004 toodetud USA komöödiasari kuuest New Yorgis elavast sõbrast.
Sarja loojateks olid David Crane ja Marta Kauffman.
"Sõbrad" oli üks populaarsemaid ja kauem eetris olnud "sitcom'e" televisiooni ajaloos, võites mitmeid auhindu, seejuures Emmy auhinna silmapaistva komöödiasarja kategoorias ja kuuel järjestikul aastal "People's Choice Awardsi" lemmikkomöödiasarja kategoorias.
Eestis näitas sarja Kanal 2 aastatel 1998–2005
Süžee.
Seriaal keskendub kuuest väga erinevast sõbrast koosneva grupi igapäevaelule. Rachel Green on rikas ja ärahellitatud 'issi väike tüdruk', Monica Geller neurootiliselt puhtusehull kokk; Phoebe Buffay veider, tänavatarkustega folklaulja ja massöör; Joey Tribbiani naistemees ja mitte just eriti kiire taibuga näitleja; Chandler Bing naljahambast kontorirott ja Ross Geller nohikust paleontoloog.
Loo alguses on Rachel just jätnud oma kihlatu Barry altari ette ja kolib elama oma lapsepõlvesõbranna Monica juurde, kelle eelmine kaasüüriline Phoebe on hiljuti välja kolinud. Rachel töötab alguses ettekandjana kohvikus "Central Perk", kus kogu seltskond aega veedab. Hiljem töötab ta "Bloomingdale's" ja "Ralph Lauren'is". Monica vend Ross on olnud aastaid Rachelisse armunud ning nad on mõnda aega paar. Hiljem saavad nad ka tütre. Rossil on seljataga kolm luhtunud abielu. Tema esimene naine osutub lesbiks, teine abielu puruneb selletõttu, et Ross kutsub pulmatseremoonial oma teist naist Racheliks ning hiljem abielluvad Ross ja Rachel purjus peaga Las Vegases. Monica ja Rossi parima sõbra Chandleri vahel tekib suhe, mida nad varjavad mitu kuud teiste eest. Lõpuks nad abielluvad ja adopteerivad kaksikud. Chandleri endine korterinaaber Joey on algaja näitleja, kelle karjäär saab hoo sisse sarjas "Days of our Lives", kus ta mängib ajukirurgi. Phoebe on vaba hing, kes on surrogaatemaks oma poolvenna ja tema naise kolmikutele ning lõpuks abiellub ta klaveriõpetaja Mike Hannigan'iga.
Sarja tegevus toimub peamiselt Monica ja Racheli korteris, Chandleri ja Joey korteris, Rossi korteris, Phoebe korteris ja kohvikus nimega "Central Perk".
Külalisrollid.
Oma kümne-aastase eetrisoleku ajal jõudsid "Sõprades" teha külalisrolle mitmed tollased ja ka tulevased filmitähed. Nende hulgas Brad Pitt, George Clooney, Danny DeVito, David Arquette, Brooke Shields, Julia Roberts, Bruce Willis, Gary Oldman, Sean Penn, Jean-Claude Van Damme ja Alec Baldwin.
Lisaks olid tihti ka "Sõprade" peategelasete perekonnaliikmete osatäitjad teada tuntud nimed. Racheli õdede rollis Reese Witherspoon ja Christina Applegate, Phoebe venna rollis Giovanni Ribisi ning Chandleri vanemate osatäitjad Morgan Fairchild ja Kathleen Turner.


Chalkidike.
Chalkidike (kreeka Χαλκιδική) on Kreeka maakond Kesk-Makedoonia piirkonnas. Asub Chalkidike poolsaarel.


Paulo Wanchope.
Paulo César Wanchope Watson (sündinud 31. juulil 1976) on endine Costa Rica jalgpallikoondise ründaja.
Costa Rica rahvuskoondises mängis Paulo Wanchope esimest korda 3. oktoobril 1996. aastal, kui kohtuti Venezuela jalgpallikoondisega. 2008. aastal lõpetas ta rahvuskoondises mängimise. Ta mängis 12 aasta jooksul 73 mängu ja lõi 45 väravat.
Klubid.
1996–1999 Derby County 72 (23)
1999–2000 West Ham United 35 (12)
2000–2004 Manchester City 64 (27)
2004–2005 Málaga 25 (6)
Isiklikku.
Paulo Wanchope on 182 cm pikk ja kaalub 83 kg.


Choummaly Sayasone.
Choummaly Sayasone (sündinud 6. märtsil 1936 Vat Neua külas, Attapeu provintsis) on Laose sõjaväelane ja poliitik, alates 2006. aastast Laose Demokraatliku Rahvavabariigi president ja Laose Rahvarevolutsioonilise Partei peasekretär.
Alates 1954. aastast võttis Choummaly Sayasone sõdurina osa revolutsioonilisest liikumisest. 7. detsembril 1955 sai temast Lao Rahvarevolutsioonilise Partei liige. Järgmise kahekümne aasta jooksul tegi ta peamiselt sõjaväelist karjääri, juhatades mitmeid väeüksuseid.
Tal on kaks diplomit: üks sõjaväelisest õppeasutusest Nõukogude Liidus ja teine politoloogia alal Vietnami ülikoolist.
1972–1980 oli ta staabiülem ja 1980–1982 Laose armee kindralstaabi ülema asetäitja. Aastal 1982 nimetati Sayasone kaitseministri asetäitjaks ja partei keskkomitee liikmeks. Aastal 1986 sai temast partei keskkomitee poliitbüroo ajutine liige. Kindralleitnandi auaste anti talle 1990.
Aastatel 1991–2001 oli Choummaly Sayasone Laose Demokraatliku Rahvavabariigi kaitseminister. 2001 sai temast riigi asepresident ning Riikliku Kaitse ja Julgeoleku Keskkomitee aseesimees. Partei poliitbüroo alaliseks liikmeks nimetati 2003. aastal.
21. märtsil 2006 valiti ta Laose Rahvarevolutsioonilise Partei peasekretäriks. Sama aasta 8. juunil valis riigi parlament Choummaly Sayasone ühtlasi Laose Demokraatliku Rahvavabariigi presidendiks.


Riihimäki.
Riihimäki on linn Soomes, Kanta-Häme maakonnas. Asub 70 km Helsingist põhjas. Linnas elab 28 400 inimest ja rahvastiku tihedus on 235 in/km².
Linn tekkis kohta, kus 1870. aastal valminud Peterburi raudtee liitus Helsingi-Hämeenlinna raudteega.


Bouasone Bouphavanh.
Bouasone Bouphavanh (sündinud 3. juunil 1954 Salavani provintsis) on Laose poliitik.
Ta on omandanud hariduse Laoses ja Nõukogude Liidus ning osalenud üliõpilasrahutustes parempoolse valitsuse vastu 1975. aastal.
3. oktoobrist 2003 kuni 8. juunini 2006 oli Bouasone Bouphavanh peaministri esimene asetäitja. Varem on ta olnud peaministri kolmas asetäitja ja Riikliku Plaanikomitee esimees. Ta on ühtlasi Laose Rahvarevolutsioonilise Partei keskkomitee poliitbüroo liige.
8. juunist 2006 kuni 23. detsembrini 2010 oli ta Laose Demokraatliku Rahvavabariigi peaminister.


Agustín Delgado.
Agustin Delgado (sündis 23. detsembril 1974) on Ecuadori jalgpallikoondise ründaja.
Ecuadori rahvuskoondises mängis Agustín Delgado esimest korda 14. augustil 1994. aastal, kui kohtuti Peruuga. Seisuga 26. märts 2010 on Delgado koondises mänginud 70 korda ning löönud selle aja jooksul 31 väravat.
Isiklikku.
Agustín Delgado on 187 cm pikk ja kaalub 83 kg.
Delgado, Agustín
Delgado, Agustín


Carlos Tenorio.
Carlos Vicente Tenorio Medina (sündis 14. mail 1979) on Ecuadori jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Dubais Al-Nasri klubis.
Ecuadori rahvuskoondises mängis Carlos Tenorio esimest korda 14. novembril 2001. aastal, kui kohtuti Tšiiliga. Seisuga 23. märts 2010 on Tenorio koondises mänginud 51 korda ning löönud selle aja jooksul 12 väravat.
Tenorio on esinenud Ecuadori koondises kahtedel maailmameistrivõistlustel. 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel lõi tema koondise esimeses mängus Poola vastu avavärava.
Isiklikku.
Carlos Tenorio on 182 cm pikk ja kaalub 78 kg.
Tenorio, Carlos
Tenorio, Carlos


Fritz-Walter-Stadion.
Fritz-Walter-Stadion on jalgpallistaadion Saksamaal Kaiserslauternis.
See on jalgpalliklubi 1. FC Kaiserslautern kodustaadion.
Staadion valmis 1926. aastal ja renoveeriti 2002. ja 2003. aastal.
Ta on saanud oma nime 1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused võitnud Saksamaa koondise kapteni Fritz Walteri järgi.


Hemer.
Hemer on linn Saksamaal Nordrhein-Westfaleni liidumaal.
Hemerit mainitakse esmakordselt 1072. aastal ("Hademare"). Linnaõigused sai 1936. aastal.


Alupka.
Vaade Ai-Petri mäele Vorontsovi paleest
Alupka on linn Ukrainas Krimmi lõunarannikul. Asub Jaltast 17 km edelas 1234 meetri kõrguse Ai-Petri mäe lõunajalamil.
Alupka on kuurortlinn. Valitseb vahemereline kliima: augusti keskmine õhutemperatuur on 24,6 °C, veebruari keskmine õhutemperatuur +3 kuni +4 °C, aasta keskmine sademete hulk 400 mm. Keskmine veetemperatuur on suvel 22 kuni 28 °C.
Vanimad inimasustuse jäljed Alupka alal pärinevad 8. aastatuhandest eKr.
Alupka oli algselt kreeklaste koloonia. Väidetavalt tuleb neilt ka linna nimi: "alōpex" tähendab vanakreeka keeles 'rebane'.
Seejärel läks Bütsantsi võimu alla. 960. aastal mainitakse Alupkat esmakordselt ühes keisri Romanus II dokumendis.
14. ja 15. sajandil kuulus asula genovalastele ja kandis Lupico nime.
1475—1774 kuulus Alupka Krimmi khaaniriiki.
Pärast Krimmi sõda liideti asula 1783 Venemaaga ja kuulus vürst Grigori Potjomkinile, 1823. aastast vürst Mihhail Vorontsovile. 1789. aastal oli Alupka 211 elanikuga küla.
1828–1846 lasi Mihhail Vorontsov ehitada endale Alupkasse Vorontsovi palee. Jalta konverentsi ajal elas seal Winston Churchill.
20. sajandi hakul sai Alupka tuntuks kuurordina, kus on puhanud hulgaliselt kuulsusi. Esimene sanatoorium rajati 1902. 1938 sai Alupka linnaks. Kahe maailmasõja vahel ehitati korralik infrastruktuur ja 24 mitut tüüpi ravilat. Tänapäeval on Alupkas 13 ravilat, nende seas sanatoorne kool tuberkuloosi põdevatele lastele.
1987 valmis tõstuk, mis viib reisijaid Ai-Petri mäe otsa ja tagasi. Tõstuki tee on jagatud kahte ossa. Tõstukist avaneb suurepärane vaade ümbrusele ja Mustale merele.
Tänapäeval hõlmab linn 4,5 km pikkuse rannariba. Linnas elab 8700 inimest (2005).
Linnas ühistranspordi moodustab üks rõngakujuline bussiliin.
Alupka järgi on nimetatud asteroid 2508 Alupka.


Justament.
Justament on eesti ansambel, mis tegutseb 28. oktoobrist 1980 tänaseni.
Ansambel kasvas välja ansamblitest Miks JUTITA ja Salong.
Alustas rahvaliku ja kantrimuusika mängimisega, viljeles "bluegrass"i ja "country rock"i, pöördus siis "beat"-muusika radadele ja nüüd esitab segu sellest kõigest.
Alates 1990. aastatest on kavas peamiselt omalooming. Põhilisteks autoriteks on läbi aegade olnud Vello Toomemets, Indrek Kalda, Toomas Lunge, Viktor Vassiljev. Tekstid: Juhan Sütt, Hando Runnel, Villu Kangur, Anzori Barkalaja, Katrin Pärn, Heldur Karmo.


Onu Bella ja Öörahu.
Onu Bella ja Öörahu oli eesti ansambel, mis tegutses Tartus 1. augustist 1988 kuni.
Ansambel tuli taas kokku kevadel 2009.


K.A.O.S..
K.A.O.S. oli 1994–1996 Kärdlas tegutsenud punkbänd.


Alušta.
Alušta on linn Ukrainas Krimmi lõunarannikul. Asub Jaltast 32 km kirdes.
Alušta on kuurortlinn. Valitseb vahemereline kliima – augusti keskmine õhutemperatuur on 23,8 °C, detsembri keskmine õhutemperatuur +3°C, aasta keskmine sademete hulk 430 mm.
Alušta kuulus Bütsantsile ning kreeklased nimetasid linna "Aluston" ("Αλουστον"). 14. sajandist alates kuulus Genovale ning kandis nime "Lusta".
Enamik linnaelanikest olid krimmitatarlased kuni nende küüditamiseni 18. mail 1944.


Liimliide.
Liimliide on liimi abil moodustatud liikumatu ühendus toorikute või detailide vahel. Põhiliselt kasutatakse sünteetiliste vaikude alusel saadud liime. Liimliidet kasutatakse paljude materjalide puhul, sealhulgas masinaehituses. Liimliide on üks kõige levinumaid viise puittoodete seotiste moodustamiseks.
Liimide valmistamine.
Liimid valmistatakse spetsiaalsete lahustena fenoolformaldehüüd-, karbamiid-, räniorgaanilistest, epoksü- ja teistest sünteetilistest vaikudest ning ühenditest.
Liimliite tugevus.
Liimliite tugevuspiir on 1...40MN/m2 ning oleneb ühenduse konstruktsioonist, liimi margist ja temperatuurist, millel õmblus töötab. Mittemetallide liimimisel saavutatakse tavaliselt ühendatavate detailide ja liimõmbluse võrdtugevus, kuid metallide liimimisel osutub liimõmbluse tugevus alati metalli omast märgatavalt väiksemaks. Kõige tugevamad on liimliited, mis tõõtavad kas ainult tõmbele või ainult nihkele.


Dagö.
Dagö on Eesti ansambel, mille asutasid 1998. aasta sügisel Lauri Saatpalu, Peeter Rebane ja Tiit Kikas.
2000. aasta suveks oli valmis esimese plaadi materjal, mille etno-folkrockilik kõlapilt osutus nii uudseks, et selle välja andmisega julges lõpuks riskida vaid plaadifirma Hyperrecords. Risk tasus end kuhjaga, album müüs hästi ja 2001. aasta kevadel toimunud Eesti Muusikaauhindade jagamisel tunnistati ansambel parimaks etno/folkartistiks.
2001. aasta suvel võitis Dagö Pärnus "Lühima öö improvisatsioonifestivali" peapreemia, sügisel mängis ta Tallinnas soojendajana enne Jethro Tulli kontserti.
Tiit Kikas lahkus Dagöst 2002. aasta algul, umbes samal ajal ühines ansambliga nende kauaaegne "nähtamatu liige", muusik ja helirežissöör Kristo Kotkas, sama aasta suvel ilmus kahes versioonis (nn. "tavaline" ja "Limited edition" - laulude arv ja järjekord on mõlemal versioonil sama) nende teine album "Toiduklubi", mis tagas Dagöle järgmistel Eesti Muusikaauhindade jagamisel 2003. aasta kevadel "Aasta ansambli" tiitli.
2003. aasta suvel tuuritas Dagö mööda Eesti kontserdilavasid koos Ultima Thulega, sügisel ilmus kolmas album "Hiired tuules", mis valiti aasta parimaks bändialbumiks ja Dagö järjekordselt "Aasta ansambliks". Trummide taha istus Petteri Hasa.
Suvel 2004 tuuritas Dagö koos Singer Vingeriga. Pärast kaks ja pool aastat kestnud pausi ilmus 2006. aasta märtsis Dagö kauaoodatud neljas album "Joonistatud mees". Sama aasta juulis andis ansambel üle Eesti kaheksa suurt kontserti.
Augustiks 2007 kutsus Dagö oma fännid Palmse mõisa, kus anti kaks kontserti. Kontserdid salvestati ja DVD-st ning CD-st koosnev duubelkomplekt "Dagö DVD+CD" (tuntud ka nime "Dagö Palmses" all) ilmus novembris ja seda taaskord kahes versioonis, mis erinevad teineteisest vaid pakendi - DVD-karp vs. CD-karp - poolest.
2008. aasta kevadel ilmus Dagö viies stuudioalbum "Möödakarvapai". Lahkus Kristo Kotkas ja helimeheks tuli Lauri Lepik. Samal suvel tuuritas Dagö jälle, seekord koos Chalice'i, Lenna Kuurmaa ja Kristiina Piperaliga, novembris anti kümnenda sünnipäeva puhul üle Eesti kolm kontserti ja teatati, et ansambli tegevus peatatakse.
Sügisel 2010 alustas Dagö taas stuudios tööd ja uue koosseisuga salvestatud uus album "Plaan Delta" ilmus märtsis 2011. Plaadi ametlik esitluskontsert toimus 10. aprillil Nokia Kontserdimajas. 2011. aasta suvel toimus koos Bonzo ja Tõuniga üle-eestiline tuur "Plaan D: Munadega muusika", mille käigus anti kokku 9 kontserti: Türil (22. juuli), Pärnus (23. juulil), Haapsalus (24. juulil), Pirital (26. juulil), Rakveres (27. juulil), Tartus (28. juulil), Võru-Kubijal (29. juulil), Kuressaares (30. juulil) ja Raplas (31. juulil).


Jäääär.
Jäääär on Eesti ansambel, mis on tegutsenud 1991. aastast.
Koosseis.
Ansamblis on tegutsenud veel Andrus Rootsmäe, Aivar Otsing, Riho Sibul, Indrek Kalda, Arvo Urb.


Mahavok.
Ansambel alustas progegrupina Spiraal. Lavale astuti esimest korda Mahavoki nime all 1982 koos ansambliga Radar.


Must Q.
Must Q oli 1995–1997 tegutsenud Eesti ansambel, mis esitas räpp- ja tantsumuusikat.


Jelovaja.
Jelovaja (vene "Еловая", "Большая Еловая"; ka "Чижандзи") on jõgi Aasias Venemaa Krasnojarski krais. Voolab Lääne-Siberi madalikul soisel alal valdavalt loodesse, suubub vasakult Ketti.
Pikkus 331 km, valgla 6230 km².


Ida-Beskiidid.
Ida-Beskiidid (poola "Beskidy Wschodnie", slovaki "Východné Beskydy", ukraina "Східні Бескиди" (Shidni Beskidõ)) on mäestik Euroopas, osa Karpaatidest. Sinna kuuluvad Madal-Beskiidid ja Bieszczady mäed. Kõrgus kuni 1348 meetrit.


Komandorisaared.
Komandorisaared (vene "Командорские острова") on osa Aleuutidest, piirnevad edelast Vaikse ookeaniga ja kirdest Beringi merega. Pindala 1848 ruutkilomeetrit. Saared on mägised, kõrgus kuni 751 m. Kuuluvad Venemaale ja moodustavad Kamtšatka krai Aleuudi rajooni.
Saared avastas Semjon Dežnjov 1684. aastal. Komandorisaared said nime Vitus Beringi järgi, kes suri seal 1741 pärast laevahukku. Aleuudid asustasid saared 19. sajandi alguses. Tänapäeval on 2/3 elanikest venelased ja 1/3 aleuudid.
Suuremad saared on Beringi saar ja Mednõi saar.


Villingen-Schwenningen.
Villingen-Schwenningen on linn Baden-Württembergi liidumaal Saksamaal, Schwarzwald-Baari kreisi keskus. Asub Schwarzwaldi idaservas.
Villingen-Schwenningen loodi 1972. aastal Villingeni ja Schwenningeni linna liitmise teel.


Göppingen.
Göppingen on linn Baden-Württembergi liidumaal Saksamaal, Göppingeni kreisi keskus. Asub Švaabi Juura servas Filsi jõe ääres, Stuttgartist 40 km idas.
Vanim viide Göppingenile kroonikas on 1110. aasta kohta, säilinud kirjalik esmamaining pärineb aastast 1154.
1784. aastal hävitas tulekahju pea kogu linna, kuid see ehitati uuesti üles.
Göppingenis on sündinud Jürgen Klinsmann.


Kemi (Soome).
Kemi peatänav Valtakatu. Tagaplaanil linnahall
Kemi on linn Soomes Lapi maakonnas, Põhjalahe kaldal Kemijoki suudmes.
Linna pindala on 102,59 km², sealhulgas sisevete pindala 7,32 km². Koos merealadega (644,85 km²) on pindala 747,44 km² (2008. aasta 1. jaanuari seisuga Soome valdade seas 158. koht).
Vallas elab 22 600 inimest ja rahvastiku tihedus on 236,8 in/km².
Kemi asutati Vene tsaari Aleksander II korraldusega 5. märtsist 1869 looduslikku sadamakohta. Kemist sai tähtis puidutööstuse keskus. 1902. aastal sai linn raudteeühenduse ja 1939. aastal lennuvälja.
Talvesõda ja Jätkusõda läksid Kemist mööda, aga Lapi sõjas õhkisid sakslased kõik Kemijoe sillad ja katsusid õhku lasta ka 51 meetri kõrgust linnahalli, mille ülemised korrused töötasid veetornina. Maja jäi püsti, sest vesi oli tornist välja lastud. Sakslased seda ei teadnud ja arvasid, et ülemiste korruste raskuse tõttu ei ole palju lõhkeainet tarvis. Majale paigaldati mälestustahvel.
18. augustil 1949 toimus Kemis mitme tuhande osavõtjaga tööliste meeleavaldus, mida politsei tulistas. Kaks inimest sai surma.
Tänapäeval on linna suurimad tööstusharud paberi- ja puidutööstus. Kemi lähedal on Euroopa ainus kroomikaevandus.
Kemis on Euroopa suurim vääriskivigalerii.
Väidetavalt on Kemis maailma suurim lumeloss. Igal talvel alates 1996. aastast ehitatakse see uuesti erineva arhitektuuriga.
Kemis on läbi kogu ajaloo olnud tugeval positsioonil vasakpoolsed poliitilised jõud. Praegu on Kemi ainus Soome linn, mille volikogus on esindatud kõik neli registreeritud vasakerakonda. Kõige rohkem kohti on Vasakliidul (14) ja Soome Sotsiaaldemokraatlikul Parteil (12).
Linnaosad.
Ajos, Hepola, Karihaara, Karjalahti, Kivikko, Koivuharju, Nauska, Paattio, Peurasaari, Ritikka, Rytikari, Sauvosaari, Syväkangas, Takajärvi, Tervaharju


Jõumoment.
formula_1, kus


Kujutav geomeetria.
Kujutav geomeetria on geomeetria eriharu, milles käsitletakse objektidest tasapinnaliste kujutiste ehk jooniste tuletamist ja ruumigeomeetriliste ülesannete lahendamist kujutiste abil.
Kui geomeetria muudes harudes (stereomeetria, analüütiline geomeetria) lahendatakkse ülesanded arvutuslike meetoditega, siis kujutavas geomeetrias lahendatakse kõik graafiliselt. Seega on siin joonisel eriline koht. Siin on joonis põhivahend, mujal illustreeriva tähendusega. Seega joonis peab üheselt määrama kujutatud objekti kõik geomeetrilised omadused. Kui see tingimus on täidetud siis nimetatakse teda objekti määravaks jooniseks.
Kujutav geomeetria õppeainena.
Paljudel tehnilistel aladel on kujutav geomeetria alusaine, mis eelneb tehnilisele joonestamisele ja insenerigraafikale. Sealhulgas õpitakse ainet masinaehituses, arhitektuuris, ehituses jne.


Elastne deformatsioon.
Elastne deformatsioon on keha (detaili) kuju muutus, mis kaob täielikult pärast välisjõudude lakkamist.


Urupi jõgi.
thumb
Urup (vene ja karatšai-balkaari "Уруп" (Urup), kabardi-tšerkessi "Уарп" (Uarph)) on jõgi Kaukaasias. Algab Suur-Kaukasusest. Voolab valdavalt põhja, alamjooksul laskub tasandikule. Suubub vasakult Kubanisse, suudmes asub Armavir.


Ida-Karpaadid.
Ida-Karpaadid (ukraina "Східні Карпати" (Shidni Karpatõ), rumeenia "Carpaţii Orientali", poola "Karpaty Wschodnie", slovaki "Východné Karpaty") on mäestik Euroopas, osa Karpaatidest. Kulgeb valdavalt loode-kagu suunas. Kõrgus kuni 2305 meetrit.


Tåsinge.
Tåsinge on saar Läänemeres Fyni lõunakalda lähedal.
Pindala 70 km², kõrgus kuni 73 meetrit.
Kuulub Taanile. Saarelt viib sild edasi Langelandile. Tåsinge saarel on üle 6000 elaniku.


Plastne deformatsioon.
Plastne deformatsioon ehk jääkdeformatsioon on deformatsioon, mis ei kao täielikult pärast välisjõudude lakkamist. Ideaalselt plastsest materjalist, näiteks plastiliinist või savist keha säilitab deformatsiooni täielikult. Konstruktsioone ja masinaid püütakse projekteerida tavaliselt nii, et plastset deformatsiooni ei tekiks.


Vääne.
Vääne on tugevusõpetuses varda tööseisund, mille puhul sisejõududena esinevad ainult väändemomendid. Need sisejõudude momendid tekivad vastukaaluks väliste pöördemomentide toimele.


Tugevusõpetuse mõisteid.
"Siin on loetletud tugevusõpetuse mõisteid.


Velikije Luki (ansambel).
Velikije Luki on eesti punk-ansambel.
Esimest korda kogunes Velikije Luki 1982. aasta oktoobrikuu lõpus. Esimese koosseisu moodustasid endise ansambli Kopli Otell laulja Munk (Ivo Uukkivi), Ajutise Valitsuse liikmed Allan Vainola ning Peep Männil ja paaris tundmatus bändis laulja-kitarrist olnud Villu Tamme.
Velikije Luki nimi sattus silma ajalehtedest, sest valmistuti tähistama 40 aasta möödumist Velikije Luki linna all toimunud lahingutest Teise maailmasõja päevil, kus Nõukogude poolel võitles väga palju eestlasi.


Tala (tugevusõpetus).
Talaks nimetatakse tugevusõpetuses painutatud varrast. Talade all mõistetakse tugevusõpetuses detaile, millele mõjuvad paindepinged ning millede pikkus on suur võrreldes ristlõikepindalaga. Taladeks on näiteks võllid, vändad, kepsud, hammasrataste hambad jne.


Varras.
Varras on ruumiline keha, mille üks mõõde (pikkus) on oluliselt suurem kahest ülejäänust. Vardad võivad olla nii sirged kui kõverad, nii jääva kui muutuva ristlõikega.


Massiiv (tugevusõpetus).
Massiiv on keha, mille kõik kolm mõõdet on sama suurusjärku.


Koorik (tugevusõpetus).
Koorik on tugevusõpetuses keha, mille üks mõõde (paksus) on kahest ülejäänust oluliselt väiksem. Tasandilist koorikut nimetatakse plaadiks.


Nihe (täpsustus).
"Nihe" on mitmes tähenduses kasutatav termin.


PS Troika.
Ansambel sai alguse 1987. aastal
PS Troika tuntuim hitt on "Põdrakasvataja".


Kuldne Trio.
Kuldne Trio on Pärnus tegutsev eesti ansambel.
Algselt tegutses ansambel nime all Hõbedased Kaksikud, kuna liikmeid oli kaks – Jüri Vlassov ja Mihkel Smeljanski. Peale Mati Murumaa liitumist ansambliga sai Hõbedastest Kaksikutest Kuldne Trio Ka hiljem on trio koosnenud põhiliselt Jüri Vlassovist ja Mihkel Smeljanskist, kuna kolmas liige on tihti vahetunud.
Kuldne Trio on aeg-ajalt esinenud ka duetina.


Õnne Kepp.
Õnne Kepp (sündinud 15. septembril 1955 Tallinnas) on eesti kirjandusteadlane.
Haridus.
Õnne Kepp lõpetas 1974. aastal Tallinna 7. Keskkooli ning 1982. aastal Tartu Ülikooli eesti filoloogina. 1985–1988 oli ta aspirantuuris ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudis. 1994. aastal sai ta magistrikraadi eesti kirjanduse alal Tartu Ülikoolis ning 2008. aastal kaitses doktoriväitekirja eesti kirjanduse alal Tallinna Ülikoolis. Tema doktoriväitekirja teema oli "Identideedi suundumusi eesti luules".
Töökäik.
Ta töötas 1982–1985 Kreutzwaldi-nimelises Riiklikus Raamatukogus raamatukoguhoidjana, 1988–1993 ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudis nooremteadurina, 1993–1998 Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses nooremteaduri ja teadurina. 1995–1999 oli ta ka Eesti Humanitaarinstituudi dotsent, 2002–2008 Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli assistent. Alates 2009. aastast töötab ta taas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadurina.
Ta on Eesti Kirjanduse Seltsi liige.


Led R.
Led R on 2003. aastal alustanud Eesti rokkansambel.
Ansambel esitab peamiselt Led Zeppelini lugusid.


Margus Kappel.
Margus Kappel (sündinud 7. septembril 1956) on eesti klahvpillimängija.
Ta lõpetas 1980 Eesti Riikliku Konservatooriumi klaveri erialal.
Ta on mänginud rokkansamblites Ruja, Kaseke ja Rock Hotel.
Džässi on ta mänginud muuhulgas Lembit Saarsalu ansamblis (1978–1980) ning trios, millesse peale tema kuulusid kitarristid Ain Varts ja Riho Sibul. Trio esines 1984 Tallinnas ja Tartus.
Anne Ermi hinnangul on Margus Kappel "emotsionaalne ja tehniliselt suutlik pianist".


Vladlen Livšits.
Vladlen Moissejevitš Livšits (Владлен Моисеевич Лившиц; sündinud 1. novembril 1929 Harkivis (Ukraina)) on Eesti insener ja psühholoog. Alates 1948. aastast elab Eestis.
Lemmiktsitaat.
"Kui sa kunagi unustad, et oled juut, siis tuletab mõni mittejuut sulle seda meelde."
Bernard Malamud
Töö- ja teadustegevus.
1967. a. sai Eesti NSV teenelise inseneri aunimetuse ja samal aastal vabariikliku preemia formaliini tootmisprotsessi optimeerimise eest arvutitehnika abil.
Samal aastal avastas ja kirjeldas iseõppimise protsessi lainelist iseloomu, kasutades muutuva struktuuriga labürintide meetodit. hiljem on Vladlen Livšits eksperimentaalselt mõõtnud iseõppimise kiirust informatsiooniühikutes (1976).
Aastatel 1974–1985 töötas Vladlen Livšits välja ja juurutas Kohtla-Järve põlevkivikeemiatehases läbi viidud uuringute põhjal paindliku tööaja süsteemi N. Liidus. Paindlike graafikute levitamisel tegi ta tihedat koostööd kirjaniku ja ajakirjaniku Aleksandr Levikoviga ja Pulitzeri preemia laureaadi, USA ajakirjaniku David K. Shipleriga. Antud teemal korraldati Vladlen Livšitsi initsiatiivil kaks teaduslik-praktilist konverentsi: 1980. a. Eestis ja 1987. a. üleliiduline. 1984. a. avaldas ta paindlikku tööaega käsitleva monograafia.
1991. a. avaldas ta artikli, kus analüüsis võimalust suurendada süsteemi töökindlust seadmete (elementide) reservi loomise asemel energia või informatsiooni varu arvel (JIT töökindluse printsiip).
1994. a. valiti ta Rahvusvahelise Psühholoogiaakadeemia (Venemaa) välismaiseks kirjavahetajaliikmeks.
2000. a. avastas ja uuris Vladlen Livšits koostöös professor Vladimir Skvortsoviga oma abikaasa, kunstnik Lea-Tuti Livšitsi stohhatüüpiates esinevaid fraktaalstruktuure ja tuli järeldusele, et monotüüpia (kuhu kuulub ka stohhatüüpia) on oma olemuselt fraktaalkunst.
2005. a. avaldas Vladlen Livšits trükis Andrei Kolmogorovilt viimase eluajal saadud materjalid gnoseoloogilise printsiibi kohta, formuleeris Kolmogorovi laiendatud gnoseoloogilise printsiibi, samuti Jungi kaksikute gnoseoloogilise printsiibi ning avaldas Psühholoogilise manifesti.
On välja pakkunud indiviidile orienteeritud ühiskonna juhtimise süsteemi (makronanojuhtimine), aga ka psühhologiseeritud gümnaasiumi loomise printsiibid (2006). Vladlen Livšitsi viimased tööd on seotud pedagoogilise logistikaga ja sünnieelse psühholoogiaga.
Ta on avaldanud rohkem kui 100 teaduslikku publikatsiooni.
Isiklikku.
Abikaasa Lea-Tuti. Naiseisa on Hugo Sturm.


Nemo.
"See lehekülg räägib eesti ansamblist; muude tähenduste kohta vaata lehekülge Nemo (täpsustus)
Nemo oli Eesti ansambel, mis tegutses 1972–1991.


Albert Edelfelt.
Albert Edelfelt oma stuudios Pariisis umbes 1900. aasta paiku.
Albert Gustaf Aristides Edelfelt (21. juuli 1854 Porvoo – 18. august 1905 Porvoo (Haikko)) oli soomerootsi maalikunstnik.
Elukäik.
Ta oli arhitekt Carl Albert Edelfelti poeg. Albert õppis kunsti Antwerpenis (1873–1874), Pariisis (1874–1878) ja Peterburis (1881–1882).
Aastal 1881 valiti ta Peterburi Kunstide Akadeemia liikmeks (Soome kuulus siis Venemaa koosseisu) ja 1895 Soome Kunstnike Liidu esimeheks. Aastal 1900 sai ta kuldmedali Pariisi maailmanäituselt.
Edelfeltil oli naistemehe kuulsus. Tema salapärastest suhetest naistega on jutustatud palju lugusid, mille tõele vastavust on raske kindlaks teha.
Ville Vallgreni andmetel tutvus Edelfelt 1879. aasta lõpus või 1880. aasta kevadel noore kaunitariga, kes on tuntud Virginie nime all. Virginiest sai tema modell ja Edelfelt armus temasse. Nad hakkasid koos elama. Arvatavasti 1880 sündis nende esimene laps. Samal ajal tekkis Albertil, kes oli Peterburis maalimas, suhe peenest perekonnast pärineva Sophie Manzeyga. Aastal 1881 kolis Virginie Genfi. 1881. aasta lõpus ja 1882. aasta alguses töötas Edelfelt Peterburis, kurameerides Sophiega. Kevadel 1882 naasis ta Pariisi ning suvel tuli tema juurde tagasi ka Virginie. Arvatavasti siis jäi Virginie uuesti rasedaks ja sai teise lapse. Bertel Hintze arvates maalis Edelfelt Virginied viimast korda kevadel 1883. Kevade alguses tulid ema ning õde Berta Albertile külla. Suve lõpu veetsid nad koos maal Haikkos. Lõplikult katkesid suhted Virginiega arvatavasti 1894. aasta alguses. Abiellumist Virginiega takistas tolle madal päritolu.
Virginie teema tõi Edelfelti uurimisse Bertel Hintze, kes tuvastas mitme Edelfelti maali modellina Virginie ning kasutas Ville Vallgreni väga elavaid mälestusi. Hiljuti on seda teemat entusiastlikult käsitlenud Anna Kortelainen. Marina Catani eitab, et maalil "Lugev pariisitar" on kujutatud sama naist, keda võib näha 1883. aasta maalil, mida Hintzele toetudes nimetatakse "Virginieks". Catani eitab ka seda, et Edelfeltil sai olla pikaajaline suhe ja lapsed ilma perekonna teadmata. Edelfelti uurijatel ei ole kindlust ka selles, kas Edelfelt oli Virginie laste isa.
Sophie Manzeyga oli Edelfeltil pikk armulugu ning nad olid isegi mõned tunnid kihlatud. Sophie andis vastuolulisi vastuseid, ent lõpuks abiellus perekonna survel teisega.
Aastal 1888 abiellus Albert Edelfelt oma noorpõlvesõbratari paruness Ellan de la Chapelle'iga (õieti Anna Elisa de la Chapelle), parun Karl Viktor de la Chapelle'i tütrega, keda perekond pidas tema positsioonile vastavaks partiiks. Lisaks peeti teda Helsingi kauneimaks neiuks. Aastal 1891 kolisid nad naise soovil Pariisist Helsingisse. Pärast seda olid nad koos ainult suvekuudel, sest Albert veetis suurema osa ajast Pariisis, Ellan aga jäi Soome. Edelfelti sõnul kestis nende abieluõnn ainult kaks nädalat.
Neil oli üks laps, poeg Erik (23. november 1888 – 1910), kes suri Montpellier's tiisikusse ja kellel lapsi ei olnud.
Looming.
Edelfelt alustas ajalooliste maalidega, kuid hiljem maalis romantilisi ja naturalistlikke teoseid. Ta portreteeris hulka oma aja kuulsusi, näiteks Louis Pasteuri (1885), ooperilauljat Aino Acktéd (1901) ja Nikolai II (1896).
Ta on illustreerinud Johan Ludvig Runebergi luuletusi ja Zacharias Topeliuse muinasjutte.


Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Eesti Entsüklopeediakirjastus (Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS) oli Eestis tegutsenud teatme- ning aimekirjanduse väljaandmisele spetsialiseerunud kirjastus. Kirjastus andis välja eesti rahvusentsüklopeediat "Eesti entsüklopeedia".
Eesti Entsüklopeediakirjastuse eelkäija oli Eesti Riikliku Kirjastuse juurde 1963. aastal moodustatud "Eesti Nõukogude Entsüklopeedia" (ENE) peatoimetus. 1965. aastal läks ENE peatoimetus üle kirjastuse "Valgus" koosseisu. Ning 18. jaanuaril 1991 moodustati ENE peatoimetuse õigusjärglasena Eesti Entsüklopeediakirjastuse Aktsiaselts.
Ettevõtte konsolideeritud müügitulu oli 2006. aastal 16,3 miljonit krooni ning 2007. aastal 25,4 miljonit krooni, 2006. aastal oldi kahjumis 2,89 miljoni krooniga ning 2007. aastal kasumis 2,12 miljoni krooniga.
Ettevõtte suuraktsionärid olid 2009. aasta jaanuari alguse seisuga Hardo Aasmäe (osalus 25,6%), Jüri Ott (osalus 20,4%) ning Ülo Kaevats (osalus 12,0%).
2. juunil 2011 kuulutas Harju maakohus välja Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS-i pankroti. Pankrotimenetlus aga takerdus, sest kirjastuse viimase kontori omanik Ülemiste City konfiskeeris 9000-eurose üürivõla katteks firma kontoris olnud vara ja müüs maha. Pankrotihaldur Tiina Mitt hindas selle väärtuseks üle 4,3 miljoni euro. Mahamüüdud dokumentide, autorilepingute ja toimetamisel olnud raamatute asukoht on teadmata. Kaotsis on ka osa EE arhiivist, algatati kriminaaluurimine.


2 Quick Start.
2 Quick Start on Eesti ansambel. Ansambel loodi 1992. aastal.


Smilers.
Smilers on eesti pop rock ansambel, mille lauljaks ja kitarristiks on Hendrik Sal-Saller.
Ansambel asutati 1993 Helsingis, kuid grupp saavutas kommertsedu ennekõige 1990ndate aastate teisel poolel Eestis, kus Smilers on avaldanud kokku kümmekond albumit mitmekümne raadiohitiga ning esinenud kõikides maakondades ja olulisemates popkontserdipaikades.
1990. aastad.
Smilers kui bänd sai alguse 1990. aastate alguses Soomes. Eesti laulja, laulukirjutaja ning kitarrist Hendrik Sal-Saller oli kümnendi alguseks Soome emigreerunud, kuid polnud loobunud muusikategemisest. Bändi esialgne nimi oli Lezer Brozers, kuid 1994. aastaks kandis kollektiiv nime Smilers ning avaldas samanimelise ingliskeelse debüütalbumi "Smilers (album)", millele kaks aastat hiljem järgnes EP "Take Five". EP ilmumise ajaks andis Smilers aastas kuni paarsada kontserti ning nad olid teinud endale nime, mängides Helsingi klubides.
Smilersi kommertsedu Eestis algas 1997. aastal ilmunud albumiga "Olen kuul". Album, mis teenis ühest küljest eetriaega raadiotes, pakkus teisalt uusi ideid eestikeelsele pop rockile. 1998. aastal avaldatud album "Mõistus on kadunud" kasvatas Smilersi populaarsust. Albumi olulisim lööklaul oli "Tantsin sinuga taevas", mis on tänapäevani tuntumaid laule bändi repertuaaris.
1999. aastal avaldas kollektiiv kaks albumit, ingliskeelset Soome-perioodi koondava "Smilers 1994-1996" ning uue eestikeelse materjaliga "Suure surmaga läbi elu". Aastatuhandevahetuse künnisel oli Smilersist saanud tuntumaid ja mängitumaid eesti levimuusikagruppe. Smilers andis nii klubikontserte kui osales Eesti linnu läbivatel suvistel kontsert-tuuridel.
2000. aastad.
Ansambli kommertsedu jätkus ka uuel kümnendil: 2001. aastal avaldatud album "Jalgpall on parem kui sex" sai kurikuulsaks, sest albumi 10st laulust 9 avaldati raadiosinglitena. Albumi nimilugu ilmus ka soome- ja ingliskeelsena, sellest on saanud üks eesti jalgpallifännide tunnuslaule ning palale on viidatud eesti popkultuuris.
Smilersi 10. tegutsemisaastat tähistas 8. väljalase, album "Ainult unustamiseks". 2004. aastal avaldati kollektiivi armastuslaule koondav "Ainult armastusest". Samal aastal andis Smilers kokku umbes 150 kontserti.
Aktiivne kontserttegevus talletati aastal 2005 kahel kontsertalbumil. "Live unplugged" sisaldab CD ja DVD plaatidel salvestust ansambli akustilisest kontsertist. "Esimene Eesti tuur" on aga salvestus Tallinnas, Pirita kloostri varemetes toimunud kontserdist, kus Smilers jagab lava külalisesinejatega (sh Ewert Sundja, Ines, Cool D, Tanel Padar, Mihkel Raud). Lisaks nendele albumitele ilmus bändi juhtfiguuril Hendrik Sal-Salleril album "Hendrik Sal-Saller & Estonian Dream Big Band", kus artist esitab tuntud Smilersi laule uuendatud kujul koos bigbandiga.
2007. aastal ilmus album "Õhus on Smilers". Aastal 2011 ilmus viieteistkümnes stuudioalbum pealkirjaga "Viimane".
Kontserttegevus.
Lisaks kontserditele ja tuuridele Eestis ja Soomes on Smilers osalenud heategevusüritustel ning esinenud Lõuna-Prantsuse Alpides ja Sharm el Sheikhis Egiptuses.
Muusika.
Lisaks bändiliikmete endi poolt kirjutatud "pop-rock" stiilis originaallugudele on Smilers eestistanud, avaldanud ja esitanud Rod Stewarti hittlaulu "Da Ya Think I'm Sexy" (eesti keeles "Kas sa arvad, et olen seksikas", avaldatud albumil "Olen kuul" 1997).
Praegused liikmed.
Alates Smilersi asutamisest on bändi juhtfiguuriks laulja, laulukirjutaja ning kitarrist Hendrik Sal-Saller, kes on lisaks Smilersile kirjutanud muusikat ka teistele eesti artistidele nagu Ines, Supernova ja Gerli Padar. Ansambli ülejäänud koosseis on alates asutamisest oluliselt muutunud, peamine tendents on olnud Soome päritolu muusikute osakaalu vähenemine.
Endised liikmed.
Ansamblis on kaasa löönud palju muusikuid, sealjuures 1990ndate esimeses pooles kui Smilers oli veel rohkem soome kui eesti bänd, hulk sealseid instrumentaliste. Ebatäielik nimekiri endistest liikmetest: Petteri Hasa (trummid), Jarmo Haapanen (trummid), Marko Kainulainen (trummid), Peevo (kitarr), Lauri Murtomaa (kitarr), Joni (basskitarr), Anssi Saarnilehto (basskitarr), Eba (kitarr), Merzi (trummid), The Lid (trummid, Lare (kitarr).


Nihe (tugevusõpetus).
Nihkeks ehk põikeks nimetatakse varda deformeerumist, kui varda vastaspindadel esinevad nihkepinged.


Karavan (ansambel).
Karavan on Eesti ansambel, mis loodi 1983. aasta novembris.
Aastatel 1984, 1985 ja 1986 kuulutati ansambel aasta parimaks bändiks.
Karavan oli Silvi Vraidi saateansambel 1994. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Dublinis.
Karavan 25.
2008. aasta novembris täitus ansamblil 25. tegevusaasta ja sel puhul toimusid kontserdid Jõhvi Kontserdimajas, Tartu Vanemuise Kontserdimajas, Kuressaares Spordikeskuses, Pärnu Kontserdimajas ja Tallinnas Estonia kontserdisaalis.


Oort.
Oort on Eestis tegutsev regiroki ansambel.
Oort on tegutsenud alates 1996. aasta sügisest, kuid kandis algul teisi nimesid (Sass-projekt, Sammalaeg). Ansambli liikmed on mitmeid kordi vahetunud, Oorti esimeseks naisliikmeks on Marju Varblane, kes mängib nii viiulit, hiiukannelt kui ka torupilli.


Eesti kolhooside loend.
Eesti kolhooside loend loetleb Eesti NSV-s asunud kolhoose. 1973 aastal oli Eesti NSV-s 215 kolhoosi.
Vaata ka.
Kolhooside loend
Kolhooside loend


Kolhoos.
Kolhoos (vene keeles: "колхоз", lühend sõnadest "коллективное хозяйство", 'ühismajand') oli Nõukogude Liidus põhiliselt põllumajanduse või kalandusega tegelev (ühis)majand.
Ametliku versiooni järgi oli tegemist vabatahtlikul ühinemisel põhineva ühistuga, kus tootmisvahendid ja töö olid formaalselt ühiselt kolhoosnike omand ja ainult maa kuulus riigile. Sisuliselt määrati kolhoosi esimees ikka kõrgemalt poolt ja kõikvõimalike määruste abil juhti kolhoosi samuti riiklikult, ehkki pisut vähem kui sovhoose - ja see pisut suurem iseseisvus võimaldas hilisemal perioodil kolhoosi liikmel paremini elada kui samasugust tööd tegeval sovhoosi töötajal.
Kõrvuti kolhoosidega eksisteerisid Nõukogude Liidus ka sovhoosid ehk riigimajandid, kus kasutati ametlikult riigile kuuluvaid tootmisvahendeid, oli kindel palk ning töödistsipliin nagu töölistel. See tagas varasemal perioodil parema elu kui kolhoosnikul. Sovhoosniku aiamaa tohtis olla kuni 0,15 ha.
Kolhooside loomine.
Kolhooside loomine toimus Nõukogude Liidus aastatel 1929–1933 kollektiviseerimise teel. Ametlikult oli kolhoosi minek vabatahtlik. Selle käigus hukkus nälja ja repressioonide tagajärjel ligikaudu 6 miljonit inimest. Küüditati kümneid miljoneid. Küüditamise tagajärjel otsustasid paljud kolhoosi astuda. Kes küüditamistele ja repressionidele vaatamata kolhoosidega ei ühinenud, ootasid ees repressioonid.
Eestis loodi esimene kolhoos 22. septembril 1940. aastal. Pärast sõda ja saksa okupatsiooni kolhoose kohe ei taastatud. Esimene kolhoos asutati 1947. aastal Saaremaal. Massiline kollektiviseerimine toimus pärast märtsiküüditamist aastatel 1949–1952.
Kolhoosnike elu.
Kolhoosi liikmetele - kolhoosnikele - varem kuulunud maa ja vara läks kolhoosi omandisse. Isiklikuks kasutamiseks tohtis jääda vaid osa hooneid, piiratud hulgal koduloomi ja väike (0,5 ha) aiamaa. Veoauto, traktori ja teiste põllumajandusmasinate omamine oli keelatud. (Öeldu kehtib Eesti kohta, mujal Nõukogude Liidus võisid tingimused mõnevõrra erineda.)
Kolhoosnikele maksti töötasu normipäevade eest. Algaastatel nad sagedasti mingit tasu ei saanudki või said tasu omatoodangus. Inimeste mälestuste järgi oli Venemaa kolhoosides päris algul isegi nii, et kuna kolhoos tervikuna oli kahjumis, siis jagati kahjum võrdeliselt normipäevadega ja kes rohkem normipäevi oli teeninud, see pidi rohkem juurde maksma. Elas kolhoosnik sellest, mis ta tootis oma kodumajapidamises ja mida kolhoosist õnnestus varastada.
1950. aastate lõpus, pärast Stalini surma vahetati enamik ideoloogiliselt ustavaid, kuid majanduses saamatuid juhte paremate majandustegelaste vastu. Kolhooside esimeesteks õnnestus Eestis saada ka endistel taluperemeestel. Tulemusena paranes majandamine, paremates majandites hakati vähesel määral maksma ka rahapalka ning elatustase neis ületas sovhooside oma. Sovhoosides säilis endiselt bürokraatlik juhtimine.
Suuremas osas Nõukogude Liidu maapiirkondades kehtis sunnismaisus: riigis liikumiseks nõuti passi, neid aga maaelanikele ei väljastatud. Külanõukogu territooriumilt tohtis lahkuda vaid erilubadega (välja arvatud Baltimaades ja Taga-Kaukaasias).
Kolhoosnike ülesanne oli täita ettenähtud normipäevad. Töö toimus brigaadides, mille eesotsas olid juhtkonna poolt määratud brigadirid. Normipäevade eest saadav tasu oli enamasti tühine. Sageli olid algusaastail kolhoosnike ainsaks elatusallikaks napil õueaiamaal kasvatatavad saadused ja paremal juhul ka lehm. Häda sunnil toimus pidev varastamine, mille eest olid ette nähtud väga karmid karistused. Isegi koristatud põllult mahapudenenud viljapeade noppimise eest oli 1930. aastatel ette nähtud surmanuhtlus.
Kolhoosi juhtimine.
Kolhoosi eesotsas oli kolhoosnike üldkoosoleku poolt valitav esimees. Need valimised olid samuti formaalsed nagu kõik valimised Nõukogude Liidus. Juhtkonda kuulusid veel aseesimehed ja peaspetsialistid: peaagronoom, peazootehnik, pearaamatupidaja jt. Kolhoosi juhtkonna liikmete töötasud olid märgatavalt suuremad kui kolhoosi lihtliikmete omad. Kehtis premeerimise süsteem, mis oli sõltuvuses riigiplaani täitmisest.
Kolhoosi kui majandusüksuse peamine ülesanne oli täita riiklik plaan ning müüa riigile kehtestatud hindadega põllumajandustooteid. Plaani täitmise eest vastutas kolhoosi juhtkond eesotsas esimehega. Plaani korduva mittetäitmise puhul rakendati repressiivseid abinõusid (viidi lühiajaliselt üle madalamale ametikohale, veidi hiljem sai tavaliselt kõrgema ametikoha).
Kolhooside juhtimine ja valitsemine oli vastava rajooni ja/või oblasti Töörahva Saadikute Nõukogu (hiljem Rahvasaadikute Nõukogu) täitevkomitee põllumajandusosakonna või -valitsuse haldusalas. Neid valitsesid ja juhtisid omakorda liiduvabariikide põllumajandusministeeriumid (varem rahvakomissariaadid) ning neid omakorda valitses ja juhtis NSV Liidu Põllumajandusministeerium (varem Põllumajanduse Rahvakomissariaat). Samaaegselt toimus kolhooside juhtimine ja valitsemine ka ainuvalitseva kommunistliku partei kaudu. Igas kolhoosis oli oma parteiorganisatsioon, mille eesotsas oli kohalik parteisekretär. Reeglina pidid kõik kolhoosiesimehed ja kolhoosi juhtkond kuuluma parteisse. Kohalik parteisekretär oli kolhoosiesimehe jaoks partei liinis ülemus. Parteisekretär vastutas kolhoosiesimehe tegude ja ettevõtmiste eest ning andis aru vastavates partei rajoonikomiteede põllumajandusosakondades, kes omakorda vastutasid liiduvabariikide partei keskkomiteede põllumajandusosakondade ees, keda omakorda juhtis ja valitses NLKP (varem ÜK(b)P) Keskkomitee põllumajandusosakond. Selline mitmekordne ja mitmeastmeline juhtimine oli omane kogu Nõukogude Liidu majandusele.
Kolhoosid pärast stalinismi.
Algul olid kolhoosid väikesed. Partei seisukoha muutudes pidi kolhooside ühinemine rikkuse tooma ja siis sunniti kolhoose vastavalt kõrgemalt poolt tulnud korraldusele ühinema. Kui toimusid päriskommunistide vahetamine uue põlvkonna vastu ja juhtideks pääsesid majanduslikult mõelda oskavad inimesed, siis muutusid kolhoosid rikkamaks. Osavamad esimehed organiseerisid kolhoosides abimajandite nime all ja seadusandluse aukude ning bürokraatia saamatuse vahel laveerides ning ka altkäemaksude abil sisuliselt tööstust.
Eesti esimest arvutit "Juku" toodeti samuti ühes kolhoosis. Eestis elasid mõnede kolhooside kolhoosnikud nõukogude perioodi lõpupoole jõukamalt kui töölised linnades.


Sovhoos.
Sovhoos (vene keeles: "совхоз", lühend sõnadest "советское хозяйство", sõna-sõnalt "nõukogude majand", tavakasutuses "riigimajand") oli Nõukogude Liidus riiklik põllumajandusliku tootmise ettevõte.
Esimesed sovhoosid Nõukogude Venemaal moodustati 1918. aastal.
1988. aastal oli Eestis 136 sovhoosi.
Kolhoosi ja sovhoosi võrdlus.
Sovhoos oli NSV Liidus riikliku alluvusega, kolhoos aga ühismajand, mis kuulus kolhoosnikele. Sovhoosnikel oli tööraamat.
Stalinismi ajal sai kolhoosnik lahku esimehe loal. Kavalamad, kes lahkuda tahtsid, tegid tööd meelega halvasti või mängisid isegi joodikut, kuna siis oli suurem tõenäosus, et tööline lastakse lahti. Kolhoosniku lubatud põllumaa suurus oli kuni pool hektarit, sovhoosnikul ja töölisel kuni 0,15 ha. Põllumaa oli oluline allikas ka isikliku toidu saamiseks.
Tehnikaga varustamine oli sovhoosides parem. Näiteks tööriistu töökojale, puure, keermelõikureid said põllumajandusasutused osta spetsiaalsest laost. Enamik kaupu oli lubatud müüa ainult sovhoosidele. Elektrimootoreid olid kolhoosidel samuti raskem saada. Tuli kavaldada. Tehti näiteks "must kassa". Kasvatati mõni lehm või siga kolhoosi karjas üles aga raamatupidamisse kirja ei pandud. Loom müüdi mõne kolhoosniku nime all maha ja raha pandi "musta kassasse". Elektrimootoreid toodeti Tallinnas Volta tehases.


Kett.
Kett on järjestikku haagitud jäikadest lülidest koosnev painduv tarind.
Ajalugu.
Ahel on metallköidise rollis tuntud juba pronksiajast. Ankruketti kasutas Makedoonia Aleksander. Tõstekett leidub Archimedese ja konveierkett Vitruviuse kirjeldataud seadmeis enam kui 2000 aastat tagasi. Kette kirjeldas oma raamatus "Mechanike Syntaxis" ka 3. ja 2. sajandil e.m.a. elanud Philon Byzantionist. Keskajal kasutati ajamilülina traatlülidest kette. Inglane Ph. White patenteeris 1634 ankruketi. 1829. aastal leiutas prantslane André Galle plaatvõlliketi, mis pani aluse kiiremate ja tugevamate plaatkettide arengule.
1874. aastal võeti kasutusele puksliigend, 1880 kaitsti puks rulliga. 1895 ilmus müratu hammaskett. Veerevõllikutega hammaskett ilmus alles sellel sajandil.


Ajamikett.
Ajamiketid on ketid, mis kannavad kettajamis võllilt võllile üle pöördemomenti. Et jõudu kantakse üle hambumisega, mitte aga suurt eelpingust nõudva hõõrdega, siis piisab elementide sidestuse hoidmiseks tavaliselt keti vaba haru kaalust, mis põhjustab nn. läbirippe. Kettajam kujuneb rihmajamist kompaktsemaks, sest tema laagrikoormused on väiksemad ning kett on rihmast tugevam ja painduvam. Oluline eelis on libisemise puudumine ülekandes ja püsiv keskmine ülekandearv, mis võimaldab teda kasutada ka suurte ülekandearvude, telgede vahe ja võimsuste korral. Väikese vajaliku haardenurga (vajalik 120°) tõttu saab korraga käitada mitut ketiratast. Kasutegur on suur- kuni 0,98.


Veokett.
Veoketid on ette nähtud konveierite, tõstukite, ekskavaatorite ja muude selliste masinate tõmbeorganiteks.


Kopli Otell.
Kopli Otell oli eesti punkansambel, mis tegutses Tallinnas aastatel 1981–1982.


Triboloogia.
Triboloogia on teadusharu, mis käsitleb detailide hõõrdumist, määrimist ja kulumist.
Iga triboloogilist probleemi saab käsitleda tribosüsteemi mõiste abil. Kuigi ajalooliselt on see olnud osa inseneriteadustest, on viimase kümnendi jooksul tähtsust kogunud ka nanotriboloogia, mis käsitleb triboloogia põhimõtteid üksikute molekulide tasandil.


Karavan.
Karavan on veoloomadel (eelkõige kaamelitel) või veoloomade saatel liikuv turvalisuse huvides kogunenud kaupmeeste või reisijate seltskond, mis läbib ohtlikke piirkondi.
Karavaniks nimetatakse ka jäämurdja järele jää läbimiseks kogutavat laevade rida.


Kulumine.
Kulumine on hõõrdumisega kaasnev tahke keha pinna järkjärguline purunemine ja sealt materjali eraldumine või pinna jäävdeformatsioonina ilmnev keha mõõtmete järkjärguline muutumine.
Kulumise tagajärjel tekib kulum, mida iseloomustatakse sobivais pikkus-, massi- või mahuühikutes.
Kulumise kulgemist iseloomustatakse kulumiskiiruse ja kulumisintensiivsusega.


Kuutõbine.
"Kuutõbine" on ansamblilt Terminaator 2003. aastal ilmunud album.


Head uudised.
"Head uudised" on ansambli Terminaator 2001. aastal välja antud album.


Risk (Terminaator).
"Risk" on ansambli Terminaator aastal 2001 avaldatud "soundtrack" Terminaatori muusikalile "Risk".


Kuld (Terminaator).
"Kuld" on ansambli Terminaator 1997. aastal välja ballaadide kogumik. Enamik laule on uues kuues.


Nagu esimene kord.
"Nagu esimene kord" on ansamblilt Terminaator 2006. aastal ilmunud album.


Blind.
Blind on Eesti ansambel, mis tegutses 15 aastat.
Bändi asutasid 1994. aasta novembris (oma sõnade järgi) "igavuse peletamiseks" kolm noormeest.
Bändi esialgne nimi oli Totally Blind Drunk Drivers, millest hiljem jäi kasutusele lühem vorm "Blind".


L'Dorado.
L'Dorado on eesti ansambel.


Risk.
Risk ehk riisiko on otsusega kaasnev võimalus või tõenäosus, et selle elluviimisega kaasnevad ebasoovitavad tagajärjed, nt kahju tekkimine.


Tiit Tiidemann.
Tiit Tiidemann (sündinud 17. märtsil 1934 Tallinnas) on eesti tehnikateadlane.
Isiklikku.
Abielus, naine Marianna, 4 last, 8 lapselast, 1 lapselapselaps. Lapsed kõrgharidusega- Mart mehaanikainsener (töötab õppejõuna Tallinna Tehnikakõrgkoolis), Anu viiulikunstnik, Jaan arhitekt, Laur skulptor (hukkunud).
Publikatsioonid.
40 leiutist (sealhulgas 2 kasuliku mudeli tunnistust koos Rein Mägiga TTÜ-st aastast 2002, kolm kasulikku mudelit koostöös kaasautoritega aastast 2008), artikleid 70.
Raamatud.
Tiidemann, Tiit
Tiidemann, Tiit


Foo Fighters.
Foo Fighters esinemas 2007. aasta novembris
Foo Fighters on Ameerika alternatiivrocki bänd, mis moodustati 1994. aastal Nirvana trummar Dave Grohli poolt. Bänd sai oma nime II maailmasõja ajal liitlasvägede lennukipilootide poolt kasutusel olnud hüüdnimest tundmatute lendavate objektide kohta.
Foo Fighters (1995) bändi debüütalbumi lood kirjutas Grohl ise ja mängis salvestusel kõik instrumendid peale.
Seejärel sattus Grohl kokku endiste Sunny Day Real Estate liikmetega. Grohl andis neile kasseti oma lugudega ja mõne aja pärast liitusidki bändiga bassist Nate Mendel ja trummar William Goldsmith. Samuti Nirvana tuuridel kaasa teinud Pat Smear.
Foo Fighters alustas oma esinemistega Portlandis, (Oregon). Goldsmith lahkus bändist "The Colour And The Shape" 1997 lindistuse alguses, kui ta läks tülli Grohliga. Smeari lahkumine järgnes 6 kuud hiljem. 1997. aastal asendati trummar Taylor Hawkins'i ja kitarrist Franz Stahl'iga, kuid Stahl'il paluti lahkuda enne kolmanda albumi "There Is Nothing Left to Lose" (1999) salvestamist.
Bänd jätkas kolmekesi, salvestades albumi "There Is Nothing Left to Lose" kuni Chris Shiflett liitus bändi(1999).
Foo Fighters salvestas oma neljanda albumi "One By One" 2002. aastal. Ja pärast seda kahe CD albumi "In Your Honor" (2005), mis oli jagatud akustiliseks plaadiks ja rockilikumaks verisiooniks. Foo Fightersi kuues album "Echoes, Silence, Patience & Grace" ilmus 2007. aastal. Aastal 2010 kinnitati, et Smear oli ametlikult taasühinenud bändiga pärast tuuritamist koos Foo Fighters'iga kui mitteametlik liige aastatel 2006-2009. Bänd on oma karjääri jooksul nomineeritud kuuel korral ja võitnud Grammy auhinna kolmel korral parima rock-albumi eest. Bändi seitsmes stuudioalbum, "Wasting Light", ilmus 2011. aasta aprillis.


The Greatest Hits (The Sun).
"Greatest Hits" on The Suni debüütalbum, mis anti välja 2005 aastal.


Dünaamika (täpsustus).
Üldkeeles mõeldakse dünaamika all hoogsat liikumist või muutuste kulgu.


Lamerihmülekanne.
Lamerihmülekanded on kiilrihmülekannetest eelistatavamad suuremate pöörlemiskiiruste, telgede suure vahe ning ülekande maksumuse võimaliku vähendamise korral. Ülekantav võimsus on tavaliselt 0,5...50kW, kuid esineb ka lamerihmülekandeid võimsusega 1000kW ja rohkem.
Lamerihmülekannete erikujud.
a-lahtine ülekanne; b-ristuva rihmaga ülekanne; c-poolristuva rihmaga ülekanne; d-juhtrullidega ülekanne.
Praktikas kasutatakse mitmesuguste skeemide järgi kujundatud lamerihmülekandeid.


Laager.
Kuullaager (kuulub veerelaagrite alla)Laagrid on masinaelemendid, mida kasutatakse võllide ja pöörlevate telgede tugedena. Laagrid võtavad vastu radiaal- ja telgkoormusi (võlli ja sellele kinnitatud detailide kaal, väliskoormused) ning kannavad need üle kerele või raamile. Nad fikseerivad ka võllide ja telgede teatud kindla asendi ülejäänud detailide suhtes.


Stants.
PainutusstantsStants on seade lehtmaterjali vormimimiseks, mis töötab löögiga ja võib sisaldada järgmisi operatsioone: kontuuri väljalõikamine, augulöömine, kraadilöömine, mahalõikamine, painutamine.


Veidi valjem kui vaikus.
"Veidi valjem kui vaikus" on The Suni teine album ja DVD, mis anti välja 2005. aasta detsembris.
Enamik lugusid on eelmise albumi "The Greatest Hits" laulude akustilised versioonid.


100% Rock'n'Roll.
"100% Rock'n'Roll" on ansambli The Sun kolmas album. Plaat anti anti välja 2006. aasta juunis ning sellel on 11 lugu.


Iserlohn.
Iserlohn on linn Saksamaal Nordrhein-Westfaleni liidumaal.
Iserlohni mainitakse esmakordselt 1150. aastal ("Lon"). Linnaõigused sai 1278. aastal.


Kõvadus.
Kõvadus on materjali võime vastu panna kohalikule plastsele deformatsioonile; ühtlasi ka seda vastupanuvõimet iseloomustav suurus.
Tuntumad kõvadusteimid (Brinelli, Rockwelli, Vickersi) põhinevad kõvast materjalist otsaku (indentori) surumises uuritava materjali pinda.
Mineraloogias kasutatakse suhtelise kõvaduse hindamiseks Mohsi meetodit.


Plastsus.
Plastsus ehk plastilisus (kreeka "plastos" 'voolitud') on keha võime muuta (purunemata) talle rakendatud välisjõu (nt väliskoormuse) mõjul oma kuju ja mõõtmeid ning säilitada jäävat deformatsiooni (plastset deformatsiooni) pärast välisjõu mõju lakkamist.
Kehasid, millel plastsus puudub või see on väga väike, nimetatakse haprateks (haprus).


Sitkus.
Sitkus on materjali omadus koormamisel enne purunemist taluda olulist deformeerumist. Sitkuse vastand on haprus.


Eesti sovhooside loend.
Eesti sovhooside loend loetleb Eesti NSV-s asunud sovhoose ja teisi riikliku alluvusega põllumajandusettevõtteid. 1973. aastal oli Eesti NSV-s 164 sovhoosi.
Vaata ka.
Sovhooside loend
Sovhooside loend


Stantsimine.
Stantsimine on survetöötluse üks alaliike. Stantsimisega toodetakse näiteks klambreid (AS Norma Eestis valmistab autoturvavööde kinnitusklambreid).
Koostis.
Olemas on palju eriliigilisi stantse, kuid põhimõtteliselt on neil kõigil üks sarnasus: neil on liikuv osa mida kutsutakse templiks ja paigalseisev osa mille nimetus on matriits.


James Ogilvy.
James Ogilvy (James Robert Bruce Ogilvy) (s. 29. veebruaril 1964) on Kenti printsess Alexandra ja Angus Ogilvy esimene laps ning ainus poeg. Tal on ka noorem õde Marina. 2011. aasta seisuga on ta Briti troonipärilusjärjestuses 40. kohal.
James'il ei ole ühtegi kuninglikku tiitlit, kuigi tema ema Alexandra täidab kuninganna eest kuninglikke kohustusi. Briti kuningliku perekonna mitte-ametliku liikmena osaleb ta suurematel kuninglikel üritustel, nagu pulmad ja matused. Ta saatis oma lesestunud ema Wales'i prints Charles'i ja Camilla Parker Bowlesi laulatusel 2005.
James Ogilvy on ka printsess Eugenie ristiisa.


Marina Ogilvy.
Marina Ogilvy (Marina Victoria Alexandra Ogilvy) (s. 31. juulil 1966) on Kenti printsess Alexandra ja Angus Ogilvy teine laps; tal on vanem vend James. Ta on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 43. kohal.
Marina põhjustas 1989 skandaali, jäädes lapseootele oma poiss-sõbrast Paul Mowattist. Hiljem kritiseeris ta ajaleheartiklis oma perekonda, teenides sellega nende pahameele. Kui ta 2. veebruaril 1990 Paul Mowattiga abiellus, oli ainsana kohal tema isa Angus; ema ega teised kuningliku perekonna liikmed olid otsustanud mitte tulla. Pärast lahutust 1997 taastas Marina suhted perekonnaga.


Angus Ogilvy.
"Sir" Angus Ogilvy (Angus James Bruce Ogilvy) (4. september 1928 – 26. detsember 2004) oli Briti kuningliku perekonna liige, Kenti printsess Alexandra abikaasa.
Teda mäletatakse kui nutikat ärimeest ja heategevuslast.
Varane elu.
Ogilvy sündis 14. septembril 1928 Londonis. Tema isa oli David Ogilvy, Airlie 12. krahv ja ema leedi Alexandra Coke. Angusel oli ka kolm venda ja kaks õde. Mehe suguvõsa juuri võib uurida kuni 12. sajandini. Tema vanaema Mabell oli kuninganna Mary õuedaam, isa kuningas George V kaaskondlane.
Ogilvy õppis Heatherdowni koolis Ascotis ning Etoni Kolledžis. 1946–1948 oli ta Briti armees ohvitser. 1947–1950 õppis ta Oxfordi ülikoolis politoloogiat. Pärast lõpetamist töötas ta Draytoni kompaniis ja Lonrhos. Tema karjäär lõppes, kui Lonrho sattus skandaali keskmesse, olles rikkunud sanktsioone, mis käisid Rodeesia kohta.
Abielu.
24. aprillil 1963 abiellus ta Kenti printsess Alexandraga "Westminster Abbey's". Laulatustseremoonial viibisid kõik kuningliku perekonna liikmed ning seda jälgis televisiooni vahendusel üle 200 miljoni inimese. Enne laulatust lükkas Ogilvy tagasi kuninganna pakutud krahvi-seisuse.
Hilisem elu.
Pärast karjääri lõppemist tegeles Ogilvy heategevusega ja saatis oma abikaasat kuninglikel üritustel. 1988 sai temast rüütel. 1989 sattus perekond skandaali keskmesse, kui Marina jäi oma poiss-sõbrast, Paul Mowattist rasedaks ning hiljem esines "Today" ajalehes kriitikaga kuningliku perekonna kohta. 1990. aasta laulatusel olid kohal "Sir" Angus ja printsess Alexandra, ülejäänud kuningliku perekonna liikmed puudusid.
2000. aastate algul haigestus Ogilvy kõrivähki ning tema viimane avalik esinemine oli koos printsessiga viimase Tai ringreisil. 26. detsembril 2004 Sir Angus suri ning tema matus toimus St. George'i kabelis. Ta maeti hiljem Frogmore'i kuninglikule matusepaigale.


Reduktor.
"Siin räägitakse hammas- või tiguülekandest; muude tähenduste kohta vaata lehekülge Reduktor (täpsustus)."
Reduktoriks nimetatakse tavaliselt kinnist hammas- või tiguülekannet, mis on projekteeritud kas iseseisva agregaadina või siis ehitatud masinasse sisse.
Reduktori ülesanne.
Reduktori ülesandeks on vähendada veetava võlli nurkkiirust võrreldes vedava võlliga; nurkiiruse vähendamisega kaasneb pöördemomendi suurenemine veetaval võllil. Seadmeid, mis suurendavad nurkkiirust, nimetatakse kiirenditeks ehk multiplikaatoriteks.
Reduktorite klassifikatsioon.
Üheastmelistel silinderratastega reduktoritel on maksimaalne ülekandearv imax=8, kaldhammastega koonusratastega reduktoritel aga imax=5...6. Kaheastmelistel reduktoritel on õlekandearv suurem, kuid ka neil ei ületa imax=63. Kui i=31,5...400 tehakse reduktor kolmeastmelisena. Veel suurema astmete arvuga reduktoreid kohtab väga harva. Suurte ülekandearvude korral projekteeritakse üks aste tigu- või planetaarülekandena.
Üldist.
Reduktorid võib projekteerida kas spetsiaalselt mingi masina jaoks või siis universaalsetena, kasutamiseks väga mitmesugustes masinates. Sel juhul valitakse need valmistajatehase kataloogidest ülekantava võimsuse ja soovitud ülekandearvu järgi.
Eelistada tuleb väiksema astmete arvuga reduktoreid, kuid üheastmelised reduktorid on mitmeastmelistest palju kogukamad.
Üheastmelised silinderratastega reduktorid on tavaliselt horisontaalsete võllidega. Hammasrattad võivad olla sirg-, kald- ja noolhammastega. Reduktorite kered on kõige sagedamini valatud malmist, harvemini keevitatud terasest. Võllid toetuvad kas veere- või liugelaagritele. Viimaseid kasutatakse peamiselt raskemasinaehituse reduktorites.
Kaheastmelisi reduktoreid ehitatakse põhiliselt kahe skeemi kohaselt. Esimesel juhul sisend- ja väljundvõlli teljed ei ühti ning võllide otsad võib välja tuua reduktori kere ükskõik kummast küljest. Teisel juhul sisend- ja väljundvõlli teljed ühtivad ning moodustavad ühe sirge. Selliseid reduktoreid nimetatakse samatelgseteks. Nende paremuseks on väiksem pikkus võõreldes esimese skeemi järgi ehitatutega.
Hammasrataste ebasümmetriline paigutus tugede suhtes põhjustab suurtel koormustel (võllide deformeerumise tõttu) ülekantava jõu ebaühtlast jagunemist hamba pikkusele. See puudus on kõrvaldatav reduktori teise astme poolitamisega. Koormuse ühtlasemaks jaotamiseks paralleelselt töötavate rataste vahel ning laagrite telgkoormamise vältimiseks projekteeritakse ühele võllile asetatavate rataste kruvijoonelised hambad erisuunalistena. Tugede konstruktsioon peab sel juhul aga võimaldama ükskõik kumma võlli mõningast telgnihkumist.
Võllide telgtasapinna asendi järgi võivad reduktorid olla horisontaalsed, vertikaalsed või kaldsed.
Neil juhtudel kui pöördemoment tuleb üle kanda ristuvate võllide vahel, kasutatakse ühe- või kaheastmelisi koonusreduktoreid.
Sirghammastega koonusreduktoritel on maksimaalne ülekandearv imax= 4, kald- või kõverjooneliste hammastega koonusreduktoritel aga imax=5 ning üksikutel harvadel juhtudel imax=6. Suuremate ülekandearvude korral kasutatakse koonussilinderreduktoreid.
Tigureduktoritel võib tigu paikneda üleval, külgedel või vertikaalselt. All paiknevat tigu kasutatakse ainult teo ringkiirustel kuni 5 m/s.
Reduktorite konstruktsioon.
Ükskõik millise eespool toodud skeemi kohaselt ehitatava reduktori konstruktsiooni määrab igal erijuhul skeem ise ning reduktori otstarve.
Hammasrataste ja laagrite määrimiseks valatakse reduktori keresse niipalju õli, et ratta hambad ja osa pöida oleksid sellesse sukeldunud. Rataste kiirel pöörlemisel pritsivad nad õli laiali ning see satub hambumisse. Voolates mööda kere seinu ja spetsiaalseid eralduspinnas olevaid kanaleid jõuab õli ka võllide laagritesse. Selline sukeldusõlitus on effektiivne, kui rataste ringkiirus on vähemalt 2,5 m/s. Väiksemate ringkiiruste korral peab iga paari üks ratas olema sukeldatud õlisse. Kuid kiirustel üle 12m/s ei ole sukeldusõlitus kasutatav, sest õli intensiivse segamise tõttu tõuseb õlivanni põhjast sinna sadestunud mustus üles ning sattudes hõõrdepinnale, kiirendab hammasrataste ja laagrite kulumist.
Et vältida õli väljatungimist võllide ja kaante vahelistest piludest, kasutatakse õlikindlast kummist või muudest materjalidest tihendeid.
Reduktori kere ja kaane eralduspinnad on hoolikalt töödeldud (lihvitud või kaabitsetud). Kaane ja kere vastastikune asend fikseeritakse kahe teineteisest võimalikult kaugele paigutatud tihvtiga. Tihvtid on pressitud aukudesse pinguga ning asetsevad tavaliselt diagonaalselt.
Reduktorite arvutus.
Reduktoritele tehakse projekteerimisel kinemaatiline ja tugevusarvutus.
Kinemaatiline arvutus seisneb reduktori üldise ning ka üksikute astmete ülekandearvude määramises ja valitud kinemaatikaskeemi täpsustamises. Astmete vahelised ülekandearvud määratakse kindlaks olenevalt ülekande liigist (silinder-, koonus- või tiguülekanne) ning reduktori üldisest ülekandearvust. Viimane omakorda sõltub sisend- ja väljundvõlli nurkkiirustest.
Tugevusarvutustega määratakse kindlaks telgede vahed, moodulid, rataste ja võllide mõõtmed. Seejuures tehakse ka ülekande hambumiselementide geomeetriline arvutus. Ühe-, kahe- ja kolmeastmeliste silinderreduktorite nii üldised kui ka üksikute astmete ülekandearvud on standardiseeritud.
Standardsete seeriareduktorite kasutamisel tehakse nende hammasülekannetele ja võllidele konkreetseid ekspluatatsioonitingimusi silmas pidades kontrollarvutus.
Elektrimootor valitakse nimivõimsuse ja võlli pöörlemiskiiruse järgi pidades silmas reduktori konkreetseid töötingimusi. Elektrimootori nimivõimsuse Ne määramiseks peab teadma reduktori kasutegurit ηr. Siis
formula_1
kus N on võimsus reduktori väljundvõllil.
Reduktori kere konstruktsioonielemendid määratakse empiiriliste valemitega, mida võib leida masinaelementide teatmekirjandusest.


Kolumbus Kris.
Kolumbus Kris on eesti ansambel, mis loodi 1987. aastal. Ansambel esitab bluusist lähtuvat omaloomingulist rokkmuusikat. Bändi soolokitarrist ja muusika autor Aivar Oja (sündinud 1956) sai rokiharrastuse ansamblites "Kaktus" (1977–1979) ja "Magnetic Band", kus kirjutas ka oma esimesed palad. Populaarseks on saanud ka mitmed Aivar Oja levilaulud ("Maailm pöörleb", "Reede") Anne Veski ning ansamblite Vitamiin, Muusik Seif jt esituses.
Kolumbus Kris sai alguse 1987. aastal koosseisus Rein Joasoo (trummid), Aivar Oja (kitarr), Jaanus Raudkats (bass), Avo Ulvik (klahvpillid) ja Urmas Vare (laul). Bänd oli küll uus, kuid mängijad ei olnud enam päris rohelised, kõigil oli sealjataga juba vähemalt 10 aastat muusikukarjääri. Aastaid oli gastroleeritud mööda Venemaad Gunnar Grapsi, Tõnis Mägi jt bändidega ja erinevates koosseisudes varemgi koos mängitud. Esimene tõsisem esinemine toimus 1987. aastal Tartu Levimuusikapäevadel ja sealt edasi kõigil Eesti suurematel rockiüritustel. Neid oli palju ja publikust puudust ei tuntud – toimus "Laulev Revolutsioon" ja rahvas armastas koos käia. Reisiti ka Leedus, Ukrainas ja Lätis. Lindistati lugusid Raadiomajas ja Linnahalli stuudios.
1988. aasta lõpupoole tekkis bändi Ulviku ja Joasoo asemele noor lootustandev trummar Ardo Põder. Bändi stiil muutus mõnevõrra metalsemaks. Sel ajal läks majanduslik olukord Eestis raskeks ja muusikaelu vaibus sootuks. Samas hakkasid avanema piirid läände ja 1989. aasta kevadel toimus esimene Soome reis. Algul oli asi veidi kaootiline, kuid järgmisel aastal võttis meid oma hõlma alla Blues Brothers OY – agentuur Tamperest. Nende organiseerimisel sai Soome risti-põiki läbi sõidetud ja tõelist muusikabisnessi õpitud. Nalja sai kõvasti. Selle koosseisuga lasti Soomes välja singel "Midnight Special" / "Take me Down" ja Eestis vinüülplaat "Kolumbus Kris". Laulusõnad muutusid ingliskeelseteks ja suurema jao esinemiskavast moodustas bluusiklassika.
1990. aasta lõpus vahetus jälle koosseis - trumme asus taguma Andres Oja. Selle seltskonnaga tehti 1991. aasta kevadel üks meeldejäävamaid reise – Austin, Texas, 3 nädalat bluesi. Sama aasta suvel sattus Kolumbus mingi kultuurivahetuse käigus Rootsi ja leidis kohe muusikamanagerist sõbra. Nii hakatigi lisaks Soomele ka Rootsis esinemas käima. Lisaks klubidele ja pubidele tehti muusikat ka Rootsi vanglates – seal sai mängida nädalaalguse päevadel, mis muidu niisama passides oleksid möödunud. Rootsis avastati ka Kolumbus Krisi potentsiaal motomeeste bändina. Mõned korrad käisime ka Taanis, Leedus ja Moskvas. Ei saa jätta mainimata, et kõik need reisid elas meiega koos läbi tolleaege Kolumbus Krisi manager Paul Pihlak.
1994. aastal tuli välja CD "If You Don`t Like" – üks esimesi CD-plaate Eestis. 90-ndate keskpaiku hakkas pubi- ja klubielu ka Eestis ilmet võtma. Algul Eeslitall ja Krahli-teatri baar, siis juba Cafe Amigo, Guitar Safari jt. Kolumbus Kris kui välismaal väljaõppe saanud bänd võeti muidugi kohe esinejate nimekirja ning läks töötegemiseks. Toimusid ka lõbusad festivalid – Rocksummer, Beach Party...
1996. aastal ilmus CD "Under Cover" tolleaegse Kolumbuse põhilugudega, lisaks paar eestikeelset - "Beibe jää seisma" ja "Eriline Kaabakas".
1997. aastal käis Kolumbus Kris kui Eesti Harley-klubi bänd esinemas Rootsis Super-Rally'l, see on Euroopa suurim Harley-Davidsoni kokkutulek igal aastal erinevas riigis. Tol aastal Rootsis oli osavõtjaid umbes 15000. Ja siis muudkui esineti ja esineti, põhiliselt Eestis, aga vahelduva eduga ka naaberriikides – motoüritused, klubid, pubid, aga ka Saku Suurhallis Whitesnake soojendusbändina.
2005. aastal ilmutati CD "See on voodoo", esimene eestikeelne Kolumbuse plaat. Lood lindistati 2004. aastal ja miksiti Hannu Leideni stuudios Helsingis. Samal ajal valmistas Hannu juures oma uut plaati ette legendaarne Hanoi Rocks. Üleüldise vennastumise käigus juhtus nii, et Michael Monroe ja Andy McCoy mängisid külalisartistidena mõnedes lugudes kaasa – see oli lahe!
2007. aastal bändi 21. sünnipäeva puhul tuli välja 3CD kogumikalbum vanade lugudega aastatest 1987–1994. Osa neist üldse esimest korda plaadil, teised varem ilmunud kassettidel ja vinüülidel.


Diplomiveski.
Diplomiveski on kõnekeelne nimetus õppeasutusele või ettevõttele, mis tegelikult müüb diplomeid, ilma et haridust tõendavate dokumentide saajad oleksid tegelikult kas üldse või piisaval määral osalenud õppetöös.
Diplomiveskid Eestis.
2005. aasta lõpus tegi Haridus- ja Teadusministeerium Estonian Business Schoolile (EBS) ettekirjutuse 51 Hiina päritolu üliõpilase pärast, kes olid vastu võetud magistriõppesse, kuigi neil puudus selleks vajalik haridustase (bakalaureusekraad). Sellega seoses viidati ajakirjanduses ka EBS-ile kui diplomiveskile.


Jam.
Jam oli Eesti ansambel, mis esitas diskomuusikat.
Ansambel sai oma nime liikmete eesnimede esitähtedest (Juss And Mihkel). Ansambli tegevuse alguskuupäevaks võib lugeda 23. juulit 1994. aastal, kui sündis esimene lugu "Miks minema läed?". Bändi mänedžer oli Aarne Valmis. 1. septembril 2005 läks 11 aastat tegutsenud ansambel laiali. Viimased esinemised tehti sama aasta oktoobris. Otsus laiali minna oli Mihkel Mattiseni sõnul päevakorras juba pikemat aega. "Olen Jam'is juba liiga pikka aega, tahan tuua vaheldust oma ellu," ütles Mattisen.
Diskograafia.
Esimene CD ilmus 12. detsembril 1994. aastal. Kuuendat sünnipäeva tähistas CD "The Greatest Hits" 2000. aastal, mis lisaks tuntud lugudele sisaldas kaks uut lugu.


Kollektiviseerimine.
Kollektiviseerimine oli Nõukogude Liidus ja mõningates teistes maades korraldatud aktsioon, mille eesmärgiks oli eraomandi likvideerimine ja talupoegade koondamine ühismajanditesse-kooperatiividesse.
Esmakordselt avaldas suundumust NSV Liidus erapõllumajanduse likvideerimisele 1919. aastal Vene SFNV ja ÜK(b)P KK rahanduskomijoni esimees Jevgeni Preobraženski, kes koos Nikolai Buhhariniga avaldatud programmilistes teoses Kommunismi ABC ("«Азбука коммунизма»") ja 1925. aastal Uus majandus ("«Новая экономика»") milles nõudis, et Nõukogude riigi industrialiseerimiseks ja riigi elanikkonnas tööstustööliste osakaalu tõstmiseks on vajalik maade riigistamine ning kollektiivsete majandusvormide juurutamine, mille arvelt on võimalik saavutada tööstuse intensiivistatud areng. Tööstuspiirkondadeks oleks Preobraženski kavade järgi olnud Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia põhiliselt põllumajandusega tegelevad piirkonnad, eesmärgiga tekitada seal tööstustlik proletariaat "mahajäänud" põllumajandusega tegelevate elanikest.
Kollektiviseerimise käik NSV Liidus.
Ainuvalitseva NSV Liidu kommunistliku partei keskkomitee 1929. a novembripleenumi otsustega alustati laialdast kollektiviseerimiskampaaniat üle terve riigi. Sellega lõpetati seni kestnud Uus Majanduspoliitika (NEP), mis oli võimaldanud talupoegadel müüa oma produkte vabal turul. Intensiivistati vilja jm produktide rekvireerimist. Jõukamatelt talupoegadelt (nn kulakutelt) konfiskeeriti maa ja neid hakati massiliselt küüditama põllumajanduslikesse töölaagritesse. Selle käigus hukkus umbes 6 miljonit inimest, suures osas naisi ja lapsi. Vastuseks sellistele aktsioonidele alustasid paljud talupojad relvastatud vastupanu. Tapeti koduloomi, peideti ja hävitati viljasaaki ning korraldati muid aktsioone.
Aastatel 1929–1933 saadeti kommunistliku partei käsul 25 000 tööstustöölist maapiirkondadesse kollektiviseerimist kohapeal läbi viima. Keeldujaid ja vastupanijaid süüdistati "kulakute abistamises" ja neid küüditati taas massiliselt.
1930. aasta 2. märtsil ilmus ajalehes "Pravda" Stalini artikkel pealkirjaga "Peapööritus edusammudest", kus ta kutsus üles mõningaid seltsimehi kollektiviseerimise edusammudest kainenema. Artikli ilmumise järel kollektiviseerimise intensiivsus ajutiselt vaibus. Talupojad hakkasid kolhoosidest välja astuma, kolhooside koguarv vähenes 1930. aasta jooksul ligi poole võrra. Peagi aga intensiivistus kollektiviseerimine taas. 1936. aastaks oli u 90% NSV Liidu põllumajandusest kollektiviseeritud.
Kollektiviseerimise käik Eesti NSV-s.
Sundkollektiviseerimine Eestis algas pärast II maailmasõja lõppu, mil hakati tollases Eesti NSV-s tegema ettevalmistusi kollektiviseerimiseks – talumajandite ühendamiseks põllumajanduslikeks suurettevõtteiks. Esimeste kolhooside asutamine kavandati aastaiks 1948 – 1949. Tegelikult algas sundkollektiviseerimine 1947. aastal, pärast ÜK(b)P KK Poliitbüroo 21. mai otsust. Sel aastal asutati Eestis 5 kolhoosi, esimene Saaremaal 6. septembril 1947.
Esmane "vabatahtlik" kollektiviseerumine jäi elanike vastuseisu tõttu loiuks, kuid Massiline kollektiviseerimine algas 1949. a lõpus. Selle vallandas hirm, mille oli põhjustanud kulakuiks tunnistatud isikute Siberisse märtsiküüditamine, mis algas 25. märtsil 1949. aastal.


Vaba Prantsusmaa.
Vaba Prantsusmaa oli 1940. aastal Charles de Gaulle'i poolt rajatud vastupanuliikumine eksiilis (mitte segamini ajada Prantsuse vastupanuliikumisega).
Pärast Prantsusmaa lüüasaamist Teises maailmasõjas 1940. aasta juunis kuulutas Charles de Gaulle 18. juunil 1940 Londonis välja Vaba Prantsusmaa liikumise. Vaba Prantsusmaad toetas Suurbritannia ning ajapikku kujunes temast võimas organisatsioon peakorteriga Londonis.
1943. aastal, kui Põhja-Aafrika oli Inglise, Ameerika ja vähesel määral ka Vaba Prantsusmaa sõjajõudude poolt puhastatud, sai pealinnaks Alžiir. Vaba Prantsusmaa valitses Prantsusmaa asumaades, mis ütlesid lahti Vichy valitsusest või vabastati liitlasvägede poolt. 1944 lõpetas Vaba Prantsusmaa tegevuse.


Geir Haarde.
Geir Hilmar Haarde (sündinud 8. aprillil 1951 Reykjavíkis) on Islandi poliitik. 15. juunist 2006 kuni 1. veebruarini 2009 oli ta Islandi peaminister.
Ta on üks vähestest islandlastest, kellel on perekonnanimi. See tuleb sellest, et tema isa oli norralane.
Ta on lõpetanud Brandeisi Ülikooli (Massachusetts, USA) majandusteaduse bakalaureusena. John Hopkinsi Ülikoolist (Maryland, USA) omandas ta magistrikraadi rahvusvaheliste suhete alal ja Minnesota Ülikoolist teise magistrikraadi majandusteaduses.
Enne poliitilise karjääri algust töötas Geir Haarde rahandusministri erinõunikuna ja Islandi Keskpanga ökonomistina.
1995 aastal ta oli Põhjamaade Nõukogu president.
1987 valiti ta esmakordselt Islandi parlamenti Alþingisse. Aprillist 1998 kuni septembrini 2005 oli Geir Haarde Islandi rahandusminister ja septembrist 2005 juunini 2006 Islandi välisminister. 5. juunil 2006 teatas ametist lahkuv peaminister Halldór Ásgrímsson, et Geir Haardest saab tema järetulija peaministri ametikohal. Haarde kabinet astus ametisse 15. juunil 2006.
Ta on Iseseisvuspartei liige. Aastatel 1999–2005 oli ta partei aseesimees ja valiti pärast kauaaegse parteijuhi ning peaministri Davíð Oddssoni tagasiastumist 16. oktoobril 2005 selle esimeheks.
21.–23. augustini 2006 viibis Geir Haarde ametlikul visiidil Eestis.
26. jaanuaril 2009 teatas Geir Haarde, et tema valitsus astub majanduskriisist tingitud rahva rahulolematuse tõttu tagasi.
Välislingid.
Haarde, Geir
Haarde, Geir


Ühtlane pidevus.
Ühtlase pidevuse mõistest räägitakse kõige üldisemalt ühtlaste ruumide puhul. Seda mõistet kasutatakse näiteks topoloogiliste rühmade ja topoloogiliste vektorruumide uurimisel.
Omadused.
Otseselt definitsioonist järeldub, et kõik ühtlaselt pidevad kujutused on pidevad. Vastupidine üldjuhul ei kehti: kõik pidevad kujutused pole ühtlaselt pidevad.


Mõnus ja soe.
"Mõnus ja soe" on ansambli Justament album, kus teeb kaasa ka Silvi Vrait.


Murumängud Munamäel.
"Murumängud Munamäel" on ansambli Justament 1992. aastal ilmunud kassett.


Kaua sa kannatad.
"Kaua sa kannatad" on ansambli Justament album. Plaat sisaldab laule aastatest 1980–1995.


Ikka viin, viin, viin....
"Ikka viin, viin, viin" on ansambli PS Troika 2002. aastal ilmunud album.


Liitu meiega!
"Liitu meiega!" on ansambli PS Troika 2003. aastal ilmunud album.


Õnnega koos.
Õnnega koos on ansambli PS Troika 2005. aastal ilmunud album.


Piiranguvöönd.
Piiranguvöönd on üks rahvuspargi, looduskaitseala või maastikukaitseala vöönditest. Piiranguvööndis tuleb majandustegevuses arvestada kaitse alla võtja poolt kehtestatud tingimustega. Teiste sõnadega - selles vööndis on lubatud kõik, mis pole seaduses või kaitse-eeskirjas keelatud.
Piiranguvööndis keelatud: uute maaparandussüsteemide rajamine; vee taseme muutmine veekogudes ja nende kallaste kahjustamine; maavarade ja maa-ainese kaevandamine; puht-
puistute kujundamine varem rajatud metsakultuurides ning uute metsakultuuride ja energia-puistute rajamine; lõppraied, välja arvatud lõppraied kitsaste lankidena ja turberaiena; maa kasutamine prügi ja heitmete ladustamiskohana; väetiste ja mürkkemikaalide kasutamine; teede, õhuliinide ja muude kommunikatsioonide rajamine; uute ehitiste püstitamine; jahi-pidamine ja kalapüük.
Piiranguvööndi poollooduslike koosluste esinemisaladel on kohustuslik nende ilme ja liigilise koosseisu tagamiseks kas niitmine, karjatamine, puu-ja põõsarinde harvendamine või kujundamine.


Sihtkaitsevöönd.
Sihtkaitsevöönd on üks rahvuspargi, looduskaitseala või maastikukaitseala vöönditest. Sihtkaitsevööndis lubatakse tegevust, mis toetab seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilimist.
Sihtkaitsevööndisse arvatakse sageli näiteks puisniite ja hooldatavaid puhkemetsi.


Agu Tammeoru laulud.
"Agu Tammeoru laulud" on ansambli Karavan album 2002. aastast.


Popurriid.
"See artikkel räägib ansambli Karavan albumist; popurrii mõiste kohta vaata artiklit Popurrii
"Popurriid" on Eesti ansambli Karavan 1999. aastal ilmunud album. Tegemist on ansambli Karavan 15. juubeliaastaks ilmunud, järjekorras kuuenda laserplaadiga, mis on välja antud tantsumuusika sarja "Kutse tantsule" 13. plaadina. Antud plaadil olevatesse popurriidesse on põimitud ansambli läbi aegade tuntud hitte.


Tokio Hotel.
Tokio Hotel (algse nimega Devilish'") on 2001. aastal asutatud saksa pop/"rock"-ansambel Magdeburgist.


Raimond Valgre laule.
"Raimond Valgre laule" on ansambli Karavan album, kus on esitatud tuntud Raimond Valgre laule.


Ainult üks.
"Ainult üks" on ansambli Karavan 1998. aastal ilmunud album.


Jõuluks koju.
"Jõuluks koju" (kaanel pealkiri ka inglise keeles: "Home for X'mas") on ansambli Velikije Luki 1989. aastal ilmunud album. Album ilmus ainult helikassetil, väljaandjaks Levimuusikute Klubi "Muusik" (MUUSIK 4).


Velikije Luki 15.
"Velikije Luki 15" on ansambli Velikije Luki 1997. aastal ilmunud kogumik.


Vanilla Ninja (album).
"Vanilla Ninja" on samanimelise bändi debüütalbum, mis ilmus Eestis 2003. aasta maikuus.


Lloyd Alexander.
Lloyd Chudley Alexander (30. jaanuar 1924 – 17. mai 2007) oli Ameerika Ühendriikide fantaasiakirjanik.
Prydaini kroonikad.
Tema teostest on enim tuntud Prydaini kroonikate sari.
5 raamatust koosnev sari kirjeldab seavardja Tarani, kes unistab kangelase- ja ülikupõlvest, seiklusi. Tarani kaaslasteks on muuhulgas printsess Eilonwy, rändbard ja kuningas Fflewddur Fflam ning karvane olend nimega Gurgi.
Sari kasutab Walesi mütoloogiast ("Prydain" on kõmri keeles Britannia) ja "Mabinogion"ist pärinevaid tegelasi ja elemente, kuid need on muudetud kõrgfantaasiale omaselt moraalselt üheplaanilisteks. Arawn on muudetud pelgalt negatiivseks ja Gwydion pelgalt positiivseks tegelaseks. Sarviline Kuningas, kes põhineb Jahimees Herne'il ja Cernunnosel, on muudetud Arawni käsilaseks ning samuti läbinisti õelaks.
Sarja iseloomustavad kerge huumor ning värvikad tegelaskujud.
Raamatute põhjal on loodud Disney stuudio multifilm ning Sierra arvutimäng.


Henry, Gloucesteri hertsog.
Prints Henry, Gloucesteri hertsog (Henry William Frederick Albert) (31. märts 1900 Sandringham – 10. juuni 1974) oli Briti kuningliku perekonna liige, kuningas George V ja kuninganna Mary kolmas poeg.
1898. aastal oli kuninganna Victoria andnud välja seaduse, mis andis Yorki hertsogi ja hertsoginna lastele tiitli "Tema Kuninglik Kõrgus". Henry isa oli poja sünni ajal Yorki hertsog, seega sai Henry sündides tiitli "Tema Kuninglik Kõrgus Yorki prints Henry".
Ta ristiti Windsori lossis 17. mail 1900. Tema ristivanemad olid kuninganna Victoria, Taani printsess Thyra, Norra kuninganna Maud, Kreeka prints George, Athlone'i krahv ja Robertsi krahv.
Sõjaväeteenistus.
Erinevalt oma vendadest liitus Henry kuningliku mereväe asemel Briti armeega. Ta astus 1919. aastal Sandhursti Sõjaväeakadeemiasse ning teenis hiljem erinevates rügementides, enne kui 1937. aastal tegevteenistusest erru läks. Teise maailmasõja ajaks liitus ta taas armeega.
1928. aastal sai temast Gloucesteri krahv.
Abielu.
6. novembril 1935 abiellus Henry leedi Alice Christabel Montagu-Douglas-Scottiga. Laulatus pidi algselt toimuma Westminster Abbeys, kuid printsess Alice'i isa surma tõttu korraldati vaikne laulatus St. James'i palees.
Austraalia kindralkuberner.
1944. aastal sai hertsogist ootamatult Austraalia kindralkuberner. Teise maailmasõja tingimustes soovis Suurbritannia peaminister kindlustada trooni huvi Austraalia kaitsmise vastu ning näidata, et Austraalia on Suurbritannia ja mitte Ameerika Ühendriikide mõju all. Henry Gloucester loobus kohast 1947. aastal
Hilisem elu.
Pärast kodumaale naasmist ostis hertsogipaar Barnwelli mõisa Northamptonshire's. 1953. aastal osales hertsog oma nõo, Elizabeth II kroonimisel ning hiljem täitsid abikaasad kuninganna eest mitmeid kuninglikke kohustusi.
1972. aastal sai hertsogi vanem poeg lennuõnnetuses surma ning pärija sai tema nooremast pojast. Kui hertsog ise 1974. aastal suri, sai Richardist järgmine Gloucesteri hertsog. Surma hetkel oli hertsog George V ja kuninganna Mary kõige kauem elanud laps. Tema lesk säilitas kuninganna loal nimetuse "Printsess Alice, Gloucesteri hertsoginna" ning 2004. aastal surres oli ta kuningakoja kõige kauem elanud liige läbi aegade.


Gloucesteri prints William.
Prints William Gloucesterist (William Henry Andrew Frederick Windsor) (18. detsember 1941 - 28. august 1972) oli Briti kuningliku perekonna liige, kuningas George V lapselaps ja Gloucesteri hertsogi Henry poeg.
Varajane elu.
Prints William sündis 18. detsembril 1941 Hertfordshire's. Tema isa oli Gloucesteri hertsog ja ema Gloucesteri hertsoginna. Briti monarhi järeltulijana meesliinis oli tema tiitel sünnist saati "Tema Kuninglik Kõrgus prints William".
Ta ristiti 22. veebruaril 1942 Windsori lossis ning tema ristivanemad olid: kuningas George VI, kuninganna Mary, John Vereker, 6. Gorti viskont, lord William Montagu-Douglas-Scott, Schleswig-Holsteini printsess Helena Victoria ja leedi Margaret Hawkins.
Prints William veetis oma lapsepõlve Northamptonshire's Barnwelli mõisas ning 1945-1947 Austraalias, kui tema isa oli sealne kuberner-kindral. Tema haridustee kulges Wellesley House'i algkoolis ja Etoni Kolledžis. Pärast Etoni lõpetamist 1960 läks ta Cambridge'i ülikooli ajalugu õppima.
Karjäär.
Pärast lõpetamist 1963 õppis ta veel aasta Stanfordi ülikoolis ning Suurbritanniasse naastes sai tööd "Lazards" pangas.
Prints William oli Briti kuningliku perekonna teine liige, kes töötanud tsiviil- või diplomaatilises teenistuses. 1965 töötas ta valitsusasutuses "Foreign and Commonwealth Office" ja suunati sealt Lagose konsulaati. 1968 suunati ta tööle Jaapani Briti saatkonda. 1970 hakkas hertsogi tervis halvenema ning tal diagnoositi porfüüria, mille tõttu prints loobus diplomaatilisest teenistusest. Järgmised kaks aastat elas ta Barnwelli mõisas ning osales mõningatel kuningliku perekonna üritustel.
Surm.
Printsil olid piloodiload ning talle kuulus ka isiklik lennuk. Lennuõnnetuses ta ka hukkus, 28. augustil 1972, kui tema juhitud lennuk kukkus alla Wolverhamptoni lähistel. Ta maeti Frogmore'i kuninglikule matmispaigale. Oundle's asuv kool, mille avamisel ta 1971 oli osalenud, nimetati ümber tema auks.


Iphikles.
"See artikkel räägib Heraklese vennast; Tessaalia kuninga kohta vaata artiklit Iphikles (Tessaalia)."
Iphikles oli vanakreeka mütoloogias Teeba ülikute Amphitryoni ja Alkmene poeg ja Heraklese vend.
Zeus võttis endale Amphitryoni kuju ning sigitas Alkmenega Heraklese. Samal ööl sigitas õige Amphitryon temaga Iphiklese, kes sündis päev hiljem. Mõne allika järgi oli vendadel ka õde Eurydike.
Iphiklese poeg oli Iolaos, kes aitas Heraklest mitme vägiteo juures.
Iphikles hukkus Kalydoni metsseajahil. Kui metssiga oli ümber piiratud ja nägi, et põgenemisteed pole, tormas ta umbropsu meestesumma ja jõudis enne surma tappa kaks jahimeest, nende seas Iphiklese.


Carlos Gamarra.
Carlos Alberto Gamarra Pavón (sündis 17. veebruaril 1971 Ypacarais) on endine Paraguay jalgpallikoondise kaitsja, kes mängis Brasiilia jalgpalliklubis Sociedade Esportiva Palmeiras. Gamarra oli üks kogenenumaid mängijaid Paraguay koondises. Ta esindas oma maa koondist 110. mängus ja lõi 12 väravat.
Paraguay rahvuskoondises tegi Carlos Gamarra debüüdi 3. märtsil 1993. aastal, kui mängiti Boliiviaga.
2004. aasta olümpiamängudel Ateenas oli ta kaptenina Paraguay koondises, kui saadi hõbemedal kaotades finaalis Argentinale 0:1. Saksamaal 2006. aasta maailmameistrivõistlustel tegi ta mängus Inglismaa vastu omavärava, kui kaotati tulemusega 0:1.
Isiklikku.
Carlos Gamarra on 180 cm pikk ja kaalub 86 kg.


Ülesküntud uudismaa.
"Ülesküntud uudismaa" ("Поднятая целина") on vene kirjaniku Mihhail Šolohhovi romaan, mis kirjeldab kollektiviseerimist Doni jõe äärses külas.
Romaan koosneb kahest osast, millest esimene osa ilmus 1932 ja teine 1959.
Romaanis on värvikalt kujutatud erinevaid inimtüüpe, nagu linnast saadetud agitaator keevaline Nagulnov, elutark Štšukari-taat. Lõkkele löövad armastusestki kangemad kired, mis puhkesid oma maatüki pärast.
Romaan edastab Stalini seisukohti ja isegi tsiteerib tema artikleid, kuid lugu ei ole jutustatud päris ühemõttelisena.
Teist osa kirjutas autor ligi kolmkümmend aastat. Seda peetakse kunstiliselt nõrgemaks. Palju tähelepanu on seal pühendatud Štšukari-taadi koomilisele kujule.
Eesti keeles anti romaani esimene osa välja Venemaal 1935 Eduard Jürgenfeldti tõlkes ning Tallinnas Friedrich Kõlli tõlkes 1947 (kordustrükid 1954, 1966, 1975 ja 1980). Teine osa ilmus eesti keeles Tallinnas 1961 Otto Samma tõlkes (kordustrükid 1966, 1975 ja 1980).
Aastal 1959 valmis romaani ainetel Lenfilmis Aleksandr Gennadijevitš Ivanovi film "Ülesküntud uudismaa (film)", mis esilinastus 27. aprillil 1960 ja oli väga menukas (30,2 miljonit kinokülastust).
Šolohhovi autorlust on seatud kahtluse alla.


Keermesülekanne.
Keermesülekanne on ülekanne, mida kasutatakse pöördliikumise muutmiseks translatoorseks liikumiseks, mõnikord aga ka vastupidi. Seejuures võib nii kruvil kui mutril olla kas üks eesnimetatud liikumistest või siis mõlemad üheaegselt.
Ülekande detailide konstruktsioon.
Keermesülekannete kruvid jagatakse jõukruvideks (tungrauad, pressid) ja käigukruvideks (tagavad täpseid paigutusi metallilõikepinkides ja mõõteriistades). Kruvidel on tavaliselt trapetskeere, eriti suurte ühesuunaliste jõudude korral aga tugikeere. Ruutkeeret, milles hõõrdumine on küll väiksem kui trapetskeermes ei kasutata, kuna seda on raske freesimise ja lihvimisega lõplikult töödelda.
Jõu- ja ebatäpsete käigukruvide mutrid valmistatakse tervikutena. Täpseid paigutusi nõudvate mehhanismide mutrid tehakse aga koostatavatena või poolitatuina, et vältida valmistamisest või kulumisest tingitud lõtke. Koostatav mutter koosneb liikumatust ja liikuvast osast. Viimast saab piki telge teisaldada ning pärast lõtku kõrvaldamist fikseerida. Hästi väljareguleeritud ülekande poolitatud mutri mõlema poole keermeniidid haaravad kruvi keermeniiti ilma lõtkuta.
Ülekande detailide materjalid.
Kruvid valmistatakse terasest 40, 40X, 50 jt. Täpsed keermed pärast termilist töötlemist lihvitakse.
Mutrid tehakse tavaliselt antifriktsioonmaterjalist: tinapronksist, tinavabast pronksist või siis antifriktsioonmalmist.
Olenevalt töötingimustest määritakse keermete tööpindu viskoosse määrde või õliga.
Jõud ülekandes.
Keermesülekandes mõjuvad jõud määratakse samade valemitega, mis kinnituskeermetelgi. Keermesülekande käikude arv ei ole tavaliselt suurem kui z=3.
Keere või olla parem- või vasakpoolne. Parempoolse keermega kruvi keeratakse mutrisse päripäeva, välja aga vastupäeva; vasakpoolse keermega kruvi- vastupidi.
formula_1
formula_2 on kaldpinna tõusunurk,
formula_3- hõõrdenurk.
formula_4
kus formula_2 on keermeniidi tõusunurk keskläbimõõdul formula_6;
formula_7
Siin formula_8, formula_9 ja formula_10 on vastavalt keerme tõus, keerme samm ja keerme käikude arv.
formula_11
kus formula_12 on taandatud hõõrdenurk
formula_13
Trapetskeermetel võrdub nurk formula_14 poole profiilinurgaga formula_15°
Tugukeermetel kasutatakse aga nurga formula_16 asemel nurka 3°
Kui keermeniidi tõusunurk formula_2 osutub vastavast hõõrdenurgast formula_3 või formula_12 väiksemaks on keermepaar isepidurduv.
Kruvipaari kasutegur.
formula_21
formula_22 ja formula_1
formula_24
Toodud valemitest järeldub, et ruutkeermega keermepaari kasutegur on ühe ja sama tõusunurga formula_2 korral suurem kui trapets- ja tugikeermega paaridel, sest formula_26. Järelikult osutub võit jõus (ühe ja sama formula_2 korral kõige suuremaks ruutkeermega keermepaaril.
Siinkohal tuleb veel kindlasti märkida, et keerme tõusunurga suurendamisega suurendame küll kasutegurit, kuid kaotame jõus.
Keermesülekande arvutus.
Keermesülekandeid arvutatakse tööpindade kulumisele, kruvi ja mutri tugevusele ning kruvi pikipüsivusele (survel).
Kulumise arvutus.
Suhtelise libisemise kiirus keermepaaris on tavaliselt telgliikumise kiirusest 10...40 korda suurem. Koormatud kruvi ja mutri keermete suure suhtelise libisemise tõttu nende tööpinnad kuluvad ning ülekanne muutub töökõlbmatuks.
Ülekande vajaliku kulumiskindluse tagamiseks on vaja, et keskmine surve keermes ei ületaks lubatavat survet.
formula_28
formula_40
Trapetskeermetel on keerme profiili kõrgus on üldjuhul võrdne poole keerme sammuga formula_43. Asetades selle suuruse viimasesse valemisse, saame
formula_44.
Samm formula_9 määratakse tavaliselt kinemaatilise arvutusega. Mutri suhteline kõrgus formula_36 valitakse tervikmutritel piirides 1,2...2,5 ning poolitatud mutritel piirides 2,5...3,5. Suuremaid väärtusi kasutatakse väiksema läbimõõduga keermete puhul.
Arvutanud formula_6 valitakse standardtabelist kruvi lähim standardne läbimõõt, mittestandardse ruutkeerme kasutamisel antakse aga ette selle parameetrite suhe. Tavaliselt võetakse formula_48.
Tugevusarvutus.
formula_50
formula_51 ja formula_52
formula_53
kus a on mutri keermeniidi profiili aluse laius.
Kui see tingimus pole täidetud, duurendatakse mutri kõrgust formula_54. Kuid keerdude arvu ei tohi võtta ka liiga suureks, vajadusel suurendatakse keerme läbimõõt lähima suurema standardväärtuseni.
Stabiilsuse (püsivuse) arvutus.
formula_56
formula_65
formula_67.
Kui formula_68, stabiilsuskontrolli ei tehta.


NELF.
NELF ("New European Left Forum") ehk eesti keeles Uus Euroopa Vasakfoorum on 1991 aasta novembris loodud vasakparteide ühendus. Eestist kuulub NELFi Eesti Vasakpartei, kes liitus 1995. aastal. 6. - 8. Juuni 2003 toimus NELFi koosolek alguses üks päev Helsingis ja teine päev Tallinnas, mille raames toimus ka tollase linnapea vastuvõtt Raekojas.
NELFi põhiliseks töövormiks on kaks korda aastas toimuvad koosolekud, milledest põhiliselt võtavad osa liikmesparteide välissekretärid. Traditsiooniks on saanud, et talvine koosolek toimub Lõuna-Euroopas ja suvine Põhja-Euroopas. Barcelonas 1993 aastal toimunud koosolekul võeti vastu ühine deklaratsioon "Uus Euroopa uues maailmas", milles on fikseeritud NELFi põhilised poliitilised seisukohad.
Oktoobris 1996 Helsingi koosolekul pandi paika Maastrichti lepingut käsitlevad ühised seiskohad.
Dublinis toimunud koosolekul mai 1996 alustas tööd ka NELFi naistefoorum.
2004 aastal loodi NELFi baasil kaks üle-euroopalist parteid Euroopa Vasakpartei ja Põhjala Vasak-Roheline Allianss.
Viimane, 2006 aasta suvine koosolek toimus Kopenhaagenis.


Hernán Crespo.
Hernán Jorge Crespo (sündis 5. juulil 1975 Floridas, Argentinas) on Itaalia jalgpalliklubi Parma ründaja. Aastatel 1995–2007 mängis ta Argentina jalgpallikoondises.
1993. aastal debüteeris ta klubis River Plates, kus ta lõi 25 mängus 13 väravat ja võitis esimeses liigas meistritiitli, nii nagu ka 1994. 1996. aastal võitis ta sama klubi värvides Copa Libertadoresi (Lõuna-Ameerika jalgpalli liidu "CONMEBOLi" korraldatav kõrgeim rahvusvaheline klubide turniir). Augustis 1996 sai ta Argentina koondise rivistuses hõbemedali Atlanta olümpiamängudel ja siirdus Itaaliasse Parma jalgpalliklubisse. Parmas võitis Crespo 1999. aastal nii Itaalia karika kui ka UEFA karika.
2000. aastal siirdus ta 35 miljoni naelsterlingi eest Laziosse, kus ta lõi 26 väravat. Septembris 2002 maksis Milano Inter tema eest juba 40 miljonit naelsterlingit.
Chelseaga tegi ta lepingu 2003. aasta augustis. Ta ei saanud klubis kuigi palju mänguaega ja 2004. aastal, kui meeskonna treeneriks tuli José Mourinho, saadeti ta aastaks laenulepingu alusel mängima AC Milani klubisse. Tema märkimisväärsemaks saavutuseks oli Milanos kaks väravat Meistrite Liiga finaalis Liverpooli vastu, kuigi AC Milan kaotas mängu.
2005-2006 Crespo läks tagasi Chelseasse. 2010. aasta jaanuarist mängib ta Parmas.
Argentina rahvuskoondises on Crespo seisuga 26. märts 2010 mänginud 63 mängu ja löönud 35 väravat. Debüüdi tegi ta koondises 14. veebruaril 1995. aastal, kui mängiti Bulgaariaga.
Isiklikku.
Hernán Crespo on 184 cm pikk ja kaalub 78 kg.


Toiduklubi.
"Toiduklubi" on ansambli Dagö teine album, mis ilmus 2002. aasta suvel.


Hiired tuules (Dagö).
"Hiired tuules" on ansambli Dagö kolmas album, mis ilmus 2003. aasta sügisel.


Joonistatud mees.
"Joonistatud mees" on ansambli Dagö album, mis ilmus kevadel 2006.


Freddy, löö esimesena!
"Freddy, löö esimesena!" on ansambli Psychoterror album, mis ilmus 2005. aastal.


Genialistid (album).
"Genialistid" on ansambli Genialistid 2000. aastal ilmunud album.


Jäneste invasioon.
"Jäneste invasioon" on ansambli J.M.K.E. album, mis ilmus 1996. aastal.
Laulud.
Kõikide laulude autor on Villu Tamme, kui pole märgitud teisiti.


Mälestusi Eesti NSV-st.
"Mälestusi Eesti NSV-st" on ansambli J.M.K.E. 2006. aasta album. See sisaldab uuesti salvestatud versioone ansambli vanadest lugudest.


Ruja (EP).
"Ruja" on ansambli Ruja 1979. aastal Melodija poolt välja antud endanimeline EP.


Süsteem.
Süsteem.
Sõna "Süsteem" kasutakse korrastatuse ja reeglipärasuse tähenduses praktiliselt kõigis valdkondades.
Süsteem on üldine nimetus vaadeldavale või uuritavale objektile. Süsteemil võivad olla (toimimis)reeglid, eristatav kooslus (ehk struktuur) ja võimalikud seosed keskkonnaga (süsteemi piirid, sisend ja väljund).
Sama nähtust on võimalik vaadata (kirjeldada) erinevate süsteemide abil. See tuleneb sellest, et vaatajal on omakorda olemas eesmärk nähtuse suhtes ning oma vaate abil loodab ta oma eesmärki kõige paremini saavutada (nt saada vastuseid teatud küsimustele). Seega on süsteemil alati olemas kontekst.
Süsteemid erinevad üksteisest väga tugevasti eelkõige seetõttu, et vaatlevad nähtuse erinevaid aspekte erineva täpsusastmega.
Kui suurim rõhk on reeglitel ning on olemas teatud eeldused struktuurile, siis on tegemist tegevuse korrastamisele orienteeritud süsteemiga. Selliseid süsteeme nimetatakse ka meetoditeks. Meetodid defineerivad tavaliselt reeglite kogumiku, mida rakendatakse osaliselt defineeritud või mittedefineeritud (eeldatavale) struktuurile.
Süsteemiteooria lähenemises peavad nii reeglid kui struktuur olema defineeritud. Sel juhul on vaatluse all süsteemi käitumine erinevate mõjutuste korral.
Tegeletakse ka juba kirjeldatud süsteemide (eeldades, et need kirjeldused on piisavalt õiged) põhjal nähtuse tekkimise ja muutmise (arengu) uurimisega.


Signal Iduna Park.
Signal Iduna Park või "Westfalenstadion" on jalgpallistaadion Saksamaal, Dortmundis. Staadion on Bundesliigas mängiva Dortmundi Borussia koduväljak.
Signal Iduna Park ehitati algselt 1974. aastal toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste jaoks (valmis samal aastal, kui MM algas). Seal toimus üks alagrupi ja üks teise ringi kohtumine. 2. aprillil 1974. aastal sai staadionist Dortmundi Borussia koduväljak ja see mahutas tollel ajal ligi 54 000 pealtvaatajat.
Staadion uuendati 1992. aastal ja sinna mahub peale remonti üle 60 000 pealtvaataja. See oli siis Saksamaa suurim jalgpallistaadion. Staadionil mängiti 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste alagrupimänge ja üks kaheksandik- ja poolfinaali mäng.


Commerzbank-Arena.
Commerzbank-Arena on jalgpallistaadion Frankfurdis Saksamaal, mis varem kandis nime Waldstadion. See on Bundesliigas mängiva klubi Frankfurdi Eintracht ja Ameerika jalgpalli mängiva Frankfurdi Galaxy kodustaadion.
Waldstadion avati 1925. aastal ja Teise maailmasõja ajal kasutati staadioni poliitiliste ürituste kohana. Staadion uuendati peaaegu täielikult 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste tarvis ja see mahutab 52 000 pealtvaatajat. Maailmameistrivõistluste raames peeti staadionil neli alagrupi mängu ja üks veerandfinaal.


Hiired tuules.
"Hiired tuules" on Mihkel Muti satiiriline romaan.


Armastus (Genialistid).
"Armastus" on ansambli Genialistid 2001. aastal ilmunud album.


Serbia ja Montenegro lagunemine.
Edasi tuli G17 pluss kes sai 19 kohta.viies oli Serbia Sotsalistlik Partei kes sai 16 kohta. Järgnes Ühisblokk kellel on 15 kohta.Vojvodina Ungarlaste Blokk kolme kohaga.Viimasteks jäid Mustlaste Partei ja Mustlaste Ühendus Serbias Kes said 1 koha.Need olid esimesed valimised vabanenud Serbias


Celle.
Celle on linn Saksamaal Alam-Saksimaa liidumaal, Celle kreisi halduskeskus. Asub Alleri jõe kaldal.
Celle sai linnaõigused 1301. aastal.


Villarrobledo.
Villarrobledo on linn Hispaanias Castilla–La Mancha autonoomses piirkonnas Albacete provintsi loodeosas.


Courteney Cox.
Courteney Cox Arquette (sünninimi Courteney Bass Cox; sündinud 15. juunil 1964 Birminghamis, Alabama osariigis) on USA filminäitleja.
Courteney on tuntud eelkõige Monica Gellerina seriaalist "Sõbrad" ning filmitriloogiast "Karje". Draamasarjas "Dirt" kehastab ta ajakirja Dirt peatoimetajat Lucy Spillerit.
Elulugu.
Courteney sündis ja kasvas üles Birminghamis. Tal on kaks vanemat õde Virginia ja Dottie ning vanem vend Richard. Tema vanemad lahutasid 1974. aastal. Isa kolis Floridasse; Courteney hakkas elama ema ja kasuisaga.
Pärast keskkooli lõpetamist läks ta sisearhitektuuri õppima. Aasta hiljem kolis ta New Yorki ning hakkas tööle Fordi modelliagentuuris. Modellinduse kõrval võttis näitlemistunde.
Eraelu.
Courteney on alates 1999. aastast abielus näitleja David Arquette'iga, kellega kohtus filmi "Karje" võtetel. Aastal 2004 sündis neil tütar, Coco Riley Arquette.
Välislingid.
Cox Arquette, Courteney
Cox Arquette, Courteney
Cox Arquette, Courteney


Planetaarülekanne.
Planetaarülekandeks nimetatakse hammasülekannet, kus on liikuvate telgedega hammasrattaid. Planetaarülekanded koosnevad välis- ja sisehambumisega hammasratastest. Planetaarülekandes on keskratas välishambumises satelliitidega, mis pöörlevad raami paigutatud telgedel, kusjuures ka raam ise pöörleb. Teisest küljest on satelliidid sisehambumises liikumatu hammasrattaga ning pöörlevad koos raamiga ümber keskratta.
Vedav lüli.
Vedavaks lüliks võib planetaarülekandes olla kas keskratas või siis raam. See võimaldab ülekande ühe ja sama skeemi juures saada erinevaid ülekandearve. Lihtsaimal planetaarülekandel, millel on liikumatu ratas ning vedav keskratas võib ülekandearvu leida järgmise valemiga.
formula_1
Kui panna aga pöörlema ka üldjuhul liikumatu sisehammastega ratas, siis sõltub raami nurkkiirus ühtaegu keskmise ja välimise ratta nurkkiirustest ning ülekanne muutub diferentsiaalülekandeks
Planetaarülekande astmete- ja ülekandearv.
Planetaarülekanded võivad olla ühe- ja mitmeastmelised ülekandearvuga kuni 1000 ja rohkem.
Planetaarülekande konstrueerimisele eelnev arvutus.
Planetaarülekannete hammasrattaid arvutatakse tugevusele samade valemitega mis tavaliste ülekannete hammasrattaidki.
Planetaarülekande jõuarvutus.
Planetaarülekande jõuarvutuse esimestes järkudes (materjali ja termotöötluse valik, lubatud pingete määramine) toimitakse üldiselt silinderhammasülekannete arvutamiseks antud soovituste järgi.
Planetaarülekande telgede vahe.
formula_27
Suurratta laius planetaarülekandes.
Suurratta laius planetaarülekandes arvutatakse valemiga formula_33
Väikeratta läbimõõt.
formula_34
Ülekande moodul.
formula_35
Arvutatud mooduli väärtus asendatakse lähima väärtusega standardreast
Pärast seda määratakse hammasrataste läbimõõdud, selgitatakse toorikute sobivus ja arvutatakse hambumisjõud.
Hammasrataste toorikute sobivus planetaarülekandes.
Et termotöötlusega saada arvutamisel eeldatud hammasrataste mehaanilisi omadusi, ei tohi toorikud olla lubatust suuremad.
Ringjõud.
formula_36
Planetaarülekande konstrueerimine.
Arvutustele järgneb konstrueerimine. Nagu tavalisegi reduktori korral, koostatakse algul eskiisprojekt.
Planetaarülekande eskiisprojekt.
Saadud tulemuste põhjal tehakse esialgne eskiisprojekt koos esialgsete eskiisjoonistega.
Planetaarülekande projekt.
"Planetaarülekande lõpliku projekti tegemisel võetakse arvesse kõiki eelnevalt arvutustega leitud tulemusi ning lisaks eelnevatele arvutustele tehakse veel järgnevat."Valitud veerelaagritele tehakse kontrollarvutus toereaktsioonidega, mis leitud jooniselt. Arvestades suurimat võimalikku pöördemomenti jaotuse ebaühtlust voogude vahel, määratakse see jõud kiirel(vedaval) võllil formula_37, kus d1 on hammassiduri jaotusläbimõõt. Aeglasel vedaval võllil formula_38, kus Th on moment väljundvõllil (raamil), aω ülekande telgede vahe. Kõige rohkem ongi koormatud satelliitide laagrid. Nende vajalik dünaamiline kandevõime Cvajalik leitakse jõu formula_39 järgi, kus formula_40 on eelnevalt arvutataud ringjõud.


Nemea lõvi.
Nemea lõvi oli vanakreeka mütoloogias haavamatu metsloom, kes elas Argolises Nemea linna lähedal. Mõnes allikas on Nemea lõvi vanemateks nimetatud Typhonit ja Echidnat. Teda on nimetatud ka Orthose ja Kimääri järglaseks.
Herakles pidi sooritama Eurystheuse antud 12 vägitööd ja esimeseks käskis Eurystheus just Nemea lõvi hävitada.
Nemea lõvi elas kahe väljapääsuga koopas. Ühe ette veeretas Herakles kivimürakaid ja ootas siis, kuni lõvi teisest nähtavale ilmub. Algul katsus Herakles lõvi hävitada vibu ja noolte, siis oma oliivipuust nuiaga, ent kõik need osutusid kasututeks. Lõpuks kägistas Herakles lõvi ära. Mõne versiooni järgi surus Herakles oma käsivarre lõvile nii sügavale kurku, et see lämbus. Pärast püüdis ta tundide viisi edutult lõvilt nahka maha võtta, aga lõvi oli ju haavamatu. Kui Herakles oli juba meeleheitel, tuli tema juurde Athena, kes õpetas, et parim vahend lõvi nülgimiseks on ta enda küünised. Heraklesel oli keelatud kõrvalist abi kasutada, ent Athena abist ta kellelegi ei rääkinud.
Herakles tõi korjuse Mükeenesse näha. Eurystheus ehmatas surnud lõvi nähes väga. Enam iialgi ei käskinud ta tapetud loomi linna sisse tuua, vaid piirdus sellega, et neid linnamüüri pealt näha sai. On koguni väidetud, et edaspidi suhtles Eurystheus Heraklesega ainult heeroldi vahendusel, kelle nimi oli Copreus.
Edaspidi kandis Herakles lõvi nahka nii, et selle pea moodustas midagi kiivritaolist. Nemea lõvi nahaga kaetud kohtadest oli Herakles järelikult haavamatu.
Zeus muutis Nemea lõvi Lõvi tähtkujuks.


Orjus.
"Siia on ümber suunatud leheküljed Ori ja Orjapidamine; sõna "ori" teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Ori (täpsustus)."
Orjus on olukord, mil inimene on muudetud teise isiku, riigi või organisatsiooni omandiks. Juriidiliselt peetakse orja vallasasjaks ning ta ei ole õigussubjekt. Omanikule kuuluvad nii ori, tema tööjõud kui ka töö saadused.
Orjade juriidiline seisund on eri ühiskondades varieerunud. Vana-Rooma ja Ameerika orjanduse ajaloos perioode, mil orjadel olid mõningad minimaalsed õigused (näiteks õigus omada mõningaid isiklikke esemeid).
Orjastamine võib tänapäeval olla inimsusevastane kuritegu, kui see toimub kas laiaulatuslikult või plaanipäraselt.
Vana-Rooma suurim orjapidaja oli ametikohast tulenevalt Rooma keiser. Tema orje oli riigi valitsusasutustes isegi kõige tähtsamatel kohtadel. Keisri orjad moodustasid erandliku orjarühma; keisri orja nimetati "servus Augusti nostri" ('meie keiserliku kõrguse ori'). Tavaliselt said need hiljem vabaks.
Mõisteid ja definitsioone.
1926. aastal Rahvasteliidus vastu võetud Orjapidamise ja orjakaubanduse keelustamise konventsiooni kohaselt on orjus "isiku staatus või olukord, milles tema mistahes võime üle rakendub omandiõigus". Konventsiooni kohaselt pole orjal näiteks õigust omaniku territooriumilt lahkuda ilma eriloata (passita); põgenemisel võidakse ta vangistada ja omanikule tagastada.
Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt (1998) on orjastamine üks inimsusevastaseid kuritegusid, mis seisneb "mõne või kõigi omandiõigusega seonduvate õiguste kasutamist isiku suhtes, kaasa arvatud nimetatud õiguste kasutamist naiste ja laste ning teiste isikutega kauplemises".
Orjandus või orjanduslik kord on seadustatud orjusega ühiskonnakorraldus. Kasutusel enamasti antiikaja kohta.


Eesti Instituut.
Eesti Instituut on 1989. aastal Lennart Meri algatusel asutatud organisatsioon, mille ülesanne on levitada teadmisi Eesti ühiskonna ja kultuuri kohta teistes maades, edendada kultuuri- ja haridussidemeid ning toetada eesti keele ja kultuuri õpetamist väljaspool Eestit.
Eesti Instituudil on kaks filiaali välismaal – Helsingis (asutatud 1995) ja Budapestis (asutatud 1998). Varem on filiaalid tegutsenud ka Stockholmis (1999–2011) ja Pariisis (2001–2009). Lisaks kultuuriürituste korraldamisele välismaal annab Eesti Instituut välja Eestit tutvustavaid infotrükiseid ja perioodiliste väljaannetena kunstiajakirja Estonian Art ning kirjandusajakirja Estonian Literary Magazine.
Instituut haldab ainsat toimetatud ja paralleelselt eesti-, vene- ja ingliskeelset Eesti kultuurisündmuste kalendrit ning eesti-, vene- ja ingliskeelset Eesti-teemalist veebientsüklopeediat Estonica.


Johannes Vihm.
Johannes Vihm (25. detsember 1890 – 23. juuli 1938) oli eesti klaverimeister.
Johannes Vihm õppis ametit Tartus Johannes Moritza töökojas ning töötas Peterburis mitmes klaveri- ja pillivabrikus. Oma klaveritöökoja asutas ta 1925. aastal klaverimeistri Mihkel Ossi töökoja baasil. See asus Tartus Gildi tänav 7 ja tegutses nõukogude võimu tulekuni 1940. aastal.


Lerna hüdra.
Lerna hüdra ehk Hydra (vanakreeka keeles 'veemadu') oli vanakreeka mütoloogias koletis, kes elas Argoses Lerna järve juures (seda järve enam ei ole). Tema tapmine oli Heraklese teine vägitöö.
Ta oli Typhoni ja Echidna järglane ning seega Nemea lõvi ja Kerberose lähisugulane. Lerna hüdra mürgine hingus hävitas kõik elava.
Hüdra iga maharaiutud pea asemele kasvas kaks uut. Kui mitu pead tal oli, selles suhtes üksmeel puudub. Kirjanikud mainisid sealjuures suuremaid arve kui vaasimaalijad kujutasid. Kõige levinuma seisukoha järgi oli tal 9 pead. Tema üks pea oli surematu, ülejäänud surelikud ehk teisisõnu oli hüdral varem juba 8 korda pea maha löödud. Pole ka välistatud, et ta sündis mitmepäisena.
Hüdrat leida oli väga lihtne. Selleks, et mürgiaurud vähem segaksid, mässis Herakles riide ümber pea ja hingas läbi riide. Teda abistas tema vennapoeg Iolaos, kes iga kord, kui Herakles mõne pea maha lõi, kõrvetas kaelakönti tuletukiga. Siis ei kasvanud sealt uusi päid asemele. Võimalik, et sellist nõu andis neile Athena. Viimase, surematu pea mattis Herakles suure kivi alla.
Selleks, et asja raskemaks teha, saatis Hera suure vähi, kes Heraklest võitluse ajal kannast näpistas. Loomulikult lõi Herakles ka vähi maha.
Kreeklased uskusid, et järve põhjas oli pääs allmaailma ja et hüdra on selle valvur. Ent pärast hüdra tapmist ei saanud Lerna kuulsaks kohana, kust allmaailma pääseb.
Herakles kastis oma nooled tapetud hüdra verre (mõne versiooni järgi sappi). Niisugused mürginooled tapsid kõik, kes nendega pihta said, näiteks tappis Herakles nendega Nessose. Kreekakeelsed sõnad noole ("toxon") ja mürgi ("toxis") kohta on väga sarnased.
Esialgu pidi Herakles sooritama Eurystheuse valitud 10 vägitegu. Eurystheus sai teada, et Iolaos aitas Heraklest, ega võtnud hüdra tapmist arvesse. Augeiase tallide puhastamine oli teine, mis talle ei kõlvanud, ja nii pidi Herakles 12 vägitegu toime panema. Seda on nähtud kompromissina osas Heraklese-legendides esinenud 10 ja osas olnud 12 vägiteo vahel.
Zeus tõstis Hüdra ja Vähi taevasse tähtkujuks.
Lerna hüdra kunstis.
Lerna hüdrat on maalil kujutanud (koos Heraklesega) Gustave Moreau, Antonio Pollaiuolo ja Francisco de Zurbarán.
Helsingøri ja Olomouci on püstitatud skulptuur hüdrat tapvast Heraklesest.


Orjapidamise ja orjakaubanduse keelustamise konventsioon.
Orjapidamise ja orjakaubanduse keelustamise konventsioon on 1926. aastal Rahvasteliidu egiidi all vastu võetud rahvusvaheline leping. Eesti ei ole konventsiooni osalisriik.
Konventsioon annab orjapidamise ja orjakaubanduse mõisted ning näeb ette mõned üldsõnalised meetmed nendega võitlemiseks.


Keryneia hirv.
a>i maal "Herakles võitleb kuldsarvedega hirvega".
Keryneia hirv oli vanakreeka mütoloogias Artemise püha hirv, kelle püüdis kinni Herakles.
Oma noorpõlves kohtas Artemis Tessaalias 5 emahirve. Ta püüdis 4 neist kinni ja pani oma kaarikut vedama, aga üks pääses põgenema. See oligi Keryneia hirv, keda sellest ajast peeti Artemise pühaks loomaks. Hirv võis joosta noolest kiiremini ega väsinud iialgi ära. Hirvel olid kullast sarved ja pronksist sõrad.
Emahirvedel harilikult sarvi ei ole. Need on ainult põhjapõtradel. Sellepärast on oletatud, et legend Keryneia hirvest on põhjamaist päritolu.
Eurystheus andis Heraklesele ülesandeks Keryneia hirv elusalt kinni püüda ja talle tuua. See oli Heraklese kolmas vägitöö. Aasta otsa jahtis Herakles hirve, püüdes teda kusagile tupikusse ajada, kus tal oma kiirusest kasu poleks, aga ebaõnnestunult. Lõpuks laskis Herakles talle noole jalga, nii et hirv ei saanud eest ära joosta, ja võttis ta kinni. Mõne allika järgi olevat ta püüdnud hirve võrkudesse.
Kui ta hirve tagasi viis, kohtus ta Artemise ja Apolloniga. Artemis oli vihane, et tema hirve oli haavatud. Herakles palus andeks, selgitas, et ei püüdnud hirve omal algatusel, ja Artemis andestas talle tingimusel, et Herakles pärast hirve jälle vabaks laseb. Nii ka Herakles tegi.
Rohkem Keryneia hirv legendides ei esine, sest Zeus tõstis ta taevasse tähtkujuks. Vanad kreeklased nimetasid Heraklese tähtkuju Hirve tähtkujuks, aga Vanas Roomas kinnistus sellele Herculese (Heraklese) nimi.


Kuuba pulm.
"Kuuba pulm" on ansambli L'Dorado esimene album. See ilmus 1996. aastal.


Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut.
Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut on rahvusvaheline leping, millega loodi Rahvusvaheline Kriminaalkohus.
Lepingu tekst kirjutati alla diplomaatilisel konverentsil rahvusvahelise kriminaalkohtu rajamiseks, mis toimus 15. juunist 17. juulini 1998. aastal. Leping avati allakirjutamiseks 17. juulil 1998. aastal. Statuut jõustus 1. juulil 2002. aastal, kuna 60. ratifitseerimiskiri depositeeriti ÜRO peasekretäri juures 11. aprillil 2002. aastal, mil 10 riiki depositeerisid oma ratifitseerimiskirjad samaaegselt.
Kuigi lepingu tekst võeti vastu ÜRO allorganisatsiooni Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ruumides Roomas, ei ole Rahvusvaheline Kriminaalkohus ÜRO organ ega allorganisatsioon.
Eesti oli 50. statuudi ratifitseerinud riik.
USA allkirjastamine ja allkirja tagasivõtmine.
USA oli pidevalt avaldanud seisukohta, et lepingu tekstis on "olulised vead" ("significant flaws"), kuid 31. detsembril 2000. aastal volitas Bill Clinton ometi USA esindaja statuudile alla kirjutama. 2000. aasta 31. detsember oli viimane päev, mil oli võimalik lepingule alla kirjutada ilma selle osapooleks saamata. Samuti oli jäänud vähem kui kuu aega Clintoni ametiaja lõpuni.
6. mail 2002. aastal teatas George W. Bushi administratsioon, et USA ei kavatse statuudiosaliseks saada ning seetõttu ei ole tal ka mingeid õiguslikke kohustusi. Sellele teole on viidatud kui "allkirja tagasivõtmisele," mida eelnev rahvusvaheline õigus ei tundnud.


Rahvusvaheline Kriminaalkohus.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus on rahvusvaheline organisatsioon, alaline kohus mõistmaks õigust genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude üle. Rahvusvaheline Kriminaalkohus loodi Rooma statuudiga.
Kohus on mõeldud täiendama riigisiseseid kohtuinstantse olukorras, kus viimased kas ei suuda või ei soovi toimida. Kohtu alluvusse kuuluvad teod, mis on toime pandud peale 1. juulit 2002. aastal, mil Rooma statuut jõustus.


Sõjakuritegu.
Sõjakuritegu määratletakse tavapäraselt kui sõja seaduste ja tavade rasket rikkumist. Sõjakuriteod toovad vastavalt rahvusvahelisele õigusele kaasa individuaalse kriminaalvastutuse.
Ennekõike on "sõja seaduste ja tavade" all silmas peetud rahvusvahelist humanitaarõigust, eriti Genfi 1949. aasta konventsioone ja nende 1977. aasta lisaprotokolle. I lisaprotokolli artikli 85 lõige 5 sätestab et konventsioonide ja lisaprotokollide rasked rikkumised on sõjakuriteod, kusjuures rasked rikkumised on eelnevalt loetletud.
Genfi 1949. aasta konvensioonile eelnesid 1907 vastuvõetud Haagi ja 27. juulil 1929 Genfis vastuvõetud "tegutseva armee haigete, haavatute ja sõjavangide olukord"a määratlev konvesioon, mis kehtisid ka Teise maailmasõja ajal.
1990. aastate kohtupraktika, mis puudutas Jugoslaavia ja Ruanda sündmusi, hägustas sõjakuriteo mõistet. Genfi konventsioonides esinevad "rasked rikkumised" üksnes riikidevaheliste relvakonfliktide puhul, nendes sündmustes selline konflikt aga puudus. Seetõttu laienes sõjakuriteo mõiste ka mõningatele tegudele, mis ei ole rasked rikkumised.


Javier Saviola.
pisi
Javier Pedro Saviola (sündinud 11. detsembril 1981 Buenos Aireses) on Argentina jalgpallur, Argentina jalgpallikoondise ründaja, kes esindab Portugali Primeira Ligas mängivat klubi SL Benficat. Tal on ka Hispaania pass.
Elukutselisena River Plates 1998–1999 alustanud Saviola on tegelikult FC Barcelona mängija. Ta siirdus sinna algselt 2001–2002 hooajaks ja mängis seal kolm suurepärast hooaega. 2004–2005 hooajal siirdus Saviola laenulepingu alusel AS Monacosse ja 2005–2006 on ta samuti laenatud Sevilla klubisse. Peale seda hooaega liitus Saviola Real Madridiga. Kuni 2009. aastani lõi ta seal 4 väravat 17. mängus. 2009. aasta juunis läks Saviola Portugali liiga klubi Benfica juurde.
Argentina rahvuskoondises on Saviola seisuga 22. märts 2010 osalenud 40 mängus ja löönud 11 väravat. Koondises debüteeris Saviola 16. augustil 2000. aastal kohtumises Paraguay meeskonnaga. Ta on Argentina särgis tulnud 20-aastaste maailmameistriks ja võitnud olümpiakulla 2004. aasta olümpiamängudel Ateenas. 1999. aastal valiti ta Lõuna-Ameerika parimaks jalgpalluriks.


Pärisorjus.
Pärisorjus on isiku, kui pärisorja feodaalse sõltuvuse raskeim aste, mida iseloomustab feodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegadest pärisorjade sunnismaisus ja teoorjus, nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine: andami nõudmine abiellumise puhul ja surnud käe õigus.
Sõna ise on eesti keeles tänapäeva keelekasutusega võrreldes mõnevõrra eksitav, sest tuleneb omaaegsetest tähendustest "orjus" (siin – töö, teenimine) ja "päris" (siin – omand, vrd. vastandus "päris ja prii").
Pärisorjus Euroopas.
Euroopas tekkis pärisorjus varakeskajal peale orjandusliku korra üleminekut feodalismile. Orjandusliku korra lõpus maaharimisega tegelenud orjad (servid) muutusid feodalismi ajal esimesteks pärisorjadeks. Pärisorjadeks muudeti Euroopas ka enamik vabu kogukonnatalupoegi nende sunnismaisteks muutmise tagajärjel 8.–10. sajandil Prantsusmaal, 8.–11. sajandil Saksamaal ja 10.–11. sajandil Inglismaal. Prantsusmaal moodustasid pärisorjad 11.–13. sajandil rahvastiku enamuse.
Pärisorja tapmist hakati käsitlema seaduserikkumisena ja selle eest oli ette nähtud trahv ehk meheraha, mida maksti omanikule.
Pärisori erines orjast õiguse poolest abielluda vabalt valitud elukaaslasega, seega omada peret. Pärisorjal oli õigus omada vallasvara.
Saksamaa idapoolsetes osades tugevnes pärisorjus eriti 16.–18. sajandil, kui kasvas vilja tarbimine, mille tagajärjel suurendati teorenti.
Kuigi Lääne-Euroopas algas pärisorjusest vabaksostmine juba 13. sajandil, oli näiteks Prantsusmaal veel 1789. aastal 7% talupoegi pärisorjad. Pärisorjus kaotati enamikus riikides ajavahemikul 1721–1820. Rumeenias 1864. aastal.
Norras ja Rootsis ei ole pärisorjust olnud.
Pärisorjus Eestis.
Eestis hakkas pärisorjus tekkima alates 13. sajandist, kui peale vallutamist andsid maahärrad oma vasallidele kodukariõiguse ja 1315. aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Harju ja Virumaal.
14. sajandil tekkisid sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi tagasi nõudma ja sõlmiti ka vastastikuseid kokkuleppeid talupoegade tagastamiseks. 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati Adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud.
15. sajandil sai alguse ka talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks.
1671. aastal anti välja maapolitseikorralduse seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi.
Seoses Rootsi valitsemise ajal toimunud mõisate reduktsiooniga määras
Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. 1681. aastal kaotati Liivimaa ja 1687. aastal Eestimaa riigimõisates kroonutalupoegade pärisorjus eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. Riigimõisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Reglementide alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale, kuni kuningani välja.
Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas.
Tegelikkuses ei jõudnud rootslaste alustatud reformid juurduda, kuna Põhjasõjaga läks Eesti ala Venemaa valdusse ja pärisorjus taastati kõikjal.
18. sajandil pärisorjuse tugevnemine jätkus ja seda toetas ka 1739. aastal välja antud Roseni deklaratsioon.
Pärisorjus kaotati 1816. aastal Eestimaal ja 1819. aastal Liivimaa talurahvaseadusega, kuid kehtima jäid paljudki pärisorjusega kaasnevad igandid nagu teoorjus, liikumiskitsendused (likvideeriti alles 1863. aasta passiseadusega), piiratud kodukariõigus (muudeti ära aastal 1865) ja raudvara. 1868. aastal keelustati teoorjus.
Pärisorjus Venemaal.
Venemaal olid pärisorjuse alged olemas juba Kiievi-Vene riigi ajal, kui talupoegi sunnismaisteks muudeti. Üldine talupoegade pärisorjastamine algas Venemaal 15. sajandil.
1497. aastast tohtisid talupojad ühe mõisniku juurest teise juurde minna ainult nädal enne ja pärast sügisest jüripäeva sudebniku loal, makstes endisele mõisnikule lahkumisandamit. 16. sajandil viidi Venemaal pärisorjastamine lõpule kehtestades keeluaastad ja määraastad.
1649. aasta Maakogu seadustik vormistas pärisorjuse Venemaal seaduslikult ja muutis mõisa kirjetesse kantud talupojad mõisniku pärandvaraks. 18. sajandi algul levis pärisorjus ka Ukrainasse. 1760. aastal said mõisnikud õiguse oma vastuhakanud talupoegi karistuseks Siberisse saata.
Pärisorjus kaotati Venemaal 1803., 1842. ja 1861. aasta talurahvareformiga.


Sunniviisiline töö.
Sunniviisiline töö on sunnitult ja karistuse ähvardusel tehtud töö või osutatud teenus. Sunniviisiliseks tööks ei loeta tavaliselt sõjaväe- ja päästeteenistust jmt.


Võlaorjus.
Võlaorjus on isiku seisund, kes on sunnitud võla või selle intresside tasumiseks võlausaldaja kasuks töötama.


Didier Drogba.
Didier Yves Drogba Tébily (sündis 11. märtsil 1978 Abidjanis) on Elevandiluuranniku jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Hiinas Shanghai Shenhuas.
Drogba sündis Elevandiluuranniku pealinnas Abidjanis. Ema kutsus teda Titoks Jugoslaavia presidendi Josip Broz Tito järgi, keda ta imetles.
Drogba siirdus 5-aastaselt Prantsusmaale oma onu, elukutselise jalgpalluri Michel Goba juurde. 8-aastaselt naasis ta kodumaale, ent siirdus noorukieas uuesti onu juurde, sest mõlemad tema vanemad kaotasid töö, ja hakkas mängima jalgpalli. 1991 kolisid tema vanemad talle järele ning Drogba läks jällegi nende ja oma õdede-vendade juurde elama.
15-aastasena sai ta lepingu klubiga Levallois FC ja tõusis 18-aastasena selle noortemeeskonna põhimängijaks. Keerulise pereelu tõttu ei käinud ta kunagi jalgpallikoolis ja hakkas iga päev treeningutel osalema alles täiskasvanuna. 1998. aastal sõlmis ta lepingu Le Mansiga Prantsusmaa tugevuselt teisest liigast Ligue 2-st. Klubi endise peatreeneri Marc Westerloppe'i sõnul kulus 4 aastat, enne kui Drogba oli võimeline iga päev treenima ja iga nädal mängima.
Drogba siirdus 2002. aasta jaanuaris Ligue 1-s mängivasse En Avant Guingampi. Drogba mängis Guingampis poolteist aastat. Ta lõi värava juba esimeses mängus ning lõi oma pooliku hooaja jooksul 7 ja järgnenud täishooaja jooksul 17 väravat. Guingampi ääremängija oli sel ajal tema kauaaegne sõber Florent Malouda. Guingamp saavutas oma kõigi aegade parima, 7. koha.
Drogba mängud Prantsusmaa kõrgliigas äratasid huvi ja ta sai lepingu Marseille Olympique'iga. Seal lõi ta 19 väravat ja 2004. aasta juulis, hooaja lõpus ostis Chelsea FC ta ligi 33 miljoni euro eest. Esimesel hooajal lõi ta vaid 10 väravat, kuid tuli Inglismaa meistriks. Hooajal 2005–2006 kogunes väravaid 12, mis on vaid 2 võrra rohkem. Järgmisel hooajal oli ta inglise Premier League'i suurim väravakütt 20 väravaga.
20. mail 2012 teatas Drogba, et ta plaanib Chelseast lahkuda. 2012. aasta juunis liitus Drogba Hiina jalgpalliklubiga Shanghai Shenhua.
Koondisekarjäär.
Esimest korda mängis Drogba Elevandiluuranniku jalgpallikoondises 8. septembril 2002 LAV-i jalgpallikoondise vastu. Esimese värava lõi ta 11. veebruaril 2003 Prantsusmaal sõprusmängus Kameruni jalgpallikoondise vastu.
8. juunil 2003 lõi ta Aafrika meistrivõistluste valikturniiril Burundi jalgpallikoondise vastu 6:1 võidetud kodumängus 3 esimest väravat. Kuigi ta on 2011. aasta seisuga löönud Elevandiluuranniku koondise eest 10 mängus vähemalt 2 väravat, on see 2011. aasta sügise seisuga ainus koondisemäng, kus ta 3 väravat lõi. Kõige rohkem väravaid, 7, on ta löönud Benini jalgpallikoondise vastu, 4 väravat Kameruni vastu ja 3 väravat veel 5 riigi vastu, mis kõik Aafrikas asuvad. Kokku on ta 2. oktoobri 2011 seisuga löönud 75 koondisemängus 50 väravat.
2004. aasta Aafrika meistrivõistluste valikgrupis jäi Elevandiluurannik LAV-i järel teiseks ega pääsenud finaalturniirile.
2006. aasta Aafrika ja maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonis sattus Elevandiluurannik kõige raskemasse valikgruppi koos Kameruni ja Egiptuse jalgpallikoondisega. Kuid Drogba lõi 10 mängus 9 väravat, millega oli kõigi valikgruppide peale kokku resultatiivsuselt teine mängija Togo mängija Emmanuel Adebayori järel, kes lõi 11 väravat, ja juhtis oma maa valikgrupivõidule. Üksnes Togo jalgpallikoondis sai oma valikgrupis rohkem punkte. Valikgrupivõiduga kvalifitseerus Elevandiluurannik nii Aafrika kui maailmameistrivõistlustele, sealjuures MM-ile esimest korda riigi ajaloos.
2006. aasta Aafrika meistrivõistlustel Egiptuses alistas Elevandiluurannik 1:0 Maroko jalgpallikoondise (Drogba lõi 39. minutil värava) ja 2:1 Liibüa jalgpallikoondise (Drogba lõi 10. minutil avavärava), aga kaotas alagrupivõitu otsustavas mängus 1:3 Egiptusele, pääsedes siiski veerandfinaali. Veerandfinaalis Kameruni vastu lõppes normaalaeg väravateta, lisaaja algul lõi kumbki värava. Järgnenud penaltiseerias realiseerisid kummagi meeskonna kõik 11 mängijat, sealhulgas Drogba, penalti! Järgnes teine ring, kus kohe esimesel löögil Kameruni esisnaiper Samuel Eto'o eksis, aga Drogba mitte ja viis Elevandiluuranniku poolfinaali. Seal alistati Nigeeria jalgpallikoondis Drogba 47. minuti väravast 1:0. Finaalis enne penaltiseeriat väravaid ei löödud ja seal eksis Drogba avalöögil. Järgnes veel üks eksimus kummaltki poolt ja Egiptus võitis penaltiseeria 4:2, tulles Aafrika meistriks.
2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiril Saksamaal peeti Elevandiluuranniku alagruppi eriti raskeks. Drogba oli oma meeskonna kapten. Avamängus Argentina jalgpallikoondise vastu jäädi poolajaks 0:2 taha. 82. minutil lõi Drogba ühe värava tagasi, aga üleajal sai kollase kaardi. Teises mängus Hollandi jalgpallikoondise vastu sai Drogba 41. minutil taas kollase kaardi, mis tähendas, et kolmandas mängus ei tohi ta osaleda. Holland võitis 2:1, mistõttu enne viimast mängu olid edasipääsejad (Argentiina ja Holland) selged. Viimases mängus alistas Elevandiluurannik Serbia ja Montenegro jalgpallikoondise 0:2 kaotusseisust 3:2.
2008. aasta Aafrika meistrivõistlustel läbis Elevandiluurannik valikgrupi edukalt, saades ühe viigi ja ülejäänud mängudes suureskoorilised võidud. Drogba lõi 1 värava. Meistrivõistlused toimusid naaberriigis Ghanas. Alagrupi läbis Elevandiluurannik täiseduga, alistades 1:0 Nigeeria, 4:1 Benini (Drogba lõi 40. minutil avavärava) ja 3:0 Mali jalgpallikoondise (Drogba lõi 9. minutil avavärava). See oli alagruppide parim tulemus. Veerandfinaalis saavutas Elevandiluurannik samuti suurima võidu, 5:0 Ginea jalgpallikoondise üle (Drogba lõi 70. minutil 2:0). Kuid seejärel kaotas Elevandiluurannik 1:4 Egiptusele ja pronksimängus 2:4 korraldajamaale ning jäi 4. kohale. Drogba valiti turniiri sümboolse koondise vahetusmängijaks.
2008. aasta Aafrika meistrivõistlused toimusid Angoolas. Elevandiluurannik sattus samasse alagruppi Togo jalgpallikoondisega, kes loobus võistlustest meeskonna vastu suunatud inimohvritega lõppenud rünnaku tõttu. Elevandiluurannik viigistas 0:0 Burkina Fasoga ja võitis 3:1 Gaana jalgpallikoondise, kuigi mängis pool tundi arvulises vähemuses. Drogba mängis kõik kohtumised algusest lõpuni ja lõi Gaana vastu viimasel minutil värava. Veerandfinaalis Alžeeria jalgpallikoondise vastu läks Elevandiluurannik 4. minutil juhtima, aga kaotas lõpuks 2:3 ja langes välja.
2010. aasta Aafrika ja maailmameistrivõistluste valikturniiril ei pidanud Elevandiluurannik hea koha tõttu FIFA edetabelis osalema. Teises faasis võitis ta kindlalt alagrupi, lõpetades kodumängud võiduga ja võõrsilmängud viigiga. Selles alagrupis Drogba väravaid ei löönud. Kolmandas, otsustavas valikgrupis saavutas Elevandiluurannik 1 viigi ja võitis ülejäänud mängud, Drogba lõi 6 väravat ja oli sellega kõigi valikgruppide peale resultatiivseim mängija. Sealjuures lõi ta 2 väravat kodumängus Malaavi jalgpallikoondise vastu 29. märtsil 2009, kui mängueelses pealtvaatajate rüseluses trambiti 19 inimest surnuks ja üle 130 sai vigastada. Elevandiluurannik kvalifitseerus nii Aafrika kui maailmameistrivõistlustele.
Enne 2010. aasta jalgpalli MM-i sai Drogba vigastuse, mis pani tema esinemise turniiril kahtluse alla. Elevandiluuranniku esimene mäng oli Portugaliga. Drogba tuli vahetusest mängu 65. minutil, mäng lõppes 0:0 viigiga. Kahes järgmises mängus Brasiilia ja Põhja-Korea vastu osales Drogba algusest lõpuni kaptenina. Brasiiliale kaotati 1:3, kusjuures Drogba lõi 79. minutil viimase värava, Põhja-Koread võideti 3:0. Elevandiluurannik jäi alagrupis kolmandaks ja langes välja.


Diplom.
Diplom ("δίπλωµα") on ajaloolises mõttes sama mis ürik, s.t. dokument, millel on juriidiline jõud. Ajaloolisi ürikuid uurib teadusharu diplomaatika ja samast tüvest pärineb ka sõna diplomaatia. Antiikajal tähendas "diploma" kirjatahvleid, Vana-Roomas allkirja ja pitseriga kinnitatud dokumenti. Uusajal hakati diplomiks nimetama igasugust ametlikku kirja, tõendit või tunnistust. Tänapäeva sõnakasutuses tähendab diplom eelkõige haridustaset või väljaõpet kinnitavat dokumenti. Samuti nimetatakse diplomiteks aukirju silmapaistvate teenete või saavutuste eest, spordivõistlustel või konkurssidel osalemise eest jne.


Omar Bravo.
Omar Bravo Tordecillas (sündis 4. märtsil 1980 Mehhikos Sinaloa osariigis Los Mochises) on Mehhiko jalgpallikoondise ründaja, kes mängib alates 2009. aastast Mehhiko klubis C.D. Guadalajara.
Oma karjääri alustas ta Mehhiko klubis Club Deportivo Guadalajara (Las Chivas), kus debüteeris põhirivistuses 17. veebruaril 2001. aastal.
Omar Bravo debüüt Mehhiko rahvuskoondises oli 19. märtsil 2003. aastal. Ta on koondises esinenud seisuga 27. märts 2010 63 korda ja löönud 15 väravat.
2006. aasta maailmameistrivõistlustel tegi Omar Mehhiko esimeses kohtumises Iraani vastu avavärava ja oli ka teise värava autor, kui saadi võit 3:1.
Aastal 2008 mängis ta Hispaania klubis Deportivo de La Coruña.
Isiklikku.
Omar Bravo on 174 cm pikk ja kaalub 71 kg.
Bravo, Omar
Bravo, Omar


Udria.
Udria küla asub Vaivara vallas, Ida-Viru maakonnas. Kaugus maakonnakeskusest Jõhvist on 30 kilomeetrit. Vaivara vallmajast Sinimäel 4 km. Külas elas 2005. aasta andmete järgi 29 inimest.
Mööda küla lõunapiiri kulgeb Tallinn–Narva maantee ja küla läbivad Narva–Narva-Jõesuu–Hiiemetsa maantee nr 91 ja Udria - Sinimäe tee. Udria küla piirneb põhjas Narva lahega, idas Meriküla ja Laagna külaga, lõunas Hiiemetsa ja Hundinurga külaga, läänes Pimestiku külaga. Udria küla piiridesse kuulusid varem ka Hanelu karjamõisa maad. Peale Meriküla dessandi mälestusmärgi püstitamist Nõukogude ajal muudeti külade piire nii, et see ala koos kolme majapidamisega viidi Meriküla küla alla.
Loodus.
Utria panga paljandid. Esiplaanil Utria savikallas, kaugemal kõrgekallas augustis 2007.
Udria jõe ürgorg ja rannikuala on Natura 2000 raames kuulutatud Udria maastikukaitsealaks. Küla piiridesse jääb Udria juga, Udria kivikülv ning Põhja-Eesti panga kaks paljandit - Udria pank ja Udria savikallas. Essi talu põllul on ka vana loomajälgede ja lohkudega ohvrikivi.
Pärimused.
Rahvapärimus räägib röövlikoopast ehk Jänesekoopast Udria oja ürgorus, mis oli viikingite peatuspaik, räägitakse ka ruunikivist koopa lähedal jõekaldas. Udria jõge kutsutakse ka hiiejõeks, kuna jõe kaldal oli püha hiis (ilmselt Kotšnevi pargi kohal).
Ajalugu.
Udria küla maa-ala on väga vana inimeste elupaik, seda kinnitavad küla maadel asuvad neli kivikalmet esimesest aastatuhandest, ühte nendest nimetatakse Papikivikuks ja tänaseks kadunud asum Mummussaare (nüüd Pimestiku küla osa) põldudelt leitud unikaalne nn Vaivara pronkskirves.
Udria küla mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt aastal 1241. aastal Taani hindamisraamatus nime all "Ydrigas", kus on küla suurusena märgitud 3 adramaad. Udria küla on tuntud ka järgmiste nimekujudega: "Utria", "Uttria", "Udrias".
17. sajandist on Udria ojal teada vesiveski, mis lammutati 1900. aastal Kotšnevi lossi pargi laiendamise käigus. Veski kohal on jõel juga ning siia tehti pargi laiendamise käigus jalutussild. Lossi peahoone hävis Esimese maailmasõja käigus. Loss ja maad vahetasid omaniku Monte Carlo kasiinos.
Udria küla maad kuulusid Laagna mõisale. Küla põlispered olid vabad talupojad ja seepärast olid Udria külas renditalud juba 19. sajandi algul, võib-olla veelgi varem. Mõisale tasuti renti rahas, viljas või heinas, tegu (teopäevi) tehti ainult juhul, kui mõisale jäädi võlgu. Enne mõisamaade rendi- ja müügitaludeks jagamist vastavalt 1856. aasta talurahvaseaduse vastuvõtmise ajal oli Udria külas talusid rohkem, kuid enamik olid väiksed 1–1,5 päeva talud. Peale ümberkruntimist muudeti talud 2–3 päeva taludeks. Päevatalu tähendas künni pinda, mida üks hobuserakend päevas künda jõudis, sinna juurde kuulusid heina- ja karjamaad. Talude arv vähenes umbes kahekümne võrra. Maata jäänud pered rändasid Narva jõe taha Laagna mõisnikule kuulunud mõisa rentnikeks, kuhu neile mõisa kulul majad ehitati. Meriküla mõis eraldus Laagna mõisast 1861. aastal, siis müüdi ka Udria küla maad Meriküla mõisale.
Udria küla muutus 19. sajandi teisel poolel suvitusrajooniks sarnaselt Narva-Jõesuu ja Merikülaga. Mere-äärsed talud ehitasid suvilaid ja rentisid neid suvitajatele. Udria talumeestel olid head hobused ja vedruvankrid (kalessid), millega veeti suvitajaid Auvere raudteejaamast puhkekohtadesse ja tagasi ning teeniti sellega lisaraha.
Udria külas hakkasid suitsutared ja rehielamud kaduma 19. sajandi keskel. Sajandi lõppuks olid kõigil elamutel korstnad. Seda võimaldas suvitajate teenindamisega kaasnev lisaraha juurdevool. Talude päriseksostmisel olid maa hinnad siinkandis mittu korda kallimad kui sisemaal, kuid talude väljaostmisega raskusi ei tekkinud.
Utria dessandi esimese osa maabumiskoht, kuhu 1939. aastal paigaldati mälestustahvel
Eesti Vabadussõja ajal 17. jaanuaril 1919 toimus Udria dessant, kus Eesti ja Soome vabatahtlikud maabusid Udria rannas. Dessanti juhtis kapten Johan Pitka dessantrühmi juhtisid major Martin Ekström, staabikapten Karl Aleksander Paulus ja kapten Anto Nestori Eskola. Esimesel rünnakulainena saadi maale saata 180 soomlast ja umbes 400 eestlast, kes hargnesid kahes suunas. Udria küla vabastati 17. jaanuaril 1919.
Enne Teist maailmasõda oli Udria suur küla, koos Udria ridakülaga oli kokku 118 suitsu (majapidamist). Udria ridaküla tekkis 19. sajandil Triibmanni talu maadele Narva-Jõesuu – Vaivara maantee äärde, mis läbis küla. Esimene maaostja oli endine Vaivara mõisa teenija pärisnimega (perekonnanimega) Kaer, hiljem ostsid nende naabruses maad mõisast lahti saanud teomehed. Udria ridaküla kasvas 23 majapidamiseni. Udria külas oli 48 talu. Peale talude oli külas kaluri-, käsitöölise- ja popsikohti. Kuna küla oli mere ääres, siis ei puudunud ka paadid, laevad ja laevakaptenid (Rautso – hukkus Rootsi rannas 1944 ja Veltbach ja Leo Piik – hiljem Tallinna sadamakapten). Küla kalameestel olid nii mootor- kui ka sõudepaadid. Udria külas oli telliskivivabrik, mida külaelanikud kutsusid "savivabrikuks". Valmistati põhiliselt katusekive. Külas oli koolimaja, rahvamaja, vaestemaja, pritsikuur ja mitu poodi. Poed olid Marie Alliku III järgu toiduainete kauplus, Nelli Meriani III klassi kauplus Udria ridakülas ja Veltbachi pood. 1919. aasta juulis elas külas 649 inimest, mis jagunes 146 leibkonnaks (pereks).
1939. aasta lõpul pandi Udria küla taludesse sisse elektrivool, 1942. aasta sügisest on võimalus kasutada Udrias tööstusvoolu.
Udria küla evakueeriti Saksa sõjaväe korraldusel aprillis 1944, enne Narva jõe lahinguid. Saksa sõjavägi lammutas pommitamisest terveks jäänud hooned ja kasutas neid kaitseehitistena. Need, mis säilisid pärast lahinguid Narva jõel, hävitati Sinimägede lahingu käigus, kuna Udria, Hiiemetsa, Auvere ning Hundinurga külade maadelt toimusid rünnakud Sinimägedele. Peale lahinguid oli Udria küla 118 majapidamisest säilinud kahe maja seinad ja mõned maakivist müürid. Tagasi tulid külla väga vähesed ning pärast sõda taastati ainult 18 majapidamist.
2. juunil 1933 pandi nurgakivi Eesti Vabadussõja käigus toimunud Udria dessandi mälestusmärgile. Mälestusmärgi paigaldamise eestvedaja oli Olewi selts. Ausammas lõhuti Nõukogude võimu poolt 1940. aastal.
1991. aastal taastasid Udria külast pärit inimesed Udria dessandile pühendatud ausamba. Uue kivi raius skulptor Jüri Ojaver, muud tööd tegid Mart Laht, Urmas Kuusk, Jaan Ojaver, Mati Rautso, Vello Kärsten ja Jüri Lippo.
Traditsiooniks on saanud iga-aastane Erna Seltsi, Vaivara vallavalitsuse, kaitseliidu peastaabi ja Alutaguse maleva korraldatud sõjalis-sportlik mäng - "Udria dessant" Udria ümbruses. Sõjamänguga meenutatakse 17. – 18. jaanuaril 1919. aastal toimunud edukat dessanti Eesti mereväe alustelt Udria randa, Eesti 400 mereväelase ja 600 Soome vabatahtliku osavõtul. Traditsiooniks on saanud ka jaanipäeva ja muinastulede öö korraldamine küla keskmes.
Haridus.
Kooli asutamisaeg külas ei ole täpselt teada, kuid on teada, et aastal 1836 õppis koolis 36 õpilast. Õpetajaks oli Samueli Mart-Harri. 1856 alustas õpetajatööd Mihkel Lipp ja 1871 Georg Kena, Kaarel Veltbach oli kooliõpetaja alates 1874., Aleksander Heinmann 1883. ja Aleksander Steinmann 1887. aastast. 1881 õppis koolis 25 õpilast, 1885 26 ja 1887 28 õpilast. 1889 ehitati Udriasse uus ruumikas koolimaja, kuna vana maja jäi väikseks. Uues majas asus õpetama Johanneas Thalberg. 1894-1907 õpetas koolis omakülamees August Veltbach. Vana koolihoonet kasutati valla vaestemajaks. Eesti Töörahva Kommuuni valitsemise ajal hõivasid kooli punasõdurid. Koolimajas hoiti palju küla ja kooli puudutavaid ajaloodokumente, kuid palju neist hävis sellel ajal, kuna punasõdurid kütsid nendega ahju. Kõige suurem oli Udria kool aastatel 1923/1924, kus koolis õppis 80 õpilast. 13. oktoobril 1943 võtis koolimaja oma kasutusse Saksa sõjavägi. Õpetöö (17 õpilast) jätkus õpetaja Charlotte Johannese korteris, kes jäigi kooli viimaseks õpetajaks. Koolimaja hävis 1944. aasta kevadel.
Kultuurielu.
Udrias tegutses "Udria Näite, Muusika ja Kirjanduse selts "OLEW", mille põhikiri registreeriti 30. detsembril 1922. Selts juhtis 1924. aastal külla ühistöö korras rahvamaja ehitamist. Majas oli alaline lava ja saalis oli 200 istekohta. Ehituse üks eestvedaja oli Aleksander Rautso. Rahvamaja hävis 1944. aastal.
Külas oli puhkpilliorkester ja lavastati näidendeid. Eesti Haridusliit ja „OLEW“ viisid 1928. aasta talvel läbi nätemängukursused. Kursuseid juhatas Kristjan Hansen, Vanemuise ja Estonia endine näitleja, kes oma lavahariduse oli saanud Moskva Kunstiteatri juures.
1932 moodustati eraldi organisatsioonina Udria Muusikaühing, mis tegeles puhkpilliorkestri ja segakooriga. Udria muusikaseltsi segakooris oli 29 liiget ja koor oli Eesti Laulu Liidu liige. Segakoori juhatas J. Juuse. Pasunakoori 15-22 mängijat juhatas A. Veldi (Veltbach]. 1939 kinkis president Päts orkestrile komplekti uusi Pransusmaal valmistatud puhkpille. Udria küla koolimajas näidati ka filme.
Udria seltsimajas oli Peetri valla keskraamatukogu (moodustatud 1925) osakond. Oma raamatuid andis raamatukogule kasutada ka "Olew".
Ühistegevus.
Udria Vabatahtlik tuletõrjeühing asutati 9. detsembril 1932. Pritsikuur oli olemas juba enne. Ühingusse kuulus 64 liiget.
Pritsimajas hoiti mitut käsipumpa, ühte vankrile paigaldatud suurt pumpa, voolikuid ja muid kustusvahendeid.
11. detsembril 1935 asutati Udria Veeühisus. Juhatusse valiti Ado Rautso, Nikolai Tuube ja Eduard Bergfelt. Veeühisuse ülesandeks oli Udria peakraavi ja harukraavide kaevamine ning korrashoid liigvee ärajuhtimiseks. Korraldati erinevaid kursusi rahva teadmiste ja oskuste parandamiseks.


Peapööritus edusammudest.
"Peapööritus edusammudest" ("Головокружение от успехов") on Jossif Stalini juhtkiri ajalehes Pravda, mis ilmus 2. märtsil 1930. aastal. Sellele järgnes 3. aprillil Stalini teine artikkel pealkirjaga "Vastus seltsimeestele kolhoosnikutele" ("Ответ товарищам колхозникам").
Stalini artiklid ilmusid ajal, mil Nõukogude Liidus oli käimas massiline kollektiviseerimine. Oma kirjutistes kutsus Stalin üles vältima liialdusi, sundi ja ähvardusi kollektiviseerimisel. Ta rõhutas igati, et talupojad peaksid kolhoose moodustama vabatahtlikult.
Samaaegselt artiklite ilmumisega võttis ÜK(b)P Keskkomitee eesotsas Staliniga vastu rea otsuseid ("Võitlusest parteiliini moonutustega kolhoosiliikumises" ("О борьбе с искривлениями партлинии в колхозном движении") jt), mille toimel kollektiviseerimine aeglustus ja sai isegi tagasikäigu. 1930. aasta jooksul vähenes kolhooside arv ligi poole võrra. Paljud talupojad astusid kolhoosidest välja. Kollektiviseerumine intensiivistus taas järgmistel aastatel ning aastaks 1936 oli 90 protsenti talupoegadest kolhoosides või sovhoosides.
Ilukirjandus.
Artiklil "Peapööritus edusammudest" on oluline roll paljudes kollektiviseerimist käsitletavates ilukirjanduslikes teostes: Mihhail Šolohhovi romaanis "Ülesküntud uudismaa" (I köide, 28. ja järgmised peatükid); Vladimir Tendrjakovi jutustuses "Agoonia" jpt.


Jaan Kruus.
Jaan Kruus (27. veebruar 1884 Sooniste vald (Kullamaa kihelkond), Läänemaa – 15. mai 1942 Moskva) oli Eesti sõjaväelane, kindralmajor.
Jaan Kruus sündis Läänemaal Sooniste vallas Soosalu Kruusiaugul taluniku ja sepa Jaan Kruusi ning Ann Määkaare pojana. 1893–1897 õppis ta Leevre vallakoolis.
Aastatel 1906–1909 teenis ta sundaega tsaariarmees. Seejärel õppis ta 1912–1914 Kokemäe põllutöökoolis Soomes. I maailmasõjas osales ta 1914–1918 3. Soome kütipolgus. 1915 ülendati ta vapruse eest lipnikuks, 1916 pärast korpuse ohvitserikursuse lõpetamist määrati ta rooduülemaks, seejärel pataljoniülemaks kapteni auastmes.
Vabadussõjas alustas ta 3. jalaväepolgu II pataljoni ülemana, 1919 ülendati alampolkovnikuks, misjärel sai temast veebruaris 1919 3. jalaväepolgu ülem. Aastatel 1919–1934 oli ta eri aegadel 3., 6., 7. ja 10. rügemendi ülem.
1921–1923 õppis ta kindralstaabi kursustel ning ülendati selle lõpetamise järel koloneliks. Samal aastal sai temast jalaväerügemendi ülem Võrus. Tema juhtimisel alustati 1925 Võrus ja Petseris uute sõjaväelinnakute rajamist ning 1926 alustati tema initsiatiivil sõjaväe õppekompleksi - Värska Lõunalaagri ehitust. 1934–1936 oli ta Valga sõjaväeringkonna ülem. Aastal 1936 ülendati ta kindralmajoriks ja temast sai 2. Diviisi ülem, samast aastast Kaitsevägede Nõukogu liige. Pärast Eesti Vabariigi relvajõudude reorganiseerimist Punaarmee osaks oli ta 1940–1941 Punaarmee territoriaalkorpuse 182. laskurdiviisi komandör. 1941. aastal viidi ta täienduskoolituse ettekäändel Moskvasse, kus ta vahistati ning maha lasti.
Autasud.
Jaan Kruus on enim autasustatud eestlasest sõjaväelane I maailmasõjas. Teda on autasustatud
Lisaks on teda autasustatud Vabadusristi II/3 (1920), Kotkaristi teenetemärgi II (1938) ja III klassi (1934) ning Läti Karutapja ordeniga (III klass), samuti Poola Taassünni Ordeni (Polonia Restituta) II klassi ordeniga.
23. veebruaril 2004 avati Jaan Kruusi bareljeef Tartus Ülikooli tänav 8 hoones (2. Diviisi staap, praegune Barclay hotell).


AWD-Arena.
AWD-Arena (enne Niedersachsenstadion) on jalgpallistaadion Saksamaal Hannoveris. See on
Bundesliigas mängiva klubi Hannover 96 koduväljak ja sellel on ligi 49 000 istekohta.
Algselt kandis staadion nime Niedersachsenstadion, kuid nüüd kutsutakse seda AWD-Arenaks, sest AWD rahastas staadioni renoveerimist. Ümberehitust alustati 2003. aastal ja valmis saadi 2004. Staadioni uuendus läks maksma 64 miljonit eurot.
2006. aasta maailmameistrivõistlustel kutsuti staadioni "FIFA WM Stadion Hannover", kuna AWD ei kuulu FIFA ametlike koostööpartnerite hulka. Staadionil peeti viis mängu, millest neli olid alagrupi- ja üks veerandfinaalmäng.


Totally Blind Drunk Drivers 1994–2006.
"Totally Blind Drunk Drivers 1994–2006" on ansambli Blind DVD-album 2006. aastast.
Albumil on kontsertsalvestused ja videod aastatest 1994–2006, intervjuud ja muu pildimaterjal Blindi tegemistest Lätis, USA-s, Saksamaal, Poolas ja mujal.


10 Years of Party.
"10 Years of Party" on ansambli Compromise Blue 1999. aastal ilmunud album.


Mossos d'Esquadra.
Mossos d'Esquadra [m'ossos desk'adra] ('eskadronipoisid') on Kataloonia võimudele alluv kohalik politsei.
See on tõenäoliselt Euroopa vanim järjepidevalt tegutsenud tsiviilpolitsei. Esimene üksus loodi ametliku ediktiga 28. juunil 1719 Valls'is.


Rein Lang.
Rein Lang (sündinud 4. juulil 1957 Tartus) on Eesti meediaärimees ja poliitik. Alates 6. aprillist 2011 on ta Andrus Ansipi kolmanda valitsuse kultuuriminister.
Rein Lang on lõpetanud Tallinna 7. Keskkooli 1975 ja Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna "cum laude" 1980.
Ta kuulub alates 1995. aastast Reformierakonda.
13. septembril 2004 valiti Lang koos sotsiaalliberaali Peeter Kreitzbergiga Riigikogu aseesimeheks. Viimasele kaotas Keskerakonna kandidaat Toomas Varek 1 häälega.
13. aprillist 2005 5. aprillini 2011 oli ta Andrus Ansipi esimese ja teise valitsuse justiitsminister.
Pärast sotsiaaldemokraatidest ministrite ametist vabastamist oli Lang 21. maist 4. juunini 2009 ühtlasi siseministri kohusetäitja.
Siseministri kohuseid täites tegi Rein Lang otsuse tühistada 2007. aasta küberrünnakute taga olnud vene poliitiku Sergei Markovi sissesõidukeeld (Schengeni viisaruumis). 30. septembril 2009 sattus Lang selle teo pärast viisaskandaali, mille pärast algatati Riigikogus tema vastu umbusaldus.
Kuna viisavabastus oli riigisaladus, algatas Riigiprokuratuur uurimise riigisaladuse paljastaja väljaselgitamiseks. 8. aprillil 2010 uurimine lõpetati, sest lekitaja oli Rein Lang.


Meetriline ruum.
Definitsioon.
Matemaatilise analüüsi üks olulisemaid mõisteid on jada koonduvus. Arvjadade, aga ka näiteks tasandi või ruumi punktidest moodustatud jadade koonduvuse mõiste tugineb asjaolule, et arvsirgel, tasandil või ruumis on olemas punktide vaheline kaugus. Idee defineerida elementidevaheline kaugus suvaliste hulkade jaoks viib meetrilise ruumi mõisteni.
Neid tingimusi nimetatakse "meetrika aksioomideks" ning kujutust ρ nimetatakse "meetrikaks".
Kauguse mittenegatiivsus lisatakse mõnikord lisatingimusena meetrilise ruumi aksiomaatikasse.
Rõhutamaks, et formula_8 on hulgal formula_1 defineeritud meetrika, tähistatakse vastavat meetrilist ruumi järjestatud paarina formula_10. Viimane tähistus on korrektsem, kuid üldjuhul nimetatakse meetriliseks ruumiks siiski vaid vastavat hulka formula_1 eeldades, et selline tähistus on kontekstist arusaadav.
Seos normeeritud ruumidega.
Normeeritud ruumiks nimetatakse vektorruumi "V", mille igale elemendile v on vastavusse seatud reaalarv - norm ||v||. Iga normeeritud ruum on ühtlasi meetriline ruum, meetrikaga ρ(v,w) = ||v - w||, kuid vastupidine üldjuhul ei kehti. Saab näidata, et meetriline ruum on normeeritud ruum parajasti siis, kui see ühildub vektorruumi tehetega. See tähendab, et lisaks meetrika aksioomidele on suvaliste vektorite u, v, w ∈ "V" ja skalaari "a" jaoks täidetud veel tingimused
Sellise meetrika kaudu saab defineerida normi, kui


Rahvusvaheline Kohus.
Rahvusvaheline Kohus on ÜRO peamine kohtuorgan. Rahvusvaheline Kohus asub Haagis, Rahupalees, Alalise Vahekohtu ruumides. Kohus rajati 1945. aastal koos ÜRO-ga ja kohtu statuut võeti vastu samal ajal ÜRO põhikirjaga. Põhikirja liikmed on "ipso facto" (iseenesest) kohtu statuudi liikmed.
Rahvusvaheline Kohus on faktiliselt Alalise Rahvusvahelise Kohtu, Rahvasteliidu kohtuorgani järglane.
Kohtus võivad menetlusosalisteks olla üksnes riigid ja piiratud määral mõned rahvusvahelised organisatsioonid. Vaidluste Rahvusvahelisse Kohtusse jõudmiseks peavad riigid ise allutama ennast kohtule. Seda võib teha iga kord eraldi erilise lepinguga ("compromis") või deklaratsiooniga, mille kohaselt riik allutab ennast kõigi järgnevate vaidluste puhul Rahvusvahelisele Kohtule.
ÜRO organitel ja allorganisatsioonidel on õigus küsida Rahvusvaheliselt Kohtult nõuandvaid arvamusi keerukates õigusküsimustes.


Darwini auhind.
Darwini auhind on pila-auhind, mida antakse omaenda rumaluse tõttu elust või paljunemisvõimest ilma jäänud inimestele, kes auhinnaandjate sõnul on niimoodi parandanud inimkonna genofondi.
Auhind on nime saanud evolutsiooniteooria looja Charles Darwini järgi.


Avdy Andresson.
Avdy Andresson (15. november 1899 – 27. august 1990) oli Eesti sõjaväelane, Vabariigi Valitsuse eksiilis sõjaminister 3. aprillist 1973 kuni 20. juunini 1990 ja Sõjavägede Juhataja alates 14. oktoobrist 1975.
Teenistuskäik.
Avdy Andresson teenis ratsaväelasena Esimeses maailmasõjas Vene ja Vabadussõjas Eesti sõjaväes, jätkas teenistust ka rahuajal Ratsarügemendis üleajateenijana. Teises maailmasõjas teenis Saksa sõjaväes, enda väitel viimati ratsaväerügemendi ülemana kapteni auastmes. Pärast sõda elas USA-s ja osales aktiivselt eesti vabadusvõitlejate organisatsioonides, sõjaministriks nimetatuna üritas 1970. aastail asutada Vabariigi Valitsust eksiilis toetavat sõjaväelist organisatsiooni relvastatud vabadusvõitluse ettevalmistamiseks. Oli oma vaadete ja mõtlematute sammude tõttu vastuolus enamuse teiste valitsuse liikmetega ja eesti sõjaveteranidega. Andis välja ajakirja Virgats, on avaldanud artikleid Vabadussõja ajaloost. Sõjavägede Juhatajaks nimetamise järel esitati Heinrich Marga poolt Vabariigi Valitsuse koosseisust vabastamiseks, mis teadmata põhjusel ära jäi (Vabariigi Valitsuse liikmeks jäi ta edasi).
Tsitaat.
Minu kolmekümneaastasest teenistusest keiserlikus Vene-, Eesti Vabariigi ja Saksa armees saadud kogemuste varal on minule langenud, mitte ainult minu enese, vaid ka eesti sõjajõudude ja rahva ettevalmistamine vabadusvõitluseks, mida näen olevat tulemas ja milleks rahvas on halvemini ette valmistatud, kui ta peaks olema.


Eksiil.
Eksiil ehk maapagu on poliitilistel või majanduslikel põhjustel vabatahtliku valikuna või sunnitud eemal viibimine oma kodumaast.
Eksiili mineku põhjuseid on palju: inimene ei saa kodumaal elada (võimuvahetus, kuritegevus), töötada (ka väike palk) või loominguga tegeleda ning ta siirdub välismaale, kus on paremad võimalused eneseteostuseks.


Perila.
Perila on küla Harju maakonnas Raasiku vallas.


Malm.
Malm on rauasulam, kus on vähemalt 2,14% süsinikku. Süsiniku protsent sulamis ei ole tavaliselt suurem kui 4. Malmi ja terase erinevus seisneb selles, et malmi pole võimalik toatemperatuuril plastselt deformeerida, kuna malm puruneb. Malm on heade valuomadustega ning seejuures ka odavam kui teras, mistõttu tihti on masinate korpused ja kered valatud malmist. Malmil on ka omadus summutada lööke. Samas on malmil halb keevitatavus. Malmi külmkeevitamisel kasutatakse spetsiaalseid elektroode, traate, kaitsegaase ja töövõtteid. Vaatamata sellele on külmkeevitamisel saadud liide kerge purunema, kuna temperatuuride vahest tekivad malmi kergesti praod. Seetõttu soovitatakse malmi enne kuumutada kuni 600°C ning alles seejärel keevitada.


Lansing.
Lansing on USA Michigani osariigi pealinn.
USA 2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli elanike arv 119 128.


Andrea Pirlo.
Andrea Pirlo (sündis 19. mail 1979 Fleros) on Itaalia jalgpallikoondise poolkaitsja, kes mängib Itaalia kõrgliiga Serie A klubis Torino Juventus.
Pirlo on mänginud kogu oma jalgpallurikarjääri jooksul Itaalias. Ta alustas 1994 kõigest 16 aasta ja 2 päeva vanuselt Brescia Calcios, kus lõi 47 mänguga 6 väravat. Head esinemised viisid ta 1998 Milano Interisse, kus tema tulemused polnud kõige paremad. Ta mängis 23 mängu ja väravaid ei löönud. 1999. aastaks laenati ta Regginasse (28 mänguga 6 väravat), 2001. aastaks Bresciasse (14 mänguga 0 väravat).
2001. aastal läks ta AC Milani. Üleminekusumma oli 35 miljardit Itaalia liiri ehk umbes 18 miljonit eurot. Milanis võitis Pirlo 2003 Itaalia karikavõistlused, 2004 meistrivõistlused ja superkarika. Rahvusvahelisel tasemel võitis ta klubiga 2003 ja 2007 UEFA Meistrite Liiga, mõlemal aastal ka UEFA Superkarika ning tuli 2007 klubide maailmameistriks. Milanis on ta 14. novembri 2009 seisuga mänginud 250 mängu ja löönud 31 väravat.
Pirlot tuntakse ühe maailma parima poolkaitsjana. Ta on eriti osav pallide lahtilööjana ja sooritab tihti nurga- ja karistuslööke. 2005.–2006. aasta hooajal tegi ta 4 väravat otse karistuslöökidest, korrates sellega klubi rekordit.
Rahvuskoondis.
Rahvuskoondises debüteeris Pirlo 7. septembril 2002 Aserbaidžaani jalgpallikoondise vastu. Varem mängis ta Itaalia U-21 koondises, kokku 37 mängu, ja neis lõi ta koguni 15 väravat. 2000 tuli ta U-21 Euroopa meistriks.
2000. aasta suveolümpiamängudel Sydneys võitis Itaalia avakohtumises Austraalia jalgpallikoondise Pirlo 81. minutil löödud väravast 1:0. Järgnesid 3:1 võit Hondurase jalgpallikoondise üle ja 1:1 viik Nigeeria jalgpallikoondisega ja Itaalia oli alagrupi võitnud. Veerandfinaalis kaotas Itaalia Hispaania jalgpallikoondisele 0:1. Hispaania võitis hõbemedali.
2004. aasta suveolümpiamängudel Ateenas viigistas Itaalia 2:2 Ghana jalgpallikoondisega (poolaeg 0:2), võitis 3:2 Jaapani jalgpallikoondise ja kaotas 0:1 Paraguai jalgpallikoondisele. Paraguai võitis alagrupi, Itaalia ja Ghana jagasid teist-kolmandat kohta. Veerandfinaali lasti Itaalia enamlöödud värava tõttu (5:5 Ghana 4:4 vastu). Veerandfinaalis Mali jalgpallikoondise vastu lõppes normaalaeg 0:0, lisaajal löödud väravaga läks Itaalia poolfinaali, kus kaotas Argentiina jalgpallikoondisele 0:3. Pronksimängus võideti Iraagi jalgpallikoondis 1:0.
2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel jalgpallis mängis Pirlo kahes alagrupikohtumises. Itaalia, Taani ja Rootsi kogusid võidu ja kaks viiki, kuid halvem väravate vahe jättis Itaalia kolmandaks ja veerandfinaalist eemale.
2006. aasta maailmameistrivõistlustel Saksamaal lõi ta alagrupi esimeses mängus Ghana vastu avavärava ja andis teise värava jaoks söödu. Itaalia võitis 2:0 ja Pirlo tunnistati kohtumise parimaks mängijaks. Järgnesid 1:1 viik USA jalgpallikoondisega ja 2:0 võit Tšehhi jalgpallikoondise üle ning Itaalia võitis alagrupi. "Play-offis" alistas Itaalia 5. üleminutil löödud penaltist Austraalia 1:0. Veerandfinaalis võideti Ukraina jalgpallikoondis 3:0 ja poolfinaalis Saksamaa jalgpallikoondis lisaajal, 119. ja 120. minutil löödud väravaist 2:0. Selles kohtumises nimetati Pirlo teist korda kohtumise parimaks mängijaks. Finaalis lõppes normaalaeg 1:1, kusjuures Itaalia viigivärav oli sündinud Pirlo antud nurgalöögi järel, ja penaltiseerias realiseeris Itaalia kõik penaltid (Pirlo neist esimese), tulles maailmameistriks. Pirlo valiti kolmandat korda kohtumise parimaks mängijaks ja ka turniiri sümboolsesse koondisse.
28. märtsi 2009 seisuga on Pirlo löönud rahvuskoondises 8 väravat 64 mängus. Lisaks mängis ta 9 mängu olümpiakoondises ja lõi neis 1 värava. Kaks väravat lõi ta 26. märtsil 2005 MM-i valikturniiril Šotimaa jalgpallikoondise vastu ja need olidki mängu ainsad väravad. Iga mängu, kus Pirlo on skoorinud, on Itaalia võitnud.
Isiklikku.
Andrea Pirlo on 177 cm pikk ja kaalub 65 kg.
Tema vend Ivan mängib Seie C2 Brescia klubis.
Rahvusvahelise Mustlaste Liidu ja New York Timesi andmetel on Pirlo üks vähestest Euroopa mustlaspäritolu jalgpallureist.


Yaḩyá Gol-Moḩammadī.
Yaḩyá Gol-Moḩammadī (يحيى گل محمدى; sündis 19. märtsil 1971 Ardabīlis) on endine Iraani jalgpallikoondise kaitsja, kes mängis klubis Saba Battery.
Rahvuskoondises debüteeris ta 21. aprillil 1997. aastal, kui kohtuti Kenya koondisega. Koondises mängis ta 74 korda ja lõi 5 väravat.
Ta oli Iraani koondise kooseisus 2006. aasta maailmameistrivõistlustel Saksamaal, kus ta lõi meeskonna esimese värava Mehhiko vastu mängides, mille Iraan siiski kaotas 1:3.
Isiklikku.
Yaḩyá Gol-Moḩammadī on 178 cm pikk ja kaalub 76 kg.
Välislingid.
Golmohammadi, Yahya
Golmohammadi, Yahya


Antônio Naelson.
pisi
Antônio Naelson Matías (tuntud kui Zinha; sündinud 23. mail 1976 Açus Brasiilias) on Mehhiko jalgpallikoondise poolkaitsja.
Ta kuulub Mehhiko jalgpalliklubisse Club Toluca.
Zinha debüteeris rahvuskoondises 8. septembril 2004. aastal, kui mängiti Trinidadi ja Tobagoga.
Isiklikku.
Antonio Naelson on 163 cm pikk ja kaalub 66 kg. Ta on üks lühemaid mängijaid Mehhiko koondises.


Konstantin Provalov.
Konstantin Konstantinovitš Provalov (vene keeles "Константин Константинович Провалов"; sündinud 30. septembril 1949) on Venemaa diplomaat, kes oli 11. jaanuar 2001 kuni 31. august 2006 Venemaa Föderatsiooni erakorraline ja täievoliline suursaadik Eesti Vabariigis.
Konstantin Provalov lõpetas 1972. aastal Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi. Samal aastal asus diplomaatilisele tööle, töötades muuhulgas 1972–1976 Nõukogude Liidu peakonsulaadis Chittagongi linnas Bangladeshis ja 1989–1994 Venemaa saatkonnas Myanmaris.
Aastal 1996 nimetati Konstantin Provalov Venemaa välisministeeriumi peasekretariaadi direktori asetäitjaks ja aastal 2001 Venemaa Föderatsiooni suursaadikuks Eesti Vabariigis. Diplomaatilise teenistusastme järgi on Provalov 2. klassi erakorraline ja täievoliline suursaadik.
18. augustil 2006 autasustas Eesti president Arnold Rüütel teda Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgiga.
Pärast naasmist Venemaale sai temast septembris 2006 välisministeeriumi ajalooliste dokumentide osakonna direktor, millisel ametikohal ta töötab siiani.
Suursaadik Provalov on abielus, kahe poja isa. Ta valdab võõrkeeltest inglise ja bengali keelt.


Vincenzo Iaquinta.
Vincenzo Iaquinta (sündis 21. märtsil 1979 Crotones) on Itaalia jalgpallikoondise ründaja, kes esindab Itaalia Serie A liigas mängivat Juventuse klubi.
Iaquinta mängis pikka aega madala tasemega liigasid esindavates klubides, kui siirdus praegusesse klubisse 2000-2001 hooajal. Enne siirdumist jõudis ta esindada Reggiolot, Padova Calciot ja Castel di Sangro Calciot. Iaquinta on saanud kogu karjääri ajal piisavalt mänguaega, kuid esimese üle kümneväravalise hooaja tegi ta alles 2003-2004, kui ta lõi 29 mängus 11 väravat.
Rahvusvahelise läbimurde tegi ta 2005-2006 hooajal, kui Udinese klubi jõudis Meistrite liigasse. Iaquinta tõusis tähelepanu keskpunkti 14. septembril 2005. aastal, kui ta tegi Meistrite liiga mängus Kreeka klubi Panathinaikos FC vastu kolm väravat. Kohe peale seda hakkasid levima kuuldused tema siirdumisest teise klubisse ja räägiti Iaquinta probleemidest klubi juhtkonna vahel. Ta oligi mingi aeg mänguvaba, kuni 2006. aastal sõlmis uue lepingu Udinese Calcio vahel. Ta lõi 8 aasta jooksul 58 väravat 176 mängus. 2007. aasta juunis liitus Iaquinta Juventusega.
Rahvuskoondises debüteeris Iaquinta 30. märtsil 2005. aastal, kui mängiti Islandi koondisega. Seisuga 20. märts 2010 on ta koondises mänginud 35 korda ja löönud 5 värava.
Iaquinta osaleb ka 2006. aasta maailmameistrivõistlustel Saksamaal, kus ta tegi Itaalia teise värava mängus Ghana vastu olles tulnud väljakule vahetusmängijana. See oli tema esimene värav koondise rivistuses.
Isiklikku.
Vincenzo Iaquinta on 186 cm pikk ja kaalub 77 kilo.


Praha kevad.
Praha kevad (tšehhi keeles "Pražské jaro", slovaki keeles "Pražská jar") oli liberaliseerimisperiood Tšehhoslovakkias 1968. aasta jaanuarist augustini.
1960ndate keskpaiku alustas Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei juht Alexander Dubček liberaliseerimisprotsessi nn inimnäolise sotsialismi suunas, muuhulgas lõpetades tsensuuri,samas rõhutades, et ei ole soovi lahkuda Varssavi Lepingu Organisatsioonist.
Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei Keskkomitee tagandas 1968. aasta jaanuaris oma esimese sekretäri Antonín Novotný. Aprillis kuulutas partei uus juhtkond eesotsas Alexander Dubčekiga välja ulatuslike reformide kava. See tekitas NSV Liidu ja teiste kommunistliku bloki riikide juhtides suurt ärevust. 1968. nn Praha kevade reformid nägid ette riikliku plaanimajanduse täiustamist turumajanduslike reeglitega ning sõnavabaduse kehtestamist, sealhulgas tsensuuri tühistamist. Ideoloogilisest kontrollist loobumine tundus Nõukogude juhtkonnale eriti ohtlik. Ülestõusu Prahas ei toimunud (erinevalt Ungarist 1956. aastal). Keegi ei üritanud vallutada kommunistliku partei linnakomitee hoonet, keegi ei kippunud julgeolekutöötajate elu kallale.
Sotsialismileer kartis sealsete sündmused ülekandumist teistesse sotsialistlikesse riikidesse ja seetõttu tungis NSV Liit koos sotsialistlike Poola, Ungari, Bulgaaria ja Saksa Demokraatliku Vabariigi vägedega 21. augustil 1968 Tšehhoslovakkiasse ja surus ülestõusu maha. Operatsioonis osales 4600 tanki ja 500 000 sõdurit, hukkus umbes 120 inimest), Tagandati mässulise kommunistliku partei juhtkond ning lõpetati katsed reformida sotsialismisüsteemi. Dubček vangistati ja asendati Gustav Husakiga.
Punatähtedega tankid Praha tänavatel, relvitu rahvahulk protestimas „liitlaste” sissetungi vastu – selliseid telekaadreid näidati kõikjal üle maailma ning need õõnestasid NSV Liitu ja kogu sotsialismileeri prestiiži veelgi. Ärevaks signaaliks kommunistidele oli Praha kevade ajal sageli kõlanud loosung: „ Tänu sotsialismile on Tšehhoslovakkia progressirongist maha jäänud!”. Rahvusvaheline üldsus mõistis sellise NSVL poolse sekkumise hukka ning paljudes kommunistlikes maades tekist vastuseis NSVL-ile ja selle poliitikale. Samas midagi otseselt ette ei võetud, takistamaks seda või aitamaks Tšehhoslovakkiat. Ööl, mil väed riiki sisse viidi, nõudsid USA, Kanada, Paraguai, Taani ja Inglismaa ÜRO Julgeolekunõukogu koosolekut. Seal mõistis Tšehhoslovakkia saadik Jan Muzik sissetungi hukka.
Nende sündmuste tagajärjel kehtestas Moskva nn Brežnevi doktriini: NSV Liit deklareeris, et juhul kui mõnes Ida-Euroopa riigis on sotsialistlik süsteem hädaohus, on Nõukogude Liidu püha kohus sekkuda ja seal kord taastada. Seega anti kõigile Ida-Euroopa sotsialistlikele riikidele märku, et NSV Liiduga kooskõlastamata reformid lämmatatakse kas või relva jõul.


Babajevo.
Babajevo on linn Venemaal Vologda oblastis, Babajevo rajooni keskus. Asub Kolpi jõe ääres.
Linnaõigused sai Babajevo 1925. aastal.
Linna läbib Peterburi-Vologda raudtee.


Ülo Mattheus.
Ülo Mattheus (sündinud 7. detsembril 1956 Tallinnas) on eesti kirjanik, ajakirjanik ja riigiametnik.
Ta lõpetas 1975 Tallinna 32. Keskkooli ja 2007. aastal EBSi.
Mattheus on tegutsenud ajalehe Sirp kirjandustoimetajana, raadiojaama Raadio Vaba Euroopa korrespondendina ning Postimehe poliitikareporterina. Alates 2005. aastast töötab ta Riigikogu pressinõunikuna.
Artiklid.
On avaldanud artikleid, kommentaare, reportaaže ja arvustusi (teater, film, kirjandus) ajalehtedele “Postimees”; “Eesti Päevaleht”, “Eesti Ekspress”, “Sirp” jt; ajakirjadele “Kultuur ja Elu”, “Looming”, “Vikerkaar”; kaastöö Eesti Raadiole, Kanal 2-le ja Raadio Vaba Euroopale.


Wolfgang Russow.
Wolfgang Russow (21. veebruar 1862 – 8. august 1938) oli eesti meremees, Tallinna merekooli juhataja.


Cliff Burton.
Cliff Burton (täisnimega Clifford Lee Burton; 10. veebruar 1962 – 27. september 1986) oli USA muusik ja "heavy metal" bändi Metallica bassimängija aastatel 1982–1986.
Burton osales enne Metallicat mitmetes "metal"-bändides ning jäi oma professionaalse mänguoskusega Metallica juhtfiguuridele Lars Ulrichile ja James Hetfieldile silma. Nood otsisid uut bassisti, kuna bändi algne bassimees Ron McGovneyt pidasid nad liialt kogenematuks. Metallicas sai Burtonist kiiresti bändi üks juhtfiguure, kes mõjutas muusikaloomet väga oluliselt: tänu talle lisandusid lugudesse filigraansed bassisoolod ning tema õudusfilmide ja -kirjanduse lembus viisid selliste lugude, nagu "The Thing That Should Not Be" ja "Master Of Puppets" loomiseni. Ilmselt kõige enam ongi Burtoni mõju tunda just "Master of Puppetsi" albumil.
"Master of Puppets" osutus ka Metallica 1980. aastate edukaimaks albumiks ning selle promotuur viis bändi Rootsi, kus 27. septembril 1986 toimus aga Ljungby lähedal liiklusõnnetus, kus Burton hukkus. Varem olid Burton ja juhtkitarrist Kirk Hammett vaielnud selle üle, kes saab bussi akna äärses koikus magada. Vastuolu lahendamiseks otsustati, et koha saab see, kes tõmbab kaardipakist suurema kaardi. Burton tõmbas poti ässa ning koha endale. Kuid bändi buss kaotas kiilasjääl juhitavuse ning sõitis teelt välja. Burton kukkus aknast välja ning jäi bussi alla. Ei ole teada, kas ta oli veel elus või hukkus silmapilkselt, sest kui bussi tema pealt ära tõmbama hakati, purunes vints ning buss kukkus talle uuesti otsa.
Burtonit peetakse üheks andekamaks ning mõjukamaks bassistiks, kellel oli väga originaalne stiil ja nägemus heavy metali arengust. Hetfield ja Ulrich on tunnistanud, et pärast Burtoni surma pole neil õnnestunud talle väärilist asendajat leida, ta kuulub kahtlemata Metallica "klassikalise" koosseisu hulka, kes pani aluse Metallica hilisemale kuulsusele.
Burton, Cliff
Burton, Cliff
Burton, Cliff


Mareks Lobe.
Mareks Lobe on eesti laulja (bariton) ja koorijuht.
Ta õppis 1986–1990 G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis Peeter Perensi käe all koorijuhtimist. Aastatel 1990–1994 õppis ta praeguses Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias Andres Heinapuu juhendamisel muusikapedagoogikat ning Ervin Kärveti ja Mati Palmi klassis laulmist.
Aastatel 1991–1992 töötas ta lauljana kammerkooris Eesti Projekt, alates 1993. aastast Eesti Rahvusmeeskooris. Alates 1997. aastast on ta rahvusmeeskoori solist. Ta on laulnud ka vokaalansamblites Kuninglik Kvintett ja Improloo.
Alates 1989. aastast on ta tegutsenud ka koorijuhina. Ta on juhatanud muuhulgas Viljandimaa Noorte Meeste koori, Viljandi Baptistikoguduse segakoori "Psalmus" ja Loo kammerkoori. Praegu juhatab ta meeskoori Sakala ning Kuivajõe Meeskoori.
Lobe, Mareks
Lobe, Mareks


Tallinna Inglise Kolledž.
pisi
pisi
Tallinna Inglise Kolledž on inglise keele süvaõppega üldhariduskool Tallinnas. Kuni 1996. aastani oli kooli nimi "Tallinna 7. Keskkool". Kool asutati septembris 1940, kui liideti likvideeritud Tallinna Prantsuse Lütseumi ja Jakob Westholmi Gümnaasiumi gümnaasiumiosad ja progümnaasiumi vanemad klassid. Saksa okupatsiooni ajal 1941-1944 kandis kool nime Jakob Westholmi Gümnaasium. Alates 1996. aastast on kooli nimi Tallinna Inglise Kolledž. Tegu on vanima Eestis tegutseva inglise keele süvaõppega kooliga.
Esimene koolimaja oli hoone aadressil Hariduse tänav 3. Praegu asub seal Tallinna Prantsuse Lütseum. Inglise Kolledž on aga ümber kolinud aadressile Estonia puiestee 10.
Koolis on 12 A- ja 12 B-klassi. Klassis on keskmiselt 30, algklassides 26 õpilast. Kokku õpib koolis umbes 782 õpilast ning töötab 50 õpetajat ja 20 muud koolitöötajat. Kool töötab ainult hommikuses vahetuses.
2007. aasta aprilli lõpus valmis Tallinna Inglise Kolledži suur spordihoone. Selles on ujula koos saunaga, aeroobikasaal ja spordisaal, kus saab mängida nii korvpalli, jalgpalli kui ka tennist. Pool hoonet on kulude katteks renditud Statoili töötajatele. Hoonel on uudne arhitektuur ja kujundus.
Lisaks kohustuslikele ainetele õpetatakse alates gümnaasiumist briti ja ameerika kirjandust, kodulugu, filosoofiat, majandusõpetust ja arvutiõpetust. Kohustuslikud on kolm võõrkeelt: inglise, vene ja prantsuse või saksa keel.
Inglise kolledži direktor on Toomas Kruusimägi (2010).
Kronoloogia.
Tallinna Inglise Kolledži hoone fassaad Estonia puiesteel, suvi 2011.


Printsess Alice, Gloucesteri hertsoginna.
Printsess Alice, Gloucesteri hertsoginna (Leedi Alice Christabel Montagu-Douglas-Scott) (25. detsember 1901 – 29. oktoober 2004) oli Gloucesteri hertsogi abikaasa. Seega oli ta kuningas Edward VIII ja George VI vennanaine ning praeguse Gloucesteri hertsogi ema. Ta oli ka kuninganna Elizabeth II tädi.
Varane elu.
Leedi Alice sündis 25. detsembril 1901 Londonis John Montagu-Douglas-Scotti ja leedi Margaret Bridgemani kolmanda tütrena. Seega on ta Charles II järeltulija tema illegitiimse lapse meesliini pidi.
Ta veetis oma lapsepõlve vanemate maakodudes: Northamptonshire's, Dumfries and Galloway's ja Šotimaa piiri ääres. Ta õppis St James'i internaatkoolis Worcestershire's ning hiljem reisis Prantsusmaal ja Keenias.
Abielu.
Aasta 1935 augustis kihlus leedi Alice Gloucesteri hertsogiga ning nad abiellusid 6. novembril 1935 Buckinghami palees. Abielu kaudu sai leedi Alice'st Gloucesteri hertsoginna ning printsess.
Paaril oli kaks poega, William ja Richard.
Pärast abiellumist reisisid abikaasad väga palju ning täitsid oma kuninglikke kohustusi.
Tiitlivahetus.
10. juunil 1974 prints Henry suri ning nende pojast Richardist sai järgmine Gloucesteri hertsog, kuna vanem poeg ja troonipärija William oli lennuõnnetuses hukkunud. Printsess Alice palus kuningannalt luba kasutada tiitlit "Tema Kuninglik Kõrgus printsess Alice, Gloucesteri hertsoginna", selle asemel et olla "Tema Kuninglik Kõrgus Gloucesteri leskhertsoginna", soov, mille kuninganna ka täitis. Printsess Alice ilmselt ei tahtnud nimetust "lesk".
Hilisemad aastad.
Aastal 1981 avaldas printsess oma memuaarid "Printss Alice'i, Gloucesteri hertsoginna memuaarid" ("The Memoirs of Princess Alice, Duchess of Gloucester"); 1991 andis ta välja täiendatud raamatu "Memuaarid üheksakümnest aastast" ("Memoirs of Ninety Years").
Aastal 1994, kui Gloucesterid pidid majanduslikel põhjustel Barnwelli mõisast loobuma, kolis printsess Kensingtoni paleesse, kus ta elas koos oma poja ja miniaga. Aastal 1999 teatas hertsog oma avalduses, et ema ei täida oma kõrge ea tõttu enam kuninglikke kohustusi.
Aastal 2001 pidas kuningapere tseremoonia, et tähistada printsessi 100. sünnipäeva. See üritus jäi nii Alice'i kui ka kuninganna õe, printsess Margareti viimaseks avalikuks ülesastumiseks. 24. juulil 2003 sai printsessist vanim kuningakoja liige, olles ainus kuningliku perekonna liige kogu maailmas, kes on nii kaua elanud.
Printsess Alice suri 29. oktoobril 2004 une pealt Kensingtoni palees. Ta oli 102-aastane. Tema matusetalitus peeti 5. novembril 2004 St George'i kabelis ning mälestusteenistus 2. veebruaril 2005 St Clement Danes'is.


Eesti Televisioon.
Eesti Televisioon on Eesti avalik-õiguslik telekanal.
Esimene ametlik proovisaade oli eetris 19. juulil 1955. aastal. 1955–1965 kandis ETV nime Tallinna Televisioonistuudio (TTS). 1. juunil 2007 ühinesid Eesti Televisioon ja Eesti Raadio Eesti Rahvusringhäälinguks.
Eesti Televisiooni pearežissöörid (kunstilised juhid).
Järgnevalt: Jaanus Nõgisto, Rene Vilbre jt
Eesti Televisiooni diktorid.
Erinevatel aegadel on Eesti Televisioonis diktoriametit pidanud Zinaida Madissova, Ruth Peramets-Püss, Kalmer Tennosaar, Endel Sõerde, Alice Talvik, Ivi Kreen, Irina Safonova-Kromm, Aune Lahdenpera, Meeme Valtenberg, Anneli Säilä, Merike Kass, Jaak Tamleht, Enn Eesmaa, Mare Neidlich-Taimre, Riho Mesilane, Marite Kallasma, Eve Kaselaan, Piret Sauter, Tiina Pärn, Urmas Reitelman, Urmas Ott, Merle Randma, Harri Kingo, Urmas Liiv, Margus Saar, Külli Palmsaar, Sirje Tennosaar, Sirje Eesmaa, Mare Haab, Urve Tiidus, Tõnis Tirel, Reet Liimets, Helene Tedre, Diana Lorents, Kristel Sarnet, Katrin Viirpalu, Indrek Birkan, Kadri Leping, Ott Ummelas, Riho Västrik, Natalia Malleus, Natalia Gurovits, Rita Väär, Ljudmilla Harlamova, Leonid Bronski, Margit Noor, Leili Lukas, Tõnu Aav, Härmo Saarm jt.


Manija.
Manija on küla Tõstamaa vallas Manilaiul.
Aastaringselt elab saarel umbes 45 inimest.
Aastal 2005 rajati laiule asfalteeritud tee. Manijas tegutseb ka külakeskus, kus toimuvad Manija külakoosolekud ning rahvapeod. 2006. aasta seisuga on külakeskuse juurde loomisel ka WiFi leviala.


Volkswagen Golf.
Volkswagen Golf on Volkswagen AG toodetav sõiduauto. Golf on oma üle 24 miljoni koostatud autoga Volkswageni enim müüdud mudel läbi ajaloo.
Esimese ja viienda põlvkonna Golfe tuntakse USA-s ja Kanadas nime Volkswagen Rabbit all.
Golfe toodetakse järgmiste keretüüpidega: kolmeukselise luukpära, viieukselise luukpära, universaal (Estate/Variant) ning kabriolett (Cabrio). Samuti on tootmises Golfi sedaankerega variant (Volkswagen Jetta). Golfe ehitatakse Volkswagen ettevõtete grupi ühisele A-põhjale.
Ajalugu.
Volkswagen Golf on autoajalooliselt tähtis automudel. Ta on tootmises, küll mitte täpselt algsel kujul, alates 1974. aastast kuni tänapäevani (juba umbes 35 aastat). Samuti oli Golf väga tähtis auto Volkswagenile, sest 1970. aastate alguses oli Volkswagen tõsistes rahalistes raskustes. Volkswageni mudeli Beetle müüginumbrid olid pidevalt langenud ja uute autode ostjatele ei pakkunud enam huvi Volkswageni õhkjahutusega ja tagamootoriga mudelid. Saksa autogigandi päästjaks osutus tema kontrolli all olnud Auto Union, mille omand oli tuntud Audi automark. Auto Unioni kaudu pääses Volkswagen ligi Audi kogemustele vedelikjahutusega mootorite ja esirattaveo valdkonnas, mis olid vajalikud, et luua uus põlvkond Volkswageneid. Audi 50 kontseptsioonil põhinev Golf oli koos Audi 50 teisiku, Volkswagen Pologa uue põlvkonna Volkswagenite üks esimesi liikmeid. Aastate jooksul arendas Volkswagen Audilt päritud Golfi ja Polot edasi ja omamoodi sai ring täis Audi A3 mudeli ilmumisega 1996 aastal, mis sisuliselt on Volkswagen Golf Audi "pakendis".
Mk I (1974–1983).
Volkswagen Golf (Rabbit) Mk I
Esimese põlvkonna Golfi tootmine algas 1974. aastal. USA-s ja Kanadas müüdi seda aastatel 1975–1984 Volkswagen Rabbiti ning Mehhikos Volkswagen Caribe nime all. Sellel oli vedelikjahutusega mootor, esirattavedu ja kerevariandiks luukpära. Ajakiri "Wheels" valis Golf Mk I 1975. aasta autoks.
Kuigi Golf ei olnud esimene auto sellise disaini ja tehnika kooslusega, oli see kõigist eelnevaist edukam just sellepärst, et esindas seda koos Volkswagenite hea koostekvaliteedi ja usaldusväärse tehnika mainega. Golf Mk I disanis Itaalia autodisainer Giorgetto Giugiaro ItalDesign stuudiost.
1978. aastal alustas Volkswagen Pennsylvanias Westmorelandi maakonnas esimese Euroopa autotootjana USA-s autode tootmist. Uut tehast, mis ehitati selleks, et vähendada Rabbitite hinda USA-s, valiti juhatama endine Chevrolet' juhtivtöötaja James Mclernon. McLernon üritas Rabbitit "amerikaniseerida", pehmendades selle vedrustust ja kasutades salongis odavaid materjale. See ei meeldinud Volkswageni puristidele ega kompanii juhtidele Saksamaal ning alates 1983. aasta mudelitest hakati Pennsylvanias taas kasutama jäigemaid amortisaatoreid ja vedrustust ning kvaliteetsemaid salongimaterjale. Tehas alustas samuti GTI mudeli tootmist USA turu jaoks. Esimene Volkswagen Caddy pikap, mis põhines Golf Mk I-l, toodeti samuti Pennsylvanias.
GTI versioon, mille tootmist alustati Euroopas 1976. ja USA-s 1983. aastal, lõi üleöö nn Taskurakettide segmendi ja sellest ajast alates on teisedki autotootjad oma väikeautode kõrvale turule toonud sama mudeli sportversiooni. GTI oli esimene sportlik väikeauto, millel võeti kasutusele kütuse sissepritse, mis tõstis 1588 cm³ mootori võimsuse 85 kW-ni. Aastal 2004 kuulutas ajakiri "Sports Car International" GTI Mk I 1980. aastate paremuselt kolmandaks autoks. USA-s tunti Mk I GTI-d kui Rabbit GTI-d. GTI sai üle maailma tuntuks "igamehe Porschena".
1980. aastal läbis Golf välimuseuuenduse. Mudel sai suuremad tagatuled, suuremad kaitserauad, ruudukujulised esilaternad ja moodsama armatuurlaua.
Kabriolettversiooni Cabrio müüdi 1980–1993. Golf Mk II-st kabriolettversiooni ei tehtud ja sellepärast toodeti Mk I Cabriot kuni Mk III tutvustamiseni.
Mk II (1983–1992).
Volkswagen Golf (Rabbit) Mk II
Teise põlvkonna Golfi tootmine algas 1983. aastal (USA-s 1985. aastal). Selle peamised uuendused olid suurem kere ja laiem mootorivalik. Lisati GTD, DOHC 1781 cm³ 16-klapiline versioon reasneljasest GTI-st (saadaval oli ka juba teada-tuntud 8-klapiline GTI versioon), ülelaadimisega 8-klapiline G60 kahe- ja neljarattaveolise versioonina ning selle võidusõiduversioon Rallye.
Golf Mk II-st on olemas väga piiratud arvul (72 eksemplari) käsitööna valminud variant G60, mida toodeti Volkswagen Motorsportsis. G60 kompressorit pruugiti koos 16-klapilise GTI mootoriga, sportkäigukastiga ja Syncro nelikveosüsteemiga. Kõik G60-d toodeti viieukselistena (va 2 autot, mis toodeti kolmeukselisena), värviti mustaks, 2 esitulega (mitte tavalise GTI 4 esitulega) iluvõrega, millel oli unikaalne sinine (mitte punane nagu GTI-l) raam ja Motorspordi logo. Kuulujuttude kohaselt toodeti 2 eksemplari ka konditsioneeriga. 1989. aastal maksis G60 umbes 575 000 krooni. Enamik neist müüdi VAGi juhtivtöötajatele. G60 mootor arendas 212 hj, mis tegi sellest võimsaima GTI, mida Volkswagen eales tootnud oli, kuni Mk IV R32e tutvustamiseni aastal 2003.
Golfist ehitati ka Off-Road versiooni, mille nimi oli Golf Country'". Sellel oli kõrgem vedrustus, nelikvedu, kängururauad, karterikaitse ja taha, väljaspoole autot paigutatud tagavararatas. Euroopas pakuti Countryt paljukiidetud 114 hj 1,8-liitrise 8-klapilise bensiinimootoriga ja 75 hj 1,6-liitrise GTD turbodiiselmootoriga. Golf Country oli eriti populaarne Kesk-Euroopas, Alpide piirkonnas.
Golf Mk II tootmise ajal tehti sellele arvukaid välismuudatusi. Kõige märkimisväärsem neist oli suuremate kaitseraudade lisamine 1989. ja 1990. aasta vahetusel Euroopa turul. Teine oluline muutus tehti esiuste küljeklaasides, mis pärast 1987. aastat paigaldati ühes tükis.
Ka teise põlvkonna Rabbitid valmistati USA-s esialgu Pennsylvanias, kuid kuna müüginumbrid Põhja-Ameerikas ei vastanud ootustele, pandi Westmorelandi tehas 1988. aasta juulis kinni. Edaspidi hakati Golfe USA-sse importima Saksamaalt ja Mehhikost.
Ajakiri "Motor Trend" valis 1985 GTI Mk II aasta autoks ja VWVortex valis selle parimaks Golfiks läbi ajaloo. Mk II GTI-l ei õnnestunud olla sama edukas kui Golf Mk I, sest GTI fännid olid suuremas vaimustuses Peugeot 205 GTIst.
Mk III (1991–1997).
Kolmanda põlvkonna Golfi tootmine algas novembris 1991, kuid Põhja-Ameerikas jõudis see müügile 1993. aastal. Kolmanda põlvkonna Golf valiti 1992. aasta autoks. Golf Mk III GTI variante (eriti reasneljase mootoriga) peeti sport-Golfidest seni kõige lahjemateks, kuna GTI Mk II-ga võrreldes oli auto mass tunduvalt suurem, aga võimsuselisa oli väga väike. Golf III-st on ka VR6 variant. Selle 2,8-liitrine VR6 mootor arendas 172 hj (128 kW) ja see parandas 1285-kilose massiga auto dünaamikat märgatavalt. Mk II GTI kaalus 285 kg vähem, kuid sellel oli 1,8-liitrine mootor, mis arendas 137 hj (102 kW).
1993. aastal tutvustati kolmanda põlvkonna Golf GTI 16-klapilist versiooni. Mootor oli põhimõttleiselt sama mis teistel versioonidel, kuid selle töömahtu oli suurendatud 2,0 liitrini ja tänu sellele kasvas mootori võimusus 148 hj-ni (110 kW). Kuigi mootor oli VR6-ga võrreldes nõrk, sai see Euroopas kiiresti populaarseks (Põhja-Ameerikas ei müüdud "õiget" GTI-d, vaid VR6-t, millele olid kinnitatud GTI logod).
Golf Mk III oli samuti 90-ndate lõpus ja 00-ndate alguses Euroopas toimunud diislihulluse eelkäija, kuna Volkswagen tutvustas 1996 otsepritsesüsteemi Golf TDI-l. Mootori töömaht oli 1,9 liitrit ja võimsus 108 hj (81 kW). See ei olnud esimene diiselmootoriga auto, mille erivõimsus oli üle 50 hj/l, kuid näitas avalikkusele diiselmootoriga autode eeliseid bensiiniga töötavate ees, mis seisnes eelkõige kõrges pöördemomendis madalatel pööretel. TDI näitajad olid 235 Nm ja 1900 p/min.
90-ndatel aastatel spondeeris Volkswagen kolme kuulsa rokkbändi turneesid ja lasi iga esineja auks välja eriseeria Golfe: Golf Pink Floyd Edition (1994), Golf Rolling Stones Edition (1995) ja Golf Bon Jovi Edition (1996).
1996. aastal lasi Volkswagen välja 1000-eksemplarise 20. sünnipäeva eriseeria kolmeukselisi Golf GTI-sid. Neil olid standardse GTI omadused, kuid erinevusi muudatusi oli mitu: ruudulipu ja GTI logoga Recaro sportistmed, punased turvarihmad, kroomitud golfipallikujuline käigukanginupp, punased triibud roolil ja käsipiduri kangil ning hõbedased näidikud. Punane kujundus jätkus auto kerel: punased triibud kaitseraudadel ja punased pidurisadulad, BBS-i 16" kergmetallveljed (nagu VR6 15" veljed), summuti kroomitud otsad ning toonitud udu- ja suunatuled. Lisaks sai valida kolme varustuselemendi vahel: elektriline katuseluuk, konditsioneer ja must metallikvärv. Kindlustusmaksed olid sellel samad mis tavalisel GTI-l, mis tegi sellest ihaldatud mudeli. Eriseeriat müüdi ainult 6 värvitoonis ja väljalase, 1000 autot, jagunes järgmiselt: 600 8-klapilist mudelit, 150 16-klapilist mudelit ja 250 TDI mudelit. Diiselmootoriga autod toodeti ainult Euroopa turu jaoks ja Suurbritannias neid ei müüdud.
Mk IV 1997-2003.
Neljanda põlvkonna Golfi tootmine algas 1997. Nagu eelmised põlvkonnad, oli ka see hea auto mõistliku hinna eest. Saksamaa spetsialistide ja tuntud Saksa kvaliteediga saavutati juba tuttav müügiedu.
Nagu Golf 3-l, oli ka Golf 4-l jäik kere, armatuur ja keskkonsool olid tehtud kvaliteetsest plastist. Soliidse välimuse ja paksude C-piilaritega saavutati autos turvaline tunne. Üldvälimus on meeldiv ja mitte konservatiivne. Need, kes on uue Golfiga sõitnud, on kiitnud materjalide kvaliteeti, eriti armatuuri, mis meenutab natuke Mercedese ja Audi oma.
Golf 4 on pisut laiem ja pikem kui eelkäija. Kuna enamus lisatud pikkusest on pagasiruumi arvelt, siis salong on ainult näiliselt suurem.
Tehniliselt on Golf 4 väga konservatiivne. Ta pole mitte üksnes väliselt Golf 3 sarnane, vaid ka üldehitus on jäetud muutmata. Vedrustus on endiselt MacPherson-tüüpi.
GTI huviliste jaoks võib Golf 4 pettumuse valmistada. Golf 4 juhitavus ei ole nii terav kui enne. Tavalise kasutaja jaoks ei ole Golf 4 siiski üldse paha auto.
VW Golf GTI 180 hj.
Golfi 25. aastapäevaks lasti välja, esialgu ainult Euroopas, GTI, mille mootor arendab võimsust 180 hj. Selles kasutati alumiiniumist mootoriplokki ja 6-käigulist käigukasti. Käigukast ei ole vana, mida kasutati V6 4motionil. GTI Edition kiirendab 0-100 km/h 7,5 sekundiga. See on juba GTI vääriline tulemus.
25. aastapäeva erimudeli veermik on ka sportlikum kui kunagi varem: konkreetne vedrustus, madalam kliirens ja 18" veljed koos 225/40 ZR rehvidega. Selle tulemusena paranes teelpüsivus märgatavalt.
VW Golf V5 4motion.
Üsna varsti pärast seda, kui rahvas rääkis Golf IV GTI pettumusest, lasi Volkswagen välja Golf V5 4motioni, millel oli neljarattavedu, 6-käiguline käigukast ja tagumine multilinkvedrustus.
Nelikveoks kasutati Haldexi süsteemi (Volkswagen nimetas selle 4motioniks): see kasutab ABS andurit, et saada infot väändest, mida oleks vaja kanda tagumistele ratastele.
Kuna täiesti uus sidur paikneb tagasilla lähedal, siis tuli kütusepaak ja tagavedrustus täiesti ümber muuta. Sellega lahendas Volkswagen ka Golf 4 juhitavuse probleemi: juhitavus paranes märgatavalt.
VW Golf R32.
Pärast huvilistelt tulnud tagasisidet GTI, V5 ja V6 ebaõnnestumisest, otsustas Volkswagen, et see on viimane võimalus tõsta uue Golf 4 mainet, lastes välja “üligolfi" R32.
Nimi R32 vihjab Golfi suurimale mootorile läbi aegade: 3,2 l. See mootor oli just teinud debüüdi kõige väiksema mootoriga Phaetonil. Võrreldes 2,8 l mootoriga oli sellel pikem kolvikäik, uus sisselaskekollektor ja suuremad klapid. Kui 2,8 l mootor arendas võimsust 201 hj, siis uus 240 hj. Sellest piisas, et olla võimsam Focus RS-st, Audi S3-st ja Subaru WRX-st. Golf 4 R32 tippkiirus on 245 km/h, kiirendus 0-100 km/h on 6,3 s. Kiirendus peaks olema parem, kuid auto tühimass on 1477 kg. See on 200 kg rohkem kui Ford Focus RS.
R32 kasutab samuti 6-käigulist käigukasti, Haldexi süsteemiga elektrooniliselt kontrollitavat nelikvedu, multilink-tagavedrustust. R32 kliirens on 10 mm madalam. See kiirendas rooli reageerimist, kasutades Audi TT roolisüsteemi. Pidurid on pärit Volkswagen Passat W8-lt. 18" valuveljed on madalate rehvidega, vähendades spoilerite abil õhutakistustegurit 0,34-lt 0,32-ni.
R32 oli kallim kui Focus RS ja Impreza WRX, kuid odavam kui Subaru Impreza WRX STI ja Mitsubishi Lancer EVO. Kokku toodeti Volkswagen Golf R32 5000 eksemplari, kuni tuli välja Volkswagen Golf 5.
Mk V 2003-2008.
Volkswagen Golf (Rabbit) Mk V
VW Golf 5-lt eemaldati saladuskate oktoobris 2003 Frankfurdi motošõul ja Euroopas tuli see müüki kuu aega hiljem. Mälestamaks seda hetke, nimetati Wolfsburg nädalaks ümber Golfsburgiks. Põhja-Ameerikas jõudis Golf 5 müüki 2006, taaselustades mudeli Rabbit. Enamusel reklaamtrükistel kujutati vana logo (jooksev jänes) koos fraasiga: "Ta on tagasi 14 490 USA dollariga".
Põhja-Ameerikas, kus SEATi ja Škodat ei esindatud, nõudis Volkswagen, et taaselustataks Rabbiti kaubamärk.
Mootorid ja käiguosa võisid eri mandritel olla erinevad, kuid Golf 5 on saadaval ainult 4-silindrilise bensiini- ja diiselmootoriga ning uue põlvkonna TDI mootoriga. Käigukastide valik oli: manuaal-, automaat-, "tiptronic" ja DSG käigukast. Põhja-Ameerika mudelitel kasutati sama 2,5-liitrist 5-silindrilist bensiinimootorit, mis oli sellel turul ka Jettal ja New Beetle'il, kuigi alates 2008. aastast sai mootor 20 hj (15 kW) võimsuselisa. Põhja-Ameerikas sai valida 5-käigulise manuaal- ja 6-käigulise automaatkäigukasti vahel.
GTI-d hakati tootma 4-silindrilise 2,0-liitrise turbomootoriga, mille võimsus oli 200 hj (147 kW), käigukastiks sai valida ka 6-käigulise DSG.
2005. aasta septembris hakati tootma ka Golf 5 GT-d, mis kasutas 1,4 l topeltülelaadimisega (TSI) mootorit või 2,0 l TDI-d. Mõlemad mootorid arendasid võimsust 125 kW (170 hj) ja diisel oli saadaval ka 140 hj (103 kW) versioonis (Suurbritannias). Nende mootoritega saavutati kiirendus 0-100 km/h 6-käigulisel bensiinimootoril 7,9 s ja DSG-l 7,7 s ning diiselmootoril 8,2 s. VW Golf 5 GT-d ei müüdud Kanadas ega USA-s.
Golf 5-st ei tehtud kabrioletti. Volkswagen Eost on kutsutud Golf 5 kabriolettversiooniks, kuigi Eose kereosad ei ühti ühegi teise Volkwageniga, kuid auto on ehitatud Golf 5 platvormile.
Kõige uuem versioon Golf 5-st on universaalkerega, mida esitleti Genfi autonäitusel 2007. aastal. Põhja-Ameerikas müüakse seda Jetta Sportwagoni nime all.
2004. aasta detsembris esitleti Golf Plusi. See on 95 mm kõrgem kui tavaline Golf, kuid 150 mm lühem kui mahtuniversaal Volkswagen Touran.
2006. aastal Pariisi motošõul esitleti Cross Golfi, Golf Plusi "offroad"-versiooni. See töötati välja nende inimeste poolt, kelle toodang on ka Golf R32 ja Cross Polo. Cross Golf on saadaval ainult esiveolisena. Mootoriks saab valida 1,6 l ja 1,4 l TSI bensiinimootori ning 1,9 l TDI ja 2,0 l TDI diiselmootori. Suurbritannia versioon kandis nime Golf Plus Dune ja kasutas 1,9 l TDI mootorit.
Golf V-st lasti samuti välja erimudelieid.
Golf 5 GT.
Golf 5 GT-d pakuti kahe mootoriga: 1,4 l TSI bensiinimootori ja 2,0 l TDI diiselmootoriga. Mõlemad arendasid võimsust 125 kW (170 hj). Diiselmootori jõumoment on 350 Nm, rohkem kui tippmudelil R32. Bensiinimootoriks oli uus TSI topeltülelaadimisega mootor. Ülelaadimisel kasutatakse kompressorit, mis töötab kuni teatud pööreteni, mille järel hakkab tööle turbokompressor. See süsteem võimaldab mootori head tõmmet kogu pööretevahemikus: kompressor annab jõudu madalatel pööretel ja turbo kõrgetel. Tulemuseks ei ole turbo viivitust ja umbes sama võimsus, mida arendab 2,4-liitrine mootor, kuid seda ökonoomsemalt.
Mõlemad mootorid on saadaval ka DSG käigukastiga. Kiirendus 0-100 km/h on bensiinimootoril 7,9 s (6-käiguline manuaalkäigukast), 7,7 s (DSG) ja diiselmootoril 8,2 s, tippkiirus on 220 km/h.
Golf GT kasutab samasid pidureid mis GTI (312 mm ventileeritavad esikettad ja 286 mm tagumised). Vedrustus on tavalisest Golfist 15 mm madalam, kasutatakse GTI vedrustust ja seadeid. Veljemõõt on 7Jx17", rehvid 225/45/17.
Golf 5 GTI.
Golf 5 GTI taastas oma kunagise eelkäija mk 1 maine. Kasutatakse 2,0-liitrist 4-silindrilist turbomootorit FSI (otsepritsega - "Fuel Stratified Injection"), mille võimsus on 200 hj (147 kW). Kereks pakutakse 3- ja 5-ukselist luukpära ning valida saab 6-käigulise manuaalkäigukasti ja 6-käigulise DSG (mille käiguvahetus on 8 ms kiirem) vahel.
GTI ideeautot esitleti 2003. aastal Frankfurdis autošõul. 2006. a. jaanuaris debüteeris GTI Põhja-Ameerikas Los Angeleses autošõul. Uus GTI on oma eelkäijast kallim. Seda põhjendati tehniliste ja välimuse muutustega.
"Automobile Magazine" nimetas Golf 5 GTI 2007. aasta autoks.
Golf 5 R32.
2005. a. septembri lõpus tuli müügile Golf 5 R32. See oli saadaval täiustatud 3,2-liitrise VR6 mootoriga, mida kasutati Golf 4-l, 10 lisahobujõuga, mis saavutati uuendatud sisselaskekollektoriga. Mootori võimsus on nüüd 250 hj (184 kW / 6300 p/min), moment jäi samale tasemele – 320 Nm. Tippkiirus on elektroonselt piiratud 250 km/h. Kiirendus 0-100 km/h on 6,5 s ja 6,2 s (DSG).
Võrreldes Golf 4 R32-ga on see 0,1 s kiirem, seejuures on auto umbes 40 kg raskem. Ülekandeks kasutatakse Haldex süsteemiga 4motion nelikvedu, 18" 20 kodaraga valuvelgesid. Pidurikettad on siniseks värvitud supportitega ning 345 mm esi- ja 310 mm tagumiste piduriketastega.
USA-s tuli Golf 5 R32 müügile 2007. aasta augustis.
Golf 5 GTI edition 30.
Jätkates GTI aastapäevadele pühendatud erimudelite eduga, lasti välja GTI 30. aasta eriversioon.
See saabus müügile 2006. aasta novembris hinnaga 22 290 Suurbritannia naela. Alguses oli toodang piiratud 1500 eksemplariga. Edition 30 oli saadaval kuues toonis: tornaadopunane, must, valge, peegelhõbe (metallik), terashall (metallik), teemantmust (metallik). Võrreldes standardmudeliga, olid muudatused järgnevad: mootor on 30 hj võimsam (kuulujutud liikusid, et see oli kiirem kui R32), kerevärvi liistud, Votex esispoiler, R32 toonitud tagumised tuled, golfipalli kujutisega käigukanginupp, hõbedane plaat kirjaga "30 Edition", punase niidiga õmmeldud viini nahast ja interlagose riidesegust sisemus, 18" BBS Pescara või 18" Monza II musta värvi veljed.
Kiirendus 0-100 km/h on 30 Editionil 6,8 s (6,6 s DSG'ga) ja tippkiirus on 245 km/h.
Golf 5 Fahrenheit edition.
2006. aasta oktoobris lasti Playboy häärberis välja Fahrenheit edition GTI ja GLI mudelitest. Need olid esimesed spetsiaalselt Põhja-Ameerika jaoks tehtud eriseeria GTI ja GLI mudelid.
GTI Fahrenheit eristub tavalisest GTI-st Lamborghini Gallardo oranži värvi, spetsiaalse Fahrenheiti logo, pühendusega plaadiga roolil, kerevärvi sisemuse, oranzi õmblustega DSG hoova, rooli, käsipiduri pideme, põrandakatete (punane GTI logo on eemaldatud) ja erivärvi 18" Charleston velgede poolest.
Fahrenheiti mudel oli saadaval ainult DSG käigukastiga. Kokku toodeti Fahrenheiti mudelit GTI-d 1200 tk (Kanadasse 150) ja GLI-d 1200 tk (ei olnud Kanadas saadaval). USA-s maksis Fahrenheiti mudel alates 27 665 USA dollarit.
Golf 5 GTI W12-650.
Volkswagen eemaldas katte GTI W12-650'lt GTI Festivalil Wörthersee's Austrias 2007. aasta mais. Tegemist on Concept'ga, mida on toodetud ainult üks eksemplar.
Autol on 6,0 l W12 biturbo mootor, võimsusega 650 hj (478 kW, 720 Nm). Kiirendus 0-100 km/h võtab aega 3,7 s ja tippkiiruseks on 320 km/h. Auto on 70 mm madalam ja 160 mm laiem, kui tavaline GTI, keskmootor, carbon katusega.
Mk VI 2008-tänaseni.
Golf Mk VI aastal 2008


Mihhail Šolohhov.
Mihhail Aleksandrovitš Šolohhov [š'oolohhov] (vene keeles Михаил Александрович Шолохов) (24. mai 1905 Kružilinski – 21. veebruar 1984 Vjošenskaja staniitsa) oli vene romaanikirjanik.
Elulugu.
Kuigi ta kirjutas Doni kasakatest ja sündis Doni ääres, ei olnud ta ise nende seast pärit.
Ametlik propagandalegend on suuresti varjanud kirjaniku tegelikku elulugu. Tema lapsepõlv, noorpõlv ja kujunemistee on jäänud üsna hämaraks. Isegi tema sünniaasta suhtes on olnud kahtlusi (on oletatud kõiki aastaarve vahemikus 1900–1905).
Haridust oli tal vaid neli aastat.
Aastatel 1920–1922 osales ta Venemaa kodusõjas. Aastast 1922 elas ta Moskvas. Ta debüteeris seal ajakirjanduses avaldatud följetonidega. Aastal 1924 astus ta RAPP-i. Aastal 1924 pöördus ta Doni äärde tagasi. Aastal 1926 asus ta elama Vjošenskaja staniitsasse, kus ta alustas "Vaikse Doni" kirjutamist.
Kui glasnosti aastatel oli moes Šolohhovi põhiliselt sõimata – aga tema paturegister ei osutunudki teab kui pikaks (rida parteilisi sõnavõtte) -, siis mitmed uuemad päevavalgele tulnud dokumendid näitavad kirjanikku soodsamas valguses. Näiteks 1997 raamatuna avaldatud kirjavahetus Staliniga ei näita Šolohhovi Stalini lemmikuna ega stalinistina.
Stalin, keda ärritasid Šolohhovi visad abipalved kollektiviseerimise pehmendamiseks, olevat koguni pillanud mürgise repliigi: kui tarvis, leiame "Vaiksele Donile" uue autori. Arvukates avaldatud kirjades sõpradele-tuttavatele avaneb paljudes üksikasjades "Vaikse Doni" kirjutamise käik, samuti autori autori visa võitlus tsensuuri, toimetajate ja kriitikutega. Nii näiteks oli "Ülesküntud uudismaa" algpealkirjaks "Higi ja verega"; kui Šolohhov pidi toimetajate survel algvariandist taganema, hüüatas ta ühes 1931. aasta erakirjas: "No on vast õudne pealkiri!"
On avaldatud arvamust, et konjuktuurne "Ülesküntud uudismaa" valmiski üksnes selleks, et "Vaikse Doni" lõpuosa läbi suruda.
Üks NKVD kohalik ülemus oli 1930. aastate lõpul Šolohhovi kohta öelnud: kahju, et mees nii kuulus on, muidu oleks ta ammu kinni pannud. 1937. aasta puhastuse ajal säästis Stalin teda viimasel hetkel.
Teise maailmasõja ajal oli Šolohhov rindekorrespondent polgukomissari auastmes.
Šolohhov võttis sõna Boriss Pasternaki, Andrei Sinjavski, Juli Danieli (Kirjanike Liidu presiidiumi liikmena) ja Aleksandr Solženitsõni vastu.
Aastal 2004 toimunud Venemaa kirjanike 12. kongress võttis vastu eraldi resolutsiooni Šolohhovi kohta, kus kutsuti üles rahvusliku geeniuse sajandijuubelit väärikalt tähistama. Kavas oli ka Šolohhovi entsüklopeedia väljaandmine.
Looming.
Šolohhovi tuntuim ja vaieldamatult parim teos on "Vaikne Don" (1928–1940), mille eest ta sai 1965 Nobeli kirjandusauhinna. Selle teose autorsuses on kaheldud.
Tema esimesed jutustused ilmusid 1923. Tema muu loomingu seas on "Doni jutud" ehk "Doni jutustused (1925) Doni kasakate elust, romaan "Ülesküntud uudismaa" (1. köide 1932, 2. köide 1960) kollektiviseerimisest, jutustus "Õppigem vihkama", "Inimese saatus" (1957) ning lõpetamata romaan "Nad võitlesid kodumaa eest" (1943–1959, uusversioon 1969). Kolm viimast räägivad Teisest maailmasõjast. Aastal 1959 ilmus "Vaikse Doni" jätk "Hobused Donil", mida peetakse kunstiliselt nõrgaks.
Retseptsioon.
Nõukogude Liidus esitati tema teoseid sotsialistliku realismi näidetena.
Filmid.
Aastal 1958 valmis film "Vaikne Don" ja 1959 "Inimese saatus".
Ühiskondlik-poliitiline tegevus.
Šolohhov astus 1932 NLKP-sse. 1961. aastast oli ta NLKP Keskkomitee liige.
Ta oli NSV Liidu Ülemnõukogu saadik alates I koosseisust.
Isiklikku.
Šolohhov abiellus 18-aastaselt ja sai nelja lapse isaks.
Nooruses oli ta tuntud lõbusa ja seltsivana, ent elu teisel poolel erakordselt kinnise ja süngena. Teada on ka tema alkoholiga liialdamine. Poja kinnitusel põletas Šolohhov elu lõpul romaani "Nad võitlesid kodumaa eest" käsikirja.


Oliver Neuville.
Oliver Neuville (sündis 1. mail 1973 Locarnos, Šveitsis) on endine Saksamaa jalgpallikoondise ründaja, kes mängis Saksamaa Bundesligas Borussia Mönchengladbachis ja Leverkuseni Bayeris.
Neuville on pärit Šveitsi itaaliakeelsest osast ning ei osanud seetõttu esialgu kuigivõrd saksa keelt, ka valiku Saksamaa rahvuskoondises mängimiseks langetas ta üsna hilja.
Neuville karjäär algas Šveitsi Genfi Servette FC klubis 1992. aastal, kus ta tegi 91 mängus 41 väravat. Aastal 1996 siirdus ta Hispaaniasse, kus ta mängis ainult ühe hooaja CD Tenerife klubis. Seejärel siirdus ta Saksamaale, kus ta on mänginud kolmes eri klubis. Algul Hansa Rostockis aastatel 1997–1999 ja seejärel Leverkuseni Bayer 04as aastatel 1999–2004. Leverkusenis pääses ta mängima Meistrite liiga finaalis ja Saksamaa karika finaalis, kuid tema klubi ei võitnud kumbagi kohtumist. Aastatel 2004-2010 mängis Neuville Borussia Mönchengladbachis.
Bundesligas jäid Neuville parimateks teised kohad. 2002. aasta maailmameistrivõistlustel kaotas Saksamaa finaalis Brasiiliale, nii et Neuville võib pidada "igaveseks teiseks". Teda tuntakse siiski resultatiivse väravalööjana, sest kõrgliigas mängitud 372 mängus on ta löönud 127 väravat.
Rahvuskoondises debüteeris Neuville 2. septembril 1998. aastal, kui mängiti Maltaga.
Kuni 2010. aastani mängis Neuville koondises 69 korda ja lõi 10 väravat. Viimase värava lõi ta 2006. aasta maailmameistrivõistluste A-alagrupi teises mängus Poolaga, mille Saksamaa võitis 1:0.
Välislingid.
Neuville, Oliver
Neuville, Oliver


Iván Kaviedes.
Jaime Iván Kaviedes (sündis 24. oktoobril 1977) on Ecuadori jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Argentinos Juniors klubi rivistuses.
Kaviedes on üks Ecuadori koondise parimaid mängijaid ja tema oli esimene ecuadoorlasest mängija Euroopa väljakutel.
Kaviedes sai tuntuks, kui tegi hooajal 43 väravat Club Sport Emelec rivistuses kodumaal. Seejärel siirdus ta Itaalia Serie A liiga Perugia Calcio meeskonda. Ta ei paistnud seal eriti silma ja on peale seda mänginus paljudes Euroopa ja Lõuna-Ameerika klubides.
Kaviedes mängis Ecuadori koondises kooseiseus 2002. aasta maailmameistrivõistlustel ja on ka 2006. aasta maailmameistrivõistluste koondises.
Rahvuskoondises debüteeris Kaviedes 14. oktoobril 1998. aastal, kui mängiti Brasiiliaga. Seisuga 15. juuni 2006 on ta koondises mänginud 46 korda ja löönud 14 väravat.
Isiklikku.
Iván Kaviedes on 182 cm pikk ja kaalub 71 kg.
Kaviedes, Iván
Kaviedes, Iván


Con fuoco.
"con fuoco" (itaalia keeles 'tulega') on karakteritähis noodikirjas, mis tähistab tulist ja särtsakat esitusviisi.


Lõhavere linnamägi.
Lõhavere linnamägi on muinaseesti linnamägi Viljandimaal, Olustvere ja Suure-Jaani vahel.
Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks peetud Lõhavere on ühtlasi ka üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Ka Läti Henriku kroonikas mainitakse Sakala vanema Lembitu linnust "Castrum Leole" nime all.
Lõhavere linnuse avastajaks oli kohalik mõisnik Helmsersen, kelle kutsel Jaan Jung 14. juunil 1880 teostas seal esimesed kaevamised. Jaan Jung oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud Harri Moora juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et Lõhavere oli linnusena kasutusel 12.-13. saj. ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on naaskel, nuga, tuleraud, hõbe- ja pronksehted, aga samuti noole- ja odaotsi, mõõgatükke ja isegi üks terve mõõk.
Linnamägi kujutab endast neemikut, mida on kunstlikult veelgi kõrgendatud. Selle harjal asus nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivavall. Vall oli pealt silutud palkteega ja sellel kõrgus ka mitu vahitorni. Valli väljast toestav palksein oli kõrgem ning moodustas ühtlasi kaitserinnatise. Linnuse eri aegadel kasutusel olnud väravakohad asusid kirdes ja kagus. Väravakäikude küljed olid toestatud paekivist kivimüüriga. Oletatavasti kõrgus linnuse väravate kohal ka palkidest kaitsetorn.
Linnuse õuel asus hulk väiksemaid köetavaid hooneid ning üks massiivne tsitadelliks peetav ehitis. Üks leitud kaev asus linnuse jalamil ja teine õues.


Kaká.
Kaká (tegelik nimi Ricardo Izecson dos Santos Leite; sündinud 22. aprillil 1982 Brasílias) on Brasiilia jalgpallur. Brasiilia jalgpallikoondise poolkaitsja ning mängib alates 8. juunist 2009 Madridi Realis.
Tema isa Bosco Izecson Pereira Leite oli insener. Seetõttu oli Ricardo lapsepõlv varaliselt kindlustatud, mis lubas tal keskenduda koolile ja jalgpallile. Tema noorem vend Rodrigo on samuti elukutseline jalgpallur.
Kui Ricardo oli 7-aastane, kolis pere São Paulosse. Seal avastasid ta São Paulo FC talendiotsijad ja pakkusid talle lepingut.
Ta mängis AC Milanis, kuhu siirdus São Paulo FC-st 8,5 miljoni euro eest. Alates 8. juunist 2009 mängib ta Madridi Realis. Ülemineku hind oli 68 miljonit eurot.
Rahvuskoondises debüteeris Kaká 31. jaanuaril 2002 Boliivia vastu. Esimese värava Brasiilia koondise eest lõi ta 7. märtsil 2002 Islandi jalgpallikoondise vastu. Koondises on ta mänginud 10. juuni 2009 seisuga 64 korda ja löönud 24 väravat. Ühtki mängu, kus Kaká on värava löönud, pole Brasiilia kaotanud.
Brasiilia koondisega on Kaká tulnud maailmameistriks 2002. aastal, kuigi ta mängis maailmameistrivõistlustel ainult 25 minutit alagrupimängus Kostariika vastu. Veel on ta võitnud Euroopa superkarika 2003, Itaalia superkarika ja Serie A 2004 ning FIFA konföderatsioonide karika 2005. aastal.
Kaká valiti 2002 Brasiilia liiga parimaks mängijaks ja 2005 Meistrite liiga parimaks keskväljamängijaks. Aastal 2007 võitis ta Euroopa parima jalgpalluri auhinna "Ballon d'Or", lisaks valis FIFA ta maailma parimaks mängijaks aastal 2007.
Isiklikku.
Kaká on 186 cm pikk ja kaalub 73 kg.
23. detsembril 2005 abiellus Kaká oma lapsepõlvekallima Caroline Celicoga. Nende esimene laps Luca Celico Leite sündis São Paulos 10. juunil 2008.


Martna.
Martna on küla Lääne maakonnas Martna vallas.
Piirneb Ehmja, Enivere, Putkaste ja Kuluse külaga.
Ajalugu.
Ajalooliselt asub Martna juba muinasajal tihedasti asustatud piirkonnas, muististe poolest rikaste Ehmja, Putkaste, Enivere ja teiste külade lähikonnas.
Muinasajal kuulus Martna piirkond ilmselt Ridala muinaskihelkonna juurde, 13. sajandil aga eraldus kirikukihelkonnana, sest Martna kirikut on kirjalikes allikates esmakordselt mainutud juba 13. sajandi lõpul. Koha praegune nimi tuleneb Püha Martini kiriku nimest, paiga vana nimi on olnud Ummern.
Martna oli tüüpiline kihelkonnakeskus, kus asusid kirik, kalmistu, kirikumõis, kuid puudus küla või asula nimega Martna. Selline tekkis alles kolhoosi- ja sovhoosiasulana.


Bostoni teejoomine.
thumb
Bostoni teejoomine (inglise keeles "Boston Tea Party") oli 16. detsembril 1773 korraldatud Ameerika kolonistide protestiaktsioon Briti võimude vastu. Pärast seda kui Bostoni ametnikud keeldusid kolme laeva maksustatud teelaadungit Suurbritanniasse tagasi saatmast, läksid kolonistid laevade pardale ning viskasid tee vette. See on oluline sündmus Ameerika Ühendriikide ajaloos, millele on viidatud ka hilisemates protestiaktsioonides.
See oli Briti valitsuse 1773. aastal kehtestatud "Teeseadus", mis vabastas Ida-India Kompanii Inglismaal tollimaksust ja andis talle kolooniates sisuliselt teemüügi monopoli.
Bostoni teejoomist on peetud üheks neist sündmustest, mis vallandas 1775. aastal Ameerika iseseisvussõja.


Lõhavere.
Lõhavere on küla Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas.


Filmitegelaste loend.
"Siin on loetletud filmide ja seriaalide tegelasi.


Komsomolsk Amuuri ääres.
Komsomolsk Amuuri ääres (vene keeles: Комсомольск-на-Амуре) on linn Venemaal Habarovski krais. Asub Amuuri jõe vasakul kaldal, 360 km kaugusel Habarovskist.
Kliima.
Jaanuari keskmine õhutemperatuur linnas on –24 °C, juulis +20 °С. Aastane sademete hulk on 560 mm.
Ajalugu.
Piirkonna põliselanikeks on nanaid. Tänapäeva linna ala kuulus Hiinale 1858. aastani, mil see läks Aiguni lepinguga Venemaale.
Asula on rajatud 1860. aastal Permskoje külana Permi oblastist ümber asunud talupoegade poolt. 1932. aastal anti asulale linnaõigused ja nimetati ümber Komsomolskiks linna ehitavate komnoorte auks. Tegelikult olid umbes 70% linnaehitajatest vangid. Linnas hakati arendama rasketööstust, rajati laevaehitustehaseid.
Majandus.
Linnas on lennukitehas, kus toodetakse hävituslennukeid Su-27, Su-30, Su-33 ja Su-35, laevaehitustehased ja masinaehitustehased.
Must metallurgia on tähtsuselt teine tööstusharu (32,2% toodangust): terasetoodang ulatub 0,7 miljoni tonnini.
Töötleva tööstuse käive oli 2006. aastal 24,1 rubla.
Linn asub Baikali-Amuuri magistraalraudtee (BAM) ääres. 20 km kaugusel kesklinnast asub lennujaam.


Ohha.
Ohha on linn Venemaal Sahhalini oblastis. Asub Sahhalini saare põhjaosas Ohhoota mere kaldal.
Asutatud 1880. aastal avastatud naftaleiukoha juurde.


Black Mama.
Black Mama on glasuurkohuke, mida toodab AS Kohuke.
Kohuke sisaldab glasuuri, kohupiima, taimerasva, vanilliini ja paksendajaid.
100 grammi Black Mama kohukese energeetiline väärtus on 1262,6 kJ.


70.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad - 70. aastad - 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad
Aastad: 65 66 67 68 69 - 70 - 71 72 73 74 75


Dharamsala.
Dharamsala on linn Indias Himachal Pradeshi osariigis.
Asula jaguneb Ülem-Dharamsalaks (McLeod Ganj, McLeodganj) ja Alam-Dharamsalaks.
Ülem-Dharamsala.
Ülem-Dharamsala on Alam-Dharamsalast umbes 9 km kaugusel ja 460 m kõrgemal (kõrgus merepinnast 1700 m).
Ülem-Dharamsalas resideerib eksiilis praegune dalai-laama Tenzin Gyatso, kes põgenes Tiibetist Indiasse 1959. Samuti on Dharamsalas Tiibeti eksiilvalitsuse residents. Seal elab rohkesti Tiibeti pagulasi.
Ülem-Dharamsalas on ka väike anglikaani kirik "St. John of the Wilderness".
Kliima.
Detsembris ja jaanuaris sajab lund. Temperatuur on 0 °C ja 14,5 °C vahel.
Kõige soodsamad ajad linna külastamiseks on märtsist juunini ja septembrist novembrini.
Rännuteed.
Dharamsalast saavad alguse mõned rännuteed, näiteks Triundile (3350 m) ja Inderhara kurule (4300 m) Dhauladhari mägedes. Lääne suunas on võimalik rännata Kareri külasse ja Kareri järve äärde (3200 m).


Namgyali klooster.
Namgyali klooster on üks Tiibeti budismi kloostritest, mis on seotud dalai-laamadega.
Namgyali klooster paiknes algul Tiibetis Potala palees. Selle asutas 1575 kolmas dalai-laama Sonam Gyatso. Klooster oli ette nähtud dalai-laama rituaalideks. Pole teada, kas Hiina võimud on kloostri selle nime all säilitanud.
Praegu tegutseb Namgyali klooster eksiilis Indias Dharamsalas. Selle mungad saadavad dalai-laamat välisreisidel. Nad demonstreerivad laamatantse, Tiibeti liivamaali, liivamandalaid jms.
Kloostril on filiaal USA-s New Yorgi osariigis Ithacas ("Namgyal Monastery Institute of Buddhist Studies"). See rajati 1992. Seal roteeruvad Dharamsalast tulnud mungad. Nad õpetavad põhiliselt lääne huvilistele mitmeaastast "suutra- ja tantrakursust", mille õppekavasse kuulub ka tiibeti keel. Korraldatakse ka üksikloenguid ja lühikursusi.


Mary (Tecki printsess).
Mary (Victoria Mary Augusta Louise Olga Pauline Claudine Agnes; 26. mai 1867 – 24. märts 1953) oli Tecki printsess ning Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuninganna ja India keisrinna, George V abikaasa.
Oma valitsemisaja jooksul oli kuninganna Mary eeskuju kuninglikust väärikusest ja korrektsusest. Ta oli esimene kuninganna, kes osales oma järeltulija kroonimisel. Tuntud oma juveeliarmastuse poolest, jättis ta surres maha hindamatu ehetekollektsiooni.
Varane elu.
Printsess Victoria Mary Augusta Louise Olga Pauline Claudine Agnes sündis 26. mail 1867 Kensingtoni palees Londonis. Tema isa oli Tecki hertsog Franz, Württembergi hertsog Alexanderi ja tema morganaatilise abikaasa krahvinna Claudine Rhédey de Kis-Rhéde poeg. Württembergi kuningakoja kaudu oli Mary sugulane ka Habsburgidega. Mary ema oli Cambridge'i printsess Mary Adelaide, kes oli Cambridge'i hertsog Adolphuse ja Hessen-Kasseli printsess Augusta kolmas laps ning noorim tütar.
Printsess ristiti 27. juulil 1867 Kensingtoni palees ning tema ristivanemad olid: kuninganna Victoria, Walesi prints, Mecklenburg-Strelitzi suurhertsoginna, ja Hessen-Kasseli printsess Augusta.
Kuigi tema ema oli kuningas George III lapselaps, oli printsess Mary ainult kuningliku perekonna vähemtähtis liige. Tema isa, Tecki hertsog, oli sündinud morganaatilisest abielust, tal ei olnud pärandust ega jõukust ning ta kandis tiitlit "Tema Kõrgus". Tema ema sai aga parlamendilt aastast £4000 suurust hüvitist ning sama suure summa ka oma emalt. Sellele vaatamata oli perekond pidevalt võlgades ning pidi 1883. aastal mööda Euroopat reisima, et võlausaldajate eest pääseda. 1885 naasis perekond Londonisse.
Abielu.
1891 kihlati printsess Mary Clarence'i hertsogi Albert Victoriga, kes oli Walesi printsi Albert Edwardi vanim poeg. Printsess valiti välja, kuna ta meeldis kuninganna Victoriale, tal oli tugev iseloom ja kohusetunne. Prints suri kuus nädalat pärast kihlumist, tõenäoliselt kopsupõletikku.
Vaatamata tagasilöögile pidas Victoria Maryt siiski heaks tulevaseks kuningannaks ning noor naine kihlati Yorki hertsogi George'iga. Kuigi abielu oli korraldatud, armusid noored varsti teineteisesse. George'il ei olnud kunagi armukest (selle aja kohta ebatavaline) ning ta kirjutas Maryle iga päev.
Yorki hertsoginna.
Pärast abiellumist sai Maryst "Tema Kuninglik Kõrgus Yorki hertsoginna" ning abikaasad kolisid elama Norfolki, Sandringhami mõisa. Neil oli ka korter St. James'i palees.
Yorki hertsoginnat peeti külmaks ning oma lastest kaugeks. Kuninglik lapsehoidja, kes prints Edwardi ja prints Alberti eest hoolitses, kiusas lapsi. Lapsehoidja tavatses Edwardit enne vanematega kohtumist näpistada, et poiss rahulik oleks, Albertit ta aga lihtsalt eiras, nii et temast kasvas tagasihoidlik ja häbelik mees.
Yorki hertsogi ja hertsoginnana täitsid nad ka kuninglikke kohustusi. 1900. aastal tegid nad ringreisi terves Briti impeeriumis. Austraaliat külastades avasid nad riigi esimese parlamendiistungi.
Walesi printsess.
22. jaanuaril 1901 kuninganna Victoria suri ning Yorki hertsoginna äi, Albert Edward, tõusis troonile kui kuningas Edward VII. Sama aasta 9. novembril sai George'ist Walesi prints ning Maryst Walesi printsess.
Edward VII soovis, et tema poeg oleks kuningaks olemiseks ette valmistunud, kuna ta ise oli kuninganna Victoria tõttu sellest kõigest eemale jäetud. Kuid Walesi prints polnud just kõige intelligentsem ning Mary pidi tal aitama riigidokumente lugeda ja mõista.
Kuninganna Mary.
George V ja kuninganna Mary kroonimine
6. mail 1910 suri Edward VII ning Walesi prints ja printsess tõusid troonile. Nende kroonimine Westminster Abbeys toimus 22. juunil 1911. Sama aasta detsembris reisisid nad Indiasse, et kindlustada oma positsioone India keisri ja keisrinnana.
Maryl tekkis kohe alguses konflikt leskkuninganna Alexandraga. Ehkki kaks kuningannat olid teineteise vastu sõbralikud, oli Alexandra paljudes küsimustes väga kangekaelne ning soovis kõikjal näidata oma üleolekut Maryst. Ta hoidis enda käes ka mitmeid perekonnajuveele, mis oleks pidanud uuele kuningannale minema.
Kuninganna Mary oli valitsemisaja jooksul oma abikaasa pidev tugi, nõustades teda kõnede pidamisel ning kasutas oma laialdasi teadmisi ajaloost ja monarhiast, et teda riigiasjades abistada.
Ajaloos mäletatakse Maryt kui hoolimatut ema. Ta ei märganud lapsehoidja käitumist oma poegade suhtes ning tema noorim poeg John oli avalikkuse silma alt väljas, kuna põdes epilepsiat. Kuid paljudes külgedes oli Mary hooliv ema, õpetades lastele muusikat ja ajalugu ning Edward on kirjutanud tema armastusest ja lahkusest.
Leskkuninganna.
Lesk-kuninganna printsesside Elizabethi ja Margaretiga
20. jaanuaril 1936 suri kuningas George V ning troonile tõusis nende poeg, Edward. Kuigi Mary oli oma pojale truu ja toetas teda igati, ei suutnud ta mõista poja armastust Wallis Simpsoni vastu ning keeldus viimasega kohtumast. Kuid Edward troonist loobus, pööras Mary palju tähelepanu prints Albertile, kes venna järel kuningaks sai. Kui toimus uue kuningapaari kroonimine, võttis tseremooniast osa ka Mary, olles esimene leskkuninganna, kes seda tegi.
Ta oli nüüd kuninga ema ja leskkuninganna, kuid kasutas tiitlit Tema Majesteet kuninganna Mary. Teise maailmasõja ajal veenas kuningas, et Mary peab evakueeruma ning vastu tahtmist läkski too oma nõo juurde Badminton House'i Gloucestershire'is. Oma viibimise ajal võitis ta sealse rahva armastuse ning oli tuntud sõdurite julgustamise poolest. Kuninganna naasis oma koju 1945. aastal.
1952 suri Mary poeg ning troonile sai tema pojatütar, printsess Elizabeth. Maryst sai nüüd lesk-kuninganna, kuninga ema, kuigi ta eelistas ikkagi kasutada oma teist tiitlit. Mary suri 24. märtsil 1953 kõrivähki ning ei näinud Elizabethi kroonimist.
Tema viimane soov oli, et kroonimist ei lükataks edasi. Mary maeti St. George'i kabelisse Windsoris.


Geše.
Geše on akadeemiline kraad Tiibeti budismi gelukpa koolkonnas.
Geše kraadi saab omandada vaid osaledes aktiivselt ja edukalt filosoofilistel dispuutidel.
Geše traditsiooni rajas Tsongkhapa' Shampu kloostris, hiljem lisandusid Kyormolung ja Dewachen
Geše kraadi saamiseks tuleb tavaliselt õppida üle kahekümne aasta. Õppekavas on viis valdkonda. Eksamil kontrollitakse debati-oskust kõigis valdkondades. Kraadi taotleja peab pöhitekste ja nende kommentaare peast teadma,ja neid vajaduse korral tsiteerima väitluses oponendile..
Löplik eksam korraldatakse tavaliselt kord aastas ja see toimub Lhasas kui taotluseks on "lharampa" madalama kraadi vöib saada ka suuremates kloostrites kohapeal.. Eksamineerijaks on kohaliku kloostri õppeasutuse gurud ehk laamad. Dispuuditeema valitakse kohapeal. Gešekraadil on neli kategooriat, need "lharampa", "tsorampa", "lingtse" ja "dorampa".
Gešekraadi kinnitamise tingimuseks on, et eksamile järgneva kaheksa kuu jooksul peab kandidaat osalema iga päev kolmel dispuudil.


Jeruusalemma tempel.
Jeruusalemma tempel on Judaismi ohvrikultuse keskus Jeruusalemmas. Seda on ajaloo jooksul kaks korda hävitatud ja praegu on Templist alles vaid Nutumüür. Templi kohta on ajaloos kasutatud eri nimesid, kuna kuningas Saalomoni ehitatud Templi hävitamise järgset templit hakati nimetama teiseks templiks.
Praegu on templi kohal alles Nutumüür ja templimäele on ehitatud 2 islami jaoks ülitähtsat mošeed
Paljude aastasadade kestel süvenes aegamööda veendumus, et Templi suudab tulevikus taastada ainult Mašiah (Messias). Kõige radikaalsemate juudiusuliste meelest on praegune olukord alandav ja püha piirkonda rüvetav, kuna Templimäel kõrgub muslimite 691. a pKr valminud Kaljumošee. 1960-ndate aastate lõpul süüdati korduvalt põlema samuti Templimäel asuv al-Aqsa mošee. Et taastada tempel vana koha peale, mida kindlasti tahetakse teha, selleks peab mosheed ära likvideerima. Templimägi on kujunenud kahe religiooni vaheliseks tüliallikaks.


Teine tempel.
Teine tempel oli teine Jeruusalemma tempel. See ehitati pärast Paabeli vangipõlve.
Ehitus kestis vaheaegadega umbes 550 aastat. Tempel valmis lõplikult umbes aastal 30 pKr.
Aastal 70 pKr roomlased hävitasid templi.


Hein.
Hein on niidetud ja kuivatatud rohi, enamasti kasutamiseks loomasöödana.
Heintaimede liigid.
Peamisteks heintaimedeks on kõrrelistest, neile lisaks mitmed liblikõielised ja rohundid.
Eestis levinumad heintaimed on kõrrelistest kerahein, aruheinad, raiheinad, põldtimut, nurmikad, päideroog, liblikõielistest põldristik, valge ristik, jt.
Liigitus.
Kasvukoha ja koosseisu järgi eristatakse põllu-, niidu-, metsa- ja viljaheina, kuivatusviisi järgi looduslikult ja ventileeritavais küünides kuivatatud heina ning koristusviisi järgi pikka lahtist heina, pikka pallitatud heina ja hekselheina.
Loomade heinavajadus ja heina toiteväärtus.
Hein on kariloomade peamine koresööt, veis vajab seda aastasest söödakogusest 8...10%.
Heina toiteväärtus sõltub rohu botaanilisest koostisest ja taimede niitmisaegsest arenemisjärgust, mullastikust, väetamisest, koristusaegsest ilmast, kuivatus-, koristus- ja säilitamisviisist ning säilitamise kestvusest.


Anton Rubinstein.
Anton Rubinstein (Антон Григорьевич Рубинштейн; 28. november (16. november vkj) 1829 – 20. november (8. jaanuar vkj) 1894) oli juudi soost Vene pianist, helilooja, dirigent ja muusikapedagoog.
Anton Rubinsteini vend Nikolai Rubinstein oli samuti tuntud pianist, dirigent ja muusikapedagoog.
Kuni seitsmenda eluaastani õppis Rubinstein klaverimängu ema käe all. Edasi hakkas teda õpetama Aleksandr Villoing. Olles 9-aastane, andis ta oma esimese klaverikontserdi ning saavutas kiiresti tuntuse. Aastal 1840 esines ta Pariisis, kus teda käisid kuulamas Frédéric Chopin ja Ferenc Liszt. Sellele järgnesid kontsertturneed Inglismaal, Hollandis, Rootsis ja Saksamaal. Kontserdil Breslaus esitas ta oma esimese klaveripala "Undiin". Aastal 1841 esines Rubinstein Viinis.
Aastail 1844–1849 elas ja õppis Saksamaal, kus tema juhendajateks olid Siegfried Dehn ja Giacomo Meyerbeer ning sõbrunes Mendelssohniga.
Aastal 1859 asutas ta Vene Muusikaühingu ja 1862. aastal Venemaa esimese kõrgema muusikaõppeasutuse, Peterburi Konservatooriumi.
Heliloojana oli Rubinstein üks viljakamaid vene komponiste. Ta on kirjutanud 16 ooperit ja 3 ooper-oratooriumi, rohkelt sümfoonilisi teoseid, romansse ja klaverimuusikat. Tema ehk kõige tuntum teos on prantsuse mõjutustega ooper "Deemon", aga ka sellised romansid nagu "Öö" ja "Pärsia laulud".


Margus Vaigur.
Margus Vaigur on eesti valguskunstnik.
Sündinud 23. aprillil 1967 a. Järvakandis. Ta lõpetas aastal 2003 Viljandi Kultuurikolledži valguskujunduse eriala. 1994–2002 töötas Viljandi Draamateatris Ugala. Aastast 2002 on Pärnu Endla teatri valgusala juht/valguskunstnik.


Helin Kapten.
Lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune EMTA) professor Bruno Luki klaveriklassis ja Rimski-Korsakovi nimelise Peterburi Konservatooriumi assistentuurstažuuri professor Sofia Vakmani ansambliklassis. Ta on täiendanud end korrepetitsiooni alal Hamburgi Teatri ja Muusika Kõrgkoolis.
On töötanud Rahvusooper Estonias, Vaasa Ooperis ja Jyväskylä Konservatooriumi ooperistuudios ning teinud loomingulist koostööd paljude lauljate (sealhulgas G. Ahrens, J. Anvelt-Skarafoni, Shen-Xiang, L. Agosti, M. Lehttinen, V. Noreika) ja dirigentidega (näiteks C. F. Cillario, Zheng Xiao Ying, Erki Pehk, Neeme Järvi, Arvo Volmer, Toomas Kapteni ja teised).
Helin Kapten on andnud meistrikursusi Eestis, Soomes, Rootsis, Itaalias ja Saksamaal ning olnud korrepetiitoriks paljudele noortele Eesti lauljatele, kes on edukalt esinenud rahvusvahelistel konkurssidel, sealhulgas Ain Anger (I preemia konkursil "Amber Sea Voices" Riias, 2000; poolfinalist Mirjam Helini nimelisel Konkursil Helsingis, 1999), Rauno Elp (finalist konkursil "Amber Sea Voices" Riias, 2000), Aile Asszonyi-Braun (finalist Kuninganna Elisabethi nimelisel konkursil, Brüssel, 2004),Merle Silmato (II preemia Klaudia Taevi nimeline konkurss, Pärnus 2001), Meeli Tammu jt.
Helin Kapten on esinenud saatjana Eestis, Soomes, Rootsis, Hollandis ja Venemaal. Käesoleval ajal töötab Kapten Eesti Muusikaakadeemias saateklassi professori ametikohal.


Merle Silmato.
Merle Silmato on eesti laulja (metsosopran/alt).
Ta lõpetas G. Otsa Muusikakooli 1996 (õpetaja Tõnu Bachmann), Eesti Muusikaakadeemia 2001 (õp. dots. U. Tautsi) ja Sibeliuse Akadeemia magistriõppe 2006 (õp. Anita Välkki). Praegu on ta juhendajaks Bulgaaria tenor Kaludi Kaludow.
Silmato on osalenud ka L.Gergjeva, E.Märtsoni, U.Reinemani ja J.Beckmani meistrikursustel. Aastaid seob teda koostöö pianistide I.Zahharenkova, H.Kapteni ja D.Pavloviga. Lied repertuaari kuuluvad Berliozi, Mussorgski, Rahmaninovi, R.Straussi, Mahleri, Wagneri, Brahmsi jpt. heliloojate teosed. Silmato on esinenud kõikjal Eestis, samuti ka Soomes, Rootsis, Venemaal, Taanis, Poolas ja Bulgaarias.
II Klaudia Taevi nimeline konkurss - III preemia laureaat (2001).
Aastatel 2004-2006 ja alates sügisest 2007 töötab Silmato Soome Rahvusooperis. Ta on ka Rahvusooper "Estonia" külalissolist. Aastatel 2008 ja 2010 esines ooperifestivalil Prantsusmaal (Opera de Baugé).
Ooperirollide hulka kuuluvad: Azucena (G.Verdi "Trubaduur"), Ulrica (G.Verdi "Maskiball"), Amneris (G.Verdi "Aida"), Carmen (G.Bizet`"Carmen"), Marfa (M.Mussorgski "Hovanshtshina"), Marina Mnishek, Kõrtsinaine ja Ksenia amm (M.Mussorgski "Boriss Godunov"), Olga, Larina, Filipjevna (P.Tshaikovski "Jevgeni Onegin"), Polina ja Krahvinna (P.Tshaikovski "Padaemand"), La zia Principessa (G.Puccini "Õde Angelica"), 3.Daam (W.A.Mozart "Võluflööt").
Suurvormidest kuuluvad tema repertuaari: G.Verdi "Reekviem", W.A.Mozarti "Reekviem" ja "Missa Brevis", L.van Beethoveni "Missa C-duur", C. Saint-Saensi "Jõuluoratoorium", A.Vivaldi "Gloria", Pergolesi "Stabat Mater", G.F.Händeli "Messias", L.Bacalovi Misa Tango, R.Kangro "Missa süütult hukkunud eestlastele", Ed.Tubina "Reekviem langenud sõjameestele", R.Tobiase "Joonase lähetamine".
Keeled: eesti, vene, inglise, soome, taani, saksa, itaalia
Isiklikku.
Tema vennad on Margus ja Tarmo Prangel.


Zoja Hertz.
Zoja Hertz on Eesti pianist ja kontsertmeister.
Zoja Hertz on lõpetanud Tallinna Konservatooriumi dots. V. Lippuse klassis. Kontsertmeistrina esinenud paljude lauljatega nii Eesti kui ka Saksamaal, Rootsis, Venemaal ja Ukrainas.
1991 stažeeris Moskva Suures Teatris prof Mogilebskaja meisterklassis. 1980-1997 töötas Vanemuise teatris ja selle aja jooksul on kontsetmeistrina osalenud rohkem kui 50 lavateose lavaletoomisel, sealhulgas: ”Nabucco”, ”Rigoletto”, ”Traviata”, ”Othello”, ”Tosca”, ”Nahkhiir”, ”Carmen”, ”oliver Twist”, ”Don Quijotte”, ”Pajatsid”, ”Don Giovanni”, ”Boriss Godunov”.
Alates 1999 on koostöös Smithbridge Productions’iga lavale toonud muusikalid ”Linnupuur”, ”Vampiiride tants”, ”Hüljatud”, ”Miss Saigon”, ”Kabaree”, "Oliver", "Tuhkatriinu", "Georg"
PromFest'i raames Pärnu Endla teatris "Rigoletto" (2003).
Isiklikku.
Zoja Hertz on abielus laulja Jassi Zahharoviga.
Hertz, Zoja


Laimonas Pautienius.
Laimonas Pautienius (sündinud 3. mail 1973 Leedus Merkinės) on leedu ooperilaulja (bariton).
Lapsepõlves õppis ta klaverit lastemuusikakoolis. 1997 lõpetas Leedu Muusikaakadeemias professor Virgilijus Noreika lauluklassi. Samal aastal debüteeris Leedu Rahvusooperis (LRO) G. Puccini ooperis "Tosca" Spoleta rollis.
Alates 2000. aasta suvest laulab ta Klaipeda Muusikateatris S. Moniuszko ooperis "Halka" (Janusz) ja J. Bocki muusikalis "Viiuldaja katusel" (Perchik).
Laimonas Pautienius on esinenud Leedu Rahvusooperi Sümfooniaorkestriga (dirigent V. Virzhonis) XXI Sajandi Orkestriga (dirigent Erki Pehk) ja Rahvusliku Filharmooniaorkestriga (dirigent J. Domarkas). On andnud kontserte USA-s, Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis ja Eestis.
PromFest'i raames Endla teatris: Rubinšteini "Deemon" (Deemon, 2005, lavastaja Mati Unt) ja George Bizet' "Carmen" (Escamilio, 2007)
Pälvitud preemiad.
Laimonas Pautienius on Vabariikliku J. Gruodise nimelise lauljate konkursi võitja (1996). 2001 aastal anti talle Leedu teatri kõrgeim auhind - St. Christopheri kuju (opereti valdkonnas). 2002 võitis ta I preemia konkursil "Operett - my love".
Aastal 2003 hinnati teda Leedu Teatriliidu auhinna ja Leedu Kultuuriministeeriumi preemiaga. Samal aastal - 2003 - valiti Laimonas Pautienius Leedu Aasta Ooperisolistiks.
Mais 2003 võitis Laimonas Pautienius I preemia III Klaudia Taevi nimelisel Rahvusvahelisel Konkursil Pärnus. Konkursi preemia osana astus ta 2004. mais Rahvusooperis Estonia üles Germont'i (Verdi - La Traviata) ja Jeletski rollis (Tšaikovski - Padaemand).


Heli Jürgenson.
Heli Jürgenson on eesti koorijuht ja koormeister.
Ta on õppinud koorijuhtimist Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja Tallinna Konservatooriumis.
Alates 1992.a. Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli koorijuhtimise eriala õpetaja.
1999-2003 Tallinna Kaarli kiriku Kontsertkoori peadirigent. Rahvusooper Estonia koormeister. Estonia Seltsi Segakoori asutajadirigent.
Teinud koostööd Eesti Kontsertiga, Kristliku Muusika Ühinguga Sonico.
Koormeistrina valmistanud ette mitmeid vokaal-sümfoonilisi suurvorme, sealhulgas J.S. Bachi Jõuluoratoorium, J. Brahmsi Saksa reekviem,G. Verdi Reekviem, B. Britteni Sõjareekviem.
Osalenud koormeistrina mitmete ooperite, sealhulgas Anton Rubinštein Deemon M.Mussorgski Boriss Godunov, M.de Falla Lühike elu, P.Tšaikovski Padaemand,R. Wagner Tannhäuser, G. Verdi Aida ja Rigoletto lavaletoomisel.
Jürgenson, Heli


Bambari.
Bambari on linn Kesk-Aafrika Vabariigis. Asub Ouaka jõe vasakul kaldal.
Bambari on tähtis kaubanduslinn. Seal asub ka lennujaam.


Dave Grohl.
David Eric Grohl (sündinud 14. jaanuaril 1969 Warrenis, Ohios) on USA muusik, kes sai tuntuks ansambli Nirvana trummarina. Aastal 1995, pärast Nirvana liidri Kurt Cobaini enesetappu, moodustas ta ansambli Foo Fighters.
Led Zeppelinist oli vaimustuses Dave Grohl, kes meelitas bassimeest Johesi mängima Foo Fightersi albumil In Your Honor, mängides seal mandoliinot ja klaverit ja tegi 2009.aastal koos temaga (ja Josh Hommeiga ansamblist Queens of the Stone Age) ansambli Them Crooked Vultures.,Eelkõige," ütles ta,,kõlas Led Zeppelin kartmatuna."
Grohl, Dave
Grohl, Dave
Grohl, Dave


Eimel Kaljulaid.
Eimel Kaljulaid (sündinud 13. septembril 1973) on eesti trummar.
Ta mängis 1991–2003 ansamblis Terminaator, hiljem ka The Sunis, kust ta praeguseks lahkunud on. Eimel Kaljulaid tegi bändis suurepärast taustavokaali, mis andis selleaegsetele lauludele erilise lisa ja suutis lood panna huvitavalt kõlama.
2007. aastal mängis Eimel ansamblis Tuberkuloited. 2007 aastal lõi endanimelise bändi EIMEL.


Aarne Veedla.
Aarne Veedla (sündinud 26. novembril 1963 Valgas) on Eesti poliitik.
Aarne Veedla on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal.
Aastatel 1991–1993 teenis ta vabatahtlikuna Eesti piirivalves, oli kontrollpunkti ülem ning Valga Juhtimiskeskuse staabiülem.
Poliitiline tegevus.
Ta valiti Valga linnavolikokku 1989., 1993. ja 1996. aastal. Ta oli Valga linnavolikogu aseesimees, seejärel esimees ning Eesti Linnade Liidu juhatuse liige.
1995–1996 oli ta Eesti Vabariigi Riigikogu liige, kus kuulus Reformierakonna fraktsiooni ning oli õiguskomisjoni liige. 1999–2003 töötas ta regionaalministri nõunikuna, alates 2003. aastast rahvastikuministri nõunikuna. Aastatel 2007–2008 oli ta Riigikogu esimese aseesimehe nõunik. Veedla on Vabariigi Presidendi rahvusvähemuste ümarlaua liige 2000–2010.
Veedla on Eesti Reformierakonna (ja oli selle eelkäija Eesti Liberaaldemokraatliku Partei) liige. Ta on korduvalt kuulunud Eesti Liberaaldemokraatliku Partei ja Eesti Reformierakonna juhatusse. Aastatel 1988–1990 oli ta Rahvarinde Valgamaa volikogu liige.
Välislingid.
Veedla, Aarne
Veedla, Aarne


Bamako.
Bamako on Mali pealinn ja suurim linn. Asub Bamako ringkonnas.
Linn asub Nigeri jõe ääres.
1908. aastast alates oli Prantsuse Sudaani pealinn. Pärast riigi iseseisvumist Mali pealinn.


Oswaldo Sánchez.
Oswaldo Javier Sánchez Ibarra (sündinud 21. septembril 1973 Guadalajaras) on mehhiko jalgpallur, kes mängib alates 2007. aastast jalgpalliklubis Santos Laguna väravavahina. Ühtlasi on ta Mehhiko jalgpallikoondise väravavaht, debüteerides rahvusmeeskonnas 1998. aastal.
12. märtsi 2009 seisuga oli ta rahvuskoondises mänginud 99 korral.
Rahvusvaheline karjäär.
Oswaldo Sáncheze esimeseks tipphetkeks oli mäng Mehhiko rahvuskoondise noortemeeskonnas 1993. aasta juunioride maailmameistrivõistlustel Austraalias. Klubi ridades mängis ta esimest korda sama aasta 30. oktoobril CF Atlase koosseisus kohtumisel CD Veracruziga, mis lõppes viigiga 1:1.
Kahtedel maailmameistrivõistlustel kuulus ta Mehhiko rahvuskoondisse varumängijana – 1998. aasta maailmameistrivõistlustel teise väravavahina ja 2002. aasta maailmameistrivõistlustel kolmanda väravavahina. 2006. aasta maailmameistrivõistlustel oli ta rahvuskoondise põhiväravavahiks.
2007. aastal esindas ta Mehhiko rahvuskoondist CONCACAF Gold Cupi ja Copa América turniiridel.
2010. aasta meistrivõistlustel otsustas Mehhiko jalgpallikoondise treener Javier Aguirre teenekat väravavahti mitte kasutada.
Karjäär klubides.
Oma kõige pikaajalisemas klubis Chivas de Guadalajara oli Oswaldo Sánchez ühtlasi meeskonna kapten. Guadalajara linnas pidas ta ka väravavahtide kooli, kus andis oma oskusi edasi noortele mängijatele.
18. detsembril 2006 võttis ta vastu klubi Santos Laguna pakkumise ja siirdus sinna esialgu kolmeks aastaks mängima. Tehingu väärtuseks oli 6 000 000 USA dollarit ja tema aastapalgaks määrati lepingu kohaselt 1 800 000 USA dollarit. Selle palgaga sai temast Mehhiko kõige kõrgemalt tasustatud jalgpallur. Klubi koosseisus hakkas ta mängima 2007. aasta algusest ja sai ka seal meeskonna kapteniks. See tõi kaasa paljude tema seniste fännide pöördumise tema vastu, kes süüdistasid Oswaldot nüüd Chivas de Guadalajara reetmises suure raha nimel.
2007. aastal tuli tal mänguväljakult rohkete vigastuste tõttu sageli kõrvale jääda, kuid tal õnnestus meeskond viia Mehhiko meistrivõistluste veerandfinaali. 2008. aasta Mehhiko jalgpalli esiliiga võistlustel Clausura 2008 saavutas tema klubi meistritiitli.
Isiklikku.
Oswaldo Sánchez on 184 cm pikk ja kaalub 84 kg. Ta on abielus ja kahe tütre isa.
Fännid on andnud talle hüüdnimed "San Oswaldo" ehk 'püha Oswaldo' ja "El Pájaro Humano" ehk 'inimlind'.
Kui Oswaldo Sánchez valmistus Saksamaal 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusteks, suri 7. juunil 2006 56-aastasena vähki tema isa. Oswaldo lendas Mehhikosse matustele ja pöördus tagasi oma koondise avamänguks Iraani vastu 11. juunil 2006, mis lõppes 3:1 Mehhiko võiduga.
9. juuni 2008 varahommikul arreteeriti ta oma hotellis Chicagos pärast Mehhiko võiduga lõppenud mängu Peruu vastu, sest teised hotellikülalised süüdistasid pidutsevaid mehhiklasi käratsemises ja vandumises. Paari tunni pärast ta vabastati, kuid pidi tasuma 1000 dollarit trahvi. Tema meeskonnakaaslasi kinni ei peetud.
Välislink.
Sánchez, Oswaldo
Sánchez, Oswaldo


Pingviinide marss.
"Pingviinide marss" (prantsuse keeles "La Marche de l'empereur" ('Keisrimarss'), inglise keeles "March of the Penguins" on Luc Jacquet' dokumentaalfilm, mis võitis 2005 parima dokumentaalfilmi Oscari.
Filmi produtseerisid "National Geographic Society" ja "Warner Independent Pictures".
Film kujutab Antarktika keiserpingviinide iga-aastaseid rände. Sügisel suunduvad kõik suguküpsed (vähemalt viieaastased) isendid ookeanist, kus nad muidu elavad, maismaale pesitsema.


Woody Allen.
Woody Allen (õieti Heywood Allen; sünninimega Allen Stewart Konigsberg või Königsberg'"; sündinud 1. detsembril 1935) on juudi päritolu USA filmirežissöör, -stsenarist ja -näitleja ning kirjanik ja kolumnist.
Ta kirjutab oma filmidele ise stsenaariumid ja on paljudes neist ka ise näitlejana kaasa löönud. Ta kasutab oma filmides palju New Yorgi motiive.
Oscarid.
Woody Allen on saanud kolm "Oscarit" ning olnud kahekümne ühel korral "Oscari" nominent.
Parima stsenaristi "Oscari" kandidaadiks nimetati ta neliteist korda: filmidega "Annie Hall" (1977, võitis), "Interiors" (1978), "Manhattan" (1979), "Broadway Danny Rose" (1984), "Kairo purpurne roos" (1985), "Hannah ja tema õed" (1986, võitis), "Radio Days" (1987), "Crimes and Misdemeanors" (1989), "Alice" (1990), "Abikaasad" (1992), "Bullets over Broadway" (1994), "Mighty Aphrodite" (1995), "Deconstructing Harry" (1997) ja "Match Point" (2005). Sellega on ta läbi aegade edukaim stsenarist.
Parima meesnäitleja "Oscari" kandidaadiks nimetati ta üks kord, filmiga "Annie Hall" (1977).
Parima lavastaja "Oscari" kandidaadiks nimetati ta kuus korda: filmidega "Annie Hall" (1977, võitis), "Interiors" (1978), "Broadway Danny Rose" (1984), "Hannah ja tema õed" (1986), "Crimes and Misdemeanors" (1989) ja "Bullets over Broadway" (1994). Sellega jagab ta läbi aegade edukaima lavastaja kohta.
Alleni filmides on viis näitlejat kuus "Oscarit" võitnud: parim naisnäitleja Diane Keaton ("Annie Hall", 1977), parim meeskõrvalosatäitja Michael Caine ("Hannah ja tema õed", 1986) ning parimad naiskõrvalosatäitjad Dianne Wiest ("Hannah ja tema õed" ja "Bullets over Broadway", 1994), Mira Sorvino ("Mighty Aphrodite", 1995) ja Penelope Cruz ("Vicky Cristina Barcelona", 2008).
Lisaks on Alleni filmides kümme näitlejat "Oscari" kandidaadiks nimetatud: meesnäitlejad Allen ise ("Annie Hall", 1977) ja Sean Penn ("Sweet and Lowdown", 1999), naisnäitleja Geraldine Page ("Interiors", 1978), meeskõrvalosatäitjad Martin Landau ("Crimes and Misdemeanors", 1989) ja Chazz Palminteri ("Bullets over Broadway", 1994) ning naiskõrvalosatäitjad Maureen Stapleton ("Interiors"), Mariel Hemingway ("Manhattan", 1979), Judy Davis ("Abikaasad", 1992), Jennifer Tilly ("Bullets over Broadway") ja Samantha Morton ("Sweet and Lowdown").
Filmid.
2 Film põhineb samanimelisel näidendil, mille autor on samuti Woody Allen.


Parred.
"Selles artiklis räägitakse rehepartest; sõna "pars" teiste tähenduste ja nime "Pars" kandjate kohta vaata lehekülge Pars (täpsustus)
Parred ehk reheparred olid peened latid (palgid), mis olid asetatud rehetoa laealustele aampalkidele ehk taladele (lõsnadele) vilja kuivatamiseks sügisel pärast koristust ja enne viljapeksu.
Nad kujutasid endast mustaks suitsunud ja tahmunud ümarpalke, mille läbimõõt oli umbes 15 cm. Nad asetsesid lahtiselt kahel tugeval pikitalal ja nende arv oli olenevalt rehetoa suurusest 9...18 (keskmiselt 12...15). Neid sai liigutada ning tavaliselt olid nad jaotatud kolmeks või neljaks rühmaks (lauguseks).
Igal parrel võis kuivada kolm-neli püstiasendis viljavihkude koormat. Kuivatamise eesmärk oli ära hoida vilja hallitamist. Vilja säilimisele aitas kaasa suits, mis ühtlasi puhastas vilja. Viljavihud pandi kuivama (aheti) lauguste kaupa. Alustati rehetoa rehealusepoolsest osast ja lõpetati ahju ääres. Vilja kuivama panemist nimetati ahtmiseks. Parsil kuivavat vilja või ka ühel laugusel kuivavat viljaportsjoni nimetati ahteks (nimetav: ahe).
Kui partel parajasti vilja ei olnud, olid nad kaheks rühmaks kokku lükatud, nii et nendel sai magada või kuivatada küttepuid, pirde või nõude tegemiseks ette nähtud puid. Magamiseks kasutati parsi juhul, kui kõik ei mahtunud alla magama või tuba ei pidanud sooja. Tavaliselt magasid partel ehk parsil teenijad või nooremad inimesed.
Lääne- ja Põhja-Eestis, kus rehetuba kasutati ka saunana, võidi partel vihelda.
Soomaal käibib legend, et kui teid ei olnud, suitsutati surnuid parsil, kuni neid sai surnuaiale viia.
Tsitaat.
Eduard Vilde "Pisuhännas" ütleb Ludvig Sander: "Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee, kõik meie kultuur on tulnud laudast ja aganikust."


Lahusti.
Lahusti ehk solvent on aine (tavaliselt vedelik), mis on võimeline lahustama teisi aineid - vedelikke, gaase või tahkeid aineid. Saadud lahuses on lahustunud aine ühtlaselt jaotunud. Kõige levinumaks lahustiks on vesi, orgaanilistest lahustitest on levinud metanool, etanool, atsetoon, benseen, tolueen, metüleenkloriid, tetraklorosüsinik, etüülatsetaat.
Kromatograafias kasutatavaid lahusteid või nende segusid nimetatakse ka eluendiks. Ekstraheerimisprotsessides kasutatavaid selektiivseid lahusteid kutsutakse ekstrahendiks.
Lahustitena kasutatakse tihti (orgaaniliste) ühendite segusid, näiteks naftatöötlemise produktid nagu bensiin ja petrooleeter.
Paljudel lahustitel on madal keemistemperatuur ja nad auruvad kergesti, jättes lahustunud aine maha.
Mõned ained lahustuvad hästi orgaanilistes lahustites, mõned ained lahustuvad hästi vees, mõned ei kummaski. Näiteks lihtaine väävel ei lahustu vees, küll aga lahustub vähesel määral etanoolis ja tolueenis. Väga hästi lahustub väävel süsinikdisulfiidis.
On ka erandlikke ja vähem tuntud lahusteid – näiteks pallaadium on metall, mis suudab normaaltingimustel absorbeerida ruumalalt endast 900 korda suurema koguse vesinikku.


Etanool.
Etanool ehk etüülalkohol ehk viinapiiritus (ka piiritus) ehk metüülkarbinool (valemiga CH3CH2OH) on üks tuntumaid alkohole.
H — C — C —O — H
Etanool on iseloomuliku lõhnaga kergesti lenduv tuleohtlik vedelik. Ta seguneb veega igas vahekorras, moodustades negatiivse aseotroobi.
CH3CH2OH + 3O2 -> 2CO2 + 3H2O
Tootmine.
Etanooli saadakse suhkru, näiteks glükoosi, kääritamisel pärmiseente abil, vaata viinaajamine.
Selle protsessiga saab toota kuni 25% etanooli (kaheldav, tavaliselt mitte üle 15-16%), kuna pärmiseened surevad kõrgemas kontsentratsioonis.
Samuti on võimalik toota eteeni hüdratatsioonil
Kasutusalad.
Etanooli kasutatakse eelkõige alkohoolsete jookide tootmisel. Samuti läheb suur osa etanoolist autokütuseks, seda just Ladina-Ameerika maades, kus suhkruroo töötlemisel üle jääv etanool on väga odav. Etanooli on võimalik kasutada mootorikütusena nii puhtal kujul kui ka segus bensiiniga. Tänapäeval lisatakse etanooli bensiinile enamasti muude lisandite (plii, aromaatsed ühendid jt) asemel. Etanooli oktaanarv on väga kõrge, seetõttu suurendatakse sellega bensiini oktaanarvu. Kuni 10% etanooli sisaldav bensiin sobib tavalistele bensiinimootoritele, suurema etanoolisisaldusega bensiini korral on tarvis mootoreid ümber seada. Euroopas muundatakse etanool enne bensiiniga segamist ETBE-ks (etüül-tert-butüüleeter), mille oktaanarv on kõrge ning mis on vähem lenduv kui etanool. Teatud määral kasutatakse seda ka lahustina.


Heinrich Christopher Wrede.
Heinrich Christopher Wrede (18. veebruar 1691 Harju-Jaani – november 1764) oli Eesti vaimulik.
Ta sündis Harju-Jaani kirikumõisas sealse pastori Heinrich Wrede pojana. Aastatel 1704–1708 õppis ta Tallinna gümnaasiumis, aastatel 1708–1709 Tartu Ülikoolis. Aastatel 1709–1711 Kieli ja 1711. aastal Halle ülikoolis teoloogiat. Ordineeriti 5. septembril 1711 õpetajaks.
Aastatel 1711–1742 oli ta Harju-Jaani koguduse pastor, täites 1712–1713 aastatel ka Jüri koguduse ja aastatel 1714–1734 ka Jõelähtme koguduse pastori kohuseid. 1717 käivitas ta Harju-Jaanis köstrikooli, mille lõpetajatest said ümbruskonna esimesed külakoolmeistrid. Aastast 1718 oli Wrede ka Albu mõisa juurde asutatud vaestekooli direktor. Seda õppeasutust pidas ülal Kaalepi, Kukevere, Seidla ja Albu mõisate omanik vabahärra Magnus Wilhelm von Nieroth. Koolis õppis nii saksa kui ka eesti soost lapsi.
1721. aastast tegutses Christopher Wrede konsistooriumi erakorralise assessorina, aastatel 1741–1742 Ida-Harju praostkonna praostina. Aastatel 1742–1753 oli ta Tallinna superintendent ja Oleviste kiriku pastor. Kui ta sellest ametist 1753. aastal kehva tervise tõttu loobus, määrati viitsesuperintendendiks Peter Christian Krause. Tema algatusel loodi Tallinna Toomkiriku juures maakirikute arhiiv.
Wrede Harju-Jaanis ja Jõelähtmel peetud kirikuraamatud on olulised ajalooallikad.
Aastal 1721. avaldas ta ümbertöötatud kujul Heinrich Stahli "Kodu- ja Käsiraamatu" ja 1727. aastal Tallinnas raamatukese "Jummala Nou Innimesse iggawessest õnnistussest". Mõlema raamatu toimetamisel olid Wredele abiks ülikoolikaaslased Anton thor Helle ja Heinrich Gutsleff.
Wrede suri 1764. aasta novembris Tallinnas ja maeti sama aasta 15. detsembril Oleviste kirikusse.
Isiklikku.
Tema isa Heinrich Wrede oli samuti Harju-Jaani koguduse pastor, vend Carl Christian Wrede oli pärast teda Harju-Jaani koguduse õpetaja ja hiljem luterlikuks pastoriks Volga jõe äärsetes kogudustes. Ta abiellus 24. oktoobril 1711 Anna Elisabeth Meyeriga Tallinnast.


Juneau.
Juneau on Alaska osariigi pealinn USAs. Asub Gastineau väina ääres.
Ajalugu.
Juneau alal elasid enne eurooplaste saabumist tlingitid. 1870ndatel jõudsid piirkonda kullaotsijad. Aastal 1880 märkisid kaevurid Joe Juneau ja Richard Harris kullamaagi leiukoha juurde maha tulevase linna territooriumi ja Harris nimetas selle Harrisburgiks. Kaevureid saabus peagi juurde. 1881. aasta veebruaris otsustas esimene elanike koosolek asula ümber nimetada Rockwelliks, kuid sama aasta lõpus muudeti nimi Joe Juneau pealekäimisel Juneauks.


Maximiliano Rodríguez.
Maximiliano Rubén Rodríguez ehk Maxi Rodríguez (sündinud 2. jaanuaril 1981 Rosarios Santa Fe provintsis) on Argentina jalgpallikoondise poolkaitsja, kes mängib Inglismaa Premier Leagues Liverpool FC klubis.
Karjäär.
Rodríguez alustas elukutselise mängijana 1999. aastal kodumaal Newell's Old Boys klubis. Esimesel hooajal mängis ta ainult viies mängus, ega teinud ühtegi väravat. Teisel hooajal osales ta juba 18 mängus ja lõi 5 väravat. Kolmandal hooajal Rodríguez tegi 33 mängus 15 väravat, mille järel hakkasid Euroopa suured klubid tema vastu huvi tundma. 2002. aastal siirdus ta Hispaania klubisse Barcelona Espanyol, kus ta mängis kolm aastat ja tegi 26 väravat. 2005. aastal müüdi ta Madridi Atléticosse, kus ta mängis 120 kohtumist ja lõi 31 väravat. 2010. aastal ostis Rodrígueze ära Liverpool FC.
Rodríguez on nii Itaalia kui Argentina kodanik, kuid ta on alati esinenud Argentina rahvuskoondise eest. 2001. aastal võitist ta juunioride maailmameistritiitli ja 2003. aastal osales ta Confederations Cupil ja on esinenud maailmameistrivõistluste valikmängudes. Edukate valikmängude tulemusena valiti ta ka 2006. aasta maailmameistrivõistlustel esindama Argentina koondist. Saksamaal toimuval MM-i on ta löönud kahes mängus kaks väravat. Mõlemad väravad lõi ta alagrupi teises mängus Serbia ja Montenegro vastu, mille Argentina võitis 6:0.
Rodríguez debüteeris Argentina rahvuskoondises 8. juunil 2003. aastal, kui mängiti Jaapaniga. Seisuga 22. märts 2010 on ta mänginud koondises 35 korral ja löönud 10 väravat.
Isiklikku.
Maxi Rodríguez on 180 cm pikk ja kaalub 73 kg.


Lionel Messi.
Lionel Andrès Messi (ka Leo Messi; sündis 24. juunil 1987 Rosarios) on Argentina jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Hispaanias FC Barcelonas.
Messi alustas oma karjääri kodumaal klubis Newell's Old Boys. Ta oli lühike ja tema vanematel polnud raha, et hormoonravi eest maksta. Pere kolis elama Barcelonasse ja Messi pääses juba 13-aastaselt FC Barcelona B-meeskonda. Barcelona põhirivistuses debüteeris Messi 2004. aasta oktoobris.
Kulus vähe aega, enne kui Messi osavust tema sünnimaal märgati. Tema koondisedebüüt toimus alla 20-aastaste sõprusmängus Paraguay vastu. 2005. aasta suvel mängis Messi Argentina koondises alla 20-aastaste maailmameistrivõistlustel, kus ta tuli maailmameistriks ja valiti MM-i parimaks mängijaks. Samal aastal kirjutas ta alla lepingule, mis seob teda FC Barcelonaga kuni 2014. aastani.
Messi on ka Hispaania kodanik, mis tähendab, et ta võib Barcelona meeskonnas mängida Euroopa Liidu mängijana. Hormoonravist hoolimata on ta ikkagi vaid 169 cm pikk ja kaalub 67 kg.
Meedia armastab teda kutsuda "uueks Diego Maradonaks".
Välislingid.
Arvan et Messi on suht lahe vend, hoiab päris palju rekordeid, muidu ta mulle ei meeldi... Olen ise ka temast pikem.:)


Ahe.
Ahe on saar Prantsuse Polüneesias.


Ptuj.
Ptuj on linn Sloveenias Drava jõe ääres Štajerskas.
Ajalugu.
Ptuj on üks Sloveenia vanimaid linnu. Asustuse jälgi on juba kiviajast. Linna õitseng oli Rooma ajal. 69. aastal kuulutati linnas Vespasianus Rooma keisriks. Traianuse ajal sai asula nimega "Colonia Ulpia Traiana Poetovio" linnaõigused. Pärast slaavlaste piirkonda jõudmist läks ala Frangi riigi koosseisu ja seejärel Salzburgi piiskopile. 1500. aastast alates kuulus Steiermarki. Linna saksakeelne nimi oli "Pettau".


Murska Sobota.
Murska Sobota on linn Sloveenias Mura jõe lähedal, Prekmurjes.


Parrhasios.
Parrhasios Ephesosest oli üks kuulsamaid vanakreeka maalikunstnikke.
Ta harrastas nii seinamaali kui ka tahvelmaali.
Tema looming ei ole säilinud (Itaaliast on leitud arvatavaid koopiaid), küll aga on säilinud selle kirjeldusi. Arvatakse, et ta suri enne aastat 388 eKr.
Ta asus elama Ateenasse, mistõttu teda võib lugeda Atika maalikunstnike hulka, kuid teda peetakse ka koos Zeuxisega üheks joonia maalikoolkonna põhiliseks esindajaks.
Ta oli maalikunstniku ja skulptori Euenori poeg ja õpilane.
Dateering.
Erinevad antiikallikad paigutavad tema tegevuse erinevatesse aegadesse 5. sajandi keskpaigast eKr kuni 4. sajandi keskpaigani eKr. Pausaniase teatel tegi Parrhasios joonistusi, mille põhjal Mys tegi graveeringud Pheidiase Athena Promachose (umbes 465–456 eKr; ei ole säilinud) pronkskilbile. Sel juhul pidi see sündima Parrhasiose poisipõlves. Quintilianus paigutab ta Peloponnesose sõdade aega, viidates vestlusele, mida ta pidas Sokratesega kunstist, millest teatab Xenophon. Sellepärast arvatakse, et ta pidi olema tunnustatud kunstnik enne Sokratese surma 399 eKr. Plinius vanema andmetel oli ta maalikunstnik Zeuxise kaasaegne ja võistleja. Tolle kunstnikukarjäär algas aga Pliniuse andmetel 95. olümpiaadil (400–397 eKr). See teade arvatakse olevat kõige usaldatavam.
Lugu modelli piinamisest.
Seneca jutustab loo, mille kohaselt Parrhasios ostis 348 eKr ühe rauga olynthoslastest, kelle Philippos oli orjaks müünud, ning piinas teda, et saada modell oma maalile Prometheusest. Samalaadset lugu on räägitud Michelangelost. See on kõige hilisem dateering Parrhasiose tegevusele. Lugu ise aga ei tundu olevat usaldatav.
Võistlus Zeuxisega.
Teise loo järgi võistles ta Zeuxisega. Too maalis viinamarju nii loomutruult, et linnud tulid neid nokkima. Zeuxis ütles Parrhasiosele, et too tõmbaks eesriide eest ära ning näitaks oma pilti. Osutus aga, et Parrhasiose eesriie oligi maalitud. Zeuxis tunnistas Parrhasiose võitu: Zeuxis oli petnud linde, Parrhasios oli aga petnud inimest.
Võistlus Timanthesega.
Parrhasios võistles Timanthesega, maalides Aiast Odysseusega Achilleuse relvade pärast võitlemas, ning jäi alla.
Loomingu iseloomustus ja mõju.
Parrhasiost peeti antiikajal üheks paremaks maalikunstnikuks. Eriti kiideti tema oskust joonistada ilusaid kontuure. Samuti kiideti tema plastiliselt ümarat vormikäsitlust, valguse ja varju kujutamist ning psühholoogilist sügavust (elavat näolilmet). Hinnati ka tema värve.
Paljusid tema joonistusi puidul ja pärgamendil säilitati ning hilisemad maalikunstnikud hindasid neid kõrgelt kui õppevahendeid.
Erinevalt Polygnotose monumentaalsest suunast taotles Parrhasios rohkem välist perfektsust ning rõhutas puhast maalilisust ja proportsioonide täpsemat jälgimist.
Kullassepad on teinud Parrhasiose kavandite järgi tsiselleeritud töid.
Parrhasios saavutas esimesena sellise efekti, et figuurid näisid taustast välja ulatuvat.
Parrhasiose pilt Theseusest kaunistas Rooma Kapitooliumi.
Ta kujutas põhiliselt mütoloogilisi gruppe. Oma lõbuks olevat ta joonistanud obstsöönseid pilte.
Demos.
Kuulus oli pilt Demosest (isikustatud deemosest, Ateena rahvast). Sellel figuuril olevat väljendunud rahva kaksteist omadust, kuigi need ei olnud omavahel kooskõlas. Pliniuse järgi oli ta samal ajal muutlik, kangekaelne, ebaõiglane, püsimatu, leebe, ülev ja madal, julge ja arg. See teade põhineb tõenäoliselt epigrammidel.
Relvisjooksjad.
Ühel tema kuulsal pildil oli kujutatud kaks relvisjooksjat, kellest üks joostes higistas ning teine oli relvi maha panemas ja tõmbamas hinge.


Robin van Persie.
Robin van Persie (sündis 6. augustil 1983 Rotterdamis) on Hollandi jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Inglismaal Manchester United FC klubis.
Rotterdami Feyenoordis.
Van Persie alustas juuniorina Rotterdami Excelsioris ja hiljem Rotterdami Feyenoordis. Ta mängis Hollandi noorte ja juunioride koondises.
2002. aasta jaanuaris sõlmis ta kolme ja poole aasta pikkuse lepingu Feyenoordiga ja varsti pärast seda lasti tal mängida vigastuste küüsis vaevlevas põhikoosseisus. Heade mängude tulemusena ja osa tõttu Feyenoordi 3:2 võidus Dortmundi Borussia üle UEFA Cupi finaalis 8. mail 2002 valiti ta hooaja parimaks nooreks mängijaks Hollandis.
2002. aasta suvel vaevles ta seljavalude käes, kuid lõi Hollandi meistrivõistluste 28 mängus 8 väravat. Ta oli osaline ka UEFA Meistrite liiga 2 mängus. Erimeelsused peatreeneri Bert van Marwijkiga sundisid teda otsima 2003. aasta sügiseks uut klubi. Feyenoordi kasuks lõi ta 61 mängus 14 väravat.
Arsenal FC-s.
17. mail 2004 sõlmis van Persie sõlmis lepingu Inglismaa klubiga Arsenal FC. Üleminekusumma oli 2,75 miljonit naelsterlingit. Arsenali särgis debüteeris ta vahetusmängijana 8. augustil 2004 Inglismaa superkarika kohtumises, kus Arsenal võitis Manchester Unitedi 3:1. Kohtumises Southamptoni vastu sai ta punase kaardi ja selle tulemusena ei lasknud peatreener Arsène Wenger teda pikka aega väljakule. Ta pääses uuesti mängima Thierry Henry vigastuse järel. Arsenal võitis Inglismaa karika. Van Persie lõi otsustava värava mängus West Bromiwichi vastu, kui Arsenal kindlustas teise koha Premier League'is hooajal 2004–2005. Selle tulemusena valiti ta kõrgliiga kuu mängijaks.
Novembris lõi ta 4 mängus 6 väravat ja valiti kuu mängijaks. Kokku mängis ta hooajal 41 mängu ja lõi 11 väravat.
Rahvuskoondises.
Rahvuskoondises debüteeris Robin van Persie 4. juunil 2005 Rumeenia vastu. 7. septembri 2006 seisuga on ta koondises mänginud 17 korda ja löönud 5 väravat. Ta osales 2006. aasta maailmameistrivõistlustel, kus lõi 1 värava (Elevandiluuranniku vastu) ja jõudis veerandfinaali.
Isiklikku.
Robin van Persie on 183 cm pikk.


Massa.
Massa on linn Itaalias, Toscana maakonnas, Massa-Carrara provintsi halduskeskus.
Massa asub Liguuria mere ääres.


Obninsk.
Obninsk on linn Venemaal Kaluga oblastis. Asub Protva jõe kaldal, Moskvast 100 km edelas ja 68 km Kalugast kirdes
Obninskis avati 27. juunil 1954. aastal maailma esimene tööstuslik tuumaelektrijaam. 1956. aastal sai Obninsk linnaõigused. Linnas oli ka vene esimese tuumaallveelaeva "Leninski Komsomol" meeskonna üks treeningbaase.
Obninski tuumajaam töötas ligi 48 aastat ja suleti 30. aprillil 2002.


Nižnevartovsk.
Nižnevartovsk on linn Venemaal Handi-Mansi autonoomses ringkonnas, Nižnevartovski rajooni halduskeskus. Asub Obi jõe ääres.
Nižnevartovsk on rajatud 1909. aastal. Linnaõigused sai 1972. aastal. 1976. aastast toimub linnas valgete ööde festival Samotlori ööd.
Peamine tööstusharu on nafta- ja gaasitööstus.
Elanikest on venelasi 65,6%, tatarlasi 9,7%, ukrainlasi 8,3%, baškiire 3,6% ja 16,8% teistest rahvustest.


Orsk.
Orsk on tööstuslinn Venemaal Orenburgi oblastis. Linn asub Lõuna-Uuralites Uurali jõe ääres ja Ori jõe suudmes.
Orsk on asutatud 1735. aastal. Linnaõigused sai 1865. aastal.
Tähtsamad tööstusharud on värviline metallurgia, masinatööstus ja keemiatööstus.


Paulette Goddard.
Paulette Goddard (sünninimi Pauline Marion Levy'"; 3. juuni 1910 New York – 23. aprill 1990 Ronco sopra Ascona, Šveits) oli USA filminäitleja.
Välislingid.
Goddard, Paulette
Goddard, Paulette
Goddard, Paulette


Anna Kurnikova.
Anna Sergejevna Kurnikova [k'urnikova] (vene "Анна Сергеевна Курникова"; sündinud 7. juunil 1981 Moskvas) on vene tennisist ja fotomodell. 2009. aastal sai ta ka USA kodakondsuse.
Aastatel 1995–2003 oli ta elukutseline tennisist. Ta karjäär katkes seljavalude tõttu. 2010. aastal võistles ta esmakordselt pärast seitsmeaastast vaheaega, kui ta koos oma kauaaegse partneri Martina Hingisega osales Wimbledoni kutsetega turniiril.
Kuigi ta ei tõusnud tennises päris tippu, on ta üks maailma tuntumaid tennisiste, sest lisaks tennisemängule on ta silma paistnud ka oma iluga.
Tema suuremad saavutused on tulnud naispaarismängus. Koos Martina Hingisega võitis ta 1999 ja 2002 Austraalia lahtised meistrivõistlused. Tema tennisistikarjäär katkes seljavalude tõttu.
Kurnikova mängustiil sobib paarismänguks. Peale selle on ta tennisisti kohta pikka kasvu. Teda on võrreldud Pam Shriveri ja Peter Flemingiga, kes on võitnud arvukalt paarismängutiitleid koos lühemate partneritega (Martina Navrátilová, John McEnroe). Kurnikova ja Hingis on end naljatamisi nimetanud tennise "Spice Girlsiks.
Elukäik ja tennisekarjäär.
Tema vanemad on majandusteadlane Alla Kurnikova ja professor ning endine maadleja Sergei Kurnikov. Ta on nende ainuke laps.
Ta hakkas treenima viieaastaselt. Esimeseks treeneriks oli Larissa Preobraženskaja. Kümneaastaselt asus ta õppima Floridasse Nick Bollettieri tenniseakadeemiasse.
13-aastaselt hakkas Kurnikova noortetennises rahvusvaheliselt silma paistma. Ta võitis mitu turniiri, sealhulgas Rooma meistrite turniiri 1995. Samal aastal tuli ta 14-aastaselt Euroopa ja maailma noorte- (alla 18-aastaste) meistriks.
Profitennises debüteeris Kurnikova 14-aastaselt Föderatsiooni karikavõistlustel Venemaa võistkonnas. Ta oli kõigi aegade noorim osavõtja ja noorim võitja. 15-aastaselt võitis ta USA lahtistel meistrivõistlustel kolm kohtumist, kuni kaotas edetabelijuhile Steffi Grafile.
Statistika.
Üksikmängus oli tema kõrgeim koht maailma edetabelis kaheksas (20. november 2000) ja paarismängus esimene (22. november 1999). Paarismängus on tal 16 tiitlivõitu, üksikmängus mitte ühtegi WTA turniirivõitu (küll on ta võitnud kahel korral ITF turniiri).
Isiklikku.
Ta elab USA-s Florida osariigis Bradentonis.
Tema kasv on 1.73 ja võistluskaal oli 56 kg. Ta on paremakäeline.
Viited.
Kurnikova, Anna
Kurnikova, Anna


Sergei Stadnikov.
Sergei Stadnikov (sündis 20. juulil 1956 Pärnus) on Eesti ajaloolane, egüptoloog, Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi õppejõud, ajakirjanik ja giid.
Tartu Riiklikus Ülikoolis tudeeris Stadnikov üldajalugu 1977–1982. Pent Nurmekunna juhendamisel alustas ta vanaegiptuse keele õpinguid 1977. Hiljem täiendas Stadnikov end Leningradi Riiklikus Ülikoolis Igor Vinogradovi juhendamisel.
Sergei Stadnikov on Rahvusvahelise Egüptoloogide Assotsiatsiooni ja Eesti Balti-Saksa Seltsi tegevliige.


Tutanhamon.
Tutanhamon ehk Tutanchamon [tutanh'aamon] (egiptuse keeles "twt-'nch-jmn") oli Vana-Egiptuse vaarao 18. dünastiast. Ta valitses umbes 1336–1327 eKr.
Tutanhamon sündis 1341 eKr. Tema isa oli Ehnaton ja tema ema oli Ehnatoni õde, keda tuntakse noorema naisena, kuid Ehnatonil oli 5 õde ja seni on teadmata, kes neist oli Tutanhamoni ema. Tema isa suri 1336 eKr või 1334 eKr. Tema ema ei elanud oluliselt kauem: tema muumia on leitud ja see kuulub umbes 25-aastasele naisele.
Nooruse tõttu oli Tutanhamoni valitsusaja alguses suur tähtsus võimsatel nõunikel, kellest tähtsaimad olid vesiir Ay, kindral Horemheb ja varanduse ülevaataja Maya. Kaks esimest neist said pärast ise Egiptuse valitsejateks. Küllap nad tegid enamiku olulistest otsustest Tutanhamoni valitsusajal.
Oma kolmandal valitsusaastal lõpetas Tutanhamon oma isa rajatud ainujumalakultuse. Ateni austamine lõpetati ja naasti enne seda valitsenud Amoni kultuse juurde. Ühtlasi muutis Tutanhamon oma nime sellisele kujule, nagu seda tänapäeval tuntakse (varem oli see Tutanhaten). Amoni preestrid said tagasi oma kunagised privileegid. Riigi pealinn viidi tagasi Teebasse ja Ehnatoni rajatud pealinn Ahenaten jäeti maha.
Tutanhamon algatas suuri ehitusprojekte, eriti Teebas ja Karnakis. Amunile püstitati palju mälestusmärke ja raidkiri tema haual ütleb, et kuningas "veetis oma elu, vormides jumalate kujutisi". Taas tähistati traditsioonilisi pühasid, nii püha härja apisega seotuid kui teisi.
Pärast Ahenateni valitsemisaega oli riik majanduslikult nõrk. Diplomaatilised suhted teiste maadega olid katkenud ja Tutanhamon taastas need, eriti Mitanni riigiga, mis asus tänapäeva Liibanoni, Süüria ja Põhja-Iraagi alal. Tema hauast leiti hulgaliselt paljudest riikidest põrit kingitusi, mis annab alust oletada, et selles osas oli ta edukas. Sellegipoolest on tema hauakambris mainitud lahinguid nuublaste ja asiaatidega. Hauas on sõjarüü ja muud sõjakäigul osalemiseks vajalikud tarbed, aga kuninga füüsiliste puuete tõttu võib uskuda, et ta isiklikult nendes lahingutes ei osalenud.
Tutanhamon abiellus Ankhesenamuniga, kes oli sündinud umbes 1348 eKr, seega temast umbes 7 aastat vanem. Varem oli Ankhesenamun olnud abielus enda ja Tutanhamoni isa Ehnatoniga. Võimalik, et Ankhesenamunil oli Ehnatoni ja Tutanhamoni vahel veel üks abikaasa olnud. Ankhesenamuni ja Ehnatoni abielust sündis üks tütar, Ankhesenamuni ja Tutanhamoni abielust sündis kaks tütart, mõlemad surnuna. Tütred maeti koos isaga. Seetõttu ei olnud Tutanhamonil selget pärijat.
Tutanhamon suri umbes 17-aastaselt, arvatavasti oma 9. valitsusaastal. Tema elu viimaste päevade kohta pole andmeid ja sellepärast on minevikus palju arutletud. Tema muumia põhjal on viimasel ajal tehtud suuri uuringuid. Varem oletati, et ta võidi mõrvata, kuid tänapäeval on üldine seisukoht, et ta suri haigusse. Ta suri tõenäoliselt malaariasse. Oma elu jooksul oli ta mitu korda malaariat põdenud. Haigustel on komme sajandite jooksul vähem surmavaks muutuda ja seetõttu oli tuhandete aastate eest malaaria arvatavasti märksa ohtlikum kui tänapäeval.
2005. aasta uuring näitas, et ta oli pisut enne surma oma jala murdnud ja jalg oli mädanema läinud. Eeldatavasti need kaks haigust koos põhjustasidki surma. Lisaks oli Tutanhamonil osaline jänesemokk ja kerge skolioos ehk selgroo kõverdumine ning ta pidi kõndima kepiga – kepid pandi talle kirstu kaasa, kuid varem arvati, et tegu on võimusümboliga.
Tutanhamonile järgnes troonil Ay, kes ei kuulunud valitsevasse dünastiasse, kuid abiellus Ankhesenamuniga. Ay valitses 4 aastat ja suri siis pärijata, Ankhesenamun oli selleks ajaks juba surnud või vähemalt suri vahetult pärast seda.
Tutanhamon sai tuntuks 1922. aastal, kui Howard Carter ja lord Carnarvon leidsid tema haua Kuningate orust. Hauast leitud esemed on tänapäeval peamiselt Kairo ja Luxori muuseumites.
Tutanhamoni tuntus põhineb tänapäeval kahel asjaolul. Esiteks läks ta ajalukku oma isa radikaalse usureformi hülgajana. Teiseks avastati tema haud peaaegu täiesti puutumatuna, see on kõige paremini säilinud Vana-Egiptuse kuninglik haud ja sellepärast on ajaloolased saanud Tutanhamonit paremini tundma õppida kui teisi Egiptuse kuningaid.


Nikolai Patrušev.
thumb
Nikolai Platonovitš Patrušev (sündinud 11. juulil 1951 Leningradis) on Venemaa julgeolekutegelane (armeekindral), FSB direktor 1999–2008.
2008. aastast on Nikolai Patrušev Venemaa sisejulgeoleku koordinatsiooniorganisatsiooni Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretär.
1974. aastal lõpetas Nikolai Patrušev Leningradi Laevaehituse Instituudi ja töötas seal insenerina konstruktorbüroos. 1975. aastal asus NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee teenistusse, kes teenis noorema operatiivvolinikuna, riikliku julgeoleku komitee linnaosakonna ülemana, riikliku julgeoleku komitee rajooniosakonna ülema asetäitjana, NSV Liidu RJK Leningradi ja Leningradi oblasti valitsuses salakauba ja korruptsioonivasase võitluse teenistuse ülemana.
Aastatel 1992-1994 oli Nikolai Patrušev Karjala Vabariigi julgeolekuminister.
Aastatel 1994-1998 oli Nikolai Patrušev Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Vastuluureteenistuse Sisejulgeolekuteenistuse juht, seejärel VF FVT Departemangu ülema asetäitja - VF FSB Organisatsioonilis-inspektorvalituse, Organisatsioonilis-kaadrivalitsuse ülem.
1998. aasta maikuust augustini, Venemaa presidendi Kontrolli peavalitsuse ülem.
1998. aasta augustist - oktoobrini, Venemaa Föderatsiooni Presidendi Administratsiooni juhataja asetäitja, Venemaa presidendi Kontrolli peavalitsuse ülem
1998. aasta oktoobrist Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse direktori asetäitja, Föderaalse Julgeolekuteenistuse Majandusjulgeolekudepartemangu juht.
1999. aasta aprillist - augustini, Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse direktori 1. asetäitja.
1999. aasta jaanuarist on Nikolai Patrušev Eriolukordade ennetamise ja likvideerimise ametkondadevahelise komisjoni liige.
1999. aasta augustist - 2008. aasta maikuuni, Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse direktor.
1999. aasta septembrist, SRÜ liikmesriikide - Julgeolekuasutuste ja eriteenistuste juhtide nõukogu esimees.
1999. aasta novembrist, Venemaa Julgeolekunõukogu nõukogu alaline liige.
2001. aasta jaanuarist, määrati Nikolai Patrušev Põhja-Kaukaasia regiooni terrorismivastaste operatsioonide operatiivstaabi juhatjaks.
2008. aasta maikuus, pärast FSB direktori ametikohalt lahkumist määrati Nikolai Patrušev Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretäriks.
Välislingid.
Patrušev, Nikolai
Patrušev, Nikolai


Pidusöök (Platon).
Pidusöök on Platoni armastusele on pühendatud dialoog.
Selles kirjeldatakse koosviibimist (sümpoosioni), kus iga osaline peab ette kandma kiidukõne armastusele. Eelviimasena, pärast viit eelnenud kõnet, esineb Sokrates oma filosoofilise armastusekontseptsiooniga. Viimasena esineb hilinenud Alkibiades, kes esitab Sokratest armastaja ideaalina. Taustaks on mehe homoseksuaalne armastus nooruki vastu, millel oli oluline koht nooruki sotsialiseerimisel. Heteroseksuaalsete suhetega ei seostatud vaimset armastust.
Näitekirjanik Aristophanes räägib armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jalaga, nelja käega, kahe ühesuguse vastassuundadesse pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mis võis vastassuundadesse pöörduda. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohvrid neile saaksid jätkuda. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud - nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled jälle kokku said, embasid nad teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, et inimesed saaksid teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole.
Pärast Aristophanest kõneleb Agathon, kelle kõne on eelviimane ja pärast teda peaks kokkulepitud järjekorrale vastavalt kõnelema veel Sokrates. Kõik pidulised on Agathoni kõnest vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp.
Kõnelema peab hakkama Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega rumal, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Ent miks siis kõik inimesed kogu aeg ei armasta? Asi on selles, et armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis. Inimene peab jõudma äratundmisele, mida ta tegelikult ihaldab ja armastab.
Ideaalne armastaja läbib viis staadiumi. Kõigepealt armub ta konkreetsesse inimesse, kelle välimus on eriti ligitõmbav. Edasi märkab ta, et füüsiline ilu ei piirdu tema armastatuga, ning hakkab armastama füüsilist ilu üldse. Järgmisena taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum, kui keha ilu. Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi, et nende välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltskonnas kiigub ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Ta hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllaste tegevuste ilu. See omakorda viib teda teaduse uurimisele ja tarkuse omandamisele. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsetesse kandjatesse, olgu siis keha, hinge või ühiskonna näol. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid ja hunnituid tundeid ja mõtteid, kuni ta lõpuks silmab ühtainust teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu ja absoluutne. Kõik muud kaunid asjad osalevad temas.


Abakan.
Abakan on linn Venemaal Lõuna-Siberis, Hakassia pealinn. Ta asub Jenissei jõe läänekaldal Abakani jõe suudmes.
Abakan asub Hakassi-Minussinski nõo keskosas 250 m kõrgusel merepinnast. Ta on Moskvast 4218 km kaugusel idas ja Krasnojarskist 406 km lõunas.
Elanike arv on 163 000 (2008).
Kliima.
Abakani kliima on kontinentaalne. Talvel võib temperatuur langeda kuni –40 °C-ni, suvel tõusta kuni +40 °C-ni.
Majandus.
Abakan on Minussinski kivisöebasseini tähtis tööstuskeskus, kus on muu hulgas metalli-, toiduainete- ja jalatsitööstuse ettevõtted. Toodetakse kivisütt ja malmi.
Transport ja side.
Abakani läbib raudteeliin Novokuznetsk–Taišet. Abakanis on sellel suur raudteesild üle Jenissei. Raudtee viib muu hulgas Barnauli ja Magnitogorski.
Abakanis on Jenisseil suur jõesadam. Lõuna poole saab sõita Sajanogorskisse, põhja poole Krasnojarskisse.
Abakani läbib Krasnojarskist Tõvasse viiv maantee M54, mis samuti ületab Abakanis Jenissei.
Ajalugu.
Abakani jõe suudme lähedal on inimesed elanud juba pronksiajal.
1. sajandil eKr rajati praeguse Abakani kohale niinimetatud Li Lini loss.
1675 asutati linna praegusele asukohale Abakanski kindlus. 1780. aastatel tekkis selle juurde asula, mis 1925. aastani kandis nime Ust-Abakanskoje. 19. sajandil sai Abakanskist hakasside omavalitsusorgani Katšinski stepiduuma asukoht. 1925–1931 oli linna nimi Hakassk'". 1931 sai Abakansk linnaõigused ja praeguse nime.
1930 sai Abakan Hakassia keskuseks. Hakassiat nimetati algul Hakassi autonoomseks oblastiks, alates 1990 Hakassia ANSV-ks, alates 1991 Hakassi NSV-ks ja alates 1992 Hakassia Vabariigiks.
Haridus ja kultuur.
Abakanis asuvad Nikolai Katanovi nimeline Hakassia riiklik ülikool, Siberi föderaalse ülikooli filiaal Hakassia tehniline instituut, Hakassia äriinstituut, Kaasaegse Humanitaarakadeemia filiaal, Hakassia Teadusliku Uurimise Instituut, Hakassia polütehniline kolledž, põllumajandustehnikum, Atšinski kaubandus-majandustehnikumi filiaal, meditsiiniline, pedagoogiline ja muusikaõppeasutus.
Abakanis asuvad koduloomuuseum, näitusesaal ja riiklik kirjastus "Aira". Linnas on neli teatrit: M. Lermontovi nimeline Venemaa vabariiklik draamateater, A. Topanovi nimeline Hakassia rahvuslik draamateater, Hakassia rahvuslik nukuteater "Skazka" ja Hakassia riiklik väikevormiteater "Tšitigei".
Abakanis ilmub kaks vabariiklikku (see tähendab üle-Hakassialist) ajalehte: venekeelne "Hakassia" ja hakassikeelne "Habar". Lisaks ilmub kohalik ajaleht "Abakan" ja hulk muid perioodilisi väljaandeid ("Pjatnitsa", "Šans" jne.).


Abuja.
Abuja on Nigeeria pealinn. Linn asub peaaegu riigi keskel, 480 km kaugusel merest Nigeri ja Benue jõe ühinemiskohal Föderaalsel pealinnaalal. Geograafilised koordinaadid on 9°05' N, 7°32' E.
Linnast vahetult põhja pool on kunagine Abuja emiraadi territoorium, praegu Suleja.
Linna rajamine.
Nigeeria pealinn otsustati Lagosest viia üle Abujasse 1976. aastal, kuid pealinnaks sai Abuja 12. detsembril 1991.
Abuja sai nime 40 km lääne pool asuva väikese linna järgi, mille nimi on nüüd Suleja.
Aastal 1975 oli riigi tollase pealinna Lagosega mitmeid probleeme: selle elanikkond ei esindanud Nigeeria rahvuslikku mitmekesisust, selle asend ei võimaldanud laienemist, linn oli saastunud ja ülerahvastatud ega asunud riigi keskel. 9. augustil 1975 kutsus tollane riigipea kindral Murtala Ramat Mohammed kokku komisjoni pealinna üleviimiseks soodsamasse kohta. Vähem kui kahe kuu pärast otsustas valitsus rajada uue linna Abuja ning eraldas sellele territooriumi, mis on Lagose osariigi omast poole suurem.
Seda hakati ehitama 1976 vastloodud Föderaalsele pealinnaalale.
Uue linna ehitamine algas president Alhaji Shehu Shagarii ametiajal.
President plaanis linna ehitamise lõpetada 1983. Ehitamine viibis aga mitmel põhjusel. Esiteks vähenesid Nigeeria naftatulud 1976. ja 1980. aasta vahel tunduvalt. Peale selle on riigis sageli olnud hõimu- ja usurahutusi. 1983. aasta lõpus Shagari valitsus kukutati, kuid töö jätkus.
Kogu projekti eest vastutas Nigeria's Federal Capital Development Authority. Linna planeeris USA firma International Planning Associates. Kesklinn, mille pindala on 10 ruutkilomeetrit, pidi mahutama suurema osa uutest valitsushoonetest. Selle planeerisid jaapani arhitekt Kenzō Tange ja Urtec. Linna kogupindalaks planeeriti 451 ruutkilomeetrit. Ehitasid Prantsusmaa, Saksamaa, Hollandi, Itaalia ja teiste maade firmad.
Pealinn viidi ametlikult Abujasse üle alles 12. detsembril 1991 president Ibrahim Babangida ajal. President asus sel päeval ametlikult elama uude presidendipaleesse. Kuni linna ehitamine oli lõpetatud, jäid paljud valitsusasutused endisesse pealinna Lagosesse. Paljud ametnikud läksid väga vastu tahtmist tollest mereäärsest linnast sisemaale.
Aastaks 1987 oli Abujas 15 000 elanikku. Selleks ajaks olid juba valmis vee- ja telefonisüsteem ettenähtud suureks elanike arvu kasvuks. 1992. aastal oli elanike arv hinnanguliselt 305 900.
Elu linnas.
Abuja on kunstlikult loodud ning kontrollitud kasvuga linnana Nigeerias linnaehituslik võõrkeha, mis pole omandanud metropoli ilmet. Kunstlikult kallina hoitud elamispinna tõttu on Abujasse kolimine raskendatud. Nädalalõppudel on pealinn nagu välja surnud, sest paljud sõidavad Lagosesse.
Kuigi Abuja on Aafrika parim uus linn ning ka üks jõukamaid ja kallimaid linnu Aafrikas, elavad äärelinnaelanikud Karu-taolistes vaestes eeslinnades. Pealinna ametnikele ja vaesematele perekondadele ehitatud Karus ei ole kraanivett, kanalisatsiooni ega elektrit. Teised sarnased eeslinnad on Durumi, Nyanya, Maraba ja Karmo.
Vaatamisväärsused.
Üks Abuja vaatamisväärsusi on Abuja rahvusmošee, mis oma kuldse kupliga ja nelja kõrge minaretiga on linnapildis hästi silmatorkav.
Aso kalju ("Aso Rock") on 400 m kõrgune monoliit, mis on eraldunud vee-erosiooni tagajärjel. Nigeeria presidendikompleks, Rahvuskogu, Ülemkohus ning suurem osa linnast laiuvad kaljust lõuna pool. "Aso" tähendab asokoro keeles 'võidukas'. Asokorod ('võidu rahvas') on linnast ümber asustatud.
Huvi pakub ka Rahvuslik Kristlik Keskus.
Nnamdi Azikiwe rahvusvaheline lennujaam asub Zuma kalju lähedal.
Suurem osa algsest linnaehitusplaanist on täitmata ja paljud hooned on pooleli.
Diplomaatilised esindused.
Enamik riike on viinud oma saatkonnad Lagosest üle Abujasse. Endistes saatkonnahoonetes on nüüd konsulaadid.


Anapa.
Anapa on kuurortlinn Venemaal Krasnodari krais, Anapa rajooni halduskeskus. Asub Musta mere rannikul.
Antiikajal asus Anapa kohal kreeklaste koloonia "Sindika". 14. sajandist oli Genova koloonia, kes nimetasid seda "Mapa". 1475. vallutasid linna türklased. Türklased rajasid 1781. aastal kindluse, mis 18. sajandi lõpus läks venelaste valdusse. Linnaõigused sai 1846. aastal.


Hafra.
Hafra ehk Chephren oli Vana-Egiptuse vaarao 4. dünastiast. Ta valitses umbes 2558–2532 eKr. Ta oli Hufu poeg.
Ta oli Giza 2. püramiidi (Chephreni püramiidi) ja Suure sfinksi (Chephreni sfinksi) ehitaja.


Novorossiisk.
Novorossiisk (vene keeles "Новороссийск", adõgee "ЦIэмэз" ("Tsemez")) on linn Venemaal Krasnodari krais. Asub Musta mere rannikul.
Ajalugu.
Novorossiiski kohal asus 13. ja 14. sajandil Genova koloonia, hiljem osmanite kindlus Sudžuk-Kale, mis pärast Venemaa valdusse minekut nimetati Tsemesskaja buhtaks (tšerkessikeelse nime "Tsemez" järgi). Novorossiisk asutati 1838. aastal vene sõjalaevastikubaasina. Linnaõigused sai 1866. aastal. 1888 valmis raudteeliin Jekaterinodari (tänapäeval Krasnodar).
1918–1920 asus linnas kindral Anton Denikini valgekaardi staap.
1942. aastal vallutas linna Saksa armee, kuid väike rühm nõukogude madruseid suutis sadamas piiramisrõngas vastu pidada linna vabastamiseni Punaarmee poolt 16. septembril 1943 ning takistas sellega sakslastel sadama kasutamist. 1973. aastal nimetati Novorossiisk kangelaslinnaks.
Novorossiisk on Venemaa suurim sadam Musta mere ääres.
2004. aastal avati linnas ausammas Leonid Brežnevile.
Linna haldusalasse kuuluvad mitmed linnalähedased asulad (nt Abrau-Djurso).


Tallinna Kuristiku Gümnaasium.
Tallinna Kuristiku Gümnaasium on üldhariduskool Tallinnas Lasnamäe linnaosas. Tegemist on linnaosa suurima kooliga, kus õpib üle 900 õpilase. Õppeasutuses on 33 klassikomplekti suuruses 21-36 õpilast. Nendega tegeleb 75 töötajat, kellest 64 on õpetajad.
Kooli direktor on Raino Liblik, õppealajuhatajad Siiri Aiaste (vanem aste) ja Ly Melesk (algklassid).
Koolis antakse välja ajalehte KreskU, mis on kaks aastat järjest tulnud noorte meediaklubi korraldatavas võistluses vabariigi parimaks.
Ajalugu.
Õppeasutus avati 1. septembril 1984 Lasnamäe IV mikrorajoonis Tallinna 60. Keskkooli nime all. Uue kooli avatseremoonial viibisid Tallinna Mererajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee esindajad, delegatsioon Kampucheast ja paljud teised.
Kooli direktorile Vjatšeslav Gussarovile anti üle sümboolne koolikell ja võti, millele olid graveeritud kolme tublima ehitaja nimed. Piduliku aktuse lõpul saatis direktor Gussarov 5A klassi pioneerid Kristiina Tiitsi ja Hedi Kääri punaste nelkidega Maarjamäele, et avaldada tänu Teises maailmasõjas langenuile. Lilli viidi ka V.I. Lenini mälestussamba jalamile.
Koos Eesti Vabariigi tulekuga nimetati õppeasutus ümber Tallinna Kuristiku Gümnaasiumiks. Uuele nimele andis aluse kunagi kooli läheduses asunud Kuristiku küla, mis Lasnamäe ehitamise käigus likvideeriti.
Alg- ja põhikool.
Inglise keelt õpivad kõik õpilased alates esimesest klassist - peale 6. klassi komplekteeritakse paremaid õpitulemusi näidanud õpilastest inglise keele ja matemaatika õppesuunaga klass, kus õpitakse vastavalt inglise keelt ja matemaatikat süvendatult (matemaatikas on üks tund nädalas ka rühmatund). Kui leidub soovijaid, on võimalik A-keelena (esimene võõrkeel) õppida ka saksa keelt.
B-võõrkeelena õpivad kõik kooli õpilased alates kuuendast klassist vene keelt.
Gümnaasium.
Kuristiku Õpilasomavalitsuse logo
Koolis on võimalik õppida humanitaar-, majandus- või reaalkallakuga klassis, kus õpitakse mõningaid aineid süvendatult.
3 võõrkeelt (inglise, vene, saksa), kirjandus (filosoofia), ajalugu (kunstiajalugu), arvutiõpetus. A- ja C-võõrkeelena saab õppida nii inglise kui saksa keelt, B-võõrkeel on vene keel.
Individuaalselt võib iga õpilane valida lisaainena sekretär-asjaajamise kursuse (2 aastat, 1,5 tundi nädalas) või meediakursuse (2 aastat, 1,5 tundi nädalas), kus saab 12. klassi lõpus teha ka koolieksami.
Huvitegevus.
Tallinna 60. Keskkool paistis juba algusaastatel silma aktiivse sporditegevuse poolest. Koolis tegutses maadlusring, peeti tütarlaste aeroobikakavade võistlusi. Tänaseni pakutakse Tallinna Kuristiku Gümnaasiumis võimalust osaleda jalgpalli, korvpalli, käsipalli ja kergejõustiku treeningutes. Aastaid on õppeasutuse juures tegutsenud rahvatantsurühm "Priisle" ning aeroobika- ja akrobaatikarühm "Eeva". Kevaditi peetakse kooli õuel juba üle kümne aasta linnaosa koolide laulupidu.
Välislingid.
Kuristiku Gümnaasium


Ansbach.
Ansbach on kreisivaba linn Saksamaal Baieri liidumaal, Kesk-Frangimaa halduskeskus.


Animatism.
Animatism (ladina sõnast "animatus" 'hingestatud; elustatud') on Robert Ranulph Maretti järgi usk ebaisikulisesse väesse (jõusse), mis esineb nii inimestes, loomades kui ka asjades ning mille tõttu kõik on elus.
Selle mõistega täiendas Marett Edward Burnett Tylori animismi mõistet. Animism tähendas Tyloril usku vaimudesse (üleloomulikesse kehatutesse olenditesse). Tylor pidas seda religiooni kõige algsemaks vormiks. Marett seevastu leidis, et primitiivne inimene ei ole võimeline animistlikeks kujutlusteks (keha ja hinge eraldamiseks), mistõttu animatism eelneb animismile.
Animatism ei ole omaette usund, vaid ürgusundi koostisosa.
Sõna "animism" kasutatakse tänapäeval mõnikord nii, et ta hõlmab ka animatismi. Kas animatism on usundi kõige ürgsem kuju, on tänapäeval vaieldav.
Animatismi prototüübiks oli Marettil usk manasse Melaneesias.
Samalaadne ebaisikuline üleloomulik jõud esineb ka näiteks Põhja-Ameerika indiaanlastel ("manitu"), eskimotel ("sila"), pügmeedel ("megbe"), ketšuatel ("callpa").
Arvatakse, et ka eesti sõna "vägi" on algselt tähendanud säärast jõudu.


Esteban Cambiasso.
Esteban Matías Cambiasso Deleau (sündis 18. augustil 1980 Buenos Aireses) on Argentina jalgpallikoondise poolkaitsja, kes mängib Itaalias Milano Interis.
Karjäär.
Cambiasso alustas elukutselise jalgpalluri karjääri 1995. aastal Argentinos Juniorsis, siirdudes 1996 Real Madrid Castillasse, mis on Madridi Reali reservklubi. Aastal 1998 läks ta tagasi Argentinasse, kus mängis kolm aastat Independientes ja ühe hooaja River Plates. Aastal 2001 siirdus ta Madridi Reali, kus ta võitis La Liga (Hispaania jalgpalliliiga) meistritiitli ja Toyota Cupi 2003 ja Hispaania meistrite karika 2004.
Aastal 2005 sõlmis Cambiasso lepingu Milano Interiga. Ta võitis 2005 ja 2006 Itaalia karika. Lepingut Interiga on järjest pikendatud ja praegu kehtib see 2014. aastani.
Cambiasso võitis 1997. aasta juunioride maailmameistrivõistlustel meistritiitli, olles oma meeskonna noorim mängija, kuid lüües finaalis avavärava. 1999. aasta juunioride maailmameistrivõistlustel oli ta meeskonna kapten.
Argentina rahvuskoondises mängis ta esimest korda 20. detsembril 2000 Mehhiko vastu. 13. aprilli 2009 seisuga on ta koondises mänginud 43 korda ja löönud 4 väravat. Cambiasso on Argentina koondise kooseisus ka 2006. aasta maailmameistrivõistlustel. Alagrupi teises mängus Serbia ja Montenegro vastu lõi ta teise värava, mille Argentina võitis 6:0. Veerandfinaalis Saksamaa vastu lõppes mäng penaltisseriaga. Cambiasso lubas oma penalti tõrjuda ja Argentina langes välja.
Argentina koondise uus treener Diego Maradona ei ole Cambiassot koondisse kutsunud, ehkki klubis mängib Cambiasso endiselt hästi.
Isiklikku.
Esteban Cambiasso on 178 cm pikk ja kaalub 73 kg.


Jeisk.
Jeisk on kuurortlinn Venemaal Krasnodari krais, Jeiski rajooni halduskeskus. Asub Aasovi mere rannikul, Jeja jõe Jeja limaani kaldal.
Linnaõigused sai 1848. aastal, kui avati Jeiski meresadam.
Kliima.
Jeiskis on parasvöötme mandriline kliima mõõduka talve ja palava suvega.
Kõige külmem kuu on jaanuar, keskmise õhutemperatuuriga –3,9 °C, ning kõige soojem kuu on juuli, keskmise õhutemperatuuriga +24,2 °C. Sademeid aastas on keskmiselt 456 mm. Rannahooaeg kestab mai teisest poolest septembri keskeni. Juulis on merevee temperatuur +24,9 °C, mis on kõrgem kui Sotšis.


Radviliškis.
Radviliškis on linn Põhja-Leedus Šiauliai maakonnas, Radviliškise rajooni keskus. Asub 21 km Šiauliaist kagus.
Esmakordselt on asulat mainitud 1529. aastal, linnaõigused sai 1710. aastal.


Argumentõ i Faktõ.
"Argumentõ i Faktõ" ("Аргументы и факты", lühend АиФ) on Moskvas väljaantav nädalaleht.
See asutati 1978 Ühingu Teadus väljaandena, mis pakkus propagandistidele statistilisi andmeid ja muud raskesti kättesaadavat teavet.
Aastast 1980 on ta nädalaleht. Seda said tellida ainult propagandistid.
Perestroika ajal kujunes sellest lehest juhtiv glasnosti leht. Aastal 1990 oli ajalehe tiraaž 33,5 miljonit, millega ta läks Guinnessi rekordite raamatusse kui suurima tiraažiga ajaleht.
Praegune tiraaž on ligi 3 miljonit eksemplari.


Kėdainiai.
Kėdainiai on linn Leedus Kaunase maakonnas, Kėdainiai rajooni keskus. Asub Nevėžisi jõe kaldal, 51 km Kaunasest põhja pool.
Asulat on esmakordselt mainitud 1372. aastal. 1590. aastal sai linnaõigused. Kėdainiai oli reformatsiooni keskus Leedus. Linnas on neli kirikut, neist üks luteri kirik.
Linna lähedal asub Leedu Vabariigi geograafiline keskpunkt.
Kėdainiai sõpruslinn Eestis on Kohtla-Järve.
Välislingid.
Kedainiai


Lapi sõda.
Lapi sõda oli relvakonflikt Soome ja Saksamaa vahel Teise maailmasõja lõpul 15. septembrist 1944 kuni 25. aprillini 1945 Lapimaal. Mõned allikad kästitlevad seda sõda ka Jätkusõja osana.
Eelmäng.
Aastal 1943 hakkas Saksamaa väejuhatus tegema ettevalmistusi juhuks, kui Soome sõlmib vaherahu Nõukogude Liiduga ("Weisung Nr.50 für die Vorbereitung der Rückführung des Geb.A.O.K.20 nach Nordfinnland und Nordnorwegen", 28.september 1943.a.). Sakslased plaanisid tagasi tõmbuda põhja suunas, et kaitsta niklikaevandusi Petsamo ümbruses. Talvel 1943–1944 täiustasid sakslased Põhja-Soome ja Põhja-Norra vahelist teedevõrku, kasutades selleks laialdaselt sõjavange. Suur osa sõjavangidest oli pärit Lõuna-Euroopast ning ikka veel suvemundreis, mistõttu inimkaotused olid suured.
Sõja käik.
Üheks Nõukogude Liiduga sõlmitud vaherahu (19. september 1944) tingimuseks oli see, et Soome (sarnaselt Itaalia ja Rumeeniaga) pidi Wehrmachti oma pinnalt välja ajama. Algul üritasid Soome ja Saksa ohvitserid organiseerida rahulikku taandumist, kuid Nõukogude Liidu survel algas veel enne vaherahu lepingu sõlmimist ka lahingutegevus. 15. septembril 1944 üritasid sakslased hõivata Suursaart Soome lahes (operatsioon "Tanne Ost"), kuid Soome väed lõid nad tagasi, võttes suure osa Saksa dessandist vangi.
Soomlasi juhtis Talvesõja Suomussalmi lahingu võidukas väejuht kindral Hjalmar Siilasvuo, sakslasi Lothar Rendulic.
28. septembril algas lahingutegevus ka Puhdasjärvil. Mõned päevad hiljem toimus Soome vägede dessant Tornio lähedal, millega rünnati sakslasi selja tagant. Saksa väejuhatus võttis seda kui eelnevate kokkulepete rikkumist ning alustas taandumise kaitseks tõsist sõjategevust. Tornio piirkonnas kestsid lahingud umbes nädala. Taandumisel kasutasid sakslased põletatud maa taktikat, hävitades kogu infrastruktuuri. Järgmised olulised lahingud olid Kemi vallutamine 7. ja 8. oktoobril, Taipale lahing 12.–14. oktoobril, Rovaniemi vallutamine 16. ja 17. oktoobril ja Muonio vallutamine 26.–30. oktoobril. Talve tulekul muutus sõda positsioonisõjaks, sest sakslased olid Loode-Lapimaal väga hästi kindlustunud. Viimane lahing toimus 24. aprillil Kilpisjärvil. Viimased saksa väeüksused lahkusid Soomest 27. aprillil.
Tagajärjed.
Sakslaste kaotused sõjas olid umbes 950 surnut, 2000 haavatut ja 1300 vangilangenud, Soome poolel 774 surnut, 3000 haavatut, 262 teadmata kadunud. Lapimaal hävis kolmandik hooneist ning kõik maantee- ja raudteesillad peale kahe. Sada tuhat tsiviilelanikku siirdus sõjapõgenikena Rootsi. Soome armee demobiliseeriti, Saksa sõjavangid anti üle Nõukogude Liidule.
Ametlikult kuulutas Soome Saksamaale sõja 4. märtsil 1945.


Jekaterina Furtseva.
Jekaterina Aleksejevna Furtseva (vene "Екатерина Алексеевна Фурцева"; 24. november 1910 Võšni Volotšoki lähedal – 24. oktoober 1974 Moskva) oli Nõukogude Liidu poliitik.
Furtseva astus 1930. aastal ÜK(b)P-sse. Ta töötas ühes Moskva tekstiilivabrikus kangruna, tegi 1930–1937 komsomolitööd (oli Kurski oblastis põllumajandust edendamas, Feodossijas, Leningradis) ning lõpetas 1941. aastal Moskva Keemilise Tehnoloogia Instituudi ja 1948. aastal ÜK(b)P KK Kõrgema Parteikooli.
Leningradis töötades abiellus ta lenduriga. Aastal 1942 sündis tal tütar. Mees jättis ta maha.
Ta oli Moskva keemilise tehnoloogia instituudi partorg, alates 1942. aastast ÜK(b)P Moskva linna Frunze rajoonikomitee sekretär, 1950. aastast NLKP Moskva Linnakomitee II sekretär ja 1954. aastal sai ta Hruštšovi toetusel NLKP Moskva Linnakomitee I sekretäriks.
Aastal 1956 määrati ta NLKP Keskkomitee sekretäriks ning valiti NLKP Keskkomitee liikmeks (ta oli olnud liikmekandidaat alates 1952. aastast).
Aastal 1956 valiti ta ühtlasi NLKP KK Presiidiumi liikmekandidaadiks ning 1957 esimese naisena selle juhtorgani liikmeks.
Ta aitas Hruštšovil läbi viia destaliniseerimist ning hoidis ära Vjatšeslav Molotovi, Georgi Malenkovi ja Lazar Kaganovitši katse kõrvaldada Hruštšov võimult, võttes ühendust Hruštšovi pooldajatega, tuues ettekäändeks väljakäiku minemise.
Sel ajal armus ta Nõukogude Liidu diplomaati Tšehhoslovakkias ja hiljem Jugoslaavias Nikolai Firjubinisse, kes oli abielus. Nädalalõppudel käis ta välismaal oma armastatu juures. Seda peeti võimuringkondades skandaalseks käitumiseks. Lõpuks nad abiellusid ja Firjubin sai NSV Liidu välisministri asetäitjaks.
Aastal 1960 lindistas KGB Furtseva telefonikõne, milles ta halvustas Hruštšovi poliitikat. Selle eest kaotas ta 1960. aastal oma ametikoha ning arvati 1961 NLKP KK Presiidiumist välja. Pärast ametikoha kaotamist lõikas Furtseva endal veenid läbi. Ta määrati NSV Liidu kultuuriministri ametikohale.
Kultuuriministriks jäi ta 14 aastaks. Temast sai kultuuri vallas mõjukas figuur, kes huvitus eriti teatrist ja filmikunstist. Mitmedki näitlejad ja lavastajad püüdsid saada tema sõbraks, et oma karjäärile kaasa aidata. Samal ajal levisid Nõukogude Liidus anekdoodid, mis kujutasid Furtsevat täielikult kultuurivõõra võhikuna. Üks tema lähematest sõpradest oli laulja Ljudmila Zõkina, kelle sõnul Furtsevast sai alkohoolik.
Aastal 1974 sooritas Furtseva enesetapu. Ta maeti Moskvas Novodevitšje kalmistule.
Furtsevat hüüti rahva seas Katariina III-ks või Katariina Suureks.
Furtseva, Jekaterina
Furtseva, Jekaterina
Furtseva, Jekaterina


Ukmergė.
Ukmergė on linn Leedus Vilniuse maakonnas, Ukmergė rajooni keskus. Asub Šventoji jõe kaldal.
Asulat on esmakordselt mainitud 1333. aastal. Aastal 1486 sai linnaõigused.


Katima Mulilo.
Katima Mulilo on linn Namiibias, Caprivi ringkonna keskus. Asub Zambezi jõe kaldal.
2004. aastal valmis üle Zambezi jõe sild, mis ühendab Katima Mulilot Sesheke linnaga Sambias.


Keetmanshoop.
Keetmanshoop on linn Lõuna-Namiibias, Karasi ringkonna halduskeskus.
Tänapäeva linna kohal oli namade asula. Sinna asutati sakslaste misjonipunkt 1866. aastal. Linn on nime saanud saksa kaupmehe Johann Keetmani järgi.


Namibe.
Namibe on sadamalinn Angolas, Namibe provintsi halduskeskus. Asub Atlandi ookeani rannikul.
Linn asutati 1840. aastal. 1985. aastani oli linna ametlik nimi Moçâmedes.


Sesheke.
Sesheke on linn Sambia Lääneprovintsis. Asub Sambia lõunapiiril Zambezi jõe kaldal.
Aastal 2004 valmis üle Zambezi jõe sild, mis ühendab Sesheke linna Katima Mulilo linnaga Namiibias.


Copperbelt.
Copperbelt (inglise 'vasevöönd') on provints Sambias.
Provints on väga rikas maavarade poolest.
Asustus.
Suuremad linnad on Kitwe, Ndola, Chingola ja Mufulira.
Geoloogia.
Copperbelti piirkond Sambias ja Kongo DV kaguosas on 500 miljoni aasta vanune mäestik, mis tekkis kahe laama kokkupõrkumisel.


Carlos Tévez.
Carlos Alberto Tévez (sündis 5. veebruaril 1984 Fuerte Apaches) on Argentina jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Inglismaa klubis Manchester City. Ta on üks lootustandvamaid ründajaid maailmas. Tévez kuulus ka 2006. aasta maailmameistrivõistlustel rahvuskoondisesse.
Karjäär.
Tévez jõudis kiiresti Boca Juniorsi noortekoondisest esinduskoondisese ja mängis klubis kolm hooaega aastatel 2001–2004, mil võitis neli karikat (Copa Libertadores, Intercontinental, Apertura ja Copa Sudamericana. Tévez mängis 2001. aastal Trinidad ja Tobagos Argentina koondises noorte maailmameistrivõistlustel.
Tévez debüteeris Argentina rahvuskoondises 30. märtsil 2004 mängus Paraguay vastu. Samal aastal mängis ta suurepäraselt 2004. aasta olümpiamängudel Ateenas, kus lõi kokku 9 väravat ja võitis olümpiakulla. Ta on seisuga 13. juuli 2009 mänginud koondise rivistuses 50 korral ja löönud 8 väravat.
Isiklikku.
Carlos Tévez on 169 cm pikk ja kaalub 67 kg.


Berliini metroo.
Berliini metroo ehk U-Bahn (saksa keeles "Untergrundbahn") on Saksamaa pealinna Berliini hõlmav kiirrongivõrgustik, mis on tähtsaks osaks linna ühistranspordi süsteemist. Berliini metroo kuulub BVG-le (Berliner verkehrsbetriebe GmbH). 1902. aastal avatud metroo koosneb kümnest liinist, millel asub kokku 170 jaama. Liinivõrgustiku kogupikkus on 151,7 km, sellest ligikaudu 80% asub maa all.
Berliini metroo rongid läbivad iga päev kokku umbes 400 000 km, liikudes keskmise kiirusega 30,7 kilomeetrit tunnis. Tipptunnil liiguvad rongid 3- kuni 5-minutiliste intervallidega.
Segamini ei tohiks ajada Berliinis metrood Metro-liinidega, mis kujutavad endast tihedalt frekventeerituid trammi- ja bussiliine.
Berliini metroo kavandati leevendama liikluskoormust Berliini kesklinnas ning kuni linna jagamiseni Ida- ja Lääne-Berliiniks laienes metroovõrk hoogsalt. Kuigi esialgu jäi metroosüsteem avatuks kogu linna ulatuses, siis Berliini müüri rajamise järel seadsid Ida-Berliini võimud piirülesele liiklusele piirangud. Ida-Berliini metrooliinid lahutati Lääne omadest, samas kui kahel Lääne-Berliini liinil (U6 ja U8) lubati Ida poolel sõita ilma peatustes peatumata. Ainsaks erandiks oli Friedrichstarße jaam, mis oli ümberistumiskohaks metroorongilt S-Bahni rongile ja piiriületuskohaks Ida-Berliini. U-Bahni ühtne süsteem kogu linnas taastati pärast Saksamaa ühendamist.
Ajalugu.
Berliini metroo areng aastatel 1902-2009
Esialgse liinivõrgu rajamine.
U-Bahni rong Spittelmarkti jaamas (1908)
19. sajandi lõpul hakkasid Berliini linnplaneerijad otsima lahendusi üha kasvavatele liiklusprobleemidele. Kui tööstur ja leiutaja Werner von Siemens tuli välja plaaniga rajada maapinnast kõrgemal asuv raudteevõrk, siis AEG pakkus välja maa-aluse süsteemi. Berliini linnavalitsus kartis, et maa-alune arendus kahjustaks kanalisatsioonivõrku ning eelistas maapealset arendust, mis oleks järginud endisi linnamüüre. Samas Berliini naabriks olnud Charlottenburg oli vastu maapealse võrgu arendamisele ja soovis metrood. Järgnevate aastate läbirääkimiste tulemusel hakati 10. septembril 1896 ehitama peamiselt maapinnal olevat raudteed Stralauer Tori ja Zoologischer Garteni vahele. Liin võeti kasutusele 15. veebruaril 1902. Samal aastal pikendati seda ida suunas Warschauer Brückeni (praegune Warschauer Straße) ja läänes Knieni (Ernst-Reuter-Platz).
Charlottenburg pikendas liini veelgi lääne suunas. 1906. aastaks ulatus see Wilhelmplatzile (Richard-Wagner-Platz) ja 1908. aastaks Reichskanzlerplatzile (Theodor-Heuss-Platz), novembris 1912 valmis pikendus Sportparkini (Olympia-Stadion). Berliini kesklinnas muudeti trassi nii, et liini saaks pikendada ja jäeti Potsdamer Platz sellest kõrvale. Liin Leipziger Straße all Spittelmarktile avati 1908. aastal, 1913. aastal pikendati seda Alexanderplatzile. Samal aastal valmis ka pikendus Nordringil asuva S-Bahni jaamani (Schönhauser Allee).
Et tagada enda linnaarengut soovis Schöneberg samuti ühendust Berliiniga. Kuna raudteefirma ei pidanud sellist liini tasuvaks, asus linn ehitama ise esimest kohalikku metrood Saksamaal. Liin avati 1910. aasta lõpul.
Mõned kuud enne seda algasid tööd rajamaks ühendust Wilmersdorfi ja Berliini U-Bahni võrgu vahele. Esialgu oli kavas rajada liin Wittenbergplatzi ja Breitenbachplatzi vahele, kuid Wilmersdorf maksis ise kinni selle pikendamise Thielplatzini. Vastutulekuna Charlottenburgile, mida liin läbis, lepiti kokku ka rööbastiku rajamises Wittenbergplatzilt Uhlandstraßele. Mõlemad liinid avati 12. oktoobril 1913. Seejärel peatasid puhkenud Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud majandusraskused U-Bahni arendamise kümnekonnaks aastaks.
Arendused 1923–1930.
Esialgne liinivõrk oli peamiselt ida-lääne suunaline, ühendades rikkamaid piirkondi Berliinis ja selle ümbruses, sest nende liinide arendamist hinnati tulusamaks. Et liini hakkaksid kasutama ka töölised, soovis linn rajada põhja-lõuna suunalisi liine. Kui Berliiniga liideti 1920. aastal seda ümbritsevad piirkonnad, kadus vajaduse omavahelisteks läbirääkimisteks ning linn sai suurema jõu suhtluses eraomanduses oleva raudteefirma Hochbahngesellschaftiga. Linn kohustas ka kasutusele võtma laiemaid vaguneid – esialgu küll samal, kitsama vahega rööpmel –, et vedada suuremat hulka reisijaid.
Nord-Süd-Bahni ehitamine algas juba 1912. aasta detsembris, kuid Weddingit Tempelhofi ja Neuköllniga ühendama pidanud liini ehitus jäi seisma Esimese maailmasõja tõttu. Tööd taastusid 1919. aastal, kuid raha puudumine ja hüperinflatsioon pidurdasid protsessi oluliselt. 30. jaanuaril 1923 avati liini esimene lõik Hallesches Tori ja Stettiner Bahnhofi (praegu Naturkundemuseum) vahel, järgnevatel kuudel pikendati seda Seestraßeni. Alarahastatuse tõttu tuli liinil kasutada vanu, kitsamaid vaguneid, mida perroonideni ulatumiseks laiendati puidust laudade abil, mida reisijad nimetasid lillealusteks ("Blumenbretter"). Liin hargnes Belle-Alliance-Straßel (Mehringdamm): lõunasuunaline haru Tempelhofi avati 22. detsembril 1929 ja haru Grenzalleele 21. detsembril 1930.
1912. aastal sai AEG loa ehitada oma põhja-lõuna suunaline allmaaraudtee liin. See liin oleks pidanud ühendama Gesundbrunnenit Alexanderplatzi kaudu Neuköllniga. Majandusraskused peatasid ehituse 1919. aastal; AEG-Schnellbahn-AG likvideerimine ja Berliini linna toetus Nord-Süd-Bahnile takistasid edasist arendust kuni 1926. aastani. Liini esimene lõik avati 17. juulil 1927 Boddinstraße ja Schönleinstraße vahel, sellel asuvast Hermannplatzi jaamast sai esimene, kus oli võimalik istuda ümber ühel laiavaguniliselt liinilt teisele. Liin tervikuna valmis 18. aprillil 1930.
Enne kui kogu U-Bahni võrk anti 1929. aastal üle BVG-le, asus Hochbahngesellschaft ehitama esimest laiarööpmelist liini, mis pidi jooksma Frankfurter Allee all Alexanderplatzi ja Friedrichsfelde vahel. Liin avati 21. detsembril 1930. 1920ndate lõpuks ulatus liinivõrgu pikkus enam kui 75 kilomeetrini.
Kolmas Reich ja Teine maailmasõda.
Bülowstraße raudteeviadukti kõrval plahvatas 19. juulil 1944 miin, mis kahjustas oluliselt kandekonstruktsioone. Ajutiseks toestuseks kasutati palgivirnu.
Natsionaalsotsialistide võimuletulekuga muutusid Berliinis kahe metroojaam nimed: Reichskanzlerplatzi jaamast sai 24. aprillil 1933 Adolf-Hitler-Platz ning Schönhauser Tori nimi muutus 1. mail 1934 Horst-Wessel-Platziks. Samuti riputati igasse metroojaama riigilipp. Peamiselt arhitekt Albert Speeri töö tulemusel valmisid ulatuslikud plaanid metroo arendamiseks. Nende kohaselt oli kavas ehitada ringliin, mis oleks ristunud olemasolevate U-Bahni liinidega, ning pikendada olemasolevaid või ehitada uusi liine kaugematesse piirkondadesse. Rakendust ükski kavadest ei leidnud.
Teise maailmasõja ajal U-Bahni kasutamine kasvas, sest autodega sõideti oluliselt vähem. Samuti olid paljud maa-alused jaamad kasutuses pommivarjenditena. Liitlasvägede pommirünnakud aga kahjustasid suurt osa U-Bahni süsteemist. Kuigi esialgu parandati purustused üsna kiiresti, siis sõja edenedes raskenesid remonttööd. 25. aprill 1945 lõpetas kogu süsteem töö, sest kadus elektrivarustus. Nädal hiljem ujutati Hitleri käsul üle põhja-lõuna suunaline tunnel, et seda ei saaks kasutada Punaarmee. Vesi suunati tunnelitesse Friedrichstraßel ning 63 km U-Bahni tunneleid jäid vee alla. Lugematul hulgal maa-alustes varjendites peidus olnud inimesi uppus.
Ida- ja Lääne-Berliin: 1945-1989.
Sõja järel sõitsid metroorongid renoveerimistööde tõttu kohati ka lahtistes tunnelites, pildil rong Nürnberger Platzi jaama lähistel.
Metroorong Alexanderplatzi jaamas 1964. aastal, rongi küljes on näha laudadest laiendusi, et ulatuda perroonini.
Kuigi suur osa metroovõrgust hävis sõjas, oli 1945. aasta lõpus kasutuses 69,5 km rööbastikku ja 93 jaama. Metroo taastamine lõpetati 1950. aastal.
Berliini jagamine haldussektoriteks tõi kaasa muudatusi ka U-Bahni süsteemis. Kuigi liinivõrk ulatus kõigisse sektoritesse ja elanikel oli liikumisvabadus, hakkasid Lääne-Berliini elanikud üha enam vältima Nõukogude sektorit. Alates 1953. aastast hakkasid valjuhääldid rongides hoiatama piirile lähenemise eest. Samuti hakkasid Ida-Berliini võimud piirama oma elanike liikumist Lääne sektorisse.
Aastatel 1953-1955 valmis plaan, mille kohaselt oleks liinivõrk kasvanud 200 kilomeetrini. Esmajärjekorras peeti oluliseks pikendada C liini Tegelilt Alt-Mariendorfi. Põhjapoolne pikendus Tegelini avatigi 31. mail 1958. Et tagada kiire ühendus tihedalt asustatud Steglitzi, Weddingi ja Reinickendorfi piirkondadega läbimata Ida-Berliini, oli tarvis ehitada kolmas põhja-lõuna suunaline rööbastik. Esimene osa G liinist ehitati Leopoldplatzi ja Spichernstraße vahele ning kavas oli seda mõlemas suunas pikendada. Liin G pidi esialgu avatama 2. septembril 1961, kuid Berliini müüri ehitamise tõttu avati liin 25. augustil.
Linna jagamine füüsiliselt kaheks lõikas pooleks A liini ja lühendas B liini ühe peatuse võrra, sest Warschauer Brücke peatus jäi Ida-Berliini. Ida poolele jäi vaid pool A liinist ja E liin. Lääne-Berliin maksis igal aastal 20 miljonit Saksa marka, et liini C ja D rongidel lubataks läbida Ida-Berliini territooriumi. Rongidel peatuda Ida-Berliinis ei lubatud ning kummitusjaamadeks ("Geisterbahnhöfe") jäänud peatustes patrullisid Ida-Saksa piirivalvurid. Vaid Friedrichstraße jaamas, mis oli ametlik piiriületuskoht, oli reisijatel lubatud väljuda.
Berliini müüri rajamise tõttu hakkasid lääneberliinlased, soovimatusest toetada Nõukogude süsteemi rahaliselt, boikoteerima Ida-Saksamaa kontrolli alla olevat S-Bahni, eelistades metrood. S-Bahni võrku oli DDRi kontrolli all nii Ida- kui ka Lääne-Berliinis.
Lääne-Berliinis tingisid arendusprojektid Britzis ja Rudow’s CI liini pikendamise. Ühendus Grenzallee ja Britz-Südi vahel avati 28. septembril 1963. Metroo arenduskava nägi ette, et kõik liinid on sirgjoonelised ja ilma harudeta ning seepärast oleks vastassuunaline arendus Merhingdammi ja Möckernbrücke vahel pidanud avatama liinina H. Selle nime all see aga kunagi käiku ei läinud, sest 28. veebruaril 1966, kui liin avati, võeti kasutusele uus liininumbrite süsteem ja liini nimeks sai U7. Samal päeval avati ka lõik Tempelhofi ja Alt-Mariendorfi vahel, mis oli osaks uuest U6 liinist.
Kuna Lääne-Saksamaa valitsus eraldas Lääne-Berliini arendamiseks rikkalikult vahendeid, laiendati ka ulatuslikult metroovõrku. 30. aprillil 1976 avati U9 liin Rathaus Steglitzi ja Osloer Straße vahel. U7 liini pikendati kuues etapis, kuni 1. oktoobriks 1984 ulatus see Rathaus Spandauni. U8 liini pikendati Gesundbrunnenist põhjasuunas kuni Paracelsus-Badini.
Seevastu Ida-Berliini arendused jäid oluliselt tagasihoidlikumaks. E liini pikendus Tierparki peatuseni avati 25. juunil 1973 ning 1989. aastal, vaid mõned kuud enne Berliini müüri langemist, pikenes liin esmalt Elsterwedaer Platzi jaamani ja siis Hönow’ni.
Saksamaa ühendamine ja areng pärast 1989. aastat.
U-Bahni rong sõitmas üle Oberbaumbrücke silla
9. novembril 1989 kaotati idasakslastele seatud reisimispiirangud, misjärel kümned tuhanded teadet meediast kuulnud inimesed kogunesid piirpunktidesse ja nõudsid pääsu Lääne-Berliini. Kaks päeva hiljem avati seni kummitusjaamana seisnud Jannowitzbrücke peatus täiendava piirületuspunktina. Sarnaselt käituti edasi teistegi U8 liinil asuvate peatustega ning 1. juulil 1990 kaotati kogu piirikontroll.
Ida-Berliini liinist A sai U2 ja liinist E U5, kuid nende ühendamine ülejäänud liinivõrku võttis aega. U2 lõik Wittenbergpaltzi ja Mohrensraße vahel eeldas ulatuslikku ehitustööd, sealhulgas tuli kõrvaldada M-Bahni liin, renoveerida peatused, taasavada tunnel ja uuesti üles ehitada Nollendorfplatzi ja Bülowstraße jaamad, mis olid kasutusele võetud kirbuturu ja Türgi basaarina. Ühendatud U2 läks käiku 13. novembril 1993. Seejärel jäi ühendada veel U1 ja U15 üle Oberbaumbrücke silla Warschauer Straßele – liin liideti 14. oktoobril 1995.
Saksamaa ühendamisele järgnenud kümnendil valmis kolm väikest U-Bahni liinide pikendust. U8 põhjapoolses otsas avati pikendus Paracelsus-Badist Wittenauni 24. septembril 1994, liini lõunaotsas avati pikendus Leinestraßelt Hermannstraßele 13. juulil 1996. U2 laiendati Vinestraßelt Pankow’ni 16. septembril 2000.
Viimane uus liin, mis Berliini metroos avati, oli lõik Berlin Hauptbahnhofi ja Brandenburger Tori vahel, mis võeti käiku 8. augustil 2009.
Metroo liinid.
U-Bahn koosneb hetkel 10 liinist (aastaks 2020 on kavas liin U55 liita U5-ga).
Enne Teist maailmasõda kasutati liinide tähistamiseks tähti, millele lisatud rooma numbritega märgiti hargnemisi põhiliinist. Seesugune süsteem oli kasutusel kuni 1960. aastateni nii Ida- kui ka Lääne-Berliinis – Ida poole jäi liin E ja liini A idapoolne osa ning kuna nende eristamine oli lihtne, siis peagi tähtede kasutamine lõpetati. Lääne-Berliin asendas tähtedel põhinenud liininimetuste süsteemi 1966. aastal numbritega, luues 1-9 ulatuva liininimestiku, mis kehtib tänaseni. Lääne kõige lühem liin oli 5, mis liikus Deutsche Operi ja Richard-Wagner-Paltzi vahel. See suleti 1970. aastal ja liideti paar aastat hiljem liiniga 7. Sellega jäi liini 5 number vabaks ja Lääne-Berliini liinihaldaja jättis selle reservi Ida-Berliini liini E jaoks, juhuks kui süsteemid peaks taasühendatama.
1984. aastal sai BVGst Lääne-Berliini S-Bahni operaator ning linnaraudtee liinid nummerdati sarnaselt metroo omadele. S-Bahni liinid said prefiksi „S” ja metrooliinid prefiksi „U”.
Pärast Saksamaa ühendamist 1990. aastal nimetati liin E ümber U5-ks, nagu varem kavandatud. Ida liin A sai nimeks U2, nagu selle läänepoolne vaste, kuigi liinid polnud tol hetkel ühendatud. Liinid liideti uuesti 1993. aastal, U1 ja U2 läänepoolsete osade numbrid vahetati omavahel ning U3 võeti kasutusest. Senine lühike U3 liin Uhlandstraße ja Wittenbergplatzi vahel sai osaks uuest U15-st, mis liikus paralleelselt U1-ga kuni Schlesisches Tori jaamani (hiljem Warschauer Straße jaamani). 2004. aastal liideti U15 täies ulatuses U1-ga ja uus U3 loodi liinist, mis jäi Nollendorfplatzist läände.
Kavandatud edasiarendused.
Berliini metroo laiendamist takistavad rahapuudus ja sellele lisanduv konkurents finantsvahendite pärast U-Bahni ja S-Bahni vahel. Linna taasühendamisele järgnenud ehitusbuum on samuti vaibunud ning üldiselt peetakse raudteetranspordi võrgustikku linna vajadustele vastavaks. Kõige tõsisemalt on päevakorras plaanid hõlbustada liiklemist juba olemasoleva süsteemi sees, näiteks kava viia Warschauer Straße metroojaam lähemale sama peatuse S-Bahni jaamale.
Pikemas perspektiivis on terve rida plaane ühendada erinevad U-Bahni liinid üksteisega, kuid ükski neist pole seotud kindla ajakavaga.
Piletisüsteem.
Berliini ühistranspordi piletisüsteem on integreeritud, hõlmates nii U-Bahni, S-Bahni, busse, tramme kui praame. Pileteid müüakse BVG esindustes ja piletiautomaatides, bussides ja trammides ning ametlike edasimüüjate juures.
Pileteid saab osta ühe tsooni sees liikumiseks või tsoonide vahel liikumiseks. Suurem osa linna piirides elavaid berliinlasi kasutavad AB-tsooni pileteid ning äärelinnade elanikud ABC-tsooni pileteid.
Pileteid on võimalik osta lühemaks või pikemaks perioodiks. Üksikpiletid ("Einzeltickets") kehtivad kindlates tsoonides (osta saab AB, BC või ABC pileteid) kahe tunni vältel alates selle märgistamisest. Olemas on ka päevapiletid ("Tageskarte"), mis kehtivad terve märgistamise päeva jooksul kuni järgmise päeva kella 3.00ni varahommikul. Perioodipiletid kehtivad seitse päeva ("7-Tage-Karte") või ühe kuu ("Monatskarten"). Ka prioodikaardid kehtivad kindlates tsoonides.
Lisaks sellele on olemas spetsiaalselt turistidele mõeldud "WelcomeCard" ja "CityTourCard", mis kehtivad kas 48 või 72 tundi ning annavad täiendavaid soodustusi või lubavad tasuta sissepääsu mitmetesse muuseumitesse ja vaatamisväärsuste juurde.
Täpsemat infot piletihindade ja –tüüpide kohta saab.
Välislingid.
Berliini metroo


U1 (Berliin).
U1 on Berliini metrooliin, mis on 9 km pikk ja millel asub 13 peatust. Liin on ida-lääne suunaline, alustades idas Warschauer Straße linnakiirrongi ("S-Bahn") jaamast ja liikudes läbi Kreuzbergi lõpetab Kurfürstendammis Uhlandstraße metroojaamas.
Wittenbergerplatzi ja Schlesisches Tori jaamade vaheline lõik on alates 1966. aastast spetsiaalselt mõeldud U1 liinile. Liini läänepoolses otsas on marsruuti kahel korral muudetud. Liini idaosa on Berliini metroo vanim lõik, kuigi see asub suures osas maapinnal.
U1 on kitsat laadi liin (kitsad vagunid), kuna see ehitati vana plaani järgi.


U2 (Berliin).
Berliini metrooliin U2 on kitsate vagunitega liin. See ühendab Pankowit Ruhlebeniga.
500px


U2.
U2 [j'uut'uu] on iiri ansambel, mis alustas tegevust 1976. aastal. U2 on maailmas müünud ligikaudu 170 miljonit albumit ning on üks edukamaid bände läbi aegade.
Ajalugu.
Bänd moodustati 25. septembril 1976, kui trummar Larry Mullen pani oma kooli teadetetahvlile kuulutuse, kus otsis liikmeid uude ansamblisse. Kuulutuse peale tulid kohale kuus poissi: Adam Clayton, Dave Evans, Paul Hewson, Evansi vend Dik ning Mulleni sõbrad Ivan McCormick ja Peter Martin. Mõne aja pärast võeti bändi nimeks "Feedback". Martin ilmus kohale vaid esimesel kohtumisel ja Ivan heideti grupist välja mõne nädala jooksul, sest ta oli Claytoni arvates liiga noor. Pooleteise aasta pärast muudeti nimi "The Hype'"iks. Esmakordselt jäädi silma ühel talendivõistlusel, mille nad võitsid ja teenisid 500 naela auhinnapreemiat ning lisaks said nad üles võtta oma esimese demo.
1978 lahkus Dik Evans bändist ning grupile pandi taas uus nimi – U2. 1980 allkirjastas U2 lepingu Island Recordsiga ning sama aasta oktoobris anti välja oma esimene album "Boy". 1981 anti välja teine album "October".
Läbimurre õnnestus bändil aga 1983 albumiga "War" ning lugudega "Sunday Bloody Sunday" ja "New Year's Day". Viimane jõudis esimese U2 singlina Suurbritannias esikümnesse. Veel aasta hiljem avaldati album "The Unforgettable Fire" ning 1985 osaleti Bob Geldofi korraldatud Live Aid kontserdil.
1987. aastal avaldati "The Joshua Tree", mis on bändi seni enim müüdud album ning U2 mängis esmakordselt pidevalt väljamüüdud staadionidel.
Järgmist albumit "Rattle and Hum'" nii suur edu ei saatnud. Kuigi album müüs miljoneid, oli kriitikute arvamused üldiselt negatiivsed. Peale seda otsustas bänd teha pausi.
1991. aasta album "Achtung Baby" oli varasematega võrreldes tumedam. Album sai väga hea vastuvõtu osaliseks ja on paljude arvates koos "The Joshua Treega" bändi parim töö.
Järgmisi albumeid "Zooropa" ja "Pop" ei saatnud kõige suurem edu, sest olid varasematega võrreldes eksperimentaalsemad.
2000. aasta album "All That You Can't Leave Behind" ja 2004. aastal välja antud "How to Dismantle an Atomic Bomb" on sarnased bändi varasele loomingule ning mõlemad albumid on võitnud auhindu.
Stuudioalbumid.
U2 on saanud 22 Grammy auhinda.


U3 (Berliin).
Berliini metrooliin U3 on kitsate vagunitega liin. Ta ühendab Nollendorfplatzi Krumme Lankega.


U4 (Berliin).
Berliini metrooliin U4 on peale U55 lühim metrooliin Berliinis. Liinil sõidavad ainult lühikesed rongid. Ta ühendab Nollendorfplatzi Innsbrucker Platziga.


Alberto Gilardino.
Alberto Gilardino (sündis 5. juulil 1982 Biellas, Piemonte maakonnas) on Itaalia jalgpallikoondise ründaja, kes mängib ACF Fiorentinas.
Gilardino esimene klubi oli Piacenza Calcio, kus ta mängis 2001. aastani. Siis siirdus ta Hellas Veronasse, kelle särgis mängis 39 mängu ja lõi 5 väravat. Esimesse suurde klubisse siirdus ta 2002. aastal, kui juba Veronas teda treeninud Cesare Prandelli ostis lubava mängija Parmasse. Teine hooaeg klubis oli tal suurepärane, 23 väravaga oli ta Serie A-s (Itaalia jalgpalliklubide kõrgeim liiga) paremuselt teine väravalööja. 2005. aasta juulis ostis AC Milan ta 18 miljoni naelsterlingi eest.
Gilardino on alla 21-aastaste Euroopa meister ja 2004. aasta olümpiamängudelt Ateenas on tal ette näidata pronksmedal.
Gilardino debüteeris Itaalia rahvuskoondises 4. septembril 2004, kui mängiti Norraga. 17. juuni 2006 seisuga on ta mänginud koondises 17 korda ja löönud 8 väravat. Ta on ka 2006. aasta maailmameistrivõistluste koondises Saksamaal. MM-il lõi ta alagrupi teises mängus USA vastu avavärava. Mäng lõppes viigiga 1:1.
Isiklikku.
Alberto Gilardino on 185 cm pikk ja kaalub 78 kg.


Robert Trujillo.
Robert Trujillo (täisnimega "Roberto Agustín Hipólito Miguel Santiago Samuel Pérez de la Santa Concepción Trujillo de Niño de Jesús Veracruz"; sündis 23. oktoobril 1964) on bassist, kes on mänginud ansamblites Suicidal Tendencies, Infectious Grooves, Cyco Miko, Black Label Society ja koos Ozzy Osbourne'iga enne liitumist Metallicaga aastal 2003.
Trujillo valiti Metallica bassistiks alles kaks aastat pärast eelmise bassimehe Jason Newstedi lahkumist ja bändi albumil "St. Anger" mängis bassi Metallica produtsent Bob Rock.
Trujillo, Robert
Trujillo, Robert


A Portuguesa.
A Portuguesa on Portugali riigihümn. Selle kirjutasid Henrique Lopes de Mendonça (sõnad) ja Alfredo Keil (muusika).
Sõnad.
Sobre a terra, sobre o mar,
À luz viva do teu céu!
Seja o eco de uma afronta


Károlos Papoúlias.
thumb
Károlos Papoúlias (kreeka keeles "Κάρολος Παπούλιας") (sündinud 4. juuni 1929 Ioánninas) on Kreeka jurist ja poliitik, alates 8. veebruarist 2005 Kreeka president. Ta on endine valitsusminister ning parlamendiliige.


2006. aasta Slovakkia parlamendivalimised.
Slovakkia 2006. aasta parlamendivalimised toimusid laupäeval, 17. juunil 2006, et valida Slovakkia parlamendi (Slovaki Vabariigi Rahvusnõukogu) 150 liiget.
Valimistel osales 54,67% hääleõiguslikest kodanikest (väikesi erinevusi allikate vahel seletab asjaolu, et üllatavalt suur hulk Slovakkia valijaid võtab küll lehe, aga ei anna seda enam ära). Valituks osutusid parteid, mis kogusid vähemalt 5% kõigist kehtivatest häältest. Parlamendivalimised võitis 29,14% valijate häältega sotsiaaldemokraatlik partei Suund – Sotsiaaldemokraatia, saades parlamendis 50 kohta.
Valituks osutus 24 naist ehk 16% parlamendiliikmetest on naised.
Valimistulemused.
Kehtivaid hääli: 2 303 139; 98,9%
Vaata ka.
Parlamendivalimised, 2006 Slovakkia


Cristian Zaccardo.
Cristian Zaccardo (sündinud 21. detsembril 1981 Formigine linnas Modena provintsis) on
Itaalia jalgpallikoondise kaitsja, kes tuli 2006. aastal maailmameistriks. Ta mängib Itaalia jalgpalliklubis Parma F.C..
Zaccardo võitis 2004. aastal kuni 21-aastaste Euroopa meistritiitli. Itaalia rahvuskoondises mängis ta esimest korda 17. novembril 2004. aastal.
Zaccardo lõi 2006. aasta MM-i alagrupikohtumises USA vastu (lõppseis 1:1) omavärava.
Isiklikku.
Cristian Zaccardo on 184 cm pikk ja kaalub 77 kg.


Asamoah Gyan.
Asamoah Gyan (sündis 22. novembril 1985 Accras) on Ghana jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Prantsusmaal Stade Rennais FC-s.
Ghana rahvuskoondises debüteeris Gyan 19. novembril 2003 Somaalia vastu. Ta on mänginud seisuga 26. märts 2010 koondises 32 korda ja löönud 17 väravat.
2004. aastal osales ta olümpiamängudel, ent alagrupist edasi ei pääsenud.
2006. aasta maailmameistrivõistlustel lõi Gyan mängus Tšehhiga, mille Ghana võitis 2:0, avavärava 75 sekundit pärast avavilet.
2010. aasta maailmameistrivõistlustel lõi Gyan mängus Serbiaga 84. minutil penaltist 1:0 võiduvärava. Ka mängus Austraalia vastu lõi ta sisse käega mängu eest määratud penalti. Kaheksandikfinaalis USA vastu lõi Gyan lisaajal, mängu 93. minutil otsustava 2:1 värava. Veerandfinaalis Uruguay vastu ei suutnud ta realiseerida seisul 1:1 käega mängu eest määratud penaltit. Lisaajale järgnenud penaltiseerias lõi ta oma löögi väravasse, kuid Ghana kaotas teiste mängijate eksimuste tõttu kohtumise 2:4.
2012. aasta Aafrika rahvaste karikavõistluste poolfinaalis tõrjus Sambia väravavaht mängu algusel Asamoah Gyani penalti ja Ghana meeskond kaotas 0:1.
Isiklikku.
Asamoah Gyan on 186 cm pikk ja kaalub 77 kg.


Augusta (Maine).
Augusta on USA Maine'i osariigi pealinn.


Bakari Koné.
pisi
Bakari Koné (sündinud 17. septembril 1981 Abidjanis) on Elevandiluuranniku jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Katari klubis Lekhwiya SC.
Elevandiluuranniku rahvuskoondises debüteeris Koné 5. septembril 2004 Sudaani vastu. Koondises on Koné 20. märtsi 2010 seisuga mänginud 41 korda ja löönud 9 väravat.
2006. aasta maailmameistrivõistlustel Saksamaal lõi Koné värava alagrupi teises mängus Hollandi vastu. Elevandiluurannik kaotas mängu 1:2.
Isiklikku.
Bakary Koné on 163 cm pikk.


U5 (Berliin).
Berliini metrooliin U5 on laiade vagunitega. See on ka ainuke liin, mida Saksa Demokraatliku Vabariigi poolt pikendati. See liin ühendab Hönowi Alexanderplatziga. Aastal 2009 võeti kasutusele liin U55, mis on kavandatud U5 pikendamiseks. Kuna pikendusega alustati teisest otsast, siis kahe otsa vahel kesklinnas ühendus veel puudub, selle valmimine on kavandatud aastateks 2014-2015. Kurioosne on sel liinil ka see, et Hönowi lõppeatuse platvormi üks ots asub väljaspool Berliini, mida teistel U-Bahni liinidel ei toimu, see-eest ulatuvad paljud S-Bahni liinid kilomeetreid Brandenburgi liidumaale välja.


Augusta.
Augusta on tiitel. Tähendab keisrinnat. See ei kuulu automaatselt keisri naisele, vaid antakse eraldi ja võidakse anda ka muudele perekonnaliikmetele. Tiitli leiutas Augustus oma testamendis, andes selle Liviale, kes oli ta lesk ja järgmise keisri ema.
Augusta on ka mitme koha nimi, mh. mitmed Augustuse asutatud linnad.
Augusta on ka levinud naiste eesnimi, mh. Augusta (1719–1772) oli Saksi-Gotha printsess ja Walesi printsess.


U6 (Berliin).
Berliini metrooliin U6 on laiade vagunitega ja ühendab Alt-Tegelit alt-Mariendorfiga.


Richard Kruspe.
Richard Z. "Scholle" Kruspe (sündinud 24. juunil 1967 Richard Zven Kruspe nime all Saksa DV-s Wittenberges) on saksa muusik, tuntud ansambli Rammstein asutajana ning juhtkitarristina.
Ta kasutas aastast 1999 ka nime Bernstein oma LAV-USA päritolu naise Caron Bernsteini järgi, kuid lahutas aastal 2006 ning kasutab taas nime Kruspe.
Richardil on kaks vanemat õde ja vanem vend. Tema vanemad lahutasid, kui ta oli noor. Richard ei saanud oma kasuisaga läbi. kolisid Weiseni külasse.
Lapsena oli Kruspe ansambli KISS fänn.
16-aastasena külastasid Kruspe ja ta sõbrad Tšehhoslovakkiat, kust ta ostis esimese kitarri. Sealt tekkis huvi selle mängimise vastu.
10. oktoobril 1989, enne Berliini müüri langemist, sõitis ta metroos. Sealt väljudes leidis ta end keset poliitilist demonstratsiooni. Ta vahistati ning pandi 6 päevaks vanglasse. Pärast vabastamist lahkus ta läbi Tšehhoslovakkia Saksamaa Liitvabariiki.
Aastal 1991 asutas ta ansambli Orgasm Death Gimmicks.
Rammstein sündis jaanuaris 1993, kui Till Lindemann, Oliver Riedel, Cristoph Schneider ja Richard Kruspe võitsid Berliini muusikavõistluse. Auhinnaks oli võimalus lindistada professionaalne demo 4 lauluga. Nad palusid Paul Landersil ja Christian Lorenzil ansamblist Feeling B nendega liituda. Pärast seda alustati tööd esimese albumi "Herzeleid" kallal.


Christoph Schneider.
thumb
Christoph "Doom" Schneider (sündis 11. mail 1966 Berliinis) on Saksa muusik, tuntud ansambli Rammstein trummarina.
Biograafia.
Tema isa oli muusik. Schneider oli 7-lapselisest perest. Tal on üks vanem vend ning 5 õde. Aastal 1980, kui ta oli 14-aastane, andis vend talle trummi, mille ta oli teinud alumiiniumpurkidest.
Aastal 1984 astus ta Saksa sõjaväkke. Ta on ainus Rammsteini liige, kes on teeninud sõjaväes.
24-aastaselt kuulus ta ansambli Die Firma koosseisu ning veel mõningatesse teistesse bändidesse.


Verner Hans Puurand.
Verner Hans Puurand (27. september 1904 Narva – 12. juuni 1983 Brisbane, Austraalia) oli Eesti sõjaväelane (vanemleitnant) ja riigimees.
Tegevus Eesti Vabariigis ja okupatsiooniajal.
Verner Puurand osales sõjakooli kadetina 1924. aasta 1. detsembri mässukatse mahasurumises.
Pärast teenima asumist Eesti mereväes saadeti ta Eesti mereväe esindajana 1930. aastate keskel Inglismaale, Eestile mõeldud allveelaevade ehitamise juurde, olles Portsmouthis Eestile allveelaevade ehitamise juures Eesti mereväe esindajaks
Puurand värvati esimesel sovetliku okupatsiooniaastal N Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) agendiks (värbamise asjaolude ja agentuurse tegevuse kohta puuduvad lähemad andmed) agendinimega Javin ning NKVD toimiku järgi kuulus ta agentuurvõrku aastail 1940-1941. Teistel andmetel asus kapten Puurand end sovetlike võõrvõimude eest varjama varsti pärast Eesti allvelaevade ülevõtmist. Tõenäolisem on siiski, et ta läks niiöelda põranda alla alles suvel 1941.
Verner Puurand osales aastal 1941 Eestis toimunud nn Suvesõjas, võttes osa Pärnu, Tallinna, Paldiski, Aegna, Hiiu- ja Saaremaa vabastuslahinguist.
Tegevus pärast Teist maailmasõda.
Pärast Teise maailmasõja lõppu Geislingeni põgenikelaagris olnud Verner Hans Puurand asus tegelema eestlastest sõjavangide küsimusega. Ta käis läbi kõik USA okupatsioonitsoonis asunud sõjavangide laagrid, kus teadaolevalt eestlaseid viibis. Suureks abiks olid sealjuures tema väga hea inglise keele oskus ning asjaolu, et ametlikel puhkudel kandis ta Eesti Vabariigi järjepidavust rõhutavat Eesti mereväeohvitseri mundrit. Puurand pöördus eestlastest sõjavangide küsimuses ka Eesti Vabariigi saadiku August Torma poole. USA tsooni sõjavangide osas soovitas Torma ühendust võtta Eesti Vabariigi saadiku ülesannetes olnud peakonsul Johannes Kaivuga New Yorgis. Diplomaatilisel teel aga Puurand soovitud tulemust ei saavutanud. Otse vastupidi - Eesti poliitikud eksiilis soovitasid selles küsimuses lääneliitlasi mitte torkida.
Vaatamata takistustele kroonis Puuranna tegutsemist lõpuks edu ja esimesed 22 eestlasest sõjavangi vabanesid juulis 1945, viimased 1946. aasta novembris. Tekkis küsimus, kuhu vabanenud panna, kuna USA okupatsioonitsoonis tegutsenud Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Taastamisvalitsus (UNRRA) keeldus neile DP ("displaced person" - ümberasustatud isiku) staatust andmast, mistõttu ümberasujate laagritesse neid ei lubatud. Lahendus leiti nende kasutamisega USA armee juurde loodud valve- ja tööteenistuses.
Koos endise USA lennuväe ("US Air Force") kapteni Nathan Moxley'ga, kes oli UNRRA teenistuses, sai Verner Puurand USA üksuste peakorterist loa kõigepealt väikese mudelüksuse loomiseks Nürmberg-Fürthi sõjaväesaabi ja sõjaväepoe valvamiseks. Loodud üksus suurenes mõne kuuga mõneteistmehelisest mõnekümnese koosseisuga üksuseks ja selle ülesanded laienesid ameerika sõaväeladude valvamisele.
Sügisel 1946 tuli USA okupatsiooniüksuste staabist luba moodustada komaniisuurune üksus, kuhu kuulus 300 meest; see saadeti Mannheimi. Seejärel moodustati sellest Nürnbergis 4221. Eesti vahikompanii. Sinn värvati mehi peamiselt USA okupatsioonitsoonis asuvaist eesti sõjapõgenike ehk DP-laagreist; kandidaatidelt nõuti eeskätt head tervist ja sõjaväelist kasvatust.
Peagi selgus, et lõviosa vastuvõetutest olid Saksamaa sõjaväes teeninud Eesti Leegioni või lennuväe abiteenistuse endised võitlejad. Eesti ja teiste idaeuroopa rahvaste vahiüksused tegutsesid Lääne-Saksamaal mitmekordselt ümberformeerituna ja koondatuna kuni 1980. aastateni.
12. juuni 1983 suri Brisbane'is Austraalias.
Tamsalu vallas Naistevälja külas asub Verner Puuranna talukoht. Oktoobris 2006 tegid Tamsalule linna nime andmise kümnenda aastapäeva peol 19 ettevõtet ja eraisikut Verner Puuranna mälestuse jäädvustamiseks annetuse.
Verner Puurand oli korporatsioon Ugala liige.


Ainaro.
Ainaro on linn Ida-Timoris, Ainaro ringkonna keskus. Asub sisemaal, Dilist 78 km lõunas.
Linna haldusalas, kuhu kuuluvad peale Ainaro linna veel Soro, Maununo, Cassa, Suro Craic, Manutassi, ja Mau-Ulo külad, elab umbes 12 000 inimest.


Antroopsusprintsiip.
Antroopsusprintsiip (inglise keeles "anthropic principle") on tees, mille kohaselt maailm on niisugune, et seal saaks eksisteerida inimene, sest muidu ei oleks inimesel võimalik seda vaadelda ega kirjeldada.
Päritolu ja algne sõnastus.
Seda väljendit kasutas teadaolevalt esimesena 1973. aastal Cambridge'i Ülikooli professor kosmoloog Brandon Carter Mikołaj Koperniku 500. sünniaastapäevale pühendatud sümpoosionil "Confrontation of Cosmological Theories with Observational Data" (Kosmoloogiateooriate kõrvutamine vaatlusandmetega).


Aleksander Warma.
Aleksander Warma koos abikaasa Anniga.
Aleksander Warma, ka Aleksander Varma 3 (22. juuni 1890 Viinistu, Kõnnu vald, Harjumaa – 23. detsember 1970 Stockholm) oli Eesti riigimees, diplomaat ja sõjaväelane (kaptenmajor), Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis 30. märtsist 1963 kuni surmani.
Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane.
Aleksander Warma valiti 1966. aastal, 1968. aastal ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.
Isiklikku.
Oli abielus õpetaja Anni Warmaga. Isa Johannes Warma oli üks Kabböle kaluriküla asutajatest Pernaja vallas Soomes; Aleksander Warma oli üks küla esimestest elanikest 1906. aastal.
Aleksander Warma maeti 16. jaanuaril 1971 Stockholmi Jakobi kirikus, matusetalituse pidas peapiiskop Johannes Oskar Lauri.


Johan Ungerson.
Johan Ungerson (18. oktoober 1910 Ulila vald, Tartumaa – 20. november 1991 Eskilstuna) oli Eesti poliitik, Haridusminister eksiilis 5. juunist 1985 kuni surmani.
Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane.
Ta valiti 1966. aastal, 1968. aastal ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.


Mitte.
Mitte (saksa keeles 'keskkoht, keskus') on mitme linnarajooni ja linnaosa nimi.


Mitte rajoon.
Mitte rajoon on mitme linnarajooni nimi.


Johannes Sikkar.
Johannes Sikkar (15. oktoober 1897 – 22. august 1960) oli eesti poliitik, peaministri asetäitja eksiilis 12. jaanuarist 1953 kuni surmani.
Ta õppis 1920. aastal Tartu Ülikooli matemaatikaosakonnas ja 1929–1936 (lõpetas cum laude) majandusosakonnas, Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane.
Ta oli Voldi põllumeeste konvendi liige.


Punavuori.
Punavuori (rootsi keeles "Rödbergen"; mõlemas keeles tähendus 'punamägi') on linnaosa Helsingis.
Linnaosas on peamiselt korruselamud. Loodenurgas asuvad endised Sinebrychoffi tehasehooned, mis on osalt kortermajadeks ümber ehitatud.


Vabadussõja veteranide ülendamine 28. novembril 1978.
Vabadussõja veteranide ülendamine 28. novembril 1978
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Tõnis Kint ülendas Vabadussõja alguse 60. aastapäeval, 28. novembril 1978, elusolevaid Vabadussõja veterane.
Ülendamine ei ole kooskõlas 1938. aasta Ohvitseride teenistuskäigu seadlusega ja seda kritiseeriti pagulasühiskonna poolt.
Käskkirja originaaltekst.
Alus: §§ Ps. 39, 129 ja 144
28 novembril 1978 a. täitub 60 aastat võiduka Eesti Vabadussõja algusest,
mil N. Vene väed tungisid Eesti piiridesse. Eesti noored ja vanad tõusid vabaduse
ja enesemääramise õiguse kaitseks. Nende meeste vereohvrite ja sõdurite
kangelasliku võitlusvaimu toel, Eesti rahva demokraatlikel juhtidel õnnestus
Kakskümmend aasta möödumisel N. Vene, kelle vastu Eesti rahvavägi
1918-20 aastatel võidukalt oli sõdinud, tungis taas ülekaaluka relvajõuga
Eesti Vabariigi piiridesse rahulepingut ja teisi kokkuleppeid murdes,
rahvusvahelist õigust hüljates annekteeris Eesti Vabariigi, okupeeris maa ja
Iseseisev Eesti Vabariik ja selle põhiseaduse pärane Valitsus püsivad
praegu juriidiliselt edasi, vaatamatta, et maa on okupeeritud. Vabadse ja
riikliku iseseisvuse mõte, mis Eesti rahva ajaloos püsinud, lõi
Eesti Vabadussõjas meie rahva hulgas jõuliselt leegitsema, arenes
ja süvenes iseseisvas Eesti Vabariigis, sai tuleristsed 2-es maailmasõjas,
elab murdmatult edasi kannatavas okupeeritud Eestis ja paguluses,
et olla valmis, kui saabub aeg uueks võitluseks relvaga.
Meie ei võidelnud, ega võitle ei au, ei vara ega ahnuse pärast,
meie võitleme ainult vabaduse pärast, millest ükski õige mees
Mida kaugemale ajaliselt nihkub Eesti Vabadussõda, seda enam tajuvad
eestlased selle heroilisust, selle suurust ning püsivat väärtust.
Meile jääb igavesti pühaks nende sangarite mälestus, kes lahingu
väljadel andsid oma elu Eesti rahva vabaduse eest.
Mälestame ka neid võitlejaid, keda meie hulgast on vahepealsetel
aegadel kutsutud ära, või kes on hukkunud ebainimlikes tingimustes
Eesti Vabadussõja alguse 60. aastapäeval on elusate hulgas vaid veel vähene
hulk auväärses vanuses olevaid Vabadussõja veteraane. Eesti Vabariigil,
praegustes oludes eksiilis, selle Valitsusel ja vabadel kodanikel pole midagi
materjaalset neile anda peale suurima lugupidamise ja austuse.
Sügavalt austades Eesti Vabadussõja veteraane, poolt ülesnäidatud
kangelasmeelsust, võitlusindu Eesti Vabariigi loomisel ülendan,
Eesti Vabariigi Presidendile või Peaminister, Vabariigi Presidendi
ülesandeis tegutsevale, kuuluva eriõiguse alusel, Eesti Vabadussõja
alguse 60 aastapäeva puhul, kõik veel 28 november 1978 a. elusolevad,
allohvitserid ja veeblid ohvitserideks, lipniku aukraadis ja kõik ohvitserid ühe auastme
võrra kõrgemale - viimasest ülendusest kuni koloneli (resp. mereväe
Need ülendused kehtivad ka Eesti Vabadussõjast osavõtnud välismaalastest
veteraanide kohta (soomlased, taanlased, rootslased ja teised).
Isikud, kes on tegutsenud, või võidelnud 1918 a. loodud demokraatliku
Eesti Vabariigi iseseisvuse vastu, olnud riigi reeturid, samuti need, kes on
seaduse päraselt kohtulikult karistatud kriminaalkuritegudes, ei kuulu
Sellest tulenevaid küsimusi, samuti soovi korral nõutavaid kirjalikke
tunnistusi, käesoleva, auastmetes ülendamise asjus, korraldab Eesti
Vabariigi Valitsus eksiilis - sõjaministri kantselei.
Teie sangari meel ja isamaalik tegu 1918-20 a. EESTI VABADUSSÕJAS jäägu
igavesti eeskujuks Eesti rahva järgmistele põlvedele!


August Kärsna.
August Kärsna (26. detsember 1902 – 8. veebruar 1987 New York) oli Eesti poliitik, Kohtuminister eksiilis 8. maist 1971 kuni surmani. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esimees, alates 1. novembrist 1958 Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees. Väliseesti ajalehe "Eesti Postimees" ("Estonian Courier") toimetaja.


Juhan Käis.
Juhan Käis (4. august 1915 Tartu – 12. november 1984 Toronto) oli Eesti poliitik, teedeminister eksiilis 1. märtsist 1964 kuni surmani.
Juhan Käis õppis aastatel 1936–1942 (lõpetas 1942 cum laude) Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas; ta on Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane. Ta kirjutas aastal 1939 auhinnatöö "Kodaniku vabadused Eesti õiguskorras, nende areng ja tagatised".
Juhan Käis oli kompanii pealik Kaitseliidu Tartu Maleva õppurmalevkonnas.
Aastal 1944 põgenes ta Saksamaale, 1948 siirdus Austraaliasse, 1956 Kanadasse.
Juhan Käis oli Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate Kogude Erakonna liige alates aastast 1960.


Ivar Grünthal.
Ivar Grünthal (8. juuni 1924 Tartu – 14. veebruar 1996 Göteborg) oli eesti kirjanik, arst ja poliitik.
Elulugu.
Ivar Grünthal oli ajakirjanik Vera Poska-Grünthali ja jurist Timotheus Grünthali teine laps, riigimees Jaan Poska lapselaps. Tal oli vanem õde Constancia (1920–2005) ja noorem õde Vera (sündinud 1925) ning noorem vend Timotheus Grünthal jr (sündinud 1930). Tema onu Villem Grünthal-Ridala oli eesti luuletaja, tõlkija ning keele- ja folklooriuurija.
Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis aastatel 1932–41. Pärast seda jätkas õpinguid Tartu, Helsingi ja Lundi ülikoolis, õppides arstiteadust. Lõpetas Lundi ülikooli meditsiinilitsentsiaadi kraadiga 1951. aastal.
Teise maailmasõja ajal teenis Soome armees, kuuludes Eesti vabatahtlike rügemendi JR 200 koosseisu, pärast ohvitserikoolituse läbimist ülendati lipnikuks ("vänrikki").
Astus Rootsis paguluses olles aastal 1945 EÜS Põhjala liikmeks.
Töötas aastatel 1952–1958 Visbys arstina. Aastast 1959 oli sotsiaalarst Göteborgis.
Aastatel 1957–1966 oli kultuuriajakirja "Mana" toimetaja ja väljaandja.
Tõlkis eesti luulet rootsi keelde, avaldas rohkelt artikleid ja arvustusi ajakirjades.
1. jaanuaril 1962 nimetas peaminister vabariigi presidendi ülesandeis August Rei Ivar Grünthali portfellita ministriks ja sotsiaalministri kohusetäitjaks peaministri asetäitja Aleksander Warma juhitavas Eesti pagulasvalitsuses.
Abikaasa Virve Grünthal (Lasberg), tütred Anne, Pia ja Kristiina, poeg Ivar-Hendrik.
Luulekogud.
Koondkogu "Neitsirike" sisaldab tervikuna kõik varem ilmunud luulekogud. Koostanud ja eessõna: Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 1995


Arvo Horm.
Arvo Horm (kuni 1935 Arnold Horn, 25. september/8. oktoober 1913 Vastseliina mõis, Võrumaa– 15. aprill 1996 Örnö, Stockholmi lähedal) oli Eesti poliitik, majandusteadlane ja ajakirjanik.
Õppis 1934–1938 (lõpetas "cum laude") Tartu Ülikoolis majandusteadust. EÜS Põhjala vilistlane.
Põgenes 1943 Soome kaudu Rootsi.
Majandusminister 1. märtsist 1963 kuni 24. augustini 1977 Vabariigi Valitsuses eksiilis, seejärel minister.
Eesti Rahvusfondi juhatuse liige, 1971–1996 ajalehe Teataja toimetaja.
Ta valiti 1966. aastal, 1968. aastal ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.


Ohvitser.
Ohvitser on sõjaväe põhiline vastutav juht, sõjaväelise karjääri mudel ja ühtlasi sõjaväeline ning ühiskondlik staatus.
Ohvitser on sõjaväejuht, kes on omandanud vastava ettevalmistuse ja kellele peamiselt tugineb Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja julgeoleku ning Vabariigi kehtiva seadusliku korra kaitse teostamine, milleks tema on kohustatud igal silmapilgul valmis olema oma elu ohverdama. (Ohvitseride teenistuskäigu seadlus (OTS), RT 1938, 100, 871, § 6.)
1) kindrali auastmega ametikoht – kaitseväe ülemjuhataja ametikoht;
2) kindralleitnandi auastmega ametikoht – kaitseväe juhataja ametikoht;
3) kindralmajori auastmega ametikoht – Kaitsejõudude Peastaabi ülema ametikoht ja maaväe ülema ametikoht;
4) brigaadikindrali auastmega ametikoht – õhuväe ülema ametikoht ja mereväe ülema ametikoht;
5) koloneli auastmega ametikoht – rahuaja kaitseringkonna ülema ametikoht;
6) kolonelleitnandi auastmega ametikoht – pataljoniülema ametikoht;
7) majori auastmega ametikoht – staabiohvitseri ametikoht;
8) kapteni auastmega ametikoht – kompaniiülema ametikoht;
9) leitnandi auastmega ametikoht – rühmaülema ametikoht.
Ohvitseride auastmed jagunevad noorem-, vanem- ja kõrgemate ohvitseride auastmeteks.
1) maa- ja õhuväes – lipnik, nooremleitnant, leitnant, kapten;
2) mereväes – lipnik, nooremleitnant, leitnant, vanemleitnant.
1) maa- ja õhuväes – major, kolonelleitnant, kolonel;
2) mereväes – kaptenmajor, kaptenleitnant, mereväekapten.
1) maa- ja õhuväes – brigaadikindral, kindralmajor, kindralleitnant, kindral;
2) mereväes – kommodoor, kontradmiral, viitseadmiral, admiral.


Renate Kaasik.
Renate Kaasik (5. september 1906 – 10. aprill 1993 Stockholm) oli eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis portfellita minister 8. maist 1971 kuni 20. juunini 1990, esimene Eesti Vabariigi naisminister.
Eesti Rahvusfondi juhatuse liige.


Arved Ruusa.
Arved Ruusa (varasema nimega Arved Ruus; 28. august 1900 Ebro talu, Aakaru küla, Kambja vald, Tartumaa – 15. detsember 1992 Stockholm) oli Eesti Vabariigi riigisekretär eksiilis 8. maist 1971 kuni 9. aprillini 1990.
Osales Vabadussõjas. Ta lõpetas Tartu Kommertsgümnaasiumi ja Tartu Ülikooli juura erialal. Töötas noorena Eesti politseis konstaablina, hiljem riigiametniku ja prokurörina. Saksa okupatsiooni ajal oli Läänemaa abimaavanem. EÜSi liige alates 1924.
Põgenes 1944 perega Haapsalu kaudu Rootsi, oli Eesti Rahvusfondi juhatuse liige.
Isiklikku.
Arved Ruusa oli alates 1937. aastast abielus Tartu Ülikooli lõpetanud juristi Veronika Kallasega. Perre sündis kaks last: Ene (1940) ja Jaan (1952).
Arved ja Veronika Ruusa on maetud Kambja surnuaeda.


Elmar Tambek.
Elmar Tambek (24. detsember 1897 Kavastu küla, Vihula vald, Virumaa – 26. juuni 1991 Vancouver, Kanada) oli Eesti jurist ja sõjaväelane (kapten).
Osales Vabadussõjas, 1920–1929 oli kaadriohvitser (1924–1929 kohtu-uurija ja abiprokurör).
20. detsembril 1920 lõpetas Sõjakooli sõjaaegse ratsaväe kursuse ja kõrgendati lipnikuks. 1921–1925 (lõpetas) õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. 1929–1937 oli prokurör Rakveres ja Tallinnas. Politseikooli kriminaalõiguse ja kriminoloogia õppejõud.
Alates 1. septembrist 1938 kuni surmani (kinnitatud jätkuvalt ametis olevaks Tõnis Kindi poolt 29. detsembril 1973) oli ta Vabariigi Presidendi Kantselei ülem.
Aastail 1941–1944 oli Elmar Tambek Äraviidud ja Mobiliseeritud Eestlaste Registreerimise ja Otsimise Keskuse ZEV (saksa "Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten und mobilisierten Esten") juhataja.
Põgenes 1944 Saksamaale, asus 1947 Inglismaale ja 1952 Kanadasse. Töötas haiglas sanitarina.
Tema poeg oli filmirežissöör Ülo Tambek.


Kruununhaka.
Kruununhaka (rootsi keeles "Kronohagen") on linnaosa Helsingi kesklinnas.
Kruununhakas asuvad presidendiloss, Helsingi toomkirik, Helsingi raekoda, Soome Pank, Säätytalo ja mitmed Helsingi Ülikooli hooned.


Mihkel Truusööt.
Mihkel Truusööt (kuni 1936 Mihkel Traugot Treuhold; 5. november 1903 Risti – 23. märts 1993 Stockholm) oli Eesti poliitik ja ettevõtja. Ta oli 1937 Rahvuskogu liige ja Johannes Sikkari valitsuses majandusminister (astus ametisse 14. jaanuaril 1953, kuni 10. septembrini 1956).
Põgenes 15 aastaselt kodunt ja osales alaealisena Vabadussõjas, võitles Scoutspataljoni D kompaniis. Sai raskesti haavata.
Ta lõpetas Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna majandusteaduse osakonna 1929. Akadeemiliselt kuulus Korp! Rotaliasse. Hiljem töötas ta Viljandi Eesti Põllumajanduse Seltsi Kaubanduse Osakonna (VEPSKO) kaubamaja ärijuhina Viljandis, kujundades sellest esimese unisversaalkaubamaja Eestis. Oli ajalehtede Sakala ja Oma Maa kaasomanik, samuti Kaitseliidu Sakala Maleva Üksiku Raskekuulipilduja Kompanii pealik Viljandis.
Ta on maetud Stockholmi Metsakalmistule.
Isiklikku.
Mihkel Truusööt abiellus 1928 Benita Rammo'ga, kes lõpetas Tartu Ülikooli samal erialal. Nende lapsed: dipl. insener Ants Truusööt (sündinud 1929), sekretär Õie Wikmark (1938) ja jurist Jüri Sven Truusööt (1947).


Ülikool.
Ülikool on kõrgem õppeasutus, millel on õigus anda teaduslikke kraade.
Maailma vanimaks ülikoolis loetakse Marokos asuvat 859. aastal asutatud Fèzi ülikooli.
Esimesed Euroopa ülikoolid tekkisid 12. sajandil majanduslikult paremal järjel olevatesse maadesse, näiteks Prantsusmaa ja Itaalia. Euroopa vanimaks ülikooliks loetakse kas 1088. või 1119. aastal asutatud Bologna ülikooli.


Arthur Schopenhauer.
Arthur Schopenhauer (22. veebruar 1788 – 21. september 1860) oli saksa filosoof. Ta on tuntud pessimistina. Tema kuulsaim teos on "Maailm kui tahe ja kujutlus".
Välislingid.
Schopenhauer
Schopenhauer
Schopenhauer


Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt.
Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk nn "Baaside leping'" sõlmiti 1939. aasta 28. septembri keskööl Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Moskvas. Baaside lepingut peetakse tänapäeval Molotovi-Ribbentropi pakti kõrval teiseks põhjuseks, miks Eestist sai ligi pooleks sajandiks NSV Liidu osa.
Baaside lepingu sõlmimise olustik.
Baaside lepingu sõlmimise ettekäändeks sai Poola allveelaeva Orzeł juhtum 1939. aasta sügisel. Pärast Saksamaa kallaletungi Poolale otsis allveelaev Orzeł 14. septembril Tallinnast varju, kus ta Eesti võimude poolt interneeriti. Kui aga NSV Liit 17. septembril Poolale kallale tungis, põgenes Orzeł järgmisel päeval Tallinnast. Moskva süüdistas nüüd Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva riigi abistamises - Poola meremeeste mahitamises ja "nende põgenema aitamises" - ning nõudis 24. septembril Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. 28. septembril palus Konstantin Päts Saksa valitsust, et see Eesti neutraliteedi kaitsmise enda peale võtaks. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.
Pakti sõlmimise läbirääkimistest võtsid osa NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov ja Stalin ühelt poolt ja Eesti Vabariigi välisminister Karl Selter, Riigivolikogu esimees Jüri Uluots, Ants Piip ja Eesti saadik Moskvas August Rei teiselt poolt. Alla kirjutasid Molotov ja Selter. Pakti elluviimine ei tohtinud mingil viisil riivata lepinguosalise suveräänseid õigusi, eriti nende majanduslikku süsteemi ja riiklikku struktuuri.
Pakti kolmandas artiklis lubas Eesti Vabariik Nõukogude Liidul tuua oma sõjalaevastiku Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samuti oli lubatud laevastikku toetada teist liiki väeosadega. Muude baaside ja lennuväljade täpsed kohad lepiti vastastikku kokku väljaspool Baaside lepingut.
Erinevalt samal ajal peetud Nõukogude Liidu-Soome läbirääkimistest, millest ei olnud teadlikud isegi kõik Soome valitsuse liikmed, sai Eesti valitsus lepingu sõlmimiseks üksmeelse nõusoleku Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühiselt koosolekult. Jaan Tõnisson leidis, et "Venemaal pole vallutamise tahet ning ta nõuab ainult seda, mis on tema julgeolekuks vajalik." 18. oktoobril tuli Punaarmee üle piiri sõjaväebaasidesse. Samal päeval algas baltisakslaste ümberasumine Hitleri kutsel.
Paldiski elanikele tähendas Baaside leping sunniviisilist kodude maha jätmist. Eesti võimud täitsid lepingut lootuses, et ka teine osapool seda täidab, mistõttu Vene vägede tulekuks oli linn elanikest juba tühjaks tehtud. Paldiskist kujunes venelastele üks tähtsamaid baase. Kohe alustati merekindlustuste ehitamist vastavalt plaanile panna Soome laht lukku. Patareisid hakati ehitama Suur- ja Väike-Pakrile ning Pakri poolsaare tippu. Samaaegselt ehitati ka raudteekahuritele tulistamiseks mõeldud platvorme, mis on veel tänapäeval alles, kuigi võsastunud ning kõrvalises kohas.


Tallinna Mustamäe Gümnaasium.
Tallinna Mustamäe Gümnaasium (varasem nimi Tallinna 44. Keskkool) on kool Tallinnas.
Kool on inglise keele, reaalainete ja loodusteaduste kallakuga.
Kooli direktor on Kaidor Damberg. Õpetajate hulgas on aasta õpetaja 2006 Malle Solnson.


Havai vares.
Havai vares ("Corvus hawaiiensis") on vareslaste sugukonda varese perekonda kuuluv lind.
Havai vares sarnaneb välimuselt mustvaresega, kuid tal on palju paksem nokk ja ümaramad tiivad. Tema kehapikkus on 48–50 cm. Tal on pehme pruunikasmust sulestik ja pikad turris kurgusuled. Jalad, varbad ja nokk on mustad.
Viimased kaks Hawaii saarel looduses elavat havai varest surid 2002. aastal. Nad elasid troopilistes metsades Mauna Loa ja Hualolai nõlvadel 300–2500 m kõrgusel merepinnast, kus aastas sajab 600–2500 mm vihma. Vangistuses on säilinud 2010. aasta juuli seisuga 78 isendit San Diego loomaaias. Loomaaiast vabadusse lastud linnud on langenud havai viu ohvriks, mis on ise samuti ohustatud liik.
16. aprillil 2009 eraldas Ameerika Ühendriikide Kalanduse ja Eluslooduse Amet 14 miljonit USA dollarit, et see 5 aasta jooksul kulutada havai varese elupaikade säilitamiseks ja ohtude haldamiseks.
Havai varese havaikeelne nimi on "ʻalalā". Mõnede havailaste jaoks on havai vares ʻaumakua (perejumalus).
Fossiilsete leidude põhjal on järeldatud, et minevikus oli havai vares kõigil Havai saartel üsna rohkearvuline ja elas seal koos veel 4 vareseliigiga, mis on kõik säilinud. Ta oli tuntud oma hea lennuvõime ja taiplikkuse poolest ning tema väljasuremise põhjused on teadmata. Arvatavasti olid selles olulisel kohal valgete kolonisaatorite poolt sisse toodud haigused toksoplasmoos, lindude malaaria ja linnukatk.
Havai vares on segatoiduline. Ta sööb linnumune ja linnupoegi, selgrootuid, puuvilju, nektarit, lilli, sisalikke ja muud. Ta kangutas puudelt koort lahti ja nokkis selle alt putukaid.
Havai varese laul on mitmekesine. Tema kutsehüüd on kahetooniline "ko-o". Ta suudab teha ka madalamat häält, mis meenutab kassi näugumist. Tal on keerukas vulisev laul, millesse kuulub mitmesuguseid helisid.


Tranquillo Barnetta.
Tranquillo Barnetta (sündinud 22. mail 1985 St. Gallenis) on Šveitsi jalgpallur, kes mängib alates 2005. aastast jalgpalliklubis Bayer Leverkusen poolkaitsjana. Ühtlasi on ta Šveitsi jalgpallikoondise poolkaitsja, debüteerides rahvusmeeskonnas 8. septembril 2004 mängus Iirimaa vastu. Esimese värava rahvuskoondises lõi ta 1. märtsil 2006 mängus Šotimaa vastu, mis lõppes tulemusega 3:1 Šveitsi kasuks.
19. juuni 2006 seisuga oli ta rahvuskoondises mänginud 15 korral ja löönud 3 väravat. 1. juuli 2007 seisuga on ta rahvuskoondises mänginud 18 korral, väravate arv ei ole muutunud.
Karjäär.
Tranquillo Barnetta hakkas jagpalli mängima juba 4-aastasena FC Rotmonteni juures. 11-aastasena läks ta üle FC St. Galleni meeskonda, 16-aastasena sai aga temast Euroopa noorte meister kategoorias U-17. Mõne kuu pärast sõlmis Barnetta juba professionaalse mängija lepingu St. Galleni jalgpalliklubiga.
Aastal 2004 debüteeris ta Šveitsi rahvuskoondises ja osales Euroopa noorte meistrivõistlustel kategoorias U-21. Samal aastal võttis Tranquillo Barnetta vastu parema pakkumise Saksamaa klubilt Bayer Leverkusen, kuid laenutati viimase poolt kohe aastaks välja teisele saksa klubile Hannover 96. Selle klubi koosseisus lõi ta Bundesligas mängitud 7 matši jooksul 2 väravat.
Pöördunud 2005. aastal tagasi Bayer Leverkusenisse, lõi ta esimesel hooajal seal 6 väravat ja sooritas 7 pealelööki, tõustes klubi silmapaistvamate mängijate hulka.
2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel osales Barnetta Šveitsi rahvuskoondise põhikoosseisus. 19. juunil 2006 toimunud mängus Togo vastu tagas ta 88. minutil löödud väravaga šveitslastele 2:0 võidu.
Isiklikku.
Tranquillo Barnetta on 176 cm pikk ja kaalub 62 kg. Ta on vallaline. Tema hüüdnimi on Quillo.
Välislingid.
Barnetta, Tranquillo
Barnetta, Tranquillo


Alexander Frei.
Alexander Frei (sündinud 15. juulil 1979 Baselis) on Šveitsi jalgpallur, kes mängib alates 2006. aastast Saksamaa jalgpalliklubis Borussia Dortmund ründajana. Ühtlasi on ta Šveitsi jalgpallikoondise ründaja, debüteerides rahvusmeeskonnas 24. märtsil 2001 mängus Jugoslaavia vastu. Alexander Frei on Šveitsi rahvuskoondise kapten.
Hooajal 2004–2005 nimetati ta Šveitsi parimaks jalgpalluriks. Ühtlasi on ta kõigi aegade kõige enam väravaid löönud Šveitsi jalgpallur: 7. juuni 2008 seisuga oli ta rahvuskoondises mänginud 59 korral ja löönud 35 väravat. 26. märts 2010 seisuga oli ta rahvuskoondises mänginud 73 korral ja löönud 40 väravat.
7. juunil 2008 toimunud Euroopa meistrivõistluste avamängus Baseli St. Jakob-Park staadionil sai Frei tõsiselt vigastada ja ilmselt peab ta ülejäänud meistrivõistluste mängud vahele jätma.
Isiklikku.
Alexander Frei on 179 cm pikk ja kaalub 73 kg.


Mary, kuninglik printsess.
Printsess Mary, Kuninglik printsess ja Harewoodi krahvinna (Victoria Alexandra Alice Mary Lascelles, neiupõlvenimega Windsor) (25. aprill 1897 – 28. märts 1965) oli Briti kuningliku perekonna liige ning tiitli "Kuninglik printsess" kuues valdaja.
Sünd.
Printsess Mary sündis 25. aprillil 1897 Norfolkis. Tema isa oli prints George, Yorki hertsog ning ema Yorki hertsoginna Mary. Mary sai nime oma vana-vanaema, isapoolse vanaema ja emapoolse vanaema järgi. Sündimise hetkel oli ta troonipärilusjärjestuses 5. kohal.
Briti monarhi lapselapselapsena oli tema nimetus 'Tema Kõrgus Yorki printsess Mary'. 1898 andis kuninganna välja seaduse, millega ka hertsogite ja hertsoginnade lapsed said tiitli 'Kuninglik Kõrgus'. Seega sai Maryst 'Tema Kuninglik Kõrgus Yorki printsess Mary'.
Haridus.
Printsess Maryt õpetas guvernant, kuid ta osales ka mõndades tundides koos oma vendade prints Edwardi ja prints Albertiga. Ta rääkis vabalt saksa ja prantsuse keelt ning huvitus edasise elu jooksul hobustest ja ratsutamisest. Tema esimene avalik ülesastumine oli 11. juunil 1911 Westminster Abbey's oma vanemate kroonimisel.
Kuninglikud kohustused.
Esimese maailmasõja ajal külastas Mary koos oma emaga haiglaid ja heategevuslikke organisatsioone, mis pakkusid tuge Briti sõdurite perekondadele. 1918 võttis ta osa õdede koolitusest ning töötas õena Great Ormond Streeti haiglas.
3. juunil 1917 andis George V talle Briti impeeriumi rüütliordu ordeni ning ta sai aunimetuse "Dame". Järgmiste aastate jooksul pälvis ta veelgi ordeneid.
Abielu.
28. veebruaril 1922 abiellus printsess Mary Henry Lascellesiga. Nende laulatus Westminster Abbey's oli esimene kuninglik üritus, kus Elizabeth Bowes-Lyon osales kui üks Mary pruutneitsidest.
Hilisem elu.
6. oktoobril 1929 sai Henry Lascelles'ist 6. Harewoodi krahv, Lascelles'i viskont ja Harewoodi parun. Paari vanem poeg pälvis tiitli Lascelles'i viskont. 1. jaanuaril 1932 kuulutas George V, et tema ainus tütar peab kandma tiitlit "Kuninglik printsess".
Printsess oli eriti lähedane oma venna Edwardiga. Pärast tolle troonist loobumist viibisid Lascelles'id Edwardi ja Wallise juures Viinis, et näidata oma toetust. Hiljem, 1947, kui abiellusid printsess Elizabeth ja prints Philip, keeldus Mary laulatusele minemast, et protestida fakti vastu, et Edwardit polnud kutsutud.
Pärast Henry Lascellesi surma 1947 elas printsess oma vanema poja ja viimase perekonna juures. Ta osales Elizabeth II kroonimisel 1952 ning esindas kuningannat 1962 Trinidadi ja Tobago ning 1964 Zambia iseseisvuspidustusel.
Printsess suri südamerabanduse tõttu 1965 ning on maetud Harewoodi.


Andri Ševtšenko.
Andri Mõkolajovõtš Ševtšenko (ukraina keeles Андрій Миколайович Шевченко; sündis 29. septembril 1976 Kiievi oblastis Dvirkivštšõnas) on Ukraina jalgpallikoondise ründaja.
Klubikarjäär.
Ševtšenko oli 9-aastane, kui Kiievi Dünamo treenerid teda märkasid. 1994 debüteeris ta 17-aastaselt klubi põhikooseisus. Dünamos võitis ta viis korda Ukraina meistrivõistlused (1995–1999), kolm korda karikavõistlused (1996, 1998 ja 1999) ning kolm korda SRÜ karikavõistlused (1996–1998).
Kahe eduka hooajaga Valeri Lobanovski juhtimisel Meistrite liigas sai Ševtsenko tuntuks. Eriti edukas oli 1998. aasta, mil Dünamo võitis FC Barcelona võõrsil 4:0 ja jõudis Meistrite liiga poolfinaali, kus jäi kahe mänguga 3:4 alla Müncheni Bayernile.
AC Milan ostis ta 1999. aastal. Kohe esimesel hooajal sai ta 24 väravaga Serie A parima väravalööja tiitli, olles läbi aegade esimene mitteitaallane, kes seda oma debüüthooajal suutnud. Klubis 8 hooaega mänginud Ševtšenko lõi 322 mängus 175 väravat. Milani rivistuses on ta tulnud Itaalia meistriks (2004), karikavõitjaks (2003) ja superkarika võitjaks (2004), võitnud Meistrite liiga (2003) ja Euroopa superkarika (2003). 2004. aasta valiti ta Euroopa aasta jalgpalluriks.
2006–2008 ja 2009 mängis Ševtšenko Chelsea FC-s, lüües 75 mängus 22 väravat. Vahepealse aasta mängis Ševtšenko laenulepingu alusel taas Milanis. Chelseaga võitis Ševtšenko 2007 Inglismaa karikavõistlused ja liigakarika.
Alates 2009 mängib Ševtšenko taas Kiievi Dünamos.
Koondisekarjäär.
Ševtšenko debüüt Ukraina rahvuskoondises oli 25. märtsil 1995 Horvaatia vastu. Esimese värava Ukraina kasuks lõi ta 1. mail 1996 sõprusmängus Türgi vastu, ehkki mäng ise kaotati 2:3. Koondises on mänginud 10. novembri 2009 seisuga 94 korda ja löönud 43 väravat, kuid üheski mängus pole ta löönud üle ühe värava. Kõige rohkem väravaid on ta löönud Armeenia (4) ja Poola (3) vastu.
Ševtsenko mängis 2006. aasta MM-il, kus Ukraina jõudis veerandfinaali.
UEFA Euro 2012 esimeses mängus Rootsi koondise vastu lõi Ševtšenko kaks väravat, mis tõid Ukrainale 2:1 võidu.
Isiklikku.
Andri Ševtšenko on 183 cm pikk ja kaalub 73 kg.
Ta on abielus USA modelli Kristen Pazikuga. Neil on kaks poega, 29. oktoobril 2004 sündinud Jordan, kes on saanud nime Ševtšenko eeskuju Michael Jordani järgi, ja 10. novembril 2006 sündinud Christian. Pere kodune keel on itaalia keel, sest Ševtšenko ei valda inglise keelt piisaval tasemel.
Jordan Ševtšenko ristiisa on AC Milani omanik Silvio Berlusconi.


Tabivere vald.
Tabivere vald on vald Jõgeva maakonna lõunaosas Vooremaal.
Valla territooriumile jääb Saadjärve põhjaosa ning Elistvere, Kaiavere, Raigastvere ja Soitsjärv.
Vallas asub Elistvere loomapark.
Asustus.
Vallas on 1 alevik ja 24 küla.
Külad.
Elistvere, Juula, Kaiavere, Kaitsemõisa, Kassema, Koogi, Kõduküla, Kõnnujõe, Kõrenduse, Kärksi, Lilu, Maarja-Magdaleena, Otslava, Pataste, Raigastvere, Reinu, Sepa, Sortsi, Tormi, Uhmardu, Vahi, Valgma, Voldi ja Õvanurme.


Port Louis.
Port Louis on Mauritiuse pealinn India ookeani ääres. See on Mauritiuse suurim linn ja tähtsaim sadam ning Port Louis' ringkonna keskus.
Linna pindala on 6,3 km², koos eeslinnadega 42,7 km².
Elanike arv oli 147 688 (2003. aasta rahvaloendus).
Mauritiuse halduskeskusena asutasid prantslased Port Louis' 1735. aastal. Sadam oli seal olnud juba alates 1638. aastast. Linn on nimetatud kuningas Louis XV auks.


HSH Nordbank Arena.
HSH Nordbank Arena, tuntud ka nimega "Volksparkstadion", on jalgpallistaadion Hamburgis Saksamaal. Staadion on Bundesliigas mängiva Hamburgi SV kodustaadion. Staadion on ka üheks 2006. aasta maailmameistrivõistluste toimumispaigaks.
Esimene samas kohas asunud staadion avati 1925. aastal "Altonaer Stadioni" nime all ligi 50 000 pealtvaatajale. Teise maailmasõja ajal sai see 24. juuni – 2. august 1943 toimunud inglise ja ameerika liitlasvägede õhurünnakute ajal kannatada. Sõja järel ehitati see uuesti üles. Volksparkstadion valmis 1953. aastal juba 75 000 pealtvaatajale. Suure tähelepanu osaliseks avar ja suur staadion siiski ei saanud.
Staadion valiti 1974. aasta maailmameistrivõistluste toimumispaigaks, kus peeti kolm alagrupi mängu. Saades ka 1988. aasta Euroopa meistrivõistluste toimumispaigaks, peeti seal üks alagrupi mäng.
Kui Saksamaa sai 2006. aasta MM-i korraldamis õigused, otsustati ebasoositud ja vananenud staadioni asemele ehitada täiesti uus. 1998. aastal alustatud ja kaks aastat hiljem valminud staadion läks maksma 97 miljonit eurot. Uueks pealtvaatajate kohtade arvuks sai 57 000 istekohta. Ehitustöid raskendas see, et tuli saada eriluba selle ehitamisel, sest staadion asus Hamburi lennujaama maandumisradade lähedal.
2001. aastal müüdi neljaks aastaks nime õigused AOL kontsernile 15,3 miljoni euro eest. 2005. aastal pikendati lepingut veel kaheks aastaks. 2006. aasta MM-il kannab staadion nime "FIFA WM-Stadion Hamburg", kuna AOL ei kuulu MM turniiri ametlike sponsorite hulka.
Staadionil mängiti 2006. aasta MM-i neli alagrupimängu ja üks veerandfinaal mäng. Staadion on ka üks UEFA viie tähe staadionist, mis annab õiguse Euroopa jalgpalli karikavõistluste finaalmängu pidamiseks.


Okupatsioon.
Okupatsioon on võõra riigi territooriumi oma võimule allutamine ja selle oma valduses hoidmine ning seal enese kindlustamine (prantsuse keelest: "occupation – action d’occuper, de s’installer par la force"). Okupeerida võidakse ka osa riigi territooriumist.
Okupatsiooniolukorrale kohalduv rahvusvaheline õigus.
Enne 19. sajandit oli okupeerivatel võimudel kombeks territoorium annekteerida ning pidada seda enda omaks. Sellest ajast peale on seoses relvastatud jõu kasutamise taunimisega seisukoht muutunud ning nüüd peetakse okupatsiooni ajutiseks olukorraks, millega ei ole võimalik territooriumi omandada. Sellele on kaasa aidanud Stimsoni doktriin ning ÜRO põhikirjas sisalduv riikide territoriaalse terviklikkuse austamise põhimõte.
Haagi õigus.
Maasõja õiguste ja tavade konventsioonide kohaselt (Haagi konventsioonid aastatest 1899 ja 1907) loetakse okupatsiooniks üksnes olukorda, kus territoorium on tegelikult allutatud võõrale võimule ja viimane on territooriumi oma valdusse võtnud, st suudab oma võimu säilitada ning tagada avaliku korra ja julgeoleku. Seetõttu ei teki okupatsioon kohe invasiooniga. Haagi konventsioonide kohaselt peab okupeeriv võim "austama, kui see absoluutselt võimatu pole, riigis kehtivat õigust."
Genfi õigus.
Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsiooni artikkel 6 piirab okupatsiooni ajalist kestust ühe aastaga. Hoolimata sellest jääb okupeerinud võim, juhul kui ta jääb territooriumi haldama, seotuks mõningate okupatsiooni reguleerivate IV konventsiooni normidega.
Okupeeriv võim ei või sundida okupeeritud maa-ala elanikke teenima oma relvajõududes, samuti on keelatud sellesuunaline propaganda (Art 51). Okupeeriv võim ei või muuta avalike teenistujate ega kohtunike seisundit ega rakendada nende suhtes sanktsioone (Art 54).
Okupeeriv võim on kohustatud tagama elanikkonna varustatuse toidu ja ravimitega (Art-d 55 ja 56).
Okupeeritud territooriumil kehtinud karistusõigust ei tohi muuta, välja arvatud juhul kui see ohustab okupeerivat võimu või Genfi konventsioonide rakendamist (Art 64).
12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokolli rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta artikkel 75 loetleb samuti mõned õigused, mis peavad okupatsiooniolukorras tagatud olema.


Eesti kultuuriajakirjade loend.
"Siin on loetletud Eesti kultuuriajakirju.
Vaata ka.
Eesti kultuuriajakirjade loend
Kultuuriajakirjade loend


Vittorio Emanuele, Napoli prints.
Vittorio Emanuele di Savoia (täisnimega "Vittorio Emanuele Alberto Carlo Teodoro Umberto Bonifacio Amedeo Damiano Bernardino Gennaro Maria"; sündinud 12. veebruaril 1937 Napolis) on Napoli prints. Ta on viimase Itaalia kuninga Umberto II ja kuninganna Maria José ainus meessoost järglane.
11. jaanuaril 1970 sõlmis ta Las Vegases tsiviilabielu endise Itaalia ujumis- ja tennisemeistri Marina Ricolfi Doriaga. 7. oktoobril 1971 pidas paar kirikliku laulatuse Teheranis. Umberto II ei kiitnud poja abielu mitteaadlisoost isikuga heaks.
Vittorio Emanuelel ja Marina Dorial on üks poeg, Emanuele Filiberto di Savoia, kes sündis 22. juunil 1972 Genfis.


Tolar.
"See artikkel räägib Sloveenia rahaühikust; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Tolar (täpsustus)."
1 tolar jagunes 100 stotinaks.
Valuutatähis standardi ISO-4217 järgi on SIT.
Tolar võeti kasutusele 8. oktoobril 1991 ja asendati 1. jaanuaril 2007 euroga. Maksete teostamine tolarites oli Sloveenias lubatud 14. jaanuarini 2007.
Eesti Panga 28. novembri 2006 kursi järgi maksis 1 tolar 0,0652905 Eesti krooni.
Mündid.
Sloveenias kehtis 9 mündinominaali, kusjuures stotinasid ringluses praktiliselt ei olnud, sest nende ostujõud oli väga väike.
Paberrahad.
Sloveenias on välja antud 9 nominaali, kuid 10-, 20- ja 50-tolarised on enamjaolt asendatud sama väärtusega müntidega.
Väljaandmise kuupäevad on kuupäevad, mil need maksevahendid reaalselt ringlusesse lasti. Pangatähtedele endile on märgitud kuupäevad, millal nende trükkimine panga presidentide poolt allkirjastati.


Henry Lascelles, kuues Harewoodi krahv.
Henry Lascelles, 6. Harewoodi krahv (Henry George Charles Lascelles) (9. september 1882 – 23. mai 1947) oli Briti kuningliku perekonna liige.
28. veebruaril 1922 abiellus ta printsess Maryga, kuningas George V ja kuninganna Mary ainsa tütrega.
Pärast abiellumist elasid nad kõigepealt Goldborough Hall'is ning seejärel Harewood House'is.
6. oktoobril 1929 sai lord Lascelles'ist, kes oli abielludes saanud rüütliks, isa surma järel 6. Harewoodi krahv, Lascelles'i viskont ja Harewoodi parun. Lascelles'i viskonti tiitel läks tema vanemale pojale George'le.
Henry Lascelles suri 23. mail 1947 Harewoodis ning on sinna ka maetud.


George Lascelles, seitsmes Harewoodi krahv.
George Lascelles, 7. Harewoodi krahv (George Henry Hubert Lascelles) (7. veebruar 1923 London – 11. juuli 2011) oli seitsmes Harewoodi krahv.
Sünnihetkel oli ta Briti troonipärilusjärjestuses 6. kohal, surma ajal 46. kohal.
Aastatel 1929-1947 kandis ta tiitlit 'vikont Lascelles'. Harewoodi krahviks sai ta 23. mail 1947, kui suri tema isa.
Perekond.
Ta oli Henry Lascellesi ja printsess Mary vanem poeg. Ta oli ka kuningas George V vanim lapselaps ning kuninganna Elizabeth II tädipoeg. Tema vanavanemad, kuningas ja kuninganna, olid ristimise ajal tunnistajateks.
Haridus ja karjäär.
Ta õppis Etoni Kolledžis, Cambridge'i ülikoolis ja teenis seejärel Briti armees. Teda edutati kapteniks ning ta võitles Teise maailmasõja ajal Itaalias. 1944–1945 oli ta sakslaste käes sõjavangis Golditzi lossis.
Ooper.
Muusika armastajana pühendas Harewoodi krahv oma elu ooperile. Ta oli 1950–1953 ajakirja "Opera" toimetaja ning oli Royal Opera House'i direktor 1951–1953 ja 1969–1972. Ta on ka kirjutanud kolm muusikateemalist raamatut: "Kobbé's Complete Opera Book" (1953), "The Tongs and the Bones" (autobiograafia, 1981) ja "Kobbé's Illustrated Opera Book" (1989).
Abielu ja lapsed.
Kuna Mark Lascelles sündis väljaspool abielu, ei kuulu tema ega tema järglased Briti troonipärilusjärjestusse ega pretendeeri Harewoodi krahvi tiitlile.


Marion Stein.
Marion Donata Stein (sünninimi Theresa Pamplamousse Stein; sündinud 18. oktoobril 1926 Viinis) on Austria ooperilaulja, kontsertpianist ja endine Harewoodi krahvinna.
Marion Stein on muusiku Edward Steini tütar.
Marion Steinil oli pikaajaline ja tunnustatud muusikukarjäär.
Isiklikku.
29. septembril 1949 abiellus ta George Lascellesiga ning neil sündis kolm poega: David, viskont Lascelles, James Lascelles ja Jeremy Lascelles
Abielu lõppes 1967 lahutusega ning samal aastal abiellus George uuesti. Marioni teiseks abikaasaks sai 1973 poliitik Jeremy Thorpe, kellega ta on senini abielus.
Stein, Marion
Stein, Marion


Tolar (täpsustus).
Tolar on asula USA-s Texases.


David Lascelles, Harewoodi krahv.
David Henry George Lascelles, Harewoodi krahv (sündinud 21. oktoobril 1950 Paddingtonis Londonis) on 8. Harewoodi krahv ning filmi- ja televisiooniprodutsent.
Ta on Briti troonipärilusjärjestuses 47. kohal.
Kuni oma isa surmani 11. juulil 2011 kandis ta tiitlit 'vikont Lascelles'.
Perekond ja noorus.
Ta on George Lascellesi ja tema esimese abikaasa Marion Steini vanim poeg ning kuningas George V tütrepojapoeg.
David Lascelles ristiti All Saints' kirikus Harewoodis. Tema ristivanemad olid Elizabeth II (sel ajal Edinburghi hertsoginna), kuninganna Mary, Margaret Hamilton-Russell (Boyne'i vikontess), Benjamin Britten ja Gerald Lascelles.
Abielu ja lapsed.
Kuna Emily ja Benjamin Lascelles on sündinud enne oma vanemate abielu, ei kuulu nad troonipärilusjärjestusse ega oma õiguseid Harewoodi krahvkonnale. Abikaasad lahutasid 1989.
1990. aastal abiellus David teist korda, Diana Jane Howse'ga. Neil lapsi pole.
Lascelles


James Lascelles.
James Lascelles (s. 5. oktoobril 1953) on George Lascellesi ja tema esimese abikaasa Marion Steini teine poeg. Ta on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 50. kohal.
Praegu on ta kolmandat korda abielus Joy Elias-Rilwaniga Nigeeriast.


Jeremy Lascelles.
Jeremy Lascelles (sündinud 14. veebruaril 1955) on George Lascellesi ja tema esimese abikaasa Marion Steini kolmas poeg. Ta on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 54. kohal ning Harewoodi krahvkonna järjestuses 7. kohal.


Patricia Tuckwell.
Patricia Lascelles, Harewoodi krahvinna (Patricia Tuckwell) (sündinud 24. novembril 1926) on Austraalia viiuldaja ja endine modell.
Ta sündis Melbourne'is Charles Tuckwelli ja tema naise Elizabethi esimese lapsena. Tal on ka noorem vend, tuntud muusik Barry Tuckwell. Ta oli Sydney sümfooniaorkestri viiuldaja ning räägitakse, inimesed olevat kontserti kuulama tulnud selleks, et teda saaks vaadata; ta oli väga ilus.
Patricia oli ka modell ning fotograaf Athol Smithi muusa. 7. juulil 1948 abiellus ta Atholiga ning neil on poeg Michael (sündinud 1949). Abielu ajal töötas Patricia nime "Bambi Shmith" all. Paar lahutas 1957.
31. juulil 1967 abiellus ta teist korda George Lascelles'iga ning temast sai Harewoodi krahvinna. Paaril on poeg Mark Lascelles.


Mark Lascelles.
Mark Lascelles (sündinud 4. juulil 1965) on George Lascellesi ja tema teise abikaasa, Patricia Tuckwelli ainus laps.
Kuna Mark on sündinud väljaspool abielu (tema vanemad abiellusid 1967), ei kuulu tema ega ta võimalikud järglased Briti troonipärilusjärjestusse ega Harewoodi krahvkonna pärijate hulka.
Lascelles, Mark


Gerald Lascelles.
Gerald David Lascelles (21. august 1924 – 27. veebruar 1998) oli Henry Lascellesi ja printsess Mary noorem poeg.
Gerald Lascelles sündis Goldsborough Hall'is Yorkshire's ning tema ristivanemad olid Wales'i prints ja Yorki hertsoginna.
15. juulil 1952 abiellus ta Angela Dowdinguga (s. 20. aprillil 1919) St Margaretis. Neil oli üks poeg, Henry Ulick Lascelles. Paar lahutas 1978.
17. novembril 1978 abiellus Gerald Lascelles Elizabeth Evelyn Collingwoodiga (23. aprill 1924 – 14. jaanuar 2006) Viinis Austrias. Nende ainus laps, poeg Martin David Lascelles sündis väljaspool abielu 1962.


Henry Ulick Lascelles.
Henry Ulick Lascelles (s. 19. mail 1953) on Gerald Lascellesi ja tema esimese abikaasa, Angela Dowdingu ainus laps ning George V lapse-lapselaps. Ta on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 59. kohal.
25. augustil 1979 abiellus ta Alexandra Claire Ruth Mortoniga (s. 15. aprillil 1953). Neil on üks poeg, Maximilian Lascelles (s. 29. detsembril 1991).


Briti troonipärimisjärjekord.
Briti troonipärimisjärjekord on nimekiri inimestest, kellel on õigus Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi troonile juhul, kui eelnev inimene peaks surema. Esimesel kohal on praeguse monarhi vanim poeg, st. kui kuninganna sureb, pärib trooni tema. Kui aga prints Charles peaks surema enne valitsevat kuningannat, liigub troonipärilusjärjekord ühe koha võrra edasi.
Üldised põhimõtted.
Briti troonipärilusjärjestuses kehtiva süsteemi kohaselt on esikohal valitseva monarhi alanevad sugulased, seejärel tema vennad ja õed ning nende alanevad sugulased, seejärel tema vanemate vennad-õed ning nende järeltulijad. Põhimõtteliselt võib selliselt "tagasi minnes" välja jõuda väga pika troonipärimisjärjekorrani - ainuüksi viis põlve tagasi, kuninganna Victoriani jõudes on järjekorras 504 inimest, sealt veel tagasi tema vana-vanaema Hannoveri troonipärija Sophiani ja tema järeltulijateni minnes on järjekord juba tuhatkond nime. Üldise põhimõtte järgi on Briti troonipärimisjärjekorras esikohal esimeseks printsiibiks meesliini printsiip - pärilus läheb edasi meesliinipidi nii kaugele kui võimalik. Siis hakatakse sealt sammhaaval "tagasi tulema", lisades sünnijärjekorras naised.
Kui mõni lüli peaks vahelt surema, nihkuvad ülejäänud ühe koha võrra edasi, kaotamata oma järjekorda.
Järjekorrast jäävad välja katoliiklased ja need, kes on abielus katoliiklastega. Katoliiklasega abiellunute järeltulijad püsivad järjekorras.
Troonipärimisjärjekord seisuga 29. aprill 2011.
Loendis on ära toodud Edward VII järeltulijad ja erandina veel mõned tähelepanuväärsemad isikud.


Frankfurt Oderi ääres.
Frankfurt Oderi ääres on linn Saksamaal Brandenburgis. Linn asub Oderi (Odra) jõe vasakkaldal.
Teisel pool jõge asub Poola linn Słubice, mille ennesõjaaegne saksa nimi oli Dammvorstadt.


Traditsionalism.
Traditsionalism tähendab mõttevoolu, maailmavaadet või poliitilist suundumust, mille eesmärgiks on pärimuse ja tavandi järgmine.
Traditsionalism kirikus.
Kitsamas tähenduses mõistetakse traditsionalismi all ka suundumust katoliku kiriku sees, mis paneb väga suurt rõhku dogmade ja liturgilise traditsiooni järgimisele, rõhutades nende suurt või suuremat tähtsust Piibli kõrval, teisalt aga ka vastandades dogmaatilist ja liturgilist traditsiooni ilmalikele normidele.
Kõige radikaalsemal kujul esindab katoliiklikku traditsionalismi Prantsuse peapiiskop Marcel Lefebvre'i loodud paavst Pius X vennaskond, millel üle maailma on ligi 300 000 pooldajat ja 450 preestrit ning mis ei tunnusta II Vatikani kirikukogu reformipoliitikat.
Reeglina ei käsitleta protestantlikku fundamentalismi traditsionalismina. Samas on viimasel tihtipeale seos poliitilise konservatismiga, millega on seostatav ka eelpool nimetatud katoliiklik traditsionalism.
Poliitiline traditsionalism.
Poliitiline traditsionalism kujunes õpetusena välja 18. sajandil Prantsusmaal vastukaaluks Prantsuse revolutsioonile. Poliitilise traditsionalismi loojateks on krahv Joseph de Maistre ning vikont Louis de Bonald.
Filosoofiline traditsionalism.
Filosoofiline traditsionalism tekkis moodsal kujul aga alles 20. sajandi alguses ning sellega tuleb seostada eelkõige prantsuse mõtleja René Guénoni nimega.
Radikaalne traditsionalism.
Tänapäeval räägitakse ka radikaalsest traditsionalismist, mille tuntumaid kaasaegseid esindajaid Alain de Benoist – keda seostatakse ka tänapäevase konservatiivse revolutsiooniga – on tugevasti mõjustatud Friedrich Nietzsche, Georges Dumézili ja Julius Evola mõtetest.
Radikaalset traditsionalismi iseloomustab tugev, kompromissitu põlgus tänapäeva kultuuri ja ühiskonnakorralduse vastu ning selle pooldajad taotlevad vähemasti mõtlemise tasandil tagasipöördumist vanaaegsete normide juurde. Selline mõtteviis tuleneb arusaamast, et tsivilisatsioonide areng toimub kõrgemalt madalamale, tervikliku traditsiooni suunast üha killustatuma poole. Eestis on neid seisukohti tutvustanud Haljand Udam. Oma poolehoidu radikaalsele traditsionalismile on üles näidanud Raivo J. Raave, samuti Einar Laigna.


Rahvusromantism.
Rahvusromantismiks võidakse nimetada rahva ajaloost ja mütoloogiast eeskuju ja ainest ammutavat kirjandus-, kunsti- ja arhitektuurisuunda.
Rahvusromantism kitsamas tähenduses on 19. sajandi teisel poolel ja 20. saj. alguses eriti Põhja- ja Ida-Euroopas levinud kunstistiil. Stiili esiletõus oli seotud rahvusliku eneseteadvuse tärkamisega. Rahvusromantism üritas vastanduda nö vanadele Euroopa rahvustele otsides rahvaluulest, -kunstist ja -pärimustest ainest päris "oma" rahvusliku kunstistiili väljatöötamiseks.
Rahvusromantism eesti ja soome kunstis on tihedalt seotud tollal populaarse ekspressionistliku stiiliga, eriti soomes ka juugendstiiliga.


Alamklass.
Alamklass on bioloogias taksonoomiline üksus või takson, mis jägneb mõnikord vahetult klassile.


Sotsialistlik Internatsionaal.
Sotsialistlik Internatsionaal (SI) on rahvusvaheline organisatsioon, mis ühendab sotsiaaldemokraatlikke ja sotsialistlikke parteisid ja organisatsioone.
Alates 2006. aastast on SI president Geórgios Papandréou Kreekast. Talle eelnes António Guterres Portugalist, kes oli SI president alates 1999. aastast.


Lomé.
Lomé on Togo pealinn.


Bouvet' saar.
Bouvet' saar on asustamata saar Atlandi ookeani lõunaosas. Selle geograafilised koordinaadid on.
Seda peetakse üheks maailma kõige kõrvalisemaks ja üksildasemaks paigaks. Bouvet' saare ja seda ümbritsevate pisisaarte kaugus lähimast muust maismaast (Goughi saarest Atlandi ookeanis) on üle 1600 km. Selle näitaja poolest on tegu maailma kõige kõrvalisema saarterühmaga. Lähim manner on Antarktis, mille osa Kuninganna Maudi maa on Bouvet' saarest umbes 1700 km kaugusel. Kaplinnast jääb Bouvet' umbes 2560 km edelasse.
Saare pindala on umbes 49 km². Tema laius (põhja-lõuna-sihis) on umbes 7 km ja pikkus (ida-lääne-sihis) umbes 10 km.
Õiguslik staatus.
Bouvet' saar koos ümbritsevate pisisaartega on Norra sõltlasala ("biland"), mis ei ole Norra Kuningriigi osa ja mida pole silmas peetud Norra põhiseaduse §-is 1, mis ütleb: "Norra Kuningriik on vaba, sõltumatu ja jagamatu riik." See tähendab, et tema loovutamine teistele riikidele ei ole põhiseadusevastane. Saare staatust reguleerivad Norra seadus 27. veebruarist 1930 nr 3 "Lov om Bouvetøya, Peter I's øy og Dronning Maud Land m.m. (bilandsloven)", millega see võeti Norra võimu alla, Stortingi otsus 23. aprillist 1931 ja kuninglik teadaanne 14. jaanuarist 1939.
Ükski riik ei vaidlusta Norra suveräänsust Bouvet' saare üle.
Saar on suveräänsete õigustega üksus Norra kuningriigi koosseisus. Seal kehtib Norraga sama vööndiaeg, Kesk-Euroopa aeg (UTC+1). Bouvet' saarel ei ole oma sihtnumbrit ega telefoni maakoodi, kuid tal on interneti tippdomeen (.bv) (mida küll ei kasutata) ja ISO maakood 074.
Ajalugu.
Saare avastas 1. jaanuaril 1739 troopilist paradiisi otsides prantsuse meresõitja Jean-Baptiste Charles Bouvet de Lozier, kes küll ei suutnud saarel randuda, kuid määras selle koordinaadid. Ta nimetas saare Ümberlõikamise neemeks, sest uskus, et on leidnud toona tundmatu lõunamandri (Antarktise) tipu. Nagu hiljem selgus, oli saare pikkuskraad määratud valesti; seetõttu ei suudetud saart kaua aega uuesti leida (James Cook ja James Clark Ross ei leidnud seda), ning vahepeal isegi arvati, et teda pole tegelikult olemas. Alles 1808. aastal leidsid inglise vaalakütid James Lindsay ja Thomas Hopper saare uuesti ja alles 1899 määras Saksamaa süvamereekspeditsioon õigesti selle koordinaadid.
1822 maabus saarel ameeriklane Benjamin Morell ja andis sellele nime Bouvet'.
19. sajandil kuulus saar Briti kroonile. 1. detsembril 1927 kuulutas Norra Antarktikaekspeditsioon saare Norra omaks. 19. novembril 1928 andis Briti parlament ametlikult saare Norra valdusesse.
Loodus.
Saar on 57 km2 suur (mõnedel andmetel 49 km2), 935 m kõrge (mõnedel andmetel 780 m) ja vulkaanilise tekkega. Saare moodustabki aktiivne vulkaan ja selle nõlvu katvad liustikulised jääväljad (üle 90%) ning järsud merre laskuvad kaljud. Saare vulkaan on üpris unikaalne, kuna selle kraatris asub pidevalt hõõguv laavajärv. Bouvet jääb Kaplinnast 2560 km edelasse ja Antarktikast, Kuninganna Maudi maast 1690 km põhja poole. Saare ümbruse klimaatilised tingimused on äärmiselt ebasõbralikud. Siin on pidevalt tugevad tuuled ja tormid, niiskus, udud ja lumetormid. Seetõttu on saart külastatud väga harva ja on luhtunud ka katsed rajada sinna alalist meteroloogiajaama. Samuti pole inimestest siin keegi kunagi talvitunud. Alates 1977. aastast on saarel olnud mitu automaatset ilmajaama, mis sealses karmis kliimas pole kuigi kaua püsinud. 2007. aasta sateliidifotode alusel arvatakse, et on hävinenud ja merre paiskunud ka viimane, 1994 püstitatud ilmajaam. Saart külastavad aegajalt raadioamatöörid kasutades siis 3Y0E algavat kutsungit. Ka 2008. aasta algul oli seal Norra uurimislaev Agulhas, millega käis seal teaduslik uurimisekspeditsioon koos mõnede raadioamatööridega.
Kuna saar on järskude kaljuste kallastega, siis saab sinna kõige lihtsamalt helikopteriga seal maandudes.
Saare kaljudel kasvavad mõned samblad ja samblikuliigid ja mõned muud taimed ning rannal võib leida pingviine, hülgeid ja kotikuid, samuti erinevaid merelinde. 1971. aastast on saar koos ümbritseva mereaalaga kuulutatud loodusreservaadiks.
19. sajandil leiti saare lähedalt ka tema väike kaaslane, mis hävines ilmselt 1895–1896 aastatel toimunud vulkaanipurske tagajärjel.
Välislingid.
Artikli kirjutamisel on kasutatud norra Vikipeedia artikleid ja seisuga 25.3.2009.
ja raamatut "Maailma loodusimed", 1997, lk. 206-207, ISBN 9985-866-09-6.


Esmeraldas.
Esmeraldas on sadamalinn Ecuadori põhjaosas, Esmeraldase provintsi keskus.


Brikama.
Brikama on linn Gambias, Läänepiirkonna keskus ja riigi suuruselt teine linn. Asub 36 km Banjulist lõunas.
Brikama on tuntud kõrgetasemeliste puunikerduste ja muusika poolest.


José María Castro Madriz.
José María Castro Madriz [hos'ee mar'iia k'astro madr'iss] (1. september 1818 Costa Rica, San José provints – 4. aprill 1892 San José provints) oli Costa Rica president 1847–1849 ja 1866–1868.
Teda tuntakse Vabariigi rajajana ("Fundador de la República").
Ta oli liberaal, kes uskus haridusse ja trükivabadusse.
Ta on öelnud: "Minu valitsus ei pärine võitlustest ega rajane ("se inaugura") ühegi partei varemetel. Selle lipp on riik ("la nación") ja selle eesmärk on kogu Costa Rica heaolu."
Elukäik.
Tema vanemad olid Ramón Castro y Ramírez ja Lorenza Madriz y Cervantes.
Ta sai Nicaragua Leóni ülikoolist filosoofiabakalaureuse ja õigusteaduste doktori kraadi.
Poliitiline tegevus.
Ta sai Francisco Morazán Quesada valitsuse ajal sõjaaudiitriks ("Auditor de guerra"; 1842) ning José María Alfaro Zamora esimese valitsuse ajal üldministriks ("Ministro General", 1842-1844) ning sise- ja sise- ja välissuhete ministriks ("Ministro de Gobernación y Relaciones Interiores y Exteriores"; aprillist juulini 1844). Francisco María Oreamuno Bonilla valitsuse ajal sai ta Desamparadose saadikuks ("Diputado por Desamparados", 1844–1846) ning José María Alfaro Zamora teise valitsuse ajal aseriigipeaks (1846–1847) ja asepresidendiks.
Esimene ametiaeg presidendina (1847–1849).
Aprillis 1847 valiti ta aastateks 1847-1853 Costa Rica Riigi Presidendiks ("Presidente del Estado de Costa Rica"). Mõni kuu hiljem andis Kongress talle kindrali auastme ning aunimetuse "Benemérito de la Patria". Augustis 1848 muudeti tema ametinimetus kujule "Presidente de la República" (Vabariigi President).
31. augustil 1848 kuulutas ta Costa Rica suveräänseks riigiks, mis ei sõltu ühestki teisest riigist, ja andis talle lõplikult nime "Costa Rica Vabariik" ("República de Costa Rica"). Sellega olid katkestatud sidemed Kesk-Ameerika Liitvabariigiga.
28. septembril kehtestas ta vabariigi lipp ja vapp. Ta määras 15. septembri Costa Rica iseseisvuspäevaks.
Selle valitsuse ajal sõlimiti diplomaatilised suhted teiste riikidega ning lepingud mitme Euroopa riigiga ja anti Suurbritannia valitsusele võimalus võtta Costa Rica oma protektoraadi alla. Edendati haridust. Muudeti 1847. aasta põhiseadust. 1948. aasta parandatud põhiseadus tugevdas presidendi võimu. See oli vajalik selleks, et toime tulla kohvi maailmaturuhinna langusest tingitud majandusraskustega ning jagu saada katsetest valitsust kukutada.
15. novembril 1849 andis José María Castro Madriz kindral José Manuel Quirós y Blanco ähvarduse tõttu panna toime sõjaväeline riigipööre võimu üle Miguel Mora Porrasele. 16. novembril astus ta tagasi. Kongress rahuldas tema tagasiastumisavalduse ning andis talle Vabariigi rajaja ("Fundador de la República") tiitli.
Tegevus 1849–1860.
Ekspresidendina elas ta San Josés, pühendudes oma vara haldamisele, kuid Juan Rafael Mora Porrase valitsus umbusaldas teda ning piiras tema vabadust.
Ta käis ka Prantsusmaal, kus teda autasustati Auleegioni ordeniga.
Kui Mora Porras kukutati, töötas ta lühikest aega José María Montealegre Fernándezi ajutise valitsuse välisministeeriumis.
Ta valiti 1859. aasta põhiseadust koostava Asutava Kogu esimeheks ("Presidente de la Asamblea Constituyente").
Esimene ja teine ametiaeg ülemkohtunikuna.
Vastavalt 1859. aasta põhiseadusele koosnes Costa Rica Ülemkohus ülemkohtunikust ("regente"), viiest kohtunikust ("Magistrados") ja prokurörist ("Fiscal"). Need valis Kongress neljaks aastaks. Kõik riigi advokaadid olid ühtlasi Ülemkohtu kaasistujad ("conjueces"). Peale selle oli kuus kaasistujat, kes olid õigusteaduse asjatundjad.
Aastal 1865 tegi ülemkohtunik Castro Costa Rica täievolilise saadikuna visiidi Bogotásse, kus ta allkirjastas Colombia valitsusega Castro-Valenzuela lepingu Costa Rica ja Colombia vaheliste piiride kohta.
José María Castro Madriz lahkus ülemkohtuniku ametist 8. mail 1866, sest ta valiti Vabariigi Presidendiks. Kongress määras tema asemel ülemkohtunikuks kohtunik Manuel Alvarado y Barroeta.
Teine ametaeg presidendina (1866–1868).
Aprillis 1866 valiti ta Vabariigi Presidendiks aastateks 1866–1869.
1. november 1868 kukutati ta sõjaväelise riigipöördega ning presidendiks sai Jesús Jiménez Zamora.
Oma ametiajal edendas president Castro haridust. Ta laskis oma dekreediga avada Limóni lahe väliskaubandusele. Ta laskis rajada esimese telegraafiliini Cartago ja Puntarenase vahele.
Ülemkohtu esimehena.
1871. aasta põhiseadus nägi ette Costa Rica Ülemkohtu, mis koosneb esimehest ("Presidente"), seitsmest kohtunikust ja prokurörist. Need valib Kongress neljaks aastaks. Kõik teised advokaadid, kes elavad pealinnas ja selle ümbruses ning täidavad Ülemkohtu kohtunikule esitatavaid nõudeid, on Ülemkohtu kaasistujad. Peale selle on veel kuus kaasistujat, kes on õigusteaduse asjatundjad.
José María Castro Madriz lahkus Ülemkohtu esimehe ametikohalt 25. novembrist 1873, sest ta nimetati välissuhete ja lisaülesannete sekretäriks ("Secretario de Relaciones Exteriores y carteras anexas"). Uues ametis oli ta ainult mõned päevad: 1. detsembril 1873 oli ta sunnitud tagasi astuma.
Hilisem tegevus.
Aastatel 1877–1883 ja 1883–1885 oli ta jälle välissuhete ja lisaülesannete sekretär.
Lõpuks oli ta Costa Rica täievoliline saadik teistes Kesk-Ameerika maades.
Tunnustused.
2. oktoobril 1847 sai ta aunimetuse "Benemérito de la Patria".
16. novembril 1849 sai ta Vabariigi rajaja ("Fundador de la República") tiitli.
Prantsusmaalt sai ta Auleegioni ordeni.
Isiklikku.
Ta abiellus Costa Rica riigipea Manuel Fernández Chacóni tütre Pacífica Fernández Oreamunoga.
Vaata ka.
Castro Madriz, José María
Castro Madriz, José María
Castro Madriz, José María


U7 (Berliin).
Berliini metrooliin U7 on laiade vagunitega ja samas pikim (31,4km) metrooliin linnas. See ühendab Rudowit Rathaus Spandauga.


Şan‘ā'.
Şan‘ā' on Jeemeni pealinn.
Şan‘ā asub 2200 meetri kõrgusel merepinnast.
Şan‘ā vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Linn on asustatud üle 2500 aasta. Seal paikneb üle 100 mošee, mis on ehitatud enne 11. sajandit. Vanalinn on tihedasti täis tambitud savisegust ja põletatud tellistest torne kivist ehitatud madalamate korruste kohal.
Ühe legendi järgi asutas linna Noa poeg Seem.
Viited.
Sana


U8 (Berliin).
Berliini metrooliin U8 on laiade vagunitega ja ühendab Waidmannslusti Hermannstraßega.


U9 (Berliin).
U9 on Berliini metrooliin. Sellel sõudavad laiade vagunitega rongid ja see ühendab Osloer Straßet Rathaus Steglitziga.


Pacífica Fernández Oreamuno.
Pacífica Fernández Oreamuno [pass'iifika fern'andes oream'uuno] (23. august 1828 San José – 31. märts 1885 San José) oli Costa Rica presidendi José María Castro Madrizi abikaasa.
Tema vanemad olid Costa Rica riigipea Manuel Fernández Chacón ja Dolores Oreamuno Muñoz de la Trinidad. Costa Rica president Próspero Fernández Oreamuno oli tema vend.
Ta abiellus 29. juunil 1843 San Josés José María Castro Madriziga. Ta oli noorim Costa Rica presidendi abikaasa. Kui tema mees sai esimest korda riigipeaks, oli ta 18-aastane.
Costa Rica ajalukku on ta jätnud jälje Costa Rica lipu kavandajana. Ta võttis eeskujuks Prantsusmaa lipu. "Prantsusmaa sai tsivilisatsiooni lõuna poolt, kiired olid täiesti vertikaalsed, sellepärast kulgevad tema lipu värvid samas suunas. Costa Rica ei saa päranduseks sama; peame panema horisontaalsed triibud, nii nagu meile kiired tulevad."
Pacífica Fernández Oreamuno kavandatud lipp heisati esmakordselt 12. novembril 1848.
Fernandez Oreamuno
Fernandez Oreamuno
Fernandez Oreamuno


Austraalia jalgpallikoondis.
Austraalia jalgpallikoondis on Austraalia rahvuskoondis jalgpallis.
Vaata ka.
Austraalia jalgpallikoondis 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel


Eintracht Frankfurt.
"Eintracht Frankfurt" (eesti keeles ka Frankfurdi Eintracht, Frankfurti Eintracht) on Saksamaa linna Maini-äärse Frankfurdi 1899. aastal asutatud spordiühing, mis on tuntud oma jalgpallimeeskonna poolest.
Mängijad.
Uue staadioni avamise puhul valisid fännid oma klubi kõigi aegade parimad mängijad ühte koosseisu.
Välislingid.
Frankfurdi Eintracht


Rónald Gómez.
Rónald Gómez (sündis 24. jaanuaril 1975 Guanacastes) on Costa Rica jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Costa Rica klubis Deportivo Saprissa.
Gómez debüteeris Costa Rica rahvuskoondises 16. veebruaril 1993. aastal, kui mängiti Nicaragua meeskonnaga. Ta on mänginud seisuga 26. märts 2010 koondises 90 korda ja löönud 24 väravat. 2006. aasta maailmameistrivõistlustel alagrupi viimases mängus Poola meeskonnaga lõi Gómez avavärava, kuid mäng lõppes Poola võiduga 2:1.
Klubid.
Gomez, Ronald
Gomez, Ronald


Tim Cahill.
Timothy Joel Cahill (sündis 6. detsembril 1979 Sydneys) on Austraalia jalgpallikoondise poolkaitsja, kes mängib USAs MLS klubis New York Red Bulls. Varem mängis ta Inglismaa Premier League'i klubis Everton.
Cahill on Austraalia esimene väravalööja maailmameistrivõistlustel. 12. juunil 2006 lõi ta mängus Jaapaniga kaks väravat. Mängu võitis Austraalia 3:1.
Cahilli ema on samoalane ja isa inglane. Cahill mängis 14-aastaselt Samoa alla 20-aastaste koondises, mille tulemusel alles 2004 sai esindada Austraaliat.
Cahill debüteeris Austraalia rahvuskoondises 30. märtsil 2004 Lõuna-Aafrika Vabariigi vastu. Ta on koondises 27. märts 2010 seisuga mänginud 37 korda ja löönud 19 väravat.
Isiklikku.
Tim Cahill on 180 cm pikk ja kaalub 69 kg.


Noble patria, tu hermosa bandera.
"Noble patria, tu hermosa bandera" ("Õilis isamaa, sinu ilus lipp") on Costa Rica riigihümn alates 1853. aastast.
Viisi autor on Manuel María Gutiérrez, kes pühendas partituuri prantslasele Gabriel-Pierre Lafondile.
On olnud kasutusel erinevad sõnad. Praegused sõnad kirjutas 1903 José María Zeledón Brenes.
Viisi ajalugu.
Ühel pidulikul tseremoonial 1852 tuli esitada USA ja Suurbritannia hümn. Kuigi Costa Rical veel riigihümni ei olnud, andis president Juan Rafael Mora Porras orkesrijuht Gutiérrezele korralduse kanda ette ka Costa Rica hümn, ähvardades teda ühekuulise vangistusega.
Nii kanti 11. juulil 1852 hümn esmakordselt ette improvisatsioonina.
Alates 1903. aastast on hümni laulmine koolides kohustuslik enne iga tundi.
Sõnade ajalugu.
"Ciudadanos el sol de los libres"
"su esplendor nos infunda el aliento"
"de vencer por la patria o morir."
Llerase sõnad, mis olid ilusad, aga väga pikad ja täis kiitust tollasele presidendile Tomás Guardia Gutiérrezele, jäid varsti unarusse.
"Con el alma de júbilo henchida"
"cantaré de la patria el honor."
"De la patria el amor nos inspira"
"de Tirteo en la bélica lira"
Ka Fernández Ferrazi sõnad olid küll kaunid, kuid nende stiil oli liiga kõrge, et nad oleksid saanud rahva seas juurduda. Peale selle ei sobinud nad hästi muusikaga kokku, nii et muusikat tuli kohandada. Sellepärast otsustati sõnad välja vahetada. Aastal 1903 korraldati selleks avalik konkurss. Selle võitis José María Zeledón Brenes, kelle märgusõna oli "Labrador". Hümni praegused sõnad on tema tekst väikeste muudatustega.
Originaal.
Bajo el límpido azul de tu cielo
Blanca y pura descansa la paz.
En la lucha tenaz de fecunda labor
Que enrojece del hombre la faz,
Cuando alguno pretenda tu gloria manchar,
Verás a tu pueblo, valiente y viril
La tosca herramienta en arma trocar.
Dulce abrigo y sustento nos da;
Bajo el límpido azul de tu cielo
¡Vivan siempre el trabajo y la paz!
Ligikaudne tõlge eesti keelde.
võitlesid sinu pojad, lihtsad talupojad kätte
Kui keegi püüab sinu au määrida,
siis sa näed, kuidas sinu rahvas, vapper ja mehine
võtab tahumatute tööriistade asemel kätte relvad.
Ole tervitatud, isamaa! Sinu helde pind
pakub meile mahedat peavarju ja peatoidust;


San José.
San José [san hos'ee] on Costa Rica Vabariigi pealinn ja San José provintsi halduskeskus.
San José on riigi majanduskeskus, kuhu on koondunud üle poole Costa Rica kaubandusest ja teenustest.
Linna halduspiirid on määratud San José keskkantoni piiridega. Linnastu ulatub provintsi teiste kantonite territooriumile ja isegi väljapoole San José provintsi.
Asukoht ja suurus.
San José keskkantoni pindala on 44,6 km².
Ta asub San José provintsi põhjaosas, piirnedes põhjas Heredia provintsi Beléni kantoni, Heredia kantoni ja Santo Domingo kantoniga) ning San José provintsi Tibási kantoni ja Goicoechea kantoniga, idas Montes de Oca kantoni ja Curridabati kantoniga ning lõunas Desamparadose kantoni, Alajuelita kantoni ja Escazú kantoniga.
Loodus.
San José territoorium on mägedega ümbritsetud viljaka mullaga laineline tasandik.
Linn asetseb Keskoru keskel. Keskmine kõrgus merepinnast linna keskel on 1170 m.
Linna läbivad mõned jõekesed, mis voolavad idast läände.
Kliima on mahe. Temperatuurid on 18 ja 22 °C vahel. Nagu mujalgi Costa Ricas, kestab vihmaperiood maist novembrini. Aastane keskmine sademete hulk on 2000 mm.
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli kantoni elanike arv 309 672. Rahvastiku tihedus 6940 inimest ruutkilomeetri kohta. Kogu rahvastik kuulus linnarahvastiku hulka. Naissoost elanike osatähtsust oli 52%.
Linna keskosa on peaaegu asustamata, kuid päeval koguneb sinna üle miljoni inimese.
Heategevus.
"Junta de Protección Social de San José" (JPSS; San José Sotsiaalse Kaitse Koondis; varasem nimi "Junta de Caridad de San José" 'San José Heategevuskoondis') hoolitseb riigi sotsiaalse turvalisuse eest, kogudes selleks vahendeid üleriigiliste loteriide abil. Organisatsioon asutati 1844. Ta on saanud Isamaa teenelise asutuse aunimetuse. On aidatud rajada riigi esimest haiglat, linna kalmistuid, pidalitõbiste ja tiisikusehaigete keskusi ning viimati lastehaiglat "Hospital Nacional de Niños Carlos Sáenz Herrera", samuti muid üleriigilise tähtsusega asutusi.
Kuritegevus.
San José on üks Ladina-Ameerika kõige turvalisemaid ja väiksema kuritegevusega linnu.
Ajalugu.
Asula tekkis 1737 või 1738 koloniaalse planeerimise tulemusena. Leóni kapiitli käsul püüti koondada Aserrí oru hajusat asustust. Selleks kästi 1736 ehitada erakla "La Boca del Monte" ('mäesuu') lähedale. Erakla valmis kahe aasta pärast. Kihelkonna kaitsepühakuks valiti Püha Joosep Naatsaretist ("San José"), kelle järgi linn ongi nime saanud.
Paljudeks aastateks jäi San José tollase keskuse Cartago varju. Asulat kumbutas ka veepuudus, mistõttu sinna palju elanikke ei asunud.
18. sajandi lõpus hakkas elanike arv tasapisi kasvama. Kasvutempo kiirenes 19. sajandi alguses, sest läheduses hakati kohvipuud kasvatama.
Aastal 1801 sai asula kuberner Tomás Acosta ametlikult San José nime. Cádizi kortes andis talle linna nimetuse, kuid absolutismi taastudes 1814 võeti see jälle ära.
1815. aasta loenduse järgi oli elanikke umbes 11 500.
19. sajandil hakkasid ilmnema linliku planeeringu märgid: ilmusid hispaanialikud ristkülikukujulised kvartalid ja rajati mitu kirikut, näiteks "la Merced" asula keskel, "El Carmen" põhjas ning palju hiljem "la Soledad" idas.
Aastal 1820 saadi tagasi linna nimetus.
Kui Kesk-Ameerika sai Hispaania kroonist sõltumatuks, jagunes Costa Rica kaheks vastandlike huvidega parteiks: cartagolased, keda toetasid heredialased, olid konservatiivsemad ning pooldasid liitumist Agustín de Iturbide Mehhiko keisririigiga. Seevastu San José ja Alajuela elanikud võitlesid Gregorio José Ramíreze eestvõttel vabariigi rajamise eest. Peale jäid viimased, ning 1823 kuulutati välja Costa Rica lahkulöömine Mehhiko keisririigist ning pealinn viidi Cartagost üle San Josésse.
Aastal 1843 kirjutas tookordne peaminister ("Ministro General") José María Castro Madriz alla dekreedile, millega asutati Costa Rica esimene kõrgkool Santo Tomási Ülikool, praeguse Costa Rica Ülikooli eeslkäija.
San José keskkanton loodi 7. detsembril 1848.
Juan Rafael Mora Porrase valitsemisajal 19. sajandi keskpaigas võttis San José veelgi linlikuma ilme. Tänavaid laiendati ja linna moodne arhitektuur tuli paremini esile. Rajati teatreid, panku, hotelle ja haldushooneid. Samuti rajati veevärk, tänavavalgustus, trammiliiklus ja telegraaf. 9. augustil 1884 hakkas Aranjuezi linnaosas ("Barrio Aranjuez") tööle hüdroelektrijaam, mis andis voolu umbes 25 elekrilambile kesklinnas. San José oli New Yorgi ja Pariisi järel kolmas linn, kus tänavaid hakati valgustama elektrilampidega.
20. sajandi alguseks muutus kesklinn ärile väga ligitõmbavaks ja kasvas liiga suureks. Elanikud hakkasid kolima linna serva, kus oli rahulikum. Cleto González Víqueze ajal paranesid linna hügieen ja sillutised.
Kultuur.
San José oli 2006. aasta Ibero-Ameerika kultuuripealinn.


Toyota (Aichi).
Toyota (jaapani keeles 豊田市 ("Toyota-shi")) on linnaks nimetatav haldusüksus Jaapanis Aichi prefektuuris.
Seal asub autotootja "Toyota Motor Corporation"i peakorter.


CONMEBOL.
CONMEBOL või CSF (CONfederación sudaMEricana de FútBOL) on Lõuna-Ameerika jalgpalliliit. See on loodud 1916. aastal ja selle asuatajad olid Argentina, Brasiilia, Tšiili ja Uruguay. Hiljem liitusid selle organisatsiooniga Paraguay (1921), Peruu (1925), Boliivia (1926), Ecuador (1927), Colombia (1936) ja Venezuela (1952), seega kuulub liitu 10 maad. Lõuna-Ameerikasse kuuluvad Guajaana, Suriname ja Prantsuse Guajaana ei ole CONMEBOL-i liikmed. Liidu peakorter asub Paraguay pealinnas Asunciónis
Tähtsamad CONMEBOL-i korraldatavad võistlused on rahvuskoondiste Copa América ning Copa Libertadores de América (võrreldav Euroopa Meistrite Liigaga) ja Copa Sudamericana (võrreldav UEFA Cupiga).


Eesti Kirjandusmuuseum.
Kirjandusmuuseumi maja Tartus, Vanemuise 42
Eesti Kirjandusmuuseum (lühend: EKM) on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav riigi teadus- ja arendusasutus Tartus, mis täidab ka rahvuslike humanitaarteaduste keskarhiivi ning arhiivraamatukogu ülesandeid.
Ajalugu.
Eesti Kirjandusmuuseumi ajalooks võib pidada tema valduses olevate kogude ajalugu, sest need on läbi aegade mänginud muuseumi kujunemisel põhilist rolli.
19. sajandi esimestel kümnenditel hakkas käsikirjalisi allikmaterjale süstemaatiliselt koguma Pärnu pastor J. H. Rosenplänter. Kuigi rahvaluule kogumisega tegelesid Arnold Friedrich Johann Knüpffer, Fr. R. Kreutzwald, Friedrich Robert Faehlmann jt, organiseeris esimese rahvaluule suurkogumise Jakob Hurt. Tema rahvaluulekogust sai ka Eesti Rahvaluule Arhiivi alus. 1909. aastal asutatigi Oskar Kallase initsiatiivil Eesti Rahva Muuseum, mille peamise osa moodustas Arhiivraamatukogu, mis sisaldas Oskar Kallase poolt raamatukogule üle kantud Eesti Üliõpilaste Seltsi Eesti-alast raamatukogu. Seda raamatukogu oli süstematatiliselt kogutud alates 1870. aastast.
1921. aastal asutati Eesti Bibliograafia Asutis, mille ülesanne oli Eesti kirjanduse sisu avamine.
1924. aastal soetas Eesti Rahva Muuseum endale maja aadressiga Aia (nüüd Vanemuise) 42. Sinna koliti Arhiivraamatukogu, Eesti Bibliograafia Asutis. Hiljem leidsid endale seal koha ka Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Eesti Kultuurilooline Arhiiv. Ülejäänud osa Eesti Rahva Muuseumist paiknes Raadi mõisas.
1927. aastal asutatigi Eesti Rahvaluule Arhiiv. Selle arhiivi loomise üheks ajendiks oli Jakob Hurda rahvaluulekogu Soomest kodumaale tagasitoomine, kus see oli viidud J. Hurda surma järel. Oskar Looritsa juhtimisel hakkas Eesti Rahvaluule Arhiiv ka ise aktiivselt kogumistööga tegelema. 1929. aastal asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv, mille aluseks sai Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS), Eesti Rahva Muuseumi (ERM), Akadeemilise Kirjandusühingu (AKÜ) ja Akadeemilise Ajaloo Seltsi (AAS) kogude ühendamine.
Kõik arhiivid kuulusid sihtasutuse Eesti Rahva Muuseum koosseisu ning nende tegevust juhtisid kolleegiumid.
1940. aasta novembris riigistati Eesti Rahva Muuseum ning jaotati kaheks: Riiklikuks Etnograafiamuuseumiks (asukohaga Raadil) ja Riiklikuks Kirjandusmuuseumiks (asukohaga Vanemuise 42).
1942. aastal likvideerisid Saksa võimud Kirjandusmuuseumi kui iseseisva asutuse ning liitsid selle kogud Tartu Ülikooliga.
1944. aastal taastati Kirjandusmuuseum iseseisva asutusena ning selle vahepeal evakueeritud varad toodi Vanemuise tänavale tagasi. Õnneks ei saanud muuseumi kogud sõjas käigus oluliselt kannatada. Arhiividest said Kirjandusmuuseumi osakonnad.
Aastatel 1946–1995 oli Kirjandusmuuseum ENSV Teaduste Akadeemia humanitaarasutus. Seal tegeleti materjalide uurimise, kogumise ja korraldamisega; publikatsioonide valmistamisega ja näituste korraldamisega.
Aastatel 1953–1990 kandis Eesti Kirjandusmuuseum Eesti NSV TA FR. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum nime.
1958. aastal ilmus esimene köide Eesti Kirjandusmuuseumi poolt publitseeritavast kogumikust "Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed", mis on osaliselt kättesaadav ka elektrooniliselt Kirjandusmuuseumi kodulehel. 2008. aastal anti välja juba 24. köide.
1995. aastal kinnitas Eesti Teaduste Akadeemia Presiidium asutuse nimeks Eesti Kirjandusmuuseum ja see tunnistati riiklikuks teadusasutuseks.
1999. aastal võeti täismahus kasutusele integreeritud raamatukogusüsteem INNOPAC, mille tulemusel mindi lugejate teenindamisel üle elektronkataloogile ESTER, kuhu sisestatakse jooksvalt andmed kõigi raamatukogudesse saabunud väljaannete kohta.
1. veebruaril 2000 ühinesid Eesti Kirjandusmuuseumiga Eesti Keele Instituudi etnomusikoloogia ja folkloristika osakonnad. 2002 käivitati retrospektiivse ajakirjanduse analüütilise bibliograafia andmebaas Bibis. Täielik üleminek toimus siiski 2004. aastal. Samal aastal alustati ka ajalehtede indekseerimist andmebaasis DEA ning veebipõhise pseudonüümide andmebaasi Isik loomist.
2008. aasta seisuga on Arhiivraamatukogu kogude suurus ca 889 000 teavikut, millest elektronkataloogi on kantud 462 060 ühikut ehk ca 52%.
Struktuur.
1. Arhiivraamatukogu (asutati 1909), kelle ülesandeks on koguda, säilitada ja uurijatele kättesaadavaks teha kõiki eestikeelseid trükiseid, olenemata nende ilmumiskohast; Eestit ja Baltimaid käsitlevaid trükiseid; soome-ugri rahvaid käsitlevaid trükitud materjale.
2. Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakond (asutati 1921) koostab eesti ajakirjanduse sisu üldist retrospektiivset bibliograafiat.
3. Eesti Kultuurilooline Arhiiv (asutati 1929) on Eesti keskne kirjanduslikke ja kultuuriloolisi materjale (käsikirjad, kirjad, dokumendid, päevikud, fotod, kunstiteosed) koguv ja korraldav asutus.
4. Eesti Rahvaluule Arhiiv (asutati 1927) on eesti rahvaluule kogumise ja uurimisega tegelev keskne asutus Eestis.
5. Etnomusikoloogia osakond (asutati 1978) tegeleb eesti ja sugulasrahvaste rahvamuusika kogumise, uurimise, publitseerimise ja propageerimisega.
6. Folkloristikaosakond (asutati 1947) tegeleb eesti ja teiste rahvaste kujundkõne, usundi, juttude ja multimeedia uurimise ning elektrooniliste ajakirjade väljaandmise ja digitaalse arhiivi rajamisega.
Arhiivraamatukogu.
Eesti Rahva Muuseumi loomisel 14. aprillil 1909. aastal nähti muuseumi ühe põhiülesandena raamatukogu rajamist, mille ülesandeks on koguda trükiseid sellises ulatuses, mis võimaldaks eestlaste ja nende maa teaduslikku uurimist. Eesti Rahva Muuseumi juhatuse esimehe Oskar Kallase eestvõttel moodustati Eesti Rahva Muuseumi juurde raamatukogu, mille nurgakiviks sai Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt muuseumile üle antud raamatukogu (rajatud 1883. a toonase üliõpilase Oskar Kallase initsiatiivil, milles sisaldus ligi 10.000 köidet). 1919. aastast 1940. aasta sügiseni tegutseti Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukoguna rahvusraamatukogu staatuses.
Eesti raamatu fond on mahult suurim arhiivraamatukogu fond. Peale selle on olulisemad veel ajakirjanduse ja võõrkeelse kirjanduse (nn baltica) fondid. Neile lisanduvad erikogudena pisitrükised, maakaardid, personaalkogud, ÕES-i trükistekogud ja käsiraamatud muuseumi eri osakondades.
Eesti raamat on jagatud kaheks põhiosaks: vanem ja uuem eesti raamat. Nende piiriks on kujunenud 1944 a lõpp ja 1945 a algus.
1) aastail 1525–1850 on ilmunud kokku 1245 trükist;
2) aastail 1851–1917 on neid kirjeldatud 15 746 (kaasa arvatud 226 duplikaati);
3) aastail 1918–1944 on antud välja 53 852 eri trükist.
Uuem eesti raamat on arhiivraamatukogu eesti raamatu fondi teine põhiosa. Ka see jaguneb kaheks poliitiliselt erinevaks ajajärguks. Nii on eraldatud nõukogude aastate (1945–1990) ja tänapäeva (a-st 1991) raamat.
Eesti Rahvus Muuseumi ja tema raamatukogu asutamisega 1909. aaastal pandi kohe alus ka baltica kogule, sest kuigi esmatähtsaks peeti eestikeelse kirjavara kogumist ja säilitamist, oli algusest peale huviobjektiks ka muukeelne Eestit ja Baltimaid puudutav kirjandus. Baltica mõistet on 1909. aastast alates käsitletud küllalt avaralt, kogudes ajaloolistel põhjustel ka Venemaa, Rootsi, Saksamaa ja Lätiga seotud materjale, samuti nagu ka kirjandust soome-ugri rahvaste ajaloo, etnograafia, folkloori ja keelte kohta.
Baltika fond peegeldub alfabeetilises ja märksõnakataloogis, mis sisaldavad ka analüütilisi kirjeid. Alates 1998 a komplekteeritud kirjandus on leitav elektronkataloogist Ester.
1) eestikeelse ajakirjanduse fond hõlmab kõiki eestikeelseid ajakirju, ajalehti ja väikelehti, olenemata ilmumiskohast. Kogu on omakorda jaotatud ajaliste perioodide kaupa: ajakirjandus kuni 1917 a-ni; 1918–1940 e iseseisvusperiood; 1941–1944 e sõja aeg; nõukogude periood; alates 1991; väliseesti ajakirjandus (alates1944). 2008 a lõpuks oli eestikeelse ajakirjanduse fondi suuruseks 50 800 aastakäiku (neist pooled ajalehed/väikelehed)
2) võõrkeelse ajakirjanduse fondi loomist alustati kohe raamatukogu algusaastatel paralleelselt eestikeelsega ja siia on kogutud Eesti linnades välja antud muukeelseid ajalehti ja ajakirju, aga samuti Riias, Peterburis ja Soomes avaldatud ajakirjandust. Võõrkeelse ajakirjanduse kogu jaotub samasugustesse ajaloolistesse perioodidesse.
Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakond.
Eesti ajakirjanduse üldise bibliograafia koostamise mõtte algatajaks ja esimese praktilise katse innustajaks oli Villem Ernits. 1914 otsustas ERM, „Noor-Eesti“ Raamatukogude Korralduse Osakonna ja EÜS-i Kodumaa Tundmaõppimise Osakonna ümber koondunud üliõpilaste ringkond asuda eesti ajakirjanduse sisu üldist bibliograafiat koondama. Töö algas 1914. a suvel Postimehe sisu avamisega, kuid katkes juba 1915. Ainult ühiskondlikus korras ei olnud võimalik nii suurt ettevõtmist algatada.
6 aastat hiljem, 21. nov. 1921 alustas Tartus tööd Eesti Bibliograafia Asutis – esimene spetsiaalselt eesti ajakirjanduse sisu üldise bibliograafiaga tegelev asutus Eestis, mille juhatajaks määrati Jakob Muide. Kasutusele võeti kirjete liigitamise aluseks rahvusvaheline kümnendliigitussüsteem UDK.
1) Süstemaatiline kartoteek – ca 1 083 700 teatmekaarti aastatel 1821–1944 ilmunud ajakirjanduse kohta. Otsingut on võimalik teha eri teemade ja alateemade järgi, nt kultuur, majandus, sport, ajalugu jne.
2) Isikukartoteek – ca 553 400 kaarti (1821–1944). Isikumärksõna koondab nii isiku artiklid kui ka tema kohta kirjutatu.
3) Kohakartoteek – ca 291 500 kaarti (1821–1944). Kartoteek sisaldab informatsiooni Eesti paikkondade kohta. Märksõnadeks on linnad, alevid, maakonnad, kihelkonnad, vallad jne.
4) Töölisajakirjanduse süstemaatiline kartoteek – ca 150 000 kaarti (1905–1940) annab informatsiooni Eesti ja väljaspool Eestit ilmunud eestikeelse töölisajakirjanduse sisu kohta.
5) Pseudonüümilahenduste kartoteek – ca 21 950 kaarti näitab, milliseid pseudonüüme on autor trükisõnas kasutanud. Ühtlasi saab teavet selle kohta, kes on pseudonüümi all ilmunud kirjutise tegelik autor.
6) ÕES-i kartoteek – ca 25 000 kaarti (1924–1928). Õpetatud Eesti Seltsi väljaande „Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaade“ ilmumata jäänud köidete materjalide kartoteek.
7) Asutuste ja organisatsioonide kartoteek – ca 13 200 kaarti (1821–1944) annab informatsiooni asutuste ja organisatsioonide tegevusaja, nimemuutmiste ja asukoha kohta.
8) Väliskirjanike teatmekartoteek – ca 7700 kaarti (−1940).
9) Näidendite pealkirjade (koos autori nimega) alfabeetiline kartoteek – ca 2000 kaarti (−1940).
Eesti Rahvaluule Arhiiv.
24. septembril 1927. asutati Tartus Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA), mis kuulus Eesti Rahva Muuseumi koosseisu. Mujal asuvaid rahvaluulekogusid hakati aastate jooksul järjekindlalt koondama ühte kohta kokku. Nii toodi Soome Kirjanduse seltsist tagasi Eestisse Jakob Hurda loodud vanavarakogu ning EÜS-i viisikogu. Arhiivi töötajad hakkasid ka ise aktiivselt pärimust koguma. Aastate jooksul on tehtud koostööd mitmete erinevate asutustega ja korraldatud koostööprojekte.
Eesti Rahvaluule Arhiiv on folkloori keskarhiiv Eestis, mille ülesandeks on vaimse kultuuri nähtuste jäädvustamine, säilitamine ja kogutu kättesaadavaks tegemine. Selle juurde kuulub orgaaniliselt materjali teaduslik analüüs, uurimistulemuste ja allikmaterjalide publitseerimine, populariseeriv ja pedagoogiline tegevus.
Folkloorimaterjale on Eestis järjepidevalt kogutud ligi kahe sajandi vältel, selle tulemusena haldab ERA 1,4 miljoni leheküljelist käsikirjalist kogu, fotokogu 31 000 fotoga ning heli- ja videokogu, milles on üle 165 000 pala heli- ja videolindistusi.
Eesti Kultuurilooline Arhiiv.
1929. aastal asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA), mille aluseks sai Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS), Eesti Rahva Muuseumi (ERM), Akadeemilise Kirjandusühingu (AKÜ) ja Akadeemilise Ajaloo Seltsi (AAS) kogude ühendamine. 1940. aastal liideti asutus Kirjandusmuuseumiga ning uueks nimeks määrati käsikirjade osakond. Alles 1994. aastal ennistati sellele esialgne nimi EKLA. 1990 aastate lõpus hakati koostöös tarkvarafirmaga Urania looma elektronkataloogi ELLEN, mis 2004. aastal tehti ka veebipõhiseks ning on kõigile huvilistele kättesaadav.
EKLA-s kogutakse, korraldatakse, inventariseeritakse ja süstematiseeritakse alfabeetilisse kartoteeki eesti kultuuriloos oluliste isikute ja organisatsioonidega seotud käsikirjalisi materjale, fotosid ja kunsti. Käsikirjade arhiivis on 347 fondi, milles on peamiselt personaalkogud, kuid leidub ka asutuste fonde ning materjalikogusid pagulastelt. Eraldi kogudena on korraldatud veel fotod ja negatiivid, kunstikogu, heli- ning videokogu.
Suurt tähelepanu on pööratud mälestuste kogumisele. 1990. aastast alustati Eesti ja eestlaste elulugude kogumist. Ühendus Eesti Elulood tegutseb Eesti Kirjandusmuuseumi juures ning selle ametlik asutamine toimus 6. Märtsil 1996. Praeguseks on elulugude kogus ligikaudu kaks tuhat erinevat elulooteksti.
Etnomusikoloogia osakond.
Keele ja Kirjanduse Instituudi juurde moodustati 1978. a. oktoobris rahvamuusikasektor, mis 2000. aasta 1. veebruaril reorganiseeriti ümber Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnaks. Sellest tulenevalt asub osa etnomusikoloogia osakonna koosseisust endiselt Tallinnas.
Etnomusikoloogia osakond tegeleb eesti ja sugulusrahvaste rahvamuusika kogumise, uurimise, publitseerimise ja propageerimisega. Folkloori uurimisel lähtutakse sotsiaal- ja kultuuriantropoloogilisest kontekstist. Lisaks käiakse ka väitöödel, kus pööratakse tähelepanu traditsioonimuutustele ning kogutakse ka lisamaterjale uurimuste ja publikatsioonide tarvis. Lisaks ajaloolistele liikidele pööratakse tähelepanu ka sekundaartraditsioonidele ja tänapäeva pidustustele. Samuti salvestatakse mänge ja tantse. Etnomusikoloogia osakonna poolt on loodud eesti regiviiside andmebaas, mis sisaldab ligi 3000 viisi koos üldandmetega, ja originaalne arvutimeetod viisitüüpide tuvastamiseks. Lisaks koostatakse seal eesti regiviiside üldist tüpoloogiat ning tegeletakse rahvamuusika ajaloo, lokaalsete ja žanriliste iseärasuste ning selle seoste selgitamisega teiste rahvaste muusikaga. Vähem tähtsa etnomusikoloogia osakonnale ei ole ka rahvamuusika esinemisvormide, rolli ja funktsiooni muutused ajas ning identiteedi probleemid tänapäeva ühiskonnas.
Etnomuseoloogia osakonna poolt antakse välja kommenteeritud materjalide ja monograafiate sarja "Ars Musicae Popularis", millest on seni ilmunud 13 numbrit. Seal valmistatakse ette ka akadeemilise regilaulude publikatsiooni „Vana Kannel“ viiside osa ning vanemaid ja uuemaid rahvalaule sisaldavat valiksarja "Ühte käivad meie hääled".
Osakonna baasil on moodustatud Rahvusvahelise Rahvamuusika Nõukogu (ICTM) eesti rahvussektsioon, mille esimeheks on Rahvusvahelise Fennougristika Komitee liige Ingrid Rüütel.
Folkloristika osakond.
Folkloristika osakond alustas rahvaluule alusuuringute ja publitseerimiskeskusena tööd 1947. aastal. Algselt kuulus see Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi alluvusse, kuid alates 2000. aastast on see Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisus.
Osakonna eesmärk on eesti folkloori ja folkloristika tutvustamine kodumaal ja ka rahvusvaheliselt. Sellest tulenevalt tegeletakse mitmesuguste rahvaluuleliikide ja -žanride uurimisega. Näiteks uuritakse rahvajutte ja rahvausundit, kujundkõne. Samuti analüüsitakse folkloori väljendusviise ja kontekste uues meedias, huumori olemust ja toimet kultuuris ning rahvapäraseid teadmisi astronoomiast, botaanikast ja meditsiinist. Eesti arhiivides leiduvate materjalide põhjal on koostatud rahvajuttude, lühivormide, uskumusteadete ja ajaloolise traditsiooni andmebaasid. Nendest leiduva abil saab avardada oma käsitlusi folkloorist ja võrrelda nüüdisaegset folkloori varasemaga.
Folkloristikaosakond tegeleb ka toimetamise ja publitseerimisega. Näiteks antakse välja kahte erialaajakirja Folklore. Electronic Journal of Folklore ja Mäetagused; rahvausundile pühendatud aastaraamatut Sator; rahvaluule lühivormiuurimuste väljaannet Reetor; artiklikogumike sarja Tänapäeva folkloorist jt. trükiseid ning e-väljaandeid. Lisaks korraldatakse ka seminare ja konverentse.


Riigivolikogu.
Riigivolikogu oli 1938. aasta põhiseaduse kohase kahekojalise Riigikogu 80-liikmeline esimene koda, mis valiti rahva poolt viieks aastaks. Valimisringkondi oli 80. Rakendati enamusvalimist: igast valimisringkonnast valiti üks saadik.
Oma raadiokõnes 31. detsembril 1934 ütles Riigivanem Konstantin Päts, iseloomustades põhimõtteid, millel tulevane rahvaesindus pidi tuginema: "Meie tahame anda niisuguse demokraatliku asutuse, mis tema rahvast väärt oleks, nii nagu Inglismaal, kus tuntakse austust ja lugupidamist parlamendi vastu. Meie tulevane Eesti riigi parlament ei pea olema niisugune, millest karikatuuri-ainet saada, vaid tõsine ja väärtuslik rahva esinduskogu, mille kohta keegi ei saa midagi halba ega naeruvääristavat öelda."
Riigivolikogu valimised.
Riigihoidja Konstantin Pätsi otsusega nr 11 määrati Riigivolikogu valimised 24-25. veebruariks 1938 (RT 1938, 6, 37).
Valimised korraldati Rahvuskogu poolt vastuvõetud Riigivolikogu valimise seaduse (RT 1937, 71, 592; SK I 1938, 3, 4) alusel.
Riigivolikogu liikmeks võis valida iga hääleõiguslikku Eesti kodaniku, kes oli vähemalt kakskümmend viis aastat vana ja kes oli vähemalt ühe aasta kestel enne valimisi elanud Eesti Vabariigi maa-alal. Kandidaate võisid valimisringkonnas üles seada ainult sama valimisringkonna hääleõiguslikud kodanikud. Kandidaat pidi esitama 150 sama valimisringkonna hääleõigusliku kodaniku toetusallkirja, samuti tuli tasuda kautsjon 250 krooni. Hääle andmiseks lõikas valija valimissedelist välja hääletamissedeli selle kandidaadi nimega, kellele ta hääle annab. Seaduse kohaselt valimisringkondades, kus seati üles ainult üks kandidaat, hääletamist ei korraldatud ja kandidaat tunnistati valituks.
Riigivolikogu I koosseis valiti 24. ja 25. veebruaril 1938. Riigivolikogu liikmete nimekiri avaldati RTL 1938, 31, lk 1293. Valitsuse poolt moodustatud ja Konstantin Pätsi poolt toetatud Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde kandidaadid said 54 saadikukohta, kommunistid ja nende toetajad 26 kohta. Hiljem läksid veel 10 opositsiooni saadikut Rahvarindesse üle.
Riigivolikogu tegevus.
"Asudes Riigivolikogu liikme kohuste täitmisele olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti Vabariigi ja Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele."
"Lugupeetud Riigivolikogu liikmed! Kõik 80 rahva poolt valitud Riigivolikogu liiget on oma pühaliku tõotuse annud ja viimane takistus kõrgete kohuste täitmisele asumiseks kõrvaldatud. Asute nüüd oma suurte ja vastutusrikaste ülesannete täitmisele. Olen tõsiselt rõõmus, et võin teid tervitada ning teile jõudu ja edu soovida. Meie riik ja rahvas on raskeid aegu üle elanud. Polnud kerge neist ärevatest päevadest üle saada. Kuid neist on meie rahva kaine kaalumise ja mõistliku ettevaatlikkuse juures siiski verevalamiseta ja rahulikult üle saadud. Valitsuse tahtmine on olnud välja jõuda uuesti demokraatliku korra juure. See on meil nüüd korda läinud.
Esimese seadusena võttis I Riigivolikogu vastu Amnestiaseaduse.
I Riigivolikogu liikmed said istungjärkude aja eest kuutasu 180 krooni, korteriraha 40 krooni kuus läbi aasta ja tasuta sõidu riigiraudteel ja -laevadel. Riigivolikogu juhatuse liikmed said lisatasu 70 krooni kuus läbi aasta. Riigivolikogu esimees sai tasu ühistel alustel ministritega (500 krooni kuus ja sõiduraha 100 krooni kuus).
Viimane Riigivolikogu istungjärk lõpetati Vabariigi Presidendi otsusega 19. aprillist 1940.
Viimne elusolev I Riigivolikogu liige oli Mihkel Hansen, kes suri 20. novembril 2004.
II Riigivolikogu.
II Riigivolikogu liikmete nimekiri avaldati Valimiste peakomitee otsusega 17. juulil 1940. Vastvalitud Riigivolikogu võttis 21. juulil 1940 vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (RT 1940, 74, 733). Alates 25. augustist 1940 nimetati Riigivolikogu ümber ENSV Ajutiseks Ülemnõukoguks, ja alates 7. aprillist 1941 ENSV Ülemnõukoguks.


Fernando Torres.
Fernando José Torres Sanz (sündinud 20. märtsil 1984 Madridis) on galeegi päritolu jalgpallur, kes mängib alates 2011. aastast jalgpalliklubis Chelsea FC ründajana. Ühtlasi on ta Hispaania jalgpallikoondise ründaja, debüteerides rahvusmeeskonnas 6. septembril 2003 mängus Portugali vastu, mis lõppes 3:0 Hispaania kasuks. Esimese värava rahvuskoondises lõi ta 28. aprillil 2004 viigiga 1:1 lõppenud kohtumises Itaaliaga.
30. juuni 2008 seisuga oli ta rahvuskoondises mänginud 54 korral ja löönud 17 väravat.
Torres lõi 29. juunil 2008 Euroopa meistrivõistluste finaalis Saksamaa vastu 33. minutil 1:0 võiduvärava, millega Hispaania saavutas 44 aasta järel teist korda maailmajao meistritiitli.
Elulugu.
Fernando Torres sündis José ja Flori Torrese kolmanda lapsena. Perekonnas olid juba õde Mari Paz (sündinud 1976) ja vend Israel (sündinud 1977). Ta kasvas üles Fuenlabrada linnas Madridi autonoomses piirkonnas. Jalgpalli hakkas Fernando mängima juba 5-aastasena, peamiselt Fuenlabrada kohalikes meeskondades. Suved veetis ta Gastraris ja alates 1992. aastast ka Galicias Estordes.
Aastal 1994 mängis Fernando Torres esimest korda klassikalises 11-liikmelises meeskonnas klubi Rayo 13 koosseisus. Hooaja jooksul löödud 55 väravaga kuulus ta kolme parima mängija hulka, kellele pakuti võimalust liituda klubi Madridi Atlético noortemeeskonnaga 1995. aastal, kui Fernando oli 11-aastane. 1995–1998 treenis teda Manolo Rangel, aastast 1998 aga Pedro Calvo. Hooajal 1998–1999 võitis Madridi Atlético noortemeeskond, kuhu kuulus ka Fernando Torres, Nike Cup turniirid nii Hispaania kui ka Euroopa tasandil. 15-aastasena sõlmis ta 1999 klubiga esimese lepingu.
2000. aastal pidi Fernando Torres alustama mänge Madridi Atlético esinduskoosseisus, kuid sääreluu murru tõttu tuli väljakule alles detsembris. Veebruaris 2001 võitis ta Hispaania rahvuskoondise koosseisus Algarve turniiri U-16 kategoorias. Sama aasta kevadel osales ta ka Euroopa meistrivõistlustel U-16 ja U-18 kategooriates, tulles esimeses neist mais 2001 Euroopa meistriks. Ta valiti ka turniiri parimaks mängijaks.
27. mail 2001 debüteeris ta Madridi Atlético põhikoosseisus Vicente Calderóni staadionil Madridis Leganesi vastu. Esimese värava lõi Fernando nädal aega hiljem Albacete klubi vastu. Sama aasta novembris osales ta U-17 maailmameistrivõistlustel Trinidadil ja Tobagol, saavutamata märkimisväärseid tulemusi.
Juulis 2002 mängis ta Norras Euroopa noorte meistrivõistlustel U-19 kategoorias ja tuli taas Euroopa meistriks. Taas kord valiti Torres ka turniiri parimaks mängijaks.
Aastal 2003 debüteeris ta rahvusmeeskonna juunioride (U-21) seas. Rahvuskoondises debüteeris ta Portugali vastu 6. septembril 2003 ja lõi oma esimese värava kohtumises Itaaliaga 28. aprillil 2004. Ta osales ka 2004. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel.
2005. aastal panustas Fernando Torres oluliselt Hispaania edusse 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonimängudes. Maailmameistrivõistlustel osales ta põhikoosseisus ja lõi kolm väravat: ühe 4:0 võidetud mängus Ukraina vastu 14. juunil 2006 ja kaks 3:1 võidetud kohtumises Tuneesiaga 19. juunil 2006.
Fernando Torres oli Madridi Atlético noorim mängija ja Hispaania rahvuskoondise noorim väravalööja. Tema vastu ilmutasid huvi mitmed Euroopa tippklubid nagu Manchester United ja AC Milan, kuid Torres ise teatas, et jääb lepingu lõpuni aastal 2008 mängima Madridi Atléticosse.
Vaatamata nii Torrese kui ka Madridi Atlético esindajate vastupidistele väidetele sõlmis klubi siiski juunis 2007 lepingu inglise jalgpalliklubiga Liverpool FC Torrese müügiks. Tehing viidi lõpule 4. juulil 2007 ja selle väärtuseks kujunes umbes 30 miljonit eurot.
2011. aasta talve üleminekuakna ajal sõlmis Fernando Torres lepingu Londoni klubiga Chelsea FC.
Statistika.
Mängude ja väravate arv rahvuskoondise koosseisus
Isiklikku.
Torrese hüüdnimi on "El Niño" ('poiss'), sest ta näeb oma vanusest veelgi noorem välja. Vasakule käele on tal tätoveeritud tema nimi (Fernando), kasutades J. R. R. Tolkieni välja mõeldud tengwari kirja ning trükitähtedes tema naise nimi OLALLA, parema randme siseküljele aga tema number (9) ja käsivarrel tema tütre nimi NORA
Fernando Torres abiellus 27.05.2009 oma naise Olallaga,kellega on tal olnud suhe aastast 2001. Nad kohtusid aastal 1992 olles mõlemad oma perega suvepuhkusel.
8. juulil 2009 sai Fernando Torres esmakordselt isaks. Olalla ning Fernando tütre nimi on Nora. Teine laps, poeg Leo sündis 6.12.10.
Torres on hea sõber bändi El Canto del Loco laulja Dani Martin´iga. Ta osales El Canto del Loco laulu "Ya Nada Volverá A Ser Como Antes" muusikavideos.
Ta avaldas 2009 aasta septembris oma autobiograafia "El Niño: My Story".


Riiginõukogu.
Riiginõukogu oli 1938. aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohase Riigikogu teine koda.
Seni on kujundatud ainult üks Riiginõukogu koosseis.
Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel oli üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses (EVP § 85).
Riiginõukogu liikmete volitused algasid 7. aprillil 1938 ja nad tulid kokku oma esimesele koosolekule 21. aprillil 1938.
"Asudes Riiginõukogu liikme kohuste täitmisele olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti Vabariigi ja Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele."
Riiginõukogu liikmed said istungjärkude aja eest kuutasu 180 krooni, korteriraha 40 krooni kuus läbi aasta ja tasuta sõidu riigiraudteel ja -laevadel. Riiginõukogu juhatuse liikmed said lisatasu 70 krooni kuus läbi aasta. Riiginõukogu esimees sai tasu ühistel alustel ministritega (500 krooni kuus ja sõiduraha 100 krooni kuus).
Riiginõukogu viimane istungjärk lõpetati Vabariigi Presidendi otsusega 19. aprillist 1940, mille andis Riiginõukogu Esimehele Mihkel Pungale Peaministri asetäitja August Jürima 20. aprillil 1940.
Riiginõukogu hooneks oli Seltskondlik Maja.


S1 (Berliin).
S1 liinile jääva Mexikoplatzi peatuse jaamahoone
S1 on Berliini S-Bahni liin Oranienburgi ja Berlin Wannsee vahel. Liin on ligi 52 km pikk ja sellel asub 35 peatust, neist viis väljaspool Berliini linna piiri. Tipptunnil sõidab liin 10-minutilise intervalliga, muul ajal 20-minutilisega.


Rahvuskogu.
Rahvuskogu oli Eesti eriülesandega rahvaesindus, mis tegutses 1937. aastal. Rahvuskogu üldkoosolek võttis vastu põhiseaduse 28. juulil 1937. Riigivanem kuulutas põhiseaduse välja 17. augustil 1937 (avaldati RT 1937, 71, 590). Uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938. Rahvuskogul oli samuti volitus vastu võtta põhiseaduse elluviimiseks vajalikke seadusi, nendeks olid Vabariigi Presidendi valimise seadus (RT 1937, 71, 591), Riigivolikogu valimise seadus (RT 1937, 71, 592), Riiginõukogu kujundamise seadus (RT 1937, 71, 593), Vabariigi Presidendi tasu seadus (RT 1937, 71, 596) ja Üleminekuaja seadus (RT 1937, 71, 598).
Iga Rahvuskogu liige andis oma kohuste täitmisele asudes 18. veebruaril 1937 järgmise pühaliku tõotuse: "Asudes Rahvuskogu liikme kohuste täitmisele ja olles teadlik, et kannan vastutust Eesti riigi ning oma südametunnistuse ees, tõotan pühendada kogu oma jõu ja teadmised minule pandud kõrgete ülesannete täitmisele – Rahvuskogus võtta vastu rahva poolt antud juhtnööride alusel Eesti Vabariigi uuendatud põhiseadus."
Rahvuskogu kokkukutsumise eellugu.
1934. aastal viis konflikt, mille osalisteks olid Riigivanem, Vabadussõjalaste liit ning Riigikogu selleni, et 12. märtsil 1934. a kehtestas riigivanema ülesannetes tegutsev peaminister Konstantin Päts kogu riigis kaitseseisukorra. Suleti Vabadussõjalaste Liit, keelati poliitilised koosolekud ning rongkäigud. Aprilliks 1934 oli väljakuulutatud nii VI Riigikogu valimised kui ka Riigivanema valimised, kuid 19. märtsil 1934 lükkas Konstantin Päts dekreediga mõlemad valimised edasi kuni kaitseseisukorra kestvuse lõpuni (RT 1934, 25, 184). Senist Riigikogu koosseisu pärast sama aasta oktoobrit rohkem kokku ei kutsutud. Kogu võim oli nüüdsest koondunud riigivanema ülesannetes peaminister Konstantin Pätsi kätte, tekkinud olukorda hakati kutsuma "vaikivaks ajastuks". Rahvuskogu kokkukutsumise eesmärk oligi kehtestada põhimõte, mille kohaselt kõrgeima võimu kandjaks on rahvas.
Rahvuskogu kokkukutsumise otsus.
8. jaanuaril 1936 esitas Riigivanema ülesannetes peaminister K. Päts Riigivanema otsusega nr 3 Eesti rahvale rahvahääletusel otsustamiseks Rahvuskogu kokkukutsumise otsuse kava (RT 1936, 3, 21).
Rahvahääletusele pandava otsuse kohaselt anti Riigivanemale volitus kokku kutsuda Rahvuskogu, kelle ülesandeks on vastu võtta vajalikud parandused Eesti Vabariigi Põhiseaduses või vajaduse korral välja töötada ja vastu võtta uus Põhiseadus. Otsuse kohaselt pidi Rahvuskogu võtma juhtnööriks, et Eesti jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks Vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl.
Rahvuskogu nähti ette kahekojaline, esimesel kojal oli 80 liiget, kes pidi valitama rahva poolt üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel isikuvalimise põhimõtte alusel. Teisel kojal oli 40 liiget, see pidi koosnema kohtute, omavalitsuste, majanduslikkude ja kutsete omavalitsuste, vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste, Tartu Ülikooli, kaitseliidu ja kirikute esindajaist Riigivanema poolt määratavail alustel, lisaks Põhiseaduse väljatöötamiseks vajalikkude teadmistega ja kogemustega isikute hulgast Riigivanema poolt määratavast kümnest liikmest. Rahvuskogu I ja II koda pidid töötama eraldi, erimeelsuste puhul tuli moodustada Rahvuskogu üldkoosolek, kus küsimus otsustatakse häälteenamusega. Põhiseaduse väljatöötamiseks nähti ette kuus kuud arvates Rahvuskogu kokkuastumisest.
Rahvahääletus Rahvuskogu kokkukutsumiseks.
Rahvahääletuse ajaks määras Riigivanem 23-25. veebruari 1936 (RT 1936, 3, 21). Rahvuskogu kokkukutsumiseks rahvahääletamise seadus anti Riigivanema poolt dekreedina 8. jaanuaril 1936 (RT 1936, 3, 22).
Rahvahääletamise peakomitee 6. märtsi 1936. a "Otsus 23., 24. ja 25. veebruaril 1936. a toimunud rahvahääletamise tagajärgede väljakuulutamise kohta" (RT 1936, 21, 141) kohaselt võttis rahvahääletusest osa 629.217 hääleõiguslikku kodanikku, Riigivanema esildise poolt anti 474.218 häält ja vastu 148.824 häält, kehtetuks tunnistati 6.175 häält. Seega võeti Eesti rahva otsus Rahvuskogu kokkukutsumiseks vastu.
Rahvuskogu valimine.
Rahvuskogu Esimese Koja valimiste päevadeks määrati 12., 13 ja 14.detsember 1936 (Riigivanema 14.10.1936. a otsus nr 688-a; RT 1936, 86, 706).
Rahvuskogu moodustamise seaduse (RT 1936, 81, 654) kohaselt jaotati Rahvuskoja Esimese Koja valimisteks Eesti 80 iseseisvaks valimisringkonnaks ning iga valimisringkond valis ühe Esimese Koja liikme. Kandidaat pidi olema 25 aastat vana, hääleõiguslik ning esitama vähemalt 100 hääleõigusliku kodaniku toetusallkirja. Kautsjon kandidaadi kohta oli 250 krooni. Valituks tunnistati kandidaat, kes on saanud valimisringkonnas kõige rohkem hääli. Kui valimisringkonnas seati üles ainult 1 kandidaat, hääletamist ei korraldatud ning kandidaat tunnistati valituks.
Täpse esindajate valimise korra sätestas Rahvuskogu moodustamise seadus. Teise Koja liikmed valiti reeglina organisatsioonisisestel valimistel. Näiteks pidi kohtute esindajatest üks olema kohtunik, teine võis olla ka prokurör või vannutatud advokaat, ülikoolide esindajatest pidi üks olema Tartu Ülikooli ja teine Tallinna Tehnikainstituudi poolt valitud, Kaitseliidu esindajatest oli üks Kaitseliidu ülem ja teine valiti Naiskodukaitse liikmete seast, kirikute esindajateks oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop ning teine Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit.
Esimese Koja valimisteks seati üles seati 113 kandidaati. Olukorras, kus poliitiline tegutsemisvabadus oli piiratud, opositsioon Rahvuskogu valimisi boikoteeris. Konstantin Päts ütles sellise teguviisi kohta: "Meie ei karda opositsiooni, meie ei ole ka Rahvuskogu valimiste juures keelanud ära kandidaate üles seada. Mina olen isiklikult neile inimestele, kes kanget opositsiooni teinud, ettepaneku teinud, et tulgu ja tehku Rahvuskogus tööd. Nemad arvasid siis, et neil ei ole paras aeg tulla. Nähtavasti arvasid nad, et ei saa enamust".
50 valimisringkonnas kandideeris ainult üks kandidaat ja seal seega hääletamist ei korraldatud. Kõige kõrgem kandideerimisaktiivsus oli kolmes ringkonnas, kus oli üles seatud kolm kandidaati mandaadi kohta. ("Rahvuskogu Esimese Koja liikmete kandidaatide nimekiri valimistel 12-12., 13. ja 14. detsembril 1936 - RTL 1937, 99, lk 4622).
Rahvuskogu kutsuti kokku 18. veebruariks 1937 (Riigivanema 14.01.1937 otsus nr 9, RT 1937, 9, 74; Esimese Koja liikmete nimekiri: RTL 1937, 6; Teise Koja valitud liikmete nimekiri RTL 1937, 9).
Kõik Rahvuskogu liikmed said Eesti Vabariigi Põhiseaduse mälestusmärgi.


Sunnitöö.
Sunnitöö on vangistatud isiku poolt sunnitult ja karistuse ähvardusel tehtud töö.


Rahvuskogu (täpsustus).
"Leheküljel toodud nimekiri ei ole täielik"


Tootsi Teataja.
Tootsi Teataja on Tootsi valla ajaleht. Leht ilmus aastatel 1999–2000 ja ilmub uuesti 2009. aasta detsembrist. Lehe toimetajaks on Lev Suni ja see ilmub kord kuus. Vallalehe keskmine tiraaž on umbes 150 eksemplari.
Lehe esimene ilmumisperiood.
Esmakordselt hakkas Tootsi Teataja ilmuma 1999. aasta suvel. Kokku ilmus 12 numbrit. Vallavalitsus eesotsas Kaljo Ahmaniga peatas lehe ilmumise 2000. aasta juunis, kuna lehes ilmuma hakanud arvamussari "Ega mitte ääremaaks...?" ei sobinud kokku vallavalitsuse vaadetega. Samuti oli Tootsi vallavalitsusele vastumeelt asjaolu, et 2000. aasta suvel hakkas sõltumatuna ilmuma Tootsi Teataja võrguväljaanne, mis oli üks esimesi elektroonilisi vallalehti Eestis. Tootsi Teataja võrguväljaannet toimetas Raivo Suni. Tootsi Teataja elektroonilist versiooni uuendati aktiivselt 2000. aasta oktoobrini.
Suletud paberväljaande asemel avaldasid Lev Suni ja Raivo Suni eraalgatuslikult 40 numbrit Tootsi ajalugu käsitlenud kuukirja "Kodukant", millest kasvas hiljem välja kodulooline dokumentaaluurimus "Ameerika Tootsi rabas".
Lehe teine ilmumisperiood.
Tootsi Teataja hakkas uuesti ilmuma 2009. aasta detsembris pärast kohalike omavalitsuste valimisi, kui Tootsi vallas tuli võimule valimisliit Kodukant Tootsi. Lehe taaskäivitamine oli valimisliidu üks lubadusi.


Iława.
Iława on linn Poola kirdeosas Warmia-Masuuria vojevoodkonnas.


Madridi Atlético.
Madridi Atlético (ametliku nimega "Club Atlético de Madrid") on Hispaania jalgpalliklubi, mis asutati 26. aprillil 1903 riigi pealinnas Madridis kolme baski rahvusest üliõpilase poolt. Hinnanguliselt on tegu suuruselt kolmanda klubiga Hispaanias.
Atlético Madrid võitis 2010. ja 2012. aastal Euroopa liiga.
Põhivorm: punase-valgetriibuline särk, tumesinised püksid, punased põlvikud
Varuvorm: kollase-sinisetriibuline särk, tumesinised püksid, tumesinised põlvikud


CONCACAF.
CONCACAF ("the Confederation of North, Central American and Caribbean Association Football") on 1961. aastal loodud Põhja-Ameerika, Kesk-Ameerika ja Kariibi piirkonna jalgpalliliit. Lisaks kuuluvad sinna ka Lõuna-Ameerikast Guyana, Suriname ja Prantsuse Guajaana
Tähtsam CONCACAF-i korraldatav võistlus on CONCACAF Gold Cup.
1: Geograafiliselt Põhja-Ameerika osa aga on CFU liige.
2: CONCACAF täisliige aga ei ole FIFA liige.
3: Geograafiliselt Lõuna-Ameerikas aga on CONCACAF (CFU) liige.


Katoliku kirik Eestis.
Roomakatoliku kirik Eestis (ametlik nimetus "Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis") on roomakatoliku kiriku, Rooma paavsti juhtimisel tegutseva maailma suurima usuorganisatsiooni Eesti alal tegutsev haru.
Ajalugu.
Roomakatoliku usk on Eestis üle 800 aasta vana, Eestis algas katoliikluse ajalugu juba enne maa vallutamist 13. sajandi alguses, kui Eestimaale tulid koos Mõõgavendade ordu ja Taani kuninga vägedega mungaordude vaimulikud.
Roomakatoliku kiriku valdused aastatel 1346(1347)–1558
13. sajandil alanud Roomakatoliku kiriku juhtide Rooma paavstide suunamisel toimunud Läänemere ristisõdade käigus vallutati Lääne-Euroopa riikide ja Roomakatoliku kiriku vaimuliku rüütliordu Mõõgavendade ordu poolt Eestimaa ning jagati vallutajate vahel, piiskopkondadeks ja orduvasallide valdusteks, maarahvas aga pärisorjastati.
Eesti muistsete kihelkondade asemele asutati kirikukihelkonnad, 1520. aastaks oli Eesti alal 85 katoliku kiriku maakogudust.
Lisaks kogudustele tegutsesid Eestimaal tsistertslased, dominiiklaste, birgitiinide, frantsiskaanlaste ja jesuiitide ordud, Eesti territooriumile rajati 12 kloostrit.
Reformatsioon.
Katoliikluse õitsenguks Eesti alal tuleb aga lugeda keskaega. 16. sajandi algul toimunud reformatsiooni jooksul muutus valdavaks protestantism, 1554. aastal kuulutati Liivimaal kehtivaks usuvabadus, 1555. aastal kirjutasAugsburgi usurahule alla ka Liivimaa ordumeistri volinik.
Põhja-Eestis tehti katoliiklusega lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses ja Rootsi kuninga Karl XI poolt 30. novembril 1692. aastal Eestimaa piiskopkonna jaoks väljaantud Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse täienduse tagajärjel muutus Eestimaa territoriaalkirik Rootsi territoriaalkiriku üheks piiskopkonnaks.
Vastureformatsioon.
Roomakatoliku kiriku poolt viidi läbi 16. sajandi teisel poolel vastureformatsioon, Poolale kuulunud Eesti aladel. Alade minemisel Rootsi võimu alla pärast Rootsi-Poola sõda, katoliiklus Eestis keelustati, Rootsi kuningriigis ja tema dominioonides oli riigiusuks luteri usk - arvatavasti olid katoliiklased vaid üksikud Poola või Leedu aadlisuguvõsade esindajad või juhuslikud sisserändajad. Kogudusi, piiskoppe ega preestreid ei olnud, kloostrid olid sõjategevuse ajal hävitatud.
18. sajandil pärast Põhjasõda liideti Eesti ala Venemaa keisririigiga, mis oli katoliikluse vastu sallivam, vaatamata Venemaa Kreeka-katoliku kiriku riigiusule. Alates 1766. aastast tegeles katoliku kiriku asjadega Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi juures asuv Liivi-, Eesti- ja Soomemaa asjade justiitskolleegium. 1783. aaastal asutati kogu Venemaad hõlmav Mogiljovi peapiiskopkond, kuhu kuulusid ka Eesti- ja Liivimaa. 1797. a moodustati katoliku usu ja vaimulike asjadega tegelemiseks roomakatoliku usuasjade departemang ("департамент римско-католического исповедания").
Katoliku kiriku taastamine Eestis algas 19. sajandil. Sajandi lõpul kujunesid kogudused Tallinnasse ja Tartusse, liikmed olid peamiselt poolakad ja leedulased. Ehitati Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik Tallinnasse ja Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik Tartusse. Neist esimene on praegu ka piiskopliku kiriku staatuses.
1. novembril 1924 lahutati katoliku kirik Eestis Riia peapiiskopkonnast ja Eesti alal moodustati omaette apostellik administratuur. Esimeseks apostellikuks administraatoriks nimetati Püha Tooli diplomaatiline esindaja - nuntsius - asukohaga Tallinnas.
1930. aastal saabus Eestisse preester Eduard Profittlich SJ, aasta hiljem nimetati ta apostellikuks administraatoriks. 1936. aasta 27. detsembril pühitseti Profittlich piiskopiks - tegu oli esimese katoliikliku piiskopiks pühitsemisega Eestis pärast ligi viiesaja-aastast vaheaega.
Katoliku kirik kannatas Eestis ka rängalt ka stalinistlike repressioonide all - teiste seas suri 1942. aastal vangistuses ka piiskop Profittlich. Eduard Profittlichi õndsaks kuulutamiseks käib protsess Moskvas. Ka saksa okupatsiooni ajal ametisse nimetatud ajutine (1941–1945) apostellik administraator Henri Werling vangistati 1945. aastal ja saadeti Siberisse ja vabanes alles 1956. aastal.
Kaasaeg.
a> Frantsisklaste Ordust - üks esimesi katoliku preestreid taasiseseisvunud Eestis. Ta ehitas Eestisse 2 kirikut.
Katoliku kirik Eestis on tänapäeval väike, kuid kasvav organisatsioon. Ajavahemikus 1999-2002 kasvas kiriku liikmeskond algselt 3500 liikmelt 5745 liikmeni 2000. aasta rahvaloenduse järgi. Hinnanguliselt on 2006. aastal Eestis ligi 6000 katoliiklast, moodustades nõnda 0,4% Eesti elanikkonnast. Tegutseb kaheksa kogudust, ametis on kaheksa diötseesipreestrit, kaks ordupreestrit, kaks personaalprelatuuri vaimulikku. Lisaks elab Eestis 18 nunna. Suurim klooster on Pirita klooster Tallinnas, kus tegutsevad ka Halastuse Misjonäride Ordu õed. Tartus on pärast taasiseseisvumist oma tegutsemist jätkanud Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise õdede kongregatsioon, kes elavad frantsiskuse ordureegli järgi. Hetkel on kloostris 2 õde Tšehhist ja 1 õde Slovakkiast. Ida-Virumaal elavad 4 õde püha Franciscuse III Regulaarordu püha Kantaliitsia Feliksi Kongregatsioonist, kes on pärit Poolast.
Katoliiklikud preestrid Eestis on praegu enamuses poolakad või lõunamaadest (Tšiili, Itaalia, Hispaania, Honduras), kolm vaimulikku on Eesti päritolu, nunnad pärinevad enamikus Indiast. Sellele vaatamata moodustavad eestlased suurima grupi koguduseliikmetest, suuruselt järgmised rühmad on poolakad, valgevenelased, leedulased ja ukrainlased.
Eestis ei ole moodustatud oma diötseesi, vaid on 1993. aastal moodustatud apostellik administratuur. Ametis on piiskop: Opus Dei liige Philippe Jourdan (apostlik administraator alates 1. aprillist 2005, pühitseti sama aasta 10. septembril Oleviste kirikus toimunud tseremoonial piiskopiks).
Generaalvikaarid.
Asendasid kohapeal aastatel 1992–2005 Vilniuses resideerinud apostellikku administraatorit.


Sacramento.
Sacramento on Ameerika Ühendriikide California osariigi pealinn ja Sacramento maakonna halduskeskus.
Linn asub Sacramento jõe kaldal.
Linna peetakse üleujutustest eriti ohustatuks. USA suurlinnadest on veelgi ohtlikumas seisus üksnes New Orleans.
Sacramento kohale jõudis esimese eurooplasena Hispaania maadeavastaja Gabriel Moraga kas 1799 või 1808. Ta oli vaimustuses selle koha ilust ja andis talle nimeks Sacramento sakramendi järgi.
2010. aastal elas Sacramentos 490 488 inimest.
Sacramento korvpallimeeskond Sacramento Kings mängib liigas NBA.
Kliima.
Sacramentos on vahemereline kliima. Aasta keskmine õhutemperatuur on +16,2 °C. Kõige palavama kuu, juuli, keskmine temperatuur on +24,1 °C, kõige külmema kuu, detsembri, keskmine temperatuur on +7,7 °C.
Aastas sajab keskmiselt 470 mm sademeid. Need jaotuvad väga ebaühtlaselt. Kõige sajusemad kuud on jaanuar (93 mm) ja veebruar (88 mm), kõige kuivemad juuli (0 mm) ja august (1 mm). Kõige rohkem sajupäevi on jaanuaris (10,3) ja detsembris (9,9), kõige vähem juulis (0) ja augustis (0,3).
Lund sajab linnas harva. Seda juhtus näiteks 7. detsembril 2009 ja enne seda viimati 28. jaanuaril 2002.
1992. aasta veebruaris sadas Sacramentos 16 päeval järjest. Nende päevade jooksul langes 163 mm sademeid. Kuid 20. aprillil 1880 sadas linnas üheainsa päeva jooksul 184 mm vihma.
Aastas paistab päike keskmiselt 3614 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud on juuli (440 tundi) ja juuni (420 tundi), kõige pimedamad detsember (143 tundi) ja jaanuar (146 tundi). Sacramento on juulikuus maailma kõige päikesepaistelisem koht: päike särab seal 98% võimalikust ajast.


Sacramento (täpsustus).
Sacramento on sõna hispaania ja portugali keeles, mis tähendab 'sakrament'. See on laialt levinud kohanimi piirkondades, kus neid keeli räägitakse või on ajalooliselt räägitud.
Tõenäoliselt tuntuim neist kohtadest on Sacramento linn Ameerika Ühendriikide California osariigis. Muud linnad ja geograafilised objektid, mis kannavad sama nime, on loetletud allpool.


Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi presidentide loend.
Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi presidendid valitsesid "de facto" perioodil 1991–1999 suurt osa Tšetšeenia territooriumist. Viimased presidendivalimised toimusid 27. jaanuaril 1997, hilisemad presidendid on ametisse nimetatud tšetšeenide relvarühmituste nõukogu poolt.


Stymphalose linnud.
Stymphalose linnud olid vanakreeka mütoloogias Arkaadias Stymphalose järvel elavad linnud, kelle tapmine oli Heraklese kuues vägitöö (antiigileksikoni järgi neljas).
Stymphalose linnud surmasid oma sulgede nagu nooltega inimesi ja loomi, kes järvele liginesid. Nad olid Arese lemmikloomad. Nad toitusid tera- ja puuviljast, peamiselt inimeste põldudel ja aedades, paljunesid kiiresti ning viisid sellega kogu ümbruskonna meeleheitele. Nende sõnnik oli samuti mürgine.
Herakles ehmatas linnud lendu. Ehmatamiseks andis Athena talle vasksed löökpillid, mille oli valmistanud Hephaistos. Seejärel lasi Herakles linnud maha.
Mõned neist jäid ellu, ent rändasid Musta mere rannikule ega tulnud enam iial Kreekasse tagasi. Seevastu olevat linnud nad argonaute, kes nende kodusaare lähedalt möödusid. Tollal olid laevade sõudjad ülaltpoolt kaitseta. Phineuse soovitusel varjasid ülejäänud laevamehed sõudjaid kilpidega, lasid linde nooltega ja tekitasid valju müra, et linde peletada. Kokkuvõttes ei suutnud linnud argonautidele suurt kahju tekitada.
Tähtkujud.
Selle loo mälestamiseks lõi Zeus Amburi ja Noole tähtkuju. Nool on sihitud amburi poolt vaadates Kotka tähtkuju poole.
Kui Päike on Amburi tähtkujus, siis tõusevad Lüüra, Kotka ja Luige tähtkuju. Sel ajal algab Kreekas vihmaperiood ning paljud varem kuivad kohad soostuvad. See andis linnunimelistele tähtkujudele halva maine (Lüürat kutsusid vanad kreeklased Raisakulliks), mis võis mõjutada Stymphalose lindude legendi teket.


Antiigileksikon.
"Antiigileksikon" on 1983. aastal kirjastuses Valgus ilmunud entsüklopeediline teatmeteos, mis käsitleb antiikaega. Eesti keeles on see ilmunud nii kahe- kui üheköitelisena (vastavalt 1983 ja 1985).
"Antiigileksikon" on tõlgitud saksa keelest. Originaal ilmus 1979. aastal Leipzigis ("Lexikon der Antike", VEB Bibliographisches Institut).
"Antiigileksikoni" on tõlkinud Lalla Gross, Marje Jõeste, Astrid Kurismaa, Anne Lill, Jüri Maadla, Tiiu Mikenberg, Maila Nemsitsveridze, Kaja Noodla, Mari-Ann Palm, Lembit Roots, Epp Tamm, Enn Tarvel, Helme Tõevere, Koidu Uustalu ja Rutt Veskimeister. Ladinakeelsed tekstinäited tõlkis Jaan Unt. Tõlke eritoimetaja oli Richard Kleis.
"Antiigileksikon" annab antiikajast objektiivse ülevaate, pöörates siiski rohkem tähelepanu Saksamaa tähtsusele antiikkultuuri uurimisel ja säilitamisel. Mainitud on saksa kunstnikke, keda on antiikkultuur inspireerinud, ja saksa muuseume, kus asuvad muistised, ent vähemalt sama olulised mittesaksa kunstnikud ja muuseumid on sageli mainimata jäetud.
Tõlget on täiendatud, lisades artiklite lõppu eestikeelset kirjandust ning viiteid antiikautorite tõlkeile eesti keelde; kohati on mainitud ka eesti kunstnikke, kes on mingit teemat käsitlenud.


Maik Rõngelep.
Maik Rõngelep (sündinud 1974) on eesti rockmuusik ning lumelaudur. Mängib trumme ansmblis East Trading Wang, on mänginud ka Toe Tagis, Rawonesis ja Switchis.
Rõngelep, Maik
Rõngelep, Maik
Rõngelep, Maik


East Trading Wang.
East Trading Wang on Eesti "punk-metal"-ansambel, mis teguteb vaheaegadega alates aastast 1997.
Ajalugu.
East Trading Wang sündis 1997. aastal ansambli Switch baasil. Esialgne tuntus pälviti põhiliselt bändiliikmete lähiringkonnas, lumelaudurite ja rulatajate hulgas.
Aastal 2002 salvestati Taavi Aaviku käe all materjal, mis kaks aastat kestnud tegevuspausi järel albumina "Employees Of The Year" välja anti. Selle albumi tegemise perioodiaega mahub ka Rootsi "rap-metal"-grupeeringu Clawfinger soojendamine klubis Hollywood.
Bändi teine album "Favela, Yayo, Caipirinha" ilmus aastal 2005. Sama aasta suvel esines East Trading Wang festivalil "Rabarock". Hetkel on bändi tegevus peatatud, kuna pooled liikmed elavad Hispaanias.


Bartosz Bosacki.
Bartosz Bosacki (sündis 20. detsembril 1975 Poznańis) on Poola jalgpallikoondise poolkaitsja, kes mängib Poola klubis Poznańi Lech.
Klubikarjäär.
Bosacki debüteeris Poznańi Lechis 1995. aasta aprillis. 1998 läks ta üle Wronki Amicasse. 2004-2006 hooajal mängis ta 1. FC Nürnbergis, pärast seda jälle Lechis.
Ta on Poola karikavõistlused võitnud viis korda: 1998–2000, 2004 ja 2009. 2009 võitis ta ka Poola superkarika. Meistriks ta tulnud ei ole, parim tulemus on 2009 saadud pronksmedal.
Koondisekarjäär.
Poola koondise peatreener Paweł Janas valis Bosacki meeskonda 2006. aasta maailmameistrivõistlustel Saksamaal, kui FK Moskvas mängiv Damian Gorawski ei saanud meeskonnaga liituda, sest arstid avastasid tal süveneva astma.
Bosacki debüteeris Poola rahvuskoondises 10. veebruaril 2002. aastal, kui mängiti Fääri saarte meeskonnaga. Ta on 27. märtsi 2010 seisuga mänginud koondises 20 korda ja löönud 2 väravat. Mõlemad väravad lõi ta 2006. aasta MM-i alagrupi viimases mängus Costa Rica meeskonnaga. Mäng lõppes 2:1 Poola kasuks ja Bosacki tunnistati kohtumise parimaks mängijaks. Rohkem väravaid Poola koondis MM-il ei löönudki ning langes 1 võidu ja 2 kaotusega alagrupist välja.
Isiklikku.
Bartosz Bosacki on 189 cm pikk ja kaalub 81 kg.
Välislingid.
Bosacki, Bartosz
Bosacki, Bartosz


Dortmundi Borussia.
Dortmundi Borussia ("Borussia Dortmund") on 1909. aastal loodud Saksamaa spordiklubi Dortmundis, mille nimi tähendab ladina keeles Preisimaad. Tuntuim on jalgpalliklubi, kuid Borussial on ka käsipalli- ja lauatenniseosakond.
Dortmund on traditsiooniliselt olnud Saksamaa Bundesliga suurklubi. Klubi on tulnud 6 korda Saksamaa meistriks. 1997. aasta oli eriti edukas, siis võideti UEFA Meistrite Liiga finaalis Torino Juventust 3:1. Seejärel alistati Kontinentidevahelise karika saaja otsustavas mängus 2. detsembril 1997 Tokios ka Brasiilia klubi Cruzeiro FC 2:0.
Borussia kodustaadion on Signal Iduna Park ehk Westfalenstadion, mis avati 2. aprillil 1974. See on Saksamaa kõige suurem ja Euroopa suuruselt 6. staadion, sest mahutab liigamängudes 80 720 pealtvaatajat. Rahvusvahelistes mängudes vähendatakse pealtvaatajate arvu 65 718-le. Staadioni lõunatribüün mahutab 24 454 pealtvaatajat ja see on Euroopa kõige suurem tribüün. Sellel istuvad Borussia poolehoidjad, kes on sageli riietatud meeskonnaga samamoodi kollasesse, ja seda tribüüni nimetatakse ka kollaseks müüriks.
2000. aastal läks Borussia esimese Saksamaa jalgpalliklubina börsile. See tekitas majandusraskusi ja klubi tegevus sattus ohtu. 2002. aastal Westfalenstadion müüdi ja pankroti vältimiseks lahkus mitu head mängijat.
Rekordid.
Dortmundi Borussia nimel on palju Bundesliga rekordeid.
Kõige rohkem kohtumisi pidanud Bundesliga mängija on Michael Zorc, kes kogu oma karjääri (1981–98) veetis Borussias ja lõi 463 mängus 131 väravat.
Alfred Preißler on Borussia kõige resultatiivsem mängija. Aastatel 1946–50 ja 1951–59 mängis ta Borussias ja lõi selle aja jooksul 168 väravat.
2011–12. aasta Bundesliga hooajal kogus Borussia 81 punkti, mis on Bundesliga kõigi aegade punktirekord.
Türgi jalgpallikoondise mängija Nuri Şahin sai 16 aasta ja 335 päeva vanuselt noorimaks Bundesliga mängijaks ning 17 aasta ja 82 päeva vanuselt noorimaks Bundesliga väravalööjaks. Şahin mängis Borussias 2005–11.
Borussia osales Bundesliga kõige suurema vahega võidetud mängus, kui kaotas 29. aprillil 1978 viimases voorus Mönchengladbachi Borussiale 0:12. Dortmundi peatreener Otto Rehhagel pani väravasse varuväravavahi, kellele oli samal hommikul öeldud, et temaga järgmiseks aastaks lepingut ei pikendata, seevastu Mönchengladbachile oli oluline võita võimalikult suure vahega, et tulla võrdsete punktide juures väravate vahega Saksamaa meistriks (siiski ei piisanud ka 12:0 võidust). Klubi trahvis kõiki mängijaid 2000–2500 Saksa margaga ja vallandas peatreeneri Rehhageli.
Läbi aegade on Bundesligas peetud 5 kohtumist, kus on löödud kokku 12 väravat. Borussia on neist osalenud neljas, teenides 2 võitu ja 2 kaotust.
Friedhelm Konietzka lõi Borussia kasuks Bundesliga läbi aegade esimese värava. See juhtus avavooru 1. minutil Bremeni Werderi vastu 24. augustil 1963 kell 17.59, sest mäng algas ettenähtust pisut varem.
9. novembril 1965 määrati Dortmundi ja Mönchengladbachi vahelises mängus 5 penaltit, mis on Bundesliga rekord. 1. septembril 1993 määrati Dortmundi ja Dresdeni Dynamo vahelises mängus 5 punast kaarti, mis on Bundesliga rekord. 7. aprillil 2001 määrati Dortmundi ja Müncheni Bayerni vahelises mängus 15 kaarti, mis on Bundesliga rekord.


Õendus.
Õendus on tervishoiu valdkonda kuuluv iseseisev kutseala ja teadusharu (õendusteadus), mille ülesandeks on aidata inimest, nii haiget kui tervet, tema tervise kaitsmisel ja taastamisel ning haiguste preventsioonil. Tugineb meeskonnatööle.
Ajalugu.
Keskajal tekkisid õenduse põhialused. Hooldus oli meditsiinist eraldi. Tol ajal hoolitseti haigete eest kloostrites.
Tänapäevase õenduse sünniks loetakse aastat 1820. Esimese tänapäeva meditsiiniõdede kooli ja instituudi asutas 1860. aastal Florence Nightingale.
Eestis on mõiste "õendus" kasutusel aastast 1996.
Õendusharidus Eestis.
Tänapäeval toimub Eestis õdede koolitus vastavalt Euroopa Liidu programmidele ja normidele. Eestis on võimalus saada magistrikraadi õenduses ning aastast 2005 võimalik spetsialiseeruda ehk saada õde-spetsialistiks. Õed, kes on saanud hariduse vanade programmide järgi võivad saada täiendkoolitust ja omandada õenduslikku kõrgharidust.
Õdede tegevus Eestis.
Õdede peamised organisatsioonid on Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Õdede Liit.


Kivi veereb.
"Kivi veereb" on ansambli Ruja album. See salvestati ning ilmus LP-na 1987. aastal plaadifirma Melodija väljaandel katalooginumbriga C60-26417-005.
Albumil on silmatorkav ümbris, mille tõttu ta on välismaa kollektsionääride seas hinnatud.
Laulu "Valgusemaastikud" hilisematel kogumikel ei ole.
9. aprillil 2005 kell 21 oli eetris sellele albumile pühendatud Margus Kiisi saade Klassikaraadio saatesarjast IdeaalMaailmad. Lugusid kommenteeris Igor Garšnek. Saadet korrati 20. augustil 2006 kell 19.


101.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad - 100. aastad - 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad
Aastad: 96 97 98 99 100 - 101 - 102 103 104 105 106


102.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad - 100. aastad - 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad
Aastad: 97 98 99 100 101 - 102 - 103 104 105 106 107


103.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad - 100. aastad - 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad
Aastad: 98 99 100 101 102 - 103 - 104 105 106 107 108


Friedrich Simon.
Friedrich Simon (1. veebruar 1866 – 8. september 1937) oli Tartu Ülikooli peahoone uksehoidja, oma eluajal Tartus tuntuim ülikooli teenistuses seisnud isik.
Kirjandus.
Simon, Friedrich
Simon, Friedrich
Simon, Friedrich
Simon, Friedrich


Tšetšeeni Vabariigi riigipeade loend.
Tšetšeeni Vabariigi presidentide loend loetleb Venemaa Tšetšeenia riigipead alates 1999.


Erymanthose metssiga.
Erymanthose metssiga oli vanakreeka mütoloogias kult, kelle kinnipüüdmine oli Heraklese neljas vägitegu (Antiigileksikoni järgi viies).
Keegi jumalatest laskis Erymanthose kuldi maa peale, et ta surmaks Aphrodite armukese Adonise. Kes seda täpselt tegi, on selgitamata; nimetatud on Apollonit, Artemist ja Hephaistost. Kult tappis Adonise oma kihvadega ja jäi elama Arkaadiasse Erymanthose mäe kanti. Erinevalt eelmistest loomadest, kellega Herakles võitlema pidi, ei kaevanud kohalikud elanikud eriti kuldi üle.
Enne metsseaga võitlemist läks Herakles Pholose juurde nõu küsima ja seal tekkinud joomingu käigus tappis oma mürginooltega kentaurid.
Herakles kihutas kuldi sügavasse lumme, milles loom ei saanud liikuda. Seda nõu ei andnud talle Athena nagu eelmistes vägitöödes, vaid kentaur Cheiron. Herakles tõstis sea õlgadele ja viis elusana Erysichtonile näha. Too käskis looma vabaks lasta, ent pärast seda pole Erymanthose kuldist enam kuulda olnud.


Lerna järv.
Lerna järv oli järv, mis paiknes Argolises tänapäeva Myloi valla maa-alal. Vald asub Peloponnesose idakaldal Argolída lahe ääres ja tema keskus asub tänapäeval 6 kilomeetrit maakonnakeskusest Argosest lõunas.
Lerna oli mageveelaguun, mida eraldasid Egeuse merest luited. Pronksiajal oli tema läbimõõt 4–7 kilomeetrit. Lerna järv oli veel Athenaiose ajal tuntud puhta ja maitsva vee poolest.
Vanakreeka mütoloogia järgi elas järve ääres Lerna hüdra, kelle tapmine oli üks Heraklese vägitöödest. Räägitakse ka, et hüdra valvanud sissepääsu allmaailma, ent pärast hüdra tapmist ei saanud Lerna kuulsaks kohana, kust allmaailma pääseb. Plutarchose sõnul ohverdanud kohalikud elanikud allmaailmale lambaid, visates neid järve, et nad upuksid.
Pausanias kirjutab, et Nero olevat soovinud mõõta järve sügavust ja löönud kokku mitme staadioni pikkuse lati, millega ta aga polevat põhja küündinud, nagu ka keegi teine polevat järve sügavust mõõta suutnud. Samuti kirjutab ta, et keegi polevat veel suutnud üle järve ujuda, vaid kõik, kes seda on proovinud, olevat vee alla tõmmatud ja ära uppunud.
Aegamööda kandus järve setteid, mis muutsid järve sooks. Seda soodustas metsade maharaiumisega kaasnev erosioon. Soostuvas järves sigisid massiliselt malaaria ja teiste haiguste tekitajad, mistõttu Strabon nimetas seda kanti haiguste Lernaks.
Lerna hüdra legendis võib kajastuda lernalaste võitlus järve kuivendamise eest. Legendis tapab hüdra mürgine hingus kõik läheduses elava.
Lõplikult kuivendati Lerna järv 19. sajandil.


AC Milan.
AC Milan (täisnimi "Associazione Calcio Milan s.p.a") on Itaalias Milanos asuv jalgpalliklubi.
AC Milan loodi 16. detsembril 1899 briti Alfred Edwardsi eestvedamisel. Algne nimi oli "Milan Cricket and Football Club". Järjepidevust hinnates on klubi hoidnud nimes ingliskeelset "Milani" itaaliakeelse "Milano" asemel. Edwards valis ka klubi võistlusvormi värvid, mida kasutatakse siiani: punase, et tema sõnul vastaseid hirmutada, ja musta, et kutsuda appi saatanat.
Klubi kodustaadion on 85 700 istekohaga Giuseppe Meazza. See on ka Milano teise suurklubi Milano Inter kodustaadion. Kuna Meazza oli Interi mängija, siis nimetavad AC Milani poolehoidjad staadioni San Siroks.
Klubi omanik ja endine juht on Silvio Berlusconi ja peatreener Leonardo.
AC Milan on võitnud kuuel korral UEFA Meistrite Liiga ning neljal korral kaotanud finaalis. Sellega on ta Madridi Reali järel euroopa 2. klubi. Kontinentidevahelise karika on AC Milan võitnud kolmel korral ja finaalis kaotanud neljal korral. Selles arvestuses ollakse maailma edukaim klubi.
Klubi on võitnud 18 korda Itaalia Serie A, millega ta jagab teise koha teise Milano klubga, Interiga. Esimesel kohal on Torino Juventus, kes on võitnud meistritiitli 29 korda. Itaalia karika on ta võitnud viiel korral ning üheksal korral on finaalis kaotatud. Sellega ollakse itaalia 4. klubi.
Hooaeg 2011-2012.
Hooajal 2011-12 osaleb klubi UEFA Meistrite Liiga 2011-12 grupifaasis. Oma alagrupis sai Milan teise koha FC Barcelona järel. Klubi jõudis turniiri veerandfinaali pärast mänge Londoni Arsenaliga: kodus tuli 4:0 võit ja Londonis kaotati 0:3.
Kohtumised Eesti klubidega.
29. augustil 1998 pidas Milan Sitsiilias sõpruskohtumise FC Floraga (2:1), mille ajakiri Sporditäht paigutas selle aasta tähelepanuväärsemate spordisündmuste edetabelis teisele kohale, nimetades seda "Eesti jalgpalliajaloos seni ainulaadseks sündmuseks".


SRK suvine kokkutulek.
SRK suvise kokkutuleku suurtelk, kus peetakse kõnesid.
SRK suvine kokkutulek on vanalestaadiuslaste Soome Rahuühenduste Keskühingu iga-aastane neli päeva kestev suvepidu Soomes. Esimene suvine kokkutulek organiseeriti 1906 Oulus. Kaasajal osaleb kokkutulekutel umbes 60 000–70 000 külalist. Enamik kokkutuleku külalistest on lapsed ja noored.
Kokkutulek on kõigile avatud sündmus. Suvise kokkutuleku kava koosneb jutlustest, kirikulauludest ja Siioni lauludest. Jutlused tõlgitakse viide keelde ning lisaks ka viipekeelde.
Kokkutulekul on igal aastal oma moto, mis valitakse Piiblist. 2007. aastal Valkeala vallas korraldatud kokkutuleku teemaks oli valitud piiblilause "Jumala riik on teie seas".
Suvise kokkutuleku ajalugu ja vallad.
Suvise kokkutuleku toimumiskohad on kavandatud kuni 2025. aastani, kuna kokkutulek peetakse Ruuki vallas.
Kokkutulekud eri aastatel.
1936. aasta kokkutulek lükati edasi 7. - 9. päeva ajani parlamendivalimise tõttu. 1922. aasta kokkutulek Viiburi vallas ja 1951. kokkutulek Rovaniemi vallas peeti enne jaanipäeva. Esmaspäev sai püsivaks kokkutulekupäevaks aastal 1966.
Kokkutuleku maamärgid.
Suvise kokkutuleku kõige selgemad maamärgid on "kokkutulekutelk", "piduvärav" ja "lipurivi". Enne mobiiltelefonide üldiseks muutumist oli mitu meetrit pikk teadetetahvel selgelt nähtav maamärk.
Kokkutulekutelk ehk suurtelk on 80 meetrit pikk ja 35 meetrit lai. Telgis on istekohad 4 200 inimesele. Enne kui telk oli kasutusel, peeti suviseid kokkutulekuid kirikutes ja teistes avalikes kogunemiskohtades. Kokkutulekutelk oli esimest korda kasutusel 1938. aastal Kajaanis. Suvisel kokkutulekul Oripääs 2009. aastal võeti kasutusele neljas suvise kokkutuleku telk.
Piduvärav kujutab kokkutuleku motot, mis valitakse Piiblist. Moto on ka kirjutatud värava peale. Esimest korda ehitati värav 1949. aastal Haapajärvi vallas, kus motoks oli "Sa oled hästi teinud, et sa tulid" (soom. "Sinä teit hyvin kun tulit").
Lipurivis on praegu kuusteist lippu, kuna alguses, 1932. aastal Iisalmi vallas kasutati Soome peale ainult Rootsi, Norra ja Ühendriikide lippe. Lipud on prantsuse tähestikjärjestuses. Siis kui Soome tegutseb Euroopa liidu eesistujana, on lipurivis ka Euroopa liidu lipp. Jämijärvi kokkutulekul 1991. aastal oli kurioosumina näha, et tegelikult ateistlike Nõukogude lipp lehvis lippude hulgas. Oripää kokkutulekul lehvisid kuusteist lippu, millest uusim oli Hispaania lipp. Lipud kujutavad neid riike, kus SRK korraldab reeglipäraseid kokkutulekuid.
Raadio- ja kõlarmast on suurtelgi juures. Ise mast on 24 meetrit kõrge, aga koos piksevardaga on selle pikkuseks 30 meetrit. Mast koosneb neljast kuue meetri elemendist. See kannab häält üle raadiosagedustele kuue saateantenni kaudu. Mastil on ka 20 suurt kõlarit, mille abil hääl kõlab üle kokkutulekualale. Esimene suvise kokkutuleku raadioülekanne toimus Kemis 1939. aastal.
Suvised kokkutulekud väljaspool Soomet.
Lisaks Soomele korraldatakse samasuguseid suviseid kokkutulekuid teistes riikides, näiteks Põhja-Ameerikas, Rootsis, Venemaal ja Eestis. Need pole nii suured, kui Soomes korraldatud, aga kava on sama – jutlused ja laulud.


Shunsuke Nakamura.
thumb
Shunsuke Nakamura (中村 俊輔 "Nakamura Shunsuke", sündis 24. juunil 1978, Yokohamas) on Jaapani jalgpallikoondise poolkaitsja, kes mängib Jaapani kõrgliiga ("J League") klubis Yokohama F Marinos.
Karjäär.
Nakamura alustas jalgpalli mängimist 5-aastaselt. 12-aastaselt liitus ta Nissan FC noorte koondisega. 1997. aastal tõusis ta esindusklubi Jaapani liigas J. League ("Nippon Puro Sakkā Rīgu" või "J Rīgu") Yokohama F. Marinosi koosseisu. 1999. aastal valiti ta liiga tähtede koondisesse ja aasta hiljem liiga parimaks mängijaks. 2002. aastal siirdus ta Itaaliasse Serie A klubisse Reggina Calcio 3,5 miljoni USA dollari suuruse lepingusumma alusel. Nakamura mängis Regginas 3 hooaega. 25. juunil 2005 siirdus ta 2,5 miljoni naelsterlingi suuruse summa eest Celticisse. Esimesel hooajal Šotimaal mängis Nakamura 32 mängu ja lõi 6 väravat. Celtic võitis Šotimaa meistritiitli ja karika. 2009–2010 mängis ta La Liga klubis Espanyol. 2010. aasta veebruaris läks ta oma kodumaale Yokohama F Marinose klubisse.
Nakamura alustas Jaapani jalgpallikoondises 1996 Aasia noorte meistrivõitlustel. Järgmisel aastal mängis ta noorte maailmameistrivõistlustel. 2000. aastal oli ta kaasas Sydney olümpiamängudel.
Nakamura debüteeris rahvuskoondises 15. veebruaril 1998. aastal, kui mängiti Austraaliaga. Ta kuulus koondisesse 2000. aastal, kui Jaapan võitis Aasia meistrivõistlused, kuid jäi välja 2002. aasta maailmameistrivõistluste koondisest. Kui Zico tuli pärast MM-i rahvuskoondise peatreeneriks, arvati Nakamura jälle koondisse. Ta valiti 2004. aasta Aasia meistrivõistluste väärtuslikemaks mängijaks, kui Jaapan võitis meistritiitli. Ta oli ka 2003. ja 2005. aastal Konföderatsiooni karikale mänginud meeskonnas ja nimetati koondisse 2006. aasta maailmameistrivõistlusteks Saksamaal.
Nakamura on seisuga 27. veebruar 2010 mänginud koondises 91 korda ja löönud 23 väravat.
Isiklikku.
Shunsuke Nakamura on 178 cm pikk ja kaalub 69 kg.


Joe Cole.
Joe ColeJoe Cole (õieti Joseph John Cole; sündis 8. novembril 1981 Londonis) on Inglismaa jalgpallikoondise poolkaitsja, kes kuni 2010. aasta juunini mängis Chelseas. 2010. aasta suvel Joe Cole kolis Liverpooli. Järgmisel suvel laenutati poolkaitsjat Prantsusmaa Ligue 1 klubile Lille OSC.
Cole on West Ham Unitedi kasvandik. Ta sai väga noorelt kuulsaks, kui lõi Inglismaa noortekoondises Hispaania vastu 7 väravat inglaste 8-st. Ta mängis sarnases stiilis nagu tollane inglaste täht Paul Gascoigne ja talle ennustati suurt kuulsust.
Cole debüteeris West Hami esinduskoosseisus 17-aastaselt. 21-aastaselt sai ta klubi kapteniks; samal aastal kukkus West Ham Premier League'ist välja.
2003. aastal siirdus Cole 6,6 miljoni naelsterlingi suuruse lepingusumma alusel Chelseasse. Esialgu, Claudio Ranieri käe all, oli Cole'il raskusi põhikoondisse pääsemisega. Kui Chelsea peatreeneriks sai José Mourinhost, sai Cole koha põhirivistuses. Hooajal 2004–2005 lõi ta 10 väravat, võitis Inglismaa meistritiitli ja liiga karika.
Cole debüteeris Inglismaa rahvuskoondises 25. mail 2001 Mehhiko vastu. Ta kuulus 2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste ja 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel meeskonda, kuid ei pääsenud kummalgi platsile. Cole osales ka 2006. aasta maailmameistrivõistlustel Saksamaal. Seal osales ta ühes mängus, alagrupi avamängus Paraguai vastu. 13. juuni 2009 seisuga on ta koondises mänginud 53 korda ja löönud 10 väravat. Oma avavärava Inglismaa eest lõi ta 3. juunil 2003 sõprusmatšis Serbia ja Tšernogooria vastu. Matš lõppes 2:1 ja Cole lõi viimase, võiduvärava.
6. juunil 2007 lõi Cole avavärava ka Tallinnas EM-valikmängus Eesti jalgpallikoondisega. Kohtumise võitis Inglismaa 3:0.
Cole on tulnud Inglismaa meistriks 2005, 2006 ja 2010 ning teiseks 2004, 2007 ja 2008. Inglismaa karikavõistlused jalgpallis on ta võitnud 2007 ja 2008. Liiga karikafinaali võitis ta 2005 ning 2010 ja teiseks tuli ta 2008.
2008 valiti ta Chelsea aasta mängijaks.
Isiklikku.
Joe Cole on 175 cm pikk. Kaaluks on Chelsea kodulehel märgitud 73 kg.
Cole abiellub 20. juunil 2009 personaaltreener Carly Zuckeriga.


104.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad - 100. aastad - 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad
Aastad: 99 100 101 102 103 - 104 - 105 106 107 108 109


105.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad - 100. aastad - 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad
Aastad: 100 101 102 103 104 - 105 - 106 107 108 109 110


106.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad - 100. aastad - 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad
Aastad: 101 102 103 104 105 - 106 - 107 108 109 110 111


Hof.
Hof on kreisivaba linn Saksamaal Baieri liidumaal Ülem-Frangimaal. Asub Saale kaldal.
Ajalugu.
Hof tekkis 1080. aasta paiku Rekkenze külana. 1214. aastal mainitakse asulat esmakordselt. 1319. aastal sai linnaõigused.
Hof oli tuntud kui õllepruulijate linn. Seal on asunud kuni 12 iseseisvat pruulikoda. Linnas on ka arenenud tekstiilitööstus.


Brent Sancho.
Brent Sancho (s. 13. märtsil 1977 Port of Spainis) on Trinidadi ja Tobago jalgpallikoondise kaitsja, kes mängib Inglismaal League One-s (Inglismaa tugevuselt kolmas jalgpalliliiga) Gillingham FC-s.
Sancho veetis üliõpilasaastad St. Johni Ülikoolis New Yorgis. Ta mängis pikka aega USA-s, enne kui siirdus Šotimaale Dundee FC-sse 2003–2004 hooajaks. Eduka hooaja järel läks ta Gillinghami. Sancho tõusis kiiresti fännide lemmikuks, kui tema abiga sai meeskond 6 võitu järjest. Ta valiti ka Trinidadi ja Tobago koondisse 2006. aasta maailmameistrivõistlustele Saksamaal.
Sancho debüteeris Trinidad ja Tobago rahvuskoondises 12. oktoobril 1999 Panama vastu. 20. juuni 2006 seisuga on ta koondises mänginud 43 mängu.
2006. aasta MM-i kolmandas ehk viimases alagrupimängus Paraguay vastu lõi ta kaotusseisus omavärava. Mängu võitis Paraguay 2:0. See on tema ainus värav Trinidadi ja Tobago koondises.
Isiklikku.
Brent Sancho on 185 cm pikk ja kaalub 84 kg.
Sancho, Brent
Sancho, Brent


Trinidadi ja Tobago jalgpallikoondis.
Trinidad ja Tobago jalgpallikoondis on Trinidadi ja Tobago rahvuskoondis jalgpallis.
Kuulsamad mängijad.
Dwight Yorke - Kenwyne Jones


Raúl González Blanco.
Raúl González Blanco (tuntud ka kui Raúl; sündinud 27. juunil 1977 Madridis) on Hispaania jalgpallur, ründaja.
Raúl on Hispaania jalgpallikoondise kõigi aegade enim väravaid löönud mängija. Ta mängis Madridi Realis alates 1994. aastast, kuid esindas juuniorina ka rivaalklubi Madridi Atléticot.
Raúl mängis esimese mängu Hispaania rahvuskoondises 9. oktoobril 1996 Tšehhi meeskonna vastu. Kui Fernando Hierro 2002. aastal lõpetas, sai Raúlist nii rahvuskoondise kui ka Madridi Reali kapten.
4. märtsil 2006 täitus Raúlil 400 kohtumist Hispaania La Ligas. Nendes mängudes on ta löönud 180 väravat. Ta on võitnud neli korda La Liga (1995, 1997, 2001, 2003) ja kolm korda UEFA Meistrite liiga. 2010 aasta veebruari seisuga on ta Madridi Realis mänginud 536 mängu ja löönud 227 väravat. Sellega on ta Reali edukaim mängija.
Kuna Raul ei saanud viimastel aastatel piisavalt mänguaega Madridi Realis, ja klubi uus treener Jose Mourinho ei tahtnud legendaarset jalgpallurit vahetuspingil hoida, läks Raul Saksamaa Bundesligale esinema Schalke 04 eest. Seal mängis ta põhikoosseisus ründajana koos Klaas-Jan Huntelaariga.
2012. aasta suvest mängib Raul Katari klubis Al Sadd.
2006. aastal lõpetas ta koondisekarjääri. Hispaania rahvuskoondise eest mängis ta 102 korda ja lõi 44 väravat.


Ghana jalgpallikoondis.
Ghana jalgpallikoondis on Ghana rahvuskoondis jalgpallis.
Ghana jalgpallikoondis on kaks korda osalenud maailmameistrivõistluste finaalturniiridel (FIFA MM 2006 ja MM 2010)
Vorm.
Koondise põhivorm: kollane särk, kollased püksid, kollased põlvikud
Koondise varuvorm: valge särk, mustad püksid, mustad põlvikud
Praegune koosseis.
Asamoah Gyan - John Paintsil - John Mensah - André Ayew - Sulley Muntari - Jordan Ayew -...
Endised peatreenerid.
Milovan Rajevac


Virtuaalbänd.
Virtuaalbänd (inglise keeles 'virtual band') on muusikaline kollektiiv, mille liikmed pole lihast ja luust inimesed, vaid multimeedia vahenditega loodud karakterid. Muusika, mida selline bänd "teeb", on sisse mängitud siiski päris muusikute poolt, kuid muusikapalasid eksponeeritakse ainult kujutluslike karakterite abiga, nt muusikavideotes, plaadiümbristel, muusikaajakirjades, intervjuudes ja ka kontsertidel.
Kujutluslik karakter võib olla nii arvutustehnika abil modelleeritud (nt JuJu Eyeballs) kui ka käsitsi joonistatud (nt kollektiivide The Archies ja Gorillaz liikmed).
Esimeseks virtuaalbändiks peetakse USA kollektiivi Alvin and the Chipmunks, mille loomise eest sai Ross Bagdasarian 1959. aastal kolm Grammy auhinda.
Samas on pseudonüümid ja rollivahetused popmuusikas üldiseks tavaks ning on raske täielikult eristada virtuaalbändi ja tavalise bändi fantaasiaküllast eneseprojektsiooni. Nt David Bowiele tuntuse toonud album räägib kosmilisest staarist nimega Ziggy Stardust (1972), kuid siin seisab siiski "päris" pop-iidol oma loomingu kõrval — virtuaalbändi puhul on aga päris autor esitusest kõrvaldatud.


Jäneselised.
Jäneselised ehk lagomorfid ("Lagomorpha") on loomade selts imetajate klassist.
Paljunemine.
Tiinus kestab 45-50 päeva. Pesakonnas on 4-5 poega. Sündides on pojad umbes 100g raskused.
Halbades tingimustes võivad looted resorbeeruda.
Urgudes ja pesades sünnitavatel jäneselistel on pojad abitud, paljad ja pimedad. Neil, kes püsipesa ei sea, on pojad kohe nägijad ja karvased ning jooksevad pea laiali.


Halljänes.
Halljänes ("Lepus europaeus") on jäneslaste sugukonda kuuluv imetaja. Ta on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist (teine on valgejänes).
Rahvapäraseid nimetusi: haavikuemand, haavikuisand, välejalg, pikk-kõrv ja kikk-kõrv, ka letu ja põllujänes.
Arvukus Eestis on ligikaudu 40 000 isendit.
Erinevus valgejänesest.
Täiskasvanud halljänesed on valgejänestest suuremad. Halljänese karvastik on pealt pruunikashall, kõhupool on aga valge. Tema talvekarvkate on helehall. Halljänesel on ka valgejänesest pikemad kõrvad ja pikem pealtpoolt must saba.
Toitumine.
Halljänes on taimetoiduline. Tema toidubaasi moodustavad peamiselt kõrrelised ja liblikõielised taimed. Talvel sööb ta ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Nagu paljud teised jänesed, söövad ka halljänesed tavaliselt (90-95% juhtudest) ära oma ühe korra soolestiku läbinud toidust – seda nähtust nimetatakse autokoprofaagiaks ehk refektsiooniks. See võimaldab halljänesel toidust omastada enamiku toitainetesse talletunud energiast.
Sigimine.
Halljänesed saavad suguküpseks aastaselt ja siis algab ka sigimine. Nad sigivad 2-3 korda aastas. Tavaliselt on nende esimene pesakond väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40-44 päeva. Halljänes on võimeline uuesti tiinestuma veel enne eelmise tiinuse lõppu (superfetatsioon.
Areng.
Halljänese pojad on sündides karvadega kaetud ning kohe pärast sündi on nad nägijad. Poegade imetamine kestab umbes 1 kuu, pärast seda saavad pojad iseseisvateks.
Eluiga on keskmiselt 6 aastat, rekordiliselt kuni 13 aastat.
Halljänes ulukina.
Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti hagija, hurda või urukoeraga 1. oktoobrist 31. jaanuarini. Tarastatud aiandis võib neid maakonna keskkonnaameti loaga küttida aasta ringi.


Valgejänes.
Valgejänes ("Lepus timidus") on jäneslaste sugukonda jänese perekonda kuuluv imetaja.
Rahvapäraselt on valgejänes tuntud ka kui haavikuemand, haavikuisand, pikk-kõrv, välejalg ja kikk-kõrv.
Levik.
Valgejänes on levinud suurel maa-alal Põhja-Euraasias Skandinaavia poolsaarest kuni Tšuktši poolsaareni ning Põhja-Jäämerest kuni Kasahstani, Mongoolia ja Põhja-Hiinani. Põhja-Ameerikas elab ta põhja pool 50. põhjalaiuskraadist, samuti kitsal ribal Gröönimaa lõuna- ja läänerannikul. Isoleeritud asurkonnad on veel Iirimaal, Šotimaal, Alpides ning Sahhalini ja Hokkaido saarel. Valgejänes on aklimatiseeritud Tšiilisse ja Argentiinasse.
Minevikus oli valgejänese levila märksa laiem. Näiteks pleistotseenis elas ta Krimmis. Levila eraldatud osa Alpides näitab, et tõenäoliselt asustas ta kunagi suuremat osa Lääne-Euroopat.
Metsas eelistab valgejänes elupaigana põõsatihnikuid, põlendikke ja raiesmikke, sest seal on head võimalused nii toidu kui varju leidmiseks. Levila lõunapiiril hoidub ta kasevõsastikesse, roostikku ja tihedasse kõrgesse rohttaimestikku, tundras põõsatundrasse. Ta elab Alpides metsapiiril ja alpiaasadel, isegi kaljude ja kivide vahel.
Valgejänes on üldiselt paikne loom. Siiski on tundras nii Lapimaal, Taimõril kui Gröönimaal täheldatud aastaajalisi rändeid. Selleks kogunevad jänesed karjadesse, kus on mitukümmend, aga vahel isegi üle saja isendi. Rännete pikkus võib ulatuda kümnetesse kilomeetritesse, vahel isegi üle saja kilomeetri. Rännet põhjustab paks lumikate, mis ei võimalda jänestel madala kasvuga tundrataimi kätte saada. Sügisel rändab valgejänes lõunasse, kevadel põhja. Mägedes laskuvad nad talveks madalamale.
Välimus.
Valgejänes on suhteliselt suur jäneslane. Eriti suured jänesed elavad levila põhjaosas, kus nende tüvepikkus on kuni 70 cm ja mass kuni 5,5 kg. Kõige väiksemad valgejänesed elavad Jakuutia taigas, kus nende mass on 2,5–3 kg.
Valgejänese kõrvad ei ole väga pikad. Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut sellet üle ja on painutatud. Saba on lühike ja ümar, kas üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel. Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks.
Valgejänes avaldab liikudes maapinnale üsna väikest rõhku: kõigest 9–12 g/cm². See on märksa väiksem kui tema vaenlastel rebasel (40–43 g/cm²), hundil (90–103 g/cm²) ja hagijal (90–110 g/cm²). Seetõttu saab jänes joosta läbi niisugustest kohtadest, kuhu tema jälitajad sisse vajumata järele tulla ei saa.
Valgejänese värvus on levila eri osades väga erinev. Üldreegel on selline, et talvel õigustab ta oma nime täielikult, olles puhasvalge, ainult kõrvatipud on mustad. Suvel on tema selg roostepruun mustade tähnidega, küljed on heledamad, kõht täitsa valge. See, millal toimub karvavahetus, oleneb sellest, millal tema elupaigas tavaliselt lumi maha tuleb. Näiteks Iirimaal, kus püsivat lumikatet ei esine, valgejänes valgeks ei muutugi. Gröönimaal tumeneb ta suveks üsna vähe, kõigest helepruuniks, aga Baffini maal, kus õhutemperatuur on isegi juulis 0...+5 °C, ei lähe ta üldse pruuniks. Talvekarv on tihedam ja pikem, eriti tallaalustel ja sõõrmete ümber. Eriti pikad karvad on talvel keha alaküljel, mis looma puhkamise ajal puutub kokku lume või külmunud maapinnaga.
Valgejänes Eestis.
Eestis on valgejänes levinud mandriosas, kus tema peamisteks elukohtadeks on okaspuumetsad ja rabad. Valgejäneseid elutseb meil 21. sajandi esimese kümnendi keskpaiga seisuga hinnanguliselt 10–12 tuhat isendit, paari aastakümne eest oli neid aga ligi 43 000.


Ukraina jalgpallikoondis.
Ukraina jalgpallikoondis on Ukraina jalgpalliliidu esindusmeeskond, mis esindab Ukrainat rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.
Ukraina koondis võtab osa UEFA Euro 2012 finaalturniirist.
Vorm.
Koondise põhivorm: kollane särk, kollased püksid, kollased põlvikud
Koondise varuvorm: sinine särk, sinised püksid, sinised põlvikud


Angola jalgpallikoondis.
Angola jalgpallikoondis on Angola rahvuskoondis jalgpallis.


Elevandiluuranniku jalgpallikoondis.
Elevandiluuranniku jalgpallikoondis on Elevandiluuranniku rahvuskoondis jalgpallis. Koondise peamine kodustaadion on Stade Félix Houphouët-Boigny Abidjanis.
Elevandiluuranniku jalgpallikoondis on kaks korda osalenud maailmameistrivõistluste finaalturniiridel (FIFA MM 2006 ja MM 2010)
Praegune koosseis.
Didier Drogba - Yaya Touré - Salomon Kalou - Gervinho - Kolo Touré - Emmanuel Eboué - Didier Zokora - Cheick Tioté - Max Gradel - Seydou Doumbia - Didier Konan Ya
Vorm.
Koondise põhivorm: oranž särk, valged püksid, rohelised põlvikud
Koondise varuvorm: roheline särk, rohelised püksid, rohelised põlvikud


Saudi Araabia jalgpallikoondis.
Saudi Araabia jalgpallikoondis on Saudi Araabia rahvuskoondis jalgpallis.


Võllhammasratas.
Võllhammasratas on hammasratas, mis ülekandes on võlliga koos üks detail. Võllhammasratas ei ole istatud või mõnel muul viisil liidetud võlliga. Kui võlli diameeter on lähedane vajaliku läbimõõduga hammasrattale, siis on sageli võllhammasratas otstarbekam kui võlliga liidetud hammasratas.


Joseph de Maistre.
Krahv Joseph-Marie de Maistre (1. aprill 1753 – 26. veebruar 1821 Torino) oli Savoiast põlvnev konservatiivne prantsuskeelne filosoof, poliitikateoreetik ja kirjanik. Kõrvuti Louis de Bonaldi ja Edmund Burke'iga peetakse teda üheks moodsa konservatismi rajajaks.
De Maistre oli üks esimesi Prantsuse revolutsiooni kritiseerinud mõtlejaid. Tema elavas ja kujundlikus keeles kirjutatud teoseid arvatakse tänini katoliikliku konservatismi ja õigustraditsionalismi klassika hulka.
De Maistre'i seisukohad põhinevad arusaamal inimesest kui põhimõtteliselt ebatäiuslikust olendist, kelle mõtestatud elu on võimalik vaid tänu absoluutse jõu sekkumisele. Sellest tulenevalt ei pidanud de Maistre suveräänsust inimesest lähtuvaks ega inimeses leiduvaks, vaid omistas selle Jumalale, kelle õigusi tuleb sõnastada ja ellu viia. Seisuslikku ühiskonnakorraldust ja alalhoidlikkust propageeriva de Maistre'i meelest olid Jumala suveräänsuse maapealsed esindajad ja täideviijad katoliku kirik ning monarhia Jumala armust.
De Maistre ja de Bonald olid esimesed, kes nägid Prantsuse revolutsioonis inimliku mõõdutundetuse ja eetilise relativismi avaldust.
De Maistre ei piirdunud filosoofi ja literaadi rolliga. Savoia kuninga saadikuna viibis ta 1803–1817 Peterburis, kus ta sekkus aktiivselt ka päevapoliitikasse. Tolle perioodi mälestustele tugineb ka de Maistre'i poolt Platoni dialoogi vormis kirja pandud filosoofiline teos "Peterburi õhtud".
Teosed.
Eesti keeles on ilmunud katkendid teosest "Peterburi õhtud" (arutlused "Timukas" ja "Pärispatt ja inimene") raamatus "Valik prantsuse esseid", koostanud ja tõlkinud Aleksander Aspel, EKS, Tartu 1938, lk 215–225


Sagedusmuundur.
Sagedusmuundur on seade vahelduvvoolu sageduse muutmiseks. Euroopas on elektrivõrgust tuleva elektrivoolu sagedus 50 Hz (hertsi), Ameerikas 60Hz. Tavaliselt on sagedusmuunduriga võimalik vahelduvvoolu sagedust muuta piirides 0...650 Hz.
Sagedusmuundurite liigid.
Valdav enamus tänapäeva elektriajamites kasutatavaid sagedusmuundureid on alalisvoolu vahelüliga. Paljud suurema võimsusega vahelduvvooluajamite sagedusmuundurid võimaldavad lülitamist alalisvooluvõrku (vt. ABB Industrial Multidrives). Alalisvooluvõrk võimaldab rekuperatiivpidurduse tõhusamat kasutamist.
Pingevaheldiga sagedusmuundurid jagunevad omakorda ühe- või mitmetasandilisteks.
Sagedusmuundurite kasutamine.
Kaasaegse sagedusmuunduri põhi tööülesanneteks on lühisrootoriga asünkroonmootori juhtimine ja kaitsmine. Asünkroonmootori pöörlemiskiirus sõltub eelkõige toite sagedusest, mille muutmisega saavutatakse sujuvat mootori pöörlemiskiiruse juhtimise. Pöördemomenti juhtitakse pingega.
Sagedusmuundur alaldab toitepinget dioodsilla abil, kasutades kondensaatoreid puhvrina ja IGBT transistore väljundis annab vajaliku sagedust ja pinget. Mootorit juhitakse mõlema (pinge ja sageduse) parameetri reguleerimisega ning jälgides töövoolu tagasisidena.
Sagedusmuunduri eelis on energiasäästlikus, sest mootori kiiruse reguleerimine saavutatakse ilma mehhaaniliste lülideta (näiteks veerõhu reguleerimine siibritega). Sagedusmuundur välistab mitmeid otsekäivitusega seotuid probleeme: mehaaniline tõuge, hüdrolöök jne.


Töövõime (masinaehitus).
"Töövõime on mitmetähenduslik sõna. Siin artiklis räägitakse masinate töövõimest. Sõna muude tähenduste kohta vaata Töövõime (täpsustus)"
Töövõime on masina olek, mille puhul ta on võimeline normaalselt töötama ehk töötama tehnilises dokumentatsioonis sätestatud tingimustel ja parameetritega. Töövõimelisust ei seostata nõuete ja asjaoludega, mis masina kasutamist otseselt ei sega (näiteks värvkatte vigastus).


Korrasolek.
Korrasolek on masina seisund, mis rahuldab mitte ainult põhilisi, vaid ka teisejärgulisi nõudeid. Korrasolek eeldab alati ka töövõimet.


Rikkisolek.
Rikkisolek on masina seisund, mil ta ei vasta kas või üheleainsale tehnilises dokumentatsioonis esitatud nõudele. Eristatakse tõrget põhjustavat ja tõrget mittepõhjustavat rikkisolekut. Esimesel juhul räägitakse ka masina töövõimetusest.


Piirseisund.
Piirseisund on masina seisund, mille juures tema edasine kasutamine tuleb katkestada seoses tõrkega või ka vajadusega teha masinale keskmine- või kapitaalremont.


Tõrge.
Tõrge on sündmus, mille tagajärjel masin kaotab töövõime. Järsule tõrkele järgneb masina ühe või enama parameetri hüppeline muutus. Aeglasele tõrkele on iseloomulik ühe või enama parameetri järkjärguline muutus.
Sõltuv tõrge on tingitud antud masina mõnest teisest tõrkest või elemendist, sõltumatu tõrge aga mitte. Hetktõrge on isekõrvalduv, mis vaid lühiajaliselt kahjustab masina töövõimet.


Lucifer.
Lucifer on kristlikus mütoloogias Jumala vastand. Algselt olevat Lucifer olnud ingel, kes aga oma pattude pärast taevast minema kihutati. Luciferi peetakse ka Saatana nimeks. Luciferi on ka peetud esileküündivivaks peaingliks, kes peamiselt uhkuse tõukel alustas mässu Jumala vastu.
Sõna "Lucifer" pärineb ladina keelest ning tähendas "valguse kandjat" (sõnast "lux" — "valgus" ja "ferre" — "tooja/kandja"). Selle nimega kutsusid roomlased planeet Veenust.
Vulgata tõlkimisel 5. saj. tõlkis püha Hieronymos kreekakeelse planeet veenuse epiteedi "heosphorus" (koidutooja) ladina keelde luciferiks. Algtekstis kasutati metafoori kirjeldamaks Babüloonia kuninga "langemist" ülbuse tõttu: Jesaja 14:12: "quomodo cecidisti de caelo lucifer qui mane oriebaris corruisti in terram qui vulnerabas gentes". (Eesti keeles: "Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja?").
Hiljem hakati taevast alla langemist tõlgendama sõna sõnalt, mitte piltliku väljendina uhkuse ja ülbuse pärast (vrd "uhkus ajab upakile").
Rooma mütoloogias tähendab Lucifer planeet Veenust ja veel mõnda tähte. Teda seostatakse ka Hyperioniga, kes äratas ellu halbu vaime.
Siiski, langenud ingel on Araabia maades ingel, kes on Taevast maapagelusse saadetud. Tihtipeale kasutati sellist väljasaatmise karistusena Jumala vastu mässamise eest.
Enim tuntud langenud ingel on Saatan. Mõnede rahvaste uskumuse järgi tulevad kõik langenud inglid maale Viimsel kohtupäeval, siis heidetakse nad kõik Põrgusse.


Joonpingus.
Joonpingus on olukord, kus pinged mõjuvad kõikidel pindadel ühes sihis (pingesihis) ning on ainult üks peapinge. Joonpingus tekib varda pikkel (tõmbel või survel), kui selle otstes on rakendatud välisjõud formula_1. Lisaks varda ristlõigetes tekkivatele pingetele formula_2 (formula_3; siin formula_4 tähistab sisejõudu, mis tekib vastukaaluks välisjõule formula_1 ja formula_6 on ristlõike pindala) võime kõik pinged määrata ka suvalisel algtahul.


Philippe Senderos.
Philippe Sylvain Senderos (sündis 14. veebruaril 1985 Genfis) on Šveitsi jalgpallikoondise kaitsja, kes mängib Inglismaal Arsenal FC klubis.
Philippe Senderosi debüüt Šveitsi rahvuskoondises toimus 26. märtsil 2005. aastal, kui mängiti Prantsuse meeskonnaga. Seisuga 22. märts 2010 on Senderos mänginud koondises 33 korda ja löönud 6 väravat.
Isiklikku.
Philippe Senderos on 190 cm pikk ja kaalub 87 kg.


FC Schalke 04.
FC Schalke 04 on Gelsenkirchenis Schalke linnaosas asuv Saksamaa jalgpalliklubi, mis mängib Bundesligas.
Klubi on võitnud seitse Saksamaa meistritiitlit, kuid kõik need enne Bundesliga loomist 1963. aastal. Esimest korda juhtus see 1934 ja viimast korda 1958.
Karikafinaalis on mänginud Schalke 12 korda, esimest korda 1935. 5 karikafinaali on võidetud: aastail 1937, 1972, 2001, 2002 ja 2011.
Klubi asutati 4. mail 1904 nime all Westfalia Schalke'". Klubi asutasid keskkooliõpilased ja esialgu kandsid nad punast ja kollast riietust. Esialgu mängisid nad madalates liigades. Kaks korda, esimest korda 1912, ühinesid nad kohaliku võimlemisklubiga ja kaks korda, viimati 1924, läksid nende teed jälle lahku. Viimase lahutuse järel võttis jalgpalliklubi endale nime, mida kannab tänapäevani. Ühtlasi võtsid nad endale sinivalged värvid ja hüüdnime Die Königsblauen, mis mõlemad on samuti tänapäevani kasutusel.
Peale jalgpalliosakonna on klubis ka korvpalli-, käsipalli- ja kergejõustikuosakond.
Kui Saksamaal moodustati 1962 Bundesliga, siis arvati ka Schalke selle koosseisu. Sellest ajast alates on Schalke mänginud üksnes 5 hooaega 2. Bundesligas, kõik aastail 1982–1992. Halvimaks jäi 1989 saavutatud 12. koht 2. Bundesligas.
Schalke pole kordagi Bundesligat võitnud, kuid on tulnud 6 korda teiseks (esimest korda 1971, seni viimast korda 2010) ja kaks korda kolmandaks (1996 ja 2008). Schalke on kõige rohkem Bundesligas teisi kohti saanud meeskond, kes ei ole tulnud meistriks. (Järgneb Leverkuseni Bayer, kes on saavutanud meistriks tulemata 5 teist kohta.)
Kuigi Schalke pole tulnud Saksamaa meistriks, võitis ta 1997 UEFA karika. Ta alistas 1. ringis Kerkrade Roda (Holland, kodus 3:0 ja võõrsil 2:2), 2. ringis Trabzonspori (Türgi, kodus 1:0 ja võõrsil 3:3), 3. ringis Club Brügge (Belgia, võõrsil 1:2 ja kodus 2:0), veerandfinaalis Valencia (kodus 2:0 ja võõrsil 1:1) ning poolfinaalis CD Tenerife (võõrsil 0:1, kodus lisaajal 2:0). Finaalis Milano Internazionale vastu võitis kumbki kodus 1:0 ning järgnes penaltiseeria, kus Inter ei saanud 2 penaltit sisse, aga Schalke ei eksinud ja võitis 4:1.
9. oktoobril 2006 sai Venemaa naftatootmisettevõte Gazprom Schalke uueks sponsoriks. Ettevõte teatas, et loodab 5½ aastaga investeerida klubisse 125 miljonit eurot. Gazpromi sponsorlus on analüütikute hinnangul poliitiliselt motiveeritud, et osta Saksamaa sõprust. Sponsorluse raames sõlmis Schalke Peterburi Zeniidiga partnerluslepingu, mille järgi mõlemad klubid pidid jalgpalliteemaliste probleemide lahendamisel tihedat koostööd tegema.
Schalke fännid on tähelepanuväärsed hea lauluoskuse poolest. Lisaks kahele ametlikule laulule ("Blau und weiß, wie lieb ich Dich" ja "Königsblauer S04") on klubil veel 5 mitteametlikku laulu.
Staadion.
Schalke peab oma kodumänge 2001 valminud Veltins-Arenal (varem Arena AufSchalke), mis asendas vananenud Parkstadioni. Bundesliiga mängudel mahutab Veltins-Arena 61 673 pealtvaatajat. Pole väga haruldane, et staadion müüakse välja.


Bundesliga.
Bundesliga (saksa "Fußball-Bundesliga") on Saksamaa klubijalgpalli kõrgeim liiga. 1963. aastal käivitunud Bundesligas mängib 18 meeskonda, kes selgitavad riigi meistritiitli ja õiguse osaleda Euroopa karikavõistlustel. Hooaja lõppedes langeb kaks vähim punkte kogunud meeskonda 2. Bundesligasse, mille kaks parimat omakorda astme võrra ülespoole kerkivad. Hooajast 2008/2009 peavad Bundesliga 16. ja 2. Bundesliga kolmas meeskond üleminekumänge.
Ülevaade.
Bundesliga 34-vooruline hooaeg kestab reeglina augustist maini. Meeskonnad mängivad omavahel kaks korda läbi, kohtudes korra kummagi koduväljakul. Alates hooajast 1986/87 eraldab sügis- ja kevadringi talvevaheaeg. Viimastel aastatel on liiga puhanud talviti reeglina kuus nädalat detsembris ja jaanuaris. Enamik mänge toimub laupäeviti kell 15:30 (Saksa aja järgi).
Meistritiitli võidab hooaja lõppedes kõige rohkem punkte kogunud meeskond. Lõpptabeli alusel jagunevad samuti pääsmed Euroopa klubisarjadesse: UEFA-koefitsiendi järgi annavad meistritiitel ja 2. koht õiguse osaleda UEFA Meistrite Liiga põhiturniiril ja 3. koht selle eelvoorus, 4. ja 5. koht UEFA karikas (kuhu pääseb ka Saksamaa karikavõitja ning 6. koht UEFA Intertoto karikasse. Peale selle viib UEFA karikasse kõrge sportliku mängu näitaja, mille eest lunastas 2005. aastal europileti 1. FSV Mainz.
Bundesliga järjestus selgitatakse esmalt kogutud punktide alusel: võit annab kolm ja viik ühe punkti, kaotaja jääb punktita. Võrdsete punktide korral määrab järjestuse parem väravatevahe ja seejärel löödud väravate arv. Jätkuva patiseisu lahendavad tähtsuse järekorras: omavaheliste mängude tulemus, omavahelistes mängudes löödud väravate arv, omavahelistes mängudes võõrsil löödud väravate arv, kõigis mängudes võõrsil löödud väravate arv. Täieliku statistilise võrdsuse korral peetakse neutraalsel väljakul lisamäng, mida aga pole seni vaja läinud.
Bundesliga korraldus on sestsaadik, kui liiga 1963. aastal loodi, vähe muutunud. Selle aja jooksul on kõikunud osalejate (16 kuni 20) ja madalamasse liigasse langejate arv (kahes neljani). Hooajast 1995/96 saab võidu eest kolm, enne seda kaks punkti. Hooajast 2008/09 taastatakse Bundesliga eeleelviimase ja 2. Bundesliga kolmanda klubi vahelised väljalangemiskohtumised.
Bundesliga ja 1974. aastal käivitunud 2. Bundesliga on ametlikult elukutselised sarjad, mille tegevust juhivad 2001. aastast saadik ühiselt Saksa Jalgpalliliit ("Deutscher Fussball-Bund", DFB) ja 36 Bundesliga-klubi huviühendus ("Die Liga – Fußballverband e. V.").
Kolmandast tugevusastmest madalamal on ametlikult tegemist amatöörliigadega. Hooajal 2008/09 alustab DFB juhtimisel tegevust üleriigiline 3. Liga, millest saab samuti elukutseline sari. Püramiidi senine kolmas aste Regionalliga taandub neljandaks liigaks, jagunedes seejuures kolmeks piirkondlikuks haruks.
Eellugu.
Juba 1932. aastal nõudis toonane DFB esimees Felix Lindemann üleriigilise "Reichsliga" moodustamist. Piirkondlikud alaliidud lükkasid aga ettepaneku sama aasta oktoobris toimunud suurkogul tagasi. Kuni 1960. aastateni selgitasid Saksamaa meistri piirkondlike sarjade võitjad, samal ajal kui Saksa DV-s alustas juba hooajal 1949/1950 üleriigiline DDR-Oberliga.
Üleriigilise liiga mõte kogus samal ajal hoogu ka Saksamaa lääneosas. Seda toetas kõige häälekamalt toonane 1. FC Kölni president Franz Kremer, kellest sai 1948. aastal Bundesliga huviühenduse ("Interessengemeinschaft Bundesliga und Berufs-Fußball") esimees. Samas jäid piirkondlikud alaliidud endiselt tõrjuvale seisukohale, peale selle kahtles ka DFB üleriigilise liiga majanduslikus otstarbekuses. Esimene katse moodustada Bundesliga nurjus 1958. aastal.
Ent Saksa klubijalgpall hakkas 1950. ja 1960. aastatel Itaaliast, Hispaaniast või Inglismaast maha jääma. Piirkondlikes Oberligades pallivate tippmeeskondade ja ülejäänute tasemevahe oli märgatav. Seetõttu seiskus ka paremate mängijate areng, mistõttu Euroopa karikasarjades andis tooni Itaalia või Hispaania klubid. Ühtlasema üleriigilise sarja abil lootsid sakslased tõsta oma rahvusvahelist konkurentsivõimet. Bundesliga-ideed hakkasid toetama ka koondise peatreener Sepp Herberger ja DFB president Hermann Neuberger. Neuberger suutiski kahtlejad ümber veenda ja 28. juuli 1962 otsustasid Dortmundisse kogunenud piirkondlikud esindajad häältega 103-26 käivitada hooajast 1963/64 üleriigiline Bundesliga.
Algusaastad (1963–1968).
Bundesliga avakohtumise pidasid 24. augustil 1963 Dortmundi Borussia ja Bremeni Werder. Vastloodud liiga esimeseks meistriks krooniti juba toona profiklubina tegutsenud 1. FC Köln, kes edestas lõpptabelis lähimat konkurenti kuue punktiga. Kuid juba järgmisel hooaajal kimbutasid Bundesligat esimesed raskused. Hertha BSC kaotas liigkõrgete palgalepete tõttu oma litsentsi ja oli sunnitud astme võrra madalamale langema. DFB otsustas jätta viimaseks jäänud meeskonnad liigasse ning suurendada osalejate arvu 18 klubile. Hertha BSC karistamise järel vabanenud koha pälvis poliitilistel kaalutlusel üks teine Berliini klubi. Väljavalituks osutunud SC Tasmania 1900 Berlin tegi järgmisel hooajal (1965/66) ajalugu, püsides tänini läbi aegade viletsaima Bundesliga meeskonnana.
Liiga algaastaid iseloomustas sprotlik tasavägisus. Esimese seitsme hooaja jooksul võitis meistritiitli seitse eri klubi. Seni ainulaadne juhtus 1969. aastal, kui toonane tiitlikaitsja 1. FC Nürnberg jäi eelviimaseks ning pidi astma võrra madalamale langema.
Eurosarjades ei paranenud uuest liigast hoolimata Saksa klubide käekäik. Kui varasematest tiitlivõitjatest jõudis vähemalt üks Meistrite karika finaali (Eintracht Frankfurt 1960) ja kaks poolfinaali (Hamburger SV 1961 ning Borussia Dortmund/1964), siis 1960. aastate teisel poolel polnud ühelgi asja veerandfinaalist kaugemale. Paremini läks sakslastel karikavõitjate karikas, mis võideti kahel korral (Borussia Dortmund 1966 ja Bayern München 1967). UEFA karika eelkäijavõistlustel pääsesid sakslased kahel korral poolfinaali (1. FC Köln 1964 ja Eintracht Frankfurt 1967).
Bayerni ja Borussia kahevõitlus (1969–1978).
1971. aastal raputas Bundesligat pistiseskandaal. Uurimise käigus selgus, et Arminia Bielefeld ja Rot-Weiß Oberhausen olid väljalangemise vältimiseks manipuleerinud 18 kohtumist. Klubid jäid seetõttu ilma litsentsist, DFB karistas veel 52 mängijat, kaht treenerit ja kuut ametiisikut. Järgmistel hooaegadel langes liiga vaadatavus, mida parandas alles Saksa koondise võit 1974. aasta maailmameistrivõistlustel, klubide edu eurosarjades ja uued või ümberehitatud staadionid.
Pallimurul valitsesid 1970. aastatel Müncheni Bayernile ja Mönchengladbachi Borussiale, kes aastail 1969–77 kahepeale kõik meistritiitlid omavahel ära jagasid. Kumbki suutis seejuures võita kolm korda järjest (Bayern 1972–74, Borussia 1975–77). Samal ajajärgul saavutasid gladbachlased Bundesliga ajaloo suurima võidu, alistada 1978. aastal Dortmundi Borussia tulemusega 12:0. Kümnendi lõpus suutis aga oma ülekaalu kindlustada vaid Bayern, samas kui majanduslikult hapramale pinnale toetanud Mönchengladbachile on 1977. aasta meistritiitel jäänud viimaseks.
1970. aastad olid Saksa klubidele rahvusvaheliselt läbi aegade edukaimad: kolm meistrite karikat (Bayern München 1974, 1975 ja 1976), üks karikavõitjate karikas (Hamburger SV 1977) ja kolm UEFA karikat (Borussia Mönchengladbach 1975 ja 1979, Eintracht Frankfurt 1980). UEFA karika 1980. aasta poolfinaalis hõivasid sakslased kõik neli kohta.
Põhja-Saksa klubide heitlus Bayerniga (1979–1990).
1980. aastatel rauges jalgpallipubliku huvi Bundesliga vastu. Selle tingisid mitme Saksa tippmängija siirdumine välismaale, koondise vähenenud populaarsus ja Boris Beckeri ning Steffi Grafi edust tuult tiibadesse saanud huvi tennise vastu.
Uue jõuna kehtestas end liigas Hamburger SV, mis tuli meistriks 1979., 1982. ja 1983. aastal. Viimasel kahel korral treenis hamburglasi austerlane Ernst Happel, kes on Bundesliga edukaim välismaalasest treener. 1985. aastast taaskehtestas oma ülemvõimu põlvkondadevahetuse läbi teinud Müncheni Bayern, tulles kuue hooaja jooksul viiel korral meistriks. Bayernist sai enim Saksa meistritiitleid võitnud klubi (senine rekord kuulus 1. FC Nürnbergile). Neil aastatel kerkis münhenlaste pearivaaliks Bremeni Werder, mis 1988. aastal Otto Rehhageli juhendamisel tiitlivõitu tähistas.
Euromängudes jõudsid sakslased neljal korral Meistrite karika ja neljal korral UEFA karika finaali, suutes kummagi sarja korra võita (vastavalt Hamburger SV 1983; Leverkuseni Bayer 1988).
Taasühinemine ja kommertstegevus (1991–1999).
1990. aastate alguses kogus Bundesliga taas populaarsust. Sellele aitasid kaas koondise saavutused (1990. aasta maailmameister ja 1996. aasta Euroopa meister), aga ka liiga edukas meedia- ning teleturustus. 1991. aastal liitus DFB-ga Ida-Saksamaa jalgpalliliit. Taasühinenud Saksamaa kõrgseltskonda pääsesid DDR-Oberliga 1990/91 üleminekuhooaja kaks esimest (Hansa Rostock ja Dynamo Dresden), paisutades Bundesliga üheks aastaks 20 klubile.
Heitlus esikoha pärast muutus 1990. aastatel eelmise kümnendiga võrreldes pinevamaks. Meistritiitli võitis neil aastail viis eri klubi (Müncheni Bayern, Dortmundi Borussia, Bremeni Werder, VfB Stuttgart, 1. FC Kaiserslautern). Bayernile astus sportlikult ja majanduslikult kandadele eelkõige Dortmund. Kaiserslautern suutis 1998. aastal võita äsja 2. Bundesligast kerkinuna meistritiitli, mida ükski klubi pole varem ega hiljem suutnud korrata. VfL Wolfsburg, SC Freiburg ja Karlsruher SC pääsesid aga uustulnukana otsekoha UEFA karikasarja. Seevastu olid pikaaegsed Bundesliga-veteranid Eintracht Frankfurt, Borussia Mönchengladbach ja 1. FC Köln sunnitud esmakordselt astme võrra madalale pudenema.
Eurosarjades suutsid Saksa klubid 1990. aastatel võita korra Meistrite Liiga (Dortmundi Borussia 1997) ja karikavõitjate karikasarja (Bremeni Werder 1992) ning kaks korda UEFA karika (Müncheni Bayern 1996, Schalke 1997).
Bundesliga-buum (alates 2000).
Sajandivahetuse järel jätkusid 1990. aastatel maad võtnud trendid. Bundesliga kommertsialiseerumine sai uue hoo 2001. aastal, kui profiklubide ühendus "Deutsche Fußball Liga" (DFL) võttis üle liiga tegevjuhtimise, sh klubide litsentseerimise, turunduse ja meediaõigused. Liiga on suutnud oma vaadtavust suurendada ja kõrgel tasemel hoida — Bundesliga mänge külastas hooajal 2006/07 keskmiselt 37 644 inimest (2005/06: 38 191), mis teeb sellest Euroopa vaadatuima liiga.
2005. aasta jaanuaris raputas Saksa klubijalgpalli kihlveoskandaal. Juurdluse käigus tunnistas kohtunik Robert Hoyzer üles, et oli manipuleerinud 2. Bundesliga, Saksamaa karika ja Regionalliga kohtumisi. Ennatlikuks osutus kartus, et skandaal puudutab ka kõrgliigat. DFB ja DFL kehtestasid seejärel hoiatussüsteemi, et eos tuvastada kihlveokontorites tehtud ebaharilikke panuseid.
Pallimurul on kinnistunud Müncheni Bayerni ülekaal. Lõuna-Saksa klubi on võitnud 2000. aastast kuust meistritiitlit, kuigi kahel korral selgus paremus alles viimastel minutitel (2000 jäi napilt teiseks Leverkuseni Bayer ja aasta hiljem FC Schalke 04). Bayerni pearivaalidena on end Leverkuseni ja Schalke kõrval kehtestanud eelkõige SV Werder Bremen, Hamburger SV ja VfB Stuttgart. Oma esimese meistritiitli võitis 2009. aastal VfL Wolfsburg.
Saksa klubide viimane võit Euroopas pärineb 2001. aastast, kui Müncheni Bayern võitis Meistrite Liiga. 2002. aastal pääsesid Leverkuseni Bayer ja Dortmundi Borussia veel vastavalt Meistrite Liiga ja UEFA karika finaali, kuid pärast seda pole Saksa klubidel enam eurosarjade lõppmängule asja olnud. UEFA-koefitsiendi järgi langes Bundesliga euroarvestuses kuuendaks, kuid on suutnud ühe koha tagasi teha.
Klubid.
Bundesligast on alates selle rajamisest 1963. aastal mänginud 50 klubi. Selle nimekirja uusim liige on hooajast 2008/2009 TSG 1899 Hoffenheim. Ainsa klubina on alati kõrgseltskonda kuulunud Hamburger SV. Müncheni Bayern kerkis kõrgliigasse 1965. aastal ega pole kordagi sealt pudenenud.
Kahe eri klubiga on Bundesliga olnud esindatud München, Hamburg, Stuttgart, Bochum ja Köln, koguni nelja klubiga Berliin. Geograafiline jaotus on ebaühtlane: hooajal 2008/09 mängib Bundesligas seitse meeskonda Nordrhein-Westfaleni liidumaalt, peale nende veel viis riigi lõuna-, neli põhja- ja kaks idaosast. Kolme liidumaa — Schleswig-Holsteini, Saksi-Anhalti ja Tüüringi — klubid pole kunagi Bundesligasse pääsenud.
Meistrid ja väljalangejad.
Bundesliga meistritiitli on võitnud 11 klubi. Edukaimad on Müncheni Bayern (21 korda), Mönchengladbachi Borussia (viis) ja Bremeni Werder (neli). Peale rahvasuus "salatitaldrikuks" ristitud rändauhinna saavad edukamad õiguse lisada klubiembleemile kuldtähe: kolmekordne meister ühe, viiekorde kaks ja kümnekordne kolm tähte.
Kolm korda on tulnud järjestikku meistriks Müncheni Bayern (1972–1974, 1985–1987, 1999–2001) ja Mönchengladbachi Borussia (1975-1977). Tiitlit on suutnud kaitsta veel Hamburger SV (1982-1983) ja Dortmundi Borussia (1995-1996).
Kõige sagedamini on Bundesligast välja langenud 1. FC Nürnberg ja Bielefeldi Arminia (seitse korda). Arminial kuulub ka Bundesligasse kerkmise rekord (samuti seitse korda).


Regensburg.
Regensburg on kreisivaba linn Saksamaal Baieri liidumaal, Oberpfalzi halduskeskus. Asub Doonau kaldal. Linna lähedal suubub Doonausse Regeni jõgi, mille järgi linn on nime saanud.
Ajalugu.
Regensburg on üks vanimaid Saksamaa linnu. 4. sajandil eKr oli tänapäeva linna alal keltide asula Radasbona. Markomanni sõja ajal 79. aastal rajasid roomalsed sinna kindluse, mis püsis Rooma valduses 400. aastani. 179. aastal valmis seal rooma leegioni laager Castra Regina (Regeni loss), kus elas 6000 leegionäri. See oli Reetia provintsi keskne sõjaväeline tugipunkt. Laagrist on säilinud värav ("porta praetoria") ja seda kaitsev külgtorn.
Umbes 530. aastast kuni 13. sajandini oli Regensburg Baieri pealinn. 9. sajandil oli Regensburg üks karolingide tähtsamaid linnu. 1135–1146 ehitati Regensburgi üle Doonau kivisild, mis muutis Regensburgi tähtsaks kaubanduskeskuseks Põhja-Euroopa ja Veneetsia vahel. 1245 sai Regensburg vabalinnaks. 1486–1496 kuulus ta Baieri vürstiriigile, ent keiser Maximilian I taastas linna sõltumatuse.
1542 võttis Regensburg vastu luterluse ja jäi täielikult luterlikuks kuni 1803. aastani. Linnas elavad katoliiklased jäeti ilma kodanikuõigustest. Ent siin ei tohi ära segada linna kui linnamüüriga piiratud ala ja linna kui haldusüksust, mis oli mõnevõrra väiksem. Nimelt jäi linna roomakatoliku piiskop ja hulk kloostreid, millest kolmel (Püha Emmerami, Alam-Münsteri ja Ülem-Münsteri ehk St. Emmerami, Niedermünsteri ja Obermünsteri) kloostril oli esindaja Riigipäevas. Seega valitses ebatavaline olukord, kus ühe linna müüride vahel paiknes tollases mõistes viis riiki: vabalinn, piiskopkond ja nimetatud kolm kloostrit, kusjuures neli viimast olid katoliiklikud.
1803. aastal enamik vabalinnu likvideeriti. Regensburgi hakkas valitsema Mainzi peapiiskop, sest Mainz ise oli Lunéville'i rahu kohaselt läinud Prantsusmaale.
19.–23. aprillini 1809 toimus Regensburgi pärast Ratisboni lahing, ainus lahing, kus Napoleon sai haavata. Lahing lõppes prantslaste võiduga, sest linna kaitsnud Austria vägedel lõppes laskemoon. Napoleon vallutas ja rüüstas linna, umbes 150 maja põles maha.
1810 liideti Regensburg Baieriga ja 1871 Saksamaaga.
Erinevalt enamikust Saksamaa linnadest jäi Regensburg Teises maailmasõjas peaaegu kahjustamata, välja arvatud Ülem-Münsteri klooster, mis märtsis 1945 täielikult hävis ja mida ei taastatud.
Haridus.
Regensburgi Ülikool on asutatud 1962. Seal töötas professorina Joseph Alois Ratzinger, kes hiljem valiti paavstiks.


Hamburger SV.
Hamburger Sport-Verein (HSV) on 29. septembril 1887. aastal nimega "Sports Club Germania" (üks praeguse klubi kolmest eelkäijast) loodud Saksamaa spordiklubi Hamburgis.
Klubi on tuntud eeskät jalgpallimeeskonna poolest. Kodustaadion on HSH Nordbank Arena, peatreener Bruno Labbadia.
HSV-s on võimalus tegeleda peale jalgpalli veel paljude sprdialadega: badminton, bowling, golf, jäähoki,karate, kergejõustik, korvpall, kriket, käsipall, lauatennis, maahoki, pesapall, ragbi, riistvõimlemine, rullpall, tennis, ujumine, võistlustants ja võrkpall.


Mõõteriist.
Mõõteriist on seade, mille ülesandeks on mingi füüsikalise suuruse võrdlemine mõõtühikuga.
Näidumõõteriistad.
Näidumõõteriist on mõõteriist, mis näitab mingit füüsikalist suurust selle mõõtmise hetkel.
Registreerivad mõõteriistad.
Registreerivad mõõteriistad on mõõteriistad, mis annavad mõõtmistulemused graafiku või diagrammi kujul.
Integreerivad mõõteriistad.
Integreerivad mõõteriistad on mõõteriistad, mis annavad mõõdetava suuruse summarset väärtust teatud ajavahemikus. Näiteks elektriarvesti.
Mõõteriistade ehitus.
Iga mõõteriista sees asub tema tähtsaim osa – mõõtemehhanism.


Ampermeeter.
Ampermeeter on seade voolutugevuse mõõtmiseks. Ampermeeter ühendatakse vooluahelasse jadamisi. Reeglina on ampermeetri takistus vooluahela takistusest tunduvalt väiksem, mistõttu ta ei muuda märgatavalt voolutugevust vooluahelas.


Voltmeeter.
Voltmeeter on mõõteriist elektrivoolu pinge mõõtmiseks. Voltmeeter ühendatakse vooluahelasse rööbiti.
Voltmeetri takistus on enamasti vooluahela takistusest tunduvalt suurem, mistõttu voltmeeter ei muuda märgatavalt pinget vooluahelas. Kui voltmeetri takistus on mõõdetava ahela takistusega samas suurusjärgus või väiksem, näitab voltmeeter küll õigesti, kuid voltmeetri eemaldamisel ahelast on tegelik pinge suurem.
Leidub nii alalis- kui ka vahelduvpinge voltmeetreid.
Voltmeetri mõõtepiirkonna laiendamine.
Voltmeetri mõõtepiirkonna laiendamiseks kasutatakse eeltakisteid. Eeltakisti on suure takistusega manganiintraadist keritud pool. Eeltakisti võib olla monteeritud ka voltmeetri sisse ning sel juhul on seadmel mõõtepiirkondade ümberlüliti. Kui eeltakisti on voltmeetrist eraldi, tuleb ta ühendada seadmega jadamisi. Eeltakisti korral tuleb skaalajaotise määramisel lähtuda pingest, millele on arvestatud eeltakisti.


Mõõtmine.
Mõõtmine tähendab mingi füüsikalise suuruse võrdlemist teise samasuguse, ühikuks võetud suurusega. Võrdlusega saadud arvu nimetatakse mõõdetava suuruse mõõtarvuks ehk arvväärtuseks.
Tänapäeval kasutatakse rahvusvahelist mõõtühikute SI-süsteemi. Peale põhiühikute on kasutusel veel kordsed ühikud.


Vattmeeter.
Vattmeeter on mõõteriist elektrivoolu võimsuse mõõtmiseks. Kui vooluahel ei sisalda kondensaatoreid või mähistega voolutarbijaid (näiteks elektrimootoreid), saab alalis- ja vahelduvvoolu võimsust moota ka amper- ja voltmeetriga. Amper- ja voltmeetri näitude põhjal arvutatakse võimsus valemiga P=IU, kus


Automaatkaitselüliti.
Kahepooluseline minikaitselüliti 10 A, B-tunnusjoon
Automaatkaitseüliti ehk kaitselüliti on lüliti, mis voolutugevuse liigsel suurenemisel, näiteks lühise või ülekoormuse korral vooluahela automaatselt katkestab.
Kaitselüliti oluline osa on relee (kas termorelee või voolurelee). Releed koos tema juurde kuuluva väljalülitusmehhanismiga nimetatakse vabastiks. Enamlevinud kaitselülitid on kas elektromagnetiliste, soojuspõhiste või kombineeritud vabastitega. Tänapäeval on suuremate nimivooludega kaitselülitite puhul üha enam levinud elektroonilised mikroprotsessorvabastid. Eraldi tooterühma moodustavad hüdromagnetiliste vabastitega kaitselülitid.
Kaitselüliti lahutab koormusahela kontaktid siis, kui vabastit läbib lubatust suurem vool ja see rakendub.
Esimesena kirjeldas automaatkaitselülitit oma patenditaotluses 1879 Thomas Alva Edison, kuigi hiljem kasutas ta tootmises sulavkaitset.
Tööpõhimõte.
Automaatkaitselüliti peab avastama ja välja lülitama normaalsest talitlusest kõrvalekalduva voolu - enamasti liigvoolu. Madalpingeautomaatkaitselülitites toimub see harilikult kaitselüliti korpuse sees, kõrgpingeautomaatkaitselülitites on harilikult juhtseade, mis tunneb ära liigvoolu ja käivitab vooluahela katkestamise mehhanismi. Elektromagnetkaitselülitit käivitab tavaliselt eraldi aku, kuigi mõnes kõrgpingeautomaatkaitselülitis on omaenese trafo, kaitsereleed ja vooluallika juhtseade.
Kui tuvastatakse ettenähtud piirväärtust ületav liigvool, siis peavad automaatkaitselüliti kontaktid avanema ja vooluahela katkestama. Mõned automaatkaitselülitid kasutavad mehaaniliselt salvestatud energiat, näiteks vedrusid või suruõhku, mõned katkestavad vooluahela liigvoolu enese energia abil. Väikeseid kaitselüliteid saab käsitsi sisse ja välja lülitada, suurematel võib olla vinnastamiseks kas käsiajam või ka ektrimootor, et lülitamiseks vajalikku energiat vedrudesse salvestada.
Kaitselüliti kontaktid peavad vastu pidama koormusvoolule ilma ülemäära kuumenemata ja elektrikaare tekitatavale kuumusele vooluahelat katkestades. Kontaktid valmistatakse vasest, vasesulamist, hõbedasulamist või teistest materjalidest. Kontaktide kasutuskestust vähendab vooluahela katkestamise käigus toimuv erosioon. Kaitselüliti kasuliku tööea pikendamiseks võivad neil olla vahetatavad kontaktid.
Kui vooluahel katkeb, tekib elektrikaar. See kaar tuleb enamasti hoida kaitselüliti korpuse sees, jahutada ja kustutada kontrollitud moel nii, et kontaktid oleks ka edaspidi võimelised koormusvoolu liigselt kuumenemata juhtima. Erinevates kaitselülites võidakse kasutada keskkonnana kus elektrikaar tekib kas vaakumit, õhku, mõnda muud isoleerivat gaasi või õli.
Lõpuks, kui rikketingimused on kadunud, tuleb kontaktid jällegi sulgeda, et saaks taastada pinge katkenud ahelas.
Madalpingekaitselülitite liigitus.
ühepooluselistest kinnistest moodulitest (mis sisaldavad eneses enamasti termomagnetilist vabastit, lahutusmehhanismi, kontakte ja kaarekustutusseadet) kokkupandud kaitselüliti, tänapäeval tavaliselt hõlpsalt monteeritav DIN-montaažilatile. Kaitselüliti mitmesugused lisaseadmed (abikontaktid, täiendavad vabastid jne.) on monteeritavad kaitselüliti külge. Nimivoolude vahemik 0,1 A - 125 A,
ühes kompaktses korpuses paiknev enamasti mitmepooluseline kaitselüliti, elektrikaare kustutamine toimub kaitselüliti sees. Erinevad lisaseadmed on enamasti monteeritud (või on monteeritavad) samasse korpusesse. Nimivoolude vahemik 10 A - 1600 A
ühes korpuses paiknev mitmepooluseline lahtine kaitselüliti - elektrikaar paiskub lülitamisel kaitselülitist välja. Nimivoolude vahemik 800 A - 6300 A
Madalpinge kaitselülitite rakendumistunnusjooned.
Kaitselüliti rakendumistunnusjoon on teda läbiva voolu ja selle voolu toimel rakendumise aja vahelise sõltuvuse graafiline kujutis.
Kompakt-ja õhk-kaitselülitite rakendumistunnusjooned ja nende modifitseerimise võimalused on enamasti ära toodud tooja poolt kaasa antavas tehnilises dokumentatsioonis ja vastavates tootekataloogides.
Minikaitselülitite valiku ja vahetatavuse lihtsustamiseks tähistatakse minikaitselülitite tüüpilisi rakendumistunnusjooni sageli kokkuleppelise täh(tede)ega (näiteks A,B,C,D,E,G,H,HG,K,L,MA,R,S,U,Z). Eestis kehtivas kodutarbijate ja sarnastes paigaldistes (kus lülitusi pääsevad tegema elektrialast koolitust mitteomavad isikud) kasutatavatele minikaitselülititele on asjakohases tootestandardis (EVS-EN 60898) kindlaks määratud kolm tüüpset rakendumistunnusjoont (B,C,D).
Muud minikaitselülitite rakendumistunnusjooned ei ole standarditega reglementeeritud, tööstuspaigaldistes kasutavate kaitselülitite üldstandard (EVS-EN 60947-2) esitab vaid üldised nõuded kaitselülitite erinevatele näitajatele.
Minikaitselülitite nimivoolude rida amprites.
0,5, 1, 1,6, 2, 3, 4, 6, 8, 10, 13, 16, 20, 25, 32, 40, 50, 63, 80, 100, 125
Selektiivsus.
Kaitselülitite selektiivsuse all mõeldakse järjestikku ühendatud kaitselülitite karakteristikute sellist valikut, et rikke korral lülituks välja ainult rikkekohale lähim kaitselüliti ja ülejäänud elektripaigaldise osad jääksid endiselt pingestatuks. Eristatakse täielikku ja osalist selektiivsust. Täieliku selektiivsuse korral on tagatud järjestikku ühendatud kaitselülitite selektiivne rakendumine kõigi selles elektripaigaldise osas esineda võivate lühisvoolude korral, osalise selektiivsuse korral on selektiivsus tagatud ainult lühisvoolu teatava maksimaalväärtuseni.
Täielikult selektiivse kaitsesüsteemi ehitamiseks tuleb üksteise järele ühendatavad kaitselülitid hoolikalt valida, pidades silmas nii nende kaitselülitite rakendumistunnusjooni kui ka elektripaigaldises liigkoormus- ja lühisvoolude kõiki esineda võivaid väärtusi. Kui tegemist on lühisenergiat piiravate kaitselülititega, siis on mõistlik kasutada konkreetsete kaitselülitite paaride koos katsetamisel saadud katsetulemustel põhinevaid selektiivsustabeleid.
NB! Kodutarbija ja sarnastes paigaldistes kasutatavad erinevate rakendumistunnusjoontega (B,C ja D) minikaitselülitid ei ole reeglina üksteise suhtes lühise korral selektiivsed, kuigi seda vahel ekslikult arvatakse.
Kaitselüliti valik.
Nimivool tuleb valida kaabli ristlõike pindala, paigaldusviisi ja materjali järgi (näiteks 0,75 mm² ristlõikega vaskkaablile tohib rakendada voolutugevust kuni 6 A).
Nimivoolu valimisel tuleb samas arvestada ka pistikupesade, valguslülitite ja klemmide maksimaalset lubatud voolu. Kui kaabli maksimaalne lubatud koormus on 25 A, aga pistikupesal ainult 16 A, siis ei tohi seda ahelt kaitsva kaitselüliti nimivool ületada 16 A. Kui pistikupesa maksimaalne lubatud koormusvool on 16 A, aga kaablil ainult 10 A, siis ei tohi kaitselüliti nimivool olla suurem kui 10 A.


Helmut Maandi.
Helmut Maandi (5. juuni 1906 Rapla vald (Rapla kihelkond), Sikeldi – 27. oktoober 1990 Stockholm) oli Maatööliste ja Väikemaapidajate Koja esimees ja septembris 1944 loodud Eesti Vabariigi Valitsuse riigisekretär.
Helmut Maandi sündis Harjumaal (praegusel Raplamaal), kus vanemad Mart ja Mari (sündinud Vultmann) Maandi olid veskirentnikud, hiljem talupidajad. Ta õppis Raplas Küllmannide eraalgkoolis, 1917–1925 Westholmi gümnaasiumis Tallinnas ning 1925–1932 õigusteadust Tartu Ülikoolis. Ta oli EÜS Põhjala liige, töötas Tallinnas algul vandeadvokaadi Arnold Susi abina ja 1938–1944 vandeadvokaadina. Ta tegutses Eesti Ühistegelise Liidu sekretärina ja ETK juriskonsuldina. 1933–1937 oli ta V Riigikogu liige Ühinenud põllumeeste ja asunike rühmas.
Aastail 1936–1940 oli Helmut Maandi Maatööliste ja Väikemaapidajate Koja esimees, alates 8. jaanuarist 1937 oli ta koja poolt valitud Riigi Majandusnõukogu liige. Helmut Maandil oli talu Rapla vallas, kus ta on olnud ka vallavolikogu liige. 1938. aastal kandideeris ta I Riigivolikogu valimistel 15. valimisringkonnas.
Helmut Maandi oli 1944. aasta algul asutatud põrandaaluse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liige ning Jüri Uluots nimetas ta Otto Tiefi valitsuse riigisekretäriks. Tegevuse pärast Rahvuskomitees otsisid Helmut Maandit Saksa okupatsioonivõimud üle riigi taga alates aprillist 1944. Pärast Tiefi valitsuse viimast koosolekut 22. septembril Puise ranna Põgari külas õnnestus Maandil põgeneda Rootsi.
Helmut Maandi oli Riigisekretär 18. septembrist 1944 kuni 15. jaanuarini 1945 ja 18. detsembrist 1949 kuni 11. jaanuarini 1953.
Rootsis asus Helmut Maandi pärast põgenikelaagris viibimist 1945 Stockholmi, kus töötas revidendina Riigimaade valitsuses (Domänverket).
Helmut Maandi oli Stockholmis tegutsenud Eesti Rahvusnõukogu peasekretär 1947–1951, Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse juhatuse liige ja oli valitud Eesti Rahvusfondi esinduskogusse.
Helmut Maandi abiellus 1934. aastal Carina Maria Paaliga. Peres sündis kolm last, Jaak (1936), Anne-Katrin (1939) ja Mart (1950).
Oma mälestused tegevusest Rahvuskomitees ja Tiefi valitsuses on ta avaldanud ajakirjas Looming 1988 nr 10


Eesti rahva kannatuste aasta.
"Eesti rahva kannatuste aasta" on 1943. aastal Saksa okupatsiooni ajal välja antud lähiajalooline koguteos Nõukogude okupatsioonist Eestis aastatel 1940–1941. Seda on süüdistatud propagandistlikus hoiakus.


Deformatsioon.
Deformatsiooniks ehk deformeerumiseks laiemas mõistes nimetatakse keha osakeste vastastikuse asendi muutusi, mis tingivad selle keha kuju ja mõõtmete (mahu) muutuse. Deformatsiooniks kitsamas mõistes nimetatakse aga suurusi, mis iseloomustavad keha kuju ja mõõtmete muutumise intensiivsust. Kontekstist peab alati selguma, kas tegemist on laiema või kitsama tõlgendusega.
Liigitus.
Deformatsioonid jagunevad plastseteks ja elastseteks.
Plastsed deformatsioonid on deformatsioonid, mille korral pärast deformatsiooni esile kutsunud jõu kõrvaldamist keha esialgne kuju ja mõõtmed ei taastu (näiteks plastiliini voolimine, paberi kortsutamine).
Elastsed deformatsioonid on deformatsioonid, mille korral pärast deformatsiooni esile kutsunud jõu kõrvaldamist keha esialgne kuju ja mõõtmed taastuvad (näiteks vedru kokkusurumine).


Kontaktor.
Kontaktoriks nimetatakse automaat- või distantsjuhitavat lülitusseadet, mis on ette nähtud sisse või välja lülitama normaalset talitlusvoolu ja ka ülekoormusvoolu madalpingeahelais.
Kontaktori ühendamine.
Kontaktorimähis ühendatakse vooluallikaga distantsjuhtimise lüliti kaudu, tänu millele on võimalik elektritarbijate distantsjuhtimine.
Kontaktori tööpõhimõte.
Kui kontaktorimähist läbib elektrivool, tõmbub ankur ikke vastu ja pöörab seejuures võlli, millele on kinnitatud ankur ja kontaktisüsteem. Võlli pöörlemisel kontaktid sulguvad ja ühendavad juhitava elektritarbija vooluallikaga. Pinge katkestamisel kontaktorimähisel kukub ankur raskusjõu mõjul ikke küljest lahti ning kontaktid avanevad ja lülitavad elektritarbija vooluallikast lahti.


Kontaktorkaitselüliti.
Kontaktorkaitselüliti ehk magnetkäiviti on ette nähtud elektrimootorite ja teiste elektritarbijate käivitamiseks, seiskamiseks ja kaitsmiseks.


Kreeta sõnn.
Kreeta sõnn oli vanakreeka mütoloogias imekaunis pull, kelle Poseidon kinkis Kreeta kuningale Minosele ja kelle äratoomine oli Heraklese seitsmes vägitöö.
Poseidon kinkis pulli Minosele, et see tolle jumalatele ohverdaks. Ent Minose naisele Pasiphaele hakkas loom meeldima ja ta rääkis mehele augu pähe, et see pulli tõuparanduseks alles jätaks.
Poseidoni kättemaks oli hirmus: et Pasiphae pulli armastas ja selles tõuparandajat nägi, siis pani ta naise pulli armuma, nii et see loomaga suguühtesse astus ning tõi ilmale inimese keha ja härja peaga inimsööja koletise Minotaurose. Lisaks saatis Poseidon pullile hulluse, nii et see rändas mööda saart ja külvas kõikjal hävingut.
Herakles viskas loomale lasso kaela ja kui loom merre jooksis, hüppas talle selga. Ta laskis härjal ujuda Argolída lahte ja ratsutas temal sealt Tirynsisse Eurystheuse juurde.
Eurystheus tahtis ohverdada sõnni Herale, kes aga Heraklest ei sallinud ja palus seda mitte teha, sest sõnni äratoomine oli Heraklese kuulsust veelgi suurendanud. Niisiis ei osanud Eurystheus muud teha kui käskis looma vabaks lasta, nagu ka eelmised loomad, kelle Herakles oli Eurystheusele elusana näha toonud, olid vabaks lastud.
Seejärel hulkus loom mööda Peloponnesost. Teda hüüti Maratoni sõnniks. Hull oli ta endistviisi ja kimbutas inimesi, kuni Theseus ta lõpuks surmas.
Zeus tõstis sõnni lõpuks taevasse Sõnni tähtkujuks.


Energiasüsteem.
Energiasüsteemiks nimetatakse ühtse režiimiga elektrienergia katkematu tootmise ja jaotamise poolest ühtseks tervikuks kujundatud elektrijaamade, elektriliinide, alajaamade ja soojusvõrkude kogumit.


Elektritarbija.
Elektritarbija on elektrienergia tarbija.


Elektriseade.
Elektriseade (inglise "(item of) electrical equipment", saksa "elektrisches Betriebsmittel", soome "sähkölaite") on seade, mis toodab, muundab, jaotab või tarbib elektrienergiat. Elektriseadmed on näiteks generaatorid koos abi- ja hooldusseadmetega, alajaamad, elektriliinid aga ka elektrilised kodumasinad, aparaadid, seadmed või tarvikud millelt eeldatakse teatud elektrilisi omadusi.


Elektrivõrk.
Elektrivõrk on ühtses süsteemis töötavate seadmete ja elektriliinide kogum, mis on ette nähtud elektrienergia ülekandmiseks ja jaotamiseks.


Elektriskeem.
Elektriskeemiks nimetatakse elektriseadme või tema osa graafilist kujutamist elektritingmärkide abil. Elektriskeemid aitavad elektriseadme koostisosi ja nende osade vahelisi ühendusviise piltlikult ette kujutada. Kui tehniline joonis on tehnika keel, siis elektriskeem on elektrotehnika keel. Elektriskeemide tingmärgid on standardiseeritud.
Struktuurskeem.
Elektriseadmed koosnevad tavaliselt mitmest osast. Elektriseadme koostise ja põhiosade vastastikuse seose piltlikuks näitamiseks koostatakse elektriseadme struktuurskeem. Struktuurkeem on lihtne joonis, millel on kujutatud elektriseadme tähtsamad osad ja nendevahelised seosed.
Struktuurskeemidel kujutatakse elektriseadme osi kastikestena või tingmärkide abil. Kastikeste sisse kirjutatakse elektriseadme elementide nimetused. Elektriseadme osadevahelisi seoseid tähistavatel joontel on soovitatav nooltega näidata seadmes toimuvate protsesside kulgemissuunad.
Põhimõtteskeem.
Põhimõtteskeemidel näidatakse elektriseadme kõikide elementide vastasmõju ja elektrilist seost, nende elementide vastastikust asendit märkimata. Põhimõtteskeemid aitavad uurida elektriseadmete töötamispõhimõtteid ja välja töötada teisi konstruktiivseid dokumente, mida kasutatakse elektriseadmete monteerimisel, remontimisel ja ekspluateerimisel.
Mitmejoonelistel põhimõtteskeemidel tähistatakse igat juhet joonega. Ühejoonelistel skeemidel tähistatakse mis tahes juhtmete hulka ühe joonega, millele tõmmatud kriipsukeste arv näitab juhtmete arvu.
Põhimõtteskeemide iga element tuleb tähistada mingi tähega. Tähti kasutatakse ka elemendi tähenduse märkimiseks, näiteks E- käivitusnupp, S- seiskamisnupp. Kui skeemil on mitu ühesugust elementi, siis lisatakse elemendi tähisele järjekorranumber. Järjekorranumber kirjutatakse tähelise sümboli järel, näiteks L1, E3, R5, C4.
Montaažiskeem.
Montaažiskeemid kujutavad endast tööjooniseid, millel on näidatud kõikide elektriseadmete ühendused ja nende asendid antud seadme konstruktiivelementide suhtes.
Montaažiskeemidel peab elementide paigutus andma ettekujutuse nende elementide tõelisest paigutusest elektriseadmes. Seadme konstruktiivelemente kujutatakse kastikestena. Montaažiskeemidel kasutatavad tähelised ja numbrilised tähised peavad langema kokku põhimõtteskeemide tähistega.


Eritakistus.
Eritakistus on füüsikaline suurus, mis iseloomustab elektrijuhi võimet voolu läbi lasta ning on võrdne juhi takistusega juhul, kui juhi pikkus ja ristlõikepindala on ühikulised.
Teisisõnu eritakistus on kindlast materjalist elektrijuhi võime avaldada teda läbivale voolule takistust.
Eritakistuse ühik oom korda meeter ehk oom-meeter (Ω · m) on defineeritud kui antud ainest tehtud 1 m pikkuse ja 1 m2 ristlõikepindalaga juhi takistus.
Eritakistus on üks tähtsamaid juhi elektrilisi omadusi.


Hügroskoopsus.
Hügroskoopsus ehk niiskusimavus ehk imamisvõime on ainete võime õhust või muust gaasist neelata endasse vett.
Ainetele neeldub vett piirpindade molekulaar- ja elektrostaatiliste jõudude toimel.
Kivimi- ja mullaosakestele tugevasti sorbeerunud vett nimetatakse hügroskoopsusveeks. Taimed seda omastada ei suuda.


Läbilöögitugevus.
Läbilöögitugevus ehk dielektriline tugevus on suurus, mis arvuliselt võrdub pingega, mille korral ühikulise paksusega dielektrikukihis tekib läbilöök. Läbilöögitugevus määratakse katseliselt.


Vahelduvvool.
Vahelduvvooluks nimetatakse elektrivoolu, mille suund ja tugevus perioodiliselt muutuvad.
Tänapäeva elektrijaotusvõrkudes on üldjuhul ülekantav elektrivool
3 faasiline vahelduvvool. Alalisvoolu kasutatakse seal, kus on
vaja võrgust sõltumatut toiteallikat – akut autol või
Alalisvooluga töötab enamus elektertranspordi vahendeid – elektrirong, tramm, trollibuss ja elektriauto.
vahelduvvooluvõrgust (veoalajaamade või laadijate kaudu) ja muundatakse veoajamites tagasi veomootoritele sobiva sagedusega vahelduvvooluks. Alalisvoolu veomootorites toimub vaheldamine mehaanilise kommutaatoriga, vahelduvvoolu veomootorite korral kasutatakse vaheldamiseks pöördemomendi reguleerimiseks sobivat vaheldit või sagedusmuundurit.
Vahelduvvoolu puudused.
Nimetatud põhjustel ja jõuelektroonika kiire arengu tõttu on alates XX sajandi lõpust hakatud tööstus- ja transpordirakendustes (kraanad, tööstusrobotid, jms.) üha enam kasutama alalisvoolu. Paljud suurema võimsusega vahelduvvooluajamite sagedusmuundurid võimaldavad lülitamist alalisvooluvõrku (vt. ABB Industrial Multidrives).
Vahelduvvoolust veel.
Meil on vooluvõrgus sagedus 50 Hz, aga igal pool see pole nii. Ameerikas on sagedus 60 Hz ning lennukitel ja laevadel kasutatakse sagedust 400 Hz, kuna suurema sagedusega kaasnevad väiksemad seadmed. See tähendab ka väiksemat massi ning lennukite puhul on seadmete mass üsna oluline, sest iga kilogramm maksab. Vahelduvvoolu sagedust kasutatakse ka asünkroonmootorite pöörlemissageduse muutmiseks. Selliseid seadmeid, mis muudavad vahelduvvoolu sagedust, kutsutakse sagedusmuunduriteks. Mida suurem on asünkroonmootorisse antav sagedus, seda kiiremini pöörleb mootori rootor. Öeldakse ka, et elektrimootori pöörlemissagedus kasvab lineaarselt vahelduvvoolu sagedusega. See tähendab, et kui meil on mootor, mis normaalse vooluvõrgust saadava elektrivooluga teeb 2800 pööret minutis, siis sageduse suurendamisel kaks korda suureneb ka mootori pöörete arv kaks korda, seega siis 5600 pöördeni minutis. Sagedusmuundurid võimaldavad voolu sagedust muuta laiades piirides, näiteks Siemensil 0–650 Hz.


Ankur (elektrotehnika).
Ankur on elektrimasinas seade, kus indutseeritakse elektromotoorjõud.
Ankruks võib olla nii rootor kui ka staator.


Ratingen.
Ratingen on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Mettmanni kreisis. Piirneb läänes Düsseldorfiga ning põhjas Duisburgi, Mülheimi ja Esseniga.
Ajalugu.
Ratingeni kohal mainitakse asulat 849. aastal. 1276. aastal sai linnaõigused. Keskajast kuulus linn Bergi hertsogitele. Kolmekümneaastase sõja käigus purustati linn peaaegu täielikult. 1815. aastal liideti Viini kongressi otsusel Preisimaaga.


Priit Kolbre.
Priit Kolbre (17. veebruar 1956 Tallinn – 18. juuni 2006 Helsingi) oli Eesti diplomaat.
Haridus.
Kolbre lõpetas 1979. aastal majandusinsenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegu Tallinna Tehnikaülikool).
Aastal 1986 kaitses ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia juures kandidaadikraadi majandusteaduste alal.
Aastal 1991 lõpetas Priit Kolbre ka Eesti Diplomaatide Kooli selle esimeses lennus.
Ametikohad.
Enne Välisministeeriumisse tööle minekut oli Priit Kolbre Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI) dotsent ja kateedrijuhataja.
Aastal 1990 asus Kolbre välisminister Lennart Meri kutsel tööle Välisministeeriumisse. Aastatel 1994–1998 oli ta Välisministeeriumi asekantsler välismajanduspoliitika alal. Aastatel 1998–2002 oli ta suursaadik Euroopa Liidu juures. Aastatel 2002–2005 oli ta välisministeeriumi kantsler, samal ajal mitteresideeriv suursaadik Püha Tooli juures. Aastal 2005 akrediteeriti ta suursaadikuks Soome Vabariiki.
Teened.
Kolbre pidas Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) liitumise läbirääkimisi, Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimisi ja Euroopa lepingu läbirääkimisi.
Kantsleriks sai Kolbre pärast välisminister Kristiina Ojulandi ja eelmise kantsleri Indrek Tarandi vahel tekkinud skandaalset konflikti, mille tagajärjel Tarand lahkus. Välisminister Urmas Paeti sõnul suutis Kolbre kantslerina leevendada Ojulandi ja Välisministeeriumi ametnikkonna vahelisi pingeid.
Suursaadikuna Soomes pälvis Kolbre tähelepanu 1. detsembril 2005. aastal Tuglase seltsis peetud loenguga, milles ta kritiseeris teravalt Soome meediat, mis oli Kolbre arvates ebaõigelt kajastanud Eesti firma Tallink tegevust reovete merre pumpamisel.
Surm.
Priit Kolbre leiti 2006. aasta 19. juunil Helsinki Vantaa lennuvälja parklast käivitatud mootoriga autost surnuna. Lahkamisel leiti, et surma põhjuseks olid ootamatult ilmnenud terviseprobleemid. Tõenäoliselt ütles üles süda.


Elektrimasin.
Elektrimasin on masin, millega muudetakse mehaanilist energiat elektrienergiaks (elektrigeneraator), elektrienergiat mehaaniliseks energiaks (elektrimootor), vahelduvvoolu pinget (transformaator), vahelduvvoolu alalisvooluks (alaldi), muudetakse vahelduvvoolu sagedust (sagedusmuundur) või faaside arvu.
Elektrimasinate tööpõhimõte.
Elektrimasinate ehitus ja töö põhineb elektromagnetilisel induktsioonil ja magnetväljade vastasmõjul. Elektrimasinal on liikumatu osa- staator ja liikuv osa- rootor või puuduvad liikuvad osad üldse (transformaator). Elektrimasina tööpõhimõttest olenevalt võivad nii staator kui ka rootor olla kas induktoriks (magnetvälja tekitaja) või ankruks (ankrus indutseeritakse elektromotoorjõud).
Enamik elektrimasinaid on ehitatud nii, et nende induktorite poolt tekitatud magnetväli muutub perioodiliselt ning seepärast nimetatakse taolist magnetvälja pöörlevaks magnetväljaks.


Theaitetos (Platoni dialoog).
"Theaitetos'" on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis kirjutatud filosoofiline teos, mis kuulub üldise arvamuse kohaselt Platoni hiliste dialoogide hulka.
"Theaitetoses" vestleb Sokrates peamiselt noore matemaatikuga, kelle nimi on Theaitetos. Vestluse juures on ka Theaitetose õpetaja Theodoros, kes Theaitetost Sokratesele tutvustab ning omab vestluses abistavat rolli.
Dialoogi sissejuhatuses räägivad omavahel Terpsion ja Eukleides ning esimene palub viimaselt võimalust kuulata vestlust, mille olevat kunagi Theaitetos, Theodoros ja Sokrates omavahel pidanud. Eukleides on vestluse üles kirjutanud ning laseb oma teenijal selle neile ette lugeda.
Vestluse teemaks on küsimus: mis on teadmine? Kogu dialoog tegeleb selle küsimuse arutamisega, kusjuures Sokrates püüab lasta Theaitetosel esitada oma arusaamasid teadmise kohta ega esita enda õpetust sellest, mis teadmine on. Seega võib pidada dialoogi teiste hiliste dialoogide hulgas iseäranis sokraatiliseks.
Theaitetos pakub vastusena sellele küsimusele kolme määratlust: teadmine on taju ("aisthēsis"), teadmine on tõene arvamus ("doxa"), teadmine on tõene arvamus koos seletusega ("logos"). Kõik need määratlused osutuvad aga arutluse käigus järjepanu puudulikeks ning dialoog lõpeb ilma küsimusele vastust leidmata, st aporeetiliselt.
Arutluse raames käsitletakse taju seoses õpetusega sellest, et kõik on liikumises, arvamust seoses eelneva õpetusega, oleva tunnetamise võimalikkuse tingimusi, arvamust seoses mõtlemisega (dianoia), vale arvamuse ("pseudēs doxa") võimalikkust seoses mõtlemisega ning kirjeldatakse "logose" struktuuri.
Dialoog lõpeb Sokratese osutusega, et ta peab nüüd minema kohtuma arhondiga talle esitatud süüdistuse asjus. Järelikult on dialoogi fiktiivne toimumise aeg natuke enne "Apoloogia" toimumist ja dialoog "Euthyphron" peab toimuma vahetult peale "Theaitetost", kuna see toimub teel arhondi juurde.
Dialoogi sisuliseks jätkuks on dialoog "Sofist", mille "toimumises" "Theaitetoses" kokku lepitakse, kusjuures dialoog toimub "Theaitetose" vestlusele järgneval päeval. Dialoogis viidatakse ka "Parmenidesele", mis sisaldab Sokratese nooruspõlve kohtumist Parmenidesega. "Sofistile" järgnevad omakorda dialoogid "Politikos" ja "Philebos".


Normaalelastsusmoodul.
Normaalelastsusmoodul ehk pikielastsusmoodul on mõiste tugevusõpetusest, mis iseloomustab materjali jäikust. Mida suurem on normaalelastsusmoodul, seda väiksem on võrdse pinge korral selle materjali joondeformatsioon ehk teisisõnu- seda jäigem on keha. Tähis E.


Teim.
Teim ehk teimimine on standardtingimustel tehtav katse materjali mingi karakteristiku määramiseks.
Mingi materjali tugevus- ja jäikusarvutusi on võimalik kontrollida ainult teimimisel. Teimimine toimub silindri- või nelinurkse ristlõikega katsekehaga ehk teimikuga. Teimi käigus katsekeha puruneb, seetõttu kutsutakse teimimist mõnikord ka purustavaks kontrolliks.
Eesti kõige täiuslikum teimimislabor asub Tallinna Tehnikaülikoolis.


Proportsionaalsuspiir.
Proportsionaalsuspiiriks nimetatakse suurimat pinget, mille saavutamiseni on pinge ja deformatsioon omavahel võrdelised. Alates proportsionaalsuspiirist kaotab Hooke'i seadus oma kehtivuse. Kui teimi käigus viiakse pinge proovikehas proportsionaalsuspiirini siis tekivad temas esimesed plastsed deformatsioonid ehk teisisõnu- keha, mis ületab proportsionaalsuspiiri ei taasta enam oma kuju.


Bauschingeri efekt.
Bauschingeri efekt on mõiste tugevusõpetusest, milleks nimetatakse plastse metalli voolavuspinge vähenemist vastassuunalisel plastsel eeldeformeerimisel. Sisuliselt on Bauschingeri efekti puhul tegemist materjali kalestamisega.


Riina Kionka.
Riina Ruth Kionka (sündinud 29. detsembril 1960, Detroidis Michigani osariigis USAs) on Euroopa Liidu Nõukogu ametnik ja endine Eesti diplomaat.
Elulugu.
Väliseesti päritolu Riina Kionka sündis Detroidis Michiganis ning käis samas ka keskkoolis. 1983. aastal sai ta James Madison College'ist Michigani Ülikoolis kaks bakalaureusekraadi: rahvusvahelistes suhetes ja saksa kirjanduses. Ta valiti prestiižsesse Phi Beta Kappa ühingusse ning mängis marsiorkestris trompetit. 1980. aastal käis ta keeleõppel Saksamaal Eifeli piirkonnas ning oli 1982. aastal Riigidepartemangu Lääne-Berliini esinduses praktikal.
1984. aastal kolis Kionka New Yorki ning asus töötama politoloogiadoktori väitekirja kallal, spetsialiseerumisega Nõukogude Liidule. 1986. aastal sai ta magistrikraadi ja 1988 "Certificate of Completion"i Columbia ülikooli Harrimani instituudist. Vahepeal käis Kionka Münchenis Raadios Vaba Euroopa praktikal ning õppis Norwichi ülikooli intensiivkursustel vene keelt.
1988–1989 oli Kionkal "Deutscher Akademischer Austausch Dienst" (DAAD) grant Bonnis teadustöö tegemiseks. 1989-1993 töötas ta Münchenis Raadio Vaba Euroopas analüütikuna.
1993. aastal asus Riina Kionka tööle Välisministeeriumi poliitika planeerimise alale. 1996–2000 oli ta emaduspuhkusel ning teadustööd tegemas. Sel ajal kaitses ta ka väitekirja rahvusvaheliste organisatsioonide mõjust sisepoliitikale, eriti kodakondsuse ja julgeoleku suhetele Eestis.
2000–2004 oli ta suursaadik Saksamaa Liitvabariigis. Saksamaalt tagasi tulles sai temast välisministeeriumi asekantsler Euroopa Liidu alal.
2002. aastal kaitses Kionka välisminister Kristiina Ojulandiga tülli läinud kantsler Indrek Tarandit. 2004. aastal Saksamaalt Eestisse naastes hakkas ta kandideerima tööle Euroopa Liidu institutsioonidesse.
Välisministeeriumist lahkudes kritiseeris Kionka teravalt Kristiina Ojulandi, võrreldes viimase juhitavas asutuses töötamist Siberis olekuga ning öeldes, et "ei oleks eluilmaski uskunud, et üks inimene suudab nii kiiresti ja süsteemaatiliselt ära rikkuda hästi töötava välisministeeriumi." Ajakirjandus viitas sellele kui "magusale kättemaksule."
2005. aasta 1. juulist töötab ta Euroopa Liidu nõukogule alluvas transatlantiliste suhete, inimõiguste ja ÜRO direktoraadis. Kionka juhatab seal osakonda, mis töötab välja ELi ühtseid välispoliitilisi seisukohti USA ning Kanada suunal.
Riina Kionka abikaasa on Lauri Lepik. Neil on kaks last. Varem on ta olnud abielus väliseestlase Mart Laanemäega.


RheinEnergieStadion.
RheinEnergieStadion õhtusel ajal, veebruar 2005
RheinEnergieStadion, tuntud ka nimega "Müngersdorfer Stadion", on jalgpallistaadion Kölnis, Põhja-Rein-Vestfaali liidumaal Saksamaal. Staadion on Bundesliigas mängiva 1. FC Kölni kodustaadion, ja see oli ka 2006. aasta maailmameistrivõistluste üheks mängude toimumise kohaks.
Algne Müngersdorfer Stadion valmis 1923. aastal ligi 80 000 pealtvaatajat mahutavaks, olles tollel ajal Saksamaa suurim staadion. 1974. aasta jalgpalli MM-iks oli plaan ehitada täiesti uus staadion, mis aga suurte kulutuste tõttu ei teostunud. Vana staadion otsustati siiski selle aja nõuetele vastavalt uuendada. Ümberehitustööd said valmis 1975. aastal ja selle tulemusena tuli Müngersdorfer Stadionist esimene pealtvaatajate kohal kaetud katusega staadion Saksamaal.
Kui Saksamaa sai uuesti jalgpalli MM-i korraldamisõigused, ei tahtnud Köln jälle ilma jääda võimalusest olla osaline MM mängudel. Otsustati ehitada uus staadion ilma jooksuradateta ja 51 000 pealtvaataja tarbeks. Ehitus- ja lammutustööd toimusid saksa täpsusega, mis võimaldas 1. FC Kölni mängude toimumise ka ehitustööde ajal. Uus 2003. aastal valminud staadion läks kokku maksma 117,5 miljonit eurot ja rahastamine toimus RheinEnergie AG-le nimeõiguse rentimise tulemusena.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee premeeris staadioni 2005. aastal pronksmedaliga kui ühte maailma parimat spordiareeni.
2006. aasta MM-il mängiti staadionil viis mängu, millest neli olid alagrupimängud ja üks kaheksandikfinaal.


Positiivne sisepind.
Positiivne sisepind on mõiste tugevusõpetusest, milleks nimetatakse pinda, kui ta välisnormaali suund ühtib koordinaattelje positiivse suunaga.


Normaalpinge.
Normaalpinge on mõiste tugevusõpetusest ning ta tähendab lõikepinnaga risti paiknevat pingekomponenti. Normaalpinge on vektoriaalne suurus ning ta tähis tugevusarvutustes on formula_1. Kogupinge avaldub normaal- ja tangentsiaalpinge kaudu valemiga formula_2. Kogupinget pole aga otstarbekas kehas mõjuvate sisepingete hindamiseks kasutada, sest paljud materjalid taluvad normaal- ja tangentsiaalpingeid erinevalt, mistõttu tugevusõpetuses vaadeldakse neid eraldi.
Kui normaalpinged püüavad keha üksikuid osakesi lõikepinna normaali sihis lähendada või eemaldada, siis tangentsiaalpinged püüavad neid osakesi lõikepinnas üksteise suhtes nihutada. Seetõttu nimetatakse tangentsiaalpingeid ka nihkepingeteks.


Vektoriaalne suurus.
Vektoriaalne suurus on füüsikaline suurus, mida väljendatakse vektorina. Vektoriaalsel suurusel on alati olemas kindel suund.
Näiteks võib vektoriaalseks suuruseks lugeda auto kiirust, sest auto liikumisel on kindel suund. Küll aga ei saa vektoriaalseks lugeda valguse kiirust, sest valgus võib liikuda mistahes suunas. Kui tegemist on vektoriaalse suurusega, kirjutatakse arvu kohale nool. Näiteks formula_1, formula_2 jne.


Tangentsiaalpinge.
Tangentsiaalpinge ehk puutepinge ehk nihkepinge on mõiste tugevusõpetusest, mis tähendab lõikepinna sihis mõjuvat pingekomponenti. Tangentsiaalpinge on vektoriaalne suurus ning tähistatakse tugevusarvutustes formula_1. Kogupinge avaldub normaal- ja tangentsiaalpinge kaudu valemiga formula_2. Kogupinget pole aga otstarbekas kehas mõjuvate sisepingete hindamiseks kasutada, sest paljud materjalid taluvad normaal- ja tangentsiaalpingeid erinevalt, mistõttu tugevusõpetuses vaadeldakse neid eraldi.
Kui normaalpinged püüavad keha üksikuid osakesi lõikepinna normaali sihis lähendada või eemaldada, siis tangentsiaalpinged püüavad neid osakesi lõikepinnas üksteise suhtes nihutada. Seetõttu nimetatakse tangentsiaalpingeid ka nihkepingeteks.


Detmold.
Detmold on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal, Lippe kreisi halduskeskus.
Ajalugu.
Detmoldi mainitakse esmakordselt 783. aastal ("Theotmalli"). 1263. aastal sai linnaõigused.
Detmold oli 1918. aastani Lippe vürstiriigi pealinn.


Red Bull Arena (Leipzig).
pisi
Zentralstadion on staadion Saksamaal Leipzigis. Staadionis peavad osa oma kodumängudest jalgpalliklubid FC Sachsen Leipzig ja 1. FC Lokomotive Leipzig, hooajast 2010/11 kolib sinna ka RB Leipzig, kes kavatseb nimetada staadioni ümber Red Bull Arena-ks.
Algne staadion avati 1956. aastal ja see oli 100 000 kohaga Saksamaa suurim. Leipzigi linn otsustas 1997. aastal aja nõuetele enam mitte vastanud rajatise asendada väiksema ja kaasaegsemaga. Uus 44345-kohaline staadion valmis nelja-aastase ehitustöö järel 2004. aastal, seal on peale jalgpallikohtumiste peetud ka kontserte ja jumalateenistusi.
Staadion oli ainus endisel Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil asuv 2006. aasta MM-i mängupaik. Seal peeti neli alagrupimängu ja üks kaheksandikfinaal.
Staadion on osa spordikompleksist Sportforum Leipzig.


Stadion Nürnberg.
Stadion Nürnberg ehk Franken-Stadion on jalgpallistaadion Saksamaal Nürnbergis, mis valmis 1928.
Enne 1991. aastat tunti staadioni nimega Städtisches Stadion. Alates märtsist 2006 on staadioni ametlik nimi "easyCredit-Stadion", "German bank Norisbank AG"-le nimeõiguse müügi tulemusel. Staadion on Bundesliiga klubi 1. FC Nürnbergi kodustaadion.
Bundesliga mängudes on staadionil 46 780 kohta, neist 38 980 istekohta ja 7800 seisukohta. Minevikus, kui seisukohti rohkem oli, on staadionile ka rohkem rahvast lubatud. Staadioni juures on 15 000 parkimiskohta. VIP-alas on 800 kohta ja VIP-idele on ette nähtud 205 parkimiskohta.
Staadion uuendati 2006. aasta jalgpalli MM-i tarbeks aastatel 2003–2005. Staadioni ehitustööd maksid 56 miljonit eurot ja staadion mahutab 47 559 pealtvaatajat.
MM-võistlustel peeti staadionil viis mängu, millest neli olid alagrupi- ja üks kaheksandikfinaali mäng.


Solid Edge.
Solid edge on projekteerimistarkvara süsteem arvutil mehaanika koostude ja selle osade modelleerimiseks ning jooniste valmistamiseks. Esimene versioon Solid Edgeist lasti välja aastal 1996. Tänase päeva seisuga (juuni 2006) on väljas juba 18. versioon.
Solid Edge keskkonnad.
Et paremini jooniseid luua on solid edge eraldatud iseseisvateks keskkondadeks. Iga keskkond on iseseisev, kuid omavahel on nad tihedalt integreeritud muutes kergeks liikumise nende vahel.


Jai Guru Deva Om.
Jai Guru Deva Om on tänuavaldus vaimsele õpetajale sanskriti keeles. See lause esineb The Beatlesi laulus "Across the Universe" (1969).
Ansambel The Beatles oli omandanud transtsendentaalse meditatsiooni tehnika india vaimselt õpetajalt, Maharishilt. Guru Dev oli omakorda olnud Maharishi õpetaja.
Tähe "a" sõna "Dev" lõpus lisas John Lennon, kuna seda oli kergem hääldada. Laulus "Across the Universe" lisati ka püha silp (mantra) "om".
Väljend "Jai Guru Dev" [džei guru dev] on kasutusel transtsendentaalse meditatsiooni praktiseerijate hulgas.
Üks tõlge sellele on "Tänan taevalikku õpetajat".


Carson City.
Carson City on linn USA-s, Nevada osariigi pealinn.


Arretiir.
Arretiir on seade kantavatel mõõteriistadel, mille abil saab mõõtemehhanismi liikumatult fikseerida, et see kandmisel või transportimisel ei vigastuks.


Standard.
Standardiks nimetatakse konsensuse alusel koostatud ja tunnustatud asutuse poolt vastuvõetud normdokumenti, milles tuuakse reeglid, juhtnöörid ja omadused tegevuste või nende tulemuste kohta üldiseks ja korduvaks kasutamiseks ja mis on suunatud korrastatuse optimaalse taseme saavutamisele antud kontekstis.
1) rahvuslikud standardid: on koostatud rahvuslike standardimisorganisatsioonide poolt; nt Eesti standardimisorganisatsioon (EVS), Soome standardimisorganisatsioon(SFS), Saksa standardimisorganisatsioon(DIN) jne
2) Euroopa standardid: on koostatud Euroopa standardimisorganisatsioonide: Euroopa Standardimiskomitee(CEN) ja Euroopa Elektrotehnika Standardimiskomitee(CENELEC) poolt. Euroopa standardid on kättesaadavad rahvuslike standardimimisorganisatsioonide liikmete vahendusel, kes avaldatud need identsel kujul rahvuslike standarditena. Euroopa standardi tähiseks on EN, millele eelneb selle oma rahvusliku standardina avaldanud standardimisorganisatsiooni tähis; nt Eestis EVS-EN, Soomes SFS-EN, Saksas DIN-EN jne
3) rahvusvahelised standardid: on koostatud rahvusvaheliste standardimisorganisatsioonide: Rahvusvaheline Standardimisorganisatsioon(ISO) ja Rahvusvaheline Elektrotehnikakomisjon(IEC) poolt.


Subjektifilosoofia.
Subjektifilosoofiaks peetakse filosoofias mõtlemise viisi, mis võtab oma teoreetiliseks aluseks subjekti ja objekti seotud vastanduse. Subjektifilosoofiat seostatakse uusaja filosoofiaga, mis paneb aluse subjekti filosoofilisele käsitlusele.
Ajalooliselt esimeseks ja kõige esinduslikumaks subjektifilosoofiks võib pidada René Descartes'i, kes rajab oma metafüüsika subjekti tõendatud teadukindlusele. Järgev filosoofiline traditsioon alates Spinozast ja Kantist kuni Hegelini on käsitletav selle edasiarendusena.
20. sajandi filosoofias saab senine subjekti filosoofiline käsitlus problemaatiliseks Kierkegaardi ja Nietzsche filosoofias, uusaegne subjekti käsitlus põhistatakse uuelt eksistentsi käsitluses, mis on aluseks eksistentsifilosoofiale. Mõtlemise viis, mis võtab subjekti asemel aluseks eksistentsi ning on eelkõige iseloomulik 20. sajandi prantsuse filosoofiale, lähtub suuresti Husserli ja tema õpilase Heideggeri arusaamadest ning arendab neid oma huvides edasi.


Ennik.
Ennik on "n"-korteeži või mõne selle erijuhu sünonüüm.
Sõna "ennik" (vastena inglise sõnale "tuple") on tuletatud tähe "n" hääldusest "enn" ja liitest "-ik" analoogia põhjal sõnaga "kolmik" selleks, et oleks võimalik rääkida korraga paaridest, kolmikutest, nelikutest jne, spetsifitseerimata arvu ("n" väärtust).
Üldjuhul võib "n" olla mis tahes naturaalarv alates nullist.


Nelson Cuevas.
Nelson Rafael Cuevas Amarilla (sündinud 10. jaanuaril 1980 Asunciónis) on Paraguay jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Paraguays Club Olimpias.
Cuevase karjäär algas Paraguay madalama liiga klubis Club Atlético Tembetary. 1998. aastal siirdus ta Argentina suurklubisse Club Atlético River Plate. 2004. aastal siirdus Club Américasse, kes laenas ta CF Pachucasse, kus ta võitis 2006. aastal meistritiitli. Selle järel naasis Cuevas Club Américasse.
Paraguay rahvuskoondises debüteeris Nelson Cuevas 29. juunil 1999 Boliivia vastu. 26. märts 2010 seisuga on Cuevas koondises mänginud 41 korda ja löönud 6 väravat.
2002. aasta maailmameistrivõistlustel lõi Cuevas Paraguay kaks otsustavat väravat viimases alagrupikohtumises Sloveenia vastu. Mäng lõppes 3:1 võiduga ja viis Paraguay edasi kaheksandikfinaali.
Cuevas osales ka 2006. aasta maailmameistrivõistlustel, kus lõi ühe värava viimases alagrupmängus Trindidadi ja Tobago vastu. Mäng lõppes võiduga 2:0.
Isiklikku.
Nelson Cuevas on 174 cm pikk ja kaalub 69 kg.
Cuevas, Nelson
Cuevas, Nelson


Nikola Žigić.
pisi
Nikola Žigić (serbia keeles Никола Жигић), sündis 25. septembril 1980 Bačka Topolas, Vojvodinas) on Serbia jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Serbia klubis FK Crvena Zvezda.
Žigić on valitud kaks korda Serbia ja Montenegro parimaks mängijaks (2003, 2005). Hoolimata headest esinemistest liiga mängudes pääses ta alles 2004. aastal rahvuskoondisesse.
2006. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiri otsustavas mängus Hispaania meeskonna vastu tegi ta viigivärava ja mäng lõppes 1:1.
Rahvuskoondises debüteeris Nikola Žigić 31. märtsil 2004. aastal, kui mängiti Norra meeskonnaga. Seisuga 23. märts 2010 on ta koondises mänginud 42 mängu ja löönud 16 väravat.
Isiklikku.
Nikola Žigić on 202 cm pikk ja kaalub 96 kg.


Serbia ja Montenegro jalgpallikoondis.
Serbia ja Montenegro jalgpallikoondis oli Serbia ja Montenegro rahvuskoondis jalgpallis.
Koondis osales kahel korral MM-võistluste finaalturniiridel (1998 Jugoslaavia nime all ja 2006).
Koondise põhivormiks on sinine särk, valged püksid, punased põlvikud, varuvormi moodustavad valge särk, sinised püksid, valged põlvikud.
Jalgpalliliit.
Aadress: 35, Terazije, P.O. Box 263 YU-11000 Belgrad
President: Tomislav Karadžić


51.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 46 47 48 49 50 - 51 - 52 53 54 55 56


Durango osariik.
Durango on osariik Mehhiko keskosas.
Ajalugu.
Durango osariik on loodud 1823. aastal.
Haldusjaotus.
Durango osariik on jagatud 39 kohaliku omavalitsuse üksuseks. Lisaks pealinnale Durangole on suuremad linnad Gómez Palacio ja Lerdo.


Brandenburg (linn).
Brandenburg on kreisivaba linn Saksamaal, Brandenburgi liidumaal. Asub Haveli jõe ääres, 70 km Berliinist läänes.
Ajalugu.
948. aastast on Brandenburg piiskopilinn. 983–1150 oli linn slaavlaste valduses.
Linnaosad.
Linna haldusala jaguneb Brandenburgi linnaks ning Gollwitzi, Göttini, Kirchmöseri, Klein Kreutz/Saaringeni, Mahlenzieni, Plaue, Schmerzke ja Wusti linnaosadeks.


Rafael Márquez.
Rafael Márquez Álvarez (sündinud 13. veebruaril 1979 Zamoras) on Mehhiko jalgpallikoondise kaitsja, kes mängib USAs New York Red Bullsis. Ta on ainukene Mehhiko jalgpallur, kes on võitnud Euroopa Meistrite Liiga
Márquez alustas karjääri elukutselise jalgpallurina Atlas de Guadalajaras, mida ta esindas kolm hooaega enne kui siirdus Prantsusmaa liigasse AS Monaco rivistusse. Monacos tõusis ta üheks parimaks Euroopas kaitsemängijaks ja 2003–2004 hooajal siirdus ta FC Barcelonasse, kus ta on võitnud Hispaania meistritiitli ja Hispaania Supercupi. Monacos mängides võitis ta Prantsusmaa meistritiitli, Prantsusmaa Liigacupi ja Prantsusmaa Supercupi.
Mehhiko rahvuskoondises on Márquez üks põhitegijaid. Ta on koondise suurim täht ja tõenäoliselt praegusel hetkel tuntuim mehhiklasest mängija. Rahvuskoondise rivistuses on parimaid saavutusi 1999. aastal Confederations Cup-i võit ja 2003. aasta Gold Cup-i võit.
Márquez mängis rahvuskoondises esimest korda 5. veebruaril 1997. aastal, kui mängiti Ecuadori meeskonnaga. Ta on 24. juuni 2006 sisuga mänginud koondises 69 korda ja löönud 8 väravat.
Isiklikku.
Rafael Márquez on 182 cm pikk ja kaalub 74 kg.
Sündinud 1979


Akvitaania.
Akvitaania on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi edelasas Biskaia lahe kaldal.
Piirkond jaguneb viieks departemanguks: Dordogne, Gironde, Landes, Lot-et-Garonne ja
Ajalugu.
Akvitaania oli rooma provints, mis ulatus Püreneedest Garonne'i jõeni. Augustus laiendas Akvitaania ala Loire'i jõeni. 4. sajandil jagati Akvitaania kolmeks provintsiks.


Anaheim Ducks.
Anaheim Ducks (22. juunini 2006 The Mighty Ducks of Anaheim'") on elukutseline jäähokimeeskond, mis treenib Californias Los Angelese lähistel. Meeskond mängib NHLis.
Hooajad.
M = mänge, V = võite, K = kaotusi, VK = viike, LK = lisaaja kaotused, Pt = punkte, VV = väravaid löödud, VA = väravaid antud, KM = karistusminuteid"
Praegune koosseis.
"Seisuga 21 mai, 2006"
Resultatiivsemad mängijad.
Need on 10 resultatiivsemat mängijat Ducksi ajaloos. Statistika uueneb peale igat hooaega.
M = mängud, V = väravad, S = söödud, Pt = punktid"


Provence-Alpes-Côte d'Azur.
Provence-Alpes-Côte d'Azur on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi kaguosas Vahemere kaldal. Piirneb idas Itaaliaga.
Piirkond jaguneb kuueks departemanguks: Alpes-de-Haute-Provence, Hautes-Alpes, Alpes-Maritimes, Bouches-du-Rhône, Var ja Vaucluse.


Valitsusasutus.
Valitsusasutus on riigi eelarvest finantseeritav asutus, millele seadusega või seaduse alusel on antud põhiülesandeks täidesaatva riigivõimu teostamine.


Ülem-Normandia.
Ülem-Normandia on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi põhjaosas.
Piirkond jaguneb kaheks departemanguks: Eure ja Seine-Maritime.


Alam-Normandia.
Alam-Normandia on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi põhjaosas.
Piirkond jaguneb kolmeks departemanguks: Calvados, Manche ja Orne.


Normandia.
Normandia (prantsuse "Normandie") on ajalooline maakond Prantsusmaa põhjaosas La Manche'i ääres.
10. sajandil moodustati Normandia hertsogiriik.
1956. aastal jaotati Normandia kaheks haldusüksuseks: Alam-Normandiaks ja Ülem-Normandiaks.
Ajalooliselt kuuluvad Normandiasse ka Kanalisaared.
Suuremad jõed on Seine, Orne, Vire, Eure, Risle, Robec, Touques ja Couesnon.
6. juunil 1944 toimus Normandia dessantoperatsioon, mis kujutas endast teise rinde avamist Saksamaa poolt okupeeritud Euroopas.


Max Payne.
Max Payne on kolmanda vaate tulistamise-tüüpi arvutimäng, mille arendajaks oli Soome firma Remedy Entertainment, produtseerijaks 3D Realms ning see publitseeriti Gathering of Developersi poolt 2001 juulis. Mängu versioonid Microsoft Xboxi ja Sony PlayStation 2 jaoks avaldas Rockstar Games. Macintoshi versioon avaldati aastal 2002 MacSofti poolt Põhja-Ameerikas ning Feral Interactive poolt mujal maailmas.
Populaarsele mängule järgnes 2003. aastal.


Pinge (tugevusõpetus).
Pinge all mõistetakse tugevusõpetuses sisejõu intensiivsust mõttelisel pinnal.
Pinge dimensiooniks on jõu ja pinnaühiku jagatis; mõõtühikuna kasutatakse formula_1 (Pa) või formula_2 (MPa). Pinge on kõige üldisem ja tähtsam sisejõudu kirjeldav suurus, mille kasutuselevõtmine tekitas murrangu tugevusõpetuse arengus.
Pingevektor annab keha vaadeldavas punktis seda punkti läbivate erinevatele lõiketasanditele ka erinevad projektsioonid. Järelikult on pinge alati seotud nii keha punkti kui ka seda punkti läbiva pinnaelemendi orientatsiooniga. Niisiis, igal läbi mingi punkti asetatud lõikepinnal tekivad nii suuruselt kui ka suunalt erinevad pinged. Et selliseid pindu võime läbi ühe punkti panna lõpmatu hulga, siis ei saa me rääkida üksnes pingest keha mingis punktis, vaid mõjuvate pingete hulgast (pingeseisundist) ehk pingusest selles punktis.


Pingus.
Pinguseks nimetatakse tugevusõpetuses mingis punktis esinevate pingete koguhulka, mis esineb seda punkti läbivatel pindadel nende kõikvõimalikes asendites. Pingus näitab keha pingestatust mingis punktis.
Pingus on määratud kolmel suvalisel risttasapinnal mõjuvate pingetega.


Remedy Entertainment.
Remedy Entertainment on Soome arvutimängutootja, mis asutati 1995 ning asub Soomes Espoo linnas.
Firma on tuntud eelkõige arvutimänguseeria Max Payne tootjana.
14. mail 2010 valmis neil uus õudusmäng Alan Wake.


Servojuhtimine.
Servojuhtimine ehk järgiv juhtimine on automaatjuhtimise moodus kahe mehaaniliselt seostamata masina või nende osa asendi või liikumise kooskõlastamiseks. Servojuhtimine võimaldab juhitaval seadmel toimida (järgida) vastavuses juhtiva seadme asendile või olekule. Juhtivaks seadmeks on tavaliselt programmseade, mis määrab juhitava seadme liikumise ajaliselt. Servojuhtimise korral antakse juhtsignaal võrdlevasse seadmesse, kus toimub tema võrdlemine juhitavalt seadmelt tuleva tagasisidesignaalina. (kiirus, jõud, asend). Võrdlev seade määrab erinevuse juhtsignaali ja tagasiside signaali vahel ja selle vahe väärtusest sõltuvalt rakendub täiturajam, mis muudab juhitava seadme olekut nii, et signaalide erinevus läheneks nullile s.o erinevus juhtsignaali väärtuse ja tagasiside signaali väärtuse vahel kaoks.
Servojuhtimise eesmärk.
Servojuhtimise eesmärk on täiturseadme ajami abil saadav tööd sooritav liikumine, mis järgib juhtseadmele tulevaid käske. Käsk täiturile võib oma olemuselt olla mehaaniline, elektriline, hüdrauliline või pneumaatiline. Juhtimisprotsess on pidev, see tähendab, et süsteem reguleerib ise oma tegevust ka siis, kui täiturseadmele mõjub väline häiriv tegur.
Servojuhtimise kasutamine.
Servojuhtimine leiab kasutamist tööstuslikes robotites, teisaldusseadmetes, töötlevatel masinatel jne. Tavaliselt nõutakse servojuhtimise süsteemilt kiiret ja täpset toimimist.


Prokopjevsk.
Prokopjevsk on linn Venemaal Kemerovo oblastis. Asub Aba jõe ääres.
Prokopjevsk moodustati kahe küla liitmise teel 1918. aastal. Linnaõigused sai 1931. aastal.
Prokopjevsk on söekaevanduste ja masinatööstuse keskus.


Sõmeru valla vapp.
Sõmeru valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Sõmeru valla vapp.
Vapp on kinnitatud 22. aprillil 1993.
Vapi kirjeldus.
Sinisel vapikilbil on vertikaalselt paiknev kuldne viljapea kahe kuldse ringi (kuldraha) vahel.
Põhjendus.
Vapikilbi sinine värv viitab Virumaa vapivärvile. Kuldne viljapea sümboliseerib viljakat maad ning paikkonna põhitegevusala – põllumajandust. Kuldrahad osutavad maapõuerikkustele (fosforiit, paas), samuti ümbruskonna aardeleidudele.
Välislingid.
Vapp


2006. aasta Itaalia parlamendivalimised.
Itaalia parlamendivalimised toimusid 9. ja 10. aprillil 2006 aastal. Itaalia parlamendis sai Romano Prodi juhitud vasaktsentristlik valimisliit L'Unione 49,8 protsenti ja peaminister Silvio Berlusconi juhitud parempoolne valimisliit Casa delle Libertà 49,7 protsenti alamkoja häältest, mis andis uue valimisseaduse järgi vasaktsentristidele 630-kohalises alamkojas 340 saadikukohta.
Prodi vasaktsentristid võitsid napilt ka senatis. Ametlikel andmetel said nad 158 ja Berlusconi parempoolsed 156 kohta. Kokku on Senatis 315 kohta. Itaalias on 47 miljonit hääleõiguslikku kodanikku.
Eelnevad arvamusküsitlused.
Uksesuuküsitlused näitasid eelmisel õhtul nappi parlamendivalimiste võitu vasaktsentristidele ja nende juhile Romano Prodile, kelle tõus peaministriks tähendaks analüütikute hinnangul Itaalia suuremat pühendumust Euroopale.
Itaalia valimisjaoskonnad panid pärast kahte päeva häälte lugemiseks uksed kinni Eesti aja järgi kell neli pärastlõunal. Pärast seda avalikustatud uksesuuküsitluste järgi ei olnud itaallased nõus ka järgmised viis aastat parempoolsete juhi Silvio Berlusconi taktikepi all elama ning toetasid vasaktsentriste ja Romano Prodit.
Nõnda lubas Nexuse küsitlus 66-aastase Prodi valimisliidule 50–54 protsenti häältest nii parlamendi alamkojas kui ka Senatis. 69-aastase Berlusconi juhitud valimisliit noppinuks 45–49 protsendi itaallaste toetuse.
Valimiste tulemused alamkojas.
Casa delle Libertà Hääled Kohad | L'Unione Hääled Kohad
Forza Italia 9 045.384 23,709 % 137 | L'Ulivo 11 928.362 31,265 % 220
Alleanza Nazionale 4 706.654 12,336 % 71 | Rifondazione Comunista 2 229.604 5,844 % 41
UDC 2.579.951 6,762 % 39 | La Rosa nel Pugno 991.049 2,579 % 18
Lega Nord-MPA 1.748.066 4,581 % 26 | Comunisti Italiani 884.912 2,319 % 16
DC-Nuovo PSI 285.744 0,748 % 4 | Italia dei Valori 877.159 2,229 % 16
Teised 610.661 1,603 % 0 | Federazione dei Verdi 783.944 2,054 % 15
Kokku 18.976.460 49,739 % 277 | Kokku 19.001.684 49,805 % 340
Forza Italia (Casa delle Libertà) 3 kohta
Associazioni Italiane in Sud America (sõltumatud) 1 kohta
Per l'Italia nel Mondo (Casa delle Libertà) 1 koht
Italia dei Valori (L'Unione) 1 koht
Valimiste tulemused Senatis.
Casa delle Libertà Kohad | L'Unione Kohad
Forza Italia 79 | Democratici di Sinistra 62
Alleanza Nationale 41 | La Margherita 39
UDC 21 | Rifondazione Comunista 27
Lega Nord-MPA 13 | Insieme con L'Unione 11
Casa delle Libertà 2 | L'Unione 4
Associazioni Italiane in Sud America (sõltumatu) 1 koht
Parlamendivalimised, 2006 Itaalia


Diomedese hobused.
Diomedese hobused olid vanakreeka mütoloogias Traakia kuninga Diomedese inimsööjad hobused, kelle äratoomine oli Heraklese kaheksas vägitöö. Argose kuningas Diomedes ei ole selle müüdi tegelane.
Hobuseid oli neli ja nad olid kõik märad. Diomedes toitis neid inimlihaga. Nende nimed olid Dinos, Lampos, Podargos ja Xanthos.
Herakles ajas hobused ära ja jättis nad siis oma abilise Abderose hoolde. Selle asemel sõid hobused Abderose ära. Siis sai Herakles väga vihaseks, tappis Diomedese ja söötis ta oma hobustele. Täis kõht tegi loomad rahulikuks, Herakles sidus neil suud kinni ja toimetas Eurystheuse juurde.
Herakles mattis Abderose auavalduste saatel maha ja haua lähedusse hiljem tekkinud linn nimetati Abderaks.
Ühe legendi järgi käskis Eurystheus hobused, kes olid täiesti rahulikuks muutunud ega söönud enam inimesi, Argosesse vabaks lasta. Teise legendi järgi tahtis ta nad Zeusile ohverdada, ent Zeus ei võtnud ohvrit vastu ja selle asemel saatis hundid, lõvid ja karud neid tapma.
Aleksander Suure hobune Bukephalos väideti põlvnevat Diomedese hobustest.
Zeus tõstis hobused taevasse. Need on Pegasuse alfa, beeta ja gamma ning Andromeeda alfa, mis moodustavad enam-vähem ruudu. Et nad ei looju kunagi, polnud neid võimalik tappa, vaid ainult kinni püüda. Teisest küljest paikneb veelgi lähemal poolusele Lohe, mille Perseus ilusasti maha lõi.


Palderjan (ansambel).
Palderjan eesti vokaal-instrumentaal trio, Tegutses aastail 1975-1979, ei pretendeerinud ei uudsusele ega moodsusele. Neid huvitas kantrimuusika magusam pool, samuti retrolood. Musitseeriti nauditavalt, olid ju ansamblis koos haritud pillimehed. Stiilipuhta mänguga paistis silma kitarrist Vello Jurtom. Vokaalsolist Tarmo Pihlap saavutas just selles ansamblis suure populaarsuse. Palderjan esines 1978. aastal ka jugoslaavias.


Krõll (ansambel).
Krõll oli aastatel 1976–1983 tegutsenud eesti ansambel.


Palderjan (perekond).
Palderjan ("Valeriana") on taimede perekond palderjaniliste sugukonnast.
Osade liikide levila on Euroopa, teistel Põhja-Ameerika ning Lõuna-Ameerika (peamiselt Andid).


Krõll.
"See artikkel räägib lasteraamatute tegelasest; ansambli kohta vaata artiklit Krõll (ansambel); muude tähenduste kohta vaata lehekülge Krõll (täpsustus)
Krõll on Ellen Niidu lasteraamatute tegelane.
Talle on kuju andnud Edgar Valter.


Karl Madis.
Karl Madis (sündinud 23. novembril 1959 Tallinnas) on eesti laulja.
Lauljateed alustas ta lastekooris "Ellerhein". Tallinna Pioneeride Palees õppis ta viiulimängu. Popmuusika juurde tuli ta juba koolipäevil, esimesed esinemised solistina olid tal 1975. aastal Tallinna 4. Keskkooli ansambliga. Tallinna Muusikakooli estraadiosakonnas õppis ta saksofoni. Lõpudiplomi sai ta 1984.
Ta valiti 1986. aastal ajakirja "Noorus" küsitluse järgi eesti populaarseimaks solistiks. Horre Zeigeri orkestriga ja muusikakooli bigbändiga esinemisel laulis ta igihaljast repertuaari. Rohkem tuntakse aga Karl Madist popsolistina. Talle sobivad moodsad tantsurütmid ja ballaadilikud lood. Oma esinemisse toob ta vaheldust suupilli, saksofoni, viiuli, klaveri ja kitarrisoolodega. Karl Madis on laulnud ansamblitega "Energi" (1978–1979), "Mahavok" (1982–1984) ja "Karavan" (1983. aastast).
2002. aastal võitis ta Baltic-Nordic Harmonica Festivalil kromaatilise suupilli võistlusel esikoha.


Kare Kauks.
Kare Kauks (sündinud 2. juunil 1961 Kehras) on eesti laulja.
Muusikutee.
Kauks lõpetas Heidy Tamme klassis Tallinna Muusikakooli estraadiosakonna. Talle sai omaseks džässilik muusika ja ballaadid. Ta esines kooli bigbändi kontsertidel. Teda saatsid duo Tiit Paulus ja Taavo Remmel ning Ants Ligi oma kvintetiga.
Aastail 1983–1985 esines ta festivalil "Tudengijazz".
Aastal 1984 algas koostöö Villu Veski ansambliga, kellega esineti ka 1986. aastal Tbilisi džässifestivalil. Sama aasta sügisest on ta ansambli "Mahavok" solist.
Mahavok võitis 1987. aastal "grand prix Tartu Levimuusikapäevadel. Sama aasta suvel osales Kare Kauks edukalt Nõukogude Liidu Vokaalkonkursil Jūrmalas, kus saavutas esikoha (lauluga "Mägede hääl").
1980. aastatel oli Kare Kauksi üks tunnuseid laval peapael.
Pärast abiellumist jäi Kauks aktiivsest lavategevusest eemale.
1990. aastatel salvestas vaid Kauks üksikuid laule ning osales Heini Vaikmaa ja Madis Trossi rokkooperis "Hing ja iha".
2001. aastal osales Kare Kauks muusikalis "Hüljatud", olles traagilises Fantine`i rollis. Muusikalist pärit laul "Unelm vaid" (orig. "I Dreamed a Dream") püsis pikka aega mitmete raadiote tabelites ning ETV edetabelisaates "7 Vaprat". Kriitikud hindasid Kauksi esitust kõrgelt, nimetades seda üheks paremaks rollitäitmiseks terve etenduse kontekstis.
2002. aastal ilmus ansambli Mahavok 20. aastapäeva puhul ka topelt CD-kogumik ansambli parimate lugudega. Ansambel ilmus algkoosseisus lavale ning andis Eestis arvukalt kontserte. Järgnes taas loominguline puhkus, ent alates aastast 2008 ollakse taas tihedamalt laval kavaga "Meridiaanid". Värskendatud-uuendatud kava kõlas esmakordselt 2008. aasta suvel Padise kloostris, kui ansambli juhtfiguur Heini Vaikmaa tähistas 50. sünnipäeva. Sestsaadik on osaletud mitmetes telesaadetes ("Täna õhtul", ETV 2009) ning antud ridamisi menukaid kontserte.
Pedagoogitöö.
Kare Kauks oli 8 õppeaastat G. Otsa nim. Muusikakoolis pop-jazzlaulu osakonnas õpetaja. Tema käe all õppisid laulmist teiste seas Koit Toome, Evelin Samuel, Janika Sillamaa, Bert Pringi, Marvi Vallaste jpt.
Isiklikku.
Kare Kauks on abielus jurist Indrek Oravaga, peres kasvab 2 tütart. Perekond elab Tallinnas.
Viited.
Kauks, Kare
Kauks, Kare


Reet Kromel.
Reet Kromel (sündinud 10. novembril 1960) on eesti laulja.
Ta lõpetas Tartu Muusikakooli koorijuhtimise erialal ja õppis seejärel Tallinna Pedagoogilises Instituudis kultuuriharidustööd aastatel 1980–1983.
Aastatel 1983–1984 omandas ta suured lavakogemused ansamblis "Laine". Džässilauljatariks kujunes ta kogenud džässimuusiku Helmut Aniko ansamblis 1984–1986. Koos esineti kesksetel džässiüritustel Eestis, aga ka Donetskis, Minskis, Leningradis, Moskvas ja Thbilisis. Kammerlik džässikava valmis koos kitarrist Ants Laigiga. Ta on veel koostööd teinud Urmas Lattikase kvintetiga ja on esinenud "Viru" varietee programmis. Reet Kromeli esituses kõlavad omapäraselt tehniliselt nõudlikud scatlaulud, aga lähedased on talle ka džässiballaadid.


Ilmenau.
Ilmenau on linn Saksamaal Tüüringi liidumaal Ilmi kreisis. Asub Tüüringi metsa põhjaserval Ilmi jõe ääres.
Linna on esmakordselt mainitud 1273. aastal. 1341. aastal sai linnaõigused.
Linnas asub 1894. aastal asutatud tehnikaülikool.


One Goghlection.
"One Goghlection" on ansambli VanGogh 2000. aastal ilmunud debüütalbum.


Asi (õigusteadus).
Asjadeks on kõik esemed, mis füüsikalises mõttes ruumi täidavad. Nad võivad olla nii tahked, vedelad kui gaasilised.
Mõned kehalised esemed on asja mõistest välistatud. Hindamiskriteeriumiks on selles valduse saamise võimalus: asjadeks ei loeta asju, mida ei saa haarata. Nii ei loeta asjadeks üldiseid hüvesid ("res communes omnium"): vaba õhku, voolavat vett, merd. Asjaks loetakse aga näiteks elektrivoolu ja soojust.
Liigitus.
Asjad jagunevad ennekõike kinnis- ja vallasasjadeks (TsÜS § 50). Eristatakse ka äratarvitatavaid asju, samuti asendatavaid asju (TsÜS § 51-52).


Hammasratas.
Hammasratas on hammastega ratas, mis tavaliselt kannab üle pöördemomenti teistele hammasratastele või hammastega elementidele.


Whitecollar Blue.
Whitecollar Blue on Eesti ansambel, mis alustas tegevust 2001. aastal.


Georg Wilhelm Friedrich Hegel.
Georg Wilhelm Friedrich Hegel (27. august 1770 Stuttgart – 14. november 1831 Berliin) oli saksa filosoof.
Vaated ja teosed.
Tübingenis õppides arvustas Hegel oma aja feodaalsuhteid. Neile vastandas ta idealiseeritud antiikse demokraatia ja hellitas utoopilist lootust, et kui taastada antiikaja ühiskondlikud suhted, siis kaasneb sellega kunsti õitseng.
Hilisemates teostes lakkas Hegel antiikaega normatiivseks eeskujuks pidamast. See muutus tema jaoks ajaloo arenemisjärguks, mis lõpuks paratamatult ületatakse. Seda vaadet väljendas ta 1807 ilmunud suuremas teoses "Vaimu fenomenoloogia" ("Phänomenologie des Geistes"). Ajaloofilosoofias pidas Hegel antiiki põhjapanevalt tähtsaks "vabaduse tunnetamise arengu" etapina. Üksnes antiikkunsti absolutiseeris ta ülima eeskujuna oma õpetuses absoluutse vaimu arenguastmeist. Antiikkultuuri nähtusi analüüsis ta paljudes teostes sügavuti, näiteks "Esteetikas". Tema teos "Loengud filosoofia ajaloost" ("Vorlesungen über die Geschichte der Philosophie") rajas aluse antiikfilosoofia ajaloo uurimisele.
1817 ilmus "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia".
Alates Hegelist tähendas mõiste "metafüüsika" kui igaveste, muutumatute põhimõtete filosoofia niisugust tegelikkusekäsitlust, mis on ebadialektiline ja eitab liikumist.
Hegel eeldas oma lugejatelt, et nad tunnevad hästi teiste filosoofide töid. Nende hulka kuulusid René Descartes, David Hume, Immanuel Kant, Johann Gottlieb Fichte ja Friedrich Wilhelm Joseph Schelling. Inimestel, kellel seda tausta ei ole, on Hegeli töid keeruline lugeda. Sellepärast on välja antud Hegeli teoseid, mis on väga põhjalike sissejuhatuste ja kommentaaridega varustatud. Viimased omakorda nõuavad Hegeli teoste tõlgendamist, aga tõlgendused sõltuvad koolkonnast, kuhu kommentaaride autor kuulub. Näiteks Theodor Adorno on kirjutanud essee sellest, kui keeruline on Hegelit lugeda ja kuidas mõne koha peal on võimatu kindlaks teha, mida Hegel õigupoolest sealjuures mõtles. Täiendavaid probleeme tekitab see, kui Hegelit ei loeta originaalis, vaid tõlkes, sest teistes keeltes ei ole terminitele tingimata üheseid vasteid ja sellepärast võib tekst juba tõlkimise käigus moonduda. Hegel ise oli seisukohal, et saksa keel on filosofeerimiseks eriti sobiv.
Pere.
Hegeli isa Georg Ludwig oli Württembergi hertsogi Karl Eugeni õukonnas maksuameti sekretär, ema Maria Magdalena Louisa (sündinud Fromm) oli Württembergi õukonna ülemkohtu kohtuniku tütar. Ema suri, kui Hegel oli 11-aastane.
Hegelil oli noorem õde Christiane Luise (1773–1832) ja noorem vend Georg Ludwig (1776–1812). Vend suri ohvitserina Napoleoni juhitud Prantsusmaa sõjakäigul Venemaale (1812. aasta isamaasõda).


Mikronid.
Ansambli asutasid 1965. aastal Peeter Keäri ja Toivo Tamm, kes pidid kitarride pärast poole aasta pealt kooli vahetama. Tallinna 42. Keskkoolist suunduti 16. Keskkooli. "Musima" (DDR) elektrikitarr osteti tuntud kitarristilt Emil Laansoolt. Nimi võeti 1966. aastal, nimevaliku aluseks oli eeldus, et oldi tilluke osa biitmuusikast – mikronid.
Esimesel ülelinnalisel kitarriansamblite ülevaatusel esines ansambel veebruaris 1967 ning saadi esinemisluba number 1. Kevadel esines ansambel Eesti TV otsesaates "Nota Bene". Maikuus astuti Estonia Kontserdisaalis publiku ette Koolinoorte Isetegevusolümpiaadi laureaatidena. Alates sügisest esines ansambel Turu Klubi egiidi all. Sügisest 1967 oli ansambli löökriistamängija Gunnar Graps. Eesti Raadio stuudiosse, saatesse "Pobifo Revüü", kutsuti Mikronid omi lugusid salvestama Jüri Lina toel 1968. aasta algul. Teiste lugude hulgas salvestati ka laulud "Sulle" ja "Üks imelik masin". Osaleti ka kinos Kosmos 28. aprillil 1968 toimunud kontserdil, mis oli esimene "rock"festival Eestis ja väidetavalt terves Nõukogude Liidus. Kevadel esineti ka Vana Tombi klubis. Sügisel 1968 tulid mitmele grupi liikmele sõjaväekutsed, aga bassimehe tagasisaatmise tõttu tegevus jätkus.
Alates 1972. aasta algusest tegutses ansambel Kirovi kalurikolhoosi juures. 1974. aastal saavutati Moldovas Bălți linnas toimunud üleliidulisel festivalil suure koosseisuga (3 solisti, 4 puhkpilli-, 2 löökriista- ja 2 klahvpillimängijat) esimene koht. Ansambli juht oli tollal Rein Vaik (klahvpillid, viiul). Koos vokaalansambliga MERL salvestati tuntud palad "Sacramento" ja "Heinaveol". Esineti Moskvas kosmonautidele. Ühel korral oldi saate "Kaks takti ette" saateansambel.
Alates 1975. aastast tegutses ansambel Kohila kultuurimajas. Mängiti kõikidel nädalalõppudel, sealhulgas sadades pulmades ja juubelitel. 1985. aastal tekkis seisak ning ansambel lagunes. Viimane ülesastumine (ilma solistideta) leidis aset 1999. aastal Vello Salumetsa raamatu "Rockrapsoodia" presentatsioonil taasavatud Sossi Klubis.


Jaanus Nõgisto.
Jaanus Nõgisto (sündinud 21. jaanuaril 1956) on eesti kitarrist ja režissöör.
Ta lõpetas 1979. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurharidustöö teaduskonna ja asus tööle Eesti Televisiooni režissööri assistendina, 1982. aasta augustis sai temast ETV Muusikasaadete režissöör.
Muusika.
Nõgisto on üks eesti tuntumaid kitarriste, kes alustas oma muusikateed varakult. Juba noorelt võeti ta Ruja koosseisu ning temast vanemad bändikaaslased mõjutasid suuresti tema maailmavaadet ning eluhoiakuid kogu järgnevaks eluks.
Isiklikku.
Vabal ajal tegeleb ta purjetamisega. Tal on pojad Jan Erik, Robin, Joonatan ja tütar Roosi Natali


Igor Garšnek.
Igor Garšnek esinemas kirjandusfestivalil HeadRead 28. mail 2011
Igor Garšnek (sündinud 30. juulil 1958) on eesti helilooja ja klahvpillimängija.
Garšnek lõpetas 1982. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi Eino Tambergi õpilasena ja 1984. aastal Leningradi Konservatooriumi Sergei Slonimski käe all. Pärast seda on ta tegutsenud helilooja, interpreedi ja helirežissöörina Eesti Raadios. Aastail 1984–1986 oli ta ka polüfooniaõppejõud Tallinna Konservatooriumis. Igor Garšnek on ajalehe Sirp muusikatoimetaja.
Garšnek on mänginud ansamblites Synopsis, Data, Ruja (1985–1988), Gild, Aatrium ja Hõim. Alates 2003. aastast mängib ta ansamblis Led R.
Kuigi Garšnek mängib peamiselt klahvpille, oskab ta mängida ka baritoni, plokkflööti, basskitarri ja kitarri.
Garšnek on kirjutanud kaks sümfooniat; kontserdi elektrikitarrile, rockansamblile ja sümfooniaorkestrile; leinamuusika keel- ja löökpillidele; kammermuusikat; elektroonilist muusikat; rock-suurvorme; teatri- ja filmimuusikat ning pop- ja rockmuusikat. Peale selle on Garšnek olnud muusikaõpikute autoriks ja kaasautoriks ning kirjutanud raamatu ansamblist Ruja.
Ta on helilooja Anatoli Garšneki poeg.


Indrek Patte.
Indrek Patte (sündinud 30. aprillil 1959 Antslas) on eesti muusik. Ta on mänginud ansamblites Linnu Tee, Proov 583, Ruja, Led R, Aatomitriikraud ja FAM.
Patte, Indrek
Patte, Indrek


Toyota mudelite loend.
"Siin on loetletud Toyota mudeleid.


Odintsovo.
Odintsovo on linn Venemaal Moskva oblastis, Odintsovo rajooni keskus. Asub 25 km Moskvast läänes.
Odintsovo küla mainitakse esmakordselt 1627. aastal. Linnaõigused sai 1957. aastal.
Enamik linnaelanikke käib tööl Moskvas. Peamised tööstusharud on keemiatööstus ja masinatööstus.


Palamuse vald.
Palamuse vald on vald Jõgeva maakonnas.
Asustus.
Vallas on üks alevik (Palamuse) ja 25 küla: Eerikvere, Ehavere, Imukvere, Järvepera, Kaarepere, Kaiavere, Kassivere, Kivimäe, Kudina, Luua, Mullavere, Nava, Pikkjärve, Praaklima, Raadivere, Rahivere, Ronivere, Sudiste, Süvalepa, Toovere, Vaidavere, Vanavälja, Varbevere, Visusti ja Änkküla.
Haridus.
Vallas on kolm kooli: Luua Algkool, Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium ja Luua Metsanduskool.


Auvergne.
Auvergne [ov'ernj] on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi keskosas.
Piirkond jaguneb neljaks departemanguks: Allier, Cantal, Haute-Loire, Puy-de-Dôme.


Nord–Pas-de-Calais.
Nord-Pas-de-Calais [n'oor-padökal'ee] on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi põhjaosas. Piirneb kirdest ja idast Belgiaga.
Piirkond jaguneb kaheks departemanguks: Nord ja Pas-de-Calais.


Karjalased.
Karjalased (enesenimetus "karjalaižet") on soome-ugri rahvas, mis elab Karjalas.
Asuala.
Karjalaste asualad paiknevad Fennoskandia (Balti kilbi) idaosas paiknevas Karjala Vabariigis (pindala 172 400 km²; pealinn Petroskoi), Tveri oblastis ("tverikarjalased", vene keeles ka ülemvolga karjalased – "verhnevolžskije") ja Soome idaosas, kus on olemas Põhja-Karjala ja Lõuna-Karjala maakond, kuid sealne elanikkond on ammu soomestunud.
Arv.
Esimesed usaldusväärsed andmed karjalaste kohta pärinevad 1835. aastast, mil Vene geograafi Peter von Köppeni loenduse tulemusena karjalaste arvuks Venemaal nimetati 171 695 (Tveri kubermangus 84 638, Novgorodi kubermangus 27 076, Aunuse kubermangus 43 810 ja Valgemere aladel Põhja-Karjalas 11 288).
1897. aasta Venemaa rahvaloenduse tulemused näitavad, et karjalaste üldarv on 1835. aastaga võrreldes kasvanud, seda eeskätt Tveri karjalaste arvel: Venemaal elas karjalasi 208 101, neist Tveri kubermangus 117 679, Novgorodi kubermangus 9 980, Aunuse kubermangus 59 414, Põhja-Karjalas (ehk Viena Karjalas ehk Valgemere Karjalas) 19 522. Karjalaste arv kasvas 20. sajandi paaril esimesel aastakümnelgi, saavutades Nõukogude Liidus 1926. aasta rahvaloendusel peaaegu kahe ja poole tuhande piiri: karjalasi loendati 1926. aastal 248 120 (Tveri ja Moskva oblastis - 140 567, Karjala ANSV 100 781, mujal 6 772).
1939. aastal loendati Venemaal kokku 253 800 karjalast (neist Karjalas 108 600). 2002. aastaks oli karjalasi järel 93 344. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 60 815 karjalast.Karjalaste arvukuse languse peamisteks põhjusteks on venestumine ja negatiivne iive.
Väga kiires tempos on kahanenud tverikarjalaste arvukus. Veel 1989. aastal elas Tveri oblastis 23 169 karjalast, kuid 2002. aastal vaid 14 633.
Kuigi 70% karjalastest elab Karjala Vabariigis, on nende osakaal sealsetest elanikest vaid 9%. Valdav enamik Vabariigi elanikkonnast on venekeelne ning suurem osa neist pole sündinud Karjalas. Enamik Vabariigi karjalastest elab linnades.
Muusika.
Karjala rahvamuusikas omab olulist kohta ühehäälne eepiline laul ehk runo. Omapärane on tšastuškalaadne improviseeritud tekstiga niinimetatud "piirileikkilaulu".
Rahvatantsudest on enamlevinud ristikontra ja ristipäre. Pillidest on tavalisemad kandlesarnased kantele ja jouhikko ning kasetohust karjasarv.
Kunst.
Vanimateks kunstimälestusteks võib pidada Neoliitikumist pärit kaljujooniseid. Samuti on Neoliitukumist säilinud kammkeraamikat ja kivist ning luust nikerdatud kujukesi. Pronksajast pärineb taimeornamentidega hõbeehteid.
Puitarhitektuuri kõrget taset näitavad erinevaid kirikud. Enim tuntud on 22 kupliga 1714. aastal ehitatud Kiži Preobraženski (Issanda Muutmise) kirik.
Kuni 1920. aastateni oli ainus kujutava kunsti ala ikoonimaal.
Kalevala.
"Kalevala", soome rahvuseepose, koostas Elias Lönnrot soome, ingeri ja karjala runolaulude põhjal
Rahvusköök.
Karjalased tarvitavad toiduks palju kala. Kala tarbitakse nii kuivatatult, värskelt kui ka soolatult ning samuti süüakse palju kalamarja. Kaladest keedetakse nii suppe, kui kalavorme, pirukaid, kooke ja kotlette. Tihti lisatakse kalatoitudele piima.
Palju tarbitakse ka liha ja kõiksugu köögivilju. Samuti tarbitakse rohkelt marju ja seeni, mida leidub rohkesti Karjala metsades.
Maitseaineid kasutatakse vähe. Valdavalt piirdutakse soola ja suhkruga.
Palju valmistatakse ka kõiksugu erineva täidisega pirukaid.
Usk.
12. sajandil, kui Karjala sattus sõltuvusse Novgorodi feodaalvabariigist, võtsid karjalased omaks vene õigeusu. Kaugematel ääremaadel (näiteks Viena Karjalas) leidub ka vanausulisi. Kristluse-eelseid uskumusi on säilinud võrdlemisi vähe. 20. sajandil hakkas laialdaselt levima ateism, sajandi lõpul ka uususundid.


Vladimir Dal.
Dali vene keele sõnaraamatu esikaas
Vladimir Ivanovitš Dal (ka: Dahl, "Владимир Иванович Даль") (22. november (10. november vana kalendri järgi) 1801 Lugansk – 4. oktoober (22. september vana kalendri järgi) 1872 Moskva) oli vene leksikograaf, mahukaima vene keele sõnaraamatu autor.
Vladimir Dali isa oli taani arst Johan Christian von Dahl. Dal teenis vene mereväes ning õppis seejärel meditsiini Tartu ülikoolis. Aastal 1832 avaldas ta oma esimese muinasjutukogu. Aastal 1838 valiti ta Venemaa Teaduste Akadeemia liikmeks.
Dal sõbrustas ka Aleksandr Puškiniga, kes värsistas mõned tema muinasjutud.
Tema peateos, vene keele seletav sõnaraamat ("Толковой словарь живого великорусского языка") ilmus 1863–1866 neljas köites.
UNESCO kuulutas 2000. aasta Rahvusvaheliseks Vladimir Dali aastaks.
Vladimir Dal on maetud Moskva Vagankovo kalmistule.


Rockstar Games.
Rockstar Games (tuntud ka kui Rockstar või R*) on videomängude tootja, mis kuulub mängude publitseerijale Take Two Interactive-le. Firma tuntuimad tooted on Grand Theft Auto ja Midnight Club seeria.
Rockstar Gamesi lõid 1998 New Yorgis Sam Houser, Terry Donovan, Dan Houser, Jamie King ning Gary Foreman.


Romano Prodi.
Romano Prodi (sündinud 9. augustil 1939 Bolognas) on Itaalia poliitik. Alates 17. maist 2006 oli ta Itaalia peaminister, olles võitnud endise peaministri Silvio Berlusconi valimisliitu parlamendivalimistel. 24. jaanuaril 2008 astus ta tagasi, kuid jätkas peaministri kohustuste täitmist 8. maini 2008. Oli ka eelnevalt peaminister 1996 kuni 1998 ja Euroopa Komisjoni president 1999 kuni 2004.
Romano Prodil on hüüdnimi "il Professore" (Professor) tema akadeemilise tausta tõttu. Tal on ka teine halvustav hüüdnimi, "il Mortadella" (Bolognese spetsiaalne lihatoit).
Elulugu.
Romano Prodi sündis kaheksanda lapsena inseneri peres. Ta õppis Milano katoliiklikus ülikoolis õigusteadust ja hiljem Londoni Majanduskoolis (LSE). Abielus on ta lapsepõlvesõbranna Flavia Franzoniga, kellega tal on kaks poega Giorgio ja Antonio.
On olnud külalisõppejõud Harvardi Ülikoolis ja Stanfordi Teadusinstituudis.
Alustas akadeemilist karjääri Bologna Ülikoolis majandusprofessorina. Tegeles aktiivselt teadustööga, uurides väike- ja keskmise suurusega ettevõtete arengut ning tööstusregioone. Hiljem huvitus sellistest teemadest nagu riigi ja turu vahelised suhted, erastamine, hariduse panus majandusarengusse, sotsiaalne ühtekuuluvus, Euroopa integratsioon jne.
Oli trükikoja "Societa Editrice Il Mulino" juhataja (1974–78) ning asutas 1981. aastal majanduskonsultatsioonibüroo Nomisma.
Seitsmekümnendatel aastatel alustas Prodi oma poliitilist karjääri kristlike demokraatide leeris. Giulio Andreotti valitsuses oli ta 1978–1979 tööstusminister ning 1982–1989 Tööstusliku Rekonstruktsiooni Instituudi IRI juht. 1990-ndatel oli IRI juures osaline Credito Italiano ja Banca Commerciale Italiana erastamisprotsessides. On kirjutanud kolumne Itaalia päevalehtedele ning toimetanud majandusajakirja. 1995. aastal asutas Ulivo (Õlipuu) vasaktsentristliku partei ning sai selle peaministrikandidaadiks 1995, võitis valimised ja moodustaski lõpuks valitsuse.
1999. aastal nimetati ta Euroopa Komisjoni presidendiks. Ametiaja jooksul on talle omistatud mitmeid aunimetusi ülikoolide poolt üle maailma. Ametiaeg Euroopa Komisjonis lõpeb oktoobris 2004.
2006 aasta parlamendivalimisteks moodustab ta vasaktsentristliku koalitsiooni ja võidab napilt valimised. 2006. aasta 17. mail moodustas ta järjekordse Itaalia valitsuse. Oliivipuu võitis tänu liidu loojale Prodile, kes andis itaallastele meediamagnaadist ekspeaministri Silvio Berlusconi juhitud parempoolse Vabadusalliansi kõrval vasakpoolse alternatiivi. Osavalt koondas ta enda ümber liidu, mille kandvaks jõuks olid "Partito della Rifondazione Comunista", "Democratici di Sinistra" (Demokraatlik Vasakpartei), rohelised, katoliiklik valimisliit ja endise peaministri Lamberto Dini juhitud Itaalia Uuenemine.
See seguliit Diniga seotud pangategelastest ja äriringkondadest ühelt poolt ning ametiühingutest ja kommunistidest teiselt poolt lõi esimest korda Itaalias suurepäraselt läbi. Oliivipuu saavutas napi enamuse mitte ainult Saadikutekojas, vaid ka Senatis. Prodi soovib Itaalia ümberkujundamist saksa-tüüpi föderaalseks vabariigiks ning omandada Saksa liidukantslerile sarnanevad volitused, tugevdamaks Itaalia täidesaatvaid võimustruktuure.


Pimestiku.
Pimestiku on küla Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas.
Pimestiku külas elas 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 8 elanikku.
Ajalugu.
Pimestiku küla maid läbib ka nõndanimetatud Rootsi kants mille Vene sõdalased 1704. aastal Põhjasõja ajal kaitseks rajasid.
Pimestiku küla alguseks võib lugeda hetke, kui Vaivara parun Karl von Arpshofen kinkis oma toapoisille Mart Sirenile talu üksikus kohas Narva lahe kaldal. Pimestiku küla ("Streigesinde") nime mainitakse esmakordselt 1850. aastal Vaivara IX revisjoni kirjetes. Vaivara X. revisjoni ajal 1858 elas külas juba neli perekonda kokku 38 inimest.
1859. aastal avastati Aaduvälja talu maadelt osaliselt säilinud muinasaegsed kivikalmed, mis kaitse alla võeti.
Peale I maailmasõda jäi külasse alles üks talu Kivisõerdi. Vabadussõja lõppedes jaotati küla maad asundstaludeks ja külla asus elama 10 perekonda.
Pimestiku küla maadelt Mummussaares leiti 1939. aastal pronksiaegne meie aladel unikaalne aasaga õõskirves.
1944. aastal aprilli algul, kui rinne Sinimägedele lähenes tuli küla maha jätta. 1943. aasta sügisest olid Wehrmacht pioneeriväeosad siin ehitanud kaitseks Tannenbergi liini, mis kulges mere äärest Mummussaarest üle Sinimägede ja sealt läbi Alutaguse soode Peipsi põhjarannikuni.
Peale Sinimägede lahinguid tuli külasse tagasi ainult viis perekonda. Tänapäeval on küla veelgi väiksem seal on neli majapidamist
Muistendid.
"Pimestiku ja Mummusaare vahel olevat Kalevipoja vestitasku kivi. Suur kivi. Taheti ära lõhkuda, aga ei saadud. Ridakülast viib tee sinna." (EKRK I 11, 95 (4) < Jõhvi raj., Toila — A. Rõõm (1955).)


Call of Duty.
puh puh sa oled surnud mu kana lakub panni scdsvfevbdhgtnrhytuyyyyyyyyyyyyyyi,tuyjtjtytytyjhg
Call of Duty (väljastatud 29. oktoobril, 2003. aastal) on FPS videomäng. Sõjamäng simuleerib relvavõitlust Teises maailmasõja rasketes lahingutes nii Ameerika Ühendriikide, Briti kui ka Nõukogude sõduri silme läbi. Mängus on üle mitmekümne ajaloolise täpsusega lahingukohti, alustades Normandia dessandiga 1944. aasta 6. juunil, lõpetades rusudes oleva Berliini Riigipäeva hoone vallutamisega 8. mail 1945. aastal. Nende vahele jäävad ka teised verised lahingud, teiste hulgas ka üks maailma suurimaid lahinguid Stalingradi lahing.
2004. aasta septembris väljastati mängule lisapakk. Praeguseks on Call Of Duty kasvanud juba kuueks mänguks.
Ameerika sõdurina.
Mängija peab olema reamees Martin, kes teenib 506. Langevarjurite Diviisi, II pataljoni, B kompaniis. Alustuseks tuleb läbida sõjaväelaagris Toccoa treeningkursused ja relvatreeningud, kus mängija juhendajateks on Kapten Foley ja Seersant Moody. Peale kursuste ja laagri lõpetamist suundub Martin koos oma sõpradega Prantsusmaale, kuhu nad lendavad enne peamist dessanti, kuna nende ülesandeks on paigaldada lennukitele signaali saatev antenn. Peale seda tuleb reamees Martinil koos sõjakaaslastega murda läbi sakslaste ridade linna nimega Dawnville, kus järgmiseks ülesandeks on kahjutuks teha 3 langevarjureid tulistavat õhutõrje suurtükki. Järgmisel päeval tuleb samasse linna kaitsele asuda, kui sakslased alustavad vasturünnakut, samal ajal oodates abiväe tulekut. Peale linnalahinguid tuleb mängijal koos Seersant Moody ja reamees Elderiga läbi sakslaste liinide jõuda välja staabini. Samal päeval tuleb sõduritega minna rünnakule ja kahjutuks teha viis vaenlase Flak 88 tüüpi suurtükki (sarnane filmiga "Relvavennad"). Peale seda hakkab tegevus toimuma Austrias, kus nüüdseks ülesandeks on reamees Martinil ja tema sõjakaaslastel vangist vabastada inglastest liitlased ja need turvaliselt minema eskortida. Viimaseks ülesandeks Ameerika sõdurina jääb Martinil ja tema rühmal ülesandeks vallutada kaks sakslaste betoonpunkrit Bastognes ja varastada sealt tähtsad dokumendid.
Inglise sõdurina.
Mängija asub inglaste 6. Langevarjudiviisi, Seersant Evansi rolli. Evansi teekond algab samuti lennuga Prantsusmaale, kus nende lennuk alla kukub. Seal asub liitlastele väga tähtis sild, mille peab Evans koos oma meestega üle võtma, hävitades ka mitu vaenlase tanki. Järgmisel päeval peavad sõdurid vapralt tagasi lööma sakslaste väed, oodates oma abivägesid. Järgmiseks saadetakse mehed Hollandisse, kus neil tuleb õhkida mitmeid vaenlase õhutõrje suurtükke ja tungida sisse tammi lähedale. Peale seda jätkub sama osa veokisõiduga sillani, kus sõdurid peavad õhku laskma otse vaenlaste nina all suure maanteesilla. Järgneb sõit sakslaste lennuväljani, kus tuleb ise asuda õhutõrje suurtüki taha ja tagasi lüüa jõuline Stukade rünnak. Järgmises osas tuleb tungida sakslasena sõjalaevale "Tirpitz", sellele külge panna detonaatorid, kahjutuks teha raadiomasinad ja varastada tähtsad dokumendid. Inglaste seeria lõppeb talvistes Põhja - Saksamaa metsades kolme V-2 tüüpi rakettide kahjutuks tegemisega.
Nõukogude sõdurina.
Nõukogude sõduri sõjatee algab verise Stalingradi lahinguga, kus reamees Alexey Voroninil pole isegi püssi, kõigest 5 padrunit (väga sarnane filmile "Vaenlane Väravas"). Tuleb jõuda dokkide juurest Punasele väljakule. Seal minna suure hurraaga rünnakule. Lahingus kohtab Voronin seersanti, kellega koos peab minema kortermaja viimasele korrusele ja snaiperpüssiga maha laskma kõik saksa ohvitserid, kes kutsuvad oma sõduritele juurde abiväge. Kui see tehtud, siis saavad teised sõdurid vallutada Punase väljaku. Voronini ülesandeks jääb toimetada teade majorini, et väljak on vallutatud. Seda tehes tuleb tal lüüa raskeid lahinguid läbi Stalingradi ja raudteejaama. Järgmiseks ülendatakse Voronin seersandiks ja tema ülesandeks on läbi kanalisatsioonitorude tungida välja oma meesteni ja koos vallutada Pavlovi hoone, seal kaitsele asuda kuni abiväe ning tankide tulekuni. Järgmises osas on Voronin üle viidud tankidiviisi ja juhtides T-34 tanki, tuleb koos sõjakaaslastega ületada Oderi jõgi ning vallutada lähedal asuvad linnad. Linnades tuleb kahjutuks teha mitu õhutõrje suurtükki. Nõukogude seeria lõppeb Berliinis, punase lipu heiskamisega Riigipäevahoone katusel. Peale seda näidatakse ajaloolisi filmikaadreid Berliini lahingutest ja sõja lõpust.
Vead mängus.
Mängu tegijad ja arendajad on teinud MP 44 (Sturmgewehr) suhtes vea. Seda relva võib mängus näha juba 1942. aastal Stalingradi lahingus, kuid tegelikult võeti see relv kasutusele alles 1944. aastal.
Vene tanki T-34 relvastuses oli Teise maailmasõja käigus kasutusel standard relvaks DT kuulipilduja. Call of Duty missioonides on aga hääle järgi arvestades kasutusel hoopis MG42 kuulipildujad.


Aldo Moro.
Aldo Moro (23. september 1916 Apuulias Lecce provintsis Magliees – 9. mai 1978 Rooma) oli Itaalia poliitik. Ta oli kahel korral (kokku ligi 6 aastat) Itaalia peaminister ning korduvalt välisminister.
Moro omandas klassikalise keskhariduse Tarantos lütseumis. Kuni 1939 õppis ta Bari ülikoolis õigusteadust. Hiljem sai ta seal 1941 õigusteaduse ja koloniaalpoliitika korraliseks filosoofiaprofessoriks ja 1942 kriminaalõiguse professoriks. Sel kohal töötas ta kuni 1963. aastani, mil ta sai peaministriks.
1935 astus Moro Itaalia katoliiklike tudengite liidu ("Federazione Universitaria Cattolica Italiana") liikmeks ja 1939 sai ta selle presidendiks. Sellel kohal töötas ta 1942. aastani ja tema järglaseks sai sel kohal Giulio Andreotti. Seejärel asutas ta väljaande "La Rassegna", mis ilmus 1943–45. 1945 sai ta ajakirja "Studium" toimetajaks ja mittepoliitilise modernismivastase katoliikliku organisatsiooni Azzione Cattolica presidendiks (see organisatsioon tegutses piiskoppide kontrolli all).
1945 abiellus Moro Eleonora Chiaravelliga (1915–2010), kellega tal sündis neli last: Maria Fida (1946), Agnese (1952) ning Anna ja Giovanni (1958).
Kuulus Kristlik-Demokraatlikku Erakonda ("Democrazia Cristiana"), mis asutati 1943, ja oli üks selle vaimseid juhte. Kui 1946 valiti Itaalia Konstitutsiooniline Assamblee, valiti ka Moro selle liikmeks, kus ta aitas välja töötada Itaalia põhiseadust. Kui assamblee 1948 laiali saadeti, valiti ta samal aastal Itaalia parlamenti ja valiti kohe Alcide De Gasperi 5. valitsuse välisministri asetäitjaks. 1953 valiti ta parlamendi ülemkotta, kus juhtis kristlike demokraatide saadikurühma.
Moro oli paljukordne minister. Ta oli 1955–57 Itaalia justiitsminister, 1957–59 Itaalia haridusminister, 1963–68 Itaalia peaminister, 1964–65, 1969–72 ja 1973–74 Itaalia välisminister ning 1974–76 uuesti peaminister.
16. märtsil 1978 röövisid ta Punaste Brigaadide terroristid ja hoidsid kinni ühes Rooma korteris. Terroristid nõudsid oma kaaslaste vabastamist vanglast, kuid nendega ei nõustutud läbi rääkima. Pärast 54-päevast vangistust, 9. mail, leiti Aldo Moro mahalastuna ühest autost Via Caetanil Roomas.
2007. aasta 4. mail võeti Parlamendis hääletamisega vastu seadus, millega 9. mai kuulutati "Mälestuspäevaks" – Aldo Moro ja kõigi terrorismiohvrite mälestuseks.


Call of Duty 2.
Call of Duty 2 on FPS-mäng (esimeses isikus tulistamismäng), mis on järg mängule Call of Duty.
Tegemist on sõjamänguga, mis simuleerib relvavõitlust Teises maailmasõjas.
Mängus on kolm kampaaniat: mängija saab olla Punaarmee, Briti armee või Ameerika Ühendriikide armee sõdur.
Tunnistati ajakirja a> lugejate poolt 2005. aasta parimaks esimeses isikus tulistamismänguks.
Mänguseeria järgmine osa Call of Duty 3 anti välja 2006 aasta sügisel.


Handid.
Handid on Venemaal elav soome-ugri rahvas.
Enesenimetus on läänepoolsetel hantidel "hantõ", idahantidel "kantõk".
2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 30 943 hanti.
Venelased nimetasid hante enne 1930. aastaid ostjakkideks ("остяки"): see nimi käibib mõnedes keeltes erialakirjanduses veel kohati tänaseni. Handid ise peavad nime „ostjak“ aga solvavaks, kuna vene keeles kasutatakse tänapäevalgi põlisrahvaste vananenud nimesid nende halvustamiseks. 14. sajandini nimetati hante ja mansisid ühise nimega „jugralased“.
Handid kuuluvad riiklikult tunnustatud Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste hulka.


Ingerisoomlased.
Ingerisoomlased ehk ingerlased on 17. sajandist peale Soomest Ingerimaale rännanute luteriusuliste soomlaste järeltulijad, kes elavad praegu lisaks Venemaale Soomes, Eestis ja Rootsis. Ingerisoomlasi ei peeta enamasti iseseisvaks etniliseks üksuseks vaid pigem soomlaste regionaalseks alarühmaks või "üheks soome hõimuks".
Nimetus.
Ingerisoomlaste endanimetuseks on "inkeriläinen", alates 19. sajandist ka "Inkerin suomalainen" või "inkerinsuomalainen". Etnonüüm on ilmselt tuletatud soomekeelsest jõenimest "Inkere" (vene "Ižora", Neeva vasakpoolne lisajõgi). Võimalik, et "Inkeri" on seotud läänemeresoome naisenimega Inkeri. Teada on, et Rootsi kuningas Olof Skötkonung tütar Ingegard abiellus Kiievi vürsti Jaroslaviga, kes kinkis talle Staraja Ladoga linna koos ümbruskonnaga. Piirkonda hakatud kutsuma siis tema nime järgi.
Soomes arvatakse üldiselt ingerisoomlaste hulka ka isurid. Venemaal ja Eestis peetakse isureid eraldi etniliseks rühmaks. Ingerisoomlased on kasutanud ka piirkondlikke enesenimetusi "äyrämöiset" ja "savakot".
Arvukus.
1989. aasta andmeil elas Venemaa Föderatsioonis 47 102 soomlast, neist 5469 elas Leningradis ja 11 833 Leningradi oblastis. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 34 050 soomlast (neist 314 nimetasid end ingerisoomlasteks). Peterburis oli soomlasi 3980 (sh 71 ingerisoomlast) ja Leningradi oblastis 7930 (sh 35 ingerisoomlast).
Paljud ingerisoome juurtega inimesed ei erista end teistest soomlastest, ent nende osakaal jääb teadmata. Soomlaste arv on eelmise rahvaloendusega võrreldes tunduvalt langenud, põhjusteks ilmselt väljaränd Soome, venestumine ja üldine demograafiline kriis.
Ajalugu.
Ajalooline Ingerimaa asub Soome lahe, Narva jõe ja Laadoga järve vahel. Ingeri ala piirdub põhja suunas Soome vana piirini (Raja jõeni). Idas Ingeri piiriks on Lava jõgi ja lõunas Stolbovo rahuga (1617) kokkulepitud piir umbes 50–60 kilomeetri kaugusel rannikust. Ingeri on seisnud nii ida- kui läänepoolsete suurvõimude huviorbiidis. 1323. aasta Pähkinäsaari rahuga langesid need vadjalaste, isurite ja venelaste asutatud alad Novgorodi võimu alla.
1617. aastal liideti Ingerimaa Stolbovo rahulepingu alusel Rootsiga. Suur osa piirkonna õigeusklikke asukaid (sh vadjalasi ja isureid) pages luteri usu pealesurumise eest Venemaa siseosadesse. Tühjaks jäänud küladesse asustati luteriusulisi talupoegi peamiselt Savost ("savakot") ja Karjala maakitsuselt, Äyräpää ja Säkkijärvi kihelkondadest ("äyrämöiset"). Soomlasi tõmbas ka ametivõimude lubadus vabastada uusasukad väeteenistusest ning osast makse.
17. sajandi lõpuks moodustasid luteriusulised ingerisoomlased juba pea kolmveerandi Ingerimaa elanikkonnast. Põhjasõjaga läks Ingerimaa taas Venemaa koosseisu. 1703 rajati Neeva suudmesse impeeriumi uus pealinn Peterburi, millega kaasnes venelaste sissevool, eriti Ingerimaa idaossa. Peterburi pakkus ka sealsetele soomlastele töövõimalusi ning turgu põllumajandussadustele.
Luteriusulised soomlased panid venestumisele palju paremini vastu kui õigeusulised vadjalased ja isurid. Piirkonna etnilisele stabiilsusele aitas kaasa see, et Vene võimud ei kohelnud luterlasi sama halvasti nagu omal ajal Rootsi võimud õigeusklikke. Esimene soomekeelne algkool avati Kolppanas juba 1785. aastal ning 1863. aastal asutati seal samas soomekeelne õpetajate seminar.
Pärisorjuse kaotamine (1861) mõjus ingerisoomlastele hästi. 19. sajandi teisel poolel hakkasid ingerisoomlaste vastu huvi tundma Soome keeleteadlased ja folkloristid, Ingerimaalt koguti palju arhailist soome (karjala) rahvaluulet ning see aitas tõsta ingerisoomlaste etnilist iseteadvust. Ingerisoomlased sattusid soome rahvusluse mõjuvälja. Neid haaras seltsiliikumine. Ingeris hakati rajama mitmesuguseid ühinguid, tegutsesid mitmed soomlaste laulukoorid ja seltsid.
1848. aastal loendas Peter von Köppen Ingerimaal 29 243 "äyrämöist" ja 43 080 "savakot" ehk kokku 72 323 ingerisoomlast. 1897. aasta andmeil oli ingerisoomlasi 130 413. Segaabielud venelastega olid üldiselt haruldased.
Pärast Vene tsaaririigi kokkuvarisemist hellitati ka ingerisoomlaste seas lootusi iseseisvusest, ühinemisest Soomega või vähemalt autonoomiast. Vabadussõjast võttis Eesti poolel osa kaks ingeri pataljoni. Tartu rahuga (2. veebruar 1920) läks Ingerimaa lääneserv Eesti Vabariigi koosseisu (nn. Eesti Ingeri). Ülejäänu jäi Venemaa kontrolli alla. Soomele lubati rahulepingu läbirääkimistel, et Ingeri soomlased saavad laia autonoomia.
1926. aasta andmeil elas NSV Liidus 114 831 “Leningradi soomlast”, s.o ingerisoomlast. 1920. aastail hakati Ingerimaal looma ingerisoome rahvuskülanõukogusid (1936. aastaks oli neid 54) ning 1928 loodi Toksovo (Kuivaisi) rahvusrajoon. Kohalikus asjaajamises ja koolides kasutati soome keelt.
Põllumajanduse kollektiviseerimisega kaasnenud küüditamised tabasid ingerisoomlasi eriti rängalt, sest nende majapidamised olid keskmisest jõukamad. 1932 suleti usuvastase võitluse käigus luteri kirikud. 1935–36 tabas ingerisoomlasi uus küüditamislaine – vaenulikuna tajutud Soome piiriga külgnevad alad puhastati etniliselt ebausaldusväärsest rahvastikust. Küüditatud saadeti Siberisse ja Kaug-Põhja. 1937 lõpetati soomekeelne kultuuri- ja seltsielu, 1939 likvideeriti Toksovo rahvusrajoon. Selleks ajaks oli tapetud, vangistatud ja küüditatud u 50 000 ingerisoomlast.
Teise maailmasõja ajal oli Ingerimaa idaosa aastaid sõjatandriks kui Saksa väed piirasid Leningradi (Leningradi blokaad). Nõukogude pool evakueeriti üle 20 000 blokaadirõngasse jäänud ingerisoomlase Siberisse. 1943 ja 1944 evakueeriti Saksa vägede kontrollitud aladelt Paldiski kaudu Soome 63 000 ingerlast (sh. ka isureid ja vadjalasi). Vastavalt rahulepingule oli Soome sunnitud ingerisoomlased kui NSV Liidu kodanikud Moskvale välja andma. Osa ingerisoomlasi suutis põgeneda Rootsi, ent umbes 56 000 saadeti tagasi NSV Liitu. Naasjatel ei lubatud asuda oma kodukohta, vaid asustati laiali Sise-Venemaale. Tühjenenud ingerisoome külad asustati venekeelse elanikkonnaga. Pärast Stalini surma võisid ingerisoomlased oma väljasaatmispaikadest tasapisi lahkuda. Paljud neist asusid Leningradi, Karjalasse ja Eestisse. Elukoha Eestis valisid enamasti Kesk- ja Lääne-Ingeri soomlased, ning põhjaingerlased siirdusid elama Karjalasse.
Koos NSV Liidu lagunemisega algas ingerisoomlaste uus ärkamisaeg. 1988. aasta oktoobris asutasid soomlased oma rahvusseltsi Peterburis ja Tartus. Puškinos (endine Tsarskoje Selo) peeti soomekeelseid jumalateenistusi juba 1977. aastast. Peterburis ja Leningradi oblastis hakkas tegutsema Inkerin Liitto, sihiks ingerisoome renessanss Ingerimaal. Eesti soomlased organiseerusid 1989 rajatud Eesti Ingerisoomlaste Liidu alla, mille ülesanneteks on koordineerida seltsidevahelist tegevust ning suhteid sõsarorganisatsioonidega ja ametivõimudega Eesti ja välismaal. Liidu peakorter asub Tartus.
Rahvapärimus.
Soome rahvaluulekogujad avastasid alles 18. sajandi keskel, et Soomest juba enamasti kadunud vana laulutraditsioon elab Ingeri edasi. Elias Lönnrot käis Ingeris 1844 ja peale seda Soome Kirjanduse Selts saatis Ingerisse rahvaluule kogujaid regulaarselt. Soomest käidi Ingeris Vene revolutsioonini, pärast seda suleti piir.
Eesti-Vene rahulepingu alusel jäi 13 Lääne-Ingeri küla Eestisse. Selle Viru-Ingeriks või Eesti-Ingeriks kutsutud piirkonnas kogusid soomlased ja eestlased rahvapärimust 1930. aastate lõpuni. Nõukogude ajal kogusid ingerlaste pärimust enamasti ainult Eesti uurijad.
Laulmine oli Ingerimaal naistele omane. Ka mehed laulsid, aga sagedamini nad mängisid mõnda pilli, nt. kannelt, roopilli ning karjasarve. Naised laulsid koos paljudel puhkudel. Võimekamad olid eeslauljad, teised laulsid kooris järele. Palju lauldi liikudes, eeslaulja järel sõõris või ahelikus kõndides, tantsides või mängides või kiigel olles. Tähtsaim elu sündmus olid pulmad, kombetalitus, mille keskset osa etendas just laulmine. Pulmad olid kui suur laulumäng.
Kuulsaim Ingeri rahvalaulja oli Larin Paraske, õigeusklik isur pärit Põhja-Ingeri Lempaalast. Temalt talletati üle 1300 lauluvariandi. Lääne-Ingeri üheks andekamaks lauljas peetakse Maria Luukkat, kes oli pärit Narvusi kihelkonna Kaipaala külast. Temalt jäädvustati rohkem runolaule kui üheltki teiselt narvusi soome lauljalt.
Üldine kultuurielu.
Peale pärisorjuse kaotamist hakkas Ingerimaa soomlaste kultuurielu kiiresti arenema. Kultuuripürgimusi ergutasid alguses enamasti luteri usu vaimulikud, kes said mõjutus Soomest. Asutati pühapäevakoole ja algkoole ning propageeriti koorilaulmist. Esimene lauluselt asutati Ida-Ingeri Markkovas, aga suurema tõuge andis 1863 avatud Kolppana õpetajate seminar. Koorilaulu eeskujuks olid nii Soome kui Eestigi.
Soome eeskujul hakati Ingeris rajama mitmesuguseid ühinguid, nt. vabatahtlikke tuletõrjeseltse. 1888. aastal kirjutas Mooses Putro laulu "Nouse Inkeri" ("Tõuse Ingeri"), millest sai ingerlaste rahvushümn. Mooses Putro eestvedamisel toimus 1899. aastal Skuoritsas esimene Ingeri laulupidu.
1870. aastast anti välja esimest väljaspool Soomet ilmuvat soomekeelset ajalehte "Pietarin sanomat". 1908.a. lisandus sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajaleht "Neva". Nende kõrval ilmus ka konservatiivne "Inkeri".
Soomekeelne kultuurielu õitses veel N. Liidu algusaastatel. Leningradis ja Petroskois ilmusid sajad soomekeelsed raamatud, samuti ajalehed. Olid isegi soomekeelsed raadiosaated. Kirjastus “Kirja” avaldas aastatel 1929–1932 kokku 768 soomekeelset raamatut.
Usund.
Ingerisoomlased on traditsiooniliselt luterlased. Luterlus on olnud nende etnilise identiteedi teljeks. Kristluse eelse usundi elemente ingerisoomlaste juures eriti säilinud pole. 20. sajandi vältel on levinud ateism, sajandi lõpul ka nn uususundid.
1721 sõlmitud Stolbova rahu lubas Venemaale alluvatel Ingeri ja Balti aladel süümevabaduse. Usuelu sai hoogu peale Soome annekteerimist Venemaaga 1809. 1823 arvati Ingerimaa Peterburi luteri piiskopkonna koosseisu, mis säilitas oma vormilise autonoomia ja administratiivse iseseisvuse kuni sajandi lõpuni. 19. sajandil oli usuelu ja koolikorraldus Soomest tulnud kiriku- ja kooliõpetajate käes. Sealt kaudu tulid Ingerisse rahvusliku liikumise mõjud.
Luteri usk ühendas õigeusklikke venelaste keskel elavaid ingerlasi. Peale algkoole hariti ingeri rahvast ka kiriku leeri-, pühapäeva- ja rändkoolides, kus õppematerjalid olid Soomest pärit. Sajandi lõpus alanud venestamine nõrgendas tunduvalt soome keele positsiooni, aga ka edaspidi Ingeri soomlased said võrdlemisi hea hariduse ning kirjaoskus oli üsna levinud. Kirikuõpetajad tegelesid ka muide kultuurieluga toetades kooride ja karskusliikumise tekkimist. Samuti asutati kiriklates esimesed avalikud raamatukogud.
Ingeri evangeelne luterlik kirik on 1993. aastast iseseisev usuorganisatsioon oma piiskopiga, kellel allub umbes 60 kogudus üle kogu Venemaa. Ingeri kiriku ametlikud keeled on vene ja soome keeled. Praegu piiskopiks on Aarre Kuukauppi ja toomkirikuks on Peterburi Püha Maria kirik. Ingerimaale on ehitatud ka uusi kirikuid ning vanu on avatud uuesti.
Elatusalad.
Ingerisoomlaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on põllumajandus. Tänuväärseks turuks on olnud Peterburi. 20. sajandi jooksul on ingerisoome traditsiooniline ühiskond laiali paisatud ning ingerisoomlased teenivad elatist väga erinevatel elualadel.
Rahvusseltsid.
Kui 1980. aastail N. Liidus hakkasid puhuma vabamad tuuled, organiseerusid ka ingerisoomlased. Tõukeks oli Karjalas ilmuva kultuuriajakirja "Punalippu" (praegu "Carelia") Ingeri-teemaline number 1987.a. augustis. Selles numbris kirjeldati esimest korda avalikult, mis Ingeri soomlastega oli nõukogude ajal juhtunud. Esimene ingerisoomlaste ühing asutati Tartus 20. oktoobril 1988. Samal ajal registreeriti Ingeri Liit Peterburis. 1989.a. alguses oli Eestis juba kümme ingerisoomlaste seltsi, mille vahelist koostööd ja suhteid ametivõimudega hakkas koordineerima Tartus 25.02.1989 Tallinnas rajatud Eesti Ingerisoomlaste Liit. Esimene suvepidu korraldati Keltos 1989. Kohale tuli neli tuhat ingerisoomlast kõikjalt Nõukogude Liidust, Soomest ja isegi Rootsist.
Peterburis elas 2000. aastate alguses umber 5000 ingerisoomlast, Ingerimaal ja ülejäänud Leningradi oblastis arvatavasti 15 000. Suurimad kogukonnad on Hatsinas (Gatšina) ja Seuluskois. Nõukogude ajal keskendus rahvuslik liikumine praktiliselt luteri kogudustesse. Nende pooleldi salajastel kooskäimistel kerkisid esile tulevase Ingeri Liidu asutajad.
Ingeri Liidul on Ingerimaal 20 piirkondlikku organisatsiooni, mis tegelevad soome keele kursuste ja oma kultuuri säilitamisega. Aasta suurim sündmus on jaanipäevapidu. Liidu peamine eesmärk on parandada ingerisoomlaste üldist olukorda Ingerimaal.
Eestis tegutsevate 11 kohaliku ingerisoomlaste seltsi katusorganisatsiooniks on Eesti Ingerisoomlaste Liit. Esimeseks Liidu esimeheks valiti Tallinna ingerisoomlaste eestvedaja Rudolf Pakki. Aastast 1990 on Liidu esimehena tegutsenud Toivo Kabanen, ning 1993.aastast on liidu büroo asetsenud Tartus Tähtvere linnaosas Ingeri Majas. Liidu ja seltside peaülesanne on propageerida soome keelt ja kultuuri nii ingerisoomlaste seas aga ka tutvustada neid eestlastele. Keeleõpetust on toetanud ka Soome Tööministeerium.
Soomes on ingerlastel mitu organisatsiooni, vanim neist on Soome Ingeri-Liit, mille ajalugu algas 1920. aastail Soome saabunud ingerlastega tehtud tööst. Soome Ingeri-Liidul on mitu liikmeseltsi Helsingi piirkonnas, Turus ja Lahtis. Liit annab välja ajakirja "Inkeriläisten viesti" ning korraldab üleriigilisi üritusi. Liitu toetab 1965. aastast Ingeri Kultuurifond.
Rahvussümbolid.
Vanim Ingerimaa heraldilistest sümbolitest on vapp, mille ajalugu ulatub peaaegu poole aastatuhande taha. Vallutades Narva ja Ivangorodi 1580ndatel aastatel andsid rootslased vapi mõlemale linnale. Neist Ivangorodi (rootsi k. "Ivanagård") vapp sai eeskujuks 17. sajandil Nevanlinna tunnusele. Ivangorodi vapil oli jõge kujutav lainepalk ja seda ääristavad müürid, mis olid ilmselt kindlustatud Narvajõe sümboliks. Vanimas vapi kujunduses jõgi on hõbedane, müürid punased ning vapipõhi sinine. Vasakpoolses ülanurgas oli lisaks kuldne rist.
17. saj. lõpul vapi värvid muudeti ümber, vapipõhi sai kuldseks, jõgi siniseks ja müürid jäid punaseks. Selline kuju sobis hästi ka Neeva jõe kaldal paikneva piirikindluse, Nyeni ehk Nevanlinna sümboliks. Vapipealse krooniks oli hertsogkonna kroon, mis tähendas seda, et Ingeri võrdlustati Rootsi riigi teiste vanade maakondadega. Alles Peeter I valitsemise ajal kujunes vapp kogu Ingerimaa heraldiliseks tunnuseks.
Ingeri lipp on umbes sama vana kui Soome lipp. See võeti kasutusele Ingeri pataljoni võitluses bolševikega. Lipu autoriks oli kapten E.J. Haapakoski ning see õnnistati 8. septembril 1919.a. Põhja-Ingeris. Algupärase lipu ajalugu on üsna kirju, kuid pärast rännakuid Soomes ja Rootsis jõudis see 1999.a. Helsingi Sõjamuuseumi.
Ingeri lipuks on kroomkollasel põhjal kinaverpunane skandinaavlane rist, mille peal on kitsam koobaldsinine rist. Lipu pikkus on 18 (5 + ½ + 2 + ½ + 10) ja kõrgus 11 (4 + ½ + 2 + ½ + 4) ühikut.
Lipu värvid on võetud Ingerimaa vapilt. Sinine rist rõhutab ingerlaste soome päritolu aga ka Neeva jõge ning sinist taevast. Kollane värv iseloomustab Ingerimaa viljakaid põlde, punane Peterburi müüre. PMS-värvisüsteemi järgi kasutatakse lipus kollast 109, 116 või 123, punast 179 või 485 ning sinist 286, 293 või 300.
Eesti ingerisoomlaste esimene lipp õnnistati Tartu Peetri kirikus 18.12.1988.a. Eesti Ingerisoomlaste Liit kasutab lipu värvideks kollast 123, punast 485 ning sinist 285, mis on ühtlasi ka Eesti riigilipu sinine.
Ingeri rahvushümn on Mooses Putro 1888.a. kirjutatud "Nouse, Inkeri!" ("Tõuse, Ingeri!"), mille teise salmi sõnad on kirjutanud Paavo Räikkönen.
Rahvuslilleks valiti 1996 aaskannike (Viola Tricolor). Ingerlaste enda arvates väikese sitkus ja vähenõudlikkus sümboliseerib hästi ingerisoomlaste rahvuslikke omadusi. Samuti sisaldab lill ka lippu värve, sinist ja kollast.
Ingerlased Eestis.
Soomlasi on elanud Tallinnas teatavasti juba 14. sajandist. Suuremad sisseränded on toimunud 16. ja 17. sajandil, nii et 18. saj olid soomlased Eesti kõige suurem sisserändajate rühm, nt 1726–1728 elas Põhja-Eestis vähemalt 7000 soomlast. Enamik sisserändajatest assimileerus või naasis Soome, 19. saj lõpus oli Eestis vaid mõnisada soomlast.
Ingerisoomlaste massiline rändamine Eestisse algas teise maailmasõja ajal, kui Saksa vägede okkupeeritud aladelt evakueeriti või põgenes Eestisse 18 000 soomlast. Paldiski kaudu ingerlased tranporditi edasi Soome, aga 3000 jäi elama Eestisse. Sõja järel suundus Eestisse uus ingeri pagulaste ränne 1946–1947. Nendel ei lubatud naaseda kodukohtadesse, ning nad valisid elukohaks Eesti, mis oli mitmetele tuttav juba sõja ajalt. Tähtsat rolli mängis ka soomele lähedane keel, luterlik usukeskkond ning üldiselt parem majandusseis. Paljudel olid Eestis juba isiklikud kontaktid ning nad leidsid siit ka tööd. 1940. aastate lõpus sundisid ametivõimud nad Eestist lahkuma.
Pärast Jossif Stalini surma ja 1956. aastat lubati ingerlastel valida ise oma elukoht. Paljud Eestist väljasaadetud rändasid tagasi, eriti endised Kesk- ja Lääne-Ingeri elanikud. Soomlaste arv kasvas kiiresti: 1959. aasta rahvaloenduse andmeil elas siin 16 699 ning 1970 18 537 soomlast. 1959 olid soomlased suuruselt teise rahvusvähemuse Eesti NSVs. 1970. aastatest hakkas soomlaste arv aeglaselt kahanema, 1989 oli neid 16 622. Kahanemist põhjustas rahvusgrupi vananemine ning üldine assimileerumine, kuigi soomlasi oli tõenäoliselt ametlikkest andmetest rohkem, sest osa varjas oma rahvust kartes repressioone. 1990. aastatest alates on soomlaste arvu kahandanud nende ümberasumine Soome. Statistikaameti andmeil elas Eestis 1997 veel 13 629 soomlast.
Ingerlased asusid pärast sõda maakohtadesse, kus taludes oli kerge leida tööd. Ingerlased olid harjunud kodumaal talutöödega, ning maal oli kergem varjata ennast ametivõimude eest. Pärast sundkollektiviseerimise ja küüditamiste algust siirdusid nad alevitesse ja linnadesse. Sisserändajate teine laine suunduski otse linnadesse ja tööstuskeskustesse. Eesti suurimatest rahvusrühmadest ingerlased eelistasid siiski maaelu kõige rohkem – 1989 oli Eesti soomlastsest kolmandik maaelanikke.
Eesti maakondadest on soomlased koondunud rohkem Harjumaale ja Virumaale, mida võib põhjendada vana kodumaa läheduse ning Ida-Virumaa industrialiseerimisega. 1979. a. rahvaloenduse andmeil elas soomlastest kolmandik Kirde-Eestis, kolmandik Põhja-Eestis ning viiendik Kagu-Eestis. Kõige vähem elas neid Lääne-Eestis, kus erandiks oli Pärnu. 1989. a. andmeil elas Eesti soomlastest 33,5 % Tallinnas, 31,8 % Kirde-Eestis, 18,7 % Kagu-Eestis, 9 % Kesk-Eestis ning 7 % Lääne-Eestis. Suurimad üksikud kogukonnad asusid Tallinnas, Kohtla-Järvel ning Tartus.


Isurid.
Isurid on läänemeresoome keelkonna põhjarühma kuuluv läänemeresoome hõim, kelle ajalooline asuala on Ingerimaa Soome lahe kagukaldal Narva ja Peterburi vahel.
Nende endanimetus on "ižora" ("ižoralaine", "inkeroine" aga ka "karjalaine") on ilmselt tuletatud Neeva vasakpoolse lisajõe Ižora (soome "Inkere") nimest. Võimalik, on ka seotus vana läänemeresoome naisenimega Inkeri. Eesti on varemalt isureid ka ingerlasteks nimetanud. Soomes peetakse isureid üldiselt õigeusklikeks ingerisoomlasteks, Venemaal ja Nõukogude Liidus on aga isurite ja ingerisoomlasi alati teineteisest eristatud ning peale Teist maailmasõda levis see vahetegemine kindlamalt ka Eestisse.
Isurid kuuluvad riiklikult tunnustatud Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste hulka.
Asuala.
Isurid elavad Peterburi ümbruses ja Leningradi oblasti lääneosas paikneva Ingerimaa põhja- ning loodeosa külades Lauga jõe alamjooksul, Kurgola, Soikkola poolsaarel ja Hevaha (Kovaši) jõgikonnas ehk siis Kingissepa ja Lomonossovi rajoonides. Pinnamoelt on piirkond valdavalt tasane ja ala katab suures osas mets.
Ajalooliselt ulatusid Ingerimaa piirid Eestis Narva jõeni ja Peipsi järveni ning piir Karjalaga kulges mööda Sestra jõge (soome "Rajajoki" 'piirijõgi', varem Siestarjoki). Ingerimaad eraldas Karjalast ka Laadoga järv.
Isurid asusid Ingerimaal Laadoga lõunaossa, Neeva jõe kallastele elama 11.–12. sajandil.
Arvukus.
1926. aastal loendati isureid rohkem kui 16 000. 1989 aga saadi neid kokku ainult 449 ning viimase, 2002. aastal toimunud rahvaloenduse andmete järgi elas Venemaal 327 isurit, kellest 177 saadi kirja Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 266 isurit. Viimastel aastakümnetel on arvukuse languse peamiseks põhjuseks ilmselt venestumine.
Uskumused.
Umbes viimased tuhatkond aastat on isurid kuulunud õigeusu mõjusfääri aga nimetatud usu vastuvõtmine toimus sisuliselt alles 16. sajandi paiku ning Kristluse-eelse usundi elemendid ei ole tänapäevani isuri küladest täielikult kadunud. 20. sajandil hakkas levima ateism ning sajandi lõpul ka mitmed uususundid.


Salta provints.
Salta provints on Argentina 1. järgu haldusüksus. Asub riigi põhjaosas. Piirneb läänes Tšiiliga, põhjas Boliivia ja Paraguayga.


Jakob Martin Sommer.
Jakob Martin Sommer (22. november 1860 Silla küla, Uhtna vald – 27. detsember 1897) oli eesti kirjanik ja haridustegelane.
Ta sündis Sämi Sillal. Alghariduse sai oma isalt, seejärel õppis kolm aastat Pikaristil, andis Tallinnas ära kooliõpetaja eksami. Töötas õpetajana Pikaristi, Põlula ja Tudu vallakoolides. 1880. aastal sooritas ta Tallinnas eraalgkooliõpetajat eksami ning siirdus Viru-Roelasse kooliõpetajaks. 1882. aasta lahkus Tallinna, kus elatus juhuslikest tõlketöödest ja tundide andmisest. Järgmisel aastal oli jälle lühemat aega kooliõpetaja, seekord Peterburi Jaani kiriku koolis. 1884–1887 töötas õpetajana Kose kihelkonnas Rooküla Nõmmemõisas. 1887–1890 pidas J.M.Sommer Tallinnas pansionaadiga erakooli, mis valmistas õpilasi ette gümnaasiumidesse astumiseks.
Kuigi Sommer pidas paljusid ameteid ja töötas pingeliselt, ei pääsenud ta majanduslikust viletsusest. See laostas ta tervise. 1890. aastal tabas teda vaimuhaigus, millest küll paari aasta möödudes sedavõrd paranes, et võis taas Peterburi eesti koolis töötada. Kuid 1895. aastal haigestus ta uuesti ning 1897. aasta 27. detsembril lõpetas ta ise Seewaldi vaimuhaiglas oma elu.


Paraguay jõgi.
Paraguay on jõgi Lõuna-Ameerikas. Saab alguse Brasiilias Mato Grosso platool. Voolab lõunasse. Mööda jõge kulgeb Paraguay ja Brasiilia piir. Edasi voolab põhjast lõunasse läbi Paraguay. Jõe ääres asub Paraguay pealinn Asunción. Paraguay jõgi on ka Paraguay ja Argentina piirijõgi enne suubumist Paraná jõkke.
Jõe pikkus on 2549 km ja valgla 1 150 000 km².
Suuremad lisajõed on Cuiabá jõgi, Pilcomayo ja Bermejo.


Grand Theft Auto III.
Grand Theft Auto III (GTA III) on arvuti- ja videomäng. See on kolmas mäng Grand Theft Auto mänguseeriast ning esimene neist PlayStation 2-le. Grand Theft Auto III on ka esimene GTA osa, mis kasutab 3D graafikat.
Sisu.
Mäng keskendub kurjategijal (kelle nimi on Claude), kes peab töötama end üles Liberty City linna kuritegevusredelil. Mäng toimub ligikaudu GTA III väljastamisajal 22. oktoober 2001 Liberty Citys (New York).
Grand Theft Auto mänguseeria järgmine osa on.
Välislink.
Grand Theft Auto 3.1
Grand Theft Auto 3.1


Itaalia peaminister.
Itaalia peaminister (õieti Ministrite Nõukogu esimees; itaalia keeles: "Presidente del Consiglio dei Ministri") on Itaalia konstitutsiooni artiklite 92, 93, 94, 95 ja 96 järgi tegutsev Itaalia valitsuse juht. Itaalias kuulub täidesaatev võim ministrite nõukogule, mida juhib peaminister. President määrab peaministri ja tema ettepanekul ka valitsuse liikmed. Valitsusel peab olema ametisse astumisel parlamendi mõlema koja toetus. Oma tegevuses on valitsus vastutav parlamendi ees, tema tegevus lähtub reeglina parlamendi enamuse tahtest.
Itaalia keeles on peaminister "primo ministro", kuid Itaalias kutsutakse teda otsetõlkes Ministrite Nõukogu presidendiks. Teiste riikide peaministreid kutsutakse Itaalias siiski tiitliga "primo ministro".
Alates 16. novembrist 2011 on Itaalia peaminister Mario Monti. Enne teda oli alates 8. maist 2008 peaminister Silvio Berlusconi.
Aastatel 2006–2008 oli peaminister Romano Prodi, endine Euroopa Komisjoni president ja vasaktsentristliku koalitsiooni liider.
Välislingid.
*


Giuliano Amato.
thumb
Giuliano Amato (sündinud 13. mail 1938 Torinos) on Itaalia poliitik. Ta on olnud kaks korda Itaalia peaminister: aastatel 1992–1993 ja 2000–2001.
Ta oli Euroopa Konvendi asepresident ja tegeles aktiivselt Euroopa Põhiseadusliku leppe väljatöötamisega. Tema hüüdnimi on "dottor Sottile" (tähendab nii "Dr. Peenike" kui ka "Dr. Peen", mis vihjab nii tema füüsilisele välimusele kui ka peenele poliitilisele vaistule).
Aastatel 2006–2008 oli ta Romano Prodi valitsuses siseminister.


Stanley karikas.
Stanley karikas on USA ja Kanada jäähokiliiga NHL võidukarikas.
Tänapäeval Stanley Cupi otsas asuv karikas on lord Stanley poolt 1893. aastal kingitud algupärase karika täpne koopia. Originaal asendati 1969. aastal, kuna see muutus hapraks ja kergesti vigastatavaks. Lord Stanleyt karikat saab siiski näha jäähoki kuulsuste hallis (Hockey Hall of Fame) Torontos.
Karika kasv.
Varasemal ajal lisasid mängijad oma nimed trofeele, graveerides need otse algsele karikale. Graveerimiseks kasutati kas nugasid või naelu. 1890-1930 lisati karika alla järjest metall-linte, et säilitada võitnud meeskondade ja nende mängijate nimesid. Selle aja kestel muutus karika suurus peaaegu igal aastal. 1939. aastal Stanley Cupi suurus fikseeriti ja trofee omandas sigari kuju. Sellisena püsis karikas kuni 1948. aastani, mil see ehitati ümber kaheosaliseks (suure tünni taolise aluse ja eemaldatava krae ning kausiga). Praegust ühes tükis karikat tutvustati maailmale 1958. aastal.


Asi.
Asi kõige üldisemas tähenduses on ükskõik mis ese (kaasa arvatud elusolend).


Honda Center.
Honda Center (varem ka Arrowhead Pond of Anaheim'") on spordiareen Anaheimis Ameerika Ühendriikides.
See on Lõuna-California üks peamisi meelelahutus- ja spordikeskusi. Honda Centeris toimuvad kontserdid, spordisündmused ja perepäevad. 60 500 m² suurune areen on NHL-i jäähokimeeskonna Anaheim Ducks koduväljak. Seal peetakse ka tuntud üliõpilaste korvpalliturniiri John R. Wooden Classic. Igal aastal külastavad Arrowhead Pondi Ringling Brosi ja Barnum & Bailey tsirkused ja Harlem Globetrotters.
Areeni aadress on 2695 East Katella Ave. Anaheim, CA 92806, USA.


Paraná jõgi.
Paraná jõgi ja valgala kaardil
Paraná [paran'aa] on Lõuna-Ameerika suuruselt teine jõgi Amazonase järel. Ta algab Brasiilias Paranaíba ja Rio Grande jõe ühinemisel, voolab lõunasse läbi Brasiilia ja Argentina ning Paraguay piirijõena ning suubub Buenos Airese lähedal La Plata lahte. Tema nimi tähendab tupi keeles 'meretaoline'.
Paraná pikkus on 2570 km, ent Paranaíba jõe lähtest lugedes 3998 km, valgla suurus 2 879 871 km², vooluhulk 17 500 m³/s. Suurimad lisajõed on Iguaçu ja Paraguay jõgi.
Paraguay ja Brasiilia piiril asub jõel Itaipú hüdroelektrijaam, mis avati 1984. Varem oli selles kohas Saltos del Guaira linna lähedal Sete Quedase juga, kus jõgi langes seitsmeosalise kaskaadina. Pärast Itaipú tammi rajamist Ciudad del Este ja Foz do Iguaçu kaksiklinna lähedale jäi kaskaad veehoidla alla. Selle veehoidla keskjoont mööda kulgeb Brasiilia ja Paraguay piir.
Pisut allpool tammist suubub Paranásse Iguaçu. Selles kohas asub Paraguay, Argentina ja Brasiilia kolmikpunkt. Pärast Encarnaciòni ja Posadase kaksiklinna läbimist pöördub jõgi läände ja voolab kuni Paraguay jõe suudmeni. Selles kohas asub Paraguai kõige madalam punkt. Seal pöördub jõgi lõunasse ja voolab Rosariost allpool kagusse, kuni suubub La Plata lahte, moodustades 60 km pikkuse delta. Samasse lahte suubub ka Uruguay jõgi, mida vahel nimetatakse Paraná lisajõeks.
Minevikus oli Paraná kogu oma pikkuses laevatatav. Tänapäeval ei ole see ehitatud hüdrolektrijaamade ja tammide tõttu enam võimalik. Seda kompenseerib toodetav hüdroenergia: nii on Paraguay saanud maailma suurimaks hüdroenergia eksportijaks.


Kölni vapp.
150px Kölni vapp on Saksamaa Liitvabariigi Nordrhein-Westfaleni liidumaa suurima linna Kölni vapp.
Ajalugu.
Köln oli Lübecki kõrval teine Saksa linn, mis pani aluse Hansa Liidule. Seetõttu on Kölni vapp hansavärvides, punane ja valge. Kolm krooni vapil tähistavad kolme kuningat (kolme tarka). Üksteist musta täppi on vapil Püha Ursula mälestuseks, kes koos 11 (hilisemates versioonides 11 000) neitsiga Kölni linna lähedal palverännakul olles hunnide väejuhi Attila käe läbi hukka said. Algselt tähistavad need märgid hermeliinisabasid, mis ehivad Ursula kodupaiga Bretagne’i vappi.


Jujuy.
Jujuy provints on Argentina 1. järgu haldusüksus. Asub riigi loodenurgas. Piirneb Tšiili ja Boliiviaga ning Salta provintsiga.


Pereslavl-Zalesski.
Pereslavl-Zalesski on linn Venemaal Jaroslavli oblastis, Pereslavli rajooni keskus. Asub Pleštšejevo järve lõunakaldal kohas, kus sinna suubub Trubež, 130 km Moskvast kirdes.
Pleštšejevo järve ümbrus oli asustatud juba meie ajaarvamise alguses, kui seal elasid soomeugrilased.
Linna asutas 1152 Juri Dolgoruki Zalesje pealinnaks. Nime võttis ta Lõuna-Venemaal asuva Perejaslavli järgi; alles hiljem lühenes nimi Pereslavliks. Pereslavl-Zalesski on võimalik tõlkida ka "metsatagune Pereslavl". Linnaks sai ta 1178.
Dmitri Aleksandrovitš, kes oli 1276–1294 (vaheajaga) Vladimiri suurvürst, elas ise Pereslavlis, mistõttu see oli sellal faktiliselt Vladimiri vürstiriigi pealinn. 1302 liideti Pereslavl-Zalesski Moskva vürstiriigiga. 1382 ja 1408 vallutas ja röövis linna paljaks Kuldhord, 1608 Rzeczpospolita.
1692 rajas Peeter I Pleštšejevo järvele väikese laevastiku, millest kasvas välja Venemaa sõjamerelaevastik.
Linnas on Fjodorovi ja Nikolski nunnaklooster ning Troitski Danilovi ja Nikitski mungaklooster. Upenski-Goritski klooster ei tegutse. On ka palju kirikuhooneid.
Linnas asuvad Venemaa TA Programmisüsteemide Instituut, "Kodaki" keemiakombinaat, tekstiilitööstus ja õmblusvbrik. Toiduainetest toodetakse leiba ja juustu. On ka masinaehitusettevõte ja tubakavabrik.
Linna lähedal asub auruvedurite muuseum. Linna piiril asub Kleštšenski kompleks, 11. sajandist pärit Kleštšini linna muldvallid.


Nero järv.
Vaade Rostovi linnale Nero järvelt, 2006
Nero järv (vene "oзеро Неро") on järv Venemaal Jaroslavli oblastis Moskva kõrgustiku kirdeservas. Järve lõunakaldal asub Rostovi linn.
Järvest voolab välja Veksa jõgi.
Järve pindala on 54 km² ja suurim sügavus on 3,6 m. Järve põhi on kaetud paksu sapropeelikihiga.


Oskar Kerson.
Oskar Kerson (12. mai 1887 Sangaste vald, Valgamaa – 31. detsember 1980 London) oli eesti tööstur (Eesti Kunstsarve Tehased O. Kerson & Ko asutaja ja juhataja 1927–1940), Eesti Panga president eksiilis 21. jaanuarist 1968 kuni surmani.
Ta oli Kreeka aukonsul Tallinnas. Oskar Kerson oli korp! Vironia vilistlane.
Majanduskoja esimees 1941–1944.


Sirje Kingsepp.
Sirje Kingsepp (sündinud 13. septembril 1969 Kiviõlis) on Eesti publitsist ja endine poliitik.
18. detsembrist 2004 kuni 13. juunini 2007 oli ta Eesti Vasakpartei esimees.
Haridus.
Sirje Kingsepp on riigiteaduste magister. 2008. aastal kaitses ta Tallinna Ülikoolis sotsiaalteaduse magistrikraadi haldusjuhtimises.
Poliitiline tegevus.
15. juunil 2002 astus ta Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei (ESDTP) liikmeks. Mõnda aega oli ta ESDTP välissuhete sekretär. 10. maist 2003 oli ta partei keskjuhatuse liige.
Ta on olnud Euroopa Vasakpartei juhatuse liige.
18. detsembrist 2004 kuni 13. juunini 2007 oli ta ESDTP, hilisema nimega Eesti Vasakpartei esimees. Kingsepa esimeheks olemise ajal nimetati erakond ümber Eesti Vasakparteiks. Erakonna nimemuutus registreeriti 31. jaanuaril 2005.
Ta sai 2007. aasta Riigikogu valimistel 74 häält. Vasakpartei sai kokku vaid 607 häält. Pärast partei lüüasaamist valimistel lubas ta järgmisel Vasakpartei kongressil esimeheks enam mitte kandideerida. 13. juunil teatas ta tagasiastumisest partei esimehe kohalt ning parteist väljaastumisest "seoses erinevate parteisiseste ja -väliste vastuoludega".
Kui Kingsepp erakonnast lahkus, jätkasid juhataja kohusetäitjatena Malle Salupere ja Enn Ehala.
Kingsepa kindel seisukoht oli, et Eesti Vasakpartei ei liitu ühegi teise erakonnaga. Pärast Kingsepa lahkumist tegi Eesti Vasakpartei oktoobris 2007 ühinemisettepaneku Konstitutsioonierakonnale. 28. juunil 2008 moodustus nendest kahest erakonnast Eestimaa Ühendatud Vasakpartei.
Eesti majanduspoliitikast.
"Eesti majanduspoliitika suurim viga on see, et suur usk „nähtamatuse käesse” on tekitanud arvamuse, et parim on see, kui kõik läheb omasoodu ja riik vaatab pealt ja plaksutab vaid õigel ajal käsi. Tänu nähtamatule käele, on meil ära kadunud hulk väikseid kohalikke ettevõtteid, sest suuremad on need lihtsalt alla neelanud. Meil on olemas konkurentsiseadus, aga millegipärast ei toimi see nii, nagu peaks. Mõnedes valdkondades, (näiteks nendes, kus laiutab Falck), toimib ilmselge nähtamatu käe pesemise variant."
"Eesti Energia näiteks plaanib suuri summasid Leetu ja mujale välja viia. Suuremjagu Eestis teenitud rahast investeeritakse praegu maksuvabalt Eestist välja, hoolimata omanike asukohariigist."
Kommunismist ja Eesti ajaloost.
"Normaalses riigis (kõik põhjamaa- ja Lääne-Euroopa riigid) on olemas nii sotsiaaldemokraatlik, sotsialistlik, kui ka kommunistlik partei. Mõnedes on neid veel palju enam kui kolm. Eestis on vaid Sotsdemmid ja meie ja mõlemad on nõrgukesed. Eesti ei ole demokraatlik ja normaalne riik, niikaua, kuni siin pole ruumi korralikule vasakpoolsusele ja Vasakpartei ühinemine SDEga vähendaks meie mõlema tulevikuvõimalusi."
"Ma arvan küll, et kommunism oleks tore, aga Vasakparteil seda programmis ei ole."
"Tema "(Sirje Kingsepa)" sõnul kannab Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee (ENPA) eileõhtune otsus mõista hukka totalitaarsete kommunistlike režiimide kuriteod konservatiivide kättemaks."
"«Seda tehakse vales kohas ja valedel põhjustel,» ütles Kingsepp."
"«Selle algatajaks on konservatiivid, kellel on vaja praegu õiendada arveid oma riikide kommunistlike organisatsioonidega.»"
"Näiteks aitab see tema hinnangul õigustada otsust keelustada tšehhide kommunistliku partei noorteorganisatsioon."
"Tema sõnul pole ENPA kommunismi kuritegude hukkamõistmiseks õige koht, sest seal tehakse poliitilisi otsuseid. «Ajaloo tõlgendamisega tegelevad ajaloolased.»"
"Kingsepp väitis, et ENPA otsus on ohtlik ka selle poolest, et innustab konservatiive kommunismivastast võitlust jätkama."
"Kurb-naljakas selle loo juures on see, et Eesti Vabariik alates 1934. aastast ei meenutanud eriti palju vaba riiki. Siin oli keelatud erakondade tegutsemine ja ajakirjandus pidi valitsuse pilli järgi tantsima või vastasel juhul pandi leht kinni. Ühe autokraatse korra asendumine oli suhteliselt lihtne protsess. Õigusliku järjepidevuse vastu pole mul midagi."
"Aeg-ajalt tundub, et meie maailm kakskümmend aastat tagasi ja praegu ei erinegi eriti."
"Väliselt muidugi erineb — poodide kaubavalik on nõukogude inimese hull unenägu ja tänavad on täis kiiskavaid autosid. Kuid see, kuidas inimesed mõtlevad, ei ole viimase viieteistkümne aastaga eriti edasi arenenud."
Sookvootidest ja -rollidest.
"Jah, see on üks võimalus, kuidas poliitikat inimlikumaks muuta ja ma saan aru, et Eestis võib seda ideed toetavad poliitikud ühe käe näppudel üles lugeda, aga samas on meie riik võtnud üle igasuguseid põnevaid majandusregulatsioone, mille kasutegur on tõestamata, miks siis mitte mõelda vahelduseks millelegi, mis on oma kasulikkust tõestanud ja ei saa kuidagi kahju tuua."
"Meil algab juba lasteaiast tüdrukute "naisteks" ja poiste "meesteks" kasvatamine, mis tähendab, et poistel ei ole soovitatav nutta või itsitada, sest "ega sa plika pole" ja tüdrukutele on sobivaim tegevus nukunurgas emme mängimine."
"On lasteaedu, kus tüdrukutele soovitatav riietus on vaid seelik või kleit, sest "pükstega käivad ainult poisid". Isegi raamatud on poiste ja tüdrukute jaoks eraldi – poistele need, kus seiklused ja muu põnev, ning tüdrukutele sisutühi "Barbinukk". Need kõik on pisiasjad, aga suures koguses loovad need lapsele mustvalge maailmanägemise, kus mehed on alati suured ja tugevad ning naised nõrgad ja alluvad."
"Sellises maailmas on meestel õigus oma agressiivsust välja elada ja naistel kohustus see vaikselt ära kannatada."
Valimisaktiivsusest Eestis.
"Eestis on ainult mõned valijad mõnedele parteidele truud. Suuremjagu valib meeldivaid nägusid, või ei käi üldse valimas."
Muu töö.
Sirje Kingsepp on töötanud raamatupidajana arhitektuuribüroos Siim ja Kreis OÜ.
Ta on kujundanud raamatu "Kitsas king või seitsmepenikoorma saapad? Sooline võrdõiguslikkus: probleemid, võimalused ja väljakutsed siirdeühiskonna tingimustes" (Tallinn, Tiina, 2006).
Osalemine telesaadetes.
Sirje Kingsepp on osalenud mitmetes telesaadetes. Aastal 2004 osales ta Sirje nime all tõsielusarjas "Baar".
Sarjas "Baar" jõudis ta olla vaid nädala, sest ta hääletati esimese osalejana välja. Hiljem avalikustas ta oma seriaalis osalemise lepingu, süüdistades "Baari" tööseadusandluse rikkumises.
Isikuandmete kustutamise nõudmine.
9. detsembril 2008 saatis Andmekaitse Inspektsioon Eesti Päevalehele ettekirjutuse, milles nõutakse 2004 ilmunud artikli "Feminist ja sotsialist, aga mitte kommunist" kustutamist ajalehe võrguväljaande arhiivist, viidates sellele, et Sirje Kingsepp ei soovi enam oma isikuandmete avaldamist. Ajakirjanik Holger Roonemaa väitel on ettekirjutuses öeldud: "Situatsioon, kus andmete avalikustamise hetkel oli andmetöötlusel õiguspärane alus, ei saa legitimiseerida edasist piirideta isikuandmete töötlemist. Ka õiguspäraselt avalikustatud isikuandmete puhul võib juhtuda, et seaduslik alus mingil ajahetkel kaob. Sellest hetkest alates on isikuandmete kaitse seisukohast andmed igaühele kättesaadavad ning privaatsusõigus on riivatud ilma sisulise õigustuseta." Samuti avaldati seal seisukoht, et see artikkel ei paku ülekaalukat avalikku huvi.
Eesti Päevaleht ei nõustunud Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutusega ning kavatses esitada kaebuse Tallinna halduskohtule. Juurdepääs artiklile oli "ajutiselt peatatud". Juunis 2009 otsustas Tallinna halduskohus jätta Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutus jõusse.
Aprillis 2010 tühistas ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja andis õiguse Eesti Päevalehele. Augustis 2010 otsustas Riigikohus jätta jõusse ringkonnakohtu otsuse. Eesti Päevaleht tegi 19. augustil 2010 artikli taas veebi kaudu kättesaadavaks.


Marburg.
Marburg on linn Saksamaal Hesseni liidumaal, Marburg-Biedenkopfi kreisi keskus. Marburg asub Lahni jõe ääres.
Ajalugu.
Marburg tekkis Lahni jõe ületuskohale kohta, kus ristusid ida-lääne suunaline Praha–Kölni kaubatee ja põhja–lõuna suunaline kaubatee Läänemere äärest Alpidesse. Asula oli kindlustatud ja seal koguti tollimaksu. 9. sajandil rajati sinna kindlus, kus valitses Giso dünastia. Marburg sai linnaks aastal 1140, nagu nähtub leitud müntidest. Sel ajal läks linn Gisodelt Tüüringi maakrahvide kätte, kelle residents oli Wartburgi linnuses Eisenachis.
Alates 1264. aastast, kui Tüüringi maakrahviks sai Heinrich, kes liidendas Hesseni, kuni umbes 1540. aastani olid Marburg ja Kassel Tüüringi maakrahvkonna pealinnad. Pärast maakrahvkonna esimest jagamist oli Marburg Hessen-Marburgi maakrahvkonna pealinn 1485–1500 ja uuesti 1567–1605. Hesseni peamine poliitiline vaenlane oli sel ajal Mainzi peapiiskop, üks kuurvürstidest, kellega tihti maade pärast jageldi.
Seejärel kaotas Marburg poliitilise tähtsuse ning muutus lihtsalt provintsi- ja ülikoolilinnaks. Kolmekümneaastane sõda andis linnale ränga hoobi, tuues piirkonnale rohkem inimkaotusi kui kõik järgnevad sõjad, sealhulgas mõlemad maailmasõjad kokku. Piirkonna elanike arv vähenes üle 3 korra.
1527. aastal asutatud Marburgi ülikool on maailma vanim protestantlik ülikool. See on üks viiest klassikalisest ülikoolilinnakust Saksamaal (ülejänud on Freiburgis, Göttingenis, Heidelbergis ja Tübingenis).
Kuni 18. sajandini säilitas Marburg oma gootiliku välisilme. Sellal kui teised linnad uusi maju ehitasid ja sellega linna nägu muutsid, polnud Marburgis raha uute majade ehitamiseks. Kui romantism moevooluks sai, tõi see Marburgile kuulsust ja suurendas ülikooli populaarsust. Marburg sai nii-öelda saksa romantismi keskuseks. 1820. aastatel romantismivaimustus lahtus ja Marburgi tähtsus vähenes taas.
Marburgi lähedal töötasid vennad Grimmid, kes korjasid linna ümbrusest muinaslugusid. Nii näiteks seisab Rapuntseli torn Marburgis, aga linna lähedal Schwalmi piirkonnas kuulus väikeste tüdrukute riietusse harilikult punane mütsike.
1866. aastal pärast Austria-Preisi sõda läks Hessen (ja Marburg koos sellega) Preisimaa koosseisu. Preisimaa muutis Marburgi provintsikeskuseks ja suurendas ka Marburgi ülikooli tähtsust. Ehkki linn oli tähtis administratiivne ja hariduskeskus, puudus tööstus linnas peaaegu täielikult ja seetõttu oli linnavalitsus väga konservatiivne.
17. juunil 1934 pidas Saksamaa asekantsler Franz von Papen Marburgi ülikoolis natsidevastase kõne, mida nimetatakse Marburgi kõneks. See oli Saksamaal enne 1945. aastat viimane avalik kõne natside vastu, kes olid võimule tõusnud 17 kuud varem ja seda von Papeni mõõdukal kaasabil. Karistuseks hukkasid natsid kaks nädalat hiljem Pikkade nugade ööl Papeni sekretäri Herbert von Bose, advokaadi Edgar Julius Jungi ja nõuniku Erich Klauseneri, keda peeti kõne autoriteks.
1942 muudeti Marburg haiglalinnaks ning kõik linna haridus- ja valitsusasutused anti haiglate käsutusse. 1945. aasta kevadel oli linnas üle 20 tuhande patsiendi, peamiselt haavatud saksa sõdurid. Haiglalinna staatuse tõttu ei pommitatud Marburgi nii palju kui teisi Saksa linnu.
1945. aastal maeti Marburgi ümber Marburgi aukodanik Paul von Hindenburg.
Marburgil on seitse sõpruslinna. Need on Poitiers (Prantsusmaa; 1961. aastast), Maribor (Sloveenia; 1969. aastast), Şafāqis (Tuneesia; alates 1971. aastast), Gig Harbor (USA; 1982. aastast), Eisenach (Saksamaa; 1988. aastast), Northampton (Suurbritannia; 1992. aastast) ja Sibiu (Rumeenia; 2005. aastast).


Tereki Tšetšeenia Vabariigi lipp.
thumb
Tereki Tšetšeenia Vabariigi lipp. Selle lippu võtsid kasutusele Dudajevi vastased taipid.


Neofašism.
Neofašismiks ehk uusfašismiks nimetatakse pärast Teist maailmasõda tekkinud paremäärmuslikke poliitilisi liikumisi ja õpetusi, millele on omased kõik või mõned fašismi tunnusjooned.
Neofašismi mõiste.
Neofašismi täpses mõistes ei ole politoloogid siiani kokkuleppele jõudnud, sest fašism on eri ajastutel eri riikides esinenud väga erinevates vormides. Samal põhjusel on üheselt defineerimata ka fašismi enda mõiste.
Rahvus on siin määratletud ühe või mitme järgmise tunnuse alusel: ühine keel, ühine religioon, ühine päritolu ja/või ühine ajalooline mälu. Oma eesmärkide saavutamiseks peavad neofašistid oluliseks distsipliini ja karmikäelist juhtimist.
Neofašismi tunnustena on loetletud ka militarismi, majanduslikku korporatismi, vastuseisu vasakpoolsetele ideoloogiatele nagu kommunism ja sotsialism, kollektivismi, riigi ülistamist, toetust autokraatsele valitsemisvormile ja juhikultust. Kõik need jooned omistatakse reeglina juba klassikalisele ehk traditsioonilisele fašismile.
Neofašism ja rahvuslus.
Selge määratluse puudumise tõttu on neofašismi mõistet kasutatud sageli parempoolsete rahvuslike parteide ja ühenduste kohta, mis tegelikult fašistlikku ideoloogiat ei poolda. Kuna Lääne avalikkus on fašismi pärast Teist maailmasõda käsitlenud peamiselt negatiivses võtmes, siis täidab taoline sildistamine poliitilises võitluses häbimärgistamise ülesannet ja leiab kasutust eelkõige vasakjõudude poolt.
Politoloogid on rõhutanud, et oma äärmuslikes vormides võivad rahvuslikud liikumised üle võtta osa fašistlikust ideoloogiast, kuid väga sageli on neil siiski erinevad juured ja vaated. Tavaliselt kerkivad fašistlikud ja neofašistlikud organisatsioonid esile seal, kus rahvuslastel ei ole õnnestunud oma eesmärke saavutada.
Neofašistlikud liikumised.
Äärmusparempoolsete ideoloogiate populaarsus oli pärast Teist maailmasõda väga madal. Fašistlike tunnusjoontega valitsused säilisid pärast sõda vaid Hispaanias ja Portugalis, kuid ka seal ainult seni, kuni elasid nende rajajad Francisco Franco ja António de Oliveira Salazar. Fašistlik liikumine oli seega kaotanud oma tugipunktid, seda seostati otseselt sõjas lüüasaamise ja sõjakannatustega. Tähelepanu keskendumine majandusliku arengu küsimustele võttis fašismilt soodsa kasvupinnase; rahvusküsimus taandus teisejärguliseks ja rahvusluse ideoloogia oli põhjalikult diskrediteeritud.
Kuigi tinglikult neofašistlikeks nimetatavad poliitilised organisatsioonid tekkisid paljudes riikides, kaasa arvatud Itaalias ja Saksamaal, juba 1940. aastate lõpul, ei hakanud eelpool mainitud põhjustel nende populaarsus kasvama enne 1960. aastate teist poolt. Tollane neofašismi toetuspinna laienemine on seostatav külma sõjaga ning käsitletav ühe vastureaktsioonina vasakpoolsuse pealetungile kultuuris, hariduses ja poliitikas.
Neofašism välisriikides.
Ei ole suudetud jõuda kokkuleppele, kas ühtegi pärast Teist maailmasõda eksisteerinud valitsust võiks nimetada neofašistlikuks või mitte. Tšehhi ühiskonnateadlane Jaroslav Krejčí on nimetanud neofašistlikeks näiteks kommunistlikke režiime Bulgaarias ja Rumeenias, lähtudes nende šovinistlikust rahvuspoliitikast. Samuti on ta pidanud neofašistlikke suundumusi üheks Jugoslaavia lagunemise ja seal aset leidnud relvakonfliktide põhjuseks.
Mujal on nimetatud neofašistlikeks ka kolonelide diktatuuri Kreekas aastatel 1967–1974 ja mitmeid Lõuna-Ameerika riikides võimul olnud sõjaväelisi valitsusi, näiteks Juan Peróni režiimi Argentinas aastatel 1946–1955 ja Luis García Meza Tejada režiimi Boliivias aastatel 1980–1981.
Allpool esitatud nimekirjas on ära toodud mõned poliitilised ühendused, mis on ennast ise fašistlikuks nimetanud või mida on ajakirjanduses neofašismiga seostatud.
Neofašism Eestis.
Eestis ei ole ükski organisatsioon enda kohta fašismi või neofašismi määratlust rakendanud. Ametlikult registreeritud poliitilisi ühendusi võib Eestis parimal juhul seostada hübriidse või populistliku neofašismiga, selgemad paremäärmuslikud tendentsid väljenduvad mõne ametlikult registreerimata ühenduse ideoloogilistes alustes. Ükski neist ei ole omanud ühiskonnas arvestatavat mõju.
Registreerimata poliitilistest ühendustest on neofašistlikke tunnusjooni Eestimaalaste Radikaalsel Erakonnal ja Eesti Rahvuslaste Erakonnal. Neist viimase liikmed osalesid 2007. aasta Riigikogu valimistel Eesti Iseseisvuspartei nimekirjas. Veelgi äärmuslikumatel seisukohtadel on olnud Eestimaa Vabadusliikumine ja Eesti Paremäärmuslik Organisatsioon. Neist teine on seotud natsi-skinheadide liikumise ja neonatsismiga.
Eestis on tegutsenud ka Venemaa neofašistliku organisatsiooni Vene Rahvuslik Ühtsus ja Natsionaalbolševistliku Partei rakukesed.


Peterhof.
Peterhof (vene "Петергоф") on linn Venemaal, Peterburi eeslinn. Kuulub Peterburi haldusalasse ja asub Peterburi kesklinnast 20 km lääne pool. Linnas asub samanimeline Peterhofi paleedekompleks.
1944–1997 oli linna ametlik nimi Petrodvorets.
Elanike arv oli 64 800 (2005) ja 73 154 (2010); pindala 48,3 km².


Taip (Tšetšeenia).
Tšetšeeni klann. Taibid taastekkisid kolhooside lagunemisega. Tšetšeenia 1992. aasta põhiseadusega määrati nende staatus ja taipidel lubati rajada eraarmee. Enamik taipe toetas Džohhar Dudajevi poliitikat, teised hakkasid vastutegevust arendama (nn. Tereki Tšetšeenia Vabariik). 1994-1996 osalesid nad esimeses Tšetšeenia sõjas. 1999. aastast on rikutud nende staatust (venelased saatsid eraarmeed laiali, sõjategevus segas jne...). Osa taipe on läinud kaasa vastupanuliikumisega, teised on harjunud Tšetšeeni Vabariigi korraga. Tšetšeenia 2003. aasta põhiseadus kaotas enamus taipide privileegidest.


Itaalia parlament.
Itaalia parlament (Itaalia keeles: "Parlamento Italiano") on Itaalia seadusandlik organ. Ta on kahekojaline parlament, mis koosneb saadikutekojast ("Camera dei Deputati") ehk alamkoda ja senatist ("Senato della Repubblica") ehk ülemkoda. Kokku kuulub parlamenti 945 valitud saadikut. Saadikutekojas on 630 saadikut ("deputati") ja senatis 315 saadikut ("senatori")ning valitakse üldistel ja otsestel valimistel viieks aastaks.
Alates 2005 aastast on mõlema koja valimistel kasutusel proportsionaalne valimissüsteem. Enamuse saab koalitsioon, mis valitakse saadikutekojas üleriiklikul tasandil ning senatisse regionaalsel tasandil.
1948 aasta Itaalia konstitutsioon sätestas Itaalia parlamendis kahekojalisena ja mõlemal on võrdsed õigused ja kohustused. See on üks vorm parlamentaarsest demokraatiast - niinimetatud "täiuslik bikameralism".
Kaks koda on üksteisest sõltumatud ja ei või taasühineda, välja arvatud juhul, mis on kirjas konstitutsioonis. Saadikutekojas on 630 liiget (suurim arv maailmas, kui Hiina välja arvata) ja senatis on 315 valitud kandidaati ning ja mõned eluaegsed senaatorid nagu endine presidendid ja kuni viis inimest, kelle määrab president, kuna nad on andnud olulise panuse riigi saavutustes sotsiaalses või teaduslikus arengus. Alates 15. mai 2006 on seal seitse elutöö senaatorit, millest kolm on endised presidendid.
Parlamendi peamine üleasnne on olla seadusandlik jõud. Selleks, et seaduse eelnõud saaksid seaduse jõu, peavad selle heaks kiitma mõlemad kojad üksteisest sõltumatult. Kui üks koda on seaduse läbi arutanud, parandanud ja heaks kiitnud või tagasi lükanud, siis teine koda võib sellesse veel parandusi teha ja kas heaks kiita või tagasi lükata. Kui seadus kiidetakse teises kojas heaks, aga tehakse parandusi, läheb see tagasi esimesse kotta. Parlamendi poolt vastu võetud seadused kinnitab Itaalia president ja siis saab see kehtivaks seaduseks.
Selleks, et president saaks heaks kiita uue valitsuse, peab see saama eelneva heakskiidu mõlamalt parlamendi kojalt. Parlament võib ka iga hetk korraldada uue usaldushääletuse valitsusele.
Parlamendi mõlema koja ühine istung kinnitab ametisse Itaalia presidendi.


Laura Rose Lopes.
Laura Rose Lopes (neiupõlvenimega Parker Bowles) (sündinud 1. jaanuaril 1978) on Cornwalli hertsoginna ja Andrew Parker Bowlesi tütar ning Tom Parker Bowlesi noorem õde. Tema kasuisa on Wales'i prints Charles ning kasuvennad prints William ja prints Harry.
Ta õppis Dorsetis St Mary koolis, mis oli katoliiklik tütarlastekool. Laurat ja Tomi kasvatati katoliiklasteks, kuna nende isa ja isapoolne vanaema olid katoliiklased. Hiljem õppis Laura Oxfordi ülikoolis ajalugu.
Ta abiellus 6. mail 2006 Harry Lopesiga (s. 1977) St Cyriac'i kirikus Wiltshire'is. Lopes, kes oli varem pesumodell, on lõpetanud Edinburghi ülikooli ning on nüüd ametnik. Laurale kuulub üks kunstigalerii Londonis.
Laura ja Harry esimene laps, tütar Eliza Lopes sündis 16. jaanuaril 2008 Londonis.
Välislink.
Lopes
Lopes


Prehistorik.
Prehistorik on lihtne kiviaega imiteeriv platvormmäng.
Mängu ajalugu.
Prehistorik (kuigi selle kohta öeldakse tavaliselt valesti Prehistoric, mis on erinevalt mängu tegelikust nimest õigekirjaliselt korrektne) on platvormmäng, mis väljastati 1991 arvutimängufirma Tituse poolt. 1993 väljastas Titus talle järje Prehistorik 2. Omal ajal (1990. aastate teisel poolel, sest esimesel poolel polnud Eestis veel eriti arvuteid) oli see Eestis oma lihtsuse ja süsteemi vähenõudlikkuse tõttu eriti algklassilaste seas populaarne. Ka tänapäeval on see üks klassikalisi ajaviitemänge. Praegu on ta abandonware.
Mängu sisu.
Mängija kehastab koopainimest, kes kogub seletamatul põhjusel maakera eri paigus süüa, korjates toitu ja tappes nuia ja kirvega imetajaid ja sauruseid (tegelikkuses olid inimese nuia ja kirve kasutuselevõtu ajaks muidugi saurused välja surnud). Erinevalt viimatinimetatud vastastest ei saa miskipärast kalasid ja linde(erandina pingviine) tappa, neid saab ainult vältida. Tihti tuleb võidelda lõpukollidega. Tasandil peab koopamees vasakult paremale liikuma ja tee peal toitu koguma. Tasandi kõige paremas otsas on lõpuõhupall(see peaks selgitama maakera eri paigus rändamist). Kui lõpuõhupallini jõudes pole piisavalt toitu kogunud, siis peab tagasi minema, mis võib väga halvasti lõppeda, sest
1) tasand on aja peale, kui aeg saab otsa, siis koopamees sureb
2) mõnest kohast ei saa tagasi minna, seega pole tasandit võimalik mõnikord lõppu jõudes toidu puudusel lõpetada.
Kust saada?
http://www.abandonia.com/games/9/Prehistorik1 - see on üks võimalik aadress, kust saab prehistorikut tasuta tõmmata. Vajuta seal tumepunasele valge kirjaga nupule, kus on kiri get it. Uus leht peaks avanema. Vajuta seal uuesti samasugust nuppu. Failinimi peaks olema prehistorik 1.zip. Paki ta lahti(nt. WinZipiga või 7-zipiga). Mäng käivitub failist historik.exe.
Mida teha, kui mäng reageerib nuppudele halvasti?
Käivita historik.exe DOS-s. Kui DOS-i pole, tõmba Dosbox või mõni teine DOS-i emulaator.
Nupud.
hüppa, roni redelit mööda üles - ülesklahv
sisene koopasse, roni redelit mööda alla - allaklahv


Hülgvara.
Hülgvara või vanavara (inglise keeles "abandonware" 'hüljatud vara/kaup') on tarkvara, mida levitatakse selle moraalse vananemise tõttu vabalt, kuigi sellise tegevuse seaduslikkus on sageli kaheldav.
Iseloom ja juriidiline staatus.
Internetis on palju saite, kust saab hülgvara alla laadida, eriti hülgvara staatuses arvutimänge, aga ka rakendustarkvara, utiliite ning isegi operatsioonisüsteeme. Paljudel juhtudel on hülgvara kvaliteetsem kui suurem jagu vabavara, sest seda on kunagi rahastatud kommertsproduktina ning see vastab seega minimaalsetele kvaliteedistandarditele. Samas on hülgvara moraalselt niivõrd vananenud, et lisaks vähesele kasutusmugavusele võib tekkida sobivusprobleeme ka tänapäevase riistvara ja tarkvaraga. Seetõttu kasutatakse hülgvara jooksutamisel arvutis sageli mitmesuguseid emulaatoreid.
Terminil "hülgvara" pole juriidilist tähendust. Sisuliselt võiks käsitleda hülgvarana tarkvara, millele kuuluvatest õigustest on nende omanik loobunud, kuid niimoodi hülgvara levitajad tegelikult ei tee. Sestap tähendab hülgvara nimi praktikas, et tegemist on tarkvaraga, mida enam avalikult ei müüda. Mõnikord palutakse sellise tarkvara levitamiseks õiguste omaniku luba ning mõned neist on tasuta levitamisega nõus. Enamasti aga omanike poole ei pöörduta.
Levitamise õigustatus.
Hülgvara levitajad põhjendavad oma tegevuse õigustatust sellega, et sellisel tarkvaral on esiteks ajalooline väärtus, mistõttu hülgvara kogujaid võib võrrelda muuseumitöötajate või vanavara kogujatega, teiseks ei tekita hülgvara levitamine õiguste omanikule kahju, kuna see ei vähenda mingil viisil müügist saadavaid tulusid. Hülgvara levitajad võivad endid käsitleda kultuuri- ja intellektuaalse väärtuse säilitajate ning edasikandjatena, mis annab nende tegevusele üldsuse heakskiidu. Kui aga õiguste omanik leiab, et tema tarkvara sellisel kujul levitamine ja kasutamine on talle kahjulik, siis pole levitajal ühtki tõsist juriidilist õigustust.


Tallinna piiskoppide loend.
Tallinna piiskoppide loendis on ära toodud keskaegsed roomakatoliku kiriku Tallinna piiskopid aastail 1219–1561 ning luterlikud Tallinna piiskopid aastail 1565–1710. Loend on mittetäielik.


Stargard Szczeciński.
Stargard Szczeciński (saksa "Stargard in Pommern") on linn Poolas, 36 km kaugusel Szczecinist
Kuulub 1999. aastast Lääne-Pomorze vojevoodkonda, aastatel 1975–1998 kuulus Szczecini vojevoodkonda.


Adriano Leite Ribeiro.
Adriano Leite Ribeiro (sündis 17. veebruaril 1982, Rio de Janeiros) on Brasiilia jalgpallikoondise ründaja.
Karjääri jooksul on ta jõudnud esindada ka Flamengo-t kodumaal, ning ACF Fiorentina-t ja Parma FC-t Itaalias. Adriano parimad saavutused on tulnud Milano Interis, kus ta on võitnud Itaalia karika aastatel 2005 ja 2006 ning lisaks Itaalia Superkarika 2005. aastal
Brasiilia rahvuskoondises on Adriano mänginud 35 korda ja läänud 25 väravat 27. juuni 2006 seisuga. Koondises debüteeris ta 15. novembril2000. aastal, kui mängiti Colombia meeskonnaga. Rahvuskoondise särgis on Adriano võitnud Copa América 2004. aastal ja Konföderatsiooni karika 2005. aastal. Mõlemal turniiril valiti ta parimaks mängijaks. Lisaks on ta võitnud ka alla 17-aastaste maailmameistritiitli 1999. aastal
Adriano osaleb ka 2006. aasta MM-il Saksamaal. Seni on ta teinud maailmameistrivõistlustel kaks väravad. Esimene täistabamus tuli alagrupimängus Austraalia meeskonna vastu, mille brasiilased võitsid 2:0. Teise värava MM-il lõi ta kaheksandikfinaali kohtumisel Ghana meeskonnaga. Mängu võitis Brasiilia 3:0
Isiklikku.
Adriano Leite Ribeiro on 189 cm pikk ja kaalub 86 kg.


Suure-Jaani valla lipp.
Suure-Jaani valla lipp on Viljandi maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Suure-Jaani valla lipp.
2005 aastal, Suure-Jaani linna ja valla ning Olustvere ja Vastemõisa valla ühinemisel ühtseks Suure-Jaani vallaks, võeti kasutusele endised Suure-Jaani linna sümbolid.
Suure-Jaani linna lipuna oli see kinnitatud juba 27. detsembril 1995, kuid uue valla lipuna 2005. aasta lõpus.
Lipu kirjeldus.
Kangas on jagatud neljaks horisontaalseks laiuks, vaheldumisi asetsevad valged ja punased laiud, milledest ülemiseks on valge ja alumiseks punane.
Lipu mõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Lipu kasutamise kord.
Valla lipu vähendatud etalonkujutiste valmistamine, tellimine ja kasutamine on lubatud Suure-Jaani vallavalitsuse loal.
Välislink.
Lipp


Zé Roberto.
Zé Roberto, õige nimega José Roberto da Silva Júnior, (sündis 6. juulil 1974 Ipirangas) on Brasiilia jalgpallikoondise endine poolkaitsja.
Zé Roberto on karjääri jooksul mänginud Portuguesa São Paulos (1994–97), Madridi Realis (1997), Flamengos (1998), Leverkuseni Bayeris (1998–2002), Müncheni Bayernis (2002–06 ja 2007–09), Santoses (2006–07, Hamburgis (2009–11) ja Katari klubis Al-Gharafa SC (2011–12). 2012 läks ta oma karjääri lõpetama kodumaale Grêmiosse.
Tema klubikarjääri parimad saavutused on UEFA Meistrite Liiga võit 1997/98, La Liga võit (1997), Saksamaa meister (2003, 2005, 2008) ja Brasiilia meistri tiitel 2007. Ta on võitnud neli korda Saksamaa karika (2003, 2005, 2006, 2008) ja Saksamaa liigakarika (2004).
Koondisekarjäär.
Brasiilia jalgpallikoondises debüteeris Zé Roberto 12. augustil 1995 Lõuna-Korea jalgpallikoondise vastu. Ta lõpetas koondises mängimise 2007. Brasiiliat esindas ta 84 mängus, kus lõi 6 väravat.
1996. aasta Põhja-Ameerika meistrivõistlused jalgpallis toimusid USA-s ja külalisena kutsuti sinna ka Brasiilia. Aga selleks, et ülekaal liiga selge ei oleks, saatis Brasiilia sinna U-23 koondise, kuhu kuulus ka Zé Roberto. Koondise peatreener oli Mario Zagallo. 11. jaanuaril alistas Brasiilia 4:1 Kanada jalgpallikoondise, minnes juba 14. minutil 3:0 ette, ja 13. jaanuaril Honduurase jalgpallikoondise 5:0. Selles mängus vahetati Zé Roberto 81. minutil platsile ja samal minutil lõi Brasiilia viimase värava. See oli ka ainus mäng sel turniiril, kus Zé Roberto platsile pääses. Brasiilia alistas poolfinaalis USA jalgpallikoondise 1:0 ja kaotas finaalis Mehhiko jalgpallikoondisele 0:2.
1997. aasta Copa America toimus Boliivias. Selleks ajaks oli Zé Roberto pääsenud Brasiilia põhimeeskonda, mida samuti juhendas Zagallo. 13. juunil alistas Brasiilia turniirile külalisena kutsutud Kostariika jalgpallikoondise 5:0, 16. juunil teise külalise Mehhiko pärast 0:2 kaotatud poolaega 3:2 ja 19. juunil Kolumbia jalgpallikoondise 2:0. 22. juunil võitis Brasiilia veerandfinaalis esimese poolaja väravatest Paraguai jalgpallikoondise 2:0, kusjuures Ronaldo sooritas peaaegu "hat-tricki", ainult väravavaht José Luis Chilavert tõrjus 64. minutil tema löödud penalti. 26. juunil alistas Brasiilia poolfinaalis Peruu jalgpallikoondise 7:0, minnes juhtima juba 1. minutil. 29. juunil toimus finaal Boliivia jalgpallikoondise vastu, kus Zé Roberto sekkus vahetusest 62. minutil seisul 1:1 ja lõi 90. minutil viimase värava seisuks 3:1.
Valitseva maailmameistrina kutsuti Brasiilia 1997. aasta konföderatsioonide karikavõistlustele, mis toimusid Saudi Araabias. Zé Roberto mängis algusest lõpuni kaasa 12. detsembril peetud esimese vooru kohtumise korraldajate vastu, mille Brasiilia võitis 3:0, kuid nähtavasti mängis Zé Roberto kehvasti, sest rohkem Zagallo teda platsile ei saatnud. Brasiilia viigistas teises voorus 0:0 Austraalia koondisega, aga võitis seejärel kõik ülejäänud kohtumised, sealhulgas kolmandas alagrupivoorus 3:2 Mehhiko, kes 8 värava löömisest hoolimata alagrupist edasi ei jõudnud, ja finaalis uuesti Austraalia koondise, seekord 6:0.
1998. aasta maailmameistrivõistlused jalgpallis toimusid Prantsusmaal. Brasiilia võitis kõigepealt alagrupi ja siis 4:1 Tšiili jalgpallikoondise. 3. juulil mängiti veerandfinaal Taani jalgpallikoondise vastu, mille Brasiilia samuti võitis (3:2). Zé Roberto sekkus mängu 87. minutil Rivaldo asemele, väravad olid selleks ajaks löödud. Rohkem Zé Roberto MM-il mänguaega ei saanud. Brasiilia võitis poolfinaalis penaltiseerias Hollandi jalgpallikoondise ja kaotas finaalis korraldajamaale.
1999. aasta Copa America toimus Paraguais. Brasiilia võitis alagrupi täiseduga, alistades järgemööda 30. juunil Venetsueela jalgpallikoondise 7:0, 3. juulil külaliseks kutsutud Mehhiko 2:1 ja 6. juulil Tšiili 1:0. Viimane kohtumine lõpetati 85. minutil udu tõttu. 11. juulil alistas Brasiilia veerandfinaalis 2:1 Argentiina jalgpallikoondise, 14. juulil poolfinaalis 2:0 uuesti Mehhiko ja 18. juulil finaalis (Zé Roberto mängis kogu kohtumise) 3:0 Uruguai jalgpallikoondise.
1999. aasta konföderatsioonide karikavõistlused toimusid Mehhikos ja Brasiilia kutsuti sinna valitseva MM-finalistina, sest maailmameister Prantsusmaa loobus nendest võistlustest. Brasiilia esimene mäng toimus juba 24. juulil, väga vähe aega pärast Copa Americat, ja Brasiilia võitis selles Saksamaa jalgpallikoondise 4:0. Zé Roberto lõi 62. minutil avavärava ja vahetati 82. minutil seisul 2:0 välja. 28. juulil alistas Brasiilia 1:0 USA (Zé Roberto mängis kogu kohtumise) ja 30. juulil 2:0 Uus-Meremaa jalgpallikoondise (Zé Roberto ei mänginud). Poolfinaalis 1. augustil alistas Brasiilia 8:2 Saudi Araabia jalgpallikoondise (Zé Roberto mängis kogu kohtumise ja viis Brasiilia 33. minutil 3:2 juhtima). Finaalis 4. augustil sai Zé Roberto juba 5. minutil kollase kaardi. Brasiilia jäi 28. minutil 0:2 taha, 47. minutil viigistas 2:2, siis jäi uuesti 2:4 taha. 63. minutil vähendas Zé Roberto vahet 3:4-le, aga see jäigi kohtumise viimaseks väravaks.
2001. aasta Copa Americale Zé Robertot ei võetud. Brasiilia võitis alagrupi, aga kaotas veerandfinaalis 0:2 Honduurasele.
2001. aasta konföderatsioonide karikavõistlustel pääses Brasiilia alagrupist edasi kobamisi teisena ja kaotas seejärel nii poolfinaali kui pronksimängu.
2002. aasta MM-koondisse Zé Roberto ei pääsenud. Brasiilia võitis kõik kohtumised ja tuli maailmameistriks.
2003. aasta konföderatsioonide karikavõistlustel jäi Brasiilia alagrupis kolmandaks ega pääsenudki edasi.
2004. aasta Copa Americale ei võetud Zé Robertot samuti. Brasiilia jäi alagrupis teiseks, aga tuli ometi Lõuna-Ameerika meistriks, võites nii poolfinaali kui finaali penaltiseerias.
2005. aasta konföderatsioonide karikavõistlused toimusid Saksamaal ja Zé Roberto esines kõigis Brasiilia mängudes algrivistuses. 16. juunil alistas Brasiilia 3:0 Kreeka jalgpallikoondise, kuid kaotas 19. juunil Mehhikole. 22. juunil toimus otsustav mäng Jaapani jalgpallikoondise vastu, kus Brasiiliale piisas viigist. Brasiilia võitis poolaja 2:1, 66. minutil sai Zé Roberto kollase kaardi ja vahetati 78. minutil välja. Mäng lõppes 2:2 ja alagrupi võitis Mehhiko Brasiilia ees, kes edestas Jaapanit tänu väravate vahele. Poolfinaalis alistas Brasiilia 25. juunil Saksamaa ja 29. juunil finaalis 4:1 Argentiina.
Zé Roberto viimaseks suurvõistluseks jäid 2006. aasta maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis peeti Saksamaal. Zé Roberto osales kõigis Brasiilia kohtumistes. 13. juunil alistas Brasiilia 1:0 Horvaatia jalgpallikoondise. 18. juunil võitis Brasiilia 2:0 Austraalia ja Zé Roberto valiti kohtumise parimaks mängijaks. Sellega oli alagrupivõit tagatud ja 22. juunil kolmandas mängus Jaapani vastu sekkus Zé Roberto alles 71. minutil eduseisus 3:1. Brasiilia võitis 4:1. Edasi võitis Brasiilia 27. juunil Gaana jalgpallikoondise 3:0, kusjuures Zé Roberto lõi 84. minutil viimase värava ja valiti kohtumise parimaks mängijaks. Kuid veerandfinaalis kaotas Brasiilia 1. juulil Prantsusmaa jalgpallikoondisele ja langes välja.
Isiklikku.
Zé Roberto on 172 cm pikk ja kaalub 71 kg.
Zé Ronerto naise nimi on Luciana. Neil on kolm last: Endrik, Miriá ja Isabelli.


Copa América.
Copa América on Lõuna-Ameerika jalgpalliliidu CONMEBOL-i organiseeritud meistrivõistluste turniir. Esimene meister selgus 1916. aastal.
Võistlustel osalevad maad on Argentiina, Boliivia, Brasiilia, Tšiili, Ecuador, Colombia, Paraguay, Peruu, Uruguay ja Venezuela. 1993. aasta meistrivõistlustest alates on turniirile kutsutud ka mujalt maailmast meeskondi, kuid seni on võit jäänud alati Lõuna-Ameerikasse.
1997. aastani vastavat võistlust tunti nimega Lõuna-Ameerika rahvuskoondiste meistrivõistlused ("Campeonato Sudamericano de Selecciones").


FIFA konföderatsioonide karikas.
FIFA konföderatsioonide karikas (FIFA Confederations Cup) on rahvusvaheline jalgpalliturniir, mille korraldab järgmiste maailmameistrivõistluste korraldajariik ning on aasta pärast toimuva suurturniiri peaprooviks.
Turniiri eelkäijaks on Kuningas Fahdi karikas, mis toimus 1992. ja 1995. aastal Saudi Araabias. 1997. aastast peetakse seda FIFA egiidi ja uue nime all, meeskondade arv tõusis kaheksale. 2005 siirduti kaheaastaselt rütmilt praegusele nelja-aastasele. Turniir leiab aset aasta enne MM-võistlusi.
Turniiril osaleb kaheksa koondist: korraldajariik, valitsev maailmameister ning konföderatsioonide (AFC, CAF, CONCACAF, CONMEBOL, OFC, UEFA) meistrid.


Zelenogorsk.
"See artikkel on Peterburi eeslinnast, linna kohta Krasnojarski krais vaata Zelenogorsk (Krasnojarski krai)."
Zelenogorsk (soome keeles "Terijoki") on linn Venemaal Karjala kannasel, Peterburi eeslinn. Kuulub Peterburi haldusalasse ja asub Peterburi kesklinnast 50 km loodes.
Terijoki kuulus Soome Viiburi lääni 1940. aastani. Nõukogude väed vallutasid ala Talvesõja ajal ja Moskva rahuga läks see ala koos Karjala kannasega Nõukogude Liidule.
1939. aastal kuulutati seal välja Soome Demokraatlik Vabariik. 1946. aastal sai linnaõigused ja 1948 nimetati Zelenogorskiks.
Tänapäeval on Zelenogorsk populaarne elu- ja suvilarajoon uusrikaste seas.


Lõpukoll.
Lõpukoll (ingl. boss) on paljudel vanadel mängudel esinev tavalisest tugevam, tihti hiiglaslik vastane, kellega tuleb peategelasel võidelda. Võitlus toimub kas tasandi või kogu mängu lõpus. Mängus võib olla mitu lõpukolli(nt prehistorikus on iga tasandi järel). Lõpukolli on mõnedes mängudes võimatu võitlusega alistada, seda saab ainult kaudselt teha, nt Quest for Glory II: Trial by Fire lõpus peab kurja võluri, kes on võluväel kõigi relvade eest kaitstud, tornist alla tõukama.


Aschaffenburg.
Aschaffenburg on kreisivaba linn Saksamaal Baieri liidumaal Alam-Frangimaa ringkonnas.


Prehistorik 2.
Prehistorik 2 on sarnaselt oma eelkäijale Prehistorikule kiviaega imiteeriv platvormmäng.
Mängu ajalugu.
Prehistorik 2 (kuigi selle kohta öeldakse tavaliselt valesti Prehistoric 2, mis on erinevalt mängu tegelikust nimest õigekirjaliselt korrektne) on platvormmäng, mis väljastati 1993 arvutimängufirma Tituse poolt. Omal ajal (1990. aastate teisel poolel, sest esimesel poolel polnud Eestis veel personaalarvutid meelelahutuseks olulisel määral kasutusel) oli see Eestis paralleelselt Prehistorik 1-ga populaarne. Ka tänapäeval on see üks klassikalisi ajaviitemänge. Praegu on ta abandonware.
Mängu sisu.
Prehistorik 1 oli ebarealistlik, koomiksilik ja lihtne, Prehistorik 2 läks veel palju ebarealistlikumaks ja koomiksilikumaks, aga ta läks ka keerulisemaks. Tasandid pole enam lihtsalt vasakult paremale liikumine, vaid kohati võib tausta sarnasuse ja kirevuse tõttu asukoht segaseks jääda. Algse Prehistorikuga võrreldes on võetud laene teistest mängudest (nt SuperMariolik vastaste peal hüppamine ja peidetud klotside vastu peaga hüppamine). Tunduvalt rohkem on rõhk läinud toidu otsimiselt ja lõpukollide tapmiselt ringi hüppamisele (mis oli 1. osas kasulik ainult lõksudest ja kuristikest üle saamiseks).


Elektrotehnika mõisteid.
"Siin on loetletud elektrotehnika mõisteid.


Töövõime.
Töövõime on inimese võime teha tööd.


Oran.
Oran on linn Alžeerias, Orani provintsi keskus. Asub Vahemere kaldal.
Ajalugu.
Oran asutati 10. sajandil. Hispaanlased vallutasid linna 1509. aastal. 1708-1732 ja 1791-1831 kuulus Otomani impeeriumi. 1831 läks Prantsusmaa valdusesse. Enne Alžeeria vabadussõda oli Oranis Põhja-Aafrika suurim eurooplaste kogukond. Pärast sõda rändas suurem osa neist Prantsusmaale ja linn kaotas üle poole oma elanikest.
Oran on tähtis sadamalinn ja kaubakeskus. Seal asub ka ülikool.


Kalkot Mataskelekele.
Kalkot Mataskelekele (sündinud 1949) on Vanuatu poliitik.
16. augustil 2004 valis valijameeste kogu ta presidendiks. Tema ametiaeg lõppes 16. augustil 2009.
Kalkot Mataskelekele on pärit Vanuatu pealinnast Port Vilast. Ta on hariduselt jurist.


Okavango.
Okavango on jõgi Aafrika lõunaosas.
Okavango saab alguse Angolast, kus teda nimetatakse ka Cubango. Moodustab Angola ja Namiibia piiri ning voolab seejärel Botswanasse, kus moodustab delta ja kaob Kalaharis kõrbeliiva.
Namiibias langeb jõgi 4 meetrit ja moodustab kärestiku, mida tuntakse nimetuse all Popa joad.
Jõe pikkus on erinevatel hinnangutel 1600 kuni 1800 km.


Kõzõlorda.
Kõzõlorda (kasahhi 'punane laager'; ka "Akmetšet") on linn Kasahstanis, Kõzõlorda oblasti keskus. Asub Sõrdarja ääres.
1853–1920 oli linna nimi Perovsk. 1925–1927 oli Kasahhi ANSV pealinn.
Kõzõlordad läbib Orenburg-Taškendi raudtee.


Karagandõ.
Karagandõ (varasem nimekuju Karaganda'") on linn Kasahstanis, Karagandõ oblasti keskus. Asub Sarõarka põhjaosas.
Karagandõ oli vangilaagrite ja kivisöe kaevanduste keskus ja Aleksander Solženitsõni, kes ka ise siin vangis oli, järgi "suurim provintsipealinn GULAGI arhipelaagis".
Linna elanikest oli 1940ndatel aastatel ligi 70% sakslased. Suur osa neist (umbes 100 000) on Saksamaale emigreerunud.
Karagandõ Sarõarka lennujaam on üks Kesk-Aasia suurimaid.
Linnas on viis kõrgkooli ja kolm teatrit.


Novotroitsk.
Novotroitsk on tööstuslinn Venemaal Orenburgi oblastis. Linn asub Lõuna-Uuralites Uurali jõe ääres.
Novotroitsk on asutatud 1920ndate alguses. Linnaõigused sai 1945. aastal.
Suurim ettevõte on metallurgiakombinaat Uralski Stal.


Maria Theresia von Paradis.
Maria Theresia von Paradis (15. mai 1759 Viin – 1. veebruar 1824 Viin) oli austria helilooja, pianist ja laulja.
Varases lapsepõlves jäi ta pimedaks. Ta õppis muusikat Antonio Salieri, Leopold Kozeluchi ja Vincenzo Righini juures ning sai Viinis tuntud pianistiks. Esinemisteks tellis ta klaverikontserte Wolfgang Amadeus Mozartilt ja Joseph Haydnilt.
1808. aastal asutas ta Viinis Muusikalise Kasvatuse Instituudi.
Mitmed tema arvukatest teostest on kaduma läinud.
Ta on kirjutanud 2 klaverikontserti, 12 klaverisonaati, kantaate ja palju väiksemaid helitöid.
Paradis, Maria Theresia
Paradis, Maria Theresia
Paradis, Maria Theresia


Luigi Boccherini.
Luigi Rodolfo Boccherini (19. veebruar 1743 Lucca – 28. mai 1805 Madriid) oli itaalia helilooja ja tšellist. Ta sai tuntuks kammermuusika heliloojana.
Boccherini sündis Itaalias muusiku peres. Tema isa oli tšellist ja kontrabassimängija. Luigi saadeti juba väikesena Rooma muusikat õppima. 1757 läks ta koos isaga Viini, kus nad said tööd Burgtheateris. 1761 läks Boccherini Madriidi, kus asus kuningas Carlos III noorema venna Luis Antonio teenistusse.
Aastal 1785 nimetati ta Hispaania kuninga õukonna kapelli dirigendiks. Õukonnas oli tal hea elu seni, kuni kuningas avaldas rahulolematust ühe tema teose passažiga ja käskis selle ümber teha. Boccherini, kes oli sellisest loomevabaduse piiramisest ärritunud, kirjutas selle käigu hoopis kaks korda järjest, mille peale ta õukonnast vallandati.
1789 nimetati Boccherini Preisi kuninga Friedrich Wilhelm II õukonnadirigendiks. Friedrich Wilhelm oli ise amatöörmuusik, ta mängis tšellot ja flööti ning toetas kunste.
Boccherini eraelu saatsid õnnetused: ta elas üle oma hispaania patrooni, kaks naist ja kaks tütart ning suri peaaegu vaesuses. Siiski jäi temast järele kaks poega.
Boccherini on kirjutanud 125 keelpillikvartetti, 95 keelpillikvintetti ja 16 keelpillisekstetti, 16 sümfooniat ja palju kammermuusikat.
Suur osa tema kammermuusikast järgib Joseph Haydni eeskujusid, kuid Boccherinit on vahel nimetatud Haydni stiili parandajaks keelpillikvartettides, sest ta tõi alati tšello esiplaanile, samas kui Haydn jättis tšellole saatepilli rolli.
Boccherini oli virtuoosne tšellist, kes suutis tšellol originaalkõrguses esitada viiulirepertuaari. Selle oskuse oli ta omandanud kontserditurneedel puuduvaid viiuldajaid asendades ja seda oskust demonstreeris ta sageli. See oskus tõi talle kaasaegsete seas palju kuulsust. Ka tema tšellokontserdid, eriti kvintetid kahele tšellole (sisuliselt tšellokontserdid keelpillikvarteti saatel), nõuavad tšellistilt tihti samasugust meisterlikkust.
Tänapäeval on Boccherini tuntuim teos Menuett Keelpillikvintetist E-duur, op. 11 nr. 5.


Calw.
Calw on linn Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal, Calwi kreisi keskus. Asub Nagoldi jõe kaldal Schwarzwaldis, 33 km Stuttgartist läänes.
Ajalugu.
Calwi on mainitud esmakordselt 1075. aastal. Keskajal oli Calw tähtis kaubalinn. 1345 liideti linn Württembergiga ning sai hiljem Württembergi hertsogite suveresidentsiks.
Calwis on sündinud Hermann Hesse ja Rudolf Schlichter.


Tuttlingen.
Tuttlingen on linn Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal, Tuttlingeni kreisi keskus. Asub Doonau kaldal Honbergi mäe jalamil.
Ajalugu.
Tuttlingeni on mainitud esmakordselt 797. aastal. Asula kuulus Reichenau kloostrile. 1250. aastal sai linnaõigused.
Tuttlingeni tuntakse kui maailma meditsiinitehnika keskust. Linnas on üle 200 meditsiinitehnikat valmistava ettevõtte. Ligi 50% maailma kirurgiariistadest valmistatakse Tuttlingenis.


Bergisch Gladbach.
on linn Lääne-Saksamaal Põhja-Rein-Vestfaali liidumaal, Rheinisch-Bergische kreisi keskus.
Bergisch Gladbach asub Reinist kümmekond kilomeetrit idas. Ta piirneb näiteks Kölni ja Leverkuseniga. Tema kõrgus merepinnast on 51–267 m.
Nimi.
Nime esimene osa ei tulene asula paiknemisest Bergi krahvkonnas ega ole mõeldud eristamiseks Mönchengladbachist, mis asub 50 km kaugusel loodes. See pärineb hertsogitelt, kes andsid oma nime kogu piirkonnale.
Nime teine pool tuleb alamsaksa keelsetest sõnadest "bach" ('oja') ja "gelaat" ('asetatud'). Oja on asetatud siis, kui talle on tehtud kunstlik säng. Vooluveekanal oli selles piirkonnas juba varakeskajal ning sajandite jooksul on kohanimi lühenenud.
Ajalugu.
Varased asulad olid Bergisch Gladbachis olemas juba 13. sajandil, kuid linn asutati ametlikult 1856.
1975 liideti linnaga Bensberg. Elanike arv küündis 1977 100 000-ni ja seetõttu anti sel aastal Bergisch Gladbachile linna õigused.
31. augustil 2009 peeti kohalikud valimised, millega linna volikogu koosseisu vähendati 66 liikmelt 62-le. Jõudude vahekorda volikogus valimised ei muutnud. Valitsevad erakonnad on Kristlik-Demokraatlik Liit (25 kohta, +1), Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei (16, -2), Rohelised (8, -1), Vabade Demokraatide Partei (6, -1), Bergisch Gladbachi ja Bensbergi Linnakodanike Valimisliit (3, -1), Die Linke (2, +2) ja KIDitiative (2, -2). Põhimõtteliselt sama tulemuse on andnud kõik kohalikud ja parlamendivalimised alates 2004. aastast: kõik need on võitnud kristlikud demokraadid sotsiaaldemokraatide ees ja teistegi erakondade toetus pole oluliselt muutunud.
Majandus.
Peamised tootmisharud on paberitootmine, trükkimine, klaasvill ja kõrgtehnoloogia.
Et Köln asub ainult 10 km lääne pool, ei ole Bergisch Gladbachis – hoolimata rohkem kui 100 000 elanikust, kõrgkooli.
Ilmub kohalik nädalaleht Bergisches Handelsblatt, mida jagatakse tasuta, ja kaks igakuist ajakirja. Põhiliselt ilmuvad kohalikud uudised Kölni ajalehtedes.
Alates 2005. aastast töötab oma raadiojaam Radio Berg, mis on eraomanduses.
Sport.
Bergisch Gladbachil on võistkond ameerika jalgpallis, meeste ja naiste jalgpallis, jäähokis, meeste ja naiste korvpallis, naiste käsipallis, meeste ja naiste maahokis, meeste ja naiste saalihokis, sulgpallis, naiste tennises ja ja ujumises. Hooajal 2009/2010 on neist Saksamaa kõige kõrgemas liigas üksnes korvpallinaiskond TV Bensberg (alates 2006).
Sõpruslinnad.
Bergisch Gladbachil on kaheksa sõpruslinna: Bourgoin-Jallieu (Prantsusmaa, aastast 1956), Luton (Suurbritannia, 1956), Velsen (Holland, 1956), Joinville-le-Pont (Prantsusmaa, 1960), Runnymede (Suurbritannia, 1965), Marijampole (Leedu, 1989), Limassol (Küpros, 1991) ja Pszczyna (Poola, 1993).
Inimesed.
Esimene aukodanik valiti Bergisch Gladbachile aastal 1904. Sellest ajast on linnal olnud 18 aukodanikku, kellest tuntumad on Paul von Hindenburg (1917) ja Adolf Hitler (1933). Viimane on ainus, kellelt on aukodaniku staatus ära võetud (1988). Kuni 1979 nimetatud 12 aukodanikust olid 9 poliitikud, alates 1993 nimetatud 6 aukodanikust on ainult 1 poliitik.
Mönchengladbachis on sündinud supermodell Heidi Klum.


Recklinghausen.
Recklinghausen on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal, Recklinghauseni kreisi keskus.
Ajalugu.
Asulat mainitakse esmakordselt 1017. aastal kui "Ricoldinchuson".
Vaatamisväärsused.
Recklinghausenis asub ikoonimuuseum, kus on üle 1000 õigeusu ikooni ja kopti kunsti.


Buzuluk.
Buzuluk on linn Venemaal Orenburgi oblastis. Asub Samara jõe ääres, Buzuluki jõe suudmes.
Linn on tekkinud 1736. aastal rajatud kindluse juurde. Linnaõigused sai 1781. aastal.
Buzulukis on õmblusvabrikud, masinatööstusettevõtted ja mööblivabrik.


Arhitraav.
Arhitraav (ka epistüül või ematala) on taladesüsteemi alumine tala. Kreeka ehitistel sammaste ja friisi vaheline kaunistusteta osa.


Autoripoogen.
Autoripoogen on kirjandusliku tegevuse arvestusühik, mis võrdub 40 000 täheruumiga proosateosest, 700 värsireaga või 3000 cm² graafilise materjaliga.


Arvestuspoogen.
Arvestuspoogen on trükise mahu ühik, mis on võrdne kahepoolse trükiga poolele paberipoognast (60 × 90 cm) või ühepoolse trükiga tervele poognale.


Kupiškis.
Kupiškis on linn Leedus Panevėžysi maakonnas, Kupiškise rajooni keskus. Asub Lėvuo jõe kaldal.


Eesti saadikute loend.
Friedrich Akel (1871–1941)
Ado Birk (1883–1942)
Aleksander Hellat (1881–1943)
Oskar Kallas (1868–1946)
Heinrich Laretei (1892–1973)
Jaan Lattik (1878–1967)
Juhan Leppik (1894–1965)
Johannes Markus (1884–1969)
Karl Menning (1874–1941)
Rudolf Möllerson (1892–1940)
Ants Piip (1884–1942)
Karl Robert Pusta (1883–1963)
August Rei (1886–1963)
Hans Rebane (1882–1961)
August Torma (1895–1971)
Julius Seljamaa (1883–1936)
Karl Selter (1898–1958)
Otto Strandman (1875–1941)
Karl Tofer (1885–1942)
August Traksmaa (1893–1942)
Tõnis Vares (1859–1925)
Eduard Virgo (1878–1938)
Aleksander Warma (1890–1970)
Oskar Öpik (1895–1974)
Vaata ka.
Saadikud


Friedrichshafen.
Friedrichshafen on linn Saksamaal, Baden-Württembergi liidumaal, Bodenseekreisi keskus. Asub Bodeni järve kaldal.
Ajalugu.
Friedrichshafen loodi 1811. aastal Buchhorni linna liitmisel Hofeni vallaga ja nimetati Württembergi kuninga Friedrich I järgi.
Kultuur ja sport.
Linna spordiklubi VfB Friedrichshafen võrkpallimeeskond mängib Saksamaa kõrgliigas.


Salzgitter.
Salzgitter on kreisivaba linn Saksamaal Alam-Saksimaal.
Salzgitteris asuvad Volkswageni ja MANi tehased.


MAN SE.
MAN SE (algselt "Maschinenfabrik Augsburg-Nürnberg") on saksa tööstuskontsern, mille peakontor asub Münchenis. Ettevõte toodab veoautosid, busse ja diiselmootoreid.
Ettevõtte ajalugu ulatub aastasse 1758, kui Oberhausenis alustas tööd Püha Antoni rauatöökoda, esimene rasketööstusettevõte Ruhri piirkonnas.
Aastal 1808 liitusid kolm rauatöökoda: "St. Anton", "Gute Hoffnung" ja "Neue Essen". Uue ettevõtte nimeks sai Hüttengewerkschaft und Handlung Jacobi, mis hiljem võttis endale nimeks "Gute Hoffnungshütte" (GHH).
1921 ostis GHH ära Lõuna-Saksamaa ettevõtte M.A.N., kuid võttis endale tolle nime, jättes sellest ära punktid.
Nime MAN ajalugu algab aastatest 1840 ja 1841, kui Augsburgis asutati vastavalt "Maschinenfabrik Augsburg AG" ja Nürnbergis "Maschinenbau-AG Nürnberg". 1898 need ettevõtted liitusid ja võtsid uueks nimeks "Vereinigte Maschinenfabrik Augsburg und Maschinenbaugesellschaft Nürnberg A.G.". 1908 võttis see ettevõte endale nimeks "Maschinenfabrik Augsburg Nürnberg AG", lühendatult M.A.N.
2008. aastal oli ettevõtte käive 15 miljardit eurot.


Rudolf Diesel.
thumb
Rudolf Christian Karl Diesel (18. märts 1858 Pariis – 29. september 1913 La Manche) oli saksa insener, diiselmootori leiutaja.
Ta lõpetas 1873 reaalkooli ja lõpetas 1875 Augsburgi polütehnilise kooli parima õpilasena. Müncheni tehnikakõrgkooli lõpetas ta 1880 parimate tulemustega kooli asutamise ajaloost alates.
Diesel töötas pärast seda 2 aastat Šveitsis Winterthuris, seejärel Pariisis. 27. veebruaril 1892 andis ta sisse taotluse patendi saamiseks uuele ratsionaalsele soojusajamile. 23. veebruaril 1893 saigi ta patendi diiselmootorile. Sama aasta juulis jõudis ta oma masina katsetamiseni. See oli 3 meetrit pikk ja selle sees oli 80-atmosfäärine rõhk. Seade töötas kivisöepuruga, mis plahvatas ja peaaegu tappis Dieseli ja tema kolleegid. Esimene töötav prototüüp valmis 17. veebruaril 1894. See töötas minut aega võimsusega 13 hobujõudu.
Parandatud mudel valmis 1897 Augsburg-Nürnbergi Masinavabrikus ("Maschinenfabrik Augsburg Nürnbergi, alates 1906 MAN AG"). Selle kasutegur oli 26,2%, mis märgatavalt ületas ottomootori 20% ja auruturbiini 12% ning kutsus esile töösturite elava huvi.
1. jaanuaril 1898 alustas tööd diiselmootoreid tootev ettevõte. Esimene diiselmootor võeti kasutusele USAs õlle tootmisel. Sügisel 1900 loodi Londonis diiselmootorite tootmiseks ettevõte. Esimene diiselmootoriga laev valmis 1903. 1908 loodi esimene väike diiselmootor, esimene diiselmootoriga veoauto ja esimene diiselmootoriga vedur. Esimene diiselmootoriga sõiduauto oli Mercedes-Benz 260D (1936).
Ehkki Diesel sai miljonäriks, ei olnud ta hea ärimees. Ta sattus suurtesse rahalistesse raskustesse. Rohked kohtuprotsessid patendiõiguste pärast laastasid Dieseli tervise ja ta oli ravil Neuwittelsbachi vaimuhaiglas.
29. septembril 1913 suundus Rudolf Diesel praamil "Dresden" Antwerpenist Londonisse. Ta tundus olevat heas tujus, ent pärast õhtul kajutisse sisenemist ei näinud teda enam keegi. Hommikul leiti kajutist vaid kohver väikese rahasumma ja suure hulga võlakirjadega. Tema päevikus oli tema surmapäev märgitud ristiga.
18. oktoobril leidsid kalurid Lõuna-Hollandist Schelde jõe suudme lähedalt hästi riietatud mehe surnukeha, mille jätsid kombe kohaselt merre, ent tema sõrmused tõid maale ning Dieseli poeg tundis ära oma isa sõrmused. Rudolf Dieseli surma asjaolud ei selgunud.


Stukk.
Stukk (itaalia "stucco") on kipsist, lubjast ja liivast segatud kiiresti kivistuv pastataoline mass, millest vormitakse või valatakse seina- ja laekaunistusi.
Eriti palju kasutati seda baroki ja klassitsismi ajal.


Tsement.
Tsement (ka Portlandtsement, saksa keeles "Zement" ladina keeles "caementum" 'purustatud kivi, kivipuru') on hüdrauliliste sideainete hulka kuuluv laialtkasutatav ehitusmaterjal. Seda kasutatakse suure tugevuse ja kõvaduse saavutamiseks, eriti betooni tootmisel.
Tsementi kasutatakse maapealsetes ning maa- ja veealustes betoon- ja raudbetoonkonstruktsioonides, samuti ehitusmörtides koos lubja, savi ja teiste plastifitseerivate täitematerjalidega.
Tsement on suhteliselt veekindel, eriti sulfaattsement, mida kasutatakse vesiehitistes, sest ta sisaldab vähe vees lahustuvaid aineid. Tema põhilised koostisosad on ränioksiid SiO2, alumiiniumoksiid Al2O3 ja raud(III)oksiid Fe2O3, mille molekulid on seotud lubjamolekulidega. Tsemendi kivistumisel toimub ühinemine veega ehk hüdratatsioon, mille käigus moodustuvad ühendid eelkõige ränioksiidiga. Kristalliseerumise tulemusena tekivad vees lahustumatud hüdrosilikaadid.
Tsement erineb põhimõtteliselt teistest sideainetest (kips, kustutamata ja kustutatud lubi), mis kas kõvenevad ainult õhu käes või siis pärast õhu käes kõvenemist niiskuse kätte sattudes jätkavad kõvenemist.
Tsemendi põhinäitajad on tugevusklass, eeltugevus, normtugevus ja tardumise algus.
Tsemendi mark ja tugevusklass määratakse tsementmördist (vahekorras 1:3 tsementdist ja kvartsliivast) valmistatud 2 ja 28 päeva vanuste 40×40×160 mm mõõtmetega katsekehade testimise abil. Test seisneb katsekeha allutamises survele 10–60 MPa sammuga 10 MPa. Vastavalt sellele, missugusele survele katsekeha vastu peab, saadakse tugevusklass ja mark vahemikus 100–600. Mark ja tugevusklass erinevad üksteisest selle poolest, et mark näitab keskmist survet, millele katsekeha vastu peab, tugevusklass seevastu näitab, et 95% katsekehadest peab sellele survele vastu. Seetõttu on tsemendi mark tavaliselt kõrgem kui tugevusklass.


Knock Nevis.
Knock Nevis oli 1975. aastal ehitatud ja 1981. aastal Jaapanis ümberehitatud Norra supertanker, maailma suurim tanker. Selle pikkus oli pärast ümberehitust 458 meetrit.
Laev sai kannatada Iraani-Iraagi sõjas, kuid pärast kapitaalremonti 1991. aastal võeti taas kasutusse. Alates 2004. aastast seisis Katari lähedal Pärsia lahes ja oli kasutusel seisva kütusehoidlana. 2010. aastal viidi Indiasse, kus see Alangis vanametalliks lõigati.
Laev sõitis 1979–1989 Libeeria, 1989–2009 Norra ja hiljem Sierra Leone lipu all.
Laeva üldandmed.
Knock Nevis võrdluses maailma kõrgeimate hoonetega


Kaks.
Kaks on arv ja number, mis järgneb ühele ja eelneb kolmele. Kaks märgitakse araabia numbriga 2 ja Rooma numbriga II.
Kasutus.
Enamikus Eesti üldharidus- ja kutsekoolides ja mõnedes teistes riikides märgitakse mitterahuldavat hinnet arvuga 2 (pannakse tavaliselt siis, kui õigesti on vastatud alla 45% ülesandest või kontrolltööst). Üldiselt peetakse kahte kõige halvemaks hindeks, sest ühte, mis peaks olema veel halvem hinne, õpetajad tolle väikese punktivahemiku tõttu ei pane.


Rain Ots.
Rain Ots (sündinud 15. detsembril 1970) on eesti filosoof ning eesti keele õpetaja Soomes.
Tegevus.
Ta õppis Eesti Humanitaarinstituudis teoloogia ning Tampere Ülikoolis filosoofia ning avaliku õiguse erialal. Filosoofiamagister 1999.
Ta töötas teadurina Tampere Ülikooli filosoofia osakonnas, eetika ja filosoofia aineõpetajana Pirkkala keskkoolis ning tõlkija ja toimetajana Soome filosoofiaajakirja Niin & Näin juures.
Rain Ots on öelnud, et tahab võimalikult paljudele soomlastele eesti keele selgeks õpetada. Ta töötab eesti keele õpetajana Nokia, Ylöjärvi, Kuru, Sahalahti, Pälkäne ning Tampere rahvaülikoolides.
Ta on Tampere Eesti Klubi (1995) ning Soome Eestlaste Liidu (2002) asutaja, algatas Soomes ilmunud väliseesti ajakirjad Eesti Leht (1997) ning Binokkel (2004). Kuulub Soome Etniliste Suhete Nõukogusse (ETNO), kus esindab eesti rahvusvähemust.


Francisco Fonseca.
José Francisco Fonseca Gúzman (sündis 2. oktoobril 1979 Leónis Guanajato osariigis) on Mehhiko jalgpallikoondise ründaja, kes mängib kodumaal pealiiga klubis UANL Tigres.
Fonseca debüteeris Mehhiko 1. divisjonis La Piedadi meeskonnas 2001. aastal. Ta mängis La Piedadis kaks hooaega enne kui siirdus Mehhiko peasarja klubisse UNAM Pumas. Fonsecast sai Pumasws suur täht, kuna ta aitas viia meeskonna meistritiitlini ja tegi 81 mängus 23 väravat. Aastal 2007 siirdus ta praegusesse klubisse UANL Tigres.
Mehhiko rahvuskoondises debüteeris Fonseca 27. oktoobril 2004. aastal, kui mängiti Ecuadori meeskonnaga. Ta on mänginud koondises 43 korda ja löönud 21 väravat seisuga 26. märts 2010.
Fonseca osales rahvuskoondise rivistuses 2006. aasta maailmameistrivõistlustel Saksamaal. Ta tegi MM-il alagrupimängus Portugali meeskonna vastu ühe värava. Mäng lõppes Portugali võiduga 2:1.
Isiklikku.
Francisco Fonseca on 184 cm pikk ja kaalub 79 kg.
Fonseca
Fonseca


DOSBox.
DOSBox (Disk Operating System Box ehk eesti keeles Ketta Haldamise Süsteemi Kast) on ilmselt enimlevinud MS-DOS'i emulaator.
Mida DOSBox teeb?
DOSBox kui MS-DOS'i emulaator jäljendab MS-DOS'i, st. DOSbox-i abil on võimalik käivitada mitte-Microsofti operatsioonisüsteemide all MS-DOS'i rakendusi. DOSBox tuleb MS-DOS'i rakenduste jooksutamisega isegi paremini toime kui uuemad Windowsi versioonid ning seetõttu saab seda kasutada näiteks Windowsi all vanade mängude mängimiseks.
Kuidas kasutada?
Kõigepealt pead sa teadma, kus asub programm, mida sa tahad DosBox-ga käivitada. Nt oletame et ta on E:\mängud\mäng.exe.
Kui programm sulgub, jääb DOSBox-i aken lahti. Käsk exit sulgeb selle.
Kui failinimi on pikem kui 8 sümbolit.
Sa võid igal hetkel sisestada käsu dir, et teada saada, mis antud kaustas on. Kui sa vahetad kausta (käsk cd), kasuta nimesid, mis sa dir-ga näed. ~, mida sa pead ilmselt kasutama, on alt+126.
Kust saada?
SuSEga on DOSBox tavaliselt juba kaasas.
http://prdownloads.sourceforge.net/dosbox/DOSBox0.65-win32-installer.exe?download - see on üks võimalik aadress, kust uusimat DOSBoxi Windowsile tõmmata. Vajuta seal näiteks kõige esimese sinise DOWNLOAD-kirjaga nupu peale. Vajuta sinist linki ette tulnud lehe otsas.
Faili nimi peaks olema DOSBox0.65-win32-installer.exe. Käivita see fail ja installi DosBox. DosBox käivitub failist DosBox.exe.


Picardie.
Picardie (ka: "Pikardia") on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi kirdeosas.
Piirkond jaguneb kolmeks departemanguks: Aisne'i, Oise'i ja Somme'i departemang.
Ajalooliselt kutsuti Pikardiaks Pariisist põhja poole jäävat Prantsusmaa osa kuni Madalmaade piirini. Samanimeline haldusüksus oli aga tänasest Picardiest pisut väiksem.


Andero Ermel.
Andero Ermel Tallinna Linnateatri 48. hooaja avamisel
Andero Ermel (sündis 6. augustil 1976 Tartus) on eesti näitleja.
Töökoht.
Alates 1998. aastast töötab näitlejana Tallinna Linnateatris.
Preemiad.
Parima meeskõrvalosa preemia festivali "Banaanikala" 2001 lastežüriilt.
Isiklikku.
Vabaabielus Linnateatri näitlejanna Külli Teetammega, peres kasvab kaks poega – Artur ja Rasmus.


Biidermeier.
Biidermeieriks nimetatakse elustiili, mis valitses Viini kongressi (1815) ja kodanlikdemokraatliku revolutsiooni (1848) vahelisel perioodil peamiselt Saksamaal ja Austrias.
Nimi.
Nimi on tuletatud Müncheni pilkelehe "Fliegende Blätter" kahe tegelase nimedest – Biedermann ja Bummelmaier – ja oli algselt pseudonüümiks, mille all avaldasid aastatel 1855–1857 oma paroodilisi luuletusi L. Eichrodt ja A. Kussmaul.
Iseloomustus.
Väljendit kasutatakse enam humantiaarteadustes kui stiililoos. Biidermeierile on iseloomulik kodanlik-hubane, tagasihoidlik eluhoiak.
Biidemeier hõlmas kirjandust, muusikat, visuaalseid kunste ja sisekujundust. Iseloomulik on käsitsivalmistatud kvaliteetsest materjalist mööbel, meeldivates heledates toonides sisekujundus ning ornamentidest loobumine. Maalikunstis on biidermeierile iseloomulikult realistlikus laadis loodud portreed. Plastikas iseseisvat stiili välja ei kujunenud.


Rhône-Alpes.
Rhône-Alpes [roon-alp] on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus).
Piirkond jaguneb kaheksaks departemanguks: Ain, Ardèche, Drôme, Isère, Loire, Rhône, Savoia ja Haute-Savoie.


Aniloks-värviaparaat.
Aniloks-värviaparaat on seade, mis kannab trükivärvi trükivormile aniloks-värvivaltsi abil.
Tööpõhimõte.
Aniloks-värviaparaat koosneb kahest-kolmest valtsist ja on väga kompaktne ehk lühike. Aparaat kindlustab ühtlase värvikihi kandmise trükivormile, välistades triipude tekkimist. Aparaadi puuduseks on raskendatud tsonaalne (koht-) värvi reguleerimine.
Kasutamine.
Põhiliselt kasutatakse seda aparaati fleksotrükimasinates aga perspektiivis planeeritakse kasutada ka ofsettükimasinates.


Laager (asula).
Laager on ajutise iseloomuga asula.


Aniloks-värvivalts.
Aniloks-värvivalts on rastritaolise süvendatud graveeringuga tala aniloks-värviaparaadi küljes, mille abil toimub värvi kandmine trükivormi trükielementidele.
Tööpõhimõte.
Aniloks-värvivaltsi süvendid võtavad värvikastist värvi ning kannavad seda ühtlase kihina trükivormi trükielementidele. See on vajalik trükivormi ettevalmistamiseks trükkimisprotsessi jaoks.


Trükivorm.
Trükivorm on materjal (plaat või silinder), mille pealispinnale moodustatakse trükielemendid.


Trükivärv.
Trükivärv on spetsiaalse retseptuuri järgi valmistatud värv vastava trükimenetluse jaoks.


GULAG.
GULAG "Glavnoje upravlenije lagerei" (venekeelsest lühendist ("ΓУЛаг, ГУЛАГ, Главное управление лагерей, Главное управление исправительно-трудовых лагерей, трудовых поселений и мест заключения").
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Laagrite Peavalitsus, oli algselt 1930. aastal loodud NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse struktuurüksus, mille alluvusse kuulusid vangilaagrid Nõukogude Liidus. Peavalitsuse ülesandeks oli tagada Nõukogude Liidu riiklike majandusülessannete täitmiseks nõukogude kohtute ja Erinõupidamiste alusel vabaduskaotusliku karistusega kinnipeetute valve ja töö nõukogude "rahvamajandusobjektidel" ning NSV Liidu ääremaadel.
GULAG on ka üldiselt Nõukogude sunnitöölaagrite kohta kasutatav üldnimetus ja Gulag on üldmõistena saanud laiemalt tuntuks eelkõige pärast Aleksandr Solženitsõni teose "Gulagi arhipelaag" ilmumist 1973. aastal.
Ajalugu ja nõukogude vanglasüsteemi loomine.
Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu dekreedid nr. 2 ja 3, 22. novembril (vkj) 1917 olid suunatud vana Venemaa Keisririigi kohtusüsteemi lõhkumisele ning uue revolutsioonilise kohtusüsteemi loomisele. Dekreetidega loodi rahvakohtute ja Revolutsiooniliste Tribunalide süsteem, milles Revolutsioonilise Tribunali kohtunikke ei valitud avalikult, vaid määrati kubermangude ja linnade Nõukogude poolt vastavalt lojaalsusele bolševike võimule. Tribunalid loodi võitlemiseks "võimulttõugatud ekspluataatorite klasside kontrrevolutsiooniliste väljaastumistega".
19. detsembril (vkj) 1917 võttis Venemaa Nõukogude Vabariigi Justiitsrahvakomissariaat vastu instruktsiooni "Revolutsioonilise Tribunali, selle koosseisu ning pädevusse kuuluvate asjade, määratavate karistuste ja istungite korra kohta" ("«О революционном трибунале, его составе, делах, подлежащих его ведению, налагаемых им наказаниях и о порядке ведения его заседаний»"). Instruktsiooni kohaselt võis Tribunal määrata nõukogude võimu vastastele 7 liiki karistusi rahatrahvist kuni sunnitööle saatmiseni. Karistusmäära määramise aluseks olid toimepandud teo asjaolud ja Tribunali liikmete "revolutsioonilise südametunnistuse sund" ("«веление революционной совести»").
6. jaanuaril 1918 võttis Venemaa Nõukogude Vabariigi Justiitsrahvakomissariaat vastu määruse spetsiaalse vanglakolleegiumi moodustamiseks, mis tegeleks "kõigi vanglaolmeküsimuste juhatamisega ja vanglaasutuste reformi põhialuste väljatöötamisega". Kinnipidamisasutuste Keskasutusena jätkas tegevust Justiitsrahvakomissariaadi Kinnipidamisasutuste Peavalitsus.
23. juulil 1918 võttis Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaat vastu instruktsiooni "Vabaduskaotuse kui karistusliigi ja selle kandmise korra kohta" ("«О лишении свободы как мере наказания и порядке отбывания такового»"), mille kohaselt ei olnud kinnipidamissüsteemis vabaduskaotusliku karistuse kandmiseks erilaagreid. Instruktsiooni kohaselt kaasnes vabaduskaotusega alati sunnitöö, kriminaalvastutus algas 14 eluaastast, režiimirikkujatele ja "parandamatutele" (klassivaenlastele) olid kinnipidamiskohtades ette nähtud eriotstarbelised isolaatorid. Kubermangu- ja maakonnavanglad viidi üle Justiitsrahvakomissariaadi alluvusse, kuid nimetati ümber "kinnipidamismajadeks" ("«дома заключения» (домзаки)").
5. septembril 1918 avalikustas Vene SFNV RKN määruse nr. 710 «Punasest terrorist», mille alusel oli Tšekaal vaja nõukogude võimu kindlustamiseks klassivaenlased isoleerida koonduslaagritesse või maha lasta ning mahalastute nimed avalikustada.
17. mail 1919 võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee vastu otsuse luua kinnipeetud isikute kinnipidamiseks ning koonduslaagrite (kriminaal- ja erivanglate) haldamiseks Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadis Eriosakond. Laagrite organiseerimine kubermangudes ja vajaduse korral ka maakondades jäi Tšekaa ülesandeks. Ametlikult loodi viit tüüpi laagrid: eriotstarbeline laager, üldtingimustega koonduslaager, jaotuslaager, sõjavangilaager.
12. aprillil 1919 kinnitas Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee dekreediga Revolutsiooniliste Tribunalide põhimääruse («Положение о революционных трибуналах»), mille kohaselt asutati igas maakonnalinnas Revolutsiooniline Tribunal, mille pädevuses olid kontrrevolutsioonilised ja "igasugu muud teod, mis ohustavad Oktoobrirevolutsiooni saavutusi ning on suunatud nõukogude võimu ja võimu autoriteedi nõrgestamisele". Tribunalidele anti piiramatu õigus määrata nõukogude võimu vastastele karistusi omal äranägemisel.
15. aprillil 1919 pandi Vene SFNV Kesktäitevkomitee määrusega kohustus koonduslaagreid organiseerimida ja hallata Tšekaa kubermanguosakondadele, kes andsid need ülesanded hiljem üle kubermangu täitevkomiteede haldusosakondadele, mis loodi 1919. aasta jaanuaris. Laagrite üldjuhtimist teostas Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaat. Koonduslaagreid kasutati kodanluse ja mõisnike seast võetud pantvangide kinnihoidmiseks. Niinimetatud parandusliku töö majad viidi üle täitevkomiteede siseosakondade alluvusest Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi Sunnitööde Peavalitsuse alluvusse.
17. mail 1919 võttis Vene SFNV Kesktäitevkomitee vastu määruse koonduslaagrite organiseerimise ja kinnipeetavate staatuse kohta. Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi koosseisus loodi eraldi osakond kriminaal- ja erilaagrite haldamiseks. Laagrite organiseerimise kohustus kubermangudes ja vajaduse korral ka maakondades pandi Tšekaale. Ametlikult oli viit tüüpi kinnipidamislaagreid: eriotstarbelised laagrid, üldkoonduslaagrid, jaotuslaagrid ja sõjavangilaagrid.
30. juunil 1920 edastastas Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaat kinnipidamiskohtadele ringkirja, mille kohaselt oli nõukogude kinnipidamiskohtades neli kategooriat kinnipeetavaid: sotsiaalselt lähedased, kontrrevolutsionäärid, retsidivistid ja alaealised kurjategijad.
Oktoobris 1921 nimetati Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaadi Karistusosakond ümber Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaadi Parandusliku Töö Keskosakonnaks.
28. novembril 1921 võttis Vene SFNV RSN vastu dekreedi, mis määratles Vene SFNV vabaduskaotuskohtades ja ilma vabaduskaotuseta sunnitööle määratud kinnipeetavate töö kasutamist («Об использовании труда заключенных в местах лишения свободы РСФСР и отбывании принудительных работ без лишения свободы»).
10. augustil 1922 võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee vastu dekreedi "Administratiivkorras väljasaatmise kohta", mille alusel võis karistusena saata Vene SFNV-st välja või kindlaksmääratud piirkonda Vene SFNV-s isikuid, kes on seotud kontrrevolutsiooniliste väljaastumistega. Otsuse väljasaatmise kohta tegi Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuv Erinõupidamine ning kinnitas Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidium. Väljasaatmise tähtaeg ei ületanud kolme aastat, mille jooksul väljasaadetu jäi ilma aktiivsest ja passiivsest valimisõigusest.
12. oktoobril 1922 likvideeriti Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi Sunnitööde Peavalitsus ja moodustati Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi Kinnipidamiskohtade Peavalitsus (Главное управление мест заключения (ГУМЗ)). Tšekaa ja hiljem OGPU haldusse jäid erilaagrid Arhangelskis ja Solovetsi saartel.
13. oktoobril 1923 moodustati NSV LIidu RKN määrusega (protokoll nr. 15) likvideeritavate Põhja koonduslaagrite (Holmogorskis ja Pertominskis) asemel NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse Solovetsi Eriotstarbeline laager (Cоловецкий лагерь особого назначения), milles kinnipeetavate arvu ülempiiriks oli 8000. 3. märtsil 1924 kinnitas Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse Kolleegium Solovetsi Eriotstarbelise Laagri põhikirja. Vastavalt väljakujunenud reeglile saadeti isikud, kes olid karistusaja ära kandnud, asumisele Komi Autonoomsesse oblastisse, põhiliselt Komi maakonda.
28. märtsil 1924 kinnitas NSV Liidu Kesktäitevkomitee "ÜRP õigused administratiivasumisele saatmisel, väljasaatmisel ja koonduslaagritesse paigutamisel" («Положение о правах ОГПУ в части административных ссылок, высылок и заключений в концентрационный лагерь»). ÜRPle anti volitused saata ilma kohtuotsuseta kuni 3 aastaks välja «nõukogudevastane ja kontrrevolutsiooniline element», paigutada neid koonduslaagritesse või saata riigist välja. Otsuse isikute riigist välja saatmise kohta võttis vastu ÜRP Erinõupidamine, mis koosnes Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse Kolleegiumi 3 liikmest.
16. oktoobril 1924 võttis NSV Liidu Kesktäitevkomitee vastu Vene SFNV Parandusliku töö koodeksi, mille kohaselt oli Justiitsrahvakomissariaadi haldusalas olevate (mittepoliitiliste) kinnipidamisasutuse jaotus: üldised (parandusliku töö majad (исправительно-трудовые дома), töökolooniad (трудколонии): käsitöö, tehase ja vabriku, põllumajanduslikud) ja erikinnipidamisasutused (poliitisolaatorid ja ÜRP jaotuskeskused (переходные дома ОГПУ). Koodeksis ei olnud termineid "vangla" ega "laager".
19. detsembril 1926 seadustas nõukogude võim kinnipeetute orjatöö ja Vene SFNV Kõrgeim Rahvamajandusnõukogu võttis vastu määruse "Kinnipeetute töö kasutamine metsavarumisel" («Об использовании на лесозаготовках труда заключенных»), mille põhjal «puidu- ja metsavarumise tööjõuga kindlustamiseks ning tööde kulutuste vähendamiseks» võisid kõik riigiettevõtted kasutada sel eesmärgil maksimaalsel arvul kinnipeetuid. Määrus lubas ka kohalikel võimudel vähemal määral asutada väikesi tööstuskolooniaid süüdimõistetuile, kellel olid lühem vabaduskaotuslik karistus.
26. märtsil 1928 karmistati Vene SFNV RSN ja Kesktäitevkomitee määrusega "vaenulike klasside" olmetingimusi kinnipidamisasutustes, kaotati režiimikergendused: võimalus liikuda töökohta ja tagasi ilma konvoita, karistustähtaja lühendamine normide ületamise eest jne.
13. mail 1929 võttis ÜK(b)P KK Poliitbüroo vastu määruse nr. П 80/30сс «Kriminaalkorras karistatud isikute töö kasutamise kohta" («Об использовании труда уголовных арестантов»), mis andis aluse «Uhta ja Indigo jt. piirkondades nende kriminaalkorras kinnipeetud isikute, kelle vabaduskaotuslik karistus ületas kolme aastat, töö massiliseks üleviimiseks tasulisele alusele" ning kinnitas justiitsrahvakomissar Nikolai Jansoni juhitava erikomisjoni, millesse kuulusid OGPU esimees Nikolai Ježov, Vene SFNV prokurör Nikolai Krõlenko, Vene SFNV SARKi rahvakomissar Vladimir Tolmatšov ja NSV Liidu töörahvakomissar Nikolai Uglanov.
23. mail 1929 võttis ÜK(b)P KK Poliitbüroo vastu määruse, millega tegi korralduse Ühendatud Riiklikule Poliitvalitsusele alustada Uhta piirkonnas koonduslaagri organiseerimist. 27. juunil võttis ÜK(b)P KK Poliitbüroo vastu täiendava määruse nr. П 86/11сс, mille kinnitas ka RSN 11. juunil, et laiendada olemasolevat ja organiseerida uued koonduslaagrid Uhta piirkonnas ja teistes kaugelasuvates piirkondades nende piirkondade koloniseerimiseks ja loodusresusside kasutuselevõtmiseks, kasutades kinnipeetute tööjõudu.
28. juunil 1929 moodustati ÜRP Eriotstarbeliste Põhjalaagrite Valitsus ehk Sevlag (УСЕВЛОН, Севлаг), allutades selle ÜRP Eriosakonna 3. jaoskonnale. Pärast Laagrite Valitsuse moodustamist 1930. aasta aprillis allutati ÜRP Laagrite Valitsusele ja hiljem juba Laagrite Peavalitsusele – GULAG-ile.
Sevlagi ülesanne nõukogude majandussüsteemis oli kinnipeetute tööga Permikomi autonoomses ringkonnas Uhta naftamaardlate piirkonnas naftaleiukohtade leidmine ja naftahanketööstuse organiseerimine ning Petšoora söeleiukohtade ekspluateerimine. Loodusvarade transpordiks ehitasid laagri kinnipeetavad etapiviisi ka maantee: Ust-Sõssolsk – Uhta (330 km), Ust-Sõssolsk – Ust-Võm, Ust-Võm – Uhta ja raudteeharu Pinjug – Ust-Sõssolsk (289 km).
25. aprillil 1930 moodustati vastavalt NSV Liidu RKN 7. aprilli määrusele ÜRO käskkirjaga nr. 130/63 ÜRP Laagrite Valitsus (УЛАГ).


Gladbeck.
Gladbeck on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Recklinghauseni kreisis.
Gladbeck oli väike küla kuni söekaevandamise alguseni 19. sajandi lõpus. Linnaõigused sai 1919. aastal.


Wilhelm Ostwald.
Friedrich Wilhelm Ostwald (kutsutud lihtsalt Wilhelm Ostwald, läti: "Vilhelms Ostvalds") (2. september 1853, Riia – 4. aprill 1932, Leipzig) oli baltisaksa keemik, füüsik ja filosoof, füüsikalise keemia rajajaid.
Ta lõpetas 1877 Tartu Ülikooli ning töötas 1877–1881 seal eradotsendina, seejärel oli 1881–1887 Riia polütehnikumi ja 1887–1906 Leipzigi ülikooli professor. Aastast 1906 Großbothenis vabakutseline teadlane.
Wilhelm Ostwaldile pälvis Nobeli keemiaauhinna 1909 tema töö eest keemilise tasakaalu ja reaktsioonikineetika vallas.


Radikaal.
Radikaal on keemias aatom või aatomite rühm, millel on paaritu arv elektrone. Radikaal on tavaliselt väga lühiealine intermediaat ja reageerib kiiresti teiste radikaalide või molekulidega.
Soovitatav on radikaali selles tähenduses kasutada mõistet vaba radikaal.
Terminit "radikaal" on kasutatud ka teises tähenduses, nimelt tähistamaks aatomite rühma, mis keemilistes reaktsioonides ei muutu ja eraldi ei eksisteeri. Näiteks alküülrühmad, arüülrühmad jm.


Elektronkate.
Elektronkate on aatomi tuuma ümbritsev elektronide pilv. Elektronkate jaguneb elektronkihtideks ja need omakorda alamelektronkihtideks ja orbitaalideks. Keemilised reaktsioonid toimuvad eelkõige valentselektronkihi elektronidega (nn valentselektronidega), mis asuvad aatomi tuumast kõige kaugemal.
Elektronkatte tekkimine.
Negatiivselt laetud elektronide ja positiivselt laetud aatomituuma vahel toimiv elektromagnetjõud tõmbab elektrone tuuma poole. See jõud seob elektronid elektrostaatilisse potentsiaalikaevu (see tähendab, et mida lähemal tuumale elektronid on, seda suurem energia on tarvis neile anda, et neid tuuma ümbert minema viia).
Kuna elektronid on samaaegselt ka laine (vastavalt laine-osake dualismile), siis tekitab iga elektron tuuma ümber kolmemõõtmelise seisulaine, mis tuuma suhtes ei liigu. Selline käitumine on määratud aatomorbitaaliga - matemaatilise funktsiooniga, mis kirjeldab ära tõenäosuse, et elektron on mingis konkreetses punktis aatomituuma ümbruses olemas.
Elektronkihid.
Elektronkate jaguneb elektronkihtideks, mis omakorda jagunevad alamelektronkihtideks ja orbitaalideks.
Elektronkihi, milles elektron paikneb, määrab ära elektroni elektronkatte peakvantarv (n). Kuna elektriliselt neutraalsel aatomil on alati vähemalt üks elektronkiht, siis peakvantarvu väärtused võivad olla 1, 2, 3 jne. Teoorias võib aatomil olla lõpmatu arv elektronkihte, kuid reaalselt on kõige suuremal avastatud keemilise elemendi aatomil ergastamata seisundis seitse elektronkihti.
Alamelektronkihi määrab ära elektroni asimuudi kvantarv (l). Alamelektronkihte tähistatakse s, p, d, f ja g. Tulenevalt Aufbau printsiibist ei ole teadaolevate keemiliste elementide aatomitel elektronkattes g'st suuremaid alamkihte olemas. Kuna iga peakvantarv omab isiklikku asimuudi kvantarvude komplekti, siis tavaliselt kirjeldatakse elektroni asukohta aatomi elektronkattes tema elektronkihi ja alamelektronkihi tähise abil. Näiteks 3s, 2p, 1d.
Täieliku elektroni orbitaali määratlemiseks peame kaasama elektroni magnetilise kvantarvu (ml). Magnetilise kvantarvu võimalikud väärtused on täisarvud -l ja l vahel (piirid kaasa arvatud). Näiteks kui elektron on orbitaalil d (l = 2), siis tema ml võib olla kas -2, -1, 0, 1 või 2.
Igal orbitaalil võib olla kaks vastupidiste (vastandmärgiga) spinnidega elektroni. Orbitaalide omadusi ja struktuure uurib teoreetilisse keemiasse kuuluv kvantkeemia.
Valentselektronkiht.
Valentselektronkiht koosneb tuumast kõige kaugemal olevatest elektronidest ja määrab ära konkreetse keemilise elemendi keemilised omadused. Väiksematel aatomitel on valentselektronkiht sama, mis kõige välimine elektronkiht. Suurematel aatomitel on asi veidi keerulisem. Nimelt võib ülalt teise elektronkihi mõne elektroni orbitaal olla tuumast kaugemal kui kõige ülemise elektronkihi elektronide orbitaalid. Sellisel juhul kuuluvad need ülalt teise elektronkihi elektronid samuti aatomi valentselektronkihti.
Molekulide elektronkate.
Erinevad elektronkatte konfiguratsioonid annavad igale elemendile individuaalsed omadused. Molekulide korral sõltub elektronkatte ehitus lisaks molekulis paiknevate aatomitele ka keemilisest sidemest, millega aatomid on molekuliks seotud. Näiteks võib elektroni seisulaine võtta kuju, millega on kaetud rohkem kui üks molekuli kuuluv aatom.


Elektroni paramagnetresonantsspektroskoopia.
Elektroni paramagnetresonantsspektroskoopia on meetod, mida kasutatakse (eelkõige) orgaanilises keemias molekulide struktuuride määramiseks, üks moodsamaid ainete uurimismeetodeid.
Orgaanilise ühendi uurimisel määratakse magnetväljas aine molekulide magnetilised omadused, mis sõltuvad eelkõige süsiniku ja vesiniku aatomite elektronkihi konfiguratsioonist, mis omakorda sõltub nende aatomite asetusest orgaanilises molekulis.


Midi–Pyrénées.
Midi–Pyrénées on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi lõunaosas.
Piirkond jaguneb kaheksaks departemanguks: Ariège, Aveyron, Gers, Haute-Garonne, Hautes-Pyrénées, Lot, Tarn ja Tarn-et-Garonne.


Orgaanilised ühendid.
Orgaanilised ühendid on keemiliste ainete klass, mille molekulides esinevad lühemad (alates ühest) või pikemad süsiniku aatomitest moodustunud ahelad. Süsiniku aatomid võivad olla ühinenud omavahel erinevates konfiguratsioonides ja molekulid sisaldavad peale süsiniku aatomite veel vesiniku aatomeid (välja arvatud tetraklorometaan jmt), millest üks või enam võib olla asendatud mingi teise elemendi või rühmaga. Nii võivad orgaanilised ühendid sisaldada veel hapnikku, lämmastikku, väävlit, halogeene, fosforit, räni jt elemente. Orgaaniliste ühendite puhul on iseloomulik isomeeride ja homoloogide esinemine. Seega on tegu süsinikuühenditega – süsivesinike ja nende funktsionaalderivaatidega –, mille arv on praktiliselt lõputu.
Süsinik-metall sidet sisaldavad ühendid moodustavad omaette metallorgaaniliste – laiemas mõttes elementorgaaniliste – ühendite klassi.
Erinevalt anorgaanilisest ühendist on orgaaniliste ühendite puhul võimalik kompleksete molekulide ülesehitus, mis on tingitud süsiniku aatomi ja süsinik-vesinik sideme omadustest. Kuigi aatomid on orgaanilistes molekulides valdavalt samad, siis orgaaniliste ühendite füüsikalised ja keemilised omadused sõltuvad eelkõige molekulide struktuurist ning nende omavahelistest seostest aines.
Orgaanilises ühendis on aatomid omavahel seotud eelkõige kovalentsete sidemetega. Reaktsioonide mehhanismid orgaaniliste ühendite korral erinevad oluliselt reaktsioonidest anorgaanilises keemias. Enamik orgaanilisi ühendeid põleb või söestub kuumutamisel.
Orgaaniliste ühendite klassifikatsioon.
Süsivesinikud: alkaanid, alkeenid, dieenid, alküünid, tsükloalkaanid, tsükloalkeenid, ühe- ja mitmetuumalised (bensopüreen,naftaleen, antratseen, fenantreen) areenid jt.
Funktsionaalderivaadid: alküülhalogeniidid, alkoholid, eetrid, aldehüüdid, ketoonid, karboksüülhapped, estrid, amiinid, amiidid, nitroühendid, laktoonid, epoksüühendid, atsetaalid, dioksaanid, aminohapped, keteenid, merkaptaanid, allüülsed ühendid, propargüülühendid, homoallüülühendid, vinüülühendid jt.
Aromaatsed ühendid: ühe- ja mitmetuumalised areenid, bensüülderivaadid, bensoüülderivaadid, fenoolid, aniliinid, heteroaromaatsed ühendid (furaanid, pürroolid, pürimidiinid, tiofeenid), indeenid jt.
Looduslikud ühendid: sahhariidid, süsivesikud, terpenoidid, isoprenoidid, steroidid, aminohapped, alkaloidid, looduslikud makromolekulid (valgud, rasvad, lipiidid, nukleiinhapped, tärklis, tselluloos, DNA, RNA jm) jt.
Orgaaniliste ühendite nomenklatuur.
Orgaanilistele ühenditele üheste nimetuste, mille järgi saab tuletada selle ühendi struktuuri, andmiseks kasutatakse Rahvusvahelise Teoreetilise ja Rakenduskeemia Ühingu (IUPAC) poolt väljatöötatud süstemaatilist unifitseeritud IUPACi nomenklatuurisüsteemi (ehk IUPACi reegleid). See põhineb hargnemata ahelaga süsivesinike ja asendamata tsüklite (tüviühendite) nimetustel. Kõiki ülejäänud ühendeid vaadeldakse kui derivaate, s. t. kui ühendeid, mis on saadud tüviühendi vesinike asendamisel mitmesuguste asendajatega.
Orgaaniliste ühendite IUPAC-i nomenklatuur võimaldab küll üheselt nimetada miljoneid orgaanilisi ühendeid, kuid on igapäevakasutuseks tihti liiga ebamugav. Seetõttu on käibel ka lihtsamad nimetused. Triviaalne nomenklatuur kasutab orgaanilise keemia arengu käigus, väljakujunenud nimetusi. Ratsionaalne nomenklatuur põhineb küll struktuuriteoorial, käsitleb ühendeid homoloogilise rea mõiste alusel, aga ei võimalda üheselt nimetada keerulisemaid hargnenud ja mitme funktsionaalrühmaga ühendeid.
Orgaaniliste ühendite reaktsioonid.
Kõiki keemilisi reaktsioone võib klassifitseerida väga mitme tunnuse alusel. Sama kehtib ka orgaaniliste ühendite reaktsioonide kohta. Täpsemalt artiklis Keemiline reaktsioon. Orgaaniliste reaktsioonide spetsiifikat arvestav klassifikatsioon on artiklis Orgaanilised reaktsioonid.


Ankur.
Ankur on raske ese, mille abil hoitakse paigal vabas vees ujuvat laeva või muud eset.
Ankrute tüübid.
Laevadel on kasutusel peamiselt holli, admiraliteedi või matrossovi ankrud. Allveelaevadel ja alaliselt paigal hoitavatel objektidel (tulelaevadel, poidel, toodritel) kasutatakse seenankrut.
Väikeste laevade või päästevahendite triivi vähendamiseks (paigal hoidmiseks merepõhja külge kinnitamata) kasutatakse triivankruid.
Ankur kui üldine kultuuriline sümbol.
Ankur on sümboolset tähendust omanud juba sajandeid, kuna vanemas merenduses olenes tihti just sellest laeva saatus ja meeskonna elu. Seega sümboliseeris ankur turvalisust, stabiilsust, jõudu ja lootust. Briti muuseumis oleva etruski mündi ühele küljele on graveeritud ankur, teisele kaarikuratas.
Vanas Egiptuses kasutati ankrut naiselikkuse ja mehelikkuse kujutamiseks - alumine kumer osa sümboliseeris naiselikkust - naiselikku kumerust või kuusirpi, mis on samuti olnud naiselikkuse sümbol. Samas sümboliseeris püstine osa mehelikkust. Koos sümboliseerid need naiselikkuse ja mehelikkuse loovat jõudu
Renessansiaja kunstis esinesid ankur ja delfiin sümbolitena tihti koos. Delfiin sümboliseeris kiirust ning muretut edasiliikumist, samas ankur tähistas stabiilsust ja kahe jalaga maa peale jäämist. Kombineerituna tähistasid need tasakaalu kiire tegutsemise ja mõistlike otsuste vahel.
Nii minevikus kui tänapäeval on ankur olnud populaarne tätoveeringutel kasutatav sümbol. See on sümboliseerinud tugevat sidet merega, samuti jõudu, vastupidavust ja lootust. Tihti olid sellised tätoveeringud just kogenumatel meremeestel. Minevikus tähendas ankrutätoveering ka seda, et see meremees oli seilanud Atlandi ookeanil.
Tänapäeval sümboliseerib ankur eelkõige merendust, esinedes tihti merega seotud asutuste ja organisatsioonide sümboolikas (nt Eesti Merevägi, Rahvusvaheline Mereorganisatsioon). Samuti on ankur seotud stabiilsuse ja kindlustundega ("ankrusse heitma" - stabiilsesse eluetappi jõudma).
Ankur kristlikus ja varakristlikus kultuuris.
Varakristlikus kultuuris oli ankur soositud sümbol. Kuna Rooma impeeriumi aegadel esines perioode, kus kristlasi rängalt taga kiusati, pidid nad oma uskumusi varjama. Ankrut, mille ülemine osa meenutab risti, kasutati risti varjatud sümbolina (ankurrist). Varakristlikus kultuuris oli ankur lootuse ja lunastuse sümbol. Tihti kombineeriti ankrut kaladega, kes sümboliseerisid Kristust.
Lisaväärtuse andis ankrule kui sümbolile see, et tagurpidi keeratuna moodustus temast Antoniuse rist - kreeka tähe tau kujuline rist.
Ankur on stabiilsuse sümbolina esinenud ka Uues Testamendis, kus lootust lunastusele kutsutakse "hinge ankruks".
Tuntud on ankru kasutamine kolmikus "usk, lootus ja armastus" lootuse sümbolina (usku sümboliseerib rist, armastust süda). Tavaliselt kasutatakse ankru kujutamisel selles kolmikus valget värvi. Selle põhjal on kujunenud näiteks Camargue'i rist Prantsusmaal. Ka "usk, lootus ja armastus" kui kolmik on pärit Uuest Testamendist.
Ankur on Püha Klemensi sümbol, kuna legendi järgi hukati Püha Klemens keisri käsul nii, et visati ankru külge seotuna Musta merre. Sellepärast tuntakse ankrut, kui seda kasutatakse ristiusus sümbolina, ka Püha Klemensi ristina.
Ankrut on tõlgendatud ka kui Neitsi Maarja ja Kristuse sümbolite ühendamist - alumine osa meenutab noorkuud, mis on Maarja sümboliks (laiemalt võttes on Kuu muistne naiselikkuse sümbol, mille kristlus üle võttis ja kohandas), samas kui ülemine osa on rist ehk Kristuse sümbol


Keemiline ühend.
Keemiline ühend on keemiline aine, mis koosneb kahest või enamast erinevast keemilisest elemendist, mis on omavahel seotud keemiliste sidemetega. See on keemiliselt individuaalne aine.
Keemilisteks ühenditeks ei loeta lihtaineid (nt O2, S8), ainete segusid (nt õhk, bensiin), sulameid (nt pronks) ja muutuva koostisega „mitte-stöhhiomeetrilisi” materjale (nt maakoore kristalsed kivimid ja mineraalid).


Arhitektuuri mõisteid.
"Siin on loetletud arhitektuuri ja linnaehituse mõisteid.


Keemiline valem.
Keemiline valem on keemiliste elementide sümbolitest koosnev avaldis keemilise aine kvalitatiivse ja kvantitatiivse koostise märkimiseks. Keemilisi valemeid kasutatakse ainete tähistamiseks ja keemiliste reaktsioonide kirjeldamiseks reaktsioonivõrrandite abil.
Molekuli atomaarse koostise, see tähendab aatomite liigi ja arvu näitamiseks kasutatakse empiirilist valemit ja molekulivalemit (molekulvalemit, molekulaarvalemit). Näiteks metaani, mille molekul koosneb 1 süsiniku ja 4 vesiniku aatomist, valem on CH4. Kaltsiumkloriidi valem on CaCl2. Nende ainete empiirilised ja molekulivalemid on kokkulangevad. Empiiriline valem saadakse aine elementanalüüsi andmete põhjal ja see näitab erinevat liiki aatomite suhtelist sisaldust molekulis, see tähendab elementide suhet aines. Seevastu molekulivalem annab juba igale elemendile vastavate aatomite tegeliku arvu ühes molekulis. Nagu näha alljärgnevast tabelist, on empiirilised ja molekulivalemid erinevad näiteks benseeni ja glükoosi korral. Kuid molekulivalemid isomeeride korral on kokkulangevad, näiteks 1- ja 2-buteenil C4H8 ning etanoolil ja dimetüüleetril C2H6O.
Tabel. Ainete molekuli- ja empiirilised valemid
Ioonide valemites tähistatakse elektrilaeng ülaindeksiga, näiteks Na+ või Cu2+ või sulfaatioon SO42-. Mõne ühendi puhul on tavakasutuses valem, mis ei kajasta ühendi struktuuri. Näiteks väävelhappe valem on H2SO4, kuigi selle molekulis ei esine H–S sidemeid.
Et aine molekul on ruumiline dünaamiline süsteem, on peale aatomite liigi ja arvu molekuli omadusi määravateks faktoriteks veel aatomite omavaheline seostatus (sidemed) ja aatomite paigutus üksteise suhtes. Nende aspektide näitamiseks kasutatakse struktuurivalemeid, kus aatomitevahelisi keemilisi sidemeid tähistavad kriipsud. Struktuurivalem näitab molekuli moodustavate aatomite vastastikust asetust, aatomitevaheliste keemiliste sidemete iseloomu ja ka aatomite osalaenguid.
Orgaaniliste ühendite struktuurivalemeid kirjutatakse enamasti ratsionaalsel kujul: kondenseeritud struktuuridena (näiteks etanool CH3CH2OH või dimetüüleeter CH3OCH3 või "n"-pentaan CH3(CH2)3CH3
Orgaanilises keemias kasutatakse mitmesuguseid modifitseeritud struktuurivalemeid, näitamaks ühendi spetsiifikat teatud kontekstis. Ainete homoloogiliste ridade ja polümeeride valemites näidatakse sulgudes korduva lüli koostis ja lülide arv alaindeksina. Näiteks CH3(CH2)nCH3 tähistab normaalsete alkaanide homoloogilist rida (kus n = 1,2,3, …) või polüetüleeni (kus n>1000).
Ruumiliste isomeeride (enantiomeeride ehk peegelisomeeride) struktuurivalemites näidatakse tasapinna suhtes ette (kolmnurgaga tähistatud side) ja taha (katkestustega märgitud side) paigutuvad aatomid (vaata kõrvalolevat joonist).
Me = CH3–; Et = CH3CH2–; Bn = C6H5CH2–; X = halogeeni aatom; R = alküülrühm, ka igasugune asendusrühm. Nii saab kirjutada järgmisi valemeid: MeOH = metanool; Et2O = dietüüleeter; BnX = bensüülhalogeniidid; RCOOH = karboksüülhapped.
Kokkuleppeliste sümbolite kasutamine on kõige enam kasutusel koos skelettstruktuuridega.


Radikaal (täpsustus).
"Radikaal" (ld sõnast "radicalis" 'juure-, juurmine') on mitmetähenduslik sõna.


Mõõtühik.
Mõõtühikud on kokkulepitud suurused esemete ja nähtuste võrdlemiseks. Mõõtühikuid kirjeldatakse ühtsetes ühikute süsteemides, millest tuntuim on SI-ühikute süsteem.
Vaata ka.
Vanade ja vähemlevinud mõõtühikute loend


Liiter.
Ühe liitri suurust iseloomustav joonis
Liiter (lühend l, rahvusvahelises kasutuses ka L) on meetermõõdustiku ruumalaühik, mis ei ole ametlik SI-ühik, kuid on selles süsteemis mainitud ja mõeldud kasutamiseks koos süsteemi ühikutega.
1 liiter võrdub 1 kuupdetsimeetriga (dm³), 1000 kuupsentimeetriga (cm³), 0,001 kuupmeetriga (m³).
1 liiter jaguneb tuhandeks milliliitriks (ml), sajaks sentiliitriks (cl) või kümneks detsiliitriks (dl).
Üks liiter vedelat vett kaalub peaaegu täpselt 1 kg, sest 1795. aastal määrati grammi väärtuseks 1 cm³ vee kaal (jää sulamistemperatuuril).


Hoyerswerda.
Hoyerswerda on suur kreisilinn Saksamaa idaosas Saksimaal Bautzeni kreisis. 1. augustini 2008 oli kreisivaba linn.
Ajalugu.
Hoyerswerdat on mainitud esmakordselt 1268. aastal. 1371 sai asula linnaõigused.


Molaarne kontsentratsioon.
Molaarne kontsentratsioon ehk molaarsus iseloomustab lahuse kontsentratsiooni ning näitab, mitu mooli ainet on lahustatud 1 liitris lahuses. Kui ainet on lahustatud 1 kg lahustis, siis räägitakse molaalsest kontsentratsioonist.
1 M = 1 mol/l --> ühe molaarne lahus ehk üks mool ainet/ühes liitris lahuses
Molaarse kontsentratsiooni leidmine: formula_1,
kus c = lahuse molaarne kontsentratsioon [M -molaarne]
Näide.
250 cm3 lahuses sisaldub 8g naatriumhüdroksiidi. Leiame naatriumhüdroksiidi moolide arvu 250 cm3 = 0,25 dm3 lahuses. Naatriumhüdroksiidi molaarmass: M(NaOH) = 40,0g/mol;
formula_2
formula_3
Seega 0,2 mol NaOH sisaldub 0,25 dm3 lahuses.
formula_4
formula_5
c = 0,8 M ehk lahus on 0,8-molaarne.


Halogeenid.
Halogeenid on VII A rühma elemendid.
Sellesse rühma kuuluvad lihtainena gaasilised fluor ja kloor, lihtainena vedel broom ja lihtainena tahked jood ja astaat.
Halogeenid on tugevad oksüdeerijad, sest nende aatomite välisel elektronkihil on vaid üks elektron puudu stabiilsest oktetist.
Nimetus "halogeen" on tuletatud kreeka keele põhjal ja tähendab 'soola moodustajat'.
Kõik halogeenid on inimesele mürgised.
Halogeeniühendid.
Enamik halogeeniühendeid on vedelikud või tahked ained, vähesed halogeeniühendid on toatemperatuuril gaasilised.
Kuna halogeeniühenditel peaaegu puudub vastastikmõju veega, sest nad ei saa moodustada vesiniksidemeid, on nad hüdrofoobsed ehk nad ei lahustu vees.
Halogeeniühendite tihedus on suurem kui 1 gramm kuupsentimeetri kohta, s.t nad on veest raskemad.


Fluoriidid.
Fluoriidid on vesinikfluoriidhappe soolad ja samuti kõik anorgaanilised ühendid, mis koosnevad fluorist ja mingist muust elemendist. (Varem nimetati fluoriidideks kõiki fluoriühendeid.)
Kui fluoriid on fluori ühend metalliga, siis on keemiliseks sidemeks iooniline side. Kui fluoriid on fluori ühend mittemetalliga, siis on keemiliseks sidemeks kovalentne side, kuigi ühine elektronpaar on rohkem fluori aatomite poole tõmmatud.
Fluoriidid tekivad redoksreaktsioonis, kus oksüdeerijaks on fluor, või vesinikfluoriidhappe reageerimisel metalliga.


ActionScript.
ActionScript on programmeerimiskeel, mis tugineb ECMAScriptile. Seda kasutatakse peamiselt veebilehtedel ja rakendustes, mis kasutavad Adobe Flash Playerit SWF-failide veebilehele manustamiseks, kuid seda kasutavad ka mõned andmebaasirakendused, näiteks Alpha Five. Algselt arendas keelt Macromedia, pärast ettevõtte ülevõtmist Adobe poolt aga viimane.


Flash.
Flash (täpsemalt Macromedia Flash'") on tarkvara ja tehnoloogia animatsioonide loomiseks, mida eelkõige kasutakse animeeritud veebigraafikas. Flashi tehnoloogiat oli arendanud USA firma Macromedia ja see kuulub praegu Adobe-le (mis ostis Macromedia 2005. aastal)
Ajalugu.
Flashi tarkvara sai alguse firma FutureSplash tarkvarast, mille Macromedia ostis 1996. aasta detsembris ja laskis hiljem välja Flash 1.0-na.


Inhibiitor.
Inhibiitor ehk inhibeerija ehk negatiivne katalüsaator ehk inhibitor on aine või faktor, mis pidurdab keemilist, biokeemilist või füsioloogilist protsessi.
Keemilises reaktsioonis inhibiitor kas pidurdab reaktsiooni kiirust või takistab reaktsiooni.


Kääbusjõehobu.
Kääbusjõehobu ("Choeropsis liberiensis") on üks kahest jõehobulaste sugukonda kuuluvast sõraliste liigist.
Levila.
Kääbusjõehobu on levinud Lääne-Aafrika vihmametsades ja soodes. Tal on kaks alamliiki: "C.l. liberiensis", kes elab Sierra Leones, Elevandiluurannikul ja Libeerias, ning "C.l. heslopi", kes elab Nigeerias Niigeri deltas.
Välimus.
Kääbusjõehobu õlakõrgus on 77–83 cm ja kaal 250–260 kg. Tüvepikkus on 1,5 meetrit.
Kääbusjõehobu keha on mõnevõrra saledam kui jõehobul. Neid saab eristada ka hammastiku alusel: kääbusjõehobu alalõualuul on vaid üks paar lõikehambaid. Tema nahk on mustjaspruun ja karvutu.
Eluviis.
Kääbusjõehobu on peidulise eluviisiga ja elab üksildaselt. Kõikjal oma levilas on ta haruldane ja üksnes vähestel eurooplastel on õnnestunud teda vabas looduses näha. Ta on ohustatud liik ja kantud maailma punasesse raamatusse.
Ta asustab aeglase vooluga veekogusid ürgses troopikametsas.
Ta liigub harjumuspärastel radadel, mis näevad välja nagu tunnelid. Ehmununa jookseb ta vette ja sukeldub käratult.
Ta on taimetoiduline loom, kes sööb nii vee- kui maismaataimi.
Paljunemine.
Kääbusjõehobu tiinus kestab umbes 30 nädalat (190–210 päeva). Korraga sünnib tavaliselt üks poeg.
Jõehobu sünnitab vees, aga kääbusjõehobu maismaal. Esimesel poegimisel loomaaias seda veel ei teatud. Lomaaia töötajad hoidsid emaslooma vees, vastsündinu tõmbas vett kopsu ja uppus.
Vastsündinu mass on 4,5–6,2 kg. Jalule tõuseb ta üsna varsti, aga ujuma ja sukelduma õpib ta tunduvalt hiljem.
Kääbusjõehobud loomaaias.
Euroopa loomaaeda sattusid kääbusjõehobud esmakordselt 1912. Alates 1931 on nad tehistingimustes ka poeginud.
Tallinna loomaaias elab 2010. aasta 11. juuli seisuga kaks kääbusjõehobu: isane Holger (sündis 1974 Kopenhaagenis, hiljem elas Rostovis, 1990 müüdi Tallinna loomaaiale) ja emane Pupa (sündis 1983 Kaunase loomaaias, toodi Tallinna 1989). 1993. aastal sündis neil vasikas, kes aga suri teisel päeval, sest ema ei hoolitsenud ta eest. 12. septembril 1996 sündis neil vasikas Hampus.


Antonio Stradivari.
Antonio Stradivari (latiniseeritud Stradivarius, lühendatult Strad; 1644 Cremona – 18. detsember 1737 Cremona) oli itaalia kuulsaim viiulimeister.
Elu.
Antonio Stradivari sündis Alessandro Stradivari ja ema Anna Moroni. Tema sünniaeg ei ole teada, kuid usutakse, et see olevat juhtunud 1644. aastal.
Oletatakse, et 1658–1654 töötas ja õppis Antonio Niccolò Amati juures, ehkki selle kohta pole säilinud ühtki tõendit.
Juulis 1667 abiellus Antonio Stradivari noore lese Francesca Feraboschimiga, kellega sai 6 last. 1698 Feraboschim suri. 1699 abiellus ta uuesti Antonia Maria Zambelliga. Temaga sai Antonio veel 5 last.
Antonio Stradivari suri 1737 Cremonas ja maeti San Domenico kirikusse. Kirik lammutati 1868. Lammutamise käigus eemaldatud põrandaplaatide alt tuli välja Stradivari perekonna hauaplaat. Need sängitati ümber, kuid kaasaegsete andmeil olid Antonio Stradivari säilmed temaga samas hauas olnud sugulaste säilmetest eristamatud.
Töö.
Ta valmistas umbes 450 viiulit, lisaks vioolasid, tšellosid, kontrabasse ja isegi kitarre ja ühe harfi. Kokku valmistas ta oma elu jooksul 1101 keelpilli. Nendest umbes 650 on säilinud ja on mängukõlblikud. Mõningaid neist säilitatakse muuseumides, mõnel mängivad kuulsad viiuldajad. Mõned pillid on erakollektsioonis.
Viis läbi aegade kõige kallimalt müüdud muusikainstrumenti on Stradivari viiulid ja nende eest on maktud üle poolteise miljoni USA dollari. Kõige kallima viiuli eest maksti 16. juulil 2006 Christie oksjonil 3 544 000 dollarit.
Kõige ilusamad viiulid on valmistatud aastatel 1698–1725. Tuntuimad on 1714 valmistatud "Soil" ja 1715 valmistatud "Alard". Pärast 1730. aastat valmistanud viiulitest on osa valmistanud tema pojad Omobono ja Francesco, ehkki need signeeris Antonio.
Ta eksperimenteeris viiulite valmistamisega palju. Seetõttu on tema viiulid Amati omadest eristatavad. Ta muutis viiuli kaarestut, puidu paksust eri kohtades jälgis ta märksa hoolikamalt, värnits oli teist värvi.


ISO 9000.
ISO 9000 on ISO ("the International Organization for Standardization") standardite perekond, mis reglementeerib toodete hankimise, tarnimise, väljatöötamise ja tootehoolduse. Peaeesmärgiks on tarbija rahuldamine toote või teenuse kvaliteedi tagamisega läbi motiveeritud ja pühendunud töötaja. ISO 9000 kvaliteedistandardite sari on kehtestatud ka Eesti standarditena.


Ofort.
Ofort (prantsuse keeles "eau-forte") on sügavtrükitehnika, mille puhul metallplaati katvasse happekindlasse kihti kraabitakse ofordinõelaga joonistus ja söövitatakse see happes metalli. Seejärel kaetakse plaat värviga, trükkimisel jätab söövituskohtades olev värv paberile kujutise.
Ofort on ka selles tehnikas tehtud teos.
Ajalugu.
Happega metallplaadi söövitamise menetlus leiutati 16. sajandil. Esimeseks on peetud Augsburgi relvameistrit Daniel Hopferit (u. 1470–1536) ning tema katsetusi raudplaatidega, milles nii mõnigi on ka tänase päevani säilinud.
Šveitslane Urs Graf (u. 1485–1527/28) rakendas ofordi teadaolevalt esmakordselt kunstis (sellealased tööd aastast 1513).
Seoses vaskplaadi kasutuselevõtuga algas ofordi võidukäik. Vaskplaadi kasutuselevõtjaks oli Saksamaa kunstnik Albrecht Altdorfer (u. 1480–1538) 1519. aastal.
Ofordi kõrgpunkt saabus Rembrandti (1606–1669) loomingus.


Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskond.
Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskond oli Tartu Ülikooli teaduskond, mis tegeles keemia ja füüsika õpetamisega ning rahvusvahelise teadustööga. 1. jaanuaril 2008 läks ta loodus- ja tehnoloogiateaduskonna koosseisu.
Endine keemiahoone (Jakobi 2) 2008. aastal
Teaduskonna dekanaat asus Tartus Tähe 4, kus asub ka füüsikaosakond (nn füüsikum). Keemiaosakond asus aadressil Jakobi 2. 2009. aastal avati uus keemiahoone Chemicum Ravila tänaval, Jakobi 2 hoone läks pärast remonti filosoofiateaduskonna käsutusse.
Ajalugu.
17. sajandil tegutses Tartus küll Rootsi Academia Gustaviana, kuid siis oli tänapäevane füüsika alles kujunemas. Esimesena tutvustas ülikoolis uusaegset füüsikat Sven Dimberg. Rootsi-aegse ülikooli tööle järgnes pikem vaheaeg. Järjepidevalt viljeletakse füüsikat Tartu Ülikoolis pärast selle taasavamist Keiserliku Vene riigi ülikoolina 1802. aastal.
Välislingid.
Füüsika-keemiateaduskond


Stradivari.
Sradivari (ladinapäraselt Stradivarius) oli itaalia viiulimeistrite perekond.
Nende (eriti Antonio Stradivari) valmistatud viiuleid nimetatakse stradivaariusteks.


1000.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad - 1000. aastad - 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad
Aastad: 995 996 997 998 999 - 1000 - 1001 1002 1003 1004 1005


Bruce Lee.
Bruce Jun Fan Lee (hiina 李振藩; 27. november 1940 – 20. juuli
1973) oli hiina päritoluga Ameerika ja Hongkongi filminäitleja, võitluskunstide õpetaja, režissöör, filmiprodutsent, stsenarist ja Jeet Kune Do võitluskunstide liikumise algataja. Teda peetakse üheks kõige mõjukamaks 20. sajandi võitluskunsti näitlejaks ja kultuuriikooniks.
Näitlejakarjäär ja selle mõju.
Lee filmid, eriti tema etteasted mitmetes Hollywoodi lavastustes, tõstsid Hong Kongi võitluskunstide filmi traditsiooni uuele tasemele. Tema jälgedes said tuule tiibadesse paljud teised võitluskunstnikud nagu Jackie Chan, Jet Li ja Chuck Norris.
Lee filmid sütitasid Läänes suurt huvi Hiina võitluskunstide vastu. Tema filmid muutsid ning mõjutasid võitluskunste ja võitluskunstide filme kogu maailmas. Lee'st sai kultuuriikoon, eriti hiinlastele, kuna ta kujutas oma filmides hiina rahvuslust.
Võitluskunstnikuna.
Algselt oli ta Wing Chun-i harrastaja, kuid loobus hiljem rangelt määratletud võitluskunstidest ning lõi erinevaid võitluskunste kombineerides uue võitlemise süsteemi Jeet Kune Do. Vaatamata edukale filmikarjäärile, menule, mõjukusele ja loodud ikoonilisele kuvandile ei osutunud Bruce Lee saavutatud meisterlikkuse tase võrreldavaks eelmise sajandi suurte võitluskunstnikega (Masutatsu Ōyama).
Surm.
"Professor Teare oli Scotland Yardist soovitatud kohtuekspertiisi spetsialist, kes toodi kui ekspert kanepi alal ja me ei saanud ta tunnistusele vastu rääkida. Kanepi annus pole täpne ega prognoositav, aga ma pole kunagi kuulnud, et keegi sureb lihtsalt selle kasutamisest. "


2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused.
2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid XIX maailmameistrivõistlused jalgpallis. Need toimusid 11. juunist kuni 11. juulini 2010 Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Mängude toimumiskohad.
17. märtsil 2006 FIFA kinnitas lõplikult MM-i võistluspaigad.
Johannesburg on ligi nelja miljoni elanikuga ja ühtlasi Lõuna-Aafrika suurim linn.
Kaplinn on üks Lõuna-Aafrika kolmest pealinnast. Muud on Pretoria ja Bloemfontein.
500px
Finaal.
Finaalis kohtusid Hispaania ja Holland. Võidu värava lõi A.Iniesta. Seis jäi 1-0.
Maskott.
2010. aasta jalgpalli MM-i ametlik maskott on "Zakumi". "ZA" tähendab Lõuna-Aafrikat ja "kumi" tähendab paljudes LAV-i keeltes '10'. Zakumi on kollast ja rohelist värvi.
Pall.
Ametlik pall 2010. aasta MM-il on Adidase toodetud "Jabulani", mille nimi tähendab suulu keeles "toob rõõmu kõigile". Pallil on 11 erinevat värvi – täpselt sama palju on ametlikke keeli LAV-s ning sama palju on korraga ühe meeskonna mängijaid platsil. Oma eelkäijatest ehituselt erinev pall on pälvinud ohtralt kriitikat ning selle käitumist on nimetatud ettearvamatuks.


Aaron Spelling.
Aaron Spelling (22. aprill 1923 Dallas Texas – 23. juuni 2006 Los Angeles California) oli USA teleprodutsent, populaarsete teleseriaalide "Melrose Place", "Charlie inglid", "Beverly Hills 90210" ja "Dünastia" tootja.
Guinessi rekordite raamatu andmetel oli Spelling kõigi aegade kõige viljakam teleprodutsent. Produtsendina on ta kaasa löönud enam kui 200 telefilmis ning -seriaalis.
Perekond.
Aaron Spelling oli kaks korda abielus. Aastal 1953 abiellus ta näitlejanna Carolyn Jonesiga ja aastal 1968 abiellus ta Carol Jean Marer'iga (Candy Spelling). Viimasega oli tal kaks last, tütar Victoria Davey Spelling (Tori Spelling) ja poeg Randy Spelling. Mõlemad lapsed mängisid ka tema loodud sarjades. Tori mängis seriaalis "Beverly Hills 90210" ja Randy sarjas "Sunset Beach".
Välislingid.
Spelling, Aaron
Spelling, Aaron
Spelling, Aaron


999.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad - 990. aastad - 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad
Aastad: 994 995 996 997 998 - 999 - 1000 1001 1002 1003 1004


998.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad - 990. aastad - 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad
Aastad: 993 994 995 996 997 - 998 - 999 1000 1001 1002 1003


997.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad - 990. aastad - 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad
Aastad: 992 993 994 995 996 - 997 - 998 999 1000 1001 1002


996.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad - 990. aastad - 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad
Aastad: 991 992 993 994 995 - 996 - 997 998 999 1000 1001


Portland (Maine).
"See artikkel räägib linnast USA Maine'i osariigis; Oregoni osariigi linna kohta vaata artiklit Portland (Oregon); Suurbritanniale kuuluva saare kohta vaata lehekülge Portlandi saar
Portland on USA Maine'i osariigi suurim linn, Cumberlandi maakonna halduskeskus.
Elanike arv on 2004. aasta juuli seisuga 63 905.


El Carmeni distrikt.
El Carmen on Costa Rica pealinna San José keskkantoni distrikt.
Distrikti pindala on 1,49 ruutkilomeetrit, elanike arv 3360 (2000. aasta rahvaloendus).
Distriktis on kaubandus- ja teenindusasutused ning elamud.


El Carmen.
"See artikkel räägib linnast Argentinas Jujuy provintsis; teiste tähenduste kohta vaata artiklit El Carmen (täpsustus)
El Carmen on linn Argentinas Jujuy provintsis, El Carmeni departemangu halduskeskus.
Linna geograafilised koordinaadid on 24°22′, S 65°16′ O.
Kõrgus merepinnast on 1164 m.
Linna elanike arv on 14 953 (2001. aasta rahvaloendus).
Linnapea ("intendente") on Celia Susana Monaldi.


Cartago.
Cartago on linn Costa Ricas, Cartago provintsi keskus. Asub 22 km riigi pealinnast San Josést idas Irazú vulkaani jalamil.
Linn asutati 1563 hispaania konkistadooride poolt ja oli 1823. aastani Costa Rica pealinn.
1723 hävitas linna vulkaanipurse. Suuri purustusi põhjustasid maavärinad aastatel 1822, 1841 ja 1910.
Cartago on palverännakute sihtpunkt. Linna Basílica de Nuestra Señora de Los Ángelese kirikus säilitatakse Musta Madonnat ("La Negrita"), millel arvatakse olevat ravitoime.


995.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad - 990. aastad - 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad
Aastad: 990 991 992 993 994 - 995 - 996 997 998 999 1000


994.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad - 990. aastad - 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad
Aastad: 989 990 991 992 993 - 994 - 995 996 997 998 999


993.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad - 990. aastad - 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad
Aastad: 988 989 990 991 992 - 993 - 994 995 996 997 998


990. aastad.
Sajandid: 9. sajand – 10. sajand – 11. sajand
Aastakümned: 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad – 990. aastad – 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad
Aastad: 990 991 992 993 994 995 996 997 998 999


992.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad - 990. aastad - 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad
Aastad: 987 988 989 990 991 - 992 - 993 994 995 996 997


991.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad - 990. aastad - 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad
Aastad: 986 987 988 989 990 - 991 - 992 993 994 995 996


Sulamine.
Sulamine on aine faasi muutumise protsess, kus tahke aine muutub kuumutamisel vedelikuks. Tahke aine muutmist vedelikuks nimetatakse sulatamiseks.
Sulamise vastandprotsess on tahkumine (vee puhul külmumine)
Temperatuuri, kus sulamine toimub, nimetatakse sulamistemperatuuriks. Vastupidine protsess sulamisele on tahkumine, kus vedelik muutub tagasi tahkiseks. Temperatuur, kus toimub sulamine ja tahkumine, on üldiselt samad.
Aine sulatamiseks on vaja kulutada energiat ning aine tahkumisel eraldub energia vastavalt funktsioonile
Termodünaamiliselt on sulamishetkel Gibbsi vabaenergia muut (formula_4) null, kuna toimub kasv aine entroopias ja entalpias.
formula_5
Sellest hoolimata toimub sulamine seetõttu, et tekkiva vedeliku vabaenergia on väiksem kui tahke oleku vabaenergia. Sulamine ja tahkumine toimub erinevate rõhkude korral erinevatel temperatuuridel.


Tahkumine.
Tahkumine ehk tahkestumine on aine faasi muutumise protsess, mille puhul vedelik muutub tahkiseks.
Tahkumisel väheneb enamiku ainete eriruumala ja rõhu tõstmisel suureneb tahkumistemperatuur. Vastupidiselt käituvad aga nt vesi, räni, gallium jt ühendid.
Vee ja vesilahuste tahkumist nimetatakse ka külmumiseks ehk jäätumiseks. Amorfsete ainete (nt klaasi) tahkumist nimetatakse ka hangumiseks.


Sulamissoojus.
Sulamissoojus on füüsikakonstant, mis näitab aine sulatamiseks kuluvat või tahkumisel eralduvat energia hulka.
Näiteks jää sulamissoojus on 330 000 J/kg, s.t, et ühe kg jää sulatamiseks kulub 330 000 džauli energiat.


990.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad - 990. aastad - 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad
Aastad: 985 986 987 988 989 - 990 - 991 992 993 994 995


Džaul.
Džaul on oma nime saanud inglise füüsiku James Prescott Joule'i järgi. Küll aga on selle nime (Joule) korrektne hääldus [dʒu:l] ehk džuul ning samuti on see variant kasutuses enamuses Lääne-Euroopa riikides.
Definitsioon.
Üks džaul on energia hulk, mis kulub keha liigutamiseks 1 meetri võrra rakendades sellele jõudu 1 njuuton [N].


Kalor.
Kalor on energia mõõtühik. Kalor ilmus esmakordselt käibele 1820.-tel aastatel (prof. N. Clément). Tänapäevaks on enamuses valdkondades üle mindud SI süsteemi energiaühikutele.
Kokkuleppeliselt on kalori täpseks väärtuseks defineeritud 4.1868 J. Kuigi kalor ei ole meetermõõdustiku ühik, kasutatakse mõnikord siiski eesliiteid kilo- ja mega-, tähistamaks vastavalt 1000- ja 1000000-kordset kalorit.


Keha (tugevusõpetus).
Keha on üksteisele piiramatult lähedal olevatest osakestest moodustunud materiaalne kogum.


Erlangen.
Erlangen on kreisivaba linn Saksamaal Baieri liidumaal. Asub Regnitzi jõe ääres.
Erlangenis asub Erlangen-Nürnbergi Friedrich-Alexanderi ülikool.
Linnas on mitmed Siemensi tehased.


1050.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad
Aastad: 1045 1046 1047 1048 1049 - 1050 - 1051 1052 1053 1054 1055


Vigala valla lipp.
Vigala valla lipp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Vigala valla lipp.
Riigisekretär kinnitas lipu 16. aprillil 2002.
Lipu kirjeldus.
Vigala valla lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud kaheks horisontaalseks laiuks, milledest ülemine on valge ja alumine punane. Laiud moodustavad vastavalt 5/7 ja 2/7 lipu laiusest. Valge laiu keskel must tagajalgadele tõusnud punaste manustega koer.
Lipu normaalsuurus on 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.
Välislingid.
Lipp


El Carmen (täpsustus).
"El Carmen" on hispaania keeles lühend väljendist "Nuestra Señora del Carmen" 'Karmeli mäe Püha Neitsi Maarja ehk Karmeli mäe Jumalaema'.


Mercedi distrikt.
Mercedi distrikt on distrikt Costa Ricas San José keskkantonis.
Distrikti pindala on 2,29 ruutkilomeetrit ja elanike arv 13 676 (2000. aasta rahvaloendus)


Merced.
"Merced" on hispaaniakeelne sõna, mis tähendab '(Jumala) arm'.


50 Cent.
Curtis James Jackson III (esinejanimega 50 Cent; sündinud 6. juulil 1975) on USA räppar ja muusikaprodutsent. Tema läbimurdealbumiks oli koostöös Dr. Dre ja Eminemiga ilmunud album "Get Rich or Die Trying" (2003), mida müüdi 11 miljonit eksemplari.
Palju kõmu on tekitanud 50 Centi skandaaliderohke eraelu, vaen ja tülid teiste räpparitega ning mitu talle suunatud ebaõnnestunud tapmiskatset.
Karjäär.
Alates 1990ndate keskpaigast pühendus ta muusikale, töötades koos produtsendiduoga Trackmasters. Juba 1999. aastal sai 50 Cent plaadilepingu Columbia-ga ning kiirelt valmisid tervelt 36 lugu debüütalbumi "Power of a Dollar" tarbeks. See plaat sisaldas ka singlit "How to Rob". Ometigi ei jõudnud album kunagi väljaandmisele. Seda kahel põhjusel: esiteks oli tegemist üpris vastuolulise loominguga ning teiseks - 2000. aasta 24. mail tulistati teda lausa üheksal korral koduõues ning seejärel loobus Columbia lepingust.
Hoolimata raskustest, jätkas 50 Cent teed ning hakkas koostööd tegema oma sõbra, Sha Money XL-nimelise artistiga. Koostöös valmis üle 30 loo, kuid need avaldati ainult nn. piraatmaterjalina - neid ei müüdud avalikult, vaid mustal turul. Sama saatus oli osaks saanud ka eelmistele lugudele, näiteks vastuoluline "How To Rob". Ometigi läks nüüd paremini ning debüütalbum "Guess Who's Back?" tuli välja ka avalikult. Edasi tuli "50 Cent Is the Future", millel kasutas materjali näiteks Jay-Z'lt ja Raphael Saadiq'ilt.
50 Cent'i suureks läbimurdeks võib pidada liitumist Eminemiga, kes oli varemgi korduvalt väitnud, et 50 Cent on tema lemmikräppar. Dr. Dre-ga konsulteerimise järel sõlmiski Eminem 50 Cent'iga lepingu ning 50 Cent-ist sai Eminemile kuuluva Shady/Aftermath kaubamärgi esindaja. Juba Los Angeleses oma suurema plaadi kallal töötades leidis 50 Cent aega kokku panna ka järgmine "undeground" album "No Mercy, No Fear", millelt lugu "Wanksta" avaldati Eminemi filmimuusika plaadil "8 Mile".
2003. aasta veebruaris ilmus album "Get Rich or Die Tryin". Plaat sööstis müügiedetabelites kiirelt esikohale ning nädalaga müüdi seda üle miljoni eksemplari. Aasta jooksul müüdi seda 6,5 miljonit eksemplari, mis tegi sellest USA-s aasta suurima läbimüügiga plaadi. Albumi superhitiks sai "In Da Club", mis ei puudunud edetabelitest üheski räppmuusikat austavas raadios. Plaadi parimad ja sisukamad lood on siiski "Many Men" ning teise singlina ilmunud "21 Questions".
2004. aasta veebruaris nimetati 50 Cent Brit Awardsil parimaks läbilöönud välismaiseks artistiks.
Räpparist tehti 2005. aastal autobiograafiline film "Get Rich Or Die Trying", mis meenutab Eminemi hitt-linateost "8 Mile". Film jutustab tema elust kriminaalina kuni kuulsaks artistiks saamiseni. Stsenaariumi kirjutas juba telesarjaga "Sopranod" tuntuks saanud Terence Winter ning produtsentideks olid plaadifirma Interscope juht Jimmy Iovine ning Eminemi mänedžer Paul Rosenberg, kes mängisid kaasa ka filmis "8 Mile".
Album "The Massacre" ametlik esitus läänepoolkeral toimus 3. märtsil 2005 ning plaadi esimesed singlid "Disco Inferno" ja "Candy Shop" said raadiotes väga populaarseks (samal kuupäeval juhtus USA singlimüügi edetabelis ajalooline sündmus, mil Top 5-s olid kolm ühe ja sama artisti singlit). Uus album on palju kvaliteetsem ja sisukam, ent samas palju kommertslikum kui 50 Cent'i eelmine plaat. Produtsentideks on Dr. Dre, Eminem ning Hi-Tek ja külalistena astuvad seekord üles Slim Shady, Tony Yayo, Jaimie Foxx ja Olivia.
20. mail kuulutati E3-l (Electronic Entertainment Expo) välja uus videomäng - "50 Cent: Bulletproof". 2005. aasta BET (Black Entertainment Television) auhindade jagamisel oli 50 Cent esitatud kahes kategoorias - parim meesartist ja parim koostöö.
2005. aasta juuli lõpus ilmus uus singel "Outta Control Remix featuring Mobb Deep" koos videoga. Selles variandis võib lugu kuulda ka "The Massacre" albumi 6. septembril 2005 ilmunud täiendatud versioonil, kus lisaks kõlab veel üks uus lugu. Plaadi lisana tuleb seni ilmunud singlite videosid sisaldav osa.
9. augustil ilmus raamat "From Pieces To Weight: Once Upon a Time in Southside Queens", mis räägib 50 Cent'i elust tänaval. Ta on öelnud, et kirjutas selle raamatu, et selgitada seda maailma, kust ta tuleb ja seda keskkonda, millele paljud inimesed ei lähe rohkem lähemale kui see, mida nad telekast näevad. Ta annab teada, et on üle elanud üheksa kuuli ja ta ei ütle seda mitte selleks, et plaadimüük oleks suurem, vaid seepärast, et see on tõsi.
3. aprillil 2006 esilinastus AOL Music'us Olivia ja 50 Cent'i video loole "Best Friend". Samas teatati, et mees on saanud osa filmis "The Dance" ning mängib seal vangi. Staaridest esineb filmis Nicolas Cage. Veel on mees saanud osa Iraagi sõjast naasvate sõdurite elust jutustavas filmis "Home Of The Brave" ning mängib selles koos Samuel L. Jacksoniga. Mais 2006 teatas 50 Cent, et asub produtseerima filmi "Live Bet", mis jutustab illegaalsest autode kiirusvõistlusest Manhattani tänavail.
50 Cent ametlikule lehele pandi 5. aprillil 2007 kuulamiseks uus lugu "Straight To The Bank", produtsendiks Ty Fife ja miksijaks Dr. Dre. Eestis esines räppar 29. juulil 2007 Tallinna lauluväljakul koos grupiga G-Unit. 9. augustil 2007 avastas 50 Cent raevunult, et tema ja Robin Thicke'i koostöös valminud laul "Follow My Lead" ning selle muusikavideo, mis pidanuks avalikkuse ette jõudma alles nädalate pärast, muutusid interneti teel kättesaadavaks.
Enne albumit jõudis üle maailma 3. septembril 2007 müügile singel "Ayo Technology" koos Justin Timberlake'i ja Timbalandiga. Albumi "Curtis" andis räppar välja 10. septembril 2007. Plaadil on kokku 18 lugu ning kaasa löövad Akon, Tony Yayo, Nicole Sherzinger, Young Buck, Robin Thicke ning Mary J. Blige. Singlitena tulid siit lisaks "Amusement Park" ja juunis 2007 "I Get Money". Plaat tõusis Euroopa albumiedetabelis esikohale ning see andis jõudu kontsert-tuuri jätkamiseks.
Tulistamine.
50 Centi tulistati 9mm käsirelvaga tema vanaema endise maja ees Lõuna-Jamaikal (New Yorki üks linnaosadest) 9 korda: kätte, käsivarde, mõlemasse jalga, puusa, rinda ja vasakusse põske. Põske tabanud kuul lõi välja tarkusehamba ja "määris" ta hääle. 50 Cent viidi haiglasse, kus ta veetis 13 päeva. Väidetav tulistaja Darryl "Hammo" Baum tapeti 3 nädalat hiljem.


San Jose.
San Jose on linn USA-s California osariigis San Francisco lahe lõunakaldal "Silicon Valley" territooriumil.
Santa Clara maakonna halduskeskus ja "Silicon Valley" mitteametlik pealinn.
San Jose on elanike arvult Põhja-California suurim linn, kolmas linn California osariigis Los Angelese ja San Diego järel ja USA kümnes linn.
Viimastel aastatel on ta kandnud tiitlit "The Safest Big City in America" ('kõige turvalisem suur linn Ameerikas').
Alates 3. aprillist 1979 on linna pitsatil ja blankettidel kasutatav linna ametlik nimi linnanõukogu otsusega City of San José.
San Jose (San José) oli esimene asula Hispaania asumaal Nueva Californias (hiljem Alta California). Ta rajati 1777. Algselt elasid seal talunikud, kes tootsid läheduses paikneva sõjaväebaasi personalile toitu.
Linn oli California osariigi esimene pealinn (alates 1850. aastast).
Pärast Teist maailmasõda muutus San Jose põllumajanduskeskusest suureks elamupiirkonnaks algul sõjaveteranidele ja noortele peredele, 1970. aastatel ka Silicon Valley töötajatele.


Hospitali distrikt.
Hospitali distrikt ('Haigla distrikt') on distrikt Costa Ricas San José keskkantonis.
Distrikti pindala on 3,38 ruutkilomeetrit ja elanike arv 24 393 (2000. aasta rahvaloendus).


Hospital.
Hospital (iiri keeles "An tOspidéal") on linn Iirimaal Munsteri provintsis Limericki krahvkonnas. Geograafilised koordinaadid on 52°28′ N, 8°26′ W.
Elanike arv oli 2006. aasta andmetel 1206.
Linn on ühe versiooni järgi saanud nime hospitaliitide järgi, kes rajasid sinna 1215 katedraali. Katedraalis on kolm arheoloogilist huvi pakkuvat hauda 13. ja 14. sajandist.


Fenerbahçe.
Fenerbahçe Spor Kulübü ("Sports Club Fenerbahçe") on İstanbuli spordiklubi, mille asutas 1907 Hispaaniasse kolinud Nurizade Ziya Songülen.


David Villa.
David Villa Sánchez (sündinud 3. detsembril 1981 Astuurias Langreos Tuillas) on Hispaania jalgpallikoondise ründaja, kes mängib kodumaa kõrgliiga klubis FC Barcelona.
Villa sündis kaevuri peres. Tema isa José Manuel Villa soovis, et poisist saaks jalgpallur. Nelja-aastaselt sai David paremasse jalga tõsise trauma, kuid paranes täielikult. Vahepeal oli isa treeninud tema vasakut jalga nii palju, et lõpuks suutis David mõlema jalaga ühtviisi osavalt mängida. Isa toetas poissi sedavõrd, et käis peaaegu kõigil treeningutel temaga kaasas.
Klubikarjäär.
Villa alustas jalgpallurikarjääri 1991. aastal UP Langreo noortemeeskonnas.
1999–2003: Gijóni Sporting.
Üleminekul täiskasvanute hulka huvitus temast mitu klubi, kuid Astuuria tugevaim klubi Oviedo Real põlgas teda liiga lühikeseks (kasv 1.75). 1999 liitus ta Gijóni Sportingiga, kus ta mängis hooaja noortemeeskonnas ja seejärel 2000–2003 põhirivistuses. Sel ajal mängis Gijón teises divisjonis. Kahe hooajaga lõi Villa 25 väravat. Klubi tollase mänedžeri sõnul oli Villal esialgu vähe vastupidavust, mistõttu tal oli raske täiskasvanute seas tervet mängu vastu pidada, kuid tema töövõime oli võrreldamatu.
2003–2005: Zaragoza Real.
Hispaania kõrgliigasse (La Liga) pääses Villa 2003. aastal, sõlmides lepingu Zaragoza Realiga. Üleminekusumma oli 3 miljonit eurot. Juba kolmandas mängus lõi ta oma esimese värava Hispaania kõrgliigas. 4. detsembril 2003 lõi ta Bilbao Athletici vastu esmakordselt kaks väravat 2:2 lõppenud mängus ja 25. aprillil 2004 Sevilla FC vastu esmakordselt kolm väravat 4:4 lõppenud mängus. 2004 võitis Villa Zaragozaga Hispaania karika ja superkarika.
2005–2010: Valencia CF.
Kahe Zaragozas veedetud hooaja järel siirdus ta 2005. aastal klubisse Valenciasse 12 miljoni euro eest. Sellest ajast on Villa igal aastal olnud Valencia parim väravakütt. 2006 valiti ta Hispaania aasta parimaks jalgpalluriks. 2006, 2007 ja 2009 pälvis ta Zarra auhinna, mis omistatakse Hispaania kõrgliiga kõige resultatiivsemale Hispaania kodanikule. Neil aastatel lõi ta vastavalt 25, 16 ja 28 väravat. 2008 võitis Villa Valenciaga Hispaania karika. Kuni 2010. aastani mängis ta Valencia särgis 164 mängu ja lõi 108 väravat.
2010: FC Barcelona.
2010. aasta maist siirdus Villa 40 miljoni euro eest FC Barcelonasse. 15. detsembril 2011 jalgpalliklubide maailma karikavõistluste poolfinaalmängus Katari klubiga Al-Sadd murdis jalgpallur jalaluu.
Koondisekarjäär.
Hispaania U21 koondisse kuulus Villa ainult aeg-ajalt. 7 mängus ei löönud ta ühtki väravat.
Täiskasvanute koondises debüteeris Villa Luis Aragonési käe all 9. veebruaril 2005 2006. aasta MM-i valikmängus San Marino jalgpallikoondise vastu, mille Hispaania võitis 5:0. Esimese värava lõi ta Slovakkia jalgpallikoondise vastu 16. novembril 2005 MM-i valikmängul võõrsil. Mäng lõppes 1:1 ja Villa lõi tagumise värava. Esimest korda lõi Villa Hispaania kasuks kaks väravat mängus Ukraina jalgpallikoondise vastu 13. juunil 2006 MM-i finaalturniiril Leipzigis, kus Villa lõi 4:0 võidetud mängus keskmised väravad. Hispaania võitis kõik alagrupimängud ja pääses "play-off-i", kus kohtus Prantsusmaa jalgpallikoondisega. Villa viis Hispaania avapoolajal penaltist juhtima, kuid teisel poolajal vastas Prantsusmaa kolme väravaga ja Hispaania langes välja. Siiski jagasid Villa ja tema kaasmaalane Fernando Torres 3 väravaga MM-i resultatiivseimate mängijate seas 2.–9. kohta (sakslane Miroslav Klose lõi 5 väravat).
Järgnes 2008. aasta EM-i valikturniir, kus Villal õnnestus Liechtensteini jalgpallikoondise vastu kaks väravat lüüa nii kodus kui võõrsil. Riias lõi ta värava ka Läti jalgpallikoondisele. Kokku lõi ta valikturniiril 7 väravat. Väravatesadu jätkus finaalturniiril, kus ta esimeses alagrupimängus Venemaa vastu sai hakkama oma esimese kübaratrikiga Hispaania kasuks, lüües 4:1 lõppenud mängus 3 esimest väravat. Järgmises alagrupimängus Rootsi jalgpallikoondise vastu lõi ta 2. üleminutil Hispaania võiduvärava seisuks 2:1. Hispaania tuli Euroopa meistriks ja Villa oli 4 väravaga EM-i resultatiivseim mängija.
Järgnes 2010. aasta MM-i valikturniir, kus Villa lõi samuti 7 väravat. 15. oktoobril 2008 Tallinnas peetud alagrupimängus lõi Villa 3:0 lõppenud mängus Eesti jalgpallikoondisega keskmise värava. Samas valikgrupis lõi ta Armeenia jalgpallikoondise vastu kaks väravat ning Belgia jalgpallikoondise vastu kodus kaks väravat ja võõrsil ühe. Valikgrupi mängimise aega jääb ka 9. juunil 2009 peetud sõprusmäng Aserbaidžaani jalgpallikoondise vastu Bakuus, kus Villa lõi kolm esimest väravat; mäng ise lõppes 6:0.
2009. aastal Konföderatsioonide karikavõistlustel võitis Hispaania alagrupis kõik mängud, aga kaotas poolfinaalis üllatuslikult USA jalgpallikoondisele 0:2. Pronksimängus võitis Hispaania lisaajal LAV-i jalgpallikoondise. Villa lõi 3 väravat, ühe igas alagrupimängus, ja jagas sellega resultatiivseimate mängijate arvestuses koos Torresega 2.–4. kohta (brasiillane Luis Fabiano lõi 5 väravat).
Villa käes on kaks Hispaania jalgpallikoondise rekordit: ta on läbi aegade ainus, kes on suutnud värava lüüa 6 mängus järjest, ja ainus, kes on suutnud ühel aastal lüüa 12 väravat (2008).
Hispaania esinduskoondises on Villa 12. detsembri 2009 seisuga mänginud 54 korda ja löönud 36 väravat.
Isiklikku.
David Villa on 175 cm pikk ja kaalub 69 kg.
Oma eraelust Villa avalikult ei räägi. Ta abiellus 2003 oma lapsepõlvekallima Patriciaga. 2005 sündis nende vanem tütar Zaida, 2009 noorem tütar Olaya.
Villa osaleb sageli heategevuskampaaniates. Ta on käinud lastehaiglates viibivaid lapsi vaatamas. Enamik tema heategevusüritustest on kuidagi jõuludega seotud.


984.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad - 980. aastad - 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad
Aastad: 979 980 981 982 983 - 984 - 985 986 987 988 989


985.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad - 980. aastad - 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad
Aastad: 980 981 982 983 984 - 985 - 986 987 988 989 990


986.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad - 980. aastad - 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad
Aastad: 981 982 983 984 985 - 986 - 987 988 989 990 991


987.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad - 980. aastad - 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad
Aastad: 982 983 984 985 986 - 987 - 988 989 990 991 992


988.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad - 980. aastad - 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad
Aastad: 983 984 985 986 987 - 988 - 989 990 991 992 993


989.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad - 980. aastad - 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad
Aastad: 984 985 986 987 988 - 989 - 990 991 992 993 994


982.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad - 980. aastad - 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad
Aastad: 977 978 979 980 981 - 982 - 983 984 985 986 987


980. aastad.
Sajandid: 9. sajand – 10. sajand – 11. sajand
Aastakümned: 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad – 980. aastad – 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad
Aastad: 980 981 982 983 984 985 986 987 988 989


Wrocław.
Wrocław (saksa "Breslau") on linn Poolas, Alam-Sileesia vojevoodkonna halduskeskus. Ta on Sileesia ajalooline pealinn. Asub Odra jõe ääres, läbi linna voolab viis suuremat jõge. Wrocławis on umbes 220 silda.
Wrocław on 2016. aasta Euroopa kultuuripealinn (koos Donostiaga).
Ajalugu.
Wrocławit on esmakordselt kirjalikult mainitud aastal 1000. 10. sajandil kuulus Wrocław Piastide dünastiale. Piastide linnus asus esialgu kunagisel Tumski saarel ("Ostrów Tumski"). Hiljem laienes linn Odra vasakule kaldale, kus asub keskaegne vanalinn.
Kuni 1945. aastani kuulus Wrocław (tolleaegse nimega Breslau) Saksamaa koosseisu. Potsdami konverentsi otsuse kohaselt anti linn Poolale. Saksa elanikkond asustati ümber Saksamaale ja Wrocław asustati poolakatega.


Gottfried Böhm.
Gottfried Böhm (sündinud 23. jaanuaril 1920 Offenbachis) on saksa arhitekt ja maalikunstnik.
Gottfried Böhmi projekteeritud Fatima kirik Kasselis Saksamaal.
Elulugu.
Gottfried Böhm on kirikuarhitekt Dominikus Böhmi poeg. Ta lõpetas 1938. aastal Kölni keskkooli, oli kuni 1942. aastani kaitseväe teenistuses ja seejärel 2. maailmasõjas. 1942 - 1947 õppis Müncheni Tehnikaülikoolis arhitektuuri ja maalikunsti. 1947. aastast asus tööle oma isa arhitektuuribüroosse, mida ta peale isa surma alates 1955. aastast edasi juhib. Samal ajal oli ta kaasategev ka Kölni sõjapurustustest ülesehitamisel.
Alates 1963. a. tegutses ta ka professorina Rhein-Westfaaleni Tehnikakõrgkoolis linnaosaplaneerimise õppetoolis. 1976 nimetati ta ametisse kaastöölisena Linnaehituse ja maaplaneerimise Saksa Akadeemiasse (Deutschen Akademie für Städtebau und Landesplanung).
1986 tunnustati teda seni ainsa Saksa arhitektina ameerika Pritzkeri Auhinnaga (või "Arhitektuuri Nobeli Preemia")- tema suurte panuste eest arhitektuuri edendajana. 1991 pälvis ta honorari Briti Kuningliku Arhitektuuri Instituudi poolt Londonis.
Projektid ja ehitised.
Nagu tema isa Dominikus Böhm ja poeg Paul Böhm, projekteeris Gottfried Böhm hulgaliselt kirikuid, eriti Rheini piirkonnas. Tüüpiline tema ehitiste puhul on betoon-klaas-arhitektuur. Tuntuim tema ehitis on Rahukuninganna Maria kirik Neviges´is (1963-68). Böhmi kirikuehitised on varieeruva suuruse ja erineva vormikeelega lihtsatest geomeetrilistest kujunitest kuni keerukate assümmeetriliste vormimoondumisteni. Kirikute puhul kasutab ta nii spetsiaalse koostisega betoone kui ka spetsiaalselt väljatöötatud klaasmosaiike.
Böhm võitis koostöös oma pojaga 2006 aastal oma kodulinna rajatava mošee arhitektuurikonkursil esimese auhinna. Märkimisväärne on selle ehitise avatus linnale ja maakerana kujundatud kuppel, et integreerida islami kultuuri pühakoda antud Saksa linna konteksti.
Gottfried Böhm on rajanud ka arvukalt ilmalikke ehitisi, näiteks Gladbach-Bensbergi raekoda (1964–69), Bocholti kultuurikeskus ja raekoda, Ulmi linnaraamatukogu, mis on teosatud klaasist ja püramiidja katusega. Maritimi hotell Kölnis jm.


Luca Toni.
Luca Toni Varchetta Delle Cave (sündinud 26. mail 1977 Pavullo nel Frignanos, Modenas) on Itaalia jalgpallikoondise ründaja, kes hetkel mängib Torino Juventuses.
Toni alustas elukutselise jalgpalluri karjääri 1994. aastal Modena FCs. 2000. aastal siirdus ta Serie A (Itaalia jalgpalli kõrgeim liiga) Vicenza Calcio klubisse mängides enne hea hooaja Serie B klubis Treviso FBC 1993. Vicenzast Toni tee viis Brescia Calciosse ja 2003. aastal siirdus ta US Città di Palermosse ja aitas 30 väravaga klubi Serie B meistritiitlile. 2005. aasta juulil siirdus ta praegusesse klubisse Fiorentina 10 miljoni euro suuruse lepingu alusel. 2005–2006 hooaeg oli Tonile väga edukas, ta aitas Fiorentina liiga neljandaks ja võitis väravalööjate edetabelis esikoha, löödes 38 mängus 31 väravat. Samas oli Toni 48 aasta jooksul esimene mängija, kes on saavutanud üle 30 värava hooaja jooksul Serie A-s.
Itaalia rahvuskoondises debüteeris Toni 18. augustil 2004. aastal, kui mängiti Islandi meeskonnaga. Toni on mänginud koondise rivistuses 22 mängu ja löönud 9 väravat seiuga 30. juuni 2006. Toni osaleb ka 2006. aasta maailmameistrivõistlustel Saksamaal. MM-il lõi ta veerandfinaalis kaks väravat mängus Ukraina meeskonna vastu. Mängu võitis Itaalia 3:0 ja jõudis poolfinaali, kus vastaseks oli Saksamaa meeskond.
Isiklikku.
Luca Toni on 194 cm pikk ja kaalub 89 kg.


Serie A.
Serie A on Itaalia klubijalgpalli kõrgeim liiga.
Seda peetakse üldiselt üheks maailma kõrgema tasemega liigaks. Seal mängib 2004–2005 hooajast alates 20 meeskonda. Iga meeskond kohtub teise võistkonnaga kaks korda, nii kodus kui ka võõrsil. Iga meeskond saab seega mängida 38 korda. Hooaja lõpul langeb liiga kolm viimast Serie B-sse. Ajalooliselt on edukam klubi olnud Torino Juventus 28 meistritiitliga. Milano klubidest on AC Milan võitnud meistritiitli 18 ja Milano Internazionale samuti 18 korda.


Scudetto.
Itaalia jalgpalli põhiliiga ehk Serie A meistrit tuntakse üldiselt nimega Scudetto (sõnast Scudo, kilp, või täpsemalt väike kilp).
Scudetto võitnud klubi saab õiguse kanda terve järgmine hooaeg võistlussärgil kilbi kujulist märki, kus on peal Itaalia lipu värvid;roheline, valge ja punane. Kümme meistritiitlit saanud meeskond saab võistlussärgile püsiva märgi. Näiteks 29 korda meistriks tulnud Torino Juventusel on 2 märki võistlussärgil.


981.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad - 980. aastad - 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad
Aastad: 976 977 978 979 980 - 981 - 982 983 984 985 986


980.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad - 980. aastad - 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad
Aastad: 975 976 977 978 979 - 980 - 981 982 983 984 985


Torino Juventus.
Torino Juventus (ladina keeles 'noorus'; ka Juventus Football Club) on Torino jalgpalliklubi, mis mängib Itaalia kõrgliigas Serie A-s. Klubi asutas rühm õpilasi 1897. 1923. aastal ostis klubi Agnelli perekond, kes on omanik tänaseni. Juventus mängib mustavalgetriibulises särgis, mis pärineb inglise klubilt Notts County. Sellest tuleneb ka klubi hüüdnimi "bianconeri" ('mustvalged').
Korruptsiooniskandaal.
Klubi tuli 2005. ja 2006. aastal Itaalia meistriks, ent korruptsiooniskandaali tõttu need meistritiitlid tühistati ja Juventus degradeeriti Serie B-sse. Lisaks peab Juventus alustama uut hooaega -17 punktiga, kuigi algse kohtuotsuse järgi oleks pidanud karistuseks olema -30 punkti. Järgmisel hooajal ei pääse võistkond mängima ka Euroopa karikasarjades. Juventus sai skandaaliga seotud klubidest (teised olid AC Milan, Rooma Lazio ja Fiorentina) kõige rangema karistuse. Seoses Juventuse langemisega nõrgemasse liigasse lahkusid klubist mitmed tuntud mängijad eesotsas Zlatan Ibrahimovici (läks Milano Interisse), Emersoni ja Fabio Cannavaroga (mõl. Real Madridi).
Staadion.
Klubi kodustaadion on Stadio Delle Alpi, mille mahutavus on ligi 70 000 pealtvaatajat. Staadion müüakse välja aga haruharva ning seetõttu vähendatakse selle mahutavust 42 000 kohani. Ehitustööde lõpuni peab "Juve" oma kodumänge Stadio Grande Torino-l (mahutavus 27 000).


Roberto Ayala.
Roberto Fabián Ayala (sündis 14. aprillil 1973 Paranás Entre Ríose provintsis) on Argentina jalgpallikoondise kaitsja, kes mängib Hispaanias Racing Club klubis.
Klubi tasandil on ta mänginud veel Ferrocarril Oestes (1991–1994), River Plates (1994–1995), Napolis (1995–1998) ja AC Milanis (1998–2000).
Argentina rahvuskoondises debüteeris Ayala 16. novembril 1994. aastal, kui mängiti Tšiili meeskonnaga. Ta on koondises seisuga 30. juuni 2006 mänginud 105 korda ja löönud 7 väravat.
Ayala on kuulunud Argentina koondisesse kolmedel maailmameistrivõistlustel (1998, 2002 ja 2006). Kõige paremini on koondisel läinud 2006. aastal Saksamaal, kui jõuti veerandfinaali ning kus veerandfinaalmängus Saksamaa vastu lõi Roberto Ayala ka avavärava. Mängu normaalaeg lõppes 1:1 viigia. Lisaaeg ei toonud selgust ja tuli võtta kasutusele penalti löömine. Ayala lõi teisena oma penalti, kuid Saksamaa väravavaht Jens Lehmann tõrjus selle. Penaltite löömine lõppes sakslaste võiduga 4:2.
Isiklikku.
Roberto Ayala on 177 cm pikk ja kaalub 75 kg.


Amsterdami Ajax.
AFC Ajax (täisnimi Amsterdamsche Football Club Ajax Naamloze Vennootschap) on Hollandi jalgpalliklubi. See on üks suurklubidest PSV Eindhoveni ja Feyenoordi kõrval. Eriti tuntakse Ajax-it noormängijate kasvatamisel, sealt on tulnud mõned tõelised tähtmängijad (näiteks: Johan Cruijff).
Ajax on võitnud UEFA Meistrite Liiga karika neli korda. 1970. aastate alguses Ajaxi meeskond võitis selle koguni kolm korda järjest. Üks selle meeskonna põhimängijaid oli legendaarne Johan Cruijff. Teine tippmeeskond klubis oli 1990. aastate keskel, kes võitis Meistrite liiga 1995. aastal. Tollel ajal peaaegu kogu Hollandi rahvusmeeskond koosnes Ajaxi mängijatest.
Hooaeg 2011-2012.
Hooajal 2011-12 osales klubi UEFA Meistrite Liiga 2011-12 grupifaasis, aga edasi ei jõudnud, kuna sai alagrupis vaid 3. koha.


Pülme järv.
Pülme järv (ka Põlme järv) on järv Valga maakonna Otepää ja Sangaste valla piiril, 10 km Otepäält edelas.
Pülme järv on kirde-edela suunas piklik 6,4 ha suurune ning kuni 13,7 m sügavune nõrga läbivooluga looduslikult kaunis järv. Asetseb metsaga kaetud küngaste vahel, järve lähedal asub Harimägi (212 m), mis kõrgub 52 meetrit üle järve veepinna.


Tõnija.
Tõnija on küla Saare maakonnas Valjala vallas.
Külas on kauplus ja klubihoone ühe katuse all; sellest hoonest üle tee on küla ainuke korterelamu.
Külas on Kuressaare-Veeriku liinibussi lõpp-peatus ja asfalteeritud tee, mis külast väljumisel läheb üle kruusateeks.
Tõnija külas tegutseb ka külaselts. Küla ümbruses on mitmed tarandkalmed.
Naaberkülad on Põlluküla, Rannaküla, Kalli ja Kogula.
Ajalugu.
Tõnija küla mainiti esmakordselt 1453. aastal nime "Toneyegell" all, 1592. aastal on mainitud vakust ("Tonniel", "Tonnigel"). Täpsemad andmed pärinevad 1731. aastast, mil Tõnijal elas 10% valla elanikest. Perekonnanimed said külaelanikud 1826. aastal.
Seal asus muistse Saaremaa suurim asustuskoht. Arheoloog Marika Mägi organiseeris sealkandis aastaid väljakaevamisi. 1995-2000 kaevas Mägi Tuulingumäel, kus on eelrooma rauaaegne (500 eKr–50 pKr) väikeste tarandikega kalme. 2003. aasta suvel kaevas ta Lepna katkuaugust välja Eesti rikkalikema hõbeehete leiu 5.–6. sajandist.
1967 valmis Tõnija suurfarmi töölistele küla ainuke korterelamu (kohalike elanike seas tuntud Kukulinnana).
Kultuur.
1950. aastatel tegutses Tõnijal 20-liikmeline laulukoor, õpiti näidendeid ja estraadistseene.
Vaata ka.
Küla keskel on bussiootepaviljon ja kivi, millel küla esmamainimise aasta


Kallemäe.
Kallemäe on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Turja.
Turja on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Röösa.
Röösa (Rõõsa'") on küla Saare maakonnas Valjala vallas.
Ajalugu.
1917.–1918. aastail rajas Saksa okupatsioonivõim Saaremaale 600 mm laiune väliraudtee, mis algas Roomassaare sadamast ja kulges läbi Kuressaare kuni Röösani, teetamm jõuti valmis teha kuni Orissaareni. 1922. aastal kitsarööpmeline raudtee Kuressaarest Röösani lammutati.
Kui 1923. aasta talvel Valjala vallavolikogu otsusega Röösa mõisa ("Rösarshof") maad jagati, siis tekkis uus küla - Röösa asundus, mis 1936. aastal nimetati Röösa külaks. See küla on tekkinud Tõnija külast.


Lööne.
Lööne on küla Saare maakonnas Valjala vallas.
Lööne küla paikneb Valjala maalinnast kolm kilomeetrit Lõve jõge pidi ülesvoolu.
Arvatavasti oli küla olemas juba muinasajal. Seda lubavad oletada leiud küla vahetus läheduses Lööne mõisa suunas asuvad kalmu põllud. Sealt on leitud odaotsi ja muid muinasaegseid esemeid.
Rahvapärimuse järgi põles Lööne küla Põhjasõjas maani maha. Alles jäi vaid üks talu.
Küla keskel paikneb suurim ja tõenäoliselt vanim talukoht Suurna. Suuremad talukohad on veel Olevi, Sepaste, Uhke-Antsu, Välja, Paavli, Peedu, Andruse jt. Suurna talust lähtuvad kogu Lööne küla külatänavad. Lööne on külatüübilt sumbküla. 20. sajandil, kui kogu küla oli juba tihedalt täis ehitatud, tekkisid uued majapidamised külast välja radiaalselt ümber küla metsaveerele, näit. Kraavi, Koidu ja Niidi talu.
Küla on sajandite jooksul pidevalt tihenenud talude jagamise ja küla serva uute talude rajamise teel. Nii on viimase viiekümne aasta jooksul pooldunud Paavli talu, juba varem aga Lauri, Mardi, Sepaste jt.
Lööne külasse viib kolm suuremat teed: Valjalast, Jöörist ja üle jõe Haeska küla poolt. Et küla all olev pinnas on savine ja tihe, on nõukogude ajal veetud külavaheteedele lompide vältimiseks väga palju kruusa. Nii on hoovide pinnad jäänud külatee tasandist kohati meetri jagu madalamale, mattes enese alla ka endisaegsed kiviaiad.
Keset küla, endisel Aadu talu maal asub külaplats lipumasti, kiige ja postiputkaga, kus peetakse küla kokkutulekuid.
Ümber küla paiknevad talude põllud ja viimane säilinud tuulik – Uhke-Antsu tuulik.
Külast loodesse on 1970. aastatel rajatud kolhoosilaut, mis.


Lööne mõis.
Lööne mõis oli Saaremaal Valjala kihelkonnas asunud rüütlimõis. Tänapäeval jääb mõisahoone Saare maakonna Valjala valla territooriumile.
Saare-Lääne piiskop Peter Wetberch läänistas Hans Scherile 1480. aastal poolteise adramaa suuruse "Cölle mõisa", mis asus tollase Lööne ("Löhn") küla lähedal. 1498. aastal läks Lööne mõis ("Köln") Pollide suguvõsa kätte ning Pollid suurendasid mõisa valdusi liites mõisaga mitmed ümbruskonna külad. Taani aja alguses kuulusid Lööne mõisale lisaks Lööne külale ka Kõnnu ("Könde"), Rahu ("Ragk"), Kõljala ("Köliall") ja osa toonasest Valjalast ("Pappi-Allewe"), kuhu Pollid 1634. aastal ehitasid kõrtsi. Mõisaomanikuks oli sellel ajal Odert von Poll, kes oli ühtlasi ka Saaremaa rüütelkonna peamees ja maanõunik.
1698. aastal said mõisaomanikeks Vietinghoffid, kellede käest said mõisa Güldenstubbed ning hiljem Weymarnid. 1791. aastal omandasid mõisa uuesti Güldenstubbed ning see jäi nende kätte kuni 19. sajandi teise pooleni, peale seda omandasid mõisa Buxhoevdenid, kelle valdusse jäi mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Mõisa viimane omanik oli Reinhold von Buxhoevden.
Lööne mõisa valdusi laiendati Weymarnide, Güldenstubbede ja Buxhövdenide ajal veelgi.
Weymarnid alustasid 18. sajandi lõpus uue mõisahoone ehitamist. See oli ühekorruseline kõrge sokliga, milles asus keldrikorrus, ja poolkelpkatusega lihtne barokkstiilis hoone. 1864. aastal ehitati hoone tollase omaniku Güldenstubbe poolt neogooti stiilis ümber. Ümberehituse käigus lisati sakmelise viiluga kahekorruselise keskrisaliidi, mida kaunistab peenelt töödeldud Güldenstubbede vapikivi. Tähelepanu väärivad hästitöödeldud raiddetailidest karniisid, akende inglise stiilis ehisraamid ja hoone ehisnurgad.
Aastatel 1923–1973 oli mõisamajas kool. Peale kooli töötas mõisahoones turismibaas. Praegu on hoone eravalduses.


Valjala maalinn.
Valjala maalinn oli Saare maakonnas Valjala vallas asunud muistsete saarlaste ringvall-linnus, mis asus nüüdsest Valjala alevikust umbes 700 meetri kaugusel.
Ajalugu.
Ajaloolased on avaldanud arvamust, et 800 aastat tagasi võis pääseda laevadega mööda jõgesid üsna linnuse külje alla, sest maapind oli ca 2,5 m praegusest madalam.
Valjala maalinn, Henriku Liivimaa kroonika järgi "castrum Waldja" oli tugevaim saarlaste linnus. 1227. aasta talvise piiramise käigus seda ei vallutatud, vaid 20 000meheline vägi sundis linnuse jõu ja ähvardustega alistuma, kasutades kiviheitemasinaid ja ambe.
Pärast seda, kui Muhu linnus oli tuhaks tehtud, tõttas sõjavägi teise linnuse alla, mis asetseb keset Saaremaad ja mida Valdjaks hüütakse. Ja seesinane Valdja oli kõige tugevam linn saarlaste teiste maalinnade seas. Selle alla jäi sõjavägi paigale, sõdimisriistu korda seades, nimelt paterelle ning suurt kivipildumismasinat, ja varudes vägevaid kuuse- ja männipuid rünnakutorni ehitamise jaoks." Ei unustatud ka ümberkaudseid külasid; nad "käisid ringi mööda kogukondi ning tõid kaasa hobuseid, veiseid, kraami ning rohkesti muud seesarnast, aga külad põletasid nad ühtlasi maha.
Piiratavad kandsid palju kaotusi kiviheitemasinate laskude ja ammunoolte tõttu. Osalt selletõttu, osalt toidumoona nappuse ja kartusest Muhu linnuses juhtunu pärast nõustusid nad alistuma, andes ristisõdijaile pantvange, vara ja lubadusi ning lastes end ristida. Seda sündmust loetakse sümboolseks muistse vabadusvõitluse lõpuks.
Põhiplaan.
Linnus rajati looduslikule kühmule, mis oma põhiplaanilt oli ümarovaalne, välisnõlva kõrgus 5–8 m (topograafilistel kaartidel 10 m), kalle 25–28 kraadi. Linnuse läbimõõt on kagu-loode suunas 110 m ja edela-kirde suunas 120 m.
Valli lääneosa on ülejäänust kõrgem. Säilinud kõrged vallid on inimeste kätetöö. Väljastpoolt on vallide kõrgus 5–8, seest 3–6 m. Valli sisenõlva ja harja katab lahtine paeklibu, mis on tekkinud muldvallile laotud paekivivallist. Valli harja laius on 3–7 meetrit. Valli seest on võimalik leida tahutud kive, mõned neist ristkülikukujulised. (On avastatud jälgi ka mördi kasutamisest, kuid seda pole uurimistöödes veel ametlikult kinnitatud.) Ajaloolased peavad Valjala maalinna üheks vähestest linnustest, mille kindlustused koosnesid peaasjalikult kivist. Puitu kasutati vähe.
Linnuseõue pindala on 3600 ruutmeetrit. Õue loodeservas paikneb üle 5 meetri sügavune paasraketega kaev.
Linnuse jalamit ümbritseb lai nõgu, mis ilmselt on tekkinud mulla võtmisel valli muldkeha jaoks.
Arheoloogilised uuringud.
Aegade jooksul on Valjala maalinnast juhuleidudena leitud hõbetaušeeringuga ilustatud ja lohkudega mõõga käepide, oda ja nooleotsi. Väljakaevamistel on leitud veel sõlgi, rinnanõelu, keraamikat ja muid majapidamisesemeid. Leiud kuuluvad 11.-13. sajandisse.
Jean Baptiste Holzmayer uuris 1860. aastatel Valjala maalinna ning leidis kaevamiste käigus vallisisese kivimüüridega ruumi, mis võis olla kasutusel hoiupaigana.
Moskva arheoloog Sergei K. Bogojavlenski ja mõisnik Stackelberg viisid Valjalas 1895. aastal läbi arheoloogilisi väljakaevamisi.
1962.-1964. aastal toimunud kaevamistel, mida juhtis A. Kustin, täpsustati valli konstruktsioone ja uuriti keerisahjudega hoonete rususid. Lahti kaevati ka puuraketega 5,34 m sügavune kaev. Kaevu lahtikaevamisel saadi 15 leidu, nende hulgas puust labidas, kirves ja kasetohust vakk.
Ümbrus.
Linnuse lähedal on Ristimägi, kus 13. sajandil olevat paganaid ristitud ja Lillimägi, kus veel paarsada aastat tagasi huntidele uusaastaööl liha jagati. 19. sajandi viimasel veerandil sündinud inimeste suus on Tuggimägi muutunud Tokimäeks.
Tänapäev.
Tänapäeval korraldatakse Valjala maalinnal igal aastal leedopäeva koos leedotulega ehk jaanitulega (Saaremaal ja Muhus on siiamaani elavalt käibel sõnad "leedotuli" ja "leedopäev").
Linnamäel toimub igal kolmandal aastal Valjala laulupäev.


Valjala Põhikool.
Valjala põhikool asub Saaremaal Valjala vallas Valjala alevikus aadressil Posti 18.
Välislingid.
Põhikool


Laidevahe looduskaitseala.
Laidevahe looduskaitseala on kaitseala Lõuna-Saaremaal, mis jääb Valjala ja Pihtla valla territooriumile.
Kaitseala olulisimad osad on Laidevahe laht ja selle saarestikud, jäänukjärved ning ohustatud poollooduslikud kooslused. Looduskaitsela on mitmete ohustatud liikide elupaigaks.
31. märtsil 2003 kanti kaitseala Ramsari konventsiooni rahvusvahelise tähtsusega märgalade registrisse.


Väkra.
Väkra on küla Saare maakonnas Valjala vallas.
Külas asub kalmeväli (15 kalmet), ohvriallikad Silmaallikas ja Lutsuallikas, mis pärinevad II aastatuhandest eKr.
Küla kuulus Valjala kihelkonda.


Väkra ohvrikivi.
Väkra ohvrikivi on hiiekivi, mis asub Väkra külas Valjala vallas. Pärineb II aastatuhandest. Rahn on püstjas ja kõrge, lõunaots tugevasti eenduv. Lagi on trapetsikujuline. Kivi on nõrgalt sammaldunud, esinev väikesi pragusid.
Suurim kõrgus on väidetavalt 5,1 m ja ümbermõõt 19,0 m. See on Saaremaa suurim ohvrikivi.
Nõukogude ajal oli hiiekivi muinsuskaitse all, sellest ajast vedeleb kivi kõrval omaaegne kaitsetahvel. Kivi on tänapäeval nii loodus- kui muinsuskaitse all.
Kivi ümbrust nimetasid kohalikud inimesed varem hiieks.
Osa Väkra hiiest on nõukogude ajal kultuurkarjamaa rajamisega rikutud. Osaliselt on säilinud kivine kadastik, mille all kasvab puisniidule iseloomulik alustaimestik. Hiies on kaitsealuseid käpalisi ja metsõunapuu.


Sakla.
Sakla raamatukogu hoone, kus on ka kolhoosimuuseum
Sakla on küla Saare maakonnas Valjala vallas.
Külas asub raamatukogu.
Saaremaa Rallil on aastaid olnud Sakla kiiruskatse, mis läbib ka Väljaküla, Oessaaret ja Nurme küla.
1947. aastal loodi seal Eesti NSV esimene, Viktor Kingissepa nimeline kolhoos.


Kalli.
Kalli on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Lähiajalugu.
Lähiajalugu on mõiste ajalooteaduses, millega enamasti tähistatakse tänapäevaga lõppevat ajalooperioodi. Selle ajalised piirid on sõltuvad vaatleja käsitlusviisist.
Ajalistest piiridest.
Ida-Euroopas, ka Eestis, on suhteliselt tavaline eristada lähiajalugu, mis algab 1918 või 1944/1945 ja lõppeb 1991, ning sellele järgnevat tänapäeva (ajalugu). Enamasti samastatakse kaasajal vähemalt Euroopas lähiajalugu kas Esimese või Teise maailmasõjaga algava ajastuga. Et uusaja lõpuks on üldtunnustatult võetud esimene sündmus (1914), siis sõltub lähiajaloo algdaatum sellest, kas periodiseeringus kasutatakse eraldi uusima aja mõistet või mitte. Esimesel juhul võib lähiajaloo algus liikuda isegi 1991. aastasse. Enimlevinud näib siiski olevat lähiajaloo alguse paigutamine 1914. aastasse.
Lähiajaloo periodiseerimine sõltub väga tuntavalt ka riikidest ning isiksustest. Prantsusmaal peetakse moodsa ajaloo alguseks väga tihti juba Prantsuse revolutsiooni (1789–1799), USA-s aga kodusõda (1861–1865). Mart Laar on välja pakkunud, et Eesti lähiajaloo alguseks võiks olla 19. sajandi algus, mil eestlased vabanesid pärisorjusest. Teised eesti ajaloolased on lähiajaloo alguseks üldiselt pidanud siiski kas 1918. või 1944. aastat.


Kaevikusõda.
Kaevikusõda on sõja vorm, kus vastased on hõivanud kaitsepositsioonid, peamiselt kaevikud, kus sõdurid on kaitstud käsitulirelvade ja suurel määral ka kaudtule eest. Kaevikusõda on muutunud sünonüümiks kurnamissõjale, kus patiseisus vastased üritavad üksteist aeglaselt ära väsitada. Sõjategevusega kaasnevad tihti suured kaotused, kuid tulemused jäävad tagasihoidlikuks.


Anu Mõistlik.
Anu Mõistlik (sündinud 27. veebruaril 1980 Nõmme linnaosas) on eesti ajakirjanik.
Hobid.
Tema hobiks on orienteerumine, ta on Orienteerumisklubi Orion liige.
Muu.
Kuulus aastail 1998–2000 tegutsenud Tallinna noorte kirjanike rühma Tallinna Noored Tegijad.
Isiklikku.
Tema vanemad on Ilmar ja Ülle Mõistlik. 2008. aastal sündis Anu Mõistlikul tütar.


Kallemäe Kool.
Kallemäe Kool on üldhariduskool Saaremaal Valjala vallas Kallemäe külas. Asutatud 1940. aastal.
1976. aastast asus ruumides Kallemäe Eriinternaatkool ja 1991. aastal nimetati kool Kallemäe Kooliks. See on erikool, mille ülesanne on tingimuste ja võimaluste loomine kerge vaimse alaarenguga lastele koolikohustuse täitmiseks.


Anu Saagim.
Anu Saagim (täisnimi Anu Nataly Saagim-Ratia; sündis 9. aprillil 1962) on seltskonnategelane ja ärinaine.
Ta lõpetas aastal 1980 Tallinna 1. Keskkooli.
Ta oli aastatel 2004–2008 ajakirja Just! peatoimetaja.
Alates 2008 veebruarist on ta meelelahutusportaali Elu24.ee peatoimetaja.
Isiklikku.
Pärast keskkooli lõpetamist läks ta fiktiivabieluga Soome, abielu lahutati. Peagi abiellus ta Soomes Carl Danhammeriga, kellest õige pea lahutas. Praegu on ta abielus soome disaineri Ristomatti Ratiaga.


Maarja Vaino.
Maarja Vaino (sündinud 24. aprillil 1976) on Eesti kirjanduskriitik ja -teadlane, raamatute koostaja, kirjandusliku rühmituse 14NÜ liige ning A. H. Tammsaare Muuseumi juhataja.
Vaino lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti filoloogia erialal ning kaitses Tallinna Ülikoolis 2011 doktorikraadi eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute alal (doktoritöö teema oli "Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus", juhendaja Rein Veidemann).
Isiklikku.
Maarja Vaino on Sirje ja Mart Helme tütar, tal on kaks last.


Vasegravüür.
a>i vasegravüürist "Rüütel, surm ja kurat"
Vasegravüür ehk vaselõige on vanim sügavtrükimenetlus, mille puhul joonistus graveeritakse vaskplaati.
Vasegravüür on ka selles tehnikas teostatud kunstiteos.
Vasegravüüri võimalused.
Vaselõikes kasutatakse motiivi edasiandmiseks erineva jämeduse ja tihedusega jooni ning kolmnurkseid või rombikujulisi punkte. Joont iseloomustab selle peenenemine otstes, mis eristab seda ofordijoonest.
Vaskplaadile graveerimise plussiks on võimalus kujutatavat väga detailselt edasi anda, kasutades selleks paindliku kontuuri ja pinnaviirutusi.
Vaselõikeplaat annab ligi 200 väga head, 600 head ning 800 keskpärast tõmmist.
Albrecht Düreri vasegravüür Melanhoolia I
Ajalugu.
Vasegravüür kasvas välja kullasepakunstist ilmselt 15. sajandi algul Lõuna-Saksamaal ning levis peatselt Itaaliasse ja Madalmaadesse.
Vasegravüüris saavutati tehniline täius juba Martin Schongaueri (1430–1491) ja Albrecht Düreri teostes.
16. sajandil sai vaselõige enimkasutatavaks paljundusviisiks (eriti itaalia ja prantsuse kunstis, kus põhieesmärgiks kujunes maaliteoste reprodutseerimine).


Inglise setter.
Inglise setter on koeratõug. Tema valget keha ilmestavad mustad, oranžpunased või pruunid täpid ja laigud.


Iiri punane setter.
Iiri punane setter on üks neljast setteritõust.
Ta on tumepunakasruuge ühevärviline koer.


Iiri punavalge setter.
thumb
Iiri punavalge setter on üks neljast setteri tõust. Iiri punavalgel setteril on punakasruuged laigud ja täpid valgel põhjal.


Jaanus Vaiksoo.
Jaanus Vaiksoo (sündis 5. jaanuaril 1967 Paides) on eesti kirjandusteadlane, õpetaja ja lastekirjanik.
Kirjandusteadus.
a> Kirjanike Liidu üldkogul Tartus 23. märtsil 2012.
Jaanus Vaiksoo on kaitsnud 1994. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis magistritööd "August Gailiti romaani "Toomas Nipernaadi" lugemismudelid" ja avaldanud 1995. aastal selle töö alusel kirjutatud monograafia "Gailit ja Nipernaadi".
Tema valdkonnaks kirjandusteadlasena on 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimese poole eesti kirjandus. Peale selle tunneb ta huvi kirjandusteooria (nt hermeneutika, retseptsiooniteooria) ja uuema saksakeelse kirjanduse vastu.
Vaiksoo on avaldanud rohkelt kirjandusteaduslikku publitsistikat, sh mahukaid järelsõnu eesti romaanidele ("Toomas Nipernaadi", "Põrgupõhja uus Vanapagan", "Mäeküla piimamees") ja germanofiilina saksakeelsete kirjanike (nt Ernst Jandl) loomingut populariseerivaid ülevaateid.
Lastekirjandus.
Alates 2000. aastast, mil ilmus Vaiksoo esimene lasteraamat "Neli hommikut ja üks õhtu", on ta avaldanud lastele hulga jutu- ja luuleraamatuid ning kuulub tänapäeva eesti olulisemate ja populaarsemate lastekirjanike hulka. Tema lasteloomingule on omane tegevuslikkus ning poistekeskne ja looduslähedane elukujutus.
Lisaks ilukirjandusele on ta kirjutanud keeleõpikuid 1. klassile (koos Sirje Toomlaga) ning on 2006. aasta sügisest ETV lastesaate "Saame kokku Tomi juures" stsenarist (koos Wimbergiga).
Talle on 2004. aastal Luunja valla poolt omistatud K.E. Söödi nimeline lasteluule auhind.
Tõlked.
Ta on eesti keelde tõlkinud mh Leo Perutzi romaanid "Turlupin" ja "Rootsi ratsanik" ning Ernst Jandli luuletusi (ilmunud ajakirjades Vikerkaar 1999, nr 5–6, ja Looming 2002, nr 11).
Muu tegevus.
Jaanus Vaiksoo on töötanud emakeele ja kirjanduse õpetajana Rocca al Mare koolis. Aastal 2008 töötab ta eesti kirjanduse lektorina Tallinna Ülikoolis. Korp! Sakala vilistlane.


Tuumafüüsika.
Tuumafüüsika on füüsika haru, mis käsitleb aatomituuma ja selles toimuvaid protsesse. See on teadus aatomituumade ehitusest, omadustest ja vastastikustest muundumistest.
Tuumafüüsikat ei tohi segamini ajada aatomifüüsikaga, mis uurib aatomeid koos neid ümbritsevate elektronidega. Tuumafüüsikast arenes omakorda välja elementaarosakeste füüsika, mis oli pikka aega tuumafüüsika osa. Seetõttu nimetatakse elemetaarosakeste füüsikat igapäevakeeles mõnikord ka tuumafüüsikaks ning neil on palju kattuvaid uurimisvaldkondi.
Tuumaenergia ja tuumapomm on kõige tuntumad tuumafüüsika reaalsed rakendused. Vähemtuntud on näiteks arheoloogias kasutatav orgaanilise objekti vanuse määramise radioaktiivse süsiniku meetod ja meditsiinis kasutatav magnetresonantstomograafia.


Eklektitsism.
Eklektitsism (kr "eklektikos" 'väljavaliv') ehk eklektika on
filosoofias, usulistes õpetustes, kunstis jm rakendatav erinevate vaadete, tõekspidamiste ja hinnangute ning stiilide ja laadide ühendamine.


Argentiina dogi.
Argentiina dogi aretati 1920. aastal. Tõu aluseks võeti Cordoba võitluskoer – valge mastifitüüpi koer, keda kasutati härja- ja koeravõitlustel. Argentiina dogi on hea jahipartner, ustav koduvalvur ja tema hoolde saab ka lapsi jätta. Uue koeratõuna tunnistati 1973. aastal.


Lõtkuga ist.
Lõtkuga ist on ist, mida kasutatakse liikuvate liidete moodustamiseks. Liite temperatuur ei tohi palju erineda koostamistemperatuurist ning liidetavad detailid peavad olema enam-vähem võrdse joonpaisumisteguriga materjalist. Liite pikkuse ja läbimõõdu suhe võetakse 1...2. Minimaalne lõtk liikuvates liidetes on ligikaudu 0,07...0,5% liite nimimõõtmest. Töötemperatuur, liikumise iseloom (pöörlev- või teljesuunaline), pöörlemiskiirus, suhe l/d, töö kestus, tugede arv jm. määravad määrdekihi paksuse ava ja võlli vahel, järelikult ka vajaliku lõtku suuruse. Teljesuunalisel liikumisel võetakse lõtk suurem kui pöörleval liikumisel.


Bullmastif.
Bullmastif on koeratõug. Ta on teiste mastifidega võrreldes alles väga noor. Tema kodumaaks on Inglismaa. Aretama hakati 18. sajandi lõpus inglise mastifist ja inglise buldogist.


Inglise mastif.
Inglise mastif ehk inglise dogi (ka mastif) on suurt kasvu inglise koeratõug.
Britid aretasid mastifi kõige puhtamas vormis. Inglise mastif aretati valvuriks – inglastel olid suured lossid ja maavaldused, kus koerad öösiti ringi liikusid.


Kahtla.
Kahtla on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.
Külas asub Kahtla Põhikool ja Laimjala Vassilius Suure kirik.
Siin asub Kahtla laid.
Kahtla küla karjamaal (bussipeatusest 2,5 km lääneloode pool) asub üks Saaremaa kahest kaitse all olevast rauaaja vanema poole asulast. Maadevahe jõe ja Pöide–Valjala vaheliste soiste alade servas asuvat muistset asustuskeskust uuris 1976.–1979. aastani Vello Lõugas. Kahtla kivikirstkalmed on esimesed endise Pöide kihelkonna alal avastatud varase rauaaja kalmed.


1176.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad
Aastad: 1171 1172 1173 1174 1175 - 1176 - 1177 1178 1179 1180 1181


1175.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad
Aastad: 1170 1171 1172 1173 1174 - 1175 - 1176 1177 1178 1179 1180


Anijala.
1901. aastal ehitatud hollandi tuuliku restaureerimistööd Anijala külas 2007. aastal
Anijala on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Ajalooliselt on küla kuulunud Kärla kihelkonda.


Undva.
Undva on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.
Undvas asub Undva nina ja Undva pank.


Veere (Kihelkonna).
Veere on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.
Veere külas asub kalasadam.


Hirmuste.
Hirmuste on küla Saare maakonnas Kärla vallas.
Selle küla maadel Naakamäel on leitud inimasustuse jälgi 2. aastatuhandest eKr.


Badajoz.
Badajoz on linn Hispaanias Extremadura autonoomses piirkonnas, Badajozi provintsi keskus. Asub Guadiana jõe vasakul kaldal Portugali piiri lähedal.
Badajoz on piiskopilinn. Linnas on 1238. aastal ehitatud toomkirik.


Donostia.
Donostia (baski; hispaania "San Sebastián", ametlik nimi "Donostia-San Sebastián") on linn Hispaanias Baski autonoomses piirkonnas, Gipuzkoa provintsi, Donostialdea ja Donostia valla keskus. Asub Biskaia lahe ääres 18 km kaugusel Prantsusmaa piirist, 103 km kaugusel Vitoria-Gasteizist ja 473 km kaugusel Madridist. Geograafilised koordinaadid on 43°19 N, 1°59′ E.
Kõrgus merepinnast on 6 m.
Donostia linn moodustab põhiosa Donostia vallast. Donostia on ka Donostia linnastu keskus.
Donostia on 2016. aasta Euroopa kultuuripealinn (koos Wrocławiga).
Sport.
Linnas asub jalgpalliklubi Real Sociedad.


San Sebastián.
"San Sebastián" tähendab hispaania keeles 'püha Sebastianus (püha Sebastian)'.


Kajaani linn.
Kajaani on linn Soomes, Kainuu maakonna keskus. Vallas elab 38 200 inimest ja rahvastiku tihedus on 20,8 in/km².
Kajaani linn asutati Per Brahe korraldusega 6. märtsist 1651. Tollal elas seal umbes 400 inimest.
1. jaanuaril 2007 liideti Kajaaniga Vuolijoki vald.


UEFA Meistrite Liiga.
UEFA Meistrite Liiga (inglise keeles "UEFA Champions League") on Euroopa jalgpalliliidu UEFA alates hooajast 1992–1993 igal aastal korraldatav rahvusvaheline turniir parimatele klubimeeskondadele. Meistrite Liiga eelkäija oli 1955–1956 hooajast mängitud Euroopa karikas.
Meistrite Liiga korraldati esialgu kahe 4 meeskonnast koosneva alagrupiga, kus turniirisüsteemis selgitati võitjad, kes kohtusid finaalis. Võistlust laiendati hooajal 1994–1995 16 meeskonnale. Tänapäeval osaleb Meistrite Liigas juba 32 meeskonda, kes on jaotatud kaheksasse 4 meeskonnaga alagruppi. Alagrupis mängitakse kaks ringi, iga vastasega kodus ja võõrsil. Alagrupi kaks paremat meeskonda jätkavad kaheksandikfinaalis, kolmandaks jäänu pääseb UEFA karika kolmandasse vooru ja viimaseks jäänu langeb välja.
Kaheksandikfinaali pääsenud meeskonnad loositakse paaridesse, mille järel mängitakse olümpiasüsteemis kuni võitja selgumiseni. Kõik paarid mängivad omavahel kaks mängu, kodus ja võõrsil, ning võitja selgub kahe mängu kokkuvõttes löödud väravate järgi. Kui väravate vahe on võrdne, otsustab võõrsil löödud väravate arv. Selle võrdsuse korral mängitakse lisaaeg ja vajadusel võetakse kasutusele penaltiseeria.
Praegu on kasutusel kuues karikas. Esimesed viis on jäädavalt oma valdusesse saanud Madridi Real (1966), Amsterdami Ajax (1973), Müncheni Bayern (1976), AC Milan (1994) ja Liverpool F.C. (2005). Karika omandamiseks on tarvis see võita 3 korda järjest (Real, Ajax, Bayern) või 5 korda ühtekokku.
1960–2004 sai liiga võitja õiguse mängida Lõuna-Ameerika klubide meistriga Kontinentidevahelisele karikale. Alates 2005 saab liiga võitja õiguse mängida kõigi maailmajagude parimate meeskondade osavõtul peetaval klubide MM-il.
Läbi aegade on kõige rohkem, 9 korda võitnud Euroopa karika või Meistrite Liiga võitnud Madridi Real. AC Milan on karika võitnud 7 ja Liverpool 5 korda. Bayernil ja Ajaxil on 4 võitu. Riikidest on kõige rohkem kordi karikas läinud Hispaaniasse (12), Itaaliasse samuti (12), Inglismaale (11), Saksamaale (6) ja Hollandisse (6).
Francisco Gento on võitnud karika kõige rohkem, 6 korda (kõik Madridi Realiga). Clarence Seedorf on võitnud karika kõige suurema arvu, 3 klubiga. Frank Rijkaard on karika võitnud samuti 3 klubiga, neist 2 korda mängijana ja 1 korra treenerina. Treenerina on karika kõige rohkem, 3 korda võitnud Bob Paisley, kõik Liverpooliga. Marcello Lippi on treenerina jõudnud 4 korda finaali (kõik Torino Juventusega).
Kui arvestada üksnes Meistrite Liigat, siis on 2010. aasta alguse seisuga kõige rohkem väravaid löönud Raúl (66), Ruud van Nistelrooy (54), Thierry Henry (50), Andri Ševtšenko (48) ja Filippo Inzaghi (44). Raúl lõi kõik väravad Madridi Reali eest, teised nimetatud mitme klubi eest.


Diffa.
Diffa on linn Nigeris, Diffa departemangu keskus. Asub Komadugu Yobe jõe ääres, riigi kaguosas Nigeeria piiri lähedal.


1174.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad
Aastad: 1169 1170 1171 1172 1173 - 1174 - 1175 1176 1177 1178 1179


2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus.
2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus oli 47. Eurovisiooni lauluvõistlus, mis toimus 25. mail 2002 Eesti pealinnas Tallinnas Saku Suurhallis. Eesti sai õiguse korraldada lauluvõistlust, kui Tanel Padar, Dave Benton ja 2XL võitsid 2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse Taanis. Eesti oli esimene riik endisest idablokist, kes sai õiguse organiseerida lauluvõistlust. Lauluvõistluse eelarveks oli 122,6 miljonit eesti krooni.
Esmakordselt oli lauluvõistlusel alapealkiri – "Moodne muinasjutt". Kontsert algas videoga väikesest tüdrukust, kes avab suure muinasjuturaamatu ja näeb seal eestlasi, kes üksmeelselt ümisevad oma Eurovisiooni võidulaulu "Everybody". Kontserdi teemat rõhutas ka lavakujundus, õhtujuhtide roll ja tekst ning laulude vahel näidatud humoorikad videolõigud, milles igaühes oli kasutatud mõne tuntud muinasjutu süžeed, tegelasi või detaile Eesti ning eestlaste konteksti panduna. Õhtu lõppes, nagu osutasid ka õhtujuhid, õnnelikult, ja lätlaste võiduloo kordamise ajal oli laval sümboolne lumesadu.
Esialgu pidi Eurovisiooni lauluvõistlusel 2002 osalema vaid 22 riiki, nende hulgas top 15 eelmise aasta võistlusest ja seitse riiki, kes eemaldati 2001. aasta lauluvõistlusest viie aasta madala keskmise punktisumma tõttu. Kuid Euroopa Ringhäälingute Liit tõstis osalevate riikide arvu 24-le, millega said õiguse osaleda ka Iisrael ja Portugal. Portugal ei soovinud osaleda ja sellega sai õiguse Läti, keda esindas Marie N lauluga "I Wanna".
Lauluvõistluse eelarve küündis üle 122 miljoni krooni, mis jagunes neljaks: sponsorrahad (ERGO Kindlustus jm), riikide osalustasud ja piletimüügi tulud. Umbkaudu neljandik eelarvest ehk osa, mida muud tulud ei katnud (üle 33 miljoni), rahastati riigieelarvest. Lauluvõistlusel müüdi pileteid kolmele kontserdile: kahele peaproovile (24. ja 25.05) ning lõppkontserdile. Viimasele müüdi pääsmeid internetioksjonil alghinnaga 4500 krooni, kus mõni pilet läks kaubaks rohkem kui 7000 krooni eest. Soolase hinnaga pileteid ei müüdud aga kuigivõrd palju ning lauluvõistluse nädalal ja veel vahetult kontserdi eelgi müüdi pileteid Saku Suurhalli hinnaga 600 krooni.
Võistlust saabus vaatlema või kajastama tuhatkond ajakirjanikku või fänni üle maailma. Kõige arvukam pressidelegatsioon saabus Hispaaniast (üle 120 ajakirjaniku). Üksainus ajakirjanik saabus üritust kajastama Lõuna-Aafrika Vabariigist.
Lauluvõistluse õhtujuhid olid ooperilaulja Annely Peebo ja näitleja Marko Matvere. Ajakirjandusväljaanded korraldasid 2001. aasta lõpus hääletusi, keda eesti rahvas tahtnuks õhtujuhtidena näha. Eesti Päevaleht märkis oma edetabelis enimnimetatud saatejuhtidena Elektrat, Aigi Vahingut, Hanna-Liina Võsa, Darja Kelderit, Mart Sanderit jt.
Telesaate tehnilise teostuse tarvis palkas ETV põhiliselt Rootsi Televisiooni SVT tehnilise meeskonna. Tehnilise personali (operaatorid, valgustajad, helimesitrid jm) seas oli siiski ka hulk ETV töötajaid. Ürituse peaprodutsent oli Juhan Paadam, vastutavasse meeskonda kuulusid veel finantsjuht Jaanus Kõusaar, Tarmo Krimm, Janek Väli, Heidi Laanemäe, Kristel Maran. Lavakujunduse ning kogu ürituse stilistika autor oli teatrikunstnik Iir Hermeliin, pearežisöör Marius Bratten, valgustaja Per Sundin. Akrediteerimise eest vastutas Kati Ellandi. Videolõike valmistasid ette Rene Vilbre, Inessa Josing, Anu Välba jpt.
Hääletamissüsteem.
Iga riik avaldas puntid 12, 10, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 oma kümne lemmiku poolt.


1173.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad
Aastad: 1168 1169 1170 1171 1172 - 1173 - 1174 1175 1176 1177 1178


1172.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad
Aastad: 1167 1168 1169 1170 1171 - 1172 - 1173 1174 1175 1176 1177


1171.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad
Aastad: 1166 1167 1168 1169 1170 - 1171 - 1172 1173 1174 1175 1176


1170.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad - 1170. aastad - 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad 1220. aastad
Aastad: 1165 1166 1167 1168 1169 - 1170 - 1171 1172 1173 1174 1175


1168.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad
Aastad: 1163 1164 1165 1166 1167 - 1168 - 1169 1170 1171 1172 1173


1169.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad
Aastad: 1164 1165 1166 1167 1168 - 1169 - 1170 1171 1172 1173 1174


1166.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad
Aastad: 1161 1162 1163 1164 1165 - 1166 - 1167 1168 1169 1170 1171


1165.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad
Aastad: 1160 1161 1162 1163 1164 - 1165 - 1166 1167 1168 1169 1170


1164.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad
Aastad: 1159 1160 1161 1162 1163 - 1164 - 1165 1166 1167 1168 1169


1163.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad
Aastad: 1158 1159 1160 1161 1162 - 1163 - 1164 1165 1166 1167 1168


1162.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad
Aastad: 1157 1158 1159 1160 1161 - 1162 - 1163 1164 1165 1166 1167


1161.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad
Aastad: 1156 1157 1158 1159 1160 - 1161 - 1162 1163 1164 1165 1166


1160.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad - 1160. aastad - 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad 1210. aastad
Aastad: 1155 1156 1157 1158 1159 - 1160 - 1161 1162 1163 1164 1165


1158.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad
Aastad: 1153 1154 1155 1156 1157 - 1158 - 1159 1160 1161 1162 1163


1159.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad
Aastad: 1154 1155 1156 1157 1158 - 1159 - 1160 1161 1162 1163 1164


1156.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad
Aastad: 1151 1152 1153 1154 1155 - 1156 - 1157 1158 1159 1160 1161


1155.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad
Aastad: 1150 1151 1152 1153 1154 - 1155 - 1156 1157 1158 1159 1160


1153.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad
Aastad: 1148 1149 1150 1151 1152 - 1153 - 1154 1155 1156 1157 1158


1152.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad
Aastad: 1147 1148 1149 1150 1151 - 1152 - 1153 1154 1155 1156 1157


1151.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad
Aastad: 1146 1147 1148 1149 1150 - 1151 - 1152 1153 1154 1155 1156


1150.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad - 1150. aastad - 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad 1200. aastad
Aastad: 1145 1146 1147 1148 1149 - 1150 - 1151 1152 1153 1154 1155


1149.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad
Aastad: 1144 1145 1146 1147 1148 - 1149 - 1150 1151 1152 1153 1154


1148.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad
Aastad: 1143 1144 1145 1146 1147 - 1148 - 1149 1150 1151 1152 1153


1147.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad
Aastad: 1142 1143 1144 1145 1146 - 1147 - 1148 1149 1150 1151 1152


1146.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad
Aastad: 1141 1142 1143 1144 1145 - 1146 - 1147 1148 1149 1150 1151


1145.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad
Aastad: 1140 1141 1142 1143 1144 - 1145 - 1146 1147 1148 1149 1150


2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus.
2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus oli 46. Eurovisiooni lauluvõistlus ja see toimus 12. mail Kopenhaagenis Parken Stadiumil.
Taani sai korraldusõiguse, kui Olsen Brothers võitis 2000. aastal Stockholmis. Eurovisioon algas Olsen Brothersi esinemisega.
Õhtujuhid olid Natasja Crone Back ja Søren Pilmark.
Võistluse võitis Eesti, keda esindasid Tanel Padar, Dave Benton & 2XL lauluga "Everybody". Dave Benton on esimene mustanahaline, kes on Eurovisiooni võitnud.
2001. aasta Eurovisiooni logoks oli neli rõngast, mis moodustasid südame. Neli rõngast olid ka lava kujunduses ja valgustuskonstruktsioonis oli samuti neli ringi.
Korraldajatel oli võistluse organiseerimisel probleeme, nagu näiteks rahastamine ja toimumispaiga leidmine. Võistlus otsustati korraldada Parkeni jalgpallistaadionil, kui staadioni omanik nõustus lisama eemaldatavat katust. See lahendus, tegi Parkenist suurima võistlushalli, kus Eurovisioon on aset leidnud. Staadionile mahtus 38 000 inimest. Probleeme oli ka sellega: paljude esinemiste jaoks oli koht liiga suur ja paljud pealtvaatajad, lihtsalt ei näinud lava.
Võistluse favoriitideks olid Saksamaa, Kreeka ja Sloveenia. Hääletuse edenedes hakkasid võidu pärast duelli pidama hoopis Taani ja Eesti. 2001. aasta Eurovisiooni üllatusvõitjaks tuli Eesti.
Hindamissüsteem.
Kõik osavõtvad riigid said hinnata oma kümmet lemmikut. Kasutati punkte 12, 10, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1.


1144.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad
Aastad: 1139 1140 1141 1142 1143 - 1144 - 1145 1146 1147 1148 1149


1143.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad
Aastad: 1138 1139 1140 1141 1142 - 1143 - 1144 1145 1146 1147 1148


Mariehamn.
Mariehamn (soome keeles "Maarianhamina") on Ahvenamaa pealinn.
89,5% linna elanikest räägib emakeelena rootsi keelt.
Mariehamn on enamiku ida poolt Rootsi sõitvate laevade vahepeatus. Tallinki, Silja Line'i ja Viking Line'i reisilaevad, mis sõidavad Tallinnast või Helsingist Rootsi, teevad Mariehamnis vahepeatuse.


1142.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad
Aastad: 1137 1138 1139 1140 1141 - 1142 - 1143 1144 1145 1146 1147


Pommern.
Pommern (esialgse nimega Mneme; ehitatud 1903. aastal Šotimaal) on neljamastiline purje- ja muuseumlaev, mida peetakse Ahvenamaa üheks sümboliks. Laev seisab Ahvenamaa Läänesadamas ja on avatud külastajatele oma esialgsel kujul.
Ajalugu.
Laev ehitati 1903. aastal Šotimaal kaubalaevaks. Temaga toodi Lõuna-Aafrikast salpeetrit, hiljem veeti Austraaliast vilja Inglismaale ja Iirimaale ning puitu Soomest ja Lõuna-Aafrikast Austraaliasse. Laevale mahtus 49 000 viljakotti.
1923. aastal ostis Kreekalt laeva kapten Gustav Erikson ja see toodi Ahvenamaale.
1939. aastal tegi Pommern viimase merereisi. Teisest maailmasõjast alates on laev seisnud Mariehamni sadamas.
1952. aastal kinkisid Eriksoni pärijad laeva linnale, mis laeva restaureeris.


1141.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad
Aastad: 1136 1137 1138 1139 1140 - 1141 - 1142 1143 1144 1145 1146


Metro Luminal.
Metro Luminal on 1988 moodustatud eesti post-punk/alternatiivrock ansambel.
Ajalugu.
Bändi moodustasid Tallinnas 1988. aasta märtsis ansambli Ükskõik liikmed Allan Vainola, Rainer Jancis ja Mait Vaik. Ansambel sai tuntuks üheksakümnendail, aga teatud ringkonnis oli ta kultusbänd juba eelneva kümnendi lõpupoole. Koguneti 1986 nime all Ükskõik, mis aasta pärast Metro Luminali vastu vahetus. Muusikalise poole lõi Rainer Jancis, sõnad kirjutasid eranditult Andres Rodionov ja Mait Vaik. Tänu bändi omanäolisele kõlapildile (mida iseloomustati kui depressiivrocki) kogusid nad kiirelt tuntust. 90-ndate tõeliseks kultuslooks sai "Isa tuli koju". Alates 1996. aastast, kui bändist lahkus Allan Vainola, muutus Metro Luminal pigem eksperimentaalmuusika projektiks, kus peafiguuriks oli Rainer Jancis. 2004. aastal andis bänd välja albumi "Reboot", 2008. aastal ilmus plaat "Sassis".
Muud.
Metro Luminal on mõjutanud paljusid Eesti bände. Olulise märgi on jätnud Eesti rock-muusika ajalukku ka liikmete kõrval- ja jätkuprojektid: Vennaskond, Sõpruse Puiestee – Allan Vainola, Mait Vaik, Alumiinium, Sinu sädelev sõber – Allan Vainola, Modern Ethic – Rainer Jancis, Kosmikud – Andres Vana, Kristo Rajasaare.


1140.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad - 1140. aastad - 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad 1190. aastad
Aastad: 1135 1136 1137 1138 1139 - 1140 - 1141 1142 1143 1144 1145


1134.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad
Aastad: 1129 1130 1131 1132 1133 - 1134 - 1135 1136 1137 1138 1139


1135.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad
Aastad: 1130 1131 1132 1133 1134 - 1135 - 1136 1137 1138 1139 1140


1136.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad
Aastad: 1131 1132 1133 1134 1135 - 1136 - 1137 1138 1139 1140 1141


1137.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad
Aastad: 1132 1133 1134 1135 1136 - 1137 - 1138 1139 1140 1141 1142


1138.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad
Aastad: 1133 1134 1135 1136 1137 - 1138 - 1139 1140 1141 1142 1143


1139.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad
Aastad: 1134 1135 1136 1137 1138 - 1139 - 1140 1141 1142 1143 1144


Põhjanael.
Põhjanaela (ka "Stella Polaris ja Polaris Borealis") leidmine tähistaevas
Tähtede näiv liikumine ümber Põhjanaela taeva põhjapooluse vahetus läheduses
Põhjanael on Väikese Karu tähtkuju (Eesti tähistaevas Väikese Vankri) kirkaim täht.
Põhjanael asub taeva põhjapoolusest praegu umbes 42 kaareminuti kaugusel (see kaugus muutub). Tema otsetõus on 2h31m49,08s ja kääne on +89°15'50.79" (epohh 2000.0).
Põhjapoolkeral näib kogu tähistaevas tiirlevat ümber Põhjanaela.
Nimi.
Põhjanaela traditsiooniline ladinakeelne nimi on Stella Polaris ehk Polaris.
Astronoomias on tähe süstemaatiline nimi "α" Ursae Minoris (lühendatult "α" UMi või Alpha UMi.
Teised tähistused on 1 UMi, HD 8890 ja HR 424.
Põhjanael taevakehana.
Põhjanael on kolmiktäht, mille koosseisus on Polaris A, Polaris Ab ja Polaris B. Tema absoluutne heledus on –4,6M ja keskmine näiv heledus 2,005m ning kaugus päikesesüsteemist 432 ± 7 valgusaastat.
Polaris A on F7 Ib-II spektriklassi ülihiid, mis on Päikesest umbes 2000 korda heledam. Põhjanael on jõudnud täheevolutsiooni perioodi, kus tähe temperatuur, mõõtmed ja heledus muutuvad suhteliselt kiiresti. Praegu on täht aeglaselt muutumas sinisest ülihiiust väga suurte mõõtmetega punaseks ülihiiuks, hetkel on ta kollane-valge ülihiid. Põhjanael on ka lähim klassikaliste tsefeiidide hulka kuuluv täht, tema valgus muutub perioodiga 3,97 päeva, nii periood kui amplituud muutuvad aeglaselt. Heleduse pulsatsioonide amplituud oli 2004 aastal 0,04m.
Polaris Ab on F6V spektriklassi kääbustäht, mis tiirleb umbes 18,5 astronoomilise ühiku kaugusel ümber Polaris A tiirlemisperioodiga umbes 30 aastat. Tema näiv heledus on 9,2m. Polaris Ab massiks on Hubble'i nimelise kosmoseteleskoobiga määratud 1,26 ± 0,14 Päikese massi.
Polaris B on heledaim tuntud kaaslastest, tema näiv heledus on 8,2m. Tegu on Päikesest veidi kuumema kollase kääbustähega, mille spektriklass on F3V. Polaris B kaugus Põhjanaelast on 18,5 kaaresekundit, taevasfääri tasandisse projitseeritud orbiidi raadius on 2000 astronoomilist ühikut. Seda Põhjanaela kaaslast on võimalik vaadelda juba üsna väikese teleskoobiga.
Kasutamine orienteerumiseks.
Põhjanaela järgi saab põhjapoolkeral (välja arvatud põhjapooluse lähedal) määrata põhjasuunda. See omakorda võimaldab kindlaks teha teised ilmakaared ning lihtsustab oluliselt öist navigeerimist. Põhjanaela järgi saab põhjasuuna kindlaks teha oluliselt täpsemini kui kompassi järgi, sest Maa geograafiline põhjapoolus ja magnetiline põhjapoolus ei asu kõikjal samas suunas. Eestis on nende pooluste vaheline hälve mõni kaarekraad, kuid leidub paiku, kus see on palju suurem. Põhjanaela abil saab täpset põhjasuunda määrata kaks korda (tähe)ööpäevas, siis kui täht asub alumises või ülemises kulminatsioonis.
Lõunapoolkeral ei ole taeva lõunapooluse läheduses heledat tähte, seepärast kasutatakse seal lõunasuuna määramiseks Lõunaristi.


1132.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad
Aastad: 1127 1128 1129 1130 1131 - 1132 - 1133 1134 1135 1136 1137


1131.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad
Aastad: 1126 1127 1128 1129 1130 - 1131 - 1132 1133 1134 1135 1136


1130.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad - 1130. aastad - 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad 1180. aastad
Aastad: 1125 1126 1127 1128 1129 - 1130 - 1131 1132 1133 1134 1135


1110.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad
Aastad: 1105 1106 1107 1108 1109 - 1110 - 1111 1112 1113 1114 1115


2003. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus.
Eurovisiooni Lauluvõistlus 2003 oli 48. Eurovisiooni lauluvõistlus. See toimus 24. mail 2003 Skonto Hallis Riias Lätis. Õhtujuhid olid Marie N (2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse võitja) ja Renārs Kaupers, kes on Läti bändi Brainstormi solist. Brainstorm jäi Eurovisiooni lauluvõistlus 2000 kolmandaks. See oli teine kord, kui Eurovisiooni lauluvõistlus juhtisid kaks endist osalejat. Esimene kord toimus see aastal 1991. 2003. aasta Eurovisiooni võitis Türgi esineja Sertab Erener lauluga "Everyway that I can". Sertab Erneri laul oli tüüpiline Türgi poprütmiga laul. 2003. aastal laulis Türgi esimest korda Eurovisiooni ajaloos inglise keeles.
Belgiat esitav Urban Trad jäi teisele kohale. Nende laul "Sanomi" oli väljamõeldud keeles.
Kõige skandaalsem osaleja oli Venemaa duo t.A.T.u, kes omas juba enne Eurovisiooni suurt edu Euroopas. Lauluvõistlusel nad katkestasid proovid ühe laulja haiguse tõttu. Enne seda oli t.A.T.u lubanud šokeerivat esitamist, kuid nüüd jäi see ära. t.A.T.u oli kõige suurem favoriit, kuid kokkuvõttes jäi ta võitjast taha vaid kolme punktiga ja platseerus kolmandaks.
Hääletamisprotseduuri lõpus, enne viimase punktiandjariigi Sloveenia eel, oli võimalus võita kolmel riigil: Türgil, Venemaal ja Belgial. Sloveenia kinnitas Türgi võitjaks, andes Türgile kümme punkti. Kaksteist punkti andis Sloveenia küll Venemaale, kuid see ei tõstnud Venemaad esimeseks.
Suurbritannia duol Jeminil ei õnnestunud teenida mitte ühtegi punkti.
Venemaa protesteeris lõpptulemuste üle. Iiri televaatajate hääletus ebaõnnestus ja Iirimaa otsustas kasutada žüriid. Žürii ei andnud nii Venemaale kui ka Türgile mitte ühtegi punkti. Žürii kasutamine rahvahääletuse ebaõnnestumisel on Euroopa Ringhäälingute Liidu reeglite poolt täielikult lubatud.


Lihvketas.
Lihvketas on abrasiivmaterjalist tööpinnaga tööriist, mis on loodud terase, roostevaba terase, alumiiniumi, valumalmi, valuterase, kivi, betooni jne. lihvimiseks ning sellisteks tööoperatsioonideks nagu puhastamine, keevisõmbluse lihvimine, liitekohtade ettevalmistus jms. Lihvkettad monteeritakse käsimasinatele ja nende lubatud joonkiirus on kuni 80 m/s. Kettal antud kiirust ei tohi ületada.


Montevideo.
Montevideo on Uruguay pealinn ja riigi suurim linn. Asub La Plata lahe põhjakaldal.
Ajalugu.
1680. aastal rajasid portugallased linna kohale kindluse, mis muutus peagi salakaubanduse keskuseks. Montevideo on asutatud 18. sajandil. 1726. aastal rajasid hispaanlased salakaubandusega võitlemiseks Montevideo kindluse, mille ümber tekkis linn. 1776. aastast kuulus La Plata asekuningriigi koosseisu. Uruguay pealinnaks sai 1828. aastal. 20. sajandi alguses saabus linna palju immigrante Euroopast.
Elanikkond.
Montevideo elanikest on 88% Euroopa päritolu, kolmandik elanikest on Itaalia päritolu.
Kliima.
Linnas on subtroopiline kliima. Jaanuari keskmine temperatuur on +23°C, juulis +10°C. Aastane sademetehulk jääb alla 1000 mm.
Haridus.
Montevideo Vabariiklik Ülikool on rajatud 1849. aastal.
Sport.
1930. aastal toimusid linnas esimesed jalgpalli MM-võislused.


Ajutine Valitsus (ansambel).
Ajutine Valitsus oli Eesti punkrockansambel 1980 – 1981.


1107.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad - 1100. aastad - 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad
Aastad: 1102 1103 1104 1105 1106 - 1107 - 1108 1109 1110 1111 1112


1108.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad - 1100. aastad - 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad
Aastad: 1103 1104 1105 1106 1107 - 1108 - 1109 1110 1111 1112 1113


1109.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad - 1100. aastad - 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad
Aastad: 1104 1105 1106 1107 1108 - 1109 - 1110 1111 1112 1113 1114


Litograafia.
Näide litograafiast, 1902;originaalsuurus 33×24 cm
Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles "lithos" 'kivi' + "graphō" 'kirjutan') on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati.
Tehnika.
Trükkimiseks on vaja litokivi. Selleks võetakse 8–12 cm paksune lihvitud lubjakiviplaat ja sellele joonistatakse kujutis rasvase kriidi ja/või tušiga. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga lämmastikhappe lahusega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga (joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna vastuvõtlikuks vee toimele). Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga.
Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile – värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse spetsiaalse litopressiga ning tõmmiste arv on piiramatu.
Eelised.
Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.
Ajalugu.
18. sajandi lõpus leiutas Alois Senefelder (1771–1834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse - kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastateks olid arvatavasti 1796–98.
Alois Senefelder ei olnud tegelikult graafik, vaid näitleja, muusik ja luuletaja aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt noodikirjade paljundamiseks), kui olid olnud senised.
1796. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed noodivihikud, neile järgnesid koolilaulikud.
1799. aastal avas Senefelder Münchenis oma trükikoja.
Baieri õueraamatukogu direktor C. v. Aretin (1773–1824) otsustas 1807. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed joonistajaid (näiteks Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty) ja peatselt ühines ka A. Senefelder. Müncheni kunstikogud sisaldasid rohkesti kuulsate meistrite teoseid, mida laiemale publikule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia, kui graafikaliigi ja litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.
1810. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate 15.–18. sajandi meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja
"Litograafiad" kaudu, mis ilmus kuueleheliste vihikutena kuni 1816. aastani, kokku 72 vihikut.
1817. aastal hakkas ilmuma teine kunstiteoseid reprodutseeriv sari "Baieri maalisaal" ("Bayrischer Gemäldesaal"), millest 1821. aastani oli välja tulnud 108 lehte.
Kunstiteoste reprodutseerimise kõrval hakati kiviplaati kasutama ka maastiku- ja arhitektuurivaadete vahetuks edasiandmiseks.
1818. aastal andis Alois Senefelderi välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der Steindruckerey", mis osutus väga oluliseks litograafiatehnika kuulsuse kasvule. Litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükitavatest võtetest.
Uue tehnika levik oli kiire ja seda kasutati 19. sajandil suuretiraažiliste väljaannete trükkimisel.
Eesti esimesi litotöökodasid asutati 1835. aastal Tartus.
Tänapäeval kasutatakse litograafiat põhiliselt kunstis, trükitööstuslikku litograafiat asendab ofsettrükk.


Ferdinand Piloty.
Ferdinand Piloty (28. august 1786 – 8. jaanuar 1844 München) oli saksa litograaf.
Õppis Moritz Kellerhoveni ja Johann Christian von Mannlichi juures Münchenis.
Litograafia juurde jõudis Piloty, kui Baieri õueraamatukogu direktor Johann Christoph von Aretin otsustas 1807. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist ja palkas mitmeid joonistajaid (kaasaarvatud Piloty) uue graafikaliigiga tegelema.
Piloty kujunes osavaks litograafiajoonistajaks ja tegutses Müncheni ning Schleissheimi kunstikogude reprodutseerimisel.
Ferdinand Piloty oli maalikunstniku Karl von Piloty isa.
Piloty, Ferdinand
Piloty, Ferdinand
Piloty, Ferdinand


Marseille Olympique.
Olympique de Marseille on 1899. aastal Marseille's asutatud Prantsusmaa jalgpalliklubi, mis mängib Ligue 1-s. On riigi kaheksakordne meister ja kümnekordne karikavõitja.
Klubi edukaim periood oli 1990. aastate alguses, kui võideti neli meistritiilit järjest. Viies järjestikune tiitel võeti aga ära, kuna klubi juht Bernard Tapie oli segatud skandaali vastasmeeskonna mängijate äraostmises. Samal 1993. aastal võitis klubi ka UEFA Meistrite Liiga. Aasta hiljem klubi langes nõrgemasse liigasse finantsraskuste tõttu. Sealt tõusti siiski kiiresti kõrgliigasse tagasi.
Hooaeg 2011-2012.
Hooajal 2011-12 osaleb klubi UEFA Meistrite Liiga 2011-12 grupifaasis. Alagrupis Olympique sai 2. koha ja jõudis kaheksandikfinaali, kus alistas Milano Internazionale. Veerandfinaalis kaotas Marseille Olympique Bundesliga klubile Müncheni Bayern (kodus 0:2, võõrsil 0:2).
Välislingid.
Marseille


Puulõige.
Puulõige on vanim graafikatehnika. Tegemist on kõrgtrükiga ja trükkimisel kasutatakse puuplaati.
Iseloomulik.
Iseloomulikuks on tugevad jooned ja pindade kontrastid. Suuremate pindade puhul jätab tõmmisele jäljed ka puusüü.


Kõrgtrükk.
Kõrgtrükk on trükitehnika, mille puhul paberile jätavad jälje värviga määritud trükiplaadi kõrgemad osad.
Tehnika.
Siledast plaadist uuristatakse välja need osad, mis paberil peavad paberikarva jääma. Olulisemad tehnikad on linool- ja puulõige (nimetus vastavalt trükiplaadi materjalile). Puuduseks loetakse peente ja täpsete joonte saamise keerukust.


Sügavtrükk.
a>i "Rüütel, surm ja kurat" (1513).
Sügavtrükk on trükitehnika, mille puhul kujutis kantakse paberile trükipressi abil. Kujutise jätab trükiplaadi uuretes olev trükivärv.
Tehnika.
Sellise viisi suureks plussiks on väga peente ja täpsete joonte saamise võimalus. Pikka aega kasutati sügavtrükki raamatute illustreerimisel. Tähtsamad tehnikad on vasegravüür, kuivnõel, ofort, akvatinta, pehmelakk ja metsotinto.


Lametrükk.
Lametrükk on trükitehnika, mille puhul trükiplaadi pind on täiesti tasane. Värvi kinnitamiseks kasutatakse mitmeid keemilisi ja fotokeemilisi võtteid.
Tuntuim tehnika on litograafia ehk kivitrükk.


Euroopa karikas.
Euroopa karikas või Meistrite karikas ("European Champion Clubs' Cup") oli aastatel 1955–1992 mängitud UEFA korraldatud Euroopa jalgpalliklubide kõrgeim võistlus. Karikavõistlustel said osaleda Euroopa põhiliigade meistrid, nii eelmise kui sama aasta võitjad.
Võistlus toimus selliselt, et meeskonnad loositi paaridesse ja kohtuti kaks korda(kodus/võõrsil). Edasipääseja otsustas kahe mängu kokkuvõtlik seis. Kui kahe mängu kokkuvõttes oli seis viigiline, siis mängiti kolmas otsustav lisamäng. Alates 1967. aastast sai otsustavaks võõral väljakul löödud väravate arv. Kui ka see oli mõlemal meeskonnal ühesugune, siis otsustas edasipääseja loos. 1971. aastal asendati loos mängujärgse penaltiseeriaga.
1992/1993 hooajal sarja mängusüsteemi ja nime muudeti. Sellest sündis tänapäevane UEFA Meistrite Liiga.
Vaata ka.
UEFA Meistrite Liiga


Reynoldsi arv.
Reynoldsi arv (lühendatult Re) on vedelike ja gaaside voolamise laadi (laminaarne või turbulentne) määrav dimensioonita suurus.
Arv saadakse vedelikuosakesele mõjuva inertsjõu jagamisel kujumuutust takistavate jõududega. Arv on nimetatud Osborne Reynoldsi järgi, kes esitas selle 1883. aastal.


Robert Lepikson.
Robert Lepikson (14. juuni 1952 Tallinn – 1. juuli 2006 Rakvere) oli Eesti poliitika- ja äritegelane ning rallisõitja-kaardilugeja.
Rallisõitjana oli ta kolmekordne Eesti meister, hõbemedaliomanik ja Balti karika võitja autorallis. Ta kuulus ka Eesti Autospordi Liidu juhatusse.
Lepiksoni hüüti Raua-Robertiks, sest ta oli töötanud vanametalli kokku ostva ettevõtte AS EMEX peadirektorina.
1999. aastal oli Lepikson segatud Edgar Savisaare pildi tulistamise skandaali.
Lepikson paistis silma otsekoheste, kriitiliste ja kohati poliitiliselt ebakorrektsete sõnavõttudega. Suurima tagasilöögina tõi see kaasa tema vallandamise siseministri ametikohalt 1998. aasta alguses.
1998. aastal oli ta Ivar Raidami kaardilugeja võidetud Saaremaa Rallil.
Lepikson oli nende 8 Riigikogu liikme seas, kes 2004 astusid välja Keskerakonnast. Nad hakkasid end nimetama sotsiaalliberaalideks ja püüdsid Riigikogus registreerida oma fraktsiooni. Sotsiaalliberaalide ühendus lagunes siis, kui Riigikohus keelas neil oma fraktsiooni moodustada, sest oma erakonda ei suutnud nad samuti luua. Sotsiaalliberaale ühines nelja erakonnaga, Lepikson astus ainsana Rahvaliitu. Lepiksoni sõnul oli Rahvaliidus paras annus isamaalisust ja sotsiaalsust ning lisaks selged arusaamad majanduspoliitikast.
2005. aasta veebruaris esitas Lepikson seadusemuudatuse eelnõu, mille kohaselt võiks sõiduautot juhtida kuni 0,49‰ joobega. Suuremate veokite ja ühissõidukite juhtidel oleks eelnõu järgi lubatud 0,2‰ ja ka liiklusõnnetuse põhjustanud juhtidel langeks lubatud joobe piir 0,2‰-ni. Seevastu oleks auto juhtimine 1,5‰ joobes muudetud kriminaalkuriteoks. Valitsus ei kiitnud seda eelnõud heaks ega hakanud seda tõsiselt arutama.
Haridus.
1970 lõpetas Lepikson Tallinna 1. Keskkooli.
1980 lõpetas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi elektroonikainsenerina.


Vesihein.
Vesihein ("Stellaria media") on nelgiliste sugukonda tähtheina perekonda kuuluv üheaastane rohttaim.
Rahvakeeles on kasutatud nimesid virn, limarohi, rägahein, siavirn ja nädselm.
Vesihein on lühiealine, üks taim elab keskmiselt kuu aega, kuid suve jooksul võib seemnest kasvada kaks kuni kolm põlvkonda. Õied meenutavad väikest valgest tähekest, mõnikord võivad kroonlehed puududa. Viljadeks on rippuvad kuprad, mis avanevad kohe pärast valmimist.
Esineb peamiselt inimmõjuga aladel. Kasvukohana eelistab niisket ja viljakat haritavat maad aga kasvab ka metsa- või teeservades ja veekogude kallastel. On hea toidutaim koduloomadele.


Automaatika.
Automaatika on teaduse ja tehnika haru, mis tegeleb automaatseadmete ja automatiseeritavate protsesside kontrollimise ja juhtimise meetodite ning vahenditega.
Automaatikasüsteemide töö rajaneb süsteemi kuuluvate seadmete ja süsteemiosade seisundit kirjeldaval informatsioonil, mida edastatakse elektriliste, pneumaatiliste, hüdrauliliste, optiliste jm signaalide abil ja mis tagasisidestatuna saavad protsesse mõjutada. Signaalid juhitavast keskkonnast saadakse mitmesugustest anduritest.


R (programmeerimiskeel).
R on kõrgtaseme objektorienteeritud interpreteeritav programmeerimiskeel. R on vaba tarkvara (GPL) ning laialdaselt kasutusel statistikas. R jookseb paljudel erinevatel platformidel, sh UNIXi-laadsetel operatsioonisüsteemidel, nagu Linux, Mac OS X ning Microsoft Windows.
R-i algsed autorid 1990ndatel olid Ross Ihaka ning Robert Gentleman Aucklandi ülikoolist. Praegu arendab keelt edasi suur aktiivne vabatahtlike meeskond ("R core team").
Struktuur.
R on hierarhilise struktuuriga pakett: ta koosneb põhiosast ning erinevatest lisapakettidest ("package"). Valimik kõige olulisemaid pakette kuuluvad "soovitatavate pakettide" hulka ja installeeritakse tavaliselt koos põhiprogrammiga. R sisaldab oma tarbeks ka lihtsat paketihaldurit.
Võrdlus teiste keeltega.
R on S-keele variant ning väga sarnane S-PLUS-le.
R-i tugevateks külgedeks on keeruliste ning komplekssete andmestruktuuride manipuleerimine. Keele objekt (muutuja) võib sisaldada nii arve, loogilisi suurusi, teksti, kui ka komplekssemat infot, näiteks programmilõike.
Keelel on tugev vektor- ning maatriksarvutuse toetus, väga hea indekseerimine, rikkalik matemaatiliste meetodite kogu ning väga võimalusterohke graafika. R on kiiruse ja võimaluste poolest võrreldav Octave'i või MATLABiga.
R sisaldab ka tavalisi üldotstarbeliste keelte vahendeid suhtlemiseks operatsioonisüsteemiga ja tekstide töötlemiseks ning võimaldab kasutada C-s (või C++-s) ja fortranis kirjutatud koodi.
Komplekssed andmestruktuurid teevad keele suhteliselt aeglaseks ning mälumahukaks. Seepärast on keel muudes rakendustes vähe levinud.
Kasutusalad.
R-i kasutatakse palju statistikas ning bioinformaatikas (sh biomeetrias).


Maadevahe jõgi.
Maadevahe jõgi ehk Tõnija-Maadevahe peakraav asub Ida-Saaremaal, algab Veeriku külast 3 km idakirde pool Pähna soos ja suubub Kunnati lahe Kisti lahesoppi. Jõe valgala on 29,6 km². Jõgi voolab läbi Lepna tammiku. Maadevahe läbib enamasti soiseid niite ja metsi ning 1 km enne Kõiguste lahte jõudmist kaob maa alla.
Ühendus Pitkjärvega on maaparanduse tõttu katkenud.
Jõe nimi tuleb keskajast, mil see tähistas ordu- ja piiskopimaade piiri. Keskajani nimetati seda Tõnni jõeks.
Tõnni jõge mainiti esmakordselt 1248. aastal, kui piiskop ja ordu jagasid Saaremaad. Tõnni jõe järgi sai nime ka Tõnija küla, mis jõe lähistel aastasadade jooksul veidi jõelähtme poole nihkunud on.
Maadevahe jõgi paar kilomeetrit enne merre suubumist 2006. aasta lõpus


Veeriku küla.
Veeriku (Sassi) on küla Saaremaal Valjala vallas.


Kõiguste laht.
Kõiguste laht päikesetõusu ajal juulikuus
Kõiguste laht on laht Saaremaal Valjala ja Laimjala vallas.
Lahes on viimaste aastate jooksul toimunud ulatuslikud muutused kogu põhjaelustiku struktuuris.
Lahe rannikul asub Kõiguste sadam.
Lahte suubub Maadevahe jõgi.
Lahe geograafilised koordinaadid on.


1114.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad
Aastad: 1109 1110 1111 1112 1113 - 1114 - 1115 1116 1117 1118 1119


1115.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad
Aastad: 1110 1111 1112 1113 1114 - 1115 - 1116 1117 1118 1119 1120


1116.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad
Aastad: 1111 1112 1113 1114 1115 - 1116 - 1117 1118 1119 1120 1121


1117.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad
Aastad: 1112 1113 1114 1115 1116 - 1117 - 1118 1119 1120 1121 1122


1118.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad
Aastad: 1113 1114 1115 1116 1117 - 1118 - 1119 1120 1121 1122 1123


1119.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad
Aastad: 1114 1115 1116 1117 1118 - 1119 - 1120 1121 1122 1123 1124


1120.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad
Aastad: 1115 1116 1117 1118 1119 - 1120 - 1121 1122 1123 1124 1125


Veeriku.
Veeriku on Tartu linnaosa, mis paikneb Tartu lääneosas.
Veeriku linnaosa piirid on: linna piir - Tartu-Tallinna raudtee - Tervishoiu tänav - N. Lunini tänav - Ülase tänav - Tulbi tänav - Kullerkupu tänav - Ravila tänav - Viljandi maantee.
Veeriku linnaosa pindala on 281 ha ja registreeritud elanikke 1. jaanuaril 2012. aastal 5561. Asustustihedus (1979 in/km²) on madalam Tartu keskmisest (2535 in/km²).
Veeriku linnaosa piirneb Tähtvere, Vaksali ja Maarjamõisa linnaosadega ning Ülenurme ja Tähtvere vallaga.
Põhjapoolses osas võtab Ravila tööstuspark enda alla 31,3 hektarit. Linnaosa keskele koonduvad elektriliinid, kus Eesti Energia käsutuses on 7,6 ha maad.
Haridusasutustest asuvad siin Kannikese lasteaed ja Meelespea lasteaed ning põhiharidust andev Veeriku kool.
Lastekaitsepäeval 2009 avati Veeriku pargis mänguväljak, mille loomisel võeti arvesse just laste ja noorte enda arvamust.
Visa spordihallis (Ravila 80) on võimalik tegeleda pallimängudega, viia läbi poksi, judo ja jõutreeninguid ning mängida saalihokit. Tervise- ja spordiklubis Arena (Betooni 9)
on ujula kahe basseiniga, võimlemissaal ja jõusaal.


Meediaseire.
Meediaseire on ajalehtedest, raadio- ja telesaadetest ning "online"-meediast lühiülevaate tegemine.
Meediaseire ajalugu ulatub väidetavalt 20. sajandi algusse ning pärineb USA'st, kus professor William French Adamsi abikaasa proua Flora Adamsi hobiks oli ajalehtedest ja ajakirjadest huvitavate artiklite väljalõikamine. Mõned ajad hiljem tehti proua Adamsile ettepanek oma tööd jätkata juba ametlikult teenust osutades. 1903. aastal asutas professor Adams ettevõtte Luce Press Clippings.
Tänapäeval kogutakse meediaseires meediaanalüüsi aluseks olevat andmestikku. Meediaseire üheks eesmärgiks on omada ülevaadet kõigist tarbijatele suunatud sõnumitest, sõltumata nende vormist, esitamise viisist, ajast, kohast ja teistest teguritest, mis sõnumi vastuvõtmist mõjutavad.
Meediaseire hõlmab sageli kolme valdkonda: reklaamikulutuste seire, reklaamide loovlahenduste seire ja sisu seire. Nende põhjal saab teha hiljem ka analüüsi, mis toob välja mingi ajaperioodi suunad ja arengud vastavas valdkonnas.


Meie Maa.
Meie Maa on ajaleht, mis on pikemate ja lühemate pausidega ilmunud 1919. aastast alates Saaremaal. Lehel on muudetud nii nimesid kui ka ilmumistihedust.
Meie Maa väljaandjaks on Saaremaa Raadio OÜ, mille omanikeks on Arne Pagil, Veljo Kuivjõgi, Hugo Lõhmus ja Heli Salong.


Kuressaare Ametikool.
Kuressaare Ametikool on Eesti kutsekool, mis asub Kuressaares aadressil Kohtu 22.
Kooli sünniaasta on 1922, kui Kuressaare Ehitusinstruktorite Kooli võeti vastu 19 õpilast. See märgib ka järjepideva kutsehariduse algust Saaremaal. Tänaseks õpib koolis "circa" 1000 õpilast.
Kool peab enda missiooniks ette valmistada tööturul konkurentsivõimelisi ja elus toimetulevaid inimesi.
Praeguse nime sai kool 1990. aastal. Alates 1999. aastast on tänu PHARE projektidele koolist kujunenud regionaalne koolituskeskus. Läbi paljude ELi projektide suudetakse enamikule õpilaskonnast ka Eestist väljas praktikat pakkuda.


R.
"See artikkel räägib tähest; programmeerimiskeele kohta vaata artiklit R (programmeerimiskeel)
R on ladina tähestiku täht.


Antananarivo.
a> loss (varemetes pärast 1995. aasta tulekahju)
thumb
Antananarivo (1975. aastani "Tananarive" [tananar'iiv] malagassikeelse hääldusvariandi järgi) on Madagaskari pealinn. Ta asub põhja-lõunasuunas Madagaskari saare keskel ning 145 km kaugusel saare idarannikust. Geograafilised koordinaadid on 18°56′ S, 47°31′ E.
Antananarivo on Madagaskari suurim linn ning haldus-, kommunikatsiooni- ja majanduskeskus.
Antananarivos kehtib Ida-Aafrika aeg.
Linnas asub Madagaskari valitsuse ja parlamendi residents.
Loodus.
Antanarivo on 1200...1435 m kõrguseni merepinnast. Ta on rajatud umbes 4 km pikkuse põhja-lõuna-suunalise kaljuse mäeharja tipule ja nõlvadele. Ümbritsevatest riisipõldudest on ta umbes 200 m võrra kõrgemal.
Rahvastik.
Elanike arv on 2001. aasta rahvaloenduse järgi 1 403 449.
Antananarivo linnastus on 1,69 miljonit inimest.
Religioon.
Linn on katoliku kiriku Antanarivo peapiiskopkonna keskus.
Liiklus.
Linn asub Madagaskari tähtsaimast sadamalinnast Toamasinast 215 km lääneedelas ning tal on sellega raudteeühendus.
Linna teenindab rahvusvaheline Ivato lennujaam.
Majandus.
Linnas on muu hulgas toiduainetetööstuse ettevõtted, sigaretivabrikud ja tekstiiliettevõtted.
Haridus.
Antanarivos on Madagaskari Ülikooli linnak, Antanarivo Ülikool ja Ambatobe Maakolledž.
Ajalugu.
Erinevalt enamiku Lõuna-Aafrika riikide pealinnadest oli Antanarivo suur linn juba enne koloniaalajastut.
Linna rajas umbes 1625 kuningas Andrianjaka. Linna nimi ('tuhande linn') tuleb seda valvama määratud sõdurite arvust. Aastaid oli see merinade valitsejate keskne küla ning sai tähtsaks, kui need valitsejad said enda võimu alla suurema osa Madagaskarist ning Antananarivost sai 80 000 elanikuga linn. Aastal 1793 või 1794 sai see Merina kuningate pealinnaks. Kuningas Radama I vallutused tegid Antananarivost peaaegu kogu Madagaskari pealinna.
Prantsuse väed hõivasid linna 1895 ning ta sai Madagaskari protektoraadi osaks. Sel ajal oli linnas umbes 100 000 elanikku.
Pärast Madagaskari iseseisvumist 1960 hakkas linn kiiremini kasvama. 20. sajandi lõpuks jõudis elanike arv 1,4 miljonini.
Arhitektuur.
Kuni 1869. aastani olid kõik ehitised linna sees puidust või loast, kuid juba siis oli seal mitu suurt lossi, millest suurim oli 37 m kõrgune. Need kõrguvad mäeharja keskosas. Suurim loss oma kõrge katuse ja tornidega on igalt poolt kõige silmapaistvam. 1839. aastal puidust ehitatud kuninganna lossile ehitati ümber nelja torniga kiviehitis. Ülalinnas on ka kuningate kalmistud.
Kui hooneid hakati ehitama kivist, ehitati kogu linn ümber. Nüüd on seal palju euroopalikke ehitisi, sealhulgas kuningalossid, endised peaministri ja aadlike majad, Prantsuse koloniaalvõimu peakorter, anglikaani ja katoliku katedraal ning muid kirikuid.
Kui elanike arv 1950. aastaks kasvas 175 000-ni, ehitati linn ümber. Rajati tänavad ning laiad trepid kohtadesse, mis olid tänavate jaoks liiga järsud. Linna keskel paiknevasse Andohalosse rajati jalakäijate teed, terrassid ja jõesängid ning istutati puud. Vett, mida enne saadi allikatest mäejalamil, hakati saama linna lõunast ja läänest piiravast Ikopa jõest.
Linna valvab kaks forti, mis on rajatud küngastele idas ja edelas. Koos anglikaani ja katoliku kirikuga on linnas ja eeslinnades umbes viiskümmend kirikut, samuti mošee.
Antananarivost põhjas on Ambohimanga, 18. sajandi alguses rajatud Merina kuningate püha linn, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Kaliningradi oblasti lipp.
Kaliningradi oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Kaliningradi oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 8. juunil 2006.
Lipu kirjeldus.
Kangas on jagatud kolmeks horisontaalseks laiuks, ülemine on punane, keskmine kollane ja alumine sinine. Ülemine ja alumine väli on ühelaiused, keskmine aga moodustab ülemisest (alumisest) laiust 1/3. Punase välja vardapoolses osas on kahe torni ja avatud väravaga hõbedane kindlus, mille kohale on paigutatud kuldne Jelizaveta Petrovna monogramm.
Sümbolite tähendused.
Lipuvärvid punane, valge (hõbedane) ja sinine pärinevad Venemaa lipult ning rõhutavad Kaliningradi oblasti kuulumist Venemaa Föderatsiooni koosseisu.
Punane sümboliseerib tööd, elujõudu, mehisust, eneseohverdust ja vene sõjameeste kangelaslikkust, kuid ka lahingutes langenuid.
Kollane tähistab suurust, rikkust, järjepidevust, vastupidavust ja jõudu. Kollane on ka merevaigu värv ning sümboliseerib Kaliningradi oblastit kui "Merevaigumaad", sest seal asub maailma suurim merevaigu leiukoht.
Sinine on ilu, armastuse, rahu ja eesmärkide poole pürgimise värv. Kuna Kaliningradi oblast asub Balti mere ääres, tähistab see ka merd ning oblasti ajaloolist seotust merega.
Valge (hõbe) viitab uskumustele ja puhtusele.
Avatud väravaga kindlus kehastab kindlat usku, vankumatust ning valmisolekut kaitseks. Avatud värav näitab aga külalislahkust ning sõbralikke kavatsusi lähedaste ja kaugemate naabritega.
Jelizaveta Petrovna monogrammil on aga ajalooline tähendus, sest just tema ajal, 18. sajandil liideti praegused Kaliningradi oblasti alad Venemaaga.


De Havilland Comet.
De Havilland DH 106 Comet on Inglismaa neljamootoriline reisilennuk, lennunduse ajalukku läinud kui esimene liinilendudele pandud reaktiivreisilennuk, esmalend 1949. aastal.
Cometi esimene liinilend tehti 2. mail 1952 Londonist Johannesburgi. See oli ajalooline hetk, sest pikkade vahemaade lendamisele kuluv aeg vähenes nüüd järsult. Näiteks Londonist New Yorki lendamiseks kulus endise 18 tunni asemel 12 tundi. Samuti oli uue reaktiivlennuki salongis oluliselt vaiksem kui propellerlennukites ning lennul suuremal kõrgusel (kuni 12 000 m) ka raputas vähem. Järgmine liinidele tulnud reaktiivreisilennuk, Boeing 707, tegi oma esimese liinilennu alles kuus aastat hiljem (esmalend 20. detsembril 1957, liinilend 1958).
De Havilland Comet eripäraks olid tiiva tüveosa sisemusse paigutatud 4 reaktiivmootorit (algselt tsentrifugaalkompressoriga de Havilland Ghost 50, tõukejõuga kokku 4 x 22,2 kN).
Ajalugu.
De Havilland Comet on ka üks ebaõnnestunumaid lennukitüüpe lennunduse ajaloos. Alguses eeskujulikke tulemusi näidanud lennukid hakkasid lendudel järjest kaduma. Comet lendas enamasti kontinentidevahelistel liinidel ja lennukid kaotati seetõttu just ookeani kohal, mistõttu jäid õnnetuste põhjused esialgu ebaselgeks. De Havilland Comet lennud peatati õnnetuste tagajärjel korduvalt ning katastroofi põhjusi leidmata taastati jälle, kuni lõpuks seitsmenda järjestikuse õnnetuse järel lõpetati nende lennud jäädavalt.
Katastroofide põhjused selgusid mõni aeg hiljem, kuni põhjalike uurimustööde põhjal suudeti paremini mõista suurtel kõrgustel valitseva madala temperatuuri ning lennuki salongi- ja välisrõhu vahe tõttu tekkinud kerestruktuuri sisemistest pingetest tingitud metalli väsimust. Osaliselt oli just De Havilland Cometi valus kogemus põhjuseks, miks reageeriti nii otsustavalt ülehelikiiruselise reaktiivreisilennuki Concorde õnnetusele 2000. aastal. Concorde oli samasugune uus väljakutse loodusele, nagu seda oli omal ajal Comet.
1958. aastal võeti liinilendudele uuendatud Comet (Comet 4 nime all), kuid see ei osutunud varasema eelkäija halva maine tõttu edukaks. Selleks ajaks oli edukalt liinilendudele võeutd palju täiuslikumad USA reaktiivreisilennukid Boeing 707 ning Douglas DC-8, mis olid kiiremad ja ökonoomsemad. Viimane Comet 4 ehitati 1964. aastal.


Koroljov.
Koroljov on linn Venemaal Moskva oblastis. Asub Kljazma jõe kaldal, 22 km Moskvast kirdes.
Linna kohal asus Podlipki küla (alates 1928 alev), mis sai linnaõigused 1938 ning nimetati Kaliningradiks. 1960 liideti Kaliningradiga Kostino linn. 1992 eraldati Jubileinõi linn. 1996 nimetati linn Sergei Koroljovi auks Koroljoviks.
Linnas asub kosmoseraketikorporatsioon "Energia" ja kosmoselendude kontrollkeskus.


Punane väljak.
Punane väljak (vene keeles Kрасная площадь 'punane väljak', algne tähendus 'ilus väljak') on väljak Moskva kesklinnas, mille ääres asub Kreml.
Seda peetakse Moskva ja kogu Venemaa keskuseks.
Punasel väljakul asub Lenini mausoleum ja seal korraldatakse sõjaväeparaade.
Punane väljak on 300 m pikk ja 70 m lai. Tema pindala on 2,31 hektarit.
Ajalugu.
Punase väljaku rajamise aega ei ole võimalik kindlaks teha. Kõige tõenäolisemalt oli praeguse väljaku kohal vaba plats juba Kremli rajamise ajal – seda kaitseotstarbelistest kaalutlustest lähtudes, et vaenlane ei saaks Kremlile salaja ligi hiilida.
Linna väravate ette tekkis turg ja esialgu seda platsi nimetatigi Turuks (Торг). 13. sajandi lõpus asutati "Imelise Issanda Ilmutuse klooster koos Ülipüha Jumalaema Kuulutuse külgaltariga Moskvas turu taga" ja on võimalik, et siin mõeldigi turu all praegust Punast väljakut. Kuid see sissekanne Issanda ilmutuse kloostri majaraamatus on märgatavalt hilisem kloostri asutamisest.
Esimene väljaku mainimine leetopissis pärineb aastast 1434: Varvarskaja tänavale turu taha Borissi ja Glebi kiriku juurde maeti Maksim Õnnis.
Sageli arvatakse, et väljak tekkis 15. sajandi lõpupoole, "kui pärast Kremli müüride ehitust loodi sinna vaba plats". Kuid tuleb arvestada, et sel ajal ei ehitatud Kremli müüre esimest korda, vaid tegu oli ümberehitusega, mille käigus Kremli pindala suurenes ja suurenes just nimelt varasema seina ees olnud lageda platsi arvelt.
Mõned autorid seovad väljaku ilmumise veelgi hilisema sündmusega, nimelt 1493. aasta aprillis toimunud tulekahjuga. Nimelt pärast seda tulekahju "suurvürsti Ivan Vassiljevitši käsuga lammutati kirikud ja talud Neglimnaja taga ning müürist kuni lähimate majadeni loeti välja sada ja kümme sülda" (235 m). Kuid koht "Neglimnaja taga" ei sobi Punase väljaku kohta ja pealekauba eksisteeris turg juba hiljemalt 1434. aastast.
Kuni 17. sajandi alguseni nimetati seda väljakut Turuks, alates 16. sajandi lõpust kasutati ka nimetust Suur väljak, kuid kõige sagedamini nimetati seda Põlenguks (Požar, Пожар). Seda nimetust on seotud 1571. aasta tulekahjuga, kuid esimest korda kohtab seda juba 1534 seoses Hiinalinna müüri ehitamisega. Muidugi ei toimunud põlengud üksnes turul ja üldse ei ole kohane püüda seda nime seostada mingi konkreetse põlenguga, sest Põleng oli tollal üldnimetus kohaliku kremli juures oleva platsi kohta, kus tavaliselt oli turg, aga mitte tingimata. Näiteks 1627 käskisid kirikuvõimud pärast Segaduste aja lõppu kõigis Venemaa linnades, mis mõnda aega olid Rzeczpospolita kontrolli alla kuulunud, kõik leedukeelsed (s.t. ladina tähtedega) raamatud kokku korjata "ja Põlengul ära põletada". Sellest saab järeldada, et igas tollases linnas pidi olema Põleng. (Ilmnes, et enamikus linnades polnud ühtki leedukeelset raamatut.) Ka Moskvas eneses nimetati dokumentides 16. sajandil kahel korral Põlenguks Lubjanka väljakut, viimati 1581.
Punaseks väljakuks nimetati seda väljakut esimest korda 23. aprillil 1661. Uus nimetus tuli käibele väga järsku. Kui varasemaid nimetusi kasutati sageli paralleelselt ja isegi samas tekstis mitut, siis ametlikes dokumentides ei nimetatud seda väljakut enam kusagil muudmoodi kui Punaseks väljakuks. Viimast korda nimetati seda Põlenguks 1662 kohtu dokumentides, mis uurisid rahvarahutusi. Niisugune nime kiire ja täielik vahetus annab alust arvata, et tsaar Aleksei Mihhailovitš pidi vastava käsu andma.
Venekeelne sõna красный tähendab tänapäeval üksnes punast, aga minevikus ka ilusat. Ekslikult on arvatud, et Punane väljak sai nime selle ääres asuva Vassili Õndsa kiriku järgi, mida peeti ilusaks. Punane väljak oli minevikus tänapäevasest väiksem. Vaga Vassili Õnnis suri 1552 ja maeti Troitse kiriku juurde, mille kohale 1555–61 kerkis tema järgi nimetatav kirik. Seda kohta nimetati esialgu Troitse väljakuks, 1667. aastast on säilinud ka nimetus Pokrovski väljak. 1661 mainitakse esimest korda Vassili Õndsa väljakut. Alles 19. sajandil sai Vassili Õndsa väljak selle väljaku peamiseks nimeks ja alles 1924 ühendati Vassili Õndsa väljak Punase väljakuga.
Alates 1993 on Punasel väljakul keelatud pildistamine professionaalsete fotoaparaatidega, samuti statiivilt. Keelu alla käivad kõik fotoaparaadid, mille korpuse kõrgus on üle 14 cm ja objektiivi läbimõõt üle 7 cm. Vastavaid lube annab välja Moskva Kremli komandatuur. Loataotlus tuleb tingimata isiklikult esitada, sest faksi ja e-posti teel taotlusi vastu ei võeta. Loataotluse menetlemine kestab mitu päeva.
2001 keelati Punasel väljakul jalgrattaga sõitmine.
Väljak kuulub koos Kremliga UNESCO maailmapärandi nimistusse.


1121.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad
Aastad: 1116 1117 1118 1119 1120 - 1121 - 1122 1123 1124 1125 1126


1122.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad
Aastad: 1117 1118 1119 1120 1121 - 1122 - 1123 1124 1125 1126 1127


1123.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad
Aastad: 1118 1119 1120 1121 1122 - 1123 - 1124 1125 1126 1127 1128


1124.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad
Aastad: 1119 1120 1121 1122 1123 - 1124 - 1125 1126 1127 1128 1129


1125.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad
Aastad: 1120 1121 1122 1123 1124 - 1125 - 1126 1127 1128 1129 1130


1126.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad
Aastad: 1121 1122 1123 1124 1125 - 1126 - 1127 1128 1129 1130 1131


1127.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad
Aastad: 1122 1123 1124 1125 1126 - 1127 - 1128 1129 1130 1131 1132


1128.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad
Aastad: 1123 1124 1125 1126 1127 - 1128 - 1129 1130 1131 1132 1133


1129.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad
Aastad: 1124 1125 1126 1127 1128 - 1129 - 1130 1131 1132 1133 1134


1104.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad - 1100. aastad - 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad
Aastad: 1099 1100 1101 1102 1103 - 1104 - 1105 1106 1107 1108 1109


1103.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad - 1100. aastad - 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad
Aastad: 1098 1099 1100 1101 1102 - 1103 - 1104 1105 1106 1107 1108


1102.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad - 1100. aastad - 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad
Aastad: 1097 1098 1099 1100 1101 - 1102 - 1103 1104 1105 1106 1107


Johann Nepomuk Strixner.
Johann Nepomuk Stixner (1782 – 1855) oli saksa litograaf.
Õppis 1797–1804 Münchenis H. J. Mittereri, J. Dorneri ja Johann Christian von Mannlichi juures peamiselt joonistamist ja graveerimist.
Kuulsuse saavutas vastavastatud lito tehnikaga (tehnika väljatöötaja oli Alois Senefelder).
Tema esimeseks väljapaistvaks saavutuseks oli Albrecht Düreri sulejoonistuste reprodutseerimine keiser Maximilian I palveraamatust ("Albrecht Dürers Christlich-Mythologische Handzeichnungen", 1808).
1809–15 võttis osa Müncheni kuningliku kunstikogu joonistuste ja 1815. aastast Müncheni ja Schleissheimi kunstikogude maalide litografeerimisest.
1820–36 töötas Stuttgardis, hiljem taas Münchenis. Stixner oli oma aja parimaid litojoonistajaid.
Vaata ka.
Stixner, Johann Nepomuk
Stixner, Johann Nepomuk
Stixner, Johann Nepomuk


1101.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
Aastakümned: 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad - 1100. aastad - 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad
Aastad: 1096 1097 1098 1099 1100 - 1101 - 1102 1103 1104 1105 1106


Erker.
Erker ehk ärkel ehk uuk on profaanarhitektuuris hoone seinast eenduv katustatud osa teisel või kõrgemal korrusel. Sageli on erker kujundatud kaarekujuliselt või mitmetahuliselte akendega. Erkerit kasutatakse fassaadi elavamaks muutmiseks ja/või parema vaate loomiseks ning suurema loomuliku valgutatuse saavutamiseks ruumis.
Keskaegses sakraalarhitektuuris on erker vintskapilaadne seinast väljaulatuv katustatud raamistik kivikirikutel, mille küljes ripub kirikukell. Eestis on säilinud erkerit võimalik näha Muhu Katariina kiriku lääneportaali kohal.


Sergijev Possad.
Sergijev Possad on linn Venemaal Moskva oblastis, Sergijev Possadi rajooni keskus. Asub Moskvast 70 km kirdes.
Linn on asutatud 1742. aastal külade liitmise teel. 1919–1930. kandis nime Sergijev ning 1930–1991 Zagorsk.
Tähtsaim vaatamisväärsus on Troitse-Sergi suurklooster, mis on vene õigeusu kiriku keskuseks.


Kepleri seadused.
Kepleri seadused kirjeldavad planeetide liikumist ümber Päikese.
Seaduste tuletamisel ei arvestata planeetide vahelise interaktsiooniga ning eeldatakse, et piirjuhul formula_1 → 0. Kepleri seadused moodustavad hea mudeli arvutamaks planeetide, mis ei erine liialt nendest piirangutest, orbiite.
Ajalugu.
Johannes Kepler avastas kaks esimest seadust, analüüsides Tycho Brahe astronoomilisi vaatlusi. Oma töö avaldas ta 1609. aastal. Kolmanda seaduse avastas Kepler aastaid hiljem, mille avaldas 1619. aastal. 17. sajandi algul olid Kepleri seadused radikaalsed: valdavalt usuti, et taevakehade orbiidid on ideaalsed ringid. Orbiitide elliptilisus ei olnud vaatlusel tihti arusaadav ja seega on lihtne pidada neid ringikujulisteks.
Esmalt arvutas Kepler planeet Marssi orbiiti, mis vihjas elliptilisele kujule. Sellest järeldas ta, et ka teistel taevakehadel, samuti nendel, mis asuvad Päikesest kaugemal, peab olema elliptilised orbiidid. Kepleri seadused esitasid tõsise väljakutse senisele üldtunnustatud geotsentrilisele Aristotelese ja Ptolemaiose maailmasüsteemile ning toetasid üldjoontes Mikołaj Koperniku heliotsentrilist teooriat, ehkki Koperinku teoorias olid planeetide orbiidid ikkagi ringikujulised.
Peaaegu sajand hiljem tõestas Isaac Newton, et Kepleri seadused kehtivad kindlatel ideaalsetel tingimustel, mis piisavalt hea lähendusega esinevad Päikesesüsteemis, ja tulenevad Newtoni kolmest seadusest ja gravitatsiooniseadusest. Kuna planeetidel on mass ja massist tulenev liikumise perturbatsioon, kehtivad Kepleri seadused ainult ligikaudselt ja ei kirjelda täpselt Päikesesüsteemi sisemist liikumist. Voltaire'i 1738. aastal avaldatud "Eléments de la philosophie de Newton" oli esimene publikatsioon, mis nimetas Kepleri seadusi seadusteks. Koos Newtoni matemaatiliste teooriatega moodustavad Kepleri seadused osa tänapäeva astronoomiast ja füüsikast.
Esimene seadus.
Kepleri esimest seadust kujutav joonis, kus Päike (M) asub ellipsi, mis on planeedi (m) orbiidiks, ühes fookuses.
Ellips on matemaatiline kujund, mis meenutab kujult välja venitatud ringjoont. Päike ei asu ellipsi keskpunktis, vaid ühes fookustest. Ringjoon on ellipsi erijuht, kui mõlemad fookused langevad kokku ellipsi keskpunktiga. Ellipsi kuju kirjeldatakse parameetriga, mida kutsutakse ekstsentrilisuseks. Eksentrilisus on parameeter, mis võib muutuda nullist (tavaline ringjoon) üheni (ellips, mis on nii välja venitatud, et meenutab sirgjoont kahe fookuse vahel). Päikesesüsteemi planeetide orbiitide ekstsentrilisus on väikseim Veenusel (0,007). Ometigi pole isegi Merkuuri orbiit väga palju erinev ringjoonest. Samas on avastatud taevakehi, mille ekstsentrilisus on väga suur. Nende seas on palju komeete ja asteroide. Taevakehad, mille orbiit on paraboolne või hüperboolne, on võimalikud Newtoni teooria kohaselt, mis on hiljem vaatluste abil ka kinnitust leidnud.
kus "r" ja "θ" on ellipsi polaarkoordinaadid, "p" on fokaalparameeter ja "ε" on ekstsentrilisus. Kui vaatame ellipsit planeedi orbiidina kujutab "r" planeedi kaugust Päikesest ja "θ" on nurk planeedi hetkeasukoha ja Päikesele lähima asukoha vahel.
Kui "θ" = 0°, periheelion, siis on planeedi kaugus Päikesest minimaalne.
Kui "θ" = 90° või "θ" = 270°, siis kaugus on "p".
Kui "θ" = 180°, apheelion, on kaugus maksimaalne.
Erijuhul, kui on tegemist ringiga, on "ε" = 0, mis annab "r" = "p" = "rmin" = "rmax" = "a" = "b" ja "S" = "π r2".
Teine seadus.
Mõistmaks Kepleri teist seadust eeldame, et planeedil kulub üks päev liikumaks punktist "A" punkti "B". Jooned Päikeselt punktidesse "A" ja "B" koos planeedi orbiidiga määravad piisavalt heas lähenduses kolmnurkse ala. Olenemata, kus kohas planeet paikneb kaetab tiirlev planeet iga päev sama suure pindala. Nagu väidab Kepleri esimene seadus peab planeet liikuma mööda elliptilist orbiiti paiknedes seega eri aegadel Päikesest eri kaugustel. Seega peab planeet liikuma kiiremini paiknedes Päikesele lähemal ja aeglasemalt olles Päikesest kaugemal, et katta sama suur ala.
kus formula_34 on kiirus, millega pind liigub.
Tuntud ka võrdsete pindade reeglina, mis kehtib ka hüperboolsetele- ja paraboolsetele trajektooridele.
Kolmas seadus.
Kolmas seadus kirjeldab suhet planeedi kauguse Päikesest ja taevakeha tiirlemisperioodi vahel. Olgu näiteks planeet A neli korda Päikesest kaugemal kui planeet B. Seega peab planeet A läbima iga tiiruga neli korda pikema vahemaa kui planeet B. Planeet A liigub kaks korda aeglasemalt kui planeet B, et säiliks tasakaal vähenenud tsentripetaaljõuga, mis tuleneb gravitatsioonilisest tõmbest. Kokku kulub planeet A-l 4×2=8 korda kauem aega, et teha üks üks täistiir ümber Päikese kui planeedil B. See on vastavuses Kepleri kolmanda seadusega (82=43).
Kolmandat seadust tunti ka "harmoonilise seadusena", kuna Kepler kasutas seda katses määrata „kerade muusika“ täpseid reegleid ja esitada neid muusikalises kirjaviisis.
Praegusel ajal kasutatakse kolmandat seadust, et kindlaks teha eksoplaneedi kaugus tähest, mille ümber see tiirleb. Kauguse määramine aitab kindlaks teha, kas planeet on sobilik eluks.
kus T on planeedi tiirlemisperiood ja a on orbiidi pikem pooltelg.
Võrdelisuse konstant on sama iga Päikese ümber tiirleva planeedi jaoks.
Konstandi väärtuseks tuleb 1(täheaasta)2(astronoomiline ühik)-3. Arvutades tulemuse välja saab 2.97472505×10−19 s2m−3.
Üldistus.
Kepleri seadused kirjeldavad ligikaudselt kahe keha liikumist orbiidil üksteise ümber. Kahe keha massid võivad olla peaaegu võrdsed, näiteks Charon ja Pluuto (erinevus ~1:10), väikese erinevusega, näiteks Kuu ja Maa (~1:100), või suure erinevusega, näiteks Merkuur ja Päike (~1:10 000 000).
Kahe keha liikumise korral sõltub tiirlemine süsteemi barütsentrist (punk, mille ümber kehade süsteem tiirleb), kuna kummagi keha massikese ei asu täpselt ühes ellipsi fookuses. See-eest on mõlemad orbiidid ellipsid, mille üks fookus asub barütsentris. Juhul, kui masside suhe on suur, võib barütsenter olla suurema keha sees massikeskme lähedal. Sellisel juhul on tarvis keerukat täppismõõtmist, et eristada barütsentrit suure keha massikeskmest. Taevakehadest, mis tiirlevad ümber Päikese, on suurima massiga Jupiter (masside suhe 1/1047,3486) ja Saturn (1/3497,898), seega on juba pikka aega teatud, et Päikesesüsteemi massikese võib kohati paikneda väljaspool Päikest., mõnikord kuni Päikese diameetri kaugusel Päikese keskmest. Seega Kepleri esimene seadus, ehkki ligikaudselt piisavalt täpne, ei kirjelda klassikalise füüsika abil planeetide tiirlemist ümber Päikese.
Null eksentrilisus.
Kuue planeedi, mis olid Kopernikusele ja Keplerile teada, eksentrilisused on üpriski väikesed, mis võimaldab hea täpsusega hinnata planeetide liikumist lähtudes neist punktidest.


Harjumaa.
Harjumaa on ajalooline maakond Mandri-Eesti loodeosas.
Harjumaa muinasmaakond.
Vanim teade tänasest Harjumaast leidub Taani hindamisraamatus, mis on kirja pandud aastail 1219-1220 ja korrastatud aastal 1241.
In Uomentakæ Kilegund & parochia Keykel...
Taani hindamisraamatu Eestimaa väikese nimistu järgi, mis kirja pandud aastal 1230, on Harriæn maal kolm ja Reuælæ maal kolm kiligundat (latiniseeritud kylægund-küläkond). Kas jaotus kehtis juba enne vallutust või tehti see hiljem, pole kindlalt teada.
Henriku Liivimaa kroonikas (valmis 1227) esinevad nii Harien kui Revele.
Eesti- ja Liivimaa XVII saj. kaartidel võib näha maad nimega Harien, Harrien, Harriæn, Harnland, Harria, Harnlandia, mis hõlmab ka Reuælæ maid.
Hilisem Harjumaa.
Umbes 1250.a. liideti muinasaegsed Harjumaa ning Rebala ühtseks maakonnaks, Harjumaaks, valitsemiskeskusega Tallinn (Reval jm nimetused). Nii tekkinud suure ajaloolise Harjumaa piirid jäid enam-vähem paika kuni 1950.a. haldusreformini ehk siis seitsmeks sajandiks. Harjumaa kihelkonnad 19. sajandi lõpul olid Risti kihelkond, Harju-Madise kihelkond, Nissi kihelkond, Keila kihelkond, Hageri kihelkond, Rapla kihelkond, Juuru kihelkond, Kose kihelkond, Harju-Jaani kihelkond, Jüri kihelkond, Jõelähtme kihelkond ja Kuusalu kihelkond.
Rahvarõivad.
Harjumaa rahvarõivad kuuluvad Põhja-Eesti rahvarõivaste hulka. Naised kandsid särke, käiseid, seelikut, vööd, abielunaised põlle, paiguti kanti ka kampsunit ja liistikut ehk vesti. Seelikud olid kaharad, sageli pikatriibulised. Neiud ja tüdrukud kandsid peas siidlintidega pärga, naised linikut, hiljem pottmütsi.
Meeste ülikonna põhiosad olid särk, püksid ja vatt, jõukamatel ka vest. Piduülikonna juurde kuulus ka vest.
Harju maakond.
Kaasaegne Harjumaa tekkis 1950.-60ndatel aastatel tollase haldusreformi tulemusena. Võrreldes seitse sajandit kestnud ajaloolise Harjumaa aladega on ta kaotanud Juuru ja Rapla ümbruse (kihelkondade) alad, samuti suure osa Hageri ümbruse (kihelkonna) aladest. Seetõttu on ajalooga seotud tekstides mõistlik iga kord spetsiaalselt mainida, kas mõeldakse ajaloolist või kaasaegset Harjumaad.


Fatima kirik.
Fatima kirik on kirik Saksamaal Kasselis.
Gottfried Böhmi 1959. aastal valminud projekt on väga monumentaalse vormikeelega. Kirikuhoone on mõlemast otsast osalise klaasfassaadiga, mis on teosatud filigraanse klaasmosaiigina. Kirikuseinad on valatud spetsiaalsest betoonisegust, mille täidisena on kasutatud kruusa asemel purustatud punaste telliste puru. Kuna kirik asub mäenõlvakul Kasseli linnaservas, annab kiriku kampaniil (kellatorn) juba mitme kilomeetri kauguselt ligitõmbava efekti, ulatudes ümbritsevatest individuaalmajade kvartalitest tunduvalt kõrgemale.


Vologda oblasti lipp.
Vologda oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Vologda oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 5. detsembril 1997.
Lipu kirjeldus.
Vologda oblasti lipuks on ristkülikukujuline valge kangas, mille lehvipoolses osas on vertikaalne punane laid, mis moodustab 1/5 lipu laiusest. Kanga vardapoolses ülanurgas on aga Vologda oblasti vapp, milleks on punasel kilbil hõbedasest pilvest väljuv käsi mis hoiab kuldset "Riigiõuna" ja kuldse käepidemega hõbedast mõõka. Vapi ülaosas on aga kuldne siniste lintidega imperaatori kroon.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Punane on võimu ja mehisuse ning valge õilsuse, puhtuse ja valguse värv.


Bratsk.
Bratsk on linn Venemaal Irkutski oblastis. Asub Bratski veehoidla kaldal.
Bratski lähedale rajasid kasakad kindluse juba 1631. aastal.
Bratski linn on asutatud 1955. aastal seoses Bratski HEJ rajamisega.


Kinnine linn.
Kinnine linn on endises Nõukogude Liidus ja praegusel Venemaal asula, kuhu ligipääs on võimalik vaid erilubadega.
Rahvakeeles nimetati nõukogude ajal kinnisteks linnadeks kõiki linnu, kuhu sõitmine nõudis eriluba või oli muul viisil takistatud. Eriti rangelt olid ja on valvatud tänapäevase ametliku nimega 'suletud haldus-territoriaalsed moodustised' (vene keeles "ЗАТО"–"закрытое административно-территориальное образование", "ZATO"–"zakrõtoje administrativno-territorialnoje obrazovanije"), kuhu välismaalasi üldse ei lubatud.
Kinnistes linnades toodetakse, säilitatakse või utiliseeritakse massihävitusrelvi ja radioaktiivseid aineid või on seal muud sõjalise tähtsusega objektid. Venemaal on nende asulate ("ЗАТО") nimekiri kirjas spetsiaalses seaduses.
Aastal 2002 elas Venemaal kinnistes linnades ja asulates 1,345 miljonit inimest. Kõige rohkem on kinnisi asulaid Murmanski oblastis.
Kinnise linna territooriumi piir ei pruugi kokku langeda teiste haldusüksuste territooriumi piiridega ning ühe linna haldusala võib ulatuda mitme oblasti või vabariigi alale. Näiteks Sarovi linn on ametlikult Nižni Novgorodi oblastis, kuid tegelikult kuulub linna haldusalasse ka maad Mordva Vabariigis.
Venemaal on kinnise linna omavalitsusel piiratud otsustusõigus. Seaduses ettenähtud juhtudel (maa ost ja erastamine, välisinvesteeringud jms) tuleb otsused kooskõlastada Venemaa föderaalvõimuga.


Murmanski oblasti vapp.
Murmanski oblasti vapp on Venemaa haldusüksuse Murmanski oblasti vapp.
Vapp kinnitati ametlikult 6. juunil 2004. Vapi autor on Pjotr Abarin.
Murmanski oblasti vapiks on nelinurkne, alt ümarate nurkadega ja terava tipuga heraldiline kilp, mis on jagatud siniseks ja punaseks väljaks. Ülemisel, sinisel väljal on kujutatud kuldseid virmalisi. Alumisel, punasel väljal on aga kuldne ankur ristatud hõbedase kirka ja mõõgaga.
Virmalised viitavad Murmanski oblasti paiknemisele polaarjoone taga.
Ankur tähistab merendust ja kalapüüki, kirka mäetööstust ja maagi kaevandusi ning mõõk tööviljakust ja sõjalist kuulsust.
Sinine on ilu ja ülevuse, punane mehisuse ja jõu, kuld rikkuse ning hõbe puhtuse värv.


Gümnaasium.
Gümnaasium on üldhariduskooli kõrgeim kooliaste, kus asuvad 10-12 klass. Gümnaasiumi pääsemise eelduseks on põhikooli eelnev lõpetamine. Gümnaasiumi lõpetamine annab keskhariduse ning on eelduseks kõrgkooli või kutseõppeasutustesse pääsemiseks. Gümnaasiumis lähtutakse õpetamisel Gümnaasiumi riiklikust õppekavast.
Gümnaasiumiks nimetatakse ka õppeasutust, kus asuvad gümnaasiumiastme klassid või klassid kuni gümnaasiumiastme lõpuni. Sellist õppeasutust võidakse nimetada ka keskkooliks.


Põhikool.
Põhikool on üldhariduskool Eestis, kus inimene enne 18-aastaseks saamist omandab põhihariduse. Põhikoolis on 1.–9. klass.
Hariduse kättesaadavuse ja koolikohustuse täitmise tagamiseks võidakse moodustada algkoole (sealhulgas lasteaed–algkoole), milles sõltuvalt vajadustest ja võimalustest võivad olla 1.–6. klass, ning lasteaed-põhikoole.


Vologda oblasti vapp.
Vologda oblasti vapp on Venemaa haldusüksuse Vologda oblasti vapp.
Vapp kinnitati ametlikult 28. septembril 1995.
Vologda oblasti vapiks on Vologda kubermangu vapp. Selle kujundas O.V. Sviridenko.
Vologda oblasti vapiks on nelinurkne, alt ümarate nurkadega ja terava tipuga punane heraldiline kilp, mille vasakul küljel olevast hõbedasest pilvest väljub parem käsi kuldses rüüs. Käsi hoiab kuldset riigiõuna ja kuldse käepidemega hõbedast mõõka. Kilbi ülaosas on kuldne Venemaa keisrikroon, millest langevad sinised lindid.
Käsi mõõgaga tähistab õiglust, õiglast kohtumõistmist ja isamaa kaitset. Riigiõun sümboliseerib võimu, riiklust ja Vologda oblasti õigusi Venemaa Föderatsioonis. Keisrikroon on heraldikas väärikuse ja võimu sümbol ning näitab Vologda oblasti ajaloolist staatust (endine kubermang). Punane on võimu ja mehisuse, kuldne külluse ja võimsust ning hõbe õilsuse, valguse ja puhtuse värv.
Vologda vapi prototüübiks on 1700. aastal moodustatud ja 1708 Vologda polguks ümber nimetatud Novgorodi polgu embleem. 1712 kujutati seda embleemi polgu lipul.
Esialgu oli pilvest välja tulevas käes kõver saabel, mis tähistas riiki, ja üleval oli loorberipuu oks. Sellisel kujul registreeriti see vapp 1712. Selle juurde kuulus deviis "Läbi raua ja kulla", mis tähendas "Läbi lahingu võidu ja kuulsuse poole".
Hiljem vappi muudeti, et ta paremini sobiks heraldiks reeglitega. 1729–1730 anti välja Venemaa vappide uus väljaanne, kus Vologda vapp oli juba üsna tänapäevane, ainult krooni veel polnud ja mõõk oli valge kollase käepidemega. 2. oktoobril 1780 kinnitas Katariina II selle Vologda linna vapiks. 5. juulil 1878 muudeti vapp tänapäevaseks. Kaks aastat hiljem võeti vastu ka Vologda oblasti lipp, mille nurgas asub Vologda oblasti vapp.


2004. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus.
Eurovisiooni Lauluvõistlus 2004 oli 49. Eurovisiooni lauluvõistlus ja see toimus 15. mail 2004 Istanbulis Türgis (12. mail toimus poolfinaal). Õhtujuhid olid Meltem Cumbul ja Korhan Abay.
Poolfinaal peeti kolmapäeval ja finaal peeti laupäeval. Uue süsteemi alusel said neli suurriiki Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Saksamaa (kui suurima vaatajate arvu ja kõige suuremat summat Euroopa Ringhäälingute Liidu kassase maksvate riikidena) ja kümme parima kohaga lõpetajat 2003. aastal pääsu finaali. Andorra, Albaania ja Valgevene osalesid võistlusel esimest korda, Serbia ja Monteneegro osales võistlusel peale 12-aastast pausi ja Monaco peale 25-aastast pausi.
Kõikidel riikidel oli õigus hääletada nii poolfinaalis kui ka finaalis. Riikidel, kes ei pääsenud poolfinaali, ei olnud võimalust hääletada. 2004. aastal kasutasid kõik 36 riiki telefonihääletust.
23. märtsil 2004 peeti kaks loosimist, kus loositi poolfinaali ja finaali esinemisjärjekord. Kolmas loosimine toimus 12. mail 2004 poolfinaalis, kus avalikustati 10 finalisti. Väljakuulutamisega loositigi välja edasipääsenute esinemisjärjekord finaalis.
Võistluse võitis Ukraina lauljatar Ruslana, lauluga "Wild Dances", mis kogus 280 punkti. See oli Ukraina teine osavõtt Eurovisiooni lauluvõistlusel.
Poolfinaali tulemused.
NB! – Riikide, kes pääsesid finaali, tulemusi ei avalikustatud enne finaali lõppemist.
Lingid.
Eurovisioon, 2004


George, Kenti hertsog.
Prints George, Kenti hertsog (George Edward Alexander Edmund Windsor) (20. detsember 1902 – 25. august 1942) oli Briti kuningliku perekonna liige, kuningas George V neljas poeg. Ta kandis 1934 – 1942 Kenti hertsogi tiitlit.
Sünd.
Prints George sündis 20. detsembril 1902 Norfolkis. Tema isa oli Walesi prints George, kuningas Edward VII ja kuninganna Alexandra vanim poeg. Tema ema oli Walesi printsess Mary. Sünnihetkel oli prints George troonipärilusjärjestuses 5. kohal. Briti monarhi lapselapsena oli tema tiitel 'Tema Kuninglik Kõrgus Walesi prints George'.
Ta ristiti Windsori lossis 26. jaanuaril 1903 ning tema ristivanemad olid: kuningas Edward VII, kuninganna Alexandra, Taani prints Valdemar, Battenbergi prints Louis, Venemaa leskkeisrinna ja printsess Helena.
Haridus ja karjäär.
Prints George'i õpetati kõigepealt kodus ning seejärel läks ta Kenti, St. Peter's Court'i algkooli. 13-aastaselt läks ta oma vendade prints Edwardi ja prints Alberti eeskujul mereväekolledžisse; esmalt Osborne'i ja siis Dartmouthi. Ta teenis kuninglikus mereväes 1929. aastani. 1939 sai temast Inglismaa vabamüürlaste looži "Grand Master" ning ta hoidis seda ametit surmani.
Teise maailmasõja alguses naasis hertsog tegevteenistusse kontradmiral auastmega. 1940. aastal viidi ta üle kuninglikesse õhujõududesse.
Abielu.
29. novembril 1934 abiellus Kenti hertsog Kreeka ja Taani printsess Marinaga Westminster Abbey's. See on tänase päevani viimane abielu, mis sõlmitud monarhi poja ja välismaise kuningakoja liikme vahel.
Isiklik elu.
Kenti hertsog oli vaieldamatult oma põlvkonna kuningliku perekonna liikmete kõige huvitavam, intelligentsem ja harituim liige. Ta oli huvitatud kunstidest ja sisekujundusest - viimast hobi jagas ta ka kuninganna Maryga.
Hertsog oli biseksuaalne ning tal oli enne abielu ja ka selle ajal palju suhteid erinevate meeste ja naistega. Neist enim tuntud on mustanahaline kabareelauljanna Florence Mills, pärijanna Poppy Baring, seltskonnadaam Ethel Margaret Whigham (hilisem Argylli hertsoginna), muusikalinäitlejanna Jesse Matthews ja näitleja Noel Coward. Cowardiga oli tal 19 aastat kestnud afäär, kuid hertsogi ja Cowardi vaheline kirjavahetus varastati näitleja majast 1942.
Hertsogil oli ka narkootikumisõltuvus, peamiselt tarvitas ta morfiini ja kokaiini. Tema vend, Wales'i prints Edward ravis ta sellest terveks 1920. aastatel.
Lisaks legitiimsetele lastele oli hertsogil ka vallaslapsi. Väidetavalt oli tal poeg Kiki Prestoniga (neiupõlvenimega Alice Gwynne) (1898 – 1946); Kiki, tema ja Jorge Ferrara moodustasid ménage à trois. Preston tegi enesetapu, hüpates alla Stanhope'i hotelli aknast New York'is. Prestoni sõbranna, Loelia Wesminsteri memuaaride kohaselt uskus Windsori hertsog, et George'i ja Kiki poeg oli Michael Canfield (1926 – 1969), Ameerika kirjastaja Cass Canfieldi adopteeritud poeg ja Jacqueline Kennedy õe Lee Radziwilli esimene abikaasa.
Hertsogi elu intiimsemad detailid olid käsitluse all dokumentaalfilmis "The Queen's Lost Uncle" (Kuninganna kadunud onu); hertsogi biseksuaalsust ja narkootikumisõltuvust lahati aga 2004. aastal ilmunud lavastuses "African Nights" (Aafrika ööd).
Poliitiline roll.
Kui hertsogi vanem vend Edward VIII troonist loobus, arvati, et järglaseks saab George, kuna polnud määratud kindlat troonipärilusjärjestust troonist loobumise korral. Põhiseaduse järgi oleks kuningaks või kuningannaks saanud ükskõik milline kuningliku perekonna liige, kuid oma sõna oli öelda ka parlamendil. Kaaluti printsess Elizabethi troonile seadmist isa asemel, keda peeti närviliseks, harimatuks ja ettevalmistamatuks.
Onn väidetud, et Kenti hertsog hääletati maha ka sellepärast, et ta oli iseloomult sarnane Edwardiga - mõlemad olid isepäised ja väga intelligentsed ning surusid enda vaateid peale. See valitsusele aga ei sobinud. Samal ajal tehti ka ettepanek hertsogile Poola kuningatrooni andmiseks, plaan jäi aga pooleli, kuna algas Teine maailmasõda.
Surm.
25. augustil 1942. aastal sai hertsog Šotimaal lennuõnnetuses surma. Tema surm Teise maailmasõja ajal põhjustas palju vandenõuteooriaid. Hertsog maeti St. George'i kabelisse Windsoris, hiljem aga viidi säilmed Frogmore'i kalmistule. Järgmiseks Kenti hertsogiks sai tema vanim poeg Edward.


Zelenogorsk (Krasnojarski krai).
Zelenogorsk on kinnine linn Venemaal Krasnojarski krais, mis asub Krasnojarskist 150 km idas, Kani jõe kaldal.
Linn asutati 1956. aastal kinnise linnana.
Ametlikes dokumentides kandis nõukogude ajal nime Zaozjornõi-13, hiljem Krasnojarsk-45.
Zelenogorskis toodetakse madalalt rikastatud tuumakütust tuumaenergeetika tarbeks.
Samas ettevõttes toodetakse ka heli- ja videokassette ning televiisoreid "Thompson".


Alessandro Del Piero.
Alessandro Del Piero (sündis 9. novembril 1974 Coneglianos) on Itaalia jalgpallikoondise ründaja, kes mängib Torino Juventuses.
1993. aastast Juventuses mängiv Del Piero siirdus Juventusesse Serie B klubist Calcio Padova. Ta tõusis kohe klubi põhimängijaks ja hiljem ka maailma parimate mängijate hulka. Sagedased vigastuses on tema karjääri seganud. Del Piero auhinnakapis on 7 Serie A meistritiitlit, üks UEFA Meistrite Liiga tiitel ja palju muid autasusid. Ta on 1. aprilli 2012 seisuga mänginud Juventuse eest 507 kohtumist ja löönud neis 206 väravat.
Koondisekarjäär.
Itaalia jalgpallikoondises debüteeris Del Piero 25. märtsil 1995 Eesti jalgpallikoondise vastu. Esimese värava Itaalia eest lõi ta 15. novembril 1995 Leedu jalgpallikoondise vastu. Esimest korda lõi ta Itaalia eest kaks väravat samas kohtumises 8. juunil 1997 Brasiilia jalgpallikoondise vastu 3:3 viigiga lõppenud mängus. Kolme väravat samas mängus pole ta Itaalia eest löönud. Kõige rohkem väravaid, 3, on ta löönud Leedu ja Walesi jalgpallikoondise vastu.
Ta on 10. septembri 2008 seisuga mänginud koondises 91 korda ja löönud 27 väravat. Ta on kuulunud Itaalia rahvuskoondisse kolmedel maailmameistrivõistlustel (1998, 2002 ja 2006).
1996. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiril loositi Itaalia samasse alagruppi koos Eestiga, kes kaotas kõik mängud. Alagrupi võitis Horvaatia jalgpallikoondis tänu paremale väravate vahele, aga teisest kohast piisas. Finaalturniiril Inglismaal osales Del Piero ühes mängus: esimeses alagrupimängus Venemaa jalgpallikoondise vastu algrivistuses. Poolajal seisul 1:1 vahetati ta välja. Itaalia võitis Venemaad 2:1, kuid siis kaotas Tšehhi jalgpallikoondisele 1:2 ja viigistas Saksamaa jalgpallikoondisega 0:0. Itaalia jäi alagrupis Saksamaa ja Tšehhimaa järel kolmandaks ning langes välja.
1998. aasta maailmameistrivõistluste valikgrupi läbis Itaalia kaotuseta, kuid see ei taganud võitu. Alagrupi võitis Inglismaa jalgpallikoondis, hoolimata kodukaotusest Itaaliale. Itaalia pidi pidama lisavalikmängu Venemaaga ning võitis napilt (1:1 võõrsil ja 1:0 kodus). Finaalturniiril Prantsusmaal viigistas Itaalia avamängus Tšiili jalgpallikoondisega 2:2, Del Piero ei mänginud. Teises kohtumises Kameruni jalgpallikoondise vastu vahetati Del Piero sisse 65. minutil seisul 1:0 ja Itaalia võitis 3:0. Lõpuks Austria jalgpallikoondise vastu mängis Del Piero esimesed 72 minutit ja võeti välja seisul 1:0. Austria lõi kõigis kohtumistes üleminutitel värava, kuid Itaalia võitis ikkagi 2:1 ja sellega ka alagrupi. Teisena läks edasi Tšiili. Seejärel alistas Itaalia Norra jalgpallikoondise 1:0, Del Piero mängis esimesed 78 minutit ja lahkus, kui värav oli löödud. Veerandfinaalis mängis Del Piero esimesed 67 minutit ja sai kollase kaardi. Väravaid ei löödud ja Prantsusmaa võitis penaltiseerias.
Alessandro Del Piero ja Francesco Totti 2000. aasta EM-finaalis
2000. aasta Euroopa meistrivõistluste valikgrupis mängis Del Piero kõigest 3 mängus ja neistki ühes vahetusmängijana, aga lõi 2 väravat, mõlemad Šveitsi jalgpallikoondise vastu. Itaalia võitis alagrupi 15 punktiga Walesi ja Šveitsi ees (mõlemal 14). Finaalturniiril võitis Itaalia alagrupi täiseduga. Türgi jalgpallikoondis võideti 2:1, Del Piero sekkus vahetusest ja lõi 25 m kauguselt vabalöögi latti. Belgia jalgpallikoondis võideti 2:0 ja Rootsi jalgpallikoondis 2:1. Viimases mängus lõi Del Piero 88. minutil võiduvärava. Veerandfinaalis alistas Itaalia Rumeenia jalgpallikoondise 2:0 ja Del Piero vahetati sisse 75. minutil, kui väravad olid löödud. Poolfinaalis Hollandi jalgpallikoondise vastu mängis ta kogu kohtumise. Gianluca Zambrotta sai juba 34. minutil punase kaardi ja ülejäänud mängu pidas Itaalia vähemuses. Kuid Holland jättis selles mängus realiseerimata 5 penaltit, 2 mängus ja 3 penaltiseerias, ning Itaalia võitis pärast väravateta lõppenud normaal- ja lisaaega penaltitega 3:1. Finaalis Prantsusmaa jalgpallikoondise vastu vahetati Del Piero platsile 53. minutil seisul 0:0. Marco Delvecchio viis Itaalia 55. minutil juhtima, kuid 4. üleminutil Sylvain Wiltord viigistas ja viis mängu lisaajale, kus David Trezeguet lõi 103. minutil Prantsusmaa võiduvärava.
2002. aasta maailmameistrivõistluste valikgrupis oli Del Piero Fabio Cannavaro kõrval ainus Itaalia pallur, kes kõigis 8 valikmängus osales, ainult kui Cannavaro mängis kõik kohtumised kaasa algusest lõpuni, siis Del Piero alustas 7 korda algrivistuses ja vahetati 5 korda teisel poolajal välja. Filippo Inzaghi ja Del Piero lõid kahe peale rõhuva enamuse Itaalia väravaist (vastavalt 7 ja 5 16-st). Itaalia võitis valikgrupi Rumeenia ees, kes ei saanud lisavalikmängudelt finaalturniirile. Finaalturniiri alustas Itaalia 2:0 võiduga Ecuadori jalgpallikoondise üle ja Del Piero vahetati mängu 74. minutil, kui väravad olid löödud. Teises mängus kaotas Del Pierota mänginud Itaalia 1:2 Horvaatiale. Mehhiko jalgpallikoondise vastu sekkus Del Piero 78. minutil seisul 0:1 ja lõi 85. minutil viigivärava. Mehhiko võitis alagrupi Itaalia ees. Järgnes kohtumine Guus Hiddinki juhitud Lõuna-Korea jalgpallikoondisega, milles Del Piero mängis esimesed 61 minutit ja lahkus eduseisul 1:0. 88. minutil Lõuna-Korea viigistas ja lõi 117. minutil võiduvärava.
2004. aasta EM-valikgrupis osales Del Piero 6 mängus 8-st, iga kord algrivistuses. Jällegi lõid Inzaghi ja Del Piero enamuse Itaalia väravatest (vastavalt 6 ja 5 17-st). Nad olid ka valikgrupi edukaimad väravalööjad. Itaalia võitis valikgrupi Walesi ees, kes lisavalikmängudelt edasi ei pääsenud. Finaalturniir toimus Portugalis. Avakohtumises viigistas Itaalia 0:0 Taani jalgpallikoondisega, Del Piero mängis 64 esimest minutit. Siis viigistas Itaalia 1:1 Rootsiga ja Del Piero võeti välja 82. minutil, kui Itaalia oli eduseisus. Viimases mängus Bulgaaria jalgpallikoondise vastu oli Del Piero kapten ja mängis kogu kohtumise. Bulgaaria läks 45. minutil juhtima, kuid teise poolaja alguses Simone Perrotta viigistas ja 4. üleminutil lõi Antonio Cassano võiduvärava. Siiski jäi Itaalia alagrupis Rootsi ja Taani järel surnud ringiga kolmandaks.
2006. aasta MM-valikgrupi võitis Itaalia Norra ees, kes lisavalikmängudelt edasi ei pääsenud. Finaalturniir toimus Saksamaal. Esimese alagrupimängu Ghana jalgpallikoondise vastu võitis Itaalia 2:0 ja Del Piero vahetati sisse 82. minutil seisul 1:0. Teises alagrupimängus USA jalgpallikoondise vastu mängis Itaalia alates 47. minutist arvulises ülekaalus ja Del Piero vahetati platsile 54. minutil, aga Itaalia ei suutnud lüüa väravat ja mäng lõppes 1:1 viigiga. Viimases mängus, kus Del Piero ei osalenud, võitis Itaalia 2:0 Tšehhimaa ja ühtlasi alagrupi. Ghana läks teisena edasi. Austraalia jalgpallikoondise vastu mängis Del Piero 75 esimest minutit ja vahetati välja seisul 0:0. Kuigi Itaalia mängis alates 50. minutist vähemuses, ei suutnud Austraalia skoorida ja lõpuks anti üleajal Itaalia kasuks penalti, mille Francesco Totti realiseeris. Veerandfinaalis, kus Del Piero ei mänginud, alistas Itaalia Ukraina jalgpallikoondise 3:0. Poolfinaalis Saksamaa jalgpallikoondise vastu pandi Del Piero sisse alles lisaajal 104. minutil seisul 0:0. Lõpuks suutis Itaalia 2:0 võita, kusjuures viimase värava 1. üleminutil lõi Del Piero. Finaalis Prantsusmaa vastu lõi kumbki meeskond esimese poolaja alguses värava. Del Piero vahetati mängu 86. minutil, aga lisaaja lõpuks oli seis ikka 1:1. Penaltiseerias eksis ainult üks mees, see oli prantslane David Trezeguet. Ka Del Piero realiseeris 4. penalti ja Itaalia tuli maailmameistriks.
2008. aasta EM-valikgruppi loositi äsjased MM-finalistid Itaalia ja Prantsusmaa kokku. Hoolimata sellest, et Itaalia viigistas Prantsusmaaga kodus ja kaotas võõrsil, suutis Itaalia alagrupi võita, kuid Prantsusmaagi pääses finaalturniirile. Nad loositi ka Šveitsis toimunud finaalturniirile samasse alagruppi. Esimeses mängus Hollandi vastu vahetati Del Piero sisse 64. minutil seisul 0:2 ja Itaalia kaotas 0:3. Teises mängus Rumeenia vastu oli Del Piero kapten. Ta mängis esimesed 77 minutit ja vahetati välja seisul 1:1, mis jäigi lõpptulemuseks. Kolmandas mängus Prantsusmaaga pidid nad selgitama, kumb neist ei pääse alagrupist edasi (halval juhul võisid mõlemad välja langeda). Ilma Del Piero abita võitis Itaalia 2:0 ja pääses täiseduga esinenud Hollandi järel edasi. Veerandfinaalis Hispaania jalgpallikoondise vastu saadeti Del Piero mängu lisaajal 108. minutil, aga väravaid ei sündinud. Ka penaltiseerias lõid kaks itaallast Daniele De Rossi ja Antonio Di Natale väravavahile pihta ja Hispaania pääses poolfinaali. Hispaania tuli Euroopa meistriks ja Itaalia oli ainus, kes suutis nendega normaalaja viiki mängida.
Isiklikku.
Alessandro Del Piero on 173 cm pikk ja kaalub 73 kg.
Ta on abielus Sonia Amorusoga. Nad elavad koos alates 1999 ja abiellusid aastal 2005. Sonia Amoruso on jalgpalluri Nicola Amoruso õde. Sonia tutvus Alessandroga, kui ta vend mängis Juventuses. Neil on kolm last: poeg Tobias sündis 22. oktoobril 2007, tütar Dorotea 5. mail 2009 ja poeg Sasha 27. detsembril 2011.
Del Piero 500. mängu "Juventuses" tähistamiseks toodetud särk


Kõrvukräts.
Kõrvukräts (varem ka kõrvukas räts'") ("Asio otus") on kaklaste sugukonda rätsu perekonda kuuluv lind.
Kõrvukrätsu keha üldpikkus on 35–39 cm, tiibade siruulatus 86–100 cm. Tiiva pikkus on 27,5–32 cm, kaal 240–330 g. Emaslind on isasest pisut suurem.
Sulestikult on isas- ja emaslind sarnased. Nende ülapool on ookrikarva tumepruunide triipude ja peente põiktähnidega. Õlgadel ja tiibade kattesulgedel on valgeid laike. Hoosuled on kollakad hallikate tippude ja pruuni põikmustriga, tüürsuled roostekarva taustal olevate tumepruunide vöötide ja peente tähnidega. Keha alapool on ruuge, ookrivärvi või valkjas, sellel on laiad pikivöödid ja kitsad tumepruunid vöödid. Tal on sihvakas keha, suhteliselt nõrk nokk ja nõrgad jalad, pikad tiivad ja pikk saba ning eriti pikad sulgkõrvad. Varbad on kuni küünisteni sulis. Nokk ja küünised on mustad, vikerkest kollane või oranž.
Levik.
Kõrvukrätsu levila asub Euraasias okasmetsade vööndist kuni vahemerelise vööndini, Põhja-Aafrika metsaaladel, Kanaari saartel ning Põhja-Ameerika metsa- ja preeriavööndis. Leviala põhjapiir ulatub kõrgetüvelise metsa piirini, sealhulgas Kesk-Skandinaaviasse. Idas ulatub levila Ohhoota mere, Primorje ja Hokkaidoni, lõunas Iraagi, Kesk-Aasia ja Himaalajani.
Eestis on kõrvukräts üsna ühtlaselt levinud, ent väikesearvuline haudelind. Enamasti on vanalinnud paiksed, noored rändavad talveks lõuna poole.
Kõrvukrätsu pesitsusaegset arvukust hinnatakse 500–4000 paarile, talvist arvukust 100–400 isendile.
Elupaigana eelistab okas- ja segametsi, väiksemaid metsatukkasid põldude vahel, suuremaid okaspuudega parke. Tegutseb öösel, harvem videvikus. Põhiliselt paigalind, osa isendeid liigub sügisel lõuna suunas.
Pesitsemine.
Kõrvukräts pesitseb puu otsas varese, haraka, kaelustuvi või orava mahajäetud pesas, harvem puuõõnes, üksnes erandjuhtudel maapinnal. Pesas on 4–5, headel hiireaastatel 7–9 muna ja kurn on täis aprillis. Haudeaeg kestab 25–30 päeva. Pojad kooruvad mai keskpaigas. Kuuvanuselt pojad lennuvõimestuvad ja lahkuvad pesast. Suured vanusevahed pesakonnas soodustavad kannibalismi.
Näriliste mass-sigimise aastail on täheldatud, et kõrvukräts pesitseb sügisel teist korda.
Toitumine.
Kõrvukräts toitub hiirtest, oravatest, karihiirtest, rästastest ja üldse väikestest värvulistest, nahkhiirtest ja suurtest sitikatest. Põhiosa tema toidust moodustavad siiski närilised, lindudel on tema toidus teisejärguline tähtsus, aga muud selgroogsed, näiteks konnad, ja putukad esinevad toidus vaid juhuslikult.
Vaenlasteks on kõrvukrätsule suured kakulised, kullilised ja nugis. Hiirevaestel lumerohketel talvedel hukkub neid teinekord päris hulgaliselt, mis veenvalt näitab nende paigalist eluviisi.
Kõrvukräts on koos kõigi teiste kakulistega olnud Eestis looduskaitse all.


Burgundia.
Burgundia piirkonna kaart.
Burgundia (prantsuse keeles "Bourgogne") on üks 27 Prantsusmaa piirkonnast (1. järgu haldusüksus) riigi keskosas. Burgundia on peamiselt põllumajanduslik piirkond ja tuntud veinipiirkond. Piirkond jaguneb neljaks departemanguks: Yonne, Côte-d'Or, Nièvre, Saône-et-Loire.
Nimi.
Nimi tuleb burgundidelt, Bornholmilt pärit olevalt iidselt germaani rahvalt, kes asusid piirkonda varakeskajal. Vanapõhja keelne nimi Bornholmile oli "Burgundaholmr". Näiteks samaväärne nimi tänapäeva Skandinaavias on Borgund Norras.
Kliima.
Selle piirkonna kliima on sisuliselt mereline (Cfb Köppeni kliimaklassifikatsioonis), kontinentaalse mõjuga ("pool-kontinentaalne kliima").
Ajalugu.
Burgundiat asustasid järgemööda keldid, roomlased (galloroomlased) ja 4. sajandil Rooma liitlased burgundid, võibolla Bornholmilt (Läänemeri) pärit germaani rahvas, kes asus siia ja rajas oma kuningriigi. See burgundide kuningriik vallutati 6. sajandil ühe teise germaani hõimu, frankide poolt, kes jätkasid Burgundia kuningriigiga oma võimu all.
Hiljem jagati piirkond Burgundia hertsogkonna (läänes) ja Burgundia krahvkonna (idas) vahel. Burgundia hertsogkond on kahest paremini tuntud, kuna sellest sai hiljem Prantsusmaa Burgundia provints, samas Burgundia krahvkonnast sai Prantsusmaa Franche-Comté provints, mis sõna-sõnalt tähendab "vabakrahvkonda".
Burgundid olid üks germaani rahvas, kes täitis Rooma riigi lääneosa kokkukukkumisega jäetud võimuvaakumi. Aastal 411 ületasid nad Reini jõe ja rajasid kuningriigi Wormsis. Keset korduvaid kokkupõrkeid roomlaste ja hunnide vahel hõlmas burgundide kuningriik lõpuks ala, mis tänapäeval on piiriala Šveitsi, Prantsusmaa ja Itaalia vahel. Aastal 534 alistasid frangid viimase burgundide kuninga Godomari ja neelasid territooriumi oma kasvavasse impeeriumisse.
Ülem- ja Alam-Burgundia kuningriigid taasühendati aastal 937 ja neelati aastal 1032 Konrad II ajal Saksa-Rooma riiki kui Arles'i kuningriik. Burgundia hertsogkond annekteeriti Prantsusmaa poolt aastal 1004. Burgundia krahvkond jäi Saksa-Rooma riigiga lõdvalt seotuks (vahelduvalt sõltumatu, sellest nimi "Franche-Comté") ja liidendati Nijmegeni lepinguga aastal 1678 lõplikult Prantsusmaaga.
Keskajal oli Burgundia mõne väga tähtsa läänekiriku ja kloostri asukoht, nende seas Cluny, Cîteaux ja Vézelay.
Burgundia hertsogkonna ("Bourgogne") territoorium aastal 1477 kollasega.
Saja-aastase sõja ajal andis Prantsusmaa kuningas Jean II hertsogkonna oma nooremale pojale Philippe Julgele, mitte ei jätnud seda oma järglasele Prantsuse troonil. Varsti muutus hertsogkond troonile suurimaks rivaaliks, kuna Burgundia hertsogitel õnnestus koostada riik, mis ulatus Šveitsist Põhjamereni, suures osas abielude kaudu. Burgundia territooriumid koosnesid arvukatest läänidest mõlemal pool (siis suuresti sümboolset) piiri Prantsusmaa kuningriigi ja Saksa-Rooma riigi vahel. Selle majanduslik süda oli Madalmaades, eriti Flandrias ja Brabantis. Õukond Dijonis varjutas Prantsuse õukonda nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt. Belgias ja Hollandi lõunaosas tähendab "Burgundia elustiil" nüüdki "elu, hea toidu ja pillava vaatemängu nautimist".
Burgundia sõdade ajal tapeti Nancy lahingus aastal 1477 viimane hertsog Charles Südi ja hertsogkond ise annekteeriti Prantsusmaa poolt. 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul pakusid teised Burgundia territooriumid võimubaasi Habsburgide tõusuks, pärast seda, kui Austria Maximilian abiellus hertsogi ainsa tütre Mariega. Pärast viimase surma viis tema abikaasa õukonna algul Mecheleni ja siis Coudenbergi lossi Brüsselis ning valitses siit riigi jäänuseid, Madalmaid (Burgundia Madalmaad) ja Franche-Comtéd, mis oli veel keiserlik lään. Viimase territoorium loovutati Prantsusmaale Nijmegeni lepinguga aastast 1678.
Prantsuse revolutsiooniga 18. sajandi lõpul piirkondade haldusüksused kaotati, kuid taastati viienda vabariigi ajal 1970. aastatel. Tänapäeva piirkond koosnem enamuses endisest hertsogkonnast.
Vein.
Burgundia on üks Prantsusmaa peamisi veinitootmise piirkondi. See on hästi tuntud nii punaste kui ka valgete veinide poolest, mis enamasti tehtud vastavalt Pinot Noir ja Chardonnay viinamarjadest, kuigi leidub ka teisi viinamarjasorte, sealhulgas Gamay, Aligote, Pinot Blanc ja Sauvignon Blanc. Piirkond jaguneb Côte-d'Oriks, kus leiduvad kõige kallimad ja hinnatumad burgundia veinid, ning Beaujolais'ks, Chablis'ks, Côte Chalonnaise'iks ja Mâcon'iks.
Tippveinide maine ja kvaliteet koos faktiga, et neid toodetakse sageli väikestes kogustes, viib kõrgele nõudlusele ja kõrgetele hindadele, kus mõned burgundia veinid on kõige kallimate veinide hulgas maailmas.
Köök.
Kuulsad burgundia toidud on coq au vin, beef bourguignon ja Époisses de Bourgogne juust.


Poitou-Charentes.
Poitou-Charentes [puat'uu šar'aant] on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi lääneosas.
Piirkond jaguneb neljaks departemanguks: Charente, Charente-Maritime, Deux-Sèvres ja Vienne.


Île-de-France.
Île-de-France [ill döfr'aans] ('Prantsusmaa saar') on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi põhjaosas. Île-de-France on Prantsusmaa ajalooline keskus.
Oma 11,7 miljoni elanikuga on Île-de-France Prantsusmaa suurima elanike arvuga piirkond.
Île-de-France on Euroopa Liidu üks rikkamaid piirkondi. Selle sisemajanduse koguprodukt 2007. aastal oli 462 miljardit eurot, mis teeb ühe elaniku kohta 40 100 eurot.


Pays de la Loire.
Pays de la Loire [pei dö la lu'aar] on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi lääneosas.
Piirkond jaguneb viieks departemanguks: Loire-Atlantique, Mayenne, Maine-et-Loire, Sarthe ja Vendée.


Champagne-Ardenne.
Champagne-Ardenne on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi põhjaosas. Hõlmab suurema osa Champagne'i ajaloolisest maakonnast.
Piirkond jaguneb neljaks departemanguks: Ardennes, Aube, Marne ja Haute-Marne.
Majandus.
Piirkonnast on 61,4% põllumajanduslik maa, sh 282,37 km² viinamarjaistandusi. Piirkond on Prantsusmaal esikohal odra ja lutserni tootmises. Seal toodetakse ka šampanjat.


Franche-Comté.
Franche-Comté on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi idaosas. Piirneb idas Šveitsiga.
Piirkond jaguneb neljaks departemanguks: Doubs, Jura, Haute-Saône ja Belfort.


Limousin.
Limousin on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi keskosas.
Piirkond jaguneb kolmeks departemanguks: Corrèze, Creuse ja Haute-Vienne.


Lorraine.
Lorraine [lor'ään] on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi kirdeosas. Piirneb Belgia, Luksemburgi ja Saksamaaga.
Piirkond jaguneb neljaks departemanguks: Meurthe-et-Moselle, Meuse, Moselle ja Vosges.


Keskpiirkond (Prantsusmaa).
Keskpiirkond on Prantsusmaa piirkond (1. järgu haldusüksus) riigi keskosas.
Piirkond jaguneb kuueks departemanguks: Cher, Eure-et-Loir, Indre, Indre-et-Loire, Loir-et-Cher ja Loiret.


Korea lõhenemine.
Korea lõhenemine Põhja- ja Lõuna-Koreaks sai alguse II maailmasõja lõpus kui 1945. aastal vabastas Korea põhjaosa jaapanlastest Nõukogude Liidu ja lõunaosa Ameerika Ühendriikide väed. Maa jagati mööda 38. paralleeli. Korea jagunes kaheks vastandliku ilmavaatega riigiks, mis päädis Korea sõjaga.
Sõjategevus Jaapani poolt okupeeritud Koreas.
Pärast Teise maailmasõja lahingute lõppu Euroopas alustasid Nõukogude Liidu ja Liitlasväed lahingutegevust Jaapani vastu algselt Jaapani poolt okupeeritud maaladel. 9. augustil tungisid Nõukogude armee 1. Kaug-Ida rinde, juhataja Nõukogude Liidu marssali Kirill Meretskovi 25. armee väeosad (17., 39., ja 88. laskurkorpused, 386. ja 393. laskurdiviis ning 10. mehhaniseeritud korpus) kindralmajor Ivan Tšistjakovi juhtimisel üle Hiina-Korea piiri ning kahe päeva jooksul 11. augustiks oli Korea teritoorium kuni 38. paralleelini nõukogude vägede poolt vallutatud.
Põhjas.
Augustis 1945 rajas Punaarmee "Nõukogude rahva võimu" et juhtida riiki Nõukogude-Korea sõpruseni. Ajutistes komiteedes pandi kommunistid võtmepositsioonidele. Märtsis 1946 toimus maareform ja rajati kolhoosid. Maareform oli populaarne talupoegade seas, aga põhjustas hiljem probleeme ja maaomanikud lahkusid lõunasse. Suurtehased riigistati. Majanduse olukord oli halb. Jaapanlased olid koondanud põllumajanduse põhiliselt lõunasse ja tööstuse põhja. Piirkonna sovietiseerimist juhendas 25. armee sõjanõukogu liige poliittöötaja N. Lebedev, Nõukogude Tsiviiladministratsiooni juht kindralmajor Andrei Romanenko ning põhiline juht 1. Kaug-Ida armee Sõjanõukogu liige poliittöötaja kindralpolkovnik Terenti Štõkov (endine ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee II sekretär), kes asus P’yŏngyangis.
Veebruaris 1946 rajati Põhja-Korea Ajutine Rahvakomitee mida hakkas juhtima endine NKVD ohvitser Kim Ir Sen ehk hilisema nimega Kim Il-sung. Konfliktid ja võimukriisid toimusid enamuses põhjas. Kohalikul tasandil ründasid rahvakomiteed maaomanike, konfiskeerides nende maid. tagajärg oli mitmete ebasoovitavate inimeste hävitamine. Nõukogude armee lahkus 1948. aastal.
Põhja-Koreas korraldati Kõrgema Rahvuskogu valimised ja 9. septembril 1948 kuulutati välja Korea Rahvademokraatlik Vabariik.
Lõunas.
7. septembril 1945 kuulutas kindral MacArthur, et kindralleitnant John R. Hodge juhib Korea välispoliitilist teenistustust. Hodge saabus oma vägedega järgmisel päeval Incheoni. Korea Vabariigi Ajutine Valitsus saatis tema juurde kolmeliikmelise delegatsiooni, kuid Hodge keeldus nendega kokku saamast.
Korea jagati sõjaväelisteks piirkondadeks. Administratsioonis asendati jaapanlased korealastega. Jaapani kubernerid püsisid kuni aastani 1946.
USA okupandid Lõuna-Koreas kuulutasid ise välja valitsuse ja ei tunnustanud kommunistide ajutist valitsust. Antikommunistid koondusid Syngman Rhee juhtimise alla, kes siirdus eksiilist tagasi. 1948. aasta mais toimusid Lõuna-Koreas parlamendivalimised ja 15. augustil 1948 loodi Korea Vabariik.
Syngman Rhee nõustus asuma ajutise valitsuse juhiks ja teatas sõbralikest suhetest Ameerikaga Ühendriikidega. 31. augustil 1946 kirjutas Hodge "Chosun Ilbos", et allakäiv majandus põhjustab Korea rahvale rohkem kannatusi kui Jaapani okupatsiooni all olles. Augustis 1948 sai Syngman Rheest esimene Lõuna-Korea president ja USA armee lahkus.
Kahe Korea rajamine.
USA ja NSVL rivaalitsemine ei lasknud Rhee ja Il-Sungi valitsustel leppida. USA viis probleemi ÜROsse sügisel 1947. NSVL vastustas seda tegu.
ÜRO otsustas 14. nobembril 1947 korraldada vabad valimised, siis võõrväed lahkusid ja ÜRO komision rajas Korea riigi. NSV Liit boikoteeris hääletust.
Aprillis 1948 toimus P’yŏngyangis põhja ja lõuna organisatsioonide konverents. See ei andnud tulemusi ja NSV Liit boikoteeris lõunas toimuvaid vabu valimisi (ÜRO kontrolli all). Põhjas ei toimunud neid valimisi. 10. mail toimusid lõuna valimised mille võitis Syngman Rhee, kuid vasakparteid boikoteerisid valimisi. Laialdane korruptsioon oli valimistel ja Lõuna-Korea oli ilma jäänud täislegitiimsusest. 13. augustil 1948 võeti võim üle USA sõjaväelt.
Sõjalis-poliitilised vastuolud Korea Vabariigi ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi vahel erinevates sotsiaal-poliitilistes küsimustes viisid 1950. aastal sõjani.


Paraná.
Tuntumad sellenimelised kohad on Paraná jõgi Lõuna-Ameerikas, Paraná osariik Brasiilias ning Paraná Argentinas Entre Ríose provintsis.


Steal This Album!
"Steal This Album!" on USA "alternative metal"-ansambli System of a Down 2002. aastal välja antud album.
Laulud.
Kõikide laulude autorid on Serj Tankian ja Daron Malakian, kui pole märgitud teisiti.


Abreviatuur.
Abreviatuur (ladina keeles "abbreviatura" 'lühend' lühend sõnade algtähtedest või üksikutest elementidest.
ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon), TV (televisioon), EL (Euroopa Liit), LAV (Lõuna-Aafrika Vabariik), A.D. ("anno Domini" — lad.k. issanda aastal), CV ("curriculum vitae" - elukäik, elulugu).


Metsotinto.
Metsotinto (itaalia sõnast "mezzo-tinto" 'pool-maalitud') on sügavtrükitehnika, mille puhul vask- või tsinkplaat esmalt karestatakse ning seejärel kujutist plaadile kandes kaabitakse kujutise heledamaks jäävad kohad madalamaks.
Sõna "metsotinto'" võib tähendada ka selles tehnikas teostatud graafikateost.
Tehnika.
Vask- või tsinkplaadi pind karestatakse mehaaniliselt, kasutades kumeraotsalist hambulist kiigerauda.
Plaadile joonistust kandes poleeritakse karestatud pinda kohati madalamaks. Mida siledamaks on see pind poleeritud, seda heledam toon jääb tõmmisele. Kõrgemate karedate pindade kohale jäävad trükkimisel tumedad toonid.
Eelised.
Metsotintotehnika sobib eriti motiividele, kus on ülekaalus tumedad pinnad ja maalilised, varjundirohked üleminekud. Erinevalt teistest tehnikatest, kus pind kujundatakse valgel taustal olevate mustade joonte abil, moodustavad metsotinto puhul kujutise mustal foonil olevad valged pinnad.
Metsotinto oma sujuvate must-valgete toonide üleminekuga võimaldab hästi edasi anda maaliteoste koloriidivarjundeid.
Ajalugu.
Metsotintotehnika leiutas Ludwig von Siegen (1609–1680) 17. sajandi keskpaigas.
18. sajandi Inglismaal, kus graafikaga tegeleti muidu suhteliselt vähe, saavutas uus tehnika seninägematu popularsuse. Seetõttu on seda tehnikat nimetatud ka "la manière anglaise" ('inglise maneer').


Valjala Martini kogudus.
EELK Valjala Martini kogudus on luterlik kogudus Valjalas.
Kogudus kuulub Saarte praostkonda.
Koguduse õpetaja on Hannes Nelis, organist Tiiu Tõhk. Juhatuse esimees on Kaido Kaasik.
Jumalateenistused on igal pühapäeval algusega kell 11.00 Valjala kirikus.
Koguduse kantselei asub pastoraadis. Pastoraadihoone teisel korrusel toimuvad talviti jumalateenistused, sellest ka pastoraadihoone teine nimetus – talvekirik.
Koguduse juures tegutseb pühapäevakool, toimuvad noorteõhtud.
17. detsembril 2000said koguduse liikmed teist korda 20. sajandi jooksul ise õpetajat valida (eelmine valitud õpetaja oli Gustav Kutsar). Õpetajat valis 2000. aastal 42 koguduse hääleõiguslikku liiget, kes andsid Hannes Nelisele oma toetuse ühehäälselt. Kõik teised viimase aastasaja jooksul kogudust teeninud õpetajad (k.a Toomas Paul ja Jaan Tammsalu) on kohale määratud.


Terrakota.
Terrakota (itaalia keeles "terra cotta" 'küpsetatud maa') on põletatud savi või sellest tehtud kujukesed, nõud, drenaažitorud jt. keraamilised esemed. Põletamine annab savile veekindluse.
Terrakota tähendab ka punase savi põletusjärgset oranžikas-pruuni värvust.
Ajalugu.
Terrakotat on kasutatud läbi ajaloo skulptuuride ja keraamiliste esemete valmistamiseks.
Algselt kuivatati savi päikese käes. Hiljem asetati savi kuumadele sütele kõvenema. Viimaks jõuti aga niivõrd kaugele, et õpiti valmistama savipõletusahjusid ja sellest ajast alates on savipõletustehnika püsinud peaaegu muutumatul kujul tänapäevani.
Kasutajad.
Terrakotasõdalased Hiinas (valmistatud 210–209 eKr.) on olnud läbi ajaloo üks kõige tähelepanuväärsemaid terrakota alaseid saavutusi. Sõdalased valmistati siis esimesele Qini imperaatorile Qin Shi Huangdile.
Terrakotat on kasutatud isegi majade ehitamiseks. Näitena võib tuua linnaehituse Victoria ajastu Birminghamist, Inglismaalt.
Siiski ei ole terrakota ka Eestis tähelepanuta jäänud ja selle üks paremaid näiteid võiks olla Tartu Jaani kirik, mis on tänu oma 14. sajandist pärinevatele rikkalikele terrakota skulptuuridele ainulaadne nii Eestis kui ka kogu Euroopas.
Terrakota skulptuurina.
Võrreldes pronks- või marmorskulptuuriga on terrakotaskulptuuri loomisprotsess tunduvalt lihtsam. Samuti võrreldes kivist (graniidist, marmorist...) looduga on terrakotaskulptuur tunduvalt kergem.


Valjala kirik.
Valjala Martini kirik on kirik Valjala vallas Saare maakonnas
Valjala kirik on vanim säilinud kivikirik Eestis. Ta on ehitatud romaani ja gooti stiilis. Valjala kirik oli ühtlasi ka kaitserajatiseks. Valjala kirikut peetakse vanimaks säilinud kivikirikuks Eestis.
Kirjeldus.
Alumine osa algkiriku müüridest on säilinud praeguseni kooriruumi seintes ja käärkambris. Tollest perioodist on kooriruumi põhjaseinal säilinud ka algupärased seinamaalingute fragmendid, mida peetakse vanimateks säilinud seinamaalinguteks Eestis.
Tornimüüris on trapetsiaalsete hauaplaatide fragmente, mis kõik on muinsuskaitse all kunstimälestistena.
Kirikus asuvad massiivne dolomiidist ristimiskivi (mis tõenäoliselt algselt kuulus Haapsalu linnusekirikule) ja Pöide kiriku ristimiskivi 14. sajandi I poolest.
Valjala kirik on teeliste kirikute nimekirjas, kiriku juures asub pastoraat.
Valjala kiriku portaali on kujutatud Valjala valla vapil.


Dwyane Wade.
pisi
Dwyane Tyrone Wade Jr (sündinud 17. jaanuaril 1982 Chicagos, Illinois) on Ameerika Ühendriikide professionaalne korvpallur, kes hetkel mängib NBA võistkonnas Miami Heat. Tema hüüdnimed on "Flash" ja "D-Wade". Dwayne Wade mängib tagamängija kohal.
Tema professionaalne karjäär algas Miami meeskonnas 2003. aastal.
2004. aasta olümpiamängudel võitis ta USA korvpallimeeskonnas pronksmedali, 2008. aasta võistlustel - kuldmedali.
Karjäär.
Tema korvpallurikarjäär algas Marquette'i kolledžis. 2003. aastal "drafti" sisenedes jäi ta LeBron James'i ja Carmelo Anthony varju ja Miami Heat valis ta lõpuks 5. valikuna.
NBA finaalseeria MVP.
Oma senise suurima tunnustuse sai Dwyane Wade 2006. aasta NBA finaalseerias. Dallas Mavericks võitis kaks esimest kohtumist ning kuus ja pool minutit enne kolmanda mängu lõppu Miami Heat oli maas 13 punktiga. Sellest hetkest hakkas Wade oma meeskonda vedama ning Miami Heat lõpetas mängu 22-7 spurdiga, võttes võidu. Mängudes 3–5 viskas Wade vastavalt 42, 36 ja 43 punkti. Kogu seeria keskmiseks saagiks jäi 34,7 punkti.
Isiklikku.
Dwyane Wade on 193 cm pikk ning kaalub 100 kg.


Tula oblasti vapp.
Tula oblasti vapp on Venemaa haldusüksuse Tula oblasti vapp.
Vapi kinnitas 28. novembril 2005 Venemaa Heraldikanõukogu.


Voroneži oblasti vapp.
Voroneži oblasti vapp on Venemaa haldusüksuse Voroneži oblasti vapp.
Vapp on kinnitatud 5. juulil 2005.


Keith Jenkins.
Keith Jenkins on briti ajaloolane, Chichesteri ülikooli ajaloo teooria professor. Tema enim tähelepanu pälvinud raamat on "Re-thinking History" (1991), milles ta kritiseerib ajalooteaduse vähest enesekriitilisust. Jenkinsi arvates on ajalugu paratamatult kirjanduslikku laadi konstruktsioon ning ajalooteadusel ei ole võimalik saavutada objektiivset tõe kajastamist.
Välislingid.
Jenkins, Keith


Psühholoogiline kokkusobivus.
Psühholoogiline kokkusobivus on kahe ja enam indiviidi vaheline vastastoime karakteristika, mille puhul antud indiviididele omaste püsivate iseloomujoonte ilmnemine ei too kaasa pikaajalisi ning lahendamata vasturääkivusi ilma välise sekkumiseta.
Kuigi mõiste on kasutusel psühholoogilises, ja eriti sageli, - populaarses psühholoogialähedases kirjanduses, kuni tänapäevani pole loodud üldist psühholoogilise kokkusobivuse teooriat. Siiski, uuringud selles suunas toimuvad. On teada T. Leary isiksustevahelise kokkusobivuse küsimustik, H.J.Eysenck’i hüpotees temperamentide kokkusobivusest, Russel L. Ackoff, Fred E. Emery hüpotees hoiakute kokkusobivusest, DMO test (L.Sobčik) jt. Üritusena luua selline teooria võiks pidada sotsioonikat, kuigi sotsiooniline tüüpidevaheliste suhete teooria jaguneb teesideks, millest igaüks omakorda vajab kontrollimist.
Paraku psühholoogid loovutasid psühholoogilise kokkusobivuse probleemi sotsioloogidele, kes, loomulikult, lähenevad sellele esmajärjekorras sotsiaalsetest, mitte aga õigupoolest psühholoogilistest teguritest. See on osaliselt seotud koolkondade traditsioonidega: lääne psühholoogias domineeris biheivioristlik traditsioon, kus „suhted“ peeti efemeerseteks, eksperimentaalsele kontrollile allumatuteks; nõukogude traditsioon aga toetus A.Leontjevi koolkonnale, kus liialdati sotsiaalsete tegurite osatähtsust kaasasündinud eelduste üle.


Tjumeni oblasti lipp.
Tjumeni oblasti lipp 1996 - 2008.
Tjumeni oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Tjumeni oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 15. aprillil 1996 ning muudeti 25. oktoobril 2008 vastu võetud uue "Tjumeni oblastis lipu ja vapi seadusega".
Lipu kirjeldus.
Tjumeni oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud kolmeks horisontaalseks laiuks, ülalt alla valge, sinine ja roheline. Kanga vardapoolses osas on aga punane võrdhaarne kolmnurk. Sinisel laiul on kõrvuti kolm kuldset krooni. Aastatel 1996 - 2008 kasutusel olnud lipul oli vardapoolne kuldse kontuuriga valge kroon, mis pärines Tjumeni oblasti vapilt. Kroonide kujundamisel on kasutatud oblasti põhjaosas elavate rahvaste ornamentikat.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Lipul olevad värvid on kombineeritud Venemaa ja Siberi värvidest.
Punane sümboliseerib elu, jõudu, ilu, vendlust ja ühtsust. Valge aga viitab rahule, puhtusele, tõele ja täiuslikkusele. Sinine on taeva ja ideaalide, roheline uuenduste, lootuste ja nooruse ning kuldne rikkuse ja tarkuse värv.
Värvidel on ka teine tähendus, nimelt valge tähistab lund, sinine jõgesid ja järvi ning roheline metsa.


Harju-Madise kirik.
Harju-Madise Mattiase kirik asub Harju maakonnas Padise vallas Madise külas Pakri lahe ääres rannaastangul. Kirik on pühendatud apostel Mattiasele.
Kiriku ehitusaeg jääb 15.–18. sajandisse. Kiriku kellatornis on majakatuli, mida kasutatakse Madise liitsihi ülemise tulepaagina. Meri asub 500 meetri kaugusel. Kantsel on valminud 1784. aastal ja selle kõlaräästa tipus on päikeseratas, mida on peetud laeva tüürirattaks.
Harju-Madise pastori Johann Haquinus Forseliuse poja Bengt Gottfried Forseliuse mälestuskivi on kirikaias.
Kiriku kõrval asub Madise juga.
Harju-Madise kalmistul asus Eesti NSV vangide salajane matmispaik.


Järva-Jaani kirik.
EELK Järva-Jaani Ristija Johannese kirik asub Järva maakonnas endises Järva-Jaani kihelkonnas (sks keeles varem Keitingen vana Keitise külanime järgi, hiljem Sankt Johannis).
Kirik ehitati tõenäoliselt 13. sajandi kolmandal veerandil- seega on see üks vanimaid kirikuid Järvamaal. Kivikirikule eelnes taanlaste ehitatud puukirik. Esialgu oli ühelööviline gooti stiilis kodakirik läänetornita. Pseudogooti stiilis torn ehitati Johann Gottfried Mühlhauseni projekti järgi alles 1881. aastal. Algkavatises olid kvadraatne koor ja kolme võlvikuga pikihoone. Raiddekoor peaaegu puudub, kuid kõik välisnurgad ja aknaavade välisservad on laotud puhastest kvaadritest. Kirikus on keskaegne altarilaua plaat, mis praegu kantsli all, ja ristimiskivi ümaravormiline jalg, mida olevat kasutatud ka häbipostina. Kunstimälestistena on kaitse all barokne nikerdkantsel, krutsifiks, Roosna-Alliku mõisahärra kingitud altarisein.


Kaarma kirik.
Tahvel Kaarma kiriku seinal, peasissekäigu kõrval.
Kaarma Peeter-Pauli kirik asub Saaremaal Kaarma külas, mida kasutab EELK Kaarma Peeter-Pauli kogudus.
Kirik ehitati 13. sajandi teisel poolel, kuid ehitati 15. sajandi algul ühelöövilisest ümber kahelööviliseks. Kiriku peaukse kõrval on müüritud kivitahvlil tahutud sõnad: "SEL·AAS·TAL·ON·SEKIRK·WAL·MIS·SA·NUD·PET·RI·PAE·WAL·AN1407". Väidetakse, et need on vanimad teadaolevad eestikeelsed kirjaread, kuid kirjastiil ja sõnastus viitab hilisemale ajale.
Keskajast pärinevad nii sealsed seinamaalingud, raidskulptuurid, ristimiskivi kui ka osad polükroomsed puuskulptuurid. Kaarma pastoraadi minevik ulatub samuti keskaega.
1835. aastal siinse kiriku pastori asutatud Kaarma kihelkonna laulukoor oli Saaremaal esimene.
Orel.
Praegusel, vendade Kriisade ehitatud orelil on pedaal, 12 registrit ja kaks manuaali.


Cosmoskva.
Cosmoskva on Saaremaalt pärit bänd (2001. aastast), mis teeb nu acid funk jazzi.
Cosmoskva on esinenud klubides Privé, BonBon ja Tallinn, Von Krahli teatris, TV3 saadetes Koosolek ja Kahvel, Õllesummeri Jazzi- ja Veiniaias, Jazzkaarel ning Muhu tulevikumuusikafestivalil Juu Jääb, samuti Raadio 2 saates "R2 Live". Cosmoskva on välja lasknud ühe EP "Milch Attack" (2004)ning juulis 2006 anti välja bändi debüütplaat "Juniper".


Fabio Grosso.
Fabio Grosso (sündis 28. novembril 1977 Roomas) on Itaalia jalgpallikoondise endine kaitsja, maailmameister.
Koondisekarjäär.
Grosso debüteeris Itaalia jalgpallikoondises 30. aprillil 2003 Šveitsi jalgpallikoondise vastu.
Esimese värava Itaalia kasuks lõi ta 3. septembril 2005 MM-valikmängus Šotimaa jalgpallikoondise vastu võõrsil 76. minutil, viigistades 1:1 ja see jäigi mängu lõpptulemuseks. Itaalia võitis kindlalt alagrupi.
2006. aasta MM-il osales Grosso kõigis Itaalia mängudes algusest lõpuni peale teise alagrupimängu, kus ta ei osalenud. Kõigepealt võitis Itaalia 12. juunil 2:0 Gaana jalgpallikoondise, siis viigistas 17. juunil 1:1 USA jalgpallikoondisega ja alistas 22. juunil 2:0 Tšehhi jalgpallikoondise. Itaalia võitis alagrupi Gaana ees. Järgmises mängus Austraalia jalgpallikoondise vastu 26. juunil sai Grosso 29. minutil kollase kaardi. Itaalia jäi 50. minutil vähemusse, kuid võitis 5. üleminutil penaltist. Veerandfinaalis alistas Itaalia 30. juunil 3:0 Ukraina jalgpallikoondise. Poolfinaal Saksamaa jalgpallikoondise vastu toimus 4. juulil ja normaalajal väravateni ei jõutud. Lisaaja eelviimasel minutil lõi Grosso oma teise värava Itaalia koondises, viies Itaalia juhtima, ja 1. üleminutil lõi Alessandro Del Piero 2:0, viies Itaalia finaali Prantsusmaa jalgpallikoondise vastu. Finaal toimus 9. juulil ja mängu algul lõi kumbki meeskond värava. Järgmised väravad tulid penaltiseerias, kus Itaalia ei eksinud. Viimasena, viiendana lõi Grosso, tagades Itaaliale võidu 5:3.
2008. aasta EM-valikturniiril loositi MM-finalistid Itaalia ja Prantsusmaa samasse valikgruppi. Itaalia viigistas Prantsusmaaga kodus ja kaotas võõrsil, kuid võitis siiski alagrupi. 13. oktoobril 2007 lõi Grosso oma kolmanda värava Itaalia eest, nimelt teise värava MM-valikmängus kodus Gruusia jalgpallikoondise vastu, mille Itaalia võitis 2:0. Finaalturniirile pääses igast alagrupist kaks paremat, seega Prantsusmaagi. EM-alagruppi loositi Itaalia ja Prantsusmaa taas kokku. 9. juunil kaotas Itaalia Hollandi jalgpallikoondisele 0:3 ja Grosso sekkus vahetusest 54. minutil seisul 0:2. Itaalia ülejäänud mängud tegi Grosso kaasa algusest lõpuni. 13. juunil viigistas Itaalia Rumeenia jalgpallikoondisega 1:1 ja pidi 17. juunil Prantsusmaaga välja selgitama, kumb neist alagrupist edasi ei pääse (halval juhul võisid ka mõlemad välja kukkuda). Itaalia võitis 2:0 ja pääses 22. juunil toimunud veerandfinaali Hispaania jalgpallikoondise vastu, kus väravaid ei löödud enne penaltiseeriat. Grosso realiseeris Itaalia esimese penalti, aga tema meeskonnakaaslased nii täpsed polnud ja Hispaania võitis 4:2. Hispaania tuli Euroopa meistriks ja Itaalia oli ainus, kes normaalaja suutis temaga viiki mängida.
Maailmameistrina pääses Itaalia 2009. aasta konföderatsioonide karikavõistlustele, mis toimusid Lõuna-Aafrikas. 15. juunil peetud esimese vooru mängus USA vastu jäi Itaalia 35. minutil arvulisse ülekaalu ja Grosso sai 35. minutil kollase kaardi. Poolaja võitis USA, kuid kogu mängu Itaalia 3:1. 18. juunil kaotas Itaalia teise mängu Egiptuse jalgpallikoondisele. Kahes esimeses mängus osales Grosso algusest lõpuni, aga 21. juunil kolmandas ta kaasa ei teinud. Brasiilia jalgpallikoondis alistas Itaalia 3:0 ja võitis alagrupi täiseduga. Ülejäänud meeskondade vahel tekkis surnud ring, kus Egiptus jäi väravate vahega viimaseks ja Itaalia vähese löödud väravate arvu tõttu kolmandaks. Finaalis võitis Brasiilia USA.
2010. aasta MM-valikgrupi võitis Itaalia ainsagi kaotuseta samuti kaotuseta jäänud Iirimaa jalgpallikoondise ees. 9. septembril 2009 lõi Grosso oma viimase värava Itaalia eest, viies Itaalia kodus 11. minutil Bulgaaria jalgpallikoondise vastu juhtima. Mäng lõppes 2:0. Itaalia koondise peatreener Marcello Lippi kutsus Grosso koondise treeninglaagrisse, kus osales 30 jalgpallurit, aga finaalturniirile Grosso ei pääsenud. Tema asemele võttis Lippi Grosso meeskonnakaaslase Juventusest Antonio Candreva, keda ta aga MM-il ei kasutanud. Itaalia jäi 2 viigi ja 1 kaotusega alagrupis viimaseks ja langes välja.
Rohkem Grosso Itaalia koondises ei mänginud. Ta pidas Itaalia eest 48 mängu ja lõi neis 4 väravat.
Isiklikku.
Fabio Grosso on 190 cm pikk ja kaalub 82 kg.
Ta on abielus Jessica Repettoga. Neil on kaks poega: Filippo, kes sündis varsti pärast 2006. aasta MM-i, ja Giacomo, kes sündis 26. oktoobril 2009.


Terrakotasõdalased.
Terrakotasõdalased on kollektsioon 8099 elusuuruses terrakotast sõdurist (ja terrakotast hobustest), mis asuvad Hiinas Shaanxi provintsis Xi'anis esimese Qini keisri Shi Huangdi mausoleumi lähedal. Terrakotast sõdalased leiti 1974. aastal. Sõdalased olid mõeldud kaitsma Qin Shi Huangdid surnuteriigis pärast tema surma 10. septembril 210 eKr ja valmistati 210–209 eKr.
Asukoht.
Terrakotasõdalaste asukoht Hiinas Xi'ani linnas, mis asub 1160 km Pekingist edelas, ei ole juhuslikult valitud. See paik oli keiser Shi Huangdi kodukoht ja Xi'an oli seejärel keisririigi pealinn rohkem kui tuhat aastat. Tangi dünastia valitsusajal (618–907) oli Xi'an maailma suurim linn ja kandis kau­nist nime Changan – 'Taevalik Rahu'. Linn asus Siiditeel.
Leidmine.
Ühe 20. sajandi suurima arheoloogilise leiu peale satuti täiesti juhuslikult. Nimelt leiti terrakotast sõdalased talupoegade poolt, kes 1974. aastal kaevu kaevates neile peale sattusid.
Praeguseks on leitud enam kui 8000 skulptuuri kolmes maa-aluses kaevandis.
Kirjeldus.
Leitud on nii jalaväe­lasi, vi­bu­laskjaid, ammukütte, ratsaväge ja hobustega sõjavankril seisavaid lahinguvalmiduses sõdureid.
Sõdalased on 1,6–1,7 meetri pikkused ja täiesti individuaalsete nägudega (ei leidu kahte ühesugust). Tõenäoliselt on kujud tehtud keisri enda sõjaväelasi eeskujuks võttes nende täpsete savist koopiatena.
Osa sõdalasi on püstiasendis, osa toetub ühele põlvele, hoides käes paljastatud mõõka. Paljud sõdalased on turvises, kuid enamik kannab vöötatud sõduri­kuu­be, sääri­seid ja kan­diliste ninadega jalanõusid. Sõdalaste kehad on seest õõnsad, kuid käed ja jalad on umb­sed. Nende relvad – pronksist odad ja mõõgad, puidust vibud pronkskaunistustega – on tõelised (arvatakse, et neid võidi varem ka tõelises sõjategevuses kasutada) ja ka hobustel on pronksist valjad. Ja­la­väelaste juuksed on pealaele rulli seotud, ratsaväelased aga kannavad mütse.
Figuurid olid algul värvitud eredate värvidega, kuid need on üle 2000 aasta jooksul ära kulunud. Peaaegu 6000 skulptuuri leiti esimesest peaaegu viie meetri sügavusest kaevandist mõõtmetega 230x60 meetrit. Sealt tuli päevavalgele nii jalaväelasi, vibulaskjaid kui sõjavankreid. Teisest, väiksemast kaevandist, leiti veel sadu sõdalasi, ratsaväelasi, sõja­vank­reid ja vibulaskjaid. Kolmandas kaevandis oli ainult 68 figuuri – ilmselt väepealik koos oma staabiga.
Eksponeerimine rahvale.
Suure hulga figuuridega esimene kaevand on avatud külastajatele. Kohalikus muuseumis näidatakse videofilme arheoloogilistest väljakaevamistest, samuti võib näha sõdalasi ja kaht poole elusuurust pronksvankrit hobuste ja vankrijuhtidega. 1980. aastal avastatud vanker näeb välja täpselt samasugune nagu need, mida kasutasid kunagi keiser, tema õukonna kõr­ged­ ametnikud ja konkubiinid
Qin Shi Huangdi haud.
Qin Shi Huangdi haud asub üle 40 meetri kõrguse künka all, mi­­da pole seni veel avatud. Keegi ei tea, kus paikneb selle hauakambri sissepääs. Arvatak­se, et ehi­tajad tapeti ja maeti sinnasamasse, et saladust hoida. Usutakse, et paljud keisri ametnikud, teenijad ja naised maeti elavalt koos keisriga, et nad jätkaksid tema teenimist ka pärast isan­da surma. Sunnitöölised ehitasid hauakompleksi juba palju aastaid enne keisri surma.
Tänapäevaste seadmetega on tuvastatud, et hauakambris asub suurel hulgal münte. Siiski ei avata hauakambrit tõenäoliselt ka lähitulevikus, kuna kardetakse, et haua avamine võib kaasa tuua väärtusliku arheoloogilise leiu hävinemise.


Jamie Carragher.
James Lee Duncan Carragher (sündinud 28. jaanuaril, 1978 Bootles) on Inglismaa jalgpallikoondise kaitsja, kes on kogu oma karjääri jooksul mänginud klubis Liverpool FC.
Carragher on üks klubi fännide suuremaid lemmikuid, sest ta on selle klubi kasvandik. Ta tegi debüüdi klubis hooajal 1996–1997 West Ham Unitedi vastu. Liverpooli fännid nimetasid "Carran" teiseks parimaks Pool-mängijaks 2004-2005 hooajal, hääletuse võitis Steven Gerrard.
Inglismaa rahvuskoondises debüteeris Carragher 28. aprillil 1999. aastal, kui mängiti Ungari meeskonnaga. Ta on koondise mänginud 29 korda seisuga 1. juuli 2006. Carragher kuulus Inglismaa rahvuskoondisesse 2006. aasta maailmameistrivõistlustel Saksamaal. Veerandfinaalis mängiti Portugali meeskonnaga, kuid nii normaalaeg kui ka 2x15 min. lisaaeg lõppes väravateta viigiga. Penatiseerias oli Inglismaa koondisel üheks penaltilööja ka Carragher, kuid tema löögi suutis Portugali väravavaht Ricardo Pereira tõrjuda. Penaltiseeria võitis Portugal 3:1 ning jõudis poolfinaali.
Isiklikku.
Jamie Carragher on 182 cm pikk ja kaalub 76 kg. Ta on abielus Nicola Hartiga ja kasvatab kahte last.
Carragher, Jamie
Carragher, Jamie


1051.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad
Aastad: 1046 1047 1048 1049 1050 - 1051 - 1052 1053 1054 1055 1056


1052.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad
Aastad: 1047 1048 1049 1050 1051 - 1052 - 1053 1054 1055 1056 1057


Kandalakša.
Kandalakša (soome "Kantalahti") on linn Venemaal Murmanski oblastis, Kandalakša rajooni keskus. Asub Kandalakša lahe kaldal.
Kandalakša küla asutati 1526. aastal ja seal asus õigeusu klooster. 1938 sai linnõigused.
Enne Teist maailmasõda kuulus Karjala ANSVsse.
Tänapäeval on valdav osa linnaelanikest venelased, kuid veel 20. sajandi alguses elas seal palju karjalasi ja soomlasi.
1918. aastal avati linna läbiv Murmanski-Moskva raudtee.
Kliima.
Kandalakšas on üleminekukliima paraskliimalt lähisarktilisele. Juuli keskmine õhutemperatuur on 14,6 °C ning jaanuari ja veebruari keskmine õhutemperatuur on –12,0 °C. Aasta keskmine õhutemperatuur on +0,3 °C ja sademetehulk 413,3 mm. Kandalakšas ei esine polaarööd, kuid juunis esineb polaarpäev.


Alois Senefelder.
Alois Senefelder (6. november 1771 Praha – 26. veebruar 1834 München) oli Austria näitleja ja näitekirjanik, kes leiutas litograafia.
Elulugu.
Alois Senefelder (sünninimega Aloys Johann Nepomuk Franz Senefelder) sündis Prahas 6. novembril 1771. aastal sakslasest näitleja Peeter Senefelderi pojana.
Senefelderite perekond kolis peatselt Prahast Müncheni, kus Senefelder kooli läks. Hiljem õppis ta õigusteadust Ingolstadtis, kuhu ta oli stipendiumi saanud. Siiski pärast isa surma oli Senefelder sunnitud oma õpingud katkestama ning rahateenimisvõimalust otsima. Sõprade soovitusel hakkas ta kirjutama lühikesi näidendeid. Tal õnnestus kirjutada ka edukas näidend "Connoisseur of Girls".
Trükkimise juurde sattus Senefelder aga ühe ebameeldiva juhtumi tõttu. Nimelt trükkija süü tõttu trükk hilines (näidend: "Mathilde von Altenstein") ja Senefelder oli sunnitud tasuma kirjastajale nii paberi kui ka trükikulud. Sääraste ebameeldivuste vältimiseks tulevikus, otsustas Senefelder ise oma töid trükkima hakata. Raha oli aga niivõrd vähe, et pressi ega trükitähti muretseda ei olnud võimalik. Seetõttu algasid ka katsetused vaskplaadiga, mis osutusid aga endiselt liiga kulukaks. Pärast korduvaid söövitamisi ja mahalihvimisi kulus kallis vaskplaat kiiresti. See sundis Senefelderit veelgi odavamat materjali otsima.
Kui Senefelder kord kivi, millel oma värve segas, puhtaks oli ihutud, pidi ta emale pesu nimistud kirja panema. Et tal paberit käepärast ei olnud, kirjutas ta oma tindiga kivile, et sealt hiljem paberile ümber kirjutada. Pärast ärakirjutamist tuli ta aga mõttele kivilolevat kirja söövitada ning seda teha, kuni kivi laseb endalt trükkida. See õnnestuski tal aastal 1796.
Senefelder arvas siis, et on leiutanud midagi uut kõrgtrüki alal. Kuid hiljem selgus, et Augsburgi muuseumis säilitatakse söövitatud kiviplaate, milledelt kõrgtrükki on saadud 1550. ja 1554. aastal.
Tutvudes helilooja Gleisneriga, asus Senefelder noote kirjutama. Et vältida tagurpidi kirjutamist kivile, mis vaatamata kogemustele oli tülikas, kirjutas Senefelder noodimärgid paberile ja kandis sealt kopeerimise teel kivile (trükkides kandub kujutis edasi peegelpildis. Selleks, et kujutis oleks pärast trükkimist õiget pidi, selleks peab kujutise looma algselt peegelpildis). Selle tegevuse juures juhtus Senefelder kord märkama, et tindipiisad, mis juhuslikult sattusid valmiskirjutatud ja ülekandmise kergendamiseks niisutatud paberile, põrkasid sealt sõna otseses mõttes tagasi, paberile mingit jälge jätmata.
Sellest nähtusest innustatuna, alustas ta katseid alguses paberiga ning siis kiviga. Oma katsete tulemustest kirjutab ta ise järgmist: "Võtsin puhta kivi, kirjutasin sellele seebitükikesega, katsin kivi kummiaraabikuga ja siis hõõrusin üle värvise käsnaga. Kõik kirja pinnad võtsid värvi külge, kuna muu pind puhtaks jäi. Nüüd võisin ma kivilt teha tõmmiseid niipalju kui tahtsin. Iga tõmmise eel kivi niisutades ja jälle värviga kattes saavutasin ühetaolised tõmmised."
Kirja vähem söövitades ja pärast söövitamist kummiaraabikuga kattes saavutas ta puhtama ja vastupidavama trükipinna kivil; see oli aastal 1798.
1818. aastal andis A. Senefelderi välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der Steindruckerey", mis aitas palju kaasa litograafia kuulsuse kasvule. Litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükitavatest võtetest. Seesama õpik tõlgiti inglise ja prantsuse keelde 1819. aastal.
Ka oma hilisemad elupäevad tegutses Senefelder lametrükiga, seda täiendades ja parandades. Ta suri Münchenis 28. veebruaril 1834.
Välislingid.
Senefelder, Alois
Senefelder, Alois
Senefelder, Alois
Senefelder, Alois


1053.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad
Aastad: 1048 1049 1050 1051 1052 - 1053 - 1054 1055 1056 1057 1058


Armando Teixeira.
Armando Gonçalves Teixeira, hüüdnimega Petit (sündinud 25. septembril 1976 Strasbourgis), on Portugali jalgpallur, kes mängib Saksamaa klubis 1. FC Köln.
Portugali koondises debüteeris Petit 2. juunil 2001 mängus Iirimaaga. Ta on koondises mänginud 57 korral ja löönud neli väravat.
Petit kuulus kodustel 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel finaali jõudnud Portugali meeskonna kooseisu. Ta osales ka 2006. aasta maailmameistrivõistlustel ja 2008. aasta Euroopa meistrivõistlustel.


Aburi.
Aburi on küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas.
Aburi külas asutati Virumaa esimene kolhoos 2. aprillil 1948. Kolhoosi moodustasid 9 peret ning kolhoosivaraks oli 230 ha maad, millest 160 põllumaad; 15 hobust; 20 lehma; ja 10 muud kodulooma.


Montšegorsk.
Montšegorsk on linn Venemaal Murmanski oblastis. Asub Imandra järve kaldal.
Montšegorsk asutati 1937. aastal vase- ja niklimaagi leiukoha juurde.
Montšegorsk on vase ja nikli tootmise keskus. Linn ja selle ümbrus on tugevasti saastunud.


Otto Lilienthal.
Otto Lilienthal (23. mai 1848 Anklam – 10. august 1896 Berliin) oli Saksa lennunduspioneer.
Otto Lilienthali teeneks on mitte niivõrd tolleks ajaks uute lendamise teoreetiliste lähtealuste väljatöötamine kui just juba olemasolevate praktiliste teadmiste ärakasutamine ning lendama õppimiseks vajaliku mõtestatud meetodi lõplik arendamine.
Praegu teada olevalt oli esimene inimene, kes sooritas edukalt juhitavaid lauglende, mida sai korrata kui sageli tahes. Oma lauglendude katsetustega saavutas ta läbimurde lendamise põhimõttel - „õhust raskem“.
Avaldas oma uurimusi laialdaselt, sai tuntuks kui lauglendude vanameister.
Paljud tema lennukatsed on hästi dokumenteeritud (fotod, lendude üksikasjalikud kirjeldused).
Otto Lilienthal sooritas enda ehitatud balanssiir-lauglennukitega üle 2000 lauglennu kogulennuajaga umbes 5 tundi ta hukkus ühel oma järjekordsel lennukatsel.


Borovitši.
Borovitši on linn Venemaal Novgorodi oblastis, Borovitši rajooni keskus. Asub Msta jõe ääres. Borovitši on Novgorodi oblasti suuruselt teine linn.
Ajalugu.
Borovitši on tekkinud 15. sajandil. Linnaõigused sai 1770. aastal. 1878. aastal valmis raudteeharu, mis ühendab linna Moskva-Peterburi raudteega.
19. sajandi lõpust alates toodetakse seal tulekindlaid telliseid.


Volhov.
Volhov (soome "Olhava") on linn Venemaal Leningradi oblastis, Volhovi rajooni keskus. Asub Volhovi jõe ääres Peterburist 122 km idas.
Ajalugu.
Volhov tekkis 1918. aastal Volhovi jõele hüdroelektrijaama rajamisega. Linnaõigused sai 1933. aastal. 1933–1940 kandis nime Volhovstroi.
Linnast 10 km kaugusel asub Staraja Ladoga küla.


Äksi kirik.
Äksi Andrease kirik on kirik Jõgeva maakonnas Tabivere vallas Voldi külas.
Kirikukihelkonda on kirjalikes allikates esmamainitud 1443. aastal. Samas asukohas on olnud mitu puust kirikut, mis on aga erinevates sõdades hävinud. Praegune kirikuhoone on tõenäoliselt ehitatud 1770. aastal, vanimad osad umbes 1500. aastast. Kirik rekonstrueeriti põhjalikult neogooti stiilis 1887.–1889. aastal Reinhold Guleke' projekti järgi, kes kavandas ka samas stiilis sisekujunduse.
Kirikuaias on mälestuskivi 1815–1832 Äksis pastoriks olnud Otto Wilhelm Masingule (1763-1832).
Siin on pastorina töötanud ka Eesti kultuuritegelane August Wilhelm Hupel, juhuluuletaja Carl Gustav von Staden, aastatel 1834–1855 koolielu arendaja, eesti-saksa sõnaraamatu koostaja ja esimene Goethe tõlkija eesti keelde Franz von Ackermann (1801-1855).
Äksi kiriku kaitsepühak on Püha Andreas. Kirikus tegutseb EELK Äksi Andrease kogudus


Nikolai Burdenko.
NSVL, postmark, Nikolai Burdenko, 1976 (Michel nr 4471, Scott nr 4438)
Nikolai Nilovitš Burdenko (vene "Николай Нилович Бурденко") (22. mai 1876 – 11. november 1946) oli vene kirurg, neurokirurgia rajaja Venemaal.
Ta õppis Tomski ülikoolis ja seejärel Tartu ülikoolis, mille ta lõpetas 1906. aastal. Alates 1910 töötas Tartu ülikoolis professorina. Alates 1918 töötas Voroneži ülikoolis ja 1923. aastast Moskva Riiklikus Ülikoolis. 1934. aastal asutas ta maailma esimese neurokirurgia instituudi. 1937–1946 oli ta Nõukogude armee peakirurg.
1944. aastast juhtis ta Katõni massimõrva uurimiskomisjoni, mis tegi vastavalt Nõukogude parteivõimude korraldusel süüdlasteks sakslased, kuigi tegelikult oli massimõrv Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (ÜK(b)P KK Poliitbüroo) korraldatud ja NKVD toime pandud sõjakuritegu.
Burdenko nime kannab neurokirurgia instituut Moskvas.


Sălaji maakond.
Sălaji maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Transilvaanias.


Sibiu maakond.
Sibiu maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Transilvaanias.


Plovdiv.
Plovdiv on linn Bulgaaria keskosas, Plovdivi piirkonna keskus. Asub Marica jõe mõlemal kaldal kuuel künkal.
Ajalugu.
Plovdivi kohal asus traaklaste asula Evmolpia, mille Philippos II 342 eKr vallutas ja tegi linnast oma pealinna uue nimega Philippopolis. Pärast Aleksander Suure surma läks linn taas traaklaste valdusse. 72 eKr vallutasid linna roomlased ja nimetasid Thrimontiumiks.


Bob Marley.
Robert Nesta Marley (6. veebruar 1945 – 11. mai 1981) oli Jamaica "reggae"laulja, laulusõnade autor, kitarrist ja rastafari. Bob Marley- esimene reggae superstaar. Võttes sihiks luua,mustanahaline rokitäht, kes on sama suur nagu Jimi Hendrix", andis Blacwell Bob Marley and The Wailersile 4000 naelsterlingit ansambli Islandi debüütalbumi, 1973.aasta "Catch a Fire" salvestamiseks. Varasemad albumid tegid neist kultusbändi, mis sai tuge Eric Claptonilt (kes tegi kaveri loole,I Shot the Sheriff") ja The Rolling Stonesilt (kes võttis eks-wailer Peter Toshi oma plaadimärgi tiiva alla). Rahvusvaheline edu tuli 1975.aastal,No Woman No Cry" kontsertesitusega ja jätkus 1976.aastal albumiga Rastaman Vibration. Kuni U2 tulekuni oli Marley Islandi suurima läbimügiga artist ja tema postuumne 1984.aasta kogumik "Legend" on U2 "The Joshua Tree" müügiga sammu pidanud. Marley edu avas Islandi uksed teistele artistidele, kelle hulges olid Steel Pulse ja Toots & the Maytals - ja muutis reggae, mille levik piirdus algul Jamaicaga, rahvusvaheliseks furooriks.
Lapsepõlv/Perekond.
Nesta Robert Marley sündis väikeses Nine Mile'i külas Saint Anni vallas, Jamaical. Ta oli taimetoitlane. Hiljem vahetas Jamaica migratsiooniametnik tema eesnime ja keskmise nime. Tema isa Norval Sinclair Marley (sündis 1895), oli inglise päritolu jamaikalane, kes elas Liverpoolis. 18-aastase jamaikalanna Cedella Bookeriga (sündinud 1926) abielludes oli Norval mereväe kapten ning istanduse järelevaataja.
Haigus ja surm.
Juulis 1977 avastati Marleyl nahavähk. Pärast albumi "Uprising" välja andmist 1980. aasta mais tegi bänd suure tuuri Euroopas, kus toimus ka nende läbi aegade suurim kontsert, kui Milanos mängiti sajale tuhandele inimesele. Pärast Euroopa turneed läks Bob Ameerikasse, kus Uprising Tour jätkus ja bänd esines kahel korral Madison Square Gardenis. Varsti pärast seda hakkas mehe tervis tunduvalt halvenema, vähk oli levinud üle terve keha. Tuur katkestati. Marley läks ravile Josef Isselsi Baieri kliinikusse. Kaheksa kuud hiljem polnud ravi tulemusi andnud ja Bob Marley sõitis tagasi oma kodumaale Jamaicale. Lennul Saksamaalt Jamaicale leppis ta oma haigusega ja mõistis, et sureb. Tema seisund halvenes veelgi ja pärast lennuki maandumist Miamis viidi ta haiglasse. Bob Marley suri 36-aastaselt Cedars of Lebanoni haiglas Miamis 11. mai hommikul 1981. Surma põhjus oli vähi levimine kopsudesse ja ajju. Mehe viimased sõnad oma pojale Ziggyle olid: "Rahaga ei saa elu osta" ("Money can't buy life"). Matused toimusid 21. mail 1981 Jamaical. Marley maeti oma sünnikoha lähedal asuvasse kabelisse.
Albumid.
Tuntumad hitid on "I Shot the Sheriff", "No Woman, No Cry", "Exodus", "Could You Be Loved", "Stir It Up", "Jamming", "Redemption Song", "One Love"; koos Wailersiga "Three Little Birds"; ning postuumselt välja antud "Buffalo Soldier" ja "Iron Lion Zion". Kogumikalbum "Legend", mis anti välja 1984. aastal, kolm aastat pärast Marley surma, on enim müüdud "reggae"-album läbi aegade (on saanud kümme korda plaatinaplaadi tiitli), mida on müüdud üle 25 miljoni koopia.
Välislingid.
Marley, Bob
Marley, Bob
Marley, Bob
Marley, Bob


Tõlliste mõis.
Tõlliste mõis ("Teilitz") oli rüütlimõis Sangaste kihelkonnas ajaloolisel Tartumaal. Mõis rajati arvatavasti 17. sajandi keskel.
1759 ostis mõisa Tartu kreisi rahukohtunik Karol Magnus Broel-Plater. 1771 päris selle tema poeg Jan Reinhold Broel-Plater, kuid 1790 müüdi mõis oksjonil maha.
07.09.1930 ajaleht "Postimees" kirjutab: "Valgamaa maakorralduse komisjon määras tasumaksmise seaduse alusel Tõlliste mõisa endise omaniku pärijaile tasu 19.310 kr. Varemalt on endisele omanikule eraldatud "Palu" talu. Selle metsast saadud kuuldavasti 15 milj. sendi ümber ja kui ka talu ise juure arvata, teeb kogu tasusuurus 18 miljoni sendi ümber välja. Omanikuks oli Läti alam Breksman."
1930. aastatel oli Tõlliste mõisas vanadekodu. Mõisa peahoone hävis Teises maailmasõjas. Osaliselt on säilinud hoone alusmüür ja mõned vanad pargipuud. Säilinud on ka 270 m pikkune kaitsealune tamme- ja pärnaallee Valga-Sangaste-Otepää maantee ääres.


Tõlluste mõis.
Tõlluste mõis ehk Tõlliste mõis (saksa "Töllist", varem ka "Adries" või "Arries") oli rüütlimõis Püha kihelkonnas Saaremaal. Tänapäeval jääb kunagise mõisa territoorium Pihtla valda Saare maakonnas.
Ajalugu.
Mõisa on esmakordselt mainitud 1528. aastal, mil Saare-Lääne piiskop Georg von Tiesenhausen selle Heinrich Köpkenile läänistas. Mõis asus tollal Püha kihelkonna Sandla vakuse Tagavere ametkonnas.
1550. aastal sai mõisa omanikuks Saaremaa stiftifoogt Diedrich Behr, kes mõni aasta hiljem omandas Sandla vakuses ka varem Tölsenite suguvõsale kuulunud maavaldused. Valduste liitmisel kasvas mõis 30 adramaa suuruseks ning seda hakati Tölsenite järgi Tõllusteks (saksa "Töllist") kutsuma.
1561, aastal kinkis hertsog Magnus Tõlluste mõisa koos Kuske karjamõisaga oma kammerjunkrule, Roela mõisnik Johann von Taubele (ka Johan Due; surnud 1609) põliseks, mõlemast soost järglastele pärusmõisaks;
1590. aastal müüs Johann von Taube Tõlluste mõisa 9000 riigitaalri eest Saaremaa maaülem Matthias Buddele (1550-1591). Kuske karjamõis aga jäi lepingu kohaselt veel kuueks aastaks Heinrich von Ungerni kasutada. Varsti peale seda suri Mathias Budde ja mõis püsis tema järglaste käes kuni 1685 aastani, mil suri Johann Budde.
1685. aasta 8. aprillil läks mõis enampakkumise teel Sandla mõisa omaniku maanõunik Johann von Vietinghoffi valdusesse, kellele kuulus ka 1665 aastani Sääre mõis, 1704. aastani, mil mõis võeti võlgade tõttu võlausaldajatele.
Pärast Põhjasõda, 1735. aastal ostis Otto Friedrich von Vietinghoff (1692-1777) enampakkumisel mõisa oma perekonnale jälle tagasi, kuid juba 1788. aasta 17. mail müüs Otto Friedrich von Vietinghoff′i poeg assessor Lorenz Gustav von Vientinghoff mõisa 60 000 rubla eest kolleegiumiassessor Heinrich Nicolas von Güldenstubbele ja osa mõisast Georg Friedrich von Saßile (1751-1810), kes oli muuhulgas ka aastail 1734-1810 Kasti mõisa omanikuks.
1789. aastal omandas täielikult mõisa assessor ning hilisem Saaremaa maamarssal Georg Friedrich von Saß (1751-1810).
1811. aasta 29. aprillil läks Tõlluste mõis maanõunik von Sassi pärandi jagamisel, hinnatuna 62 000 rubla peale, tema pojale assessor Ferdinand Alexander von Saßile (1794-1873), (10. juunist 1853 omasid von Saßid õigust kanda Venemaa keisririigi paruni tiitlit. 1873. aastal läks mõisa omandiõigus parun Eduard von Saßile (1828-), päras seda aga parun Robert von Saß.
Aastatel 1904-1908 olid mõisa omanikud von Sengbushid, kasutuses von Nolckeni, parun legaatmõisana
Aastatell 1908-1918 lid mõisa omanikud von Sengbushid aga mõisa rentnik oli Wolf von Buhrmeister.
Tõlluste rüütlimõis riigistati 1919. aastal ja omanikuks sai Eesti Vabariik, kus elas viimase elanikuna parun Reinhold von Buxhövden.
Mõisakompleks.
1747. aastal valmis Vietinghoffide omandiperioodil tagasihoidlik, puust ja kivist peahoone. 1820. aastal ehitati hoonet suuremaks ning see sai klassitsistliku väliskuju. Hoone kujutab endast pikka kõrge soklikorrusega kirde-edelasuunalist ehitist, mille edelapoolses otsas liitub sellega puidust tiibhoone. Endise härrastemaja rookatus asendati 1956. aastal eterniitkatusega.
1920. aastal avati endises mõisa peahoones Tõlluste 4-klassiline algkool. Koolimaja asus hoones 1970. aastateni. Hiljem asus seal haridusosakonna ning seejärel Pihtla kolhoosi puhkebaas.
19. sajandi lõpus asus mõisasüdames 17 ehitist. Kaasajal on neist suuremal või vähemal määral säilinud 8. Silmapaistvamad kõrvalhooned on ait ja aiamaja.
Kahekorruseline kivist rookatusega ait ehitati 1747. aastal, millele viitavad eesseinas olevad aastanumbriga kivid. Aita ilmestavad viie ümarkaarega kaaristu ja selle kohal asuv puitrinnatis.
Tõlluste mõis aiamaja on kahekorruseline mantelkorstnaga kivihoone. Hoone kõrge roost kelpkatus püsib massivsetel kivist sammastel. Hoone tagaseinas on aastanumbrit 1764 kandev kivi, mis osutab valmimisaastale. Arhailise aiamaja tagaseinast eenduv dansker ning ülakorruse tubade kütmiseks kasutatud kerisahjud on andnud alust oletustele, et aiamaja pärineb tunduvalt varasemast ajast.
Seotus Suure Tõlluga.
Tõlluste mõisa nime on seostatud muistenditest tuntud Saaremaa vägilase Suure Tõlluga. On oletatud, et Tölsenid põlvnesid eesti ülikutest ning andsid ainet ka Suure Tõllu muistenditele.


Pjatigorsk.
Pjatigorsk on linn Venemaal Stavropoli krais, Põhja-Kaukaasia föderaalringkonna keskus. Asub Kaljuaheliku eelmäestikus Podkumoki jõe kaldal.
Linn on tekkinud 1780. aastal rajatud kindluse juurde. 1803. aastal rajati sinna kuurortküla, mille nimeks sai Gorjatšie Vodõ. Linnaõigused ja tänapäevase nime sai 1830. aastal. Linna servas sai 1841. aastal duellil surma Mihhail Lermontov. Selles kohas on ausammas. 1920. aastal loodi linnas balneoloogiainstituut. Pjatigorsk on tuntud kuurortlinn paljude mineraal- ja kuumaveeallikatega.


Detroit.
Detroit on Ameerika Ühendriikide osariigi Michigani suurim linn. Asub Detroiti jõe ja Erie järve ääres.
Linna asutas 1701. aastal prantsuse maadeuurija Antoine de la Mothe Cadillac.
Detroit on autotööstuse keskus, seal asub General Motorsi peakorter.
Rahvastik.
Detroiti elanike arv oli 2000. aasta rahvaloenduse järgi 951 270. 2006. aastal oli arvestuslik elanike arv 918 800, kuid 2010. aasta rahvaloenduse järgi oli elanike arv vaid 713 777. Alates 1950ndatest on linna elanike arv jäänud üle 2 korra väiksemaks. Elanikkond kolib linna ümbritsevatesse eeslinnadesse. Koos eeslinnadega (Detroit Combined Statistical Area) on elanike arv aga 5,218,852 (2010) olles USA-s suuruselt 11-s linnastu. 82,7% linnaelanikest oli 2000. aastal afroameeriklased. Linn on USA kõige kõrgema kuritegevuse tasemega.
Linna kõrgeim hoone on Renaissance Center.
Linnapea oli 2002–2008 Kwame Kilpatrick. 2009. aastast on linnapea Dave Bing.
Linna korvpalliklubi Detroit Pistons mängib NBAs.
Detroiti keskel asuvad enklaavina Highland Park ja Hamtramck.


Pittsburgh.
Pittsburgh on linn Ameerika Ühendriikides Pennsylvania osariigis Allegheny maakonnas. Pittsburghis ühinevad Allegheny ja Monongahela jõgi, moodustades Ohio jõe.
Linn on Pennsylvania osariigis rahvaarvult teine pärast Philadelphiat. Aastal 2005 elas linnas umbes 316 700 inimest, koos eeslinnadega ulatus elanike arv 2,4 miljonini.
Inglased rajasid linna 1765. aastal prantslaste Duquesne'i kindluse kohale.
Pittsburghis tegutsevad jäähokilubi Pittsburgh Penguins ja Ameerika jalgpalli meeskond Pittsburgh Steelers.
Linnas asub Pittsburghi Ülikool.


Milano Internazionale.
Football Club Internazionale Milano (tuntud lühidalt ka nime all Milano Inter) on Itaalias Milanos asuv jalgpalliklubi.
Klubi loodi 1908. aastal, kui ta läks lahku 1899 loodud "Milan Cricket and Football Clubist" (praegu AC Milan), et ka välismaalased saaksid klubis mängida. Sellest tulebki klubi nimi. Ka tänapäeval kemplevad klubid omavahel.
Poliitilse surve tagajärjel sai 1928. aastal klubi nimeks Ambrosiana, kuna fašistlikule režiimile ei meeldinud rahvusvahelisusele viitav nimi. Et aga fännid jätkasid klubi nimetamist Interiks, siis 1931. aastal muudeti see ära Associazione Sportiva Ambrosiana-Interiks. Pärast Teise maailmasõja lõppu taastati klubi algne nimi.
2006. aastal tunnistati Internazionale Itaalia meistriks pärast Torino Juventuse diskvalifitseerimist kokkuleppemängude tõttu.
Hooaeg 2011-2012.
Hooajal 2011-12 osales klubi UEFA Meistrite Liiga 2011-12 grupifaasis. Inter jõudis turniiri kaheksandikfinaali, kus kaotas Marseille Olympique'le.


Xinjiang.
Xinjiangi Uiguuri autonoomne piirkond kuulub Hiina Rahvavabariigi koosseisu. Asub Hiina äärmises lääne- ja loodeosas. Piirneb India, Pakistani, Afganistani, Tadžikistani, Kõrgõzstani, Kasahstani, Venemaa Altai Vabariigi ja Mongooliaga. Piirkonna põhjaosa nimetatakse Džungaariaks.
Xinjiangi tuntakse ka Ida-Turkestanina, vene allikates kasutatakse ka piirkonna kohta nimetust "Синьцзян".
Loodus.
Piirkonna põhjosa moodustab Džungaaria nõgu, keskel asub Tian Shani mäestik, millest lõunas asub Tarimi nõgu Taklimakani kõrbega. Lõunapiiril asub Kunlun. Suurim järv oli Lop Nur, mis tänapäeval on pea täiesti ära kuivanud. Tänapäeval on suurim järv Bosten.
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel on piirkonna elanikest 45% uiguurid, 41% hiinlased, 7% kasahhid ja 5% hueid. Alla 1% on kirgiise, mongoleid, tungsjange, tadžikke, sibosid, mandžusid ja teisi.


Külmale maale.
"Külmale maale" on Eduard Vilde romaan, mis ilmus raamatuna 1896. aastal. Enne raamatuna ilmumist avaldati romaani sama aasta algusest ajalehe Postimees jutunurgas. Vilde enda sõnul valmis tal teos pärast päevatööd Postimehe toimetajana kui ilukirjanduslik lisatöö.
Romaan paistab silma suure arvu trükkide poolest. Esimese, 1896. aastal ilmunud trüki tiraaž oli 500 eksemplari. Arvatavasti suure lugejahuvi tõttu andis Karl August Hermanni kirjastus välja järgmise trüki, mille tiraaž oli 1500. Seda väljaannet oli autor keeleliselt veidi kohendanud. 3. trükk ilmus alles aastal 1924. aastal, mil selle andis välja kirjastus Varrak Vilde "Kogutud teoste" 16. köitena (tiraaž 3000). Seda redigeeris autor juba põhjalikumalt. Järgmised väljaanded ilmusid aastatel 1930 (K. OÜ Loodus, arvatav tiraaž 500–600), 1934 ("Kogutud teoste" 2. trükk, keelelisi parandusi teinud Johann Voldemar Veski), 1943 ("Valitud teoste" 1. köide, Tartu Eesti Kirjastus, arvatav tiraaž 2000), 1947 (Ilukirjandus ja Kunst, tiraaž 15 200), 1948 (tiraaž 5000), 1954 ("Teosed", tiraaž 20 000), 1960 ("Kooli kirjavara" sari, Eesti Raamat, tiraaž 40 000), 1976 (tiraaž 50 000) ja 2005. aastal (Mixi Kirjastus).
"Külmale maale" on esimene Vilde romaan, mis on audioraamatuna ilmunud. Projekti algataja ja rahastaja on E. Vilde nim Juuru gümnaasium ja Juuru vald, toetaja Tallinna linnamuuseum. Raamat on ka digiteeritud.
Vilde romaani "Külmale maale" põhjal valmis 1965. aastal samanimeline film (Eesti Telefilm, režissöör Valdur Himbek).
Retseptsioon.
Teose ilmumise järel ilmus ajakirjanduses vaid kaks arvustust. Alles 1896 aasta mais A. Pert’i Nelipühilehes ilmunud anonüümses arvustuses kiideti teose elulisust, kuid ei oldud mõistetud kirjaniku ideesuunda, vaid nähtud seda hoiatusromaanina. Teises arvustuses, nimetähtede A. J. (Anton Jürgenstein) all ajalehes Olevik sama aasta augustis ilmunud arvustuses suhtutakse romaani valdavalt kriitiliselt. Pole küll teada, kuidas võtsid romaani vastu tavalugejad, kuid eeldada võib suurt huvi, sest järgmise aasta varasuvel andis Karl August Hermanni kirjastus välja 2. trüki, mille tiraaž oli 1500.
Teise maailmasõja järel saavutas teos erilise tükimenu, sest küündis lähedale valitsevale sotsialistliku realismi "loomingumeetodile".


Indianapolis.
Indianapolis on linn USA-s, Indiana osariigi pealinn. Ta asub Marioni maakonnas.
Alates 1908. aastast on Indianapolises peetud 41 korda USA Grand Prix, mis alates 1958. aastast on Vormel 1 MM-etapp.
Indianapolise meeskond Indianapolis Colts mängib Ameerika jalgpalli liigas NFL ja korvpallimeeskond Indiana Pacers liigas NBA.


Lex lata.
" Lex lata " on ladinakeelne väljend, mis tähendab "õigus, nii nagu see on."
"Lex lata" eristamine "lex ferendast on traditsiooniline, kuid eriti rõhutab seda õiguspositivism.


Lex ferenda.
" Lex ferenda " on ladinakeelne väljend, mis tähistab tulevast, seni veel mitte kehtivat õigust.
Kasutatakse peamiselt juba vastu võetud, kuid veel jõustumata õigusakti puhul. Erandina ka tõenäoliselt vastu võetava eelnõu kohta.
Veel jõustumata õigusaktist lähtuva regulatsiooni kirjeldamiseks kasutatakse sageli kujul de lege ferenda, mis tähendab tulevase õiguse kohaselt.
Üldise õiguse maades kasutatakse antud väljendit tähenduses "õigus, nii nagu see peaks olema."


Lansing (Põhja-Carolina).
Lansing on asula USA-s Põhja-Carolina osariigis Ashe'i maakonnas.
Elanike arv oli 2000. aasta rahvaloenduse järgi 151.


Orissaare Gümnaasium.
Orissaare Gümnaasium on põhikooli- ja gümnaasiumiharidust andev kool Orissaares aadressil Kuivastu maantee 29.
See on üks väheseid koole Eestis, mis annab merealaseid teadmisi (alates 1991. aastast). Orissaare Keskkooli ajalugu algab 1946. aasta sügisest, kui Piiri 7-klassilise kooli juures avati 8. klass ja kool sai nimeks Muhu Keskkool.
Orissaare Gümnaasiumi hallataval staadionil kasvab keset jalgpalliväljakut tammepuu. 1951. aastani kasvas tamm küll staadioni kõrval, kuid nimetatud aastal staadionit laiendati ning tamm jäi keset staadionit.


Xanten.
Xanten on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Weseli kreisis Reini jõe ääres. See on ainus Saksa linn, mille nimi algab X-tähega.
Kliima.
Xantenis sajab aastas keskmiselt 713 mm. Kõige märjemad kuud on juuli (72 mm) ja detsember (69 mm), kõige kuivemad aprill (47 mm) ja märts (49 mm).
Iga kuu keskmine temperatuur on üle nulli.
Antiikaeg.
13 eKr rajasid roomlased Xanteni kohale Castra Vetera ('vana laager') kindluse. See oli mõeldud Germaaniasse korraldatavate sõjakäikude algatamise kohaks ja kindluses paiknes pidevalt 8–10 tuhat leegionäri. 70. aastal kindlus hävis germaanlaste ülestõusu käigus (selle purustasid bataavid).
Roomlased rajasid lähedusse mäenõlvale Birteni lähedale kahe leegioni laagriks uue kindluse. See kaitses ka tsiviillinna, mis asus Reini harujõe ääres, mis oli tollal laevatatav. Tsiviillinnas elas 10–15 tuhat inimest, enamasti endised leegionärid ja nende pereliikmed. Traianus ülendas selle 110 Colonia Ulpia Traianaks. Linnas olid muuhulgas amfiteater ja tempel. Et kindlust pärast ei suurendatud, on seal olnud lihtne korraldada põhjalikke kaevamisi. Päevavalgele on tulnud pretoorium, kummagi legaadi palee, tsirkus ja palju üksikesemeid. 275 hävitasid germaani hõimud linna uuesti.
Seejärel ehitati uus kindlus "Tricensimae" pisut teise kohta. See oli väiksem, kuid seda oli lihtsam kaitsta. 5. sajandi alguseks tugevnesid germaanlaste rünnakud siiski sedavõrd, et kindlus jäeti maha. "Nibelungide laulus" öeldakse Siegfried olevat sündinud Xantenis koloonia varemetel.
363 toimus linnas asuvas Teeba leegionis mäss, sest kristlased keeldusid ohverdamast rooma jumalatele. 360 mässust osavõtjat hukati ja mässu juhti Viktor Xantenist austavad kristlased linna märtri ja linna kaitsepühakuna.
Keskaeg.
Frangid, kes asusid linna lähedusse pärast roomlaste lahkumist, ei rajanud linnalisi asulaid.
Viktori oletatavale matmispaigale ehitati 752 katedraal. Seda nimetati "Sanctos (super Rhenum)" või "ad Sanctum" ('pühakute koht') ja sellest tuleb linna tänapäevane nimi. Katedraal oli oma aja kohta väga jõukas, mistõttu 863 vallutasid selle normannid.
939. aastal toimunud Xanteni lahingus alistas Otto I oma venna Heinrichi juhitud frankide, sakside ja Lotringi mässulised väed. See järgnes Birteni lahingule 936 ja Andernachi lahingule 939 ning sellega läks piirkond Saksa-Rooma riigi koosseisu.
Juba varakeskajast oli linnas juudi asurkond. Esimese ristisõja käigus korraldati nende vastu 1. ja 27. juunil 1096 kaks pogrommi.
1228. aastal andis Kölni peapiiskop Heinrich von Molenark Xantenile linnaõigused. 1392 läks linna lõunapoolne osa ja 1444 kogu linn Kleve hertsogi valdusse.
Aukodanikud.
Esimene Xanteni aukodanik valiti 1926. Kokku on aukodanikke olnud 7: 2 vaimulikku, 3 poliitikut, 1 ettevõtja ja 1 arheoloog, 6 meest ja 1 naine. Viimase 30 aasta jooksul on valitud 1 aukodanik, fašismiperioodil ei valitud ühtki.


Albrecht Altdorfer.
Albrecht Altdorfer (umbes 1480 Regensburgi lähedal – 12. veebruar 1538 Regensburg) oli saksa maalija ja vasegraveerija, Doonau koolkonna peaesindaja Lõuna-Saksamaal.
Teda peetakse ka vaskplaadi kasutuselevõtjaks oforttehnikas.
Elulugu.
Tema isa Ulrich Altdorfer oli kunstnik ja miniatuuride tegija.
Albrechti vend Erhard Altdorfer oli samuti maalija ja graafik (tegi puulõikeid ja vasegravüüre).
Alguses köitis Albrecht Altdorfer avalikkuse tähelepanu väikesemõõtmeliste töödega ebatavalistes tehnikates ja ebatavalistel teemadel.
1505 asus Altdorfer elama Doonau kaldal olevasse vabalinna Regensburgi. Talle kuulus linnas 3 maja ja mitu viinapuuistandikku. 1517 valiti ta linna raadi.
Esimesed Altdorferi teadaolevad tööd olid gravüürid ja joonistused Pühast Franciscusest ja Pühast Hieronymusest, mis olid valminud Jacopo de Barbari ja Albrecht Düreri töökodadest pärit niello- ja vasegravüüride eeskujul.
1511. aastal või pisut varem reisis Altdorfer läbi Tirooli Austriasse. Reisil nähtud maastik jättis temasse nii tugeva mulje, et ta sai tänapäeva mõistes esimeseks maastikumaalijaks. Ta sai ka Doonau koolkonna juhiks – see koolkond viljeles maastikumaali kui iseseisvat žanri.
Alates 1513 oli Altdorfer Innsbruckis Maximilian I teenistuses. Maximilian tellis temalt oma õukonna jaoks palju teoseid.
1519 Maximilian suri. Maximilian oli juute kaitsnud, saades vastutasuks nendelt palju makse. Kuid pärast tema surma otsustas Regensburgi raad juudi kogukonna (pool tuhat inimest) linnast välja ajada ja Regensburgi sünagoogi lammutada. Altdorfer kui rae liige osales selle otsuse tegemises, kuid pärast käis sünagoogis ja tegi selle siseruumidest kaks etsingut. Need on Regensburgi sünagoogi ainsad säilinud sisevaated. Sünagoogi asemele ehitati kirik, mis valmis juba samal 1519. aastal. Kiriku jaoks valmistas Altdorfer puulõike Maarjast.
Pärast seda, kui puhkes reformatsioon, pühendus Altdorfer peamiselt arhitektuurile. Ka selle perioodi maalid, näiteks "Neitsi sünd", näitavad ebatavaliselt suurt tähelepanu arhitektuuri suhtes.
1529 valmis Altdorferil Baieri hertsogi Wilhelm IV tellitud "Aleksandri ja Dareiose lahing Issoses". Altdorfer pöördus Regensburgi tagasi jõuka mehena. Alates 1526 töötas ta linnaarhitektina, projekteerides kohaliku tapamaja ja veinikeldreid. 1529–30 vastutas ta Regensburgi kindlustuste ehitamise eest, et kaitsta linna Osmanite riigi ohu vastu.
Tema selle perioodi töid on mõjutanud Giorgione ja Lucas Cranach vanem, nagu näitab tema "Ristilöömine". 1535 oli ta Viinis, kus maalis teose "Metsamaastik Püha Jüri ja lohe võitlusega".
Looming.
Metsamaastik Püha Jüri ja lohe võitlusega (1510)
Aleksandri ja Dareiose lahing Issoses (1529)
Albrecht Altdorferi teevad kuulsaks ennekõike maastikupildid. Ta oli esimene kunstnik, kelle maastikel ei ole figuur domineeriv element, vaid osa maastikust. Ta uskus, et inimfiguur ei tohiks loodust katkestada, vaid peaks selles osalema.
Altdorfer lähtus Lucas Cranach vanema stiilist ja arendas seda edasi. Ta kujutas Doonau oru mägiseid maastikke paksude metsadega, milles längus ja varisema kippuvatel puudel kasvavad samblad. Piltidele lisab värvirikkust tõusev või loojuv päike.
Altdolfer muutis lehise oma tunnuseks. Ta kujutas paljudel teostel lehiseid väga põhjalikult, üksikute okste ja peaaegu okasteni välja.
Näitena võib tuua teose "Metsamaastik Püha Jüri ja lohe võitlusega", kus kunstnik on tavapärased maastikuelemendid asendanud metsiku ja kõikehaarava loodusega, mis muudab Püha Jüri ja lohe täiesti teisejärguliseks. Lehised on sellel lausa ebaproportsionaalselt tähtsas rollis.
Esimeseks puhtakujuliseks loodusmaaliks, kus puuduvad inimfiguurid, peetakse 1518–20 valminud maali "Maastik jalakäijate sillaga". Selle maali keskel kujutas Altdorfer suurt puud, aga selle taga jalakäijate silda, mis viib üle jõe. Silla üks ots on mingis kindlusetornis.
Altdolferi kuulsaimas teoses "Aleksandri ja Dareiose lahing Issoses" paeluvad tagaplaani müstiline taevas ja maa vaataja pilku rohkem kui esiplaanil toimuv sõjategevus. Sel ajal oli aktuaalne Osmanite riigist lähtuv oht ja Altdorfer kujutas sellepärast pärslasi tüüpilises türklaste riietuses. Tegevuspaigaks on justkui maakaart: kujutatud on vaadet Väike-Aasuast lõunasse Vahemere suunas, nii et meres paistavad Küpros ning selle taga Niiluse delta ja Punane meri, maali vasakus servas paistab taga ka Surnumeri.
Altdorfer moonutas tihti perspektiivi, et võimendada maali mõju. Tähtsaimad figuurid maalil on sageli kujutatud ebaloomulikult suurte või ka ebaloomulikult väikestena. See oli omane pigem eelnenud sajandite joonistustele. Oma hilisemas loomingus liikus Aldorfer manerismi suunas ja hakkas inimesi kujutama itaalia kunsti eeskujul, samuti hakkas ta kasutama loomulikumaid värve.
Altdorfer tegi korduvalt pilte religioossetel teemadel. Mõnedki neist on intensiivse, sätendava valgusega ja hõõguvate värvidega, mis lähenevad ekspressionismile. Need pildid kujutavad intiimseid momente Kristuse ja tema ema vahel või stseene pühakute elust.
Etsing oli Altdorferi eluajal alles uus tehnika. Kuid erinevalt enamikust teistest varastest Saksa etsijatest ei teinud Altdorfer illustratsioone raamatutele. Sageli ühendas ta etsingu ja gravüüri, paigutades need samale trükkplaadile.
Altdorferist on järele jäänud palju töid. Säilinud on 55 maali, 120 joonistust, 125 puulõiget, 78 gravüüri, 36 etsingut, 24 maali pärgamendil ja fragmente Regensburgis oleva keisrilossi saunas olevast seinamaalist. Loomeperiood kestis aastail 1504–37 ning seda on lihtne kindlaks teha, sest Altdorfer allkirjastas ja dateeris iga oma teose.


Sise-Mongoolia.
Sise-Mongoolia autonoomne piirkond kuulub Hiina Rahvavabariigi koosseisu. Asub Hiina põhjaosas. Piirneb põhjas Venemaa ja Mongooliaga.
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Sise-Mongoolia elanikest hiinlased 79,17%, mongolid 17,13%, mandžud 2,14%, hueid 0,90%, dauurid 0,33%, evengid 0,11%, korealased 0,094% ja venelased 0,022%.


Doonau koolkond.
Doonau koolkond (saksa keeles "Donauschule" või "Donaustil") on koondnimetus teatud kunstnike ühendusele 16. sajandi esimesest kolmandikust.
Doonau koolkonda kuulunud kunstnikud ei tegutsenud ühtse rühmitusena. Neid ühendavaks teguriks oli Doonau oru maastike maalimine.
Doonau koolkonna liikmed.
Vahest peetatakse Doonau koolkonna maalikunstnikuks ka Lucas Cranach vanemat (1472–1553).


Hồng Hà.
Hồng Hà (ka Punane jõgi; hiina 红河/紅河, "Hóng Hé" ("punane jõgi"); vietnami "Sông Hồng" või "Hồng Hà") on jõgi Kagu-Aasias.
Saab alguse Hiina Yunnani provintsist, voolab Vietnami kaudu Tongkingi lahte.
Pikkus 1149 km, millest 639 km jääb Hiina ja 510 km Vietnami territooriumile.
Tähtsaim lisajõgi on Đà jõgi.


Hyvinkää linn.
Hyvinkää on linnaks nimetatav omavalitsusüksus Soomes Uusimaa maakonnas. Hyvinkää asub pealinnast Helsingist umbes 50 km põhjas. Hyvinkääl elab 45 572 inimest. (seisuga 31 jaanuar 2012)
Hyvinkää vald loodi 1917. aastal, sellest eraldus 1926 Hyvinkää alev. Hyvinkää sai linnaõigused 1960. aastal. 1969. aastal ühines Hyvinkää vald Hyvinkää linnaga.
Hyvinkääl asuvad Soome Raudteemuuseum, Konecranesi peakorter ja KONE liftitehas.
Linnas on Hyvinkää haigla.


Kerava.
Kerava on linn Soomes Uusimaa maakonnas.
Kerava alev eraldati Tuusulast 1924. aastal, linnaõigused sai 1970. aastal.


Hanko.
Hanko on linn Soomes Uusimaa maakonnas. Asub Soome lahe kaldal.
Venemaa Keisririigi aegu kandis linn ("Гангэ") nimekuju.
Moskva rahulepinguga renditi linn 1940. aastal Nõukogude Liidule sõjaväebaasiks, kuid Jätkusõja ajal baas evakueeriti.
1954. aastal Ameerika Ühendriikide sõjaväe poolt koostatud Hanko asendikaart


Kozmodemjansk.
Kozmodemjansk on linn Venemaal Mari Eli Vabariigis, Mäemari rajooni keskus. Linn asub Volga (Tšeboksarõ veehoidla) kaldal.
Ajalugu.
Linn on asutatud pärast maride alistamist venelaste poolt 1583. aastal kindlusena, linnaõigused sai 1781. aastal.
19. sajandil oli linn puidukaubanduse keskus.
Linnas asub vabaõhumuuseum üle 60 hoonega.


Rostovi oblasti lipp.
Rostovi oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Rostovi oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 10. oktoobril 1996.
Lipu kirjeldus.
Rostovi oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud kolmeks horisontaalseks laiuks, ülalt alla sinine, kollane ja punane. Kanga vardapoolses osas on aga valge vertikaalne laid, mis moodustab 1/5 lipu laiusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Lipul olevad värvid sümboliseerivad ajalooliselt oblastis elanud rahvaid. Punane on venelaste, sinine kasakate ning kollane kalmõkkide värv. Ühtsed värvid Venemaa lipuga (sinine, punane ja valge) rõhutavad, et Rostovi oblast on lahutamatu Venemaa Föderatsiooni osa.


Karl von Piloty.
Karl Theodor von Piloty (1. oktoober 1826 München – 21. juuli 1886) oli saksa maalikunstnik.
Tema isa oli litograaf Ferdinand Piloty.
Karl von Piloty viljeles esiletõstetud paatosega ajaloomaali.
Aastast 1856 oli ta Müncheni Kunstiakadeemia professor, aastast 1874 samas direktor.


Ћ.
Ћ (ћ) on kirillitsa täht, mis esineb serbia tähestikus 23. tähena. Tähistab /t̠͡ɕ/-häälikut (helitu alveolopalataalne afrikaat).
Serbia ladina tähestikus vastab sellele täht ć, mida kasutatakse selle tähe vastena ka eesti transkriptsioonis.
"ћ" esineb sageli serbia perekonnanimede lõpus.


Maila Juns-Veldre.
Maila Juns-Veldre (sündinud 4. juulil 1965 Kuressaares) on eesti keraamik.
Ta on Kuressaare Ametikoolis disainierialade juhtõpetaja.
Välislingid.
Juns-Veldre
Juns-Veldre


Mart Ummelas.
Mart Ummelas Vikerraadio stuudios aprillis 2011
Mart Ummelas (sündinud 20. augustil 1953 Tallinnas) on eesti ajakirjanik.
Mart Ummelas oli aastatel 1994–1996 Keskerakonna ja 1996–1997 Arengupartei liige. 1995. aasta Riigikogu valimistel sai ta 805 häält ja pääses kompensatsioonimandaadiga riigikokku, kuid loobus mandaadist.
Haridus- ja töökäik.
Ta lõpetas 1972. aastal Tallinna 46. Keskkooli ja 1977. aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal.


Lepna katkuauk.
Lepna katkuauk on Saaremaal Valjala vallas Tuulingumäe tarandkalmest u 1,9 km kaugusel Põllukülas asuv 5.–6. sajandist pärinev (ehk umbes 1500 aasta vanune) 7x4 m mõõtmetega ristkülikukujuline kamberhaud, mis oli maasse süvendatud 80 cm sügavuselt. Seda ümbritseb madal paeplaatidest sein. Matusekambris oli hästisäilinud paeplaatidest põrand, ühes nurgas tulease.
Lepna matusekambrist leiti Eesti kohta ebatavaliselt palju hõbeesemete katkeid.


Marika Mägi.
Marika Mägi (sündis 25. veebruaril 1968 Tallinnas) on Tallinna Ülikooli arheoloogiaprofessor, Ajaloo Instituudi vanemteadur ja arheoloogia osakonna juhataja.
Ta on omandanud doktorikraadi arheoloogia erialal.


Basse-Terre.
"See artikkel räägib Guadeloupe'i halduskeskusest; saare kohta vaata artiklit Basse-Terre'i saar
Basse-Terre on Prantsusmaa meretaguse piirkonna Guadeloupe'i halduskeskus. Ta moodustab valla.
Basse-Terre'i vald asub Basse-Terre'i saare edelarannikul Soufrière'i vulkaani jalamil.
Basse-Terre'ist pärineb jooksja Marie-José Pérec.


Vantaa.
Vantaa on linn Soomes Uusimaa maakonnas, Helsingist vahetult põhjas.
Vantaa piirneb Nurmijärvi, Sipoo ja Tuusula vallaga ning Helsingi, Espoo ja Kerava linnaga.
Vantaas asub Helsingi-Vantaa lennujaam.
1972. aastal muutis Helsingi vald oma nime Vantaa aleviks ja 1974 sai Vantaa linnaks.
Linnaosad.
Askisto, Hämevaara, Linnainen, Martinlaakso, Myyrmäki, Petikko, Vantaanlaakso, Vapaala, Varisto, Keimola, Kiila, Kivistö, Lapinkylä, Luhtaanmäki, Myllymäki, Piispankylä, Riipilä, Seutula, Vestra, Lentokenttä, Pakkala, Tammisto, Veromies, Viinikkala, Ylästö, Hakkila, Helsingin pitäjän kirkonkylä, Hiekkaharju, Jokiniemi, Koivuhaka, Kuninkaala, Ruskeasanta, Simonkylä, Tikkurila, Viertola
Asola, Havukoski, Ilola, Koivukylä, Päiväkumpu, Rekola, Jokivarsi, Korso, Leppäkorpi, Matari, Metsola, Mikkola, Nikinmäki, Vallinoja, Vierumäki,
Hakunila, Itä-Hakkila, Kuninkaanmäki, Länsimäki, Länsisalmi, Ojanko, Rajakylä, Sotunki, Vaarala
thumb


Qom.
Qom on linn Iraani keskosas, Qomi provintsi keskus. Asub Qomi jõe kaldal, umbes 150 km Teheranist lõunas.
Qom on šiiitide püha linn, sest seal asub 8. sajandil ehitatud Fatimah Ma'sumah hauamošee.
Qomi islamikoolis õpetas islami õigust ja filosoofiat ajatolla Rūḩollāh Khomeynī.
Qomi lähedal asuvad maagaasi- ja naftaväljad.


Mashhad.
Mashhad (varasemad eestikeelsed nimekujud "Mašhad", "Mešhed") on linn Kirde-Iraanis, Razavi-Khorāsāni provintsi keskus. Asub Kashafi jõe kaldal, umbes 850 km Teheranist idas.
Mashhad on üks seitsmest šiiitide pühast linnast. Igal aastal külastab linna üle 12 miljoni turisti ja palveränduri.
Mashhad on asutatud 823. aastal. 1736–1747 oli Pärsia pealinn.


Masqaţ.
Masqaţ (varasem eestikeelne nimekuju "Maskat") on Omaani pealinn. Asub Araabia mere Omaani lahe kaldal. Masqaţ on ka Masqaţi piirkonna halduskeskus.
Ajalugu.
Esimese eurooplasena külastas linna Vasco da Gama. 1507. aastal vallutasid linna portugallased, kuid aeti sealt välja 1650. aastal. 1808. aastast on Masqaţ Omaani sultanite residents.
Transport.
Masqaţi Seebi rahvusvaheline lennuväli asub 30 km kaugusel linnast.


Uus Selektsioon.
Uus Selektsioon oli Keavas aastatel 1987–1989 tegutsenud punkbänd.


FA Cup.
FA Cup (Football Association Challenge Cup) on Inglismaa klubijalgpalli väljalangemissüsteemis karikavõistlused. Karikavõitja saab õiguse osaleda UEFA Euroopa Liigas.
Esimesed võistlused toimusid 1872. aastal, mis olid maailma esimesed jalgpallivõistlused.
See turniir arendas jalgpalli sellega, et seadis Lõuna-Inglismaa amatöörmeeskonnad vastamisi põhja pool edukalt mängivate elukutselistega.


Eesti Õpilasesinduste Liit.
Eesti Õpilasesinduste Liit on vabatahtlik demokraatlik ühendus, mis ühendab Eesti üld-, kutse- ja erihariduskoolide õpilasesindusi (õpilaskogusid, õpilasomavalitsusi). EÕEL on suurim õpilaste esindusorganisatsioon Eestis, esindades oma liikmete üle 100 000 õpilase. EÕEL esindab Eesti õpilasi suhetes riigi-, kohalike omavalitsuste aga ka muude institutsioonidega ning rahvusvahelisel tasandil.
EÕELi igapäevatööd koordineerib juhatus. Juhatus valitakse igal kevadel üheks aastaks. Juhatuse valib EÕELi liikmetest koosnev Üldkoosolek. Eesti Õpilasesinduste Liidul on 204 liiget (12.06.2011 seisuga). Üldkoosolek käib koos kaks korda aastas: kevadel ja sügisel.


Põlluküla (Valjala).
Põlluküla on küla Saaremaal Valjala vallas.
Põlluküla tekkis 20. sajandil Tõnija külast ja sai oma nime 1936. aastal.


Lohja linn.
Lohja on linnaks nimetatav kohaliku omavalitsuse üksus Soomes Uusimaa maakonnas. Asub Helsingist läänes.
Lohja kihelkonda on mainitud 1323. aastal. 1926. aastal nimetati Lohja aleviks 1969. aastal sai linnaõigused. 1997. aastal ühines Lohja linnaga Lohja vald. 1. jaanuaril 2009 ühines linnaga Sammatti vald.
Lohja suurim vaatamisväärsus on Lohja Püha Laurentsiuse kirik.
Lohjal elas kirjanik Eeva Joenpelto.


The Football Association.
The Football Association lühidalt FA on Inglismaa Jalgpalliassotsiatsioon, mis moodustati 26. oktoobril 1863. aastal Londonis.
FA on Inglismaa ning Suurbritannia kroonisõltlaste Jersey, Guernsey ja Man´i jalgpalli kõrgeim juhtorgan.


End Variations.
End Variations oli Eesti rockansambel.
Ansambel tegutses Tallinnas aastatel 1997–2003.


Ekenäsi linn.
Ekenäs (soome Tammisaari) oli linn Soomes Uusimaa maakonnas, alates 2009. aastast osa Raseborgi linnast. Asus Helsingist edelas.
Ekenäsi elanikest oli 82% rootsikeelsed ja 16% soomekeelsed.
Ekenäs rajati 1528. aastal. Linnaõigused sai 1546. aastal. 1977. aastal ühines linnaga Ekenäsi vald ja suurem osa Snappertuna vallast. 1993. aastal liideti Tenala vald.
Ekenäs hõlmab suure saarestiku, millest osa moodustab Ekenäsi saarestiku rahvuspargi.


Järvenpää.
Järvenpää on linn Soomes Uusimaa maakonnas. Asub Helsingist 37 km põhjas Helsinki–Riihimäe raudtee ääres.
Järvenpää alev eraldati Tuusula vallast 1951. aastal. Linnaõigused sai 1967. aastal.


Karis.
Karis (soome Karjaa) oli linn Soomes Uusimaa maakonnas, alates 2009. aastast osa Raseborgi linnast.
Karise linn oli kakskeelne omavalitsusüksus. Umbes 60% elanikest olid rootsikeelsed ja 38% soomekeelsed.
Karis sai aleviks 1930. ja linnaõigused 1977. aastal.
Linnas paikneb Oy Sisu Auto Ab.


Karkkila linn.
Karkkila on linn Soomes Uusimaa maakonnas.
Karkkila sai linnaõigused 1977. aastal.


Pieksämäki linn.
Pieksämäki on linnaks nimetatav kohaliku omavalitsuse üksus Soomes Lõuna-Savo maakonnas.
Linnaõigused sai 1962. aastal. 2007. aastal liideti linnaga Pieksänmaa vald.
Linnas trükitakse Piibleid ja kirikulauluraamatuid Soome ja mõne teise maa jaoks.
2007. aastal elas linnas 20 700 ja 2009. aastal 20 200 inimest.


Jalta.
Jalta on kuurortlinn Ukrainas Krimmi lõunarannikul.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Jalta elanikest venelasi 68,3 %, ukrainlasi 25,7 %, valgevenelasi 2,1 %, juute 0,8 % ja krimmitatarlasi 0,1 %.
Jaltas toimus 1945. aastal Jalta konverents.


Through My Window.
"Through My Window" oli Eesti riiki esindav laul 2006. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel. Laulu esitas rootslanna Sandra. Sandraga oli laval 5 taustalauljat, nende seas eesti lauljad Jelena Juzvik ja Dagmar Oja.
Loo sõnad on kirjutanud Jana Hallas ning viisi Pearu Paulus, Ilmar Laisaar ja Alar Kotkas.
Laul saavutas poolfinaalis 18. koha ning finaali ei pääsenud.
Sandra tunnistas intervjuudes eesti meediale, et kuigi Eestit esindada on talle suur au, esindab ta võistlusel siiski ka ennast kui artisti. "Through My Window" edetabelikohad jäid tagasihoidlikuks. Hilisemas intervjuus Põhjamaade meediale teatas Sandra, et ei näe erilist põhjust Eestit külastada.


Ott Aardam.
Ott Aardam (sündinud 1. juulil 1980 Orissaares) on eesti näitleja.
Ott Aardam töötas aastatel 2002–2008 Ugala teatris.


Karol Kuntsel.
a>" viimase osa võttepäeval. 8. mai 2011.
Karol Kuntsel (sündis 21. augustil 1979 Tallinnas) on eesti näitleja.
Ta lõpetas 1995. aastal Orissaare Gümnaasiumi põhikooli-osa; 1998. aastal Kuressaare Gümnaasiumi ja 2002. aastal Kõrgema Lavakunstikooli.
Ta oli 2002. aastast Ugala teatri näitleja, 2008–2010 oli vabakutseline, aastast 2010 on Vanemuise näitleja.
Saavutused.
Draama 2003 laureaat - täpse ja intensiivse kohaloleku eest


Indrek Sammul.
Indrek Sammul (sündinud 28. jaanuaril 1972 Viljandis) on eesti näitleja ja lavastaja.
Aastal 1994 lõpetas Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli XVI lennu ning samast aastast töötab Tallinna Linnateatris näitlejana. Samuti õpetab ta Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis (enne ka Eesti Humanitaarinstituudis) lavavõitlust.
Aastal 2006 tegi lavastajadebüüdi Jaan Tätte näidendiga "Kaev".
Ta on mänginud teleseriaalis "Wikmani poisid" ja filmis "Nimed marmortahvlil".
Alates 2009. aastast on Indrek Sammul Ugala teatri peanäitejuht. 7. jaanuaril 2012 teatas ta avalikult oma otsusest kevadel sellest ametist lahkuda.
Indrek Sammul on abielus Linnateatri näitleja Liina-Riin Olmaruga. Peres kasvavad pojad Theodor ja Timotheus ning tütar Susanna.


Suur Hiina müür.
Suur Hiina müür (hiina keeles: 萬里長城 "Wànlǐ Chángchéng"; ('10 000 lii müür') on Hiina kaitserajatis, mida on ehitatud alates 3. sajandist eKr kuni 17. sajandi alguseni, eesmärgiga kaitsta valitsevaid dünastiaid võõrvõimude (mongolid, türklased jt.) sissetungi eest.
Mitmeid müürilõike ehitati alates 3. sajandist eKr, kuid Suur Hiina müür sai alguse ajavahemikus 220–200 eKr, kui esimene Hiina keiser Qin Shi Huangdi lasi erinevad müürilõigud omavahel ühendada.
Müüri kogupikkuseks loetakse pärast 2009. aasta arheoloogilisi avastusi 8851,8 km (peamüüri pikkus 2400 km) ja praegu ulatub müür mererannikult Pekingist idas kuni Gobi kõrbeni Gansu provintsis keset Hiinat.
Müür on 9 meetrit kõrge, ülaosas 5,5 meetrit lai ning varustatud müüripealse tee, vahitornide, väravate ja kantsidega, millest juba vahitorne on kokku loetud umbes 20 000 (hiina ajaloolased väidavad, et kunagi võis see arv olla 60 000).
Ajalugu.
Hiinas eksisteerinud väikeriigid hakkasid enda kaitseks kaitsemüüre ehitama juba 9.–8. sajandil eKr. Eraldiseisvaid müürilõike asuti omavahel ühendama pärast seda, kui Qini riigi (Qini dünastia valitses 221–206 eKr) valitseja Qin Shi Huangdi (tõlkes Esimene Keiser) oli aastaks 221 eKr kogu tollase Hiina enda võimu alla saanud ja asus riigipiire tugevdama. Müüri juurde paigutati hulk vägesid, mis võõrvägeda sissetungi korral sisemaad signaaltuledega hoiatasid ning olid esimeseks kaitseliiniks. Sellel ajahetkel ohustasid hiinlasi põhiliselt põhjast tulevad hunnid.
Keiserliku sõjaväe ülemjuhataja kindral Meng Tiani alluvuses töötas väidetavalt isegi mitu miljonit inimest, kellest paljud raske töö ja kehvade elamistingimuste tõttu surid. Müürirajajateks olid valdavalt tavaliselt sõdurid, lihttöölistest ehitajad ning kuritegudes süüdi mõistetud vangid.
Hukkunud oli tõenäoliselt tohutult ja legendi kohaselt maeti ehitusel hukkunud müüri (et seda tugevamaks muuta). Siiski on kahtlusi selle legendi täielikus paikapidamises, kuna juhul kui kõik ehitusel surnud oleksid müüri maetud oleks müür võinud liiga nõrgaks muutuda ja kokku kukkuda.
Hani dünastia keisrite poolt, kes valitsesid 206 eKr–220 pKr, täiustati teadaolevalt Suurt Hiina müüri tunduvalt, et lisaks riigikaitsefunktsioonile arendada kaubandust ja muuta turvalisemaks kaubateed, sealhulgas ka Siiditeed.
Pärast seda on müüri korduvalt renoveeritud ja kaasajastatud. Ehitustööd jätkusid eriti suurejooneliselt pärast Mingi dünastia astumist Hiina troonile 1368. aastal. Kartes mongolite ja teiste põhjas elavate hõimude järjekordset rünnakut, pikendati müüri 6700 kilomeetrini ja tugevdati vahitorne ning kindlusi. Lisaks eelmainitule varustati vahti pidavad sõdurid kahuritega. Toona koosnes müüri kaitsemeeskond hinnanguliselt miljonist sõjaväelasest.
Hiina müür jagati Mingi ajastul üheksaks kaitsetsooniks, millest igaühe kaitsmise eest vastutas kohalik garnisoniülem. Et müüri ehk tollast riigipiiri efektiivselt kaitsta, rajati müüri lähedusse hulgaliselt sõjaväelinnakuid, kus oli vajadusel võimalik kiiresti abijõudusid tuua. Sõjaväelinnakute lähedusse kerkisid ajapikku aga uued asulad ja linnad, seetõttu aitas Hiina müür kaasa ka hiinlastega asustatud maa-ala laienemisele.
Kui varem oli kasutatud mulda, puitu ja kive, siis Mingi ajastul ehitati müüri peamiselt põletatud tellistest. See tagas kaitserajatise tugevuse ja parema säilimise. Eriti hästi kindlustati müüris olevad läbipääsud. Neid sai tugevalt sulgeda ja nende kaitsmiseks ehitati keerulisi kaitsetornide ja müüristike süsteeme. Läbipääsud olid mõeldud kaupmeeste ja teiste tsiviilisikute tarbeks, kuid ka selleks, et oma sõdureid vasturünnakule või luurele saata.
Läbi müüri suudeti tungida vaid kahel korral.
Tänapäeval näha olev müür ongi valdavalt Mingi keisrite käsul toimunud 200-aastase ehitustöö tagajärg.
Siiski on müüri lagunemisele on tugevasti kaasa aidanud hiina talupojad, kes mahajäetud osi lammutades endale ehitusmaterjali hankisid. Turismi edendamise eesmärgil on viimastel aastakümnetel taas alustatud müüri kaitsmise ja taastamisega.
Hiina müür võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse 1987. aastal.
Tööjõu hankimine.
Ehitustegevuse selline maht nõudis hulgaliselt töölisi. Ka selle probleemi lahendas Qin Shi Huangdi talle omase lihtsuse ja laia haardega. Mausoleumi ehitamisele lasi keiser rakendada seitsesada tuhat inimest, palee ja müüri ehitamisele – miljoneid. Sellise arvu inimeste kokkusaamisel olid abiks nii sõjad, kust saadi vange, kui ka riigis kehtestatud "wu" ja "shi" süsteem.
Viis perekonda moodustasid ühe "wu", kümme perekonda "shi". Rikkus seadust üks inimene, sattus orjusesse 10 perekonda, kes kõik saadeti ehitama. Ehitustel aga pigistati välja kõik, mis võimalik. Mausoleum, paleed, kanalid ja eelkõige Hiina müür on püstitatud sõna otseses mõttes inimluudele. Iga päev hukkusid tuhanded ja kümned tuhanded ja nende asemele asusid jälle uued.
Müüri efektiivsus.
Hiina müür täitis mitme tuhande aasta vältel oma ülesannet igati hästi. Siiski on selle üle tuliseid vaidlusi peetud ja mõned on vastupidisel arvamusel. Seda põhjendatakse seaduspärasusega – kui riik on tugev, pole tal vallutamatute kindluste järele vajadust, sest naabrid ei julge talle kallale tungida; kui aga riik nõrgaks jääb, ei aita mitte mingisugused kindlused teda kaua püsti hoida.
Üksnes kahel korral õnnestus vallutajatel Hiinasse pikemaks ajaks tungida. Nendeks olid mongolid, kes rajasid Yuani dünastia (1271–1368) ja mandÎud, kes rajasid Qingi dünastia (1644–1912). Neilgi kordadel polnud põhjuseks mitte müüri, vaid võimul olnud valitsuse nõrkus. Mongolid ja mandÎud kasutasid ära seda, et sisevastuoludest ja mässudest nõrgestatud Hiina ei suutnud enam korralikult piiri ehk müüri valvata.
Nähtavus Kuult.
On korduvalt väidetud, et Suur Hiina müür on nähtav isegi Kuult. Siiski on tegemist ainult laialt levinud linnalegendiga, mille päritolu ei ole päris selge. Näiteks Artur Waldron, kes on uurinud Suure Hiina müüri ajalugu, pidas tõenäoliseks, et selle legendi tekkepõhjuseks on kanalid, mida 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul elanud inimeste poolt arvati Marsil eksiseerivat. Nimelt võidi pidada loogiliseks, et kui inimesed Maalt näevad Marsil kanaleid, siis Marsilt võib paista ka Suur Hiina müür. Kuu on aga Maale tunduvalt lähemal.
Samas on Suur Hiina müür maksimaalselt 9,1 meetrit lai ja peaaegu sama värvi, mis ümbritsev maastik. Seega vastavalt optika reeglitele ei oleks seda kuidagi võimalik Kuult näha (Kuna Kuu on Maast keskmiselt 380 393 km kaugusel, oleks see sama kui 10 kilomeetri kauguselt eristada taustaga sarnast värvi 0,24 mm jämedust niidijuppi). Samuti ei ole kunagi ükski Kuul käinud astronaut väitnud, et ta on Suurt Hiina müüri näinud.
Nähtavus Maa-lähedaselt orbiidilt.
Siiski jääb küsimus, kas Suur Hiina müür oleks nähtav Maa-lähedaselt orbiidilt (see tähendab kõrguselt, mis jääb alla 500 km ja on umbes 0,1 % Kuu kaugusest). Selles küsimuses on aga jõutud üksmeelele, et Suur Hiina müür on peaaegu täiuslike ilmastikutingimuste juures vaevu nähtav aga juhul kui täpselt teada, kust otsida. Samas olevat aga paljud teised inimkäte poolt loodud objektid samalt kauguselt palju paremini nähtavad.
Näiteks Hiina esimene astronaut (taikonaut) Yang Liwei väitis, et kosmosest tal müüri näha ei õnnestunud. USA veteranastronaut Eugene Cernan on aga väitnud, et Maa-lähedasel orbiidil 160 kuni 320 kilomeetri kõrguselt olevat Suur Hiina müür nähtav.


Stiilipidu (film).
"Stiilipidu" on Eesti film aastast 2005.
Film räägib kolmest tegusast naisest, kes loovad pärast töö kaotust kostüümilaenutuse.
Film esilinastus Eesti kinodes 15. aprillil 2005.
Esilinastus televisioonis toimus 25. detsembril 2006 Eesti Televisioonis.
Film kandideeris 2006. aastal võõrkeelse filmi Oscarile. Maarja Jakobson sai Anapa filmifestivalil "Kinošokk" parima naispeaosatäitja auhinna.
Film arvudes.
2005. aasta jooksul kogus film Eesti kinodes 12 397 vaatajat.


Aston Villa FC.
Aston Villa (täisnimetus "Aston Villa Football Club"; hüüdnimi "The Villans") on 1874. aastal loodud jalgpalliklubi Inglismaal Birminghamis Astonis. Oma kodustaadionil Villa Parkil mängib meeskond 1897. aastast.
Aston Villa on üks vanemaid ja edukamaid Inglismaa jalgpalliklubisid. Klubi on võitnud 7 Football League First Divisioni meistritiitlit ja 7 FA Cupi. Hooajal 1981–1982 võitis Aston Villa FC Euroopa karika (praegune UEFA Meistrite Liiga).
Meeskonna peamiste rivaalide hulgas on teine Birminghami meeskond Birmingham City.
Endised mängijad.
Brad Friedel - Robert Pirès - Stewart Downing - Nigel Reo-Coker - Kyle Walker - Michael Bradley
Inglismaa.
1. liiga
2. liiga
3. liiga
FA Karikas
Liiga Karikas
FA Community Shield
Euroopa.
Euroopa karikas
Euroopa superkarikas
Intertoto karikas


Teeviit (mess).
Noorte infomess "Teeviit" on põhi- ja keskkoolilõpetajaile suunatud infomess, mis toimub Tallinnas igal aastal. Seda korraldavad Eesti Noorsootöö Keskus ning Haridus- ja Teadusministeerium. Messi eesmärgiks on pakkuda noortele informatsiooni tulevase elu planeerimiseks: õppimise, vaba aja veetmise, töö ja palju muu kohta. Esimene mess toimus 17.–19. novembril 1994, teine mess 1996 ning sellest alates regulaarselt igal aastal. Messi külastajate arv on jäänud 14000 ning 20000 vahele.


Arsenal FC.
Arsenal Football Club on Londoni jalgpalliklubi. Klubi kodustaadion on Emirates Stadium.
"Arsenal" on Inglismaa üks kõige edukamaid klubisid. Ta on võitnud 13 Inglismaa meistritiitlit ja 10 karikavõistlust. "Arsenal" on ainus klubi, mis on suutnud lõpetada Premier League'i hooaja ilma ühegi kaotuseta.
Meeskonna peamiste rivaalide hulgas on teine Londoni meeskond Tottenham Hotspur. Nende kohtumisi nimetatakse Põhja-Londoni derbiks.
Arsenali hüüdnimi on "The Gunners" ('kõmmutajad').
Ajalugu.
Arsenal loodi 1886 Woolwichis kuningliku relvatehase töötajate eestvedamisel. Meeskonna esialgne nimi oli Dial Square. Esimese mängu pidas Dial Square 11. detsembril 1886, võites Eastern Wanderersi 6:0. Esimene mäng peeti Koerte saarel (Isle of Dogs). Edaspidi mängiti tollal Kenti krahvkonda jäänud Plumsteadis avamaal ning väljakutel, mis kandsid nimesid Manor Ground ja Invicta Ground. Hiljem meeskonna nime muudeti Royal Arsenaliks ja pärast tehase omandivormi muutumist aksiaseltsiks Woolwich Arsenaliks. Klubi ühines 1893 Football League'iga alustades teisest liigast. Esiliigasse jõuti 1904. aastal. 1913. aastal koliti Põhja-Londonisse Highburysse uuele Arsenali staadionile. Järgmisel aastal kadus klubi nimest ka kohanimi Woolwich. Highbury staadion sai klubi poolehoidjate poolt hüüdnimeks "The Home of Football" (jalgpalli kodu). Sinna jäädi 2006. aastani, mil valmis Ashburton Grove'i staadion, mida sponsori järgi nimetatakse ka Emirates Stadium.
Aastast 1996 on Arsenali peatreener prantslane Arsène Wenger. Tema esimesest 11 hooajast sai Arsenal 8 korda kas esimese või teise koha, aga kahel järjestikusel aastal võita ei õnnestunud.
2005–2007 oli klubi nimekirjas Eesti jalgpallur Mart Poom. Ta oli varuväravavaht, keda kasutati kõigest 1 liigamängus. See oli 2007. aasta kevadel hooaja viimane liigamäng Southampton FC vastu, mis lõppes 0:0. Rohkem Eesti sportlasi pole Arsenalis mänginud.
Inglismaa rekordid.
Kuna Arsenal on Inglismaa üks kõige tugevamaid klubisid, siis on tema nimel hulgaliselt Inglismaa rekordeid jalgpallis.
Arsenal on kõige rohkem järjestikuseid aastaid, alates 1919. aastast mänginud Inglismaa kõrgeimas liigas.
Aastail 1933–35 tuli Arsenal 3 korda järjest Inglismaa meistriks. Seda tulemust on korranud veel 3 meeskonda.
Arsenal on kolmel aastal suutnud võita nii meistrivõistlused kui karikavõistlused. 1993 sai Arsenal esimeseks klubiks, kes võitnud samal aastal karikavõistlused ja liiga karika. Hiljem on seda rekordit korranud Liverpool FC ja Chelsea FC.
1930–31 tuli Arsenal Inglismaa meistriks, lüües 127 väravat, sealhulgas võõrsil 60 väravat.
7. maist 2003 kuni 16. oktoobrini 2004 ei kaotanud Arsenal ühtegi meistrivõistluste mängu, see tähendab kokku 49 mängu. Sinna hulka jääb terve Premier League'i hooaeg 2003-04 (38 mängu). Ilma kaotuseta on Inglismaa meistriks tulnud ka Preston North End esimestel meistrivõistlustel 1888–89, aga kõigest 22 mängust. Ajavahemikul 5. aprillist 2003 kuni 25. septembrini 2004 ehk 27 meistrivõistluste mängus oli Arsenal võõrsil võitmatu.
10. veebruarist kuni 24. augustini 2002 võitis Arsenal 14 järjestikust meistrivõistluste mängu. Seda on suutnud mõni teinegi meeskond, aga mitte kõige tugevamas liigas.
19. maist 2001 kuni 30. novembrini 2002 lõi Arsenal värava 55 järjestikuses meistrivõistluste mängus, sealhulgas 19. maist 2001 kuni 23. novembrini 2002 lõi ta värava 27 järjestikuses meistrivõistluste mängus võõrsil.
14. detsembril 1935 lõi Edward Joseph Drake Arsenali kasuks Aston Villa vastu 7 väravat, mis oli tollal Inglismaa absoluutne rekord. Juba 26. detsembril samal aastal lõi Robert Bell Tranmere Roversi kasuks Oldham Athleticu vastu 9 väravat, aga see juhtus kolmandas liigas ja kõrgeima liiga rekordina püsib Drake'i 7 väravat tänapäevani.
21. aprillil 1930 viigistas Arsenal võõrsil Leicester Cityga 6:6 ja see on Inglismaa jalgpallis kõige suurema väravate arvuga viik.
14. novembril 1934 kohtus Inglismaa jalgpallikoondis sõprusmängus Itaalia jalgpallikoondisega, läks 12 minutiga 3:0 juhtima ja võitis 3:2. Arsenalist oli koondises 7 mängijat ja üheski teises Inglismaa koondisemängus pole algrivistuses olnud nii palju mängijaid ühest klubist. (28. märtsil 2001 lõpetas MM-valikmängu Albaania Jalgpallikoondise 7 Manchester Unitedi mängijat, aga algrivistuses oli neist üksnes 5.)
Noorim, kes kunagi Inglismaa jalgpallikoondises mänginud, oli 17 aasta ja 75 päeva vanune Arsenali mängija Theo Walcott.
Inglismaa meistrivõistluste 4 kõige suurema pealtvaatajate arvuga mängus on osalenud Arsenal. Suurima pealtvaatate arvuga mäng oli 17. jaanuaril 1948 peetud mäng Manchester Unitediga.
Maailmarekordid.
Arsenal oli esimene meeskond, kes hakkas oma mängijate särkidel numbreid kasutama (1927).
Arsenal oli esimene meeskond, kelle kohtumist kanti otse üle raadios (22. jaanuaril 1927 Sheffield Unitedi vastu), televisioonis (16. septembril 1937 Arsenali reservide vastu) ja 3D-s (31. jaanuaril 2010 Manchester Unitedi vastu).
Staadionid.
Kodumänge mängis Arsenal Highbury staadionil, kuid 2006–07 hooajal siirdus uuele Emirates Stadiumile. Highbury oli Arsenali kodustaadion 1913. aastast. Viimase Highbury-hooaja (2005-06) auks mängis meeskond tumepunases mängusärgis tavalise helepunase asemel.
Hooaeg 2010–2011.
Arsenal mängis liiga karika finaalis, kus kaotas Birmingham Cityle 1:2.
UEFA Meistrite Liigat alustas Arsenal alagrupist. Kaheksandikfinaalis sai ta vastaseks Hispaania klubi FC Barcelona. 22. veebruaril võitis Arsenal Londonis esimese mängu 2:1. Teise mängu 8. märtsil Camp Noul Arsenal kaotas 1:3. Seisul 1:1 sai hollandlane Robin van Persie punase kaardi selle eest, et sooritas löögi pärast kohtuniku vilet.
Hooaeg 2011-2012.
Arsenal ühines UEFA Meistrite Liigaga alagrupifaasis. Arsenal võitis alagrupi 11 punktiga. Kaheksandikfinaalis kaotas ta esimese kohtumise AC Milanile 0:4. Kodus tuli 3:0 võit, aga sellest ei piisanud veerandfinaali jõudmiseks.
Inglismaa.
Karikavõistlused
Liiga karikas
Euroopa.
UEFA Meistrite Liiga
UEFA karikas
Euroopa superkarikas


Pasila.
Pasila (rootsi keeles Böle) on Helsingi linnaosa.
Pasila asub kesklinnast 3,5 km põhja pool. Ta piirneb lõunas Alppilaga, läänes Keskuspuistoga ja idas Vallilaga.
Pasila pindala on 4,29 km². 2006. aasta alguses elas Pasilas 8338 inimest, samas 2004. aasta lõpu seisuga oli Pasilas 25 756 töökohta. Pasila hoonete pinnast kuulub üle 40% kaubandusele, peaaegu 20% büroodele ja üksnes 5% on elamispind.
Pasilat läbib alates 1862. aastast Helsingist põhja poole suunduv raudtee. Pasila raudteejaamas peatuvad kõik lähi- ja kaugliinirongid. Pasilas asub ka suur rongide sorteerimisjaam, sealt lahknevad raudteed igas suunas. Raudtee jagab Pasila Ida- ja Lääne-Pasilaks.
Pasila rajati 19. sajandil Helsingi eeslinnana. 1891 rajatud raudteejaam andis Pasila arengule suure tõuke.
Ida-Pasila on äripiirkond, kus asuvad Pasila raudteejaam, hotell Holiday Inn, Helsingi Messikeskus, Helsingi Ärikolledž ja Helsingi Rakenduskõrgkool Helia. Ida-Pasilas elab üle 3500 inimese. Enamik sealseid hooneid on valminud 1970. aastatel betoonplaatidest.
Lääne-Pasilas asuvad Soome riikliku televisiooni- ja ringhäälinguettevõtte Yleisradio ja kommertstelekanali MTV3 saatekeskus. Yleisradio telemast on 146 m kõrge. Lääne-Pasila hooned on valminud enamasti 1980. aastatel ja tehtud punastest tellistest. Seal elab umbes 4500 inimest.
Ida- ja Lääne-Pasila piiril asub Soome suurim mitmeotstarbeline jäähall Hartwall-areena.
Enne 1970. aastaid oli Pasilas palju vanu puumaju ja seda kanti kutsuti Puu-Pasilaks. Tänapäevani on säilinud kõigest üksikud puumajad.
2005. aastal reastas Helsingi Linnaleht kõik Helsingi 94 asumit kolme parameetri: ilu, moodsuse ja turvalisuse põhjal. Lääne-Pasila saavutas vastavalt 85., 69. ja 72. koha ning oli ka kokkuvõttes 72. Ida-Pasila tunnistati 94., 91. ja 81. koha vääriliseks (ehk sealhulgas kõige inetumaks Helsingi asumiks) ning sai kokku 92. koha, edestades üksnes Myllypurot ja Jakomäke.


Chupacabra (ansambel).
Chupacabra on 1999. aasta suvel loodud eesti instrumentaal-vokaalansambel, mis sai 2004. aastal tuntuks singliga "Tere, Kertu!".


1099.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad - 1090. aastad - 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad
Aastad: 1094 1095 1096 1097 1098 - 1099 - 1100 1101 1102 1103 1104


1098.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad - 1090. aastad - 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad
Aastad: 1093 1094 1095 1096 1097 - 1098 - 1099 1100 1101 1102 1103


1097.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad - 1090. aastad - 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad
Aastad: 1092 1093 1094 1095 1096 - 1097 - 1098 1099 1100 1101 1102


1096.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad - 1090. aastad - 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad
Aastad: 1091 1092 1093 1094 1095 - 1096 - 1097 1098 1099 1100 1101


1095.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad - 1090. aastad - 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1240. aastad
Aastad: 1090 1091 1092 1093 1094 - 1095 - 1096 1097 1098 1099 1100


Ristumine peateega.
"Ristumine peateega" on Eesti film aastast 1998.
Filmi süžee põhineb Jaan Tätte näidendil Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest.
Film esilinastus 19. märtsil 1999.
Film sai 1999. aastal Stockholmi filmifestivalil Rahvusvahelise Filmikriitikute Ühingu žürii auhinna.


Betty Ester-Väljaots.
Betty Ester-Väljaots (Betty Ester) on töötanud ajakirjanikuna Eesti Päevalehes, SL Õhtulehes ja ajakirjas Stiina.
Ta on õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogiat ja lõpetanud Tallinna Ülikooli ajaloo erialal. Töötab Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumi juhatajana.
Ester-Väljaots, Betty


Somnambuul.
"See artikkel räägib filmist; bändi kohta vaata artiklit Somnambuul (ansambel); somnambuulia kohta vaata artiklit Somnambuulia"
"Somnambuul" on Eesti - Soome koostööna 2003. aastal valminud mängufilm.
Filmi süžee põhineb Madis Kõivu ja Sulev Keeduse originaalkäsikirjal.
Film esilinastus 19. septembril 2003.
Mängufilm "Somnambuul" võitis Pariisis 2004. aastal toimunud rahvusvahelisel filmifestivalil "Baltic-o-Balcan" peapreemia.


Somnambuul (ansambel).
"See artikkel kirjutab ansamblist Somnambuul. Filmist Somnambuul loe siit.
Somnambuul on 2002-2003 tegutsenud Eesti ansambel koosseisus Bob Margus Kuul, Sandra Sepp, Daniel Erm, Maria Kivirand, Aive Siitan (sünd. Asperk), Tom Valsberg ja Eerik Kändler. Muusikastiiliks oli ambient-jazz-folk. Algkoosseis koosnes harrastusmuusikutest, keegi polnud kunagi pilli ega muusikat õppinud. Alustati Kivimäe raudteejaamas, Jaak Johansoni innustusel toimusid kontserdid Kloostri Aidas, Katariina Kirikus, Rocca al Mare kabelis, Vanalinna Muusikamajas ja Kuku klubis.
2002 ilmus "bootleg" album "Puud hoiavad hinge kinni", mis võitis kujundusega auhinna Kuldmuna 2002.
Somnambuuli järelkaja võib tunda Eerik Kändleri kitarriviisides ansamblis Mantra Gora ja ansamblis Indigolapsed. Viimasele kirjutab laulutekste enamiku Somnambuuli sõnade autor Tom Valsberg ja laulab Somnambuuli naisvokalist Aive Asperg. Erinevalt Somnambuulist on Indigolaste repertuaar esitatud veidi positiivsemas võtmes ja lisandunud on tšello.


Karl Jaanus.
Karl Jaanus 3 (10. november 1899 – 6. oktoober 2000) oli Vabadussõja veteran, viimasena elus olnud Vabadusristi kavaler.
Karl Jaanus sündis Vana-Põltsamaa vallas, Räsna külas, Suuroja talus. 19-aastasena astus ta vabatahtlikult Kaitseliitu ning kaitseväkke. 1919. aasta jaanuaris läks 3. jalaväepolgu koosseisus reamehena rindele punaarmee vastu. Ta osales lahingutes Viljandimaal, Valga all, Võrumaal ja Petseri kandis. Vabadusristi sai ta Landeswehri sõjas, Võnnu lahingus luurelkäigul üles näidatud vapruse eest Ikšķile (Üksküla) juures 29. juunil 1919.
Peale Vabadussõda pidas Karl Jaanus talu. 1941. aastal oli ta metsavend, Saksa okupatsiooni ajal abivallavanem ja Omakaitse liige. 1945. aastal viidi ta Siberisse. 1956. aastal, pool aastat enne karistuse lõppu, anti talle amnestia. Seejärel, kuni 84. eluaastani oli Karl Jaanus kolhoosis karjak.
28. novembril 1978 ülendas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Tõnis Kint Karl Jaanuse lipnikuks.
Sajandal juubelil anti talle üle uus Vabadusrist, mille ta sai enne küüditamist peidetud ning hiljem kadunuks jäänud Vabadusristi asemele. 23. juunil 2000 avati tema sünnitalus Karl Jaanuse auks juubelikivi.


Munkkiniemi.
Ajalugu.
Munkkiniemi oli keskajal Vantaale kuuluv küla. Arvatakse, et see on saanud oma nime Padise kloostri munkadelt, kelle valduses oli 14.-15. sajandil suured maa-alad Uusimaa piirkonnas.
Munkkiniemi külad liideti 1600. aastatel Munkkiniemi mõisaga. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis mõisa vallastumisel Georg Skyttele 1629. aastal. Mõisa omanikud vahetusid mitmel korral järgmise 200 aasta jooksul, kui mõis siirdus 1837. aastal Ramsay perekonnale.
Suurejoonelist kinnsvaraäri Helsingis ajanud Steniuse perekonna omaduses olnud A.B. M.G. Steniuse - selts ostis 1910. aastal Munkkiniemi mõisa alad tolleaegselt omanikult George Ramsaylt. Mõisa peaehitus ja seda ümbritsev ala jäi siiski endisele omanikule.
1910. aastatel hakkas Munkkiniemis tekkima puhkepiirkonnale omane asustus. Steniuse selts tellis 1912. aastal Eliel Saariselt projekti Munkkinieme ja Haaga alade planeeringuks. Suurejoonelist projekti esitleti 1915. aastal, kuid sellest teostus lõpuks ainult neljapere rivielamu praeguse Hollantilaisentie ääres ja mõned tänavad.


Haaga.
Haaga on Helsingi linnaosa. See asetseb Lääne-Helsingis.
Haaga jaguneb neljaks osaks: Lõuna-Haaga, Põhja-Haaga, Kivihaka ja Lassila. Kui Haaga oli iseseisev vald aastatel 1923–1945, oli selle nimi Haaga alev. See liideti Helsingi linnaga 1946. aastal suures ühinemise laines.
Haagas asub Huopalahti ja Põhja-Haaga raudteejaam.


Andur.
Andur on seade, mis muundab mõõdetava füüsikalise suuruse (näiteks rõhu, kiiruse vms.) teiseks suuruseks (signaaliks), mida on parem võimendada, mõõta, edastada või töödelda. Andurite kasutusala kuulub automaatika ja mõõtetehnika valdkonda. Andureid võib lugeda nii automaatika- kui ka mõõtevahenditeks.
Andurite töö.
Enamikus andurites toimub signaalide muundamine kahes etapis. Esmased ehk primaarmuundurid muundavad signaali liiki (näiteks mehaanilise suuruse elektriliseks). Teisesed ehk sekundaarmuundurid viivad signaali standardsele normeeritud kujule.
Andur koosneb seega füüsikalise suuruse muundamiseks ette nähtud tajurist, mõõtelülitusest ning normeerivast signaalimuundurist.
Andurite liigitus sõltuvalt kogutava informatsiooni hulgast.
Sõltuvalt kogutava informatsiooni hulgast võib eristada nelja liiki andureid.
Esimest ja teist liiki andureid nimetatakse vastavalt nende toimele ka mõõtereleedeks. Sõltuvalt relee olekute arvust on esimesel juhul tegemist kahe olekuga (kahepositsioonilise) releega ning teisel juhul kolme olekuga ehk kolmepositsioonilise releega.
Anduritele esitatavad nõuded.
Andurid on automaatikasüsteemi väga vastutusrikkad elemendid, sest anduri viga mõjutab kogu süsteemi tööd. Sageli on ka andurite töötingimused võrreldes automaatikasüsteemi teiste elementidega palju raskemad, sest neid pole võimalik kaitsta keskkonna kõrge temperatuuri, vibratsiooni, keemilise agressiivsuse, ekstreemsete jõudude ja momentide ning muu kahjuliku toime eest. Võrdluseks näiteks juhtseadet saab kaitsta sobiva kerega, piisava kaugusega ohtlikust tsoonist või sobiva tehiskeskkonna loomisega. Anduri sisendsignaali mõjutavad sageli juhusliku iseloomuga signaalid, mida anduri seisukohalt loetakse mõõtemüraks.


Lauttasaari.
Lauttasaari on saar ja seda hõlmav linnaosa Helsingis.
20. sajandi alguses olid Lauttasaaril vaid suvilad, kuid pärast mandriga ühendava silla valmimist 1935. aastal hakkas saarele kerkima korrusmaju.
Lauttasaarit läbib Helsingit Espooga ühendav maantee Länsiväylä.


1094.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad - 1090. aastad - 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1240. aastad
Aastad: 1089 1090 1091 1092 1093 - 1094 - 1095 1096 1097 1098 1099


1093.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad - 1090. aastad - 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1240. aastad
Aastad: 1088 1089 1090 1091 1092 - 1093 - 1094 1095 1096 1097 1098


1092.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad - 1090. aastad - 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1240. aastad
Aastad: 1087 1088 1089 1090 1091 - 1092 - 1093 1094 1095 1096 1097


1091.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad - 1090. aastad - 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1240. aastad
Aastad: 1086 1087 1088 1089 1090 - 1091 - 1092 1093 1094 1095 1096


Nilsiä.
Nilsiä on linnaks nimetatav haldusüksus Soomes Põhja-Savo maakonnas.
1. jaanuarist 2013 liitub Nilsiä Kuopioga.


Lee Trei.
Lee Trei (sündis 15. augustil 1981) on eesti näitleja.
Alates 2004. aastast on ta Eesti Nukuteatri näitleja.
Rolle väljaspool Nukuteatrit.
2002; M. Unt "Kärbeste saar", Vanalinnastuudio, 2003; J. Karu, A. Kivirähk, T. Ojasoo "Asjade seis", Eesti Draamateater, 2004; G. B. Shaw "Tagasi Metuusala juurde", 2004; A. Pepeljajev "Kolm õde - visioonid Tðehhovi ainetel", 2004; A. Türnpu "Valge laev ja taevakäijad", 2004, Albu mõis
Preemiad.
Pärl ehk parim naisnäitleja ning Rusikas Silmaauku ehk parim kõrvalosatäitja hooajal 2005-2006
Välislingid.
Trei, Lee
Trei, Lee


Mihkel Hansen.
Mihkel Hansen (29. detsember 1904 Lelle vald, Pärnumaa – 20. november 2004 Toronto) oli Eesti poliitik.
Mihkel Hansen oli V Riigikogu ja I Riigivolikogu liige. Kuulus Põllumeestekogudesse.
Töötas ka Järvamaa, Viljandimaa ja Võrumaa maavanemana.
Ta oli viimane elusolev I Riigivolikogu liige.


NUKU.
pisi
Eesti Nuku- ja Noorsooteater (Eesti Riiklik Nukuteater) asutati 1952. aastal ja on tänaseni Eesti ainus professionaalne riiklik laste- ja noorteteater. Teater asub Tallinna vanalinnas aadressil Lai tn 1. Teatri rajas nukunäitleja ja -lavastaja Ferdinand Veike, kes juhtis teatrit ligi kolmkümmend aastat. Alates 2000. aastast on teatrijuht Meelis Pai.
Eesti Nuku- ja Noorsooteatri truppi kuulub 22 näitlejat, kollektiivis on ligikaudu 80 töötajat. 2006. aastast lisandus Eesti Riikliku Nukuteatri nimele Noorsooteatri nimetus, et tuua lisaks lastelavastustele sihipäraselt lavale ka noortele ja täiskasvanutele suunatud lavastusi.
Eesti Nuku- ja Noorsooteater on repertuaariteater, mängukavva kuuluvad nii laste- kui ka noorte nuku- ja draamalavastused. Kaasaegseid nukuteatrivõtteid kaasavate lavastuste kõrval kohtab repertuaaris ka traditsioonilisi sirmilavastusi. Viimastel hooaegadel on rohkem tähelepanu pööratud noortele ja täiskasvanutele suunatud nukuteatri populariseerimisele. Lisaks toob Eesti Nuku- ja Noorsooteater lavale muusikale – nii maailmanimega kui algupäraseid.
Ajalugu.
Eesti Vabariiklik Nukuteater loodi ENSV Kunstide Valitsuse käskkirjaga nr. 449 1. jaanuaril 1952. a. Teatri esialgse tuumiku moodustas Noorsooteatri ja hiljem ka Draamateatri juurde loodud nukutrupp. Esimese etendusena mängiti 1952. aasta 2. jaanuari hommikul Samuil Maršaki “Tare-tarekest”. Iseseisva Nukuteatri esimese uuslavastusena esietendus 23. märtsil 1952 Sergei Mihhalkovi nukunäidend ”Ninatark jänku”.
Eesti Vabariiklikku Nukuteatrit vaevas tema alguspäevadest peale ruumiprobleem, mis kestis ligi neli aastakümmet. Algusaastatel elas teater ratastel, andes pidevalt etendusi üle kogu Eesti. Oma teatrisaali küsimus lahendati 1954. aasta kevadsuvel, kui teatrile eraldati ruumid Lai tn 1 hoones, millest suurem osa jäi endiselt ALMAVÜ (Armee Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing) valdusesse. Esimene etendus Nukuteatri praeguses hoones oli Enn Toona “Punamütsike” 30. jaanuaril 1955. Terve Lai tn. 1 hoone sai Nukuteater enda käsutusse alles 1990. aastal.
Teatri esimeseks peanäitejuhiks sai Ferdinand Veike, kes oli sel ametikohal 1981. aastani. 1962. a. esietendub Uno Leiese “Buratino lendab kuule”. Ferdinand Veike nukk Buratinost saab aastakümneteks Nukuteatri sümbolkuju. Luuakse Nukuteatri õppestuudio, 1966 lõpetab esimene lend – nende hulgas Maie Toompere ja Hendrik Toompere.
1963. a. tuleb teatrisse tööle Leningradi Teatriinstituudi nukunäitlejana lõpetanud Rein Agur. 60-ndate lõpus kujuneb temast paralleelselt eesti teatriuuendusega ka nukuteatri põhjalik uuendaja. F. Veike traditsiooniliste sirmilavastustega paralleelselt tekib lavastaja R. Aguri ümber uuendusmeelsetest noortest tuumik, kes avastavad enda jaoks avatud mängulaadi. Nukuteatris algab uus ajajärk. Lavale ilmub üha rohkem nuku kõrvale näitleja, hakatakse kasutama osalist ja täielikku avatud mängu, “täna mängime” printsiipi jne. 1981. a. saab teatri peanäitejuhiks Rein Agur. Pidevalt katsetava teatri repertuaari ilmuvad Shakespear’i, Tuglase ja eesti rahvaluule töötlused, hakatakse mängima ka täiskasvanutele.
1993. a. Nukuteatri kunstilise juhina alustanud Eero Spriit püüab teatris ühendada draama- ja nukuteatri elementi. 1999. a. toob teatrisse Evald Hermaküla, kes jätkab valitud teed ja tahab Nukuteatrisse luua paralleelselt draama- ja nukutruppi ning lükata käima nukunäitlejate koolitamise EMA Kõrgemas Lavakunstikoolis.
2000. aastal asusid Nukuteatrit juhtima kunstiline juht Andres Dvinjaninov ja direktor Meelis Pai. Eesmärgiks seati kvaliteetne laste- ja noorteteater, mis hõlmaks nii nuku- kui draamalavastusi. Uuenes Nukuteatri loominguline ja administratiivne kollektiiv, avati renoveeritud teatrimaja.
2006. aastal avati ka uus suur mängupaik – teatri siseõu kaeti katusega ning tekkis kuni 700 inimest mahutav saal. Saali avalavastuseks oli menukas noortemuusikal "Romeo ja Julia".
NUKU.
2010. aastal avati Eesti Nuku- ja Noorsooteatri kõrvalhoones maailmas ainulaadne Nukukunsti Muuseum, mille eesmärgiks on läbi kaasaegsete väljapanekute ja tehniliste lahenduste tutvustada nukuteatrit selle kõikides aspektides. Muuseum on osa Nukukunsti keskusest NUKU, kuhu kuuluvad veel Eesti Nuku- ja Noorsooteater ning teaduskeskus nukukunstialase raamatukogu ja videoteegiga. Seega pole keskus suunatud ainult lastele, vaid ka täiskasvanud kultuurihuvilistele, õppuritele, teatriprofessionaalidele ja nukukunstispetsialistidele nii Eestist kui välismaalt. Kompleksis, mis on koondunud ühisnime NUKU alla, asub veel ka rahvusvahelise nukuteatrite ühenduse UNIMA Eesti keskus.
Teater on Rahvusvahelise Nukuteatrite Liidu UNIMA ja Põhja-ja Ida Euroopa Nukukunstide Keskus NEECPA asutajaliige.


Port Moresby.
Port Moresby (tok-pisini keeles Pot Mosbi või Mosbi) on Paapua Uus-Guinea pealinn. Linn moodustab ühtaegu omaette provintsi.
Port Moresby asub Uus-Guinea saare kagurannikul Paapua lahe ääres.
Linna asukoht oli juba enne eurooplaste saabumist tähtis kauplemiskoht.
20. veebruaril 1873 heiskas kapten John Moresby selles asulas Suurbritannia lipu ja kuulutas selle paiga Suurbritannia osaks. Ta nimetas selle oma isa, admirali Fairfax Moresby järgi.
Eurooplaste tegelik kolonisatsioon algas kümmekond aastat hiljem. Asulast sai Briti Uus-Guinea pealinn. 1906 läks Briti Uus-Guinea Austraalia haldusse, 1918 lisandus sellele endine Saksa Uus-Guinea. Esimene lihapood ja esimene vürtspood avati 1909. Elekter saabus linna 1925 ja kanalisatsioon 1941. 1975. aastal sai ta iseseisvunud riigi pealinnaks.
Port Moresby on üks kõige kiiremini kasvavaid linnu Australaasias. Aastas suureneb linna elanike arv kuni 4%. Näiteks 1980 oli linnas 120 tuhat ja 1990. aastal 195 tuhat elanikku.
Linna teenindab Jacksoni lennujaam. See on Paapua Uus-Guinea suurim lennujaam. Lennuühendus on Paapua Uus-Guinea jaoks väga tähtis, sest raudtee riigis puudub ja maanteevõrk ei ole pidev. Seetõttu ei ole paljudesse asulatesse võimalik jõuda muul moel kui meritsi ja õhutsi. Jacksonist toimuvad regulaarlennud Brisbane'i, Cairnsi, Honiarasse, Hongkongi, Kuala Lumpurisse, Manilasse, Nadisse, Naritasse, Singapuri ja Sydneysse.
Port Moresby sõpruslinnad on Jayapura (Indoneesia), Jinan (Hiina, alates 1988) ja Townsville (Austraalia, alates 1983).
Linnas on väga kõrge kuritegevuse tase. Ajakiri Economist nimetas Port Moresby 2004 maailma kõige halvema elukvaliteediga pealinnaks. Linnas toimub väga palju vägistamisi, rööve ja mõrvu. Suurt osa linnast kontrollivad kuritegelikud jõugud. Töötus jääb 60% ja 90% vahele ning mõrvu toimub 3 korda sagedamini kui Moskvas ja 23 korda sagedamini kui Londonis.
Port Moresby on sageli kaetud suitsulooriga. Seda tekitavad arvukad järelevalveta jäetud lõkked teede ääres ja jäätmaadel, mis vahel tulekahjudeks muutuvad. Tuletõrje nendega üldiselt ei tegele, kui just olulised hooned tuleohtu ei satu.
Kliima.
Port Moresbys on lähisekvatoriaalne kliima. Aasta läbi on ühtlaselt palav, kuid eksisteerivad kuiv ja märg aastaaeg.
Kõige kõrgem õhutemperatuur, 37 °C, on mõõdetud jaanuaris, kuid igas kuus on mõõdetud sooja üle 30 °C. Kõige madalam temperatuur on 18 °C, mis on mõõdetud aprillis ja juunis.
Aastane keskmine sademete hulk on 1012 mm. Kõige sademeterohkemad kuud on veebruar (198 mm) ja jaanuar (178 mm). Kõige sademetevaesemad kuud on august (18 mm) ja september (25 mm).


1090.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad - 1090. aastad - 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1240. aastad
Aastad: 1085 1086 1087 1088 1089 - 1090 - 1091 1092 1093 1094 1095


1089.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad
Aastad: 1084 1085 1086 1087 1088 - 1089 - 1090 1091 1092 1093 1094


1088.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad
Aastad: 1083 1084 1085 1086 1087 - 1088 - 1089 1090 1091 1092 1093


1080. aastad.
1080. aastad on aastad 1080–1089 pKr.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Kümnendid: 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad
Aastad: 1080 1081 1082 1083 1084 1085 1086 1087 1088 1089


1090. aastad.
1090. aastad on aastad 1090–1099 pKr.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Kümnendid: 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad - 1090. aastad - 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad
Aastad: 1090 1091 1092 1093 1094 1095 1096 1097 1098 1099


Saaremaa Ühisgümnaasium.
Saaremaa Ühisgümnaasium (lühend SÜG) on keskkool Saaremaal Kuressaares. See on üks kahest Kuressaares asuvast põhi- ja keskharidust andvast üldhariduskoolist, asub aadressil Hariduse 13. Saaremaa Ühisgümnaasiumist on välja arenenud mitu kooli: Kuressaare Vanalinna Kool, Kuressaare Põhikool, Kuressaare Gümnaasium.


Šairi hobune.
Šairi hobune on pärit Inglismaalt. Seda tõugu arvestatakse tagasi nende hobusteni, mis William Vallutaja 1066 Inglismaale tõi.
Šairi hobune on maailma suurim hobune turjakõrgusega 198 cm ja massiga 1 tonn. Nad on enamasti mustjaskõrvid ja kõrvid, nende otsmikul on valge lai lauk. Tihedakarvalistel jalgadel on sokid ja sukad.
Kõige suurem šairi hobune oli Sampson, kelle turjakõrgus 4-aastasena 1846 oli 216 cm ja mass poolteist tonni. Sel aastal nimetati ta ümber Mammothiks. Guinnessi rekordite raamatusse pääses šairi hobune Goliath, kelle turjakõrgus oli 198 cm. Goliath suri 2001. aastal.
Šairi hobuseid kasutatakse tõuaretuses, et järglased suuremad tuleksid.
Ajalooliselt veeti šairi hobustega õlut pruulikodadest kõrtsidesse. Mõned inglise pruulikojad teevad nii tänapäevani.


Sekretär.
Sekretär on asjaajamist (kirjavahetust, telefonikõnesid, külastusi jne) korraldav ametnik või töötaja, protokollija.
Sekretäritöö seisneb kogu asjaajamise ja kontorikorralduse tõrgeteta laabumise korraldamises, et juhid ja spetsialistid võiksid tegeleda oma põhitööga. Sekretär on ühenduslüli kontori ja välismaailma vahel.


Falabella poni.
Falabella on maailma väikseim hobune. Tema turjakõrgus on vaid 76 cm. Nendega ei saa ratsutada.


Eri Klas.
Eri Klas juhatamas orkestrit Rahvusooper Estonia 107. hooaja avamisel
Eri Klas (sündinud 7. juunil 1939 Tallinnas) on Eesti dirigent.
Eri Klasi ema oli pianist ja pedagoog Anna Klas.
Eri Klas on üks tuntumaid Eesti muusikuid maailmas. Ta on juhatanud enam kui sada sümfooniaorkestrit neljakümnelt maalt, Islandist Austraaliani, Jaapanist USA-ni, sh Berliini ja Müncheni filharmoonikuid, Pariisi Opéra SO-d, Londoni BBC SO-d, Haagi Residentie-Orkest’i Euroopas, nimekaid USA orkestreid nagu Cleveland Orchestra, Chicago SO, Bostoni SO, Los Angelese FO, Detroidi SO, San Francisco SO ja Washington National Symphony Orchestra, Tokyo SO-d ning nimekaid Austraalia orkestreid nagu Sydney, Adelaide’i Brisbane’i ja Melbourne’i SO-d.
Eri Klas on olnud Estoniaga seotud alates 1965. aastast, dirigendina, kunstilise juhina ja peadirigendina aastail 1975–1994, aastast 1994 audirigendina ja aastast 2004 ühtlasi Rahvusooperi nõukogu esimehena. Estonias on ta juhatanud üle viiekümne ooperi. Aastail 1985–1990 oli ta Stockholmi Kuningliku Ooperi peadirigent, aastast 1990 Soome Rahvusooperi külalisdirigent, 1991–1996 Ǻrhusi Sümfooniaorkestri peadirigent, aastast 1996 Hollandi Raadio Sümfooniaorkestri peadirigent, aastast 2003 sama orkestri peakülalisdirigent ja alates 1998. aastast Tampere Filharmoonia kunstiline juht. 2002. aastast alates on Eri Klas Tallinna Filharmoonia kunstiline juht. Eri Klas on teinud koostööd nimekate solistide Gidon Kremeri, Tatjana Gridenko, Natalja Gutmani ja paljude teistega. Ta on salvestanud hulgaliselt heliplaate koos mitme muusikaettevõttega.
9. juunil 2005 sai Klas rahvusooperi "Estonia" nõukogu juhiks.
1991. aastal valiti ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt Eesti Rahvuskultuuri Päästmise Fondi (hiljem Eesti Rahvuskultuuri Fond) nõukogu esimeheks. Selle heategevusfondi nõukogu esimees on ta tänaseni.
Isiklikku.
Ta määratleb end juudi rahvusest.
Aastatel 1966–1968 oli ta abielus ooperilaulja ja näitleja Nieves Lepaga (sündinud Redi). Abielust sündis 1967 tütar, näitleja Diana Klas.
Klas oli peaaegu 20 aastat abielus näitlejatar ja tantsijanna Ülle Ullaga.
Eri Klas on abielus (1992) pianisti Ariel Klasiga (sündinud 1952), kellel on eelmistest abieludest tütred Angelika Klas-Fagerlund (sündinud 1974) ja Marion Melnik (sündinud 1982), mõlemad on Soome ooperilauljad.
Eri Klas on üle elanud mitu mikroinsulti. Neist ühe toimumise ajal oli ta autoroolis. 1994. aasta 20. aprillil põhjustas ta Tallinn–Tartu maantee 130. kilomeetril Põltsamaa ristmikul liiklusõnnetuse, milles üks inimene sai surma. Politsei algatas kriminaalasja, kuid see lõpetati kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Klas ise väitis: "Mul kadus pilt eest ära verevarustushäirete tõttu."


Kallio.
Kallio on traditsiooniliselt tuntud kui tööliste elurajoon, kuid tänapäeval on suurem osa elanikest üksi elavad nooremad täiskasvanud ja vanemad inimesed.
Kallio kirik on üks Helsingi silmapaistvamaid ehitisi.
Kallio jaguneb kolmeks piirkonnaks: Siltasaari, Linjat ja Torkkelinmäki.
Transport.
Kallios on kaks metroojaama: Hakaniemi ja Sörnäinen. Linnaosa läbib 5 trammiliini ja üle 60 linna- ja lähibussiliini.


1087.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad
Aastad: 1082 1083 1084 1085 1086 - 1087 - 1088 1089 1090 1091 1092


1086.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad
Aastad: 1081 1082 1083 1084 1085 - 1086 - 1087 1088 1089 1090 1091


1085.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad
Aastad: 1080 1081 1082 1083 1084 - 1085 - 1086 1087 1088 1089 1090


1083.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad 1110. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad
Aastad: 1078 1079 1080 1081 1082 - 1083 - 1084 1085 1086 1087 1088


Marco Materazzi.
Marco Materazzi (sündis 19. augustil 1973 Lecces) on Itaalia jalgpallur, endine Itaalia jalgpallikoondise kaitsja. Viimati mängis Materazzi Itaalias Serie A-s Milano Interis.
Materazzi tõusis tippu suhteliselt hilja. 1990. aastatel mängis ta mitmetes madalamate liigade meeskondades, Tor di Quintos (1991–1992), Marsala Calcios (1993–1994) ja AS Trapanis (1994–1995), enne kui siirdus tollel ajal Serie B-s mänginud AC Perugiasse 1995. aastal. Osa 1996–1997 hooajast veetis ta Serie C-s Carpi Calcio rivistuses enne tagasi siirdumist Perugiasse. 1998–1999 hooajal mängis ta Inglismaal Evertonis, enne tagasi pöördumist Perugiasse, kes oli tõusnud Serie A-sse. 2000–2001 hooajal lõi ta 12 väravat, mis oli Itaalia kaitsjate väravalöömise rekord ja siirdus järgmiseks hooajaks Milano Interisse, kus kindlustas endale koha põhirivistuses. Interiga sai Materazzi viiekordseks Serie A meistriks.


Johann Wilhelm Krause.
Johann Wilhelm von Krause (sündinud Johann Wilhelm Krause; 1. juuli 1757 Schweidnitzi lähedal Dittmannsdorfis (praegu Dziećmorowice, Alam-Sileesia vojevoodkonnas) – 10. august 1828 Tartu) oli Eesti arhitekt.
Ta on tuntud eelkõige Tartu Ülikooli hoonete projekteerija ja ehitajana.
Elulugu.
Krause pärines Böömi- ja Määrimaa protestantlike maaomanike perest. Tema isa Sigismund Krause (1727–1773) oli Waldenburgis (tänapäeval Lõuna-Poolas olev Wałbrzych) Fürstensteini lossi (tänapäeval Książ) metsaülem. Ta õppis kohalikus külakoolis, seejärel Briegis ja Zittaus gümnaasiumis (lõpetas 1777). Siis õppis ta 1778–81 Leipzigi ülikoolis usuteadust, seejärel astus sõjaväeteenistusse. Sõjaväes oli ta 1781–83 ja osales Suurbritannia poolel USA iseseisvussõjas.
1784 asus Krause Liivimaale. Ta tegutses koduõpetajana kuni 1796. aastani algul Adsel-Neuhofis parun Peter Delwigi juures, siis Seltinghofis kreisimarssal Gottfried Christian von Kahleni juures ja lõpuks Kolzenis krahv Ludwig August von Mellini juures. Ta reisis 1791 Peterburi ning 1797 läbi Saksamaa ja Šveitsi.
23. oktoobril 1797 abiellus Krause Liivimaal Kolzenis Juliane Hausenbergiga (1771 Valmiera – 1843 Tartu). Abikaasa vanemad olid Venemaa keiserlik õuenõunik Valentin Gottlieb von Hausenberg, Neu-Ottenhofi mõisa rentnik, ja Helene Wendel. Juliane oli 1786 abiellunud Riia raehärra Steingötteriga, kes 1794. aasta aprillis suri.
1795–1805 valitses Krause oma maavaldust, mis asus tänapäeva Sigulda lähedal Krimuldas.
Krause joonistas ja maalis kogu oma elu jooksul. Ta oli Ludwig August Mellini Liivimaa atlase kaasautor. See oli esimene Liivi- ja Eestimaa täielik kaardikogu. See valmis 1797 ja ilmus 1798. Õppematerjalina valmis tal hulgaliselt arhitektuurilisi jooniseid ja skitse. Tartu Ülikooli raamatukogus hoitakse enam kui tuhandet tema seepia-, tuši- ja pliiatsijoonistust.
28. märtsil 1803 määrati ta Tartu Ülikooli põllumajanduse ja tsiviilarhitektuuri professoriks. Peatselt sai ta filosoofiadoktori kraadi. 1806. aastal ta hakkas Tartu Ülikoolis õpetama mullateadust.
1809 sai Krause päriliku aadlitiitli ühes Püha Vladimiri ordeni 4. klassiga. 1823 pälvis ta Venemaa keiserliku õuenõuniku tiitli.
Johann Wilhelm Krause on maetud Tartusse Vana-Jaani kalmistule.
Ehitisi.
Tartu Ülikooli peahoone on tuntuim Krause projekteeritud ehitis.


Araabia-Iisraeli konflikt.
"NB! See artikkel on kirjutatud Iisraeli-vastastele allikatele tuginedes. Artikkel ei anna tegelikku ülevaadet araabia-Iisraeli konfliktist, selle põhjustest ega arengust."
Iisraeli-araabia konflikt või araabia-Iisraeli konflikt on kestnud alates Iisraeli riigi loomisest 1948. aastal.
Yom Kippuri sõda 1973.
Egiptuse ja Süüria juhitud koalitsioon ründas 6. oktoobril ootamatult Iisraeli, aga hoolimata esialgsest edust suutis Iisrael vastaseid võita.


Aive Mõistlik.
Aive Mõistlik (aastani 1979 Raamat; sündinud 2. augustil 1957 Valjala vallas Lööne külas) on eesti pedagoog ja munitsipaalpoliitik.
Fakte elust.
Aastatel 1993–2001 oli ta direktor Kahtla Põhikoolis.
Aastast 2001 Valjala Põhikooli direktor.
Pedagoogina on ta töötanud kogu elu (andnud kehalise kasvatuse ja eesti keele ning kirjanduse tunde).
Lisaks pedagoogitööle on ta olnud ka Valjala vallavolikogu esimees ning haridus- ja kultuurikomisjoni esimees.
Isiklikku.
Tal on tütred Ave Maria, Astra ja Marja.


Kaubalaev.
Kaubalaev (ka "prahilaev") on laev, mis on ehitatud kaupade või muu lasti veoks. Tänapäeval ehitatakse järjest rohkem mitte niivõrd universaalseid kaubalaevu, kui eeskätt kindla lastitüübi jaoks projekteeritud laevu. Erinõuded on mitmesuguse otstarbega ja eri suurusega vedel- ja puistlastilaevade ehitamiseks, aga kasutatakse ka segalastilaevu.


Terrorist.
Terroristiks loetakse isikut, kes poliitilistel või materiaalsetel motiividel teostab akte, mille eesmärgiks on materiaalse ja moraalse kahju tekitamine teatud eraisikutele, riikidele või organisatsioonidele. Teatud situatsioonides on võimatu või keeruline eristada vabadusvõitlejat terroristist.
Eesti Vabariigi Karistuseadustiku §237 alusel on terrorism - Tervisekahjustuse tekitamisele, surma põhjustamisele või vara hõivamisele, rikkumisele või hävitamisele suunatud teo toimepanemine sõja või rahvusvahelise konflikti provotseerimise või poliitilisel või usulisel eesmärgil.
Tuntumaid terroriste.
See on nimekiri isikutest, keda ühel või teisel aja hetkel kuulutatud terroristiks.


Oskar von Ekesparre.
Oskar Arkadius Otto von Ekesparre (vene Оскар Рейнгольдович фон Экеспарре; 2. august 1839 Kangruselja – 27. detsember 1925 Kuressaare) oli Vene keisririigi sõjaväelane, insener ja riigitegelane.
Ta oli kaardiväe leitnant, raudtee peainsener, 1871. aastast Harkovi-Nikolajevski raudtee direktor, eelviimane Saaremaa maamarssal aastail 1876–1906, Saaremaa Üldkasuliku Ühingu esimees, tõeline riiginõunik (1890), Riiginõukogu liige, kammerhärra (1905) ja õuemeister (1912).
Ta oli Olbrüki mõisa (saksa k. "Olbrück") omanik, mis koosnes 19. sajandi teisel poolel ning 20. sajandi algul kolmest eraldi mõisast, mille ta oli tükkhaaval kokku ostnud – Sääre (saksa k. "Zerell"), Mõntu (saksa k. "Mento") ja Koltse (saksa k. "Koltze"). Elamiseks ehitas ta esinduslikuna välja Mõntu mõisasüdame, ülejäänud olid tal "de facto" majandusmõisateks.
Tema sõjaväelastest vennad Eugen (1845–1917) ja Alfred (1847–1936), ning sillakohtu adjunkt Guido (1852–1904) olid samuti insenerid.


Helena von Buhrmeister.
Helena Olga Charlotte von Buhrmeister (29. jaanuar 1858 Varssavi – 5. november 1928 Tallinn) oli Saaremaa aadlik, Reina mõisa viimne omanik kuni 1919. aastani.
Karl von Buhrmeisteri ja viimase teise abikaasa Bertha von Helleri noorim tütar. Ei abiellunud.


August Heinrich von Schmidt.
August Heinrich von Schmidt (9. juuli/20. juuli 1760 Valjala – 20. juuni/2. juuli 1841 Valjala) oli Eesti vaimulik ja Saaremaa superintendent ja Valjala Martini koguduse õpetaja. Ta tõsteti pärilikku aadliseisusse 15. aprillil 1837.
Ta õppis Kuressaare linnakoolis, aastatel 1775–1780 Tallinnas gümnaasiumis ja aastatel 1780–1782 (immatrikuleeriti 8. septembril 1780) Jena Ülikoolis. Ordineeriti 8. märtsil/20. märtsil 1783 õpetajaks
Ta oli aastatel 1783–1808 Valjala Martini koguduse adjunktõpetaja ja aastatel 1808–1835 Valjala Martini koguduse õpetaja. Sai 5. jaanuaril/17. jaanuaril 1814 Saaremaa konsistooriumi assessoriks, 26. oktoobril/7. novembril 1814 sai ta Saaremaa superintendendiks; Saaremaa superintendent oli ta aastatel 1814–1835. Jäi 8. mail/20. mail 1835 emerituuri.
Aastal 1817 kinnitati Keisrliku Eesti Seltsi direktoriks.
Isiklikku.
Tema isa Johann Heinrich Schmidt oli Valjala Martini koguduse õpetaja, tema üks poeg Friedrich August Heinrich von Schmidt oli Anseküla Maarja koguduse õpetaja, teine poeg Gottlieb Alexander von Schmidt oli Saaremaa Jaani koguduse ja Muhu Katariina koguduse õpetaja ning Saaremaa superintendent. Tema vanaisa Heinrich Vick oli Muhu Katariina koguduse õpetaja. 1. veebruaril/12. veebruaril 1784 abiellus ta Katharina Elisabeth Agthega (1764 Tallinn – 1832 Valjala). Tema äi Carl Friedrich Agthe oli Tallinna Oleviste koguduse organist, abikaasa vend Andreas Michael Agthe ja vennapoeg Wilhelm Andreas Fürchtegott Agthe olid Pöide Maarja koguduse õpetajad.


Ernst Gottlieb von Schmidt.
Ernst Gottlieb von Schmidt (22. november 1823 – 1. veebruar 1900) oli Kuressaare linnapea.
Ernst Gottlieb von Schmidti poeg teisest abielust, Georg Rudolph Friedrich von Schmidt, immatrikuleeriti 30. oktoobril 1918 Saaremaa rüütelkonda.


Pehmelakk.
Näide selles tehnikas teostatud teosest
Pehmelakk (prantsuse keeles "vernis mou") on sügavtrükitehnika.
Samuti võib pehmelakk tähedada selles tehnikas teostatud graafikateost.
Ajalugu.
Esimeseks pehmelakitehnika kasutajaks peetakse sakslast Dietrich Meyerit (1572—1658).


Itaalia pliiats.
Itaalia pliiats ehk prantsuse pliiats ehk must kriit ehk "negro" on pliiats, mis on valmistatud peenest luupurust, mida seob taimne liim ning sellega tehtud joonistus on sügavmust, matt ja sametine – sellist tulemust ei saavutata ka pehmeima grafiitpliiatsiga. Kuna itaalia pliiatsi koostises puudub grafiit, siis ei ole puhtalt tegemist pliiatsiga, vaid millegi pliiatsi ja söe vahelisega (pliiatsi välimuse, söe omadustega).


Vahamaal.
Vahamaal ehk enkaustika on maalimine vahavärvidega. Tegemist on antiikajast pärineva maalitehnikaga, mis kasutab vahas kuumutamise teel segatud värve.


Günther Reindorff.
Günther-Friedrich Reindorff (26. jaanuar 1889 Peterburi – 14. märts 1974 Tallinn) oli eesti graafik ja kunstipedagoog.
Liikuri tänav Tallinnas on nõukogude perioodil (kuni 1989. aastani) kandnud Günther Reindorffi puiestee nime.
Elulugu.
Günther-Friedrich Reindorff sündis kõrgema tolliametniku (prokuristi) perekonnas Venemaal Peterburis. Sõltuvalt aastaajast töötas Güntheri isa kas Tallinna või Peterburi sadamas. 1897. aastal kolis Reindorffide perekond lõplikult Tallinna, kus Günther veetis oma lapsepõlve.
Ta õppis aastatel 1905–1913 Peterburis parun A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis, teatridekoratsiooni- ning ofordiklassis, mille lõpetas tarbekunstnikuna. Reindorff oli Stieglitzi koolis üsna edukas õpilane, mitmed tema tööd on ära märgitud õpilastööde kogumikes. Kooli eesmärk ei olnud aga ette valmistada loovkunstnikke, vaid joonistajaid-kujundajaid.
Pärast kooli lõpetamist (1913. aastal) viibis kunstnik aastatel 1914–1915 stipendiaadina Pariisis ja Põhja-Hispaanias. Puhkenud sõja tõttu tuli aga tagasi sõita Venemaale. Pärast naasmist suunati Reindorff tööle Venemaa ja pärast 1918. aastat Vene SFNV Riigi Väärtpaberite Valmistamise Ekspeditsiooni Petrogradis. 1919. aastal asus ta koos selle asutusega ümber Moskvasse, kus töötas kuni 1920. aastani.
Aastal 1920 asus Reindorff elama Tallinna, kus peatselt läks tööle Tallinna (alates 1922. aastast Riigi) Kunsttööstuskooli. Algul oli ta joonistusõpetaja, alates 1922. aastast graafika õppetöökoja juhataja, alates 1936. aastast graafika osakonna juhataja. Ta rajas kooli graafikaklassi ja litograafia- (1920) ning trüki- ja tsinkograafiatöökoja (1923).
Günther Reindorff oli aastatel 1922–1932 ühtlasi Riigi Trükikoja konsultantkunstnik ning tegi kaastöid reklaamibüroodele. Alates 1923. aastast Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ), 1932. aastast Rakenduskunstnike Ühingu (RaKÜ) (asutajaliige; 1935–1936 esimees), 1937 Kujutava Kunsti Sihtkapitali (KKSK) ja 1944. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige.
1920.–1930. aastatel oli Reindorff tegev mitmes reklaamibüroos, nagu "Ars" (1920–1924), "Ilo" (1922–1924), "Ole" (1925–1927?), "Gravis" (1930. aastad).
Looming.
Günther Reindorff on loonud hulgaliselt tarbegraafikat, sealhulgas eksliibriseid, raha-, märgi- ja postmargikavandeid ning kujundanud lisaks raamatutele ka mööblit ja muid tooteid. Vabaloomingus saavutas ta tuntuse eelkõige joonistustega loodusmotiividel, tabades oskuslikult toonivarjundeid ja meeleolu. Väga tuntud on tema itaalia pliiatsiga loodud teosed ("Sibeliuse Finlandiat" peetakse kunstniku parimaks teoseks). Samuti oli Reindorff esimese Eesti Vabariigi rahatähtede kujundaja. Populaarseks on saanud ka Reindorffi muinasjuttude illustratsioonid.
Günther Reindorffi tuntuim ja levinuim teostesari on aastatel 1928–1940 käibele lastud Eesti kroonvääringus pangatähtede seeria. 5-kroonisel pangatähel on Günther Reindorffi autoportree kalurina.


Saaremaa Ralli.
Saaremaa Ralli on Saaremaal peetav ralli.
Ajalugu.
Saaremaa Ralli toimus esimest korda 23.–24. novembril 1974 nime all "TEHUMARDI-74". Idee autoreiks olid tollase Autotranspordibaasi nr 11 tehnikaspordi entusiastid Aleksander Tiidus ja Slavik Bõstrov.
Esimene sportlik ralli toimus 12.–14.detsembril 1975. aastal.
Alates 1993. aastast on ralli rahvusvaheline ja kannab nime "Saaremaa ralli".


Vaivere.
Vaivere on küla Saare maakonnas Kaarma vallas, Kuressaare-Pihtla maantee 7. kilomeetril. Esmakordselt ajaloos on küla mainitud vakusena 1444. aastal. Vaivere on üks vähestest Saaremaal tänaseni säilinud ajaloolistest tänavküladest.
Külas asus 2001. aastani kool, nüüd asub selles majas Kaarma Koolide Muuseum.
Saaremaa Rallil on aastaid olnud Vaivere kiiruskatse, mis läbib lisaks Vaiverele veel Paimala ja Kärdu küla.


Saaremaa Ralli 2005.
Saaremaa Ralli 2005 võitsid soomlased Juho Hänninen/Marko Sallinen Mitsubishi Lancer Evo VIII'l. 38. rahvusvahelisel Uno X Saaremaa Rallil olid Vaivere, Kõljala, Kuressaare, Kaugatuma, Taritu, Oriküla ja Undva kiiruskatsed.


Saaremaa Ralli 2004.
Saaremaa Ralli 2004 oli 37. rahvusvaheline Uno X Saaremaa Ralli.
Toimusid Vaivere, Kuressaare, Kaugatuma, Taritu, Oriküla, Undva ja Kõruse kiiruskatsed.
Ralli võitsid norralased Thomas Scie/Ragnar Enden Toyota Corolla WRCl.


Saaremaa Ralli 2003.
Saaremaa Ralli 2003 oli 2003. aastal toimunud 36. rahvusvaheline Uno X Saaremaa Ralli. Toimusid Vaivere, Kuressaare, Sakla, Kõljala, Oriküla, Kaugatuma ja Taritu kiiruskatsed. Ralli võitsid norralased Thomas Schie/Ragnar Enden Toyota Corolla WRCl. Parimad eestlased olid Subaru Imprezal sõitnud Martin Rauam/Peeter Poom.


Saaremaa Ralli 2002.
Saaremaa Ralli 2002 võitsid eestlased Margus Murakas/Toomas Kitsing Toyota Corolla WRCl. Rahvusvahelisel 35. Saaremaa Rallil olid Kõljala, Sakla, Jõelepa, Kärla, Kaugatuma ja Taritu kiiruskatsed.


Saaremaa Ralli 2001.
Saaremaa Ralli 2001 võitsid eestlased Margus Murakas/Toomas Kitsing Toyota Corolla WRCl. Rahvusvahelisel 34. Uno X Saaremaa Rallil osales 66 ekipaaži Eestist, Lätist, Leedust, Soomest ja Venemaalt. Ralli lõpetas 33 meeskonda. 2001. aasta Saaremaa Rallyl olid Sakla, Reeküla, Kuressaare, Kaugatuma ja Mäebe kiiruskatsed.


Kinnereti järv.
Kinnereti järv (ka Tiberiase järv, Piiblis Galilea meri; heebrea ים כנרת ("Yam Kinneret"), araabia بحيرة طبريا ("Buhairet Tabariyya")) on Iisraeli suurim mageveejärv. Asub Golani ja Galilea kõrgendike vahel. Järve läbib Jordani jõgi.
Järv on 21 km pikk ja 13 km lai, ümbermõõt on 53 km, pindala 166 km². Asub 209 m allpool merepinda ja on maailma madalaimal asuv mageveejärv. Suurim sügavus on 43 m.


Saaremaa Ralli 2006.
Saaremaa Ralli 2006 võitsid norralased Andreas Mikkelsen/Ola Floene Ford Focus WRC'l. 39. rahvusvaheline Alexela Saaremaa Ralli oli 2006. aasta rahvusvaheline kalendrivõistlus ja Eesti meistrivõistluste 7. etapp rühmadele A, N ja E. Kiiruskatsed korraldati Kesk- ja Lääne-Saaremaa kruuskattega teedel, Kuressaare linna tänavatel ning superlisakatsed Oriküla paarisrajal.


Valjala.
Valjala alevik asub Saare maakonnas ja on Valjala valla halduslik keskus. Siin asub põhikool, lasteaed, postkontor (sihtnumber 94302), vallavalitsus, Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas, kirik, Tööpada ja 8 eraettevõtet.
Ajalugu.
1795. aastani kandis see koht "Pappi-Allewe" nime.
Kiriku külana kuulus koht Valjala kihelkonda, siin oli Valjala kirikumõis. 1977. aastal nimetati Kirikuküla ümber Valjala alevikuks.


Akvatinta.
Akvatinta (itaalia keeles "acquatinta") on sügavtrükitehnika, mille abil on võimalik saavutada toonivarjundeid, mis tekivad metallplaadi eri osade eri kestusega söövitamisel ja mille puhul plaadi karestamine toimub keemiliselt.
Samuti tähendab akvatinta selles tehnikas graafikateost.
Tööprotseduur.
Francisco Goya akvatinta sarjast "Los desastres de la guerra"
Ajalugu.
18. sajandi keskel töötas prantslane Jean-Baptiste Le Prince (1734–1781) välja akvatintatehnika, mille söövitamisel saadud teraline plaadipind sobis eriti kriidijoonistuste sõmerja joone reprodutseerimiseks. Ka võimaldas akvatinta värvilisi tõmmiseid, mida vaselõike põhiliselt joonele rajatud käsitlus ei andnud.


Ningxia.
Ningxia Huei autonoomne piirkond on Hiina Rahvavabariigi koosseisu kuuluv 1. järgu haldusüksus. Asub Hiina keskosas, piirneb põhjast Xinjiangiga, läänes Shaanxi provintsiga ja mujalt Gansu provintsiga. Ningxia on islamiusuliste hiinlaste, hueide, autonoomne piirkond.
Loodus.
Piirkonnast voolab läbi Huang He.
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli piirkonna elanikest 35% islamiusulised hueid.
Ajalugu.
1038 kuni 1227 asus piirkonnas Tanguutide riik.


1082.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad
Aastad: 1077 1078 1079 1080 1081 - 1082 - 1083 1084 1085 1086 1087


Kostromaa juust.
Kostromaa juust (vene keeles: костромской сыр) on Venemaal ja peaaegu kõikjal endise Nõukogude Liidu aladel lehmapiimast toodetav tugevamaitseline juustusort, mis sarnaneb omadustelt Gouda juustule. Kostromaa juustu on Venemaal toodetud juba üle 130 aasta ning oma nime on ta saanud Kostroma piirkonna järgi, kus teda esialgu peamiselt toodeti.
Kostromaa juust on hollandi tüüpi kõva naturaalne laabijuust, mille rasvasisaldus kuivaines on 45%. Hollandi tüüpi juustuna on tal õrnalt hapukas kuid piisavalt terav valminud juustu maitse ning aroom. Talle on iseloomulikud ringikujulised või ovaalsed augud. Kuni 12 kg kaaluvad madala silindri kujulised juustukerad valmivad parafiiniga kaetult 2-3 kuud.
Kostromaa juustu toodetakse Eestis ka tänapäeval nii Kostroma(a) juustu (Saaremaa Liha- ja Piimatööstus) kui Lahe juustu (AS Rakvere Piim) nime all.
Kostromaa juustu peetakse sobivaks taimetoitude ning makaroniroogade lisandiks aga ka lihtsalt hommikusöögiks musta leiva kõrvale.


1081.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad
Aastad: 1076 1077 1078 1079 1080 - 1081 - 1082 1083 1084 1085 1086


1080.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad - 1080. aastad - 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad
Aastad: 1075 1076 1077 1078 1079 - 1080 - 1081 1082 1083 1084 1085


1075.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad - 1070. aastad - 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad
Aastad: 1070 1071 1072 1073 1074 - 1075 - 1076 1077 1078 1079 1080


1076.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad - 1070. aastad - 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad
Aastad: 1071 1072 1073 1074 1075 - 1076 - 1077 1078 1079 1080 1081


1077.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad - 1070. aastad - 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad
Aastad: 1072 1073 1074 1075 1076 - 1077 - 1078 1079 1080 1081 1082


1078.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad - 1070. aastad - 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad
Aastad: 1073 1074 1075 1076 1077 - 1078 - 1079 1080 1081 1082 1083


1079.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad - 1070. aastad - 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad
Aastad: 1074 1075 1076 1077 1078 - 1079 - 1080 1081 1082 1083 1084


1073.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad - 1070. aastad - 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad
Aastad: 1068 1069 1070 1071 1072 - 1073 - 1074 1075 1076 1077 1078 1079


Elion.
Elion Ettevõtted AS (varasem nimi AS Eesti Telefon) on Eesti suurim ja kõige kauem tegutsenud telekommunikatsiooni ettevõte. Ta alustas oma tegevust 1. jaanuaril 1993.
Ettevõte pakub põhiliselt andmesideteenuseid ja kõnelahendusi. Seda nii eraisikutele kui ettevõtetele.
Põhiliselt jõuab lõppkasutajani internetiteenus üle ADSL-i, telefoniliini pidi.
Elion Ettevõtted AS kuulub aktsiaseltsile Eesti Telekom, mis omakorda kuulub firmale Baltic Tele AB. Selle ettevõtte omanikuks Rootsi firma TeliaSonera AB.
Ajalugu.
Elion Ettevõtted AS, tol ajal veel Eesti Telefon, alustas oma tegevust 1993. aasta 1. jaanuaril. Kuna tol ajal valitses Eestis telefoniside koha pealt kaos, seadis riik ettevõttele ülesandeks leevendada Eestimaal valitsevat telefonipõuda ning ehitada välja korralik üleriigiline telefonivõrk koos rahvusvaheliste sidekanalitega. Kõik see määratleti 1992. aasta 16. detsembril Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Telefoni vahel sõlmitud kontsessioonilepinguga, mis lõpetati 29. detsembril 2000 aastal.
1996. aastal toodi turule NETI () nimeline otsingusüsteem, mis sisaldas endas ka temaatilist infokataloogi.
1999. aastal loodi Atlase kaubamärk, mille all ettevõte jõudis turuliidri positsioonile nii Interneti sissehelistamisteenuste, püsiühenduste kui ka andmesidelahenduste osas. Peatselt hakati pakkuma ka Hot () nimelist e-posti teenust, millest on tänapäevaks saanud üks populaarsemaid internetiportaale.
2001. aasta 1. jaanuaril avanes Eesti telekommunikatsiooniturg esimesena Kesk- ja Ida-Euroopas täielikult konkurentsile. Ettevõte investeeris ligi 100 miljonit krooni konkurentsi võimaldamiseks, viies sidevõrgu valmisolekusse teiste teenusepakkujate turuletulekuks. Enamik turule tulnud uusi telefonifirmasid leidis, et neil pole vaja rajada oma võrku, sest kasulikum on pakkuda teenust Elioni võrgu vahendusel.
2003. aastal otsustas ettevõte muuta oma nime Elioniks, koondades selle nime alla ka senised Hallo müügiesindused. Enamus ettevõtte senised kaubamärgid kadusid kasutusest. Nimemuutuse põhjuseks oli see, et Elion ei olnud enam pelgalt telefonifirma, sest internet, andmeside ja infotehnoloogia olid ettevõtte kõige kiiremini arenevad ärivaldkonnad. Lisaks ei olnud ettevõte enam monopoolses seisus.
2011. aastal ühtlustas TeliaSonera tütarfirmade logod, mistõttu sellest ajast on Elionil ja EMT-l sama logo ja visuaalne identiteet kui kogu TeliaSonera kontsernil.
2012. aastal toodi koostöös Samsungiga turule IPTV rakendus, mis lubab Elioni nutiTV-d vaadata ilma digiboksita.


Jogurt.
Jogurt on harilikult maitsestatud paks hapupiimaliik, mis sisaldab muudest hapupiimadest rohkem kuivaineid. Jogurtit valmistatakse täispiimast piimhappebakterite puhaskultuuriga. Lisanditena kasutatakse rasvavaba piimapulbrit, suhkrut, puuvilja- ja marjasiirupeid, mett jm. Idapoolseil Vahemeremail tuntakse jogurtit juba antiikajast.
Indias peeti jogurtit jumalate joogiks, rahvameditsiinis on seda kasutatud ravimina unetuse ja vananemise vastu. Kosmeetikaski on naturaaljogurt tuntud näomaskina ja kortsude kõrvaldajana.
Naturaalses jogurtis on rohkesti elavaid baktereid (ligikaudu miljon kuni miljard mikroobi ühes grammis), järelkuumutatud tootes aga mitte.
Eestis valmistatakse järelpastöriseerimata jogurteid, mis sisaldavad elusaid baktereid. Selline jogurt säilib jahedas vähemalt kaks-kolm nädalat. Nii-öelda "elavaid jogurteid" tuleb tingimata hoida temperatuuril +2...+6 °C. Järelpastöriseeritud jogurtid säilivad ka toatemperatuuril. Jogurti valmistamisel kasutatakse bakterjuuretist, mis on tegelikult kahe piimhappebakteri: bulgaaria kepikeste "Lactobacillus bulgaricus" ja piimhappe streptokokkide "Streptococcus thermophilus" segu. Streptokokid toodavad põhiliselt mitmesuguseid happeid, laktobatsillid aga maitse- ja aroomühendeid.
Üks jogurti liike on joogijogurt, mis on tavaliselt vedelama konsistentsiga ning lisatud moos on ilma marjatükkideta.


Biisk.
Biisk on linn Venemaal Altai krais, Biiski rajooni halduskeskus. Asub Bija jõe kaldal, 140 km Barnaulist kagus.
Biisk asutati 1709. aastal sõjaväelise kindlusena, kuid põletati peagi kohalike hõimude poolt maha. Kindlus taastati 1718. aastal. Linnaõigused sai 1782. aastal.
Tähtsamad tööstusharud on masinatööstus, puidu- ja keemiatööstus.


Bernhardiin.
Bernhardiin (ülemsaksa "der Bernhardiner") on suurt kasvu koer, kes aretati St. Bernardi kloostris pääste-, valve-, ning seltsikoeraks. On kahesuguseid bernhardiine: lühi- ja pikakarvalised. Bernhardiin on Šveitsi rahvuskoer.
Ajalugu.
Bernhardiini tõu kujunemine on tihedalt seotud St Bernhardi mäekuru ja sealse mungakloostriga ning kloostri juurde kuuluva hospiitsiga. Kuru läbib ajalooline Šveitsi ja Itaaliat ühendav tee. Kuru üle Mont-Joux, nagu teda siis kutsuti, oli suure tähtsusega ärireisijate jaoks, kes reisisid Rooma. Klooster rajati 1050. aastal ja 1127. aastal asetas paavsti bulla kloostri paavstliku kaitse alla. Järgneva 400 aasta jooksul kasvas klooster oma praeguse suuruseni. 16. sajandil anti kurule ja kloostrile St. Bernhardi nimi.
Bernhardiinide kujunemist mõjutas tugeval piiratud juurdepääs kloostrile. Kuni kloostri rajamiseni polnud kurusse koerte sissevoolu, katkestus koerte siseveos piirkonda on oluline mõistmaks bernhardiini päritolu.
Esimesed koerad olid hospiitsis ajavahemikus 1660-1670, nende esmane ülesanne oli hospiitsi valvata. Neid kirjeldatakse kui “"Küherhunde"”, st lehmakarja koeri tugevama pea ja laigulise karvaga. Samuti kirjeldatakse nn. “"Mantelhund"” koeri (koer mantliga), ka tänapäeval on nn. rebitud mantel (kattest läbi murdnud valged laigud) tõustandardis kirjeldatud. Esimene kirjalik teade hospiitsi koertest pärineb aastast 1703. Kloostri kroonikates paigas koerte värv, mis oli punakaspruun valgega. See värvikombinatsioon oli Šveitsi karjakoerte seas laialt levinud. Isegi tänapäeval, mil Šveitsis on väga vähe punaseid karjakoeri, on käibel vanasõna “"vo dämm git´s meh weder rot Hüng"” (rohkem kui punaseid koeri). Bernhardiinidel ja suurtel Šveitsi karjakoertel, keda siis tunti “"Küherhunde"”dena (lehmakarja koerad) ja “"Metzgerhunde"”dena (lihunikukoerad), on väga sarnane koljukuju. Pole põhjust kahelda, et algselt oli kahe tõu vahel raske vahet teha.
1. Aeg-ajalt oli mõnel kohapeal aretatud hospiitsi koeral jämedam pea;
2. Inglastest huvilised eelistasid aretada koeri tugevama peatüübi poole;
3. Selgelt eristatav peakuju aitas eristada tavalist karjakoera sellisest koerast, kes oli ihaldatum ja seega kasulikum ärile.
koostati 1884.aastal, samast aastat pärineb ka esimene Šveitsi Tõuraamat, kus bernhardiine mainiti - esimene koer tõuraamatus (SHSB #1) oli E. Baur´ile ja B. Siegmund´ile kuuluv bernhardiin Leon. Tõupuhastele bernhardiinidele pani aluse Heinrich Schumacher, kes alustas aretustööga millalgi 1850-aastate teisel poolel. Schumacher oli esimene, kes kasutas tõuraamatut loomaks bernhardiinide täpset sugupuud. Sellal esines palju erinevaid tüüpe. Tihti ei tehtud vahet ka bernhardiinil ja leonbergeril, hinnates neid näitustel ühes ringis. Segadus tüüpidega lõppes, kui 15.märtsil 1884 loodi Baselis Šveitsi bernhardiiniklubi (“”) ja 1887. aasta rahvusvahelisel künoloogiakonverentsil tunnustati siduvana Šveitsi tõustandardit. Hospiitsil oli vähe tegemist tõustandardi loomisega ja hilisema kujunemisega.
Tänapäeval kloostris enam koerte kasvatemisega ei tegeleta, kloostrikennelit (Hospice of the Grand Saint Bernard) haldab.
Suurus.
Kehtiva tõustandardi kohaselt bernhardiine, kelle turjakõrgus on lubatust suurem ei või diskvalifitseerida seni, kuni nad on säilitanud harmoonilise üldmulje ja nende liikumine on korrektne.
Kaal isastel tavaliselt 70... 90 kg
Kaal emastel tavaliselt 60... 70 kg
Iseloom.
Bernhardiin on olemuselt sõbralik, rahuliku kuni elava temperamendiga, valvas. Igasugune agressiivsus, ebakindel iseloom vms on lubamatu (diskvalifitseeriv viga). Tõustandardi kohaselt tuleb kõik psüühhiliste kõrvalekalletega bernhardiinid diskvalifitseerida (st. ei või hinnata näitusel ja kasutada aretuses).
Bernhardiin laste ja teiste loomadega suheldes kannatlik ja tolerantne. Ta vajab enda ümber "karja" ja arvestab selle liikmetega väga. Tänapäeval hinnataksegi bernhardiini ennekõike seltsikoerana. Bernhardiin on hästi koolitatav, kuid peab arvestama et ta vajab soorituste tegemiseks ja käsklustele reageerimiseks rohkem aega.
Lühi-ja pikakarvalised bernhardiinid.
On olemas kaks bernhardiinitüüpi: lühikarvaline variant (Stockhaar-kahekihiline) ja pikakarvaline variant.
Lühikarvaline variant (Stockhaar- kahekihiline): Kattekarv tihe, sile, tihedalt liibuv ja jäme. Aluskarv rikkalik. Kintsud väheldaste pükstega, saba on tihedakarvaline.
Pikakarvaline variant (Langhaar): Keskmise pikkusega sirge kattekarv rikkaliku aluskarvaga. Näoosa ja kõrvad on kaetud lühema karvaga; puusadel ja laudjal on karv sageli veidi laineline; esijalad on narmaslippudega; tugevate pükstega kintsud; saba kohev.
Mõiste “lühikarvaline” bernhardiin on tuletatud tõlkesõnast “"stockhaarig"”. Kuigi kõige tüüpilisem tõlge väljendile “"stockhaarig"” on lühikarvaline (või „"stockhaar"“ tõlgitakse pehme karvana), annab “Trilingual Pocket Dictionary of Canine Terminology”, mis on välja antud 1991. aastal Viinis, “"stockhaarig"” vasteks “"double coated"” (kahekordselt kaetud). Saksakeelses bernhardiinisõnavaras ei tehta vahet väljenditel “"kurzhaarig"” ja “"stockhaarig"” ning põhimõtteliselt võib “stockhaarig” tõlkida kui “lühikarvaline”. Tegelikkuses tuleb lühikarvalise ja pikakarvalise all mõista erinevat karvastruktuuri, mitte erinevat karvapikkust (ideaalis peab lühi- ja pikakarvalise bernhardiini karvapikkus olema ühepikune).
Algselt oli bernhardiin lühikarvaline, pikakarvaline variant saadi ristamisel leonbergerite või nende eelastega.
1. FCI aksepteerib mõlemat, nii pika- kui lühikarvalist varianti; mõlemad variandid saavad eraldi CACIB’i ja on üritatud piirata variatsioonidevahelist ristamist.
2. Reaalne elu näitas, et mõlema tüübi eraldamisel hakkas õige fenotüüp vähenema, st. oleks tekkinud kaks erinevat tõugu.
3. Aretades ainult puhast lühikarvalist bernhardiini viib see tüübi kadumiseni ja tagasipöördumise vana “"Küherhunde"” (lehmakarja koer) juurde.
4. Aretades ainult puhast pikakarvalist bernhardiini viib see silmalau väljapöördumise ja krussis karva esinemissageduse väga suurele tõusule.
5. Ameerika ja ka paljud euroopa (eriti Skandinaavia) aretajad üritavad suurendada pikakarvaliste bernhardiinide karvapikkust.
6. Šveitsi aretajad (ka Itaalia, Saksa jt) seisavad jõuliselt õige (lühikarvalisega võrdse) karvapikkusega pikakarvalise bernhardiini eest.
Tänapäeval enamikes FCI liikmesriikides ei takistata variatsioonidevahelist ristamist, üldlevinud arusaam on, et õige tüübi säilitamiseks tuleb variatsioonidevahelist ristamist kasutada vähemalt igas kolmandas põlvkonnas.
Nimi.
Nimi "Bernhardiin" (St. Bernardshund / Bernhardiner) ei olnud levinud 19. saj. keskpaigani. Bernhardiine kutsuti "Holy Dogs", "Saint Dogs", "Alpenmastiff", või "Barry Dogs". Põhja Ameerikas kutsutakse neid siiani "Saints" - Pühakud.


Või.
Või on peamiselt lehmapiima koorest valmistatud toiduaine, mille rasvasisaldus on 68-82,5%. Euroopa Liidu määruste järgi tohib võiks nimetada aga vähemalt 80% rasvasisaldusega toiduainet. Või sisaldab veel 16-20% (EL määrustele vastavalt mitte üle 16%) vett, 1% valku ja rasvavaba piima kuivainet (EL määruste järgi mitte üle 2%). Või sisaldab ka A-, E-, D-, ning vähesel määral C-vitamiini ja B-rühma vitamiine.
Võiks peetakse ka maitsevõisid, milles on väikestes kogustes maitsetaimi, vürtse, aroomiaineid jm. Sageli lisatakse maitsevõidele tilli, küüslauku, peterselli, murulauku, basiilikut, harvem tüümiani, sinepit jms.
Naturaalseks peetakse otse ja üksnes pastööritud koorest valmistatud toodet. Taastatud või seevastu valmistatakse võiõlist, rasvata piima kuivekstraktist ja veest, vadakuvõi aga vadakukoorest või vadakukoore ja koore segust.
Võilaadseid tooteid, mida võiks nimetada ei lubata, kutsutakse tihti sarnase kõlaga nimedega nagu "võidel" ja "võideks".
Valmistamine.
Võid on valmistatud ajast, kui loomapiima on toiduks tarvitatud. Varasematel aegadel valmistati võid võikirnus hariliku puulusikaga hõõrudes, ankrus või pudelis loksutades.
19. sajandil tulid kasutusele mitmesugused käsitsi ringiaetavad võimasinad.
Võid tehakse puhtast ja kvaliteetsest, ilma kõrvalmaitseta hapu- või rõõskkoorest võimasinaga. Selles klopitakse koort, kuni rasvaosakesed liituvad võiks ja eraldub või- ehk petipiim (vt. pett).


Martin Ehala.
Martin Ehala (sündinud 20. detsembril 1963) on eesti keeleteadlane ja õppejõud.
Haridus.
Ta õppis Tallinna 32. Keskkooli teatriklassis ja mõnda aega Georg Otsa Muusikakoolis. Martin Ehala lõpetas 1990. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti keele ja kirjanduse eriala professor Mati Hindi õpilasena, 1992. a. kaitses magistri- ja 1996. aastal doktorikraadi Cambridge'i Ülikoolis.
Töökäik.
Martin Ehala on töötanud erinevatel ametikohtadel Tallinna Pedagoogikaülikoolis: 1996–2000 filoloogiateaduskonna dekaanina, 1998–2008 üld- ja rakenduslingvistika professorina ja õppetooli juhatajana, 2004–2008 eesti filoloogia osakonna juhatajana.
Alates 2008. aasta sügisest töötab ta Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadurina (0,75 koormusega) ning eesti keele didaktika ja rakenduslingvistika professorina (0,25 koormusega).
Tegevus organisatsioonides ja väljaannete toimetustes.
Martin Ehala on olnud alates 1996. aastast rahvusvahelise humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajakirja Trames üks tegevtoimetajaist (1996–2002 peatoimetaja).
Alates 2006. aastast on ta Eesti Teaduskompetentsi Nõukogu liige ja humanitaarteaduste ekspertrühma juht, alates 2007. aastast haridus- ja teadusministeeriumi humanitaarteaduste hindamispõhimõtete väljatöötamise töörühma juht. Alates 2002. aastast on ta Eesti keelenõukogu liige. Ta on ka Eesti Rakenduslingvistika Ühingu ja liikumise Eesti Lapse Eest liige.
Teadustöö.
Martin Ehala 22. oktoobril 2011 rahvusvahelisel sümpoosionil "Keel ja identiteet".
Martin Ehala on avaldanud töid eesti keele struktuuri üksikküsimuste ja eesti keeles toimuvate muutuste kohta, samuti Eesti keelekeskkonna ja etnolingvistilise vitaalsuse valdkonnas. Ta on juhtinud mitmeid teadus- ja arendusprojekte (sihtfinantseeritav projekt "Eesti keelekeskkonna arengu analüüs, modelleerimine ja juhtimine", 2003–2007; Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud projekt "Uus eesti keele õppe süsteem Tallinna Ülikoolis", 2006–2008; Eesti Teadusfondi projekt "Etnolingvistiline vitaalsus ja identiteediloome: Eesti teiste Balti riikide taustal", (2008–2011).
Ta on tegelenud ka eesti keele kui emakeele didaktika ja metoodika arendamisega, ta on kuue üldhariduskooli emakeeleõpiku ja paljude õppemetoodiliste materjalide autor. Eesti keele õpetamise metoodika arendamise ja õppekirjanduse koostamise eest pälvis ta 2003. aastal Eesti Vabariigi Presidendi hariduspreemia.
Isiklikku.
Martin Ehala oli eesti-ameerika punkbändi Cheese liige; ta tegeleb orienteerumisega.
Ta on 1985. aastast abielus. Ta on poja ning kahe tütre isa.
23. aprillil 2007 oli Martin Ehala üks Pronkssõduri kirjale allakirjutanud 12 professorist.
11. märtsil 2011 esitles ta kolleeg Peeter Tinitsaga uudset mobiilirakendust Sõnar, mis võimaldab nutifonis lihtsalt ja kiirelt kontrollida oma eesti õigekirja ning jõuda vajaliku reeglini.


Kurgkotkas.
Kurgkotkas ehk sekretärlind ("Sagittarius serpentarius") on Aafrikas elav pistrikuline, ainuke kurgkotkaslaste sugukonna ning kurgkotka perekonna esindaja.
Lind on oma nime saanud peas turritavate sulgede järgi, mis meenutasid neid linde kohanud eurooplastele kohtukirjutajaid, kes kandsid hanesulgedest kirjutussulgi paruka sees.
Kurgkotka kehapikkus on 125–150 cm, tiibade siruulatus 210 cm ja kaal 4 kg.


Morava.
Morava (eesti keeles on kasutatud ka nime Moraavia) on Tšehhi Vabariigi idapoolne ajalooline piirkond.
Ajaloolises kontekstis võib eesti keeles kasutada ka nime Määrimaa (saksa "Mähren").


Rosenrot.
Rosenrot on Saksa ansambli Rammstein viies stuudioalbum.
See ilmus 28. oktoobril 2005 Saksamaal, 6. detsembril 2005 Kanadas ning 28. märtsil USAs.


Morava (täpsustuslehekülg).
Morava (ajaloolises kontekstis ka "Määrimaa") on ajalooline piirkond Tšehhis.


Pass.
Pass on reisidokument, mis on ette nähtud isiku tuvastamiseks ja riigipiiri ületamiseks.
Pass Eestis.
Eesti passi esikaas, ühise Euroopa Liidu passi kujundusega alates 2006. aastast
Pass Euroopa Liidu liikmesriikides.
Saksamaal antakse bordoopunaseid passe välja juba aastast 1988. Nende kaaned on kõvad (papp kaetud riidega), andmeleht on nii eest kui ka tagant kõvakilesse integreeritud. Alates oktoobrist 2005 antakse välja saatjakiibiga passe. Lisaks sellele antakse välja rohekaanelisi passe, mille saavad taotlejad erandkorras kätte KOHE, kui neil on äkiline reis vajalik.
Ajalugu.
Sõna pass on eesti keeles lühendatud valik prantsuse keelsest sõnast "Passeport", mis märkis läbipääsu luba linnaväravatest või sadamasse. Eestis hakati välja andma passe Eestimaa ja Liivimaa kubermangu elanikele, pärast 1863. aasta passiseadust, elanikele, kes lahkusid ajutiselt või alaliselt oma kodukubermangust Venemaa sisekubermangudesse või Venemaa keisririigi läänekubermangudesse.


Elina Reinold.
Elina Reinold (sündinud 28. detsembril 1971 Tallinnas) on Eesti näitleja.
1994. aastal lõpetas Elina Reinold EMA Kõrgema Lavakunstikooli XVI lennu. Aastatel 1993–2007 töötas ta Eesti Draamateatris. Seejärel on ta olnud vabakutseline näitleja.
Elina Reinold on mänginud filmides "Head käed", "Soovide puu", "Rotilõks" ja "Seenelkäik".


Tuulingumäe.
Tuulingumäe on talu Saare maakonnas Valjala vallas Põllukülas. Talu maade suurus Maa-ameti andmeil on 11 386 ruutmeetrit.
Tuulingumäe talu maadel on leitud mitmed muistsed tarandkalmed, mida on uuritud juba 19. sajandil.
Tuulingumäel asuvatel tarandkametel tegi Marika Mägi väljakaevamisi aastail 1995–2000. Väljakaevamiste käigus rekonstrueeriti kaks tarandkalmet, kumbki pärit erinevast ajastust. Üks neist on eelrooma aegne (500 eKr–50 pKr) väikeste tarandikega kalme (maetud umbes 30 inimest), teine aga rahvasterännuaegne (maetud vähemalt 13 inimest), aastaist 450–600 meie aja järgi.
Kirjandus.
Koostanud Olavi Pesti. Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat IV köide, 1999.


Žovkva.
Žovkva (poola "Żółkiew") on linn Ukraina Lvivi oblastis. 1951–1992 kandis nime Nesterov.
Linn on asutatud 1597. aastal, linnaõigused sai 1603. Linn kujunes tunnustatud käsitöökeskuseks. 17. sajandil oli Poola kuninga Jan III Sobieski residentslinn.


Müüsleri.
Müüsleri on küla Mäeküla–Koeru maantee ääres Kareda vallas Järva maakonnas.
Müüsleri ühendab suuri maanteid nagu Tallinn–Tartu maantee (Mäekülast ära keerata) ja Piibe maantee (Kapu ristist Koeru poole keerata). Müüsleri kaugus kummastki maanteest on pisut üle 10 km.
2000. aastal elas külas 141 inimest. Müüsleri küla kohta esimesed teated pärinevad 1564. aastast, mil küla kandis nime Seinall. 17. sajandi esimesel poolel rajatud mõis kandis Seinigali nime. Eestikeelne nimi Müüsleri tekkis 17. sajandi teisel poolel.
Küla piires on Müüsleri Vabadussõja ausammas, park, Kilplala ja neli kivikalmet. 1999. aastast tegutseb Müüsleri Küla Selts.
Müüsleri vald asus Peetri kihelkonnas Järvamaal Eestimaa kubermangus.


Isikukood.
Isikukood on riigi poolt kodanikele ning alaliselt riigis elavatele isikutele omistatav unikaalne numbrikombinatsioon. Isikukoodid moodustatakse eri riikides erinevalt. Isikukood kantakse isikut tõendavasse dokumenti.
Eesti isikukood.
1. = sugu ja sünni nn. "sajand" (praegune vahemik 1...6)
2. ja 3. = sünniaasta (00...99)
4. ja 5. = sünni kuu (01...12)
6. ja 7. = sünnikuupäev (01...31)
8. ja 9. = haigla tunnus
10. = järjekorranumber samal päeval sündinute eristamiseks (1...9)
Andmekaitse Inspektsiooni selgitusel ei kuulu isikukood seaduse kohaselt delikaatsete isikuandmete hulka ja seega pole seda põhjust varjata enam, kui näiteks inimese nime või sünniaega.
Sugu.
Isikukoodi 1. number sisaldab infot nii omaniku soo kui sündimise nn. "sajandi" kohta (kuigi näiteks 19. sajand ei alga mitte aastal 1800, vaid 1. jaanuaril 1801).
Järjekorranumber.
Isikukoodi 8., 9. ja 10. number on samal päeval sündinuid eristav järjekorranumber. Täpsemalt võttes on igal haiglal kahekohaline numbripaar ehk nn. tunnus, millest alates hakatakse igal uuel päeval vastsündinutele järjekorranumbreid andma. Näiteks, Viljandis (tunnus 60) sündinud päeva esimene tüdruk (ja ka poiss) saab järjekorranumbriks "601", teine samast soost laps "602" jne.
Haigla tunnus.
Isikukoodi kolmekohalise järjekorranumbri kaks esimest numbrit näitavad, milline haigla on isikukoodi määranud. Arvatavasti võeti 1990.a. standardi loomisel haiglatele nende numbripaaride määramise aluseks sünnitusabi andvate haiglate tähestikuline nimekiri. Iga haigla ja järgmise vahele on jäetud 10...200 vaba järjenumbrit, et haiglatel oleks piisav varu isikukoodide jagamiseks (jäetud vabade kohtade arv on sõltuvuses elanike arvuga piirkonnas). Osa haiglaid (näiteks Põlva ja Võru haigla) jagavad sama tunnust.
00 = Kuressaare Haigla (järjekorranumbrid 001 kuni 020)
02 = Ida-Tallinna Keskhaigla, Hiiumaa, Keila, Rapla haigla (021...220)
22 = Ida-Viru Keskhaigla (Kohtla-Järve, endine Jõhvi) (221...270)
27 = Maarjamõisa Kliinikum (Tartu), Jõgeva Haigla (271...370)
47 = Pelgulinna Sünnitusmaja (Tallinn), Haapsalu haigla (471...490)
49 = Järvamaa Haigla (Paide) (491...520)
52 = Rakvere, Tapa haigla (521...570)
65 = Lõuna-Eesti Haigla (Võru), Põlva Haigla (651...710?)
Osa nimetatud haiglatest on praeguseks oma sünnitusosakonna sulgenud ja seega isikukoode enam ei määra. Nii suleti sünnitusosakond Tapal 1985.a, Haapsalus 2001.a, Jõgeval 2002.a ja Keilas 2004.a.
Tähele tuleb panna, et haigla number näitab haiglat, kus on lapse isikukood registreeritud, mitte seda, kus ta sündinud on (näiteks kodus sünnitaja saab oma lapsele isikukoodi ikkagi haiglast). Samuti on 1990.a isikukoodide esmasel registreerimisel antud täiskasvanutele isikukoode elukohale lähemal asuva haigla järgi, mitte tegeliku sünnikoha järgi.
Järjekorranumbrid praktikas.
Eestis on erinevatel aastatel sündinud 12 000 (1998.a) kuni 25 000 (1987.a) last, mis teeb päevas 30...70 last ehk nii poisse kui tüdrukuid 15...35. Kolmandik ehk umbes 5...10 tüdrukut ja sama palju poisse sünnib Tallinnas, mis jätab ülejäänud Eestile päevas 10...20 samast soost last.
Väiksemates kohalikes haiglates sünnib seega päevas tavaliselt kuni 2 või 3 last. Seetõttu on näiteks enamik Viljandi haiglas sündinuist isikukoodi järjenumbriga "601" või "602" ning arvatavasti mitte kunagi ei ole antud näiteks järjekorranumbrit "647" (ehk 47.-s sündinu).
Võrdluseks, Tartus sündinud lapsel võib suurema tõenäosusega olla järjekorranumbriks näiteks "280" (ehk siis päeva kümnes samast soost laps), sest seal elab rohkem inimesi ja sünnib seega ka rohkem lapsi.
Kontrollnumber.
I astme kaal: 1 2 3 4 5 6 7 8 9 1
II astme kaal: 3 4 5 6 7 8 9 1 2 3
See tähendab, et isikukoodi kümme esimest numbrit korrutatakse igaüks omaette I astme kaaluga, korrutised liidetakse. Saadud summa jagatakse 11ga. Kui jagatise jääk ei võrdu 10ga, on jääk kontrollnumbriks.
Kui jääk võrdub 10ga, siis korrutatakse koodi kümme esimest numbrit igaüks omaette II astme kaaluga. Korrutised liidetakse. Saadud summa jagatakse 11ga. Kui jääk ei võrdu 10ga, on saadud
jääk kontrollnumbriks. Kui jääk võrdub 10ga, siis on kontrollnumber 0.
Summa = 1*3 + 2*7 + 3*6 + 4*0 + 5*5 + 6*0 + 7*3 + 8*0 + 9*2 + 1*9 = 108.
108 jääk jagamisel 11-ga on 9. (108/11 ~ 9,8. Täisosa on seega 9. Siit 9*11 = 99. Lahutades 108-99 = 9, mis ongi jääk).
Nii peabki isikukoodi 37605030299 viimane number olema 9.
Näited.
Näide 1: Isik isikukoodiga 34501234215 on sündinud 23. jaanuaril 1945.a (...450123...). Ta on mees (3...), kelle isikukood registreeriti Pärnu haiglas (...42...) ning antud päeval oli ta esimene poisslaps (...1...). Isikukoodi kontrollnumbriks on 5 (...5).
Näide 2: Kui tütarlaps sündis 13. märtsil 1994 Põlvamaal, on tema isikukood suure tõenäosusega 49403136515, või kui ta oli sel päeval piirkonnas teine sündinud tüdruk, siis 49403136526.
PHP.
if(strlen($code) != 11 || !is_numeric($code)) return false;
for ($k = 1; $k <= 3; ++$k)
return $code[10] == $s % 10;


Habbo Hotel.
Habbo Hotel on Soome ettevõtte Sulake Corporation loodud internetis mängitav rollimäng. Mängu sihtrühm on teismelised.
Mängus luuakse virtuaalne ühiskond, mis tegutseb hotellis ja selle ümbruses. Hotellid on seotud kindla maaga.
Mängus saab osta "coins"e ja siis selle eest osta midagi, näiteks mööbli või kodulooma. Ja saad endale toa teha. Saad panna teisi kasutajaid sõbralisti + saata neile kirju. Tore koht ajaviiteks kas või. Seal saad mängida palju mänge, milleks on seal populaarne "Falling Furni".
"Public Spaces" saab olla basseinis, osta juua/süüa, olla teatris jne.
Muideks vahetevahel käivad ka seal kuulsused. Seal on käinud The Veronicas & Ashlee Simpson.


Tsirkus Finlandia.
Finlandia tsirkus (soome keeles "Sirkus Finlandia") on suur tsirkus Soomes.
Tsirkuse asutas 1976. aastal Carl-Gustaf Jernström, kelle pere omanduses tsirkus ka praegu on. Finlandia tsirkuses töötab palju tsirkuseartiste Venemaalt, Suurbritanniast, Rootsist ja Hispaaniast.
Tsirkuse kodulinn on Raasepori, kuid hooaja jooksul reisib tsirkus läbi kogu Soome. Aprilli lõpus algava ja oktoobris-novembris lõppeva hooaja jooksul antakse 250 etendust. Tsirkusetelk mahutab 1300 pealtvaatajat.


Linoollõige.
Linoollõige on puulõikele sarnanev graafikatehnika, kus trükkimisel kasutatakse linooli. Tegemist on kõrgtrükiga, kuna paberile jätavad jälje värviga määritud trükiplaadi kõrgemad osad.
Ajalugu.
Kuigi linoleumi leiutas Frederick Walton juba 19. sajandi keskpaigas (patent aastast 1860), võttis veel hulk aega, enne kui seda põrandakatteks mõeldud materjali ka kunstnike seas trükivahendina kasutama hakati.
Linoollõike kasutuselevõtjateks võib pidada Saksamaa kunstnikerühmitust Die Brücke, mis tegutses aastatel 1905–1913. Aga nemadki nimetasid alguses oma trükiseid puulõigeteks, mis kõlas tollal paremini ja väärikamalt.
Pablo Picasso ja Henri Matisse aitasid kergitada linoollõike mainet ning tasapisi sai sellest üks täiesti tavalisi meediume graafikaga tegelevatele kunstnikele.
Oma lihtsuse tõttu on linoollõige saanud iseäranis populaarseks kunstiõppes ja mitteprofessionaalsete kunstnike seas, kuid leidub ka arvukalt elukutselisi kunstnikke, kes seda tehnikat laialdaselt kasutavad. Eestis on kaasajal tuntuim selline kunstnik Peeter Allik.
Tehnika.
Linoollõige on trükitehnika, kus aluspinnana kasutatakse linooli. Neid on olemas palju liike ja on ka spetsiaalselt trükkimiseks mõelduid. Erinevalt puidust puudub sellel materjalil puidule iseloomulik tekstuur ja see lihtsustab mõne kunstilise efekti saavutamist. Ühtlasi on linooli oluliselt hõlpsam lõigata kui puitu. Materjali pehmuse tõttu on aga raskem saada suurte mõõtmetega teoseid ja üldiselt ei võimalda linool suure hulga tõmmiste tegemist.
Joonise need osad, mida tahetakse trükkimise käigus trükivärvist puutumata jätta, lõigatakse välja, kasutades peitlit, teravat nuga või mõnda muud terariista. Seejuures tuleb arvestada, et pärast trükkimist jääb kujutis võrreldes trükiplaadile joonistatuga peegelpilti.
Tekkinud kontuur kaetakse ühtlaselt trükivärviga ja kokkupuutes paberiga jätab linool sellele trükijälje. Trükkida saab nii käsitsi kui ka spetsiaalsete trükipresside abil.
Võimalik on kasutada mitut plaati ja mitut trükivärvi, et saavutada mitmevärviline ja detailirohke teos. Näiteks on kõrvaloleval pildil kasutatud kahte trükiplaati, millest esimesega loodi kollane taust ja teisega lisati puutüvi koos sellel istuva linnuga. Samas ei ole kaks värvi mingi piir ja luua saab ka mitmekümne värviga teoseid.


1072.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad - 1070. aastad - 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad
Aastad: 1067 1068 1069 1070 1071 - 1072 - 1073 1074 1075 1076 1077 1078


1071.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad - 1070. aastad - 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad
Aastad: 1066 1067 1068 1069 1070 - 1071 - 1072 1073 1074 1075 1076 1077


1070.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad - 1070. aastad - 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad 1120. aastad
Aastad: 1065 1066 1067 1068 1069 - 1070 - 1071 1072 1073 1074 1075 1076


1069.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1064 1065 1066 1067 1068 - 1069 - 1070 1071 1072 1073 1074


1068.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1063 1064 1065 1066 1067 - 1068 - 1069 1070 1071 1072 1073


1067.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1062 1063 1064 1065 1066 - 1067 - 1068 1069 1070 1071 1072


1066.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1061 1062 1063 1064 1065 - 1066 - 1067 1068 1069 1070 1071


1054.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad
Aastad: 1049 1050 1051 1052 1053 - 1054 - 1055 1056 1057 1058 1059


1055.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad
Aastad: 1050 1051 1052 1053 1054 - 1055 - 1056 1057 1058 1059 1060


1056.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad
Aastad: 1051 1052 1053 1054 1055 - 1056 - 1057 1058 1059 1060


1057.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad
Aastad: 1052 1053 1054 1055 1056 - 1057 - 1058 1059 1060


1058.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad
Aastad: 1053 1054 1055 1056 1057 - 1058 - 1059 1060
1061 1062 1063


Kahtla Põhikool.
Kahtla Põhikool asub Laimjala valla Kahtla külas Orissaare-Kuressaare maantee 20. kilomeetril.
Kooli ajalugu loetakse alates 1836. aastast. Juba teist sajandit on kooli asukohaks Laimjala Vassilius Suure kiriku kõrval olev maa-ala.
Väga edukalt tegutseb siin kodutütarde ja noorkotkaste klubi.


Kapitoolium (Washington).
Kapitooliumi hoone (inglise United States Capitol'") on hoone, kus käivad koos istungitel nii USA Senat kui ka Esindajatekoda. Selles hoones on töökabinet USA asepresidendil, kes juhib Senati ja ka Kongressi (mõlema koja ühisistungi) tööd. Samuti on seal kabinet Enamuse liidril ("Majority Leader") ehk isikul, kelle partei saab enamuse Esindajatekojas ning määratakse või valitakse partei poolt Esindajatekoja esimeheks.
Hoone on ajaloolise väärtusega ja on kaitse all ajaloomälestiste kaitse seaduse alusel. Kunagi asus seal ka kongressi raamatukogu, mis tänapäeval asub kolmes eraldi hoones Kapitooliumi idaosas. "Kapitooliumi hoone" on avatud külalistele, kes võivad jälgida avatud istungeid ning tutvuda hoones olevate kunstiväärtustega.


Esindajatekoda.
Esindajatekoda on parlamentaarse riigikorra puhul kahekojalise parlamendi alamkoda.
Üldjuhul valitakse alamkoda suhtelise rahvaarvuga kooskõlas olevate valimisringkondade alusel. Mõnedes riikides on "Esindajatekojaks" kutsutud ka riigi ühekojalist parlamenti.


Senaator.
Senaator on isik, kes on valitud valijaskonna poolt Senatisse. Mõningad poliitilised vormid lubavad ka "senaatori" määramist teatud kriteeriumite alusel. Ajalooliselt on ka teada juhtumeid, kus monarhilise riigikorra puhul määras "senaatoreid" kuningas.


Valimisringkond.
Valimisringkond on piirkond, mille määratlemiseks võetakse aluseks rahvaloendusel saadud andmeid elanikonna jaotumisest etnilistel, administratiivsetel ja muudel alustel. "Valimisringkonnad" moodustatakse parlamendi liikmete või teiste poliitilistele postidele täitmiseks vajaliku isiku või isikute valimiseks.


Kapitoolium.
Kapitoolium (ladina keeles "mons Capitolinus" ehk "Capitolium") oli üks Rooma seitsmest künkast, millel asus sama nime kandnud kindlus, Rooma usuline ja poliitiline keskus.
Kapitoolium asub Tiberi vasakul kaldal Tiberi saare kõrval. Ta küündib merepinnast 42 m kõrgusele.
Kapitoolium koosnes kahest kõrgendikust: päris Kapitooliumist ja linnusest. Linnuse laskis ehitada Tarquinius Priscus.
Kapitoolium asub Rooma keskmest, esimesena asustatud künkast Palatiunusest, kus asusid keisrilossid, loodes. Rooma küngastest jäid suhteliselt lähedale, kirdesse veel Kvirinaal ja Viminalis.
Vanas Roomas asusid Kapitooliumist läänes Marcelluse teater, Octavia portikus ja Flaminiuse tsirkus. Loodesse jäid Isise ja Serapise tempel ning hääletushall. Põhjas asus Agrippa väljak. Kirdejalamil asus Traianuse foorum, idajalamil Augustuse, Caesari, Rooma ja Vespasianuse foorum. Kagusse jäi Velabrum, linnaosa, kus müüdi hõrgutisi.
Rooma vabariigi legendaarsel algajal olevat Kapitooliumil asunud Jupiterile, Junole ja Minervale ehitatud tempel ("templum Jovis Capitolini"). Templi juurde künkale sõitsid triumfeerivad väejuhid. Kapitooliumil asus aastast 269 eKr Juno Moneta tempel, mille lähedal asus mündikoda. Kapitooliumil, väljaspool linnust asusid riigiarhiiv ("tabularium") ja ülikute villad.
Kapitooliumi ehitisi hävitasid tulekahjud, samuti Alarichi (410) ja Geiserichi (455) korraldatud rüüstamine.
Tänapäeval asub Kapitooliumil Michelangelo projekteeritud Kapitooliumi väljak (itaalia keeles "Piazza del Campidoglio"), Senaatorite palee ja teisi ehitisi.
Juba antiikajal, hiljem ka klassitsismiajastul nimetati Rooma Kapitooliumi järgi mitmeid hooneid ja linnakeskusi kapitooliumideks, eeskätt Lääne-Rooma riigi alal ja kolooniais, kuid ka näiteks USA-s, kus Kapitoolium on pealinnas Washingtonis.
Olümpiamängude eeskujul algatas Domitianus 86 Kapitooliumi mängud, mis olid iga 4 aasta tagant korraldatavad muusika- ja spordivõistlused (võisteldi ka ratsutamises). Kapitooliumi mängude võitjaid autasustati tammepärjaga. Kapitooliumi mänge korraldati kuni 4. sajandini.


Rahvaloendus.
Rahvaloendus on süstemaatiline andmete kogumine riigi või mingi kindlapiirilise maa-ala elanike arvu, jaotumuse jms kohta. Rahvaloenduse läbiviimiseks kasutatakse ettevalmistatud isikuid ja metoodikat.
Rahvaloendust korraldatakse elanike arvu, soo, rahvuse, paiknemise, majandusliku ja sotsiaalse jaotumuse ja muu välja selgitamiseks. Rahvaloenduse protsess koosneb andmete kavakindlast kogumisest, analüüsimisest, üldistamisest ja avalikustamisest. Eestis on rahvaloenduse põhikorraldajaks vastavalt riikliku statistika seadusele Statistikaamet.


Metroo.
a> ehitamine aastal 1861. Londoni metroo on maailma vanim metroosüsteem.
Metroo ehk allmaaraudtee on linnasisene ühistranspordi liik (raudtee), mis ei kasuta linna tänavatevõrku – metrooliinid on rajatud maa alla tunnelitesse või tänavate kohale estakaadidele. Paljudes linnades on metroo kesklinnast kaugemal ka maa peal, kuid sellisel juhul samatasandiliste ristumisteta muu transpordiga.
Metroos kasutatakse transpordivahenditena elektrironge. Tunneli piiratud ruumi tõttu saavad metroorongid elektritoite enamasti toiterööpast.
Maailma vanim metroo on Londoni metroo (avati 1863), vanuselt teine on Budapesti metroo (avati 1896).


Tunnel.
Tunnel on maa- või veealune läbikäik, mis on täielikult suletud, välja arvatud sisse- ja väljapääsud, mis tavaliselt asuvad tunneli otstes.
Tunnel võib olla mõeldud jalakäijatele, autotranspordile, raudteetranspordile või kanalitele. Mõned tunnelid on akveduktid, mille kaudu voolab vesi hüdroelektrijaamadesse või tarvitamiseks joogiveena. Samuti võidakse tunnelit kasutada kanalisatsioonina, heitvee transpordiks. Tunneleid ehitatakse elektri- või sidekaablite tarbeks, kuid ka loomade läbipääsuks maanteede või raudteede alt.
Salakäigud võimaldavad mingisse piirkonda ohu korral märkamatult sisse või sealt välja pääseda, nagu Củ Chi tunnelid Vietnamis Ho Chi Minhis või salakaubavedajate tunnelid Gaza tsoonist Egiptusse. Mõned tunnelid on rajatud kaitseotstarbel, näiteks Teise maailmasõja ajal Saksamaal ehitatud Mittelwerk ja Cheyenne'i mäe alune juhtimiskeskus USA-s. Tunnelisüsteeme, millesse inimesi maetakse, nimetatakse katakombideks; neid leidub paljude vanemate linnade all, kus linnasisesed surnuaiad on täitunud.
Tunnelid võivad olla transpordi seisukohalt elutähtsad. Suurlinnades paiknevad eraldi tunnelisüsteemides metrood, kus maa-aluste rongidega sõidavad iga päev sajad tuhanded reisijad. Mägistes riikides nagu Šveits võib tunnelitest aga sõltuda terve riigi transpordisüsteem.
Meetodi valik sõltub tunneli eesmärgist, pinnasest ja muudest asjaoludest. Üldjuhul on tunnelid märgatavalt kallimad kui näiteks sillad, tunneliehituses on ülekulud tavalised.
Oletatavasti on maailma vanim veealune tunnel "Terelek kaya tüneli" Türgis Kızıli jõe all, Boyabati ja Duragani linnadest lõunas. Selle vanuseks on hinnatud 2000 kuni 5000 aastat, tõenäoliselt oli see kaitseotstarbeline.
Kuna tunnelid on üldjuhul piiratud väljapääsuga suletud ruumid, millesse õhk pääseb vaid kitsaste kanalite kaudu, on põlengud tunneleis eriti ohtlikud. Ka abi ligipääsu tunnelitesse on raske korraldada. Seetõttu on pikkades tunnelites ka autoavariid vahel märksa suurema ohvrite arvuga kui sama suurusega liiklusõnnetused maanteel.


Avarii.
Avarii on olukord, kus asjade ja sündmuste käik on muutunud seoses isikute või mehhanismide ebaadekvaatse toime tulemusel ohtlikuks teiste isikute elule, tervisele ja materiaalsetele väärtustele.


Lea Armväärt.
Lea Armväärt (sündis 1975) on eesti skulptor.
Lea Armväärt on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri eriala (1997).
Aastal 1998 täiendas end kaheksa kuud Tais Bangkoki Silpakorni ülikoolis. Seal õppis ta kunstiajalugu ja maalikunsti.
Lea Armväärt on illustreerinud Fred Jüssi raamatu "Räägi mulle rebasest". Ilmus kirjastuses Koolibri 2006. aastal.
Välislingid.
Armväärt, Lea
Armväärt, Lea
Armväärt, Lea


Kohvik.
Kohvik on toitlustusasutus, mille toiduvalikus on kohv, pagari- ja kondiitritooted, sageli ka tee ja võileivad.
Algselt olid kohvikud kohad, kus inimesed käisid koos kohvi joomas ja suhtlemas ning uudistega tutvumas. Euroopa vanimateks peetakse Viini ja Pariisi kohvikuid: Viini esimese kohviku avas kreeklane Johannes Theodat 1685. aastal, Pariisi vanim tegutsev kohvik on 1686. aastal avatud Café Procope aadressil 13 Rue Ancienne Comédie. Populaarseks muutusid kohvikud 1800. aastatel Viinis, kus kohvikuis pakuti algselt ainult kohvi ja šokolaadi. Hiljem on kohvikute traditsioon arenenud ning pakutavate joogi- ja toiduvalik laienenud. Nii pakutakse tänapäeval paljudes kohvikutes ka alkohoolseid jooke (eriti Lõuna-Euroopas) ja sooja toitu.
Kohvikutraditsioonid varieeruvad eri maades suuresti, nagu ka kohvikute nimetused. Suurbritannias ja Iirimaal tehakse mõningal määral vahet "café", mis on Mandri-Euroopa mõistes kohvik, ning "cafe" vahel, mis sarnaneb pigem sööklale. Hollandis on "koffiehuis" traditsiooniline kohvik, "coffee shop" seevastu müüb kanepit ja hašišit ning enamasti pole neil luba müüa alkoholi. Prantsusmaal töötavad kohvikud sageli päeval restoranidena, pakkudes lõunatamisvõimalust, ja õhtul baaridena. Euroopa kohvikutes on tihtipeale lauad ja toolid ka kohvikuesisel tänaval, Ameerikas kohtab seda kommet harvemini.
Eesti ajaloolistest kohvikutest on tuntud olnud näiteks Nikolai Kultasele kuulunud Kuldtass Tallinnas Vabaduse platsil (hilisem Moskva ja Kultas), Kolme Koopa Kohvik (Ko-Ko-Ko, hilisem õllerestoran Humal) ja Tartu Ülikooli õppejõudude meeliskohvik Werner Tartus.
Kohviku Wabadus väliterrass Tallinnas Vabaduse platsil, sügis 2011


Restoran.
Restoran (prantsuse sõnast "restaurant") on toitlustusasutus, mis pakub inimestele raha eest toitu ja jooke. Üldjuhul süüakse ja juuakse restoranis koha peal, kuid mõned restoranid müüvad toitu ka kaasa või pakuvad kojutoomisteenust. Restoranide väljanägemine, teenindus ja menüü varieerub suuresti.
Eesti keeles nimetatakse restoraniks traditsiooniliselt kõrgema klassi söögikohti, mis on keskmisest kallimad ning kus lauda istunud külastajaid teenindab kelner. Inglise keele mõjul on uuemal ajal levinud ka mõiste "kiirtoidurestoran" (või "hamburgerirestoran"), mis klassikalises mõttes restoranide hulka ei kuulu.
Ehkki tasulisi söögikohti oli juba antiikajal, olid need enamjaolt mõeldud reisijatele ning kohalikud sõid neis harva. Tänapäeva restoranid on mõeldud külalistele, kes tellivad menüüs pakutavast valikust toite, mis spetsiaalselt neile valmistatakse. Uusaegsed restoranid said alguse 18. sajandi Prantsusmaal, ehkki need põhinesid varasemal toitlustustraditsioonil.
Tihti spetsialiseeruvad restoranid kindlatele toidutüüpidele, rahvusköökidele või mõnele teemale. Näiteks on olemas kalarestoranid ja taimetoidurestoranid. Eestis leidub ungari, saksa, prantsuse, mehhiko, argentina, vene, india, hiina jpt rahvusköökide restorane.
Samuti võib restorane liigitada nende toiduvaliku või toidupakkumise stiili järgi. Näiteks on restorane, mis on spetsialiseerunud tapasele, sushile või rootsi lauale.
Rongide ja laevadegi restoranidel on selja taga pikk ajalugu. Lisaks pikamaarongide restoranvagunitele on sageli restoranid raudteejaamades. Teisalt kasutatakse sadamalinnades tihti vanu laevu restoranidena, mis enamasti küll ei sõida, vaid seisavad kai ääres. Selliseid leidub ka Eestis.
a> nõlva all, seetõttu saab see pakkuda turistidele muljetavaldavat sisevaadet kümne meetri kõrgusele laele.
Restorane peetakse teisteski eksootilistes või eksklusiivsetes paikades, näiteks tegutsevad Eestis restoranid Tallinna teletornis ja Tartu ajaloolises püssirohukeldris. Sedalaadi restorane parodeerib "Restoran maailma lõpus" Douglas Adamsi ulmeromaanis "Pöidlaküüdi teejuht Galaktikas". Tänapäeval ehitatakse kauni vaatega paikadesse ka pöörlevaid restorane, milles einestajad võivad nautida vaadet igasse ilmakaarde.
20. sajandil levisid toiduhuvilistele mõeldud restoraniarvustused, milles toidukriitikud restorane hindasid. Restoraniarvustused ilmuvad tänapäeval nii ajalehtedes ja ajakirjades kui ka käsiraamatutena, kus parematele restoranidele antakse tärne. Tuntuim on Michelini käsiraamat, milles on kasutusel hinnaskaala 1-3 tärni. Michelin hindab ka restorani väljanägemist ja teenindust, koos tärnide arvuga kasvavad hinnad. Michelini peamine võistleja Euroopas Gault Millau keskendub üksnes toidule, hinnates seda 1 kuni 20 palliga. USA-s hindavad restorane Forbes Travel Guide ja AAA (American Automobile Association), mis annavad hindeks 1-5 (3-5 vastavad ligikaudu Michelini tärbidele 1-3).
2006. aastal oli USA-s umbes 215 000 restorani (kogukäive 298 miljardit USA dollarit) ning 250 000 kiirtoidurestorani (kogukäive 260 miljardit USD).


Kalev Kütaru.
Ta on Tallinna Vabatahtliku Tuletõrjeühingu puhkpilliorkestri dirigent ja Eesti Puhkpillimuusika Ühingu noorteorkestrite toimkonna liige.


Telnet.
Telnet on IP-il põhinev võrguprotokoll, mis pakub kahesuunalist interaktiivset suhtlusteenust. Tavaliselt kasutatakse Telneti käsureprogrammina üle võrgu kaugsisselogimiseks. Telneti protokoll arendati välja 1969. aastal koos RFC 15 -ga, edasiarendus RFC 854 -s ning on määratud Internetiehituse töörühma (IETF) interneti standardiga STD 8, mis oli üks esimesi interneti standardeid.
Terminit telnet kasutatakse ka protokolli kasutava klient-tarkvara kohta. Telneti kliendid on enamikel UNIX-i süsteemidel olemas olnud juba aastaid ning tänapäeval on telneti klient olemas pea iga tarkvara platvormi jaoks. Viimasel ajal on telneti üha enam asendamas krüpteeeritud sidet kasutav turvaline kest (SSH).


Veljo Tormis.
Veljo Tormis (sündinud 7. augustil 1930 Kuusalus Harjumaal) on eesti helilooja.
Biograafia.
Aastatel 1942–1943 võttis ta August Topmanilt orelitunde, 1943–1944 õppis ta Topmani juures orelit Tallinna Konservatooriumis. Kui konservatooriumi keskastmest sai 1944. aastal Tallinna Muusikakool, jätkas Tormis oreliõpinguid seal Salme Krulli klassis. Ta oli 1947. aastal üks selle kooli üks esimestest lõpetajatest. 1949. aastal hakkas ta samas koolis õppima koorijuhtimist. See talle ei sobinud ning järgmisel aastal vahetas ta eriala heliloomingu vastu, õpetajaks Villem Kapp. 1951–1956 õppis Tormis Vissarion Šebalini juures kompositsiooni. Šebalini soovitusel hakkas Tormis uurima eesti rahvaviise ning tema eeskujuks sai samal ajal Moskvas õppinud Ester Mägi.
1956–1960 oli Tallinna Muusikakooli õpetaja, tema õpilaste seas oli Kuldar Sink ning Tormisest vaid viis aastat noorem Arvo Pärt. 1956–1969 oli ta ENSV Heliloojate Liidu nõustaja, 1974–1989 samas esimene asetäitja. Aastast 1969 on ta vabakutseline helilooja. Veljo Tormis on Eesti Heliloojate Liidu liige 1956. aastast.
Tormis on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor.
Helilooming.
Suurima osatähtsusega tema loomingus on koorimuusika ning selle olulisem osa seondub eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste igivana rahvalauluga. Tuntumad teosed selles valdkonnas on loits "Raua needmine" ning tsüklid "Eesti kalendrilaulud" ja "Unustatud rahvad" (viimase loomiseks sai ta inspiratsiooni liivi, vadja, isuri, ingerisoome, vepsa ja karjala motiividest).
Tormis on eelkõige koorimuusikahelilooja. Suur osa tema loomingust tugineb eesti ja teiste läänemeresoome keeli kõnelevate rahvaste folkloorile, aga ta on kirjutanud palju koorimuusikat ka ilma folkloorse aluseta. Iseloomulik on kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse. Tormis tõi eesti koorimuusikasse modernse helikeele. Samuti on ta loonud mitmeid instrumentaalteoseid, ooperi "Luigelend" (1964), kantaat-balleti "Eesti ballaadid" (1980), näidendi- ja filmimuusikat jm.
Tormis tuli eesti muusikasse sarnaselt Eino Tambergile, Pärdile ja Jaan Räätsale neoklassikuna. Tema esimesed teosed, prelüüdid ja fuugad klaverile (1958) ning Avamäng nr 1 (1956) ja 2 (1959), on kirjutatud žanrites, mille juurde Tormis enam tagasi ei pöördunud. Tema varases loomingus pole koorimuusikal nii suurt osa kui hiljem.
Alates 1960. aastatest süvenes Tormis aina enam vokaalmuusikasse. Samas polnud modernse helikeele otsingud tema jaoks kõige olulisemad, ka suhteliselt traditsioonilises helikeeles on tal mitmeid töid, nagu "Kolm mul oli kaunist sõna" (Paul-Eerik Rummo, 1962), kus meeskooriga on ühendatud tantsisklev ja kirgas flööt.
Sarnaselt Pärdile katsetas Tormis dodekafooniaga (ooperis "Luigelend", 1964 ja laulutsüklis "Kümme haikut", 1966 Jaan Kaplinski sõnadele) ning otsis lühemaid vorme.
1960. aastate keskel pani Tormis aluse modernse helikeelega koorimuusikale, lisades teostele klastreid, paralleelseid intervalle ja kunstlikke helilaade ("Hamleti laulud" 1964/65, "Maarjamaa ballaad" 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed ("Pikse litaania", 1974). Palju uusi kõlavõtteid on miniatuuridetsüklis "Looduspildid" (1964-69, alaosadega "Kevadkillud", "Suvemotiivid", "Sügismaastikud", "Talvemustrid").
Oluline koht Tormise loomingus on ühiskonnakriitilistel teostel, mis on kirjutud 1970. ja 80. aastatel. 1972 kirjutas ta kantaadi "Lenini sõnad", kus Tormis kasutas Lenini teostest vaid neid väljavõtteid, kus nõuti rahvaste täielikku üheõiguslust ja enesemääramise õigust. Kuna teksti autor oli Lenin, ei saanud keegi kantaadile midagi ideoloogiliselt ette heita. Tormis on kirjutanud veel tsüklid "Liivi sarkasmid" ja "Stagna-aja laulukesi" Hando Runneli tekstile.
Varia.
2007. aasta Eesti muusika päevad algasid ja lõppesid Tormise loominguga. Maestro tippteoste kõrval kõlas tema 1966 kirjutatud ooper "Luigelend" ja Eesti noored elektroonilise muusika viljelejad esitasid Tormise loomingut omas versioonis.


Peeter Allik.
Peeter Allik (sündinud 28. juunil 1966 Põltsamaal) on eesti maalikunstnik ja graafik.
Elulugu.
Peeter Allik sündis 28. juunil 1966. aastal Põltsamaal.
Aastatel 1987–1993 maali- ja graafikaõpingud Tartu Kunstikoolis, Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias.
Peeter Allik tuli oma kunstiga laiema avalikkuse ette Kursi koolkonna ridades, selle asutajaliikmena aastal 1988. Teised kursilased on Albert Gulk, Marko Mäetamm, Imat Suumann, Ilmar Kruusamäe, Priit Pajos, Priit Pangsepp, Külli Suitso ja Reiu Tüür.
Näitused.
Allik alustas näitustel esinemist 1980ndate teisel poolel, mil ta eksponeeris oma sürrealistliku koega õlimaale. 1990ndatel kujunes temast väga viljakas kunstnik, kelle loomingut on seostatud nii neopopi lainega kümnendi alguses kui ka sürrealismi teise tulemisega kümnendi teisel poolel.
Iseloomulik.
Linoollõige on olnud aastaid Alliku meelistehnika ja mustade triipude võrgustikust on kujunenud tema omalaadne kaubamärk.
Alliku puhul rõhutatakse, kuidas nii tema graafikas kui ka maalikunstis peegeldub terav sotsiaalne närv: Allik reageerib poliitilistele ja sotsiaalsetele nihetele ühiskonnas, kuid teeb seda läbi omapärase huumori ja groteski.
Isiklikku.
Peeter Alliku elukohaks on Laasme küla Puurmani vallas Jõgevamaal.


Katsushika Hokusai.
Katsushika Hokusai (jaapani 葛飾北斎) (23. september 1760 Edo (tänapäeva Tōkyō) – 18. aprill 1849 Edo) oli Jaapani Edo perioodi (1600–1867) kunstnik.
Looming.
Hokusai on kuulsaim Jaapani värvilise trükigraafika esindaja. Suuremas osas oma loomingust kujutas ta humoristlikult rahvalikke tüüpe. Euroopas sai ta aga eriti kuulsaks oma looduspiltidega.
Hokusai, kes on maailmas enimtuntud Jaapani kunsti esindaja, on irooniliselt kõige vähem jaapanipärane Jaapani kunstnik. Jaapani kunstist enimtuntud puulõige "Suur laine" (näha kõrvaloleval pildil) ei ole sugugi niiväga jaapanipärane.
Kõige tuntum on Hokusai värvilise puulõike sari "36 Fuji vaadet". Samuti on ta loonud seeriaid kuulsate sildade ja koskede vaadetest. "36 Fuji vaadet" (富嶽三十六景 "Fugaku Sanjūrokkei") on loodud ukiyo-e tehnikas vahemikus 1826–1833. See seeria koosneb 46 pildist (10 lisandusid hiljem).
Tuntud on ka shunga "Kalamehe naise unistus".
Enne Hokusaid joonistasid ukiyo-e kunstnikud nagu Utamoro ja Kunsai linde ja lilli raamatutele illustratsioonideks. Hokusai oli esimene kunstnik, kes hakkas lindudest ja lilledest eraldi kunstiteoseid looma.
Hokusai on enam kui 30 000 töö autor, kaasaarvatud: siidimaalid, puulõiked, pildialbumid, maalid, sketsid, illustratsioonid ja erootilised illustratsioonid.
Välislingid.
Hokusai, Katsushika
Hokusai, Katsushika
Hokusai, Katsushika


Virmalised (ansambel).
Virmalised oli 1965–1977 tegutsenud eesti ansambel.
Ansambel moodustati Tallinnas kevadel 1965, ajendiks soov mängida välismaa rockansamblite, sealhulgas biitlite laule. Virmaliste juht Toivo Kurmet hakkas alates sügisest 1967 ka ise laule kirjutama. Nii mõnigi tema laul saavutas suure menu, sealhulgas "Naer" (solist Jaak Joala).
1968. aasta suvel korraldas muusikasaate "Pofibo Revüü" toimetaja Jüri Lina Toivo Kurmeti loomingu esimese salvestuse Eesti Raadios. Esimeste lauludena salvestati "Üksinda" ja "Ainult sul". Virmalistega koos salvestas ka tuntud džässpianist Tõnu Naissoo (Kurmeti lugu "Siis sulle meenub").
Ansambli juht Toivo Kurmet sattus vastuollu nõukogude võimuga. Novembris 1969 kuulas teda üle KGB. Sellest ajast alates hakati piirama Virmaliste esinemisvõimalusi. Jüri Lina oli novembris Riias saavutanud firmaga Melodija kokkuleppe Virmaliste kahe väikese heliplaadi avaldamiseks, kuid kavatsetud heliplaadid keelustati Eestist.
1972. aasta 1. aprillil õnnestus Virmalistel esineda Eesti Televisioonis, kuid pärast seda piirati ansambli loomingulist tegevust veelgi. Ansambel läks laiali 1977. aastal.


Sagittarius.
"Sagittarius" on ladina sõna, mis tähendab 'vibukütt'.


Kannel (täpsustus).
Kannel on teatud keelpill.
Kannel on ka vabavaraline traadita internetiühenduse (WAP, "Wireless Application Protocol") sissepääsutee


Hiiu kannel.
Hiiu kannel ehk hiiurootsi kannel ehk rootsikannel ehk vibukannel ehk talharpa on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk (mõnel juhul isegi kaks). Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. Seda tüüpi pillide keeled on valmistatud hobuse sabajõhvidest.
Nimetused.
Vormsirootsi murrakus on pilli nimetus "talharpa". "Tal" tähendab jõhvi, "harpa" on aga vana skandinaaviakeelne sõna, ilmselt keelpilli märkimiseks.
Erinevad eestikeelsed nimetused pillile tekitavad tihti segadust, kuna hiiu kannel ei ole tegelikult kannel. Sõna "kannel" arvatakse olevat olnud eesti keeles "keelpilli" sünonüüm, seega hakati rootslaste käest saadud võõrapärase nimega keelpilli automaatselt kandleks kutsuma.
Tänapäeval levinuim nimetus "hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga. Tegelikult oli talharpatraditsioon ikkagi Vormsil, mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest asus poolel teel Hiiumaale. Nimetus "hiiu kannel" ongi jäänud järgi vormist "hiiurootsi kannel".
Eestis.
Eesti aladel levinud pillil on kas viiulit meenutav või nelinurkne kõlakast, millega ülemises otsas liitub nelinurkne raam. Keeli on kolm-neli, mis on keeratud kas hobusesabajõhvidest või lambasooltest. Pill asetatakse põlvedele või põlvede vahele ning seda mängitakse vibutaolise poognaga. Sõrmed pistetakse mänguavast tagantpoolt läbi, keelte lühendamine toimub küünte ja liigese vahelise kohaga sõrme tagaküljel, või sõrme siseküljega. Helisid võetakse vasaku käe sõrmedega, puudutades esimest, tihti ka teist keelt. Ülejäänud on burdoonkeelteks, mis roobi lameduse tõttu pidevalt kaasa kõlavad. Keeled on häälestatud kas kvartides või kvintides.
Euroopas.
Hiiu kandle taoliste pillide ajalugu on pikk, ulatudes teadaolevalt 11. sajandisse. Tõenäoliselt on pilli päritolupaigaks Briti saared, kus see on muutunud näppepillist poogenpilliks. Sealt arvatakse pill olevat rännanud Shetlandi saarte ja Norra kaudu Rootsi, edasi Eestisse ja Soome. Põhjamaade vanim teade on Trondheimi katedraalis säilinud kivikuju hiiu kandle taolise pilli mängijast umbes aastast 1350.
Perekonnast.
Hiiu kandle perekonda kuuluvad mitmed pillid Euroopa erinevatest paikadest, igaühel on omad nimetused ning tihtipeale kasutatakse neid nimetusi läbisegi, pidamata silmas konteksti.


Plauen.
Plauen on linn Saksamaa idaosas Saksimaal Vogtlandi kreisis. Asub Weiße Elsteri jõe ääres. 1. augustini 2008 oli kreisivaba linn.
Ajalugu.
Plauenit on mainitud esmakordselt 1122. aastal. 1224 sai asula linnaõigused.


Guatemala (linn).
Guatemala on Guatemala Vabariigi pealinn.


Kinnisasi.
Kinnisasi on maapinna piiritletud osa (maatükk). Kinnisasjaks loetakse kõiki antud maatükiga seotud osi, mida ei saa lugeda eraldiseisvaks ning mida ei ole võimalik muul moel teisaldada.


Vallasasi.
Vallasasi on asi, mis ei ole kinnisasi.


Euroopa Liidu ametlikud keeled.
Euroopa Liidu ametlikud keeled on Euroopa Liidu liikmesriikide poolt liitumisel valitud keeled. Euroopa Liidu kodanikel on õigus suhelda Euroopa Liidu institutsioonidega ametlikes keeltes.


Felix Kadarik.
Felix Kadarik (24. aprill 1923 Levala, Saaremaa – 6. märts 2012) oli Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku vaimulik.
Felix Kadarik pühitseti 13. augustil 1944 Tallinna Issandamuutmise peakirikus preestriks. 1960. aastal anti talle ülempreestri aunimetus ja 1999. aastal suuroikonomose aunimetus. Samuti on teda autasustatud mitra kandmise õigusega.
Ta teenis Kuressaare Püha Nikolai kogudust, Laimjala Vassilius Suure kogudust, ja Reomäe Apostel Andrease kogudust. Alates septembrist 2011 oli ta emerituuris.


Hannes Nelis.
Hannes Nelis (sündinud 15. jaanuaril 1965 Kuressaares) on eesti vaimulik (ka abiõpetaja ja hooldajaõpetaja).
Ta lõpetas aastal 1983 Kingissepa 2. Keskkooli. 7. novembril 1991 ordineeriti ta diakoniks ja 16. detsembril 1992 õpetajaks.
Ta töötab EELK Valjala Martini koguduse õpetajana ja Kaarma ning Muhu koguduste hooldajaõpetajana.
Haridus.
Nelis sai 1999. aastal EELK Usuteaduse Instituudist kõrgema erihariduse.


Ülo Sooster.
Ülo Ilmar Sooster (17. oktoober 1924 Ühtri – 25. oktoober 1970 Moskva) oli eesti modernistlik kunstnik.
1960. aastatel tõusis Sooster Moskva avangardi ideeliseks juhiks. Tuntuks sai ta oma sürrealistlike töödega, kus leitmotiividena korduvad kadakad, muna ja kala.
"Punased munad" - 34x49 cm suurune õlimaal - loodud 1960-61
30.mail 2006.a. MacDougalli kunstioksjonil (London) müüdi õlimaal "Punased munad" oksjoninime "Kompositsioon munadega" (Composition with Eggs), maha 30875 naela eest (704676 krooni), mille alghind oli 13000-15000 naela (296700-342350 krooni). Päritolu: kunstniku perekond (Provenance: Family of the artist).
Ülo Soosteri poeg Tenno Sooster on samuti kunstnik. Tema õde oli keraamik Mall Valk.
Kirjandus.
Sooster, Ülo
Sooster, Ülo
Sooster, Ülo


Antanas Smetona.
Antanas Smetona (10. august 1874 – 9. jaanuar 1944) oli Leedu president 19. detsembrist 1926 kuni 1940. aastani.


Dakar.
Dakar on Senegali pealinn ja riigi suurim linn, Dakari piirkonna halduskeskus. Dakar on Senegali haldus-, äri- ja kommunikatsioonikeskus. Asub Roheneeme poolsaarel ja on Aafrika mandriosa läänepoolseim linn.
Dakar on rajatud 1857. aastal prantslaste ehitatud kindluse juurde.
Dakari Cheikh Anta Diopi Ülikool on asutatud 1957. aastal.
Dakar on Pariis-Dakari ralli lõpp-punkt.
Aprillis 2010 avati Dakaris Aafrika taassünni monument.


1059.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad - 1050. aastad - 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad
Aastad: 1054 1055 1056 1057 1058 - 1059 - 1060
1061 1062 1063 1064


1065.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1060 1061 1062 1063 1064 - 1065 - 1066 1067 1068 1069 1070


Kārlis Ulmanis.
Kārlis Ulmanis (4. september 1877 praegune Bērze vald, Dobele piirkond – 20. september 1942 Krasnovodski vangla NSV Liit) oli Läti poliitik, president aastail 1936–1940.
Elulugu.
Kārlis Ulmanis sündis (praeguse haldusjaotuse järgi) Bērze vallas, Dobele piirkonnas, tollases Jelgava kreisis, Kuramaa kubermangus. Ta õppis Šveitsis ja Saksamaal põllumajandust, 20. sajandi alguses tuli aga tagasi Lätti ning tegutses põllumajanduslikes ametites. Ta võttis osa ka 1905. aasta revolutsioonist, mille järel pidi ta eksiili minema. See andis talle võimaluse Nebraska ülikoolis oma põllumajandusõpingud lõpetada. 1913. aastal tuli Ulmanis Lätti tagasi.
Poliitikukarjäär.
1917. aasta alguses puhkenud Veebruarirevolutsiooni järel sai Ulmanisest üks Läti olulisemaid politikuid. Ta valiti Liivimaa Ajutise Maanõukogu esimeheks ning pärast seda, kui Saksamaa oli Läti 1918. aastal okupeerinud, sai temast üks Riias tegutsenud Demokraatliku Bloki juhtidest. Sama aasta sügisel oli Ulmanis peamisi figuure Läti Rahvanõukogu loomisel. Tema juhitud Läti Talurahva Liit sai selles kogus enim kohti.
Läti iseseisvumine.
19. novembril 1918 sai Ulmanisest Läti esimene peaminister, kelleks ta jäi kuni 18. juunini 1921. Puhkenud Läti Vabadussõja ajal sattus riik aga väga raskesse olukorda: Punaarmee ründas, kuid Lätil polnud sõjaväge. Seetõttu pidi Ulmanis appi paluma baltisakslaste Landeswehri, millest sisuliselt saigi Läti armee. Lisaks toetasid Ulmanist esialgu ka Rauddiviis Rüdiger von der Goltzi juhtimisel ja mitmed Kuramaal tegutsevad Saksa Vabakorpused. Sakslaste huvides oli peatada Punaarmee enne Saksamaa piire, seega soovitavalt Lätis. Ulmanis aga lootis, et sakslased aitavad kaitsta ka Riiat. Seetõttu kuulutas ta, et kõik sakslased, kes aasta Läti eest sõdivad, võivad riigi kodanikeks saada ja maad omada. See otsus oli lätlaste seas aga väga ebapopulaarne.
Läti Vabadussõda.
1919. aasta alguses pidi Ulmanis Riiast taanduma ning see langes Punaarmee kätte. Ulmanise valitsus asus ümber Liepājasse, kuid 16. aprillil toimus seal sakslaste poolt korraldatud riigipööre, mille tulemusena sai võimule pastor Andrievs Niedra juhitud saksameelne valitsus. Ulmanise valitsus põgenes Suurbritannia laevastiku kaitse alla. Pärast Eesti ja sakslaste vahel toimunud Landeswehr'i sõda K. Ulmanise võim aga taastati ning ta naasis Riiga.
Läti iseseisvusaeg.
1921. aastal pidi Ulmanis peaministrikohast loobuma, kuid ta jäi jätkuvalt mõjukaks poliitikuks ning oli uuesti samas ametis aastatel 1925–1926, 1931 ja 1934–1940.
1934. aasta 15. mail viis Ulmanis läbi autoritaarse riigipöörde: saatis laiali Seimi ning keelustas parteide tegevuse. Ta asus valitsema kitsa kildkonna toel, kuhu kuulus ka sõjaväe ülemjuhataja Jānis Balodis. 1936. aastal liitis ta peaministri ametiga ka presidendi oma, tõustes nõnda ka riigipeaks.
Läti okupeerimine ja vangistus.
1940. aastal, kui Nõukogude Liit Lätit okupeerima asus, pidi Ulmanis kõigepealt 20. juunil peaministri ametist loobuma. 21. juulil sunniti ta loobuma ka presidendi kohast ning 22. juulil küüditati ta Venemaale. Sõja ajal viidi ta Türkmenistani, kus ta vanglas düsenteeriasse suri.
Isiklikku.
Kārlis Ulmanis oli hilisema Läti presidendi Guntis Ulmanise vanaonu. Ta ei abiellunud kunagi ning teda väideti olevat abielus Lätiga.


1064.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1059 1060 1061 1062 1063 - 1064 - 1065 1066 1067 1068 1069


Miklós Horthy.
"Vitéz" Miklós Horthy de Nagybánya, (18. juuni 1868 Kenderes – 9. veebruar 1957 Estoril) oli Ungari riigihoidja 1. märtsist 1920 kuni 15. oktoobrini 1944.
Horthy sündis kalvinistlikus aadliperes.
Noorena reisis Horthy palju. Ta teenis Austria-Ungari diplomaadina Türgis ja teistes riikides. 1908–1914 oli ta Austria-Ungari keisri Franz Joseph I adjutant.
Esimese maailmasõja ajal oli ta Austria-Ungari laevastiku kapten ja hiljem admiral. Ta võitis mitu korda merelahingus Itaalia laevastikku ja Otranto juures sai ta haavata. Horthy suhteliselt eduka tegevuse tõttu nimetas Franz Josephi surma järel temalt trooni pärinud Karl I ta 27. veebruaril 1918 Austria-Ungari laevastiku ülemjuhatajaks. 31. oktoobril kapituleerus Horthy Karli käsu kohaselt Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riigile.
Sõja tagajärjel muutus Ungari merepiirita maaks. Horthy teeneid ei vajatud enam ja ta läks erru. Ta asus elama perekonna valdustesse Kenderesis.
21. märtsil 1919 korraldasid kommunistid riigipöörde ja kuulutasid välja Ungari Nõukogude Vabariigi. 30. mail 1919 moodustas Gyula Károlyi Szegedis kontrrevolutsioonilise valitsuse ja kutsus Horthy sinna sõjaministriks. Horthy nõustus, kuid Antandi korraldusel reformis Károlyi valitsust nii, et Horthy sellest välja jäi. Siiski säilitas Horthy kontrolli armee üle.
6. augustil hõivasid Prantsusmaa toetatud Rumeenia väed Budapesti ja kukutasid nõukogude vabariigi. Selle valitsus põgenes välismaale, peamiselt Nõukogude Venemaale. Kommunistide punane terror asendus valge terroriga, mis Ungaris nii ulatuse kui julmuse poolest ületas märgatavalt punase terrori. Hiljem, oma memuaarides, keeldus Horthy seda kahetsemast ja vabandamast, väites, et see oli vajalik, hoidmaks ära kommunistide võimuletulek Ungaris. 16. novembril andis Rumeenia armee võimu Budapestis Horthyle üle ja lahkus 25. veebruaril 1920 Ungarist.
1. märtsil 1920 kuulutas Ungari Rahvusassamblee välja Ungari Kuningriigi, kuid ei kutsunud kukutatud Karli tagasi. Selle asemel valis ta Horthy regendiks. Katoliikliku riigi kuningaks ei saadud teda kui kalvinisti valida. Järgmised 24 aastat oli Ungari kuningata kuningriik, mida valitses admiral merepiirita riigis.
Endine kuningas Karl (Károly IV) ülendas Horthy Szegedi ja Otranto hertsogiks. Horthy ei võtnud tiitlit vastu.
Horthy oli abielus Magdolna Purgly de Jószáshelyga. Neil oli kaks poega, Miklós juunior ja István ning tütred Magda ja Paula. Ainult noorem poeg elas oma isa üle. Vanem poeg oli hävituslendur, kes hukkus Teises maailmasõjas idarindel lennuõnnetuses maandumisel.


1063.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1058 1059 1060 1061 1062 - 1063 - 1064 1065 1066 1067 1068


1062.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1057 1058 1059 1060 1061 - 1062 - 1063 1064 1065 1066 1067


1061.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1056 1057 1058 1059 1060 - 1061 - 1062 1063 1064 1065 1066


1060.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad - 1060. aastad - 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad
Aastad: 1055 1056 1057 1058 1059 - 1060 - 1061 1062 1063 1064 1065


Nazran.
Nazran on linn Inguššias Venemaal.
Linnaõigused sai 1967. aastal. 1991–2002 oli Nazran Inguššia pealinn. Siis viidi pealinn üle 4 km kaugusele Magassi.


Tenno Sooster.
Tenno Sooster (kodanikunimega Tennopent Sooster; sündinud 28. detsembril 1957 Moskvas) on eesti-juudi päritolu graafik, maalikunstnik ja animaator.
Ta on Ülo Soosteri poeg.
Detsembrist 1990 elab Tenno Sooster Iisraelis. Eestis talle kuulub Pendi talu Hiiumaal, mis on tema isa sünnikodu.
Sooster, Tenno
Sooster, Tenno
Sooster, Tenno


Ilmi Laur-Paist.
Ilmi Laur-Paist (sündis 1980) on eesti graafik.
Ilmi õpetab Sally stuudios lastele tulekunsti.
Välislink.
Laur-Paist, Ilmi
Laur-Paist, Ilmi


Otto Strandman (skulptor).
Otto Valdemar Strandman (26. detsember 1871 Göteborg –1970) oli Rootsi skulptor.
Tema valmistatud oli Gustav II Adolfi monument, mis seisis Tartu ülikooli taga aastatel 1928–1950.


Lions-klubi.
Lions Club International on maailma suurim heategevusorganisatsioon, millel on üle miljoni liikme 197 riigist.
Lionsil on ligi 45 000 klubi üle maailma.
Organisatsioon asutati 1917. aastal USA-s.
Lionsi liikmete eesmärk on panustada ühiskonna ja selle liikmete positiivsesse arengusse.
Eesti Lionsid panustavad enim noortesse ja haridusse.


Oskar Kask.
Oskar Kask (7. jaanuar 1898 Pärnu – 13. aprill 1942 Sosva vangilaager, Sverdlovski oblast) oli Eesti poliitik.
Eesti Vabadussõjast osavõtnu, lõpetas 1919. aastal Sõjakooli 1. lennu, 1923. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.
Ajakirjanik ja Eesti Tööerakonna aktivist Pärnus, Pärnu linnavolikogu liige ja Pärnu linnapea (1924-36; ametisse astudes oli ta noorim Eesti linnapea).
Tööerakonna esimees aastail 1930-1932, III Riigikogu IV Riigikogu V Riigikogu saadik; V Riigikogus Rahvusliku Keskerakonna nimekirjas, alates 1933. aastast sõltumatu saadik. Aastail 1935-1940 Isamaaliidu juhatuse liige, Rahvuskogu ja I Riigivolikogu liige. Aastail 1936-1940 sotsiaalminister Konstantin Pätsi viiendas valitsuses, Kaarel Eenpalu teises valitsuses ja Jüri Uluotsa valitsuses. Tema isa, Pärnu majaomanik Jaan Kask (4. veebruar 1859 – 24. märts 1936), suri päev pärast tema ametisse astumist.
Ta vahistati 1941. aasta juunis NKVD poolt ja lasti maha Sverdlovski oblastis.


Värdi Velner.
Värdi Velner (kuni 1935 Ferdinand Velner, 27. september 1907 Sangaste vald, Tartumaa – 14. september 1992 Tartu) oli Eesti poliitik.


Eduard Arnover.
Eduard Arnover (15. detsember 1899 – 26. august 1942 Sõktõvkar) oli Eesti poliitik.


Kreeka rist.
Kreeka rist on rist, mille kõik harud on ühepikkused. Tuntud ka kui "crux immissa quadrata" või Püha Jüri rist.
Kreeka rist sümboliseeris algselt looduse nelja algelementi – tuld, maad, vett ja õhku. Ühepikkused vertikaalsed ja horisontaalsed jooned tähendavad ka mehe ja naise loomulikku ühendust. Samaaegselt sümboliseerivad risti neli haru ka nelja evangelisti Matteust, Markust, Luukat ja Johannest ning nelja evangeeliumi võrdsust. Kreeka risti kasutab peamiselt õigeusu kirik ja ka varased kristlased kasutasid seda.


Ladina rist.
Ladina rist on rist, mille üks haru on teistest tunduvalt pikem.
Ladina rist seostub ristiga, kus Jeesus Kristus risti löödi.
Enne Kristust kujutas see aga muuhulgas päikesejumal Apolloni keppi ja seda võib leida antiiksetelt müntidelt.


Kartušš.
Kartušš Vana-Egiptuses on horisontaalsuunas piklikuks venitatud ovaalne raam, mille ühes otsas on vertikaaljoon. Vahel kujutati kartušši ka vertikaalselt nii, et otsajoon jäi alumisse külge.
Kartuši kasutamine näitas, et selle sisse graveeritud/kirjutatud tekst tähistab kuninglikku nime. Kartušid tulid egiptuses kasutusele 4. dünastia alguses.
Arhitektuuris on kartušš ovaalsest kilbist ja seda ümbritsevast rullis okstega raamistikust koosnev kaunistus.


Rustika.
Rustika on jämedalt tahutud kividest laotud müüritis.


Perry Mason.
Perry Mason on Erle Stanley Gardneri kriminaalromaanide peategelaseks olev advokaat. Koos oma sekretäri Della Streeti ja temaga koostööd tegeva detektiivibüroo juhataja Paul Drake'iga lahendatakse peamiselt kohtuasju, kus kedagi süütut süüdistatakse mõrvas.
Tegevus advokaadina.
Uurimise käigus ei kohku Mason tagasi meetodite ees, mida tänapäeva õigusteadus vaevalt eetiliseks saab pidada: tunnistajate peitmine, tõendusmaterjali varjamine, ametnikele eksitavate vihjete andmine, sanktsioneerimata läbiotsimine jne. Enamasti aga osutuvad need meetodid õigustatuteks, kuna selgub, et süüdistatav oli süüdi lavastatud või mingil muul viisil valesüüdistuse ohver.
Peaaegu kõigi Gardneri Masoni juttude kulminatsioon on kohtuprotsess süüdistatava üle, mille võitmine süüdistatava advokaadina näib kõrvaltvaatajale äärmiselt ebatõenäoline. Enamasti päästab Mason enda sellega, et on enne protsessi hankinud vahetuid ja mitte-ametlikke andmeid, mis annavad talle kätte süüdistuse nõrgad kohad ning lubavad teatud loogiliste järelduste kaudu süüdistuse aluseks oleva tõendusmaterjali naeruvääristada. Masoni meetodile on iseloomulik, et ta hangib tihti lõplikku tõendusmaterjali alles kohtus tunnistajatega manipuleerides, bluffides tunnistaja või mõne kohtusaalis viibija niikaugele, et sellel tekib vajadus võtta midagi viivitamatult ette väljaspool kohust, kuhu Mason teda siis otse kohtusaalist istungi vaheajal jälitab ning niiviisi protsessi päästab.
Enamasti on süüdistajaks ringkonnaprokurör Hamilton Burger, kelle kannatus hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest protsessi käigus katkeb ja kes Masoni suhtes isiklikuks läheb ning järgmise päeva ajalehtedes naerualuseks saab. Mason säilitab avalikkuse ees alati oma reputatsiooni. Sageli on Perry Mason oma julgete meetodite tõttu ka ise peaaegu kohtualuseks saamas, kuid pääseb alati – nagu ka detektiiv Paul Drake – kuna toob välja süüteod, mille takistamiseks või avastamiseks tal neid meetodeid tarvis oli, rõhudes tihti advokaadi ja kliendi suhtluse avalikustamatusele. Mason jääb lõppkokkuvõttes alati eetilisemasse valgusse kui kõik teised protsessi osalised, kuna isegi prokurör tavatseb tunnistajaid mõjutada ja arvatavalt õigustatud süüdistuse tarvis fakte kalevi alla peita.
Mason põlgab vandekohtunike mõjutamist ja muid kaudseid kohtuliku veenmise võtteid ja advokaate, kes vastavale meisterlikkusele tuginedes oma leiba teenivad, ning taotleb alati otseste tõendite paljastamist.
Isik ja harjumused.
Perry Mason ei ole kontoris istuja tüüpi, vaid ta tavatseb alati uurimisse sekkuda ning teeb seda vägagi elukogenud moel ja pelgamata kõikvõimalikke kaheldava väärtusega kavalusi. Tal on õrnalt südamlik suhe oma sekretäri Dellaga, kes ühelt poolt Masoni pärast muretseb ja tema ebaõnnestumist kardab, kuid teiselt poolt tema äärmuslikele afääridele kaasa aitab ja elab. Seejuures ei saa aga nende suhet pidada rangelt võttes armusuhteks.
Masonile meeldib türgi saun, massaaž kuumade linadega, prantsuse köök ja sigaretid "Marlboro". Tal on kombeks aidata neid, kes tema poole huvitavate pakkumistega pöörduvad, isegi siis, kui neil tasu maksta pole. Ta pole isegi põlanud võtta kliendiks näiteks kassi ("Majahoidja kassi juhtum"). Juhtumi uurimisel tuleb tal sageli öösiti inimesi äratada ning päevade viisi magamata olla, mille all kannatab alistunult ka tema detektiivist partner Paul Drake, kellel kõige kibedama uurimise puhul isegi söömiseks aega ei jää.


Platonism.
Platonism on mõni filosoofia suund, mis lähtub antiikfilosoof Platoni filosoofia tõlgendustest.
Ajalooliselt jaotatakse antiikaegne platonism vanemaks, mida viljeldi Platoni Akadeemias, keskmiseks ja uusplatonismiks ehk neoplatonismiks. Samas nimetatakse uusplatonismiks ka hilisemaid platonistlikke filosoofiavoole kuni tänapäevasteni välja. Cambridge'i platonistideks nimetatakse 17. sajandi Inglismaa uusplatonistlikke mõtlejaid eesotsas Henry More'iga.
Mõned filosoofid (nt Alfred North Whitehead, Martin Heidegger) on pidanud kogu Õhtumaa filosoofiat platonismiks. Üldiselt omistatakse Platonile enamiku filosoofia küsimuste esmane püstitamine ja katse neid lahendada. Selle tõttu võib Platonit tõepoolest pidada Õhtumaa filosoofia alusepanijaks.
Ideedeõpetus.
Platonismi kui filosoofiatraditsiooni keskmeks võib pidada Platoni ideedeõpetust. Selle järgi on ideed või vormid ainsad tõeliselt olevad: igavesed, muutumatud, täiuslikud. Konkreetsed asjad materiaalses maailmas on vaid ideede rohmakad koopiad, mis on paratamatult ebatäiuslikud ja muutlikud.
Sageli nimetatakse platonistlikeks mis tahes filosoofilisi vaateid, mille järgi mingit laadi ideed eksisteerivad mateeriast sõltumatult. Tüüpiliseks näiteks võib pidada arve, mida peetakse tihti reaalseteks kõigis võimalikes maailmades, hoolimata loodusseadustest.
Reaktsioonist platonistlikule ideedeõpetusele tulenes keskaja filosoofia põhiline vastasseis nominalismi ja realismi vahel, nn universaalidetüli. Selles vaidluses pooldasid realistid ideede reaalset eksistentsi, nominalistid pidasid ideid aga pelkadeks abstraktsioonideks, mille inimesed loovad reaalsete materiaalsete asjade põhjal.
Kriitika 20. sajandil.
20. sajandil on platonistlik filosoofia sattunud tugeva kriitikatule alla ning platonismi kui mõtlemise tava on korduvalt püütud kõrvale jätta, ületada või dekonstrueerida. Suurimateks platonistliku tava kriitikuteks võib pidada analüütilisele traditsioonile aluse pannud loogilisi positiviste ja kontinentaalse filosoofia raames eksistentsialiste ning nende poolt tunnustatud 19. sajandi mõtlejat Friedrich Nietzschet.
Karl Raimund Popper samastas platonismi essentsialismiga: eeldusega, et sõnadel on püsivad ja iseseisvalt eksisteerivad tähendused, millele me saame järjest paremaid definitsioone pakkudes läheneda. Popper püüdis oma mõtlemises platonismi välistada, tehes printsiibiks metoodilise nominalismi.


Davey Havok.
David Paden Marchand (sündinud 20. novembril 1975 Rochesteris New Yorgi osariigis), paremini tuntud artistinime Davey Havok järgi, on "rock"-ansambli AFI ning electro-bändi Blaqk Audio solist.
Havok on tuntud kui taimetoitluse ja "Straight Edge" elustiili propageerija.
Biograafia.
Havok on Itaalia päritolu. Tema isa suri, kui ta oli kolmeaastane. Hiljem abiellus tema ema uuesti ning Havok võttis endale oma kasuisa perekonnanime Marchand. Kui Havok oli kuuene, kolis ta perekond Californiasse. Seal käis ta kaheksanda klassini katoliku koolis. Tema muusikukarjäär algas keskkoolis, kui ta moodustas ansambli, millest hiljem sai AFI. Selle koosseisu kuulusid veel Mark Stopholese, Vic Chalker ja Adam Carson. Peale keskkooli lõpetamist läks bänd lahku ja Davey kolis Berkeleysse, et astuda California Ülikooli Berkeleys. Seal hakkas ta laulusõnu kirjutama, mis lõpuks ilmusid AFI plaatidel "Answer That and Stay Fashionable" ja "Very Proud of Ya". AFI tuli taas kokku 1995. aastal.
Glitterboy.
Glitterboy on lühikeselt eksisteerinud moejoon, mille Havok lõi 2003. aastal. See oli inspireeritud 70ndate gläm-muusika stiilist, lisaks kõigele muule. See moevool katkestati Davey ja Seriousi moevoolu disainerite erimeelsuste tõttu.
Paden.
Havoki hiliseim rõivakollektsioon kannab nime Paden. See loodi 2007. aastal ning sellesse kollektsiooni kuuluvad esemed on eksklusiivselt saadaval Fred Segali butiigis.
Tokyo Hardcore.
2007. aasta septembris nõustus Davey koos Jeffree Stariga olema modelliks ehtekollektsioonile nimega "Tokyo Hardcore", mille loojaks on Tarina Tarantino. Kataloog ning kollektsiooni reklaamvideo ilmus sama kuu lõpus.
Zu Boutique.
Zu Boutique on 2008. aastal asutatud kompanii, mis annab peamiselt välja T-särke.
Näitlemine.
Havok on mänginud osi filmides "Mary Jane Is Not a Virgin Anymore", "Live Freaky, Die Freaky" (hääl), "Godkiller" (hääl) ja "Knife Fight" ning Tim Armstrongi veebiseriaalis "Tim Timebomb's Rock 'n' Roll Theatre".


Tuulte Roos.
Tuulte Roos ehk Tuulteroos on kvartal Kuressaare linna territooriumil Kuressaare–Sõrve maantee ääres.
Ajalugu.
Elamurajoon rajati endisele linna karjamaale. Selle asutas kalurikolhoos "Saare Kalur" 1985. aastal oma töötajatele.


Õiguskord.
Õiguskord on ühe riigi õigusnormide kogum.
Õiguskordasid grupeeritakse õigusperekondadeks ja õigussüsteemideks.


Õigussüsteem.
Õigussüsteem on õiguskordade kogum, millel on sarnane õigusfilosoofiline käsitlus riigist ja õigusest. Sealjuures on eriti olulised arusaamad õigusnormist, õiguse allikatest, õiguse loomisest ja kohaldamisest.
Õigussüsteemide sees eristatakse tihedamalt seotud õiguskordade rühmitustena õigusperekondasid.


Röövlirahnu Martin.
"Röövlirahnu Martin" on 2005. aasta Eesti film.
Film esilinastus Eesti kinodes 24. veebruaril 2005.
Sisu.
Film räägib kohanemisraskustega poisist Martinist, kes kolib emaga elama uude kohta. Martinil on komme alatasa kõikvõimalikesse jamadesse sattuda ja viimasel koolipäeval läheb kõik valesti. Martinile meeldib koolidirektori tütar Marta, aga tüdruk meeldib ka kooli kõige popimale poisile Kevinile, kellel on uhke roller. Viimases hädas tuleb Martinile appi riukalik võlurkass Nitram, kes toob kaasa uusi seiklusi.
Film arvudes.
2005. aasta jooksul kogus film Eesti kinodes 29 863 vaatajat.


Malev.
"See artikkel räägib Muinas-Eesti sõjaväeüksusest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Malev (täpsustus)
Malev oli Muinas-Eestis sõjaväe koondüksus kus ning keskajal (alates 13. sajandi teisest veerandist) Liivi ordu abiväeosa, mis oli kogutud ühest või mitmest kihelkonnast või maakonnast. See koosnes tavaliselt jalaväelastest.


Malev (film).
"Malev" on Eesti film aastast 2005.
Film näitab humoorikalt eestlasi 13. sajandi Euroopa poliitikas. Filmi alapealkiri on "Läti Henrik valetas!", mis viitab Läti Henriku kroonikale.
Filmi maailmaesilinastus toimus Usbekistani pealinnas Toshkendis 5. augustil 2005. Eestis jõudis "Malev" kinodesse sama aasta 9. septembril.
Film arvudes.
2005. aastal käis filmi Eesti kinodes vaatamas 14 637 inimest.


1120. aastad.
1120. aastad on aastad 1120–1129 pKr.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad 1110. aastad - 1120. aastad - 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad 1170. aastad
Aastad: 1120 1121 1122 1123 1124 1125 1126 1127 1128 1129


1110. aastad.
1110. aastad on aastad 1110–1119 pKr.
Sajandid: 11. sajand - 12. sajand - 13. sajand
1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad 1100. aastad - 1110. aastad - 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad 1160. aastad
Aastad: 1110 1111 1112 1113 1114 1115 1116 1117 1118 1119


1100. aastad.
1100. aastad on aastad 1100–1109 pKr.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand/12. sajand - 13. sajand
1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad - 1100. aastad - 1110. aastad 1120. aastad 1130. aastad 1140. aastad 1150. aastad
Aastad: 1100 1101 1102 1103 1104 1105 1106 1107 1108 1109


BBA.
BBA on lühend inglise keelsest terminist "Bachelor of Business Administration", mis tähistab kõrghariduse esimest astet ehk ärijuhtimise bakalaureuse kraadi.
Õppe nominaalkestus on valdavalt kolm aastat, maht 120 ainepunkti (AP), erandina kuni neli aastat, maht 160 AP.
Enne 1. juunit 2002 registrisse kantud bakalaureuseõppe õppekavade peamine eesmärk oli arendada teoreetilisi teadmisi ja oskusi tööks valitud alal ning õppekava täitmine annab õiguse töötada kõrget kvalifikatsiooni nõudval ametikohal. Nimetatud õppe nominaalkestus on valdavalt neli aastat. Ülikooli kehtestatud tingimustel ja korras võib enne 1. juunit 2002 registrisse kantud bakalaureuseõpet arvestada magistriõppe osana.
Õppe lõpetanud isikule antakse diplom (rohekaskollasel plangil, tähis L; enne 1. juunit 2002 registrisse kantud õppekavade puhul sinisel plangil, tähis B), mis tõendab bakalaureuseõppe õppekava täitmist.


Aleksander Rei.
Aleksander Rei (24. jaanuar 1900 Uuemõisa vald – 6. november 1943 Ussollag, Permi oblast) oli Eesti poliitik, I Riigivolikogu liige.
Aleksander Rei kuulus Saare maakonna Põllumeestekogudesse aastatel 1930 - 1934. Initsiaalide kokkulangevuse tõttu on Aleksander Reid vahel segi aetud sotsialist August Reiga.


Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu.
Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu on 1938. aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduses ette nähtud erakorraline institutsioon Vabariigi Presidendi Asetäitja valimiseks.
Valimiskogu koosolek 20. aprillil 1944.
Valimiskogu andis õigusliku hinnangu Eesti olukorrale alates 1940. aastast ja otsustas Vabariigi Presidendi Asetäitjat mitte valida, teadmatuse tõttu Vabariigi Presidendi Konstantin Pätsi saatuse kohta (Vabariigi Presidendi Asetäitja valimise korral oleksid lõppenud senise Vabariigi Presidendi volitused).
Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 46 ettenähtud Valimiskogu koosoleku protokoll 20.04.1944.
Valimiskogu koosolek on kokku kutsutud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 46 neljanda lõike ja Vabariigi Presidendi Asetäitmise seaduse (SK.I 1938. 23) § 2 alusel Eesti Vabariigi Põhiseaduse korras viimasena ametisse nimetatud Peaminister Jüri Uluotsa poolt ja toimub tema juhatusel, seisukoha võtmiseks Eesti praeguse juriidilise staatuse ning põhiseaduslike riigiorganite kohta, eriti Vabariigi Presidendi ametikoha kohta, kuna Vabariigi President Konstantin Päts on 1940. aastal küüditatud Nõukogude Liitu.
1) Põhiseaduse § 46 neljanda lõike alusel koosneb Valimiskogu Peaministrist, Sõjavägede Ülemjuhatajast või Sõjavägede Juhatajast, Riigivolikogu Esimehest, Riiginõukogu Esimehest ja Riigikohtu Esimehest;
a) Peaministri kohal - Jüri Uluots, nimetatud ametisse Vabariigi Presidendi eriõigusel antud käskkirjaga 12. oktoobril 1939 nr. 111 (RT 1939, 90, 693).
b) Sõjavägede Ülemjuhataja kohale - arvestades kindral Johan Laidoneri ja tema seadusliku asetäitja küüditamisega NSVL-i Johan Holberg, kes on nimetatud Sõjaministriks Peaministri Vabariigi Presidendi ülesannetes poolt ja kellele pandud Sõjavägede Ülemjuhataja asetäitja ülesanded Põhiseaduse § 46 esimese lõike ja § 129 ning Riigikaitse Rahuaegse Korraldamise Seaduse (SK IV 1940, 1, 2) § 100 ja Riigikaitse Sõjaaegse Korraldamise Seaduse (SK IV 1940, 1, 3) § 29 alusel.
c) Riigivolikogu Esimehe kohale - Otto Pukk, valitud Riigivolikogu poolt 17. oktoobril 1939 (RT 1939, 94, 728).
d) Riiginõukogu teise abiesimehe kohale - Alfred Maurer, valitud Riiginõukogu poolt 21. aprillil 1938 (Riiginõukogu I koosseisu I koosoleku protokoll 21. aprillist 1938, Riiginõukogu stenografeeritud aruanded 1938/1939, lk.2), kes täidab samal koosolekul valitud Riiginõukogu Esimehe Mihkel Punga ja esimese abiesimehe Heinrich Lauri NSVL-i küüditamise tagajärjel Riigikogu ajutise kodukorra (RT 1937, 71, 594) ptk II ja Rahvuskogu kodukorra (RT 1937, 10, 82 ja 33, 34) § 14 alusel Riiginõukogu Esimehe ülesandeid.
e) Riigikohtu osakonna esimehe kohale - Mihkel Klaasseni, nimetatud ametisse Vabariigi Presidendi eriõigusel antud käskkirjaga 26. septembril 1938 nr. 58 (RT 1938, 83, 747), kes täidab Riigikohtu Esimehe Kaarel Partsi surma tõttu Eestis viibivaist Riigikohtu osakondade esimeestest ameti poolest vanemana Riigikohtu Esimehe ülesandeid Kohtute Seaduse (SK I 1938, 5, 1) § 28 põhjal.
Sellega on Valimiskogu koosseis vastav Põhiseaduse § 46 ettenähtud otsuste tegemiseks, samuti küsimuste otsustamiseks, mis loovad selleks eeldusi.
3) Kuna Valimiskogu koosolekust võtavad osa kõik tema liikmed, on koosolek ka Vabariigi Presidendi Asetäitmise Seaduse § 4 neljanda lõike alusel otsustusvõimeline.
Enne kui asuda Põhiseaduse § 46 ettenähtud otsuste tegemisele Vabariigi Presidendi ametikoha suhtes, loeb Valimiskogu vajalikuks fikseerida oma seisukohta Eesti praeguse riigiõigusliku staatuse ja tema põhiseaduslike organite kohta.
2) Vabariigi Presidendi poolt antud käskkiri 21. juunist 1940 uue Vabariigi Valitsuse ametisse nimetamise kohta ei olnud põhiseaduspäraseks aktiks, sest kogu akt oli okupatsioonivõimude poolt korraldatud ja Vabariigi President ainult vormilt kaasa tõmmatud, sedagi survevahenditega. Uus Vabariigi Valitsus oli okupatsioonivõimu organ. Sel põhjusel ka senine seaduslik Vabariigi Valitsus ei vabanenud ametist, sest Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3, 50 ja 51 jõul ainult põhiseaduspärane akt uue Vabariigi Valitsuse nimetamise näol loob aluse Vabariigi Valitsuse ametist vabastamiseks.
3) Edasised toimingud, nagu Riigivolikogu ja Riiginõukogu laialisaatmine ja ainult Riigivolikogu valimiste toimetus, Vabariigi Presidendi ametist kõrvaldamine, otsused Eesti Vabariigi liitmisest NSVL-ga ja paljud muud sarnased toimusid juba Eesti põhiseadusliku ja seadusliku korra ilmse kõrvalejätmisega, seega olles täiesti okupatsioonivõimu aktid. Seetõttu neil aktidel ei saa olla mingit juriidilist väärtust Eesti ja tema staatuse ning põhiseaduslike organite kohta, rääkimata sellest, et nende toimingutega mingil viisil ei väljendunud eesti rahva tahe. Küll aga need toimingud väljendasid endas eesti rahva tahte kõige jämedamal kombel võltsimist ning olid mõeldud ainult varjukatteks NSVL imperialistlike pretensioonide teostamisele.
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt ei ole NSVL okupatsiooni tõttu NSVL omanud suveräänsusõigusi Eesti suhtes ning oma efektiivsuse kaotamisega Eesti okupeerimise puhul Saksa vägede poolt 1941. a. tuleb NSVL faktiline okupatsioonivõim Eestis lugeda lõppenuks. Samuti ei ole Eesti okupeerimisel Saksa sõjavägede poolt omanud Eesti suhtes suveräänõigusi Saksa riik.
Tugedes eeltoodule, konstateerib Valimiskogu: 1) Ei NSVL ega Saksa okupatsiooni tõttu ei ole juriidiliselt muutunud Eesti Vabariigi kui suveräänse riigi staatus, vaid need on loonud ainult faktilise olukorra, millega Eesti põhiseaduslike riigiorganite tegevus on ajutiselt ja osaliselt peatatud; 2) Eesti põhiseaduslikud riigiorganid püsivad edasi samas koosseisus, nagu nad olid enne okupatsiooni, s. o. 16. juunil 1940 ning nende isikliku koosseisu muudatused võivad olukorrast tingituna aset leida ainult põhiseaduslikus korras.
Vabariigi President Konstantin Päts on NSVL okupatsioonivõimude poolt küüditatud 1940. aastal Nõukogude Liitu. Kuna sellega Vabariigi President on võõraste võimude käsutuses ning ei saa täita oma ametikohuseid ning et selline olukord on kestnud üle kuue kuu, tuleb Valimiskogul Põhiseaduse § 46 alusel ja Vabariigi Presidendi Asetäitmise Seaduse korras selgitada Vabariigi Presidendi asetäitmise küsimus.
1) Antud olustikus ei ole võimalik uue Vabariigi Presidendi valimine Põhiseaduse § 46 teise lõike kohaselt.
2) Vabariigi presidendi asetäitja valimine praegu kestval okupatsiooniajal ei ole põhiseaduslikult nõutav, pealegi ka mitte otstarbekohane, kuna ei ole võimalik saada selgust Vabariigi Presidendi K. Pätsi praeguse saatuse kohta ega tema võimaluste kohta asuda pärast okupatsiooni lõppu oma ametikohustesse ning selle tõttu tema volituste lõpetamine Põhiseaduse § 46 viimase lõike alusel praegusel juhul oleks varajane.
3) Põhiseaduse § 46 esimese lõike korras täidab juhtudel, kui Vabariigi President on takistatud oma ametikohuste täitmises, tema ülesandeid Peaminister. Kuna viimane Eesti põhiseaduslikus korras ametisse nimetatud Peaminister Jüri Uluots asub Eestis, on talle põhiseaduslikult üle läinud Vabariigi Presidendi kohuste täitmine ning sellega on Vabariigi Presidendi võimu teostamine tagatud.
4) Juhtudeks, kui Peaminister J. Uluotsal peaksid tekkima takistused Vabariigi Presidendi ametikohuste täitmisel, lähevad Vabariigi Presidendi ülesanded üle Peaministri asetäitjale, keda Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes on selleks määranud.
Kuna Põhiseaduse järgi on olemas tagatised, et Vabariigi Presidendi ametikoht ei jää täitmata, ei pea Valimiskogu praegusel juhul vajalikuks Vabariigi Presidendi asetäitja valimistele asuda.
Käesolev protokoll on valmistatud kahes eksemplaris ja avaldatakse kohe, kui selleks avanevad võimalused.
Valimiskogu kokkukutsumise katsed pärast 1944. aastat.
Osal eksiili pääsenud Eesti poliitikuid kavatses uuesti kokku kutsuda Valimiskogu, tagandamaks Peaministrit Vabariigi Presidendi ülesandeis August Reid. Seejuures tekkisid ületamatud takistused Valimiskogu koosseisu täiendamisel ja August Rei soovimatuse tõttu kokku kutsuda Valimiskogu, mis oleks ta tõenäoliselt tagandanud.
See valimiskogu valis 3. märtsil vabariigi presidendi asetäitjaks Alfred Maureri.
Koosolek otsustas uut Vabariigi Presidendi Asetäitjat mitte valida ja läks laiali.


Ernst Haabpiht.
Ernst Haabpiht (kuni 1936 Ernst Habicht, 21. august 1898 – 4. mai 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli eesti poliitik, I Riigivolikogu liige.


August Jürima (Järvamaalt).
August Jürima (August Jürman, 8. veebruar 1902 Pajusi vald – 9. jaanuar 1947 Erlangen) oli Eesti poliitik, Riigivolikogu liige.
Ta suri õnnetusjuhtumi tagajärjel, jäädes auto alla.


Leonhard Vahter.
Leonhard Vahter (14. märts 1896 Mahu vald – 12. veebruar 1983 New York) oli Eesti poliitik ja õigusteadlane, I Riigivolikogu liige.
Ta lõpetas 1927. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna.
Osales Vabadussõjas, kuni 1928. aastani teenis 1. Jalaväerügemendis (leitnant). 1929–1934 vandeadvokaadi abi, 1934–1940 vandeadvokaat samas. 1939. aastal oli ta Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Hooldusnõukogu liige. Saksa okupatsiooni ajal oli ta Narva linnapea. Põgenes 1944 Saksamaale, sealt siirdus USA-sse. Ta oli Baltic Review toimetaja, Vaba Eesti Komitee esimees, Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu liige.
Ta on tutvustanud eesti keeles Oswald Spengleri ideid.


Julius Voolaid.
Julius Voolaid (Julius Vollmann, 26. juuni 1900 Tapa – 14. veebruar 1966 Tallinn) oli Eesti poliitik ja kirikuõpetaja, I Riigivolikogu liige 1938–1940.
Voolaid õppis Tallinna ühisgümnaasiumis. Tartu Ülikooli Usuteaduskonnas 1925–1929. Oli prooviaastal Rõuges ja Amblas. Ordineeriti vaimulikuks 9. märtsil 1930.
Ta nimetati 1956. aastal Türi koguduse õpetajana EELK Lauluraamatukomisjoni koosseisu.


Otto Pukk.
Otto Pukk (29. november 1900 Kihelkonna vald, Loona – 14. veebruar 1951 Stockholm) oli Eesti poliitik, Riigivolikogu esimees ja advokaat.
Osales vabatahtlikuna Vabadussõjas, 1927. aastal lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, aastail 1921-1929 ajalehe Saaremaa toimetaja Kuressaares, 1928. aastast advokaat Tallinnas.
Põgenes 1944. aastal Rootsi.


Karl Ernst Särgava.
Karl Ernst Särgava (1935. aastani Karl Ernst Peterson; kirjanikunimega Ernst Peterson-Särgava 29. aprill 1868 Vana-Vändra vald – 12. aprill 1958 Tallinn) oli Eesti poliitik, kirjanik ja õpetaja.
Tema kirjanduslik looming koosneb peamiselt kriitilist realismi esindavatest jutustustest, aga ta on kirjutanud ka novelle, lasteraamatuid, näidendeid ja emakeeleõpikuid.
Haridustee.
Õppis Kadaka külakoolis, Vändra kihelkonnakoolis (1878–1881) ja Tori kihelkonnakoolis (1882–1883). Aastail 1886–1889 õppis Särgava Tartu Õpetajate Seminaris.
Teenistuskäik.
Särgava töötas aastail 1883–1886 Kadaka külakoolis isa abilisena, 1889–1891 Vändra kihelkonnakoolis, 1891–1893 Sindi ministeeriumikoolis ning 1893–1902 Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas Eesti Aleksandrikoolis õpetajana. 1902–1905 oli Kose-Uuemõisa ministeeriumikooli juhataja ning 1905–1906 Rakvere algkooli õpetaja.
1906. aastast tegutses õpetajana Tallinnas. Oli 1919–1938 Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumi õpetaja ja inspektor ning aastail 1933–1936 direktori kohusetäitja.
1938–1940 Riigivolikogu liige. Vanima Riigivolikogu liikmena avas Särgava volikogu 1. koosoleku 21. aprillil 1938. aastal.
1940–1950 töötas Tallinna Arhitektuuri-Ehitustehnikumis õpetajana.
Ühiskondlik tegevus.
Särgava osales seltsielus, oli aastail 1934–1940 Eesti Haridusliidu abiesimees ja esimees ning Kaitseliidu Tallinna maleva propagandapealik.
Tunnustused.
1985. aastal püstitati Kadrioru parki Särgava auks graniidist mälestussammas, mille autorid on skulptor Matti Varik ja arhitekt Allan Murdmaa. 1998. aastal paigaldati sammas ümber Tallinna Reaalkooli ees olevale haljasalale, mälestamaks kooli kunagist eesti keele õpetajat ja inspektorit. Samal aastal sai alguse ka Särgava peapesu traditsioon, mida järgides pesevad kooli abituriendid igal aastal Särgava sünnipäeval 29. aprillil ta pea puhtaks. Kuna samba hüüdnimi on Habe, kutsutakse seda toimingut ka Habe(me) peapesuks.
Isiklikku.
Karl Ernst Särgava isa Jüri Peterson oli Vana-Vändra valla Kadaka külakooli õpetaja. Eesti advokaat Karl Särgava oli Karl Ernst Särgava poeg.


Aleksander Aben.
Aleksander Aben (19. juuli 1908 Kaarma vald – 11. oktoober 1991 Tallinn) oli Eesti poliitik ja Eesti NSV riigiametnik.


Geneva.
Geneva ('Genf') on omavalitsusega linn USA-s Illinoisi osariigi põhjaosas Foxi jõe ääres,
Kane'i maakonna keskus, Chicago eeslinn. Geograafilised koordinaadid on 41°53′ N, 88°19′ W.
Pindala on 22,2 km², elanike arv 19 515 (2000. aasta rahvaloendus).


Ado Anderkopp.
Ado Anderkopp (18. jaanuar 1894 Massu vald – 30. juuni 1941 Tallinn, hukati) oli Eesti poliitik (Tööerakondlane), I Riigivolikogu liige.
Tema kui tolleaegse sõjaministri järgi nimetati 1920. aastatel kasutatud Eesti sõjaväemütsi anderkopiks.


Järvo Tandre.
Järvo Tandre (endise nimega Rudolf Stockeby; 22. oktoober 1899 Väinjärve vald – 30. august 1943 Ussollag, Permi oblast) oli Eesti poliitik, Riigivolikogu liige.


Aleksis Tsänk.
Aleksis Tsänk (12. august 1908 Meremäe vald – 20. aprill 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli Eesti poliitik, I Riigivolikogu liige.
Ta arreteeriti NKVD poolt ja hukati.


Juhan Uuemaa.
Juhan Uuemaa (Juhan Neumann, 24. juuli 1903 Hummuli vald – 10. aprill 1942 Kirov) oli Eesti poliitik, I Riigivolikogu liige.


Katrin Siska.
Katrin Siska (sündinud 10. detsembril 1983 Tallinnas) on eesti muusik, helilooja, modell ja saatejuht, ansambli Vanilla Ninja asutajaliige.
Siska õppis Tallinna 21. Keskkoolis (inglise keele eriklassis), kus oli ka hilisema ansamblikaaslase Piret Järvise pinginaaber. Pärast gümnaasiumi lõpetamist asus ta õppima raamatupidamist Tallinna Majanduskoolis, kuid võttis poolteist aastat hiljem muusikutöö tõttu akadeemilise puhkuse. 2006. aasta sügisel astus Siska Audentese Ülikooli rahvusvaheliste suhete alale, ent siirdus 2008. aastal õigusteaduskonda.
Töö saatejuhina.
2004. aastal võitis Siska telekanali TV3 noortesaate "ZTV" reporteriotsingu talendivõistluse "Teletalent 2004". Ta on olnud ZTV erinurga saatejuht, Hiljem on ta olnud TV3 ilusaate "Pärlipeegel" üks saatejuhtidest (2006), "Nurgakivi" saatejuht, produtsent, helilooja ja tunnusmuusika laulja ning Kanal 2 veespordisaate "Navigare" saatejuht.
Töö Tallinna linnas ja poliitika.
2008. aasta talvel asus Katrin Siska tööle Tallinna linnakantselei referendina. Sellel ametikohal oli tema ülesanne koguda linnavalitsuse liikmetele infot kultuuri, spordi ja noorsoopoliitika vallas, algatada neis valdkondades üritusi ning korraldada noorte-, spordi- ja kultuuriorganisatsioonide koostööd. Ta kirjutas ka linnapea Edgar Savisaare kõnesid ning organiseeris tema visiite.
Siska algatatud ja korraldatud projektide seas olid 2009. aastal muusikakonkurss Tallinna Laul, kus osalesid muuhulgas Uku Suviste, Ewert Sundja, Contra ja Jaan Pehk), ja Tallinna kingituste konkurss linna meenete leidmiseks.
Suvel 2009 astus Katrin Siska Keskerakonda ja Keskerakonna noortekokku. Sama aasta sügisel kandideeris ta kohalikel valimistel Pirital, kus kogus 245 häält ning asus tööle Pirita Halduskogu aseesimehena.
2009. aastal liitus Siska Tallinna noortenõukoguga ning Tallinna laste- ja noortesõbraliku linna komisjoniga. Märtsist 2010 töötab ta Lindakivi kultuurikeskuse direktorina.
2010.-2011. aastal korraldas Siska üle-eestilise turneega valentinipäeva laulukonkursi, mille finaalkontsert toimus Nokia Kontserdimajas. Konkursil osalesid teiste seas Marilyn Jurman, Tõnu Raadik ja Alen Veziko, külalisbändina esines Traffic!.. Katrin oli ürituse projektijuht, programmijuht ja õhtujuht.
2011. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Siska Keskerakonna nimekirjas, sai 250 häält ega osutunud valituks. Keskerakonna üleriigilises nimekirjas asus ta lõpus.
2011. aastast on ta ka Eesti Uisuliidu juhatuse liige.
Modellindus.
Siska tegeleb aktiivselt ka modellindusega, millega alustas juba 15-aastaselt. Ta on osalenud FIBITil ja teistel moeüritustel.
Isiklikku.
Katrin Siska vanemad on Toomas Siska ja Jelena Bazarova, kes on Venemaalt pärit venelanna. Tal on õde Triin-Ketlin.
Siska valdab vene, inglise, saksa, soome ning vähemal määral prantsuse ja hispaania keelt.
2006. aasta lõpus tutvus Siska ärimees Kristjaniga, kellega ta veebruaris 2007 kolis kokku elama.
Siskal on on kodus palju loomi: koer Richard Alfred Gregory (Richie), kass Juss, papagoi Yasha.
Kehakaunistustest on tal nabarõngas ja kõrvarõngad. Tema jalale on tätoveeritud tiiger ja alaseljale draakon. Siskale meeldivad ekstreemsport ja suured autod. Ta tegeleb joogaga ja armastab reisida.


Arnold Tartu.
Arnold Tartu (1. august 1910 Haljala vald – 25. juuli 1986 Harku külanõukogu) oli Eesti poliitik, I Riigivolikogu liige.


Karl Roomet.
Karl Roomet (2. september 1902 Vaimastvere vald – 27. juuli 1941 Vaimastvere vald, hukati NKVD poolt) oli Eesti poliitik, I Riigivolikogu liige.


Mihkel Pung.
Mihkel Pung (19. oktoober 1876 Vana-Põltsamaa vald – 11. oktoober 1941 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli Eesti advokaat ja poliitik, Riiginõukogu esimees.
Mihkel Pung lõpetas Tartu ja Peterburi ülikooli õigusteaduskonna ning töötas aastaid advokaadina.
Isiklikku.
Mihkel Pung oli riigivanema ja presidendi Konstantin Pätsi õemees.


Ott Sepp.
Ott Sepp (sündinud 29. juunil 1982 Tallinnas) on Eesti näitleja, lavastaja, saatejuht, stsenarist ja laulja.
2004. aastal lõpetas Sepp Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 21. lennu. 2005.–2006. aastani oli ta näitleja Eesti Draamateatris, 2006. aastast alates töötab ta draamanäitlejana Vanemuise teatris.
Laiema tuntuse saavutas Sepp rollidega filmides "Malev" (2005) ja "Tulnukas" (2006). Mõlemas mängis ta koos Märt Avandiga, kellega on teinud koostööd ka saatejuhi ja parodistina.
Ott Sepp kirjutas stsenaariumi poliitilisele satiirilisele telesarjale "Riigimehed" (2010), kus tal oli episoodiline roll turvamehena.
11. augustist 2000 on Sepp Reformierakonna liige.


Peeter Puusep.
Peeter Puusep (22. veebruar 1868 Loodi vald, Viljandimaa – 19. mai 1949 Geislingen) oli Eesti jurist ja poliitik, I Riiginõukogu liige.
Ta oli Korporatsioon Rotalia vilistlane.


Johan Müller.
Johan Müller (22. oktoober 1889 Viljandi – 3. november 1981 Toronto) oli Eesti poliitik, kohtu- ja siseminister 1933-34 ning kohtuminister 1934-38, I Riiginõukogu liige.
Müller õppis 1912–1917 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, riigieksamid sooritas 1917. aastal Moskva ülikooli juures. 1940–1941 ta varjas end, 1944. aastal põgenes Rootsi ja 1951 siirdus edasi Kanadasse.
Johan Müller andis kohtuministrina kaasallkirja Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadusele.


Johannes Orasmaa.
Johannes Orasmaa VR I/2 ja II/3 (kuni 1935 Johannes Roska, 3. detsember 1890 Joala vald Vaivara kihelkond – 24. mai 1943 Vjatka laager, Kirovi oblast) oli Eesti sõjaväelane (Kindralmajor) ja poliitik, Kaitseliidu ülem, Riiginõukogu liige.


Aleksander Onno.
Aleksander Onno (15. jaanuar 1898 Võru – 11. juuni 1969 Stockholm) oli eesti agronoom, I Riiginõukogu liige.


Aleksander Naeres.
Aleksander Naeres (19. juuli 1885 Martna vald – 29. juuni 1942 Tavda) oli eesti kokk ja pagar, Käsitööstuskoja esimees, Rahvuskogu ja Riiginõukogu liige.


Rein Marrandi.
Rein Marrandi (Reinhold Ehrenwerth; 21. jaanuar 1883 Juuru vald – 1973) oli Riiginõukogu liige.
Tema poeg oli põllumajandustegelane Heino Marrandi ja pojapoeg riigikogu IX, X ja XI kooseisu liige Jaanus Marrandi.


Aleksander Kask.
Aleksander Kask (29. november 1885 Lohusuu vald – 24. jaanuar 1950 Tallinn) oli Ühistegevuskoja esimees.


Jaan Kirsipuu.
Jaan Kirsipuu (sündis 17. juulil 1969 Tartus) on eesti elukutseline jalgrattur.
Ta lõpetas aastal 1987 Tartu 2. Keskkooli.
Ta on mitmekordne Eesti meister nii aja- kui ka maanteesõidus. Kirsipuu arvukate saavutuste hulka kuuluvad neli etapivõitu Tour de France'il ja üks Vuelta a Españal. Ta on kandnud kollast liidrisärki Tour de France'i kuuel päeval.
Isiklikku.
Jaan Kirsipuu isa on jalgrattatreener Rein Kirsipuu.
Jaan Kirsipuu esimene abikaasa oli Katrin Kirsipuu, kellega tal on kaks poega.
Seejärel oli tema elukaaslaseks Merle Kasendi, kes talle 28. septembril 2006 samuti poja sünnitas. Kuid juba sama aasta oktoobris polnud Kirsipuu ja Kasendi enam paar ja nende ühist last kasvatavad vanavanemad.
Praeguse elukaaslase, tantsijanna Monika Tuviga on tal poeg Samuel, kes sündis 10. augustil 2009.


Friedrich August von Hayek.
Friedrich August von Hayek (8. mai 1899 Viin – 23. märts 1992 Freiburg) oli Austria majandusteadlane ja poliitiline filosoof, keda tunti liberaalse demokraatia ja turumajanduse kaitsjana sotsialistliku ja kollektivistliku mõtlemise ees 20. sajandi keskpaigas. Laialdaselt tuntud kui üks Austria koolkonna mõjukamaid liikmeid, Hayek andis tunduva panuse ka õigusteaduse ja kognitiivteaduse vallas. Koos ideoloogilise vastase Gunnar Myrdaliga oli Hayek Nobeli majandusauhinna laureaadiks 1974. aastal ning 1991. aastal anti talle Vabadusmedal, üks kahest Ameerika Ühendriikide kõrgeimast tsiviilautasust.
Elu.
Von Hayek sündis Viinis tuntud intellektuaalide katoliiklikku perekonda. Pärast Austria aadlitiitlite keelustamist 1919. aastal muutus ta nimi ametlikult Friedrich August Hayekiks. Ta oli filosoof Ludwig Wittgensteini kauge sugulane. Viini ülikoolis kaitses ta doktorikraadi õigusteaduses ja politoloogias, vastavalt 1921. ja 1923. aastal, ning ta õppis suure huviga ka psühholoogiat ning majandusteadust. Kuigi Hayek oli esmalt sotsialismi toetaja, muutusid tema majanduslikud vaated Viinis veedetud aastatel tänu Ludwig von Misese eraseminaridele, mida külastasid ka Fritz Machlup ja teised noored üliõpilased. Üks Hayeki õpetajatest oli ka Friedrich von Wieser.
Hayek töötas professor Jeremiah Jenksi abilisena New Yorki ülikoolis aastatel 1923–1924. Seejärel sai temast vastloodud Austria Instituudi Äritsükli Uurimise direktor, enne Lionel Robbinsi palvel Londoni majanduskooli õppejõuks asumist. Keeldudes Austriasse naasmast pärast selle annekteerimist Saksamaa poolt, sai Hayek 1938. aastal Suurbritannia kodanikuks, kelleks ta jäi ülejäänud eluks.
1930ndatel oli Hayek tuntud juhtiva majandusteoreetikuna, kuid tema mudeleid vaidlustasid John Maynard Keynesi järgijad, kes propageerisid suuremat riiklikku sekkumist majandussfääri. Nende kahe mõtteviisi vaheline debatt on tänapäevani lahendamata ning Hayeki vaatepunkt on 1970ndate lõpust alates toetust kogunud. 1950. aastal lahkus Hayek Londoni majanduskoolist Chicago ülikooli, kus ta asus Sotsiaalteaduste Komitee õppejõuks (tema asumine majandusteaduskonda blokeeriti tema Austria koolkonna vaadete tõttu ühe liikme poolt, keda Hayek keeldus nimetamast ning kelleks oli paljude arvates Frank Knight). Ta leidis ennast Chicagos paljude teiste tuntud ökonomistide hulgas (teiste seas Milton Friedman, kuid selleks ajaks oli Hayek kaotanud huvi majandusteaduse vastu ning keskendus poliitilisele filosoofiale ning psühholoogiale. Aastast 1962 kuni erruminekuni 1968 oli ta professor Freiburgi ülikoolis. Aastal 1974 jagas ta Nobeli majandusauhinda, mis tõstis taas huvi majandusteaduse Austria koolkonna vastu. 1984. aastal määras Suurbritannia kuninganna Elizabeth II peaminister Margaret Thatcheri soovitusel Hayeki Au Kompanjonide Ordu liikmeks, "väljapaistva teenistuse eest majandusteaduses". Hiljem oli ta külalisprofessoriks Salzburgi ülikoolis. Hayek suri 1992. aastal Freiburgis Saksamaal.
Majanduskalkulatsiooni probleem.
Hayek oli 20. sajandi juhtivaid akadeemilisi kollektivismi kriitikuid. Ta oli veendunud, et kõik kollektivismi vormid (isegi teoreetiliselt vabatahtlikul koostööl põhinevad) vajaksid toimimiseks mingit keskset võimuorganit. Oma populaarses raamatus "Teekond pärisorjusesse" (1944) ja sellele järgnenud töödes väitis Hayek, et sotsialism nõuab majanduslikku planeerimist ning selline planeerimine muudab ühiskonna altiks totalitarismi tekkimisele, kuna kesksel võimuorganil peab olema jõudu ka sotsiaalelu mõjutamiseks.
Misesi ja teiste varasemale tööle tuginedes argumenteeris Hayek, et keskplaneeringuga majandustes peab ressursside jaotamise üle otsustama üksikisik või valitud rühm üksikisikuid, kuid neil planeerijail ei ole kunagi piisavalt informatsiooni, et seda jaotust efektiivselt läbi viia. Hayek väitis, et ressursside tõhus vahetus ja kasutus on võimalikud ainult turumajandusele omase hinnamehhanismi kaudu (vt Majanduskalkulatsiooni probleem). Raamatus "Teadmiste kasutamine ühiskonnas" (1945) argumenteeris Hayek, et hinnamehhanism aitab jagada ja sünkroniseerida kohalikku ja isiklikku teadmist, lubades ühiskonna liikmetel saavutada mitmekülgseid ja keerulisi eesmärke spontaanse iseorganisatsiooni põhimõttel. Hayek lõi termini katallaksia, kirjeldamaks "vabatahtlikul koostööl põhinevat iseorganiseerivat süsteemi".
Hayeki vaadete järgi peaks riigi keskseks rolliks olema õigusriigi tagamine, kasutades nii vähe omavolilist sekkumist kui võimalik.
Spontaanne kord.
Hayek ei pidanud hinnamehhanismi mitte teadlikuks leiutiseks (miski, mis on inimeste poolt tahtlikult kujundatud), vaid spontaanseks korraks, "selleks, mis on inimtegevuse tulemus, kuid pole inimeste poolt kujundatud". Seega asetas Hayek hinnamehhanismi samale tasemele nagu näiteks keele. Selline mõtlemine viis ta spekulatsioonile teemal, kuidas inimaju võimaldab taolist arenenud käitumist. Raamatus "Sensoorne kord" (1952) esitas ta iseseisvalt Donald Hebbi tööst konnektsionistliku hüpoteesi, mis on närvivõrkude tehnoloogia ning suure osa tänapäevase neurofüsioloogia aluseks.
Oma raamatus "Saatuslik eksitus" (1988) omistas Hayek tsivilisatsiooni sünni eraomandile. Hayeki järgi on hinnasignaalid ainukeseks võimalikuks viisiks vaikiva teadmise ja hajutatud teadmise omavaheliseks kommunikeerimiseks, et lahendada majanduskalkulatsiooni probleemi.
Konjunktuur.
Hayeki tööd kapitali, raha ning konjunktuuri vallas peetakse tema olulisemaiks panusteks majandusteadusse. Ludwig von Mises oli varem seletanud rahandus- ja pangandusteooriat teoses "Raha ja krediidi teooria" (1912), kasutades piirkasulikkuse printsiipi raha väärtusele ning esitades seejärel uue tööstusliku ebastabiilsuse teooria, mis põhines Briti rahanduskooli mõistetel ja Rootsi majandusteadlase Knut Wickselli ideedel. Hayek kasutas neid alusena omaenda analüüsile konjunktuuri kohta, kaitstes hiljem "Austria konjunktuurteooria" nime all tuntud koolkonda. Raamatutes "Hinnad ja tootmine" (1931) ning "Kapitali selge teooria" (1941) selgitas ta konjunktuuri põhjuseid keskpankade ja krediidi laienemise mõistetes ning selle edastamist üle aja kapitali väärallokatsiooni mõistetes kunstlikult madalate intressimäärade tõttu.
Austria konjunktuurteooriat on kritiseeritud ratsionaalsete otsuste ja muude neoklassitsistliku majandusteooria komponentide propageerijate poolt, kes viitavad rahapakkumise neutraalsuse ja reaalkonjunktuuri teooriatele kui selle fenomeni parematele seletustele. Oma raamatus "Kasumid, intressid ja investeeringud" (1939) eemaldus Hayek teistest Austria koolkonna teoreetikutest, nagu Mises ja Rothbard, hüljates täismonetaarse konjunktuurteooria ekstsentrilisema lähenemise kasuks, mis põhines rohkem kasumitel kui intressimääradel. Hayek märkis selgesõnaliselt, et konjunktuuri täpsemad seletused asetavad rohkem rõhku reaal- kui nominaalväärtustele. Ta märkis ka, et see ekstsentrilisem konjunktuurimudel ei ole täielikult kooskõlastatav mitte ühegi spetsiifilise Austria koolkonna teooriaga.
Sotsiaalne ja poliitiline filosoofia.
Kuigi Hayek oli rohkem tuntud majandusteadlasena kui filosoofina, panustas ta oma karjääri hilisemas osas tähelepanuväärselt sotsiaalse filosoofia ja poliitilise filosoofia vallas, tingituna suuresti tema vaadetest inimteadmiste piiride kohta ja tema "spontaanse korra" rollist sotsiaalsetes institutsioonides. Tema argumendid turukorralduse ümber organiseeritud ühiskonna poolt (kus riigiaparaati kasutatakse ainult vabade indiviidide vahelise turu loomiseks vajaliku rahu tagamiseks) tuginesid moraalsele filosoofiale, mille aluseks olid epistemoloogilised hinnangud inimteadmistele omastele piirangutele. Oma teaduslikus filosoofias oli Hayek ülimalt kriitiline nähtuse suhtes, mida ta kutsus "sientismiks"—teaduslike meetodite väärkasutamine lahutamatult teadmatute propositsoonide õigustamiseks, eriti majandusteaduse ja majandusliku ajaloo vallas (vt "Teaduse kontrarevolutsioon: uuring mõistuse väärkasutusest", 1952). Teoses "Sensoorne kord: uuring teoreetilise psühholoogia alusmüüri" (1952) töötas Hayek välja oma spontaanselt korrastuvast sotsiaalteooriast julge uue mõistuse filosoofia, mis on hiljuti saanud ulatusliku huvi objektiks kognitiivteaduste ja arengupsühholoogia vallas.
Hayek ja konservatism.
Hayek sattus taas avalikkuse huviorbiiti 1980- ja 1990ndatel aastatel, tänu konservatiivsete valitsuste tekkele Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. Margaret Thatcher, Suurbriatannia Konservatiivist peaminister aastatel 1979-1990 oli Hayeki teoste entusiastlik lugeja. Peale parteiliidriks saamist avas Thatcher kuuldavasti oma portfelli ning võttis sealt välja raamatu. Raamatuks oli Hayeki "Vabaduse põhiseadus". Spiikerile vahele segades hoidis ta raamatut kõigi silme ees ja ütles "See on see, millesse me usume." Peale 1979. aasta valimiste võitu määras Thatcher tööstusministriks Keith Josephi, Hayeki Poliitikauuringte Keskuse direktori, lootuses parlamendi majandustrateegiaid mõjutada. Samuti olid paljud Ronald Reagani majandusnõunikud Hayeki lähedased sõbrad.
Hayek kirjutas essee nimega "Miks ma ei ole konservatiiv", kus ta taunis konservatismi selle suutmatuses kohanduda inimlike reaalsustega või pakkuda välja positiivset poliitilist programmi. Tema kriitika oli peamiselt suunatud Euroopa konservatismile, mis on tihti seisnud kapitalismi kui sotsiaalse stabiilsuse ja traditsiooniliste väärtuste ohustaja vastu. Hayek nimetas ennast klassikaliseks liberaaliks, kuid märkis, et Ameerika Ühendriikides oli sõna "liberaal" kasutamine selles vanemas mõistes pea võimatu. Ameerika Ühendriikides kirjeldati Hayekit tavaliselt libertaristina, kuid Hayek eelistas nimetust "Vana viig" (Edmund Burke'ilt laenatud fraas).
Mõjud ja tunnustused.
1947 aastaks oli Hayek Mont Pelerin Society organisaator. See oli grupp klassikalisi liberaale, kes seisid vastu sotsialismile mitmetes valdkondades. Oma kõnes, mis ta pidas 1974 aasta Nobeli auhinna banketil, väljendas Hayek, kelle töö rõhutas inimlikku eksimisvõimalust majanduslike ja sotsiaalsete korralduste kohta, oma halbu aimdusi majanduse, kui range teaduse füüsika, keemia ja meditsiini kõrval edendamise kohta.
Hayekil oli pikk ja lähedane sõprussuhe filosoof Karl Popperiga, kes pärines samuti Viinist. Oma 1944 aasta kirjas Hayekile, ütles Popper, “Ma arvan, et olen sinult õppinud rohkem kui kelleltki teiselt elavalt mõtlejalt, välja arvatud võib-olla Alfred Tarskilt.” Popper pühendas Hayekile oma Conjectures and Refutations. Vastu pühendas Hayek Popperile oma esseede kollektsiooni Studies in Philosophy, Politics, and Economics. 1982 aastal ütles Hayek, “…alates ajast, kui tema Logik der Forschung esmalt avaldati aastal 1934, olen ma olnud tema üldise metoodika teooria täielik pooldaja”. Popper osales samuti ka Mont Pelerin Society pidulikul avakoosolekul. Nende sõprus ja vastatstikkune imetlus ei välista fakti, et nende ideedel on siiski olulised erinevused.
Olles tugevalt mõjutanud Margaret Thatcheri majanduslikku lähenemist ja mõnda Ronald Reagani majanduslikku nõuandjat, sai Hayekist üks 1990 aastate respekteeritumaid ja tuntumaid majandusteadlasi/ekonomiste Ida Euroopas. On üldine üksmeel, et tema sotsialistiku ja samuti mitte sotsialistliku ühiskonna analüüsid on tõestatud ettenägelikena kommunistliku Ida Euroopa purustamisest.
Hayeki suurim intellektuaalne võlgnevus oli Karl Mengerile, kes oli sotsiaalsele selgitusele lähenemisviisi leidmise teerajaja, sarnaselt sellele mis arenes välja Inglismaal Bernard Mandeville’i ja šoti moraalsete filosoofide eestvedamisel. Tal on kaugele ulatuv mõju kaasaegsele majandusele, poliitikale, filosoofiale, sotsioloogiale, psühholoogiale ja antropoloogiale. Näiteks mõjutas Hayeki arutlus raamatus The Road to Serfdom, mis rääkis tõest, valetamisest ja keele kasutamisest, mõnda hilisemat postmodernismi vastast.
Isegi pärast tema surma oli Hayeki intellektuaalne kohalolek tajutav. Eriti ülikoolides, kus ta oli õpetanud: the London School of Economics, the University of Chicago ja the University of Freiburg. Ta sai palju austusavaldusi millest mitmed alles pärast tema surma. Loodi Üliõpilaste juhitud grupp LSE Hayek Societys tema auks. Üks Hayek Society on ka Oxfordi Ülikoolis. Cate Instituut, üks Washington D.C. juhtivamaid uurimiskeskuseid nimetas oma alumise korruse auditooriumi Hayeki järgi. Ta oli Cato üks esile tõstetud senior liige varasematel aastatel. Samuti on tema järgi nimetatud üks auditoorium Universidad Francisco Marroiquini majanduskoolis.


Karu süda (film).
"Karu süda" oli 14 miljoni kroonise eelarvega Eesti kõige kallim film sel hetkel, kui ta valmis.
Noor kütt Niika siirdub Siberisse taigakütiks, kohtub mitme kena naisega ja askeldab kohalike põhjarahvastega. Filmi süžee põhineb Nikolai Baturini romaanil "Karu süda".
Film esilinastus Eesti kinodes 6. septembril 2001, Tšehhi kinodes oktoobris 2001 ja Soome kinodes 14. detsembril 2001.


Karu süda.
"Karu süda" on Nikolai Baturini romaan.
Arvo Iho on teinud selle järgi filmi "Karu süda".


Lembit Ulfsak.
Lembit Ulfsak (sündis 4. juulil 1947 Koerus) on Eesti näitleja ja lavastaja. Ta on laulnud ansamblis Amor Trio.
Isiklikku.
Lembit Ulfsak on näitleja Juhan Ulfsaki isa.


Serj Tankian.
Serj Tankian (sündinud 21. augustil 1967 Beirutis, Liibanonis) on armeenia päritolu ameerika muusik, kes elab Los Angeleses. Ta on tuntud alternatiivmetalansambli System of a Down lauljana, ansambli koosseisus on ta mänginud ka kitarri ning klahvpille.
9. Juunil, 2012, abiellus Serj Tankian oma kauaaegse tüdruksõbra Angela Madatyaniga.
Ta on taimetoitlane ning on PETA toetaja.
Välislingid.
Tankian, Serj
Tankian, Serj
Tankian, Serj


Hannes Kaljujärv.
Hannes Kaljujärv (sündinud 4. jaanuaril 1957 Tartus) on eesti näitleja.
1979. aastast töötab Vanemuise teatris. Hannes Kaljujärv on teinud külalisena kaasa Tallinna Linnateatri, Viljandi Ugala, Rakvere Teatri, Emajõe Suveteatri ning Rootsi teatri Unga Riks lavastustes.
Filmirollid.
Ta on mänginud filmides "Pangarööv", "Vana daami visiit", "Stiilipidu", "Narva kosk" ja "Jüri Rumm" (viimases peaosa), "Nimed marmortahvlil", telelavastuses "Kolm elu kaalul" ja seriaalis "Õnne 13".
Isiklikku.
Rasmus Kaljujärv on ta poeg.


Alev.
Alev on harilikult linnast väiksem tiheasustusega asula. Nõukogude ajal võis Eestis aleviks saada vähemalt 2000, tänapäeval juba 1000 alalise elanikuga asula. Alevi elanikud loetakse linnaelanike hulka.
16. sajandil oli Eestis 14 alevit (Helme, Karksi, Kastre, Keila, Kirumpää, Koluvere, Kuressaare, Laiuse, Lihula, Otepää, Pirita, Põltsamaa, Valga ja Viru-Nigula) mille eristamine linnadest on mõnikord üsna raske (nii on väidetud, et Keila sai linnaõiguse juba keskajal), samuti on allikate puudusel vahel raske leida alevile linnaõiguse andmise täpset daatumit). Enamus keskaegsetest alevitest hävis Liivi sõjas. Keila, Kuressaare, Otepää, Põltsamaa ja Valga said hiljem linnadeks.
20. sajandi alguseks oli Eestis taas tekkinud kümneid õigusliku staatuseta aleveid. 1917. aastast alates anti neist paljudele alevina omavalitsusõigused (siiski ei saanud alevi õigusi näiteks Lihula), paralleelselt järgnes suuremate alevite ülendamine linnadeks. Omavalitsuste struktuuri lihtsustamise huvides nimetas Konstantin Päts 1. mail 1938 14 siis eksisteerinud alevit (Antsla, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda, Kärdla, Mustla, Mustvee, Mõisaküla, Sindi ja Suure-Jaani) ümber kolmanda astme linnadeks, ainult Võõpsu alev kaotati ja liideti Räpina vallaga.
1. jaanuaril 1983 oli Eestis 24 alevit. Tänapäeval on Eestis 12 alevit: Aegviidu, Järva-Jaani, Järvakandi, Kiili, Kohila, Kohtla-Nõmme, Lavassaare, Märjamaa, Paikuse, Pärnu-Jaagupi, Tootsi ja Vändra. Neist 6 (Aegviidu, Järvakandi, Kohtla-Nõmme, Lavassaare, Tootsi ja Vändra) on samanimelise valla ainsad asulad (alevvald).
Saksakeelsed maad.
"Markt" ("Marktdorf", "Marktort") oli algselt vald, millel oli turuõigus (õigus turgu pidada). Suuremaid selliseid valdu nimetati ka "Marktflecken" (alev'"). Neil valdadel olid siis ka linnadega sarnased õigused ("Minderstadt").
Tänapäeval on igal vallal õigus turgu pidada ning nimetusel "Markt" pole enam suuremat sisulist tähtsust.
Saksamaal Baieri liidumaal võib liidumaa valitsus suurema kreisisisese valla tolle taotlusel ametlikult "aleviks" ("Markt") kuulutada.
Soome.
Kauppala oli Soomes algselt asula, kus oli kauplemisõigus ka väljaspool turgu. "Kauppala" oli 1977. aastani haldusüksus, siis muudeti kõik Soome 22 alevit linnadeks, välja arvatud Karhula, mis liideti Kotka linnaga. Paljud alevid olid juba varem linnaõigused saanud.
Venemaa.
Посёлок городского типа (linna tüüpi asula, lühendina п. г. т., пгт.) on nõukogude ajal kasutusele võetud nimetus. Alevis pidi olema vähemalt 3000 elanikku ja 85 % elanikest pidi olema hõivatud väljaspool põllumajandust. 1. jaanuaril 2006 oli Venemaal 1358 alevit.


Taebla.
Uus tänav 1. jaanuaril 2008
Taebla on alevik Lääne maakonnas, Taebla valla halduskeskus.
Alevik tekkis Taebla mõisa keskuse põhjal. Keskajal kuulus mõis Haapsalu Toomkapiteelile, 18. sajandil oli ta Tallinna ülemkomandandi lauamõis.
1917. aastal sai mõisa omanikuks Ants Laikmaa suur sõber Aleksander Saar, kelle käes oli mõis kuni 1940. aastani. Mõisa kahekorruseline puidust historitsistlik peahoone hävis tulekahjus 1991. aastal.
Taeblas tegutseb Taebla valla esindus jalgpallimeeskond Taebla JK. Alevikus asub Taebla staadion.
Taeblas on sündinud eesti filmioperaator Kristjan Jaak Nuudi.
Taeblast on pärit Eesti esimene NFL-i tippjalgpallur Mihkel Roos (elas Taeblas 1983–1992)
14. veebruaril 1934 sündis Taeblas arhitekt ja ehitusinsener Kalju Hanstein.
1341. aastast pärinevad esimesed andmed Taebla külast (saksakeelne nimetus Taibel).


Palivere.
Palivere on alevik Lääne maakonnas Taebla vallas.
Paliveres asub Läänemaa kõrgeim punkt Pikajalamägi (51 m).
Elanike arv on 788.
Alevikus on sündinud Voldemar Eller ja Jaan Pehk.


Jaakna.
Jaakna on küla Lääne maakonnas Risti vallas.


Petropavlovsk-Kamtšatski.
Petropavlovsk-Kamtšatski on linn Venemaal, Kamtšatka krai halduskeskus.
Ajalugu.
Petropavlovsk-Kamtšatski asutas Vitus Bering 1740. aastal itelmeeni küla Autšini kohale. Ta andis sellele nimeks Petropavlovsk oma laevade järgi.
1779 külastasid sadamat James Cooki kolmanda ümbermaailmareisi ajal tema laevad "Discovery" ja "Resolution". Augustis maeti sinna Charles Clark, kes oli pärast Cooki hukkamist ekspeditsiooni juhtimise üle võtnud.
1812 nimetati asula linnaks (esialgse nimetusega Petropavlovski sadam) ja Kamtšatka poolsaare halduskeskuseks. 2. detsembril 1849 moodustati Kamtšatka oblast ja selle pealinna nimetati seekord Petropavlovski Port.
1913 kehtestati linna vapp, mis üldjoontes langes kokku oblasti vapiga, ainult sellele oli üles lisatud kolmest tornist koosnev kroon ja alla kaks ankrut, mis olid kokku seotud Aleksandri lindiga. Linnavalitsuse algatusel taastati vapp 1993. aastal.
1924 nimetati linn ümber Petropavlovsk-Kamtšatskiks, et eristada linna Kasahstanis asuvast Petropavlovskist.
21. aprillil 1933 alustas linnas tööd elukutseline teater. 6. novembril 1936 valmis esimene laevaehitustehas. 31. augustil 1958 avati Kamtšatka esimene kõrgkool, Kamtšatka Pedagoogiline Instituut, mis 31. oktoobril 2000 nimetati ümber Kamtšatka Riiklikuks Pedagoogiliseks Ülikooliks, see 15. juulil 2005 omakorda Kamtšatka Riiklikuks Ülikooliks ja 6. märtsil 2006 Vitus Beringi nimeliseks Kamtšatka Riiklikuks Ülikooliks.
31. oktoobril 1972 autasustati Petropavlovsk-Kamtšatskit Tööpunalipu ordeniga.
1. juulil 2007 valiti Petropavlovsk-Kamtšatski rahvahääletuse tulemusel Kamtšatka krai administratiivkeskuseks.
Transport.
Nõukogude ajal toimus reisilaevaühendus Vladivostokiga. 1980. aastate lõpus see lõpetati kahjumlikkuse tõttu.
Seetõttu toimub peamine ühendus välismaailmaga Jelizovo lennujaama kaudu. Sealt toimuvad regulaarsed reisid paljudesse Venemaa linnadesse, näiteks Habarovskisse, Krasnojarskisse, Moskvasse, Novosibirskisse, Peterburi ja Vladivostokki ning isegi USA-s Alaskal olevasse Anchorage'isse. Lisaks korraldatakse mitmesse paika nii Kamtšatka krais, mujal Venemaal kui välismaal (Tai) tšarterlende.


Mirtel Pohla.
Mirtel Pohla (sündinud 28. jaanuaril 1982 Tartus) on eesti näitleja.
Ta lõpetas 2000. aastal Tartu Karlova Gümnaasiumi ja jätkas samal aastal õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis, kus tema kursuse juhendajaks oli Ingo Normet. Mirtel Pohla lõpetas lavakunstikooli XXI lennu 2004. aastal.
Aastatel 2004–2006 töötas ta Eesti Draamateatris, aastast 2006 on aga teatri NO99 koosseisuline näitleja. Lisaks rollidele teatris on Mirtel Pohla mänginud ka mitmetes filmides ja telesarjades.
Ta on elanud koos oma koolivenna ja näitleja Rasmus Kaljujärvega.


Üllar Saaremäe.
Üllar Saaremäe Suurel Prõmmil 8. mail 2010
Üllar Saaremäe (sündis 23. novembril 1969 Kohtla-Järvel) on eesti näitleja ja lavastaja, punkansambli Streptococcus Pyogenes vokalist.
Isiklikku.
Üllar Saaremäe abikaasa Kristi Saaremäe, kunstnikunimega Kristi Leppik, on vabakutseline kunstnik.
Varasemast kooselust näitleja Tiina Mälbergiga on tal poeg Karl Robert ning tütar Marii Ingriin.


Elmar Ilus.
Elmar Ilus (30. juuli 1898 Kaarli vald, Viljandimaa – 3. detsember 1981 Tartu) oli eesti õigusteadlane, Tartu Ülikooli tsiviilõiguse ja -protsessi professor.
Elulugu.
Elmar Ilus sündis 30. juulil 1898 Torimo talus Kaarli vallas (Halliste kihelkond).
Alustas 1911. aastal õpinguid Pärnu gümnaasiumis, kuid tulenevalt maailmasõjast lõpetas hoopis Polangeni gümnaasiumi, mis oli evakueeritud Stavropoli linna Lõuna-Venemaal.
Ta teenis 1919. aasta maist kuni järgmise aasta juunikuuni Musta mere laevastikus miinipaadil.
Sügisel 1920 algasid õpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mis lõppesid esimese järgu diplomi saamisega 1924. aastal. Järgnes töö Tartu-Võru ringkonnakohtus ja õigusteaduskonna raamatukogus. Magistriväitekirja kaitsmine leidis aset 1930. aastal ja teemaks oli "Hoonestusõigus".
1931 ja 1932 oli Ilus stipendiaadina Leipzigis ja Pariisis. 1939 kaitses ta doktoriväitekirja, mille teemaks oli "Piiratud asjaõigused omale asjale".
Okupatsioonide ajal jäi Elmar Ilus Tartusse ning sõjajärgselt olevat ta olnud ainukene sõjajärgne rooma õiguse professor Nõukogude Liidus. Ta andis peamiselt kahte üldkursust, milleks olid "Rooma õigus" ja "tsiviilõiguse üldosa", ja kahte erikursust, vastavalt siis "transpordiõigus" ja "välisriikide tsiviil- ja kaubandusõigus".
Tema 1960. aastatel ilmunud Rooma eraõiguse loengutest on 2000. ja 2005. aastal ilmunud uued redaktsioonid.
Professor suri 3. detsembril 1981. Ta on maetud Halliste kalmistule.
Isiklikku.
Elmar Ilusa pojad on põllumajandusdoktor Ants Ilus ja luuletaja Peeter Ilus. Tema vend oli kaugsõidukapten Peeter Ilus. Elmar Ilus oli laulja Maarja-Liis Ilusa vanaisa.


Kaido Kaasik.
Kaido Kaasik (sündis 21. mail 1968 Kuressaares) on eesti munitsipaalpoliitik.
1983. aastal lõpetas ta Valjala Põhikooli ja 1986 Orissaare Keskkooli (praegu Orissaare Gümnaasium).
1993. aastal lõpetas ta Eesti Põllumajandusülikooli loomakasvatuse erialal.
1996–2011 oli ta Valjala valla vallavanem.
12. juunil 1999 astus ta Isamaaliitu. Alates 1. novembrist 2007 on ta Isamaa ja Res Publica Liidu Saaremaa piirkonna juhatuse aseesimees.
Oktoobrist 2011 tegutseb ta Saare maavanemana.
Ta on Valjala Martini koguduse juhatuse esimees.


Marina, Kenti hertsoginna.
Printsess Marina, Kenti hertsoginna (neiupõlvenimega Kreeka ja Taani printsess Marina) (13. detsember 1906 – 27. august 1968) oli Briti kuningliku perekonna liige, Kenti hertsogi abikaasa ning George V minia. Printsess Marina oli viimane välismaalasest printsess, kes abiellus kuningliku perekonna liikmega; järgnevad pruudid on olnud inglise, šoti või saksa aristokraatiast või tavakodanikud.
Varane elu.
Printsess Marina sündis Ateenas, Kreekas 13. detsembril 1906. Tema isa oli Kreeka ja Taani prints Nicholas ning tema ema oli Venemaa suurvürstinna Jelena Vladimirovna.
Marina ristiti 1906. aasta lõpus ning tema ristivanemad olid: George V, Edward VII, Kreeka prints Andrew, Venemaa suurvürst Boris Vladimirovitš, Wales'i printsess ja Saxe-Coburg-Gotha printsess Melita.
Marina perekond oli suhteliselt vaene ning nad olid sunnitud minema eksiili 1917. aastal, kui Kreeka monarhia kukutati. Perekond kolis Pariisi ning printsess elas oma erinevate sugulaste juures Euroopas.
Abielu.
Kenti hertsog sai lennuõnnetuses 25. augustil 1942 surma ning Marinast sai leskhertsoginna.
Hilisem elu.
Pärast abikaasa surma oli hertsoginna edasi kuningliku perekonna aktiivne liige, täites kuninglikke kohustusi. Ta oli Wimbeldoni tennise- ja kroketiklubi kauaaegne president.
Just enne oma poja abielu 1961. aastal teatas ta, et soovib kanda tiitlit Tema Kuninglik Kõrgus printsess Marina, Kenti hertsoginna ning mitte olla Kenti leskhertsoginna. Kuninganna andis talle selleks ka loa.
Printsess Marina suri ajukasvaja tõttu 27. augustil 1968 Kensingtoni palees.


Risti.
Risti on alevik Lääne maakonnas, Risti valla halduskeskus.
Ajalugu.
Varem läbi Pärnu kulgenud Tallinn–Kuressaare suunaline postivedu hakkas 1. novembril 1855. aastal käima läbi Risti. Postiveo teenindamiseks rajati Ristile postijaam. Seoses postiveoga sai alguse ka reisijatevedu. Risti postijaam suleti 1. mail 1934.
Tööstuse ja kaubanduse algusajaks Risti alevikus loetakse sajandi esimest kümnendit, mil ehitati valmis Keila–Haapsalu raudtee (1903–1905). Asula edasine areng oli väga kiire kuni 1931. aastani, mil valmis Rapla–Virtsu kitsarööpmeline raudtee. Pärast seda Ristit läbiv Tallinna ja Saaremaa vaheline liiklus vähenes. Liiklusvoog taastus järk-järgult pärast seda, kui Rapla–Virtsu raudtee 1968. aastal suleti.
Transport.
Ristit läbib Ääsmäe–Haapsalu–Rohuküla maantee ning siit saavad alguse Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee ja Risti–Kuijõe tee. Eesti kõrvalmaanteedest asuvad siin veel Risti tee ja Risti jaama tee.
Tuntud ristilasi.
Ristil on sündinud eesti poliitik Mihkel Truusööt ja ajakirjanik Urmet Kook.


Międzyrzec Podlaski.
Międzyrzec Podlaski on linn Poolas Lublini vojevoodkonnas. Asub Krzna jõe ääres.
Międzyrzec Podlaskit on esmakordselt kirjalikult mainitud aastal 1174.


1020. aastad.
1020. aastad on aastad 1020–1029 pKr.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad
Aastad: 1020 1021 1022 1023 1024 1025 1026 1027 1028 1029


1010. aastad.
1010. aastad on aastad 1010–1019 pKr.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad
Aastad: 1010 1011 1012 1013 1014 1015 1016 1017 1018 1019


Töörahva Progressiivne Partei.
Töörahva Progressiivne Partei (uuskreeka "Ανορθωτικό Κόμμα Εργαζόμενου Λαού)"; lühend: "AKEΛ", ladina transkriptsioon: "AKEL") on Küprose kommunistlik partei. Partei on Euroopa Vasakpartei vaatlejaliige. Euroopa Parlamendis kuulub partei Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete ja Põhjala Vasak-Roheliste gruppi.
Ajalugu.
AKEL asutati 1926. aastal Küprose Kommunistliku Partei (kreeka lühend: "KKK") nime all. 1931. aastal partei keelustati (Küprosel toimus Suurbritannia vastane ülestõus, mille tagajärjel kodanikuõigusi piirati). 1941. aastal loodi juhtivate põrandaaluste kommunistide ja teiste poolt AKEL.
Valimistel.
2006. aasta Küprose parlamendivalimistel saavutas erakond esimese koha, võites 31,1% häältest ja 18 kohta 56-st. 2004. aasta EP valimistel võitis partei 2 kohta 6-st (27,9% häältest ja teine koht).
Võimul.
Partei on võimul alates 2003. aastast koos Liikumise Sotsiaaldemokraatia Eest ("EDEK") ja Demokraatliku Parteiga ("DIKO").


Tsiviilmenetlus.
Tsiviilmenetlus on õigusnormide kogu, mida kohus järgib eraõiguslikke vaidlusi lahendades.


Mäla.
Mäla on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Külas asuvad iidsed Ussimätta kivikalmed.


Urve Tiidus.
Urve Tiidus (neiupõlvenimi Uussaar; sündinud 6. juunil 1954 Raplas) on Eesti poliitik ja ajakirjanik, XII Riigikogu liige.
Ta oli alates 18. novembrist 2005 2011. aastani Kuressaare linnapea. Ta sai tuntuks uudistesaadete diktori ja saatejuhina Eesti Televisioonis ja Kanal 2-s.
Urve Tiidus on lõpetanud Tallinna 21. keskkooli 1972 ning Tartu ülikooli inglise filoloogia eriala 1977. aastal.
Ta on olnud noorte- ja lastesaadete peatoimetuse assistent, režissööri assistent ja üks esimesi seebiooperite tõlkijaid Eestis – "Metsiku roosi" esimesed osad olid tema tõlgitud.
Tiidus on Reformierakonna liige alates 1998. aasta detsembrist.
Pärast 1999. aasta kohalikke valimisi töötas ta kaks aastat Kuressaare linnavalitsuses hariduse- ja kultuuriosakonna juhatajana.
2001. aasta sügisel sai temast Kanal 2 uudisteprogrammi "Uued uudised" saatejuht-toimetaja kuni Kuressaare linnapea ametisse asumiseni 2005. aasta novembris.
Kui 2007. aasta Riigikogu valimistel valiti XI Riigikokku Jaanus Tamkivi, kes sai keskkonnaministriks, avanes Urve Tiidusel pärast Tamkivi asendusliikme Sulev Vare loobumist asendusliikmena parlamenti pääseda, kuid ta loobus sellest.
Tiidus kandideeris 2011. aasta Riigikogu valimistel. Ta osutus valituks ja asus ka Riigikokku tööle.
Ta on Ülemaailmse Linnade ja Ühinenud Omavalitsuste Liidu (UCLG) nõukogu liige, Läänemere Linnade Liidu (UBC) asepresident alates 2007. aastast, Eesti Linnade Liidu juhatuse liige ning Lions-klubi "Kuressaare Piret" asutajapresident ja juhatuse liige.
Urve Tiidusel on poeg ja tütar.


Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saared.
Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saared on Suurbritannia meretagune ala Atlandi ookeani lõunaosas. Saartel puudub püsielanikkond.
Territoorium loodi 1985. aastal, enne seda oli piirkond Falklandi saarte alluvuses. Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saarte erivolinik on Nigel Haywood.
Saartele pretendeerib ka Argentina – Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saared kuuluvad formaalselt Tulemaa, Antarktise ja Lõuna-Atlandi saarte provintsi.
Kehtib Falklandi nael.
Saartel kehtiva aja erinevus maailmaajast on –2 tundi.


Ain Saar.
Ain Saar (sündinud 8. augustil 1968) on 1980. aastate lõpus tuntuks saanud vabadusvõitleja, kes oma noorpõlves oli tuntud ka kui punkmuusik ning hiljem dokumentaal-ajaloolises žanris kirjutav kirjanik.
Poliitiline tegevus.
Ain Saar korraldas koos Argo Männimetsa ja Meelis Ivaskiga Eesti esimese üldrahvaliku Nõukogudevastase meeleavalduse 21. oktoobril 1987 Võru linnas. Selle meeleavalduse käigus toodi esimest korda avalikul miitingul välja ligi 50 aastat keelatud olnud sini-must-valge Eesti rahvuslipp.
Ain Saar oli Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr.1 asutajaliige ja juht aastatel 1987–1988.
Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr. 1 organiseeris ja viis Ain Saare juhtimisel Võrus 1. mail 1988 läbi meeleavalduse. Sellel massimeeleavaldusel püstitati esmakordselt okupeeritud Eestis, avalikult ja rahva toetusel, eesmärgiks Eesti iseseisvus.
Ain Saare eestvedamisel ning Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr.1 liikmete ja rahva toetuse ja abiga hakati esimesena Eestis taastama Nõukogude okupatsioonivõimu poolt hävitatud Eesti Vabadussõjas langenutele pühendatud mälestussammast. Selle avamine Võru kalmistu leidis aset Võidupühal, 23. juunil, mil neli jumalasulast, praostid Andres Mäevere ja Jüri Vallsalu, õpetaja Villu Jürjo ja diakon Jüri Pallo õnnistasid mälestussamba sisse. Ain Saare juhtimisel toimus Võrus rida massidemonstratsioone 25. märtsil, 28. mail, 23. juunil ja 28. augustil.
Ain Saare eestvedamisel heisati 12. juulil taas sini-must-valge lipp Suure Munamäe torni. Lipp võeti tornist Võru täitevkomitee korraldusel ja kohaliku partorgi mahitusel maha. Ain Saar pani lipu heiskamise Kubjal toimunud Rahvarinde üritusel rahvaküsitlusele ning lipp heisati taas rahva tahtel Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr.1 poolt 15. juulil 1988. Sellest ajast on meie rahvuslipp lehvinud Eestimaa kõrgeimas tipus.
Ain Saar on olnud Sõltumatu noortefoorumi delegaat ning valitud Võru rahva poolt Eesti Kongressi delegaadiks.
Ain Saar üks kodanikualgatust ja eestlust propageeriva organisatsiooni Eesti Rahvuslik Liikumine asutajaid ja eestvedajaid, kuid ei vaevunud osalema võimuvõitluses ja otsustas taas kokku kutsuda Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr.1, et tegeleda Kolonni 20-nda juubeli ja Võrulaste tahteväljenduspäeva ettevalmistuse ja organiseerimisega Võrus.
Ain Saar on 2008. aastal sisse seatud Eesti Rahva Tänumedali idee ning on ühtlasi medali kujunduse autor. Tema eestvedamisel organiseeriti teavitustöö, toetusallkirjade- ja raha kogumine Tänumedali sisseseadmiseks ja valmistamiseks.
Ain Saar ei ole (olnud) ühegi erakonna liige.
Ain Saar on välja arvatud Eesti Leegioni Sõprade Klubi (ELSK) ridadest. ELSK põhikirja punkti 7.1.d. alusel, kuna "on muul viisil tekitanud ELSK-le kahju". ELSK juhatuse antud selgituses oli väljaarvamise põhjuseks Ain Saare kirjutis "Ühe banni saamise lugu" Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr. 1 foorumis.
Kirjanduslik tegevus.
Ain Saar on sõltumatu väljaande "Avalik Arvamus" toimetaja. 1998. aastal ilmus tema sulest raamat ”Aktsioonide aeg 1987-1988” ning on 2007. aastaks (Kolonni 20. aastapäevaks) välja antud juubeliraamatu ”Võru veri ei värise” üks toimetajatest. Ajakirjanduses on ilmunud tema mitmed poliitilised kirjutised.
Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee repressioonid ja tagakiusamised.
1987-1988. aastal Võrus ja hiljem ka mujal Eestis tuntuks saanud Ain Saart ei söandanud võimud vangistada. Poliitilise tegevuse pärast vallandati Ain Saar oma töökohast Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Võru osakonnast.
Miitingute ja demonstratsioonide korraldamise eest anti Ain Saar korduvalt kohtu alla administratiivõigusrikkumiste eest ning teda karistati kõrgete rahatrahvidega. Kuna Ain Saar, vaatamata repressioonidele, jätkas oma tegevust, siis korraldas KGB 6. septembril 1988 Võrus rahvuskonflikti – löömingu eesti ja vene noorte vahel. Konflikti organiseerimise süüdistusega sundisid okupatsioonivõimud Ain Saare Eestist lahkuma.
Perekond.
Ain Saar abiellus Võrus 1985. aastal Mia-Ly Danieliga ning neil sündis kolm last; Marion Daniel (s. 1986), Falco Daniel (s. 1987) ja Ebby Daniel (s. 1989). Ain Saar on Domino Danieli (2007), Fenix Danieli(2009) ja Roxanna Danieli (2009) vanaisa.
Pärast Eesti taasiseseisvumist on Ain Saar jäänud Rootsi ning elab oma perega Stockholmis Skarpnäckis.
Tunnustus.
Ain Saarele on omistatud 2007. aastal Võru linna teenetemärk


Saksa küla.
Saksa on küla Rapla maakonnas Kehtna vallas.


Perth (Austraalia).
Perth on Lääne-Austraalia suurim linn ja Lääne-Austraalia osariigi pealinn.


Uuemõisa.
Uuemõisa on alevik Lääne maakonnas Ridala vallas.
Uuemõisa alevik piirneb läänest Haapsalu linnaga, lõunast ja idast Uuemõisa külaga. Põhja pool asub Haapsalu laht.


Tõutervis.
Tõutervis oli Eestis tegutsenud eugeenikaselts, mis loodi 1924. aastal.
Välislink.
Tõutervis oli Eestis tegutsenud eugeenikaselts, mis loodi 1924. aastal.


Eesti ministeeriumide loend (1938).
Majandusministeeriumi juures asusid Krediidi- ja Kindlustusasutiste Inspektuur, Maksupeakomitee, Tollipeakomitee, Jõukomitee, Loodusvarade Instituut, Geoloogiline Komitee ja Patendi Peakomitee.
Sotsiaalministeeriumi juures asus Loodushoiu- ja Turismi-instituut.
Teedeministeeriumi juures asusid Tariifinõukogu, Liikluskomitee ja Liiklusnõukogu.
Peale selle kuulusid Välisministeeriumi koosseisu veel välisesindused, mis jagunesid saatkondadeks, alalisteks esindusteks, peakonsulaatideks, konsulaatideks, asekonsulaatideks ja konsulaaragentuurideks.
Välislink.
Ministeeriumid


Hugo Bernhard Rahamägi.
Hugo Bernhard Rahamägi (2. juuni 1886 Kurtna vald – 1. september 1941 Kirov, hukati) oli eesti usuteadlane ja poliitik, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop aastail 1934–1939.
Ta on tuntud taotluse poolest ülendada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop peapiiskopiks ja jagada kirik piiskopkondadeks. Oma ametiaja algul suutis ta saavutada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikule avalikõiguslikud alused, kirikupea oli ameti poolest Riiginõukogu liige. Seetõttu on teda süüdistatud ka kiriku riigivõimu alluvusse seadmises.
Isiklikku.
Oli abielus Edith Hendriksoniga (1914–1940) ja Melanie Kukega (alates 1940).


Hugo Kaho.
Richard Hugo Kaho (15. november 1885 Pärnu – 17. september 1964 Hamburg) oli Eesti bioloog, Tartu Ülikooli rektor, Riiginõukogu liige.


Paimala.
Paimala on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Kärdu.
Kärdu on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Mihkel Kõvamees.
Mihkel Kõvamees (15. august 1891 Muhu – 20. märts 1983 Stockholm) oli Eesti sõjaväelane (kaptenmajor) ja kaugesõidukapten.
1927–1940 oli ta Sõjasadama ülem.
Aastal 1944 viis ta mootorpurjekal Atlantic Rootsi Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluotsa.
Tema poeg oli Argo Kõvamees.


Eikla.
Eikla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Eiklas elab Juhan Saar. Temal teatakse olevat Eesti suurim eraraamatukogu.


Alan Moore.
Alan Moore (sündinud 18. novembril 1953) on briti koomiksiautor.
Tema tuntuimad teosed on "V for Vendetta", "From Hell", "Watchmen", "The League of Extraordinary Gentlemen". Mitmete tema koomiksite põhjal on valminud filmid, mille suhtes ta on olnud äärmiselt kriitiline.
Tema loodud on ka John Constantine'i tegelaskuju, kes esimest korda ilmus koomiksis "Swamp Thing." Hiljem sai Constantine'st koomiksisarja "Hellblazer" peategelane. Ka selle põhjal on 2005. aastal tehtud film ("Constantine"). Peaosalisest (Keanu Reeves) on koomiksisarja küünilise ja üleoleva humanisti asemel saanud katoliiklane.
Moore, Alan


Rohuküla.
Rohuküla on küla Lääne maakonnas Ridala vallas.
Seal asub sadam, kust sõidavad reisiparvlaevad Vormsile ja Hiiumaale.


Vahase.
Vahase saar on 65,5 hektari suurune ja ligi tuhande aasta vanune saar Abrukast läänes.
Vahase saarel asub kaks hiidrahnu (Vahase saare hiidrahn I ja Vahase saare hiidrahn II), mis muistendi järgi on mälestus Suurest Tõllust või taevast visatud kivist. Samuti ei välista vanarahvas pikselöögi võimalust.
Vahasele saab Abrukalt läbi mere jalgsi. Saarel on ainult üks, eelmise vabariigi ajal ehitatud talu.
Vahase mets on väike, kuid liigirikas: siin on kadakat, tamme ja mändi.
Vahase saarest kirjutas Albert Uustulnd oma romaanis "Tuulte tallermaa".


Virtsu.
Virtsu on alevik Lääne maakonna lõunaosas Hanila vallas, Virtsu poolsaarel.
Virtsu sadama kaudu on mandril parvlaevaühendus Muhu saarel asuva Kuivastu sadamaga. Alevik tekkis sadama ümbrusse 19. sajandi lõpul.
1931–1968 viis Raplast Virtsusse kitsarööpmeline raudtee (vaata Rapla–Virtsu raudtee).
Virtsus asuvad Virtsu põhikool (1973), lasteaed (1967), raamatukogu, apteek, ilmajaam (1903), kaks tuuleparki (2002 ja 2008), plastaknatehas (2002), Virtsu Harrastusmuuseum (1996), vanasõidukite muuseum (2006), seltsimaja (2008), tuletorn ning liitsihi ülemine ja alumine tulepaak.
Virtsu on varem kuulunud Virtsu-Laelatu-Puhtu looduskaitseala koosseisu. Hiljem vähendati selle pindala, Virtsuga külgneb nüüd Puhtu-Laelatu looduskaitseala.
Virtsus on sündinud eesti kirjanik Aristarch Sinkel.


Aherahu.
"See artikkel räägib Aherahust Vilsandi Rahvuspargis. Saare kohta Hiiumaa laidude maastikukaitsealal vaata artiklit Aherahu (Väinameri).
Aherahu laid asub Atla lahe ja Salava saare vahel. Aherahu jääb Lümanda valla ja Vilsandi rahvuspargi piiridesse.


Hans Teiv.
Hans Teiv (sündis 30. märtsil 1960 Pärnus) on eesti munitsipaalpoliitik.
Elukäik.
Võrkpallitreeneri tunnistusega Teiv ei kuulu ühtegi parteisse. Ta on Läänemeresaarte võrgustiku B7 juhtkomitee liige.
Harrastused.
Tema hobid on tennis, kalastamine, võrkpall.
Ta osales 2012. aasta jaanuaris eetris olnud saates "Õhtusöök viiele".


Toomas Kasemaa.
Toomas Kasemaa (sündis 23. veebruar 1968 Kuressaares) on Eesti ametnik ja poliitik.
Toomas Kasemaa oli Saare maavanem alates 24. juulist 2006 kuni 23. juulini 2011.
Kuulub alates 24. novembrist 2006 Eesti Reformierakonda.
Enne maavanemaks asumist oli Toomas Kasemaa siseministeeriumi piirivalvepoliitika büroo juhataja ning Saaremaa piirivalve ülem.
Lõpetanud Balti Kaitsekolledži (kaitseväelise kõrghariduse III aste). Mereväe auaste – vanemleitnant, esitatud kaptenmajori auastme saamiseks.
Kasemaa hobid on purjetamine ja orienteerumine. Ta on Saaremaa merispordi seltsi liige ja Purjesõprade seltsi juhataja.
Isiklikku.
Kasemaa abikaasa oli 2007. aastast Kirsti Ruul, kellega tal on tütar Maarja. Kasemaal on varasemast vabaabielust kaks poega.


Ii vald.
thumb
Ii vald on vald Soomes Oulu läänis Põhja-Pohjanmaa maakonnas.
1. jaanuaril 2007 liitus Ii vallaga Kuivaniemi vald.


Fantaasia.
Fantaasia (vanakreeka keeles "phantasia" 'kujutlus') on teadlikult ebareaalne ettekujutus või inimliku ettekujutamise võime.
Antiikfilosoofias ei tähendanud fantaasia ebareaalse ette kujutamist, vaid pigem oli see vahetu tunnetuse vastuvõtmise tulemus. Seda selgitatakse läbi "phantasia" seotuse verbiga "phainetai" 'ilmnema, paistma', millest lähtuvalt on fantaasia kõik, mis inimesele mingil viisil ilmneb või paistab, st eelkõige olev. See, et ilmneb midagi, mis ei ole, on kreekaliku mõtlemise raames pigem erijuht kui reegel, mistõttu on fantaasia kreekalikus mõistmises selle võimalik ebareaalne iseloom kõrvaline. Seega võiks ütelda, et mitte inimene ei kujuta endale olevat ette, vaid olev kujutab või kujutleb end inimesele.
Fantaasia seob rangelt filosoofilises tähenduses ebareaalsusega René Descartes oma meditatsioonides, kus ta viib läbi oma radikaalse kahtluse meetodit, mille äärmuslikuks täiuseks on kahtlemine reaalsuses üldse. Fantaasia saab oma eelkõige ebareaalsusega seotud tähenduse alles uusaja filosoofias.


Ettekujutus.
Ettekujutus (saksa keeles "Vorstellung", inglise keeles
"imagination, fantasy, representation") on viis, kuidas subjekt enda jaoks midagi mõteldavaks või kogetavaks teeb.
Ettekujutus on uusaja filosoofiasse kuuluv mõiste ning saab selle raames terminoloogiliseks alles Immanuel Kanti filosoofias. Varem oli kujutlemine seotud pigem reaalse kogemuse kui mõttes kujuteldavaga.
Ettekujutus eristub kujutlusest eelkõige läbi filosoofilise rõhuasetuse. Kui kujutlus on neutraalne mõiste, mis haarab kõikvõimalikke vaimse haaramise, esitamise, sobitamise jms vorme, siis ettekujutuse puhul on rõhutatud, et kujutatakse midagi endale ette, kusjuures kujutleja-kujutaja kui subjekt on ise mingis mõttes selle taga.
Kant.
Immanuel Kant eristab ettekujutuste ("Vorstellung", "repraesentatio") seas pertseptsioone ("Perzeption", "perceptio"), mis on teadvusega ettekujutused.
Need omakorda jagunevad subjektiivseteks pertseptsioonideks ehk aistinguteks ("Empfindung", "sensatio"), mis käivad ainult "subjekti kui oma seisundi modifikatsiooni" kohta, ja objektiivseteks pertseptsioonideks ehk tunnetusteks ("Erkenntnis", "cognitio"). Tunnetused jagunevad kaemusteks ("Anschauuung", "intuitus") ja mõisteteks ("Begriff", "conceptus"). "Esimene käib vahetult eseme kohta ja on üksik, viimane vahendatult ("mittelbar"), paljudele asjadele ühine võiva olla tunnuse kaudu."
Mõisted jagunevad empiirilisteks mõisteteks ja puhasteks mõisteteks, "ja puhast mõistet, kui tema päritolu on ainult arus (mitte puhtas meelelisuse pildis), nimetatakse "Notio". *Mõiste notsioonidest, mis ületab kogemuse võimalikkuse, on "idee", ehk mõistusmõiste."
Teoses "Preisschrift über die Fortschritte der Metaphysik" mainib Kant ettekujutuse liikidena kaemist, aistimist ja mõtlemist.
Mõiste on reflekteeritud ettekujutus. Mõtlemine on ettekujutamine mõiste läbi ("repraesentare per conceptus").
Hegel.
Hegeli järgi nimetatakse ettekujutusteks "tunde, kaemuse, iha, tahte jne määratletusi, niivõrd kui nendest teatakse". Filosoofias on ettekujutuste asemel "mõtted, kategooriad, lähemalt aga mõisted. Ettekujutusi üldse võib vaadelda mõtete ja mõistete metafooridena. Ettekujutuste omamisega aga ei teata veel nende tähendust mõtlemisele, ei teata veel nende mõtteid ja mõisteid. Ümberpöördult on ka kaks eri asja mõtete ning mõistete omamine ja teadmine, millised on neile vastavad ettekujutused, kaemused, tunded." ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 3)


Simon Levin.
Simon S. Levin (3. november 1928 – 2. jaanuar 2008) oli juudi päritolu Eesti advokaat. Ta võeti Eesti Advokatuuri 1947. aastal. Simon Levin lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1947. aastal ning sai õigusteaduse kandidaadi kraadi 1974. aastal. Ta tegutses peamiselt kriminaalõiguse valdkonnas.
1934. aastal alustas õpinguid Tallinna Prantsuse lütseumis, evakueerituna Venemaale lõpetas 1944. aastal Tšeljabinski töölisnoorte keskkooli.
1945. aastal, reevakueerituna, asus õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas kaugõppes 1947. aastal.
Aastatel 1945–1946 töötas Tallinna I õigusnõuandlas stažöörina, hiljem, kuni 1992. aasta märtsini advokaadina samas büroos.
Aastatel 1992 kuni 2004 töötas Simon Levin vandeadvokaadina advokaadibüroos HETA, 2004. aastast advokaadibüroos Teder & Partnerid ning advokaadibüroos Teder, Glikman & Partnerid. Simon Levini advokaaditunnistust ehib numbrimärk 1.
1974. aastal kaitses Simon Levin kandidaadiväitekirja Moskvas Üleliidulises Kuritegevuse Põhjuste Uurimise Instituudis ning talle anti õiguskandidaadi kraad.
Levin valiti ENSV Advokaatide Kolleegiumi Presiidiumi liikmeks kaheksal aastal, Eesti Advokatuuri juhatuse liikmeks aastatel 1994, 1995, 1998 ning aseesimeheks aastatel 1994-2001.
Teda on korduvalt valitud Eesti Advokatuuri kvalifikatsioonikomisjoni ja teadus-metoodikakomisjoni liikmeks. Alates 2002. aastast oli ta Eesti Advokatuuri juhatuse nõunik.
Õiguspraktika kõrval töötas ta 1984-1985 Eesti Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudi majandusõiguse probleemide sektoris majandusteadlasena. 1985. aastal valiti ta NSVLi Teaduste Akadeemia Psühholoogide Seltsi tegevliikmeks.
Simon Levini põhiteadusalad olid kriminaalprotsess ja kriminaalõigus.
Oma teadustegevuses tegeles Levin kriminaalkaitse probleemide uurimisega, kriminaalkaitse efektiivsuse ning kassatsioonimenetlusega, samuti advokaaditöö eetiliste aspektidega.
Simon Levinilt on ilmunud 12 teadustööd kriminaalmenetluse ja eetika alal ning arvukalt erialaseid artikleid.
Ta on tegelenud kriminaalpsühholoogia üksikküsimustega ning kirjutanud kaks uurimustööd kohtupsühholoogia alal.
Simon Levin on olnud Eesti kriminaalseadustiku 1993. aasta eelnõu ning mitme teise eelnõu ametlik ekspert, Eesti kriminaalpreventsiooni nõukogu liige ning nõukogu ekspertkomisjoni liige.
Advokaaditöö kõrval oli ta aastatel 1952-1953 Tallinna Juriidilise Kooli lektor, alates 1996. aastast Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Eestis kriminaalmenetluse professor, 1997. aastast Tartu Ülikooli külalisprofessor ning Tartu Ülikooli kuratooriumi liige.
1988. aastal anti Simon Levinile Eesti NSV teenelise juristi aunimetus.
1998. aastal autasustati Simon Levinit Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.


Ülgase.
Ülgase on küla Harjumaal Jõelähtme vallas. Küla asub tervikuna Rebala maastikukaitsealal.
Küla piirneb läänes Saviranna ja Kallaverega, edelas Maardu linnaga, lõunas Võerdla ja Rebala külaga ning idas Kostirannaga. Põhja pool asub Soome laht. Tallinna uus prügila asub Ülgasest lõunas.
Küla on tuntud 1920. aastatel loodud fosforiidikaevanduse poolest. Tänapäevani on alles ja osaliselt läbitavad kaevanduskäigud, mis algavad Ülgase pangast. Kaevanduskäikudes talvituvad nahkhiired. Kaevanduse juurest viis enne 1940. aastaid raudtee Koljuotsa, kus asus sadam, mille kaudu fosforiiti mujale veeti.
Nõukogude ajal on fosforiidi kaevandamine maastikku põhjalikult muutnud. Künkad küündivad küla lõunaosas 65 meetrini merepinnast.
Ülgase panga ja Koljuotsa vahel kaevandatakse tänapäeval savi.
Ülgase paekaldal asub kaks Eesti Vabariigi geodeetilist punkti.
Ülgase edelaosas ja Kallavere küla lõunaosas asuvad suvilad ja aiamaad on kurikuulsad kuritegevuse kõrge taseme tõttu.


Paralepa.
Paralepa on alevik Lääne maakonnas Ridala vallas.


Jüri Saar.
Jüri Saar (sündis 8. novembril 1946. aastal Kaali külas) on Eesti poliitik.
Aastatel 1990–1991 töötas ta Saare Maavalitsuses maasekretärina ja oli seejärel aastatel 1992–2003 Saare maavanem. 2002. aastal astus ta Eestimaa Rahvaliitu.
Aastatel 2003–2007 oli Jüri Saar X Riigikogu liige.
Pärast Riigikogust välja jäämist valiti ta 23. aprillil 2007 Kihelkonna vallavanemaks. Novembris 2009 valiti ta Pihtla vallavanemaks.
Isiklikku.
Abielus, kolm poega. Poeg Indrek on eesti näitleja ja poliitik, riigikogu liige.


Tuletis (matemaatika).
Funktsiooni tuletis on matemaatilise analüüsi üks põhimõisteid. Funktsiooni tuletis mingil kohal näitab selle funktsiooni väärtuse "muutumise kiirust" funktsiooni argumendi muutumisel — täpsemalt, funktsiooni tuletis on funktsiooni väärtuse muudu ja argumendi muudu suhte piirväärtus argumendi muudu lähenemisel nullile.
Füüsikas on nihke tuletiseks aja järgi hetkkiirus, kiiruse tuletiseks omakorda kiirendus.
Reaalarvulise argumendiga ning reaalarvuliste väärtustega funktsiooni korral on selle funktsiooni tuletiseks mingil kohal selle funktsiooni graafiku puutuja tõus sellel kohal.
Matemaatilise analüüsi eeskujul on tuletise mõistet mitmel viisil üldistatud teistesse matemaatika valdkondadesse. Käesolev artikkel käsitleb põhiliselt reaal- või kompleksmuutuja funktsiooni tuletist matemaatilise analüüsi tähenduses; mõiste "tuletis" tähenduste kohta teistes matemaatika harudes vaata alajaotust Üldistusi.
Tuletis antud kohal.
Olgu antud reaalarvuliste väärtustega funktsioon formula_1 ning formula_2 mõni reaalarv funktsiooni määramispiirkonnast. Kui leidub (lõplik või lõpmatu) piirväärtus formula_3, siis seda nimetatakse funktsiooni formula_4 tuletiseks kohal formula_5 ning tähistatakse sümboliga formula_6.
Tavaliselt määratletakse funktsiooni tuletis vaid tema määramispiirkonna sisepunktides, s. t. eeltoodud definitsiooni lisatakse veel eeldus, et formula_5 on hulga formula_8 sisepunkt.
Kui funktsioonil formula_4 on lõplik tuletis kohal formula_5, nimetatakse funktsiooni formula_4 diferentseeruvaks kohal formula_5.
Samamoodi defineeritakse tuletis ja diferentseeruvus ka kompleksmuutuja funktsiooni korral, s. t. juhul formula_13, kus formula_14.
Tuletis kui funktsioon. Kõrgemat järku tuletised.
Kui funktsioon formula_4 on diferentseeruv igas oma määramispiirkonna formula_8 punktis, öeldakse lihtsalt, et funktsioon formula_4 on diferentseeruv.
Kui funktsioon formula_4 on diferentseeruv, saame vaadelda tema tuletist funktsioonina formula_19.
Sellisel juhul saame uurida funktsiooni formula_20 tuletiste olemasolu. Funktsiooni formula_20 tuletist nimetatakse funktsiooni formula_4 teist järku tuletiseks ning tähistatakse formula_23. Kui funktsioon formula_20 on diferentseeruv ehk funktsioonil formula_4 on kogu tema määramispiirkonnas olemas lõplik teist järku tuletis, nimetatakse funktsiooni formula_4 kaks korda diferentseeruvaks.
Samamoodi, kui funktsioon formula_23 on diferentseeruv, määratletakse ka funktsiooni formula_4 kolmandat järku tuletis formula_29 jne. Üldiselt, funktsiooni formula_4 formula_31-ndat järku tuletist kohal formula_5, kus formula_33, tähistatakse formula_34.
Leibnizi tähistus.
Kui muutujate formula_45 ja formula_5 vahel on seos formula_47, siis nii funktsiooni formula_4 tuletisfunktsiooni formula_20 kui ka selle väärtust kohal formula_5 tähistatakse Leibnizi tähistuses formula_51.
Leibnizi tähistust põhjendab seos formula_52, kus formula_53 on suuruse formula_5 muut ning formula_55 on vastav suuruse formula_45 muut — tuletise kui funktsiooni väärtuse muudu ja argumendi muudu suhte piirväärtuse tähistamiseks asendame selles suhtes kreeka tähe delta lihtsalt talle ladina tähestikus vastava tähega formula_57.
Kõrgemat järku tuletise formula_34 jaoks kasutatakse tähistust formula_59.
Newtoni tähistus.
Kui funktsiooni argument tähistab aega (sellisel juhul kasutatakse argumendi tähistamiseks tähe formula_5 asemel enamasti tähte formula_61), kasutatakse füüsikas sageli ka Newtoni tähistust: kui muutuja formula_45 sõltuvust ajast formula_61 kirjeldab seos formula_64, siis funktsiooni formula_4 tuletisi tähistatakse
Kõrgemat järku tuletiste puhul on Newtoni tähistust raske kasutada, sest paljusid täppe on tüütu kirjutada ja kokku lugeda ning puudub üldine tähistus formula_43-ndat järku tuletise jaoks, kuid paljudes füüsikaülesannetes piisab esimest ja teist järku tuletisest.
Näide.
Olgu formula_69, sellisel juhul formula_70 ja
formula_71
L'Hospitali reegel.
Kui formula_72 ja leidub formula_73
või formula_74 ja leidub formula_73
Näiteks formula_77
Taylori valem.
Taylori valemi vea (s. o. Taylori valemiga arvutatud väärtuse ja täpse väärtuse formula_81 vahe) hindamiseks on mitmeid võimalusi. Üks neist, Lagrange'i veahinnang, kõlab järgmiselt. Kui "n" ≥ 0 on täisarv ja formula_4 on funktsioon, mis on "n" korda pidevalt diferentseeruv lõigul ["a", "x"] ja "n" + 1 korda diferentseeruv vahemikus ("a", "x"), siis leidub arv formula_83 nii, et
formula_84
Funktsiooni uurimine.
Kui reaalmuutuja funktsiooni tuletis on positiivne mingis lõigus, siis funktsioon kasvab selles lõigus. Kui tuletis on negatiivne, siis funktsioon kahaneb antud lõigus. Funktsiooni tuletise nullkohad on funktsiooni lokaalseteks miinimum- ja maksimumkohtadeks.
Teine tuletis määrab funktsiooni graafiku "kõveruse": kui teine tuletis mingil kohal on nullist erinev, siis funktsiooni graafik asub antud punkti ümbruses selles punktis tõmmatud puutujast paremal või vasakul ("kõverdub" päripäeva või vastupäeva) ning esimese ja teise tuletise abil saab arvutada graafiku kõverusraadiuse. Kui funktsiooni teine tuletis on mingis lõigus positiivne või negatiivne, siis funktsioon on antud lõigus vastavalt kumer või nõgus. Graafiku punkte, kus funktsiooni teine tuletis on 0, nimetatakse käänupunktideks.
Füüsika.
Tuletis (ja matemaatiline analüüs üldiselt) on tänapäeva füüsikas asendamatu abivahend loodusnähtuste kirjeldamisel. Üks olulisi tuletise rakendusi on näiteks füüsikaliste suuruste (ajalise) muutmise kiiruse kirjeldamine ning liikumisvõrrandite kirjapanemine.
Näide: Kiirus ehk asukoha ajalise muutumise kiirus leitakse kohavektorist ajalise tuletise võtmise teel. Liikugu punkt mingis koordinaadisüsteemis sirgjooneliselt võrrandi formula_85 järgi. Kiiruse leidmiseks ajahetkel formula_86 võetakse liikumisvõrrandist aja järgi tuletis: formula_87. Kiiruse võrrandist omakorda tuletise võtmine annab kiiruse ajalise muutumise kiiruse ehk kiirenduse: formula_88. Näeme, et antud punkt liigub ühtlase kiirendusega.
Näide: Liikugu keha keskkonnas, mille poolt avaldatav hõõrdejõud on võrdeline keha kiirusega, st "F = - k v", kus "k" on võrdetegur. Seega on keha liikumisvõrrand vastavalt Newtoni II seadusele
kus formula_90 on kiirendus ja "m" on keha mass. Saadud avaldis annab hariliku diferentsiaalvõrrandi, mille lahend ütleb, kuidas keha kiirus ajas muutub.
Diskreetne matemaatika.
Loogikafunktsiooni tuletis argumendi järgi määrab loogikatingimused, milliste puhul funktsiooni väärtus on tundlik selle argumendi muutuste suhtes (kas otse- või vastandfaasis).
formula_91
Näide: olgu formula_92
formula_93


Jüri Saar (filosoof).
"See artikkel räägib filosoofist; teiste samanimeliste kohta loe Jüri Saar (täpsustus)
Jüri Saar (1941 – 1984) oli eesti filosoof.
Ta tõlkis eesti keelde Immanuel Kanti raamatu "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena". Raamat ilmus Eesti Raamatu väljaandel Tallinnas 1982.
Samuti tõlkis ta Igor Narski raamatu "Kant" (Tallinn: Eesti Raamat 1979).


Jüri Saar (täpsustus).
Jüri Saar on mitme tuntud inimese nimi.


Prähnu.
Prähnu on küla Hiiu maakonnas Emmaste vallas.
2000. aasta andmeil on külas 7 alalist elanikku.


Ants Tammleht.
Ants Tammleht (sündis 28. oktoobril 1947) on eesti poliitik.
Ta lõpetas 1966. aastal Orissaare Keskkooli.
Tammleht on Saarte Liinide juhatuse esimees ja Keskerakonna liige.
Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee esimees 1982–1990 ja Saare maavanem 1990–1991.
Saaremaa Rotary klubi liige, aastatel 1995–1996 president.
Ta on AS Saarte Liinid juhatuse esimees.


Jüri Räim.
Jüri Räim (18. aprill 1933 – 18. aprill 1995) oli Eesti nõukogude parteitegelane.
Ta oli pärit Muhu saarelt. Tema isa oli olnud endine meremees ja Pädaste küla asunik, mõnda aega ka Kuivastu sadama ülem.
Räimel oli Vigala Põllutöökoolist aednik-mesiniku koolitus. Nooremagronoomi kutse sai ta Kehtnast ning kõrgema hariduse omandas poliitika ja põllumajanduse alal Moskvast kaugõppe teel.
Aastatel 1974–1982 oli ta Kingissepa rajooni TSN täitevkomitee esimees. 1978. aastal oli ta rajooni põllumajandusvalitsuse juhataja. 1988. aastal oli ta EKP Kingissepa Rajoonikomitee I sekretär. 1989. aastal võttis ta vastu Muhu külanõukogu esimehe ameti. 1990. aastate alguses oli ta Muhu vallavanem.
Tunnustus.
Saaremaa Ühisgümnaasiumi auvilistlane


Nigula (Taebla).
Nigula on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.
Nigulas on Lääne-Nigula Püha Nikolause kirik.


Leediküla.
Leediküla on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.


Gediminas Kirkilas.
Gediminas Kirkilas (sündinud 30. augustil 1951 Vilniuses) on Leedu poliitik. 4. juulist 2006 kuni 9. detsembrini 2008 oli ta Leedu peaminister.
Aastatel 2007–2009 oli ta ühtlasi Leedu Sotsiaaldemokraatliku Partei esimees.
Lapsepõlv ja noorus.
Keskhariduse omandas Kirkilas aastatel 1958–1969 Vilniuse 23. keskkoolis. Seejärel läbis ta 1969–1972 kohustusliku sõjaväeteenistuse Severomorskis, teenides NSV Liidu põhjalaevastikus.
Pöördunud tagasi Leedusse, töötas Gediminas Kirkilas 1972–1978 restauraatorina. Ta oli tegev mitmete oluliste kultuuriobjektide nagu Vilniuse Püha Johannese kiriku, Vilniuse Püha Kasimiri kiriku, Vilniuse Ülikooli kompleksi, Verkiai palee ja Kaunase katedraali restaureerimisel.
Haridus.
Aastal 1974 astus Kirkilas Vilniuse Pedagoogilisse Instituuti, kus õppis leedu keelt ja kirjandust. 1978–1982 jätkas ta õpinguid Vilniuse kõrgemas parteikoolis politoloogia erialal. Aastal 2004 lõpetas Gediminas Kirkilas Vilniuse rahvusvahelise ärikooli magistrikraadiga.
Poliitiline tegevus.
Gediminas Kirkilase poliitiline karjäär sai alguse Leedu Kommunistlikus Parteis (LKP). Aastatel 1982–1985 oli ta LKP Vilniuse Lenini rajooni komitee instruktor ja 1986–1990 LKP Keskkomitee kultuuriosakonna instruktor. Kui Algirdas Brazauskas nimetati 1988 LKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks, sai Kirkilasest ühtlasi tema pressinõunik.
Aastatel 1990–1992 oli ta Algirdas Brazauskase kui parlamendiliikme abi. Kui Brazauskas asutas 1990 Leedu Kommunistliku Partei baasil Leedu Demokraatliku Tööpartei (LDTP), sai Gediminas Kirkilasest selle liige. Aastatel 1991–1996 oli ta LDTP esimehe esimene asetäitja, seejärel 1996–2001 LDTP presiidiumi liige. Perioodil 1991–1995 toimetas ta ühtlasi venekeelset ajalehte "Голос Литвы" ("Leedu Hääl").
Aastast 1992 on Kirkilas kuulunud järjepidevalt Leedu parlamenti. Ta valiti tagasi aastatel 1996, 2000 ja 2004. Seimis on ta juhtinud aastaid riikliku julgeoleku komisjoni ja 1993–1996 ka Leedu parlamendidelegatsiooni NATO Parlamentaarse Assamblee juures. Samal perioodil oli ta kaasatud Leedu presidendi moodustatud töörühma, mis tegeles Leedu riikliku julgeoleku kontseptsiooni väljatöötamisega. Alates 1996 on ta osalenud Euroopa asjadega tegeleva parlamendikomisjoni töös.
Kui Leedu Demokraatlik Tööpartei ja Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei 2001. aastal ühinesid, sai Kirkilasest Leedu Sotsiaaldemokraatliku Partei aseesimees.
Aastatel 2002–2004 oli Gediminas Kirkilas presidendi eriesindaja Kaliningradi oblasti transiiti käsitlevatel läbirääkimistel Venemaaga. Aastal 2003 omistati talle suursaadiku diplomaatiline auaste.
19. mail 2007 toimunud Leedu Sotsiaaldemokraatliku Partei kongressil valiti ta Algirdas Brazauskase asemel erakonna uueks esimeheks. Sellel ametikohal tegutses ta kuni 7. märtsini 2009, mil erakonna uue esimehena astus ametisse Algirdas Butkevičius.
Töö valitsuses.
Gediminas Kirkilas oli alates 7. detsembrist 2004 Leedu kaitseminister. Pärast Algirdas Brazauskase valitsuse tagasiastumist seoses Leedu Tööpartei ümber puhkenud korruptsiooniskandaaliga jätkas Kirkilas kaitseministrina erakonnakaaslase Zigmantas Balčytise 1. juunil 2006 moodustatud ajutises valitsuses. Kui Balčytis ei suutnud 20. juunil 2006 koguda Seimis piisavat toetust uue valitsuse moodustamiseks, pakkusid sotsiaaldemokraadid uueks peaministri kandidaadiks just Kirkilase.
Seim kinnitas 4. juulil 2006 Gediminas Kirkilase riigi uueks peaministriks. 18. juulil vannutati tema valitsus ametisse. Kirkilase valitsusse kuuluvad lisaks Leedu Sotsiaaldemokraatlikule Parteile ka Talupoegade ja Uue Demokraatia Liit, Liberaalide ja Keskliit ning eelmise koalitsioonipartneri Tööpartei lagunemisel tekkinud Kodanikedemokraatia Partei. Tegu on taasiseseisvunud Leedu Vabariigi neljateistkümnenda valitsusega.
Jaanuaris 2007 avaldas ajakiri "The Economist" Kirkilasele tunnustust vähemusvalitsuse eduka juhtimise eest.
14.–15. veebruarini 2007 viibis ta ametlikul visiidil Eestis.
Kirkilase valitsuse üheks keskseks ülesandeks oli uue Ignalina aatomielektrijaama rajamise ettevalmistamine ja Leedu riikliku energiafirma Lietuvos energija assisteerimine sellega seoses toimuvatel rahvusvahelistel läbirääkimistel, kuhu olid kaasatud ka Eesti valitsuse ja Eesti Energia esindajad.
Isiklikku.
Gediminas Kirkilas valdab leedu, vene ja inglise keelt. Tema huvideks on tennis, filosoofia ja kirjandus. Ta on abielus. Perekonda kuuluvad abikaasa Liudmila, poeg Rolandas ja tütar Diana.
Aastast 1999 on Kirkilas Leedu kabeföderatsiooni president.


Turba.
Turba on alevik Harju maakonnas Nissi vallas.
Alevikus asus Tallinna–Haapsalu raudtee jaam.
Turbas on sündinud Tiit Kändler.


Luigu.
Luigu on küla Läänemaal Taebla vallas. Asub Paliverest kirdes.


Ruslana.
Ruslana (ukraina "Русла́на Степа́нівна Лижи́чко"; Ruslana Lõžitško; sündinud 24. mail 1973 Lvivis Ukrainas) on ukraina laulja, kelle esitatud laul "Wild Dances" võitis 2004. aastal Eurovisiooni lauluvõistluse.
Välislingid.
Ruslana
Ruslana


Tõnis Kipper.
a> ettevõtlusmessil SaareMaaPäevad 16. septembril 2011
Tõnis Kipper (sündis 25. novembril 1962 Orissaares) on ajakirjanik, lavastaja ja munitsipaalpoliitik.
Fakte elust.
Ta on töötanud Hellamaa Rahvamajas ja Kingissepa Rajooni Kultuurimajas, lühiajaliselt Kuressaare Linnateatris ning hetkel Raadio Kadis vastutava toimetaja ja saatejuhina.
Kipper on lavastanud Saaremaa Rahvateatris, Kuressaare Linnateatris, Kuressaare Teatris.
Ta on ka Kuressaare linnavolikogu kultuurikomisjoni liige.
Kuuluvus organisatsioonidesse.
Tõnis Kipper on aastast 1999 Keskerakonna liige. Keskerakonna nimekirjas osales ta 2002. aasta kohalike omavalitsuste valimistel, kogudes Kuressaare linnas 18 valija toetuse. 2005. aasta kohalike omavalitsuste valimisel toetas teda 33 valijat.


Aknool (ansambel).
Aknool on eesti ansambel, mis viljeleb omanäolist ja kordumatut agressiivselt kakofoonilist sügava sõnumiga ühiskonnakriitilist underground-punk-fuck stiilis muusikat.
Ansambel loodi 2001. aastal Keilas. Bändi tuumik koosneb neljast persoonist: meesvokaal - Aknool, soolokitarr või trummid - Olku, basskitarr või soolo - Verine Svente, trummid - Alaealine Tarvi. Läbi aegade on grupist läbi käinud veel teisigi kuulsaid punkrockareid nagu Macaron, Ergo (Noa Jofe), Möllu (Jaanika), Merit. Kõigil kollektiivi liikmeil puudub täielikult muusikaline haridus. Enamikul on jäänud lõpetamata ka kesk- või põhikool.
Ansambli lavaline tegevus on alati olnud ettearvamatu, šokeeriv ja kaootiline. Tihti on kontserdid lõppenud kaosega, kus on lõhutud instrumente ja helitehnikat, vigastatud ennast ja solvatud publikut. Skandaalid on saatnud Aknooli alates esimesest kontserdist Vasalemmas ("Jaani - Punk 2001"), kus tulid koos bändiga lavale ka hardcore stripparid.
Bänd on esinenud üle Eesti pea poolesajal korral, on käidud ka Helsinki klubis "Factory", kus korraldati laval kaklus, millest kogu kollektiiv osa võttis. 2005. aastal Harjumaal Kosel toimunud "Solkmuusikal" ärritas korraldajat "perfoomentsi" osa kus vabatahtlik vastassugupooltest koosnev inimeste paar laval seksuaalvahekorda üritas.
Ansamblil on ilmunud ka väikesetiraažiline (100 tk) MC nimega "Anti Natsi" aastal 2003. Teine kogumik (CD, 200 tk) ilmus 2006. aasta alguses ja kandis nime "Paanikaosakond". Kumbagi üllitist ei ole olnud võimalik, teatud põhjustel, osta "kaubandusmonopolist".
Bändi üks eeskujudest on GG Allin.


Jüri Suurhans.
Jüri Suurhans (16. detsember 1921 – 11. märts 1984) oli Eesti NSV poliitik ja riigiametnik, Eesti NSV Ülemnõukogu esimees 1978-1982.
Jüri Suurhans lõpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi 1941. aastal.
Kirjandus.
Bruno Pao, "Igal majakal oma tuli". Saaremaa Merekultuuri Selts, 2006. ISBN 4741231481843; ISBN 9949136644
Tunnustus.
Jüri Suurhanson nimetatud Saaremaa Ühisgümnaasiumi teeneliseks vilistlaseks.


Drag queen.
"Drag queen" on üldjuhul meeskodanik, kes on end riietanud naiseks. "Drag queenina ei esine alati transvestiit, vaid meessoost isik, kes etendab lihtsalt suurilma daami koos kõige sinna juurde kuuluvaga: võimas soeng, värvikas meik, suur ja uhke kleit, sädelevad või muud moodi hiilgavad kõrged platvormkingad või -saapad ja muud ülinaiselikud aksessuaarid ning käitumine. "Drag queenid on sageli ööklubide palgal, et teha seltskonda värvikamaks ning tõsta kaudselt külastatavust.


Madis Kallas.
Madis Kallas (sündinud 22. aprillil 1981) on eesti sporditegelane ja endine mitmevõistleja.
Aastal 1996 lõpetas ta Kihelkonna Põhikooli ja 1999 Kuressaare Gümnaasiumi. Aastal 2004 lõpetas ta Tallinna Ülikooli kehakultuuri eriala.
Madis Kallas on olnud Eesti kümnevõistluse koondise liige.
Ta kandideerib Eesti Olümpiakomitee presidendiks 2012.


Bruno Pao.
Bruno Pao (sündis 22. augustil 1931 Hiiumaal) on eesti publitsist, mereajaloolane ja munitsipaalpoliitik.
1949–1951 töötas ta Valjala vallas Kallemäe rahvamaja juhatajana.
2002–2005 oli ta Kuressaare linnavolikogus aseesimees, aastail 2005–2009 eetikakomisjoni esimees.


970. aastad.
970. aastad on aastad 970–979 pKr.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Kümnendid: 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad
Aastad: 970 971 972 973 974 975 976 977 978 979


960. aastad.
960. aastad on aastad 960–969 pKr.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Kümnendid: 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad
Aastad: 960 961 962 963 964 965 966 967 968 969


950. aastad.
950. aastad on aastad 950–959 pKr.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Kümnendid: 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad
Aastad: 950 951 952 953 954 955 956 957 958 959


940. aastad.
940. aastad on aastad 940–949 pKr.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Kümnendid: 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad
Aastad: 940 941 942 943 944 945 946 947 948 949


930. aastad.
930. aastad on aastad 930–939 pKr.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Kümnendid: 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad
Aastad: 930 931 932 933 934 935 936 937 938 939


920. aastad.
920. aastad on aastad 920–929 pKr.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Kümnendid: 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 920 921 922 923 924 925 926 927 928 929


910. aastad.
910. aastad on aastad 910–919 pKr.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Kümnendid: 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad
Aastad: 910 911 912 913 914 915 916 917 918 919


Blagoveštšensk.
Blagoveštšensk on linn Venemaal, Amuuri oblasti halduskeskus. Asub Amuuri jõe ääres, Hiina Heihe linna vastaskaldal.
Linn on rajatud 1856. aastal Ust-Zeiski sõjaväepostina.
Blagoveštšensk on tähtis sadamalinn, laevaehituse ja -remondi keskus. Linnas on ka ehitusmaterjalide ja tselluloositehased, tikuvabrik ja mööblikombinaat.


Ian MacKaye.
Ian MacKaye (sündinud 16. aprillil 1962) on Ameerika muusik, "straight-edge" liikumise rajaja, sõltumatu plaadifirma Dischord asutaja. Muusikuna on Ian MacKaye kogunud tuntust ansamblite Minor Threat (1980-1983) ja Fugazi (1987 -...) lauljana. Tema kaheksakümnendate keskpaigas tegutsenud ansamblit Embrace peetakse tihti üheks emo suunanäitajaks.
MacKaye, Ian
MacKaye, Ian


Beirut.
Beirut on Liibanoni pealinn. Asub Vahemere kaldal.
Beirutit võiks jagada erinevate religioonide vahel Ida-, Põhja-, Lääne- ja Lõuna-Beirutiks.
Ida-Beirut ja Põhja-Beirut on enamikus kristlaste territoorium, seal asuvad saatkonnahooned, uhked kaubamajad, luksushotellid, üle maaima tuntud ööklubid, euroopalikud eramu- ja elamurajoonid.
Lääne- ja Ida-Beirutit ühendab Sodeco väljak, mis kunagi oli piirjooneks kahe vaenupoole, moslemite ja kristlaste vahel. Hetkel on sinnagi ehitatud kolossaalsetetes mõõtudeds kaubanduskeskused, lisaks asub seal ka Lähis-Ida suurimaid meediakeskuseid "Forum de Beirut", mis igal nädalal võtab vastu mõne läänemaailma kuulsa laulja või bändi, mis siinkandis eriti suure menu osaliseks saab. Lääne-Beirut on reeglina modernsete moslemitega asustatud linnajagu, kus enamuses sunniidid, siin asuvad ka Beiruti kuulsad mererannad oma puhta vee ja väga kvaliteetse liiva poolest. Samuti suur rahvuvaheline Rafik Hariri nimeline lennujaam, sadamad, jahtklubid.
Omaette kant on Lõuna-Beirut. Minnes kesklinnast Lõuna-Beirutisse olete sekundiga justkui jõudnud 21. sajandist mitu sajandit tagasi. Siin võite näha tõelist araabia elustiili. Kaamlid, eeslid, paljud naised ja mehed traditsioonilistes araabia rõivastes. See linnajagu on enamikus asustatud šiiitidega ja Hezbollah' mõju on näha igal tänavanurgal, kus šeik Nasrallah või mõne Iraani mulla plakat ripub.
Beirutit on mitu korda maatasa tehtud ja praegugi käivad linna taasamistööd. Tegemist on maailma suurima ülesehitustöödega, kus võimalikult palju on üritatud säilitada vana arhitektuuri jms. 2007. aastal valiti Beirut maailma kümne enim atraktiivse turismilinna hulka.


Meißen.
Meißen on linn Saksamaal Saksimaa liidumaal, Meißeni kreisi keskus. Asub Elbe jõe ääres, Triebischi suudmes. Linn on tuntud kui portselanitööstuse keskus.
Ajalugu.
Meißenit on mainitud esmakordselt 929. aastal ("Misnia"). Linnaõigused sai 12. sajandi lõpus.
2002. aasta Elbe üleujutustes sai vanalinn tugevasti kahjustada.


Stendal.
Stendal on linn Saksamaal Saksi-Anhalti liidumaal, Stendali kreisi keskus.
Ta asub 125 km Berliinist läänes ja 175 km Hannoverist idas. 1949–1990 kuulus ta Saksa DV-sse. Stendal on Altmargi mitteametlik keskus.
Stendali küla on esmamainitud Steinedali külana 1022. aastal. Albrecht Karu andis talle 1160 Magdeburgi linnaõigused.
14. sajandist alates kuulus Hansa Liitu. Hansalinnana oli ta väga jõukas ja seda näitavad tänini säilinud võimsad kirikud, raekoda ja kaks linnaväravat. Need on ka linna tähtsaimad arhitektuurilised vaatamisväärsused. 13. sajandil asutati linnas meresõitjate gild, ehkki Stendal asub merest küllalt kaugel. Gild korraldas kaubareise Põhja- ja Läänemerel.
1518 astus Stendal Hansa Liidust välja koos Berliini, Brandenburgi, Oderi-äärse Frankfurdi ja Salzwedeliga. 1539 pöördus linn katoliiklusest luterlusse.
1640 sai Stendal garnisonilinnaks ja jäi selleks 1994. aastani, mil linnast lahkusid Vene sõjaväe viimased üksused.
1682 tabas linna katkuepideemia, milles suri 1205 inimest, neist 537 last.
Arvatavasti on kõige kuulsam Stendali elanik Johann Joachim Winckelmann (1717–1768), saksa klassikalise arheoloogia ja uuema kunstiteaduse rajaja. Tema järgi võttis Marie Henri Beyle endale varjunimeks Stendhal. Stendalis on alates 1955. aastast Winckelmanni majamuuseum.
Stendal kuulus Brandenburgi markkrahvkonda ja pärast Napoleoni sõdu Preisimaa kuningriiki Saksimaa provintsi.
1849 rajati läbi linna Magdeburgi–Wittenberge raudteeliin. 1936 rajati lennujaam.
Stendali kõige suurem elanike arv fikseeriti 31. detsembril 1989: 51 491. Sellest ajast on elanike arv jõudsalt vähenenud ja praegu on linnas alla 40 000 elaniku.
Linnas on veel Altmargi teater, mis on eeskätt laste- ja noorsooteater, tuletõrjemuuseum ja hullumaja.
Linnanõukogus on 40 kohta, millest pärast 7. juuni 2009 valimisi kuulub 14 kristlikele demokraatidele, 11 Saksa Vasakparteile ja 9 Sotsiaaldemokraatlikule Parteile. Võrreldes eelmiste valimistega olulisi muutusi ei toimunud.
Stenmdali sõpruslinn on Põhja-Rein-Vestfaalis asuv Lemgo.


Eesti valimised.
Valimisringkonnad.
Euroopa Parlamendi valimised toimuvad ühes üleriigilises valimisringkonnas.


1033.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad - 1030. aastad - 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad
Aastad: 1028 1029 1030 1031 1032 - 1033 - 1034 1035 1036 1037 1038


1034.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad - 1030. aastad - 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad
Aastad: 1029 1030 1031 1032 1033 - 1034 - 1035 1036 1037 1038 1039


1035.
1035. aasta (MXXXV) oli 11. sajandi 35. aasta


1036.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad - 1030. aastad - 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad
Aastad: 1031 1032 1033 1034 1035 - 1036 - 1037 1038 1039 1040 1041


1037.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad - 1030. aastad - 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad
Aastad: 1032 1033 1034 1035 1036 - 1037 - 1038 1039 1040 1041 1042


1038.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad - 1030. aastad - 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad
Aastad: 1033 1034 1035 1036 1037 - 1038 - 1039 1040 1041 1042 1043


1039.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad - 1030. aastad - 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad
Aastad: 1034 1035 1036 1037 1038 - 1039 - 1040 1041 1042 1043 1044


1040.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad
Aastad: 1035 1036 1037 1038 1039 - 1040 - 1041 1042 1043 1044 1045


1041.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad
Aastad: 1036 1037 1038 1039 1040 - 1041 - 1042 1043 1044 1045 1046


1042.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad
Aastad: 1037 1038 1039 1040 1041 - 1042 - 1043 1044 1045 1046 1047


1043.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad
Aastad: 1038 1039 1040 1041 1042 - 1043 - 1044 1045 1046 1047 1048


1044.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad
Aastad: 1039 1040 1041 1042 1043 - 1044 - 1045 1046 1047 1048 1049


1045.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad
Aastad: 1040 1041 1042 1043 1044 - 1045 - 1046 1047 1048 1049 1050


1046.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad
Aastad: 1041 1042 1043 1044 1045 - 1046 - 1047 1048 1049 1050 1051


1047.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad
Aastad: 1042 1043 1044 1045 1046 - 1047 - 1048 1049 1050 1051 1052


1048.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad
Aastad: 1043 1044 1045 1046 1047 - 1048 - 1049 1050 1051 1052 1053


1049.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad - 1040. aastad - 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad 1080. aastad 1090. aastad
Aastad: 1044 1045 1046 1047 1048 - 1049 - 1050 1051 1052 1053 1054


Suhl.
Suhl on linn Saksamaal Tüüringi liidumaal.
Geograafia.
Suhl asub Tüüringi metsa nimelistes mägedes. Vahetult linnast lõunas asub Tüüringi metsa kõrgeim tipp, 982 m kõrgune Grosser Beerberg.
Suhlist läheb nii maantee kui raudtee kirdesse ja edelasse. Kirde poole saab sõita läbi Arnstadti Erfurti. Edela poole lähevad teed Meiningeni ja Hildburghauseni Schweinfurti ja edasi Würzburgi.
Geoloogia.
Suhl asub Suhler Scholle nimelise graniitkompleksi lõunaserval. Seda kompleksi läbistab hulk daike. See on osa Ruhla-Schleusingeni ülangust, mis kujundab Tüüringi metsa lõunaserva. Suhler Scholle edelaserv piirneb rõhtsate settekivimikihtidega, milleks on permi evaporiidid ja sellel asuvad triiase liivakivid. Schuler Scholle graniidi on kaetud permi setete ja tardkivimitega. Tüüringi metsa kõrgemad tipud koosnevad ebakorrapäraste pragudega kvartsporfüürist.
Piki riket, mis eraldab Schuler Schollet edelas asuvatest settekivimitest, kulgeb rauamaagi soon. Kirde pool on permi lademetes vase ja hõbeda leiukohad. Linnast kagus on tähtis uraani lade.
Ajalugu.
Suhli on esmamainitud 1318. 1365. aastast on teada esimene Suhli vapp, millel oli kujutatud kaht vasarat. Need sümboliseerisid asula kõige tähtsamat elatusallikat: metallitööstust. 1527 sai Suhl linnaõigused.
1952–1990 oli Suhl Saksa DV Suhli ringkonna halduskeskus. 1994 liideti linnaga Albrechtsi, Dietzhauseni, Vesseri ja Wichtshauseni vallad.
Majandus.
Linn oli tuntud relvatööstuse keskus alates renessansiajast. See kaasnes maagileiukohtade ja metallitöö traditsiooniga. Suhli kahureid eksporditi paljudesse Euroopa maadesse, eriti 17. ja 18. sajandil. Vanim tänapäevani püsinud ja kunagi Suhlis asunud relvatööstus on 1751 asutatud Sauer & Sohn (J.P. Sauer und Sohn GmbH), mis tootis haavlipüsse, vintpüsse ja püstoleid. Teise maailmasõja lõpus evakueeriti tehas Eckernfördesse, kus asub tänapäevani. Suhlis asunud relvatööstus Simson, mis asutati juba 1856, suleti 2002. aasta lõpus. Teine ettevõte Merkel toodab nii vint- kui haavlipüsse. Suhlis on relvamuuseum.
Saksa DV ajal oli Suhlis riiklik laskespordikeskus, mis korraldas paljusid suurvõistlusi, näiteks 1986. aasta laskmise maailmameistrivõistlused. Kuigi ta jäi pärast Saksamaade ühinemist alla Müncheni olümpialaskespordikeskusele, on Suhl laskjate jaoks endiselt tähtis. Suhlis on Saksamaa ainus relvaseppade kool.
Suhlis toodeti ka Simsoni mopeede ja väikeautosid.
Suhlil on seitse sõpruslinna: Bègles (Prantsusmaa), České Budějovice (Tšehhi), Kaluuga (Venemaa), Lahti (Soome), Leszno (Poola), Smoljan (Bulgaaria) ja Würzburg (Saksamaa).


Nebukadnetsar I.
Nebukadnetsar I (akkadi "Nabu-kudurri-usur") oli Babüloonia valitseja 1125–1104 eKr. Teda peetakse Pashe ehk teise Isini dünastia silmapaistvamaks esindajaks. Tema ajal aeti maalt välja elamlased ning Babüloonia võim laienes, mis põhjustas konflikti Assüüriaga.
Nebukadnetsar I-t on mainitud ka Piiblis, kuid tunduvalt kuulsam on tema kauge järeltulija Nebukadnetsar II.


Dharma kirjastus.
Dharma kirjastus on Eesti kirjastus, mis annab välja budistlikku kirjandust, mõnevõrra ka hinduistlikku ja muud Idamaist kirjandust. Dharma kirjastuse asutas Erik Arro Tallinnas 1990. aastal.
Esimene raamat "Hindamatu Pärlikee" ilmus esimesel tegevusaastal, see on ühtlasi ka väljaantava sarja pealkirjaks.
Hindamatu Pärlikee sarjas on ilmunud 24 raamatut: "Hindamatu Pärlikee", "Buddha õpetus", "Milarepa – Tiibeti suur joogi", "Troonpühakiri", "Aasia Valgus", "Tiibeti surnuteraamat", "Sinu ärkvelolek on uni", "Mõtluse liha ja kondid", "Teevidzaa pühakiri", "Tiibet – ajalugu, usk, inimesed", "Südame õpetused", "Buddhismi lühike ajalugu", "Huang Po mõtlusõpetus", "Buddha elu", "Tulevane Buddhistlik Balti Riik", "Pühaku tee", "Suurangama pühakiri", "Pole vett, pole ka kuud", "Juhtimise kunst", "Muutuste raamat", "Loomad, inimesed ja jumalad", "Kaama suutra", "Vabanemine teadaolevast" ja "Buddha eelmised elud".


Napoleon II.
Napoleon II ehk Napoléon François Joseph Charles Bonaparte, tuntud ka kui Reichstadti hertsog (20. märts 1811 – 22. juuli 1832), oli Napoleon I poeg ja lühikest aega Prantsusmaa keiser.
Napoleon II sündis oma isa ja Austria keisri Franz I tütre Marie Louise pojana ning nimetati kohe pärast sündi Rooma kuningaks. 1814 ja 1815, kui Napoleon I kaks korda võimust loobus, andis ta trooni oma pojale, kuid tema valitsusajad ei kujunenud pikaks, sest liitlased otustasid taastade Bourboni dünastia võimu. Et Napoleon II oli Franz I lapselaps, viidi ta Austriasse, kus talle anti 1818. aastal Reichstadti hertsogi tiitel. Austrias hakati teda kutsuma Franziks. Napoleoni elu polnud kerge, sest ta oli sisuliselt pantvang ning kõigest 21-aastaselt suri ta Schönbrunni lossis tuberkuloosi.
Enamik Euroopa riike ei tunnustanud Napoleon II Prantsusmaa keisrina, ent tema onupoeg Claude Louis Napoléon Bonaparte võttis 1852 võimule saades endale nimeks Napoleon III, et rõhutada Bonaparte'i dünastia järjepidevust ja võimu.


Francisco Solano López.
Francisco Solano López (24. juuli 1827 – 1. märts 1870) oli Paraguay president 1862. aastast kuni surmani.
Alates 1865. aastast juhtis ta Paraguayd Kolmikalliansi sõjas Argentina, Brasiilia ja Uruguay vastu, mis lõppes Paraguay kaotuse ja tema enda surmaga.
Tsitaat.
Solano López, Francisco
Solano López, Francisco
Solano López, Francisco


Buddha.
Buddha (eesti keeles kasutatakse ka sõnakuju "buda") tähendab 'virgunu' ja tuleneb sanskriti verbijuurest "budh" (‘virguma, ärkama’). Buddha tähistab budismis teadvuse kõrgeima seisundi e virgumiseni jõudnud inimest. Tema meel on täiesti virge ja puhas, kuna sealt on kõrvaldatud kõik meeleplekid. Selline inimene on vabanenud sansaarast ja jõudnud nirvaanasse.
Budismi personoloogias on buddha eelkõige õpetaja, erinedes sellega pratjekabuddhadest, kes küll virguvad, kuid ei õpeta. Arhatitest erineb buddha selle poolest, et jõuab virgumisele ise, mitte teistelt kuuldud õpetuse abil.
Buddhade kohta kasutatakse mitmeid epiteete, millest olulisemad on nõndaläinu (skr "tathāgata"), hüvesläinu (skr "sugata"), bhagavat ja võitja (skr "jina"). Mahajaana suutrates nimetatakse b-t ‘täielikult virgunuks’ (skr "samyaksambuddha") ja kõikteadjaks (skr "sarvajña").
Buddha varases budismis ja theravaadas.
Varastes budismi tekstides tähistab buddha eelkõige budismi rajajat Buddha Šākjamunit ja on tihti pärisnime staatuses. Theravaadas on buddha eelkõige teadvuse kõrgeimasse seisundisse jõudnud inimene.
Algselt nimetati buddhaks ilmselt vaid Šākjamunit, kuid üsna pea kujunes arusaam, et buddhasid on olnud ka varem ja tuleb ka tulevikus. Tipitaka varasemates tekstides mainitakse kuut buddhat, kes on ilmunud enne Šākjamunit, hilisemates tekstides aga mainitakse juba kahtekümmend nelja. Kõige esimene neist oli Dīpankara, kes ennustas Šākjamunile, et too saab tulevikus buddhaks. Paali kaanonis on mainitud ka tulevast buddhat Maitrejat.
Theravaada seisukohalt peab b. enne buddhaks saamist elama hulga elusid bodhisattvana, oma meelt järk-järgult puhastades. Selles elus, mil tal on ette nähtud buddhaks saada, avalduvad buddhal suurmehe tunnused ning elu lõpus vaibub ta parinirvaanasse ehk täielikku nirvaanasse.
Buddha mahajaanas.
Mahajaana budismis on buddha tähendus laiem, buddha on mahajaanas tihti igavene või ülemaine olend või printsiip, kes aegajalt võtab inimkuju, et näidata olenditele teed virgumisele.
Mahajaanas esineb buddha, kes virgunud juba loendamatuid aegkondi tagasi ja ilmub maailma selleks, et inimesi aidata, parinirvaanasse buddha päriselt ei vaibu. Ka mahajaaana õpetab, et buddhaks saamise teel tuleb läbida mitmeid elusid.
Buddhade paljususe idee tõi kaasa buddha kuju mütologiseerimise ja nii ongi mahajaanas loodud palju mütoloogilisi buddhasid, nt Amitābha, Akšobhja jt. Iga buddha loob oma buddhavälja, mida mütoloogiliste buddhade puhul kirjeldatakse ideaalsete utoopiliste maailmasüsteemidena. Mütoloogiliste buddhade seas on erilisel kohal Vairotšana kui ürgbuddha, kellest lähtuvad kõik teised buddhad.
Mahajaanas kujunes ka buddha kolme ihu (skr "trikāya") kontseptsioon.
Buddha vadžrajaanas.
Vadžrajaana toetub üldiselt mahajaana filosoofiale ja mütoloogiale, kuid vadžrajaana meetodite järgi võib virgumiseni jõuda ka ühe elu jooksul.
Vadžrajaanas kasutatakse mütoloogilisi buddhasid antropomorfsete sümbolitena kujustamisel ja neid nimetatakse dhjaanibuddhadeks.
Eesti keeles kirjutatakse Buddha suure algustähega siis, kui tegemist on Šākjamuniga; buddha virgunud olendite üldnimetusena kirjutatakse väikese algustähega.


Sansaara.
Valgustusele jõudmata pole võimalik sellest ringlusest vabaneda. Vabanenuid nimetatakse buddhadeks.
Sõna-sõnalt tähendab see vaibuma. See on seisund, kus tarkusel põhinevate harjutuste ja mõtlusega on kustutatud kõik meelepetted ja kired.
Kasutusel on "sansaara"-ookeani ületamise kujund kui maistest kannatustest vabanemise metafoorne väljendus. Natuurfilosoofilisest aspektist on "sansaara" idee seotud ettekujutusega maailmade perioodilisest tekkimisest ja hävimisest. Budismis tähendab "sansaara" seisundit, mis on lahutamatult seotud kannatuste ja olendite ümbersünniga. "Sansaara" vastandub nirvaanale. "Sansaara" mõiste mütoloogiline aspekt on järgmine: ilma alguseta "sansaaras" on kuus 6 liiki olendeid - jumalad, asurad, inimesed, loomad, preetad ja põrguasukad. Kuigi väliselt ei ole nende eksistents ühesugune (esimeses kolmes sfääris sündimist peetakse suhteliselt heaks, viimases kolmes aga suhteliselt halvaks), on neile kõigile ette määratud ühesugune saatus, mida iseloomustavad kannatused. Kogu "sansaara" kujutab endast suletud süsteemi: peale surma sünnivad olendid uuesti kas samas, paremas või halvemas sfääris, vastavalt nende poolt sooritatud tegudele (Karma). Näiteks see, kes on oma praeguses elus inimene, võib sündida uuesti inimesena, seejärei aga põrguasukana, pärast seda saada preetaks, loomaks, asuraks jne. Ümbersündide ahel on alguseta, kuid sellel võib olla lõpp, milleks on nirvaana. Nirvaanasse võivad jõuda ainult inimesed, seepärast peetakse inimesena sündimist eriti soodsaks (kuigi jumalate elu tundub õnnelikum). Nirvaanat peetakse väljaspool "sansaara"-süsteemi asuvaks ja neil puudub omavahel põhjuse-tagajärje seos. Sellegipoolest lubavad budistide mütoloogilised ettekujutused nirvaana olendite sekkumist (ja isegi ilmumist) "sansaarasse": dhjaanibudad ilmuvad "sansaaras" bodhisattvate ja maiste budadena, eriti silmapaistvatel inimestel (nagu näiteks mahasiddha Tilopal ja Padmasambhaval) võib erandjuhtudel olla kontakt isegi jumalustega.
"Sansaara"," mokša", atman,need kolm möistet kuuluvad hinduismis kokku
Sansaara - rändamine, taaskehastumine, mille põhjuseks on iha, kiindumus, rumalus, see, et ebatõelist peetakse tõeliseks.
"atman" - see, mis ümber sünnib. Mina


Bydgoszcz.
Bydgoszcz (saksa "Bromberg") on linn Poolas Brda suubumiskohas Wisłasse. Koos Toruńiga on see Kujawy-Pomorze vojevoodkonna keskus.1947–1998 oli linn Bydgoszczi, 1945–1947 Pomorze vojevoodkonna keskuseks.
Ajalugu.
Bydgoszcz (ladina "Bydgostia") oli esialgu kalastusasula, hiljemalt 1238 rajati sinna linnus. 1331–1337 okupeeris asula Saksa ordu, 1346 andis kuningas Kazimierz III Bydgoszczile linnaõigused. Asula saksastus, kuid jäi kuni 1772. aastani Poola riigile, mil see esimese Poola jagamisega Preisimaale. 1807 liideti linn Varssavi hertsogiriigiga, kuid tagastati Viini kongressil Preisimaale. 1919 liideti linn Poolaga. 1939–1945 oli linn taas Saksamaa valduses.


Ełk.
Ełk (saksa "Lyck") on linn Kirde-Poolas Warmia-Masuuria vojevoodkonnas, Ełki maakonna keskus. Asub Ełki järve kaldal.
Asula sai linnaõigused 1445. See hävitati 1914 Vene vägede sissetungi käigus peaaegu täielikult ning taastati pärast sõda. Oma praeguse nime sai linn 1945, kui läks Poola valdusesse.
Ełkis on sündinud saksa kirjanik Siegfried Lenz.


Grudziądz.
Grudziądz (saksa "Graudenz") on linn Põhja-Poolas Kujawy-Pomorze vojevoodkonnas. 1975–1998 asus ta Toruńi vojevoodkonnas.
Linn rajati 965, sai linnaõigused 1291 (samal aastal Paidega) ning ühines Preisimaaga 1440. 1466–1772 oli ta Poola osa, siis taas Preisimaa ja hiljem Saksamaa valduses. 1920 liideti linn taas Poolaga. 1939–1945 oli linnas Saksa okupatsioon. Sõja lõpus hävis suur osa linnast rasketes lahingutes.


Augustów.
Augustów (leedu "Augustavas") on linn Kirde-Poolas Podlaasia vojevoodkonnas. Ta asub Via Baltical ning on oluline teede ristumispunkt: põhjas viib tee Suwałki, kirdes Leedu piirini, läänes Ełki ning Olsztynini, edelas Varssavini ja lõunas Białystokini.
Augustów sai linnaõigused Zygmunt II Augusti (Sigismund Augusti) käest 1557 aastal.


Ostróda.
Ostróda (saksa "Osterode in Ostpreussen") on linn Põhja-Poolas Warmia-Masuuria vojevoodkonnas.
Kuni 1945 oli Ostróda Saksamaa (Ida-Preisimaa) koosseisus.


Dharma.
Dharma (sanskriti k 'seadmus', 'õpetus') on India usundite keskne mõiste, mis tähendab nii kõiksuse toimimise aluspõhimõtteid kui nendega kooskõlalist õiget elamisviisi. Dharma on asjade ja sündmuste sisemiselt omane tõeline reaalsus, mis vastandub ainelise maailma näitavatele asjadele ja mille poole pöördumine võib tuua rahulolu meelele. Dharma võib avalduda inimese elus ja teguviisis õigluse ja voorusena.
Dharma jaguneb kaheks: buda dharma ja veeda dharma, mis on väga sarnased (taassündide ahel, saatuse- ehk karmaõpetus ja valgustus).
Budismis tähendab dharma tõde, mis on tõlgitsetud ja sätestatud Buddha Õpetuses – see on ühtaegu nii tõde, õpetus kui pühakiri.
Budalikud kirjatööd sisaldavad dharmadele (seadmustele) mitmuses, sel viisil vaadeldakse asju ja sündmusi nende suhtes dharmaga selle sõna põhilises tähenduses. Dharmad mitmuses on dharma algosakesed, nt viis koostisosa ehk skandhat: keha, kuju (ruupa), kokkupuude (veedana), kujutlus (sandjaa), suhtumine (samskaara) ja teadvus (vidjaana), mis budistlikus õpetuses moodustavad inimliku isiksuse täies ulatuses. Seda peetakse kiiduväärseimaks saavutuseks, kui buda mungal õnnestub mõista enda meele ja mõtlemise sisu nende ebaisikuliste seadmuste abil, mis tavaliselt esinesid kindlates loeteludes, ilma kordagi kasutamata sõna "mina".


Nikolai Berdjajev.
Nikolai Aleksandrovitš Berdjajev (Николай Александрович Бердяев; 18. aprill, vana kalendri järgi 6. aprill 1874 Kiiev – 24. märts 1948) oli vene poliitiline ja religioosne filosoof, üks eksistentsialismi alusepanijaid Venemaal.
Paljude kaasaegsete arvates oli ta mõtleja, kes suutis teistest enam ellu viia 20. sajandi alguse vaimse taassünni ideed. Algul oli ta marksismi ja uuskantiaanluse mõju all: proovis sünteesida ajaloo materialistlikku käsitlust ja Kanti eetilist õpetust. Hiljem pöördus filosoofia poole, oli tugevalt mõjutatud Fjodor Dostojevskist, Vladimir Solovjovist, Viktor Nesmelovist ning hiljem Jakob Böhmest.
Elulugu.
Berdjajev sündis sõjaväelase perekonnas. Ta õppis algul Kiievi kadetikorpuses, aastal 1894 astus Kiievi ülikooli. Seal huvitus marksismist ja osales marksistlike ringide töös. Sel ajal sõbrunes ta muuhulgas Lev Šestoviga, sõprus kestis kuni Šestovi surmani Pariisis.
Aastal 1898 Berdjajev arreteeriti ja saadeti hiljem kolmeks aastaks Vologda kubermangu asumisele. 1899 ilmus saksa marksistlikus ajakirjas Neue Zeit Berdjajevi esimene artikkel "Ф. А. Ланге и критичесая философия в ее отношении к социализму". Asumisel oleku ajal ilmus ka Berdjajevi esimene raamat "Субьективизм и индивидуализм в общественной философии" ("Subjektivism ja objektivism ühiskonnafilosoofias", 1901). Selles kritiseeris Berdjajev narodnikute ideid ja üritas marksismi sünteesida Kanti ja Fichte idealistliku filosoofiaga. Raamatule kirjutas eessõna Pjotr Struve.
1904. aasta suvel Berdjajev abiellus ja sama aasta sügisel asus elama Peterburi, et anda seal koos Sergei Bulgakoviga välja ajakirja "Novõi put". Peagi ajakiri reorganiseeriti, selle uueks nimeks sai "Voprossõ žizni". Selle väljaande koostamisest võtsid lisaks Berdjajevile ja Bulgakovile osa veel Dimitri Merežkovski, Vassili Rozanov, Vjatšeslav Ivanov, Fjodor Sologub, Aleksandr Blok, Andrei Belõi, Valeri Brjussov, Aleksei Remizov, Lev Šestov, Semjon Frank ja Pjotr Struve.
Sel ajal tutvus Berdjajev Merežkovski ja tema abikaasa Zinaida Hippiusega. Algul oli nendevaheline suhtlemine väga tihe, hiljem suhted jahenesid oluliselt. Hilisematel aegadel Pariisis pidas Merežkovski Berdjajevit vaat et bolševikuks. Osalt Merežkovski mõjudele vastandudes lähenes Berdjajev õigeusu kirikule.
Aastal 1907 ilmusid artiklite kogumikud "Sub specie aeternitatis" ja "Новое религиозное сознание и общественность". Nende kogumikega algas Berdjajevi üleminek idealismist religioosse ideoloogia ja usulise romanti juurde. Samal aastal sõitis Berdjajev välismaale ja veetis talve Pariisis. Tagasi pöördus juba Moskvasse. Seal osales ta Sergei Bulgakovi poolt organiseeritud usulis-filosoofilise ringi töös. Bulgakovi vahendusel tutvus Berdjajev ka Pjotr Florenskiga.
1909 ilmus kogumik "Vehhi", kus lisaks Berdjajevile olid tegevad Mihhail Geršenson, Sergei Bulgakov, Aleksandr Isgojev, Bogdan Kistjakovski, Pjotr Struve ja Semjon Frank. Berdjajev avaldas selles artikli "Философская истина и интеллигентская правда". Kogumiku laiem eesmärk oli saada üle poliitilisest võitlusest ja veenda vene intelligentsi vaatama üle oma vaimsed väärtused ja nende hierarhia. Kogumiku autorid üritasid näidata, et jäädes pidama ainult puhtpoliitiliste küsimuste juurde ei suuda vene intelligents neid küsimusi lahendada, märksa olulisematest üldinimlikest probleemidest rääkimata. Sedasama teemat arendab ka Berdjajevi 1910 ilmunud artiklite kogu "Духовный кризис интеллигенции".
Pärast 1917. aasta revolutsioone töötas Berdjajev Nõukogude Riiklikus Kirjanduse Instituudis, Moskva ülikoolis ja Venemaa Kujutava Kunsti Akadeemias ning kirjutas raamatud "Философия неравенства. Письма к недругам по социальной философии" ja "Философия Достоевского".
Tšekaa vahistas Berdjajevi korduvalt 1920. ja 1922. aastal nõukogudevastase tegevuse süüdistusega. VK(b)P KK Poliitbüroo ja Kesktäitevkomitee Presiidiumi ühisotsuse alusel saadeti Berdjajev 1922. aastal Nõukogude Liidust välja ajatule asumisele. Ta asus Saksamaale koos suure hulga Venemaa intelligentsi esindajatega, 1924. aastal aga kolis ümber Prantsusmaale. Paguluses elas Berdjajev pingelist elu: töötas toimetajana kirjastuses YMCA-PRESS, mis laskis välja vene emigrantide raamatuid, juhtis religioosset filosoofiaajakirja "Tee", luges loenguid, teda avaldati sageli. 1934. aasta 13. märtsil esines ta ka Eestis, Mustpeade klubi saalis Tallinnas loenguga "Inimene ja kollektiiv" ("Üksikisik ja ühiskond"), mida refereeriti Eesti ajakirjanduses. 1947 sai ta Cambridge'i ülikoolis audoktori kraadi ("doctor honoris causa"). Ta jätkas oluliste teemade arendamist, mõjutades sellega Lääne-Euroopa mõtte arengut. Berdjajev suri kirjutuslaua taga, töötades järjekordse teose kallal.
Nikolai Berdjajevi enese hinnangul avanes tema maailmanägemus järgmistes töödes: "Loomingu mõte", "Ajaloo mõte", "Vaba vaimu filosoofia", "Inimese ülesandest", "Mina ja objektide maailm".


Budistlik eetika.
Budismi põhilise eetikakoodeksi aluseks on Buddha Gautama järgijate poolt vastu võetud nn. Viis juhist (Sanskriti keeles: Pañcaśīla):Algselt 5 ilmikutele ja 5 munkadele.
1. tähelepanu e smriti viimist tunnete maailmast teisele maailmale
2. lovi - samhadi - argiasjadelt tähelepanu ära iseendale koos oma muutuvate mõtetega
Niravana - Viis Mõtluse Tõket: Himu, pahatahtlikus, laiskus ja unisus, rahutus ja mure, kahtlus.


Buda.
Buda on Budapesti osa Doonau läänekaldal. Ta hõlmab umbes kolmandiku linna territooriumist.
Ajalugu.
Buda oli varem omaette linn. Aastatel 1361–1541 ja 1784–1873 oli ta Ungari pealinn.
1. jaanuaril 1873 ühendati seni iseseisvad linnad Buda, Óbuda ja Pest Budapesti linnaks.


Trier.
Trier on kreisivaba linn Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal Moseli kaldal.
Antiikaeg.
Trier on üks Saksamaa vanimaid linnu. Sel kohal oli keltide hõimu treeverite asula, mille 50. aastatel eKr alistas Julius Caesar. Hõimu nimi on tänapäevalgi linna nimes tunda. Aastal 16 eKr rajasid roomlased selle asemelle Augusta Treverorumi linna. Nimetamine augustuse järgi oli suur au; ainult Augsburg ja Augst saavad samaga kiidelda. Asula sai Gallia Belgica provintsi pealinnaks. Umbes 70. aastal muudeti see Rooma kolooniaks. 2. sajandil algas selle halduskeskuse ja liiklussõlme õitseng.
259 lõi Gallia Rooma impeeriumist lahku. Tekkinud Gallia impeeriumi valitses Postumus ja selle pealinn oli Trier. Pärast Postumuse surma hävitasid frangid ja alemannid 275 linna, kuid see taastati peagi.
Constantius I Chlorus ehitas selle üles ja tegi 293 oma residentsiks. Tollal oli Trieris ka rahapaja. Linnas käis elav ehitustegevus ja õukondlik kultuur. See oli üks impeeriumi kõige tähtsamaid keskusi. 350 ründasid Trieri germaanlased, kuid Julianus Apostata lõi kallaletungi tagasi.
Umbes 395 viidi õukond ja haldusasutused Trierist Milanosse ja Arles'i. On säilinud palju 2.–4. sajandi ehitiste varemeid (amfiteater umbes aastast 100, linnavärav "Porta Nigra", termid, palee koos basiilikaga, Roomlaste sild).
Kui Rooma riik 5. sajandil loobus piiri kaitsmisest Reinil, tähendas see linna hiilguse lõppu. Trieri vallutasid ja rüüstasid frangid 413 ja 421 ning hunnid Attila juhtimisel 451. 475 läks Trier frankide valdusse. Selle sajandiga vähenes linnaelanike arv 60 tuhandelt 5 tuhandeni.
Uusaeg.
Trier on Karl Marxi sünnilinn.
Trieri rooma-aegsed mälestised ning toomkirik ja Liebfrauenkirche kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Eesti Vabariigi valitsus.
Eesti Vabariigi valitsus (ametlikult Vabariigi Valitsus) teostab täidesaatvat riigivõimu Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seaduste alusel. Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu vahetult või valitsusasutuste kaudu.
Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ministreid, kes ei juhi ministeeriumi ja kelle ülesanded määrab kindlaks peaminister oma korraldusega, mis tehakse teatavaks valitsuse istungil. Nende ministrite kulutused kaetakse Riigikantselei eelarves eraldi selleks ettenähtud vahenditest. Vabariigi Valitsuses ei ole üle 15 liikme.
Vabariigi Valitsuse nimetab ametisse president 3 päeva jooksul pärast seda, kui Riigikogult valitsuse moodustamiseks volituse saanud või Riigikogu poolt üles seatud peaministrikandidaat on esitanud talle valitsuse koosseisu.
Ministri nimetab ametisse president peaministrilt sellekohase ettepaneku saamisest 3 päeva jooksul. Valitsus või minister nimetatakse ametisse presidendi otsusega, mis avaldatakse Riigi Teatajas.
Valitsus või minister astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees: "Asudes täitma valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele."
Valitsuse ametisse astumisel annab suulise ametivande peaminister. Seejärel kirjutavad vande tekstile alla kõik ametisse astuva valitsuse liikmed. Minister, kes astub ametisse pärast valitsuse ametisse astumist, annab suulise ametivande ja kirjutab vandetekstile alla peaministri juuresolekul.
Valitsus otsustab tema pädevusse kuuluvaid küsimusi istungil. Istungit juhatab peaminister. Istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti. Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.
Valitsus võib oma korraldusega moodustada valitsuskomisjoni, määrates valitsuskomisjoni ülesanded, liikmed ja komisjoni teenindava valitsusasutuse.
Valitsus esitab Eesti kandidaadid Euroopa Komisjoni liikme, Euroopa Liidu majandus- ja sotsiaalkomitee liikme, Euroopa Liidu regioonide komitee liikme, Euroopa Kohtu kohtuniku, Euroopa Kohtu esimese astme kohtu kohtuniku, kohtujuristide ning Euroopa Kontrollikoja liikme ametikohtadele.
1. Tuleb kokku riigikogu uus koosseis
3. Kui läheb läbi umbusaldus peaministrile või kogu valitsusele
Välislingid.
Valitsus


Reutlingen.
Reutlingen on linn Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal, Reutlingeni kreisi keskus. Asub Švaabi Juura servas, umbes 30 km Stuttgartist lõunas.


Argumendid Jumala olemasolu vastu.
Argumendid Jumala olemasolu vastu on argumendid, millega püütakse ümber lükata väidet, et eksisteerib Jumal kui kõiksuse kõikvõimas ja täiuslik looja ja valitseja. Püüete kõrval Jumala olemasolu loogikale või kogemusele tuginedes tõestada või ümber lükata on eksisteerinud ka veendumus, et Jumala olemuse või definitsiooni tõttu on sellised katsed võimatud või mõttetud.
Argumentideks Jumala olemasolu vastu võib teatud mõttes pidada ka vastuväiteid jumalatõestustele. Näiteks ontoloogilise jumalatõestuse kohaselt on võimalik kujutleda täiuslikku olendit. Selline olend poleks täiuslik, kui ta ei eksisteeriks. Järelikult täiuslik olend peab eksisteerima. Vastuväide sellele on, et ei ole võimalik midagi tegelikult olevaks mõelda ega kujutleda. Platonistliku jumalatõestuse kohaselt ei ole võimalik kujutleda seda, mida olemas pole; Jumalat saab kujutleda, järelikult ta eksisteerib. Vastuväide: on võimalik kujutleda selliseidki asju, mille olemasolu on võimatu (igiliikur, absoluutselt must keha). kausaalse jumalatõestuse kohaselt on kõigel põhjus, kuid põhjuste jada ei saa olla lõpmatu, seepärast peab olema esmane põhjustaja ja selleks on Jumal. Vastuväide: kui miski (Jumal) saaks eksisteerida ilma põhjuseta, siis räägiks see esimesele eeldusele vastu. Sel juhul pole põhjust, miks ka kõiksus ei võiks olla põhjuseta eksisteeriv. Teleoloogiline jumalatõestus: universumis näeme kõikjal märke otstarbekohasest kavandamisest, seepärast peab olema ka kavandaja. Vastuväide: iseorganiserumine ja areng võimaldavad seletada nähtusi, mis näivad kavandatuna. Eelmisele lähedase antroopsusprintsiibile tugineva jumalatõestuse kohaselt universum on täppishäälestatud nii, et meie eksistents oleks võimalik. Vastuväide: isegi kui on lõpmatu arv võimalikke universume, peab vähemalt üks neist (aga võib-olla ka väga paljud) olema reaalne. Samuti on lähedane moraaliargumendile tuginev jumalatõestus, mille järgi inimestel puuduks südametunnistus ja loomupärane hea ja halva eristus, kui Jumal poleks neid meisse pannud. Vastuväide: moraalinormid ja väärtused võivad olla kujunenud loodusliku arengu teel. Usulisele kogemusele tuginevad jumalatõestuse kohaselt paljud inimesed on isiklikult kogenud ühendust Jumalaga. Vastuväide: me ei saa eeldada, et kõik, mida inimene oma teadvuses tajub, eksisteerib ka tegelikult; müstilistel kogemustel on ka teisi seletusi. Pragmaatilise jumalatõestuse järgi inimühiskond vajab püsimiseks eetikat, mis tugineb hirmule kõikvõimsa looja ees. Sellega seondub Pascali loogika, mille järgi Jumalasse uskumisega on inimesel väga palju võita ja mitteuskumisega väga palju kaotada. Sarnastele argmentidele tugineb väide, et inimese eksistents oleks mõttetu ja tühine, kui puuduks Jumal, kes oleks sellele kavandanud eesmärgi. Vastuväide: mingi uskumuse kasulikkusest või meeldivusest ei tulene selle õigsus.
Üldine vastuväide kõigile jumalatõestustele on, et kõik need on üksteisest sõltumatud ja puudub võimalus tõestada, et täiuslik olend oleks ühtaegu esmane põhjustaja, looduse kavandaja jne.
Üheks võimalikuks üldiseks vastuargumendiks Jumala olemasolu vastastele argumentidele omakorda on, et millegi mitte-eksisteerimist ei saa tõestada. Selle vastuargumendiks omakorda on, et saab tõestada, et miski ei saa eksisteerida seetõttu, et mõiste iseenesest on vastuoluline.
Ajalugu.
14. sajandi hindu filosoof Madhava Acharya esitas oma teoses "Sarvadarshansamgraha" argumente materialismi ja ateismi poolt.
Jumalaeitus budismis.
Budism eitab arusaama, mille järgi maailmakõiksus on isikulise Jumala loomistöö tulemus, Jumal loob maailma koos ajaga ja hävitab selle aegade lõpul. Budalased väidavad, et maailm on tekkinud tühjusest, iseenesest, teatud põhjuste ja tagajärgede tõttu ning toimib karma seaduse ehk põhjuslikkuse korra järgi. Buddha ei eitanud Maha Brahma (Suur Jumal) olemasolu. Maha Brahma on kõlbeliselt täiuslik, kuid mitte kõikteadev ja kõikvõimas. Ta on võimuredelil kõrgeim kõikidest brahmadest, kes valitsevad linnuteesid ja nende kogumeid. Ta on maailmakõiksuse valitseja, kes palub Buddhat jutlustada puhast ja täiuslikku Dharmat maailmale, mis muidu häviks. Kuid ka Maha Brahma on karma seadusele alluv.
Mõned Lääne uurijad on väitnud, et mahajaana budismis on Buddha tõstetud Jumalaks. Vanimate budistlike pühakirjade järgi vastas Buddha küsijatele, et ta ei ole elusolend, vaid Buddha ehk Nõndakäinu - "transtsendentne, sügav, mõõtmatu ja mõistetamatu". Buddha surres tema keha laguneb ja muutub nähtamatuks jumalatele ja inimestele. On siiski ekslik öelda, et teda poleks olemas pärast seda.
Varajastes budalikes pühakirjades esitatakse kaks põhiargumenti jumalausu vastu. Esimest võiks nimetada niidinuku argumendiks ja see on väljendatud järgnevalt: "Kui Jumal kavandab kogu maailma elu - au ja viletsuse, head ja halvad teod - siis on inimene vaid tema tahte tööriist (niddesa-kâri), ja ainult Jumal vastutab maailma eest. Budaliku põhjuse ja tagajärje seaduse järgi ei ole inimese teod tingimata ettemääratud. Buddha õpetus väldib ühelt poolt nii loodusseadustele kui jumalausule põhinevat põhjuse ja tagajärje seadust, teisalt selle täielikku eitamist. Inimeses toimib vaba tahe, tema teod on väliste ja siseste ärrituste tingitud, aga ei ole siiski nende määratud. Teine pühakirjades teismi vastu esitatud tõestus on kurjuse argument. See põhineb oletusel, et kui Jumal on loonud maailma, siis on osa maailmas esinevast kurjusest seletamatu. Tõestuse eri variandid võib kokku võtta järgnevalt: "Kui Jumal (Brahma) on kogu maailma isand ja kõikide olendite looja, siis miks 1) ta on määranud õnnetust osadele inimestele, tegemata kogu maailma õnnelikuks; 2) miks esineb maailmas ebaõiglust, reetmist, valelikkust ja isekust; 3) loodud riigi valitseja on teinud valesti viies ebaõiglust sinna, kus oleks võinud valitseda õiglus? Budalikus püharaamatus "Bodhitšarjâvatâra" väidetakse: "Kui, nagu teistid ütlevad, Jumal on liiga suur, et inimene võiks teda mõista, siis tema omadused ületavad inimese mõistmisvõime ja inimesed ei tunne teda ega saa anda talle looja tundemärki". Siit järeldub, et kui sõnadele "kõikteadev" ja "piiritult hea" antakse tavaline tähendus, siis osutavad tõestused Jumala olemasolu vastu. Kui nii ei tehta, muutub mõiste tähendusetuks.
Budistlik tühjuse õpetus väidab, et kõik nähtused on olemuselt tühjad, nende põhiolemuseks on tühjus: "Kuju (aine) on tühjus ja tühjus on kuju". Niisiis on algained, molekulid, aatomid, elusolendid, inimesed, jumalad ja ka Jumal olemuselt tühjus. Kui Jumal on tühjus, siis võib öelda, et tühjuses pole teda olemas.
Kaasaeg.
Argumente jumala olemasolu (poolt ja) vastu tuuakse tihti esile evolutsionistide ja kreatsionistide debatis. Briti bioloog Richard Dawkins on kirjutanud raamatu "Luul Jumalast" ("The God Delusion"), kus ta kritiseerib intelligentse disaini teooria pooldajate argumente.


Andrus Ansipi esimene valitsus.
Andrus Ansipi esimene valitsus on Eesti Vabariigi valitsus, mis astus ametisse 13. aprillil 2005 ametivande andmisega Riigikogu ees. Valitsuskoalitsiooni moodustasid kolm erakonda: Eesti Reformierakond, Eesti Keskerakond ja Eestimaa Rahvaliit. Rahvasuus kutsustakse seda ka küüslaugukoalitsiooniks, kuna kokkuleppele jõuti Tallinna vanalinnas asuvas vastavas restoranis.
Andrus Ansipi valitsus asus ametisse pärast kaks aastat töötanud Juhan Partsi valitsust, mis lagunes.
Valitsus astus Riigikogu XI koosseisu avaistungil 2. aprillil 2007 tagasi ning 5. aprillil 2007 vabastas president Toomas Hendrik Ilves valitsuse ametist.
Koalitsioonilepe.
Valitsuse moodustamisel sõlmiti kolme erakonna vahel lepe, kus on märgitud põhilised valitsuse eesmärgid. Osa neist on täidetud, osa mitte. Näiteks seadis valitsusliit eesmärgiks Eesti valmisoleku üleminekuks eurole 2007. aastaks.
Uudne eesmärk Eestis oli valitsusliidu pooldav suhtumine keskkonnamõjust sõltuvale maksustamisele. Valitsusliit lubas ette valmistada ökoloogilise maksureformi kontseptsiooni, mis näeb ette maksude osalise ümberorienteerimise tulu maksustamiselt loodusressursside kasutamise ja looduse saastamise maksustamisele.
Ajakirjanduses vasakpoolseks ristitud valitsusliit jätkas tulumaksu alandamist järgmises tempos: alates 1. jaanuarist 2006 – tulumaks 23%, alates 1. jaanuarist 2007 – 22%, alates 1. jaanuarist 2008 – 21%, alates 1. jaanuarist 2009 – 20%.
Koalisioonilepingu järgi kuulus alates 2006. aasta märtsist Riigikogu esimehe koht Keskerakonnale ja Riigikogu esimese aseesimehe koht Reformierakonnale. Riigikogu esimees on Toomas Varek, Riigikogu esimene aseesimees Maret Maripuu ja Riigikogu teine aseesimees Ene Ergma.
Põhiseaduskomisjoni ja kultuurikomisjoni esimees on opositsioonierakonna esindaja.
Välislingid.
Ansipi valitsus


Trnava.
Trnava (saksa "Tyrnau", ungari "Nagyszombat") on linn Slovakkias, Trnava maakonna keskus.
Trnava asus kaubateede ristumiskohas ja oli keskajal tähtis kaubanduslinn ning piiskopilinn. Linnas on palju kirikuid.
Trnavas asub Peugeot' ja Citroëni autotehas.


Hiis.
Hiis on looduslik pühapaik, kus taotleti rituaalide ja ohvritalituste abil kõrgemate jõudude (vaimude, jumaluste, esivanemate) soosingut. Tänapäeval mõistetakse hiie all peamiselt püha puudesalu, aga ka teisi looduslikke pühapaiku nagu kivid, jõed, ojad, allikad ja põlispuud.
Ehkki sõna "hiis" seostub eelkõige eesti rahvapärimusega, kõneldakse eesti keeles hiitest ka teiste maade, eelkõige küll loodususundite usundite kontekstis.
Etümoloogia.
Tuleneb uurali sõnatüvest * šijte või * šijta (* šejte või * šejta), mille š-täht on ajapikku h-täheks muutunud. Algne tähendus: põõsad, heinamaa, ohvrikivi või ohverduse püha koht.
Sõnad hiis ja hiid on sama päritolu. Soome keeles tähendab "hiisi" hiiglast, keda tavaliselt kujutletakse deemonlikuna. Lääne-Soomes on tuntud muistsed ohvrikivid "hiidenkivit".
Ilmar Talve arvates "hiisi" algne tähendus oli ilmselt kultuspaik, sealt kandus see üle paiga kaitsevaimule, siis metshaldjale ja lõpuks hiiglasekasvu kurivaimule. Sõna tähendust läänemeresoome keeltes on käsitlenud Mauno Koski oma raamatus "Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue".
Traditsioon.
Maausuliste definitsiooni järgi on hiis põlisrahva poolt traditsiooniliselt pühaks peetud ja kogukondlikult kasutatud kompleksne maa-ala, mis ühendab suuremal maa-alal asuvaid pühi puid, kivi, allikat, veesilma, ohvrilohku, kalmeid, kiige-, tantsu ja palvuskohta.
Hiied on tavalised Põhja-, Lääne- ja Kesk-Eestis. Kõige vähem leidub hiielaadseid pühapaiku ajaloolisel Võru- ja Viljandimaal. Viimastes kummardati pigem üksikuid hiiepuid.
Rahvakalendri tähtpäevadel ja -aegadel, hingedeajal, põllutööde alguses ja lõpus käidi hiies palvetamas ja ande viimas. Hiies ei tohtinud puid raiuda, heina niita, metsaande korjata ega loomi karjatada.
Hiisi on peetud seotuks matmispaikadega (kajastus muistsest metsa matmise kombest; Hiiela kui Toonela analoog), aga arheoloogilised leiud seda oletust ei kinnita.
Rahvalauludes nimetatakse hiies elavaid hiie neitseid ja noormehi, samuti koeri ja hobuseid. Pole üheselt teada, keda hiies paluti. Taara tammikud on pseudomütoloogia nähtus. Varaseimas piiblitõlkes kasutatakse hiie mõistet paganliku viljakusjumalanna Ašera (Ištar, Astarte) tõlkevastena. Kesk-Eestis segunesid hilisemal perioodil Tõnni kultus ja hiie kultus, tõnnivakka hoiti hiies.
Oskar Loorits kirjutab "Eesti rahvausundi maailmavaates": "Nõndaviisi on kujunend soomesugu rahvaste usundi võib-olla kõige veetlevamaks jooneks just suur ja sügav loodustunne kuni harda ja anduva austuseni. See austus on eriti hell seelletõttu, et kõigele suhtutakse kui omaväärsele. /.../ Saksa vaimsus ja orjaaja miljöö tõrjuvad meil austava suhtumise looduselle kui omataoliselle sõbrale järjest enam tahaplaanile ja nihutavad esikohale sootu uue ja endiselle elutundele otse vastaka püüu ekspluateerida loodusvägesid ja -jõude kõige toorema egoismiga ja kõigi mehhaaniliste abinõudega, mida keskaja katoliiklik Lääne-Euroopa meile külluses importeeris"."
Teistes maades.
Looduslikke pühapaiku on teistelgi rahvastel. Ühest Itaalias asunud ning Dianale pühendatud hiiest alustab oma arutlust ja reisikirja "Kuldne oks" tuntud briti antropoloog James George Frazer. Dodones asub tamm, mis on pühendatud Zeusile. Kreekas on olnud ka Demeterile, Aresele, Hermesele ja Artemisele pühendatud tammesid.
Hiielaadsed pühapaigad on olulised ka Jaapani põlises shinto usus.
Uueaegsed hiied.
Ehkki levinud arvamuse kohaselt peaks kõik hiied olema muistsed, on neid tänapäeval ka juurde rajatud. On juhtumeid, kus eraisikud on oma maadele eraotstarbeks hiisi istutanud või metsas kujundanud. 20. sajandil loodud hiitest tuntuim on Sõjamäe hiis Tallinnas, mis rajati 1920. aastate lõpul Eesti Kultuuriajaloolise Seltsi ettepanekul. Selliste hiite kultuslik (ja usundilooline) väärtus sõltub kohalike inimeste arvamusest, ajaloolist või arheoloogilist väärtust neil siiski ei ole.


1029.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad
Aastad: 1024 1025 1026 1027 1028 - 1029 - 1030 1031 1032 1033 1034


1028.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad
Aastad: 1023 1024 1025 1026 1027 - 1028 - 1029 1030 1031 1032 1033


1027.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad
Aastad: 1022 1023 1024 1025 1026 - 1027 - 1028 1029 1030 1031 1032


1026.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad
Aastad: 1021 1022 1023 1024 1025 - 1026 - 1027 1028 1029 1030 1031


1025.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad
Aastad: 1020 1021 1022 1023 1024 - 1025 - 1026 1027 1028 1029 1030


1024.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad
Aastad: 1019 1020 1021 1022 1023 - 1024 - 1025 1026 1027 1028 1029


1023.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad
Aastad: 1018 1019 1020 1021 1022 - 1023 - 1024 1025 1026 1027 1028


1022.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad
Aastad: 1017 1018 1019 1020 1021 - 1022 - 1023 1024 1025 1026 1027


1021.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad
Aastad: 1016 1017 1018 1019 1020 - 1021 - 1022 1023 1024 1025 1026


1020.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad - 1020. aastad - 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad 1070. aastad
Aastad: 1015 1016 1017 1018 1019 - 1020 - 1021 1022 1023 1024 1025


1019.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad
Aastad: 1014 1015 1016 1017 1018 - 1019 - 1020 1021 1022 1023 1024


1018.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad
Aastad: 1013 1014 1015 1016 1017 - 1018 - 1019 1020 1021 1022 1023


1017.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad
Aastad: 1012 1013 1014 1015 1016 - 1017 - 1018 1019 1020 1021 1022


1016.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad
Aastad: 1011 1012 1013 1014 1015 - 1016 - 1017 1018 1019 1020 1021


1015.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad
Aastad: 1010 1011 1012 1013 1014 - 1015 - 1016 1017 1018 1019 1020


1014.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad
Aastad: 1009 1010 1011 1012 1013 - 1014 - 1015 1016 1017 1018 1019


1013.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad
Aastad: 1008 1009 1010 1011 1012 - 1013 - 1014 1015 1016 1017 1018


1012.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad
Aastad: 1007 1008 1009 1010 1011 - 1012 - 1013 1014 1015 1016 1017


Johann von Luce.
Johann Wilhelm Ludwig von Luce [joh'ann v'ilhelm l'uudvihh fon l'uutse] (5. september (23. august) 1750 Hasselfelde – 4. juuni (23. mai) 1842 Kuressaare) oli estofiil, pastor ja kirjanik.
Luce juhtis esimesena tähelepanu Saaremaa floora omapärale. Ta uuris ravimtaimi ja andis taimedele kõnekeelseid termineid (jännesi munnad = käpalised; jänesekapsast, merikapsast ja oblikat teatakse siiani). Ta botaanilised uurimused õpetavad maarohtusid kasutama.
Ta avaldas Johann Willem Luddi Ludse nime all kaks osa "Sarema Jutto Ramatut" (1807–1812) ja tegi Johann Heinrich Rosenplänteri "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprachele" kaastööd.
Luce asutas 1817. aastal Kuressaares esimese eesti küsimuste uurimise ühingu "Ehstnische Litterarische Gesellschafti" (Kuressaare Eesti Selts). See jäi aga asukoha ja väheste kaastööliste tõttu siiski känguma ja lõpetas tegevuse asutaja kadumisega. Ometi on seda peetud isegi 1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Seltsi üheks eeskujuks.
Luce oli kümmekonna kodu- ja välismaise teadusseltsi liige.
Luce on maetud Kudjape kalmistule.


1011.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad
Aastad: 1006 1007 1008 1009 1010 - 1011 - 1012 1013 1014 1015 1016


1010.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad - 1010. aastad - 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad 1060. aastad
Aastad: 1005 1006 1007 1008 1009 - 1010 - 1011 1012 1013 1014 1015


Samer el Nahhal.
Samer Mohamed Elsais el Nahhal (lavanimi OX; sündinud 11. juulil 1976 Espoos) on Soome muusik, ansambli Lordi basskitarrist. Lordiga liituma kutsuti ta 2005. aastal, kui bändist lahkus basskitarrist Niko Hurme (Kalma).
Noorus.
El Nahhali isa oli egiptlane, ema soomlane. Isa suri, kui Samer oli seitsmeaastane. Varases lapsepõlves elas ta nii Liibüas kui ka Iraagis. Iraani-Iraagi sõja eest kolis pere Soome. Samerit hirmutas sõja algus nii, et ta otsustas sõjaväkke mitte minna. El Nahhali lemmikbändid lapsepõlves olid W.A.S.P. ja Mötley Crüe. Ta alustas oma esimeses bändis esialgu kitarrimänguga, kuid vahetas selle basskitarri vastu. El Nahhal kuulus noorpõlves bändidesse nimedega Spoon ja Dead Lock.
Basskitarri mängima ja bändi tegema hakkas ta 13-aastaselt. 1996. aastal õppis ta ka Los Angelese muusikainstituudis.
Tema suurimaks eeskujuks ja mõjutajaks on olnud Nikki Sixx ansamblist Mötley Crüe.
OX.
Sameri koletisekarakter OX on Minotauros, härg-mees.
Kuna Niko Hurme kehastatud karakter Kalma oli olnud fännide seas väga populaarne, otsustas Lordi eestvedaja Tomi Putaansuu varakult, et Kalma mantlipärija karakter peab olema Kalma "suurem vend" ja kuuluma sarnasesse "pealuu"-tüüpi. Kui Putaansuu el Nahhalilt küsis, kes ta olla sooviks, pakkus samer esialgu Mad Max'i stiilis koletist, maanteesõdalast. Kaaludes teisi võimalikke variante, märkas Putaansuu, et el Nahhal meenutab härga. Ox tundus ka hea nimi ja nii sündiski härjast lähtuv tegelaskuju, kel sarved peas, rõngas ninas ning suured sõrakujulised saapad jalas.
Diskograafia.
Kuigi Lordi albumi "The Arockalypse" plaadiümbrisel ja promofotodel on kujutatud OX, ei osalenud ta selle albumi salvestamisel, kuna tema liitumise ajaks oli salvestamine juba lõppenud. Sellel albumil mängib basskitarri veel tema eelkäija, Niko "Kalma" Hurme.
Viited.
Nahhal, Samer el
Nahhal, Samer el


Irgun Tsva'i Le'umi.
Irgun Tsva'i Le'umi (lühend ETSEL) (kasutatud ka nimekujusid "Irgun Tzvai Leumi", "Irgun Zvai Leumi", "ETZEL", "Irgun"; heebrea "ארגון צבאי לאומי" (lühend "אצ"ל") - 'Rahvuslik Sõjanduslik Organisatsioon') oli ajavahemikul 1931 kuni 1948 "Suurbritannia Mandaadi Palestiina" territooriumil tegutsenud organisatsioon, mida Suurbritannia ja mitmed juudi organisatsioonid pidasid terroristlikuks, ent sionistlikud juudid pidasid vabastusliikumiseks. Organisatsiooni kaks põhipostulaati olid vabastada territoorium, mis piirdub läänest Niiluse jõe ja Vahemerega, idast-põhjast Tigrise ja Eufrati jõgedega ning põhjast Musta merega araabia elanikonnast ja Suur-Iisraeli riigi loomine.


Erna Siikavirta.
Erna Siikavirta (sündinud 8. oktoobril 1977 Espoos) on soome pianist, kõige paremini tuntud "Hard rock"-bändi Lordi klahvpillimängijana aastatel 1997-2005, kus ta kasutas lavanime Enary.
Biograafia.
Klaverit hakkas ta mängima juba 3-aastasena ja on suuresti mõjutaud klassikalisest muusikast ja klassikalisest rockist. Tema peamised muusikalised eeskujud on olnud pianist Jens Johansson ning lauljad Paul Stanley (Kiss) ja Eric Adams (Manowar).
1998. aastal käis Erna koos bändiga Children of Bodom Euroopa tuuril, asendades ajutiselt nende klahvpillimängijat Janne Wirmanit. Samal aastal laulis ta sopranit saksa bändi Ancient Ceremony albumil "Fallen Angel's Symphony". Aastal 1999 mängis ta klahvpille Sinergy kontsert-tuuril "Beware the Heavens". Pärast seda liitus ta klahvpillimängijana bändiga Grain, mis läks 2001. aastal laiali. Aastatel 2001 ja 2002 mängis Erna süntesaatorit soome muusiku Markku Klami lugudele "Hymn For Christmas" ja "Meditation I (op. 10/1)". 2001. aastal liitus Erna ka bändiga Arthemesia, kus ta kasutas nime Magistra Nocte.
1997. aastal liitus ta Siikavirta bändiga Lordi, mille liikmeid tundis ta juba paar aastat Kissi'i fänniklubi kaudu. Tema lavakarakter selles bändis oli koletislik valküürnimega Enary. Nimi on tuletatud Siikavirta kahest eesnimest: Erna ja Inari. 2005. aasta augustis paluti tal lahkuda, kuna bändisisene kliima oli muutunud sobimatuks.
2006. aasta suvel liitus ta hauakaevaja-teemalise "metal"-bändiga Deathlike Silence. Erna oli bändis kuni 2008. aastani, mil ta lahkus seoses kolimise ja lapseootele jäämisega. Siiski oli ta pärast seda veel endiselt seotud bändiga Arthemesia, mis lõpetas tegevuse 2010. aastal.


Hagana.
Hagana (kasutatakse ka nimekuju Haganah; heebrea keeles ההגנה "HaHagana" - 'kaitse') oli juudi paramilitaarne organisatsioon Briti mandaadi alustel Palestiina aladel ajavahemikul 1920 kuni 1948. "Hagana" oli ametlik Suurbritannia loal moodustatud relvastatud rühmitus, mis sai 1948. aastal moodustatud Iisraeli Kaitsejõudude ehk IDF (צה"ל "Tsahal") tuumikuks.


Brazzaville.
Brazzaville on Kongo Vabariigi pealinn. Ta asub Kongo jõe paremal kaldal.
Jõe vastaskaldal asub Kinshasa. Arvatavasti on see ainus juhtum maailmas, kus kaks pealinna asuvad jõe vastaskallastel nägemisulatuses.
Linn on nime saanud itaalia päritolu prantsuse maadeuurija Pierre Brazza järgi, kes 1880 tänapäeva linna kohale Nkuna külla uurimisjaama rajas. 1898. aastast oli Brazzaville Prantsuse Kongo pealinn. Linn kasvas väga kiiresti: 1900. aastal oli linnas 5 tuhat, 1950. aastal juba 100 tuhat elanikku.
Brazzaville'il on raudteeühendus Atlandi ookeani rannikul asuva Pointe-Noire'i linnaga. Linnas on Maya-Maya lennujaam ja tähtis jõesadam.
Linnast on sageli alguse saanud piirkondlikud konfliktid, sealhulgas valitsuse ja mässuliste ning Kongo, Kongo DV ja Angola vahel.


Pointe-Noire.
Pointe-Noire on suureselt teine linn Kongo Vabariigis, Kouilou piirkonna keskus. Asub Atlandi ookeani rannikul.
Pointe-Noire on asutatud 1922. aastal. Linnal on 1934. aastal valminud raudteeühendus pealinna Brazzaville'iga. Pointe-Noire'is on ka rahvusvaheline lennujaam.


1009.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad - 1000. aastad - 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad
Aastad: 1004 1005 1006 1007 1008 - 1009 - 1010 1011 1012 1013


Mossad.
Mossad (heebrea keeles המוסד למודיעין ולתפקידים מיוחדים, "HaMosad LeModi'in u-LeTafkidim Meyẖadim", eesti keeles "Vastuluure ja Erioperatsioonide Instituut") on Iisraeli luureagentuur, mis vastutab informatsiooni kogumise, vastuterrorismi ja salaoperatsioonide eest "välismaal". See on üks mitmetest Iisraeli luureühendusse kuuluvatest teabehankeagentuuridest (Amani ja Shabaki kõrval) kuid selle juhataja vastutab ainult peaministri ees. Tuntumad välismaised analoogid on CIA USA-s ja MI6 Suurbritannias.
Mossadi juhid.
Mossadi tegevuse juhiks on direktor, juhtkonda kuuluvad veel direktori asetäitjad. Mossadi direktor kuulub Iisraeli luureühenduse juhtide komiteesse "Varash" ning allub otse Iisraeli peaministrile. Juhtkonna tegevust toetavad haldus- ja tugiteenistused
Mossadi koosseisus on ka välismaal tegutsev vastuluureüksus ja väike endiste teise maailmasõja ajal Saksamaa poolel inimsusevastastes kuritegudes süüdistatavate tagaotsimisega tegelev grupp.
Mossad on tsiviilagentuur ning ei kasuta sõjaväelisi auastmeid, kuigi suurem osa personalist on teeninud Iisraeli Kaitseväes osana kohustuslikust sõjaväeteenistusest, paljud neist ohvitseridena.
Ajalugu.
Mossad loodi 1949. aasta detsembris Re'uven Shilo'aẖ ettepanekul, peaminister David Ben-Guriyyoni nõusolekul. Shilo'aẖ tahtis luua Iisraeli keskset organit koordineerimaks ja täiustamaks koostööd olemasolevate luureüksuste vahel. 1951. aasta märtsis Mossad reorganiseeriti ja muudeti peaministrikabineti osaks, allutades selle otseselt peaministrile. Praegust töötajate hulka hinnatakse ligikaudu 1200 inimesele.
Operatsioonid.
Mossadi tegutsemisaastate jooksul läbi viidud operatsioonid on Mossadile toonud reputatsiooni väga eduka ja efektiivse luureagentuurina. Sealhulgas on eesmärkide saavutamiseks kasutatud ka inimrööve ja atentaate.


1007.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad - 1000. aastad - 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad
Aastad: 1002 1003 1004 1005 1006 - 1007 - 1008 1009 1010 1011 1012


1006.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad - 1000. aastad - 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad
Aastad: 1001 1002 1003 1004 1005 - 1006 - 1007 1008 1009 1010 1011


1005.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad - 1000. aastad - 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad
Aastad: 1000 1001 1002 1003 1004 - 1005 - 1006 1007 1008 1009 1010


1004.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad - 1000. aastad - 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad
Aastad: 999 1000 1001 1002 1003 - 1004 - 1005 1006 1007 1008 1009


1003.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad - 1000. aastad - 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad
Aastad: 998 999 1000 1001 1002 - 1003 - 1004 1005 1006 1007 1008


1002.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad - 1000. aastad - 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad
Aastad: 997 998 999 1000 1001 - 1002 - 1003 1004 1005 1006 1007


1001.
Sajandid: 10. sajand - 11. sajand - 12. sajand
Aastakümned: 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad - 1000. aastad - 1010. aastad 1020. aastad 1030. aastad 1040. aastad 1050. aastad
Aastad: 996 997 998 999 1000 - 1001 - 1002 1003 1004 1005 1006


Huambo.
Huambo on linn Angolas, Huambo provintsi halduskeskus. Huambo on Angola suuruselt teine linn.
Linn asutati 1912. aastal portugallaste poolt. 1928–1975 oli linna ametlik nimi Nova Lisboa.
Huambos on toimunud verised lahingud valitsusjõudude ja UNITA mässuliste vahel.


Molepolole.
Molepolole on linn Botswanas, asub 50 km Gaboronest läänes.


Johannesburg.
Johannesburg on linn Lõuna-Aafrika Vabariigis, Gautengi provintsi keskus ja riigi suurim linn.
Ajalugu.
Johannesburgi ümbrus on olnud asustatud juba miljoneid aastaid. Sealt on leitud ka australopiteekuste jäänuseid. Tuhandeid aastaid elasid siin bušmanite rändhõimud kiviaja tasemel. 1060. aastatel saabusid siia bantud, kes tõrjusid bušmanid välja. Bantud elasid rauaajas: neil olid koduloomad, nad harisid põldu, kasutasid metallist ja savist esemeid ning elasid paikselt korrapärastes külades.
19. sajandil saabusid piirkonda üksikud eurooplased, kuid neid oli seal vähe, kuni 1880 avastati kulda. See põhjustas määratu kullapalaviku. Inimesed voolasid siia Põhja-Ameerikast, Suurbritanniast ja mujalt Euroopast. Neegrid tõrjuti välja ja maa hind tõusis kõvasti. Maaomanikud olid buurid, mis tekitas vastuolusid Suurbritanniaga, mis viis lõpuks Teise buuri sõjani. Buurid said selles lüüa ja kogu piirkond läks Suurbritanniale.
Aastal 1910 moodustati Lõuna-Aafrika Liit. Mitte-eurooplased pagendati ning neil lubati elada ainult kindlates piirkondades ning teha ainult musta tööd. Need diskrimineerivad seadused lõpetati 1994.
Pärast rassilise eraldatuse lõpetamist on Johannesburg saanud üheks maailma kõige suurema kuritegevusega linnaks. See on takistanud linna majandust ning suurfirmad on hakanud Johannesburgi kesklinnast ära kolima.


Madis Kallas (tantsija).
Madis Kallas (sündinud 1986) on eesti võistlustantsija.
Lõpetas 2005 Tartu Tamme Gümnaasiumi.
Eduard Korotini õpilane, 1998. aastal tuli Kristi Möldriga Eesti meistriks 10-tantsus J1 vanusegrupis.
2006. aastast Mainori Kõrgkooli Tartu õppekeskuse IT-eriala tudeng. Töötab Swedpangas.


Joniškis.
Joniškis on linn Põhja-Leedus Šiauliai maakonnas, Joniškise rajooni keskus. Ta on Võru sõpruslinn.


Mailis Reps.
Mailis Reps 2009. aasta septembris.
Mailis Reps (sündinud Rand: 13. jaanuar 1975 Tallinnas) on Eesti poliitik, Eesti Keskerakonna juhatuse liige.
Aastatel 2002–2003 ning alates 2005. aastast kuni 5. aprillini 2007 (Andrus Ansipi esimeses valitsuses) oli ta haridus- ja teadusminister.
Isiklikku.
Mailis Reps on abielus, lätlasest abikaasa Agris Repšs töötab Riias vandeadvokaadina. Neil on poeg Richard (sündinud 2004), tütar Elizabeth (sündinud 2006), poeg Karl Robert (sündinud 2007) ja poeg Henry Roger (sündinud 2011).


Drūkšiai.
Drūkšiai (leedu; valgevene "Дрысвяты") on järv Leedus ja Valgevenes. Asub Leedu-Valgevene piiril.
Järve pindala on 44,79 km² (sellest Leedus 42,27 km²; Leedu suurim järv); suurim sügavus on 33,3 m ja keskmine sügavus 7,6 m.
Järve vett kasutatakse Ignalina tuumaelektrijaamas.
Valgevenele kuulub väike osa järvest (umbes 2,5 km²).


Šilutė.
Šilutė (endine nimi Šilokarčiama) on linn Leedus Klaipėda maakonnas, Šilutė rajooni keskus.
Šilutė asub Kaliningradi oblasti piiri lähedal Läänemere rannikumadalikul Väike-Leedus viie tee ristmikul, mida mööda saab sõita põhja Klaipėdasse, itta Tauragėsse, kakku Sovetskisse, edelasse Rusnėsse ja loodesse Kintaisse. Linna läbib Klaipėda–Sovetski raudtee.
Esimest korda mainiti Šilutėt 13. sajandil. Tema saksakeelne nimi Heydekrug tuleb tema asukohast poolel teel Memeli ja Tilsiti vahel, kus paiknes rändurite jaoks kõrts: "Heyde" tähendab 'nõmm' ja "krug" on arhailine sõna kõrtsi kohta.
1511 ostis Georg Tallat kõrtsi koos ümbritseva maa ja kalastamise õigusega ning avas kalaturu, mis sai kuulsaks. 1550 rajati kõrtsi lähedale kirik. Nende ümber tekkis asula, mis 1721 ja 1725 taotles linnaõigusi, kuid ei saanud neid Memeli ja Tilsiti vastuseisu tõttu. 1910 liideti asulaga kolm naaberküla Werden (Verdainė), Szibben (Žibai) ja Cynthionischken (Cintjoniškiai), kuid linnaõigusi ei saanud ta endiselt.
Pärast Esimest maailmasõda ja Saksamaa territooriumi jagamist Versailles' rahulepingu järgi läks Šilutė 1923 koos Memeli territooriumiga Leedu koosseisu. 1939 nõudis Saksamaa pärast Molotovi–Ribbentropi pakti sõlmimist Memeli territooriumi tagasi ja asula läks Saksamaale, kes 1941 andis talle linna õigused. Teise maailmasõja ajal 1943–1944 paiknes linnas Saksamaa kõige põhjapoolsem sõjavangide laager inglastele ja ameeriklastele. 1945 anti Memeli territoorium Leedule tagasi.
Šilutės on arenenud infrastruktuur. Seal on amatöörteater, muuseum, 3 kirikut, mõned hotellid ning palju kohvikuid, restorane ja baare. Üks vanimaid ettevõtteid selles piirkonnas on 1842 asutatud või- ja juustutööstus Šilutės Rambynas. Šilutės Durpės (asutatud 1882) ekspordib aastas umbes 50 000 m³ turvast. Šilutės Baldai (asutatud 1890) toodab mööblit. Märksa nooremad ettevõtted toodavad jõusööta, liha ja alkoholi.
Selleks, et suurendada investeeringuid, on kohalik omavalitsus investoridele kehtestanud maamaksusoodustused.
Šilutė sõpruslinnad on Emmerich Reini ääres (Saksamaa), Ljungby (Rootsi), Nakskov (Taani), Ostróda (Poola) ja Slavsk (Venemaal Kaliningradi oblastis).


Rokiškis.
Rokiškis on linn Leedus Panevėžysi maakonnas, Rokiškise rajooni keskus.
Linn hakkas kiiresti kasvama 1873. aastal valminud raudteeühenduse järel. 1920. aastal sai linnaõigused.
Rokiškis on tuntud seal valmistatava juustu poolest, "Rokiškio sūris" on Leedu suurimaid juustutootjaid.


Yukon.
Yukon on Kanada föderaalterritoorium (föderaalvalitsuse otsevalitsuse alla kuuluv ala). Aastatel 1898 kuni 2003 oli haldusüksuse ametlik nimi Yukoni ala ("Yukon Territory"). Yukon asub riigi loodeosas ja piirneb läänes USA Alaska osariigiga.
Ala loodi 13. juunil 1898, mil see lahutati Loodealadest.


Veiko Belials.
Veiko Belials (sündinud 20. juulil 1966 Tapal) on eesti ulmekirjanik, lastekirjanik ja luuletaja.
Veiko Belials on lõpetanud Eesti Põllumajandusakadeemia 1991. aastal metsanduse erialal ja Tartu Ülikooli 2003. aastal tehnikavaldkonna õpetajana.
Alates 2000. aastast töötab Luua Metsanduskooli õpetajana.
Veiko Belials on kirjutanud ulmeromaani "Existerion" (Tallinn: Varrak 1999) ning 21. sajandil on temalt ilmunud novellikogumikke. Viimased on pälvinud üldiselt positiivseid hinnanguid.
Samuti on Veiko Belials kirjutanud lasteraamatu "Ossum-Possum, pannkoogielukas" (Tallinn: Avita 2000). Raamat oli eesti kirjanduse aastaauhinna nominent lastekirjanduse kategoorias ja ta on tõlgitud läti keelde.
Ta on tõlkinud Lev Veršinini romaani "Kuninga tagasitulek".
Isiklikku.
Ta on abielus. Abikaasa Elle, tütar Mari-Liis.
Välislingid.
Belials, Veiko
Belials, Veiko


Loodealad.
Loodealad on ala (territoorium) Kanada loodeosas, piirneb läänes Yukoniga, idas Nunavutiga.
Loodealade ametlikeks keelteks on lisaks inglise ja prantsuse keelele ka dene, krii, dogribi keele Karujärve murre, gvitšini, inuktituti keel, inuvialuktuni murre, innuinaqtuni murre ja sleivi keel.


X Riigikogu.
X Riigikogu valis Eesti kodanikkond 2. märtsil 2003. Valimas käis 500 686 kodanikku (58,24 protsenti) 859 714 hääleõiguslikust kodanikust.
Riigikokku kandideeris 963 kandidaati. 11 üles seatud erakonna nimekirjas kandideeris 952 inimest. 16 inimest kandideeris üksikkandidaadina.
Kõige enam kogusid hääli Eesti Keskerakond, kes sai 125 709 häält (25,4%) ja Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica, kes kogus 121 856 häält (24,6%). Mõlemad said Riigikogus 28 kohta.
Riigikokku saamiseks Riigikogu valimise seadusega ettenähtud viie protsendi künnise ületasid kuus erakonda – Eesti Keskerakond, Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica, Eesti Reformierakond, Eestimaa Rahvaliit, Erakond Isamaaliit ja Rahvaerakond Mõõdukad.
Valituks osutunud X Riigikogu liikmed.
Vastavalt Riigikogu valimise seadusele registreeris Vabariigi Valimiskomisjon oma 2003. aasta 20. märtsi istungil X Riigikogu liikmed ja asendusliikmed. Seoses sellega, et kümme vastvalitud Riigikogu liiget jätkasid kuni uue valitsuse ametisseastumiseni oma tegevust tagasiastuva valitsuse koosseisus, otsustas valimiskomisjon kümne asendusliikme asumise Riigikogu liikmeteks. Siim Kallase asemel asus Riigikogu liikmeks Andres Taimla, Jaanus Marrandi asemel Indrek Meelak, Sven Mikseri asemel Tõnu Kauba, Kristiina Ojulandi asemel Jürgen Ligi, Siiri Oviiri asemel Helle Kalda, Mailis Ranna asemel Koit Pikaro, Märt Raski asemel Paul-Eerik Rummo, Liina Tõnissoni asemel Kalle Talviste, Toomas Vareki asemel Aadu Must ja Harri Õunapuu asemel Viive Rosenberg. 11. aprillil 2005 esitasid Riigikogu juhatusele avalduse tagasiastumiseks Peep Aru ja Toomas Tein; nende asemele asusid Igor Gräzin ja Tõnis Kõiv.


Akpatok.
thumb
Akpatok on Kanadale kuuluv saar Hudsoni väina Ungava lahes. Saare pindala on 903 km²
Saar on nime saanud seal pesitseva põhjatirgu Ida-Kanada inuktitutikeelse nimetuse järgi.
Koosneb peamiselt 150 kuni 250 m kõrgustest lubjakivikaljudest.
Saare lõunatipus on dorseti kultuuri asula jäänused.


Kenojuak Ashevak.
Kenojuak Ashevak (inuiti ᕿᓐᓄᐊᔪᐊᖅ ᐋᓯᕙᒃ "Qinnuajuaq Aasivak"; 3. oktoober 1927 Ikirasaqi laager Baffini saarel – 8. jaanuar 2013) oli Kanada inuiti kunstnik.
1963 tegi John Feeney temast dokumentaalfilmi "Eskimo kunstnik: Kenojuak". Feeney soovis algul kasutada pealkirjas sõna "inuit", kuid see lükati tagasi, kuna see sõna olevat mitte-inuiti vaatajate seas tundmatu. See film kandideeris 1964. aastal "Oscarile" lühikese dokumentaalfilmi kategoorias.
Ashevak on kujundanud Kanada postmarke. 1970 kujutas Kanada Post tema 1960. aasta teost "Võluöökull" margil, et tähistada 100 aasta möödumist Loodealade asutamisest. 1980 kujutas Kanada Post tema 1961. aasta teost "Päikese tagasitulek" inuiti-teemalise margiseeria 17-sendise nimiväärtusega margil. 1993 kujutas Kanada Post tema 1969. aasta joonistust "Öökull" oma kanada kunsti meistritööde sarjas.
1974 valiti ta Kanada Kuningliku Kunstiakadeemia liikmeks.
1991 sai ta Queensi ülikooli audoktoriks ja 1992 Toronto ülikooli audoktoriks.
1992 valmis temast film "Momentum", mis esindas Kanadat samal aastal Sevillas maailmanäitusel Expo '92.
1999 kujutati tema tööd "Punane öökull" millenniumivahetuse puhul välja antud veeranddollarilisel. Mündil on ka tema initsiaalid inuktituti keeles ja see on esimene kord ajaloos, kui inuktituti keelt mündil kasutatakse.
2008 pälvis ta Kanada kunstinõukogu Kanada kindralkuberneri visuaalse ja meediakunsti auhinna, mille suurus on 25 000 Kanada dollarit.


Uno Varik.
Uno Varik (11. september 1932 Mustjala – 14. juuli 2006) oli kauaaegne õpetaja ja direktor.
Isiklikku.
Õpetajate Maidu Variku isa, Madli Variku vanaisa
Varik, Uno
Varik, Uno
Varik, Uno


Manowar.
Manowar on Ameerika heavy metal/power metal bänd Auburnist - New Yorkist, mis moodustati 1980. aastal.
Biograafia.
Joey DeMaio töötas pürotehnikuna Black Sabbathis, kui ta kohtus kitarristi Ross The Bossiga, kes mängis Shakin Streetis. Hiljem kohtusid nad laulja Eric Adamsi ja trummari Donnie Hamzikiga. Nad asutasid Manowari, millest sai bänd ebatavalise eepilise muusikaga. 1982. aastal salvestas Manowar debüütalbumi „Battle Hymns“, kus olid muuhulgas sellised lood nagu „Dark Avenger“, „Metal Daze“ ja „Manowar“. Ansambli teine album, mille nimeks sai „Into Glory Ride“, ilmus aasta hiljem, 1983. Sellel albumil astus üles ka uus trummar Scott Columbus. Kolmas album, mis salvestati ja pandi kokku kõigest kuue päevaga, sai nimeks „Hail to England“. Sellele järgnevad albumid olid „Sign of the Hammer“, „Fighting the World“, „Kings of Metal“, „The Triumph of Steel“, „Louder Than Hell“, kontsertplaadid „Hell on Wheels“ ja „Hell on Stage“, „Warriors of the World“ ja singel „Dawn of Battle“.
1984. aastal jõudis Manowar Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma kõige valjem bänd. 1992. aastal „The Triumph of Steeli“ tuuri ajal ületas ansambel ka oma vana tulemuse. Viimased Manowari salvestised on laulud „King of Kings“ ja „The Ascension“, mis ilmusid 2005. aastal koos tema viimase DVD-ga „Hell on Earth Part IV“. Uus singel pidi ilmuma 27. veebruaril 2006 ning sel pidi olema 10 minutit pikk lugu „Sons of Odin“ ja ka loo "King of Kings" uus salvestis, kuid seda singlit pole veel välja antud. Sellest pole isegi juttu bändi ametlikul kodulehel. Ansambli uue albumi salvestamine lükkus edasi kitarristi Karl Logani mootorattaõnnetuse pärast. Album pidi ilmuma 3. aprillil 2006.


Landau.
thumb
Landau on kreisivaba linn Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal.
Landaul on linnaõigused 1274. aastast. 1291. aastal sai vabaks riigilinnaks.
1680. aastast alates kuulus Prantsusmaale. Viini kongressi otsusega 1816 liideti Baieriga.
Ka peale Esimest ja Teist maailmasõda asus linnas prantsuse garnison. Prantsuse väeosad olid linnas NATO koosseisus 1999. aastani.


Vlotho.
Vlotho on linn Saksamaal Nordrhein-Westfaleni liidumaal, Herfordi kreisis. Asub Weseri jõe kaldal.


Zweibrücken.
Zweibrücken on kreisivaba linn Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal. Piirneb läänes Saarimaaga.
Zweibrücken on elanike arvult väikseim kreisivaba linn Saksamaal.
Esmakordselt on linna mainitud 1170. aastal. Zweibrücken sai linnaõigused 1352. aastal.
Pärast Teist maailmasõda asusid linnas 1977. aastani prantsuse väed.


Leim.
Leim (inglise keelest tuletatud sõna;"to fan the flame": kirgi õhutama) on solvava, mõnitava või vihkamist levitava sisuga kommentaar, veebipäevik, sõnum, foorumipostitus, e-kiri või muu sarnane internetikasutajate loodud postitus Internetis.


O Canada.
O Canada on Kanada riigihümn. Muusika kirjutas Calixa Lavallée, keda võis inspireerida sarnane Mozarti teos "Preestrite marss". Prantsuskeelsed sõnad kirjutas Sir Adolphe Basile Routhier, ametliku ingliskeelse versiooni aga Robert Stanley Weir.
Ametlikud sõnad.
O Canada! Our home and native land!
True patriot love in all thy sons command.
With glowing hearts we see thee rise,
The True North strong and free!
From far and wide, O Canada,
We stand on guard for thee.
God keep our land glorious and free!
O Canada, we stand on guard for thee!
O Canada, we stand on guard for thee!
Ô Canada! Terre de nos aïeux
Ton front est ceint de fleurons glorieux
Car ton bras sait porter l'épée
Et ta valeur, de foi trempée
Protégera nos foyers et nos droits
Protégera nos foyers et nos droits


Whitehorse.
Whitehorse on linn Kanadas, Yukoni pealinn.


Kanada dollar.
Kanada dollar (CAD) on olnud Kanada rahaühik aastast 1858. Seda märgitakse tavaliselt dollari sümboliga $ või C$, et teha vahet teiste valuutadega. Üks dollar jaotub 100 sendiga.
Kanada sularahatähed on väärtusega $5, $10, $20, $50 ning $100. Nad on samade mõõtmetega, kuid igaühel on erinev värvitoon: $5 on sinine; $10 lilla; 20$ roheline; 50$ punane ning $100 pruun. Mündid on väärtusega 1¢, 5¢, 10¢, 25¢, 50¢, $1 (loonie) ja $2 (toonie), kusjuures 5-,10- ning 25- sendised on USA samaväärtuseliste müntidega sama suured.


Säästva Renoveerimise Infokeskus.
Säästva Renoveerimise Infokeskus (SRIK) on mittetulundusühing, mis tegeleb ajaloolise väärtusega hoonestuse säilitamise, traditsiooniliste ehitusvõtete ja -materjalide propageerimisega. Peamiseks tegevuseks on siiamaani olnud säästva renoveerimise alased koolitused.
Esimene SRIK alustas tegevust Tallinnas 2001 aastal, praeguseks on infokeskused loodud veel Tartus, Viljandis, Pärnus, Võrus ja Paides.


Kaseiinvärv.
Kaseiinvärv (kohupiimavärv) on liimvärv, mille liimaineks on piimavalk (kaseiin). Kaseiinvärv on traditsiooniline värv seinte ja lagede viimistlemiseks kuivades ruumides.
Kaseiinvärvi põhikoostisosadeks on kaseiin (liimaine), kriidipulber (täiteaine) ja vesi. Värvi toonitakse värvipigmentidega. Tavapäraselt kasutatakse värvi segamiseks ainult looduslikke koostisained. Kaseiinvärv on hingav, s.t. laseb läbi veeauru.
Kaseiinvärvi retsept.
Kaseiinvärvi võib segada mitmel erineval viisil. Siin on esitatud üks võimalik lihtne retsept.
Booraks lahustada pooles klaasis soojas vees ning segada seejärel kohupiima hulka. Jätta tunniks ajaks seisma.
Kriit segada kahe klaasi veega ning jätta umbes tunniks seisma.
Segada mõlemad segud kokku ning toonida värvimullaga (värvimuld tuleb eelnevalt vähese veega pastaks segada).


Kanada vapp.
Kanada vapp Kanada saatkonna Tallinna esinduse seinal, Toom-Kooli 13, suvi 2011.
Kanada kuninglik vapp (inglise keeles "The Royal Coat of Arms of Canada", ametlikult "The Arms of Her Majesty in Right of Canada") on Kanada riigivapp.
Selle võttis kasutusse kuningas George V 21. novembril 1921. Kanada vapp kujundati Suurbritannia kuningliku vapi järgi.


Meeste seitsmevõistlus.
Seitsmevõistluses hakati võistlusi korraldama seitsmekümnendatel. Esimesed Euroopa meistrivõistlused peeti aga alles 1992. aastal Itaalias Genovas. Esimene Euroopa meister oli prantslane Christian Plaziat. Maailmameistrivõistluste kavva võeti see ala 1995. aastal Barcelonas. Esimeseks maailmameistriks krooniti samuti Plaziat. Maailmarekord 6499 punkti on Ashton Eatoni nimel, varem oli 6476 punktiga Dan O'Brieni nimel.


Ene Ergma.
Ene Ergma (sündinud 29. veebruaril 1944 Rakveres) on Eesti astrofüüsik ja poliitik, Eesti Teaduste Akadeemia liige. Aastatel 2003–2006 oli ta Riigikogu esimees ning on 2007. aastast jälle samal ametikohal. Ühtlasi valiti ta 2007. ja 2012. aastatel Isamaa ja Res Publica Liidu aseesimeheks.
Haridus.
Ene Ergma on lõpetand C. R. Jakobsoni nimelise Viljandi 1. Keskkooli 1962. Ta õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis füüsika erialal 1962–1964 ning lõpetas Moskva Riikliku Ülikooli astronoomia erialal ("cum laude") 1969. Sai samas füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi 1972 ning füüsika-matemaatikadoktori kraadi 1984. Tema doktoridissertatsiooni teemaks oli "Ebastabiilne termotuumaaine põlemine tähe hilistes evolutsioonistaadiumites".
Töökäik.
Ergma on töötanud ENSV Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudis nooremteadurina 1972–1974, NSVL Teaduste Akadeemia Astronoomia Instituudis nooremteadurina, vanemteadurina, teadussekretärina ja juhtivteadurina 1974–1988 Tartu Ülikoolis teoreetilise füüsika ja astrofüüsika kateedri professorina 1988–1992, astrofüüsika korraline professorina 1992, teoreetilise füüsika instituudi juhatajana 1992–1996 ja füüsikaosakonna juhatajana 1992–1998, Eesti Teaduste Akadeemia asepresidendina 1999–2004.
Ta on TEA entsüklopeedia kolleegiumi liige alates 2008.
Poliitiline tegevus.
Ene Ergma astus erakonna Res Publica liikmeks 2002. aastal.
2003. aastal valiti ta Res Publica nimekirjas X Riigikokku. Aastatel 2003–2006 oli ta Riigikogu esimees, aastatel 2006–2007 aseesimees. Ta on XI Riigikogu liige ning valiti 2. aprillil 2007 Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaadina uuesti Riigikogu esimeheks. Valimistel kogus ta 91 poolt- ja 6 vastuhäält.
2006. aasta presidendivalimiste esimeses voorus Riigikogus 28. augustil 2006 sai ta 65 häält ning jäi presidendiks valimata.
Ta on Isamaa ja Res Publica Liidu aseesimees alates 2007. aastast.
Ühiskondlik tegevus.
Ergma on Rahvusvahelise Astronoomiaühingu (IAU)liige, IAU Eesti komitee liige, Euroopa Astronoomiaühingu (EAS) ja Eesti Füüsika Seltsi liige, Tartu Observatooriumi nõukoguliige, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi nõukogu ja Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi nõukoguliige, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik alates 1997, Euroscience'i liige, Inglise Kuningliku Astronoomiaseltsi assotsieerunud liige alates 2001, Descartes’i preemia suure žürii liige alates 2002 ja president 2003-2005, Göttingeni Teaduste Akadeemia külalisprofessor, Rootsi Kuningliku Inseneriteaduste Akadeemia välisliige ning Tartu Akadeemilise Tenniseklubi liige.


Libreville.
Libreville (prantsuse 'vabalinn') on Gaboni pealinn ja Estuaire'i provintsi keskus. Gaboni jõe estuaari põhjakaldal.
Linn on asutatud 1843. aastal prantslaste poolt kaubanduspostina. Linn sai 1848. aastal nime selle järgi, et sinna saadeti vabastatud orjad. Libreville oli 1934–1946 Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrika pealinn.
Linna lähedal asub rahvusvaheline lennujaam. Libreville'il on raudteeühendus Franceville'iga riigi kaguosas.


Igor Levitin.
Igor Levitin (Игорь Евгеньевич Левитин, sündinud 21. veebruaril 1952 Ukraina NSV-s Odessa oblastis Tsebrikovo külas) on alates 9. märtsist 2004 Venemaa transpordiminister.
Alates 1970 teenis ta Nõukogude Armees. 1973 lõpetas ta Leningradis sõjaväe raudteeväekooli ja töötas 1973–1976 Odessa sõjaväeringkonnas Dnestri-äärsel raudteel. 1976–1980 teenis ta armee lõunarühmas. 1983 lõpetas ta sõjaväeakadeemia tagala ja transpordi eriala sideinsenerina. 1983–1985 töötas ta BAMil Urgali raudteejaamas sõjaväekomandandina ja osales "kuldse naela" sisselöömises, millega BAM valminuks tunnistati. 1985–1994 töötas ta Moskva raudteel jaama sõjaväekomandandina, pärast sõjaväe sideülema asetäitjana.
1994–1996 kuulus ta Venemaa raudtee reformimise valitsuskomisjoni koosseisu. Komisjoni töö lõppes riikliku raudtee-ettevõtte loomisega.
1996 asutati aktsiaselts Severstaltrans (alates 2008 N-trans), kus Levitin 2004. aastani töötas, sealjuures aastast 1998 peadirektori asetäitjana. Ta vastutas raudteevedude, masinaehituse ja sadamate eest.
9. märtsil 2004 määras Venemaa president ta Venemaa transpordi- ja sideministriks. Alates novembrist 2008 on ta aktsiaseltsi "Aeroflot" direktorite nõukogu esimees. Ta kuulub Ühendatud Lennuehituse korporatsiooni direktorite nõukokku.
Igor Levitin on Venemaa lauatenniseföderatsiooni esimees. Ta on abielus ja tal on tütar.


Frankenthal.
Frankenthal on kreisivaba linn Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal.
Ajalugu.
Frankenthali on esmakordselt mainitud 772. aastal. 1119. aastal rajati sinna augustiinide seminar.
1577. aastal sai Frankenthal linnaõigused. 16. sajandil said linnas varjupaiga flaami kalvinistid.


Neustadt an der Weinstrasse.
Neustadt an der Weinstrasse on kreisivaba linn Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal.


Mihhail Rostovtsev.
"See artikkel on kirurgi kohta, ajaloolase kohta vaata Mihhail Rostovtsev (ajaloolane)."
Mihhail Rostovtsev (16. november 1865 Jelets – 6. mai 1952 Tartu) oli vene kirurg, kes on enim tuntud Tartu Eraülikooli (Rostovtsevi eraülikool) asutaja ja direktorina.


Nova Scotia lipp.
thumb
Nova Scotia lipp on Kanada Nova Scotia provintsi lipp.
Sinine kaldrist valgel taustal on ümberpööratud kuju Šotimaa lipust (valge kaldrist, sinisel taustal), lipul on ka kuninglik Šotimaa vapp.


Nova Scotia vapp.
pisi
Nova Scotia vapp (ametlikult inglise keeles "Arms of Her Majesty in Right of the Province of Nova Scotia") on Kanada Nova Scotia provintsi vapp.
See on Kanada vanim provintsivapp ning vanim Briti vapp väljaspool Suurbritanniat. Nova Scotia vapi andis kuningas Charles I kasutusse esimese Inglise koloonia jaoks Kanada alal aastal 1625. Vappi kasutasid ka Nova Scotia baronetid. Selle kasutamine lõppes, kui Nova Scotia liitus Kanada konföderatsiooniga 1867. aastal. Vapp võeti uuesti kasutusele 1929. aastal.
Vapil on sinine kaldrist hõbedasel kilbil, ümberpööratud Šotimaa lipp (valge rist sinisel taustal). Kilbi keskel asub keskkilbil Šotimaa vapp, kuldne väli punase lõviga. Kiivriehisena on kujutatud kaht kätt, üks paljas ja teine raudrüüs, hoidmas takjat (Šotimaa rahvuslill), ning loorberipuu oksa. Kiivriehisel on deviis, mis on paigutatud kilbi vastavalt Šoti traditsioonile "Munit haec et altera vincit" ('üks [käsi] kaitseb ja teine vallutab'). Kilbi all olevad lilled lisati, kui vapp võeti taaskord kasutusse aastal 1929.


Yellowknife.
Yellowknife ehk Somba K'e on linn Kanadas, Loodealade halduskeskus.
Yellowknife asub Suure Orjajärve põhjakaldal Yellowknife'i jõe suudmes 206 meetri kõrgusel merepinnast.
Linnas puudub raudtee. Raudtee ulatug Suure Orjajärve lõunakaldale Hay Riverisse, kust Yellowknife'i pääseb suvel laevaga ja talvel üle jää. Maanteed mööda saab Yellowknife'i küll sõita: suur maantee läheb Suurest Orjajärvest lääne poolt ringi.
Yellowknife'is on lennuettevõtte Canadian North peakorter.
Kliima.
Yellowknife'is on kuiv lähisarktiline kliima.
Siiski on igas kuus täheldatud plusskraade. Aprillist oktoobrini on täheldatud sooja vähemalt 19 °C. Kõige palavamad kuud on juuli (kuumarekord on +32,3 °C) ja august (+30,9 °C).
Juulis pole kunagi öökülma täheldatud, teistes kuudes on. Oktoobrist maini on täheldatud külma alla -20 °C. Kõige külmematel kuudel, jaanuaris ja veebruaris, on kummaski mõõdetud -51,2 °C. Asukoht suure järve kaldal pehmendab kliimat, nii et suviti kestab külmavaba periood keskmiselt pisut üle 100 päeva.
Aastane sademete keskmine hulk on 281 mm. Kõige märjemad kuud on august (41 mm) ning juuli ja oktoober (35 mm). Kõige kuivemad kuud on aprill (11 mm) ning veebruar ja märts (13 mm).
Ajalugu.
Yellowknife'i kandist avastati kulda juba 19. sajandi lõpus, aga siis ei hakatud seda kaevandama, sest Suur Orjajärv oli liiga kõrvaline koht. Sellele hakati tähelepanu pöörama alles pärast seda, kui Klondike'i kullapalavik oli otsa saanud ja sealsed varud ammendumas. 1920. aastate lõpul uuriti Yellowknife'i piirkond geoloogiliselt läbi ning leiti peale kulla teistegi metallide varusid.
Kohalike indiaanlaste räägitavas dogribi keeles nimetatakse Yellowknife'i Somba K'e, mis tähendab 'kus raha on'.
Linn rajati 1935 kaevanduslinnana. Läbi aegade on ümbruskonnas paiknenud 12 kaevandust, mis tänapäevaks on kõik suletud. Mõni neist tegutses ühe aasta, mõni märksa kauem. Kõige kauem tegutses Con Mine (1938–2003), viimasena suleti Giant Mine (1948–2004). Põhiliselt kaevandati kulda, mõnest kaevandusest on saadud ka tantaali, uraani, vaske ja volframit. Pääs kõigisse kaevandustesse, samuti sealt saadu äravedu toimus Yellowknife'i kaudu.
1991. aastal avastati linna lähedalt teemandileiukoht. Esimene teemadikaevandus avati 1998. Hiljem on avatud teisigi teemandikaevandusi.
Majandus.
Pärast kaevanduste sulgemist on linna tähtsaimaks majandusharuks saanud turism. Jaapani turistid tulevad Yellowknife'i tutvuma põhja kliima ja traditsioonilise elustiiliga ning vaatama virmalisi. 2004–2005 kulutasid turistid 100,5 miljonit Kanada dollarit.
Põhjaterritooriumil ja Nunavutil on viimasel ajal elanike arv kasvanud. Yellowknife on siin erandiks, sest kaevanduste sulgemine on töökohtade arvu vähendanud. Alates 1996 on elanike arv püsinud 18 tuhande elaniku ringis.


Briti Columbia lipp.
Briti Columbia lipp on Kanada Briti Columbia provintsi lipp. Ülalosas on Suurbritannia lipu kujundus, mille keskele on asetatud kroon, tähistamaks provintsi päritolu Briti kolooniana. Valged ja sinised lained tähistavad Vaikset ookeanit ning Kaljumäestikku. Loojuv päike tähistab Briti Columbia asetust Kanada kõige läänepoolsema provintsina.
Briti Columbia lipp võeti kasutusse 14. juunil 1960 Premier W. A. C. Bennetti poolt ning see heisati esimest korda BC Ferries laeval "Queen of Sidney".


Memmingen.
Memmingen on kreisivaba linn Saksamaal Baieri liidumaal. Asub Illeri jõe ääres.


Qinā kubernerkond.
Qinā kubernerkond on 1. järgu haldusüksus Egiptuses. Hõlmab lõigu Niiluse orust.


Newfoundlandi ja Labradori lipp.
Newfoundlandi ja Labradori lipp on Kanada provintsi Newfoundland ja Labrador lipp. See võeti kasutusse aastal 1980 ning selle kujundas Newfoundlandi kunstnik Christopher Pratt. Lipu kujundus kiideti provintsi poolt heaks mõõtmetega 2:1 28. mail 1980.
Lipp võeti kasutusele oma laiahaardelise sümbolismi pärast. Sinine värv tähistab merd, valge lund ja jääd, punane newfoundlandlste ja labradorlaste raskusi, kuldne sümboliseerib nende enesekindlust. Sinised kolmnurgad on lugupidamisavalduseks Suurbritannia lipule ning tähistavad Newfoundlandi ja Labradori Briti päritolu. Kaks punast kolmnurka tähistavad provintsi kahte ala – maa-ala ja saart. Kuldne nool näitab Pratti arvates "helgema tuleviku" suunas. (Lipu sinine vasak osa meenutab Šotimaa lippu, millest ka Suurbritannia lipp saab oma sinise tausta)


Aswān.
Aswān (mööndav on ka nimekuju Assuan) on linn Egiptuses. Asub Niiluse ääres riigi lõunaosas.


Newfoundlandi ja Labradori vapp.
Newfoundlandi ja Labradori vapp on Kanada provintsi Newfoundland ja Labrador vapp. Selle kasutus anti Inglise kuninga Charles I poolt 1. jaanuaril 1637 Newfoundlandi kubernerile (1638-1651) David Kirke'ile. Aastal 1928 vapp taasavastati ning see võeti ametlikuks Newfoundlandi vapiks.


Loodealade lipp.
Loodealade lipp on Kanada Loodealade lipp. See võeti kasutusse aastal 1969 Loodealade Nõukogu poolt.
Lipul on sinine väli, millel on valge ala (katab üle poole lipu laiusest). Selle keskel on Loodealade vapp. Sinine värv tähistab Loodealade veekogusid, valge aga lund ja jääd.
Võrdle Yukoni lipuga.


Al-Wādī al-Jadīdi kubernerkond.
Al-Wādī al-Jadīdi kubernerkond on 1. järgu haldusüksus Egiptuses.


Ontario lipp.
Ontario ametlik lipp aastast 1965
Ontario lipp on Kanada provintsi Ontario ametlik lipp. Praegune lipp võeti kasutusele 21. mail 1965. Lipul on punane taust, güüsil on Suurbritannia lipp ning paremal Ontario vapp.


Ontario vapp.
Ontario vapp (inglise keeles ametlikult "The Arms of Her Majesty in Right of Ontario") on Kanada provintsi Ontario ametlik vapp. Vapi kasutuse lubas 1868. aastal kuninganna Victoria. Kiivriehis ja kilbihoidjad lisati Edward VII loaga 1909. aastal.
Vapil olev moto on ladina keeles "Ut incepit Fidelis sic permanet".


Orfism.
"See artikkel räägib usuvoolust; kunstisuunast vaata artiklit Orfism (kunst)"
Orfism on Vana-Kreeka usuvool. Tekkis arvatavasti 6. sajandil eKr, Dionysose kultuse põhjal.
Orfismi salaõpetused pidasid maailma ja inimest pooleldi jumalikuks, pooleldi rikutuks.
Orfism nõudis oma pooldajailt askeesi, valgete rõivaste kandmist, loobumist loomsest toidust ning hoidumist kokkupuutest surma ja sünniga.


Reise, Reise.
Reise, Reise on ansambli Rammstein neljas stuudioalbum. See avaldati Saksamaal 27. septembril 2004, millele järgnes ka ülejäänud Euroopa. Põhja-Ameerikas avaldati album 16. novembril samal aastal. Album on olnud Top 10-s mitmete riikide edetabelites - Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Islandil, Soomes, Eestis ja Mehhikos.
Albumi ja selle nimiloo pealkiri on arhailisest keskkõrgsaksa keelest pärinev purjelaevade madrustele suunatud üleskutse "Reise, Reise!", millest pärineb ka ingliskeelne verb "to rise" - tõusma. (Nüüdisaegses saksa keeles on sõnale omistatud teine tähendus - "reis, rännak", mistõttu on ka albumi nimi tihti valestimõistetav).


Mutter (album).
"See artikkel räägib Saksa ansambli Rammsteini albumist. Keermesliite detaili kohta vaata Mutter."
Mutter (saksa keeles "Ema") on Saksa ansambli Rammstein kolmas stuudioalbum. See avaldati 2. aprillil 2001.a. Mõned fännid peavad seda Rammsteini parimaks albumiks.


New Brunswicki lipp.
New Brunswicki lipp on Kanada New Brunswicki provintsi lipp.
Lipp on kujundatud provintsi vapi järgi ning võeti kasutusele 24. veebruaril 1965.
Lipu külgede suhe on 8:5. Kuldne lõvi punasel kilbipäisikul tähistab provintsi sidemeid Saksamaa Braunschweigi piirkonnaga ning Inglismaa kuningaga. Alumisel kahel kolmandikul olev laev tähistab laevaehitust, mis oli vapi kasutuselevõtu ajal üks peamisi provintsi majandusalasid.


New Brunswicki vapp.
160pxNew Brunswicki vapp (inglise keeles ametlikult "The Arms of Her Majesty in Right of the Province of New Brunswick") on Kanada provintsi New Brusnwicki ametlik vapp. Selle kilbi ja moto kasutuse lubas 26. mail 1868. aastal kuninganna Victoria.
Vapil on lõvi (või leopard), tähistades mõlemat Inglismaad ja Braunschweigi. Laev tähistab provintsi ühendust merega. Deviis "Spem reduxit" ("Lootus taastati") viitab provintsi poolt vastu võetud põgenikele Ameerika revolutsiooni ajal. Vapi kiivriehis, kilbihoidjad ja alus vastu kuninganna Elizabeth II poolt avalikul tseremoonial Frederictonis 25. septembril 1984.a.


Robert Delaunay.
Robert Delaunay (12. aprill 1885 Pariis – 25. oktoober 1941 Montpellier) oli prantsuse maalikunstnik.
Robert Delaunay oli orfismi algataja.


Louis Vauxcelles.
Louis Vauxcelles (sündis 1870, suri arvatavasti 1943) oli prantsuse kunstikriitik.
1905. aastal Sügissalongis toimunud näitusel, nimetas ta noori kunstnikuid, kelle tööd mõjusid temale metsikult, pilkavalt foovideks (prantsuse "fauves" 'metslased') ning andis sellega nime uuele kunstisuunale – fovismile.
Daniel-Henri Kahnweileri galeriis toimunud näitusel 1908. aastal, iseloomustas Louis Vauxcelles Georges Braque'i töid prantsuskeelse väljendiga "bizarreries cubiques" ('kuubilised veidrused') ning andis sellega nime teisele 20. sajandil alguse saanud kunstivoolule – kubismile.


Mutter.
Liblik-, liht-, ratta- ja äärisega mutrid
Mutter on keermestatud avaga keermesliite detail.
Tuntakse Nylock mutreid, Nylock äärisega mutreid, Kalei mutreid, metall lukustusega mutreid, madalaid mutreid, Wülock mutreid, seibmutreid, kroonmutreid, löökmutreid, 4-kant mutreid, jätkumutreid, hülss-mutreid, keevitusmutreid, äärisega mutreid, liblikmutreid, summuti mutreid, rattamutreid, võllimutreid, aasmutreid, kübarmutreid, keremutreid, plekimutreid, mööbli mutreid.


Noobel Nelik.
Noobel Nelik on Eesti keelpillikvartett, mille kolm püsivat liiget on Urmas Roomere (viiul), Rain Vilu (vioola) ja Tõnu Jõesaar (tšello), kes on Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri vastavate pillirühmade kontsertmeistrid. Neljanda liikmena on eri perioodidel kvartetis osalenud viiuldajad Arvo Leibur, Leho Ugandi ning Maano Männi.


Juan Gris.
Juan Gris (sünninimega José Victoriano González-Pérez; 23. märts 1887 Madrid – 11. mai 1927) oli hispaania päritolu prantsuse kunstnik, kubist.
Ta õppis joonistamist 1902–1904 Madridis Kunsti- ja Käsitöökoolis. Sel ajal tegi ta kaastööd ajakirjandusele. 1904–1905 õppis ta maalimist klassikalise kunstniku José Maria Carbonero juures. Tõenäoliselt hakkas ta 1905 kasutama varjunime Juan Gris, mis oli meeldejäävam tema kodanikunimest.
1906 kolis ta Pariisi. Seal sai ta sõbraks Henri Matisse'i, Georges Braque'i, Fernand Légeri, oma kaasmaalase Pablo Picasso ja Amedeo Modiglianiga. Viimane maalis teda 1915.
Esialgu saatis ta ajakirjadele musta huumoriga illustratsioone. 1910 hakkas ta tõsiselt maalima. 1912 oli ta välja arendanud omaenese kubistliku stiili. Tema sellel aastal valminud Picasso portree oli varase kubismi silmapaistev näide, üks esimestest, mille autor polnud Braque või Picasso ise.
Algul maalis Gris analüütilise kubismi stiilis, aga pärast 1913 hakkas pöörduma sünteetilise kubismi suunas. Kõige rohkem maalis ya natüürmorte. Ta kasutas laialdaselt "papier collé"d, mille korral lõuendile kleebitakse tasapinnalisi objekte. Erinevalt Picassost ja Braque'ist, kelle kubistlikud tööd olid monokroomsed, kasutas Gris eredate harmoneeruvate värvide julgeid kombinatsioone nagu Matisse'ki. Gris kasutas sageli guašši ja akvarelle.
1912 esines ta näitusel koos Puteaux' rühmaga. Suured Grisi näitused toimusid Pariisis Simoni galeriis 1919 ja Berliinis Flechtheimi galeriis 1923 ning Düsseldorfis Flechtheimi galeriis 1925.
See, et Gris eelistas oma maalides selgust ja korda, mõjutas pärast maailmasõda puriste, kes soovisid tagasi pöörduda selguse ja korra juurde, näiteks Le Corbusier ja Amédée Ozenfant.
1924 kavandas Gris kulissid ja kostüümid Sergei Djagilevi balletietendusele "Vene ballett".
Raamatuid illustreeris Gris ka pärast maalikunstnikuks hakkasid. Nii näiteks ilmusid tema illustratsioonidega Guillaume Apollinaire'i, Pierre Reverdy ja Vicente García-Huidobro Fernándezi luuleraamatud.
Gris väljendas oma esteetilisi vaateid avalikel loengutel, mida ta pidas 1924–1925, sealhulgas Sorbonne'is.
Alates 1925. aasta oktoobrist oli Gris sageli haige. Teda tabasid ureemiahood ja südameprobleemid. Ta suri neerupuudulikkusesse 40-aastasena Pariisi eeslinnas Boulogne-sur-Seine'is. Temast jäid maha naine Josette ja poeg Georges.
Kõige kõrgem hind, mis Grisi teose eest oksjonil makstud, on üle 20 miljoni USA dollari. 2009. aastal müüdi tema 1915. aasta natüürmort "Raamat, piip ja prillid" 20,8 miljoni dollari eest ning 2010. aasta novembris "Viiul ja kitarr" 28,6 miljoni dollari eest. Mõlemad oksjonid toimusid Christie'ses.


Kääbus-karihiir.
Kääbus-karihiir ("Sorex minutissimus") on liik väikesi imetajaid karihiirlaste sugukonnast karihiirte perekonnast. Teda leiti Eestist esimest korda 1971. aastal. Ta on Eesti kõige väiksem imetaja ja maailmas kehamassi väiksuselt teine imetaja.
Kehapikkus on 4 cm, saba pikkus 2,5 cm, kehamass 1,5...4 grammi.


Jämtland.
Jämtland on ajalooline maakond Rootsis. Asub Norrlandis, võtab enda alla suurema osa Jämtlandi lääni maa-alast.


Edmonton.
Edmonton on linn Kanadas, Alberta provintsi keskus.
Edmontonis toimusid 2001. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused.
Rahvastik.
2006. aasta rahvaloenduse andmetel elas linnas 730 372 inimest.
Edmonton on Põhja-Ameerika kõige põhjapoolsem linn, mille linnastus elab üle miljoni inimese.


Yukoni lipp.
Yukoni lipp on Kanada haldusüksuse Yukoni lipp. See võeti kasutusele 1960. aastate lõpus.


Krist Novoselic.
Krist (ka Chris) Anthony Novoselic (sündis 16. mail 1965 Comptonis, Californias) on ameerika "rock"-muusik, ansambli Nirvana bassist. Tema vanemad olid immigrandid Horvaatiast, kes olid USAsse saabunud 1963. aastal.
Kui Novoselic oli 14, kolis pere Washingtoni osariiki Aberdeeni, kuna Californias ei tuldud enam rahaliselt toime. Tal tekkisid koolis raskused ja ta ei sobinud seltskonda. Enda sõnul hämmastas teda see, kui eelarvamuste küüsis Aberdeeni inimesed olid. Novoselic kannatas Aberdeenis sügava depressiooni all. Teda kiusati ja ta ei suhelnud eriti kellegagi, enda sõnul magas ja kuulas ta terved pärastlõunad muusikat ning põlgas kõiki koolikaaslasi. Tol ajal kuulas ta ansambleid nagu Led Zeppelin, Devo, Black Sabbath ja Aerosmith.
1980. aasta juunis saadeti Novoselic sugulaste juurde Horvaatiasse, et ta oma depressioonist üle saaks. Horvaatia oli talle kui paradiis – ta leidis koolis palju mõttekaaslasi ja kuulis esmakordselt "punk rocki nagu Sex Pistols ja Ramones. Pärast USAsse naasmist õppis ta viimasel kooliaastal kitarrimängu selgeks ja seejärel istus ning harjutas tundide kaupa koos venna Robertiga vanu bluusipalasid.
Töökaaslase kaudu kohtus Novoselic tulevaste Melvinsi liikmete Buzz Osborne'i ja Matt Lukiniga (viimane on ka Mudhoney bassist). Nende kaudu tutvus Novoselic "hardcore punkiga, nagu Flipper, Black Flag, Circle Jerks ning ka juba talle enne tuntud Sex Pistols. Ta hakkas lugema punk-"zinei "Maximumrocknroll" ning sai teadlikuks punkringkondade ideaalidest ja eesmärkidest. Ta avastas sellised ansamblid, nagu MDC, Butthole Surfers, Minor Threat ja Hüsker Dü ning koos Matt Lukini ja veel paari sõbraga sõideti tihti Seattle'isse punkansamblite kontsertidele.
Chrisi vend Robert oli Kurt Cobaini sõber. Kui Cobain ükskord Robertile külla tuli, küsis ta ülevalt kostva muusika kohta. Robert vastas, et see on ta vend Chris, kes kuulab "punk rocki. Cobain ja Novoselic tutvusid ja said sõpradeks, olles avastanud oma ühise muusikamaitse. Varsti pärast seda andis Cobain Novoselicile oma esimese ansambli Fecal Matter demo. Kui see oli Novoselici juures mõnda aega vedelenud, kuulas ta seda ja nõustus Cobainiga bändi looma.
Isiklikku.
Novoselic on kaks korda abielus olnud. 1989. aasta detsembrist kuni 1999. aastani oli Novoselic abielus Shelli Dilleyga, koos elades hakkasid nad ka taimetoitlasteks.
2004. aasta alguses abiellus ta kunstnik Darbury Ayn Stenderuga.
Novoselic, Krist
Novoselic, Krist


Bleach.
"Bleach" on Ameerika Ühendriikide grungeansambli Nirvana debüütalbum, mis ilmus juunis 1989.
Kuigi Nirvana plaadifirmal Sub Popil polnud raha ollagi, hakkas Nirvana 24. detsembril 1988 oma esimest stuudioalbumit salvestama. Lindistati Seattle'is Reciprocal stuudios ning lood võttis linti ("recorded by", mitte "produced by") Jack Endino. Kokku pidid nad 30 stuudios veedetud tunni eest maksma $606.17, mis on muusikaäris väga väike summa. Selle maksis n-ö teiseks kidrameheks võetud Jason Everman, kes hoolimata nimest plaadikaanel lindistamises ei osalenud.
Kaks lugu "Floyd the Barber" ja "Paper Cuts" olid juba jaanuaris koos Dale Croveriga lindistatud ja kuna ülejäänud lugudel trumme mänginud Chad Channing nendega kuidagi hakkama ei saanud, läksid albumile just Croveri ajast pärinenud versioonid. Sub Pop viivitas paar kuud albumi väljaandmisega, kuna see neil lihtsalt võimalik polnud. Lõpuks laenas firma kusagilt raha kokku ja album ilmus.
1989. aasta veebruaris, kui album oli põhimõtteliselt lindis, mindi lühikesele Lääneranniku-turneele. San Franciscos oli käimas suur AIDSi vastane kampaania ning kõikjal olid väljas loosungid "bleach your works", mis palusid narkomaanidel oma süstlaid pleegitusvahendiga puhastada, et AIDSi levikut ära hoida. Nirvana liikmed ja Sub Popi ninamehed, kes samuti kaasas olid, mõtlesid isekeskis, et pleegitist saab ehk lähiajal kõige nõutavam kaup ja nii sai veel ilmumata album nimeks "Bleach".


Daniel Tammet.
Daniel Paul Tammet (sündinud 31. jaanuaril 1979 Inglismaal) on autistlik matemaatikageenius.
Ta teab peast π (pii) väärtust 22 514 kohta pärast koma.
Ta suudab peast neljandat juurt arvutada kiiremini kui kalkulaator.
Peale selle on tal anne ka keelte peale. Ta valdab inglise, prantsuse, soome, saksa, hispaania, leedu, islandi, esperanto ja eesti keelt. Daniel on võimeline uut keelt omandama suhtlustasandil nädala ajaga.
Talle meeldib väga eesti keel selle vokaalirohkuse pärast.
Tema sünninimi on Daniel Paul Corney, nime Tammet võttis ta eesti keelest, sest nimi kõlab hästi.
Daniel Tammet koostab uut keelt mänti, millel on ühisjooni soome ja eesti keelega. Näiteks mänti keeles on sõnad nagu "päike" (päike), "ema" (ema), "päive" (päev), "ela" (elu).
Eesti keeles on ilmunud Daniel Tammeti memuaarid: "Sündinud sinisel päeval" ("Born on a blue day"), tõlkinud Lia Rajandi, Eesti Päevalehe Kirjastus, Tallinn 2007, 244 lk.


979.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad
Aastad: 974 975 976 977 978 - 979 - 980 981 982 983 984


978.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad
Aastad: 973 974 975 976 977 - 978 - 979 980 981 982 983


977.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad
Aastad: 972 973 974 975 976 - 977 - 978 979 980 981 982


976.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad
Aastad: 971 972 973 974 975 - 976 - 977 978 979 980 981


975.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad
Aastad: 970 971 972 973 974 - 975 - 976 977 978 979 980


974.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad
Aastad: 969 970 971 972 973 - 974 - 975 976 977 978 979


973.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad
Aastad: 968 969 970 971 972 - 973 - 974 975 976 977 978


972.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad
Aastad: 967 968 969 970 971 - 972 - 973 974 975 976 977


971.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad
Aastad: 966 967 968 969 970 - 971 - 972 973 974 975 976


970.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad - 970. aastad - 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad 1020. aastad
Aastad: 965 966 967 968 969 - 970 - 971 972 973 974 975


969.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad
Aastad: 964 965 966 967 968 - 969 - 970 971 972 973 974


968.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad
Aastad: 963 964 965 966 967 - 968 - 969 970 971 972 973


967.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad
Aastad: 962 963 964 965 966 - 967 - 968 969 970 971 972


966.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad
Aastad: 961 962 963 964 965 - 966 - 967 968 969 970 971


965.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad
Aastad: 960 961 962 963 964 - 965 - 966 967 968 969 970


964.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad
Aastad: 959 960 961 962 963 - 964 - 965 966 967 968 969


963.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad
Aastad: 958 959 960 961 962 - 963 - 964 965 966 967 968


962.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad
Aastad: 957 958 959 960 961 - 962 - 963 964 965 966 967


961.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad
Aastad: 956 957 958 959 960 - 961 - 962 963 964 965 966


960.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad - 960. aastad - 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad 1010. aastad
Aastad: 955 956 957 958 959 - 960 - 961 962 963 964 965


959.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad
Aastad: 954 955 956 957 958 - 959 - 960 961 962 963 964


958.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad
Aastad: 953 954 955 956 957 - 958 - 959 960 961 962 963


957.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad
Aastad: 952 953 954 955 956 - 957 - 958 959 960 961 962


956.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad
Aastad: 951 952 953 954 955 - 956 - 957 958 959 960 961


955.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad
Aastad: 950 951 952 953 954 - 955 - 956 957 958 959 960


954.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad
Aastad: 949 950 951 952 953 - 954 - 955 956 957 958 959


953.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad
Aastad: 948 949 950 951 952 - 953 - 954 955 956 957 958


952.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad
Aastad: 947 948 949 950 951 - 952 - 953 954 955 956 957


951.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad
Aastad: 946 947 948 949 950 - 951 - 952 953 954 955 956


950.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad - 950. aastad - 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad 1000. aastad
Aastad: 945 946 947 948 949 - 950 - 951 952 953 954 955


949.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad
Aastad: 944 945 946 947 948 - 949 - 950 951 952 953 954


948.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad
Aastad: 943 944 945 946 947 - 948 - 949 950 951 952 953


36.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad
Aastad: 31 32 33 34 35 - 36 - 37 38 39 40 41


35.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad
Aastad: 30 31 32 33 34 - 35 - 36 37 38 39 40


34.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad
Aastad: 29 30 31 32 33 - 34 - 35 36 37 38 39


33.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad
Aastad: 28 29 30 31 32 - 33 - 34 35 36 37 38


32.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad
Aastad: 27 28 29 30 31 - 32 - 33 34 35 36 37


31.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad
Aastad: 26 27 28 29 30 - 31 - 32 33 34 35 36


30.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad
Aastad: 25 26 27 28 29 - 30 - 31 32 33 34 35


29.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad - 20. aastad - 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad
Aastad: 24 25 26 27 28 - 29 - 30 31 32 33 34


28.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad - 20. aastad - 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad
Aastad: 23 24 25 26 27 - 28 - 29 30 31 32 33


27.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad - 20. aastad - 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad
Aastad: 22 23 24 25 26 - 27 - 28 29 30 31 32


26.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad - 20. aastad - 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad
Aastad: 21 22 23 24 25 - 26 - 27 28 29 30 31


25.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad - 20. aastad - 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad
Aastad: 20 21 22 23 24 - 25 - 26 27 28 29 30


24.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad - 20. aastad - 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad
Aastad: 19 20 21 22 23 - 24 - 25 26 27 28 29


23.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad - 20. aastad - 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad
Aastad: 18 19 20 21 22 - 23 - 24 25 26 27 28


22.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad - 20. aastad - 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad
Aastad: 17 18 19 20 21 - 22 - 23 24 25 26 27


21.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad - 20. aastad - 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad
Aastad: 16 17 18 19 20 - 21 - 22 23 24 25 26


38.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad
Aastad: 33 34 35 36 37 - 38 - 39 40 41 42 43


39.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad
Aastad: 34 35 36 37 38 - 39 - 40 41 42 43 44


Võnnu vald.
Võnnu vald asub Tartu maakonnas. Vald hõlmab ajaloolise Võnnu kihelkonna tuumikalasid.
Valla peamisi vaatamisväärsusi on Võnnu kihelkonnakirik, mis on Eesti suuremaid maakirikuid. Oma praeguse väliskuju sai kirik põikhoone lisamisega 1871. aastal. Samas on kivikirik algsel kujul ehitatud ilmselt juba Tartu piiskop Hermann von Buxhövdeni korraldusel aastail 1232–1236. Arvatavasti sellest ajast on säilinud ühe romaanipärase külgportaali fragmendid (kaasajal välja puhastatud). Tegu on tõenäoliselt Lõuna-Eesti ainsa romaani stiilis detaile sisaldava ehitismälestisega ja Tartumaa ühe vanima teadaoleva kivikirikuga.
Alevik.
Võnnu
Külad.
Kannu -
Kurista -
Kõnnu -


Ülenurme vald.
Ülenurme vald asub Tartu maakonnas.
Vallas on kaks alevikku: Tõrvandi (1477 inimest) ja Ülenurme (1265 inimest). Neis elab üle poole valla asukatest.
Ülenurme sai oma nime 17. sajandi alguses rajatud Ülenurme mõisalt.
Läheduse tõttu Tartu linnale toimus Ülenurmes majandusbuumi ajal ulatuslik kinnisvaraarendus, mille tulemusel sündisid Männi, Aasa ja Mõisa uuselamurajoonid.
Külad.
Laane -
Lepiku -
Läti -
Räni -


Piirissaare vald.
Piirissaare vald asub Tartu maakonnas ning hõlmab Piirissaare saare.
Vallas on kolm küla: Piiri, Saare ja Tooni.
1. jaanuaril 2012 elas vallas Statistikaameti andmetel 67 inimest (neist 3 on lapsed). Valdav osa elanikest on vanausulised.
Sümboolika.
Piirissaare valla sümbolid on vapp ja lipp, mis võeti kasutusele 11. detsembril 1997.
Piirissaare valla vapi valgel kilbil on roheline, punaste uimedega lutsukala kujutis ja selle kohal punane pügalrist. Hõbedane või valge värv sümboliseerib valgust, puhtust, rõõmu ja kuulsust. Punane on vapruse, mehisuse ja helduse värv. Vapi põhikujund – lutsukala viitab valla paiknemisele Piirissaarel, kus inimeste kogu elu ja tegevus on paratamatult seotud saart ümbritseva Peipsi järve ja kalastamisega. Rist on kogu kristliku maailma kõige levinum sümbol, mis tähendab taevast ja maist kõiksust. Pügalrist on nii Eesti kui teiste põhjamaade rahvakunstis levinud kujunduselement.
Vallavalitsus.
Piirissaare vallavanem on ametinimetus, millega kaasneb Piirissaare valla juhtimine. Vallavanem on vallavalitsuse juht.
Alates 1. aprillist 2011 on Piirissaare vallavanem Siim Avi.
Vallavolikogu.
Volikogu esimees juhib valla volikogu. Praegune Piirissaare volikogu esimees on Filimon Kuznetsov. Piirissaare vallavolikokku kuulub 7 liiget. Valimisliidule Kodupaik kuulub 5, Eesti Keskerakonnale 2 kohta.
Rahvakoosolek.
Rahvakoosolek on Piirissaare valla elanike üldkogu, millest kutsutakse osa võtma kõik täisealised hääleõiguslikud isikud, kelle alaline või püsiv elukoht on registreeritud Piirissaare valla haldusterritooriumil.
1)arvamuse andmine valla haldusterritoriaalse korralduse, valla piiride korrigeerimise või valla nime muutmise kohta;
2) valla põhimääruse vastuvõtmine ja muutmine;
3) valla arengukava ja eelarve ning nende täitmise kohta hinnangu andmine;
4) valla territooriumil üldkohustuslike eeskirjade kehtestamine;
5) kinnisvara ostmise või võõrandamise otsustamine;
6) otsused kulutuste tegemiseks, mis tingivad vallale laenude või muude varaliste kohustuste võtmise.
7) muud saare elanikele olulised küsimused, mille kohta arvamuse saamiseks kutsutakse kokku rahvakoosolek käesoleva paragrahvi lõikes 3 kehtestatud korras.
Piirissaare valla rahvakoosoleku kutsub kokku vallavolikogu esimees volikogu liikmete enamuse, volikogu komisjonide või vallavalitsuse ettepanekul või juhul, kui seda taotleb vähemalt 10% saare üldkogusse kuuluvaist elanikest.
Valla ajalugu.
Piirissaar kuulus aastani 1950 Meeksi valda. Eesti Vabariigi iseseisvudes loodi Piirissaare vald.


Tartu vald.
Tartu vald asub Tartu maakonnas. Vallavanem on aastast 1993 Aivar Soop.
Alevikud.
Vahi -
Külad.
Haava -
Igavere -
Nigula -
Salu -
Tammistu -
Toolamaa -
Haridus.
Vallas on kolm kooli: Lähte Ühisgümnaasium, Kõrveküla Põhikool ja Tartu Valla Muusikakool.


Tähtvere vald.
Tähtvere vald asub Tartu maakonnas.
Asustus.
Vallas on 2 alevikku ja 10 küla.
Külad.
Haage - Ilmatsalu - Kandiküla - Kardla - Pihva - Rahinge - Rõhu - Tähtvere - Tüki - Vorbuse


Vara vald.
Vara vald asub Tartu maakonnas.
Külad.
Alajõe -
Kusma -
Kuusiku -
Mustametsa -
Papiaru -
Pilpaküla -
Põdra -
Põrgu -
Vara -


Vormsi vald.
Vormsi vald on kohaliku omavalitsuse üksus Eestis Lääne maakonnas. Hõlmab Vormsi saare ja väikesaari.
Asustus.
Vormsi vallas on 14 küla: Borrby, Diby, Fällarna, Förby, Hosby, Hullo, Kersleti, Norrby, Rumpo, Rälby, Saxby, Sviby, Suuremõisa, Söderby.


Ernst Ludwig Kirchner.
Ernst Ludwig Kirchner (6. mai 1880 Aschaffenburg – 15. juuni 1938 Davos) oli saksa maalikunstnik, ekspressionist.
Ernst Ludwig Kirchner oli 7. juunil 1905. aastal Dresdenis loodud kunstirühmituse "Die Brücke" algatajaks ja eestvedajaks. 1906. aastal sõnastas Kirchner ühingu programmi.
Biograafia.
Aastal 1901 alustas Kirchner arhitektuuriõpinguid Dresdeni Kuninglikus Tehnilises Kõrgkoolis, mille lõpetas 1905. aastal diplomiga.
Aastatel 1903–1904 õppis ta Münchenis joonistamist ja maalimist, samas jätkas ka arhitektuuriõpinguid sealse tehnikakõrgkooli juures.
Aastal 1915 kutsuti Kirchner sõjaväeteenistusse, kus ta kaua vastu ei pidanud. Järgnevad kaks aastat taastus ta sanatooriumites. 1917. aastal emigreerus ta Šveitsi, kus asus elama Frauenkirchi Davose lähedal.
Aastast 1931 oli ta Preisi Kunstide Akadeemia liige, kuid kui ta 1937. aasta paiku avaliku põlu alla pandi ja tema looming Saksa muuseumidest eemaldati, nõudis akadeemia tema tagasiastumist.
Ernst Ludwig Kirchner lõpetas oma elu enesetapuga.


Monograafia.
Monograafia on teadustekst, mis käsitleb uuritavat ainest, objekti või probleemi terviklikult ja võimalikult igakülgselt.


Lutšism.
Lutšism (venekeelsest sõnast "луч" 'kiir') ehk rajonism (prantsuskeelsest sõnast "rayonnismé"; "rayon" 'kiir') on 1911. aastal tekkinud ning vene kunstis levinud futurismi erivorm.
Lutšismi esindajad kujutasid oma töödes eeskätt valguse liikumist värviliste kiirtena.
Lutšismi viljelejateks olid Mihhail Larionov ja Natalia Gontšarova.


Moodne kunst.
Moodne kunst on katustermin erinevatele kunstivooludele ja -suundadele 20. sajandi algusest 1960.-1970. aastateni. Aluse moodsale kunstile panid postimpressionistid.
Moodsa kunsti peajooneks on loobumine looduslähedusest, töödega antakse edasi tundeid ja meeleolusid.
Moodne kunst jaguneb erinevateks kunstivooludeks ja -suundadeks. Iseloomulikuks on mitmete voolude üheaegne esinemine.


Plokkflööt.
Plokkflööti on Eestis juba 20. sajandi alguses õpetatud kui ettevalmistavat pilli mõne teise puhkpilli mängimiseks. Tõsiseltvõetavaks ja vanamuusika mängimise pilliks hakati teda pidama alles 1970ndatel.
2004. aastal toimus Eestis ka esimene plokkflöödifestival.


Ankh.
Ankh ehk kopti rist ehk aasrist (sümbol ☥) on rist, mille ülaosas on silmus ja mis oli kasutusel egiptuse hieroglüüfina. Hieroglüüfina tähistas ankh alguses Egiptuse sõna "ˁnḫ" ('peegel' või 'pilt'), aga hiljem sai elu tähistavaks sümboliks. Egiptuse ristitud elanikud – koptikristlased – on võtnud ankh'i enda usu tunnuseks ja selle ladinakeelne nimetus on "crux ansata". Ankh'i peetakse ka päikesejumala märgiks.
Elu tähistava hieroglüüfi ankh algne tähendus on täpselt teadmata. Ühe versiooni kohaselt tähistas see sandaalirihma, kuna see hääldub egiptuse keeles samaselt sõnaga "elu". Teise teooria kohaselt kujutab ankh jumalanna Isise vöörihma pannalt. Kolmas teooria arvab, et ankh-sümbol kujutab imetaja selgroolüli läbilõikes.
Kairo ülikooli egüptoloogide arvates on ankh'i tähendus ületähtsustatud ja üle-mütologiseeritud. Nende teooria kohaselt kujutab ankh Niiluse jõge, kusjuures aas on delta, püstkriips jõgi ise ja haarad lääne- ja idakallas. Kogu märk tähistab kahe kalda ühtsust läbi jõe.
Egiptuse turismitrükised levitavad teooriat, et ankh tähistab perekonda – aas on naise suguorgan, püstharu mehe suguorgan ja külgharud on lapsed. Ükski akadeemiline uurimus sellist tõlgendust ei toeta.
Egiptuse hauakunstis kujutati ankh-sümbolit tihti eluga (peamiselt hauataguse eluga) seotud olukordades, kus teispoolsuse jumal Anubis annab soovijale ankh'i kui võtme hauatagusesse ellu. Paljudel kujutistel annab mõni jumal ankh'i vaaraole, väljendades seega vaarao jumalikku päritolu ja surematust.
Egiptuses valmistati ka ankh-sümboliga amulette. Viimast tuntakse matkajate kaitseamuletina ja ta seondub viljakusega. Ankh'i kujuga valmistati metallist sepistatud peegleid, mis lisaks dekoratiivsele funktsioonile võisid olla ka sümboolseks võimaluseks heita pilk teispoolsusesse.
Ankh'i ei valmistatud peaaegu mitte kunagi hõbedast. Päikesega seotud sümbolina valmistati tähtsad ankh'id kullast või ka läikima hõõrutud vasest.
Ankh esineb tihti Antiik-Küprose ja Väike-Aasia müntidel. Kreeta-Mükeene lineaarkirjas B tähistab ankh häälikut "za".
Ankh'i kujutist tundsid maiad, skandinaavlastel tähistas see surematust ja seondus veega.
1960ndatel aastatel leidis ankh koos patsifikuga (☮) samaväärset kasutust hipiliikumise poolt kui rahu ja tõe sümbol.
Alates 1980ndatest aastatest kuni tänaseni on ankh gootide subkultuuri sümboolika osa.
Unicode'is on ankh'i sümbol U+2625, HTML-is &#x2625.
Tihti peetakse Ankh'i ekslikult aluseks sümbolile ♀, mis tänapäeval tähistab planeet Veenust, keemilist elementi vask ja naissugupoolt.


Teeviit.
pisi
Teeviit on maantee või tänava äärde või kohale paigaldatud kiri (tavaliselt liiklusmärgil), mis näitab asula algust või lõppu või kaugust mingi kohani ning suunda, kus pool see asub.


Maardu mõis.
Maardu mõis on mõis Harju maakonnas Jõelähtme vallas Maardu külas.
Esmakordselt on mõisa mainitud 1397. aastal. Arvatakse, et nimi on pärit surmajumal Marduselt.
Mõisaomanikud.
Aastast 1529 olid mõisa omanikud Taubed; aastast 1647 Lennart Torstenson (1603–1651); aastast 1662 Jacob Höppener; aastast 1663 Fabian von Fersen (1626–1677); aastast 1715 keisrinna Katariina I; aastast 1727 Gustav Reinhold von Löwenwolde (1693–1758); aastast 1729 Herman Jensen Bohn; aastast 1747 Peter von Brevern (1711–1756), kelle järel oli mõis Brevernide suguvõsa käes kuni mõisate riigistamiseni 1919 (viimane mõisnik oli Otto von Brevern)
Mõisas tegutses 20. sajandi esimesel poolel Maardu algkool.
Mõisa järgi on nime saanud Maardu küla, Maardu järv ja Maardu linn.
Maardu mõisas asub Eesti Pangale kuuluv õppe- ja puhkekeskus.


Lõuna-Siinai kubernerkond.
Lõuna-Siinai kubernerkond on 1. järgu haldusüksus Egiptuses. Hõlmab Siinai poolsaare lõunaosa.
Tähtsamad asulad on Aţ-Ţūr, Sharm ash-Shaykh ja Dahab.


Põhja-Siinai kubernerkond.
Põhja-Siinai kubernerkond on 1. järgu haldusüksus Egiptuses. Hõlmab Siinai poolsaare põhjaosa.
Üle 85% elanikkonnast elab Vahemere rannikul. Elanike enamus on araablased, oluline osa elanikkonnast on nomaadse eluviisiga beduiinid.
Riigi kontroll territooriumi üle on nõrk, pärast president Ḩusnī Mubāraki võimult tõukamist 2011. aasta jaanuaris on sagenenud kokkupõrked beduiinide ja Egiptuse jõustruktuuride vahel. Korduvalt on rünnatud provintsi läbivat gaasijuhet Iisraeli. Piirkonnas on end sisse seadmas islamiäärmuslased. Oluliseks sissetulekuallikas on salakaubandus Gaza tsooniga.
1956. aastal okupeeris Põhja-Siinai Iisrael ja tagastas territooriumi Egiptusele paar kuud hiljem. Kuuepäevase sõja käigus 1967. aastal vallutas Iisrael ala uuesti. Seekord kestis okupatsioon lääneosas 1980. ja idaosas 1982. aastani.


Lõõtspill.
Lõõtspill on vaba ehk läbilööva keelega (keele üks ots on kinnitatud ja teine lahtine) vabade aerofonide (st pillikorpus ei piira võnkuvat õhusammast) rühma kuuluv kaasaskantav muusikariist.
Üldiseloomustus.
Lõõtspill toetub mängimise ajal mängija põlvedele või rihmade abil kätele või õlgadele. Pilli keskosas asuvat voldilist lõõtsa horisontaalselt kokku surudes või lahti tõmmates tekkiv õhusurve paneb vibreerima lõõtsa kummaski otsas korpuses paiknevates metallplaatides olevate avaustele üht otsa pidi kinnitatud õhukesed metalliribad (keeled). Heliavasid katavad pehme materjaliga kaetud klapid, mis on hoobade kaudu ühendatud lõõtsa otsas asuva klaviatuuri nuppude või klahvidega - neid kasutatakse heliavade avamiseks õhuvoole, mis paneb vastava keele helisema. Mängija poolt vaadates paremal on klaviatuur (meloodia mängimiseks), vasakul nupud basside ja akordide mängimiseks. Helitugevust reguleeritakse lõõtsa kokku surudes ja lahti tõmmates käe survega – kui tugevam õhuvoog liigutab keele sügavamale keeleplaadi avasse ja kaugemale välja, tekib valjem heli. Tekkiva heli kõrgus sõltub võnkuva keele mõõtmetest ja materjalist; keele lahtises otsas tekkiva põhitooni ning ülemhelide liitvõnkumine määrab ära heli kõlavärvingu.
Kõige populaarsem lõõtspilli tüüp on nuppudega diatooniline lõõtspill. Mängija poolt vaadates paremal nupulaual on 1...5 nupurida, igas 10...13 nuppu. Vasak käsi mängib bassinuppe, mida on 2...24. Suur osa diatoonilisi lõõtspille on bisonoorsed – ühele poole keelerauda on needitud ühesuguse kõrgusega keeled, teisele poole aga teistsuguse kõrgusega, nii et üht nuppu all hoides tekib lõõtsa lahti tõmmates ja kokku lükates eri kõrgusega heli. Seda tüüpi on ka näiteks Teppo ehk Võru tüüpi lõõtspill. Seevastu unisonoorsetel lõõtspillidel ei sõltu nupule vastav helikõrgus lõõtsa liikumise suunast. Seda tüüpi on näiteks osa vene karmoškasid ("гармонь", "гармошка"), nt "ливенка", "русская венка", "хромка". Teised vene lõõtspillid on bisonoorsed ("тальянка", "черепанка", "тульская", "вятская"), kuid need on vähem levinud. Vene lõõtspillide üheks eripäraks on veel asjaolu, et neil saab mängida ka vene rahvamuusikas laialt levinud minoorses helilaadis.
Eesti terminoloogia.
Eesti keeles on tavaks kasutada mõistet lõõtspill eeskätt just vanemat tüüpi diatoonilisel skaalal põhinevate lõõtspillide (ka harmoonik, härmoonik, lõõtsmoonik, kortsmoonik jm) kohta, eristades neid uuematest kromaatilistest lõõtspillidest – nuppakordionist (mida Eestis nimetatakse sageli vene päritolu nuppakordioni järgi bajaaniks) ja klahvakordionist, mis kõnekeeles ongi lihtsalt akordion.
Ajalugu.
Vaba keelega pillid, kuhu õhku puhuti suuga, olid Hiinas ja Kagu-Aasias tuntud arvatavasti juba vähemalt 2000 aastat tagasi. 18. sajandi teisel poolel sattusid mõned sellised muusikariistad misjonäride kaudu Euroopasse, kus 19. sajandi algul sündisid erinevad samal tööpõhimõttel pillid – suupill ja lõõtspillid.
Aastal 1821 valmistas Christian Friedrich Ludwig Buschmann (1805 – 1864) esimese suupilli, mille 15 metallkeelt olid kinnitatud kambrite ja puhumisavadega puutükile. Järgneval aastal lisas ta nahast lõõtsa, kaane, nupud ja patenteeris leiutise kui "handaeolin"i. Instrumenti täiustas austerlane Cyrill Demian (1772 – 1847), kes lisas saatebassid ja patenteeris leiutise nimega "accordion". Kuigi Demiani lõõtspill erines veel paljus tänapäevasest, on selle põhilised konstruktsioonielemendid on säilinud tänapäevani. Lõõtspilli hakati mängima põlvedel, parem käsi mängis meloodiat, vasaku käe jaoks olid nupud meloodia saatmiseks.
Varastel lõõtspillidel oli meloodia mängimiseks vaid üks nupurida 10 nupuga, millest igaüks juhtis klappi õhuvoolu juhtimiseks avasse, milles oli keeltepaar. Keeled olid häälestatud diatoonilise heliastmiku järgi (mažoorne helirida) ja iga nupp andis erineva noodi vastavalt sellele kas lõõtsa liigutati kokku või lahti. Nii saadi 10 keelepaari abil 20 nooti; nelja sõrmega võis katta terve 8-noodilise oktaavi. See muutis pilli hästi kompaktseks. Lõõtsa liikumissuuna sagedase muutmise vajadus tingis rütmilise dünaamika, mis sobis hästi paljude tantsuviisidega, nagu ka lihtne kahe sõrmega mängitav bassisaade. Tugev konstruktsioon, suhteliselt odav hind ja vali hääl aitasid kaasa lõõtspilli populaarsuse kiirele kasvule. Hiljem ka Eestis "wiener"ite nime all tuttavaks saanud instrumente hakati laialdasemalt valmistama Saksamaal, Austrias ja Itaalias. Lõõtspill leidis lihtsama rahva hulgas suurt poolehoidu ja levis kiiresti. Klassikalise muusika austajate seas ei leidnud lõõtspill siiski tunnustust, sest diatooniline heliastmik piiras suuresti mängitava muusika valikut.
1850. aastal paigutas Viini muusik Franz Walther kolmerealise diatoonilise lõõtspilli keeled ümber nii, et sündis 46 noodiga kromaatiline helirida koos kõigi pooltoonidega. Klaviatuuri ülemises osas helirida liikus diagonaalselt üle kolme nupurea ning iga nupp andis vaid ühe noodi sõltumata lõõtsa liikumise suunast. Nii sündis nuppakordion, mis tänapäeval on küll valdavalt viie nupureaga – kaks lisarida dubleerivad kahte esimest, et võimaldada erinevat sõrmestust. Eestis kutsutakse sellist pilli ka venepäraselt bajaaniks – Venemaal ehitas esimese kolmerealise kromaatilise lõõtspilli Tula meister Nikolai Beloborodov ning sündinud pill sai endale nime vene muinaslauliku Bojani järgi. Nuppakordionil helistikku vahetades jääb sõrmestus samaks ning käsi liigub vaid nupureal üles või alla. Ühe käega on võimalik katta heliulatus kaks ja pool oktaavi. Esimene klahvakordion, millel klahvid paiknevad nagu klaveril, sündis Pariisis aastal 1852. Nii nuppakordione kui klahvakordione valmistatakse erineva süsteemiga bassidega; kõlavärvi muutmiseks on parematel pillidel erinevad registrid.
Lõõtspillid Eestis.
Esimene lõõtspill jõudis Eestisse arvatavasti 19. sajandi keskpaiku. Esimene kirjalik teade lõõtspillist Eestis räägib, et 1886. aastal toimus Virumaal "Kalevipoja" seltsi koolimaja ehitamise toetuseks pidu, kus tantsiti lõõtspilli saatel. 20. sajandi vahetusel sai lõõtspill Eestis populaarseks – selle üheks eelduseks oli muuhulgas funktsionaalse harmoonia (nn kolme duuri lood) kodunemine rahvamuusikas.
Eestis olid esialgu kasutusel eeskätt Venemaa vabrikute pillid. Lõõtspille oli Eestisse võimalik tellida Peterburi pilliäride kataloogidest; rannikul ja saartel kauplesid pillidega meremehed. Kuna välismaalt toodud lõõtspille ei jätkunud kõikidele soovijaile ja nende hind oli kõrgem, hakkasid kohalikud meistrimehed neid kodus ise valmistama. Kuna lõõtspill saavutas Eestis suure populaarsuse, hakkasid siinsed meistrid pilli edasi arendama ja kohandama omasse muusikatraditsiooni; vastavalt arenes ka pillimängustiil. Sündis eesti lõõtspill. Eelmise sajandi lõpuaastail valmistati Eestis mitmeid erineva konstruktsiooniga ja eri materjalidest lõõtspille. Kõigi aegade tuntuim Eesti lõõtsameister oli August Teppo (1875 - 1959), kelle meisterdatud kauni särava kõla ja ülihea häälespüsivusega pillidest on eeskuju võtnud hilisemad pillimeistrid, näiteks Karl Ostra, Karl Namm, Johannes Keder, Kalju Sarnit, Priidu Korberg jt.
Tuntud Eesti lõõtspillivirtuoose läbi aegade: August Teppo, Karl Kikas, Kalju Sarnit, Richard Reino, Aivar Teppo, Ants Taul, Juhan Uppin, Toomas Oks, Enrik Visla, Ain Lindvest, Margus Laugesaar, Asso Int jt.
Lõõtspill on nime andnud mitmele ansamblile. Tuntuim ehk kolme väikese pilliga alustanud Väikeste Lõõtspillide Ühing, lõõtsamuusikat mängivad ka Tuulelõõtsutajad ning Lõõtspillipoisid.


Coahuila.
Coahuila on osariik Mehhiko põhjaosas. Piirneb põhjas Ameerika Ühendriikide Texase osariigiga.
Ajalugu.
Coahuila y Tejase osariik loodi 1824. aastal. 1836. aastal loodi selle põhjaosas Texase Vabariik.
Haldusjaotus.
Coahuila osariik on jagatud 38 kohalikuks omavalitsuseks.


Bagdad.
Bagdad on Iraagi pealinn, Bagdadi kubernerkonna keskus. Linn asub Tigrise jõe ääres.
Bagdad on Edela-Aasia suuruselt teine linn Teherani järel ja araabiamaailma suuruselt teine linn Kairo järel.
Ajalugu.
637 vallutas Kalifaat kindrali Sa'ad ibn Abi Waqqasi juhtimisel Pärsia senise pealinna Ktesiphoni, mis asus kohast, kus tänapäeal Bagdad asub, 32 km kagus. Vallutuse käigus tsiviilelanikkonda säästeti, aga paleed pandi koos arhiividega põlema. Siiski liikus piirkonna poliitiline ja majanduskeskus mujale, nii et Ktesiphoni elanikud jätsid oma linna mõne aja pärast, eriti pärast Bagdadi asutamist, maha.
758 hakkas kaliif Abū Ja‘far al-Mansūr plaanima uue linna rajamist Ktesiphoni lähedusse. Ta palkas kõikjalt maailmast arhitekte, uurijaid ja kunstnikke, et need hakkaksid uue linna jaoks plaane tegema. Ehitustöölisi saabus kohale üle 100 000. Ehitustööd algasid lõpuks 30. juulil 763. See kuupäev valiti sellepärast, et päike asus sel päeval Lõvi tähtkujus, mis sümboliseeris tuld ning seostus tootlikkuse, uhkuse ja laienemisega.
Linna rajamisel kasutati inspiratsiooniallikana koraani salme, mis rääkisid paradiisist. Al-Mansūr oli linnaga niivõrd rahul, et temale on omistatud lause: "See on tõesti linn, mille ma olen asutanud, kus ma tahan elada ja kus minu järeltulijad pärast valitsevad."
Linn plaaniti ringikujulisena. Ringi läbimõõt oli umbes 2 km. Esialgu plaaniti linnamüüri sisemus enam-vähem ühtsena, kuid hiljem lisati linna keskele veel teinegi ringmüür. Linna sees oli palju parke, aedu ja alleesid lisaks elamu- ja äripiirkondadele. Linna keskel asus mošee ja selle lähedal linna korravalve peakorter.
Linna ehitamisel kasutati kuubikujulisi telliseid, mille külje pikkus oli 46 cm. Tigrisest kaevati ehitusplatsile kanal, mis pakkus vett nii inimestele tarbimiseks kui telliste valmistamiseks. Lisaks kasutati Bagdadis paljude hoonete rajamisel marmorit ja Tigrise kaldale laskusid marmorist astmed.
Linna ringikujuline ja keskelt radiaalsete tänavatega põhiplaan on tüüpiline Pärsia Sassaniidide linnaehituskultuurile. Näiteks pool tuhat aastat varem rajatud Gur on põhiplaanilt Bagdadiga peaaegu identne: ka see on ringikujuline ning selle keskel on tempel ja selle lähedal valitsuse hooned, aga linna keskmest lähevad kiirtena laiali tänavad. Sellele vastandub antiikne linna põhiplaan, kus kõik linna kvartalid olid ristkülikukujulised ja kus kõik tänavad ristusid täisnurga all.
Linnal aitas kasvada strateegiliselt tähtis asukoht kaubateede ristumiskohal, mis kulgesid idast läände ja piki Tigrist põhjast lõunasse. Ühest küljest oli linnas külluses vett, teisest küljest oli seal kuiv kliima. Niivõrd rikkalik veevaru polnud tollal tavaline. Linnas peeti igas kuus laata.


Urmas Paet.
Urmas Paet (sündinud 20. aprillil 1974 Tallinnas) on Eesti poliitik, Eesti välisminister ja Eesti Reformierakonna aseesimees.
13. aprillist 2005 kuni 5. aprillini 2007 oli ta välisminister Andrus Ansipi esimeses valitsuses ja seejärel Andrus Ansipi teises valitsuses. Alates 6. aprillist 2011 on ta välisminister Andrus Ansipi kolmandas valitsuses.
Teenistuskäik.
Ta valiti XI ja XII Riigikogusse.
Isiklikku.
Urmas Paeti abikaasa Tiina on hariduselt eesti filoloog ning töötab Eesti Keele Instituudis assistendina. Neil on kaks tütart: Sylvia (sündinud 2001) ja Olivia (sündinud 2004). Perekond Paet elab Tallinnas Nõmmel.


Avo Ulvik.
Avo Ulvik (sündinud 30. juunil 1957) on eesti muusik, helilooja ja helirežissöör, Tallinna Ülikooli õppejõud ja Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli rahvusvahelise magistriõppekava SOUND ENGINEERING ARTS juht


Alberta lipp.
Alberta lipp on Kanada Alberta provintsi ametlik lipp, mis võeti kasutusele 1. juunil 1968. aastal.
Pikkuse-laiuse suhe on 1:2. Lipu keskel on kujutatud provintsi vappi. Vapi kõrguseks on 7/11 lipu kõrgusest.
Provintsi värvid, mis kinnitati aastal 1984, on sinine ja kuldne (tumekollane). Neid nimetatakse vapil/lipul ka kui 'Alberta sinine' ja 'Alberta kuldne'.


Alberta vapp.
Alberta vapp on Kanada provintsi Alberta vapp.
Vapikilp võeti kasutusele kuningas Edward VII loal 30. mail 1907. 30. juulil 1980 lisati kilbile Elizabeth II loal kiivriehis, kilbihoidjad ja deviis. Vapp sümboliseerib maavarasid ja Alberta looduse erinevaid osi: Kaljumäestik ja nende jalam, rohupreeriad ja viljapõllud.
Deviisil on kirjutatud ladina keeles "Fortis et Liber" (Tugev ja vaba).
Alberta vappi kasutatakse ka Alberta lipul.


Nunavuti lipp.
Nunavuti lipp võeti kasutusele 1. aprillil 1999, koos Kanada Nunavuti territoriumi väljakuulutamisega.
Sellel on punane "inuksuk" (inuitide inimesekujuline maamärk) ning sinine täht, mis tähistavad põhjanaela ning ühiskonna eakamate inimeste juhtpositsiooni. Värvid sümboliseerivad maa, mere ja taeva rikkuseid.


Juhan Partsi valitsus.
Juhan Partsi valitsus astus 10. aprillil 2003. aastal ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees. Valitsuse moodustasid Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica, Eesti Reformierakond ja Eestimaa Rahvaliit X Riigikogu valimiste tulemusel. Erakonnad nimetavad end "Koosmeele koalitsiooniks". Valitsuse kõrval räägiti palju ka Juhan Partsi juurde Stenbocki majja kolinud kass Miisust.
Juhan Partsi valitsuse vahetas 13. aprillil 2005 välja Andrus Ansipi esimene valitsus.
Ministrite vahetumise põhjused.
2003. aasta mais üritas tagasi astuda kihutamisega vahele jäänud justiitsminister Ken-Marti Vaher. Res Publica minister esitas peaministrile küll tagasiastumispalve, mida viimane ei rahuldanud. Esimesena vahetus rahandusminister Tõnis Palts, kes astus 2003. aasta oktoobris ise tagasi, kuna talle alluv maksuamet asus uurima väidetavaid maksupettusi.
Rahvaliit jäi 2004. aasta aprillis ilma põllumajandusminister Tiit Tammsaarest. Riigireservi viljaröövi tõttu viis Tammsaar samuti Partsile lahkumispalve, mille Parts heaks kiitis. Reformierakonna esimees Andrus Ansip võttis 2004. aasta sügisel Meelis Atonenilt üle majandusministri posti. Atonen astus ise tagasi, sest jäi heitluses riigile soodsate praamiliikluse dotatsioonide pärast alla Saaremaa Laevakompaniile. Kaitseminister Margus Hansonile sai saatuslikuks riigisaladusi sisaldanud portfell, mille ta lasi ära varastada. 2004. aasta novembrist kuulus kaitseministri portfell Jaak Jõerüüdale.
Kriis valitsuses sai alguse 8. veebruaril 2005, kui peaminister Parts tegi ootamatult president Rüütlile ettepaneku vabastada välisminister Kristiina Ojuland usalduse kaotuse tõttu ametist. Põhjuseks oli päev varem esitatud kaitsepolitsei aruanne, mis tõi välja välisministeeriumis riigisaladustega ümberkäimisel valitseva korralageduse. Dokumente oli kadunud ka Ojulandi ministriks oleku ajal, varem oli Ojuland seda eitanud. Ojulandi vahetas välja Rein Lang.
Juunikuus toimunud 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimised näitasid, et peaministri partei on kaotanud kogu usalduse ning valitsuskriis jätkus.
2. septembril toimusid Lihula vallas sündmused, mille eest jäi avalikkuse silmis süüdi Juhan Parts isiklikult. Vallavanem Tiit Madisson püstitas valla territooriumil mälestusmärgi, mida tuntakse Lihula samba nime all. Mälestusmärk kujutas endast SS-vormis sõdurit. Õhtul, kui pimedaks läks, tulid valitsuse käsul sammast maha võtma päästeamet ja politsei. Ettevõtmist turvasid koerte ja kumminuiadega politseinikud, kuid selle kiuste hakkasid üritusest nördinud kohalikud sambalammutajaid kividega pilduma. Politsei ähvardas neid seepeale pisargaasiga. Taastatud Eesti Vabariigis ei olnud varem rahva vastu avalikku vägivalda kasutatud.
Märtsi alguses otsustasid Reformierakond ja Rahvaliit umbusaldada Res Publica justiitsministrit Ken-Marti Vaherit, mille tingis plaan hakata kasutama mõõdikuid korruptantide tabamiseks. Riigikogu umbusaldas 54 poolthäälega justiitsminister Ken-Marti Vaherit, pärast hääletust ütles peaminister Juhan Parts, et astub tagasi. 24. märtsil 2005 andis Juhan Parts president Arnold Rüütlile oma tagasiastumispalve ning Juhan Partsi valitsus astus tagasi.
Välislingid.
Partsi valitsus


Lõunaringkond (Iisrael).
Lõunaringkond on 1. järgu haldusüksus Iisraelis.


Keskringkond (Iisrael).
Keskringkond on 1. järgu haldusüksus Iisraelis.


Põhjaringkond (Iisrael).
Põhjaringkond on 1. järgu haldusüksus Iisraelis.
Iisrael peab Põhjaringkonna osaks ka annekteeritud Golani kõrgendikke (1154 km²), kuid rahvusvaheliselt seda ei tunnistata.


Haifa ringkond.
Haifa ringkond on 1. järgu haldusüksus Iisraelis.


Jeruusalemma ringkond.
Jeruusalemma ringkond on 1. järgu haldusüksus Iisraelis.


August Teppo.
August Teppo (29. august 1875 – 7. detsember 1959) oli eesti lõõtspillimeister. Ta on Eesti lõõtspillimeistritest kuulsaim ja hinnatuim.
August Teppo sündis Võrumaal Loosu külas ja puutus kõigepealt kokku oma vanema venna üherealise vabrikus valmistatud (tõenäoliselt Vene päritolu) lõõtspilliga. August hakkas pilli mängima 8-aastaselt. Kui ta oli 11-aastane, suri vanem vend ja August sai tema katkise pilli endale. Tulevane meister hakkas pilli parandama ja häälestama. Esimese oma pilli tegi ta otsast lõpuni valmis eri andmetel kas 15- või 17-aastaselt. Aastaks 1910 oli ta oma tehnika põhiosas välja kujundanud ning sestpeale valmis igal aastal keskmiselt kaks pilli.
Teppo valmistas nii kolme- kui ka neljarealisi pille; tüüpiline Teppo lõõts on neljarealine ja kolmekooriline, st meloodianupud asuvad neljas reas ja iga nupuvajutus paneb võnkuma kolm keelt. Teppo lõõts põhineb diatoonikal, st sellega saab mängida ainult mažoorses helilaadis lugusid. Diatoonilisele lõõtspillile üsna tüüpiliselt on Teppo lõõtsad bisonoorsed, st lõõtsa kokku surudes ja lahti tõmmates annab üks ja sama nupp erineva noodi.
Teppo valis hoolikalt pillide korpuse ja keele materjale, töötas välja pillivalmistamistehnika ning valmistas ise väga peened ja täpsed tööriistad. Pillide keeled olid Rootsist või Saksamaalt tellitud pronksisulamist ja ülitäpse materjalitunnetusega sepistatud. Puitmaterjalina on kasutatud vahert, tamme ja õunapuud; pillid on kunstipäraselt kaunistatud vasest või valgevasest ornamentidega. Teppo lõõtsad on häälestatud kuulmise järgi naturaalse häälestusega, mis annab väga puhtalt kõlavad akordid; enamiku pillide põhihelistik on E-duuri lähedal.
Kõrgelt hinnatavaks teeb Teppo lõõtspillid eeskätt nende kaunis särav tämber ja väga hea häälespüsivus. Puudustena on nimetatud asjaolu, et mäng sellel pillil nõuab küllalt palju jõudu, bassikeelteni ei jõua õhk piisava kiiruse ja kogusega ning neid on väga keeruline häälestada.
Kokku valmistas August Teppo eri hinnangutel 120-200 pilli, neist on tänaseni säilinud u 30, säilinuist vanim on tehtud 1894. aastal. 20. sajandi algul maksis lõõtspill 80-100 rubla (tööhobuse hinnaks oli u 20 rubla); 21. sajandi algul võib Teppo valmistatud lõõtspill maksta mitukümmend tuhat krooni.
Nn Teppo koolkonda kuuluvad hilisemad Teppo tüüpi ehk Võru tüüpi lõõtsade valmistajad pillimeistrid Karl Ostra, Karl Namm, Johannes Keder, Kalju Sarnit, Priidu Korberg jt.


Tel Avivi ringkond.
Tel Avivi ringkond on 1. järgu haldusüksus Iisraelis.


Bekaa kubernerkond.
Bekaa kubernerkond on 1. järgu haldusüksus Liibanonis.


Lõuna-Liibanoni kubernerkond.
Lõuna-Liibanoni kubernerkond on 1. järgu haldusüksus Liibanonis.


Põhja-Liibanon.
Põhja-Liibanoni kubernerkond on 1. järgu haldusüksus Liibanonis.


Mägi-Liibanon.
Mägi-Liibanoni kubernerkond on 1. järgu haldusüksus Liibanonis.


An-Nabaţīyah' kubernerkond.
An-Nabaţīyah' kubernerkond on 1. järgu haldusüksus Liibanonis.


Siim Kallase valitsus.
Siim Kallase valitsus (28. jaanuar 2002 – 10. aprill 2003) oli Eesti Vabariigi 36. valitsus. Siim Kallas sai peaministriks Mart Laari valitsuse lagunemisel ja lõpetas valitsemise X Riigikogu valimiste järel. Koalitsiooni moodustasid Keskerakond ja Reformierakond.
Ministrite vahetumise põhjused.
23. augustil 2002 rahuldas peaminister kultuuriministri Signe Kivi lahkumisavalduse, kuigi veenis teda enne seda ametis jätkuma ega leidnud tema tegevuses ministrina vigu. Signe Kivi soovis lahkuda pärast seda, kui ilmnes, et kultuurkapitali juht Avo Viiol mängis kasiinodes maha 7,5 miljonit krooni riigi raha. Reformierakond esitas presidendile kinnitamiseks kultuuriministri kandidaadina senise ministeeriumi kantsleri Margus Allikmaa.
2003. aasta alguses soovitas Siim Kallas Ain Seppikul ise tagasi astuda. Seppik kandis 1985 ülemkohtus töötades ette ühena kolmest kriminaalkolleegiumi liikmest kohtuotsuse, mis mõistis vangi "nõukogude võimu solvanud" koolipoisid ning sulges vaimuhaiglasse Eesti rahvast ülistanud teisitimõtleja. Pärast avalikku arutelu ja opositsiooni umbusaldusavaldusi astus Seppik ise tagasi. Teda asendas Toomas Varek.
Välislingid.
Kallase valitsus


Voroneži oblasti lipp.
Voroneži oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Voroneži oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 5. juulil 2005.
Lipu kirjeldus.
Voroneži oblasti lipuks on vapilipp, ristkülikukujulise punase kanga vardapoolsel küljel on kujutatud kollastest kividest mäge ning mäe nõlvalt langev kann, millest väljub vesi. Vesi ja kann on valged.
Lipu pikkuse ja laiuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Lipul olevad sümbolid - mägi, kann ja vesi pärinevad ajalooliselt Voroneži kubermangu vapilt. Punane lipuväli sümboliseerib vaprust, mehisust, verd, elujõudu ning langenuid võitluses isamaa eest.
Voroneži oblasti lipp aastatel 1997–2005.
1997. aasta 7. juulil kinnitati Voroneži oblasti lipuks punane kangas, mille vardapoolses osas oli sinine vertikaalne laid. Lipp oli oma kujunduselt väga sarnane Vene NFSV lipuga, puudusid vaid sirp ja vasar ning täht vardapoolses ülanurgas. Ka lipu proportsioonid erinesid, oblasti lipul olid need 2:3.
Kui 1998. aastal kinnitati oblasti vapp, lisati see lipu punase välja keskele. Vapi laiuseks lipul oli 2/5 lipu laiust. See lipp oli kasutusel 2005. aastani.


Viljandi pärimusmuusika festival.
Viljandi pärimusmuusika festival (rahvasuus tuntud ka kui Viljandi folk) on suur rahvamuusikaüritus, mis toimub Viljandi linnas 1993. aastast alates juulikuu lõpus.
Esimene festival kestis ühe päeva (15. mai). 1994. aasta festival kestis 3 päeva ning toimus juuli lõpus (22.–24. juuli). Teisel festivalil oli esinejaid ka väljaspoolt Eestit. Kolmas festival oli neljapäevane ning sama kaua kestab festival tänapäevani.
19. Viljandi pärimusmuusika festival 2011. aastal külastas üle 20 000 inimese, lisaks jälgiti videoülekandeid internetis 3059 arvutist kokku 4472 tundi. Esines 42 ansamblit, nende seas Vägilased, Zetod ja Oort (Eesti), Trilok Gurtu (India) ning Hedningarna (Rootsi). Festivali pealkiri oli "Rütm ja pulss", rõhutades rütmilisuse tähtsust lisaks rütmipillidele ka teistel pillidel (viiulil, torupillil, kandlel, lõõtsal) mängitavas tantsumuusikas.
Festivali korraldab Eesti Pärimusmuusika Keskus. Alates 1999. aastast on festival pühendatud millelegi või kellelegi. 1999. aasta festival oli pühendatud Eesti rahvamuusika koguja ja populariseerija August Pulsti 110. sünniaastapäevale. Festivalil käib esinejaid igast Euroopa kandist ja väljastpoolt kontinentigi.


Haifa.
Haifa on linn Iisraeli põhjaosas Vahemere rannikul, Haifa ringkonna halduskeskus.
Kliima.
Haifas on vahemereline kliima. Keskmine õhutemperatuur on suvel +26 °C ja talvel +12 °C, kuigi on juhtunud, et sajab lund.
Aastas sajab keskmiselt 538 mm. Juunist augustini ei saja üldse. Kõige sademeterohkemad kuud on detsember (136 mm, 11,8 sajupäeva) ja jaanuar (125 mm, 13,9 sajupäeva).
Ajalugu.
Haifa on rajatud 525 m kõrguse Karmeli mäe nõlvadele ja jalamile.
Vanim asula selles ümbruskonnas on Tell Abu Hawam, väike sadamalinn ja kaluriküla, mis oli olemas hilispronksiajal 14. sajandil eKr.
Sajandite jooksul on Haifa kuulunud paljudesse riikidesse. Seda linna on valitsenud Foiniikia, juudid, pärslased, Hasmoneid, Vana-Rooma, Bütsants, Kalifaat, ristisõdijad, Osmanite riik ja Suurbritannia. Alates Iisraeli riigi loomisest 1948 kuulub Haifa Iisraeli.
Rahvastik.
Haifa on Iisraeli suuruselt kolmas linn Jeruusalemma ja Tel Avivi järel. Seal elab üle 268 tuhande inimese. Siiski on Haifa üks vähestest Iisraeli linnadest, mille elanike arv väheneb.
Veel 300 tuhat inimest elab Haifa satelliitlinnades, mille hulka kuuluvad Krayot, Tirat Carmel, Daliyat al-Karmel ja Nesher. Kokku moodustavad nad 500 tuhande elanikuga linnastu.
Religioosselt kuuluvuselt on 70% Haifa elanikest judaistid, 6% kristlikud araablased, 4% moslemid ning ülejäänud 20% on kas kristlased või määratlemata religioosse kuuluvusega. Viimaseid on eriti palju NSV Liidust pärit immigrantide seas, kes moodustavad Haifa elanikest ligi veerandi ja kellest suur osa ei ole rahvuselt juudid. Haifas on ka druuside ja bahaistide kogukonnad.
Haifa on Iisraeli keskmisest märksa ilmalikum linn. Ortodokssed juudid moodustavad 2006. aasta seisuga Haifa elanikest 2,9%, Iisraeli keskmine on 7,5%. 66,6& Haifa elanikest olid ilmalikud, Iisraeli keskmine on 43,7%.
Majandus.
Linnas asuvad Haifa lennujaam, reisisadam, kaubasadam ja kolm raudteejaama. Haifa on Iisraeli suurim sadam.
Alates 1959 töötab linnas metroo, millel on 1 liin 6 peatusega.
Kultuur.
Haifat on rohkem kui sada korda mainitud judaismi keskses raaamtus talmudis.
1950 rajati Uus Haifa Sümfooniaorkester. 2004. aastal külastas selle kontserte 49 tuhat inimest.
29. jaanuaril 1961 alustas linnas tööd elukutseline teater.
Alates 1983 toimub igal aastal Sukkoti pühade ajal Haifa rahvusvaheline filmifestival.
Muuseumid.
Haifas on muuseume tosinajagu. Kõige populaarsem muuseum on Haifa tehnikamuuseum, mida 2004. aastal külastas peaaegu 150 tuhat inimest. Muuseum asub Tekhnioni ajaloolises hoones.
Haifa jaapani kunsti muuseum on ainus muuseum Lähis-Idas, mis on täielikult Jaapani kunstile pühendatud.
Haifa kunstimuuseumis on moodsa ja klassikalise kunsti kollektsioon. Teiste muuseumide hulka kuuluvad eelajaloo muuseum, riiklik meremuuseum, linna muuseum, salajase immigratsiooni muuseum, mereväe muuseum, naftatööstuse muuseum, raudteemuuseum ja Chagalli kunstnike maja.
Haridus.
Linnas asuvad Haifa Ülikool ning Iisraeli suurim tehnikakõrgkool Tekhnion.
Sport.
Kohalik jalgpalliklubi Maccabi Haifa mängib Iisraeli kõrgliigas.


Tiiu Valm.
Tiiu Valm (kuni abiellumiseni Sannik; sündinud 13. augustil 1952 Tallinnas) on eesti raamatukogundustegelane.
Aastatel 1997–1998 oli ta Eesti Rahvusraamatukogu peadirektori kohusetäitja ja 1998–2008 Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor.
Haridus.
Üldhariduse omandas ta aastatel 1959–1970 Tallinna 4. Keskkoolis. Õpingud jätkusid 1970–1974 Tallinna Pedagoogilises Instituudis raamatukogunduse ja bibliograafia erialal.
Aastal 2003 kaitses ta Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna infoteaduste osakonnas magistrikraadi tööga "Eesti raamatukogunduse arengutendentsid 1990. aastatel", mille juhendajaks oli doktor Aira Lepik. Hiljem jätkas Tiiu Valm õpinguid Tallinna Ülikooli Infoteaduste Instituudi doktoriõppes, kirjutades doktoritööd Eesti raamatukogudest avalikus halduses, kuid ei lõpetanud seda õppeastet.
Ametialane tegevus.
Aastal 1974 asus Tiiu Valm tööle Fr. R. Kreutzwaldi nimelisse ENSV Riiklikusse Raamatukogusse teadus- ja metoodikaosakonna vanembibliograafina. Juba järgmisel aastal edutati ta metoodikaosakonna peabibliograafiks ja nimetati 1978 metoodikaosakonna juhatajaks. Metoodikaosakonna reorganiseerimisel raamatukogunduse osakonnaks 1989. aastal jätkas ta selle struktuuriüksuse juhina 1992. aastani.
Aastatel 1992–1998 töötas Tiiu Valm Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi raamatukogunõunikuna. Pärast Ivi Eenmaa lahkumist poliitikasse täitis ta alates 20. maist 1997 ka Eesti Rahvusraamatukogu peadirektori kohuseid. Osalenud edukalt konkursil peadirektori ametikohale, kinnitas Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu Tiiu Valmi 2. septembril 1998 Eesti Rahvusraamatukogu peadirektoriks. 15. septembril 2003 algas tema teine ametiaeg sellel töökohal. 11. septembril 2008 valis Rahvusraamatukogu nõukogu uueks peadirektoriks Janne Andresoo. Tiiu Valmi teine ja viimane ametiaeg peadirektori ametikohal lõppes sama aasta 15. septembril.
Põhitöö kõrvalt on Tiiu Valm kuulunud mitmete raamatukogude nõukogudesse, olles 1994–1998 Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu aseesimees, 1995–2008 Eesti Hoiuraamatukogu ja 1997–1998 Eesti Akadeemilise Raamatukogu nõukogu liige. Aastatel 2006–2008 oli ta haridus- ja teadusministeeriumi teadusraamatukogude nõukogu liige.
Ta on olnud tegev ka Euroopa Nõukogu elektrooniliste väljaannete, raamatukogude ja arhiivide töörühma eksperdina.
Märtsist 2007 septembrini 2008 oli ta "The European Library" juhatuse aseesimees.
Alates jaanuarist 2009 töötab Tiiu Valm TEA Kirjastuse toimetuse juhatajana.
Organisatsiooniline tegevus.
Kauaaegse raamatukogundustöötajana on Tiiu Valm mitmete kohalike ja rahvusvaheliste erialaühingute liige. Alates aastast 1980 oli NLKP liige. Aastast 1988 kuulub ta Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingusse, kus 1992–1993 oli tegev juhatuse liikmena.
Eesti Rahvusraamatukogu peadirektorina oli ta aastatel 1998–2008 Euroopa Rahvusraamatukogude Direktorite Konverentsi (CENL) ja Maailma Rahvusraamatukogude Direktorite Konverentsi (CDNL) liige.
Aastal 2003 valiti ta ühtlasi rahvusvahelise raamatukoguühingute ja -institutsioonide liidu IFLA juhatuse liikmeks. Samale kohale valiti ta tagasi ka 2005. aastal. Tiiu Valmi volitused IFLA juhatuse liikmena lõppesid 2007. aastal. Seejärel oli ta 2007–2008 IFLA rahvusraamatukogude sektsiooni alalise komitee liige. Sama organisatsiooni rahvaraamatukogude sektsiooni alalise komitee korrespondentliige on Tiiu Valm olnud juba alates 1993. aastast.
Lisaks kitsalt erialastele organisatsioonidele on Tiiu Valm osalenud ka muude kultuuriühingute töös. Aastatel 1998–2000 kuulus ta Eesti Raamatu Aasta Peakomiteesse, aastatel 2002–2007 oli ta UNESCO Eesti Rahvusliku Komitee liige ja alates 2008. aastast UNESCO Eesti Rahvusliku Komitee nõukoja liige.
Haridusalane tegevus.
Aastatel 1987–2008 luges Tiiu Valm külalislektorina loenguid Tallinna Pedagoogikaülikooli ning Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogunduse ja infoteaduse üliõpilastele. Korduvalt on ta esinenud loengutega erialapäevadel ja täienduskursustel. Alates 2006. aastast on Tiiu Valm pidanud loenguid Eesti Rahvusraamatukogu poolt pakutavatel raamatukoguhoidjate kutseõppe kursustel, olles ühtlasi kutseõppe I mooduli "Raamatukogunduse ja infoteaduse alused" programmijuht.
Tiiu Valm on olnud raamatukoguhoidjate koolituse nõukogu ja Tallinna Pedagoogikaülikooli (nüüd Tallinna Ülikooli) infoteaduste osakonna riigieksamikomisjoni liige. Aastatel 1994–1998 kuulus Tiiu Valm ka raamatukoguhoidjate kutsekomisjoni koosseisu.
Aastal 2007 kuulus Tiiu Valm raamatukoguhoidja kutsestandardi töörühma, mis töötas välja raamatukoguhoidja kutsestandardi III, IV ja V kategooria parandatud versioonid ning täiendas kutsekvalifikatsiooni tõendamise ja omandamise korda.
Jaanuaris 2008 sai temast Tallinna Ülikooli infoteaduste osakonna baasil moodustatud Infoteaduste Instituudi nõukogu liige ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogunduse ja infoteaduse õppekava programminõukogu liige
Tiiu Valmi kirjutised.
Alates 1975. aastast on Tiiu Valm avaldanud üle 100 raamatukogunduse ja infoteaduse artikli nii eesti, soome, inglise kui ka saksa keeles.
Ta on koostanud või juhtinud seaduste eelnõusid (Eesti rahvaraamatukogu seadus, Eesti Rahvusraamatukogu seadus, Sundeksemplari seadus) ja teisi õigusaktide projekte väljatöötanud töörühmi.
Aastatel 1992–2009 oli ta Eesti ainsa raamatukogundusajakirja "Raamatukogu" toimetuskolleegiumi liige. Tema toimetatud ja koostatud on mitmed 1980. aastatel ilmunud metoodilised ja juhendmaterjalid raamatukoguhoidjatele.
Isiklikku.
Tiiu Valm on abielus Peeter Valmiga. Neil on poeg.


Inimene (perekond).
Inimene ("Homo") on inimlaste perekond, kuhu kuulub inimene ja väljasurnud inimese liigid. Eeldatavalt on "Homo" perekonna vanus 2,5 miljonit aastat ja põlvneb mõnest australopiteegi liigist.
"Homo habilise vanimad leiud on 1,9 miljonit aastat vanad, mis on leitud Tansaaniast Olduvai kuristikust (Olduvai Gorge) ja seda arheoloogilist kultuuri nimetatakse Olduvai kultuuriks. Esimesteks kivitööriistade valmistajateks peetakse "Homo habilist ja "Homo rudolfensist, kuigi nende fossiilseid jäänuseid pole koos tööriistadega leitud. Võimalik, et ka australopiteegid ("Australopithecus garhi") olid tööriistade valmistajad.
Koobi Forast on leitud koljud, mille näoosad ja hambad olid sarnased inimesega, kuid ajukolju oli väike nagu australopiteekidel. Teadlased järeldasid, et on veel üks liik, mida varem peeti "Homo habiliseks. Suurem vorm, kolju number 1470 (KNM-ER 1470) nimetati "Homo rudolfensiseks ja väiksem vorm jäi kandma "Homo habilise nimetust. Saksa paleontoloog Friedemann Schrenk leidis Malawist Urahast 2,5 miljoni aasta vanuse robustse lõualuu, mis kannab numbrit UR 501 ja on "Homo rudolfensis".
Esimese "Homo erectus"’e leidis Hollandi arst ja antropoloog Eugene Dubois Jaava saarelt 1891. aastal. Haeckelit järgides, nimetas ta oma leiu "Pithecanthropuseks. Pitekantroopus on Haeckeli välja mõeldud nimi, mis pidi tähistama inimkonna hüpoteetilist Kagu-Aasia esivanemat. Dubois järeldas reieluu põhjal, et tegu on püstise inimesega ja lisas liigiepiteeli "erectus". Aastakümneid hiljem leiti ka Hiinast, Pekingi lähedalt "erectus"’e fossiile. Algul omistati need "Sinanthropus pekinensis"’ele. Teadlased leidsid ühisjooni nii Jaava kui Pekingi inimesega ja nimetasid need fossiilid "Homo erectuseks ("Homo erectus javensis" ja "Homo erectus pekinensis"). "Homo erectusega sarnaseid leide on leitud ka Gruusiast. Nüüd arvatakse, et need kuuluvad uuele liigile "Homo georgicusele, kes on "Homo habilise järeltulija ja Aasia "Homo erectuse eellane.
Teadlased on vahet tegema hakanud varajasel Aafrika "Homo erectusel. Nad väidavad, et varased Aafrika vormid on piisavalt eristunud, et klassifitseerida eraldi liigiks "Homo ergaster", sest nende tunnused on vähem äärmuslikud kui hilisemad Aasia "erectused. "Homo ergaster" arenes Aafrikas mõnest "Homo habilise liigist ja seejärel rändas Aafrikast välja.
"Homo sapiensi eellaseks peetakse "Homo heidelbergensisist, kes oli ilmselt "Homo ergasteri järeltulija. "Homo heidelbergensis" levis üle Aafrika ja Euroopa. Euroopa ja Aafrika populatsioon lahknes. Põhja pool arenes neandertallaseks ja Aafrikas "Homo sapiens"’iks. Alternatiivne hüpotees käsitleb "Homo heidelbergensisist ainult Euroopa liigina ja otsest neandertallase eellast ja samaaegne Aafrika vorm oleks "Homo rhodesiensis". "Homo rhodesiensis" on arvatavalt "Homo sapiens idaltu" eellane ja "Homo sapiens idaltu" "Homo sapiens sapiensi eellane.


Urmas Treiel.
Urmas Treiel (sündis 19. aprillil 1968) on Eesti munitsipaalpoliitik.
Ta lõpetas Tartu Ülikooli 1992 majandusküberneetika alal. Samas ülikoolis kaitses ta 2003 magistrikraadi ärijuhtimises. Magistritöö teema oli "Avaliku ja erasektori koostöö omavalitsuste investeerimissuutlikkuse tõstmisel". Ta õpetab TTÜ Kuressaare Kolledžis finantsjuhtimist.
Ta on töötanud Tallinna Pangas ja Tartu Kommertspangas osakonnajuhatajana.
2001–2005 oli ta Kuressaare abilinnapea arengu ja majanduse alal, 2005. aasta juunist novembrini Kuressaare linnapea ja 2005. aasta novembrist linnavolikogu rahandus- ja majanduskomisjoni liige.
2006. aasta aprilli algusest juhib ta osaühingut Väinamere Liinid.
Kuulub 25. jaanuarist 2000 Eesti Reformierakonda.
Ta on olnud Eesti meister kaugushüppes
Isiklikku.
Urmas Treiel on abielus kergejõustiklase Virge Treieliga.


Jaanus Tamkivi.
Jaanus Tamkivi (sündis 17. novembril 1959 Kuressaares) on Eesti poliitik, 5. aprillist 2007 kuni 6. aprillini 2011 keskkonnaminister.
Tamkivi kuulub Eesti Reformierakonda.
Haridus.
1978 lõpetas Tamkivi Kuressaare 1. Keskkooli ja 1983 Tallinna Polütehniline Instituudi ehitusinseneri erialal.
Töökäik.
Pärast TPI lõpetamist töötas Tamkivi 1989. aastani Saare KEKi töödejuhatajana. 1989–1992 oli ta Saaremaa Restaureerimisvalitsuse keskaegsete kirikute restaureerimise osakonna juhataja. 1992–1996 juhatas ta aktsiaseltsi Tansar.
1996–2005 oli ta Kuressaare linnapea. Linnapeana sattus ta meedia huviorbiiti seetõttu, et teda kahtlustati ametiseisundi kuritarvitamises, kui tellis väidetavalt ebaseaduslikult Kuressaare Raekeskuse äärse kõnnitee ehituse.
Tamkivi kuulus 2005–2007 X Riigikogusse. Ta oli keskkonnakomisjoni esimees, hiljem Reformierakonna fraktsiooni esimees.
Ta valiti XI Riigikogusse. 5. aprillil 2007 ametisse astunud Andrus Ansipi teises valitsuses oli ta keskkonnaminister.
Alates 2011. aastast on ta XII Riigikogu liige.
Isiklikku.
Jaanua Tamkivi on abielus Eva Tamkiviga. Neil on kaks poega Kaspar ja Karl-Hendrik ning tütar Kristel.
Pere suvekodu Vedruka külas sai 2004. aastal võistlusel "Kodu kauniks" Saare maakonnas 4. koha.
2006. aasta oktoobri keskel, pühapäeva õhtul pärast kella seitset kohtus Tamkivi Kihelkonna–Kuressaare maanteel mootorrattaga sõites hirvepulliga, kes ootamatult teele hüppas. Tamkivi püüdis hirvest mööduda, kuid kaotas juhitavuse, kukkus ning murdis kämblaluu ja mõne roide. Kõige rohkem kannatas õnnetuses mootorratas Kawasaki Vulcan, Tamkivi ise oli kodusel ravil kõigest mõne päeva. Tamkivi hinnangul olnuks 150 kg kaalunud hirvele otsa sõitmine veel hullem olnud.


Napoli.
Napoli (Itaalias, Campania maakonna ja Napoli provintsi halduskeskus. Napoli on elanike arvult Itaalia kolmas linn Rooma ja Milano järel.
Napoli lähedal asuvad Pompei, Herculaneum ja Vesuuv.
Napoli ajalooline kesklinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Sport.
Linnas tegutseb jalgpalliklubi SSC Napoli.


Pula.
Pula (itaalia keeles "Pola") on linn Horvaatia loodeosas Istra poolsaarel Aadria mere rannikul.
Vaatamisväärsused.
Pulas asub hästi säilinud antiikne amfiteater, mida on kujutatud Horvaatia 10 kunase rahatähe tagaküljel.


Saskatchewani lipp.
Saskatchewani lipp on Kanada Saskatchewani provintsi lipp, mille pikkuse-laiuse suhe on 2:1 ning mis võeti kasutusele aastal 1969. Lipu ülemine osa on roheline, tähistamaks provintsi põhjapoolt ja selle metsarohket maad. Rohelise poole vasakul küljel on Saskatchewani vapp.
Kuldne alaosa tähistab provintsi lõunapoolt ja selle viljakasvatusalasid. Paremal küljel on punane liilia, provintsi lilleembleem.
Enne praeguse lipu kasutuselevõttu oleks provints saanud mitteametlikult kasutada sinist lippu provintsi vapiga, kuid puuduvad tõendid, et seesugust lippu iial oleks tehtud.


Saskatchewani vapp.
pisi
Saskatchewani vapp (ametlikult inglise keeles "Arms of Her Majesty in Right of the Province of Saskatchewan") on Kanada Saskatchewani provintsi vapp.
Vapp võeti kasutusele kuningas Edward VII loal 25. augustil 1906. Vapil on provintsivärvid - roheline ja kuldne.
Kuldsel kilbipäisel on Inglismaa kuninglik sümbol, lõvi või leopard. Kolm kuldset viljapõime rohelisel väljal sümboliseerivad provintsi põllumajandust. Seesugune vili on saanud ka provintsi üheks sümboliks.
Vapi teised osad soovis provints kasutusele võtta 1985. aastal ning selleks saadi kuninganna Elizabeth II luba 16. septembril 1986.
Vapi moto on ladina keeles "Multis e gentibus vires" - mitmetest rahvastest, tugevus.


Tõuga säär.
Tõuga säär on Vahase saare põhjapoolne tipp.


Kasselaid.
Kasselaid on saar Abrukast idas. Saarel ei ole asustust.
Seal on neemed Esisäär ja Tagasäär ning ja poolsaarestunud Iilaste laid.


Bauhaus.
"See artikkel räägib kunstikoolist Saksamaal; samanimelise ansambli kohta vaata artiklit Bauhaus (ansambel)"
Bauhaus on 1919–1933 aastatel tegutsenud kunstikool Saksamaal. Kooli asutas Weimari linnas arhitekt Walter Gropius. Kuni 1925. aastani tegutseses kool Weimaris, aastal 1925 kolis kool tööstuslinna Dessausse ning aastatel 1932–1933 oli ta Berliinis.
Bauhausi koolihooned Weimaris ja Dessaus kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Kunstikoolil oli aegade jooksul kolm direktorit: Walter Gropius 1919–1928, Hannes Meyer (1928–1930) ja Ludwig Mies van der Rohe (1930–1933). Peale nende töötasid koolis õppejõududena ka sellised nimekad kunstnikud nagu Paul Klee, Vassili Kandinsky ja László Moholy-Nagy.
Bauhausis loodi ja õpetati kõiki visuaalseid kunste, kuid nende ühendavaks jõuks oli arhitektuur. Järgiti põhimõtet, mille järgi ehituste või esemete vorm peab tulenema nende ülesannetest (funktsioonist), seega esindas Bauhaus funktsionalistlikku mõtlemisviisi kunstis ja keskkonnakujundamises.
Bauhausi tegevuse lõpetas natside võimuletulek.


Esisäär.
Esisäär on Kasselaiu kirdepoolne neem.


Tagasäär.
Tagasäär on Kasselaiu edelapoolne neem.


Kunnati laht.
Endine paadisadam Kunnati lahes. Silmapiiril paistab Kõiguste sadam.
Kunnati laht on Kõiguste lahe osa. Laimjala vallas piirneb ta Kõiguste külaga ning Valjala vallas Rannaküla ja Kungla külaga. Lahe veepeegli pindala on 2,56 km2.


Mortara.
Mortara on linn Itaalias Lombardia maakonnas Pavia provintsis.
Linna ajalugu ulatub tagasi 4. sajandisse.
Mortara vaatamisväärsusteks on 14. sajandist gooti stiilis San Lorenzo katedraal, Sant'Albino kirik ning Madonna del Campo pühamu 12. sajandist Tommasino da Mortara freskodega.
Mortara köök on kuulus hanesalaami, hane- ja sealihast valmistatud vorsti poolest, mida on siin valmistatud juba alates 13. sajandist.


Läkumätas.
Läkumätas (registris Künnisemaa) on laid Saare maakonnas Sepamaa lahes Muratsi poolsaarest 200 meetri kaugusel läänes.


Voghera.
Voghera on linn Itaalias Lombardia maakonnas Pavia provintsis.
Ajalugu.
Voghera jõe järgi nime saanud linn kandis algselt nime Iria. Keiser Augustus rajas siia Rooma koloonia ("Forum Iulium Iriensium").


Kübassaare poolsaar.
Kübassaare poolsaar asub Saare maakonnas Pöide vallas.
Poolsaarel on Kübassaare küla, Hülgepank, Täkusäär, Anikaitse pank, Saarmiku säär, Kübassaare laialehine mets, Kõrkvere ja Keskvere küla.


Purism.
Purismi all mõistetakse lingvistikas püüdu puhastada keel võõrapärastest sõnadest.


Jämaja kirik.
Jämaja Kolmainu kirik on endise Jämaja kihelkonna kirik Saare maakonnas Torgu vallas.
Esimene kirik ehitati arvatavasti 13. sajandil. Tollane puukirik aga hävines tules. Nüüdne, 1864. aastal taastatud kirik sai historistliku ilme.
Altarimaali süžee "Päästa mind, Issand!" on leitav kirikutes, kuhu kostis aknast sisse merekohin.
Vanast kirikust on säilinud renessansskantsel (17. sajandist) ja hiliskeskaegne raidreljeef "Maarja kuulutus" ning krutsifiksiga raidepitaaf.
Kirikut kasutab EELK Jämaja Kolmainu kogudus.


Purism (kunst).
Purism (ladinakeelsest sõnast "purus" - puhas) on pärast Esimest maailmasõda Prantsusmaal tekkinud kunstisuund. 1921. aastal ilmus niinimetatud purismi manifest.
Purism kasvas välja kubismist taunides viimase dekoratiivsust. Puristlikus kunstis valitses lihtsus, range matemaatiline kord ja puhtad vormid. Uuriti erinevaid rütme, matemaatilisi kompositsiooni loomise võtteid, "mooduleid". Eesmärgiks oli kogu keskkonna ümberkujundamine vastavalt masinaajastu ideaalidele.
Purismi nimekaimad esindajad on Le Corbusier, Amédée Ozenfant ja tšehhi arhitekt Bedřich Feuerstein.
Purismi võib pidada funktsionalismi eellaseks.


Orfism (kunst).
"See artikkel räägib kunstisuunast; usuvoolust vaata artiklit Orfism"
Orfism on suund kunstis, kubismi erivorm millel on futurismile omaseid jooni (dünaamilisus).
Peamine väljendusvahend on värv ning kontrastsete värvipindade kõrvuti asetamisega luuakse mulje rütmist ja liikumisest.
Mõiste võttis kasutusele 1912. aastal Guillaume Apollinaire, kes prantsuskeelse väljendiga "Orphisme" (Kreeka müütilise lauliku Orpheuse järgi), iseloomustas Robert Delaunay töid.
Seda voolu esindasid ennekõike Robert Delaunay (maalideseeria "Eiffeli torn") ja tema abikaasa Sonia Delaunay-Terk ning tšehhi maalikunstnik František Kupka.


Herman Heinla.
Herman Heinla (22. juuli 1921 Pärase – 29. detsember 1996) oli eesti maalikunstnik.
1941 lõpetas ta Tallinna Kunsttööstuskooli.
Heinla värvati juunis 1944 saksa okupatsioonivägede tagavaraüksusse. Nõukogude võim vahistas Heinla 4. detsembril 1944. Kümne kuu pärast määrati talle 15 aastat kinnipidamist töö- ja paranduslaagrites, millele pidi järgnema 5 aastat asumist. Heinla süüks loeti saksa vastuluuregrupis Tümler ja nõukogudevastases põrandaaluses vastupanuliikumises osalemist.
Töö- ja paranduslaagris kogus Heinla tuntust kunstnikuna ning sai laagrikunstnikuks. Ta sai endale isegi eraldi ateljee. Heinla esines Komimaal kunstinäitustel ja võeti Komi Kunstnike Liidu liikmeks.
Kinnipidamiskohast vabanes Heinla novembris 1954.
Ta naasis Eestisse omavoliliselt 1964 ja asus Harjumaale Kurtnasse, leides tööd Tallinnas Silikaltsiidi TUI-s kunstnik-graafikuna. Ametliku loa Eestis elamiseks sai ta 1965.
Tema maalinäitusi on korraldatud Muhus, Kuressaares, Tallinnas ja Soomes. Heinla kujundatud on Muhu valla sümboolika ja Muhu Põhikooli embleem.
Üht tema Komimaa vangilaagriaegsetet joonistust võib näha Jaan Krossi elulooraamatu "Kallid kaasteelised" (2008, Eesti Keele Sihtasutus) illustratsioonina (lk 643).
Heinla, Herman
Heinla, Herman
Heinla, Herman


Paikuse valla vapp.
Paikuse valla vapp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Paikuse valla vapp.
Vapp on kinnitatud 27. märtsil 1995.
Vapi kirjeldus.
Püstiselt poolitatud roheline-kuldsel kilbil vastandvärvides, paremal kuuse ja vasakul männi võraga juurtega puu. Vapi ülaservas on nurgaga kilbi poolitusteljele toetuvad võrdhaarsed vastandvärvides kolmnurgad: parem - kuldne, vasak - roheline.
Põhjendus.
Vapi värvused tähistavad Pärnumaad ja tunnused Paikuse valda kuna inimtegevus toimus siin juba mesoliitikumis ja valla territoorium on kaetud enamuses kuuse - männimetsaga. Vapi parempoolne ülemine lõik sümboliseerib Pärnu jõge ja vasak Reiu jõge. Graafiliselt moodustab jõgede ristumiskoht vallale sümboolse kodukatuse. Paikkonna iidsust, ajaloolist arengut ja keskkonda iseloomustab vapi keskel asetsev kuusk/mänd. 75% valla pindalast on tänagi kaetud metsaga.


Põdvalaid.
Põdvalaid ehk Pede saar, Põdva laid, Leedva laid või Ledvalaid asub Saare maakonnas Turja poolsaare ja Vahelmiserahu vahel.


Eesti lõõtspill.
Joonisel on kujutatud Teppo tüüpi neljarealise C-duuris lõõtspilli nupulaudade skeemid (mängija poolt vaadatuna, st joonise alumine ots on nupulaua ülemine ots; punasega on märgitud lõõtsa lahtitõmbamisel tekkiv noot, sinisega lõõtsa kokkusurumisel tekkiv noot)
Eesti lõõtspillideks võib nimetada Eesti kohalike pillimeistrite poolt valmistatud lõõtspille. Need jagunevad kahte peamisse liiki: Teppo tüüpi ehk Võru tüüpi lõõtspill ja liblikapill.
Teppo lõõts.
Võrumaa pillimeistri August Teppo poolt välja töötatud ja tema järgijate poolt mõneti edasi arendatud Teppo lõõts on Eestile kõige iseloomulikum. See on kolme- või neljarealine kahe- või kolmekooriline (ühte nuppu vajutades heliseb vastavalt kaks või kolm keelt) bisonoorne (lõõtsa lahti tõmmates ja kokku lükates annab üks nupp vastavalt erineva noodi) diatooniline lõõtspill, tavaliselt helistikus A-duur või As-duur, uuemad G-duuris. Seda tüüpi lõõtsal saab üldiselt mängida ainult kahes (teatud osas kolmes) mažoorses helistikus. Sellised lõõtspillid on naturaalse häälestusega, st enamkasutatavad kooskõlad on puhtaks häälestatud. Teppo tüüpi lõõtspill oma särava ja valju heliga sobib hästi vabas õhus mängimiseks.
Liblikapill.
Liblikapillid on Venemaa meistrite toodangu eeskujul valminud lõõtspillid, mille väliskujule on iseloomulik nüride nurkade korpus, luust nupud ning lüüra- või liblikakujulised metallkaunistused. Liblikapillid valmistati kahekoorilised ja on seetõttu Teppo lõõtsast mahedama ja vaiksema heliga, kuid nende täiuslikum bassisüsteem võimaldab neil mängida ka minoorses helilaadis. Venepärased liblikapillid levisid eeskätt Kagu-Eestis ja Peipsi ääres, kuid ka Saaremaal.


Kiviõli vapp.
Kiviõli vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Kiviõli vapp.
Vapp on kinnitatud 20. mail 1992.
Vapi kirjeldus.
Vapil kõrgus ja laius on suhtega 5:4. Hõbedasel väljal on sinine triip laiusega 2/5 kilbi kõrgusest, mis asub 42° nurga all suunaga alt paremalt ülemisse vasakusse nurka kilbikandja poolt vaadatuna. Sinise triibu keskel teravikuga üles asub kaheksanurkne täht suurusega 9:10 sinise triibu laiusest.
Põhjendus.
Linna vapil on sootäht, kuna linna praegusel asukohal laius soo ja linna esimesi rajajaid innustas ere tulevikulootus. Valge ja sinine värv sümboliseerivad puhtust, selgust, vabadust, ausust ja mõistust.


Kiviõli lipp.
Kiviõli lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Kiviõli lipp.
Lipp on kinnitatud 20. mail 1992.
Lipu kirjeldus.
Kiviõli linna lipuks on horisontaalselt kolmeks väljaks jagatud kangas. Sinine ülemine ja alumine pruun laid moodustavad kumbki 3/7 ning keskmine valge laid 1/7 lipu laiusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2 ning normaalsuurus on 80×160 sentimeetrit.


Vaika saared.
Vaika saared on umbes 5 hektari suurune saarestik Saare maakonnas Vilsandi rahvuspargis Vilsandist läänes.
Vaika saared nagu suur osa Saare maakonnast on Jaagarahu lademel. Kõrgus ulatub saartel kuni 3 meetrini merepinnast.
Saarestik koosneb Alumisest Vaika saarest, Karirahust, Keskmisest Vaika saarest, Kullipangast, Mustpangast ja Ülemisest Vaika saarest.
Ajalugu.
1798. aastast pärinevad esimesed teated "Waik Laid" nime kandvast saarest.
14. augustil 1910 sõlmiti Riia Loodusuurijate Seltsi ja Kihelkonna kirikumõisa vahel rendileping, mille alusel läksid Vaika saared viie tsaariaegse kuldrubla eest 6 aastaks Riia Loodusuurijate Seltsi valdusse.
1924. aastal liideti Vaika saared Kuusnõmme bioloogiajaamaga ning kuulutati looduskaitsereservaadiks, mille ülevaatajaks nimetati Artur Toom.
1932–1934 aitasid linnuriigi kuulsuse levimisele kaasa Saksamaal Vaika kohta dr Franz Zedtwitzi kirjutatud raamatud "Saladuslikku hahast" ja "Linnulapsed Vaika rihvidel".
7. juunil 1957. aastal võeti Eestis vastu looduskaitse seadus, mille alusel loodi Vilsandi linnuriigist Vaika Riiklik Looduskaitseala.
5. augustil 1958 kinnitati Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 277 Vaika Riikliku Looduskaitseala piirid: looduskaitseala hõlmas kuut saart (Karirahu, Alumise Vaika, Keskmise Vaika, Ülemise Vaika, Mustpanga ja Kullipanga) ja koos nendevahelise ja neid ümbritseva merega 200 meetri kaugusel saartest. Looduskaitseala üldpindala oli 35 ha.
1971. aastal nimetati piirkond ümber Vilsandi Riiklikuks Looduskaitsealaks.


Mart Laari teine valitsus.
Mart Laari teine valitsus oli Eesti Vabariigi 35. valitsus ajavahemikus 25. märts 1999 – 28. jaanuar 2002. Valitsuse moodustasid Eesti Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad. Valitsus sai ametisse IX Riigikogu valimiste tulemusel ja lagunes valitsuskriisiga.
Ministrite vahetamise põhjused ja valitsuskriis.
President Lennart Meri otsus anda valitsuse moodustamise õigus 1999. aastal Laarile põhjustas opositsiooni ja nende toetajate hulgas rahulolematust, kuna nende meelest oleks pidanud valitsuse kokku panema valimised võitnud Keskerakonna liider Edgar Savisaar, kaasates sellesse ka ministreid Rahvaliidust. Kuid kuna kolm erakonda olid juba sõlminud eelleppe ei näinud President Lennart Meri selleks võimalust.
Uue valitsuse esimeseks sammuks oli negatiivse lisaeelarve koostamine, millise vajaduse oli põhjustanud Vene kriis ja eelmiste valitsuste majanduspoliitika. Hoolimata kartustest, võttis rahvas eelarve kärped mõistvalt vastu ja esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos oli aasta pärast valitsuse moodustamist selle populaarsus kõrgem, kui moodustamise ajal.
1999 aastal sai siseminister Jüri Mõisast Tallinna linnapea. Peaminister Laar on varem kinnitanud, et uus siseminister peab olema jõuline isiksus, kes jätkab Jüri Mõisa algatatud reforme siseministeeriumis ja selleks leiti sobivaks Tarmo Loodus, kelle suurimaks tööks jäi haldusreformi ettevalmistamine, mis hiljem Reformierakonna ja opositsiooni vastuseisu tõttu lõpetamata jäi, olles üks valitsuskriisi tekkimise põhjuseid.
2001 aasta oktoobris astus ise tagasi majandusminister Mihkel Pärnoja. Juba kevadest saadik räägiti ja nõuti nii Pärnoja kui teede- ja sideministri Toivo Jürgensoni lahkumist, kuid seni olid need ettepanekud valitsusliidu mainet rängalt räsinud ministrite suhtes vastuseta jäänud. Pärnoja põhjendas oma tagasiastumist sellega, et probleemide lahendamise asemel rünnatakse pidevalt tema isikut. Tema suurimateks ettevõtmisteks ministrina jäid Eesti Raudtee erastamine ja NRG-tehingu ettevalmistamine, mis siiski ebaõnnestus.
2002 aasta jaanuariks oli valitsusparteide omavaheline läbisaamine läinud nii halvaks, et kogu valitsus astus tagasi. Uute valimisteni oli jäänud pisut rohkem kui aasta, kuid räägiti ka erakorralistest valimistest. Mart Laar pidas oma üheks suuremaks õnnestumiseks enne tagasiastumist eelarve vastuvõtmist riigikogus. Uue valitsuse moodustas Reformierakond koos Keskerakonnaga.
35. valitsuse suurimateks saavutusteks olid liitumiskõneluste EL-i ja NATO-ga lõpule viimine, ettevõtetele tulumaksu kaotamine reinvesteeritud tulult, Tiigrihüppe projekt, ID-kaardi rakendamine, e-valitsus ja Eesti majanduskasvu kindlustamine.
Välislingid.
Laari valitsus


Muhu valla vapp.
Muhu valla vapp on Eesti haldusüksuse Muhu valla vapp.
Vapi kujundas Herman Heinla.
Vapi kirjeldus.
Valla vapi sinisel hõbedaste laineliste külgedega kilbil on hõbedane punasega ornamenteeritud n–ö muhu mänd — pügalristi rahvuslik erikuju.
Välislingid.
Vapp


Lahojärv.
Lahojärv (on kasutatud ka nimekujusid "Laho järv", "Lahu järv", "Lohu järv") on järv Mooste vallas, Mooste keskusest 3 km edelas metsa sees. Järve ümbritseb turbasamblaõõtsik.
Järve pindala on 2,7 ha, suurim sügavus 6 m.


Narva lipp.
Narva lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Narva lipp.
Lipp on kinnitatud 1935 ja 24. juulil 1992.
Lipu kirjeldus.
Lipp koosneb kahest võrdsest horisontaalribast: ülemine riba on kollast värvi (küpse nisu värvi), alumine riba on rohekassinist värvi (mere värvi). Narva linna lipu normaalmõõtmed on 105 x 165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe on 7: 11.
Kasutamise kord.
1. Narva linna lipp heisatakse linna tähtpäevadel, ja muude sündmuste korral, milleks Narva linnavalitsus annab sellekohase korralduse. Narva linnavolikogu hoonele heisatakse lipp istungite toimumise ajal.
2. Lipumasti kõrgus on ligikaudu kuus korda suurem lipu laiusest, seinalipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem lipu laiusest.
3. Heisatud lippudel jääb lipukanga alumine serv maapinnast vähemalt kolme meetri kõrgusele.
4. Narva linna lipu heiskamisel leinalipuna kinnitatakse lipu ülemise otsa 100 millimeetri laiune must lint, mille mõlemad otsad ulatuvad kuni lipukanga alumise servani, või heisatakse lipp poolde lipumasti.
5. Narva linna lipp heisatakse suveajal kell 8.00, talveajal kell 9.00 ja langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00.
6. Narva linna lipu võib heisata üksi või koos Eesti riigilipuga. Üks lipp teist ei asenda. Linna lipu mõõtmed ei või koos riigilipuga heiskamisel ületada riigilipu mõõtmeid.
7. Kui Narva linna lipp heisatakse koos Eesti riigilipuga, asub riigilipp lippude poolt vaadates paremal, linna lipp vasakul.
8. Kui linna lipp heisatakse koos Eesti riigilipuga, mõne välisriigi lipuga ning maakondade ja linnade-valdade lippudega, siis lippude poolt vaadates asetseb paremal Eesti riigilipp, sellest vasakul välisriikide lipud prantsuskeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras, seejärel maakondade lipud maakondade tähestikulises järjekorras, seejärel linnade-valdade lipud linnade-valdade tähestikulises järjekorras ja seejärel Narva linna lipp vasakul äärel. Lipud peavad olema ühelaiused, heisatud iga lipp eri lipuvardasse või masti ja samale kõrgusele.
9. Narva linna lippu võib kasutada ka miitingutel, demonstratsioonidel ja pidustustel Narva linnavalitsuse sellekohase korralduse alusel.
10. Narva linnavalitsus võib anda loa Narva linna lipuvärvide kasutamiseks ettevõtete või asutuste kirjablankettidel, reklaamil jne. lepingu alusel.
11. Kasutamiskõlbmatuks muutunud linna lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Narva vapp.
Narva vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Narva vapp.
Vapp on kinnitatud 24. juulil 1992.
Vapi kirjeldus.
Vapp kujutab endast helesinise põhjaga kilpi, mille ülaosas asetseb paljastatud mõõk, kummalgi pool mõõka on üks kahurikuul, keskosas on kujutatud 2 hõbedavärvilist kala, nende all kõver mõõk, millest omakorda allpool asetseb veel üks kahurikuul. Narva linna vapi laiuse ja kõrguse suhe on 9: 12.
Põhjendus.
Vapil olevad kalad viitavad Narva jõele, selle kalarohkusele ja kalastamise tähtsusele, mõõgad Narva staatusele piirilinnana ja sõdadele Venemaaga ning 3 suurtükikuuli Narva sõjalisele tähtsusele. Vapi ülaosas algselt Rootsi riiki tähistanud sirge mõõk ja alaosas Venemaad tähistav saabel leiduvad veel Karjala vapil ja Soome vapil.
Kasutamise kord.
1. Narva linna vapi kujutist võivad oma pitsatitel kasutada ainult Narva linnavolikogu ja linnavalitsus.
2. Narva linna vapi kujutist võivad kirjablankettidel kasutada ainult Narva linnavolikogu ja linnavalitsus.
3. Narva linnavalitsus võib anda loa kleebiste valmistamiseks linna vapi alusel.
4. Narva linnavalitsus võib anda loa Narva linna vapi kujutise kasutamiseks muudel eesmärkidel lepingu alusel.


Narva-Jõesuu vapp.
Narva-Jõesuu vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Narva-Jõesuu vapp.
Vapp on kinnitatud 8. märtsil 1994.
Vapi kirjeldus.
Põigiti poolitatud kilbi sinisel ülemisel poolel on kuldne päike, alumisel kuldsel poolel sinine vai.
Põhjendus.
Narva-Jõesuu linnavapi värvused ja kujundid tähistavad linna ajaloolist ja geograafilist seotust Narva linnaga ning paiknemist Narva jõe suudmes; samuti Narva-Jõesuu juba olemasolevat tuntust suvitus- ja tervistuskohana ning vastavaid tulevikulootusi.


Narva-Jõesuu lipp.
Narva-Jõesuu lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Narva-Jõesuu lipp.
Lipp on kinnitatud 8. märtsil 1994.
Lipu kirjeldus.
Linna lipp poolitub püstisuunas siniseks ja kollaseks väljaks. Sinisel vardapoolsel väljal kollane päike, kollase välja keskel sinine rõhtlaid (1/3 lipu laiusest). Lipu normaalsuurus on 105 x 165 cm.


947.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad
Aastad: 942 943 944 945 946 - 947 - 948 949 950 951 952


946.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad
Aastad: 941 942 943 944 945 - 946 - 947 948 949 950 951


945.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad
Aastad: 940 941 942 943 944 - 945 - 946 947 948 949 950


944.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad
Aastad: 939 940 941 942 943 - 944 - 945 946 947 948 949


943.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad
Aastad: 938 939 940 941 942 - 943 - 944 945 946 947 948


942.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad
Aastad: 937 938 939 940 941 - 942 - 943 944 945 946 947


941.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad
Aastad: 936 937 938 939 940 - 941 - 942 943 944 945 946


Helin-Mari Arder.
Helin-Mari Arder (sündinud 12. mail 1974 Tallinnas) on eesti laulja.
Hariduskäik.
Õppinud nii Jakob Westholmi Gümnaasiumis (endine Tallinna 22. Keskkool) kui ka Tallinna Muusikakoolis, kus omandas viiuli eriala õpilasena baasteadmised muusikast. Keskkooli lõpetas Soomes, Ressu Lukio's. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis 3 aastat prantsuse keelt ja kirjandust. 25-aastasena asus ta õppima G. Otsa muusikakooli pop-jazz laulu erialale Mare Väljataga juhendamisel ja lõpetas selle aastal 2003. Arder on lõpetanud ka Helsingi Ülikooli (endine Stadia) pop-jazz laulu ja muusikapedagoogika erialal.
Päritolu ja sugulased.
Helin-Mari Arder on pärit tuntud lauljate perekonnast. Tema vanavanaisa Aleksander Arder oli enne Teist maailmasõda tuntud laulja ning vanaisa pastor Arpad Arder. Isa Jaan Arder tegutseb aga ansamblites Apelsin ja Hortus Musicus. Luuletaja Ott Arder oli Helin-Mari Arderi onu. Tema isapoolne vanavanaema oli Eesti riigimehe Jaan Poska tütar Tatjana Poska (1900–1988).
Välislingid.
Arder, Helin-Mari
Arder, Helin-Mari


940.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad - 940. aastad - 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad 990. aastad
Aastad: 935 936 937 938 939 - 940 - 941 942 943 944 945


939.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad
Aastad: 934 935 936 937 938 - 939 - 940 941 942 943 944


938.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad
Aastad: 933 934 935 936 937 - 938 - 939 940 941 942 943


937.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad
Aastad: 932 933 934 935 936 - 937 - 938 939 940 941 942


936.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad
Aastad: 931 932 933 934 935 - 936 - 937 938 939 940 941


935.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad
Aastad: 930 931 932 933 934 - 935 - 936 937 938 939 940


934.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad
Aastad: 929 930 931 932 933 - 934 - 935 936 937 938 939


933.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad
Aastad: 928 929 930 931 932 - 933 - 934 935 936 937 938 939


932.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad
Aastad: 927 928 929 930 931 - 932 - 933 934 935 936 937 938


931.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad
Aastad: 926 927 928 929 930 - 931 - 932 933 934 935 936


930.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad - 930. aastad - 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad 980. aastad
Aastad: 925 926 927 928 929 - 930 - 931 932 933 934 935


Püssi vapp.
Püssi vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Püssi vapp.
Vapp on kinnitatud 12. jaanuaril 1993.
Vapi kirjeldus.
Linna vapp kujutab kuldsel põhjal kuusikut, milles on seiskunud saehambad. Vapi allosas kujundatud hõbedased lained sümboliseerivad puidu parvetamist jõel.


929.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 924 925 926 927 928 - 929 - 930 931 932 933 934 935


928.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 923 924 925 926 927 - 928 - 929 930 931 932 933 934


Püssi lipp.
Püssi lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Püssi lipp.
Lipp on kinnitatud 12. jaanuaril 1993.
Lipu kirjeldus.
Lipu suurus on 105 × 165 cm ja mõõtude suhe 7:11. Lipu värvideks on roheline, kollane ja sinine, kusjuures 1/7 laiune kollane triip paikneb horisontaalselt lipu keskosas.
Põhjendus.
Roheline värv lipul sümboliseerib metsa ja rohelust; kollane alevi rikkuse alust – puitu ning sinine jõge, vett ja seost Eesti lipuga.


927.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 922 923 924 925 926 - 927 - 928 929 930 931 932


Sillamäe vapp.
Sillamäe vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Sillamäe vapp.
Vapp on kinnitatud 14. septembril 1994.
Põhjendus.
Vapi külgi ühendavad sarikad sümboliseerivad nii silda kui ka mäge ning osutavad seega linna nimele. Sarikate astmeline kuju osutab linna omapärale - astmelistele tänavatele ja trepistikele. Vapivärvid tähistavad merd, liivarandu, kuldseid päikeseloojanguid.


Sillamäe lipp.
Sillamäe lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Sillamäe lipp.
Lipp on kinnitatud 14. septembril 1994.
Lipu kirjeldus.
Lipuks on vapilipp, mille laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ja normaalsuurus 105 × 105 cm.
Põhjendus.
Lipu külgi ühendavad sarikad sümboliseerivad nii silda kui ka mäge ning osutavad seega linna nimele. Sarikate astmeline kuju osutab linna omapärale – astmelistele tänavatele ja trepistikele. Vapivärvid tähistavad merd, liivarandu, kuldseid päikeseloojanguid.


926.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 921 922 923 924 925 - 926 - 927 928 929 930 931


925.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 920 921 922 923 924 - 925 - 926 927 928 929 930


924.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 919 920 921 922 923 - 924 - 925 926 927 928 929


923.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 918 919 920 921 922 - 923 - 924 925 926 927 928


922.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 917 918 919 920 921 - 922 - 923 924 925 926 927


921.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 916 917 918 919 920 - 921 - 922 923 924 925 926


900.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad - 900. aastad - 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad
Aastad: 895 896 897 898 899 - 900 - 901 902 903 904 905


899.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad - 890. aastad - 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad
Aastad: 894 895 896 897 898 - 899 - 900 901 902 903 904


920.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad - 920. aastad - 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 915 916 917 918 919 - 920 - 921 922 923 924 925


919.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad - 910. aastad - 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 914 915 916 917 918 - 919 - 920 921 922 923 924


918.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad - 910. aastad - 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 913 914 915 916 917 - 918 - 919 920 921 922 923


897.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad - 890. aastad - 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad
Aastad: 892 893 894 895 896 - 897 - 898 899 900 901 902


917.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad - 910. aastad - 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 912 913 914 915 916 - 917 - 918 919 920 921 922


916.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad - 910. aastad - 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 911 912 913 914 915 - 916 - 917 918 919 920 921


896.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad - 890. aastad - 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad
Aastad: 891 892 893 894 895 - 896 - 897 898 899 900 901


895.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad - 890. aastad - 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad
Aastad: 890 891 892 893 894 - 895 - 896 897 898 899 900


915.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad - 910. aastad - 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 910 911 912 913 914 - 915 - 916 917 918 919 920


914.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad - 910. aastad - 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 909 910 911 912 913 - 914 - 915 916 917 918 919


913.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad - 910. aastad - 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 908 909 910 911 912 - 913 - 914 915 916 917 918


912.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad - 910. aastad - 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 907 908 909 910 911 - 912 - 913 914 915 916 917


911.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad - 910. aastad - 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 906 907 908 909 910 - 911 - 912 913 914 915 916


910.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad - 910. aastad - 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad 960. aastad 970. aastad
Aastad: 905 906 907 908 909 - 910 - 911 912 913 914 915


909.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad - 900. aastad - 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad
Aastad: 904 905 906 907 908 - 909 - 910 911 912 913 914


908.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad - 900. aastad - 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad
Aastad: 903 904 905 906 907 - 908 - 909 910 911 912 913


907.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad - 900. aastad - 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad
Aastad: 902 903 904 905 906 - 907 - 908 909 910 911 912


906.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad - 900. aastad - 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad
Aastad: 901 902 903 904 905 - 906 - 907 908 909 910 911


905.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad - 900. aastad - 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad
Aastad: 900 901 902 903 904 - 905 - 906 907 908 909 910


904.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad - 900. aastad - 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad
Aastad: 899 900 901 902 903 - 904 - 905 906 907 908 909


903.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad - 900. aastad - 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad
Aastad: 898 899 900 901 902 - 903 - 904 905 906 907 908


902.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad - 900. aastad - 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad
Aastad: 897 898 899 900 901 - 902 - 903 904 905 906 907


894.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad - 890. aastad - 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad
Aastad: 889 890 891 892 893 - 894 - 895 896 897 898 899


901.
Sajandid: 9. sajand - 10. sajand - 11. sajand
Aastakümned: 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad - 900. aastad - 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad
Aastad: 896 897 898 899 900 - 901 - 902 903 904 905 906


893.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad - 890. aastad - 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad
Aastad: 888 889 890 891 892 - 893 - 894 895 896 897 898


892.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad - 890. aastad - 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad
Aastad: 887 888 889 890 891 - 892 - 893 894 895 896 897


Karmoška.
Karmoška (vene keeles "гармонь", "гармоника", "гармошка") on vene lõõtspill.
Erinevalt enamikust Lääne-Euroopa diatoonilistest lõõtspillidest on karmoška üldiselt unisonoorne (st nupuvajutusel tekkiv noot ei sõltu lõõtsa liikumise suunast), bisonoorsed tüübid (üherealised "тальянка", "тульская", "вятская") on vähem levinud. Vene lõõtspillide üheks eripäraks on veel asjaolu, et neil saab mängida ka minoorses helilaadis.
Vanemat tüüpi karmoška parempoolsel nupulaual on kaks nupurida diatoonilisel skaalal mängimiseks, vasakul kaks rida bassinuppe ühe mažoorhelistiku ja sellele vastava minoori primaarkooskõlade mängimiseks.
Kaasajal levinud karmoškadel on lisanupud pooltoonide jaoks, vasakul käel mõned lisaakordid ning rida vababasse meloodiakäikude mängimiseks. Selliseid uuemat tüüpi lõõtspille nimetatakse kromaatilisteks (vene keeles "хроматическая гармонь", lühendatult "хромка", siit ka eestikeelne nimetus kromka).
25 viisi- ja 25 bassinupuga kromkal on mängija poolt vaadates parempoolsel nupulaual kahes reas 25 nuppu, mis võimaldavad mängida 3 diatoonilist oktaavi ja kolm lisanooti; vasakpoolsel kahes reas kummaski kaheksa bassinuppu saatebasside ja akordide jaoks ning üks rida vababasse.
Viisinupud on paigutatud nii, et heliredelit saab mängida vahelduvalt kahe rea nuppudel. Keskmise oktaavi sõrmestus erineb madalama ja kõrgema omast. Kolm lisanooti on asetatud peegelpildis vasaku käe akordidele, mis neid noote sisaldavad.
Basside nupulaua mažoorhelistiku põhiakordid on välimises reas kvindiringi järjestuses, keskmises reas on minoorsed akordid, sisemises reas vababassid.


891.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad - 890. aastad - 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad
Aastad: 886 887 888 889 890 - 891 - 892 893 894 895 896


890.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad - 890. aastad - 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad
Aastad: 885 886 887 888 889 - 890 - 891 892 893 894 895


Freyr.
Freyr on üks tähtsamaid jumalaid Skandinaavia mütoloogias, viljakusjumal. Ta valitseb vihma, päikest ja põllumajandust. Ta on üks vaanidest, merejumala Njördri poeg ja armastusejumalanna Freyja vend. Ta on abielus Gerdiga, kes on päritolult hiid.
Freyr ratsutab kult Gullinbursti seljas, millel on pimeduses helendavad kuldharjased. Tal on ka laev Skidbladner, mis soovi korral võib nii väikeseks muutuda, et taskusse mahub, sealt välja võttes aga suureks merelaevaks paisub.
Freyrit seostatakse sageli Rootsiga ja teda nähakse Rootsi kuningliku koja eelkäijana.


Omski oblasti lipp.
Omski oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Omski oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 17. juunil 2003.
Lipu kirjeldus.
Omski oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud vertikaalselt kolmeks võrdseks väljaks, vardapoolne ja lehvipoolne väli on punased, keskmine aga valge. Valget välja läbib sinine vertikaalne laineline laid, mis moodustab 1/3 valge välja laiusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Lipuvärvid kattuvad Venemaa lipuvärvidega ning sellega rõhutatakse, et Omski oblast kuulub Venemaa Föderatsiooni koosseisu.
Punane sümboliseerib vaprust, mehisust ja julgust. Punane on ka elu, halastuse ja armastuse värv.
Valge on aga õilsuse, puhtuse, õigluse ning suuremeelsuse sümboliks. Samas tähistab valge ka Siberi kliima iseärasusi (külma ja lund).
Sinine laineline laid sümboliseerib Irtõši jõge, peamist veesoont Omski oblastis. Sinine on ka ilu, uhkuse ja leebuse värv.


Schlieffeni plaan.
Schlieffeni plaan oli Saksamaa armee peastaabis Alfred von Schlieffeni juhtimisel välja töötatud sõjaline plaan Prantsusmaa ja Venemaa purustamiseks. Plaani põhijooned said paika 1905. aastal, kuid seda täiendati ja muudeti kuni Esimese maailmasõja alguseni.
Schlieffeni plaani põhiideeks oli Prantsusmaa kiire alistamine, misjärel saanuks Saksamaa suunata kõik oma jõud Venemaa purustamiseks, sest sõja alguses loeti potentsiaalselt ohtlikumaks vastaseks esimest, mis suutnuks mobilisatsiooni Venemaast tunduvalt kiiremini läbi viia (Saksa ja Prantsuse mobilisatsiooniaega arvestati kahele, Venemaa oma aga kuuele nädalale). Prantslaste kiireks võitmiseks töötas Schlieffen välja hiiglasliku ümberhaaramisoperatsiooni, mis pidi lähtuma Saksa-Belgia piirist, kus Saksa sõjaväe parem tiib tungib läbi Belgia ning marsib laial rindel läände, pöördudes Pariisi kohal lõunasse, püüdes Prantsuse armeesid hiiglaslikku kotti võtta või hävituslahingutes purustada. Et saavutada parema tiiva võimalikult suur ülekaal, otsustas Schlieffen vähendada vasaku tiiva armeede arvu miinimumini, need pidid esialgu asuma vaid kaitses ning kui parema tiiva haarang oleks õnnestunud, pidanuks need võimaluse korral asuma pealetungile, et läbi viia Prantsuse armeede täielik ümberhaaramine. Idarindele Venemaa vastu planeeris Schlieffen vaid ühe armee, mis pidi seal Prantsusmaa purustamiseni Ida-Preisimaad kaitsma. Kui prantslased oleks aga alistatud, olnuks sakslaste järgmiseks ülesandeks oma suurepärast raudteedevõrku kasutades Läänerinde väed võimalikult kiiresti itta liigutada, et Venemaa puruks lüüa.
Kui Schlieffen 1905. aastal peastaabi juhi kohalt lahkus, oli plaan üldjoontes valmis ning see rõhus vaid sakslaste parema tiiva tugevusele. Kuid Schlieffeni järglane Helmuth von Moltke hakkas kartma, et prantslased võivad liialt nõrgast vasakust tiivast läbi murda ning hakkas plaani muutma, paigutades üha enam vägesid paremalt tiivalt vasakule. Siiski jäi parem tiib vasakust tunduvalt tugevamaks ning ka Schlieffen arvas, et sõja korral suudetakse prantslased ikkagi purustada. Esimese maailmasõja alguses püüdiski Saksamaa Schlieffeni plaani ellu viia, kuid lahingute käigus tehti mitmeid möödalaskmisi ning kuu aega pärast sõja algust sisuliselt loobuti plaanist, kuna arvati, et prantslased on juba alistatud. Ent selle asemel, et end lööduks tunnistada, algatasid prantslased vasturünnaku, mis on tuntud Marne'i lahingu nime all, ning tõrjusid sakslased Pariisi alt tagasi. Schlieffeni plaani nurjumine tekitas Läänerindel tupiku, mida sõdivad pooled ei suutnud lahendada järgneva nelja aasta jooksul.


Venezia doodž.
Doodži tseremoniaalne protsessioon 16. sajandist
Venezia doodž oli Venezia valitsejate tiitel aastatel 697 kuni 1797. 1100 aasta jooksul valitses Venezias 117 doodži.
Venezia doodž valiti linnriigi aristokraatia poolt ametisse eluks ajaks. Esimesed doodzid olid sisuliselt Konstantinoopoli keisrivõimu kohalikud kandjad, esindades nii ilmalikku–, kiriklikku– kui sõjalist võimu.


Tallinna Peeteli kirik.
Tallinna Peeteli kirik asub Tallinnas Pelgulinnas, aadressil Preesi tänav 5. Hoone valmis arhitekt Eugen Sachariase projekti alusel 1938. aastal. Peeteli kirik on 1920.–1930. aastatel Eestis ehitatud kirikute hulgas üks suuremaid.
Kirikut kasutab EELK Tallinna Peeteli kogudus.
Peeteli kirik järgib Eesti sakraalarhitektuuris ainsana ekspressionistlikku stiili ja on üks omapärasemaid. Kiriku torn asetseb asümmeetriliselt hoone küljel.
Kiriku nurgakivi pandi 13. juunil 1937 kell 16.00. 23. augustil lehvisid kiriku tornis rahvuslipud, viis päeva hiljem pühitseti tornirist. Kirik avati pidulikult 18. detsembril 1938. Kiriku ehitamine läks maksma 94 245 Eesti krooni.
21. veebruaril 1943 sai Peeteli kirik Nõukogude lennuväe pommitamise ajal kannatada. Purunesid aknaraamid, klaasist altarimaalingud ja kivikatus hävis osaliselt. Märtsipommitamise tagajärjel 9. märtsil 1944 said surma või vigastada paljud pelgulinlased. Peeteli kiriku keldris toimus ootamatult tabanud hävitava rünnaku alguses piiblitund. Peagi tuli sinna rohkelt rahvast.
Aastal 1962 sulgesid okupatsioonivõimud Peeteli kiriku. Palju aastaid kasutas hoonet Tallinnfilmi telestuudio oma võttepaviljoni ja laona. Lammutati kooriruum, kinni müüriti kõik kirikusaali aknad, saali ehitati vahelagi, tornikiiver võeti maha ja tehti muid ümberehitusi. Kulus 30 aastat, enne kui Peeteli kirik kogudusele tagastati.
2000. aastal renoveeriti kiriku kelder. Tööde käigus lõhkusid endised tänavanoored 430 m2 betoonpõrandat ning süvendasid pinnast umbes 60 cm. Kaheksa kuuga rajati keldrikorrusele ajakohase sisustusega päevakeskus, milles on pesemisruumid, köök, söögisaal, eluruumid ja loovustuba.
1960. aastatel lammutatud tornikiiver taastati 2006. aasta sügisel. Suvel 2007 puhastati kirikupõrand vanast värvist ning kaeti puiduvärvi lakiga. Uued pingid valmistati Tampere Harju koguduse rahalisel toel. Pärast kiriku renoveerimist on koguduse liikmete ning külastajate arv vaikselt, kuid märgatavalt kasvama hakanud.
18. detsembril 2008 tähistas Peeteli kirik oma 70. juubelit.
Pühapäeviti kell 11.00 toimuvad Peeteli kirikus missad ning pühapäevakool, laupäeviti kell 10.00 on venekeelne teenistus.


Alfred von Schlieffen.
Krahv Alfred von Schlieffen (28. veebruar 1833 Berliin – 4. jaanuar 1913 Berliin) oli Preisimaa ja Saksa sõjaväelane (kindralfeldmarssal), kes on tuntud peamiselt Schlieffeni plaani koostajana. Ta oli Saksa keisririigi kindralstaabi juht 1891–1906.
Schlieffen sündis Preisi sõjaväelase (kindrali) pojana ja astus 1854 sõjaväkke. Ta osales 1866. aastal Preisi-Austria sõjas ja 1870–1871 Preisi-Prantsuse sõjas.
1884. aastal määrati ta Saksamaa keisririigi kindralstaabi sõjaajaloo allosakonna ülemaks ja sai 1891. aastal krahv Alfred von Waldersee järglasena kindralstaabi ülemaks. Sellel ametikohal töötas ta kuni oma erruminekuni 1906.
Schlieffen oli oma aja silmapaistev sõjaline strateeg. Ta mõjutas oluliselt 20. sajandi sõjandust eriti sõjaliste manöövrite osas. Tema intellektuaalsel pärandil põhines välksõja doktriin, mida Saksamaa püüdis maailmasõdades rakendada.
Ta avaldas põhjaliku uurimuse "Cannae". See käsitles Cannae lahingut, milles Hannibal purustas Rooma riigi sõjaväe. See teos tõlgiti vene keelde ja ilmus Moskvas kahes köites 1938, samuti tõlgiti see inglise keelde ning seda levitati USA armees ja akadeemilistes ringkondades.
Schlieffeni plaan.
1905 esitas ta Prantsusmaa ja Venemaa purustamiseks mõeldud Schlieffeni plaani, mis pidi vältima kurnavat sõda kahel rindel: esmalt pidid sakslased kolossaalse ümberhaaramisoperatsiooniga (läbi Belgia ja Hollandi) purustama prantslaste väed, seejärel ründama aga kõigi jõududega Venemaad. Inspiratsiooni Läänerinde haardeoperatsiooniks sai Schlieffen Cannae lahingust.
Schlieffen suri 1913. aasta algul, kõigest poolteist aastat enne Esimese maailmasõja puhkemist. Tema viimased sõnad olevat olnud: "Tugevdage paremat tiiba" (Schlieffeni plaani edu sõltus Läänerinde parema tiiva pealetungist).


Alexander von Kluck.
Alexander Heinrich Rudolph von Kluck (20. mai 1846 – 19. oktoober 1934) oli Saksa sõjaväelane, Saksa esimese armee juht Esimeses maailmasõjas.
Esimese maailmasõja algul oli von Kluckil täita Schlieffeni plaani kõige vastutusrikkam osa, kuna tema armee asetses Saksa rinde parema tiiva äärel ning pidi sooritama kõige pikema kaarpealetungi Prantsusmaale. Esialgse plaani kohaselt pidi ta armee jõudma Pariisist lääne poole, et linn selja tagant vallutada. Kuid sõjategevuse käigus otsustas von Kluck liikuda selle asemel hoopis Pariisi ette, et purustada Prantsuse viies armee ning sulgeda tekkinud lõhe Karl von Bülowi teise armeega. Von Kluck arvas, et prantslased on juba sisuliselt löödud ning tungis liiga kaugele lõunasse. Kui prantslased aga septembri alguses 1914 vastupealetungi alustasid, ei jõudnud von Kluck oma vägesid enam koondada ning sakslased olid sunnitud Marne'i lahingu tagajärjel taanduma. Von Kluck jäi tegevteenistusse kuni 1916. aastani, mil ta erru läks.
Aastal 1920 avaldas ta oma memuaarid esimestest sõjakuudest.
Alexander von Kluck suri 1934. aastal 88-aastasena Berliinis.
Kluck, Alexander von
Kluck, Alexander von
Kluck, Alexander von


Kǎrdžali piirkond.
Kǎrdžali piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias. Piirneb lõunas Kreekaga.
Piirkonnas on 5 linna: Ardino, Džebel, Kǎrdžali, Krumovgrad ja Momčilgrad.
2001. aasta rahvaloenduse andmeil oli 61,6% elanikest türklased ja 34,1% bulgaarlased. 2011. aastal on need näitajad vastavalt 66,2% ja 30,2%.


Jamboli piirkond.
Jamboli piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias. Piirneb lõunas Türgiga.


Loveči piirkond.
Loveči piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias.


Sofia piirkond.
Sofia piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias.


Sofija-grad.
Sofija-grad on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias. Hõlmab pealinna Sofia ja selle lähiümbruse alad.


Montana piirkond.
Montana piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaaria loodeosas. Piirneb põhjas Rumeeniaga ja edelas Serbiaga.
Haldusjaotus.
thumb


Pazardžiki piirkond.
Pazardžiki piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias.


Tǎrgovište piirkond.
Tǎrgovište piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias.


Šumeni piirkond.
Šumeni piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias.


Stara Zagora piirkond.
Stara Zagora piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias.


Vidini piirkond.
Vidini piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias. Piirneb läänes Serbiaga ja põhjas Rumeeniaga.
Piirkonnas on 141 asualt, neist 7 linna.
Haldusjaotus.
thumb


Varna piirkond.
Varna piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias.


Veliko Tărnovo piirkond.
Veliko Tărnovo piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias.
Haldusjaotus.
thumb


Plovdivi piirkond.
Plovdivi piirkond on 1. järgu haldusüksus Bulgaarias.
Piirkonnas on 17 linna, neist suuremad on Plovdiv, Asenovgrad ja Karlovo.


Ülemine Vaika saar.
Ülemine Vaika saar on saar Saare maakonnas Vilsandi rahvuspargis Vilsandist läänes, Vaika saarte lõunapoolseim saar.


Keskmine Vaika saar.
Keskmine Vaika saar on Vaika saarte hulka kuuluv saar Saare maakonnas Vilsandi rahvuspargis Vilsandist läänes.


Alumine Vaika saar.
Alumine Vaika saar on saar Saare maakonnas Vilsandi rahvuspargis Vilsandist läänes.


Karl von Bülow.
Karl von Bülow (24. aprill 1846 – 31. august 1921) oli Saksamaa sõjaväelane, teise armee juht Esimese maailmasõja alguses.
Von Bülowi armee tungis sõja alguses Kesk-Belgiasse ning vallutas augusti lõpus Namuri kindluse ning lõi järgnevalt mitmes lahingus Prantsuse viiendat armeed. Samas tekkis Bülowil vastuolusid nii Saksa esimese armee juhi Alexander von Klucki, kes arvas, et Bülow liigub edasi liialt aeglaselt, kui ka kolmanda armee ülema Max Klemens von Hauseniga, kes Bülowi enese arvates liialt aeglaselt liikus. Kui sakslased olid jõudnud Pariisi lähistele, hakkas nii Bülowile kui ka Kluckile muret tegema tühik, mis jäi nende armeede vahele ning nõnda liikus Kluck otse lõunasse, selle asemel, et Schlieffeni plaani kohaselt mööduda Pariisist lääne suunas. Klucki armee venis liialt mööda rinnet välja ning järgnenud prantslaste vastupealetungis, mis sai tuntuks Marne'i lahingu nime all, löödi sakslased tagasi. Bülow jäi teise armee juhatajaks kuni 1915. aastani, mil ta elas üle südameataki. Aastal 1916 läks Bülow lõplikult erru.
Karl von Bülow suri 1921. aastal Berliinis.
Bülow, Karl von
Bülow, Karl von
Bülow, Karl von


Vilsandi rahvuspark.
Vilsandi rahvuspark asub Saare maakonna lääneosas Lümanda ja Kihelkonna vallas. Looduskaitseala moodustavad Vilsandi saar koos ümbritsevate laidude ja rahudega (sealhulgas Vaika saared) ning Atla, Kihelkonna ja Kuusnõmme laht neis paiknevate saartega. Vilsandi rahvuspargis on ligi sada saart, koos ümbritseva akvatooriumiga ja Saaremaa rannikuga hõlmab see kokku 237,59 km² (23759 ha) suuruse ala, millest meri moodustab 105 km².
Baltimaade vanim kaitseala hõlmab mitmeid erineva maastikuga looduskomplekse, millest iseloomulikumad on meresaared. Vilsandi on ainuke inimasustusega saar kaitsealal.
Registreeritud on üle 250 linnuliigi, kellest pesitsemas võib kohata 112; arvukamalt hahku (üle 4000 paari). Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes valgepõsk-laglesid, kirjuhahku ja teisi merelinde.
Vilsandi rahvuspargis Harilaiul asuv Kiipsaare nukk oli filmi "Somnambuul" tegevuspaigaks.
Poolsaared.
Eeriksaare poolsaar – Elda poolsaar – Harilaid (poolsaar) – Juksirahu poolsaar – Kakru nukk – Kelba nukk – Kiipsaare nukk – Kubjama säär – Kuusnõmme poolsaar – Maturahu poolsaar – Orjassaare nukk – Panga nukk – Papissaare poolsaar – Pikanina
Lahed.
Abaja laht – Atla laht – Auksaare laht – Haagi lõugas – Junkru laht – Kihelkonna laht – Kiirassaare laht – Kiisa laht – Kuusnõmme laht – Kööbe lõugas – Lülle laht – Uudepanga laht
Saared.
Aherahu – Alumine Vaika saar – Antsulaiud – Innarahu – Kalarahu – Karirahu – Keskmine Vaika saar – Kitselaid – Kolmekivirahud – Koerakuiv – Kuivarahu (Telve juures) – Kuivarahud (Vilsandi lõunarannikul) – Kullipank – Kurgurahu – Käkimaa – Käkirahu – Laasirahu – Lambarahu – Lausma saar – Linderahu – Loonalaid – Mihklirahu – Mustpank – Noogimaa – Nootamaa – Pihlalaid – Piskumadal – Punasekivirahu – Pätsurahu – Rannasitik – Riinurahu – Saarejaagu rahud – Salava – Sepasitik – Sokulaid – Säinaste kuiv – Telve – Umalakotid – Urverahu – Vasikalaid – Vesiloo – Vilsandi - Võrkrahu – Ülemine Vaika saar


Tapa valla vapp.
Tapa valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tapa valla vapp.
Vapp on kinnitatud 2005. aastal.
Vapi kirjeldus.
Tapa valla vapiks on heraldiline kilp, mis on jaotatud diagonaalselt kolme ossa. Ülemine osa on punane, alumine osa on must ja nende vahel on diagonaalne laineline valge (vapil hõbedane) joon. Punase ala sees on kujutatud kolmjalga. Alumisel mustal alal on kolm hõbedast tähte.
Põhjendus.
Vapi punane osa viitab Tapa linna vapile, sümboliseerides arvatavaid kunagisi lahinguid Tapa aladel. Must osa sümboliseerib Lehtse turbaalasid ning viitab ka Lehtse valla endisele vapile. Valge (vapil hõbedane) joon tähistab Valgejõge ning viitab Saksi valla endisele vapile.
Kolmjalga on tuntud kui hea õnne sümbol, tähistades katkematu ringina uuenemist, liikumist ja elu järjepidevust. Sümboli liikumine kolme eri suunda näitab teede hargnemist Tapalt. Kolm hõbedast tähte tähistavad kolme ühinenud omavalitsust.
Hõbe on valguse ja puhtuse, punane aga nooruslikkuse ja elujõu värv. Must sümboliseerib maalähedust.
Välislink.
Vapp


Filipp Vigel.
Filipp Filippovitš Vigel (vene keeles "Филипп Филиппович Вигель"; 23. november (vana kalendri järgi 12. november) 1786 Simbuhhino – 1. aprill (vana kalendri järgi 20. märts) 1856 Moskva) oli Venemaa riigiametnik ja memuarist, Aleksandr Puškini sõber ning mõttekaaslane.
Ajaloo ja kirjanduse seisukohalt omavad suurt väärtust Vigeli memuaarid pealkirja all "Märkmed" ("Записки"), mis ilmusid esimest korda trükis ajakirja Russki Vestnik ("Русский вестник") veergudel aastatel 1864–1865. Memuaarides on kirjeldatud põhjalikult 19. sajandi esimese poole Venemaa eluolu, kombeid ja väärtusi ning kajastatud tolleaegsete silmapaistvate isikute elu.
Päritolu.
Ema poolt põlvnes Filipp Vigel Lebedevide aadlisuguvõsast, isapoolsed juured ei ole aga lõpuni selged. Arvanud ennast algselt rootslaseks, selgus Vigelile oma päritolu uurides, et pigem põlvneb ta kas eestlastest või soomlastest. Tema isapoolne vanaisa teenis Rootsi armees ja langes venelaste kätte vangi Poltava lahingus. Asunud Vene keisri teenistusse, suri ta 1764. aastal.
Filipp Vigeli isa, samuti Filipp, sündis 1740. aastal ja teenis kadetikorpuses, jõudes Jelizaveta Petrovna valitsusaja lõpuks lipniku auastmeni. Ta pälvinud Peeter III soosingu: viimase kuuekuulise valitsusaja kestel ülendati teda kolmel korral – esmalt nooremleitnandiks, seejärel leitnandiks ja kaptenleitnandiks. Talle oleks omistatud ka tiibadjutandi aukraad, kuid Peeter III kukutamine ja Katariina II tõus troonile viis Filipp Vigel vanema hoopis trellide taha. Peatselt ta küll vabastati ja lubati 1764 ka armeesse tagasi majori auastmes. Tema sõjaväeline karjäär jätkus kindralstaabis ja Narva polgus.
Lapsepõlv ja varane noorus.
Filipp Vigel sündis tänase Penza oblasti territooriumil Simbuhhino külas perekonna valdustes. Juba tema varases nooruses kolis perekond Kiievisse, kuhu Filipp Vigel vanem saadeti linna ülemkomandandiks. Algul õpetas poissi sunnismaine talupoeg Aleksandr Nikitin, seitsmeaastaselt läks aga poisi kasvatamine üle sakslasest koduõpetajale Christian Muthile. Kui Filippi õde Natalja abiellus jaanuaris 1798 Moskva sõjaväelise kuberneri krahv Ivan Saltõkoviga ja kolis elama Moskvasse, otsustati suurlinnaga tutvuma saata ka väike Filipp. Moskvas pandi Vigel õppima prantsuse pansionaati, kus õpetati nii poisse kui ka tüdrukuid. Süveneva koduigatsuse tõttu suundus ta peatselt tagasi Kiievisse, kus tema kasvatamise võttis enda peale ema sõbranna vürstinna Golitsõna. Vürstinna juures töötas kümmekond koduõpetajat, kes õpetasid nii Golitsõnide lapsi kui ka siis noort Filippi. Üks tuntumaid isikuid nende õpetajate seas oli valmimeister Ivan Krõlov. Olles veetnud Golitsõnide majas Kiievi lähistel umbes kümme kuud, saadeti Vigel koos Mihhail Golitsõniga taas Moskvasse.
Veebruaris 1800 suundus Filipp Vigel Moskvast Peterburgi, asudes elama oma vanema venna Paveli juurde. Peterburis külastas ta ka esmakordselt teatrit, kusjuures eriti sügava mulje jättis talle ooper. Pärast viit kuud Venemaa pealinnas said vennad isalt käsu Moskvasse tagasi pöörduda ja juulis 1800 nad ka seda tegid. Filipp oleks pidanud alustama teenistust kürassiiripolgus, kuid et see teenistus leiti talle sobimatu olevat, sai temast õpilane Väliskolleegiumi arhiivis. Muuhulgas tegeles ta dokumentide tõlkimisega prantsuse keelest vene keelde. Vaba aega veetis ta teatris, raamatuid lugedes ja balle külastades.
Augusti lõpus 1802 lahkus Filipp Vigel koos oma vanema venna Paveliga Moskvast ja saabus sama aasta septembris Peterburgi, kus alustas teenistust riigiametnikuna.
Riigiteenistus.
Kohe Peterburgi saabumise järel ei õnnestunud Vigelil tööd saada, kuid 1803. aastal alustas ta karjääri ametnikuna siseasjade ministeeriumis. Esimestel aastatel maksti talle küll palka, kuid reaalselt oli tööd teha vähe, sest ministeerium ja selle struktuur olid alles loomisel. Nii reisis ta jätkuvalt üsna palju, külastades tihti Penzat ja Moskvat. Peatselt hakkas Vigelit vaevama aga rahapuudus.
Just rahapuuduse tõttu avaldas Vigel soovi osaleda suvel 1805 Hiina poole teele asunud diplomaatilise saatkonna töös. Erakorralise ja täievolilise suursaadikuna juhtis seda saatkonda krahv Juri Golovkin. Teekond kestis mitu kuud, pikem peatus tehti juulis Kaasanis. Saatkonna tegevus aga ebaõnnestus, Pekingisse neid ei lubatud ja nad pidasid vaid vähesel määral läbirääkimisi Hiina esindajatega Maimatšenis (Altanbulagis). Tagasiteed Peterburgi alustati detsembris 1805. Golovkin, Vigel ja teised diplomaadid jõudsid pealinna tagasi märtsis 1806, olles teel olnud umbes kümme kuud.
Tagasipöördumise järel jätkas Vigel tööd siseasjade ministeeriumis Mihhail Speranski ja Viktor Kotšubei alluvuses. Kiiret karjääri tal teha ei õnnestunud ja suures osas süüdistas ta selles just suure reformaatorina tuntuks saanud riiginõunik Speranskit. Aastal 1808 osales ta Tsarskoje Selo lütseumi avamisel, kus tutvus ka Puškiniga. Vigeli tööst ministeeriumis on võrdlemisi vähe teada, sest oma memuaarides ta sellel ei peatu. Eriti olulist rolli tal seal täita ei tulnud. Hiljem oli ta tegev ka rahandusministeeriumis ja Peterburi arhitektuurikomitees. Aastal 1818 parandas ta kolm ja pool kuud oma tervist Pariisis.
Filipp Vigel liitus millalgi pärast 1808. aastat ka vabamüürlastega. Memuaaride kohaselt kuulus ta Peterburi prantsuse looži "Amis du Nord".
Vigeli karjäär sai hoo sisse 1820. aastatel. Aastal 1823 sai temast Bessaraabia asehalduri kantseleiülem, juba aasta hiljem aga Bessaraabia asekuberner. Sellel ametikohal oli ta aastatel 1824–1826. Bessaraabias kasvas tema senine tutvus Puškiniga üle sõpruseks ja sai alguse nende kirjavahetus. Seejärel teenis Vigel 1828. aasta lõpuni Kertši linnapeana ja suundus siis tagasi Peterburgi, kus oli 1829–1840 usuasjade ministeeriumi välismaiste usutunnistuste direktor.
Riigiteenistusest läks Filipp Vigel erru aastal 1840, elas seejärel vaheldumisi Peterburis ja Moskvas ning pühendus oma memuaaride kirjutamisele. Ta suri 20. märtsil (1. aprillil) 1856 Moskvas.
Kirjanduslik tegevus.
Filipp Vigeli aktiivne osalus kirjanduselus sai alguse 1815. aastal, kui asutati kirjanduslik rühmitus "Arzamass" ("Aрзамас"). Selle ridadesse kuulusid nii silmapaistvad kirjandustegelased (näiteks Aleksandr Puškin ja Vassili Žukovski) kui ka kirjandushuvilised poliitikud, ametnikud ja teadlased (lisaks Vigelile näiteks Sergei Uvarov ja Dmitri Bludov). Rühmitus tegutses kolm aastat ja pidas regulaarseid kogunemisi igal neljapäeval. Vigel kuulus rühmitusse eelkõige hea kirjandusetundja ning teatrikriitikuna. Tema hüüdnimeks oli seal Ibykose kurg ("Ивиков журавль").
Vigeli eluajal teda trükis ei avaldatud ja ajalukku on ta läinud eelkõige postuumselt ilmunud memuaaride kogumikuga "Märkmed" ("Записки"). Memuaaride kirjutamist alustas ta pärast lahkumist riigiteenistusest 1840. aastal ja need hõlmavad Venemaa ajalugu 18. sajandi algusest 19. sajandi keskpaigani. Põhitähelepanu on koondunud sündmustele, mis leidsid aset Vigeli enda eluajal, ja tema kaasaegsetele, kuid ajaloolist ning kultuurilist tausta vahendab ta tagasiulatuvalt Peeter I aegadesse. Oma memuaarides üritab ta kajastada kõiki ühiskonnaelu tahke, pöörates erilist tähelepanu poliitikale, kultuurielule ja Venemaa eri piirkondade eluolule. Kultuurilistes kirjeldustes domineerivad ülevaated Peterburi ja Moskva teatrielust. Isikliku elu ja tegevuse on Vigel jätnud memuaarides tahaplaanile, puudutades seda vaid seoses ühiskonnategelastega, kellega elu ja töö teda kokku viisid, ning seoses paikadega, kuhu ta sattus.
"Märkmed" anti esmakordselt välja ajakirja Russki Vestnik ("Русский Вестник") veergudel aastatel 1864–1865, esimene täielik väljaanne ilmus aga seitsmes osas aastatel 1891–1893 raamatusarjas "Russki Arhiv" ("Русский Архив"). Hiljem on Vigeli memuaarid ilmunud kaheköitelise väljaandena 1928. aastal Moskva kirjastuses "Krug" ("Круг") ja 2003. aastal Moskva kirjastuses "Zahharov" ("Захаров").
Isiklik elu.
Filipp Vigeli isiklikust elust ei ole palju kirjutatud, sest tema homoseksuaalsed kalduvused olid laialdaselt teada juba kaasajal ja reeglina on üritatud sellest teemast mööda vaadata. Võimalik, et ajastu hukkamõistvast suhtumisest omasooarmastusse on tingitud ka tema isikliku elu väga pealiskaudne käsitlus tema memuaarides.
Üheks usaldusväärseks isikuks, kes Vigeli homoseksuaalsusele viitab, on tema sõber Puškin. Viimane on Vigelile pühendanud 1823. aastal kirjutatud luuletuse "Neetud linn Kišinjov" ("Проклятый город Кишинёв!"). Luuletuses võrdleb ta Chişinăud ehk Kišinjovi, kus Vigel sel ajal elas ja töötas, Soodomaga. Teos lõpeb sõnadega: "Тебе служить я буду рад – // Стихами, прозой, всей душою, // Но, Вигель, пощади мой зад!". Hiljem on Puškin oma päevikus kirjutanud: "Eile oli ta [Vigel] minu juures – mulle meeldib tema jutt – ta on tähelepanelik ja asjalik, kuid lõpetab alati mõtetega sodoomiast."
Välislingid.
Vigel, Filipp
Vigel, Filipp
Vigel, Filipp


Alajõe valla vapp.
Alajõe valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Alajõe valla vapp.
Vapp on kinnitatud 17. septembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Sinise võrguga kaetud kuldse kilbi alumisel poolel on sinine laineline väli, millel hõbedane kala.
Põhjendus.
Vapikujundid ja -värvid viitavad valla nimele, Peipsi järvele ja Alajõele ning vallarahva jaoks tähtsale kala võrgupüügile. Vapikujundus osutab ka Alajõe valla seosele Narva piirkonnaga.


Vilsandi tuletorn.
Vilsandi tuletorn on Eesti kõige läänepoolseim tuletorn Saare maakonnas Kihelkonna vallas Vilsandi saarel.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on.
Laternaruumi ja rõduga valge kivitorni kõrgus jalamist on 37 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 40 meetrit.
Ajalugu.
1817. aastal võeti kasutusele ringleva ekraaniga plinktuled, mis kellamehhanismi ja alla rippuvate pommide abil ringlema pandi. 1860. aastal võeti kasutusele Augustin Fresneli dioptriliste klaasprismadega varustatud valgusti. 1906. aastal sai tuletorni ülemaks 22-aastane Artur Toom.
Tuletorni mark ilmus 20. jaanuaril 1999. aastal.
Tule omadused.
Tuletorn töötab pimedal ajal läbi aasta.
Tule kõrgus jalamist on 37 meetrit, merepinnast 40 meetrit.
Tuli paistab kahes erinevas sektoris erineva intensiivsusega. Ühes (asimuudist 212° asimuudini 164,5°) paistab valge tuli 12 meremiili, teises sektoris (164,5° kuni 212°) punane tuli 6 meremiili kaugusele.
Tuli põleb järgmise tsükliga: 1 sekund valge, 2 sekundit pime, jälle sekund valge, 2 sekundit pime, siis 2 sekundit valge ja 7 sekundit pime. Seega on ühe tsükli pikkus 15 sekundit.


Aseri valla vapp.
Aseri valla vapp on Eestis Ida-Viru maakonnas asuva Aseri valla vapp.
Vapp on kinnitatud 9. juunil 1994.
Vapi kirjeldus.
Hõbedasest talast moodustunud vasakule astanguga jaotatud kilbi ülaosa on sinine, alaosa roheline. Sinisel väljal on hõbedane pihlakas.
Põhjendus.
Vapikujundid ja -värvid viitavad Aseri valla loodusele: sinine merele, roheline maismaale taimestikuga ja hõbedasest talast moodustunud astang kõrgele pankrannikule, mille all asuvad omapärase kooslusega lehtmetsad: hõbedane pihlakas.


Vilsandi küla.
Vilsandi küla on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas Vilsandi saarel.
Ajalugu.
Vilsandi on asustanud 18. sajandil saarlased, kes saadeti sinna mõisamaid valvama. 1809. aastal on märgitud Vilsandil neli talu ja üheksa kalurihütti. Vanim põline eesti perekond on ilmselt 1796. aastal Karala mõisast Laido-nimelisele kohale saadetud inimesed, kes 1826. aastast kannavad perenime Mender (hüütud ka Mänder). Aastal 1860 elas aga saarel juba 18 peret.
Oma panuse saare asustamisele on andnud ka hollandi laevnik Johann Doll, kelle laev 1703. aastal Vilsandi lähedal põhja läks ning kes pärast seda saarele elama jäi. Hollandlane ristis saare nimega "Felsland", mis tähendab tõlkes "kaljusaar". Perekonnanime Doll järgi nime saanud Tolli talu oligi algul ainuke 1,0925 ha (80 tiinu) suurune täismajapidamisega vabatalu kogu saarel. Mõisamaade ümberkorraldamisega tuli saarele aga rahvast juurde ning peamiseks elatusallikaks oli 1934. aasta rahvaloenduse järgi 32 majapidamisele ning 169 elanikule merendus ja kalapüük.
Enne sõda oli Vilsandis 8 mootorpaati, 6 suuremat purjepaati ja 36 sõudepaati.
1944. aastal lahkus saarelt 96 inimest. Üks põgenes veel 1956. aastal ja teine 1959. 12 talu jäi täiesti tühjaks, saarele jäi 46 inimest. Aastail 1944–1948 suri saarel 10 inimest. Üks mees hukkus 1944. aastal rindel. Põgenikest leidis 72 inimest varjupaiga Rootsis, 11 USA-s, 2 Saksamaal ja 12 Kanadas.


Üüvere.
Üüvere on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.
Küla nimi on Eesti külade alfabeetilises loetelus kõige viimane.


PostScript.
PostScript on programmeerimiskeel graafiliste objektide (tekst, vektorina kirjeldatud objektid nagu ring, ruut, joon jms ning rastergraafika) kirjeldamiseks sõltumata tulemust realiseerivast seadmest (printer, kuvar vms). Siiski on PostScript ka võimas programmeerimiskeel, millel abil tehtud ka näiteks veebiserver (http://www.pugo.org/).
Ajalugu.
Aluse pani John Warnock 1976. aastal firmas Evans and Sutherland (arvutigraafikaga tegelev ettevõte). 1978 hakkas Warnock tööle Xerox PARC-is koos Martin Newell'ga. Koos kirjutasid nad disainimissüsteemi nimega JaM (John and Martin), mida arendati edasi ning, mida teatakse InterPress nime all. Warnock lahkus ettevõttest koos Chuck Geschke'ga ja rajas Adobe System'i aastal 1982. Seal tegid nad InterPressi põhjal lihtsama keele: PostScript, mis tuli turule 1984. Steve Jobs'i pealekäimisel kohandasid nad keele laserprinteritele. 1985 tuli turule esimene laserprinter (Apple LaserWriter) PostScripti toetusega. See oli mõneti revolutsiooniline. Sellest peale muutus PostScripti kasutamine laserprinterites tavaliseks. Aastaks 2001 ei olnud väga paljud printerid enam PostScripti toetusega, sest selle lisamine printerisse tuli oluliselt kallim kui et teostada lehe renderdamine juba arvutis. Aegamööda on PostScripti tahaplaanile surunud tema järeltulija PDF (Portable Document Format), mida esimest korda tutvustati 1990 aastate alguses, kuid ta ei saavutanud kiiret populaarsust.
PostScript-i keel on saanud 2 suurt uuendust, mida eristatakse levelite abil. Algne PostScript ehk PostScript Level 1 tuli välja aastal 1984. PostScript Level 2 tuli välja aastal 1991. Parandatud oli kiirust, JPEG lisamist otse PostScript-i, dokumendi osade kordamist (Form mehhanism) jms. PostScript Level 3 tuli välja aastal 1997. Parandatud oli värvide käsitlust, vea käsitlust, programmi sisu filtreid (pakkimine, formaatide tõlgendamine jms), programmi ülesehitust.
Programmeerimiskeelena.
PostScript on pinu (andmestruktuur, millest loetakse esimesena viimati sisestatu) põhine süsteem. Tavaliselt kirjutavad PostScript programme teised programmid ja mitte inimene. Keelena sarnaneb PostScript keelele Forth, aga andmestruktuurid sarnanevad rohkem Lisp-ile. Keeles on hulk operaatoreid, mis muudavad pinu sisu (on erandeid: kõik operaatorid ei tarvitse pinu sisu siiski muuta). Iga operaator vajab kindlat hulka ja kindlat andmetüüpi kirjeid pinus ja pinusse jätab samamoodi kindlaksmääratud arvu kindlat tüüpi elemente. Reavahetus ei oma PostScriptis mingit tähtsust, tühik ja reavahetus on samaväärsed. Puudub lause algus ja lõpp, kõike käsitletakse ühe jadana. Tekstilise väärtuse puhul reavahetust ikkagi arvestatakse.
1 2 add 9 8 sub mul
Programmi lõppedes on pinus arv 3.
Kommentaare saab lisada protsendiga, kommentaar kestab rea lõpuni.
/x 123 def % defineeritakse muutuja x väärtusega 123
/x 1 2 add def % defineeritakse muutuja x väärtusega 3
/y x 3 add def % kasutades muutujat x defineeritakse muutuja y väärtusega 6
Nagu näha, siis kaldkriipsu kasutatakse literaadina. Muutuja kasutamisel kaldkriipsu lisada ei tule.
Operaatoriga saab luua tsükleid, esitada tingimusi, defineerida operatsioone korduvaks kasutuseks (nagu funktsioonid), teostada graafilisi operatsioone, muuta pinu sisu (elemente ümber reastada, kustutada, paljundada) ja palju muud.
Interpretaatorid.
PostScripti suudavad interpreteerida GhostScript, Acrobat Distiller.
Copyright (C) 2004 artofcode LLC, Benicia, CA. All rights reserved.
This software comes with NO WARRANTY: see the file PUBLIC for details.
GhostScripti käsureal on näha, mitu elementi on pinus.
GhostScripti koosseisu kuulub ka PostScriptist PDF-i konventeerimise programm, GhostView (gv) ja palju muud.


Venezia provintsi valdade loend.
Venezia provintsi valdade loend loetleb Venezia provintsi vallad (44).


Reduktsioon (keemia).
Reduktsioon ehk redutseerumine (vananenud termin: "taandamine") on redoksreaktsiooni käigus oksüdeerijaga toimuv protsess, mis seisneb selles, et ta liidab endaga elektrone. Protsessi käigus väheneb keemilise elemendi (oksüdeerija) oksüdatsiooniaste.


Kvantitatiivsed uurimismeetodid.
Kvantitatiivsed uurimismeetodid on teadusliku uurimise meetodid, mis keskenduvad uuritava tunnuste kirjeldamisele läbi mõõtmise, vastates esmajoones küsimusele "kui palju" mingit nähtust, omadust või tunnust esineb (vrd kvalitatiivsed uurimismeetodid, mis kirjeldavad nähtusi).
Kvantitatiivuuringu põhieesmärgiks on saada statistiliselt usaldusväärseid andmeid järelduste tegemiseks. Uuringu tulemus on vähe sõltuv uurija tõlgendusest ja näitajad arvulised. Kvaliteedi määrab valimi suurus, küsimused (tüüp, järjestus, ühemõttelisus, asjakohasus).
Loodusteadustes.
Loodusteadustes nimetatakse kvantitatiivuuringuteks kõiki neid, milles kasutatakse mõõtmist.
Analüütilises keemias.
Analüütilises keemias nimetatakse kvantitatiivseteks meetodeid ja võtteid, mida kasutatakse aine hulkade määramiseks.
Sotsiaalteadustes.
Sotsiaalteadustes kasutatavad kvantitatiivsed uuringud põhinevad statistilistel meetoditel. Kvantitatiivuuringute põhimeetodid on valimistatistika, keskmiste tendentside ja variatsioonide mõõtmine, korrelatsioon-regressioonanalüüs, diskriminant-analüüs, klasteranalüüs, faktoranalüüs jt.


Analüütiline keemia.
Analüütiline keemia on keemia haru, mis tegeleb ainete koostise ja struktuuri määramisega.
Analüütiline keemia kasutab ainete keemiliste ja füüsikaliste omaduste erinevusi proovi koostise osaliseks või täielikuks määramiseks ja koostisosade kindlakstegemiseks. Analüütilise keemia alla kuuluvad ka proovide võtmise ja analüüsiks ettevalmistamise tehnikad, mõõtmistulemuste töötlemine, metoodikate valideerimine, analüüsimetoodikate arendamine jm. Analüütiline keemia leiab rakendust paljudes valdkondades: keemiatööstus, keemiateadus, biokeemia, meditsiin, toiduainete tootmine, keskkonnauuringud, kohtukeemia, materjalide analüüs jt.
Uuritava materjali olemuse põhjal jaguneb analüütiline keemia anorgaaniliseks ja orgaaniliseks analüüsiks.
Instrumentaalanalüüsi meetodite rakendamine.
Ainete segu komponentideks lahutamine on tihti vajalik aine puhta proovi saamiseks ja edasiseks identifitseerimiseks näiteks spektroskoopia abil. Suure efektiivsusega lahutusmeetoditest (efektiivsuse tagab protsessi toimumine loendamatu arv kordi) on enamkasutatavad gaasikromatograafia, vedelikukromatograafia ja kapillaarelektroforees. Need meetodid on vastava metoodika rakendamisel kasutatavad ka segu kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks analüüsiks, näiteks retentsiooniindeksite määramise või proovile sisestandardi lisamise abil.


Analüüt.
Analüüt on analüütilise keemia mõiste, see on keemiliseks või füüsikokeemiliseks analüüsiks võetud proovis olev aine (komponent), mille sisaldust või keemilist olemust (struktuuri) määratakse.
Proovi kõikide komponentide - välja arvatud analüüt - kooslust nimetatakse maatriksiks.
Vaata ka.
Analüütiline keemia


Elva jõgi.
Elva jõgi (ka "Ulila jõgi") on Emajõe parempoolne lisajõgi. Saab alguse Valgjärvest Põlva maakonnas.
Jõe pikkus on 85,3 km ja valgala 451,4 km², üldine langus on 144 meetrit. Voolab läbi Elva linnast ja Keeri järvest.
Jõe alguses nimetatakse teda Tamme ojaks, Hellenurme kandis Hellenurme ojaks ning Keeri järvest allavoolu nimetatakse teda ka Ulila jõeks.
Elva jõele on ehitatud mitmeid paisusid ja nende äärde veskeid: Palu, Hellenurme, Rundsu, Peedu, Voika, Tõravere.
Tähtsamad lisajõed on Pulga oja ning Rõhu oja.


Rialto sild.
Rialto sild (itaalia "Ponte di Rialto") on üks Venezia Canal Grande (Suure Kanali) kolmest sillast, olles neist vanim ja tuntuim.
Esimene sild üle Suure Kanali oli 1181. aastal Nicolò Barattieri ehitatud pontoonsild "Ponte della Moneta". Seoses Rialto tähtsuse kasvuga asendati see 1250 aastal puusillaga, mille keskosa oli suuremate laevade möödalaskmiseks ülestõstetav. Sellest ajast on pärit ka silla nimi "Ponte di Rialto".
1310. aastal Bajamonte Tiepolo juhitud rahutustes sild osaliselt põletati. 1444 kukkus sild kokku veeparaadi jälgima kogunenud rahvamassi all.
15. sajandil ehitati sillale väiksed poekesed, mille linnakassasse makstavast rendist kaeti silla hoolduskulud.
1503. aastal tõstatati uue silla ehitamise vajalikkuse küsimus ja asuti vaagima erinevaid projekte; silla kavandamise juures harjutasid kätt mitmed tuntud arhitektid, teiste hulgas ka Jacopo Sansovino, Palladio ja Vignola. Lõpuks valmis uus kivisild 1591. aastal Antonio da Ponte kavandatuna.
Rialto sild jäi kuni 1854. aastani, mil valmis Academia sild ainsaks sillaks üle Suure Kanali.


Floyd Landis.
Floyd Landis 2006. aasta Tour de France'il
Floyd Landis (sündinud 14. oktoobril 1975) on endine USA profijalgrattur.
Floyd Landis võitis 2006. aasta Tour de France'i, kuid oli sunnitud võidust loobuma. Nimelt osutus 20. juulil toimunud 17. etapi järel Landisele tehtud dopinguproov Rahvusvahelise Jalgrattaliidu teate kohaselt positiivseks. Proov näitas liiga kõrget testosterooni taset. Positiivseks osutus ka B-proov. Landis ise teatas enne B-proovi tulemuste selgumist, et ei tunnista ennast olukorras süüdi ning kõrge testosteroonitase on tingitud tema keha iseärasustest. Alles 2010. aastal tunnistas ta, et tarvitas keelatud aineid 2002. aastast alates.
Lisaks üldvõidule kaotas ameeriklane ka auhinnaraha 450 000 eurot ning sai kaheaastase võistluskeelu. Phonaki meeskond teatas tulemuste selgumise järel Landise vallandamisest meeskonnast. Floyd Landisest sai esimene rattur tuuri ajaloos, kellelt võeti võit dopinguafääri pärast.
Prantsusmaa velotuuri üldvõitjaks tõusis algselt Landisele 57 sekundiga kaotanud hispaanlane Óscar Pereiro.


Kodori mäekuru.
Kodori mäekuru (; vene "Кодорский перевал") asub Suur-Kaukasuse Peaahelikus Gruusia-Dagestani piiril. Ühendab Andiiskoje Koissu ülemjooksu Dagestanis Alazani oruga Gruusias.


Imavere valla vapp.
Imavere valla vapp on Järva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Imavere valla vapp.
Vapp on kinnitatud 11. oktoobril 1996.
Vapi kirjeldus.
Rohelisel kilbil kuldne tüvimik ja sellest tõusev vai, millel saateks paremal pool ristikuleht ja vasakul okaspuutaim, kõik kuldsed.
Põhjendus.
Roheline värv sümboliseerib metsa ja rohumaid, kollane värv sümboliseerib põlluharimist ja viljakasvatust. Kuuse oks sümboliseerib metsandust, ristik sümboliseerib põllumajandust.
Välislink.
Vapp


Bari.
Bari on sadamalinn Itaalias, Apuulia maakonna ja Bari provintsi halduskeskus. Asub Aadria mere ääres.
Bari on suuruselt teine Lõuna-Itaalia linn Napoli järel.
Baril on praamiühendus Dubrovniku, Durrësi ja Kérkyraga.
Linnas asub Bari Ülikool.
Kliima.
Baris on kõige soojem kuu juuli, mille keskmine temperatuur on +23 °C. Kõige külmemad kuud on jaanuar ja veebruar, mille keskmine temperatuur on +8 °C. On juhtunud, et talvel sajab lund.
Sademeid on aastas 570 mm, neist kõige rohkem märtsis ja detsembris (70 mm) ning kõige vähem juulis (20 mm).
Ajalugu.
Bari asutati illüürlaste poolt. Ta oli Kreeka ja siis Rooma linn. Antiikajal oli linna nimi Barium. Ta polnud kuigi tähtis koht, sest ehkki ta läks Rooma võimu alla 3. sajandil eKr, mainitakse Bari sadamat esimest korda alles 181 eKr.
Hiljem valitsesid Bari üle üksteise järel idagoodid, Bütsants, saratseenid ja Robert Guiscard'i normannid, kes vallutasid linna 1071. aastal. Barist sai tugev sadam ja kaubanduskeskus, mis rivaalitses 11. sajandil Veneziaga.
Linn käis aga endiselt ühe võimu käest teise kätte: siin peremehetsesid Friedrich II, Anjou krahvid ja Sforzad. 1558. aastal liideti Bari Napoli kuningriigiga.
Bari sai sõdade käigus korduvalt rängalt kannatada, kuid toibus alati. Laastav oli ka 1656.–1657. aasta katk, mis viis hauda ligi 80% elanikest.
Sõpruslinnad.
Bari sõpruslinnad on Baalbek (Liibanon), Bandung (Indoneesia), Banja Luka (Bosnia), Batumi (Gruusia), Durres (Albaania), Guangzhou (Hiina), Korfu (Kreeka), Mar del Plata (Argentiina), Patras (Kreeka) ja Sumgait (Aserbaidžaan).


Kodori jõgi.
Kodori (vene "Кодори" (Kodori), abhaasi "Кәыдры" (Kvõdrõ)) on jõgi Abhaasias. Saab alguse Suur-Kaukasuse Peaaheliku nõlvadelt lähtuvate Sakeni ja Gvandra jõe ühinemisel. Voolab sügavas orus, suubumisel Musta merre moodustab delta.


889.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad
Aastad: 884 885 886 887 888 - 889 - 890 891 892 893 894


888.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad
Aastad: 883 884 885 886 887 - 888 - 889 890 891 892 893


887.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad
Aastad: 882 883 884 885 886 - 887 - 888 889 890 891 892


886.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad
Aastad: 881 882 883 884 885 - 886 - 887 888 889 890 891


Gütersloh.
Gütersloh on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal, Gütersloh' kreisi keskus.
Asulat mainitakse esmakordselt 1184. aastal. 1825. aastal sai linnaõigused.


Rovigo.
Rovigo on linn Itaalias Veneto maakonnas, Rovigo provintsi halduskeskus.
Ajalugu.
Rovigo ("Rhodigium") nime on esmkordselt mainitud ühes 838. aasta Ravenna dokumendis.


Mittetunnustamispoliitika.
Mittetunnustamispoliitika - rahvusvahelise poliitika üks erimenetlus rahvusvahelise õiguse rikkumisest tuleneva olukorra kehtetuks tunnistamiseks. Rajaneb tavadele ja pretsedentidele ning 1928. aastast alates ka Haagi rahvusvahelise kohtu mitmele otsusele. Neist esimene, 3. märtsil 1928 langetatud otsus käsitles Danzigi kohtute jurisdiktsiooni küsimust.
Eesti Vabariigi ja teiste Balti riikide puhul on mittetunnustuspoliitika seisnenud välisriikide ja eriti Ameerika Ühendriikide välispoliitilises doktriinis, mille kohaselt ei tunnustata võõra territooriumi Nõukogude Liidu poolsest vägivaldsest ülevõtust tekkivaid olukordi ega nende järelmeid.
Balti riikide sovetliku okupatsiooni ja anneksiooni mittetunnustuspoliitika kestis 1940-1991 ja järjekindlamalt järgisid seda eeskätt USA, Vatikan ja Iirimaa, kes ei andnud Nõukogude Liidu anastusele Eestis, Lätis ega Leedus ei juriidilist ega faktilist tunnustust.
23. juulil 1940 reageeris USA välisministri kohusetäitja Sumner Welles Nõukogude Liidu okupatsioonile ja anneksioonile Baltimail avaldusega, et “kolme väikese Balti riigi - Eesti, Läti ja Leedu - poliitiline sõltumatus ja territoriaalne puutumatus hävitati ettekavatsetult ühe nende võimsama naabri poolt” ja et “Ühendriikide rahvas seisab vastu mis tahes röövellikule tegevusele, sõltumata sellest, kas see viiakse läbi jõu või jõu kasutamisega ähvardamise teel".
Kui Nõukogude pool 27. veebruaril 1941 Washingtonis toimunud nõupidamisel tuli välja väitega, et president Roosevelti administratsioon olevat oma ajal andnud Nõukogude Liidule tunnustuse (de jure) arusaamisega, et Venemaad ei tükeldata ja Baltikum on Venemaa lahutamatu osa, siis vastas välisministri asetäitja Sumner Welles sellele, et Nõukogude Liit ise tunnustas Balti riike esimesena ja varem kui Ühendriigid; pealegi hakkas Nõukogude Liit Balti riikidega kohe nii diplomaatiliselt kui majanduslikult suhtlema. Sellele argumendile polnud Nõukogude Liidu esindajatel midagi vastu panna.
Wellesi avaldus lülitas Nõukogude Liidu samasse kategooriasse, kuhu USA valitsus oli varem arvanud Jaapani ning Itaalia, kelle teostatud võõralade vallutamist USA põhimõtteliselt ei tunnustanud.
Stimsoni doktriin.
Kolm aastat pärast Rahvasteliidu põhikirja täiendamist Kellogg-Briandi paktiga 1928. aastal, okupeeris Jaapan Hiina provintsi Mandžuuria ja Rahvasteliit seisis katsumuse ees, kuidas tõhusalt rakendada oma põhikirja §10. USA tollane välisminister Henry Stimson, toetudes Kellogg-Briandi paktile, saatis Hiina ja Jaapani valitsustele märgukirja, milles rõhutas, et Ühendriigid ei tunnusta lepinguid ega territoriaalseid muudatusi, mis pole kooskõlas Kellogg-Briandi paktiga. Stimsoni märgukirjast julgustatuna mõistis Rahvasteliit 11. märtsil 1932 Jaapani anneksiooni hukka, kehtestades agressorriigi vastu sanktsioonid. Jaapan vastas Rahvasteliidust väljaastumisega.
Sumner Wellesi avaldusega käivitatud mittetunnustuspoliitika raames keeldus USA valitsus Moskvale üle andmast Balti riikide varasid, muuhulgas ka kaubalaevu, ning jätkas Eesti, Läti ja Leedu diplomaatiliste esindajate tunnustamist. See aitas kaasa Balti riikide taasiseseisvumisele õigusliku järjepidevuse alusel.
Mittetunnustuspoliitika ja külm sõda.
Külmas sõjas kasutas Lääs mittetunnustuspoliitikat relvana Moskva vastu.
Peale lääneriikide järgis ka Hiina Rahvavabariik alates aastast 1977 ja peamiselt propagandistlikel kaalutlustel niihästi Balti riikide kui ka mõne teise liiduvabariigi (näiteks Ukraina) mittetunnustusamise poliitikat. Helsingi lepete sõlmimise järel avaldas Puna-Hiina ametlik uudistetalitus mõistvat seisukohta USA mittetunnustuspoliitika asjus. Hiinas ei kasutatud enam Balti riike mainides Eesti, Läti ega Leedu osas liiduvabriigi (Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi, lühendina NSV) terminit, kuni taasiseseisvumiseni nimetati neid lihtsalt Eestiks, Lätiks ja Leeduks. See sobis igati Pekingil Moskvaga tekkinud ideoloogilise tüli (1962-1986) ja Washingtoniga (1978...) paranevate suhete raamistikku.


Helsingi lepped.
Helsingi lepped - Euroopa Julgeoleku ja Koostöökonverentsil augustis 1975 Euroopa riikide (peale Albaania) ning Ameerika Ühendriikide ja Kanada riigipeade kohtumisel sõlmitud leping, mis sätestas deklaratiivses vormis üleeuroopalise strateegilise julgeoleku ja rahvusvahelise läbikäimise põhimõtted, sealhulgas humanitaarküsimustes. Üks neist - inimõiguste universaalsuse põhimõte (see pole ühegi riigi siseküsimus, vaid rahvusvaheline probleem) - aitas oluliselt kaasa idabloki lagunemisele ja Nõukogude Liidu hukule.


Durrës.
Durrës on sadamalinn Albaanias, Durrësi maakonna halduskeskus.
Tänapäeva Durrësi kohale asutasid 627 eKr Kórinthose ja Kérkyra elanikud "Epidamnose linna. Roomlased nimetasid linna "Dyrrhachiumiks.


885.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad
Aastad: 880 881 882 883 884 - 885 - 886 887 888 889 890


884.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad
Aastad: 879 880 881 882 883 - 884 - 885 886 887 888 889


883.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad
Aastad: 878 879 880 881 882 - 883 - 884 885 886 887 888


882.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad
Aastad: 877 878 879 880 881 - 882 - 883 884 885 886 887


881.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad
Aastad: 876 877 878 879 880 - 881 - 882 883 884 885 886


880.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad
Aastad: 875 876 877 878 879 - 880 - 881 882 883 884 885


878.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad
Aastad: 873 874 875 876 877 - 878 - 879 880 881 882 883


879.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad
Aastad: 874 875 876 877 878 - 879 - 880 881 882 883 884


Diplomaatiline korpus.
Diplomaatiline korpus (ka "corps diplomatique") on riiki akrediteeritud diplomaatide kogum.
Mõningates riikides antakse pikima staažiga suursaadikule või nuntsiusele tiitel diplomaatilise korpuse vanem. Võib juhtuda, et diplomaatiline korpus teeb omavahel koostööd, sealjuures suhete osas asukohariigiga.
Mõningates riikides, eriti Aafrikas, loetakse rahvusvaheliste organisatsioonide esinduste liikmed või juhid diplomaatilise korpuse liikmeteks.


Kvalitatiivsed uurimismeetodid.
Kvalitatiivuuring on teadusliku uurimise meetod, millega otsitakse esmajoones vastust küsimusele, kas mingi tunnus või omadus (kvaliteet) uuritaval esineb või mitte. Sellega üritatakse anda uuritava ammendav kirjeldus lähtuvalt uurimisprobleemist. (Vrd kvantitatiivsed uurimismeetodid, mis üritavad mõõta mingi omaduse või tunnuse esinemise hulka). Metodoloogiliselt erineb kvalitatiivne uuring kvantitatiivsest selle poolest, et esimeses toimub andmete kogumine ja tõlgendamine üheaegselt.
Kvalitatiivse uurimise puhul ei ole tegemist mõõtmisega.
Analüütiline keemia.
Analüütilises keemias on kvalitatiivse uuringu eesmärgiks aine kindlaksmääramine selle keemiliste, bioloogiliste või füüsikaliste omaduste põhjal või aine koostisosade võimalikult täpne määramine (so aine kirjeldamine).
Sotsiaalteadused.
Sotsiaalteadustes on kvalitatiivuuringute eesmärgiks kirjeldada ühiskonnas toimuvat ning mõtestada seda lahti mingist teoreetilisest raamistikust lähtuvalt. Olulised andmete kogumise meetodid on vaatlus, intervjuu, vestlus; andmete analüüsi võtteks kontentanalüüs.
Humanitaarteadused.
Humanitaarteadustes on kvalitatiivsed uurimismeetodid enimlevinud, kuna enamik humanitaarvaldkondi ei oma mõõdetavat uurimisainest.
Kvalitatiivne meetod sotsiaal- ja humanitaarteadustes on sõltuv uurija tõlgendustest - kogutud andmed on hinnangulised. Seetõttu on andmed omavahel raskesti, kuid tinglikult siiski võrreldavad.


Kunda tuletorn.
Kunda tuletorn oli tuletorn koordinaatidega 59°31',1 N ja 26°32',7 E.
Kunda tuletorni eelkäijaks oli Kunda jõe kaldale ehitatud tulepaak, mis hõlbustas lahte sissesõitu, kui 1805. aastal tekkis jõe suudme lähedale asula.
1999. aasta suvel hävis tuletorn tulekahjus.
Märgi number VTA nimekirjas oli 068.


Mohni tuletorn.
Mohni tuletorn on tuletorn Mohni saare loodeosas.
Ajalugu.
Mohni esimene tuletorn oli puust ja ehitati saarele 1806. aastal.
Praegune tuletorn valmis 1871. aastal.
1996. aastast toodavad selle tarbeks elektrit päikesepaneelid ja tuulegeneraator.
Iseloomustus.
See Eesti tuletorn asub merepinnast 33 meetri kõrgusel ja on 27,4 m kõrge. Nähtav 10 meremiili (18,5 km) kaugusele igas suunas (tule sektorit ei ole piiratud).
Geograafilised koordinaadid on.


Laidunina tuletorn.
Laidunina tuletorn on päevamärk Saare maakonnas Laimjala vallas Kahtla laiul.
Päevamärgi geograafilised koordinaadid on.
Punase tellistorni kõrgus jalamist on 24 meetrit ja merepinnast on 27 meetrit.
Ehitis on arhitektuurimälestis (nüüd nimetatakse Laidunina päevamärgiks ehk Kahtla majakaks)
Märgi number VTA nimekirjas oli 983.


Siegen.
Siegen on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal, Siegen-Wittgensteini kreisi keskus. Asub Siegi jõe kaldal.
Siegeni linn rajati 1224. aastal Nassau krahvi ja Kölni peapiiskopi ühisvaldusena. 1303. aastal sai Siegen linnaõigused ja 1381 läks Nassau krahvi ainuvaldusesse.
16. sajandil ümbritseti linn paksude müüride ja 16 müüritorniga.
Siegenis on sündinud Peter Paul Rubens.


Iisaku valla vapp.
Iisaku valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Iisaku valla vapp.
Vapp on kinnitatud 20. detsembril 1994.
Vapi kirjeldus.
Rohelisel kilbil hõbedane alt saehambuline palk. Selle kohal kaks ja all üks kuldne istuv orav.
Põhjendus.
Vapil kajastub mets ja selle töötlemine. 3 oravat sümboliseerivad hoolsust, töökust ja kokkuhoidlikkust ning neile omadustele põhinevad vallarahva tulevikulootused.
Välislink.
Vapp


Illuka valla vapp.
Illuka valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Illuka valla vapp.
Vapp on kinnitatud 29. novembril 1993.
Vapi kirjeldus.
Punase kilbi keskel allasuunatud hõbedase tera ja kuldse käepidemega mõõk, saatena säärest äralõigatud labajalad 1 + 1, varbad väljapoole. Jalgade kohal mõõgast läbistatud kuldne viie kolmiklehega kroon.
Põhjendus.
Illuka vald on tuntud Kalevipoja muistendite rohkuse poolest. Legendaarne Eestimaa kuningas leidis oma lõpu vaenlase käe läbi Kuremäel ja on rahvajutu järgi maetud Kivinõmme metsa. Vapi punane värv ja mõõk räägivad muistsest kuritööst, kroon (eeposes on kuningakssaamisel mainitud kuldset kübarat, kuid kuna Kalevipoja täpset tegutsemisaega on võimatu kindlaks teha, siis on kasutatud Euroopas tuntud kuningavõimu sümbolit - krooni.) sümboliseerib legendaarset hiidu - kuningat Kalevipoega. Hiiu jalgadega on seotud ka Konsu järve tekke muistend.
Välislink.
Vapp


Raul Mälk.
Raul Mälk (sündinud 14. mail 1952 Pärnus) on Eesti diplomaat.
Aastal 1975 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli majandusmatemaatikuna "cum laude". Aastatel 1975–1977 töötas ta ENSV Teaduste Akadeemia majandusinstituudis nooremteadurina. 1983–1985 õppis Leningradi Kõrgemas Parteikoolis ning oli NLKP liige 1990. aastani. Enne Eesti Välisministeeriumisse tööleasumist tegutses Raul Mälk Eesti Raadios välisuudiste toimetuses ning alates 1990. aastast Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli kantseleis.
1992.–1993. aastal oli Mälk välisministri nõunik, 1993–1994 ministri kantseleiülem, 1994–1996 asekantsler poliitika- ning pressiküsimustes ning 1996. aastast 2001. aastani suursaadik Suurbritannias, mille vaheajal, oktoobrist 1998 kuni märtsini 1999, jõudis ta olla ka välisminister. Raul Mälk on juhtinud Eesti delegatsiooni piiriläbirääkimistel Venemaaga.
Ta on töötanud Välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna peadirektorina. 1. juunist 2007 kuni 29. augustini 2011 oli ta Eesti Vabariigi suursaadik Euroopa Liidu juures.
Raul Mälk on laiemale avalikkusele tuntud välispoliitika eksperdina. Ta astub regulaarselt üles välispoliitilisi teemasid lahkavates tele- ja raadiosaadetes ning publitseerinud mitmeid artikleid välispoliitika kuukirjas "Diplomaatia", mille toimetuse kolleegiumisse ta ka kuulub. Ta on tuntud kõrge töövõime, hea huumorimeele ning suurepäraste välispoliitika-alaste teadmiste poolest.
Tunnustused.
Raul Mälgule on 2004. aastal omistatud Valgetähe III klassi teenetemärk.


Jõhvi valla lipp.
Jõhvi valla lipp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Jõhvi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 20. juulil 1992.
20. juulist 1992 kuni 1. jaanuarini 2006 oli lipp kasutusel Jõhvi linna lipuna. 2005. aastal linn ja vald ühinesid ja senine linna lipp sai tekkinud omavalitsuse, Jõhvi valla sümboliks. Varasemal Jõhvi vallal lipp puudus.
Lipu kirjeldus.
Jõhvi valla lipp on täisnurkne riidelaid, mille kõrguse ja laiuse suhe on 1:2. Lipp koosneb viiest ribast: äärtel ja keskel 1/7 laiused valged ribad, nende vahel 2/7 laiused rohelised ribad.
Välislingid.
Lipp


Jõhvi valla vapp.
Jõhvi valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Jõhvi valla vapp.
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2005 määrus nr 140 "Jõhvi linna ja Jõhvi valla haldusterritoriaalse korralduse ja sellega seonduvalt Vabariigi Valitsuse määruste muutmine" alusel senise Jõhvi linna ja senise Jõhvi valla ühinemisel on moodustatud uus omavalitsusüksus Jõhvi vald. Uue Jõhvi valla sümboliks on endise Jõhvi linna vapp.
Vapp on kinnitatud 20. juulil 1992.
Vapi kirjeldus.
Vapp on kilbikujuline. Vapi alumine 2/3 on rohelise põhjaga, millel paremalt vasakule vaatava kuldse hirvepea kujutis, suust väljaulatuva punase keelega. Vapi ülemisel 1/3 punase põhjaga osal on kujutatud 3 hõbedast kuuske.
Vapi põhjendus.
Kuldne hirv ja hõbedane kuuskerida sümboliseerivad Alutaguse metsi.
Vana vapp.
Jõhvi valla vana vapp oli kasutusel 2005. aastani.
Välislingid.
Vapp


Kohtla valla vapp.
Kohtla valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kohtla valla vapp.
Vapp on kinnitatud 10. septembril 1997.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil on kuldne kroon ja sellest vasakul hõbesinine piit ning lainelõikeline vastandvärvides hõbesinine vapitüvi.
Põhjendus.
Kroon viitab eeposele "Kalevipoeg", mille järgi saabus Kalev põhjakotka seljas ja maandus kõrgel Viru kaldal, milleks tõenäoliselt oli Ontika (56 m). Hõbedane piit on Ontika paekallas heraldilisel kujul. Vasakul asuv paekallas kujutab Kohtla valla paiknemist Toila vallast läänes. Toila vapil on paekallast kujutav piit paremal. Lainelõige ja jalus tähistavad vett ja veerikkust.
Välislingid.
Vapp


Kohtla-Nõmme vapp.
Kohtla-Nõmme valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kohtla-Nõmme valla vapp.
Vapp on kinnitatud 16. aprillil 1997.
Valla vapi kavandi autor on Viktor Roosipuu.
Vapi kirjeldus.
Püstiselt poolitatud kuldsel-rohelisel vapikilbil on vastandvärvides tammelehed ja langetatud vastandvärvides lainelõikeline varras.
Põhjendus.
Vapikilbi kuldne väli sümboliseerib Kohtla-Nõmme liivast pinda ja põlevkivi. Roheline tammeleht kuldsel väljal sümboliseerib Kohtla-Nõmme parki. Vapikilbi roheline väli sümboliseerib rohelust ja kuldne tammeleht iidset tamme. Lainelõikeline varras sümboliseerib Kohtla jõge.


Slovakkia valitsusjuhtide loend.
"Siin on loetletud Slovakkia valitsusjuhte".


OpenStreetMap.
Ning sama piirkonna kaart OpenStreetMap-is 2008. aastal.
OpenStreetMap (lühend OSM'") on avatud lähtekoodiga projekt, mille raames luuakse vabalt kasutatavaid geograafilisi andmeid, näiteks tänavakaarte.
Andmeid kogutakse nii käsitsi sisestamise teel kui ka automaatselt mõnedelt GPS seadmetelt. Nii andmed kui ka renderdatud kaardid on avaldatud Open Database License litsensi all.
Ajalugu.
OpenStreetMapi asutas Steve Coast 2004. aasta juulis. Aprillis 2006 asutati vabade geoandmete kogumise ja levitamise edendamiseks fond.
Kaardistamise protsess.
Siiani on kaardi andmed kogutud läbi ühtse kaardistamise protsessi. Tavaliselt algab asi sellest, et kasutaja laeb andmed OSMi oma käsi-GPS seadmest. Peale seda algab käsitöö, mille tulemusena tehakse "punktid" ("nodes"), "segmendid" ("segments") ja "teed" ("ways"), milledele siis antakse antakse võti-väärtus paarid, mis kirjeldavad punkti, segmendi või tee omadusi näiteks tee nimi, laius või tähtsus.
GPS.
Paljud inimesed kasutavad kaardistamise juures sellist programmi nagu GPSBabel, et muuta GPS andmed NMEA formaadist GPX formaati.
Andmeid korjatakse WGS84 formaadis laiuskraad/pikkuskraad ja on tavaliselt esitatud Mercatori projektsioonis.
Vaatamata sellele, et andmeid saab sisestada iga Maal asuva punkti kohta, on seni kaardistatud peamiselt Prantsusmaad, Skandinaaviat ja Suurbritanniat.
Litsents.
Kaardi andmed on avalikustatud Creative Commons Attribution-ShareAlike 2.0 alusel. Enamus programme, mis tegelevad nende kaardi andmetega on avalikustatud GNU GPL litsensi all.
Andmete formaat.
OpenStreetMap kasutab topoloogilist andmestruktuuri, koosnedes punktidest ("nodes"), segmentidest ("segments") ja teedest ("ways").
Vaatamisvahendid.
OpenStreetMap veebileht pakub Ajax stiilis sirvijat veebis vaatamiseks.
Redigeerimisvahendid.
Selleks, et kaardi andmeid nende rakendustega muuta, peab olema registreeritud kasutajanimi, mis on täiesti tasuta. Kõik on kutsutud kaasa lööma.
Peamine veebikaardi vaade esitatakse kasutades vabavaralist Mapnik mootorit. Olemas on ka teine mootor, viimane on kommuuni-põhine projekt.
OSM andmeid saab vaadata ka NASA World Windiga kasutades i.


Legnano.
Legnano on linn Põhja-Itaalias Lombardia maakonnas Milano provintsis.
Ajalugu.
Siin leidis 1176. aastal Lombardia Liiga ja Friedrich I Barbarossa vägede vahel aset Legnano lahing, mis tähistas gvelfide ja gibelliinide vahelise võitluse kulminatsiooni ja pani punkti imperaatori püüdlustele domineerida Lombardia linnriikide üle. Lahing lõppes Lombardia Liiga ehk gvelfide poole võiduga.


Morimondo.
Morimondo on vald Põhja-Itaalias Lombardia maakonnas Milano provintsis. Asub 30 km Milanost edelas.
Valla keskus on Morimondo'". Peale selle on vallas veel Fallavecchia osavald.
Morimondos asub 1135. aastal asutatud tsistertslaste klooster. Kloostri asutanud mungad olid pärit Morimondist Burgundias Prantsusmaal.
Kloostri omaaegset jõukust peegeldab kloostri põhjatiivas asuv imposantne gooti stiilis Santa Maria kloostrikirik. Punastest tellistest ehitatud lihtsa kividekooriga basiilikal on kolm löövi ja silindrilised tellistest laotud nikerdatud kivikapiteelidaga sambad.


Castrop-Rauxel.
Castrop-Rauxel on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Recklinghauseni kreisis. Asub Ruhri linnastus, Dortmundi, Bochumi ja Herne naaberlinn.
Linnas oli 19. sajandil 7 söekaevandust. Viimane neist suleti 1984. aastal.


Moers.
Moers on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Weseli kreisis. Asub Reini jõe kaldal. Moersi naaberlinnad on Duisburg ja Krefeld.
Moersi mainitakse ürikutes esmakordselt 9. sajandil. 1300. aastal sai linnaõigused.


Maastricht.
Vaade Maasi jõelt Maastrichti vanalinnale
Maastricht on linn Hollandis, Limburgi provintsi halduskeskus. Asub Maasi jõe kallastel.
Maastrichtis kirjutati 1992. aastal alla Maastrichti lepingule.
Linnas asub 1976. aastal asutatud Maastrichti ülikool.


Kiasma.
Kiasma on Helsingis Mannerheimintiel asuv nüüdiskunsti muuseum.
Ekspositsiooni põhiosa moodustab Riigi Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogu.
Kiasma projekteerimiskonkurss kuulutati välja 1992. aastal. Konkursil võisid osaleda Põhjamaade ja Baltimaade arhitektid, kutsututena osalesid 5 rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekti. Konkursi võitis USA arhitekt Steven Holl. Muuseumi ehitust alustati 1996. aastal ja see avati 1998. aastal.
2006. aasta maikuus jõudis külastajate arv 2 miljonini.


NRG-tehing.
NRG-tehing oli väljend Mart Laari valitsuse poolt Eesti riigi omandis oleva Narva Elektrijaamade 49 protsendi aktsiate müügitehingule NRG Energyle 2000 aastal, mis kestis rohkem kui aasta ja lõppes lepingu tühistamisega.
Eesti Energia juhatusel ja nõukogul oli nõukogu esimehe Jüri Käo sõnul arvamus, et NRG-tehing on halb ja Eesti Energia oli ka ise võimeline Narva Elektrijaamadesse vajalikus mahus investeerima. President Lennart Meri ja opositsiooni liider Edgar Savisaar soovitasid tehingust loobuda.
Ajaleht Äripäev leidis, et tehing on positiivne ja tehingu suurim pluss on pikaajalise elektrienergia ostulepingu sõlmimine ja hinna fikseerimine. Kui siiani oli tavaline, et hinnamuutused tulid ettevõtjatele ootamatult, maksimaalselt pooleaastase etteteatamisega, siis nüüd saab vähemalt tootjahind olema 15 aastaks teada. Teine kasu oli Äripäeva sõnul elektrihinna läbipaistvamaks muutumine ja Eesti Energia kui monopoli nõrgestamine. Elektri tootjahinnast varem avalikult ei räägitud. Teada oli ka elektrijaamadele müüdava põlevkivi hind. Avalikkusel on lihtsam kontrollida lõpptarbijale müüdava elektri hinna põhjendatust.
Eesti Energia juhatuse esimees Gunnar Okk väitis aga, et hinna fikseerimine 15 aastaks on kahjulik, sest Euroopas energiaturg liberaliseerub. Eesti Energiale valitsuse poolt pealesurutud pikaajaline kohustus osta ameeriklaste juhtimisel töötavatest jõujaamadest elektrit, on tarbijale kahjulik, sest Euroopas elektri hind langeb.
2000. aasta suvel pidas opositsioon mitu rohkearvulist meeleavaldust Eesti elektrijaamade erastamise vastu. Algatai erastamise vastu allkirjade kogumine. Üle Eesti andis 160 tuhat inimest erastamise vastu allkirja. 2001. 23. augustil kogunes tehingut arutama Riigikogu erakorraline istungjärk.
6.septemberil 2001 aastal kirjutasid Eesti Energia ja NRG Energy Tallinnas alla lepingu kolme maailma juhtiva panga SG Investment Banking (Société Générale), The Bank of Tokyo-Mitsubishi, Ltd. ja KBC Bank N.V. esindajatega 285 miljoni euro suuruse laenusündikaadi korraldamiseks. 14-aasta pikkuse lepinguga laenatav raha investeeritakse Narva elektrijaamade energiaplokkide renoveerimiseks ja osaliselt ka Eesti Põlevkivi kaevanduste rekonstrueerimiseks.
2001 aasta detsembris aga teatas peaminister Mart Laar, et Kui NRG ei suuda omapoolseid kohustusi enne aasta lõppu täita, võib tehing katki jääda, sest vastavalt põhitingimuste kokkuleppele pidi NRG Energy tagama rekonstrueerimislaenu rahastamise pankade poolt ilma riigi garantiideta. NRG Energy president Dave Peterson väitis, et tehingu katkemine Eesti algatusel võib raskendada Eesti pääsemist Euroopa Liitu.
Eesti Energia nõukogu otsustas 16. jaanuaril 2002 toimunud koosolekul, et tulenevalt Vabariigi Valitsuse 8. jaanuari 2002 otsusest lõpetatakse läbirääkimised NRG Energy Inc. ja NRGenerating Holdings B.V.-ga. samuti soovitas nõukogu juhatusel mitte uuendada Société Générale, Bank of Tokyo-Mitsubishi ja KBC Finance Ireland antud Narva elektrijaamade renoveerimiseks võetava laenu korraldamise mandaati. Nõukogu otsustas, et Eesti Energia juhatus peab jätkama nõukogu poolt varem heakskiidetud investeeringute programmi täitmist senises mahus ning korraldada AS Narva Elektrijaamad kui kontserni tütaräriühingu investeeringute programmi täitmist vastavalt Narva Elektrijaamad nõukogu poolt kinnitatule, kuid mitte alustada Balti elektrijaama 11. ploki renoveerimisega enne, kui sellele on tagatud vastav finantseerimine. Nõukogu otsustas, et Eesti Energia juhatus peab jätkama koostööd Narva elektrijaamade renoveerimisprojekti ettevalmistamisel Eesti Energiat nõustanud konsultantidega (Schroder Salomon Smith Barney finantsnõustajatena ning Slaughter & May rahvusvahelise õigusnõustajana ja Raidla & Partnerid Eesti õigusnõustajana, jt.) töötamaks välja alternatiivsed ettepanekud Narva elektrijaamade renoveerimisprojekti jätkamise mahtude ja finantseerimise korraldamise osas. Nõukogu otsustas, et Eesti Energia juhatus peab esitama majandusministrile 15. märtsiks 2002. aastal alternatiivsed ettepanekud Narva elektrijaamade renoveerimisprojekti jätkamise mahtude ja finantseerimise korraldamise osas.


Selja jõgi.
Selja jõgi (ka Selgejõgi, Karepa jõgi, Rutja jõgi) on jõgi Lääne-Viru maakonnas. Saab alguse Pandivere kõrgustikult Hulja alevikust. Ülemjooksul voolab kirdesse, keskjooksul põhjaloodesse. Alamjooksul pöörab kirdesse ja suubub Karepa külas Soome lahte.
Jõe pikkus on 44 km ja valgala 410 km².
Tähtsamad lisajõed on Hulja oja, Veltsi oja, Sõmeru jõgi ja Haljala oja.
Osa maalilisest Selja jõe orust on looduskaitse all (Selja jõe oru kaitseala).


875.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad
Aastad: 870 871 872 873 874 - 875 - 876 877 878 879 880


874.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad
Aastad: 869 870 871 872 873 - 874 - 875 876 877 878 879


873.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad
Aastad: 868 869 870 871 872 - 873 - 874 875 876 877 878


872.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad
Aastad: 867 868 869 870 871 - 872 - 873 874 875 876 877


871.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad
Aastad: 866 867 868 869 870 - 871 - 872 873 874 875 876


870.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad
Aastad: 865 866 867 868 869 - 870 - 871 872 873 874 875


Sesto San Giovanni.
Sesto San Giovanni on linn Põhja-Itaalias Lombardia maakonnas Milano provintsis.
Olles kuni 1800–ndate aastate alguseni vaid väike külake, kasvas Sesto San Giovanni 19. sajandi vältel suureks tööstusasulaks. Peale Teist maailmasõda meelitasid töökohad siia tuhandete kaupa immigrante Lõuna-Itaaliast.


Unna.
Unna on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Unna kreisis.
Unnat mainitakse ürikutes esmakordselt 1032. aastal. 1278. aastal sai linnaõigused.
Unna asub vana soolakaubatee Hellwegi ääres.
Linnas peetakse üle aasta itaalia festivali "Un(n)a festa Italiana".


Martin Jürman.
Martin Jürman (sündinud 19. veebruaril 1982 Tallinnas) on ansambli Smilers soolokitarrist.
Varem on Jürman mänginud ansamblites Blood for Blood ja P.V.A.
Ta on Eesti Autorite Ühingu liige.
Välislingid.
Jürman, Martin
Jürman, Martin


Qeqertarsuatsiaq.
Qeqertarsuatsiaq (taani "Hareøen") on asustamata saar Gröönimaa läänerannikul Baffini lahes Qeqertarsuaqi saarest põhjas. Kuulub Qaasuitsupi valda.
Saare pindala on 126 km². Qeqertarsuatsiaq on kagus asuvast märksa suuremast Qeqertarsuaqi saarest eraldatud Maligaati väinaga ja kirdes asuvast Nuussuaqi poolsaarest Sullorsuaqi väinaga.


Mardikalised.
Mardikalised ("Coleoptera") on lülijalgsete selts putukate klassist.
Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neid on kirjeldatud umbes 350 000 liiki, kuid hinnanguliselt on neid 5–8 miljonit liiki. Eestis on leitud 3073 liiki, kuid neid arvatakse leiduvat vähemalt 3400. Neist enamik on maismaalised. Oma suure isendite hulga, biomassi ja ökoloogiliste seoste tõttu on mardikad tähtsad maismaakoosluste komponendid. Põllumajanduslikult ja metsanduslikult kahjulike liikide hulgalt on mardikalised üks olulisemaid putukaseltse Eestis.
Nende teaduslik nimetus tuleb kreekakeelsetest sõnadest "koleos" ('tupp', 'kate') ja "pteros" ('tiib').
Mardikalisi elab palju ka inimelamutes. Lahtiselt seisma jäänud jahusse ning jahusaadustesse asuvab peagi elama harilik jahumardikas ning väike-jahumardikas.
Mardiklaste iseloomulik tunnus on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad. See eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad ("elytrae"). Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks. Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku või kasutatakse lennul kandepindadena. Suised on haukamistüüpi.


Villu Veski.
Villu Veski esinemas Euroopa päeva tähistamisel Vabaduse väljakul 7. mail 2011
Villu Veski (sündinud 19. jaanuaril 1962 Hellamaa külas Muhus) on eesti saksofonist ja helilooja.
1980. aastal lõpetas Orissaare Keskkooli, õppis Eesti Muusikaakadeemias ja sai esimese saksofonistina klassikalise muusikahariduse, täiendades end sel alal ka Prantsusmaal.
Džässmuusikuna on Villu Veski loonud ansamblid: Villu Veski kvartett (1985), Avicenna (1987), Saxappeal Band (1992),Tallinna saksofonikvarteti liige alates 1983. Põhjamaist etnodžässi mängiv muusikaprojekt "Põhjala Saarte Hääled" sai alguse 1998. Villu Veski JazzGroup alates 2006. Kontsertreisid on nende aastate jooksul toimunud pea kõigis Euroopa maades, Skandinaavias, endise Nõukogude Liidu aladel, Hiinas, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Villu Veski on plaadikompanii TUTL artist.


Kärde.
Kärde on küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas.
1. juulil 1661 sõlmiti Kärde mõisas Venemaa ja Rootsi vahel Kärde rahu. Kärdes asub Kärde rahumajake, kus rahvapärimuse järgi peeti rahuläbirääkimisi.


Eesti mägede loend.
See artikkel loetleb Eestis asuvaid künkaid (eesti kõrgeim "mägi" on tegelikult küngas), kõrgustikke ja kõrgendikke.
Õ.
Eesti mägede loend
Mägede loend


Jõestik.
Jõestik on peajõgi koos lisajõgede ja harujõgedega.
Kui jõestiku keskmeks on peajõgi, siis jõevõrk hõlmab kõiki mingil vaadeldaval alal olevaid vooluveekogusid.


Representatsioon.
Representatsioon (inglise keeles "representation", saksa keeles "Repräsentation") on mitte kohaloleva või esiloleva tegemine kohal- või esilolevaks ettekujutuses.
Representatsiooni käigus tehakse presentseks see, mis parajasti tegelikult või veel presentne pole ning esitatakse see kohalolevana. Enamasti on representatsioon subjekti vaimne tegevus või võime, kuid mõistet võib kasutada ka objektide puhul, mis teineteist representeerivad ja on niimoodi teineteise representatsioonideks.


Funafuti.
Funafuti atoll, Fongafale asukohas on punane ruut
Funafuti on atoll Vaikses ookeanis, Tuvalu suurim atoll, kus asub riigi pealinn. Atoll koosneb vähemalt 33 saarest, millest vähemalt 3 on asustatud. Rahvaarv on 4500 (2002).
Suurim saar on Fongafale, kus asub Vaiaku külas ka riigi valitsus ja rahvusvaheline lennuväli.
Funafutil on 9 küla (sulgudes elanike arv 2002): Lofeagai (399), Teone (540)
Fakaifou (1007), Senala (589), Alapi (1024), Vaiaku (516), Tekavatoetoe (343), Funafara (22), Amatuku (52).


Lüganuse valla vapp.
Lüganuse valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Lüganuse valla vapp.
Vapp on kinnitatud 9. juunil 1997.
Vapi kirjeldus.
Hõbedase tõstetud ja tipust tagasipööratud otstega sarikaga jaotatud sini-rohelise kilbi alumisel rohelisel väljal kolmeharuline leek ja selle all avatud raamat - mõlemad hõbedased.
Põhjendus.
Valla vapi kujundid sümboliseerivad selliseid eestlastele igiomaseid väärtusi nagu oma kodu (talu) ja talupidamist - sarikas; kodusoojus ja läbi põlvkondade püsiv tugev eesti pere - tuleleek; haridus ja vaimuvalgus üldiselt - avatud raamat.
Sinine värvus on taeva ja vee (mere), samuti vaimsuse võrdkuju, roheline värvus sümboliseerib loodust, noorust ning lootust.
Välislink.
Vapp


Lohusuu valla vapp.
Lohusuu valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Lohusuu valla vapp.
Vapp on kinnitatud 7. veebruaril 1997.
Vapi kirjeldus.
Põigiti poolitatud rohelisel-sinisel kilbil on hõbedane laineline palk. Kilbi ülemisel väljal kaks hõbedast hobuserauda, otsad ülespidi. Alumisel väljal kaks lainelisest palgist laskuvat hõbedast õngekonksu, asetatud seljakuti.
Põhjendus.
Vapivärvid viitavad valla metsadele, põldudele ja Peipsi järvele. Vapivärvid märgivad ka paikkonna ajaloolist kuulumist Tartumaa koosseisu. Sinine ja hõbe on samuti Virumaa värvid. Laineline palk tähistab valla jõgesid. Hobuseraud on õnne sümbol. Kaks hobuserauda valla vapil sümboliseerivad ka Lohusuu valla eesti ja vene kogukondi. Hobuserauad märgivad samuti Lohusuud läbivat pika ajalooga maanteed ning osutavad Lohusuu arengus suuri teeneid omavale Bernhard Reinhold von Skoghile. Õnged tähistavad kalapüüki.
Välislingid.
Vapp


Alexandre Dumas vanem.
Alexandre Dumas vanem, sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 Villers-Cotterêts, Aisne'i departemang – 5. detsember 1870, Puys, Dieppe'i lähedal) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas.
Kirjaniku sünnitunnistusel oli nimeks Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie. Davy de la Pailleterie nimi pärines vanaisalt, kes põlvnes normanni aadlisuguvõsast. Kirjaniku isa läks oma isaga riidu ja hakkas kasutama ema nime Dumas. Umbes 1815. aastast hakkas kirjanik kasutama üksnes nimekuju "Alexandre Dumas".
Dumas' isa, Thomas-Alexandre Davy de la Pailleterie oli markii de la Pailleterie ja Santo Domingost pärit neegritari Marie Cessette Dumas' poeg. "Ancien régimei ajal oli Thomas-Alexandre reamees, kes võttis 1786. aastal Dumas' nime. Hiljem sai temast Napoleoni armees kindral. Peale kindral Dumas' surma 1806. aastal sattus perekond raskesse majanduslikku olukorda ning Alexandre läks Pariisi eesmärgiga juristina töötada. Tal õnnestus Orleans'i hertsogi, tulevase kuningas Louis-Philippe'i õukonnas koht saavutada, kuid seejärel asus ta teatris õnne proovima. Kuigi Alexandre Dumas vanem on tänapäeval tuntud seiklusjuttude poolest, saavutaski ta omal ajal tuntuse draamakirjanikuna.
Tema tuntuimad tööd on "Kolm musketäri" ("Les Trois Mousquetaires", avaldatud 1844, etendatud 1845); "Kakskümmend aastat hiljem" ("Vingt Ans après", avaldatud 1845); "Krahv Monte-Cristo" ("Le Comte de Monte Cristo" avaldatud 1844–45); "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem" ("Dix Ans plus tard ou le Vicomte de Bragelonne", avaldatud 1848–50 ja "Must tulp" ("La Tulipe noire", avaldatud 1850).


Kudjape.
Kudjape ("Kudjapea, Kudjapä, Kudjapäh") on alevik Saare maakonnas asuvas Kaarma vallas.
2. novembril 2004 oli elanike arv 463. Alaliste elanike arv 01.01.2011 oli 531.
Alevikus asuvad Kudjape kalmistu, tammik, jäätmejaam, aiand ja samanimeline talu. Alevik on nime saanud lähedal asunud Kudjape mõisa järgi.
Kalmistu juurest algab laialehise metsa ja loomännikuga Kudjape-Upa loodusrada (5km).
Kudjape aleviku lähedal asuvad Kuressaare linnaosad: Ida-Niidu ja Lilleküla.
Aadressikohad.
Hiie tänav, Kase tänav, Kuressaare tee, Lillevälja tänav, Loo tänav, Mereranna tee, Mesilase tänav, Männi tänav, Päklimetsa tee, Tööstuse tänav.


Okasmetsavöönd.
Okasmetsavöönd ehk taiga on loodusvöönd, mis on levinud peamiselt põhjapoolkeral, Põhja-Ameerikas ja Euraasias parasvöötme põhjaosas. Okasmetsavöönd on kõige laiemini levinud loodusvöönd, millega on kaetud enamus Kanadat ja Venemaad. Lõunapoolkeral on okasmetsi väga vähe.


Paluküla hiiemägi.
Paluküla hiiemägi asub Rapla ja Juuru kihelkonna piiril ajaloolisel Lõuna-Harjumaal. Tänaste kaartide järgi leiab hiiemäe Rapla maakonna kagusopist Kehtna valla maadelt vana Paluküla küla südamest.
Aastal 2009 said Paluküla hiiemäe kaitsjad Arvi Sepp, Lembi Välli ja Toivo Sepp aunimetuse Hiie sõber.
Looduslik tähtsus.
Paluküla hiiemäe kõrgus on 106 meetrit üle merepinna. Tegu on ajaloolise Harjumaa kõige kõrgema mäega. Siinse kauni, omapärase ja liigirikka looduse kaitsmiseks on loodud Kõnnumaa maastikukaitseala. Paluküla hiiemäe lõunakülge kutsutakse Reevimäeks. Sõna "reev" tähendab rannikumurdes serva, äärt. Reevimägi on Paluküla hiiemäe üks osa, nagu kinnitab ka kohalik pärimus.
Pärimus.
Hiiemäel asub Tõnniauk, kuhu on toodud ja siiamaani tuuakse värsket (uudset, esimest). Mäel on peetud jaanituld. Tänapäeval kasutatakse kultuslikult kõige rohkem vastlasõidu tegemiseks.
Hiiemägi vanemates allikates.
"Vastu Iiekõnnu põldusid, Harjumaa peal, viimase Liumäe kingu ääres, on Lalli küla. Põhjapool kaugemal seisab Palu küla, mäekinkude vahel. Paluküla põhjapoolses osas on pühakspeetud palvetamiskoht, kõrge kingu peal, mille otsas vanad elupõlised kased kasvavad. Vanadusest on nad juba nõrgaks jäänud, nii et neist tuul mõned juba maha on murdnud. Siit on ka vist küla oma nime saanud. Iiekõndu ja Lalli küla lahutab Palu külast kitsas mädasoo; ka siia oli piiri peale sild tehtud, nüüdse Lelle Piirisilla talu lähedal. Palukülast võis soode ja rabade vahelt mööda mäeseljandikkusid kuni nüüdse Ingliste mõisa juurde pääseda ja siit oli tee takistamata Lindanisasse ja mereäärde lahti."


Kalkar.
Kalkar on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Kleve kreisis.
Kalkaris asub tuumareaktor, mida ehitati 1972–1985, kuid ei võetud kasutusse.


Doodžide palee.
Doodžide palee ("Palazzo Ducale") on gooti stiilis palee Venezias, ajalooline doodžide residents, kust valitseti Venezia Vabariigi üle. Palees käisid koos vabariigi nõukogud ja peeti kohtuistungeid. Doodžide palee asub Püha Markuse väljaku ("Piazza di San Marco") ääres.
Esialgne, 9. sajandil ehitatud palee meenutas pigem kindlust kui lossi. Sel oli neli esiletungivat torni ja kõrge kaitsemüür.
Praeguse ilme sai palee aastatel 1309–1424. Tõenäoliselt Filippo Calendario kavandatud ehitis järgis suures osas esialgse palee eeskuju. Vajaduse ümberehituse järele põhjusasid korduvad põlengud. Palee põles täielikult maha 976 ja 1106; 1483, 1574 ja 1577 hävis tulekahjus osa ruumidest. Püha Markuse sadamabasseini poolne lõunafassaad valmis 14. sajandi alguses ja Püha Markuse väljaku poole avanev fassaad sajand hiljem. Palee tiibfassaade peetakse gooti kunsti tippnäideteks maailmas. Neile omast Veneetsia gooti stiili iseloomustavad idamaised mõjutused.
Väravad.
Sadamabasseini poole avaneb Teravilja värav ("Porta della Frumento"). Siin asub tänapäeval sissepääs muuseumi.
Palee paraadvärava, "Piazetta" poole avaneva Paberivärava ("Porta della Carta") on 1438–1443 hilisgooti stiilis kavandanud Giovanni ja Bartolomeo Buon. Värav on nime saanud tõenäoliselt sellest, et värava kõrval asus Riigiarhiiv. Värav on rikkalikult kaunistatud kivinikerdustega, mis omal ajal olid osaliselt kaetud lehtkullaga. Ukse kohal paikneb tiivuline Püha Markuse lõvi, kelle ees põlvitab doodž Francesco Foscari: selle kujutise on Luigi Ferrari 1885. aastal taastanud esialgse, Napoleoni käsul lõhutud reljeefi eeskujul.
Saalid.
Palee suurim ja tuntuim ruum on Suure Nõukogu saal ("Sala del Maggior Consiglio"), kus käis koos legistratuur. Tohutu saali ülaserva ääristavad doodžide portreed. Otsaseina katab Tintoretto "Paradiis", mida peetakse maailma suurimaks lõuendil teostatud maaliks.
Palee tagaosas ühendab Ohete sild ("Ponte dei Sospiri") lossi vanglaga. Sild on saanud nime selle järgi, et üle selle viidi kurjategijaid hukkamisele.


Viltina sadamakompleks.
Viltina sadamakompleks on viikingiaegsete saarlaste kogunemispaik, kogu Skandinaavias haruldane oma vanuse tõttu. See 11. sajandist pärinev "kärajakoht" avastati Marika Mägi juhendamisel toimunud arheoloogilistel väljakaevamistel Laimjala vallas Viltina külas 2006. aasta suvel.
See muinasaegne sadamakompleks on sarnastest leidudest Eesti suurim.


136199 Eris.
136199 Eris (varasem tähistus 2003 UB313, varasem mitteametlik nimi Xena'") on Päikesesüsteemi kääbusplaneet, Pluutost suurem Neptuuni-tagune objekt. Ta on saanud nime vanakreeka jumalanna Erise järgi.
Selle avastasid Michael E. Brown, Chad Trujillo ja David L. Rabinowitz 5. jaanuaril 2005 21. oktoobril 2003 tehtud ülesvõtete põhjal. Avastusest teatati 29. juulil 2005.
Et tegemist on Pluutost suurema taevakehaga ning võrreldava suurusega taevakehi võidakse Päikesesüsteemis veelgi avastada, täpsustas Rahvusvaheline Astronoomiaunioon planeedi definitsiooni. Vastavalt 24. augustil 2006 heakskiidetud definitsioonile kvalifitseerus 2003 UB313 kääbusplaneediks.
Enne seda otsust nimetasid selle avastanud Palomari Observatooriumi astronoomid ning NASA seda Päikesesüsteemi kümnendaks planeediks. Üks avastajatest Michael E. Brown on teatanud, et ta on rahul nimetusega "kääbusplaneet".
2003 UB313 tiirleb ümber Päikese piirkonnas, mida nimetatakse "hajutatud kettaks" ("scattered disc").
2003 UB313 afeel on 97,56 astronoomilist ühikut ehk 14,60 miljardit km ning periheel on 37,77 astronoomilist ühikut ehk 5,65 miljardit kilomeetrit. Praegu asub ta Päikesest 14,4 miljardi kilomeetri kaugusel. Tiirlemisperiood on 556,7 aastat.
Eris on väga hästi valgust peegeldav taevakeha, mille pind on tõenäoliselt kaetud jäätunud metaaniga. Albeedo on koguni 86% ehk pealelangevast valgusest peegeldatakse tagasi 86%. Sarnase albeedoga klassi kuulub vaid Saturni kuu Enceladus.
Tal on vähemalt üks looduslik kaaslane. Need kaks taevakeha on kaugeimad praeguseks teadaolevad Päikesesüsteemi taevakehad. Kääbusplaneedi kuu Dysnomia sai nime jumalanna Erise tütre järgi.
Michael E. Brown teatas aprillis 2006, et Hubble'i kosmoseteleskoop on mõõtnud taevakeha diameetriks 2400 km. Hispaanias raadioteleskoobiga tehtud mõõtmised aga andsid Erise läbimõõduks 3100 kilomeetrit.
M. Brown arvab ka, et see taevakeha on kaetud metaanijääga nagu Pluutogi. Nõnda tundub 2003 UB313 olevat Pluutole sarnasem kui ükski varem teadaolev taevakeha.
Ametliku nime andmine jäi ootama otsust, kas see taevakeha kvalifitseerub planeediks. Xena ("Sõjaprintsess Xena" järgi) on avastajate poolt antud tinglik nimi, Lila (ühe avastaja vastsündinud tütre järgi) on nimi, mis figureerib selle veebisaidi aadressis, kus uue taevakeha avastamisest teatati. Hoolimata kuuldustest ei ole avastajad esitanud Rahvusvahelisele Astronoomiaunioonile kumbagi nime. Kaaslase hüüdnimi Gabrielle pärineb "Sõjaprintsess Xena" teise tegelase nimest.


Lotte Jürjendal.
Lotte Jürjendal (sündinud 11. oktoobril 1986) on Eesti muusik ja kunstnik.
Ta on õppinud Vanalinna Hariduskolleegiumi humanitaarklassis.
Laulab projektis Edasi, laulis 2002–2005 Kwing-Kungksis, osalenud projektis Olematute Bändide Festival ja mänginud süntesaatorit Bad Applesis, laulab projektis Stella.
Lotte kunsti on esitletud Kullo Lastegaleriis Tallinna XIII Graafikatriennaali laste- ja noortenäitusel 2004. aasta septembris ning noorte kunstnike näitusel "Sex" Vaal Galeriis 2006. aasta mais.
Isiklikku.
Ta on Robert Jürjendali tütar.


Viidumägi.
Viidumägi on kõrgeim mägi Saaremaal.
Viidumägi ulatub 59 meetrit üle merepinna ja on kõrgeim punkt Lääne-Saaremaa kõrgendikul Viidumäe looduskaitsealal.
Mäe edelaosas asuvad looduskaitsealale jäävad Viidumäe allikad.


Kudjape kalmistu.
Kudjape kalmistu asub Kudjape külas Kuressaare kirdepiiril alates 1780. aastast. Kalmistut nimetatakse ka Kuressaare linnakalmistuks. Kaugus 3 km Kuressaare linnakeskusest.
Teises maailmasõjas langenud sõduritele on vana kalmistu lääneküljel eraldi rahula: tammepuude all lebavad nii sakslaste, venelaste kui ka eestlaste luud. Saksa sõjaväekalmistu, kuhu on maetud ligi 700 sõjaväelast, taasavati 1996. aastal. Impulsi unarusse jäetud sõdurihaudade korrastamiseks andis Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliit.
Kalmistu uuemas osas on mälestusmärk küüditamise ja reisilaeva Estonia huku ohvritele.
Kalmistu juurest algab laialehise metsa ja loomännikuga Kudjape-Upa loodusrada (5 km).
Kalmistu arhitektuurist.
Siinsed kabelid on ehitatud klassitsistlikus laadis ja arhitektuurimälestisena kaitse all. Peaväravas asuvad 1848. aastal ehitatud kreeka templeid jäljendavate sammastikfassaadidega kabelid.
1870. aastast pärineb neogooti stiilis perekond Grosswaldi kabel ning järgmisest aastakümnest Otto Wildenbergi neoklassitsistlik kabel.
Kalmistul leidub hulgaliselt 19. sajandi I poole raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu ning meisterlikult viimistletud klassitsistlikke hauamonumente, millele sageli antud urni või vaasi kuju. Raiddekooris on esindatud kannelüürid, hammaslõige, rippuvaid rätikuid, vanikud ja teised klassitsistlikud motiivid.
Kalmistule maetud tuntuid inimesi.
Kalmistu lõunapoolsesse ossa on maetud kultuuritegelased Johann Wilhelm Ludwig von Luce ja Jean Baptiste Holzmayer, kunstnik Friedrich Sigmund Stern. Martin Körberi haud asub kalmistu keskosas.
Veidi loode poole on maetud meditsiinidoktor akadeemik Aleksander Paldrok (1871–1944), kellel on suuri teeneid leepra ravimisel.
Kalmistul on ka Joosep Aaviku, Axel von Buxhoevedeni ja paljude teiste viimsed puhkepaigad.


Jorge del Castillo.
Jorge Alfonso Alejandro del Castillo Gálvez (sündinud 2. juulil 1950 Limas) on Peruu jurist ja poliitik, 28. juulist 2006 kuni 14. oktoobrini 2008 Peruu peaminister.
Aastatel 1968–1974 õppis ta õigusteadust Lima San Marcose Riiklikus Ülikoolis. Hiljem on ta ennast täiendanud riigiõiguse alal.
Jorge Del Castillo töötas 1984–1986 Barranco linnapeana ja 1986–1987 Lima prefektina. Aastal 1987 valiti ta Lima linnapeaks ja töötas sellel ametikohal kaks aastat.
Aastast 1995 on ta olnud Peruu Kongressi liige. 1999 sai temast ka vasaktsentristliku erakonna "Partido Aprista Peruano" peasekretär.
President Alan García Pérez nimetas Jorge Del Castillo 28. juulil 2006 oma uue valitsuse juhiks.


Viltina.
Viltina hajaküla asub Saaremaa lõunaosas Laimjala vallas.
Seal külas Villemi talus asub pukktuulik, millele tehti 2005. aasta suvel põhjalik remont, misjärel läks vahetusse kogu kere laudis, katus ning neljandik kereraamistikust. Tuulik on muinsuskaitse all.
Seal on kivikalmed, Koogilao kivi ja pea tuhandeaastane Viltina sadamakompleks, Tepulaht ja Viltina Roolaht.
Arvatakse, et Viltina külas asuval Virvi allika veel on raviomadused.


Vakuoolne düstroofia.
Vakuoolne düstroofia on üks düstroofiatest, avaldub rakus vakuoolide ehk tühikute tekkimisega, mille sees on valku sisaldav vedelik. Võib taandareneda, kuid enamasti on lõpe ebasoodne, rakk hävib.


Sarvdüstroofia.
Sarvdüstroofia avaldub kas liigse või väärastunud sarvaine ehk keratiini moodustumisega epiteelirakkudes või kohtades, kus normaalselt üldse sarvestumist ei toimu.


Hüaliintilgaline düstroofia.
Hüaliintilgaline düstroofia avaldub hüaliinsete valgutilkade (suuremad, klaasjad valgukämbud) kogunemises rakkudesse. Kahjustus võib raku hävitada, tekib nekroos.


2006. aasta Küprose parlamendivalimised.
2006. aasta Küprose parlamendivalimised toimusid 21. mail. Osavõtt oli 89,00%.
Valimistulemus.
Kommunistliku Töörahva Progressiivse Partei (kreekakeelne lühend: "AKEL"), tsentristliku Demokraatliku Partei ("DIKO") ja sotsiaaldemokraatliku Liikumise Sotsiaaldemokraatia Eest ("EDEK") vaheline koalitsioon sai taas parlamendienamuse, võites 34 kohta 56-st.
Välislink.
Parlamendivalimised, 2006 Küpros


Amüloidoos.
Amüloidoos ehk amüloidne düstroofia on valguainevahetuse häire, mille korral ladestub rakkudevahelisse ruumi ultrastruktuurilt sarnase, kuid keemiliselt erineva koostisega valguline aine amüloid.
Amüloidi on võimalik makroskoopiliselt diagnoosida lahangulaua juures Lugoli lahusega, mis sisaldab joodi ning värvib amüloidi sisaldava piirkonna pruuniks. Sellele piirkonnale väävelhappe lisamisel muutub see mustjasvioletseks. Sellise reaktsiooni järgi on amüloid ka oma nime saanud, kuna ka tärklis tekitab sarnase reaktsiooni ning algselt peeti teda tärklisele sarnaseks aineks (tärklis kreeka keeles "amylon", ladina keeles "amylum").
Amüloidoosi protsess on pöördumatu. Amüloid avaldab rõhku elundi rakkudele ja tekib funktsionaalne puudulikkus.
Makroskoopiliselt on elund suurem, heledam, tihkem, vahaja läikega. Põrna folliikulitesse ladestuv amüloid muudab folliikulid transparentseks. Sellist põrna nimetatakse saagopõrnaks, kuna sarnased poolläbipaistvad on keedetult saagopalmi terad. Kui amüloid on ladestunud difuusselt põrna punases pulbis, kasutatakse nimetust "sinkpõrn" singiga sarnanemise tõttu.


Hüalinoos.
Hüalinoos ehk kollageeni hüaliniseerumine seisneb hüaliini ladestumises rakkudevahelisse ainesse.


Sirvikalender.
Sirvikalender (ehk sirvilauad või sirvid) on ruunikalender, mida on tarvitanud eri rahvad kogu Põhja-Euroopas.
Eestis kasutusel olnud ruunikalendrid võib jagada kahte rühma. Esimesse kuuluvad päevakriipsudega-, teise kalendriruunidega kalendrid.
Kõik Eestis säilinud ruunikalendrid on igavesed, s. o. neid võib kasutada igal aastal. Kõik nad vastavad juuliuse kalendrile, ehkki neid ei ole raske kohandada gregooriuse kalendriga. Peaaegu ühelgi kalendril ei esine jaotust kuudeks, nende aluseks on nädal. Ruunikalendrite abil on kerge arvestada nädalapäevi, kuid väga ebamugav on määrata kuupäevi ja kuid. Võib arvata, et ruunikalendrite tekkimise perioodil kuupäevi ja kuid ei fikseeritud ning päevi loendati nädalate järgi ühest tähtpäevast teiseni. (L. Maistrov. „Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist“ 1 kogumik 1968. a.)
Sirvikalendris vastab igale päevale kahe horisontaalse joone vahel olev vertikaalne kriips, kalendri- või ruunimärk. Skandinaavias tähistab tihtipeale iga nädalapäeva üks ruunitähestiku seitsmest esimesest märgist, mis kalendris on tavapärases, F-ist algavas järjestuses.
Tähtpäevi märgitakse, jätkates nädalapäeva kriipsu või kalendriruuni läbi ülemise horisontaalse joone ja tähistades tähtpäeva äratuntava märgiga. Enamus puukalendritel on keskmise rea peal päevamärgid. Märgid on lauakujulistel kalendritel joonte vahel. Saua või mõõga kujulistel kalendritel aga lõigatud tahkudele. Tahkude vahelised kandid moodustavad märke piiravad jooned. Päevamärkidest üleval pool on tavaliselt päikesekalendri tähtpäevadega-, kirikupühade- ja talutöödega jne. seotud märgid. päevamärkidest all pool on kuu faasidega või kõvade ja pehmete aegadega seotud märgid.
Kalendri tavapärasemad kujud on pikem sau, kus on esitatud pool aastat või terve aasta või üksikute aja perjoodidega sirvilaudadest koosnev komplekt. Lauakeste arv on olnud 6,7 või 13. Skandinaaviast on leitud ka 22-,16- ja 8-jaolisi kalendreid.
Tänapäevane tarvitus maausuliste hulgas.
Eestis säilinud 18.–19. sajandi sirvilaudade eeskujul koostatud kalender on 1978. aastast saati tarvitusel olnud maausuliste hulgas. Tänapäeval annab sirvikalendrit igal aastal välja Maavalla Koda "Maavalla kalendri" nime all, kus aastaid nummerdatakse alates Billingeni katastroofist.
Kalendri kuunimed, pühad ja tähtpäevad ning kuuseisude kord lähtub maarahva pärimusest. Pühade–tähtpäevade valikul on reeglina jäädud nende juurde, mille maausuline tähendus ja tavad on teada. Erandiks näiteks tõnnipäev (7. detsember) või kolletamispäev (14. oktoober), mille kohta pole teada üldse mingeid tavasid.
Aasta jagamisel on aluseks võetud kristlik kalender 12 kuu ja 7–päevase nädalaga. Kuude nimed on võetud erinevatest murretest ja murrakutest. Teatavasti leidub maakeelseid kuunimesid rohkesti ja neid on kasutatud paiguti erinevalt. Näiteks sydakuuks on nimetatud nii jaanuari kui veebruari. Sirvikalendris on pakutud välja vaid üks võimalik valik maakeelseid kuunimesid.
28 aasta jooksul on sirve välja antud peamiselt käsitrükis (linool- ja siiditrükk, hiljem ka valguskoopiad). Viimastel aastatel on sirvid ilmunud trükis.


Rahvuslind.
Rahvuslind on riigi loodus- ja linnukaitsesümbol. Rahvuslinnu mõiste võttis kasutusele Rahvusvaheline Linnukaitsenõukogu 1960. aastal.
Eesti rahvuslind on suitsupääsuke (alates 26. septembrist 1962).


Max Klemens von Hausen.
Vabahärra Max Klemens Lothar von Hausen (17. detsember 1846 Dresden – 19. aprill 1922 Dresden) oli Saksimaa kuningriigi ja Saksa keisririigi sõjaväelane ja poliitik. Põhiliselt on ta tuntud Saksa 3. armee ülemjuhatajana Esimeses maailmasõjas.
Hausen pärines Saksimaalt ja osales Saksi armee lihtsõdurina 1866 Preisi-Austria sõjas Austria poolel. 1871 sai temast Berliini sõjaväeakadeemia õppejõud ja seejärel 1875 Saksamaa kindralstaabi ohvitser.
1902. aastal sai Hausenist Saksimaa sõjaminister. Selle ametikoha säilitas ta 1914. aasta maini, kusjuures 1912 sai ta lisaks peaministriks.
Enne Esimest maailmasõda oli Hausen XII armeekorpuse komandör, kuid sõja algul määrati ta 3. armee juhiks. Ühes Alexander von Klucki 1. armee ja Karl von Bülowi 2. armeega oli tal täita Saksamaa strateegia aluseks oleva Schlieffeni plaani vastutusrikkaim osa: purustada prantslaste kaitse Pariisi ees ja nad hiilgaslikku kotti haarata. Sõja käigus osutus Hauseni armee edenemine kõige aeglasemaks, kuid sellele vaatamata oli ka tema kuni Marne'i lahinguni üldiselt edukas. Tema armee (nagu enamik teisigi Saksa armeesid) vastutas asjatute sõjapurustuste, näiteks Reimsi laastamise eest. Hausen vägivalda tsiviilisikute kallal heaks ei kiitnud, kuid arvas, et see on sõja tingimustes paratamatu.
Pärast Marne'i lahingut, kui Saksa armeed olid taganenud stabiilstele kaitseliinidele Aisne'i jõel, läks Hausen 9. septembril 1914 erru ja 3. armee juhiks sai Karl von Einem.


JavaScript.
JavaScript on Netscape'i poolt loodud objektorienteeritud programmeerimiskeel, mida kasutatakse peamiselt veebilehtede skriptimiseks. JavaScript on ülemhulk ECMAScripti standardi poolt defineeritud keelest.
Hoolimata nimest pole JavaScriptil kuigi palju ühist Javaga. Mõlemad keeled jagavad küll C-st pärit süntaksit ning on objektorienteeritud, kuid nende erinevused on suuremad kui sarnasused.
Ajalugu.
JavaScript on loodud Brendan Eichi poolt Netscape'is. Algselt kandis keel nimetust Mocha, siis LiveScript ning lõpuks JavaScript. Esimene JavaScripti toega veebilehitseja oli 1995 septembris välja lastud Netscape Navigator 2.0 (siis veel LiveScript). 1996 augustis lisas Microsoft JavaScriptiga ühilduva keele JScript veebilehitsejasse Internet Explorer 3.0.
JavaScript standardiseeriti Ecma International poolt 1997. aasta juunikuus nime ECMAScript all. ECMAScript keskendub vaid keeleomadustele, aga JavaScript lisaks ka veebikeskkonnale.
Aastal 2010 on JavaScripti versiooniks 1.8.1. Viimastel aastatel on saanud JavaScripti areng uue tõuke tänu Ajax tehnoloogia tähelepanu saamisega.
Ülevaade.
JavaScripti peetakse väga paljude poolt ülilihtsaks keeleks, mille abil saab lehele väikeseid efekte lisada. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele pakub JavaScript väga laialdasi võimalusi väheste kuid võimsate keelevahenditega.
Kõige laialdasemalt kasutatakse JavaScripti veebilehtedel. Seda peetakse koguni maailma populaarseimaks programmeerimiskeeleks. Kuid brauserid pole JavaScripti ainuke keskkond.
Väljaspool veebi kasutavad JavaScripti näiteks Adobe Reader (JavaScript PDF failides) ja Adobe Photoshop. Arendamisel on OpenOffice.org makrode kirjutamise võimalus JavaScriptiga. Iga rakendus pakub enda sisseehitatud objekte, mille abil saab operatsioone teostada (brauserites on selleks objektiks window).
Süntaks.
JavaScripti süntaks pärineb suuresti C-st, millest on üle võetud if ja switch tingimuslaused, for ja while tsüklid ja operaatorid. Javast pärinevad throw ning try-catch konstruktsioonid erindite viskamiseks ja püüdmiseks.
Objektid ja massiivid.
var myArray = [2, 3, 5, 7, 11];
myArray.length; // tagastab 5 (massiivi pikkuse)
JavaScripti objektide ja massiivide süntaksil põhineb JSON ("JavaScript Object Notation") andmevahetusformaat, mida kasutatakse ohtralt koos Ajax-iga.
Konstruktorfunktsioonid ja prototüübid.
john.greet(mary); // väljastab: Hello Mary, my name is John
mary.greet(john); // väljastab: Hello John, my name is Mary
Kaasamine veebilehele.
Enamasti kaasatakse JavaScript lehele tavalise lähtekoodi kujul. Suuremate failide korral kasutatakse minimiseerimist, et vähendada allalaetavat andmehulka ja kiirendada seeläbi lehekülje laadimist.
Mitte kõik brauserid ei toeta JavaScripti ning ka nendel mis toetavad, saab selle välja lülitada. Kuna pole garanteeritud, et leheküljel olev JavaScript lehe avanedes käivitub, siis saab kasutada JavaScripti nõnda, et see üksnes täiendab ilma JavaScriptitagi toimivat lehekülge.
Turvalisus.
Sageli lülitavad kasutajad brauseril JavaScripti toe välja. Seda tehakse peamiselt turvalisuse pärast. Veebilehitseja lubab skriptile küll õige vähe. Muuhulgas keelab ta kohalikule kettale ligipääsu, väliste koodide käivitamise, ligipääsu dokumentidele, mis ei asu samas serveris, ligipääsu külastatud lehtede nimekirjale (selle hoolimata lubab eelnevalt külastatud lehtedele tagasi suunata), kõvakettalt faili üleslaadimist kui kasutaja ise ei ole failinime ette ütelnud, sulgeda akent, mis ei ole avatud javascripti poolt (selleks küsitakse kasutajalt luba).


Alessandro Allori.
Alessandro di Cristofano di Lorenzo del Bronzino Allori (31. mai 1535 Firenze – 22. september 1607 Firenze) oli Itaalia maalikunstnik, hilise Firenze koolkonna maneristliku suuna esindaja.
Tema isa suri 1540 ja isa lähedane sõber kunstnik Agnolo Bronzino kasvatas Alessandro üles. Seetõttu kutsus Allori Bronzinot onuks ja nimetas iseennastki mõnikord Bronzinoks. Bronzino kasvatas ka Allori kunstnikuks.
Teine Allori mõjutaja oli Michelangelo, kelle töödega kunstnik tutvus Roomas aastatel 1554–1559. Ta oli ka Giorgio Vasari õpilane. Mõjutusi sai Allori ka Antverpeni koolkonnalt.
Allori oli omal ajal tuntud kui suurepärane aktimaalija ja portretist. Kuid tema lihvitud figuurid on ebaloomulikes asendites, mis jätavad mulje külmadest marmorkujudest. Kui 16. sajandi alguseks hakkas mujal Euroopas levima barokk, mille figuuridest kiirgas elu, siis Allori kujutatud inimesed nägid endiselt välja natuke kivikujude moodi. Selles mõttes õnnestusid tal paraadportreed natuke paremini, sest seal ongi kujutatav pisut skulptuuri moodi.
Tuntud kunstnik oli ka Allessandro poeg Cristofano Allori. Giovanni Maria Butteri oli tema kaastööline ja Giovanni Bizzelli oli tema tähtsaim õpilane. Tema õpilased olid ka Cesare Dandini, Aurelio Lomi ja Giovanni Battista Vanni.
2006 kinkis Saksamaal töötanud Suurbritannia väliskorrespondent Charles Wheeler Berliini maaligaleriile Alessandro Allori originaalmaali. Ta oli selle saanud 1952 pulmakingiks, aga alles hiljaaegu sai ta aru maali tõelisest autorist ja väärtusest. Britid olid maali Teises maailmasõjas röövinud. Maalil oli kujutatud Firenze hertsoginna Toledo Eleonora (1522–1562) ja maali mõõtmed olid 12×16 cm.


Väike-Maarja valla lipp.
Väike-Maarja valla lipp on Eesti haldusüksuse Väike-Maarja valla lipp.
2005. aasta 22. oktoobril ühinesid Väike-Maarja vald ja Avanduse vald, ühinenud valla (Väike-Maarja vald) lipuks kinnitati endise Väike-Maarja valla lipp.
Lipp on kinnitatud 1. veebruaril 1995.
Lipu kirjeldus.
Valla lipu proportsioonid on samad, mis Eesti Vabariigi lipul 7:11, kuid mitte suurem kui Eesti lipp (106x165 cm).
Kangas on jaotatud neljaks väljaks selliselt, et vardapoolne ülemine väli on ruut, mille külje pikkus on 2/5 lipukanga kõrgusest. Ülemine vardapoolne ja sellest diagonaalselt asuv alumine väli on sinised, alumine vardapoolne ja sellest diagonaalselt asuv ülemine väli on valged. Ülemisel vardapoolsel sinisel väljal on valge veetilga kujutis.
Lipu sinise toon on PMS 2985.
Põhjendus.
Väike-Maarja valla lipukujundiks on veetilk sinisel taustal, mis sümboliseerib puhast vett ning Väike-Maarja erilist seotust põhjavee- ja loodushoiuga.
Väike-Maarja vald asub Pandivere kõrgustiku keskmes. Siinne paikkond on oluline Põhja-Eesti veevaru moodustumisel - Pandivere kõrgustikult saavad alguse Valgejõgi, Loobu, Selja, Jägala, Põltsamaa, Pedja ja Pärnu jõgi. Geoloogilise aluspõhja kivimite lõhelisus on soodustanud rohkete karstialade ja allikate teket. 90% siit lähtuvate jõgede vee äravoolust pärineb allikaveest.
Tulenevalt pinnaehituslikust eripärast on põhjavesi nõrgalt kaitstud ja keskkonnaprobleemid Pandivere kõrgustikul jäävalt aktuaalsed. Veetilk paikkonna sümbolina annab märku siinse looduse haavatavusest ja sellesse heaperemeheliku suhtumise vajadusest.


Turaida vaherahu.
Aastal 1211 toimunud suurele Viljandi linnuse piiramisele vastasid eestlased omapoolse rünnakuga. 1212. aastal toimus eesti hõimude ühine suuroperatsioon - Toreida piiramine. Väga verine lahing, kus osales eestlasi kõigist maakondadest.
Nagu ütleb kroonik Henrik: Kirjelduste järgi võib oletada, et tegemist oli suurejoonelise lahinguga, milles nähtavasti ei saavutanud edu kumbki pool. Kuna see suur lahing ja sellele eelnenud kümned rüüsteretked ning sõja käigus levima hakanud katk olid maad kõvasti kurnanud, sõlmisid eestlased, liivlased ja latgalid omavahelise rahu, mis varsti uuendati ka sakslastega.
Üldiselt on selge, et vaherahust oli eelkõige huvitatud saksa pool, aga samuti vajasid sõjast kosumiseks puhkust eestlased. See, et sakalased oleks nüüd justkui ristitud, ei tähenda sisuliselt midagi ja pantvangid anti rohkem vaherahu kinnitamiseks, kuna Sakala ristimisest ei räägi ükski vaherahu-aega käsitlev Henriku sissekanne. Kindlasti tegid eestlased selle vaherahu ajal ettevalmistusi ja plaane ka sõja üheks suurimaks rünnakuks, milleks oli Riia piiramine 1215. aastal.
Tagantjärele tark olles võib siiski öelda, et vaherahust lõikasid rohkem kasu sakslased, suurendades ja uuendades oma vägesid Riias ja kindlustades oma positsioone Baltimaades.


Aleksander Heintalu.
Aleksander Heintalu (sünninimi Aleksander Rassadkin, tuntud ka kui Vigala Sass; sündinud 31. mail 1941 Tartus rauamao-aastal) on eesti ravitseja ja publitsist, põllumajandusteaduste doktor.
Ta ravib taimedega vähki, hulginärvi kroonilist põletikku, leukeemiat, ainevahetushäreid ja atroofiat ning sportlastel ülekoormusest tingitud hälveid.
Olulisemad teosed on eepos "Kuldmamma!" (üle 900 lehekulge runodena), ravimtaimede raamat "Kuidas ma ravin rahvast" 16 osa - 25000 retseptiga üle 1500 juhtumi baasil, "Taimedega vähiravi vastu", raamatud "Appi vampiirid", "Estide (tšuudide) hingestatud ilm" I-II osa, "Tšuudide Maagiaraamat", "KUNSTI KULDLÕIKE KASUTAMINE Haljastuses"; jne.
Ta ise kirjutab enda kohta: ema (Krasna maarahva setolane-Smolenski oblastist Kraasna asundusest) poolt tšuud-setolane, isa poolt slaavi juut (SUVA´ROV MIHHAIL), rahvuselt setolane.
Kasvas üles 7 erinevas lastekodus, kust sai ka põhikooli hariduse, erikoolis aga metallitreiali kutse.
Pärast teenimist Nõukogude Armees täiendas iseseisvalt enda haridusteed, saades alguses Räpina Aiandustehnikumis aiandusspetsialistiks, hiljem Eesti Põllumajandusakadeemias õpetatud agronoomiks. 1987. aastal kaitses ta doktorikraadi põllumajanduse alal (haruldaste ravimtaimete agrotehnika NSVL loodetsoonis), (hübriidne anzuur, kahekojaline rodioola, muguljumikas).
Aastatel 1968–1984 töötas ta aednik-haljastajana, mille alusel EPA lõpetamisel taheti diplomitöö eest "Vanade parkide regenereerimine "Vana-Vigala pargi näitel" anda teaduste kandidaadi nimetus, kuid seda Moskvas ei kinnitanud. Töötas õpetajana Vigala põllutöökoolis. Sel ajal renoveeris ka Vigala mõisa pargi, mille eest anti ta algselt kohtusse, kus tema tööd hinnati õigeks kuigi ebaseaduslikuks, sest ministeerium ei olnud Vana-Vigala pargi regenereerimisplaani kinnitanud.
Ta osales Eesti esimese budistliku stuupa püstitamisel Matsirannas Jüri Arraku maakodus Pangarehel aastal 1983.
Praegu elab ta Saaremaal, Leisi valla Triigi külas, Männisalu talus.
Isiklikku.
Esimesest abielust on tal poeg Benno.
Õpilase Elo Liiviga on tal 4 last: tütred Kõue ja Õnne, pojad Uko-Aija ja Essu.


Loodi looduspark.
Looduspargi territooriumil asub Loodi lehisepuistu.
Loodi looduspark asub Viljandimaal Viiratsi, Paistu ja Pärsti vallas. Looduspargi pindala on 3460 hektarit.
Looduspark moodustati 1992. aastal, ühendamaks piirkonnas asuvaid maastikukaitsealasid ja üksikobjekte.
Aastal 1997 eraldati looduspargist Viljandi maastikukaitseala ja looduskaitseliselt väheväärtuslikud haritavad maad.
Loodusparki kuuluvad Heimtali, Paistu, Tilli, Polli, Holstre, Kindralimäe, Nõmme, Loodi–Püstmäe, Tõllamäe, Mäemetsa ja Sinialliku sihtkaitsevöönd ning mitu üksikobjekti (näiteks Polli ja Tõllamäe tamm).


Soo-neiuvaip.
Soo-neiuvaip ("Epipactis palustris") on käpaliste sugukonda neiuvaiba perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
Nimi.
Esimesena kirjeldas soo-neiuvaipa teaduslikult Linnaeus 1753 oma teises "Species plantarum" nime all "Serapias helleborine var. palustris". Ta pidas soo-neiuvaipa laialehise neiuvaiba varieteediks. Tema antud nimetus on tänapäeval basionüüm ehk teisisõnu seda tänapäeval ei kasutata, aga liigi tänapäevane nimetus tuleneb sellest.
Johann Gottfried Zinn andis sellele perekonnale 1757 tänapäeval kasutatava nime "Epipactis" ja kuigi teistsuguseid perekonnanimesid pakuti välja kuni 20. sajandi alguseni, oli Zinn esimene, kes kasutas tänapäeval kasutatava perekonnanime, mistõttu laialehise neiuvaiba nimi on "Epipactis helleborine". Heinrich Johann Nepomuk von Crantz oli esimene, kes 1769 tõstis soo-neiuvaiba eraldi liigiks ja ühtlasi kasutas tänapäevast nime "Epipactis palustris".
Levila ja kasvukohad.
Soo-neiuvaip kasvab lähistroopikas ja parasvöötmes Itaalias, Kreekas, Türgis, Lääne-Iraanis ja Kaukaasias. Põhja suunas ulatub levila Skandinaaviasse, ida suunas Siberisse. 2006 leiti seda taime esimest korda Põhja-Ameerikas.
Soo-neiuvaip eelistab lubjarikka mullaga niiskeid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab ta soistel niitudel, järvekallastel, samuti kraavide ääres, karjäärides ja teistes inimtekkelistes kasvukohtades. Kasvada saab ta vaid seal, kus kõrgemad niiskuslembesed taimed, näiteks pilliroog, pole võimust võtnud. Tema kasvukohad võivad hävida võsastumise ja kuivenduse tõttu.
Eestis on soo-neiuvaip sagedam Lääne- ja Põhja-Eestis, kuid teda leidub ka mujal. Eestis on soo-neiuvaip küllalt tavaline, aga näiteks Soomes kuulub ta harulduste hulka.
Soo-neiuvaip on diploidne taim. Tal on 20 kromosoomi.
Kirjeldus.
Taim on 20–50 cm kõrge. Eriti soodsates oludes võib esineda üle 70 cm kõrguseid isendeid. Taime maapinnast väljumise kohast kasvab välja 2–4 lehte. Lisaks kasvab taime varrel 5~8 lehte, mis asuvad hõredalt varre alumisel kolmandikul. Lehed on süstjad kuni munajad, 5–10 cm pikad ja 2–4 cm laiad, pisut renjad ja terava tipuga. Taime ülaosa on veidi karvane.
Õied ripuvad varrel hõreda, pisut ühekülgse 5–20-õielise kobarana. Õisik on 6–15 cm pikk. Veidi longus õied on valge, punakate joontega kaheosalise huule ja rohekaspunaste või -pruunide ülejäänud õiekattelehtedega. Õite värvus varieerub sõltuvalt kasvukohast. Taim õitseb juulis, üksikuid õisi leidub veel augustiski. Õis meelitab oma silmatorkava valgetipulise huulega ligi ohtralt tolmeldajaid.
Eluviis.
Soo-neiuvaiba õis on putuktolmlemiseks üsna eriliselt kohastunud. Teda tolmeldavad herilased, kes õiele laskudes satuvad nagu hoolauale. Soo-neiuvaiba õie huul koosneb omavahel kitsa elastse hingega ühendatud seesmisest ja välimisest osast. Huule välimine osa paindub putuka raskuse tõttu alla ja seejärel tagasi vedrutades tõukab putuka peadpidi õide otse õietolmuni, mis talle pähe kleepub. Tolmeldatud õitest arenevad sügiseks rippuvad seemnekuprad.
Mullas on soo-neiuvaibal pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab. Seetõttu kasvavad paljud soo-neiuvaibad mitmekesi koos. Risoomi kiire kasvu tõttu tärkavad taimed igal aastal uues kohas ja nii on soo-neiuvaipade kogumik pidevas liikumises.
Teisendid.
Soo-neiuvaibal esineb väga harva heledaõieline vorm "Epipactis palustris f. ochroleuca", mille õites puudub pruunikaspunane pigment. Välimiste õiekattelehtede värvus on kollakasroheline, sisemistel valge. Punakad jooned huule ülaosas puuduvad.
Kaitsestaatus.
Soo-neiuvaip on Eestis looduskaitsealune taim. Ta kuulub III kategooriasse. Soo-neiuvaiba kuulumine III kategooriasse tähendab, et keelatud on taime hävitamine ja loodusest korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas. Samuti võidakse III kategooria kaitsealuse liigi kasvukohas moodustada looduskaitseala, kui muude kaitseabinõudega pole võimalik tagada vastava liigi säilimist Eestis.
Sümboolika.
Soo-neiuvaiba heledaõieline vorm on Eesti Orhideekaitse Klubi embleemil.
1998 valiti soo-neiuvaip Saksamaa aasta orhideeks.


Harilik ussikeel.
Ussikeel ehk harilik ussikeel ("Echium vulgare" L.) on taimeliik kareleheliste ("Boraginaceae") sugukonnast ussikeele ("Echium") perekonnast.
Rahvapärased nimed.
Ussikeelt tuntakse ka selliste rahvapäraste nimede all nagu: "karuhänd", "hundihambad", "hundiohakas", "loomamaksarohi", "hobusekärnarohi", "hobuseköharohi", "pahasilmarohi", "härjakeel", "jänesenõges", "ussipää", "kahetsmeõied", "meritsed", "sinine ohakas" ja "siniohtja".
Iseloomustus.
Ussikeel on kaheaastane, enamasti puhmikutena kasvav 30–90 cm kõrgune rohttaim. Kasvab peamiselt kuivematel aladel, mida võimaldab kuni 2,5 meetri sügavusele ulatuv peajuur. Ussikeelt võib võtta kui kuivadel nõlvadel, põllu- ja jäätmaadel kasvavat umbrohtu.
Õied.
Harilik ussikeel on ühekojaline taim.
Õied on kahehuulelised ja ebakorrapärased. Võrdlemisi suured. Värvilt on õied pungas roosakaspunased, puhkenult taevasinised (harva valged). Õied moodustavad ladvas pika kobara (kuni 2/3 varre pikkusest).
Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega ja ühe sümmeetriateljega. Nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp peaaegu aluseni lõhestunud eripikkusteks karvasteks tipmeteks. Kroon kuni 2,5 cm pikk, viltuselt kellukjas, helesinine või lillakas, harva roosa või valge. Tolmukad (arvult 5) on erineva pikkusega ja värvilt roosad. Ulatuvad ühes emakakaelaga kroonist välja. Emakakael on karvane, kaheharulise tipuga ja ulatub koos tolmukatega kroonist välja. Putuktolmleja. Õitseb juunist augustini (septembrini).
Viljad.
Ussikeelel on liitvili, mis laguneb neljaks üheseemneliseks pähklikeseks. Hallid kolmekandilised pähklikesed on krobelise pinnaga. Seemned valmivad augustis.
Lehed.
Lehed on piklikud ja kitsad, tipupoole terituvad. Karedakarvalised. Lehed on tavaliselt kuni 10 cm pikkused ja 0,5...1,5 cm laiused, ning värvilt hallikasrohelised. Enamasti ühe rooga (alumised rootsulised, ülemised rootsutud). Leheserv on terve. Lehed asetsevad varrel vahelduvalt.
Vars.
Vars on püstine ja lihtne või oksine. Valdavalt on igal taimel ainult üks vars. Ussikeele vars on tugev, juba juurekaelal harunenud (teisel eluaastal) ja valkjatel või pruunikatel konaratel esinevate pikkade harjastega. Hästi kare.
Levik.
Umbes 40 liiki Euroopas, Lääne-Aasias ja Aafrikas. Ida-Siberis ja Põhja-Ameerikas esineb tulnukana. Eesti alal tavaline alates keskajast.
Kasvab niitudel, liivikutel, teeäärtel, liivastel jäätmaadel, kivistel nõlvadel. Eelistab kuivemaid liiva ja lubjarikkaid muldi, kuid suudab edukalt kasvada ka mujal.
Kasutamine.
Ussikeel on oma kauaõitsevate õisikute tõttu sobilik ka suuremate kuivade alade haljastamiseks, eriti mesilate läheduses. Mõni teine ussikeele liik on ka ilutaim, näiteks vene ussikeel ("Echium russicum").
Õitest ja juurtest saadakse punast värvainet.
Ussikeel meetaimena.
Ussikeel on tuntud kui väga hea meetaim, mistõttu esineb ka ussikeele kasvatamist kultuurtaimena (annab keskmiselt 400 kuni 500 kg mett hektari kohta).
Üks õis eritab 0,3–0,5 mg nektarit, mille keskmine suhkrusisaldus on 30%. Ussikeel hakkab nektarit eritama juba temperatuuril 14 °C ning kuna nektarieritus kestab kogu päeva siis võivad mesilased ööpäeva jooksul taime õisi külastada 12–14 tundi. Taim eritab nektarit ka põuaperioodil.
Ussikeel ravimtaimena.
Rahvameditsiinis on kasutust leidnud peamiselt langetõve korral ja köhavaigistava vahendina. Vanasti kasutati ka maohammustuse korral (siit ka nimi). Tarvitatakse taime maapealset tipmist osa, keedisena. Kasutatud ka veterinaarias.
Kõik taimeosad sisaldavad alkaloide tsünoglossiini, tsünoglossofiini (teise nimega heliosupiin) ja koliini. Glükoalkaloididest konsolidiini ja selle aglükooni konsolitsiini. Juurtes on rohkesti naftokinoonderivaate (üldiselt antimikroobse toimega). Võimalik, et siit tuleb ka ussikeele kasutamine köhavastase vahendina. Samas on taimes sisalduvad alkaloidid küllaltki mürgised ja paralüseerivad perifeerseid närvilõpmeid. Eriti tsünoglossofiinil on kuraaretaoline toime. Seetõttu tuleks seda taime soovitatavalt ravimina mittekasutatavaks pidada.


Barista.
Suurbritannia James Hoffmann baristade maailmameistrivõistlustel
Barista on teenindustöötaja, kes valmistab espressomasina taga kohvi ja kohvijooke. Sõna 'barista' pärineb itaalia keelest ja tähendab kohvikubaarimeest. Tema tööks on kohvi ja alkohoolsete jookide müük.
Sõltuvalt seadmete suurusest on kogenud barista suuteline valmistama kuni 100 espressot tunnis.
Barista valdab seadmeid, tunneb kohvisorte ja kohvi valmistamise meetodeid, oskab hinnata kohvi kvaliteeti, teab kohviretsepte ja kundede eelistusi. Seetõttu on barista umbes samasugune asjatundja kohvi alal nagu sommeljee veini alal.
Maailma parimat baristat valitakse alates 2000 ja Eesti parimat alates 2004. aastast. 2009. aastal võitis Eesti neiu maailmavõistluse.


Angerja vasallilinnus.
Vaade tee pealt. Juuli 2006
Angerja vasallilinnus oli vasallilinnus Rapla maakonna põhjaservas Kohila vallas Angerjal. See on üks vanemaid kiviehitisi Raplamaal, kuid säilinud on vaid 12 m³ kive.
Välimus.
Linnus oli piklik tornitaoline kahe ruumiga ristkülikukujuline, kahe meetri paksuste välisseintega kahekordne paekivist ehitis, mille all asusid keldrid. Kindlustatud eluruumid asusid hoone keskel, seda osa peetakse vanimaks ehitusjärguks. Linnuse alt minevat rahvasuu järgi salakäik Salutaguse mõisa alla.
Linnuses ei domineeri kaitseelemendid, pigem oli see ajastule omaselt tugevasti kindlustatud eluhoone. Linnuse kaitsesüsteemi kuulus veetõke, mille moodustasid ühelt poolt Angerja oja ning teisalt sügav vallikraav.
Tänaseks on sellest säilinud kõrged müüriosad. Väikelinnusest on säilinud soklikorrus (osalt küll kinnivarisenuna) ning suur osa põhikorruse paksudest müüridest.
Linnus on olnud ümbritsetud tugeva kivist ringmüüri ja vallikraaviga.
Linnus on arhitektuurimälestisena kaitse alla võetud.
Ajalugu.
Angerja linnus rajati 14. ja 15. sajandil. Majalinnus ehitati oletatavasti Kudeseldide suguvõsa poolt. Hiljem on seda korduvalt ümber ehitatud ja kohandatud. Aastatel 1451–1455 kuulus linnus Saksa ordule, kes läänistas mõisa Brun Wetbergile. 16. sajandi alguses kuulus linnus Tallinna bürgermeistrile J. Viantile ja Helmi Üpruse arvates sai maja just sel perioodil lõpliku ilme. Toonase ümberehituse stiil matkib Tallinna meistreid.
Arvatakse, et linnus hävis Liivi sõjas.
Aastal 1963 leiti vasallilinnusest 200 meetrit kirde pool hõbeaare, mis sisaldas 12 hoburaudsõlge, käevõru, kaelavõru ja muud. Leid dateeriti 13. sajandi algupoolde.
Aastal 1986 leiti samast päästekaevamistel väikese, 3,7×3,5 meetri suuruse maja ase. Sellel oli tambitud savist põrand ja nurgas raudkividest laotud ahju jäänused. Männipalkidest maja oli ära põlenud arvatavasti 13. sajandil. Samal ajal hävis tõenäoliselt kogu muinasküla, mille kultuurkiht on jälgitav 3 hektari suurusel alal.


Helmi Üprus.
Helmi Üprus (15. oktoober 1911 – 27. august 1978) oli Eesti kunstiteadlane.
Kirjandust.
Helmi Üprus: bibliograafia (Tallinn: Instituut "Eesti Ehitusmälestised", 1991)


Keila vasallilinnus.
Keila vasallilinnus asub Keila linnas Harjumaal.
Keila linna kaguosas nn jõesaarel asuvas mõisapargis avastati 1976. a maakamaraga kaetud võsastunud künkast nelinurkse põhiplaaniga ehitise (tornelamu) enam kui meetri paksused alusmüürid. Ehitise läänenurgal võis eristada u 2 m kõrguseni säilinud ümartorni alust. 1970. aastail ning 1990. aastal teostatud väljakaevamised kinnitavad, et tegemist on keskaegse kindlustatud mõisahoonega, mille juurde kuulus ka teisi ehitisi. Keskaegset tornlinnust ei ole kaevamised seni veel puudutanud, kuid selle põhjaküljele ehitatud hoone rajati ilmselt 14. saj lõpus või 15. saj algul. Selle hoone ehituslugu on üpris keeruline, hoone on ümber ehitatud. Arvatakse, et kompleks oli kasutuses veel 17.-18. saj. Väga mitmekesine on Keila linnusest pärit leiumaterjal, mille hulgas on leide 13.-18. sajandist.
Linnusest on säilinud vaid alusmüürikatkete näol. Vasallilinnuse varemed asuvad 22.4 hektari suuruses jõepargis.
Kegelite rajatud vasallilinnus ja mõis müüdi 1433. aastal Liivi ordule.


Walt Whitman.
Walt Whitman (õieti Walter Whitman'"; 31. mai 1819 New Yorgi osariik, Long Island, Huntington – 26. märts 1892 New Jersey, Camden) oli ameerika luuletaja ja esseist. Teda peetakse mõjukaimaks ameerika luuletajaks.
Whitmani luulet on tõlgitud rohkem kui 30 keelde. Euroopa luulele omaste rütmiliste ja meetriliste stuktuuride asemel hakkas ta kasutama vabavärssi. See muudatus edastab ka tema filosoofilist vaadet, et Ameerika saatuseks on vabastada inimvaim.
Tema ainus teos on "Rohulehed", mida ta toimetas ja täiendas kuni surmani. "Rohulehtede" esimene väljaanne ilmus 1855 ja see osutus üllatavalt menukaks. Teose järgmistele trükkidele lisas ta järjest oma uusi luuletusi. Tema Kodusõjaga seotud luuletusi avaldatakse sageli iseseisva kogumikuna "Trummilöögid".
Ta töötas ajakirjaniku ja toimetajana. Vaadetelt oli ta liberaal, orjuse ja tollide vastane, mistõttu ta lasti ajalehe "Daily Eagle" toimetaja ametist lahti. Seetõttu andis ta 1864. aastani oma teoseid ise välja.
Eestikeelne bibliograafia.
Whitman, Walt
Whitman, Walt
Whitman, Walt


Bernhard Viiding.
Bernhard Viiding (7. juuni 1932 Valjala vald, Ariste – 10. märts 2001) oli eesti publitsist, prosaist ja luuletaja.
Bernhard Viiding sündis sepa ja taluniku pojana. Lapsepõlve veetis ta sama valla Jursi külas, mille kohta võib ka tema luuletustest lugeda.
Haridusteed alustas ta Kallemäe 7-klassilises koolis, lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1957 kirjanduse alal. Hiljem oli ta Keele ja Kirjanduse Instituudis aspirant.
Töökäik.
Bernhard Viiding on töötanud Türi ajalehe Leek põllumajandusosakonnas, Rahva Hääle kirjandus- ja kunstiosakonna juhatajana, nädalalehe Televisioon vastutava toimetajana ning firma Kodamu pressigrupi juhatajana.
Aastal 1991. aastal asutas ta koos mõttekaaslastega ajakirjandusfirma Viser ning oli selle esimene tegevdirektor. Firma tegutses kuni aastani 1994.
Ta oli 1984–1986 vabakutseline ajakirjanik.
Bernhard Viiding on avaldanud üle 1000 artikli, arvustuse ja olukirjelduse ning üle 70 luuletuse.
Hävitatud teose lugu.
Dokumentaaljutustus "Herman Kuning" sai kaks aastat enne ilmumist Baltimaade publitsistikavõistlusel auhinna. See oli jutustus Eesti esimese kolhoosi asutamisest Valjalas ning tema esimehe Herman Kuninga saatusest. Lugu oli niivõrd tõetruult kirja pandud, et selle trükk hävitati EKP KK korraldusel ning ilmus ainsa säilinud eksemplari järgi alles 1997. aastal Saare maakonna päevalehes "Meie Maa". Valjalas kogutud rikkalike ülestähenduste ja raadiolindistuste alusel valmis ka näidend "Kuning Herman Esimene" (koos Kaarel Kilveti ja Juhan Saarega), mida etendati aastatel 1987–1989 Noorsooteatris menukalt üle 100 korra.
Teosed.
"Punane must" võtab kokku tema arusaamad elust ja maailmast.
Liikmelisus.
1961. aastast oli taEesti Ajakirjanike Liidu liige,1999. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.
Viiding, Bernhard
Viiding, Bernhard
Viiding, Bernhard
Viiding, Bernhard


Viktors Adamovičs.
Viktors Adamovičs (sündinud 30. juulil 1944) on Läti kabetaja, kabetreener (Läti teeneline treener) ja kabemängu populariseerija. Ta on mitmete kaberaamatute autor ning ta oli aastaid ajakirjade "Dambrete" ja "Шашки" kaastöötaja.
Väilslink.
Adamovičs, Viktors
Adamovičs, Viktors


Keskpiirkond (Kamerun).
Keskpiirkond on Kameruni 1. järgu haldusüksus. Keskpiirkond asub riigi keskosas ja selle keskuseks on Kameruni pealinn Yaoundé. See on üks tihedamini asustatud piirkondi riigis.


Kaug-Põhjapiirkond.
Kaug-Põhjapiirkond on Kameruni 1. järgu haldusüksus. Piirkonna põhjaservas asub Tšaadi järv.
Kaug-Põhjapiirkond on etniliselt kõige kirevam piirkond Kamerunis. Seal elab üle 50 erineva etnilise rühma.


Edelapiirkond.
Edelapiirkond on Kameruni 1. järgu haldusüksus. Edelapiirkond on Kameruni läänepoolseim piirkond. Piirneb läänest Nigeeriaga ja lõunast Atlandi ookeaniga.


Buea.
thumb
Buea on linn Kamerunis, Edelpiirkonna halduskeskus. Buea asub Guinea lahe ranniku lähedal Kameruni mäe idajalamil.
Buea oli Saksa Kameruni pealinn 1901–1909. Maailmasõjas vallutasid Briti väed Saksa Kameruni ja pärast sõda läks see Briti mandaadi alla. 1949–1961 oli ta Briti Kameruni Lõunaprovintsi keskus. Tänapäevalgi on ta ingliskeelse Kameruni keskus.
Põhiline rahvusrühm linna ümbruses on bakverid, ent Bueasse kui provintsikeskusse on elama asunud muudestki rahvustest inimesi, sealhulgas prantsuskeelseid.
Linnas asub Buea ülikool, Kameruni ainus inglise õppekeelega ülikool.
Asukoha tõttu Kameruni mäe jalamil on kliima linnas mõõdukam kui mujal riigis. See-eest kasnnatab linn äikesetormide ja mägedest laskuva udu käes.


900. aastad.
900. aastad on aastad 900–909 pKr.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand / 10. sajand - 11. sajand
Kümnendid: 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad - 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad 950. aastad
Aastad: 900 901 902 903 904 905 906 907 908 909


Boutros Boutros-Ghali.
Boutros Boutros-Ghali (araabia بطرس بطرس غالي, sündinud 14. novembril 1922) on Egiptuse diplomaat, kes oli jaanuarist 1992 detsembrini 1996 ÜRO 6. peasekretär. Ameerika Ühendriikide veto tõttu ei valitud teda 1996. aastal tagasi järgmiseks viieks aastaks.


Assisi.
Assisi on linn Itaalias Umbria maakonnas Perugia provintsis.
Assisi on ehitatud Subasio mäe nõlvadele.
Ta on tuntud Püha Franciscuse (1182–1226) linnana.


Asta Vender.
Asta Vender (kuni 1939. aastani Asta Salurand; sündinud 1. septembril 1916 Tallinnas) on eesti raamatuillustraator. Tema elutöö on pühendatud peamiselt lastekirjandusele.
Hariduskäik.
Asta Vender õppis Tallinna 18. algkoolis ja Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis. Aastal 1944 astus ta Kunstiinstituuti, mille lõpetas 1950. aastal graafika erialal.
Töökäik.
Pärast Kunstiinstituudi lõpetamist suunati ta tööle lasteajakirja Pioneer kunstiliseks toimetajaks, samal ajal tegi ta ühtlasi kirjastuse pakutud illustreerimistöid.
Aastal 1952 loobus ajakirjatööst ning jätkas Kunstnike Liidu liikme ja vabakutselise kunstnikuna raamatuid illustreerides.
Aastatel 1965–1969 töötas kirjastuses Eesti Raamat kunstilise toimetuse juhatajana, jätkates õhtuti raamatute illustreerimist, kuni tervise halvenemiseni.
Aastast 1969 on Asta Vender taas vabakutseline. Kunstniku piltidega on ilmunud tublisti üle 200 lasteraamatu, sealhulgas "Sõnni Siim", "Timbu-Limbu", "Himplike ja Pimplike".


Giotto di Bondone.
Giotto di Bondone (1267 Colle di Vespignano Firenze lähedal – 8. jaanuar 1337 Firenze), üldtuntud lihtsalt Giotto nime all, oli Itaalia maalikunstnik ja arhitekt.
Bondone oli koos Cimabuega esimesi Firenze koolkonna kunstnikke; itaalia renessansi teerajaja.
Traditsiooniliselt peetakse Cimabued Giotto õpetajaks. Tänapäeval on selles kahtlema hakatud. Leidub neid, kes väidavad, et Giotto polnud kunagi Cimabue õpilane olnud. Cimabue olevat sel ajal Roomas töötanud.
Giotto di Bondone oli pärit vaesest talupojaperest. Giorgio Vasari on kirja pannud legendi, kus Cimabue avastas tema ande, kui nägi 12–aastast Giottot visandamas kaljule pilti ühest oma isa lambast.
Selliseid jutte kirjutas Vasari Giottost teisigi. Oma õpetaja äraolekul olevat Giotto joonistanud pooleliolevale maalile juurde elusuuruses kärbse ja kui Cimabue tagasi tuli, olevat ta püüdnud seda maalilt minema peletada. Paavst olevat saatnud käskjala Giotto juurde, et see talle oma ande tõestamiseks midagi joonistaks. Giotto olevat joonistanud punase värviga niivõrd täiusliku ringjoone, justkui oleks ta sirklit kasutanud, ja saatnud selle paavstile.
1287, umbes 20-aastaselt abiellus Giotto Ricevuta di Lapo del Pelaga, kelle hüüdnimi oli Ciuta. Nad said palju lapsi, võib-olla koguni kaheksa.
Vasari toetus Giotto välimuse osas Giovanni Boccacciole, kes oli Giotto sõber. Vasari väitel ei olnud Firenzes inetumat inimest kui Giotto ja tema lapsed olevat samuti isalt inetuse pärinud. Rahvajutu järgi olevat Dante Alighieri Giottot külastanud ja küsinud talt, kuidas mehel, kes suudab niivõrd kauneid teoseid luua, saavad olla sedavõrd koledad lapsed. Giotto, kes Vasari järgi olevat alati olnud teravmeelne, olevat vastanud: "Sest ma tegin nad pimedas."
Dante mainis Giottot oma "Jumalikus komöödias" peatükis "Purgatoorium", kus kunstnik räägib, et Cimabue uskus, et tal on koht kunsti ajaloos, aga nüüd, kus Giotto tegutseb, on Cimabue kunagine kuulsus kustunud.
Looming.
Giotto di Bondone. "Neitsi Maarja sündimine". Padova, Cappella degli Scrovegni
Giotto maalis traditsioonilistel religioossetel teemadel, kuid erinevalt keskaegsest kujutuslaadist oli tema maalidel elu, jõulisust ja loomulikkust.
Giotto maalil sellest, kuidas kolm idamaa tarka Jeesuslast kummardavad, on näha Petlemma täht. See täht meenutab komeeti ja arvatakse, et selles andis Giottole inspiratsiooni Halley komeet, mis lähenes Maale 1301. Seetõttu anti Giotto nimi kosmosesondile, mis 1986 Halley komeeti uuris.
Surm ja säilmed.
Giotto surma-aasta on teadmata. Traditsiooniliselt tuginetakse selles osas Firenze heeroldile Antonio Puccile, kes tema mälestuseks kirjutas oodi ja selles teatas, et Giotto suri 70-aastaselt. Kuid arv 70 sobib oodis riimi märksa paremini pikematest arvudest ja seetõttu on võimalik, et Pucci kasutas siin kunstilist vabadust.
Vasari andmetel maeti Giotto Firenze katedraali "Santa Maria del Fioresse", teistel andmetel Santa Reparata kirikusse. Siin siiski vastuolu pole: Santa Maria del Fiore rajati Santa Reparata kiriku kohale, kasutades sealjuures varasema kiriku struktuure. See ümberehitus algas 1296.
1970. aastatel korraldati katedraalis väljakaevamised. Avati katedraali põrand ja selle all olev Santa Reparata kiriku põrand. Viimase all Vasari näidatud koha lähedal leitigi inimluud. Kummalgi põrandal oli see matmise koht tähistamata. Neid luid uuris antropoloogi Francesco Mallegni juhitav töörühm, mis avaldas oma aruande 2000.
Need kondid kuulusid väga lühikesele mehele. Ta oli pisut üle 4 jala (1.20) pikk. Tõenäoliselt kannatas ta kaasasündinud nanismi ehk kääbuskasvu all. See toetab rahvapärimust, et Firenze katedraalis freskol olev kääbus on Giotto autoportree. Teisalt väidetakse ka, et hoopis Padovas "Pühal õhtusöömaajal" olev valge kübaraga mees on Giotto portree, ja need kaks ei ole omavahel sarnased.
Leitud säilmed kuulusid umbes 70-aastasele mehele. Tema luudesse oli kogunenud arseeni ja pliid, mis mõlemad kuulusid tollal kasutatavate värvide koostisse. Mehel oli väga suur pea, suur kõver nina ja üks silm rohkem esileulatuv kui teine. Kaelaluud näitasid, et mees oli veetnud kaua aega pead tahapoole kallutades. Esihambad olid kulunud niisugusel viisil, nagu ta oleks sageli pintslit hammaste vahel hoidnud. Kuigi Mallegni töörühm oli veendunud, et leitud säilmed kuulusid Giottole, ja need säilmed maeti pidulikult ümber samasse katedraali Filippo Brunelleschi haua lähedale, ei ole kõik teadlased siiski veendunud, et säilmed Giotto omad olid.


Monica del Norte.
Monica del Norte (Deivi Org; sündis 21. august 1970 Tartus) on eesti abstraktsionistlik maalikunstnik.
Tartu Kõrgemas Kunstikoolis puidu ja tekstiili eriala ning kunstikolledžis disaini õppinud Monica del Norte alustas maalimist mõned aastad tagasi Hispaanias, Costa del Solis ehk Päikeserannikul.
Valgamaal elades kudus ta kampsuneid, mida võis näha tema isikunäitustel.
Tema esimene maalinäitus toimus 1991. aastal Tallinnas. Kuigi enamasti abstraktsionist, teeb ka natüürmorte ja portreid. Eelistab akrüül- ja õlivärve.
Ta üritab õpetada Hispaanias oma õpilasi nii, nagu teda juhendas lastekunstikooli pedagoog Laine Pukk.
Maalide koloriit on väga lähedane sellele, mida kasutas William Turner, täiendades seda endale eripäraste tehnikate kasutamisega: kollaaž, skulpturaalsed pinnad, erinevad meediumid. Maalide pind pole kunagi tasane ja annab tegevust nii silmale kui soovi korral ka kompimismeelele.
Monica töötab intensiivse koloriidi ja abstraktset laadi reljeefsete pindadega; tema maalide põhirõhk on värvidemängul ja laseeringutel.
Isiklikku.
Maalija Louis Paveli (1915-1977) tütretütar


Anadõr.
Anadõr on sadamalinn Venemaal, Tšuktši autonoomse ringkonna halduskeskus.
Asub Beringi mere kaldal Anadõri jõe suudmes.
Ajalugu.
Anadõr on rajatud 1889. aastal Novo-Mariinski kasakapostina. 1923. aastal nimetati Anadõriks. 1965. aastal sai Anadõr linnaõigused.
Majandus.
Linnas on kalakombinaat ja linna lähedal kaevandatakse kulda ja sütt.


Alta vald.
Alta vald (ka: "Alta kommuun"; norra keeles "Alta kommune"; põhjasaami keeles "Álaheadju gielda"; kveeni keeles "Alattion komuuni"; soome keeles "Alattion kunta") on linnaks nimetatav kohaliku omavalitsuse üksus Põhja-Norras Norra Lapimaal Finnmargi maakonna lääneosas, pisut põhja pool põhjapolaarjoont.
Geograafilised koordinaadid on 69°57...58' N, 23°17...18' E.
Vald piirneb põhjast Hasviki ja Hammerfesti vallaga, kirdest Kvalsundi vallaga, idast Porsangeri vallaga, lõunast Guovdageaidnu ja Kárášjohka vallaga ning läänest Kvænangeni ja Loppa vallaga.
Alta vald sai linnaks 1999. aastal.
Valla pindala on 3845 km² ja ta on seega Norra valdade seas pindalalt 7. kohal.
Aastal 1964 liideti Alta vallaga väike Talviki vald.
Valgus.
Päike ei looju 16. maist 26. juulini ning ei tõuse 24. novembrist 18. jaanuarini.
Kliima.
Tänu Golfi hoovusele, mis toob Norra merre Mehhiko lahest sooja vett, on kliima küllaltki leebe.
Haldus.
Valla keskusasula on Alta (põhjasaami "Álaheadju", "Áltá").
Vallavalitsus asub aadressil Sandfallveien 1
Valla vanem ("ordfører") on Geir Ove Bakken (Norra Tööpartei; ametiaeg 2003–2007).
Demograafilised näitajad.
Alta vald on Norra valdade seas elanike arvult 56. kohal ja Finnmargi valdade seas suurim.
Rahvastiku tihedus oli 2005. aasta andmetel 4,58 in/km².
Saami kohanimed.
Noorsoo, hariduse ja kultuuri peakomisjon otsustas 7. septembril 2005, et Kvenvik saab nimeks Covošluovta, Talvik – Dálbmeluovta, Store Lerresfjord – Stoura Liidnavuonna ja Bossekop – Bossogohppi.
Majandus.
Alta vald on Finnmargi kaubandus-, kommunikatsiooni- ja tööstuskeskus.
Alta vallas on ka Skandinaavia kõige põhjapoolsem ujuvhotell (aastast 1998).
Tööstus.
Alta lähedal kaevandatav kilt on üks selle maavara hinnatumaid sorte, sest ta on tekkinud umbes 600 miljonit aastat tagasi ning on seetõttu vaba kilda kvaliteeti alandavatest kivististest, mis võivad esineda alla 350 miljoni aasta vanustest kiltades, mida teistes maailma piirkondades märksa sagedamini esineb.
Alta kilta on eksporditud muuhulgas Tōkyō lennuvälja ehitusele ning ka Singapuri ja malaisia piirile.
Alta vallas on ka vasemaagikaevandus.
Transport.
Läbi Alta valla kulgeb rahvusvaheline tee E6, mis ühendab Trelleborgi linna Lõuna-Rootsis Kirkenesi linnaga Norra Finnmargi maakonnas Venemaa piiri ääres.
Alta vallas on lennujaam ning kala- ja kaubasadam.
Haridus ja kultuur.
Alta vallas on Finnmargi Kõrgkool ("Høgskolen i Finnmark"), kino, muuseum ja raamatukogu.
Komsa kultuur ja kaljujoonised.
Altafjordeni sopist Komsa mäe lähedalt leitud kiviaegsete esemete järgi on nime saanud Komsa kultuur ("Komsakulturen"). Need kuuluvad Norra kõige vanemate arheoloogiliste leidude hulka.
Komsa mäe lähedal Hjemmeluftis ning samuti Amtmannsnesi ja Kåfjordi kaljudel on ajavahemikust 4200 eKr kuni 500 eKr pärinevad Alta kaljujoonised, mis kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Jooniseid on teada umbes 5000. Neil on kujutatud inimesi, paate ja põhjapõtru, samuti veelinde, karusid, kalu ja veeloomi ning mitmesuguseid sümboleid.
Struve kaar.
Alta vallas Lille-Raipasi mäel on Struve geodeetilise kaare üks kõige põhjapoolsemaid mõõdupunkte (põhjapoolsem on ainult Hammerfesti vallas). Ka Struve kaar kanti 2005 UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Tirpitzi vrakk.
Alta ja Kåfjordeni fjord on tuntud ka selle järgi, et seal püüti põhja lasta Saksa lahingulaeva Tirpitz. Laev sai nii suuri kahjustusi, et ta pidi fjordist lahkuma. Ta suundus Tromsøsse, kus ta oma eksistentsi lõpetas.
Tähised.
Valla kood on 2012.
Vallal on vapp.


Toamasina.
Toamasina on sadamalinn Madagaskaril Madagaskari saare idarannikul Ida-Madagaskari keskosas 216 km Antananarivost kirdes Pangalanesi kanali suudmes, Atsinanana piirkonna halduskeskus.
1979. aastani oli linna ametlik nimi Tamatave'". 2009. aastani oli linn ka Toamasina provintsi keskus.
Toamasina asub ainsas looduslikus sadamakohas Madagaskari saare idarannikul.
Linna juhib 30. maist 2007 Gervais Rakotomanana, kes vahetas välja Roland Ratsiraka.
Rahvastik.
2001. aasta juuli rahvaloenduse järgi oli elanike arv 179 045. Seisuga 1. jaanuar 2005 oli linna elanike arv 206 390. Ta on Madagaskaril elanike arvult Antananarivo järel teine linn.
Üle poole elanikest on alla 20 aastased.
Suurim etniline rühm on betsimisarakad. Muu hulgas on seal suurem hulk indialasi, kes kuuluvad jõukate kodanike hulka. Aeg-ajalt leiavad aset indialaste vastased pogrommid. On ka hiinlasi ja eurooplasi.
Loodus.
Korallrahu tõttu on linna juures hea sadamakoht.
Linn asetseb liivasel poolsaarel, mis ulatub üldisest rannajoonest täisnurga all välja.
Kalda ääres on laguun, mida piirab korallrahu (6 m üle merepinna).
Liiklus ja transport.
Enne lennuühenduste rajamist oli Toamasina üks India ookeani piirkonna suuremaid liiklussõlmi. Enne Suessi kanali rajamist oli see ümber Aafrika sõitvate laevade peatuskoht.
Toamasina sadam on alates 1817. aastast Madagaskari tähtsaim meresadam. Sadamat haldab SEPT ("Société d'exploitation du port de Toamasina"). Sadamast käib läbi umbes 70 laeva kuus. 1990ndate alguses oli sadama aastakäive pisut üle miljoni tonni. Toamasina sadama kaudu eksporditakse muu hulgas vanilli, nelki, suhkrut, riisi, pipart ja kohvi. Laevaühendus käib Saint-Denis' kaudu. Prantsuse võimu ajal toodi Toamasina sadama kaudu Madagaskarile sisse põhiliselt tükikaupu, jahutooteid ning raud- ja terastooteid ning veeti välja kullatolmu, raffiat, loomanahku, kautšukit ja elusloomi. Peale Euroopa oli laevaühendus Mauritiuse ja Sri Lankaga.
Toamasinat ühendab Antananarivoga raudteelõik. Linn on ühenduses ka paljude teiste Madagaskari linnadega.
Antananarivosse viib ka 350 km pikkune maantee RN2.
Linnapildis on palju betsimisarakade rikšasid ("pousse-pousse").
Majandus.
Toamasinas on tähtis naftatöötlemistehas Solitany Malagasy (SOLIMA), mis varustab Antananarivot.
Linlaste tüüpilised elatusalad on kaubandus ja kalapüük.
Linnast põhja pool Ivoloinas on metsajaam ning Ivoloina loomaaed, mida peab Madagascar Fauna Group (MFG).
Haridus.
Linnas on Toamasina Ülikool
Ajalugu.
Linn kujunes 18. sajandil eurooplaste vahetuskaubanduspunkti ümber.
19. sajandi alguses hakkasid Toamasinas toimuma Réunionist tulnud prantslaste, Mauritiuselt tulnud inglaste ja malagasside, põhiliselt betsimisarakade vahelised kokkupõrked. Toamasina on sageli käest kätte käinud. Portugallastele järgnesid prantslased, inglased, merinad ja lõpuks jälle prantslased.
Linna nimi tulevat sellest, et Radama I, kes saabus pealinnast, et sissetungijaid alistada, maitses merevett ja hüüdis: "Toa masina!" ('See on soolane.')
1894. aastal oli Toamasina prantslastele sisemaa vallutamise tugipunktiks. Pärast 1895. aastat asustati põliselanikud uude külla loodes.Aastal 1897 läks Toamasina kaudu eksiili viimane Madagaskari monarh kuninganna Ranavalona III.
Prantsuse võimu ajal olid linnas mitme riigi konsulid.
Aastal 1927 purustas keeristorm linna täielikult. Linn ehitati uuesti üles. Aastal 1986 hävitas troopiline tsüklon selle jälle täielikult.
Mulla iseloomu ja ülerahvastatuse tõttu on linnas sageli olnud epideemiaid. Aastatel 1898 ja 1990 olid muhkkatku epideemiaid. Hiljem olukord paranes ümberkaudsete soode kuivendamise tulemusel.
Praegust nime kannab linn ametlikult 1979. aastast.
Arhitektuur ja hoonestus.
Linna malelauakujuline põhiplaan pärineb koloniaalajast. Iseseisvuse väljaku kaudu avaneb linn merele.
Suurem osa kvartaleid koosneb hurtsikutest.
Troopilised tsüklonid lõhuvad linna infrastruktuuri ja hooneid.
Kulinaaria.
Eriti armastatud on hiina ja india köök.
Turism ja vaatamisväärsused.
Linna õhkkonda on nimetatud uniseks ja rahulikuks. Turiste käib vähe.
Toamasina mererannad on ilusad, kuid haide ja saastatuse tõttu on ujumine takistatud.
Suurim tänavaturg on kesklinnas asuv Bazary Be, mida on nimetatud linna ainsaks vaatamisväärsuseks.
Toamasinast saab sõita ümbruskonna mererandadesse ja rendijalgrattaga 12 km kaugusele Ivoloina loomaaeda. Läheduses on ka Sainte Marie saar.
Välislingid.
Siin on kasutatud prantsuse, saksa, inglise, itaalia, hollandi, poola, norra ja hispaania vikipeedia artiklit seisuga 4.10.2008.


Barista (kohvikukett).
Barista on kohvikukett, mille keskus on Delhis.
See hõlmab üle saja kohviku peamiselt Indias, aga ka Sri Lankas ja Lähis-Idas.


Łódź.
Łódź on linn Poolas, Łódźi vojevoodkonna halduskeskus. Łódź on Varssavi järel Poola suuruselt teine linn.
Łódźi on esmakordselt kirjalikult mainitud aastal 1332, linnaõigused sai 1423. aastal.
Saksa okupatsiooni ajal 1940–1945 oli linna nimi Litzmannstadt. Sõja ajal sai surma umbes 420 000 linnaelanikku, neist umbes 300 000 olid juudid.
Łódź jaguneb 5 linnaosaks: Bałuty, Górna, Polesie, Śródmieście ja Widzew.
Linnas on üks Poola parimaid moodsa kunsti muuseume.
Välislingid.
Lodz


Disainer.
Disainer on tootekujunduskunstis loovisik, kelle tööks on luua, arendada ja/või kujundada tooteid, üldjuhul mingi tööstusharu tarbeks (näiteks mood, trükitööstus, meedia, arhitektuur, sisearhitektuur, reklaam, veeb, kõikvõimalik tootmine jne).


Elizabeth Bowes-Lyon.
Leedi Elizabeth Bowes-Lyon (Elizabeth Angela Marguerite) (4. august 1900 – 30. märts 2002), hilisem kuninganna Elizabeth, oli kuningas George VI kuninganna-abikaasa 1936–1952. Enne troonile tõusmist, aastatel 1923–1936, oli ta tuntud kui Yorki hertsoginna; pärast abikaasa surma sai temast kuninganna Elizabeth, kuninganna ema.
Elizabeth oli India viimane keisrinna ja Iirimaa viimane kuninganna. Ta oli tuntud rahva moraali tõstmise poolest Teise maailmasõja ajal; Adolf Hitler kirjeldas teda kui "Euroopa kõige ohtlikumat naist". Elu lõpu-aastatel oli ta pidevalt kuningliku perekonna populaarsemaid liikmeid, sellal kui teised liikmed kannatasid rahva kriitika all.
Sünd ja lapsepõlv.
Elizabeth Bowes-Lyon oli Claude George Bowes-Lyoni (lord Strathmore) ja Cecilia Nina Cavendish-Bentincki neljas tütar ning üheksas laps kümnest. Väidetavalt sündis ta oma vanemate Londoni-kodus, kuigi tema sünni täpsemad asjaolud jäävad saladuseks. Tüdruku sünd registreeriti Hitchinis, Hertfordshire's ligemale kuus nädalat pärast sündi. Ebatavaline registreerimine on andnud alust kuulujuttudele nagu oleks Elizabeth olnud tegelikult lord Strathmore'i ja uelslannast teenijatüdruku sohitütar. Selle kinnituseks on asjaolu, et Elizabeth ei meenuta vähimalgi määral oma vanemaid ega ka vendi-õdesid.
Elizabeth veetis suurema osa oma lapsepõlvest Glamisi lossis Šotimaal, mis oli lordi pärandijärgne valdus. Kui puhkes Esimene maailmasõda, oli tüdruk 14-aastane. Tema vanem vend Fergus sai lahingutegevuses Prantsusmaal surma 1915. aastal. Teine vend Michael jäi 1917. aasta mais kadunuks, kuid tegelikult viibis too sõja lõpuni vangilaagris. Glamisi lossist sai taastuskeskus haavatud sõduritele ning ka Elizabeth aitas nende eest hoolitseda.
Abielu.
Kui prints Albert, kuningas George V teine poeg 1921 Elizabethi kätt palus, ütles neiu ära "kartuses kunagi, mitte kunagi enam olla vaba oma mõtetes ning käituda, kuidas ma ise soovin." Kui prints teatas, et ei ole nõus abielluma mitte kellegi teisega, külastas Elizabethi kuninganna Mary, et kohtuda tüdrukuga, kes oli vallutanud tema poja südame. Seejärel organiseeris ta printsi rivaali, Moray krahvi saatmise välismaale.
Edward VIII trooniletõus ja loobumine; George VI trooniletõus.
20. jaanuaril 1936 suri Alberti isa, kuningas George V ning troon läks edasi Alberti vanemale vennale, prints Edwardile. George ja Mary polnud aga varjanud oma soovi, et troon läheks tegelikult edasi Albertile ning tema tütrele Elizabethile.
Justkui täites oma vanemate soovid, põhjustas Edward põhiseadusliku kriisi soovides abielluda lahutatud ameeriklanna Wallis Simpsoniga. Kuigi Edward oleks seaduslikult ka nii saanud teha, soovitasid ministrid tal troonist loobuda, kuna rahvas ei oleks Wallist kuningannana aktsepteerinud. Seega, Edward loobus troonist Alberti kasuks, kel polnud mingit tegelikku soovi kuningaks saada ning keda polnud selleks rolliks ka välja õpetatud.
Sellele vaatamata krooniti Albert 12. mail 1937 George VI nime all Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi kuningaks ning India keisriks (kuni 1947); Elizabethist sai kuninganna ja keisrinna. Naise kroon põhines kuninganna Mary omal ning krooni kaunistavate kalliskivide hulka kuulub ka Koh-i-Noor'i teemant.
On öeldud, et Albert nuttis, kuuldes, et temast peab saama kuningas ning et Elizabeth ei andnud Edwardile ega Wallisele nende tegude eest kunagi andeks. Kui George andis oma vennale ja vennanaisele Windsori krahvi ja krahvinna tiitlit, oli Elizabeth see, kes soovitas Wallise kuningliku kõrguse tiitlist ilma jätta.
1939. aasta Kanada ringreis.
1939. aasta juunis sõitsid Elizabeth ja George ringreisile Kanadasse, olles esimesed Briti valitsevad pead, kes seda riiki ning hiljem ka Ameerika Ühendriike külastasid. Ringreis oli väga laiaulatuslik ning kordaläinud, kuningapaari võeti vaimustusega vastu nii kanadalaste kui ka ameeriklaste poolt. Hilisematel aastatel on Elizabeth öelnud: "Kanada lõi meid," ning ta on seal käinud mitmeid kordi ametlikult kui ka mitteametlikult.
Teine maailmasõda.
Teise maailmasõja ajal sai kuningapaarist rahvusliku vastupanu sümbol. Kuningapaaril soovitati lahkuda; kui nad keeldusid, taheti saata printsesse. Elizabeth sai tuntuks oma ütlusega: "Lapsed ei saaks minna ilma minuta, mina ei lähe ilma kuningata ja kuningas ei lahku kunagi." Ta külastas sõja ajal pidevalt alasid, mis olid pommitamise all kannatanud ning tõstis oma külaskäikudega rahva moraali ja eneseusku.
Turvakaalutlustel töötasid abikaasad päeval Buckinghami palees, ööbisid aga Windsori lossis koos printsesside Elizabethi ja Margaretiga. Kuningannat õpetati ka kiirrünnaku korral revolvrit käsitlema.
Adolf Hitler on öelnud, et sõja ajal oli Elizabeth "Euroopa kõige ohtlikum naine" ning et "kui [Winston] Churchill on mees, keda ma Euroopas enim kardan, siis tema [Elizabeth] on naine, keda ma enim kardan". Kuid enne sõda olid kuningas ja kuninganna olnud lepituspoliitika poolt, mille pakkus välja Neville Chamberlain, selle asemel et uskuda Churchilli. Kuninglik paar tahtis iga hinna eest vältida sõda, kuna Esimene maailmasõda oli veel värskelt meeles; kui aga Chamberlain tagasi astus, määras kuningas ametisse Churchilli ning aegamööda hakkas abielupaar ka teda austama.
Uus roll lesepõlves.
Varsti pärast George VI surma kõrivähki 6. veebruaril 1952, hakati Elizabethi nimetama "Tema Majesteet kuninganna Elizabeth, kuninganna-ema. Selline stiil on kasutuses, kuna tiitel "kuninganna Elizabeth" oleks olnud liialt sarnane tema tütrele, kes on kuninganna Elizabeth II. Ei saadud kasutada ka tavapärast leskkuninganna nimetust, kuna Elizabethi ämm, kuninganna Mary oli veel elus ja kasutas ise seda tiitlit. '
Et olla pidevalt tegevuses, võttis kuninganna-ema käsile Šotimaal Caithnessi rannikul asuva Mey lossi renoveerimise, millest sai hiljem tema lemmikkodu. Samuti oli ta huvitatud hobuste võiduajamisest. Winston Churchill muutus aga murelikuks Elizabethi vaimse tervise üle, kui sai teada, et too oli lasknud korraldad seansi, et rääkida oma surnud abikaasaga ning Churchill veenis kuninganna-ema pensionile jääma. Seega loobus Elizabeth oma avalikest kohustustest.
Enne Diana Spenceri ja prints Charles'i laulatust ning pärast Diana surma oli kuninganna-ema ülekaalukalt kuningliku perekonna populaarseim liige. Ta oli võluv ja sarmikas, riietus alati ekstsentriliselt ning oskas võita rahva poolehoiu ja südamed.
Välise pehmuse taga oli aga intelligentne ja raudse tahtega naine, mida näitas ka tema toetus George VI-ndale, Windsori hertsogi ja hertsoginna ambitsioonide kärpimisel. Nagu paljud teisedki tema põlvkonna inimesed, oli kuninganna-emal hoiak "mitte kunagi kurta, mitte kunagi seletada", mis tõi talle kaasa ka palju muret ja raskusi.
Kuninganna-ema armastas kunsti ning tema isiklikku kollektsiooni kuulusid muuhulgas Claude Monet, Augustus Johni ja Peter Carl Fabergé tööd. Pärast naise surma viidi need üle kuninglikku kunstikollektsiooni.
Saja-aasta juubel.
Kuninganna-ema sajandat sünnipäeva tähistati mitmeti, sealhulgas ka paraadiga, mis näitas tema elu kõrghetki. Vaatamata kõrgele vanusele tahtis Elizabeth seista terve tund aega, mil paraad möödus ning ajas minema kõik abistajad, kes olid valmis teda vajaduse korral istuma aitama. Viimane üritus, millel kuninganna-ema viibis, oli tema tütre printsess Margareti matus 2002. aastal.
Kuninganna-ema elas kauem kui tema noorem tütar ning kaks nõbu - Gerald Lascelles ja Gloucesteri prints William. Ta oli ka üks kahest George V ning kuninganna Mary 2000. aastal elavast miniast, teine oli Gloucesteri hertsoginna Alice. Kenti hertsoginna suri 1968, Windsori hertsoginna suri 1986. aastal.
Surm.
Kuninganna-ema suri Windsoris 30. märtsil 2002, tütar Elizabeth voodi kõrval. Ta oli 101-aastane ning oli sellel hetkel kõige kauem elanud kuninglikust soost isik Suurbritannia ajaloos (selle rekordi purustas tema mehe vennanaine printsess Alice 24. juulil 2003, kes ise suri 102-aastaselt 29. oktoobril 2004).
Ta oli oma aias kasvatanud kameeliaid ning kui tema kirstu viidi Windsorist Westminster Hall'i, oli kirst kaetud nendesamade kameeliatega. Kolme päeva jooksul, mil kirst Westminsteris oli, külastas seda rohkem kui 200 000 inimest.
Kuninganna-ema Elizabeth maeti 9. aprillil 2002 St George'i kabelisse abikaasa ja tütre kõrvale. Tema 23 miili pikkust matuseteekonda Westminsterist Windsorisse ääristas enam kui miljon inimest.
Bowes-Lyon, Elizabeth
Bowes-Lyon, Elizabeth


Märt Tiru.
Märt Tiru (10. oktoober 1947 Tallinn – 18. oktoober 2005) oli Eesti sõjaväelane.
Ta õppis Tallinna Polütehnikumis ja Kiievi kõrgemas sideinseneride sõjakoolis. Seejärel teenis ta Nõukogude armees Kaliningradi oblastis ja Odessa sõjaväeringkonnas.
Aastal 1989 naasis ta Eestisse. Ta töötas Rapla sõjakomissariaadi jaoskonnaülemana ning seejärel Raplamaa Riigikaitse Osakonna ülemana.
Aastal 2000 oli ta lühikest aega Kaitseväe juhataja kohusetäitja.
30. juunil 2000 ülendati ta "seoses kaitseväe juhataja kohusetäitja ülesannete eduka täitmise ja Eesti rahvusvahelise kaitsealase koostöö arendamisega" brigaadikindraliks.
Aastatel 2001–2005 oli ta Eesti Vabariigi kaitseatašee Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.


Loch Ness.
Loch Ness (gaeli "Loch Nis") on sügav järv Šotimaal Highlandis, Invernessist edelas.
Järv on tuntud seal väidetavalt elava legendaarse järvekoletise Nessie järgi.
Järv on 37 km pikk ja kuni 1,5 km lai. Selle pindala on 56,4 km² ja suurim sügavus 226 m. Järv asub 15,8 meetrit üle merepinna. Ta on pindalalt 71 km² suuruse Loch Lomondi järel ja sügavuselt 310 meetri sügavuse Loch Morari järel teine ning mahu poolest suurim järv nii Šotimaal kui kogu Suurbritannias. Temas on vett rohkem kui kõigis ülejäänud Inglismaa ja Walesi järvedes ühtekokku. Loch Ness on turbasisalduse tõttu harvaesinevalt sogase veega.
Loch Ness asub geoloogilises rikkes, mille nimi on Great Glen. Seda läbib algusest lõpuni Kaledoonia kanal, mis ulatub kirdest, Põhjamerest edelasse, Iiri merre. Sellest üks osa on Loch Ness.
Järve voolab sisse Oichi jõgi ja välja Nessi jõgi.
Järve ainus saar, Cherry saar asub järve edelaotsas. See on rauaajal rajatud kunstlik saar ("crannog").
Igal aastal korraldatakse järve kaldail Loch Nessi maraton.


Niamey.
Niamey [njam'ee] on Nigeri pealinn, Tillabéri departemangu halduskeskus ja riigi suurim linn. Asub Nigeri jõe kaldal.
Linn asutati 18. sajandil. Prantslased rajasid sinna oma sõjaväeposti 1890-ndatel aastatel.
1926. aastast alates on Nigeri pealinn.
Niameys asub Nigeri Rahvusmuuseum, loomaaed ja vabaõhumuuseum.


Maidla valla vapp.
Maidla valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Maidla valla vapp.
Vapp on kinnitatud 11. veebruaril 1994.
Vapi autoriks on Tiit Saare.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil sinine ärastala kolme hõbedase kalaga.
Põhjendus.
Vallale nime andnud Maidla küla nimetus pärineb vanaeestikeelsest sõnast MAIDEL, millega tähistati Purtse jões elavat mageveekala rünti ehk hürilast. Esmakordselt Taani Hindamiseraamatus mainitud Maidla nimi oli hiljem, 14. sajandil aluseks, arvatavasti eesti päritoluga vasallisuguvõsa Maydelli suguvõsanimele. Maidla ja Maydelli nime seost kaladega väljendab selgesti Maydelli perekonnavapp, mis on ajaloos esimene "eesti keelt kõnelev vapp". Algsel, 14. saj. pärineval vapil olid kujutatud ainult kalad (kolm), 16. sajandil lisati seitse kuldset sõõri, mis sümboliseerisid leibasid. Vappi seostati Evangeeliumi nende kohtadega, kus räägitakse Kristust kuulama tulnud rahva toitmisest kolme kala ja seitsme leivaga (erinevates evangeeliumides arvud erinevad).
kuldne taust sümboliseerib küpse viljaga põlde, iidset põlluharimise traditsiooni ja maapõue rikkusi;
sinine ärastala on Purtse jõgi, mis valda poolitab;
kalad on vapil kõigepealt kõnelevateks elementideks, ühtlasi sümboliseerivad nad puhta vee elustavat jõudu, viljakust ja küllust.
Välislink.
Vapp


Õnneseen.
"See artikkel räägib Venda Sõelsepa luuletusest; muusikafilmi kohta vaata artiklit Õnneseen (film)
"Õnneseen" on Venda Sõelsepa luuletus, millest tehtud lauluga sai tuntuks Maarja-Liis Ilus 4-aastasena. Maarja-Liis laulis seda koos Jaanus Nõgistoga.


Monokromaatiline laine.
Monokromaatiline laine (soovitatava lühivormina monokromaatne laine) on ühevärviline ja kindla sagedusega valgus- ehk elektromagnetlaine. Selle sagedus ega lainepikkus ei muutu ajas.
Tavalises valges valguses on palju erineva sagedusega ja erineva pikkusega lainejadasid, seetõttu ei ole see monokromaatiline. Laserid annavad suurima monokromaatilisusega kiirgust.


Himki.
Himki on linn Venemaal Moskva oblastis, Himki rajooni keskus. Asub vahetult Moskvast kirdes Moskva kanali ääres.
1850. aastal rajati Himka jõe äärde raudteelaste alev, mis 1939. aastal sai linnaõigused.
21. sajandi esimesel aastakümnel on linn püsinud rahvusvaheliste uudiskanalite huviorbiidis seoses kodanike võitlusega Himki metsa mahavõtmise vastu Moskva-Peterburi kiirtee ehitamise tõttu.
Himkis tegutseb üks Venemaa tugevamaid jalgpalliklubisid FK Himki ja korvpalliklubi BC Himki.


Franz Karl.
Franz Karl Joseph von Habsburg
Ertshertsog Franz Karl Joseph (17. detsember 1802 – 8. märts 1878) oli viimase Saksa-Rooma ja esimese Austria keisri I ja Napoli ning Sitsiilia printsessi Maria Teresa poeg. Ta oli Austria keisri Franz Joseph I ja Mehhiko keisri Maximiliano isa.
Franz Karl oli abielus Wittelsbachide dünastiasse kuuluva Sophiega, kellega tal lisaks Franz Josephile ja Maximilianile oli veel kaks poega: Karl Ludwig, kellest põlvneb praegune Habsburgide-Lotringite dünastia pealiin ning Ludwig Victor, kes suri lastetuna. Abielupaari üks poeg ja kaks tütart surid lapseeas.
Franz Karli peetakse Austria ajaloos üpris mõjutuks tegelaseks, kes oli oma naise võimu all. Nimeliselt osales ta oma haige venna Ferdinand I valitsusajal regentnõukogus, kuid teda peeti ometi niivõrd jõuetuks tegelaseks, et otsustati keisritiitlist ilma jätta. Nii sai 1848. aastal pärast Ferdinandi troonist loobumist keisriks tema poeg Franz Joseph.
Franz Karl suri 1878. aastal, kuus aastat pärast oma naist.


2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt.
2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt on Iisraeli-Palestiina konflikti raames 12. juulil 2006 alanud konflikt Iisraeli vägede ja Ḩizb Allāhi võitlejate vahel.
Organisatsioon Ḩizb Allāh ründas 12. juulil 2006 sihtmärke Põhja-Iisraelis ning Ḩizb Allāhi sissid võtsid operatsiooni "Ustav Tõotus" käigus vangi kaks Iisraeli Kaitsejõudude sõdurit. Operatsiooni eesmärk oli vahetada Iisraeli sõdurid hiljem välja Iisraeli vanglates kinnipeetavate liibanonlaste vastu (nende ametlik arv on 3, kuid neid arvatakse olevat sadu).
Iisrael reageeris operatsiooniga "Õiglane tasu", mis hiljem sai uueks nimeks "Suunamuutus". Iisrael kehtestas mereblokaadi ning alustas õhurünnakuid sihtmärkidega kogu Liibanonis. Ḩizb Allāh jätkas raketirünnakuid Põhja-Iisraeli asulatele, sealhulgas Haifa linnale.
Liibanoni valitsus on Ḩizb Allāhi rünnakud hukka mõistnud ja protesteerinud Iisraeli rünnakute vastu Liibanonis ning nõuab konflikti lõpetamiseks rahvusvahelisi rahujõudusid. Kuigi äge pommitamine on purustanud suure osa Liibanoni armee infrastruktuurist, on Liibanoni armee jäänud passiivseks, piirdudes puhutise õhukaitsega.
Sündmuste käik.
"Vaata ka artikleid 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikti kronoloogia ja 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikti sõjalised operatsioonid.
Eellugu Gaza tsoonis.
Kui 2006. aasta Palestiina parlamendivalimised oli võitnud Ḩamās, teatasid Iisrael ja Ameerika Ühendriigid, et rahukõnelusi ei jätkata, kuni uus valitsus on tunnustanud Iisraeli õigust olemasolule. Samal ajal pidi Jordani Läänekaldal Ehud Olmerti "konvergentsiplaani" alusel jätkatama maa ja veevarude annekteerimist. Kavas oli rajada iisraeli koosseisus kolm suletud juudi asunduste ala Jordani Läänekaldale ja Ida-Jeruusalemma. Need oleksid hõlmanud üle 10% nimetatud alade territooriumist, kus praegu on 38 palestiinlaste asulat 49 000 elanikuga.
24. juunil laskis Iisrael Gaza tsoonist röövida kaks tsiviilisikut (arsti ja tema venna), nende asukoht on teadmata. 25. juunil röövisid Gaza tsoonist pärit sissid teiselt poolt piiri ühe Iisraeli sõduri. Järgnesid Iisraeli kättemaksuoperatsioonid Gaza tsoonis.
Eellugu Liibanonis.
26. mail 2006 tapeti autopommiga Islami Džihaadi juht Mahmoud al-Majzoub ja tema vend Nadir. Vastusena sellele alustas Ḩizb Allāh 28. mail raketirünnakuid sõjaväesõidukitele ning ühele sõjaväebaasile Iisraelis. Iisrael vastas sellele õhurünnakutega ühele palestiina põgenikelaagrile Liibanonis. 29. mail vastas Ḩizb Allāh tugevdatud raketi- ja miinipildujarünnakutega, mis omakorda ajendasid Iisraeli tugevdatud õhu- ja suurtükirünnakutele.
Enne 12. juulit võttis Liibanoni sõjaväe salateenistus kinni neli isikut, keda kahtlustati seotuses 26. mai autopommiplahvatusega. Liibanoni päritolu Mahmoud Rafeh tunnistas, et ta osales Iisraeli salateenistuse Mossad ülesandel selles pommirünnakus ning samuti kahe Ḩizb Allāhi liikme (Ali Hassan Deeb, 16. august 1999; Ali Saleh, 2. august 2003) ning Palestiina Vabastamise Rahvarinde (PFLP) juhi Jihad Ahmad Jibrilsi (20. mai 2002) likvideerimises Liibanonis.
Liibanoni president Émile Lahoud kavatseb esitada selles asjas ÜRO JUlgeolekunõukogule kaebuse ning anda oma salateenistuse uurimistulemused üle ÜRO eriuurijale Serge Brammertz, kes uurib endise Liibanoni peaministri Rafīq al-Ḩarīrī mõrva. Liibanoni välisministri Fawzi Salloukhi sõnul on kaebus kavas ka Liibanoni õhuruumi pidevate rikkumiste vastu iiisraeli sõjalennukite poolt, mida samuti seostati autopommirünnakutega Liibanonis. Iisrael on eitanud oma osalust atentaatides.
Konflikti algus 12. juulil 2006.
12. juulil 2006 kell 9.05 kohaliku aja järgi alustas Ḩizb Allāhi sisside maaväekontingent tankitõrjerakettidega rünnakut Iisraeli Kaitsejõudude kahele soomustatud HMMWV-le Humveele, mis olid patrullretkel Iisraeli-Liibanoni piiri Iisraeli poolel. Kaks Iisraeli sõdurit (Ehud Goldwasser ja Eldad Regev) võeti vangi ja kolm sai surma.
Vastuseks saatsid Iisraeli Kaitsejõud tankide ja soomukitega varustatud üksuse Ḩizb Allāhi võitlejaid jälitama. Kella 11 paiku sõitis üks Iisraeli Merkava tüüpi tank Liibanoni territooriumil umbes 70 m piiritarast põhja pool pommi otsa, mis sisaldas hinnanguliselt 200...300 kg lõhkeainet. Plahvatus hävitas tanki peaaegu täielikult ja kõik neli tanki meeskonnaliiget said kohapeal surma. Iisraeli sõdurit pidasid mitu tundi lahingut Ḩizb Allāhi võitlejatega. Umbes kell viis sai veel üks Iisraeli sõdur surma ja kaks sõdurit sai haavata.


Jakutsk.
Jakutsk on linn Venemaal, Sahha (Jakuutia) Vabariigi pealinn.
Asub Leena jõe vasakul kaldal ja on ehitatud igikeltsale. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on –40°C.
Ajalugu.
Jakutsk on rajatud 1632. aastal. Linn hakkas arenema 19. sajandi lõpus, kui lähedusest leiti kulda. 1922. aastal sai Jakutsk Jakuudi ANSV pealinnaks.
Geograafiline asend.
Linn asub Leena jõe vasakul kaldal Tuimaada orus. Linna pindala on 122 km². Jakutsk on suurim igikeltsale rajatud linn.
Kliima.
Jakutskis on järsult mandriline kliima pika külma talve ja lühida palava suvega. Kõige külmem kuu on jaanuar keskmise õhutemperatuuriga –38,6 °C, kõige soojem kuu on juuli keskmise õhutemperatuuriga 19,5 °C. Õhutemperatuuri absoluutne miinimum on –64,4 °C (veebruar 1891) ja maksimum 38,4 °C (juuli 2011). Sademeid on 237 mm aastas.
Rahvastik.
2010. aastal oli linna arvestuslik elanike arv 269 500. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli elanikest 42% jakuudid ja 46% venelased.
Transport.
Jakutskis on jõesadam ja lennujaam. Jõe vastaskaldal asuvasse Nižni Bestjahhi viib föderaalmaantee М56 Lena ja raudtee Berkakit–Tommot–Kördöm–Nižni Bestjahh. Linnas lõpeb umbes 3000 km pikkune föderaalmaantee Viljui, mis saab alguse Tulunist.
Haridus.
Linnas asub 1956 asutatud Kirde Föderaalülikool (varem Jakuutia Riiklik Ülikool), põllumajandusakadeemia ja mitu teadusinstituuti.
Teatrid.
Linnas tegutseb jakuudikeelne Ojunski nimeline akadeemiline draamateater.


Nahhodka.
Vaade sadamale ja lahele (2004. aasta märts)
Nahhodka (vene keeles Находка) on Venemaal Primorje krais Jaapani mere rannikul asuv sadamalinn, Venemaa Aasia-osa kõige lõunapoolsem linn.
30 kilomeetri kaugusel linnast idas asub Venemaa Kaug-Ida suurim sadam Idasadam.
Nahhodkas elas 2010. aastal 159 700 inimest. Alates 1993 on linna elanike arv pidevalt langenud.
Geograafia.
Nahhodka asub Vladivostokist 171 km kagu pool.
Linn venib 20 kilomeetrit Nahhodka lahe ääres – Partizanskaja jõe suudmest Astafjevi neemeni, hõlmab Trudnõi poolsaare.
Linna põhjaosa asub Partizanskaja jõe orus, kesklinn ja lõunaosa asuvad mägedes. Kõrgeim mägi Nahhodkas on Krestovaja mägi kõrgusega 376 meetrit. Linnas voolab Kamenka jõgi ning asuvad Soljonoje järv ('Soolajärv'), Lebjažje järv ('Luikede järv') ja Primorskoje järv ('Mereäärne järv').
Linnas asuvad mäed Sestra ('Õde', 318 meetrit) ja Brat ('Vend', 242 meetrit) on linna "visiitkaardid". Need olid kunagi rifid ja kuju poolest meenutavad püramiide. Nende vahel asub 144 m kõrgune küngas Plemjannik ('õe- või vennapoeg'). Alates 1930. aastatest kuni 1970. aastateni kasutati Brati sadama ehitusel paekivi hankimiseks ja sellepärast vähenes Brati kõrgus 79 m võrra (enne oli 321 m). Brati ja Sestra tipult avaneb maaliline vaade linnale ja kogu ümbusele.
Ajalugu.
21. augustil 1855 saabus Nahhodka lahte Suurbritannia laev "Barracouta", mis uuris mereteed Tatari väinast Jaapanisse. Inglased nimetasid selle Horneti laheks. Venemaa seda nime ei tunnustanud.
17. juunil 1859 saabus lahte korvett "Amerika", mille pardal viibis Ida-Siberi kindralkuberner Nikolai Muravjov-Amurski. Kindralkuberner andis sellele nimeks "Nahhodka". See sõna tähendab vene keeles nii peremeheta vara omandamist kui ka sel moel omandatud vara.
1864. aasta kevadel asutati Astafjevi neemel sõjaväeline hüdrograafiapost, mida juhatas allohvitser Mihhail Gerassimov ja kus töötas 4 sõdurit. Mõne aasta pärast suurenes isikkoosseis juba 30 inimeseni. Hüdrograafiapostis tehti ilmavaatlusi.
Juba samal aastal hakkasid lähedusse elama asuma tsiviilisikud, kes sageli olid vabanenud Sahhalinil olevast sunnitöölaagrist pärast karistuse ärakandmist.
NSV Liidu ajal rajati Nahhodka lähedusse mitu GULagi laagrit, nii meestele kui naistele. Pärast Teist maailmasõda oli neis ka Jaapanist pärit sõjavange. Nahhodkas oli sorteerimislaager, mida kasutati vahepeatusena enne vangide edasisaatmist Kolõmale või mujale. Viimased laagrid suleti 1946.
Nahhodka loodi 1941 mitme küla liitmise teel, 18. mail 1950 sai asula linnaõigused. 2004 liideti linnaga mitu alevit. Igal aastal tähistatakse 18. maid pidulikult linna päevana.
24. juulil 1946 plahvatas Nahhodka sadamas aurulaev "Dalstroi", kuhu vangid laadisid lõhkeainet ammonaali, ohutusnõuete jämedate rikkumiste tõttu. Plahvatas ka sama laeva teises trümmis olnud 400 tonni trotüüli. Tulekahju levis kaldal olevatesse kaubaladudesse, kus hävis kaupu veel oluliselt rohkem kui laeval. Kokku hävis 25 miljoni rubla eest lõhkeaineid ja 15 miljoni rubla väärtuses muid kaupu. Hukkus 105 inimest (22 sõjaväelast, 34 tsiviilisikut ja 49 vangi) ning kehavigastusi sai 196 inimest (55 sõjaväelast, 78 tsiviilisikut ja 63 vangi). Pärast plahvatust sadas linna ümbruses 2 tunni jooksul masuuti, sest plahvatus oli seda taevasse tõstnud peaaegu 2000 tonni. Sadamaehitised said nii suuri kahjustusi, et peamised laadimisoperatsioonid, sealhulgas vangide pealelaadimine sõiduks Kolõmale, viidi üle Vaninosse.
16. detsembril 1970 algas Idasadama ehitus. 1971. aasta aprillis kuulutati see üleliiduliseks komsomoli löökehituseks. 1973. aasta detsembris laaditi Idasadamas esimene alus, metsaveolaev "Šadrinsk". 1. jaanuaril 1972 moodustati Primorje Merelaevandus. 28. detsembril 1978 anti kasutusse Idasadama söekompleks.
Kliima.
Nahhodkas on mussoonparaskliima. Talvel valdavad loode- ja põhjatuuled, mis toovad endaga jahedad vähepilvised õhumassid Siberist. Talviti on tuul suhteliselt tugev ja õhuniiskus suur, mistõttu külma ei ole lihtne taluda. Kuigi Nahhodka asub lõuna pool näiteks Krimmist ja Sotšist, asub ta 5. külmakindlustsoonis nagu Tallinn ja suurem osa Eestistki. Pinnas külmub läbi keskmiselt 142 cm sügavuseni. Suvel puhuvad mussoonid vastassuunas ning toovad Vaikselt ookeanilt endaga palavad ja niisked õhumassid. Juulis on õhuniiskus keskmiselt 90–95%.
Mõnikord jõuavad Nahhodkasse taifuunid. Need on moodustunud Mariaanide ja Karoliinide piirkonnas. Nii kaugele põhja jõudes on nad tavaliselt oluliselt nõrgenenud ega põhjusta suurt majanduslikku kahju. Siiski toovad nad endaga tugeva tuule ja palju sademeid. Ühe-kahe päevaga võib maha sadada terve kuu norm. Taifuunihooaeg algab augustis ja kestab mõne kuu.
Aasta keskmine õhutemperatuur 10 m kõrgusel maapinnast on +6,8 °C. Kõige külmema kuu, jaanuari keskmine õhutemperatuur on −9,3 °С. Kõige soojema kuu, augusti keskmine õhutemperatuur on +20,6 °С.
Merevee aastane keskmine temperatuur on +7,3 °C. Kõige kõrgem on see augustis (+19,3 °C) ning kõige madalam jaanuaris ja veebruaris (-1,5 °C). Supelrandades võib vesi kuumeneda +24 kraadini. Rannahooaeg algab juuni keskel ja lõpeb septembri alguses.
Aasta keskmine sademete hulk on 860 mm. Sademete jaotus aastas on ebaühtlane: suvel sajab palju, talvel vähe. Kõige rohkem sajab juulis ja augustis (141 mm), kõige vähem veebruaris (32 mm) ja märtsis (37 mm).
Majandus.
Nahhodka on suur transpordisõlm. 2011. aastal läbis linna 53,6 miljonit tonni kaupu. Linn on spetsialiseerunud kitsalt kaupade vahendamisele, muud tööstust linnas pole. Kuna linna saabub naftajuhe, siis plaanitakse naftakeemiatööstuse rajamist Nahhodkasse.
24. oktoobril 1990 loodi Nahhodkas vabamajandustsoon. Kuni 1997. aastani investeeris valitsus Nahhodkasse 464,5 miljonit rubla, peamiselt infrastruktuuri arendamiseks. Kaasajastati vee- ja soojatrassid, elektriliinid, transpordi- ja sidesüsteemid ning rajati hotellid. Seevastu välisinvesteeringuid saabus 220 miljoni USA dollari väärtuses. Loodi 118 ühisettevõtet. Vabakaubandustsooni eesmärkideks nimetati Venemaa-USA ja Venemaa-Korea tehnopargi, lennujaama, naftaterminali ja soojuselektrijaama rajamist. Kuna ainsatki nendest eesmärkidest ei saavutatud, siis 2006 vabamajandustsoon likvideeriti.
Välissuhted.
1965 avati Nahhodkas "Dalintorgi" väliskaubanduskontor. Suheldi Jaapani, Austraalia ja Korea RDV-ga. Imporditi peamiselt laiatarbekaupu, näiteks rõivaid ja majapidamistehnikat.
Nahhodka kesklinnas asub Põhja-Korea peakonsulaat, mis avati 1959. aastal. Enne 1991. aastat asusid linnas ka Jaapani ja Vietnami peakonsulaadid, mis hiljem kolisid Vladivostokki.


Adana.
Adana on linn Türgis, Adana provintsi keskus. Asub Tauruse mäestikust lõunas, 40 km kaugusel Vahemere rannikust.


Sonda valla vapp.
Sonda valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Sonda valla vapp.
Vapp on kinnitatud 4. oktoobril 1996.
Vapi kirjeldus.
Rohelisel taustal kuldne kuuselõikeline päis, kolm vasakult langevat hõbedast varrast ja paremalt langevas reas kolm kuldset püstist tammelehte.
Põhjendus.
Vapil olev kuuserida näitab metsarohkust, kolm põikvarrast sümboliseerivad kolme elutähtsat raudteed, mis Sondat kunagi läbisid ning mille ümber asula tekkima hakkas. Kolm kuldset tammelehte kujutavad valla kolme looduskaitseala.
Välislingid.
Vapp


Herakleios I.
Herakleios I (ladina "Flavius Heraclius Augustus"; kreeka "Φλάβιος Ἡράκλειος" ("Phlabios Hērakleios", "Flávios Iráklios") (umbes 575 – 11. veebruar 641) oli Bütsantsi keiser (Ida-Rooma keiser) 5. oktoobrist 610 kuni surmani 11. veebruaril 641, esimene Herakleiose dünastia keisritest.
Ta oli üks tähtsamaid ja silmapaistvamaid Bütsantsi valitsejaid. Teda võib pidada viimaseks hilisantiigi valitsejaks ning esimeseks keskmise Bütsantsi riigi keisriks. Tema rajatud Herakleiose dünastia kestis 711. aastani.
Herakleios oli sunnitud sõdima algul Pärsiaga (Sassaniidide riigiga), hiljem araablastega.
Päritolu ja troonile saamine.
Flavius Heraclius oli tõenäoliselt armeenia päritolu (Kartaago tausta tõttu nimetati Herakleiost mõnikord ka liibüalaseks). Tema ema nimi oli Epiphania, tema isa Herakleios vanem oli keiser Maurikiose ajal kindral ning hiljem (arvatavasti 598/599. aasta paiku) nimetati ta Kartaago eksarhiks. Oletatud on tema pärinemist Arsakiididest, kes olid valitsenud 226. aastani Pärsias ja 428. aastani Armeenias. Arvatakse, et Herakleiose emakeel oli kreeka keel ning tõenäoliselt oskas ta ka ladina keelt.
Mõnda aega pärast seda, kui võimu haaras Phokas, mõrvates keiser Maurikiose ja kogu tema perekonna, tekkis nähtavasti kontakt Konstantinoopoli teisitimõtlejate ja Herakleiose isa vahel. Aastal 608 alustas Herakleios vanem senati ärgitusel ja oma venna Gregoriose nõusolekul mässu keiser Phokase vastu, kuid ise keisriks saada ta ei tahtnud. Lõpuks saatis ta Aleksandria kaudu riigi viljaaita Egiptusesse sõjaväe oma nõo Niketase juhtimisel, et lõigata ära riigi varustamine viljaga. Egiptuse hõivamist võis toetada rikas ja mõjukas Apionide perekond. Samal ajal purjetas Herakleitos ise oma isa korraldusel 610 sõjalaevastikuga Konstantinoopolisse.
Herakleios jõudis kohale tõenäoliselt 3. oktoobril. Ta ei kohanud tõsist vastupanu. Teda toetasid rohelised ja Konstantinoopoli patriarh Sergios I. Rahvas tervitas teda kui vabastajat. 5. oktoobril võeti Phokas kinni ning hukati julmalt pärast lühikest sõnavahetust Herakleiosega, mis võib olla ka ainult legendaarne.
Vähemalt alguses ei erinenud Herakleiose poliitika Phokase omast, mistõttu on kahtlustatud, et Herakleios kasutas lihtsalt võimalust võimu võtmiseks. Paistab, et vastupanu alates 603. aastast riiki ründavatele pärslastele esialgu isegi nõrgenes; osalt on see seletatav sellega, et Herakleiosel oli esialgu raskusi oma võimu kindlustamisega. Igatahes oli vähemalt osa rahvast Phokase vastu mässuline.


Toila valla vapp.
Toila valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Toila valla vapp.
Vapp on kinnitatud 25.augustil 1993.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil hõbedane vasak piit ja vastasvärvides laineline langetatud palk, mille kohal kolmest heraldilisest okaspuuoksast koosnev kuldne männilatv.
Põhjendus.
Valla vapi kujundid ja värvid tähistavad merd, pankrannikut, Pühajõge, männikuid, võimu, vastupidavust ja jõudu.
Välislink.
Vapp


Tudulinna valla vapp.
Tudulinna valla vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tudulinna valla vapp.
Vapp on kinnitatud 30. mail 1997.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil nelja ehistutiga punane padi, mille keskel on kümne kodaraga kuldne vokiratas. Vapi jalamil on viie õielehega punane murakas.
Põhjendus.
Vokiratas on Tudulinna sajandite pikkuse puutöö-traditsionni ning oma vormi tõttu ka valla ühtsuse sümbol. Kodutöönduslik puutöö ja vokitreimine on Tudulinna valla laialt tuttavaks teinud. Kodarate arv (10) on tüüpiline siitkandi vokkidele. Toponüümile Tudulinna (esmamain. 1583 Tutinlinna) viitab ehistuttidega padi, mis on nimest tulenevalt magamise e. tudumise; lastekeeles tudimise atribuut. Roosõieliste sugukonda kuuluv murakas sümboliseerib taimestiku ja loomastiku kaitseala - Murakaraba. Värvid sümboliseerivad tarbepuu kollakat süüd ja muraka toonide skaalat punasest mesikollaseni.
Välislink.
Vapp


Hari kurk.
Hari kurk ("Moonsund") on laiemas mõttes 11 km laiune väin, mis eraldab Hiiumaad ja Vormsit (veepeegli pindala 115 km²); kitsamas mõttes on Hari kurk Harilaiu ja Vormsi vaheline suhteliselt sügav (kuni 10 m) laevatatav veeala. Halduslikult jääb Hari kurk Hiiu maakonda Pühalepa valda ja Lääne maakonda Vormsi valda. Väinas on mitmeid väikesaari: Eerikulaid, Harilaid, Hellamaa rahu, Höralaid, Kadakalaid, Pujurderahu, Uuemaarahu, Uuemererahu, Vohilaid, Rambirahu, Silmakrass.
Hari kurk on rahvusvahelise tähtsusega linnuala ning kevadsuvise karvavahetuse aegse koondumisalana hallhüljestele äärmiselt oluline piirkond. Hari kurk jääb Väinamere hoiualale.


Christian Ackermann.
Christian Ackermann (sündis Königsbergis; suri 1710 Tallinnas) oli 17. sajandi teisel poolel ja 18. sajandi alguses Eestis tegutsenud saksa puunikerdaja.


Arteriograaf.
Arteriograaf on veresoonkonnahaiguste diagnoosimise aparaat, mis võimaldab vaid mõne minutiga kindlaks teha inimese riski südamehaiguste tekkeks.


Kohtla-Järve vapp.
Kohtla-Järve vapp on Ida-Viru maakonnas asuva Eesti linna Kohtla-Järve vapp.
Vapp on kinnitatud 6. märtsil 1995.
Vapi kirjeldus.
Vapp jaguneb diagonaalselt kaheks: vasakul all on kuldne ja ülal sinine väli. Kuldsest väljast eenduvad kaldjoonega risti kuus kuldset leeki. Sinine värv sisaldab Pantone värvitabeli järgi sinist C 91% ja punast M 43%. Vapikilbi allosa on poolringikujuline, mõõtude suhtega 5:4.
Põhjendus.
Vapi kuldne värv ja leegid sümboliseerivad kollakaspruuni põlevkivi ja selle töötlemist. Sinine vee värv osutab Järve külale, mille järgi on linn nime saanud.
Leekide arv 6 tähistab kahte sündmust paikkonna ajaloos – 1916. aastal alustatati Järve küla lähedal põlevkivi tööstuslikku tootmist ja 1946. aastal sai Kohtla-Järve linna õigused.
Kohtla-Järve linnamaastikule on iseloomulik kaldjoon – see sümboliseerib kaldsahte ja aherainemägesid.


Värvid Eesti omavalitsuste vappidel.
Punane.
Avanduse valla vapp, Haapsalu vapp, Harjumaa vapp, Meremäe valla vapp, Paldiski vapp, Salme valla vapp
Roheline.
Are valla vapp, Aseri valla vapp, Misso valla vapp, Palupera valla vapp, Saku valla vapp, Sonda valla vapp, Taebla valla vapp
Sinine.
Aegviidu valla vapp, Anija valla vapp, Antsla valla vapp, Aseri valla vapp, Harku valla vapp, Keila vapp, Kiili valla vapp, Kose valla vapp, Meremäe valla vapp, Muhu valla vapp, Pala valla vapp, Põdrala valla vapp, Saksi valla vapp, Tali valla vapp
Sinine vapitüvi Ambla valla vapil sümboliseerib vett, looduse koostisosana, samuti ka noorust oma energia ja tulevikulootusega
Must.
Aegviidu valla vapp, Ahja valla vapp, Kehtna valla vapp, Kihnu valla vapp


Sümbolid Eesti omavalitsuste vappidel.
Muu.
Ketassõlg - Vaivara valla vapp


Kunda vapp.
Kunda vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti linna Kunda vapp.
Vapi kirjeldus on kooskõlastatud Eesti Vabariigi Heraldikanõukoguga ja kinnitatud Eesti Vabariigi Riigikantselei riigisekretäri poolt 27. septembril 1994.
Vapi kirjeldus.
Hõbedase kilbi ülaosas kolm sinist lainelist joont, nende all kolm musta muistse ahingu otsa püstiasendis 2 + 1.
Põhjendus.
Lained sümboliseerivad nii jõge kui merd. Nende all asetsevad püstiasendis kolm musta muistset ahinguotsa, mis on viiteks väga ammusele asustusele Kunda Lammasmäel.


Kunda lipp.
Kunda lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva Kunda linna lipp.
Lipu kirjeldus.
Lipu kirjelduse on kinnitanud Eesti Vabariigi Riigikantselei riigisekretär 29. septembrilil 1994.
Ristkülikukujuline lipp koosneb kahest võrdse laiusega värvilaiust, millest ülemine laid on kollane, alumine punane.
Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Haabersti mõis.
Haabersti mõis (saksa keeles "Haberst") oli praeguse Tallinna linna alal asunud linnamõis
Haabersti mõis paiknes praeguse loomaaia peasissepääsu kohal kahel pool Paldiski maanteed. Haabersti linnamõisa moodustamise ajaks peetakse 17. sajandit. 1561. aastast on seda piirkonda nimetatud "Habris". Seetõttu on arvatud, et Haabersti linnamõis eksisteeris juba 16. sajandi lõpul. 17. sajandist esinevad allikates juba sagedasti kohanimed "Habers" või "Habers Hof". Saksa keeles tähendab see "kaera mõisa".
Haabersti linnamõisa kuulusid Fismeistri, Jõeküla, Järvaküla, Kadaka, Kakumäe, Õismäe, Mustjõe ja Pikaliiva küla. Kuni 1817. aastani kuulus Haabersti mõis administratiivselt linnapolitsei alluvusse. Talurahva vabastamisel 1817 kartis Tallinna raad, et Haabersti mõisa territooriumil elavad talupojad valguvad linna. Selle ärahoidmiseks pöördus linnavalitsus Eestimaa tsiviilkuberneri poole palvega arvata linnamõisa territooriumil elavad talupojad juriidiliselt Keila kihelkonna koosseisu, jättes Haabersti mõisa linna jurisdiktsiooni alla. Tsiviilkuberneri kirjaga Tallinna magistraadile 20. märtsist 1817 kinnitati linna ettepanek. Haabersti linnamõisal oli eristaatus. 1856. aasta talurahvaseaduse kehtestamisel loobus linn Haabersti talumaade puhul ka kohtuvõimust.
Haabersti mõisa maadel paiknes vähemalt kolm kõrtsi. Kõige lähemal Tallinnale oli Mustjõe kõrts. Teine tuntud kõrtsihoone asus Paldiski maantee ja Rannamõisa tee nurgal, omaaegsest Haabersti koolist ehk praegusest Tallinna loomaaia kontorihoonest teisel pool teed. Kolmas, Untaugu kõrts, paiknes hoopis kõrvalisemal Kadaka teel, teisel pool Iisaku ehk Joosti oja, piirkonnas, kus Kadaka tee hargnes praeguse Vana-Mustamäe asumi poole.
Mõisa peahoone oli poolkelpkatusega lihtsakujuline paekiviehitis. Nii peahoone kui ka töölistemaja varemed olid Paldiski maantee põhjaküljel alles kuni 2001. aasta sügiseni. Siis jäid need ette uusehitistele ja lammutati. Praegu on mõisasüdamest alles vaid mõned pargipuud.


Josef Radetzky.
Feldmarssal Josef Radetzky von Radetz
Krahv Johann Josef Wenzel Radetzky von Radetz (tšehhi "Jan Josef Václav hrabě Radecký z Radče"; 2. november 1766 Třebnice (Trebnitz), Böömimaa – 5. jaanuar 1858 Milano) oli Austria sõjaväelane.
Radetzky sündis Böömimaa aadliku perekonnas ning astus Austria armeesse 1785. aastal. Ta võitles Türgi-Austria sõjas ning hiljem revolutsioonisõdades Prantsusmaa vägede vastu. Radetzky paistis silma isikliku vapruse ning osavusega ja sai 1799. aastal koloneli auastme. Samal aastal tabasid teda viis kuuli, kui ta viis väejuhatusele Marengo lahinguplaani muudatusi. 1801 sai ta ka Maria Theresia Ordu kavaleriks.
Hilisematel aastatel keskendus Radetzky rohkem sõjakunsti teoreetilistele külgedele ning oli 1809–1812 Austria sõjaväestaabi ülem. Ta osales ka Viini kongressil ning hiljem jätkas tegevteenistust. 1836 sai ta 70-aastasena feldmarssaliks, ent ei läinud erru, vaid püüdis jätkata Austria armee moderniseerimist. Oma sirgjoonelise ja sõjaka iseloomu pärast oli tal aga mitmeid vastaseid, mistõttu sõjaväe uuendamine venis. 1848. aasta revolutsiooni ajal oli tal seetõttu suuri raskusi Itaalia riikide vägede tõrjumisega Austria aladelt, kuid tänu neljale kindluslinnale Milano ja Veneetsia vahel ning lisajõudude saabumisele õnnestus tal 1849 võita Novara lahing, tänu millele Austria kindlustas endale Itaalia provintsid veel kümneks aastaks. Radetzkyst sai aga Austria legendaarseim väejuht ning Johann Strauss vanem komponeeris tema auks kuulsa "Radetzky marsi".
Pärast revolutsiooni jäi Radetzky Lombardia-Veneetsia sõjaliseks ja tsiviilvalitsejaks ning ainuüksi tema reputatsioon hoidis Austria vaenlasi üritamast tegemaks uut katset austerlaste väljatõrjumiseks Itaaliast. Kuid 1850. aastate lõpus muutus eakas feldmarssal juba seniilseks ning ta tervis halvenes kiiresti. Nii asendati ta 1857. aasta algul Lombardia-Veneetsia kuberneri kohal keiser Franz Joseph I venna Maximilianiga. Lõplikult Radetzky siiski erru ei läinud ning ta suri aasta hiljem Milanos.
Radetzky, Josef
Radetzky, Josef
Radetzky, Josef


Rakvere vapp.
Rakvere vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti linna Rakvere vapp.
Vapp on kinnitatud 29. aprillil 1994.
Vapi kirjeldus.
Linna ajalooline vapp kujutab endast lõhestatud kilpi, millel asetseb kolmeharuline kahe suure ja kahe väikse valge ümmarguse vääriskiviga vanaaegne kuldne kroon. Kilbi vasak pool on sinine ja parem pool punane, krooni all on kuueharuline kuldne täht, mille südamik asub kilbi jalami ja keskmiku lõikekohal.
Linna vapil on kaks kuju: kilbiga vapp ja kilbita vapp.
Põhjendus.
Vapil sümboliseerib kroon kõrgemat võimu ning kuueharuline täht õitsengut.
Vapi kasutamise kord.
Kilbita või kilbiga, värvilisena või mustvalgena kasutatakse linna vapi kujutist linnavolikogu, linnavalitsuse, munitsipaalettevõtete ja -asutuste dokumendiblankettidel, pitsatitel, trükistel, kaartidel, ümbrikutel, kuulutustel, meenetel ning nimekaartidel.
Rakvere vapi ajalugu.
Rakvere linna vanim pitser pärineb 1390. aastast, selleks oli kroon vapikilbil ning selle all kuusnurkne täht. 1788. aasta 4. oktoobril kinnitati Rakvere linna vapiks hõbedasel kilbil kuldne kroon ning selle all kuldne kuusnurkne täht. Vapi kujundamisel oli eksitud heraldika reeglite vastu, nimelt metalli ei paigaldata metallile. 1864–1865 kogus Venemaa Senati Heraldikadepartemang linnade vappide jooniseid ning siis oli Rakvere linna vapiks omapärase nelinurkse kujuga vapikilp, mille väli oli must ja ümbritsetud hõbedase raamiga. mustal väljal üksteise all olevad kroon ja kuusnurkne täht olid kuldsed. 1909. aastal kinnitati vapiks punasepõhjaline kilp ning sellel olevad kroon ja kuusnurkne täht olid kuldsed.
Peale Eesti iseseisvumist 1918. aastal kinnitati 23. augustil 1934 Rakvere linna vapiks sinisepõhjaline kilp kuldse krooni ja kuusnurkse tähega. 16. detsembril 1937 muudeti vappi taas, kilp jagati kaheks võrdseks väljaks, siniseks ja punaseks, keskel olid nagu ka eelmistelgi vappidel kuldne kroon ja kuldne kuusnurkne täht (selline vapikuju on ka praegu kasutusel). Nõukogude ajal linna vappi ei kasutatud, kuid peale Eesti taasiseseisvumist kinnitati 29. aprillil 1994 linna vapp taas.


Rakvere lipp.
Rakvere lipp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti linna Rakvere lipp.
Lipp on kinnitatud 29. aprillil 1994.
Lipu kirjeldus.
Lipp koosneb kolmest horisontaalselt asetsevast värvilaiust: ülemine laid on sinine, keskmine kollane ja alumine sinine. Siniste laidude laius on mõlemal 3/7, kollasel 1/7 lipu laiusest.
Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11 ning normaalsuurus 105×165 cm.
Rakvere linna lipu ajalugu.
23. augustil 1934. kinnitati Rakvere lipuks vertikaalselt kaheks jagatud kangas. Vardapoolne 1/3 laiune väli oli sinine, ning sellel oli kollane kuueharuline täht. Lehvipoolne, 2/3 laiune väli oli jagatud horisontaalselt kolmeks laiuks, ülemine ja alumine olid kollased, keskmine sinine.
16. detsembril 1937 kinnitati Rakvere linna lipuks sinine kangas kollase horisontaalse laiuga (lipp on ka praegugi kasutusel).
Nõukogude ajal linna lippu ei kasutatud.
Rakvere lipp ja Rootsi lipp.
Rakvere lipp on sarnane Rootsi lipuga. 21. jaanuaril 2007 lehvis Rakvere linnuse tornis pool päeva eksikombel Rakvere lipu asemel Rootsi lipp.


Haljala valla vapp.
Haljala valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Haljala valla vapp.
Vapp on kinnitatud 8. märtsil 1994.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil vasakult tõusev hõbedane haldjas, kelle ettesirutatud käte kohal kuldne kaheksaharuline täht.
Põhjendus.
Sinine ja hõbe on Virumaa vapivärvid. Haldjas seostub legendiga valla nime saamisloost ja tähistab ühtlasi Haljala kaitsevaimu. Kuldne täht sümboliseerib valgust ja teadmisi, rahva edulootust ning -püüdlust.
Välislingid.
Vapp


Ḩizb Allāh.
Ḩizb Allāh [hizb all'aah] (Eestis kasutatakse ka nimetust Hezbollah) (araabia keeles حزب الله 'Allahi Partei, Jumala Partei') on Liibanoni šiiitlik islamistlik organisatsioon ja partei, millel on sõjaline tiib ja tsiviiltiib.
Kuus riiki, sealhulgas USA ja Iisrael, on kuulutanud Ḩizb Allāhi või Ḩizb Allāhi Julgeolekuorganisatsiooni terroristlikuks organisatsiooniks.
Ḩizb Allāhi ametlik asutamisdaatum on 16. veebruar 1985, mil šeik Ibrahim al-Amin kuulutas välja rühmituse manifesti. See oli ajastatud Ragheb Harbi surma-aastapäevale.
Organisatsiooni praegune juht on peasekretär Ḩasan Naşrallāh.
Organisatsioon moodustati võitluseks 1982. aasta Liibanoni sõjale järgnenud Iisraeli okupatsiooni vastu Lõuna-Liibanonis (kestis 2000. aastani). See loodi 1980ndate alguses suurelt osalt ajatolla Khomeynī järgijate abiga, et levitada šiiitlikku revolutsiooni. Kuid organisatsioon on loobunud eesmärgist rajada Liibanoni fundamentalistlik šiiitlik riik. Paljud Ḩizb Allāhi liikmed on korduvalt väitnud, et neil pole säärast eesmärki kunagi olnud.
Ḩizb Allāh peab Iisraeli riiki usurpaatoriks, mis põhineb valel, tapatalgutel ja illusioonidel, ning järgib Iraani islamirevolutsiooni juhi ajatolla Khomeynī ideoloogiat.
Ḩizb Allāh on Amali kõrval peamine partei ja sõjaline organisatsioon, mis esindab Liibanoni šiiite, riigi suurimat usukogukonda. Ta on Liibanonis tunnustatud partei, mis on osalenud ka valitsuses. Tsiviiltiib on esindatud Liibanoni parlamendis, kus tal pärast 2005. aasta valimisi on 128 kohast 14. Ta kuulub valimisliitu Vastupanu ja Arengu Blokk, millel on 35 kohta. 11. juunil 2008 ametisse astunud valitsuses on Ḩizb Allāhil energia- ja veeministri (Mohamad Fneich) ja tööministri (Trad Hamadé) koht ning ka välisminister Faouzi Salloukh on Ḩizb Allāhi suuna esindaja.
Ḩizb Allāhi tsiviiltiib hoiab käigus oma haiglaid, uudisteagentuure ja õppeasutusi. Ta on Liibanonis ellu viinud majandus- ja infrastruktuuriprojekte programmi "Jihad al-Bina" ('Ülesehituskampaania') käigus. Praegu peab rühmitus üleval 4 haiglat, 12 kliinikut, 12 kooli ning 2 keskust, mis annavad talupoegadele tehnilist abi ja väljaõpet. Ḩizb Allāhil on ka keskkonnasektsioon ja ulatuslik sotsiaalabiprogramm. Ḩizb Allāhi tervishoiuteenused on odavamad kui enamikus riigi või erahaiglates. Organisatsiooni liikmetele on nad tasuta. Enamiku asjatundjate arvates on Ḩizb Allāhi sotsiaal- ja tervishoiuprogrammide aastane kogumaht sadu miljoneid USA dollareid.
Maine.
Ḩizb Allāhit võidakse pidada vastupanuliikumiseks, nagu seda teeb Liibanoni valitsus, või terroristlikuks organisatsiooniks, nagu seda teevad USA, Iisraeli ja Kanada valitsus. Viimased väidavad, et organisatsioon algatab rünnakuid tsiviilisikute vastu ning toetab ideoloogiliselt islami terroriorganisatsioonide rünnakuid.
Suurbritannia, Austraalia ja Holland peavad ametlikult põlustatuks ainult Ḩizb Allāhi Julgeolekuorganisatsiooni.
Euroopa Liit ei pea Ḩizb Allāhi terroristlikuks organisatsiooniks, küll aga peab terroristiks Imād Mughnīyah't, keda peetakse Ḩizb Allāhi rahvusvahelise haru juhiks.
Venemaa ei pea Ḩizb Allāhi terroristlikuks organisatsiooniks, kuigi ta peab terroristlikeks teisi radikaalseid šiiitlikke rühmitisi, näiteks Islami Džihaadi ja Al-Qā'idah't.
Araabia ja islamimaailmas peetakse Ḩizb Allāhi enamasti au sees legitiimse vastupanuliikumisena. Beiruti Uuurimis- ja informatsioonikeskus viis 26. juulil 2006 Iisraeli-Liibanoni konflikti ajal läbi küsitluse, mille põhjal 87% liibanonlasi toetab Ḩizb Allāhi võitlust Iisraeliga. Võrreldes veebruaris korraldatud küsitlusega oli toetus kasvanud 29% võrra. Ḩizb Allāhit toetas 80% Liibanoni kristlastest, 80% druusidest ja 89% sunniitidest.
Liibanoni valitsus kinnitas, et tegu on legitiimse vastupanuga okupatsioonile. 74% liibanoni kristlasi pidas Ḩizb Allāhi vastupanuorganisatsiooniks.
Rahastamine.
Arvatakse, et Ḩizb Allāh saab Iraanilt ja Süürialt rahaabi. Iraan eitab seda.
Päritolu.
Uurijate seas ei ole ühtset seisukohta selle kohta, millal Ḩizb Allāh moodustus. Mõned organisatsioonid peavad rühmituse ametliku rajamise ajaks 1982. aastat, Diaz ja Newman aga väidavad, et kuni 1985. aastani jäi Ḩizb Allāh vägivaldsete šiiidi äärmuslaste hajusaks ühenduseks. Igatahes liitusid organisatsiooniga aegapidi mitmed šiiidi organisatsioonid, sealhulgas Islami Džihaad, Maa Peal Rõhutute Organisatsioon ja Revolutsiooniline Õigluse Organisatsioon. USA peab neid nimesid "Ḩizb Allāhi" sünonüümideks.
Ḩizb Allāhi jõudu tugevdas tuhande kuni 15 tuhande Islami Revolutsioonilise Kaardiväe liikme lähetamine Iraanist ja Iraani finantstoetus. Ḩizb Allāhist sai Liibanoni šiiitide peamine poliitiline ja sõjaline jõud ning hiljem Islami Vastupanuliikumise tähtsaim tiib.
Ḩizb Allāh Liibanoni sõja ajal.
Ḩizb Allāh keskendus Iisraeli ja lääneriikide vägede väljaajamisele Liibanonist. Organisatsioon on põhiline kahtlusalune mitmes suures rünnakus USA, Prantsuse ja Itaalia rahvusvahelistele jõududele, mille eesmärk oli Liibanoni stabilisserimine: enesetapurünnak USA saatkonnale 1983. aasta aprillis, milles hukkus 63 inimest, sealhulgas 17 USA kodanikku, rünnak USA mereväe kasarmutele Beirutis, milles hukkus 241 USA sõjaväelast, ning rünnak Prantsuse rahvusvaheliste jõudude peakorterile, milles hukkus 58 Prantsuse sõjaväelast. Ḩizb Allāh on alati eitanud oma seotust nende pommirünnakutega, kuigi peab neid õigustatuks.
Ḩizb Allāhi liikmeid on seostatud osaluses USA ja teiste lääneriikide kodanikest pantvangide võtmises, kinnipidamises ja nendelt informatsiooni kogumises Liibanonis. Seda tegid sellised rühmitused nagu Islami Džihaad, kes on kuulutanud, et pantvangide võtmine oli kättemaks Iisraeli toetusel tegutsenud Lõuna-Liibanoni Armee toimepandud kinnipidamiste, pantvangivõtmiste ja piinamiste eest.
Teiselt poolt, Bob Woodwardi raamatu "Veil: The Secret Wars of the CIA" järgi on LKA palunud Saudi Araabial koordineerida Ḩizb Allāhi vaimuliku juhi Muḩammad Ḩusayn Faḑlallāhi mõrvamist ja see toime panna. Saudi Araabia palkas inimese, kes tegi märtsis 1985 ebaõnnestunud atentaadi autopommiga. Elumaja varises kokku ja üle 80 tsiviilisiku hukkus. Operatsioon läks Saudi Araabiale maksma 3 miljonit USA dollarit.
Kodusõjajärgne periood.
Ḩizb Allāhi sõjalise tiiva olemasolu pärast 1990. aastat rikub Liibanoni kodusõja lõpetanud Aţ-Ţā'ifi kokkulepet, mis nõuab "kõikide Liibanoni ja mitte-Liibanoni maakaitsevägede laialisaatmist" ning nõuab, et valitsus paigutaks Iisraeli piiri äärsetele aladele Liibanoni armee. Perioodil 1990–2000 ei püüdnud valitsus Ḩizb Allāhilt relvi ära korjata, vaid tunnustas teda legitiimse rahvusliku vastupanujõuna.
Lõuna-Liibanoni konflikt.
Lõuna-Liibanon oli 1982–2000 Iisraeli okupatsiooni all. Ḩizb Allāh pidas koos peamiselt vasakpoolsete ja ilmalike rühmitustega Liibanoni Rahvusliku Vastupanurinde koosseisus sissisõda Iisraeli ja Lõuna-Liibanoni Armee vastu. Vastavalt Aţ-Ţā'ifi kokkuleppele panid Rahvusliku Vatupanurinde sissid relvad maha, kuid Ḩizb Allāh ei alistunud, kuulutades, et vastupanu jätkub seni, kui kogu Liibanoni pind on vabastatud ja Iisrael maalt välja löödud. Võitluse kulminatsioon oli operatsioon Vihakobarad aprillis 1996, kui Iisrael alustas maismaa- ja õhurünnakut Ḩizb Allāhi vastu. Pommitati ÜRO baasi Qānās ja hukkus 106 põgenikust tsiviilisikut.
Jaanuaris 2000 tappis Ḩizb Allāh Lõuna-Liibanoni Armee Läänebrigaadi komandöri kolonel Aql Hashemi, kes viibis oma kodus julgeolekutsoonis.
24. mail, pärast Lõuna-Liibanoni armee kokkuvarisemist ja Ḩizb Allāhi jõudude kiiret edasitungi, tõmbas Iisrael oma väed Lõuna-Liibanonist välja, kuigi tähtpäevaks oli määratud 7. juuli. Ḩizb Allāh ja paljud teised liibanonlased pidasid seda võiduks.
Iisraeli-vastane tegevus pärast 2000. aastat.
Ḩizb Allāhi roll Iisraeli vägede väljatõmbumises Lõuna-Liibanonis on toonud organisatsioonile palju austust nii Liibanonis kui üldse araabia- ja islamimaailmas, eriti aga Liibanoni šiiitide seas. Maroniidist president Émile Lahoud on öelnud: "Meie, liibanonlaste, ning ma võin teile öelda, et enamiku liibanonlaste jaoks on Ḩizb Allāh rahvuslik vastupanuliikumine. Kui seda poleks olnud, poleks me saanud oma maad vabastada. Ja sellepärast on meil Ḩizb Allāhi vastu suur austus." Ühe uuringu järgi pidas isegi 74% kristlastest Ḩizb Allāhi vastupanuorganisatsiooniks.
Pärast Iisraeli jõudude lahkumist Lõuna-Liibanonist on Ḩizb Allāh piirkonda sõjaliselt kaitsnud, toimides piirkonna armeena. Liibanoni valitsus on toetanud Ḩizb Allāhi kui Lõuna-Liibanoni armeed, kuigi seda pole ametlikult deklareritud. Liibanoni peaminister Fouad Siniora on öelnud, et "Iisraeli-poolne jätkuv Liibanoni maade okupatsioon Šebaa talude piirkonnas aitabki kaasa Ḩizb Allāhi relvade kohalolule. Rahvusvaheline kogukond peab aitama meil saavutada Iisraeli väljatõmbumise Šebaa taludest, et me saaksime lahendada Ḩizb Allāhi relvade küsimuse." ÜRO peab Šebaa talusid Süüria, mitte Liibanoni territooriumiks, ja on kuulutanud, et Iisrael on välja tõmbunud kogu Liibanoni territooriumilt.
Pärast 2000. aastat Ḩizb Allāhi ja Iisraeli vägede kokkupõrked jätkusid, kuid jäid suhteliselt harvaks.


Lada.
Lada on NSV Liidus ja Venemaal toodetud automark, mis loodi koos Itaalia autotootja Fiatiga.
Lada nimedest.
Palmiro Togliatti oli üks Itaalia Kommunistliku Partei loojaid. 1945–1946 oli ta Itaalia justiitsminister. Pärast tema surma 1964 anti Venemaa linnale Stavropolile tema nimi.
Tänapäeval on Toljatti tööstuskeskus, kus asub maailma suurim ammooniumi tootmise tehas ToljattiAzot. Aastal 2006 oli elanike arv 704 000, 1967 oli elanikke 88 000.
Žiguli nimi on tulnud Volga jõe paremal kaldal asuvast väikesest mäestikust, kus kõrgeim tipp Strelnoi ulatub 375 m kõrgusele merepinnast.
Lada on vanaslaavi mütoloogiast pärit õnne, armastuse ja abielu jumalanna. Lada on tänapäevalgi kasutusel naisenimena.
Katsetustel avastatud puudused.
Katsetustel selgunud Fiati esimesd suured puudused: nõrk, lagunev kere; kehvad tagumised ketaspidurid; vananenud alumise nukkvõlliga ja tõukuritega mootor.
Algmaterjali ja lõpp-produkti erinevustest ning katsetustel ilmsiks tulnud vigade parandustest. Kirjeldatud on vaid põhilisi muudatusi Fiat-124-ga võrreldes, mida tuli enne mudeli 2101 tootmise alustamist ette võtta, et masin sobiks Venemaa karmidesse looduslikesse oludesse.
Katsetaja pajatab.
Moskvast Krimmi sõitis autode kolonn, eesotsas Fiat 124, seejärel Peugeot 204, Fiat Primula (esimene esiveoline FIAT), Fiat 1500, Volga 21 ja Moskvitš 408.
Oli 25 kraadi külma. Kohe selgus, et lõunast pärit Fiat 124 salong on soojem kui põhjast pärit Volgadel ja Moskvitšil. Aknad jääst ilusti puhtad. Marsruudiks oli Baidarskije Vorota – Sokolinoje – Orlinoje – Jalta. Sõit kulges mägedes, poristel ja märgadel teedel. Siin näitasid ennast paremast küljest esiveolised: Primula ja Peugeot 204.
Fiat 124-l oli juba peal modifitseeritud tagaketaspidurite süsteem, kuid klotside kulumine oli ikkagi suur. Peale katsetusi tehti konstruktoritele ultimaatum pidurite konstruktsiooni uueks muutmiseks. Ega siis itaallased ei tahtnud meie muudatustega kohe nõustuda. Sõditi tugevalt ka selle vastu et Avtomobil No 1 (tulevane Vaz 2101) saaks omale kohe ülemise nukkvõlliga mootori. Pakuti välja variant et alguses paneme peale vana mootori (sarnane nagu Moskvits 403/407) ja tootmise arenedes saab auto uut tüüpi mootori. Venelased aga ei andnud järgi ja nii saigi auto kohe uue mootori. Ka piduridetailide tootja Bendix ei tahtnud tagumistest ketaspiduritest loobuda. Katsetustel selgus, et NSVL märgadel ja poristel teedel klotsid kulusid metallini juba peale 2–3000 km läbimist, hoolimata üha uutest variantidest, mida Bendix ka välja ei pakkunud. Suvel 1968 toimus viimane tagumiste piduriketaste katsetus autopolügooni poristel teedel. Võrdluseks toodi tagumiste trummelpiduritega Peugeot-204. Midagi ei olnud teha, ka siin võitis trummelpidur ja sestpeale loobuti ketaspiduritest lõplikult.
Kokku tehti Fiati juures enne "nullüheks saamist" üle 800 muudatuse.
Katsetused Stop & Go ei läinud libedalt. Puudu oli isegi bensiinist. AI-93`me liikus vähe ja katsetajad segasid avio-bensiini A-76`ga. Lendurid, nähes tööriistade vaesust (Fiati "riistakomplekti" kuulus vaid 13 mm lehtvõti), kinkisid katsetajatele 13 silmusvõtme, mis oli tol ajal suur varandus. Juhtus ka avarii, kui teele kargas ootamatult hobune.
Veel näiteks lagunes Toljatti ligidal ära alumine žarniir.
Kohapeal vahetada ei saanud, kuna Fiatil oli ta külge needitud, mitte poltidega. Helistati tehasesse ja auto juurde toodi terve õõtshoob.
Samal ajal poisikesed rõõmsalt kisavad "hurraaa, Fiat läks katki!"
Tehase püstitamine.
Niikaua kuni katsetati autosid, hakati ehitama tehast.
1967.
14. jaanuaril alustas tööd esimene ekskavaator. Tehase ehitusel oli kasutusel 200 buldooserit, 500 ehituskraanat, 150 ekskavaatorit ja 2000 autot.
Kaevamistööde maht oli 129 miljonit kuupmeetrit, betooni kulus 3,3 milj. kuupmeetrit. Valmis raudbetoondetaile kulus 2,9 milj. kuupmeetrit ja kasutusele läks 323.000 tonni metallkonstruktsioone.
Ehitusel töötas pidevalt ligi 3000 töölist ning 1700 tehast üle N. Liidu saatsid pidevalt erinevaid seadmeid ja materjale.
1970.
"Vene keremeistrid käisid teooriat õppimas Fiati tehases Torinos ja kui õpiaeg läbi sai, arvasid Itaalia spetsialistid, et on aeg alustada praktikaga, aga seda juba Vaz`i tehases.
Mehed mõtlesid, et ega me papist ole tehtud. Küsiti keevitajatelt must (värvimata) toorikkere ja n.ö. põlve otsas ja salaja laotigi esimene sõitev auto kokku.
Kindlaksmääratud päeval saabusid itaallased kohale aga venelasi polnud mitte kuskil, kui äkki nurga tagant tuli värvimata kerega auto rõõmsalt signaalitades.
Itaallased olid üllatusest šokis ja said kohe aru, et tegemist ei ole mitte algajatega.
Autoga said sõita kõik korpuse töötajad, kuid tehniline direktor käskis ebaseadusliku auto lammutada."
Stop & Go Vorkuta katsetustest ja "Žiguli" õlist.
Vorkutas toimusid katsetused sellepärast et Fiat`i tehas jäi autode saatmisega Venemaale hiljaks. Autod pidid saabuma 1967. a. detsembris, kuid jõudsid kohale 1968. a. märtsis.
Kus mujal sa külma leiad kui mitte Siberis.
Autod (neid oli 8) mida hakati Vorkutas katsetama kandsid nime Fiat-124 R (Russia). Neil autodel olid juba ülanukkvõlliga mootorid. Seal tuli välja nende mootorite vigane koht.
Nimelt esimestel ülanukkvõlliga mootoritel olid malmist nookurid.
Need purunesid tihti ja asendati hiljem terasest nookuritega.
Veel tuli välja kummidetailide kehv kvaliteet. Rooliotste ja šarniiride kummist tolmukatted rebenesid pidevalt. Siinkohal sai Fiat`i tehas väga väärtuslikke teadmisi. Itaallased said samal ajal kokku hoida suure summa raha, mis oleks muidu läinud kummidetailide eraldi katsetamiseks.
Katsetati ka kodumaist mootoriõli ja tulemused olid kehvad. Ega muidu Fiat`i tehase juhtiv spetsialist õlide alal senjoor Marantsani poleks öelnud, et teie mootoriõlid on suurepärane materjal toorõliks. Kui sinna juurde panna lisandeid, näiteks Lubrisool`i, võivad nad täitsa isegi kõlvata.
NefteHimProm (NaftaKeemiaTööstus) siiski suutis õli kvaliteeti oluliselt parandada.
1968. a. 5. juunil lõppevadki Stop & Go katsetused Vorkutas.
Kuna Vorkutas toimusid ainult eelkatsetused, siis 1969. jaanuaris Moskvas toimusid riiklikud katsetused kodumaisele mootoriõlile. Võrdluseks olid kõrval Itaalia päritolu õlid.
Ka seal osalesid 8 autot Fiat-214 R, kusjuures need sõitsid omal jalal Itaaliast läbi Poola Venemaale.Talv 1969 oli Moskvas karm. Jaanuaris-veebruaris oli külma 32–34 `C – just see mida katsetajad vajasid.Katsetused kulgesid vene mootoriõlidele edukalt. Itaallastel oli ka kohapeal õli testimiseks labor, kuid ühtäkki oli sinna sissepääs keelatud, kuigi enne oli kõigil asjassepühendatuil sissepääs vaba. Hiljem selgus, et mingi aeg oli Vene õli parem Itaalia omast. Saadeti õliproovid Itaaliasse kontrollimiseks, sealt tuli vastus tagasi, et ongi nii.
Itaallastel ei jäänudki muud üle kui hapu näoga venelastele õnne soovida riiklike katsetuste eduka lõpu puhul.Samal ajal toimusid Stop & Go katsetused Toljattis. Seal pandi proovile autode rehvid, õhufiltrid, automootorite gaasijaotusmehhanismid, esi- ja tagasild, autokere tolmukindlus ja palju muud.Vaz-2101 riiklike katsetusteni jäi kaks aastat.
1969. aastal osales katsetustes ka Fiat-125.
Sellest masinast oleks äärepeal saanud auto No 2.
Kangesti küll Vaz-2103-e moodi, kuid "Lux"-i "algmaterjaliks" oli hoopis Fiat-124 S.
1970.
Esimeste autode kokkupanekut viisid ellu lukksepp-monteerijad V. Prisjaznjuk, I. Ossipov, V. Gussev, V. Orlihin ja V. Glazunov.
Esimese autoga sõitis liinilt maha Itaalia šeff-instruktor Benito-Guido Savonini ja ülejäänud viiega sõitis tsehhi No 45 ülem Vladimir Safonov. Kapotil kiri: "Võta vastu, kodumaa esimene automobiil".Peale 18 aastast truud teenistust puhkab esimene Vaz 2101 tehase muuseumis.
Vaz 2101 edasiarendamine, facelifti takerdumine.
Juba 1971. aastal püstitas ettenägelik peakonstruktor V. Solovjov disaineritele ja konstruktoritele ülesande uuendada Vaz-2101`e välimust.
Auto aga oli just välja ilmunud, kõik ei olnud teda veel näinudki, kui peakonstruktor vaatas juba tulevikku, mis nähtavasti ei pakkunud mingisugust huvi teiste juhtivate seltsimeeste ringkonnale.
Kuidas ka disainerid ei katsetanud, ühtegi arvestatavat varianti tootmisse ei evitatudki.
Näiteks prooviti kandiliste esituledega, mida kasutas sellel ajal AZLK (Moskvitshi tehas) oma autodel. Selline esitulede lahendus leidis siiski kasutamist, kuid alles Vaz 2105`e juures.
Need kandilised tuled ja teistmoodi radiaatorivõre leidsid rakendust hoopis Fiati kontsernile alluva Hispaania Seati edasiarendamise juures. Kas pole sarnane?
"Olgu siinkohal öeldud, et nähtavasti olid venelased liialt mugavad, et kuskilt otsast midagi muutuks ja mudel moraalselt ei vananeks. Eks "altpoolt" tuli algatusi küll, aga tehase ladvik ei juurutanud ettepanekuid tootmisse.
Oma osa selles seisakus ja loorberitele puhkama jäämises mängis kindlasti ka sotsialistlik riigikord, mis seestpoolt oli üdini mäda ja muust, kapitalistlikust maailmast raudse eesriidega ära lõigatud.
Nõukogude inimesele oli juba 1917. aastast partei poolt sisendatud, et "meie oleme lihtne töörahvas ja peame leppima kasinate oludega, mitte püüdma end ümbritseda sära ja kullaga...".
Sotsialistlikus režiimis puudus üks ja ainus edasiviiv jõud – konkurents, mis teatavasti saab tekkida ainult millegi ületootmise tagajärjel. Selle asemel vaevles kogu Nõukogude Liit pidevas, lausa plaanipärases puuduses ja perekonnad vajaduses sõiduauto järele, olgu see liikumisvahend milline tahes –
peaasi, et ta viiks punktist A punkti B.
Kommunistliku Partei ladviku poolt sisestatud usku, et elu on võimalik edendada entusiasmi ja hurraaga, usuti lausa Nõukogude Liidu kokkuvarisemise viimaste päevadeni ja paljudes endistes liiduvabariikides pole see mentaliteet kadunud veel tänaselgi päeval."
Ja nii toodetigi Vaz-2101'e väliselt sellisena, nagu ta 1970. aasta 19. aprilli hommikul liinilt maha tuli, kuni 1988. a. tootmisest mahavõtmiseni välja.
1966. aastal Aasta Auto tiitli võitnud Fiat 124 ja plaaniti teha kolmes kerevariandis:sedaan,universaal ja kabriolett.
Sedaan ja universaal jõudsid tootmisliinile,kuid kabriolett versioon jäigi prototüübiks. Valmistati ainult mõned eksemplarid. "Tolleaegses N. Liidus toimus igasuguste pühade ja paraadide ettevalmistus suurejooneliselt ja seal võis kohata väga eriilmelisi sõidukeid. Näiteks Lennupühaks (Den Aviatsii) valmistati kabriolett "AvioVaz"."
1972.
Kui Vaz 2107 oli NSVL`i valitsusele ette näidatud ja saavutatud heakskiit, tuli tehasesse kiirtellimus ühele sellisest autost.
Tellimuse esitajaks oli Leonid Ilitš Brežnev isklikult, kes oli NSVL-i Kommunistliku Partei peasekretär.
Konkreetset autot ei olnud,sest valitsuse liikmed nägid ju kõigest makkettautot.
Mida siis teha,tellimus nii kõrgelt isikult tuli ju kindlapeale täita! Lahendus leiti ja küllaltki lihtne.
Võeti tavaseeria Vaz 2106`e toorik ja anti talle Vaz 2107`me välimus.
Kuigi olukord oli avraalne, jõuti tellimus valmistada tähtajaks.
LADA ja laietarbekaup.
Seitsmekümmnendate alguses "määriti" suurematele tehastele kaela nõue:toota ka midagi rahvale,n.ö.laiatarbe-
Konstruktoribüroost tuli ettepanek,kui hakkaks tootma sõidu-
autode järelhaagiseid.Neid ju keegi veel ei tootnud.
Kui hakati mõtlema milline ta peaks välja nägema,hüüatas
tehase peainsener E.Bašindžagjan et mis te pead murrate!
Võtke lihtsalt kaks Žiguli tagumist osa,keevitage kokku ja ongi teile käru olemas.
Omavahel hakati käru nimetama B-2B(Bašindžagjan-2 baga-
Tootmisse asi siiski ei läinud,valmistati vaid mõned eksempla-
Hea küll,haagised ei lähe tootmisse,kui midagi on ju vaja teha.Saadab siis peakonstruktor V.Solovjov ühe rea-
kaupade näitus.Kindlapeale tuleb sealt midagi leida,võtke
fotoaparaat kaasa,see on tehase pareikomitee käsk!
Käidi,vaadati ja tehti kaks filmitäit ülesvõtteid.Peakonstruktor
tutvus näidistega ja edastab materjalid parteikomitee
Opaa,malmpott ladna,see veel läheb läbi häda,kuid söe-
triikraud ! XX sajandi lõpul ? Noorematele tuleb teha lausa
selgitustööd mis asi see on !
Kuid teha ei olnud midagi,partei roolib(partija naš rulevoi).
Tuli asjad evitada projekteerimisse.Jõuti isegi tootmiseni,kuid
see poolidiootlik lugu jõudis oma nutuse lõpuni.
Malmpott,mida valati mootorplokkide jaoks mõeldud malmist
(tehasel ju muud ei olnud)praakis välja San.Epid.Jaam.
Triikrauda sellisel kujul kah kellelgi vaja ei olnud ja nii
LADA ralliajaloo lühiülevaade Alguse edu.
Lada insenerid oma uues kodulinnas Togliattis hakkasid mõtteid ralli suunas mõlgutama juba tehase rajamise ajal ja esimesed ralliversioonid valmisid juba mõned kuud peale 2101 tootmise algust. Häid tulemusi ei tulnudki kaua oodata. Juba 1971. aasta Tour d'Europe-l, mis oli sellel ajal üsna mainekas pikamaaralli, saadi Lada 1200 Rallyga 3. koht üldarvestuses. Toonased rallid olid aga midagi muud kui praegusel ajal toimuvad, pikemad, kuni mitutuhat kilomeetrit ja põhirõhk oli seega auto vastupidavusel. 1973. aastal läks VAZ-il samal rallil isegi paremini, saadi kätte kaks esimest kohta.
Kuid reeglid muutusid ja rallid arenesid juba mõne aastaga üha kiiremaks ja Lada oli sunnitud neist autodest võimsamate VAZ 21011 (1300 Rally) vastu loobuma. 1975. aastal võeti tehasetiimi 1300cc mootoritest välja juba 135 hj, peatselt tuli ka 1600cc mootor 150 hj-ga (1600 Rally). Eksisteerisid ka ringrajamudelid (1300 ja 1600 Road Racing). Nende mudelitega saavutati samuti palju, eriti kodustel rallidel N. Liidus ja aeg-ajalt ka WRC-etappidel.
2105 + turbo = VFTS T16.
80.-date algul mõisteti kiiresti, et kui sul pole turbot, pole sa mitte keegi! 1982. aastal ilmus VAZ 2105 baasil ehitatud, tänaseks Lada entusiastide seas kultusobjektiks kujunenud Lada VFTS (T16), mis vastas tollastele B-grupi nõuetele. Autol oli tagavedu, 1,8L 16-klapiline mootor, turbo ja kokkuvõtteks 240 hobujõudu:). See auto oli üsna hirmuäratav relv, kuna ka kaal jäi samuti 800–900 kg piirile, kui kasutati alumiiniumist katmikuplekke ja turvatorusid. Loomulikult on ta ka äärmiselt rariteetne (teadaolevalt on neid alles vaid mõni, üks neist legendaarse Leedu rallisõitja Stasys Brundza valduses) ja tema kohta on liikvel haruldaselt vähe informatsiooni. Tunduvalt levinum oli "kohalikele" ja välimaistele erapilootidele valmistatud odavam versioon (Lada Sport VFTS), sel oli vabalthingav 1600cc mootor kahe Weber DC40 seeria horisontaalkarburaatoriga, mis tagas autole 160hj 7000 pöörde juures, kiirenduseks 0–100 km/h 8,2 sekundit ja tippkiiruseks 192 km/h. Välimus oli mõlemal sarnane, hoolikalt kujundatud, disainiga sobituvate koopalaiendite, esispoileri, ducktail-tüüpi tagaspoileri ja viimase survejõudu suurendava katusespoileriga. Spoilerikomplekt oli võimeline teatud kiirustel suurendama auto downforce'i seeriaautoga võrreldes isegi kuni 30%. On ka imestatud, miks on VFTS-i koopalaiendid nii laiad. See on aga selletõttu, et valitud etappidel kasutati isegi kuni 235mm laiuseid asfaldirehve. VFTS-e valmistati Leedus, Vilniuses (Vilniusskaja Fabrika Transportnõh Sdretsv, ehk Vilniuse transpordivahedite tehas). Peainseneriks oli tol ajal leedukas Sigmund Kivert, toomiskoondise direktoriks S.Brundza.
N. Liidu koondises sõitis ka meie oma kõvu rallimehi, eesotsas Joel Tammeka, Vallo Sootsi ja Eedo Raidega, kõik nad sõitsid loomulikult VFTS-iga:) Tänapäevalgi sõidab rallidel mõningaid VFTS-e, kuid reeglina pole tegu originaalide, vaid ise seeriaautost ümberkohandatud rallikatega, mille ehitamisel on kasutatud VFTS-ide forsseerimistehnoloogiat ja sarnane välimus on saavutatud iseloomuliku spoilerikomplekti abil.
Võsavormel, mis võistelda ei saanudki..
Kaheksakümnendate keskel muutusid B-grupi piirjooned häguseks ja läksid proportsioonist välja, sama võib öelda ka Lada ralliprogrammi kohta. Lõpuks võeti vastu otsus ehitada tõeline ralliauto, esimestest joonistest lõpuni vaid ühe eesmärgiga, võita! Baasmudeliks võeti tollal tuliuus mudel Lada Samara.Sedasi sündisid Samara EVA plaanid. Ehitama ja arendama hakati seda suurt projekti jällegi Leedus, samas tehases, kus VFTS-egi. Autol oli 4x4 veoskeem, keskmootor ning klaasplastkere (eksisteeris ka versioon "S-proto", millel kasutati toruraami, millele toetusid kere plastpaneelid ja kinnitusid keskele asetatud mootor ning vedrustusdetailid) Mootorina kasutati sama, VFTS-i 1860cc turbomootorit, aga seekord juba elektroonilise süüte ja sissepritsega, mis tõstsid võimsuse olenevalt versioonist 300–350 hj-ni (katsemudelitel). Mootori baasiks oli kusjuures võetud VAZ 2106 1570cc mootor, kuigi ainsana originaali meenutavana säilis mootoriplokk. Katsetati ka tavapärases forsseeringus 160hj-liste mootoritega.
Toodeti 200 eksplari, mis olid vajalikud FIA homologeeringu saamiseks, kuid just projekti lõppjärgus keelati ülivõimsate ja -ohtlike B-grupi autode osalemine WRC-etappidel (alates hooajast 1987 seoses mitmete surmajuhtumite ja üliraskete vigastustega nii sõitjate kui pealtvaatajate leeris) ja asendati vähemvõimsama A-grupiga. Seega ei jõudnudki palju raha, aega ja tööd nõudnud Samara EVA kunagi võistlustulle. Kuid kuna projekti algusest peale oli meeles mõlkunud Peugeot 205 T16, otsustati Peugeot eeskuju järgides minna katsetama kõrberallidele. Kuid see on juba teine lugu...
Enne seda lõid tehase konstruktorid Samarast ralliauto pisut madalamate eesmärkidega, kuid siiski taheti koguda know-how'd neljarattaveo alal. Sündiski Samara 4x4, millel kasutati nejarattavedu ja 150hj-st Lada mootorit, mis asus tagatelje kohal. Auto sõtis näiteks rallil Sojuz '85. Kahjuks ei pandud seda originaalset ja tavakasutussegi kõlbulikku 4x4 skeemi seeriaautole...
Samara kohandati ka A-grupi ralliautoks, kuid raha ei suudetud sinna enam niipalju suunata. Mootor oli küll 150hj vabalthingav, kuid tulemused üsna kesised, põhjuseks oli peamiselt esirattavedu ja turbo puudmine.
Nivaga Dakarile!
Niva oli kõrberallidel sõitmiseks väga hea toorik, seda oma usaldusväärsuse ja lihtsa ehituse tõttu. Seetõttu on loogiline, et esimesel Pariis-Dakari rallil 1978. aastal olid stardis paljud amatööridest erasõitjad oma tuliuute Nivadega, et neile "väike testisõit" teha. Sellest võidusõidust alguse saanud buum julgustas prantsuse importööri Lada-Poch koostama skeemi, mis oligi mõeldud neidsamu amatööre silmas pidades: neile pakuti tehnilist abi ja lisavarustust kõrberallideks. Dakari kasvav edu meelitas Lada koostöös Pochiga lõpetama amatööride ajastu kõrberallidel ja looma esimene taolistele rallidele keskendunud tehasetiim. 1980. aastal selline tehasetiim ka moodustati. Tollane võistlusauto arendas 120hj.
'81-sel aastal varustati Niva VFTS-i 1800cc turbomootoriga. See polnud siiski ainus võimas modifikatsioon sel aastal. Lada-Poch Niva Proto oli vägagi edukas, kuid ka tavalisest Nivast vägagi erinev. Sel oli tagaasetusega Porsche 6-silindriline mootor. 1981. aastal jäi ekipaažil Briavoine/Deliaire võidust napilt puudu: 3. kohale jäädi vaid radiaatori purunemise tõttu, sama mudel oli 2. kohal '82 ja '83 aastal. Ekipaaž Lartigue/Giroux saavutas 4. koha veel 1986 aastal. Saavutati ka palju võite muudel võistlusel ja see lõi Nivale võimsa reputatsiooni, oli Niva ju 80-date alguses müüduim 4x4 auto Saksamaal ja Prantsusmaal. Imidžile aitas tugevalt kaasa see, et ilma ei ei teinud ainult ülivõimsad spetsiaalautod. Paljud amatöörid osalesid oma suhteliselt standardsete autodega ja saavutasid auväärseid kohti. Niva oli vastupidav ja seda ka kõige raskemates tingimustes...inimesed teadsid, et sel rallil on juba finišisse jõudes võitja tunde!
1984 hakkas sport tõsiselt professionaliseeruma ja ehitati mõningaid huvitavaid modifikatsioone. Näiteks Niva SMM – PRV 270hj 3.5L V6 mootoriga! Niva ROCK oli varustatud ameeriklaste rohkem kui 300 hj-lise F2 vormelimootoriga. Selle roolis olid prantslane Lartigue ja kuulus belglane Jacky Ickx. Siiski, nii kõrgeid kohti Dakaril Nivaga enam ei saadud, küll aga hulgaliselt väiksematel rallidel ja baja-sõitudel.
Porsche ja Samara(VAZ-2108).
1990. aastal saabus uus ajastu, katsetati uusi prototüüpe ja võistlustulle läks Samara T3. See oligi tegelikult ümberkohandatud B-grupi ralliauto Samara EVA, mis aga tavarallisse kunagi ei jõudnud. Tänu headele suhetele Lada ja Porsche tehaste vahel (vähesed teavad, et Porsche abistas venelasi Samara mootorite konstrueerimisel ja tootmisse panekul) varustati see Porsche 3.6-liitrise topeltturboga boksermootoriga, mis arendas tervelt 300–400 hj(!) ja tagas tippkiiruseks 220 km/h. Vedrustuse kujundamisel oli suur osa Tupolevi konstrueerimisbürool, mis muidu tuntud lennunduse alalt. Rooli ja katsetama asus Stuttgardi toodangu paandunud fänn Jacky Ickx. Oodatult tulid ka väga head tulemused. 1990–1994 oli Lada Samara T3 kõrberallidel alati esikümnes. Vaaraode Ralli võit. 1990, Tuneesia ralli, 3. ja 4. koht, roolis vastavalt Patrick Tambay ja Jacky Ickx. 1990, Pariis- Dakar, 7. koht, piloodiks Jacky Ickx ja 1991 aastal 5. koht, piloodiks Didier Auriol. Samadel aastatel osalesid Samara prototüübid mitmel korral Pariis-Pekingi rallidel ja mitmetel Bajadel, alati heade tulemustega. 1994. aastal usaldati Samarate ettevalmistamine Prantsuse tiimile Oreca, kuid too loobus peatselt kõrberallidest ja asus hoopiski ringradadel sõitma.
Lada Motorsport, seega otsene Togliatti tehasetiim üritas kokkukuivanud rahadega veel teha otsutavaid liigutusi. 1994. aastal sõitis Lada tehase eest bagiauto, mis ei meenutanud otseselt ühtegi Lada mudelit. Aastal 1998 sõitis viimast korda kõrberallit Samara T3, kuid ei suutnud enam tugevas konkurentsis edu korrata.
Pärast 20-t aastat kõrgeimal tasemel sõitmist lahkus Lada kõrberallide areenilt vaikselt tagaukse kaudu, kuid kadestusväärse auhinnakollektsiooniga.
Fännid loodavad vaikselt Lada tagasitulekut, kes teab, ehk suudab uus Niva midagi teha? Vana Nivat pole fännid igatahes veel maha kandnud, teda kasutatakse ka tänapäeval meeleldi seikluslikel off-road võistlustel, kus tuleb läbida väga raskeid, tavaautodele läbimatuid teelõike.


Gary Fisher.
Gary Christopher Fisher (sündis 5. novembril 1950 Oakland (California)) on üks mägijalgratta leiutajaid.
Fisher, Gary


Žiguli kõrgustik.
Žiguli kõrgustik ehk Žiguli mäed (vene keeles Жигули, Жигулёвские горы) on kõrgustik Venemaal Volga jõe paremal kaldal Samarskaja Luka piirkonnas. Kõrgeim tipp on Strelnaja mägi (375 m).


Automarkide loend.
"Siin on loetletud automarke ja -mudeleid.


Laekvere valla vapp.
Laekvere valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Laekvere valla vapp.
Vapp on kinnitatud 23. novembril 1995.
Vapi kirjeldus.
Valla vapiks on okaspuuoksalõikeliselt pikuti poolitatud kuldroheline kilp.
Põhjendus.
Vapikujundus märgib Laekvere vallale iseloomulikku metsarikkust ning jahimajandust ja viitab ka tuntud Laekvere männile.
Välislingid.
Vapp


Rakke valla vapp.
Rakke valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Rakke valla vapp.
Vapp on kinnitatud 19. septembril 1994.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil on hõbedane teravik, milles seitsme kroonlehega rukkilill. Kummalgi pool teravikku on hõbedane veepiisk.
Põhjendus.
Hõbedane teravik tähistab paekivi ja sellest toodetavat lupja ning nende kasutamist ehitustel. Rukkilille seitse kroonlehte märgivad Rakke valla moodustanud seitset mõisat. Hõbedased veepiisad osutavad valla maade paiknemisele Pandivere veekaitsealal.
Välislingid.
Vapp


Rakvere valla vapp.
Rakvere valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Rakvere valla vapp.
Vapp on kinnitatud 14. mail 1993.
Vapi kirjeldus.
Kilp põikjaotatud; ülemisel, sinisel väjal kaks langevat hõbetriipu; alumisel, hõbedasel väljal roheline tamme kaksikleht.
Välislingid.
Vapp


Rägavere valla vapp.
Rägavere valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Rägavere valla vapp.
Vapp on kinnitatud 24. septembril 1994.
Vapi kirjeldus.
Kuuselõikega põigiti poolitatud kilbi sinisel ülapoolel hõbedane neljaharuline täht; kilbi alumine pool hõbedane.
Põhjendus.
Vapikilpi poolitav kuuselõige osutab sellele, et Rägavere vald asub metsarikkal alal ning mets on andnud elatist kohalikele elanikele juba vanast ajast.
Hõbedane neljaharuline täht (tähtrist) vapi sinisel ülapoolel sisendab elujaatavat usku, et töökaid ning hariduspõllul edasipürgivaid valla inimesi ootab ees parem tulevik.
Ka vapitüve hõbedane värvus sümboliseerib hingerahu ja -puhtust, mida saavutavad need, kes hindavad vaimseid väärtusi ja esivanemate vaimuvara.
Välislingid.
Vapp


Maasi.
Maasi küla paikneb Orissaare vallas Orissaarest neli kilomeetrit loode pool ning oli keskajal Muhu ja Ida-Saaremaa (Maasilinna foogtkonna) halduslik keskus.
Külas asub ordulinnus (Maasilinna linnus).
Eesti üks vanimaid laevavrakke, Maasilinna laev, leiti 1985. aastal Maasilinna ordulinnuse välisreidi vetest Väikesest väinast.
Enne 1926. aastat jäi küla Pöide kihelkonna territooriumile.
14. augustil 2006 avati Maasis jäätmejaam.


Mart Siimanni valitsus.
Mart Siimanni valitsus oli Eesti Vabariigi 34. valitsus 17. märts 1997 kuni 25. märts 1999 aastal, kestusega kaks aastat ja üks nädal. Mart Siimanni juhitud vähemusvalitsus loodi Koonderakonna ja Maarahva ühenduse valimisliidu baasil pärast Tiit Vähi valitsuse laguemist. Siimann sai Riigikogult valitsuse moodustamiseks 72 poolthäält, president Lennart Meri nimetas valitsuse ametisse.
Ministrite vahetumise põhjused.
Enim kordi vahetus selles valitsuses siseminister. Peaminister Mart Siimanni ettepanekul vabastas president Lennart Meri 29. aprillil, ehk pisut rohkem kui kuu töötanud siseminister Riivo Sinijärve. Samal ajal oli arutelul ka siseministeeriumi kantsleri Jaan Tootsi juhtum, kus teda süüdistati, et ta kasutab erasõitudeks erinevaid politseiameti autosid, kusjuures palgatud autojuht sai kantsler Tootsi korraldusel keskmisest tunduvalt kõrgemat palka. Siseministeeriumi teenistusalane juurdlus ei tuvastanud Tootsi tegevuses ebaseaduslikkust, mille peale valitsus peaministri algatusel andis Tootsi juhtumi uurida kaitseminister Andrus Ööveli juhtimisel moodustatud valitsuskomisjonile. Saladuslikuks jäänud põhjustel siseministri ametist vabastatud Riivo Sinijärv lubas siirduda diplomaatilisele tööle. Tema asemele määrati uueks siseministriks Robert Lepikson. 1997 aasta oktoobris oli Lepiksonil probleem kaitsepolitsei luubi alla sattunud infobüroo Ius Dicere omaniku Koit Pikaroga, kes väidetavalt võttis aasta tagasi lahkudes keskkriminaalpolitsei abidirektori kabinetist kaasa politseilisi materjale. Lepiksoni sõnul võivad selle eest vastutada tollane politseidirektor Ain Seppik ja tema esimene asetäitja Priit Männik. Peaminister Mart Siimanni ettepanekul vabastati jaanuaris 1998 aastal ametist siseminister Robert Lepikson ning nimetati uueks siseministriks Hoiupanga endine juht, parteitu Olari Taal. Lepiksonile heideti paljugi ette ja leiti, et enam ta poliitikasse tagasi ei tule. Viimaseks piisaks valitsuse karikas sai Lepiksoni artikkel Päevalehes, kus ta sarjas oma valitsuse välisministrit Toomas Hendrik Ilvest.
Ilves püsis välisministrina siiski kuni 1998. aasta oktoobrini, mil käis juba aktiivne uus valimiskampaania 1999. aasta Riigikogu valimisteks ja Ilves astus ise tagasi, et uue valimisliidu rajamisega tegeleda. Tema asemele tuli parteitu diplomaat Raul Mälk.
Välislingid.
Siimanni valitsus


Maasilinna laev.
Maasilinna laev (ehitatud arvatavasti 1550. aasta paiku Saaremaal) on Maasi külas Orissaare vallas asuv üks Eesti vanimaid laevavrakke.
Laevavraki leidsid 1985. aastal Maasilinna ordulinnuse välisreidi vetest, Väikesest väinast meremuuseumi allveearheoloogiaklubi Viikar sukeldujad ja 1987. aastal tõsteti laev üles. Laevavrakk paigutati Illikulaiule püstitatud ajutisse ehitisse, mille otstarve oli vrakile kaitse ja konserveerimistingimuste tagamine.
Tänaseks on selle ligikaudu 10 m pikkuse ja 5,5 m laiuse vrakiosa konserveerimine lõpetatud. Ta on Eestis ainuke keskajast pärinev laevaehituskunsti näide.
Maasilinna laev on eksponeeritud Eesti Meremuuseumi Lennusadamas ja vastavalt meremuuseumi ning Orissaare valla koostööleppele on vallal õigus deponeerida Maasilinna laevavrakk oma leiukohta tagasi, kui valda on välja ehitatud sobivad ja kohased tingimused selle väärikaks eksponeerimiseks.
__NOTOC__


Distributiivsus.
Distributiivsus ehk jaotuvus on binaarse tehte omadus jaotuda teise binaarse tehte suhtes.
Tavaliselt kasutatakse distributiivsuse mõistet binaarsete algebraliste tehete kohta.


Rembrandt.
Rembrandt Harmenszoon van Rijn (15. juuli 1606 Leiden – 4. oktoober 1669 Amsterdam) oli üks Euroopa tuntumaid maalikunstnikke ja Hollandi maalikunsti tuntuim esindaja.
Elulugu.
Rembrandt sündis 1606. aastal Leidenis Harmen Gerritszoon van Rijni ja Neeltgen Willemsdochter van Zuytbroucki üheksanda lapsena. Tema isa oli veskiomanik ja ema pagari tütar ning perekond oli üpris heal järjel. Emapoolsed sugulased jäid katoliiklasteks isegi pärast Madalmaade kodanlikku revolutsiooni.
Peatselt pärast Leideni Ülikooli astumist katkestas Rembrandt filosoofiaõpingud. Soovides saada maalikunstialast õpetust, asus ta õppima Leideni katoliiklasest maalija Jacob van Swanenburgi käe alla. Tema juures õppis Rembrandt järgnevad kolm aastat, omandades põhilised maalimisvõtted. Kahjuks pole avastatud Rembrandti töid sellest perioodist ning Jacob van Swanenburgist on liiga vähe teada, et otsustada õpetaja mõju üle Rembrandti stiili kujunemisele.
Järgnevalt õppis Rembrandt pool aastat Amsterdamis Itaalias õppinud ning ajaloolistele, mütoloogilistele ja piibellikele süžeedele spetsialiseerunud Pieter Lastmani (1583–1633) juures. Ta naasis pärast õpingute lõppu Leidenisse, kus avas kas 1624. või 1625. aastal stuudio, mida ta jagas oma sõbra ja kolleegi Jan Lievensiga (1607–1674).
1627. aastal saabus Leidenisse Constantijn Huygens (1596–1687), kes oli tuntud luuletaja, helilooja, õpetlane ja valitsusametnik ning kelle kiidusõnad Rembrandti teoste aadressil kasvatasid kiiresti kunstniku kuulsust ja ujutasid ta peatselt üle paljude tellimustega.
Kuulsuse kasv võimaldas Rembrandtil võtta enda juurde õpilasi, kes omandasid väga kiiresti kunstniku meisterliku maalimisstiili, nii et isegi tänapäeval on kunstiajaloolastel kohati väga raske vahet teha, kas tegu on Rembrandti või mõne tema õpilase tööga. Näiteks maali "Kuldse kiivriga mees" peeti pikka aega Rembrandti teoseks ja alles hiljuti leiti, et teose tegelik autor on mõni kunstniku õpilane.
1631. aasta lõpus kolis Rembrandt Amsterdami, kus asus praktiseerima professionaalse portreekunstnikuna. Teda saatis suur edu ja ta hakkas koostööd tegema kunstimüüja Hendrick van Uylenburgiga. Aastal 1634 abiellus ta viimase nõo Saskia van Uylenburgiga. Aastal 1634 sai Rembrandtist ka Amsterdami linnakodanik ning kohaliku kunstnike gildi liige.
Saskiaga abiellumisest tingitud seisusliku tõusu tõttu võeti Rembrandt kõrgemas seltskonnas vastu kui võrdne. Jõukuse andsid Saskia varandus ning õpetajatööst ja maalide müümisest laekuv raha.
Aastal 1635 kolisid Rembrandt ja Saskia oma majja. Aastal 1639 kolisid nad uuesti ja seekord veelgi esinduslikumasse majja (selles majas asub tänapäeval Rembrandti majamuuseum) ning sellest sai hiljem ka peamine finantsraskuste põhjus. Rembrandti suurest sissetulekust oleks pidanud hõlpsasti piisama, kuid ta kulutused kasvasid koos ta sissetulekutega. Ta ostis oksjonitelt kokku luksusesemeid ning kunstiteoseid, millest paljusid kujutas ka oma maalidel.
Paari tabasid esimesed mured, kui nende poeg Rumbartus 1635. aastal mõne kuu vanuselt suri. Nende 1638. aastal sündinud tütar Cornelia suri kolme nädala vanuselt. Aastal 1640 sündis neil teine tütar, kellele nad panid samuti nimeks Cornelia. Ta suri veidi üle ühe kuu vanuselt. Alles nende neljas laps, Titus, kes sündis 1641. aastal, kasvas suureks. Saskia suri 1642. aastal peatselt pärast Tituse sündi arvatavasti tuberkuloosi.
1640. aastate lõpus hakkas Rembrandt läbi käima endast palju noorema Hendrickje Stoffelsiga, kes oli varem olnud tema teenijanna. Aastal 1654 said nad tütre Cornelia.
Rembrandt elas üle oma võimete ja ostis kunstiteoseid (vahel isegi enda varasemaid töid). Pillav elu viis ta pankrotti ja ta kunstikollektsiooni sundmüüki. Müüki läinud esemete nimekiri on säilinud ja annab Rembrandti kollektsioonist üsna hea ülevaate. Kuna paljud kunstiteosed müüdi aga naeruväärselt madala hinnaga, pidi Rembrandt müüki panema ka oma maja ja leidma endale tagasihoidlikuma eluaseme.
Aastal 1663 suri Hendrickje, kellega Rembrandt elas vabaabielu, ja 1668 suri Rembrandti poeg Titus. Rembrandt suri 63-aastasena 4. oktoobril 1669.
Looming.
Rembrandti esimesed Leidenis loodud teosed peegeldavad tema õpetaja, Amsterdami kunstniku Pieter Lastmani mõjusid, kuigi enne Lastmaniga kohtumist õppis Rembrandt kolm aastat Jacob van Swanenburghi käe all. Rembrandti selle perioodi töid iseloomustavad tugevad selged kontuurid, heroilised karakterid ja suur dramaatika.
Aastal 1626 valmis Rembrandti esimene ofort.
1630. aastate alguses täiustas Rembrandt oma pooltoonide kasutamise oskusi. Sel ajal tegi ta ka esimesi katsetusi suuremõõtmeliste teostega. Samas müüs ta suurtes tiraažides graafikat, millega püüdis tagada tuntust.
Tema esimene suur grupiportree "Doktor Tulpi anatoomialoeng" (1632) leidis suurt tunnustust.
Järgmised tööd tegid ta veel tuntumaks ning ja tellijate ring kasvas kiiresti.
Tolleaegse tähtsa kunstiasjatundja Constantijn Huyghensi kaudu sai Rembrandt tellimusi Hollandi valitsejalt Stadtholderilt viie suure Kristuse kannatuslugu kujutava maali valmistamiseks.
Aastal 1642 lõpetas Rembrandt oma suurima (3,6×4,4 m) ja kuulsaima teose "Öine vahtkond". See märkis tema loomingus ühtlasi pöördepunkti, mille tõid kaasa armastatud naise surm, populaarsuse langus ja majandusliku olukorra halvenemine.
1640.–1650. aastatel tegeles Rembrandt peamiselt ofortide valmistamisega ja kujutas oma teostel sageli maastikke. Ta ei kustutanud oma esialgse visandi jälgi ja nii jäid gravüüride loomisel kasutatud töövõtted nähtavaks. Jooned muutusid järjest laiemaks ja vabamaks.
Rembrandti hilisemaid teoseid iseloomustas kompositsiooni lihtsustumine ja varasemast veelgi rikkalikum ning peenem värvikäsitlus, mis avaldus eriti nägudel.
a>" selle eest makstud hiigelsumma järgiu. 1648–1650Ofort
Omapärane valgusekäsitlus.
Rembrandtile oli iseloomulikuks omapärane valgusekäsitlus. Ta ei valgustanud kogu maali, vaid ainult osa sellest. Samas puudus tihti valgusallikas ja kujutatud objekt näis valgust justkui seestpoolt kiirgavat.
Õpilased.
Rembrandtil oli palju õpilasi, nende seas Ferdinand Bol (1616–1680), Govert Flinck (1615–1660), Gerrit Dou (1613–1675), Nicolaes Maes (1643–1693) ja Aert de Gelder (1645–1727).
Tema võimekaim õpilane oli Carel Fabritius (1622–1654), kes elas oma elu lõpus Delftis ning oli tähtis ühenduslüli Rembrandti ja Johannes Vermeeri (1632–1675) vahel.
Tsitaate õpilastelt.
Rembrandt tegi enam kui 100 autoportreed nii maalide, ofortide kui ka joonistuste kujul.
Autoportreed.
Rembrandt lõi endast enam kui 100 autoportreed oma eri eluetappidel ja neid portreesid võib vaadata kui omalaadset autobiograafiat.
Tema varasemad autoportreed olid tihti ainult visandid ja käeharjutused ning püüdsid tabada kiirelt mööduvaid hetki. Esimestel Amsterdamis veedetud aastatel ilmus portreedesse aga ka oma jõukuse eksponeerimist ja mõningast rahulolu (näiteks "Autoportree Saskiaga"). Hiljem lisandus portreedesse rohkem väärikust (näiteks autoportree, mis sarnaneb Tiziani maaliga "Ariosto"). Viimastel autoportreedel kujutab Rembrandt end rahulikus poosis, kuid endiselt väga elavate värvidega.
Nimi ja allkiri.
Rembrandti varasemad tööd olid signeeritud kas tähega "R" või monogrammiga "RH" (Rembrandt Harmenszoon ehk Rembrandt Harmeni poeg). Alates aastast 1629 olid teosed signeeritud tähekombinatsiooniga "RHL", kus "L" tähendas arvatavasti Leidenit. Üks 1632. aasta ofort kannab signatuuri "RHL-van Rijn", kuid järgmistele töödele kirjutas ta nime Rembrant, millele ta 1633. aastal lisas d-tähe. Sellest lisandusest hoolimata kasutati Rembrandti eluajal tema kohta käinud dokumentides ikkagi nimekuju Rembrant.


Keldi rist.
Keldi rist ühendab endas ladina risti ja harude hargnemise keskkohas ümbritsevat ringi.
Tegemist on keldi kristluse sümboliga, mis võib olla vanem, kui ristiusk ise. See rist mängis tähtsat rolli keldi kunstis ja see sümboliseerib Päikest ja igavikku.


Ökoton.
Ökoton ehk ökotoon (inglise "ecotone") on kahe ökosüsteemi (või koosluse) vaheline siirdeala, piir (piiriala). Ökotonid on näiteks veekogu kaldavöönd (veeökosüsteemi ja maismaaökosüsteemi siirdealana), metsaserv (metsa ja niidu siirdealana), jt.
Ökotone iseloomustab suhteliselt kõrge liigirikkus (servaefekt). Seda tingib mõlema naaberökosüsteemi liikide kooseksisteerimine nende piirialal.


Ruutjuur.
Matemaatikas nimetatakse mittenegatiivse reaalarvu formula_1 ruutjuureks ehk aritmeetiliseks ruutjuureks mittenegatiivset reaalarvu formula_2, mille ruut on antud arv formula_1.
Igal mittenegatiivsel reaalarvul on parajasti üks aritmeetiline ruutjuur.
Ruutjuure võtmine on kahega astendamise pöördtehe.
Ruutjuur kui võrrandi lahend.
Ruutjuure all võidakse silmas pidada ka teise astme juurt'", "n"-astme juure erijuhtu. Sel juhul tähendab arvu "a" ruutjuur võrrandi "x"2="a" lahendit.
Selles tähenduses on positiivsel reaalarvul formula_1 kaks ruutjuurt: üks positiivne arv ja üks negatiivne arv
Üldiselt, igal kompleksarvul on kaks kompleksarvulist ruutjuurt (arvu 0 puhul langevad nad kokku).


Alfred Candidus Ferdinand zu Windisch-Graetz.
Vürst Alfred Candidus Ferdinand zu Windisch-Graetz (ka Windisch-Grätz või Windischgrätz; 11. mai 1787 Brüssel – 21. mai 1862 Viin) oli Austria sõjaväelane, feldmarssal (1833) ja riigivürst.
Steiermargist pärinev Windischgrätz astus Austria armeesse 1804. aastal ning võitles kõigis Austria sõdades Napoleoni vastu. Ta teenis ära suure lugupidamise oma sõjaliste oskustega ning oli armees pidevalt kõrgetel positsioonidel. 1840 määrati ta Böömimaa vägede juhatajaks.
1848. aasta revolutsiooni ajal tegutses Windischgrätz Prahas otsustavalt ning surus seal mässukatsed maha. Ta kutsuti ka Viini korda looma, kuid sealsed poliitilised jõud, eriti liberaalsed ministrid, seisid sõjalise jõu kasutamisele vastu ja nõnda pidi marssal Böömimaale naasma. 1848. aasta oktoobris vallutas ta aga pärast lühikest piiramist pealinna revolutsionääridelt ning tast sai lühikeseks ajaks Austria mõjukaim mees. Tema ja ta soosiku Felix von Schwarzenbergi initsiatiivil viidi läbi ka keiser Ferdinandi asendamine tema 18-aastase vennapoja Franz Josephiga. 1849. aastal saavutas Windischgrätz esialgu suurt edu Ungaris, vallutades mässulistelt Buda, kuid et ta väed jäid pärast seda toppama ning ungarlaste juht Lajos Kossuth suutis oma vägede moraali taastada, järgnesid austerlastele rängad kaotused. Need viisid Windischgrätzi poliitikukarjääri kiiresti tupikusse. Ta läks erru ning suri 1862. aastal Viinis.
Vahva kindral Windischgrätz.
Vastab vägagi tõele. Lahingut pealt näinud Jean Henri Dunant lõi sealsete haavatute abistamiseks kohalikest naistest erapooletu abiüksuse. Selle kogemuse varal otsustati 1863 Genfis luua Rahvusvaheline Punane Rist
Välislingid.
Windisch-Graetz, Alfred Candidus Ferdinand zu
Windisch-Graetz, Alfred Candidus Ferdinand zu
Windisch-Graetz, Alfred Candidus Ferdinand zu
Windisch-Graetz, Alfred Candidus Ferdinand zu


Ida-Euroopa aeg.
Ida-Euroopa aeg (inglise lühend EET, saksa OEZ) on maailmaajast kaks tundi ees olevas ajavööndis kehtiv vööndiaeg. Seda nimetust kasutatakse eeskätt Euroopa puhul.
Ida-Euroopa aega kasutatakse mitmes Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigis. Mitmed neist kasutavad ka Ida-Euroopa suveaega (maailmaaeg + 3h).
Liibüa kasutab Ida-Euroopa aega aasta läbi.
Venemaa (Kaliningradi oblast).
Vabariigi Valitsuse poolt 27. apr. 1921 a. vastuvõetud
Määrus Ida-Euroopa kellaaja maksmapanemise kohta Eestis..
Maksma panna Eesti vabariigi piirides 1921 a. 1. maist arvates Ida-Euroopa kellaaeg, mis Greenwichi meridiaani järele arvatavast Lääne-Euroopa kellaajast kaks tundi ees on.


Lääne-Euroopa aeg.
Lääne-Euroopa aeg (inglise lühend WET) on nimetus, mida kasutatakse maailmaaega kasutava ajavööndi kohta Euroopas. Lääne-Euroopa suveaeg on maailmaaeg + 1h.
Burkina Faso,
Püha Helena,
São Tomé ja Príncipe,
Sierra Leone,


Moskva aeg.
Heledama värviga riikides suveaega ei ole.
Moskva aeg (MSK) on nimetus, mida kasutatakse Venemaal maailmaajast 4 tundi ees oleva vööndiaja kohta. Üle kogu Venemaa kasutatakse Moskva aega transpordivahendite sõiduplaanide koostamisel ning see märgitakse telegrammidele. 2011. aastani oli Moskva aeg maailmaajast ees 3 tundi ja suveaeg 4 tundi. 2012. aastast suveajale üle ei minda.
Moskva aeg kehtis Nõukogude Liidus ka nendes läänepoolsetes piirkondades, kus praegu kehtib Ida-Euroopa aeg, sh ka Eestis aastatel 1940–1941 ja 1944–1989.


Tiit Vähi teine valitsus.
Tiit Vähi teine valitsus oli Eesti Vabariigi 32. valitsus 17. aprill 1995 kuni 6. november 1995. See oli Tiit Vähile teine kord Eesti peaminister olla, esimest korda oli ta peaminister 29. valitsuses 30. jaanuar 1992 kuni 21. oktoober 1992. aastal.
1995. aasta märtsis võitis valimised valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ). Valitsus astus 1995 lindiskandaali tõttu tagasi.
Tiit Vähi teine valitsus püsis peaaegu seitse kuud.
Välislingid.
Vähi valitsus


Amanda Jasmiin.
Amanda Jasmiin (30. märts 1902 Tartu — 11. juuli 2006 Stockholm) oli eesti kujur, moelooja ja kunstiõpetaja.
Ta lõpetas Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastegümnaasiumi.
1919. aastal pandi ta Kõrgemas Kunstikoolis Pallas kirja kui esimene õppemaksu tasuja. Ta õppis nii skulptuuri kui ka maalikunsti. Amanda õpetajateks olid Voldemar Mellik, Anton Starkopf ja Nikolai Triik. Aastal 1923 sai ta joonistusõpetaja kutse. Aastal 1937 esitas ta lõputööna figuraalse graniidist töö "Ema ja poeg" ning sai diplomi skulptuuri alal.
Amanda Jasmiini peateoseks peetakse 1939. aastal Helsingis pronksi valatud ja Oru lossiparki allika juurde paigutatud kuju "Neiu allikal". Selle asukoht on hetkel teadmata.
Aastal 1944 põgenes ta Rootsi, kus töötas moekunstnikuna.
1997. aastal valiti ta kunstiühingu Pallas auliikmeks.


Kaksikplaneet.
Maa ja Kuu ning Pluuto ja Charoni suuruse võrdlus.
Kaksikplaneediks nimetatatakse tavaliselt planeedist (või kahest võrreldava massiga kääbusplaneedist) koosnevat süsteemi, mis pöörleb mõlemast planeedist väljaspool asuva massikeskme ümber. On ka kaksikasteroide ehk kaksikväikeplaneete, näiteks 90 Antiope.
Astronoomias nimetatakse sääraseid süsteeme binaarseteks süsteemideks.
Allpool on juttu ka sõna teistest tähendustest.
Vaidlus mõiste üle.
On vaieldud selle üle, kuhu tõmmata piir kaksikplaneedi ning planeedist ja kaaslasest koosneva süsteemi vahele. Enamasti pole probleemi, sest kaaslase mass on võrreldes planeedi massiga väga väike. Ainsad süsteemid praeguses Päikesesüsteemis, mille puhul kaaslase mass on planeedi või kääbusplaneedi massist suurem kui 1/4000 (0,00025), on Maa ja Kuu ning Pluuto ja Charon. Siiski on Kuu ja Maa massi suhe ainult 0,01230 ning Charoni ja Pluuto massi suhe ainult 0,147. Tavaliselt tõmmatakse piir olenevalt sellest, kas massikese, mille ümber kaks taevakeha pöörlevad, (raskuskese) asetseb ühe taevakeha sisemuses või kahe taevakeha vahelises ruumis. Esimesel juhul võib öelda, et üks taevakeha pöörleb ümber teise, teisel juhul aga pöörlevad mõlemad ümber nende vahel asetseva punkti. Selle kriteeriumi järgi saab Pluutot ja Charonit pidada kaksik(kääbus)planeediks, Maa ja Kuu aga kaksikplaneeti ei moodusta, sest nende barütsenter asub Maa tuumas.
Aastal 2006 kaalus Rahvusvaheline Astronoomiaunioon kaksikplaneedi ametlikku definitsiooni, mille järgi Pluuto ja Charon oleks kvalifitseeritud kaksikplaneediks, kuid see definitsioon lükati tagasi.
Asimovi ettepanek.
Isaac Asimov pani kaksikplaneetide eristamiseks planeedist ja kaaslasest koosnevatest süsteemidest ette kasutada "köieveoväärtust", mis näitab, kas kaaslaseks peetud taevakeha on rohkem põhiplaneedi või Päikese gravitatsioonilise mõju all. Kuu puhul võidab köieveo Päike, sest Päikese gravitatsiooniline haare on Maa omast suurem. Valdava enamiku kaaslasteks peetud taevakehade, sealhulgas Charoni puhul, on vastupidi. Selle kriteeriumi järgi moodustavad Maa ja Kuu kaksikplaneedi kaksikplaneedi, Charon aga on Pluuto kaaslane.
Astronoomid ei ole Asimovi ettepanekule erilist tähelepanu pööranud. Üks etteheide sellele kriteeriumile seisneb selles, et ühesuurustest taevakehadest koosnev süsteem on selle kriteeriumi järgi Päikesele lähemal olles kaksikplaneet, päikesest kaugemal olles aga mitte. Teiseks ei võta see kriteerium arvesse taevakehade masside vahekorda. Nõnda võib juhtuda, et teineteisele küllalt lähedal paiknevad lähedase suurusega taevakehad osutuvad planeediks ja kaaslaseks, väga erineva suurusega taevakehad aga osutuvad kaksikplaneediks, kui nad on teineteisest piisavalt kaugel.
Osaliselt kattuvate orbiitidega planeedid.
Kuu tekke teoorias on kaksikplaneediks nimetatud kahte võrreldava massiga planeeti, mille orbiidid vähemalt ajuti osaliselt kattuvad. Kuu tekke konsensusehüpoteesi järgi oli Päikesesüsteemi väga varajasel arenguetapil selles mõttes olemas kaksikplaneet, mis koosnes proto-Maast ja teisest, Maaga suuruselt võrreldavast planeedist, mille orbiidid kaldnurga all osaliselt kattusid. Teine taevakeha ei olnud proto-Kuu, sest suurem osa tema massist sai Maa osaks, Kuu aga kujunes väikesest osast kildudest, mis kahe planeedi kokkupõrkel välja paiskusid. Tollesse kaksikplaneeti kuulunud taevakehade masside suhe oli umbes 10:1, nagu ka Pluutol ja Charonil.
Kaks planeeti ühe tähe ümber.
Alates 1995. aastast on hakatud avastama päikesesüsteemiväliseid planeete teiste tähtede ümber. Selles seoses on kaksikplaneetideks hakatud nimetama tähe ja planeetide süsteeme, kus ühe tähe ümber on avastatud tiirlemas kaks planeeti. Aastaks 2003 oli väljaspool Päikesesüsteemi teada kümme vähemalt kahe avastatud planeediga süsteemi. On avastatud ka üle kahe planeediga süsteeme, sealhulgas "υ Andromedae", "55 Cancri" ja "μ Arae" ümber.
Mitmikplaneedid.
Põhimõtteliselt on võimalikud ka kaksikplaneetide taolised süsteemid, mis koosnevad rohkem kui kahest taevakehast, (näiteks kolmikplaneedid). Kahest või enamast taevakehast koosnevaid taolisi süsteeme nimetatakse mitmikplaneetideks.


Peremärk.
Peremärk on perekonna omandit tähistav märk.
Peremärke on kasutatud kalapüügiriistade, viljakottide, riideesemete, põllutööriistade jt. esemete märkimiseks.
Peremärk oli päritav. Kui pere jagunes, pärandus põhitalu märk koos mõningate muudatustega tütartaludele.
Rahvapärased nimed.
Õuemärgid, märgid, majamärgid, mergid, võrgumärgid, puumärgid, talumärgid, viljakotimärgid jne.
Ajalugu.
Peremärkide kasutamine võis alguse saada juba ajal, kui paljud inimesed hakkasid koos põldu harima, karja kasvatama või kala püüdma. Sellisel hetkel tekkis vajadus enda eraomandi märgistamise vastu ja selleks võeti kasutusele igale perele ainuomane märk ehk peremärk.
Peremärkide kasutamine Eestis hakkas vähenema seoses kirjaoskuse levikuga 19. sajandil. Tänapäeval võib leida kasutuses olevaid peremärke tavaliselt vaid rannaäärsetes külades, kus peremärke leidub veel kalavõrkude ujukitel.
Paljud peremärgid on sarnased ruunidega.
Leviala.
Peremärke on kasutatud nii Euroopas, Aafrikas, kui Põhja-Ameerikas.


Pöördvõrdelisus.
Pöördvõrdelisus ehk retsiprooksus on arvsuuruste "x" ja "y" vaheline seos, kus ühe suuruse kasvades väheneb teine suurus proportsionaalselt.
Definitsioon.
kus formula_3 ja formula_4 on muutujad ning formula_5 on konstant. Sümboliga formula_6 väljendatakse võrdelisust.
Pöördvõrdeline sõltuvus füüsikas.
Pöördvõrdelise sõltuvuse kaudu on kirjeldatavad ka näiteks elektrostaatiline ja magnetiline vastastikmõju.


Jevdokija Lopuhhina.
Jevdokija Fjodorovna Lopuhhina, XVIII. saj. tundmatu vene kunstnik
Jevdokija Fjodorovna ("Евдокия Фёдоровна"; sünninimi Avdotja Illarionovna Lopuhhina ("Авдотья Илларионовна Лопухина"); 9. august 1669 (vana kalendri järgi 30. juuli 1669) – 7. september 1731 (vana kalendri järgi 27. august 1731)) oli Vene tsaarinna, Peeter I esimene abikaasa.
Jevdokija oli bojaar Illarion Abramovitš Lopuhhini (Larion Lopuhhini) ja Ustinja Bogdanovna Rtištševa tütar. Tütre pulmade puhul tsaariga muudeti isa eesnimi Fjodoriks.
Peeter ja Jevdokija abiellusid 6. veebruaril (vkj 27. jaanuaril) 1689. Järgmisel aastal sünnitas ta Peeter I-le poja suurvürst Aleksei Petrovitši. Hiljem sündis veel Aleksander (sünd. 1692) ja Paul (sünd. 1693) – need kaks poega surid lapsepõlves. Peeter I ei olnud rahul vanamoeliste Jevdokija vanematega ning hiljem hülgas oma abikaasa ja kiindus hollandi soost Anna Monsi.
Lopuhhina, Jevdokija
Lopuhhina, Jevdokija
Lopuhhina, Jevdokija


Svastika.
Haakrist Soome õhujõudude märgina a.-tel 1918 - 1944Haakrist Läti õhujõudude märgina aastani 1940
Svastika ehk haakrist on väga vana kujund, mis on kasutusel õnnemärgina. See võib olla nii päripäeva (卐) kui vastupäeva (卍) pööratud harudega.
Sõna svastika tuleb sanskriti keelest (Devanagari स्वस्तिक). Sanskritikeelne nimetus koosneb sõnadest "su" — "hea" ja "asti" — "olema".
Kristlikus sümboolikas nimetatakse haakristi "Crux Gammata".
Ajalugu ja leviala.
Nõukogude vene 5000-rublane (1918. aasta väljalase) svastikaga keskel
Kõige vanem jälg haakristist on pärit neoliitikumist. Sumerist ja praeguse Pakistani aladelt on leitud svastika näiteid, mida peetakse 5000 aastat vanadeks. Üldlevinuks muutus see aga 1000 aastat eKr.
Svastikat on leitud Trooja varemetest. Indias ilmus see märk 4. sajandil eKr, Hiinas 5. sajandil pKr. Saja aasta pärast, 6. sajandil jõudis haakrist koos budismiga, saades ka budismi üheks sümboliks, Jaapanisse.
Svastikat ei ole teadaolevalt kasutatud Egiptuse, Assüüria ega Babüloonia kultuurides. Samuti ei teata, kas Ameerikas seda tunti.
Nii Aasias kui ka Euroopas on haakrist alati olnud maagiline sümbol.
Eri kontekstis on haakristi harud erinevas suunas. Mnemotehnilise võttena võib meeles pidada, et Saksa rahvussotsialistide poolt kasutatud haakristi harud on samas suunas, nagu vene täht Γ nimes Гитлер (teise versiooni järgi on haakristi harud algustähed nimedest Гитлер, Геринг, Геббельс ja Гиммлер).
Nõukogude Venemaal ilmus svastika bolševike poolt 1918. aastal kasutusele võetud 1000-, 5000- ja 10000-rublastel kupüüridel. Svastika, koos tähtedega РСФСР selle sees kaunistas 1918. aastal punaarmeelaste vormi käiseid.
Eestis on haakristi kasutanud peamiselt setud eriti ornamendina vöökirjades. Samuti õmblesid haakristi vöökirjadele liivlased.
Tähendus.
a> muutus svastika läänemaailmas negatiivseks sümboliks
Algselt võis svastika olla päikese sümbol.
Hiinas, Jaapanis ja Indias seostatakse svastikat budismiga, kus see on majandusliku heaolu ja taassünni sümbol.
Skandinaavias seostati svastikat äikesejumal Thoriga.
Ka mujal tähendas svastika põhiliselt jõudu, energiat, õnne ja head tervist.
Svastika muutus läänemaailmas negatiivseks sümboliks, kui Adolf Hitler selle natsismi sümbolina kasutusele võttis.
1908. aastal kirjeldas Guido List oma populaarsetes raamatutes muinasgermaani eeposest "Vanem Edda" svastikat kui vere puhtuse ja maagiliste teadmiste sümbolit.


Merihobusüda.
Merihobusüda on Skandinaaviamaades ja Soomes tuntud kui hooneid kaitsev märk.
Merihobusüda sarnaneb haakristile. Nimelt tekib merihobusüdame kujuline märk kui haakristi pead üksteisega ühendada. Üks merihobusüdame nimetusi ongi "laplaste haakrist", kuna seda esineb saamide nõiatrummidel. Väljaspool Põhjamaid esineb taolisi märke vähe.


Torii.
Torii (jaapani keeles 鳥居 'linnuõrs') on šinto templi värav.
Torii on tavaliselt tehtud kas puust või kivist ja punaseks värvitud.
Torii on päikese sümbol ning sümboliseerib ka sisenemist vaimsesse valgusse.


Gravitatsiooniline kollaps.
Kollaps on kokkulangemine iseenda raskuse all.
Näiteks tähe tekkimise juures kollapseerub gaasipilv oma massikeskme tekitatud gravitatsiooni tõttu kokku.
Arvatakse, et ka terve Universum võib kunagi kollapseeruda (Suur Kollaps).


Janez Drnovšek.
thumb
Janez Drnovšek [janes dõrn'oušek] (27. mai 1950 Celje – 23. veebruar 2008 Zaplana) oli Sloveenia poliitik, president 22. detsembrist 2002 22. detsembrini 2007.
Drnovšek lõpetas 1973 kõrgkooli majandusteaduse alal. Aastal 1981 kaitses ta magistritöö tüüpilise ehitusettevõtte organisatsioonilisest arengust ja 1986 doktoritöö teemal "Rahvusvaheline Valuutafond ja Jugoslaavia".
Alates 1973. aastast töötas ta ehitusettevõttes IGM Zagorje, seejärel Ljubljana Panga harukontori direktorina Sloveenia keskosas Trbovlje vallas Zasavje piirkonnas Sava kallastel ning ühe aasta Jugoslaavia saatkonnas Kairos majandusnõunikuna.
Aaastal 1986 valiti ta Sloveenia vabariigi kogu (parlamendi) liikmeks ning Jugoslaavia parlamendi vabariikide ja provintside kokku, kuhu ta jäi 1989. aastani, mil ta valiti Jugoslaavia presidentuuri.
Aastal 1989 läks Sloveenia esindaja Jugoslaavia kollektiivses presidentuuris Stane Dolanc erru. Sloveenia valitsus otsustas korraldada selle ametikoha täitmiseks kahe kandidaadiga valimised. Seni avalikkusele vähetuntud Drnovšek võitis valitsuse soosikut Marko Bulci ning temast sai esimene valitud riigimees kommunistliku režiimi aegses Jugoslaavias. Et teiste Jugoslaavia liiduvabariikide valitsused ei nõustunud sellise valimisprotseduuriga, pidi Sloveenia parlament rahva tahte kinnitama. Drnovšek oli kollektiivse presidentuuri esimees 15. maist 1989 15. maini 1990. Presidentuuri esimehena oli ta ka mitteühinemisliikumise esimees ja Jugoslaavia Rahvaarmee komandör.
Kuni kommunistliku režiimi kokkuvarisemiseni oli ta kommunistliku partei aktiivne liige.
Varsti lõi Sloveenia Jugoslaaviast lahku, kuid Drnovšek oli endiselt poliitikas edukas. Ta oli Lojze Peterle järel teine iseseisva Sloveenia peaminister (ametis 1992–2002 mõnekuulise vaheajaga aastal 2000.
Ta valiti 2002 teiseks Sloveenia presidendiks. 26. juunil 2006 teatas ta intervjuus telekanalile Slovenija 1, et ta ei kandideeri teiseks ametiajaks.
11. novembril 2007 toimunud presidendivalimistel valiti tema ametijärglaseks Danilo Türk, kes vannutati ametisse sama aasta 22. detsembril.
12. märtsist 1994 19. detsembrini 2002 oli ta partei Sloveenia Liberaaldemokraatia esimees. 30. jaanuaril 2006 astus ta parteist välja.
Aaastal 2006 asutas Drnovšek Õigluse ja Arengu Liikumise ning sai selle esimeseks presidendiks. See ei ole poliitiline liikumine, kuigi on arvatud, et sellest saab hiljem partei. Liikumise eesmärgiks on kuulutatud inimeste teadlikkuse tõstmine ning maailma muutmine paremaks paigaks.
Vaated.
Janez Drnovšek oli täielik taimetoitlane ja loomade õiguste eest võitleja.
Ta süüdistas liha tarbimise soodustamises muuhulgas Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikat ja hargmaiseid kompaniisid.
Isiklikku.
Janez Drnovšek oli lahutatud. Ta oli kahe lapse isa. Detsembris 2005 kinnitas ta, et tal on peale poja Jaša veel väljaspool abielu sündinud tütar, helilooja ja sopran Nana Forte.
Aastal 1999 avastati tal neeruvähk. Üks neer eemaldati. 17. jaanuaril 2006 teatas ta intervjuus Horvaatia ajalehele Nacional, et 2001 avastati tal metastaasid kopsudes, hiljem ka maksas. Vähi vastu võitles ta jaanuarini 2004 alternatiivsele meditsiinile toetudes.


Ussikeel (perekond).
Ussikeel ("Echium") on 60 liigiga perekond kareleheliste ("Boraginaceae") sugukonnast.
Ussikeele perekonda kuuluvaid liike leidub Põhja-Aafrikas, Lõuna-Aafrikas, Euroopas, Madeira saarel, Kanaari saartel ja mõnes paigus Ida-Aasias. Teelehtjas ussikeel levib laialdaselt võõrliigina Austraalias.
Eestis kasvab üks liik – harilik ussikeel ("Echium vulgare").


Eduard Odinets.
Eduard Odinets (sündinud 27. mail 1976 Kohtla-Järvel) on Eesti poliitik.
Eduard Odinets oli aastatel 2003–2007 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kantselei juhataja. Aastatel 2003–2005 oli ühenduse Noored Sotsiaaldemokraadid peasekretär ning 1999–2002 minister Katrin Saksa nõunik. 2007. aasta aprillist oktoobrini oli rahvastikuministri Urve Palo nõunik ja büroo juhataja. 2009. aastal astus ta SDE-st välja.
Kohtla-Järve Linnavolikogu liige aastast 1996.


Raúl Castro.
Raúl Castro Ruz (sündinud 3. juunil 1931) on Kuuba revolutsionäär ja poliitik, alates 24. veebruarist 2008 Kuuba president. Ta on Fidel Castro noorem vend.
Raúl määrati pärast Fidel Castro tervise järsku halvenemist 2006. aasta suvel Kuubat ajutiselt juhtima.
Alates 19. aprillist 2011 on ta Kuuba Kommunistliku Partei esimene sekretär.


Meenikunno maastikukaitseala.
Meenikunno maastikukaitseala on Põlva ja Võru maakonna piiril. Kaitseala loodi 1981. aastal. 1757 hektarist võtab 53% enda alla Meenikunno raba, 46% mets.
Kaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit: Meenikunno, Nohipalu ja Vinso sihtkaitsevöönd.


Jaanus Torrim.
Jaanus Torrim (sündis 8. detsember 1975 Saaremaal) on eesti helilooja ja organist.
Ta andis oma esimese soolokontserdi 16-aastasena Tallinna Kaarli kirikus.
1995. aastal lõpetas ta Georg Otsa nimelise Muusikakooli koorijuht-organist-muusikapedagoogi diplomiga. Teda on õpetanud Kadri Ploompuu, Piret Aidulo, Rolf Uusväli, Andres Uibo, Lembit Veevo, Ines Maidre ja Eino Tamberg.
1999. aasta novembrist on Torrim Pärnu Eliisabeti kiriku organist. Aastal 2000 kutsus ta ellu Pärnu Eliisabeti Kiriku Orelifondi selle kiriku oreli renoveerimiseks.
Tema loomingus on valdavad žanrid sümfooniline ja orelimuusika. Torrim on andnud ka kontserte väljaspool Eestit: Venemaal, Soomes, Rootsis ja Saksamaal.


Nitra.
Nitra on linn Slovakkias, mis asub samanimelise jõe kaldal Zobori mäe jalamil riigi lääneosas. Linn on Nitra piirkonna ja Nitra maakonna keskuseks.
Tegemist on Slovakkia suuruselt neljanda ja vanuselt teise linnaga.


Linz.
Linz on linn Austrias, Ülem-Austria liidumaa pealinn.
Linz oli 2009. aastal Euroopa kultuuripealinn.


Guangxi.
Guangxi Tšuangi autonoomne piirkond on Hiina Rahvavabariigi koosseisu kuuluv 1. järgu haldusüksus. Asub Hiina lõunaosas, piirneb edelas Vietnamiga. Guangxi on tšuangide autonoomne piirkond.
Haldusjaotus.
Piirkond jaguneb 14 ringkonna õigustega linnaks, 34 ringkonnaks, 56 maakonnaks, 12 autonoomseks maakonnaks ja 7 maakonna õigustega linnaks.
Rahvastik.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Guangxi Tšuangi autonoomse piirkonna elanikest hiinlased 62%, tšuangid 32%, jaod 3%, miaod 1%, dongid 0,7% ja gelaod 0,4%.


Jinmen.
Jinmen (ka "Chinmen, Kinmen", hiina 金門," Jīnmén" 'Kuldvärav') on saarestik Hiina kagurannikul, mis on Taiwani (Hiina Vabariigi) valduses. Hiina RV peab saarestikku Fujiani provintsi Jinmeni maakonnaks.
Saarestik koosneb 15 saarest, millest 2 peasaart kannavad nime Suur ja Väike Jinmen. Saarte kogupindala on 150,46 km². Vähim kaugus mandrini on tõusu ajal 2,3 km ja mõõna ajal 1,8 km.
Saartel elab umbes 50 000 inimest. Suurim linn on Jincheng.
Saared on olnud korduvalt Taiwani ja Hiina RV vahelise vaidluse ja sõjategevuse objektiks. 1950ndatel ähvardasid Ameerika Ühendriigid Hiina RV vastu tuumarelva kasutada, kui see peaks saared vallutama.


Prussakas.
Prussakas ehk harilik prussakas (ka "Saksa prussakas", "saksa prussakas", "tõeline prussakas"; ladinakeelne teaduslik nimi "Blattella germanica") on Eestis levinuim prussakaliste liik.
Vaata ka.
Prussakad on varjulise eluviisiga putukad, päevavalguse kätte nad tavaliselt ei tule. Prussakate dieet on lai, nad võivad toituda nii loomsetest kui taimsetest produktidest, aga võivad kahjustada ka näiteks paberit ja nahkesemeid. Sõltuvalt temperatuurist võib emane prussakas elada kuni 10 kuud, isaste eluiga on tavaliselt lühem. Täiskasvanud prussakas on kuni 16 mm pikk ja kaalub kuni 0,1 grammi. Emased ja isased on väliselt üsna sarnased. Kõige lihtsam on emast isasest eristada siis, kui emane kannab tagakeha tipus munakapslit (vt. pilti). Seda piklikku, pakikese taolist moodustist, milles on tavaliselt 20-45 muna, kannab emane peaaegu kuni munade koorumiseni, jättes selle alles siis kuhugile varjatud paika. Oma elu jooksul võib emane prussakas produtseerida 4-5, harvemini kuni 8 munakapslit. Juba 1-2 päeva pärast kooruvad munadest noored isendid, kellest 6-7 kestumise järel saavad valmikud. Areng munast valmikuni kestab 22 kraadi juures umbes pool aastat, kõrgematel temperatuuridel toimub aga märksa kiiremini.


Sandra.
Sandra on küla Suure-Jaani vallas Viljandi maakonnas.
Sandra küla on pindalalt Eesti suurim küla. Selle pindala on suurem kui Tallinna pindala.
Suurem osa külast asub Soomaa rahvuspargi territooriumil. Küla keskus jääb Raudna jõe äärde.


Võhmassaare.
Võhmassaare on küla Suure-Jaani vallas Viljandi maakonnas.


Vastemõisa.
Vastemõisa on küla Suure-Jaani vallas Viljandi maakonnas.
2005. aastani oli Vastemõisa valla keskus.


Ariste.
Ariste on küla Saare maakonnas Valjala vallas.
Aristes on sündinud Bernhard Viiding.


Jursi.
Jursi on küla Saare maakonnas Valjala vallas.
Külas asub kaitse all olev Tammevälja tamm (kõrgus 17 meetrit, ümbermõõt 3,96 m).


Jõelepa.
Jõelepa on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Jööri.
Jööri on küla Saare maakonnas Valjala vallas.
Jööri küla Madise talus on Jööri Muuseum alates 22. augustist 1998. Jööri laululava avati 30. juulil 2011.


Kalju (Valjala).
Kalju (kohalikus kõnepruugis Kaljuküla) on küla Saare maakonnas Valjala vallas.
Külas asutati 1877. aastal Pahna külakool, mille hoone tunnistati 1997. aastal kultuurimälestiseks.


Kogula (Valjala).
Kogula on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Koksi.
Koksi on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Kuiste.
Kuiste on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Kungla (Valjala).
Kungla on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Kõriska.
Kõriska on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Koonderakond ja Maarahva Ühendus.
KMÜ võitis valimised ja sai 174248 häält (32,23%), mis andis 41 kohta Riigikogus.


Männiku (Valjala).
Männiku on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Nurme (Valjala).
Nurme on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Oessaare.
Oessaare on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Rahu küla.
Rahu on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Rannaküla (Valjala).
Rannaküla on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Siiksaare.
Siiksaare on küla Saare maakonnas Valjala vallas. Siinkandis on Siiksaare neem ja Siiksaare laht.


Undimäe.
Undimäe on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Vanalõve.
Vanalõve (ka Vana-Lõve) on küla Saare maakonnas Valjala vallas.
Vana-Lõve ministeeriumikooli hoone on ajaloomälestisena muinsuskaitse all.
Eesti jämedaim jalakas kasvab Vanalõve külas Pauli talu juures (tüve ümbermõõt 5,45 meetrit).
Külas elab praegu alaliselt neli peret, palju on suvesaarlasi või peresid, kes elavad Kuressaares, aga veedavad pühi ja nädalalõppe Vanalõvel.
Pauli talu küla keskuses asub kunagise Vanalõve kiriku koha peal, Pauli talu taga on vana mõisahoone ase.
Küla on pindalalt väga suur, kulgedes pikalt edasi mööda Valjala poole viivat teed ja üle põldude Jursi küla poole. Paljud talukohad on tänaseks hävinud, metsades on sellepärast palju ohtlikke kaevusid, mille maapealsed osad on lagunenud, nii et kaevud on lahti. Seepärast tuleb sealkandi metsades liikudes olla ettevaatlik, et mitte kaevu kukkuda.
Tänaseks päevaks väga vähekäidava Tammevälja tee ääres asub looduskaitse all olev Tammevälja tamm, läheduses üle põllu on ministeeriumikooli direktorile kuulunud vabariigiaegne kahekorruseline elamu. Maja juurde ei vii korralikku teed.


Vilidu.
Vilidu on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Võrsna.
Võrsna on küla Saare maakonnas Valjala vallas.
Seal sündis eesti kirjanik Aleksander Antson.
Küla kuulus Püha kihelkonda.


Väljaküla (Valjala).
Väljaküla ehk Välja küla asub Saare maakonnas Valjala vallas.
Küla kuulus Valjala kihelkonda.


Hänga.
Hänga (kood 1940) on küla Saare maakonnas Torgu valla lõunaosas. Piirneb lõunas Läbara ja Sääre küladega, edelas Karuste külaga, läänes Lülle külaga, põhjas Iide ja Soodevahe küladega, idas Mõntu külaga. Küla läbivad tugimaanteedest Kuressaare–Sääre maantee ja kõrvalmaanteedest Jämaja–Hänga tee. Küla territoorium on üpris metsane, inimasustus on peamiselt eelmainitud teede ääres. Kohanimesid Hänga külas: Raua, Loigu, Heinamaa, Tuhliaia, Pihlaka, Hellamäe, Tõuste, Vanaraisa, Suurenu, Antsu-Tooma, Hernemaa. Külas on Suurevare kraavi lähe.


Jämaja.
Jämaja (varem ka Jamaja) (kood 2310) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.
Siin asub Jämaja ehk Siplase oja.


Kaavi.
Kaavi (kood 2442) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.
Siin on Kaavi madal (57°56’30"N: 22°14’30"E), Kaavi nina (57°58’54"N: 22°12’07"E), Kaavi sadam, Kaavi tuletorn (57°58.932': 22°11.720'), Kaavi tulepaak (57°58’57"N: 22°11’46"E), Kaavi madalik (57°56’30"N: 22°14’30"E).


Kargi.
Kargi (kood 2720) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.


Karuste.
Karuste (kood 2785) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.


Kaunispe.
Kaunispe (ka: Kaunispä) (kood 2874) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.
Siin asub Kaunispe sadam.
Küla kuulus Jämaja kihelkonda ja külas oli Kaunispe mõis.


Kalju.
Kalju all mõistetakse kõvast kivimist paljandit, mis ulatub ümbritsevast pinnasest kõrgemale, või suurt järskude nõlvadega kivist kaldapanga osa.


Laadla.
Laadla on küla Saare maakonnas Torgu vallas.


Lindmetsa.
Lindmetsa (kood 4385) on küla Saare maakonnas Torgu valla põhjaosas. Piirneb idas Lõupõllu külaga, lõunas Kaunispe külaga ning põhjas Salme vallaga.
Külas on Koplinina, Tigadu mägi (23,2 m) ja Kaski jõgi.
1. jaanuaril 2006 elas külas 15 inimest.


Lõupõllu.
Lõupõllu (Lõopõllu) (kood 4609) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.


Läbara.
Läbara (kood 4666) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.


Lülle.
Lülle (kood 4675) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.


Maantee küla.
Maantee küla (Maanteeküla) (kood 4700) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.


Mõisaküla (Torgu).
Mõisaküla (kood 5134) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.
1. jaanuaril 2006 elas külas 14 inimest.


Mõntu.
Mõntu (kood 5155) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.
Seal asuvad Mõntu liitsihi alumine tulepaak (57°57’04"N: 22°07’30"E), Mõntu sadam ja Mõntu liitsihi ülemine tulepaak (57°57’07"N: 22°07’19"E).


Mäebe.
Mäebe (kood 5190) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.


Mässa.
Mässa (kood 5282) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.


Ohessaare.
Ohessaare on küla Saare maakonnas Torgu vallas.
Külas asub Ohessaare pank (57°59’58"N: 22°01’16"E).


Soodevahe (Torgu).
Soodevahe (kood 7689) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.


Anna küla.
Vana kelder Anna kiriku lähedal.
Anna on küla Järva maakonnas Paide vallas. Asub Tallinna-Tartu maantee ääres.
Annas on tankla, 1780. aastal ehitatud Anna kirik ja kalmistu.


Sääre (Torgu).
Sääre (kood 7950) on küla Torgu vallas Saare maakonnas.
Sääre küla asub Sõrve poolsaare lõunatipus, piirneb loodes Karuste, põhjas Hänga ja kirdes Läbara ning Maantee küladega.
Küla lõunaosas sirutub Kura kurku Sõrve säär. Säärest lõunas asuvad Siiasaar, Vesitükimaa ja Lombimaa saared ning Pitkasääre madal, mis moodustavad Vesitükimaa laidude maastikukaitseala.
Loodus.
Vaade Sõrve majakale sääre tipust
Sääre on Eestis üks parimaid paiku lindude rände jälgimiseks, külas tegutseb Sõrve linnujaam.
Turism.
Küla tuntuim vaatamisväärsus on Sõrve säär koos Sääre majakaga.


Tammuna.
Tammuna (kood 8128) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.
Seal asub Tammuna neem.


Lindiskandaal.
Lindiskandaal oli 1995. aastal toimunud poliitiline skandaal. Tollast siseministrit Edgar Savisaart süüdistati enda ja teiste poliitikute vaheliste kõneluste ebaseaduslikus lindistamises. Lindiskandaali tagajärjel astus Tiit Vähi teine valitsus tagasi ja Keskerakonna asemel sai valitsusse Reformierakond.
Ka hiljem on sarnast tegevust lindiskandaalideks kutsutud. Näiteks lindistas 2006. aastal Tallinna linnavolikogu keskfraktsiooni liige Tõnis Bittman enda ja respublikaan Oleg Rebase kohtumist. Ent see vahejuhtum oli pigem naljakas kui võimalus valitsuste vahetamiseks.
1995. aasta lindiskandaal.
1995. aasta 22. septembril puhkes Eestis lindiskandaal. Mõnedel andmetel läks skandaaliks alles 7. oktoobril. Savisaart süüdistati vestluste lindistamises peaminister Tiit Vähi ja Reformierakonna esimehe Siim Kallasega ja kaitsepolitsei leidis eradetektiivibüroo SIA kontori läbiotsimisel lindid.
6. oktoobril 1995 tegi president Lennart Meri poliitilise avalduse, milles lubas seista lindiskandaaliga seotu avalikkuse ette toomise eest ja nimetas lindiskandaali demokraatliku riigi kriisiks. 8. oktoobril 1995 nõudis Koonderakond siseminister Edgar Savisaare tagasiastumist.
8. oktoobril teatas peaminister Tiit Vähi, et andis Savisaarele loa lindistada nende omavahelisi vestlusi. Vähi kinnitusel ei olnud nende kohtumistel Savisaarega kunagi diktofoni laual.
Kui lindiskandaal algas, oli peaminister Tiit Vähi parasjagu Inglismaal inglise keelt õppimas. Siseminister Savisaar käis Londonis ja kohtus Vähiga. Vähi kõigepealt eitas kohtumist: "London on suur linn, olen kohanud siin mitmeid eestlasi." Kui ta kokkusaamise siiski üles tunnistas, järgnes seletus, et Vähi ja Savisaar rääkisid põhiliselt ilmast. Pikemast selgitusest Vähi keeldus, vastates, et on hõivatud inglise keele õppimisega ning ei taha koduteemadel pikemalt peatuda.
Alguses leidis Vähi, et siseminister on käitunud otsustavalt ning valitsusliiduga ei ole mingeid probleeme. Vähi püüdis alguses nii Savisaart kui ka ennast õigustada. Resoluutsemad sammud tulid alles siis, kui midagi muud enam üle ei jäänud.
9. oktoobril 1995 teatas Kaitsepolitsei, et poliitikute omavahelisi vestlusi on lindistatud aasta algusest saadik ja kõigi vestluste üheks osapooleks on olnud Edgar Savisaar. 10. oktoobril 1995 teatas siseminister Edgar Savisaare nõunik Vilja Laanaru (hilisem E. Savisaare abikaasa Vilja Savisaar), et tema lindistaski salaja skandaali põhjustanud kõnelused poliitikute vahel. Sama päeva õhtul selgus, et Eesti poliitikute omavahelisi kõnelusi on lindistatud juba vähemalt 1995. aasta algusest. Poliitikuid oli salaja jälgitud ja pealt kuulatud ka ühes valitsuse residentsis. Reformierakondlasi Siim Kallast ja Heiki Kranichit jälgiti ja lindistati nende kohtumisel siseminister Edgar Savisaare ja Andra Veidemanniga valitsuse Näituse tänava residentsis.
Siim Kallasele näidati kaitsepolitseis üht sellist salaja salvestatud videot. Indrek Kanniku vestlusi Edgar Savisaarega lindistati juba sama aasta jaanuaris ja veebruaris. Kannik oli siis riigikogu liige, Savisaar parlamendi aseesimees. Kõnelused toimusid ühes Tallinna restoranis ning vesteldi peamiselt üldpoliitilistel teemadel. Kanniku kinnitusel ei hoiatanud Savisaar teda, et vestlused salvestatakse. "Kordagi ei olnud nende jutuajamiste juures Vilja Laanaru," kinnitas Kannik 10. oktoobril, misjärel 11. oktoobril vabastas president Lennart Meri siseminister Edgar Savisaare ametist. Savisaar lahkus veel samal päeval ka Keskerakonna esimehe kohalt. 12. oktoober 1995 astus valitsus lindiskandaali mõjul tagasi ja koalitsioon lagunes.
1995. aasta oktoobris moodustati ka VIII Riigikogu esimene uurimiskomisjon. See oli mõeldud selleks, et jälgida eraturvafirma SIA-ga seonduvat. Komisjon loodi, et takistada uurimise poliitilist mõjutamist. Sinna komisjoni kuulus kümme parlamendi liiget.


Türju.
Türju (kood 8600) on küla Saare maakonnas Torgu vallas.
Seal asub Türju lõpp.


Kogula (Kärla).
Kogula on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Aaviku (Laimjala).
Aaviku on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.


Asva.
Asva on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.
Seal on Asva maalinn.


Audla.
Audla on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.


Jõe (Laimjala).
Jõe on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.


Kapra.
Kapra on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.


Kingli.
Kingli on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.


Käo (Laimjala).
Käo on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.


Kõiguste.
Kõiguste on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.
Seal on Kõiguste ülemine ja alumine päevamärk, Kõiguste laht, Kõiguste sadam.


Laheküla (Laimjala).
Laheküla ehk Lahe küla asub Saare maakonnas Laimjala vallas.
Lahekülas asub Blesta kivi.


Laimjala.
Laimjala on küla Saare maakonnas, Laimjala valla halduskeskus.


Mustla (Laimjala).
Mustla on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.


Mägi-Kurdla.
Mägi-Kurdla on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.


Nõmme (Laimjala).
Nõmme on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.


Pahavalla.
Pahavalla on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.
Külas on 10. mail 1928 sündinud Arnold Rüütel.


Paju-Kurdla.
Paju-Kurdla on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.


Rannaküla (Laimjala).
Rannaküla ehk Ranna küla asub Saaremaal Laimjala vallas.


Ridala (Laimjala).
Ridala küla asub Saare maakonnas Laimjala vallas.


Wallis Simpson.
Wallis Windsor, Windsori hertsoginna (19. juuni 1896 – 24. aprill 1986) oli Windsori hertsogi prints Edwardi abikaasa. Edwardi soov abielluda Wallisega ajal, kui ta oli veel Suurbritannia kuningas, põhjustas põhiseadusliku kriisi, mis viis Edwardi troonist loobumiseni, et abielluda "naisega, keda ma armastan".
Windsori hertsoginna on jäänud ajalukku kui vastuoluline isiksus. Teda nähti naisena, kes võttis rahvalt palavalt armastatud kuninga. Windsori hertsogipaari on süüdistatud natsimeelsuses.
Pärast abielu endise kuningaga sai Wallisest "Tema Hiilgus Windsori hertsoginna".
Lapsepõlv.
Bessie Wallis Warfield sündis Monterey öömajas Blue Ridge Summitis, Pennsylvanias, Ameerika Ühendriikides. Ta oli Teakle Wallis Warfieldi ja Alice Warfieldi (neiupõlvenimega Montague) ainus laps. Tüdruk sündis seitse kuud pärast oma vanemate laulatust, kuigi mõned allikad väidavad ka, et ta sündis enne oma vanemate abiellumist. Ta ristiti kui Bessie Wallis (vahel ka Bessiewallis), kuid teda kutsuti lihtsalt Walliseks. Tema isa suri tuberkuloosi, kui Wallis oli viiekuune. Tüdruk kasvas üles Baltimore'is.
Esimesed abielud.
Wallis abiellus esimest korda 8. novembril 1916 Earl Winfield Spencer Jr.'ga, kes oli Ameerika Ühendriikide mereväe piloot. Ta saatis meest Kaug-Itta. Nad läksid lahku 1925 ning lahutasid abielu 1927. Seejärel sai Wallisest Ernest Aldrich Simpsoni, ameeriklasest ärimehe ja endise laevakapteni, armuke. Ernest lahutas oma esimesest abikaasast ning abiellus Wallisega 21. juulil 1928. Nende abielu lahutati ametlikult 1936.
Suhe Wales'i printsi Edwardiga.
Pärast teistkordset abiellumist kolis Wallis Suurbritanniasse, kus teda tutvustati Wales'i prints Edwardile. Prints oli George V ja kuninganna Mary vanim poeg ning troonipärija. Wallisest sai hiljem tema armuke, ehkki Edward eitas surmani, et oli Wallisega vahekorras enne nende abiellumist. Wallis tõrjus kiiresti eemale printsi senise armukese, vikontess Furnessi (sündinud Thelma Morgan) ning mees kaugenes ka oma endisest armukesest ja usaldusisikust Freda Dudley Wardist.
Wallis lummas printsi, kes pidas naise üleolevat olekut ning hoolimatust Edwardi positsiooni suhtes ülimalt köitvaks. Suhe vihastas printsi vanemaid, kuna Wallis ei olnud sobilik olema Wales'i printsi kaasa, seda eelkõige tema kahe abielu tõttu. Kuigi enne Teist maailmasõda oli Suurbritannia meedia monarhiale ustav ning ei avaldanud artikleid printsi ja Wallise suhtest, kirjutati sellest välismaal ning Rahvaste Ühenduse riikides.
Troonist loobumise kriis.
20. jaanuaril 1936 suri George V ning Edward tõusis troonile kui kuningas Edward VIII. Järgmisel päeval rikkus Edward protokolli, vaadates enda trooniletõusmise kuulutamist St James'i paleest koos Wallisega, kes oli ikka veel abielus. Kuninga käitumine ja tema suhe Wallisega tegid kuninga ebapopulaarseks konservatiivide hulgas ning kohutasid tema ema ja venda.
Wallise abiellumisel Edwardiga polnud mingeid seaduslikke takistusi - kui välja arvata naise veel kehtiv abielu - ning temast oleks automaatselt saanud Suurbritannia kuninganna ja India keisrinna. Kuid abielu vastu olid Briti ning Suurbritannia dominioonide valitsused (v. a. Iiri vabariigi valitsus), samuti Briti kuninglik perekond, Inglismaa ja Šotimaa kirikud.
Pärast Wallise teise lahutuse jõustumist sai tema suhe Edwardiga ametlikult avalikuks. Kui puhkes skandaal, põgenes Wallis sõprade juurde Prantsusmaale.
Suurbritannias pidas kuningas aru peaministri Stanley Baldwini ja Canterbury peapiiskopi Cosmo Langiga, et üheaegselt Wallisega abielluda ja ka troon säilitada. Välja pakutud morganaatilise abielu lükkasid tagasi Baldwin ja teised Rahvaste Ühenduse peaministrid ning Baldwin ütles kuningale, et kui too abielluks Wallisega vastu valitsuse tahtmist, oleks ta sunnitud tagasi astuma, põhjustades põhiseadusliku kriisi.
Edward otsustas selles olukorras troonist loobuda ning Wallisega abielluda. Ta kirjutas troonist loobumise aktile alla 10. detsembril 1936 ning seaduslikult lõppes tema valitsusaeg 11. detsembril. Samal päeval pidas Edward ka raadio teel kõne, milles ütles: "Ma olen leidnud olevat võimatu kanda kuningaks olemise kohustuste rasket koormat ja tahan vabastada end sellest ametist, kuna ma sooviksin seda [kuningas olla] teha koos naisega, keda ma armastan."
Pärast kõnet lahkus Edward Suurbritanniast ning läks Austriasse, olles Wallisest eemal, kuni naise lahutus täielikult jõustus. Pärast lahutamist võttis Wallis tagasi oma neiupõlvenime ning oli Wallis Warfield.
Windsori hertsoginna.
Wallis ja Edward abiellusid viimaks 3. juunil 1937 Prantsusmaal Chateau de Candé's. Ükski Briti kuningliku perekonna liige laulatusel ei viibinud.
Kuningas George VI oli vahepeal Edwardist teinud Windsori hertsogi. Wallisest sai sellega Windsori hertsoginna, kuid George VI välistas talle tiitli "Tema Kuninglik Kõrgus" kasutamise ning Wallis oli selle asemel "Tema Hiilgus Windsori hertsoginna".
Edward ja Wallis elasid enne sõda Prantsusmaal. 1937 külastasid hertsog ja hertsoginna Adolf Hitleri isiklike külalistena Saksamaad. See visiit tekitas Briti ühiskonnas ja valitsuses arvamise, et Wallis on sakslaste agent.
Teine maailmasõda.
Kui sakslased 1940. aasta mais Prantsusmaa põhjaosa vallutasid, põgenes hertsogipaar esmalt Biarritzi ning seejärel Hispaaniasse. Sealt lahkumise järel elasid nad Lissabonis ühe pankuri kodus, kellel oli Saksamaa saatkonnas kontakte. Briti välisministeerium väljendas meelepaha, kui abikaasad viibisid Šveitsi päritolu magnaadi Axel Wennen-Greni jahi pardal, keda peeti Hermann Goeringi lähedaseks sõbraks.
Pärast sõja lõppu pöördusid Edward ja Wallis tagasi Prantsusmaale.
Hilisem elu.
Briti kuninglik perekond ei aktsepteerinud kunagi hertsoginnat ning ei võtnud teda ametlikult vastu, ehkki hertsog külastas pärast troonist loobumist mitmeid kordi oma ema ja venda. Samuti külastasid kuninganna ja prints Charles hiljem Windsoreid. Arvatakse, et ka Elizabeth Bowes-Lyonile, Edwardi vennanaisele ei olnud Wallis meeldiv; Wallise käitumise tõttu oli George VI troonile saanud, mida viimane polnud soovinudki. Kuninglikus perekonnast ainsana oli Edwardile lojaalne tema noorem õde, printsess Mary, kes ei osalenud Elizabethi ja Philip Mountbatteni pulmas 1947 näidates oma vastuseisu sellele, et Edwardit polnud kutsutud.
Abikaasad elasid Neuillys Pariisi lähedal enamuse osa oma ülejäänud elust. Hertsoginna avaldas 1956 anonüümselt oma memuaarid "Südamel on omad põhjused" ("The Heart Has Its Reasons"). Neil polnud lapsi, kuigi hertsoginna oli olnud kasuemaks oma teise abikaasa Ernest Simpsoni tütrele.
1965 viibisid hertsog ja hertsoginna Londonis. Neid külastasid Elizabeth II, printsess Marina ja printsess Mary. Kaks aastat hiljem tähistasid nad koos kuningliku perekonnaga kuninganna Mary 100. sünniaastapäeva. Viimane kord viibisid nad koos Inglismaal 1968, kui olid Marina, Kenti hertsoginna matused.
Pärast hertsogi surma 28. mail 1972 vähi tõttu, sõitis hertsoginna Inglismaale, et osaled Edwardi matustel ning viibis visiidi ajal Buckinghami palees. Ülejäänud aja oma elust elas hertsoginna eraldatuses. 1976. aastal pidi teda külastama Elizabeth Bowes-Lyon, kuid Wallise halva tervise tõttu visiit tühistati ning Elizabeth saatis talle lilled. Kaardil olid Elizabethi enda käega kirjutatud "SÕPRUSES, ELIZABETH".
Pärast Edwardi surma oli Wallis kõik oma juriidilised asjad usaldanud oma prantslasest advokaadi Maitre Suzanne Blumi hoole alla, kes hoolitses Wallise eest kuni viimase surmani. Elu lõpu poole oli Wallis voodisse aheldatud ning teda külastasid ainult arstid ja hooldusõed.
Windsori hertsoginna suri 24. aprillil 1986 Pariisis. Tema matusetalitus peeti St George'i kabelis ning seal osalesid Edwardi veel elavad vennanaised Elizabeth Bowes-Lyon ja Gloucesteri hertsoginna Alice. Matuseteenistusel ja muldasängitamisel viibisid ka Wales'i prints ja printsess ning kuninganna ja Edinburghi hertsog. Wallis maeti Edwardi kõrvale ning tema hauakivil on kirjas "Wallis, Windsori hertsoginna".
Wallis Simpsoni kinnistu, mille väärtuseks oli £40 miljonit, läks Pasteuri Instituudi hoole alla, kes oli naisele koos Prantsuse riigiga selle maja kinkinud. Kuningliku perekonna valdusesse ei läinud midagi, enamuse Wallise isiklikest asjadest ostis ära Harrodsi omanik Mohammed Al Fayed. Suure osa kogust müüs ta 1998 maha, kogudes heategevuseks £13 miljonit.


Ruhve.
Ruhve on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.
Seal asub Ruhve laid (koordinaadid 58°21’50"N ja 23°01’40"E) ja Ruhve sadam.


Saareküla (Laimjala).
Saareküla ehk Saare küla asub Saare maakonnas Laimjala vallas.
Küla juures asub Saareküla laht (58°25’47"N; 23°08’07"E) ja Pihlatsi poolsaar (58°25’07"N; 23°06’38"E).


Saaremetsa.
Saaremetsa on küla Saare maakonnas Laimjala vallas.


Koigi järv.
Koigi järv (Koigi Suurjärv) on järv Koigi rabas Koigi järvestikus Laimjala vallas Saaremaal.
Kõige sügavam on järve kagusopp. Kaldad on madalad, turbased või mudased, idakaldal paljandub paiguti klibu. Koigi järv on kinni kasvamas, madalaveeline. Intensiivse kinnikasvamise põhjuseks on korduv järvepinna alandamine alates 18. sajandi lõpust.


Sääre.
Sääre nime kannab mitu küla Eestis.


Fats Waller.
Fats Waller (õieti Thomas Wright Waller; 21. mai 1904 – 15. detsember 1943) oli Ameerika Ühendriikide džässmuusik, helilooja ja laulusõnade autor.
Tema tuntumate lugude seas on "Honeysuckle Rose", "Ain't Misbehavin'" ja "Squeeze Me".
Waller, Fats
Waller, Fats
Waller, Fats


Jauni.
Jauni on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Sealkandis asub Jauni järv (koordinaadid 58°26’32" N ja 22°11’51" E).


Järise (Mustjala).
Järise on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Külas paikneb Järise järv.


Järise (Lihula).
Järise (on kasutatud vigast nimekuju "Järvise") on küla Lääne maakonnas Lihula vallas.


Kiruma.
Kiruma on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Aastal 1976 jäi küla tühjaks. Praegu elab seal kaks peret.
16. juunil 2010. aastal sai küla tagasi ka elektrivarustuse. Enne seda olid külaelanikud 19 aastat Eesti Energiaga võidelnud, kes ei tunnistanud külasse viivaid elektriliine enda omaks ning nõudis, et külaelanikud maksaksid elektriliinide renoveerimise eest ise.


Kugalepa.
Kugalepa on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Seal asuvad Kugalepa laht ja Liisagu järv.


Mustla.
Mustla on alevik Viljandi maakonnas, Tarvastu valla halduskeskus.
Mustla tekkis 19. sajandi lõpul, kui Tarvastu mõis ja kirikumõis hakkasid Mustla kõrtsi juurde krunte müüma.
19. ja 20. sajandi vahetusel sai Mustlast Tarvastu kihelkonna keskus.
Aleviõigused anti 18. juunil 1926, kehtima hakkasid need 1. jaanuarist 1927.
Linnaõigused saadi 1938. aastal ning Mustla oli linn kuni 1979. aastani.
Mustlas asub Tarvastu muuseum.


Küdema.
Küdema on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Seal asub Küdema laht.


Liiküla.
Liiküla on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.


Liiva (Mustjala).
Liiva on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Seal asub Liiva neem.


Merise.
Merise on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Seal asub Merise nina ehk Merise neem, Merise pank ja Merise tulepaak.


Mustjala.
Mustjala ehk Alevi on küla Saare maakonnas, Mustjala valla halduskeskus.
Mustjalas eksimine ei ole võimalik...
Mustjalas asub Mustjala põhikool, Mustjala Anna kirik, Mustjala Prohvet Eeliase kirik.


Ninase.
Ninase on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Seal asuvad Ninase pank, Ninase poolsaar ja Soobkand.


Ohtja.
Ohtja on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Seal asuvad Ohtja järv ja Tirtsi jõgi.


Paatsa.
Paatsa on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Seal asub Paatsa oja.


Pahapilli.
Pahapilli on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Seal asub Endulaht ehk Pahapilli järv.


Kõo.
"See artikkel rägib külast Viljandimaal; küla kohta Võrumaal vaata artiklit Kõo (Vastseliina)
Kõo on küla Viljandi maakonnas, Kõo valla keskus.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 326 elanikku. 2012. aasta seisuga on Kõos 319 elanikku.
Kõos oli mõis.


Panga (Mustjala).
Panga on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Küla lähistel asuvad Panga laht, pank ja tulepaak.
2010. aastal valmis Panga külast dokumentaalfilm - "Panga - ühe küla lugu". Filmi autoriks on kõrvalkülas Liival elav Saaremaa telemees Margus Muld, kelle sõnul tekkis filmi idee sellest, et kunagi olevat Panga külas maandunud lennuk. Kahjuks seda sündmust mäletavaid inimesi külas enam ei olnud.


Rahtla.
Rahtla on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.


Selgase.
Selgase on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.


Silla (Mustjala).
Silla on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Küla lähistel asub Konati järv.


Tagaranna.
Tagaranna on küla Saare maakonnas Mustjala vallas Ninase poolsaarel.


Tuiu.
Tuiu on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Küla lähistel asus Eesti suurim muistne rauasulatuskeskus ja seda tuntakse Tuiu Rauasaatmemägedena.
Seal asub ka Tuiu oja.


Vanakubja.
Vanakubja on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.
Vanakubja oja voolab Tagalahte.


Võhma (Mustjala).
Võhma on küla Saare maakonnas Mustjala vallas.


Inari (jumal).
Inari (jaapani keeles: 稲荷) on Jaapani riisi, viljakuse ja rebaste jumal (kami).


Salme alevik.
Salme alevik on Salme valla keskus Saare maakonnas.


Anseküla.
Bussipeatus ja bussiootepaviljoni seinal postkast
Anseküla on küla Salme vallas Saare maakonnas.
Seal asub Anseküla tuletorn.
Silt Anseküla endise algkooli juures


Easte.
Easte on hajaküla Salme vallas Saare maakonnas.


Hindu (Salme).
Hindu on küla Salme vallas Saare maakonnas.


Inari.
Inari (inarisaami keeles Aanaar, põhjasaami keeles Anár, koltasaami keeles Aanar) on küla Soomes, Inari valla keskus, mis asub Inari järve kaldal.
Inaris asub saami muuseum ja looduskeskus Siida.


Saaremetsa (Torma).
Saaremetsa on endine küla Jõgeva maakonnas Torma vallas.


Kõnnu (Valjala).
Kõnnu on küla Saare maakonnas Valjala vallas.


Ardla.
Ardla on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Are küla.
Are on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Kübassaare.
Kübassaare on küla Kübassaare poolsaarel Saare maakonnas Pöide vallas.
Seal on Kübassaare tuletorn ja Santse lõpp.


Iruste.
Iruste on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Kahutsi.
Kahutsi on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Kakuna.
Kakuna on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Kanissaare.
Kanissaare on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Keskvere.
Keskvere on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Intress.
Intress ehk kasvik on rahasumma, mille võlausaldaja saab võlgnikult või hoiustajalt tasuks raha kasutada andmise eest. Eristada tuleks intressi ja intressimäära. Intress on rahasumma ning intressimäära väljendatakse protsentides.
Kuna erinevad laenupakkujad arestavad intresse erinevalt näiteks laenu algsummalt, laenujäägilt jne, siis tuleks laenupakkumiste võrdlemisel võrrelda laenu krediidi kulukuse määra. Kuigi laenu kulukuse hindamisel on krediidi kulukuse määr laenupakkumiste võrdlemisel ainus objektiivne näitaja, siis tuleks arvestada ka teiste laenutingimustega nagu maksepuhkuse võimaldamine, tagatise liik jms.
Intressi aetakse sagedasti segamini viivisega, kuid need on erinevad mõisted.
Eesti.
Võlaõigusseaduse § 94 lõike 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Lepingupooled võivad kokku leppida teistsuguses intressimääras.


Koigi (Pöide).
Koigi on küla Saare maakonnas Pöide vallas.
Seal on Koigi järv ja Koigi järvestik.


Kärneri.
Kärneri on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Kõrkvere.
Kõrkvere on küla Saare maakonnas Pöide vallas.
Seal asub Pae sadam ehk Kõrkvere sadam.


Ambroosia.
Ambroosia (kreeka keeles: αμβροσία) on Kreeka mütoloogias jumalate toit.
Ambroosia tuleb kreekakeelsetest sõnadest "a-" ("ei") ja "mbrotos" ("surelik").


Leisi (Pöide).
Leisi on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Levala (Pöide).
Levala on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Metsara.
Metsara on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Liigkasuvõtmine.
Liigkasuvõtmine on ebamõistlike või kõrgete intresside nõudmine raha kasutamise eest laenu andmisel. Sõna algne tähendus oli raha laenamise eest üldse tasu nõudmine.
Liigkasuvõtmine on mitmetes riikides väärteona karistatav, Saksamaal on liigkasuvõtmine kriminaalkorras karistatav rahatrahvi või vabadusekaotusega.


Mui.
Mui on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Muraja.
Muraja on küla Saare maakonnas Pöide vallas Muraja poolsaarel.
Seal on Muraja laht, Muraja lõpp, Väike-Muraja lõpp.


Neemi.
Neemi on küla Saare maakonnas Pöide vallas Unguma lahe ääres.


Viivis.
Viivis on rahasumma, mille tasumist võlausaldaja saab võlgniku käest nõuda, juhul kui viimane viivitab rahalise kohustuse täitmisega. Viivis on üks õiguskaitsevahenditest.
Viivist aetakse sagedasti segamini intressiga, kuid need on erinevad mõisted.
Eesti.
Võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 kohaselt on viivise määr poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele liidetakse 7 %. Seadusest tulenevast viivisemäärast võib lepinguga kõrvale kalduda.


Nenu.
Nenu on küla Saare maakonnas Pöide vallas Nenu lahe ääres.


Oti (Pöide).
Oti on küla Saare maakonnas Pöide vallas.
Oti mõisa lähistel langes Esimeses maailmasõjas 1917. aastal saksa kirjanik ja luuletaja Walter Flex (sündinud 1887).


Puka (Pöide).
Puka on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Pöide.
Pöide on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Reina.
Reina on küla Pöide vallas Saare maakonnas.


Sundimetsa.
Sundimetsa ehk Sandre on küla Pöide vallas Saare maakonnas.


Talila.
Talila on küla Pöide vallas Saare maakonnas.


Tornimäe (Pöide).
Tornimäe on küla Saare maakonnas, Pöide valla halduskeskus.
Külas tegutseb Tornimäe lasteaed.


Ula (Pöide).
Ula on küla Pöide vallas Saare maakonnas.


Unguma.
Unguma on küla Pöide vallas Saare maakonnas.


Uuemõisa (Pöide).
Uuemõisa on küla Pöide vallas Saare maakonnas.
Pöide valda on nimetatud Uuemõisa vallaks.


Veere (Pöide).
Veere on küla Pöide vallas Saare maakonnas.


Välta.
Välta on küla Saare maakonnas Pöide vallas.


Veere.
Veere vald on vald Hollandis.


Leisi.
"See artikkel räägib Leisi alevikust; teiste samanimeliste kohtade kohta vaata artiklit Leisi (täpsustus)
Leisi on alevik Saare maakonnas, Leisi valla keskus.
Seal asub Leisi keskkool ja Leisi Püha Olga kirik.


Angla.
thumb
Angla on küla Saare maakonnas Leisi vallas.
Seal asuvad Angla tuulikud.
Püsielanikkond: 1979. aastal 40 inimest, 2000. aastal 27 inimest.
Angla külas ja selle lähimas ümbruses oli asustus väidetavalt juba muinasaja lõpus. 16. sajandi algul mainiti Anglat esmakordselt vakuraamatus. 1925. aastal tegutses külas 13 talu ja 9 tuulikut.
Ajalooliselt kuulus küla Karja kihelkonda.


Aru (Leisi).
Aru (Aruküla, Arumõisa) on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Aruste.
Aruste on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Asuka.
Asuka (Aruküla, Arumõisa) on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Hiievälja.
Hiievälja on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Jõiste.
Jõiste on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Kaisa.
Kaisa ehk Kaisaküla on küla Saare maakonnas Leisi vallas.
Leisi jõgi on mõnes allikas nimetatud Kaisa ojaks.


Karja.
Karja on küla Saare maakonnas Leisi vallas.
Leisi jõge on mõnes allikas nimetatud Karja ojaks. Leisis on ka Karja tänav.


Koiduvälja.
Koiduvälja on küla Saare maakonnas Leisi vallas.
Ajalooliselt asus küla Karja kihelkonnas.


Koikla.
Koikla ehk Põlde on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Kopli (Leisi).
Kopli on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Külma (Leisi).
Külma on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Laugu.
Laugu on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Liiva (Leisi).
Liiva on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Linnaka.
Linnaka on küla Saare maakonnas Leisi vallas.
Seal asub Karja Katariina kirik.


Linnuse (Leisi).
Linnuse on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Luulupe.
Luulupe on küla Saare maakonnas Leisi vallas.
12. augustil 1950 toimus selles külas lahing Nõukogude julgeolekutöötajate ning Elmar Ilpi (1919-1950) poolt juhitud metsavendade grupi vahel.


Lõpi.
Lõpi on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Meiuste.
Meiuste on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Metsaääre (Leisi).
Metsaääre on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Metsküla (Leisi).
Metsküla on küla Saare maakonnas Leisi vallas.
Metskülas on õigeusu kirik (Metsküla Issanda Templisseviimise kirik).


Moosi.
Moosi on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Mujaste.
Mujaste ehk Muiaste on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Murika.
Murika on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Mätja.
Mätja on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Nava (Leisi).
Nava on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Nihatu.
Nihatu on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Nurme (Leisi).
Nurme on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Nõmme (Leisi).
Nõmme on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Oitme.
Oitme on küla Saare maakonnas Leisi vallas.
Seal on ka Oitme oja ehk Triigi oja.
Oitme küla karjamaadel korraldatakse Õlletoobrit.


Paaste.
Paaste ehk Paatse on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Pamma.
Pamma on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Pammana.
Pammana on küla Saare maakonnas Leisi vallas Pammana poolsaarel ("Pammerort").
Seal on ka Pammana nina.


Parasmetsa.
Parasmetsa on küla Saare maakonnas Leisi vallas Parasmetsa lahe ääres.


Peederga.
Peederga on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Poka (Leisi).
Poka on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Purtsa.
Purtsa on küla Saare maakonnas Leisi vallas.
Seal on Purtsa maalinn, Purtsa järv ja Purtsi ehk Purtsa kraav.


Pöitse.
Pöitse on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Ratla.
Ratla on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Roobaka.
Roobaka on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Räägi.
Räägi on küla Saare maakonnas Leisi vallas.
Külas on sündinud eesti arhitekt Mai Šein.


Selja (Leisi).
Selja on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Soela.
Soela on küla Saare maakonnas Leisi vallas Soela väina ääres.
Seal on Soela paadisild.


Tareste.
Tareste ehk Taresti on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Tiitsuotsa.
Tiitsuotsa on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Triigi (Leisi).
Triigi on küla Saare maakonnas Leisi vallas Triigi lahe ääres.
Seal on Triigi nina ja Triigi sadam. Oitme oja nimetatakse tihtipeale Triigi ojaks. Seal elab Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass.
Küla kuulus Karja kihelkonda ja külas oli mõis.


Tutku.
Tutku on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Täätsi.
Täätsi on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Tõre.
Tõre on küla Saare maakonnas Leisi vallas.
Võlupe jõe nimevariant on Tõre jõgi.


Veske.
Veske on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Viira (Leisi).
Viira on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Õeste.
Õeste on küla Saare maakonnas Leisi vallas.


Eiste.
Eiste on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Ennu.
Ennu ehk Enno on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Haeska (Pihtla).
Haeska on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Hämmelepa.
Hämmelepa on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Iilaste.
Iilaste on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Ilpla.
Ilpla on küla Saare maakonnas Pihtla vallas, Kuressaarest umbes 10 km kaugusel.
Ilplas asus Ilpla mõis ja tegutses Ilpla algkool, mis aastal 1970 liideti toonase Pihtla 8-klassilise kooliga.


Kaali.
Kaali on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.
Seal asub Kaali kraater ja Kaali mõisahoone vundamendile ehitatud hoones Kaali Põhikool, Presidentide tamm, Ivan Reinwaldile ja Agu Aaloele pühendatud mälestuskivi.


Kailuka.
Kailuka on küla Saare maakonnas Pihtla vallas Vätta poolsaare idarannikul. Küla kuulus kunagi Püha kihelkonda.
Omavalitsus.
Nõukogude ajal kuulus Kailuka küla Pihtla külanõukogusse.
Loodus.
Kailuka ümbruses on suured kadastikud (Kailuka nõmm).
Elanike arv.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Kailukas seisuga 31. märts 2000 75 inimest, sealhulgas 35 meest ja 40 naist. Alalisi elanikke oli 74 (35 meest ja 39 naist). Eestlasi oli alaliste elanikke seas 73 (35 meest ja 38 naist).
Aastal 1970 oli elanike arv 112.
Majandus.
Kailukal tegutsevad haljastusfirma Rassiaru OÜ ja kalandusettevõte Kärsa Rand OÜ.
Nõukogude ajal oli Kailuka Sandla sovhoosi maa-alal. Külas oli Vätta kalasadam ja kalavastuvõtupunkt, mis kuulusid Kingissepa kalakombinaadile.
Transport.
Kailuka küla läbib Kuressaare–Vätta bussiliin (nr 483).
Ajalugu.
Küla on esmakordselt mainitud rootslaste külana ("Kauszkulle") 1520.
Taani aja algul kuulus Kailuka küla Vätta maavakusesse.
Haridus.
Endises meiereihoones töötas kuni 2001. aastani Kailuka Algkool.
Kultuur ja vaatamisväärsused..
Kailuka külas on arheoloogiamälestis – kalmistu "Vareseranna kabel".
Jaan Kaplinski mainib Kailuka küla luuletuses "***Kuusikut Sa mäletad" kogust "Valge joon Võrumaa kohale".
Tuntud inimesi.
Kailuka külast on pärit Tarmo Kõuts.


Kangrusselja.
Kangrusselja ehk Kangruselja on küla Saare maakonnas Pihtla vallas. Kangrusselja külas asuvad Kangrusselja mõis, Kalmu kivikõrts ning muinsuskaitsealune bussiootepaviljon.
Kalmu kõrts.
Aastal 1789 algas postivedu Kuressaare-Virtsu-Pärnu postitraktil, mille Saaremaa-Muhu lõigul kasutati esialgu postijaamadena Kangrusselja, Orissaare ja Kuivastu kõrtsihoonet. Kangrusselja kõrtsist toodi jaam 1790. a üle Saklasse ning 1849 ehitati samasse, Uue-Lõve mõisa maadele, hobupostijaama jaoks eraldi maja.
Bussiootepaviljon.
2007. aastal algatasid kultuuriministeerium ja muinsuskaitseamet Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projekti, mille eesmärgiks oli välja selgitada 20. sajandi arhitektuuri paremik, mis väärib riiklikku kaitset kultuurimälestiseks tunnistamise näol. Muuhulgas võeti kaitse alla ka Kangrusselja küla keskuses paiknev 1970-ndatest pärinev bussiootepaviljon, mis on heas seisukorras ning siiani kasutusel.


Kiritu.
Kiritu on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Kuusiku (Pihtla).
Kuusiku on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Kõljala.
Kõljala on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.
Seal on Kõljala mõis.


Kõnnu (Pihtla).
Kõnnu on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Laheküla (Pihtla).
Laheküla on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Leina (Pihtla).
Leina on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Liiva (Pihtla).
Liiva on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Liiva-Putla.
Liiva-Putla on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Masa.
Masa on küla Saare maakonnas Pihtla vallas Kuressaare-Kuivastu maantee ääres.


Matsiranna.
Matsiranna on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Metsaküla (Pihtla).
Metsaküla on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Nässuma.
Nässuma ehk Nässumaa on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Pihtla.
Pihtla on küla Saare maakonnas, Pihtla valla halduskeskus.


Püha (Pihtla).
Püha on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.
Seal on Püha kirik.


Rahniku.
Rahniku on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Rannaküla (Pihtla).
Rannaküla on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Reeküla.
Reeküla on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.
Reekülas asub Eesti Metodisti Kiriku palvemaja, mis on ehitatud 1930. aastatel.


Reo.
Reo on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.
Külas asuvad Püha Eelkäija Skiita ja Reomäe Apostel Andrease kirik.


Räimaste.
Räimaste on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Sagariste.
Sagariste on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.
1932. aastast asub selles külas Peeteli palvemaja, milles koos käinud kogudus ühines oma liikmeskonna kahanemise tõttu 2000. aastal Kuressaare Siioni kogudusega. Hoone müüdi erakätesse, kuid seal peetakse jätkuvalt jumalateenistusi.


Salavere.
Salavere on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Võlausaldaja.
Võlausaldaja ehk kreeditor on õigustatud pool võlasuhtes. Kõige tüüpilisem võlausaldaja näide on inimene, kes on raha välja laenanud.


Sandla.
Sandla on küla Saare maakonnas Pihtla vallas Sandla poolsaarel.
Seal on Sandla sadam ja Allirahu tulepaak.


Sauaru.
Sauaru on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Saue-Putla.
Saue-Putla on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Sepa (Pihtla).
Sepa on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Võlgnik.
Võlgnik ehk deebitor on kohustatud pool võlasuhtes. Kõige tüüpilisem võlgniku näide on inimene, kes on saanud laenuks raha ja peab selle kindlaks kuupäevaks koos intressidega võlausaldajale tagasi maksma.


Sutu.
Sutu ehk Loona on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.
Sutu külas Sutu lahte suubuva Ristioja kaldal asub muinasaegne asulakoht Pälla mõis. Tegu on senistel andmetel varauusaegse, 16.-17. sajandist pärineva kompleksiga, mille keskmes oli kivihoone mõõtmetega umbes 10x10 m. Samas on selle lähikonnas paiknenud teisi kõrvalhooneid. Kivihoone siiani muinsuskaitse all pole. Mis põhjusel selline kompleks on tekkinud, pole teada, kuid ei saa välistada, et varauusajal, kui veetase kõrvalasuvas jões oli kõrgem, asus siin jõesadam. Samas on see seni vaid oletus. Eelmistel aastatel saadud rauaaja teise poole keraamika viitab,et kohta on kasutatud juba muinasja lõpul. Hilisemal ajal kuulus antud maatükk Tõlluste mõisa külge.


Suure-Rootsi.
Suure-Rootsi on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.
Suure-Rootsis Ula talus on sündinud kirjanik Albert Uustulnd.
Külas asub Vätta sadam (Kärsa sadam).


Tõlluste.
Tõlluste on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.
Seal asuvad Tõlluste mõis ja Suursäär ehk Tõlluste säär.


Vanamõisa (Pihtla).
Vanamõisa on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.
Vanamõisa küla all asub järv nimega Vartaauk ehk Pajuauk.


Väike-Rootsi.
Väike-Rootsi ehk Püsku-Rootsi on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Väljaküla (Pihtla).
Väljaküla on küla Saare maakonnas Pihtla vallas.


Kiltsi.
Kiltsi on alevik Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas.
Kiltsis asub Kiltsi mõisaansambel, mille peahoones tegutseb Kiltsi Põhikool.
Kiltsis on raudteejaam.


Simuna.
Simuna on alevik Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas.
Simuna oli aastani 2005 Avanduse valla keskus.
Simunas sündinud inimestest tuntuimad on Henrik Olvi, Netty Pinna, Hugo Richard Paucker, Carl Julius Albert Paucker, Magnus Georg Paucker ja Leo Sepp.
Simunas asub üks Struve geodeetilise kaare kolmest Eestis säilinud mõõdupunktist.


Adam Jakobson.
Adam Jakobson (13. juuli 1817 Haanja – 18. detsember 1857 Torma) oli eesti koolmeister ja haritlane, Carl Robert Jakobsoni isa.
Jakobson oli pärit Võrumaalt ning tegutses esialgu rätsepa ja Tartu Ülikooli teenistujana. Tema haridus oli napp, kuid ta täiendas end iseseisvalt, soovides saada koolmeistriks. Samas tegeles ta ka muusikaga. 1841 abiellus ta läti soost Elise Jegoroviga, kelle kaudu sai ta Torma kihelkonnas köstri- ja kihelkonnakoolikoolmeistri koha. Et ta huvitus muusikast, asus ta laialt laulmist propageerima, luues mitmehäälseid laulukoore. 1845. aastal loodi tema algatusel Torma pasunakoor, teda toetas rahaliselt seejuures estofiil dr. Georg Schultz-Bertram. Et Jakobson pühendas orkestrile palju aega, sai sellest peagi silmapaistev muusikute kollektiiv, mis äratas laia tähelepanu. Jakobson tegeles ka kirjandusega, andes välja oma muusikaliste saavutuste tutvustamiseks kaks brošüüri: 1856.aastal ilmus “Torma Mängokoor” ja 1857. aastal “Tallorahva süddamerõmust”.
Adam Jakobson kuulus ka Torma vennastekogudesse (hernhuutlaste hulka) ja tõusis seal juhtivaks tegelaseks. Tema algatusel ehitati kiriku kõrvale palvemaja.
Adam Jakobson tõusis Torma juhtivaks ja populaarseimaks avaliku elu tegelaseks, kuid paraku suri ta vaid 40-aastaselt.


Loona.
Loona on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.
Seal asub Loona mõis.


Kuimetsa.
Kuimetsa on küla Rapla maakonnas Kaiu vallas. Asub Kaiust kirdes.
15. sajandil rajati külasse Kuimetsa linnus. Nüüdseks on sellest säilinud vaid esimese korruse varemed.


Usuline ekstremism.
Usulise ekstremismi (ehk usuline äärmuslus ehk religioosne ekstremism ehk religioosne äärmuslus) all on tavaliselt mõistetud vägivallaaktide sooritamist ajendatuna oma usulistest tõekspidamistest.
Laiemas mõttes on USA-s pärast 11. septembri terrorirünnakuid hakatud nimetama usuliseks ekstremismiks ka teiste uskude vihkamise õhutamist oma usukaaslaste seas.
Üks suurimaid ohte maailmas.
Usuline ekstremism ja sallimatus moodustavad ühe suurima ohu tänapäeva maailmale, ütles ÜRO Inimõiguste Komisjoni esindaja professor Abdelfattah Amor, kõneldes 10. juunil 2002 Maailma Usuvabaduse Kongressi avakoosolekul Manilas Filipiinidel. Kongress, mille organiseerijaks on Rahvusvaheline Usuvabaduse Assotsiatsioon (IRLA), kutsutakse kokku eesmärgiga leida lahendusi, kuidas kasutada uusi meetodeid usulise sallivuse ja vabaduse propageerimiseks.


Eesti Evangeelsete ja Vabakoguduste Liit.
Eesti Evangeelsete ja Vabakoguduste Liit (EEVL) on mittetulunduslik usuline ühendus (koguduste liit), mis koondab kristlikke täisevangeelseid ja vabakogudusi Eestis. Ta esindab, nõustab ja abistab liikmeskogudusi ning koordineerib nende tööd.
EEVL õpetuslikuks aluseks on Piibli kui Jumala Sõna autoriteedi tingimusteta tunnistamine. EEVL tunnustab Apostellikku usutunnistust ja Nikaia usutunnistust.
Organisatsioon asutati 24. aprillil 1995.
EEVL juhatus asub Tallinnas, Lai tänav 5. Juhatuse esimees on Heigo Ausmees, esimehe asetäitja Mart Metsala.
10. septembril 2004 võttis üldkogu Kaiu vallas Laane talus vastu EEVL usutunnistuse.
EEVL osaleb Eesti Evangeelse Alliansi töös. Janek Pallase kuulub selle organisatsiooni eestseisusse.


Josip Jelačić.
Josip Jelačić (ka Jellačić; 16. oktoober 1801 Novi Sad – 19. mai 1859 Zagreb) oli horvaadist Austria sõjaväelane ning riigitegelane, kes on tuntud ühe 1848. aasta revolutsiooni peamise mahasurujana.
Jelačić astus Austria sõjaväkke 1819. aastal. Ta teenis impeeriumi erinevates osades, näiteks Galiitisias ja Türgi piiri juures. Kui puhkes 1848. aasta revolutsioon, otsustati ta kui silmapaistvalt monarhiatruu väejuht Horvaatia baaniks (kuberneriks) teha. Keiser Ferdinand I määras ta uuele positsioonile 23. märtsil 1848 ning Jelačić asus Horvaatias suhteliselt radikaalseid ümberkorraldusi tegema: ta kaotas pärisorjuse ning edendas poliitilise illürismi ideed (unistus autonoomsest Horvaatia-Slavoonia ehk Illüüria kuningriigist Habsburgide monarhia koosseisus). Siiski pidi ta tsiviilreformid peagi tagaplaanile jätma, kuna olukord Ungaris nõudis peagi tema sõjalist sekkumist.
Ungari rahvuslased eesotsas Lajos Kossuthiga unistasid Suur-Ungari riigist, mille koosseisu pidi kuuluma ka Horvaatia. Jelačić ei saanud aga sellega kuidagi leppida, kuna rahvuslikus Ungaris poleks horvaadid saanud ilmselt midagi enamat piiratud autonoomiast. Et Kossuth aga nõudis selgesõnaliselt Horvaatia liitmist Ungariga, ei jäänud Jelačićil muud üle, kui Ungarile sõda kuulutada. Selleks ajaks, 1848. aasta sügiseks, olid Ungari ja keisrikoja suhted juba niivõrd halvad, et Habsburgid otsustasid Jelačićit toetada. Ta sõdis Ungaris vahelduva eduga, ent kui vürst Alfred Windischgrätzi väed aasta lõpus läänest Ungarisse sisenesid, õnnestus neil kahepeale enamik Ungarist, kaasa arvatud pealinn Buda enda kätte saada. Jelačićist sai Austria lõunapoolsete vägede juhataja. Hiljem pidid austerlased Ungarist taanduma, ka Jelačići väed suruti Horvaatiasse, kuni Nikolai I saadetud abiväed olukorra lahendasid.
Pärast revolutsiooni ei kadunud Jelačić, erinevalt Windischgrätzist, avalikust elust, vaid jäi sarnaselt Itaalia vägede komandöri Josef Radetzkyga riigi teenistusse. Ta aitas keiser Franz Joseph I siseministril Alexander von Bachil kehtestada absolutismi ning teenis sellega hiljem ära rahvuslaste meelepaha. Teatud määral ta oma ideaalid reetis, kuna Bachi tsentraliseeritud süsteemis polnud kohta Illüüria kuningriigile. Ent koostöö eest keskvõimuga sai Jelačić 1851. aastal Bužimi krahvi tiitli ning jäi baaniks kuni oma surmani 1859. aastal.
Zagrebi peatänav on nimetatud Jelačići järgi, samuti on tema portree 20-kunasel rahatähel.
Jelačić, Josip
Jelačić, Josip
Jelačić, Josip
Jelačić, Josip


Terrorism.
Igapäevases kõnepruugis ei kasutata alati terrorismi samas tähenduses kui teeb seda seadusetäht. Terrorism on kuritegu EV seaduste järgi ja süüdistuse terrorismis võib saada märgatavamalt "süütumate" tegude eest kui seda on pommirünnak või selle kavandamine, kusjuures teatavatel tingimustel ei pruugi eelnimetatud teod üldse kvalifitseeruda terrorismina.
Terrorism on tuntud ka sõjalise strateegia ja taktikana, kuid selle defineerimine on väga raske tänu asjaolule, et konfliktipooled käsitlevad terrorismi erinevalt. Nii peab teise riigi suhtes sõjalise agressori toime panija oma väeüksuste vastu suunatud sissi- või partisanirünnakuid terrorismiks, samas agressiooni ohver aga kogu tema vastu suunatud sõjategevust terroristlikuks. Mõningate käsitluste kohaselt on terroristlik igasugune sõjategevus, kus selle tulemusel kannatavad relvastama tsiviilisikud.
Üldiselt mõistetakse terrorismi all vägivalla kasutamist või sellega ähvardamist poliitiliste, sotsiaalsete või usuliste eesmärkide saavutamiseks. Samuti võidakse terrotismi all mõista ükskõik millist türanniat.
Eesti õigusruumis on terrorism täpselt defineeritud.
Definitsioon.
Tervisekahjustuse tekitamisele, surma põhjustamisele või vara hõivamisele, rikkumisele või hävitamisele suunatud tegu sõja või rahvusvahelise konflikti provotseerimise või poliitilisel või usulisel eesmärgil on terrorism.
Rahvusvaheline terrorism ületab poliitilisi, geograafilisi ja kultuurilisi piire, hõlmates enamat kui vaid terroristliku taktika kasutamist või vastavate kuritegude sooritamist. Terrorism ohustab väljakujunenud eluviise ja väärtusi ning rahvusvaheliste suhete süsteemi tervikuna. Terroriorganisatsioonid, äärmusliikumised ning nende toetajad püüavad vägivaldselt destabiliseerida rahvusvaheliste suhete süsteemi, õigustades oma tegevust etniliste, kultuuriliste, ideoloogiliste või usuliste tõekspidamistega. Terroriaktide eesmärk on mõjutada avalikku arvamust ja demokraatlike poliitiliste otsuste tegemist vägivalla ning hirmutamise kaudu.


Karlmann (Frangi kuningas).
"See artikkel räägib Karl Suure vennast ja Frangi kuningast. Teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata: Karlmann"
Karlmann (751 – 4. detsember 771) oli Frangi kuningas 768–771 koos oma venna Karl Suurega. Ta oli Pippin Lühikese poeg.
Karlmann oli Pippini noorem poeg, kes oli sündinud pärast viimase abielu oma naise Gerbergaga, kuid temast ei saanud siiski Frangi riigi ainuvalitsejat, vaid ta pidi võimu jagama oma vanema vennaga. Et kõik tema elu kujutavad kroonikad on kirjutatud Karl Suure ajal, siis kujutatakse teda vendadevahelises võimuvõitluses rõhutatult negatiivsena. Tema elust on vähe teada, kuid ilmselt ei olnud ta niivõrd osav poliitik kui ta vend, sest Akvitaania mässu ajal haaras Karl initsiatiivi ning järgnevalt hakkas Karlmanni võimu juurest eemale tõrjuma. Viimase ootamatu surm kõigest 20-aastasena oli talle kindlasti kergenduseks, võimalik, et Karl võis tema surmale ka kaasa aidata, sest Karlmanni naine põgenes koos lastega oma isa, langobardide kuninga Desideriuse juurde Itaaliasse.


Abdelfattah Amor.
Abdelfattah Amor (4. märts 1943 Ksar Hellal – 2. jaanuar 2012 Tunis) oli Tuneesia õigusteadlane ja inimõiguste spetsialist.
Ta oli Tunise Ülikooli professor ning 1987–1993 selle õigusteaduskonna dekaan.
Ta oli ÜRO Inimõiguste Komisjoni liige, 1999–2003 selle asepresident ning 2003–2005 president.


Tõnu Lehtsaar.
Tõnu Lehtsaar (sündinud 2. mail 1960) on eesti psühholoog, Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse professor. Jaanuarist juulini 2007 oli ta Tartu Ülikooli rektori kohusetäitja.
Haridus.
Ta lõpetas 1983. aastal Tartu Riikliku Ülikooli psühholoogia alal ja pälvis 1990. aastal samas ülikoolis pedagoogikakandidaadi kraadi.
Hiljem on Tõnu Lehtsaar täiendanud ennast Ameerika Ühendriikides Kentucky osariigis Louisville'i baptistlikus teoloogilises seminaris (1991–1992) ja Tartu kõrgemas usuteaduslikus seminaris (1994).
Aastal 1999 anti talle Amsterdami Ülikoolis filosoofiadoktori kraad religioonipsühholoogia alal.
Töökäik.
Tegevust teadlasena alustas Lehtsaar 1983. aastal Tartu Riikliku Ülikooli tööstuspsühholoogia laboratooriumi nooremteadurina, aastast 1986 oli ta sama ülikooli juures rakenduspsühholoogia laboratooriumi juhataja. Aastatel 1991–2000 oli ta Tartu Ülikooli usuteaduskonna dotsent ja 2001–2003 sama teaduskonna dekaan.
Ta on aastast 2000 Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse professor. Aastatel 1994–1995 oli ta külalisprofessoriks Fort Worthi baptistlikus teoloogiaakadeemias Ameerika Ühendriikides Texase osariigis.
Tõnu Lehtsaar oli aastatel 2003–2005 Tartu Ülikooli õppeprorektor. 26. jaanuaril 2007 valis Tartu Ülikooli nõukogu pärast rektori valimiste ebaõnnestumist Lehtsaare rektori kohusetäitjaks kuni õppeaasta lõpuni. Tema volitused lõppesid Alar Karise asumisega rektoriametisse sama aasta 1. juulil, ameti ja varade ametlik üleandmistseremoonia toimus 3. juulil 2007.
Isiklikku.
Tõnu Lehtsaar on abielus ja kolme lapse isa.
Usk ja kogudus.
Tõnu Lehtsaar on kristlane. Ta on Tartu Kolgata baptistikoguduse liige, koguduse juhatuse esimees ja jutlustaja.


Äärmusliku usugrupi psühholoogia.
"Äärmusliku usugrupi psühholoogia" on Tõnu Lehtsaare 1997. aastal ilmunud teos, ISBN 9985-9112-0-2


OhmyNews.
OhmyNews (korea keeles: 오마이뉴스) on tehnikat ja tehnikaseadmeid ning neus media suurkorporatsioon Lõuna-Koreas.
OhmyNews algus ulatub 60 aasta tagusesse perioodi, mil algselt kuivainete ladustamise ning turustamisega tegelev ettevõtlik lõunakorealane Oh Yeon Ho otsustas 2000. aastal aluse panna komunicatonade ketile. Omaaegses Koreas tundi seda remonditöökodade ketti "Korea News" nime all.


Harjumaa lipp.
Harjumaa lipp on Eestis asuva Harju maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 24. detsembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Harju maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust, millest ülemine laid on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Harjumaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Seyhan Kurt.
Seyhan Kurt (sündinud 1971) on Türgi päritolu prantsuse luuletaja, kunstnik ja mõtleja.
Seyhan Kurt on sündinud Grenoble'is, Lõuna-Prantsusmaal; õpinguid alustas La Verpillere's, Ecole Les Marronnieris (Grenoble), Ecole Jean Jaures (Lyon), Dumlupinari keskkoolis (Mersin), omandanud magistrikraadi sotsioloogias ja prantsuse kultuuriloos Seldžuki ülikoolis Konyas.
Kuulub Rahvusvahelisse Kirjanike Liitu (Rootsi) ja Antalya Loomeliitu (Türgi).
Tema loomingut on avaldatud rahvusliku kirjanduselu häälekandjais: "Varlik", "Journal", "Turkish Language", "Le Poéte Travaille", "Tohum", "Cali" ja "Turk Dili".
Looming.
Kurt, Seyhan
Kurt, Seyhan


Hiiumaa vapp.
Hiiumaa vapp on Eestis asuva Hiiu maakonna vapp.
Vapp on kinnitatud 23. mail 1994.
Vapp on registreeritud 25. novembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Hõbedasel kilbil püstine kolme sõlmega punane köis ja neli punast liiliat, kummalgi pool köit kohakuti kaks.
Põhjendus.
Vapi neli liiliat, mis on mõjutatud Ungern-Sternbergide vapist, sümboliseerivad Hiiumaa nelja valda. Vappi vertikaalselt poolitava köie idee pärineb M.I. Eiseni muistendite kogumikust "Esivanemate varandus" (Tallinn 1958, lk 178-179). Nimetatud muistendi järgi kingib hiiu taat merehädas Hiiumaale sattunud Tallinna-meestele kolme sõlmega köiejupi, et nad õnnelikult tagasi oma koduranda jõuaks.


Hiiumaa lipp.
Hiiumaa lipp on Eestis asuva Hiiu maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 25. novembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Hiiu maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust, ülemine laid on valge ning alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Hiiumaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ühikut ning lipu normaalsuurus 105x165 cm.


Ida-Virumaa vapp.
Ida-Virumaa vapp on Eestis asuva Ida-Viru maakonna vapp.
Vapp on registreeritud 9. juunil 1997.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil hõbedane viie müürihambaga linnusemüür, mis lõpeb hõbedase torniga, jättes vabaks kilbi vasakpoolse ääre. Igas müürihambas on must aknaava. Tornil on punane kooniline katus ja neli musta aknaava, mis asuvad kolmel korrusel. Linnusemüüri kohal on ristamisi kaks hõbedast kaheteralist mõõka kuldsete allapööratud käepidemetega.
Põhjendus.
Praegune Ida-Virumaa vapp pärineb Virumaa vapist. Virumaa sai esimest korda vapi 1928. aastal ning esialgne kuju püsis 1937. aastani. Vapp oli enam-vähem praeguse sarnane, erinevusi oli vaid tornikiivri ja mõõkade kujus.
Vapil kujutatud lossi ja müüri on põhjendatud kaitsena Idast tuleva vaenlase vastu, hoidmaks oma kultuuri ja vabadust.


Ida-Virumaa lipp.
Ida-Virumaa lipp on Eestis asuva Ida-Viru maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 9. juunil 1997.
Lipu kirjeldus.
Ida-Viru maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on valge ning alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Ida-Virumaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning lipu normaalsuurus 105×165 cm.


Jõgevamaa vapp.
Jõgevamaa vapp on Eestis asuva Jõgeva maakonna vapp.
Vapp on registreeritud 10. oktoobril 1996.
Vapi kirjeldus.
Kaldjaotusega vasakult poolitatud sini-rohelisel kilbil hõbedane laineline tala, milles kaks sinist lainelist varrast. Saatetunnusena ülemisel, sinisel väljal kuldne ristikheinaleht, rohelisel väljal kolm kuldset viljapead.


Jõgevamaa lipp.
Jõgevamaa lipp on Eestis asuva Jõgeva maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 10. oktoobril 1996.
Lipu kirjeldus.
Jõgeva maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust, millest ülemine laid on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Jõgevamaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Väike-Maarja.
Väike-Maarja on alevik Lääne-Viru maakonnas, Väike-Maarja valla keskus.
14. sajandist alates Väike-Maarja kihelkonna keskus.
Väike-Maarjas asub rahvamaja, Väike-Maarja Gümnaasium, muusikakool, hoolekande- ja tervisekeskus, Väike-Maarja Õppekeskus ja Väike-Maarja Päästekool.
Väike-Maarjas on sündinud Georg Lurich ning Kaido Höövelson, sealses kihelkonnakoolis on õppinud A. H. Tammsaare ja õpetanud Jakob Liiv.
Väike-Maarjas sadas 1996. aastal 29. kuni 31. oktoobrini 57 tundi järjest. See on kehtiv vihma kestvusrekord Eestis.
Majandus.
Väike-Maarjas asub loomsete jäätmete utiliseerimise tehas.


Avispea.
Avispea on küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas.
Ajalugu.
Avispea küla on esmakordselt mainitud Henriku Liivimaa kroonikas.
18. saj. Ludwig August Mellini kaardile on praeguse Avispea ("Awispä") külast põhja suunas Võnnustvere ("Wonnustfer"), edala suunas Triigi ("Ottenküll") mõis ja kirde suunas Uniküla mõis.
Samuti on kaardil Võnnustvere ("Wonnustfer") kõrval asuvad Lebavere ja Eipri külad ning nendest põhja suunas asunud Raeküla mõis.
Avispea külast põhjas asub endine Lebavere küla, mille lähedal oli Nõukogude ajal Rohu raketibaas


Johann Renner.
Johann Renner (ka Johannes Renner; umbes 1525 Vestfaal, Tecklenburg – 1583 Bremen) oli saksa kroonik.
Ta sündis linnakodaniku pojana, lõpetas juurastuudiumi ja sai notari hariduse.
Renner saabus 1556. aasta kevadel Liivimaale, kus asus teenistusse Järva foogti Berent van Schmerteni sekretärina, hiljem Pärnu komtuuri Rotger Wulfi kirjutajana.
Aastal 1561 lahkus ta Saksamaale. Ta elas algul Ida-Friisimaal, siis Speyeris ning lõpuks Bremenis, kus asus tööle kohtus kuningliku notarina. Oma põhitöö kõrvalt kirjutas ta valmis Liivimaa ajaloo ja Bremeni kroonika.
Liivimaa ajaloos kajastas ta sündmusi Vana-Liivimaal oma sealviibimise ajal. Sinna mahtus faktiderohke kirjeldus Liivi sõjast ja 1560. aasta talurahvarahutustest Harju- ja Järvamaal ning 1556. aasta koadjuutorivaenusest. Lisaks sisaldas tema kroonika ümberkirjutust ka Bartholomäus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast.
Et käsikiri ei jõudnud kohe pärast valmimist trükki, olid viimased arhiivimärked sellest pärit 18. sajandist. Käsikiri avastati 1870. aastal Bremeni Muuseumiühingu raamatukogust, kuid see oli autori poolt juba ümbertöötatud variant, mis kajastas sündmusi 1582. aastani ja milles nii mõnedki kohad olid Balthasar Russowi 1578 ilmunud raamatu mõjutusel ümber kirjutatud.
Seetõttu jätkati otsinguid. Aastal 1934 leidis originaali Lübecki linnaraamatukogust Paul Karlstedt. Õnneks tegi ta sellest väga täpse koopia.
Sõja eest peideti raamatukogus leidunud väärtasjad ja käsikirjad soolakaevandusse varjule, kust nõukogude võim viis need pärast Saksamaa kapitulatsiooni Venemaale. 1990. aastal tagastas Venemaa küll Lübecki, Bremeni ja Hamburgi vanad dokumendikogud, kuid Renneri käsikirja seal ei olnud.
1995. aastal tõlkis Ivar Leimus Renneri kroonika eesti keelde.


Ebavere.
Ebavere on küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas.
Ebavere külas asub 146 m kõrgune Ebavere mägi ja seda läbib Ebavere matkarada.
Aastal 2005 alustas külas tööd Eesti esimene loomsete jäätmete käitlemise tehas.


Triigi (Väike-Maarja).
Triigi on küla Lääne-Viru maakonnas, Väike-Maarja vallas.
Külas oli mõis.


Saksa lambakoer.
Isane ja emane Saksa lambakoer
Saksa lambakoer on üks populaarseimaid koeratõuge maailmas. Seda tõugu on järjekindlalt aretatud aastast 1899. Saksa lambakoera aretamise idee autoriks on Max von Stephanitz, kes seadis endale eesmärgiks välja aretada tark, tugev, vastupidav ning truu koeratõug. Tänapäeval on Saksa lambakoer enimlevinud teenistuskoer maailmas. Teda kasutatakse valve-, saate-, jälitus-, narko-, pääste- ja juhtkoerana. Saksa lambakoer on äärmiselt intelligentne, õpihimuline ja kuulekas. Ta on hästi õpetatav ning aktiivne koer. Saksa lambakoer ei ole diivanikoer ja seetõttu ei sobi ta igale inimese.
Kirjeldus.
Saksa lambakoer on jõuline, tugevate lihastega, tiheda karvkattega ning ülihea haistmismeelega koer. Tema loomus on tasakaalukas, rahulik, inim(lapse)sõbralik, seltsiv, kuid samas valvas ning vajadusel ka ründav ja ennastohverdav kaitsmaks oma peremeest (karja). Saksa lambakoeral on tugev karjainstinkt. Ta ei tee vahet, kas tema karja kuuluvad teised koerad, inimesed või muud olevused. Kui tema on selle karja omaks võtnud ja selles karjas positsiooni kätte võitnud, siis on see tema kari ja ta kaitseb seda karja kasvõi oma elu hinnaga. Samas allub ta jäägitult karjajuhile.
Värvuselt on tüüpiline saksa lambakoer pruun, musta selja ja koonu või maskiga.
Saksa lambakoera eluiga on umbes 13 aastat.
Turjakõrgus emastel 56–60 cm, isastel 60–65 cm.
Emased kaaluvad 22–35 kg isased 30–40 kg.
Saksa lambakoera tõu ajalugu.
Saksa lambakoera paar sajandit pikk ajalugu sai alguse 19. sajandi lõpul ideest luua tugev, arukas, õpetusele hästi alluv koer, keda saaks kasutada kariloomade valvamisel ja kaitsel. Ja mitte lihtsalt kasvatada, vaid aretada vastavalt standardile. Sinnamaani olid kariloomapidajad kasutanud iga koera, kes näitas üles vähimatki oskust karja hoida. Kasutati mitmeid erinevaid tõuge ega peetud vajalikuks otsida koertes erilisi võimeid ja neid geneetiliselt edasi anda.
Rittmeister, ratsaväe kapten Max Emil Friedrich von Stephanitz, ülemaailmselt tunnustatud kui "tõu isa/looja", nägi 1899. aastal Karlsruhes koertenäitust külastades karjakoera, kelles ta tundis ära need omadused, mida oli kaua otsinud: pärilik karjatamis- ja õppimisvõime, tugev kehaehitus, väärikus, arukus ja taibukus.
15. jaanuaril 1899 ostis ta selle kolmeaastase isaskoera Hektor Linksrhein'i ühelt Frankfurdi koerakasvatajalt 200 marga eest. Hektor oli ligi 61 cm turjakõrguse, ilusate joonte, otse aadelliku kaunilõikelise pea ja väärika ilmega koer. Ta sobis juhtmõttega, mille von Stephanitz oli oma uue tõu jaoks loonud: "Kasutatavus ja intelligentsus". Stephanitz andis Hektorile teise nime, mis tema arvates sobis toredale loomale paremini. Nii sündis Horand von Grafrath (Stephanitzi kasvanduse lähedase raudteejaama nimetuse järgi). Horandist sai saksa lambakoera kui tõu asutaja koer, talle kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1.
22. aprillil 1899. aastal asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Saksa Lambakoerte Ühingu, mis täna kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi. Kõige esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer.
Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tõu inspektoriks ja vahendajaks kõigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes. Suure õhinaga pani ta aretustöö käima. Lisaks juba enne Horandit tema kasvanduses olnud teadmata päritoluga Freya von Grafrathile, hakkas ta mööda Saksamaad otsima Horandi tüüpi emaseid koeri ka Horandile paarilisteks ja olles väga valiv, sattus ta pahatihti suurtesse raskustesse. Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingute abil lõi ta koerte liini, mis vastas standardile. Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben.
Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli saanud sõjaväes Berliini veterinaarkolledžis teenides. Ta oli veendunud, et tõug tuleb luua päritolu- uuringu ja mitte ainult näitusevõitjate baasil, seetõttu nõudis ta, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nõustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes, hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele. Von Stephanitz eeldas ja nõudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivõrd, kuivõrd see oli seotud koera iseloomu ja töövõime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik tugev kehaehitus. Väljavõte tema kirjutatud standardist ütleb: "Meeldiv välimus on teretulnud, kuid see ei tohi mõjutada koera töövõimet." Von Stephanitz oli ilmselgelt enam huvitatud ajust, mitte tõu ilust.
Kapten von Stephanitz töötas väsimatult tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Peale mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks politseikoertena. Loodi erinevad võistlusalad nagu karjatamine, politseitöö ja saavutused tõuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas nagu ka SV liikmeskond.
Lõpuks tunnustas ka sõjavägi saksa lambakoerte töövõimeid. Esimeses maailmasõjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad, andsid märku vaenlase lähenemisest. Ka teised riigid peale Saksamaa olid hakanud saksa lambakoeri ulatuslikult kasutama. Sõja ajal levinud vaenulikkus kõige suhtes, mis oli seotud Saksamaaga, põhjustas tõu ümbernimetamise Inglismaal: nimetus "Alsatian" on mõningates paikades püsinud tänaseni.
Peale Esimest maailmasõda said saksa lambakoerad väga kuulsaks ja populaarseks. Leidus kasvatajaid, kes hakkasid kutsikaid valikuta eksportima välismaale, aretati tõu huve silmas pidamata. Von Stephanitz seadis sisse aretuskontrolli (Körung), kus koeri kontrolliti ja hinnati põhjalikult, mille tulemuste alusel koerale kas anti või võeti ära aretusõigus. Aretuskontroll parandas märgatavalt tõu kvaliteeti. Selliste saksa lambakoerte nagu Rin-Tin-Tin ja Strongheart julge tegutsemise näitamine kinolinal üle kogu Ameerika Ühendriikide tekitas tohutu nõudluse "saksa lambakoertest politseikoerte" järele. Varsti tekkisid "kutsikatehased", kes täitsid küll nõudluse, kuid müüsid tihti küsitava taustaga, alatoitumuses, mõttetult aretatud ja arvukate füüsiliste ja psühholoogiliste vigadega koeri. Võltsitud sugupuud oli igapäevane nähtus. Taoliste kasvatajate ainus mõte oli raha, mida populaarse tõu pealt teenida võis. Kahjuks on see praktika üsna levinud paljudes paikades tänapäevalgi.
Kui 1930-tel aastatel natsism üle kogu Saksamaa levis, oli von Stephanitzil üsna raske jätkata SV juhtimist mitmete SV liikmete, natside, vahelesegamise tõttu. Ta loobus 1935. aastal.
22. aprillil 1936, SV loomise 37'l aastapäeval, Max von Stephanitz suri.
SV on jätkanud kapten von Stephanitzi tööd, aretades kvaliteetseid koeri ja juurutades uusi meetodeid tõu parandamiseks. Üks selline programm sai alguse 1971 aasta jaanuaris: koera kõrva tätoveerimine ja sama numbri kandmine puusaliigese pildile ning tõutunnistusele, tagamaks võltsimise vältimist. Augustis 1968 oli Saksamaal jõustunud puusaliigeste düsplaasia uuringu programm: tehti röntgeniülesvõtteid ja registreeriti tuhandeid koeri, hinnates nende puusaliigeste fenotüüpe ja lubades või keelates nende loomade aretamist. Kõik saksa lambakoerad, kes pretendeerivad Saksamaa peanäituse võitja (Sieger) tiitlile, peavad omama düsplaasiahinnet "a", SchH2 tulemust ja koera mõlemal vanemal peab olema vähemalt SchH1 koolitustulemus. Täna on sakslased astunud veel ühe sammu edasi ja kehtestanud puusaliigeste indeksi ("Zuchtwert"), mis põhineb koerte vanemate, õdede-vendade ja järglaste puusaliigeste uuringu tulemustel. Aeg näitab, kas see programm aitab pidevas võitluses halvatust põhjustava haigusega.


Paikuse.
Paikuse on alev Pärnu maakonnas, Paikuse valla keskus. Asub Pärnu linnast idas Pärnu jõe paremal kaldal. Põhjas piirneb Sindiga, lõunas piirneb Pärnu linnaga.
Aleviks sai Paikuse regionaalministri otsusega 15. juulist 2011. Enne seda oli tegemist alevikuga.


Sauga.
Sauga on alevik Pärnu maakonnas, Sauga valla keskus.


Tori.
Tori on alevik Pärnu maakonnas, Tori valla keskus.
Tori asub Pärnust 27 km kaugusel kirdes Pärnu jõe ääres.
Alevikus on raudteepeatus ja kirik.


Suur maailma atlas.
"Suur maailma atlas" on Eesti Entsüklopeediakirjastuses 2005. aastal ilmunud atlas, mis on "Eesti entsüklopeedia" kaardiköide. Ilmus Eesti Entsüklopeediakirjastuse ja Läti kartograafiafirma Jāņa sēta ühistööna. Sisaldab üle 280 erineva kaardi maailma ja Eesti kohta.
"Suure maailma atlase" peatoimetaja on Hardo Aasmäe.


Pulli.
Pulli on küla Pärnumaal Sauga vallas.
Pullist on leitud vanim Eesti asula, mesoliitiline (8500–9000 eKr) Pulli asula.
Nasa talus asub Pulli küla talumuuseum.


Kristlik ekstremism.
Kristlikuks ekstremismiks ehk äärmuskristluseks (inglise keeles "Christian extremism") võidakse nimetada mitmesuguseid kristluse voole, mida peetakse fundamentalistlikeks ning kristlikku terrorismi ajendavateks.
Kõnekeeles võib see väljend tähistada kristlikku fundamentalismi üldse, sealhulgas kristlikku rekonstruktsionismi.
Eristus kristliku fundamentalismi ja kristliku ekstremismi vahel on ähmane. Vägivalda kasutavaid kristlikke likumisi võidakse nimetada terroristlikeks. Kristliku terrorismi näiteks on pommirünnakud meditsiiniasutustele, kus tehakse aborti, ning aborte tegevate arstide tapmine. Kristlikke liikumisi, mille eesmärk on saavutada, et kaotataks kiriku lahutatus riigist, abort või abielueelne suguelu seadusega keelataks, samasooliste abielu ei lubataks või homoseksualistide õigusi kärbitaks, nimetatakse tavaliselt fundamentalistlikeks.
Pärast 11. septembri terrorirünnakut on USA-s hakanud levima arusaam, mille kohaselt usulised ekstremistid ei ole ainult need, kes panevad oma usu nimel toime vägivallaakte, vaid ka need, kes õhutavad oma usukaaslasi vihkama teisi uske.
"Pro-life"-ideoloogiat järgiva organisatsiooni "Operation Rescue" (praegu "Operation Save America" juht Randall Terry ütles ühel propagandaüritusel 1993: "Ma tahan, et te laseksite end üle uhtuda sallimatuse lainel. Ma tahaksin, et te laseksite end üle uhtuda vihkamise lainel. Jah, vihkamine on hea (...) Meie eesmärk on kristlik riik. Meil on piibellik kohustus, Jumal on meid kutsunud seda maad vallutama. Me ei soovi võrdset aega. Me ei soovi pluralismi."
Niisuguse laiendatud määratluse järgi on Randall Terry näol tegemist ekstremistiga. Sama saab öelda paljude tuntud kristlike vaimulike ja telejutlustajate, näiteks Jerry Falwelli ja Pat Robertsoni kohta, kes kitsamas mõttes kristlike ekstremistide hulka ei kuulu.
Aastal 2002 kasutas Saudi Araabia ajakirjandus väljendit "kristlik ekstremism" seoses kristliku fundamentalismi mõjuga USA valitsuse poliitikale ning osatades kõnekeelset väljendit "islamiekstremist".


Majanduslik ekstremism.
Majandushuvide realiseerimine viisil, kus hüljatakse ettevaatlikkus otseste või kaudsete tagajärgede suhtes loodusele ja/või sotsiaalsele keskkonnale. Majanduslikud huvid seatakse kõrgemale looduse ja/või sotsiaalse keskkonna terviklikkuse ja tasakaalu ees.
Kahju loodusele- ja elukeskkonnale.
Tegelik praktika näitab, et suurimad "võitjad" majanduses on ühtlasi ka need, mis tekitavad kõige enam kahju loodusele- ja elukeskonnale: relvad, naftatööstus, masinaehitus. Mitmete looma- ja taimeliikide väljasuremine on saanud võimalikuks just tänu majanduslikule ekstremismile, mille peamiseks motoks on "maksimaalne omanikutulu".
Kahju sotsiaalsele keskkonnale.
Majanduslik ekstremism hävitab normaalse sotsiaalse koosluse, suurendab elatusallikata või toimetulekuks ebapiisava sissetulekuga elanike arvu, põhjustades ühtlasi nii ka kuritegevuse kasvu.


Järvamaa lipp.
Järvamaa lipp on Eestis asuva Järva maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 3. oktoobril 1996.
Lipu kirjeldus.
Järva maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on valge ning alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Järvamaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning lipu normaalsuurus 105×165 cm. Vapi kõrguseks normaalsuurusega lipul on 40 cm.


Läänemaa lipp.
Läänemaa lipp on Eestis asuva Lääne maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 11. oktoobril 1996.
Lipu kirjeldus.
Lääne maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Läänemaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus on 105x165 cm.


Lääne-Virumaa vapp.
Lääne-Virumaa vapp on Eestis asuva Lääne-Viru maakonna vapp.
Vapp on registreeritud 26. septembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil on hõbedane viie müürihambaga linnusemüür, mis lõpeb hõbedase torniga, jättes vabaks kilbi vasakpoolse ääre. Igas müürihambas on must aknaava. Tornil on kuldne kooniline katus ja neli musta aknaava, mis asuvad kolmel korrusel. Linnusemüüri kohal on ristamisi kaks hõbedast kaheteralist mõõka kuldsete allapööratud käepidemetega.
Põhjendus.
Praegune Lääne-Virumaa vapp tuleneb Virumaa vapist, aga heraldikanõukogu soovitusel asendati punane kuldsega. Virumaa sai esimest korda vapi 1928. aastal ning esialgne kuju püsis 1937. aastani. Vapp oli enam-vähem praeguse sarnane, erinevusi oli vaid tornikiivri ja mõõkade kujus.
Vapil kujutatud lossi ja müüri on tõlgendatud kaitsena Idast tuleva vaenlase vastu, hoidmaks oma kultuuri ja vabadust.


Lääne-Virumaa lipp.
Lääne-Viru maakonna varasem lipp vana vapiga
Lääne-Virumaa lipp on Eestis asuva Lääne-Viru maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 26. septembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Lääne-Viru maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust, millest ülemine laid on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Lääne-Virumaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105×165 cm.


Põlvamaa vapp.
Põlvamaa vapp on Eestis asuva Põlva maakonna vapp.
Vapp on registreeritud 7. novembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil on kolm musta kobrast vasakult langevas diagonaalreas.
Põhjendus.
Nii nagu Põlvamaa on uustulnuk Eesti haldusjaotuses, on koprad uustulnukad Eesti loomariigis. Samuti on ühiseid jooni Põlvamaa inimestel ja kobrastel – mõlemad hoiavad natuke omaette, on visad, töökad ja ajavad kindlalt oma joont.
Kolm väikest kobrast on kujutatud sellepärast, et Põlvamaa vallad moodustusid kolme varasema haldusüksuse põhjal.


Põlvamaa lipp.
Põlvamaa lipp on Eestis asuva Põlva maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 7. novembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Põlva maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust, millest ülemine on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Põlvamaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Pärnumaa lipp.
Pärnumaa lipp on Eestis asuva Pärnu maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 26. septembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Pärnu maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust, millest ülemine laid on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Pärnumaa vapp. Lipu roheline toon on rahvusvahelise Pantone värvitabeli järgi 355C.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Raplamaa vapp.
Raplamaa vapp on Eestis asuva Rapla maakonna vapp.
Vapp on registreeritud 7. novembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Hõbedase ristiga neljaks jaotatud kilbi esimene ja neljas väli on punane, teine väli kuldne ja kolmas väli sinine.


Raplamaa lipp.
Raplamaa lipp on Eestis asuva Rapla maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 7. novembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Rapla maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust, millest ülemine laid on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Raplamaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Saaremaa lipp.
Saaremaa lipp on Eestis asuva Saare maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 26. septembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Saare maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust, millest ülemine laid on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Saaremaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Ekstremism.
Kaldumine äärmusele, kus hüljatakse ettevaatlikkus otseste või kaudsete teo tagajärgede suhtes; ja/või kellegile/millegile kahju tekitamist peetakse normaalseks, ilma, et kahju tekitamise põhjuseks on vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründe tõrjumine.


Kristlik terrorism.
Kristlik terrorism on terrorism, mille väljakuulutatud motiiv on kristluse eesmärkide saavutamine. Kristliku terrorismi mõiste alla ei käi terroristlikud aktid, mille toimepanijatel on kristlik usutunnistus, kuid mille motiivid ei ole seotud kristlusega.
Näiteks James Charles Kopp laskis kristlikel motiividel maha aborte teinud arsti Barnett Slepiani. Issanda Vastupanu Armee Ugandas on oma eesmärkide saavutamiseks vägistanud, röövinud ja tööle sundinud lapsi.
Valdav osa kristlasi mõistab igasuguse terrorismi hukka, leides, et see on vastuolus kristliku eetikaga. Näiteks "Christian Identity"-liikumist peab enamik kristlasi mittekristlikuks.


Tartumaa lipp.
Tartumaa lipp on Eestis asuva Tartu maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 25. septembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Tartu maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiustk, millest ülemine on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Tartumaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Viljandimaa lipp.
Viljandimaa lipp on Eestis asuva Viljandi maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 26. augustil 1996.
Lipu kirjeldus.
Viljandi maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust, millest ülemine laid on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Viljandimaa vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Võrumaa lipp.
Võrumaa lipp on Eestis asuva Võru maakonna lipp.
Lipp on registreeritud 12. detsembril 1996.
Lipu kirjeldus.
Võru maakonna lipp koosneb kahest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust,millest ülemine laid on valge ja alumine roheline. Valge laiu keskel on maakonna eritunnusena Võrumaa vapp. Vapi kõrgus normaalmõõtmetega lipul 42 cm.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105x165 cm.


Kurtna.
Kurtna on ka perekonnanimi, mille tuntuim kandja on eesti tõlkija Aleksander Kurtna.


Virumaa vapp.
Virumaa vapp on Eestis asuva ajaloolise maakonna Virumaa vapp. Esimese vapi sai Virumaa 1928. aastal.
Viru maakonna uus vapp kinnitati Riigivanem Konstantin Pätsi otsusega 5. veebruaril 1937 järgmisel kujul: "Vapil on sinisel väljal linnuse hõbedane hambuline müür, mis lõpeb hõbedase torniga, jättes vabaks vapi pahempoolse külgääre. Müüril on viis hammast, igaühes must aknaava. Tornil on punane katus ja neli musta aknaava, mis paigutatud kolmel tornikorral asuvatena. Linnuse müüri kohal ristamisi kaks kaheteralist hõbedast mõõka, allapoole pöördud kuldsete käepidemetega".


Elva vapp.
Elva vapp on Tartu maakonnas asuva Eesti linna Elva vapp.
Vapp on kinnitatud 8. mail 2000.
Vapi kirjeldus.
Elva vapp on sinisel kilbil kuldne mänd kuldsel kolmikkünkal, mille all on kaks lainelõikelist sinist varrast.
Tõlgendus.
Vapil kujutatud mänd on seotud Arbi männiga, mis kasvab Elva linnas Arbi mäel. Puu kõrgus on 10 m ja tüve rinnaümbermõõt 378 cm (1999), vanuseks on hinnatud ligi 340 aastat (2008. aasta seisuga). See on ainus põlispuu Eestis, millest on saanud linna sümbolpuu.
Ajalugu.
1938. aasta sügisel pälvis Elva volikogu heakskiidu kunstnik Viktor Aleksejeffi vapikavandi, kus oli sinisel põhjal kullavärvi mänd, selle all künkad ning kaks kuldset sakilist joont, mis tähistasid Elva järvesid. Siseminister kinnitas aga 1939. aastal linnade liidu ideevapi, mille kuldsel põhjal seisis must mänd. Võimuvahetuse tõttu 1940. aastal ei jõudnud president Konstantin Päts kumbagi kavandit kinnitada. Alates 1988. aastast kasutati taas Aleksejeffi kavandit.
Aleksejeffi vapikavandil vastas Elva männi kuju üsna otseselt Arbi männile. 1990ndate lõpus leidis riigikantselei heraldikanõukogu, et see ei vasta rahvusvahelistele heraldikapõhimõtetele. "Vappide peale ei panda individualiseeritud asju," selgitas heraldikanõukogu esimees Ivo Manfred Rebane. Suurem osa kohalikke pooldas senist kuju, näiteks arvas toonane linnavolinik Mart Raudsaar: "Mänd, mida heraldikanõukogu pakub, meenutab juudi küünalt. /.../ Kui heraldikanõukogu selliseid kardinaalseid muudatusi nõuab, oleks Elval mõistlik jäädagi vapita." Peale jäi siiski heraldikanõukogu seisukoht.


Elva lipp.
Elva lipp on Tartu maakonnas asuva Eesti linna Elva lipp.
Lipp on kinnitatud 8. mail 2000.
Lipu kirjeldus.
Elva linna lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis koosneb kahest võrdsest horisontaalsest värvilaiust, ülemine on valge ja alumine sinine.
Lipu normaalmõõtmed on 105x165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Mõkolajiv.
Mõkolajiv (varasem eestikeelne nimi "Nikolajev") on linn Ukrainas, Mõkolajivi oblasti halduskeskus.
Elanike arv oli 2004. aasta 1. jaanuari seisuga 509 900.
Vastavalt linnavolikogu otsusele on vene keelel linna territooriumil regionaalkeele staatus.


Hobart.
Hobart on linn Austraalias, Tasmaania osariigi pealinn.
Elanike arv on umbes 218 000 (2004).


Imara.
Imara ehk Imari on hajaküla Saare maakonnas Salme vallas.


Imari.
Imari (伊万里市 "Imari-shi") on linn Jaapanis Saga prefektuuris.


Järve (Salme).
Järve on küla Saare maakonnas Salme vallas.
Seal on ka Järve järv. Järve luited jäävad osaliselt Kaarma valda.


Kaimri.
Kaimri (vanasti ka Kaimre) on küla Saare maakonnas Salme vallas.
Küla asub Sõrve poolsaare idarannikul. 19. sajandi teisel poolel töötas külas apostliku õigeusu abikool, mis lõpetas tegevuse 1872. aastal. 20. sajandi algul asus külas kool, mis 1914. aastal ühendati Tiinuse külakooliga Anseküla külakooliks.
Küla kuulus pikalt Abruka mõisa alla.


Kaugatoma.
Kaugatoma (1977. aastani Mõisaküla, 1977–1997 Kaugatuma) on küla Saare maakonnas Salme vallas endise Anseküla kihelkonna territooriumil.
Seal on Kaugatoma pank.


Lahetaguse.
Lahetaguse on küla Saare maakonnas Salme vallas.
Seal on Lahetaguse laht.
Ajalooliselt asus küla Kihelkonna kihelkonna piirides.


Lassi (Salme).
Lassi ehk Kuldi küla asub Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonna piirides.


Lõmala.
Lõmala küla asub Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonna piirides.


Lõu.
Lõu ehk Lõo küla asub Saare maakonnas Salme vallas Lõu lahe ääres.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonna piirides.
Seal on Lõu oja ja Lõu tulepaak.


Metsalõuka.
Metsalõuka küla asub Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonna piirides.


Toomalõuka.
Toomalõuka küla asub Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonna piirides.


Länga.
Länga küla asub Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonna piirides.


Läätsa.
Läätsa küla asub Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonna piirides.
Seal asub Läätsa sadam ja Pagila rand.


Mõisaküla (Salme).
Mõisaküla ehk Mõisa küla on küla Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonnas.


Möldri (Salme).
Möldri on küla Saare maakonnas Salme vallas Möldri lahe ääres.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonnas.
Seal on Möldri nina ja Möldri oja.


Rahuste.
Rahuste on küla Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Jämaja kihelkonnas.


Suurna.
Suurna on hajaküla Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonnas.


Tehumardi.
Tehumardi on küla Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonnas.
Seal on Tehumardi mälestussammas.


Tiirimetsa.
Tiirimetsa on küla Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonnas.


Vintri.
Vintri on küla Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonnas.


Üüdibe.
Üüdibe on küla Saare maakonnas Salme vallas, Sõrve poolsaare kitsaimas kohas.
Ajalooliselt asus küla Anseküla kihelkonnas.
Külas asuvad Ungru-Pagila tankitõrjeliini jäänused.


Taberlaane.
Taberlaane on küla Võru maakonnas Antsla vallas.


Tehumardi mälestussammas.
Tehumardi mälestussammas on 21 meetri kõrgune mõõgakujuline betoonist ja dolomiidist mälestussammas Tehumardi külas Saaremaal Tehumardi öölahingu mälestuseks, selle kõrval on ka vennaskalmistu.
Tehumardi kompleks valmis 1966. aastal arhitektide/skulptorite Riho Kulla, Matti Variku ja Allan Murdmaa kavandi järgi.


Ariste (Orissaare).
Ariste on küla Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Arju.
Arju ehk Harju küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Haapsu.
Haapsu küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Hindu (Orissaare).
Hindu küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Imavere (Orissaare).
Imavere küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Jaani.
Jaani küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Järveküla (Orissaare).
Järveküla küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Kalma.
Kalma küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Kareda (Orissaare).
Kareda küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Kavandi.
Kavandi küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Kuninguste.
Kuninguste küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Kõinastu.
Kõinastu küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas Kõinastu laiul. Lisaks laiule hõlmab territoorium ka Kõinastu lee.
On tehtud ettepanek muuta nimi Köinastuks.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.
Küla põhjaosas asub Kõinastu tulepaak, mis oli mõnda aega kasutusel päevamärgina (ilma tuleta).


Laheküla (Orissaare).
Laheküla ehk Lahe küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Liigalaskma.
Liigalaskma küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Liiva (Orissaare).
Liiva küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Imavere.
"See artikkel räägib külast Järvamaal; Saaremaal asuva küla kohta vaata artiklit Imavere (Orissaare)
Imavere on küla Järva maakonnas, Imavere valla halduskeskus.


Mehama.
Mehama ehk Mehamäe küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Mäeküla (Orissaare).
Mäeküla ehk Mäe küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Orinõmme.
Orinõmme küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Tarvo Kaspar Toome.
Tarvo Kaspar Toome (sündinud 13. märtsil 1974 Tallinnas) on eesti helilooja, klahvpillimängija, kitarrist, improviseerija, graafik ning graafiline disainer. Ansamblite Abigail (1994–1998), Meggan (1994–1996), Megan Quartet (1997–2000), Mesi (2003), Lippajad (2001–...) kunstiline juht, helilooja ja instrumentalist.
Toome on osalenud mitme ansambli projektides ja üles astunud heliplaatidel (BF, Projekt Unison, Luarvik Luarvik, Estonian Guitar Octet). Ta on loonud muusikat näitustele, reklaamidele, filmidele, ("Sigade revolutsioon" ja "Kinnunen"). Samuti on ta teinud koostööd nüüdistantsijatega (Isabelle Cavoit, Lotte Rudhart, Roberta Ferguson, Ajjar Ausma, Päär Pärenson jt) ning osalenud grupinäitustel. Ta on MKDK asutajaliige.


Pulli (Orissaare).
Pulli küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.
Küla lähistel asub Pulli pank.


Põripõllu.
Põripõllu (1977. aastani Orissaare) küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Randküla.
Randküla küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.
Seal on ka Randküla oja.


Rannaküla (Orissaare).
Rannaküla küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.
Seal asub Rannaküla tulepaak.


Raugu.
Raugu küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Kareda.
Kareda on küla Järva maakonnas Kareda vallas.
Küla leiab korduvalt mainimist Henriku Liivimaa kroonikas – 1211 seoses ristisõdijate sõjakäiguga Ugandisse, Vaigale, Järvamaale ja Nurmekunda ning 1217 sõjakäiguga Järva- ja Virumaale. 1220. aastal leidis Kareda külas aset kokkupõrge saarlaste ning ristisõdijate vahel. Aastal 1226 viis Wilhelm Modenast Karedal läbi esimese kirikuvisitatsiooni praegusel Eesti alal.


Saikla.
Saikla küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Salu (Orissaare).
Salu küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Suur-Pahila.
Suur-Pahila küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Suur-Rahula.
Suur-Rahula küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Taaliku.
Taaliku küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.
Seal asub Taaliku sadam.


Tagavere (Orissaare).
Tagavere küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Tumala.
Tumala küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Väike-Pahila.
Väike-Pahila küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Väike-Rahula.
Väike-Rahula küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Pöide kihelkonnas.


Väljaküla (Orissaare).
Väljaküla on küla Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Võhma (Orissaare).
Võhma küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.


Ööriku.
Ööriku küla asub Saare maakonnas Orissaare vallas.
Ajalooliselt asus küla Jaani kihelkonnas.
Külas on EAÕK Ööriku Püha Kolmainu kirik. 13. juunil 2009 pühitseti külas EAÕK-le kuuluv Püha Eelkäija Skiita.


Orissaare.
Orissaare alevik asub Saare maakonnas Orissaare vallas. Orissaare alevik on Orissaare valla halduskeskus.
Ajalooliselt asus Orissaare Pöide kihelkonnas.
Seal asuvad Illiku laid, Orissaare alumine tulepaak, Orissaare Gümnaasium, Orissaare raamatukogu, Orissaare sadam, Orissaare staadion, Orissaare tuletõrjedepoo, Orissaare ülemine tulepaak.
Orissaares on sündinud Kaie Kand, Ott Aardam ja Kalle Laanet.
Aadressikohad.
Aia tänav - Kaluri tänav - Kase tänav - Koidu tänav - Kuivastu maantee - Künka tänav - Laulu tänav - Pargi tänav - Pärna tänav - Põllu tee - Rahu tänav - Ranna puiestee - Sadama tänav - Võidu tänav


Paistu.
Paistu on küla Viljandi maakonnas, Paistu valla halduskeskus.


Holstre.
Holstre on küla Viljandi maakonnas Paistu vallas.


Lolu.
Lolu on küla Viljandi maakonnas Paistu vallas.
Vaata ka.
Liiva mänd


Keskvere (Kaarma).
Keskvere on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Atla.
Atla on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt on kuulunud Kihelkonna kihelkonda.


August Annist.
August Annist (aastani 1936 August Anni; 28. jaanuar 1899 Võisiku vald – 6. aprill 1972 Tallinn) oli eesti kirjandus- ja rahvaluuleteadlane ning kirjanik ja tõlkija. Annist on kasutanud pseudonüümi Jaan Siiras.
Biograafia.
Õpinguid alustas ta Leie-Lätkalu algkoolis, kus käis 2 aastat, hiljem õppis 4 aastat Kolga-Jaani kihelkonnakoolis.
Aastatel 1919–1923 õppis Tartu Ülikoolis ning 1924–1927 stipendiaadina Helsingi, Bonni ja Pariisi ülikoolis.
1929–1945 oli ta Tartu ülikooli õppejõud.
Aastatel 1931–1940 toimetas raamatuseeriat "Elav Teadus".
Aastail 1945–1951 oli Valga ja Harku vangilaagris.
1958–1971 töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis rahvaluuleosakonnas teadurina.
August Annist on eesti keelde tõlkinud eeposed "Kalevala", "Ilias" ja "Odüsseia". Aastal 1942 avaldas ta Jaan Siirase nime all soomlastele adresseeritud ülevaate "Viro Neuvostokurimuksessa" (Porvoo–Helsingi 1942, soome keelde tõlkinud E. A. Saarimaa), mille algusosas kirjeldatakse eestlaste rahvuslikke taotlusi ärkamisajast peale ja põhiosas paljastatakse stalinisltiku poliitikat Eesti suhtes aastatel 1939–1941 (sh esitatakse arvandmeid kaotustest Eesti majanduse, kultuuri ja rahvastiku vallas).
Isiklikku.
August Annist oli abielus ajaloolase ja koolijuhi Linda Annistiga (1902–1981). Neil sündis kolm tütart: ajaloolane ja arhivaar Anne-Sirje Annist, kunstiteadlane Elo-Mirjam Peil ja traumatoloog Helga-Maia-Ingrid Annist. August Annistil on kolm lapselast, kuus lapselapselast ja üks lapselapselapselaps: antropoloog Aet Annist (pojad Kiran Rudolf ja Rohan Sander Annist-Kolanu), rõivaäris tegutsev Madli Hildebrand (snd. Peil, pojad Edvin Kenneth, kellelt ka esimene lapselapselapselaps Tristan; Kevin Michael ning tütred Caroline ja Kristin Sandrinne) ning politseiuurija Kristiina Avaste.


Pöide valla vapp.
Pöide valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Pöide valla vapp.
Vapp on kinnitatud 3. oktoobril 1995.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil sinine müürihambuline päis ja sinine liiliakujuliste otstega kreeka rist.
Põhjendus.
Müürihambuline kilbi päis tähistab nii Pöide maalinna kui ka ordulinnust. Sinine liiliakujuliste otstega kreeka rist märgib 13. sajandist pärinevat Maarjale pühitsetud Pöide kirikut. Samuti viitab see Pöide vallas hiljem domineerivaks saanud apostellikule usutunnistusele.
Välislingid.
Vapp


Lehtse valla vapp.
Lehtse valla vapp on endise Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Lehtse valla vapp.
Vapp on kinnitatud 28. detsembril 1995.
Vapi kirjeldus.
Hõbedase täisnurkmurdjoonelise lõikega langetatud kaldtalaga vasakult jaotatud puna-musta kilbi ülemisel, punasel väljal on kolm, 2+1, hõbedast rõngast.
Põhjendus.
Kolm hõbedast rõngast on üks muudetud element Lehtse mõisast ("Lechts") pärineva Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene (1843–1921) suguvõsa vapilt. Nimetatu oli rahvusvaheliselt tuntud Eesti-, Liivi- ja Kuramaa looduse uurija (peamiselt lepidopteroloog). Lehtse mõisa (hõbedane tala) mailt on pärit ka teine nimekas teadlane (geograaf) ja koolikirjanik Jakob Kents (1883–1947). Vapi värvid sümboliseerivad turvast ja turbatööstust, mis on andnud tööd ja ülalpidamist paljudele ümbruskonna inimestele ning olnud Lehtse alevi arengu peamisi põhjustajaid.
Välislingid.
Vapp


Tapa vapp.
Tapa vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti linna Tapa vana vapp.
Vapp on kinnitatud oktoobris 1992. See oli ametlikult kasutusel 16. juunini 2005, mil
Lehtse ja Saksi vald ning Tapa linn ühinesid Tapa vallaks.
Vapi kirjeldus.
Punasel kilbil on hõbedane harkrist. Üle harkristi alumise haru on põiki kaheteraline hõbedane mõõk kuldse käepidemega paremal.


Saksi valla vapp.
Saksi valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asunud endise Eesti haldusüksuse Saksi valla vapp.
Vapp on kinnitatud 28. aprillil 1998.
Vapi kirjeldus.
Kaldjaotusega sinisel kilbil on ülemisest vasakust nurgast lähtuv hõbedasest, sinisest ja kuldsest ühelaiusest vardast koosnev lainelõikeline põiktala.


Austla.
Austla on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.
Tegemist on Eesti kõige läänepoolsema külaga.
4. septembril 1897. aastal toimus Austla sõda (ehk Pudrusõda).


Eeriksaare.
Eeriksaare on küla Saare maakonnas Lümanda vallas Eeriksaare poolsaarel.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Himmiste.
Himmiste on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Jõgela.
Jõgela on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Karala.
Karala on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda. Siin on Karala tulepaak, Salujärv ning oli ka Karala mõis.


Kipi.
Kipi on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Koimla.
Koimla on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Koki.
Koki on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Koovi.
Koovi on küla Saare maakonnas Lümanda vallas Koovi lahe ääres.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Kotlandi.
Kotlandi on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Kulli (Lümanda).
Kulli on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Kuusnõmme.
Kuusnõmme on küla Saare maakonnas Lümanda vallas Kuusnõmme poolsaarel Kuusnõmme lahe ääres.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.
Kuusnõmmel kasvab üle 14 m kõrgune läänemänd.


Kärdu (Lümanda).
Kärdu on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda. Seal on Kärdu lõugas.


Leedri.
Leedri on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Lümanda.
Lümanda (1977. aastani Aleviku küla) on küla Saare maakonnas Lümanda vallas. See on valla halduslik keskus.
Lümanda külas on põhikool ja EAÕK Issanda Muutmise kirik.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Metsapere (Lümanda).
Metsapere on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Mõisaküla (Lümanda).
Mõisaküla ehk Mõisa küla asub Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Põlluküla (Lümanda).
Põlluküla on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Riksu.
Riksu on küla Saare maakonnas Lümanda vallas Riksu lahe ääres.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda. Riksu küla lähistel voolab Riksu oja.


Taritu.
Taritu on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Vahva.
Vahva on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Vana-Lahetaguse.
Vana-Lahetaguse on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Varpe.
Varpe on küla Saare maakonnas Lümanda vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Viidu.
Viidu on küla Saare maakonnas Lümanda vallas Viidu soo ääres.
Ajalooliselt kuulus küla Kihelkonna kihelkonda.


Kärla.
Kärla on alevik Saare maakonnas, Kärla valla halduslik keskus.
Seal asub Kärla Põhikool, Kärla jõgi läbib alevikku.


Anepesa.
Anepesa on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Arandi.
Arandi on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Jõempa.
Jõempa on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Kandla.
Kandla on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Karida.
Karida on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Kirikuküla (Kärla).
Kirikuküla on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Kulli (Kärla).
Kulli on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Kuuse.
Kuuse on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Käesla.
Käesla on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Kõrkküla.
Kõrkküla on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Mätasselja.
Mätasselja on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Mõnnuste.
Mõnnuste on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Nõmpa.
Nõmpa on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Paevere.
Paevere on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Paiküla.
Paiküla on küla Saare maakonnas Kärla vallas.
29. juulil 1871 sündis Paikülas kirjanik Jakob Mändmets, 17. septembril 1913 kunstnik Osvald Timmas ja 30. oktoobril 1923 kirjanik Eino Timmas.


Sauvere.
Sauvere külas kaevandatakse kruusa. Mai 2007
Sauvere on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Sõmera.
Sõmera on küla Saare maakonnas Kärla vallas.
Külas asub Sõmera Hooldekodu.


Ulje.
Ulje ehk Ulja on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Ulja.
Ulja on küla Hiiu maakonnas Emmaste vallas.


Vendise.
Vendise on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Vennati.
Vennati ehk Vennarti on küla Saare maakonnas Kärla vallas.


Võsu vapp.
Võsu vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Vihula valda kuuluva aleviku ja endise Eesti valla Võsu vapp.
Vapp on kinnitatud 4. märtsil 1998, valla vapina oli see kasutusel kuni 1999. aastani, mil ühineti koos Vihula vallaga ühtseks Vihula vallaks. Peale ühinemist jäi vapp kasutusele Võsu aleviku vapina ning seda kasutatakse koos Vihula valla vapiga.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil päike ja vapitüvimikus kolm lainelõikelist varrast - kõik kuldsed.
Põhjendus.
Sinine värv vapil on Virumaa vapi taustvärv, mis näitab sellesse maakonda kuuluvust. Kuldne päike ja kuldsed lained rõhutavad paiga tähtsust suvekuurordina ning tähistavad ka merd ja liivaranda. Samas sümboliseerivad kujundid ja värvid vapil valgust ning usku tulevikku.


Vihula valla vapp.
Vihula valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Vihula valla vapp.
8. juunil 1999. moodustati senise Vihula valla ja senise Võsu valla baasil uus omavalitsusüksus Vihula vald, keskusega Võsul. Kasutusele jäid Vihula valla vapina endine Vihula valla vapp ja Võsu aleviku vapina endine Võsu valla vapp.
Vapp on kinnitatud 26. aprillil 1996.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil põimuvad kaldristina kaks kuldse ja hõbedase varda paari.
Põhjendus.
Vapivärvid ja -kujundid osutavad Vihulale kui mereäärsele vallale, mille ajaloos on tihedalt põimunud talu- ja mõisakultuur.
Välislingid.
Vapp


Vinni valla vapp.
Vinni valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Vinni valla vapp.
Vapp on kinnitatud 13. oktoobril 1995.
Vapi kirjeldus.
Hõbedasel kilbil ülaservast lähtuv allasuunatud, hõbedase neljaharulise tähega roheline teravik; selle all püstine kahe lehe ja kahe tõruga roheline tammeoks.
Põhjendus.
Allasuunatud teravikuga kolmnurga kontuur meenutab valla nimetuse algustähte.
Selline kolmnurk märkis keskaegses alkeemias puhast vett - üht maailma põhilist koostisosa, millel rajaneb elu oma mitmesugustes vormides.
Tammelehed on Vinni vallas paikneva Eesti ühe suurima tammemetsa võrdkuju. Üldisemalt sümboliseerivad tammelehed kohalike inimeste töökust ja püüdlikkust, mida on läbi aegade krooninud head viljad (=tõrud) nii hariduse- kui ka pärispõllul.
Vapikilbi hõbedane on puhtuse ja lootuse; vapikujundite roheline aga loodusläheduse ja nooruslikkuse võrdkuju.
Välislingid.
Vapp


Viru-Nigula valla vapp.
Viru-Nigula valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Viru-Nigula valla vapp.
Vapp on kinnitatud 3. oktoobril 1995.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil hõbedane vai, milles vaheldumisi kolm musta s-kujulist lahtist varrast ja kolm musta ratasristi.
Põhjendus.
Vapikujundid ning neist moodustuv ornament tähistavad Viru-Nigula harukordset muististerohkust ja tugevat muinsuskaitseliikumist. Samuti viitavad kujundid visuaalselt õ-tähte, milles O. W. Masing Viru-Nigulas töötades tarvitusele võttis.
Välislingid.
Vapp


Naruto (manga).
"Naruto" (ナルト; "Naruto") on Masashi Kishimoto joonistatud manga, mille põhjal on tehtud ka animesari.
Selle peategelaseks on Naruto Uzumaki, poiss ninja kelle peaunistuseks on saada hokageks - oma küla peaks ja kõige tugevamaks ninjaks. Selle unistuse täitmiseks tuleb tal läbida mitmeid takistusi.
Manga esimene peatükk oli väljaantud 1999 aastal kirjastusega Sueisha ajakirjas Shounen Jump. Tänapäeval on juba olemas 47 köidet. Sellest on tehtud ka samanimeline animesari. Seda näidati telekanalil TV Tokyo alates 03.08.2002. Selle esimeses osas oli 220 seeriat ning ta oli lõpetatud, kuid alates 15.02.2007 kantakse üle animesarja teist osa, kusjuures uued sarjad tulevad välja peaaegu iga nädal. Sarja juures Studio Pierrot on teinud 5 täispikka animafilmi ja mitu OVA't.
Manga ja anime said populaarseks nii Jaapanis, kui ka sellest väljast. Sealjuures Jaapanis, oli 2008-nda aasta lõpuks müüdud üle 89 miljoni koopia. USA-s manga oli litsenseeritud, kirjastusega VIZ Media.


Abruka küla.
Abruka küla asub Abruka saarel Saare maakonnas Kaarma vallas.
Külas on seisuga 5. august 2003 31 talu (üks neist Vahase saarel).


Väike-Maarja valla vapp.
Väike-Maarja valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Väike-Maarja valla vapp.
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2005. määrus nr 141 "Avanduse valla ja Väike-Maarja valla haldusterritoriaalse korralduse ja sellega seonduvalt Vabariigi Valitsuse määruste muutmine" alusel moodustati senise Avanduse valla ja senise Väike-Maarja valla baasil uus omavalitsusüksus Väike-Maarja vald. Uue Väike-Maarja valla sümboliteks on endise Väike-Maarja valla vapp ja lipp.
Vapp on kinnitatud 1. veebruaril 1995.
Vapi kirjeldus.
Vapikilp on jagatud neljaks väljaks selliselt, et ülemisteks väljadeks on ruudud. Vapikilbi ülemine parempoolne ja alumine vasakpoolne väli on sinised. Ülemine vasakpoolne ja alumine parempoolne väli on hõbedased. Ülemisel parempoolsel väljal on hõbedane veetilga kujutis.
Põhjendus.
Väike-Maarja valla vapikujund – veetilk sinisel taustal – sümboliseerib puhast vett ning Väike-Maarja erilist seotust põhjavee- ja loodushoiuga.
Väike-Maarja vald asub Pandivere kõrgustiku keskmes. Siinne paikkond on oluline Põhja-Eesti veevaru moodustumisel - Pandivere kõrgustikult saavad alguse Valgejõgi, Loobu, Selja, Jägala, Põltsamaa, Pedja ja Pärnu jõed. Geoloogilise aluspõhja kivimite lõhelisus on soodustanud rohkete karstialade ja allikate teket. 90% siit lähtuvate jõgede vee äravoolust pärineb allikaveest.
Tulenevalt pinnaehituslikust eripärast on põhjavesi nõrgalt kaitstud ja keskkonnaprobleemid Pandivere kõrgustikul jäävalt aktuaalsed. Veetilk paikkonna sümbolina annab märku siinse looduse haavatavusest ja sellesse heaperemeheliku suhtumise vajadusest.
Välislingid.
Vapp


Naruto.
Naruto on linn Jaapanis Tokushima prefektuuris. Asub Shikoku saarel Naruto väina läänekaldal.
Narutot ühendab Awaji saarega Ō-naruto rippsild.
29. veebruaril 2004 oli linnas 65 291 elanikku. Rahvastiku tihedus oli 479 inimest ruutkilomeetri kohta.
Asula sai linnaõigused 15. märtsil 1947 ning 15. mail 1947.
Praegu on Naruto koosseisus algsed linnaosad ("chō" (町)) Naruto, Satoura, Muei ja Seto ning Ōtsu (1959. aastast), Kitanada (1956. aastast) ja Ōma (1967. aastast).
Vaatamisväärsused.
Üks põhilisi vaatamisväärsusi on Naruto veekeerised meres linna ning Awaji saare vahel Ō-naruto rippsilla all.
Narutos on jaapani antropoloogile ja arheoloogile Ryūzō Toriile pühendatud muuseum.
Peale selle asuvad Narutos templid Ryōzenji ja Gokurakuji, esimesed kaks peatust 88 peatust hõlmaval budistlikul Shikoku palverännaku teekonnal.
Bandō sõjavangide laager.
Esimese maailmasõja ajal oli Bandōs, mis on 1967. aastast Naruto linna osa, üks Jaapani algselt 12, hiljem 6 sõjavangide laagrist. Seal interneeriti sakslasi, kes olid kaotanud Jaapani vägedele võitluses tolleaegse Saksa koloonia Qingdao eest Hiinas. Aprillis 1917 koondati Bandōsse kolm laagrit. Kuni vangide vabastamiseni 1920 oli seal vahepeal sõjavangis peaaegu 1000 Saksa sõdurit.
Erinevalt teistest samalaadsetest laagritest oli vangidel seal rohkem vabadust. Kohustuslikud olid ainult hommikune ja õhtune loendus. Sakslased said suhelda kohalike elanikega ning olid nendega heades suhetes. 1. juunil 1918 toimus seal Beethoveni 9. sümfoonia esmaettekanne Jaapanis.
Sõpruslinnad.
Alates 1974. aastast on Lüneburg Naruto sõpruslinn.
Narutos on ka esinduslik "Saksa maja", milles hoitakse mälestust sõjavangide laagrist ning korraldatakse regulaarselt Saksamaaga seotud üritusi.


Avanduse valla vapp.
Avanduse valla vapp on Lääne-Viru maakonnas asuva endise Eesti haldusüksuse Avanduse valla vapp.
Vapp oli kasutusel 16. juunini 2005, mil Avanduse vald ühines Väike-Maarja vallaga. Ühinenud vald kasutab endise Väike-Maarja valla vappi.
Vapp on kinnitatud 9. mail 1994.
Vapi kirjeldus.
Avanduse valla vapil on kujutatud kuldsel kilbil punane vastulaineliste külgedega vai, milles on hõbedane ladina rist.
Põhjendus.
Punane, kuld ja hõbe on apostel Siimeoni (Simuna) vapivärvid. Laineline vai tähistab Pedja jõge, hõbedane rist punasel märgib nii Avanduse paiknemist omaaegse Taani haldusala idapiiril kui ka kuulsat Taani-Saksa ristimistüli.


Maturahu poolsaar.
Maturahu poolsaar on Saare maakonnas Vilsandi rahvuspargis Vilsandi saarel.


Kubjamaa säär.
Kubjamaa säär ehk Kubjama säär on Saare maakonnas Vilsandi rahvuspargis Vilsandi saarel asuv poolsaar.


Võsu.
Võsu on alevik Lääne-Viru maakonnas, Vihula valla keskus. Asub Käsmu lahe lõunakaldal.
Võsul on põhikool, raamatukogu ja rannaklubi.
1971 liideti Võsuga Käsmu ja nimetati aleviks. 1992–1999 oli Võsu alevvald.
Võsul on ka rannavalvega rand. Igal suvel toimuvad Võsul "Võsu muusikapäevad". On oletatud, et nimi Võsu tuleneb saksakeelset sõnast vose, mis tähendab oja või jõge või sõnast võsa. Võsu kohta on ilmunud Mari-Anne Heljase raamat "Võsu rahvas ja tema lugu".


Orjassaare nukk.
Orjassaare nukk on neem Vilsandi saare põhjarannikul.


Panganukk.
Panganukk (ka Panga nukk ja Panganeem) on poolsaar Saare maakonnas Vilsandil.


Sõnninina.
Sõnninina on poolsaar Saare maakonnas Vilsandi rahvuspargis Vilsandil.


Käsmu.
Käsmu (saksa keeles "Kasperwiek, Hasterwieck") on Lääne-Virumaal Vihula vallas asuv küla.
Käsmu paikneb Käsmu poolsaarel Käsmu lahe läänekaldal Lahemaa rahvuspargis.
Käsmu poolsaarel on huvitav kivikülv ja suured rändrahnud, mida nii sisemaal metsades kui ka rannas ning meres näha on. Need on siia uhutud koos Soome ja Rootsi poolt tulnud mandriliustikega.
Küla lähedal asub 43 ha suurune ja kuni 3 m sügav Käsmu järv.
Käsmust läheb maantee lõunasse. Seda mööda saab minna lähimatesse asulatesse, milleks on kagus Käsmu lahe lõunatipus olev Võsu ja edelas Eru lahe lõunatipus olev Eru.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 105 elanikku.
Ajalugu.
Esmakordselt on küla nime mainitud 1453 Aaspere mõisale kuuluva Käsmu rannana ("strand tho Kesemo"). Nime esmamainimisest ei selgu, kas küla oli sel ajal olemas või mitte. Ühes 1524. aasta kohtuprotokollis aga leiab küla olemasolu kinnitust.
Nime päritolu kohta on mitu versiooni. Käsmu on eesti-soome-rootsi külana kandnud eri aegadel nimesid Kesemo ja Casperwiek. Viimane nimi esineb esmakorselt 1624. Osa ajaloolasi oletab, et nimi on tulnud sellest, et küla rannakabel ehitati ühe Hommikumaa targa, püha Kaspari auks.
Võrreldes lähema ümbrusega on meri Käsmu küla kohal suhteliselt sügav, mistõttu said laevad seal randuda. Et ajalooliselt ehitasid oma elamise siia ja laiendasid küla peamiselt laevakaptenid ja laevaomanikud, siis kutsuti Käsmut kaptenite külaks.
Käsmulase peamine toitja oli meri. Kivine ja liivane rannamaa üksi ei tulnud sellega toime. Mõisale maksti renti kalastusõiguse, mitte maa eest. Pealegi oli seda maad väga vähe. Parimad kalapüügikohad olid väljaspool lahte Saartneemest edasi ning peamiselt püüti räime ja lesta. Et Soome lahe saarte ümbruses olid kaladel kudemiseks paremad tingimused kui mandri rannikul, käidi sealgi vähemalt kaks korda aastas kala püüdmas.
1884–1931 tegutses Käsmus merekool. Koolis õppis nende aastate jooksul kokku 1664 õpilast, neist 64 said kaugsõidukapteniteks.
Esimene laev ehitati Käsmus 1697. 19. sajandi teisel poolel osteti Soomest esimesed suured purjekad ja neid hakati ehitama ka kohapeal. 1891 ehitati Käsmu majakas ja valmis laev "Salme", mis hiljem ookeani ületas. Käsmu lahest sai Põhja-Eesti tähtsaim laevade talvitumispaik ja oli talvi, mil seal talvitus isegi kuni 70 laeva.
1926 asutati OÜ Käsmu laevaomanikud, kellele kuulusid Eesti suurimad kaubalaevad.
1840 algas Käsmus suvitamine, kui kindral Nikolai von Dellingshausen lasi siia perekonna suvemõisa rajada.
Käsmu vaatamisväärsuste hulgas on Kabelimäel asuv Dellinghausenite kivikabel ja puukirik koos kirikaiaga. Käsmu kirikus on orelimeistri Johann Andreas Steini valmistatud ja Tallinnast Rootsi-Mihkli kirikust pärit orel, mis on üks Eesti vanimaid oreleid. Kirikus tegutseb tänapäeval Käsmu kogudus. Kalmistul on põlvitava naise figuuriga hauamonument (1937, autor Juhan Raudsepp), mida peetakse Eesti üheks kaunimaks hauamonumendiks. See on püstitatud kaugsõidukapteni Oskar Tiedemanni noorelt surnud tütre Signe mälestuseks. Kalmistule on maetud helilooja Ülo Vinter.
Käsmus asub Käsmu meremuuseum.
Alates 2008 toimub Käsmus muusikafestival Viru Folk.


Võsupere.
Võsupere on küla Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas.


Tidriku.
Tidriku (ka "Tiidriki", "Tiidrigi") on küla Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas.


Kadrina.
Kadrina on alevik Lääne-Viru maakonnas, Kadrina valla keskus.
Kadrina alevik on oma nime saanud püha Aleksandria Katariina ja 15. sajandist pärinev temanimelise Kadrina kiriku Katariina koguduse järgi.
Kadrinas on 1870. aastal seoses (Paldiski–)Tallinna–Narva raudtee avamisega ehitatud raudteejaam.
Kadrinas on 1902. aastal asutatud Kadrina Keskkool.
Kadrinas asuvad Emakeele ausammas ja mälestusmärgid Vabadussõjas langenutele ning parvlaeval Estonia hukkunutele.
21. märtsil 1989. aastal asutati Kadrinas esimene Eesti kodanike komitee.


Hulja.
Hulja on alevik Lääne-Viru maakonnas, Kadrina vallas.


Aaspere.
Aaspere on küla Lääne-Virumaal Haljala vallas.
Küla läbib Tallinna-Narva maantee.
Haldusajalugu.
Kuni 1977. aastani nimetati Aasperet Aaspere asunduseks.
Aastani 1972 oli Aaspere asundus Viitna külanõukogu keskus, seejärel läks Haljala külanõukogu koosseisu.
Aaspere asunduse maad kuulusid Aaspere kolhoosile.


Tudu.
Tudu on alevik Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, Tudu osavalla keskus.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Tudus 450 inimest. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Tudus 302 elanikku. Neist 291 olid eestlased.
Tudus asuvad Tudu põhikool, EELK Tudu kirik ja rahvamaja.
Leopold Laurson kirjeldas Tudu küla 1913. aastal järgmiselt: "See on juba päris metsinimeste elupaik. Ümber ringi metsad ja sood, niiet waew ligi pääseda. Inimesed on rumalad, ajalehti ei loe terwes külas keegi muu, kui ainult kooliõpetaja. Inimesed waatawad wanawara korjajase pääle kui mõne imelooma pääle, suud, silmad laiali, ja peawad sind koguni kolera külwajaks. On talusid kuhu sisse ei juleta lasta. Sõna Museum, paneb neid paris kohkuma, pole seda ennem sugugi kuulnud. “Mis asi see Muusejum on”. Ei aita siin ka pikk seletamine, see sõna käib juba üle Tudulaste mõistuse. Öö saatsime Tudu kooliõpetaja Weemi pool mööda Peaaegu niisamasugune kilplane, kui rahwas."


Ansi.
Ansi on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Aste küla.
Aste on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Asuküla.
Asuküla bussiootepaviljon ja bussipeatuse silt, mai 2007
Asuküla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Aula-Vintri.
Aula-Vintri on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Endla (Kaarma).
Endla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Haamse.
Haamse on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Seal asub Haamse mõis.


Hakjala.
Hakjala on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Hübja.
Hübja on küla Saare maakonnas Kaarma vallas Hübja soo ääres.


Irase.
Irase on küla Saare maakonnas Kaarma vallas Irase soo ääres.


Jootme.
Jootme on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Jõe (Kaarma).
Jõe on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Kaarma.
Kaarma on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Seal asub Kaarma Põhikool, raamatukogu.


Kaarmise.
Kaarmise on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Kaisvere.
Kaarmise on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Kasti (Kaarma).
Kasti on küla Saare maakonnas Kaarma vallas Kasti lahe ääres.
Ajalooliselt kuulus küla Püha kihelkonda.


Kaubi (Kaarma).
Kaubi on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Kellamäe (Kaarma).
Kellamäe on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Keskranna.
Keskranna on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Anseküla kihelkonda.


Kiratsi.
Kiratsi on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Kirikuküla (Kaarma).
Kirikuküla (kohalik hääldus Kerguküla) on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Kirikukülas on sündinud Oskar ja Rudolf Kallas.


Koidu (Kaarma).
Koidu on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Koidula (Kaarma).
Koidula on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Kuke.
Kuke on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Kungla (Kaarma).
Kungla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Käku.
Käku on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Šlaki kaalumine arheoloogilistel kaevamisel Käku sepikojaasemel. Kaaluna kasutatavat margapuud opereerib Tartu Ülikooli doktorant Martin Malve. Arheoloogi selja taga paistev šlakihunnik kaalus 1,3 tonni.


Laadjala.
Laadjala on küla Saare maakonnas Kaarma vallas. Küla asub Upa-Leisi maantee ääres, Kuressaare linnast 8 km kaugusel. Mõned talud paiknevad ka hajali Põduste jõe lähedal.
Küla suurus on 585 ha. 2011. aasta 1. veebruaril elas külas rahvastikuregistri andmetel 52 inimest. Külalelu on saanud uue hingamise seoses külamaja (taastatud tõllakuuri) valmimisega 2008. aastal.
Naaberkülad on Maleva, Meedla, Tahula, Kiratsi, Mõisaküla, Upa ja Sikassaare.
Külas tegutsevad Laadjala Küla Arenduse Selts ja Laugi Jahiselts.
Ajalugu.
Laadjala küla püsiasustus hakkas kujunema seoses Laadjala karjamõisa asutamisega pärast kogu maad laastanud Põhjasõda. Esimesed andmed Laadjala "(Ladjall)" mõisast pärinevad aastast 1738. Selle majandamiseks vajalikud töötegijad astati mõisamaade ääremaale. Aastal 1770 asutati Laadjala mõisa baasil nn. hospidali mõis, mille tuludega kaeti parandamatult haigete inimeste eest hoolitsemise kulusid. Laadjala mõisa peahoone ehitati aastal 1831. Aastal 1918 ehitati mõisa peahoone koolimajaks, kool lõpetas tegutsemise aastal 1970.
20. sajandi algul oli Laadjala külas 15 mõisatöölise majapidamist. 1909.a. oli Laadjalas 370,33 tiinu mõisa- ja 1082,99 tiinu talumaad.. 1924. aastal mõõdeti mõisa maad 15–20 ha suurusteks kruntideks. Sellisel moel tekkis vanasse Laadjala külla juurde uusi asundustalusid. Vanade elukohtade uuendamise ja uute ehitamise tulmusena kuj"unes 1940. aastaks välja uus Laadjala küla, kus oli 25 majapidamist.
Talud.
Igama Hargi, Igama Niidi, Jõe, Jõeniidi, Kalda, Kalju, Kasemetsa, Kivi, Kooli, Kopli, Loigu, Metsa Johani, Metsa Kristjani, Mõisa, Mäe, Nurga, Niidi, Põllumaja, Süleniidi, Sülla, Tehvena, Uus Kungla, Uusi ja Vainu.
Endised taluasemed: Allika, Igama, Kaasiku, Kõrts(i), Maki-Antsu Kõrts, Põlde, Rumma, (Tondi-)Saadu, Vidriku, Ärbli.
Vanim seni teadaolev Põhjasõja järgne elupaik Laadjala külas on Saadu talu. Talus elas mõisa nahaparkal.


Laheküla (Kaarma).
Laheküla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Valgjärve valla vapp.
Valgjärve valla vapp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Valgjärve valla vapp.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil sinine lainelõikeline piit ja must, kuldse nokaga kotkapea.
Põhjendus.
Kotkapea meenutab, et valla territoorium on Eestis üks tähtsamaid konnakotkaste pesitsemisalasid. Konnakotkas on eelkõige hästi hooldatud ja niidetud põldulel pesitseja.
Vapikilbi kollane taustvärv sümboliseerib kuldseid viljapõldusid, valla elanike töökuse tulemusel saavutatavat jõukust ning materiaalseid ja vaimseid hüvesid.
Vapi sinine lainelõikeline piit on vete (Valgjärve ja teiste vallas asuvate veekogude) võrdkuju, aga samuti ka taevaavaruse ning optimistlike tulevikupüüdluste sümbol. Laineline joon iseloomustab ka vallale iseloomulikku kuppelmaastikku.
Välislingid.
Vapp


Valgjärve valla lipp.
Valgjärve valla lipp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Valgjärve valla lipp.
Lipp on kinnitatud 2005.
Lipu kirjeldus.
Valla lipuks on ristkülikukujuline vapilipp normaalsuurusega 105x165 cm, laiuse ja pikkuse suhe on 7: 11 ühikut.
Põhjendus.
Kotkapea meenutab, et valla territoorium on Eestis üks tähtsamaid konnakotkaste pesitsemisalasid. Konnakotkas on eelkõige hästi hooldatud ja niidetud põldudel pesitseja.
Kollane värv sümboliseerib kuldseid viljapõldusid, valla elanike töökuse tulemusel saavutatavat jõukust ning materiaalseid ja vaimseid hüvesid.
Sinine lainelõikeline piit on vete (Valgjärve ja teiste vallas asuvate veekogude) võrdkuju, aga samuti ka taevaavaruse ning optimistlike tulevikupüüdluste sümbol. Laineline joon iseloomustab ka vallale iseloomulikku kuppelmaastikku.
Välislingid.
Lipp


Vive Tolli.
Vive Tolli (aastani 1952 Pajusoo; sündinud 28. juulil 1928) on eesti graafik.
Elukäik.
Ta lõpetas aastal 1947 Tallinna 3. Keskkooli. Aastast 1947 õppis ta kaks aastat Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis keraamikat. Lõpetas aastal 1953 Eesti Riiklik Kunstiinstituudi graafika erialal. Ta on end mitmel pool täiendanud, sealhulgas aastal 1969 Jugoslaavias ja aastal 1987 Kanadas.
Ta töötas aastatel 1953–1982 vabakunstnikuna. Seejärel töötas ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis õppejõuna; aastast 1987 dotsendina ja aastast 1992 professorina.
Ta sai aastal 1965 ENSV teeneliseks kunstnikuks ja aastal 1978 Eesti NSV rahvakunstnikuks. Ta on aastast 1957 Kunstnike Liidu liige ja aastast 1972 Soome Kalevala seltsi auliige.
Looming.
Vive Tolli looming hõlmab peale traditsioonilise graafika ka raamatuillustratsioone, eksliibriseid, pisigraafikat ja plakateid.
Teda on pärjatud arvukate auhindadega rahvusvahelistel näitustel. Aastal 1978 anti talle Kristjan Raua nimeline kunstipreemia, 1998. aastal Wiiralti auhind. Aastal 2008 sai ta Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhinna. 2001. aastal anti talle Valgetähe III klassi teenetemärk.
Isiklikku.
Tema abikaasa Lembit Tolli on skulptor, tütar Tuulikki Tolli on teatrikunstnik. Tema ema oli Tallinna I Tütarlaste Gümnaasiumi inspektor, vanaisa Timotheus Kuusik oli koolmeister ja kirjanik, onu Aleksis Kuusik oli koolmeister ja koolijuht, teine onu Vladimir Kuusik oli Viljandi, Tartu ja Tallinna ringkonnakohtu esimees.


Värska.
Värska on alevik Põlva maakonnas, Värska valla keskus.
Värskat on esmakordselt mainitud 1585. aastal.
Värskas asub Värska Sanatoorium ja seal toodetakse Värska mineraalvett.
Värska kirik (EAÕK Värska Püha Georgiose kirik) on pühitsetud Pühale Jürile, aleviku kirmaskipäev on vana kalendri jüripäev.


Laoküla (Kaarma).
Laoküla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Lilbi (Kaarma).
Lilbi (ehk Libli) on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Maleva (Kaarma).
Maleva on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Meedla.
Meedla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Metsaküla (Kaarma).
Metsaküla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Ajalooliselt kuulus küla Mustjala kihelkonda.


Mullutu.
Mullutu on küla Saare maakonnas Kaarma vallas Mullutu-Suurlahe lähistel.


Muratsi.
Muratsi on küla Saare maakonnas Kaarma vallas Muratsi poolsaarel Muratsi lahe ääres.
Muratsis on olemas oma sadam. Üks linnalähedasi kohti, mis on tuntud oma ilusa looduse poolest.


Mändjala.
Mändjala on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Küla on ajalooliselt kuulunud Anseküla kihelkonda.


Mõisaküla (Kaarma).
Mõisaküla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Nasva.
Nasva on alevik Saare maakonnas Kaarma vallas.
Alevikust voolab läbi Nasva jõgi, mille suudmes on Nasva sadam.
Ajalooliselt kuulus Nasva Anseküla kihelkonda. Nasva on alevik alates 2011. aasta 10. augustist, varem oli seal küla.
Aadressikohad: Jõe tänav, Kuressaare maantee, Lahe tänav, Lahe põik, Laidu tänav, Mere tänav, Oja tänav, Sõrve maantee, Tiigi tänav, Tuletorni tänav, Ülejõe tänav.


Nõmme (Kaarma).
Nõmme on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Parila (Kaarma).
Parila ehk Randvere-Parila on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Piila.
Piila on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Külas asub Piila Peaingel Miikaeli kirik.


Praakli.
Praakli on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Pähkla.
Pähkla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Pärni.
Pärni on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Põlluküla (Kaarma).
Põlluküla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Randvere (Kaarma).
Randvere on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


890. aastad.
890. aastad on aastad 890 – 899 pKr.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad - 890. aastad - 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad 940. aastad
Aastad: 890 891 892 893 894 895 896 897 898 899


Saia.
Saia on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Sepa (Kaarma).
Sepa on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


880. aastad.
880. aastad on aastad 880 – 889 pKr.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad - 880. aastad - 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad 930. aastad
Aastad: 880 881 882 883 884 885 886 887 888 889


Sikassaare.
Sikassaare on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Tahula.
Tahula on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


870. aastad.
870. aastad on aastad 870 – 879 pKr.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad - 870. aastad - 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad 920. aastad
Aastad: 870 871 872 873 874 875 876 877 878 879


Tamsalu (Kaarma).
Tamsalu (Tammsalu) on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Tõlli (Kaarma).
Tõlli on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Tõrise.
Tõrise on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


860. aastad.
860. aastad on ajavahemik 860. aasta algusest kuni 869. aasta lõpuni.


Tõru küla.
Tõru on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Uduvere.
Uduvere on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Sellenimelisest külast rääkis oma naljandites alati Kärna Ärni.


850. aastad.
850. aastad on aastad 850 – 859 pKr.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad
Aastad: 850 851 852 853 854 855 856 857 858 859


Unimäe.
Unimäe on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Upa.
Kooli bussipeatus Kuivastu-Kuressaare maanteel Upa külas
Upa on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.
Seal asub Kuressaare Ametikooli üks õppekompleks.
Upa külas asus Saaremaa mässu nime all tuntks saanud relvastatud tegevuse juhtstaap.
Upa külas asub Saaremaa kirikute ajaloos olulisel kohal seisev Prohvetikivi.


Vantri.
Vantri (Vintri) on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Vatsküla.
Vatsküla on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Vestla.
Vestla (Vestli) on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Viira (Kaarma).
Viira on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Õha.
Õha on küla Saare maakonnas Kaarma vallas.


Tori valla vapp.
Tori valla vapp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tori valla vapp.
Vapp on kinnitatud 26. veebruaril 1996.
Vapi kirjeldus.
Lainelise lõikega pikuti poolitatud hõbe-rohelisel kilbil vastasvärvides hobuseraud.
Põhjendus.
Vapijaotus viitab vallamaade paiknemisele mõlemal pool Pärnu jõge.
Lainelõige tähistab valda läbivaid jõgesid ja soid.
Hobuseraud osutab Tori vallale tunnustust toonud Hobusekasvatusele ja sümboliseerib ühtlasi vallarahva õnnelootust.
Välislingid.
Vapp


Aste alevik.
Aste on alevik Saare maakonnas Kaarma vallas.
Seal asub Aste Põhikool.


Mooste.
Mooste on alevik Põlva maakonnas, Mooste valla keskus. Asub Mooste järve kaldal.
Moostes on lasteaed, Mooste Põhikool, raamatukogu ja kultuurimaja.


Jõgeva alevik.
Jõgeva alevik on alevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas.
Asend.
Jõgeva alevik asub Jõgeva linnast 2,5 kilomeetri kaugusel põhja pool Tallinna-Tartu raudtee ääres. Alevik piirneb lõunas Jõgeva-Mustvee maantee, läänes Tallinn-Tartu raudtee, põhjas Liivoja küla ning läänes Pedja jõe ja Võduvere külaga.
Ajalugu.
Jõgeva alevik on kujunenud ajaloolise Jõgeva mõisa ümber. 16. sajandi II poolel rajatud mõisa ümber hakkas asustus ja hoonestus tekkima pärast Tapa-Tartu raudtee valmimist 1876. aastal. Mõis riigistati 1917. aastal ja 1920. aastal alustas seal tegevust Jõgeva Sordikasvandus. Suurem osa mõisamaast ja -hoonetest jäi Eesti Seemnevilja Ühisuse kasutusse.
Jõgeva aleviku nime kannab endine mõisasüda ametlikult Eesti taasiseseisvumisest alates. Varem on seda nimetatud nii sordiaretusjaamaks kui ka Jõgeva näidissovhoosi keskasulaks.
Tänapäev.
Jõgeva alevikus tegutsevad 1950. aastal avatud lasteaed, noortekeskus ja kultuuriselts Vanaveski.


Urumarja.
Urumarja on küla Pärnumaal Tori vallas.


Selja (Tori).
Selja on küla Pärnumaal Tori vallas.


Abaja (Kihelkonna).
Abaja on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas Abaja lahe ääres.


Abula.
Abula on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.
Abula küla asub Mustjala kihelkonnas.


Aste.
"Aste" on mitmetähenduslik sõna ning ka kohanimi.


Kallaste (Kihelkonna).
Kallaste on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Kalmu.
Kalmu on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Karujärve.
Karujärve (endine Dejevo) on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Kehila.
Kehila on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Kiirassaare.
Kiirassaare on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas Kiirassaare lahe ääres.


Kotsma.
Kotsma on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Kuralase.
Kuralase on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Kuremetsa.
Kuremetsa on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Kurevere (Kihelkonna).
Kurevere on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Kuumi.
Kuumi on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Kuusiku (Kihelkonna).
Kuusiku on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Kõruse.
Kõruse on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Kõõru.
Kõõru on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Liiva (Kihelkonna).
Liiva on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Lätiniidi.
Lätiniidi on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas Paatse soo ääres.


Läägi.
Läägi on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Metsaküla (Kihelkonna).
Metsaküla on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Mäebe (Kihelkonna).
Mäebe ehk Mäepää on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Neeme (Kihelkonna).
Neeme on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Odalätsi.
Odalätsi on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.
Küla lähedal on Odalätsi allikad.


Oju.
Oju on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Pajumõisa.
Pajumõisa on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Pidula.
Pidula on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas Pidula lahe ääres.
Külas paiknes Pidula mõisa keskus ning seal asub Pidula tiik.


Rannaküla (Kihelkonna).
Rannaküla on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Harku.
Harku on alevik Harju maakonnas Harku vallas. Asub Tallinnast vahetult läänes.
Harkus asub Harku mõisaansambel koos pargiga ja Eesti Maaülikooli Eksperimentaalbioloogia Instituut.


Velise Sillaotsa Talumuuseum.
Velise Sillaotsa Talumuuseum asub Raplamaal, Märjamaa vallas.
Muuseumi rajas 1982. aastal kodu-uurija ja kultuuriloolane Aleksei Parnabas (1919–1986).
Ekspositsioon annab ülevaate Kagu-Läänemaa (Velise ja Vigala valla) maarahva elust, töödest ja tegemistest ning tööriistadest 19. sajandi keskpaigast lähiminevikuni. Suurem osa põllutööriistu on kohalike tehtud. Haruldane eksponaat on kohaliku meistrimehe valmistatud kettaajamiga rehepeksumasin. Mitmed eksponeeritud masinad on ikka veel töökorras.
Taluhoonete ümber on looduskaitsealused puud. Dendraariumis kasvab 170 puu- ja põõsaliiki.
Muuseumis peetakse talguid ja teemapäevi, rahvapidusid ja näitemänge.


Ferenc Zenthe.
Ferenc Zenthe (24. aprill 1920 Salgótarján, Ungari – 30. juuli 2006 Budapest) oli ungari näitleja.
Näitlejakarjääri alustas Ferenc Zenthe 1944 Pécsi Rahvusteatris. Enamiku oma elust, aastast 1952 kuni surmani, oli näitleja Budapesti Madáchi-nimelises teatris.
Ta on mänginud ka raadio- ja telesarjades ning 71 mängufilmis. Eestlastele tuntuim on tema roll 18. sajandi vabadusvõitleja kapten Tenkesina, kellest 1963–1965 valmisid telesari ja mängufilm.
2005. aastal sai ta Ungari rahvanäitleja tiitli. 30. juulil 2006. aastal suri ta vähki.
Välislingid.
Zenthe, Ferenc
Zenthe, Ferenc
Zenthe, Ferenc


Rootsiküla (Kihelkonna).
Rootsiküla on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Sepise.
Sepise on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Tagamõisa (Kihelkonna).
Tagamõisa on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas Tagamõisa poolsaarel. Kuni 1998. aastani kandis küla nime Tagala.
Külas on asunud Tagamõisa mõis.


Tammese.
Tammese on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Tohku.
Tohku on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Vaigu.
Vaigu on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Varkja.
Varkja on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Vedruka.
Vedruka on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.
Küla läbib Vedruka oja.


Viki küla.
Viki on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.
Viki külas Mihkli talus asub Saaremaa Muuseumi filiaalina tegutsev Mihkli Talumuuseum.
Viki küla läbivad Kuressaare–Viidu–Lümanda ning Kuressaare–Kihelkonna–Veere bussiliinid.
Viki külas on sündinud eesti helilooja ja organist Peeter Süda (1883–1920).
Ajalugu.
Viki küla kasvas välja pundenikutalust, mille rajas 1592 Virita Ficke Clement. 17. sajandi teisest poolest on teada Vicke Simoni talu, mille maad paiknesid isoleeritud lappidena soode, metsade ja kiviste seljandike vahel.
Pajumõisa kroonumõis lõi arvatavalt pärast Põhjasõda ümbruskonda uusi talusid; kõigile anti Wicki nimi. Kihelkonna koguduse meetrikaraamatutes Põhjasõja järgsest ajast on mainitud nimed Wicki Peter, Wicki Thomas ja Wicki Iak, keda ajaloolased on pidanud uuteks elanikeks. Aastast 1745 on lisaks neile teada ka Jüri pere ja Reinu pere.
Aastal 1778 mainiti esimest korda Viki küla ("Dorf Wicki").
Aastaks 1823 olid kõik küla talud läinud üle Kihelkonna kirikumõisale.
2009. aastal anti välja küla ajalugu käsitlev raamat.


Virita.
Virita on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Üru.
Üru on küla Saare maakonnas Kihelkonna vallas.


Kihelkonna.
Kihelkonna on alevik Saare maakonnas 33 km kaugusel Kuressaarest Kihelkonna lahe ääres, Kihelkonna valla halduskeskus. Alevikus on üle 500 elaniku.
Alevikus asuvad Kihelkonna Põhikool, Kihelkonna Mihkli kirik ja Kihelkonna laululava.


Kaali (täpsustus).
Kaali on mitme Eesti koha nimi


Omavalitsuste esinduskogude poolt valitud esindajate kogu.
Omavalitsuste esinduskogude poolt valitud esindajate kogu ülesandeks 1938. aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse alusel oli esitada kolmas kandidaat (peale Riigivolikogu ja Riiginõukogu esitatud kandidaatide) Vabariigi Presidendi kohale.
Esindajate kogu koosnes kaheksakümnest maaomavalitsuste ja neljakümnest linnaomavalitsuste poolt valitud esindajast. Ainus esindajate kogu koosseis valiti 9. aprillil 1938 ja tuli kokku Tallinnas 23. aprillil 1938. Koosolekut juhatas Valimiste Peakomitee esimees Peeter Puusep. Kaarel Leesment Pärnumaalt seadis Vabariigi Presidendi kandidaadiks üles Konstantin Pätsi. Koosolek valis, 113 häälega poolt ja 5 häälega vastu, Konstantin Pätsi Vabariigi Presidendi kandidaadiks.
Kuna kõik kolm Vabariigi Presidendi kandidaati ülesseadvad asutist olid seadnud Vabariigi Presidendi kandidaadiks Konstantin Pätsi, korraldati 24. aprillil 1938 nende ühine koosolek, mis valis Konstantin Pätsi Vabariigi Presidendiks 219 poolthäälega 240-st. Kuna poolthääli oli rohkem kui kolm viiendikku valimiskoosoleku valimiskoosoleku seadusliku koosseisu häältest, loeti Konstantin Päts Vabariigi Presidendiks valituks ja rahvahääletus jäi ära.
Tallinnas sel ajal toimunud Euroopa 1938. aasta maadlusvõistluste tõttu olid kõik hotellikohad reserveeritud, seetõttu lubati esindajate kogu liikmeil ööbida Tallinna raudteejaamas magamisvagunites.
Valimiste Peakomitee otsus 24. aprillist 1938 Riigihoidja Konstantin Päts’i Vabariigi Presidendiks valituks tunnustamise kohta..
Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 40 alusel seavad kandidaate Vabariigi Presidendi kohale Riigivolikogu, Riiginõukogu ja omavalitsuste esinduskogude poolt valitud esindajate kogu. Kõik need asutised seadsid Vabariigi Presidendi ainsaks kandidaadiks oma koosolekuil 23. aprillil 1938. a. härra Riigihoidja Konstantin Päts’i. Põhiseaduse sama paragrahvi viiendas lõikes antud normide kohaselt peetakse, kui on üles seatud ainult üks kandidaat, Riigivolikogu esimehe kokkukutsel ja juhatusel kõigi kolme kandidaati ülesseadnud asutise ühine valimiskoosolek, ja kui ülesseatud kandidaat saab sellel valimiskoosolekul salajasel hääletamisel poolt vähemalt kolm viiendikku valimiskoosoleku seadusliku koosseisu häältest, siis see kandidaat loetakse Vabariigi Presidendiks valituks. Riigivolikogu, Riiginõukogu ja omavalitsuste esinduskogude poolt valitud esindajate kogu ühine koosolek Vabariigi Presidendi valimiseks toimus Vabariigi Presidendi valimise seaduse (RT 1937, 71, 591) § 63 nõudeile vastavalt pühapäeval, 24. aprillil 1938. Sellel valimiskoosolekul sai ülesseatud kandidaat härra Riigihoidja Konstantin Päts salajasel hääletamisel poolt 219 häält. Et valimiskoosoleku seaduslik koosseis on Põhiseaduse § 67., 84. ja 40. kolmanda lõike p. 3 kohaselt 240, siis on seega Vabariigi Presidendi kohale ülesseatud kandidaadile valimiskoosolekul 24. aprillil 1938 poolt antud häälte üldarv 219 rohkem kui kolm viiendikku valimiskoosoleku valimiskoosoleku seadusliku koosseisu häältest. Kõige eeltooduga arvestades ja kohaldades Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 40. ja Vabariigi Presidendi valimise seaduse § 67. Valimiste Peakomitee otsustas tunnustada härra Riigihoidja Konstantin Päts’i valituks Eesti Vabariigi Presidendiks ja sellest kuulutada Riigi Teatajas.
Peakomitee esimees P. Puusep.
Peasekretär Artur Mägi.


Ruhnu küla.
Ruhnu on Ruhnu valla ja Ruhnu saare ainuke küla, asukohaga Saare maakonnas.


Mitokonder.
Mitokondrid (varasemas eesti keeles ka "mitokondrion") on raku energiat tootvad organellid. Rakubioloogias nimetatakse mitokondriks suurt rakusisest organelli, mis on ümbritsetud kahe membraaniga. Mitokondrites viiakse lõpule glükoosi lagundamine ja sünteesitakse makroergilisi ühendeid (ATP). Nad on nähtavad valgusmikroskoobis. Mitokondrite olemasolu rakkudes selgus 19. sajandil, rakust eraldamine osutus võimalikuks 20. sajandil.
Mitokondrid on silindrikujulised organellid diameetriga 0,5–1 µm, sarnanedes bakteritele, ning on 1–10 µm pikad. Eukarüootses rakus võib esineda tuhandeid mitokondreid. Näiteks maksarakkudes on neid näha 1000–2000. Mitokondrite arv rakus varieerub vastavalt organismile ja koele ning need organellid võtavad enda alla mahuka osa raku tsütoplasma ruumalast. Need on väga liikuvad ja plastilised organellid, oma kuju pidevalt muutvad. Liikudes tsütoplasmas, on nad tihti seondunud mikrotuubulitega. Mitokondrites viiakse suhkrute metabolism lõpuni, püruvaat imporditakse mitokondrisse ja oksüdeeritakse hapniku abil süsihappegaasiks ja veeks. See võimaldab rakul toota 15 korda rohkem ATP-d, kui võimaldaks vaid glükolüüs. Ilma mitokondrita peaks eukarüootse raku ATP süntees sõltuma ainult anaeroobsest glükolüüsist.
Kahe membraani tõttu on mitokondrites mitu erinevat kompartmenti: välismembraan, sisemembraan, membraanidevaheline ruum ja maatriks. Mitokonder sisaldab oma mitokondriaalset DNA-d ning ribosoome. Arvatakse, et energiat tootvad organellid, nii mitokondrid kui ka kloroplastid, arenesid endosümbioosi teel. Endosümbioosi teooria väidab, et prokarüoot „neelas alla” algelise eukarüootse raku ning omavahel arendati sümbioosne suhe. See hüpotees seletab, kuidas on võimalik mitokondril sisaldada oma DNA-d ja ribosoome.
Mitokondri struktuur.
Mitokonder on ümbritsetud kahe membraaniga, mille vahele jääb membraanidevaheline ruum. Sisemembraaniga ümbritsetud piirkonda nimetatakse maatriksiks. Kõik need neli kompartmenti, välismembraan, sisemembraan, membraanidevaheline ruum ja maatriks sisaldavad ainulaadset valkude kogumikku. Enamik neist valkudest kodeeritakse tuumas ja imporditakse mitokondrisse läbi tsütoplasma spetsiaalsete translokaaside abil, milleks välismembraani jaoks kasutatakse TOM-i (eellasvalgu välismembraanis asuv translokaas) ja sisemembraani jaoks TIM-i (eellasvalgu sisemembraanis asuv translokaas).
Välismembraan.
Mitokondri välismembraan koosneb lipiididest ja valkudest suhtes 1:1. Sisaldab mitu poriini molekuli, mis on multimeerne transpordivalk. Poriin moodustab veekanaleid läbi lipiidse kaksikkihi välismembraanis. Kanal moodustab sõela, mis on läbitav kõigile molekulidele suuruses 5000 daltonit või vähem. Sellest suuremad molekulid läbivad välismembraani ainult valgu N-terminaalses otsas paikneva signaaljärjestuse ja translokaasi seondumise abil.
Sisemembraan.
Sisemembraani lipiidne kaksikkiht koosneb 20% lipiididest ja 80% valkudest. Sisaldab suures hulgas kardiolipiidi, mis teeb temast üsna läbimatu membraani, lisaks puuduvad selles poriinid. Sisemembraan sisaldab transportvalke, mis teevad selle valikuliselt läbitavaks väikestele molekulidele, mis metaboliseeritakse mitmete maatriksi ensüümide abil. Sisemembraani pinda suurendavad väljasopistused, mida nimetatakse kristadeks. Kristad sisaldavad valke, millel on kolm funktsiooni: oksüdatsioonireaktsioonide läbiviimine elektronide transpordi ahelas, ATP süntaasi olemasolu ning metaboliitide transport sisemembraani ja maatriksi vahel. Läbi ATP süntaasi liiguvad väljapumbatud prootonid tsütosoolist maatriksisse osalemaks mitokondriaalses elektronide transpordi ahelas. Prootonite elektrokeemiline gradient, mis paneb tööle ATP süntaasi, tekib sisemembraanil. Membraan on läbimatu ioonidele ja enamikule väikestele laetud molekulidele.
Membraanidevaheline ruum.
Membraanidevaheline ruum on välis- ja sisemembraani vahel olev piirkond, sisaldades mitmeid ensüüme, mis kasutavad ATP-d. Erinevalt sisemembraanist on välismembraan läbitav ioonidele ja väikestele molekulidele, seega on selle ala ensüümide sisaldus sarnane tsütosoolile.
Maatriks.
Maatriks on ruum, mis on ümbritsetud mitokondri sisemembraaniga. Maatriksis toimub ATP süntees sisemembraanis lokaliseeruva ATP süntaasi abil. Maatriks sisaldab segu sadadest ensüümidest, kaasa arvatud need, mis on vajalikud püruvaadi ja rasvhapete oksüdatsiooniks ning tsitraaditsükliks. Maatriksis sisalduvad ka mitu identset koopiat mitokondriaalsest DNA genoomist, mitokondri ribosoomid, tRNAd ja mitmed ensüümid mitokondri geenide ekspressiooniks.
Funktsioonid.
Mitokondri kõige üldisemaks funktsiooniks on energia tootmine. Metabolismireaktsioonidest olulisemad on esiteks mitokondri maatriksis toimuv püruvaadi ja rasvhapete oksüdatsioon süsihappegaasini, millega kaasneb NADH ja FADH2 teke. Teiseks elektronide transport NADPH-lt ja FADH2-lt hapnikule, mis toimub mitokondrite sisemembraanis ja millega kaasneb prootonite kontsentratsiooni erinevuse teke kahel pool mitokondri sisemembraani. Kolmandaks ATP süntees, mis toimub mitokondrite sisemembraanis paikneva ATP süntaasi vahendusel prootonite kontsentratsiooni gradiendi ärakasutamisel. Ka püruvaadi dehüdrogenaasi kompleks asub mitokondri maatriksis.
Püruvaadi dehüdrogenaasikompleks ja tsitraaditsükkel.
Mitokonder saab kasutada kütusena nii püruvaati kui rasvhappeid. Mitokondrisse transporditud püruvaat võib kasutada ensüümidena nii püruvaadi karboksülaasi (glükogeoneetilises rajas) kui ka püruvaadi dehüdrogenaasi (esimene ensüüm püruvaadi dehüdrogenaasi kompleksist). Püruvaat või rasvhapped konverteeritakse atsetüül-CoA-ks, mis on väga oluline vaheühend metabolismis ning tsitraaditsükli substaat. Järgnevalt oksüdeeritakse atsetüülirühmad maatriksis tsitraaditsükli abil, mis konverteerib süsinikuaatomid süsihappegaasiks. Süsihappegaas seejärel eraldub. Oksüdatsioon genereerib elektrone, mis saavad edasi kantud NADH ja FADH2 abil. Need elektronid transporditakse mitokondri sisemembraani, kus nad sisenevad mitokondriaalsesse elektronide transpordi ahelasse. Tekkinud redutseeritud koensüümid NADH ja FADH2 kasutatakse ATP sünteesiks oksüdatiivse fosforüleerimise protsessis.
Rasvhapete oksüdatsioon.
Rasvhapete oksüdatsiooni põhirada on β-oksüdatsioon. Nimetus tuleneb substraadiks kasutatava rasvhappe aktiivvormi β-süsiniku kasutamisest selles protsessis. Kuna rasvhappe aktiivvorm (atsüül-CoA) ei läbi mitokondri sisemembraani iseseisvalt, transporditakse atsüülijääk karnitiini osalusel mitokondritesse. Tekib ühend rasvhappeatsüül-CoA. See oksüdeerub astmeliselt. Iga astmega eraldub rasvhappe ahelast kahesüsinikuline aktiivne atsetüülijääk, st ühe astmega lüheneb rasvhappeahel kahe süsiniku võrra. Samuti tekivad iga astme läbimisel koensüümid NADH ja FADH2. Iga β-oksüdatsiooniring toodab kuni 15 ATP molekuli koostöös hingamisahelaga. Reaktsioon toimub kuni kogu rasvhappeatsüül-CoA on lagunenud atsetüül-CoA molekulideks. Atsetüül-CoA molekulid lülituvad tsitraaditsüklisse ja oksüdeeruvad süsihappegaasini. Tekkivad NADH ja FADH2 oksüdeeruvad mitokondriaalses elektronide transpordi ahelas. Iga NADH oksüdeerumine annab kümme prootonit ja iga FADH2 oksüdeerumine kuus prootonit maatriksist kahe membraani vahelisse piirkonda. Rasvhapete oksüdatsioon on maksarakkude põhiline ATP allikas. Enamikus teistes rakkudes toimub see ilma ATP sünteesita peroksüsoomides.
Mitokondriaalne elektronide transpordi ahel ehk hingamisahel.
Mitokondriaalse elektronide transpordi ahela e hingamisahela peamine funktsioon on ATP tootmine. Püruvaadi dehüdrogenaasi kompleksis ning tsitraaditsüklis moodustunud NADH ja FADH2 annavad prootonid ja elektronid ära hingamisahelale. Ülekanne toimub redokspaaride (elektronide aktseptor/elektronide doonor ehk iga ülekandja on vaheldumisi oksüdeerunud ja redutseerunud vormis) vahel, mida saab iseloomustada redokspotentsiaali abil. Elektronid liiguvad negatiivsema redokspotentsiaaliga ühendilt positiivsema redokspotentsiaaliga ühendile. NADH ja FADH2 on kõrge negatiivse redokspotentsiaaliga, elektronid liiguvad nendelt positiivsena redokspotentsiaaliga ühenditele. Hingamisahel algab oksüdeeritavalt ühendilt vesinikuaatomite äravõtmisega ning lõpeb elektronide ja prootonite astmelise ülekandega õhuhapnikule, kokkuvõttes tekib vesi. Lisaks koensüümidele NADH ja FADH2 on hingamisahelas olulised ka koensüüm Q ning raud-väävel tsentrid. Mitokondri sisemembraani kristades asuvad kindlas järjestuses funktsionaalsed hingamisahela kompleksid, mida nimetatakse kompleks I, II, III ja IV. Elektronide pumpamine maatriksist membraanidevahelisse ruumi toimub kõigis kompleksides välja arvatud kompleks II, kuna tema redokspotentsiaali muut pole piisav ATP sünteesiks. Iga kahe NADH elektroni ülekandega hapnikule sünteesitakse kuni kolm ATP, FADH2 võimaldab vastavalt toota kaks ATP-d. Elektronide transport hingamisahelas on eksergooniline protsess, kuna NADH ja FADH2 on väga head elektronide doonorid ning hapnik on väga hea elektronide aktseptor. Tekkiva vaba energia suur muut konverteeritakse ATP sünteesimiseks läbi protsessi, mida nimetatakse oksüdatiivseks fosforüleerimiseks. Nimelt põhjustab prootonite transport mitokondri maatriksist membraanidevahelisse ruumi sisemembraani välispinna positiivse laadumise, maatriksipoolne pind laadub aga negatiivselt. Selle tõttu tekib prootonite elektrokeemiline gradient mitokondri sisemembraanil. Gradient on jõuks, mis võimaldab ATP süntaasil toota ATP-d.
Mitokondri valgud ja genoom.
Tuumas asuv DNA kodeerib suure osa mitokondri geene. Nendest kodeeritud valgud sünteesitakse tsütosoolsetel ribosoomidel ja transporditakse mitokondrisse. Mitokondri enda kodeeritud vähesed valgud asuvad põhiliselt mitokondrite sisemembraanil. Valkude transpordil mitokondrisse kasutatakse lisaks ATP lagundamise energiale ka elektrokeemilise gradiendi energiat. Mitokondri maatriksisse liikumise signaal on valkude N-terminaalse otsa 15–30 aminohappe pikkune signaaljärjestus. Valgu liikumine läbi kahe membraani vajab multimeerseid valgukomplekse TIM ja TOM.
Mitokondriaalne DNA on endosümbioosi tõttu sarnane prokarüootidele, struktuur on rõngasjas. Ühes mitokondris võib esineda kuni 15 mtDNA koopiat. Mitokondrite genoom pärandub emaliini pidi, muteerub umbes kümme korda kiiremini kui rakutuumas paiknev DNA ning mitokondrile on omane rekombinatsiooni puudumine. Need omadused koostöös mtDNA mutatsioonidega võimaldavad koostada fülogeneetilisi puid ning analüüsida inimpopulatsioonide rännet ja ajalugu. Inimese mitokondriaalne DNA on üks väiksemaid, pikkusega 16 569 aluspaari, kodeerib kahte rRNA ja 22 tRNA tüüpi.


Gideon.
Gideon (ka "Giideon"; heebrea keeles "גִּדְעוֹן") on Piibli tegelane Kohtumõistjate raamatust. Tema lugu jutustatakse peatükkides 6, 7 ja 8.


Giideon.
Giideon on Aa külas Aa ranna ääres endise Aa pioneerilaagri alal tegutsev Eesti Metodisti Kiriku lastelaager.
Laagris on 15 hoonet, mis võivad mahutada kuni 400 inimest.
Ajalugu.
Eesti Metodisti Kirik sai 1993. ja 1994. aasta suvel laagri Eesti Põlevkivilt rendile.
Eesti Põlevkivi peadirektor Väino Viilup oli nõus laagrit kirikule tasuta kasutada andma, kuid tegi ka ettepaneku laager välja osta. USA Oklahoma osariigi Tulsa metodisti kirik finantseeris seda ostu. 15. märtsil 1995 kirjutasid superintendent Olav Pärnamets ja Väino Viilup ostulepingule alla. Samal päeval määrati kirikuvalitsuse otsusega laagri direktoriks Artur Põld, kes on sellel ametikohal tänaseni. Praeguseks kuulub kirikule peale hoonete ka maa (24,75 ha).
Laagrit on toetanud ja abistanud ameeriklased. Laagri vahetused on rahvusvahelised: peale Eesti eesti ja vene laste käib laagris lapsi Lätist, Venemaalt, Soomest, Rootsist ja Saksamaalt.


Alderney.
Alderney on saar La Manche'i väinas Cotentini poolsaare lähedal, kõige põhjapoolsem Kanalisaartest.
Saar on künklik, kõrgus kuni 86 meetrit.
Alderney on Briti kroonisõltkond.


Vainupea.
Vainupea (varem Vainopea) on küla Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas.
Asub Vainupea jõe suudmes Soome lahe kaldal.
Vainupeal asub kirik, jahisadam ja pansionaat.


Karepa.
Karepa on küla Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas.
Asub Selja jõe suudmes Soome lahe kaldal.
Karepal asub raamatukogu ja kunstnik Richard Sagritsa majamuuseum.
Karepal on sündinud Villem Alttoa ja Arno Kasemaa.
Karepa piirneb läänes Rutja külaga.


Kuijõe.
Kuijõe on küla Lääne maakonnas Risti vallas, Ristist loode pool.
Külas asub Kuijõe mõis.
Kuijõe jääb ajaloolise Kullamaa kihelkonna alale.


Kaiu.
Kaiu on alevik Rapla maakonnas, Kaiu valla keskus.


Hellamaa (Muhu).
Hellamaa on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Külas asub üks kahest Muhu saare õigeusu kirikust – Hellamaa kirik.


Koguva.
thumb
Koguva on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Asustust Koguvas tõendavad juba kiviaegsed kalmed küla lähedal.
Koguva küla on teada kirjalikust allikast 1532. aastast, kui ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas Hanskele ja tema pojale vabatalu. Ainukeses tänini säilinud eestlastele antud vabaduskirjas on kirjas ka märkimisväärsed kohustused: nad peavad pidama ratsakäskjalga Soneburgi (Maasilinna) ordufoogti teenistuses, maksma summa hõbedas ja andma aastas ühe kostituse foogti kaaskonnale.
Hiljem, Rootsi ajal asendusid kohustused ordu ees postiveokohustusega, mis sisaldas posti vedamist Saaremaa idarannalt üle Väikese väina, läbi Muhu saare, üle Suure väina kuni Pärnuni välja. Hanske järglaste hulgast kujunes välja kaheksa põhitalu: Tooma, Hansu, Käspri, Jürna, Tõnisse, Andruse, Vanatoa ja Välja. Lisaks on Koguvas mõned teomeeste talud (Sumari, Laasu) ning väiksemad popsikohad.
Hanske järglased said perekonnanimeks Schmuul, mida erinevatel aegadel on kuulmise järgi üleskirjutatud ja mugandatud ka kui Smuul, Shmuul ja Muul.
Koguvas asub Muhu muuseum, mis asutati nõukogude perioodil kui kirjanik Juhan Smuuli muuseum.


Liiva (Muhu).
Liiva on küla Saare maakonnas Muhu vallas. Muhu valla keskus ja elanike arvult suurim küla.
Külas asub Muhu Katariina kirik.
Külas tegutsevad põhikool, raamatukogu ja lasteaed.


Kuivastu.
Kuivastu (varem ka Kuivaste) on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Seal asub Kuivastu alumine tulepaak, Kuivastu sadam ja Kuivastu ülemine tulepaak.


Pädaste.
Pädaste on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Seal on Pädaste mõis.


Avinurme.
Avinurme on alevik Ida-Viru maakonnas, Avinurme valla keskus. Asub Avijõe ääres.
Avinurmes on kirik, raamatukogu, lasteaed ja gümnaasium.
Esmakordselt on Avinurmet mainitud 1599 "Awinorma" külana.
Alates 2000. aastast peetakse Avinurmes igal suvel pütilaata.


Iisaku.
Iisaku on alevik Ida-Viru maakonnas, Iisaku valla keskus.
Elanike arv oli 847 (2009). 1. jaanuaril 2006 oli elanikke 905.


LTSP.
LTSP (Linux Terminal Server Project'") on lisaprogramm Linuxile, mille abil saab Linuxi serveri külge ühendada hulga vähese jõudlusega terminale. Programmid töötavad enamasti serveris. Hiir ja klaviatuur on terminali küljes ja klahvivajutused edastatakse serverisse. Tulemus ekraanipildi kujul tagastatakse serverilt terminali ekraanile. LTSP on saadaval pakettidena, mida saab paigaldada kõikidele Linuxi süsteemile. LTSP on sisse ehitatud sellistesse Linuxi distributsioonidesse, nagu K12LTSP ja SkoleLinux.


Tallinna vapp.
Tallinna vapp on Harju maakonnas asuva Eesti linna Tallinna vapp.
Täisvapp.
Tallinna täisvapi kilp on kuldne ning sellel on kolm sinist kuldsete kroonidega sammuvat otsavaatavat ("passant guardant") lõvi (leopardi). Kiiver on hõbedane, suletud varbsilmikuga ja punase voodriga. Kaelakaitsel on kuldne kett punase juveeliga. Kiivriehiseks on kuldsest punaste juveelidega kiivrikroonist tõusev punases rüüs rinnal ristatud kätega kuldse krooniga naisekuju. Naise nägu ja käed on ihuvärvi, juuksed on kuldsed. Hõlst on pealt sinine, seest kuldne.
Suur vapp.
Tallinna suureks vapiks nimetatakse täisvapi vapikilpi ilma muude heraldiliste atribuutideta. Kuldsel vapikilbil on kolm sinist sammuvat, otsavaatavat ("passant guardant") kuldse krooniga lõvi (leopardi).
Vapil olevad lõvid on Eesti sümbolitest vanimad. Neid on kasutatud juba alates 13. sajandist. Kolme sinise sammuva lõviga kuldne vapikilp põhineb Taani vapil, mille kasutamise õiguse andsid, traditsiooni järgi, siinse maa isandateks saanud Taani kuningad Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale.
Väike vapp.
Tallinna väikesel vapil on hõbedane rist punasel väljal.
Tallinna väike vapp on ühtlasi Harjumaa vapiks, ulatub Taani aega ning kujutab nn Dannebrogi risti.


Tallinna lipp.
Tallinna lipp on Harju maakonnas asuva Eesti linna Tallinna lipp.
Lipu kirjeldus.
Tallinna lipp koosneb kolmest sinisest ja kolmest valgest ühelaiusest ribast, asetatuna vaheldumisi, ülal sinine, all valge. Linnalipu pikkuse ja laiuse suhe on 2:1 ja normaalsuurus 1600×800 mm.


K12LTSP.
K12LTSP on terminaliserverina töötav Linuxi distributsioon, mida levitatakse GNU Üldise Avaliku Litsentsi all. Distributsiooni aluseks on RedHat Fedora Linux ja LTSP terminalserveri programmijupid.
K12LTSP on lihtsalt installeeritav ja konfigureeritav. Kui K12LTSP on paigaldatud, suudavad terminalid käivituda serverarvutist ilma et neil oleks enda disketiseadet või kõvaketast. Kõik programmid töötavad terminaliserveris, töökohtadel on kasutusel nn kõhnad kliendid – arvutid, millel pole ei tarkvara ega kõvakettaid.
Kõhnad töökohad sobivad hästi koolidele, sest neid on lihtne paigaldada ja nõuavad vähe hooldust. Eestis on K12LTSP 2006. aastal kasutusel näiteks Viljandi Maagümnaasiumi õpetajate arvutites, Valuoja Põhikoolis pea-aegu kõigis arvutites ja ka Sakala Teed OÜ kõigis arvutites.


Maardu lipp.
Maardu lipp on Harju maakonnas asuva Eesti linna Maardu lipp.
Lipp on kinnitatud 2. detsembril 1991.
Lipu kirjeldus.
Esimene osa koosneb sinisest vöödist, mille laius on 2/7 lipu laiusest. Teine osa koosneb valgest vöödist, mille laius on 3/7 lipu laiusest. Kolmas osa koosneb sinisest vöödist, mille laius 2/7 lipu laiusest. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11. Lipu normaalsuurus on 100×157 cm.


Maardu vapp.
Maardu vapp on Harju maakonnas asuva Eesti linna Maardu vapp.
Vapp on kinnitatud 2. detsembril 1991.
Vapi kirjeldus.
Kilbi sinisel põhjal on kujutatud hõbedane kirka, mille teine ots on kujutatud ankruna. Kirka lühendatud varreosa toetub hõbedasele merelainele. Kahte hõbedast lainetriipu eraldab sinine laine. Teise hõbedase laine keskosa puutub kokku ankru ülemise osaga.
Vapi värvid on sinine (PANTONE 285c) ja hõbehall (PANTONE 538c).


Keila vapp.
Keila vapp on Harju maakonnas asuva Eesti linna Keila vapp.
Keila vapp on kinnitatud ja kasutusele võetud pärast Keilale linnaõiguste andmist 1938. aastal, kuid Nõukogude korra ajal vapi kasutamine katkes. Rukkilille kujutist hakati mitteametlikult linna sümbolina kasutama alates 1973. aastast, kuid ametlikult kinnitati see uuesti linna vapiks 24. juulil 1992.
Vapi kirjeldus.
Keila vapiks on alt kumera servaga kuldne vapikilp, mille keskel asetseb sinine rukkililleõis.


Keila lipp.
Keila lipp on Harju maakonnas asuva Eesti linna Keila lipp.
Keila lipp võeti kasutusele pärast Keilale linnaõiguse andmist 1938. aastal, kuid Nõukogude korra ajal lipu kasutamine katkes. Peale Eesti taasiseseisvumist võeti lipp 24. juulil 1992 uuesti kasutusele.
Lipu kirjeldus.
Keila linna lipuks on sinine kangas, mida läbib horisontaalselt ja tsentraalselt valge laid. Valge laiu laius on 1/7 lipu laiusest.
Lipu pikkuse ja laiuse suhe on 2:1.


Keila valla vapp.
Keila valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Keila valla vapp.
Vapp on kinnitatud 11. aprillil 1997.
Vapi kirjeldus.
Keila valla vapiks on sinisel kilbil hõbedane, kuldse ruudukujulise südamikuga pügalrist ja hõbedane langetatud palk.
Põhjendus.
Vapi põhimotiivid tulenevad valla asukohast ja tema looduse omapärast: sinine meenutab, et vald piirneb merega, hõbedane palk sümboliseerib siinset halli paepinda.
Pügalrist on Eesti ja teiste Põhjala rahvaste muistne sümbol; ristina aga kristliku maailma kõige tähtsam kujund; kuldne südamik on vaimsuse ja jõukuse võrdkuju.
Välislingid.
Vapp


Kristiine linnaosa.
Kristiine linnaosa on Tallinna halduslik linnaosa, mis moodustab 5,9% Tallinna pindalast. Kristiine linnaosa piirneb Põhja-Tallinna, Kesklinna, Nõmme, Mustamäe ja Haabersti linnaosadega. Linnaosas on kolm asumit: Järve, Tondi ja Lilleküla. Viimases on Marja ja Liimi elurajoon ning Laki ettevõtluspiirkond..
Seisuga 1. september 2006 oli linnaosas registreeritud 29 665 alalist elanikku. Kristiine elanikud moodustavad 7,4% Tallinna elanikkonnast.
1. novembril 2007 oli linnaosas registreeritud 29 500 alalist elanikku.
1. jaanuaril 2008 oli linnaosas registreeritud 29 478 alalist elanikku. Neist 67,8% olid eestlased ja 25,6% venelased.
1. jaanuaril 2011 oli linnaosas registreeritud 29 810 alalist elanikku. Neist 68,6% olid eestlased ja 24,9% venelased. 85,1% elanikest olid Eesti kodanikud, 7,7% kodakondsuseta isikud ja 5,2% Venemaa kodanikud.
1. jaanuaril 2012 oli linnaosas registreeritud 30 055 alalist elanikku. Neist 69,0% olid eestlased ja 24,7% venelased. 85,4% elanikest olid Eesti kodanikud, 7,3% kodakondsuseta isikud ja 5,2% Venemaa kodanikud.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kristiine linnaosas 29 228 elanikku, neist eestlasi 21 296 (72,86%).
Kristiine asend, territoorium ja kujunemislugu.
Alates 1. oktoobrist 1993 on Tallinn jagatud kaheksaks linnaosaks. Kristiine piirneb Haabersti, Kesklinna, Mustamäe, Nõmme ja Põhja-Tallinna linnaosadega, kusjuures puudub ühendus merega. Kristiine linnaosa pindala on 7,87 km2 ehk 4,9% Tallinna linna pindalast.
Kristiine linnaosa jaguneb kolmeks asumiks: Järve, Tondi ja Lilleküla.
Lilleküla asum omakorda jaguneb tinglikult elamupiirkonnaks ning Marja-Liimi-Laki ettevõtluspiirkonnaks.
Ajalooliselt on tegemist Kristiine heinamaade ja suvemõisate paiknemisalaga, mida nimetati Christinenthaliks. Nimi on antud Vaasade dünastiasse kuulunud Rootsi kuninganna Kristina järgi, kelle valitsemisajal, 1653. aastal mõõdeti see maa-ala linnakodanike omandatavateks osadeks.
19. sajandil hakati Christinenthali asemel kõnelema Mayeri heinamaast, mille nimi tulenes 1883. aastal rajatud Mayeri keemiatehase nimest. Tööstuse tulekuga Tulika tänava piirkonda algas üürimajade ehitus. Kauneim, nn Tallinna majadest koosnev ansambel paikneb Kibuvitsa tänaval. Seevastu Tondile oli rajatud juba tsaariajal sõjaväelinnak, kuhu 1920. aastatel kolisid Eesti kaitseväe õppeasutused.
1920. aastatel sai Mayeri heinamaa uue nime − Lilleküla. Algas endiste suvemõisate maa-alade jagamine elamukruntideks, mis hoonestati ühepereelamutega. Siin asuvad Eesti tuntud arhitektide H. Johansoni, K. Tarvase ja F. Adoffi projekteeritud majad. Aastatel 1932−1933 ehitati Maasika ja Vaarika tänaval üks esimesi funktsionalistlikust vormikeelest inspireeritud tervikkvartaleid (E. Kuusik, A. Volberg, E. Lohu, E. Jacoby), mille ehitised on nüüdseks mälestisena kaitse alla võetud. Järve asumi tekkele aitas kaasa 1923. aastal rajatud raudteepeatus. Linnaosa omanäolisust kujundavad 1940.−1960. aastatel ehitatud terviklikud, ajastule iseloomulikud elamupiirkonnad.
Nõukogude perioodil jõudis Kristiine linnaosasse ka tüüpelamuehitus. Kui sõjajärgsel perioodil lubati ehitada vaid väikeelamuid, siis alates 1960. aastatest survestas Lilleküla pealetungiv Mustamäe paneelmajade ehitus. Oht, et eramud lammutatakse, püsis 1980ndate alguseni. Aastal 1981 võttis Tallinna linnavõim vastu otsuse siinsed eramud säilitada, kuigi samas nähti ette asumi osalist tihendamist madal-tihedate kortermajadega. Asumi tihendamine mõjutab Kristiine välisilmet ka praegu ning linnaosa omanäolisuse säilitamine eeldab avaliku võimu aktiivset osavõttu linnaosa planeeringuprotsessist.
Haljastus.
Haljasmaid on linnaosas 69,9 ha, mis moodustab 8,97% linnaosa pindalast. Haljasalasid on 69,4 ha. Parke ja pargilaadseid alasid on 10,0 ha.
• Cederhelmi park (1,0 ha; Mooni 30d);
• Löwenruh’ park (5,9 ha; Mustamäe tee 59a);
• Tondimõisa park (4,6 ha; Nõmme tee ja Tondi tänava vahelisel alal);
• Räägu park (1,0 ha; Nõmme tee 52);
• Charlottentali park (Mustamäe tee 20).
Haljastus Lilleküla suurelamute vahel on rahuldavas ja osades piirkondades heas seisundis. Istutamisel on kasutatud kodumaiseid puuliike (pärnad, vahtrad, kased, vähem okaspuid). Põõsad kasvavad enamasti hekkidena. Eraaedades leidub palju eksoote, eriti okaspuid (linnaosas asuvad mitmed Tallinna kaunimatest ja liigirohketest aedadest), kuid kokkuvõttes ei ole tegemist liigirikka linnaosaga. Kristiine linnaosas on 8 looduskaitseobjekti − 4 parki või aeda, 3 puud ja üks hiidrahn. Kaitse all oleva Löwenruh’ pargi rekonstrueerimine on kavas lõpetada aastaks 2012. Praeguseks on rekonstrueeritud Tondi 42 asuv Springthali suvemõis.
Kristiine linnaosas on märkimisväärselt palju kauneid ja liigirohkeid koduaedasid. Rohelisust lisavad ka heas seisukorras endiste suvemõisate pargid (Löwenruh’ park, Cederhelmi park ja Tondimõisa park) ning lühiajaliseks puhkuseks mõeldud haljasalade ja lastemänguväljakute olemasolu pea kõikides suuremates piirkondades.
Looduskeskkond.
Looduskeskkonna ohtudeks on kruntide tükeldamisega kaasnev biomassi vähenemine, bioloogilise mitmekesisuse ja stabiilsuse kahanemine. Samuti on looduskeskkonna arengut takistavaks teguriks määramata omandisuhted, reformimata riigimaa ebapiisav hooldus. Haljasalad on väga koormatud, kuna avalikke haljastuid on suhteliselt vähe.
Biomassist moodustavad kõige suurema osa puittaimed ja rohttaimed, mis kasvavad hoonetevahelistes hoovides (54,1%). Õuemaad ja aiad, mis moodustavad linnaosa territooriumist 28,6%, annavad 14% selle kategooria biomassist. Puistute ja parkide osatähtsus biomassi moodustajatena on väga väike (kokku 3,8%). Linnametsasid ei ole.
Looduslikku taimkatet ja mullastikku on säilinud Tallinnas ainult hoonestamata aladel, eelkõige linnaäärtes. Rannikumadaliku niiskeil peenliivamuldadel on mitmel pool rajatud aedu (Mähel, Muugal, Lillekülas). Looduskaitseobjektid on esitatud Tabel 2.
Tabel 2. Kristiine linnaosa loodukaitseobjektide loetelu
Tallinna haljastuse arengukava näeb ette haljastuse osatähtsuse suurendamist Kristiine linnaosas. Täiendavaid haljasalasid vajab Tedre-Endla piirkond, Linnu tee − Nõmme tee piirkond. Haljasalade pindala on tulevikus võimalik laiendada Tondi kasarmute maa-ala arvelt.


Haabersti linnaosa.
Haabersti linnaosa on Tallinna halduslik linnaosa.
Rahvastikuregistri andmetel oli 1. jaanuaril 2011 Haabersti linnaosas registreeritud 41 549 alalist elanikku. Neist oli eestlasi 49,2%, venelasi 41,1%, ukrainlasi 4,1%, valgevenelasi 2,2%, soomlasi 0,7%, juute 0,5%, tatarlasi 0,4% ja muudest rahvustest inimesi 1,9%.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Haabersti linnaosas 41 694 elanikku, neist eestlasi 21 915 (52,56%)
Linnaosas on järgmised asumid: Astangu, Haabersti, Kakumäe, Mustjõe, Mäeküla, Pikaliiva, Rocca al Mare, Tiskre, Veskimetsa, Vismeistri, Väike-Õismäe ja Õismäe.
Haabersti linnaosas asuvad Eesti Vabaõhumuuseum, Tallinna Loomaaed, Saku Suurhall, Rocca al Mare kaubanduskeskus, Premia Jäähall, Rocca al Mare My Fitness spordiklubi ja Al Mare Keskus.
Haaberstis asuvad Harku järv ja Tiskre oja.


Kesklinna linnaosa.
Kesklinna linnaosa on Tallinna halduslik linnaosa.
Seisuga 1. detsember 2009 oli linnaosas registreeritud 48 657 alalist elanikku.
Haldusala.
Kesklinna linnaosas on järgmised asumid: Juhkentali, Kadriorg, Kassisaba, Keldrimäe, Vanalinn, Kitseküla, Kompassi, Luite, Maakri, Mõigu, Raua, Sadama, Sibulaküla, Südalinn, Tatari, Torupilli, Tõnismäe, Uus Maailm, Veerenni ja Ülemistejärve.
Kesklinna haldusalasse kuulub ka Aegna saar.
Linnaosa pindala on 30,6 km2, millest 9,75 km2 moodustab Ülemiste järv ja 2,9 km2 Aegna saar.
Rahvastikuregistri andmetel oli 2011. aasta 2. jaanuari seisuga Kesklinna linnaosa elanikest rahvuselt eestlasi 71,7 %, venelasi 21,6 %, ukrainlasi 1,7 %, valgevenelasi 0,8 %, soomlasi 0,9 %, juute 0,7 %, 0,2 % tatarlasi ja teisi 2,4 %.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kesklinna linnaosas 46 494 elanikku, neist eestlasi 34 956 (75,18%).
Ajalugu.
Tallinna kesklinna teadlik kujundamine algas Vene tsaariajal 19. sajandil. Kivisilla eeslinn oli siis kõige tähtsam ala, paiknedes Härjapea jõe keskjooksul; Maakri tänav oli paralleelne Härjapea jõega. 1857. aastast pärast Tallinna väljaarvamist Venemaa kindluste nimekirjast võis Tallinnas hakata ehitama kivimaju. Praegune Tallinna keskosa hakkas välja kujunema 20. sajandi alguses. Kuna Tallinna linnaelanike arv oli üle 100.000, oli linna üldplaani valmistamine, vastavalt Venemaa keisririigi seadusandlusele kohustuslik.
1910. aastal korraldati ümber kesklinna peaväljak Peetri plats, 1912-1913 toimus linna üldplaani kavandite rahvusvaheline võistlus.
1927. aastal suleti seni avatud Härjapea jõgi tunnelisse ja 1936. aastal võeti vastu Tallinnas ehitusmäärus, mis kohustas koostama südalinna tänavate ruumilise mõju projekte (Estonia puiestee, Sakala, Kaupmehe, Liivalaia, Pronksi, Imanta, Tatari ja Kentmanni tänavatel).
Pärast taasiseseisvumist on Tallinna kesklinna kerkinud hulgaliselt kõrghooneid: 30-korruseline hoone Maakri tänava ja Rävala puiestee nurgal; 30-korruseline Tornimäe tänav 3; 40-korruseline Tartu maantee 15; 22-korruseline City Plaza; 40-korruseline korterielamu Maakri tänav 34; Maakri Maja, Maakri 36.


Mustamäe linnaosa.
Mustamäe linnaosa on halduslik linnaosa Tallinna edelaosas, mis piirneb läänest Haabersti, lõunast Nõmme ning idast ja põhjast Kristiine linnaosaga. Linnulennult on linnaosa keskpunktist Tallinna linnasüdamikku umbes 5 km.
Mustamäe linnaosa territooriumi läänepoolsem piir kulgeb mööda endist Hiiu – Harku karjääri raudteed. Kirde suunal liikudes ületab linnaosapiir Kadaka tee, Akadeemia tee, Ehitajate tee ning ristub Tuuliku teega. Seejärel pöördub piir kagusse. Liikudes mööda Tuuliku teed, ületab Laki tänava ja suundub edasi Kadaka teele. Mustamäe teega ristudes jätkub piir mööda Tildri tänavat kuni Sõpruse puiesteeni, viimase ületades liigub Siili asumi piirina kuni Nõmme teeni. Nõmme teel pöördub piir edela suunale, kus ristudes Tammsaare teega liigub mööda Retke teed kuni Tervise tänavani. Seal ületab piir Tervise tänava ja hakkab edasi kulgema mööda Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala kuni Ehitajate teeni. Viimase ületades suundub edasi pikki Üliõpilaste teed, Raja tänavat ja Soone tänavat Lossi tänavani. Seepeale liigub mööda erinevaid kinnistuid ning läbi metsa läänesuunal Kadaka puiesteeni. Ületades puiestee pöördub piir loodesse kus ristub jälle Hiiu – Harku karjääri raudteega.
Oma olemuses on Mustamäe avatud linnaruumiga parklinn ning funktsioneerib peamiselt Tallinna linna elurajoonina.
Mustamäe linnaosa jaguneb kolme eriilmelisse ossa: elamurajoonid eeskätt Mustamäe, Siili ja Sääse asumites, Kadaka tee äärne tööstusrajoon ning Akadeemia tee äärsed Tallinna Tehnikaülikool ja TEHNOPOL tehnoloogiapargiga.
Linnaruum ja territoorium.
Mustamäe linnaosa pindala on 8,15 km2, moodustades Tallinna linna pindalast vaid 5 %. Temast on pindalalt pisut väiksem vaid Kristiine linnaosa (7,87 km2).
Tänased linnaosa alad kuulusid kuni 1961. aastani Tallinna "Kesklinna rajooni" (moodustati 1945) koosseisu. Aastatel 1961-1974 asuti "Keskrajooni" haldusalas, mis 1974. aastal nimetati ümber "Lenini rajooniks". Uue rajooni koosseisu kuulunud Mustamäe ja Lilleküla maa-alad ühendati aga samal ajal asutatud "Oktoobri rajooniga".
1991. aastal nimetati "Oktoobri rajoon" ümber "Läänerajooniks". Alates 1993. aastast eksisteerib Tallinna halduslik linnaosana "Mustamäe linnaosa".
Asumid.
Mustamäe linnaosa koosneb neljast asumist ja 21 struktuursest üksusest (mikrorajoonid ja kvartalid).
Haldamine - linnaosa juhtimine.
Linnaosa olemus, juriidiline staatus ning pädevus on määratletud Tallinna Linnavolikogu 7. septembri 2006 määrusega nr. 54 kehtestatud Mustamäe linnaosa põhimäärusega (Mustamäe linnaosa põhimäärus, 2006). Linnaosa tegevuse juhtimiseks on moodustatud linna ametiasutusena Mustamäe Linnaosa Valitsus, mida juhib linnaosa vanem. Linnavolikogu tööorganina tegutseb linnaosas Tallinna Mustamäe Linnaosa Halduskogu, mis moodustatakse Tallinna põhimääruses sätestatud korras.
Mustamäe linnaosa vanema kt on Indrek Ahlberg. Käesoleval ajal (2008) töötab Mustamäe Linnaosa Valitsuses 101 inimest, kusjuures koosseisulisi kohti 65,5.
Mustamäe Linnaosa Halduskogu juurde on moodustatud ja töötab viis (5) komisjoni ning kaks (2) ajutist komisjoni, Linnaosa Valitsuse tööorganitena töötavad kaheksa (8)komisjoni.
Mustamäe linnaosa territooriumil oli 12. oktoobri 2007. aasta seisuga moodustatud ja registreeritud kokku 4231 äriühingut, 861 mittetulundusühingut ja 19 sihtasutust. See arv on viimaste aastate lõikes kasvanud, nagu näha ka aastate 2005 – 2007
Mustamäe linnaosa korrusmajades on 2007. aasta oktoobri seisuga moodustatud korteri- ja elamuühistud pea 83 % majadest, s.h. 266 korteriühistut (74,5 % majadest) ning 61 elamuühistut (17,1 %).
Pinnaehitus.
Mustamäe linnaosa paikneb mere – ja tuiskliivast pinnakattega Harku tasandikul. Kagus asub Nõmme liivak, selle järsk nõlv on Mustamägi (63,5 m ü.m.). Nõlv tekkis mandrijää viimase pealetungi (Valdai jäätumise nn Palivere staadiumis, maksimum u 11 200 aastat tagasi) ajal ja tähistab mandrijää serva asendit. Mustamäe elurajooni ala vabanes nn. Litoriina mere alt 4000 - 6000 aastat tagasi.
1927.a. arheoloogilistel kaevamistel muistsel rannaliival leiti tuleasemest pärinevat puusütt ja hulk lihtsaid dekoorita keraamikakilde. Viimased pärinevad kiviajast, umbes aastast 2000 e.m.a. Kuna kaevamistel püsiva asula jälgi ei avastatud, tuleb oletada, et tegemist oli ajutise laagriasemega.
Taimkate.
Võrreldes Kalamaja ja Kadrioruga on Mustamäel okaspuude (mänd) osatähtsus suurem (11,5%). Levinud on lepad (13,4%), eriti sanglepp, kohati arukased koos sookasega. Tänavaäärse puuliigina on levinud pärnad (7,8%), vähem on vahtraid (5,3%), harilikku hobukastanit (3,7%), toomingat. Palju on õunapuid, mis pärinevad eelnevast haljastusest. Põõsastest on valdavad sirel, viirpuu, villane lodjapuu, kuldsõstar, ebajasmiin, kontpuu, kuslapuu.
Väga väärtuslikud taimekooslused asuvad Sütiste tee luidetel. Tähelepanu väärivad linnatingimustes haruldased kooslused liigniisketes kasvupaikades nt. Mustamäe klindialune sanglepik.
Ohualti taimeliigi - Hanepaju ("Salix repens") kasvupaigad on teada Sütiste metsast ja liivikult. Arvatavasti on osa neist hübriidid hundipajuga.
Veestik.
Pinnaveekogusid pole Mustamäel palju säilinud. Enamasti on ajaloolised veekogud jäänud ette ehitustegevusele ning veed on suunatud kanalisatsioonisüsteemi. Näiteks ajalooline Mustjõe oja mis algab Lepasalu allikatest. Suhteliselt palju tehisveekogusid.
Looduskaitse objektid.
Looduskaitse alla on Mustamäe linnaosa territooriumil võetud maastikukaitsealana Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala Mustamäe klindi serval või nõlva ümber (196,0 ha Mustamäe linnaosas).
Rändrahnud. Mustamäe kivikülv (Mustamäe ja Tammsaare tee ristmiku lähedal), Jäämäe – ja Kirstukivi Mustamäe kivikülvist lõunas; Kadaka pst Suurkivi; Lastepäevakodu kivi (E. Vilde tee 72); Lehola kivi (E. Vilde tee Lehola bussipeatuse juures); Renniga kivi (Akadeemia tee ja Kadaka pst. ristmiku lähedal)
Allikad. Lepasalu allikad. Mustamäel Sõpruse puiestee Lepistiku bussipeatuse juures.
Üksikpuud ja puudegrupid. Arukase kultivar (leinavorm) ("Betula pendul"a Youngii). Mustamäe tee 60 ees.
Pargid ja haljastus.
Mustamäe elamute vahele on projekteeritud siseõued, mis moodustavad mikrorajoonide haljasalad. Haljasalade pindala on linnaosadest suurim - 260,6 ha. Haljasmaad moodustavad linnaosa pindalast 43,71% (so 355,6 ha), ka see on suurim linnaosadest. Magistraalide haljasalasid on 83,05 ha. Parke ja pargilaadseid alasid on ca 6 ha.
Taristu.
Mustamäe üks tõsiseim lahendamata probleem või kitsaskoht on autode hulk ja sellest johtuv parkimise probleemid. Paraku on see täna aina süvenev ja väga kiiresti süvenev. Mustamäe linnaosas oli 2004. aastal 18 300 parkimiskohta.
Sõiduteede kogupikkus 29,6 km ning kõnniteede kogupikkus 34,2 km. Mustamäe linnaosa on nii era- ja ühistranspordiga hästi ligipääsetav. Probleemne on liiklus vaid tipptunnil ja näiteks avariide korral.
Tulevikus avaldab olulist mõju Mustamäed läbivale transiitliiklusele Haabersti ristmik, mille
läbilaskevõime ei ole täna piisav ja kus lähiaastail ehitatakse välja mitmetasandiline ristmik.
Koos Lõunaväila väljaehitamisest tuleneva liiklusvoogude suurenemisega võib see IB
Stratum spetsialistide arvutustele tuginedes väga tõenäoliselt tingida Tammsaare tee
Seoses võimaliku kiirtrammiühenduse rajamisega (aastatel 2014-2020) on üldplaneeringus määratud trammitee koridor piki Sõpruse puiesteed.
Linnaosa tänavad.
pisi
Tänavad mis asuvad või läbivad linnaosa. Nimed seisuga 12. jaanuar 2009. Sulgudes linnaosa asum.
Hooned ja elamud.
Mustamäe linnaosas on arengukavaga hõlmatava ja kaetava perioodi alguses 2006. aastal 473 elamut ning 30 672 eluaset ning elamufondi kokku 1,43 miljonit m2. Mustamäe peamine osa, Mustamäe asum oma mikrorajoonidega on valdavalt nõukogudeaegsest perioodist pärinevate korterelamutega. Need on väga suures osa tüüpsed korrusmajad, mis amortiseerumas või juba amortiseerunud ning kindlasti moraalselt vananenud. Enamus neist on ka just energeetiliselt vähesäästlikud ning nii hoonete poolelt kui ka õuelade väljaarendatuselt kindlasti vähekaasaegse või lausa vananenud ilmega.
Uute kortermajade ehituse potentsiaal hoonestatud alal on madal, sest vaba ruumi olemasolevate hoonete vahel ei ole. Hoonestamine olemasolevatest elamualadest väljaspool võib aga riivata maa-alade kasutatavust üldistes huvides.
Munitsipaalelamute ehitust ei ole Tallinna Linnavalitsuse ja selle Elamumajandusameti poolt Mustamäe arengukava kestusperioodil kavandatud. Peamine põhjus on vabade munitsipaalpindade ja maade puudumine.
Elanikkond.
Mustamäe linnaosa on oma rahvaarvult suuruselt Eesti neljas „linn” Lasnamäe ehk Tallinna linna Lasnamäe linnaosa, Tartu linna ja Narva linna järel. Seda muidugi juhul, kui me hüpoteetiliselt käsitleme Tallinna linnaosasid tinglikult iseseisvate üksustena. Mustamäe linnaosas elas rahvastikuregistri andmetel 1. jaanuar 2008. a seisuga 64 243 alalist elanikku.
Ka on siin väga kõrge rahvastiku tihedus – 1. jaanuar 2005 oli asustustihedus 8123 inimest km2-l (võrdluseks Tallinnas keskmiselt 2524 in/km2). See on konkurentsitult kõrgeim kogu Tallinna alal, olles pea kaks korda suurem ehk tihedam kui Lasnamäel.
Rahvastikuregistri andmetel moodustasid 1. jaanuaril 2012 Mustamäe linnaosa elanikest eestlased 57,5%, venelased 34,3%, ukrainlased 3,3%, valgevenelased 1,7%, soomlased 0,7%, juudid 0,4%, tatarlased 0,3% ja teistest rahvustest inimesed 1,8%.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Mustamäe linnaosas 62 255 elanikku, neist eestlasi 37 657 (60,49%).
Turvalisus ja korrakaitse.
Põhja Politseiprefektuuri statistika järgi on Mustamäe linnaosa üks Tallinna turvalisemaid – siin pannakse toime 31 kuritegu 1000 inimese kohta (kogu Tallinna keskmine näitaja 53; madalam vaid Haabersti linnaosa osas). Siin pandi 2006. a. kokku toime 2 049 kuritegu, millest politsei suutis avastada 49,4 % (Tallinnas 43,1 %; kõrgem on see näitaja vaid Lasnamäe osas). Tänavakuritegusid toimus 852 ehk 9,9 % Tallinnas toimunud analoogsetest kuritegudest.
Turvalisuse taseme tõstmisel on kindlasti oma koht koostööl mittetulundusühinguga Eesti Naabrivalve. Mustamäel on käesoleval ajal moodustatud ja tegutseb 9 naabrivalve sektorit.
Ettevõtlus.
Mustamäe linnaosa territooriumil oli EV Justiitsministeeriumi Registrite ja Infosüsteemide Keskuse andmetel 12. oktoobri 2007. a. seisuga moodustatud ja registreeritud kokku 4231 äriühingut.
Rahvaloenduse andmetel nimetas 11761 Tallinna elanikku oma töökohaks Mustamäe
linnaosa. Mustamäe 31080 töötavast elanikust nimetas töökohana Tallinna 20360 inimest
ning 4250 Mustamäe linnaosa (36% Mustamäe linnaosas töötavatest Tallinna elanikest).
Suuremad tööandjad on Mustamäe haiglalinnak ca 2220, TTÜ ca 1010 ning Tallinna Autobussikoondis ca 765 töötajaga ja teised. Elurajoonide keskustes on endiste nn ABC-tüüpi kaupluste baasil välja arendatud kohaliku tähtsusega teeninduskeskused koos toidupoodidega.
Uute ettevõtlusobjektide, sh. töökohtade arengualaks saab tulevikus endise Kadaka aiandi maa-alal arendamist Tallinna Läänekeskuseks. Oma panuse annab Tallinna Tehnoloogiapargi, sh. tehnoloogilise orientatsiooniga ettevõtlusinkubaatori arendamine koos riigi ja TTÜ-ga.
Tervishoid.
Mustamäe linnaosa territooriumil on kaks haiglat, neist üle-Eestilise, piirkondliku ja Tallinna mõistes linnalise tähtsusega Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Polikliinikutest tegutsevad siin Lääne-Tallinna Keskhaigla Mustamäe Polikliinik (Ehitajate tee 27 ja Tallinna Lastehaigla Konsultatiivne Polikliinik (Tervise tänav 28).
Turism.
Eriti head looduslikud eeldused on Mustamäel lühiajalise puhkuse, ühepäeva puhkuse ja loodusliku puhkuse viljelemiseks. Probleemiks on kaasaegsetele nõuetel vastavate majutuskohtade puudumine.
Haridus.
16. mail 2007. a. oli munitsipaallasteaedades lapsi 3670. Üldhariduskoolidest on Mustamäe linnaosa territooriumil kümme gümnaasiumi, kaks lasteaed-algkooli, üks kutseõppeasutus, üks erakool ja üks parandusõppega kool (on planeeritud sulgeda). Selline struktuur ja arv üldprintsiibis säilib ka aastani 2015. Üldhariduskoolides õppis 2005/2006 õppeaastal 7780 ning 2006/2007 õppeaastal 7490 õppijat. 2010-ndaks aastaks väheneb prognooside kohaselt õppijate arv üldhariduskoolides kuni 6460-ni, 2015. aastaks aga on ette näha taas tõusu üle 7000.
Noorsootööd teostavad Mustamäe linnaosas (Mustamäe Linnaosa noorsootöö arengukava projekt, 2005): Mustamäe Avatud Noortekeskus (MANK), Mustamäe Kultuurikeskus „Kaja“,
Mustamäe Laste Loomingu Maja (MLLM). Mustamäe koolid (13) pakuvad noortele erinevaid ringitegevusi ja üritusi peale kooli.
Teadus.
Tallinna Tehnikaülikool – välja arendatav ülikoolilinnak;
Tallinna Tehnoloogiapargi Arendamise Sihtasutus TEHNOPOL – tehnoloogiapark ning ettevõtluse ja innovatsiooni linnak;
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla – meditsiinilinnak.
Teoseid Mustamäest.
1970. aastail kirjutasid Arvo Valton ("Mustamäe armastus", 1974) ja Mati Unt ("Sügisball", 1979) oma Mustamäe-teemalised teosed.
Helilooja Avo Tamme ja Heldur Karmo kirjutasid populaarse laulu "Mustamäe valss".


Pirita linnaosa.
Pirita linnaosa on Tallinna halduslik linnaosa.
Seisuga 1. september 2006 oli linnaosas registreeritud 12 985 alalist elanikku.
Seisuga 1. september 2007 oli linnaosas registreeritud 13 818 alalist elanikku.
Seisuga 1. jaanuar 2008 oli linnaosas registreeritud 14 039 alalist elanikku. Elanike arvult on Pirita Tallinna väikseim linnaosa. Linnaosa keskuseks on Pirita asum.
Territoorium.
Pirita linnaosa territooriumi pindala on 18,7 km2, mis moodustab pealinna pindalast 11,7%. Pirita linnaosa paikneb Tallinna kirdeosas. Põhja ja ida poolt piiravad seda Viimsi vald, lõunast Lasnamäe ja Kesklinna linnaosa ning läänest Tallinna lahe veeala, idast Maardu linna ning kagu poolt Jõelähtme valla maad. Pirita linnaosa peamine ühendustee Tallinna kesklinna ja läänekaares paiknevate linnaosadega on kahe eraldatud liiklussuunaga Pirita tee. Lasnamäe linnaosaga on ühendus Pärnamäe tee ning Narva maantee kaudu, Kose tee, Vabaõhukooli tee ja Kelluka tee kaudu, jalakäijatele ka Purde tänava kaudu. Läbi Pirita linnaosa kulgeb transiitliiklus Tallinna teistest osadest Viimsi valda, peamiselt mööda Pirita-Merivälja ning Ranna teed. Teine ühendus Viimsi vallaga on Pärnamäe tee ja Randvere tee kaudu. Pirita linnaosa ühendavad Maardu linnaga Muuga tee ja Vana-Narva maantee.
Rahvastik.
Pirita linnaosas elas rahvastikuregistri andmetel 1. jaanuari 2012. a seisuga 16 636 elanikku, neist 7807 meest ja 8829 naist. Pirita linnaosa rahvastik moodustab 4 % Tallinna linna elanike arvust. Rahvastikuregistri andmetel oli 2. jaanuaril 2012 Pirita linnaosa elanikest eestlasi 79,0%, venelasi 15,8%, ukrainlasi 1,5%, valgevenelasi 0,7%, soomlasi 0,7%, juute 0,5%, tatarlasi 0,1% ja teistest rahvustest inimesi 1,7%.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Pirita linnaosas 16 165 elanikku, neist eestlasi 12 667 (78,36%).


Jack Kilby.
Jack St. Clair Kilby (8. november 1923 Jefferson City – 20. juuni 2005 Dallas) oli USA elektroonikainsener, kes leiutas 1958 esimese mikroskeemi. Umbes kuus kuud hiljem tegi sama leiutise Robert Noyce.
Aastal 2000 sai Jack Kilby Nobeli füüsikaauhinna.


Rahvuslike lennukompaniide loend.
"Siin on loetletud rahvuslikud lennukompaniid.


Piirsalu.
Piirsalu on küla Lääne maakonnas Risti vallas, Risti ja Kuijõe vahel.
Esimest korda mainiti Piirsalu küla 16. sajandil Fr. Stackelbergi vakuraamatus nime Pirsell (Phirzal) all. Samast ajast pärinevad ka esimesed eestikeelsed palvetõlked (issameie, "Ole tervitatud, Maria" ja usutunnistus) Piirsalu koguduse õpetaja Johhannes Lelowi sulest Kullamaa vakuraamatus.
17. sajandist kuulus küla Piirsalu mõisa alla, mis eraldati Kuijõe mõisast.
Külas tegutseb Piirsalu Küla Selts, mille kirjastusel ilmus 2009. aastal küla kohta 174-leheküljeline raamat "Piirsalu".
Rahvapärimus.
Rahvajutu järgi teatakse Piirsalu asustust väga vana olevat. Ümbruskonnas olnud kaks küla: Kiigemäe ja Kalmu, mis hävisid Piirsalu mõisa loomise käigus pärast Põhjasõda. Kalmu rahvas kolis praegusesse Kabeli külla, Kiigemäe rahvas aga Ehrkundi saarele, kus oli olnud Anne mõis. Viimane jätnud Kiigemäe küla rahvale päranduseks Annamõisa nime, ahjuvareme ja sirelipõõsa. Annamõisa küla püsis elujõus veel 1948. aastani, mil sinna asus sõjavägi.
Kiigemäe küla Laasu talu õuel kasvanud tamm. Kui peremees oli sunnitud talust lahkuma, öelnud ta puule: "Näed talu minemist, näed talu tulemist." Laasu tamm oma madala, kuid jändriku kerega püsib tänapäevani. Karjalapsed on küll selle õõnsusesse lõket teinud, kuid haljus ei kao. Õõnsus mahutab umbes 7 last.
Piirsalu metsas olnud suurem veega piiratud ala, mida on nimetatud Ehrkundi saareks. Sinna ehitanud Koluvere lossi krahv väikese mõisa, kuhu pannud elama oma armukese Anna. Anna olnud mõisnikutütar ja tal oli olnud vallaslaps.
Piirsalu valla külad kuulunud Koluvere lossi alla, ent need olid orjusest vabad, kuna maa asus eraldi muudest valdustest. Üks soise maaga piiratud mets peitnud endas asundust, millest ei teatud midagi. Kord lasknud Koluvere lossi omanik mingi ehitise jaoks tellisesavi otsida. Otsijad sattunud senitundmata külale ja lausunud: "Seal metsas on üks "falsch" ("vale" ehk "ebaseaduslik") küla." Just sealt saadudki savi ja ühtlasi sai küla oma nime – Valkse, mis hilisemalgi ajal savitelliste põletamisega kuulus.
Pärast Põhjasõda ja Piirsalu mõisa loomist nähtud kurja vaeva, et sinna teed ehitada. Teesihti aeti kolm korda, kuid ikka läinud tee sihtkohast mööda. Siis tehtud tuli esimese talu väravasse kuuse otsa ja varahommikul tule, päeval suitsu järgi aetud siht õigesti. Tee kannab nime Sihi tee ja viib Piirsalu keskusest Valkse külla.


Marika Roomere.
Aastatel 1995–2004 töötas ta BNS-is algul reporterina, seejärel rahandusuudiste toimetajana, majandusuudiste reporterina ja majandusuudiste toimetajana, alates 2001. aastast majandustoimetuse asejuhatajana.
Aastatel 2004–2006 tegutses Marika Roomere suhtekorralduse alal.
Augustist 2006 oli ta TV3 Seitsmeste uudiste päevatoimetaja. Alates sama aasta novembrist siirdus ta tööle nädalalehte Eesti Ekspress, kus jätkab äriuudistes.
Aasta hiljem ehk 2007 sügisel oli Marika Roomere ajakirja Ärielu tegevtoimetaja.
Praegu tegutseb ta vabakutselisena, toimetades ja koostades erinevate ettevõtete siselehti ja ka aimekirjanduse vallas.
Roomere, Marika


Arad.
Arad on linn Rumeenias, Transilvaanias, Aradi maakonna keskus. Asub Mureşi jõe ääres.


Rõuma.
Rõuma on küla Lääne maakonnas Risti vallas.


Kadarpiku.
Kadarpiku on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.
Kadarpiku külas asub Ants Laikmaa majamuuseum.


Pajusti.
Pajusti on alevik Lääne-Viru maakonnas, Vinni valla keskus.
Vinni vallamaja ees on mälestusmärgina aurumasin.
Pajusti külakool valmis 1842.
Pajusti tammikus on laululava. Seal peetakse tavaliselt jaanipäeva.


Vinni.
Vinni on alevik Lääne-Viru maakonnas, Vinni vallas.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli alevikus 1054 elanikku. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli seal 927 elanikku. Neist 806 olid eestlased.


Viru-Jaagupi.
Viru-Jaagupi on alevik Lääne-Viru maakonnas, Vinni vallas. Viru-Jaagupi on ajaloolise Viru-Jaagupi kihelkonna keskus. Seal asub Viru-Jaagupi kirik.
Endises koolimajas asuvad muuseum, raamatukogu ja noortetuba.


Roela.
Roela on alevik Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas.


Metsaküla.
Metsaküla on mitme Eesti küla nimi.


Aru (täpsustus).
"Aru" on eestikeelne üldnimi ja mitme koha nimi.


Kirikuküla (täpsustus).
Kirikuküla on kiriku juurde kujunenud või kirikumõisa maadel asuv küla.


Galați.
Galați on linn Rumeenias, Galați maakonna keskus.
Linna on esmakordselt kirjalikult mainitud 1445. aastal.
Elanike arvult on linn Rumeenias suuruselt seitsmes.
Galaţi sadam on suurim sadam Doonau jõel ja suuruselt teine sadam Rumeenias.


Lapimaa.
Lapimaa on saamide asuala praeguses Põhja-Norras, Põhja-Rootsis, Põhja-Soomes ja Koola poolsaarel.
Kitsamalt võib Lapimaa tähendada Soome Lapi maakonda või Lapimaa lääni.


Viru-Nigula.
Viru-Nigula on alevik Lääne-Viru maakonnas, Viru-Nigula valla keskus.
Viru-Nigulas asub Kultuurimälestiste Riiklikusse Registrisse kantud Viru-Nigula Püha Nikolause kirik.
Maarja kabeli varemed Viru-Nigulas, suvi 2011.


Are.
Are on alevik Pärnu maakonnas, samanimelise valla (Are vald) keskus.


Tallinna Nõmme Ristija Johannese kirik.
Tallinna Ristija Johannese kirik Nõmmel.
Tallinna Nõmme Ristija Johannese kirik on õigeusu kirik Tallinnas Nõmmel. Kirikuhoone asub Tähe tänava ja Raudtee tänava nurgal aadressil Tähe tänav 2.
Kirikus on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kogudus.
Kirik ehitati 1922–1923 Glehni perekonna poolt kogudusele kingitud krundile. Kiriku arhitekt oli Aleksandr Vladovski, insener Aleksei Golubkov tegi projekti muudatusi. Kirik ehitati annetustest ja heategevusüritustest saadud raha eest ning ei saanudki rahanappuse tõttu planeeritud ulatuses valmis – freskode ja vitraažakende jaoks tollal raha ei jätkunud.
Kiriku pühitses 21. oktoobril 1923 Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander (Paulus). Nõukogude ajal süüdati kirik kaks korda: esimest korda 1970., teist korda 1972. aastal.
Aastatel 1960–1990 teenis kirikus preestrina praegune Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Kornelius.
Aastatel 2003–2004 restaureeriti kirik Tallinna Kirikurenessansi projekti raames. Lisati originaalprojektis olnud freskod ning vitraažaknad. Vitraažid on loonud meister Andrei Lobanov.
Välislingid.
Ristija Johannese kirik


Puna-Vene.
Puna-Vene (ukraina: "Червона Русь", "Chervona Rus", poola: "Ruś Czerwona", ladina: "Ruthenia Rubra") on Ukraina, eriti Ida-Galiitsia ajalooline nimetus.


117.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad - 110. aastad - 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad
Aastad: 112 113 114 115 116 - 117 - 118 119 120 121 122


53.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 48 49 50 51 52 - 53 - 54 55 56 57 58


Maantee.
"See artikkel räägib teest; küla kohta vaata artiklit Maantee küla
Maantee on asulatevaheline maismaatee mootorsõidukite (varem hobusõidukite) liiklemiseks.
Mitut maakonda läbivale kõrvalmaanteele numbri määratlemisel lähtutakse selle maakonna koodist, kust tee algab. Antud kõrvalmaantee numbris sisalduv maakonna kood jääb muutumatuks kogu maantee ulatuses.
"Maantee" võib olla ka maanteest kujunenud tänava nime koostisosa.


Philip Glass.
thumb
Philip Glass (sündinud 31. jaanuaril 1937) on ameerika helilooja.
Tema muusikat on sageli nimetatud minimalistlikuks, kuigi ta ise eelistab terminit "teatrimuusika".
Glass on äärmiselt viljakas helilooja; ta on kirjutanud muusikat ansamblitele, oopereid, sümfooniaid, kontserte, filmimuusikat ja klaveripalu.
Teda peetakse üheks tähtsamaks 20. sajandi heliloojaks.
Isiklikku.
Glassil on palju sõpru kirjanike, muusikute ja filmirežissööride seas. Tema tutvusringkonda kuuluvad näiteks Richard Serra ja Doris Lessing, Allen Ginsberg, dirigent Dennis Russell Davie ja muusik Aphex Twin.
Ta on ka budist ja on tugev Tiibeti iseseisvuse pooldaja.
Tal on kaks last abielust Joanne Akalaitisega (abiellusid 1965, lahutasid 1980), Zachary (sündinud 1969) ja Juliet (sündinud 1971).
Glass elab New Yorgis ja Nova Scotias.
Välislingid.
Glass, Philip
Glass, Philip


Rapla valla vapp.
Rapla valla vapp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Rapla valla vapp.
Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2002 a. määrus nr 225 "Haldusterritoriaalse korralduse muutmine Rapla linna ja Rapla valla osas" alusel senise Rapla linna ja senise Rapla valla baasil on moodustatud uus omavalitsusüksus Rapla vald. Rapla kui asula liigiks kehtestati vallasisene linn. Vastavalt Rapla vallavolikogu 13. 03.2003 a. otsusele nr 15 on Rapla valla vapiks endise Rapla linna vapp.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil müüritud sillakaar ja selle all kolm lainelõikelist varrast, kõik hõbedased.
Põhjendus.
Rapla valla vapil on kujutatud Rapla ühte sümbolit, kivisilda (19. saj).
Välislingid.
Vapp


Vigala valla vapp.
Vigala valla vapp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Vigala valla vapp.
Vapp on kinnitatud 7. juunil 1993.
Vapi kirjeldus.
Hõbedasel kilbil on must tagajalgadele tõusnud punaste manustega koer, kes suundub paremale. Kilbi vasakust servast eenduvad kaks musta rombikujulist uksehinge. Kilbi punane tüvi moodustab vapi kõrgusest ühe kolmandiku. Selle keskel on hõbedane sõõr.
Põhjendus.
Vigalas sündinud Matthias Johann Eisen on kohaliku rahva suust üles kirjutanud muistendid, milles kajastuvad Vigala valla inimeste uskumused ja õnneigatsus. Nende hulgas on ka legend mille järgi on kujundatud valla vapp. Legendi järgi kulgeb Vigala kiriku juurest maa-alune tee Vigala mõisa. Teel aga peab vahti suur, must koer, kelle valvata on raudukse taga olev varandus. Varanduse asukoht on jäänud tänini saladuseks. Vapi hõbedane tüvi ja sõõr sümboliseerivad maa-alust varandust, mustad uksehinged raudset varakambrit. Vapi punase tüve värv on valitud Vigala pulmavaipade koloriidi järgi.


52.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 47 48 49 50 51 - 52 - 53 54 55 56 57


50.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 45 46 47 48 49 - 50 - 51 52 53 54 55


55.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 50 51 52 53 54 - 55 - 56 57 58 59 60


61.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 56 57 58 59 60 - 61 - 62 63 64 65 66


60.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 55 56 57 58 59 - 60 - 61 62 63 64 65


56.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 51 52 53 54 55 - 56 - 57 58 59 60 61


57.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 52 53 54 55 56 - 57 - 58 59 60 61 62


58.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 53 54 55 56 57 - 58 - 59 60 61 62 63


59.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 54 55 56 57 58 - 59 - 60 61 62 63 64


42.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad
Aastad: 37 38 39 40 41 - 42 - 43 44 45 46 47


Aa Hooldekodu.
Aa Hooldekodu ("Häcke OÜ Aa hooldekodu", "OÜ Häcke Aa Hooldekodu", "Aa Hooldekodu, Häcke OÜ") on hoolekandeasutus Ida-Virumaal Lüganuse vallas Aa külas kunagise Aa mõisa härrastemajas.
Hooldekodu on eraettevõttele rendile antud. 2009. aastal läks see üle riiklikust omandist munitsipaalomandisse.
Härrastemajal on kolmekorruseline juurdeehitis, mis valmis 1981.
Aa Hooldekodu juhataja on Ilmar Köök.
Aprillis 1999 elas hooldekodu ruumides 75 hoolealust ja 13 põgenikku. Teistel andmetel oli seal sama aasta mais 59 hoolealust ja 11 põgeniku.
Detsembris 2003 oli hooldekodus 170 hoolealust ja 50 töötajat.
Teised asutused hooldekodu ruumides.
Pool juurdeehituse kolmandast korrusest on olnud Aa naiste- ja laste turvakodu käsutuses.
Aastatel 1993 ja 1998 on sinna paigutatud ka asüülitaotlejaid. Augustis 1998 toodi Maardu hotellist "Gabriel" turvakodu ruumidesse üle 15 iraaklast, kes jäid sinna 2000. aastani, mil nad viidi üle Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse. Seda peatuspaika nimetati Aa pagulaskeskuseks (juhataja Indrek Kullam). Seal elas ka teistest maadest pärit varjupaigataotlejaid.
Ajalugu.
Aa vanadekodu asutati 1924. aastal. Esimesed hoolealused toodi sisse juba detsembris 1923, ametlik avapidu toimus jaanuaris 1924.
Aastal 1939 paigutati Aa vanadekodusse Vohnjas koopas elanud Liisa ja Elviine Krüüger.
Nõukogude ajal tegutses ta invaliididekodu nime all, hiljem Aa Internaatkodu nime all. Hoolealused olid eelkõige vaimuhaiged ja vaimupuuetega inimesed.
Enne rendile andmist oli hooldekodu direktor Vaike Salveste. Jumalateenistusi pidas Enn Salveste.


Purtse.
Purtse on küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas.
Asub Purtse jõe ääres.
Purtses asub Purtse mõisa kivist kindluselamu (vasallilinnus).


Allikmaa.
Allikmaa on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.


Varja.
Varja on küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas.
Vaata ka.
Varja rändrahn


Moldova (Lüganuse).
Moldova on küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas.
Külas on 2011. aasta lõpu seisuga 30 elanikku, neist 23 on eestlased.


Voorepera.
Voorepera (1977. aastani "Voorepere") on küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas.
Voorepera ja Varja küla paiknevad talude reana Tallinna–Narva maantee ääres.
2000. aasta rahvaloenduse järgi oli elanikke 56, hiljem on märgitud elanike arvuks 64 või 68 või 61.
Vooreperas on sündinud koorijuht Arno Kallikorm, kelle sünnikodule on paigaldatud mälestustahvel.


Särevere.
Särevere on alevik Järva maakonnas Türi vallas Türist kagus Prandi jõe ääres mõlemal kaldal.
Särevere kohal on Prandi jõgi üles paisutatud, nii et ta moodustab Särevere paisjärve. Selle ületab Viljandi maantee.
Säreveres asub Särevere mõisa peahoone.


Viitna.
Viitna on küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas.
Asub Tallinna-Narva maantee ääres.
Viitnas asuvad Viitna kõrts ja Viitna järved.


Põhja-Eesti pank.
Põhja-Eesti pank ehk Põhja-Eesti paekallas ehk Põhja-Eesti klint on Balti klindi osa Eesti põhjarannikul.
Põhja-Eesti pank on Paleosoikumi aluspõhjakivimeisse lõikunud järsak. Et valdavalt Soome lahe kaldal paljanduva panga ülemine osa koosneb paekivist, nimetatakse panka mõnikord ka Põhja-Eesti paekaldaks.


Eesti 2000. aasta rahvaloendus.
2000. aasta rahva- ja eluruumide loendus oli rahvaloendus, mis viidi Eestis läbi 2000. aasta 31. märtsi seisuga.
Isikulehel oli 31 küsimust, leibkonna- ja eluruumilehel 12 küsimust.
Eesti rahvaarvuks saadi 1 370 052. Nendest oli eestlasi 930 219 (67,90%), venelasi 351 178 (25,63%), ukrainlasi 29 012 (2,12%), valgevenelasi 17 241 (1,26%), soomlasi 11 837 (0,86%), tatarlasi 2582 (0,19%), lätlasi 2330 (0,17%), poolakaid 2193 (0,16%), juute 2145 (0,16%), leedulasi 2116 (0,15%), sakslasi 1870 (0,14%) ja muudest rahvustest inimesi 9410 (0,69%). Rahvus jäi teadmata 7919 inimesel (0,58%)


Bieszczady.
Bieszczady on mäestik Euroopas, osa Ida-Karpaatide lääneotsas asuvast Ida-Beskiidide kompleksist. Bieszczady mäestikuks loetakse Łupkówi kuru (640 m) ja Võškivskõi kuru (933 m) vahelist kirde-kagu suunalist ahelikku, millest suurem osa asub Poola kaguotsas ning mis ulatub otsati Slovakkiasse ja Ukrainasse.
Bieszczady mäestiku kõrgeim tipp on 1405 meetri kõrgune Pikui, mis paikneb Ukrainas. Mäestiku Poola-osa kõrgeim tipp on 1346 meetri kõrgune Tarnica.
Alates 1991. aastast kuulub mäestik UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Elustik.
Bieszczady mäestikus elab mitmeid ohustatud looma- ja linnuliike, teiste seas must-toonekurg, pruunkaru, hunt ja pürg.
Ajalugu.
Pärast Rooma impeeriumi langust kuulus ala ungarlastele ja lääneslaavlastele. Pärast seda kuulus ala Suur-Moraavia riigile. Aastatel 1914 ja 1915 oli mäestik oluline sõjapelgupaik.


Ameland.
Ameland on saar Euroopa põhjaosas Põhjameres, üks Friisi saartest.
Kuulub Hollandile ja moodustab Amelandi valla.
Seisuga 31. detsember 2008 elas Amelandil 3466 inimest.
Saart on esmakordselt mainitud 8. sajandil Ambla nimega.
Teise maailmasõja ajal kuulus saar Saksamaale.


81.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad
Aastad: 76 77 78 79 80 - 81 - 82 83 84 85 86


82.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad
Aastad: 77 78 79 80 81 - 82 - 83 84 85 86 87


83.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad
Aastad: 78 79 80 81 82 - 83 - 84 85 86 87 88


84.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad
Aastad: 79 80 81 82 83 - 84 - 85 86 87 88 89


85.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad
Aastad: 80 81 82 83 84 - 85 - 86 87 88 89 90


Papsaare.
Papsaare on küla Pärnu maakonnas Audru vallas.
Papsaare asub Pärnu kesklinnast 5 km kaugusel loodes.
Küla alal asub Audru ringrada.


Lemmetsa.
Lemmetsa on küla Pärnu maakonnas Audru vallas.


Asulad (A).
"Siin on loetletud Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mille nimi algab A-tähega.


Asulad (B).
Asulad (B) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad B-tähega.


Asulad (C).
Asulad (C) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad C-tähega.


Asulad (D).
Asulad (D) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad D-tähega.


Asulad (E).
"Siin on loetletud Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mille nimi algab E-tähega.


Tom Kaulitz.
Tom Kaulitz (sündinud 1. septembril 1989 Leipzigis) on saksa muusik, ansambli Tokio Hotel kitarrist.
Tom Kaulitz sündis 10 minutit enne tema kaksikvenda Bill Kaulitzit 1. septembril aastal 1989.
Koolis vihkas Tom kõige rohkem matemaatikat ja loodusõpetust. Ta nautis väga kunsti. Tom mängis kitarri ja peagi leidis ta kire muusika vastu ning varsti tegid nad vennaga bändi - Devilish, mis muutus mõne aasta pärast Tokio Hotel'iks.
Tom (kitarr), Bill (vokaal) ja bändi tulid ka kaks poissi Gustav (trummid) ning Georg (basskitarr).
Tokio Hotel sai rahvusvahelist edu, võites mitmeid auhindu kogu maailmas.
Kaksikute vanemad, Simone ja Jörg Kaulitz, lahutasid, kui poisid olid seitsme aastased ning siis Simone abiellus Gordon Trümper'iga.
Väga noores eas osalesid Tom ja Bill Saksa TV'filmis "Verrückt nach dir" (Hull sinu järgi), mis avaldati aastal 1994. Umbes samal ajal avastasid poisid oma andeid muusikas. Bill hakkas laule looma ja Tom hakkas kitarri õppima.
Poisid otsustasid luua oma isikliku välimuse. Tom valis gängster/räppar stiili. Tema stiilis on väga suured teksad, suured särgid ja pusad, New Eras mütsid, pesapalli mütsid, peapaelad ja ratsapatsid.
Tomi huvideks on muusika, peod, BMX ja graffiti. Ta armastab saksa Hip-hop'i, eriti Samy Deluxe.
Erinevalt Billist ei ole Tomil tattoo'sid, kuid on huuleneet.


Asulad (F).
Asulad (F) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad F-tähega.


Asulad (G).
Asulad (G) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad G-tähega.


Asulad (H).
Asulad (H) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad H-tähega.


Asulad (I).
"Siin on loetletud loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mille nimi algab I-tähega.


Asulad (J).
Asulad (J) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad J-tähega.


Asulad (K).
Asulad (K) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad K-tähega.


Asulad (L).
Asulad (L) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad L-tähega.


Asulad (M).
Asulad (M) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad M-tähega.


Asulad (N).
Asulad (N) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad N-tähega.


Asulad (O).
Asulad (O) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad O-tähega.


Asulad (P).
Asulad (P) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad P-tähega.


Asulad (Q).
Asulad (Q) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad Q-tähega.


Asulad (R).
Asulad (R) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad R-tähega.


Asulad (S).
Asulad (S) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad S-tähega.


Asulad (Š).
Asulad (Š) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad Š-tähega.


Asulad (Z).
"Siin on loetletud Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mille nimi algab Z-tähega.


Asulad (Ž).
Asulad (Ž) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad Ž-tähega.


Asulad (T).
Asulad (T) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad T-tähega.


Asulad (U).
Asulad (U) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad U-tähega.


Asulad (V).
Asulad (V) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad V-tähega.


Asulad (W).
Asulad (W) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad W-tähega.


Asulad (Õ).
Asulad (Õ) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad Õ-tähega.


Asulad (Ä).
Asulad (Ä) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad Ä-tähega.


Asulad (Ö).
Asulad (Ö) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad Ö-tähega.


Asulad (Ü).
Asulad (Ü) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad Ü-tähega.


Asulad (X).
Asulad (X) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mis algavad X-tähega.


Asulad (Y).
Asulad (Y) loetleb Vikipeedias olemasolevaid ja kavatsetavaid artikleid asulatest, mille nimi algab Y-tähega.


Tiit Vähi kolmas valitsus.
Tiit Vähi kolmas valitsus oli Eesti Vabariigi 33. valitsus 6. november 1995 kuni 17. märts 1997. Esimest korda oli Tiit Vähi peaminister 29. valitsuses 30. jaanuar 1992 kuni 21. oktoober 1992. aastal ja teist korda 32. valitsuses peale 1995. aasta Riigikogu valimiste võitu valimisliiduga Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ), millesse kaasati ka Keskerakond. Valitsus astus tagasi 1995 aastal peale lindiskandaali ja moodustati uuesti asendades Keskerakonna Reformierakonnaga. Samuti asendati ka mõningaid ministreid. 1997 aastal astus Tiit Vähi kolmas valitsus lõplikult tagasi.
Valitsuse ja ministrite vahetumise põhjused.
1995. aasta lõpus puhkes lindiskandaal ja valitsus astus tagasi. Pärast lindiskandaali moodustati KMÜ ja Reformierakonna liit, Keskerakond jäi valitsusest välja.
Lähenema hakkasid kohalikud valimised. Pinged koalitsioonis, kus KMÜ ja Reformierakond olid ju sisuliselt rivaalid, kasvasid. Vahepeal oli ka Edgar Savisaar poliitikasse naasenud ja taas Keskerakonna esimeheks valitud. Koonderakonna võimalused kohalikel valimistel võita vähenesid. Tekkisid skandaalid ja vastuolud Koonderakonna sees, mis tipnesid aseesimehest linnapea Jaak Tamme korteriafääriga.
Tiit Vähi süüdistas ajakirjanduse vahendusel reformierakondlastest ministreid, seati kahtluse alla välisminister Siim Kallase ja seega Eesti välispoliitiline liin tervikuna. 1996. aasta oktoobri kohalike valimiste tulemused ei andnud selget võitu ühelegi poliitilisele jõule. Kaalukeeleks osutus Keskerakond, kelle toetusel said volikogu esimeheks Mart Laar ja linnapeaks Priit Vilba.
14. novembril üllatasid Vähi ja Savisaar avalikkust koostöölepinguga, mis nägi ette Koonderakonna ja Keskerakonna ulatuslikku koostööd. See koostöö ulatus Tallinnast Toompeale ja välispoliitikasse. Sellise operatsiooni tulemusel kukutati Laar ja Vilba ning nende asemel võtsid kohad sisse Savisaar ja Robert Lepikson. Reformierakond lahkus valitsusest. Vähi pani kokku oma neljanda, seekord vähemusvalitsuse. Vastavalt Riigikogu otsusele lahutatakse 1. jaanuaril Kultuuri- ja haridusministeerium kaheks eraldi ministeeriumiks. Kultuuriministriks saab Jaak Allik, haridusministriks Jaak Aaviksoo. Tiit Vähi suureks võiduks loetakse, et ta sai Toomas Hendrik Ilvese välisministriks, sest see lubas Vähi valitsusest endiselt rääkida kui edumeelsest.
10. veebruaril 1997 võttis opositsioon ette peaminister Vähi umbusaldamise katse, põhjendades usaldamatust Vähi seotusega Tallinna kahtlasevõitu korteritehingutes. Umbusaldamiseks vajalikku 51 poolthäält kokku ei tulnud, kuid häälte vahekord 45:46 sundis Vähit umbusaldamiskatsele järgnenud päeval teatama võimalusest, et astub ise tagasi, mida ta ka 26. veebruaril tegi. Riigikogus 41 häält kontrolliva KMÜ pakutav uus peaministrikandidaat oli Koonderakonna aseesimees Mart Siimann.
Välislingid.
Vähi valitsus


Andres Tarandi valitsus.
Andres Tarandi valitsus oli Eesti Vabariigi 31. valitsus alates 8. november 1994 kuni 17. aprill 1995. 26. septembril 1994 avaldas Riigikogu Mart Laarile seoses rublatehinguga umbusaldust. Siiski jäi valitsuskoalitsioon püsima, muutus vaid peaminister, kelleks sai Andres Tarand erakonnast Eesti Maa-Keskerakond. Seda valitsust nimetati jõulurahuvalitsuseks, sest selle põhieesmärk oli püsida pool aastat, kuni järgmiste valimisteni ning ta ei viinud läbi suuri muudatusi.
Ministrid.
Tarandi valitsus


Umblu.
Umblu on saar Kolga lahes Jõelähtme vallas Harju maakonnas. Umblu saar on eraomandis 1998. aastast, mil selle ostis Tiit Vähi firma OÜ Merilaine.


Rohusi saar.
Rohusi ehk Rousi ehk Rohusaar on saar Kolga lahes Jõelähtme vallas Harju maakonnas. Rohusi saar on eraomandis 1998. aastast, mil selle ostis Tiit Vähi firma OÜ Merilaine.


Kiltsi küla.
Kiltsi küla asub Lääne maakonnas Ridala vallas Haapsalu ja Rohuküla vahel.
Kiltsit on esmakordselt mainitud 1323. aastal.
Kiltsi külas on lennurada ja lennukiangaarid. 2006. aasta suvel etendus seal NO99 teatri suveetendus "Kuningas Ubu". Lennurajal on peetud kiirendusvõistlusi.
Küla territooriumile jääb Paralepa ülemine tuletorn.


Audru.
Audru on alevik Pärnu maakonnas, Audru valla keskus. Asub Audru jõe ääres.
Ajalugu.
Keskajal Audrusse loodud Audru mõis oli Saare-Lääne piiskopkonna Audru ametkonna keskus.
1661 suri Audrus Rootsi feldmarssal Johan Banéri ja Eestimaa kuberner Heinrich von Thurni lesk Johanna Margaretha (1623–1661), kes oli Baden-Durlachi markkrahvi Friedrich V (1594–1659) ja tema esimese naise Barbara (1593–1627) tütar, Wirtembergi hertsogi Friedrich I (1557–1608) tütretütar.


Ahaste.
Ahaste on küla Pärnu maakonnas Audru vallas.


Soeva.
Soeva on küla Pärnu maakonnas Audru vallas.


Kõima (Audru).
"See artikkel räägib Kõima külast Pärnumaal, Audru vallas. Teiste samanimeliste paikade kohta loe artiklist Kõima"
Kõima on küla Pärnu maakonnas Audru vallas.


Juurdeehitis.
Juurdeehitis (kasutatakse ka sõna "juurdeehitus") on hoone või muu rajatise osa, mis on ehitatud algse rajatise või varasema juurdeehitise külge.


Moḩammad Zāher Shāh.
pisi
Moḩammad Zāher Shāh (kasutatud on ka nimekuju Mohammed Zahir-šahh, dari keeles محمد ظاهرشاه; d16. oktoober 1914 – 23. juuli 2007) oli Afganistani kuningas, kes valitses aastail 1933–1973. Enne oma surma oli ta vanim ning Rumeenia kuninga Mihai I kõrval ainus elusolev riigipea, kes valitses enne Teist maailmasõda.
1973. aastal kukutati Zāher Shāh mässuliste vabariiklaste poolt ning hiljem keeldus ta nukuvalitsejana Nõukogude Liidu poolt kontrollitud Afganistani naasmast. Ta elas aastakümneid oma villas Itaalias
2002. aastal naasis Zāher Shāh pärast peaaegu 30-aastast eemalolekut Afganistani ning asus elama oma endisesse paleesse. Trooni tagasi nõudlema ta siiski ei hakanud, kugi ta sai 2004. aastal "Rahvuse isa" nimetuse.


Aa pioneerilaager.
Aa pioneerilaager oli Kohtla-Järve rajoonis Lüganuse külanõukogus Aa külas Aa ranna ääres asunud pioneerilaager. Tänapäeval jääb see koht Ida-Viru maakonna Lüganuse valla maadele.
Laager rajati 1946 alale, kus 1930. aastatel asus piirivalveohvitseride kasiino ning hiljem keemiatööstusele kuuluv puhkekodu.
Igal suvel puhkas laagris sadu lapsi.
Alates 1993. aastast on endise pioneerilaagri alal Eesti Metodisti Kiriku lastelaager Giideon. Algul renditi laagrit Eesti Põlevkivilt, hiljem ostis kirik selle ära.


Adavere.
Adavere on alevik Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas.
Asub Põltsamaa linnast 7 km loodes Tallinna-Tartu maantee ääres.
Adaveret on mainitud esmakordselt 1583. aastal.
Adaveres asub Mandri-Eesti geograafiline keskpunkt. Selle lähedale Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa maantee äärde on püstitatud seda tähistav kivi.
Adaveres on kultuurimaja,Adavere Põhikool, raamatukogu, mõisahoone, Adavere mõisa kalmistu. Alevikus tegutseb AS Adavere Agro. Adavere tuulikus on restoran. Adaveres on ka kauplus, bistroo ja bensiinijaam.
Varem tegutsenud Adavere Lihatööstus ja Adavere Liha on pankrotistunud.


Mart Laari esimene valitsus.
Mart Laari valitsus oli Eesti Vabariigi 30. valitsus 21. oktoober 1992 kuni 8. november 1994. See on esimene Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse alusel ametisse astunud valitsus. Alates 1993. aasta keskpaigast tegutses Mart Laari juhitud valitsus sisuliselt vähemusvalitsusena.
Valimisliit Isamaa võitis 1992. aasta Riigikogu valimised, saades 22 protsenti häältest ning 29 mandaati Riigikogus. Valimisliitu kuulusid Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit ja Vabariiklaste Koonderakond. Koalitsiooni asutakse koos ERSP ja Mõõdukatega.
26. september 1994 astus Mart Laar tagasi, ajendiks rahareformi käigus kokkukogutud rublade müük Tšetšeeniasse. Koalitsioon siiski ei lagunenud, Isamaa ja ERSP jäid edasi Andres Tarandi valitsusse.
Ministrid.
Keskkonnaminister Andres Tarand, Eesti Maa-Keskerakond
Ministrite vahetumise põhjused ja poliitilised kriisid.
8. oktoobril andis president Lennart Meri välja dekreedi nr 1, millega ta määras Mart Laari peaministrikandidaadiks ning tegi talle ülesandeks valitsuse moodustamise. Avalikkus oli peaministrikandidaadi suhtes esialgu kõhkleval seisukohal. Ei kaheldud mitte tema poliitiliste seisukohtade õigsuses, küsimusi tekitas peaministrikandidaadi noorus ja vaieldamatult ka kogenematus majandusküsimuste lahendamisel. 19. oktoobril kirjutasid Isamaa, ERSP ja Mõõdukad Toompeal alla koalitsioonilepingule ning samal päeval esines Mart Laar Riigikogus ettekandega valitsuse moodustamise alustest.
Siseminister Lagle Pareki nõunikuks määrati Tiit Madisson, kes hakkas juhtima illegaalse metalliäri tõkestamise erigruppi. 1993. aastal puhkesid rahutused vangilaagrites, nende mahasurumiseks jõudu kasutanud kinnipidamiskohtade ameti peadirektor Rein Laid vallandati. Poliitilistel põhjustel sunniti lahkuma piirivalvejuht Andrus Öövel. Esimesena astus Jäägrikriisi tulemusel tagasi kaitseminister Hain Rebas 5. august. Parekile endale sai saatuslikuks 26. november 1993, kui mässulise jäägrikompanii ülem Asso Kommer haavas Tallinna kesklinnas teda kinni pidada üritanud Koit Pikarot. Järgmisel päeval astus siseminister nn. Pullapää kriisi tõttu tagasi. 27. novembrist kuni 14. detsembrini 1993 täitis siseministri ülesandeid peaminister Mart Laar, seejärel sai siseministriks senine ministeeriumi asekantsler Heiki Arike. Tema periood oli illegaalse relvaäri õitseaeg ja enam kui 30 000 püstol TT-d müüdi kahtlaste tehingutega Venemaale. Opositsioon püüdis Arikesele relvaäri tõttu umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle. 7. detsember 1993 Saab teatavaks, et Iisraeli relvaostu hinnaks kujunes 59 miljonit dollarit, mis tuli tasuda aastaks 2000. 15. detsember 1993 deklareerivad Eesti, Läti ja Leedu presidendid Tallinnas toimunud kohtumisel, et Balti riikide peamine julgeolekugarantii saab olla ainult NATO. 1994. aastal tulid valitsuses ilmsiks sisevastuolud ja Rahvuslik Koonderakond Isamaa lõhenes. Isamaast eraldusid Vabariiklaste Koonderakonna ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed (nende hulgas Isamaa fraktsioonijuht Illar Hallaste, kaitseminister Indrek Kanniku ja justiitsminister Kaido Kamaga), kes hiljem moodustasid Parempoolsete erakonna.
4. jaanuar 1994 tutvustas Isamaa valitsusremondi kava ja 6. jaanuaril 1994 esitas peaminister Mart Laar presidendile ettepaneku kaitseministri, majandusministri, välisministri ja rahandusministri väljavahetamiseks. President Lennart Meri ei vabastanud ametist majandusminister Toomas Sildmäed ega kinnitanud uut rahandusministrit. Uueks välisministriks nimetatud Jüri Luik ja kaitseminister Indrek Kannik teatasid, et kujunenud olukorras ei saa nad ministrikohuseid täita. 11. jaanuar 1994 kirjutas president alla valitsusuuendusele, arvestades täielikult peaministri soove. Majandusministriks sai Toivo Jürgenson ja rahandusministriks Heiki Kranich. 14. jaanuar 1994 kirjutasid president Lennart Meri ja peaminister Mart Laar alla soovikirjale NATO rahupartnerlusprogrammiga ühinemiseks.
Maksunduse seisukohast algas 1994. aasta jaanuarist uus ajajärk. Senise progresseeruva tulumaksu asemel hakkas kehtima 26-protsendiline tulumaksumäär nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele. Samuti hakkas senise 10-protsendilise käibemaksu asemel kehtima 18-protsendiline määr. 1994. aasta juulist hakkas Venemaa maksustama põllumajandussaadusi topelttollidega, mis tähendas põllumajandussektorile hoopi. 1994. aasta suvel lahkus Eestist Venemaa sõjavägi.
Välislinke.
Laari valitsus


Kareda valla vapp.
Kareda valla vapp on Järva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kareda valla vapp.
Vapp on kinnitatud 17. septembril 1992.
Vapi kirjeldus.
Hõbedasel kilbil kaks ülaservast lähtuvat allasuunatud sinist teravikku. Kilbi alapoolel must rõngasrist mis on moodustatud kreeka ristist ja rõngast.
Põhjendus.
Vapi värvid viitavad maakonna vapile, samuti rahvusvärvidele. Vapil kajastub soode vahel asuva valla pikk ajalugu, tema paiknemine erinevate huvide ristumiskohas.
Välislink.
Vapp


Aa vald.
Aa vald oli vald Virumaal Lüganuse kihelkonnas.
Aa vald (nn mõisavald) moodustati 1816. Sellesse valla ajalooperioodi jääb ka perekonnanimede (perenimede) panemine. Aa vallas sai perekonnanimed 89 peret.
Valla saksakeelne nimi oli "Gemeinde Haakhof", mis tulenes Aa mõisa nimest. Peale Aa mõisa kuulus valda veel Voorepere mõis ("Worroper").
1866. aasta vallareformiga kaotati mõisa võim valla üle. Aa vald eksisteeris sellisel kujul 1891. aasta lõpuni ja aastal 1892 liideti see Püssi vallaga.


Roosna-Alliku valla vapp.
Roosna-Alliku valla vapp on Järva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Roosna-Alliku valla vapp.
Vapp on kinnitatud 29. novembril 1995.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil hõbedane sinise ringikujulise südamikuga roosiõis; hõbedasel vapitüvel allikamärk.
Põhjendus.
Vapikujundid roos ja heraldiline allikamärk viitavad valla nimetusele - seega on tegemist nn. "kõneleva vapiga". Valla nimetuse esimene pool arvatakse tulenevat suguvõsa Rosenitelt, kellele kuulus 17. saj. - 18. saj. I veerandil siinmail mõis (Kaltenbrunn). Valla nimetuse teine pool meenutab, et siin asuvad Eesti ühed veerikkamad allikad ja suur allikajärv, millest saab alguse Pärnu jõgi. Vapi sinine värvus sümboliseerib lootust ja nooruslikkust, samuti vett kui looduse üht põhielementi. Hõbe on puhtuse ja vaimsuse võrdkuju.
Välislink.
Vapp


Türi valla vapp.
Türi valla vapp on Järva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Türi valla vapp.
Vabariigi Valitsuse 30. juuni 2005. aasta määruse nr 153 "Kabala valla, Oisu valla, Türi linna ja Türi valla haldusterritoriaalse korralduse ja sellega seonduvalt Vabariigi Valitsuse määruste muutmine" alusel senise Kabala valla, Oisu valla, Türi linna ja Türi valla ühinemisel moodustati kohalik omavalitsusüksus Türi vald. Valla praegune vapp on kasutusel sellest ühinemisest.
Praegune vapp.
Rohelisel kilbil on hõbedane rist. Selle peal omakorda on punane südakilp, millel kuldne õun.
Ühinenud haldusüksuse vapp lähtub eelistatavalt ühinenud omavalitsuse sümbolitest ja värvidest. Roheline tähistab maamajandust, lootust ja tasakaalustatud ellusuhtumist. Roheline on ka kõigi ühinenud omavalitsuste sümbolite üks põhivärve. Rist märgib Türi valla paiknemist Eesti keskosas ühendusteede ristumiskoha ümber. Rist jagab vapikilbi neljaks väljaks, mis siin sümboliseerivad ühinenud omavalitsusüksusi. Südakilp eristab ühendvalla vappi ja lippu varasema Türi valla vapist ja lipust ning Türi linna lipust. Südakilbi punane ja kuldne värvus ja õunakujund pärinevad endiselt Türi vapilt.
2005. aastani kasutusel olnud vapp.
Vana vapp.
2005. aastani kasutusel olnud vapp kinnitati 9. veebruaril 1995. aastal.
Rohelisel kilbil on hõbedane rist, mille keskel allikamärk. Vapi roheline väli tähistab valla tuntust põllumajandus- ja aianduspiirkonnana. Rist on usu sümbol ning osutab ühtlasi valla paiknemisele Eestimaa keskosas. Heraldiline allikamärk tähistab nii looduslikke kui ka vaimulätteid.
Välislingid.
Vapp


VII Riigikogu.
VII Riigikogu oli Riigikogu koosseis, mis valiti 1992. aasta Riigikogu valimistel 20. septembril 1992 sama aasta 28. juuni rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduse alusel. Valimistel võisid osaleda nii erakonnad, valimisliidud, ühendused kui ka üksikkandidaadid.
Valimistel osales 8 valimisliitu, 5 erakonda, 39 ühenduste nimekirja ja 25 üksikkandidaati. Kokku seati üles 628 Riigikogu liikmekandidaati. Valimas käis 67,84 protsenti hääleõiguslikest kodanikest.
Valimistel kogusid enim hääli valimisliit Isamaa, kes koos Mõõdukate ja ERSP-ga moodustasid valitsuse. Parlamendi esimeheks valiti Isamaa nimekirjas kandideerinud Ülo Nugis.
Isamaa.
30 liiget (05.10.1992), 13 liiget (10.03.1995)
Sulev Alajõe (kuni 30.06.1994, Parempoolsed), Tiit Arge, Jaanus Betlem, Lauri Einer (kuni 08.11.1993, Liberaalid), Peeter Ello (14.02.–24.05.1994, asendusliige), Illar Hallaste (kuni 30.06.1994, Parempoolsed), Vootele Hansen (alates 02.11.1992, asendusliige; kuni 30.06.1994, Parempoolsed), Andres Heinapuu (kuni 30.06.1994, Parempoolsed), Rein Helme (kuni 30.06.1994, Parempoolsed), Karin Jaani (kuni 30.06.1994, Parempoolsed), Tõnu Juul, Kalle Jürgenson, Toivo Jürgenson (kuni 12.01.1994, majandusminister), Aivar Kala, Kaido Kama (kuni 22.10.1992, justiitsminister), Indrek Kannik (kuni 07.01.1994, kaitseminister), Heiki Kranich (kuni 08.11.1993, Liberaalid), Merle Krigul (alates 02.11.1992, asendusliige), Tiit Käbin (kuni 08.11.1993, Liberaalid), Mart Laar (kuni 22.10.1992, peaminister; alates 09.11.1994), Daimar Liiv (alates 16.12.1992, asendusliige; kuni 08.11.1993, Liberaalid), Jüri Luik (kuni 08.12.1992, minister), Paul-Olev Mõtsküla (alates 08.12.1994), Aap Neljas (kuni 08.11.1993, Liberaalid), Ülo Nugis (kuni 06.11.1992, fr mittekuuluv), Mart Nutt (kuni 30.06.1994, fr mittekuuluv), Jüri E. Põld (kuni 08.11.1993, Liberaalid), Kalju Põldvere (alates 02.11.1992, asendusliige; kuni 07.12.1993, fr mittekuuluv), Ilmar Pärtelpoeg (02.11.1992–21.06.1994, asendusliige), Matti Päts (kuni 28.10.1992, Riikliku Patendiameti peadirektor), Heiki Raudla, Paul-Eerik Rummo (kuni 22.10.1992, kultuuri- ja haridusminister), Tiit Sinissaar, Enn Tarto (kuni 30.06.1994, Parempoolsed), Lauri Vahtre, Arvo Valton, Trivimi Velliste (kuni 22.10.1992, välisminister; 14.02.–20.08.1994, EV alaline esindaja ÜRO-s), Andrus Villem (alates 02.11.1992, asendusliige)
Keskfraktsioon.
Olav Anton,
Ignar Fjuk (kuni 15.12.1993, fr mittekuuluv),
Arvo Haug (alates 20.09.1993, asendusliige),
Mati Hint (kuni 15.12.1993, fr mittekuuluv),
Jaan Kaplinski (kuni 11.11.1993, fr mittekuuluv),
Kalev Kukk (kuni 10.11.1994, fr mittekuuluv),
Ants-Enno Lõhmus (kuni 05.11.1993, fr mittekuuluv),
Tiit Made (alates 27.06.1994),
Siiri Oviir,
Jüri Rätsep (kuni 10.08.1993, Riigikohtu liige),
Edgar Savisaar,
Olli Toomik (kuni 15.12.1993, fr mittekuuluv),
Liina Tõnisson,
Mõõdukad.
Jaak Herodes,
Valve Kirsipuu,
Jaan Kross (kuni 23.09.1993, astus tagasi),
Lembit Küüts (alates 16.11.1994),
Ülo Laanoja,
Marju Lauristin (kuni 22.10.1992, sotsiaalminister; alates 21.09.1994),
Jaan Leetsar (alates 14.11.1994, asendusliige),
Uno Mereste,
Eiki Nestor (alates 02.11.1992, asendusliige; kuni 09.11.1994, minister),
Ardo Ojasalu (alates 02.11.1992, asendusliige; kuni 14.03.1994, Riigi Maksuameti peadirektor),
Ivar Raig,
Vello Saatpalu,
Sergei Zonov (23.03.–20.09.1994, alates 14.11.1994, asendusliige),
Aldo Tamm (alates 12.11.1992, asendusliige, kuni 08.11.1994, põllumajandusminister),
Andres Tarand (kuni 22.10.1992, keskkonnaminister),
Maaliidu Ühendus.
Juhan Aare,
Lembit Arro,
Rein Hanson,
Ants Käärma,
Ilmar Mändmets,
Kuno Raude (kuni 16.01.1995, fr mittekuuluv),
Koonderakonna Ühendus.
Toomas Alatalu,
Endel Eero (alates 16.09.1993, asendusliige),
Kalev Raave,
Riivo Sinijärv (kuni 16.02.1993, suursaadik Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud
Eino Tamm (alates 23.02.1993, asendusliige),
Tõnu Tepandi,
Ülo Vooglaid,
Raoul Üksvärav (kuni 16.09.1993, Maaliidu Ühendus)
Kuningriiklased.
Priit Aimla,
Rein Kikerpill,
Mihkel Kraav (alates 03.05.1993, asendusliige),
Tõnu Kõrda,
Lembit Küüts (kuni 13.10.1994, lahkunud fraktsiooni otsusel, fr mittekuuluv),
Vambola Põder (kuni 12.03.1993),
Kirill Teiter
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
Rein Arjukese,
Tiina Benno,
Ants Erm (kuni 01.11.1993, fr mittekuuluv),
Tunne Kelam,
Avo Kiir (kuni 16.12.1993, Sõltumatud; alates 28.11.1994),
Jaanus Raidal (kuni 16.12.1993, Sõltumatud),
K. Jaak Roosaare,
Vardo Rumessen,
Toivo Uustalo (14.04.–04.11.1993, fr mittekuuluv),
Eesti Kodanik.
Tiina Benno (kuni 07.10.1992, ERSP)
Paul-Olev Mõtsküla,
Aime Sügis,
Liberaalid.
6 liiget (27.06.1994), 7 liiget (10.03.1995)
Heiki Kranich (kuni 12.01.1994, rahandusminister; alates 27.06.1994),
Tiit Käbin, Daimar Liiv (kuni 21.06.1994; alates 08.11.1994, asendusliige),
Kristiina Ojuland (07.02.–24.05.1994, asendusliige),
Paul-Eerik Rummo (alates 27.06.1994, kultuuri- ja haridusminister),
Sõltumatud.
6 liiget (16.12.1993), 7 liiget (10.03.1995)
Eve Pärnaste (alates 08.11.1994, asendusliige),
Vabad Demokraadid.
Mati Hint,
Jaan Kaplinski,
Heido Vitsur,
Parempoolsed.
9 liiget (30.06.1994), 8 liiget (10.03.1995)
Sulev Alajõe, Illar Hallaste,
Vootele Hansen (kuni 08.11.1994, keskkonnaminister),
Andres Heinapuu,
Rein Helme,
Kaido Kama (kuni 08.11.1994, siseminister),
Indrek Kannik,
Ilmar Pärtelpoeg (alates 12.09.1994, asendusliige),
Fraktsioonidesse mittekuuluvad Riigikogu liikmed.
Rein Järlik, Kaido Kama (30.05.–30.06.1994, Parempoolsed),
Heido Vitsur (kuni 18.04.1994, Vabad Demokraadid)
Parlamentaarne demokraatia VII Riigikogus.
VII Riigikogu volituste ajal oli koalitsiooni- ja opositsioonifraktsioonide täpne eristamine väga keeruline. Fraktsioonide vahetamine ja moodustamine oli lihtne ning fraktsioonidistsipliin enamasti nõrk. Suhteliselt suur oli üksikute isikute mõju poliitilistele otsustele. Esimese valitsuse moodustanud koalitsioon koosnes kolmest Riigikogu fraktsioonist. Need olid Isamaa, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Mõõdukad kokku 53 häälega. Riigikogu liikmete hääletamine Mart Laarile volituste andmise otsustamisel ei ole dokumenteeritud, seepärast ei saa enam kindlaks teha, kes täpselt volituste andmise poolt hääletasid.
Valitsuskoalitsioonile vastandusid selgelt Keskfraktsioon ja Eesti Kodaniku fraktsioon. Koonderakonna Ühenduse fraktsioon ja Maaliidu Ühenduse fraktsioon tuleks samuti lugeda opositsiooni kuuluvaks, kuigi nende vastandumine valitsevale võimuliidule polnud nii selge kui Keskfraktsiooni ja Eesti Kodaniku fraktsiooni puhul.


Türi vapp.
Türi vapp on Eestis Järva maakonnas asuva Türi linna endine vapp, mis kinnitati 24. juulil 1992 ja võeti kasutusest 2005. aastal.
Vabariigi Valitsuse 30. juunist 2005 pärineva määrusega nr 153 "Kabala valla, Oisu valla, Türi linna ja Türi valla haldusterritoriaalse korralduse ja sellega seonduvalt Vabariigi Valitsuse määruste muutmine" alusel moodustati senise Kabala valla, Oisu valla, Türi linna ja Türi valla ühinemisel on uus kohalik omavalitsuse üksus Türi vald. Türi linna kui asula liigiks kehtestati vallasisene linn.
Vapi kirjeldus.
Kilbi poolitab diagonaalis vasakult ülanurgast lähtuv hõbedane varras. Kilbi ülemisel sinisel väljal on hõbedane täpp ning selle ümber laienevate raadiustega neli hõbedast ringjoont. Alumisel punasel väljal on kuldne õunapuuoks.


Lüganuse kolhoos.
Lüganuse kolhoos oli kolhoos Lüganuse külanõukogu territooriumil (praeguse Lüganuse valla) territooriumil.
Kolhoosi keskus oli Varja külas, hiljem Lüganusel.
Kolhoosi pindala oli 1970. aasta seisuga 5590 ha, 1976. aasta seisuga 5518 ha. Ühiskasutuses olevat põllumajanduslikku maad oli 3930 (3965) ha, sealhulgas haritavat maat 3930 (2937) ha.
Töötajaid oli 1970. aastal keskmiselt 330, 1973. aastal keskmiselt 339.
Lüganuse kolhoosiga liideti muuhulgas Hiie kolhoos ja kolhoos Ühisjõud.
Aastal 1993 tükeldati majand neljaks osaks, sealhulgas OÜ Sigwar.


Džedefra.
Džedefra oli Vana-Egiptuse vaarao 4. dünastiast. Ta valitses umbes 2566–2558 eKr. Ta oli Hufu poeg ja Hafra vend. Džedefra suri noorelt, umbes 2558. aastal.


Snofru.
Snofru (ka "Sneferu"; kreeka "Soris") oli Vana-Egiptuse Vana riigi 4. dünastia esimene kuningas. Tema valitsemisaeg langes umbkaudu aastatesse 2613 kuni 2589 e.Kr.


Ühisjõud.
Ühisjõud on mitme kunagise kolhoosi ning muu organisatsiooni nimi.


Valjala valla vapp.
Valjala valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Valjala vallavapp.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil ümarakaareline portaal, selle kohal keskteljest paremale nihutatud pügalristi kujulise ruudustikuga roosaken ja portaali saatena ümarkaarelised kirikuaknad 1 + 1 ning vapitüvi - kõik hõbedased.
Põhjendus.
Vapil on kujutatud Valjala kiriku omapärane esisein. See kirik on Saaremaa vanim kirik, Valjala maalinnas võtsid saarlased 1227 vastu ristiusu.
Välislingid.
Vapp


Pepi I.
Pepi I oli Vana-Egiptuse Vana riigi 6. dünastia teine kuningas. Tema valitsemisaeg langes aastatesse 2332 kuni 2283 e.Kr.
Pepi I oli kuningas Teti poeg. Tal oli mitu poega, neist Merenra oli valitsejaks tema järel ja Pepi II Merenra järel.
Ta abiellus Abydose noomi vürsti Hui kahe tütrega.
Pepi I ajal tugevnesid provintside ülikute õigused ja mõjuvõim.
Hierakonopolise templist on leitud Pepi I elusuuruses pronksskulptuur.


87.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad
Aastad: 82 83 84 85 86 - 87 - 88 89 90 91 92


88.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad
Aastad: 83 84 85 86 87 - 88 - 89 90 91 92 93


89.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad
Aastad: 84 85 86 87 88 - 89 - 90 91 92 93 94


Horemheb.
Horemheb oli Vana-Egiptuse 18. dünastia viimane vaarao. Ta valitses umbes 1319–1292 eKr.
Horemheb arvatakse 18. dünastiasse, kuigi ta ei olnud kuninglikku päritolu, vaid usutavasti pärit lihtrahva seast. Ta oli pärit Herakleopolisest ning oli Tutanhamoni ja Ay ajal Egiptuse sõjaväe ülemjuhataja. Ta oli abielus Amenia-nimelise naisega, aga pole teada, et sellest abielust oleks lapsi sündinud.
Arvatakse, et Horemheb ei olnud sama isik kui Egiptuse sõjaväe ülemjuhataja Ehnatoni ajal Paatenemheb. Pigem tegi ta kiiret karjääri Tutanhamoni ajal. Tema ajal tõusis ta Egiptuse välissuhete kuninglikuks kõneisikuks ja juhtis isiklikult diplomaatilist missiooni Nuubiasse. Sellele järgnes Nuubia printsi vastukülaskäik Tutanhamoni juurde. Seejärel rajati talle juba haud, kus oli kirjas tema tollased tiitlid: "Pärilik vürst, lehvikukandja kuninga paremal käel ja sõjaväe ülemjuhataja", "kuninga abiline tema jalajälgedes lõuna ja põhja välisriikides, "kuninga saadik tema armee ees lõuna ja põhja välisriikidesse" ning "ainus seltsiline, see, kes on oma isanda jalge ees lahinguväljal asiaatide tapmise päeval".
Tutanhamon suri teismelisena. Selleks ajaks oli Horemheb määratud kroonprintsiks ja kuninga asetäitjaks, mis tähendab, et ta oli ametlikult tunnustatud kuninga troonipärijana. Kuid elatanud vesiir Ay suutis tema asemel end ise Egiptuse valitsejaks kuulutada. Tema asemel kuulutas Ay oma järeltulijaks armee ohvitseri Nahtmini, kes oli kas Ay lihane või lapsendatud poeg. Siiski ei ole Ay valitsemise lõpuajal Nahtmini mainitud, mis annab alust oletusele, et Nahtmin suri enne Ayd.
Ay valitses 4 aastat ja 1 kuu. Pärast Ay surma kuulutas Horemheb ennast vaaraoks ja võttis naiseks Nofretete õe Mutnodžme. Horemheb laskis Ay haua (WV23) rüvetada, purustades viimase sarkofaagi tükkideks, lastes Ay nime ja kujutised selle seintelt hävitada ja tõenäoliselt hävitades ka Ay muumia. Ay surnukambri templit laskis ta laiendada ja võttis selle kasutusele enese jaoks. Selleks laskis ta enam kui 5 meetri kõrguse kolossi tagaküljelt eemaldada Ay tiitlid, lastes nende asemele sisse raiuda enese omad.
Kuid Tutanhamoni hauda ta kaitses, sest just Tutanhamon oli lasknud tal võimule tõusta ja ta oma troonipärijaks teinud.
Horemheb korraldas riigi ümber. Tema valitsusajal jäeti maha kunagine pealinn Ahetaten ehk Amarna, mis pikkamööda hävines ja mattus kõrbeliiva alla. Ta laskis lammutada Ahetateni rajaja Ehnatoni monumendid, kasutades neid omaenese ehitusprojektide jaoks.
Horemheb jagas riigi halduslikult kaheks, nagu see ajalooliselt olnud oli: Alam-Egiptuseks keskusega Memphises ja Ülem-Egiptuseks keskusega Teebas. Kummaski linnas oli oma asevalitseja ehk vesiir.
Horemheb taastas Amoni kultuse ja preesterkonna. Valitsedes toetus ta kui endine sõjaväelane peamiselt armeele ja määras ka juhtivad Amoni preestrid sõjaväelaste seast, sest sai nende isiklikult lojaalsusele kindel olla.
Ta suri eeldatavasti lastetuna. Riigi uueks vaaraoks määras ta oma vesiiri Paramessu, kes järgnes talle troonil Ramses I nime all.
Ootamatu trooniletõusu tõttu oli Horemhebil koguni kaks hauakambrit. Esimene valmis ajal, mil ta veel võimul ei olnud, ja see asub Memphise lähedal Sakkaras. Teine hauakamber rajati ajal, mil Horemheb vaarao oli, Teebasse Kuningate orgu ja sinna on ta ka maetud. Horemhebi haua (KV57) leidis 1908. aastal Theodore Davis.


Aleksander Antson.
Aleksander Antson (31. august 1899 Võrsna küla, Saaremaa – 21. september 1945 Haapsalu) oli eesti kirjanik.
Ta töötas nii õpetaja, ajakirjaniku kui ka töölissporditegelasena.
Ta on kirjutanud kaks romaani.


Piiskopilinnus.
Piiskopilinnuseid (saksa keeles "Bischofsburg"; läti keeles "Bīskapa pils") rajasid piiskopkonnad. Eesti aladel oli keskajal kaks piiskopkonda - Saare-Lääne piiskopkond ning Tartu piiskopkond.


Ilona Lepsalu.
Ilona Lepsalu (sündinud 10. oktoobril 1970 Rakveres) on Eesti munitsipaalpoliitik. Ta on alates 1. aprillist 2002 Res Publica liige.
Ta lõpetas 1988 Rakvere 3. Keskkooli.
1999. ja 2002. aasta valimistel valiti ta nimekirjas Lüganuse valla volikokku.
Aastal 1999 kandideeris ta valimisliidus Koduvald ja sai 611 häälest 34.
Aastal 2002 kandideeris ta Res Publica nimekirjas ning sai 607 häälest 40.
Ta oli maini 2008 Aa külavanem ning töötab Aa Hooldekodu sekretärina.
Viited.
Lepsalu, Ilona
Lepsalu, Ilona


Väätsa valla vapp.
Väätsa valla vapp on Järva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Väätsa valla vapp.
Vapp on kinnitatud 30. mail 1995.
Vapi kirjeldus.
Kahest ümberpööratud S-lõikest moodustunud kaldjaotusega vasakult poolitatud kuldne-rohelisel kilbil on kaks lõikest lähtuvat vastandvärvides ristikheinalehte.
Välislingid.
Vapp


Külavanem.
Külavanem on Eestis ühe või mitme küla elanike ühiste huvide esindaja, kelle valivad küla või külade elanikud.


Alulinn.
Alulinn oli kunagine linnus, mille ase on Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas soosaarel Aa küla territooriumil Aa mõisast 2 km kagu pool, Tallinna–Narva maanteest 1 km lõuna pool.
See oli soolinnus Askälä ja Alutaguse muinaskihelkonna piiril. Tegemist on Virumaa kõige idapoolsema teadaoleva muinaslinnusega.
Soosaar on madal ja piklik. Alulinn asetseb selle kirdeosas.
Linnusekoht on piiratud madala (1...1,2 m) valdavalt paekiviplaatidest müüriga (ringvalli jäänustega). Valli laius oli jalamil 7...8 m.
Linnuseaseme pikkus edela-kirde suunas on 130 või 139 m ja laius 35...40 m (kuni 72 m). Linnuse ala oli ovaalse kujuga ning selle pindala on umbes 4500 ruutmeetrit.
Vana pärimuse kohaselt olevat Alulinna ehitanud keegi nõid eluasemeks vanema tütrele, kelle ta oli röövinud.
Alutaguse nimi arvatakse tulenevast Alulinna nimest.
Aastal 1838 kirjeldas Alulinna Friedrich Reinhold Kreutzwald. "Kalevipoja" 15. loos seostas ta Alulinna tuuslariga.
Ohvrikoht.
Alulinna lähedal soos oli ohvrikoht, kust 1869 leiti rauast esemeid: 50 odaotsa, üle 20 sirbi, õõskirveid, silmaga kirveid, mõõkade tükke ja muud (kokku üle 90 eseme). Leiud pärinevad põhiliselt vanemast rauaajast (aastatuhandevahetusest ja ka hilisemast ajast).
Kreutzwaldi kirjeldus.
Aa mõisa piirialal, Lüganuse kihelkonnas Alutagusel, umbes kolme versta kaugusel mererannast ja ühe versta kaugusel Peterburi maanteest, on väike soo, mille sambla ja mõne kääbuskuusega kaetud, rändaja astumise all sügavale sisse vajuv pind keskpaiga poole pisut kõrgeneb ning paistab taimkatte suurema mitmekesisusega ühtlasi viitavat pinnase muutunud iseloomule. See kõrgendik on – kummaline küll – jäänused igivanast linnusest, mis moodustab pikliku nelinurga pikkusega 70 sülda, laiusega 35 sülda ja kõrgusega 3 kuni 4 jalga. Müür ise, mida kõikjal katab muru ja kohati põõsad, sarnaneb esmapilgul pigem künkataolisele kõrgendikule kui inimeste kätetööle; kui aga seda täpsemalt uurida, saab nähtavaks korrapärane konstruktsioon paest, graniidist ja samblast – asjaolu, mis tõestab, et varemed pärinevad selle maa põliselanikelt, sest sakslased kasutasid oma ehitistes teatavasti mörti. Kui võrrelda varemete asukohta (vana kaardi järgi täpselt Virumaa ja Alutaguse vaheline piir) tema nimega, mis rahvasuus tänini elab: "Alolinn", siis ilmneb, et nähtavasti andis see koht nime Alutaguse maakonnale (eesti keeles "Alotagusemaa" 'Alo tagune maa'). – Selle koha päritolu ja tähenduse kohta ei ole muistendites midagi ajaloolist säilinud. Ainsal selle kohta olemas oleval müüdil on luuleline iseloom, sest ta laseb Alulinna ehitada suurel võluril röövitud tüdruku, pealiku tütre kindlalt kaitstud elukohaks. Milline isamaa ajaloo sõber oskab selle vana mälestise kohta rohkem teateid anda?"


Teti.
Teti oli Vana-Egiptuse Vana Riigi 6. dünastia esimene kuningas. Tema valitsemisaeg langes aastatesse 2345 kuni 2333 e.Kr.
Tõenäoliselt tapeti ta oma ihukaitsjate poolt.


Unas.
Unas (ka "Wenis", "Unis") oli Vana-Egiptuse Vana Riigi 5. dünastia viimane kuningas. Tema valitsemisaeg langes aastatesse 2375 kuni 2345 eKr.
Ta laskis ehitada väikese püramiidi Saqqārah'sse, Džoseri astmikpüramiidi lähedusse.


Saksimaa kuningriik.
Saksimaa kuningriik oli aastatel 1806–1918 tänapäeva Saksimaa liidumaa territooriumil eksisteerinud riik.
Aastatel 1806–1813 kuulus Saksimaa kuningriik Reini Liitu, 1814–1866 Saksa Liitu, 1867–1871 Põhja-Saksa Liitu ja 1871–1918 Saksa Keisririigi koosseisu. Kuningriigi pealinnaks oli Dresden.
Saksi kuningriik oli Saksimaa kuurvürstiriigi otsene järglane. Kuurvürstiriigi valitseja Friedrich August III kuulutas end pärast Saksa-Rooma riigi lõppu kuningaks ning Saksimaast sai Napoleon I liitlane. Juriidiliselt toimus see pärast Poznańi rahulepingu sõlmimist 11. detsembril 1806. See rahu lõpetas sõja Prantsusmaa ja Saksimaa vahel ning Saksimaast sai Reini Liidu liige. Saksimaa oli Neljandas Koalitsioonisõjas Preisimaa liitlasena kandnud tõsiseid kaotusi (Jena ja Auerstedti lahing).
Aastal 1813 oli Saksimaa üks Napoleon I väheseid liitlasi, kes talle truuks jäid ning seetõttu kannatas ta karmilt: riigi okupeeris Venemaa ning Preisimaa soovis selle täielikult annekteerida.
Viini Kongressil lahendati Saksimaa probleem nii, et enamik riigist liidetigi Preisimaaga, kuid umbes 40 protsenti maast anti Friedrich Augustile tagasi. Järgnevaltki jäi riik Preisi-vastaseks, võideldes tolle vastu Preisi-Austria sõja ajal. Pärast sõda oli riik siiski sunnitud liituma Preisimaa moodustatud Põhja-Saksa Liiduga ning 1871 ka Saksa keisririigiga.


Kiiking.
Kiiking on Eestis leiutatud ja arendatud meelelahutuslik spordiala, kus inimene paneb kiige järjest suureneva amplituudiga võnkuma, kuni nad teevad ringi ümber võlli. Kiiking algab siis, kui jalad on kõrgemal kui pea – kuni sinnamaani on tegemist kiikumisega.
1997. aastal hakkas Pärnu mees Ado Kosk mõõtma, kui pikkade aistega kiigel on inimesed võimelised üle võlli kiikuma. Nii sündiski spordiala.
Rekordtulemused on jõudnud ka Guinnessi rekordite raamatutesse (meeste arvestuses sai sellega hakkama Andrus Aasamäe 7.02m aistega ja naiste arvestuses Kätlin Kink 5.91m).


Regivärss.
Regivärss on läänemeresoomlaste vanemale rahvalaulule ehk regilaulule omane värsivorm. Vahel kasutatakse mõisteid regivärss ja regilaul ka samatähenduslikena. Soomlased ja karjalased nimetavad sellisel värsivormil põhinevat laulu runolauluks või Kalevala-mõõduliseks lauluks.
Regivärsi vorm kujunes arvatavasti välja ajaarvamise vahetuse paiku; Eestis oli regivärsiline rahvalaul elujõuline ligikaudu 19. sajandi keskpaigani.
Regivärss koosneb üldjuhul neljast trohheilisest värsijalast, niisiis 8 silbist. Tegemist on reeglina vältelise ehk kvantiteeriva värsivormiga, kus igas värsijalas esimene silp on pikk ja teine lühike: "Kui ma hak-kan lau-le-mai-e..."
Värsimõõdu nõudel on rahvalauludes säilinud vanapäraseid sise- ja lõpukaota keelendeid - uurijate arvates hiliskeskajal levinud kujul. Puhtavormiline regivärss oli levinum Põhja-Eestis; Lääne- ja Lõuna-Eesti vana rahvalaulu vormil oli mitmeid erijooni.
Sõna regi(värss) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: "rei(e)" - 'tantsulaul'; "rege" 'rida'; "rege-" v "rigenlied" 'rahvalaul'.


Regilaul.
Regilaul ehk regivärsiline rahvalaul ehk vanem rahvalaul on vanemat tüüpi eesti rahvalaul. Regilaulu vorm ulatub arvatavasti läänemeresoomlaste ja algbaltlaste ühispärandisse, hinnangud vanusele varieeruvad tuhandest kahe tuhande aastani.
Eestis oli regilaul üldlevinud ligikaudu 19. sajandi keskpaigani, siis tõusid rahvalaulude repertuaaris üldiselt esiplaanile uuematüübilised lõppriimilised keerukama meloodiaga laulud.
Sõna regi-(laul) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: "rei(e)" 'tantsulaul'; "rege" 'rida'; "rege-" v "rigenlied" 'rahvalaul'. Regilaulu nimetatakse murretes leeluks, laulmist leelutamiseks jmt.
Regilaulu motiive on oma heliloomingus kasutanud Veljo Tormis.
Eesti regilaule on avaldatud kihelkondade kaupa kogumikus "Vana kannel"
Põhitunnused.
"Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus.
Regilaulus on esikohal sõnad, muusika lisab tekstile ilmekust. Regilaulu teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsivormiks on regivärss - lõppriimita neljajalaline kvantiteeriv trohheiline värss. Soome ja Karjala rahvapärimuses kasutatakse selle värsimõõdu kohta terminit "Kalevala-mõõt". Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust, mistõttu on seda nimetatud ka neljajalaliseks trohheuseks ("veere, veere, päevakene"). Selline värsivorm kujunes rohkem kui tuhat aastat tagasi. Värsimõõdu nõudel on rahvalauludes läbi sajandite säilinud vanapäraseid sise- ja lõpukaota keelendeid (näiteks "laulemaie"), mis üldkeelest on ammu kadunud. Folkloristide hulgas üldlevinud arvamuse järgi on väga vanad mõned meie ajani ulatunud lauludki, näiteks "Loomislaul", "Suure tamme laul" ja "Suur härg".
Regilaulu viis (nimetati ka tooniks või mõnuks) on lühike ja väikese ulatusega. Regiviis on valdavalt ühehäälne, ainult mõnel pool Lõuna- ja Kagu-Eestis kohtame mitmehäälsust. Regiviiside seas on palju rühmaviise, see tähendab, et ühte ja sama viisi kasutati mitme eri teksti jaoks (näiteks kiigetoon, karjatoon, pulmatoon).
Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Eeslaulja viib laulu edasi, arendab seda; koor kordab eeslaulja esitatud värsse, annab talle mõtteaega. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud), kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega. Regilaule lauldi ilma pillisaateta. Lauldes võidi rõhutada rütmi näiteks keha õõtsutamise või jalapõrutusega. Lüroeepilisi laule on esitatud ka tantsulise liikumise saatel (näiteks setu "Pöörajooks" või Kihnu rattas laulmine). Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli. Regilaulu esitajat kutsuti laulikuks, kaasitajaks või leelotajaks. Regilaulud levisid suuliselt põlvest põlve ja olid kollektiivne looming.
Regilaulu žanrid.
Žanriliselt eristatakse meeleolu ja elamusi vahendavaid lüürilisi laule ("Lauliku lapsepõli") ja sündmustest jutustavaid lüroeepilisi laule ("Venna sõjalugu").


Sergei Skripal.
Sergei Skripal (sündinud 23. juuni 1951) on endine Venemaa sõjaväelane, kes mõisteti süüdi spioneerimises Suurbritannia kasuks.
Sergei Skripal, endine Sõjalise Diplomaatiaakadeemia õppejõud ja endine GRU erupolkovnik arreteeriti 2004. aasta detsembris ja 2006. aasta augustis mõistis Moskva ringkonnakohus ta 13 aastaks vangi. Süüdistuse kohaselt edastas ta SDA õppejõuna Suurbritannia välisluurele MI-6 talle õppejõuna teatavaks saanud Euroopas tegutsevate Venemaa sõjaväeluurajate isikuandmed, mille eest sai tasuna 100 000 USD.
Juulis 2010 vabastati ta USAs vahistatud Vene spioonide vahetusprogrammi osana.


Aseri.
Aseri on alevik Ida-Viru maakonnas, Aseri valla keskus. Asub Soome lahe rannikul Meriküla oja suudmes.
Aseris asub kakskeelne Aseri Keskkool.
Aseri on saanud nime Aseri mõisa järgi.
Aleviku alal on Aseri paisjärv ja Aseri juga.


Aseriaru.
Aseriaru on küla Ida-Viru maakonnas Aseri vallas.


Irvala.
Irvala on küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas.
Idas piirneb Irvala küla Püssi linnaga.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Irvalas 29 alalist elanikku. Hiljem on elanike arvuks märgitud 28 ja 26, samuti 31 ja 35.
Varem on Irvala kuulunud Püssi valda.
Külavanem on Paul Maalma.
Irvalas on kolm kultusekivi (Irvala kultusekivid), mis on kaitsealused arheoloogiamälestised.
Irvalas on sündinud laulja Jenny Siimon.


Kalvi.
Kalvi on küla Ida-Viru maakonnas Aseri vallas.
Kalvis on supelrand, 50 m üle merepinna ulatuv Kalvi pank ja Kalvi vasallilinnuse varemed.
Kalvi mõisa pankrannikul asuvas lossis asub restoran ja hotell.


Kestla.
Kestla on küla Ida-Viru maakonnas Aseri vallas.


Koogu.
Koogu on küla Ida-Viru maakonnas Aseri vallas.
Koogu küla kohas asus 13. sajandil Paimela küla.
Koogu mõisa peahoone põles maha 1904, sellest on järel vaid varemed.


Rannu küla.
Rannu on küla Ida-Viru maakonnas Aseri vallas. Asub Aserist vahetult lõunas.
Rannu on kuulunud Aseri mõisa alla.


Kõrkküla (Aseri).
Kõrkküla on küla Ida-Viru maakonnas Aseri vallas.
Külas paikneb Kõrkküla kivirist.


Kõrtsialuse.
Kõrtsialuse on küla Ida-Viru maakonnas Aseri vallas.


Oru (Aseri).
Oru on küla Ida-Viru maakonnas Aseri vallas.


Püssi vald.
"Siin räägitakse varem eksisteerinud vallast; linna kohta vaata artiklit Püssi
Püssi vald oli vald, mis eksisteeris 1866–1939. Ta hõlmas praeguse Lüganuse valla lõunaosa ning osa praeguse Maidla ja Sonda valla alast. Aastal 1892 liideti Püssi vallaga Aa vald.
Valla nimi Vene riigis oli saksa keeles "Gemeinde Isenhof" ja vene keeles Изенгофская волость. Valda kuulusid enne Aa vallaga liitumist Püssi mõis ("Neu-Isenhof"), Purtse mõis ("Alt-Isenhof") ja Hirmuse mõis ("Hirmus")
Kui vald 1. aprillil 1939 kaotati, jaotati selle territoorium Erra, Lüganuse ja Maidla valla vahel. Lüganuse valla moodustamisel 1939. aastal sai ta Püssi valla põhiosa.


Oru.
Oru on küla Lääne maakonnas Oru vallas.


Paul Maalma.
Paul Maalma (sündinud 8. märtsil 1962 Kiviõlis) on Eesti munitsipaalpoliitik.
Ta on lõpetanud Kehtna Näidissovhoostehnikumi.
Paul Maalma on töötanud Eesti Energias kinnisvara hooldajana ja AS FERREL-is lukksepana.
Ta on Irvala külavanem.
Paul Maalma kandideeris 2002. ja 2005. aasta valimistel Lüganuse valla volikokku.
Aastal 2002 sai ta valimisliidu Koduvalla koostöö kandidaadina 607 häälest 11 ega osutunud valituks.
Aastal 2005 sai ta valimisliidu Viisik kandidaadina 689 häälest 9 ega osutunud valituks.
Paul Maalma on mänginud Lüganuse võistkonnas võrkpalli.


Jenny Siimon.
Jenny Siimon (sünninimi Jenny Kossar; 6. veebruar 1905 Irvala – 3. aprill 1982 Tallinn) oli eesti laulja (metsosopran) ja laulupedagoog.
Aastal 1926 lõpetas Jenny Narva I Gümnaasiumi.
Aastatel 1932–1934 õppis ta Tallinna Konservatooriumis Aleksander Arderi ja Aino Tamme juures laulmist.
Aastatel 1936–1941 ja 1944–1948 töötas ta Estonia teatri ooperisolistina. Ta esines ka kontsertlauljana.
Aastatel 1940–1976 õpetas ta konservatooriumis laulmist, 1946. aastast dotsendina.
Tema õpilaste seas on olnud Teo Maiste, Mati Palm, Harald Uibo, Lehte Mark, Verner Gerretz, Liidia Panova, Enno Eesmaa, Meta Kodanipork, Georg Metssalu, Harri Vasar ja Ilmar Talvik.
Isiklikku.
Jenny abiellus 1926 Teodor Siimoniga.
Neil sündisid tütred Aime (1927; Aime Tampere) ja Lully (1928; Lully Mölder).
Kirjandus.
Siimon, Jenny
Siimon, Jenny
Siimon, Jenny


Kundun.
Kundun on Martin Scorsese film aastast 1997.
Filmi teljeks on poisi jutt, mis järgib põhijoontes dalai-laama Tenzin Gyatso autobiograafiat "Mu maa ja mu rahvas".


Kultuskivi.
Sama kivi, mille peal on nähtavad tehislikud lohud.
Kultuskivi ehk kultusekivi on kivi, mille peal või juures on sooritatud kultusetalitusi.
Uskumustega seotud kivirahn, millel on sellele osutav rahvapärane nimi (Ohvri-, Tohtri-, Hiie-, Maalja-, Kabeli-, Tondi-, Uku-, Kõrva-, Litrekivi) või mille pinnal leidub looduslikke või tehissõvendeid (lohke, nn. jälgi). Paljude kivide kohta teatakse muistendeid.
Eestis registreeritud rohkem kui 1700 kultusekivist on enamik (1300) väikeselohulised.


Jabara.
Jabara (varem: "Jäbara") on küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas Tallinna–Narva maantee ja mere vahel, Purtsest ida pool.
Aastal 1970 oli elanike arv 30. Aastal 1977 liideti Jäbara külaga Sope küla. 2000. aasta rahvaloenduse järgi oli alalisi elanikke 27. Hiljem on elanike arvuna mainitud 18, 34 ja 42.
Jabara lähedal on Jabara kalmed vanemast rauaajast. Nende kalmete alt on leitud venekirveste kultuurile viitavat nöörkeraamikat. Venekirveste kultuuri kuulub ka Sope maa-alune kalmistu.
Jabara kalmete all on ka pronksiaja asula jälgi.
Esimesed teated Jabara ja Sope külast pärinevad aastast 1492 ("Rappyarue myt der molen").


Remniku.
Remniku on küla Ida-Viru maakonnas Alajõe vallas. Asub Peipsi järve kaldal Remniku oja suudmes.
Külas elab 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 58 elanikku.
1990–1994 tegutses külas Piirivalve õppekeskus.


Prantsusmaa riigipeade loend.
Prantsusmaa riigipeade loend loetleb Prantsusmaa riigipead alates esimesest Prantsuse kuningast Charles I Vaprast, Karolingide dünastiast. Esimesed Prantsusmaa kuningad olid ka Lääne-Frangi riigi kuningad. Prantsusmaa territooriumil asunud Frangi riigi täielikku valitsejate loendit vaata Frangi riigi valitsejate loendist. Sama ajaperioodi kohta vaata eraldi ka Neustria ja Austraasia ning lisaks veel Pariisi ja Soissoni kuningaid eraldi loenditest.
Artikkel on jagatud kolme tabelisse. Esimeses tabelis on toodud Prantsuse kuningad. Teises tabelis on toodud (materjali mahukuse tõttu) Prantsusmaa esimese ja teise vabariigi juhid ja vahepealsed monarhid ning kolmandas presidendid alates kolmandast vabariigist.
III vabariik
Vichy valitsus
IV vabariik
V vabariik


Smolnitsa.
Smolnitsa on küla Ida-Viru maakonnas Alajõe vallas. Asub Peipsi järve põhjarannikul.
Külas elas 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 19 elanikku ning 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 3 inimest. Eestlasi vallas ei elanud.
Külast idas piki Peipsi rannikut on liivaluidete kaitseks rajatud Smolnitsa maastikukaitseala, mis ulatub peaaegu Vasknarvani välja.


Martin Scorsese.
Martin Scorsese (sündinud 17. novembril 1942) on filmiauhinnaga Oscar pärjatud USA filmirežissöör. Tema tuntumad filmid on ilmselt "Mean Streets" ("Agulitänavad", 1973), "Taxi Driver" ("Taksojuht", 1976), "Raging Bull" ("Raevunud härg", 1980), "The King of Comedy" ("Komöödiakuningas", 1983), "Goodfellas" ("Omad poisid", 1990), "Casino" ("Kasiino", 1995) ja "The Departed" ("Kahe tule vahel", 2006).
Enne 2007. aasta Oscarite jagamist oli Martin Scorsese viiel korral olnud parima režissööri Oscari nominentide hulgas, kuid polnud kunagi kuldmehikese omanikuks saanud. 2007. aastal sai ta lõpuks selle au osaliseks filmi eest "Kahe tule vahel", mis tunnistati lisaks veel parimaks filmiks ning võitis ka parima mugandatud stsenaariumi ja parima montaaži Oscari, olles ühtlasi kõige rohkem Oscareid võitnud film (järgmiseks tuli "Paani labürint" 3 Oscariga).
Lisaks filmidele, on ta olnud ka muusikavideote režissööriks. Neist ilmselt nimetamist väärib 16-minutiline video Michael Jacksoni loole "Bad", mida küll televisioonis enamasti näidatakse kärbitud versioonis.
Isiklikku.
Martin Scorsese on olnud abielus Laraine Brennaniga, Julia Cameroniga, filminäitleja Isabella Rosselliniga ja filmiprodutsendi Barbara De Finaga.
Tema praegune abikaasa on Helen Morris, kellega tal on tütar Francesca Scorsese. Francesca on kaasa löönud tema 2004. aasta filmis "The Aviator".
Kooselust Laraine Brennaniga on tal tütar Cathy Scorsese ja kooselust Julia Cameroniga tütar Domenica Cameron-Scorsese.


Saksimaa kuningas.
Saksimaa kuningas oli Saksi kuningriigi valitsejate tiitel aastatel 1806–1918. Kõik kuningad kuulusid Wettini dünastia Alberti liini, mis oli Saksimaad valitsenud alates 1422. aastast. Kuningatiitli võttis endale Saksi hertsog ja kuurvürst Friedrich August III, kellest sai kuningas Friedrich August I. Viimane kuningas Friedrich August III pidi 13. novembril 1918, kui Saksa keisririik kokku varises, troonist loobuma.


Friedrich August I.
Saksimaa esimene kuningas Friedrich August I
Friedrich August I (23. detsember 1750 Dresdenis – 31. mai 1827 Dresdenis) oli viimane Saksimaa hertsog ja kuurvürst ning esimene Saksimaa kuningas. Ta kuulus Wettini dünastia Alberti liini. 1763–1806 oli ta Friedrich August III nime all Saksimaa hertsog ja Saksi kuurvürst. Kuni 1768. aastani valitses tema eest regendina ta onu prints Franz-Xavier.
Friedrich Augusti sisepoliitika riigijuhina.
Friedrich August oli suhteliselt vabameelne ja valgustatud valitseja, tänu läbiviidud kohtureformidele sai ta endale hüüdnimeks "Õiglane".
Friedrich Augusti välispoliitika riigijuhina.
1789. aastal pärast Prantsuse revolutsiooni sõdis Saksimaa Friedrich Augusti juhtimisel siiski esialgu revolutsionääride vastu (alates 1796. aastast), kuid pärast Napoleon I võitu Preisimaa üle Jena ja Auerstadti lahingus liitus Friedrich August Napoleon Iga. Temast sai Prantsuse keisri Napoleon I üks ustavamaid liitlasi, tänu millele sai temast 1806. aastal lisaks Saksi kuningale ka Varssavi hertsog "Fryderyk August I" nime all (seda ka tänu sellele, et varem olid kaks Saksi kuurvürsti olnud Poola kuningad). Friedrich August jäi Napoleoni liitlaseks kuni 1813. aastani, mil tolle vastased Saksimaa vallutasid. Kuningas langes preislaste kätte sõjavangi. Maal hakkas kehtima Vene okupatsioon ning tundus, et riik annekteeritakse Preisimaa poolt.
Viini kongressil suutis Friedrich August tänu Austria keisri Franz I ja teiste valitsejate toetusele oma riigi, ehkki tunduvalt vähendatud kujul, siiski säilitada.
Pärast Friedrich Augusti surma järgnes talle troonil tema vend Anton.
Isiklikku.
Friedrich August abiellus 1769. aastal Pfalz-Zweibrückeni printsessi Amaliega. Abielust sündis vaid üks tütar.


Jabara kalmed.
Jabara kalmed ehk Jabara kalmistu ehk Jabara kivikalmistu ("Jäbara kalmed", "Jäbara kalmistu") on 9 kivikalmest koosnev vanema rauaaja kivikirstkalmete ja tarandkalmete rühm Jabara lähedal Purtse jõe suudmest 3 km ida pool, mererannast 1,5 km kaugusel. Kalmetest on avastatud Eesti vanimad raudesemed.
Kalmed asuvad keset põlde moreenseljakul (Kärrismägi) 300 m pikkuses reas.
See on Kirde-Eestis suurim arheoloogiliselt uuritud vanema rauaaja kivikalmete rühm.
Marta Schmiedehelm kaevas aastatel 1925–1926 ja 1933–1934 läbi neli kalmet.
Leiud.
Tarandkalmetest on leitud palju ehteid (ambsõlgi, peakilpsõlgi, sõrmuseid, käevõrusid, helmeid ja muud), samuti üksikuid tööriistu ja relvi.
Eestis ainulaadsete leidude hulka kuuluvad baltipärane emailitud hoburaudsõlg, mitu ketassõlge, rauast kamm ja rosetikujulise peaga ehtenõel.
Kalme A.
Kalme A oli kivikirstkalve, mis asetses põllul, teistest kalmetest veidi kaugemal. Seda kaevati 1925.
Kalme oli ümara kujuga. Kalme läbimõõt oli 8...9 m, selle kõrgus oli 0,75 m.
Kalmes oli neli paeplaatidest kirstu laibamatustega. Pealmises kihis, mille paksus oli 20...30 cm, oli pesiti põlenud luid.
Sellest kalmest pärinevad kõige vanemad seni eestist leitud rauast esemed – jäme käevõru ja paar lühimõõgataolist terariista.
Kalme B.
Kalme B oli tarandkalme, mille mõõtmed olid 43×17...18 m. Seal oli kaheksa tarandit. Nende müürid olid paekivist. Tarandite sees oli kasutatud ka maakive. Paremini olid säilinud vanemad, keskel asetsevad tarandid (IV–VI). Kalme ümber oli paekiviklibust äärevare.
Kalme C.
Kalme C sisaldas ida pool tarandeid, mis paiknesid üksikult või paariviisi kahes edela-kirde-suunalises reas. Edelanurgast tuli nähtavale lõhutud kivikirstkalme põhi. Nii kirstude kui ka tarandite puhul oli kasutatud paekivi ja raudkive. Tarandite vahedes oli paekiviklibu.
Kalme all on panusteta haudu, mis arvatavasti on pronksiaegsed maahauad. See viitab pronksiaegsele asulale.
Kalme E.
Kalme E oli ümmargune tarandkalme, milles oli üks ruudukujuline paekividest tarand. Kalme läbimõõt oli 9...10 m, kõrgus 0,75 m. Esines nii laibamatust kui ka põletusmatust. Matused pärinesid ajavahemikust 500 eKr kuni 500 pKr.
Järeldused.
Jabara kalmistu matused hõlmavad ajavahemikku umbes 500 aastat enne ja 500 aastat pärast ajaarvamise vahetust (kuni 6. sajandini).
Paistab, et laibamatus valitses 1.-2. sajandini, 3.-4. sajandil sai valdavaks põletusmatus. 4. sajandi põletusmatustes on tihti isegi pronksehted üles sulanud. 5. sajandil hakkas põletusmatus jälle taanduma.


Ramses I.
Ramses I oli Vana-Egiptuse 19. dünastia esimene vaarao. Ta valitses umbes 1293–1291 eKr.
Ramses I ei olnud kuninglikku päritiolu, ta oli väepealik Seti poeg ja töötas Horemhebi vesiiri ja Amoni ülempreestrina. Horemheb nimetas ta oma järglaseks, sest tal ei olnud omal lapsi.
Lühikese valitsusaja tõttu ei jõudnud ta palju korda saata, ta on peamiselt tuntud Ramessiidide dünastiale alusepanijana.
Tema naine oli Satra. Ramses I poeg Seti I sai vaaraoks pärast isa surma.


Sope.
"Siin räägitakse külast Ida-Virumaal; Vanuatu poliitiku kohta vaata artiklit Barak Sope
Sope (ka: "Soppe") oli küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas Tallinna–Narva maantee ja mere vahel, Purtsest ida pool.
Aastal 1977 liideti see ametlikult Jäbara (Jabara) külaga.
Sopest on leitud esiaegne Sope maa-alune kalmistu.
Pärimused.
Sope Hiiemäel olevat pärimuste järgi vanasti kasvanud ringikujuliselt 13 puud. Seda kohta olevat nimetatud vanemate paigaks, sest nõupidamiste ajal istunud iga puu all üks vanem. Rahvavanemad olevat seal elanud. "Kui nad tahtnud, et rahvas kokku tuleks, teinud nad öösel suured tuled üles. Siis tuli rahvas palvele ja pärast seda peeti nõu."
Hiiemäel olevat kasvanud ka ohvripärn. Seal olevat olnud terviseallikas, millel olevat käidud ka truudust vandumas. Otto Liiv täheldas 1924, et Hiiemäge laastatakse, raiudes sealt puid maha.
Hiiemäe lähedal on ka Annemäe küngas, mis olevat saanud nime Anne-nimelise nõia järgi, kes olevat Sope metsast kõik ussid minema peletanud.
Sope ja Jabara kaluritel on olnud tavaks leida kalaparvesid, ranna äärest vaadeldes. Vaatlejat nimetati kallaspapiks. Ta andis kätega märku, mis suunas noota liigutada ja kus merre lasta. Üks kuulsamaid kallaspappe olevat olnud Mihkel Sope Sope küla Sope talust. Ta olevat olnud muudest kohustustest mõisa ees vabastatud.


Kurtna (Saku).
Kurtna on küla Harju maakonnas, Saku vallas. Asub Kiisa alevikust kagus. Seisuga 1. jaanuar 2007 elas Kurtnas 317 inimest.
Kurtnas peetakse ratsavõistlusi Kurtna karikale.
Kurtnas asuvad Mootorrattamuuseum, Kurtna hotell ja Kurtna mõis.


Männiku (Saku).
Männiku on küla Harju maakonnas, Saku vallas. Piirneb vahetult Tallinna linnaga.
Männikul asuvad Männiku liivakarjäärid, jahilasketiir, motokrossirada ning Männiku raudteepeatus.
Männiku küla moodustasid 20. sajandi algul üksikud asundustalud, mis tegelesid peamiselt Tallinna turule piimasaaduste tootmisega ja marjakasvatusega.
Strateegilise asukoha tõttu pealinna vahetus läheduses on küla territooriumile rajatud Peeter Suure merekindlus varjendid. Esimese Eesti Vabariigi aegu rajati Männikule Tallinna Garnisoni Vahipataljoni ohvitseride suvelaager ja laskemoonalaod.
15. juunil 1936 toimusid ladudes plahvatused (Männiku plahvatus), õhku lendasid ka laboratoorium ja laadimistöökoda koos nendes viibinud inimestega. Kustutus- ja hädaabitöid koordineerima saabus kindral Johan Laidoner isiklikult. Tragöödiat on peetud 20. sajandi alguse suurimaks õnnetuseks Eestis.
Riigivõimu üleminekul sai Männikust kuni 1970. aastateni peaaegu kinnine militaarküla. Väike-Männikul asusid ohvitseride majad ja sõjaväeosa tööliste barakid. Nõukogude sõjaväeosa ala Suur-Männikul jäi suletuks kuni taasiseseisvumiseni. Tänapäeval kasutab territooriumi sõjalisteks harjutusteks Eesti Kaitsevägi ja Kaitseliit.


Sope maa-alune kalmistu.
Sope maa-alune kalmistu on venekirveste kultuuri kalmistu endises Sope külas (praegu Jabara küla) Sope oja kaldal.
Kalmistu sai alguse umbes 2000 eKr.
Leiud.
Leiud on tulnud päevavalgele kõigepealt mitmekümne aasta jooksul põllutööde käigus.
Nende hulgas on 7 luustikku, luuesemeid ja kivikirveid. Ühe neist andis Karl Normak 1924 üle Otto Liivile Tartu Ülikooli arheoloogiakabinetti toimetamiseks.
Aastatel 1926 ja 1933 korraldati arheoloogilised väljakaevamised. Leiti veel kaks tervet luustikku, savinõu ning luust naaskleid.
Leiud olid vaevalt 35 cm sügavusel.
Ühe luustiku järgi rekonstrueeris Mihhail Gerassimov 1950 Sope naise skulptuurportree.


Pankrot.
Pankrot on võlgniku maksejõuetus, millel on õiguslik tähtsus.
Eesti.
Eestis reguleerib pankrotimenetlust pankrotiseadus.
Pankroti mõiste Eesti õiguses - õiguslikult reguleeritud püsiv maksejõuetus. Võlgniku varaline seisund, kus võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja tulenevalt võlgniku majanduslikust olukorrast ei ole see suutmatus ajutine.
Pankroti väljakuulutamise avalduse esitab kohtule kas võlgnik ise, tema võlausaldajad, võlgniku pärijad või teised seadusega määratud isikud. Juriidilise isiku püsiva maksejõuetuse korral on tema juhatuse liikmed või likvideerijad kohustatud ise pankrotiavalduse esitama.


Pankrot (Toe Tag).
"Pankrot" on eesti hip-hopansambli Toe Tag laul.
Lugu pärineb ansambli 2004. aasta plaadilt "Legendaarne", selle singlit jagas Hansapank meenena. Pala mängiti mais 2006 ka MTV-s.


Laba jõgi.
"See artikkel räägib Aasia jõest; "Laba" on ka Elbe jõe üks nimekujusid
Algab Suur-Kaukasuse põhjanõlvult. Ülemjooksul voolab mägijõena põhja, seejärel laskub tasandikule ja pöördub loodesse, alamjooksul läände. Suubub vasakult Kubanisse.


Anzer.
Anzer on saar Valges meres, üks Solovetsi saartest.
Pindala 47 km². Saar on künklik, kõrgus kuni 88 meetrit. Kuulub Venemaale.


Jabara mõis.
Jabara mõis ehk Jabara kõrvalmõis oli mõis Virumaal Lüganuse kihelkonnas. Nüüdisajal jääb mõis Ida-Viru maakonna Lüganuse valla maadele.
Jabara mõis ("Jabbaro") oli Püssi mõisa kõrvalmõis.
Pärimus.
Jabara mõisa maadel olnud kirstukujuline kivi. Üks rootslane, kes suvitas mölder Lehtmetsa juures, olevat koos möldriga kaevanud kivi alt välja aardekasti.


Paul Varul.
Paul Varul (sündinud 10. detsembril 1952 Valgas) on Eesti jurist ja poliitik. Ta on Tartu Ülikooli tsiviilõiguse professor ja vandeadvokaat (VARUL).
Paul Varul oli justiitsminister Tiit Vähi teises ja kolmandas valitsuses 17. aprillist 1995 kuni 17. märtsini 1997 ning Mart Siimanni valitsuses 17. märtsist 1997 kuni 25. märtsini 1999.
Aastatel 1973–1990 kuulus ta NLKP-sse.


Realism (rahvusvahelised suhted).
"See artikkel on realismist rahvusvahelistes suhetes, sõna muude tähenduste kohta vaata artiklit Realism
Realism on rahvusvaheliste suhete teooria, mille peamiseks seisukohaks on, et riike motiveerivad mitte eetika ega ideaalid, vaid sõjaväeline ja majanduslik julgeolek ja võim.


Prints John (1905–1919).
Prints John (John Charles Francis) (12. juuli 1905 – 18. jaanuar 1919) oli Briti kuningliku perekonna liige, kuningas George V noorim poeg. Printsil oli epilepsia ja tõenäoliselt Aspergeri sündroom, autismi üks vorme, ning selle tõttu hoiti teda avalikkuse eest varjul.
Sünd.
Prints John sündis Sandringhami maavaldustes Norfolkis 12. juulil 1905. Tema isa oli siis Wales'i prints George ja ema Wales'i printsess Mary. Sünniajal oli John troonipärilusjärjestuses kuuendal kohal.
Ta ristiti 3. augustil 1905 St Mary Magdalene'i kirikus ning tema ristivanemad olid: Portugali kuningas, Kreeka kuningas Constantinos I ja Preisi printsess Sophia, printsess Alice, Norra kuningas Haakon VII, Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi prints Johann ja Fife'i krahv.
Haigus.
Prints Johni esimene epileptiline atakk oli nelja-aastaselt. Haiguse tõttu ei osalenud ta 22. juunil 1911 oma isa kroonimisel.
Printsil oli tõenäoliselt Aspergeri sündroom ning selle tõttu ütles ta naljakaid, huvitavaid ja läbinägelikke asju, mida inimesed veel kaua mäletasid. Ta suhtles maailmaga enda kergelt kummalisel moel. John oli võimeline iseseisvalt mõtlema ja aru saama ning teda huvitas ümbritsev maailm. Üks tema elu suurimaid rõõme oli ta isiklik aed.
12-aastaselt muutus tema olukord halvemaks ning ta sai Sandringhami valdustes oma majapidamise, kus tema eest hoolitseti ning kus ta oli õnnelik. Johni autojuhiks valiti endine Windsori lossi töötaja Thomas Haverly, kes sõidutas printsi mere ääre, maakohtadesse või Sandringhami pearesidentsi, kui keegi kuningaperest parasjagu seal viibis. Johni kodul oli ka oma kokk ja teenija, kes seal ka elas. Johnil olid ka koduõpetaja ning hooldusõde Charlotte Bill. Talle kuulus osa aiast, mille eest talle aednike abiga hoolitseda meeldis.
Seltsilised.
Tihti öeldakse, et John oli oma elukohas üksik. See pole aga tõsi - tema kaaslaseks oli 8-aastane tüdruk Winifried Thomas, kellel oli astma ning pidi seetõttu maal elama. Tüdruku onu George Statton oli Sandringhamis autojuht. Winifried'i keeruline olukord tegi tüdruku printsile lähedaseks ning temast sai printsi 'ametlik' mängukaaslane. Kui prints oli haige, istus Winifried tema voodiserval ning kuulas, kuidas õde Charlotte Bill raamatut luges. Nad käisid koos jalutamas ja töötasid printsi aiakeses.
Winifried oli printsile lähedane kuni viimase surmani.
Kuninganna Mary emana.
Üldiselt peetakse kuninganna Maryt külmaks ja oma lastest kaugeks, kuid Winifried Thomas mäletas teda kui armastavat ja poja tervisest huvituvat lapsevanemat, kes veetis pojaga koos palju aega. Mõned päevad pärast poja surma oli kuninganna oma päevikusse kirjutanud "Igatsen last tõepoolest väga." Teine päevikukirjutis sisaldab lauset: "Teisipäev, 21. 1919. Doktor Brownhill ja kanoonik Dalton pidasid teenistuse, mis oli väga kurb ja liigutav. Paljud meie enda inimesed [teenijad] ning ka külaelanikud olid kohal. Me tänasime kõiki Johni teenijaid, kes olid tema vastu nii head ja ustavad olnud."
Kuningannat liigutas tõeliselt nende lojaalsus ning ta läks tänamisest kaugemalegi. Thomas Haverly tütrele anti Johni tahvel, mis pärandus peres edasi. Winifried Thomas sai enamuse poisi raamatutest, kuhu Mary oli kirjutanud 'Meie armsa väikese printsi mälestuseks'. Kuninganna hoidis alles Johni fotod, enda päevikukirjed nende koosveedetud ajast ja kirjad.
Johni surm.
Kumbagi Johni vanematest polnud kohal, kui ta 18. jaanuaril 1919 suri. Surm tuli ootamatult varastel hommikutundidel. 5:30 hommikul helises Buckinghami palees telefon; Charlotte Bill teatas kuningannale, et Johnil oli olnud tugev haigushoog ning teda ei suudetud enam äratada. Alates 13. eluaastast olid Johni haigushood tugevnenud ning muutunud sagedasemateks.
Vaatamata kellaajale sõitsid kuningas ja kuninganna kohe Sandringhami, kus neid tervitas 'murtud, ent vaoshoitud' Bill, kes valvas Johni voodis lamava surnukeha juures. 'Väike Johnnie näis nii rahulik,' kirjutas hiljem kuninganna. 'Ta lihtsalt magas rahulikult oma taevases kodus, ilma valu, ilma piinadeta, lihtsalt rahus.'
Prints John maeti Sandringhami kiriku surnuaeda Norfolkis 21. jaanuaril 1919.
Pärand.
Nime "John" peetakse kuningaperes õnnetuks ning alates Johni surmast pole ükski kuningapere meesliige seda nime kandnud. Printsess Diana tahtis oma vanimale pojale panna nimeks "John" oma isa järgi, kuid kuninglik traditsioon ei lubanud tal seda teha.
John
John
John


Sipe kool.
Sipe kool asus Sipe külas Kambja valla idaservas Tartumaal.
Sipe kool tegutses 1765-1961 asukohaga Sipe järvest ehk Küti järvest pea kilomeeter Lootvina poole. Sipe kooli peetakse Vana-Kuuste piirkonna koolihariduse alguseks. Sellest tulenevalt on Vana-Kuuste Põhikool Sipe kooli järglane (kool viidi 1951 üle 3 km eelmal olevasse Vana-Kuuste mõisahoonesse).
Juuresoleval pildil on näha koolimaja sümboolne haud 2006. aasta augustis. Mälestuskivi taga on väikese talumaja suurune ja umbes poole meetri kõrgune kääbas, millest turritab välja korstnajalg.


Keedika.
Keedika on küla Lääne maakonnas Oru vallas.


Koosa osavald.
Koosa osavald oli Tartu maakonna Vara valla territooriumi osa, mis tegutses vallavolikogu kinnitatud osavalla põhimääruse alusel.
Osavald moodustati 1992. aastal ja kaotati aastaks 2003.


Tarandkalme.
Tarandkalme on kivikalme, mis sisaldab ühte või mitut madala kivimüüriga piiratud piklikku nelinurkset põhja-lõunasuunalist tarandit.
Tarandkalme pikkus on tavaliselt kuni 60 m. Suurim seni teadaolev tarandkalme Eestis, Kunda tarandkalme, on aga 150 meetri pikkune.
Tarandi piirideks on suured raudkivid või siis paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Väliskülg on sirge. Tarandi pikkus on 2...10 m, laius 1...6 m.
Tarand on täidetud kivi ja mullaga. Ühte tarandisse on tavaliselt maetud mitu inimest koos ehetega, enamasti põletusmatusena.
Levik.
Tarandkalmed on levinud Eestis, Põhja-Lätis, Edela-Soomes ja Kesk-Rootsis.
Et kõige vanemad teadaolevad tarandkalmed on Rootsis, siis oletatakse, et nende levik on alanud sealt. Neid on seostatud läänemeresoomlastega.
Tarandkalmed olid levinud 1. aastatuhande esimesel poolel pKr.
Eesti tarandkalmed.
Mõned vanemad tarandkalmed on ehitatud eelrooma rauaajal kivikirstkalmete lähedale, nagu Jabara kalmete puhul, või nendega kokku, nagu Kurevere kivikalmistul. Varased tarandkalmed olid sageli ka üksikud tarandid, mida hiljem ei laiendatud. Sinna maeti üldiselt põletamata laipu.
Loode-Eestis olid ka hiljem levinud üksikud tarandid. Lääne-Eestis ja Saaremaal lakkas tarandkalmete ehitamine juba rooma rauaaja alguses.
2.–5. sajandil levisid Eestis laialdaselt suurest hulgast taranditest koosnevad põletusmatustega tarandkalmed, näiteks Jaagupi tarandkalme ja Virunuka kivikalmistu.
Hauapanustena on tarandkalmetest leitud ehteid, peamiselt rõivaehteid, samuti nuge.
Tarandkalmete ehitamine 1. aastatuhande teisel poolel lakkas, kuid matmine nendesse kestis kohati edasi. Viimased matused tarandkalmetesse tehti praegu teadaolevatel andmetel 11. sajandil.
Mõiste ajalugu.
Harri Moora võttis 1930. aastatel kasutusele terminid "tarand" ja "tarandikkalme". Selle saksakeelne vaste oli tal "Steinsetzung mit rechteckigen Zellen". Hiljem tuli käibele sõna "tarandkalme". Soomekeelne vaste on "tarhakalmisto", saksakeelne "Tarandgrab".


Saarde valla vapp.
Saarde valla vapp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Saarde valla vapp.
16. oktoobril 2005 ühinesid Saarde ja Tali vald ning Kilingi-Nõmme linn ühtseks omavalitsusüksuseks Saarde vallaks. Valla uus vapp kinnitati 2. augustil 2006 Saarde vallavolikogu poolt.
Vapi kirjeldus.
Saarde valla vapiks on roheline heraldiline kilp, millel kuldne ilvesefiguur.
Põhjendus.
Ilvese kolm küünistega jalga toetuvad tugevasti maha, olles samas liikumist väljendavas poosisning sümboliseerides kolme ühinenud omavalitsuse: Saarde, Tali ja Kilingi-Nõmme soovi koos edasi minna. Neljas käpp (esikäpp) on üles tõstetud, rõhutades dünaamilisust ning valmisolekut uuendusteks. Roheline vapikilbi taustvärv sümboliseerib Saarde valla metsaderikkust. Kuldne värv on Pärnumaa vapivärv, tähistades väärikust, õnne ja heaolu. Vapil või vimplitel võib kulla asendusvärvusena kasutada kollast.
Sümboolikakonkurss.
Saarde valla uue sümboolika leidmiseks korraldas Saarde vald konkursi, kuhu sai esitada oma töid 10. märtsini 2006. aastal. Sümboolikakomisjon kutsus osalema kolme kohaliku kooli vanemate klasside õpilasi. Konkursi eesmärk oli kolme omavalitsuse liitumisel tekkinud uue valla sümboolika väljatöötamine, preemia ootas iga kooli kolm parimat kavandit.
Saarde vallavolikogu sümboolikakomisjoni esimees oli Tihemetsa põhikooli õpetaja Aita Matson.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil kolm rohelist saarepuu liitlehte, ühendatud harkristina. Saateks neli punast palgina asetatud sõõri.
Põhjendus.
Kuld tähistab õnne ja heaolu. Kuld on ka Pärnumaa vapivärvus. Saarelehed märgivad valla metsarohkust ning osutavad kaudselt ka Saarde nimele. Punased sõõrid sümboliseerivad valla rikkalikke marjamaid.
Välislink.
Vapp


Kivikalme.
Kivikalme on kalme, mis on ehitatud põhiliselt kividest.
Eestis on materjalina kasutatud peamiselt raudkivi, Põhja-Eestis ja Saaremaal ka paasi.
Ajalugu.
Kivikalmeid hakati ehitama neoliitikumis (megaliitehitised). Kivikalmete hulka võib arvata ka Egiptuse püramiidid.
Kivikalmed olid alates pronksiajast valdavad Skandinaavias, Soomes, Eestis ja Põhja-Lätis.
Pronksiajal ja vanemal rauaajal oli Eestis ja Põhja-Lätis kasutusel kõigepealt kivikirstkalme, mille eeskuju arvatakse olevat Skandinaavias või Soomes. Sõrve poolsaarelt ja Kuramaalt on teada ka laevkalmeid, mille eeskuju oli Skandinaavias.
1. aastatuhande esimesel poolel ilmusid Eestis ja Põhja-Lätis tarandkalmed.
1. aastatuhande teisel poolel levisid Eesti mandriosas korrapäratu ehitusega kivikalmed.
Saaremaalt on 11. ja 12. sajandi kalmetest leitud kiviringe.
Kivikalmed jäid Eestis kasutusele 12.–13. sajandini.


Oonga.
Oonga on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Hõbevalge.
„Hõbevalge'": Reisikiri tuulest ja muinasluulest“ on Lennart Meri kirjutatud raamat, mis ilmus esimest korda 1976. aastal. Meri arutleb teoses poolteaduslikult ja fantaasiaküllaselt eestlaste ning teiste läänemeresoomlaste mineviku üle.
Paljude lugejate arvates on „Hõbevalge“ näol tegu ühe meisterlikuma käsitlusega Eesti minevikust. Autori žanrimääratluse järgi on tegu reisikirjaga, ent enamiku raamatust täidavad siiski visioonid elust muistse Läänemere kallastel, reisikirjeldused puuduvad peaaegu sootuks.
Põhilisemad teemad raamatus: meri kui eestlaste ilmavaate, kultuuri ja olemuse peamine vormija, Kaali meteoriidiga seostuv problemaatika, mis seotakse osavalt antiikaegsete maadeavastuste ja maailmakirjeldustega, Tallinna kaugem minevik ja merenduse areng Läänemere kallastel läbi aegade. Enamiku raamatust moodustab etnoloogiline materjal (põhiliselt eesti rahvalaulud ja tavandid) ning autori teravmeelsed tõlgendused nende alusel.
Raamatu esimese trüki on illustreerinud Heinz Valk.
„Hõbevalge“ on ilmunud ka soome keeles 1983. aastal „"Hopeanvalkea"“ nime all.
20. septembril 2008 ilmus Eesti Päevalehe raamatusarja "Eesti lugu" avaraamatuna "Hõbevalge" uusväljaanne.
1983. aastal ilmus „Hõbevalget“ täiendav raamat „Hõbevalgem“, mida autor ise nimetas mitte järjeks, vaid sissejuhatuseks ja esimeseks peatükiks oma eelnevale teosele.


Võntküla.
Võntküla on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.


Bismarck (täpsustus).
Bismarck on saksa perekonnanimi, mida enamasti seostatakse Otto von Bismarcki, Saksamaa ühe tuntuima poliitikuga.


Louvre.
Louvre ("Musée du Louvre") on muuseum Pariisis Seine'i kaldal.
Louvre ehitati 12. sajandil Philippe II Auguste'i kuningapaleena. Esialgu oli Louvre kindlustatud ja kindlustuste jälgi on tänapäevani näha. Hiljem laiendati ehitist korduvalt ja selle kindlustused lammutati.
1682 viis Louis XIV kuningapalee Versailles'sse. Louvre jäi kasutusele peamiselt kuninglike kogude, sealhulgas antiikskulptuuride kogu säilitamise kohana. 1692 kolisid Louvre'isse Ilukirjaakadeemia ning Kuninglik Maalikunsti- ja Skulptuuriakadeemia.
Prantsuse revolutsiooni ajal andis Rahvusassamblee välja käsu, et Louvre'ist peab saama muuseum, kus näidatakse rahva meistriteoseid. Muuseumina avati osa paleest 10. augustil 1793. Esialgu oli väljas 537 maali. Need olid varem kuulunud kas kuningale või konfiskeeritud kirikult. 1796–1801 oli muuseum suletud, seejärel avati Napoleoni muuseumi nime all. 1815 sai muuseum tagasi praeguse nime.
Louvre on üks maailma suurimaid muuseume. Seal on palju maailma kunsti paremikku kuuluvaid teoseid, neist tuntuim on Leonardo da Vinci Mona Lisa.
2008. aasta seisuga on muuseumi kollektsioon jagatud kaheksasse osakonda, millest igaüht juhib oma kuraator: esiteks Vana-Egiptus, teiseks Lähis-Ida, kolmandaks Vana-Kreeka, etruskid ja Vana-Rooma, neljandaks islami kunst, viiendaks skulptuurid, kuuendaks dekoratiivne kunst, seitsmendaks maalid ning kaheksandaks trükised ja joonistused.
2005. aastal külastas muuseumi 7,3 miljonit inimest, 2006. aastal 8,3 miljonit, 2009 aga 8,5 miljonit inimest.
Louvre'i püramiid.
1989. aastal ehitati muuseumi sisehoovi klaasist ja metallist püramiid.


43.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad
Aastad: 38 39 40 41 42- 43 - 44 45 46 47 48


44.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad
Aastad: 39 40 41 42 43 - 44 - 45 46 47 48 49


45.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad
Aastad: 40 41 42 43 44- 45 - 46 47 48 49 50


46.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad
Aastad: 41 42 43 44 45 - 46 - 47 48 49 50 51


Hullo.
Hullo on küla Lääne maakonnas Vormsi vallas, Vormsi valla halduskeskus.


Emmaste.
Emmaste on küla Hiiumaa lõunaosas, Hiiu maakonna Emmaste valla halduskeskus.
Emmastes asub põhikool, raamatukogu ja postkontor.
Asulas paikneb Teise maailmasõjas hukkunute ja terroriohvrite ühishaud, mille juures on nõukogudeaegne mälestusmärk.


Ühtri.
Ühtri on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.
Ühtri külas on sündinud Ülo Sooster.


Rando Aav.
Rando Aav (sündinud 20. juunil 1974)on eesti ralliajakirjanik ja -fotograaf, võrguajakirja rally.ee tegevtoimetaja.
Saaremaa muuseumis Kuressaare linnuses oli 21.–30. oktoobril 2005 väljas fotonäitus "Autoralli", mida kureeris Rando Aav.


Külaküla.
Külaküla on küla Hiiu maakonnas Emmaste vallas.
Külakülas on sündinud Vaino Väljas.


Eesti fotograafide loend.
"Siin on loetletud professionaalseid või näitustel esinenud fotograafe, kes on eesti rahvusest või Eestis elanud, ning Eesti fotograafia ajaloo seisukohast huvipakkuvaid eesti ja Eesti fotograafe.
Välislingid.
Fotograafid


Indrek Toome.
Indrek Toome (sündinud 19. september 1943 Tallinnas) on endine Eesti NSV poliitik ja Eesti ärimees.
Elulugu.
Indrek Toome lõpetas 1968. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi elektroonikainsenerina ja kaugõppes NLKP KK juures asuva Kõrgema Parteikooli.
Karjäär Eesti NSV-s.
Indrek Toome oli üks Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva asutajatest 1964. aastal ning selle tööst osavõtja aastatel 1964 kuni 1967. 1968. aastast NLKP liige. Aastatel 1968 kuni 1978 oli komsomolitööl - ELKNÜ Keskkomitee üliõpilasosakonna juhataja, ELKNÜ Keskkomitee sekretär ja ELKNÜ Keskkomitee I sekretär. 1978 kuni 1984 EKP Tartu Linnakomitee I sekretär. 1981. aastast EKP Keskkomitee büroo liikmekandidaat, aastail 1984 kuni 1988 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ja I asetäitja. 1988. aastal 10 kuud EKP Keskkomitee sekretär. 1988 kuni 1990 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees ja Eesti NSV Valitsuse peaminister. 1990 kuni 1992 ENSV Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Väliskomisjoni esimees.
1972 kuni 1992 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, ENSV Ülemnõukogu komisjonide esimees, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige ja Väliskomisjoni esimees. 1989 kuni 1991 NSV Liidu Rahvasaadikute kongressi saadik.
Tegevus Eesti Vabariigis.
Alates 1992. aasta sügisest seotud SRV Kinnisvara AS-i ja sellega seotud firmadega kui üks aktsionäridest ning firmade nõukogude ja juhatuste liige.
Altkäemaksuskandaal.
28. novembril 1994 vahistati Indrek Toome, kui ta pakkus Kaitsepolitsei ametnikule altkäemaksu, et tagasi saada kolm Eesti kodaniku passi, mis Kapo oli mõne aja eest ära võtnud ärimees Mark Rivkinilt, tema abikaasalt ja tütrelt. Nad olid ennast registreerinud Eesti Komitee kodakondsuse taotlejaiks ja saanud Eesti kodakondsuse. Kapo kahtlustas, et passide saamiseks oli võltsitud eluloolisi andmeid. 20. novembril 1995. aastal mõistis ringkonnakohus I. Toome altkäemaksu andmise katses süüdi ja karistas teda 3000 krooni rahatrahviga. Eeluurimise ajal viibis Toome 10 päeva vahi all. Kuna uurimine tuvastas, et põhjuseid polnud, tagastati Mark Rivkinile, tema naisele ja tütrele passid.
Juhtum paljastas lünga Eesti seadustes, mille järgi puudus tol ajal õigus Kapol kuritegu matkida. Siiski pidas Kapo selle juhtumi puhul ebaseaduslikku matkimist võimalikuks, sest oli asjast eelnevalt teavitanud Riigiprokuratuuri ja siseminister Kaido Kama.


47.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad
Aastad: 42 43 44 45 46 - 47 - 48 49 50 51 52


48.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad
Aastad: 43 44 45 46 47 - 48 - 49 50 51 52 53


49.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned:0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad
Aastad: 44 45 46 47 48 - 49 - 50 51 52 53 54


Katase.
Katase on küla Ida-Viru maakonnas Alajõe vallas.
Külas oli 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 75 elanikku ning 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 49 elanikku. Neist eestlasi oli 7.
Katase küla on esmakordselt kirjalikult mainitud 1419. aastal.


Alajõe.
Alajõe (vene keeles "Олешница") on küla Ida-Viru maakonnas, Alajõe valla keskus. Asub Peipsi järve kaldal Alajõe suudmes.
Külas elas 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 147 elanikku.
Alajõe küla on esmakordselt kirjalikult mainitud 1583. aastal.


Xanthippe.
Xanthippe [ksant'ipe] ("Ξανθίππη") oli vanakreeka filosoofi Sokratese naine.
Arvatakse, et ta oli Sokratesest palju (võib-olla 40 aastat) noorem, sest kui Sokrates 70-aastaselt suri, olid nende kolm poega alles lapsed. Arvatakse, et Xanthippe oli Sokratese teine abikaasa.
Ta oli kuulus oma terava keele poolest. On väidetud, et ta oli ainuke inimene, kes Sokratesest vaidluses võitu sai. Kord olevat ta pärast tüli tühjendanud ööpoti Sokratese pähe. Sokrates olevat öelnud: "Pärast äikest tuleb tavaliselt vihm."
Teated Xanthippest pärinevad põhiliselt Xenophonilt, kes kujutab teda erakordselt riiakana. On arvatud, et Sokrates abiellus Xanthippega selleks, et praktiseerida kannatlikkust.
Xanthippe riiakus on saanud kirjanduses üldkohaks. Feministlikud autorid on sageli kujutanud Xanthippet Sokratese käitumise ohvrina.
Platoni dialoogis "Phaidon" on kujutatud Sokratese naise ahastust Sokratese eesseisva surma puhul.
Xanthippe esineb tegelasena näiteks Pekka Himaneni raamatus "Himeros".


Žukovski.
Žukovski on linn Venemaal Moskva oblastis. Linn asub Moskva jõe ääres, 40 km Moskvast edelas. Linn on ümbritsetud Ramenskoje rajoonist, kuid alates 1959. aastast on eraldatud rajoonist ja allub otse Moskva oblastile.
Moskva-Kaasani raudtee äärde hakkas elamuid ja suvilaid tekkima 19. sajandi lõpul. Enne Esimest maailmasõda kavandati suur aedlinn Prozorovskaja (praegu Kratovo) raudteejaama ümbrusesse. Sõda katkestas linnaehituse, säilinud ehitised asuvad praegu Kratovo alevis. Ametlikult loodi asula 1939. aastal Stahhanovo alevina. Linnaõigused ja tänapäeva nime sai 1947. aastal. Linn sai nime vene aerodünaamika pioneeri Nikolai Žukovski järgi.
Žukovskis asub Gromovi nimeline Lennu-uurimisinstituut ja Aerohüdrodünaamika Keskinstituut. Linnas peetakse lennundusnäitusi MAKS.
Žukovskist on pärit mitmed tuntud kergejõustiklased (Andrei Jepišin, Juri Borzakovski jt).


Ridala (Läänemaa).
Ridala on endine küla Haapsalu rajoonis, Ridala külanõukogus.
Küla moodustati 1977. aastal senistest Vilkla, Lõbe, Liivaküla, Kolila, Lannuste, Jõõdre ja Vätse küladest.
Ridala külas asus kolhoosi "Külvaja" keskus.
1997. aasta asulareformiga kaotati Ridala küla kohanimede nimistust.


Muhu Katariina kirik.
Muhu Katariina kirik asub Liiva külas, Muhu saarel. Kirikus tegutseb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Muhu Katariina kogudus.
Ajalugu.
Kirik on ehitatud varagooti stiilis tõenäoliselt 13. sajandil Ojamaa meistrite poolt (esimene mainimine 1267). Kirik on pühitsetud 3.–4. sajandi vahetusel elanud Pühale Katariinale Aleksandriast.
Praegune kirik on 1703. aastal Põhjasõja ajal purustatust jälle 1738. aastal üles ehitatud.
Arvestades kiriku väheseid kitsad aknaid, võlvidele viivat kitsast müüritreppi ja süvendid riivpalgi kinnitamiseks, oletatakse, et kirik on ehitatud kaitseotstarbelisena.
Hauaplaadid.
Kirikus on üks kahest Eestis säilinud inimfiguuri kujutavast 12.–13. sajandi hauaplaadist. Hauaplaat on kiriku lääneseinas asuva müüritrepi uksesilluseks. Kompositsiooni keskel paikneb "ilmapuu", sellest paremal seisab pikas rüüs mees, oda käte vahel. "Puust" vasakul on suur kõver joogisarv; viimast seostatakse paganlike peiedega. Kujutatud stseeni tõlgendatakse kui sõdalase siirdumist all-ilma. Seal jätkuvat elu ja maailma kestvust sümboliseerib "päikesepuu", joogiohvrit lahkunu auks aga sarv.
Kiriku õues asuvad mõned lihtsa ristiga ja igasuguse kujutiseta hauaplaadid (arvatavasti 13. sajandist) ning paar pooleldi maasse vajunud 17. sajandi kiviristi.


Xenokrates.
Xenokrates Chalkedonist ehk Xenokrates Kalchedonist (396–314 eKr) oli vanakreeka filosoof, Platoni Akadeemia skolarh 339–314 eKr.
Elulugu.
Xenokrates asus varases nooruses elama Ateenasse. Ta oli algul Aischines Sokratikose õpilane, kuid sai varsti Platoni lähedaseks õpilaseks. Ta saatis Platonit tema kolmandal Sürakuusas-käigul 361 eKr.
Pärast Platoni surma lahkus Xenokrates esialgu Akadeemiast ning läks koos Aristotelesega Atarneusesse Hermeiase juurde.
Speusippose kutsel läks Xenokrates siiski Akadeemiasse tagasi. Aastal 339 eKr sai Xenokrates Speusippose järel Akadeemia skolarhiks. Ta valiti kooli etteotsa napi häälteenamusega Menedemose ja Herakleides Pontikose ees. Arvatakse, et Xenokratose saamine koolijuhiks oli olnud Speusippose soov. Häälte lahknemine valmistel tulenes ka valikust kahe suuna ja stiili vahel. Herakleides oli tuntud luksusearmastaja, Xenokrates aga oli kainelt mõtlev, tagasihoidlik ja usin. Xenokrates pooldas pütaagorlaste eeskujul taimetoitlust, mille vastu Herakleides välja astus.
Erinevalt oma eelkäijast Speusipposest oli Xenokrates Makedoonia suhtes kriitiline.
Ta juhtis Akadeemiat, kus ta ka elas, kuni surmani, ning väljus sealt ainult kord aastas dionüüsiate puhuks.
Xenokrates osales kolm korda Ateena saatkonnas, üks kord Philippos II juurde, kaks korda Antipatrose juurde.
Varsti pärast Demosthenese surma loobus ta Ateena kodakondsusest, mida talle Phokioni pealekäimisel pakuti. Et ta ei suutnud ära maksta võõramaalase maksu, müüdi ta (või oleks äärepealt müüdud) orjaks.
Pärast Xenokratese surma 314 eKr sai koolijuhiks Polemon, kes oli Xenokratese abiga kõlvatust elust ära pöördunud. Xenokratese loengute sagedaste kuulajate hulka olevat kuulunud peale Polemoni ka riigimees Phokion, Pellene türann Chairon, akadeemik Krantor, stoik Zenon Kritionist ning Epikuros.
Isiksus.
Xenokrates pälvis oma tõsiduse ja tugeva iseloomuga üldise lugupidamise. Käibisid lood tema puhtusest, aususest ja headusest. Kiire taibu ja loomupärase sarmi puudumise korvas ta tõearmastuse ning usinusega.
Ta oli Speusipposest vähem originaalne ning pidas Platoni õpetusest rohkem kinni.
Looming ja vaated.
On teada umbes 70 tema kirjutise pealkirjad. Need katavad peaaegu kogu Akadeemia õppekava (välja arvatud muusika): loogika, tunnetusteooria, füüsika ja kosmoloogia, psühholoogia (õpetus hingest), metafüüsika, eetika ja iseloomuõpetus, poliitika (konstitutsiooniteooria), matemaatika, keeleteadus, teadusfilosoofia, astronoomia, demonoloogia. Säilinud ei ole tema teostest midagi, kuid paljudes allikates refereeritakse tema vaateid.
Tema peamised huvialad olid metafüüsika ja eetika.
Paistab, et tema eesmärgid olid esmajoones didaktilised. Ta püüdis Platoni pärandit, mis ei olnud süstemaatiliselt kirjalikult fikseeritud, õppeotstarbel süstematiseerida. Ta sai toetuda meenutustele Platoni loengutest. Xenokratesest saigi alguse platonism kui filosoofiline süsteem. Selline suunitlus tõi aga kaasa eemaldumise Platoni sügavast, põhimõttelisest skepsisest fikseeritud mõtteskeemide kasuks.
Filosoofia jaotus.
Ta olevat leiutanud filosoofia jaotuse füüsikaks (loodusfilosoofiaks), loogikaks (dialektikaks) ja eetikaks, või vähemalt seda rõhutanud.
Ontoloogia.
Xenokratese ontoloogia põhines Platoni seisukohtadel. Nagu Platongi, pidas ta arve looduse orgaaniliste produktide põhjuseks ning tuletas arvud aktiivsest ainsusest ja passiivsest paljusest.
Erinevalt Platonist, kes eristas ideaalseid arve ja matemaatilisi arve, võttis printsiibiks aritmeetilise ainsuse ja paljuse ning samastas ideaalsed arvud aritmeetilistega. Aristoteles kritiseeris oma "Metafüüsikas" seda Xenokratese õpetust. Ta tõi välja, et kui ideed on arvud, mis koosnevad aritmeetiliostest ühikutest, siis nad ei ole printsiibid ning nendega saab teha tehteid.
Füüsika.
Xenokratese kontseptsioon elutu looduse kohta langes põhijoontes kokku elementide teooriaga Platoni "Timaioses" (53c). Xenokrates leidis siiski, et igal dimensioonil on eraldi printsiip, ning loobus elementaarkehade (korrapärane tetraeeder, korrapärane oktaeeder, korrapärane ikosaeeder, kuup) tuletamisest kolmnurksetest pindadest. Ta lisas tulele, õhule, veele ja maale viienda elemendina eetri.
Kosmoloogia ja psühholoogia.
Xenokratese kosmoloogia põhines "Timaiosel". Ta leidis, et kosmoloogiat tuleb uurida seoses psühholoogiaga.
Hing on iseliikuv arv, mis tuleneb algprintsiipidest ainsusest ja paljusest, mis annavad talle paigalseisu ja liikumise võime. Hing on kehatu ning on suuteline eksisteerima kehast eraldi. Nii mittemõistuslik hing kui ka mõistuslik hing on surematud. Nii universumil, taevakehadel, inimesel, loomadel kui arvatavasti ka taimedel on hing, mille täiuslikkuse aste oleneb olendi asendist täiuslikkuse skaalal. Universumit ja taevakehi samastas Xenokrates tähtsamate jumalatega ning jättis nende ja inimeste vahele ruumi vähemtähtsatele jumalatele.
Tunnetusteooria.
Allikate järgi otsustades eristas Xenokrates kolme tunnetuse astet, mis vastavad tunnetuse eri valdkondadele – teadmist, arvamust ja aistingut. Nende objektideks on vastavalt taevaülene valdkond ehk ideed, taevavaldkond ehk taevakehad ja taevaalune valdkond ehk asjad.
Loogika.
Xenokratese loogikast on teada ainult niipalju, et ta jäi Platoni juurde ning pidas Aristotelese kümmet kategooriat üleliigseteks.
Eetika.
Xenokratese meelest seisnes filosoofia väärtus peamiselt inimese käitumise mõjutamises. Seetõttu pööras ta erilist tähelepanu eetikale. Tema tööde nimekirjas on palju eetikaalaseid.
Tema õpetusest on siiski vähe teada, sest säilinud on vaid omavahel seostamata pudemeid. Asju on kolme liiki: head, halvad ja neutraalsed. Häid asju (hüvesid) on kolme liiki – vaimsed, kehalised ja välised. Kõikidest hüvedest võrreldamatult suurim on voorus. Õnn seisneb vooruse omamises. Seega ei sõltu õnn isiklikest ja välistes eelistest. Vooruslik inimene on puhas nii tegudelt kui ka südamelt. Vooruse omandamisel on suurimaks abiks filosoofia, sest filosoof teeb omal tahtel seda, milleks teisi tuleb seadusega sundida. Tuleb eristada spekulatiivset ja praktilist tarkust.
Hinnang.
Xenokrates ei olnud suur originaalne mõtleja. Kuid oma askeetliku elu ja aukartustäratava isiksuse tõttu oli ta hea õpetaja. Tema mõju, mida kandsid edasi Polemon ja Krates, lõppes Akadeemias alles siis, kui Teise Akadeemia rajaja Arkesilaos andis koolile uue mõttesuuna.
Diogenes Laertios.
"I. Xenokrates oli Agathenori poeg ja sünnilt chalkedonlane. Varasest noorusest oli ta Platoni õpilane ning saatis teda ka reisidel Sitsiiliasse.
II. Ta oli laisa loomuga, nii et räägitakse, et Platon ütles kord teda Aristotelesega võrreldes: "Üks nõuab kannuseid, teine päitsmeid." Ja ühel teisel korral ütles ta: "Millist hobust ja millist eeslit soen ma teineteise vastas!"
III. Muus suhtes oli Xenokrates alati pühaliku ja tõsise iseloomuga, nii et Platon ütles talle pidevalt: "Xenokrates, ohverda kariididele!" Ja ta veetis suurema osa ajast Akadeemias, ja iga kord, kui ta oli linna minemas, olevat kogu rahutu ja riiakas rahvamass linnas talle teed teinud. Ja ükskord tahtis hetäär Phryne teda proovile panna ning põgenes tema majja varjule, teeseldes, et teda jälitatakse; ja Xenokrates laskis ta inimlikkuse pärast tõesti sisse; ning kuna toas oli ainult üks voodi, lubas ta Phryne tungival palvel naisel seda endaga jagada; aga lõpuks pidi naine hoolimata kõigist oma palvetest üles tõusma ja ära minema, olemata oma eesmärki saavutanud; ning ütles küsijatele, et ta lahkus kuju, mitte mehe juurest. Mõned aga räägivad, et tema õpilased panid talle voodisse Laise ning et Xenokrates oli nii karske, et ta laskis teha mõned rasked väljalõikamis- ja söövitusoperatsioonid.
IV. Ja ta oli väga usaldusväärne mees, nii et kuigi seadus keelas meestel anda tunnistusi ilma vandeta, tegid ateenlased talle ainsana erandi.
V. Ta oli ka väga lepliku meelelaadiga mees; nii räägitakse, et kui Aleksander saatis talle suure summa raha, võttis ta kolm tuhat Atika drahmi ning satis ülejäänu tagasi, öeldes, et Aleksandril on kõige suurem puudus, sest tal on kõige rohkem suid toita. Ja kui Antipatros saatis talle raha, ei võtnud ta mitte midagi vastu, nagu ütleb Myornianos oma "Sarnasustes". Ja ükskord, kui ta võitis iga-aastaste dionüüsiate "choese võistlusel, kes kõige rohkem juua suudab, kuldkrooni, läks ta välja ning asetas krooni Hermese kuju jalamile värava juures, kuhu ta oli harjunud asetama lillevanikuid. Räägitakse ka, et ta saadeti kord koos mõne kaaslasega saadikuna Philippose juurde ning neid meelitati kingitustega ning nad käisid pidusöökidel ja vestlesid Philipposega, kuid Xenokrates ei teinud midagi niisugust ja Philippos ei suutnud teda nende vahenditega lepitada; seetõttu ütlesid teised saadikud Ateenasse saabudes, et Xenokrates oli nendega ilmaasjata kaasas käinud, ning teda oldi valmis karistama, ent kui temalt saadi teada, et nüüd on tarvis rohkem kui varem linna heaolu järele valvata, sest Philippos on juba kõigile nõunikele pistiseid andnud, kuid ei suutnud teda mingite vahenditega lepitada, siis olevat inimesed teda kahekordselt austanud. Räägitakse veel, et Philippos ütles pärast, et Xenokrates oli ainus äraostmatu nende seas, kes tema juurde tulid. Ja kui ta läks saadikuna Antipatrose juurde ateenlastest sõjavangide asjus Samose sõja ajal ning teda kutsuti pidusöögile, pöördus ta Antipatrose juurde järgmiste värssidega: "Kirke, kas suudaks ükski küll mees, kel aus süda rinnus,/ istuda nii rahus lauda, et süüa ja juua jo enne,/ kui pole päästnud ja näind omil silmil ta kaaslasi kalleid?/ Kui tahad tõesti sa, et siin rõõmsana sööksin ja jooksin,/ siis vabaks sõbrad mul tee, et võiksin ma neid näha jälle!" Ja Antipatros, kes imetles tsitaadi sobivust, laskis nad kohe vabaks.
VI. Kord kui varblane, keda kull taga ajas, lendas Xenokratese põue, paitas ta lindu ning päästis ta jälle lahti, öeldes, et ta ei tohi palujat reeta. Ja kui Bion ta välja naeris, ütles Xenokrates, et ta ei vasta, sest kui komöödia tragöödia välja naerab, ei lasku tragöödia selleni, et vastata. Kellelegi, kes polnud kunagi õppinud muusikat, geomeetriat ega astronoomiat, kuid tahtis saada tema õpilaseks, ütles ta: "Mine ära, sest sul ei ole veel filosoofia käepidemeid." Mõnede sõnul ütles ta aga: "Mine ära, sest ma ei kraasi siin villa." Ja kui Dionysios ütles Platonile, et keegi raiub ta pea maha, siis juuresviibiv Xenokrates näitas oma pead ning ütles: "Mitte enne, kui minu pea on maha raiutud."
VII. Räägitakse ka, et kord kui Antipatros oli Ateenasse tulnud ning tervitas tesa, ei vatanud ta enne midagi, kui oli rahulikult lõpetanud ettekande, mis tal pooleli oli.
VIII. Et tal ebatavalisel kombel puudus igasugune uhkus mõtiskles ta sageli mitu korda päevas omaette; ja räägitakse, et ta nägi iga päev ühe tunni ette vaikimisele.
IX. Ja ta jättis maha suure hulga kirjutisi ja soovitusraamatuid ja värsse, mis on järgmised: kuus raamatut "Loodusfilosoofiast", kuus "Tarkusest", ühe rikkustest "Arkaadialane", ühe köite "Määramatust", ühe "Lapsest", ühe "Mõõdukusest", ühe "Kasulikust", ühe "Vabast", ühe "Surmast", ühe "Tahtlikust", kaks "Sõprusest", ühe "Viisakusest", kaks "Vastanditest", kaks "Õnnest", kaks "Kirjutamisest", ühe "Mälust", ühe "Väärusest", ühe "Kallikles"; kaks "Elutarkusest", ühe "Seaduse jõust", ühe "Konstitutsioonidest", ühe "Vagadusest", ühe näitamiseks, et "Voorust saab edasi anda", ühe "Olemasolevast", ühe "Saatusest", ühe "Kirgedest", ühe "Eludest", ühe "Üksmeelest", kaks "Õpilastest", ühe "Õiglusest", kaks "Voorusest", ühe "Liikidest", ühe "Naudingust", ühe "Elust", ühe "Mehisusest", ühe "Ühest", ühe "Ideedest", ühe "Kunstist", ühe "Jumalatest", ühe "Teadmisest", ühe "Riigimehest", ühe Teadusest", ühe "Filosoofiast", ühe "Parmenidese koolkonnast", ühe "Archidemos" ehk "Õiglusest", ühe "Hüvest"; kaheksa neist asjust, mis puudutavad "Aru"; kümme kirjutist nende raskuste lahendamiseks, mis tekivad "Kõnede" puhul; kuus raamatut "Loodusfilosoofia" uurimisest; üks "Peamine"; ühe traktaadi "Soost ja liigist"; üks "Pütaagorlaste õpetustest"; kaks raamatut "Lahendusi", seitse "Jaotusi", mitu köidet "Lausetest", samuti mitu köidet "Väitluste pidamisest". Peale kõige selle on üks viieteistköiteline komplekt ja teine kuueteistköiteline komplekt nende uurimiste ainest, mis käivad "Kõnelemise" kohta; veel üheksa, mis räägivad "Arutlemisest", kuus raamatut "Matemaatikast", veel kaks raamatut "Aruga" seotud ainetest; viis raamatut "Geomeetriast", ühe raamatu "Mälestusi", ühe "Vastandeid", ühe "Aritmeetikast", ühe "Arvude kontempleerimisest", ühe "Intervallidest", kuus "Astronoomiast", neli elementaarset soovitust Aleksandrile "Kuningavõimust", ühe läkituse Arybasele; üks läkitus Hephaistionile, kaks "Geomeetriast", seitse raamatut "Värsse".
X. Ent kuigi ta oli niisugune suur mees, müüsid ateenlased ta ükskord, sest ta ei suutnud maksta metoikidele ettenähtud maksu. Ja Demetrios Phalereus ostis ta, ja aitas nõnda mõlemat poolt, Xenokratest kinkides talle vabaduse ning ateenlasi metoigimaksu asjus. Seda tõika mainib Myronianos Amastrast oma "Ajalooliste kokkusattumuste" peatükkide esimeses raamatus.
XI. Ta järgnes Speusipposele ning oli kooli eesotsas 25 aastat, alates Lysimachidese arhondiajast 110. olümpiaadi teisel aastal.
XII. Ja ta suri, olles komistanud öösel vaagna otsa, rohkem kui 82-aastasena. Ja ühes oma epigrammidest me räägime temast siis nii: "Ta lõi end vastu vaskpotti/ ja sai otsaette sügava haava/ ja nuttes oma julma saatuse pärast/ suikus surmaunne,/ nõnda langes Xenokrates, kes oli igaühe sõber."
XIII. Ja oli veel viis Xenokratese-nimelist inimest. Üks oli vana aja taktik, selle filosoofi kaasmaalane ja väga lähedane sugulane, kellest me rääkisime; ja on alles üks tema kõne, mis on üles kirjutatud, "Arsinoe", mis on kirjutatud Arsinoe surma puhul. Kolmas oli filosoof, kes kirjutas väga tähtsusetut eleegilist luulet; ja see pole imelik, sest kui luuletajad hakkavad proosat kirjutama, siis see õnnestub neil päris hästi, aga kui proosakirjanikud proovivad kätt luulega, ei tule neil midagi välja; siit on selge, et üks on looduse and ja teine on osavuse asi. Neljas oli kujur, ja viies laulukirjutaja, nagu ütleb Aristoxenos."


Gustave Flaubert.
Gustave Flaubert [güst'aav flob'eer] (12. detsember 1821 – 8. mai 1880) oli prantsuse proosakirjanik. Eriti on tuntud tema realistlik romaan "Madame Bovary" ja ta piinlikult hoolikas pühendumus raamatu stiilile, mille parimaks näiteks tema lõputu "parima sõna" ja puhta kunsti otsing.
Iseloom.
Flauberti iseloomu on kirjeldatud mitmeti. Ta oli uje, äärmiselt tundlik ja samas ülbe. Sama vastuolulisus märgib ka tema isiksust; ta oli lapsepõlvest saati ebakindla tervisega ja äärmiselt neurootiline. See priske hiiglane oli tegelikult inimpõlgur ja elust tülgastunud. Tema vihkamine, mis algas lapsepõlves, arenes peagi maaniaks.
Elulugu.
Flaubert sündis Ülem-Normandias Rouenis. Tema isa, kes sai Dr. Larivière'i prototüübiks romaanis "Madame Bovary", oli Rouenis kirurg; ema pärines ühest vanast Normandia perekonnast. Flaubert sai hariduse kodulinnas ja ei lahkunud sealt 1840. aastani, mil ta läks Pariisi õigusteadust õppima. Flaubert oli nooruses täis elujõudu ja ujedat sarmi, entusiastlik, kuid ilma ambitsioonideta.
Flaubert armastas maaelu ja Pariis oli talle äärmiselt ebameeldiv. Ta tutvus Victor Hugoga ja 1840. aastal reisis ta Püreneedesse ja Korsikale. Naasnud Pariisi, raiskas ta oma aega unistades, elades aristokraatlikult. 1846. aastal hülgas Flaubert Pariisi ning õpingud ja asus Roueni lähedale Croisset'sse, kus ta elas koos emaga. See mõis, Seine'i kaldal asuv imeilus maja, sai Flaubert'i koduks kogu ülejäänud eluks. 1846. aastast kuni 1854. aastani oli tal armulugu luuletaja Louise Colet'ga; Flaubert'i kirjad naisele on säilinud siiani. Siiski on see vaid väike episood kirjaniku elus, kes kunagi ei abiellunud. Tema tähtsaim sõber sel perioodil oli Maxime du Camp, kellega Flaubert reisis 1846. aastal Suurbritanniasse ja 1849 Kreekasse ning Egiptusesse. See reis jättis talle sügava mulje. Alates sellest ajast, vältimaks juhuslikke sattumisi Pariisi, ei lahkunud ta enam eriti Croisset'st.
1849. aasta septembris kirjutas Flaubert "Püha Antoniuse kiusatuse", mida peab meistriteoseks, ja luges selle ette Louis Bouilhet'le ja Maxime du Campile, lubamata neil vahele segada või soovitusi anda. Pärast lugemise lõpetamist käskisid nad aga Flaubert'il kirjutatu tulle visata, kuna see olevat lootusetu ja korratu.
Aastal 1850 alustas Flaubert "Madame Bovary" kirjutamist, mis kestis viis aastat. Romaan trükiti seeriatena 1856. aastal (eesti keeles 1934) ning see tõi autorile kohtuasja (teda kahtlustati ebamoraalsuses, kuid tunnistati kohtus süütuks). Kui "Madame Bovary" koguteosena ilmus, sai see sooja vastuvõtu osaliseks. 1858. aastal külastas Flaubert Kartaagot, et koguda materjali uue romaani "Salambo" tarvis.
Järgmisena võttis Flaubert uurimise alla kaasaegsed kombed, ning kasutades oma mälestusi lapsepõlvest ja noorusest, kirjutas romaani "Tundekasvatus". See avaldati 1869 (eesti keeles 1972). Selle ajani oli Flaubert'i era- ja tööelu võrdlemisi õnnelik, kuid peagi tabas teda ebaõnn. 1870. aasta sõja ajal okupeerisid Preisi sõdurid kirjaniku maja. Flaubert'i parim sõber suri; 1872 kaotas kirjanik ema ning tema olukord muutus väga raskeks. Flaubert nautis haruldast intiimsõprust George Sandiga ja vahel kohtus ta Pariisi sõpradega nagu Émile Zola ja Ivan Turgenev, kuid miski ei peletanud Flaubert'i elust kurbust ja melanhooliat. Ta ei lõpetanud siiski kirjutamist, töötades sama intensiivselt ja suure põhjalikkusega. "Püha Antoniuse kiusamine", mille katkendeid oli avaldatud juba 1857, saadeti lõplikult trükki 1874. aastal. 1877. aastal avaldab Flaubert pealkirjata jutukogu "Trois contes" ehk "Kolm lugu": "Un Cœur simple", "La Légende de Saint-Julien l'Hospitalier" ja "Hérodias". Kirjanik veedab ülejäänud elu, nähes vaeva satiirilise teose kirjutamisel, mis naeris välja kasutuid teadmisi ja keskpäraseid inimesi, kuid see jäi lõpetamata. Romaan on sünge ja segadusseajav ja sai pealkirjaks "Bouvard ja Pécuchet" (1881). Flaubert pidas seda oma meistriteoseks.
Flaubert vananes kiiresti ja ta suri 8. mail 1880. Kirjanik maeti pere hauaplatsile Roueni surnuaeda.
Välislingid.
Flaubert, Gustave
Flaubert, Gustave
Flaubert, Gustave


Rummu.
Rummu on alevik Eestis Harju maakonna Vasalemma vallas. Asub Keila-Haapsalu maantee ääres.
Rummus on paekarjäär, killustikutehas ja Murru vangla.


Haiba.
Haiba on küla Harjumaal, Kernu valla keskus.
Haibas asub rahvamaja, postkontor ja Haiba lastekodu.
Haibat on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus ("Howympæ"). Külas asus Haiba mõis.
Piirneb põhjas ja läänes Mõnuste külaga, lõunas Kustja külaga, idas Kernu külaga. Küla piiri pikkuseks on 10,0 km.
Küla paikneb Kernu-Riisipere tee (Haiba küla tänavana "Riisipere tee") ääres, ca 2 km Kernu koolist edelas. Küla kagupiiriks on Tallinn–Pärnu–Ikla maantee.


Émile Zola.
13. jaanuaril 1898. aastal ilmunud Émile Zola avalik kiri "Mina süüdistan"
Émile Édouard Charles Antoine Zola (2. aprill 1840 Pariis – 29. september 1902 Pariis) oli prantsuse kirjanik, naturalismi esindaja.
Elukäik.
Émile Zola sündis Pariisis. Kaks aastat hiljem kolis perekond elama Aix-en-Provence'i. Tema isa oli itaalia päritolu insener. Isa suri 1847. aastal, jättes perekonna vaesusesse. Õppides Aix-en-Provence'i koolis, sõbrunes Paul Cézanne'iga. Aastal 1858 asus Zola koos emaga elama Pariisi.
Émile Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega, kahel korral kukkus ta lõpueksamitel läbi. Pärast kooli lõpetamist oli mõni aasta töötu. Aastast 1862 sai tööle kirjastusse "Hachette" ja hakkas kirjutama ajalehtedele artikleid ja kunstiretsensioone. Oma kunstiretsensioonidega sai ta tuntuks kui tuline impressionismi toetaja maalikunstis.
Aastal 1865 tutvus Gabrielle-Alexandrine Meleyga, kellega ta hiljem ka abiellus. Sellest abielust lapsi ei sündinud.
Aastast 1866 oli vabakutseline kirjanik.
Aastal 1888 armus Zola Jeanne Rozerot'sse, kes oli siis 20-aastane. Neil oli kaks last.
Mitmeid kordi taotles Émile Zola enda vastuvõtmist Prantsuse Akadeemiasse, kuid tulutult.
Aastal 1898 kirjutas ta Prantsuse vabariigi presidendile Félix Faure'ile avaliku kirja "Mina süüdistan" ("J'accuse"), millega sekkus Dreyfusi afääri ning pidi seejärel aasta aega elama paguluses Inglismaal. Kirjas kritiseeris ta juudi soost ohvitseri Alfred Dreyfusi kohtuasja, milles mainitu oli sõjasaladuste Saksamaale reetmise eest kaudsete asitõndite põhjal sunnitööle mõistetud.
Émile Zola suri 29. septembril 1902 Pariisis vingumürgituse tagajärjel. Aastal 1908 viidi tema tuhk üle Panthéoni.
Looming.
Aastal 1864 ilmus "Jutud Ninonile" ("Contes à Ninon"), sellele järgnes esimene romaan "Claude'i pihtimus" ("La Confession de claude"; 1865).
Aastal 1867 ilmus Zola esimene menuteos "Thérèse Raquin", millele ta tegi ka dramatiseeringu 1873. aastal.
Aastatel 1871–1893 avaldas 20-köitelise romaanitsükli Rougon-Macquart'id ("Les Rougon-Macquart"). Tsükli tähtsamad romaanid on "Lõks" (1877; "L'assommoir"), "Nana" (1880), "Žerminaal" (1885; eesti keeles ka "Söekaevurid"; "Germinal"), "Maa" (1887; "La terre"), "Inimelajas" (1890) ja "Häving" (1892).
Aastal 1879 ilmus Zolalt teaduslik kirjutis "Eksperimentaalromaan" ("Le roman Expérimental"), kus ta selgitas oma teooriat selle kohta, et romaan on võimalus psühholoogiliselt eksperimenteerida. Selle kirjutisega pani ta aluse naturalismile.
Aastatel 1894–1898 kirjutas Zola romaanitriloogia "Kolm linna" ("Les trois villes") ja avaldas arvukalt esseid.
Tema viimane romaanitsükkel "Neli evangeeliumi" jäi lõpetamata.
Välislingid.
Zola, Émile
Zola, Émile
Zola, Émile


Kirimäe.
Kirimäe on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.
Paikkond on nime saanud kunagise Kirimäe mõisa (saksa k. Kirrmäggi) järgi. Mõis asutati 1422. aastal Võnnu mõisa maadest eraldamise teel. 20. sajandi algul kuulus mõis Lebedew'itele.


Vaida.
Vaida on alevik Eestis Harju maakonna Rae vallas. Asub 21 km Tallinnast kagus, Tallinna-Tartu maantee ääres.
Vaidas on põhikool, raamatukogu ja postkontor.
Vaidat on mainitud esmakordselt Taani hindamisraamatus (Wartae/Waitae).
Elanike arv oli 2000. aastal 1029.


Tuksi.
Tuksi ehk Bergsby on küla Lääne maakonnas Noarootsi vallas.


76.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad- 70. aastad - 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad
Aastad: 71 72 73 74 75 - 76 - 77 78 79 80 81


Kotka linn.
Kotka on linnaks nimetatav omavalitsusüksus Soomes Lõuna-Soome läänis Kymenlaakso maakonnas. Asub Soome lahe kaldal Kymijoki suudmes.
Põhiosa Kotka linnast moodustab Kotka (asula).
Linnaõigused sai 1878. aastal. Linnaga on liidetud Haapasaari vald (1974), Karhula alev (1977) ja Kymi vald (1977).
Kotkas on 23 põhikooli ja 4 gümnaasiumi.
Kotkas asub Läänemere regiooni vee-elustikku tutvustav Maretarium ja Sapokka veepark.
Kotka sadam on Soome suurim ekspordisadam. Regulaarne laevaühendus on Göteborgi, Tallinna, Sillamäe, Lübecki, Hamburgi, Bremeni, Bremerhaveni, Felixstowe'i, Amsterdami, Rotterdami ja Antwerpeniga.
__TOC__
Külad.
Haapasaari, Huruksela, Juurikorpi, Jäppilä, Kaarniemi, Kurittula, Kuutsalo, Marinkylä, Laajakoski, Peippola, Pernoo, Tavastila, Ylänummi.


Lembit Koik.
Lembit Koik (sündinud 3. septembril 1929 Tartus) on Eesti ajakirjanik, jurist ja sporditegelane.
Ajakirjanikuna töötanud Tallinnas Eesti Raadios, Õhtulehes ja Spordilehes. Aastail 1967-1991 oli ajakirja Nõukogude Õigus/Eesti Jurist peatoimetaja. Sovetiajal esinenud regulaarselt Eesti Raadio välissaateis.
Spordi vallas harrastanud eeskätt veepalli, tulles Dünamo meeskonnas kolmel korral Eesti meistriks; lisaks teisi võistkondlikke mänge; olnud hiljem tegev spordiajakirjanikuna ja -ajaloolasena ning veepalli kohtunikuna.
Lembit Koik osales 1988. aasta 13. aprilli telesaates "Mõtleme veel", kus toodi üldsuse ette kava algatada Rahvarinne Perestroika toetuseks. Samast päevast oli ta tegev rahvarinde algatusrühmas ja -keskuses, mille staap asus Tallinnas Mainoris. Nii eesti- kui ka venekeelse Rahvarinde Teataja esimesed numbrid valmisid 1988. aastal toonases Nõukogude Õiguse toimetuses.
Lembit Koik oli aastail 1991–1992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli nõunik.
Lembit Koik oli VEKSA-ühingu spordisektsiooni esimees ja Eesti Ajakirjanike Liidu spordiajakirjanike sektsiooni aseesimees ning Eesti Spordiajakirjanike Ühenduse esimees.


Mõtleme veel.
"Mõtleme veel" oli poliitiline vestlussaade Eesti Televisioonis aastatel 1987–1989.
"Mõtleme veel" saatejuhid olid Hagi Šein, Rein Järlik ja Feliks Undusk, režissöör Vello Reili. "Mõtleme veel" oli otsesaade, mis oli Nõukogude Liidus 1980. aastatel haruldane.
13. aprillil 1988 tegi Edgar Savisaar selles saates ettepaneku moodustada Rahvarinne Perestroika toetuseks.


Leedu linnade loend.
"Siin on loetletud Leedu linnad. Leedus on 103 linna."


Leedu jõgede loend.
"Siin on loetletud Leedu jõgesid.


Leedu järvede loend.
"Siin on loetletud Leedu järvi.
D.
Drūkšiai - Dusia - Dysnai
S.
Sartai - Seda
V.
Vištytis
Leedu järvede loend


Allilma jõed.
Allilma jõed on vanakreeka mütoloogias viis Hadese ehk allilma jõge.


Allilma kolm kohtunikku.
Allilma kolm kohtunikku on tegelased vanakreeka mütoloogiast. Nende ülesandeks oli hinnata pärast surma allilma ehk Hadesesse sattunud inimeste elu ja tegevust maa peal, mille alusel langetasid nad ühe kolmest võimalikust otsusest. Kui hing oli puhas, võis ta jätkata teed Elysioni väljadele. Kui hing oli vääritu või kuri, siis suunasid kohtunikud ta Tartarosesse. Kui hing polnud vooruslik ega paha, siis võisid kohtunikud ta tagasi saata Asphodeli väljadele.
Vahel, peamiselt hilisemates müütides, on räägitud ka neljandast kohtunikust Triptolemosest.


Pales.
Pales oli vanarooma mütoloogias karjaste, karjade ja kariloomade jumal või jumalanna, kariloomadele jõu andja.


Mais.
Mais (botaaniline nimi harilik mais; teaduslik nimetus "Zea mays") on kõrreliste sugukonda maisi perekonda kuuluv üheaastane teravili.
Esimesena kirjeldas maisi teaduslikult Linnaeus.
Ajalugu.
Mais pärineb tõenäoliselt Kesk-Ameerikast, kus seda hakati kultiveerima umbes 7000 aastat tagasi. Vanimad maisiseemned leiti Teotihuacanist, mis asub Pueblo linna lähedal Mehhikos. Mais oli väga oluline toiduallikas maajade ja asteekide tsivilisatsioonis. Kesk-Ameerikast levis mais põhja poole kuni Kanadani ja lõuna poole kuni Argentiinani. Pärast Ameerika avastamist 15. sajandil introdutseeriti mais Hispaania kaudu Euroopasse, kus seda esialgu kasvatati soojemates Vahemeremaades, hiljem peaaegu kogu Euroopas.
Veel 1980. aastatel arvati, et mais kultuuristati 4500 aastat tagasi Mehhikos ja Guatemaalas.
Morfoloogia.
Mais on kõrreline ja kasvab tavaliselt 2–3, harva kuni 6 m kõrgeks. Ta annab hektari kohta rohkem teri kui ükski teine teravili.
Püstise kõrre läbimõõt on 2–7 cm ja selle südamik on täitunud pehme säsiga. Soodsate kasvutingimuste korral on kõrrel ka külgvõrsed.
Viljapea kasvab varrele lehekaenlasse. Tõlvikuid on maisitaimel 1–4. Tõlvik on tavaliselt 10–25, harva kuni 45 cm pikkune ja sisaldab tavaliselt 200–400, harva kuni 1000 seemet. Seemne mass on 190–400 mg. Tõlvikud arenevad emasõisikutest, isasõisikud asuvad eraldi sama taime ladvas. Seemned on tavaliselt kollased, kuid eri sortidel võivad olla ka valkjad, punased, sinakad, mustjad jne.
Hästi arenenud juurestik aitab kõrget taime püstisena hoida.
Kasvukohad ja -tingimused.
Harilik mais on valgusnõudlik ja soojalembeline taim ning seda kasvatatakse peaaegu kogu maakeral, välja arvatud polaaralad ja kõrgmäestikud. Kasvuperioodi soovitatav õhutemperatuur jääb vahemikku 25...30 °C. Maisi kasvatatakse merepinna kõrgusel Kaspia mere lähedal ning kuni 4000 m kõrgusel Peruu Andides. Taimed kasvavad kõige paremini kergetel, hästi õhustatud, neutraalse reaktsiooniga ja viljakatel muldadel.
Paljunemine.
Harilik mais on ühekojaline taim, isas- ja emasõisikud paiknevad samal taimel. Tolmlemine toimub tuule abil.
Maisi kultiveerimine.
Maisi kultiveeritakse maailmas laialdaselt. Kaalu poolest ületab maailma maisitoodang riisi ja nisu toodangu. 2009. aastal toodeti maailmas 817,11 miljonit tonni maisi, maisipõldude pindala oli 159,5 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismahud tõusnud natuke üle kolme korra.
Aastail 1969–1971 oli maisi saagikus kõige suurem Austrias (55,5 ts/ha). Järgnesid USA (51,6 ts/ha), Prantsusmaa (51,5 ts/ha), Kanada (50,8 ts/ha) ja Saksa FV (50,5 ts/ha). Maailma keskmine oli 25,4 ts/ha.
1983. aastal oli maisi saagikus kõige suurem Kreekas (95,9 ts/ha). Järgnesid Itaalia (70,7 ts/ha), Austria (69,9 ts/ha), Ungari (65,5 ts/ha) ja Prantsusmaa (63,2 ts/ha). Maailma keskmine oli 28,0 ts/ha.
Maisi koristamiseks on välja töötatud maisikombainid. Need eraldavad maisitõlvikud vartest ning seejärel hekseldavad lehed ja varred. NSV Liidus toodeti maisikombaine "Hersonets", mille jõudlus oli 0,7–1,5 ha/h.
Kasutamine.
Haljalt koristatud taimi kasutatakse loomasöödana, biogaasi tootmiseks ja silo valmistamiseks. Maisiteradest valmistatakse maisijahu, maisihelbeid, loomasööta, piiritust, tangu, maisitärklist, siirupit jm.
Maisijahust tehakse leiba, lisades nisu- või maniokijahu. Noori suhkrumaisi tõlvikuid kasutatakse köögiviljana, süüakse toorelt või keedetult.
Harilik mais Eestis.
Eestis hakati harilikku maisi kasvatama 1835. aastal Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituudis, mis tegutses 1834–1839. 1885. aastal kasvatati maisi Sangaste, 1895. aastal Rooma mõisas. Põhiliselt kasvatati haljasmassi, Lõuna-Eestis loodeti saada ka teri.
Maailmasõdade vahelises Eestis uuriti maisikasvatust Tartu Ülikooli Taimebioloogia Katsejaamas. Katsed näitasid, et Eesti kliima on maisi jaoks liiga heitlik, sageli jäi suvi külmaks. Tehtud tööst kokkuvõtte teinud Nikolai Rootsi leidis, et maisilt ei tasu Eestis igal aastal teri oodata, peale selle oleks vaja sügisel tõlvikuid kunstlikult, rehe all kuivatada, aga tärklisetoodangus ei suudaks mais sellegipoolest kartuliga võistelda. Üksnes silokultuurina olevat tal tulevikku.
Laialdasem maisi kasvatamine algas pärast seda, kui NSV Liidu juhiks sai Nikita Hruštšov. 1953. aasta oktoobris EKP pleenumil käsitles Johannes Käbin maisikasvatust Eesti põllumajanduse prioriteetse suunana. 1955 oli maisipõldude kogupindala 33 000 ha. Siiski selgus üsna pea, et meie kliima on maisi jaoks liiga heitlik ja suved pole piisavalt soojad. Terad meie suvetingimustes sageli ei valmi ja seetõttu kasvatati maisi peamiselt haljasmassi saamiseks, mida kasutatakse loomasöödana või silo valmistamiseks. 1957. aastal oli maisipõldude pindala ainult 3800 hektarit, aga 1961. aastal 33 000 ha.
Pärast seda, kui maisisaak 1962 külma ja vihmase suve tõttu ikaldus, hakkas maisikasvatus kogu NSV Liidus oma menu kaotama. 1963. aasta detsembris tunnistas Hruštšov partei pleenumil, et teraviljakultuurina on mais NSV Liidus perspektiivitu, aga pidas vajalikuks seda silokultuurina. Maisi kohustuslik viljelemine lõpetati pärat seda, kui Hruštšov 1964 kõigist ametitest tagandati.
1980. aastatel oli maisipõldude pindala 5–6 tuhat hektarit. Eestis kasvatatavad maisisordid ('Crescendo', 'Furioso', 'TK 160') annavad kuivaine saaki 12–15 t/ha.
Toiteväärtus ja biokeemiline koostis.
Toiduks tarvitatava suhkrumaisi värskelt valminud terade toiteväärtus ja biokeemiline koostis on toodud alljärgnevates tabelites.
Mais kultuuris.
Mais on kujutatud Angoola, Grenada, Keenia, Mosambiigi ja Sambia vapil. Kuni 1992 oli mais kujutatud Roheneeme Saarte vapil. Mais oli ka Moldaavia NSV vapil.
Maisitaime vars kahe küpse tõlvikuga on kujutatud Horvaatia 1-lipase mündi reversil. Neid münte vermitakse alates 1993.
Stephen King on kirjutanud novelli "Maisi lapsed", mis on andnud ainet mitmele õudusfilmile.


Keldid.
pisi
Keldid on kultuurilt ja keelelt lähedased indoeuroopa hõimud, kes elasid I aastatuhandel eKr Lääne- ja Kesk-Euroopas.
Varaseimad kirjalikud andmed keltidest pärinevad eelkõige antiikautoritelt. Hekataios Mileetosest kirjutas neist 6. sajandil, Herodotos 5. sajandil eKr.
Keel.
Keeleliselt kuuluvad keldid kolme rühma: gallia (Prantsusmaal, hääbunud), briti (enamuses sulandunud anglosaksi keelega) ja gaeli keel. Tähtsaimad keldi hõimud olid belgid, keltibeerid, helveedid, britid.
Tänapäeval keldi keeli kõnelevad rahvad elavad Iirimaal, Šotimaal, Walesis, Mani saarel ja Bretagne'is. Rahvastik, kultuur ja keel on kõige kauem ja ulatuslikumalt säilinud Briti saartel, eriti Iirimaal.
Keltide geograafiline pärinemine.
Kreeklased andsid nimetuse keltoi Kesk-Euroopa barbaritele, kes elasid Alpidest ja Doonaust põhja pool. Roomlased nimetasid neid hoopis galli – selle nimetuse kajastusi võime jälgida üle kogu Euroopa, alates Galaatiast tänapäeva Türgis, edasi Galliast, mis on tänapäeva Prantsusmaa, Galiitsiasse Põhja-Hispaanias ja gaeli keeleni Iirimaal, Šotimaal ja Mani saarel.
Hallstatti kultuur.
Keldi tsivilisatsioon kerkis esile u 700 eKr Austrias – see oli nn Hallstatti kultuur. Hallstatti jõukuse allikaks oli sool, mida vahetati Kreekast ja Etruuriast pärit kauba vastu.
19. sajandil avastasid arheoloogid Hallstattis 2000 hauda. Sealt leidsid nad muu hulgas hõimupealike kehad, mis olid asetatud neljarattalistele vankritele. Nendedega olid rikkalikud hauapanused – raudmõõgad, pronksist põimitud kaelavõrud ja muud ehted; kiivrid, kaunistatud imepäraste olenditega, nagu jäärapäine madu; toredad hobuserakmed. Seal oli rohkelt keedunõusid ja luid, mis viitasid suurtele teispoolsuse pidustustele. Nad olid elanud umbes aastal 700 eKr. Selline avastus avas akna keldi rauaaega. Pronksiaja ühiskonnast, mille asemele nad ilmusid, on säilinud vähe tõendeid sõjakäikudest, nagu ka kõrge staatuse märke ehitiste või matuste puhul. See keldi rauaaja ühiskond näib aristokraatlikum oma juhtide uhkete kodade ja väärikate matustega. See kultuur levis lääne poole.
La Tène'i kultuur.
Umbes aastal 500 eKr oli Kirde-Prantsusmaal ja Reini keskjooksul La Tene'i kultuuri algperiood; selle järel läksid keldid märgatavalt liikvele. Alates 5. sajandist eKr tulid nad röövsalkadena lõunasse ja terroriseerisid Vahemeremaade rahulikke linnriike. Kui nad valgusid Apenniini poolsaarele, võitsid nad etruskidelt Po jõe oru, asutasid 5. sajandil Milaano ja rüüstasid Rooma linna aastal 390 eKr. Oma kõige laiema mõjuala
saavutasid keldid u 260 eKr ning neid peeti koos pärslaste ja sküütidega üheks kolmest rahvast barbarite Euroopas. 5. sajandi lõpupoole valgusid need hõimud lääne poole Galliasse, Britanniasse ja Iirimaale, edelasse Ibeeriasse, lõunasse Põhja-Itaaliasse ja Balkani poolsaare kaudu itta Väike-Aasiasse.
Keldid Britannias.
Keldi kultuur jõudis Britanniasse umbes 600 eKr. Uuem laine koos meisterliku metallikunstiga, millest annavad tunnistust pronkspeeglid ja mustritega kaunistatud kilbid, järgnes umbes 250 eKr. Lääne poole liikumine on jälgitav Briti saarte keelte põhjal. Vanem oifeli keel peegeldub Iirimaa ja Põhja-Britannia gaeli keeles, braitoni keelerühmast kujunesid aga välja kõmri, korni ja bretooni keel ning ilmselt ka piktide keel mõnel pool Šotimaal. Kuid roomlaste tulekuni ja ka sajandeid pärast seda, elasid keldid kõikjal üle kogu Briti saarte. Seal, mandri lääneseval, Britannias ja Cornwallis, aga eelkõige Walesis ja Iirimaal, leidsid keldid endale püsivama elupaiga.
Hõimude hulka, keda praegu peetakse keltideks, kuulusid helveedid praeguse Šveitsi alal, bojid Itaalias, avernid Prantsusmaal ja skordiskid Serbias. Kaasaegsed uurimused näitavad, et nad tulid algselt ühisest Põhja-Euroopa algkodust.
Keltide iseloomustus.
Keldid ei olnud üks rahvas, vaid tuhanded väikesed hõimud, kes mõnikord olid kuninga alla ühendatud. Nende keelel oli erinevaid kohalikke vorme. Põhiliselt olid keldid maainimesed, kes hindasid karja enam kui vilja. Nad näivad kangelaslike, riiakate, hooplevate, suurte joodikute ja suurte lihasööjatena. Karja varastamine oli rahvuslik sport.
Sõjas olid nad hulljulged ja väga head leinajad. Keldid olid sõjakad, neid valitses militaarne aristokraatia; nad olid loovad – lõid imelist kunsti, mida iseloomustasid hoogsad ja tundelised voolavad jooned ning abstraktsed figuurid. Nad olid ka väga vaimsed ning uskusid tervesse hulka jumalatesse ja jumalannadesse./.../
"Peaaegu kõik gallialased on pikad, heledapäised ja punapõsksed; hirmus kurjade silmadega, väga riiakad ja äärmiselt uhked ning ülbed. Terve võõramaalaste vägi ei suudaks vastu seista ühele gallialasele, kui ta kutsuks appi oma naise, kes on tavaliselt väga tugev ja sinisilmne, eriti kui ta pungitab oma kaela, kiristab hambaid ja vehib oma kahvatute kätega, mis on ohutult suured, ja hakkab jagama lööke ning laduma mükse, mis on nagu katapuldilt heidetavad viskerelvad".
Ta lisas, et nad on väga puhtad – isegi vaesed inimesed ei kandnud räbalaid.
Sugudevaheline võrdsus keltidel.
Vanad ürikud räägivad, et keldi naised olid pikad, metsikud ning tugevad ja lahingus sama hirmuäratavad kui mehed. Keldi müntidel on sageli kujutatud alasti naine hobuse seljas võidukalt vehkimas oda või mõõgaga.
Müütiline iiri kangelane Cuchulainn läks Britanniasse sõjakunsti õppima; tema õpetajateks olid naised – Scathach (Varjuline) ja tema võistleja Aife (kõige kuulsam naissõdalane maailmas). Walesi kangelane Peredur sai oma sõjaväelise väljaõppe Gloucesteri üheksalt nõialt.
Esimese sajandi lõpus pKr kirjutab Tacitus, et keldid ei tee vahet mees- ja naissoost valitsejate vahel. Kuulsat Rooma-vastast mässu kuninganna Boudicca juhtimisel (60 pKr) toetas kõhklemata kogu provints. Kuninganna Cartimandua, kirdenaabrite brigantide liider, omas hõimus piiramatut võimu. Ta andis varasema ülestõusu juhi Caratacuse roomlastele aastal 47 välja ja aastal 53 kuuleme temast taas: ta on abikaasast lahku läinud, et abielluda arvatavalt noorema ja mehisema sõjakaariku juhiga.
Strabon kordab Poseidonise teadet ühe Gallia ranniku lähedal asuva saare kohta, kus samniitide naised elasid ilma meesteta, olles andunud ekstaatilisele Dionysose kummardamisele. Tegemist võis olla naiste kolledžiga, nagu oli keldi prohvetitel – vatedel. Ka Artemidoros jutustab, et Britannia ranniku lähedal sooritavad naised ohvritalitusi, mis on pühendatud (puht naiste) jumalannade Demeteri ja Kore austamisele.
Ka druiidid võisid olla nii mehed kui naised. Me loeme kuldse sirbiga druiidi valgetest rüüdest, druiidist härjanahas tähnilise valgetest sulgedest peakattega, mille tiivad lehvivad. On ka kirjeldusi naisdruiididest mustas, kuldsed lindid rinnal risti.
Keldi religioon.
Keltide muistne usund tugineb nn. kolmekordsele ühtsusele, mis on kogu keldi kultuuri üks alustalasid. Nii näiteks on keltide usundis jumalanna, kellel on kolm kehastust – tütar, naine ja ema; keltide panteon koosneb kolmest jumalusest: Lugh, Daghda (Taran) ja Ogme; keltide ühiskonnas oli traditsiooniliselt kolm klassi: preestrid, juhid ja nn. tootjad (kalurid, põlluharijad, käsitöölised jne.); numbril kolm põhines keltide ettekujutus maailmast: kolm eksisteerimise sfääri, kolm põhielementi (vesi, õhk ja tuli) jne. Viimasest tuleneb ka keldi triskelioni nüüdisaegne seletus, mille järgi kolmjala keskel on seisev Maa, mis "võtab" elu kolmelt dünaamiliselt elemendilt ehk siis veest, õhust ja tulest.
Pühapaigad.
Keldid ei ehitanud templeid, vaid pidasid jumalateenistusi metsasaludes. Nad kummardasid oma jumalusi pühades hiites ehk nemetonades, kuid neil puudusid uhked templid pühakujude paigutamiseks. Scoliastus: "Nad austavad jumalaid metsades, ilma, et neil oleks vaja templeid". Hiisi, kui kohaliku rahva vaimseid keskusi, hävitati armutult Caesari, Suetinus Paulinuse, aga ka hilisemate preestrite püha Martini ja püha Patricku poolt. Temenos (kraaviga eraldatud tarandik, sõna-sõnalt eraldatud koht) oli tähtsaim kultusekoht, tempel selles oli teisejärguline. Templiks võis olla puust, punutisest või kuivmüürist onnike, milles paikes jumalakuju või mõni maagiline ese, nagu katel, relv või muusikariist.Ruudu või ristkülikukujulises tarandikus asus püha puu (eriliselt pühad olid tamm, pähklipuu ja jugapuu) või kaunistatud post, mille ümber käidi või tantsiti.
Ka allikad olid pühad ning sageli omistati neile ravitoimet. Allikas oli seostatud mingi kindla jumalusega, nagu näiteks Covetina Carrowburghis.
Jumalannasid seostati tihedamalt loodusega, nemad olid mägede, jõgede ja metsade vaimud, aga palju oli ka muid loodusjumalaid ja inimtegevuse valdkonna jumalannasid.
Megaliitilised kohad, mida tänapäeval tuntakse Newgrange'i (Iirimaal), Granja de Toninuelo (Hispaanias) ja Bois-de-la-neuve-Grange'i (Prantsusmaal) nime all, võivad olla päikesekultusele pühendatud paigad, kuna päike on gaeli keeles "grian" ja kaasaegses iiri keeles "grian na maighdean", mis tähendab "veetlevaim neidude seas", sõna-sõnalt "päike neidude seas". Päike laskub talvisel pööripäeval Newgrange'is kalmukünka sügavusse.
Druiidid.
Keldi ühiskonnas on teateid neljast põhiklassist: aristokraadid, kelle hulgast tulid pealikud ja sõjamehed; haritlaskond, kes koosnes druiididest, bardidest, ennustajatest, seadusetundjatest, arstidest, kunstnikest ja oskustöölistest; alamklass, kes koosnes väiketalunikest, vähem osavatest käsitöölistest ja teenijatest; ning orjad, kes olid kõigist kõige alamad.
Druiidid olid keldi preestrid, kes hoidsid maagia ja tervendamise saladusi. Druiididest on ajaloolisi tunnusmärke Iirimaal, Inglismaal, Walesis ja Gallias. Kuigi on vähe dokumenteeritud tõendeid druiididest keldi asundustest Hispaanias, Itaalias, Galaatias ja Doonau orus, näib olevat võimalik, et nad olid ka seal olemas. Druiidid rändasid teiste suguharude juurde ja korraldasid koosolekuid, milles erinevad rahvused vennastusid. Mõned asjatundjad usuvad, et druidism pärineb keldi maakohtadest lääne pool asuvate rahvaste, megaliitidest monumentide ehitajate juurest, kes olid keltide tulles end juba Euroopa lääneosas sisse seadnud.
Druiidid juhatasid tseremooniaid ja neil oli oluline roll õpetlaste, seaduseandjate ja kohtunikena. Nad õpetasid, et kui inimene sureb, siis asub tema hing elama uude kehasse ning sünnib sellesse maailma uuesti. Kuid druiidid juhtisid ka suurejoonelisi inimohverdusi, mida tehti väga julmalt, näiteks põletati ohvreid tohututes punutud korvides elusalt.
Bard.
Druiidiks olemine eeldas terve elu kestvat õppimist, mis algas siis, kui poisike valiti välja oma vaimse loomuse või varajase tarkuse pärast. Möödus kaksteist aastat või enamgi, et jõuda esimesele, bardi tasandile. Bardid öeldi olevat "suguharu mälu", sest nemad säilitasid ajaloo, õppides pähe sadu poeeme, lugusid ja salajase puude alfabeedi ning luues uusi laule ja luuletusi, et talletada uusi sündmusi.
Ovaat.
Järgmine aste oli ovaat, kelleks saamine võttis veel kümme aastat. Ovaat õppis loodusmeditsiini, ennustamist ja käis dimensioonide vahel. Ovaat oli see, kel oli side teise ilmaga, eriti samhaini ajal ja kes rändas esivanemate riiki neilt tarkust saama.
Druiid.
Viimaks, pärast veel kümme aastat kestnud õppimist sai ovaadist druiid – kuningate nõustaja, kohtunik, filosoof ja suguharu ülempreester.
Druidism osutas vastupanu roomlastele Gallias ja Britannias, druiidi usundi vaimne keskus asus aga Briannias. Nende peakorter asus Mani saarel, mida inglased hiljem Angleseyks nimetasid. Aastal 60 ründas seda saart kindral Suetonius Paulinus, kelle armeel olid vastas druiidid. Naised olid mustades rüüdes, valmis neile relvade ja nõidustega vastu astuma. Siiski purustasid roomlased pühamud ning tapsid nende hoidjad.
Kui Julius Ceasar vallutas Britannia ja ametlik druiidi religioon oli Walesist minema pühitud, läks see tarkus põranda alla ja rändlaulikud kandsid oma teadmisi laiali, andes neid edasi salaja usku pöördunutele, kui nad meelelahutuseks vanu laule laulsid. Legendid, niisugused nagu "Puude lahing", sisaldab varjatult keldi jumalate, kangelaste ja Valge Jumalanna enda traditsioone (Valge Jumalanna oli keldi luule sümbol, kuu ning kõik loovad teadmised ja maagia)
Keldi jumalused.
Keldi jumalatest, kes hiljem samastati Marsiga, tekkisid hübriidid, näiteks Mars Rigisamus(West Coker, Somerset), Mars Corotiacus (Martlesham, Suffolk) ja Mars Loucetius (Bath).
Lahingujumalannad.
Palju esines lahingujumalannasid, näiteks Nemetona. Iiri müütides mainitakse kolmikjumalannat Machat, Morrigani ja Badbi, kelle lisaülesandeks oli samuti lahingute kaitsmine. Gallide jumalanna Epona, kelle nimi tähendab "jumalikku hobust", võtsid üle paljud Rooma ratsaväelased ning tema kultus levis üle impeeriumi.
Kolmikjumalannad.
Romaani-keldi pühamud nagu hilisemad keldi müüdidki jutustavad kolmikjumalannadest, nagu näiteks Proximae (naissugulased), Dervonnae (tammehaldjad) ja Niskai (veejumalannad). Sageli tuntakse neid kui kolme ema. Mõned neist on kujutatud koos toitmise atribuutikaga, nagu puuvilja- ja lillekorvid; teised on mõistatuslikumad – näiteks kolmikjumalannad, kes kannavad kahte ketast ja ketti ning kelles üks autor on arvanud nägevat Maad, Päikest ja Kuud. Neid nimetatakse tavaliselt mingi koha kaitsjaks: Britannia emad ja Nimes'i emad, kodumaa emad ja keltide emad. Walesis tuntakse siiani "emadena" haldjaid, keda peeti salajaste teadmiste allikaks, eriti tulevikuennustajateks. Igal juhul ei kutsuta neid emadeks lastesünnitamise võime pärast.
Isa-jumalus.
Iiri müüdid räägivad isa-jumalast Dagdast, kelle valdses on külluse ja elu uuenemise katel ja Tuatha de Danaani rahva emast Danast. Bathi kuumaveeallikate jumalanna oli Sul, mis tähendab "allilmapäikest". Keltide maades arvati, et päike vajub igal õhtul vee alla. Mõnikord arvati, et allikavesi ravib silmahaigusi, tuues kannataja silmi päikesevalguse. Matres Suleviaesid (päikeseemasid) leidub Ungaris, Roomas, Gallias, Saksamaal, Briannias - kõik seotud ravi ja päikesega – ning päikesekettaga kaunistatud naisterahva kujukesi leidub suurel hulgal keltide tervistavatel allikatel kõikjal Prantsusmaal ja Saksamaal, Inglismaal aga ainult ühes kohas. J. E. Campbell, 19. saj folklorist, on kirja pannud, et Dia Greinne on vana šoti nimi päikesejumalanna jaoks.
Lugh.
Lugh oli üks vähestest tõeliselt rahvusvahelistest keldi jumalustest.Ideaalset keldi jumala haaret kujutab selgelt lugu Lughist, kes tuli Tarasse ennast jumalate õukonda pakkuma. Uksehoidja küsis temalt ta oskuste kohta ning kuna ta oskas kõike, valisid teised jumalad ta enda juhiks.Ta oli Lugh Samildanach, "kõigeoskaja".
Surnute jumalat kutsuti Samhain'iks, tema auks peetavat Oiche Samhain'i võib samastada meie hingedepäevaga; seda peetakse ka keldi aasta alguseks.
Brigid oli tulejumalanna ammu enne seda, kui temast sai kristlik pühak.
Muidugi ei ole see jumalate loetelu lõplik, nimetatud on vaid mõned.
Keldi mütoloogia.
Keldi vaimsusest rääkides ei saa mööda minna müütidest, kus peitub selle rahva ajalooline mälu, vabaduseiha ning jumalikkuseihalus.
Olemasolevad teadmised keldi mütoloogiast on kui pusle, mis on kokku pandud arheoloogiliste leidude, võõramaalaste märkmete ja jutustuste ning mitu sajandit hiljem kristlaste poolt kirja pandud vihjete põhjal.
Iiri müüte võib jagada teemade järgi erinevateks tsükliteks. Suur hulk müüte on pühendatud Iirimaa esimestele asukatele. Seal jutustatakse saarele üksteise järel saabunud sisserändajate lainetest: fomoorlastest, firbolgidest, Tuatha De Danannidest (jumalanna Dana rahvast). Müütides on detailselt talletatud iirlaste ajalooline mälu. Neis kirjeldatud Tuatha De Dananne ei ole tänapäeva teadlased sidunud ühegi rahvusrühmaga, pigem on neid peetud keldi jumalateks. Arvatakse, et nad kindlustasid end saarel pärast võitu firbolgide üle Magh Tuireadhi lahingus.
Ulsteri lood.
Teise tsükli moodustavad Ulsteri lood, kus räägitakse kuulsa sõjamehe Cuchulainni kangelastegudest, kes kaitses Iirimaa kirdeosas asunud kuningriiki Connachtast saabunud vaenuvägede eest. Cuchulainn oli druiidi tütre Dechtire ning (ühe versiooni järgi) päikesejumal Lughi poeg, seega oli ta pärinud emalt tarkuse ja inimlikkuse ning isalt jumalikkuse.
Ulsteri lood kuuluvad kangelaste ajastusse, kui tegutses Finn mac Cumhaill koos kuningat kaitsvate feenidega. Ühes müüdis on juttu sellest, kuidas Finn lapsepõlves Tarkuselõhega kokku sattudes omandas üleloomuliku tarkuse.
Kuningas Arthur.
Kõige populaarsemaks keldi tsüklitest, mille kuulsus juba hiliskeskajal jõudis kaugele oma maa piiride taha, olid kuningas Arthuri ja tema rüütlite lood. Nende kangelaslugude vanimate versioonide juured olid sügaval keldi folklooris ja maagias. Hiljem kaunisse vormi valatud lood muutusid hiljem õukonnaetiketi käsiraamatuteks. Samuti väljendub seal poeetiline kujundlikkus, mis on inspireerinud luuletajaid ja kunstnikke tänapäevani.
Iiri mütoloogia oluliseks osaks on eepilised jutustused merereisidest vaimuvalda. Tavaliselt on nende lugude peategelased tavalised inimesed, mitte suured sõdalased. Paljudes juttudes räägitakse vaimuvalla külalistest ("Tadgi teekond vaimuvalda"). Tähtsal kohal müütides on ka keltidele nii oluline number 3.
Ainus müüt, mis baseerub tõestisündinud lool, jutustab 4. saj. Britannias tegutsenud Rooma väejuhist Magnus Maximusest, kes tegi ebaõnnestunud katse keisriks saada. Erinevalt tema ajaloolisest eeskujust on Maximust kujutatud tõelise keisrina: ta abiellub Eleniga, vallutab Britannia ning saab selle keisriks. Kahjuks kaotab ta trooni, aga võidab selle, tänu oma kavalusele, tagasi Itaalias.


Estonia poistekoor.
Rahvusooper Estonia Poistekoor on poistekoor Eestis.
Koor alustas tegevust 1971. aastal RAM-i poistekoorina ja kandis üle 10 aasta Eesti Poistekoori nime. Alates 1997. aastast kuulub koor Rahvusooper Estonia koosseisu. Koori asutaja, professor Venno Laul juhtis laulukollektiivi tegevust 30 aastat.
2001. aastal asus koori kunstilise juhi ja peadirigendina tööle Hirvo Surva. Estonia poistekoor töötab kooristuudiona, millel on kolm koosseisu: põhikoor ja kaks õppekoori, kus vokaalkunsti omandavad kokku 140 noort lauljat.


Soomusloomalised.
Soomusloomalised ("Pholidota") on imetajate selts, kuhu arvatakse üks retsentne sugukond – soomusloomlased ("Manidae") – ühe tänapäevaste esindajatega perekonnaga soomusloom ("Manis").
Selts ühendab imetajaid, kes meenutavad tohutu suurt kuusekäbi. Loomade kehad on kaetud serviti üksteise peal asetsevate hallikaspruunide sarvainest soomustega. Kere ja käppade alakülge ning koonu katavad karvad. Eesjäsemed on varustatud tugevate kaeveküünistega. Koon on pikk, suu väike, lõuad hammasteta, keel kuni 40 cm pikk, väga suurte süljenäärmete eritis on kleepub. Soomusloomad toituvad peaaegu eranditult sipelgatest ja termiitidest. Nende süljel on putukaid ligimeelitav meelõhn.
Toitu otsivad soomusloomalised öösiti. Enamik soomusloomalisi elab ühekaupa.
Poegimine võib toimuda igal aastaajal. Tiinus vältab üle 5 kuu.
Soomusloomade liha on söödav, soomustele omistab idamaade rahvameditsiin ravitoimet.
Liigid.
Praegusajal on teada 8 liiki, kellest neli elavad Aafrikas ja neli Lõuna- ja Kagu-Aasias.


Fuajee.
Fuajee (prantsuse sõnast "foyer", mille põhitähendus on 'kolle') on teatrites ja teistes etendus- ja kontserdiasutustes ruum, kus publik saab etenduse vaheajal jalutada ja vestelda.
Prantsusmaa teatrites võis vanasti etenduste vaheaegadel fuajees ka süüa-juua ning end soojendada.
Tänapäeva teatrites võivad olla eraldi jalutusruumid, fuajee ja puhvet, samuti vestibüül, mis aga mõnikord moodustab koos fuajeega ühtse ruumi.
Fuajeeks nimetatakse ka hubast vestlusruumi muudes ühiskondlikes asutustes, näiteks suursaatkondades.
Mõnikord samastatakse fuajee vestibüüliga, kuigi eesti keele norm näeb ette nende sõnade tähenduse eristamist.


Fint.
Fint (itaalia "finta") on vehklemises pettetorge, millele kohe järgneb tõeline torge.


Vao vasallilinnus.
Vao vasallilinnus oli kunagise Vao mõisa kindlustatud peahoone. Kaasajal asub linnus Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas Vao külas.
Tornlinnus on rajatud 14. sajandi lõpus või 15. sajandi alguses Wackede aadlisuguvõsa poolt. Ruudukujulise põhiplaaniga neljakorruselise tornehitise igal korrusel on üks ruum.
Esimene ehk keldrikorrus on maa all ning seal hoiti toitu ja muud moona. Sissepääs keldrisse peaukse kõrvalt on ilmselt hilisema päritoluga.
Kaks alumist korrust on võlvlagedega. Ruudu küljepikkused on enam-vähem võrdsed 9,6 – 10,1 m, kõrgus keldripõrandast karniisini 13,1 m. Seinte paksus on allkorrusel on 1,3 – 2,4 m, ülakorrusel umbes 1 m. Linnus oli rajatud kaitseehitisena, seda on näha kõrgest sissepääsust ja idaküljel paiknevast ja riivpalgiga suletavast ukseavast.
Algse päritoluga ukseava küljepõskedes on näha hästisäilinud riivpalgi avad. Ristlõige 20X20 cm ja sügavus 150 cm. Auku kattev 3 cm paksune laud on säilinud siiani. Linnusesse sisse pääsemine teisele korrusele võis olla kerge ülestõstetava sillaga, mis ohu korral ülesse tõsteti. Samuti on riivpalgi ja luukidega olnud suletavad ka trellitatud aknaavad teisel korrusel.
Linnuse teine korrus oli ettenähtud tööde tegemiseks ja eelkorruseks kolmandale korrusele.
Kolmas korrus oli põhiliselt elukorrus. Loodenurgas paiknes kamin, põhjakülje aknanišis aknaavaga lavatoorium ning dansker. Dansker oli varustatud laskepiludega. Lavatooriumi olemasolu viitab sellele, et seal peeti koduseid jumalateenistusi.
Neljas korrus oli põhiliselt kaitsekorrus. Igas küljes on kolm klaasimata ja trellideta ava. Laskeavade taga oli kaitsekäik mille laius idas 122 cm ja lõunaküljel 85 cm. Teistel külgedel oli käigurada vaid 25 cm. arvatavasti võis seal olla puidust laiendus.
Kõikide korruste vahel on vaatepiludega trepikäik.
Kahjuks on hävinud Vao linnuse maapealse ringmüürid ja vallikraavid.
Linnus oli mõisa peahoonena kasutusel kuni 1770. aastateni.
Tornlinnus on väga hästi säilinud ning restaureeriti 1986.


Kagu Kabujalakõsõ.
Kagu Kabujalakõsõ on rahvatantsurühm Põlva maakonnast.
Rühm ühendab 1998. aastast kogu maakonna õpilasi alates põhikooli 7. klassist. Põhijuhendaja on Maido Saar.
Alates 2003. aastast korraldab Kagu Kabujalakõsõ rahvusvahelist noorte rahvatantsufestivali Vikkel-Fest, mis toimub iga kahe aasta tagant.


Keemiarelv.
Keemiarelv (ka kemorelv) on massihävitusrelv, mille aluseks on toksiliste keemiliste ühendite mõju elusorganismidele. Keemiarelv moodustub ründemürgist ning selle kandjast. Kandjaiks võivad olla: raketid, lennukipommid, mürsud ja miinid, granaadid jpm. Keemiarelva võib pihustada ka lennukeilt või balloonidest lastes tuulel seda vaenlase peale kanda.
Ajalugu.
Keemilisi aineid kasutati vaenlase vastu juba muinasajal. Kasutati nii taimsete kui loomsete mürkidega töödeldud torkerelvi ja nooli aga ka suitsu. Näiteks on teada, et 400. a eKr kasutasid spartalased Peloponnesose sõjas puidu, väävli ja pigi põletamisel saadud suitsu. 1855. aastal kasutasid inglased Krimmi sõjas väävli põletamisel tekkivat suitsu.
1907. aastal keelustati Haagi konventsiooniga mürkaineid sisaldavate mürskudega tulistamine. Sellegi poolest kasutati keemiarelva laialdaselt I maailmasõjas. 22. aprillil 1915 kasutasid sakslased kloori Flandrias. Kogu sõja jooksul kulutati erinevaid ründemürke kokku 113 000 tonni, kannatada sai ligi 1.3 miljonit inimest ja suri ca 91 000. Maailmasõdade vahelisel perioodil jätkus keemiarelva arendustegevus ning suurte keemiarelvaarsenalide loomine. Sünteesiti mitmed uued ründemürgid. 1925. aastal Genfi konventsiooniga keelustati ründamine igasuguste keemiarelvadega. Siiski ei peetud keeldudest alati kinni. Näiteks kasutas Itaalia ründemürke 1936. aastal Abessiinias ja Jaapan 1937. aastal Hiinas. II maailmasõjas kasutati keemiarelva piiratud ulatuses (nt. Jaapan Hiina vastu) kuigi ka näiteks Saksamaal olid suured keemiarelvade varud. Peale sõda uputati suur osa Saksamaa keemiarelvadest Biskaia lahte, Põhja- ja Läänemerre, täpselt märgistamata kohtadesse. Ründemürkide arendustegevus on jätkunud ka peale II maailmasõda. 1960ndatel sünteesiti VX gaas, 1970ndatel loodi binaarsed ründemürgid. Keemiarelvi on kasutatud ka hilisemates relvakonfliktides (nt. USA Vietnamis ja Iraagis). Samuti on ründemürke kasutatud keemiaterrorismiks: 20. märtsil 1995. Tokyo metroos, kus äärmusliku ususekti Aum Shinrikyo liikmed tapsid sariini kasutades 11 inimest ning umbes 5000 sai mürgituse. Venemaa kasutas fentanüülgaasi Moskva Dubrovka teatri pantvangidraama lahendamisel 26. oktoobril 2002, kus ohvreid oli üle saja.
Jaotus.
Sõjalise kasutatavuse järgi jagunevad ründemürgid tapvateks ja ajutisi kahjustusi tekitavateks. Ründemürke iseloomustavad parameetrid LC50 - ründemürgi kontsentratsioon (mg/m3 ühe minuti jooksul), mis toob kaasa isikkoosseisu 50% suremuse ja LD50 - ründemürgi doos (mg kehakaalu kg kohta saaduna 1 minuti jooksul), mis toob kaasa isikkoosseisu 50% suremuse.
Mürgid võivad organismi tungida läbi naha, limaskestade, sissehingamisel või seedeelundkonna kaudu, lämmatavad mürgid ainult hingamisteede kaudu.
Kaitse.
Keemiarelva kaitsevahenditena kasutatakse gaasimaski, ABK-ülikonda, naha ja riietuse degaseerimist, vastumürgi süstimist ning kohest evakuatsiooni.


Aamen.
Aamen (heebrea אָמֵן ’Āmēn, araabia آمين ’Āmīn), eesti keeles "tõesti", "see sündigu nõnda" on Piiblis ja Koraanis sõna palve, kõne või jutluse lõpul selle kinnitamiseks.
Etümoloogiliselt on tegu tuletisega heebrea verbist "aman" ('kinnitama, tugevdama'). On ka oletatud, et algselt pärineb sõna hoopis vanaegiptuse taeva- ja päikesejumala Amoni nimest.


Purtse vasallilinnus.
Purtse vasallilinnus (ka Purtse kindluselamu ja Purtse mõis; vana nimega Isenheim või Alt-Isenheim) asub Lüganuse vallas Purtse jõe idakaldal.
Purtse vasallilinnus on omapärane kindlusehitis, mis kätkeb endas elemente arhailisest majalinnusest, keskaegsest kantsist ja ehitusajal populaarses renessanss-stiilis lossist. Linnuse ehitas 16. sajandi keskel arvatavasti Purtse mõisa tolleaegne omanik Johann Taube (Tuve).
Kolmekorruselise, läänepoolse nurgatorniga linnuse ülesehitus sarnaneb tornlinnusele. Purtseski on alumine korrus kasutusel niinimetatud moonakorrusena, teine elukorrusena ning ülemine kaitsekorrusena. Erinevalt tornlinnusest ja sarnaselt majalinnusega pole korrused aga mitte üheruumilised, vaid koosnevad koguni kolmest toast.
Sissepääs linnusesse asus teisel korrusel. Oletatavasti asus selle ees kahekorruseline puithoone, mille teiselt korruselt läks käik linnusesse. Linnuses viis alumisele korrusele müüritrepp, ülemisele pääses aga üksnes redeli abil, mis ohu korral üles tõsteti. Soklikorrusel asus teise korruse saali kütmiseks hüpokaustahi. Lisaks oli teisel korrusel saali idaseinas kamin. Sama korruse üht väiksemat tuba köeti ahjuga, teist kaminaga.
Pärast Põhjasõda ühendati Purtse mõis Püssi mõisaga ja kujunes selle abimajandiks. Mõis hüljati 1940. aastal. Linnus restaureeriti 1987-1990. aastail.


Lootos.
Lootos (ka lootoslill; ladinakeelne nimetus "Nelumbo") on taimede perekond lootoseliste sugukonnast.
Perekonnas on kaks liiki: ameerika lootos ehk kollane lootos ning india lootos, mis on India ja Vietnami rahvuslill.
Lootos näeb üsna vesiroosi moodi välja, ent nad ei ole lähedalt sugulased: nad kuuluvad samasse klassi, aga erinevatesse sugukondadesse. Kõige lihtsam on neid eristada lehtede või vilja järgi.
Mütoloogia ja sümboolika.
Antiikajal nimetati lootoseks mitmesuguseid taimi, näiteks egiptuse lootost ja india lootost, mesikat ja mõnd puuliiki. Vesiroosi õiepunga ja õie kujutist on kreeka ja rooma kunstis sageli kasutatud ornamendi, näiteks lootospalmettornamendi loomisel.
Vanakreeka mütoloogias elasid Liibüas Suure ja Väikese Syrdi rannikul lotofaagid (tõlkes 'lootoseõgijad'). Kes oli sealseid lootosi söönud, ei tahtnud enam iial sellelt maalt lahkuda.
Nefertem (oli kas Ptahi ja Sehmeti või Ptahi ja Basti poeg). Teda on joonistatud kui suletuttidega kroonitud meest, kes mõnikord seisab ka lõvi seljas. Mõnedel maalidel on tal lõvi pea ning muumia keha. Varastel aegadel sümboliseeris teda lootoseõis, ta oli hea lõhna ehkaroomi jumal (nagu öeldakse Püramiiditekstis, "ta on lootoseõis Ra nina juures"). (Egiptus)
Sinine lootos.
Lilleke, mis leiti Egiptuse püramiididest ja Tutanhamoni hauakambrist 1922. aastal, oli samuti lootos. Enam on see tuntud nime all Niiluse liilia. Tegelikult on see sinine vesiroos ("Nymphaea caerulea"), mitte lootos. Väidetakse, et sinine Niiluse lilleke sisaldab uimastit apomorfiini, millel on psühhoaktiivne toime.
Ikonograafias.
Budistlik ikonograafia eristab kolme värvi lootost.
Mandzushril on see raamatu ehk teksti virna peal ja Tārā hoiab samasugust lootoslille peos.
Tiibeti budismis on thankadel esineva sinise lootoslille nimeks utpala või nilopala ja kujutatakse neid lootoseid küllalt vabas vormis, võib öelda, et tiibetlased on lootoslillest loonud puht stiliseeritud kujutise ajapikku, sest Tiibetis lootos ei kasva. Ainukene väljapääs olukorrast, kui lillest endast ei saanud mõõtu võtta, juhul kui oli vaja teda maalida oli seda lootoslille endale ette kujustada ehk kujutada ja tänu sajandite jooksul kunstnike kujutlusvõimele muutus ta thankadel, tihti suure pussaka lille sarnaseks. Troonitagunel ornamentaalkompositsioonil võib lootos välja näha nagu Brüsseli kapsas. Omaette klassi moodustavad thankadel lootostroonid.
Vanas Egiptuses seostati lootost jumalatega. Lootos-istmel ehk troonil istuvat Horust seostatakse Pühaliku Vaikusega,Horus oli Isise ja Osirise poeg, kutsuti Horusseks, kes juhib kahe silmaga, mis tähendab Vaikiv Tarkus ja Kaalutlev meel. Seetõttu olid Egiptuses levinud ja populaarsed Horuse silma kujulised amuletid. Horuse vasak silm sümboliseerib Kuud ja parem Päikest. Tema isa, kultusejumalus Osiris, kes on allilma valitseja, armastab lootostega poseerida. Lootosvanikuid seostatakse Egiptuses ka suremise ja matustega. Lootosõis pandi kaasa muumiale reiseks teise ilma ja sealt edasi uude ellu. Lootosevanikuid riputati templite kaunistuseks matuste ajal, samuti majadele. Lootosõie motiiv on kasutusel olnud dekoratiiv-elemendina Egiptuses, kus ta sümboliseerib surma ja taassünni printsiipi.
Lootost seostatakse veel Nefertem-iga Heliopolise (Heliopolis-Päikeselinn) Päikese jumalusega, kes jookseb igal hommikul välja lootos-lillest. Tema sündis ürgsest algaegade veest, samuti nagu lootoski.
Nefertemi valitseda on lõhnad ja sinine vesiroos. Lõhnade uimastav mõju meie meeltele on tema teene. Tal on sinistest lootostest kroon peas.


Lordoos.
pisi
Lordoos ehk nõgusselgsus on inimese lülisamba kõverdus kumerusega ettepoole.
Normaalne selgroog on ettepoole kõverdunud kaela- ja nimmeosas.


Pyrrhos.
Pyrrhos (umbes 318 eKr – 272 eKr) valitses Epeirose väikeriiki alates 12. eluaastast. 5 aasta pärast tõukas vend ta troonilt ning saatis Pyrrhose pantvangiks Aleksandriasse.
Seal hakkas Pyrrhos sõjaväge looma. Ta oli tugev väejuht. Rooma armee vastu astus tema poolel umbes 22 000 jalaväelast, 3000 ratsaväelast ja sõjaelevandid.


Purpuriin.
Purpuriin ehk 1,2,4-trihüdroksüantrakinoon on puuvilla värvimiseks kasutatav punane värvaine, mida leidub südalehise punavärviku juurtes.


Tulehoidjad.
Tulehoidjad on eesti rahvatantsurühm Portlandis, mis alustas tegevust 1950. aastal. Rühmituse eesmärk on eestlasperet linnas koos hoida ning Eesti kultuuri ameeriklastele tutvustada.
Portlandis on nendega koos esinenud Eestist tantsuansamblid Kuljus, Savijalakesed, Lee, Kandali, Killuke.
Tulehoidjate juhendajad on Liina Teose (täiskasvanute rühm) ja Janne Sepp (laste rühm). 1950–1985 juhendas rühma Lehti Merilo.


Ipriit.
Ipriit ehk sinepigaas ehk 2,2'-diklorodietüülsulfiid on sööbetoimega aine, mida saab kasutada keemiarelvana.
Nimetus.
Ipriit on nime saanud Belgia linna Ieperi järgi, mille lähedal Saksa väed gaasi 12. juulil 1917 esmakordselt sõjategevuses kasutasid.


Lari.
Lari (gruusia ლარი; ISO-4217 kood: GEL) on Gruusia valuuta. See jaguneb 100 tetriks. Lari ei käibi Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.
Kuponi.
1993. aastal vahetas Gruusia Vene rubla "kupon lari" vastu välja. See koosnes ainult paberrahadest, sel ei olnud alajaotusi ja kannatas hüperinflatsiooni all.
Lari.
Rahaühiku nimi "lari" on vana Gruusia sõna 'varandus' või 'omandus'. "Tetri" on Gruusia rahaline termin, mis on kasutusel 13. sajandist.
Gruusia rahatähed on käibel järgnevates vääringutes: 1, 2, 5, 10, 20, 50, 100 ja 200 lari ning mündid 1, 2, 5, 10, 20 ja 50 tetrit ning 1 ja 2 lari.
Varasemad Gruusia rahaühikud on kandnud nimesid maneti ja abazi.


Massiühiskond.
Massiühiskond - üksteisest ja võimust võõrandunud inimestest koosnev ühiskond, mis allub manipulatsioonidele massimeedia kaudu. Massimeedia omakorda on vajalik tööriist niihästi massiühiskonna saavutamiseks kui selle alahoidmiseks.


Eesti jõed.
Eesti jõed on suhteliselt lühikesed ja veevaesed. Üle 100 km pikkuseid jõgesid on 9/10, neist pikim on Võhandu jõgi (162 km), millele järgnevad Pärnu jõgi (144 km), Põltsamaa jõgi (135 km), Pedja jõgi (122 km), Keila jõgi (115 km), Kasari jõgi (112 km), Piusa jõgi (109 km), Pirita jõgi (105 km), Emajõgi (101 km) ja Navesti jõgi (100 km).
Üle 1000 km2 valgalaga jõgesid on eestis 15. Suurim on Narva jõe valgala (56 200 km²), millele järgneb Emajõgi.
Välislingid.
*


Juppuni.
Juppuni (inglise "polyphasic sleep, Uberman sleep") on unedistsipliin, mille puhul magatakse vaid 20-30-minutiste juppidena, mis on jagatud kogu ööpäeva peale. Tulemuseks on vähenenud unevajadus -- kõigest 2-5 tundi ööpäevas. Pooldajad väidavad, et see ei halvenda vaimseid võimeid (liiga palju), mõned koguni väidavad, et nende vaimsed võimed paranesid võrreldes traditsioonilise unerütmiga.
Variandid.
'Core sleep' on Ubermanile lisatav mõnetunnine pidev öine uni. Mõned harrastajad vahetavad sellega välja 1-2 päevast uinakut.
Vaba stiil -- Ubermani variatsioon, mille puhul magatakse siis, kui selleks tuntakse vajadust. See üldjuhul koondab uinakud öösel tihedamini kokku ja jätab päeva vabamaks. See võib nõuda eelnevat harjumist rangema režiimiga.
On ka katsetatud teisi unerütme -- 3, 4, 5 korda ööpäevas erineva pikkusega uinakud.
Teooria.
Tavalise (ühe või kahe magamiskorraga ööpäevas) uni koosneb korduvatest tsüklitest, mis omakorda koosnevad mitmest eri faasist. Pole teada, kas kõik faasid on ühepalju vajalikud. Algselt juppunega kohanedes on inimene pidevas unepuuduses, mis sunnib aju võtma lühikesest uneajast maksimumi (mis mõnede teooriate kohaselt on ainult REM). Kohanemine peaks idee järgi endaga kaasa tooma mugava unerütmi.
Praktika.
Kohanemisperiood on pikk ja raske. Stampi ja rahvasuu (üritajate blogid) andmetel väheneb väsimus umbes 10 päeva pärast ja kaob 2 nädala möödudes. Tihtipeale juhtub, et magatakse sisse või ei planeerita oma aega piisavalt hästi ja see pikendab kohanemisperioodi nii palju, et eksperiment katkestatakse.
Kriitika.
Ei ole teaduslikku alust väitmaks, et juppunega harjumine on loomulikult võimalik. Kritiseerijad väidavad, et ajul ei ole kontrollimehhanismi une katkestamiseks ilma unetsüklit lõpetamata, iseenesest kestaks uni alati terve tsükli (umbes 90 minutit, sõltub isikust). Seega on ainus võimalus end kogu aeg äratuskellaga sundida järgima seda režiimi.
Tsirkaaditsükkel -- organismi aktiivsuse reguleerimine sõltuvalt valgusest -- on teine probleem. Juppuni jagaks aktiivsuse terve ööpäeva peale, seega ignoreerib loomulikku unisust öösiti. See peaks viima tavalise unepuuduse sümptomiteni (stress, nõrgem immuunsüsteem jne), aga sellealaseid uuringuid ei ole tehtud.
Juppune (või vähemalt Ubermani variatsiooni) režiim nõuab väga ranget režiimi -- ühe uinaku vahelejätmine nõuab hiljem lisamagamist-taastumist, kahe järjestikuse uinaku ärajätmine mõjub tõenäoliselt väga rängalt. Seega on harrastajal vaja sättida oma töö- või õppepäeva hoolega. Seda loetakse juppunega kohanemise kõige raskemaks aspektiks.


Koluvere.
Koluvere on kahe küla nimi Eestis.


Kudruküla.
Kudruküla on küla Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas Narva jõe ääres, Narva-Jõesuust vahetult kagus.
Tänapäeval hõlmab Kudruküla ka hävinud Riigiküla alad. Sealt leiti 1951. aastal kolm kiviaja asulakohta.
Kuni Teise maailmasõjani kõneldi Kudrukülas kirderannikumurde Vaivara murrakute hulka klassifitseeritavat isuripärast Kudruküla murrakut.


Puhkova.
Puhkova on küla Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas.


Peeterristi.
Peeterristi on küla Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas.


Pullapää kriis.
Pullapää kriis oli 1993. aasta juulist novembrini toimunud Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii ja Eesti riigi vahel toimunud erinevalt tõlgendatav sündmus, mille tulemusel haavas Asso Kommer komissar Koit Pikarot ja Eesti siseminister Lagle Parek astus tagasi.
Kronoloogia.
Kohus mõistis mitmetes kuritegudes süüdistatud Kommeri kuueks aastaks ja kuueks kuuks vangi 1993. aasta 26. novembril. Ametlik vanglakaristus oleks lõppenud tal 26. mail 2000. aastal. Kommer kandis alguses karistust Pärnus. Viimase aasta oli ta Tallinna keskvanglas ja vabanes 1998. aastal.


Transilvaania Alpid.
Transilvaania Alpid ehk Lõuna-Karpaadid (rumeenia keeles vastavalt "Alpii Transilvaniei" ja "Carpaţii Meridionali") on mäestik Euroopas, osa Karpaatidest. Asuvad Rumeenia territooriumil.
Kulgevad Raudväravatest läänes Prahova jõeni idas, kust Karpaadid jätkuvad Ida-Karpaatidena.
Maksimaalne kõrgus 2544 m (Moldoveanu).
Transilvaania Alpid on looduslikuks piiriks Valahhia (lõunas) ja Transilvaania (põhjas) vahel.


Järva-Jaani.
Järva-Jaani on alev Järva maakonnas, Järva-Jaani valla halduskeskus.
Alev tekkis 19. sajandi lõpul Järva-Jaani kirikumõisa, Keika (varem Keitise) küla ja Orina mõisa maadele. Aleviks sai Järva-Jaani 1945. aastal.


Maailma riikide loend omakeelsete nimede järgi.
"Siin on tähestikulises järjekorras loetletud maailma maade nimed või nimede latinisatsioonid nende oma ametlikes keeltes.


Kammhai.
Kammhai ("Hexanchus griseus") on kammhailaste sugukonda kuuluv kõhrkala.
Kammhai pikkus on kuni 4,8 m, kaal kuni 800 kg. Kammhaid iseloomustab lai pea, jäme raske kere ja väga pikk saba. Keha on tumehall või kohvikarva.
Kammhai on loid ja väheliikuv kala. Ta veedab päeva põhja läheduses, öösiti tõuseb kõrgematesse veekihtidesse.
Toitub mitmesugustest kaladest ja suurtest vähilaadsetest.
Kammhai on munastpoegija, toob ilmale 50–100 maimu.
Esineb Atlandi ookeani ida- ja lääneranniku läheduses (Euroopa vetes kuni Islandini), Vahemeres, Vaikses ookeanis Ameerika ranniku lähedal, Jaapani, Austraalia ja Lõuna-Aafrika rannavetes. Vahemeres ja Põhjameres on ta küllaltki tavaline.


Kalifornia härghai.
Kalifornia härghai ("Heterodontus californicus") on üks kõhrkaladest, kelle muna on tavaliselt 10 cm pikk ja 5 cm lai. Emane muneb veebruaris-märtsis üheainsa muna. Loote arenemine kestab ligikaudu 7 kuud, poeg koorub umbes 20 cm pikkusena.


Mantelhai.
Mantelhai ("Chlamydoselachus anguineus") on mantelhailaste ("Chlamydoselachidae") sugukonna ainus tänapäevane liik, kes välimuselt meenutab mitte tüüpilist haid, vaid kummalist meremadu või angerjat.
Mantelhail on kummalgi küljel 6 lõpusepilu, mis on kaetud nahakurdudega. Esimest lõpusepilu katvad kurrud ühinevad kala kurgu all ja moodustavad laia nahasagara. Mantelhai keha on angerjataoliselt välja venitatud, seljauim ja kõhuuimed paiknevad üksteise lähedal keha tagaosas. Sabauim koosneb ainult alahõlmast. Kalal on otsseisune suu, mitte alaseisune, nagu enamikul teistel haidel.
Mantelhai võib kasvada 2 m pikkuseks.
Ta on munastpoegija. Emane toob ilmale 3–12 järglast. Emashai tiinus kestab arvatavasti 1 kuni 2 aastat.
Mantelhaid elavad küllaltki suurtes sügavustes (50–1500 m) põhja lähedal.
Toiduks on peajalgsed, limused ja kalad.
Esineb Atlandi ookeanis Aafrika edela- ja põhjaranniku ning Euroopa ranniku lähedal, ka Lõuna-Ameerika, Austraalia, Jaapani ja California vetes.


Valgekõht-soomusloom.
Valgekõht-soomusloom ("Manis tricuspis") on valge karvkattega soomusloomaline. Valgekõht-soomuslooma võrdlemisi väikesed soomused on varustatud tillukeste ogadega, mida eriti hästi näeb seljal. Tüve pikkus 35-45 cm, saba pikkus 40-50 cm.
Elab Lääne- ja Kesk-Aafrika troopikametsade puudel.


Pikksaba-soomusloom.
Pikksaba-soomusloom ("Manis tetradactyla") on soomusloomaliste hulka kuuluv dendrobiont. Pikksaba-soomuslooma väga pikas sabas on 46-47 selgroolüli, seega rohkem kui ühelgi teisel imetajal. Tüve pikkus 30-40 cm, saba pikkus 60-70 cm.


Hiid-soomusloom.
Hiid-soomusloom ("Manis gigantea") on soomusloomlaste sugukonda soomuslooma perekonda kuuluv imetaja, soomusloomaliste seltsi suurim esindaja.
Ta esineb Lääne- ja Kesk-Aafrika metsades ja savannides. Kõrgel mägedes ta ei ela.
Looma tüvepikkus on 75–80 cm, saba pikkus 50–65 cm. Isased on pisut suuremad emastest: isaste pikkuseks on koos sabaga mõõdetud kuni 140 cm, emastel kuni 125 cm. Isendi kaal on ulatunud 33 kg-ni.
Soomused on võrdlemisi suured, karv valkjas. Soomused on pruunid või punakaspruunid. Karvu ei esine mujal kui silmalaugudel. Tal on pikk koon, pikk paks saba ja suured esiküünised.
Hiid-soomusloom elab maapinnal, kaevab endale urge. Elupaigas peab leiduma vett ning sipelgaid või termiite, sest peaaegu midagi muud ta ei söö. Sel põhjusel on teda raske loomaaias pidada. Ta suudab ronida puude ja teiste objektide otsa.
Hiid-soomuslooma liikumise ajal toetub enamus looma keharaskusest tema sambasarnastele tagajalgadele. Esikäpad tõmbab loom rusikasse ja toetub maha mitte peopesade, vaid pigem randmetega, et kaitsta oma väärtuslikke küüsi. On nähtud, et loom tõuseb tagajalgadele ja liigub kahel jalal, hoides sabaga tasakaalu.
Tal on terav haistmine. Tema eluviisi on vähe uuritud, sest ta on ööloom. Nähtavasti on loomade suhtlemises tähtsal kohal väljaheited. Täiskasvanud loomad elavad enamasti üksikuna.
Hiid-soomusloom kuulub kõige vähem ohustatud liikide hulka. Siiski etma arvukus väheneb vihmametsade hävitamise ja üleküttimise tõttu. Ebausklikud inimesed arvavad tema soomustel olevat maagilist mõju. Kütitakse ka söödava liha pärast.
Hiid-soomuslooma kui liiki kirjeldas esimest korda Johann Karl Wilhelm Illiger 1815.


Rohtla-soomusloom.
Rohtla-soomusloom ("Manis temminckii") on soomusloomalaste sugukonda soomuslooma perekonda kuuluv imetaja.
Rohtla-soomusloom elab Lõuna- ja Ida-Aafrika savannides. Aafrikas elab 4 liiki soomusloomi, aga Ida- ja Lõuna-Aafrikas üksnes rohtla-soomusloom.
Tema tüvepikkus on ligi 50 cm, saba pikkus 35 cm. Tal on ebaproportsionaalselt väike pea, väikesed esikäpad ja võimsad tagakäpad. Tal on võimsad küünised, mida vajab sipelga- ja termiidipesade lõhkumiseks.
Rohtla-soomuslooma kere on kaetud suurte soomustega. Neid ei ole tal ainult kõhul. Hädaohu korral rullib ta end kokku kõvaks palliks, mida inimene ei suuda lahti kangutada. Soomusloom võib vaenlasi ka sabaga lüüa. Kui ta keras ei ole, pole sabasoomused päris üksteise vastas. Sabasoomused on teravad ja kui loom sabaga virutab, siis ta nagu lööks mitmekümne noaga.
Ta liigub mööda maapinda ja on öise eluviisiga. Ta on üksnes maismaa-elanik. Üldiselt on ta aeglane loom. Käib ta neljal jalal, toetudes mitte esijalgade peopesadele, vaid sõrmenukkidele, et mitte oma väärtuslikke küüsi murda. Kui on vaja kiiremini liikuda, jookseb ta tagajalgadel, hoides sabaga tasakaalu. Joostes võib ta arendada kiirust 3,5–6 km/h, mis ei ületa inimese kõndimise kiirust.
Ta sööb peamiselt sipelgaid ja termiite. Selleks on ta hästi kohastunud. Tal on väga pikk, kuni poole meetri pikkune kleepuv keel, mis tavaliselt on tema suus olevas taskus. Soomuslooma sülg meelitab putukaid ligi.
Rohtla-soomusloom suudab endale ka ise uru kaevata, aga ta eelistab elada tüügassea või tuhniku kasutamata koopas või lihtsalt lamada tihedas taimestikus. See, et tal ei ole kindlat elupaika, teeb tema jälgimise veelgi raskemaks.
Emane toob ilmale korraga ühe poja. Kaksikuid on väga harva.
Ta oli varem kõikjal haruldane. Neegrid jahivad teda selleks, et teha tema soomustest armastuse amulette, samuti hukkub rohtla-soomusloomi võsapõlengutes. Kunagi peeti teda sellepärast ohustatud liigiks, aga praegu arvatakse ta soodsas seisundis liikide hulka.
Rohtla-soomuslooma kirjeldati teaduslikult esimest korda 1832. Siis anti talle ka teaduslik nimi. Selle sai ta hollandi zooloogi Coenraad Jacob Temmincki järgi.


India soomusloom.
India soomusloom ("Manis crassicaudata") on suurte soomuste ja punakaspruuni karvastikuga kaetud soomusloom.
Looma kehatüve pikkus on 60–65 cm, saba pikkus 45–50 cm.
India soomusloom elab Sri Lanka ja India metsades. Liigub maapinnal, kaevab pikki, pesakambritega varustatud urge.


Pangoliin.
Pangoliin ("Manis pentadactyla") on soomusloom, kelle suured kõrvalestad torkavad rohkem silma kui teistel liikidel.
Tüve pikkus 50-60 cm, saba pikkus 18 cm.
Liik on levinud Põhja-Indias, Nepalis, Bhutanis, Birmas, Indohiina poolsaare põhjaosas ja suuremas osas Lõuna-Hiinast.


Jaava soomusloom.
Jaava soomusloom ("Manis javanica") on keskmise suurusega soomuste ja punakaspruun karvastikuga soomusloom. Elutseb nii maapinnal kui puudel.
Jaava soomusloom on levinud Indoneesias, Malaka poolsaarel ja Indo-Hiinas.


Tuumapomm.
a> a. tõusis plahvatuse hüpotsentrist 18 kilomeetri kõrgusele
Tuumapomm ehk aatomipomm (ka: "aatompomm") on suure plahvatusjõuga lõhkekeha, kus energia vabaneb raskete aatomituumade lõhustumisel. Lisaks tavalisetele tuumapommidele on olemas termotuumapommid (ehk "vesinikupommid"), neutronpommid ja kombineeritud tuumarelvad. Termotuumapommis kasutatakse tuumalõhustumisel tekkivat energiat termotuumareaktsiooni süütamiseks. Neutronpommi puhul on tegemist väikese lõhkejõuga kombineeritud tuumapommiga, mille puhul ei kasutata neutronpeeglit, vaid pommi eesmärk ongi võimalikult suure hulga neutronite vabastamine, et tekiks surmav neutronkiirgus. Kombineeritud tuumarelvade puhul võimendatakse termotuumareaktsiooni energiat tuumalõhustumisega, mille käivitamiseks kasutatakse termotuumareaktsioonil tekkinud kiireid neutroneid (kiirete neutronitega on võimalik lõhustada ahelreaktsiooni mittetekitavaid tuumakütuseid).
Tuumapommi plahvatusel vabaneb palju energiat; mitu suurusjärku rohkem kui tavalise lõhkeaine plahvatusel. Näiteks tänapäeva termotuumapomm, mis kaalub umbes üks tonn, vabastab lõhkedes energia, mis on võrdne umbes miljoni tonni tavalõhkeaine plahvatusega. Tuumapomme loetakse massihävitusrelvadeks ning nende kasutamise tõkestamine on tänapäeva rahvusvahelise poliitika üks peaeesmärke.
Tuumapommi ehitus.
Tavalise (tuumalõhustumisel põhineva) tuumapommi puhul kasutatakse tuumkütusena tavaliselt plutoonium-239. Esimeste tuumapommide tuumkütuseks kasutati ka uraan-235, kuid sellised tuumapommid on oma massi kohta oluliselt väiksema purustusjõuga.
Tuumapommis olev tuumakütus tuleb pommi plahvatamiseks viia üle ahelreaktsiooni tekitamiseks vajaliku kriitilise massi. Kriitiline mass ei ole tegelikult seotud tuumapommi tuumkütuse massiga, vaid määrab ära kütuse koguse, mis on vaja, et piisavalt palju tuumalõhustumisel tekkivaid neutroneid algataks uue tuumalõhustumise reaktsiooni. Tuumkütuse kriitilist massi on võimalik alandada näiteks tuumkütusest välja kiiratud neutronite tagasipeegeldamisega neutronpeegli abil ja tuumkütuse tihendamisega, mis tõstab tõenäosust, et vabanenud neutron tabab mõnda tuumkütuse tuuma.
Uraan-235 tüüpi pommides kasutatakse tuumareaktsiooni algatamiseks tavalõhkeaine plahvatust, mis lükkas kaks kriitilisest massist veidi väiksema massiga uraani poolkera teineteise vastu. Plutoonium-239 pommides kasutatakse kriitilise massi ületamiseks alakriitilise plutooniumi tihendamist ülekriitiliseks sissepoole suunatud plahvatuse (implosiooni) abil. Implosioon tekitatakse 32–96 väikse läätsekujulise tavalõhkeaine tüki üheaegse plahvatusega kerakujulise tuumapommi pinnal.
Tuumapommides kasutatavad neutronpeeglid tehakse paari cm paksusest berülliumi kihist (neutroneid peegeldab berüllium kogu kihi paksuselt, mitte ainult oma välispinnaga nagu tavaline peegel). Ilma neutronpeeglita 239Pu kriitiline mass on 11kg.
Be neutronpeeglitega 239Pu minimaalne kriitiline mass on 190g
Neutronpeegli ja implosiooni koos kasutamisel on saadud 239Pu kriitiliseks massiks isegi kuni 50 grammi. Implosioonil põhineva tuumapommi koostisosade valmistamisel on äärmiselt oluline töötlemise täpsus. Sellega võrreldes on isegi prilliklaaside lihvimine "liiga robustne" tegevus.
Kriitilise massi vähendamiseks on oluline 239Pu puhastamine neutronmürkidest(238Pu, 242Pu, 243Am, 245Cm). Neutronmürgid on aatomituumad, mis neelavad neutroni ilma lõhustumata. Kriitilist massi vähendab ka 239Pu jahutamine absoluutse nulli lähedale, suurendamaks lõhustumise ristlõiget.


Tursk.
Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo ("Gadus morhua") on tursklaste sugukonda kuuluv kala.
Tursal on Eesti vetes elutsevatest kaladest uimi kõige rohkem – kogunisti 10 (3 selja-, 2 päraku-, 2 rinna-, 2 kõhu- ja sabauim). Värvuselt on küljed kaetud rohekate, pruunikate või punakate laikude ja täpidega, kõhupool on seljast heledam.
Eesti vetes elutseb Läänemerele omane tursa alamliik läänemere tursk ("Gadus morhua callarias"), kes kasvab harilikult 40–60 cm pikkuseks ja kuni 1,5 kg raskuseks, suurimad isendid võivad olla ka üle meetri pikad.


Madunõel.
Madunõel ("Nerophis ophidion") on merinõellaste sugukonda kuuluv kalaliik.
Madunõelal on vaid üks uim – seljauim. Väliselt sarnaneb ta suuresti merinõelaga ("Syngnathus typhle").


Viimsepäevaraamat.
Viimsepäevaraamat (inglise keeles "Domesday Book") on Suurbritannia vanim arveraamat, mis pandi kirja 1086. aastal ja võtab kokku elu Inglismaal William Vallutaja ajal.
Üheks riigi suuremaks aardeks peetav ladinakeelne Domesday Book koosneb suurest ja väiksest osast ning annab ülevaate peaaegu kogu praegusest Inglismaast.
Domesday Book kirjutati sellepärast, et 1066. aastal Inglismaa vallutanud Normandia hertsog William tahtis teada, kui palju kuningriik väärt on.
Ta käskis kirja panna kõik maaomanikud, nende omandi ja selle, kuidas maad kasutati, kõik inimesed orjadest ülikuteni ning kõik tähelepanuväärsed rajatised, sealhulgas linnad, kirikud ja veskid.
Arveraamatu ümberkirjutamiseks kulus 900 lambanahka. Kuningas William ise suri aga järgmisel (1087.) aastal.


Faust (Goethe).
"Faust" on Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia. "Fausti" algvariandi kirjutas Goethe tõenäoliselt aastatel 1773–1775. Aastal 1790 ilmus trükis "Faust. Fragment". Aastal 1808 ilmus "Faust I". "Faust II" ilmus 1833. aastal, pärast kirjaniku surma.
Faust (ka dr Faustus) on klassikalise saksa muistendi tegelane, kes sõlmib lepingu Kuradiga. Seda ainest on kasutanud erinevad kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. On arvatud, et muistendikangelase protoüübiks on 15.-16. sajandi paiku Saksamaal elanud kahtlase kuulsusega alkeemik ja maag Johan Georg Faust. Vanim kirjanduslik töötlus pärineb 16. sajandi teisest poolest.
Goethe teos laiendab ja arendab oluliselt algset motiivi, sisaldades ühtlasi viiteid kristlikule, keskaja, antiigi ja Idamaa kirjandusele ning filosoofiale.
Faust on romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid teadusi ja saanud doktoriks, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks näidata inimsoole teed parema suunas. Taevas sõlmivad Jumal ja Kurat (kuri deemon Mefistofeles) kihlveo, et Kurat ei suuda Fausti hinge õigelt teelt eksitada.
Mefistofeles ilmub Fausti tuppa puudli kujul ja pakub teadlasele lepingut: Faust kohustugu Kuradit teenima, leping lõpeb siis, kui Faust tunnistab end õnnelikuks - siis võib Mefistofeles tema hinge põrgusse viia. Faust nõustub, kuna usub, et sellist hetke ei saabu iial ("Kui iial hüüan rõõmu sunnil: «Oh ilus hetk, oh viibi veel!» - siis ahelda mind samal tunnil, siis olgu lõpp mu maisel teel."), ja maise maailma asjad on end tema jaoks ammendanud.
Mefistofeles pakub Faustile noorendavat võlujooki ning mahitab teda võrgutama ja petma süütut ning vaga Margaretat (Gretchen). Gretchen satub vangikongi ja hukkub ning Faust ei suuda teda päästa, kuid inglid päästavad tütarlapse hinge.
"Fausti" teine osa on märksa keerulisem, arvukate viidetega antiikmütoloogiale. Mefistofeles juhib Fausti rännakul läbi keisri õukonna ja poliitika. Faust otsustab tuua keisrile kingiks puhta ilu kehastuse Trooja Helena, kuid armub temasse. Alkeemiku katseklaasis valminud tehisinimene Homunculus juhib Fausti ja Mefistofelese Valpurgi ööle, kus nad kohtuvad antiikjumalatega. Fausti ja Helena armastusest sünnib poeg, kuid ta hukkub ja ka Helena haihtub. Faust naaseb keisri õukonda ja Mefistofelese juhitud deemonite vägi aitab neid võitluses valekeisri vastu. Pärast võitu sõjas jääb üle vaid allutada looduse väed ja kuivendada merepõhi viljakaks põllumaaks.
Neid plaane avalikustades ja tulemusi ette nautides tunnistab Faust, et ta võiks ennast õnnelikuks nimetada. Kurat kavatseb ta hinge röövida, kuid sekkub Jumal, kelle inglid päästavad ja viivad taevasse sureva Fausti hinge surematu osa. Tema eest on kostnud armastav ja usklik Margareta, tema kasuks räägib tema visa tõejanu.
"Faust" on lugu taltsutamatust uudishimust ja kustumatust teadmisjanust, millest ei tulenenud mitte ühtki ideaalset perspektiivi – loomingulisest rahuldamatusest, millele tuuakse ohvriks kõik inimlikud tabud, süüta lapsed, usaldavad neitsid ja abitud vanainimesed.
Kirjandusteadlaste arvates on Faust passiivselt ebatraagiline kuju, pigemini vaatleja, kellega asjad juhtuvad, kui tegutsev ja vastutav kangelane. Fausti isikliku süü ja vastutuse küsimus kerkib Margareta loos ning juhtumis Baucise ja Philemoni maalapiga.
Aleksander Puškin on öelnud, et Goethe "Faust" on väga suure poeetilise vaimu looming. 20. sajandil kujunes "Faust" sakslaste uusaegseks eeposeks ning Peter Steini kolossaalse täistekstilavastusega Hannoveris, Berliinis ja Viinis lõpetasid sakslased teist kristlikku aastatuhandet. Vahest kõige enam on "Fausti" mõistmisse 20. sajandil uut lisanud sellised mehed, kelle vaated on põhjustanud teravaid lahkarvamusi: Rudolf Steiner, antroposoofia rajaja ja Goetheanumi ehitaja, Oswald Spengler, Õhtumaa allakäigu ja faustilise elutunde prohvet, ja Tallinnast pärit Alfred Rosenberg, natside juhtiv kultuurifilosoof, kes sellesama juba mainitud rahuldamatuse printsiibi, mis "Faustist" leida, kasutas ära avantüristliku poliitilise uusmüüdi loomisel.


Swedbank.
Swedbank AB (varem FöreningsSparbanken AB) on Rootsi päritolu rahvusvaheline panganduskontsern.
Swedbanki grupi juht on Michael Wolf.
Swedbanki aktsiad on noteeritud Stockholmi börsil.
Swedbankil oli 2011. aasta veebruaris 9,5 miljonit jaeklienti ja 688 000 ettevõttest klienti. Kontsernil oli kokku 340 kontorit Rootsis ja 220 kontorit Baltimaades. Swedbanki grupp tegutseb lisaks Rootsile ja Baltimaadele ka Kopenhaagenis, Helsingis, Kaliningradis, Luxembourg'is, Marbellas, Moskvas, New Yorgis, Oslos, Shanghais, Peterburis ja Ukrainas.
Veebruaris 2011 oli Swedbanki kontserni bilansimaht 1,716 miljardit Rootsi krooni, töötajaid oli kontsernil samal ajal 17 224. Kontserni enda kinnitusel on Swedbank suurim pank Baltimaades.
Swedbank annab koos Rootsi saatkonna ja Rootsi Eksportnõukoguga alates 2009. aastast Rootsi äriauhinda.
Omanikud.
Suurim osalus Swedbankis kuulub Rootsi kindlustusühistule Folksam Forsäkring, mis kontrollis 2010. aasta septembri lõpul 7,8 protsenti hääleõigusega aktsiatest. Kohalike hoiupankade ühendusele Fristående Sparbanker kuulus samal ajal 7,3 protsenti hääleõigusega aktsiatest ja Swedbank Roburi fondidele 4,5 protsenti hääleõigusega aktsiatest. Riskikapitalist Christer Gardelli juhitava Cevian Capitali fondidele kuulus 3,6 protsenti hääleõigusega aktsiatest. Ameerika Ühendriikide riskikapitalist Carl Icahn omandas oma ettevõtete kaudu pangas 1,06-protsendilise osaluse augustis 2010.
Rootsi riigile kuuluv ekspordikrediidi asutus Svensk Exportkredit kuulus Swedbanki omanike hulka alates märtsist 2009 ja müüs oma osaluse – 38,3 miljonit aktsiat ehk ligikaudu 3,3 protsenti Swedbanki kõigist aktsiatest – 28. oktoobril 2010. Svensk Exportkredit omandas aktsiad ligikaudu 998 miljoni Rootsi krooni eest ja müüs Deutsche Banki vahendusel ligikaudu 3,5 miljardi Rootsi krooni eest.


Faust.
"See artikkel räägib legendide ja kirjandusteoste tegelasest; tema prototüübi kohta vaata artiklit Johann Faust; Goethe teose kohta vaata artiklit Faust (Goethe); Gounod' ooperi kohta vaata artiklit Faust (Gounod); teiste samanimeliste teoste ja muude nähtuste kohta vaata lehekülge Faust (täpsustus)
Faust on saksa legendide ning kirjandusteoste tegelane, kuradiga liidu sõlminud õpetlane.
Tema prototüüp oli alkeemik Johann Faust.
Tuntuim Faustist jutustav teos on Johann Wolfgang von Goethe värssdraama "Faust". Sellel põhineb muuhulgas Charles François Gounod' ooper "Faust".


Linkin Park.
Linkin Park (LP, LIИKIИ PARK) on "alternative rock" (varasemalt "nu metal") ansambel, mis pärineb USA'st Los Angelesist.
Linkin Park alustas tegevust aastal 1996, kuid siis ei kandnud bänd veel Linkin Parki nime. Bänd sai laiemalt tuntuks aastal 2000, kui nad avaldasid albumi "Hybrid Theory", mida on tänaseks müüdud üle 25 miljoni eksemplari.


Käsutamine.
Käsutamine on asja juriidilise saatuse määramine, milleks on nii asja võõrandamine ja asjaõigustega koormamine kui ka võlaõigusliku lepingu alusel teise isiku kasutusse andmine.
Käsutamine on sõjaväelisega struktuuriga organisatsioonides käsu andmine.


ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta.
ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise müügilepingute kohta (üldkasutatav lühend CISG) on rahvusvaheline leping, mis pakub ühtlustatud müügireegleid ning on siduv riikidele, mis moodustavad kaks kolmandikku kogu maailmakaubandusest. See kirjutati alla Viinis 11. aprillil 1980. aastal ning seetõttu viidatakse sellele mõnikord kui Viini konventsioonile, kuid on oluline seda mitte segi ajada muude Viinis alla kirjutatud lepingutega. Leping jõustus 1. jaanuaril 1988 peale 10 riigi poolt ratifitseerimist. Konventsiooni depositaariks on ÜRO peasekretär.
Riigikogu ratifitseeris CISG-i 16. juunil 1993. President kirjutas ratifitseerimiskirjale alla 28. juunil 1993. Ühinemiskiri anti üle depositaarile 20. septembril 1993. Jôustus Eesti suhtes 1. oktoobril 1994.
Eesti keelde on konventsiooni tõlgitud 2 korda: esmakordsel avaldamisel 1993. aastal ja uuesti 2002. aastal.


Tšehhi Sileesia.
Tšehhi Sileesia on ajalooline piirkond. Hõlmab Sileesia osa, mis jääb Tšehhi Vabariigi alale.


Tõlgendamine (õigusteadus).
Tõlgendamine on tegevus, millega selgitatakse välja õigusakti, lepingu või muu õigusallika tegelik sisu ehk mõte. Tõlgendamine on õigusteaduse meetod.
Tõlgendamise vajalikkus.
Tartu Ülikooli võrdleva õigusteaduse professor Raul Narits on tõlgendamise vajalikkust põhjendanud järgmiselt: "Enne abstraktse õigusnormi rakendamist konkreetsetele elulistele asjaoludele peab õiguse rakendaja endale selgeks tegema õigusnormi sisu ja mõtte. Õigusnormi looja võib eksida terminite valikus või kasutada formuleeringutes ebatäpseid termineid. Taoline olukord muudab õiguse tõlgendamise tema rakendamisel hädavajalikuks." Õigusakti keel on spetsiifiline formaliseeritud keel, kus igal mõistel on talle omane juriidiliselt eriline ja kindel tähendus. Seetõttu võivad sõnad ja terved lausekonstruktsioonid õigustekstis omada tavakeelest oluliselt erinevat tähendust.
"Klassikalise" tõlgenduskriteeriumide käsitluse autor Friedrich Carl von Savigny on öelnud tõlgendamise mõtte kohta, et seaduse tõlgendamise ülesanne on asetada ennast mõtetes seadusandja kohale ja korrata kunstlikult tema tegevust. Nii on tõlgendus seaduse sees oleva mõtte rekonstruktsioon.
Tõlgendusvõtted.
Von Savigny eristas nelja peamist tõlgendusvõtet: grammatiline, loogiline, süstemaatiline ja ajalooline tõlgendamine.
Grammatiline tõlgendamine.
Grammatiline tõlgendamine selgitab õigusakti sõnastust keeleliselt, määrates kindlaks sõnade ja lausete tähenduse. Suure tähendusega on keele üldmõistete ja juriidiliste mõistete eristamine. Grammatiline tõlgendamine võib hõlmata sõnaraamatute ja entsüklopeediate kasutamist, samuti sõnade ja fraaside vaheliste süntaktiliste seoste analüüsi.
Loogiline tõlgendamine.
Loogiline tõlgendamine kasutab õigusakti sisu kindlakstegemiseks formaalloogika reegleid.
Süstemaatiline tõlgendamine.
Süstemaatilisel tõlgendamisel võetakse mõistete tähenduse kindlakstegemisel arvesse kõiki asjassepuutuvaid õigusakte, mitte ainult seda, mida tõlgendatakse. Seaduses defineeritud mõistele võib olla tehtud täpsustusi ja kitsendusi mitmetes teistes seadustes.
Ajalooline tõlgendamine.
Ajalooline tõlgendamine selgitab välja õigusakti väljaandmise ajal valitsenud ning õigusakti loomiseni viinud tingimused, olukorrad ja põhjused. Siin saab kasutada õigusakti ettevalmistusmaterjale (nn "travaux preparatoires," näiteks seaduseelnõude seletuskirjad, parlamendiarutelude stenogrammid).
Teleoloogiline tõlgendamine.
Teleoloogiline tõlgendamine püüab õigusakti mõtet tuvastada selle vastuvõtmise eesmärgi ja autorite kavatsuste kaudu. Siin kasutatakse ühe allikane õigusakti preambulit.


Nõva.
Nõva on küla Lääne maakonnas Nõva vallas Soome lahe ääres. Küla on Nõva valla keskus.
2000. aastal oli elanike arv 161. 2010. aastal 136.
Nõval asub mandri-Eesti vanim puukirik asub (ehitatud 1740...1750). Kirikus tegutseb Nõva Püha Olevi kogudus.
Külast voolab läbi Nõva jõgi.


Suliko Liiv.
Suliko Liiv (aastani 1978 Valdsoo; sündinud 25. juulil 1953 Valgas) on inglise filoloog. Töötab Tallinna Ülikoolis professorina, oli aastatel 1986-1989 ja 2004-2007 filoloogiateaduskonna dekaan. Avaldanud sõnastikke ja vestmikke.
Isiklikku.
Suliko Liivi hobideks on muusika ja sport.
Suliko Liiv on abielus Anti Liiviga. Neil on tütar Signe Liiv ja poeg Innar Liiv.
Liiv, Suliko


Klorofüll.
Klorofüll (ka "leheroheline") on taimedes, vetikates ja tsüanobakterites sisalduv pigment, mis annab neile rohelise värvuse. Selle nimi on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest χλωρος "kloros" (roheline) and φύλλον "füllon" (leht). Klorofülli molekulid osalevad fotosünteesis ja võimaldavad taimedel muundada valgusenergiat keemiliseks energiaks. Klorofüll neelab valgust kõige tugevamini elektromagnetilise spektri sinises ja punases piirkonnas. Kuna nähtava valguse rohelise piirkonna kiirgust neelab klorofüll vähem, paistavad klorofülli ohtralt sisaldavad koed inimsilmale rohelised.
Struktuur.
Klorofüll on kloriini pigment, mille struktuur on sarnane porfüriini pigmentidega. Klorofülli kloriiniringi keskel on magneesiumi ioon. Siin artiklis kujutatud struktuuridel on selguse mõttes kujutatud mõned Mg2+ tsentriga seondunud ligandid. Kloriiniringil võib olla mitmeid kõrvalahelaid, tavaliselt on nende hulgas ka fütooli ahel. Looduses esineb mitut tüüpi klorofülli, kõige levinum on tüüp a. Klorofüll a üldise struktuuri selgitas 1940. aastal välja Hans Fischer ja aastal 1960, kui oli teada suurem osa molekuli stereokeemiast, avaldas Robert Burns Woodward selle täieliku sünteesi.. Aastal 1967 andis Ian Fleming vastused viimastele klorofüll a stereokeemiat puudutavatele küsimustele.. 2010. aastal kuulutati välja, et tsüanobakterid ja teised oksügeensed stromatoliite moodustavad mikroorganismid sisaldavad kolorfüll f-i.
Klorofülli tüüpide erinevused on välja toodud allpool.
Neid ühendeid on leitud ka mitmetest küpsevatest viljadest.
Klorofüll ja fotosüntees.
Taimed muundavad valgusenergiat keemiliseks energiaks fotosünteesi kaudu ja klorofüllil on fotosünteesis äärmiselt oluline roll. Klorofülli molekulid on paigutunud kloroplastide tülakoidide membraanides asetsevate fotosüsteemide sisse ja ümber. Nende komplekside kahte peamist funktsiooni täidab klorofüll. Suurema osa klorofülli molekulide ülesandeks on valguse neelamine ja selle valgusenergia edasikandmine fotosüsteemi reaktsioonitsentri spetsiaalsele klorofüllide paarile resonantse energiaülekande meetodil.
Praegu eristatakse kahte fotosüsteemi: Fotosüsteem II-t ja Fotosüsteem I-t. Neile kummalegi on iseloomulikud erinevad reaktsioonitsentri klorofüllid, mida nimetatakse vastavalt P680-ks ja P700-ks. Need pigmendid on nimetatud nende punase valguse neeldumise maksimumi lainepikkuse (nanomeetrites) järgi. Klorofüllide tüüp, ülesanne ja spektraalsed omadused fotosüsteemides on erinevad ja sõltuvad klorofüllidest enestest ja neid ümbritsevast valgumaatriksist. Pärast valkudest eraldamist ja lahustamist näiteks atsetoonis või metanoolis saab neid pigmente lihtsalt paberkromatograafia abil eraldada. Pigmendid eralduvad vastavalt sellele, kui palju on molekulidel polaarseid rühmi.
Reaktsioonitsentri klorofülli ülesandeks on läbida laengute eraldumise protsess teistelt klorofüllidelt saadud energia varal. Tegu on spetsiifilise redoksreaktsiooniga, kus klorofüll annab ära elektroni elektrontransportahelale. Laetud reaktsioonitsentri klorofüll (P680+) redutseeritakse seejärel tagasi esialgsesse seisundisse (klorofüll võtab vastu elektroni). Fotosüsteem II-s pärineb see elektron mitmeetapilisest vee oksüdeerimisest O2-ks ja H+-ks. Selle protsessi kaudu eritavad fotosünteesivad organismid O2 gaasi; vee oksüdeerimist fotosüsteem II-s võib pidada praktiliselt kogu Maa atmosfääri hapniku allikaks. Fotosüsteem I reaktsioonid järgnevad tavaliselt fotosüsteem II reaktsioonidele ja fotosüsteem I P700+ redutseeritakse tavaliselt fotosüsteem II-st pärit elektronide poolt. Elektronülekannete süsteemid tülakoidide mebraanides on aga keerulised, nii et P700+-i redutseerivate elektronide allikas võib varieeruda.
Reaktsioonitsentri klorofüllipigmentide poolt tekitatud elektronide suunatud liikumist kasutatakse H+ ioonide viimiseks läbi tülakoidi membraani, mis tekitab elektrokeemilise potentsiaali. Seda kasutatakse peamiselt ATP keemilise energia tootmiseks. Kõne all olnud elektronid redutseerivad läbi mitme reaktsiooni NADP+-i NADPH-ks, mis on universaalne redutseerija ja mis leiab kasutust CO2 suhkruteks redutseerimisel ning ka teistel biosünteetilistel redutseerimistel.
Reaktsioonitsentri klorofülli ja valgu kompleksid on võimelised otse valgust neelama ja läbi viima laengute eraldamist ka ilma teiste klorofüllipigmentideta, kuid neelamise ristlõike pindala (tõenäosus neelata footon teatud valguse intensiivuse korral) on väike. Seetõttu on fotosüsteemides palju klorofülli molekule ja fotosüsteemidega seotud antennipigmentide ja valkude komplekse, mis kõik neelavad footoneid ja transpordivad energia reaktsioonitsentrisse. Peale klorofüll a esineb valgust neelavates antennikompleksides ka teisi, kaaspigmente.


Vasak- ja parempoolne liiklus.
Vasakpoolne liiklus ja parempoolne liiklus on hoidumine liiklemisel vastutulevatest jalakäijatest või sõidukitest vastavalt vasakule või paremale.
Ühe riigi piires on tavaliselt kokku lepitud, kas sõiduteedel (eeskätt maanteedel ja tänavatel) kasutatakse sõidukite liiklemisel vasak- või parempoolset liiklust. Mõnikord on ühe riigi piires erandeid.
Sageli on sõidutee jaotatud kaheks pooleks kummaski suunas liikuvate sõidukite jaoks.
Jalakäijate puhul kõnniteedel, kangialustes, koridorides ja muudes jalakäijate liiklemiseks ette nähtud kehtib tavaliselt samasugune kokkulepe nagu sõidukite puhul maanteedel ja tänavatel. See kokkulepe ei ole tavaliselt normatiivaktidega sanktsioneeritud.
Ajalugu.
Algselt asus liiklusvahendite juhi koht keskel. Pärast autovalmistajad oli valinud lähim sõidutee keskel autojuhi nägemuse abil.
Liiklussuuna vahetus.
Paljudel juhtudel tuleb piiriületusel muuta ka liiklemise suunda, näiteks Afganistani ja Pakistani, Laose ja Tai ning Sudaani ja Uganda piiril. Tais kehtib vasakpooolne liiklus, aga 90% (4357 km) riigist piirneb parempoolse liiklusega riikidega, ainsaks erandiks on vasakpoolse liiklusega Malaisia.
Vasak- ja parempoolsed sõidukid.
Paljudes riikides on keelatud kasutada sõidukeid, mille rool asub "valel pool".
Eesõigus.
Igati teemärgid, prioriteeti reeglid ka erinev omavahel riigid.
Austraalia.
Austraalia teed on vasakul. Otsus sõita vasakul pool teed tehti varase 19. sajandi alguses on Briti impeeriumi New South Wales's, mida kuberner Lachlan Macquarie pärast esimest maantee oli ehitatud ja sellele järgnes Suurbritannia tava. Austraalia riikide ja territooriumidega kasutada "andma teed paremale vastu", selle puudumisel erieeskirju konkreetse olukorra. Vedurijuht peab saagis paremal viisil kõikide sõidukite nende õigus. See kehtib ühineva sõidurada, välja arvatud zip ühinevalt, mis hõlmab ka kõige kontrollimatu ristmikel välja arvatud T-ristumised.
Ameerika Ühendriigid.
Esimene hoiab paremas õiguse USAs, läbis 1792 kohaldada Philadelphia ja Lancaster Tullitie vahel Lancaster ja Philadelphia. New York (1804. aastal) ja New Jersey (1813. aastal) ka jõustati hoiavad paremas eeskirju.
Early American mootorsõidukite aastal toodeti parempoolne järgitava tava loodud hobune tõmmatavad Bagide. See muutus esimestel aastatel 20. sajandil: Ford muutunud vasakpoolne tootmine 1908. aastal esitatud näidise T ja Cadillac 1916. aastal.
Tänapäeval, Ameerika mootorsõidukite tavaliselt vasakpoolne. Ühine erandid hõlmavad posti sõidukite, prügi veoautod, parkimistasu täitmise sõidukeid. Imporditavate parempoolne autod on leitud ka meelelahutusteenustest USAs, enamasti Tuner Auto, klassikoita või muude kollektsiooniesemete. Ameerika autosõitjad peaaegu alati sõitma õigus ja möödasõitu (pass) vasakul, vaid mõnikord on lubatud läbi (edasi paremal) mitme sõidurajaga kiirteed, ühesuunaline tänavaid, või kui möödub muude sõidukite valmistub pöörake vasakule. Seadused erinevad riigiti.
Ainus kogu USA territooriumil, kus on vasakpoolne liiklus on Ameerika Ühendriikide Neitsisaared, jääma kokkusobivaks lähedal Briti Neitsisaared. Mõned jagatud kiirteed USAs, mis on väikesed osad maanteel, kus suunas "Rist", mille tulemuseks on liiklus vasakpoolse. Näiteks Golden State Freeway (I-5) Lõuna-California ajal laskumiskõrgus / tõus on Castaic Hinne mitu miili kaugusel Interstate 85 Davidson County, North Carolina, mis on väga lühike osa Interstate 275 Peterburis Floridas, I-8 Freeway ida Yuma AZ riigi liinil 87 Maricopa maakond kaudu Rincon Pass.
Liiklus Phoenix's Sky Harbor lennujaama ka teed vasakul umbes kõige terminaliseadmete 2.
Kaks plokkidesse Bainbridge Street Philadelphias jagunevad liiklusteabega vasakpoolse tõttu voolab lähedal tänaval ja ühesuunaline laadi tänava kohta jagamata plokke.
Mõned parkimise garaažide vasakul poolel ühesuunalisel tänaval on vasakpoolne sõita sõiduteele, nagu on kirjeldatud eespool Horvaatia.
Gilbatar.
Kuigi Briti ülemereterritooriumide Gibraltari muutunud sõidu õiguse kohta 16. juunil 1929. aastal, et vältida õnnetusi sõidukeid Hispaania, mõned avalikud bussid kuni viimase ajani on olnud parempoolne, eriti ukse võimaldab reisijatel kanda paremal. Kuid enamik sõiduautosid vasakpoolne, nagu Hispaania, välja arvatud Pruugitud autode tõi alates Suurbritannias ja Jaapanis ja Ühendkuningriigis registreeritud sõjaväe sõidukid, mida Briti sõjaväe.
Guyana ja Suriname.
Guyana ja Suriname on ainsad kaks ülejäänud riigid mandril Ameerikas, et ikka sõita vasakul. Selle tulemusena ehitamiseks Pan-American Highway, neli Mandri-Ameerika riikide lülitatakse sõidu õiguse kohta vahel 1943. aastal ja 1961. aastal, millest viimane oli Belize. Mõlemad Guyana ja Suriname on eraldatud oma naabritega suured jõed, mille puhul ei maanteede sillad veel ehitada. Siseveo lõuna mõlemad riigid on hõredalt asustatud väga vähe teedel ja seega ei piiriületused.
Siiski, et Edela-Guajaana lähedal Lethem, töö on käimas, et ehitada Takutu River Bridge kogu Takutu jõgi võetud naaberliikmesriikide Brasiilia, mis juhib õiguse kohta. Erinevalt maantee vahel teiste riikidega, et juhtida teisel pool teed, ülemineku süsteem olema riik drives vasakul, st Guyana, kus üks sõidurea mööda alla teine silla juurdepääsu teed. Vaatamata seiskumisele ehitamisel viimaste aastate jooksul on Brasiilia soovib avatud silla, sest see annab Brasiilia juurdepääsu Kariibi mere sadamate põhja rannikut Lõuna-Ameerikas. Brasiilia kavatseb lubada Guajaana registreeritud (RhD) sõidukid minna enam kui Brasiilia piiri linna Bonfim. Eeldatakse, et Brasiilia (vasakpoolne) sõidukid on võimalik sõita kogu aeg Guyanasse, et rannikust. Vaatamata viibib mitu korda, Brasiilia armee on võtnud ehitustöödes ja sild loodetakse lõpule viia 2009. aastal. Pärast avamist peab Takutu sild saab Ameerikas ainult piiripunktides kui liiklus muutused küljed Euroopa teedel.
Selleks Suriname suurem osa eraomandis bussid on imporditud Jaapan ja väljapääsud on mõeldud sõidu vasakul. Enamik riigiettevõttelt bussid, aga on pärit USA (vasakpoolne) ja sageli paigutamist. Väljapääsud on vaja korrigeerida.
Hiina.
Kuni 1946, juhtimisõiguse Hiina segaduses, koos autode põhjaosa provintsides sõidu õiguse kohta (arvatavasti nõus Venemaa tava, mis oli "Hoidke paremale"), ning autode lõunapoolsetes provintsides, nagu näiteks Guangdong vasakpoolse, tõenäoliselt mis tulenevad nende läheduses Briti võra kolooniate Hongkongi ja Portugali enklaavi Aomen.
Pärast 1946, Hiina standarditud sõidu õiguse kohta, võib-olla seetõttu populaarsust Ameerika autod (enamasti vasakpoolne). See reegel kasutati ka Taiwanis pärast Hiina võttis üle Taiwani Empire Jaapani pärast II maailmasõda.
Kultuuri revolutsiooni ajal (1966-1976), Punane Guards mõnes linnas, et juhtida paremale küljele tee võtta "Paremäärmuslane marsruudi ja poliitika", ja need on tellitud sõidukite kehtib vasakpoolne. Mõned ka üritanud reverseerida traditsiooniliste tähenduses liikluse signaale, millel on punane tuli tähendab "minna" ja roheline tuli "STOP". Need kaks muudatust tekitanud palju segadust ja vastuseisu nii mõlema kaotada mõne kuu jooksul.
Hong Kong ja Aomen.
Kuna tegemist on endine Briti koloonia, Hong Kong järgmiselt Ühendkuningriigis vasakpoolse. Macau, endine Portugali koloonia, ajalooliselt järgnesid Hong Kongis vasakpoolse, sest suurem osa parempoolne autode Macau imporditi kaudu Hong Kong. Aomen ei järginud nii Mandri-Hiinas aastal 1946 või Portugali 1928 üleminemisel sõidu õiguse kohta.
Egiidi all, üks riik, kaks süsteemi korraldamine, liiklus jätkuvalt liikuda vasakule Hong Kongi ja Macau, nüüd Hiina Spetsial Administrative Regioonide Komitee, erinevalt mandril. Enamik sõidukid RhD ja isegi tarnijatele Rahva Vabastusarmee on spetsiaalselt tehtud Rparempoolne versioon sõidukite suhtes Garrison autojuhtimise Hongkongis ja Aomenis. Vasakpoolne erandite hulka kuuluvad mõned bussid pakuvad teenuseid ja mandril.
On neli maantee piiripunktides vahel Mandri-Hiina ja Hong Kong. Suurim ja busiest on Lok Ma Chau, mis funktsioone kaks eraldi üleminekuga süsteemide mandri poolel. Aastal 2006 ööpäevane keskmine arv. Sõiduki reisid ülesmärgitud Lok Ma Chau oli 31 100 suuruselt järgmine on Man Kam Et, kui ei ole üleminek süsteemi ja piiri teede kohta mandri poolel lihtsalt lõikuma ühe suuna tänavatel koos peatee. On kaks piiripunktides vahel Mandri-Hiina ja Aomenis. Uuemate piiripunkt on Lotus Bridge, mis ületab kitsa kanali meritsi mandri ja Aomen, ja see avati 1999. aasta lõpus. Lotus Bridge eesmärk oli mõeldud suure liikluse mahtude ja funktsioonid kolm sõidurada kummaski suunas, samuti täieliku ülemineku süsteemi mandri poolel, mis koosneb silla, et silmus ümber üksteisega 360 ° vahetustehingu suunas liiklus. Kui vanem Macau piiriületuspunkti, ei ole ülemineku süsteemi ja piiri teed jätkata liiklus vasakule mandri poolel ja lihtsalt lõikuma kohta on ringteel. Kõik need Hiina üleminekukava süsteeme saab vaadata kõrge eraldusvõimega kasutavad Google Earth.
India.
India jätkas koloonia tava sõidu vasakul pool teed pärast iseseisvumist. Nüüd kõik sõidukid on parempoolne koos valitsusega keelata kõik uued vasakpoolne sõidukite selles riigis, välja arvatud erilistel asjaoludel, nagu näiteks autod imporditud tollimaksuvabalt välisriikide saatkonnad. Sellised sõidukid on tihti vasakpoolses juhtida nii, et neid ei saa registreerida, Indiast ja hiljem müüs alla tekkiva luksus autotööstus, mille puhul on kõrge tollimaksu taset.
Island.
Island kommuteeritava liikluse vasakult paremale kell 06:00 pühapäeval, 26. mai 1968. Nagu ka Rootsis, kõige rohkem sõiduautosid olid juba vasaku käe juhtida. Ainus vigastuse Üleminekukavade oli poiss on jalgratas, kes murdis oma jala. Mitmed bussid olid ka ummikus ummikuid.
Itaalia.
Kummal pool teed roomlased sõitsid, on vaieldav. Arheoloogilised tõendid Suurbritannia paistab viitavat vasakpoolse kuid vana Roman teedel Türgi näitavad, et roomlased kasutavad paremat teepoolt. Itaalias tavaliikluse juhtimise õiguse kohta esimene sai alguse hilja 1890. aastal, kuid see oli alles 1920. aasta keskel, et ta sai standard kogu riigis. Seal oli pikk periood, mil liiklust maakohtadele sõitsid õiguse kohta samal ajal kui suuremate linnade jätkas sõita vasakul. Rooma, näiteks ei muutunud vasakult paremale kuni 20. oktoobrini 1924. aastal. Milano oli viimane Itaalia linnas muutus sõidu õiguse kohta (3. august 1926. aastal). Auto on olnud parempoolse juhtida (parempoolne) kuni seekord. Alfa Romeo ja Lancia ei tooda vasakpoolne autosid kuni nii hilja kui 1950. ja 1953. aastal.
Vähesed kiirteed on teatud lõikudes maanteel, kus suunas rist, mille tulemusena liikluses vasakpoolse, nagu A6 maantee Savona - Torino, kiirteest A20 Messina - Palermo, kiirteest A19 Palermo - Catania. Loomulikult igas suunas autod on endiselt möödasõitudega vasakult.
Jaapan.
Jaapan on üks väheseid riike väljaspool Rahvaste Ühendus sõita vasakul. Mitteametlik tava vasakpoolse passaažide kuupäevad vähemalt selles Edo periood, mil samurai Öeldakse, et on möödunud üksteist vasakule, et vältida koputtava mõõgad, mis olid alati kulunud sellest vasakul küljel, üksteisega (ja kohustamiseni heitlus). Aastatel 1800-ndate aastate lõpust Jaapani ehitas oma esimese raudtee Suurbritannia tehnilise abi ja topeltklõpsake jälgitakse raudteede vastu Suurbritannia tava sõida vasakule. Bussi staadiumi telli välja 1870. aastal ja täiendusi 1872. aastal ütles vastastikku läheneva hobused olid vältida omavahel liigub vasakule. Väljaantud 1881. aastal ütles vastastikku läheneva hobuse ja sõidukite tuli vältida omavahel liigub vasakule. Antud korraldust 1885. aastal märgiti, et üldiselt hobuseid ja sõidukeid oli vältida võrra vasakule, kuid neid tuli samuti vältida, et õigus, kui nad vastavad armee sõdurit, kuni topeltstandardeid oli õiguslikult lahendatud 1924. aastal.
Pärast lüüasaamist Jaapani II maailmasõja ajal, Okinawat olnud kontrolli all, et USA ja tehakse sõitmiseks paremale. Okinawat tagasi Jaapani kontrolli 1972. aastal ja muutis tagasi vasakpoolse kuus aastat hiljem, kell 06:00 30. juulil 1978. aastal. See on üks väga vähe kohti on muutunud paremalt-vasakule-liikluse lõpus kahekümnendal sajandil.
Jaapanis, välismaiste autode müük kohapeal on tavapäraselt vasakpoolne, mida peetakse eksootilise või staatuse sümbol. See aspekt oli teadmatult illustreeritud alguses Jaapani filmi meeleolukas Tee, kus esinäitleja on rikkad isa juhib vasakpoolne Audi. See kehtib ka Suurbritannia tootemarki (kuigi autode Suurbritannia turule on rooliratta õiguse kohta), osaliselt, sest paljud on imporditud kaudu USAga, kuid paljud teised Euroopa riigid on teinud parempoolne mudeleid Jaapani turule. Paljud teemaksu kogumise kabiinidest Jaapanis on eriline sõidureast ette vasakpoolne sõidukeid. Ent mõned USA tootjad on teinud parempoolne mudeleid Jaapani turul (Jeep Cherokee (XJ), Ford Probe, Ford Taurus, Saturn S-seeria ja Chevrolet Cavalier), kuigi piiratud edu.
Kanada.
Kuni 1920. aastal, reegel teedel Kanada muuta provints, British Columbia, New Brunswick, Nova Scotia ja Prince Edward Saared võttes autod vasakpoolse ja teine provintsid ja territooriumid, millel on sõidukijuhtidel sõidu õiguse kohta. Alustades saare British Columbia 15. juulil 1920 aastal ja lõpeb Prince Edward Saar 1. mail 1924. aastal, need provintsid muutunud sõitmise paremale. Newfoundland polnud Kanada kuni 1949. aastal ja selle sõidukijuhtidest sõitis vasakule kuni 2. jaanuar 1947. aastal.
Mõned parempoolne sõidukeid võib leida, eriti väiksemate Canada Post teenuse furgoonidega. Need on ekstra peeglid suurendada sõidukijuhi nähtavust. Mõned sõidukid, nagu prügi veoautod või tänava koristajad võivad olla kahesuguse vasakpoolne ja parempoolne. Eelis selline korraldus on see, et juht saab humalavõrsed ja sealt tagasi sõiduki kergesti ja kergemini jälgida nende tegevus on teeäärne.
Parempoolne sõidukite puhul on lubatud importida Kanadas, eeldusel, et nad on valmistatud enam kui 15 aastat tagasi. Näiteks, enne Rolls-Royces neid turustati Kanada, ainult importi saadaval olid parempoolne. Viimasel ajal on siiski Rolls-Royce ja muid kalleid Briti automakers nüüd valmistamiseks vasakpoolne versioonid ja on Kanada kontoris. Mõned Jaapani parempoolne autode võib leida ka näiteks Nissan Skyline, Mitsubishi Delica ja Mitsubishi Pajero. Need autod on peamiselt British Columbia tõttu lähedust Aasia sadamad, kuid see võib ka leida nagu linnades Calgary, Toronto, Saskatoon ja Winnipeg.
Üks väheseid kohti, Kanada kui liiklus drives vasakul on Montrealis AutoRoute 20 3 km (2 mi) vahel ristmikel koos Route 138 ja AutoRoute 15. Kaks teid jääma eraldatakse konkreetne keskpikitasapinnaga tõkkeks kogu vahemaa ja muutuv küljest ei häiri mingil viisil vool liikluses.
Kariibid.
Ingliskeelse Kariibi tavaliselt järgneb hoida to-the-left reegel ning selle tulemusena on enamik autodest on parempoolne konfiguratsioon. Selle näiteks võib märkida sellistes riikides nagu Barbadosel, Jamaical ja Trinidad ja Tobagos. Selleks teatavad saared, nagu Briti Neitsisaared, USA Neitsisaared, Kaimanisaared, Bahamas, samuti Turks ja Caicos, enamik sõiduautosid vasakpoolne, mis on imporditud USAst või Brasiiliast. Ainult mõned riiklikud autod ja imporditud parempoolne riikides (Jaapan ja Ühendkuningriik muu hulgas) on parempoolne. USA Neitsisaared on eriti tuntud millel on suur õnnetuste arv on põhjustatud Ameerika turiste mandril, kes on tuttavad vasakpoolse oma rendiautodele.
Malaisia.
Malaisias on olnud ajendiks vasakul pool teed, sest Briti koloonia korda. Kuid liiklus-draivid on õigus lühikese tunneli all Damansara-Puchong Expressway kell Penchala.
Kuni see oli pedestrianised, Põhja osa Penang autoveo George Town, Penang, praegu tuntud kui Upper Penang Road oli liiklus edasiandmine paremal pool teed, millel on konkreetne äärekivid, mille keskel. See oli võimaldada kellaosuti liiklus ühe suuna lõikudes Northami Maantee-ja Farquhar Street (kas lõpuni, tee) edasi päripäeva kaudu teele ilma ületamise vahti liiklust.
Rootsi.
Rootsi on vasakpoolne liiklus (Vänstertrafik rootsi keeles) umbes 1734. aastal, kui see muutunud tagasi lühikese aja parempoolse liikluse alates 1718. aastal Soome, Rootsi võimu all, kuni 1809. aastal, samuti sõitis vasakule ning jätkas seda kui Vene suurhertsogiriigi kuni 1858. aastal.
See jätkas hästi 20. sajandil, vaatamata asjaolule, et peaaegu kõik autod meelelahutusteenustest Rootsis olid vasakpoolne. (Üks argument oli see, et see oli vajalik, et hoida silma peal serva tee midagi, mis oli oluline kitsast teed kasutamise ajal). Ka Rootsi naabrid, Norra ja Soome on juba sõitsid õiguse kohta, mis toob kaasa segadust piiripunktides.
Aastal 1955 referendum toimus väljaandmise, mis annab 82,9%-ja 15,5% hääletada muutub sõidu õiguse kohta. Siiski, 1963. aastal Rootsi parlament seaduse tellimine üleminek parempoolse liikluse jaoks. Üleminek toimus 5 pühapäeval, 3. september 1967. aastal, mis oli tuntud rootsi Dagen H (H-päev), on "H", et neid Högertrafik või paremale liiklust.
Kuna Rootsi autod olid vasakpoolne, eksperdid teinud ettepaneku, et muudatused sõidu õiguse kohta oleks ohutum, sest autojuhid oleks parem et teed edasi, ja surmaga lõppenud autode ja auto-ja jalakäijate õnnetuste langes järsult kui tulemus muutust, kuid õnnetuste arv tõusis tagasi oma esialgse seisukoha kahe aasta jooksul.
Suurbritannia.
Suurbritannia on jätnud liiklust. Paljud riigid võlgu, et nad sõidavad vasakul Briti impeeriumi mõju.
Sellest tulenevalt Euroopa Liidu õigusaktid, millega tagatakse kaupade vaba liikumise, paljud Suurbritannia tarbijad kasutavad oma õigust osta parempoolne autode autokaupmehed üheski teises Euroopa Liidu riigis, kus nad on sageli odavam, kuigi on pärit samast tehastes Ühendkuningriigi päritolu autod. Mudelid, mis on saadud teistes Euroopa Liidu riikides on tihti madalam kui edasimüügi tõttu lühem garantiiajad ja vahendajad kaitsta kohalikke huve.
Kuigi Ühendkuningriik on eraldatud Mandri-Euroopas La Manche'i väina, tase Manche'i liiklus on väga kõrge; Manche'i üksi viib 3,5 miljoni sõiduki aastas, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa. Enamiku sõidukite piiri Manche'i, kas läbi La Manche'i väina tunneli või parvedega, on Suurbritannia parempoolne registreeritud sõidukite suhtes. Suhteliselt vähe sõidukijuhti Mandri-Euroopa võtta vasakpoolne autosid Ühendkuningriigis, aga suure hulga Suurbritannia autojuhid võtta parempoolne autosid Mandri-Euroopa puhkusel ja isegi ühe päeva shopping reisid. See oli 2000. aastal Eurotunnel soovib ehitada teine Manche'i, sest olemasolev raudteeteenused oodatakse jääb oma võimsust 2025. aastal. Erinevalt olemasolevatest rautatietunnelien, juhi kaudu maantee tunneli oli planeeritud, on ühekihiline bore tunnel on üks sõidutee peal teine. Praegune staatus see projekt on ebaselge.
Tänapäeval, Suurbritannia mootorsõidukite tavaliselt parempoolne, peamised erandid on sõidukite näiteks tänavapühkimiseks, kus arvestades äärekivid (kärpida) on suurem kui keskel liin. Erinevalt USA-le posti sõidukite ja prügi veoautod tavaliselt ei erinev tavalisest liiklust, see tähendab, et nad on parempoolne.
Linnades raskete turism, vasakpoolne rööbasbusside võib tekitada probleeme, kuna nad oksendama nende reisijaid keset teed. Mõned laevastiku ettevõtjad, kes regulaarselt tour alates Mandri-Euroopa, et Ühendkuningriigi kasutada reisivagunid uksed mõlemale poolele. Vastupidi, mõned topeltklõpsake bussid eksporditakse vasakpoolne riikide turismi eesmärkidel ümber oma uksed teisel poolel.
Uus-Meremaa.
Isegi kui Uus-Meremaa juhi vasakul, riik on ebatavaline muudatuse prioriteetsete reeglid ristmikel. Kõige märkimisväärne on see, et autojuhid pööramisel vasakule ristmik on mitte ainult andma teed liiklusest reisivad otse juurde maantee nad soovivad teha, kuid nad peavad ka andma teed liikluseks, kes soovivad pöörduda otse maantee nad soovivad võtta. Põhjus, miks see reegel on vähendada tõenäosust mõju koos juhi pool sõidukit (paremal küljel). Seda reeglit kasutatakse ka kohaldada Austraalia Victoria osariigi kuni 1990. aastal.
Vastupidi alustes juurdepääsu teel Euroopa Manapouri elektrijaam sõidukid peavad sõitma paremale. On mitmeid teooriaid, miks see nii on. Võib olla oleks lihtsam autojuhid, et näha, kui lähedal nad tunneli seinast, või see võib olla, sest tunnel ehitati Euroopa töötajatele, kes sõitsid õiguse kohta. Tee on siiski ainult kasutatud lubatud sõidukitele ja see ei ole üldsusele avatud.
Venemaa.
Sõit õigus võeti Venemaal dekreediga keisrinna Jelizaveta Petrovna kohta 5. veebruar 1752. aastal.
Kuigi Venemaa juhib õiguse kohta, odavam kasutatud autode Jaapan on peaaegu sama populaarne vasakpoolne autod on sama klassi. Venemaa on hinnanguliselt rohkem kui 1,5 miljonit parempoolne sõidukeid oma teedel. Kui palju Ida-piirkondades nagu Vladivostok või Khabarovsk, parempoolne sõidukid moodustavad kuni 90% kogusummast. See hõlmab mitte ainult era autod, aga ka politsei autod, kiirabiautod ja paljude teiste omavalitsuste ning valitsusväliste sõidukeid.
Kevadel 2005. aastal, kuulujutuga, et parempoolne sõidukite oleks täiesti keelatud teedel sõitis tuhandete protestijate, et tänavatel kõikjal riigis. 19. mail 2005. aastal Venemaa minister tööstus-ja energeetikaminister Viktor Hristenko teatas, et parempoolne sõidukeid oleks lubatud teedel, kuid peavad vastama kõikidele Venemaa liiklus ohutusnõuetele. Paljud autosektori omanikud blokeeritud teedel (Moskvas, Peterburis, Vladivostokis ja paljudes teistes linnades), protesteeris sellise interdiction. 19. mail 2005. aastal kaks autosektori liikumised on sündinud kaitsta huve parempoolne autosektori omanikele.


Komeet (kala).
Komeet on kuldkala ("Carassius auratus auratus") üks ehisvorme.


Audi alteram partem.
Audi alteram partem ehk audiatur et altera pars (ladina keeles "kuula ära teine pool") on õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb vaidluste lahendamisel ära kuulata mõlemad osapooled. Mõlemad pooled tuleb ära kuulata võrdsel alusel ning igaühel on õigus olla ära kuulatud, enne kui tema suhtes kohaldatakse tema õigusi, vabadusi või huve riivavaid abinõusid.


Võhma (Vihula).
Võhma on küla Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas.


Reverence.
Reverence on Eesti 6-liikmeline džässansambel.
Ansambel Reverence sai alguse 2003. aasta novembris triona, kuhu kuulusid bassimängija, klahvimees ja trummar.
Sekstett loodi 2004. aasta sügisel festivali "Rainbow Jazz" noorte džässansamblite noortekonkursiks, kust toodi koju ka võit.


Sõmeru.
Sõmeru on alevik Lääne-Viru maakonnas, Sõmeru valla keskus.
Alevikus asub Sõmeru Põhikool.


Võhma (Sõmeru).
Võhma on küla Lääne-Virumaal Sõmeru vallas.


Massu (Hanila).
Massu on küla Läänemaa lõunaosas Hanila vallas.


Kärde rahumajake.
Kärde rahumajake on Kärde (saksa k "Kardis") mõisapargi edelaserval säilinud väike palktare, milles sõlmiti pärimuse kohaselt 1661. aastal Venemaa ja Rootsi vaheline rahuleping.
Tõenäolisim on siiski variant, et rahuleping ei ole sõlmitud mitte selles tarekeses, vaid mingis palkhoones (võib-olla rehetares), mille lagunemise järel (arvatavasti 18. sajandil) püstitati sellest allesjäänud tervematest palkidest nimetatud tareke. 20. sajandil on rahumajakese mitmeid lagunenud konstruktsioone üsna suures osas uute vastu välja vahetatud, nii et 1661. aastast võivad pärineda ehk paremal juhul mõned seinapalgid.


Hades.
Hades (vanakreeka keeles "ᾍδης") on vanakreeka mütoloogias nii allilma ehk surnute kuningriigi kui ka selle valitseja ehk surnute jumala nimi.
Hades oli Kronose ja Rhea poeg, Zeusi, Poseidoni, Hera, Demeteri ja Hestia vend, Persephone abikaasa.
Sõna "hades" päritolu ja tähendus on üheselt määratlemata, enamasti antakse selle vasteks "nähtamatu". Algselt kasutati sõna nominatiivis ainult jumala tähenduses ja genitiivi vorm "haidou" (kreeka keeles "ᾍδου") märkis jumal Hadese elupaika. Hiljem võeti ka nominatiiv kasutusele allilma tähenduses.
Vanarooma mütoloogias samastatakse Hadest Pluto või Plutoniga (kreeka keeles "Πλούτων"). Roomas kasutati allilma jumala kohta veel nimesid Dis Pater ja Orcus.
Piiblis ja kristlikus traditsioonis on sõna "hades" tõlgendatud erinevalt. Erinevates kontekstides võib see märkida põrgut, surma või hauda.


E-kiri.
E-kiri (inglise keeles "e-mail") ehk elektronkiri ehk meil, ka "e-mail" ['iimeil] või email on protokoll kirjade vahetamiseks arvutivõrkudes elektroonilisel kujul.
Kirjade saatmiseks ja vastuvõtmiseks on vaja omada e-postkasti(kasutajakontot postiserveris), mida kõigile pakuvad tasu eest ja tasuta arvukad teenusepakkujad, lisaks ettevõtted oma töötajatele ja koolid oma õpilastele. E-kirjade vahetamise süsteem e-post on veebi kõrval kõige kasutatavam Interneti teenus.
Meilisõnumi saatmiseks ja saabunud kirjade lugemiseks on vaja kasutada postiprogrammi, mis võib olla ka veebipõhine. Uue kirja saatmiseks tuleb sisestada saaja postiaadress, sisukokkuvõte ja sõnumi tekstiline sisu. Enamik postiprogramme võimaldab saata üht sõnumit korraga mitmele adressaadile, kellest osa võivad olla märgitud koopia saajateks, ja lisada kirjale faile ehk manuseid. E-kirja maht ei ole üheselt piiratud, vaid sõltub sõnumit edastavate serverite seadistatud piirangutest.
Tänapäeval saadetavatest e-kirjadest suurem osa on rämpspost (2010. aasta neljandas kvartalis 88,2%).
Ülesehitus.
E-kirja arvutite vahel edastatava vormingu (kommentaarinõue RFC 2822) kohaselt koosnevad e-kirjad ainult tekstimärkidest. Eespool asub sõnumi päis, selle järel paikneb sõnumi keha.
Päis.
E-kirja päis annab teavet e-kirja teelesaatmise aja, liikumisteekonna ning saatja ja saaja kohta.
Keha.
E-kirja keha on päisest eraldatud tühja reaga ja sisaldab edastatava sõnumi ühes või mitmes osas.
RFC 2822 lõike 2.3 kohaselt tohivad sõnumi kehas olla ainult ASCII märgid. Teistsugused märgid või andmed tuleb eelnevalt kodeerida. Kodeerimist reguleerivad kommentaarinõuded RFC 2045 ja base64). Tänapäeva meilikliendid kodeerivad teksti ja manused vajaduse korral automaatselt.
Peale tavalise teksti saadetakse osalt ka hüperteksti, kas tahtmatult meilikliendi algatusel või meelega, et osa teksti esile tõsta. Ent paljud vastuvõtjad hüperteksti vastu ei võta, sest see tekitab JavaScripti või muude ressursside kasutamise tõttu turvalisusriski. Peale selle sõltub hüpertekstikoodi tõlgendus oluliselt vastuvõtja programmidest ja seadetest, mistõttu efektid ja vormingud võtavad sageli teistsuguse kuju kui saatja oli ette näinud.
Meiliaadress.
Meiliaadress on sümbolite järjend, mis identifitseerib e-kirja saajat ja määrab sellega ära, kellele kiri edastada. SMTP-protokolli kohaselt koosneb Internetis kasutatav e-aadress kahest osast: kasutajaosast ja domeeniosast. Nende kahe osa vahel on märk @. Näiteks e-aadressis info@wikipedia.org on wikipedia.org domeeniosa, info kasutajaosa. Teised edastusmehhanismid, näiteks UUCP ja X.400, kasutavad teistsugust aadressisüntaksit.
Manused.
Manus on fail, mis saadetakse sõnumi keha koosseisus. Seda võimaldab MIME-protokoll, mis reguleerib sõnumi keha alajaotusi ja faili kodeerimist. Manused võivad sisaldada arvutiviirusi, mistõttu tuleb nende avamisega ettevaatlik olla.


Kivi-Vigala.
Kivi-Vigala on küla Rapla maakonnas, Vigala valla keskus.
Asub Enge jõe ääres. Kivi-Vigalas suubuvad Enge jõkke Naravere oja ja Konnapere oja, mis on küla piires paisutatud paisjärveks.
Kivi-Vigalas on rahvamaja, kirik, raamatukogu, põhikool ja hooldekodu.
Vaata ka.
Eesti külade loend


Kehtna.
Kehtna on alevik Rapla maakonnas, Kehtna valla keskus.
Kehtnas asub Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakool ja Kehtna Põhikool.
Ajalugu.
Varasemad kirjalikud teated Kehtna mõisa kohta pärinevad aastast 1470 ("Kectel") ja 1485. aastast ("Hof Kechtenal").
Kehtna 1790. aastatel ehitatud varaklassitsistlik mõisahoone põletati maha 1905. aasta revolutsiooni käigus. Mõisahoone taastati 1906–10 barokses stiilis.
Kehtna mõisahoonet ümbritseb 5 hektari suurune park põlispuudega, mis on üks mitmekesisem puu- ja põõsaliikidega parke Eestis.


E-post.
E-post (inglise keeles "e-mail") ehk elektronpost ehk elektrooniline post, ka meil on e-kirjade Interneti teel edastamise ja vastuvõtmise süsteem. Kirjade saatmiseks kasutatakse SMTP-d ja vastuvõtmiseks POP3 ja IMAP-i.
Eellugu.
Enne e-posti teket saadeti sõnumeid kirjade ja telegrammidena, hiljem ka teleksite ja faksidena.
Algus.
1960ndate lõpus oli e-post üks esimesi ARPANet-i rakendusi. E-post ei olnud selles võrgus algselt ette nähtud, kuid hakkas levima kasutajate algatusel. See oli ARPANet-i rajajatele üllatuseks: veel 1967 ütles Lawrence Roberts, et võrgu kasutajate vaheline sõnumite vahetamine ei ole teadusarvutite võrgu rajamisel tähtsaks motiiviks. Juba 1971 ületas e-kirja-liikluse kogumaht Telneti ja failiedastusprotokolli (FTP) kaudu edastatud andmete mahu.
E-posti leiutaja on arvutitehnik Ray Tomlinson. Esimesed katsetused leidsid aset 1971, ja 1971. aasta novembris või detsembris tulid kasutusele tema programmid (SNDMSG/READMAIL). Tomlinson, kes tegeles siis erauurimisfirma BBN (Bolt, Beranek and Newman) juures Cambridge'is Massachusettsis ARPANet-i ülesehitamisega, ei mäleta enam täpselt, mis oli esimese sõnumi sisu, kuid tõenäoliselt oli see USA arvutiklaviatuuri rida "QWERTYUIOP".
Paralleelsed süsteemid.
Rööbiti Internetiga tekkisid 1980ndate alguses enamikus võrkudes süsteemid, mille abil sai sõnumeid edasi anda. Nendes seas olid teatetahvlisüsteemid (BBS), X.25, Novell ja BTX. 1990ndate keskel tõrjus Interneti levik nad kõrvale. Aastast 1982 pärineb RFC 822, mis esimesena teenindas tekstiteadete formaati ARPANetis.


Los Angelese Eesti Maja.
Los Angelese Eesti Maja on eestlaste kultuurimaja ja kogunemiskoht Los Angeleses.
Maja asub aadressil 1306 W24th St, Los Angeles, CA 90007.
Majas tegeletakse koorilaulu, rahvatantsu, teatri ja täienduskoolitusega.
9.–12. augustil 2007 toimusid Los Angeleses XXVIII Lääneranniku Eesti päevad.
Välislingid.
Eesti Maja


Eesti Majade loend.
"Siin loetletakse Eesti Maju üle maailma.


Kaerepere.
Kaerepere on alevik Rapla maakonna Kehtna vallas. Asub Raplast 5 km kagus.
Kaereperet on esmakordselt kirjalikult mainitud 1412. aastal ("Kagervere").
Kaereperes asub Valtu Põhikool.


Johannes Nittim.
Johannes Nittim (4. jaanuar 1918 Tallinn – 21. mai 2006) oli Eesti sporditegelane, kauaaegne spordiseltsi Kalev esimees.


Avatud toimik.
"Avatud toimik" oli politseisaade ETV-s.
Saade läks esmakordselt eetrisse septembris 1995 ning oli esimesel hooajal eetris igal teisel nädalal. Alates teisest hooajast, mis algas septembris 1996, hakkas saade eetris olema igal nädalal.
"Avatud toimik" alustas esimesena Eestis süstemaatilist iganädalast politseitöö vaatlemist otse sündmuskohtadel nn. "ameerikaliku reportaaži" stiilis (kaudseks eeskujuks toonased ülipopulaarsed USA dokumentaalsarjad "Red line", "Cop's" jt). Erinevalt aga ameerika dokumentaalsarjadest, mis keskendusid vaid kuriteopaikadel toimuva vaatlemisele, uurisid "Avatud toimiku" autorid oma saadete nn teemalaienduste osas ka kuritegevuse sügavamaid põhjuseid.
Aastatel 1995–1999 oli "Avatud toimik" pidevalt Eesti vaadatuimate telesaadete esikümne seas.
Saate viimane hooaeg oli aastatel 2006–2007. Kokku toodeti 12 aasta jooksul 414 saadet.
Saatejuhid eri aegadel.
Saate režissöör oli kõik 12 hooaega Heiki Sepp.


Eidapere.
Eidapere on alevik Rapla maakonnas Kehtna vallas.
Eidapere asub Tallinna–Pärnu raudtee ja Lelle–Vändra maantee ääres. Alevikus on Eidapere raudteepeatus.
Eidaperet on esmakordselt kirjalikult mainitud 1530. aastal. 1828. aastal rajati Eidaperre karjamõis, mis 1885. aastal muudeti rüütlimõisaks. Rüütlimõisast on tänaseni säilinud park tiikidega.
Aleviku keskele on viimastel aastakümnetel metskonna poolt istutatud liigirohke park, mida ilmestavad väikesed veesilmad.
19. sajandi algupoolel ehitati Eidapere mõisamaadele klaasivabrik, mis oli oma aja kohta harukordne – kauni arhitektuuriga kompleks oli Eesti suurim klaasivabrik, mille toodangu moodustasid pudelid ja eriti suur sortiment klaasnõusid. Eidapere oli ainuke paik Eestis, kus koolitati klaasipuhujaid. Vabrikul oli oma söökla, vabriku territooriumil oli oma raudtee ja depoo. Raudtee Tallinnast ehitati just klaasivabriku tõttu ja esialgu ainult Eidapereni, hiljem edasi Pärnuni. 1928. aastal klaasivabrik pankrotistus. Üks osa müüdi Meleskile, millest arenes edasi pudelivabrik. Teine osa – klaasnõude tootmine, müüdi Tallinna Tarbeklaasile. Eidapere klaasitehas demonteeriti ja veeti ära. Praegu meenutab olnut mälestuskivi.
Populaarseks supluskohaks on saanud Aleti veehoidla Eidapere ligidal, mis rajati metsatulekahjude puhuks veereservuaariks ja kujundati rajamise käigus ka kenaks supluskohaks.
Eidapere ligidal, Mukre rabas asub ka Eidapere järv.


Mauretaania.
Mauretaania oli vanaaja riik Loode-Aafrikas Numiidiast läänes, tänapäeva Alžeeria ja Maroko põhjaosas. 40. aastal lasi Caligula tappa viimase Mauretaania kuninga Mauretaania Ptolemaiose ja 42. aastal muudeti Mauretaania Rooma provintsiks. Claudius jaotas Mauretaania kaheks provintsiks: "Mauretania Tingitana" ja "Mauretania Caesariensis".


Thutmosis III.
Thutmosis III oli Vana-Egiptuse 18. dünastia 6. vaarao. Ta valitses 1479–1425 eKr.
Thutmosis III oli Thutmosis II poeg. Thutmosis II oli nõrga tervisega ja suri umbes 30-aastaselt pärast 13–14 aastat kestnud valitsusaega. Tal oli kaks last: oma peanaise Hatšepsutiga tütar Neferure ja liignaise Isetiga poeg Thutmosis III.
Pärast isa surma sai vaaraoks Thutmosis III, aga regendiks Hatšepsut, sest lapsed olid valitsemiseks alles liiga väikesed. Hatšepsut oli 22 aasta jooksul sisuline Egiptuse valitseja. Kuigi Hatšepsut ei seadnud kahtluse alla seda, et Thutmosis III on vaarao, ei olnud Thutmosisel riigiasjades suurt sõnaõigust. Korduvalt juhtus, et üritustel, kus oli vaja täita kuninga ja kuninganna roll, esines kuningana Hatšepsut, aga kuningannana tema tütar Nefenure.
Thutmosis III sai võimule alles pärast Hatšepsuti surma. Thutmosis valitses Egiptust 53 aastat, 10 kuud ja 26 päeva, aga kui maha arvata aeg, mil sisuliselt valitses riiki Hatšepsut, siis ikkagi üle 30 aasta.
Thutmosis laiendas oma riiki sõdade abil. Ta korraldas 20 aasta jooksul 15 sõjakäiku ja vallutas suurema osa Lähis-Idast. Ta oli ühtlasi esimene vaarao pärast Thutmosis I-t, kes ületas Eufrati. Tema riik ulatus Lõuna-Süüriast üle Kaanani Nuubiasse, kuhu ta tegi oma viimase, ajaliselt eraldiseisva vallutusretke.
Thutmosist peetakse laialdaselt sõjaliseks geeniuseks ja teda on võrreldud Napoleoniga. Väidetavalt vallutas ta oma elu jooksul 350 linna. Ta kasutas selleks strateegiat, mis sobib niisuguste maade vallutamiseks, kus ei osutata tsentraliseeritud, riiklikku vastupanu. Ta vallutas mingi piirkonna linnad ükshaaval, alustades kõige nõrgematest.
Ülevaate Thutmosise sõjalistest võitudest annab Karnakis oleva Amoni templi peakambri sisesein. Nende jäädvustamisele aitas kaasa see, et kuninglik kirjutaja Thanuny oli ühtlasi väepealik ja osales sõjakäikudel.
Tollal oli kombeks, et vaarao abiellub oma õega, ja see tähendaks, et Thutmosis abiellus Neferurega, kes oleks olnud tema peanaine. Siiski pole see kindel. Ei ole teada isegi see, kas Neferure elas oma emast kauem. On oletatud, et elas ja et ta oli Thutmosis III esmasündinud poja Amenemhati ema. Nähtavasti ei saanud Thutmosis ja Neferure omavahel hästi läbi, sest pärast Neferure surma püüdis Thutmosis temast mälestust hävitada, kõrvaldades tema nime paljudest kohtadest, kuhu see oli kirjutatud, või asendades oma (järgmise?) peanaise Satiahi nimega. On võimalik, et Satiah oligi Amenemhati ema, nagu raidkirjad väidavad.
Satiahi ema oli kuninglik amm Ipu. Pole teada, kas Ipu oli amm ka Thutmosis III-le. Satiah elas kauem kui Neferure, aga mitte nii kaua kui Thutmosis, ja peale Amenemhati tal rohkem lapsi polnud. Satiah ja Amenemhat surid ajaliselt väikese vahega.
Pärast Satiahi surma sai Thutmosise uueks peanaiseks Meritre-Hatšepsut, kes oli kõrgest soost: tema ema oli ülempreestrinna Hui. Meritre-Hatšepsut tõi ilmale kuus last: kaks poega ja neli tütart. Vanim poeg oli Amenhotep II, kes pärast Thutmosise surma päris trooni. Teised lapsed olid poeg Menkheperre ning tütred Nebetiunet, Meritamon, veel üks Meritamon ja Iset. Iset oli teistest noorem, sest seinamaalidel on ta kujutatud teistest väiksemana.
Thutmosis III haud asub Kuningate orus (KV34), tema muumia asub Kairo muuseumis.


Napata.
Napata oli vanaaja linn Niiluse läänekaldal, tänapäeva Sudaanis.
Linna rajas vaarao Thutmosis III 1450 eKr Gebel Barkali mäe jalamile.
Napata oli enne pealinna üle viimist Meroesse Kuši riigi pealinn.
22 eKr vallutas Egiptuse kuberner Gaius Petronius Pontius Nigrinus Napata ja hävitas selle. Linna varemetes on tänapäevani säilinud 13 templit ja 3 paleed, mis 2003. aastast kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Mauretaania Ptolemaios.
Mauretaania Ptolemaios (1 eKr – 40) oli Mauretaania kuningas. Ta oli kuningas Juba II ja Cleopatra Selene II poeg ning Marcus Antoniuse ja Kleopatra VII lapselaps.
Caligula kutsus Mauretaania Ptolemaiose 40. aastal Rooma ja võttis ta austusavaldustega vastu, kuid lasi siis tappa.


Air Mauritanie.
Air Mauritanie oli 1962. aastal asutatud Mauritaania rahvuslik lennufirma. 2007. ei suutnud lennufirma maksta oma kahe liisitud lennuki eest ja firma läks pankrotti. Mauritaanial on nüüd uus lennufirma, milleks on Mauritania Airways.
Lennukipark.
2006. aasta juuli seisuga oli firmal kaks Fokker F-28 ja kaks Boeing 737-700 lennukit.
Endised sihtkohad.
Lisaks siselendudele olid regulaarsed liinid järgmistesse sihtkohtadesse: Pariis, Abidjan, Bamako, Brazzaville, Casablanca, Cotonou, Dakar, Las Palmas, Lomé ja Pariis.


Hanila.
Hanila on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Kullamaa.
Kullamaa on küla Läänemaal, Kullamaa valla keskus.


Vatla.
Vatla on küla Läänemaal Hanila vallas.
Vatla mõisa härrastemajas tegutseb Vatla Põhikool.


Nehatu (Hanila).
Nehatu on küla Läänemaa lõunaosas Hanila vallas.


Pivarootsi.
Pivarootsi on küla Läänemaa lõunaosas Hanila vallas.


Juuru.
Juuru on alevik Rapla maakonna Juuru valla keskus. Asub
15 km Raplast kirdes ja 55 km Tallinnast lõunas.
Juurut on esmakordselt kirjalikult mainitud 1241. aastal.


Viljandi vapp.
Viljandi vapp on Viljandi maakonnas asuva Eesti linna Viljandi vapp.
Vapp on kinnitatud 20. mail 1992.
Vapi kirjeldus.
Viljandi linna vapiks on helesinine (koobaltsinine) kilp, mille keskel asub heraldiline "Valge roos". Roosi õielehed on hõbedased, nende vahelt väljaulatuvad karikalehed ja tolmukad on kuldsed. Vapil on kaks kuju, vapp kilbita ning vapp kilbiga.
Pantone värviskaala järgi on vapil kasutatud sinine PMS 299-C(läikiv), 299-U (matt), kuld PMS 873-4 ning hõbe PMS (Coolgray 3-4).
Põhjendus.
Linna suure pitsati (Maarjaga) esimene teadaolev kujutis pärineb aastast 1465, kuid arvatavasti kasutati seda juba aastal 1429. Roosiga väike pitsat oli kasutusel hiljemalt 1432. aastal. Mõlemat pitsatipilti on nimetatud Viljandi vapiks ja neid omavahel kombineeritud, kuid praegu kasutatakse Viljandi vapina ainult roosiga vappi. Raekoja pargis kasvab südasuvel 720 valget roosi, mis pandi mulda siis, kui linn pidas 2003. aastal sünnipäeva. Roosipeenraid on kogu linnas ning suvel peetakse Viljandis Valge roosi päeva.
Vapi kasutamise kord.
Vapi kasutamine etalonist erineval kujul kuulub igakordsele läbivaatamisele ja kinnitamisele linnavalitsuse poolt kehtestatud korras. Vapi loata või etaloni järgimata kujutise kasutamise eest kohaldatakse haldusõiguserikkumiste seadustiku sätteid.


Raudmimoos.
Raudmimoos ("Xylia") on puude perekond liblikõieliste sugukonnast.
Raudmimoosi puit kuulub raudpuuks nimetatavate kõvade väärispuitude hulka.
Perekonnas on 13 liiki, mis kasvavad Vana Maailma troopikas, peamiselt Aafrikas.
Üks liikidest on birma raudmimoos ("Xylia xylocarpa").


Paaritu puiduüraja.
Paaritu puiduüraja ("Xyleborus dispar" ehk "Anisandrus dispar") on mardikaliste seltsi ürasklaste sugukonna puiduüraja perekonnast. Ta on levinud ka Eestis.
Liiki kirjeldas 1792 Johan Christian Fabricius.
Paaritu puiduüraja uuristab käike paljude vilja- ja metsapuude tüvesse ja okstesse.
Isased valmikud on 1,8...2 mm pikkused, emased 3...3,5 mm pikkused. Keha on poolsilindrilise kujuga. Eestiivad on tumedad, säravad ja pikitriipidega.
Pärast paaritumist, alates aprillist-maist, kaevavad emased puude okstesse iseloomulike käikude võrke, kuhu kuuluvad ristisuunaline läbistuskäik oksa pinnal, täieliku ringi moodustav ring-käik ning emakäigud – munemiseks mõeldud vertikaalsed lühikesed ummikkäigud oksaraos. Mõnepäevase haude järel kooruvad vastsed.
Umbes viis nädalat pärast koorumist tõugud nukkuvad. Nad ei uurista käike, vaid toituvad käiguseentes kasvavatest ambroosiaseentest, kelle eoseid toovad emased.
Pärast nukkumist, mis kestab umbes kaks nädalat, veedavad valmikud ülejäänud suve ning sügise ja talve liikumatult käikudes, kuni nad järgmisel kevadel peret heidavad.
Kogu elutsükkel kestab seega ühe aasta.
Paaritu puiduüraja ründab paljusid puuliike (tamm, pöök, vaher, kastan, plataan, kreeka pähklipuu jt), kuid eelkõige viljapuid (õunapuu, pirnipuu, aprikoosipuu, ploomipuu, virsikupuu jt).
Kõige haavatavamad on viljapuud, sealhulgas heas seisukorras eksemplarid. Paaritu puiduüraja rünnak viib sageli vanade puude kuivamiseni, kuid ka noored puud võivad hukkuda. Väga tugevad noored puud peavad hästi vastu.
Paaritute puiduürajatega võitlemiseks kasutatakse insektitsiidide pihustamist pereheitmise ajal, kahjustatud okste äralõikamist ja viljaaia mõõdukat sõnnikuga väetamist puude kasvu soodustamiseks ja vastupanuvõime suurendamiseks.


Korvpalli maailmameistrivõistlused.
FIBA Maailmameistrivõistlused (kutsutakse ka Korvpalli maailmameistrivõistlused) on kord nelja aasta tagant peetav korvpalli turniir meeste rahvusmeeskondadele.
Lingid.
*


Xu Xingzhi.
Xu Xingzhi (traditsioonilises hiina kirjas 許幸之, lihtsustatud hiina kirjas 许幸之; 5. aprill 1904 Jiangsu, Yangzhou – 11. detsember 1991 Peking) oli hiina filmirežissöör, maalikunstnik, teatrilavastaja ja kirjanik.
Ta tegi 1935 mustvalge filmi "Fengyu ernü" (traditsioonilises hiina kirjas 風雲兒女, lihtsustatud hiina kirjas 风云儿女; "Pojad ja tütred tormi ajal" või "Ärevate aegade lapsed").


Hiina kirjandus.
Hiina kirjandus on hiina keeles kirjutatud kirjandus.


Xuzhou.
thumb
Xuzhou [sütšou] (varasem eesti keelne nimekuju "Sütšou"; lihtsustatud hiina kirjas 徐州 ("Xúzhōu")) varasema nimega Pengcheng (lihtsustatud hiina kirjas 彭城 ("Péngchéng")) on ringkonna õigustega linn (linnaks nimetatav haldusüksus) Hiina Rahvavabariigis Jiangsu provintsi loodeosas.
Xuzhou piirneb põhjast Shandongi provintsiga, lõunast Anhui provintsiga, idast Jiangsu provintsi Lianyungangi linnaga ning kagust Jiangsu provintsi Suqiani linnaga.
Aastatel 1949–1952 kuulus Zuzhou Shandongi provintsi koosseisu.
Ta on vanast ajast (2. sajandist eKr) strateegilise tähtsusega koht ja kaubanduskeskus.
Xuzhou on Nanjingi järel Jiangsu provintsi suuruselt teine linn.
Elanike arv on 2004. aasta andmetel 9 168 500.
Keskasulas on 2006. aasta andmetel 1 498 000 elanikku.
Linna keskus on Yunlongi allringkond.
Loodus.
Xuzhou asetseb Suure Hiina tasandiku kaguosas.
Xuzhous on tavaliselt lühikesed kevaded ja sügised ning väga pikad ja kõrvetavad suved ning suhteliselt külmad talved.
Haldus.
Hiina Kommunistliku Partei linnakomitee sekretär on Xu Ming (徐鸣), linnapea Li Fuquan (李福全).
Haldusjaotus.
Need jaotuvad omakorda 157 4. järgu haldusüksuseks.
Rahvused.
Xuzhous elavad põhiliselt hiinlased. Kõneldakse Xuzhou murret.
Majandus.
Sisemajanduse kogutoodang oli 2004. aastal 10 958 miljardit jüaani, ühe elaniku kohta 12 005 jüaani.
Tööstus.
Xuzhou linna territooriumil Jiawangis kaevandatakse kivisütt.
Linna territooriumil on musta metallurgia ettevõtted, mis töötavad Liguojie maardla baasil. Keskasulas on masinatööstuse (toodetakse peamiselt mäemasinaid) toiduainetetööstuse ja puuvillatööstuse ettevõtted. tegeldakse ka käsitööndusega.
Transport.
Xuzhou on oma soodsa asendi tõttu Jiangsu põhjaosa transpordisõlm, mis on kiirteede ja raudtee kaudu otseühenduses Henani ja Shandongi provintsiga, naaberlinna Lianyungangi ning majanduskeskuse Shanghaiga, samuti Hunani provintsiga. Xuzhous lõikuvad Tianjini–Pukou raudtee ja Lunhai raudtee.
Ajalugu.
Xuzhou (varasema nimega Pengcheng) on oma rohkem kui 6000 aastase ajalooga üks Jiangsu provintsi vanemaid linnu.
Arheoloogilised leiud ulatuvad Shangi dünastia aega.
Ta oli üks 9 riigist Xia dünastia keisri Yu valitsemise ajal. Tollal oli Yuzhou suur piirkond, mis ulatus Taishani mäe juurest põhjas Huaihe jõeni lõunas ning Huang He jõeni idas ja mille keskus oli Pengchengi linn.
Xuzhous sündis Liu Bang ning ta oli Lääne-Chu riigi pealinn, kus valitses Xiang Yu. Pärast Liu Bangi võitu ja Hani dünastia rajamist sai Xuzhoust sajanditeks keiserliku perekonna lään. Hani dünastia lõpus, kui tollane peaminister Cao Cao nimetas Pengchengi kuberneri piirkonda valitsema, kasutati esimest korda nime "Xuzhou".
Seal sündis veel mitmeid kuulsaid inimesi, nagu Liu Yu killustatuse ajastul, Bai Juyi Tangi dünastia ajal, Su Dongpo Songi dünasstia ajal, Fang Xiaoru ja Fan Jixun Qingi dünastia ajal ning hiljem Li Keran ja Ma Ke.
15. ja 16. sajandil oli linn tähtis jõesadam, kus igal aastal peatus palju laevu. Kui Suur Hiina kanal 1604 suleti, hakkas Xuzhou alla käima. Linna tähtsus taastus alles 20. sajandi alguses, kui rajati raudteeühendus.
Mais 1938 toimus tähtis Xuzhou lahing jaapanlaste ja hiinlaste vahel.
Kodusõja ajal oli Xuzhou lähedal Huaihai kampaania (1948–1949) käigus otsustav kokkupõrge Guomindangi ja Hiina Kommunistliku Partei vahel.
Tähised.
Linnakeskuse sihtnumbrid on 225300, teistel aladel 214500, 225400 ja 225700.


Syracuse.
thumb
Syracuse [s'irekjuus] on linn USA-s New Yorgi osariigis, Onondaga maakonna keskus.
Linnas asub Syracuse'i ülikool.
Transport.
Linn asub raudteede ja maanteede ("interstate" 81 ja 90) ristumiskohas Onondaga järve kaldal New Yorgi osariigi keskosas.
Linnas asub Hancocki rahvusvaheline lennujaam.
Ajalugu.
18. sajandi keskel paiknes Syracuse'i alal Onondaga järve ääres Irokeesi hõimuliidu keskus. Esimesed eurooplased, jesuiidi misjonärid, saabusid sellesse piirkonda 17. sajandil, kuid nende mõju jäi väikeseks. Eurooplased hakkasid onondaga indiaanlaste maid endale haarama pärast 1775–1783 toimunud Ameerika iseseisvussõda. Syracuse'i linn tekkis järk-järgult 19. sajandi esimestel kümnenditel seoses soolatööstusega lähedalasuvate soolaveeallikate juures ning Erie kanali ehitamisega 1817-1825. Linn sai nime Syracuse aastal 1820. 1839 jõudis linna raudtee.
Soolatööstus kaotas oma tähtsuse Ameerika kodusõja järel, 1860-70ndatel. Aastal 1870 loodi linna ülikool, Syracuse University.
Linna rahvaarv saavutas maksimumi, 221 000 elanikku, 1950ndatel. Edasi on linna elanike arv hakanud kahanema, osalt tänu New Yorgi osariigi keskosa üldisele majanduslikule stagnatsioonile, ja osalt eeslinnastumisele. Kesklinna allakäigule on aidanud kaasa ka suurte ostukeskuste teke äärelinnades.
Syracuse'i linna suurimaks tööandjaks ülikool, kus õpib ligi 19 000 üliõpilast.
Syracuse'i sõpruslinnad on Chiayi Taiwanil ja Tampere Soomes.
Syracuse'is on sündinud Tom Cruise.


Hiphop.
Hip-hop või hip hop on 1970. aastatel New Yorgist alguse saanud ja üle maailma levinud muusika- ja elustiil, mille juurde kuuluvad erinevad etnilise kuuluvuse, tehnoloogia, linnakultuuri ja poliitika elemendid.
Hip-hopi kui muusikastiili alusepanijad olid enamuses afroameeriklastest või Puerto Rico juurtega latinodest DJ-d. Iseloomuliku intensiivse sünkopeeritud trummirütmiga tantsumuusikale lisati räppimine - keerukaid rütme ja erinevaid riimivorme kasutav laulev rääkimine. 1980. aastatel muutus hip-hop muusika elektroonilisemaks; kujunes hip-hop kultuur, kuhu kuulus räppimine, breiktants, muusika miksimine, grafiti, võistlevate muusikute ja DJde terav konfrontatsioon jm. 1990. aastatel tugevnes hip-hopis vastasseisu ja vägivalla element ning kujunes välja omaette alamžanr "gangsta-rap", mis glamuriseeris suurlinnade kuritegelike jõukude tegevust.
Kommertslik hip-hop.
Kommertslik hip-hop on muusika ja kultuur, mida on mõjutanud eeskätt rahvusvahelistele meediakontsernidele kuuluvad suured plaadifirmad. Kommertsliku hip-hopi lähimineviku tipphetkede hulka kuuluvad 2002. aasta film 8 Mile, 2005. aasta Sean 'Diddy' Combs'i esinemine saates Martha Stewart Living ning 2005. aasta Tennesseel-põhineva Three Six Mafia võidetud parima laulu Oscar.
Naised hip-hopis.
Hip-hopi kultuur ei ole ainult teatud rassi või soo tegevusala. Siiski on üle aastate kritiseeritud naiste esinemist räpivideotes. Prominentsed artistid on harva eemale tõuganud naiste ja meeste võrdsed õigused. Queen Latifah'l, Tupac Shakur'l, Lauryn Hill' ja Gwen Stefanil on kõigil mõned laulud, kus tuuakse esile naiste õigused.


Infinite.
Infinite on esimene album hip-hopartistilt Eminemilt, mis on tehtud abiga The Bass Brothersitelt ja D12 liikmelt Kon Artis'lt (Denaun, kes esineb Maxime's) aastal 1996. "Infinite" tehti ainult kassettidele ja vinüülplaatidele. Tehti ainult 400 koopiat. Eminem müüs neid Detroitis oma auto pagasiruumist. See album on üsna haruldane ja seda ei leia poodidest, kuid koopiaid on tehtud CD'le ja neid võib alatasa leida lehtedelt nagu eBay, kinnitades, et see on õige asi. Laul "Backstabber" on uuendatud versioon laulust "Fuckin' Backstabber", mis on esile tõstetud Soul Intent demokassetil.
Album sai segatud kriitika osaliseks ja sai pilkealuseks kohaliku hip-hopi kommuuni poolt, teenides Eminemile süüdistused teiste räpparite stiilide jäljendamises, täpsemalt Nas'i ja AZ. "Iseenesest selge, ma olin noor ja mind mõjutasid teised artistid, ja ma sain palju tagasisidet selle kohta, et ma kõlasin nagu Nas või AZ." tunnistab Eminem. "Infinite oli mina üritamas välja mõelda, kuidas mu räpistiil peaks olema, kuidas ma tahtsin läbi mikrofoni kõlada ja ennast esitleda." meenutab ta. "See oli kasvamise etapp. Ma tundsin nagu Infinite oleks vaid demo mille ma olin välja surunud."
Lugude nimekiri.
Kõik lood on toodetud Denaun Porter'i ja FBT poolt.
"Beyond Average" - 3:56 Peidetud laul, mis pandi ainult mõndadele kassetidele/vinüülidele.
Vähesus.
Inglismaal on see väga haruldane, aga mõned miksitud versioonid on illegaalselt välja lekkinud.


Liivtatik.
Liivtatik ("Suillus variegatus") on tatiklaste sugukonda tatiku perekonda kuuluv seeneliik.
Nimi.
Esimesena kirjeldas liivtatikut teaduslikult Olof Swartz 1810 nime "Boletus variegatus" all. Tänapäevase nime andis liivtatikule 1898 Otto Kuntze.
Välimus.
Liivtatik on erinevalt teistest tatikutest oranžpruuni ja kuiva kübaraga, mis on noorelt sametine, isegi pehme, aga vananedes muutub siledaks, isegi libedaks, ja märjaga limaseks. Kübara läbimõõt on 6–13 cm.
Väikesed poorid ja torukesed on pruunist oliivpruunini ja muutuvad katsumisel siniseks.
Pikk jalg on pruun, punase ja oliivja varjundiga, ülaltpoolt kollaks.
Seeneliha on sidrunkollane, muutub lõikekohal sinakaks.
Levila ja kasvukoht.
Liivtatik kasvab Euroopas ja Põhja-Ameerikas väikeste kogumikena okkakõdus okasmetsades ja sageli ka nõmmedel liivasel happelisel mullal.
Ökoloogia.
Ta moodustab mükoriisa kaheokkaliste mändidega. Seened kasvavad suve lõpul liivastel pindadel koos teiste happelist pinnast armastavate liikide, näiteks kanarbikuga.
Kasutamine.
Liivtatik on hea söögiseen, mida pole tarvis kupatada, kuigi ta väidetakse olevat ebameeldiva lõhna ja metalli maitsega.


Palupuravik.
Palupuravik ehk rebasepuravik ("Leccinum vulpinum") on puravikuliste sugukonda puraviku perekonda kuuluv söögiseen.
Levila ja kasvukohad.
Levib Põhjamaade männikutes, Eestis eriti sagedalt.
Palupuravik moodustab mükoriisat kaheokkaliste mändidega. Viljakehasid võib leida suvest hilissügiseni.
Välimus.
Seenekübara värvus varieerub tumedast rebasepunasest pähkelpruunini. Kübar on 5–15 cm laiune, ümar (kuklikujuline) ja sametine ning veidi üle serva rippuva kübaranahaga. Poorid on tumekreemjad.
Seene jalg on jäme ja silinderjas, kaetud tume-punapruunide vatjate soomustega; valkjas söödav seeneliha värvub aeglaselt suitshalliks, hiljem mustjaks.


Harilik kivipuravik.
Harilik kivipuravik ("Boletus edulis") puravikuliste sugukonda kivipuraviku perekonda kuuluv seeneliik.
Harilik kivipuravik on üks otsitumaid söögiseeni, mis kasvab nii okas- kui lehtmetsades. Seene viljakeha võib olla väga suur ja lihakas, tal on kollakas- kuni tumepruun kübar, mis tundub servast kõrbenud. Enamasti jämedal kahvatupruunil jalal on ülaosas valgetest soontest peen võrkmuster, poorid on valged ja muutuvad vanalt kollakaks kuni oliivjaks. Seeneliha on valge ega muuda lõikekohal värvi, on meeldiva maitse ja lõhnaga.
Kivipuravik on põhjapoolkeral (Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas) üsna laialt levinud. Samuti on seeneliiki introdutseeritud Lõuna-Aafrikasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Eestis väga sage.


Sutlepa.
Sutlepa ehk Sutlep on küla Lääne maakonnas Noarootsi vallas.
17. sajandist pärinev Sutlepa puukabel asub alates 1970. aastast Tallinnas Eesti Vabaõhumuuseumis.


Elbiku.
Elbiku ehk Ölbäck on küla Lääne maakonnas Noarootsi vallas.
Seal asub Roosta puhkeküla.


Spithami.
Spithami ehk Spithamn on küla Lääne maakonnas Noarootsi vallas. Asub Soome lahe kaldal.
Küla territooriumile jääb Põõsaspea neem ning mitu järve.


Andrea Palladio.
Andrea Palladio (pärisnimega Andrea di Pietro della Gondola) (30. november 1508 Padova – 19. august 1580 Vicenza) oli Itaalia arhitekt, üks lääne arhitektuuriajaloo mõjukamaid isikuid.
Biograafia.
Palladio tegutses Vicenzas ja Venezias.
Looming.
Palladio uuris põhjalikult antiikarhitektuuri ja sealt pärinevad ka tema otsesed eeskujud. Tema hooned on kaunistatud rohkete sammastega. Üle kõige valitseb sümmeetria ja harmoonia, millele on sageli ohvriks toodud ruumide otstarbekas paigutus.
Palladio loomingul on olnud suur mõju kogu hilisemale arhitektuuri arengule, eriti klassitsismile. Tema loomingust mõjutatud ehituslaadi nimetatakse palladianismiks.


Dirhami.
Dirhami ehk Derhamn on küla Lääne maakonnas Noarootsi vallas. Asub Soome lahe kaldal Dirhami neemel, Põõsaspea neemest lõunas.
Dirhamis asub kauba- ja reisisadam, postkontor ning Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi hüdroloogiajaam.
1977. aastani oli küla nimi Rooslepa.


Eesti kooride loend.
See loend loetleb eesti ja Eesti koore.
Siia nimekirja palume kanda Eesti koore ja eestlaste koore üle maailma ja läbi ajaloo.


Xu Shen.
thumb
Xu Shen ("Xǔ Shèn"; traditsioonilises kirjas; 許慎; lihtsustatud kirjas 许慎; 58 – umbes 147) oli hiina õpetlane.
Ta koostas esimese etümoloogilise hiina mõistemärkide sõnastiku "Shuowen Jiezi" (說文解字) ning korrastas esimesena mõistemärgid ühiste koostisosade järgi. Sõnastikus on üle 9000 mõistemärgi, mis on paigutatud radikaali (部首) järgi. Seal selgitas ta mõistemärkide päritolu, tuginedes varasema pitsatkirja uurimisele.
Xu sai sõnastiku valmis aastal 100, kuid poliitilistel põhjustel pidi ta ootama 121. aastani, mil ta esitles oma teost Ida-Hani dünastia keisrile Andile. Teistel andmetel valmis teos pärast 100. aastat.
Xu Shen elas Ida-Hani dünastia dünastia ajal. Ta pärines praeguse Henani provintsi Yangchengi allringkonna (郾城区) territooriumilt.
Ta oli nimekas konfutsiaanlik õpetlane, kes oli spetsialiserunud suurele klassikale, ning kirjutas teose "Wujing yiyi" (五經異義; "Lahknevad tähendused suures klassikas"). Kuigi algtekst on kaduma läinud ning Tangi dünastia ajal rikutud, rekonstrueeris Qingi dünastia aegne õpetlane Chen Shouqi selle osaliselt, tuginedes fragmentidele ja tsitaatidele.


Väike-Nõmmküla.
Väike-Nõmmküla ehk Persåker on küla Lääne maakonnas Noarootsi vallas.


Suur-Nõmmküla.
Suur-Nõmmküla ehk Klottorp on küla Lääne maakonnas Noarootsi vallas.


Pürksi.
Pürksi ehk Birkas on küla Lääne maakonnas, Noarootsi valla keskus.
Pürksis asub Noarootsi Gümnaasium.


Jaan Usin.
Jaan Usin 3 (12. august 1887 Kihelkonna vald, Saaremaa – 19. august 1941 Muhu väin) oli Eesti sõjaväelane (mereväekapten), Peipsi Laevastiku Divisjoni ülem.


Karl Menning.
Karl Menning 2 (11. mai 1874 Tartu – 5. märts 1941 Tartu) oli Eesti elukutselise teatri alustaja, Vanemuise juht ja Eesti diplomaat.
Haridustee.
Pärast Tartu Aleksandri gümnaasiumi lõpetamist 1893 astus ta Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, ent läks juba mõni kuu hiljem isa soovil üle usuteaduskonda. Ülikooli lõpetas 1902. Samal aastal kirjutas ta artikli "Eesti näitekirjanduse ajalugu", mille esimeseks lauseks oli "Näitemäng on Jumalateenistusest väljakasvanud".
Teatrikarjäär.
1904. aastal valiti ta "Vanemuise" seltsi esimeheks ja oli sellena tegev uue teatrimaja ehitamise ühe eestvedajana.
Müünud maha isalt päranduseks saadud majad, läks ta omal kulul Euroopasse. Esimese talve (1905–1906) veetis ta kuulsa teatriuuendaja Max Reinhardti juures Berliinis, külastas ka Dresdeni, Müncheni, Viini ja Pariisi tuntumaid teatreid; teise talve pühendas aga täielikult õpingutele Reinhardti vastavatud teatrikooli režiiklassis. 1906. aastal tuli Menning Tartusse tagasi, kaasas samast režiiklassist aadlipreili Irmgard von Voigtländeri, kellest sai Menningu elukaaslane ja kolme poja ema.
Karl Menning oli veendunud, et näitekunstis tuleb teenida endast kõrgemat vaimsust ja seega teater peab olema kõrgema vaimsuse teenimise koht. Ta seadis oma trupi jaoks esikohale koostöö, juuris näitlejaist välja kõik katsed "staaritseda". Nõudlikkuses läks ta selleni, et sekkus näitlejate eraellu, valvates trupi töötajate käitumise ja elukommete järele.
Lavastuslikult taotles Menning realismi, oli ilutsemise ja efektitseva teatraalsuse vastu. Ka ei soostunud ta arvestama tollase publiku võrdlemisi vähearenenud maitset, vaid seadis sihiks vaatajate eelistuste suunamise ja kujundamise. Mängukavva võeti Henrik Ibseni, August Strindbergi, Gerhart Hauptmanni, Maksim Gorki ja teiste omaaegsete meistrite draamad. Eelistades Põhjamaade autoreid, kelle hingelaad vastavat paremini eestlaste ellusuhtumisele, ei unustanud ta ka Eesti algupärandeid. Tolle aja Eesti draamateoste paremik – Eduard Vilde "Tabamata ime", "Pisuhänd", August Kitzbergi "Tuulte pöörises", "Kauka jumal", "Libahunt", mitmed Oskar Lutsu, Christian Rutoffi ja Jakob Liivi näidendid – lavastati tingimata ka "Vanemuises".
Karl Menning ütles omal ajal kriitiliselt, et suured asjad otsustatakse enamasti ikka vaid impulsi toel ilma majanduslikku poolt kaalumata. Tema enda kohta see ei käinud, tema oskas kaaluda ka asjade majanduslikku poolt. Temas oli hästi tasakaalus idealistlik ja aateline loomus pragmaatilise maailma mõistmisega.
1914. aastal teatas Menning oma tagasiastumisest Vanemuise juhi kohalt.
1914–1918 töötas ta Tallinnas "Päevalehe" toimetuses teatri- ja kontserdiarvustajana.
Diplomaatiline karjäär.
Jaanuaris 1918 moodustati Maanõukogu otsusel välisdelegatsioon ülesandega tutvustada eestlaste poliitilisi taotlusi Euroopas ja otsida neile taotlustele toetajaid. Välisdelegatsiooni koosseisu lülitati ka Karl Menning kui Eesti Maavalitsuse diplomaatiline esindaja Saksamaal. Kuna aga Saksa valitsus keeldus okupeeritud Eesti vabariigi esindajaid vastu võtmast, siis tegutses Menning koos Jaan Tõnissoni ja Mihkel Martnaga peamiselt Kopenhaagenis, edastades Eesti olusid tutvustavaid materjale nii välisriikide valitsustele kui ka ajakirjandusele.
1933 esines ta natside Nürnbergi parteipäeval, vastates diplomaatilise korpuse vanemana Hitleri kõnele.
Püsimine 13 aastat ühel kohal oli samuti omalaadne rekord Eesti välisteenistuses. Sügisel 1937 kutsuti Karl Menning tagasi kodumaale, jäeti Eesti välisministeeriumi käsutusse ja talle määrati ministri abi palk.
Ametlikult vormistati pensionile minek kevadel 1939. Kuni surmani elas Karl Menning tagasitõmbunult oma Tartu kodus, lävides vaid lähimate sõprade ja perekonnaliikmetega.
11. märtsil 1940 määras Vabariigi Valitsus Karl Menningule pensioni 250 krooni kuus
Karl Menning oli abielus Irmgard Voigtländeriga, kes suri 14. veebruaril 1963 Riederau/Ammersees.


Xunzi.
Xunzi [süntsõ] (荀子 ("Xúnzĭ"); umbes 310 eKr – umbes 220 või 237 eKr) oli "Zhanguo" ajastu hiina filosoof, kes tegutses saja koolkonna ajastul.
Ta on Kong Fuzi ja Mengzi kõrval üks konfutsiaanliku filosoofia klassikuid.
Kõige tuntumad motiivid Xunzi filosoofias on tees, et inimene on loomult halb, ja rõhuasetus rituaalile.
Nimi.
Tema algne nimi oli Xun Kuang, viisakusnimi Xun Ching. Et Xunzi on olnud minister, on teda hüütud ka "Xun Xing" 'minister Xun'.
Elulugu.
Teated Xunzi elu, sealhulgas eluaastate kohta on vastuolulised.
Xunzi sündis Jini riigi (晉) osas Zhao riigis (趙) ning läks noore mehena õppima Qi riiki (齊), kus filosoofia oli eriti arenenud. Nähtavasti tutvus ta seal kõigi kaasaegsete hiina mõttevooludega. Hiljem rändas ta mööda Hiinat ringi, töötades ametnikuna mitmes riigis.
Umbes 248 eKr sai ta Qi riigis haridusala suurametniku (祭酒, "jijiu", "jìjiŭ") koha. Laimu tõttu ja seoses tema isanda mõrvamisega sattus ta ebasoosingusse ning temast sai arvatavasti 238 eKr Lanlingi (蘭陵, "Lánlíng"; praegu Zaozhuang) kuberner. On võimalik, et ta jõudis ära näha Hiina ühendamise Qini dünastia võimu alla 221 eKr.
Õpetus.
Tema teooriad ühiskonna ja riigi kohta arendavad edasi konfutsianismi.
Xunzi õpetuse järgi on inimestel loomulik kalduvus isekusele, ja kui seda kalduvust ei ohjeldata, tekib ühiskondades anarhia, lõputu sõda ning kaos.
Xunzi oli üks esimesi mõtlejaid, kelle järgi moraal on sotsiaalne konstruktsioon, ning kes rõhutas loomuse ja kasvatuse vahelist erinevust. Xunzi järgi on headust võimalik saavutada ainult kasvatuse ning staatusekohase käitumise teel.
Taevas.
Erinevalt traditsioonilisest vaatest, et taevas (天) kui maailmade valitseja reageerib teadlikult inimeste tegudele ning karistab halba käitumist või annab hoiatuse mingi loodusnähtusena (näiteks päikesevarjutusena), õpetab Xunzi, et Taevas on kindlate reeglite järgi toimiv loodus: "Taeval on kindlad reeglid, maal (地) kindlad määratlused." (XI, 14v)
Oma raamatu 17. peatükis "Arutlus Taevast" või "Arutlus loodusest" kummutab Xunzi teised arusaamad Taevast, eriti motistide oma. Taevas ei tasu headele kuningatele rahu ja õitsenguga ega karista türanne, laskes nad kukutada. Nende tagajärgede põhjuseks on valitsejate eneste head või halvad otsused. Hea viljasaak ja toidu küllus ei ole Taeva soosingu märk, vaid targa põllumajanduspoliitika tulemus. Varjutused ja üleujutused ei ole Taeva pahameele märgid, vaid asjad, mis lihtsalt mõnikord juhtuvad. Need nähtused on küll ebaharilikud, kuid neil puudub endeline iseloom. Taeva soosingu pärast pole mõtet muretseda, parem on valmistuda kõigeks, mis võib juhtuda, sealhulgas loodusõnnetusteks, et vältida nendest tulenevat kahju. Nõnda võib tema õpetust võrrelda ratsionalismiga.
Kuigi Xunzil on loodusest ning ka vaimudest ja jumalatest säärane "ratsionalistlik" arusaam, peab ta ohverdusi, ennustamist ja muid üleloomulike olenditega seotud rituaale siiski vajalikuks, sest nad on osa rituaalisüsteemist, mis konsolideerib ühiskonda. Tulemusi pole siiski mõtet oodata: "Te palvetate, et hakkaks sadama, ja hakkabki sadama. Miks? Ma ütlen, et erilist põhjust ei ole. Lood on samamoodi, nagu te poleks vihma pärast palvetanud ja ikkagi oleks sadama hakanud." Ometi peavad ametnikud põua ajal vihma pärast palvetama, sest see avaldab rahvale mõju.
Tuleb mõista, et mida teeb Loodus ja mida inimkond, ning keskenduda viimasele. Pole mõtet aega raisata arutamisele, miks Loodus on selline, nagu ta on, ega püüda seda muuta. Et teada Loodusest kõike vajalikku, et elada, piisab sellest, et me teame Looduse muutumatust ning Teed.
Veel rohkem kui teised konfutsiaanid propageerib Xunzi looduse kujundamist inimese kasuks. Siiski ei pea ta silmas looduse röövmajandamist, sest ka tema propageerib tegutsemist aastaaegade kohaselt, pidades nähtavasti silmas ka jätkusuutlikku tegutsemist.
Tee.
Tee ("dao") on üks Xunzi filosoofia põhimõisteid. Seda sõna kasutatakse ka teistes hiina filosoofia koolkondades, igal pool mõnevõrra erinevalt. Xunzi peab silmas hea valitsemise viisi ja õiget käitumisviisi.
Tee on kätte näidanud targad. Pärandatud Tee järgimine tagab stabiilse, õitsva ja rahumeelse ühiskonna, sellest hälbimine on ühiskonnale hukatuslik. Jääb lahtiseks, kas tee luuakse või avatakse, kuid mõned selle koostisosad, nagu konkreetsed rituaalid, on kindlasti inimeste poolt loodud.
Tee on Tee sellepärast, et ta on inimestele hea, mitte Taeva heakskiidu tõttu.
Inimene on loomult halb.
Erinevalt Mengzist, kes õpetas, et inimene on loomult hea (性善説 "xìngshànshuō"), oli Xunzi seisukohal, et inimene on loomult kuri (性惡説 "xìng'ĕshuō"). See vastandlikkus ei ole siiski nii suur, kui see esmapilgul paistab, sest nii Mengzi kui ka Xunzi olid seisukohal, et inimeses kätkevate vooruste esiletoomiseks või vastavalt kurja inimese vooruslikkusele kallutamiseks on tarvis õppimist (學 xué). Mengzi rõhutab rohkem inimlikkust ja õiget tegutsemist (仁義 "rényì"), Xunzi aga, kes inimloomust ei usalda, pigem kombekust ja õiget tegutsemist (禮義 "lĭyì").
Ilma Tee õppimiseta on inimeste himud ohjeldamatud ning see tekitab vältimatult konflikti inimeste vahelt. Loomust järgides satuvad inimesed kaosesse, vaesusse ja tülidesse.
Inimloomus on see, mis on kaasa sündinud ja mida pole tarvis õppida. Kui inimesed oleksid loomult head, siis poleks tarvis rituaali ega ühiskondlikke norme. Targad ei oleks siis pidanud neid looma ega pärandama. Rituaal ja normid ongi loodud sellepärast, et loomu poolest inimesed neid ei järgi.
Inimesed soovivad head; soovitakse seda, mida veel pole; järelikult inimesed ei ole head. Inimesed ei riku meelega moraalireegleid, tundes sellest äraspidist naudingut. Loomu poolest on nad moraali suhtes pimedad. Konflikt ei teki soovidest mitte sellepärast, et inimesed konflikti naudiksid, vaid teadmatusest. Et inimesed konflikti ei naudi, soovivad nad head korda, mille tekitavad tarkade loodud rituaalid.
Sellele, et hoolimata inimese kurjast loomusest ei valitse alati suva, rahutus ja häving, on Xunzil kaks seletust. Ühelt poolt püüdlevad inimesed just sellepärast hea poole, et nad on loomult halvad ning tajuvad seda puudusena (XVII, 4v). Teiselt poolt jääb pikas perspektiivis püsima ainult vooruslik võim, kuna aga ainult ahnusest juhinduv võim langeb lõpuks omaenese rumaluse tõttu, nii et lõpuks pääseb maksvusele vooruslik võim.
Nagu ka Mengzi, leidis Xunzi, et kõigi inimeste algne loomus on ühesugune (Kong Fuzi järgi on mõnel inimesel parem loomus kui teisel). Nii targal kuningal Yaol kui ka türann Jiel oli algselt ühesugune loomus, ainult et Yao parandas seda, Jie mitte. Alati on võimalik end parandada, kuid alati ei saa see teoks. Enamasti peab inimene ise astuma esimese sammu paranemise teel. Inimest ei saa sundida seda tegema ning inimene võib osutuda praktiliselt võimetuks seda teed valima.
Õppimine.
Nagu teisedki hiina filosoofid, eristab Xunzi tavainimest (小人 "xiăorén"), õilsat (君子 "jūnzĭ") ja pühameest (聖人 "shèngrén"). Tema õpetuse järgi sünnib iga inimene tavainimesena, võib aga saada õilsaks, kui teda kasvatab õpetaja, alustades pühameeste klassika õpetamisega, mille all tuleb mõista vanaaja keisreid ja Kong Fuzid. Omaenese järelemõtlemise teel aga õilsaks saada pole võimalik, sest inimloomus on kuri.
Ainult pühamees on kommete ja õige tegutsemise õpetamisel loominguline, õilis aga annab lihtsalt pühameeste õpetust edasi, millest teadmisena piisab.
Nagu Kongfuzi ja Mengzi, pöörab ka Xunzi põhitähelepanu mitte moraalireeglitele, vaid sellele, milline peab inimene olema. inimene peab hakkama järgima Teed, nagu see oleks tema teine loomus. Et inimloomus on halb, tuleb õppida Teed. Loomuse parandamine on nagu savipoti valmistamine või kepi sirgeks painutamine surve all. Ilma pottsepata ei võtaks savi ise kunagi poti kuju. Samamoodi ei saa inimesed oma loomust parandada ilma õpetaja juhendamiseta.
Õppimine seisneb heaks inimeseks saamises, mitte niivõrd faktide omandamises. Xunzi koostas mineviku tarkade teostel põhineva õppekava õige rituaalse käitumise õppimiseks ja moraaliprintsiipide omandamiseks.
Õppekavas oli tähtis koht praktikal. Rituaali ei tulnud ainult õppida, vaid ka praktiseerida, et loomus saaks muutuda. Ilma praktikata pole võimalik rituaali ilu mõista ega hinnata tema enese pärast, mis ongi õpingute eesmärk.
Ühiskonna korrastamine rituaali abil on ainuke viis, kuidas inimesed saavad rahuldada osagi oma soovidest. Rituaali õppimine on üksikisikule parim viis oma soovide rahuldamiseks.
Rituaal muudab inimese motiive ja iseloomu. Algul on rituaal õppija jaoks vahendiks, hiljem saab see omaette eesmärgiks Tee osana.
Raamat "Xunzi".
Xunzi kirjutistest pandi hiljem kokku raamat pealkirjaga "Xunzi". Selles on 32 peatükki (編) 20 köites (巻). Vaieldamatult pärineb suurem osa raamatust Xunzi enda sulest; väike osa on õpilaste poolt lisatud. Umbes 25 peatükki peetakse täielikult või suuremalt jaolt Xunzi kirjutatuks. Ülejäänu annab edasi Xunzi mõtteid, kuigi võib-olla mitte tema sõnastuses.
Erinevalt varasemate õpilaste töödest on enamasti kasutatud dialoogivormi asemel artiklivormi.
Selle raamatu peatükkide hulgas on suure filosoofilise tähtsusega muuhulgas "Arutlus Tianist", "Arutlus "list, "Kinnismõtete hajutamine", "Sõnade õige tarvitamine" ("zhengming") ja "Inimlikud kalduvused on vastikud" ("xing e"). Viimane eitab Mengzi väidet, et inimestel on loomulik kalduvus headusele.
Kong Fuzi, kes ütles lihtsalt, et inimesed on loomult sarnased, ei väljendunud küllalt selgesti.
Raamatu iga peatükk on pühendatud eri teemale. Õpetus on selgelt põhjendatud. Xunzi kritiseerib sageli taoismi ja motismi ning konkureerivaid koolkondi konfutsianismi raames. Nõnda on see raamat ilmsemalt filosoofiline kui enamik teisi tolle ajastu hiina filosoofiateoseid.
Järelmõju.
Xunzi konfutsiaanlikul õpetusel oli taoismi ja budismi kõrval otsustav mõju valitsemisele Hani dünastias. Kindel kohustuslik lektüür (kaanon) seati sisse Xunzi idee põhjal.
Xunzi ja Mengzi õpetus on olnud au sees kordamööda. Nii hakati pärast Hani dünastiat hindama rohkem Mengzi õpetust, 19. sajandi lõpuks aga jälle Xunzi ratsionalistlikumat õpetust.
Xunzi õpetust on sageli peetud ortodokssest konfutsianismist kõrvalejäävaks, osalt võib-olla sellepärast, et tema õpilaste Li Si ja Han Feizi kaudu seostati teda legismiga, kuigi Xunzi enese õpetus ei olnud nii autoritaarne. Igatahes tugines legism tema ideedele.
Samuti ei aktsepteeritud enamasti Xunzi seisukohta, et inimene on loomult halb.
Seesmine vägi.
1. Igat liiki nähtus peab saama alguse. Au või häbi tulemine peab peegeldama inimese seesmist väge.
2. Õilis, kes teab hästi, et puudulikku ja ebapuhast õppimist ei saa pidada tubliks, kordab ja loetleb oma õppetükke, kuni need savad talle tuttavaks, mõtiskleb nende üle ja uurib neid, kuni nende tähendus saab täiesti selgeks, harjutab ise, kuni nad jäävad temasse püsima, ja kõrvaldab endat kõik kahjuliku, kuni ta õpib õppetükkidest kinni pidama ja neist toituma. Nõnda muutub tema silmale vastkuks see, mis õppetükkidega kooskõlaks pole, tema suule vastikuks rääkida midagi õppetükkidele vasturääkivat, ja tema meelele vastumeelseks mõtiskleda asjade üle, mis on õppetükkide vastaseks. Kui ta jõuab säärase täiuslikkuse piirini, teeb see talle rõõmu. Siis naudib tema silm rohkem viit värvi, tema kõrv naudib rohkem viit heli, tema suu naudib rohkem viit maitset ja tema meel sab vallata kõike maailmas.
Sellepärast ei saa teda mõjutada aja ja koha nõuded ega isikliku kasu kaalutlused, kildkonnad ja kambad ei saa teda kallutada ning kogu maailm ei saa teda hirmutada. Ta sündis seda järgima ja ta sureb seda järgides: seda saab tõesti nimetada otsusekindluseks seesmisest väest. Jää otsusekindlaks seesmisest väest, sest ainult siis saad sa olla eesmärgikindel. Ole eesmärgikindel, sest ainult siis saad sa kõigele tundlikult reageerida. Seda, kes suudab nii olla eesmärgikindel kui ka kõigele tundlikult reageerida, saab tõesti nimetada täiustunud inimeseks. Nii nagu Taeva väärtust tuleb näha tema säras ja Maa väärtust tema hiigelavarustes, tuleb õilsas väärtustada tema täielikkust.
Määratlused.
3. Teiste juhtimist heaga nimetatakse kasvatamiseks. Teistega nõustumist hea pärast nimetatakse üksmeeleks. Teiste juhtimist mitteheaga nimetatakse meelitamiseks. Teistega nõustumist mittehea huvides nimetatakse lipitsemiseks. Õige tunnistamist õigeks ja väära tunnistamist vääraks nimetatakse tarkuseks. Õige pidamist vääraks ja väära pidamist õigeks nimetatakse rumaluseks. Laim on auväärse inimese vastu ülekohtune olemine; pahategu on talle kahju tegemine. Otsekohesus on õige nimetamine õigeks ja väära nimetamine vääraks. Röövimine on omandi vargus, pettus on varjav käitumine ja kiitlemine on sõnadega kergemeelne ümberkäimine. Seda, kelle kalduvused ja vastumeelsused on heitlikud, nimetatakse muutlikuks. Kes kaitseb omakasu, hüljates oma kõlbelise kohuse, seda nimetatakse äärmiselt kuritahtlikuks. Kes on palju kuulnud, see on lai; kes on vähe kuulnud, see on kitsas. Kes on palju näinud, see on kultiveeritud, kes on vähe näinud, see on provintslik. Kellel on raske ametikõrgendust saada, see on venitaja; ja kes kergesti unustab, see on pimeduses kobaja. See, kes teeb küll vähe, kuid järgib oma tegevuse korrastamisel loomulikke printsiipe, on hästi organiseeritud; see, kes teeb küll palju, kuid kelle tegevuses puudub korrastav printsiip, on segaduses.
Tsitaate.
"Ma püüdsin kord terve päeva mõtelda, kuid leidsin, et see on vähem väärt kui ühe hetke õppida. Ma püüdsin kord kikivarvul kaugele vaadata, kuid leidsin, et kõrgele ronides näen palju kaugemale."
"Kes püüab kahte teed korraga käia, ei jõua mitte kuskile."
"Kui leiad endas head, kiida see kohe otsustavalt heaks. Kui leiad endas halba, põlga seda nagu midagi vastikut."
"Et suurest pildist õigesti aru saada, tuleb igaühel karta, et tõe tükike haarab tema meele ja teeb selle tuhmiks."
"Mengzi ütles, et inimloomus on hea. Mina ei ole sellega nõus."
"Kui see, mida süda heaks kiidab, vastab õigetele kommetele, siis olgu soove kui palju tahes, mis kahju võivad nad teha heale korrale?"
"Inimloomus on halb ja headust põhjustab teadlik tegevus. Inimene sünnib kasuarmastusega. Kui ta sellele järele annab, viib see ta tülidesse ja riidudesse, ja ta hülgab igasuguse viisakuse ja alandlikkuse vaimu. Inimene sünnib kadeduse ja vihkamisega. Kui ta nendele järele annab, viivad need ta vägivalla ja kuritegudeni ning ta hülgab igasuguse ustavuse ja hea usu vaimu. Inimene sünnib silma- ja kõrvahimuga ning ilusate vaadete ja helide armastusega. Kui ta neile järele annab, viivad need ta ebakõlbluse ning ohjeldamatuseni, ta hülgab igasuguse rituaalipõhimõtete ja sündsuse vaimu. Nii et igaüks, kes järgib seda loomust ja annab selle seisunditele järele, satub tülidesse ja riidudesse ning eksib ühiskonna kokkulepete ja reeglite vastu ja lõpetab kurjategijana. Sellepärast peab inimene kõigepealt õpetaja juhendamisel ning rituaaliprintsiipide valguses muutuma. Alles siis saab ta järgida viisakuse ja alandlikkuse reegleid ning jõuda korrani."
"Muusika on fantastiline maailma rahuvalvaja, ta on tarvilik harmoonia jaoks ning inimtunnete vältimatu alus."


19 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr 30. aastad eKr 20. aastad eKr - 10. aastad eKr - 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad
24 eKr 23 eKr 22 eKr 21 eKr 20 eKr - 19 eKr - 18 eKr 17 eKr 16 eKr 15 eKr 14 eKr


18 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr 30. aastad eKr 20. aastad eKr - 10. aastad eKr - 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad
23 eKr 22 eKr 21 eKr 20 eKr 19 eKr - 18 eKr - 17 eKr 16 eKr 15 eKr 14 eKr 13 eKr


2002. aasta korvpalli maailmameistrivõistlused.
2002. aasta korvpalli maailmameistrivõistlused oli rahvusvaheline korvpalliturniir, mille korraldas Rahvusvaheline Korvpalli Föderatsioon. Võistlus toimus USAs Indiana osariigis Indianapolise linnas.
Kaheksandikfinaalid.
Neli paremat meeskonda igast grupist lähevad veerandfinaali; kaks viimast lähevad 9–12 koha klassifikatsiooni.
Turniiri sümboolne viisik.
2002. aasta korvpalli maailmameistrivõistlused
Maailmameistrivõistlused, 2002. aasta korvpalli


Ula (Salme).
Ula on küla Saare maakonnas Salme vallas.
Ajalooliselt asus küla Jämaja kihelkonnas.


Aljava.
Aljava on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Igaküla.
Igaküla on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Kallaste (Muhu).
Kallaste on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Piirneb läänes Nõmmküla, edelas Tupenurme ja kagus Raugi külaga. Väinamerega piirneb küla 2,5 kilomeetri ulatuses.
Kallaste külas asub Üügu pank.
Kallastest läheb läbi kruusakattega Nõmmküla–Hellamaa maantee.
Külas on 2 bussipeatust (Kallaste I ja Kallaste II) Saare maakonna bussiliinidel Kuressaare–Pädaste–Kuivastu ja Kuressaare–Kaali–Orissaare–Liiva–Tamse–Orissaare.


Kantsi.
Kantsi (1977. aastani Kansi) on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Kapi.
Kapi on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Kesse.
Kesse (1977. aastani Kesselaiu) on küla Saare maakonnas Muhu vallas Kesselaiul.


Külasema.
Külasema on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Laheküla (Muhu).
"See artikkel räägib Lahekülast Saaremaal Muhu vallas. Muude samanimeliste kohta vaata artiklit Laheküla."
Laheküla (1977. aastani Lahe) on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Lalli (Muhu).
Lalli on küla Saare maakonnas Muhu vallas Lalli lahe ääres.
Külas asub sadam.


Leeskopa.
Leeskopa on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Lehtmetsa (Muhu).
Lehtmetsa on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Lepiku (Muhu).
Lepiku on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Levalõpme.
Levalõpme on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Linnuse (Muhu).
Linnuse on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Lõetsa.
Lõetsa on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Küla piiridesse jäävad Püssinina ja Püssina pank.


Mõega.
Mõega on küla Saare maakonnas Muhu vallas. Külas asub Tammisaare Talumuuseum.


Mõisaküla (Muhu).
Mõisaküla on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Piirneb Pallasmaa, Nõmmküla, Põitse, Rebaski, Tamse ja Rannakülaga.
Asub Viira–Nõmmküla tee ääres. Küla territooriumile jääb Tammiski nukk, Muhu saare loodetipp.


Nautse.
Nautse (1977. aastani Nautsi) on küla Saare maakonnas Muhu vallas. Tuntud jaanalindude poolest, nimelt paikneb Nautses, Laasu talus jaanalinnufarm. Peale jaanalindude peetakse seal ka känguruid.


Nurme (Muhu).
Nurme on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Tupenurme.
Tupenurme on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Piirneb põhjas Nõmmkülaga, kirdes Kallastega, idas Raugiga, kagus Lepiku ja Kapiga, lõunas Levalõpme ja Päeldaga, edelas Külasemaga ja läänes Põitsega.
Külast läheb läbi Liiva–Nõmmküla maantee, mis on mustkattega üksnes Tupenurme piires.
Tupenurmes asub Tupenurme pank.


Oina.
Oina on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Paenase.
Paenase (1977. aastani Painase) on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Piiri (Muhu).
Piiri on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Põitse.
Põitse (1977. aastani Pöitse) on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Päelda.
Päelda on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Küla asub Viira–Nõmmküla tee ääres.
Päeldas asub Muhu saare kõrgeim punkt, ligikaudu 25 meetrit üle merepinna ulatuv Sepa mägi. Sinna juurde jääb ka Sepamäe kalmistu.


Pärase.
Pärase on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Hippolytus (vastupaavst).
Hippolytus (170 Rooma – 235 Sardiinia) oli presbüter, teoloog, märter, esimene vastupaavst aastail 217–235.


Raegma.
Raegma (1977. aastani Räegma) on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Novatianus.
Novatianus (suri 258) oli vastupaavst 251. aastast kuni surmani.


Rannaküla (Muhu).
Rannaküla (1977. aastani Ranna) on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Raugi.
Raugi on mereäärne küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Küla lähistel asub Raugi madal. Raugi ülemine ja alumine tulepaak asuvad Vahtraste külas. Teised naaberkülad on Kallaste, Tupenurme ja Lepiku.
Külast läheb läbi kruusakattega Nõmmküla–Hellamaa maantee.


Rebaski.
Rebaski on küla (1977. aastani asula) Saare maakonnas Muhu vallas.


Ridasi.
Ridasi on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Ursinus (vastupaavst).
Ursinus ehk Ursicinus (suri pärast 381. aastat) oli vastupaavst aastail 366–367.


Rinsi.
Rinsi on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Küla asub Viira–Nõmmküla tee ääres. Piirneb põhjas Külasema, idas Päelda, kagus Viira, lõunas Vanamõisa ja Piiri, läänes Igaküla ja loodes Paenase külaga.
Külas asub Rinsi kirik, üks kahest õigeusu kirikust Muhu saarel.


Rootsivere.
Rootsivere on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Rässa.
Rässa on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Võijärv, mis on Rässa järve nime kandnud, asub Võiküla ja Rässa küla vahel.


Simisti.
Simisti (1977. aastani Simiste) on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Soonda.
Soonda on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Soonda oja voolab Kaistu lahte.


Suuremõisa (Muhu).
"See artikkel räägib Suuremõisa külast Saare maakonnas Muhu vallas. Muude samanimeliste kohta vaata Suuremõisa"
Suuremõisa on küla Saare maakonnas Muhu vallas Suuremõisa lahe ääres.


Tamse.
Tamse on küla (1977. aastani asula) Saare maakonnas Muhu vallas.
Tamse naaberkülad on Mõisaküla, Rebaski, Külasema ja Rannaküla.
Hoolimata sellest, et Viira–Nõmmküla maantee ääres asub Tamse bussipeatus, ei lähe tee tegelikult Tamsest läbi.


Adige jõgi.
Adige ['aadidže] (saksa Etsch, ladiini "Adiç", ladina "Athesis") on jõgi Itaalias, Lõuna-Tirooli tähtsaim jõgi.
Jõe pikkus on 410 km ning ta on Po järel pikkuselt teine Itaalia jõgi.
Adige saab alguse Resia kurust, voolab läbi tehislikust Resia järvest Alpides ja Venosta orust ning suubub Chioggiast lõuna pool Aadria merre.
Resia järv on kuulus veest väljaulatuva kellatorni pärast, mis märgistab 1953. aastal tammi ehitamise tõttu vee alla jäänud Alt-Grauni küla asukohta.


Tusti (Muhu).
"See artikkel räägib Tusti külast, mis asub Saare maakonnas; teiste samanimeliste paikade kohta vaata artiklit Tusti."
Tusti on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Vahtraste.
Vahtraste on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Küla piiresse jäävad Raugi ülemine ja Raugi alumine tulepaak.


Vanamõisa (Muhu).
Vanamõisa on küla Saare maakonnas Muhu vallas.


Viira (Muhu).
Viira on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Küla asub Liivast läänes. Seda läbib Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee ja sealt saab alguse mustkattega Viira–Nõmmküla tee.


Võiküla.
Võiküla on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Võikülas on munakividest muinsuskaitsealune Võiküla munakivitee.


Võlla (Muhu).
Võlla on küla Saare maakonnas Muhu vallas.
Külas asub pühapuu Võlla tamm.


Ursinus.
Ursinus (suri 29. detsembril ajavahemikus 277–280), oli Bourgesi piiskopkonna esimene piiskop, katoliku pühak.


Piiri Algkool.
Piiri Algkool asus Piiri külas Muhumaal.
Juhan Smuul õppis 1930–1936 Piiri algkoolis.
1946. aasta sügisel avati Piiri 7-kl. kooli juures 8. klass ja kool sai nimeks Muhu Keskkool.
1976. aasta kevadel lõpetas Piiri 8-klassilise Kooli viimane lend ning Piiri kooli õpilased ja õpetajad alustasid 1976. aasta 1. septembril uut õppeaastat J. Smuuli nim. Muhu 8-klassilises Koolis Liival.
Piiri koolist tuli Liivale 12 õpetajat, Liiva algkoolist jäi 2, direktorina alustas Senta Room.


Xunhua.
Xunhua on autonoomne maakond Hiina Rahvavabariigis Qinghai provintsis Haidongi ringkonnas.
Maakond piirneb idas Gansu provintsiga ning lõunas ja läänes Huangnani Tiibeti autonoomse ringkonnaga.
Rahvastiku etniline jaotus (2000).
2000. aasta rahvaloenduse järgi oli Xunhuas 104 452 elaniku. Rahvastiku tihedus oli 49,74 inimest km² kohta.


Xuchang Shi.
Xuchang (haldusüksusena 许昌市 ("Xuchang Shi", "Xǔchāng Shì")) on linn ja linna koos selle ümbrusega hõlmav haldusüksus (ringkonna õigustega linn) Hiina Rahvavabariigis Henani provintsi keskosas.
Keskasula.
Linn asub 75...80 km Henani provintsi keskusest Zhengzhoust lõuna pool.
Rahvastik.
Aastal 1984 avati kirik.
Majandus.
Linnas on raudteejaam Pekingi–Guangzhou raudtee ääres. Zhengzhoust on raudteeühendus Wuhani kaudu.
Xuchangi linnas on üks Hiina suuremaid tubakavabrikuid.
Ajalugu.
Pärimuse järgi on linn saanud vanaaja Xu riigi järgi. Seda riiki valitses Zhou dünastia "chunqiu shidai" ajajärgul. Vanaajal oli linnal Kesk-Hiinas strateegiline asukoht.
Xuchang oli kolmevalitsuse ajal sõjapealik Cao Cao faktiline pealinn. Cao, kes leidis Hani dünastia pealinna Luoyangi sõjas rüüstatuna, viis keisri õukonna ja keisri 196 üle praegusesse Xuchangi. Öeldakse: "Kui tahad teada kolmevalitsuse aegseid sündmusį siis mine Xuchangı".
Aastal 220 kuulutas Cao Cao poeg ja järglane Cao Pi linna ametlikult vastrajatud Wei riigi pealinnaks. Linnale anti nimeks Xuchang ('Xu tõusmas'). Wei riigi keiserlik õukond jäi Xuchangi, kuni 220ndatel viidi pealinn üle Luoyangi.
Haldusüksus.
Kogu haldusüksuse pindala on 4996 km² (teistel andmetel 4949 km²) ja seal elab 4,45 miljonit inimest (2001. aasta andmetel 3,433 miljonit).
Majandus.
Sisemajanduse kogutoodang on 8153 jüaani inimese kohta (2002).
Xuchangi linnas on üks Hiina suuremaid tubakavabrikuid. On ka söē ja farmaatsiatööstus. Toodetakse ka parukaid jm juuksetooteid.
Kasvatatakse nisu ja puuvilla.
Kohalikud eritooted on muuhulgas Changge flanell ja Yanlingi maakonna lilled.
Vaatamisväärsused.
Tähtsamad vaatamisväärsused on Balingi sild ja Chunqiu torn.
Hani dünastia ajast pärineb müüride varemeid, kanal ja sild. On ka teisi Hani dünastiast ja kolmevalitsuse ajast pärinevaid arheoloogiamälestisi.


Bahia Honda.
Bahia Honda on saar Florida väinas, üks Florida Keysi saartest.
Pindala 210 ha. Saar on madal.
Kuulub Ameerika Ühendriikidele.


71.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad - 70. aastad - 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad
Aastad: 66 67 68 69 70 - 71 - 72 73 74 75 76


72.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad - 70. aastad - 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad
Aastad: 67 68 69 70 71 - 72 - 73 74 75 76 77


73.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad - 70. aastad - 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad
Aastad: 68 69 70 71 72 - 73 - 74 75 76 77 78


74.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad - 70. aastad - 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad
Aastad: 69 70 71 72 73 - 74 - 75 76 77 78 79


75.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad - 70. aastad - 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad
Aastad: 70 71 72 73 74 - 75 - 76 77 78 79 80


95.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad - 90. aastad - 100. aastad110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad
Aastad: 90 91 92 93 94 - 95 - 96 97 98 99 100


94.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad - 90. aastad - 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad
Aastad: 89 90 91 92 93 - 94 - 95 96 97 98 99


93.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad - 90. aastad - 100. aastad110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad
Aastad: 88 89 90 91 92 - 93 - 94 95 96 97 98


92.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad - 90. aastad - 100. aastad110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad
Aastad: 87 88 89 90 91 - 92 - 93 94 95 96 97


91.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad - 90. aastad - 100. aastad110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad
Aastad: 86 87 88 89 90 - 91 - 92 93 94 95 96


90.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Aastakümned: 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad - 90. aastad - 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad
Aastad: 85 86 87 88 89 - 90 - 91 92 93 94 95


Riesa.
Riesa on linn Saksamaa idaosas Saksimaal Meißeni kreisis. Asub Elbe jõe vasakul kaldal 40 km kaugusel Dresdenist.
Ajalugu.
Riesat on mainitud esmakordselt 1119. aastal. 1623 sai linnaõigused.
Linnaosad.
Riesa, Böhlen, Canitz, Gostewitz, Gröba, Jahnishausen, Leutewitz, Mautitz, Mergendorf, Merzdorf, Nickritz, Oelsitz, Pausitz, Pochra, Poppitz ja Weida.


107.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad - 100. aastad - 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad
Aastad: 102 103 104 105 106 - 107 - 108 109 110 111 112


Cotonou.
Cotonou on Benini suurim linn, Littorali departemangu keskus ning riigi haldus-, äri- ja kommunikatsioonikeskus. Asub Atlandi ookeani kaldal.
Cotonou kuulus 18. sajandist alates Dahomee kuningriigile. 1851. aastal rajasid prantslased sinna kaubanduspunkti. 1883. aastal okupeeris Prantsuse merevägi linna, et takistada Suurbritannia mõju kasvu piirkonnas.
Cotonous asuvad mitmed Benini valitsusasutused ja välisesindused.


Tuscania.
Tuscania on linn Itaalias Lazio maakonnas Viterbo provintsis. Asub Marta jõe ääres.
Ühe legendi kohaselt asutas Tuscania linna Aineiase poeg Ascanius kohale, kust ta leidis kaksteist koerakutsikat (etruski "Tus–Cana").
Tuscana oli omal ajal etruskide tähtsaim keskus, mille Rooma vallutas 300. aastal e.Kr.


Montefiascone.
Montefiascone on linn Itaalias Lazio maakonnas Viterbo provintsis. Asub Bolsena järvest kagus kustunud vulkaani nõlval.


Järva-Jaani valla vapp.
Järva-Jaani valla vapp on Järva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Järva-Jaani valla vapp.
Vapp on kinnitatud 14. oktoobril 1998.
Vapi kirjeldus.
Järva-Jaani vapiks on roheline vapikilp, millel on kuldne koolikell ja saatena kaks kuldset viljapead.
Põhjendus.
Vapi keskne kujund on kollane koolikell, mis meenutab tõsiasja, et siinmail on kooliharidusest lugu peetud juba üle kolmesaja aasta. Teadaolevalt oli 17. sajandil Järva-Jaani talulaste seas vaimuvalguse jagamisel juhitavalt tegev eesti kultuuriloos kroonikakirjutajana tuntud pastor Christian Kelch. Pühalik kellahelin kirikutornist on aga traditsiooniliselt saatnud, nagu kõikjal Eestimaal, ka siinse valla inimesi nende eluteel. Viljapead sümboliseerivad Järva-Jaani valda kui üht Eesti arenenumat põllumajanduspiirkonda. Lipu roheline värvus on looduse, nooruse ja lootuse sümbol.
Välislingid.
Vapp


Bolsena järv.
Bolsena järv on kraatrijärv Kesk-Itaalias, Lazio maakonnas.
Järv tekkis 370 000 aastat tagasi vulkaani kraatri kokkulangemise tagajärjel.
Järve idakaldal asub Bolsena linn.
Bolsena järve pindala on 113,5 km² ja see asub 305 m kõrgusel. Suurim sügavus on 151 m. Suurim saar on Bisentina (17 ha).
Järvest voolab välja Marta jõgi.


Luukererannik.
Luukererannik on piirkond Namiibia loodeosas, Atlandi ookeani rannikul, osa Namibi kõrbest. Külm Benguela hoovus põhjustab seal suurel osal aastast tihedat udu.
Suure osa alast hõlmab Luukereranniku rahvuspark (inglise "Skeleton Coast Park").


17 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr 30. aastad eKr 20. aastad eKr - 10. aastad eKr - 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad
22 eKr 21 eKr 20 eKr 19 eKr 18 eKr - 17 eKr - 16 eKr 15 eKr 14 eKr 13 eKr 12 eKr


16 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr 30. aastad eKr 20. aastad eKr - 10. aastad eKr - 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad
21 eKr 20 eKr 19 eKr 18 eKr 17 eKr - 16 eKr - 15 eKr 14 eKr 13 eKr 12 eKr 11 eKr


15 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr 30. aastad eKr 20. aastad eKr - 10. aastad eKr - 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad
20 eKr 19 eKr 18 eKr 17 eKr 16 eKr - 15 eKr - 14 eKr 13 eKr 12 eKr 11 eKr 10 eKr


14 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr 30. aastad eKr 20. aastad eKr - 10. aastad eKr - 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad
19 eKr 18 eKr 17 eKr 16 eKr 15 eKr - 14 eKr - 13 eKr 12 eKr 11 eKr 10 eKr 9 eKr


13 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr 30. aastad eKr 20. aastad eKr - 10. aastad eKr - 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad
18 eKr 17 eKr 16 eKr 15 eKr 14 eKr - 13 eKr - 12 eKr 11 eKr 10 eKr 9 eKr 8 eKr


12 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr 30. aastad eKr 20. aastad eKr - 10. aastad eKr - 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad
17 eKr 16 eKr 15 eKr 14 eKr 13 eKr - 12 eKr - 11 eKr 10 eKr 9 eKr 8 eKr 7 eKr


11 eKr.
Sajandid: 2. sajand eKr - 1. sajand eKr - 1. sajand
Kümnendid: 60. aastad eKr 50. aastad eKr 40. aastad eKr 30. aastad eKr 20. aastad eKr - 10. aastad eKr - 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad
16 eKr 15 eKr 14 eKr 13 eKr 12 eKr - 11 eKr - 10 eKr 9 eKr 8 eKr 7 eKr 6 eKr


Rõude.
Rõude on küla Lääne maakonnas Martna vallas.
Rõude asub Haapsalu-Laiküla maantee (tuntud ka kui Lihula maantee) ääres Kasari jõe põhjakaldal.
Piirneb Kurevere, Männiku, Soo-otsa, Allikotsa, Kelu ja Kloostri küladega.


Õlatu.
Õlatu on küla Valga maakonnas Õru vallas.


Õruste.
Õruste on küla Valga maakonnas Õru vallas.


Mustumetsa.
Mustumetsa on küla Valga maakonnas Õru vallas.


Priipalu.
Priipalu on küla Valga maakonnas Õru vallas.
Priipalus asub Priipalu Apostliku Õigeusu Kirik.
Priipalus on sündinud maalikunstnik Kristjan Teder.


Lota.
Lota on küla Valga maakonnas Õru vallas. Asub Keeni raudteejaama lähedal.


Kirbla.
Kirbla on küla Lääne maakonnas Lihula vallas.
Küla asub Risti-Virtsu maantee ääres Kasari silla lähedal. Kirbla põhjapiiriks ongi Kasari jõgi.
Kirbla piirneb Lautna, Hälvati, Allikotsa, Keskküla, Kasari ja Seira külaga. Samuti puutub piir ühes punktis kokku Laikülaga.
Vaatamisväärsusteks on Kirbla astang ja Kirbla kirik.
Ajalooliselt asus küla Kirbla kihelkonnas.
1931–1968 asus Rapla–Virtsu raudtee ääres Kirbla raudteejaam, jaamahoone hävitati 1980. aastatel.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli külas 300 elanikku.
Kirbla territooriumile jääb Kasari Põhikool.
Kirblas asub ka kunagise kuulsa riigimehe Jüri Uluotsa haud. Sinna ta maeti Rootsist ümber augustis 2008.


Lennuk (Triik).
"Lennuk" on Nikolai Triigi maal aastast 1910.
Juugendstiilis sümbolismimõjulisel rahvusromantilisel maalil on kujutatud Kalevipoja laeva Lennuk.
Triik kasutas selle maalimisel temperat, pastelli, pliiatsit, hõbe- ja pronksvärvi. Kasutatud on intensiivseid punaseid ja violetseid toone.
Teose mõõtmed on 73,8×137,0 cm ning ta on teostatud kolmikmaalina.
Tunda on Nikolai Roerichi ning Akseli Gallen-Kallela mõju.
Maal oli mõeldud kavandina suurele seinamaalingule. Nüüd on Tartu Kunstikooli õpilased teostanud selle Tartu hotell Pallase numbritoas 401.
Nikolai Triigi maal "Lennuk" on Kumu Kunstimuuseumi püsiekspositsioonis.
Augustis 2006 koguti maali restaureerimiseks üle 212 000 krooni. Teose restaureerimine läks maksma 74 000 krooni, ülejäänud summa suunati teiste kunstiprojektide toetuseks. Restaureeritud maali esitleti 18. novembril 2008 KUMU-s.
Maali kasutati Eesti Ühispanga deebetkaardi (VISA Electron) kujunduses, mis tuli käibele oktoobris 2000. Oktoobris 2000 näitas Ühispank seda maali ka oma näitusel pangakaartide kujunduse aluseks olnud teostest.


Killinge.
Killinge on küla Valga maakonnas Õru vallas. Asub Tartu-Valga maantee ääres.


Uniküla (Õru).
Uniküla on küla Valga maakonnas Õru vallas.
Unikülas on sündinud Friedrich Kuhlbars.


Uniküla.
Vaata ka.
Uniküla soo


Õru.
Õru on alevik Valga maakonnas, Õru valla keskus.
Õrus on lasteaed-algkool, raamatukogu ja postkontor.


Õunsaare poolsaar.
Õunsaare poolsaar asub Saare maakonnas Valjala vallas Laidevahe looduskaitsealal Siiksaare ja Väljaküla vahel.


Zaporižžja.
Zaporižžja (varem eesti keeles venepäraselt "Zaporožje") on linn Ukrainas, Zaporižžja oblasti keskus. Asub Dnepri (Dnipro) jõe ääres.
Ajalugu.
Asula rajati 1770. aastal, linnaõigused sai 1806. aastal. 1921. aastani oli linna nimi Oleksandrivsk (Aleksandrovsk). 1932. aastal valmis hüdroelektrijaam (DniproGES), mis oli tollal Euroopa suurim.
2010. aasta mais avati linnas Stalini büst. Sama aasta 31. detsembril lasti monument õhku ning see purunes täielikult.
Rahvastik.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Zaporižžja elanikest ukrainlasi 70,28 %, venelasi 25,39 %, valgevenelasi 0,67 %, bulgaarlasi 0,44 % ja juute 0,42 %.
Transport.
Zaporižžja on maanteede ja raudteede sõlmpunkt ning sadam Dnepri jõel. Linnas on bussi- ja trammiliinid.
Majandus.
Zaporižžja on rasketööstuse keskus, seal on hüdro- ja tuumaelektrijaam. Zaporižžja autotehases toodetakse lisaks ZAZi (Zaporožets) mudelitele ka Daewoo Lanost, Lada Samarat, Opel Astrat ja mõnda Dacia ja Mercedes-Benzi mudelit.
Zaporižžja jaguneb halduslikult 7 linnarajooniks. Linna peatänav on 10,8 km pikkune Lenini prospekt.


Turja laid.
Turja laid on poolsaar Saare maakonnas Valjala vallas Turja külas.


Siiksaare nina.
Siiksaare nina on poolsaar Saare maakonnas Valjala vallas Siiksaare külas.


Zaporižžja tuumaelektrijaam.
Zaporižžja tuumaelektrijaam on Ukraina ja kogu Euroopa suurim tuumaelektrijaam.
Asub Zaporižžja linna lähedal Kahhovka veehoidla ääres.
Jaamas on 6 surveveereaktorit, millest igaühe võimsus on 950 MW, mis annavad koguvõimsuseks 5700 MW. Esimesed viis reaktorit pandi tööle 1985–1989, kuues reaktor hakkas tööle 1995. aastal. Jaam toodab umbes poole Ukraina tuumaenergiast ja üle viiendiku kogu Ukrainas toodetavast elektrienergiast.


Shekhar Mehta.
Shekhar Mehta (20. juuni 1945 Kampala – 12. aprill 2006 London) oli Ugandas sündinud India juurtega Kenya rallisõitja. Oma võistluskarjääri jooksul võitis ta 5 maailmameistrivõistluste rallit, parimaks saavutuseks hooaja kokkuvõttes jäi 1981. aastal saavutatud 5. koht.
Aastal 1973 põgenes ta Idi Amini režiimi eest Ugandast Kenyasse ning sellel samal aastal sõitis ta ka oma esimesel maailmameistrivõistluste etapil. Ta karjäär rallisõitjana jõudis lõpule, kui ta tegi 1987. aasta Vaaraode rallil avarii, millest ta napilt eluga välja tuli.
Mehta, Shekhar
Mehta, Shekhar
Mehta, Shekhar


Purmesäär (Kungla).
Purmesäär (ametlikult Purme säär) on poolsaar Saare maakonnas Valjala vallas Kungla külas.
Seal asub Purme abaja.


Purmesäär (Pöide).
"See artikkel on poolsaarest Pöide vallas, samanimelise poolsaare kohta Valjala vallas vaata artiklit Purmesäär
Purmesäär on poolsaar Saare maakonnas Pöide vallas Kakuna küla lähistel.


Margot Wallström.
Margot Wallström (sündinud 28. septembril 1954) on Rootsi ja Euroopa Liidu poliitik. Kuulub Rootsi Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse.
Aastatel 1994–1996 oli ta Rootsi kultuuriminister ja 1996-1998 sotsiaalminister.
Aastatel 1999–2004 oli ta Euroopa Komisjoni volinik keskkonnaküsimuste alal.
Alates 2004. aastast on ta Euroopa Komisjoni institutsioonidevaheliste suhete ja
Isiklikku.
Margot Wallström on abielus, tal on poeg ja tütar.


Tuudi.
Tuudi on küla Lääne maakonnas Lihula vallas.
Külast lõunas asub Tuudi raba. Piki küla idapiiri voolab Tuudi jõgi.
Elanike arv oli 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 309.
Külas asub Tuudi algkool.
Küla läbib Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee, mille kiirust piiratakse Tuudi piires 70 km/h. Samas asuvad ka mõlemal pool teed puust ootekodadega bussipeatused.
Tuudilt saavad alguse Matsalu lahe lõunakaldale viiv Tuudi–Saastna tee ja Tuhu soo poole viiv Tuudi–Risti tee.
1931–1968 asus Rapla–Virtsu raudtee ääres Tuudi raudteejaam; jaamahoone on säilinud.
Augustis 1941 toimus Tuudi lahing, kus Natsi-Saksamaa väed sundisid Punaarmee taganema.
8. septembril 2000 toimus küla piires Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee 49. kilomeetril liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai kahelt bussilt löögi purjus jalgrattur, kes suri kohapeal.


San Francesco d'Assisi kirik.
San Francesco d'Assisi on kirik Assisi linnas Itaalias. San Francesco on frantsiskaani ordu emakirik. Kuulub alates 2000. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Frantsiskaanlaste kloostri (Sacro Convento) ning ülemise ja alumise kiriku ("Basilica inferiore e superiore") ehitamisega alustati 1228. aastal kohe peale Franciscuse kanoniseerimist.
Nurgakivi pani 1228. aasta 17. juulil paavst Gregorius IX; ehituse kavandajaks oli Franciscuse jünger vend Elia Bombardone. Alumine basiilika lõpetati 1230. aastal ja 23. mail toodi ajutusest puhkekohast kiriku krüpti ka Püha Franciscuse surnukeha.


Enrico (Parma hertsog).
Enrico (13. juuni 1873 Warteggi loss – 10. mai 1939 Pianore) oli nominaalne Parma hertsog ja Parma hertsogliku perekonna pea 16. novembrist 1907 kuni surmani.
Enrico vanemad olid Itaalia ühinemisliikumise tagajärjel 1859 kukutatud Parma hertsog Roberto I ja Roberto esimene abikaasa, hertsoginna Maria Antonia. Kuna Enrico oli vaimselt alaarenenud, nagu enamus tema vendi ja õdesid, oli ta kogu elu oma venna, Eliase eestkoste all.


Giuseppe (Parma hertsog).
Giuseppe (30. juuni 1875 Biarritz – 7. jaanuar 1950 Pianore) oli nominaalne Parma hertsog ja Parma hertsogliku perekonna pea 10. maist 1939 kuni surmani.
Giuseppe päris Parma hertsogi tiitli oma vanemalt vennalt Enricolt. Olles samal määral vaimselt alaarenenud, oli ka tema oma venna Eliase eestkoste all.


Elias (Parma hertsog).
Elias (23. juuli 1880 Biarritz – 27. juuni 1959 Friedberg) oli nominaalne Parma hertsog ja Parma hertsogliku perekonna pea 7. jaanuarist 1950 kuni surmani.
Parma hertsogi Roberto I ja Portugali infanta Maria Antonia ainsa vaimselt terve ja täiskasvanuks elanud pojana oli Elias oma vendade Enrico ja Giuseppe eestkostja ja sellisena Parma hertsogliku perekonna tegelik pea alates isa surmast 16. novembril 1907.
Elias abiellus 25. mail 1903 Austria ertshertsoginna Maria Annaga ja neil oli kolm poega ja viis tütart.


Balti kubermangud.
Balti kubermangud ehk Balti provintsid (vene keeles "Прибалтийский край" või "Остзейский край") olid 18.–20. sajandil kuni Venemaa keisririigi lagunemiseni 1917. aastal Venemaa provintsid: Eestimaa kubermang, Liivimaa kubermang ja Kuramaa kubermang (vahel Liivimaast eraldi ka Saaremaa) ehk ligikaudu praeguse Eesti ja Läti alad, ilma Latgaleta, mis kuulus Vitebski kubermangu.
Mõningates allikates on Läänemereäärseks provintsiks nimetatud koos eelnimetatutega 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi alguseni, Vana-Soomet ehk hilisemat Soome Viiburi kubermangu territooriumi.
Ajalugu.
Esialgu sattus 1721. aastal Venemaa Keisririigi võimu alla ainult Eesti ja Läti põhjaosa (Riia linn ja Vidzeme). Ülejäänud tänapäeva Läti ala jagunes ümberkaudsete riikide vahel: Latgale kuulus Poola ehk Rzeczpospolita koosseisu, Kurzeme Rzeczpospolita vasalliriigile - Kuramaa hertsogiriigile, Piltene Taanile ja Grobinski oblast (tänapäeva Liepaja) kuulus Preisimaa hertsogkonnale.
1772. aastal liideti pärast Esimest Poola jagamist Venemaa Keisririigiga Latgale ning kolmandal Poola jagamisel 1795 Kuramaa hertsogiriik ja Piltene piirkond.
Kubermangude iseloomustus.
Kubermangude suurimad linnad oli Riia, milles 256 000 elanikku, Tallinn ja Liepāja, mille mõlemas 65 000 elanikku, edasi Jelgava (35 000) ja Tartu (42 000 elanikku). Kokku oli kolmes kubermangus linnaelanikke 600 000.
Balti kubermangude Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneride loendit vaata Liivimaa kuberneride loendi all.
Need olid Venemaa Keisririigi alad, kus kehtis nn Balti erikord, mis määras baltisakslastest aadlike, saksa keele ja luteri usu juhtpositsiooni, tehes need alad ülejäänud Venemaa aladest väga erinevaks. Erinevuse aluseks oli ajaloolise järjepidevuse alusel välja kujunenud kohalik omavalitsus. Kohalikust kõrgklassist (baltisaksa aadlikest ja aadlimatrikklisse kantud isikutest) koosnevad Eestimaa ja Liivimaa rüütelkond valisid esinduskogul Maapäeval, mis toimus kolme aasta tagant, rüütelkonna esimehe ehk maamarssali.
Maapäevade vaheajal juhendas esinduskogu maamarssal koos valitud aadlikomiteega (Eestimaal) talle alluva aadlikantseleiga ja aadlikonvendiga seda juhatava (vahetuva) maahärraga (Liivimaal), kelle ülesandeks oli esindada asekubernerina rüütelkonna huve keskvõimu juures. Nende täitevorganite otsused kinnitati Maapäeval ning kubermangudes reaalset võimu omavad mõisnikud ja aadlikud võtsid need täitmiseks. Autonioomia oli nii ulatuslik, et vastuvõetud otsuseid ei vajanud keisri poolt määratud kubermangude kuberneride kinnitamist ja heakskiitu.
Erinevused Venemaa sisekubermangudest.
Eesti- ja Liivimaa kubermangu vallutamisel Põhjasõja käigus alistusid Eestimaa ja Liivimaa rüütelkond ning keiser Peeter I kinnitas nende eriõigused nendes kubermangudes (30. septembril 1710 Liivimaal ja 1. märtsil 1712 Eestimaal). Eriõigused kandsid üldnimetust Balti erikord. Erikorra alusel oli kubermangude aadlikogunemistel suur autonoomsus elukorralduse määramisel. Keisrivõimu esindas kuberner. Liivi- ja Eestimaa ning osa Soome alade haldamiseks loodi Peterburis keisri õukonna juures Liivimaa, Eestimaa (ja Soome) asjade kontor ("камер-контор лифляндских, эстляндских (и финляндских) дел"), mille juhiks oli tingimata baltisaksa päritolu isik. Samuti allutati 1718 need kubermangud kohtualluvust ja regulatsioone koordineerivale Liivimaa, Eestimaa (ja Soome) asjade erilisele justiitskolleegiumile ("особой юстиц-коллегии лифляндских, эстляндских (и финляндских) дел"). Need kolleegiumid ühendati 1738 omavahel, kuid 1740 lahutati nad uuesti ja justiitskolleegium allutati Valitsevale Senatile.
Säilisid Rootsi valitsemisajal välja kujunenud halduspiirid, aga hiljem liideti Tartu maakond Ingerimaa kubermanguga, mis nimetati Peterburi kubermanguks.
Veel üks eripära oli kahe paralleelse asjajamisdepartemangu olemasolu, kus ühes toimus venekeelne ja teises saksakeelne haldustegevus.


Roberto I.
Roberto I (9. juuli 1848 Firenze – 16. november 1907 Pianore) oli Parma hertsog alates 27. märtsist 1854 kuni 9. juunini 1859.


Roberto II.
Roberto II (7. august 1909 Weilburg – 25. november 1974 Viin) oli nominaalne Parma hertsog ja Parma hertsogliku perekonna pea alates 27. juunist 1959 kuni surmani.


Francisco Saverio.
Francisco Saverio (25. mai 1889 Camaiore – 7. mai 1977 Zizerz) oli nominaalne Parma hertsog ja Parma hertsogliku perekonna pea alates 25. novembrist 1974 ja Hispaania karlistlik trooninõudleja ("Javier I") 1952. aastast kuni surmani.
Saverio, francisco
Saverio, francisco


Georg Donatus.
Georg Donatus (8. november 1906 Darmstadt – 16. november 1937 Ostende) oli Hesseni suurhertsogiriigi troonipärija (pärussuurhertsog, saksa keeles "Erbgroßherzog") sünnist kuni 9. novembrini 1918 ja Hesseni suurhertsogliku perekonna pea kuu aega 9. oktoobrist 1937 kuni surmani.
Ta hukkus lennuõnnetusel koos peaaegu kogu oma perekonnaga.
Kirjandus.
Donatus, Georg


Kallaste lipp.
Kallaste lipp on Tartu maakonnas asuva Eesti linna Kallaste lipp.
Lipp on kinnitatud Riigikantselei sümboolika osakonnas 26. juunil 1998.
Lipu kirjeldus.
Kallaste linna lipp on neljast ühelaiusest horisontaalsest värvilaiust koosnev ristkülikukujuline kangas. Värvilaiud ülalt alla on sinine, kollane, sinine, kollane.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm ning laiuse ja pikkuse suhe 7:11.


Andris Piebalgs.
Andris Piebalgs (sündis 17. septembril 1957 Valmieras) on Läti poliitik ja diplomaat, alates 2010. aastast Euroopa Komisjoni arenguvolinik, 2004–2010 oli ta energeetikavolinik.
Piebalgs lõpetas Läti Ülikooli füüsika erialal. Enne poliitikasse siirdumist töötas ta õpetaja ja koolidirektorina Valmiera 1. keskkoolis (kuni 1990) ja haridusministeeriumi osakonnajuhatajana.
Alates 1979 oli Piebalgs NLKP liige. Hiljem oli ta liberaal-konservatiivse erakonna Läti Tee üks asutajatest 1993. aastal. Euroopa tasandil on ta seotud Euroopa Rahvaparteiga.
Ajal, mil Piebalgs oli suursaadik Eestis, määrati kindlaks Läti ja Eesti vaheline merepiir.
Energiavolinikuna väljendas Piebalgs kahetsust selle üle, et Euroopa Liidus ei ole veel "mänguruumi" konkurentsiks energiat ja maagaasi tootvate ettevõtete vahel. Piebalgs peab väga tähtsaks üleüldise energiakulu vähendamist, sealhulgas hoonete energiatõhususe parandamist, vesinikkütuse kasutamise pikaajalist propageerimist, taastuvenergia konkurentsivõime parandamist majanduslike vahendite abil ning tuumaenergeetika ja ITER-projekti arendamist. Tuumaenergeetika toetamises osas on ta ettevaatlik ja on öelnud, et pooldab tuumaohutuse üleliidulist reguleerivat raamistikku, et muuta seda tööstusharu läbinähtavamaks ja üldsusele vastuvõetavamaks. Ta on ka öelnud, et Euratomi nõuete range rakendamine on enesestmõistetav.
Ametisse kinnitamisel sai Piebalgs väga tugeva toetuse. Sealhulgas toetasid teda rohelised, kes tema eelkäija László Kovácsi ametiaega nimetasid Euroopa Parlamendi solvamiseks.
Isiklikku.
Andris Piebalgs on abielus, tal on kolm last.
Ta oskab lisaks läti keelele inglise, saksa, prantsuse ja vene keelt ning vähesel määral eesti keelt.


Activision.
Activision on USA videomängude arendaja ja tootja.
Ettevõte asutati aastal 1979. 1988. aastal võeti nimeks Mediacenic, aastal 1992 muudeti see tagasi Activisioniks.


Võisiku.
Võisiku on küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas. Asub Põltsamaa linnast 5 km edelas, Põltsamaa - Viljandi maantee ääres.
Loodus.
Võisikul paikneb paisjärv. Läbi järve voolab Riivli oja. Külas on looduskaitsealune Võisiku park(15,0 ha). Edelas ja lõunas piirab küla Soosaare raba, mida kutustakse ka Kõpusooks.
Ajalugu.
Võisikut on mainitud esmakordselt 1558. aastal. Kirjalikes allikates on kohta tähistatud nimetusega Weseke.
1720. a. kinkis tsaar Peeter I Võisiku Hamburgist pärit Heinrich von Fickile. See andis olulise tõuke Põltsamaa-Võisiku ümbruse arengule. Võisiku mõisast sai ümbruse rikkaim mõis. Mõisal olid omad karjamõis, piiritusetehas, vesiveskid, meierei, villavabrik, kõrtsid ning lubja-ja tõrvaaugud. Hiljem lisandus klaasivabrik Meleskis. Von Fickidelt liikus mõis päranduse teel Bockidele. 1837. aastal pärisid mõisa Zoege von Manteuffelid ja 1870. aastal Mühlenid.
Härrastemaja põhiosa pärineb Berend Johann von Bocki ajast 18. sajandi keskelt. Hiljem on seda olulisel määral laiendatud. 1925. aastast paikneb hoones hooldekodu.
1940/41 sügis-talve mäletatakse Võisiku ja Kundrussaare külas vennatapu ajana. Selle
ohvrid puhkavad Riivli ühishauas. 1948. aasta 24. oktoobril asutati Võisikule kolhoos "Kungla", mis muudeti 1976. aastal sovhoosiks.
1977. aastal liideti Võisikuga Kundrussaare küla.
Majandusolud.
Võisiku mõisahoones asub Võisiku hooldekodu, kus on ligi 400 hooldealust. Hooldekodu annab tööd umbes 170 töötajale, millega hooldekodu on üks suurimaid tööandjaid Jõgeva maakonnas. Võisiku küla elanikke töötab hooldekodus umbes 40 ümber.
Kohalikku seltsielu edendab Võisiku-Kundrussaare Külaselts EWA.
Huvitavad faktid.
Võisiku mõisa Bockide perekonnakalmistu piirdemüür


Põhjamaade Nõukogu.
Põhjamaade Nõukogu (taani ja norra keeles "Nordisk Råd", soome keeles "Pohjoismaiden neuvosto", islandi keeles "Norðurlandaráð", rootsi keeles "Nordiska rådet") on Põhjamaade parlamentide koostööorgan. Valitsuste koostööorgani Põhjamaade Ministrite Nõukogu kõrval on ta Põhjamaade ametliku koostöö üks põhiorganitest.
Selle liikmesmaad on riigid Island, Norra, Rootsi, Soome ja Taani ning autonoomsed territooriumid Fääri saared (Taani), Gröönimaa (Taani) ja Ahvenamaa (Soome). Nende maade kogupindala on umbes 3 493 000 km² (ilma Gröönimaata 1 318 412 km²), summaarne elanike arv 25 016 546 ning rahvastiku tihedus 7,2 in/km² (ilma Gröönimaata 18,9 in/km²).
Põhjamaade Nõukogu eesmärk on hoida ja arendada Põhjamaade koostööd justiits-, kultuuri-, transpordi-, keskkonna, sotsiaal- ja majandusvallas. Koostöö raamid on määratletud Helsingi lepinguga.
Nõukogu koosneb parlamentide delegaatidest, kes valitakse igal aastal uuesti.
Valitsused on Põhjamaade Nõukogu ees aruandekohuslikud.
Põhjamaade Nõukogu peakorter on Kopenhaagenis. Selle peasekretär ehk presiidiumi sekretariaadi direktor on alates 2007. aastast Jan-Erik Enestam (Soome) ja president on 2012. aastal Kimmo Sari (Soome). Töökeeled on taani, norra ja rootsi keel.
Liikmesmaad ja liikmed.
Igal riigil peale Islandi on Põhjamaade Nõukogus kokku (koos autonoomsete territooriumidega) 20 kohta, Islandil on 7 kohta. Kokku on Põhjamaade Nõukogus on 87 liiget, kelle valivad liikmesriikide ja autonoomsete territooriumide parlamendid.
Autonoomsed territooriumid said 2007. aasta Ahvenamaa dokumendiga Põhjamaade Nõukogus suuremad õigused.
Ülesanded ja pädevus.
Põhjamaade Nõukogu ülesanne on koordineerida liikmesmaade vahelisi suhteid ja töötada välja mittesiduvaid soovitusi.
Põhjamaade Nõukogu teeb algatusi ja annab nõu Põhjamaade ametlikku koostööd puudutavates küsimustes. Nõukogu otsused ei ole liikmesmaadele siduvad ning need jõustuvad liikmesriikide seaduste kaudu, mille annavad liikmesriikide parlamendid.
Põhjamaade Nõukogu istungid.
Igal aastal toimub Põhjamaade Nõukogu täiskogu istung aktuaalsel teemal. Täiskogu on Nõukogu kõrgeim otsustuskogu. Peale 87 Nõukogu liikme kuulub täiskogusse hääleõiguseta liikmena üks esindaja iga liikmesriigi valitsusest. Istungi korraldajamaad roteeruvad.
Fraktsioonid.
Fraktsiooni moodustamiseks on tarvis vähemalt viis liiget vähemalt kolmelt maalt.
Osa Põhjamaade Nõukogu liikmeid (Taani Rahvapartei ja Norra Progressipartei esindajad) ei kuulu ühessegi fraktsiooni.
Juhtimine ja eelarve.
Põhjamaade Nõukogu juhib presiidium, kuhu kuulub 12 lihtliiget ning president, kelle valib täiskogu üheks aastaks. Presidentuur roteerub viie liikmesriigi vahel.
Põhjamaade Nõukogu sekretariaat asub Kopenhaagenis samas hoones Põhjamaade Ministrite Nõukogu sekretariaadiga. Peale selle töötab iga liikmesriigi parlamendis Põhjamaade Nõukogu rahvuslik sekretariaat, mis on kontaktis selle riigi delegatsiooniga Põhjamaade Nõukogus.
Põhjamaade Nõukogu finantseerivad liikmesriikide parlamendid. Aastal 2005 oli eelarve umbes 30 miljonit Taani krooni.
Töökeeled.
Põhjamaade Nõukogu ametlikud töökeeled on algusest peale olnud taani keel, rootsi keel ja norra keel, sest need keeled on vastastikku hõlpsasti arusaadavad ning kõigis Põhjamaades mõni nendest on või on olnud üks ametikeeltest (taani keel on Islandi koolides ka kohustuslik õppeaine).
Soome keelt ja islandi keelt ei ole töökeelena heaks kiidetud, sest see tekitaks keelebarjääri, mis sunniks kasutama inglise keelt, mis rikuks organisatsiooni Põhjamaa iseloomu. Siiski on mingil määral on hakatud kasutama ka soome keelt ja islandi keelt ning töökeelena on faktiliselt kasutusele tulnud ka inglise keel.
Ainsa Põhjamaade enamuskeel, mida üldse töökeelena ei kasutata, on fääri keel.
Põhjamaade Nõukogu auhinnad.
Iga auhinna suurus on 350 000 Taani krooni. Need määratakse igal aastal ning antakse üle Põhjamaade Nõukogu istungi või temaatilise konverentsi ajal.
Aastatel 2007–2010 anti välja ka Põhjamaade Nõukogu bioenergiaauhinda.
Eellugu.
Põhjamaade koostöö ideel on pikk traditsioon. Aastatel 1397–1523 ühendas Taanit, Norrat ja Rootsit (sealhulgas Soomet) Kalmari unioon, mis jättis igale maale suhtelise iseseisvuse. Põhjamaade ühtsuse idee levis alates 19. sajandi algusest. 1920ndatel rajati seda propageeriv valitsusväline organisatsioon Põhjala Ühing. 1920ndatel ja 1930ndatel algasid Põhjamaade riikide vahel ka ametlikud kontaktid koostöö edendamiseks.
Pärast Teist maailmasõda kaaluti sõjalise bloki Põhjamaade kaitseliidu loomist. See liit oleks koordineerinud oma välis- ja kaitsepoliitikat, jäänud võimaliku kolmandate riikide konflikti korral neutraalseks ning jäänud NATO-st kõrvale. USA oli huvitatud baasidest Põhjamaades ega pidanud neid riike võimeliseks end kaitsma, mistõttu ta kuulutas, et ei taga Põhjamaadele sõjalist kaitset, kui need NATO-st kõrvale jäävad. Taani, Norra ja Island ühinesid NATO-ga ning Skandinaavia kaitseliidust ei saanud asja.
Nurjusid ka mõned muud Põhjamaade koostööplaanid, sealhulgas tolliliidu loomine.
Põhjamaade Nõukogu asutamine.
Aastal 1946 kohtusid Taani, Norra ja Rootsi justiitsministrid ning leppisid kokku luua tulevikus organ, millel oleks seadusandlikud volitused kõigi kolme riigi jaoks.
Taani peaminister Hans Hedtoft pani 1951 ette luua parlamentidevaheline konsultatiivorgan. Aastal 1952 leppisidki Taani, Island, Norra ja Rootsi selles kokku. Organile pandi nimeks Põhjamaade Nõukogu. Organ tuli kokku 12. veebruaril 1953. Nõukogu esimene istung peeti Taani parlamendi hoones 13. veebruaril 1953; organi presidendiks valiti Hans Hedtoft.
Liikmelisuse areng.
Pärast Soome ja Nõukogude Liidu suhete paranemist Jossif Stalini surma järel võeti 1955 vastu Soome, mis liitus organi tööga 27. jaanuaril 1956.
Aastal 1970 lubati Põhjamaade Nõukogus osaleda Fääri saarte ja Ahvenamaa esindajatel vastavalt Taani ja Norra delegatsiooni koosseisus.
Aastal 1984 lubati Taani delegatsioonis osaleda Gröönimaa esindajatel.
Saamide poliitilised struktuurid on ammu taotlenud ametlikku esindatust Põhjamaade Nõukogu struktuurides, nad osalevad faktiliselt üha rohkem nende huve puudutavates tegevustes.
Fääri saared on avaldanud soovi saada Nõukogu täisliikmeks.
Eesti, Läti ja Leedu on avaldanud soovi saada Põhjamaade Nõukogu liikmesriikideks, kuid see taotlus on tagasi lükatud.
Integratsioonimeetmed ja ühisasutused.
2. juulil 1954 loodi Põhjamaade ühine tööturg ning 1958 loodi 1952. aastast eksisteerinud passivaba reisimise ala edasi arendades Põhjamaade passiliit. Need meetmed aitasid tagada Põhjamaade kodanike vaba liikumist Põhjamaade piires. Aastal 1955 jõustus Põhjamaade sotsiaalkindlustuse konventsioon. Kavandati ka ühisturgu, kuid sellest loobuti 1959, sest Taani, Norra ja Rootsi olid liitumas EFTA-ga. Soome sai 1961 EFTA assotsieerunud liikmeks ning Taani ja Norra taotlesid Euroopa Majandusühendusse vastuvõtmist.
Lähenemine Euroopa Majandusühendusele ajendas Taani, Soome, Islandi, Norra ja Rootsi vahelise koostöö lepingu ehk Helsingi lepingu sõlmimise; see jõustus 24. märtsil 1962. Lepinguga fikseeriti Põhjamaade Nõukogu õiguslikud protseduurid ja volitused. Koostöö kohta konkreetsetes valdkondades kirjutati alla mitmele lisalepingule, sealhulgas Põhjamaade kultuurivahetuse lepingule.
Järgnevatel aastatel rajati Põhjamaade Tervishoiukool, Põhjamaade Kultuurifond ja Põhjala Maja Reykjavíkis.
Taani peaminister Hilmar Baunsgaard tegi 1968 ettepaneku täielikuks majanduskoostööks Euroopa Majandusühenduse eeskujul (Nordek). Selle peakorteriks pidi saama Malmö. Aastal 1970 lepiti selles kokku, kuid Soome ei ratifitseerinud lepingut, väites, et sidemete tõttu Nõukogude Liiduga ei saa ta sõlmida tihedaid majandussidemeid potentsiaalsete Euroopa Majandusühenduse liikmetega (Taani ja Norra). Nõukogude Liit oleks võinud pidada Soome liitumist Nordekiga võimalikuks ohuks Soome erapooletusele, mille eest Nõukogude Liit tasus kliiringkaubandusega. Ilma Soome osaluseta ei olnud mõtet Nordekit luua, ning Taani ja Norra taotlesid Euroopa Majandusühenduse liikmeks saamist.
Aastal 1971 loodi Põhjamaade koostööd valitsuste tasandil toetav Põhjamaade Ministrite Nõukogu, millel on Kopenhaagenis Põhjamaade Nõukogu sekretariaadiga samas hoones asuv sekretariaat.
Aastal 1972 loobus Norra rahvahääletusel Euroopa Majandusühenduse liikmelisusest. Taani aga sai 1973 Euroopa Majandusühenduse liikmeks. Aastal 1973 sõlmis Soome Euroopa Majandusühendusega vabakaubanduslepingu, millega 1977. aastast tollid praktiliselt kaotati, kuigi mõne kauba suhtes jäid üleminekuperioodid, mis ulatusid maksimaalselt 1985. aastani. Rootsi jättis oma neutraalsuspoliitika tõttu Euroopa Majandusühendusse astumata. Gröönimaa lahkus hiljem Euroopa Majandusühendusest ning on püüdnud aktiivsemalt osaleda Arktika koostöös.
1970ndatel rajas Põhjamaade Nõukogu Põhjamaade Tööstusfondi, Nordtesti ja Põhjamaade Investeerimispanga. Nõukogu tegevusvaldkondade hulka lisandus keskkonnakaitse. Läänemere ning Atlandi ookeani põhjaosa puhastamiseks rajati ühine energiavõrk. Aastal 1983 rajati Põhjamaade Teaduspoliitika Nõukogu. Samal aastal eraldas Põhjamaade Nõukogu 8 miljonit Rootsi krooni Põhjamaade ühise teleskoobi Nordic Optical Telescope rajamise projektile.
Rootsi ja Soome ühinesid 1995 Euroopa Liiduga. Vahepeal oli Euroopa Liidu liikmelisust taotlenud ka Norra, kuid rahvahääletus oli selle kava tagasi lükanud. Norra ja Island ühinesid siiski Euroopa Majanduspiirkonnaga, mis integreeris nad majanduslikult Euroopa Liiduga. Põhjamaade passiliidust sai 1996 Schengeni viisaruumi osa.
Sundi sild Rootsi ja Taani vahel tõi kaasa palju reisimist üle piiri. See ajendas edasisi pingutusi tõkete vähendamiseks. Ent Põhjamaade Nõukogu algsed ülesanded võtsid suures osas enda peale Euroopa Liit ja Euroopa Majanduspiirkond. Alates 2009. aastast taotleb ka Island Euroopa Liidu liikmesust.
Põhjamaad on sõlminud kümneid koostöölepinguid eri valdkondades. Viimastel aastatel on keskendutud eriti Põhjamaade kodanike igapäevaelu puudutavate nn piiritõkete kaotamisele.
Väliskoostöö.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991 hakkas Põhjamaade Nõukogu tegema rohkem koostööd Balti riikidega ja uute Läänemere organisatsioonidega.
Põhjamaade Nõukogu hakkas tegema rohkem koostööd Arktika, Baltimaade, Euroopa ja Kanada suunal.
Põhjamaade Nõukogu presidendid.
Põhjamaade Nõukogu presidentuur roteerub liikmesriikide vahel. Presidendi ametiaeg on kalendriaasta.
Võimalik tulevik.
Mõned ootavad, et Põhjamaade Nõukogu edendaks Põhjamaade koostööd praegusest palju kaugemale. Rootsi ajaloolane ja majandusteadlane Gunnar Wetterberg on kirjutanud raamatud, milles ta teeb ettepaneku luua Põhjamaade Nõukogu baasil lähematel aastakümnetel Põhjamaade Föderatsioon.
Välislingid.
"Artiklis on kasutatud afrikaani-, inglis-, katalaani-, saksa- ja tšehhikeelset Vikipeediat seisuga 23.3.2011, taanikeelset Vikipeediat seisuga 24.3.2011, hispaaniakeelset ja soomekeelset Vikipeediat seisuga 25.3.2011 ja taanikeelse Vikipeedia artiklit."


Tänassilma.
Tänassilma on küla Viljandimaal Viiratsi vallas.
Asub Tänassilma jõe ja Tartu-Viljandi maantee ääres, 15 km Viljandist ida pool.
Külas on rahvamaja, Kalmetu Põhikool, postkontor ja velskripunkt.


108.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad - 100. aastad - 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad
Aastad: 103 104 105 106 107 - 108 - 109 110 111 112 113


Ruudi.
"Ruudi" on Eesti film aastast 2006.
Sisu.
Ruudi on üks vahva poiss, kellele meeldivad viikingid ja kõik, mis nendega seostub. Ruudi ema on konstaabel, nad elavad koos Rannakülas. Ruudi on sündinud Tallinnas. Ta parim sõber on Viki, kelle päris nimi on Viktooria. Viki isa on müüja. Ruudil pole aga isa ning ta korraldab endale isa leidmiseks konkursi.
Film arvudes.
2006. aasta jooksul käis filmi Eesti kinodes vaatamas 42 379 inimest.
Auhinnad.
Tōkyō 14. lastefilmide festivalil "Kodomotachino Kinder Film Festival Tokyo" võitis "Ruudi" mängufilmide kategoorias peaauhinna ("Grand Prix").
((Varssavi)) 9. rahvusvaheline laste- ja noortefilmide festival MAFF, Varssavi 2006
- 2. preemia 5.-11. aastastele lastele mõeldud filmide kategoorias
((Chemnitz)) 11. Schlingeli rahvusvaheline laste- ja noortefilmide festival,
Chemnitz (Saksamaa) 2006 - publiku preemia
((Minsk)) 8. rahvusvaheline laste- ja noortefilmide festival "Listopadik 2006",
Minsk (Valgevene) - parim täispikk mängufilm
- Paul Oskar Soe, parima näitleja preemia


Jõeküla (Viiratsi).
"See artikkel räägib Jõeküla külast, mis asub Viljandimaal; teiste samanimeliste paikade kohta vaata artiklit Jõeküla."
Jõeküla on küla Viljandimaal Viiratsi vallas.
Asub Tänassilma jõe ja Tartu-Viljandi maantee vahel.
Jõekülast on pärit Viivi Luik.


Benjamin Vasserman.
Benjamin Vasserman (sündis 11. juunil 1949 Venemaal Kirovi oblastis Sovetski linnas) on Eesti vabagraafik.
Sündis Eestist küüditatud teenistuja perekonnas.
Näitused.
Ca 120 rahvusvahelist näitust enam kui 30-s riigis. Mitukümmend Eesti kunsti näitust kodu- ja välismaal
Isiklikku.
Benjamin Vassermani abikaasa on Naima Neidre.
Artikleid Benjamin Vassermanist.
Vasserman, Benjamin
Vasserman, Benjamin


Giuseppe.
Giuseppe [džuz'eppe] on itaalia mehenimi, mis vastab eesti nimele Joosep.
Tänapäeval on see Itaalias kõige levinum mehenimi. Levinuim ees- ja perekonnanime kombinatsioon on Giuseppe Russo.
Päritolu.
Nimi pärineb ladinapärase nime Iosephus ("Josephus") rahvapärasest kujust "Ioseppus".
Variandid ja tuletised.
Nime variandid on: Giuseppino, Giusepe, Geppino, Beppe, Beppino, Peppe, Peppo, Peppino, Pepino, Peppinetto, Peppuccio, Pino, Pinello, Pinetto, Pinuccio, Peppone, Pippo.
Murdevormid on U'seppe (Sitsiilia), Seppud (Apuulia) Scepp ((Trebisacce Calabrias).
Nimest tuletatud naisenimed on Giuseppina, Giuseppa, Geppina, Beppa, Beppina, Peppa, Peppina, Pina, Pinella, Pinuccia, Pinetta, Giusi, Giusy.
Nimepäev.
Nimepäeva tähistatakse Maarja abikaasa Joosepi mälestuspäeval


Veepomm paksule kõutsile.
"Veepomm paksule kõutsile" on Läti-Eesti film aastast 2004.
Film esilinastus Lätis 5. märtsil 2004 ja Eestis 19. märtsil 2004.
Film pälvis Läti filmiauhinna Lielais Kristaps 2005. aastal.


109.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad - 100. aastad - 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad
Aastad: 104 105 106 107 108 - 109 - 110 111 112 113 114


Mähma.
Mähma on küla Viljandimaal Viiratsi vallas.


Enrico.
Enrico [enr'iiko] on itaalia mehenimi. Ta vastab nimele Heinrich.
Päritolu.
Nimi pärineb vanaülemsaksa nimest Heimrich 'kodus rikas'. Samast nimest pärinevad ka itaalia nimed Arrigo ja Amerigo.
Variandid ja tuletised.
Nime variandid on Errico, Errigo, Anrico ja Enrichetto ning lühendid Rico ja Richetto. Nimest on tuletatud naisenimi Enrica, mille variandid on Enrichetta ja Errichetta ning lühend Rica.
Levik.
Ameerika Ühendriikides on see nimi ajavahemikul 1911–1973 kuulunud 13 aastal 1000 populaarseima poisinime hulka, varem ja hiljem aga mitte. Kõrgeim koht oli 1921. aasta 659. koht.
Nimepäev.
Enrico nimepäev on 13. juuli, mis on Saksa-Rooma keisri Heinrich II Püha mälestuspäev.


Halliste.
Halliste on alevik Viljandi maakonnas, Halliste valla keskus. Ajalooliselt oli ta Halliste kirikukihelkonna keskus, mis tekkis arvatavasti juba 13. sajandil varasema Sakalamaale kuulunud Halliste (ka Aliste) muinaskihelkonna põhjal.
Hallistes asub rahvamaja, raamatukogu, kauplus, söökla, apteek, postkontor ja kirik.
Samuti tegutseb Hallistes eraomanduses olev hooldekodu Mulgi Häärber.


Elias.
Elias on mehenimi, mis põhineb prohvet Eelija nime vanakreekakeelsel variandil.
Arvatakse, et nimi on saadud heebrea sufiksi "-yahu" asenduse teel kreeka sufiksiga "-ias", nagu ka nimedes Esaias ja Jeremias.
Nime on seostatud ka vanakreeka päikesejumala Heliosega (ka "Elios"). See nimi esines ka Vana-Kreekas. Heliose seose kohta prohvet Eelijaga andmed puuduvad.
Eesnimi "Elias" on kasutusel alates keskajast.
Naisenimi.
Nimest on tuletatud saksa naisenimi Eliane.
Nimepäev.
Nimepäev on Saksamaal 20. juuli, Rootsis 17. aprill ja Soomes 9. aprill, õigeusus 20. juuli.
Eesti.
Eestis on nimi Elias kasutusel olnud. Selle variandid on Eeljas, Eljas, Helias ja Liias. Vene nimest Ilja pärinevad lõunaeesti nimed Hillo, Illis, Iljo ja Illo.
Neist nimedest pärinevad kohanimed ja perekonnanimed Eljakse, Illi, Illimõisa, Ilja, Lias, Liias jt.
Soome.
Soomes on 2005. aasta lõpu seisuga see nimi 18 069 inimesel, kellest 3 on naised.
Rootsi.
Rootsis on nime populaarsus hakanud kiiresti kasvama. Pärast 1990. aastat on see neljakordistunud ning nüüd kuulub see 40 tavalisema pandava nime hulka.
31. detsembri 2005 seisuga oli Rootsis 15 120 selle eesnimega inimest, kellest 9364-l oli see põhieesnimi. Aastal 2003 pandi see nimi 1273 poisslapsele, kellest 885-l on see põhieesnimi.
USA.
1880. aastal, kui vastavat statistikat pidama hakati, oli Elias USA populaarsuselt 189. poisinimi. Edaspidi nime populaarsus vähenes, kuni langes 1906 esimest korda ja 1934 pikemaks ajaks 500 kõige populaarsema poisinime seast välja. 1957. aastal oli nimi kõige madalamal, 643. kohal. 1972 kerkis ta taas 500 ja 2005 200 kõige levinuma poisinime hulka. Kõigi aegade kõrgeimak. 139. kohal oli see nimi 2011. aastal.


Mäetaguse säär.
Mäetaguse säär on poolsaar Valjala vallas Laidevahe looduskaitsealal.


Vahelmisrahu.
Vahelmisrahu (Vahelmiserahu, Vahelmine rahu, Vahelmine kari) on rahu Saare maakonnas Valjala vallas.


Pikknasv.
Pikknasv ehk Pikk nasv on rahu Saare maakonnas Valjala vallas Siiksaare küla lähistel.


Puningalaid.
Puningalaid ehk Puninga laid ehk Puninga saar ehk Puningu saar on laid Saare maakonnas Valjala vallas Turja küla lähistel.


Pihanasu.
Pihanasu (Pihanasv) on rahu Saare maakonnas Valjala vallas, Kõiguste ja Kunnati lahe vahel.


Dalia Grybauskaitė.
Dalia Grybauskaitė (sündis 1. märtsil 1956 Vilniuses) on Leedu ja Euroopa Liidu poliitik, alates 12. juulist 2009 Leedu president.
Ta lõpetas 1983 Leningradi ülikooli majandusteaduskonna. Seejärel töötas ta lühikest aega Leedu NSV Teaduste Akadeemia tegevsekretärina ja sai 1988 Moskvas doktorikraadi majanduses.
1983–1990 töötas ta Vilniuse Kõrgemas Parteikoolis põllumajandusosakonna juhatajana ja poliitilise ökonoomia osakonna lektorina.
1991 oli ta Leedu peaministri kantselei direktor, 1991–1993 välismajandusministeeriumi Euroopa osakonna juhataja, 1993–1994 Leedu välisministeeriumi majandusosakonna juhataja ja Euroopa Liiduga peetud vabakaubanduse kehtestamise kõneluste juht, 1994–1995 Leedu erakorraline esindaja Euroopa Liidus Brüsselis.
Aastatel 1996–1999 oli ta Leedu saadik Ameerika Ühendriikides, 1999–2000 Leedu aserahandusminister ning läbirääkimiste juht Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga, 2000–2001 asevälisminister ja Leedu delegatsiooni juht ühinemisläbirääkimistel Euroopa Liiduga ning 2001–2004 Leedu rahandusminister.
1. maist kuni 11. novembrini 2004 oli ta Euroopa Komisjoni haridus- ja kultuurivolinik ning 22. novembrist 2004 kuni 1. juulini 2009 rahastamisprogrammide koostamise ja eelarve volinik.
26. veebruaril 2009 teatas Dalia Grybauskaitė, et kavatseb kandideerida mais 2009 toimuvatel presidendivalimistel. Ta võitis 17. mail toimunud valimised esimeses voorus, kogudes 68,16% häältest.
Ta räägib leedu, vene, inglise, prantsuse ja poola keelt.


Kunnati laid.
Kunnati laid (Kunnati saar) on laid Saare maakonnas Valjala vallas Kunnati ja Kõiguste lahe vahel.


Laidevahe laht.
Laidevahe laht on laht Saare maakonnas Pihtla ja Valjala valla piiril. Laht jääb Laidevahe looduskaitsealasse.


Oessaare laht.
Oessaare laht (ka Oesaare laht, Põllumaa laht, Siiksaare laht) on jäänukjärv Saaremaa lõunaosas. Halduslikult jääb Valjala valda.
Lahe pindala on umbes 1 km2, sügavus 1,6 m, tema pikkus ja laius on vastavalt 1,9 ja 1 km.
Lahe järgi on nime saanud Oessaare küla.


116.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad - 110. aastad - 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad
Aastad: 111 112 113 114 115 - 116 - 117 118 119 120 121


115.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad - 110. aastad - 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad
Aastad: 110 111 112 113 114 - 115 - 116 117 118 119 120


114.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad - 110. aastad - 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad
Aastad: 109 110 111 112 113 - 114 - 115 116 117 118 119


113.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad - 110. aastad - 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad
Aastad: 108 109 110 111 112 - 113 - 114 115 116 117 118


112.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad - 110. aastad - 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad
Aastad: 107 108 109 110 111 - 112 - 113 114 115 116 117


111.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad - 110. aastad - 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad
Aastad: 106 107 108 109 110 - 111 - 112 113 114 115 116


110.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad - 110. aastad - 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad
Aastad: 105 106 107 108 109 - 110 - 111 112 113 114 115


118.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad - 110. aastad - 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad
Aastad: 113 114 115 116 117 - 118 - 119 120 121 122 123


119.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad - 110. aastad - 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad
Aastad: 114 115 116 117 118 - 119 - 120 121 122 123 124


120.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad
Aastad: 115 116 117 118 119 - 120 - 121 122 123 124 125


121.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad
Aastad: 116 117 118 119 120 - 121 - 122 123 124 125 126


122.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad
Aastad: 117 118 119 120 121 - 122 - 123 124 125 126 127


123.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad
Aastad: 118 119 120 121 122 - 123 - 124 125 126 127 128


124.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad
Aastad: 119 120 121 122 123 - 124 - 125 126 127 128 129


125.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad
Aastad: 120 121 122 123 124 - 125 - 126 127 128 129 130


Hans Rebane.
Hans Rebane (24. detsember 1882 Halliste kihelkond – 16. detsember 1961 Stockholm) oli Eesti poliitik, diplomaat ja ajakirjanik.
Hans Rebane sündis Ärma talus, Halliste kihelkonnas Mulgimaal, õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ja hiljem Berliinis majandust. Aastatel 1906–1917 oli Rebane ajalehe Postimees toimetuse liige (1913–1914 ja 1916–1917 Postimehe vastutav toimetaja). Aastatel 1918–1927 oli Rebane ajalehe Eesti Päevaleht peatoimetaja.
Ta valiti Riigikogu III koosseisu liikmeks ning 1927. aastal sai temast Jaan Tõnissoni juhitud valitsuse välisminister. Seda ametit pidas Rebane 1928. aastani.
Pärast ministriametit nimetati ta saadikuks Soome Vabariiki, kus ta rajas tänini saatkonnale koduks oleva saatkonnahoone. Aastal 1936 nimetati ta saadikuks Läti Vabariiki, kus ta töötas kuni saatkonna sulgemiseni Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt.
Sarnaselt paljude teiste Eesti diplomaatidega arreteeriti Rebane 1940. aastal, kuid tal õnnestus vange transportinud laevalt Jaen Teär merre hüpata ja kaldale ujuda. 1944. aastal põgenes Rootsi. Ta nimetati Välisministriks eksiilis August Rei poolt 15. jaanuaril 1945, kuid see nimetamine tühistati 24. juunil 1949. Rebane maeti 1961. aastal Stockholmi.
Hans Rebase mälestuseks asutati erakondadevälise mittetulundusühinguna 2006. aasta alguses Hans Rebase Euroopa Instituut.
Isiklikku.
Hans Rebane on Toomas Hendrik Ilvese ema kasuisa vend.


Astmeline tulumaks.
Astmeline tulumaks on sissetuleku maksustamine riigi poolt nii,
et sissetuleku muutudes muutub ka maksumäära protsent ja üleminekukohti nimetatakse astmeks.
Eestis pooldavad progressiivse astmelise tulumaksu kasutusele võtmist Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond.


Kiisa (Saku).
Kiisa on alevik Harju maakonnas Saku vallas. Asub Keila jõe kaldal.
Alevikus on Kiisa raudteejaam.


Meistriliiga.
Meistriliiga on Eesti klubijalgpalli kõrgeim liiga. 1992. aastal tegevust alustanud liigas mängib kümme meeskonda. Hooaeg kestab reeglina märtsist novembrini. Meister saab õiguse osaleda UEFA Meistrite Liigas, teiseks jäänu UEFA Euroopa Liigas. Viimane langeb Esiliigasse, eelviimane peab üleminekumänge.
Ülevaade.
Meistriliiga meeskondade arv on kõikunud 8–14 vahel, kuid püsinud alates 2005. aastast kümnel.
Hooaeg peetakse erinevalt enamikust Euroopa riikidest, kuid sarnaselt teiste Baltimaade, Põhjamaade ja Venemaaga kalendriaasta põhiselt. Eestis kestab hooaeg reeglina märtsist novembrini. Aastail 1992–1998 oli hooaeg sügisest kevadeni.
Hooaeg koosneb 36 voorust: kaks kevad- ja kaks sügisringi, igas ringis üheksa vooru. Meeskonnad kohtuvad omavahel neli korda, pidades iga vastasega kaks mängu omal ja kaks mängu võõral väljakul. Mängud toimuvad reeglina laupäeviti.
Meistritiitli võidab hooaja lõppedes kõige rohkem punkte kogunud meeskond. Meister saab õiguse osaleda UEFA Meistrite liiga ning teiseks jäänu UEFA Euroopa liiga eelvoorus. Kui viimane on ühtlasi Eesti karikavõitja, saab õiguse osaleda UEFA karikas kolmanda koha saavutanud meeskond. Viljandi Tulevik pääses 1999. aastal UEFA karikasse kõrge sportliku mängu näitaja alusel.
Viimasena ehk 10. kohal lõpetanud meeskond langeb astme võrra madalamale esiliigasse, mille parim iseseisev klubi (st mitte-duubelivõistkond) pääseb omakorda kõrgliigasse. Meistriliiga eelviimane ehk 9. meeskond peab liigakuuluvuse säilitamiseks alistama üleminekumängudes esiliigas paremuselt teise iseseisva klubi.
Järjestus selgub kogutud punktide alusel. Võit annab kolm punkti, viik ühe punkti ja kaotaja jääb punktita. Võrdsete punktide korral määravad paremusjärjestuse lisanäitajad (tähtsuse järjekorras): väiksem loobumiskaotuste ja tühistatud tulemuste arv, suurem võitude arv, omavaheliste mängude punktid, omavaheliste mängude väravate vahe, üldine väravate vahe, suurem löödud väravate arv.
Ajalugu.
Meistriliiga alustas tegevust 1992. aastal. Esimesel kahel hooajal osutus parimaks FC Norma. Aastail 1993–1998 saavutas neli tiitlit ja tuli kahel korral teiseks FC Flora. Sel perioodil kujunes Flora põhirivaaliks FC Lantana, kes tuli 1995/96 ja 1996/97 nende ees meistriks. Lantana hääbudes kerkis Flora peamiseks konkurendiks FC Levadia, kes võitis oma esimese tiitli 1999. aastal. Flora ja Levadia on 1998. aastast jaganud omavahel kõik meistritiitlid, kui välja arvata FC TVMK edu 2005. aastal.
Meistriliiga koosseisu on peale meeskondade sportliku käekäigu mõjutanud uute klubide moodustamine, liitmine, ümbernimetamine, ülevõtmine, pankrotistumine või lagunemine. Tegevuse on tänaseks lõpetanud kolm varasemat meistrit (FC Norma, FC Lantana, FC TVMK). Osalusõiguse saanud klubid on neist ära ütelnud — 1997. aasta üleminekuturniiril teiseks jäänud JK Vall loovutas oma koha Lelle SK-le väidetava valuraha eest.
Kurioosumina läheb ajalukku 14. juulil 2009 peetud kohtumine FC Kuressaare ja Nõmme Kalju vahel. Kalju jäi teenitud võidupunktidest ilma, sest saatis väljakule üheaegselt neli nõndanimetatud võõrmängijat, mistõttu sai Kuressaare esiti kirja 2:- võidu. Kuivõrd aga Kuressaare eest mänginud Elari Valmas ei oleks tohtinud madalamates liigades teenitud kaartide tõttu kohtumises kaasa teha, kanti mõlemale meeskonnale protokolli kaotus.
Publik ja poolehoidjad.
Meistriliiga mänge jälgis 2009. aastal keskmiselt 194 pealtvaatajat., mis on Euroopa kõrgliigade madalaim näitaja.
Meistriliiga publikurekord pärineb 2002. aasta novembrist, kui hooaja otsustavat kohtumist FC Flora ja FC Levadia vahel jälgis 3200 pealtvaatajat.
Ametlikult registreeritud fännklubid on vaid FC Floral.
Jalgpallikultuurile omane rivaliteet on suurim Flora ja Levadia vahel, kuid fännide arveteõiendamised on harvad.
Meistriliiga ajaloo tõsiseim vägivallajuhtum leidis aset 1. augustil 2009, kui Sillamäe Kalevi kodumängul FC Floraga läksid omavahel kähmlema vastasleeride poolehoidjad. Kohalik politsei kutsus tülitsevate jalgpallifännide ohjeldamiseks abijõudusid nii Narvast kui ka Jõhvist. Korrakaitsjad jätsid umbes 30 Flora fänni staadionile ja suunasid ligikaudu 70 sillamäelast sealt minema, konstaablijaoskonda toimetati kolm isikut. EJL-i distsiplinaarkomisjon karistas Kalevit mitterahuldava mängukorralduse eest kolme miinimumpalga suuruse rahatrahviga (umbes 13000 krooni), ühemängulise koduväljaku keelu ja ühemängulise koduväljaku tingimisi keeluga; Florat trahviti poolehoidjate käitumise eest ühe miinimumpalga suuruse rahatrahviga.
Meedia ja turundus.
Meistriliiga tulemusi edastavad kõik suuremad meediaväljaanded. Pikemaid reportaaže teeb Õhtuleht ja Vikerraadio sporditoimetus igaesmaspäevases nädalarubriigis Vutimehed, põhjalikult kajastab liigat jalgpalliportaal. Korrapäraste teleotseülekannetega alustas esimesena Kalev Sport 2008. aastal. Pärast Kalev Spordi pankrotti aasta hiljem võttis ülekandeõigused üle TV14. Hooajal 2011 kandis mänge üle TV 6. Ajakirjadest on Meistriliigast kirjutanud Sporditäht ja Jalka.
Eesti Jalgpalli Liit avaldab alates 2009. aastat iga vooru sümboolse koosseisu, mis koosneb väravavahist, neljast kaitsemängijast, neljast poolkaitsjast, kahest ründajast ja peatreenerist.
Reeglid välismängijatele.
Võistlustel on lubatud ühte võistkonda registreerida 4 välismängijat, kellel pole Eesti või Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodakondsust ega Eestis välja antud välismaalase passi. Välismängijate arvestusse ei loeta mängijaid, kes on sündinud Eestis või kes on mänginud Eesti jalgpalli meistrivõistlustel vähemalt 7 hooaega. Mänguprotokolli tohib kanda 4 välismängijat. Väljakul tohib olla üheaegselt 3 välismängijat.
Varasemad meistrid.
Meistriliiga loodi 1992. aastal, kuid Eesti jalgpalli meistrivõistlusi on peetud alates 1921. aastast.
Eesti meistrid 1921–1944.
"Hooajad 1941-1944 on II maailmasõja ajal toimunud mitteametlikud meistrivõistlused."


Ukraina grivna.
Grivna (ukraina "гривня" [ˈɦrɪu̯nʲɑ]) on Ukraina rahaühik.
1 grivna jaguneb 100 kopikaks.
Valuutatähis standardi ISO-4217 järgi on UAH.
Grivna võeti kasutusele 2. septembril 1996 karbovanetsi asemele kursiga 1 grivna = 100 000 karbovanetsit.
Käibel on 1, 2, 5, 10, 20, 50, 100, 200 ja 500 grivnased rahatähed.
Grivna sümboliks on kahe põikikriipsuga kursiivkirjas ukraina tähestiku täht "г".
Eesti Panga 7. jaanuari 2008 kursi järgi maksis 1 grivna 2,10879 Eesti krooni. 2007. aastal kõikus grivna kurss vahemikus 2,09...2,40 krooni. 2012. aasta lõpus maksab 1 grivna umbes 0,095 eurot ehk 1 euro võrdub umbes 10,5 grivnaga.


Saaremaa rügement.
Saaremaa rügement oli Eesti sõjaväeosa, mis oleks moodustatud sõja korral Saaremaalt mobiliseeritud sõjaväelastest.
Rahuajal Saaremaal sõjaväeosi ei asunud, seal olid Saaremaakaitse ülem ja Kaitseliidu Saaremaa malev.
28. juunil 1939 kehtestatud koosseisu järgi kuulus Saaremaa rügementi staap, 3 pataljoni, suusk-jalgratturkompanii, 2 patareid, sidekompanii, pioneerikompanii, ratsakomando, komandandikomando, orkester, töökompanii, meditsiiniambulants ja veterinaarambulants, kokku 3097 meest.


Perugia Calcio.
Perugia Calcio on 2005. aastal taasasutatud Itaalia jalgpalliklubi, mis tegutseb Umbria maakonna keskuses Perugias. Klubi eelkäija on 1905. aastal asutatud AC Perugia, mis jäi hooaja 2004/05 järel ilmnenud finantsprobleemide tõttu tegevuslitsentsist ilma. Kodustaadion on Stadio Renato Curi.


Läti latt.
thumb
Latt (läti "lats") on Läti rahaühik.
1 latt jaguneb 100 santiimiks ("santīms").
Valuutatähis standardi ISO-4217 järgi on LVL. Lühend on Ls ja see kirjutatakse summa ette.
Latt oli kasutusel 1922–1940 ja võeti uuesti kasutusele märtsis 1993 Läti rubla asemele kursiga 1 latt = 200 Läti rubla.
Käibel on 5-, 10-, 20-, 50-, 100- ja 500-latised rahatähed ning 1-, 2-, 5-, 10-, 20- ja 50-santiimised ning 1- ja 2-latised mündid. 500-latine rahatäht on teisel kohal kôrgeimate nominaalväärtustega pangatähtedest Euroopas (umbes 700 eurot), peale Šveitsi 1000-frangist.
Eesti Panga 1. mai 2010 kursi järgi maksis 1 latt 22,1231 krooni. Euroopa Keskpanga 29. juuni 2011 kursi järgi maksis 1 euro 0,7028 latti.


Almanach de Gotha.
Almanach de Gotha on genealoogia, diplomaatia ja statistika teatmeteos, mida anti välja aastast 1763.
Selles aastaraamatus esitatakse kõigi (nii võimulolevate kui ka kukutatud) Euroopa (kaasa arvatud Brasiilia) valitseja- ja kõrgaadliperekondade elusolevate liikmete genealoogilised andmed koos statistiliste andmetega kõigi maailma maade kohta.
Prantsuskeelne Almanach de Gotha ja selle saksakeelne paralleelväljaanne koos järk-järgult kasvavate lisaväljaannetega ilmusid Gothas kuni 1944. aastani, saavutades kuulsuse ja usaldusväärsuse kogu Euroopas.
Aastail 1998–2004 aastast anti Almanach de Gothat välja Londonis inglise keeles ("Kennedy Gotha").


Suur-Soome idee.
Suur-Soome (soome keeles: Suur-Suomi) oli idee, mis sündis maa põlisasukatele tagastamise poliitika liikumiste hulgas ning väljendas Euroopa natsionalismi Soome vormi enne Teist maailmasõda. Selle järgi pidid ühinema Soome ning alad, milledel elasid teised soome-ugri rahvused: soomlased, eestlased, ingerisoomlased ning kveenid. Suur-Soome idee kaotas populaarsuse ning mõju 1917. aastal ning kaotas poolehoiu pärast Jätkusõda ning Teist maailmasõda. Suur-Soome ideed kandis ja levitas aastail 1922–1944 tegutsenud Akadeemiline Karjala Selts ("Akateeminen Karjala-Seura").
Suur-Soome populaarseim versioon oli ühendada Soomega piirnevad alad, kus elasid soomlased ja karjalased. Mõned idee pooldajad lisasid ka Ingerimaa, Eesti, Põhja-Finnmargi ja Tornio jõe oru.
Mõndades utoopilistes või naljatavates nägemustes taheti ühendada kogu ala Põhjalahest kuni Uurali mäestikuni ning ka kaugemad Lääne-Siberi alad, kus soome-ugri keelte kõnelejad elavad ka tänapäeval.
Suur-Soome ideed on kasutanud 1930ndatel Venemaa eriteenistused soome-ugri vähemuste haritlaste vastastes protsessides süüdistuste fabritseerimiseks, näiteks udmurdi kirjanik Kuzebai Gerd mõisteti süüdi ja represseeriti selliste süüdistuste alusel. Venemaa ajakirjanduses viidatakse Suur-Soome ideele tänapäevalgi, radikaalid on seda tarvitanud soome-ugri ohu tõestamiseks.
Suur-Soome idee pooldaja Eestis oli Konstantin Päts, kes tegi korduvalt ettepanekuid Eesti-Soome ühisriigi loomiseks.
Sõjad 20. sajandi alguses.
Peale Soome iseseisvumist (1917.a.), Oktoobrirevolutsiooni ja Vene kodusõda, peeti Soomest idapoole jäänuid soomeugrilaste poolt asustatud alasid ebastabiilseteks ning rahvuslikku aktivismi soosivateks. Mõned Soome vabatahtlikud viisid läbi operatsioone Venemaa territooriumil. Neid tegevusi ja Soome vabatahtlike osavõttu Eesti Vabadussõjas (1918-1920) nimetatakse Soome ajaloos kui "heimosodat" (hõimusõjad).


Vandersellid.
"Vandersellid" oli 1980. aastate ETV lastesaade, mille tegelasi mängisid Guido Kangur, Paul Poom ja Ivo Eensalu.


Naima Neidre.
Naima Neidre (sündinud 20. märtsil 1943 Kivikülas Ridala vallas Läänemaal) on eesti kunstnik, vabagraafik ja illustraator
Elulugu.
Aastal 1964 lõpetas ta Tartu Kunstikooli dekoratiivkujunduse erialal, 1971. aastal ERKI graafika erialal.
Aastast 1968 alustas ta näitustel esinemise.
Aastast 1974 kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu.
Aastast 1992 Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige.
Isiklikku.
Naima Neidre abikaasa on Benjamin Vasserman.
Artikleid Naima Neidrest.
Neidre, Naima
Neidre, Naima


Ernst Ludwig.
thumb
Ernst Ludwig (25. november 1868 Darmstadt – 9. oktoober 1937 Schloß Wolfsgarten) oli viimane Hesseni suurhertsog 13. märtsist 1892 kuni 9. novembrini 1918.


Põldealune laht.
Põldealune laht (Põldalune laht) on järv Saare maakonnas Valjala vallas Siiksaare küla lähedal.


Munaderahu.
Munaderahu on rahu Saare maakonnas Valjala vallas.


Ääreperete laht.
Ääreperete laht (Ristilaiu abajas) on järv Saare maakonnas Valjala vallas Siiksaare küla lähistel.


Ludwig IV (Hessen-Darmstadt).
thumb
Ludwig IV (12. september 1837 Bessungen – 13. märts 1892 Darmstadt) oli Hesseni suurhertsog 13. juunist 1877 kuni surmani.
Ta oli abielus Suurbritannia printsessi Alice'iga.


Aenga laht.
Aenga laht ehk Aeng on 16,6 ha järv Saare maakonnas Valjala vallas Siiksaare küla lähistel.


Ludwig III (Hessen-Darmstadti suurhertsog).
Ludwig III (9. juuni 1806 Darmstadt – 13. juuni 1877 Seeheim) oli Hesseni suurhertsog 16. juunist 1848 kuni surmani.
Pärast Hessen-Homburgi liini väljasuremist ja Hesseni kuurvürstiriigi (Hessen-Kasseli) annekteerimist Preisimaa poolt muutus Hesseni Suurhertsogiriik (Hessen-Darmstadt) ainsaks säilinud Hesseni riigiks.


Lõve jõgi.
Lõve jõgi ehk Pahna jõgi on Lõuna-Saaremaal üks suuremaid jõgesid, mis algab Tõrise külast 2,5 km lõunakagu pool, voolab läbi Kaarma, Pihtla ja Valjala valla ning suubub Oessaare lahte.
Jõgi läbib Eikla ja Haeska soo. Jõel on olemas ühendus Põduste ja Leisi jõega.
Selle pikkus on 31 km ja valgala pindala on 159 ruutkilomeetrit.
Jõe kalastik on väga liigivaene: siin elab ainult 3 kalaliiki – haug, särg ja luts, kuid jões on palju jõevähki.
Lõve jõel on Uus-Lõve hüdromeetriajaam.


Ludwig II (Hessen-Darmstadt).
Ludwig II (26. detsember 1777 Darmstadt – 16. juuni 1848 Darmstadt) oli Hesseni suurhertsog 6. aprillist 1830 kuni surmani.


Allirahu (Kõiguste).
Allirahu ehk Kõiguste-Allirahu ehk Aliserahu on rahu Saare maakonnas Valjala vallas Siiksaare küla lähistel Kõiguste lahes.


Ludwig Hermann Alexander Chlodwig.
Ludwig Hermann Alexander Chlodwig (20. november 1908 Darmstadt – 30. mai 1968 Frankfurt) oli Hessen-Darmstadti suurhertsogliku perekonna pea oma venna surmast 16. novembril 1937 kuni surmani.
Ludwig abiellus 17. novembril 1937 Londonis Margaret Campbell Geddesiga. Eelmisel päeval oli teel pulma lennuõnnetusel hukkunud Ludwigi vanem vend Georg Donatus koos oma perekonnaga.
Ludwigi surmaga lõppes Hessen-Darmstadti liin ja Hesseni perekonna esindamine läks varasema kokkuleppe alusel perekonna Kasseli liinile.


Allirahu (Pihtla).
Allirahu on rahu Saare maakonnas Pihtla vallas Liivi lahes.


Rääguoja.
Rääguoja on 2,5 km pikkune oja, mis voolab Saare maakonnas Valjala vallas. Oja suubub Lõve jõkke 5,1 km kaugusel selle suudmest.


László Kovács.
László Kovács [l'aasloo k'ovaatš] (sündis 3. juulil 1939 Budapestis) on Ungari ja Euroopa Liidu poliitik.
Ta omandas keemiatehnoloogi keskerihariduse. 1968 lõpetas ta õhtuse teaduskonna Karl Marxi nimelises Majandusteaduste Ülikoolis, mis tänapäeval kannab nime Corvini Ülikool. Ta lõpetas ka parteikooli.
Ta töötas Ungari Sotsialistlikus Töölisparteis alates 1975. 1986–1989 oli ta Ungari välisministri asetäitja. 1989 oli ta üks Ungari Sotsialistliku Partei asutajatest ja valiti 1990 selle presiidiumi. Ta oli selle erakonna esimees 1998–2004 ja on esimees uuesti alates 2010. aasta juulist.
1990–2010 oli ta Ungari Parlamendi liige. Aastatel 1994–1998 ja 2002–2004 oli ta Ungari välisminister. 1998–2000 oli ta sotsialistide parlamendifraktsiooni juht.
1995 oli ta Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni juht.
2004–2010 oli ta Euroopa Komisjoni maksunduse ja tolliliidu volinik. Ungarile oli esialgu ette nähtud energeetikavoliniku koht, aga Kovácsit ei kinnitatud sellele kohale, sest selgus, et ta pole selle valdkonnaga tuttav. Ungarilt oodati uue voliniku nimetamist, aga Ungari seda ei teinud, jäädes Kovácsi kandidatuuri juurde. Seepeale anti talle maksunduse ja tolliliidu voliniku koht.
2003–2008 oli Kovács Sotsialistliku Internatsionaali asepresident.
Kovács on abielus ja tal on tütar.


Philipp (Hessen).
Philipp (6. november 1896 Schloß Rumpenheim – 25. oktoober 1980 Rooma) oli Hessen-Kasseli kuurvürstliku perekonna pea 28. maist 1940 ja kogu Hesseni perekonna pea alates 30. maist 1968.


Heinrich XXIV.
Heinrich XXIV (20. märts 1878 Greiz – 13. oktoober 1927 Greiz) oli Reußi vanema liini vürst 19. aprillist 1902 kuni 11. novembrini 1918.
Ta oli Reußi vürsti Heinrich XXII (1846–1902) ja tema abikaasa Ida von Schaumburg-Lippe (1852–1891) ainus poeg ja vanim laps. Tal oli viis nooremat õde. Kõik lapsed peres said täiskasvanuks ja peale Heinrichi nad kõik ka abiellusid.
Lapsepõlves toimunud õnnetuse tulemusena oli Heinrich kehaliselt ja vaimselt võimetu riiki valitsema. Kogu oma valitsemisaja jooksul oli ta eestkoste all. Kuni 15. oktoobrini 1908 oli tema eestkostjaks Reußi nooremast liinist pärit Heinrich XIV (1832–1913) ja pärast kuni monarhia kukutamiseni kõikjal Saksamaal tolle poeg Heinrich XXVII (1858–1928).
Heinrich XXIV sai pärast monarhia kukutamist õiguse elada kuni surmani Greizi alumises lossis. Tema surmaga lõppes Reußi vanem liin. Heinrich XXVII päris Reußi vürsti tiitli, kuid riiki, mida valitseda, ta ei saanud ja ta suri ka ise järgmisel aastal.


Aavalaiu säär.
Aavalaiu ehk Aivalaiu säär ehk Haavalaid on poolsaar Saare maakonnas Valjala vallas Laidevahe lahe ääres.


Carlo III (Parma).
Ferdinando Carlo Giuseppe Maria Vittorio Baldassare (14. jaanuar 1823 Lucca – 27. märts 1854 Parma) oli Parma hertsog 19. aprillist 1848 kuni surmani.


Carlo II (Parma).
Carlo Lodovico Ferdinando (22. detsember 1799 Madrid – 16. aprill 1883 Nice) oli Etruria kuningas ("Lodovico II") 27. maist 1803 kuni 10. detsembrini 1807, Lucca hertsog 13. märtsist 1824 kuni 15. oktoobrini 1847 ja Parma hertsog 17. detsembrist 1847 kuni 19. aprillini 1848.


Dnipropetrovsk.
Dnipropetrovsk (varem eesti keeles venepäraselt "Dnepropetrovsk") on linn Ukrainas, Dnipropetrovski oblasti keskus. Asub Dnepri (Dnipro) jõe ääres. Dnipropetrovsk on Ukraina suuruselt kolmas linn.
Linn asutati 1776. aastal. 1926. aastani oli linna nimi Katerõnoslav, venepäraselt Jekaterinoslav, 1918. aastal Sitšeslav.
Nõukogude ajal oli Dnipropetrovsk tuuma-, relva- ja kosmosetööstuse keskus. Seal on transpordivahendite, põllumajandusmasinate ja ballistiliste rakettide tootja Južmaši peakontor.
Rahvastik.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Dnipropetrovski elanikest ukrainlasi 79,3 %, venelasi 17,6 %, valgevenelasi 0,8 %, juute 0,4 %, armeenlasi 0,3 % ja aserbaidžaanlasi 0,2 %. Paljud Dnipropetrovski ukrainlased kõnelevad põhiliselt vene keelt.
Transport.
Linnas toimib trolli- bussi- ja marsruuttaksode liiklus. 1995. aastal avati Dnipropetrovski metroo, mis on 7,1 km pikk ja sel on 6 peatust. Linn on ka tähtis raudteesõlm. Dnipropetrovski rahvusvaheline lennujaam asub 15 km kesklinnast kagus.


Kaimanisaared.
Kaimanisaared on saarestik Kariibi meres.
Nad moodustavad Suurbritannia meretaguse ala. Koosneb kolmest saarest: Grand Cayman, Little Cayman ja Cayman Brac.
Ajalugu.
Kaimanisaared avastas Christoph Kolumbus 10. mail 1503. aastal. Saared asustati Jamaicalt 17. sajandil. Kui Jamaica iseseisvus, otsustasid Kaimanisaarte elanikud jääda Briti impeeriumi koosseisu.
Majandus.
Saarte peamine sissetulekuallikas on turism. Rahaühik on Kaimanisaarte dollar (KYD).
Sport.
Kaimanisaarte ROK-i kood on CAY.


São Paulo.
São Paulo on linn Brasiilias, São Paulo osariigi halduskeskus. Asub Atlandi ookeani rannikust 80 km kaugusel keskmiselt 795 m üle merepinna.
São Paulo on Brasiilia ja kogu Lõuna-Ameerika suurim linn. Koos eeslinnadega elab seal ligi 20 miljonit inimest. Erinevat päritolu immigrantide tõttu on linn multikultuurne, suuremad etnilised rühmad on portugali, itaalia, saksa, hispaania, aafrika, liibanoni ja jaapani päritolu.
Linn on tuntud sudu, suure kopteripargi ja paljude pilvelõhkujate poolest. São Paulo on tähtis majanduskeskus, seal asub ka Ladina-Ameerika suurim väärtpaberibörs Bovespa.
São Paulo ülikool on üks Brasiilia suurimaid.
São Paulo jaguneb 31 subprefektuuriks ja need omakorda linnaosadeks.


Homoparaad.
Homoparaad Soomes Helsingis 2007. aastal
Homoparaad Brasiilias São Paulos 2004. aastal
Homoparaad (ka pride, mis on eesti keeles "uhkus") on üritus, mida peetakse homoseksuaalide, biseksuaalide ja transseksuaalide poolt, et juhtida tähelepanu nende seksuaalvähemuste õiguste kaitsmisele.
Homoparaade on üritatud sageli takistada kas administratiivse keelamisega või vägivallaga.


Danuta Hübner.
pisi
Danuta Hübner (sündis 8. aprillil 1948 Niskos) on Poola majandusteadlane ja poliitik, Euroopa Parlamendi liige.
Ta sai doktorikraadi majanduse alal 1974. aastal.
1992. aastast töötas majandusprofessorina ja 1997. aastast Poola presidendi kantseleiülemana. 1998–2001 töötas ta Genfis ÜRO juures. 2001–2003 töötas Poola välisministeeriumis.
2004–2009 oli ta Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika volinik.
Isiklikku.
Danuta Hübneril on 2 tütart (Karolina ja Ewa).


Mõniste valla vapp.
Mõniste valla vapp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Mõniste valla vapp.
Vapp on kinnitatud 3. novembril 1997.
Vapi kirjeldus.
Mõniste valla vapp on roheline heraldiline kilp, millel on tagajalgadel seisev, otsevaatav ning löögivalmis mõõgaga hõbedane hunt. Hundi keel ja küünised on punased.


Raps.
Raps ehk õlikaalikas ("Brassica napus") on õli- ja söödataim ristõieliste sugukonnast ja kapsasrohu perekonnast.
Raps on tekkinud rüpsi ja kapsa looduslikust ristlusest ja teda tuntakse 3. sajandist.
Rapsi on nimetatud ka õlikaalikaks'". Nimetus on tulnud sellest, et noor rapsitaim sarnaneb väliselt kaalikale.
Süstemaatika.
Rapsi on käsitletud eri taimesüsteemides erinevail taksoniastmeil, lisaks sellele on tal arvukalt sünonüüme. Enimlevinumad nimetused on eraldi liigina käsitletud "Brassica napus" ja alamliigi staatusena "Brassica napus" subsp. "napus".


Lech Kaczyński.
Lech Aleksander Kaczyński [lehh aleks'ander katš'õnski] (18. juuni 1949 Varssavi – 10. aprill 2010 Venemaa, Smolenski oblast) oli Poola poliitik, 2005. aastast kuni surmani Poola president.
Lech Kaczyński sündis Varssavis inseneri, Armia Krajowa veterani ja Varssavi ülestõusust osavõtja Rajmund Kaczyński (1922–2005) ning filoloogi Jadwiga Kaczyńska (1926) pojana. Tema identne kaksikvend Jarosław Kaczyński oli 2006–2007 Poola peaminister.
Aastal 1962 mängisid kaksikud koos peaosi lastefilmis "Kaks, kes varastasid kuu".
1978 abiellus Lech Kaczyński Maria Kaczyńskaga. Neil on tütar Marta ning kaks tütretütart Ewa ja Martyna.
Lech Kaczyński kuulus konservatiivsesse erakonda Õigus ja Õiglus, mille asutas koos vennaga 2001. aastal. Aastatel 2002–2005 pidas Varssavi linnapea ametit.
2005. aastal valiti Lech Kaczyński Poola presidendiks. 9. oktoobril toimunud esimese vooru võitis Seimi asespiiker ja Kodanikeplatvormi liider Donald Tusk, kes kogus häältest 36,3% Kaczyński 33,1% vastu. Nemad pääsesid teise vooru, mis toimus 23. oktoobril. Seal kogus Kaczyński 54,04% häältest Tuski 45,96% vastu. Kaczyński saamist presidendiks soodustas madal valimisaktiivsus, mis teises voorus oli ainult 40% ja esimeses voorus 49,6%.
Lech Kaczyński hukkus Smolenski lennuõnnetuses teel Katõni veresauna 70. aastapäeva tähistamisele. Koos temaga hukkusid kõik 96 lennukis viibinud isikut, kelle hulgas olid paljud Poola poliitika ja sõjaväe tippjuhid. Ka tema abikaasa Maria hukkus koos temaga.


Jarosław Kaczyński.
Jarosław Kaczyński (sündinud 18. juunil 1949 Varssavis) on Poola poliitik.
Jarosław Kaczyński sündis inseneri, Armia Krajowa veterani ja Varssavi ülestõusust osavõtnu Rajmund Kaczyński (1922–2005) ja filoloogi Jadwiga Kaczyńska (1926) peres. Tal on identne kaksikvend Lech Kaczyński.
Aastal 1962 mängis ta koos kaksikvennaga peaosa Poola lastefilmis "Kaks, kes varastasid kuu".
Kaczyńskid kuulusid konservatiivsesse erakonda Õigus ja Õiglus. See erakond saavutas 2005. aasta valimistel korruptsioonivastase võitluse loosungite all Poola saimi valimised. Valimiste edu oluliseks põhjuseks peeti väikest valimisaktiivsust. Jarosław Kaczyński moodustas koos kahe väikeerakonnaga uue valitsuse ja sai ise peaministriks.
Ta oli juulist 2006 kuni 5. novembrini 2007 Poola peaminister ja kuni Donald Tuski valitsuse ametisse astumiseni 16. novembril 2007 peaministri kohusetäitja.
Tema vend Lech Kaczyński oli Poola president, kes hukkus 10. aprillil 2010 Smolenski lennuõnnetuses.
Kaczyńskid ajasid tugevalt rahvuslikku poliitikat, mis rikkus suhteid teiste Euroopa Liidu maadega, sealhulgas naabermaadega. Nad loobusid ka plaanist Poola euroalasse viia..
2007. aasta oktoobris toimusid Poolas seimi erakorralised valimised. 13. augustil 2007 tegi Kaczyński lõpu koalitsioonivalitsusele, tagandades kahte väiksemasse koalitsiooniparteisse kuulunud ministrid. Sama aasta 30. augustil vahistati äsja vallandatud siseminister, kes oli süüdistanud Kaczyńskit poliitiliste vastaste järel salateenistuste abil nuhkimises.
Erakorralistel valimistel oli Poola kohta harukordselt suur valimisaktiivsus (56%) ja need võitis Kodanikeplatvorm, kes sai endale peaaegu pooled kohad seimis. Kodanikeplatvormi liider Donald Tusk moodustas uue valitsuse. Kodanikeplatvormi üks juhte Bronisław Komorowski kutsus üles moodustama laiapõhjalist koalitsiooni kõigi erakondadega, kes soovisid Seaduse ja Õigluse võimult kõrvaldamist.
Jarosław Kaczyński kandideeris 2010. aasta presidendivalimistel. 20. juunil peetud esimeses voorus sai ta 36,74% häältest Bronisław Komorowski 41,22% vastu. 4. juulil peetud teises voorus valiti presidendiks Komorowski, kes sai 53,01% häältest.


Meremäe valla vapp.
Meremäe valla vapp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Meremäe valla vapp.
Vapp on kinnitatud 19. novembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Meremäe valla vapp on sinine heraldiline kilp, millel hõbedane sõlg ja hõbedane vapipäis. Hõbedases vapipäises on kõrvuti kolm punast otstest laienevat pügalristi.
Vapi kasutamise kord.
Vappi kasutatakse vallavolikogu, vallavalitsuse, valla kantselei, valla ametiasutuste ning äriühingute, mille aktsiate või osatähtede ainuomanikuks on Meremäe vald, pitsatitel ja dokumendiplankidel ning vallavalitsuse hoonel ja valla piiri tähisel.
Muudel juhtudel võib valla vappi kasutada üksnes vallavalitsuse loal.
Välislingid.
Vapp


Lasva valla vapp.
Lasva valla vapp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Lasva valla vapp.
Vapp on kinnitatud 31. oktoobril 1996.
Vapi kirjeldus.
Lasva valla vapiks on heraldiline kilp, mis on lainelise kaldjaotusega vasakult poolitatud. Kuldsel ülapoolel sinine rukkilille õis, sinisel alumisel poolel kolme lehe ja kahe tõruga kuldne tammeoks.
Välislink.
Vapp


Hõbevalgem.
"Hõbevalgem: reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest" on Lennart Meri kirjutatud raamat, mis ilmus 1983. aastal. Autori sõnul on tegu tema seitse aastat varem ilmunud raamatu "Hõbevalge" sissejuhatuse ja esimese peatükiga. Suur osa teose sisust ongi identne "Hõbevalge" omaga, kuid mitmeid fakte on täpsustatud ja täiendatud ning sisse on toodud uut infot, mida eelmise raamatu ajal veel kasutada ei saanud.
"Hõbevalgemas" keskendub Lennart Meri põhiliselt Pythease isikule ning tema reisidele Põhja-Euroopas. Ta toob suure hulga paljuski küll hüpoteetilisi tõestusmaterjale, et Pytheas jõudis just Saaremaale ning et see ongi Ultima Thule. Samuti uurib ta eesti ja soome mütoloogiat ning püüab neis esinevate tegelaste etümoloogiat lahti seletada. Üheks olulisemaks probleemiks on ka etnonüümi "eestlased"="aestid" pärinemine, millele autor arvab samuti lahenduse olevat leidnud. Lisaks toob Meri ära "Hõbevalgega" võrreldes lühendatult, kuid mõnevõrra täiendatult ka oma nägemuse Tallinna esiajaloost.


Haanja valla vapp.
Haanja valla vapp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Haanja valla vapp.
Vapp on kinnitatud 29. detsembril 1997.
Vapi kirjeldus.
Haanja valla vapp on heraldiline kilp. Sinisel kilbil kuldne kaarlõikeline vapitüvi, millest tõuseb kolme rohelise kuuse tagant mustade püstiste aknaavadega piiritletud, sakmete ja lipuvardaga kuldne torn.
Põhjendus.
Kuldne kaarlõikeline vapitüvi ja sellest tõusev kuldne torn sümboliseerivad valla territooriumil paiknevat kauni loodusega Haanja kõrgustikku ning selle keskosas asuvat Eesti ja Baltimaade kõrgeimat mäge Suurt Munamäge koos vaatetorniga. Rohelised kuused viitavad ümbruskonna vaheldusrikkale loodusele, millest osa on kuulutatud Haanja Looduspargiks.
Sinine on kodumaa taeva ja vee värvus, kuldne viljaväljade ja jõukuse sümbol.
Välislingid.
Vapp


Tüütsmäe.
Tüütsmäe on küla Võrumaal Lasva vallas.


Tsolgo.
Tsolgo on küla Võrumaal Lasva vallas.
Külas on 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 68 elanikku. Kõik on eestlased.
Küla piires on Tsolgo aheljärvestik (7 järve), kokku on külas 9 järve. Nende seas on ka Eesti sügavuselt neljas järv: Mustjärv (29,7m).


Kääpa (Lasva).
Kääpa on küla Võrumaal Lasva vallas.
Külas asub Kääpa Sotsiaalkeskus ja Kääpa Põhikool. Kääpa küla läbib Võhandu jõgi.
Kääpa küla on vanim asulakoht Võrumaal. Ta on asustatud juba nooremast kiviajast (3. aastatuhande esimesel poolel eKr). Küla nimi pärineb nähtavasti palju hilisematest, 6.–10. sajandi kääbastest.


Pässä.
Pässä on küla Võrumaal Lasva vallas.
Külas on 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 66 elanikku. Kõik on eestlased.


Noodasküla.
Noodasküla on küla Võrumaal Lasva vallas.


Nekroos.
Nekroos ehk kärbus ehk koekärbus on organismi osa (elundi, koe või koeosa) rakkude surm kahjustavate tegurite toimel.


Mõrgi.
Mõrgi on küla Võrumaal Lasva vallas.
Mõrgi külas asub Mõrgi linnamägi.


Lauga.
Lauga on küla Võrumaal Lasva vallas.
Lauga küla asub Lauga järve kaldal.


127.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad
Aastad: 122 123 124 125 126 - 127 - 128 129 130 131 132


128.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad
Aastad: 123 124 125 126 127 - 128 - 129 130 131 132 133


Veterinaaria mõisteid.
"Siin on loetletud veterinaaria mõisteid.
A.
aafrika malleus -
autosomaalne dominantne polütsüstneer (kassidel)
D.
demodikoos - dermatoloogia – diabeet – diagnoos - diagnostika - düsplaasia - düstroofiad
E.
eosinofiilne dermatiit ja turse –
F.
fistul - flegmoon – follikuliit – furunkul
H.
hüaliintilgaline düstroofia –
I.
immuunvahendatud hemolüütiline aneemia –
K.
kasside nakkuslik peritoniit
krooniline pindmine keratiit
M.
membranoproliferatiivne glomerulonefriit –
mädaemakas koeral
N.
neeru aplaasia –
neeru hüpoplaasia –
nefrootiline sündroom –
P.
preventiivne veterinaaria -
proliferatiivne glomerulonefriit –
puhas punalibleaplaasia –
põie-lootekusejuha sopis –
S.
suu- ja sõrataud –
T.
tüümuse hüpoplaasia
V.
vakuoolne düstroofia –
veiste katk –
veregrupid koeral –


Heinz Valk.
Heinz Valk andmas autogramme oma raamatusse "Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua" 8. aprillil 2011
Heinz Valk (õieti Heinrich Valk; sündinud 7. märtsil 1936) on eesti kunstnik ja poliitik.
Heinz Valk on erialalt graafik. Ta on tuntud karikaturistina. Temalt ilmusid mitmes ajalehe Sirp ja Vasar aastalõpunumbris humoorikate allkirjadega šaržid aasta jooksul tähelepanu äratanud kultuuritegelastest.
Ta on illustreerinud mitmeid raamatuid, näiteks Lennart Meri "Hõbevalge".
Heinz Valk on üks Rahvarinde asutajaliikmeid.
Septembris 1988 toimunud üritusel "Eestimaa laul" ütles ta oma kõne lõpus lause "Ükskord me võidame niikuinii!". See kujunes populaarseks lööklauseks, mida korrati massiüritustel kogu taasiseseisvumise aja jooksul.


Lauri Vahtre.
Lauri Vahtre oma “Eesti ajaloo õpiku vene õppekeelega gümnaasiumile” esitlusel Tea Kirjastuses, 22.10.2010
Lauri Vahtre (sündinud 22. märtsil 1960) on Eesti poliitik, ajaloolane, kirjanik, stsenarist ja tõlkija.
Haridus ja teaduslik tegevus.
Lauri Vahtre lõpetas 1978. aastal Tartu 2. Keskkooli ja 1984. aastal Tartu Ülikooli ajaloo erialal (1988 ajalookandidaat). Aastatel 1983–1985 töötas ta Eesti Vabaõhumuuseumis vanemteadurina, seejärel oli aspirantuuris, aastatel 1988–1992 oli vanemteadur Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis. Aastatel 1989–1992 oli ta ka vanemõpetaja Tartu Ülikoolis.
Ajaloolasena on Lauri Vahtre silma paistnud põhiliselt ajaloo populariseerijana, kooliõpikute (kaas)autorina, kuid ta on uurinud muu hulgas ka Eesti advokatuuri ajalugu, Nõukogude aja mentaliteedilugu. Vahtre oli üks 1989. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud kahejaolise Eesti ajaloo "Kodu lugu" autoreist Mart Laari ja Heiki Valgu kõrval. Kohati koolides ajalooõpetamisel kasutatud vihikupaar oli suurim LR tiraaž läbi aegade (35 000 eksemplari).
"Eestlase aeg".
Aastal 1984 kaitses Lauri Vahtre Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas Sulev Vahtre juhendamisel diplomitöö "Eesti rahvakalendri majanduslikust ja ideoloogilisest tagapõhjast".
Lauri Vahtre kandidaaditöö käsitles eesti rahvakalendrit ja eesti rahvapärast ajaarvamist, töö on ilmunud raamatuna "Eestlase aeg" aastal 1991 ja täiendatud kordustrükina aastal 2000.
Lauri Vahtre väitel erines eesti traditsioonilise rahvakultuuri ajataju nüüdisaja inimese omast selle poolest, et toonase ajataju alusteks olid korduvus ehk tsüklilisus (nagu loodus muutub perioodiliselt) ja kvaliteetsus — aega mõisteti reaalse jõuna, mis on hea või halb, püha või mittepüha.
Põlluharijate ühiskonna ajaarvamisele on Lauri Vahtre väitel iseloomulik korduv ühesuguste perioodide tsükkel, müütiline ja ajatu hingedeaeg langeb kokku põllumajandusaasta lõpuga. Aasta võib tähendada tegelikku kalendaarset aastat või lihtsalt üht aja lõiku. Kui aega ei arvestata lineaarselt, võib aasta algust lugeda millisest tahes sündmusest või muutusest looduses. Päev ja suvi on tähtsamad ajaperioodid põllumajanduslikule kultuurile, samas kui kütikultuuris on otstarbekamad pikemad sesoonsed perioodid.
Lihtrahva arusaamad ajast ei olnud Lauri Vahtre väitel väga kindlalt struktureeritud – kõrvuti võisid eksisteerida kujutelmad aja taastulekust ja kujutelmad iseseisvast kõrvalajast ehk ajavälisest ajast, mis seisis paigal ja või mis voolas väga aeglaselt (müütiline aeg). Kõrvalaja näitena toob Vahtre hingedeajale vastanduva või sellest väljapoole jääva aja — väljaspool hingedeaega elasid surnute hinged Vahtre väitel selles kõrvalajas, mitte "enne", "pärast" ega "praegu".
Nädalapäevadest eristuvad ülejäänud päevadest neljapäev, laupäev ja pühapäev, mis on teistest märgilisemad. Lauri Vahtre hinnangul võib selle taustaks olla varasem viiepäevane ajaarvamissüsteem lisaks hilisemale seitsmepäevasele. Vastavalt oleksid neljapäev ja laupäev võrreldavates positsioonides, neljapäeva ja laupäevaga seotud kombestikul on eesti rahvakalendris kokkulangevusi. Vahtre hinnangul võib nädalapäevade maagiline arvestamine olla eesti rahvapärimuses enamalt jaolt hilisem ja laenuline nähtus, kuid see ei välista võimalust, et säärasel kommetel võib olla ka eesti traditsioonis väga arhailine kiht.
Vahtre märgib, et hiljemalt 17. sajandil tundsid eestlased nii päikesekella kui ka tunnijaotust, kuid igapäevaelus neil põhinevat ajaarvamist ei kasutatud. Tavapäraselt lähtuti päikese ööpäevaseid liikumisi järgivatest ajamääratlustest, näiteks "koidu aeg", "päikesetõus", "keskhommik", "enne lõunat", "kukelaulu aeg".
Poliitiline tegevus.
Lauri Vahtre astus poliitikasse laulva revolutsiooni ajal koos oma ülikoolikaaslase Mart Laariga. Varem oli ta rahvusliku meelsuse ja tegevuse pärast Tartu Riiklikust Ülikoolist välja visatud ning lõpetanud ülikooli kaugõppes. Koos Laari ja teiste rahvuslastega moodustas Vahtre poliitilise ühenduse, millest 1992. aastal kasvas välja Rahvuslik Koonderakond Isamaa.
Oli Eesti Kongressi liige. Aastatel 1991–1992 oli ta Põhiseaduse Assamblee liige. Aastal 1992 valiti Vahtre valimised võitnud Isamaa nimekirjas VII Riigikokku. Temast sai üks Isamaa juhtfiguure ning ta valiti tagasi ka järgmistesse Riigikogu koosseisudesse 1995. ja 1999. aastal. 2003. aastal ta parlamenti siiski enam ei pääsenud. Alates 5. aprillist 2007 oli ta Juhan Partsi asendusliikmena XI Riigikogu liige. 2011. aasta Riigikogu valimistel osales Vahtre Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas 4. ringkonnas (Harju ja Rapla maakonnas) ja sai 820 häält, kuid Riigikokku ei pääsenud. Üleriigilises nimekirjas asetses ta 27. kohal.
Kaitseministri nõuniku konkurss.
2011. aasta juuli alguses võitis kaitseminister Mart Laari erakonnakaaslane ja sõber Lauri Vahtre kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna nõuniku kohusetäitja konkursi, milles üks nõuniku kohusetäitjale esitatud nõue oli doktorikraad. Kaitseministeeriumi pressiesindaja Peeter Kuimeti sõnul osales konkursis kaheksa kandidaati.
Juba konkursi eel avaldas ajakirjandus kahtlust, et doktorikraadi nõue kehtestati, võimaldamaks Vahtrel sellele kohale saada.
Sotsiaaldemokraatide juhi ja endise kaitseministri Sven Mikseri arvates peegeldas konkurss IRL-is toimuvat võimuvõitlust. "Kui konkursi korraldaja leiab, et tema erakonnakaaslane ja pikaaegne poliitiline lähedane kaastööline on kõige sobivam kandidaat spetsialisti kohale, siis kindlasti paralleelid on olemas," võrdles ta IRL-i poliitikat ministeeriumide mehitamisel sellega, kuidas Keskerakond palkab oma liikmeid Tallinna linnavalitsuse aparaati. "Viis kuidas ta sinna sattus, kindlasti ei ole heade tavadega kooskõlas," kinnitas Mikser. Konkurssi kritiseeris ka IRL-i kuuluv parlamendiliige Indrek Raudne: "Mina ei oleks seda doktorikraadi nõuet küll pannud." Reformierakondlane Meelis Atonen nimetas konkurssi näiliseks.
Mart Laar kaitses konkursikorraldust väitega, et konkursi korraldasid mitte poliitikud, vaid asjatundjad.
"Ma arvan, et Mart Laaril oleks pidanud olema õigus võtta selline nõunik nagu ta ise tahab, ilma sellise naeruväärse protsessita," leidis kommunikatsiooniekspert ja endine poliitik Janek Mäggi. "Tundus muidugi natuke naeruväärne, et avalike suhete nõuniku kohal on vaja doktorikraadi."
Kunstiline tegevus.
Lauri Vahtre on avaldanud kaks romaani: 2009. aastal Peter Morgeni varjunime all "Sõnum" ja 2010. aastal oma nime all "Torm". Ta on Eesti Televisiooni seriaali "Tuulepealne maa" kaasstsenarist ning filmi "Detsembrikuumus" esialgse, hiljem teiste autorite poolt ümber kirjutatud stsenaariumi autor.
Isiklikku.
Lauri Vahtre isa oli ajaloolane Sulev Vahtre. Tema vend on kunstnik Silver Vahtre.
Tegevus ühingutes.
Lauri Vahtre on Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane.


Howard Phillips Lovecraft.
Howard Phillips Lovecraft (20. august 1890 – 15. märts 1937) oli õudusulmekirjanik.
Ta ei saanud oma eluajal kuigi populaarseks, kuid tema kirjatööd on hilisemat ulmet palju mõjutanud.
Elulugu.
Ta sündis Ameerika Ühendriikides Rhode Islandi osariigis Providence'i linnas, Angelli tänava majas nr 94 (praegu 454). Ta oli imelaps ja põdes noorena palju. Elu jooksul elas ta mitmel pool, aga tuli Providence'i tagasi. Lovecraft suri vähki.
Teosed.
Suure edu puudumise tõttu ei kirjutanud ta ühtegi väga pikka lugu. Ta oli sunnitud süžee osas kirjastajatele järele andma. Lovecrafti tuntuimad teosed on novell "Cthulhu kutse" ("Call of Cthulhu"), "Vari Innsmouthi kohal" ("Shadow over Innsmouth") ja jutustus "Charles Dexter Wardi juhtum" ("Case of Charles Dexter Ward"). Ta kirjutas ka astronoomia- ja kirjandusalaseid teoseid, kuid need ei toonud talle laiemat tuntust.
"Cthulhu kutse" andis nime tema ühe perioodi juttudele või kogu tema loomingule üldiselt, mida tuntakse Cthulhu tsüklina (inglise keeles "Cthulhu Mythos"). Tsüklit on jätkanud või selle ainel uusi lugusid kirjutanud mitmed ulmekirjanikud, nende hulgas August Derleth ja Neil Gaiman.
Eesti keeles ilmunud teosed.
Lisaks "Charles Dexter Wardi juhtum" (2004), mis on raamatukogude kaudu kättesaadavam kui eelnimetatud kogumik, ja arvukad ajakirjades ilmunud lood.
Temaatika.
H. P. Lovecrafti teosed tegelevad peamiselt tähtedelt tulnud deemonite Muistsete (inglise "Old Ones") ning kaugemal kosmoses olevate Väljaspoolsete Jumalate (inglise "Outer Gods") kultuse ja mõnel määral surnute elluäratamise käsitlemisega. Eelpoolnimetatud üleinimlikud olendid pole heatahtlikud, aga ei taha ka tingimata kogu inimkonda hävitada. Need, kes neid välja kutsuvad või teenivad, langevad tavaliselt hullumeelsusesse või surevad.
Üksikud Lovecrafti mütoloogias kirjeldatud jumalad ja rituaalid on inspireeritud semiidi ja muistse Lähis-Ida kultuuridest (näiteks semiidi jumal Dagon), kuid enamasti on need uusloomingulised. Oluline osa Lovecrafti mütoloogiast keerleb ümber müstifitseeritud tegelaste, allikate või muististe (näiteks hullu araablase Abdul Alhazredi 8. sajandil kirjutatud raamat "Kitab al-Azif" ehk "Necronomicon"). Lovecrafti lugude miljööd kujundavad väljamõeldud Arkhami maakond ja selles asuv Miskatoni ülikool Uus-Inglismaal. Lovecrafti hilisem järgijaskond läheb aeg-ajalt tema müstifikatsioonide õnge, pidades väljamõeldud inimesi, jumalaid või raamatuid tõelisteks.
Verdtarretavaid stseene ja tapatööd ei kirjelda Lovecraft otseselt (ehkki neid tihtipeale esineb), vaid edastab seesuguseid sündmusi kaudselt, mängides lugeja ootustele. Kalduvus kirjeldada toimuvat vähem detailide ja rohkem selle mõju kaudu tegelaste psüühikale iseloomustab Lovecrafti Edgar Allan Poe' õpilasena.
Enamik Lovecrafti lugusid ei lõppe peategelasele hästi. Ka läbivad Lovecrafti loomingut maailma mõistetamatuse ja hukatuslike, inimestele keelatud teadmiste motiivid. Üsna tihti uurib peategelane (tihti ühtlasi minajutustaja) mõnda ajaloolist eset (raamatut, kuju, maja, päevikut) ning kui ta lõpuks avastab, et on seeläbi langenud talle senikäsiteldamatute jõudude meelevalda, on juba hilja ja ta ei saa midagi olulist teha. Peategelase tulevasest saatusest annavad tihti vihjet tema eelkäijate (esivanemate või sama teemaga tegelnud uurijate) segasevõitu surmad. Deemonlikud jumalad on kõikvõimsad, inimene on jumalate ja nende teenijate nähtamatute võrkude palge ees jõuetu.
Pärast autori surma on Lovecrafti teosed saavutanud suure populaarsuse. Nende alusel on valminud üle 60 filmi ("Dagon" 2001, "Beyond the Wall of Sleep" 2006) ja arvutimänge ("Call of Cthulhu: Dark Corners of the Earth", 2006). Igal aastal ilmub Lovecrafti juttudest inspireeritud tekste sadade kaupa (eesti keeles näiteks Robert Zelazny "Üksildane oktoobriöö"), mõned seesugused on kirjutatud ka Eestis.


Vigala Maarja kirik.
Vigala Maarja kirik on kirik Rapla maakonnas Vigala vallas Kivi-Vigalas. Maarja kirik pika ja keerulise ajalooga sakraalhoone Kivi-Vigalas, mille esimene jälg ulatub 14. sajandisse. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud (ka uuesti üles ehitatud). Aga paljude oluliste kiriku ajaloo tähiste hulgas on kindlasti erilisel kohal 1886. aasta, kui kogudus sai V. Müllerverstedi Tartu Peetri kiriku jaoks valmistatud, aga suurele kirikule ilmselt väikseks jäänud suure oreli. Järgmine, 1887. aasta tähistab Vigala meistri J. Gildemanni oreli (asub kiriku käärkambris) valmimist.
Kolmas pill, rahva hulgas tuntud Tormise orelina, asub altari juures ja on toodud siia organist Andres Uibo vanema venna Jaagu eestvõttel mõned aastad tagasi.
Suur pill remonditi 1997. aastal ja 2005. aastal läbis põhjaliku remondi ka käärkambri orel, mille toona pühitses peapiiskop Andres Põder.


Gorganõ.
Gorganő on mäestik Lääne-Ukrainas, osa Metsa-Karpaatidest. Kulgeb loode-kagu suunas. Kőrgus kuni 1881 m.


Ballast Key.
pisi
Ballast Key on saar Florida väinas, üks Florida Keysi saartest.
Saare pindala on 10,5 ha, see on täielikult eravalduses. Saar on madal. Kuulub Ameerika Ühendriikidele.


129.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad
Aastad: 124 125 126 127 128 - 129 - 130 131 132 133 134


138.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad
Aastad: 133 134 135 136 137 - 138 - 139 140 141 142 143


Nõnova.
Nõnova on küla Võrumaal Lasva vallas.
Külas on 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 30 elanikku. Kõik on eestlased.
Nõnoval on sündinud Friedrich Vreemann.
Külas oli kuni 2001. aastani Nõnova raudteepeatus.


Lasva.
Lasva on küla Võrumaal, Lasva valla keskus. Asub Lasva järve ääres.
Külas on 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 275 elanikku. Neist 272 on eestlased.


Listerioos.
Listerioos on grampositiivse listerioosibakteri ("Listeria monocytogenes") põhjustatav nakkushaigus, mis levib peaasjalikult loomsete toiduainete kaudu. Sümptomiteks on palavik, pearinglus, iiveldus ja kõhulahtisus.
Listerioosibakter on maapinnas, loomasöötades ja loomade soolestikus levinud bakter. Erinevalt teistest bakteritest suudab see bakter paljuneda ka külmkapi temperatuuril.
Saastunud toidu tarvitamisel paljunevad bakterid soole limaskesta rakkudes ning levivad organismis.
Otsesel kontaktil võib tekkida listerioosi nahavorm, listerioosi võib nakatuda ka seksuaalsel teel.
Nakkus võib kanduda ka emalt vastsündinule, kusjuures umbes veerand listerioosi juhtudest ongi seotud sünnitusega.
Listerioosi haigestuvad eeskätt immuunpuudulikkusega, kasvajatega ning hormoonravi saavad inimesed. Immuunsüsteemi ebaküpsuse tõttu on bakteri suhtes tundlikud ka vastsündinud.


Pikakannu.
Pikakannu on küla Võrumaal Lasva vallas.
Külas asub Pikakannu Põhikool.


Pindi.
Pindi on küla Võrumaal Lasva vallas.
Küla asub Võhandu jõe keskjooksul Võru–Räpina maantee ääres.
Pindi Jaani kirik ja kalmistu asuvad aga Lasval.


Vao (Väike-Maarja).
Vao on küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas.
Vaos asub Vao tornlinnus.


Oonurme.
Oonurme on küla Ida Viru maakonnas Tudulinna vallas.
Külas elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 70 inimest. Neist 68 olid eestlased.
Külas asub Oonurme rändrahn ja Oonurme kivikalme. Endises koolimajas asub raamatukogu. Oonurmes tegutseb laulukoor ja külaselts.
Oonurmest on pärit Alutaguse loodusest palju kirjutanud Juhan Lepasaar.


Alexandra (Suurbritannia).
Alexandra Carolina Marie Charlotte Louise Julia ehk Alix (1. detsember 1844 Kopenhaagen – 20. november 1925 Sandringham) oli Taani printsess sünnist 1863. aastani, Walesi printsess 1863–1901, Suurbritannia kuninga Edward VII abikaasa ja kuninganna 1901–1910 ning kuningas George V ema 1910 kuni surmani.
Lapsepõlv.
Alixi isa oli prints Christian, hilisem Christian IX, ema Hessen-Kasseli printsess Louise. Vaatamata kuninglikule päritolule elas Alix lihtsates oludes. Kuigi perekonnale ei kuulunud suuri varandusi, abiellusid lapsed märkimisväärselt tähtsate abikaasadega. Alixi õde Dagmar abiellus Venemaa tsaari Aleksander III-ga.
Walesi printsess.
Walesi prints Albert Edward oli oma vanematale allumatusega palju muresid põhjustanud ning leseks jäänud kuninganna Victoria tahtis, et prints pere looks. Alexandra polnud tema esimene valik, kuna Taani oli Preisimaaga sõjajalal, Suurbritannia kuninglikul perekonnal oli aga palju sakslastest sugulasi.
Kuid kui Victoria ja Alix kohtusid, pälvis noor ja ilus printsess kuninganna nõusoleku. Ta meeldis ka oma tulevasele abikaasale ja paar abiellus 10. märtsil 1863 St. George'i kabelis. Sündmuse jäädvustas maalile William Powell Frith.
Eraelu ja võimuvõitlus.
Alixi valisemisstiil erines väga vanemate Briti kuninglike isikute omast. Ta oli pühendunud oma lastele ning hoolitses teenijate eest, nautis tantsimist ning uisutamist. Ka pärast oma esimese lapse sündi 1864 ei muutnud ta oma käitumist ning see põhjustas tülisid kuninganna ja noorpaari vahel. Kuid pärast kolmanda lapse sündi 1867. aastal olid rasedusest tekkinud komplikatsioonid talle eluohtlikud ning ta jäi igaveseks lonkama. Ta kannatas ka kurtuse all, mis oli pärilik ning süvenes aasta-aastalt. Armi oma kaelal (ametlikult lapsepõlvetrauma, kuulujuttude põhjal enesetapukatse tagajärg) püüdis ta varjata, kandes kõrge kaelusega kleiti või rikkalikke kaelaehteid. Sellega tekitas ta kõrge kaelusega kleitide moe.
Albert Edward ja Alix elasid peamiselt Sandringhamis. Bertie ei pööranud oma naisele ja lastele nii palju tähelepanu kui Alix tahtis ning nad võõrandusid teineteisest, kuni mehe tõsine haigus 1870. aastate algul nad taas kokku tõi. Aastate jooksul oli nende abielus tõuse ja mõõnasid. Bertie pidas armastava naise kõrval ka armukesi. Nende hulgas olid näitlejanna Lillie Langtry; Warwicki krahvinna Daisy Greville; ilus abielunaine Jennie Jerome (Winston Churchilli ema); Agnes Keyser ja seltskonnadaam Alice Keppel.
Alexandrale olid need suhted ka teada ning ta lubas Keppeli isegi Bertie surivoodi äärde. Kuid ta ainult talus Keppelit. Alixile ei meeldinud, et Keppel oli kõkjal, kuhu ta koos Bertiega läks. Vastupidiselt Keppelile nautis Alix Jennie Jerome'i seltskonda, ehkki naisel oli Bertiega suhe olnud. Teistest naistest, kellega printsil suhted olid, võeti kuninglikes ringkondades hästi vastu Keyserit, kuna ta polnud ise abielus ning ta oli väga diskreetne oma suhete osas.
Alexandral endal polnud teadaolevalt armukest. Kuninglikesse ringkondadesse kuuluvad inimesed enamasti võtsid armukese (ka naised), kuid avalikuks tulnuna poleks Alixi armukest aktsepteeritud, kuna naise staatus oli kõrge.
Kuninganna Alexandra.
Aastatel 1901–1910 kuninganna ja kuni oma surmani kuninganna-ema olnud Alexandra ametlik tiitel oli elu lõpuni kuninganna Alexandra (Tema Majesteet).
Alixit armastasid inimesed väga. Ta oli tihedalt seotud heategevusega, asutades ühingu Alexandra Roosi Päev, mis müüb raha kogumiseks roose. Buuri sõja ajal asutas ta Kuninganna Alexandra Hoolduskorpuse. Kuid poliitikaga ta ei tegelenud. Esimese maailmasõja ajal tuli ilmsiks tema viha sakslaste vastu.
Alexandra suri 20. novembril 1925 infarkti tagajärel Sandringhamis ning ta maeti Windsorisse.


137.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad
Aastad: 132 133 134 135 136 - 137 - 138 139 140 141 142


Václav Klaus.
Václav Klaus (sündinud 19. juunil 1941) on Tšehhi poliitik, Tšehhi Vabariigi president alates 2003. aastast. Ta on tuntud kui liberaalse majanduspoliitika elluviija.
Aastatel 1992–1997 oli ta Tšehhi peaminister.
Ta on lõpetanud Praha majandusülikooli väliskaubanduse erialal. Seejärel täiendas ta end 1966 Itaalias ja 1969 USA-s. 1970. aastal läks tööle Tšehhoslovakkia riigipanka.
Poliitikasse tuli ta 1989. aastal. 1991. aastal oli ta üks Rahvademokraatliku Erakonna asutajatest ja 2002. aastani selle esimees. Aastal 2002 valiti ta erakonna auesimeheks.
Aastal 2003 valiti ta parlamendi mõlema koja ühisistungil 142 häälega 281-st Tšehhi presidendiks.
Aastal 2008 toimusid järjekotrdsed Tšehhi presidendivalimised ja kolmandas voorus valiti ta parlamendi mõlema koja ühisistungil 141 häälega 281-st teist korda Tšehhi presidendiks.
Välislingid.
Klaus, Vaclav
Klaus, Vaclav
Klaus, Vaclav


Antsla valla vapp.
Antsla valla vapp on Võru maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Antsla valla vapp.
Eesti Vabariigi Valitsuse 29. juuni 1999 määrusega moodustati senise Antsla linna ja Antsla valla põhjal uus omavalitsusüksus Antsla vald. Vastavalt Antsla vallavolikogu 21. novembri 2000 otsusele on Antsla valla lipuks ja vapiks endise Antsla linna lipp ja vapp.
Vapi kirjeldus.
Antsla valla vapiks on heraldiline kilp, mille sinisel kilbil on ülestõstetud tiibadega, lendav kuldne haugas, kellel manused punased.
Antsla linna vapi kirjeldus 1940.
"9. Antsla linna vapiks kilbi sinisevärvilisel väljal, lennuseisundis vasakult paremale, ülestõstetud tiibadega kuldne haugas, haardevalmis küüntega ja lahtisest nokast väljaulatuva punase keelega."


Jaroslav Hašek.
Jaroslav Hašek (30. aprill 1883 Praha Böömimaa kuningriik Austria-Ungari – 3. jaanuar 1923) oli tšehhi humorist ja satiirikirjanik, kes on tuntud kui romaani "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" autor.
Elulugu.
Jaroslav Hašek sündis 1883 Prahas ning tegeles noorues kirjandusega, kirjutades satiirilisi artikkleid ja föjletone jalalehtedesse ja ajakirjadesse. 1914. aastal pärast Esimese maailmasõja algus mobiliseeriti ta Austria-Ungari keisririigi armeesse ning saadeti Vene rindele, kus ta aga 1915. aasta septembris deserteerus ning jooksil üle Vene vägede poole oma Austria keisrivõimu vastaste meeleolude ja Tšehhi iseseisvuse pooldamise tõttu.
Pärast lühiajalist viibimist Vene sõjavangis, liitud J. Hašek Venemaal moodustatud Tšehhoslovakkia leegioniga, mille eesmärk oli koos Vene vägedega võideldes vabastada Tšehhoslovakkia ning saavutada selle iseseisvus Austriast. Lahingutegevuses Keskriikide vägede vastu autasustati teda IV järgu Püha Georgi ordeniga.
1917. aastal pärast Venemaal toimunud veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni ning Venemaa ühepoolset väljaastumist sõjategevusest kavatses Tšehhoslovakkia eksiilvalitsus toimetada Tšehhoslovakkia leegioni Prantsusmaale edasiseks võitluseks Keskriikide vägede vastu, kuid J. Hašek lahkus leegionist ning suundus Moskvasse, kus astus 1918. aasta märtsis VK(b)P liikmeks. Moskvas tegi J. Hašek kaastööd VK(b)P Tšehhoslovakkia sektsiooni ajalehele ning suunati seejärel Samarasse moodustama bolševikke toetavat internatsionaalset väeosa.
1918. aasta suvel alustas Tšehhoslovakkia leegion Siberis vastuseks Nõukogude Venemaa RKN poolt vastu võetud otsusele leegioni desarmeerimiseks ja interneerimiseks nõukogude võimu vastast ülestõusu, mille käigus kukutasid nõukogude võimu Siberis Trans-Siberi raudtee piirkonnas asuvates piirkondades. J. Hašek põgenes leegioni poolt hõivatud piirkonnast, kuna tema bolsevistliku tegevuse eest oli leegioni sõjakohtu poolt välja antud tema vahistamiskäsk «punase tšehhoslovakkia väe organiseerimise eest Samaras ja... tšehhoslovakkia rahva riigireetmise eest».
NSV Liidus 1963. aastal, välja antud postmark
J. Hašek põgenes 1918. aasta oktoobriks Volga äärde, kus teenis 5. armee tagalaväeosades, oli Tatarstanis Bugulma linna sõjakomandandi abi ning tegi ka kaastööd erinevatele ajakirjandusväljaannetele.
1920. aastal suunati J. Hašek läbi Eesti ja Saksamaa tagasi Tšehhoslovakkiasse kommunistlikule agitatsioonitööle, kuid ei leidnud ühist keelt kohalike tšehhi kommunistidega ning jäi aktiivsest poliitilistest tegevusest kõrvale ning taasaalustas oma kirjanduslikku tegevust. Ta alustas oma kultusromaani "Vahva sõduri Švejki seiklused ilmasõja kestel" avaldamist järjejutuna ning brošüüridena, kuid J. Hašek suri enne kui romaan valmis sai. Tema romaan avaldati ja see saavutas kiiresti maailmakuulsuse. Seda on tõlgitud üle 60 keelde.
Hašek on kirjutanud ka üle 1500 lühijutu. Ta suri tuberkuloosi.
Isiklikku.
Jaroslav Hašek oli abielus enne Esimesse maailmasõtta mobiliseerimist, kuid Venemaal Ufaas abiellus ta 1919. aastal uuesti ning pidi pärast naasemist Tšehhi tasuma "10 krooni trahvi, abielulahutuse õigeaegse mittevormistamise eest".
"Švejki" järg.
Hašeki sõber Karel Vaněk (1887–1933) kirjutas "Švejkile" järje, mis on ilmunud ka eesti keeles: "Vahva sõduri Švejki seiklused sõjavangina Venes", tšehhi keelest tõlkinud Bernhard Linde, Looduse universaal-biblioteek, nr. 57, 58, 66/67, 75/76, 77/78, kirjastus Loodus, Tartu 1929, 5 annet, kokku 511 lk; 2. trükk: "Vahva sõduri Švejki juhtumised Vene sõjavangis", Varrak, Tallinn 1993, 200 lk


Karisöödi.
Karisöödi on küla Võrumaal Mõniste vallas. Asub Peetri jõe ääres.
Karisöödi külas Naha talu juures asub Eesti lõunatipp.
Külas on ka Peetri jõe maastikukaitseala.


Joaquín Almunia.
pisi
Joaquín Almunia Amann (sündis 17. juunil 1948 Bilbaos) on Hispaania poliitik, Euroopa Komisjoni volinik.
1979–2004 oli ta Hispaania parlamendi liige. 1982–1986 oli ta Hispaania tööhõive- ja sotsiaalminister ja 1986–1991 avaliku halduse minister. 1997–2000 oli ta Hispaania Sotsialistliku Töölispartei esimees.
2004–2010 oli ta Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusküsimuste volinik. 2010. aastast on ta Euroopa Komisjoni konkurentsivolinik.
Aastal 2011 anti talle Eesti Vabariigi Maarjamaa Risti II klassi teenetemärk.
Isiklikku.
Joaquín Almunia on abielus, tal on 2 last.


Zhanguo.
"Zhanguo" ehk sõdivate riikide ajastu ehk võitlevate riikide aeg (hiina keeles lihtsustatud kirjas 战国时代 ("Zhanguo Shidai", Zhànguó Shídài) oli Vana-Hiina ajaloos periood aastast 475 eKr kuni aastani 221 eKr.
Ajavahemikku alates Vana-Hiina ühendamisest 770 eKr kuni taasühendamiseni Qini dünastia poolt 221 eKr on alates Hani dünastia ajast hakatud jaotama Chunqiu ajastuks ja sõdivate riikide ajastuks. Sellel jaotusel on kokkuleppeline iseloom, sest neid kahte ajastut ei lahuta mingi väga suur sündmus. Seetõttu on hiina ajalookirjutuses ajastute piiri üle vaieldud. Näiteks Songi dünastia aegne tähtis ajalooraamat "Zizhi Tongjian" paigutas ajastute vahelise piiri hoopis aastasse 403 eKr.
Sõdivate riikide ajastu oli segane aeg. Ida-Zhou dünastia kuningas oli täielikult autoriteedi kaotanud. Hiljem hakkasid vürstid end kuningateks nimetama, võrdsustades end sellega Zhou kuningatega. Perioodi alguses oli praegustel Hiina aladel umbes 16 niisugust vürstiriiki. Peale selle olid veel nomaadrahvad põhjas ja hõimud läänes, kes samuti etendasid tolleaegses poliitikas oma osa. Umbes perioodi keskpaiku jäi alles seitse tugevamat vürstiriiki, millest igaüks püüdis vallutada kogu maad. Lõpuks jäi selles võitluseks võitjaks Qini riik, mis hävitas ülejäänud kuus. Hiina ajaloolased peavad seda sündmust Hiina vanaaja lõpuks ning alustavad sealt keisridünastiate ajastut.
Nagu ka eelnev Chunqiu ajastu, oli võitlevate riikide ajastu pöörete ja muutuste aeg. Hüljati traditsioone ja tekkis uusi ideid. Riikidevaheline konkurents parema tehnoloogia, halduse ja ideede pärast viis filosoofia, kirjanduse ja teaduse õitsengule. Kaubandus ja linnad saavutasid seninähtamatu arengutaseme. Paljud tänapäeva Hiina linnad tekkisid tol ajal.
Ajaloo ülevaade.
Perioodi alguses eksisteeris umbes 16 vürstiriiki. Zhou kuningas oli sel ajal juba tähtsusetuks muutunud. Aastal 403 jaotati Jini riik (晉) kolmeks riigiks: Wei riik (魏), Zhao riik (趙) ja Hani riik (韓). Kuigi see jaotumine leidis aset alles 403 eKr, käsitletakse seda enamasti Chunqiu ajastu sündmusena. Jini riik oli hilise Chunqiu ajastu tugevaim riik. Sisekonfliktide tõttu oli aga vürstlik dünastia hävunud, nii et isandata jäänud riik jaotati riigi kolme vägeva vahel. Nende kolme riigi vahel olid traditsiooniliselt head suhted. Teised tolleaegsed võimsamad riigid olid Qi riik (齊), Yani riik (燕), Chu riik (楚) ja Qini riik (秦). Perioodi keskpaigaks olid ülejäänud riigid inkorporeeritud nende seitsme riigi koosseisu, mida peamiselt mõeldaksegi sõdivate riikide all.
Wei riik oli esimene, kus algasid ühiskondlikud reformid. Eeelkõige reformiti ametnike süsteemi. Ametit ei läinud enam edasi isalt pojale, vaid ametisse hakati määrama võimekaid inimesi. Enam ei pööratud tähelepanu päritolule, vaid ametisse võisid saada ka mitteaadlikud. Ka sõjaväes loobuti traditsioonilisest korrast, mille kohaselt ohvitserideks said olla ainult aadlikud. Esimest korda said sõjaväelises karjääris määravaks teened: edukaid ohvitseri ülendati auastmes, ebaedukaid degradeeriti. Nõnda võisid ohvitseriks saada isegi lihtsõdurid. Uus põllumajanduspoliitika julgustas talupoegi kasvatama rohkem teravilja. Peale selle reformiti kohtusüsteemi ja anti välja seaduseraamat, mis ühtlustas kohtumõistmist.
Wei reformid tugevdasid riiki, nii et Wei riik oli varsti kõige tugevam. Kohe järgiti Wei eeskuju teistes riikides, kõigepealt Chu ja Qini riigis, mis paiknesid tollase Hiina äärealal. Chu riigi keskus oli lõuna pool Jangtse jõge. Algselt ei kuulunudki see ala Zhou riigi koosseisu. Qini riik sai vürstiriigiks alles Ida-Zhou dünastia alguses. See asus maa loodepiiri ääres. Mõlemat riiki peeti poolbarbariteks ja naeruvääristati.
Qini riigis oli reform kõige radikaalsem. Talupoegade kinnistatus maa külge ja läänisüsteem kaotati. Selleasemel jagati maa otse talupoegadele. Nii vabanesid talupojad pärisorjusest ja said isiklikult vabaks. Ametnikele ei läänistatud enam maad, vaid maksti palka. See süsteem suurendas ühtlasi ametnike lojaalsust, sest nad ei saanud ilma ametita enam ära elada. Erilist rõhku pandi sõjaväeteenistusele. Aadlikud, kellel polnud sõjalisi teeneid, kaotasid automaatselt oma seisuse. Sõjaväeteenistuses määras tasu tapetud vaernlaste arv. kes tappis rohkem vaenlasi, sai rohkem tasu, mis võis seisneda näiteks ka aadliseisusesse tõstmises. Ka Qini riigis reformiti kohtusüsteemi. seadused hakkasid kehtima kõigi inimeste jaoks. Nimelt oli aadlike (st kõigil nende, kes olid sõjaväeteenistuses silma paistnud) jaoks varem kehtinud leebemad karistused. Läänisüsteemi kaotamine tekitas ka vajaduse muuta haldussüsteemi. Sellepärast viidi sisse haldusüksus maakond (縣). Need reformid panid aluse hilisemale Hiina ühendamisele.
Ajastu keskpaigaks olid suured riigid annekteerinud kõik väiksemad riigid, nii et nende vahel ei olnud enam puhvertsoone. Suurte riikide vaheline võitlus muutus nüüd aina vihasemaks. Eriti Qini riigi sõjaline jõud muutus aina ilmsemaks, nii et mõnikord sõlmisid ülejäänud kuus riiki Qini vastu liidu. Osava diplomaatia, hirmutamise ja äraostmise teel ning paljude valitsejate oportunismi, omavahelist rivaalitsemist ja lühinägelikkust ära kasutades õnnestus Qinil need liidud alati lõhkuda.
Aastal 247 eKr astus Qini riigi kuningatroonile 13-aastane Zheng. 22-aastaselt sai ta enda kätte kogu võimu ja alustas vallutussõda. Aastal 230 eKr langes Qini armee ohvriks esimesena Hani riik, mis oli kõige nõrgem. Aastal 228 eKr vallutati Zhao riigi pealinn ja Zhao kuningas võeti vangi. Ühel Zhao printsil õnnestus põgeneda ja vastupanu osutada, kuid 222 eKr võeti ka tema vangi. Yani riigi kroonprintsi algatatud atentaat Qini kuningale andis Qini kuningale teretulnud ettekäände Yani riigi ründamiseks. Yani pealinn langes 227 eKr. Aastal 225 eKr ründas Qini riik Wei riiki. Pealinna kolmekuise piiramise järel andis Wei kuningas alla. Aastal 224 eKr oli järg lõunas asetseva Chu riigi käes. Kui lõpuks 221 eKr tungis Qini armee Qi riiki, ei osutatud peaaegu mingit vastuolu.
Pärast kogu maa ühendamist laskis kuningas Zheng end kuulutada Hiina esimeseks keisriks (Shi Huangdi) ning rajas esimese keisridünastia – Qini dünastia.
Majandus.
Sõdivate riikide ajastus viidi peaaegu kõikides riikides ellu reformid, mis läänisüsteemi kaotasid ning vabastasid talupojad seotusest maa külge. Põllumajanduses asendati hiigelmajandid suurelt jaolt taludega. See nõudis ka maksusüsteemi reformi. Nüüd määras talupoegade riigimaksud maaomand.
Erilise õitsengu saavutas kaubandus. Mõnede kaupmeeste rikkus oli võrreldav kuningate omaga. Neil olid kaubandusjaamad ja teabevõrgud mitmes riigis. Kaupmees Lü Buwei sai koguni Qini riigi suurvesiiriks.
Käsitöönduses omandas suure tähtsuse eriti soola- ja maagikaevandamine.
Teadus ja tehnika.
sõdivate riikide ajastu suurim tehniline uuendus oli rauast tööriistade kasutuselevõtt. Mitte ainult käsitöös, vaid ka põllumajanduses ja sõjatehnikas sai pronksi asemel valdavaks materjaliks raud.
Sõdivate riikide ajatust on säilinud mõned väga silmapaistvad niisutussüsteemid, sealhulgas Dujiangyani niisutussüsteem, mis tänini kaitseb Sichuani katelorgu kevadise suurvee ja suvise kuivuse eest. juba sel ajal hakati rajama Suurt Hiina kanalit.
Kaitseks põhjapoolsete nomaadide vastu rajasid põhjapoolsed riigid Qin, Zhao ja Yan müüri, mis pani aluse hilisemale Hiina müürile.
Sõdivate riikide ajastul avastasid hiinlased magneti kasutamist ilmakaare näitamiseks (kompass). Nad valmistasid magnetist lusika ning paigaldasid selle siledale vaskplaadile. Lusika käepide näitas alati lõuna poole.
Sõdivate riikide ajastust pärinevad esimesed teated akupunktuuri kasutamisest.
Sõjapidamine oli tolle aja riikide püsimiseks hädavajalik. Nii tehti tol ajal sõjapidamises palju uuendusi. Talupoegade vabastamine ning sõjaväeteenistuse avamine ka talupoegadele suurendas jalaväelaste arvu. Jalaväest sai valdav väeliik. Yani riik võetis esimesena kasutusele ratsaväe, mille tehnika võeti üle nomaadidelt. Kiiresti asendusid sõjavankrid kiiresti liikuvate ratsanikega. Sõdivate riikide ajastul võeti peale selle Hiinas kasutusele amb. Täiustati ka piiramis- ja kaitsmistehnikat, nii et linnade piiramine võis kesta aastaid.
Kultuur.
Sõdivate riikide ajastul oli ka hiina filosoofia õitseng. Õhkkonnas, kus vürstid konkureerisid võimu, tehnoloogiate ja ideede pärast, rändasid paljud mõtlejad koos oma järgijate ja kaaskondadega riigist riiki, lootes leida valitsejat, kellele nende ideed meeldivad. Paljud neist filosoofidest olid ka andekad kirjanikud ning nendest on järel arvukaid teoseid, mida tänini kasutatakse hiina koolides arhailise hiina keele õppematerjalina.
Eriti silmapaistev on Chu riigi luuletaja Qu Yuan, kelle looming on tolles ajas ainulaadne. Tollal olid käibel suhtelised lühikesed luuletused, värsipikkusega neli kirjamärki. Qu Yuan kirjutas aga väga pikki ja suhteliselt vabas vormis luuletusi, mis on täis tundeid. Talle omistatakse umbes 20 luuletust, millest silmapaistvama on "Lahkumisvalu" (離騷, Li Sao, Lí Sāo) ja "Küsimused Taevale" (天問, Tian Wen, Tiān Wèn). "Lahkumisvalus" väljendas ta valu lahkumise puhul armastatud kuningast. "Küsimused Taevale" väljendavad tagakiusatud luuletaja meeleheidet küsimustena Taevale. Tunderikkad värsid on tolle aja kohta ainulaadsed.
Sõdivate riikide ajastust pärinevad ka hiina maalikunsti vanimad leiud.


Seti I.
Seti I oli Vana-Egiptuse 19. dünastia teine vaarao. Ta valitses umbes 1291–1278 eKr.
Ta tegi mitmeid sõjakäike Süüriasse, Liibanoni ja Liibüasse. Tema ajal püstitati suured templid Karnakis, Abydoses ja Teebas.
Seti I oli Ramses I poeg. Tema naine oli Tuia ja üks lastest Ramses II.


Ähtäri loomapark.
Ähtäri loomapark on Soome esimene looduslik loomaaed Ähtäris. See on asutatud 1973. aastal. Pargi esimene asukas oli hirv nimega Köpi. Praegu on pargis 65 loomaliiki, kellest suurem osa on külma ilmaga kohanenud.


L'Unione.
thumb
L'Unione (eesti keeles: Liit) on Itaalia vasaktsentristlik valimisliit. Valimisliidu liider on Romano Prodi, Itaalia peaminister (2006. aasta Itaalia parlamendivalimise võidu tõttu) ja endine Euroopa Komisjoni president.
Ajalugu.
L'Unione on otsene Oliivipuu ("L'Ulivo") koalitsiooni järeltulija, kuigi L'Unione'sse kuulub ka vasakäärmuslikke parteisid, mis Oliivipuu valimisliitu ei kuulunud. Oliivipuu koalitsioon valitses aastatel 1996-2001. Valimisliit võitis 2006. aasta valimistel napilt Silvio Berlusconi parempoolset valimisliitu "La Casa delle Libertà" ja tõusis seega taas võimule.


Vanahiina kirjakeel.
Klassikaline hiina keel ehk vanahiina kirjakeel (文言, "wenyan", "wényán"; 文言文, "wenyanwen", "wényánwén") on hiina keele vorm, milles Hiinas kirjutati 20. sajandi alguseni.
Ta erineb tänapäeva hiina keelest (uushiina kirjakeelest ja hiina üldrahvuslikust kõnekeelest (mandariini keelest) sõnavara, grammatika, häälduse, kirja, üldarusaadavuse ja kokkusurutuse poolest.
Klassikaline hiina keel kasutab peaaegu eranditult ühesilbilisi sõnu.
Varasem hääldus on rekonstrueeritud, kuid ei ole kõigi ajastute puhul täielikult teada.
Klassikaline hiina keel kasutab traditsioonilist kirja, mis erineb Hiina Rahvavabariigis kirjareformiga kasutusele võetud lihtsustatud kirjast (Taiwanil ja Hongkongis on veel kasutusel traditsiooniline kiri). Traditsiooniline kiri on Qini dünastia aegne kantseleikiri. Vanad tekstid olid algselt kirjutatud paljudes kirjades, mille dešifrerimine on sageli vaevaline.
Hiina eri riikidel oli kõnekeeles ja uushiinakeelsetes kirjutistes suured erinevused murrete ja võõrkeelte tõttu. Klassikaline hiina keel oli aga üldarusaadav mitte ainult Hiinas, vaid ka Koreas, Jaapanis ja Vietnamis.
Klassikaline hiina keel kasutab nii-öelda telegrammstiili.
Uushiina kirjakeel ("baihua"; 白话文, 白話文, "baihuawen", "báihuàwén") on klassikalisest hiina keelest umbes sama erinev nagu itaalia keel ladina keelest.
Varem (umbes 20. sajandi alguseni) kasutati klassikalist kirjakeelt kirjanduses ja ametlikes dokumentides. Tänapäeval kasutatakse peamiselt uushiina kirjakeelt. Uushiinakeelses tekstis kasutatakse fraase klassikalises kirjakeeles. Rahvakeeles on palju neljasilbilisi väljendeid, mis on üles ehitatud klassikalise kirjakeele grammatika järgi.
Klassikalist kirjakeelt õpitakse koolis, kuid enamasti piirdutakse lugemisoskusega. Paljud hindavad klassikalist kirjakeelt. Näiteks lisab klassikalises keeles väljendite kasutamine uushiinakeelses kirjas tõsidust. Klassikalise kirjakeele tundmine järjest väheneb ning ta pole enam üldarusaadav.
Klassikalisel kirjakeelel on eri ajastutel eri vormid (arhailine, vanahiina, keskhiina, uushiina kirjakeel). Kõiki neid iseloomustab väga kompaktne kirjaviis. Tõlge uushiina kirjakeelde on mitu korda pikem. Sõnad on valdavalt ühesilbilised (ühest kirjamärgist koosnevad).
Grammatika on väga keeruline ning seda pole lõpuni mõistetud. Sageli tuleb keeruliste tekstikohtade tõlgendamisel mõte ära arvata, sest grammatiline analüüs seda ei võimalda. Enamik tekste õnnestub siiski suhteliselt kindlalt tõlkida.
Süntaks on SVO-tüüpi, kuid seda modifitseerib teema ja reema struktuur ning prosoodiast tulenev süntaktiliste elementide nihe.
Klassikalise hiina kirjakeele traditsioon eksisteerib peale Hiina ka Koreas, Vietnamis ja Jaapanis. Eri maades on silpide hääldustraditsioon erinev. Põhjus on selles, et lähtutakse keele ülevõtmise aegsest hääldusest ning kohandatakse seda sihtkeele foneetikale ja fonoloogiale. Eriti kaootiline on olukord Jaapanis, kuhu on hiina laenud tulnud mitmel eri ajal.


Anti Liiv.
Anti Liiv (sündis 16. märtsil 1946 Kuressaares) on eesti psühhiaater ja psühholoog.
Haridus.
Anti Liiv lõpetas 1964 Kingissepa 1. Keskkooli (praegu Saaremaa Ühisgümnaasium).
Aastatel 1964–1970 õppis ta Tartu Riikliku Ülikooli (praegu Tartu Ülikool) arstiteaduskonnas, mille lõpetas 1970 "cum laude".
Aastatel 1970–1975 õppis ta Tartu Riiklikus Ülikoolis individuaalprogrammi alusel psühholoogiat (juhendaja Ülo Vooglaid) ning lõpetas õpingud 1975 "cum laude".
Aastatel 1975–1979 oli ta Tartu Riikliku Ülikooli kaugõppeaspirant.
Aastal 1993 kaitses ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis (praegu Tallinna Ülikool) magistritöö sotsiaaltöö alal teemal "Eesti uimastipoliitika (sotsiaalpoliitika osana) XX sajandi lõpus".
Töökäik.
Anti Liiv oli Kuressaare psühhiaatriakabineti asutaja ja 1971–1975 selle juhataja, aastatel 1975–1979 Pilguse Psühhiaatriahaigla peaarst.
1980 sai temast Tallinna Psühhoneuroloogiahaigla narkoloogiaosakonna juhataja. Kui 1985. aastal reorganiseeriti see osakond iseseisvaks asutuseks (tänane Wismari haigla), siis sai Anti Liivist uue raviasutuse esimene peaarst. Aastatel 1987–1992 töötas ta samas haiglas eksperdi ja vanemkonsultandina, 1992–1995 polikliinilise osakonna juhatajana.
Aastatel 1991–1993 töötas Anti Liiv ühtlasi Tallinna Pedagoogikaülikooli mittekoosseisulise lektorina, lugedes sotsiaaltöö eriala üliõpilastele loenguid sotsiaalpsühhiaatriast ja psühhiaatria filosoofiast.
Anti Liiv on 1994. aastast alates Eesti Keskerakonna liige. Aastatel 1995–2003 kuulus ta Riigikogusse, olles perioodil 1995–2002 Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige ja aseesimees ning perioodil 2002–2003 väliskomisjoni liige ja esimees.
Aastatel 1997–2002 oli Anti Liiv Eesti Vabariigi Euroopa Nõukogu delegatsiooni asendus- ja põhiliige (kuulus Euroopa Nõukogu liberaalide fraktsiooni); samuti Eesti esindaja Euroopa Nõukogu teadus-, haridus-, kultuuri- ja sotsiaalkomiteedes.
Aastast 2003 tegutseb ta Tallinnas Lasnamäel asuva SA Anti-Liew & Hingehooldus psühhiaater-konsultandina.
Doktor Liivi peamiseks uurimisvaldkonnaks on psüühikahäirete levi ja nende mõju ühiskonnas. Ta on kirjutanud mitmeid teadus- ning aimeartikleid.
On osalenud teaduskonverentsidel ja seminaridel Belgias, Soomes, Norras, Suurbritannias, Šveitsis, Poolas, Lätis, Leedus, Venemaal, Iisraelis, Ameerika Ühendriikides, jm.
Avaldab arvamust meedias mitmesuguste nähtuste kohta Eesti ühiskonnas
Isiklikku.
Anti Liivi eeskuju on psühhiaater Juhan Luiga (1873–1927).
Abikaasa Suliko Liiv (sündinud Valdsoo) on Tallinna Ülikooli professor. Tütar Signe Liiv ja poeg Innar Liiv on Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud.


Ksenija Balta.
Ksenija Balta 2010. aasta Euroopa sisemeistrivõistlustel
Ksenija Balta (sündinud 1. novembril 1986 Minskis) on Eesti kergejõustiklane. Tema põhialaks oli varem seitsmevõistlus, praegu kaugushüpe.
Ta alustas kergejõustikutreeningutega Ester Legonkovi juhendamisel. Hiljem on ta treeneriteks olnud Jaan Pelmas, Juhan Toimet, Remigija Nazarovienė ning praegusel ajal Andrei Nazarov.
Eesti rekordid.
2011. aasta 13. veebruari seisuga on Ksenija Balta püstitanud kuus kehtivat Eesti rekordit.
2006. aasta juulis Prantsusmaal Arles'is toimunud Euroopa superliigas jooksis ta 200 meetri jooksu Eesti rekordiks 23.05.
2006. aasta Euroopa meistrivõistlustel Göteborgis jooksis ta 100 meetris uueks Eesti rekordiks 11.47.
2006. aasta augustis Tallinnas toimunud rahvusvahelisel kergejõustikuvõistlusel hüppas Ksenija uueks Eesti rekordiks kaugushüppes 6.80.
2008. aasta 28. veebruaris püstitas ta 50 meetri jooksus Eesti siserekordi ajaga 6.35.
2009. aasta kergejõustiku Kuldliiga talvisel finaaletapil püstitas ta kaugushüppes uue Eesti siserekordi, hüpates 6.70. Senine Eesti siserekord 6.61 kuulus 1986. aastast Anu Kaljurannale.
2009. aasta märtsis Torino sisekergejõustiku Euroopa meistrivõistluste avapäeval parandas Ksenija Balta Kuldliiga talvisel finaaletapil hüpatud Eesti siserekordi, hüpates kaugushüppes uueks rekordiks 6.75. Lõppvõistlusel ületas ta selle tulemuse ning võitis Euroopa meistritiitli uue Eesti siserekordiga 6.87.
2010. aasta jaanuaris Kuldliiga avaetapil Lasnamäe kergejõustikuhallis püstitas Balta 60 meetri tõkkejooksu eeljooksus Eesti rekordi 8.19 ja finaalis parandas seda, lõpptulemuseks jäi 8.16. Tema eelmine isiklik rekord 60 meetri tõkkejooksus oli 8.30, mille ta püstitas 21. jaanuaril 2009 Tartus kergejõustiku kuldliiga võistlustel.
2010. aasta augustis ERGO maailmamängudel hüppas Ksenija uueks Eesti rekordiks kaugushüppes 6.87
Isiklikud rekordid.
Tema isiklik rekord seitsmevõistluses on 6180 punkti. Selle tulemusega on ta Eesti kõigi aegade tabelis Larissa Netšeporuki (6215) järel teisel kohal.
Ksenija Balta isiklik rekord 60 meetri jooksus on 2010. aastal Tallinnas joostud 7.34. Eelmine rekord 7.40 pärineb 2008. aasta veebruaris Tallinna Spordihallis toimunud kergejõustiku BIG Kuldliiga teiselt etapilt.
Tunnustused.
2006. aastal saavutas ta Eesti aasta naissportlase valimisel Kristina Šmiguni ja Irina Embrichi järel kolmanda koha, 2009 esimese koha.
2010 oli ta aasta kergejõustiklane.
Poliitiline karjäär.
2009. aastal astus Balta Eesti Keskerakonda. 2009. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideeris ta Tallinna Linnavolikokku ja sai 169 häält. Novembris 2009 sai temast Tallinna Linnavolikogu liige. Augustis 2011 lahkus ta linnavolikogust. Veebruaris 2012 astus Balta Keskerakonnast välja.


Te Atairangikaahu.
Te Atairangikaahu (23. juuli 1931 – 15. august 2006) oli maoori kuninganna. Ta valitses 40 aastat, olles pikima valitsusajaga maoori monarh. Tema täisnimi ja tiitel oli Te Arikinui Dame Te Atairangikaahu ja varem printsess Piki Mahuta. (Tiitel "Te Arikinui" tähendab "suur pealik".)
Ta sündis Uus-Meremaal Waahi Maraes. Tema isa oli maoori kuningas Koroki Mahuta. Te Atairangikaahu oli esimese maoori kuninga Pōtatau järeltulija.
Tema ametlik residents oli "Turongo House" Turangawaewaes.
Haigus ja surm.
11. juulil 2006 viidi ta südameinfarkti kahtlusega Hamiltoni linna Waikato haiglasse. Kuu teisel poolel lasti kuninganna haiglast välja, et ta saaks tähistada oma 75. sünnipäeva. Te Atairangikaahu suri 15. augustil 2006 oma ametlikus residentsis Turangawaewaes Ngāruawāhia linnas.


Koela.
Koela on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.
Koelas asub Koela talumuuseum.


Vidruka.
Vidruka on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.
Vidrukas asuvad Palivere mõisahoone ja Vidruka mõisahoone ning Vidruka kool.


Turvalepa.
Turvalepa on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.


Väänla.
Väänla on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.


Kedre.
Kedre on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.


Nihka.
Nihka on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.


Pälli.
Pälli on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.


Tagavere (Taebla).
Tagavere on küla Lääne maakonnas Taebla vallas.


Esivere.
Esivere on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Karuse.
Karuse on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.
Karusel asus 1931–1968 Rapla–Virtsu kitsarööpmelise raudtee jaam.
Karuse lähedalt saavad alguse Karuse–Kalli ja Karuse–Nehatu kõrvalmaanteed.
Karuse Margareeta kirik asub tänapäeval Kinksi küla territooriumil.


Kaseküla.
Kaseküla on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Kause.
Kause on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Kinksi.
Kinksi on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Kiska.
Kiska on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Kokuta.
Kokuta on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Kõmsi.
Kõmsi on küla Lääne maakonnas, Hanila valla keskus.
Kõmsil asuvad Uue-Virtsu Kristuse sündimise õigeusu kiriku varemed, tarandkalmed (1.–2. sajand) ja põletusmatuste väli (11.–13. sajand).
Alates 2006. aastast tegutseb Kõmsil Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku küünlavabrik.


Mõisaküla (Hanila).
Mõisaküla on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Mäense.
Mäense on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Rame.
Rame on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Äila.
Äila on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Voose (Hanila).
Voose on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.
Kopli talu maadel kasvavad 1959. aastal kaitse alla võetud Kopli tammed.


Ullaste.
Ullaste on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Salevere.
Salevere on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.
Seal asub Salevere Salumägi ja Salevere Salumäe allikad.


Salevere (Koonga).
Salevere on küla Pärnu maakonnas Koonga vallas.


Pajumaa.
Pajumaa on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Kõera.
Kõera on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Nurmsi (Hanila).
Nurmsi on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Kuke (Hanila).
Kuke on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.
Küla on kandnud ka nime Kukeranna.
Piirneb Esivere, Rannaküla ja Mõisakülaga.
Kukerannas filmiti Viimset reliikviat.


Ridase.
Ridase on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.
Ridase külas asub Jaagu-Mihkli kivi.


Lõo.
Lõo on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Linnuse (Hanila).
Linnuse on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


Rannaküla (Hanila).
Rannaküla on küla Lääne maakonnas Hanila vallas.


840. aastad.
840. aastad on aastad 840 – 849 pKr.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad
Aastad: 840 841 842 843 844 845 846 847 848 849


830. aastad.
830. aastad on aastad 830 – 839 pKr.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad
Aastad: 830 831 832 833 834 835 836 837 838 839


820. aastad.
820. aastad on aastad 820 – 829 pKr.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad
Aastad: 820 821 822 823 824 825 826 827 828 829


810. aastad.
810. aastad on aastad 810 – 819 pKr.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 760. aastad 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad - 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad
Aastad: 810 811 812 813 814 815 816 817 818 819


Bengtskäri majakas.
Bengtskäri majakas on 52 meetri kõrgune tuletorn Soomes Hanko poolsaare lähedal laiul (59°43,4 N ja 22°30,1 E). See hakkas tööle detsembris 1906. 1968. aastal majakas automatiseeriti.
Venelased üritasid 26. juulil 1941 üllatusrünnakuga purustada. Toimus lahing, kus langes 28 soomlast ja 60-100 punaväelast.
1990. aastatel tehti kompleks korda ja hakkas tegutsema muuseumina.
Bengtskäri majakas on Põhjamaade kõrgeim tuletorn.


800. aastad.
800. aastad on aastad 800–809 pKr.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand / 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 750. aastad 760. aastad 770. aastad 780. aastad 790. aastad - 800. aastad - 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad
Aastad: 800 801 802 803 804 805 806 807 808 809


Kuressaare vapp.
Kuressaare vapp on Saare maakonnas asuva Eesti linna Kuressaare vapp.
Vapp on kinnitatud juunis 1992.
Vapi kavandi autoriks on Endla Tuutma.
Vapi kirjeldus.
Linna vapiks on sinisel kilbil asuv kahe torniga hõbedane loss, mille parempoolsel tornil on tuulelipuga kuldne teravatipuline kiiver. Lossi väravas langevõre all seisab hõbedane vasakule vaatav nimbusega kotkas. Vapi kilbil on lint tähtedega I. P. E. V. (esitähed Johannese evangeeliumi esimesest lausest: "In principo erat verbum - Alguses oli sõna").
Kuressaare vapi sinine toon Pantone värvitabeli järgi on 285C ning CMYK värvides C91%, M43%, Y0%, K0%.
1940. aastal ette valmistatud Vabariigi Presidendi otsuse kavandis on Kuressaare vapi kirjeldus: "Kuressaare linna vapiks kilbi sinisel väljal hõbedane lossikivisein torniga kummalgui flangil. Parempoolne torn on kant kuldse koonusekujulise katusega, mille tipul kuldne lipp. Vasakpoolne torn on lahtise sakmelise äärega. Lossi lahtises väravas asetseb ülestõstetud kuldne langevõre ja selle all hõbedane kotkas, kuldsel lindil, millel tähed "I.P.E.V." (algustähed Johannese evangeeliumi I peatükist, ladinakeelses tekstis "In principio erat verbum")."
Põhjendus.
Kuressaarele Magnuse poolt linnaõiguse andmise puhul 1563. aastal linnale antud esimese vapi kirjeldus pole säilinud. Sellel, kuni 1944. aastani kasutatud vapil oli kujutatud piiskopkonna kaitsepühaku evangelist Johannese kotkast lossivärava all. 19. sajandil väideti linna eestikeelsele nimele tuginedes mõnede autorite poolt, et vapil kujutatud lind peaks tegelikult olema kurg.
Uus Kuressaare vapp on joonistatud Endla Tuutma poolt linna esimese suure pitsati (asub Saaremaa Koduloomuuseumis) jäljendi alusel. Kotka joonise eeskujuks oli kotkas piiskopilinnuses asuva piiskopi eluruumi kaminalt (18. sajandist).


700. aastad.
700. aastad on aastad 700–709 pKr.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand / 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 650. aastad 660. aastad 670. aastad 680. aastad 690. aastad - 700. aastad - 710. aastad 720. aastad 730. aastad 740. aastad 750. aastad
Aastad: 700 701 702 703 704 705 706 707 708 709


Kuressaare lipp.
Kuressaare lipp on Saare maakonnas asuva Eesti linna Kuressaare lipp.
Lipu kirjeldus.
Kuressaare linna lipul on sinine lipuväli, millel valged kaks pakku ja südapunktis Kuressaare linna vapipilt. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ja normaalmõõdud 1050 x 1650 mm. Linnalipu värvid on Pantone sinine 285 C, valge White, kollane 108 U, must Black C.
Kuressaare lipp 1992-2010.
Lipp kinnitati juunis 1992 ning oli kasutusel kuni 2010. aasta 01. oktoobrini.
Lipu kirjeldus.
Kuressaare Linna lipp on kangas, mille väli on jagatud kolmeks laiuks: valge - rahvuslipu sinine - valge, kusjuures sinise laiu laius on pool lipu laiusest. Lipu laiuse ja pikkuse suhteks on 1:2 ja normaalmõõdud on 110x220cm.
Kuressaare lipu sinine toon Pantone värvitabeli järgi on 285C ning CMYK värvides C91%, M43%, Y0%, K0%.


869.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad - 860. aastad - 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 864 865 866 867 868 - 869 - 870 871 872 873 874


Mädaemakas koeral.
Mädaemakas ehk püomeetra (ka "püometra"; ladina "pyometra") on limasmädase endometriidi vorm, mida iseloomustab suure hulga mädase eksudaadi kogunemine ja peetus emakas.
Püometra on purulentse materjali kogunemine emakasse.
Emaka täitumist steriilse vedelikuga nimetatakse hüdromeetraks (vee sekretsioon emakavalendikku)
Emaka täitumist limaga nimetatakse mukomeetraks (lima sekretsioon emakavalendikku).
Püomeetra on üks sagedasemaid ja raskemaid günekoloogilisi haigusi koertel
Etioloogia.
Koerte puhul ei esine püometrasse haigestumisel tõulist eelsoodumust.
Tavaliselt tekib püomeetra vanematel, üle 5 aasta vanustel, kuid see võib esineda ka noorematel koertel.
Peamised tegurid, mis põhjustavad püomeetra teket, on: pikatoimeliste progesteroonsete või östrogeensete preparaatide manustamine ja seemendus- või paaritusjärgsed infektsioonid.
Progesteroon parandab endomeetriumi kasvu ja näärmete sekretsiooni ning alandab samas müomeetriumi aktiivsust.
Tsüstiline endometriaalne hüperplaasia ja emakasekreedi akumuleerimine loovad soodsa keskkonna bakteriaalseks kasvuks. Progesteroon võib takistada ka leukotsüütide vastureaktsiooni bakteriaalsele infektsioonile.
Sageli kasutatakse mädaemaka kohta, mille endomeetriumis on progesterooni tagajärjel tekkinud tsüstiline hüperplaasia, tsüstilist endomeetriumi hüperplaasia-püomeetra kompleksi mõistet
Püomeetra puhul on kõige sagedamini esinev bakter "Escherichia coli".
Koertelt on isoleeritud veel: "Staphylococcus aureus", "Streptococcus" spp., "Pseudomonas" spp., "Proteus" spp., "Pasteurella" spp., "Klebsiella" spp., "Haemophilus" spp., "Serratia" spp., "Moraxella" spp".
Medroksüprogesterooni ja teiste progesterooniühendite manustamist võib seostada püomeetra tekkega emastel koertel. Püomeetra võib sekundaarselt järgneda poegimisjärgsele metriidile. Eksogeensete östrogeenide manustamine tiinuse vältimiseks metöstrusei ajal suurendab oluliselt püomeetra tekke riski.
Patogenees.
Püomeetra on potentsiaalselt eluohtlik seisukord, millega kaasneb tsüstiline endomeetriumi hüperplaasia.
Nii tsüstiline endomeetriumi hüperplaasia kui ka püomeetra kujunevad diöstrumi ajal. Mittetiinetel koertel kestab diöstrum normaalselt umbes 70 päeva. Emakas on mõjutatud progesteroonist, mida toodab kollakeha. Progesteroon stimuleerib endomeetriumi kasvu ja sekretoorset aktiivsust ning pärsib müomeetriumi aktiivsust. Tsüstiline endomeetriumi hüperplaasia on ebanormaalne emaka vastureaktsioon, mis areneb diöstrumi käigus (luteaalfaasis), kui seal on kõrge või pikendatud progesterooni tootmine munasarja poolt või eksogeenselt manustatud progesterooni tagajärjel. Ülemäärase progesterooni mõju või liialdatud progesterooni vastumõju põhjustab emaka näärmekoe muutumist tsüstiliseks, turseliseks, paksenenuks ja infiltreerunuks lümfotsüütide ning plasmarakkudega. Vedeliku äravool emakast on takistatud üleliigse progesterooni poolt, sest see põhjustab emaka kontraktiivsuse vähenemist. Selline emaka ebanormaalne keskkond tekitab bakteriaalset kolonisatsiooni ja püomeetrat.
Östrogeenid tõstavad progesterooni retseptorite hulka emakas, mis seletab püomeetra teket pärast tiinuse ärahoidmiseks kasutatavate östrogeenide manustamist. Ka emakakasvajad võivad vahel tõkestada emaka eritise väljavoolu ning see võib põhjusta püomeetra teket.
Püomeetraga seotud haigestumise ja suremuse põhjuseks on infektsioon.
Progesterooni-tundlikkus emakas on inhibeeritud leukotsüütide vastus bakteritele.
"E. coli" on kõige tavalisem mikroorganism, mis on identifitseeritud püometra korral.
E. coli'l on afiinsus endomeetriumi ja müomeetriumi suhtes. Bakteriaalset invasiooni peetakse oportunistlikuks, kuna haigust põhjustavad mikroorganismid kuuluvad ka tupe normaalse mikrofloora hulka. Nakkuse leviku teeks peetakse ka kuseteid ja mööduvat bakterieemiat. Tupest eritub nõret juhul kui emakakael on avatud. Suletud emakakael takistab nõre väljavoolu ja põhjustab sellisel juhul palju tõsisemat haigestumist. Loomad võivad dehüdreeruda ning neil võib tekkida tokseemia. Kui püometrat ei ravita võib areneda septitseemia ja endotokseemia.
Ülemääraselt täitunud emakas võib lõhkeda ja põhjustada peritoniidi teket.
Püometra võib põhjustada hüpoglükeemiat, neerude, maksa ja südame talitlusehäireid ning aneemiat. Hüpoglükeemia on koertel püometra korral tavaline.
Sepsis ja septiline šokk vähendavad glükogeeni varusid, suureneb perifeerse glükoosi kasutamine ning väheneb glükoneogenees. Võib esineda lühiaegne hüperglükeemia, mis tekib liigse katehoolamiini ja glükogeeni vabanemisel. Progesterooni poolt põhjustatud kasvuhormoonide tootmine võib esile kutsuda püsiva hüperglükeemia ja glükosuuria. Mõistlik insuliini manustamine võib olla hädavajalik patsiendile, kellel on kestev hüperglükeemia (st suurem kui 300mg/dl) peale sobivat medikamentoosset ja kirurgilist ravi.
Püometraga tekkinud neerude kahjustus võib põhjustada prerenaalset azoteemiat, primaarset neerupäsmakeste kahjustust, vähenenud tubulaarset kontsentreerimisvõimet, neerutuubulite interstitsiaalset kahjustust ja neerupäsmakeste vähenenud filtratsiooni. Prerenaalne azoteemia on tingitud nõrgast perfusioonist, dehüdratatsioonist ja šokist. Kui bakteriaalne antigeen on kõrvaldatud, need muutused lahenevad ning normaalne neerufunktsioon taastub. Normaalne tubulaarne kontsentreerimisvõime tavaliselt taastub 2-8 nädala möödumisel peale ovariohüsterektoomiat (OHE).
Maksarakkude kahjustus võib sekundaarselt viia intrahepaatilise kolestaasini ja sapipigmendi säilitamiseni. Aneemia võib olla põhjustatud kroonilisest põletikust, mis vähendab erütropoeesi, suurendab punaliblede kaotust emaka valendikku. Degeneratiivne aneemia peaks korrigeeruma paari nädalaga peale OHEt.
Elektrolüütide tasakaaluhäired, atsidoos, šokk ja püometra toksilised mõjud võivad põhjustada südame rütmihäireid.
Kliiniline pilt.
Eristatakse “suletud” ja “avatud” püometrat, olenevalt sellest, kas esineb nõre vool häbemest.
Suletud emakakaela korral on peamisteks sümptomiteks depressioon, letargia, anoreksia, oksendamine ning kõhulahtisus. Lisaks tekivad veel dehüdratatsioon ja laienenud emaka tõttu kõhu suurenemine. Esineb ka polüuuria ja kompensatoorne polüdipsia. Avatud emakakaela korral on iseloomulik letargia, dehüdratatsioon, palpeeritav emakas ja nõreeritus tupest. Võivad esineda ka septitseemia tunnused (šokk, hüpotermia, kollaps). Palavik esineb tavaliselt vaid 20 % -l loomadest. Püometra võib kiiresti lõppeda šoki ja surmaga.
Suletud emakakaela korral on suurenenud emakas palpeeritav. Mitteravimisel võib kujuneda septitseemia või endotokseemia või mõlemad korraga. Haigestunud loom võib surra hüpotermia või šoki tõttu.
Diagnoos ja diferentsiaaldiagnoos.
Ultrasonogramm. U-tähtede juures on mädaemaka ristlõige.
Diagnoos pannakse anamneesi, füüsilise vaatluse, abdominaalse radiograafia ja ultrasonograafia alusel.
Püometra on limasmädase endometriidi vorm, mida iseloomustab suure hulga mädase eksudaadi kogunemine ja peetus emakas. Püometra on hormonaalsete mõjutuste tõttu emaka limaskestas tekkinud muutuste ja sekundaarse bakteriaalse infektsiooni tagajärg.
Tupenõre omaduste määratlemisel on sageli abi vaginaalsest tsütoloogiast.
Sobiva antibiootikumi leidmiseks tuleks teha antibiogramm.
Verismädane tupevoolus tekib avatud emakakaela korral. Emaka suurenemise võib kindlaks teha kõhu palpeerimisel. Sagedasti esineb dehüdratatsioon. Loomad, kellel on tekkinud endotokseemia või septitseemia, võivad olla hüpotermilised ning šokis. Palavik on harvaesinev.
Mädaga täitunud emakas peaks olema avastatav kõhu radiograafia ja/või ultrasonograafia abil. Suurenenud emakas asetseb kõhu kaudaalses osas, kuid võib olla ka ümber paigutunud kraniaalselt ja dorsaalselt. Avatud emakakaela või emaka ruptuuri korral, kui on piisav drenaaž, ei pruugi emakas olla röntgenpildil avastatav. Sel juhul aitab emaka avastamisel rõhksideme asetamine ümber kõhu. Täheldatavad peaksid olema ka sümptomid emaka ruptuurist ning peritoniidist. Ultrasonograafiaga on võimalik identifitseerida ka vedelik emakas ning emaka seina paksenemine.
Organismi metaboolseid kõrvalekaldeid on võimalik identifitseerida vere- ning uriinianalüüsidega. Kõige tavalisemad hemogrammi leiud on neutrofiilia nihkega vasakule ning monotsütoos.
Valgeliblede arv ületab tavaliselt 30000 -L, kinnise püometra korral isegi 100000 -300000 -L. Avatud püometra korral esineb sageli normaalne valgeliblede arv.
Ei tohi välistada püometrat loomadel, kellel on normaalne valgeliblede arv või esineb leukopeenia.
Tavalisemad vere biokeemia kõrvalekalded on hüperproteineemia, hüperglobulineemia ja azoteemia.
Elektrolüütide kõrvalekalded võivad väljenduda raskekujulise oksendamise ning diarröaga. Harvem esinevad kõrvalekalded on kasvav ALT ja aluselise fosfataasi aktiveerimine.
Uriinianalüüsiga võivad avalduda isostenuuria, proteinuuria ja bakteriuuria. Püometra kahtlusel ei tohiks abdoomeni kontaminatsiooni ära hoidmiseks teostada tsüstotsenteesi.
Diferentsiaaldiagnoosina tulevad arvesse müometra, hüdrometra, püovagina, tiinus, metariit, emakakeerd, peritoniit ja teised haigused, mille korral esineb polüuuria, polüdipsia ja oksendamine.
Prognoos.
Ilma kirurgilise ja medikamentoosse ravita loom tavaliselt sureb. On olnud ka juhuseid, kus loom on tervistunud peale kollakeha luteolüüsi või peale spontaanset emaka drenaaži. Nendel loomadel taastub aga sageli püometra diestrusega. Peale medikamentoosset ravi on prognoos paranemiseks hea kui emakakael on avatud aga kahtlane või halb kui emakakael on suletud. Peale kirurgilist ravi on prognoos tavaliselt hea, kui välditakse abdominaalset kontaminatsiooni, šokki, sepsist ning neerukahjustusi. Surm võib järgneda, kui metaboolsed kõrvalekalded on väga ulatuslikud ja raviga tulemusi ei saavutata.
Medikamentoosne ravi.
Emaka tühjendamine prostaglandiini preparaatidega (PGF2α.) on sobimatu kriitiliselt haigete patsientide korral, kuna tühjendamine ei ole kohe täielik. Ravi antibiootikumidega (2-3 nädalat) ja prostaglandiinidega tuleb kaaluda ainult metaboolselt stabiilsete, väärtuslike aretusloomade korral. Vajalik võib olla rohkem kui ühekordne prostaglandiini injektsioonikuur. Omanikke peab informeerima, et sellise ravi korral on tüsistuste oht suur (emaka ruptuur ja eksudaadi sattumine kõhuõõnde, sepsis jne). Lühiaegselt võib esineda hingeldus, salivatsioon, emeesis, müdriaas, tenesmus, lordoos, häälitsemine. Prostaglandiini suured doosid võivad põhjustada ataksiat, kollapsit, hüpovoleemilist šokki või surma. PGF2α. võib vähendada looma viljakust.
Kirurgiline ravi.
OHE-t ei tohiks edasi lükata rohkem kui absoluutselt vajalik. Haigestumus ja suremus on seotud tekkivate metaboolsete häiretega ja organite düsfunktsioonidega.
Operatsiooni ei tohiks edasi lükata rohkem kui mõni tund, senikaua kuni medikamentoosne ravi on alustatud, eriti patsientide korral, kelle emakakael on suletud. Enne operatsiooni tuleb korrigeerida glükoosi tase, elektrolüütide ja happe-aluse tasakaalu ebakorrapärasused, kõrvaldada dehüdratatsioon ja arütmiad ning väljutada uriin. Tuleb manustada ka laia toimespektriga antibiootikume, seni kuni on tulnud antibiogrammi vastus.
Aminoglükosiidid on nefrontoksilised ja mittesoovitavad, kuna püometra korral prevaleerib neeru düsfunktsioon.
Endotokseemilistele või septitseemilistele patsientidele võib anda kortikosteroide (15-30mg/kg Prednisolooni või 4-6 mg/kg Deksametasooni). Tuleb manustada vedelikku ning väljutada uriin (diureetikumid), et parandada neeru funktsioone.
Operatsiooni tehnika.
Lõige teha kõhu mediaanjoonelt, algusega mõõkjätke kõhrest 2 cm kaudaalselt ning pikendada kuni häbemeluuni.
Lokaliseerida emakas, uurida kõhuõõnt ning teha kindlaks, kas esineb peritoniidi tunnuseid (seroosne põletik, vedelik kõhuõõnes, petehhiad). Ettevaatlikult survet avaldamata tõsta emakas välja; vedelikku täis emakas on rebenemisohtlik. Mitte kasutada konksu emaka asukoha määramiseks või üleval hoidmiseks. Rebenemisohu tõttu on ka emakakeeru korrigeerimine vastunäidustatud. Emakas tuleb kõhuõõnest isoleerida steriilsete operatsioonilinadega. Klemmid ja ligatuurid asetada nagu tavalise OHE korral, välja arvatud emakakael, mille võib ka resetseerida.
Ligatuur pannakse tupe ja emakakaela piirile. Ligatuuride tegemiseks kasuta absorbeeruvaid materjale. Kõhuõõs loputada ning seejärel sulgeda operatsioonihaav.
Postoperatiivne ravi: vajadusel manustada analgeetikume. Patsienti on vaja jälgida pärast operatsiooni vähemalt 24-48 h, kuna on oht sepsise, šoki, dehüdratatsiooni ning elektrolüütide ja happe aluse tasakaalu häirete tekkeks. Raske hüpoproteineemia või aneemia korral võib vajalikuks osutuda plasma- või vereülekanne. Vedelikteraapiat jätkatakse postoperatiivselt kuni loom sööb ja joob normaalselt. Antibakteriaalne teraapia peaks põhinema antibiogrammi tulemustel ning peaks kestma vähemalt 10-14 päeva. Kui uriini produktsioon on vähenenud, võib anda dopamiini või diureetikume madalates doosides. Ebamugavus tunne kõhus, tõusnud kehatemperatuur ja valu viitavad peritoniidile.
Kasutatud kirjandus.
Nelson, Couto. Small animal internal medicine. Mosby Inc 1998.
Theresa, Welch, Fossum. Small animal surgery. Mosby-year book inc 1997.


600. aastad.
600. aastad on aastad 600–609 pKr.
Sajandid: 5. sajand - 6. sajand / 7. sajand - 8. sajand
Kümnendid: 550. aastad 560. aastad 570. aastad 580. aastad 590. aastad - 600. aastad - 610. aastad 620. aastad 630. aastad 640. aastad 650. aastad
Aastad: 600 601 602 603 604 605 606 607 608 609


500. aastad.
500. aastad on aastad 500–509 pKr.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand / 6. sajand - 7. sajand
Kümnendid: 450. aastad 460. aastad 470. aastad 480. aastad 490. aastad - 500. aastad - 510. aastad 520. aastad 530. aastad 540. aastad 550. aastad
Aastad: 500 501 502 503 504 505 506 507 508 509


400. aastad.
400. aastad on aastad 400–409 pKr.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand / 5. sajand - 6. sajand
Kümnendid: 350. aastad 360. aastad 370. aastad 380. aastad 390. aastad - 400. aastad - 410. aastad 420. aastad 430. aastad 440. aastad 450. aastad
Aastad: 400 401 402 403 404 405 406 407 408 409


868.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad - 860. aastad - 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 863 864 865 866 867 - 868 - 869 870 871 872 873


300. aastad.
300. aastad on aastad 300–309 pKr.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand / 4. sajand - 5. sajand
Kümnendid: 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad - 300. aastad - 310. aastad 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad
Aastad: 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309


200. aastad.
200. aastad on aastad 200–209 pKr.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand / 3. sajand - 4. sajand
Kümnendid: 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad - 200. aastad - 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad 250. aastad
Aastad: 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209


100. aastad.
100. aastad on aastad 100–109 pKr.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand / 2. sajand - 3. sajand
Kümnendid: 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad - 100. aastad - 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad
Aastad: 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109


90. aastad.
90. aastad on aastad 90–99 pKr.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Kümnendid: 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad - 90. aastad - 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad
Aastad: 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99


80. aastad.
80. aastad on aastad 80–89 pKr.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Kümnendid: 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad - 80. aastad - 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad
Aastad: 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89


70. aastad.
70. aastad on aastad 70–79 pKr.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Kümnendid: 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad - 70. aastad - 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad
Aastad: 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79


60. aastad.
60. aastad on aastad 60–69 pKr.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Kümnendid: 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad - 60. aastad - 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad
Aastad: 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69


50. aastad.
50. aastad on aastad 50–59 pKr.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Kümnendid: 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad 40. aastad - 50. aastad - 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad
Aastad: 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59


40. aastad.
40. aastad on aastad 40–49 pKr.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Kümnendid: 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad 30. aastad - 40. aastad - 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad
Aastad: 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49


Koluvere (Kullamaa).
Koluvere on küla Läänemaal, Kullamaa vallas.


30. aastad.
30. aastad on aastad 30–39 pKr.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Kümnendid: 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad 20. aastad - 30. aastad - 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad 80. aastad
Aastad: 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39


Lemmikküla.
Lemmikküla on küla Läänemaal Kullamaa vallas.


20. aastad.
20. aastad on aastad 20–29 pKr.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Kümnendid: 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad 10. aastad - 20. aastad - 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad 70. aastad
Aastad: 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29


Kastja.
Kastja on küla Läänemaal Kullamaa vallas.


10. aastad.
10. aastad on aastad 10–19 pKr.
Sajandid: 1. sajand eKr - 1. sajand - 2. sajand
Kümnendid: 30. aastad eKr 20. aastad eKr 10. aastad eKr 0. aastad eKr 0. aastad - 10. aastad - 20. aastad 30. aastad 40. aastad 50. aastad 60. aastad
Aastad: 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19


Kullametsa.
Kullametsa on küla Läänemaal Kullamaa vallas.


Jõgisoo (Kullamaa).
Jõgisoo on küla Läänemaal Kullamaa vallas.


Liivi.
Liivi on küla Läänemaal Kullamaa valla lääneosas Kullamaa-Martna maantee ääres.
Kaugus Kullamaast on 8 km, Tallinnast 91 km, Haapsalust 40 km, Lihulast ligikaudu 43 km ja Märjamaalt 36 km.
2005. aasta septembris avati seltsimajas Liivi ajalootuba, kuhu on kogutud kogunud materjale piirkonna külade ajaloost ja pärandkultuurist.
Veidi varem, 25. augustil 2005 olid 12 asutajat loonud Liivi Naisseltsi, mis varem oli tegutsenud Liivi naisseltsinguna. Praeguseks on naisseltsi jäänud 7 liiget.
2007. aastal avati Liivi pargis taastatud pargiteed piduliku kepikõnniüritusega.
Liivi piirkonna külade arengukava aastaiks 2009–2013 valmis 2008. aastal. Liivi küla hoiab sidet Liivi mõisa viimase omaniku järeltulijatega Berliinist.
Uuenenud seltsimajas käib koos kodulooring ja jututuba, kord nädalas on seltsimaja avatud kõigile.
Traditsioonilised üritused on olnud igaaastased jaaniõhtud Liivi pargis, jõuluaja alguse tähistamine ja talgud ning temaatilised üritused. Need olid pühendatud haavapuule (2005), pajule (2006), rukkile (2007).


Ubasalu.
Ubasalu on küla Läänemaal Kullamaa vallas.


Üdruma.
Üdruma on küla Läänemaal Kullamaa vallas.
Üdrumat läbib Risti–Virtsu maantee.
Küla on esimest korda mainitud 1518 Hydenorme nime all.
Külas asuvad Pikamaa allikad.


Mõrdu.
Mõrdu on küla Läänemaal Kullamaa vallas.


Leila.
Leila on küla Läänemaal Kullamaa vallas.


Kalju (Kullamaa).
Kalju on küla Läänemaal Kullamaa vallas.


Päri (Kullamaa).
Päri on küla Lääne maakonnas Kullamaa vallas.


Silla (Kullamaa).
Silla on küla Läänemaal Kullamaa vallas.


Robert Kreem.
Robert Estor Kreem (30. mai 1923 Salme vald – 16. august 2006 Toronto) oli eesti sotsiaaltöö eriteadlane ja ühiskonnategelane. Ta oli ESTO päevade idee üks algatajaid.
1943. aastal lõpetas Kuressaares keskkooli.
Aastal 1944 põgenes ta Saksamaale. Aastal 1948 asus ta elama Kanadasse Edmontoni, 1950 Torontosse.
Isiklikku.
Robert Kreem abiellus 1947 Mai Sõrraga. Neil sündisid tütred Viiu ja Piret ning poeg Madis.


Pauastvere.
Pauastvere on küla Põltsamaa vallas Põltsamaa linna idapoolses servas.
Elanikke oli Pauastveres 2004. aastal 156.
Pauastvere külas on Põltsamaa valla kõige viljakamad mullad (kuni 62 punkti), olles ühtlasi ka vabariigis ühed viljakamad.
2007. aasta juunis avati Pauastveres jäätmejaam.


Mädaemakas.
Mädaemakas ehk püomeetra ehk emaka mädakogum (ka: "püometra"; ladina "pyometra") on mäda kogunemine emakasse imetajatel. See nähtus tekib endometriidi tagajärjel.
Mädaemakaks ehk püomeetraks ehk mädaseks emaka põletikuks ehk mädaseks emakapõletikuks nimetatakse ka loomade ägedat või kroonilist emaka põletikku koos suure koguse mäda kogunemisega emaka valendikku.
Enamasti on tegu mittespetsiifilise bakteriaalse endometriidiga endomeetriumi pikaajalisest või liigse progesteroonistimulatsiooni tagajärjel. Haigustekitajad võivad suguelunditesse sattuda näiteks paaritumisel.
Harva võib mädaemakas tekkida ka varem kastreeritud loomadel, juhul kui kastratsiooni käigus ei ole emakakeha ning emakasarved täielikult eemaldatud.
See haigus esineb kodu- ja lemmikloomadest kõige sagedamini koertel. Samuti puutuvad veterinaarid kokku püomeetraga kassidel, küülikutel, valgetuhkrutel, merisigadel, hamstritel ja tšintšiljadel ning veistel, lammastel ja hobustel.
Inimestel esineb püomeetra kui nähtus harva.


Hindaste.
Hindaste on küla Lääne maakonnas Nõva vallas.
Külas on Hindaste kivikülv ja Kadaka kivi.


Ursula Le Guin.
Ursula Kroeber Le Guin (kasutatud on ka nimekuju "LeGuin"; sündinud 21. oktoobril 1929 Berkeleys) on ameerika kirjanik. Ta on kirjutanud romaane, luulet, lasteraamatuid ja esseistikat; kuid on kõige tuntum oma ulmeteoste poolest.
Elulugu.
Ursula K. LeGuin on antropoloog Alfred L. Kroeberi ja kirjanik Theodora Kroeberi tütar. Ta sündis ja kasvas Berkeley's Californias. Kirjandusest huvitus ta väga noorena ning oma esimese lühijutu, mis küll tagasi lükati, esitas ajakirjale "Astounding Science Fiction" 11-aastasena.
Aastal 1951 sai ta bakalaureusekraadi Radcliffe College'ist ning 1952 magistrikraadi Columbia Ülikoolist.
Hiljem õppis ta Prantsusmaal, kus kohtas oma tulevast abikaasat Charles Le Guini. Aastal 1953 nad abiellusid ja on alates 1958. aastast elanud Portlandis Oregonis. Neil on kolm last ja kolm lapselast.
On võitnud kümneid kirjanduslikke auhindu, sealhulgas ka mitmeid ulmekirjanduse tunnustatumaid, Hugo ja Nebula auhindu.


Almanach de Bruxelles.
Almanach de Bruxelles on Euroopa-väliste valitsejaperekondade genealoogia teatmeteos.


Leopold IV (Lippe vürst).
Leopold Julius Bernhard Adalbert Otto Karl Gustav (30. mai 1871 Oberkassel – 30. detsember 1949 Detmold) oli Lippe vürst 25. oktoobrist 1905 kuni 12. novembrini 1918.


Josias (Waldeck).
Josias Georg Wilhelm Adolf (13. mai 1896 Arolsen – 30. november 1967 Schaumburg) oli Waldecki ja Pyrmonti vürst ja Waldecki vürstliku perekonna pea 26. maist 1946 kuni surmani.


Wittekind (Waldeck).
Wittekind Adolf Heinrich Georg-Wilhelm (sündinud 9. märtsil 1936 Arolsenis) on Waldecki ja Pyrmonti vürst ja Waldecki vürstliku perekonna pea alates 30. novembrist 1967.
Tema vanemad on Waldecki vürst Josias (13. mai 1896 – 30. november 1967) ja vürstinna (sündinud Oldenburgi hertsoginna) Altburg (19. mai 1903 – 16. juuni 2001).


Wilhelm II (Württembergi kuningas).
Wilhelm Karl Paul Heinrich Friedrich (25. veebruar 1848 Stuttgart – 2. oktoober 1921 Bebenhauseni jahiloss) oli Württembergi kuningas 6. oktoobrist 1891 kuni 29. novembrini 1918.


Josias.
Josias on mehenimi, mis lähtub Teises Kuningate raamatus ja mujal Piiblis mainitud kuningas Joosija nimest.


Kaarma valla vapp.
Kaarma valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kaarma valla vapp.
Vabariigi Valitsuse 15. juuni 1999 a. määrus nr 195 " Haldusterritoriaalse korralduse ja muutmine Kaarma valla ja Kuressaare valla osas" alusel moodustati senise Kaarma valla ja senise Kuressaare valla baasil uus omavalitsusüksus Kaarma vald. Uue Kaarma valla sümboliteks on endise Kaarma valla vapp ja lipp.
Vapp on kinnitatud 11. märtsil 1993.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil viis hõbedast dolomiitplaati. Keskmisel suurel plaadil roheline kadakas, vapi tüvel on kaks kolmeosalist hõbedast teravaotsalist lainejoont.
Põhjendus.
Dolomiitplaatid sümboliseerivad valla maapõuevara. Roheline kadakas on Saaremaal üldlevinud taim. Lainejooned sümboliseerivad merd.
Välislingid.
Vapp


Kuressaare valla vapp.
Kuressaare valla vapp on endine Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kuressaare valla vapp.
Vabariigi Valitsuse 15. juuni 1999 a. määrus nr 195 "Haldusterritoriaalse korralduse ja muutmine Kaarma valla ja Kuressaare valla osas" alusel moodustati senise Kaarma valla ja senise Kuressaare valla baasil uus omavalitsusüksus Kaarma vald. Uue Kaarma valla sümboliteks on endise Kaarma valla vapp ja lipp.
Vapp on kinnitatud 14. veebruaril 1995.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil paremale sammuv kuldse nokaga hõbedane toonekurg. Kurg seisab kuldsel munal. Vapi tüves kolm hõbedast varrast.


Wittekind.
Tegu on Saksi hertsogi Widukindi moonutatud nimega.


Kihelkonna valla vapp.
Kihelkonna valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kihelkonna valla vapp.
Vapp on kinnitatud 9. juulil 1997.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil viilkatuse ja ühe aknaavaga torn, selle saatena päises paremal tähtrist, vasakul kolmikhark (ahing) - kõik hõbedased. Vapitüvimikus kaksiksariklõikega hõbedane varras.
Välislink.
Vapp


Kärla valla vapp.
Kärla valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kärla valla vapp.
Vapp on kinnitatud 3. septembril 1997.
Vapi kirjeldus.
Kärla valla vapil on kujutatud hõbedasel kilbil roheline mänd, mille hõbedane juurestik on sinisel langetatud palgil.
Välislingid.
Vapp


Nõmmemaa.
Nõmmemaa on küla Lääne maakonnas Nõva vallas.
Küla territooriumil on Edu kivi, Linamaa kivid ja Nõmmemaa kivikülv.


Tusari.
Tusari on küla Lääne maakonnas Nõva vallas.


Rannaküla (Nõva).
Rannaküla on küla Lääne maakonnas Nõva vallas.


Laimjala valla vapp.
Laimjala valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Laimjala valla vapp.
Vapp on kinnitatud 20. mail 1996.
Vapi kirjeldus.
Pikuti lainelõikeliselt poolitatud sini-hõbedane kilp, mille sinise välja ülemisel poolel kuldne kaheksaharuline täht.
Põhjendus.
Kangajaotus tähistab valla paiknemist ajaloolisel piiskopi- ja ordumaade piiril. Lainelõige viitab Saaremaa oludes märkimisväärsetele jõgedele. Sinine sümboliseerib merd, valge vaimsust. Need on ka Saaremaa vapi värvid. Kollane täht osutab kompassiristina meresõitudele ja Laimjala vallast igasse ilmakaarde siirdunud inimestele. See kujund sümboliseerib ka kuldset kannusetähte, mis on rüütli, laiemas mõttes kõigi teenekate ja väljapaistvate isikute tunnus.
Välislingid.
Vapp


Vaisi.
Vaisi on küla Lääne maakonnas Nõva vallas.


Peraküla (Nõva).
Peraküla on küla Lääne maakonnas Nõva vallas.


Variku.
Variku on küla Lääne maakonnas Nõva vallas.
Külas asub Kürema kivikülv, Kiirema männikivi ja Männiku talu rändrahnud.


Kurevere (Martna).
Kurevere on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Männiku (Martna).
Männiku on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Keravere.
Keravere on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Keskvere (Martna).
Keskvere on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Kasari.
Kasari on küla Lääne maakonnas Martna vallas.
Asub Risti-Virtsu maantee ääres Kasari jõe alamjooksul.
Küla juures asub Kasari raudbetoonsild.
Kasari Põhikool jääb Kirbla küla territooriumile.


Ehmja.
Ehmja on küla Lääne maakonnas Martna vallas. Asub Martnast loodes.
Ehmjal asub Ehmja Kuradimägi, vanade eestlaste linnusease.


Enivere.
Enivere on küla Lääne maakonnas Martna vallas. Asub Martnast edelas.
Eniveres asub Jurgemägi ehk Kalmustimägi, kus on muistne matusepaik.


Suure-Lähtru.
Suure-Lähtru on küla Lääne maakonnas Martna vallas.
Seal asub Suure-Lähtru mõisaansambel.


Allikotsa.
Allikotsa on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Putkaste (Martna).
Putkaste on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Kurt Waldheim.
Kurt Waldheim (21. detsember 1918 – 14. juuni 2007) oli Austria poliitik.
Kurt Waldheim oli 1972–1981 ÜRO peasekretär ja 1986–1992 Austria president.
Waldheimi on süüdistatud sõjakuritegudes Teise maailmasõja ajal.
Waldheim, Kurt
Waldheim, Kurt
Waldheim, Kurt
Waldheim, Kurt


Väike-Lähtru.
Väike-Lähtru on küla Lääne maakonnas Martna vallas.
Väike-Lähtru külas on kasutuseta ja avariilises seisukorras Väike-Lähtru Jumalasünnitaja Sündimise kirik.


Jõesse.
Jõesse on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Kaare.
Kaare on küla Lääne maakonnas Martna vallas.
Külas asub Rannajõe ohvriallikas.


Niinja.
Niinja on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Putkaste.
Putkaste nime kannab kaks küla, üks metskond ning üks ajalooline vald


Trygve Halvdan Lie.
Trygve Halvdan Lie (16. juuli 1896 Kristiania – 30. detsember 1968) oli Norra poliitik, esimene ÜRO peasekretär.
Lie isa oli puusepp, kes 1902 jättis oma pere maha, emigreerus USA-sse ega tulnud enam kunagi tagasi.
Lie astus 1911 Norra Tööparteisse ja pärast Oslo ülikooli juurateaduskonna lõpetamist valiti 1919 partei sekretäriks.
1921 abiellus ta Hjørdis Jørgenseniga. Neil oli kolm tütart: Sissel, Guri ja Mette.
1919–1921 oli ta ajakirjandusväljaande "Det 20 århundre" ("20. sajand") toimetaja. 1922–1935 oli ta Norra ametiühingute konföderatsiooni jurist. 1931–1935 oli ta Norra töölisspordiliidu juht.
1935. aastal määrati ta Norra justiitsministriks Johan Nygaardsvoldi sotsiaaldemokraatlikus valitsuses, 1937 valiti Akershusi esindajana Stortingisse, 1939–1941 töötas kaubandus- ja varustusministrina.
Noore sotsialistina kohtus Lie ka Vladimir Leniniga Norra Tööpartei esinduse visiidil Moskvasse.
1935. aastal andis ta Lev Trotskile varjupaiga Norras. Nõukogude Liidu survel pandi Trotski 1937 koduaresti ja saadeti hiljem riigist välja Mehhikosse.
Kui Saksamaa Norra 1940 okupeeris, andis Lie kõigile Norra laevadele käsu seilata liitlaste sadamasse. 1941 sai Liest Norra pagulasvalitsuse välisminister kuni 1946. aastani.
1946. aastal valiti ta ÜRO peasekretäriks ja 1950. aastal teiseks ametiajaks. 1952. aastal astus ta ametist tagasi. Hiljem oli ta Norra tööstus- ja kaubandusminister.


Putkaste (Käina).
Putkaste on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.
Putkaste küla on varemas ajaloos mainitud ka kui Saulepa küla. Putkastes asus üks vanematest eramõisatest Hiiumaal. 1944 moodustati mõisa baasil sovhoos.
Küla on pindalalt Käina valla väikseim. Elanikke on seal ligikaudu 75. Tegu on aktiivse külaga, kus tegutseb toidupood, Samaaria kasutatud riiete pood ning vanurite hooldekodu.
Putkastest oli pärit kuulitõukaja Taavi Peetre.


Soomepoisid.
Soomepoisid on Teises maailmasõjas Soome poolel vabatahtlikena võidelnud eestlased.
Esimesed soomepoisid olid 1939. ja 1940. aastal Eestist Soome põgenenud mehed, kes soovisid anda oma panuse hõimunaabrite võitlusele pealetungiva punaväe vastu Talvesõjas. Jätkusõjas kuulus enamik soomepoisse 200. jalaväerügemendi (JR200) koosseisu, Eesti vabatahtlikke võitles ka nt mereväes ja kaugluurerühmades. Kokku võitles Eesti mehi "Soome vabaduse ja Eesti au" nimel, nagu ütles nende moto, umbes 3500 meest, kellest hukkus Soomes umbes 200. Mereväes moodustasid eestlased lausa 10%.
Augustis 1944 oli neil võimalus tulla Eestisse oma kodumaa eest võitlema, mida enamik ka tegi. Suhted Saksa okupatsioonivägede ja Soomest naasnud vabatahtlike vahel ei olnud usalduslikud ning Saksa väejuhatus hajutas soomepoisid eri väljaõppelaagrites ja rindel. Tartu rindel osalesid soomepoisid augusti lõpus alanud Saksa poole vasturünnakus, mille tulemusena rinne stabiliseerus septembri keskpaigani. Pupastvere lahingus sai haavata 170 ja langes 34 meest. 40 mehele anti vapruse eest raudristid. Viimase lahingu Tallinna eest pidasid just soomepoisid koos pitkapoistega 22. septembril Pääskülas. Järgnenud Nõukogude okupatsiooni ajal paljud neist represseeriti.


Aadma.
Aadma on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.
Ta on kandnud ka Aadma asunduse nime.
Ajalugu.
Küla on esmakordselt mainitud 1565 ("Adama" üksjalakohad).
Alates 1780ndatest oli seal Aadma mõisa keskus.
Nõukogude ajal oli ta 1971. aastani kolhoosi "Ühendus" keskus.


Männamaa.
Männamaa on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Luguse.
Luguse on küla Hiiu maakonnas Käina vallas. Asub Luguse jõe suudme lähedal.


Orjaku.
Orjaku on küla Hiiu maakonnas Käina vallas. Asub Kassari saarel.


Kassari küla.
Kassari on küla Hiiu maakonnas Käina vallas. Asub Kassari saarel.
Kassaris asub Hiiumaa muuseumi näitusemaja.


Esiküla.
Esiküla on küla Hiiu maakonnas Käina vallas. Asub Kassari saarel.


Taguküla.
Taguküla on küla Hiiu maakonnas Käina vallas. Asub Kassari saarel.


Mäda.
Mäda ("pus") on mädapõletiku puhul tekkiv kollakashall või kollakasroheline kehavedelik, mis koosneb mädakehakestest (neutrofiilseteest granulotsüütidest), lõhutud koest, (septilise mädapõletiku korral) mädapisikutest ja seerumist.
Mäda konsistents (viskoossus) ulatub vesisest paksuni.
Värvus ulatub kahvatukollasest roheliseni (pseudomoonase puhul on see koguni sinakasroheline).
Lõhn sõltub bakterite liigist. Näiteks "Escherichia coli" puhul meenutab mäda lõhn rooja lõhna.
Koe lagunemist põhjustavad leukotsüütide (neutrofiilisete granulotsüütide) proteolüütilised ensüümid ning septilise mädapõletiku korral ka mädapisikud.


Kleemu.
Kleemu on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Nõmmerga.
Nõmmerga on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Tallinn (täpsustus).
Tallinn on Eesti Vabariigi pealinn, kohaliku omavalitsuse üksus.


Endometriit.
Endometriit ehk emakasisekestapõletik ehk emakakestapõletik ehk emaka limaskesta põletik on endomeetriumi põletik imetajatel.
Inimese endometriit.
See põletik esineb sagedamini pärast sünnitust, aborti või abrasiooni.
Sünnitusjärgne endometriit võib tekitada sünnitusjärgse sepsise (lastevoodipalavik).
Kui peale endometriidi esineb müometriit (emaka lihasseina põletik), siis räägitakse metriidist ehk emakapõletikust.
Põhjused.
Haigustekitajad on tavaliselt tupest pärit bakterid. Harva on tegemist nakkusega vere kaudu.
Endometriiti soodustavad põletikud emakakaela piirkonnas (tservitsiit), tupe piirkonnas (kolpiit), kasvajad ning pessaar.
Nakkus võib aset leida ka ravi või diagnostika käigus.
Kliiniline pilt.
Tavaliselt on patsientidel lokaliseeritud rõhuv valu emakas, eriti emakapõhjas ning veritsus ja palavik.
Kui põletik kandub üle munasarjadele ja munajuhale, siis on patsiendil tugevad valud ja kõrge palavik.
Ravi.
Spasme ja valusid ravitakse butüülskopolamiini ja põletikuvastaste ravimitega.
Kui emakaõõnde koguneb mäda (püomeetra), tuleb seda dreenida.
Pärast põletiku ägedat faasi tuleb välistada kasvaja. Selleks kasutatakse tavaliselt abrasiooni ja patodiagnostikat.


Emakas.
Emakas ehk uterus (ladina "uterus") on enamiku emaste imetajate (sealhulgas naise) ja mõningate teiste selgroogsete suguelund, milles loode areneb.


Iisraeli relvaost.
Iisraeli relvaost oli Mart Laari valitsuse ajal tehtud tehing, kus Eesti riik ostis Iisraeli riigifirmalt TAAS relvastust ja varustust 785 miljoni krooni eest. Kaitseväele saadi Galil-tüüpi automaate, kergekuulipildujaid, miinipildujaid, püssigranaate, õhutõrjekahureid. Summa tuli tasuda aastaks 2000. Kaupade viimane partii pidi saabuma 1995. aastal, kuid viimane lepingu alusel saabunud relvakogus saabus Eestisse alles 5 aastat hiljem, 2000. aastal.
Tehingu sõlmimine.
1993. aastal nõustusid vähesed peale Iisraeli Eestile seaduslikult relvi müüma, seepärast tuli leppida nii kõrge hinna kui ka halva kvaliteediga.
Juba 1992. aasta juulis volitas Tiit Vähi valitsus Eesti kaubandusesindajat Iisraelis Leonid Apananskit pidama relvaostu läbirääkimisi. Kuid ettevõtmise elluviimine jäi uue valitsuse juhi Mart Laari hooleks. Sama aasta oktoobris külastasid kolonel Laaneots, Apananski ja Toomas Puura mitut Iisraeli relvatehast. Relvaostuleping Iisraeli riigifirmaga TAAS Israel Industries Ltd sõlmiti 1993. aasta 7. jaanuaril. Juba sama aasta 5. veebruaril tegi Eesti valitsus kiire ühekordse ettemakse 5 miljonit dollarit, milleks võttis 8-protsendilise laenu endale kuuluvast Põhja-Eesti Pangast. Lepingu sõlmimise päeval kirjutati alla ka seitse võlakirja lepingu ülejäänud summa 55,4 miljoni dollari ulatuses. Teade valitsuse kavatsusest Iisraelist relvi osta jõudis ajakirjandusse juba 15. jaanuaril, 22. mail kinnitas seda avalikult ka kaitseväe juhataja Aleksander Einseln.
Kauba saabumine.
Esimene relvakogus (püssid, automaadid, granaadiheitjad, miinipildujad, kahurid, killuvestid, näokaitsega kiivrid) toodi kohale lennukiga 17. mail 1993. 1993. aasta suvel käis Mart Laar ka Iisraelis koos Tiit Pruuli, Toomas Sildmäe ja Leonid Apananskiga, mille kohta Eesti ajakirjandus oletas, et just peaminister käis tol korral oma lepingupreemia raha turvalisse kohta ära paigutamas. Teine lennukiga toodud relvalast saabus 3. veebruaril 1994.
Tallinna sadamas avati 23. jaanuaril 1994. aastal 50 Iisraelist saabunud merekonteinerit. Selgus, et nendesse pakitud õhutõrjekahurid olid silmnähtavalt kasutamiskõlbmatud, kuigi nende hinnaks oli märgitud 5 miljonit dollarit ehk umbes 70 miljonit krooni. Pärast ekspertide esmahinnangut võttis Kaitseministeerium ühendust relvafirma TAASiga, mille asepresidendilt saabus juba järgmisel päeval üllatava vastus, et Tallinna saabunud 50 töökorras õhutõrjekahuri näol on tegemist kingitusega.
Koos kahuritega saabus Eestisse 210 vene päritolu kuulipildujat, mida meie pool polnud üldse tellinud. Relvi uuriv komisjon avastas, et kahurite torudel ja nende muudel koostisosadel olid erinevad numbrid, mis viitas sellele, et need olid kokku pandud mitme erineva kahuri osadest. Kõigele lisaks olid need kuni 27 aasta vanused relvad mõlkis ja valesti reguleeritud. Värske värviga kaetud mürsud olid nähtavate kahjustustega. Vananenud laskemoon oli pärit aastaist 1971 ja 1981.
Komisjon otsustas Iisraelilt nõuda Eestile kingitud relvade ärakoristamist. Otsusele kirjutas alla riigikaitsekomisjoni esimees Rein Helme. Oli muidki puudusi: kontroll-laskmistel ei valgustanud ükski proovitud valgustusmiinidest; automaatide Galil komplektis puudusid sihiku reguleerimise võtmed; 81-mm miinipildujad saabusid ilma lasketabeliteta jne.


Pärnselja.
Pärnselja on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Utu.
Utu on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Taterma.
Taterma on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.
Seal asub Emmaste Jumalasünnitaja Sündimise kirik.


Niidiküla.
Niidiküla on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Nõmme (Käina).
Nõmme on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Kaigutsi.
Kaigutsi on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Moka (Käina).
Moka on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Villemi.
Villemi on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Ristivälja.
Ristivälja on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Vaemla.
Vaemla on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Selja (Käina).
Selja on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Balti tiigrid.
Balti tiiger on nimetus, mida kasutati Eesti või välismaal ka Balti riikide kohta tervikuna, kirjeldamaks Balti riikide kiiret majanduskasvu 2000-ndatel aastatel. Termin on võetud kasutusele analoogselt Aasia "tiigritele", mida kasutatakse Ida- ja Kagu-Aasia riikide (Hongkong, Taiwan, Singapur, Lõuna-Korea) kohta alates 1960ndatest.
SKP inimese kohta.
Rahvusvahelistes dollarites ostujõu pariteedi (PPP) alusel.


Hüdromeetra.
Hüdromeetra ("hydrometra") on vesise lima või muu vesise vedeliku kogunemine emakasse.
Naistel leiab see aset klimakteeriumi ajal emakakaela kinnikleepumise tõttu.


Mukomeetra.
Mukomeetra (ka: "mukometra"; ladina "mucometra") on lima või limase vedeliku kogunemine emakasse.


Emiliano Mercado del Toro.
Emiliano Mercado del Toro (21. august 1891 Cabo Rojo, Puerto Rico - 24. jaanuar 2007 Isabela, Puerto Rico) oli maailma vanim mees alates 19. novembrist 2004 ning alates 11. detsembrist 2006 ka maailma vanim inimene kuni oma surmani.
Ta on ka seni vanimaks elanud Esimese maailmasõja veteran, ent ta ei osalenud otseses lahingutegevuses.
Toro elas Puerto Ricos.
Toro tunnustati vanimaks elavaks meheks Guinessi rekordite raamatu poolt. Seda au taotles tema eluajal endale aga ka Poola Esimese maailmasõja veteran Paweł Parniak, kes väitis end olevat sündinud 27. veebruaril 1890 (tema suri 2006. aastal). Teine poolakas Józef Piotrowski, kes väidab end sündinud olevat 7. septembril 1887. aastal, jätkab aga maailma vanima inimese tiitli taotlemist.


Koidula (Värska).
Koidula on küla Põlva maakonnas Värska vallas. Asub Petserist paar kilomeetrit loodes Eesti-Vene piiri ääres.
Külas asub Koidula piiripunkt ja Koidula raudteejaam.


Hürova.
Hürova on küla Võrumaal Mõniste vallas.


Aleksander Rebane.
Aleksander Rebane (sündinud 19. augustil 1958) on eesti füüsik.
Ta lõpetas aastal 1976 Tartu 2. Keskkooli.
Pere.
Tema isa oli füüsik Karl Rebane, ema Ljubov Rebane, õde Inna Rebane.


Kallaste (Mõniste).
Kallaste on küla Võrumaal Mõniste vallas.


Leisi valla vapp.
Leisi valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Leisi valla vapp.
Vapp on kinnitatud 10. juunil 1996.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil hõbedane allasuunatud harkrist ja saatena üleval kaks Georgi risti ning all ankur - kõik hõbedased.
Põhjendus.
Sinine värvus sümboliseerib merd, valge aga paest pinnast. Harkrist tähistab Leisit kui teede sõlmpunkti. Ristid märgivad valla kahte kirikut ja kahte konfessiooni. Ankur osutab Triigi sadamale.
Välislingid.
Vapp


Koemetsa.
Koemetsa on küla Võrumaal Mõniste vallas.
Küla keskusest kirdes asub Ubajärv.


Vastse-Roosa.
Vastse-Roosa on küla Võrumaal Mõniste vallas.
Asub Vaidva jõe alamjooksul Mõniste-Ape maantee ääres.
Vaatamisväärsused: Metsavenna talu, eesti-läti kalmistu, mõisapark ja vesiveski (1909). Endise Vastse-Roosa algkooli funktsionalistlikus stiilis hoone (1936, insener Hans Kõll) seinal avati 1999 mälestustahvel koolijuhatajale ja ühiskonnategelasele Theodor Petaile.


Lümanda valla vapp.
Lümanda valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Lümanda valla vapp.
Vapp on kinnitatud 16. novembril 1993.
Vapi kirjeldus.
Lümanda valla vapil on kujutatud sinisel kilbil hõbedane teravik, milles roheline Saaremaa robirohu leht.
Põhjendus.
Lipuvärvused ja kujundid tähistavad Saaremaad, merd, liivarandu, lubja põletamist, Viidumäe Looduskaitseala ja selle unikaalset taime - Saaremaa robirohtu.
Välislingid.
Vapp


Mõniste.
Mõniste on küla Võrumaal, Mõniste valla keskus.
Mõnistes on postkontor ja Mõniste mõisahooned.


Kuutsi.
Kuutsi on küla Võrumaal Mõniste vallas.
Kuutsil asub Mõniste Muuseum ja Mõniste Kool.


Mustjala valla vapp.
Mustjala valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Mustjala valla vapp.
Vapp on kinnitatud 2. augustil 1998.
Vapi kirjeldus.
Pikuti sirgelt ja põigiti laineliselt poolitatud kilbi 1. ja 4. väli on roheline, 3. väli sinine. 1. väljal paikneb kaldasendis roheline tähtrist, mille haardes neli sinist sõõri.
Põhjendus.
Vapivärvid tähistavad paest pinnast, merd ja metsarohkust ja vapiväljade jaotus viitab valla pankrannikule, tähtrist koos sõõridega sümboliseerivad kadakaokkaid ja -marju.
Välislingid.
Vapp


Sakurgi.
Sakurgi on küla Võrumaal Mõniste vallas.


Orissaare valla vapp.
Orissaare valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Orissaare valla vapp.
Vapp on kinnitatud 29. augustil 1995.
Vapi kirjeldus.
Põigiti poolitatud kilbi hõbedasel ülapoolel kolm rootsupidi ühendatud sinist tammelehte, mis tõusevad kilbi poolitusjoonelt. Vapi sinisel alumisel poolel on samasugused hõbedased tammelehed allapööratud kujul.
Põhjendus.
Vapivärvid viitavad maale ja merele ning Saaremaa vapile. Tammelehed tähistavad tugevust, väärikust ja põlisust. Samuti viitavad ka Orissaare valla harukordsele tammederohkusele.
Välislingid.
Vapp


Parmupalu.
Parmupalu on küla Võrumaal Mõniste vallas.


Pihtla valla vapp.
Pihtla valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Pihtla valla vapp.
Vapp on kinnitatud 12. juunil 1997.
Vapi kirjeldus.
Kahest ümberpööratud S-lõikest moodustunud kaldjaotusega vasakult poolitatud sini-kuldsel kilbil kaks lõikest lähtuvat vastandvärvides tähtristi.
Põhjendus.
Pihtla valla maad on kunagi taevaste vägede poolt ära märgitud (Kaali järv - meteoriidikraater), mida on silmas peetud ka valla lipu kujundamisel. Sinine on taeva ja vee, aga samuti vaimsuse ja puhtuse võrdkuju. Kollane on tule, energia, vilja ja jõukuse sümbol. Diagonaalteljel olevad tähtristid kujutavad muistset sündmust, mil taevast langev täht lõikus maapinda. Langemiskohta jäi sügav kraater, millest veega täitudes tekkis omapärane järv. Tähtrist meenutab ka ristiusu peamist sümbolit - risti.


Villike.
Villike on küla Võrumaal Mõniste vallas.


Singa.
Singa on küla Võrumaal Mõniste vallas.


Tundu.
Tundu on küla Võrumaal Mõniste vallas.
Tundu küla läbivad Peeli ja Vaidva jõgi.


Saru.
Saru on küla Võrumaal Mõniste vallas. Saru on Mõniste valla rahvarikkaim küla.


Tursa.
Tursa on küla Võrumaal Mõniste vallas.


Tiitsa.
Tiitsa on küla Võrumaal Mõniste vallas.


Hüti (Mõniste).
Hüti on küla Võrumaal Mõniste vallas.


Hüti (Kõrgessaare).
Hüti on küla Hiiumaal Kõrgessaare vallas.
Hütil asus Hüti klaasikoda.


Peebu.
Peebu on küla Võrumaal Mõniste vallas.


Oe.
Oe on küla Võru maakonnas Antsla vallas.
Oel on sündinud Bernard Kangro ja Karl Pärsimägi.


Kobela.
Kobela on alevik Võru maakonnas Antsla vallas. Asub Antslast läänes Vahtsõkivi järve ääres.
Kobela alevikus asub arhitekt Toomas Reinu projekteeritud ja 1973. aastal ehitatud Linda rahvamaja.


Savilöövi.
Savilöövi on küla Võru maakonnas Antsla vallas.


Litsmetsa.
Litsmetsa (võru keeles Litsmõtsa) on küla Võru maakonnas Antsla vallas.
Litsmetsa mainitakse esimest korda 1798. aastal Mellini atlases. Seal on märgitud karjamõis Litzmetz. Ka on paralleelselt kasutusel nimed Litzmöts, Litzmötz, Litsimetsa.
1938. aastal võeti vastu Koha- ja kinnistusüksuste nimede korraldamise seadus, mille järgi kuulunuks muutmisele "haldusüksuste, külade ja alevike labase tähendusega või halva kõlaga nimed". Samas võidi jätta nimesid muutmata, kui need omasid positiivset tähtsust Eesti ajaloo seisukohalt.
Litsmetsa on 1970-ndatel tahetud ümber nimetada ka Liismetsaks, kuid sellest tuleneva liigse kulukuse tõttu lükati Antsla külanõukogu esinaise palve tagasi.
Litsmetsas asub ka Teises maailmasõjas hukkunute auks püstitatud mälestussammas.


Nasva (Käina).
Nasva on küla Hiiu maakonnas Käina vallas.


Põletik.
Põletik ("inflammatio") on immuunsüsteemi esmane reaktsioon nakkusele või ärritajale (vigastus, kiiritus, elektrivool, kuum või külm, keemilised ained vms).
Esimesed neli tunnust olid kasutusel juba antiikajal ning neid omistatakse Celsusele. Viienda tunnuse lisas 1858 Rudolph Virchow.


Tsooru.
Tsooru on küla Võru maakonnas Antsla vallas.
Tsoorus asub Tsooru mõisaansambel, mille servas on Hollandi tüüpi Tsooru tuuleveski.
1977. aastal valmis arhitekt Toomas Reinu poolt projekteeritud Tsooru kolhoosikeskus, mis on kantud rahvusvahelise moodsa arhitektuurimälestiste kaitse organisatsiooni DOCOMOMO nimistusse.


Salme valla vapp.
Salme valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Salme valla vapp.
Vapp on kinnitatud 10. mail 1995.
Vapi kirjeldus.
Salme valla vapil on kujutatud punasel kilbil hõbedane kuuseoksalõikeline päis ja hõbedane tüüriga paat.
Põhjendus.
Paat sümboliseerib meresõitu ja kalandust, kuuseoksalõige viitab Salme kandi inimeste panusele metsakaitsesse ja -korraldusse. Hõbe tähistab puhtust ja lootust, punane elujõudu ning aegade jooksul valla maadel toimunud taplusi.
Välislingid.
Vapp


Torgu valla vapp.
Torgu valla vapp on Saare maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Torgu valla vapp.
Torgu valla vapi kujundajaks on Sõrvest pärit Arne Pagil.
Vapp on kinnitatud 23. jaanuaril 2002.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil kuldne vai, milles must tuletorn kuldsete akendega ja selle kohal sinine aadlikroon.
Põhjendus.
Tuletorni kujutis on mõningal määral sarnane Säärel olevaga. Kollane (kuldne) sümboliseerib Sõrve poolsaart, sinine aga merd. Kroon meenutab, et tublid sõrulased on olnud - muidugi huumoriga pooleks - ka kuningriigi alamad.
Välislingid.
Vapp


Ala-Tsumba.
Ala-Tsumba on küla Võrumaal Meremäe vallas. Asub Piusa jõe ääres Tuhkvitsa oja suudmes, Piusa koobastest lõunas.
Külas on 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 2 elanikku.


Võmmorski.
Võmmorski on küla Võrumaal Meremäe vallas.
Külas on 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 16 elanikku. Neist 6 on eestlased. 2000. aastal oli elanikke 43.
Võmmorskis asub Eesti piirivalve Kagu Piirivalvepiirkonna Piusa kordon.


Kärdla vapp.
Kärdla vapp on Hiiu maakonnas asuva Eesti linna Kärdla vapp.
Vapp on kinnitatud 28. oktoobril 1992.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil on hõbedane lendav kajakas ja kilbi alaosas hõbedane lainelõikeline tüvi.


Kärdla lipp.
Kärdla lipp on Hiiu maakonnas asuva Eesti linna Kärdla lipp.
Lipu kavand on välja töötatud 1939.
Lipp on kinnitatud 28. oktoobril 1992.
Lipu kirjeldus.
Kärdla lipp on ristkülikukujuline kangas laiuse ja pikkuse suhtega 1:2 ja moodustub neljast võrdsest horisontaallaiust - valge - rukkilillesinine - valge - rukkilillesinine. Lipu normaalmõõtmed on 80 x 160 sentimeetrit.


Emmaste valla vapp.
Emmaste valla vapp on Hiiu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Emmaste valla vapp.
Vapp on kinnitatud 19. juunil 1996.
Vapi kirjeldus.
Sinisel väljal langetatud lainelõikeline palk; selle kohal paremale suunduv kahemastiline purjelaev (kaljas) – mõlemad hõbedased.
Põhjendus.
Vapi kujundamisel on silmas peetud valla mereäärset asendit ja Soela väina. Paljud Emmaste mehed on olnud seotud meresõidu ja laevaehitusega. 1891. aastal osteti 2-mastiline kaljas Seksna, mille tüürimeheks oli Enn Uuetoa, rohkem tuntud Kihnu Jõnnina. Jausa külas on sündinud Herman Sergo.
Välislingid.
Vapp


Kõrgessaare valla vapp.
Kõrgessaare valla vapp on Hiiu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kõrgessaare valla vapp.
Vapp on kinnitatud 21. juunil 1994.
Vapi kirjeldus.
Vapikilbi sinise välja jagab hõbedane põlvjaotus, millest kasvab välja kolm risti. Kilbi alaservas kaks sinist lainelist joont.
Põhjendus.
Vapi kujunduses arvestatud aspektid: Kõrgesaar poolsaar, legendiga seotud Ristimägi, Reigi kirik.
Välislingid.
Vapp


Käina valla vapp.
Käina valla vapp on Hiiu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Käina valla vapp.
Vapp on kinnitatud 10. mail 1995.
Vapi kirjeldus.
Rohelisel kilbil on selle alumisest servast tõusev kuldne viljapea, mille kohal kõrvuti kaks hõbedast õllekannu.
Põhjendus.
Vapitunnused iseloomustavad Käina valda kui Hiiumaa peamist viljakasvatusala ja seostuvad selle kandi elanike etnograafilise nimetusega.
Välislingid.
Vapp


Suuresadama.
Suuresadama (Suursadama) on küla Hiiu maakonnas Pühalepa vallas.
Külas asub Hiiumaa Suursadam, mille järgi küla on nimetatud.
Külas on Hopi talu, kus on unikaalse, nn peaga tuuliku asukoht.


Tuuleveski.
Tuuleveski ehk tuulik on viljajahvatamise ehitis, mis saab oma energia tuulest.
Etümoloogia.
Tuuleveski mõiste tuleneb vesiveskist, mille algne nimetus on "vesikivi" (analoogselt vanemale jahvatamisvahendile "käsikivile"). Sõna "vesikivi" mugandamisel on sajandite jooksul saadud sõna "veski". Kuna tuulikud on jõudnud Eesti aladele mõnevõrra hiljem kui vesiveskid, on "veski" mõistele lisatud eesliide sama jahvatusprotsessi iseloomustamiseks vaid tuule jõul - tuuleveski.
Tuuleveskid Eestis.
Esimesed teated tuuleveskitest Liivimaa territooriumil pärinevad 14. sajandist. Tuuleveskite ehitamisel võeti eeskuju Lääne-Euroopast, kus valmistati kogu kerega tuuldepööratavaid pukktuulikuid. Selliseid tuulikud esinesid Lääne-Eestis rannarootslaste aladel, Läänemaal, Pärnumaal ja Lõuna-Harjumaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Ühtlasi olid tuulikud sealkandis ka talu iseolemise sümboliks.
Mujal Eestis kerkisid mõisate juurde suured peast pööratavad hollandi tüüpi tuulikud. Nende ehitamine hoogustus eriti 19.–20. sajandi vahetusel, sest siis laienes taoliste tuulikute ehitamise õigus ka talupoegadele. Tuulikuid kerkis pea kõikjale üle Eesti.
Eesti traditsioonilistes paekasutuspiirkondades (Harjumaal, Lääne-, ja Ida-Virumaal, Järvamaal Pandivere kõrgustikul ja Raplamaal) levisid enamasti üleni kivist tuuleveski kehandid, Lõuna-Eestis esines rohkem puitkerega hollandi tuulikuid.


Olecko.
Olecko (saksa keeles kuni 1928. aastani Marggrabowa, 1928–1945 Treuburg) on linn Kirde-Poolas Warmia-Masuuria vojevoodkonnas, Olecko maakonna ja Olecko valla keskus.
Olecko asub Masuurias Masuuria järvedelaval Suwałki kõrgustikul kohas, kus Lega jõgi väljub Suurest Olecko järvest, järve kagukaldal. Oleckost läheb maantee põhja poole Kaliningradi oblasti piiril olevasse Goldapisse ja lõuna poole Ełki, lääne poole Gizyckosse ja ida poole Suwałkisse. Hõreda liiklusega raudtee läheb Goldapisse, Ełki ja Suwałkisse. Ełki–Goldapi liin avati 1879 ja Suwałki liin 1908.
Olecko asutas Preisimaa hertsog Albrecht von Hohenzollern 1. jaanuaril 1560. Linna slaavipärane nimi Marggrabowa oli masuuria keeles ja tuli sellest, et tema isa oli olnud Brandenburg-Ansbachi markkrahv. Albrechti ema Sophia Poolast oli Poola kuninga Kazimierz IV tütar, mistõttu Albrecht oskas tõenäoliselt mingil määral masuuria ja poola keelt.
Olecko vapil on kujutatud Brandenburgi punane kotkas ja Hohenzollernite mustvalged värvid.
Linna asukohas oli juba 1544 jahimaja, mille nimi oli Oletzko. 1619 rajati järves olevale poolsaarele teisele poole Lega jõge Oletzko loss. Loss sai piirkondlikuks halduskeskuseks.
1709 tabas linna katkuepideemia, mille tagajärjel linna 1198 elanikust 1100 surid ja 98 jäid ellu.
1818–1945 oli Olecko Olecko kreisi halduskeskus. 1920 korraldas Rahvasteliit Ida-Preisi rahvahääletuse küsimuses, missugused Ida-Preisimaa piirkonnad peaksid kuuluma Poolale ja missugused Preisimaale. Kogu kreisis anti Poolaga liitumise poolt üksnes 2 häält, nii et see jäi Saksamaale. 21. detsembril 1928 anti kohanimede saksastamise käigus linnale nimeks Treuburg, mis tähendab ustavat linna. 1933 anti kogu kreisile nimeks Treuburgi kreis.
Alates 1945 kuulub Olecko Poolale. Samal aastal sai ta tagasi oma ajaloolise nime. Alates 1975 kuulus ta Suwałki vojevoodkonda, alatesw 1999 Warmia-Masuuria vojevoodkonda.
Olecko sõpruslinnad on Gussev (Venemaa) ja Jõhvi (Eesti).


Olecko maakond.
Olecko maakond asub Kirde-Poolas Warmia-Masuuria vojevoodkonnas.
Maakonnas on neli valda: Kowale Oleckie, Olecko, Świętajno ja Wieliczki vald.


Viiruk.
Viiruk on aromaatne aine, mis sageli on segatud taimset või loomset päritolu essentsiõlidega. Viirukit põletatakse suitsu saamiseks religoossetel, terapeutilistel ja esteetilistel kaalutlustel. Minevikus kasutati Hiinas ja Jaapanis viirukit ajamõõtmisseadmena. Viirukil on tähtis kultuslik roll budismis ning ka mõningates kristlikes denominatsioonides.


Aravete.
Aravete alevik on Järva maakonnas Ambla vallas Pärnu–Rakvere maantee ääres, Aegviidu–Neitla oosistu lõunaosas kolmel rööpselt kulgeval oosil asuv asula.
Aravate asula oli Aravete kolhoosi keskuseks ja on siiani piirkonna üks suuremaid tööandjaid - 23 protsenti Ambla valla inimestest käib tööl Aravetel. Suurimad tööandjad on Aravete Agro OÜ, AS Aravete Saeveski, Aravete Metallitööde OÜ, Maxit Estonia AS tehas Optimix, EPK OÜ, Aravete Kütus AS ja ka talumajapidamised. Säilinud on ka põllumajanduslikku tootmist. Ettevõtted on põhiliselt loodud 20 aastat tagasi toiminud ettevõtete ja kolhoosi materiaalsel baasil. Lisaks eraettevõtetele asuvad Aravete territooriumil riikliku struktuuri asutustena Järvamaa Päästeteenistuse Aravete Tugikomando ja Järva Politseiprefektuuri Aravete Politseijaoskond. Samuti asub valla eakate hooldekodu ja spetsiaalselt lasteaiaks ehitatud kahekorruselises hoones asuv lasteaed Aravete alevikus.
Vaatamisväärsused ja vaba aeg.
Vaatamisväärsustest on siin haldushoone, mis on arhitekt Arvi Aasmaa projekti järgi 1981. aastal valminud funktsionalismi tunnusjoontega kahekorruseline hoone aleviku keskel. Praegu asub endises kolhoosikeskuses pood ja muid väiksemaid asutusi. Aravete Keskkooli hoone vanem funktsionalistlikus stiilis osa valmis 1941. aastal ja arhitekt Ignar Fjuki projekti järgi ehitatud postmodernistlik kolmekorruseline õppekorpus 1985, võimla 1988 ja ujula 1991. aastal.
Huvitavad on veel karstiala ja Aravete allikad, koolimaja ümber olev looduskaitse alune park, muuseum endises Kurisoo mõisahoones. Vaatamisrõõmu pakuvad ka Sääsküla ojale rajatud Mägise veehoidla (rahvasuus "Preediku") ning vabaõhuürituste koht Kangrumäel koos lähedalasuva sipelgaalaga. Metsas järskudel oosidel on talvel valgustatud suusarada ja suvel töötab Aravete kardirada, mis rajatud endise jahilaskmise õppe- ja puhkehoone asemele. 1980ndatel oli Eesti muusikasõprade hulgas tuntud igasuvine üritus Aravete jazz, mille traditsiooni 2006. aastal uuesti elustada püüti.


Teosoofia.
a> (Helena von Hahn) 1877. aastal, 46-aastasena.
Teosoofia (vanakreeka θεοσοφία ("theosophia"), sõnadest θεός ("theos") 'jumalik olend' + σοφία ("sophia") 'tarkus', seega 'jumalate tarkus' või 'teadmine jumalikust'). Teosoofia tähendab jumalikku tarkust – sellist tarkust, nagu on jumalatel. Teosoofia on esoteerilise filosoofia süsteem, ideede kogum, mis otsib vahetut teadmist, olemise ja loomuse eeldatavat saladust, eelkõige seda, mis puudutab inimese jumalikku loomust. Teosoofiat peetakse osaks esoteerika laiemast valdkonnast, viidates varjatud teadmisele või tarkusele, mis viib indiviidi kirgastumisele ja lunastusele. Sõna esoteerika ulatub tagasi 2. sajandi pKr. Teosoof püüab mõista universumi saladusi ja seoseid, mis ühendavad universumi, inimkonda ja jumalikkust. Teosoofia eesmärk on uurida jumalikkuse ja inimlikkuse päritolu ning maailma, elu ja inimkonna lõppu. Teosoofia väidab, et kõik religioonid on inimkonna püüdlused läheneda absoluudile ning seetõttu on igas religioonis osa terviklikust tõest.
Etümoloogia.
Uurijad ja erinevad autorid on harilikult dateerinud eklektilise teosoofilise liikumise alguse 3. saj pKr. Uues Testamendis esineb mõiste teosoofia ("theou sophian en mysterio"), kus selle all mõistetakse ’Jumala salajast, varjatud tarkust’.
Hiljem kasutasid kirikuisad kreeka- ja ladinakeelsetes töödes sõna "theosophia" "teoloogia" sünonüümina. "Theosophoi" tähistas "neid, kes teavad jumalikest asjadest". Renessansi ajal mõiste tähendus muutus, siis viitas see gnostilisele teadmisele, mis viis individuaalse kirgastumiseni ja lunastuseni, kasutades seoseid, mis uskumuste kohaselt ühendasid inimesi maailma jumalike jõudude või neid vahendavate vaimudega. 16. sajandil oli sõna teosoofia kasutusel vähemalt ühes oma praeguses tähenduses.
Antiikajal ja keskajal.
Fresko antiiksest Alexandriast kui tarkuse keskusest.
Tarkust ja teadmisi nimetati vanas Indias brahma-vidya'ks, jumalikuks tarkuseks. Sellise tarkuse olemasolust leiame viiteid kõikjalt, kui hakkame võrdlevalt ja ausalt uurima maailma suurimaid filosoofiaid ja religioone. ”Algupäraste usundifilosoofiate samasust tõestab meile nende õpetuste ühetaolisus, mida õpetati pühitsetutele müsteeriumides," mainib Blavatsky.
Blavatsky kirjutab "Saladoktriini" alguses järgmiselt: "Kuid ometigi on säilinud piisavalt materjali, isegi moonutatud ülestähenduste hulgas, mis annab meile õiguse öelda, et on küllaldaselt tõendeid Algse Õpetuse olemasolu kohta. Vaatamata geoloogilistele ja poliitilistele kataklüsmidele, on säilinud fragmendid, mis meile sellest jutustavad. Ja kõik, mis on säilinud, tunnistab, et nüüdseks Varjatud Tarkus oli kord algallikas, igavesti voolav läte, mis toitis kõiki oma jõekesi – kõigi rahvaste hilisemaid religioone –, esimesest kuni viimaseni." (SD, I:36)
II saj pKr kirjutas apostel Paulus esimeses kirjas korintlastele: "... me kuulutame tarkust täiuslike seas, aga mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate tarkust, kes hävivad, vaid me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust "(theou sophia en mysterio)," mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks, mida ükski selle maailma ülemaist ei ole tundnud." (I Kor, 2:6-7)
3. saj eKr rajatud Hellenistliku Aleksandria kultuur oli "filosofeeriv ja süstematiseeriv" ning sisaldas nii Kreeka kui Egiptuse mütoloogiat, tarkusõpetusi ning gnoosist. Usk väljendus seal sünkretismis, mis sisaldas mõjutusi Egiptusest, Kaldeast, Kreekast jne. Diogenes Laertiosele tuginedes tundub teosoofia aga olevat palju varasem kui 3. saj ning pärineb Ptolemaioste dünastia (valitses Egiptust ajavahemikul 305 eKr - 30 eKr) algusaegadel elanud egiptuse preestrilt Aleksandria Pot-Amunilt, keda Diogenes Laertios peab varaseimaks teosoofia õpetajaks.
12. saj. filosoof Al-Shahrastānī (s. 1086-1153) uuris teosoofiat islami vaatekohast. 13. sajandil eristusid klassikalised filosoofid, kaasaegsetest (siis rahvalikest) filosoofidest, teosoofidest ja teoloogidest. Teoses „Summa Philosophiae“, mida omistatakse Robert Grosseteste’le, kirjeldati teosoofe nagu autoreid, kes olid inspireeritud pühadest raamatutest, kuna teolooge kirjeldati kui isikuid, kelle ülesanne oli õpetada teosoofiat ja pühasid raamatuid. Terminit teoloog kohaldati tagasiulatuvalt sellistele varem elanud inimestele nagu Pseudo-Dionysios Areopagita, Ambrosius, Hieronymus, Augustinus, ja Origenes.
Teosoofia 16.-17.sajandil.
Moodne teosoofia tekkis Saksamaal 16. sajandil.
Johannes Arboreus kirjutas pika teose „"Theosophia"„ (ilmus mitmes osas aastatel 1540-1553), kus vaevalt mainis esoteerikat. Erinevalt Arboreusele tundsid sakslased Paracelsus (1493-1541), Aegidius Gutmann (1490-1584) ja Johann Arndt (1555-1621) huvi teosoofia vastu selle praeguses esoteerilises tähenduses.
17. sajandi filosoof ja teosoofia isaks nimetatav Jakob Böhme (1575-1624) selgitas teosoofiat, mis sisaldas esoteerikat. Böhme filosoofiliste spekulatsioonide süsteem baseerus peale teadmise jumalikust olemusest ka teadmistel loodusest. Selleks ajaks oli Aristotelese meetod kaotanud intellektuaalide seas poolehoiu. Böhme esitas alternatiivina Aristotelese meetodile oma süsteemi, mis tema arvates võis pakkuda sügavamaid teadmisi ja rohkem kontrolli loomuse üle kui Aristotelese meetod.
Teine oluline teosoofilise kirjanduse toetajaskond 16. ja 17. sajandil pärines Hollandist, Inglismaalt ja Prantsusmaalt. See hõlmas nii teosoofe kui ajaloolasi ja teolooge, kellel oli huvi teosoofia vastu. Sinna rühma kuulusid "Jan Baptist van Helmont" (1618-1699), Robert Fludd (1574-1637), Pierre Poiret (1646 - 1719) ja "Antoinette Bourignon" (1616-1680).
Teosoofia 18. sajandil.
18. sajandil hakati sõna 'teosoofia' filosoofias rohkem kasutama. "Jakob Brucker" (1696-1770) teoses "Historia critica philosophia" (1741) pühendas tollases filosoofia ajaloos teosoofiale pika peatüki “De theosophiis”.
Saksa filosoofid kirjutasid sel ajal samuti teoseid teosoofiast: Samuel Richter (alias Sincerus Renatus) kirjutas "Theophilosophia theoritica et Practica" (1710) ja Georg von Welling (alias Salwigt, 1655-1727) "Opus magocabalsticum et theosophicum" A. Faivre sõnul kasutati 18. sajandil sõna teosoofia sageli koos pansoofiaga (so teadmine jumalikest asjadest, kõiketeadmine). Kuid pansoofia näeb Jumalat kui universumi "vaimu", kes on üles kirjutanud märkide või hieroglüüfide abil nn looduse raamatu, mida inimene peab dešifreerima. Mõiste teosoofia tähendab rohkem mõtisklust jumalike protsesside üle, et avastada universumi ülesehitus ja saladus.
Prantsusmaal aitas 18. sajandi lõpul teosoofia taaselustada Louis Claude de Saint-Martin (1743-1803). Teiste selle perioodi teosoofiliste mõtlejate hulka kuulusid Karl von Eckartshausen (1752-1803), Franz von Baader (1765-1841) jt. Prantsuse valgustusajastul lisas Denis Diderot artikli 'teosoofia' oma Entsüklopeediasse.
Teosoofia 19.sajandil.
Aastal 1893 tuli esimest korda Chicagos kokku maailma religioonide parlament, kus kohtusid esimest korda ametlikult ida ja lääne vaimsete traditsioonide esindajad. Seda peetakse kogu maailma religioonidevahelise dialoogi ametlikuks alguseks. 19. sajandi lõpus hakkasid tekkima teosoofilised ühingud. Mõnes neist peegeldus teosoofia ja okultismi vaheline side. Moodne teosoofia kui koherentne süsteem arenes välja Helena Blavatsky (1831-1891) kirjutistest. Koos Henry Steel Olcotti, William Quan Judge'i ja teistega asutas ta 1875. aastal Teosoofia Seltsi. 1886.a. liitus Teosoofia Seltsiga Charles Webster Leadbeater ja 1890-ndatel Annie Besant.
Asutati ka teisi teosoofilisi seltse, nagu 1891. aastal rajatud Martinistide Ordu, mille suurmeistriks valiti Papus. Seltsid järgisid eelnevaid teosoofilisi ideid ning olid tihedalt seotud juudi-kristlik-islamistlike traditsioonide ja Lääne esoteerikaga. Teosoofid väljaspool loodud loože ja ühinguid kaasasid selliseid inimesi nagu Vladimir Solovjov (1853-1900). Vastavalt Interneti Filosoofia Entsüklopeediale, arvas Solovjov, et kuigi empirism ja ratsionalism lähtuvad valedest printsiipidest ning on liiga dogmaatilised, tuleb nende eesmärkide sisu, väline kogemus, loodusteaduste alused ja loogiline mõtlemine integreerida kolmanda elemendi - müstitsismiga, ning moodustada tõeline teadmiste terviklik süsteem, mida Solovjov nimetas "vaba teosoofia".
20. sajand kuni tänapäev.
Blavatsky ideede populariseerimine pani aluse mitmete organisatsioonide loomisele ja seda peetakse uue usulise liikumise, Uue Ajastu ehk New Age alguseks.
Teosoofia Ühingu paikkondlikke lülisid, nn. loože, asutati paljudes maailma riikides, kõikidel kontinentidel. Teosoofia Ühingu peakorter asub tänaseni Adyaris Chennai linnas Indias. Adyaris leidis C.W.Leadbeater 1906.a. Jiddu Krishnamurti (1895-1986), keda Teosoofia Selts kasvatas, kuid kes hiljem Seltsist lahkus. Rudolf Steiner (1861-1925) oli samuti nooruses seotud Teosoofia Seltsiga, kuid teda ei rahuldanud Teosoofia Seltsi liigne seotus Ida õpetustega ning ta asutas Antroposoofia Seltsi, mida peetakse Teosoofia Ühingu skismaks. Teosoofilisi kontseptsioone võib näha Sergei Bulgakovi (1877-1945), Nikolai Berdjaevi (1874-1945), Wassily Kandinsky (1866-1944) ja teiste teostes.
Eesti kirjanikest on teosoofilistest ideedest kantud luulet kirjutanud Ernst Enno. Eestis on asutatud Soome Teosoofia Seura KY juurde kuuluvaid teosoofia loože kaks, Tallinnas ja Tartus. Teosoofia Seltsi saab riiki moodustada siis, kui riigis on vähemalt 7 looži. Kõik loožid ja ühingud registreeritakse Adyaris.
Blavatsky teosoofia ja Teosoofia Selts.
Aastal 1875 asutasid Helena Blavatsky, Henry Steel Olcott ja William Quan Judge Teosoofia Seltsi. Blavatsky kombineeris kõikide ajastute religioossed traditsioonid, teaduse saavutused ja Lääne esoteerilised õpetusted ühtseks tarkuse sünteesiks ja arendas seda oma suuremates teostes „Loorita Isis“ (1877) ja „Salaõpetus“ (The Secret Doctrine) (1888). Tema teos „Teosoofia võti“ (1889)käsitleb teosoofia põhialuseid, „Vaikuse Hääl“ (1889) annab juhiseid vaimsel teel kulgejale ja „Praktiline okultism“ (1889) tutvustab esoteeriliste õpetuste aluseid. Blavatskyt kõige rohkem mõjutanud õpetustest, teostest ja autoriteetidest võiks mainida budismi, Bhagavad Gitat ja hinduistlikku tantrat, kabbalat (eriti Eliphas Levi töid), piiblit, Zohar’i ja Talmud’i, hermetismi, roosiristlust, gnostitsismi, Zarathustra ja kaldea õpetusi, vabamüürlust, spiritismi, müstitsismi, Jakob Böhme’t ja Meister Eckhart’i, alkeemiat ja maagiat, tolleaegset teaduslikku kirjandust, Robert Fludd’i, Paracelsust, maailma mütoloogiat, nt germaani mütoloogiat, Popol Vuh’i ja Gilgameši, ka Kalevalat, antiikseid kirikuisasid Tertullianust, Origenest ja Eusebiust, filosoofe, eriti Platonit, ja uusplatoonikuid: Porfyriost, Plotinost ja Ammonios Sakkast, samuti ajaloolasi ja teisi antiikaja kirjanikke, nagu Plinius Vanem, Ovidius, Homeros ja Josephus. Lisaks mainis ta, et on olnud inkarneerunud laamade õpilane Tiibetis, Ladakhis, Nepalis ja Mongoolias, tutvunud ka vajrayana esoterismi ehk Kālacakrayanaga, Nepali svābhāvikade õpetuse ja sünkretistliku šamanismiga.
Detail Teosoofia Seltsi ehitisest Christchurchis Uus-Meremaal.
Teosoofia Selts on saanud rahvakeelses mõttes peaaegu teosoofia sünonüümiks. Traditsioonilise lääne teosoofia ja Helena Blavatsky alustatud teosoofilise liikumise vahel on palju erinevusi, kuigi need erinevused "ei ole piisavalt olulised, et tekitada ületamatu barjäär." Teosoofia Selts õpetab muuhulgas karma seadust, taassündi samuti seda, et kõige oleva taga on kõikjalolev Jumal. Blavatsky nimetab teosoofiat tarkususuks. Blavatsky õpetuse järgi, ei ole teosoofia üks uskudest, vaid usk iseenesest.
Ülevaade H.P.Blavatsky õpetustest.
Blavatsky järgi on kõikide uskude taustaks esoteeriline õpetus, mis tunti muinasajal kogu maailmas. Tänapäeval võib selle õpetuse kohta leida täiuslikke teoseid vaid mõnes maaaluses raamatukogus, mis on vaimse vennaskonna valduses. Sellest õpetusest on osa pandud kirja muistses Dzyani raamatus, millest osa runosid selgitas Blavatsky oma teostes ”Loorita Isis” ja ”Saladoktriin”.
Selle õpetuse järgi on universumi algallikaks absoluudist ehk Parabrahmanist emaneerunud jumaljõud - Logos. See ilmneb kolmainsusena: esimene, nn Isa-Ema, on kõige algjuur, teine ehk Poeg loob elu ja vormi duaalsuse, ja kolmas on kõiksusteadvus ehk Üli-Hing, mille osakesed on inimmonaadid. Kõiksusteadvus ilmneb väliselt Fohatina, jõuna, mis liidab kokku vormid ja paneb liikuma kosmilise arenguseaduse.
Füüsilisel tasandil ilmneb elu eri loodusvaldade kaudu: mineraali-, taime- ja loomariik ning inimkond. Taassündivad monaadid arenevad nende valdade kaudu karma seaduse poolt juhituna pidevalt kõrgematele tasanditele. Maakera läbib seitse eri ilmnemist ehk manvantara’t nii, et esimesel kolmel ajastul ta tiheneb eteerilikust tahkeks, neljandas (ehk praeguses) ajastus muutub areng taas vastupidiseks.
Inimkonna areng jaguneb seitsmesse juurrassi, kes omakorda jagunevad mitmesse alamrassi. Tänapäeva inimkond esindab viiendat, aarjalaste juurrassi ning on juba siirdunud arengus ülesviivale, vaimsele kaarele. Juurrasside vahetumine toimub looduskatastroofide ajal, nt mandrite vajumine ja kerkimine, ja see võib kesta sadu tuhandeid aastaid. Iga juurrass läbib neli ajastut ehk juugat: satya juuga, treeta juuga, dvapara juuga ja kali juuga. Tänapäeva inimkond elab kali juugas, mis algas aastal 3102 eKr.
Inimene on mikrokosmos ning eri planeediajastute arengul on inimeses omad vastavused, näiteks tundemeeled ja tajumise erinevad tasandid ja omadused. Inimese võib jaotada seitsemeks eri printsiibiks: ātma ehk kõikjalolev vaim, buddhi ehk vaimne hing, manas ehk inimlik hing, so meel e mõistus, arukus, "buddhist" sõltumatu, tõeline kehastuv ja püsiv vaimne Mina, individuaalsus. Inimese tulevane seisund ja karmaline saatus sõltub sellest, kas "manast" tõmbab rohkem allapoole "kāma rūpasse" või ülespoole "buddhisse", vaimsesse Minasse; kāma rūpa ehk himukeha, loomalike kirgede ja ihade asukoht; linga sharīra ehk füüsilise keha teisik ehk astraalkeha, prāna ehk elava olendi eluhingus ja sthūla sharīra ehk füüsiline keha. Neljanda juurrassi ajal oli inimkonnal veel aktiivne nn ”kolmas silm” ehk vaimne nägemine, mille füüsiline elund on praegu taandarenenud ja seda tuntakse käbinäärmena.
Iga monaad areneb vaimselt tänu karma seadusele, kuid inimindiviid võib kiirendada oma arengut, kui elab moraalselt ja eetiliselt. Palvetamine selle sõna tavalises tähenduses on ebajumala teenimine, kuna eksoteeriliste uskude jumalad (nagu Jehoova) on piiratud, loodud olendid. Inimene peaks selle asemel elama harmoonias oma jumaliku Ise ehk ātma-buddhi-manasega. Surres inimese kolm madalamat printsiipi hävinevad ja neli kõrgemat jäävad kāma lōkasse, mis vastab katolikule puhastustulele või antiikmütoloogia Hadesele. Seejärel ātma-buddhi-manas eristub kāma rūpast ja siirdub 1000-1500 aastaks devakhāni ehk taevasse, et seejärel maailmas taassündida.
Helena Blavatsky õpetas, et teosoofia ei ole ilmutus ega spekulatsioon, vaid katse järk-järgult uuesti tutvustada teosoofilises kirjanduses seni varjatud teadust nimega okultne teadus e salateadus. Blavatsky järgi kirjeldab salateadus reaalsust mitte ainult füüsilisel, vaid ka metafüüsilisel tasandil. Blavatsky sõnul on „salateadus“ säilinud ja seda on praktiseerinud kogu ajaloo vältel hoolikalt valitud ja koolitatud inimesed.
Blavatsky ei pidanud oma kirjutatud õpetusi täiuslikeks, vaid nimetas teosoofia ühe eesmärgina looduse selgitamata seaduste uurimist. Ta hoiatas, et teosoofiast ei tohi teha järjekordset ususüsteemi, sest tema arvates oli pime usk kahjulik. Teosoofias rõhutatakse, ei ole mingisuguseid dogmasid või arvamusi, mis mingil moel seoks kedagi Teosoofia Seltsi liikmeks. Liikme ainuke tingimus on Seltsi kolmest peaeesmärgist kinnipidamine. Ühelgi õpetajal,kaasaarvatud H. P. Blavatsky, ei tohi olla mingisugust püüdlust sundida teistele peale oma õpetusi või arvamusi. Igal liikmel on õigus järgida mistahes usku või filosoofilist suunda, aga ei ole õigust sundida teisi seda järgima.
Teosoofia Selts usub, et seltsi ettekirjutused ja õpetuslikud alused leiavad kinnitust, kui teosoof järgib ettenähtud õpetusi, arendades teadmise metafüüsilisi vahendeid, mis ületavad meele piirangud.
Teosoofia järgijad ütlevad, et teosoofia on "tõdede kogum", mis moodustab kõikide religioonide aluse. Nende väitel on tegemist Sanatana Dharma, "igavese tõe", moodsa näoga.
Meistrid.
Meister Koot Hoomi portree,Hermann Schmiechen, 1884.
Maailma mõjutab Meistrite ehk esoteeriliselt pühitsetute vennaskond, kelle juht on meie päikesesüsteemi Logos, ja sellest allpool valitseb olendite hierarhia, kuhu kuuluvad dhyan chohanid, kumaarad, buddhad, mahachohanid, chohanid ja meistrid. Blavatsky mainis mitmeid Meistreid, nt Gautama Buddhat, Zarathustrat, Jeesust, Pythagorast ja Christian Rosenkreutzi.
Blavatsky õppis oletatavasti aastatel 1868-1871 Tiibetis. Teosoofilised tõed sai ta India Mahatmatelt ehk nn adeptidelt, kes teavad palju ja kelle eluviis on Lääne inimesele mõistetamatu. 19.sajandi teosoofid kutsusid neid pühitsetuteks. Mõned lõigud Blavatsky teostest on kirjutatud tema enda sõnul meistrite sõna-sõnalise etteütluse järgi, palju on nad andnud Blavatskyle inspireerivaid mõtteid, samuti jätnud talle kirjutatud materjale. Meistritega Suurest Valgest Vennaskonnast kohtusid kolm õpilast H.P.Blavatsky, T. Subba Row ja Damodar K. Mavalankar. Meistrid Morya ja Koot Hoomi on kirjutanud ka kirju teosoofidele A.P.Sinnetile ja A.O.Hume'ile.
Helena Blavatsky skeptikud ja antisemitism.
René Guénon kirjutas põhjaliku teosoofia kriitika pealkirjaga “"Theosophy: History of Pseudo-religion"” (1921). Raamatus väitis Guenon, et Blavatsky omandas kõik oma teadmised teistest raamatutest mitte üleloomulikelt meistritelt. Guenon juhtis tähelepanu sellele, et Blavatsky veetis palju aega New Yorgi raamatukogus, kus tal oli lihtne juurdepääs Jacob Böhme, Eliphas Levi teostele, Kabbalale ja teistele hermeetilistele traktaatidele. Guenon kirjutas ka, et Blavatsky laenas lõike “Kanjur’i” ja “Tanjur’i” tõlkest, mille avaldas ekstsentriline orientalist Sándor Kőrösi Csoma 1836. aastal Asiatic Researchers of Calcutta 20-ndas köites.
K. Paul Johnson kirjutab oma raamatus “"The Masters Revealed: Madam Blavatsky and the Myth of the Great White Lodge"”, et Meistrid, kellega Madam Blavatsky väitis olevat isiklikult suhelnud, on teatud inimeste idealiseering, kellega ta oli oma elu jooksul kohtunud. Raamatu "Secret Doctrine" eessõnas ütleb H.P.Blavatsky, tegemist on köite esimese osaga, valmis on ka teine ja kolmas osa, kuid neljandaga autor veel töötab. Ometi on ilmavalgust näinud ainult kaks osa raamatust. Kolmanda ja neljanda osa avaldamist takistas just teosele osaks saanud skeptiline vastuvõtt.
Blavatsky väitis, et inimkond on läbinud rea arenguetappe, mida ta nimetas juurrassideks. Praegu aaria rass on viies juurrass (kokku on neid 7). Juurrassid ei viita rahvusele. Nad esindavad evolutsiooni erinevatel etappidel kogu inimkonda ning iga uus juurrass on arenenum kui eelmine. Tema õpetuse järgi oli Atlantise ajal neljas juurrass. Aaria juurrass on ainult üks samm edasi evolutsiooni progressioonist, mis lõpuks asendub vaimsema, kuuenda juurrassiga.
Jackson Spielvogel ja David Redles Simon Wiesenthali Keskusest oma teoses „Hitler's Racial Ideology: Content and Occult Sources“, et Blavatsky ei toeta "ühe rassi domineerimist teise üle" ning ta oli vägivalla vastane, kuid mainivad, et Blavatsky teos on "aidanud soodustada antisemitismi, mis oli ilmselt üks põhjusi, et tema esoteerilised tööd võeti saksa natsiringkondades nii kiiresti vastu“. Nad väitsid, et Blavatsky "tõmbas terava joone aaria ja juudi religiooni vahele" ja uskus, et "aarialased olid kõige vaimsem rahvas maa peal." Spielvogeli ja Redlersi arvates nagu kinnitaks Blavatsky teoses „Secret Doctrine", et aarialased kasutasid religiooni "igavese Põhjanaelana", erinevalt judaismist, mis Blavatsky väidetel põhines "pigem oletustel", samas iseloomustades seda kui "vihkamise ja kurjuse religiooni kõigi ja kõige vastu, mis asub väljaspool ennast.
Blavatsky järgne teosoofia ja Uue Religiooni Liikumised.
George Robert Stow Mead astus Teosoofia Seltsi liikmeks aastal 1884 ning sai aastal 1888 H.P.Blavatsky sektretäriks. Aastal 1908 lahkusid tema ja veel 700 liiget Teosoofia Seltsist seksuaalskandaali tõttu, mis olid seotud C.W.Leadbeateriga. Teosoofia Selts oli Meadi arvates liiga orientalistlik. Juba enne oma lahkumist Ühingust oli Mead hakanud rõhutama oma kirjutistes lääne esoteerilise traditsiooni allikaid. Mead oli üks esimesi teosoofe, kes selgitas, et "lääne teosoofia on alguse saanud Aleksandria ja hellenistlikest allikatest varastel sajanditel pKr". Soomes oli tuntud aastatel 1907-1917 Teosofisen Seuran Ky peasekretär Pekka Ervast, kes Seltsist sisemiste vastuolude tõttu lahkus ja rajas 1920.a. uue ühingu Ruusu-Risti, mis oli samuti seotud pigem läänemaise kui ida okultismiga.


Apokalüptika.
Apolalüptika ehk apokalüptism ehk apokalüptitsism tähendab lääne päritoluga eshatoloogilisi maailmavaateid mis käsitlevad krüptilisi ilmutusi Jumala-poolse äkilise, dramaatilise ja kataklüsmilise sekkumise, inimkonna üle kohtumõistmise ja sellele järgneva valitute võimu kohta.
Juudikristliku traditsiooni arhetüpaalne apokalüptiline teos on Taanieli raamat. See on ainus apokalüptiline teos, mis on lubatud heebrea piibli kaanonisse, samuti nagu Ilmutusraamat on ainus Uue Testamendi apokalüptiline teos. Kuigi nii juudi kui kristlikelt autoritelt on arvukalt muid apokalüptilisi teoseid, järgivad need paljuski Taanieli raamatu stiili ja vormi.


Apokalüpsis.
Apokalüpsis (ka: apokalüps) on sümboleid kasutav kirjandusžanr, mis kujundlikult kirjeldab maailma lõppu ja inimkonna saatust.
Tänapäeval kasutatakse sõna "apokalüpsis" ülekantud tähenduses maailmalõpu kohta.
Sõna tuleneb kreeka keelest, tähendades 'avamist, ilmutamist'.
Tuntuim apokalüpsis on Uue Testamendi viimane raamat Johannese ilmutusraamat.


Antroposoofia.
Antroposoofia on Rudolf Steineri rajatud vaimne liikumine.
Ühelt poolt on see kõikehõlmav ("kosmoloogiline") inimese- ja maailmavaade, mida õpetas ja levitas Rudolf Steiner; teiselt poolt ka tunnetuse tee, ehk siis teaduslik meetod ülemeelelise (vaimse) uurimiseks. Nimetuse "antroposoofia" valis Rudolf Steiner kontrastina "antropoloogiale". Viimane tegeleb sellega, mida inimene läbi oma meelte ja meeltega seotud mõistuse maailma kohta saab mõista. Esimene seevastu on "vaimuinimese teadmine" ja see ulatub selleni, mida selles "vaimumaailmas", st ülemeelelises suudab tajuda ja tunnetada.
Impulsid, mis lähtuvad antroposoofiast, hõlmavad erinevaid elualasid, nagu pedagoogika ja ravipedagoogika (waldorfkool, Camphill), meditsiin (antroposoofiline meditsiin), põllumajandus (biodünaamiline põllumajandus), ühiskond (sotsiaalse organismi kolmeliikmelisus), liikumiskunst (eurütmia), religioon (Kristlaste Osaduse Kirik) ja rahandus (GLS Gemeinschaftsbank).


Sadul.
Sadul on hobuse või muu sõidu- või veolooma seljale turjale asetatav ratsaniku iste või kandami alus.


Neale Donald Walsch.
Neale Donald Walsch (sündinud 10. septembril 1943 Milwaukees USAs) on ameerika kirjanik. Ta on peamiselt tuntud kanaldatud raamatusarja "Jutuajamised Jumalaga" järgi.
Walsch väidab, et "Jutuajamised Jumalaga" pole mitte kanaldatud, vaid Jumala poolt inspireeritud.


Tallin (kauplus Minskis).
Selvehall "Tallin" (ЗАО «Магазин Таллин») on kauplus Minskis, mis on rajatud 1982. aastal. Asub linna lääneosas "Zapadnõi-2" mikrorajoonis Burdeinõi tänaval majas nr 11. Kuulub kohaliku kaubanduskeskuse koosseisu koos restorani, baari, olmeteenuste, hoiukassa, side osakonna, koolitarbekaupade kaupluse ja juveelikauplusega. Kaupluse juures on parkla. "Tallina" vastas on "Zapadnõi" turg, mis mõjutab oluliselt kaupluse tegevust, selle kaubavalikut ja hinnapoliitikat.


Shangi dünastia.
Shangi dünastia (商朝) oli Vana-Hiina ajaloo teine dünastia. Tolleaegset Hiina riiki nimetatakse Shangi riigiks'".
Shangi dünastia valitses Hiinas 16. sajandist eKr kuni umbes 11. sajandini eKr.
Shangi dünastia järgnes legendaarsele Xia dünastiale ning sellele järgnes Zhou dünastia.
Shangi dünastia on esimene Hiina dünastia, mille ajast pärineb kirjalikke mälestisi. Eriti hilisemat perioodi Yini ajastut (殷) on hästi uuritud. On teada kokku 30 kuninga nimed 17 põlvkonnast. Kõiki neid nimesid on kohatud ka Yinxu oraakliluudel, mistõttu enamik ajaloolasi usub, et need kuningad on tõesti olemas olnud.
Ülevaade.
Shangi dünastia rajas üks hõimujuht, kes oli edukalt mässu tõstnud Xia dünastia viimase valitseja vastu.
Riigi pealinn Hao ("Háo") asus arvatavasti praeguse Shandongi provintsi alal. Hilisemate ürikute järgi tõstsid Shangi valitsejad kuus korda pealinna ümber. Viimasel korral viis kuningas Pan Geng (盤庚; Pán Gēng) pealinna üle Yini. Et seni ei ole ülejäänud viie pealinna jäänuseid leitud, ei pea paljud ajaloolased teadet selle ümbertõstmise kohta usaldusväärseks.
Yini ajastut peetakse Shangi dünastia kulminatsiooniks, mistõttu seda nimetatakse sageli ka Yini dünastiaks.
Shangi dünastia viimane kuningas Di Xin (帝辛, "Dì Xīn"; tuntud ka nime Zhou (紂; Zhòu) all) oli eriti pillav ja sadistlik. Kui otsustavas lahingus jooksis tema armee mässajate poolele üle, võttis ta endalt elu. Nimi "Zhòu" on Hiinas tänini türannia ja vägivallavõimu sünonüüm.
Pärast Shangi dünastia langust vandusid kuningliku suguvõsa liikmed truudust uutele Zhou kuningatele ning võtsid perekonnanimeks Yin. Sealt saigi see perekonnanimi alguse. Neist said Zhou kuningate vasallid, kes teenisid kuningaid ka ministritena. Hilisematel teadetel, mis pärinevad ka Hiinast ja Koreast, asus Yini prints koos kaaskonnaga elama tänapäeva Phyŏngyangi lähedale ning rajas seal esimese Korea riigi.
Shangi riik lagunes 11. sajandi keskel eKr., kui selle vallutas endine liitlane Zhou riik. Pärast Shangi vallutamist võtsid Zhou kuningad üle enamiku Shangi kultuurile ja poliitilisele süsteemile omastest joontest.
Yini varemed.
20. sajandi alguses avastati Henani provintsist Anyangi linna lähedalt hilise Shangi dünastia pealinna varemed (Yinxu). Peale paleede ja templite vundamentide kaevati sealt välja muuhulgas 11 kuningahauda, kust on seni leitud üle 10 000 pronks-, nefriit-, luu- ja keraamilist eset ning samuti üle 20 000 oraakliluu, mis annavad andmeid tollase poliitika, majanduse, kultuuri, religiooni, geograafia, astronoomia, kalendri, kunsti ja meditsiini kohta. Yini varemed on kõige tähtsamad arheoloogilised avastused Shangi riigi kohta.
Territoorium.
Shangi riigi territoorium ulatus Ida-Hiina merest praeguse Shaanxi provintsi läänepiirini ning põhjas praeguse Liaoningi provintsini. Seega hõlmas ta Huang He kesk- ja alamjooksu ning ka osa Jangtse jõest.
Riik.
Shangi riik kujutas endast linnade ja linnale kuuluvate maade ühendatud võrgustikku. Shangi asulate sekka kuulus ka külasid, kus elasid rahvad, kellega Shang sageli sõjajalal oli. Seega moodustas Shang asulate liidu, mitte ühtse territooriumiga ja kindlate piiridega riigi selle sõna tänapäevases tähenduses. Sellel asulate liidul puudus ametkond ja ta oli peamiselt kuningliku majapidamise laiendus. Shangi kuningas delegeeris harva oma võimu kellelegi edasi, või kui, siis ainult oma lähedastele sugulastele või järglastele.


161.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad- 160. aastad - 170. aastad 180. aastad 190. aastad 200. aastad 210. aastad
Aastad: 156 157 158 159 160 - 161 - 162 163 164 165 166


Asjaõigus.
Asjaõigus on õigusnormide kogu, mis reguleerib isikute suhet asjadesse.
Asjaõigus järgneb asjale, st liigub asjaga kaasa, kui asja füüsiliselt liigutatakse. Rahvusvahelise eraõiguse kohaselt kohaldatakse asjade suhtes selle riigi õigust, kus asi asub ("lex rei sitae"). Asjaõiguse tekkimisel, muutmisel ja lõppemisel järgitakse selle riigi õigust, kus asi asub tekkimise, muutmise või lõppemise hetkel.


Albert Kivikas.
Albert Kivikas (18. jaanuar 1898 Suure-Jaani – 19. mai 1978 Lund) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes on tänapäeval tuntud eelkõige Vabadussõja-teemalise romaani "Nimed marmortahvlil" autorina.
Nooruses avaldas Kivikas oma teoseid ka pseudonüümide A. Pedajas ja Mart Karus all.
Lapsepõlv ja noorus.
Albert Kivikas sündis Viljandimaal Suure-Jaani alevikus (Suure-Jaani koguduse sünnimeetrikas on tema sünnikohaks märgitud "Taevere, Valula" – praegune Suure-Jaani – ja sulgudes "Vastemõisa [mõisapiirkond], Härma talu") kangur Anu Kivika pojana. Perekond kolis sageli – vahepeal elati Olustvere mõisas, kus ema töötas krahv Ferseni juures, seejärel Särru moonamajas, Kildu külas kohaliku sepa ja Vaalamäe külas sugulaste juures.
Kivika koolitee sai alguse 1907. aasta sügisel Reegoldi vallakoolis, kus õppeaeg kestis kaks aastat. Sealt suundus ta 1909 Vastemõisa kaheklassilisse ministeeriumikooli, mis asus tema toonases elukohas Kildu külas. Kui Albert 1913 ministeeriumikooli lõpetas, kolisid nad emaga Viljandi eeslinna Kantrekülasse teise sugulase juurde.
1914 üritas Kivikas pääseda Viljandi linnakooli, kuid teise klassi eksamitele ei lastud teda piirvanuse ületamise tõttu ja kolmanda klassi jaoks ei olnud tema teadmised piisavad. Nii astus tulevane kirjanik hoopis Andres Kamseni kaubanduskooli, mis oli äsja Valgast Viljandisse ümber asunud. Koolis osales ta ajakirja Lõõmav Tõlvik toimetamisel.
Aastal 1916 kuulus Albert Kivikas oma vanuse tõttu mobiliseerimisele, mis oleks tähendanud sattumist Esimese maailmasõja keerisesse. Riiklikud koolid võisid oma õpilastele taotleda ajapikendust sõjaväeteenistusse astumisel ja seetõttu lahkus ta Kamseni erakoolist ning sooritas edukalt sisseastumiseksamid Tartu kommertskoolis. Selles koolis töötasid ka mitmed silmapaistvad eesti haridustegelased. Kivikas õppis seal eesti ja prantsuse keelt Johannes Aaviku käe all, koolidirektoriks oli aga tulevane haridusminister Harald Laksberg.
Vabadussõda.
Pärast Tartu langemist Punaarmee kätte Eesti Vabadussõjas lahkus Albert Kivikas 22. detsembril 1918 linnast ja suundus tagasi koju Viljandisse. Kohale jõudes liitus ta samuti Viljandisse ümber asunud Tartu vabatahtliku koolipoiste pataljoniga, mille ülemaks oli tulevane riigimees Kaarel Eenpalu (siis veel Karl August Einbund). Rindele jõudis ta mainitud pataljoniga Võrtsjärve põhjatipu lähistel Jõesuus. Sõjatee viis teda veel Sangla ja Rannu mõisa. Viimase lähistel toimus ka pataljoni esimene lahing. Hiljem osales Kivikas veel Valguta ja Pikasilla juures toimunud kokkupõrgetes punaväelastega.
31. jaanuaril 1919 toimunud Paju lahingusse jäi koolipoiste pataljon aga hiljaks. Nad läbisid veel oma teel Valga ja Sangaste ning saadeti siis tagasi Tartusse pooleli jäänud õppetööd jätkama. Kivikas lõpetas Tartu kommertskooli 1919. aasta kevadel, kuid ei saanud samal aastal ülikooli astuda, vaid pidi jääma tööle õpilaspataljoni staapi kuni selle lõpliku likvideerimiseni 1920. aastal.
Ülikooliaastad.
Sügisel 1920 alustas Albert Kivikas õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, keskendudes kirjandusele, psühholoogiale, filosoofiale, Põhjamaade ja üldajaloole. Ta õppis teiste seas psühholoog Konstantin Ramuli ja kirjandusteadlase Gustav Suitsu juures.
Kirjanduse seminaritöö raames uuris Kivikas vene mõju Henrik Visnapuu loomingus, kusjuures oponendiks oli luuletaja ise. 1921. aastal toimunud seminaril õnnestus Kivikal edukalt tõendada Igor Severjanini mõjutusi Visnapuu loomingule.
Ülikooliaastatel kuulus Albert Kivikas üliõpilasseltsi Veljesto.
Aastal 1922 oli noor kirjanik sunnitud õpingud Tartu Ülikoolis katkestama, sest teda ootas ajakirjanduslik tegevus Saksamaa pealinnas Berliinis.
Ajakirjanduslik tegevus.
Kui kirjastuse ja ajakirja Odamees asutaja Carl Sarap viis oma ajakirja väljaandmise majanduslikel põhjustel 1922. aastal üle Berliini, kutsus ta ajakirja toimetama Albert Kivika. Kauaks Kivikas sellele ametikohale ei jäänud, sest juba augustis 1923 oli ta kodumaal tagasi.
Tagasipöördumise järel elas ta taas Tartus ja keskendus esialgu ainult loomingule. Hiljem hakkas ta tegema kaastööd ajalehtedele, töötades muuseas ka kohtureporterina. Põhitegevuseks jäi tema jaoks 1920. aastatel siiski novellide ja romaanide kirjutamine, periood 1923–1927 oli tema elus üks produktiivsemaid.
Edukas loominguline tegevus võimaldas Kivikal kolida Tallinnasse, kus ta omandas maja Vaarika tänaval. Algul töötas ta ajalehe Vaba Maa juures kirjanduskriitikuna, seejärel aastatel 1931–1934 Eesti Päevalehe toimetuses. 1935–1938 juhatas Kivikas ajalehe Uus Eesti kultuuriosakonda.
Paralleelselt asus ta tööle teatrisse, olles 1935–1938 dramaturg Eesti Draamateatris ja aastatel 1938–1940 teatris "Estonia".
Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 toimetas Albert Kivikas ajalehte Eesti Sõna ja oli Eesti Kirjanikkude Liidu esimees.
Paguluses.
Albert Kivikas lahkus koos perekonnaga Eestist aprillis 1944. Kuni sügiseni elasid nad Soome pealinnas Helsingis, siis suundusid edasi Rootsi. Esimesed nädalad Rootsis veetis kirjanik Gimo laagris.
Järgnes periood, mil tuli teha rasket füüsilist tööd. Algul töötas ta Älmebodas Smålandis tee-ehitusel ja turbarabas, seejärel Rydali puuvillariide tehases. Viimasele ametikohale jäi Kivikas tööle aastani 1949, mil ta kolis Lundi. Algul elasid Kivikad korteris, maja õnnestus osta alles 1967. aastal.
Albert Kivikas suri 19. mail 1978 80-aastasena Lundis. Tema põrm maeti Tallinna Metsakalmistule 6. oktoobril 1990.
Esimesed katsetused.
Kirjanduslikke katsetusi alustas Albert Kivikas luuletuste kirjutamisega, mida ta avaldas Andres Kamseni kaubanduskooli ajakirjas Lõõmav Tungal. Suure ajakirjanduse veergudel debüteeris ta sonetiga "Kevadine külm", mis ilmus pseudonüümi A. Pedajas all 30. märtsil 1916 ajalehes Sakala. 17. juunil 1916 ilmus ajalehes Sakala ka Kivikase esimene proosakatsetus – veste "Vanad ja noored", mille ta avaldas samuti A. Pedajase nime all.
Tartu kommertskooli päevil tegi Kivikas aktiivselt kaastööd kooli ajakirjale Muusa. Aastal 1918 avaldas ajaleht Postimees tema esimese novelli "Lembit", mille Kivikas oli kirjutanud 1917. aastal ja mille teemaks oli eestlaste eestlaste muistne vabadusvõitlus. Ajalehe toimetajana töötanud Friedebert Tuglas soovis näha ka noormehe teisi jutustusi ja soovitas tal need ajalehes avaldamise asemel koondada eraldi kogumikku.
Tema esimene lühijuttude kogu "Sookaelad" anti trükki sügisel 1918, kuid osa sellest hävis sõjas ja autor pidi puuduva osa uuesti kirjutama. Nii ilmus see teos alles suvel 1919 pseudonüümi Mart Karus all. Peamiselt sisaldab see külarealismi stiilis kirjutatud jutustusi ja novelle. Nii kaasaegsete kui ka hilisemate hinnangute kohaselt on tegu Kivika noorusaja parima kirjandusliku saavutusega.
Futuristlikud teosed.
20. sajandi esimesel veerandil hakkas ka Eesti kirjanduses levima futurism, mis siin piirkonnas oli eelkõige mõjutatud vene futuristlike kirjanike loomingust. Albert Kivikas hakkas seda suunda viljelema noore luuletaja Erni Hiire õhutusel. Nende koostöös ilmus kevadel 1919 kirjastuse Odamees väljaandes 8-leheküljeline kogumik "Ohverdet konn". Kivikalt oli koondteoses kolm üheleheküljelist proosapala – "Kantselei", "Sinfoonia" ja "Rattasõit".
Veel samal kevadel üllitas Kivikas ka ainult oma juttudest koosneva futuristliku 22-leheküljelise kogumiku "Lendavad sead", mis oli trükitud vanapaberile ja kasutamata jäänud pudelietikettide trükipoognatele. Paljud lühijutud selles kogumikus ülistasid tehnika saavutusi (näiteks "Vaksalis", "Elekter", "Kinos"), teiste puhul oli tegu traditsiooniliste kunstimuistenditega ("Laulvad kalad", "Piimluik", nimijutt "Lendavad sead"). Teos leidis laia vastukaja, seda kritiseeriti teravalt ja see oli veel kaua karikaturistide pilkeobjektiks. Sõnaühend "lendavad sead" kinnistus niivõrd, et veel 1922. aastal kasutas haridusminister Heinrich Bauer seda oma sõnavõtus kirjanduse riikliku toetamise teemal, kaheldes, kas Eestis ongi õigeid kirjanikke või on kõigi puhul tegu "lendavate sigadega".
Kivikas jätkas aga futuristlike lühijuttude kirjutamist Friedebert Tuglase ajakirjale Ilo, jõudes aastal 1920 juba järgmise 26-leheküljelise kogumiku "Mina" avaldamiseni. Ka see oli kujundatud futuristlikult, kasutades viit eri suurusega kirja. Samal aastal pidi kirjastuse Arlekiin väljaandes ilmuma veel tema raamat "Hunnid Aasias", kuid see jäigi välja andmata.
Kivika üheks märkimisväärsemaks futuristlikuks palaks peetakse 1920. aastal ilmunud 16-leheküljelist manifesti "Maha lüüriline šokolaad!", kus ta hüüdis maha kõik oma ajastu tuntumad kirjanikud ja luuletajad. Viimased futuristlikud palad ilmusid Kivikalt 1921. aastal kirjandusajakirjades Murrang ja Tarapita, seejärel pöördus ta tagasi traditsioonilisemate suundade juurde. Futurismi mõjutusi ilmneb siiski veel mõningates tema hilisemates teostes, näiteks romaanis "Ristimine tulega" (1922).
Vabadussõja temaatika.
Albert Kivikas on eesti kirjandusloos kindlustanud endale koha 1936. aastal ilmunud teosega "Nimed marmortahvlil", kuid Eesti Vabadussõda puudutav temaatika ilmus tema loomingusse juba oluliselt varem.
Esimene sõjateemaline lühijutt "Malmsireenid" ilmus 1919. aastal futuristlikus kogumikus "Lendavad sead". Aastal 1920 järgnesid ajakirjas Ilo ilmunud lühijutud "Fasaanid" ja "Lätlane", neist viimane esitas autori muljeid Valguta lahingust. Samal aastal ilmunud kogumik "Verimust" oli tema esimene täielikult sõjatemaatikale pühendatud jutukogu. Seal sisaldus proloog (juba varem ilmunud "Malmsireenid"), kuus lühikest sõjanovelli ja epiloog.
Aastal 1921 ilmunud 20-leheküljelises sõjanovellis "Süütu" analüüsis ta Eesti kaitseväe leitnant Riimani hingeelu, kes Punaarmeele infosulu tekitamiseks laseb hukata viimaseid teabega varustanud kerjuspoisi. Novell ilmus ajakirjas Murrang.
Aastal 1922 ilmus kaheksas osas ajakirja Odamees veergudel Kivika esimene täispikk sõjaromaan "Ristimine tulega", mis eraldi raamatuna anti välja 1923 Berliinis. Sõjasündmusi käsitletakse minategelase vaatevinklist. Kriitikud on heitnud teosele ette liigset memuaarlikkust ja psühhologiseerimist, tunnetatavad on futurismi järelmõjud. Vaatamata võimalikele puudustele on tegu esimese Vabadussõja-ainelise romaaniga ja esimese massipsühholoogia käsitlusega eesti kirjanduses.
Aastal 1927 ilmunud novellikogumikus "Punane ja valge" sisaldus seitse novelli, millest kuus käsitles otseselt sõjatemaatikat. Novellide seas oli ka kuus aastat varem kirjutatud "Süütu", mis veel samal aastal anti välja ka eraldi raamatuna.
Aastal 1935 hakkas ajalehe Uus Eesti veergudel ilmuma Kivikase uus romaan, mis põhines tema isiklikel läbielamistel Eesti Vabadussõjas. Raamatu täiendatud ja parandatud versioon ilmus 1936. aastal 539-leheküljelisena Eesti Kirjastuse Kooperatiivi väljaandes ja kandis pealkirja "Nimed marmortahvlil". Selle teose eest sai Kivikas 1937. aastal riikliku kirjanduspreemia. Kaks aastat hiljem jõudis teos August Annisti poolt kohandatuna ja Ants Lauteri lavastuses teater "Estonia" lavale. Aastal 2002 lavastas Elmo Nüganen sama romaani alusel filmi.
Aastal 1939 kirjutas Kivikas koostöös August Annistiga veel ühe sõjateemalise näidendi, mis kandis pealkirja "Landevääri veri" ja käsitles kadakasaksluse probleeme Eesti Vabadussõja päevil. Päev enne 10. aprillil 1940 toimuma pidanud esietendust otsustas valitsus siiski näidendi etendamise keelustada, sest kardeti pahandada Saksamaad.
Uusrealistlik looming.
Valdava osa Albert Kivika loomingust moodustavad uusrealismi vaimus kirjutatud teosed. Olles üle elanud lühiajalise futurismivaimustuse, pöördub Kivikas tagasi talle juba sõjaeelsest perioodist tuttava külatemaatika juurde.
Aastal 1921 ilmunud romaan "Jüripäev" käsitleb elu sõjaaegses ja sõjajärgses külaühiskonnas, vaadeldes kahe eri sotsiaalsel tasandil paikneva perekonna suhteid ja elukäiku. Kivikas naaseb siin 20. sajandi alguse realistide meelisteema juurde, kuid loobub ühiskonna kritiseerimisest ja püüab toimuvat objektiivselt kirjeldada. Uue lähenemisviisi tõttu on Kivikat sageli tituleeritud Eesti uusrealismi loojaks. Lähemalt on Kivika rolli kohaliku uusrealismi mõjutamisel käsitlenud kirjandusteadlane Oskar Kruus.
Aastal 1924 ilmus Kivika sulest järgmine asunike elu kujutav romaan pealkirjaga "Jaanipäev". Enne iseseisva väljaandena ilmumist avaldati see ajalehe Postimees veergudel. Tegevus toimub analoogselt "Jüripäevaga" Mulgimaal ja taas vaadeldakse paralleelselt suurtalu perekonna ja asunike käekäiku. Veel samal aastal kirjutas Kivikas romaanile ka järje. See ilmus pealkirja "Mihklipäev" all.
Uute asunikuromaanide kirjutamine jäi seejärel pooleli (kavas oli teos "Kirmastu sepad"), sest autor soovis kiiruga valmis kirjutatud "Jüripäeva", "Jaanipäeva" ja "Mihklipäeva" vormida korralikuks triloogiaks. "Jüripäeva" parandatud ja laiendatud versioon ilmus 1925 ning kandis pealkirja "Murrang". Paraku tüdines Kivikas peatselt ka oma vanade teoste ümbertöötamisest ja korrastatud triloogia jäigi ilmumata.
Aastal 1926 andis kirjastus Loodus välja Albert Kivika 26-leheküljelise lühijuttude kogumiku "Miniatüürid". Enamuse nende lühipalade puhul oli tegu samal aastal ajakirjas Looming ilmunud rahvalike juttude uustrükiga.
Elu sõjaaegses külaühiskonnas käsitles Kivikas ka 1927 avaldatud novellikogus "Punane ja valge".
Pärast pikemat pausi ilmus 1931 Kivikalt uus romaan "Vekslivõltsija". Kuigi stiililt realistlik, ei tegelenud see enam külaolustiku kirjeldamisega. Romaani peategelaseks on võlakirjade võltsimise teele sattunud kirjanik Johannes Lodjapuu, kes jutustab enesepihtimuse vormis oma elust.
Keskendunud 1930. aastate keskel Vabadussõja temaatikale, pöördus Kivikas külaelu juurde tagasi jõuludeks 1943 ilmunud romaaniga "Karuskose". Romaani ülesehitus on sarnane tema varasemate külarealistlike teostega, jälgides suurtalu allakäiku ja asunikutalu õitsengut. "Karuskose" jäi Kivika viimaseks Eestis kirjutatud ja avaldatud teoseks.
Pagulaskirjandus.
Paguluses jätkas Albert Kivikas peamiselt uute osade kirjutamist oma kuulsust toonud romaanile "Nimed marmortahvlil". 1947 ilmus Rootsis selle romaani uus trükk ja juba 1948. aastal avaldas autor teose teise osa. 1951 järgnes veel kolmas ja 1954 neljas osa. Kaudselt on romaanisarjaga seotuks peetud ka 1963. aastal ilmunud teost "Kodukäija", sest selle peategelases Ahasveeruses on äratuntav "Nimed marmortahvlil" kangelane Henn Ahas.
Aastal 1950 ilmus Kivikalt 100-leheküljeline poeem "See on see maa". Tegemist on Kivika monumentaalseima tööga luulestiilis, sest eelkõige prosaistina tuntud kirjanik oli varem kirjutanud vaid üksikuid luuletusi. Poeem on olemuselt patriootlik, pühendatud Viljandimaale ja selle ajaloolistele kangelastele.
Aastal 1957 ilmus Kivikalt veel ka lühijuttude kogumik "Tulililled".
Isiklik elu.
Oskar Kruusi andmetel (ajaleht Edasi, 22. aprill 1989) teenis Albert Kivika vend Jaan Punaarmees ja langes aastal 1921.
Albert Kivikas oli kaks korda abielus. Esimesest abielust abikaasa Gertrudiga (suri 22. jaanuaril 1934) olid tal pojad Tiit ja Peep. Teisest abielust abikaasa Annaga sündisid pojad Tõivelemb, Uldenagu ja Ihameel.
Teosed.
Kronoloogiline koondnimekiri Albert Kivika kirjutatud teostest (sulgudes on esitatud esmatrüki koht ja aeg).


Zaltus Lumel.
Selle laulja oli Henry Laks.


Rendžu.
Rendžu ehk "renju" on jaapani lauamängu gomoku professionaalne versioon.
Klassikalise mängulaua suurus on 18x18, kuid Renjut võib mängida ka väiksemal mängulaual või isegi ruudulisel paberil. Ametlikel mängudel kasutatakse ringikujulisi nuppe, mis on kas mustad või valged. Renju eelis Gomoku ees on see, et see kaotab Gomokus esineva musta eelise valge ees.
Vajalikud on ka mustad ja valged nupud, paberil mängimise korral võib teha näiteks ruute ja riste. Nuppe võib siis teoreetiliselt vaja minna 225, kuid harilikult piisab 100-st (50 kumbagi värvi) nupust.
Reeglid.
Soovitan läbi lugeda ennem Gomoku reeglid, sest Renju reeglitest on ilma nendeta raske aru saada.
Samamoodi kui Gomokus on Renjus eesmärk saada viiest nupust koosnev katkematu rida kas horisontaalis, vertikaalis või diagonaalis. Mängulaud meenutab esmapilgul paljude ruutudega lauda. Tähele tuleb panna, et nuppe ei käida mitte ruutude sisse, nagu tunduks lihtsam, vaid joonte ristumiskohtadesse. Nuppe laualt enne mängu lõppu ära ei võeta, ega nihutata. Algul on mängulaud tühi. Esimese käigu teeb must, pannes lauale avangu – kaks musta nuppu ja ühe valge. Sealjuures on üks musta nupp keskel ja valge tohib panna ainult sellele vahetult kõrvale(ka diagonaalis). Seejärel peab valge selle avanguga nõustuma või tagasi lükkama, mis puhul värvid vahetatakse. Igal juhul paneb järgmise nupu lauale valge. 5. käigul käib must 2 nuppu ja 6. võtab valge lisaks käimisele ühe ära. Pärast 6-ndat käiku käib mäng edasi nagu Gomokus – korda-mööda. Võidab mängija, kes esimesena moodustab viisiku.
Kahvlid.
Renjus võitmiseks on vaja moodustada kahvleid ehk olukordi, kus mängulaual on mitu neljast või kolmest rida korraga, nii et vastane ei jõua neid kõiki kinni panna. Renjus on mustaga mängijale on keelatud moodustada kahvleid 3x3 (kolmene rida pluss kolmene rida, kus mõlemal real pole otsades vastase nuppe), 4x4 ja pikka rida (rohkem kui 6 nuppu ritta). Kui must käib neisse punktidesse, kas kogemata, või valge sundusel, siis on ta automaatselt kaotanud. Selliseid punkte nimetatakse foolideks. Valgel ei ole foole, ta võib võita igasuguste kahvlite abil ja samuti pika reaga. Mustale lubatud kahvliks on 4x3.
Eesti Renjus.
Eestil on renjus mitu maailmaklassiga mängijat ja isegi 2 maailmameistrit – Tunnet Taimla ja mitmekordne maailmameister Ando Meritee. Peale nende on veel Ants Soosõrv – Eesti Renju peamine eestvedaja ja renju-ürituste organiseerija.
Renjut on võimalik harrastada Kullo huvikeskuse mõttemängude ringis ja vint.ee mänguportaalis.


Impeachment.
"Impeachment" [imp'iitšmönt] (üldises õiguses legislatiivorgani ametniku vastu algatatud kriminaalmenetlus.
Suurbritannia.
Suurbritannias tegutseb "impeachmenti"-menetluses House of Commons prokuröri ning House of Lords kohtunikuna. Suurbritannias on süüdimõistmise korral määratud trahve, vangistust ning isegi surmanuhtlust.
USA.
USA föderaalvalitsuse puhul algatab menetluse Esindajatekoda ning kohtunikuna tegutseb Senat. USAs on kõige karmim karistus ametist eemaldamine.
Andrew Johnson oli esimene USA president, kelle suhtes "impeachment" algatati. 1868. aastal esitati talle süüdistus selle eest, et ta püüdis seadusevastaselt eemaldada ametist toonast sõjasekretäri Edwin M. Stantonit, et ta sundis üht kindralit Kongressi väljaantud õigusakti rikkuma ning lugupidamatusega Kongressi suhtes. Johnson mõisteti õigeks ühehäälelise häälteenamusega. 1974. aastal algatas Esindajatekoda kolmel alusel "impeachment"i Richard Nixoni suhtes, kuid viimane astus enne menetluse algust tagasi. Detsembris 1998 esitas Esindajatekoda süüdistuse Bill Clintoni suhtes. Clintonit süüdistati valetunnistuste andmises ning õigusemõistmise takistamises, mis puudutas tema suhte uurimist Valge Maja praktikandi Monica Lewinskyga. Istungil hääletas Senat süütuksmõistmise poolt. Valetunnistuste andmise osas langesid hääled 55-45 ja õigusemõistmise takistamise osas 50-50. Süüdimõistmiseks oleks olnud vaja 67 häält.


Gomoku.
Gomoku ehk "Viis nuppu ritta" on Jaapani lauamäng. Klassikalise mängulaua suurus on 18x18, kuid Gomokut võib mängida ka väiksemal mängulaual või isegi ruudulisel paberil. Ametlikel mängudel kasutatakse ringikujulisi nuppe, mis on kas mustad või valged. Vajalikud on ka mustad ja valged nupud, paberil mängimise korral võib teha näiteks ruute ja riste. Nuppe võib siis teoreetiliselt vaja minna 225, kuid harilikult piisab 100-st (50 kumbagi värvi) nupust. Gomokus on mustal väike eelis, kuid lihtsalt niisama mängides pole see märgatav. Gomoku professionaalne versioon on Rendžu.
Reeglid.
Gomokus on eesmärk saada viiest nupust koosnev katkematu rida kas horisontaalis, vertikaalis või diagonaalis. Mängulaud meenutab esmapilgul paljude ruutudega lauda. Tähele tuleb panna, et nuppe ei käida mitte ruutude sisse, nagu tunduks lihtsam, vaid joonte ristumiskohtadesse. Nuppe laualt enne mängu lõppu ära ei võeta ega nihutata. Algul on mängulaud tühi. Alustab must, seejärel käib valge ja nii läheb edasi, korda-mööda. Võidab mängija, kes esimesena moodustab viisiku.
Kahvlid.
Gomokus võitmiseks on vaja moodustada kahvleid ehk olukordi, kus mängulaual on mitu neljast või kahest otsast lahtist kolmest rida korraga, nii et vastane ei jõua neid kõiki kinni panna.
Gomoku harrastamine.
Gomokut on võimalik mängida mitmes kohas internetis. Lisaks sellele on seda võimalik harrastada Kullo huvikeskuse mõttemängude ringis.


Louise Duff.
Louise Victoria Alexandra Dagmar (20. veebruar 1867 London – 4. jaanuar 1931 London) oli kuninglik printsess ning Fife'i hertsoginna. Ta oli kuningas Edward VII ja kuninganna Alexandra kolmas laps ning vanim tütar. Ta oli kuningas George V noorem õde ning viies printsess, kes kandis tiitlit kuninglik printsess. Louise oli abielus Fife'i hertsog Alexander Duffiga.
Lapsepõlv.
Louise veetis suurema osa oma lapsepõlvest vanemate maakodus Sandringhamis. Nagu tema õed Maud ja Victoria, sai ka tema vähe haridust.
Abielu.
27. juulil 1889 abiellus Louise Fife'i krahvi Alexander Duffiga Buckinghami palees. Mees oli temast 18 aastat vanem. Kaks päeva pärast laulatust tegi kuninganna Victoria mehest Fife'i hertsogi ning Macduffi markii. Seaduse järgi pidi hertsogkond minema meessoost pärijale. Kui sai selgeks, et paarile ei sünni poega, muudeti 24. aprillil 1900 hertsogitiitli statuuti nii, et meessoost pärija puudumisel läheb hertsogkond üle naissoost pärijale.
Kuninglik printsess.
9. novembril 1905 tegi Edward VII Louise'ist kuningliku printsessi. Tema tiitliks sai "Tema Kuninglik Kõrgus Kuninglik printsess". Samal ajal said Louise'i tütardest Suurbritannia ja Iirimaa printsessid tiitliga "Kõrgus". Seega olid kaks printsessi "Tema Kõrgus Fife'i printsess Alexandra" ja "Tema Kõrgus Fife'i printsess Maud". Nad ei saanud oma tiitlit isa, vaid valitseva monarhi järgi.
1911. aasta detsembris sõitis kuninglik printsess koos perekonnaga Egiptusesse, kui nende laev Maroko lähedal karile sõitis. Kuigi nad pääsesid vigastusteta, jäi Alexander haigeks. Ta suri 1912. aasta jaanuaris Assuanis ning printsess Alexandra päris hertsogkonna.
Hilisem elu.
Walesi printsess Louise sai 1885 Victoria ja Alberti ordeni, mida anti välja ainult Victoria eluajal ja naistele. 1887 sai Louise India krooni ordeni. 1929 sai temast "Dame".
Kuninglik printsess suri 4. jaanuaril 1931 oma kodus ning ta maeti St George'i kabelisse Windsoris.
Duff, Louise
Duff, Louise
Duff, Louise


Alexander Duff, esimene Fife'i hertsog.
"See artikkel räägib Fife'i hertsogist ja 6. Fife'i krahvist; teiste sellenimeliste kohta vaata artiklit Alexander Duff;
Alexander William George Duff (10. november 1849 – 12. jaanuar 1912) oli Fife'i krahv ja Fife'i hertsog, Edward VII vanima tütre Louise'i abikaasa.
Noorpõlv.
Alexander Duff sündis Edinburghis viienda Fife'i krahvi James Duffi ja tema abikaasa leedi Agnes Hay pojana. Alates 1857. aastast kandis ta Macduffi vikonti tiitlit.
1863–1866 õpis Duff Etoni kolledžis ning 1873–1879 oli ta parlamendiliige.
7. augustil 1879 sai temast pärast isa surma kuues Fife'i krahv (Iirimaa aadelkonnas) ning teine parun Skene (Ühendkuningriigi aadelkonnas), viimane tiitel andis talle ka koha lordidekojas. 1872–1902 oli ta Elgini maakonna lordleitnant ("Lord-Lieutenant") Šotimaal.
1882 osales diplomaatilisel missioonil Saksimaa kuninga Alberti juurde. 1885 sai temast Fife'i krahv Ühendkuningriigi aadelkonnas. Ta oli Briti Lõuna-Aafria kompanii üks asutajaid ning ühingu asepresident kuni 1896. aastani.
Abielu.
27. juunil 1889 abiellus Alexander Duff printsess Louise'iga Buckinghami palees. Kaks päeva pärast laulatust tõstis kuninganna ta Fife'i hertsogi ja Macduffi markii seisusesse Ühendkuningriigi aadelkonnas.
Tiitlid ja autasud.
1900. aasta aprillis välja antud seadusega sai Duffist uuesti Fife'i hertsog ja Macduffi krahv. Uue seadusega pandi paika ka tiitli edasiminek meessoost pärijate puudumisel, kuna hertsogil ja hertsoginnal oli ainult kaks tütart. Seaduse tulemusena oli Alexandri käes kaks Duffi hertsogkonda: 1887 välja antu kadus poja puudumisel, 1900 antu pärandus vanemale tütrele nagu ka MacDuffi markii tiitel. Novembris 1905 andis Duffi äi, kuningas Edward VII Fife'i hertsoginnale kuningliku printsessi tiitli ning Alexandra ja Maud Duffile Suurbritannia ja Iirimaa printsessi tiitli nimetusega "kõrgus".
1881 sai Alexander Duffist Ohakaordu ("Order of the Thistle") rüütel. 1902 sai ta kuningliku Victoria keti. Tema naisevend, kuningas George V lõi ta Sukapaelaordu rüütliks. Ta oli ka Bathi ordu rüütel ja majesteedi eranõunik.
Hilisem elu.
Detsembris 1911, kui perekond purjetas Egiptuse poole, elasid nad Maroko lähedal üle laevaõnnetuse. Kuigi kõik pääsesid vigastusteta, jäi hertsog varsti haigeks. Ta suri Egiptuses Aswānis jaanuaris 1912 ning maeti Mar Lodge'i mausoleumi Aberdeenshire'is Šotimaal.


Suurrahu.
Suurrahu ehk Haeskarahu ehk Suurerahu on saar Matsalu lahes, Haeska külast lõunas. Saar kuulub Ridala valla koosseisu.
Loodus.
Suurrahu asub Matsalu rahvuspargi territooriumil. Saart katab rannaniit, rannikul roostik. Suurrahu ümbritsev meri on väga madal, pakkudes toitumis- ja puhkepaika tuhandetele hanelistele ja teistele rändlindudele.
Suurrahu on võimalik käsitleda ka maakerke tõttu liituvate saarte kogumina: Haeska Väikerahu põhjas, Suurrahu lõunas ning väike Pisuke rahu nendevahelise väina idaosas. Saare pindala on 50 hektarit.


Harilik meriroosahven.
Harilik meriroosahven ("Amphiprion ocellaris") on kalaliik meriroosahvena perekonnast.


Palamuse kihelkond.
Palamuse kihelkond oli kihelkond Põhja-Tartumaal.
Kihelkonda on esimest korda mainitud juba 1234. aastal (paavst Gregorius IX mainib oma 20. novembri kirjas Palamuse vaimulikku Theoderici). Tollal oli kihelkond osa Vaiga maakonnast.
Palamuse kihelkond on kogu aeg kuulunud Tartumaale, välja arvatud 1783–1796, mil ta koos Laiuse ja Kursi kihelkondadega oli Viljandi kreisi osa.
Palamuse kiriku ja kihelkonna kohta on kirjutatud raamat, mis baseerub kahe kohaliku kirikuõpetaja poolt peetud kroonikal ja käsitleb detailsemalt aastaid 1847–1910.
Kihelkonnakirik oli Palamuse Püha Bartholomeuse kirik.


Hiiurootslased.
Hiiurootslased on Hiiumaale kolinud rootslased (rannarootslased) ja nende järeltulijad.
Esimesed rootslased jõudsid Hiiumaale tõenäoliselt juba 13. sajandi keskel. Suurem sisseränne toimus umbes sajandi pärast. Nad maksid ordule aastas 20 Riia marka, kuid pärisorjusest olid nad vabad.
Pikka aega oli Tahkuna poolsaar asustatud rannarootslastega.
Rootslasest aadlik Jakob De la Gardie tõstis pärast 1624. aastal Hiiumaa omandamist makse ja kohustas talupoegi mõisa heaks tööd tegema. Nemad aga ei andnud alla ja vägikaikavedu mõisnikega kestis veel pärast Põhjasõdagi, kui Eesti oli juba Vene tsaaririigi koosseisus.
18. sajandil kuulusid rootslased Kõrgessaare mõisnikule Karl Magnus Stenbockile, kes ei tunnistanud seda, et nad ei pidanud mõisale tööd tegema. 1779. aastal kutsusid rootslased oma õigusi kaitsma saksa juristi Heinrich Ernst Stoeckeri. Kuid suurem edu jäi saavutamata. Rannarootslased võisid jääda Stenbocki maadele vaid 1781. aasta märtsini. Kohtusaaga hakkas silma vürst Potjomkinile, kes vastutas Musta mere ääres vallutatud alade koloniseerimise eest. Ta tegi Katariina Teisele ettepaneku hiiurootslased Dnepri äärde ümber asustada ning Katariina andis välja sellekohase ukaasi.
20. augustil 1781 peeti viimane palvus Reigi koguduse õpetaja Carl Forsmanni juhatusel Ristimäel, kuhu püstitati esimene rist, seejärel alustasid hiiurootslased teed Lõuna-Ukrainasse. Kokku oli minejaid 1319 (mõnedel andmetel 1200), kellest üle 350 olid lapsed. Nii jäid tolleaegsed rootslaste külad Malvaste, Mudaste, Kodeste, Kidaste, Tahkuna ja Reigi tühjaks. Järgmisel kevadel jõudsid umbes pooled küüditatud Lõuna-Ukrainasse (ülejäänud surid teel).
Hiiurootslased rajasid Ukrainas Gammalsvenskby (tõlkes "Vana Rootsiküla"). Alles 1929. aastal said väljasaadetute järeltulijad võimaluse emigreeruda Rootsi, seda kasutas umbes 800 inimest.
20. augustil 1991 avati hiiurootslaste järeltulijate poolt Ristimäel väike mälestuskivi, tähistamaks väljarände 210. aastapäeva.
Hiiurootslaste vanad külad Reigi (rootsi keeles "Reike") on Paul Ariste tõlkinud "Suitsu" ja Kärdla (rootsi keeles "Kärrdal") "Võsaoru", mis ei jäta mingit kahtlust nende rootsilisele tekkele.


Ialomița maakond.
Ialomița maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Munteenias.


Brașovi maakond.
Brașovi maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Transilvaanias.


Tsilgutaja.
Tsilgutaja ehk Mauri on küla Võrumaal Haanja vallas.


136.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad
Aastad: 131 132 133 134 135 - 136 - 137 138 139 140 141


135.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad
Aastad: 130 131 132 133 134 - 135 - 136 137 138 139 140


Sviby.
Sviby on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas. Sviby külje all asub Sviby sadam, mis on Vormsi saare ainus. Sviby sadama kaudu toimib parvlaevaühendus mandriga.


192.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad - 190. aastad - 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad
Aastad: 187 188 189 190 191 - 192 - 193 194 195 196 197


Uuemõisa (Ridala valla küla).
Uuemõisa on küla Ridala vallas Lääne maakonnas.


Tahkuna poolsaar.
Tahkuna poolsaar nähtuna Tahkuna tuletornist.
Tahkuna poolsaar on Hiiumaa põhjapoolseim poolsaar. Kuulub Hiiu maakonna Kõrgessaare valla ja kaguosas Pühalepa valla koosseisu. Poolsaarel asuvad Tahkuna nina, kivilabürint, tuletorn, Estonia huku mälestusmärk ja Lehtma sadam.
Loodus.
Tahkuna poolsaar on valdavalt liivase pinnasega, kaetud männi- ja kuusemetsaga. Tegemist on Eesti ühe suurema looduslikus seisundis metsaalaga. Poolsaare keskosas asuvad kinnikasvanud Tahkuna Suurjärv (ka Lehtma Suurjärv), Kodeste järv ja Kuusikjärv. Keset rabamännikut on väike poolehektariline Põhjatu järv. Tahkuna poolsaarel on metsade, luitemaastike ja nõmmrabade kaitseks loodud Tahkuna looduskaitseala.
Taimestik.
Jugapuu kasvukoht Tahkuna looduskaitsealal on üks Eesti suuremaid. II kaitsekategooria taimeliikidest esinevad poolsaarel veel näiteks kõdu-koralljuur ja rand-orashein. Tahkuna poolsaar on tuntud oma seene- ja marjarikkuse poolest. Poolsaarel kasvavat metsa kahjustas 1967. aasta augustitorm.
Loomastik.
Tahkuna poolsaarel pesitsevad I kaitsekategooria linnuliik merikotkas ja II kaitsekategooria liigid laululuik ja mudanepp, samuti näiteks sookurg ja täpikhuik. Tahkuna nina on sobiv koht arktiliste veelindude rände jälgimiseks.
Inimtegevus.
Tahkuna poolsaarel asuvad Tahkuna, Lehtma, Kodeste, Kauste ja Meelste külad.
Suurim vaatamisväärsus on 43 meetri kõrgune malmplaatidest kokkupolditud Tahkuna tuletorn, mis telliti Pariisist 1875. aastal. Räägitakse, et algselt oli see majakas mõeldud Ristna neeme otsa, kuid mingi segaduse tõttu püstitati ta hoopis Tahkunasse.
Pikka aega oli Tahkuna poolsaar asustatud rootslastega.
Tahkuna poolsaare metsades ja randades võib näha ka olnud sõdade jälgi. Juba enne I maailmasõda hakati siia rajama rannakaitsepatareisid. 1941. aasta oktoobris peeti poolsaarel lahinguid nõukogude meremeeste ja Saksa vägede vahel.


Tensotajur.
Tensotajur on takistustajurite hulka kuuluv tajur, mille takistus muutub tajuri deformeerimisel.
Tensotajurite kasutamine.
Tensotajureid kasutatakse jõudude, momentide, rõhkude ning dünaamilistes süsteemides ka kiirenduse mõõtmiseks.


00-tüüpi sort.
00-tüüpi sort on valgurohke rüpsi- või rapsisort, mille puhul on tõestatud, et seemnete glükosinolaatide sisaldus ei ületa 25 imol/g ja seemnete eruukhappe sisaldus ei ületa 2% rasva üldkogusest.


Põllumajanduse mõisteid.
"Siin on loetletud põllumajanduse mõisteid.


Sailor Moon.
"Sailor Moon" (jaapani keeles 美少女戦士セーラームーン ("Bishōjo Senshi Sērā Mūn" 'Kaunis Sõdur Sailor Moon')) on animesari ning selle aluseks olnud Naoko Takeuchi manga.
Üldiselt arvatakse, et see seriaal muutis populaarseks maagiliste tüdrukute ("mahō-no shōjo") tiimi ("sentai") mõiste ning ühtlasi taaselustas "maagilise tüdruku" žanri.
Sarja sisu keerleb ümber kunagise tervet päikesesüsteemi hõlmava kuningriigi taassündinud kaitsjate ja kurjade jõudude, mille vastu nad võitlevad. Peategelased, keda kutsutakse sõduriteks (senshi) on teismelised Jaapani tüdrukud, kes saavad muunduda kangelannadeks, kes on nimetatud kuu ja planeetide järgi: Sailor Moon, Sailor Mercury, Sailor Mars jne.
Peale algse manga on loodud ka väga populaarne anime. Kuigi suuremas osas on need kaks sarja sarnased, esineb nende vahel siiski tähelepanuväärseid erinevusi.
Sisu.
Neljateistaastane koolitüdruk Usagi Tsukino avastab, et ta on printsess Serenity, müstilise, utoopilise kuningriigi printsessi, reinkarnatsioon. Tema, koos mitmete oma sõpradega (tuntud kui Sailor Senshi/sõdurid) kaitseb päikesesüsteemi kurjade jõudude eest. Usagi võitleb, kasutades Sailor Moon'i identiteeti, koos oma sõprade ja saatusest määratud armastatu, Tuxedo Kamen'iga.
Manga.
Sailor Moon langeb shōjo žanri alla. See ilmutati Nakayoshi ajakirjas.
Naoko Takeuchi kasutas Sailor Moon'i loomise juures mitmeid erinevaid teemasid. Kombineerides oma armastuse kosmose vastu Kreeka ja Rooma mütoloogia, Jaapani elementide ja Meiji perioodi koolivormidega suutis ta kokku sulatada populaarsed maagilise tüdruku ja sentai žanrid ning luua täiesti uus ja originaalne idee.
Anime.
Sailor Moon'i animes on 200 osa ja see on üks pikemaid maagilise tüdruku žanri alla kuuluvaid sarju. Kuna seda on mitmetesse keeltesse tõlgitud ja laialt levitatud, peetakse seda üheks tuntuimaks animeks maailmas.
Jaapanikeelne "Bishōjo Senshi Sērā Mūn (Kaunis Sõdur Sailor Moon)" koosnes viiest eraldiseisvast sarjast.
Filmid.
Sailor Moon'ist on loodud ka kolm filmi, mille sisu on animesarjast erinev. Need leiavad aset kusagil keskmise kolme animesarja ajal.
Sailor Moon'i on dubleeritud mitmetesse keeltesse, kaasa arvatud inglise, saksa, hispaania, itaalia, hollandi, prantsuse, rootsi ja portugali.


00-tüüpi sortide segu.
00-tüüpi sortide segu on rüpsi või rapsi seemnesegu, mis koosneb 00-tüüpi sorti seemnetest mingis kindlas vahekorras.


Meditsiiniline karbogeen.
Meditsiiniline karbogeen on meditsiinigaas, mis sisaldab vähemalt 90 mahuprotsenti hapnikku ja kuni 10 mahuprotsenti süsihappegaasi (tavaliselt on süsihappegaasi sisaldus 5%, harvem kuni 7%).
Seda kasutatakse hingamise hingamiskeskuse talitluse pärsituse korral, mis esineb mitmete mürgistuste ja vastsündinute lämbuse korral.
Suur süsihappegaasi kontsentratsioon (alates 5 protsendist) tekitab intensiivse lämbumistunde, mida tajutakse hapnikupuudusena. See sunnib hingamist intensiivistama.


Norrby.
Norrby on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas.


Kaal 0%.
Kaal 0% ehk 0%-line kaal ehk nullprotsendiline kaal on kõige madalam vara riskikategooria.
Selle alla kuuluvad muu hulgas sularaha ja väärismetallid.


100-protsendiline alkohol.
100-protsendiline alkohol ehk absoluutne alkohol on puhastatud etanool, mis ei sisalda vett. Tavaliselt käib selle mõiste alla etanool veesisaldusega alla ühe mahuprotsendi.
Absoluutset alkoholi pole võimalik saada lihtsa fraktsioneeriva destillatsiooni teel, sest segu, mis sisaldab umbes 95,6% etanooli ja 4,4% vett, (rektifitseerirud piiritus) on aseotroopne segu.
Üks harilik tööstuslik meetod 100-protsendilise alkoholi saamiseks seisneb selles, et rektifitseeritud piiritusele lisatakse pisut benseeni ning saadud segu destilleeritakse. Absoluutne alkohol on kolmandas fraktsioonis, mis destilleerub temperatuuril üle 78,2 °C.
Absoluutne alkohol on väga hügroskoopne.


Atsetaalid.
Atsetaalid ehk 1,1-dialkoksüalkaanid on orgaaniliste ühendite klass, milles ühe ja sama süsiniku aatomiga on üksiksidemetega seotud kaks alkoksürühma. Atsetaalide üldvalem on R1R2C(OR3)OR4, kus R1 ja R2 on alküülrühmad või vesiniku aatomid ja OR3 ja OR4 on alkoksürühmad. Atsetaalide lihtsaim esindaja on metülaal ehk dimetoksümetaan CH2(OCH3)2. Kui ühe alkoksürühma asemel on hüdroksüülrühm (OR4 = OH), siis on tegemist poolatsetaaliga ehk hemiatsetaaliga.
Nimetust atsetaalid on IUPAC-i ettepanekul laiendatud, nii et see hõlmab alaklassina ka ketaalid, seega kui R1 ja R2 on alküülrühmad. Atsetaale võib vaadelda kui α,α–glükoolidele vastavaid eetreid või kui hüdrateeritud aldehüüdidele või ketoondele vastavaid eetreid.
Atsetaalid on meeldiva lõhnaga värvitud vedelikud, mis lahustuvad orgaanilistes solventides, kuid vees praktiliset mitte.
Orgaanilises sünteesis kasutatakse karbonüülrühma viimist atsetaaliks, mis ei hüdrolüüsu aluselistes tingimustes.
Nimetust atsetaal kasutatakse siintoodud ainete klassi kohta, 1,1-dietoksüetaani ja polümeeri – polüatsetaali - polüoksümetüleeni kohta.


1,1-dietoksüetaan.
1,1-dietoksüetaan ehk atsetaal (keemiline valem CH3CH(OC2H5)2) on atsetaalide hulka kuuluv keemiline aine, keemistemperatuur 104°C.
Ta kuulub ohtlike ainete hulka, sest ta on kergestisüttiv ja mürgine. Atsetaali kasutatakse solvendina.
Nimetust atsetaal kasutatakse ka ainete kohta, mis kuuluvad atsetaalide klassi.


Liivapaber.
"See artikkel räägib abrasiivpaberi liigist; abrasiivpaberite kohta üldiselt vaata artiklit abrasiivpaber
Liivapaber on paber või riie, mille ühele poolele on liimitud peent liiva, mida kasutatakse abrasiivina.
Laiemas mõttes nimetatakse liivapaberiks mis tahes abrasiivpaberit.


Abrasiivpaber.
Abrasiivpaber ehk lihvpaber ehk lihvimispaber ehk liivapaber on abrasiivipulbriga kaetud paber pindade lihvimiseks.
Abrasiivi liigi järgi eristatakse liivapaberit kitsamas mõttes, klaaspaberit ja smirgelpaberit.


Ehituse mõisteid.
"Siin on loetletud ehituse mõisteid. Ehitusmaterjale on loetletud ehitusmaterjalide loendis.


1,2-dikloroetaan.
1,2-dikloroetaan (keemiline valem ClCH2CH2Cl), on keemiline aine, mis on kasutusel taimekaitsevahendina ja solvendina.
Ta on värvuseta vedelik, millel on iseloomulik lõhn.


1,2-etaandiool.
thumb
1,2-etaandiool ehk etüleenglükool (keemiline valem HOCH2–CH2OH) on dioolide hulka kuuluv keemiline aine, mida kasutatakse laialdaselt antifriisina.
Ta on värvuseta ja lõhnatu magus siirupitaoline mürgine hügroskoopne vedelik.
Kasutamine.
Etüleenglükooli kasutatakse jahutussegudes, antifriisides, polümeeride lähteainena, loodusliku gaasi torustikes ja paljudes tarbekaupades.
Veterinaaria.
Etüleenglükooli sissesöömine on sage ägeda neerupuudulikkuse põhjus koertel ja kassidel. Mürgistust esineb sagedamini kassidel. Letaalne doos kassile on 1,5 ml/kg.


1,3-dikloropropeen.
1,3-dikloropropeen on keemiline aine, mida kasutatakse fumigandina aedvilja ja tubaka juuri söövate ümarusside hävitamiseks.
Ta esineb "cis"-1,3-dikloropropeenina ja trans-1,3-dikloropropeenina, mis on oma omadustelt väga sarnased ja mida kasutatakse kahjurite tõrjes sageli mitmesugustes vahekordades segudena.
1,3-dikloropropeen on magusa lõhnaga värvitu vedelik, mille aur on mürgine.


13. kuupalk.
13. kuupalk on töötajale makstav iga-aastane lisatasu, mis on võrdne või võrreldav tema kuupalgaga.


Östradiool.
Östradiool (õieti 17β-östradiool ehk 17-beeta-östradiool) on üks naissuguhormoonide hulka arvatav suguhormoonidest. Ta esineb ka meestel ning on tähtsaim inimese östrogeenidest.
Peale paljunemise ja seksuaalsuse mõjutab östrogeen näiteks ka luu ehitust.


194.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad - 190. aastad - 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad
Aastad: 189 190 191 192 193 - 194 - 195 196 197 198 199


Haapsalu vapp.
Haapsalu vapp on Lääne maakonnas asuva Eesti linna Haapsalu vapp.
Vapp on kinnitatud 27. septembril 1994.
Vapi kirjeldus.
Haapsalu vapiks on kuldse põhjaga heraldiline kilp, mille paremal äärel on punane loss kahe torniga. Keskel esiplaanil asub suurem torn lahtise sakilise äärega ning paremal äärel tagaplaanil asub väikene torn koonusekujulise katusega. Suurema torni esiküljel on mustavärviline lahtine ukseavaus. Lossi esitorni taga on poolenisti väljaulatuv must punaste manustega ning kuldse oreooliga must kotkas. Kotka tiival on kuldse varrega ristikuleht.
Põhjendus.
Haapsalu vapil on kujutatud Evangelist Johannese (Läänemaa ja Haapsalu kaitsepühaku) kotkas. Sama kotkas oli algselt ka Saare-Lääne piiskopkonna vapil. Hiljem lisandus linna vapile vabalinna sümbolina kindluse kujutis. Arvatud on, et ilmselt on vapil kujutatud mitte niisama abstraktset torni nagu enamasti, vaid konkreetselt Haapsalu linnust.


Haapsalu lipp.
Haapsalu lipp on Lääne maakonnas asuva Eesti linna Haapsalu lipp.
Lipp on kinnitatud 27. septembril 1994.
Lipu kirjeldus.
Haapsalu linna lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud vertikaalselt kaheks väljaks. Vardapoolne väli moodustab 1/3 ning lehvipoolne 2/3 lipu pikkusest. Mõlemad väljad on omakorda jagatud kolmeks võrdseks horisontaalseks laiuks, vardapoolsel väljal sini-valge-siniseks ja lehvipoolsel valge-sini-valgeks.
Lipu pikkuse ja laiuse suhe on 2:1 ning normaalmõõtmed 1650x825mm.


Luhametsa.
Luhametsa on küla Võru maakonnas Antsla vallas.


Soome (Antsla).
Soome on küla Võru maakonnas Antsla vallas.


Viirapalu.
Viirapalu on küla Võru maakonnas Antsla vallas.
2011. aastal avati eesotsas külavanem Alex Lepajõega spordiväljak.


Säre.
Säre on küla Võru maakonnas Antsla vallas.


Vana-Antsla.
Vana-Antsla on alevik Võru maakonnas Antsla vallas. Asub Antslast põhjas.
Seal on Vana-Antsla mõisaansambel, kus tegutseb Vana-Antsla Kutsekeskkool.


Kikkaoja.
Kikkaoja on küla Võru maakonnas Antsla vallas.


195.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad - 190. aastad - 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad
Aastad: 190 191 192 193 194 - 195 - 196 197 198 199 200


196.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad - 190. aastad - 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad
Aastad: 191 192 193 194 195 - 196 - 197 198 199 200 201


197.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad - 190. aastad - 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad
Aastad: 192 193 194 195 196 - 197 - 198 199 200 201 202


Sikakurmu.
Sikakurmu on küla Tartu maakonnas Meeksi vallas.


Aravu.
Aravu on küla Tartu maakonnas Meeksi vallas.
Aravult on pärit Vaino Vahing.
Aastal 2008 asfalteeriti teelõik Lääniste - Rasina - Meeksi vallamaja mis kulgeb ka läbi Aravu.


Meerapalu.
Meerapalu on küla Tartu maakonnas Meeksi vallas. Asub Peipsi järve kaldal, Meerapalu oja ääres. Küla lõunaosas asub Meerapalu soo.


Järvselja.
Järvselja on küla Tartu maakonnas Meeksi vallas.
Seal paikneb praegu Eesti Maaülikooli alla kuuluv sihtasutus Järvselja Õppe- ja katsemetskond.
Järvselja metskonnas asuvad Eesti kõrgeimad puud, 44,1 m kõrgune kuusk ja 43,3 m kõrgune mänd, samuti 38 m kõrgune Eesti kõrgeim kask ning umbes 370 aastat vana Kuningamänd (ümbermõõt 3,3 m, kõrgus 33 m).


198.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad - 190. aastad - 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad
Aastad: 193 194 195 196 197 - 198 - 199 200 201 202 203


199.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad - 190. aastad - 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad
Aastad: 194 195 196 197 198 - 199 - 200 201 202 203 204


Meeksi.
Meeksi on küla Tartu maakonnas, Meeksi valla keskus.


Mehikoorma.
Mehikoorma tuletorn, samas kõrval asub ka piirivalvekordon
Mehikoorma on alevik Tartu maakonnas Meeksi vallas. Asub Lämmijärve ääres, kohas, kus Peipsi-Pihkva järv on kõige kitsam (2 km).
Mehikoormas on kauplus, apteek, põhikool, raamatukogu, hüdromeetriajaam, tuletorn ja piirivalvekordon. Tänu viimasele on Mehikoormasse lausa 3 telefonilevi masti püstitatud, kohalike sõnul on Mehikoormas nüüd Eesti parim telefonilevi.
Vaatamisväärsused.
Peale Mehikoormasse sissesõitu paremal pool teed asub kohalik kalaturg, mille tunneb ära väikese järve järgi, peale kalaturgu põhiteest vasakul asub Mehikoorma surnuaed, sellest edasi vasakul suure 1895 aastal ehitatud kiriku jäänused, mis maailmasõdadega ära hävitati. Mehikoormas on veel ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Mehikoorma Koguduse kirik. Peale suure kiriku varemeid külakeskuse poole asudes näeb vasakul pool Mehikoorma kooli ja teed, mis viib vasakule sadamasse. Peale seda tuleb paremal pool bussipeatuse plats, ehk mehikoorma keskpunkt, kus ka kauplus asub. Mehikoormas on olnud veel kaks poodi, mis on nüüd eramajadeks ümber tehtud.
Peale keskplatsi läheb tee otsejoones Ranna platsi poole, kuhu saab enda auto parkida ja vaadata 26. augustil aastal 2006 avatud ausammast II maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud eesti meestele. Platsil on näha ka Piirivalve kordon, kordoni ees ranna juures on koht, kus saab võrkpalli mängida ja võimelda.
Mehikoorma rand koosneb kolmest liivasest alast, mis kõik on üksteisest eraldatud pillirooga, ranna kõrgendikul on Mehikoorma tuletorn. Vanasti asus seal ka üks puidust näkineiu kuju, millest nüüd järel ainult betoonist silinder. Rannajoonest 63 meetri kaugusel järve peal on kivikuhi, mis oli vanasti kaldaga ühendatud ja mida kasutati sadamana.
Lahingud.
1. Eesti kaitselahingud Lämmijärve kaldal veebruaris 1944. Mehikoorma lahing
Muu.
Mehikoorma põhitänav ja veel mõned teisedki sisetänavad on asfalteeritud. Tänavavalgustus on olemas, aga kasutatakse seda ainult talveöödel. Bussiühendus on Tartuga ja Räpinaga. Lähim kiirabi, tuletõrje ja politseijaam asub Räpinas.


Ettur.
Ettur on males kõige nõrgema väärtusega malend.
Kummalgi mängijal on partii alguses 8 etturit, mis seisavad müürina mängijapoolses äärmises reas asetsevate vigurite ees järgmisel real.
Ettur võib käia ainult otse ühe välja võrra edasi, mitte kunagi aga tagasi ega külgsuunas. Erandi moodustavad algseisus seisvad etturid, mis võivad käia edasi kas ühe või kahe välja võrra, sõltuvalt maletaja soovist. Kahe välja võrra edasi käimisel peavad mõlemad väljad vabad olema. Ettur on ainuke malend, mis ei saa minna tagasi väljale, kus ta juba oli.
Ettur lööb diagonaalis ühe välja võrra edasi. Ta on ainuke malend, mis lööb teises suunas kui käib.
Etturil on võimalik lüüa ka "en passant" (löömine möödaminnes).
Kui ettur on jõudnud mängulaua viimasele reale, siis peab mängija asendama ta vabal valikul mis tahes viguriga peale kuninga (muundamine). Enamasti asendatakse ettur lipuga (lipustumine). Ettur eemaldatakse mängulaualt ja asendatakse sama värvi viguriga. Viguri käigu- ja löögivõimalused hakkavad kohe kehtima, nii et võib tekkida isegi matt. Ei ole tähtis, kui palju vastavat liiki vigureid mängijal parajasti laual on, nii et mängija võib saada enda käsutuse teise lipu või kolmanda oda või vankri. Selle võimaluse tõttu muutub ettur seda tugevamaks, mida kaugemale ta jõuab, eriti lõppmängus.


191.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad - 190. aastad - 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad
Aastad: 186 187 188 189 190 - 191 - 192 193 194 195 196


Naxçıvan.
Naxçıvan on linn Aserbaidžaanis, Nahhitševani Autonoomse Vabariigi pealinn.
Naxcivan


Indrek Hirv.
Indrek Hirve luuletus Mati Karmini skulptuuri Pronkssiga pjedestaalil Tartu turuhoone ees.
Indrek Hirv (sündis 15. detsembril 1956 Kohilas) on eesti luuletaja ja kunstnik.
Ta on õppinud Tartu 10. algkoolis ja 1. keskkoolis; lõpetas 1981 ERKI keraamika erialal.
Ta on nii Kunstnike Liidu (1985) kui ka Kirjanike Liidu (1991) liige; elanud vabakutselisena Tartus, Tallinnas ja ka välismaal (Hollandis 1989-1991 ja Saksamaal 2005-2006).
1989 - 1991 töötas Indrek Hirv Raadio Vaba Euroopa Amsterdami korrespondendina.
2006. aasta loomingu eest pälvis Hirv ühe kahest kultuurilehe Sirp ja Eesti Raudtee kirjandusauhinnast oma luulekoguga "Surmapõletaja" (teise auhinna pälvis Peeter Sauter). Tunnustuse saavadteosed, mis särtsuvad eluvaimust..
2007. aastal debüteeris Hirv näitekirjanikuna. Tema mononäidend "Pauluse kiriku kellad" põhineb Heino Elleri elul. Esietendus toimus samal aastal Eesti muusika päevadel, lavastas Margus Kasterpalu ja heliloojat kehastas Rain Simmul.
Tunnustused.
1984 preemia (pea?) Balti noorte tabrbekunstitriennaalilt Riias (vt Kunsti- ja arhitektuurileksikon)
Isiklikku.
Indrek Hirve isa oli maalikunstnik Louis Pavel (1915–1977) ja ema graafik Helgi Hirv (1925–1977).
Tal on kolm tütart ja poeg: Tui Hirv (1984), Käbi Hirv (1988), Ingel Hirv (1993) ja Pärtel Hirv (1999).


Marko Matvere.
Marko Matvere (sündis 4. veebruaril 1968 Pärnus) on eesti näitleja, laulja ja lavastaja.
Pärast Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikateedri lõpetamist 1990. aastal asus ta tööle Tallinna Linnateatrisse. Tema olulisemateks rollideks on Mercutio (Shakespeare "Romeo ja Julia"), Simone (Visconti "Rocco ja tema vennad"), Tartuffe (Molière'i "Tartuffe"), Athos (Dumas/Nüganen "Kolm musketäri"), Septimus Hodge (Stoppard "Arkaadia"), Hamlet (Shakespeare "Hamlet") jpt.
Matvere muusikalirollide hulka kuuluvad näiteks: Georg (Vadi "Georg"), Javert (Schönberg "Les Misérables"), Insener (Schönberg "Miss Saigon"), Kuningas (Rodgers "Kuningas ja mina") ning Chagal (Steinman "Vampiiride tants"). Samuti on ta mänginud mitmetes filmides ja seriaalides.
Marko Matvere on saanud noore näitleja peaauhinna Toruni rahvusvahelisel teatrifestivalil Kontakt '92, Eesti Teatriliidu Ants Lauteri nimeline auhind 1996, parima meesnäitleja preemia vabariiklikul teatrifestivalil Draama '97 ning Tallinna Linnateatri parima meesnäitleja kolleegipreemia aastatel 1995, 1996, 1998 ja 1999. Ta on ansambli Väikeste Lõõtspillide Ühing solist. Ta on mänginud ETV-s näidatavates eestimaisetes sarjades nagu "Wikmani poisid", "Ohtlik lend" ja "Tuulepealne maa".
Matvere on lavastanud muusikali "Chicago" (Kander), komöödia "Saateviga" (Szakonyi) ja komöödia "Opéra Comique" (Jackson). 25. mail 2007 etendus ooperimuusika festivali PromFest raames Endla teatris tema lavastatud ooper "Carmen".
Aastal 2002 Tallinnas toimunud Eurovisiooni lauluvõistlusel oli Matvere koos Annely Peeboga õhtujuht.


Noarootsi valla vapp.
Noarootsi valla vapp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Noarootsi valla vapp.
Vapp on kinnitatud 11. aprillil 1995.
Vapi kirjeldus.
Kaldjaotusega paremalt poolitatud kuldne - sinise kilbi ülemisel, kuldsel väljal oks kolme punase ploomi ja kahe rohelise lehega; alumisel, sinisel väljal vasakule suunduv ühemastiline kahvelpurjestusega kuldne purjekas.
Põhjendus.
Noarootsi valla vapi taustavärvid sümboliseerivad valla ajaloolist eripära rootsi asustuse näol ning tihedaid sidemeid väljarännanud rootsi kogukonnaga. Sinine ja kuldne taust võiks samal ajal väljendada ka Noarootsi mereäärset asendit ja ulatuslikku liivaranda Noarootsi valla Riguldi piirkonnas (vrd. Sven Danelli mälestusteraamatut "Kuldrand"). Purjekas merelainete taustal väljendab rannarahva meresõidutraditsioone ning kontakte teiste maadega. Kolm punast ploomi sümboliseerivad ühelt poolt Noarootsis aretatud ploomisorti ("Noarootsi punane"), teiselt poolt ka kolme valla ajaloolist piirkonda - Noarootsi poolsaar, Sutlepa ja Riguldi (1920. - 1930. -tel aastatel iseseisvad vallad). (Vrd. kolm ploomi ühe oksa küljes).
Välislink.
Vapp


Xankəndi.
Xankəndi (aserbaidžaani Xankəndi) ehk Stephanakert (armeenia Ստեփանակերտ) on rahvusvaheliselt Aserbaidžaani territooriumiks loetaval alal paiknev linn, tunnustamata Mägi-Karabahhi Vabariigi pealinn.


Nõva valla vapp.
Nõva valla vapp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Nõva valla vapp.
Vapp on kinnitatud 13. juunil 1997.
Vapi kirjeldus.
Kaldjaotusega paremalt poolitatud hõbe-sinise kilbi ülemisel, hõbedasel väljal roheline mänd; alumisel, sinisel väljal hõbedane lestakala.
Põhjendus.
Vapi põhimotiivid tulenevad valla asendist ja looduse omapärast. Vald asub Eestimaa mereäärses loodenurgas, kus on suured metsad ja sood. Meri ja mets on ka valla elanike tähtsaim elatusallikas. Vapi sinine värvus ja lestakala sümboliseerivad merd ja kalapüüki, sinine ka taevast, noorust ja lootust. Hõbedasel väljal olev roheline stiliseeritud rannamänd on metsade ja üldiselt looduse võrdkuju. Hõbedane on valguse, puhtuse ja vaimsuse värvus.
Välislink.
Vapp


Lihula valla vapp.
Lihula valla vapp on Eesti haldusüksuse Lihula valla vapp.
13. mail 1999 otsustati senise Lihula linna ja senise Lihula valla baasil luua uus omavalitsusüksus Lihula vald. Lihula valla sümboolikana jäeti muutmatul kujul kasutusele Lihula linna vapp ja lipp.
Vapp on kinnitatud 30. juulil 1996.
Vapi kirjeldus.
Põigiti müürihambuliselt poolitatud kilbi punasel ülemisel poolel on hõbedane piiskopimitra. Alumisel hõbedasel väljal on kilbi alumisest servast tõusev musta mõõga käepidemepoolne osa.
Põhjendus.
Vapivärvid viitavad Läänemaale, Liivi ordule ja tsistertslastele. Müürihambuline jaotus tähistab kaitsefunktsiooni ja osutab sellisena eestlaste muistsele maalinnale ja hilisemale piiskopi- ning ordulinnusele.
Välislingid.
Vapp


Şuşa.
Şuşa ehk Šuši on linn Aserbaidžaanis Mägi-Karabahhis.
Välislingid.
Susa


Lihula valla lipp.
Lihula valla lipp on Eesti haldusüksuse Lihula valla lipp.
Lipp on kinnitatud 30. juulil 1996.
13. mail 1999 otsustati senise Lihula linna ja senise Lihula valla baasil luua uus omavalitsusüksus Lihula vald. Lihula valla sümboolikana jäeti muutmatul kujul kasutusele Lihula linna vapp ja lipp.
Lipu kirjeldus.
Lihula valla lipp on jaotatud müürihambuliselt kaheks võrdseks horisontaalseks väljaks. Lipu ülemine pool on punane, alumine valge. Valge pool algab müürihambaga. Iga hamba pikkus on 1/9 lipu pikkusest, laius 1/7 lipu laiusest.
Lipu normaalsuurus on 105×165 cm, laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ühikut.
Põhjendus.
Lipuvärvid viitavad Läänemaale, Liivi ordule ja tsistertslastele. Müürihambuline jaotus tähistab kaitsefunktsiooni ja osutab sellisena eestlaste muistsele maalinnale ja hilisemale piiskopi- ning ordulinnusele.
Lipu heiskamine ja kasutamine.
Kasutuskõlbmatuks muutunud lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Martna valla vapp.
Martna valla vapp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Martna valla vapp.
Vaata ka.
Vapp


Oru valla vapp.
Oru valla vapp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Oru valla vapp.
Vapi kirjeldus.
Pikuti kuldse viljakõrrega poolitatud kilbi parem pool on roheline, vasak pool sinine. Vapi keskel ristatuna kaks kuldset viljakõrt.
Põhjendus.
Roheline ja sinine värv sümboliseerivad valla mereäärset asukohta. Viljapeade kimp sümboliseerib valdavalt põllumajanduslikku tegevust vallas.
Välislingid.
Vapp


Ridala valla vapp.
Ridala valla vapp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Ridala valla vapp.
Vapp on kinnitatud 7. veebruaril 2000.
Vapi kirjeldus.
Punase kilbi alumisest servast tõusev hõbedase ääristusega must, jalaga rõngasrist. Risti harudevahelised sektorid on kuldsed.
Põhjendus.
Rõngasrist sümboliseerib elupuud, mis tähendab igavest elu ning pärineb unikaalselt muistiselt, milleks on trapetsikujuline hauaplaat Ridala kiriku edelanurga lähedal. Risti harude vahelised kollased sektorid sümboliseerivad päikeseketast ilmasamba otsas.
Välislingid.
Vapp


Risti valla vapp.
Risti valla vapp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Risti valla vapp.
Vapp on kinnitatud 27. veebruaril 1998.
Vapi kirjeldus.
Helesinisel kuldse äärisega kilbil on hõbedane pügalrist. Kujund pärineb vöökirjalt.
Põhjendus.
Sinine värv sümboliseerib taevast, ausust ja siirust. Kuldne sümboliseerib jõukust ning hõbedane on ristuvate maanteede ja elutarkuse värv.
Välislingid.
Vapp


Taebla valla vapp.
Taebla valla vapp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Taebla valla vapp.
Vapp on kinnitatud 5. oktoobril 2004. Vapi kavandi autor on Agu Kübarsepp.
Vapi kirjeldus.
Rohelisel kuldse välisäärisega vapikilbil on kaks kuldset kujundit – vankriratas ja kahepoolne taluvärav, mis moodustavad ühtse sümboli.
Põhjendus.
Vankriratas sümboliseerib tööd ja liikumist. Kahepoolne taluvärav sümboliseerib kodu ning neid ümbritsev väliseääris viitab hea töö ja ilusa kodu omavahelisele seotusele. Roheline värv vapil viitab valla pidevale arengule, kuldne on küpsuse ja jõukuse värv.
Välislingid.
Vapp


Petaaluse.
Petaaluse on küla Lääne maakonnas Lihula vallas.


Poanse.
Poanse on küla Lääne maakonnas Lihula vallas.


Konsooliemulaator.
Konsooliemulaator on arvutiprogramm (emulaator), mis võimaldab arvutil käivitada mängukonsoolile (nagu Atari 2600, Super Nintendo või Game Boy) loodud tarkvara. Peamiselt kasutatakse konsooliemulaatoreid vanemate videomängude arvutil mängimiseks, kuid ka mängude tõlkimiseks teistesse keeltesse, mängude modifitseerimiseks ning demode loomiseks. Konsooliemulatsioon on võimalik ka erinevate konsoolide vahel. Nii saab võimsam mängukonsool emuleerida vähemvõimsat.
Konsooliemulaatoreid.
Arkaadmängude emulaatoreid: MAME, FB Alpha, Dolphin


Õhne jõgi.
Õhne jõgi (ka "Suislepa" ja "Hoomuli jõgi") saab alguse 96 meetrit merepinnast kõrgemal asuvast Veisjärvest. Suubub Võrtsjärve.
Pikkus 94 km, valgala 573 km².
Suuremad lisajõed on Kärstna Orukõrtsi juurest algav Helme ja Koorküla Virtsjärvest algav Jõku jõgi.
Laius alamjooksul 30 m. Üldlang 62m (keskmine 0,58m/km).
Lõik Koorküla sillast Leebiku sillani kuulub Looduskaitseseaduse §51 lg1 piirangualasse (Natura 2000).
Enne Teist maailmasõda oli Tõrva-Helme piirkonnas Õhne jõel 9 vesiveskit.


Gigantism.
Kui maks ei tule enam toime veres asuvate toksiinide filtreerimise ja neutraliseerimisega, asub tegevusse kaitseliin, mis püüab mürke juhtida teistesse erituselunditesse. Tähtsaimad endokriinsed (sisesekretsiooni- ehk sisenõre-) näärmed, millel tuleb see ponnistus enese peale võtta, on ajuripats ehk hüpofüüs, mis asetseb peaaju põhjas; kilpnääre, mis asetseb kaela sees, ja neerupealsed, mis on just nagu mütsid kummagi neeru peal. Sisesekretsiooninäärmed sunnitakse ületalitusse, nõudes neilt üha enama nõre valmistamist. Näärme sekretsiooni hulk on täpses vahekorras sellest läbivoolava vere kogusega ja seetõttu paisub nääre liigse verevajaduse tõttu, millel omakorda võivad olla hukatuslikud kehalised tagajärjed. Hüpofüüsil näiteks pole kuigi palju ruumi paisumiseks, sest ta on suletud luust karpi kolju põhimikul. Kui see hoidla on väike sünnipäraselt või varases eas põetud rahhiidi tulemusel, siis juba väga väike paisumine võib tekitada kohutavaid sümptomeid. Sellisest survest võivad tekkida neli erinevat haiguslikku seisukorda: migreen, langetõbi, gigantism ja pimedaksjäämine.
Kirjandust.
Henry G. Bieleri „Toit on parim ravim” (Capistrano-Beach,1963)


Inglise patsient (film).
"Inglise patsient" on 1996. aasta film. Film on vändatud Michael Ondaatje romaani "Inglise patsient" põhjal.
Film võitis 9 Oscarit: parim film, lavastaja, naiskõrvalosa (Juliette Binoche), operaator, kostüümid, kujundus, montaaž, muusika, heli.


Inglise patsient.
"Inglise patsient" on Michael Ondaatje romaan.


Kõrgessaare.
"See artikkel on Hiiumaa alevikust, teiste samanimeliste kohtade kohta vaata artiklit Kõrgessaare (täpsustus)
Kõrgessaare on alevik Hiiu maakonnas, Kõrgessaare valla halduslik keskus.
Lähedusse jäävad Kõrgessaare järved ja Kõrgessaare sadam.


Gammalsvenskby.
Gammalsvenskby (tõlkes "Vana Rootsiküla"; ukraina keeles "Старошведське"; saksakeelne ajalooline nimi "Altschwedendorf") on endine hiiurootslaste küla Ukrainas Hersoni oblastis Berõslavi rajoonis, praegu osa Zmiivka (ukraina keeles "Зміївка") külast.
Gammalsvenskby rajasid ligi 500 hiiurootslast 1782. aastal. 1929. aastal said nad võimaluse naasta Rootsi. Osa Rootsi lahkunutest läks hiljem Nõukogude Liitu tagasi.
21. sajandi teisel kümnendil elab külas ligi 200 rootslast, kellest rootsi keele kõnelejaid on umbes 20.


ÜRO peasekretär.
ÜRO peasekretär juhib ÜRO sekretariaati, mis on üks olulisemaid ÜRO organeid. Peasekretäri ametikohta peetakse üheks ÜRO mõjuvõimsamaks ametikohaks ning see pälvib enim avalikkuse tähelepanu. ÜRO peasekretäri nimetab ametisse Peaassamblee Julgeolekunõukogu soovitusel. Tava kohaselt ei nimetatata peasekretäriks ühegi Julgeolekunõukogu alalise liikme kodanikku. Üldjuhul nimetatakse iga järgmine peasekretär ametisse erinevast maailmajaost. Kaks eelviimast peasekretäri, Boutros Boutros-Ghali (Egiptus) ja Kofi Annan (Ghana), on pärit Aafrikast, kus ÜRO-l on kõige rohkem liikmeid.
Alates 1. jaanuarist 2007 on ÜRO peasekretär Ban Ki-moon Lõuna-Koreast.


Taali vulkaan.
Taal on kihtvulkaan Filipiinidel Luzoni saare edelaosas, Manilast 50 km kaugusel. Geograafilised koordinaadid on 14°0'7" N, 120°59'34" E.
Ta moodustab varasema väga tugeva vulkaanipurske tagajärjel tekkinud kaldeeras asetsevas Taali järves 300 või 400 m kõrguse koonuse ning ulatub järvest saarena välja.
Alates 1572. aastast on täheldatud 33 purset. Kõige laastavam neist toimus 1911. See nõudis mitu tuhat inimelu. Seni viimane purse leidis aset 1977. aastal.


Peasekretär.
Peasekretär on juhtiv administratiivne ametikoht mõnes rahvusvahelises organisatsioonis, parteis või muus organisatsioonis. Mõnel juhul on see amet kujunenud ka poliitiliseks (nt NLKP KK peasekretär).


ÜRO Julgeolekunõukogu.
ÜRO Julgeolekunõukogu saal New Yorgis
ÜRO Julgeolekunõukogu on ÜRO organ, mille ülesandeks on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine. Julgeolekunõukogu on ainus ÜRO organ, mis saab vastu võtta täitmiseks kohustuslikke otsuseid (resolutsioone).
Julgeolekunõukogul on viis alalist liiget (Venemaa Föderatsioon, Hiina Rahvavabariik, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa) ning kümme roteeruvat liiget. Igal alalisel liikmel on otsuste vastuvõtmise suhtes vetoõigus, mistõttu tegelikkuses sageli ei suudeta otsusteni jõuda.
Roteeruvad liikmed valitakse ÜRO Peaassamblee poolt kaheks aastaks. Igal aastal valitakse ümber viis roteeruvat liiget.
2007. aasta koosseisu kuulusid Belgia, Kongo Vabariik, Ghana, Indoneesia, Itaalia, Katar, Lõuna-Aafrika Vabariik, Panama, Peruu ja Slovakkia.
2008. aastal kuulusid Julgeolekunõukogusse Belgia, Burkina Faso, Costa Rica, Horvaatia, Indoneesia, Itaalia, Liibüa, Panama, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Vietnam.
2009. aasta algusest asusid Belgia, Indoneesia, Itaalia, Panama ja Lõuna-Aafrika Vabariigi asemele Jaapan, Türgi, Austria, Mehhiko ja Uganda.
2010. aasta algusest asusid Burkina Faso, Costa Rica, Horvaatia, Liibüa ja Vietnami asemele Bosnia ja Hertsegoviina, Brasiilia, Gabon, Liibanon ja Nigeeria.
2011. aasta algusest asusid Austria, Jaapani, Mehhiko, Türgi ja Uganda asemele Saksamaa, Portugal, India, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Colombia.
2012. aasta algusest asusid Bosnia ja Hertsegoviina, Brasiilia, Gaboni, Liibanoni ning Nigeeria asemele Aserbaidžaan, Guatemala, Maroko, Pakistan ja Togo.
2013. aasta algusest asusid Saksamaa, Portugali, India, Lõuna-Aafrika Vabariigi] ja Colombia asemele Argentina, Austraalia, Luksemburg, Lõuna-Korea ja Rwanda.
Alalised liikmed.
ÜRO asutamisel (1946) said Julgeolekunõukogu alalisteks liikmeteks Teise maailmasõja võitjariigid: Ameerika Ühendriigid, Hiina Vabariik, Nõukogude Liit, Prantsusmaa ja Suurbritannia.
Hiina kodusõda lõhestas Hiina kaheks riigiks. 1970. aastateni tunnistasid paljud maailma riigid Hiina ainsa legitiimse valitsusena Taiwanile tõrjutud Hiina Vabariigi võime. 1971. aastal tunnistas ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga number 2758 Hiina Rahvavabariigi esindajaid Hiina ainsate legitiimsete esindajatena ÜROs ja Hiina Rahvavabariik sai Julgeolekunõukogu liikmeks.
1991. aasta 8. detsembril sõlmitud Belovežje leping otsustas Nõukogude Liidu laiali saata. 25. detsembril teatas Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov viimaks, et annab võimu üle Venemaa Föderatsiooni valitsusele. Samal päeval informeeris Venemaa president Boriss Jeltsin ÜRO peasekretäri, et Nõukogude Liit on laiali saadetud ja Venemaa selle järglasriigina võtab üle Nõukogude Liidu koha ÜROs. Ükski liikmesriik ei esitanud vastuväiteid ja Venemaa omandas koos Nõukogude Liidu kohaga ÜROs Julgeolekunõukogu alalise liikme koha.


Armunud Shakespeare.
Armunud Shakespeare on 1998. aastal valminud film, mille lavastas režissöör John Madden.
Film võitis 7 Oscarit: parim film, originaalstsenaarium, naispeaosa (Gwyneth Paltrow), naiskõrvalosa (Judi Dench), kostüümid, lavakujundus ja muusika.


Roberto Bolaño Ávalos.
Roberto Bolaño Ávalos [rov'erto bol'anjo 'aavalos] (28. aprill 1953 Santiago – 14. juuli 2003 Barcelona) oli Tšiili kirjanik.


Abrasioon (günekoloogia).
Emakaõõne abrasioon (kõnekeeles ka emakaõõne puhastus) on protseduur, mille käigus eemaldatakse spetsiaalse aasataolise instrumendiga (küretiga) emakaõõnt vooderdav limaskest.
Abrasiooni üheks alaliigiks on prooviabrasioon (emakalimaskesta kaabe diagnoosi täpsustamiseks).


Eesti Kirikute Nõukogu.
Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on Eesti kristlike kirikute ja koguduste liitude organisatsioon.
Seisukohavõtte.
Muuhulgas on Eesti Kirikute Nõukogu võtnud sõna religiooniõpetuse ja abordi teemadel.
2012. aasta sügisel saatis EKN justiitsminister Kristen Michalile oma arvamuse kooseluseaduse eelnõu kohta, milles avaldas vastuseisu mitteabieluliste kooseluvormide abielusarnasele registreerimisele, kuna EKN-i hinnangul viiks see homoseksuaalsuse heakskiitmise ja propageerimise levikuni ühiskonnas: "Kirikute Nõukogu leiab, korrates juba varem väljendatud seisukohta, et homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida."


Eduard von Taaffe.
Krahv Eduard Franz Joseph von Taaffe (Iiri tiitliga üheteistkümnes vikont Taaffe ja Ballymote'i parun; 24. veebruar 1833 Viin – 29. november 1895 Ellischau loss, Böömimaa (praegu Nalžovy Tšehhis)) oli Austria riigimees, konservatiivne sotsiaalreformide tegija ning Salzburgi maa, Ülem-Austria ja Tirooli president.
Tema suguvõsa oli iiri päritolu. Eduard oli minister Ludwig Patrick von Taaffe teine poeg.
Ta oli keiser Franz Joseph I noorpõlvesõber ning tegi kiiret poliitilist karjääri, astudes 1852 avalikku teenistusse.
Kui Eduardi vanem vend Charles, kes oli Austria ooberst 1873. aastal suri, päris Eduard tema Austria ja Briti aadlitiitlid.
Ametikohad.
Pärast Austria kaotust Preisi-Austria sõjas 1866 sai ta 1867 haridus- ja kultuuri- ning siseministriks Ferdinand von Beusti valitsuses ning seejärel kaitseministriks ja 1868 peaministri kohusetäitjaks pärast Carlos von Auerspergi erruminekut.
Poliitiline tegevus.
Oma esimesel perioodil valitsuses oli Taaffe üks peamisi keisri soovide esindajaid.
Ta sai keisri kutsel aseministriks algul Saksa Liberaalse Partei esindajana, kuid võttis varsti vahepealse positsiooni keisri tugeval toetusel põhiseadusse föderalistlikke parandusi sooviva partei ning siseminister Bergeri vahel.
Aastal 1870 astus ta valitsuse eestotsast tagasi, sest tema soov teha Böömimaale föderalistlikke järeleandmisi viis ta valitsusega konflikti. Taaffe koos Alfred Józef Potocki ja Berger tahtsid föderalistidele järeleandmisi teha, kuid liberaalne enamus tahtis Riiginõukogu võimu täielikult säilitada. Kumbki pool esitas keisrile oma seisukohti kaitsva memorandumi ning tagasiastumispalve. Pärast mõningat kõhklust kiitis keiser heaks enamuse poliitika ning Taaffe ja tema mõttekaaslased astusid tagasi.
Ent liberaalidel ei õnnestunud valitsemist jätkata, sest enamiku maade esindajad keeldusid Riiginõukokku ilmumast. Valitsus astus tagasi ning aprillis 1870 naasid Potocki ja Taaffe ametisse. Viimasel eu õnnestunud aga saavutada kokkulepet tšehhidega ning ta pidi tagasi astuma, loovutades koha Karl Siegmund von Hohenwarti klerikaalsele ja föderalistlikule valitsusele.
Kui 1879 liberaalne valitsus kukkus, kutsuti jälle ametisse Taaffe. Algul püüdis ta oma liini jätkata, kuid oli varsti sunnitud sõlmima kokkuleppe feodalistide ja föderalistidega. Valimised tõid enamuse rahvuslastele ja klerikaalidele. juulis 1879 sai Taaffe Austria peaministriks. Algul valitses ta koos liberaalidega, kuid varsti osutus see võimatuks ning ta oli sunnitud otsima tuge konservatiividelt.
Sotsiaalreformid.
Taaffe rajas 1882 aluse tõhusale sotsiaalseadusandluse (tööaja piiramine, puhkepäev pühapäeval, õnnetus- ja haiguskindlustus).
Valimisreform.
Aastal 1882 alandas Taaffe tsensusepiiri (maksu alammäära) üle 24-aastaste meeste valimistel osalemiseks 10 kuldnalt 5 kuldnale.
Enne seda reformi oli tsensusepiir määratud igal maal eraldi, kuid enamasti oli ta palju kõrgem, nii et valimistel sai osaleda ainult 6% Tsisleitaania meestest. Ent ka pärast seda reformi jäi veel neli valijate rühma, kelle hääli arvestati erinevalt olenevalt sellest, kui palju inimene maksu maksis.
Radikaalne Rahvuspartei ja teised rahvuslikud jõud ei lasknud Taaffel kehtestada (peaaegu) üldist valimisõigust.
Järgmise, radikaalsema valimisreformi teostas 1896 krahv Kasimir Felix Badeni.
Rahvuspoliitika.
Taaffel õnnestus veenda tšehhe valimiste boikoteerimisest loobuma. Tema enamus parlamendis sõltus tšehhi ja poola konservatiivide (mõisnike) ja klerikaalide toetusest.
Taaffe püüdis Austria rahvused võrdõiguslikena ühtses parlamendis ühendada. Hoolimata kasvavast opositsioonist saksa liberaalide poolt, kes ei tunnistanud rahvuste võrdsust, püsis Taaffe sellel positsioonil 13 aastat.
1880. keele-eeskirjaga, mis nägi ette tšehhi keele saksa keelega võrdõigusliku ametliku (kohtu- ja haldus-) keelena ka Böömimaa puhtsaksa rahvastiku aladel, kergendas Taaffe tšehhidel ametnikeks saamist. Samuti jaotas ta Praha ülikooli keele järgi. Neid samme vastustasid ägedalt Georg von Schönereri ja Karl Luegeri ümber kogunenud parempoolsed ning liberaalid.
Tema lepitusläbirääkimised tšehhidega jaanuaris 1890 Viinis nurjusid rahvuslikult meelestatud noortšehhide vastuseisu tõttu. Tal ei õnnestunud ära hoida Austria lõhenemist keele pinnal.
Tagasiastumine.
Kui tšehhid eesotsas František Ladislav Rieger veelgi radikaliseerusid, kaotas ta kontrolli oma valitsuse üle. Lõpuks astus ta 1893 tagasi, kui kõik parteid lükkasid tagasi tema valimisreformiettepaneku.
Hinnang.
Taaffel ei olnud originaalseid ideid, kuid ta oli väga hea organisaator.
Ta oli väga halb kõnemees, kuid eravestlustes näitas ta üles iirlaslikku huumorimeelt. Ta oli väliselt küüniline ja frivoolne, kuid peitis endas patriootlikke tundeid ja lojaalsust keisrile.
Tal õnnestus säilitada kooskõla riigi kahe osa vahel ning põhiseaduslik valitsemiskord Austrias.
Ta oli jõudude vahekorra tõttu parlamendis tulema konservatiivideleja tšehhidele rohkem vastu, kui ta võib-olla oleks tahtnud.
Surm.
Taaffe suri 1895 oma Ellischau lossis.


Metslõugu.
Metslõugu on küla Harju maakonnas Padise vallas.


Arava.
Arava on küla Harju maakonnas Anija vallas.
Külast voolavad läbi Kiruoja ja Pikva peakraav.


Härmakosu.
Härmakosu on küla Harju maakonnas Anija vallas.


Kaunissaare.
Kaunissaare on küla Harju maakonnas Anija vallas.
Kaunissaares asus Harjumaa üks vanemaid mõisaid, mis asutati 1326. aastal Tallinna piiskopi residentsina. Hilisematel sajanditel iseseisev mõis seal küll kadus, säilis ainus veskikoht Jägala jõel. Kaunissaarde taasasutati mõis (Kaunissaare poolmõis) 1815. aastal. Mõisa 19. sajandist pärinev puidust katusekorrusega peahoone hävis 1944. aastal tulekahjus, säilinud on mitmeid kõrvalhooneid (eraomanduses).
1980. aasta paiku rajati mõisa kõrvale Jägala jõele Tallinna joogiveehaardesse kuuluv Kaunissaare veehoidla, millega kadus mõisasüdames asuv ajalooline jõeületuskoht.


Aavere (Anija).
Aavere on küla Harju maakonnas Anija vallas.


Anija.
Anija on küla Harju maakonnas Anija vallas.
Anijat on esmakordselt mainitud 1241. aastal ("Hanaegus").
Ajavahemikul 1355–1482 asutati endise küla asemele Anija mõis.
Aastal 1858 nõudsid Anija mõisa talupojad mõisalt teokoormiste vähendamist ning läksid seda mõisniku keeldumise tõttu Tallinnasse nõudma. Eduard Vilde on kirjutanud nende sündmuste põhjal romaani "Kui Anija mehed Tallinnas käisid".
Praegune Anija küla sai alguse 1919. aasta maareformi järel, mil mõisa maad jagati väikesteks asundustaludeks (varasem Anija asundus).
Vaatamisväärsed on 20. sajandi algul laiendatud paljude võõrpuuliikidega kaitsealune Anija mõisa park ning mõisast kilomeetri jagu edelas asuv Anija looduskaitseala koos soise järvega, mis on tänapäevaks kinni kasvanud. Looduskaitseala lääneosa jääb otsapidi Kihmla külla.
Külast voolab läbi Anija oja.


Vassivere.
Vassivere on küla Lääne-Viru maakonnas Laekvere vallas.


Sétifi provints.
Sétifi provints on 1. järgu haldusüksus Alžeeria põhjaosas.


Venevere (Laekvere).
Venevere on küla Lääne-Viru maakonnas Laekvere vallas.
Veneveres on elanud Osvald Tooming ja sündinud Erich Raiet.


Kaasiksaare.
Kaasiksaare on küla Lääne-Viru maakonnas Laekvere vallas.


Luusika.
Luusika on küla Lääne-Viru maakonnas Laekvere vallas.


Salutaguse (Laekvere).
Salutaguse on küla Lääne-Viru maakonnas Laekvere vallas.


Loode tammik.
Loode tammik on tammik Saare maakonnas Kaarma vallas. Asub Kuressaarest 3 km edelas. Looduskaitse all on mets 1955. aastast.
2003. aastal avati seal linnuvaatlustorn.
Loode tammiku vanimasse põlvkonda kuuluva keelemees Johannes Aavikule pühendatud tamme vanuseks mõõdeti 2000. aasta oktoobris 450–500 aastat.
Võib oletada, et Loode tammiku vanima põlvkonna moodustavad puud, mis jäid järele Peeter I algatatud laevastikuehituse kampaaniast.
Tammik on mitmete haruldaste rohttaimede kasvukoht. Sealt on leitud 14 liiki käpalisi.
Loode tammik on varasemalt olnud suures osas kasutusel puisniiduna. Praeguseks on hooldatavat puisniitu alles vähesel määral.


Alekvere.
Alekvere on küla Lääne-Viru maakonnas Laekvere vallas. Asub Muugast idas.


Arukse.
Arukse on küla Lääne-Viru maakonnas Laekvere vallas.


Mustvee lipp.
Mustvee lipp on Jõgeva maakonnas asuva Eesti linna Mustvee lipp.
Lipp on kinnitatud 21. juunil 1993.
Lipu kirjeldus.
Mustvee lipuks on ristkülikukujuline kangas, mida läbib horisontaalne valge laineline joon, sellest ülesse jääb sinine ning alla must väli. Lipuväljade laiused ülalt alla on vastavalt 4; 1 ja 2 ühikut. Laine sügavus 1/2 ühikut.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ning normaalsuurus 105×165 cm.


Malietoa Tanumafili I.
Malietoa Tanumafili I umbes 1900. aastal
Susuga Malietoa Tanumafili I (1879–1939) oli Samoa kuningas ja Momoe Lupeuluiva Meleisea.


Roomassaare.
Roomassaare on Kuressaare linnajagu, mis asub Kuressare vanalinna kaguservas.
Algselt oli Roomassaare Kuressaare linna ääremaadele jäänud, õigeusu kiriku maadele tekkinud asum praeguse Vana-Roomassaare tänavas. XIX sajandi teisel poolel kujunes õigeusukiriku maadel välja elitaarne suvituslinnasosa mitmete pansionaatide ja Mierzeyewski (Roomassaare) eramudaravilaga (eh. 1876, hävis 1941). See, ajalooline Roomassaare linnaosa hõlmab endas osa Allee tänavast, Vana-Roomassaare, Uus-Roomassaare, Kivi, Kraavi ja osa Talve tänavast. XX sajandi lõpus toimunud kruntide vähendamise käigus loodi sellesse piirkonda ka Pae tänav.
XX sajandi lõpust alates on Roomassaare linnajagu laienenud lõuna ja kagu suunas alles 1929. aastal Kaarma-Suurvallast linna külge liidetud aladele, kuhu on loodud ja loomisel rida uusi tänavaid: Tuule, Saue, osa Nooruse tänavast jt.
Roomassaare linnajagu külgneb põhja pool Põllu aleviga ja kirdes Kelmiküla linnajaoga. Linnaosast edelasse jääb endine Weise heinamaa sinna XX sajandil rajatud staadioniga. Lõuna ja kagu poole jääb endine Roomassaare karjamaa ning Kullimäe.
Roomassaares asuvad Kuressaare lennujaam ja Roomassaare sadam. 1917 alustas Saksa okupatsioonivõim kitsarööpmelise raudtee ehitamist, mis võimaldaks Roomassaare sadamast kaupu mujale Saaremaale transportida. Enne okupatsiooniväe lahkumist 1918 jõuti valmis raudteeliin kuni Röösani. Suurem osa raudteest lammutati 1922, kuid Roomassaare–Kuressaare raudteelõik jäi aastakümneteks tööle (see lammutati arvatavasti 1940. aastate lõpul).
Nimi.
'Roomassaare' on deskriptiivne liitsõnaline kohanimi, mis koosneb omastavas käändes olevatest sõnadest 'roog', 'maa' ja 'saar'. Paiga vanem nimetus oli Roomaa saar.


Roomassaare sadam.
Roomassaare sadam (sadama kood: EE RMS) asub Kuressaare linna Roomassaare linnajaos Roomassaare poolsaarel. Sadam rajati aastatel 1891–1894.
Sadama geograafilised koordinaadid on.
Sadama territoorium hõlmab 74 000 m2 maa-ala ja 80 700 m2 veeala.
Sadamas on 6 kaid üldpikkusega 544 m. Suurim sügavus kai ääres on 5,5 m.
Suurim võimalik laev: pikkus 120 m, laius 15 m, süvis 5 m.
Sadamas on alumine tulepaak, kaituli, ülemine tulepaak, teljepoi, tuletorn ja uue laevatee teljepoi. Kaasajal on Roomassaare kauba-, reisi- ja jahisadam.
Ajalugu.
Sadam rajati aastatel 1891–1894 ning süvendati 1913. aastal, kuid suuremaid ehitustöid takistas esimene maailmasõda.
1917.–1918. aastail rajas Saksa okupatsioonivõim Saaremaale 600 mm laiuse väliraudtee, mis algas Roomassaare sadamast ja kulges läbi Kuressaare kuni Röösani, teetamm jõuti valmis teha kuni Orissaareni. 1922. aastal sisemaa liin lammutati, käiku jäi vaid 3 km pikkune lõik Roomassaarest Kuressaareni. 1920.–1930. aastatel ühendas sadamat Kuressaare linnaga kitsarööpmeline raudtee. Linna ja sadama vaheline raudtee lõpetas oma tegevuse 1940. aasta sügisel. Raudteeliin ja vedurid olid niivõrd halvas seisukorras, et sõit ja kaubavedu raudteel muutusid ohtlikuks. Oleks aidanud põhjalik renoveerimine, kuid see jäi tegemata. 1940. aasta novembri alguseks lõpetati suure veokoormuse tõttu kõvasti kannatada saanud Roomassaare kivitee remont ja kruusatamine.
1994. aastal tähistati Roomassaare sadama 100. aastapäeva. Samal aastal andis Eesti Vabariigi Teede- ja Sideministeerium sadama haldamise üle riigi aktsialseltsile Saarte Liinid.


Ama.
Ama on küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas.


Lahdenpohja rajoon.
Lahdenpohja rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Lahdenpohja rajooni elanikest venelasi 82,5 %, valgevenelasi 6,5 %, ukrainlasi 4,3 %, karjalasi 2,1 % ja muudest rahvustest inimesi 4,6 %.


Vepsa rahvusvald.
Vepsa rahvusvald oli Venemaal Karjala Vabariigis Äänisranna rajoonis asuv haldusüksus, mis loodi 20. jaanuaril 1994 vepslaste asualale Äänisjärve läänekaldale ning jagati 1. jaanuaril 2006 omavalitsusreformi tagajärjel kolmeks osaks. Tekkisid Šokša Vepsa külaasundus, Šoutjärve Vepsa külaasundus ja Kalajoki Vepsa külaasundus Äänisranna rajooni koosseisus.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas vallas 3493 inimest, neist 1202 vepslased.


Tootsi.
Tootsi on alev ja ühtlasi ka kohalik omavalitsus – alevvald – Pärnumaal.
Vallas asuvad põhikool, raamatukogu, apteek, spordikompleks ujulaga, postkontor ja Tootsi raudteejaam. Asula tekkis 1939. aastal valminud briketivabriku lähedusse.
Tänavad.
Tootsis on järgnevad tänavad ja muud aadressikohad: Ehitajate, Jaama, Kesktänav (Kesk tänav), Kooli, Metsa, Männi, Sõmera, Tuleviku, Tööstuse ja Uus.
Välislingid.
Tootsi vald


Kontupohja rajoon.
Kontupohja rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kontupohja rajooni elanikest venelasi 80,5 %, karjalasi 8,0 %, valgevenelasi 4,1 %, soomlasi 2,7 %, ukrainlasi 1,7 % ja muudest rahvustest inimesi 3,0 %.


Louhi rajoon.
Louhi rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Louhi rajooni elanikest venelasi 71,4 %, karjalasi 15,3 %, valgevenelasi 6,9 %, ukrainlasi 3,1 %, soomlasi 0,85 % ja muudest rahvustest inimesi 2,5 %.


Aravuse.
Aravuse on küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas.
Aravusel on kalakasvatus. Seal asub Aravuse järv.


Holguíni provints.
Holguíni provints on üks Kuuba 14 provintsist.
Sealt on pärit paljud tuntud Kuuba inimesed: kindralid Calixto García Íñiguez ja Fulgencio Batista y Zaldívar, praegune president Fidel Castro ja asepresident Raúl Castro, kirjanikud Reinaldo Arenas ja Guillermo Cabrera Infante.


Kemi rajoon.
Kemi rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
Rajoon moodustati 29. augustil 1927 senise Kemi maakonna asemele.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kemi rajooni elanikest venelasi 82,3 %, karjalasi 5,8 %, valgevenelasi 5,5 %, ukrainlasi 2,9 %, soomlasi 0,9 % ja muudest rahvustest inimesi 2,6 %.


Aunuse rajoon.
Aunuse rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
Ligikaudu 90 % rajooni pindalast moodustavad metsad ja rabad.
Aunuse rajoon on ainuke rajoon Karjala Vabariigis, kus karjalased on enamusrahvus. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Aunuse rajooni elanikkonnast karjalasi 60,7 %, venelasi 32,4 %, valgevenelasi 2,7 %, ukrainlasi 1,7 %, soomlasi 1,0 % ja muudest rahvustest inimesi 1,5 %.


Belomorski rajoon.
Belomorski rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Belomorski rajooni elanikest venelasi 81,5 %, karjalasi 6,0 %, valgevenelasi 5,9 %, ukrainlasi 2,7 % ja muudest rahvustest inimesi 3,9 %.


Linnamäe (Oru).
Linnamäe on küla Lääne maakonnas Oru vallas.


Kalevala rahvusrajoon.
Kalevala rahvusrajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kalevala rahvusrajooni elanikest venelasi 46,34 %, karjalasi 35,94 %, valgevenelasi 9,83 %, ukrainlasi 3,24 % ja muudest rahvustest inimesi 4,65 %.


Tootsi valla vapp.
Tootsi valla vapp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tootsi valla vapp.
Vapp on kinnitatud 21. septembril 1999.
Vapi autor on Priit Herodes.
Vapi kirjeldus.
Tootsi valla vapiks on põigiti laineliselt poolitatud heraldiline kilp, mille ülemisel kuldsel väljal on must haamer ning mustal alumisel väljal kaks hõbedast varrast.
Põhjendus.
Kuldne ja must on Pärnumaa värvid. Laineline jaotusjoon vihjab Sauga jõele, mille kaldal asunud Tootsi talu järgi said nime raudteejaam, alev ja vald. Haamer tähistab Tootsi valla tööstuslikku tausta. Must värvus osutab turbatootmisele. Kaks hõbedast varrast sümboliseerivad ajaloolist kitsarööpmelist raudteed.
Välislingid.
Vapp


Karhumäe rajoon.
Karhumäe rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal. Piirneb idas Arhangelski oblastiga.
Karhumäe rajooni elanikest on venelasi 82,3 %, karjalasi 6,6 %, valgevenelasi 5,0 %, ukrainlasi 2,5 % ja muudest rahvustest inimesi 3,6 %.


Mõdriku.
Mõdriku on küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas.
Mõdriku mõisakompleksis tegutseb Lääne-Viru Rakenduskõrgkool, mis moodustati 2001. aastal kahe kooli - Mõdriku Tehnikumi ja Rakvere Pedagoogikakooli baasil.


Koeravere.
Koeravere on küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas.


Kadila.
Kadila on küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas.


Inju.
Inju on küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas.
Injus asub Inju mõisahoone ja mõisapark, mis kuulus kuni 2010. aastani Vinni vallale
Injus elas lapsepõlves Eduard Bornhöhe.


Mujejärvi rajoon.
Mujejärvi rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
Mujejärvi rajoon moodustati 30. detsembril 1966 Rugozero rajooni ja Rebola rajooni ühendamise teel.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Mujejärvi rajooni elanikest venelasi 58 %, valgevenelasi 18 %, karjalasi 13 %, ukrainlasi 4,4 % ja muudest rahvustest inimesi 6,6 %.


Aegviidu valla vapp.
Aegviidu valla vapp on Harju maakonnas asuva Aegviidu valla vapp.
Vapi kirjeldus.
Aegviidu valla vapp on sinise ääristusega valgepõhjaline kilp, millel on kujutatud neli valgete vesiroosidega sinist järvesilma. Järvesilmasid eristab üksteisest must-valge nooljate teravikega rist.


Äänisranna rajoon.
Äänisranna rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Äänisranna rajooni elanikest venelasi 80,6 %, valgevenelasi 5,0 %, karjalasi 5,0 %, soomlasi 3,1 % ja muudest rahvustest inimesi 6,3 %.
Äänisranna rajooni koosseisus oli varem Vepsa rahvusvald, mille ala on nüüd jaotatud kolme külaasunduse vahel.


Pitkäranta rajoon.
Pitkäranta rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
Rajoonis on 1 linn (Pitkäranta) ja 4 valda: Harlu, Impilahti, Läskelä ja Salmi.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Pitkäranta rajooni elanikest venelasi 73 %, valgevenelasi 8,8 %, karjalasi 8 %, ukrainlasi 3,1 %, soomlasi 2,7 % ja muudest rahvustest inimesi 4,4 %.


Prääsä rajoon.
Prääsä rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Prääsä rajooni elanikkonnast venelasi 46,1 %, karjalasi 36,8 %, soomlasi 6,3 % ja muudest rahvustest inimesi 10,8 %.


Rasivere (Vinni).
Rasivere on küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas.


Puudosi rajoon.
Puudosi rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
70% rajooni territooriumist on kaetud metsaga.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Puudosi rajooni elanikest venelasi 83,6%, valgevenelasi 9,5%, ukrainlasi 2,4%, karjalasi 0,9%, soomlasi 0,3% ja vepslasi 0,1%.


Segeža rajoon.
Segeža rajoon haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Segeža rajooni elanikest venelasi 81,3 %, valgevenelasi 7,3 %, karjalasi 3,4 %, ukrainlasi 2,9 % ja muudest rahvustest inimesi 5,1 %.


Suojärvi rajoon.
Suojärvi rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
Suojärvi rajoonis on umbes 1800 järve ja 400 jõge. Suuremad järved on Suojärvi ja Sanonjärvi.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Suojärvi rajooni elanikest venelasi 67,8 %, valgevenelasi 13 %, karjalasi 10,2 %, ukrainlasi 3 %, soomlasi 0,96 % ja muudest rahvustest inimesi 4,6 %.


Sortavala rajoon.
Sortavala rajoon on haldusüksus Karjala Vabariigis Venemaal.
Sortavala rajoon moodustati 1940. aasta juulis.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Sortavala rajooni elanikest venelasi 80,8 %, valgevenelasi 8,6 %, karjalasi 3,2 %, ukrainlasi 3,1 %, soomlasi 1,2 % ja muudest rahvustest inimesi 3,1 %.


Harku valla vapp.
Harku valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Harku valla vapp.
Vapp on kinnitatud 25. mail 2006.
Vapi kirjeldus.
Vapi sinise kilbi jaotab neljaks hõbedane rist. Esimesel väljal on hõbedane kaheksaharuline täht.
Põhjendus.
Sinine sümboliseerib valla mereäärset asukohta ja taevaavarust, kui ka valla elanike tulevikupüüdlusi. Valge märgib ustavust, puhtust ja nooruslikku sihikindlust. Vapil olev hõbedane rist on kristliku maailma üks peamisi sümboleid ning see tähistab piirkonna (valla) kultuuri alustõdesid ja ajaloolist järjepidavust. Neljaks jaotatud vapikilbi esimesel väljal olev (põhja)täht viitab valla asukohale Eesti mandriosa põhjakaldal.
Välislink.
Vapp


Matsalu.
Matsalu on küla Lääne maakonnas Lihula vallas.


Arga.
Arga on jõgi Hispaanias Navarras, Aragóni jõe lisajõgi. Pikkus 145 km.
Jõe ääres asub Baskimaa ajalooline pealinn Pamplona.


Messina provintsi valdade loend.
Siin on loetletud Itaalia Messina provintsi vallad (108).
2. Alcara li Fusi
4. Alì Terme
6. Barcellona P.G.
10. Capo d'Orlando
11. Capri Leone
13. Casalvecchio Siculo
14. Castel di Lucio
24. Fondachelli Fantina
25. Forza d'Agrò
26. Francavilla di Sicilia
28. Furci Siculo
31. Galati Mamertino
34. Gioiosa Marea
36. Gualtieri Sicaminò
47. Mazzarà S. Andrea
51. Militello Rosmarino
54. Mojo Alcantara
55. Monforte San Giorgio
56. Mongiuffi Melia
58. Montalbano Elicona
59. Motta Camastra
60. Motta d'Affermo
62. Nizza di Sicilia
63. Novara di Sicilia
65. Pace del Mela
75. Roccella Valdemone
76. Rodì Milici
78. S. Agata di Militello
79. S. Alessio Siculo
80. S. Angelo di Brolo
81. S. Lucia del Mela
82. S. Marco d'Alunzio
83. S. Piero Patti
84. S. Stefano di Camastra
85. S. Teresa di Riva
87. San Filippo del Mela
88. San Fratello
89. San Pier Niceto
90. San Salvatore di Fitalia
91. San Teodoro
92. Santa Domenica Vittoria
95. Scaletta Zanclea
99. Terme Vigliatore
108. Villafranca Tirrena


Belfast.
Belfast on linn Suurbritannias Põhja-Iirimaal, Ulsteri suurim linn.
Sport.
Linnas asub jalgpallistaadion Windsor Park, mis on Põhja-Iirimaa jalgpallikoondise ja Linfield FC kodustaadion.


Giardini-Naxos.
Giardini-Naxos („Naxose aiad”, sitsiilia keeles "Giaddini") on asula ja vald Itaalias Messina provintsis.
Giardini-Naxos asub Sitsiilia saarel Messinast 43 km kaugusel lõunas ja Cataniast 40 km kaugusel põhjas Joonia mere kaldal. Giardini-Naxose pindala on 5 km².
2008. aasta seisuga elas vallas 9465 inimest.
Tänapäeval on Giardini Naxos mereäärne kuurort, mille peamised tegevusvaldkonnad on turism, põllumajandus (tsitrusviljade, viinamarjade, oliivide ja juurviljade kasvatamine) ning käsitöö.
Giardini-Naxose eelkäija on Vana-Kreeka koloonia Naxos.
Ajalugu.
Muistne Naxos asutati 734 eKr Thuklese juhtimisel. See oli vanim kreeka koloonia Sitsiilias. Omakorda Naxosest lähtunud inimesed rajasid Katane ja Leontinoi koloonia. Naxos ei saanud kunagi suureks ega poliitiliselt tähtsaks linnaks, aga Apolloni tempel andis talle religioosse tähtsuse, sest Apollon oli kõigi kreeka kolooniate kaitsejumal.
Gela türann Hippokrates vallutas Naxose 494 eKr. Kui Ateena korraldas 415 eKr Sitsiilia-sõjaretke, siis oli Naxos ateenlastega liidus. Sõjaretk äpardus täielikult ja see tähendas Naxosele kadu. Sürakuusa türann Dionysios I vallutas Naxose 403 eKr ja liidendas ta Sürakuusaga. Naxos jäi asustatuks, kuid enamik inimesi kolis läheduses olevasse Tauromeniumi.
Antiiksetest rajatistest on säilinud märkimisväärne osa 6. sajandist eKr pärinevatest linnamüüridest, mõned väravad ja linnatorn. Naxoses asus suur Apolloni pühamu. Apollon oli kreeka kolooniate kaitsejumal ja see andis Naxosele religioosse tähtsuse. Väljakaevamistel on välja tulnud teise linna varemed, mis ehitati pärast esimese hävitamist 476 eKr. On leitud jälgi templitest ja käsitööliste töökodadest. Viimastest on säilinud savipotid, vaasid, terrakotad ja skulptuurid, mida tänapäeval eksponeeritakse Naxose arheoloogiamuuseumis.
Järgnevate sajandite jooksul kaotas Naxos oma tähtsust üha enam, täites keskajal vaid Taormina sadama rolli. Näiteks kirik, Maria Raccomndata kirik rajati asulasse alles 18. sajandil. 1847 eraldati Giardini Naxos Taormina kommuunist, ent kuni 1970. aastateni oli Giardini tähtsusetu kaluriküla.
Keskajal rüüstasid sageli Vahemere-äärseid rannakülasid piraadid. Aastal 1544, pärast türgi päritolu mereröövli Hayreddin Barbarossa rüüsteretki, ehitati Giardinisse selleks, et ümbruskonda mereröövlite eest kaitsta ja hoiatada, vastavalt Schiso loss ja Vignazza torn. Loss ehitati varasema, 13. sajandist pärineva Schiso kindluse asemele. Torn on ristkülikukujulise põhiplaaniga vahitorn, mis valvas Schiso sadamast lõuna poole jäävat rannikut. Kui merevaht märkas piraadilaevu, sai ta hoiatada külaelanikke ja teisi vahitorne suitsusignaali abil. Vignazza torn on säilinud, kuid see ei ole turistidele avatud.
Giardini-Naxos tänapäeval.
Veel 1970. aasta paiku oli Giardini-Naxos rahulik kaluriküla. Tänapäeval on see populaarne turismisihtkoht, millel on ilusad rannad ning panoraamne vaade lahele ja ümbritsevatele mägedele. Sadam on väike, ent tiheda liiklusega. Turistide seas on nii itaallasi kui välismaalasi ja paljudel neist on Giardini-Naxosel suvila. Piki kallast kulgev Via Tysandros on ääristatud hotellide, võõrastemajade, kõrtside, restoranide ja pitsasöögikohtadega.
Avalikud rannad ja supluskohad on juulis ja augustis üsna rahvastatud, eriti 15. augusti kandis. Sel päeval toimub Ferragosto pidustus, mida inimesed tähistavad ööbimisega mererannal telkides, ujumisega keskööl ja ilutulestikuga. Vald on palganud vetelpäästjad, kes ühtlaste vahedega rannal asuvad.
Loodus.
Giardini-Naxost loetakse koos Golfo di Castellamarega Sitsiilia kauneimateks piirkondadeks.
Giardini-Naxosest mõnekümne kilomeetri kaugusel asub tegevvulkaan Etna, mis aastatuhandete jooksul on suure hulga välja pursatud laava ja vulkaanilise tuha abil maa viljakaks muutnud.
Rannikul asub maaliline väike saar Isola Bella (tõlkes 'ilus saar'). Sitsiiliaga ühendab seda tombolo.


Eesti märksõnastik.
Eesti märksõnastik (lühend EMS) on kõiki ainevaldkondi hõlmav märksõnastik raamatute, perioodikaväljaannete, artiklite, nootide, helisalvestiste, kaartide ja muude teavikute eestikeelseks märksõnastamiseks ja infootsinguks.
EMSi märksõnu kasutatakse e-kataloogides ESTER, Eesti artiklite andmebaasis ISE ja rahvaraamatukogude koondkataloogis URRAM.
Eesti märksõnastiku haldamisega tegeleb Eesti Rahvusraamatukogu. Trükis ilmus Eesti üldine märksõnastik aastal 1999, alates 1. augustist 2006 on see kasutatav ka veebi vahendusel.
EMS-i maht on 2012. aasta seisuga ligikaudu 52 000 märksõna ja sünonüümi, enamik koos ingliskeelsete vastetega.


Kisangani.
Kisangani (endine "Stanleyville") on linn Kongo DV-s, Tshopo provintsi halduskeskus. Asub Kongo jõe ääres Boyoma jugade lähedal.
Linn tekkis Henry Morton Stanley 1883. aastal rajatud uurimisjaama juurde.


Carl Hermann Hesse.
Carl Hermann Hesse (16. veebruar 1802 Tartu – 8. november 1896 Paide) oli 19. sajandil Paides maakonnaarst, kirjanik Hermann Hesse vanaisa.
Ta õppis Tartu Ülikoolis 1821–1826 arstiks ja 1833–1885 töötas toonases kreisilinnas Paides ja Järvamaal maakonnaarstina. Hesse elas ja töötas Paides kuni oma surmani 1896. aastal. Carl Hermann Hesse on maetud Paide Reopalu kalmistule.
Hesse oli väikelinnas tuntud ja tunnustatud kodanik, austatud oma ameti ja ühiskondliku aktiivsuse tõttu. Paides sündis ka kirjanik Hesse isa Johannes Hesse.
Paide kodanikest koosneva ühenduse Weissenstein eestvõttel ja Paide linnavalitsuse rahastamisel avati 18. augustil 2006 Paides Pikk 4 rahvusvaheliselt hinnatud kirjaniku Hermann Hesse vanaisa Carl Hermann Hessele kuulunud maja asukohas
mälestustahvel. Paigaldatud mälestustahvlit oli avamas Hermann Hesse lapselaps Christine Widmer-Hesse koos abikaasa Fritz Widmeriga.
Isiklikku.
Tema vend Conrad Eduard Hesse oli Saaremaa superintendent, vennapoeg Theodor Heinrich Renatus Hesse oli Sangaste- ja Laatre koguduse õpetaja. Poeg Johannes Hesse oli neli aastat misjonärina Indias, poeg Benjamin Hermann Karl Hesse oli Rõngu- ja Tallinna Rüütli- ja Toomkoguduse õpetaja, Tallinna Linnamisjoni asutaja. Pojapoeg (Johannese poeg) Hermann Hesse oli kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (aastal 1946). Pojapoeg (Benjamini poeg) Hermann Theodor Karl Hesse oli Tallinna Oleviste Koguduse õpetaja. Tema õemees Konstantin Hunnius oli Narva Johannese koguduse õpetaja.


Rutanzige järv.
Rutanzige järv (ka Edwardi järv) on järv Aafrikas Kongo DV ja Uganda piiril. Aastatel 1973-1979 kandis järv diktaator Idi Amin Dada nime.
Rutanzige järve pindala on 2325 km², keskmine sügavus on 17 m, suurim sügavus 112 m.
Järve ei voola sisse suuri jõgesid. Väljavool toimub Katonga jõe kaudu läbi Dweru järve Victoria järve.
Järve kaldad on mägised. Järvest põhjas asub Ruwenzori ahelik, mille kõrgeim tipp Stanley mägi küündib 5109 meetrini.
Otse järve kaldal ei ole suuri linnu. Järvest pisut kaugemal loodes on Butembo, kirdes Kasese ja läänes Lubero.
Järve äärde jõudis 1888. aastal Henry Stanley ja nimetas selle Walesi printsi järgi Edwardi järveks.
Järves elab palju kalaliike ja selle kallastel on rikkalik fauna: šimpansid, elevandid, jõehobud, krokodillid ja lõvid. Nende kaitseks on järve kallastel Virunga rahvuspark (Kongos) ja Kuninganna Elizabethi rahvuspark (Ugandas).


Lähtse (Vinni).
Lähtse on küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas.


Lähtse.
Lähtse on küla Harju maakonnas Kiili vallas.


Mõisaküla (Kiili).
Mõisaküla on küla Harju maakonnas Kiili vallas.


Massiaru.
Massiaru on küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas.


Ohtla.
Ohtla on küla Lääne maakonnas Martna vallas.
Seal asub Margus Kasterpalule kuuluv Saueaugu teatritalu.
Ajalooliselt asus küla Kullamaa kihelkonnas.
Külas asus Ohtla mõis.


Treimani.
Treimani on küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas. Asub Liivi lahe kaldal.
Treimanis on rahvamaja, sadam ja kaks kirikut, Treimani luteri kirik ja Treimani õigeusu kirik.


Urissaare.
Urissaare on küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas.


Ikla.
Ikla on küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas. Iklat läbib Via Baltica maantee, seal asus Ikla tollipunkt.
Enne 1624. aastat oli seal Heinrich Yxkuli mõis ja küla on nimetatud Uexküllide järgi.


Kabli.
Kabli on küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas. Asub Liivi lahe kaldal Kabli oja suudmes.
Kablis on kool, postkontor ja linnuvaatlusjaam. Linnuvaatlusjaam pani aluse 1991. aastal loodud Kabli kaitsealale, hiljem organiseeritud looduskaitsealaks (Kabli looduskaitseala).
Küla territooriumil asub Lepanina.


Häädemeeste.
Häädemeeste on alevik Pärnu maakonnas, Häädemeeste valla keskus.
Häädemeestel on Häädemeeste Mihkli kirik ja EAÕK Häädemeeste Issanda Muutmise kirik.
Häädemeeste Keskkool annab keskharidust alates 1958. aastast. Praegune koolihoone valmis 1964.
1991. aastal alustas tegevust Häädemeeste muuseum, mis kolis 2004. aastal vanasse kõrts-koolimajja.
Häädemeeste vana kultuurimaja avati renoveeritud kujul 2009. aastal Häädemeeste Seltsimajana.
Aadressil Pärnu mnt 27 asuvad ühe hoone eri osades Häädemeeste Lasteaed ja Häädemeeste Raamatukogu.
1954. aastal ehitati Häädemeestele tulepaak.


Krundiküla.
Krundiküla on küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas. Asub Liivi lahe kaldal.


Nepste.
Nepste on küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas.


Gretagrund.
Gretagrund ehk Greta-Grund on kare Ruhnu vallas Saare maakonnas Liivi lahes.


Håubjärre.
Håubjärre ehk Haubjerre on kõrgendik Ruhnu vallas Ruhnu saarel.
Mäel asub Ruhnu tuletorn.


Ring fm.
Ring fm (ringhäälinguloal Ring FM) on Lõuna-Eestis leviv raadiojaam.
Raadiojaam alustas tegutsemist 1994. aastal, esialgu Võru kohaliku raadiona. Hiljem laienes levipiirkond üle Võru-, Valga-, Põlva-, Tartu-, Viljandi- ja Jõgevamaale. 2007. aasta algusest levib raadiojaam ka Pärnumaal ning 2009. aasta novembrist ka Tallinnas.
Ring fm kuulub OÜ-le Ajaga Sammu.
Raadiojaama juht on Toomas Hoole.


Tuheitia Paki.
Te Arikinui Tuheitia Paki (sündinud 21. aprillil 1955) on maooride kuningas. Ta krooniti kuningaks oma ema, maooride kuninganna Te Atairangikaahu matustel.


Vasula.
Vasula on küla Tartu maakonnas Tartu vallas.


Sunzi.
Mälestusmärk Sun Tzu'le Yurihamas, Tottori, Jaapan
Sunzi (孫子; Wade-Giles: Sun Tzu; 544 eKr - 496 eKr) oli hiina strateeg, mõjuka teose "Sõja seadused" autor.


Jõepera (Meeksi).
Jõepera on küla Tartu maakonnas Meeksi vallas.


Parapalu.
Parapalu on küla Tartu maakonnas Meeksi vallas.


Haavametsa.
Haavametsa on küla Tartu maakonnas Meeksi vallas.


Rõka.
Rõka on küla Tartu maakonnas Meeksi vallas.


Kokora.
Kokora on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Utukolga.
Utukolga on küla Tartu maakonnas Rannu vallas.


Mängukonsool.
Mängukonsool on interaktiivne meelelahutuseks mõeldud arvuti või kohandatud arvutisüsteem, mis tekitab videot kuvava signaali, mida saab kasutada kuvariga (nt televisioon, monitor jne), et kuvada videomängu. Väljendit "videomängu konsool" kasutatakse, et eristada masinat, mis on kujundatud tarbijatele ostmiseks ja kasutamiseks ainult videomängude mängimiseks, personaalarvutist, millel on mängimise kõrval ka palju muid funktsioone, või arkaadmängudest, mis on mõeldud ettevõtetele, kes neid ostavad ja nõuavad tasu nende kasutajatelt. Hinnanguliselt esindavad mängukonsoolid 25% maailma üldotstarbelist arvutuslikku jõudu 2007. aasta seisuga.
Mängukonsoolidele loodud mänge on võimalik konsooliemulaatoriga mängida koduarvutil.
Esimene generatsioon.
Kuigi esimesed arvutmängud ilmusid 1950. aastatel, põhinesid nad vektorgraafikal, mitte analoogvideol. Alles 1972. aastal laskis Magnavox müügile esimese kodus kasutatava videomängu konsooli, mida sai televiisori külge ühendada—Ralph H. Baeri leiutatud Magnavox Odyssey. Odyssey oli esialgu ainult keskmiselt edukas. Avalikkus hakkas arenevale tööstusele rohkem tähelepanu pöörama alles siis, kui Atari arkaadmäng Pong populariseeris videomängud. 1975. aasta sügisel tühistas Magnavox, kummardades Pongi populaarsusele, Odyssey ning laskis müügile nõrgema konsooli Odyssey 100, mis mängis ainult Pongi ja hokit. Teine ja võimsam konsool, Odyssey 200, lasti müüki ning sellel oli ekraanil kuvatav "100 and added" punktiarvestus, kuni nelja mängija võimalus ning kolmas mäng—Smash. Peaaegu samaaegselt koos Atari oma koduse Pongi konsooliga ning Searsi kaudu müügile lastuna, lõid need konsoolid käima tarbijaturu. Nagu arkaadmängu turg, oli koduturg peatselt üleujutatud konsoolidega, mis mängisid ainult lihtsaid sisseehitatud pongi- ja pongilaadseid mänge.
Teine generatsioon.
1976. aastal lasti Fairchildi poolt müügile Fairchild Video Entertainment System (VES). Varasemate konsoolide puhul oli kaks võimalust: kas kassettidel ei olnud andmeid ning täitsid lüliti rolli (Odyssey) või siis konsool ise oli tühi ning kassett sisaldas endas kõiki mängukomponente. VES seevastu sisaldas programmeeritavat mikroprotsessorit, seega selle kassetid vajasid vaid ühtainust ROM-kiipi, et säilitada mikroprotsessori juhiseid. Peatselt lasid ka RCA ja Atari müüki omaenda kassetipõhised konsoolid.
1977. aasta videomängu krahh.
Vananenud konsoolide tootjad müüsid 1977. aastal oma süsteemid kahjumiga, et varudest lahti saada, mis tekitas turul ületootmise ning põhjustas Fairchildil ja RCAl oma konsoolidest loobumise. Ainult Atari ja Magnavox jäid koduste konsoolide turule lõpetades alles hiljem konsoolide tootjatena.
Kodukonsoolide turu uuestisünd.
VESi müümine jätkus kasumiga pärast 1977. aasta krahhi ning mõlemad Bally (koos nende Home Library Computer'ga 1977. aastal) ja Magnavox (koos Odyssey²ga 1978. aastal) tõid turule nende endi programmeeritavad kassetipõhised konsoolid. Ent ometi taastati koduste konsoolide tööstus täielikult alles siis, kui Atari lasi müüki oma muudetud versiooni arkaadmängude hitist "Space Invaders" 1980. aastal. Paljud tarbijad ostsidki Atari mängukonsooli ainult "Space Invaders"i pärast. "Space Invaders"i enneolematu edukus alustas konsoolide tootjate seas trendi, mis põhines arkaadmängude eksklusiivsete omandiõiguste saamisel ning trendi, mis põhines mängukonsooli reklaamidel, kus lubati arkaadmängude kogemus koju tuua.
Läbi varajaste 1980ndate lasid teised firmad müüki omaenda videomängude konsoole. Paljud nendest videomängu süsteemidest olid tehniliselt paremad võrreldes Atari 2600ga ning müügil viimase suhtes uuendustena. Sellest olenemata domineeris varajastel 1980ndatel konsoolide turul Atari.
1983. aasta videomängu krahh.
1983. aastal kannatas videomängu tööstus palju raskema krahhi all. Konsoolide üleujutus, väiksemate firmade halvemate kvaliteetidega videomängud (eriti 2600le), tööstuse juht Atari haipimas mänge (nt E.T.), mis olid kehvasti vastu võetud ning koduarvuti kasutajate kasvav arv põhjustasid tarbijatel ja jaemüüjatel usu ning huvi kaotuse videomängu konsoolide vastu. Enamik videomängu firmadest läksid pankrotti või kolisid teistesse tööstustesse loobudes oma mängukonsoolidest. Mattel Electronics müüs oma Intellivisioni süsteemi õigused INTV Corporationile, kes jätkas Intellivisioni konsoolide tootmist ning uute mängude arendamist Intellivsionile kuni 1991. aastani. Kõik teised Põhja-Ameerika mängukonsoolid olid 1984. aastaks katkestatud.
Kolmas generatsioon.
1983. aastal tuli Jaapanis müügile Nintendo Family Computer (või Famicomi). Nagu CalescoVision, toetas ka Famicom kõrgresolutsioonilisi "sprite"sid (arvutigraafika), kuid rohkemate värvidega. See lubas Famicomi mängudel olla pikem ning omada detailsemat graafikat. Nintendo tõi Famicomi üle USAsse Nintendo Entertainment System kujul (NES) 1985. aastal. USAs vaadati videomänge kui moehullust, mis on juba möödunud. Et eristada oma toodet varasematest videomängu konsoolidest, kasutas Nintendo eestlaetavat kasseti porti, mis oli sarnane varajasema NESi videomakiga, pakendas NESi Super Mario Brothers mänguga ja valguspüstoliga (the Zapper) ning algselt reklaamis seda kui mängu. Plastilist robotit "R.O.B." müüdi kui eraldi ostetavat toodet, mida vahel pakendati koos NESi süsteemiga.
Nagu "Space Invaders" 2600le, leidis Nintendo oma hittmängu "Super Mario Bros". Nintendo edukus taaselustas videomängu tööstuse ning peatselt, lähiaastatel tutvustati ka uusi konsoole, mis NESga konkureerima peaksid hakkama.
Sega Master System oli algselt mõeldud NESga konkureerima, kuid ei saavutanud mingit olulist turuosa USAs ning oli vaevu tulus. Sellega läks veidi paremini PAL'"i ("Phase Alternating Line") territooriumitel, eriti Brasiilias.
Neljas generatsioon.
Sega sai turuosa tagasi oma uue generatsiooni konsooliga Genesis, mis lasti Jaapanis müüki 29. oktoobril 1988, USAs 1989. aasta augustis ning Euroopas 1990. aastal, mis oli kaks aastat enne, kui Nintendo suutis müügile lasta oma konsooli nimega Super Nintendo Entertainment System (SNES).
Sega laiendas Mega Drivei Sega CDga, et pakkuda suurendatud salvestusmahtu multimeedial põhinevate mängude jaoks, mis olid sellel ajal moes arendajate seas. Hiljem laskis Sega müügile 32Xi, mis lisas mõned polügone formuleerivaid funktsionaalsused, nagu viienda generatsiooni masinatel. Ent ometi oli piiriks kaubanduslik läbikukkumine, mille põhjustas tarkvara toe puudus koos arendajatega, kes olid innukamad keskenduma rohkem võimsamatele masinatele, milledel oli laiem kasutajaskond, nagu Saturn, mis järgnes hiljem.
Teised neljanda generatsiooni konsoolid on NECi TurboGrafx-16 ja SNK Playmore'i Neo Geo.
Viies generatsioon.
Esimesed viienda generatsiooni konsoolid olid Atari Jaguar ja 3DO. Need mõlemad süsteemid olid palju võimsamad kui Super Nintendo Entertainment System (SNES) või Mega Drive (Põhja-Ameerikas tuntakse kui Genesis nime all); nad olid paremad polügonide formuleerimisel, suutsid ekraanile kuvada rohkem värve ja 3DO kasutas kettaid, mis sisaldasid palju rohkem andmeid, kui kassetid ning neid oli odavam toota. Kumbki nendest konsoolidest siiski ei kujutanud erilist ohtu Segale ega Nintendole. 3DO maksis rohkem kui SNES ja Genesis kokku ning Jaguarile oli väga raske programmeerida, mis põhjustas tema lisavõimsust tarbivate mängude puuduse. Mõlemate konsoolide tootmine jäeti 1996. aastal pooleli. Bandai tutvustas Apple Macintoshil põhinevat konsooli nimega Pippin, mis oli pigem nagu odav arvuti, kui kõrgema klassi konsool, kuid see oli turul suhteliselt ebaedukas.
Kuues generatsioon.
Selles generatsioonis on näha käiku PC-laadsetele arhitektuuridele mängukonsoolides, samuti nihet DVDde kasutamise poole mängu andmete jaoks. See tõi kaasa mängud, mis olid pikemad ning pilkupüüdvamad. Peale selle nägi see generatsioon ka eksperimenteerimist interneti kaudu konsoolidega mängimisega ning välkmälu ja kõvaketta implementeerimist mängu andmete jaoks.
Seitsmes generatsioon.
Selle generatsiooni iseärasuste alla kuulub uute ketaste formaatide toetamine: Blu-ray Disc, kasutatav Playstation 3e poolt, ja HD DVD, mida toetab Xbox 360 valikulise $200 välise lisa kaudu, mis hiljem katkestati, kui formaadi-sõda lõppes. Teine uus tehnoloogia on liikumise kasutamine sisendina ning IR-jälgimine (mida on rakendatud Wiis). Lisaks sellele toetavad kõik seitsmenda generatsiooni konsoolid juhtmevabu kontrollereid.
Kaheksas generatsioon.
Esimeseks turule tulnud kaheksanda generatsiooni esindajaks oli Nintendo 3DS taskukonsool, mis jõudis müüki 2011. aasta veebruaris. 3DS omab kahte ekraani, millest üks on autostereoskoopiline 3D-ekraan, mis lubab näha mitmemõõtmelisi kujutisi ilma 3D-prillideta või muude abivahenditeta. Samuti on uus konsool Nintendo Wiiga graafikajõudluselt võrreldav. 2011. aasta lõpus jõudis turule ka Sony PSP mantlipärija Playstation Vita.
Esimeseks kaheksanda generatsiooni videomängu konsooliks saab eelduste kohaselt Nintendo Wii U, mis tehti ametlikult teatavaks 7. juunil 2011.
Siiani on ainult vihjeid, et neljas Playstationi ja kolmas Xboxi konsool on arendamisel, kuid nende kohta ei ole veel ametlikke teadaandeid. Samuti on kuulujutud, et Microsoft paiskab turule nende järgmise konsooli 2013. ja 2015. aasta vahel, ning samuti kuulujutte, et Sony paiskab turule Playstation 4 konsooli kõige varem 2015.
Bitid.
Iga uus konsoolide raudvara generatsioon kasutas ära töötleva tehnoloogia tormilist arendamist. Uuemad masinad võisid väljastada suuremas ulatuses värvi, rohkem spritesid ning tutvustasid graafilisi tehnoloogiaid, nagu skalaarsus ja vektorigraafika. Üks viis, kuidas seda kasvu töötlemise võimsuses tarbijatele edasi kanti, oli läbi bittide mõõdustiku. TurboGrafx-16, Sega Genesis ja SNES olid esimeste konsoolide seas, mis reklaamisid fakti, et nad sisaldasid 16-bitilisi protsessoreid. Seda neljandat konsoolide raudvara generatsiooni on tihtipeale nimetatud 16-bitiliseks ajastuks ja sellele eelnevat 8-biti ajastuks.


Tamme (Rannu).
Tamme on küla Tartu maakonnas Rannu vallas. Asub Võrtsjärve kaldal.
Külas asub kuni 8 m kõrgune Tamme pank.


Vehendi.
Vehendi on küla Tartu maakonnas Rannu vallas. Asub Võrtsjärve kaldal.
Vehendil asub Võrtsjärve Limnoloogiajaam.
Seal on ka Trepimägi ja kivikalmed.


Hitler's Cross.
Hitler's Cross ('Hitleri rist') oli augustis 2006 India ühe suurema linna Mumbai eeslinnas Navi Mumbais avatud restorani nimi.
Restoraniomanik Punit Shablok lasi laiaulatusliku reklaamikampaania käigus kogu linnas üles kleepida plakatid, mille on näha nii Adolf Hitlerit kui ka haakristi.
Linna juudikogukond võitleb restorani sulgemise nimel.
Hiljem muutis kohvik nime ja kannab praegu nime Cross Café.


Voore (Saare).
Voore on küla Jõgeva maakonnas Saare vallas.
Külas asuvad Voore Põhikool ja MTÜ Jõgevamaa Omavalitsuste Aktiviseerimiskeskus.


Änkküla.
Änkküla on küla Jõgeva maakonnas Palamuse vallas.


Nautrasi.
Nautrasi on küla Jõgeva maakonnas Saare vallas. Asub Kääpa jõe ääres.


Emmerich.
thumb
Emmerich on linn Saksamaal Nordrhein-Westfaleni liidumaal Reini kaldal.
Emmerich asub Reini põhjakaldal Hollandi piiri lähedal. Piir asub linnast 4 km põhja ja 5 km lääne pool. Seega on Emmerich allavoolu sõites viimane Reini-äärne linn Saksamaal enne seda, kui jõgi Hollandisse jõuab.
Emmerichi asutas 700. aasta paiku anglosaksi misjonär Willibrord misjonijaamana. Esimest korda kasutati nime "Villa Embrici" 828. aastal.
1040. aastal valmis linnas Püha Martini kirik.
Emmerich sai linnaõigused 31. mail 1233. 14. sajandi lõpul sai Emmerich hansalinnaks.
1856. aastal ehitati läbi linna raudtee liinil Oberhausen–Arnhem.
6. novembrist 1914 kuni 24. veebruarini 1945 töötas 39,82 kilomeetri pikkune Wesel–Rees–Emmerichi trammiliin, millele alates 1921. aastast väljus tramm tööpäeviti igal täistunnil kella 6-st 23-ni (puhkepäeviti igal pooltunnil) ning sõiduplaani järgi kestis sõit 1 tund ja 50 minutit. 4. juunist 1903 kuni 18. septembrini 1944 töötas Hollandisse viiv trammiliin Emmerich–Zutphen.
7. oktoobril 1944 hävis brittide õhurünnakus 97% linnast.
Vaatamisväärsused.
Sild üle Reini ühendab Emmerichi jõe lõunakaldal asuva Klevega. Sild avati 1965, see on 1228 meetrit pikk ja suurim sildeava on 500 meetri pikkune, mis teeb sellest suurima sildeavaga silla Saksamaal. Silla alt sõidab läbi keskmiselt viissada laeva päevas.
1966 valmis Püha Vaimu katoliku kirik, mille rist on tehtud vanarauast.
Reini muuseumis on 130 laevamudelit, radar, kalatopiseid, Reini kaarte, ühemeheallveelaev Teise maailmasõja ajast ja linna raamatukogu. Näitused käsitlevad harilikult Reini jõe, laevanduse ja kalapüügi, samuti Emmerichi ajalugu.
Endises Lohmanni šokolaadivabrikus asub plakatite ja postrite muuseum.


Kingsepamäng.
Kingsepamäng on vana jõulumäng, milles püütakse kolmest õlepalmikust valmistatud "kingsepp" pikali lükata.
Kaks kummargil ja näoga vastamisi mängijat hoiavad kinni jalge vahele pandud kaikast. Seljaga kingsepa poole olija püüab kaika abil õlenukku ümber lükata, teine seda takistada. Nagu paljud teised jõulumängud, pidi ka kingsepamäng mängijaile viljaõnne tooma.


Xu Beihong.
Xu Beihong [sü peihung] (traditsioonilises hiina kirjas 徐悲鴻, lihtsustatud hiina kirjas 徐悲鸿, "Xú Bēihóng"; 19. juuli 1895 Jiangsu provints, Wuxi – 26. september 1953) oli hiina maalikunstnik.
Ta ühendas esimesena lääne tehnikad hiina "shuimohua"- ehk tindijoonistuste stiiliga, viljeldes lindude-lillede maali, portreed ja maastikumaali. Eriti tuntud on tema maalid hobustest ja lindudest. Ta oli ka üks esimesi, kes lõi suuremõõtmelisi õlimaale klassikalistel hiina teemadel.
Elulugu.
Xu alustas klassikalise hiina kunsti ja kalligraafia õppimist kuueaastaselt oma isa, iseõppinud kutselise kunstniku Xu Dazhangi käe all. Hiina maali hakkas ta õppima 9-aastaselt. Eeskujuks oli "Jieziyuan". Ta pidas lugu Ren Bonianist.
Aastal 1915 asus ta elama Shanghaisse, kus ta elatas end tellimustöödega. Aastal 1917 läks ta Tōkyōsse kunsti õppima. Hiinasse naastes asus ta Cai Yuanpei kutsel õppima Pekingi ülikooli kunstikoolis.
Alates 1919. aastast õppis Xu Pariisi kõrgemas kunstikoolis "École Nationale Supérieure des Beaux-Arts" lääne kunstitehnikaid (õlimaali ja joonistamist). Seejärel rändas ta Saksamaal, Belgias, Šveitsis ja Itaalias, vaadeldes ja jäljendades lääne kunstiteoseid.
Aastal 1927 või 1928 naasis ta Hiinasse. Ta oli algul professor tollases pealinnas Nanjingis Rahvuslikus Keskülikoolis (praegu Nanjingi Ülikool), hiljem juhatas Pekingi Ülikooli kunstiinstituuti, kuhu ta kutsus lõpuks ka Qi Baishi.
Aastal 1933 korraldas Xu moodsa hiina kunsti näituse, mis oli väljas Prantsusmaal, Saksamaal, Belgias, Itaalias ja Nõukogude Liidus.
Teise maailmasõja ajal läks ta Kagu-Aasiasse. Tal olid näitused Singapuris ja Indias. Sissetulek näitustest läks sõja käes kannatavate hiinlaste abistamiseks. Darjeelingis maalis ta hulgaliselt tuši- ja õlimaale mäestikuvaadetega. Indias kohtas ta selliseid valgustatud isikuid nagu Rabindranath Tagore ja Mahatma Gandhi ning sealt sai Xu ainet 4,21 meetri laiuse teose "Rumal vanamees, kes liigutas mägesid" loomiseks.
Pärast demobilisatsiooni 1946 hakkas ta algul juhtima Beipingi kunstikolledžit. Hiina Rahvavabariigis määrati ta 1949 Kujutava Kunsti Keskakadeemia esimeseks direktoriks. Peale selle oli ta kunstnike liidu esimees.
Xu ei kujundanud mitte üksnes oma aja kunstipoliitikat Hiinas, vaid see mõjutab tänapäevani nii Hiina valitsuse ametlikku poliitikat kunsti suhtes kui paljudes Hiina kunstikoolides ja -ülikoolides õpetatavat. Kõigist modernismiajastu kunstnikest mõjutas just Xu kõige rohkem hiina kunsti.
1953 sai ta teise südamerabanduse ja suri 58-aastaselt.
Ta oli kaks korda abielus. Esimest korda abiellus ta Jiang Biweiga. Nad said poja Boyangi ja tütre Lili. Abielu kestis 1945. aastani. Seejärel abiellus ta Liao Jingweniga ning sai temaga samuti poja Qingpingi ja tütre Fangfangi. Pärast mehe surma oli Liao Jingwen aastakümneid Xu Beihongi muuseumi kuraator Pekingis.
Looming.
Xu Beihong võttis hiina kunsti üle palju lääne maalikunsti tehnikaid ja elemente. Lääne modernismi näiteks Pablo Picasso ja Henri Matisse'i laadis pidas ta aga lääne dekadentsi väljenduseks.
Eriti tuntuks sai Xu galopeerivate hobuste maalijana. Neid hobuseid tõlgendati sageli alandatud hiina rahva taassünni allegooriana.
Xu oli meister nii õlimaalide kui klassikalise hiina tušijoonistuse alal. Enamik tema töid on siiski hiina traditsioonilises stiilis. Ta püüdis luua uut rahvuskunsti vormi ning selleks kombineeris ta hiina pintsli- ja tušijoonistuse tehnikat lääne perspektiivi ja kompositsiooniga. Ta ühendas kindlad ja julged pintslilöögid täpse visandamisega. Kunstiõpetajana rõhutas ta kunstniku elukogemuse tähtsust ja seisukohta, et kunstiteose realiseerimise tehnika peab tulenema kunstiteose kontseptsioonist.
Xu kõige viljakam loomeperiood oli 1930ndatel, mil valmisid mõned tema olulised õlimaalid ning traditsioonilises laadis maalid, näiteks "Tian Heng ja viisteist mässajat", "Jiu Fanggao" ning "Kevadvihm Lijiangi jõe kohal".


134.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad
Aastad: 129 130 131 132 133 - 134 - 135 136 137 138 139


133.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad
Aastad: 128 129 130 131 132 - 133 - 134 135 136 137 138


132.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad
Aastad: 127 128 129 130 131 - 132 - 133 134 135 136 137


131.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad
Aastad: 126 127 128 129 130 - 131 - 132 133 134 135 136


130.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad
Aastad: 125 126 127 128 129 - 130 - 131 132 133 134 135


Kangxi.
thumb
Kangxi (康熙 ("Kāngxī"); 4. mai 1654 – 20. detsember 1722) oli kolmas Hiina keiser Qingi (Mandžu) dünastiast ning teine Qingi keiser, kes valitses kogu Hiina üle (valitses 7. veebruarist 1661 20. detsembrini 1722).
Ta oli üks suuremaid keisreid Hiina ajaloos. Tema valitsemisaeg oli kõige pikem (61 aastat). Tõsi küll, ta astus troonile 8-aastaselt, ning alguses valitsesid tema eest neli hooldajat ning tema vanaema, regent Xiaozhuangwen.


Empirism.
Empirism on mõttesuund, mis vastandub ratsionalismile, pidades teadmise aluseks kogemusi ja eitadeskaasasündinud ideesid. Empirism seab muuhulgas kahtluse alla metafüüsika. Ratsionalismi ja empirismi vaidlus on klassikaline tunnetusteoreetiline probleem filosoofias.
Empirismi eelkäija Francis Bacon (1561–1626) rõhutas induktsiooni olulisust kogemuses. Baconi järgi metafüüsilised ideed segavad teaduslikku tunnetust. Bacon eristas empiirikuid ja empiriste.
John Locke'i (1632–1704) järgi ei ole inimestel sünnipäraseid ideid; ta sünnib n-ö puhta lehena ja kõik, mis on mõistuses, on algselt pärit kogemusest.
Iirimaa filosoof George Berkeley (1685–1753) arendas Locke'i seisukohti edasi ning eitas kogemusvälist maailma.
David Hume (1711–1776) jäi skeptiliseks nii aine kui hinge olemasolu suhtes.


Sausti.
Sausti on küla Harju maakonnas Kiili vallas.


Luige (Kiili).
Luige on alevik Harju maakonnas Kiili vallas.
Endine Luige küla sai aleviku staatuse 18. augustil 2008.


Viktor Kaasik.
Viktor Kaasik (sündinud 16. november 1954) on endine Eesti vandeadvokaat.
Viktor Kaasik lõpetas 1979 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja on advokaadibüroo V.Kaasik & Co omanik.
Advokaaditegevus.
Pärast reisiparvlaev Estonia hukku 1994 asus Kaasik koondama hukkunute omaste nõudeid vaidlusteks kindlustusfirmaga.
Lutheri pärimisprotsess.
Viktor Kaasik pälvis avalikkuse tähelepanu nn Lutheri-tehinguga, mille käigus läks Kaasiku valdusse mööblivabrikandi Martin Lutheri pärijate taotletud mereäärne maa Haapse külas. Kaasik oli Lutheri pärijate esindaja kohtuprotsessil Eesti riigi vastu. Viktor Kaasiku käitumist arutas Advokatuuri aukohus, kuid ei leidnud Kaasiku tegevuses süüd.
Olümpiakulla ostmine.
2005. aasta märtsis müüs Aavo Pikkuus, olümpiavõitja jalgrattaspordis 1976. aasta suveolümpiamängudel, Kaasikule oma kuldmedali. Pikkuus vajas raha ajuripatsikasvaja raviks, sest ravisüstideks kulus 17 500 Eesti krooni kuus. Hinnanguliselt oli olümpiakulla väärtus 120–130 tuhat krooni.
Kaasik ütles, et ostis Pikkuusilt medali selleks, et see Eestisse jääks. Enne müüki eksponeeriti medalit Eesti spordimuuseumis. Pärast hoidis Kaasik seda enda sõnul luku taga ja ootas, millal pakutakse välja lahendus medali eksponeerimiseks.
Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann ütles, et tal on olnud kokkupuuteid teiste Eesti ärimeestega, et aidata kuldmedal Kaasikult tagasi osta, kuid et kokkulepeteni ei jõutud.
Pistiseafäär.
Juunis 2011 tunnistas Kaasik end süüdi 10 000 euro suuruse pistise andmises Tallinna linnaplaneerimise ameti juhatajale Toomas Õispuule ning sai karistada kokkuleppemenetluse korras. Ta esitas avalduse advokatuurist lahkumiseks. Kaasik tegi enda sõnul vea, andes Õispuule laenu ajal, mil linnaplaneerimise amet menetles Tallinna hipodroomi asemele rajatava elu- ja ärirajooni detailplaneeringut. Ehitust kavandavat ettevõtet Alfa Property esindas Kaasik. Juhtivprokurör Endla Ülviste arvas samas, et rahaülekanne ei olnud eksitus. 26. juulil rahuldas advokatuuri juhatus Kaasiku avalduse advokatuurist väljaarvamise kohta. 22. augustil sõlmitud Viktor Kaasiku ja prokuröri kokkuleppe kohaselt määrati Kaasikule rahaline karistus 27 106,53 eurot. Lisaks ei tohi Kaasik töötada 3 aasta jooksul äriettevõtete juhatuses.
Poliitiline tegevus.
Viktor Kaasik oli aastatel 2002–2005 Eesti Keskerakonna liige.
Kaasik kandideeris 2002. aastal Pirita linnaosas Tallinna Linnavolikokku, ta sai 39 häält ega osutunud valituks.


Põgari-Sassi.
Põgari-Sassi on küla Ridala vallas Lääne maakonnas. Küla asub Matsalu rahvuspargis ja hõlmab Puise poolsaare põhjaosa, sealt eenduva Sassi poolsaare ning loodes asuvad saared. Küla on nimetatud ka lihtsalt Põgariks.
Küla territooriumile jäävad järgmised Väinamere laiud ja rahud: Tauksi, Liialaid, Sõmeri, Porgi, Suurrahu, Roograhu, Kuivarahu, Suur-Härjamaa, Väike-Härjamaa ja veel mõned väiksemad. Nendest lõuna pool asuvad saared kuuluvad Puisele. Küla ei ulatu Matsalu lahe äärde.
Põgari-Sassi naaberküladeks on edelas Puise, kirdes Tuuru, idas Koidu ja kagus Kiideva.
Haapsalu-Kiideva-Puise liinibussil on külas kaks peatust: Tõnnu ja Põgari-Sassi.
Ajalugu.
1944. aasta 22. septembril toimus Tuuru–Puise tee ääres asuvas Põgari palvemajas Otto Tiefi valitsuse viimane istung. Hiljem põgenes valitsuse riigisekretär Helmut Maandi Tauksile, Liialaiule ja edasi Hiiumaa laidude kaudu Rootsi.
Loodus.
Rannaniitudel on võimalik jälgida lindude läbirännet.


Vedra.
Vedra on küla, Oru vallas Lääne maakonnas.
Ajalooliselt asus küla Lääne-Nigula kihelkonnas.
Vedra külas suri viimane teadaolev eesti metsavend Johannes Lillenurm.


Voore Põhikool.
Vassevere ja Kallivere (mõlemad asutatud 1774) kool ühendati 1895. Kooli nimi on olnud Leedimäe Algkool (alates 1924), hiljem oli Leedimäel mittetäielik keskkool, 7- ja 8-klassiline kool, alates 1979. aastast Voore 8-klassiline Kool (1988 lisandus 9. klass, hiljem nimetati kool ümber põhikooliks). 20. oktoobril 1989. aastal kolis kool uutesse ruumidesse. Vanas hoones tegutseb nüüd Voore külalistemaja.


Kuremaa.
Kuremaa alevik on alevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas. Asub Kuremaa järve põhjakaldal.
Ajalugu.
Kuremaa küla on esimest korda mainitud 1582. aastal ("Korymek"). Enne Liivi sõda rajas siia Johann Wrangell mõisa, mille ostis 1834. aastal Alexander von Oettingen. Oettingenide omandisse jäi Kuremaa mõis selle võõrandamiseni 1919. aastal.
Enne Teist maailmasõda olid Kuremaa seltsitegevuse eestvedajad tuletõrjeselts ja põllumeeste selts. Praegune kultuuri- ja spordielu on koondunud kultuuriseltsi Jensel ümber.
Tänapäev.
Kuremaa alevikus tegutseb lasteaed-algkool ja spordikool. Siin paikneb Jõgevamaa esindusujula.


110. aastad.
110. aastad on aastad 110–119 pKr.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Kümnendid: 60. aastad 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad - 110. aastad - 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad
Aastad: 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119


120. aastad.
120. aastad on aastad 120–129 pKr.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Kümnendid: 70. aastad 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad - 120. aastad - 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad
Aastad: 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129


130. aastad.
130. aastad on aastad 130–139 pKr.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Kümnendid: 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad
Aastad: 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139


140. aastad.
140. aastad on aastad 140–149 pKr.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Kümnendid: 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad - 140. aastad - 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad
Aastad: 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149


150. aastad.
150. aastad on aastad 150–159 pKr.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Kümnendid: 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad - 150. aastad - 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad 200. aastad
Aastad: 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159


139.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 80. aastad 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad - 130. aastad - 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad
Aastad: 134 135 136 137 138 - 139 - 140 141 142 143 144


160. aastad.
160. aastad on aastad 160–169 pKr.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Kümnendid: 110. aastad 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad - 160. aastad - 170. aastad 180. aastad 190. aastad 200. aastad 210. aastad
Aastad: 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169


170. aastad.
170. aastad on aastad 170–179 pKr.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Kümnendid: 120. aastad 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad - 170. aastad - 180. aastad 190. aastad 200. aastad 210. aastad 220. aastad
Aastad: 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179


180. aastad.
180. aastad on aastad 180–189 pKr.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Kümnendid: 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad - 180. aastad - 190. aastad 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad
Aastad: 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189


190. aastad.
190. aastad on aastad 190–199 pKr.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Kümnendid: 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad - 190. aastad - 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad
Aastad: 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199


190.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad - 190. aastad - 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad
Aastad: 185 186 187 188 189 - 190 - 191 192 193 194 195


Siimusti.
Siimusti on alevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas.
Asend.
Siimusti paikneb Jõgevast 5 kilomeetri kaugusel läänes.
Ajalugu.
Siimusti on üks piirkonna noorimaid külasid - esimesed kirjalikud teated küla kohta pärinevad 1583. aastast ("Simus").
1886. aastal asutas Joosep Tiimann siia potivabriku, millest kasvas välja hilisem Siimusti Keraamika OÜ.
Siimustis on lauluväljak, postkontor, keraamikatehas, savikaupade muuseum ja kalmistu.
Haridus.
Esimene kool rajati Siimustis 1849. aastal. 2001. aastast töötab Siimusti algkooli alusel rajatud Siimusti lasteaed-algkool. Hariduslike erivajadustega lastele on rajatud Kiigemetsa Kool.


Vaimastvere.
Vaimastvere on küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas.
Vaimastvere küla läbib Kaave jõgi.
Vaimastvere külast läände Endla looduskaitseala serva jääb Endla küla. Vaimastvere asulast lõunas paikneb endine Oonurme ja edelas endine Tirma küla.


Kassivere.
Kassivere on küla Jõgeva maakonnas Palamuse vallas.


Õuna.
Õuna on küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas.


Charles Dow.
Charles Henry Dow (6. november 1851 – 4. detsember 1902) oli Ameerika Ühendriikide ajakirjanik, Dow Jones & Company ja The Wall Street Journali kaasasutaja.


Tütarlaps pärlkõrvarõngaga (film).
"Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" on 2003. aasta film, mis on valminud Tracy Chevalieri romaani "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" põhjal.
Film kandideeris kolmele Oscarile (parim kujundus, operaator ja kostüümid), selle nimiosaline Scarlett Johansson parima naispeaosatäitja Kuldgloobusele draama kategoorias. Film võitis Euroopa Filmiakadeemia auhinna parima operaatoritöö eest ning mitmeid teisi auhindu erinevatelt filmifestivalidelt.


Tütarlaps pärlkõrvarõngaga.
Tütarlaps pärlkõrvarõngaga on Johannes Vermeeri maal aastast 1665.
Maali hoitakse Kuninglikus Maaligaleriis Mauritshuisis (Haagis).


Öötla.
Öötla on küla Järva maakonnas Kareda vallas.
Küla piirneb Vodja, Koordi, Esna, ja Kareda küladega.
Küla läbib Paide–Järva-Jaani ja Anna–Peetri maantee. Öötla on Paidest 15 km kaugusel.
Öötla mõisahoones tegutseb MTÜ Viru Küla Selts.
Öötla külavanem on ka Vodja külavanem Lembit Annus.


Atom Egoyan.
Atom Egoyan (sündinud 19. juulil 1960 Kairos) on armeenia päritolu Kanada filmirežissöör.
Auhinnad.
Cannes'i filmifestivalil
Toronto filmifestivali auhind Parim Kanada film
Kanada filmiauhind Genie parima filmi kategoorias


Karupoeg Puhh.
Originaalne Karupoeg Puhh (keskel), Kängu, Tiiger, Iiah ja Notsu
Karupoeg Puhh oli mängukaru, mille kirjanik Alan Alexander Milne kinkis 21. augustil 1921 oma pojale Christopher Milne'ile sünnipäevaks.
Nime, mis originaalis on "Winnie-the-Pooh", sai karupoeg alles 3 aastat hiljem, seni kutsuti mängukaru Edwardiks. Nime Winnie sai ta Londoni loomaaias elanud baribali Winnipegi järgi, keda kirjanik oma pojaga korduvalt vaatamas käis.
1924. aastal hakkas Milne karupojast lugusid kirjutama. 1926 valmis raamat "Winnie-the-Pooh" ja 1928 "The House at Pooh Corner". Milne kirjutas Puhhist ka lasteluuletusi, millest esimene ilmus 1924 raamatus "When We Were Very Young" ja veel 11 raamatus "Now We Are Six" (1927).
Nende juttude tegelased on Christopher Robin, kelle tegelaskuju aluseks oli kirjaniku poeg Christopher, ning poja mänguloomade põhjal loodud põrsas Notsu, eesel Iiah, Jänes, Öökull, känguru Kängu oma poja Ruuga ja Tiiger. Lisaks mainitakse aeg-ajalt veel paljusid loomi, kes ei ole aga lugude seisukohalt kuigi tähtsad ning keda nimetatakse kokkuvõtlikult Jänese sõpradeks ja sugulasteks.
Tõlgetes eri keeltesse on Karupoeg Puhhil palju nimekujusid: Pu der Bär, Medvídek Pú, Winnie l'ourson, Kubuś Puchatek, Micimackó, Peter Plys, Ole Brumm, Nalle Puh ja Mikė Pūkuotukas. 1958 avaldas Alexander Lenard Karupoeg Puhhi lugude ladinakeelse tõlke. Eesti keeles ilmus "Karupoeg Puhh" kirjastuse Eesti Raamat väljaandel 1968. aastal, tõlkis Valter Rummel, värsid tõlkis Harald Rajamets, kaane kujundas Ede Peebo, Ernest H. Shepardi illustratsioonid olid pärit tõlke originaalidest A.A. Milne, Winnie-the-Pooh, Bernhard Tauchnitz, Leipzig, 1933 ja A.A. Milne, The House at Pooh Corner, Methuen and Co. Ltd., 36 Essex Street, London, 1936.
Karupoeg Puhh on saanud mitme filosoofilise, psühhoanalüütilise ja satiirilise käsitluse aineks. Tuntuim neist on Puhhi kujutamine taoistina. Milne ise ei soovinud Puhhiga kujutada mingit filosoofilist maailmavaadet.
Puhhi on kujutatud vähemalt 18 riigi postmarkidel. Poola pealinnas Varssavis on temanimeline tänav Ulica Kubusia Puchatka.


Aruvälja (Audru).
Aruvälja on küla Pärnu maakonnas Audru vallas.


Kaasiku (Martna).
Kaasiku on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Alexandra Connaught.
Alexandra Victoria Alberta Edwina Louise Connaught (sündinud Duff; 17. mai 1891 Richmond (London) – 26. veebruar 1959 London) oli Briti kuningliku perekonna liige, Edward VII tütretütar. Alexandra ja tema õde Maud Carnegie olid ainsad Briti monarhi tütretütred, kes said Suurbritannia ja Iirimaa printsessi tiitli nimetusega 'kõrgus'.
Sünd.
Alexandra isa oli Fife'i 1. hertsog Alexander Duff ning ema printsess Louise, kuningas Edward VII ja kuninganna Alexandra vanim tütar.
Kuninganna Victoria pojatütretütrena ei kuulunud Alexandrale sünni järgi tiitel 'Suurbritannia printsess' ega 'kuninglik kõrgus'. Selle asemel oli ta hertsogi tütrena leedi Alexandra Duff. Sünnihetkel oli ta troonipärilusjärjestuses 4. kohal.
Printsess Alexandra.
1889. aastal oli Alexandra isast saanud Fife'i hertsog ja MacDuffi markii. Kui sai selgeks, et hertsogil ei sünni enam poega, tegi kuninganna Victoria 1900 temast uuesti Fife'i hertsogi ja MacDuffi markii. Teist hertsogkonda sai pärandada ka naissoost pärijale, kui meessoost pärija puudus.
5. novembril 1905 sai Alexandra emast kuninglik printsess. Seejärel tegi Edward VII Alexandrast ja tema õest Maudist Suurbritannia ja Iirimaa printsessid tiitliga 'kõrgus'. Sellest hetkest alates oli Alexandra 'Tema Kõrgus Fife'i printsess Alexandra'. Ta oli saanud oma tiitli mitte isalt, vaid valitsevalt monarhilt.
Fife'i hertsoginna.
1911. aasta detsembris elasid Duffid Maroko lähedal üle laevaõnnetuse. Ehkki keegi viga ei saanud, haigestus hertsog kopsupõletikku ning suri 22. jaanuaril 1912 Egiptuses Aswānis. Alexandrast sai Fife'i hertsoginna ja MacDuffi krahvinna.
Suhted ja abielu.
Arthur Connaughti ja printsess Alexandra pulmapäev
1910. aasta paiku alustas Alexandra suhet Kreeka printsi Christophorosega, kes oli Alexandra emaema (kuninganna Alexandra) vennapoeg. Kuigi Alexandra ja Christophoros lootsid abielluda, katkestati kihlus, kuna kummagi vanemad polnud abieluga nõus.
15. oktoobril 1913 abiellus Alexandra prints Arthur Connaughtiga St James'i palees. Arthur oli kuninganna Victoria vanuselt kolmanda poja Arthuri ainus poeg. See oli teine abielu, mis sõlmitud Suurbritannia printsi ja printsessi vahel. Eelmine oli sõlmitud 1816 ja jäänud lastetuks.
Abielupaaril oli üks laps: Alastair Connaught, hilisem McDuffi krahv ja teine Connaughti hertsog (9. august 1914 – 26. aprill 1942).
Pärast abiellumist viidati Alexandrale tavaliselt kui 'Tema Kuninglik Kõrgus Connaughti printsess Arthur' või, mõningates ametlikes dokumentides 'Tema Kuninglik Kõrgus Connaughti printsess Arthur (Fife'i hertsoginna)'. Sellega jälgiti traditsiooni, mille kohaselt naine võtab oma abikaasa tiitli ja nimetuse, ehkki Alexandrale kuulus ka isiklik tiitel.
Hilisem elu.
Esimese maailmasõja ajal töötas Alexandra õena St Mary haiglas Londonis. Kui Arthurist sai 1920 Lõuna-Aafrika kindralkuberner, sõitis Alexandra temaga koos Pretoriasse ning töötas kohalikes haiglates. Inglismaale naasid nad 1923. 1937–1944 oli Alexandra riiginõunik.
Ta suri oma kodus Londonis Primrose Hillis 1959 ning maeti Mar Lodge'i kabelisse.
Kuna Alexandra ainus laps, hertsogkonna pärija Alastair oli surnud 1942, läks Fife'i hertsogkond edasi Alexandra õepojale James Carnegiele.
Connaught, Alexandra
Connaught, Alexandra
Connaught, Alexandra


Kus on tõde?
"Kus on tõde?" on 2005. aasta film, mis on valminud Rupert Holmesi romaani "Where the Truth Lies" põhjal.
Film esilinastus 13. mail 2005. aastal 58. Cannes'i filmifestivalil.


Kaasiku.
Kaasiku on mitme küla nimi Eestis.


Abstsess.
Abstsess (ladina "abscessus") ehk mädanik on sidekoelise kihnu ehk kapsliga piirdunud mädakogum koe või elundi sees või elundite vahel paiknevas vastmoodustunud õõnes. Mäda tekib põletiku tagajärjel; kihnuga isoleeritakse mäda tervest koest.
Põhjused ja teke.
Abstsess võib olla iseseisev haigus või olla mõne haiguse (pneumoonia, angiin, trauma) tüsistus.
Kude kahjustub enamasti tõvestavate mikroobide (tavaliselt bakterite), mõnikord ka võõrkeha toimel. Tõvestajad võivad olla stafülokokid, streptokokid, soolekepikesed, seened, algloomad jt mikroobid. Mikroobid tungivad koesse nahavigastuse või limaskestavigastuse tõttu või hingamisteede või soolte kaudu või vere või lümfiga (metastaatiline abstsess).
Abstsessi teket soodustab organismi vastupanuvõime alanemine.
Sümptomid.
Sümptomid olenevad asukohast. Tüüpilised on valu ja palavik. Külma abstsessi puhul põletikule omased sümptomid puuduvad.
Nahaaluse abstsessiga kaasneb naha punetus, turse ja valulikkus.
Sügaval asuv abstsess tekitab perioodilist palavikku, üldist nõrkust ja kaalulangust.
Abstsess võib avalduda ka elundi funktsioneerimise häirena.
Diagnostika.
Diagnoosimiseks kasutatakse ultraheliuuringut ning punkteerimist, millega saadakse mädanäidis.
Sügaval asuva abstsessi diagnoosimiseks võidakse kasutatada näiteks kompuutertomograafiat, magnettomograafiat või isotoopuuringut.
Ravi.
Mäda eemaldatakse kirurgiliselt või dreeni kaudu.
Prognoos.
Prognoos on raviga enamasti hea, kuid sõltub abstsessi asukohast.
Ennetamine.
Nahavigastuse hoidmine puhta ja kuivana aitab vältida nahaaluse abstsessi tekkimist.


Jõeküla (Käru).
Jõeküla on küla Rapla maakonnas Käru vallas.


Maud, Southeski krahvinna.
Maud Alexandra Victoria Georgina Bertha Carnegie (sündinud Duff; 3. aprill 1893 London – 14. detsember 1945 London) oli Briti kuningliku perekonna liige, kuningas Edward VII tütretütar. Maud ja tema vanem õde Alexandra Connaught olid ainsad Briti monarhi tütretütred, kes Suurbritannia ja Iirimaa printsessi tiitlit nimetusega 'kõrgus'.
Sünd.
Maudi isa oli Alexander Duff, esimene Fife'i hertsog, ema Louise oli Edward VII ja kuninganna Alexandra vanim tütar.
Talle kui kuninganna Victoria pojatütretütrele ei kuulunud Maudile sünnijärgselt Suurbritannia ja Iirimaa printsessi tiitel ega nimetus "Kõrgus". Selle asemel oli ta hertsogi tütrena leedi Maud Duff. Sünnihetkel oli ta troonipärilusjärjestuses 5. kohal.
Printsess Maud.
1900 muutis kuninganna Victoria Maudi isale kuuluvate Fife'i hertsogi ja MacDuffi markii tiitlite statuuti, andes meessoost pärija puudumise korral pärimisõiguse ka naissoost pärijale. Maudist sai oma õe Alexandra järel pärilusjärjestuses teine.
5. novembril 1905 sai tema emast kuninglik printsess. Selle järel andis ta Maudile ja Alexandrale 'Suurbritannia ja Iirimaa printsesside" tiitli nimetusega "kõrgus". Seega oli Maud saanud oma tiitli mitte isalt, vaid valitsevalt suveräänilt.
Abielu.
12. novembril 1923 abiellus Maud 11. Southeski krahvi Charles Carnegiega Londonis Royal Military kabelis. Charles päris krahvitiitli 10. novembril 1941 oma isalt.
Pärast abiellumist loobus Maud printsessitiitli kasutamisest ning teda kõnetati kui leedi Maud Carnegied, hiljem ka Southeski krahvinnat. Maudi onu George V pani oma isale pahaks, et too oli Maudile ja Alexandrale andnud printsessitiitli, ning justkui kuninga soovidele vastu tulles loobus Maud selle kasutamisest. Tiitel jäi talle siiski kuni surmani alles.
Charles ja Maud Carnegiel oli üks laps: James Carnegie, kolmas Fife'i hertsog (sündinud 23. septembril 1929).
Hilisem elu.
Maud Carnegie ei täitnud kuninglikke kohustusi. Siiski oli ta 1943 mõnda aega riiginõunik. Oma surma ajal oli ta troonipärilusjärjestuses 13. ning hertsogkonna päriluses teine, kuna tema õepoeg Alastair oli surnud. 1959 sai järgmiseks Fife'i hertsogiks Maudi poeg James, kes 1992 päris ka oma isa tiitlid.
Maud Carnegie suri Londoni hooldekodus detsembris 1945 bronhiiti.
Carnegie, Maud
Carnegie, Maud
Carnegie, Maud


Angerja.
Angerja on küla Rapla maakonnas Kohila vallas.
Angerjal asuvad Angerja vasall-linnuse varemed.


Salutaguse (Kohila).
Salutaguse on küla Rapla maakonnas Kohila vallas.
Esmakordselt on Salutaguse küla kirjalikes allikais mainitud aastal 1324 (Sakketake), mõis Sallentack eraldati Angerjast 1700. aastal. Mõisasüdame omanik Busch asutas 1930. aastal sinna (Eestis tänaseni ainsana) tegutseva pärmitehase.
Salutagusel on sündinud baltisaksa ajaloolane Axel von Gernet.


Pringi (Viimsi).
Pringi on küla Harju maakonnas Viimsi vallas.


Pringi (Sangaste).
Pringi on küla Valga maakonnas Sangaste vallas.


Pärnamäe.
Pärnamäe on küla Harju maakonnas Viimsi vallas.
9. aprillil 2012 toimunud küla üldkoosolekul valiti külavanemaks Annika Vaikla.


Püünsi.
Püünsi on küla Harju maakonnas Viimsi vallas.


Randvere (Viimsi).
Randvere on küla Harju maakonnas Viimsi vallas. Esmakordselt mainitud 1397 Maardu mõisaomaniku Johan von Scerembeke valdusi loetlevas ürikus (Randyver). Aastatel 1496-1507 kuulus Randvere vakus Jaani seegile. 1693. aastal oli Randvere külas 11 talu, 1704. aastal 19 talundit ühtekokku 105 inimesega. Randvere kiriku ehitamist alustati Jõelähtme koguduse õpetaja Gustav Heinrich Schüdlöffeli ametisoleku ajal 1848. Enne seda paiknes samal kohal mere ääres kalmistu, mille keskel on kivisse raiutud aasta 1803. Kirik valmis 1852. aastal.


Rohuneeme.
Rohuneeme on küla Harju maakonnas Viimsi vallas.


Where the Truth Lies.
"Where the Truth Lies" on Rupert Holmesi romaan.


Jõelähtme valla vapp.
Jõelähtme valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Jõelähtme valla vapp.
Vapi kinnitas riigiminister Uno Veering 5. mail 1992.
Vapi autor on Priit Herodes.
Vapi kirjeldus.
Punasel kilbil hõbedane lainelõikeline piit ja hõbedane liilia.
Põhjendus.
Värvid viitavad Harjumaale, lainelõikeline piit valla seotusele veega (meri, jõgi, kosk). Liilia Neitsi Maarja sümbolina sümboliseerib Jõelähtme 14. sajandil Neitsi Maarjale pühitsetud kirikut.
Välislingid.
Vapp


Soo-otsa.
"Selles artiklis räägitakse külast Läänemaal; teiste samanimeliste kohtade kohta vaata lehekülge Soo-otsa (täpsustus)
Soo-otsa on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Gei wo laoye mai yugan.
"Gei wo laoye mai yugan" (给我老爷买鱼竿 ("Gěi wǒ lǎoyé mǎi yúgān"); ligikaudne tõlge "Õngeridva ostmine minu vanaisale") on Gao Xingjiani 1989. aastal ilmunud novellikogu.
Raamatu niminovell ilmus esmakordselt Pekingi ajakirjas "Renmin wenxue", 1986, nr 9.


Ädu.
Ädu on küla Valga maakonnas Sangaste vallas.


Vanaküla (Martna).
Vanaküla on küla Martna vallas Lääne maakonnas.


Saksa mark.
1 DEM kuldmünt 2001. aastast
Saksa mark (saksa keeles "Deutsche Mark") oli Saksamaa rahaühik, tähis olenevalt situatsioonist kas DM või DEM.
Saksa mark võeti riigimarga asemel kasutusele kolmes Lääne-Saksamaa (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa) okupatsioonitsoonis 21. juunil 1948. Pärast majandus-, valuuta- ja sotsiaalliidu rakendumist Saksamaa Liitvabariigi ja Saksa Demokraatliku Vabariigi vahel 1. juulil 1990 muutus Saksa mark seaduslikuks maksevahendiks Ida-Saksamaal, asendades Saksa DV marka.
Saksa mark asendati 1. jaanuaril 1999 virtuaalselt ja 1. jaanuaril 2002 reaalselt euroga kursiga 1 euro (€)= 1,95583 DEM.
Kupüürid.
Saksa marga paberraha toodeti kolmes seerias. Esimene seeria tuli käibele 1948 ja pangatähed meenutasid USA dollarit. Aastal 1948 vőeti käibele paberrahad väärtustega 5 ja 10 penni ning 1/2, 1, 2, 5, 10, 20, 50 ja 100 marka. 1949 asendati 5- ja 10- pennised ning 1/2- margased paberrahad 5-,10- ja 50- penniste müntidega. 1950 asendati ka 1- ja 2- margased kupüürid samaväärtusteliste müntidega. Teine seeria tuli käibele 1960–1965 ja pangatähtedel olid kujutatud saksa kunstnike maalid, peamiselt inimestest, lisandusid 500- ja 1000- margased rahatähed. Kolmas seeria tuli käibele 1991–2000 ja pangatähtedel olid kujutatud kuulsad sakslased, lisandus 200-margane. 1970ndatel aastatel muutusid ringluses ülekaaluliseks 5-margased mündid; sama väärtusega kupüürid säilisid, kuid olid eriti harva saadaval.
Mündid.
Üks mark jagunes 100 penniks ("Pfennig").
Münditähised.
A-Berliin, D-München, F-Stuttgart, G-Karlsruhe, J-Hamburg.


Kabeli (Martna).
Kabeli küla asub Martna vallas Lääne maakonnas.


Pšiš.
Pšiš (vene "Пшиш" (Pšiš), adõgee "Пщыщ" (Phšõš)) on jőgi Põhja-Kaukaasias Adõgee ja Krasnodari krai alal.
Algab Suur-Kaukasuse põhjanõlvadel Väike-Pšiši ja Suur-Pšiši ühinemisel. Ülemjooksul voolab mägijőena valdavalt kirdesse. Alamjooksul laskub tasandikule, pöördub loodesse ja suubub vasakult Kubanisse.
Pikkus 270 km (koos Suur-Pšišiga), valgla 1850 km².


Batz.
Batz (prantsuse "île de Batz", bretooni "Enez Vaz", "Enez-Vaz") on saar La Manche'i väinas Bretagne'i poolsaare ranniku lähedal.
Batz kuulub Prantsusmaale ja moodustab Île-de-Batzi valla Finistère'i departemangus.


Keskküla (Martna).
Keskküla on küla Lääne maakonnas Martna vallas.
Piirneb Kirbla, Kasari, Võhma, Rumba, Kastja, Üdruma, Laiküla ja ühes punktis Allikotsaga.
Küla edela-, kagu- ja idapiiriks on Kasari jõgi. Küla idapiiril suubub Kasari jõkke vasakult Vigala jõgi ning läänetipus paremalt Liivi jõgi.
Lähedal asub Keskküla raba.
Keskküla läbib Risti-Virtsu maantee.


Kokre.
Kokre on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Tammiku (Martna).
Tammiku on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Mustanina.
Mustanina on küla Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas. Asub Sillamäest 6 km lõuna pool.
Seal asub Vaivara metskonna keskus.


Aamse.
Aamse on küla Lääne maakonnas Ridala vallas.


867.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad - 860. aastad - 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 862 863 864 865 866 - 867 - 868 869 870 871 872


Vangerdus.
Vangerdus on kuninga ja vankri samaaegne käik males.
Vangerdusel käib kuningas algseisust kahe välja võrra vasakule või paremale ja vanker tõstetakse üle kuninga naaberväljale. Alati alustatakse vangerdust kuningaga, sest vankriga alustamist võidakse lugeda lihtsalt vankrikäiguna.
Vangerdus liputiivale on pikk vangerdus (märgitakse 0–0–0), sest vanker nihkub 3 välja võrra, vangerdus kuningatiivale on aga lühike vangerdus (märgitakse 0–0), sest vanker nihkub 2 välja võrra.
Vangerdatakse sellepärast, et paigutada kuningas laua keskelt, kus ta on ohustatum, äärele, kus vanker teda kõrvalt ja etturid eest kaitseksid. Lühike vangerdus on sagedasem, sest selleks on vaja vähem välju vabastada ning kuningas satub pärast vangerdust rohkem nurka.
Vangerdus ei ole võimalik varem kui 4. käigul.


866.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad - 860. aastad - 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 861 862 863 864 865 - 866 - 867 868 869 870 871


865.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad - 860. aastad - 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 860 861 862 863 864 - 865 - 866 867 868 869 870


864.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad - 860. aastad - 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 859 860 861 862 863 - 864 - 865 866 867 868 869


863.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad - 860. aastad - 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 858 859 860 861 862 - 863 - 864 865 866 867 868


862.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad - 860. aastad - 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 857 858 859 860 861 - 862 - 863 864 865 866 867


Nimed marmortahvlil.
"Nimed marmortahvlil" on eesti kirjaniku Albert Kivika 1936. aastal ilmunud Vabadussõja-teemaline romaan.
Teos kajastab Tartu kommertskooli õpilaste osalemist Eesti Vabadussõjas. Romaanil on kolm osa. Neist esimene keskendub Eestis 1918. aasta lõpuks välja kujunenud sõjalis-poliitilisele olukorrale ja annab edasi Tartu noorte meeleolusid. Teises osas kirjeldab autor vabatahtliku õpilaspataljoni sõjategevust. Kolmas osa keskendub sõjategevuse lõppjärgule ja poiste tagasijõudmisele Tartusse.
"Nimed marmortahvlil" põhineb Albert Kivika isiklikel kogemustel ja kuigi ta ei kasuta romaanis oma kogemuste ning mõtete edasi andmiseks minategelase abi, on peategelases Henn Ahases äratuntav kirjanik ise.
"Nimed marmortahvlil" teine osa ilmus 1935. aastal ajalehe Uus Eesti veergudel järjejutuna. Viimistletud kolmeosalise romaani andis 1936. aastal välja Tartus Eesti Kirjastuse Kooperatiiv. Originaaltrükis oli 539 lehekülge.
Mais 1937. aastal autasustati Albert Kivikat romaani "Nimed marmortahvlil" eest Riigivanema auhinnaga.
Teose kordustrükid on ilmunud 1942. aastal Tallinnas Eesti Kirjastuses, 1947. aastal Vadstenas kirjastuses Orto, 2003. aastal Tallinnas kirjastuses Leksiko (ISBN 9985-78-946-6) ja 2005. aastal sarjas "Eesti Päevalehe raamat" (ISBN 84-9819-341-9).
Järjed.
Elades paguluses Rootsis, jätkas Albert Kivikas romaanile "Nimed marmortahvlil" järgede kirjutamist.
"Nimed marmortahvlil II" keskendub tagalaelule Vabadussõja aastatel. Vabatahtlike sõjategevus on nüüd esitatud taustamaterjalina, mitte enam keskse tegevustikuna. Peatagelasest Henn Ahasest on saanud staabikirjutaja, kelle tõeliseks kireks on kirjandus. Albert Kivika kombel on temast saanud futurist. Tegelaskujude seas on äratuntavad mitmed tolle perioodi kirjandustegelased, eelkõige rühmituse Siuru liikmed.
Romaani esmatrükk ilmus 1948. aastal Vadstena kirjastuses Orto, kordustrükina andis selle aastal 2000 välja Tallinna kirjastus Olion (ISBN 9985-66-181-8) ja aastal 2003 Tallinna kirjastus Leksiko (ISBN 9985-78-946-6).
"Nimed marmortahvlil III" ei tegele enam sõjateemaga, vaid vaatleb kultuurielu Eesti Vabariigi algusaastatel. Keskseks tegelaseks on endiselt Henn Ahas ja tema isiksuse küpsemine. Antakse edasi 1920. aastate noorte kultuurihuvisid ja vaimueliidi arutlusteemasid.
Romaani esmatrükk ilmus 1951. aastal Lundis autori enda kirjastatuna. Kordustrüki andis aastal 2001 välja Tallinna kirjastus Olion (ISBN 9985-66-216-4).
"Nimed marmortahvlil IV'" jätkab valdavalt kolmanda osa teemakäsitlust, kuid keskendub varasemast veelgi enam maailmavaadete põrkumisele. See on välja toodud rahvuslasest Henn Ahase ja tema kommunistist venna Juhan Ahase salajase taaskohtumise läbi.
Romaani esmatrükk ilmus 1954. aastal Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandes. Kordustrüki andis välja aastal 2002 Tallinna kirjastus Olion (ISBN 9985-66-265-2).
Lavastused.
Aastal 1937 alustas Albert Kivikas teose "Nimed marmortahvlil" teatriversiooni ettevalmistamist. Teda aitas sõber ja kolleeg August Annist. Nende koostöös ilmus 1939. aastal Tallinnas kirjastuse Tarvik väljaandes 3 vaatuses (7 pildis) 109-leheküljeline draama "Nimed marmortahvlil".
Näidendi lavastas Estonia teatris Ants Lauter ja esietendus toimus 24. veebruaril 1939. aastal. Tuntud näitlejatest astusid üles Teet Koppel (Ahas), Ants Eskola (rühmajuht Käsper) ja Hugo Laur (sanitar Tääker). Lavastaja Ants Lauter mängis ise kapteni rolli.
Aastal 1989 lavastas Ago-Endrik Kerge Vanemuises oma dramatiseeringu romaanist pealkirjaga "In corpore"...", kus Ahast kehastas Rain Simmul, Käsperi osa täitis Andres Dvinjaninov.
Aastal 2002 valmis film "Nimed marmortahvlil".


Ruugerüdi.
Ruugerüdi ehk ruugerisla ("Tryngites subruficollis") on linnuliik. Ta on ruugerüdi perekonna ("Tryngites") ainus liik.
Välimus.
Ruugerüdi on 18...20 cm pikk, soorüdist veidi suurem lühikese noka ja kollaste jalgadega kahlaja, välimuse poolest tutka sarnane. Ruugerüdi ülapool on kõigis sulestikes mustriline pruun ja alapool põhiliselt hele ruuge.
Levik.
Ruugerüdi pesitsusaegne levila hõlmab tundrapiirkonna põhiliselt Kanada Loodealadel. Väljaspool pesitsusperioodi on ta laialt ringihulkuv lind, keda kohatakse preeriates, golfiväljakutel, lennuväljadel jm murustel lagealadel ja rannikul. Ruugerüdi rändab väga pikki vahemaid. Ta pesitseb Põhja-Ameerika tundraaladel ja talvitub peamiselt Lõuna-Ameerikas, eriti Argentinas. Ta rändab põhiliselt läbi Põhja-Ameerika keskosa. Eksikülalisena satub ta regulaarselt Lääne-Euroopasse. Näiteks Iirimaal ja Suurbritannias on ruugerüdi Põhja-Ameerika kahlajatest üks tavalisemaid juhukülalisi, keda kohatakse seal peamiselt sügiseti.
Ökoloogia.
Ruugerüdi teeb pesa maapinnale, muneb neli muna.
Toitub putukatest ja teistest selgrootutest
Leiud Eestis.
Eestis on ruugerüdi kohatud ühel korral: linnuvõistluse Estonian Open käigus vaadeldi 19. augustil 2006 üht isendit Lääne-Virumaal Natturi küla juures mererannas.


Ovariohüsterektoomia.
Ovariohüsterektoomia on kirurgiline menetlus, mille käigus eemaldatakse emaslooma emakas koos munasarjadega.
Menetlust nimetatakse kõnekeeles ka steriliseerimiseks, kuigi õigupoolest on tegemist kastreerimisega.
Ovariohüsterektoomia on eelistatuim meetod tiinuse vältimiseks loomadel, kellelt ei soovita järglasi. Alternatiivne meetod tiinuse vältimiseks on innatsükli mõjutamine hormonaalsete preparaatidega.
Menetlust kasutatakse sagedamini kassidel, harvem koertel. Steriliseeritakse ka tuhkruid, merisigu ja teisi eksootikuid.
Vastunäidustused.
Koertel ei ole ovariohüsterektoomiat soovitatav teha kahe kuu jooksul pärast poegimist ja ebatiinuse ajal. Esimesel juhul tekib ebatiinus ja teisel juhul võib jätkuda piima sekretsioon imetitest, mis allub halvasti ravile.
Tüsistused.
Õige operatsioonitehnika kasutamisel esineb tüsistusi harva.


Muuga (Viimsi).
Muuga on küla Harju maakonnas Viimsi vallas. Asub Muuga lahe ääres.
Külas asub osaliselt Muuga sadam.


Miiduranna.
Miiduranna on küla Harju maakonnas Viimsi vallas. Külas asub Miiduranna sadam.


Tammneeme.
Tammneeme on küla Harju maakonnas Viimsi vallas.


Äigrumäe.
Äigrumäe on küla Harju maakonnas Viimsi vallas.


Cork.
Cork on linn Iirimaal Lee jõe suudmes, Corki krahvkonna halduskeskus.
Linn oli 2005. aastal Euroopa kultuuripealinn.


Metsakasti.
Metsakasti on küla Harju maakonnas Viimsi vallas.


Lubja.
Lubja on küla Harju maakonnas Viimsi vallas.


Leppneeme.
Leppneeme on küla Harju maakonnas Viimsi vallas.


Laiaküla.
Laiaküla on küla Harju maakonnas Viimsi vallas.


Kelvingi.
Kelvingi on küla Harju maakonnas Viimsi vallas.


Haabneeme.
Haabneeme on alevik Harju maakonnas Viimsi vallas.
Haabneemes asub Viimsi Raamatukogu.


Viimsi.
Viimsi on alevik Harju maakonnas Viimsi vallas.


Kihmla.
Kihmla on küla Harju maakonnas Anija vallas.


Kuusemäe.
Kuusemäe on küla Harju maakonnas Anija vallas.


Linnakse.
Linnakse on küla Harju maakonnas Anija vallas.


TM-34.
Vaata ka.
TM-34 oli Eesti tankitõrjemiin. Seda toodeti alates 1934. aastast.


TM-37.
TM-37 oli Eesti tankitõrjemiin. Miini tootmist alustati 1937. aastal ja see oli edasiarendus TM-34-st.


SK-39.
SK-39 oli Eesti sõjaväe seljakott, mis võeti kasutusele 1939. aastal.


Looküla.
Looküla on küla Harju maakonnas Anija vallas.


Paasiku.
Paasiku on küla Harju maakonnas Anija vallas.
Ajalooline Paasiku küla asus praeguse Paasiku mõisasüdame lähikonnas Kehra–Kihmla–Raasiku (Kehra–Kihmla–Parila) tee äärtes. Kui Jägala mõisa omanik eraldas 1858 Paasiku ümbruse maad eraldiseisvaks rüütlimõisaks, rajati varasema küla asupaika mõisakeskus ning küla siirdati kilomeetri jagu edelasse teisele poole praegust Tallinn–Narva raudteed. Kaasaegse Paasiku küla mnoodustavad kunagine mõisakeskus ning sellest pärast 1919. aasta maareformi eraldatud asundustalud; teisel pool raudteed asunud ajalooline Paasiku küla kannab kaasajal Salumetsa küla nime.
Paasiku mõisa puidust ühekorruseline peahoone lagunes ja varises 1950-60ndatel aastatel. Alles on vaid kõrvalhooneid ja mõisapark.


Vikipalu.
Vikipalu on küla Harju maakonnas Anija vallas.
Küla territoorium hõlmab suure osa Kehra ja Aegviidu vahelisest maa-alast. Küla piirid ulatuvad Tallinna–Tapa raudteest Jägala–Käravete maanteeni. Küla mõõtmed põhjast lõunasse on ligikaudu 8,5 km ning läänest itta 10,5 km.
Alates mai lõpust 2009 kannab Vikipalu raudteepeatus Lahinguvälja nime. Nime vahetamisel viidati ajaloolise eestipärase nime taastamisele.


Partsaare.
Partsaare on küla Harju maakonnas Anija vallas.


Pillapalu.
Pillapalu on küla Harju maakonnas Anija vallas.
Küla sai alguse 1930. aastatel, mil Piibe maantee äärde kunagise samanimelise maanteekõrtsikoha asemele rajati põlismetsade sisse riigi poolt asundus – üle 40 talu ja koolimaja. Kõik hooned ehitati enam-vähem sama projekti järgi, mille koostas Erika Nõva.
Pillapalu küla on väga suure pindalaga, mistõttu jääb selle territooriumile muuhulgas mitu raba, suurim neist on Koitjärve raba.
Küla alal asub Pillapalu Kivijärv.


Pikva.
Pikva on küla Harju maakonnas Anija vallas.


Kiiu.
Kiiu on alevik Harju maakonnas Kuusalu vallas.
Kiiu (esmakordselt mainitud 1241.a., Kithę), mille alla kuulus vanasti ka lähedal asuv Allika küla, oli suuruselt teine küla Kuusalu piirkonnas. Kiiu küla oli 13. sajandil Taani Hindamisraamatu andmetel üle keskmise suurusega, 30 adramaad. Kiiu südameks on Kiiu mõis koos Kiiu torni ja mõisapargiga. Kiiu mõisa esmamainimine on 1348. aasta Kida in Kirchspiel Kusal).
Kuni 2005. aastani oli Kiiu küla. Seose Kuusalu valla ja Loksa valla ühinemisega muudeti küla alevikuks. Põhjuseks oli, et kahe valla ühinemisel oleks tekkinud ühte valda Kolga küla ja Kolgaküla küla ning selle segaduse ära hoidmiseks muudeti Kolga küla (501 elanikku) ja Kiiu küla (kui Kolgast veelgi suurem asula) alevikeks. Kuni selle ajani oli Kiiu Eesti kõige suuremaks külaks.
Kuigi Kuusalu valla keskuseks on Kuusalu alevik, asuvad Kiiu mõisahoones nii Kuusalu vallavolikogu ja vallavalitsus. Samuti on asuvad Kiius paljud ettevõted ja organisatsioonid.
Kiiul asub Kiiu Mungatorn.
2007. aasta jaanuaris avati Kiiul firmale WeeRec kuuluv elektri- ja elektroonikajäätmete käitlustehas.
Kiiul on sündinud afrikanist Leonhard Blumer (1878–1938).


Borrby.
Borrby on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas.


Diby.
Diby on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas.


Fällarna.
Fällarna on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas.
Küla territooriumil asub üks Vormsi vaatamisväärsusi - Huitbergi paekühm, mille juurde viib Huitbergi matkarada.


Förby.
Förby on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas.
Küla territooriumile jääb Harilaid, saar Hari kurgus.


Kersleti.
Kersleti on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas.
Elanike arv on umbes 10. Aastal 1934 oli elanikke 292.


Rumpo.
Rumpo on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas.


Rälby.
Rälby on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas.


Saxby.
Saxby on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas.


Söderby.
Söderby on küla Eestis Lääne maakonnas Vormsi vallas.


Suuremõisa (Vormsi).
Suuremõisa on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas.


Hosby (Vormsi).
Hosby on küla Vormsi vallas Lääne maakonnas.


Hosby (Noarootsi).
"See artikkel räägib Hosby külast Läänemaal, Noarootsi vallas. Hosby küla kohta Läänemaal Vormsi vallas loe artiklist Hosby (Vormsi)".
Hosby on küla Noarootsi vallas Lääne maakonnas.
Külas asuvad Noarootsi Püha Katariina kirik, surnuaed ning Noarootsi Vabadussõja mälestussammas.


Ühtlane sirgjooneline liikumine.
Ühtlane sirgjooneline liikumine ehk ühtlane liikumine on keha või masspunkti sirgjooneline liikumine, mille puhul keha massikese või masspunkt läbib liikumise kestel mis tahes võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed teepikkused.
Liikumine on ühtlane sirgjooneline parajasti siis, kui kiirusvektor ei muutu.
Inertsiseaduse järgi säilitab keha või masspunkt oma ühtlase sirgjoonelise liikumise, kui talle mõjuvate jõudude resultant on null (jõuvektor, mille moodul on 0 (njuutonit)).


Kesu (Vigala).
Kesu küla asub Vigala valla lõunaosas Rapla maakonnas Kesu raba ja Velise jõe vahel. Küla läbib Kivi-Vigala - Avaste kohalik maantee.
Kesu ajaloolised nimed on veel "Kosso", "Kesso" ja "Kessu".
Aastatel 1977–1996 oli Kesu liidetud Ojapere külaga.
Kesu on tüüpiline hajaküla, kus on suhteliselt palju üksikuid talusid eraldavad lagedad põllud. Kesu küla asub suurtel Vigala savitasandikel.
Küla suurim vaatamisväärsus on looduskaitsealune Ilmandu-Sepa pärn.


Kesu (Martna).
Kesu on küla Lääne maakonnas Martna vallas.
Kesu küla talud: Madise-Jaani, Vanapere, Mardi, Saueaugu, Kanarbiku, Kõrtsu, Sepa.
Kesu küla endised talud: Raja, Aadu, Vainu, Sõeru, Ummade, Käänu.


Avaste.
Avaste küla asub Rapla maakonnas Vigala valla edelanurgas samanimelisel mäel ning selle ümbruses. 1.08.2008. elas Avastes 6 alalist elanikku. Külast lähtuvad kohalikud teed Vana-Vigalasse, Kivi-Vigalasse ja Parasmaale Avaste hajaküla piirab läänes suur soomassiiv Avaste soo, mida eraldab küla kultuurmaadest kohati õgvendatud Avaste oja, idas ja lõunas metsamassiivid ning Kesu raba läänepoolsed osad. Põhja pool on suured põllud.
Küla silmapaistvaim loodusobjekt on Avaste mägi, mille põhjaservas on kulunud astang. Mäelt avaneb kaunis vaade põldudele ja soole.
Ajalugu.
Avaste piirkond kerkis merest laiuna Antsülusjärve perioodi lõpul. Hiljem laid maakerke tagajärjel kasvas mandriga kokku.
Avaste piirkonna asustuse teket ei ole süstemaatiliselt uuritud. Vanimad arheoloogilised juhuleiud pärinevad kiviajast. Nirise talu naabuses Avaste mäe laugel idaveerul kasvasid veel 19. sajandi lõpul muistse hiie puud.
Muinasaja lõpul kuulus Avaste tõenäoliselt Soontagana muinaskihelkonda, mille keskuseks Avastest oli 7 km edelas soosaarel olev Soontagana maalinn. Maalinna kulges külast ka talitee. Keskajast alates kuulus Avaste Vigala kihelkonda, kujunedes Edela-Vigala suurimaks külaks (19. ja 20. sajandi vahetusel umbes 30 majapidamist). Võrdluseks tänapäeval on vaid 6 asustatud (sh suvilana) majapidamist (lisaks kuivatina töötav endine kõrtsihoone).
Vanimad kirjalikud teated pärinevad Avaste kohta 1512. aastast. Astangu serval olevat kõrtsi (hoone ümberehitatuna säilinud) on mainitud esmakordselt 1795. aastal. Avaste ajaloolised nimed on "Hawast", "Awast" ja "Avasti". 20. sajandi esimese pooleni on mainitud ka Avaste küla piires eraldi Parase küla. Kiire küla hääbumine algas nõukogude perioodi alguses. Nõukogude perioodi pärandiks on Avastes põllumajanduslennuväli (tänapäeval ei kasutata) ning kohalik prügila (suletud).


2002. aasta Läti parlamendivalimised.
2002. aasta Läti parlamendivalimised olid kaheksandad Saeima (Läti parlament) valimised. Need toimusid 5. oktoobril 2002. aastal. Osa võttis 20 poliitilist parteid 1019 kandidaadiga. Valimas käis 71,51% valimisõiguslikest inimestest.
20-st valimistel osalenud parteist ületas 6 parteid 5% valimiskünnise.


Kernu valla vapp.
Kernu valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kernu valla vapp.
Vapp on kinnitatud 19. mail 1997.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil kirn ja ristikulõikeline vapitüvi – mõlemad kuldsed.
Põhjendus.
Kernu valla vapi põhikujund kuldne kirn (koore-, või-) meenutab eelkõige valla nimetust Kernu ("Kirna", omastav "Kirnu") – seega on tegemist kõneleva vapiga. Kuldne ristikulõikeline vapitüvi sümboliseerib põllundust ja karjakasvatust, mis olid põlised eestlaste elatis- ja jõukusallikad ehk üldises tähenduses see, mida kirnu panna. Ka kuldne värvus on jõukuse ja heaolu võrdkuju. Sinine on puhtuse, nooruse ja vaimsuse sümbol.
Välislingid.
Vapp


Virumaa Nädalaleht.
Virumaa Nädalaleht on alates 1994. aastast Rakveres ilmuv ajaleht.


Kiili valla vapp.
Kiili valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kiili valla vapp.
Vapp on kinnitatud 29. märtsil 1994.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil hõbedane lendav kiil, kilbi allosas keskteljel hõbedane ring.
Põhjendus.
Vapp on n-ö kõnelev vapp - hõbedane kiil on otsene viide valla nimele. Hõbedane ring (hõberaha) osutab paikkonna minevikule - kivikalmed, kultusekivid, lahingupaigad, arheoloogilised leiud.
Välislink.
Vapp


Kose valla vapp.
Kose valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kose valla vapp.
Vapp on kinnitatud 7. veebruaril 1997.
Vapi kirjeldus.
Pikuti laineliselt ja laiuti sirgelt poolitatud kilbi esimene ja neljas väli on sinised, teine ja kolmas väli hõbedased. Esimesel väljal on hõbedane kaheksasiiruline roosaken.
Põhjendus.
Sinine ühendab vapivärvina Kose kihelkonna valdu ja vett. Hõbe tähistab vaimsust ja Kose valla tähtsust Eesti kultuuriloos. Hõbe on samuti Harjumaal vapitunnuse – risti – värvus ja viitab ka Kose aardeleiule. Vapi laineline püstpoolitus osutab valla nimele. Kilbi nelikjaotusest tekkiv rist tähistab olulist teede sõlmpunkti (Kose-Risti). Roosaken sümboliseerib Kose kirikut ja iidset asulat.
Välislingid.
Vapp


Strateegiamäng.
Strateegiamäng on mängutüüp, mis sisaldab enamasti palju mõistatusi. Strateegiamängudega saab arendada loogikat.


Dysoni sfäär.
Dysoni sfäär on inglise astronoomi Freeman Dysoni esitatud teoreetiline hiigelehitis. See on tähest kindlal kaugusel olev ja tähte ümbritsev sfäär, mille abil saaks kasutada ära võimalikult palju tähe termotuumasünteesiprotsessides tekkivast energiast.
Idee Dysoni sfäärist tekkis mõtteeksperimendi tulemusena. Dyson täheldas, et kõigi tsivilisatsioonide energiavajadus suureneb järjest. Dyson järeldas, et kui anda piisavalt aega, siis muutub Maa energiavajadus nii suureks, et selle rahuldamiseks on vaja kogu Päikesest kiirguvat energiat. Ta oletas, et selleks peab olema ümber Päikese tiirlev struktuur, mis püüab kinni ja salvestab kogu Päikeselt kiirguva energia. Seda nimetas ta kestaks ("shell"). Dyson ei käsitlenud seda, kuidas niisugust struktuuri ehitada võiks, vaid üksnes energia kogumist. Ta avaldas selle kontseptsiooni 1960 oma artiklis "Search for Artificial Stellar Sources of Infra-Red Radiation" ("Tähtedelt pärineva tehislike infrapunase kiirguse allikate otsing"), mis ilmus ajalirjas "Science".
Kuid Dyson polnud esimene, kellele midagi niisugust pähe tuli. Dysonit inspireeris 1937 ilmunud Olaf Stapledoni romaan "Star Maker".
Kõige keerulisem neist on ehitada Dysoni mulli. Sellise mulli vastastikune gravitatsiooniline netomõju mulli keskel asuva tähega on 0. See tähendab, et mull võib tähe suhtes vabalt liikuda. Kui mulli asendit tähe suhtes ei korrigeerita, siis võib see viia mulli kokkupõrkamiseni tähega, millel kõige tõenäolisemalt oleksid katastroofilised tagajärjed.
Dysoni sfääri on kirjeldatud peamiselt teadusulmes.


Neutriinod.
Neutriinod on elementaarosakesed – täpsemalt fermionide hulka kuuluvad elektrilaenguta leptonid, mis osalevad ainult nõrgas vastastikmõjus ja gravitatsioonilises vastasmõjus.
Tänu elektromagnetilises vastasmõjus ja tugevas vastastikmõjus mitteosalemisele on neutriinosid väga raske jälgida. Enamus neutriinosid läbib maakera ilma seda "märkamata" (st. ühegi osakesega vastasmõjusse astumata). Enamik maale jõudnud neutriinodest pärineb päikeselt ning ühes sekundis läbib inimkeha miljardeid neutriinosid.
Üldist.
Neutriinod tekivad tuumareaktsioonides nõrga vastasmõju tulemusena. Suurimaks neutriinode allikaks meie "läheduses" on päikesel toimuvad tuumareaktsioonid, kuid samamoodi tekivad neutriinod ka kosmilise kiirguse tõttu, tuumajaamades ning ka maakoores olevate radioaktiivsete elementide lagunemisel. Näiteks elektronneutriinod tekivad beetalagunemisel, kui neutron muutub prootoniks või vastupidi.
Et neutriino on elektriliselt neutraalne lepton, ei reageeri ta ei tugeva vastasmõju ega elektromagnetilise vastasmõju kaudu, vaid ainult gravitatsiooniliselt või nõrga vastasmõju kaudu. Gravitatsioonijõud on äärmiselt nõrk (elementaarosakeste protsesside korral enamasti praktiliselt olematu) ning samuti on nõrga vastasmõju protsesside toimumise tõenäosus väga väike. Seetõttu neutriinod üldjuhul ainega ei interakteeru ning neid on väga raske tuvastada või nende olemasolu eksperimentaalselt mõõta. Näitena on neutriino vaba teepikkus pliis ligikaudu valgusaasta.
Neutriinode arv kasvab pidevalt ja arvatakse, et neid on iga elementaarosakese kohta umbes neli.
Neutriino olemasolu ennustas Wolfgang Pauli 1930. aastal ja neutriino avastati katseliselt 1956. aastal.
Neutriinode jaotus.
Neutriinod jagatakse nende leptonlaengu alusel kolme liiki.
Koos sama leptonlaengut kandva laetud osakesega moodustavad neutriinod leptonpaari. See tähendab, et igat tüüpi leptoneid esineb nii elektriliselt laetud kui ka elektriliselt neutraalsel kujul.
Nagu kõigil teistel elementaarosakestel, on ka igal neutriinol oma antiosake.
Neutriino mass ja kiirus.
Standardmudel eeldab, et neutriinod on ilma massita osakesed ja liiguvad valguse kiirusega. Uurides päikeselt saabuvate neutriinode voogu, avastati seal "neutriinopuudujääk" – erinevat tüüpi neutriinode arv ei vastanud eeldatavale statistilisele väärtusele. Seega ei ole neutriino leptonlaengu liik jääv kvantarv ning neutriino liik võib muutuda. Seda protsessi nimetatakse neutriinovõnkumiseks.
Neutriinovõnkumine saab toimuda ainult siis, kui neutriinod liiguvad valguse kiirusest väiksema kiirusega, see tähedab omavad seisumassi. Teisest küljest ei saa jälle neutriinode mass olla suur. Näiteks kui neutriinode keskmine mass oleks 50 elektronvolti neutriino kohta, siis ei oleks saanud universum suure pauguga sündida, vaid oleks kohe vajunud kokku mustaks auguks.
Ülaltoodud tabelis on näidatud neutriinode maksimaalsed võimalikud massid (mass, millest neutriino on kindlasti kergem). Praegu on vaid kindel, et neutriinol peaks mass olema, kuid selle täpne suurus on alles selgitamisel.
Septembris 2011 teatasid CERNi teadlased oma mõõtmistulemustest, mis näitavad, et neutriinod liiguvad veidi kiiremini kui valguse kiirus. 734 km teekonna läbisid neutriinod 60 nanosekundit kiiremini kui valgus oleks sama teekonna läbinud.
Neutriino käelisus.
Läbiviidud eksperimendid on tuvastanud, et kõik neutriinod on (vea piirides) vasakukäelised (neutriino spinni projektsioon tema liikumise (momendi) suunale on negatiivne) ja antineutriinod paremakäelised (spinn on liikumise suunaga samasuunaline). Seega on rikutud sümmeetria – puuduvad paremakäelised neutriinod (ja vasakukäelised antineutriinod).
Paremakäeliste neutriinode puudumise kohta on välja pakutud mitmeid teooriaid. Näiteks arvatakse, et need on ülirasked, ei osale nõrgas vastasmõjus (steriilsed neutriinod) või mõlemat.


Rannajõe.
Rannajõe on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Vasalemma mõis.
Vasalemma mõis (saksa k. "Wassalem") oli rüütlimõis Harju-Madise kihelkonnas Harjumaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Vasalemma valda Harju maakonnas
Ajalugu.
Vasalemma mõis sai iseseisva üksusena alguse 1825. aastal, mil Padise mõisa omanikud Rammid eraldasid sealsed maad Padise mõisa maadest.
Kuni 1886. aastani kuulus mõis Rammide aadliperekonna omandusse. Siis said mõisa omanikuks Baggehufwudtid (Eduard Karl Ewald von Baggehufwudt jt.), kes lasid mõisa püstitada Eesti ühe pilkupüüdvaima neogooti stiilis peahoone.
Mõisakompleks.
Baggehufwudtid lasid ehitada neogooti stiilis uhke mõisahoone. Puhta vuugiga paekivist peahoone sai valmis 1894. aastal ning selle projekti autoriks oli Konstantin Wilcken. Hoonet kaunistavad astmikviilud ning kaheksatahuline nurgatorn.
Alates 1922. aastast kuni tänini tegutseb hoones kool (praegu Vasalemma Põhikool).
Härrastemaja lähedal on mälestuskivi Julius Oengole, kes tegutses sealse kooli juhatajana.


Lehtmetsa (Anija).
Lehtmetsa on küla Harju maakonnas Anija vallas.


Arthur Connaught.
Arthur Frederick Patrick Albert Connaught (13. jaanuar 1883 London Windsor – 12. september 1938) oli Briti kuningliku perekonna liige, 1920–1923 Lõuna-Aafrika Liidu kindralkuberner.
Sünd.
Prints Arthuri isa oli kuninganna Victoria ja prints Alberti kolmas poeg, Connaughti ja Strathearni hertsog Arthur. Tema ema oli Preisi printsess Luise Margarete. Prints ristiti 16. veebruaril 1883 Windsori lossis. Tema ristivanemad olid kuninganna Victoria, Saksamaa keisrinna Augusta, Hollandi printsess Marie, Cambridge'i hertsog George, onu Alfred Saxe-Coburg-Gotha ja Preisi prints Friedrich Leopold. Tema tiitel oli sünnist saadik 'tema kuninglik kõrgus'.
Arthur oli esimene kuninglik prints, kes õppis Etoni kolledžis.
1900 suri Alfredi onu ja ristiisa Alfred meessoost pärijata. Talle kuulunud Saksi-Coburg-Gotha hertsogi tiitli pidi pärima Arthuri isa, kuid see loobus enda ja oma poja nimel Arthuri onupoja Carl Eduardi kasuks. Väidetavalt andis Arthur endast aasta nooremale Carl Eduardile peksa, sest see ei tahtnud hertsogitiitlit vastu võtta.
Sõjaväeteenistus.
Pärast Etoni lõpetamist läks Arthur Sandhursti Kuninglikku Sõjaväeakadeemiasse ning teenis 7. husaaride väeosas. Teise Buuri sõja ajal oli prints mitu kuud tegevteenistuses Krugersdorpis. 1902 sai temast kapten ning samal aastal ka oma rügemendi kolonel.
Esimese maailmasõja ajal teenis prints Arthur kindralite John Frenchi ja Douglas Haigi adjutandina. 1919 sai temast kolonelleitnant ning 1922 reservvägede kolonel. 1922. aasta oktoobris ülendati Arthur kindralmajoriks ning temast sai oma onupoja George V adjutant.
Kuna George'i lapsed olid maailmasõja järel liiga noored, et täita kuninglikke kohustusi, tegi seda prints Arthur.
Abielu.
Arthur ja Alexandra Connaughti pulmapäev
12. oktoobril 1913 abiellus Arthur Fife'i hertsoginna Alexandra Duffiga St James'i palees. Alexandra oli Edward VII lapselaps, Arthuri onutütre tütar. Pärast abiellumist olid Arthur ja Alexandra 'nende kuninglikud kõrgused prints ja printsess Arthur Connaught'.
Abikaasadel oli üks laps: Alastair Connaught, hilisem MacDuffi markii ja teine Connaughti hertsog (9. august 1914 – 26. aprill 1943).
Hilisem elu.
1920–1923 oli Arthur Connaught Lõuna-Aafrika kindralkuberner. Pärast Suurbritanniasse naasmist tegutses Arthur heategevuslikes organisatsioonides. Ta kuulus ka vabamüürlaste hulka nagu tema isa.
Prints Arthur suri 1938 55-aastaselt kõhuvähki. Tema viimane avalik ülesastumine oli 1937 George V kroonimisel. Arthuri ainus poeg Alastair sai teiseks Connaughti ja Strathearni hertsogiks ning Sussexi krahviks 1942, kui Arthuri isa suri. Alastairi surmaga 1943 kadusid Connaughti ja Strathearni hertsogkonnad.
Connaught, Arthur
Connaught, Arthur
Connaught, Arthur


Tuhu.
Tuhu on küla Lääne maakonnas Lihula vallas.
Ajalooliselt asus küla Karuse kihelkonnas.


Tarmo Kõuts.
Tarmo Kõuts (sündinud 27. novembril 1953 Sandla külas Pihtla vallas Saaremaal) on Eesti sõjaväelane ja poliitik.
Kõuts on lõpetanud Tallinna Riikliku Merekooli ja Kaliningradi Tehnilise Instituudi. Ta sai sõjalise ettevalmistuse Tallinna Riiklikus Merekoolis ja Soome Vabariigi maakaitse kõrgkoolis. Aastatel 1973–1990 sõitis ta Eesti Merelaevanduse laevadel merd, pidades ameteid madrusest juhenduskaptenini. Aastatel 1990–1993 oli Tarmo Kõuts Tallinna Merekooli ülem ja Eesti Merehariduskeskuse rektor.
Tarmo Kõuts oli aastatel 1993–2000 Piirivalveameti peadirektor.
21. septembril 2000 sai Tarmo Kõutsist kaitseväe juhataja. President ülendas ta 2002. aastal viitseadmiraliks.
Kõuts vabastati 14. novembril 2006 kaitseväe juhataja ametist seoses tema sooviga astuda Isamaa ja Res Publica Liitu ning kandideerida 2007. aasta Riigikogu valimistel. Tema vabastamist toetas Riigikogus 69 saadikut ja vastu oli üks. Ta kandideeris 2007. aasta Riigikogu valimistel Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas ning pääses Riigikokku.
Kõuts valiti 1. novembril 2007. aastal Isamaa ja Res Publica Liidu Saaremaa piirkonna juhatuse esimeheks.
Tarmo Kõuts on Eesti Laskurliidu president.
Isiklikku.
Tarmo Kõuts on abielus ning tal on täiskasvanud poeg ja lapselaps.


Kloriidid.
Kloriidid on kas vesinikkloriidhappe soolad või orgaanilised ühendid, mis koosnevad kloorist ja mingist muust elemendist. Kloriidid koosnevad tavaliselt kahest elemendist, kuid soolade puhul, mis sisaldavad ühendioone, võib kloriidi koostisse kuuluda üle kahe elemendi.
Kloori ühendid metalliga on soolad ning keemiliseks sidemeks on seal iooniline side. Kloriidide puhul, mis kujutavad endast kloori ühendit mittemetalliga, on tegu kovalentse sidemega, kuigi ühine elektronpaar on tavaliselt rohkem kloori poole tõmmatud (välja arvatud kloori ühendid hapnikuga (klooroksiid) ja fluoriga (kloorfluoriid)).
Mõni kloriid kuulub mõnda aineklassi orgaanilises keemias. Näiteks süsiniktetrakloriid on nii kloriid kui ka kloroalkaan.


Alastair Windsor, Connaughti hertsog.
Alastair Arthur Windsor Connaught (9. august 1914 London – 26. aprill 1943) oli Briti kuningliku perekonna liige, kuninganna Victoria pojapojapoeg ja pojatütretütrepoeg.
Sünd.
Alastairi vanemad olid Arthur Connaught, kuninganna Victoria lapselaps, ning Alexandra Connaught, Edward VII lapselaps. Kuninganna Victoria järeltulijana meesliini pidi oli ta sünnijärgne tiitel 'tema kõrgus Connaughti prints Alastair'.
Prints ristiti oma vanemate kodus ning tema ristivanemad olid vanaonu George V, tema naine kuninganna Alexandra, Hispaania kuningas Alfonso XIII (kelle eest oli kohal lord Farquhar), vanatädi Mary, kuninglik printsess, vanaisa Arthur ning vanatädi, Argylli hertsoginna Louise Campbell.
Windsori dünastia.
20. novembril 1917 andis kuningas välja seaduse, mis piiras printsi ja printsessi tiitli nimetuse 'kuninglik kõrgus' andmise monarhi lastele, poegade lastele ja Walesi printsi elusoleva vanima poja elusolevale vanimale pojale. Teised monarhi lapselapsed pidid saama niisuguse tiitli ja nimetuse nagu hertsogi lapsed. Seega sai Alastairist Alastair Arthur Windsor, MacDuffi markii. Ta kasutas oma ema tiitlit, kuna oli sellele järjestuses esimene.
Armeeteenistus.
Alastair õppis Bryanstonis ja Sandhurstis. Jaanuaris 1935 sai temast Royal Scots Greys'ide all leitnant. Ta saadeti 1936 Egiptusesse, kust ta 1939 saadeti Kanadasse. Alastair oli ka Athlone'i krahvi Alexander Cambridge'i adjutant, sellal kui viimane oli Kanada kindralkuberner.
Alastairi isa suri 1938 ning kui 1942 suri ka tema vanaisa, sai Alastairist teine Connaughti ja Strathearni hertsog ning Sussexi krahv. Need tiitlid kadusid Alastairi surmaga.
Surm.
Alastair suri 26. aprillil 1943 Rideau Hall'is Ottawa lähistel, kus ta viibis Alexander Cambridge'i ja tema naise külalisena. Tema surma asjaolud olid mõnevõrra ebatavalised: ta jäi ilmselt magama avatud akna all ning suri alajahtumise tõttu. Tema tuhk sängitati Mar Lodge'i kabelisse Aberdeenshires. Pärast Alastairi ema surma 1959 sai kolmandaks Fife'i hertsogiks ja MacDuffi markiiks Alastairi tädipoeg James Carnegie.
Connaught, Alastair
Connaught, Alastair
Connaught, Alastair


Tiit Vähi esimene valitsus.
Tiit Vähi esimene valitsus (30. jaanuar 1992 – 21. oktoober 1992) oli Eesti Vabariigi 35. (ülemineku) valitsus, mis toimis kuni põhiseadusliku valitsuse ametisse astumiseni 21. oktoobril 1992 "de facto" Eesti Vabariigi valitsusena.
Ajalugu.
Tiit Vähi kutsuti peaministriks pärast Edgar Savisaare valitsuse lagunemist.
Tiit Vähi esimest valitsust on nimetatud ka ametnike valitsuseks, sest enamik selle valitsuse liikmetest olid oma ala spetsialistid või bürokraadid, mitte poliitikud.
Vähi valitsuses vahetusid mitmed ministrid. Majandusminister Heido Vitsur põhjendas oma lahkumist sooviga pühenduda täie jõuga valimisliidu Kindel Kodu juhtimisele. Tema asemele asus varasem ehitusminister Olari Taal ning Taali asemel sai ehitusministriks endine EKE juhatuse esimene aseesimees Jaan Kabin. Ministriameti järel läks Kabin EKE Investi nõukogu esimehe ametikohale. Välisminister Lennart Meri sai lühikeseks ajaks Eesti Vabariigi suursaadikuks Soomes. Tema asemel sai välisministriks Jaan Manitski, kelle Meri oli Rootsist kutsunud Eestisse.
Vähi valitsuse ajal võeti taas käibele Eesti kroon ja asutati Eesti Erastamisagentuur.
Tiit Vähi esimene valitsus kestis kuni 1992. aasta Riigikogu valimisteni, misjärel sai peaministriks Mart Laar.
Ministrid.
Vähi valitsus


Flegmoon.
Flegmooniks ("phlegmone") ehk difuusseks mädapõletikuks nimetatakse koheva sidekoe (mõnikord ka mõne muu pehme koe) difuusset (ilma kindlate piirjoonteta) mädapõletikku.


Empüeem.
Empüeem ("empyema") on mädakogum kehaõõnes või õõneselundis.


Puugid.
Puugid ("Ixodida") on ülemsugukond parasiite ämblikulaadsete klassist.
Esimesi hinnangulisi jälgi puukidest on leitud alates Kambriumist. Puugid ja nende isu vere järele on huvi pakkunud juba sajandeid, olles ära märgitud ka Homerose, Aristotelese jt poolt.
Bioloogia ja käitumine.
Äärispuuklased ("Argasidae") on põhiliselt kuumade ja kuivade alade asukad. Peremeeslooma leiavad nad lõhna järgi. Selleks on neil spetsiaalsed haistmiselundid eeskäppadel - Halleri elundid. Kilbid on kehalt kadunud ning keha on kaetud elastse nahaga, mis võimaldab neil verd imedes kõvasti paisuda. Lõugtundlad on äärispuukidel teravaservaliste harudega, mille abil lõigatakse läbi peremeeslooma nahk. Seejärel viivad nad peremeeslooma sisse iminoka, mis on varustatud väikeste sarvhammastega. Nende sülg takistab vere hüübimist ja toimib valuvaigistina, mistõttu peremeesloom ei tunne hammustust. Harilikult ründavad äärispuugid siis, kui peremeesloom puhkab oma urus, kuna nad ei taha, et neid nende peidupaikadest välja viiakse. Nad pole väga peremehespetsiifilised. Imevad roomajate, lindude ja imetajate verd.
Puukide (puuklaste) (ixos kreeka keeles= putukliim; ixodes= liimitud) elunevad kõigil 6 mandril – üle 840 liigi, peamiselt kaks suurt perekonda, kellede esindajad erinevad suuresti nii arengu, välimuse kui eluviiside poolest: pehme (~20 %) ning kõva toesega puugid (~80 %). Eestis elunevad peamiselt kõva toesega "Ixodidae" perekonna puugid: võsapuuk "Ixodes ricinus" ja laanepuuk "Ixodes persulcatus".
Täiskasvanud emaste puukide välistoes on väga elastne, ovaalne ja lame, 3–3,5 mm pikkune, võimaldades neil süües mitmeid kordi paisuda, omandades munaja kuju.
Isased on 2 mm pikkused ja nende välistoes vere imemisel oluliselt ei suurene.
Puukide keha loetakse koosnevaks tagakehast ja pearindmikust.
Pearindmiku moodustavad suu koos selle juures paiknevate organitega: mõlemal pool asuvad lõugkobijad (ehk pedipalpid) ja lõugtundlad (ehk helitseerid).
Pedipalpid on tavaasendis nahkses tupes aga välja sirutades piklikud ja lülilised (2-4) ning omavad maitsmisfunktsiooni, nimelt nendega kühveldab puuk omale verd suhu.
Helitseerid asuvad pedipalpide all ja liiguvad külgmiselt ning koosnevad kahest lülist. Välimine lüli lõpeb käärisarnaste harudega (justkui lõikehambad), millega puugid läbistavad söömisel nahapinna.
Seedeelundid.
Süljenäärmete poolt eritatud tsemendilaadne eritis ühendab võõrustaja vereringe silmapilkselt puugi kärsaavausega ning ühtlasi ka seedekulglaga. Seedekulgla koosneb ees-, kesk- ja tagasoolest. Veri kontsentreeritakse imemise käigus kiiresti: elimineerides vee ja elektrolüüdid aurustumise ajal väljaheidetega ja süljenäärmete eritistega. Emaspuukide süljenäärmed väljutavad liigse vedeliku söömaajal tagasi peremehe vereringesse.
Erituselundid.
feromoonid – liigisiseseks suhtlemiseks, verd imev emaspuuk, jätab nahale eritise, mis informeerib isaspuuke viljastumist ootava emaspuugi asukohast;
allomoonid – kaitseeritised näiteks sipelgate vastu;
kairomoonid – söögipoolisega seonduv, lokalisatsioon, tunnetus jne.
Süljenäärmetel on puukide elus täita olulisi funktsioone. Mitmesugused farmakoloogiliselt aktiivsed ühendid, mis abistavad puuke nende vereimemise ajal ja ühtlasi suurendavad viiruste ja patogeenide ülekandumist sisalduvad teadlaste arvates just nn „tsementeerunud süljes“, süljes ja süljenäärmetes (nende hulgas valu vaigistavad, hüübimist takistavad, põletikuvastased ja immuunreaktsiooni pärssivaid toimeained, ensüümid ja soonteergutid suurendavad vere juurdevoolu).
Puugid vajavad elunemiseks piisavalt õhuniiskust. Nad omandavad seda suu juures paiknevate organitega, need väljutavad ainet (ilmselt kontsentreeritud soolalahused), mis seob ümbritsevat õhuniiskust ja tänu millele puugid võivad mitu kuud nälgida. Puuk kühveldab seejärel niiskusega küllastatud aine pedipalpidega suhu ning ronib taas taimedele - verejahti pidama.
Hingamiselundid.
Puukide hingamissüsteem on organsüsteemi läbiv trahheesüsteem, koosnedes peenikestest torudest ja nende avaustest (nimetatakse stigmadeks), mis juhivad õhu vajalike organiteni. Stigmad paiknevad tagumise ehk eelviimase paari jalgade vahel.
Ringeelundid (süda).
Puukide vereringet on vähe uuritud ja loetakse, et viimati mainitu tsirkuleerib vere, mida nimetatakse hemolümfiks, baasil ka läbi südame, mis arvatakse olevat kolmnurga kujuga ja ühe ehk kahe paari avausega, millest hargnevad 8 lühikest jalaarterit.
Närvisüsteem.
Puukide tsirkulatsioonisüstem ja närvisüsteem on tihedalt seotud üksknes pearindmik on ilmselt närvivaba. Aju ja silmad paiknevad pearindmiku taga – seega tagakehal, need ei oma "Ixodidae" puukidel aga optilist nägemisvõimet, vaid orienteeruvad valgusärritajate (näiteks öö/päev) järgi. Tänu sellisele organite paiknemisele elavad pea kaotanud puugid edasi surres janusse ja/või nälga.
Lihased.
Peamised organsüsteemid ja pearindmiku organid toimivad koos lihastega.
Tugevad lihasgrupid paiknevad ka emaspuukide seljal, millede abiga puugid liiguvad gravitatsiooniväljas ja on võimelised seliliseisust jälle jalgadele tõusma.
Vastsetel on 3 paari jalgu ja nümfidel ning täiskasvanud puukidel 4 paari jalgu. Jalal on 4–7 lüli. Kõik jalad on liikumiseks, kuid esimese jalapaari tarsusel paikneb ka tunnetusorgan – Halleri organ.
Tunnetusorganid.
Sobiva peremehe lähenedes aktiviseerib puugi sekretsioonisüsteem koos tunnetusorganitega, muutes puugi hoogsalt ärkvelolevaks ja liikuvaks. Juuksesarnase koostisega välised tunnetusorganid asetsevad kehal, jalgadel ja ka suu ümbruses: enamik neist on maitsmis- ja haistmisorganid. Nende abiga eristavad puugid keemilisi ärritajaid (piimhapet, ammoniaaki higis, CO2 hingeõhus jne) fenoole, niiskust ja aromaatseid kemikaale, ning temperatuuri ja õhu vibratsioone seonduvalt soojavereliste loomadega.
Halleri organid.
Organid lubavad puugil suunata oma vereloovutaja otsimist ja suhelda teiste puukidega. Selleks on neil eesmisel jalgadepaaril spetsiaalsed Halleri elundid. Halleri organitega võivad puugid hinnaguliselt rohkem kui 40 erinevale lõhnale reageerida.
Puugi reageerimiskiiruseks on murdosa sekundist – puutudes kokku toiduga (lõhnasobilik peremeesorganism) haarab ta õhkusirutatud pedipalpidega kiiresti karvkattest ehk nahast (kaasa arvatud riietusest) ja hoiab kinni. Edasi hakkab ta otsima lähikontakti vereringega.
Täiskasvanud puugid toituvad, mistahes kehaosal eelistades peapiirkonda (kõrvad, kõrvatagused, pea ja kael). Mittesuguküpsed puugid (vastsed, nümfid) võivad toituda igal pool, kaasa arvatud kael, jalad, rind, kõht jne.
Kinnitumine ja toitumine.
Esimese 24-36 tunni jooksul toimub tavaliselt kinnitumine: nad haaravad nahast pedipalpidega kinni, kallutavad keha 45-60 kraadi nurga all, läbistavad helitseeridega naha ning viivad kärsa sisse. Kärss (kehaosa, millega puuk valmistab ette toitaineid seedimisorganite tarvis) jääb puugi poolt eritatud „tsemendi“ sisse seniks kuni puuk toitub. Pedipalpid asetuvad söömise ajal naha peale.
Puugid toituvad opossumite, pesukarude, skunkide, rebaste, koiottide, ilveste, oravate, kitsede, metssigade, kariloomade, näriliste, koduloomade, lammaste, hobuste ja inimeste ning maalt toitu otsivate lindude verest.
Puukide elunemine.
Rohkem kui 90 % oma elust veedavad nad “peremehest” sõltumatult avatud looduses, niitudel ja metsades. Hooajaline aktiivsus saabub koos ööpäevase temperatuuritõusuga plusskraadide poolele ehk märtsikuus, kui täiskasvanud puugid harrastavad toidu otsimist maapinna lähedal. Puugid liiguvad kuni meetrikõrguse taimestiku „latvadesse“ aprillis ja mai alguses kui temperatuur on madal ja õhuniiskus kõrge. Juuni ja juuli on madala õhuniiskuse periood ning puukide jaoks on äärmiselt energiakulukas taimedele üles-alla ronida. Teine aktiivsuse periood algab tavaliselt septembris-oktoobris, kui õhuniiskus ja ka õhutemperatuur on madalad liiguvad puugid maapinna lähedal kuni välistemperatuuri langus talvel sunnib nad pea liikumatuks.
Lisaks perioodilisele aktiivsusele esineb neil ka igapäevaselt aktiivsemaid perioode ümbritsevast keskkonnast lähtuvalt ehk siis hommikuti ja õhtupoolikuti.
Puugihooaeg, see on puukide bioloogilise aktiivsuse periood, mis kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, kuid pehme talv võib seda oluliselt pikendada. Puuk muutub aktiivseks, kui ööpäeva keskmine temperatuur on 6-7 kraadi. Esimesed puugid ilmuvad kevadel kohe pärast lume sulamist. Puukide arvukus kasvab pidevalt ja kiiresti, saavutades maksimumi suvekuudel. Puukide arvukus sõltub ka ilmastikutingimustest. Oma elutegevuseks vajab puuk niiskust. Seega pikeneb puugihooaeg ja suurendab puukide arvukust ka niiske ja vihmane suvi. Võsapuugi ja laanepuugi bioloogilise aktiivsuse perioodid on teineteisest erinevad. Võsapuugi aktiivsusperiood on pikk: aktiivseid isendeid kohtab aprilli keskpaigast novembrini. Laanepuugi aktiivsusperiood kestab umbes 4 kuud (aprilli teisest poolest kuni juuli lõpuni), saavutades maksimumi mais ja juuni alguses ning edaspidi järgneb sellele pidev arvukuse langus ning suve lõpupoole neid peaaegu ei leidu.
Sigimiselundid.
Puukide sigimiselundid arenevad kuni nümfistaadiumini, seejärel areng peatub.
Isaspuukide sigimiselundid on seemnesari (paariline), mis koosneb torukestest (seemnefolliikulid), kus arenevad spermatosoidid. Seemnefolliikulite ülesanne on spermatofoori moodustamine, st sarnaselt inimeste spermale koosneb puukide sperma kahest erinevast vedelikust, mille koostoime annab viljastusvõimelise seemnevedeliku.
Emaspuukide sigimiselundid on kolmeosalised: munasari (paariline), munajuha ja sugutaskud, organid tagavad üheskoos söögist saadavate toitainetega (eriti proteiin) munarakkude kinnitumise, viljastumise ja arengu ning väljutamise.
Kopulatsioon: emaspuuk signaliseerib valmisolekut eritistega võõrustaja nahale ja isaspuuk, kes kohale jõuab positsioneerib ennast kõrvuti emaspuugi suguavaga. Isaspuuk viib oma lõugtundlatega spermatofoori emase suguavasse või kleebib neerusekreedi abil sinna lähedale. Peale kopulatsiooni asuvad emaspuugid innukalt toidupoolise kallale.
Munemine.
Emaspuukidele tähendab see kiireid muutusi, millesse kaastakse ka Genéi organ. Genéi organ asub puugi peas ja täpsemalt osas, mille küljes on ka kärss. Genéi organ koosneb spetsiaalsetest torukestest, mis eritavad vahataolist sekreeti. Esmalt tuleb pea ja suguava asendit korrigeerida: selleks surub puuk Géné'i organi suguava ette, kõhu suunas nurga all, see sillutab munadele optimaalse väljumistee ja kaitse kuivamise eest.
Munad väljutanud emaspuugid vahetavad värvi muutudes kas valkjas-kollakaks või luitunud beeži värvi, seda tänu väga kiirele munade arengule ja suurele munakogusele ning väga suureks paisunud Malphigi soontele. Emaspuukide ainevahetusjäägid jäävad suures osas väljutamata.
Arengutsükkel.
Puugid munevad suurel hulgal mune, kuid väga vähesed neist elavad suguküpseks saamiseni. Täiskasvanud isaspuugid saavad suguküpseks peale söömist ja paarituvad söögiks kinnitunud emastega. Söönud ja paaritunud emaspuugid jätavad söögimaterjali ja asuvad seedima ning munevad loodusesse, tavaliselt kas maapinnal olevatesse pragudesse, prahi sisse (näiteks lehehunnik), kivide alla varjulisse kohta või teiste loomade pesadesse ja urgudesse, ühe munadekogumi (200 kuni 5000 ja rohkem) ning surevad.
Areng on kolmejärguline: vastne, nümf ja valmik.
Igaks kestumiseks on eelnevalt vajalik toituda.
Munadest kooruvad looduses kolme jalapaariga vastsed, kes liiguvad toitumiseks mööda taimi kuni 1 meetri kõrgusele maapinnast.
Verd söönud vastsed kestuvad kaks korda: nümfideks (lisanduvad 2 jalga) ja seejärel täiskasvanud puukideks (lisandub suguava), kusjuures tsükkel võib-olla väga suurte ajaliste kõikumistega 1 kuust kuni 3 ja enama aastani, olenedes suuresti ümbritsevatest keskkonnatingimustest (õhutemperatuur, -niiskus, valgus jne).
Igal nimetatud arenguetapil söövad nii vastsed, nümfid kui ka täiskasvanud puugid ühe mitmeid ööpäevi kestva söögikorra erinevate loomade (kaasa arvatud inimese) vereringetest.
Puugid võivad elada toiduta 3-4 kuud. Külmemate õhutemperatuuride puhul kuni 6 kuud. Puugid, kel ei õnnestu söögiks verd saada surevad arvatavasti nälga.
Mõju inimesele ja teistele elusolenditele.
Puugid ei ole mitte ainult bakteritekandjad (vektorid), vaid ka reservuaarid puukide süljeeritistega (eeldatavalt) edasikanduvatele bakteritele ("Rickettsiae", "Borreliae", "Francisella" jpt)
Puugid võivad nakatuda nimetatud bakteritega imedes ehk bakteritega nakatunud loomade verd. Haigusetekitajaid kantakse edasi nii arengutsükli siseselt (verdimenud vastne nümfile ja verdimenud nümf täiskasvanud puugile) kui ka munade kaudu...
Üheaegselt võivad puugid olla nakatanud rohkem kui ühe viirusetekitajaga, st et samaaegselt võib peremehele üle kanduda rohkem kui üks haigustekitaja bakter, kusjuures vastsed ja nümfid on haigustekitajate olemasolu korral eritistes sama ohtlikud kui täiskasvanud puugid.
Puukide vahendusel võib nakkus levida inimesele. Nakatunud puugil leidub viirusekandjaid teadlaste arvates süljenäärmetes ja süljes. Puukide süljes (ca 64-l liigil 840-st) võib leiduda ka mürke, mis põhjustavad puugihalvatust.
Haiguste levitajad.
Puugid on olulised nakkushaiguste levitajad. Eestis on sagedased kaks puugiliiki: võsapuuk ("Ixodes ricinus") ja laanepuuk ("Ixodes persulcatus"), kes levitab puukentsefaliiti. Puugid kannavad edasi katku, tüüfust, tulareemiat, kevad-suve entsefaliiti, puukborrelioosi, veiste babesielloosi jt haigusi. Nad levitavad haigusi viiruste, bakterite, vereparasiitide jt haigustekitajate poolt. Meil leidub puuke eriti rohkelt suve esimesel poolel ning eriti võsastikes ja metsaradade ääres, kus nad väljasirutatud esijalgadega ohvrit ootavad. Kui puuk on leidnud peremehe, siis otsib ta kinnitumiseks sobiva koha. Harilikult eelistavad nad kaela, loomadel aga kõrvasid, silmalaugusid, kubemeid jt kohti, kus ohvri nahk on kõige õrnem. Laanepuuk on üks olulisemaid kevad-suve entsefaliidi edasikandjaid, kuid ka võsapuugid võivad olla nakatunud. Kevad-suve entsefaliit esineb inimeste poolt asustamata paikades. Seda kannavad hiired ja teised pisinärilised. Puugid annavad nakkuse edasi ka munadele. Haigustunnusteks on nakatunul 10-15 päeva pärast ilmnev peavalu ja kõrgem temperatuur, millele võivad järgneda mitmesugused närvisüsteemi häired. See haigus võib lõppeda surmaga. Teine haigus, mida puugid rohkelt levitavad on veiste babesielloos, mille levitajaks on põhiliselt võsapuuk. Haiguse tekitaja on vereparasiit. Haigustunnused on loomade söögiisu vähenemine ja mõne päeva möödudes uriini ilmuv veri.
Haigusnähud ja ravi inimestel.
Puukentsefaliidi viirusega nakatumisel ilmnevad 1-2 nädalat pärast puugihammustust gripisarnased haigusnähud: kerge palavik koos pea- ja lihasvaludega. Need vaevused kestavad kuni nädala ja seejärel enamik inimesi tervistub. Ent umbes igal kolmandal nakatunul tungib viirus edasi ajju ja ajukelmetesse, mille võimalikud välised tunnused on: kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne. Soovitatakse kohe arsti vastuvõtule minna. Ravi puukentsefaliidi vastu ei ole. Haiguse läbipõdemine annab eluaegse immuniteedi, st haigestutakse ainult kord elus.
Puukide põhjustatud puugihalvatus – palavik, lihasvalu, nohu, peavalu, oksendamine, meningiit, kaela kangestus, entsefaliit,uimasus, segadus, nägemishäired, halvatus. Tuleb kiiresti ja otsustavalt tegutseda, sest paranemine saab hakata kui toksiine eritav puuk inimese küljest eemaldatakse.
Babesioosi,erlihioosi, Lyme'i tõve,puukborrelioosi jne haiguste võimalikuks raviks kasutatakse arvatavasti antibiootikume.
Ohu vältimise võimalused riigi tasandil.
2009. aastal registreeriti Eestis 179 puukentsefaliidi ja 1787 puukborrelioosi haigusjuhtu.
Puukide vaatlemine-otsimine.
Puukide korjemeetodit võib kasutada veendumaks, kas puuke teatud maa-alal käimas on.
Selleks komplekteeritakse lihtne, paarist ligi meetripikkusest oksast ja paksemast 1 x 1 m neljakandilisest heledast kangast võrestik, mille nurgad kinnitatakse, sidudes kanga puupulkade ümber. Otstesse võib lisaraskused panna, et võrendik stabiilsem saaks. Ja edasi tõmmake kangavõrestikku mööda maad, jälgides samas, et oleksid täidetud esmased ohutusnõuded vältimaks puugi kinnitumist teie enda nahale/riietele. Hinnake seejärel kui suure maa-ala te läbisite ja lugege kangalolevad puugid kokku, saate näiteks linnas ehk siis 1 puugi 10 m2 kohta jne. Lugenud silmade abiga puugid kokku püüdke need jälle loodusesse õnnelikult tagasi lasta.
Puukide tõrje.
Looduskeskkonnas toimib loomulik puukide tõrje väiksematel loomadel (rotid, hiired, oravad, kassid jne) ja lindudel igapäevase puhastamise (välja arvatud peapiirkond) käigus.
Puugid on toiduks sipelgatele,mesilastele,herilastele, osadele lindudele.
Ka seab piiratud liikumisulatus ja niiskusevajadus nõuded taimestikule- puugid kõrgete taimede ja puude otsa ei roni.
Inimtegevuse põhiselt eristatakse lihtsustatult keemilist ja bioloogilist tõrjet.
Puukide tõrje eesmärk on vähendada inimeste ja nendega kooselavate ja ekspluateeritavate koduloomade- ning lindude haigestumist ning surma. Otsustavaks saavad arvatavad teadmised puukide elutegevusest, edasikantavatest haigustest, olemasolevatest ravimitest kui palju on võimalik kulutada keemilisele tõrjele ning ökoloogilistest tagajärgedest.
Puuduvad andmed Eestis kasutatavate kari- ning metsloomade ja ka karjamaade ning teiste alade ulatusliku keemilise tõrje kohta. Küll aga teostatakse üleriigilist massilist keemilist tõrjet näiteks Ameerikas: alates DDT bait-box- idest (1960-ndad) kuni kariloomade sagedasele vannitamisele keemiliste tõrjevahenditega ning metsloomadele püstitatud puugitõrje-söödatornidega (metsloom pistab pea avast sisse, et süüa ning samal ajal käivitub keemiline tõrje). Ei ole keemilist tõrjet, mis oleks ohutu nii loomadele, inimestele kui ka keskkonnale.
Bioloogilise tõrje meetodiks võib pidada puukide loodusliku keskkonna haldamist inimestele soovitavas suunas.
Koduaia planeerimine.
Koduaia läbimõeldud rajamine ja olemasoleva rikastamine erinevate, rohkelt eeterlike õlisid sisaldavate, taimedega. See omakorda loob lõhnaväravad liblikate, mesilaste, herilaste ja õhutoitereziimil olevate lindude tarvis.
Hooldatud muruplatsid enimkasutatavate õuealade (näiteks kodumaja ümbrus, laste mänguväljakud jne) tarvis, mis ei vaja lisakastmist, väetamist ja pestitsiididega töötlemist.
Metsloomade ligipääsu kitsendamine koduaiale (aiaga piiramine). Võimaluse korral tuleks ka lindude pesakastid kodumaja lähemast ümbrusest veidi kaugemale toimetada, vältimaks lindude poolt igapäevase puhastuse käigus allaloobitud nn ”lendavate puukidega” kokku sattumist. Koduloomade igapäevane puugikontroll.
Bioloogilised tõrjevahenditena võib püüda puukide kinnitumise ennetamist. Selleks soovitatakse lõhna suhtes ülitundlike puukide tarvis rohkelt eeterlikke õlisid sisaldavaid värskete taimede mahla kehale ja riietele määrida, nagu saialill, takeetes, basiilik, oregaano, piimanõges, suur mungalill ("Tropaeolum majus"), piparmünt, rosmariin, soolikarohi ("Tanacetum vulgare"), salvei, tüümian, lavendel, sibul, murulauk, sidrunirohi, küüslauk. Kui aga soovitakse kasutata tööstuslikult ehk kodusel teel kontsentreeritud eeterlikke õlisid (piinia- ja seedriõli on kasutusel näit USA armees erinevate putukate tõrjevahendina) siis tuleb jälgida isiklikke ettevaatusabinõusid, nii näiteks on eukalüptiõli omal käel tarbimine lastele väga suure ohu allikaks, sellele võivad lisanduda erinevad allergiad.
Ohu vältimise võimalused üksikisiku tasandil.
Matkamine, jahil ja kalal käimine, looduses viibimine (metsad, muruplatsid, taimed, mullapinnad ja kiviklibud ning lehehunnikud) ning mängimine ja sportimine, lähikontaktid koduloomadega suurendavad ohtu saada puukide vahendusel haigusetekitajaid.
Puugi hammustuste isiklik ennetamine.
Puugi hammustust võib püüda regulaarselt ennetada: võimalusel kanna pikki heledaid pükse, mille alumised otsad võiks veel ka jalanõude sisse torgata ehk heledat pikkade varrukatega särki avastamaks ringi ekslevaid puuke muidugi tuleks üle kontrollida ka kehapind (kaasa arvatud kõrvatagused ja kaenlaalused jne) ning kinnitunud puugid eemaldada kohe, kasutades vajalikke ettevaatusabinõusid.
Ennetamine käib täiskasvanud puukide võimaliku avastamise kohta: munade- ja nümfistaadiumis on puugid kui väiksed mustad täpikesed ja nende avastamine kehalt ja riietelt palja silmaga ei pruugi õnnestuda.
Esmaabi koduloomadele.
jalgade nõrkus (algab tavaliselt tagajalgadest), ebakindel kõndimine, helitu haukumine/näugumine, kiire häälekas hingamine, köhimine, liigne ilastamine, oksendamine jne mis annavad alust arvata, et tegemist on puugihammustusest tingitud haigusnähtudega. Sarnasel inimestega tuleks ka loomadel leida ülesse võimalikud kinnitunud puugid, need võimalikult ohutult eemaldada ja pöörduda loomaarsti poole.
Puukide levik Eestis.
Puukide levik on seotud metsa- ja võsaaladega. Puuke võib leida nii inimtegevusest mõjutatud elupaikades kui ka suuremates metsalaamades. Eriti arvukalt on neid salumetsades, mida iseloomustab rikkalik põõsa-ja rohurinne, samuti rohke lehekõdu. Puukide elupaigalise leviku tundmine võimaldab inimestel vältida nende massilise paljunemise koldeid nagu lepikud, tammikud, rikkaliku lehekõduga kuuse-segametsad ja lehtpuu valdavusega salumetsad. Laagri- ja ajutiseks peatuspaikadeks tuleks valida puukidest väheasustatud alad - kuivad okasmetsad, liivikud, aruniidud ja kadastikud. Puuk on Eesti sega- ja lehtmetsade, puisniitude ja heinamaade tavaline elanik. Eestis levinud puugiliikidest on haiguste levitajana ohtlikud võsapuuk ("Ixodes ricinus"), keda võib leida kogu Eestis ja laanepuuk ("Ixodes persulcatus"), kes elutseb Pärnu-, Valga-, Võru-, Põlva-, Viljandi-, Tartu-, Jõgeva-, Ida-Virumaal ja Läänemaal. Võsapuuk eelistab elamiseks niiskeid ja varjulisi kohti, seega leidub teda tihti tiheda alusmetsaga hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaservadel ja puisniitudel. Laanepuuk on sagedane põlistes okas- ja segametsades. Puuke võib leida ka karja- ja heinamaadel ning põlluservades. Viimaste aastate jooksul on puuke leitud ka linnaparkides ja väiksematel haljasaladel.


Seiklusmäng.
Seiklusmängud keskenduvad erinevalt osavust nõudvatest arvutimängudest loo jutustamisele ja rahulikumale mängumaailma uurimise ja mõistatuse lahendamise tegevusele. Erineval rollimängust ei ole tegelasel statistilisi näitajaid, mis mängu käigus muutuks. Esimest selle suunalist mängu "Colossal Cave Adventure" mängiti suurarvutitel, kus kuvarit asendas printer. Selle laadilised tekstiseiklused (interactive fiction games ehk text adventures)sobisid hästi ka piiratud graafiliste võimalustega esimestele pc-dele. Kuulsaim tekstiseikluste looja oli Infocom, mis oli lisaks keerulisi lauseid tunnistavale kasutajaliidesele tuntud huumori kasutamise ja kirjanik Douglas Adams-i osavõtu poolest mängude loomises. Lisaks "Hitchhiker's Guide to Galaxy" mängule on tuntud Zorki seeria ja varased detektiivmängud.
Graafilised seiklusmängud said tuntuks tänu Sierra Online-le. Kuigi tegevuste kirjalik sisestamine oli ikka mängu osa, liikus mängija juhitav tegelane nüüd ringi pseudokolmemõõtmelises maailmas. Sierra selle põlvkonna seiklustest on tuntud "King's Quest"-i, "Space Quest"-i, "Police Quest"-i, "Leisure Suit Larry" ja "Quest for Glory" sarjade esimesed osad.
Sierraga asus peagi võistlema LucasArts (toona LucasFilm), kes tõi mitmeid uuendusi hiirega valitavatest verbidest kuni suremist vältivate mängudeni. Kummalise huumoriga varaste mängude "Maniac Mansion" ja "Zack McKraken and Alien Mindbenders" kõrval on tuntud Indiana Jones-ist rääkivad seiklusmängud, "The Secret of Monkey Island"-i seeria ja multifilmilik järg "Maniac Mansionile "Day of the Tentacle". Sierra hiirega juhitavad mängud tõid varasemate seeriate järgede kõrval kaasa õpetlikud mängud nooremale mängijale ja legendaarse Gabriel Knight'i seeria. LucasArts jäljendas hiljem nende lihtsutatud, ikoonidega süsteemi mängudes nagu "Full Throttle" ja "Curse of Monkey Island".
Paljud fännid peavad hiirega juhtimist seiklusmängude alla käigu alguseks. Sierra hiirega liides oli lihtsam kui LucasArtsil. Edasi aga valmisid mängud, kus oli ainult üks tegevus või lisandus sellele ainult võimalus teise hiirenupuga mängumaailma esemeid ja asukaid vaadata. Selliste mängude hulka kuulusid paljud interaktivsed filmid, kus filmitud lõigud domineerisid mängija poolse kontrolli üle. Sierra andis sellesse oma panuse esimese Phantasmagoria mänguga, mille poolt nõutud cd-de hulk oli toona sensiatsiooniline.
Uuemal ajal kummitavad seiklusmänge nende valmistamiseks kuluvad suured summad ja tegijate suhteline tundmatus. (Sierra ja LucasArts on loobunud seda tüüpi mängude tootmisest.) Üleminekul arvutiga loodud kolmemõõtmelisele graafikale on püütud jäljendada nn. "action"-seikluste ("action adventures") otsest tegelase kontrollimist, mis paljudele seiklusmänguritele oma näpu osavuse nõudlikkuses ei meeldi.
Uute seiklusmängude nappus on põhjustanud mitmeid projekte, mis üritavad vanu mänge kaasaegsetel operatsioonisüsteemidel mängitavaks muuta. Sellisteks projektideks on näiteks LucasArtsi mängude mängimiseks mõeldud ScummVM ning AGD Interactive'i "King's Quest"-sarja uusversioonid.


Indiana Jones.
Indiana Jones (dr Henry Jones juunior, hüüdnimega Indy) on väljamõeldud tegelaskuju samanimelisest George Lucase ja Steven Spielbergi seiklusfilmist.
Indiana Jonesi filmid.
Indiana Jonesi filmides kehastab tema tegelaskuju näitleja Harrison Ford.
Indiana Jonesi teleseriaal.
Aastatel 1992–1996 produtseeriti 44-osaline teleseriaal "Noore Indiana Jonesi seiklused" ("The Young Indiana Jones Chronicles"). Seriaal räägib Jonesi elust erinevates eluetappides, vanustes 8–10, 16–20 ja 93 aastat. Seetõttu mängisid tema rolli ka erinevad näitlejad: Corey Carrier, Sean Patrick Flanery (peamiselt), George Hall.
Indiana Jonesi arvutimängud.
Mänguversioonidest on kuulsamad LucasArtsi seiklusmängud. Esimene LucasArtsi Indiana Jonesi seiklus "Indiana Jones and the Last Crusade" järgib üsna täpselt kolmanda filmi süžeed. Järgnevad mängud "Indiana Jones and Fate of Atlantis", "Indiana Jones and Infernal Machine" ja "Indiana Jones and Emperal's Tomb" jutustavad muus meedias varem esitamata lugusid Indy seiklustest.


Indiana Jones and the Last Crusade (mäng).
"Indiana Jones and the Last Crusade" on seiklusmäng, mis jäljendab üsna täpselt Steven Spielbergi filmi "Indiana Jones and the Last Crusade" süžeed.
Enne Püha Graali otsingute algust käib Indy Barney kolledzis, ta päästab Saksamaa piiri äärest isa jne. Vastavalt zanrile kasutab Indy rohkem nutti. Mängu on lisatud ka rusikavõitlused, mida aga saab maskeerimise ja kavaldamisega tihti vältida. Viimase teeb võimalikuks LucasArtsi toona uudne vestlussüsteem, kus saab valida erinevate lausete vahel. Filmist kõrvale kalde toob ka juba Maniac Mansionis nähtud võimalus olukordi mitmel viisil lahendada.
Varia: ühe fritsu lollitamiseks sobiv väide "I sell theese leather jackets" kordus naljana hiljem paljudes hilisemates LucasArtsi seiklusmängudes.
Algselt DOS-il jooksnud mängu on praegu võimalik mängida erinevatel platvormidel ScummVM-i abil.


Indiana Jones and the Fate of Atlantis.
"Indiana Jones and the Fate of Atlantis" on seiklusmäng, esimene täiskasvanud Indiana Jonesi seiklustest rääkiv taies peale filmi Indiana Jones ja viimane ristisõdija ja selle mänguversioone. Lugu ei pärine George Lucaselt ja esitab Atlantise kadunud tsivilisatsioonist pigem teadusulmelise versiooni, mille järgi Atlantisel oli tänaseks tundmatul energiallikal põhinev tehnoloogia. Isegi Jonesi abistavat okultist Sophia Haphgoodi juhendav vaim on tegelikult energiaolend.
Mänguliselt paistab teos silma võimalusega läbida suur osa mängu kolmel erineval viisil. Kuigi üks neist keskendub rohkem jõule, on mängus võimalus rusikavõitlused võita 0-klahviga.


Komöödiafilm.
Komöödiafilm on mängufilmižanr, mille põhitunnusteks on huumor ja nali
Ajalugu.
Esimese komöödia "Le Jardinier (l'Arroseur Arrosé)" väntasid juba vennad Auguste ja Louis Lumière. Lustakatele trikkidele toetusid ka tummkomöödiad, milles oli tihti peaosatäitja (koomik) ka filmi autor. Tuntumad tummfilmi koomikud on inimlik Charlie Chaplin, jahmerdav Harold Lloyd ja nüanseerituma huumoriga Buster Keaton.
Komöödiafilmi alamliigid.
Sõltuvalt karakterist ning koomika laadist eristatakse komöödiafilmidel mitmeid alaliike
Internet Movie Database.
Andmebaasi Internet Movie Database edetabel "Best Comedy" (september 2011).
AFI's 100 Years...100 Laughs.
2000. aastal avaldas Ameerika Filmiinstituut parimate komöödiafilmide edetabeli "AFI's 100 Years...100 Laughs".


Batmani tagasitulek.
"Batmani tagasitulek" (originaalpealkiri "Batman Returns") on 1992. aasta Ameerika Ühendriikide mängufilm.
Film on tinglik järg samuti Tim Burtoni lavastatud "Batmanile".
Selles filmis suhtub autor iroonilisemalt ühiskonda, mis kujutab kurikaelu sümboolselt teistsuguste olenditena, mitte tavaliste ameeriklaste hulka kuuluvatena. Burtoni suurem loominguline vabadus, mille ta oli võitnud filmiga "Edward Käärkäsi", kajastub süngemas meeleolus, ebakonventsionaalsemas huumoris ja traagilisemas toonis. Kurikael Pingviin on Burtoni versioonis edward-käärkäelik, teistsuguste võimetega isiksus. Ühtlasi tekitab tema füüsis kaastunnet, kuid samas parodeerib koomiksi kurikaelade füüsilist moonutatust. Kassnaine ei tõsta mitte ainult mässu meeste maailma vastu, vaid on ka Batmani analoog, kaksikelu elav inimene, kelle vägivaldse külje varjus on armastust ihkav olend. Burton pole jätnud isegi suurtööstur Max Schrecki läbinist ebasümpaatseks, vaid laseb tal oma poja saatuse pärast muretseda.
Kiirustamise pärast tootmisperioodil on märgata erinevate käsikirja variantide ühendamisest tulenevat mõningast loo lihvimatust. Väiksem kommertsedu "Batmaniga" võrreldes, liigne süngus noorte vaatajate jaoks ja peaosatäitja Michael Keatoni suured nõudmised viisid järgnevate Batmani filmide laadi ja tegijate väljavahetamiseni.


Edgar Savisaare valitsus.
Edgar Savisaare valitsus (20. august 1991 – 29. jaanuar 1992) oli Eesti Vabariigi 34. (ülemineku) valitsus.
Savisaare valitsus tuli võimule Eesti NSV valitsusena 3. aprillil 1990. Eesti Vabariigi taastamise järel 20. augustil 1991 toimis Savisaare valitsus kuni tagasiastumiseni 29. jaanuaril 1992 "de facto" Eesti Vabariigi valitsusena.
Ajalugu.
18. märtsil 1990 toimusid Eesti NSV Ülemnõukogu valimised, kus Rahvarinne sai 24% häältest. Rahvarinde nimekirjas kandideerinud said 45 kohta 105-st. Edgar Savisaare Eesti NSV valitsuse esimeheks (peaministriks) saamise poolt anti 54, vastu 32 häält. Peaministriks saamiseks vajaliku piiri ületas Savisaar vaid 2 häälega. 3. aprillil nimetati Savisaar Eesti NSV valitsuse juhiks. Savisaare valitsus moodustus suures osas Rahvarinde liikmetest. Samal ajal tegutses aktiivselt ka Interrinne, kelle rünnakut 15. mail 1990 Toompeal kutsus Savisaar inimesi raadio teel tõrjuma ja paljud läksidki appi.
12. oktoobril 1991 asutati Rahvarinde baasil Rahva-keskerakond, mis hiljem arenes Keskerakonnaks.
Suurem osa Savisaare valitsuse tegevusest möödus hüperinflatsiooni ja kasvava kaubanappuse olukorras. Savisaare valitsus võttis kasutusele ostukaardid ja toiduainete talongid. Talvel 1991/1992 valmistuti Tallinna uuselamurajoonide evakueerimiseks kütusenappuse tõttu. 31. detsembril 1991 seisid inimesed tundide kaupa leivajärjekorras ning paljud jäidki ilma leivata. Ka või kadus 1992. aasta jaanuaris lettidelt, sest oodati hinnatõusu. Savisaar käis isiklikult võiladusid üle vaatamas. Selles olukorras võitis ta tema vastu korraldatud umbusaldushääletuse, kuid astus seejärel tagasi 23. jaanuari hommikul 1992 - selle peale, kui kütuse- ja toidukriisi tõttu olid Tallinnas kasutusele võetud leivatalongid, kuid Ülemnõukogu ei toetanud peaministri kava kehtestada eriolukord.
Eesti Vabariigi järgmise 35. (ülemineku) valitsuse peaministriks sai Savisaare valitsuse transpordiminister Tiit Vähi.
Välislingid.
Savisaare valitsus


Kuusalu valla vapp.
Kuusalu valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kuusalu valla vapp.
Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2005 a. määruse nr 152 "Kuusalu valla ja Loksa valla haldusterritoriaalse korralduse ja sellega seonduvalt Vabariigi Valitsuse määruste muutmine" alusel senise Kuusalu valla ja senise Loksa valla baasil on moodustatud uus omavalitsusüksus Kuusalu vald.
Vapp on kinnitatud 21. juunil 2006. Vapi kavandi autor on Vadim Fomitšev.
Vapi kirjeldus.
Valla vapiks on hõbedasel kilbil punane lauritsarest.
Vapi punane värvus on rahvusvahelise Pantone värvitabeli järgi 186C.
Värvid triaadi värvides (CMYK): punane – C0%;M100%;Y81%;K4%.
Põhjendus.
Valla sümbolina kasutatakse Kuusalu kiriku sümboolikas kasutatavat tuleresti, millel põletati Püha Laurentsius ehk Laurits. Valla vapil ongi punane lauritsarest. Ajalooliselt oli Kuusalu kihelkonna keskus Kuusalu koos seal paikneva Laurentsiusele pühendatud kirikuga. Kuusalus asub ka Lauritsakivi, millele on raiutud rest ja tuletangid. Selle sama kivi juures olevat põletatud püha Laurentsius, Kuusalu kiriku ehitaja.
Ajaloost on teada, et Rooma piiskopi laekahoidja Laurentsius, kellele usaldati kiriku vara, otsustas selle pärast kolmepäevast mõtlemisaega jagada vaestele. Keisri küsimusele, kus on vara, vastas Laurentsius, et inimesed ongi see vara. Sellega tuletab tuleriidal põletatud pühak meelde – elus ei ole oluline niivõrd kuld, kuivõrd inimeste sisemine suurus.
Kuusalu valla endine vapp.
Vapp oli kinnitatud 3. augustil 1998 ning oli kasutusel kuni 2005. aasta oktoobrini, mil ühineti Loksa vallaga.
Vapi kirjeldus.
Hõbedasel kilbil roheline ristikheinaleht ja sinine lainelõikeline vapitüvi, mille ülaosas kolm võrdse laiuse ja vahedega lainelõikelist hõbedast varrast.
Välislingid.
Vapp


Avo-Rein Tereping.
Avo-Rein Tereping (sündinud 28. jaanuaril 1945 Tartus) on eesti psühholoog ja elektroonikainsener, filosoofiadoktor.
Haridustee.
1970. aastal lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi (Tallinna Tehnikaülikool) elektroonikainseneri kvalifikatsiooniga.
1976. a lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli (Tartu Ülikool) kaugõppes psühholoogi kvalifikatsiooniga.
1983. aastal kaitstud kandidaadiväitekiri NSVL Teaduste Akadeemia Psühholoogia Instituudis inseneripsühholoogia erialal. Praegu vastab kaitstud väitekiri Ph.D. (filosoofiadoktor) teaduslikule kraadile.
Hiljem täiendanud end Henn Mikkini juures videotreeningu alal ning lühikursustel turunduse, reklaamipsühholoogia, telekommunikatsiooni, juhtimisteooria ja projektijuhtimise alal.
2007. aastal omandas Tallinna Psühhodraama Koolis (Morenokeskus) psühhodraama rakendaja kvalifikatsiooni.
Publikatsioonid.
A.Tereping, J.Allik (1980) Interaural phase sensitivity to signals with different spectral composition. In: Acta et commentationes Universitatis Tartuensis, 522. Problems of cognitive psychology. Tartu
A.Tereping Interaural phase anomaly (1982) In: Symp. on common aspects of processing of linguistic and musical data. Acad. of Sciences of the Estonian S.S.R. Tallinn
Терепинг Интерауральная фазовая аномалия. Психологический журнал АН СССР, 1983, nr. 4
Helitehnika, psühhoakustika ja raadiotehnika rubriikide artiklid Eesti entsüklopeedia. Tallinn: Valgus.
Akustika oskussõnad (1997). Teaduse ja tehnika seletav sõnaraamat, Tallinn: TEA,
Терепинг А.А. (1979) Опытное квадрафоническое вещание в г. Таллинне. Техника средств связи. Серия ТРПА, вып. 3, с. 105-107 Москва
Терепинг А.А. (1980) Автоматическая установка для исследования восприятия интераурального фазового сдвига в кн. Теоретические и практические вопросы автоматизации психологического экспермента. Тартускии Гос. Университет:,
Терепинг А.А. (1982) Бинауральные фазовые сдвиги в стереофонии. Техника кино и телевидения., nr. 3, с. 27-28 Москва
Терепинг А.А. (1983) Индивидуальные различия восприятия интерауральных фазовых сдвигуов Уч. записки Тартуского Гос. Университета. Труды по психологии, XI
А. Терепинг (2001) Широкополосный фазовращатель. В кн.: Эквалайзеры. Эффекты объемного звучания. с.153-156 Москва: РадиоСофт


Eesti riigisekretär.
Riigisekretär on kõrgem riigiametnik, kes juhib Riigikantseleid. Enamik tema pädevustest on loetletud "Vabariigi Valitsuse seaduses."
Alates 11. augustist 2003 on riigisekretäriks Heiki Loot.
Õiguslikud alused.
Riigisekretäri institutsioon tuleneb põhiseaduse §-st 95, mille kohaselt on Vabariigi Valitsuse juures "riigikantselei, mida juhib riigisekretär. Riigisekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister. Riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest. Riigisekretäril on riigikantselei juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimiseks."


Meelva (Räpina).
Meelva ehk Miilva (kohalik hääldus) on küla Põlva maakonnas Räpina vallas.


Kibuna.
Kibuna on küla Harjumaal Kernu vallas.
Küla piirneb idas Kaasiku ja Hingu küladega, põhjas Vasalemma vallaga, läänes Nissi vallaga. Küla piiri pikkuseks on 18,0 km. Piki idapiiri kulgeb Tallinn-Haapsalu raudtee. Põhjapiiril voolab Vasalemma jõgi. Läänepiiri põhjaosas voolab Munalaskme oja ja kulgeb Riisipere–Vasalemma tee. Küla lõunatippu läbib Hingu oja (suubub Munalaskme ojja). Ida-läänesuunaliselt läheb küla keskelt läbi Munalaskme–Laitse tee. Selle raudteega lõikumise kohas paikneb Laitse raudteepeatus.
Põline asustus paikneb hajali mõlemal pool Laitse-Munalaskme teed. Tihedam asustus on tekkinud küla põhjaossa, kuhu nõukogude ajal rajati aianduskooperatiive. Sinna viivad Kibuna jaama tee ja Laitse-Kibuna tee ning on rajatud ka Kibuna raudteepeatus.


Laitse.
Laitse on küla Harjumaal Kernu vallas.
Küla piirneb läänes Vansi, Hingu ja Kaasiku küladega, lõunas Pohla külaga, kagus Ruila külaga, kirdes Kabila külaga, põhjas Vasalemma vallaga. Küla piiri pikkuseks on 32,1 km.
Laitses asub neogooti stiilis Laitse mõisahoone.
Laitse raudteepeatus asub Kaasiku külas.


Muusika küla.
Muusika on küla Harjumaal Kernu vallas.
Küla piirneb loodes Kabila külaga, edelas ja kagus Ruila külaga, kirdes Saue vallaga. Küla piiri pikkuseks on 13,7 km.


Munalaskme.
Munalaskme on küla Harjumaal Nissi vallas.


Kustja.
Kustja on küla Harjumaal Kernu vallas.
Küla piirneb põhjas Mõnuste, Haiba, Kernu ja Kirikla küladega, läänes Nissi vallaga, lõunas ja idas Rapla maakonnaga. Küla piiri pikkuseks on 32,1 km.


Johannes Hau.
Johannes Hau (10. aprill 1771 – 3. august 1838 Tallinn) oli baltisaksa maalikunstnik.
Johannes Hau maalis veduutgraafikas Tallinna vaateid.
Isiklikku.
Johannes Hau oli Woldemar Hau ja Eduard Hau isa.


Woldemar Hau.
Warwara Assenkowa (1817–1841), Woldemar Hau, 1838.
Woldemar Hau (16. veebruar 1816 Tallinn – 23. märts 1895 Peterburi) oli maalikunstnik.
Woldemar Hau oli Johannes Hau poeg ja Eduard Hau poolvend.


Jean Effel.
Jean Effel (kodanikunimi "François Lejeune", 12. veebruar 1908 – 16. oktoober 1982) oli prantsuse kunstnik ja karikaturist.
Jean Effel sai tuntuks oma fašismivastaste karikatuuridega (1935).


Eduard Hau.
Eduard Hau (28. juuli 1807 Tallinn – arvatavasti 1888 Tartu) oli baltisaksa maalikunstnik ja graafik.
Eduard Hau sai algõpetuse kunstnikust isa Johannes Hau juures Tallinnas. Aastast 1830 õppis paar aastat Dresdeni Kunstiakadeemias. 1836 tuli Tartusse ja alustas siin oma suurt professorite portreede sarja ("Sammlung von Portraits der Professoren an der Kaiserlichen Universität zu Dorpat seit dem Jahre 1837 nach dem Leben und auf Stein gezeichnet von E. Hau"), mis trükiti 1837–39 Georg Friedrich Schlateri litograafiatöökojas (kokku 6 vihku 30 portreega). 1839 lahkus Tartust, arvatavasti suundus peatselt Peterburi, 1854 sai akadeemikuks. Tegutses seal esialgu peamiselt portretisti, hiljem interjöörimaalijana, jäädvustades akvarellis keiserlike paleede sisevaateid Peterburis ja selle ümbruses.
Põhiliselt on Hau tuntud Moskva, Peterburi ja Gattšina kuulsate ehitiste sisevaadetest tehtud akvarellide järgi. Üldiselt on need tehtud keisripere tellimusel. On teada ka ülsikuid tema maalitud portreid. Moskvas joonistas ta Suurt Kremli lossi ja Nikolai lossi, Peterburis Miikaeli lossi, Talvepaleed ja Ermitaaži, Gattšinas Gattšina paleed.
Hau akvarellid tubade sisustusest on valmistatud suure meisterlikkusega: perspektiiv on täpselt paigas ja detailid on väga üksikasjalikult ära joonistatud.
Gattšinasse tuli Hau esimest korda 1862 selleks, et teha akvarellid Nikolai I ja Aleksander II kabinettidest. Ta jätkas tööd lossis kuni 1880. aastani. Gattšinas joonistas ta 59 akvarelli, millest osa hoiti kuni 1920. aastateni lossi kunstikogus ja alles siis anti üle Ermitaažile. Gattšina akvarellid on hindamatu väärtusega sellepärast, et Teise maailmasõja ajal põletasid taganevad sakslased lossi maani maha. Loss taastati suures osas Hau akvarellide põhjal.
Eduard Hau oli Woldemar Hau poolvend.


Mari Adamson.
Mari Adamson (1927. aastani Marie Vassiljev, 1927–1936 Sannamees; 1. märts 1908 Volossovo – 3. jaanuar 2000 Tallinn) oli eesti tekstiilikunstnik ja pedagoog.
Elukäik.
Omandas kunstihariduse 1923–1927 Riigi Kunsttööstuskoolis (naiskäsitöö erialal) ja 1927–28 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (maali alal). Täiendas end 1928–1929 Pariisi vabaakadeemiais ja rakenduskunstiateljeedes ning hiljem õpireisidel Soomes, Rootsis, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ja Kanadas. Töötas 1929–1931 Tallinna moeateljees "Medea" kunstnikuna, 1944–1950 Kunstitoodete Kombinaadi tekstiili- ja dekoratiivkudumisateljee kunstilise juhina.
Oluline on Mari Adamsoni roll kunstipedagoogina. Aastatel 1944–1977 töötas ta ERKI-s, olles peamise aja tekstiili- ja kostüümikateedri juhataja ning aastast 1964 professor. Mari Adamsoni panuseks Eesti kultuurilukku on ka tema suurejooneline kingitus Eesti Kunstimuuseumile (ligi 1000 Adamson-Ericu teost), mis oli aluseks Adamson-Ericu muuseumi loomisele 1983. aastal.
Isiklikku.
Oli abielus skulptor Ferdi Sannamehega, kellega tal oli poeg Johani (1928–1963). 1936. aastal abiellus kunstnik Adamson-Ericuga.
Looming.
Mari Adamson viljeles monotüüpiat juba enne II maailmasõda ning tõsisemalt jälle 1960. aastate keskpaigast. Tema monotüüpiate seas on abstraktseid kompositsioone, gobeläänikavandeid, maastikke ja rohkesti lilli. Need monotüüpiad on maalilised, enamasti suhteliselt õrnatoonilised ja üle maalimata.
1940ndail sundis sõjast tingitud materjalipuudus otsima uusi kunstilis väljundeid. Adamsoni loomingus said valdavaiks vaibad. Kõige suuremat tunnustust pälvisid dünaamilise kompositsiooni ja peene materjalitunnetusega monumentaalsed seinavaibad. Tema vaiba ja mööbliriide kavandid said mitmeid preemiaid.
Alustas esinemist näitustel 1929. Kunstniku loomingut on tutvustatud rohkem kui 300 näitusel ning ta on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi autasusid. 1996. aastal hinnati Mari Adamsoni elutööd Kristjan Raua nimelise preemiaga.
1930–1932 ühingu "Dekoor", aastast 1932 RaKü ja aastast 1944 Kunstnike Liidu liige.


Indiana Jones ja viimane ristiretk.
"Indiana Jones ja viimane ristiretk" (ka "Indiana Jones ja viimane ristikäik", originaalpealkirjaga "Indiana Jones and the Last Crusade") on 1989. aasta USA mängufilm.
Peaosatäitjad.
Filmi põhjal on valminud samanimeline arvutimäng.


Sirje Eelma.
Sirje Eelma (sündis 17. novembril 1950 Tallinnas) on eesti graafik.
Sirje Eelma on Herald Eelma vennatütar.


Herald Eelma.
Herald Eelma (sündinud 26. märtsil 1934) on eesti graafik.
Herald Eelma lõpetas ERKI 1959. aastal; samas olnud akvarelli ja joonistusõppejõud.


Elmar Kits.
Elmar Kits (27. aprill 1913 Tartu – 24. märts 1972 Tartu) oli eesti maalikunstnik.
Elukäik.
Elmar Kits sündis 1913. aastal Tartus, lapsepõlve veetis Tartumaal Rõngu vallas, õppis Koruste külakoolis ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1932. aastal. Elmar Kits lõpetas Kõrgema Kunstikooli Pallas 1939. aasta lennus, mida peetakse väga tugevaks. Lõputööde näitusel oli tal väljas tervelt 14 maali. Tal olid Pallases ka parimad õpetajad. Kuna Kitse majanduslik seis oli vilets, siis tasus tema esimese semestri õppemaksu Kaarel Liimand. Pallase algklassis õppis ta Aleksander Vardi, aktiklassis Kaarel Liimandi, maaliklassis Villem Ormissoni ja lõpuks maaliklassis Ado Vabbe käe all.
1930. aastate lõpp tähendas impressionismi taassündi. Kitsel õnnestus 1938. aastal käia ekskursioonil Helsingis prantsuse uuema kunsti näitusel, järgmisel aastal oli Tallinnas sama näitus, mis mõjutas oluliselt noori eesti kunstnikke.
Töötas joonistusõpetajana ja maaliõppejõuna ning Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis monumentaalmaali kateedri juhatajana (1947–1949). Alates 1949. aastast tegutses vabakutselise kunstnikuna.
Kunstnik suri 1972. aastal 58-aastaselt. Aasta varem oli talle omistatud ENSV rahvakunstniku aunimetus.
Isiklikku.
Elmar Kitse abikaasa oli samuti maalikunstnik Linda Kits-Mägi ja tütar Saskia Kasemaa.
Looming.
Viljeles kõiki tahvelmaaližanre, dekoratiivpannood, monumentaalmaali ning raamatuillustratsiooni.
Elmar Kits kohanes 1940. aastal kiiresti uue võimu nõudmistega kunstile. Seda lubas ka tema oskus maalida suhteliselt realistlikult. Saksa okupatsiooni ajal Kitse ei mobiliseeritud ning ta oli igaks juhuks redus Viljandimaal Uus-Suislepa vallas, kus valmisid jällegi valgusküllased maastikumaalid. Kunstnik hakkas looduses maalima vastu päikest, mis tegi värvid eredamaks ja varjud väiksemaks. Ometi ilmusid Kitse maalidesse ka süngemad ja hallimad teemad. Palju maalis ta pommitatud Tartut.
1940. aastail maalis palju maastikke ja portreid, dünaamilisi lüürilise alatooniga figuurikompositsioone ning suure vormiüldistusega linnapilte. Suutis säilitada isikupära ka ajal, kui nõukogude kunstipoliitika surus kunstnikele peale realistlikku käsitlusviisi ja kindla temaatika.
Koos Richard Sagritsa ja Evald Okasega maalis Elmar Kits Estonia teatri kuppelvõlvile Eesti suurima monumentaalmaali. Kunstnikud tegid selle töö kolme kuuga, sest lähenes Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäev. Maaliti tellingutel selili lae poole, sealsamas söödi, joodi ja magati.
Uusi värvi- ja valguselamusi pakkusid loomereisid Armeeniasse ja Kesk-Aasiasse. Elmar Kits sai 1956. aastal ENSV teeneliseks kultuuritegelaseks. Küllaldaselt jagus riiklikke tellimusi – küll tehastele, täitevkomiteedele, restoranidele ja hotellidele. Peale selle jõudis ta raamatuid illustreerida.
1950. aastatel valmisid Kitse parimad impressionistlikult sillerdavad looduspildid.
Aastast 1958 ilmnes vormiuuendus, sealhulgas sürrealismi ja kubistlikku vormimäng. Eesti kunstis uudsena Elmar Kits hakkas 1960. aastail monumentaalmaalis rakendama stilisatsiooni ja abstraheeritud kujundeid, selles laadis on õnnestunuim kolmikmaal "Muusika. Ballett. Kujutav kunst". 1965 tegi Tartu restoranile „Tarvas” sgrafiitotehnikas pannoo.
1960. aastate keskel alanud viimase loomejärgu teostele on omased eriline improvisatsioonilisus ning groteskist traagikani ulatuv tundelaad; lõi poolabstraktseid kompositsioone ja fantaasiarikka ainestikuga väikesi temperamaale, nendega kõrvu maalis vanameisterlikult looduslähedasi südamlikke argielupilte.
Elmar Kitse teoste kirglikumaid kogujaid on Andres Eilart.


210. aastad.
210. aastad on aastad 210–219 pKr.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Kümnendid: 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad 200. aastad - 210. aastad - 220. aastad 230. aastad 240. aastad 250. aastad 260. aastad
Aastad: 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219


220. aastad.
220. aastad on aastad 220–229 pKr.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Kümnendid: 170. aastad 180. aastad 190. aastad 200. aastad 210. aastad - 220. aastad - 230. aastad 240. aastad 250. aastad 260. aastad 270. aastad
Aastad: 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229


230. aastad.
230. aastad on aastad 230–239 pKr.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Kümnendid: 180. aastad 190. aastad 200. aastad 210. aastad 220. aastad - 230. aastad - 240. aastad 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad
Aastad: 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239


240. aastad.
240. aastad on aastad 240–249 pKr.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Kümnendid: 190. aastad 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad - 240. aastad - 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad
Aastad: 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249


250. aastad.
250. aastad on aastad 250–259 pKr.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Kümnendid: 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259


260. aastad.
260. aastad on aastad 260–269 pKr.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Kümnendid: 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad 250. aastad - 260. aastad - 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad 310. aastad
Aastad: 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269


270. aastad.
270. aastad on aastad 270–279 pKr.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Kümnendid: 220. aastad 230. aastad 240. aastad 250. aastad 260. aastad - 270. aastad - 280. aastad 290. aastad 300. aastad 310. aastad 320. aastad
Aastad: 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279


280. aastad.
280. aastad on aastad 280–289 pKr.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Kümnendid: 230. aastad 240. aastad 250. aastad 260. aastad 270. aastad - 280. aastad - 290. aastad 300. aastad 310. aastad 320. aastad 330. aastad
Aastad: 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289


290. aastad.
290. aastad on aastad 290–299 pKr.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Kümnendid: 240. aastad 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad - 290. aastad - 300. aastad 310. aastad 320. aastad 330. aastad 340. aastad
Aastad: 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299


Ameerika Ühendriikide riigisekretär.
Ameerika Ühendriikide riigisekretär on Ameerika Ühendriikide välisminister. Ta on valitsuskabineti liige ja juhib Riigidepartemangu.
Praegune riigisekretär on Hillary Clinton.


310. aastad.
310. aastad on aastad 310–319 pKr.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Kümnendid: 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad - 310. aastad - 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad
Aastad: 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319


320. aastad.
320. aastad on aastad 320–329 pKr.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Kümnendid: 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad 310. aastad - 320. aastad - 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad 370. aastad
Aastad: 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329


330. aastad.
330. aastad on aastad 330–339 pKr.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Kümnendid: 280. aastad 290. aastad 300. aastad 310. aastad 320. aastad - 330. aastad - 340. aastad 350. aastad 360. aastad 370. aastad 380. aastad
Aastad: 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339


Raivo J. Raave.
Raivo Joosep Raave (15. märts 1950 – 12. jaanuar 2013) oli Eesti teoloog ja sotsiaalteadlane.
Elulugu.
Sündis Kalev Raave perekonnas.
TLÜ Riigiteaduste instituudi doktoriõppe 2005–2009, TLÜ sotsiaalteaduskonna filosoofia osakonna doktoriõppe 2002–2004. TLÜ sotsiaalteaduskonna teaduste magister MA 2002. TLÜ sotsiaalteaduskonna sotsiaaltöö BA 2000 ja EMK Teoloogilise Seminari teoloogia diplomiõppe 1994–1998, EELK Usuteaduste Instituut 1980–1984. On olnud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lektor,Tallinna Pedagoogilise Seminari ja Tallinna Ülikooli õppejõud, vabakutseline ajakirjanik ja literaat.
Raave on nimetanud oma vaateid postmodernseks traditsionalismiks. Tugineb nn traditsionalistide René Guénoni, Julius Evola, Aleksandr Dugini jt loomingule ning neoplatonismile (Pico della Mirandola, Marsilio Ficino jt.). Platonile toetudes leiab Raave, et poliiitika ja filosoofia peaksid olema ühe mündi kaks külge.
Raave on uurinud Nikolai Berdjajevi ja Aleksandr Dugini filosoofiat ning vene idee arenguid. Raave on tsentristliku maailmavaate toetaja. Usutunnistuselt kristlane.
"Konservatiivse revolutsiooni" asemel soovitab Raave rääkida "loovast konservatiivsusest" ning "sotsiaalse kapitali" asemel "sotsiaalsest energiast". Tema käsitluse järgi muudab sotsiaalsete nähtuste ümberdefineerimine energeetika terminitesse ka kapitalistlikku majanduskeelele keskenunud ühiskonda. Geopoliitikat on Raave nimetanud gnosiseks.
Raave korraldas loovuskoolitusi Anthony Robbinsi laadis, pealkirjadega "Reaalsuse muutmine" ja "Enese teostamine".
Alates 2008. aastast Keskerakonna liige, 2010. aastast Keskerakonna kultuurikogu esimees.
Isiklikku.
Ta oli abielus Ülle Raavega. Raivo Raavel on seitse last: Henrik, Laura, Joosua, Susanna, Doris Kristina, Brigita-Maria, Carl Joosep.


340. aastad.
340. aastad on aastad 340–349 pKr.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Kümnendid: 290. aastad 300. aastad 310. aastad 320. aastad 330. aastad - 340. aastad - 350. aastad 360. aastad 370. aastad 380. aastad 390. aastad
Aastad: 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349


350. aastad.
350. aastad on aastad 350–359 pKr.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Kümnendid: 300. aastad 310. aastad 320. aastad 330. aastad 340. aastad - 350. aastad - 360. aastad 370. aastad 380. aastad 390. aastad 400. aastad
Aastad: 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359


360. aastad.
360. aastad on aastad 360–369 pKr.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Kümnendid: 310. aastad 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad - 360. aastad - 370. aastad 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad
Aastad: 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369


380. aastad.
380. aastad on aastad 380–389 pKr.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Kümnendid: 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad 370. aastad - 380. aastad - 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad 430. aastad
Aastad: 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389


390. aastad.
390. aastad on aastad 390–399 pKr.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Kümnendid: 340. aastad 350. aastad 360. aastad 370. aastad 380. aastad - 390. aastad - 400. aastad 410. aastad 420. aastad 430. aastad 440. aastad
Aastad: 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399


410. aastad.
410. aastad on aastad 410–419 pKr.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Kümnendid: 360. aastad 370. aastad 380. aastad 390. aastad 400. aastad - 410. aastad - 420. aastad 430. aastad 440. aastad 450. aastad 460. aastad
Aastad: 410 411 412 413 414 415 416 417 418 419


420. aastad.
420. aastad on aastad 420–429 pKr.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Kümnendid: 370. aastad 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad - 420. aastad - 430. aastad 440. aastad 450. aastad 460. aastad 470. aastad
Aastad: 420 421 422 423 424 425 426 427 428 429


430. aastad.
430. aastad on aastad 430–439 pKr.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Kümnendid: 380. aastad 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad - 430. aastad - 440. aastad 450. aastad 460. aastad 470. aastad 480. aastad
Aastad: 430 431 432 433 434 435 436 437 438 439


Saskia Kasemaa.
Saskia Kasemaa (sündinud 12. veebruaril 1945 Tartus) on eesti maalikunstnik.
Saskia Kasemaa on Elmar Kitse ja Linda Kits-Mäe tütar.
Lõpetas ERKI 1971. aastal. Oli Tartu Kunstikooli (1974–1985) ning aastast 1988 Tartu ülikooli maaliosakonna õppejõud ja juhataja (1996–1997).
Ta on abielus Andrus Kasemaaga.
Välislingid.
Kasemaa, Saskia
Kasemaa, Saskia


Pallas.
Pallas oli algselt kunstnike ja kirjanike, hiljem peamiselt kujutavate kunstnike ühing Tartus aastatel 1918–1940, 1943–1944, taasasutatud 1988 (kandis aastani 1999 nime Tartu Kunstiühing).
Ühingu eesmärgiks oli tutvustada ja levitada kunsti (algul ka kirjandust). Pallase ühingu asutajateks olid Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglas. Põhikiri kirjutati alla 21. jaanuar 1918, mida loetakse asutamispäevaks, kuigi asutajate koosseis oli kujunenud juba eelmise aasta lõpul. Vaatamata teatud sisemistele kõikumistele esineti eesti kultuurimaastikul väga tegusa ja iseteadliku jõuna. Ühing suutis juba asutamisaastal korraldada kaks kunstinäitust, 1919. aasta sügiseks rajati Pallase nime kandev kunstikool, millest 1924. aastal sai eesti esimene kõrgem kunstiõppeasutus – Kõrgem Kunstikool Pallas.


Meelva (Lihula).
Meelva on küla Lääne maakonnas Lihula vallas.
Ajalooliselt asus küla Karuse kihelkonnas.


Saint Paul.
"Saint Paul" on apostel Pauluse üks ingliskeelseid nimekujusid. Seda nime kannavad ingliskeelsetes maades paljud kohad.


Saint Paul (Minnesota).
thumb
Saint Paul on USA Minnesota osariigi pealinn. Asub Mississippi jõe kaldal. Koos Minneapolisega moodustavad nad nn kaksiklinna, sest on kokku kasvanud.


Kääbusplaneet.
Kääbusplaneet on planeedist väiksem, kuid asteroidist suurem taevakeha, mis on orbiidil ümber päikese ja omab piisavat massi ületamaks jäiga keha jõud nii et saavutatakse hüdrostaatiliselt tasakaaluline (ligikaudu ümmargune) kuju. Kääbusplaneedid koosnevad enamasti jääst ja mineraalidest. Kääbusplaneetideks ei loeta taevakehade kaaslasi..
Rahvusvahelise Astronoomiauniooni 2006. aastal tehtud otsuse järgi on Päikesesüsteemis kaheksa planeeti ja Pluuto arvati esimese taevakehana kääbusplaneediks.
Seni ebamäärase staatusega taevakehad Sedna ja Quaoar pretendeerivad kääbusplaneedi nimele, kuid nende täpne kuju on selgitamisel.


Ruum (ajakiri).
Ruum oli Eesti disaini- ja arhitektuuriajakiri, ilmus 2005. aasta detsembrist 2008. aasta aprillini.
Ajakirja peatoimetaja oli Ene Läkk.


Karel Čapek.
Karel Čapek (9. jaanuar 1890 Malé Svatoňovice – 25. detsember 1938 Praha) oli tšehhi kirjanik.
Karel oli maakonnaarsti poeg. Keskhariduse sai ta Hradec Králové, Brno ja Praha gümnaasiumides. Aastatel 1909–1915 õppis ta Praha ülikoolis filosoofiat ja sai doktorikraadi. Seejärel töötas ta raamatukogudes ja eraõpetajana. 1917–1920 töötas ta ajakirjanikuna ajalehes Národní listy ning seejärel 1921–1938 Lidové noviny toimetajana.
Kirjanikuna oli tal lai ampluaa: realistlikud jutustused, näidendid, muinasjutud, kriminaaljutud, religioosse taustaga jutud ja ulme. Oma teostes käsitleb ta 20. sajandi alguse tehnika ja teaduse saavutustega (masstootmine, massihävitusrelvad) kaasnenud eetilisi probleeme ning hoiatab katastroofide eest.
Erilisel kohal tema loomingus oli küsimus, missugune karistus mingi teo eest on õiglane. Sel põhjusel kirjutas ta terve hulga kriminaalse süžeega jutte, kus reeglina saab süüdlane karistuse, kuid üldjuhul mitte surmanuhtluse ja sageli mitte sellise kui seadus ette näeb.
Čapek polnud usklik, kuid kirjutas hulga religioosse taustaga lugusid, sest see võimaldas käsitleda eetilise elu ja eetilise käitumise probleeme keerulistes olukordades.
Karel Čapek suri vähem kui aasta enne Teise maailmasõja algust. Kui talle sai selgeks, et liitlasriigid (Prantsusmaa, Suurbritannia) ei võta midagi ette Tšehhi päästmiseks, loobus ta söömisest ja suri kopsupõletikku.
Tema vend oli kunstnik ja kirjanik Josef Čapek, kes leiutas sõna "robot", mida Karel kasutas näidendis "R.U.R."
Teoseid.
Capek, Karel
Capek, Karel
Capek, Karel


Sándor Petőfi.
Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 Kiskőrös – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Petőfi nimi on ungari keelealal „luuletaja“ sünonüüm tänaseni. Viiekümnesse keelde tõlgitud luuletustega on ta esmajärguline suursaadik ka maailmakirjanduses.
Elust ja loomingust.
Tema vanemad olid slovakid ja sünninimi oli tal Alexander Petrovics, ta ungaripärastas oma nime 1842. aastal alustades kirjanikukarjääri. Tema sünnikodu on praegu majamuuseum. Tema lapsepõlvemälestused on seotud Kiskunfélegyháza´ga, millele ta viitab hiljem ka oma luules.
Kooliteed alustas ta viie ja poole aastasena luterlikes õppeasutustes: Kecskemét´i koolis (1828–1831), Sárszentlőrinc´is (1831–1833), Pest´i luteri gümnaasiumis (1833–1834). Järgmise õppeaasta veetis ta Pest´is piaristide juures (1834–1835). Tema õnnelikemad õpinguaastad seostuvad Aszód´iga (1835–1838). Seal õppis ta hästi, luges palju, joonistas ja kirjutas ka luuletusi – ja seal tekkis esmakordselt soov näitlejaks saada. Tema teismeiga langes ajaliselt kokku perekonna ainelise hävinguga. Tema siiani jõukas isa vaesus peamiselt halbade tehingute ja laenude tõttu, viimase hoobi andis 1838. aasta Doonau suur üleujutus. Poolaasta Selmec´i lütseumis lõppes Petőfi jaoks läbikukkumisega, misjärel ta esmalt Pest´is Ungari Teatri juures omamoodi teatriteenijana töötas, seejärel pärast paari kuud Dunántúl´i sugulaste juures 1839. aasta septembris Sopron´is soldatiks astus.
Nõrga kondiga poisina valetas ta end vanemaks, et ta vastu võetaks. Kuid maailma avastamise asemel veetis ta osa ajast laatsarettides ja oleks oma otsuse eest peaaegu eluga maksnud. Poolteise aasta möödudes, 1841. aasta algul, kui ta oli teeninud erinevais paigus (Sopron, Graz, Zágráb, Károlyváros, Zagreb, Sopron), lasti ta sandina erru. Vaid iseendale loota võiv noormees katsetas uuesti õpingutega (Pápa kolleegium 1841–1842), kuid ei sealne edu isetegevusringis ega ka luuletuse ilmumine (A borozó – Veinijooja, Athenaeum, 22. mai 1842) ei lahendanud tema toidumuret. Sellest ajast sai aga alguse sõprus Mór Jókai´ga. 1841. aasta suvel Dunántúl´is ühines ta esimest korda rändnäitlejatega ning mängis 1842–1843 erinevate nimede all ja erinevate truppide koosseisus Székesfehérvár´is ja Kecskemét´is. Toona polnud ta veel teinud lõplikku valikut kirjanduse ja näitlemise vahel, teda tõmbasid romantilise eneseteostuse mõlemad võimalused. Pozsony´is (Bratislavas), parlamendi kogunemispaigas ei leidnud ta aga esinemisvõimalust, seetõttu elatus ta seal parlamendi teatiste ümberkirjutamisest, hiljem Pest´is ja Gödöllő´s aga romaanide tõlkimisest. Tema näitlejakarjääri jätkamist takistas nõrk tervis: 1834.–1844. aasta talve vireles ta tõbisena Debrecen´is.
Tema pidevalt ilmuvad luuletused lõid aluse tema kirjanduslikele kontaktidele. 1844. aastal jõudis ta otsusele ja läks jala Pest´i, et oma luuletused välja anda. See kavatsus oli tal juba ka varem Pozsony´is (1841) ja Kecskemét´is (1843; plaanitud luulekogu käsikiri pealkirjaga „Ibolyák“ (Kannikesed) tuli alles 1996 päevavalgele), kuid see ei õnnestunud. Nüüd toimus tema elus Mihály Vörösmarty ning Pesti opositsioonilisi kodanikke ja haritlasi koondava Rahvusliku Ringi toetusel otsustav pööre. Ta sai oma luuletusi trükist ilmutada, 1. juulist 1844 sai ta abitoimetajaks Pesti Moelehes. Petőfi, kes kasutas seda nime 1842. aasta novembrist saadik, tasus elatuse kindlustamise eest palavikulise tööga; kiiresti üksteise järel ilmusid tema teosed: 27. oktoobril 1844 A helység kalapácsa (Küla vasar), 10. novembril Versek 1842–1844 (Luuletused 1842–1844), 6. märtsil 1845 János vitéz (Sangar János), 20. märtsil Cirpuslombok Etelke sírjáról (Küpressioksad Etelke haualt) 15-aastasena surnud Etelka Csapó mäletuseks.
Üksteisele järgnevad kogud tõid luuletajale ennenägematu populaarsuse. Tema luuletusi deklameeriti, kopeeriti, viisistati; nii mõnigi neist muutus õige pea rahvalauluks. Ent ta ei rahuldunud "rahvalauliku" staatusega. Toona ei õnnestunud tal veel kaasat leida, mäletust sellest kannab Berta Mednyánszky vastu tuntud lootusetu armastuse tsükkel (Szerelem gyöngyszemei, Armastuse pärlid, ilmus 20. oktoobril 1845). Kuigi 10. novembril 1845 ilmus järjekordne kogu (Versek 1844–1845, Luuletused 1844–1845), pidi ta silma vaatama vältimatule – iseendale, ungari kirjanduse ja kriitika olukorrale, sõpruse ja mõttekaasluse truuduse küsimusele, ühiskondlikule ebaõiglusele. See toimus 1845–1846, tema Szalkszentmártonis elavate vanemate juures. See pool aastat polnud kriisiperiood sõna harilikus tähenduses, ta käis ikkagi kaasas luule uuenemisega (Felhők, Pilved, 23. aprill 1846), tegi katseid uute žanrite, romaani- ja näitekirjanduse vallas (A hóhér kötele – Timuka köis, 4. juuni 1846, Tigris és hiéna – Tiiger ja hüään, 2. jaanuar 1847) ja tegi ka olulisi otsuseid oma elus. Temast sai vabakutseline kirjanik, esimene poeet, kes Ungaris oma sulest ära elas; ta asutas noorte kirjanike huvide kaitsmise ühingu, Tízek Társasága – Kümne Seltsi. Ja mis võib-olla veel olulisem: tema romantiliselt julge tegutsemishimu kujunes Prantsuse revolutsiooni uurimise mõjul vabariiklikuks maailmavaateks, pea religioosselt intensiivse vabaduse- ja looduskultusega. Ta leidis ka kaasa: 8. septembril 1846 Transilvaania reisile minnes tutvus ta Nagykároly´s Júlia Szendrey´ga, kelle ta nende kohtumise esimesel aastapäeval naiseks võttis. Nende üheaastase armastuse vabadussõja käigus (vääritimõistmiste, vanemate keeldude, kirja- ja luulevormis sõnumitega) selgus: sellest sai esimene selline poeediarmastus ungari kirjanduses, milles tüdruk ei otsustanud mitte oma pere, vaid kaasa kasuks. Nii kirjutas Petőfi sulg Koltó pulmareisil (septembris–oktoobris 1847) ja ka pärast seda armastusluulet abikaasale. 1847. aastasse jääb ka tema tutvumine János Arany´iga, kes jätkab Petőfi elutööd pärast poeedi surma.
15. märtsil 1847 ilmusid tema kogutud luuletused, seniste luuletuste täielik kogu. See oli väga edukas teos, 1848. aastal tuli välja anda uus, kaheosaline köide. Ta oli vaieldamatult rahvusluuletaja, kes aga ei osalenud traditsioonilistes feodaalsetes politiseerivates foorumites. Reformide asemel ootas ta juba 1848-ndat, Euroopa "rahvaste kevadet". 15. märtsil sai tema Nemzeti dal - Rahvuslaul Pesti revolutsiooni, Euroopa ainsa veretu revolutsiooni sümboliks. 15. märtsil 1848. aastal oli ta üks revolutsiooni algatajatest Ungaris ja 12-punktilise nõudmiste nimekirja kaasautor. Petőfi mängis sündmuste kujunemises oma rolli ka hiljem ühe saatkonna liikmena (Közcsendi és a Pest megyei Közbátorsági Választmány), kuid järjekindla vabariikliku veendumuse tõttu jäi ta koos märtsi noortega üha enam isolatsiooni. Kui ta 1848. aasta suvel esimestel rahvasaadikutega riigikogu valimistel Szabadszállás´is kandideeris, jäi ta kohalikule kandidaadile alla. Tema isolatsiooni jäämist ei muutnud ka edasised teosed: 1. mail ilmus peaaegu vastukajata jäänud Lapok Petőfi Sándor naplójából (Lehekülgi Sándor Petőfi päevikust), kümme päeva hiljem aga Shakespeare´i tragöödia Coriolanuse tõlge. Talle valimistel osaks saanud ebaõnne mõjul kirjutas ta jutustava luuletuse Az apostol (Apostel, 1848 juuli–september), selle terviktekst ilmus trükist alles 1874.
Et luuletaja ei pidanud läbi elama oma kangelase Szilvesteri kogu saatust, selle põhjuseks oli vabadussõda, relvastatud enesekaitse käivitumine. 1848. aastal liitus ta kindral József Bemi adjudandina Ungari sõjaväega võitluses Habsburgidega. Oma vanemad ja lapseootel abikaasa kindlasse kohta viinud, teenis ohvitser Petőfi alates oktoobrist Debrecen´is kodukaitseväe kaptenina. Debrecenis sündis 15. detsembril 1848 tema poeg Zoltán. Poeet-revolutsionääril oli muuseas palju kokkupõrkeid sõjaväelise distsipliiniga, 1849. aastal loobus ta kahel korral oma auastmest. Oma koha leidis ta lõpuks Transilvaania armees, sõjaväelise geeniuse kindral József Bemi kõrval, kes armastas teda nagu oma poega: tegi temast oma adjutandi, autasustas 1849. aasta aprillis, mais andis talle majori auastme. Kuid ka Artúr Görgey, kes aitas Petőfit tema konfliktide lahendamises, luges teda oma lemmikluuletajana.
Mõlemad vanemad kaotanud Petőfi kavatses armeest lahkudes oma perele ja kirjandusele elama hakata. Seetõttu tõmbus ta pärast Vene interventsiooni koos perega Mezőberény´isse sugulaste juurde. Sealt läks ta koos perega Bemi juurde Transilvaaniasse. Oma pere Torda´sse jätnud, läks ta koos näitlejast sõbraga, Gábor Egressy´ga armeesse. Uuesti teenistusse asunud kindrali adjutant osales oma ohvitseri keelu vastaselt Fehéregyházi kokkupõrkes 31. juulil 1849. Pärast lahingu kaotamist relvitult põgenevat luuletajat nähti viimati Fehéregyházi – Héjjasfalvi maanteel. 1849. aastal jäi ta Segesvári lahingus kadunuks.
Petőfi esimese eestikeelse tõlkekogu „Valitud luuletusi“ (1955, lk 134–135) järelsõnast võib lugeda järgmist: „Petőfi on kõik oma tunded, mõtted ja teod värssidesse valanud, nii et ta loomingus peegeldub kogu ta lühike elu. Ta lõi palju kauneid laule armastusest oma naise, vanemate, rahva ja kodumaa vastu, kuid armastusest kõrgemaks pidas poeet alati vabadust. Sándor Petőfi on suurimaid vabaduse- ja revolutsioonilaulikuid mitte ainult ungari, vaid ka maailma kirjanduses. Ta isiklik suurus seisab selles, et ta alati tegudega tõestas oma kirglikke sõnu ja andis viimaks elugi selle eest, mis alati oli moodustanud ta olemasolu keskse mõtte – vabaduse eest".
Tema järgi on nimetatud üks Budapesti sildadest Petőfi sillaks, sadu tänavaid Ungari linnades, hulk koole, kirjandusmuuseum ja raadiojaam.
Aeg on käes – kas nüüd või iial!
Bibliograafia.
Petőfi varastele luuletustele avaldas mõju rahvalaulutraditsioon, hiljem õpib „õppimata, loomulik poeet” ära neli keelt ja tõlgib ungari keelde muuhulgas Shelley, Heine, Schilleri, Bérangeri ja Moore´i luuletusi ja Shakespeare Coriolanuse. 1846. aasta eleegiliste, mõtlike luuletuste vorm on katkendlikum, romantilisem (Felhők - Pilved). Tema loodusluuletustes on täpse kirjelduse kõrval samuti romantika väärtusmaailm, nagu ka tema revolutsiooniluuletustes, mis on täis tegutsemishimu ja ennustavad maailma vabadust (Egy gondolat bánt engemet - Mind mõte vaevab murega, Nemzeti dal - Rahvuslaul). Vabaduse ja armastuse tunne põimuvad üheks, kuigi tema armastusluules (Szeptember végén - Septembri lõpus) ja vabadussõja läbikukkumise paiku kirjutatud luuletustes (Pacsirtaszót hallok megint - Lõolaulu jälle kuulda saan) on jälle kuulda eleegilist tooni.
Välislingid.
Petöfi, Sandor
Petöfi, Sandor
Petöfi, Sandor


440. aastad.
440. aastad on aastad 440–449 pKr.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Kümnendid: 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad 430. aastad - 440. aastad - 450. aastad 460. aastad 470. aastad 480. aastad 490. aastad
Aastad: 440 441 442 443 444 445 446 447 448 449


450. aastad.
450. aastad on aastad 450–459 pKr.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Kümnendid: 400. aastad 410. aastad 420. aastad 430. aastad 440. aastad - 450. aastad - 460. aastad 470. aastad 480. aastad 490. aastad 500. aastad
Aastad: 450 451 452 453 454 455 456 457 458 459


460. aastad.
460. aastad on aastad 460–469 pKr.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Kümnendid: 410. aastad 420. aastad 430. aastad 440. aastad 450. aastad - 460. aastad - 470. aastad 480. aastad 490. aastad 500. aastad 510. aastad
Aastad: 460 461 462 463 464 465 466 467 468 469


470. aastad.
470. aastad on aastad 470–479 pKr.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Kümnendid: 420. aastad 430. aastad 440. aastad 450. aastad 460. aastad - 470. aastad - 480. aastad 490. aastad 500. aastad 510. aastad 520. aastad
Aastad: 470 471 472 473 474 475 476 477 478 479


480. aastad.
480. aastad on aastad 480–489 pKr.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Kümnendid: 430. aastad 440. aastad 450. aastad 460. aastad 470. aastad 480. aastad 490. aastad 500. aastad 510. aastad 520. aastad 530. aastad
Aastad: 480 481 482 483 484 485 486 487 488 489


490. aastad.
490. aastad on aastad 490–499 pKr.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Kümnendid: 440. aastad 450. aastad 460. aastad 470. aastad 480. aastad - 490. aastad - 500. aastad 510. aastad 520. aastad 530. aastad 540. aastad
Aastad: 490 491 492 493 494 495 496 497 498 499


510. aastad.
510. aastad on aastad 510–519 pKr.
Sajandid: 5. sajand - 6. sajand - 7. sajand
Kümnendid: 460. aastad 470. aastad 480. aastad 490. aastad 500. aastad - 510. aastad - 520. aastad 530. aastad 540. aastad 550. aastad 560. aastad
Aastad: 510 511 512 513 514 515 516 517 518 519


520. aastad.
520. aastad on aastad 520–529 pKr.
Sajandid: 5. sajand - 6. sajand - 7. sajand
Kümnendid: 470. aastad 480. aastad 490. aastad 500. aastad 510. aastad - 520. aastad - 530. aastad 540. aastad 550. aastad 560. aastad 570. aastad
Aastad: 520 521 522 523 524 525 526 527 528 529


530. aastad.
530. aastad on aastad 530–539 pKr.
Sajandid: 5. sajand - 6. sajand - 7. sajand
Kümnendid: 480. aastad 490. aastad 500. aastad 510. aastad 520. aastad - 530. aastad - 540. aastad 550. aastad 560. aastad 570. aastad 580. aastad
Aastad: 530 531 532 533 534 535 536 537 538 539


540. aastad.
540. aastad on aastad 540–549 pKr.
Sajandid: 5. sajand - 6. sajand - 7. sajand
Kümnendid: 490. aastad 500. aastad 510. aastad 520. aastad 530. aastad - 540. aastad - 550. aastad 560. aastad 570. aastad 580. aastad 590. aastad
Aastad: 540 541 542 543 544 545 546 547 548 549


550. aastad.
550. aastad on aastad 550–559 pKr.
Sajandid: 5. sajand - 6. sajand - 7. sajand
Kümnendid: 500. aastad 510. aastad 520. aastad 530. aastad 540. aastad - 550. aastad - 560. aastad 570. aastad 580. aastad 590. aastad 600. aastad
Aastad: 550 551 552 553 554 555 556 557 558 559


560. aastad.
560. aastad on aastad 560–569 pKr.
Sajandid: 5. sajand - 6. sajand - 7. sajand
Kümnendid: 510. aastad 520. aastad 530. aastad 540. aastad 550. aastad - 560. aastad - 570. aastad 580. aastad 590. aastad 600. aastad 610. aastad
Aastad: 560 561 562 563 564 565 566 567 568 569


570. aastad.
570. aastad on aastad 570–579 pKr.
Sajandid: 5. sajand - 6. sajand - 7. sajand
Kümnendid: 520. aastad 530. aastad 540. aastad 550. aastad 560. aastad - 570. aastad - 580. aastad 590. aastad 600. aastad 610. aastad 620. aastad
Aastad: 570 571 572 573 574 575 576 577 578 579


580. aastad.
580. aastad on aastad 580–589 pKr.
Sajandid: 5. sajand - 6. sajand - 7. sajand
Kümnendid: 530. aastad 540. aastad 550. aastad 560. aastad 570. aastad - 580. aastad - 590. aastad 600. aastad 610. aastad 620. aastad 630. aastad
Aastad: 580 581 582 583 584 585 586 587 588 589


590. aastad.
590. aastad on aastad 590–599 pKr.
Sajandid: 5. sajand - 6. sajand - 7. sajand
Kümnendid: 540. aastad 550. aastad 560. aastad 570. aastad 580. aastad - 590. aastad - 600. aastad 610. aastad 620. aastad 630. aastad 640. aastad
Aastad: 590 591 592 593 594 595 596 597 598 599


Kõue valla vapp.
Kõue valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kõue valla vapp.
Vapp on kinnitatud 18. detsembril 1995.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil ülalt okaspuuoksalõikeline, alt saehambuline hõbedane palk.
Põhjendus.
Kilbi sinine värvus märgib Paunküla veehoidlat ja järvi. Hõbevalge on maakonna vapitunnuse – Harjumaa risti värvus. Okaspuuoksalõige tähistab vallas rikkalikult kasvavat metsa, saehambuline lõige viitab puidu töötlemisele.
Välislingid.
Vapp


610. aastad.
610. aastad on aastad 610–619 pKr.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand - 8. sajand
Kümnendid: 560. aastad 570. aastad 580. aastad 590. aastad 600. aastad - 610. aastad 620. aastad 630. aastad 640. aastad 650. aastad 660. aastad
Aastad: 610 611 612 613 614 615 616 617 618 619


620. aastad.
620. aastad on aastad 620–629 pKr.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand - 8. sajand
Kümnendid: 570. aastad 580. aastad 590. aastad 600. aastad 610. aastad - 620. aastad - 630. aastad 640. aastad 650. aastad 660. aastad 670. aastad
Aastad: 620 621 622 623 624 625 626 627 628 629


630. aastad.
630. aastad on aastad 630–639 pKr.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand - 8. sajand
Kümnendid: 580. aastad 590. aastad 600. aastad 610. aastad 620. aastad - 630. aastad - 640. aastad 650. aastad 660. aastad 670. aastad 680. aastad
Aastad: 630 631 632 633 634 635 636 637 638 639


640. aastad.
640. aastad on aastad 640–649 pKr.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand - 8. sajand
Kümnendid: 590. aastad 600. aastad 610. aastad 620. aastad 630. aastad - 640. aastad - 650. aastad 660. aastad 670. aastad 680. aastad 690. aastad
Aastad: 640 641 642 643 644 645 646 647 648 649


650. aastad.
650. aastad on aastad 650–659 pKr.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand - 8. sajand
Kümnendid: 600. aastad 610. aastad 620. aastad 630. aastad 640. aastad - 650. aastad - 660. aastad 670. aastad 680. aastad 690. aastad 700. aastad
Aastad: 650 651 652 653 654 655 656 657 658 659


Planeedi definitsioon.
Planeedi definitsiooni üle on mõnda aega ägedalt vaieldud.
Olgugi et sõna "planeet" on kasutusel olnud tuhandeid aastaid, kehtestati Päikesesüsteemi planeedi ametlik definitsioon alles 24. augustil 2006 Rahvusvahelise Astronoomiauniooni peaassambleel Prahas. Enne 1990ndate algust erilist vajadust planeedi definitsiooni järele ei olnud, sest oli teada ainult 9 planeediks nimetatud taevakeha, mis kõik kuuluvad Päikesesüsteemi.
Kui aga alates 1992. aastast avastati hulk Neptuuni-taguseid objekte, tõusis võimalike planeetide arv mitmekümneni. Alates 1995. aastast on avastatud sadu Päikesesüsteemi-väliseid planeete. Et nendel uutel planeetidel on võrreldes senituntutega suuri erinevusi (mõned on nii suured, et võiksid olla tähed, teised Kuust väiksemad), siis kerkis päevakorrale planeedi mõiste täpsustamine.
Planeedi defineerimine muutus eriti aktuaalseks pärast seda, kui 2005. aastal avastati Neptuuni-tagune objekt 2003 UB313, mis on suurem kui Pluuto (varem planeediks peetud taevakehadest kõige väiksem). Rahvusvaheline Astronoomiaunioon, mida astronoomid rahvusvaheliselt tunnustavad astronoomilise nomenklatuuri küsimusi lahendava organina, tegigi selles küsimuses otsuse: Päikesesüsteemi planeet on taevakeha, mis tiirleb ümber Päikese, on küllalt suur, et oma gravitatsiooni toimel püsida ligikaudu kerakujulisena, ning on "puhastanud oma ümbruse" ("cleared its neighbourhood") väiksematest taevakehadest.
Taevakehad, mis tiirlevad ümber Päikese ja on oma gravitatsiooni tõttu ligikaudu kerakujulised, kuid ei ole oma orbiidi ümbrust puhastanud, nimetati sama otsusega kääbusplaneetideks. Et selle definitsiooni alla käib ka Pluuto, siis langes ametlike "klassikaliste" planeetide arv kaheksale.
See definitsioon ei lahendanud kõiki vaidlusküsimusi. Vaidlus planeedi definitsiooni üle nähtavasti jätkub.
Planeedi mõiste ajalugu.
Sõna "planeet" on aegade jooksul tähendanud erinevaid asju. Vana-Kreekas mõeldi planeetide ("asteres planētai" 'rändavad tähed') all taevakehi, mis näivalt rändavad kinnistähtede sfääri suhtes. Planeetide hulka kuulusid peale viie "klassikalise" planeedi (Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn) ka Päike ja Kuu ("seitse planeeti"). Sellest lähtub ka planeedi mõiste astroloogias. Mõnikord tehti siiski juba tol ajal vahet viie planeedi (ilma Päikese ja Kuuta) ning seitsme planeedi vahel.
Kui geotsentriline maailmasüsteem asendus heliotsentrilise maailmasüsteemiga, arvati planeetide hulka ka Maa, Päike aga arvati planeetide seast välja. Kui Galileo Galilei 1610 avastas Jupiteri 4 kaaslast (Galilei kuud), hakati neidki planeetideks nimetama. See nimetus kanti üle ka Saturni kaaslastele Titanile (avastati 1659) ning Japetusele ja Rheale (1679). Lõpuks aga hakati neid nimetama kuudeks ehk planeetide kaaslasteks ning arvati koos Kuuga planeetide seast välja.
Aastal 1781 vaatles William Herschel, kes otsis taevast kaksiktähti, arvatavat komeeti Sõnni tähtkujus. Talle ei tulnud pähegi, et see veider taevakeha võiks olla planeet. Ent uue taevakeha orbiit oli peaaegu ringjoonekujuline ning asetses ekliptika tasandil. Lõpuks hakati seda pidama seitsmendaks planeediks ning nimetati Uraaniks.
Häired Uraani orbiidis viisid uue planeedi Neptuuni avastamiseni 1846. Arvatavad häired Neptuuni orbiidis ajendasid otsima veel üht planeeti ning 1930 avastati Pluuto. Hiljem selgus, et Pluuto oli liiga väike ega saanud noid häireid põhjustada. Voyager 2 tegi kindlaks, et tegu oli Neptuuni massi ülehindamisega.
Pluuto erineb varem teada olnud planeetidest selle poolest, et tema orbiidi kuju erineb tunduvalt ringjoonest, ta ei põhjusta olulisi häireid teiste planeetide orbiidis ning tema orbiit ei asetse ekliptika tasandil. Et Pluutot loeti planeediks, ei saanud nimetatud tunnuseid enam pidada planeedile olemuslikeks.
Väikeplaneedid.
Ilmnes, et uus planeet Uraan kinnitab Bode seadust, mis esitab planeetide orbiitide suure pooltelje pikkuse sõltuvust planeedi järjekorranumbrist. Varem pidasid astronoomid seda seadust lihtsalt kokkusattumuseks, kuid Uraani puhul pidas see üllatavalt hästi paika. Et Bode seadus ennustas ka Marsi ja Jupiteri vahel asetseva planeedi olemasolu, hakkasid astronoomid seda piirkonda läbi kammima. 1. jaanuaril 1801 avastaski Giovanni Piazzi uue taevakeha Ceres, mis asetses ennustatud kohal. Cerest hakati pidama uueks planeediks.
Ent aastal 1802 avastas Heinrich Wilhelm Matthäus Olbers taevakeha nimega Pallas, teise "planeedi", mis asetseb Päikesest umbes sama kaugel kui Ceres. See asjaolu oli vastuolus senise ettekujutusega planeetidest. Aastal 1804 avastati lähedasel orbiidil Juno ja 1807 Vesta. Järgnevatel aastakümnetel avastati samast piirkonnast veel mitu taevakeha.
William Herschel soovitas paigutada need uued taevakehad eraldi "asteroidide" klassi. See nimetus tähendab 'tähesarnane': oma väiksuse tõttu paistavad nad punktidena nagu tähedki. Enamik astronoome eelistas neid siiski nimetada planeetideks. Aastaks 1851 oli asteroidide arv kasvanud 15-ni ning neid hakati nimetama koos järjekorranumbriga nime ees. See nimetamisviis paigutas nad kaudselt uude kategooriasse. 1860ndateks olid observatooriumid hakanud neid nimetama "väikeplaneetideks" (esimesed neli asteroidi jäid algul siiski planeetide nime alla).
Probleemid Pluutoga.
a> suuremate taevakehade suhtelised mõõtmed võrreldes Maaga.
Pluuto tunnistati planeediks varsti pärast avastamist. Ta osutus anomaaliaks: erinevalt hiidplaneetidest naabritest on ta pisike jäine taevakeha, tema orbiit ulatub ekliptika tasandist palju kõrgemale ning periheel on isegi Päikesele lähemal kui Neptuuni orbiit. Et teisi sarnaseid taevakehi ei tuntud, vaadeldi teda erandliku planeedina. Ent alates 1992. aastast hakkasid astronoomid avastama arvukalt Neptuuni orbiidist kaugemal asuvaid jäiseid taevakehi, mis sarnanevad koostiselt ja suuruselt Pluutoga (Neptuuni-tagused objektid). Tehti järeldus, et avastatud on ammu ennustatud Kuiperi vöö – piirkond, kus asetsevad jäised rusud ning kust pärinevad vähem kui 200 aastase tiirlemisperioodiga komeedid, näiteks Halley komeet.
Pluuto orbiit asetseb just keset Kuiperi vööd. Sellepärast seati küsimuse alla, kas Pluutot võib pidada planeediks. Paljud leidsid, et nagu Cereski, tuleb Pluuto degradeerida väikeplaneediks. Michael E. Brown California Tehnoloogiainstituudist tegi ettepaneku, et planeediks tuleks nimetada Päikesesüsteemi mis tahes keha, mille mass on suurem kui kõigi lähedase orbiidiga kehade mass kokku. Kaheksat planeeti, mis sellele tingimustele vastavad, pani ta ette nimetada suurplaneetideks ("major planets"). Väljavaade, et Pluuto "degradeeritakse", kutsus esile protestilaine. Aastal 1999 teatas Rahvusvaheline Astronoomiaunioon, et Pluutolt planeedistaatuse äravõtmine ei ole esialgu kavas.
Et avastati veel mitu ligilähedaselt Pluuto-suurust Neptuuni-tagust objekti (näiteks 50000 Quaoar ja 90377 Sedna), siis ei saanud enam öelda, et Pluuto on teiste Neptuuni-taguste kehadega võrreldes erandlik. 28. juulil 2005 teatas Michael Brown koos kaastöölistega, et nad on avastanud taevakeha, mis on Pluutost suurem. Kuigi nemad ja paljud ajakirjanikud nimetasid selle kohe kümnendaks planeediks, nimetati see ametlikult väikeplaneediks ajutise tähisega ("provisional designation") 2003 UB313.
Arutelu Rahvusvahelises Astronoomiaunioonis ja otsus.
Väljapakutud uued planeedid Ceres, Charon ja 2003 UB313. Lõpuks otsustati neid mitte planeetideks nimetada.
Lõplik otsus jättis Päikesesüsteemi 8 planeeti (kaugused ei ole proportsionaalsed).
Allmärkused.
1 Kaheksa planeeti on Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun.
2 Seatakse sisse IAU (Rahvusvaheline Astronoomiaunioon) protseduur piiripealsete objektide määramiseks kas kääbusplaneetideks või teistesse kategooriatesse.
3 Nende seas on praeguse seisuga enamik Päikesesüsteemi asteroide, enamik Neptuuni-taguseid objekte, komeedid ja teised väikesed kehad. (...)
Pluuto on ülaltoodud definitsiooni järgi kääbusplaneet ja ta tunnistatakse uue Neptuuni-taguste objektide kategooria prototüübiks."
Vaidlustused.
Paljud peavad ametlikku definitsiooni meelevaldseks ja keeruliseks. Pluuto planeedistaatuse pooldajad, sealhulgas NASA Pluuto-automaatjaama New Horizons projekti juht Alan Stern, on lasknud astronoomide seas ringlusse petitsiooni definitsiooni muutmiseks. Väidetavalt ei saa vähem kui 5% astronoome, kes selle poolt hääletasid, esindada kogu astronoomide kogukonda.
"Ümbruse puhastamine".
Pole päris selge, mida "ümbruse puhastamine" tähendab. Alan Stern väidab, et ei Maa, Marss, Jupiter ega Neptuun ole oma ümbrust täielikult puhastanud, et neid ei saa õieti planeetideks nimetada.
Steven Soter on kirjutanud artikli, kus ta annab "ümbruse puhastamisele" selgema definitsiooni. Tegemist on põhijoontes Michael E. Browni planeedi definitsiooniga massidomineerimise kaudu: kui tähe ümber tiirleva taevakeha mass on vähemalt 100 korda suurem kui tema "orbiiditsoonis" leiduvad ülejäänud taevakehadel kokku, siis ta on planeet. Kaks taevakeha on samas "orbiiditsoonis", kui nende orbiidid läbivad sama kauguse tähest ning nende tiirlemisperioodide erinevus ei ületa ühte suurusjärku. Teiste sõnadega, kui kaks taevakeha on oma orbiitide mingites punktides tähest ühel kaugusel ja nende orbiidid on sarnase kestusega, siis nad on samas orbiiditsoonis.
Kui eeldada, et Rahvusvaheline Astronoomiaunioon peab ümbruse puhastamise all silmas seda, jääb ikkagi küsitavusi. Kui Pluuto-suurune või väiksem taevakeha tiirleb teistest kehadest kaugel, siis ta osutub planeediks, kuna aga lähestikku paiknevad suuremad taevakehad osutuvad kääbusplaneetideks.
Kerakujulisus.
Rahvusvahelise Astronoomiauniooni definitsioon näeb ette, et planeedid peavad olema piisavalt suured, et nad oleksid omaenese raskusjõu tõttu ligikaudu kerakujulised. Nõnda on kaudselt kriteeriumiks taevakeha mass. See on ka vastavuses planeetide ja tähtede eristamisega massi alusel.
On aga raske otsustada, millised Päikesesüsteemi taevakehad on kerakujulised või sferoidikujulised. Sferoid on pöördpind, mis tekib ellipsi pöörlemisel ümber ühe telje. Seega on sferoidil kaks ühepikkust telge ning kolmas, mis on neist pikem või lühem. Sferoid meenutab ühes mõõtmes kokkusurutud või väljavenitatud kerapinda. Ristlõige piki ühte telge moodustab ringjoone; ristlõige piki ülejäänud kahte telge moodustab ellipsi.
Ellipsoidi üldmõiste hõlmab nii kerapinna kui ka sferoidi mõiste, kuid siin peame silmas eritelgseid ellipsoide, mille kõik kolm telge on erineva pikkusega. Eritelgse ellipsoidi ristlõige moodustab piki iga telge ellipsi.
Ellipsoidi punktid on alati ühendatud sujuvate kõveratega, millele vastavad ellipsi- või ringjoonekujulised lõiked. Topograafiliselt ebatasasel taevakehal saab see nõnda olla ainult lähenduses; aga kui seda ebatasasust arvesse võtta, on ikkagi selge erinevus Enceladuse-taoliste, põhijoontes ellipsoidikujulise pinnaga taevakehade ning Proteuse-taoliste ebakorrapärase kujuga taevakehade vahel, mille pinnal pole sujuvaid kõveraid.
Nagu näitab järgmine tabel, on raske tõmmata piiri sferoidikujulise ja ebakorrapärase pinnaga taevakehade vahele.
Siit on näha, et puudub selge massi- ja mõõtmetepiir sferoidse ja ebakorrapärase kujuga taevakehade vahel. Ebakorrapärased taevakehad Pallas, Hygiea ja Proteus on suuremad kui mõned korrapärased taevakehad, näiteks Miranda ja Mimas. Samuti näitavad mõõtmed, et sõna "sferoid" kasutatakse üsna vabalt.
Isegi kui piirduda ligikaudselt kerakujuliste taevakehadega, ei sõltu nende kuju ainult raskusjõust. Jääst koosnevad taevakehad, nagu näiteks Enceladus ja Miranda, võtavad kera kuju kergemini kui kivist koosnevad taevakehad, nagu näiteks Vesta ja Pallas. See, kas taevakeha on kerakujuline, sõltub muuhulgas soojusenergiast, gravitatsioonilisest kollapsist, kokkupõrgetest, loodetest ja radioaktiivsest lagunemisest. Saturni jäine kaaslane Mimas on kerakujuline, aga Neptuuni suurem kaaslane Proteus, mis on sarnase koostisega, kuid on suurema kauguse tõttu Päikesest külmem, ei ole kerakujuline.
Ka Ceres on kerakujuline, kuid Kuiperi vöö objekt 2003 EL61, mis on mitu korda suurema massiga ning on suurim teadaolev mittekerakujuline taevakeha Päikesesüsteemis, on kiirema pöörlemise tõttu välja veninud ellipsoidiks. Ka Jupiter ja Saturn on kiire pöörlemise tõttu muutunud väga lapikuks. Mimas, Enceladus ja Miranda on loodete toimel muutunud pikuti väljavenitatud sferoidideks.
Kaksikplaneedid ja kaaslased.
Praegune ametlik definitsioon jätab planeetide seast otsesõnu välja kaaslased. Planeedi definitsiooni ettepaneku algvariandis tehti erand Pluuto suurimale kaaslasele Charonile, mille ühine raskuskese Pluutoga on väljaspool mõlemat taevakeha. Mitte üks ei tiirle ümber teise, vaid mõlemad tiirlevad ümber teineteise nagu pöörleva kepi otsad. Sellepärast klassifitseeris definitsiooniettepaneku algvariant Pluuto ja Charoni kaksikplaneediks – kaheks taevakehaks, mis tiirlevad ümber Päikese koos. Vastuvõetud definitsiooni järgi ei ole aga ei Pluuto ega Charon planeet.
Skeemilt on näha, kuidas Kuu tiirleb ümber Päikese koos Maaga.
Maad ja Kuud ei peeta kaksikplaneediks, vaid Kuud peetakse Maa kaaslaseks, sest nende ühine raskuskese asub Maa sees. Siiski võiks kaksikplaneedi mõistet teisiti tõlgendades pidada neid kaksikplaneediks, sest kuigi Kuu tiirleb ümber Maa, on Kuu orbiit Päikese poole alati nõgus.
Sama kehtib iga kaaslase kohta, mis on oma planeedist nii kaugel, et ta tiirleb ümber planeedi aeglasemalt kui ümber Päikese. Selleks vajalik kaugus planeedi ja kaaslase vahel sõltub planeedi massist ning planeedi ja Päikese vahelisest kaugusest, kuid ei sõltu kaaslase massist. Vajalik kaugus on seda suurem, mida kaugemal on planeet Päikesest ja mida väiksem on planeedi mass.
Samal põhjusel saaks väita, et Jupiter ja Callisto ning Saturn ja Japetus on kaksikplaneedid.
Peale selle on mõnel kaaslasel planeetidega ühiseid omadusi, kuigi nad ei tiirle otseselt ümber Päikese. Jupiteri kaaslane Ganymedes ja Saturni kaaslane Titan on läbimõõdult (kuigi mitte massilt) suuremad kui Merkuur ning Titanil on isegi märkimisväärne atmosfäär, mis on Maa omast paksem. Iol ja Tritonil on ilmne jätkuv geoloogiline aktiivsus. Ganymedesel on magnetväli.
Võib tuua argumendiks, et nii nagu tähtede ümber võivad tiirelda teised tähed, võivad ka planeetide ümber tiirelda teised planeedid.
Kui tulevikus töötatakse välja planeedi kaaslase definitsioon, saab selgemaks Pluuto ja Charoni ning ka Maa ja Kuu staatus. Võimalik, et Päikesesüsteem saab ametlikult esimese kääbuskaksikplaneedi.
Päikesesüsteemi-välised planeedid.
Alates 1995. aastast on avastatud üle 200 Päikesesüsteemivälise planeedi – planeedisuuruse taevakeha, mis tiirleb mõne teise tähe ümber peale Päikese. See on ähmastanud tähe ja planeedi vahelist piiri. Paljud neist planeetidest on peaaegu väikeste tähtede suurused. Teiselt poolt on viimasel ajal avastatud tähti, mida mõõtmete poolest võiks planeediks pidada. Ametlik planeedi definitsioon käib ainult Päikesesüsteemi planeetide kohta.
Tähe iseloomulikuks tunnuseks on traditsiooniliselt peetud võimet kutsuda oma tuumas esile termotuumareaktsiooni prootiumi baasil. Ent pruune kääbuseid peetakse siiski tähtedeks, sest kuigi nad on liiga väikesed, et vallandada termotuumareaktsiooni prootiumi baasil, suudavad nad vallandada termotuumareaktsiooni deuteeriumi baasil. Et aga deuteerium on suhteliselt haruldane, kestab see protsess vaid murdosa nende elueast ning seetõttu peab pruunides kääbustes olema termotuumareaktsioon lõppenud juba ammu enne nende avastamist. Kaksik- ja mitmiktähed on tavalised ning paljud pruunid kääbused tiirlevad ümber oma tähtede. Seetõttu võiks neid vaadelda planeeetidena, sest nad ei tooda termotumaenergiat. Astronoom Adam Burrows Arizona Ülikoolist väidabki, et teoreetilisest vaatekohast on Päikesesüsteemivälised hiidplaneedid ja pruunid kääbused sarnased, olgugi et nende tekkimise viis on erinev. Samamoodi võib planeediks pidada tiirlevat valget kääbust (näiteks Siirius B), sest ka temas on tuumasüntees lakanud. Praeguse kokkuleppe järgi aga tuleb täheks pidada mistahes taevakeha, mille mass on nii suur, et ta on olnud võimeline esile kutsuma tuumasünteesi.
María Rosa Zapatero Osorio jt on noortes täheparvedes avastanud palju objekte, mille massist ei piisa mitte mingi termotuumareaktsiooni tekkeks (praeguste hinnangute järgi on vajalik vähemalt 13 Jupiteri massi). Neid on nimetatud hulkuvateks planeetideks ("rogue planet"), sest praeguse päikesesüsteemide tekke teooria järgi võivad planeedid orbiidi ebastabiilseks muutumise korral oma päikesesüsteemist välja paiskuda. Sellepärast võiks teha ettepaneku nõrgendada planeedi definitsiooni ning nõuda ainult, et ta oleks vähemalt kunagi tiirelnud ümber mõne tähe. Sel juhul aga tuleks pidada planeediks ka suuri kaaslasi, mille planeet on enda ümber tiirlema haaranud (näiteks Neptuuni kaaslane Triton).
Hulkuvad planeedid võivad siiski olla tekkinud samamoodi nagu tähed, mistõttu nende avastajad nimetavad neid planetaarideks või pruunideks alamkääbusteks. Väikese massiga tähe ja suure massiga gaashiiu vahel ei ole selget vahet: peale mõõtmete ja suhtelise temperatuuri pole suurt muid tunnuseid, mille järgi eristada Jupiteri-taolist gaashiidu oma tähest. Üldkoostis on mõlemal sarnane: vesinik ja heelium ning raskemate elementide jäljed. Üldtunnustatud erinevus on ainult tekkes. Tähed öeldakse olevat tekkinud "ülalt alla", udukogu gaasidest gravitatsioonilise kollapsi ajal ning koosnevat seetõttu peaaegu täielikult vesinikust ja heeliumist. Tähed aga öeldakse olevat tekkinud "alt üles", noore tähe ümber tiirleva tolmu ja gaasi akretsiooni tagajärjel ning seetõttu olevat neil silikaatidest või jäädest tuum. Pole veel teada, kas gaashiidudel on selline tuum. Kui on võimalik, et gaashiid tekib nagu täht, siis tekib küsimus, kas sellist taevakeha ei peaks pidama planeedi asemel väikese massiga täheks, isegi kui ta on nii tuttav nagu Jupiter või Saturn.
"1. Taevakehad, mille tegelik mass on väiksem deuteeriumil põhinevat termotuumasünteesi piiravast massist (praeguste arvutuste järgi on see Päikese metallilisusega taevakehadel 13 Jupiteri massi) ning mis tiirlevad tähtede või tähejäänuste ümber, on planeedid olenemata sellest, kuidas nad on tekkinud. Vähim mass või vähimad mõõtmed, mille puhul Päikesesüsteemiväline taevakeha on planeet, peaks olema sama, mida kasutatakse meie Päikesesüsteemi puhul.
2. Substellaarsed objektid, mille tegelik mass on suurem deuteeriumil põhinevat termotuumasünteesi piiravast massist, on "pruunid kääbused", sõltumata sellest, kuidas nad on tekkinud või kus nad asuvad.
3. Noorte täheparvede hulkuvad taevakehad, mille mass on väiksem deuteeriumil põhinevat termotuumasünteesi piiravast massist, ei ole planeedid, vaid "pruunid alamkääbused" (või mistahes nimetus on kõige sobivam)."
Nagu ka planeedi defineerimine "ümbruse puhastamise" kaudu, muudab see planeedi eristavaks tunnuseks tekke või koostise asemel asukoha. Kui hulkuva taevakeha mass on alla 13 Jupiteri massi, siis ta on "pruun alamkääbus", kui aga samasugune taevakeha tiirleb ümber termotuumasünteesiga tähe, siis ta on planeet, isegi kui need taevakehad on igas muus suhtes identsed. Detsembris 2005 vaatles Spitzeri kosmoseteleskoop kõige väiksema massiga (8 Jupiteri massi) seni leitud pruuni kääbust Cha 110913-773444, mille ümber paistab hakkavat kujunema päikesesüsteem. Kui see taevakeha oleks leitud tiirlemas ümber teise tähe, siis oleks ta kvalifitseeritud planeediks.


Nissi valla vapp.
Nissi valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Nissi valla vapp.
Vapp on kinnitatud 21. novembril 1994.
Vapi kirjeldus.
Rohelise kilbi keskosas on kolm kuldset kokkukasvanud tupplehtedega metspähklit.
Põhjendus.
Roheline sümboliseerib enamikku valla territooriumist katvat metsa, metspähklid Nissi valla territooriumil asuvat kaunis looduslik kohta Pähklimäge ja metspähklite arv usku, lootust ja armastust inimeste vahel.
Välislingid.
Vapp


660. aastad.
660. aastad on aastad 660–669 pKr.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand - 8. sajand
Kümnendid: 610. aastad 620. aastad 630. aastad 640. aastad 650. aastad - 660. aastad - 670. aastad 680. aastad 690. aastad 700. aastad 710. aastad
Aastad: 660 661 662 663 664 665 666 667 668 669


670. aastad.
670. aastad on aastad 670–679 pKr.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand - 8. sajand
Kümnendid: 620. aastad 630. aastad 640. aastad 650. aastad 660. aastad - 670. aastad - 680. aastad 690. aastad 700. aastad 710. aastad 720. aastad
Aastad: 670 671 672 673 674 675 676 677 678 679


680. aastad.
680. aastad on aastad 680–689 pKr.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand - 8. sajand
Kümnendid: 630. aastad 640. aastad 650. aastad 660. aastad 670. aastad - 680. aastad - 690. aastad 700. aastad 710. aastad 720. aastad 730. aastad
Aastad: 680 681 682 683 684 685 686 687 688 689


690. aastad.
690. aastad on aastad 690–699 pKr.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand - 8. sajand
Kümnendid: 640. aastad 650. aastad 660. aastad 670. aastad 680. aastad - 690. aastad - 700. aastad 710. aastad 720. aastad 730. aastad 740. aastad
Aastad: 690 691 692 693 694 695 696 697 698 699


710. aastad.
710. aastad on aastad 710–719 pKr.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 660. aastad 670. aastad 680. aastad 690. aastad 700. aastad - 710. aastad - 720. aastad 730. aastad 740. aastad 750. aastad 760. aastad
Aastad: 710 711 712 713 714 715 716 717 718 719


720. aastad.
720. aastad on aastad 720–729 pKr.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 670. aastad 680. aastad 690. aastad 700. aastad 710. aastad - 720. aastad - 730. aastad 740. aastad 750. aastad 760. aastad 770. aastad
Aastad: 720 721 722 723 724 725 726 727 728 729


730. aastad.
730. aastad on aastad 730–739 pKr.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 680. aastad 690. aastad 700. aastad 710. aastad 720. aastad - 730. aastad - 740. aastad 750. aastad 760. aastad 770. aastad 780. aastad
Aastad: 730 731 732 733 734 735 736 737 738 739


740. aastad.
740. aastad on aastad 740–749 pKr.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 690. aastad 700. aastad 710. aastad 720. aastad 730. aastad - 740. aastad - 750. aastad 760. aastad 770. aastad 780. aastad 790. aastad
Aastad: 740 741 742 743 744 745 746 747 748 749


750. aastad.
750. aastad on aastad 750–759 pKr.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 700. aastad 710. aastad 720. aastad 730. aastad 740. aastad - 750. aastad - 760. aastad 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad
Aastad: 750 751 752 753 754 755 756 757 758 759


760. aastad.
760. aastad on aastad 760–769 pKr.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 710. aastad 720. aastad 730. aastad 740. aastad 750. aastad - 760. aastad - 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad
Aastad: 760 761 762 763 764 765 766 767 768 769


770. aastad.
770. aastad on aastad 770–779 pKr.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 720. aastad 730. aastad 740. aastad 750. aastad 760. aastad - 770. aastad - 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad
Aastad: 770 771 772 773 774 775 776 777 778 779


780. aastad.
780. aastad on aastad 780–789 pKr.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 730. aastad 740. aastad 750. aastad 760. aastad 770. aastad - 780. aastad - 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad
Aastad: 780 781 782 783 784 785 786 787 788 789


790. aastad.
790. aastad on aastad 790–799 pKr.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Kümnendid: 740. aastad 750. aastad 760. aastad 770. aastad 780. aastad - 790. aastad - 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad
Aastad: 790 791 792 793 794 795 796 797 798 799


140.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad - 140. aastad - 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad
Aastad: 135 136 137 138 139 - 140 - 141 142 143 144 145


141.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad - 140. aastad - 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad
Aastad: 136 137 138 139 140 - 141 - 142 143 144 145 146


142.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad - 140. aastad - 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad
Aastad: 137 138 139 140 141 - 142 - 143 144 145 146 147


143.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad - 140. aastad - 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad
Aastad: 138 139 140 141 142 - 143 - 144 145 146 147 148


144.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad - 140. aastad - 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad
Aastad: 139 140 141 142 143 - 144 - 145 146 147 148 149


Ahvide planeet (film 2001).
"Ahvide planeet" (inglise "Planet of the Apes") on 2001 aastal linastunud Ameerika Ühendriikide film, mille lavastas Tim Burton. Ulmefilm räägib astronaudist, kes leiab planeedi kus inimesed on orjastatud ahvide poolt.
Linateos põhineb 1968. aasta samanimelisel versioonil. Filmi aluseks on Pierre Boulle'i romaan "Ahvide planeet".


Käik (male).
Käiguks nimetatakse malendi lahkumist seniselt väljalt ühele reeglitega lubatud väljadest.
Erandina lahkuvad ühe käigu(vangerduse) jooksul oma senistelt kohtadelt kuningas ja vanker.


Ussuriisk.
Ussuriisk on linn Venemaal Primorje krais, Ussuriiski rajooni keskus.
Linn asub Vladivostokist 111 km põhja pool (maanteed mööda) Razdolnaja, Komarovka ja Rakovka jõe liitumiskohas.
Ussuriisk rajati 1866. aastal Nikolskoje külana. 1898. aastal sai linnaõigused. 1917–1926 oli linna nimi Nikolsk, seejärel 1935. aastani Nikolsk-Ussuriiski. 1935–1957 kandis Kliment Vorošilovi järgi nime Vorošilov.
Linn on tähtis raudteesõlm Transsiberi raudteel. Seal asub veduriremonditehas, toiduainetetööstuse, masinatööstuse ja mitmeid muid ettevõtteid.
Kliima.
Alevis on parasvöötme mussoonkliima. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on –14,7 ja augusti keskmine õhutemperatuur on 20,5 kraadi. Aasta keskmine temperatuur on 4,9 kraadi.


Artjom.
"See artikkel räägib linnast; eesnime kohta vaata artiklit Artjom (eesnimi)
Artjom on linn Venemaal Primorje krais.
Linn asub Vladivostokist 38 km kirde pool (maanteed mööda).
Artjom rajati 1924. aastal. Linn aastast 1938.
Linnas on mööblivabrik ja söekaevandused, mis on peaaegu ammendatud. Linna lähedal asub Vladivostoki lennujaam.
2004 liideti linnaga kolm alevit (Artjomovski, Zavodskoi ja Uglovoje). Linna haldusalasse kuuluvad ka mõned külad.
Kliima.
Linnas on parasvöötme mussoonkliima. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on –13,6 ja augusti keskmine õhutemperatuur on 20,9 kraadi. Aasta keskmine temperatuur on 5,3 kraadi.


Rõbinsk.
Rõbinsk on linn Venemaal Jaroslavli oblastis, Rõbinski rajooni keskus. Asub Volga jõe ääres, Šeksna jõe suudmes Rõbinski veehoidla lõunakaldal.
Rõbinsk on varasemaid slaavlaste asulaid Volga kaldal, seda mainitakse juba 1071. aastal nimega Ust-Šeksna. 1777. aastal sai linnaõigused ja 1778. aastal nimetati Rõbinskiks. 1946–1957 kandis nime Štšerbakov ja 1984–1989 Andropov'".
Rõbinsk on suusaspordi keskus. Alates 2006. aastast peetakse seal murdmaasuusatamise maailmakarikavõistluse etappi.
Linna lähedal asub Rõbinski HEJ.


Noginsk.
Noginsk on linn Venemaal, Moskva oblastis. Asub Kljazma jõe ääres, Moskvast 46 km idas.
Linn on asutatud 1389. aastal Rogoži külana. 1781–1930 oli linna nimi Bogorodsk.


Ahvide planeet.
"Ahvide planeet" ("La planète des singes") on Pierre Boulle'i romaan. See ilmus originaalis 1963 ja eesti keeles 1973. aastal Lennart Meri tõlkes "Mirabilia" sarjas.
Osaliselt põhineb raamatul 1968. aastal loodud film "Ahvide planeet", mille järgi 2001. aastal lavastati filmi uus versioon.


Björk.
Björk Guðmundsdóttir (esinejanimega Björk'"; sündinud 21. novembril 1965 Reykjavíkis) on islandi laulja, luuletaja, helilooja ja näitleja. Enne soolokarjääri alustamist oli ta ansambli The Sugarcubes laulja (ansambel esines ka 1989. aasta Rock Summeril Tallinnas).
Ta on mänginud mitmetes filmides ("The Juniper Tree", "Tantsija pimeduses", "Karjuv meistriteos"). Filmi "Tantsija pimeduses" eest pälvis ta Euroopa filmiauhindadel aasta parima naisnäitleja auhinna.


Bikini.
pisi
Bikini atoll (maršalli keeles "Pikinni") on Marshalli Saartele kuuluv atoll Vaikses ookeanis asukohaga 11°30′N, 165°25′E. Atolli ja ümbritsevate saarte kogupindala on 6 km².
Bikini moodustab koos ümbritsevate saartega Marshalli Saarte haldusüksuse (Bikini saareahelik).
Aastatel 1946 kuni 1958 korraldas Ameerika Ühendriikide armee seal üle 20 tuumapommi katsetuse. Enne tuumakatsetusi asustati põliselanikud Rongeriki atollile.
Otto von Kotzebue nimetas Bikini atolli Eschscholtzi atolliks Johann Friedrich von Eschscholtzi järgi.


Severodvinsk.
Severodvinsk (1938–1957 Molotovsk) on oblastilise alluvusega linn Venemaal Arhangelski oblastis.
Severodvinsk asub Valge mere Dvina lahe kaldal, 35 km Arhangelskist läänes.
Ajalugu.
Valge mere lõunakalda avastasid 9. sajandi teisel poolel viikingid. Ajavahemikul 870–900 sooritas Hålogalandist pärit viiking Ottar merereisi, et teada saada, mis asub teisel pool Lapimaad. Ta sõitis ümber Koola poolsaare, keeras siis lõunasse, jõudis Valgesse merre ja leidis seal suure jõe suudme. Seal elas rahvas, keda nimetati bjarmideks. Nende keel sarnanes saamide ja soomlaste omale ning Ottar ja tema mehed suutsid nendega rääkida. Ottari kinnitusel tegeles sealne rahvas maaharimisega ja oli jõukas.
Tuntud on teisedki reisid bjarmide maale umbes 920., 1026. ja 1090. aastast.
Alates 12. sajandi algusest kuulusid need alad Novgorodi vürstiriigile.
1217 saatis Norra Dvina kaudu kaks sõjalaeva osalema viiendas ristisõjas. Bjarmid hävitasid ühe nendest laevadest. Karistuseks saatis Norra kuningas Håkon IV 1222. aastal kaks oma sõjapealikku nelja suure laevaga, kes rüüstasid piirkonda ja lahkusid suure saagiga. Pärast seda bjarme enam skandinaavia allikates ei ole mainitud.
1419. aastal on mainitud praeguse linna asukohas Nikolo-Karelski kloostrit, kui norralased seda rüüstasid. Järgmisel aastal põles klooster maha, 1471 see aga taastati.
1553. aastaks oli kloostri juurde tekkinud sadam. Aastal 1584 rajati Novõje Holmogorõ sadam, mida tänapäeval tuntakse Arhangelskina, ja Nikolo-Karelski kloostri sadam kaotas tähtsuse.
Linn.
Linn asutati 1936 sõjalaevade (peal- ja alveelaevade) ehitamiseks Sudostroi alevina. Esmarajajateks olid Jagrinlaagri vangid, kes rajasid soistele rannaluidetele tehased ja esimesed eluhooned ning raudteeharu Arhangelski–Moskva raudteelt. Esimesed laevad ehitati siin sõja-aastatel. Tööpingid ja seadmed olid seejuures veel osaliselt lageda taeva all, kuna kõiki vajalikke tehasehooneid ei jõutud valmis ehitada. 1938 sai Sudostroi linnaõigused. 1938–1957 oli linna nimeks Molotovsk.
Severodvinskis on tuumaallveelaevade tehas ja baas. Seal oli ehitatud ka uppunud tuumaallveelaev Kursk (ehitusaastad 1992–1994).
Seoses rasketööstuse ja laevaehituse tootmismahtude vähenemisega on viimase 20 aasta jooksul linna elanikond vähenenud üle 50 000 inimese võrra.
Severodvinski sõpruslinnad on Brjansk (Venemaa), Mazyr (Valgevene), Portsmouth (USA), Sumõ (Ukraina) ja Tiraspol (Transnistria).


Salavat.
Salavat on linn Venemaal Baškortostani Vabariigis. Linn asub Belaja jõe orus.
Salavat on asutatud 1948. aastal, linnaõigused sai 1954. aastal. Linn sai nime baškiiri rahvuskangelase Salavat Julajevi järgi.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Salavati elanikest venelasi 55,0%, tatarlasi 20,3%, baškiire 17,7%, tšuvašše 2,2% ja ukrainlasi 1,9%.


Halduskeskus.
Halduskeskus on haldusüksuse asula, milles asuvad selle haldusüksuse haldusorganid.


Alevik.
Alevik on asula, mis jääb suuruselt tavaliselt küla ja alevi vahepeale ning on kohalik majandus-, haldus- või muu keskus.
Alevikud on tekkinud tavaliselt turukeskustena kiriku ümber või töölisasulatena raudteejaama või vabriku ümber.
Eesti.
Aastal 1974 muudeti alevik Eesti NSV-s ametlikult asulatüübiks. Eesti NSV asulate linna-, alevi-, aleviku- ja külakategooriatesse arvamise korra põhimäärus sätestas, et alevikuks võib saada maa-asula, millel on kompaktne hoonestus ja üle 300 alalise elaniku.
Eesti Vabariigi valitsuse 1996. aasta 24. septembri määrusega kvalifitseeriti alevikud linnalisteks asulateks.
2012. aasta augusti alguse seisuga on Eestis 185 alevikku.
2012. aastal sotsiaalministeeriumis valminud eelnõu kohaselt kaotatakse Eestis alevikud. 24 väikest alevikku muutuvad külaks, 153 aga võivad saada aleviteks.


Eesti Raamat.
Eesti Raamat on Tallinnas osaühinguna tegutsev kirjastus, mis annab välja peamiselt ilukirjandust, sealhulgas lastekirjandust.
Ajalugu.
Kirjastus moodustati riikliku kirjastusena 1964, kui Eesti Riiklik Kirjastus lahutati kirjastuseks Eesti Raamat ja kirjastuseks Valgus. Eesti Raamat spetsialiseerus ilukirjandusele ning sotsiaal- ja humanitaarteemalisele kirjandusele.
Aastast 1995 on Eesti Raamat osaühing.


Eesti Riiklik Kirjastus.
Eesti Riiklik Kirjastus (lühend ERK) oli 1949–1964 tegutsenud Eesti NSV riiklik universaalkirjastus, mis andis välja lõviosa tolleaegsest Eesti NSV raamatutoodangust (kokku umbes 9000 raamatut ja brošüüri).
Kirjastus moodustati 1949 Eesti Riikliku Kirjastuse nime all kirjastuste Ilukirjandus ja Kunst, Pedagoogiline Kirjandus, Poliitiline Kirjandus ja Teaduslik Kirjandus ning Rakendustrükiste Kirjastuse ühendamisel.
Aastal 1964 lahutati kirjastus kaheks eraldi kirjastuseks (Eesti Raamat ja Valgus).


Jüri Põld.
Jüri Põld (sündinud 21. juunil 1956 Kuressaares) on Riigikohtu kohtunik.
Põld õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust, lõpetades kiitusega. Aspirantuuri järel kaitses ta 1987. aastal samas kandidaadiväitekirja.
Jüri Põld on olnud Tartu Ülikooli riigi- ja haldusõiguse kateedri dotsent. 1992. aasta juunis valiti ta riigi- ja haldusõiguse professoriks.
Ta on osalenud paljude seaduseelnõude väljatöötamises, nende seas on põhiseaduse, töölepingu seaduse ja rahvahääletuse seaduse eelnõu. 1989. aastal osales ta Eesti poole eksperdina Eesti ja Nõukogude Liidu läbirääkimistel Molotovi-Ribbentropi pakti teemal.
Riigikogu juhatuse poolt esitas Põllu riigikohtuniku ametisse Edgar Savisaar.


Charles Carnegie, üheteistkümnes Southeski krahv.
Charles Alexander Carnegie, 11. Southeski krahv (23. september 1893 – 16. veebruar 1992) oli Fife'i printsess Maudi, Edward VII tütretütre abikaasa. Ta kandis Southeski krahvi tiitlit 1942 – 1992.
Varane elu ja abielu.
Charles Alexander Carnegie sündis 23. septembril 1893 Edinburghis, Šotimaal. Tema isa oli Charles Noel Carnegie, 10. Southeski krahv ja ema Ethel Mary Elizabeth Bannerman. Tema sünnijärgne tiitel oli "lord Carnegie", kuna ta oli krahvi poeg. Lord Carnegie õppis Etoni kolledžis. Hiljem liitus ta Briti armeega ning määrati "Scots Guard'i". 1917. aastal oli ta India asekuninga adjutant.
12. novembril 1923 abiellus ta Fife'i printsess Maudiga Kuninglikus Sõjaväekabelis Londonis. Maud oli Fife'i 1. hertsogi Alexander Duffi ja tema naise Louise'i noorem tütar, kuningas Edward VII tütretütar. 1905. aastal oli ta saanud Briti printsessi tiitli. Abielu järel lakkas Maud printsessitiitlit kasutamast ning teda tunti nime "leedi Maud Carnegie" all.
Southeski krahv.
10. Southeski krahv suri 10. novembril 1941. Charles'ist sai 11. Southeski krahv ja Maudist Southeski krahvinna. Kuigi nad ei täitnud kuninglikke kohustusi, peeti neid kuningliku perekonna liikmeteks. Nad mõlemad viibisid Maud nõo, kuningas George VI kroonimisel ning teistel kuninglikel sündmustel.
Teine abielu.
Maud suri 14. detsembril 1945 bronhiidi tõttu. Krahv abiellus uuesti 16. mail 1952. Tema mõrsja oli Evelyn Julia Williams-Freeman (s. 27. juuli 1909), major Ion Edward FitzGerald Campbelli eelmine abikaasa, kellel oli ka poeg Ion Edward FitzGerald Campbell.
Surm.
Southeski krahv suri 16. veebruaril 1992 Brechinis Šotimaal 98-aastasena. Tema poeg James oli juba oma tädilt, printsess Alexandralt pärinud Fife'i hertsogi tiitli ning oli kolmas Fife'i hertsog. Southeski krahvi tiitlit kasutatakse Fife'i hertsogi lisatiitlina ning see kuulub Charles'i lapselapsele David Carnegiele.


James Carnegie (Fife).
James George Alexander Bannerman Carnegie (sündinud 23. septembril 1929) on kaheteistkümnes Southeski krahv ja kolmas Fife'i hertsog.
Lapsepõlv.
James sündis Charles Carnegie ja Maud Carnegie ainsa lapsena. Southeski krahvi pojana kandis ta sünnijärgselt Kinnairdi lord Carnegie tiitlit.
James õppis Gordonstouni koolis Ludgrove'is ning Kuninglikus Põllumajanduskolledžis Cirencesteris. 1948–1950 teenis ta Malaias Šoti rügemendis.
Fife'i hertsog.
Fife'i hertsogkonna andis Jamesi vanaisale Alexander Duffile kuninganna Victoria 1889 pärast Duffi abiellumist printsess Louise'iga. 1900. aastal muutis ta tiitli statuuti, lubades seda pärandada ka naissoost pärijale, kuna Alexandril ja Louise'il polnud poega. Tiitel läks pärast Duffi surma tema vanemale tütrele Alexandra Connaughtile.
Alexandra suri 26. veebruaril 1959 ning James päris temalt Fife'i hertsogi ja MacDuffi markii tiitlid, kuna Alexandra ainus poeg ja Jamesi ema olid juba surnud. 16. veebruaril 1992 päris ta oma isalt Southeski kaheteistkümnenda krahvi tiitli.
James Carnegie on kuningas Edward VII tütretütrepoeg ning laiendatud Briti kuningliku perekonna liige. 1. augusti 2007 seisuga on ta Briti troonipärilusjärjestuses 54. kohal ning esimene, kes pole George V järeltulija. Ta ei täida kuninglikke kohustusi ega saa rahalist toetust.
Abielu.
Carnegie, James
Carnegie, James


Leedi Alexandra Etherington.
Leedi Alexandra Clare Etherington (sündinud 20. juunil 1959) on Fife'i hertsogi ainus tütar.
Leedi Alexandra Carnegie abiellus 11. mail 2001 Mark Fleming Etheringtoniga ning kannab nüüd tiitlit "leedi Alexandra Etherington". Neil on tütar Amelia Mary Carnegie Etherington (sündinud 2001).
Ta on 2011. aasta seisuga Briti troonipärilusjärjestuses 66. kohal. Ta on üks Wessexi printsess Louise'i ristiemadest.


David Carnegie, Southeski krahv.
David Charles Carnegie, Southeski krahv (sündinud 3. märtsil 1961) on Fife'i hertsogi ja leedi Caroline Worsley ainus poeg. Ta on Briti troonipärimisjärjekorras 55. kohal.


Otto von Kotzebue.
Otto von Kotzebue (vene Отто Евстафьевич Коцебу; 30. detsember 1788 Tallinn – 3. veebruar 1846 Tallinn) oli baltisaksa päritolu Venemaa maadeavastaja ja mereväeohvitser (1. järgu kapten).
Ta oli August von Kotzebue ja Friederike Julie Dorothea von Esseni poeg.
Maadeavastusretked.
Kotzebue kolmanda ümbermaailmareisi fregatil "Predprijatije" kaart
1803–1806 osales ta Adam Johann von Krusensterni juhtimisel toimunud ümbermaailmareisil.
1815–1818 juhtis ta ümbermaailmareisi prikil "Rjurik", avastades mitusada saart Vaikses ookeanis. Rjuriku meeskonnas oli 27 liiget, kelle hulgas olid ka Johann Friedrich Eschscholtz, Adelbert von Chamisso ja Louis Choris.
Eesmärkideks olid Loodeväila otsimine Vaiksest ookeanist kuni Atlandi ookeanini, Alaska (Vene-Ameerika) põhjaranniku detailse kirjelduse koostamine, Kirde-Venemaa uurimuste täpsustamine, Venemaa positsiooni tugevdamine Tšuktši poolsaarel ja Alaskal ning vaatluste tegemine Vaikse ookeani troopilistel laiuskraadidel.
Marsruut: Plymouth; Tenerife; Rio de Janeiro; Hoorni neem; Tšiili; Lihavõttesaar; avastati Rumjantsevi, Spiridovi ja Krusensterni (tänapäeval Tikehau) korallsaared; Petropavlovsk; Beringi saar; Püha Laurentiuse (St Lawrence) saar; Beringi väin; Walesi Printsi neem; avastati Kotzebue laht, Krusensterni neem; Püha Laurentiuse (St Lawrence) laht; Unalaska; Kalifornia rannik; Hawaii saared. Peale talvepuhkust ekvatoriaallaiustel sõideti tagasi Beringi väina poole, et jätkata ekspeditsiooni. Kotzebue tervis aga ei pidanud vastu, Loodeväila otsingud tuli lõpetada. Kroonlinna naasis Kotzebue 1818. Rjuriku ekspeditsioonil kaardistati üle 500 km Venemaa polaarvaldusi
1823–1826 toimus kolmas ümbermaailmareis fregatil "Predprijatije", mille eesmärgid olid seotud Kamtšatka ja Põhja-Ameerika Vene kolooniatega ning Beringi väina uurimisega. Ekspeditsioonist võtsid lisaks meeskonnale osa ka loodusteadlane Johann Friedrich Eschscholtz, geoloog Ernst Reinhold Hoffmann, astronoom Ernst Wilhelm Preuss, füüsik Emil Lenz ja laevaarst Heinrich von Siewald.
Kotzebue järgi on nimetatud laht Alaska looderannikul ja selle ääres asuv linn.
Viimased eluaastad veetis ta 1832. aastal ostetud Triigi mõisas. Otto von Kotzebue on maetud Kose kirikuaeda.
Perekond.
Otto von Kotzebue haud Kose kirikuaias


I.Q.Zero.
I.Q.Zero on Pärnu punkansambel.
Ajalugu.
Ansambli loomises lepiti kokku 1996. aasta lõpus. Esimene koosseis alustas proove 6. jaanuaril 1997.


The ShitheadS.
tegutses 13.03.93 - 05.04.03(vist sai õige kuupäev)...
Koosseis.
Koosseisus on aastate jooksul olnud palju muutusi.
The ShitheadS - The ShitheadS ShittingS SongS, ShitSoundS Co 1999
The ShitheadS - Kaido 12... elik...The Shitheads Smells Like Shit, ShitSoundS Co 2006
Välislingid.
ShitheadS


Lepimormia hemiboreale.
Libliksääsk "Lepimormia hemiboreale" on putukaliik libliksääsklaste sugukonnast libliksääse perekonnast.
Ta on väike (tiibade siruulatus 1,7 mm) ja karvane, meenutab veidi kärbest.
Tüüpleiukoht on Kanna allikasoo Viidumäe looduskaitsealal.
Holotüüp on hoiul Helsingi Ülikooli Zooloogiamuuseumis, paratüübid säilitatakse sealsamas ja Viidumäe looduskaitseala putukakollektsioonis.


Kivitammi.
Kivitammi on küla Eestis Harju maakonnas Nissi valla loodeosas. Elanikke on 20–30.


My Way (laul).
"My Way" on ingliskeelne laul, mille sõnad kirjutas Claude François' ja Jacques Revaux' laulu "Comme d'habitude" viisile Paul Anka 1968. aastal. Lugu ilmus 1969. aastal Frank Sinatra samanimelisel plaadil. Sellest sai Sinatra tunnuslaul, kuigi Sinatra ise seda lugu eriti ei hinnanud.
Sinatra on loost esitanud duetti ka koos Luciano Pavarotti ja Willie Nelsoniga. Selle loo tuntuimateks versioonideks on olnud lisaks Sinatra omadele ka Paul Anka enda ning Sid Viciousi esitus.
Lisaks on lugu esitanud ka näiteks Elvis Presley, Richard Clayderman, Julio Iglesias, Mireille Mathieu, Robbie Williams, Nina Hagen, Arturo Sandoval, Gipsy Kings ja paljud teised.


FAT.
FAT ("File Allocation Table") on Windowsi NTFS ("New Technology File System)") failisüsteemile eelnenud süsteem


Salavat Julajev.
Salavat Julajev (baškiiri "Салауат Юлаев"; 16. juuni 1752 – 8. oktoober 1800 Paldiski) oli baškiiri rahvuskangelane. Ta võttis osa Jemeljan Pugatšovi ülestõusust.
Pärast kinnivõtmist saadeti ta sunnitööle Paldiskisse.
Tema järgi on nimetatud Salavati linn, Salavati rajoon, Ufa jäähokiklubi, tänavaid mitmetes linnades jne. Baškortostani vapil on Ufas paikneva Salavat Julajevi ratsamonumendi kujutis.
Paldiskis on talle pühendatud mälestussammas, oma nurk Paldiski Linnamuuseumis ning tema järgi on saanud nime Salavat Julajevi tee.
Tallinna Baškiiri Kultuuri Ühendus "Agizel" on korraldanud juubeliüritusi tema sünniaastapäeval. Tema 255. sünniaastapäevale pühendati Eestis baškiiri ja tatari rahvuspidu Sabantui.


Pietro Mennea.
Pietro Mennea (sündis 28. juunil 1952 Barlettas) on Itaalia endine kergejõustiklane (100 m ja 200 m jooksja) ja poliitik. Olümpiavõitja (1980) ja kolmekordne Euroopa meister (1974 ja 1978). 200 m jooksu maailmarekord 19,72 oli tema valduses 17 aastat.
1974. aasta Euroopa meistrivõistlustel Roomas võitis ta 200 m jooksu ja tuli teiseks 100 m ja 4×100 m teatejooksus.
Olümpiamängudelt on ta 200 m joksus võitnud pronksmedali 1972. aastal Münchenis ja kuldmedali 1980. aastal Moskvas.
Ta sai medali ka esimestelt kergejõustiku maailmameistrivõistlustelt 1983. aasta Helsingis, kui tuli kolmandaks 200 m jooksus.
1979. aastal, kui Mennea oli üliõpilane (poliitika), osales ta üliõpilaste maailmameistrivõistlustel Mexicos. Ta jooksis seal maailmarekordi, mille alles 1996. aastal jooksis üle Michael Johnson.
Pietro Mennea oli Euroopa parlamendi liige 1999-2004


Eesti näitlejate loend.
"Siin on loetletud Eestist pärit, Eestis elanud ja eesti rahvusest teatri- ja filminäitlejaid.
A.
Heilo Aadla - Argo Aadli - Agnes Aaliste - Viive Aamisepp - Ott Aardam - Henn Aare - Inna Aare - Irja Aarma - Jüri Aarma - Reet Aarma - Andre Aarniste - Mart Aas - Marta Aasa - Katri Aaslav-Tepandi - Ants Aasma - Irja Aav - Tõnu Aav - Evald Aavik - Ervin Abel - Margus Abel - Mari Abel - Tamara Abel - Kadri Adamson - Maia Adari - Olga Adari - Rudolf Adelmann - Karl Ader - Voldemar Ader - Kais Adlas - Raivo Adlas - Enn Adusson - Ilse Adusson - Rein Aedma - Ada Ahi - Dajan Ahmetov - Liisa Aibel - Marika Aidla - Endel Aimre – Lembit Aimre - Linda Ainla - Elmo Ainula - Anti Ainumäe - Riina Airenne - Silvi Ait - Ira Ajango - Alide Alaküla - Ellen Alaküla - Robert Alamaa - Randar Alango - Rudolf Alari - Nata Albring-Kruusmann - Urmas Alender - Voldemar Alev - Martin Algus - Armin Alla - Illi Allabert - Rudolf Allabert - Ljuba Aller - Elise Allik - Inga Allik - Peeter Allik - Alli Alliksoo - Andrus Allikvee - Otto Aloe - Milli Altermann - Theodor Altermann - Anna Alt-Jakobson - Anna Altleis - Jaan Altleis - Kaarli Aluoja - Hannes Ambos - Ants Ander - Anu Ander - Lehte Ander - Ago Anderson - Rein Andre - Valve Andre - Karin Andrekson - Paula Andrekson - Ludmilla Andrianova - Ain Anger - Endel Ani - Eva Annast - Helgi Annast - Sergi Annilo - Rednar Annus - Rein Anon - Nadežda Antipenko - Maimu Anto - Lembit Anton - Eugen Antoni - Ljubov Antoni - Jenny Anvelt - Astrid Arak - Sirje Arbi - Aleksander Arder - Helmi Aren - Rein Aren - Väino Aren - Anu Arendi - Juta Arg - Toivo Arnover - Inge Arro - Aleksander Arry - Ines Aru - Leida Aru - Virve Aruoja - Heino Arus - Tiit Aruvee - Jim Ashilevi - Erki Aule - Edmund Aumere - Merle Aunpuu - Aleksander Aur - Ajjar Ausma - Märt Avandi - Maria Avdjuško
B.
Tõnu Bachmann - Eino Baskin - Roman Baskin - Laura Baumverk - Ülle Bernhardt-Hertmann
D.
Karin Devis-Kaasik - Andres Dvinjaninov
E.
Toomas Edur - Olev Eek - Aleksander Eelmaa - Taavi Eelmaa - Andrus Eelmäe - Lembit Eelmäe - Ivo Eensalu - Marika Eensalu - Enno Eesmaa - Epp Eespäev - Elle Eha - Valve Ehala - Helmi Einer - Aino Einla - Anna Ekston - Kitty Eller - Kai Elling - Kristel Elling - Rauno Elp - Herta Elviste - Eino Ende - Richard Ende - Aili Engelberg - Rudolf Engelberg - Roland Engman - Elvira Ennok - Heino Ennok - Elita Erkina - Andero Ermel - Theodor Ers - Iivi Ervin - Ants Eskola - Olev Eskola - Mihkel Essmann - Ita Ever
F.
Jaan Freimann
G.
Ellen Grünfeldt
H.
Liis Haab - Ahto Haabjärv - Jaan Haabjärv - Alar Haak - Maarja Haamer - Raul Haaristo - Juss Haasma - Aino Haav - Maire Haava - Verner Hagus - Uko Halla - Priit Hallap - Arvi Hallik - Alide-Johanna Halliste - Mati Hammer - Rene Hammer - Enn Hango - Teet Hanschmidt - Benno Hansen - Kristjan Hansen - Leopold Hansen - Mall Hansen - Johan Hansing - Meelis Hansing - Wilhelmine Hansing - Anatoli Hanson - Ravo Hanura - Liivika Hanstin - Heikki Haravee - Alvi Hargel - Jaan Hargel - Dmitri Hartšenko - Sven Heiberg - Terje Heido - Jaak Hein - Valentina Hein - Viive Hein - Uno Heinapuu - Kersti Heinloo - Norbert Heinloo - Anu Heinsalu - Helle-Reet Helenurm - Tiit Helimets - Mare Hellam - Hilda Hellas - Ludmilla Hellat-Lemba - Julius Helsblum - Neeme Henk - Ago Herkül - Imbi Herm - Evald Hermaküla - Endla Hermann - Agate Hiielo - Siina Hiievälja - Elfriede Hilden - Valdur Himbek - Mercedes Hink - Aavo Hinno - Lea Holst - Emmy Holz - Agnes Holt - Vladislav Horuženko - Ludmilla Hussar - Aado Hõimre - Lembit Härm - Martin Härm - Tiit Härm - Viiu Härm - Edkar Härmson
I.
Tiina Ideon - Hermann Iila - Ella Ilbak - Andres Ild - Linda Ilja - Kaja Ilmjärv - Helgi Ilo - Marie Ilves - Tamara Imre - Aita Indrikson - Villem Indrikson - Tanel Ingi - Kaarel Ird - Ingrid Isotamm - Ingrid Iter - Guido Ivandi - Kati Ivaste - Aleksandr Ivaškevitš
J.
Marta Jaago - Tiina Jaaksoo - Anna Jaamets - Henn Jaaniste - Margus Jaanovits - Erich Jaansoo - Allan Jaas - Peeter Jakobi - Maarja Jakobson - Viktor Jakovlev - Peeter Jalakas - Valter Janno - Vello Janson - Eike Joasoo - Ida Johannes - Kalju Johannson - Aire Johanson - Gustav Johanson - Jaak Johanson - Jaan Johanson - Uku Joller - Tanel Jonas - Ado Joonas - Leida-Marie Joonson - Mait Joorits - Janek Joost - Triin Jugapuu - Felix Juhandi - Aleksander Juhani - Laine Juhansoo - Amanda Juhkamson - Aljo Juhkum - Karl Jungholz - Marilyn Jurman - Lii Jõe - Jaak Jõekallas - Mare Jõgeva - Ants Jõgi - Arli Jõgi - Elsa Jõgi - Julie Jõgi - Mairi Jõgi - Rudolf Jõks - Toomas Jõõger - Endel Jägala - Eduard Järs - Julius Järve - Leili Järve - Malle Järve - Andres Järvela - Leontine Järvepera - Arne Järvesaar - Jüri Järvet - Lemme Järvi - Tatjana Järvi - Ene Järvis - Ninel Järvson - Merle Jääger - Udo Jääger - Leida Jürgens - Peeter Jürgens - Milvi Jürgenson - Juhan Jürgo - Meta Jürgo - Aili Jürissaar - Ain Jürisson - Veiko Jürisson - Mikk Jürjens - Elmar Jürmann - Vello Jürna - Faime Jürno
K.
Anu Kaal - Johannes Kaal - Ellen Kaarma - Harri Kaasik - Vaike Kaasik - Katri Kaasik-Aaslav - Maie Kaasikmäe - Mihkel Kabel - Karl Kadak - Epp Kaidu - Erich Kajandi - Veera Kala - Marie Kalbek - Märt Kalbus - Konstantin Kald - Mati Kalda - Piret Kalda - Kalle Kaldma - Tiit Kaldma - Hans Kaldoja - Lauri Kaldoja - Johannes Kaljola - Hannes Kaljujärv - Rasmus Kaljujärv - Peeter Kaljumäe - Erika Kaljusaar - Ülle Kaljuste - Karl Kalkun - Aksel Kallas - Kalju Kallas - Vera Kallas - Aivar Kallaste - Harry Kallaste - Juhan Kallaste - Vivian Kallaste - Imbi Kallikorm - Rudolf Kalm - Ida Kalme - Hanno Kalmet - Henrik Kalmet - Karl-Andreas Kalmet - Leo Kalmet - Madis Kalmet - Toomas Kalmet - Mari Kamp - Mart Kampus - Anu Kanarik - Liia Kanemägi - Mari Kangilaski - Rein Kangro - Guido Kangur - Villu Kangur - Helmi Kann - Karli Kannelmäe - Paul Kannuluik - Tiina Kapper - Kalju Karask - Eha Kard - Harald Kard - Peeter Kard - Ann Karden - Tiina Kareda - Peeter Karell - Jüri Karindi - Katrin Karisma - Herta Karjamets - Feliks Kark - Tõnu Kark - Kaarel Karm - Karin Karm - Priit Karm - Alina Karmazina - Aita Karo - Väino Karo - Eliisabet Karotam - Sten Karpov - Jelena Karpova - Marta Karring - Eedo Karrisoo - Voldemar Karro - Ott Kartau - Aino Kartul - Lehte Karula - Vaike Karusoo - Naima Kasak - Aiki Kase - Kristjan Kasearu - Anne Kasemets - Kaire Kasetalu - Erni Kask - Irina Kask - Jaanus Kask - Teet Kask - Tõnis Kask - Valentine Kask - Arnold Kasuk - Linda Kasuk - Leia Kasumets - Artur Kattai - Helgi Kattai - Tõnis Kattai - Tõnu Kattai - Sirje Kaur - Albina Kausi - Enn Keerd - Lembit Kees - Marie Kei - Hannes Kelder - Aleksander Keller - Guido Kenner - Ireen Kennik - Maimu Kents - Johannes Kepp - Ago-Endrik Kerge - Raido Keskküla - Elvi Kesküla - Marina Kesler - Sirje Kets - Arnold Kettman - Elise Kevend - Urmas Kibuspuu - August Kiho - Jaan Kiho - Vaike Kiik - Voldemar Kiin - Kaljo Kiisk - Joosep Kiiver - Aleksander Kikas - Eduard Kikas - Lea Kikas - Kiira Kikerpuu - Gunnar Kilgas - Paul Kilgas - Tõnu Kilgas - Kaarel Kilvet - Artur Kink - Lauri Kink - Virve Kiple -
Vallo Kirs - Verni Kirs - Olev Kitsas - Lulu Kitzberg-Pappel - Avo Kittask - Enn Kivi - Eve Kivi - Heino Kivi - Mihkel Kivilaan - Elmar Kivilo - Katrin Kivimägi - Ants Kivirähk - Arnold Kivirähk - Ingrid Kivirähk - Garibaldi Kivisalu - Diana Klas - Ada Klein - Aleksander Kleius - Maria Klenskaja - Rein Klink - Enn Klooren - Mati Klooren - Anti Kobin - Meta Kodanipork - Jüri Koger - Heli Kohv - Katrin Kohv - Milvi Koidu - Külli Koik - Liisi Koik - Artur Koit - Jaan Kolberg - Mart Koldits - Ants Kollo - Peeter Kollom - Kalju Komissarov - Luule Komissarov - Hanno Kompus - Ita Kongas - Amalie-Luise Konsa - Linda Konsap - Erna Konts - Leida Koorits - Malle Koost - Gerda Kopp - Helju Koppa - Einari Koppel - Elvi Koppel - Jaak Koppel - Milvi Koppel - Teet Koppel - Mark Koritko - Erna Korjus - Maile Korjus - Kalev Korkma - Marika Korolev - Ants Korv - Enn Kose - Kädi Kosenkranius - Lidia Kostandi - Rein Kotkas - Enn Kraam - Rudolf Kraav - Tarvo Krall - Saima Kranig - Anni Kreem - Toomas Kreen - Uno Kreen - Kersti Kreismann - Valentina Kremen -
Allan Kress - Tiia Kriisa - Maimu Krinal - Tiina Kripsaar - Priit Kripson - Madli Kristjuhan - Jüri Krjukov - Endel Kroon - Tooni Kroon - Theodor Krull - Viktor Krull - Berta Krumm - Hendrik Krumm - Arnold Krupp - Ernst Kruuda - Hugo Kruuda - Heikki Kruus - Ants Kruusement - Arvo Kruusement - Priit Kruusement - Vilja Kruusement - Elli Kubjas - Veli Kudres - Salme Kuik - Aino Kukepuu - Vello Kukesoo - Jaana Kukk - Terje Kukk - Tiina Kukli - Arvo Kukumägi - Adja Kuljus - Riivo Kuljus - Galina Kulkina - Arnold Kull - Elle Kull - Juhan Kull - Katrin Kullamaa - Heino Kulvere - Katrin Kumpan - Helle Kuningas - Neeme Kuningas - Tiina Kuningas - Karol Kuntsel - Sven Kuntu - Nadia Kurem - Raivo Kuremaa - Vambola Kurg - Eduard Kurnim - Jaan Kurnikoff - Alma Kurtna - Anna-Liisa Kurve - Igor Kurve - Alo Kurvits - Kitty Kuskova - Voldemar Kuslap - Jenny Kuslapuu - Antonina Kusminina - Vladimir Kuzmin - Laine Kuulma - Vally Kuurman - Claire Kuus - Edmar Kuus - Heljo Kuusemets - Ilmar Kuusemets - Niina Kuusik - Paul Kuusik - Tiit Kuusik - Ivo Kuusk - August Kuuskemaa - Betty Kuuskemaa - Linda Kuusma - Aleksander Kõiv - Eino Kõiv - Martin Kõiv - Kaarel Kõive - Milvi Kõnnusaar - Kaie Kõrb - Hele Kõre - Ludmilla Kõrts - Mati Kõrts - Alo Kõrve - Harry Kõrvits - Viiu Kõrvits - Andrus Kämbre - Ants Känd - Volli Käro - Ervin Kärvet - Aasa Käsi - Risto Kübar - Jüri Kühn - Aino Külvand - Eduard Külvet - Aksel Küngas - Feliks Künnapuu - Riho Kütsar - Alfred Kütt - Jakob Küüts
L.
Aadu Laabus - Marta Laan - Ants Laande - Piret Laanelepp - Aare Laanemets - Paul Laanemets - Ave Laanoja - Aleksander Laar - Ly Laar - Adolf Laas - Helle Laas - Paul Laasik - Voldemar Laason - Lia Laats - Väino Laes - Lauri Lagle - Lembit Lahe - Anna Laht - Arvo Laid - Milvi Laid - Tatjana Laid - Silvia Laidla - Liis Laigna - Ants Lainevool - Mart Laisk - Leida Laius - Anu Lamp - Elsa Lamp - Tõnn Lamp - Johannes Lampson - Alma Landberg - Lilli Laoniidu - Alfred Laos - Arne Laos - Rein Laos - Roland Laos - Vladimir Laptev - Tont Laretei - Aleksander Larin - Ly Lasner - Jüri Lass - Liis Lass - Juri Latko - Alice Lattik - Amandus Lattik - Katariina Lauk - Erki Laur - Hugo Laur - Mart Laur - Miroslav Laur - Piret Laurimaa - Arno Lauring - Ants Lauter - Jaan Leemets - Asta Lees - Kristel Leesmend - Mare Leet - Kai Leete - Voldemar Leetjärv - Liia Leetmaa - Rete Leetna - Aili Leetva - Veera Leever - Juta Lehiste - Leonid Lehtla - Magda Lehtla - Uno Leies - Siiri Leinatamm - Aime Leis - Aadu Leissar - Johanna-Marie Leissar - Mall Leissar - Reet Leissar - Herta Lember - Vaadu Lember - Eduard Lemmiste - Urmas Lennuk - Astrid Lepa - Ester Lepa - Margus Lepa - Andres Lepik - Iivi Lepik - Leida Lepik - Triin Lepik - Kadri Lepp - Nieves Lepp - Tõnis Lepp - Agnes Lepp-Kaasik - Leida Levald - Tiiu Levald - Pirjo Levandi - Martin Libene - Lydia Liblikmann - Ülle Lichtfeldt - Katre Lidmets - Karl Liigand - Oskar Liigand - Arnold Liiger - Eduard Liiger - Ellen Liiger - Albert Liik - Edmund Liim - Juha Liira - Hilja Liiv - Salme Liiv - Senta Liiv - Ants Liivak - Maria Lee Liivak - Lembit Liivamägi - Aleksander Lilbok - Artur Lill - Ella Lill - Mari Lill - Mari-Liis Lill - Pille Lill - Aino Lilla - Helga Lilleorg - Tiit Lilleorg - Valentin Lind - Kaja Lindal - Lisl Lindau - Mart Lindebaum - Liis Lindmaa - Artur Linnamägi - Tõnno Linnas - Eva Linnumägi - Osvald Lipp - Sergius Lipp - Teodor Lipp - Hella Lippasaar - Susy Lipp-Jakobson - Ly Lippur - Ülo Lodeson - Epp Lohk - Natali Lohk - Valdeko Loigu - Uno Loit - Anu Lomp - August Lomp - Lydia Loo - Raine Loo - Verner Loo - Virve Loodsalu - Priit Loog - Niini Loona - Maire Loorents - Lilian Looring - Marje Loorits - Venno Loosaar - Ida Loo-Talvari - Asta Lott - Salme Lott - Mae Luha - Elmar Luhats - Kata-Riina Luide - Juhan Luik - Markus Luik - Milvi Luik - Sulev Luik - Vilma Luik - Natalia Lukaševitš - Pille Lukin - Ella Lukk-Kudu - Jüri Lumiste - Olga Lund - Ada Lundver - Lydia Lust - Meta Luts - Tiit Luts - Valter Luts - Ain Lutsepp - Lilli Lutter - Väino Luup - Veera Luur - Toomas Lõhmuste - Karin Lätsim - Vaike Lätt - Elmar Lätti - Tanel Lään - Amanda Lääne - August Lääne - Karin Lätti - Johannes Lükki - Bernhard Lülle - Ago Lüüdik
M.
Martin Maagen - Anne Maasik - Elsa Maasik - Maie Maasik - Õie Maasik - Linda Madis - Mart Madiste - Kleer Maibaum-Vihmar - Kaido Maidla - Riina Maidre - Raimu Maiksar - Teo Maiste - Paul Maivel - Lembit Majas - Vello Makke - Eva Malleus - Hilda Malling - Franz Malmsten - Hugo Malmsten - Mait Malmsten - Rein Malmsten - Priit Manavald - Heino Mandri - Maimu Mardi - Eve Maremäe - Anne Margiste - Elmar Maripuu - Enna Maripuu - Nikolai-Feodor Maripuu - Theo Maripuu - Lehte Mark - Anna Markus - Jüri Markus - Leo Martin - Mare Martin - Valli Martin - Elmar Martinson - Maire Martinson - Therese Masing - Ella Masing-Grünberg - Marko Matvere - Virve Meerits - Aleksander Meermann - Eva Meil - Ellu Meister - Zoja Mellov - Aarne Melts - Helene Meltsas - Ludvig Menning - Märt Meos - Vello Merimaa - Alfred Mering - Mai Mering - Triinu Meriste - Agne Merit - Karl Merits - Lydia Merits-Sepa - Maria Merjanskaja - Helena Merzin - Leonhard Merzin - Laine Mesikäpp - Raivo Mets - Harald Metsis - Marje Metsur - August Michelson - Kaie Mihkelson - Hans Miilberg - Carmen Mikiver - Mikk Mikiver - Tõnu Mikiver - Mart Mikk - Tõnu Mikk - Enno Mikkelsaar - Olga Mikk-Krull - Marina Mikk-Murakin - Ilmar Mikkor - Margus Mikomägi - Madis Milling - Sirje Minhof - Peeter Mirski - Bruno Mitt - Helene Mitt - Maarja Mitt - Manivalde Mitt - Oskar Mitt - Felix Moor - Terese Mugasto - Truuta Muld - Mai Murdmaa - Mari Murdvee - Hilje Murel - Jaan Muri - Maret Mursa - Raido Murss - Anu Murss-Põldar - Mati Murumaa - Taavet Mutsu - Leida Mõttus - Polli Mõtus - Ain Mäeots - Paul Mäeots - Lembit Mägedi - Aarne Mägi - Aleksander Mägi - Alice Mägi - Arvi Mägi - Laine Mägi - Lembo Mägi - Maigret Mägi - Marin Mägi - Paul Mägi - Tõnis Mägi - Viktor Mägi - Andres Mähar - Tiina Mälberg - Maarika Mälksoo - Aleksander Mälton - Reet Mändmets - Tarmo Männard - Marju Männik - Mai Männiko - Ilmar Märks - Erika Määrits - Ellen Mölder - Milvi Mölder - Pauline Mölder - Mari Möldre - Hilda Möldroo - Ida Möller-Tüür - Aleksander Müller - Jaan Mürk - Thomas Mürk - Armilde Müür
N.
Ernst-Eduard Naaris - Helju Nael - Elvi Nander - Heinrich Nau - Lauri Nebel - Eve Neem - Kersti Neem - Eero Neemre - Gerd Neggo - Veera Nelus - Marek Nepomnjaštši - Helmi Nerep - Ilmar Nerep - Katrin Nielsen - Hans Nieländer - Ellen Niglas - Eduard Niilus - Jüri Niin - Aleksander Niine - Tõnis Niinemets - Arno Niitof - Rufina Noor - Taisto Noor - Allan Noormets - Andres Noormets - Ants Nopri - Henrik Normann - Eva Novek - Egon Nuter - Rudolf Nuude - Laura Nõlvak - Endel Nõmberg - Artur Nõmmik - Enn Nõmmik - Renee Nõmmik - Sulev Nõmmik - Ella Nõmtak - Milli Nõmtak - Kaili Närep - Elmo Nüganen
O.
Marta Ohaka - Peeter Oja - Rein Oja - Tõnu Oja - Andres Oja - Helga Ojalo - Madis Ojamaa - Eduard Ojamets - Indrek Ojari - Tiit Ojasoo - Age Oks - Andres Oks - Madis Ollikainen - Liina Olmaru - Rein Olmaru - Asta Olo - Katrin Oolo - Margus Oopkaup - Helmi-Marie Oot - Raivo Opsola - Ain Orav - Aksel Orav - Illart Orav - Jaanus Orgulas - Maimu Orgussaar - Juri Orlov - Liina Orlova - Kalju Orro - Ülle Orusalu - Andres Ots - Artur Ots - Asta Ots - Georg Ots - Jori Ots - Karl Ots - Senta Ots - Toomas Ots - Kuno Otsus - Velda Otsus - Benita Otti - Heino Otto
P.
Heljo Paas - Reet Paavel - Voldemar Paavel - Linda Paberit - Endel Padrik - Paula Padrik - Olaf Paesüld - Voldemar Pahkla - Ants Pahla - Maria Paimre - Ella Pajo - Louise Elisabeth Pajo - Maimu Pajusaar - Ester Pajusoo - Rein Pakk - Meelis Pakri - Herman Palang - Voldemar Paldre - Aivo Paljasmaa - Arkadi Pallo - Erna Pallo - Mari Palm - Mati Palm - Bernhard Palmberg - Merle Palmiste - Ksenia Palmre - Tiit Palu - Anne Paluver - Maret Pank - Voldemar Panso - Alma Papp - Ülo Papp - Koidula Pappel - Marje Parikas - Harri Paris - Dagmar Parmas - Kai Parmas - Marie Parrik - Leida Parrol - Elmerice Parts - Enn Parve - Raimo Pass - Eduard Pea - Lauri Pedaja - Priit Pedajas - Taavi Pedriks - Malle Peedo - Leida Peekmann - Boris Peensaar - Ao Peep - Helend Peep - Maret Peep - Emma Peeri - Marju Peerna - Karin Peetri - Valdo Peetri - Salme Peetson - Ragne Pekarev - Terje Pennie - Richard Peramets - Lembit Peterson - Maria Peterson - Marius Peterson - Laura Peterson - Ferdinand Pettai - Kaljo Pettai - Härm Pihl - Helle Pihlak - Ella Piho - Ene Piir - Olga Piiroja - Hilda Piir-Rosenthal - Athalie Pilden - Ants Piller - Netty Pinna - Paul Pinna - Signe Pinna - Joseph Pirchan - Astrid Pirn - Rudolf Plakk - Sergei Podekrat - Mirtel Pohla - Mari Pokinen - Marika Poobus - Madli Poola - Endel Poom - Paul Poom - Elanda Porrmann - Tiia Porss - Taavet Poska - Vilma Poska - Elena Poznjak-Kõlar - Voldemar Praakel - Margus Prangel - Tarmo Prangel - Aleksandra Pranno - Anu Presjärv - Linnar Priimägi - Eneken Priks - Priit Prillup - Jaak Prints - August Promen - Ain Prosa - Arnold Pruuli - Valter Prügi - Hillar Puhm - Peep Puis - Eduard Pukk - Theodor Puks - Liisa Pulk - Hans Pulst - Kristi Pumbo - Mia Pumbo - August Puna - Hedi Pundonen - Jenny Pungar - Helga Purre - Lulo Purre - Alice Puss-Stamm - Ahti Puudersell - Ellu Puudist - Helmi Puur - Sirje Puura - Väino Puura - Uno Puusaag - Jaan Puusepp - Mare Puusepp - Sergi Puusepp - Andres Puustusmaa - Inge Põder - Julius Põder - Lembit Põder - Elli Põder-Roht - Üllar Põld - Karl-Robert Põlde - Vahur-Paul Põldma - Alari Põldoja - Olev Põldoja - Aleksandra Põldots - Dan Põldroos - Priit Põldroos - Oskar Põlla - Nikolai Põlluaas - Eduard Põltsamaa - Priit Põltsamaa - Elina Pähklimägi - Irina Pähn - Leontine Päiv - Marie Päiv - Eha Pärg - Eero Pärgmäe - Viktor Päri - Aaro Pärn - Andres Pärn - Endel Pärn - Katrin Pärn - Maarius Pärn - Malle Pärn - Irina Pärtel - Piret Päär - Alide Päärson - Pille Pürg - Eva Püssa - Valdek Pütsep - Aleksander Püvi
R.
Enn Raa - Helle Raa - Tõnu Raadik - Andres Raag - Arvo Raag - Kaljo Raag - Doris Kristina Raave - Helvi Raamat - Rita Raave - Ande Rahe - Anneli Rahkema - Aino Raid - Kaarin Raid - Jane Raidma - Irene Raiend - Jüri Raiend - Magda Raik - Riide Raik - Arvo Raimo - Thea Raist - Ernst Raiste - Lembit Rajala - Eduard Ralja - Leida Rammo - Leida Rammul - Eve Randkivi - Iivi Randla - Adele Randoja - Evald Randoja - Juhan Randoja - Aleksander Randviir - Tiiu Randviir - Dagmar Rang - Johannes Ranna - Aili Rannaste - Ülo Rannaste - Irina Ranniku - Rein Ranniku - Karin Rask - Priit Ratas - Ursula Ratasepp - Elsa Ratassepp - Jaan Ratassepp - Rudolf Ratassepp - Valdeko Ratassepp - Jaan Ratnik - Otto Raud - Heino Raudam - Ott Raudheiding - Priit Raudkivi - Bert Raudsep - Gert Raudsep - Geeni Raudsepp - Peeter Raudsepp - Heino Raudsik - Sirje Raudsik - Päären Raudvee - Evi Rauer - Piret Rauk - Illaria Raukas - Ott Raukas - Mauri Raus - Sander Raus - Alfred Rebane - Johannes Rebane - Mati Rebane - Milli Rebane - Tiina Rebane - Ly Rebbas - Salme Reek - Anne Reemann - Ranet Rees - Leino Rei - Linda Reial - Magda Reiart - Susy Reiart - Anu Reidak - Helmi Reilas - Reet Reiljan - August Reiman - Liina Reiman - Hilda Reimann - Nelly Rein - Ester Reinart - Tiiu Reinau - Riina Reinik - Veljo Reinik - Ivo Reinok - Elina Reinold - Anti Reinthal - René Reinumägi - Linda Reinup - Jaan Rekkor - Astrid Relve - Salme Remmelgas - Annely Renel - Kalju Renel - Aleksander Resta - Kaur Riismaa - August Riismann - Heino Rikas - Elga Rips - Aino Ripus - Valve Ristma - Elts Ristmägi - Liia Ritsing - Mait Robas - Aleksei Rodionov - Veera Rogožina - Jaanus Rohumaa - Adele Roman - Jussi Romot - Ago Roo - Johannes Rooberg - Robert Rood - Pille Roomere - Ilmar Roomets - Lydia Roos - Peeter Roos - Eliise Paula Roosa - Jüri Roosaar - Aime Roosileht - Andres Roosileht - Herbert Roosman - Reet Rootare - Heiki Roots - Martin Roots - Riho Rosberg - Valentin Ross - Valentina Rossar - Julius Rossfeldt - Ludvig Rost - Siim Rulli - Ilse Rumbalu - Aimi Rumessen - Maaja Rumessen - Linda Rummo - Elly Rump - Felix Rump - Marta Rungi - Paul Ruubel - Tarmo Ruubel - Tene Ruubel - Aarne Ruus - Erik Ruus - Karin Ruus - Anu Ruusmaa - Jaan Rõõmussaar - Hele Rähn - Ene Rämmeld - Meelis Rämmeld - Riho Räni - Gita Ränk - Maila Rästas - Peeter Rästas - Illar Rätsep - Tõnis Rätsep - Rita Rätsepp - Toomas Rätsepp - Tiina Rääk - Lensi Römmer - Aigi Rüütel - Raivo Rüütel - Helgur Rosental
S.
Aare Saal - Indrek Saar - Johannes Saar - Maire Saar - Tõnu Saar - Kalju Saareke - Üllar Saaremäe - Liina Saari - Elfriede Saarik - Anni Saariste - Yrjö Saarnio - Sulev Saarup - Hilda Sabbe - Reinhold Sachker - Aivo Sadam - Maie Saealle - Tiia Saealle - Alexius Sagor - Külliki Saldre - Viljo Saldre - Dimitri Saliste - Ago Saller - Helgi Sallo - Eduard Salmistu - Elmar Salulaht - Inga Salurand - Haili Sammelselg - Indrek Sammul - Jaan Sammul - Vaike Saral - Helmi Sarap - Salme Sarapuu - Arnold Sarv - Kristjan Sarv - Meelis Sarv - Aleks Sats - Katrin Saukas - Ellen Saul - Hans Saul - Jaan Saul - Tõnis Saul - Margit Saulep - Larissa Savankova - Konstantin Savi - Leonid Savitski - Irina Savuskan - Paul-Erich Schneider - Eevi Schütz - Sepo Seeman - Aino Seep - Henno Sein - Oskar Seliaru - Tambet Seling - Enno Selirand - Heino Seljamaa - Lydia Seller - Linda Sellistemägi - Ülo Selter - Angelina Semjonova - August Sepp - Endel Sepp - Hilja Sepp - Kustav Sepp - Ott Sepp - Paul Sepp - Selma Sepp - Peep Seppik - Karin Sepre - Olev Serg - Alice Serman - Hilda Sestov - Julius Sestov - Jaan-Willem Sibul - Richard-Voldemar Siig - Jenny Siimon - Johannes Siimsen - Samuel Siirak - arnold Sikkel - Piret Sikkel - Anni Silbermann - Eili Sild - Tarmo Sild - Kaja Sildna - Ilmar Silla - Mall Sillandi - Nadežda Sillar - Errart Sillart - Ants Simm - Aivar Simmermann - Endel Simmermann - Maret Simmo - Rain Simmul - Piret Simson - Larissa Sintsova - Valve Sirel - Elise Sisask - Larissa Skljanskaja-Uher - Kaia Skoblov - Mihkel Smeljanski - Tamara Solodnikova - Linnar Solvi - Arthur Sommer - Maie Sommer - Maimu Sonn - Leida Soom - Maria Soomets - Mare Soomre - Eda Soomus - Lembit Soone - Tamara Soone - Hilda Sooper - Helje Soosalu - Valter Soosõrv - Anna Soots - Sophie Sooäär - Aarne Soro - Arnold Spirka - Eero Spriit - Elonna Spriit - Margus Stalte - Alma Steinberg - Peter Andreas Christoph Johann Steinsberg - Albin Strutzkin - Anneli Suits - Maret Suits - Tiina Suits - Tiit Sukk - August Sunne - Väino Suri - Hugo Sutt - Toomas Suuman - Maie Suurallik - Arno Suurorg - Nikolai Suursööt - Mena Suvari - Enn Suve - Ida Suvero - Tarvo Sõmer - Inna Sõrmus - Selma Sõõro - Voldemar Sõõro - Alfred Sällik - Grete Sällik - Andres Särev - Anna Särev - Valter Särg - Veera Särgava - Leila Säälik - Kaarel Söödor - Magda Söödor - Heiko Sööt - Meeli Sööt - Galina Süvalep - Kulno Süvalep
T.
Indrek Taalmaa - Inna Taarna - Nadežda Taarna - Garmen Tabor - Margus Tabor - Andres Tabun - Kai Tabun - Anatoli Tafitšuk - Tarmo Tagamets - Marvi Taggo - Rein Taidla - Toomas Taimla - Viktor Taimre - Agu Tali - Alli Tali - Leo Talimaa - Lydia Tall - Asta Talpsepp - Jullo Talpsepp - Valentina Taluma - Aino Talvi - Aarne Talvik - Leelo Talvik - Merle Talvik - Kadri Tamberg - Jaak Tamleht - Aino Tamm - Aleksander Tamm - Anna Tamm - Arno Tamm - Elisabet Tamm - Herbert Tamm - Julius Tamm - Katariina Tamm - Kiiri Tamm - Raivo E. Tamm - Salme Tamm - Signe Tamm - Tõnu Tamm - Meeta Tammai - Karin Tammaru - Peeter Tammearu - Leili Tammel - Alli Tammemets - Paul Tammeveski - Kalev Tammin - August Tammisaar - Diana Tammisto - Meeli Tammu - Aasa Tammur - Ilmar Tammur - Indrek Tamre - Elo Tamul - Kadi Taniloo - Linda Tanni - Jaan Tappel - Martin Taras - Eero Tari - Villu Tari - Ludmilla Tarm - Lia Tarmo - Ruut Tarmo - Maria Tarre - Marta Tarto - Harry Tarvo - Merike Tatsi - Ellen Tauden - Tiina Tauraite - Urve Tauts - Anna Techner - Hugo Techner - Aleksander Teder - Hella Teder - Ross Teder - Lii Tedre - Peeter Tedre - Artur Tedremägi - Eido Tee - Kalju Tee - Kristi Teemusk - Külli Teetamm - Aleksander Teetsov - Olly Teetsov - Harry Teffel - Liina Tennosaar - Tõnu Tepandi - Taavi Teplenkov - Virve Tepp - Sulev Teppart - Alfred Teras - Erika Tetzky - Ida Thomson - Aino Tigane - Eva Tihane - Klaudia Tiidus - Elsa Tiitsman - Piia Tiitus - Juta Tikandt - Mihkel Tikerpalu - Tiina Tikk - Friedrich Tilk - Silvia Tilk - Ella Timmer - Eduard Tinn - Olev Tinn - Ülle Tinn - Juta Tints - Doris Tislar - Oleg Titov - Asta Tofer - Valdur Tohera - Ants Toiger - Aare Toikka - Anni Toi-Puskar - Eduard Toman - Felix Tomberg - Kärt Tomingas - Aivar Tommingas - Mare Tommingas - Harald Tomson - Jaan Tomson - Toomas Tondu - Ann-Ester Toom - Helgi Toom - Kaarel Toom - Taimo Toomast - Magda Toome - Mart Toome - Jaan Tooming - Ilmar Toomla - Sirje Toomla - Harriet Toompere - Hendrik Toompere - Hendrik Toompere juunior - Maie Toompere - Ülle Toompuu - Linda Toomsalu - Enn Toona - Liki Toona - Reeda Toots - Evald Tordik - Heino Torga - Erika Torger - August Torim - Olga Torokoff-Tiideberg - August Torop - Tiit Tralla - Raivo Trass - Jüri Trei - Lee Trei - Malle Treial - Agnes Treier - Karl Triipus - Aleksander-Harald Trilljärv - Elmar Trink - Mait Trink - Aida Truu - Hilda Truu - Mai Truupõld - Valdo Truve - Linda Tubin - Taago Tubin - Veiko Tubin - Kadri Tudre - Lo Tui - Tambet Tuisk - Voldemar Tuisk - Andres Tukk - Ülle Tundla - Eduard Turban - Fausti Turban - Anna Turp - Ruuben Tuudur - Vello Tuulik - Anne Tuuling - Margus Tuuling - Guido Tuvi - Tiina Tõnis - Taavi Tõnisson - Epp Tõniste - Juhan Tõnopa - Annika Tõnuri - Regina Tõško - Siiri Tähe - Jaan Tätte - Veikko Täär - Eduard Türk - Maria Türk - Anne Türnpu - Triin Tüvi
U.
Paul Udal - Are Uder - Alla Udovenko - Airi Udras - Tõnis Uibo - Väino Uibo - Alfred Uibopuu - Ilmar Uibopuu - Juhan Ulfsak - Lembit Ulfsak - Ülle Ulla - Eha Undo - Olli Ungvere - Svetlana Unt - Silvia Urb - Toomas Urb - Leida-Marie Urbel - Voldemar-Siegfried Urbel - Hedvig Urbla - Ain Urbsoo - Mari Urbsoo - Nero Urke - Inge Urmi - Jaan Urvet - Ia Uudelepp - Ella Uuehendrik - Ivo Uukkivi - Eino Uuli - Eevi Uus - Jan Uuspõld - Heino Uustal - Elve Uustalu
V.
Helmut Vaag - Andrus Vaarik - Marika Vaarik - Marta Vaarik - Els Vaarman - Anu Vabamäe - Arvo Vabamäe - Janek Vadi - Laine Vaga - Kalju Vaha - Aita Vaher - Alfred Vaher - Ingrit Vaher - Johannes Vaher - Margus Vaher - Aigi Vahing - Heli Vahing - Mart Vahtel - Liina Vahter - Roland Vahtmaa - Liina Vahtrik - Britta Vahur - Eeva Vahur - Carita Vaikjärv - Mati Vaikmaa - Nele-Liis Vaiksoo - Ants Vain - Arnold Vaino - Heino Vaks - Oskar Valdes - Tõnu Valdma - Viire Valdma - Villu Valdmaa - Enn Valdre - Silva Valdt - Anne Valge - Edgar Valge - Imbi Valgemäe - Eduard Valgma - Katrin Valkna - Helja Valler - Alo Vallimäe - Eldor Valter - Evi Vanamölder - Helene Vannari - Paul Varandi - Made Varango - Olli Vare - Hilja Varem - Sergo Vares - Kaupo Varik - Uno Vark - Ardo Ran Varres - Elli Varts - Roman Varts - Harri Vasar - Viivika Vasar - Karl Vasko - Valentina Vassiljeva - Eduard Vedler - Thea Veelma - Ragne Veensalu - Kaido Veermäe - Anne Veesaar - Erivan Veesaar - Niina Veesaar - Dolores Vegman - Boleslaus Veidebaum - Herta Veidenbaum - Vootele Veikat - Ferdinand Veike - Martin Veinmann - Fritz Velberg - Alma Veltmann - Melitta Vennikas - Elts Ventsel - Ermu Verme - Marika Vernik - Heikki-Rein Veromann - Õiela Verrev - Karl Verry - Iiris Vesik - Aime Veskimäe - Silvia Vestmann - Luule Veziko - Asta Vihandi - Oskar Vihandi - Ülo Vihma - Ingomar Vihmar - Erich Viidas - Kaili Viidas - Lydia Viidas - Juhan Viiding - Aleksander Viikholm - Olari Viikholm - Aleksander Viilma - Ants Viir - Helene Viir - Krista Viirand - Juta Viire - Tiiu Viires - Toomas Viires - Virve Viires - Johannes Viirg - Aarne Viisimaa - Heli Viisimaa - Teesi Viisimaa - Vello Viisimaa - Karl Viitol - Arnold Vikat - Edgar Vilba - Ain Vilbre - Kaire Vilgats - Ülo Vilimaa - Aleksandra Viljur - Kustas Viljur - Tuuli Vilks - Jaan Villard - Ellenide Viller - Epp Viller - Voldemar Viller - Asta Willmann - Erna Villmer - Anne Vilt - Aleksander Vimm - Hilja Viru - Hilda Visnap - Märt Visnapuu - Jevgeni Vlassov - Jüri Vlassov - Ilme Vohu - Margarita Voites - Peeter Volkonski - Peeter Volmer - Ants Vomm - Mare Voog - Tarvo Vridolin - Endel Vunk - Evelin Võigemast - Priit Võigemast - Alice Võrno - Hanna-Liina Võsa - Hermann Vähi - Minni Vähi - Ülo Vähi - Villu Vähk - Katrin Välbe - Helene Väli - Mare Väli - Velvo Väli - Udo Väljaots - Olga Vääter
Õ.
Karl Õigus - Mihkel Õnnis - Inge Õunapuu - Lembit Õunroos
Ü.
Albert Üksip - Aarne Üksküla - Siina Üksküla - Erich Ülevain - Maren Ülevain - Gertrud Üppis
*
Näitlejad


Eesti Korvpalliliit.
Eesti Korvpalliliit on juriidiliste isikute vabatahtlikkuse alusel moodustatud mittetulundusühing, mis tegeleb korvpalli arendamisega, juhib korvpallialast tegevust Eesti Vabariigis, on Eesti korvpallispordi kõrgeimaks esindusorganiks Eesti Vabariigis, kuulub vastavasse rahvusvahelisse spordialaliitu (Rahvusvaheline Korvpalliliit – FIBA) ning on sellest tulenevalt Eesti korvpallisporti ainuesindav üleriigiline ühendus.
Korvpalliliidu president on alates 17. detsembrist 2012 Jüri Ratas.


Tallinn põleb.
"Tallinn põleb" on ansambli Velikije Luki 2002. aastal ilmunud album ja lugu sellel albumil.


Echidna.
Echidna oli vanakreeka mütoloogiline koletis, kes oli pooleldi naine, pooleldi madu; Typhoni abikaasa. Ta armastas varitseda möödakäijaid. Temast põlvnevad Kerberos, Orthos, Lerna hüdra, kimäär, sfinks, Nemea lõvi ja mõne versiooni järgi Ladon.


Aadress.
Aadress on tekstiline ja/või numbriline üleskirjutis, mis iseloomustab inimese elukohta või asutuse asukohta.
Eestis on postiaadressis saaja (inimese või asutuse) nimi või nimetus, tänav, maja- ja korterinumber, (maakohas küla ja vald), sihtnumber, linn või maakond, riik. Eesti-sisesel saadetisel pole riiki vaja märkida.


Mokšani rajoon.
Mokšani rajoon on haldusüksus Venemaal Penza oblastis.
Rajooni läbib Mokša jõgi.
Elanikest 92% on venelased ja 5% mordvalased.
Rajoonis on 16 kohaliku omavalitsuse üksust ja 98 asulat. Põhiline tegevusala on põllumajandus.


Rapla Ühisgümnaasium.
Rapla Ühisgümnaasiumi ajalugu algab aastaga 1694, mil esimest korda märgitakse ürikutes kooli olemasolu Raplas. Kirikuvisitatsiooni protokollis on märgitud, et Rapla kihelkonda, arvatavasti Uuskülla, on ehitatud koolimaja, kus enda kulul pidas pastor koolmeistrit. Kooli tegevuse katkestas Põhjasõda.
1821. aastal mainitakse ürikutes, et Raplas tegutseb koolmeister Raega Pearn, kes õpetas rändõpetajana siinkandis 1832. aastani.
1868. aastal asutati Raplas vallakool, mille esimene juhataja oli Schwalbach. Õpilasi oli koolis sel ajal 18–25.
1880. aastal oli koolmeistriks Villem Grossberg ning õpilasi oli kokku 53.
1914. aastal moodustati senise kooli kõrvale Rapla Riigialgkool. 1918. aastal need kaks kooli liideti ning juhatajaks sai Anton Künnapuu.
1926. aasta aprillis otsustati hakata ehitama praegust algklasside maja. Juba sügisel kolis osa klasse pooleliolevasse hoonesse sisse. J. Saksberg-Raudmäe (1923–1939) juhatatavas koolis oli umbes 100 õpilast.
1935. aastal alustas Raplas tegutsemist endise Harjumaa Paldiski Ühisreaalgümnaasiumi baasil Harjumaa Progümnaasium, kuhu võeti vastu konkursiga pärast 4. klassi lõpetamist. Kokku tuli lõpetamiseni käia koolis 5 aastat. Uus kool sai nimeks Rapla Progümnaasium.
1940. aastal sai Rapla endale täieliku keskkooli ning samal aasta kevadel valmis kooli vana osa, mis oli mõeldud 100 õpilasele. Esimesed lõputunnistused anti 7 lõpetajale 1942. aasta kevadel.
Kooli kasvades avati Raplas 1988. aastal ka teinegi kool, Rapla II Keskkoole ehk praeguse nimega Rapla Vesiroosi Gümnaasium.
Kooli hümn.
See oli kunagise Harjumaa Progümnaasiumi hümn. Lauldud aastail 1936-1940.
Üles kirjutatud tolleaegsete õpilaste Asta Vahur-Veiseriku ja Endel Vahuri mälu järgi Tallinnas, 29. septembril 1988. aastal.


Neeru aplaasia.
Neeru aplaasia on loomade (sealhulgas inimese) neerude arenguhäire, mille korral üks neer või mõlemad neerud ei ole välja arenenud, kuigi neeru embrüonaalne alge on olemas.
Veterinaaria.
Neeru aplaasia on sagedasem neerude arenguhäire loomadel.
Mõlema neeru aplaasiat täheldatakse looteeas, vastsündinutel või surnult sündinud loomadel ja sellise defektiga loom ei ole eluvõimeline. Ühe või mõlema neeru aplaasiat on kirjeldatud pea kõigil koduloomadel. Ühepoolne neeru aplaasia põhjustab teise neeru kompensatoorset hüpertroofiat.
Ühepoolset neeru aplaasia esineb sagedamini sigadel, koertel ja lehmadel. Harvem esineb seda teistel loomadel.


Ööpartei.
Eestimaa Kommunistlik Partei (NLKP) (lühendina EKP; vene keeles "Kommunistitšeskaja Partija Estonii"), mitteametlikult ka Ööpartei, oli 1990-1991 tegutsenud Eesti partei, mis tekkis senise Eestimaa Kommunistliku Partei lõhenemisel.
Organisatsioon rajati 1990. aasta 23.-25. märtsil aset leidnud EKP kongressil. Viimasel päeval, 25. märtsil pani peasekretär pani hääletusele muuta EKP sotsiaaldemokraatlikuks. Seepeale tõusid püsti venemeelsed saadikud ja teatasid, et nemad löövad lahku, läksid vastasruumi ning kuulutasid välja uue EKP, mis kuuluks endiselt NLKP koosseisu. Saali jäänud EKP kuulutas end sotsiaaldemokraatlikuks ja astus NLKP koosseisust välja. Teistel andmetel lõid venemeelsed kommunistid EKP-st lahku kohe pärast kongressi lõppu toimunud öisel istungil, millest tulenes ka partei hüüdnimi.
1990-1991 oli partei esimene sekretär Lembit Annus. Tuntumate liikmete seas olid ka Arnold Sai ja Juri Mišin.
EKP (NLKP) tunnustas augustiputši. 23. augustil 1991 keelustati partei Eesti riigivõimude poolt koos teiste putši toetanud jõududega nagu Interliikumine, töökollektiivide ühendnõukogu ja nn töölismalevatega.
Taasiseseisvumise järel jäi Eestisse partei liikmeid, kelle esimeheks nimetas end üks Eestis elavate vene rahvusradikaalide liidreid Juri Mišin. Partei ise eksisteerib tänaseni ainult NLKP nimekirjades.
Ka pärast partei keelustamist kestis mitu aastat vaidlus, kellele varem riigivõimuga lahutamatult põimitud kommunistliku partei varad peaksid kuuluma: kas Ööparteile või EKP eestimeelse tiiva järglaseks saanud Eesti Demokraatlikule Tööparteile, hilisemale Ühendatud Vasakparteile.


Neeru hüpoplaasia.
Neeru hüpoplaasia ehk neeru vaegmoodustus on loomade (sealhulgas inimese) neeru arenguhäire, mille korral neer on normaalsest väiksem ning on kas osaliselt või täielikult funktsioneerimisvõimetu.
Veterinaaria.
Haigust on kirjeldatud sigadel, koertel ja kassidel.


Põhja-Euroopa.
ÜRO liigituse järgi selle regiooni koosseisu kuuluvad Island, Norra koos kuuluvate temale Svalbardi ja Jan Mayeniga, Rootsi, Soome koos kuuluva temale Ahvenamaaga, Taani koos kuuluvate temale Fääri saartega, Eesti, Läti ja Leedu, samuti Iirimaa ja Suurbritannia koos kuuluvate temale Kanalisaartega, sh Guernsey ja Jersey ning Mani saarega.
Varasematel aegadel, kui suuremat osa Euroopat valitses Rooma impeerium, peeti selle aladest eemal olevaid maid Põhja-Euroopaks, sh Saksamaad, Hollandit ja Austriat. Mõneks kontekstis kasutatakse sellist määratlust ka tänapäeval. Keskajal kasutati terminit (Ultima) Thule, et tähistada pool-müütilist paika kontinendi põhjapoolseimal alal.
Euroopa Liidus peetakse põhjagruppi kuuluvaks Taanit, Rootsit, Soomet, Saksamaad, Belgiat, Hollandit.


250.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 245 246 247 248 249 - 250 - 251 252 253 254 255


251.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 246 247 248 249 250 - 251 - 252 253 254 255 256


Louis II.
Louis II nimelisi valitsejaid on olnud mitu.


Louis II (Lääne-Frangi kuningas).
Louis II Kogeleja (prantsuse "Louis le Bégue", germaani- ja saksapäraselt "Ludwig II Stammler"; 1. november 846 – 10. aprill 879) oli Lääne-Frangi kuningas 877–879. Ta oli Charles Paljaspea ja Orléans'i Ermetrude poeg.
Louis krooniti 8. detsembril 877 Lääne-Frangi kuningaks ning järgmise aasta septembris tegi seda ka paavst Johannes VIII. Keisriks ta siiski ei saanud, sest juba järgmise aasta aprillis ta suri, olles valmistumas retkeks viikingite vastu. Et ta valitsusaeg kestis vaevalt poolteist aastat, ei jõudnud ta midagi erilist korda saata. Allikate kohaselt oli ta viletsa tervise ning suhteliselt vähese poliitilise mõjuga kuningas.
Pärast Louis II surma jagati Lääne-Frangi riik tema poegade Louis III ja Karlmanni vahel.


252.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 247 248 249 250 251 - 252 - 253 254 255 256 257


253.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 248 249 250 251 252 - 253 - 254 255 256 257 258


Lääne-Euroopa.
a>sse* mitteulatuv Lääne-Euroopa**. Joontega on kaardil märgitud kultuuriruumide piirid. * kaardil "Mitteleuropa" ** kaardil "Westeuropa"
a> ulatuv ÜRO liigituse järgne Lääne-Euroopa
Lääne-Euroopa on piirkond Euroopa lääneosas. Tema koosseis ja piirid sõltuvad sellest, millises kontekstis mõistet tarvitada.
Kitsamas geograafilises tähenduses hõlmab ta Suurbritannia, Iirimaa, Prantsusmaa, Belgia, Hollandi ja Luksemburgi ala(si)d.
Külma sõja aegsesse sotsiopoliitilisse Lääne-Euroopasse kuulusid Ida-Euroopa sotsialistlikele riikidele vastanduvad kapitalistlikud riigid. Seda kasutatakse vähemal määral ka tänapäeval, et eristada riike majanduslikult, poliitiliselt Ida-Euroopast.
Enne Euroopa Liidu ja NATO laienemist endiste sotsialismimaade alale kasutati Lääne-Euroopa mõistet ka EL ja Euroopa NATO maid tähistavana, ehkki näiteks mõlemasse kuuluv Kreeka on selgelt Lõuna-Euroopasse kuuluv.
Tänapäeval on mõistel vähem tegemist geograafiaga ja rohkem majandusega. Mõistet seostatakse liberaaldemokraatiaga ja kapitalismiga. Lääne-Euroopa riikidel on ühine läänelik kultuur.


Louis III (Lääne-Frangi kuningas).
Louis III (germaani- ja saksapäraselt "Ludwig III"; umbes 865 – 5. august 882) oli koos oma venna Karlmanniga Lääne-Frangi kuningas.
Louis ja Karlmann said kuningateks 879, kui nende isa Louis II suri. Louis sai riigi põhjaosa ehk Neustria valitsejaks, Karlmannile jäi lõunaosa. Ent hertsog Boso, kes valiti Provence'i kuningaks, keeldus vendade võimu tunnustamast ning nii puhkes kodusõda. Louis'l ja Karlmannil ei läinud ka nende onu Karl Paksu abiga korda Bosot alistada, tema keskust Vienne'i piirati ebaõnnestunult 880. aasta sügisel. Louis'l läks aga korda saavutada võit viikingite üle, mis leidis ka kajastamist tema auks komponeeritud ülemsaksakeelses poeemis "Ludwigslied".
Augustis 882 suri Louis ootamatult ning Karlmann sai riigi ainuvalitsejaks.


Louis IV.
"See lehekülg räägib Lääne-Frangi kuningast, samanimelise Condé printsi kohta vaata: Louis IV (Condé prints)"
Louis IV (920 – 10. september 954) oli Lääne-Frangi kuningas 936–954. Ta oli Charles Lihtsameelse ja Inglismaa Eagdifu poeg.
Tema isa kukutati troonilt 922. aastal ning ema otsustas poja oma kodumaale pakku viia. Seetõttu sai Louis hüüdnimeks Meretagune ("d'Outremer" ehk "Transmarinus"). 936 kutsuti ta ülikute poolt Lääne-Frangi troonile, kuid peagi sattus ta mitmetesse feodaaltülidesse ning 939. aastal lisandus ka konflikt Lotringi pärast Ida-Frangi ehk Saksa kuninga Otto Suurega. Viimane vastuolu lahenes küll rahumeelselt, sest Louis abiellus Otto õe Gerbergaga, kellega sai kaheksa last, ka troonipärija Lothari.
954 kukkus Louis IV hobuselt ning suri.


Ida-Euroopa.
Ida-Euroopa on Euroopa idaosa nimetus. Seda piirkonda defineeritakse erinevalt. Mõistet kasutatakse ka kõigi Euroopa riikide tähistamiseks, kus varem valitses kommunism, et eristada neid poliitiliselt ja majanduslikult Lääne-Euroopast.
Praegune määratlus.
Ida-Euroopa määratlusi on mitmeid. On märkimisväärne, et paljud ajalooliselt ja kultuurilisemalt läänelikumad Ida-Euroopa riigid soovivad end ise pigem Ida-Euroopa alt välja määratleda ja armastavad rõhutada endi sidemeid mõne kommunistliku blokki mittekuulunud riigi või riikidegrupiga.
Siiski on endistes lääneriikides levinud arusaam, mille kohaselt Ida-Euroopaks liigitatakse kõiki postkommunistlikke riike. Viimaste ühisjooneks on ka madalam elatustase ja suuremad sotsiaalsed probleemid võrrelduna lääneriikide heaoluühiskondadega.
Need riigid olid ka ajaloolise Kiievi-Vene osad ja kõigi nende riikide poliitikat on mõjutanud Venemaa valitsus rohkem, kui lõunas asuvaid õigeusulisi Balkanimaid (nt Serbia, Kreeka, Bulgaaria, Rumeenia).
Varasem määratlus.
Mõned neist maadest on saanud mõjutusi katoliiklusest või protestantismist ja neil on eriti lähedased ajaloolised ja kultuurilised sidemed Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Skandinaaviaga (nt Hansa Liitu kuulunud Baltimaad). Nende maade elanikud ei pea end idaeurooplasteks.


Deegu.
Deegu ehk tavadeegu ("Octodon degus") on väike näriliseliik deegulaste sugukonnast.
Areaal.
Deegud elavad suurte karjadena Tšiilis läänerannikust kuni Andideni.
Elupaik.
Deegud elavad nii tasandikel kui ka mägedes kuni 1200 meetri kõrgusel.
Välimus.
Deegu kerepikkus on 15 cm, pikkus koos sabaga 25 cm. Ta on süüria kuldhamstrist suurem, kuid meriseast väiksem.
Deegu on hallikaspruun. Neil on mustad silmad ja vertikaalselt asetsevad ümarad kõrvad.
Deegu laboriloomana.
Et deegude organism ei seedi suhkruid, siis on nad kasutusel laboriloomana suhkurtõveravimite testimiseks.
Deegu lemmikloomana.
Deegusid toodi Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse algul laboriloomadena.
See armas ja erakordselt intelligentne loom Eestis suhteliselt vähe levinud. Mujal maailmas kasvatatakse deegusid kodudes edukalt juba mitmeid aastaid. Deegu on meeldiva ja sõbraliku iseloomuga lemmikloom, meenutades väliselt veidi liivahiirt, kuid on tollest suurem. Mõned mainivad ka tema välist sarnasust tśintśiljaga. Pesa teevad nad kivide alla ja tihedatesse põõsastesse. Seal asuvad ka nende toidulaod.
Sotsiaalne käitumine.
Deegu on aktiivne ja väga uudishimulik. Ta peab kindlasti kõik asjad järgi nuuskima ja oma hambaga järgi proovima. Deegu harjub kergesti ka inimesega. Kui temaga küllaldaselt tegeleda, muutub ta täiesti taltsaks, eriti juhul, kui ta on peremehega noorest peast harjunud. Kiindunud oma hooldajasse, nurub see loomake sageli hellitamist ning lubab ilusti end kätte võtta. Samas ei meeldi talle, kui hoiad teda liiga tugevasti käes - siis võib ta hammustada. Samal põhjusel tuleks looma kättevõtmiseks panna käsi puuri põrandale ja oodata, et deegu ise käe peale tuleks. Võid teda selleks ka veidi julgustada, temaga lihtsalt rääkides. Deegu on väga intelligentne loomake - ta tunneb peremehe ära hääle järgi. Deegu eristab väga hästi hääli ja helisid ning tunneb end oma hooldaja seltsis hoopis turvalisemalt kui võõra seltsis. Võõrastesse suhtub deegu vägagi ettevaatlikult ja nuusivad toda ühtelugu, kuni on kindlad, et võõras ei kujuta endast ohtu. Peale selle ei tohi deegule teha haiget - deegul on väga hea mälu ja kui talle kordki haiget teha, siis kaotab ta hooldaja vastu usalduse. Ära mingil juhul haara deegut ülalt - looduses ründavad vaenlased teda just ülalt ja ta hammustab. Deegu ei püsi paigal, seega ei saa teda kaua aega järjest hellitada ega käes hoida. Deegu armastab inimese seltskonda ja talle meeldib süles olles süüa ning kui teda kõrva tagant sügatakse. Kuna deegu on karjaloom, siis üldiselt ta inimest ei hammusta.


Madalmaad.
Madalmaad on ajalooline piirkond, mis hõlmab Hollandi, Belgia, Luksemburgi ning Kirde-Prantsusmaa.
Ajalugu.
Reini jõest lõunapool asuvad Madalmaade territooriumid kuulusid Rooma Impeeriumi ajal "Gallia Belgica" provintsi koosseisu ning seal elutsesid erinevad germaani hõimud, lõuna pool aga gaulid, kes aja jooksul segunesid germaani hõimudega. Keskajal olid Põhjamere ääres asetsevad Madalmaad, Calais'st ülespoole Saksamaa erinevate vürstiriikide ja piiskopkondade osa ("Ost-Fryslan") ning kuulus Brabanti ja Burgundia hertsogi ja Saksa Rahva Püha Rooma Riigi valduste hulka.
Kuningas Karl V järglased ei suutnud friislasi ja Gelderseni maid alistada ja maad vallutada. Maa-ala vallutasid ja ühendasid alles Habsburgide dünastia esindajad 1540. aastal. Pärast Madalmaadel toimunud Felipe II vastast ülestõusu eraldus Madalmaade põhjaosa lõunaosast ning kuulutas 26. juulil 1581 välja iseseisvuse.
Pärast Kaheksakümneaastast sõda (1568–1648), saavutas Holland lõpliku iseseisvuse ning algas Hollandi kuldaeg, millega kaasnes suur majanduslik ja kultuuriline õitseng, mis kestis kuni 17. sajandini.
Alates 1795. aastast langes põhjaosa uuesti prantsuse võõrvõimu alla ning vabanes alles pärast Napoleoni kaotust Waterloo lahingus 1815. aastal. 1815. aasta Viini kongressi tulemusena moodustati Madalmaade Kuningriik.


Kesk-Euroopa.
Kesk-Euroopa on kindlalt piiritlemata ala Euroopas.
Kesk-Euroopa mõiste erineb riigist riiki ning on muutunud ajast aega.
Mõistet "Kesk-Euroopa" kasutati juba 19. sajandi algul, aga laiemalt hakati seda tarvitama 20. sajandi algul. Varem ei tuntud sellise määratluse järele vajadust, sest Euroopat jagati religiooni põhjal Lääne-Euroopaks, kus valitses katoliiklus, ja Ida-Euroopaks, kus valitses õigeusk. Seejärel jagunes tollane Lääne-Euroopa pärast reformatsiooni Põhja-Euroopaks, kus valitses protestantism, ja Lõuna-Euroopaks, kus paavstivõim jäi püsima. Omakorda Ida-Euroopa lõunaosa läks muhameedliku Osmanite riigi kätte ja polnud head ühistunnust, mis Kesk-Euroopat eristaks muudest piirkondadest.
Ühistunnus hakkas tekkima 19. sajandil ja selleks oli saksa rahvus. Tollal oli sakslastega asustatud piirkond mõnevõrra teistsugune kui tänapäeval, ulatudes kaugemale itta. Ühtlasi vähenes 19. sajandil religiooni tähtsus. Kesk-Euroopa tähistas neid piirkondi, mida Saksamaa soovis nii poliitiliselt kui majanduslikult kontrollida. Nii näiteks kuuluvad Baltimaad Saksa traditsioonis samuti Kesk-Euroopasse, sest seal oli saksa vähemus väga mõjukas.
21. jaanuaril 1904 loodi Berliinis Kesk-Euroopa Majandusühendus, mis seadis oma eesmärgiks Saksamaa ja Austria-Ungari majanduskoostöö tihendamise. Hiljem laiendati seda piirkonda Hollandile, Belgiale, Luksemburgile ja Šveitsile. 1915 avaldas saksa kristlik liberaal Friedrich Naumann raamatu "Kesk-Euroopa" ("Mitteleuropa"), milles kutsus üles pärast maailmasõja lõppu moodustama nende maade majandusliitu. Sinna pidid kuuluma kõik Prantsusmaa ja Venemaa vahel olevad maad. Pärast Saksamaa kaotust maailmasõjas kukkus see idee läbi.
Geograafilises mõttes on Kesk-Euroopa põhjapiiriks Läänemere lõunarannik, kuid Taani jääb Kesk-Euroopast välja. Läänepiiriks on üldiselt Reini jõgi, lõunapiiriks Alpid. Idapiir on kõige ebamäärasem, sest sealkandis pole nii suurt jõge kui Rein ega nii kõrgeid mägesid kui Alpid. Ka Doonau ei sobi hästi piiriks. Eri ajaloolased ja majandusteadlased on Kesk-Euroopa idapiiri tõmmanud erinevalt.
Pärast sotsialistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemist on paljudes endistes sotsialismimaades hakatud väljendama soovi kuuluda Kesk-Euroopasse, mitte Ida-Euroopasse, täpselt samal põhjusel, miks Eestis soovitakse kuuluda Põhja-Euroopasse koos Soome ja Rootsiga, mitte Ida-Euroopasse koos Venemaaga.


Playing the Angel.
"Playing the Angel" on Depeche Mode'i üheteistkümnes stuudioalbum, välja antud aastal 2005. See on esimene Depeche Mode'i album, kus lugude kirjutamisel osales laulja Dave Gahan. Paljude fännide ja kriitikute arvates on "Playing the Angel" ühel pulgal DM-i parimate teostega ning et bänd on end viimaks taas leidnud pärast Alan Wilderi lahkumist 1995. aastal. Kui arvamused Depeche'i kahe viimase albumi "Ultra" ja "Exciter"-i kohta on seinast seina, siis arvustused "Playing the Angel"-i kohta on enamjaolt kiitvad. Album jõudis Suurbritannias kuuendale, USAs seitsmendale ja Saksamaal esikohale.
Albumit on seni müüdud ligi kolm miljonit eksemplari.
Lood.
Kõik lood on kirjutanud Martin Gore, v.a. *, kirjutatud David Gahani/Christian Eigneri/Andrew Phillpotti poolt.


Songs of Faith and Devotion.
Songs of Faith and Devotion on Depeche Mode'i kaheksas stuudioalbum, välja antud aastal 1993. Album on bändi varasemast loomingust rokilikum. "Songs of Faith and Devotion" debüteeris nii Suurbritannias kui ka USAs esikohal.


Püffel.
Püffel on 2005. aastal Viljandi teatri Ugala juures loodud ansambel. Ansambli repertuaar koosneb põhiliselt Eesti 1960ndate ja 70ndate aastate muusikast, millele lähenetakse rokilikus võtmes. Bänd on ka ise lugusid loonud, näiteks luuletaja Contra sõnadele ("Odaviskaja"). Nende esimene singel on "Vana vaksal".


Victoria Alexandra.
Printsess Victoria (Victoria Alexandra Olga Mary) (6. juulil 1868 – 3. detsember 1935) oli Briti kuningliku perekonna liige, kuningas Edward VII neljas laps ja teine tütar.
Sünd.
Printsess Victoria sündis 6. juulil 1868 Londonis, Marlborough House'is. Tema isa oli Walesi prints Albert Edward, kuninganna Victoria ja prints Alberti vanim poeg. Tema ema oli Walesi printsess Alexandra, Taani kuninga Christian IX ja kuninganna Louise'i vanim tütar. Briti monarhi lapselapsena oli tema tiitel 'Tema Kuninglik Kõrgus Walesi printsess Victoria'. Perekonnaringis kutsuti teda Toriaks.
Ta ristiti 6. augustil 1868 ning tema ristivanemad olid: kuninganna Victoria, Venemaa keiser, Venemaa tsareevitš, prints Arthur, Hesse-Rhine'i prints Ludwig, Hesse-Kasseli prints George, Kreeka kuninganna, Taani leskkuninganna Caroline Amalia, Hesse-Kasseli Marie, Mary Adelaide Cambridge ja Anhalt-Dessau printsess Friedrich.
Kuninglik elu.
Printsess Victoria Alexandra oma koera Maciga
Printsess Victorial olid koduõpetajad ning ta veetis oma lapsepõlve Marlborough House'is ja Sandringhamis. Printsess oli eriti lähedane oma venna, tulevase kuningas George V-ndaga.
Kuigi Victorial oli palju kosilasi, ei abiellunud ta kunagi. Selles arvatakse olevat olnud suur osa tema emal Alexandra. Victoria jäigi oma vanemate seltsiliseks ning elas oma emaga koos kuni viimase surmani 1925. aastal. Seejärel lõi ta oma kodu Coppinsis Buckinghamshire'is. Ta oli huvitatud külaelust ning lõi selles aktiivselt kaasa.
Surm.
Printsess Victoria suri oma kodus 3. detsembril 1935. Tema matusetalitus peeti St George'i kabelis ning ta maeti Frogmore'i kuninglikule matmispaigale. Victoria surm avaldas tugevat mõju ta vennale, George V, kes suri kuu aega hiljem.


Maud (Norra kuninganna).
thumb
Maud Charlotte Mary Victoria (26. november 1869 London – 20. november 1938 London) oli Norra kuninganna, Haakon VII abikaasa.
Tema järgi on nime saanud Kuninganna Maudi maa.
Lapsepõlv.
Maud sündis Londonis Marlborough House'is. Tema vanemad olid Walesi prints Edward ja Walesi printsess Alexandra. Ta ristiti 24. detsembril 1869 Marlborough House'is. Tema ristivanemad olid Rootsi kuningas Karl XV, Albany hertsog Leopold, Hohenlohe-Langeburgi prints Victor, Nassau hertsoginna Adelaide, Leiningeni printsess Marie, Venemaa keisrinna Maria Fjodorovna, Taani kroonprintsess Louise ja Invernessi hertsoginna Cecilia Underwood. Tal oli 2 vanemat õde.
Ta oli väga elava iseloomuga, mistõttu teda hüüti Harryks. Maud osales peaaegu kõigis iga-aastastes külaskäikudes Taani, kus elasid tema emapoolsed vanavanemad, ning hiljem saatis oma ema ja õdesid Norras ning kruiisidel Vahemerel.
Abielu.
22. juulil 1896 abiellus Maud Buckinghami palees oma onupoja Taani printsi Carliga. Carl oli Taani kroonprintsi Frederiki, kuninganna Alexandra vanema venna, ja Rootsi printsess Lovisa teine poeg. Maudi isa kinkis noorpaarile Sandringhamis asuva Appleton House'i, kus paar külaskäikudel Inglismaale peatus. Seal sündis 2. juulil 1903 ka paari ainus laps prints Alexander.
Carl oli Taani mereväe ohvitser ning elas kuni 1905 peamiselt oma perega Taanis. Sama aasta juunis lõpetas Norra parlament Norra saja-aastase uniooni Rootsiga ning pakkus hääletuse tulemusena trooni Carlile. Ta võttis trooni vastu ning temast sai kuningas Haakon VII, tema poeg võttis aga Olavi nime. Kuningas Haakon ja kuninganna Maud krooniti 22. juunil 1906 Nidarosi katedraalis Trondheimis. Nad oli alates 1319. aastast esimesed Norra valitsejad, kes polnud samaaegselt Rootsi või Taani valitsejad.
Kuninglik elu.
Maud võttis kiiresti omaks uue kodumaa kombed ning kuninga abikaasa kohustused. Ta toetas heategevuslikke organisatsioone, eriti neid, mis olid seotud laste või loomadega, julgustas muusikuid ning kunstnikke. Ta õppis suusatama ning lõi kuninglikku residentsi Kongsseterenis inglise aia. Maudi viimane avalik ülesastumine Suurbritannias oli 1937. aastal, kui kuningaks krooniti tema onupoeg George VI.
Maud suri südamerabandusse nädal enne oma 69. sünnipäeva ning kolm päeva pärast operatsiooni. Ta surnukeha viidi tagasi Norrasse ning sängitati Akershusi lossi kuninglikku mausoleumi.


Paldiski vapp.
Paldiski vapp on Eesti haldusüksuse Paldiski linna vapp.
Vapp on kinnitatud 1. detsembril 1994.
Vapi kirjeldus.
Hõbedase kilbi külgedest eenduvad punased, müüritud, alt lainelõikelised sadamamuulid. Parempoolsel muulil on punane torn. Sinisel lainelõikelisel vapitüvel on võrdsete vahedega kuus hõbedast lainelõikelist varrast, millest ülemine eraldab muulid vapitüvest.


Paldiski lipp.
Paldiski lipp on Harju maakonnas asuva Eesti Paldiski linna lipp.
Lipp on kinnitatud 27. septembril 1994.
Lipu kirjeldus.
Sinise ristkülikukujulise lipu keskosas on kaks paralleelset valget rõhttriipu laiusega 1/9 ja vahekaugusega 1/9 osa lipu laiusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11, normaalsuurus on 105 × 165 cm.


Maoori kuningas.
Maoori kuningas või Maoori kuninganna on maooride sümboolne monarhitiitel, mis sai alguse 1850. aastatel
"Te Kīngitanga" liikumisest. Loodeti, et kui maooridel on oma kuningas, on võimalik eurooplaste pealetungile paremini vastu seista ning saavutada hõimude seas suurem üksmeel.
Maoori kuninga tiitel ei ole pärilik.


Soome mark.
Soome mark (soome "markka", rootsi "mark") oli Soome valuuta aastast 1860 kuni 28. veebruarini 2002, kui võeti täielikult kasutusele euro, mida tutvustati juba 1. jaanuaril. Rahakood oli FIM ja lühend mk. See jaotus 100-ks penniks (soome "penni", rootsi "penni"). Vahekord ühe euroga on 5,94573 marka euro kohta.
Paberrahatähed.
Viimase seeria rahatähed, mis kujundati 1980ndatel Erki Bruuni poolt. Need võeti kasutusele 1986.a.
Seerias oli ka 5000-margane (punane/lilla) rahatäht, mis kujutas Mikael Agricolat ja Turu toomkirikut, kuid seda ei trükitud ega võetud ametlikult kasutusele.


Ultra.
Ultra on briti alternatiivrokkbänd Depeche Mode'i üheksas stuudioalbum. Albumi andis välja Mute Records 1997'l aastal.
"Ultra" tuli välja pärast bändile osaks saanud mitmeid raskusi. Kauaaegne liige Alan Wilder oli lahkunud ja laulja Dave Gahan võitles narkosõltuvusega. Paljude arvates tähendasid need märgid ansambli tegutsemise lõppu.
Selle asemel tuli aga välja "Ultra", mis osutus väga edukaks.


Põhjapõder.
Põhjapõder ("Rangifer tarandus") on hirvlaste sugukonda põhjapõdra perekonda kuuluv sõraline.
Kogu põhjapõderlaste alamsugukonda kuulub üks liik 12–15 alamliigiga. Minevikus on eristatud küll mitu liiki, kuid tänapäeval peetakse neid pelgalt alamliikideks.
Põhjapõdra sugulus teiste hirvlastega pole selge. Ta tekkis pleistotseeni alguses ja kujunes välja pleistotseeni keskel.
Levila.
Põhjapõdra levilaks on Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa. Kuni 20. sajandini oli põhjapõdra levila lausaline, aga tänapäeval on see katkenud paljudeks eraldatud osalevilateks, millest Euraasia suurim asub Taimõril. Euraasia põhjapõtru nimetatakse porodeks, Põhja-Ameerika metsikuid põhjapõtru kaributeks.
Jääajal ulatus põhjapõdra levila palju kaugemale lõunasse kui tänapäeval: ta elas Pürenee poolsaarel, aga USA territooriumil kuni Nevada ja Tennesseeni. Arvatavasti elas ta Iirimaal veel ajaloolisel ajal.
Tänapäeval on põhjapõtra asustatud Lõuna-Georgia ja Kerguéleni saarele.
Välimus.
Põhjapõdra tüvepikkus on 200–220 cm, õlakõrgus on 110–140 cm ja mass 100–220 kg. Kõige väiksemad põhjapõdrad elavad Põhja-Jäämere saartel ja tundras, lõuna pool elavad järjest suuremad alamliigid. Kõige suuremad põhjapõdrad elavad Lõuna-Siberi taigas ja mägedes.
Põhjapõdral on suhteliselt pikk kere ja kael ning lühikesed jalad.. Eriti lühikeste jalgadega põhjapõdrad elavad Teravmägedel. Põhjapõdra keskmiste varvaste sõrad on suured, laiad ja kühvlina kõverdunud, nii et kaks sõrga koos moodustavad suure lusika, millega on hea lund kraapida. Külgmiste varvaste pikad sõrad puudutavad käimisel maad, mis suurendab märgatavalt toetuspinda ja võimaldab liikuda pehmel maastikul, sealjuures vähem sisse vajudes.
Põhjapõder on ainus hirvlane, kelle emasloomal kasvavad sarved. Sarved on suured. Sarvetüvi on pikk ja kooldunud. Sarve tipus on väike lame püstine kühvel ning sellel lühikesed üles ja taha suunatud harud. Silmaharu on suur ning tavaliselt püstise ja lühikeste harudega kühvliga. Sarvede kuju on väga muutlik ja mõnel isendil on sarved nõrgalt arenenud.
Põhjapõdra talvekarvastik on pikk, eriti kaelal, kus moodustub midagi habemesarnast. Jäme karvasüdamik on täidetud õhuga. Seetõttu on ta kergesti murduv, aga ühtlasi väga kerge ja soe. Jalgu katavad lühikesed tugevad karvad. Suvekarvastik on lühem ja pehmem, ühetooniliselt hele- või hallikaspruun. Talvekarvastik on muutlikum: tumedast kuni peaaegu valgeni, tihti heledate ja tumedate laikudega kirju. Kõige heledamad põdrad elavad Kaug-Põhjas, kõige tumedamad aga metsas. Vasikad on ühetooniliselt pruunid või hallikaspruunid, ainult Lõuna-Siberis leidub neil piki selga suuri heledaid tähne.
Toit.
Põhjapõdra toit on mitmekesine. See liik sööb pea kõiki oma elukohas kasvavaid taimi. Eriti eelistatud on osjad, tarnad, liblikõielised, oblikad, pajulehed ja seened. Piiratud maa-alal elavad kodustatud põhjapõdrad peavad leppima sellega, mida kätte saavad ja sööma taimi, millest ulukpõhjapõder ei hooli.
Talvel, kui lumikate on eriti paks, on toidu hankimine raske. Mõnikord peavad nad seda välja kaapima 70–80 cm sügavuselt, nii et lumest paistab välja ainult looma turi. Põhjapõder kaevab lund eesjalgadega. Pärast püsiva lumikatte teket läheb põhjapõder üle samblikutoidule, mis mooddustavad suurema osa aastast tema põhitoiduse. Looma haistmine on suurepäraselt arenenud ja selle abil leiab ta lume alt üles mitte ainult samblikud, vaid näiteks ka tarnad, marjad ja seened.
Põhjapõder ja muskusveis on ainsad sõralised, kes suudavad toituda ainult samblikest. Seetõttu saavad nad elada piirkondades, kus teised sõralised hakkama ei saa. Samblikud sisaldavad ohtralt süsivesikuid, aga vähe valke ja mineraalaineid. Nende ainete puuduse tõttu närivad põhjapõdrad meeleldi mahakukkunud sarvi ja mõnikord ka üksteise peas olevaid sarvi, eriti vasikate omi. Soolavajaduse rahuldamiseks söövad nad uriinisegust lund ja merevetikaid ning joovad merevett.


Exciter.
Exciter on Depeche Mode'i kümnes stuudioalbum ning anti välja 2001. aastal.
"Exciter" jõudis esikümnesse nii Suurbritannias kui USAs. "Exciter" on ainuke DM-i album, mis jõudis USA albumimüügi edetabelis kõrgemale kui Suurbritannias (vastavalt 8. ja 9. koht).


Muusikaalbum.
Albumi all mõistetakse muusikas muusikapalade kogumikku. Vastavalt Suurbritannia muusikaedetabeli reeglitele peab albumil olema vähemalt neli lugu või lugude kogupikkus olema vähemalt 20 minutit. Albumist lühemaid kogumikke nimetatakse singliteks või Extended Play-deks (EP).


Alberto Ascari.
Alberto Ascari (13. juuli 1918 Milano – 26. mai 1955 Monza) oli itaalia autovõidusõitja, Vormel 1 klassi kahekordne maailmameister.
Alberto oli suurepärane piloot ja kahekordne maailmameister, kuid samas ka mees, kelle elu valitsesid õnnetoovad amuletid ja kokkusattumused.
Tema mootorisportlasest isa Antonio hukkus Pariisi lähedal asuval Montherly rajal, kui Alberto oli alles seitsmeaastane. Alberto enda karjäär sai alguse mootorratastel. Esimene võistlus autoroolis oli alles 1940, kui ta osales Ferrariga Mille Miglia võidusõidul. Sõiduvõimalus avanes tänu sellele, et Ferrari juht Enzo Ferrari oli Albero isa kunagine meeskonnakaaslane.
Ascari pääses F1-auto rooli esmakordselt 1947, kui sari ei kandnud veel maailmameistrivõistluste nimetust, ning võitis paaril järgmisel hooajal mitu sõitu. 1950, kui F1 sai lõpuks MM-sarja staatuse, valis Ferrari Ascari meeskonna esipiloodiks ja hooaega kroonis edetabeli 5. koht. 1951 oli ta veelgi paremas vormis, pälvides kaks esikohta ning tõustes hooaja lõpuks Juan Manuel Fangio järel kokkuvõttes teiseks.
Järgmine aasta tõi reeglite muutuse, mis vähendas F1 autode mootori kubatuuri 2 liitrile. See sobis Ascarile, sest Ferraril oli hea mootor. Hooaja avaetapil, kus itaallane ei osalenud, pälvis võidu tema meeskonnakaaslane Piero Taruffi, kuid teistelt võistlustelt tuli 6 esikohta ning teenitud maailmameistritiitel. Võidukaks osutus ka järgmine aasta, mis tõi 3 esikohta ja teise tiitli.
1954 võistles ta nii Ferraril, Maseratil kui Lancial, kuid tulemused jäid kesiseks. Alles 1955. aasta alguses hakkasid Lanciad oma potentsiaali näitama, aga kasu sellest enam ei olnud: Monza ringrajal sportautoga peetud katsesõidul juhtunud avarii nõudis Ascari elu.
Isa ja poja surmal oli mõndagi ühist: mõlemad hukkusid 26. kuupäeval 36 aasta vanusena, mõlema avarii leidis aset raja viimases vasakkurvis ning vaid neli päeva pärast kergemat, vigastusteta lõppenud avariid.


Lincoln.
Lincoln on isikute, kohtade ja muude objektide nimi, mis on saanud alguse Inglismaal asuva Lincolni linna nimest.


Music for the Masses.
"Music for the Masses" on Depeche Mode'i kuues stuudioalbum, mis anti välja 1987. aastal. Selle albumiga suutis Depeche Mode end lõplikult USA muusikaturule murda. Turnee "For the Masses" oli bändi üks edukamaid ning esimest korda müüdi USAs välja staadion, kus esineti 80 000 fänni ees Pasadena Rose Bowlil. Turnee põhjal anti välja ka "live"-album ja dokumentaalfilm "101". Filmis mainib laulja David Gahan, et see turnee oli tema arvates bändi tipphetk, kuid järgmine album Violator ja sellega kaasnev turnee osutusid veelgi edukamaks.


Niagara juga.
Niagara joa panoraam. Vasakul Ameerika juga, selle taga Kitsesaar ning Hoburaua juga. Paremal Niagara kanjon ("gorge").
Niagara juga ("Niagara Falls") on juga (õigemini jugade ja kärestike süsteem) Põhja-Ameerikas Niagara jõel. Niagara juga on üks maailma veerohkem ja tuntum juga. Et Niagara jõgi on piirijõgi, siis asub osa joast Kanada ja osa USA territooriumil.
Nimetuse "Niagara juga" alla mahub kolm juga, mida eraldavad saared. Suurem neist on Kanada-poolne Hoburaua juga ehk Hobuseraua juga ("Horseshoe Falls"), mida nimetatakse ka Kanada joaks. Kitsesaar ("Goat Island") eraldab teda USA-poolsest Ameerika joast. Luna saar eraldab Ameerika joast omakorda pisikese Pruudiloori joa ("Bridal Veil Falls").
Kõik kolm juga on enam-vähem võrdse kõrgusega (53-57 m), kokku voolab üle jugade ligi 3000 m3 vett sekundis. Kõige suurem on kaarekujuline Hoburaua juga (laius 700 m), mille kaudu langeb umbes 90% jõe veest; ülejäänud veest langeb valdav enamus Ameerika joa (laius 300 m) kaudu. Tänu suurele vooluhulgale ei ole Hoburaua joa all rusu ning juga langeb otse vette. Ameerika ning Pruudiloori joa vool ei ole piisavalt tugev varisenud kivide eemaldamiseks ning nii on mõlema joa alla kuhjunud rusu. Vabalt langeb vesi umbes pool joa kogukõrgusest.
Geoloogiline ehitus ja ajalugu.
Paremal Hoburaua juga, vasakul Ameerika juga ja Pruudiloori juga.
Joa astang on osa Niagara astangust ("Niagara Escarpment"), klindinõlvast, mis ulatub Ontario järvest idas Michigani järve läänekaldale.
Astangu pealmise kõvema kihi moodustavad Kesk-Siluri Lockporti dolomiidid, mille all asuvad pehmemad Alam-Siluri kiltkivid.
Jääaja (Wisconsini jäätumise) lõppedes 10 000 aastat tagasi asus juga Niagara astangu joonel Ontario järve lõunakalda lähedal. Järgnevate aastatuhandete jooksul on vesi astangut 11 km lõuna poole uuristanud keskmise kiirusega 1–2 m aastas. Kitsesaareni, kus eraldusid Kanada ja Ameerika haru, jõudis juga umbes 700 aastat tagasi. Palju suurema vooluhulga tõttu on Kanada-poolne juga taganenud palju kiiremini; väikese vooluga Ameerika juga ei suuda varisenud rusu eemaldada ning muutub arvatavasti aja jooksul koseks. Praeguseks on joa liikumise kiirus oluliselt vähenenud, sest üle poole veest juhitakse hüdroelektrijaamadesse.
On arvatud, et mõnekümne tuhande aasta pärast jõuab juga Erie järveni, mille veetase võib selle tulemusel oluliselt langeda.


254.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 249 250 251 252 253 - 254 - 255 256 257 258 259


255.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 250 251 252 253 254 - 255 - 256 257 258 259 260


Dotsent.
Dotsent on oma eriala tunnustatud õppejõud, kes õpetab mingit ainet või aineterühma.
Dotsendi vahetuks töökorraldajaks on professor.


249.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 190. aastad 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad - 240. aastad - 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 244 245 246 247 248 - 249 - 250 251 252 253 254


248.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 190. aastad 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad - 240. aastad - 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 243 244 245 246 247 - 248 - 249 250 251 252 253


247.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 190. aastad 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad - 240. aastad - 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 242 243 244 245 246 - 247 - 248 249 250 251 252


246.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 190. aastad 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad - 240. aastad - 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 241 242 243 244 245 - 246 - 247 248 249 250 251


245.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 190. aastad 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad - 240. aastad - 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 240 241 242 243 244 - 245 - 246 247 248 249 250


Black Celebration.
Black Celebration on Depeche Mode'i viies stuudioalbum, välja antud aastal 1986.
Albumist on saanud paljude fännide lemmik ja seda peetakse ebatavaliselt õnnestunuks kombinatsiooniks "electropop"i ja "gothic rock"i vahel.


632.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand - 8. sajand
Aastakümned: 580. aastad 590. aastad 600. aastad 610. aastad 620. aastad - 630. aastad - 640. aastad 650. aastad 660. aastad 670. aastad 680. aastad
Aastad: 627 628 629 630 631 - 632 - 633 634 635 636 637


Some Great Reward.
Some Great Reward on Depeche Mode'i neljas stuudioalbum. Albumi andis välja Mute Records 1984. aastal. Suurt edu saatis singlit "People are People", millest sai bändi esimene hitt USAs, kus jõudis edetabelis 13. kohale.


Koola poolsaar.
pisi
Koola poolsaar (vene "Кольский полуостров" (Kolski poluostrov), saami "Guoládatnjárga") on poolsaar Venemaa loodeosas Murmanski oblastis. Piirneb põhjast Barentsi merega, idast ja lõunast Valge merega.
Poolsaare pindalaks on ligikaudu 100 000 km².
Koola poolsaarel on Põhja-Atlandi hoovuse tõttu suurte laiuste kohta suhteliselt soe kliima. Jaanuari keskmine temperatuur on umbes –10 °C, juulis umbes +10 °C. Koola poolsaart katab lõunas taiga ning põhjas tundra. Barentsi meri on tavaliselt ka talviti jäävaba.
Enamus poolsaare elanikest on 20. sajandil sisserännanute järeltulijad. Ajalooliselt on poolsaarel elanud saamid ja neile lisaks rannikualadel ka pomoorid. Kolhooside loomisega koondati saamid Lovozero linna. Nad kasvatavad põhjapõtru üle kogu poolsaare ala.
Piirkonna tähtsaimaks linnaks on Murmansk.


Construction Time Again.
Construction Time Again on Depeche Mode'i kolmas stuudioalbum ning anti välja aastal 1983. See oli esimene album, mille produtseerimisel osales Alan Wilder.


410.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Aastakümned: 360. aastad 370. aastad 380. aastad 390. aastad 400. aastad - 410. aastad - 420. aastad 430. aastad 440. aastad 450. aastad 460. aastad
Aastad: 405 406 407 408 409 - 410 - 411 412 413 414 415


Singel.
Singel on lühike helisalvestis, millel on tavaliselt üks või paar erinevat lugu.
Maailma enimmüüduim singel on Elton John'i "Candle in The Wind 1997", mis on müünud Suurbritannias ligi viis miljonit, USAs üle kümne miljoni ja maailmas umbes 33 miljonit eksemplari.


189.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 130. aastad 140. aastad 150. aastad 160. aastad 170. aastad - 180. aastad - 190. aastad 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad
Aastad: 184 185 186 187 188 - 189 - 190 191 192 193 194


Njördr.
Njördr (vanapõhja keeles Njörðr) on üks vaanidest, merepiiril oleva viljaka maa, meresõidu ja purjetamise jumal Skandinaavia mütoloogias. Ta on Skaði mees ja Yngvi-Freyr ja Freyja isa. Ka tema õe nimi võib olla Njördr, arvestades Tacituse germaanide jumalanna tõlget ladina keelde kui "Nerthus" (=Njörðr). Njördr on seotud ka viljakusega, nagu kõik vaanid.


Ilmandu-Sepa pärn.
Ilmandu-Sepa pärn on Raplamaal Vigala vallas Kivi-Vigala–Avaste tee ääres 4,7 kilomeetri kaugusel Kivi-Vigalast Ilmandu-Sepa talu juures asuv põlispuu.
Puul on kaks haru, mis 1990-ndatest aastatest vajuvad aasta-aastalt üha enam laiali.
Pärna ümbermõõt on 0,9 meetri kõrguselt (allpool hargnemist) 5,9 meetrit ja kõrgus 21 meetrit.
1990ndate alguses murdus äikesetormis ühe haru latv. Enne seda oli Ilmandu-Sepa pärn 35 meetri kõrgune ja sellega üks Raplamaa kõrgeimaid lehtpuid.


Avaste oja.
Avaste oja on oja Pärnumaal Koonga vallas Kurese ja Parasmaa külas ning Raplamaal Vigala vallas Avaste, Kojastu ja Ojapere külas. Kohalikud rööpnimed on Must jõgi ja Sookraav, samuti Pere-Naartse peakraav, Tõigava oja ja Võhma-Kuresselja peakraav. Oja ajalooline nimi on Pärasoo ehk Pärase jõgi.
Alamjooksul läbib oja Avaste looduskaitseala.
Eesti jõgede ametliku nimestiku (välja antud 1986) andmetel on Avaste oja pikkus 26 km ja jõgikond 119 km². Reaalsust silmas pidades on need andmed ekslikud, kuna nimestikus tähistatud ülemjooksult voolab vesi reaalselt Allika jõkke. Allika jõe ja Avaste oja vaheline kanal (Parasmaa peakraav) on suuremalt jaolt soostunud ja kinni kasvanud.
Oja on savika veega avalik veekogu, mille piiranguvöönd on 100 m.
Avaste oja keskkonnaregistri kood on VEE1115400.


325.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad 310. aastad - 320. aastad - 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad 370. aastad
Aastad: 320 321 322 323 324 - 325 - 326 327 328 329 330


Eesti NSV järglasriik.
Eesti NSV järglasriik on mõiste, mida kasutavad praeguse Eesti Vabariigi kohta need, kes leiavad, et 1991. aastal ei taastatud 1918. aastal loodud Eesti Vabariiki, vaid loodi uus riik, millel puudub õigusjärglus 1918. aastal loodud Eesti Vabariigiga.
Seda mõistet kasutavad peamiselt registreerimata Eesti Kodanike Keskerakonna liikmed ja selle loodud tunnustamata nn Nõmme valitsuse toetajad.


860.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad - 860. aastad - 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 855 856 857 858 859 - 860 - 861 862 863 864 865


861.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad - 860. aastad - 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 856 857 858 859 860 - 861 - 862 863 864 865 866


859.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 854 855 856 857 858 - 859 - 860 861 862 863 864


858.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 853 854 855 856 857 - 858 - 859 860 861 862 863


751.
Sajandid: 7. sajand - 8. sajand - 9. sajand
Aastakümned: 700. aastad 710. aastad 720. aastad 730. aastad 740. aastad - 750. aastad - 760. aastad 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad
Aastad: 746 747 748 749 750 - 751 - 752 753 754 755 756


A Broken Frame.
"A Broken Frame" on ansambli Depeche Mode'i teine stuudioalbum, mis anti välja aastal 1982.
Album lindistati pärast seda, kui Vince Clarke oli bändist lahkunud ja koos Alison Moyet'ga moodustanud "Yazoo". On teada, et see album ei kuulu bändiliikmete lemmikute hulka.
"A Broken Frame" on ainuke album, mille lugusid ei olnud "live"-albumil "101" ja kogumikul "Remixes 81-04".


Speak & Spell.
"Speak and Spell" on briti "synth-pop"-bändi Depeche Mode'i debüütalbum.
See on Depeche Mode'i albumitest ainus, mille esituskoossseisu kuulub ka Vince Clarke, kes hiljem kuulus ansamblitesse Yazoo ja Erasure. Clarke kirjutas enamiku selle albumi lugudest, mistõttu on "Speak & Spell" Depeche Mode'i hilisemast loomingust popilikum ja uusromantilisem.
Album jõudis Suurbritannias kümnendale kohale. Suurimaks hitiks sai lugu "Just Can't Get Enough".
Singlid.
"Dreaming of Me" oli Depeche Mode'i esimene singel, kuid jõudis briti edetabelis vaid 57. kohale ja seetõttu ei ilmunud see algselt "Speak and Spell" albumil, kuid lisati albumi USA versioonile "I Sometimes Wish I Was Dead" asemele.


Valhalla.
Valhalla (vanapõhja keeles Valhöll 'langenute eluase') ehk langenud sõdurite saal on Skandinaavia mütoloogias Odini saal, kuhu valküürid tõid kangelaslikult surnud sõdurid (einherjerid) ja muud Odini lemmikud sööminguid ja joominguid nautima. Sinna lähevad pärast surma need viikingid, kes on surnud väärikalt, see tähendab lahingus, mitte vääritult ehk voodis.
Einherjereid tervitab Valhallasse saabumisel Bragi ning saadavad valküürid.
Valhalla peaväravat Valgrindi nimetatakse Grímnismális pühaks väravaks, mille taga on pühad uksed; "ainult vähesed teavad öelda, mil viisil need lukustatakse". Saalil on 540 ust, mis on nii laiad, et 800 sõdurit saaksid üksteise kõrval neist sisse minna. Seinad on tehtud odadest, katus kaitsekilpidest ja pingid kaetud kaitserüüdega. Öeldakse, et seal on ruumi kõigile väljavalituile.
Valhallas võitlevad einherjerid iga päev omavahel, mille käigus suur osa neist saab uuesti surma. Õhtul teevad valküürid kõik langenud taas terveks. Järgneb pidusöök, kus nii päeval maha löödud kui neid äsja tapnud võitlejad pidutsevad koos. Nad söövad võlumetssiga Særimneri, kelle liha kasvab iseenesest tagasi, kui sellest tükk ära lõigata. Ehkki siga iga päev keedetakse, on ta ikkagi vahetpidamata elus ja enda küljest liha lõikamisega harjunud.
Need, kes Valhallasse ei pääse, lähevad surnute koju (Hel) allilma (Niflheimi) all või teistese paikadesse. Kes surid merel, pääsevad Ægiri saali mere põhjas.
Peale valküüride ja einherjerite elab seal ka kukk nimega Gullinkambi, kes einherjereid igal hommikul äratab ja kes oma kiremisega teatab ka maailma lõpu Ragnaröki saabumisest, milles einherjerid peavad Odini poolel sõdima.
Anglosaksi eeposes "Beowulf" kutsutakse seda säravaks kindluseks.


474.
Sajandid: 4. sajand - 5. sajand - 6. sajand
Aastakümned: 420. aastad 430. aastad 440. aastad 450. aastad 460. aastad - 470. aastad - 480. aastad 490. aastad 500. aastad 510. aastad 520. aastad
Aastad: 469 470 471 472 473 - 474 - 475 476 477 478 479


395.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 340. aastad 350. aastad 360. aastad 370. aastad 380. aastad - 390. aastad - 400. aastad 410. aastad 420. aastad 430. aastad 440. aastad
Aastad: 390 391 392 393 394 - 395 - 396 397 398 399 400


The Joshua Tree.
"The Joshua Tree" on U2 1987. aasta album. See võitis Aasta albumi Grammy.
"The Joshua Tree" sai nii kriitikute kui ka fännide sooja vastuvõtu osaliseks ning on müünud maailmas umbes 25 miljonit korda. "With or Without You" ning "I Still Haven't Found What I'm Looking For" jõudsid USAs esikohale, esmakordne saavutus U2 ajaloos.
Albumi produtsendid on Daniel Lanois ja Brian Eno.
Peale "The Joshua Tree" ilmumist on U2-d tihti nimetatud maailma suurimaks bändiks.
Lood.
Joshua Tree


313.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad - 310. aastad - 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad
Aastad: 308 309 310 311 312 - 313 - 314 315 316 317 318


Täidesaatev võim.
Täidesaatev võim on võimude lahususes seadusandliku ja kohtuvõimu kõrval üks kolmest võimust. Täidesaatev võim rakendab seaduseid ja viib ellu poliitikat.
Üldjuhul on täidesaatvaks võimuks valitsus.
Eesti omavalitsuses, vallas on täidesaatvaks võimuks vallavalitsus


Carl Schmitt.
Carl Schmitt (11. juuli 1888 – 7. aprill 1985) oli saksa õigusteadlane ja politoloog.
Ta oli üks konservatiivse revolutsiooni mõttevoolu toetajaid ja arendajaid, 1933. aastal aga astus Schmitt natsionaalsotsialistliku partei (NSDAP) liikmeks. Ta jäi selle liikmeks sõja lõpuni ega vabandanud avalikult selle pärast kunagi.
"Die Diktatur".
1921. aastal sai Schmitt Greifswaldi ülikooli professuuri ning avaldas seal essee "Die Diktatur" ("Diktatuur"), milles analüüsis äsja rajatud Weimari vabariigi aluseid ning rõhutas presidendi ametit. Schmitti arvates suudab diktatuur väljendada rahva tahet seadusandlikust organist paremini. Diktatuur võib tegutseda otsustavalt, samas kui parlamendis esinevad paratamatult arutelud ja kompromissid.
Schmitt oli arvamusel, et kiireks ja otsustavaks tegevuseks võimeline valitsus sisaldab paratamatult diktatuuri elemente. Eriolukord ("Ausnahmezustand") vabastab täidesaatva võimu seda tavaliselt siduvatest õiguslikest piirangutest. Suveräänsust määratleski Schmitt kui eriolukorra kehtestamise pädevust.
"Der Begriff des Politischen".
Kölnis kirjutas Schmitt oma kuulsaima teose "Der Begriff des Politischen" ("Poliitilise mõiste"), milles arendas välja teooria poliitikast kui erilisest huvisfäärist.
"Die Nomos der Erde".
1950. aastas esitas Schmitt oma käsitluse rahvusvahelistest suhetest. Ta lõi omapärase mõiste "nomos", mis olevat rahvuse poliitilist ja sotsiaalset korda ruumiliselt nähtavaks tegev vahetu vorm. Nomos olevat mõõt, mille järgi maad jaotatakse ja ümber paigutatakse; samuti poliitiline, sotsiaalne ja religioosne kord, mille see protsess määrab. Schmitt rõhutas "nomose" vägivaldset iseloomu. Nomose vorm ei olevat mitte riigi territoorium, vaid "suurruum" ("Grossraum"). Suurruum hõlmas Schmitti järgi lisaks territooriumile õiguslikult sõltuvaid kolooniaid, aga ka mitteformaalseid impeeriume ja riikide konglomeraate.
Preislased Reichi vastu.
Akadeemiliste ülesannete täitmise kõrval oli Schmitt 1932. aastal Reichi valitsuse esindaja kohtuasjas, millele viidatakse sageli kui "Preislased Reichi vastu." Selles vaidlustas sotsiaaldemokraatliku partei moodustatud Preisi valitsus oma laialisaatmise parempoolse von Papeni valitsuse poolt. Papenit kannustas parteid laiali saatma, kuna Preisi liidumaa oli kaugelt suurim ning moodustas vasakpoolsete võimubaasi. Saksa ajaloos kasutatakse selle vaidluse, mis viis Weimari vabariigi föderalismi faktilise lõpuni, kohta mõistet "Preußenschlag".
Mõju.
Carl Schmitti ideed on mõjutanud näiteks Giorgio Agambeni ja Jacques Derridad.


Łowicz.
Łowicz on linn Poola kaguosas Łódźi vojevoodkonnas, 60 km kaugusel Łódźist.
Välislingid.
Lowicz


Bono.
Bono (ka Bono Vox, pärisnimega Paul David Hewson; sündinud 10. mail 1960) on iiri rockansambli U2 laulja.


Achtung Baby.
Achtung Baby on U2 seitsmes stuudioalbum. Võrreldes bändi varasema loominguga on "Achtung Baby"-l rohkem elektroonika- ja tantsumõjutusi ning rohkem kitarriefekte.


Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest.
Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest on Eesti NSV Ülemnõukogu otsusega 16. novembril 1988 vastu võetud dokument, millega kuulutati Eesti NSV Ülemnõukogu kõrgeimaks organiks Eesti NSV territooriumil ja kinnitati Eesti NSV suveräänsust NSV Liidu koosseisus.
16. november on deklaratsiooni vastuvõtmise tähistamiseks kuulutatud taassünnipäevaks.
Tekst.
EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKU VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU DEKLARATSIOON
Eesti rahvas on Läänemere kallastel oma maad harinud ja kultuuri arendanud enam kui viis tuhat aastat. 1940. aastal sai rahvuslikult homogeensest, suveräänsest Eesti Vabariigist Nõukogude Nõukogude Liidu koostisosa, seejuures nähti ette suveräänsusgarantiide säilimine ja rahvuse õitseng. Stalinismi- ja stagnatsiooniaja sisepoliitika ignoreeris neid garantiisid ja seisukohti. Selle tulemusena on Eestimaal kujunenud eestlastele kui põhirahvusele ebasoodus demograafiline situatsioon, looduskeskkond on paljudes vabariigi piirkondades katastroofiolukorras, majanduse jätkuv destabiliseerimine mõjub negatiivselt kogu vabariigi elanikkonna elatustasemele.
Eesti NSV Ülemnõukogu näeb raskest olukorrast vaid ühte väljapääsu: Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu. Selle kohaselt peaks vabariigi edasine staatus NSV Liidus olema määratud liidulepinguga.
Eesti NSV Ülemnõukogu ei ole nõus NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi poolt arutusele pandud nende NSV Liidu konstitutsiooni muudatuste ja täiendustega, mis välistavad Eesti NSV konstitutsioonilise õiguse enesemääramisele. Toetudes rahvusvahelistele paktidele majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta 16. detsembrist 1966, mis on ratifitseeritud NSV Liidu poolt, ja teistele rahvusvahelise õiguse normidele, deklareerib Eesti NSV kõrgeim rahva võimu esindav organ, Eesti NSV Ülemnõukogu, oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil.
Muudatused ja täiendused NSV Liidu konstitutsioonis jõustuvad edaspidi Eesti NSV territooriumil nende heakskiitmisel Eesti NSV Ülemnõukogu poolt ning vastavate muudatuste ja täienduste tegemisel Eesti NSV konstitutsioonis.
Eesti NSV Ülemnõukogu kutsub üles kõiki, kes on sidunud oma saatuse Eestimaaga, konsolideeruma demokraatliku ja sotsialistliku Eesti ühiskonna ülesehitamiseks. Suveräänsuse juriidiline ja faktiline realiseerimine tähendab ühtlasi seda, et Eestimaa rahvas ei nõustu tulevikus ühegi seadusega, mis oleks diskrimineeriv mistahes teise Eesti NSV-s elava rahvuse esindajaile.


Don't Believe the Truth.
"Don't Believe the Truth" on Oasise kuues stuudioalbum, välja antud aastal 2005. Kõik ansambli liikmed osalised lugude kirjutamises.
Esmakordselt pärast "(What's the Story) Morning Glory?" ilmumist sai mõni Oasise album kiitva vastuvõtu osaluseks ja paljude arvates märkis "Don't Believe the Truth" bändi tagasipöördumist vana kvaliteedi juurde.


Ægir.
Ægir oli skandinaavia mütoloogias hiiglane ja merekuningas. Ta on isikustatud ookean ning tuntud ja jumalatele pidude korraldajana. Snorri Sturlusoni "Skáldskaparmális" samastatakse Ægir Gymiri ja Hlériga, kes elasid Hlésey saarel. Proosa-Edda väidab, et tema saal on varjupaik, mida valgustab kuld ja kus õlu valab end ise.
Gymir on ka Gerdi (Freyri naise) hiiglasest isa ning Aurboda mees. Veel üks lüli aaside ja merehiiglaste vahel on Hymir, kes olevat Hymiskviða järgi Týri isa.
Ægiril on üheksa tütart oma naise, Rániga. Nende nimed olid Bára, Blóðughadda, Bylgja, Dúfa, Hefring, Himinglæva, Hrönn, Kólga ja Unnr. Iga nimi iseloomustab ookeanilaineid.
Ægir on Soome hiiglasest kuninga Fornjótri poeg. Ta on ka tulejumal Logi ning tuulejumal Kári vend. Ægiril oli kaks teenijat, Fimafeng (kelle tappis Loki) ja Eldir.


Snorri Sturluson.
Snorri Sturluson (islandi keeles "Snorri Sturluson", norra keeles "Snorre Sturlason", rootsi ja taani keeles ka "Snorre Sturlasson") (1178 või 1179 – 23. september 1241) oli Islandi ajaloolane, luuletaja ja poliitik.
Elukäik.
Snorri sündis aastal 1178 või 1179 Lääne-Islandil Hvammuris mõjuka pealiku Sturla Þórðarsoni pojana. Ta kasvas üles Jón Loftssoni juures Oddis Lõuna-Islandil. Oddi oli üks tolleaegseid Islandi peamisi kultuuri- ja hariduskeskusi, seal õppis Snorri ladina keelt, teoloogiat ja seadusetundmist. Samuti õppis ta tundma Islandi ajalugu, mütoloogiat ja rahvapärimust.
Oma esimese naise Herdísi perekonna kaudu päris Snorri suure varanduse ning Borgi talu, kus oli 10. sajandil elanud Snorri esiisa Egill Skallagrímsson. Snorri sai ka goodiks (goði), tema kätte kogunes mitu goodkonda. 1206 asus ta elama Reykholti Lääne-Islandil. 1215–1218 ja 1222–1231 oli ta valitud Islandi Althingi seadusekuulutajaks ("lögsögumaðr"). Seadusekuulutaja, Islandi ainus valitsusametnik, valiti kolmeks aastaks ja tema ülesandeks oli Althingi juhtida, seadusi ette lugeda ja erimeelsuste korral nõu anda.
1218–1220 käis Snorri Norras, kus ta külastas noort kuningat Håkon Håkonarsoni ja tema nimel valitsenud jarl Skúli Bárðarsoni. Arvatavasti külastas ta sellel reisil ka Rootsit. Snorri sai ülesandeks mõjutada Islandi ülikuid, et nad nõustuksid tunnistama Norra kuninga ülemvõimu. Islandil ei teinud Snorri aga midagi kuninga käsu täitmiseks. Selleasemel laiendas ta iseenda võimu, kasutades oma vara ja sidemeid — ta lõi suhteid teiste mõjukamate suguvõsadega oma tütarde abielude kaudu. Oma esimesest naisest läks Snorri lahku ja abiellus 1224 Hallveig Ormsdóttiriga, keda peeti Islandi jõukaimaks naiseks. Perioodil 1222–1230 oli Snorri kõige mõjukam pealik Islandil, kellele kuulus goodkondi saare erinevates paikades.
1237–1239 käis Snorri teist korda Norras, tõenäoliselt selleks, et põgeneda oma võimsate vastaste eest kodumaal. Nüüd olid kuningas Håkon ja jarl Skúli omavahel tülis — kuningas oli saanud täiskasvanuks, kuid jarl ei soovinud oma võimust loobuda. Snorri külastas jälle kuningas Håkonit, kuid ta peatus jarl Skúli ja tema poja juures. Håkon ei lubanud Snorril Islandile tagasi pöörduda, kartes, et Snorri asub seal Skúli huve toetama. Snorri kuninga käsule ei kuuletunud ja lahkus Norrast. Norras puhkes kodusõda Håkoni ja Skúli vägede vahel, mille võitis Håkon. Kuningas andis oma esindajale Islandil, Gissur Þorvaldssonile, korralduse Snorri Norrasse tagasi saata või tappa. Gissur Snorrile aga valikuvõimalust ei andnud ja septembris 1241 mõrvati Snorri tema kodutalus Reykholtis.
Snorri ja tema vendade ning nende järglaste järgi on nime saanud üks verisemaid ja vägivaldsemaid perioode Islandi ajaloos, "Sturlungaöld" — Sturlungite aeg 13. sajandi keskel. Sellest kõneleb Sturlungite saaga.
Looming.
Lisaks poliitikale huvitus Snorri ajaloost ja luulekunstist, praegu mäletataksegi teda peamiselt ajaloolase ja kirjanikuna. Lisaks arvukatele skaldilauludele kirjutas Snorri skaldikunsti käsiraamatu Noorem Edda, Norra kuningate ajaloo Heimskringla ja tõenäoliselt ka Egill Skallagrímssoni saaga.
Noorema Edda eesmärgiks oli anda edasi põhiteadmised mütoloogiast ja õpetada noori skalde värsse looma. 13. sajandi kristlikul Islandil oli skaldikunst hääbumas ja skaldilaulude mõistmiseks vajalikud teadmised paganlikust mütoloogiast ei olnud enam üldlevinud. Snorri pooldas esiisade luulekunsti ja pärimuse säilitamist, Noorema Edda kirjutas ta 1220. aasta paiku. Teose osadeks on proloog, Gylfaginning (muinaspõhja mütoloogia), Skáldskaparmál (poeetilisest keelest) ja Háttatal (näidisluuletus, milles demonstreeritakse sadakonda erinevat värsivormi).
Heimskringla (Maailmasõõr) käsitleb Norra kuningate ajalugu alates müütilistest Ynglingitest kuni 12. sajandini. Heimskringla koosneb proloogist ja 16 kuningasaagast, kirjutatud on see 1230. aasta paiku. Heimskringla sisaldab palju vanu skaldivärsse, mida Snorri tõstab esile eriti usaldusväärse allikmaterjalina — skandivärsse anti põlvkonnast põlvkonda edasi küllaltki täpselt.
Egilli saaga autoriks peetakse Snorrit peamiselt stiili põhjal. Egill Skallagrímsson oli 10. sajandil elanud Islandi pealik ja skald. Kuna Snorri oli Egilliga suguluses, suurendas Egilli saaga jäädvustamine veelgi Snorri enda suguvõsa kuulsust. Egilli saaga on üks põnevamaid ja tuntumaid Islandi saagasid.
Snorri jagas keskajal levinud euhemeristlikku vaadet, et kõik jumalad olid eluajal kuningad või väepealikud, keda surmajärgselt hakati sõjas ja eluraskustes appi kutsuma, kuni neid lõpuks mäletati ainult jumalatena. Palju levinum oli tema kaasaegsete õpetlaste seas paganlike jumalate ebausklik pidamine kurjadeks deemoniteks ja soov paganausu riismed hävitada. Snorri vaated peegeldavad võimuvõitlust Islandil, kus ta oli opositsioonis kirikuga lähedalt seotud perekondadega. Snorri ise oli kristlane ja huvi, mida ta vana usu vastu tundis, oli ajaloolist laadi.
Snorri stiil on realistlik, ta kasutab ohtralt elavat dialoogi ja kujutab oma tegelasi värvikalt. Ta seletab sündmuste põhjuseid ja tagajärgi. Tema käsutuses oli ulatuslik suuline ja kirjalik allikmaterjal ning ta oli oma aja kohta küllaltki allikakriitiline, kuigi vajadusel võis ta üht-teist sobivasse kohta juurde luuletada, et lisada loole "tõepärasust".
Snorril on olnud väga suur mõju Islandi kirjanduse arengule. Arvatavasti oli ta Egilli saaga autorina üks islandlaste saagade kirjutamise laine algatajaid 13. sajandil.
Välislingid.
Sturluson, Snorri
Sturluson, Snorri
Sturluson, Snorri


Skadi.
Skadi (Skaði) on muinaspõhja mütoloogias mägede hiiglanna, jumala Njördri naine. Teda kutsutakse ka nimedega "öndurgoð" ja "öndurdís" ("taeva jumalanna"). Teda nimetatakse Vanemas Eddas, Nooremas Eddas ja Ynglingite saagas.
Arvatakse, et Skadi oli muinaspõhja mütoloogia algusaegadel jahijumalannaks ning tema vastasteks tähtsuse ja populaarsuse poolest olid jumalannad Frigg ja Freyja; kuigi Skandinaavia uskude arenemisega langes ta tagaplaanile.
Skadi nime esineb mitmetes Skandinaavia vanimates kohanimedes. Mõnikord peetakse Skadit sõna "Skandinaavia" allikaks.


Kolmainsus.
Kolmainsuse diagramm traditsionaalse läänekristluse sümboolikast
Kolmainsus (ka Püha Kolmainsus) on kristlik doktriin, mille järgi Jumal on olend, kes eksisteerib samaaegselt ja igavesti kolmes isikus. Need on Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Püha Vaim.
Kristluses on palju erinevaid arusaamisi või spekulatsioone kolmainsusest, jumala, inimese ja kiriku (maailma) suhtestusest. Juba 1054. aasta Suure kirikulõhe üheks põhjuseks oli erinev arusaam kolmainsusest. Piiblis, sealhulgas Uues Testamendis kolmainsuse mõistet ei ole. Selle mõiste tekkimise ja tähenduse kohta on mitmeid seisukohti.


Skandinaavia mütoloogia.
Muinaspõhja või skandinaavia mütoloogia on Skandinaaviat ja Islandit asustanud põhjagermaani hõimude ja rahvaste ristiusu eelsete müütide ja legendide kogum. Skandinaavia mütoloogiast eraldi seisab Soome mütoloogia, kuigi sellel on eelmainituga mõningaid sarnasusi.
Skandinaavias säilis muistne germaani mütoloogia kõige kauem. Müüte anti viikingiajal edasi suuliselt, näiteks pikkade värssjutustustena. Praegune teave muinaspõhja mütoloogia kohta pärineb põhiliselt Vanemast ja Nooremast Eddast, Islandi saagadest ja teistest keskaegsetest tekstidest.
Skandinaavia folklooris säilisid muistsed uskumused ja legendid pikka aega ning mõnedes maakohtades püsivad need tänapäevani.
Muinaspõhja usku on taaselustatud või taasleiutatud germaani uuspaganlusena. Mütoloogia on ka inspiratsiooniks kirjandusele, lavateostele ja filmidele.
Vaata ka.
*


Kamjanets-Podilskõi.
Kamjanets-Podilskõi (varasem eestikeelne nimi venepäraselt "Kamenets-Podolski") on oblastilise alluvusega linn Ukraina Hmelnõtskõi oblastis, Kamjanets-Podilskõi rajooni keskus.
Kamjanets-Podilskõi lähedal on sündinud eesti kunstnik Paul Burman.


Hmelnõtskõi.
Hmelnõtskõi (varasem eestikeelne nimekuju venepäraselt "Hmelnitski") on oblastilise alluvusega linn Ukrainas, Hmelnõtskõi oblasti ja Hmelnõtskõi rajooni keskus. Asub Lõuna-Bugi ülemjooksul.
Kuni aastani 1954 kandis linn nime Proskurov.


Tyr.
a>iga samastatud Tyr 18. sajandist pärinevas käsikirjas.
Tyr (vanapõhja keeles Týr) on üksikvõitluse ja kangelaslikkuse jumal muinaspõhja mütoloogias, keda kirjeldatakse ühekäelise mehena. Hilisemates Islandi Eddades kirjeldatakse teda kas Odini ("Noorem Edda") või Hymiri pojana, kuigi nimetuse allikad ja võimalik samasus Tuistoga (Tacituse Germaaniast) annab võimaluse oletada, et ta oli kõigi jumalate isa ja panteoni valitseja.
Tyri on kirjeldatud ühekäelisena, kuna müüdi järgi kaotas ta ühe oma käe hunt Fenriri lõugade vahele.
Tyri ruun.
T-ruun on nimetatud Tyri järgi. Rekonstrueeritud germaani algkeeles on selle nimetus Tîwaz. Ruuni nimetatakse ka nimega Teiwaz või teiste kirjutusviisidega. Seda on seostatud eestikeelse sõnaga "taevas".


Kirovograd.
Kirovograd on oblastilise alluvusega linn Ukrainas, Kirovogradi oblasti ja Kirovogradi rajooni keskus.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kirovogradi elanike arv 254 103, neist ukrainlasi 85,8 % ja venelasi 12 %.


The Edge.
Dave Howell Evans; lavanimi The Edge ja Edge (sündinud 8. augustil 1961) on iiri "rock"-ansambli U2 kitarrist.


Asgard.
Asgard (vanapõhja keeles Ásgarðr) on muinaspõhja mütoloogias jumalate (aaside) vald, mis on eraldi surelike vallast (Midgard).
Idavolli tasandik on Asgardi keskpunkt. Aasid kohtuvad seal, et arutada tähtsaid asju: meessoost jumalad kohtuvad Gladsheimi saalis ja naissoost jumalannad Vingólfi saalis. Nad kohtuvad ka iga päev Urdi kaevu juures, mis asub Yggdrasili all.


Extended play.
"Extended play" (ka EP) on helisalvestis, mis on liiga lühike, et seda saaks nimetada albumiks, kuid liiga pikk, et olla singel. Albumil on tavaliselt üle 8 laulu (25–80 minuti vahel), singlil keskmiselt 1–3 (5–15 minuti vahel), EP-l aga tavaliselt 4–7 laulu (15–25 minutit). Mõned artistid, eriti vinüülplaatide päevil, on andnud välja albumeid, mis tänapäeva mõistes võiksid olla EP-d (Yesi "Close to the Edge" on 38 minutit pikk, Prince'i "Dirty Mind" kestab vähem kui pool tundi). On ka vastupidiseid juhtumeid, kus EP nime all välja antud plaat vastab albumi nõuetele (Marilyn Mansoni "Smells Like Children" on 54 minutit pikk).
On ka EP-sid, mis on lühemad kui tavalised singlid. Just uuemad bändid panevad oma esimese väljalaske nimetuseks tihti EP, sest nii ei pea plaadile andma ühe kindla loo nime (nagu singli puhul) ning ka EP teised lood koguvad rohkem tähelepanu (näiteks Arctic Monkeysi "Five Minutes with the Arctic Monkeys").
EP-dele viidatakse mõnikord ka kui minialbumitele.


Baldr.
Baldr on muinaspõhja mütoloogias süütuse-, ilu-, naudingute-, puhtuse- ja rahujumal. Ta on Odini teine poeg. Tema naine on Nanna ja poeg Forseti. Baldril oli laev nimega Hringhorni, mis oli suurim iial ehitatud, ning saal nimetusega Breidablik.


101 (album).
101 on Depeche Mode'i "live"-album ja dokumentaalfilm. Album salvestati "For the Masses" turnee viimasel esinemisel, mis toimus Pasadena Rose Bowlil, Kalifornias ning oli ühtlasi turnee 101. kontsert.
Film räägib grupist valitud Depeche Mode'i fännidest, kes reisivad bussiga läbi USA justnimelt "Rose Bowl"i kontserdile. Filmi peetakse teedrajavaks, sest oli üks esimesi näiteid tõsielutelevisioonist.


Idunn.
Idunn (Iðunn) on jumalanna muinaspõhja mütoloogias. "Proosa-Edda" järgi oli ta aasidele igavest noorust võimaldanud õunte omanik. Ta oli luulejumala Bragi naine.


Hödr.
Hödr oli skandinaavia mütoloogias aaside soost pime jumal, Odini ja Friggi poeg ning Baldri vend.
Nooruses piinas Baldrit nägemus, mis ennustas ette tema surma. Tema ema lasi kõigil elusolendeil ja eluta asjadel vanduda, et nad ei tee Baldrile kunagi viga. Selle peale pidasid jumalad Asgardis pidu, loopides teda odade ja kividega ning need ei teinud Baldrile vähimatki viga. Kuid Frigg oli jätnud võtmata vande puuvõõrikult, pidades seda liiga väikeseks ja õrnaks taimeks, et sellest kahju karta. Loki juhendamisel lasi Hödr vibust puuvõõriku, mis tappis muidu haavamatu Baldri.


Otr.
Otr (ka Ótr; 'saarmas') on kääbus muinaspõhja mütoloogias. Ta oli kuningas Hreidmari poeg ning Fafniri ja Regini vend.
Noorema Edda järgi suutis ta võtta mis tahes kuju. Päeval oli ta saarmas ja sõi kala. Otri tappis kogemata Loki.


Rig.
Rig (Ríg) on jumal muinaspõhja mütoloogias, keda nimetati laulus Rígthula "vanaks ja targaks, võimsaks ja tugevaks".
Rig käis kolm korda maa peal ja lõi (võib-olla sigitas) kolm inimklassi (orjad, vabad talupojad ja aadlikud).


Rae valla vapp.
Rae valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Rae valla vapp.
Vapp on kinnitatud 5. mail 1992.
Vapi kirjeldus.
Kilbi jaotab neljaks hõbedane rist. Esimesel ja neljandal mustal väljal on hõbedane tammeleht, teine ja kolmas väli on punased.
Põhjendus.
Mustad väljad ühenduses hõberistiga sümboliseerivad valla seotust esimese eestikeelse piibli ilmumisega. Tammelehed tähistavad kohalikku legendi Pruudi-peili tammedest. Punased väljad koos hõberistiga viitavad nii Harjumaale kui Rae valla nimele.
Välislingid.
Vapp


Meie Mees.
19. aprillil 2007. aastal sai Meie Mees auhinnagalal "Kuldne Plaat" 2007. aasta ansambli tiitli.


Saku valla vapp.
Saku valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Saku valla vapp.
Vapp on kinnitatud 30. aprillil 1993.
Vapi kirjeldus.
Rohelise kilbi ülapoolel kõrvuti kolm adratera, alumisel poolel eesti õllekapp. Kujundid on hõbedased.
Välislink.
Vapp


Udmurtia lipp.
Udmurtia lipp on Venemaa Föderatsiooni koosseisu kuuluva Udmurdi Vabariigi lipp.
Praegune lipp võeti kasutusele 3. detsembril 1993, kuid 30. aprillil 2002 tehti lipuseaduses mõningad muudatused ning kinnitati lipp uuesti.
Lipu kujundajaks on Juri Lobanov (Kutšõran Juri).
Lipu kirjeldus.
Udmurtia lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud vertikaalselt kolmeks võrdseks väljaks, vardapoolne väli on must, keskmine valge ja lehvipoolne punane. Valge välja keskel on kujutatud kaheksa terava tipuga risti (päikesemärk).
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2.
Sümbolite tähendused.
Valge sümboliseerib igavikku ja taevast, punane elurõõmu ja päikest ning must maad ja stabiilsust. Kaheksaharuline päikesemärk on õnne sümbol, mis kaitseb inimesi halva eest.


Saue lipp.
Saue lipp on Harju maakonnas asuva Eesti linna Saue lipp.
Lipp on kinnitatud 10. juunil 1997.
Lipu kirjeldus.
Lipu jaotab kaheks võrdseks väljaks horisontaalne müürihambuline element. Alumine osa on roheline ja ülemine kollane.
Lipu mõõdud on 165×105 cm, pikkuse-laiuse suhe 11:7.


Saue vapp.
Saue vapp on Eesti haldusüksuse Saue linna vapp.
Vapp on kinnitatud 10. juunil 1997.
Vapi kirjeldus.
Rohelisel kilbil kimbuna 6 tammelehte ja 3 tammetõru ning müürihambuline vapipäis – kõik kuldsed.
Põhjendus.
Vapi päises asuv linna staatust sümboliseeriv linnamüüri kujutis tuletab nii noore linna nagu Saue puhul meelde ka vähem informeeritud kodanikele, et tegemist on tõepoolest linnaga, iseseisva haldusüksusega, mitte aga enam mõne maakonna valla, asula või äärelinnaga.
Alumisel väljal asuv tammetõrude kimp sümboliseerib Saue peamist vaatamisväärsust – Saue tammikut, ning samal ajal ka selle linna stabiilsust ja kestmajäämist. Üheskoos kilbi rohelise värviga väljendab see linna püüdlust keskkonnasõbraliku ja harmoonilise elukeskkonna suunas.


Teabeamet.
Teabeamet on Eesti Vabariigi välisluureamet, mis tegeleb teabe kogumise, eritlemise ja edastamisega Eesti Vabariigi Presidendile, Eesti Vabariigi peaministrile, kaitseväe juhatajale, Eesti Vabariigi siseministrile, Eesti Vabariigi välisministrile ja Eesti Vabariigi kaitseministrile.
Eesmärk.
Teabeameti sihiks on tagada riigi julgeolek ja põhiseadusliku korra püsimine mittesõjaliste ennetavate vahendite kasutamise abil ning julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine.
Amet teeb koostööd kaitsepolitseiga riigi vastu suunatud kuritegude ärahoidmiseks, osutab kaitsepolitseile ja kaitseväele abi elektroonilise teabe kogumisel, teeb koostööd teiste Eesti Vabariigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste ja isikutega, samuti välisriikide julgeolekuasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Ülesanded.
Teabeamet kogub ja töötleb teavet, sealhulgas isikuandmeid, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks.
Ajalugu.
Enne Teabeameti loomist, 1. jaanuarist 1993 kuni 1. märtsini 2001 tegeles Eesti Vabariigis välisluurega Eesti Vabariigi Teabeteenistus. Teabeameti loomisega läksid ametile üle seni välisministeeriumi alluvuses olnud teabeteenistuse ülesanded, samuti viidi Teabeameti alluvusse valitsusside.


Rein Raud.
Rein Raud (sündinud 21. detsembril 1961) on eesti kirjanik, japanist ja endine Tallinna Ülikooli rektor. Avalikkusele on ta tuntud ka intellektuaalina.
Ta on Tallinna Ülikooli kultuuriteooria professor ja Aasia kultuuriloo professor ning ka Helsingi Ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor. Ta on olnud Eesti Humanitaarinstituudi rektor ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo õppetooli ja kultuuriteooria õppetooli juhataja.
Haridus.
Ta on lõpetanud Tallinna 7. keskkooli 1980. aastal. 1985. aastal lõpetas ta Leningradi ülikooli jaapani filoloogia alal. 1993. aastal sai Rein Raud Helsingi ülikoolist filosoofia litsentsiaadi kraadi ("Lic. Phil") ja 1994. aastal filosoofiadoktori kraadi. Väitekirja "The Role of Poetry in Classical Japanese Literature: A Code and Discursivity Analysis" on avaldanud Eesti Humanitaarinstituut.
Tegevusest kirjanikuna.
Ennast siiski ennekõike kirjanikuna nägev Rein Raud on avaldanud mitmeid ilukirjanduslikke teoseid. "Hector ja Bernard" (Tallinn: Tuum 2004, ISBN 9985-802-73-X) sai 2005. aastal Kultuurkapitali aastapreemia.
Veel on ta kirjutanud müütilise spagetivesterni nimega "Vend" (Tallinn: Tuum 2008), mis sisaldab viiteid Alessandro Bariccole ja Clint Eastwoodile. See räägib eikusagilt tulevast salapärasest võõrast, kes tuleb oma õde hädast välja aitama. Teose stiil on poeetiline, tegelased arhetüüpsed. "Vend" võitis 2009 aasta Vilde kirjanduspreemia.
Aastal 2011 ilmus tema sulest romaan nimega "Hotell Amalfi", mis räägib isekast sisekujundajast, kes saab ühel päeval kentsakatelt tegelastelt tellimuse kujundada parim hotell maailmas.
Tegevus intellektuaalina.
Raud on avaldanud arvukalt artikleid ajakirjanduses. 2002. aastal avaldas ta Eesti Päevalehes poleemikat ning vastuväiteid tekitanud Ameerika Ühendriike kritiseeriva artiklisarja, mille eest sai aasta parima arvamusloo auhinna. 1999. aastal, peale seda kui "Postimees" kaotas ära kultuurileheküljed, saatis Raud 10 allkirjaga kirja PEN-klubi Norra osakonnale. Postimehe omanikust Norra kontserni Schibsted kritiseeriti seetõttu nii Norra kui ka Leedu ajakirjanduses.
Rektorivalimised.
13. veebruaril 2006 valiti Rein Raud Tallinna Ülikooli rektoriks. Valimiskogus hääletas tema poolt 61 ja vastaskandidaat Andres Kollisti poolt 37 valimiskogu liiget. Erapooletuks jäid 2 valimiskogu liiget.
Isiklikku.
Rein Raua vanemad on kirjanikud Aino Pervik ja Eno Raud. Tema vend on muusik ja raadioajakirjanik Mihkel Raud, ja õde, kunstnik Piret Raud.
Ta on abielus Rosita Rauaga ning neil on kaks last: poeg Juhan (sünd. 1988) ning tütar Laura Liina (sünd. 1994).
Raud on ka polüglott - ta oskab üle kolmekümne keele.


Nefroosisündroom.
Nefroosisündroom on neerupäsmakeste basaalmembraani kahjustuse tagajärjel tekkiv sündroom, mida iseloomustavad proteinuuria, hüpoalbumineemia, hüperlipideemia ja tursed.
Proteinuuria viib hüpoalbumineemia tekkele, mis omakorda alandab plasma onkootset rõhku ja põhjustab tursete tekkimist.


Ullr.
Ullr on muinaspõhja mütoloogias Sifi poeg ja Thori kasupoeg.
Kuigi allikaid on vähe, arvatakse, et ta oli tähtis jumal eelajaloolisel ajastul. Teda on mainitud 3. sajandi Thosbergis alggermaani panteoni valitsejana.


Syn.
Syn oli muinaspõhja mütoloogias hoolikuse ja tõe jumalanna, Friggi abiline, keda kutsusid appi kohtualused.


Jafnharr.
Jafnharr on muinaspõhja mütoloogias "saladusliku kolmiku" liige, kes valvab Valhallat. Ta on üks kolmest Gylfaginningi kuningast, kes istub oma troonil Asgardis. Ta vastas kuningas Gylfi küsimustele. Teised kaks olid Harr ja Thridi. Igaüks neist, nagu välja tuli, oli Odini kehastus.


Sigurd.
Sigurd (vanapõhja keeles Sigurðr) oli legendaarne kangelane muinaspõhja mütoloogias ning Völsunga saaga keskne tegelane. Nimega Siegfried on ta kangelane "Nibelungide laulus" ning Richard Wagneri ooperis "Siegfried".


Odr.
Odr (vanapõhja keeles Óðr) on Freyja mees muinaspõhja mütoloogias. Kuigi tema täpne mütoloogiline tähendus ei ole kindel, tähendab tema nimi "nutikus, hing" ja seda kasutatakse tähenduses "metsik jõud, energia".
Viktor Rydbergi teooria kohaselt oli Óðr Orvandili poeg ja samastus teiste skandinaavia mütoloogia tegelastega.


Freya.
Freya (vanapõhja keeles "Freyja"; ka Vanadis) oli muinaspõhja mütoloogias viljakusjumalanna, Frey (Freyri) õde ja Njördri tütar.
Kuna Freya oli ka armastuse, sõja, ilu ja nõiakunsti jumalanna, oli ta rahvausundis üks populaarseimaid jumalannasid.


Ragnarök.
Ragnarök ('jumalate saatus') on muinaspõhja mütoloogias maailmalõpu lahing. Seal võitlevad omavahel jumalad (aasid, keda juhtis Odin) ja nende vaenlased (tulehiiglased, jotuunid ja erisugused koletised, keda juhtis Loki). Apokalüptilises lahingus ei hävi vaid jumalaid, hiiglaseid ja koletisi, vaid ka kõik ülejäänu universumis olev.
Viikingite ühiskonnas oli surm lahingus imetlusväärne. See kandub panteoni kummardamiseks, kus jumalad ühel päeval Ragnarökis kukutatakse. Mis juhtub, kes võitleb kellega ja osalejate saatused selles lahingus on Skandinaavia rahvastele hästi teada nende saagadest ja skaaldilisest luulest.
Ragnarök on pikajalise vastuolu ja konfliktide tulemus aaside ja hiiglastega liitunute vahel, mitte moraalne võitlus hea ja halva vahel nagu kristlikus viimsespäevas. Peale Ragnaröki surevad mõlemad pooled ja nad sünnivad tsüklina uuesti.
Vanapõhja keeles koosneb sõna "Ragnarök" osadest "ragna" (jumalad, juhtivad võimud) ja "rök" (saatus).


Kausi.
Kausi küla asub Rapla maakonnas Vigala valla edelaosas Avaste mäe kirdenõlval. Küla läbib Avaste - Kivi-Vigala tee. Külast lähtub kohalik tee Ojapere külla.
Kausi silmapaistvaim loodusmälestis Avaste mägi. Küla üldilme on valdavalt lage mõningate üksikute noorte männitukkadega.
Kausil on suhteliselt palju nõukogude aja pärandit - eelkõige kolhoosi rajatisi (suurfarm, töökoda, tüüpprojekti järgi tehtud kolhoosnike elamuid).
Kausi küla ajalooline nimi oli Pikauulitsa, aeg-ajalt on kasutatud ka nime Mäeküla. Enamasti kohalikud vanemad inimesed mõistavad Mäekülana siiski Ojapere Kausi-poolsemaid ning Kausi Ojapere-poolsemaid majapidamisi.


Uurali keeled.
Uurali keeled on Põhja-Euraasia kõige suurem keelkond, mis koosneb vähemalt 30 keelest. Neid räägitakse laial alal, mille läänepoolne piir jääb Norrasse ja Ungarisse ja idapoolne piir Taimõri poolsaarele ning Jenissei ja Obi jõe äärde Lääne-Siberis.
Uurali keeled erinevad teineteisest märkimisväärselt, olles tüpoloogiliselt mitmekesised nii fonoloogia, morfoloogia kui ka süntaksi poolest.
Taksonoomia.
Uurali keelte jagunemise mudel niinimetatud meiootilise amööbi kujul Daniel Abondolo järgi.
Uurali keeli on 19. ja 20. sajandil rühmitatud kokku altai keeltega, nimetades neid kahte keelkonda koos uurali-altai keelteks ja turaani keelteks.
Keeleajalugu ja uurimislugu.
Uurali keelte ürgkodu asukoht on teadmata, kuid tõenäoline ürgkodu oleks Daniel Abondolo hinnangul üsna suur ja hõredalt asustatud piirkond Uurali mäestiku lõunapoolse otsa läheduses.
Uurali keelkonna sisemiste jagunemiste kohta pole täielikku selgust, kuid keeleteadlaste hulgas peaaegu üldiselt levinud arvamuse kohaselt oli esimene jagunemine samojeedi ja soome-ugri keelteks.
Samojeedi keeli arvatakse põlvnevat osalt migratsiooni ja osalt keelelise ekspansiooni kaudu ida poole levinud Uurali algkeelest, mis selle leviku käigus omandas eripärased jooned ja eripärase sõnavara.
Samojeedi algkeelt kõnelnud kogukond pidi Daniel Abondolo hinnangul olema väga väike ning tema hinnangul pole põhjust arvata, et see märkimisväärselt suurenes enne lahknemist, mis võis toimuda sajanditel vahetult enne Kristust.
Juha Janhuneni järgi võib samojeedi ühissõnavaraks kindlalt pidada 650 juurmorfeemi, millest 150 on ühised uurali algkeelega. Selline soome-ugri ja samojeedi keelte ühise sõnavara võrdlemisi väike osatähtsus viitab Janhuneni hinnangul sellele, et Uurali keelte esialgne hargnemine soome-ugri ja samojeedi haruks võis toimuda kuus aastatuhandet tagasi või veel varem, arvestades algsamojeedi rahvastiku arvatavaid sotsioloogilisi ja demograafilisi omadusi ja sellest tulenevat võimalikku muutuste kiirust.
Paljud samojeedi algkeele järglaskeeled on Daniel Abondolo hinnangul praeguseks jäljetult kadunud. 17. sajandist saati on maadeuurijad ja 1854. aastast saati keeleteadlased alustades Matthias Alexander Castréniga kirjeldanud kuut eraldi samojeedi keelt, mis põhja poolt lõuna poole lugedes on nganassaani keel (varasema nimega tavgi keel), eenetsi keel (varasema nimega jenisseisamojeedi keel), neenetsi keel (varasema nimega juraki keel), sölkupi keel (varasema nimega ostjakisamojeedi keel), kamassi keel ja matori keel.
Kamassi ja matori keelt tänapäeval enam ei kõnelda. Matori keele kõnelejad võtsid 19. sajandi esimesel poolel omaks turgi murded. Matori keelt tuntakse tänapäeval sõnaloendite ja nende kallal tehtud intensiivse filoloogilise töö kaudu. Viimane kamassi keele emakeelne kõneleja suri aastal 1989.
Samojeedi keeltest on suurima kõnelejaskonnaga neenetsi keel, millel on ligikaudu 27 000 kõnelejat. Suurte omavaheliste murdeerinevustega sölkupi keelt kõneleb vähem kui 2000 inimest, nganassaani keelt ligikaudu 600 inimest ja eenetsi keelt arvatavasti 100 inimest.
Võrreldes samojeedi haruga on soome-ugri keelte haru kahest uurali keelkonna harust suurem ning Daniel Abondolo hinnangul võib olla seda ka kogu aeg olnud, seda nii kõnelejate absoluutarvu kui ka haru seesmiste jaotuste arvu poolest. Vähemalt üks neist jaotustest peaks Daniel Abondolo hinnangul pärinema vähemalt kolmandast aastatuhandest enne Kristust, kuid keeleteadlaste hulgas pole üksmeelt, millised kaks keelerühma või millised algkeeled selle eraldumisega sündida võisid.
Vaata ka.
Uurali keeled


Põhjamõõde.
Põhjamõõde ehk Põhjadimensioon on Euroopa Liidu välis- ja piiriülese koostöö poliitika, mis hõlmab Põhjamaid, Läänemeremaid, Arktika regiooni ning Loode-Venemaad.
Põhjamõõtme idee algataja oli Soome president Martti Ahtisaari 1994. aastal. Konkreetselt hakati Soome eestvedamisel Põhjamõõtme loomise suunas tegutsema 1997. aastal. Esialgse idee kohaselt pidi see olema Euroopa Liidu ühispoliitika osa. Põhjamõõtme partnerriikidest Eestist, Lätist, Leedust ja Poolast said 2004. aasta 1. maist Euroopa Liidu liikmesriigid. See andis hoo Põhjamõõtme edasisele arendamisele. Seepeale kaasati koostöösse ka üha enam Venemaa Loode föderaalringkond ja Kanada. Viimasel on koos USA-ga praegu vaatlejariigi staatus.
Piirkondlikest organisatsioonidest on Põhjamõõtmes Läänemeremaade Nõukogu, Arktika Nõukogu, Barentsi Regionaalne Nõukogu, Läänemere Linnade Liit, Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Balti Ministrite Nõukogu.
Koostöös Euroopa Komisjoniga töötatakse välja uut Põhjamõõtme raamdokumenti,


Norra kroon.
Norra kroon ("krone", mitm. "kroner") on Norra rahaühik. Üks kroon jaguneb 100-ks ööriks ("øre"). ISO 4217 kood on NOK, kuigi tavapärane lühend on "kr".
Norra kroon võeti kasutusele 1875 Skandinaavia Rahaliidu tulemusel.
Norra münte ja rahatähti väljastab Norges Bank.


Mink.
Mink ehk ameerika naarits ("Mustela vison") on kiskjaliste seltsi kärplaste ("Mustelidae") sugukonda kuuluv loomaliik.
Süstemaatika.
Traditsiooniliselt on mink arvatud kärbi ("Mustela") perekonda. Et viimaste uurimuste järgi on euroopa naarits lähemal kolonokile ("Mustela sibirica"), mink aga nugistele ("Martes"), siis arvab osa uurijaid ta koos väljasurnud merimingiga ("Neovison macrodon") ta perekonda mink ("Neovison") ning nimetab "Neovison vison".
Levila.
Looduslikult on mingid laialdaselt levinud Põhja-Ameerikas, kus ta puudub ainult mandri kirde- ja lõunaosas. Euroopasse toodi mink algselt karusloomafarmidesse, ent mitmel pool lasti teda ka loodusesse. Tänaseks on ta kogu Euroopas laialt levinud ja oma leviala pidevalt laiendav liik, kusjuures tema tõttu on ohtu sattunud euroopa naarits, kohalik kärplane. Mink elutseb ka pea kõikjal Eestis.
Välimus.
Mink on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 35-45 cm ja sabapikkus 15-25 cm. Mink on väga sarnane Euroopa naaritsale. Kui naaritsal on valged nii alalõug kui ka mokad, siis mingil on valge ainult alalõug.
Elupaik.
Elupaigaks valib mink vaikse vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Kaldale rajavad nad uru, mille väljapääs viib tavaliselt vee alla. Peale ühe peamise uru kasutavad mingid veel mitmeid teisi ajutisi peatumispaiku. Mingid elavad üksi ja on öise eluviisiga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad.
Toitumine.
Mingid söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke ja limuseid. Ära ei ütle nad aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Toidukülluse perioodil soetavad mingid endale toiduvarusid.
Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani.
Sigimine.
Jooksuaeg on minkidel märtsis ja aprillis. Pojad sünnivad peale 40-90 päeva kestvat tiinust mais. Pesakonnas on tavaliselt 4-5 (maksimaalselt 10) poega. Pojad on sündides abitud, pimedad ja paljad. Nägema hakkavad pojad umbes kuu aja vanuselt, lõpetades samal ajal emapiimast toitumise. Noored loomad on sügiseks juba iseseisvad ja järgmisel kevadel hakkavad nad juba ise sigima. Mink võib viljastada ka euroopa naaritsa, kuid sel juhul hukkuvad looted enne valmimist. Seda peetakse ka üheks euroopa naaritsate väljasuremise põhjustest.


Põhjamaade Ministrite Nõukogu.
Põhjamaade ametlikus koostöös osalevad maad
Põhjamaade Ministrite Nõukogu (lühend PMN; taani keeles "Nordisk Ministerråd" (lühend NMR), norra keeles "Nordisk ministerråd", rootsi keeles "Nordiska ministerrådet", soome keeles "Pohjoismaiden ministerineuvosto", islandi keeles "Norræna ráðherranefndin") on Põhjamaade valitsuste koostööorgan, üks Põhjamaade ametliku koostöö põhiorganeid parlamentidevahelise organi Põhjamaade Nõukogu kõrval. See asutati 1971.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu hõlmab Taani, Soome, Islandi, Norra ja Rootsi ning autonoomsete territooriumide Fääri saarte, Gröönimaa ja Ahvenamaa valitsused. Kuigi ametlikult vastutavad töö eest Põhjamaade Ministrite Nõukogus riikide valitsusjuhid, on see delegeeritud Põhjamaade koostöö ministritele ja Põhjamaade Koostöökomiteele.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu esimehe ametikoht roteerub viie riigi vahel aasta kaupa.
Organi töökeeled on taani keel, norra keel ja rootsi keel.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu peasekretär on alates 1. jaanuarist 2007 Halldór Ásgrímsson (Island).
Aastal 2011 on PMN-i eesistujariik Soome.
Valdkonnanõukogud ja ministrite kohtumised.
Peale valitsusjuhtide ja Põhjamaade koostöö ministrite kuuluvad Põhjamaade Ministrite Nõukokku valdkonnaministrite nõukogud.
Taani eesistumise ajal 2005 otsustati nende arvu kärpida 17-lt 10-le.
Põhjamaade peaministrid, välisministrid ja kaitseministrid kohtuvad regulaarselt, sealhulgas enne Euroopa Liidu vastavate ministrite kohtumisi.
Sekretariaat.
PMN-i sekretariaat asub Kopenhaagenis. Seal on umbes 100 ametnikku, keda juhib peasekretär.
Eelarve.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu kulud jaotatakse Põhjamaade vahel proportsionaalselt rahvusliku kogutoodanguga.
Aastal 2006 oli eelarve suurus umbes 816 miljonit Taani krooni, mis moodustab umbes 33 Taani krooni Põhjamaade elaniku kohta.
Bürood ja infoteenistused.
Põhjamaade Ministrite Nõukogul on infobürood Põhjamaades ning Baltimaades (sealhulgas Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis), Peterburis ja Lõuna-Schleswigis (Põhjamaade Infobüroo Lõuna-Jüütimaal).
Põhjamaade Ministrite Nõukogul on ka infoteenistus Hallo Norden.
Välislingid.
"Kasutatud on taanikeelse Vikipeedia artiklit seisuga 26. märts 2011."


Proteinuuria.
Proteinuuria on seerumiproteiinide normaalsest kõrgem sisaldus uriinis.


Jevgeni Zamjatin.
Jevgeni Ivanovitš Zamjatin (vene keeles Евгений Иванович Замятин; 1. veebruar 1884 Tambovi kubermang, Lebedjanin – 10. märts 1937 Pariis) oli vene kirjanik. Tema ainus romaan, düstoopia "Meie" on ka tema kuulsaim teos.
Zamjatini isa oli õigeusu vaimulik, ema oli klaverimängija.
1893–1896 õppis Zamjatin Lebedjanski gümnaasiumis, pärast seda Voroneži gümnaasiumis, mille lõpetas 1902 kuldmedaliga. Koolis hiilgas ta vene keele alal, seevastu matemaatikas ei saanud ta alati häid hindeid. Kangekaelsusest astus ta Peterburi Polütehnilise Instituudi laevaehitusteaduskonda.
1906 sai Zamjatin bolševikuks ja hakkas osalema tudengite revolutsioonilises tegevuses. Nii kohtus ta ka oma tulevase naise Ljudmila Ussovaga (1883–1965). 1905. aasta suvel, pöördudes Egiptusest tagasi Odessasse, oli ta tunnistajaks ülestõusule soomuslaeval "Potjomkin". 1906 Zamjatin vahistati ja saadeti tagasi Lebedjaninisse. Kuigi tal keelati instituuti lõpetada, põgenes Zamjatin ikkagi Peterburi ja lõpetas ebaseaduslikult instituudi.
Maailmasõja ajal esines Zamjatin internatsionalistlike sõjavastaste üleskutsetega. Selle eest ta vahistati, mõisteti 1914 kohtus süüdi ja saadeti asumisele Kemi. 1916. aasta märtsis ta saabus asumiselt ja komandeeriti kohe Suurbritanniasse, kus ta Newcastle'is, Glasgow's ja Sunderlandis töötas Venemaale määratud jäälõhkujate ehitusel. Zamjatin oli üks jäälõhkuja "Svjatoi Aleksandr Nevski" peamisi projekteerijaid. Pärast Oktoobrirevolutsiooni sai see jäälõhkuja endale nime "Lenin".
1920 valmis Zamjatinil romaan "Meie". See oli tema ainus romaan ja tänapäeval ongi Zamjatin tuntud peamiselt selle teose tõttu. Romaan oli üks esimesi, mille avaldamise Glavlit keelustas. See ilmus alles 1924 New Yorgis inglise keeles. 1929 ilmus "Meie" vene emigrantlikes väljaannetes lühendatud kujul. NSV Liidus tõi see endaga kaasa kriitikatulva, mistõttu Zamjatin astus välja NSV Liidu Kirjanike Liidust ja tal sisuliselt keelati oma teoste avaldamine.
1931. aastal sai Zamjatin Stalini loa Nõukogude Liidust lahkumiseks ja asus elama Pariisi. Juba emigrandina taastati 1934 tema liikmelisus NSV Liidu Kirjanike Liidus ja 1935 osales ta kirjanike antifašistlikul kongressil NSV Liidu delegatsiooni koosseisus. 1937. aastal suri ta südamerabandusse.
"Meie".
Romaani "Meie" tegevus leiab aset totalitaarses tulevikuühiskonnas nimega Ühtne Riik, mille juht Heategija pakub alamatele turvatunnet ja heaolu, kuid mitte vabadust. Kõigil riigi elanikel on nime asemel number, peategelasest matemaatiku ja inseneri number on D-503.
Kirjaniku kodumaal avaldati romaan esmakordselt alles ajakirjas "Znamja", 1988, nr 5–6, eesti keeles 2006.
"Meie" mõjutas George Orwelli "1984" ja Aldous Huxleyt "Hea uue ilma" kirjutamisel.
Välislingid.
Zamjatin, Jevgeni
Zamjatin, Jevgeni
Zamjatin, Jevgeni


Creative Commons.
Creative Commons (CC) on San Franciscos asuv mittetulundusühing, mis tegutseb eesmärgiga suurendada vabalt jagatavate ja kasutatavate loometeoste hulka.
Creative Commonsi asutas 2001. aastal Stanfordi ülikooli intellektuaalse omandi professor Lawrence Lessig, kes lahkus Creative Commonsi juhi kohalt 15. detsembril 2006. Tema järglaseks sai Joi Ito.
Litsentsid.
Jurisdiktsioonidega seotud CC litsentsid maailmas
Algsed 2001. aastal avaldatud litsentsid lähtusid Ühendriikide autoriõigusseadusest. 2003. aastal hakati litsentse kohandama lähtuvalt erinevate riikide jurisdiktsioonidest. 2007. aastal avaldati üldised litsentsiversioonid, mis lähtuvad Ühendriikide seaduse asemel rahvusvahelistest intellektuaalse omandi lepetest. Eesti autoriõigusseadusest lähtuvad litsentsiversioonid avaldati 2011. aasta jaanuaris.
Creative Commonsi litsentse kasutatakse näiteks suurtel internetisaitidel nagu Vikipeedia ja Flickr. Al-Jazīrah on Creative Commonsi litsentsi all avaldanud ka mõned televisioonis edastatud videolõigud. Eesti saitidest kasutatakse Creative Commonsi kohandatud litsentsi näiteks valitsuse võrgusaidil. 2009. aastal kasutati Creative Commonsi litsentse hinnanguliselt 350 miljoni teose juures.


Saue valla vapp.
Saue valla vapp on Harju maakonnas asuva Saue valla vapp.
Välislink.
Vapp


Viimsi valla vapp.
Viimsi valla vapp on Harju maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Viimsi valla vapp.
Vapp on kinnitatud 27. augustil 1993.
Vapi kirjeldus.
Sinise kilbi ülaservast lähtuv allasuunatud V-kujuline teravik toetub lainelõikelisele vardale - kõik hõbedased. Vapitüvi on must.
Põhjendus.
Vapi värvid vastavad Eesti Vabariigi rahvuslipu värvidele. Hõbedane lainelõikeline varras kajastab laineharju, mis sümboliseerivad Viimsi seotust merega. Kilbi ülaservast lähtuv alla suunatud hõbedane teravik viitab valla nimele "Viimsi" ja valla seotusele laevadega (või paatidega).
Välislink.
Vapp


Pöördkeha.
Pöördkeha on geomeetriline keha, mis moodustub tasandilise kujundi pöörlemisel ümber kujundi tasandil asetseva sirge (telje).


Patika (Tapa).
Patika on küla Lääne-Virumaal Tapa vallas. 1989. aastal elas seal 53 elanikku. Külast idas on Lehtse alevik ja läänes Jäneda küla. Seal asus ka Patika raudteepeatus.


Lehtse.
Lehtse on alevik Lääne-Virumaal Tapa vallas. Kuni 2005. aastani oli ta Lehtse valla keskus.
Lehtse varasem, saksakeelne nimetus oli "Scharlottenhof".
Lehtses asub Lehtse Põhikool, mis asub Pruuna mõisas. Asulas on ka raamatukogu ning koduloomuuseum.
Lehtse raudteejaamas peatuvad Edelaraudtee tavarongid.


Urmas Roosimägi.
Urmas Roosimägi (sündinud 18. aprillil 1958 Tallinnas) on Eesti erukaitseväelane, brigaadikindral (alates 2009. aastast).
Alates suvest 2008 oli Maaväe staabiülem.
Urmas Roosimägi alustas oma sõjaväeteenistust 1980. aastal, pärast Kiievi Kõrgema Õhutõrje-Raketiinseneride Sõjakooli lõpetamist, Nõukogude Armees, kuhu ta jäi 1991. aastani, tõustes rühmaülemast väeosaülemaks.
Juunikuust 2008 kuni 1. aprillini 2009 oli Maaväe staabi ülem, siis läks erru ning president Toomas Hendrik Ilves andis Roosimäele brigaadikindrali auastme, lähtudes kaitseväe juhataja 2. veebruaril tehtud ettepanekust.
2009. aastast on ta Tapa vallavolikogu esimees.


Ants Laaneots.
Ants Laaneots (sündinud 16. jaanuaril 1948 Kilingi-Nõmmel) on Eesti erusõjaväelane. Ta oli alates 5. detsembrist 2006 kuni 5. detsembrini 2011 Kaitseväe juhataja. Auastmelt on ta kindral (2011).
1965. aastal lõpetas Laaneots Kilingi-Nõmme keskkooli.
Alates 12. detsembrist 2011 on ta peaminister Andrus Ansipi nõunik riigikaitselistes ja julgeolekuküsimustes.
Teenistus NSV Liidu relvajõududes.
1966-1970 õppis Laaneots kaardiväe kõrgemas tankivägede koolis Harkovis. Aastatel 1970–1978 teenis ta 48. tankidiviisis Ukrainas, kus ta oli tankirühma ülem, õppekompanii ülem ja tankipataljoni ülem.
Aastatel 1978–81 õppis Laaneots Malinovski-nimelises soomustankivägede akadeemias Moskvas (erialaks staabitöö ja vägede juhtimine, tulemuseks – kõrgem sõjaväeline haridus).
Aastatel 1981–82 oli ta 155. motolaskurdiviisis Ida-Kasahstanis (tankipolgu staabiülem).
Aastatel 1982–87 oli ta 78. tankidiviisi staabiülema Kasahstanis (tankipolgu ülem, tankidiviisi staabiülem).
Aastatel 1987–89 teenis ta Nõukogude Liidu sõjalise nõustajana Etioopias (jalaväediviisi ülema nõunik, armeekorpuse ülema nõunik).
1989–91 oli Laaneots Tartu sõjakomissariaadi ülem. Ta liitus Eesti Kaitseväega pärast selle taastamist.
Teenistus Eesti Kaitseväes.
Kindral Laaneotsa ametist lahkumise järel toimunud kokkusaamine presidendiga.
Pärast Eesti taasiseseisvumist on Laaneots end täiendanud Roomas NATO Kaitsekolledžis ja Soome kõrgematel riigikaitsekursustel.
Laaneots on töötanud mitmel juhtival kohal Kaitseväes: 1991–94 ja 1997–99 oli ta Kaitsejõudude peastaabi ülem, 1997 Kaitseväe peainspektor ja 1999–2001 Balti Kaitseuuringute Keskuse ülem.
Vahepealsel ajal, 1994–96 ei töötanud Laaneots kaitseväes, vaid ESS Lõuna direktorina, sest sel ajal juhatas kaitseväge väliseestlane Aleksander Einseln, kes ei usaldanud Nõukogude armees tähtsal kohal olnud Laaneotsa.
2001–06 oli ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) ülem ning 2002–06 Eesti Vabariigi kaitseatašee Venemaal ja Ukrainas.
Novembris 2006 kaitseväe juhataja ametist vabastatud Tarmo Kõuts mainis Ants Laaneotsa oma võimaliku mantlipärijana. 16. novembril 2006 otsustas president Toomas Hendrik Ilves esitada Laaneotsa kandidatuuri kaitseväe juhataja ametikohale ja sama aasta 5. detsembril kinnitas Riigikogu Laaneotsa kaitseväe juhatajaks häältega 77:2. Vahepealsel ajal, 23. novembril võttis Riigikogu vastu otsuse, mille kohaselt ei pea kaitseväe juhataja ametist tagasi astuma, kui saab 60-aastaseks, vaid tohib selles ametis olla kuni oma 5 aasta pikkuse ametiaja lõpuni. Tema ametiaeg lõppes 5. detsembril 2011.
Juba järgmisel päeval nimetas Laaneots suurimaks ohuks Eesti julgeolekule endiselt Venemaad. Intervjuus Eesti Päevalehele teatas ta: "Tagasihoidlikult öeldes on meie naabriks ebasõbralik riik. Ja vahekord Venemaaga on tõesti Eesti suurim julgeolekuprobleem." See avaldus tekitas Venemaal pahameeletormi.
Juba 9. detsembril 2006 alustas Laaneots koos peaministri Andrus Ansipiga oma esimest välisvisiiti, nimelt Afganistanis.
Laaneots kritiseeris 2002 tehtud otsust, millega jalaväepataljonid muudeti väljaõppekeskusteks. Tema arvates likvideeriti sellega sisuliselt kaitseväe valmidussüsteem. Kriisiolukorras, sõjaohu korral sai Eesti tema hinnangul kohe kasutada vaid paarisadat Scoutspataljoni võitlejat. Väljaõppekeskuste loomine jättis nende staapidele vaid väljaõppega seotud küsimused ja ohuolukorras ei saaks nad teostada väeosade operatiivjuhtimist. Ühtlasi mõjus väljaõppekeskuste loomine Laaneotsa sõnul halvasti ohvitserkonna moraalile, sest osa ohvitsere olevat muutunud "mundrit kandvateks tsivilistideks". Laaneots soovis väljaõppekeskused muuta taas normaalseteks pataljonideks ja välja arendada kaitseringkonnad.
Laaneots tahtis hakata korraldama reservväelaste õppekogunemisi, mis olid olnud aastaid varjusurmas. Õppekogunemised on vajalikud selleks, et reservväelased kunagi omandatud sõjalisi oskusi ei unustaks.


X.
X (x) [iks] ehk iks on ladina tähestiku täht ja eesti tähestiku võõrtäht.
Ajalugu.
Häälikuühendit /ks/ märgiti vanakreeka keeles kas tähega hii (Χ; läänekreeka kiri) või tähega ksii (Ξ; idakreeka kiri). Läänekreeka kirjas nimetati hii-d ksii-ks ning hii-na võeti kasutusele uus täht, mis nägi välja nagu horisontaalselt läbikriipsutatud Y. Lõpuks hakkas hii märkima aspireeritud k-häälikut /kʰ/ ning ksii ühendit /ks/. Etruski kirja ning sealtkaudu ladina kirja on täht "Χ" laenatud vanemast läänekreeka kirjast, mistõttu ta hakkas neis kirjades märkima häälikuühendit /ks/.
Pole teada, kas hii- ja ksii-täht on leiutatud Kreekas või on nad pärit mõnest semiidi kirjast. Hii paigutati koos fii, psii ja oomega kreeka tähestiku lõpuossa semiidi päritolu tähtedest tahapoole, mis lubab arvata, et tegu on uue tähega. Pealegi pole semiidi kirjades häälikuühendit /ks/ märkivat tähte. Oli küll foiniikia täht 15px ("cheth"), mida hääldati tõenäoliselt /ħ/, mis on häälikule /kʰ/ veidi sarnane, kuid see võeti kreeka kirja üle algul hääliku /h/ tähisena ning hiljem sai sellest pikka e-d märkiv eeta (Η). Seetõttu hii-täht nähtavasti tollest foiniikia tähest ei pärine.
Ksii-tähe allikaks peetakse tavaliselt foiniikia tähte 15px ("samech"), mis märkis häälikut /s/, kuid nagu öeldud, oli hii-tähel teistsugune kuju kui ksii-tähel. Sellegipoolest võis neil olla ühine allikas. Hii-täht võis tekkida horisontaalkriipsude "ärakulumise" tulemusena, ksii-tähel seevastu püstkriipsu äralangemisel. On arvatud, et ksii-täht võetigi tarvitusele sellepärast, et hii-tähte hakati teisiti hääldama.
Foiniikia täht "samech" pärineb võib-olla egiptuse hieroglüüfist, mis tähistab sammast "djed", kuid see pole kindel, sest pole teada vahelüli siinai kirjas. Teise tõlgenduse järgi tuleneb "samech" kala skeletti tähistavast märgist.


Hippolyte.
Hippolyte oli vanakreeka mütoloogias amatsoonide kuninganna, sõjajumal Arese ja amatsoonide kuninganna Otrera vanim tütar. Ta päris emalt amatsoonide kuninganna tiitli.
Isa andis Hippolytele imekauni vöö, mida on nimetatud ka võlutuks, ent ükski jutustaja ei märgi, milles võluvõime seisnes. Selle äratoomine oli Heraklese 9. vägitöö. Selle ülesande andis Heraklesele Eurystheus oma tütre Admete palvel. Herakles purjetas amatsoonide maale koos Ateena kuninga Theseuse, Sthenelose ja Telamoniga. Pole teada, kas Eurystheuse isa ja Heraklese vanaonu Sthenelos oli sama mees, kes sellel retkel osales, või on tegu nimekaimudega.
Herakles tahtis vööd saada, lubades seejärel rahumeelselt lahkuda. Hippolyteni olid juba jõudnud kuuldused Heraklese vägitöödest ning ta eelistas mitte tüli kiskuda, vaid loovutas vöö vabatahtlikult. Järgnenud peo käigus läks või viidi vägisi Hippolyte õde ja troonipärija Antiope Heraklese laevale. Järgnes relvastatud kokkupõrge amatsoonide ja kreeklaste vahel, mille käigus Herakles tappis Hippolyte ja põgenes koos oma meeste, vöö ja Antiopega. Väidetavalt tappis Herakles kuninganna kogemata ja kurvastas hiljem väga. Hippolytele järgnes troonil tema järgmine õde Penthesilea.
Theseus viis Antiope Ateenasse ja abiellus temaga. (On ka väidetud, et hoopis Hippolyte sõitis Ateenasse ja abiellus Theseusega). Nad said ühe lapse, poja Hippolytose. Legend, et Theseuse naine suri sünnitusel, tundub vähetõenäolisena, sest teise naise võttis Theseus alles siis, kui Hippolytos oli hilisteismeline. Teise legendi järgi hülgas Theseus oma naise noorema ja kaunima Phaidra pärast. Antiope (või Hippolyte) kutsus amatsoonid appi ja need ründasid oma laevastikuga Ateenat Theseuse ja Phaidra pulmapäeval, ent said lüüa ja Antiope (või Hippolyte) langes lahingus. Theseuse eluajal Ateena rohkem ei sõdinud.


Burjaatia lipp.
Burjaatia lipp on Venemaa Föderatsiooni koosseisu kuuluva Burjaatia Vabariigi lipp.
Lipp võeti ametlikult kasutusele 29. oktoobril 1992.
Lipu kirjeldus.
Burjaatia lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud kolmeks horisontaalseks laiuks. Ülemine väli on sinine, keskmine valge ja alumine kollane. Sinine laid moodustab 2/4 ning valge ja kollane kumbki 1/4 lipu laiusest. Ülemise välja vardapoolses osas on kollane sümbol - sojombo.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2.
Sümbolite tähendused.
Sinine on burjaatide rahvusvärv, mis on ajalooliselt ühendanud Burjaatia rahvaid ning see sümboliseerib ka vankumatust ja ustavust. Valge on kõrge moraali, õnne, rahulikkuse, heaolu, rahu, ühtsuse ja terviklikkuse värv. Sinine ja valge on pärit Venemaa lipult ning tähistavad Burjaatia kuulumist Venemaa Föderatsiooni koosseisu. Kollane (kuldne) on aga hingede värv, kuid sümboliseerib ka halastust, inimeste ja looduse vahelist harmooniat ning nende hinge täiustamist teineteise poolt.
Burjaatia sojombo koosneb kolmest elemendist, üleval on tuleleek, keskel päike ja all kuu. Tuli tähistab soojust, elu, valgust, taastumist, heaolu ja tulekollet ning on puhtuse ja kodu kaitse sümbol. Leegil on kolm keelt, millest esimene tähistab minevikku, teine olevikku ja kolmas tulevikku. Tuleleegid koos viitavad kestvale ja järjepidevale ajaloole. Päike on elu allikas ning viitab elujõule, valgusele, rikkusele ja küllusele. Kuu on mongoli ja türgi rahvastel peamine taevakeha, mida nemad peavad öö valitsejaks.


X (täpsustus).
X (x) on ladina tähestiku täht.
Ta on kasutusel ka sümbolite ja tähistena, mis on loetletud artiklis X.


Alaline Vahekohus.
Alaline Vahekohus on 1899. ja 1907. aasta Haagi rahukonverentsidel asutatud rahvusvaheline organisatsioon. See on vanim rahvusvahelisi vaidlusi lahendav institutsioon.
Alaline Vahekohus asub Rahupalees Haagis. Rahupalee ehitati vahekohtu tarbeks 1913. aastal Carnegie fondi annetustest. Et aastatel 1946–1990 oli vahekohus väheaktiivne, siis on Rahupalee tuntuks saanud Rahvusvahelise Kohtu asukohana.
Eesti on Alalise Vahekohtu liikmeks 28. juunist 2003, mil tema suhtes jõustus 18. oktoobril 1907. aastal vastu võetud rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise konventsioon.


Alaline Rahvusvaheline Kohus.
Alaline Rahvusvaheline Kohus oli aastatel 1922–1946 Rahvasteliidu kohtuorgan. Kohus asus Alalise Vahekohtu ruumides Haagis, Rahupalees.
ÜRO loomisel võttis Alalise Rahvusvahelise Kohtu funktsioonid üle Rahvusvaheline Kohus.


Juuru valla vapp.
Juuru valla vapp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Juuru valla vapp.
Vapp on kinnitatud 4. mail 1998.
Vapi kirjeldus.
Püstiselt poolitatud puna-hõbedase kilbi punasel väljal on seisva sookure hõbedane siluett; hõbedasel väljal kaks püstist punast rohelise tammelehega teivast.
Põhjendus.
Sookurg meenutab, et valla territooriumil on laialdased sooalad, mis on nende majesteetlike lindude elupaigaks; kurge peetakse ühtlasi arukuse ja valvsuse võrdkujuks. Teibad sümboliseerivad siinmail toimunud Mahtra sõja sndmusi, kus teibad olid talumeeste peamised relvad; rohelised tammelehed näitavad, et mehemeelt jätkub valla elanikel ka tänapäeval. Punane on vapruse ja julguse sümbol; hõbe on aga puhtuse ja lootuse võrdkuju.
Välislink.
Vapp


Eksiton.
Eksiton (ka "ekstsiton") on seotud elektron-auk paar tahkises. Eksitoni erijuht on vaba eksiton, st. elektron-auk paar, mis võib liikuda üle kristalli. Vaba eksiton kannab edasi energiat, kuid mitte laengut, kuna on elektriliselt neutraalne.


Järvakandi valla vapp.
Järvakandi valla vapp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Järvakandi valla vapp.
Vapp on kinnitatud 1. veebruaril 1999.
Vapi kirjeldus.
Hõbedasel kilbil sinine, kilbi ülaservani ulatuv sarikas. Sarika all sinine karikas, millest tõuseb punane leek.
Põhjendus.
Sinine värv viitab järvedele, soodele, laugastele. Traditsiooniliseks klaasitööstuse sümboliks on klaaspeeker. Üle saja aasta on Järvakandis põlenud tuli klaasisulatusahjudes, sellest karikas ja leek selle kohal. Leek on ka kodukolde ja valla elujõu sümboliks.


Järvakandi valla lipp.
Järvakandi lipp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Järvakandi valla lipp.
Lipp on kinnitatud 1. veebruaril 1999.
Lipu kirjeldus.
Lipp on ristküülikukujuline (vapilipp) valge kangas, millel on sinine, ülaservani ulatuv sarikas. Sarika all on sinine karikas, millest tõuseb punane leek.
Lipu normaalmõõtmed on 105×165 cm; laiuse ja pikkuse suhe on 7:11 ühikut.
Põhjendus.
Sinine värv viitab järvedele, soodele, laugastele. Traditsiooniliseks klaasitööstuse sümboliks on klaaspeeker. Üle saja aasta on Järvakandis põlenud tuli klaasisulatusahjudes, sellest karikas ja leek selle kohal. Leek on ka kodukolde ja valla elujõu sümboliks.
Lipu kasutamise kord.
Valla lipu valmistamine toimub üksnes vallavalitsuse loal. Kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp kuulub sündsal viisil hävitamisele.


Valitsusväliste organisatsioonide loend.
See loend loetleb valitsusväliseid organisatsioone; valitsustevahelisi organisatsioone loetleb rahvusvaheliste organisatsioonide loend.


Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus.
Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus (üldkasutatav lühend ITLOS) on ÜRO mereõiguse konventsiooni alusel loodud, 1996. aastast tegutsev vaidlusi lahendav rahvusvaheline organisatsioon. Kohtu pädevuses on vaidlused, mis on tekkinud mereõiguse konventsiooni põhjal; samuti vaidlused, mis on tekkinud mereõiguse konventsiooni eesmärkidega seotud konventsioonide põhjal.
Kohus asub Hamburgis ja selles on 21 kohtunikku.


Ladina kiri.
Ladina kiri on kirjasüsteem, mis oli algselt kasutusel ladina keele ülesmärkimiseks.
Tänapäeval kasutatakse ladina kirja variante sadade erinevate keelte ülesmärkimiseks ning on ta on nüüd saanud maailma kõige levinumaks kirjasüsteemiks. Ka eesti keele ülesmärkimiseks kasutatakse ladina kirja varianti.
Ladina kiri põhineb ladina tähestikul, kuid sellele on aja jooksul ja erinevate keelte ülesmärkimiseks lisandunud hulgaliselt täiendusi: ligatuurid (W, Æ, Œ, ß jmt), diakriitikud (Å, Č, Ų, Õ jmt), digraafid (IJ, LL), modifikatsioonid (J, Ø, Ð, Ə jne) ning isegi laenud teistest kirjadest (Þ).
Ladina tähtedel on tänapäeval kaks kuju: suurtähed (majusklid) ja väiketähed (minusklid). Erinevates kirjastiilides võib tähemärkide kuju suuresti erineda.
Ladina kirja kirjutatakse tänapäeval vasakult paremale. Sõnade eristamiseks kasutatakse tänapäeval sõnavahesid. Samuti on kasutusel kirjavahemärgid.
Ladina kiri kuulub tähtkirjade hulka ning on üldpõhimõtetelt häälikkiri (täpsemalt konsonantvokaalkiri). Tähed on igas ladina kirja kasutavas keeles tähistanud algselt enamasti häälikuid või häälikuühendeid; ühte häälikut võidakse tähistada ka mitme erineva tähe või täheühendiga. Aja jooksul toimunud häälikumuutuste tõttu ning mõningatel teistel põhjustel on tähtede ja häälikute vaheline vastavus sageli tinglik.
Ladina kiri ei ole universaalne kõigi keelte jaoks. Samu tähti kasutatakse eri keeltes sageli eri häälikute tähistamiseks, mistõttu pole võimalik ladina kirja lugeda ilma vastava keele õigekirjareegleid tundmata.
Ajalugu.
Kaardilt on näha, millistes riikides kasutatakse ladina kirja. Tumerohelisega on märgitud riigid, kus kasutatakse ametlikult ainult ladina kirja, helerohelisega riigid, kus on kasutusel ka muud kirjad.
Vanimad teadaolevad ladina kirja mälestised pärinevad 7. sajandist eKr) (pealdis hõbenõul Praenestes jm).
Antiikaja ajalootraditsiooni kohaselt tõid kirja Latiumisse 2. aastatuhande teisel poolel eKr kreeklased Peloponnesoselt, kes asusid elama Palatinuse künkale keset tulevast Roomat. Itaaliast pole tollase kirja jälgi leitud; Kreekas oli tollal kasutusel lineaarkiri (silpkiri).
18. sajandil tekkis hüpotees, et ladina kiri pärineb etruski kirjast. 19. sajandil tuldi välja oletusega, et ladina kiri on pärit Cumaest (kreeka Kyme; Napoli lähedal): see linn oli alates 8. sajandist eKr üks suuremaid kreeka linnu Itaalias). Tänapäeval on levinud seisukoht, et latiinid võtsid 7. sajandil eKr kirja üle etruskidelt (etruski kirja 26 tähest võeti üle 21) ja etruskid omakorda võtsid kirja üle Cumaest (Cumae kiri, läänekreeka kiri).
Arheoloogia andmetel oli juba 2. aastatuhandel eKr Kreeka ja Itaalia vahel pidev läbikäimine, nii et kreeka tähtkiri, mis tekkis arvatavasti 9.–8. sajandil eKr, võis Latiumisse jõuda ka teisiti kui Cumae kaudu. Näiteks oli Rooma lähedal kreeka kultuuriga Gabii linn, kus antiikpärimuse järgi tulevased Rooma linna rajajad Romulus ja Remus omandasid kirjaoskuse. Kreeka tähtkiri arenes Itaalia territooriumil aeglaselt. Ladina kirjale omane kirjakuju kujunes välja 3.–4. sajandiks eKr.
Arhailises ladina tähestikus oli 21 tähte: A B C D E F Z H I K L M N O P Q R S T V X.
Täht Z, mis tähistas kreeka häälikut /dz/, säilis traditsioonilisena tähestiku seitsmenda tähena, kuigi ladina keeles seda häälikut pole. Selle tähe olevat tähestikust ära kaotanud vabakslastu Spurius Carvilius Ruga, kes avas esimese tasulise kooli.
Täht C tähistas helitut häälikut /k/ ja helilist velaari /g/. Sellest annavad veel tunnistust lühendid "C." ("Gaius") ja "Cn." ("Gnaeus") ning raidkirjadel olevad sõnakujud, näiteks "CRATIA" ("gratia"). Ruga olevat lisanud C-tähele diakriitilise kriipsu, et eristada häälikuid /k/ ja /g/. Alles hiljem hakati uut märki pidama eraldi täheks G. Tekkis klaasikaline ladina tähestik kujul: A B C D E F (G) H I K L M N O P Q R S T V X.
Uued muudatused tehti pärast seda, kui 146 eKr oli Kreeka vallutatud ning Rooma riiki inkorporeeritud ning tekkis suurem vajadus kreeka nimesid ja võõrsõnu ladina kirjas edasi anda. Kreeka üpsilon, mida roomlased kasutasid etruskide eeskujul U/V kujul muuhulgas kreeka Y edasiandmiseks, laenati kreeka kirjast veel kord kujul Y ning reserveeriti kreeka Y edasiandmiseks. Ühtlasi laenati veel kord täht Z hääliku /dz/ märkimiseks. Seekord pandi ta tähestiku lõppu: ζώνη "zona" ('vöö, tsoon').
Hilisantiikajal kujunes ladina tähtede arvuks seega 23: A B C D E F G H I K L M N O P Q R S T V X Y Z. Keskajal tõlgendati seda nii, et ladina tähtede arv paikneb heebrea tähtede arvu (22) ja kreeka tähtede arvu (24) vahel, mis sümboliseerib seda, et keskaegne ladinakristlik kultuur on nii heebrea kui ka kreeka kultuuri pärija.
Antiik- ja keskajal tähistasid tähed I ja V nii täishäälikuid [i] ja [u]) kui ka poolvokaale ([j] ja [v]; viimast hääldati sarnaselt tähele "w" inglise sõnas "water"). Alles renessansiaja reformid, mille algatasid Itaalias Leon Battista Alberti ja Trissino ning Prantsusmaal Geoffroy Tory ja Louis Meigret võeti kasutusele täiendavad tähed J ja U. Ka ligatuur W tuli eraldi tähena käibele alles pärast keskaega.
Levik.
Kuni 9. sajandini kasutati ladina kirja vaid ladina keeles kirjutamiseks. Varasemast ajast on teada vaid üksikuid näiteid ladina kirja kasutamise kohta mõne teise keele ülesmärkimiseks.
Esimesed ladina kirjas kirjutatud ingliskeelsed tekstid pärinevadki 9. sajandist. Esimesed eesti keeles kirjutatud tekstid pärinevad 16. sajandist.
Ladina kirja hakati hiliskeskajal järk-järgult ja erinevates variantides kasutama peaaegu kõigi Lääne-Euroopas kõneldavate keelte jaoks. Põhjamaades vahetas ladina kiri välja seal varem kasutusel olnud ruunikirja.
Koos maadeavastamise ja koloniseerimisega 16. ja 17. sajandil levisid Euroopas kõneldavad keeled ja nende kirjutamiseks kasutatavad ladina kirja variandid kõigile mandritele.
Tänapäeval kasutatakse ladina kirja variante ligi 500 erineva keele kirjutamiseks.


Rein Taagepera.
Rein Taagepera (sündinud 28. veebruaril 1933 Tartus) on eesti päritolu ameerika politoloog ja Eesti poliitik.
Taagepera põgenes okupeeritud Eestist 1944. aastal. Ta lõpetas keskkooli Marokos Marrakechis. Seejärel õppis ta USA-s ja Kanadas füüsikat, saades Delaware'i ülikoolist 1965. aastal filosoofiadoktori kraadi. 1969. aastal sai ta magistrikraadi rahvusvahelistes suhetes ja asus tööle California ülikooli Irvine'is, kuhu jäi kogu oma ülejäänud Ameerika-karjääri ajaks.
Rein Taagepera politoloogia-alased tööd käsitlevad peamiselt valimisi ning neis rakendab ta kvantitatiivseid meetodeid.
Oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige.
1992. aastal kandideeris ta presidendivalimistel ning saavutas Arnold Rüütli ja Lennart Meri järel 23% kolmanda koha.


Francis Fukuyama.
Francis Fukuyama (sündinud 27. oktoobril 1952 Chicagos) on ameerika politoloog.
Haridus.
Ta sai bakalaureusekraadi klassikalises filoloogias Cornelli ülikoolist ja doktorikraadi politoloogias Harvardi ülikoolist. Praegu on ta Johns Hopkinsi ülikooli professor.
Teosed.
Fukuyama on kõige enam tuntud oma teose "Ajaloo lõpp ja viimane inimene" poolest, milles ta väidab, et ajalugu kui ideoloogiate võitlus on maailma jõudmisega liberaalse demokraatiani pärast Berliini müüri langemist ja külma sõja lõppu suuremalt jaolt lõppenud.
Poliitilised vaated.
Algselt seostati Fukuyamat neokonservativismiga, kuid Iraagi sõja ajal hakkas ta sellest taanduma. 19. veebruaril 2006 ilmus "New York Timesis tema artikkel "After Neoconservatism" ("Pärast neokonservatismi"), milles ta võrdles neokonservativismi leninismiga.


Jõesuu.
Jõesuu on jõe suue.


Leisure Suit Larry.
"Leisure Suit Larry" on arvutimängusari, milles keskne autor on Al Lowe ja mille enamik osasid on seiklusmängud. Esimene osa kasutab tekstimängu SoftPorn mõistatusi ja tegevuskohti, aga lisab graafika ja iroonia. Sarja peategelane Larry Laffer on naistemehe karikatuur, 70ndate peoülikonnas ja kiilas vanamees. Esimene mäng on In the Land of Lounge Lizards, mis toimub SoftPorni ööelu laiendatud versioonis. Esimese osa liigses siivutuses süüdistamise tõttu on teine mäng Looking for Love (In Several Wrong Places) traditsioonilisem seiklus, kus Larry tõmbab katsetega naisi võrgutada endale KGB tähelepanu. Esialgse triloogia lõpetab Passionate Patti In Search for Pulsating Pectorals, kus kurja doktori käest päästetud troopikaparadiis, kus Larry arvas õnne leidnud olevat, muutub turismikeskuseks. Larry leiab urbaniseerunud pärismaalanna asemele hoopis klaverikunstnik Patti. Mängu valmistajafirma Sierra Online nõudis järge. Al lahendas asja elegantse absurdiga. Järgmine mäng kannab pealkirjas numbrit 5 ja neljanda Larry puudumine mõistatus on süžee osa. Shape Up or Slip Out toob seiklused tagasi tavalisemale rajale. Luksuskuroordis toimuv mäng lihtsalt unustab Larry mineviku ja kriminaalsete saladuste asemel tuleb seal eriti suurte kiiksudega naisi taga ajada. Al Lowe perioodi lõpetab Love For Sail, mis hoolimata multifilmi tasemel graafikast lõdvalt parooderib luksuslikku eluviisi ja ei lisa midagi uut. Magna Cum Laude aga paraku ei ole enam mäng Larry Lafferist ega üldse mitte seiklus.
Algselt vanematel operatsioonisüsteemidel nagu DOS jooksnud mängu on praegu võimalik mängida enamikel platvormidel DosBox-i kasutades.


Piraadid.
a>ist. Musti piraadilippe oli erinevaid, sageli igal kaptenil isesugune. Lipu eesmärk oli külvata hirmu.
Piraadid on merel tegutsevad kurjategijad, kelle eesmärgiks on teiste aluste röövimise või merelt maal olevate objektide ründamise kaudu saada tulu.
Piraatluse nagu ka teiste kuritegevuse liikide üks peamistest põhjustest on vaesus.
Tänapäeval kehtib rahvusvahelises õiguses ÜRO mereõiguse konventsioon, mis on kinnitatud 10. detsembril 1982.


Saarlased.
Saarlased on Läänemere saare Saaremaa (Eesti) põlisasukad.
Nad olid juba muinasajal tuntud uljaste meremeestena.
Saaremaal räägivad vanemad inimesed eesti keele saarte murret, nooremate hulgas on levinud saare aktsent. Saaremaal kõneldakse saarte murde Anseküla, Jämaja, Kihelkonna, Kaarma, Karja, Püha, Valjala, Jaani ja Pöide murrakut. Seda murrakute rühma nimetatakse rahvakeeles saare keeleks.


Riigi õigusjärglus.
Riigi õigusjärglus on õigusjärgluse juhtum riigi puhul. Riigi õigusjärgluse puhul asendub ühe riigi suveräänsus territooriumi üle teise riigi omaga ja järglasriik võtab üle eellasriigi kohustused.
Tähtsaim põhimõte riikide õigusjärgluses on "uti possidetis juris" põhimõte: uus riik on kohustatud järgima eelnenu riigipiire.
Enamikel juhtudel ei ole järglasriik seotud eellasriigi sõlmitud välislepingutega. Tal on siiski võimalik lepingu depositaari teavitada, et soovib asuda lepingu osapooleks, mis on mõnevõrra lihtsam kui algusest peale lepinguga ühinemine. Rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks tuleb järglasriigil astuda tavalistel tingimustel. Üldjuhul saab järglasriik endale nii eellase varad kui võlad.
Võib eeldada, et enamikul juhtudel järglasriik võtab üle kõik eellase kodanikud. Juhul kui ta seda ei tee, võib tekkida kodakondsuseta isikute probleem.


Stanley Kubrick.
Stanley Kubrick (26. juuli 1928 – 7. märts 1999) oli ameerika päritolu filmilavastaja, stsenarist, filmiprodutsent, fotograaf. Ta on mitmete tihti vastuoluliste, ägedat diskussiooni tekitanud ning hinnatud filmide lavastaja. Tuntud ekperimenteerimise, hoolika teemade valiku, aeglase töömeetodi, erinevates žanrites töötamise, visuaalse, tehnilise, lavastusliku perfektsionismi ning avalikust ignoreeriva elustiili poolest.
"Oscari" võitja, saanud 32 auhinda ja 46 nominatsiooni. Tegi pika karjääri jooksul (48 aastat) ainult 16 filmi.


Jimi Hendrix.
Jimi Hendrix (sünninimi Johnny Allen Hendrix, hiljem James Marshall Hendrix; 27. november 1942 Seattle, USA – 18. september 1970 London) oli USA legendaarne kitarrist, laulja ja helilooja, kes on tuntud oma fantaasiarikka ning psühhedeelse kitarrikäsitluse poolest. Teda peetakse üheks mõjukaimaks kitarristiks rokiajaloos.
Jimi Hendrix võitis mitmeid hinnatud rockmuusikaauhindu juba oma elualal ning lisaks võeti ta 1992. aastal postuumselt vastu USA Rock'n'rolli Kuulsuste Halli liikmeks ning 2005. aastal Suurbritannia Muusika Kuulsuste Halli liikmeks. 2006. aastal võeti tema debüütalbum "Are You Experienced" United States National Recording Registry'sse. Lisaks on mõjukas levimuusikat kajastav ajakiri Rolling Stone Hendrixi valinud korduvalt (viimati 2011. aastal) läbi aegade parimaks kitarristiks (hääletus "Top 100 Guitar Players of All Time").
Hendrix arendas kontrollitud tagasiside- ehk "feedback"-tehnikad ületüüritud lampvõimendi, samuti kitarri kui müratekitamise vahendi, wah-wah-, phaser-efekti ning kangi kasutamise kitarrimängus uuele tasemele. Enda muusika produtsendina sillutas ta teed salvestusstuudio võimaluste kasutamisel muusikaliste ideede väljendamiseks - ta oli üks esimesi (muuhulgas koos Pink Floydi ja mitmete kaasaegsete heliloojatega nagu Karlheinz Stockhausen, John Cage, Steve Reich jt) strereofooniliste, faasinihke- (phaser) ja ruumiefektidega eksperimenteerijaid - stuudiotehnikat ja -efekte kasutas Hendrix ühena pillidest (näiteks 1968. ilmunud albumil "Electric Ladyland" on kasutatud stuudio-lintmagntetofoni tehnilisi võimalusi (näit tagurpidipööramisi ja kiiruse muutmist), mitmekihiliselt salvestatud kitarre, faasinihet, stereoefekte jne), mis tol hetkel polnud rockmuusikas laialdaselt levinud.
Pärast Euroopast alguse saanud edu The Animalsi endise basskitarristi Chas Chandleri poolt kokku pandud "power"-trioga The Jimi Hendrix Experience (Hendrix ja inglise muusikud bassist Noel Redding ning džäss-taustaga trummar Mitch Mitchell) saavutas ta 1967 tuntuse ja "rockiajakirjanduse tunnustuse USA-s, andes Monterey Pop Festivalil legendaarse kontserdi, mis lõppes popikoonliku kitarri põletamise ja purustamisega.
Hendrixi tähelennu tipuks jäi ilmselt kahetunnine esinemine 18. augustil 1969. aastal legendaarsel Woodstocki muusikafestivalil umbes 180 000 inimese ees "Gypsy Sun and Rainbowsiga", kulmineerudes USA hümni "The Star-Spangled Banner" sürrealistik-psühhedeelse töötlusega, sooloimprovisatsiooniga, mida praeguseks peetakse üheks 60ndate hipiajastu ja kontrakultuuri sümboliks.
Tema mõjutajateks olid bluusimängijad nagu B.B. King, Muddy Waters, Albert King ja Elmore James, R&B ja soul’i kitarristid Curtis Mayfield, Steve Cropper, samamoodi mõjutasid teda paljud modernse jazzi esindajad. 1960ndate lõpuks oli Hendrix rocki lihtsatest vormidest tüdinenud - ta osales "jamsession"itel koos Roland Kirki ja hiljem Tony Williamsiga, unistas bigbändist koos taustalauljatega ning enne ootamatut surma käisid ettevalmistused tööks Gil Evansiga.
Jimi Hendrix suri 27-aastasena Londonis 18. septembril 1970 praeguseni segastel asjaoludel, ametliku versiooni kohaselt lämbudes enda oksesse pärast eelmisel õhtul toimunud raju pidutsemist ning kodus manustatud üheksat unerohtu Vesperax. Teda lahanud arsti sõnul uppus ta oma oksesse, mis koosnes peamiselt liitritest punasest veinist.
Radikaalseimate versioonide kohaselt mõrvati Hendrix LKA poolt kallates talle jõuga liitreid veini sisse kuni ohvri lämbumiseni. Praeguseks on ilmnenud, et Hendrix oli LKA jälgimise all tänu oma toetusele Mustade Pantrite liikumisele, millele LKA CHAOS-operatsiooni käigus proovis vahendeid valimata lõppu teha. (allikas: History Channel).
Välislingid.
Hendrix, Jimi
Hendrix, Jimi
Hendrix, Jimi
Hendrix, Jimi
Hendrix, Jimi


258.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 253 254 255 256 257 - 258 - 259 260 261 262 263


Saare keel.
Saare keeleks nimetatakse rahvakeeles Saaremaa põliselanike saarlaste murrakuid. Keeleteaduslikult on tegu eesti keele saarte murde Anseküla, Jämaja, Kihelkonna, Kaarma, Karja, Püha, Valjala, Jaani ja Pöide murrakuga, mida murdeliigendustes jagatakse Ida-Saaremaa ja Lääne-Saaremaa murrakurühmaks. Teatud hulga tunnuste järgi on saare keelt võimalik kuulates eristada näiteks keskmurdest ja läänemurdest (nn mandrimeeste keel). Saare keelt on võimalik teiste tunnuste järgi (näiteks intonatsioon) eristada hiiu keelest.


312.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad - 310. aastad - 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad
Aastad: 307 308 309 310 311 - 312 - 313 314 315 316 317


Hiiu keel.
Hiiu keeleks nimetatakse rahvakeeles hiidlaste murrakuid.
Keeleteaduslikult on tegu eesti keele saarte murde Hiiumaa murrakurühmaga, mis omakorda jaguneb läänehiiu (Emmaste ja Reigi murrak) ja idahiiu (Pühalepa ja Käina murrak) rühmaks. Teatud hulga tunnuste järgi on hiiu keelt võimalik kuulates eristada näiteks keskmurdest ja läänemurdest (nn mandrimeeste keel), teiste tunnuste järgi (näiteks intonatsioon) saare keelest.
Keelenäide: "Kui saap mind tunne, siis ma ütle, et ma ole eht hiidlene ja ma kirjuta riigi keeles. Neh, sa tääd ju küll, et maa ilmes aa kolm mere riiki. Nee aa Hiiumaa, Saaremaa ja Inglismaa. Nenna, et hiiu keel aa riigi keel ja ma kirjuta senne keele Pühalepa murde peel. Mis möted sool muidu pees mölkuved?"


622.
Sajandid: 6. sajand - 7. sajand - 8. sajand
Aastakümned: 570. aastad 580. aastad 590. aastad 600. aastad 610. aastad - 620. aastad - 630. aastad 640. aastad 650. aastad 660. aastad 670. aastad
Aastad: 617 618 619 620 621 - 622 - 623 624 625 626 627


Forseti.
Forseti on muinaspõhja mütoloogias aasist õigluse-, rahu- ja tõejumal. Ta oli Baldri ja Nanna poeg.
Tema kodu nimetus oli Glitnir (särav), mis tuleneb saali hõbedasest laest ja kuldsetest sammastest, mis peegeldasid valgust kaugustesse.
Forsetit peetakse kõige targemaks ja kõneosavaks Asgardi jumalaks.
Teda ei mainitud sõdijana Ragnarökis, mistõttu peetakse teda lahingust eemalehoidvaks rahujumalaks.
Teda peetakse friiside peamiseks jumalaks või eelkäijaks.


Soontagana.
Soontagana on muinaskihelkond Läänemaal kuni 13. sajandini. Soontagana keskus oli Avaste soos Maalinna soosaarel olev Soontagana maalinn. Soontagana ulatus tõenäoliselt Pärnu jõe suudmest kuni Vigala jõe alamjooksuni ning Tõstamaa kandist Lavassaare soostiku lääneservani.
Kihelkonna keskne ala oli suur soodevaheline paekõrgendik tänapäeva Mihkli–Koonga piirkonnas. Kihelkonnas asus tähtis Kurese küla, kust lähtus tee Soontagana maalinna. Kurese olulisust kinnitab ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse muististe rohkus. Lähikonnas Keblastes oli väiksem linnus. Kihelkonna olulisim sadamakoht oli Pärnu jõe suudmes.
Vanimad teated Soontagana kohta pärinevad Henriku Liivimaa kroonikast, kus on seda piirkonda nimetatud Mereäärseks maaks ("Terra Maritima"). Kroonikas on mainitud Soontaganat kui võimsat Lõuna-Läänemaa kihelkonda, mille mõjupiirkonda võis kuuluda ka idas olev Kõrve kihelkond ("Korbe").
Soontagana langes ristisõdijate mõju alla 1215. ja 1216. aasta vahetuse paiku. Lõplikult alistati Soontagana ja ristiti siinsed asukad 1226. aastal. Pärast seda minetas Soontagana maalinn sõjalise tähtsuse.
Aastal 1234 loodi Saare-Lääne piiskopkond, mille territooriumile jäi ka Soontagana. Piiskopkonna pealinnaks kujunes esialgu Vana-Pärnu (linnaõigused 1251), mis rajati endise Soontagana sadama juurde. Soontagana tuumikusse rajati Mihkli kihelkond, mille keskus oli kindluskirik (tänapäevane Mihkli kirik). Soontagana alale tekkisid lisaks Varbla ja Tõstamaa kihelkond. Servaalasid võis minna ka Vigala kihelkonnale.
Soontagana aladel tegutses peale II maailmasõda tuntud metsavend Hirmus-Ants, kes omandas sealmail oma julgete punaste vastaste tegudega legendaarse kuulsuse.
Soontagana kihelkonna järgi on saanud oma nime Kaitseliidu Pärnumaa maleva Soontagana malevkond.


Avaste looduskaitseala.
Avaste looduskaitseala on looduskaitseala Pärnumaal Koonga vallas Parasmaa, Vastaba, Kurese, Kõima ja Kibura külas ning Halinga vallas Helenurme külas, Raplamaal Vigala vallas Kojastu, Avaste ja Ojapere külas ning Läänemaal Lihula vallas Rumba ja Võhma külas. Selle pindala on 5225,5 ha. Kaitseala rajati 1981 sookaitsealana (selleaegne pindala oli 4200 ha) ja 2003. aastal reorganiseeriti see looduskaitsealaks. Kaitseala geograafilised koordinaadid on. Kaitseala läbivad või sellel asuvad järgmised veekogud: Avaste oja, Tammaru peakraav, Avaste kraav, Liivasoone peakraav, Allika jõgi ja Suitsu peakraav. Kaitseala on arvatud ka Natura-alade Tuhu-Kesu linnuala ja Avaste loodusala koosseisu. Idas külgneb kaitseala Kesu sookaitsealaga. Edelasse jääb Kurese maastikukaitseala.
Kaitseala põhiosa moodustab Avaste soo (kaugele arenenud madalsoo või siirdesoo). Ülejäänud osa on kuivendatud soovikumets, soostuv lodumets või kinnikasvanud jääksood ja sooniidud. Kaitsealale jääb vanu talukohti (Maalinna soosaarel ja Parasmaa küla servaaladel). Teine oluline soosaar on Kärje mägi (Kärje soos).
Avaste looduskaitsealal on geoloogiline, veekaitseline ja ökoloogiline väärtus. Seal elab ohustatud liike: meri- ja kaljukotkas, rohunepp, metsis, soohiilakas ("Liparis loeselii"), sookäpp ("Hammarbya paludosa"), kärbesõis ("Ophrys insectifera") ja täpiline sõrmkäpp ("Dactylorhiza incarnata").
Keskne turismiobjekt on kaitseala edelaosas Maalinna soosaarel olev Soontagana maalinn. Sellel soosaarel on puhke- ja lõkkepaiku, sealt lähtuvad laudteed soosse ja Kuresele.
Vööndid.
Avaste looduskaitseala keskkonnaregistri kood on KLO1000464.


Kärje mägi.
Kärje mägi on umbes 1,5 hektari suurune kõrgendik-soosaar Avaste soo idaosas Avastest lõunaedelas ja Parasmaast loodes.
Ajalooliselt on Kärje mägi üle soo kulgevate taliteede ristumiskoht, kus pärimuse järgi 18. sajandini peeti talilaatasid.
Aeg-ajalt on Kärje mägi langenud aardeküttide illegaalse kaevamise ohvriks.
Kärje mägi on andnud ka Avaste soo keskosale nime (Kärje soo).


Jääksoo.
Jääksoo (inglise "cut-over peatland") on soo, kus turbavarud on ammendatud või kaevandamine on lõppenud.
Jääksoo teke.
Jääksoo on tekkinud peale soo kuivendamist ja turba kaevandamist. 20. sajandi alguses kaevandati turvast väga väikestes kogustes. Seda tehti raba servadest pätsidena. Kuna raba ei kuivendatud ja turbaaukude kõrval säilis sootaimestik, taastus looduslik väljanägemine sellise kaevandamisviisi juures üsna kiiresti.
Alates 1950. aastatest muutus turba tootmine suureks tööstuseks. Kasutusele võeti freestehnoloogia. See võimaldas turba kaevandamise suurtes kogustes laial territooriumil. Selleks tuli soo kõigepealt kuivendada, eemaldada kogu taimestik ning rajada suured tasase pinnaga turbaväljad. Tänu sellele, et nõukogude perioodil oli turba kaevandamine väga soositud tegevus, omasid turbavälju paljud sovhoosid ja kolhoosid. Kuna 21. sajandil Eestis neid enam ei eksisteeri, pole täpselt teada, palju Eestis jääksoid üldse on. Lähtudes 2001. aasta andmetest, arvatakse jääksoode pindalaks ligikaudu 20 000 hektarit.
Jääksoode probleemid.
Jääksoode algne loomastik ja taimestik on tänu kaevandamisele hävinud. Kuivendamise tõttu on veetase langenud looduslikust kuni poolteist meetrit sügavamale. See toob kaasa väga rasked tingimused taastaimestumiseks. Lisaks väheneb ökoloogiline elukeskkond, sest looduslik soo pakub elupaiku väga paljudele looma- ja taimeliikidele. Jääksoo seda teha ei suuda, kuna lagedad väljad ei paku looma- ja taimeliikidele piisavalt kaitset ning toitu. Taimkatte puudumise tõttu on jääksood väga tuleohtlikud. Eestis on suuremad põlengud toimunud 2006. aastal, kui põlesid Sangla turbaväljad ning 1990. aastate alguses Oru turbaväljad. Suuremad põlengud, mis on hiljuti maailmas toimunud, on aset leidnud Venemaal ja Indoneesias.
Jääksoo erineb looduslikust soost lisaks välimusele ka oma funktsiooni poolest. Kui looduslik soo seob süsinikdioksiidi, siis jääksoo eritab õhku olulisi kasvuhoonegaase – metaani ja süsinikdioksiidi. Eesti jääksoodest eraldub igal aastal õhku umbes 10 miljonit tonni süsinikdioksiidi. Looduslikus soos seovad taimed läbi fotosünteesi atmosfääris leiduvat süsinikdioksiidi ning süsinik ladestub anaeroobses turbakihis – katotelmis. Kuna jääksoos enam taimkatet ei eksisteeri, siis fotosünteesi toimuda ei saa. Lisaks ei ole turvas taimede poolt enam seotud, vaid hakkab akumuleerumise asemel hoopis mineraliseeruma. Aastas mineraliseerub ning haihtub õhku umbes 2,5 miljonit tonni turvast. Eestis kaevandatakse turvast veidi üle ühe miljoni tonni aastas. Maailma kõige suurem soode kuivenduspindalaga riik on Indoneesia. Tänu soode kuivendamisele on Indoneesia maailmas suuruselt kolmas kasvuhoonegaaside emiteerija.
Jääksoode taastamine.
Taastatud jääksoo InglismaalEesti Vabariigi maapõueseadus näeb ette kaevanduse rekultiveerimise kohustuse kaevandavale firmale. See tähendab seda, et peale kaevandamise lõppu tuleb kaevandusala taastada. Selleks soovitatakse kas kasutuselevõttu põllumajanduses või marjakasvatuses (võimalik on kasvatada mustikaid, jõhvikaid või muid sootaimi), metsastamist või tingimuste loomist ala taassoostumiseks. Jõhvikaid saab kasvatada suhteliselt kõrge põhjavee ja vähelagunenud (20–40%) turbaga jääksoodes. Ajapikku hakkab marjakultuuriga kaetud aladel akumuleeruma ka turvas.
Erinevate riikide kogemused on näidanud, et metsastamine ei ole eriti kasulik. Jääksoole istutatud mets on väga vastuvõtlik tormiheidetele ning korralikku palki mets toota ei suuda. Lisaks tuleb rajada korralik ja toimiv kuivendussüsteem ning maa-ala pidevalt väetada. Tarbetu on jääksoid taastada ka põllumajandusmaana, sest taimed ei saa sealt kätte vajalikke toitaineid. Pidev väetamine tagaks küll toitained, aga tooks omakorda kaasa uued keskkonnaprobleemid. Lisaks on Eestis palju kvaliteetsemat põllumaad, mida saaks kultiveerida.
Jõhvikakasvatuse meetodi töötas Eestis välja Nigula looduskaitseala omaaegne juhataja Henn Vilbaste. Tema metoodika kohaselt suurendatakse mahlatootmise jääkidest saadud jõhvikaseemne idanevust nende leotamisega naatriumkarbonaadi 10%-lises lahuses. Seejärel pestakse seemned hoolikalt puhta veega. Keemilise töötlemise tulemusena suureneb seemnete idanevus 80–90%-ni. Looduslikes tingimustes on see vaid 2–5%. Seemneid kuivatatakse 24 tundi ning külvatakse ühtlasema hajutuse tagastamiseks saepuruga segatult niiskele turbapinnale. Külvinorm on 20 kg seemneid hektaril. Pärast külvi tuleb jõhvikapõld väetada superfosfaadiga (300–400 kg/ha), mis kiirendab rabataimestiku taastumist. Esimene suurem hariliku jõhvika ("Oxycoccus palustris") kultuur rajati sel viisil Pärnumaal Mätta raba ammendatud turbaväljadele 1976. aastal. 1980. aastate lõpuks oli Eestis jõhvikakultuuride pindala kokku 275 ha. Mingeid hooldustöid nendel aladel tehtud ei ole.
Alates 2000. aastatest on Eestis kasvatama hakatud ka kännasmustikat ("Vaccinium angustifolium"). 2010. aasta lõpuks oli Eestis kännasmustikaid umbes 100 hektaril. Kännasmustika kasvatamiseks sobib muld, mille pH on 4,0–5,0. Rabaturbaga jääksoodes varieerub mulla pH 2,5 ja 4,0 vahel. Seega võib arvata, et kännasmustikas ei suuda rabas kasvada, ning raba peaks lupjama. Siiski on Eesti Maaülikooli teadlaste poolt läbi viidud katsed näidanud, et kännasmustikas on tänu mükoriisaseentele võimelised hästi kasvama tunduvalt happelisemal mullal, kui siiani arvatud. Lupjamine kutsub esile vaid istanduste rohtumise tuule abil levivate taimedega.
Tingimuste loomine ala taassoostumiseks on ainuke viis, kuidas saab peatada soo mineraliseerumist ja taaselustada turba juurdekasvu. See on perspektiivikas uurimisvaldkond, milles Kanada teadlased on teinud suure läbimurde. Turbaaladele tekitatakse horisontaalsed nelinurksed ruudud, mille serva pikkus on umbes 20–30 meetrit. Servadesse lükatakse väikesed paarikümne sentimeetri kõrgused vallid, et vesi paremini alale püsima jääks. Sinna peale kogutakse doonoralalt taimede fragmente. Doonoralaks kasutatakse tavaliselt lähedal asuvaid turbaalasid, kuhu hakatakse uut kaevandust looma. Seda on vaja selleks, et taastada jääksoo seemnepank, mis kaevandamise perioodil on soost hävitatud. Kui taimematerjal on laiali laotatud, pannakse kõige peale õhuke kiht õlgi. Need püsivad mõned aastad, aidates hoida soodsamaid niiskustingimusi. Lõpuks suletakse kuivenduskraavid. 4–5 aastaga hakkavad taas sootaimed, eriti turbasamblad, jääksoos võimust võtma ja kujundavad endale vastavad elutingimused juba ise. See tagab selle, et jääksoo hakkab jälle turvast tootma. Ilma inimeste kaasabita võib minna jääksoo taastaimestumiseks sadu aastaid, sest tingimused taimede kasvamiseks on väga ebasoodsad.
Eestis on jääksoode rekultiveerimises teatav segadus. Paljud endised turbaväljad kuuluvad nüüdseks kadunud sovhoosidele ja kolhoosidele. On selgusetu, kes peaks vastavaid soid taastama, kuna neil puudub otsene omanik.
Mitmetes Eesti jääksoodes üritatakse kasutada Kanada meetodit ja taastada teadlaste abiga turbatekke- ning soostumisprotsesse. Olulisemaid ja laiaulatuslikke katsetusi tehakse Viru rabas ja Soomaale jäävas Kuresoo raba freesturbaväljadel. Kaevandamine on lõppenud mõlemas rabas rohkem kui 20 aastat tagasi. Ometi näevad mõlemad välja sellised, nagu oleks kaevandamine lõpetatud alles hiljuti.
Jääksoode uurimine.
Jääksoode uurimine on maailmas üks perspektiivsemaid soo-uurimisvaldkondi. Eesti teadlased teevad koostööd paljude välisriikidega. Eesotsas just Kanadaga, sest sealne kliima on Eesti tingimustele kõige sarnasem. Oluline on koostöö veel Taani, Hollandi ja Saksamaa teadlastega. Jääksoode uurimine on tähtis, sest ilma teaduslike andmeteta on väga raske teha otsuseid, milline turbavälja rekultiveerimise moodus oleks kõige õigem. Erinevad uuringud on näidanud, et rabataimestiku kasvu kriitiline põhjavee tase on 40 cm sügavusel. Tingimustes, kus vesi on pinnast sügavamal kui 40 cm, ei suuda enamik taimi kasvada. Sellest saab järeldada, et sügav veetase on üks põhilisi probleeme, miks Eestis jääksood taastaimestuvad looduslikult väga aeglaselt. Jääsksoode looduslik liigirikkus on suurem kõrgema süsiniku- ja kaltsiumisisaldusega soodes ning neis soodes, mille naabruses kasvab mets.
Mitmed uuringud on näidanud, et jääksoo looduslikku taastaimestumist saab kiirendada inimese kaasabil. Selleks on olemas kuus lihtsat moodust.


Newport.
Newport on linn Suurbritannias, Walesis. Asub Lõuna-Walesis Bristoli lahe ääres. Koos tööstuse ja sadama arenguga hakkas linn kasvama.


Soo.
Soo on looduslik ala või ökosüsteem, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana.
Soo teket soodustab kliima, vettpidav pinnas, madal reljeef ja kõrge põhjaveetase. Sood tekivad mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel.
Eestis eristatakse sood soostunud alast, kui turba paksus on vähemalt 0,3 m.
Etümoloogia ja definitsioonid.
Arvatakse, et sõna "soo", mis tähistab turbapinnasega vesist maad, on eesti keeles üks vanimaid sõnu ja seda võisid kasutada ka kiviaja inimesed 6000–7000 aastat tagasi.
Botaaniliselt mõistetakse sood kohana, kus kasvab turvas, mis moodustub taimekooslusest.
Soo tüüpe taimkatte järgi.
Taimkatte järgi eristatakse rohusoid, põõsasoid, puissoid ja soometsi ehk metsastunud soid.
Erinevate kliimavöötmete soid.
Kuna soo areng sõltub suuresti kliimast ja pinnamoest, siis nt Arktikale on eriomased polügonaalsood, metsatundravööndile kühmusood, taigavööndi põhjaosale aabasood, metsavööndile lage- ja puisrabad. Parasvöötme merelise kliimaga alale on iseloomulikud vaipsood. Lõunapoolsemates kliimavööndites on sood enamasti veekogude kallastel ja üleujutusaladel, mäestikes aga soo kujunemiseks sobivais kohtades.
Eesti sood.
Eestis on 9836 sood, mille kogupindala ulatub 1 009 101 hektarini. Eesti territooriumi pindalast moodustab see 22,3%.
Eesti soode turba juurdekasv on umbes 1,02 mm aastas. Kõige tüsedama turbalasundiga on Vällamäe soo (18 m).
Soode kuivendamine.
Sookuivendus on maaparandusvõtete kogum, mille eesmärgiks on soost liigvee ärajuhtimisel uue põllumaa saamine.
Sooleiud.
Turbas toimuvate aeglaste keemiliste protsesside tõttu võib neis hästi säilida orgaaniline materjal. Sooleiud on arheoloogidele tänuväärne aines muinasaegse ainelise ja vaimse kultuuri uurimisel.


Tallinna–Narva raudtee.
Tallinna–Narva raudtee on Põhja-Eestis ja Eesti tähtsaim raudteelõik (pikkus 211 km). Olulise osa raudtee koormusest moodustavad Venemaalt Tallinna ja selle lähiümbruse sadamatesse (Muuga -, Tallinna - ja Paldiski sadam) suunduvad kaubarongid (nafta- ja kütuserongid).
Reisiliiklus.
Raudteel sõidavad reisirongid liinidel Tallinn-Narva, Tallinn-Moskva ja Tallinn-Rakvere. Kuni Tapani sõidavad seda raudteed mööda reisirongid liinil Tallinn-Tartu. Kuni Aegviiduni sõidavad mööda seda raudteed ka elektrirongid liinil Tallinn-Aegviidu.
Ajalugu.
Raudtee (osana Balti raudteest) ehitati Balti aadlike poolt moodustatud Balti Raudtee Seltsi poolt aastail 1868–1870.


276.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 220. aastad 230. aastad 240. aastad 250. aastad 260. aastad - 270. aastad - 280. aastad 290. aastad 300. aastad 310. aastad 320. aastad
Aastad: 271 272 273 274 275 - 276 - 277 278 279 280 281


Fiktsioon.
Fiktsioon (ladina keele sõnadest "fictio" 'väljamõeldis, teesklus', "fingere" 'moodustamine, kujundamine') on tegelikkusele mitte vastav ettekujutamise saadus ehk väljamõeldis ning eeldab sellisena niisuguste väljamõeldiste loomise tegevust, mis võivad teatud tingimustes osutuda ligikaudu võrdväärseks tegelikkusega (nt kunst, kirjandus, valeraha tegemine).
Eesti keeles kasutatakse peamiselt sõna adjektiivi vormi "fiktiivne", mis osutab millegi petlikkusele, näilikkuse (nt "fiktiivne abielu").


256.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 251 252 253 254 255 - 256 - 257 258 259 260 261


270.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 220. aastad 230. aastad 240. aastad 250. aastad 260. aastad - 270. aastad - 280. aastad 290. aastad 300. aastad 310. aastad 320. aastad
Aastad: 265 266 267 268 269 - 270 - 271 272 273 274 275


Tingimus.
Tingimus on objekti või nähtuse omadus, mis võimaldab (tagab, tingib) midagi või arvatakse midagi võimaldavat.


Kaiu valla vapp.
Kaiu valla vapp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kaiu valla vapp.
Vapp on kinnitatud 26. veebruaril 1996.
Vapi kirjeldus.
Hõbedase kaldpalgiga vasakult poolitatud rohelise kilbi ülemisel ja alumisel väljal hõbedane heraldiline okaspuutaim. Palgil laineline, roheliste lehtede ja kolme punase marjaga jõhvikataim.
Põhjendus.
Jõhvikataim marjadega - siinsed laialdased (jõhvika)sood.
Roheline - looduse sümbol; tähistab ka lootust ja igavesti korduvat eluringlust.
Hõbe - puhtuse ja valguse sümbol.
Välislingid.
Vapp


275.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 220. aastad 230. aastad 240. aastad 250. aastad 260. aastad - 270. aastad - 280. aastad 290. aastad 300. aastad 310. aastad 320. aastad
Aastad: 270 271 272 273 274 - 275 - 276 277 278 279 280


Põhjus.
Põhjus on objekti või nähtuse omadus, mille esinemise tulemuseks on alati teatud tagajärg või -järjed.
Eristatakse võimaldavaid ja tegelikke (olemuslikke) põhjuseid.


Kehtna valla vapp.
Kehtna valla vapp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kehtna valla vapp.
Vapp on kinnitatud 27. juunil 1995.
Vapi kirjeldus.
Hõbedasel kilbil must seisev vares, kelle keel ja silmatera on sinised. Varest ümbritsevad hajutatult seitse kaldasendis sinist pügalristi.
Põhjendus.
Kehtna mail väga levinud vares on nii kodu-, põllu- kui tarkuselind. Sellena viitab ta Kehtna tuntusele nii põllutöö- kui ka hariduskesusena, kus erilises aus kodumajanduslik õpe. Pügalristide arv vapil tähistab seitset valda mille maalõigetest koosneb tänane Kehtna vald.
Välislingid.
Vapp


Engelbrecht von Mengden.
Engelbrecht von Mengden (1587 – juuli 1648 Tartu) oli baltisaksa päritolu Rootsi poliitik.
Mengden sündis Liivimaa Menģele (Altenwoga) mõisniku Fromhold Mengdeni (surnud 1603 Tallinnas) ja Dēvene (Dewen) mõisast pärit Margarethe Tisenhuseni pojana. Ta õppis noorena mitmes Saksamaa ülikoolis ja asus peale õpinguid Kuramaale, kus tegutses Piltene kreisi maanotarina. 1630 siirdus ta Liivimaale, kus temast sai 1638. aastal sõjakomissar ja hiljem Liivimaa kindralkuberneri sõjanõunik. Aastast 1643 oli ta Liivimaa maamarssal ja aastast 1644 Tartu õuekohtu asepresident.
Engelbrecht von Mengden koostas 1643 ka Liivimaa maaõiguse kava "Landrecht des Fürstenthums Liefland". See esitati Rootsi kuninganna Kristiinale, kuid jäeti kinnitamata.
Engelbrecht von Mengdenile kuulusid Jäärja mõis Liivimaa Eesti alal ja Lavoja mõis Ingerimaal.
Perekond.
Tema vanaonu pojapoeg, aadlilipkonna ooberst Otto von Mengden (1597–1681) sai 12. juuli 1653 Menģele (Altenwoga) vabahärraks, ning viimase pojapoeg, kammerhärra ja ihukaitserügemendi rittmeister Carl Johan von Mengden (1702–1763) immatrikuleeriti 1731 Rootsi rüütelkonda.


Ernst von Mengden.
Ernst von Mengden (1593 – 30. november 1655) oli Liivimaa maanõunik, Liivimaa maamarssal (1646) ja Rootsi ooberstleitnant.
Ernst von Mengden oli Lätis asuvate Kalnamuiža, Roperbeķu ja Katvaru mõisate omanik.
Perekond.
Tema onu, aadlilipkonna ooberst Otto von Mengden (1597–1681) sai 12. juulil 1653 Menģele (Altenwoga) vabahärraks, ning viimase pojapoeg, kammerhärra ja ihukaitserügemendi rittmeister Carl Johan von Mengden (1702–1763) immatrikuleeriti 1731 Rootsi rüütelkonda.


Michala Petri.
Michala Petri (sündis 7. juulil 1958 Kopenhaagenis) on Taani plokkflöödimängija.
Elukäik.
Michala Petri õppis aastatel 1966–1976 "Staatliche Hochschule für Musik und Theater" õppeasutuses, mis asus Hannoveri linnas, Saksamaal. Juba 11-aastaselt tegi ta debüüdi professionaalse plokkflöödimängijana, lummates publikut tehniliselt briljantse pillikäsitlusega ja.
Tema üldises repertuaaris on esindatud väga erinevaid muusikalisi perioode, alustades varajase barokiga ja lõpetades avangardistliku eksperimentaalstiiliga.
Mitmed heliloojad on talle spetsiaalselt palasid kirjutanud; näiteks Malcolm Arnold, Gary Kulush, Thomas Koppel ja teised.
Michala Petri on abiellus lauto- ja kitarrimängija Lars Hannibaliga. Nende koostöös on valminud hulgaliselt helisalvestusi.
Oma karjääri jooksul on ta osalenud sadadel kontsertidel, paljudel juhtudel koos nimekate koorijuhtidega ja viimaste poolt juhitud ansamblitega.
Tema kontserditurneed on aset leidnud Euroopa, Põhja-Ameerika ja Kaug-Ida riikides.
Michala Petri loomingut on premeeritud arvukate muusikaauhindadega.
Välislingid.
Petri, Michala
Petri, Michala


Seira.
Seira on küla Lääne maakonnas Lihula vallas.
Külas asub endine Rootsi raudteejaam.


Uusküla (Martna).
Uusküla on küla Lääne maakonnas Martna vallas.


Aries.
"Aries" on ladina keeles 'oinas' või 'jäär'.
Aries on USA raketitüüp.
Aries on linn Panamas.


Taurus.
Taurus (türgi "Toros dağları") on mäestik Väike-Aasias. Ta ulatub Lüükia rannikult sõjaliselt tähtsa Kiliikia väravani. Idapoolses osas moodustab Taurus Süüria põhjapiiri.
Tauruse kõrgeim tipp on 3916 meetri kõrgune Erciyas. Mäestik on metsarohke ja koosneb peamiselt lubjakivist. Vahemere-poolsed nõlvad on järsemad.
Aleksander Suure sõjakäikude ajal õppisid kreeklased tundma kõrgmäestikuvööndit, mis Tauruse jätkuna läbib suurt osa Aasiat läänest itta, ning hakkasid ka seda Tauroseks kutsuma. Umbes 300 eKr elanud Dikaiarchos pidas seda mäestikku vaheseinaks, mis Issose lahest läbi Aasia idapoolse ookeanini kulgedes jagab Aasia põhjapoolseks külmaks ja lõunapoolseks soojaks osaks.
Tauruse järgi on nime saanud Antitauruse ahelik Väike-Aasia põhjaosas.


Gemini.
"See artikkel räägib USA kosmoseaparaatidest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Gemini (täpsustus)
Gemini [dž'emini] oli USA kosmoseaparaatide seeria.


Cancer.
"Cancer" on ladina keeles 'vähk'.
Cancer on briti "death metal"-ansambel.


Tatarstani Vabariigi lipp.
Tatarstani Vabariigi lipp on Venemaa föderatsiooni subjekti Tatarstani Vabariigi lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 29. novembril 1991.
Lipu kujundajaks on Tatarstani Vabariigi rahvakunstnik, G. Tukaja nimelise preemia laureaat.
Lipu kirjeldus.
Tatarstani vabariigi lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud valge horisontaalse kitsa laiuga roheliseks (ülemine) ja punaseks (alumine) väljaks. Valge laiu laius moodustab 1/15 lipu laiusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2.
Sümbolite tähendused.
Ametliku tõlgenduse järgi sümboliseerib roheline (koobaltroheline) kevade rohelust ning looduse tärkamist, valge puhtust ja punane (kaadmiumpunane) küpsust, energiat, elu ning jõudu.


Taurus (täpsustus).
"Taurus" tähendab ladina keeles 'härg, pull, sõnn'.


Raivo Lumiste.
Raivo Lumiste (sündinud 1. augustil 1969) on Eesti sõjaväelane, 6. septembrist 2006 31. augustini 2012 Kaitseliidu ülem.
Alates 2001. aastast oli ta Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni ülem.


Solikamsk.
Solikamsk on linn Venemaal Permi krais. Asub Kama jõe ääres.
Linn on asutatud 1430. aastal, linnaõigused sai 1781.
Solikamsk on keemiatööstuse keskus. Toodetakse peamiselt kaaliumväetisi ja magneesiumi. Linna ümbrus on tugevasti saastunud.
Solikamskis asus (asutatud 5. veebruaril 1938) Ussolje paranduslike tööde laager (vene keeles "Усольлаг" ehk "Усольский исправительно-трудовой лагерь").


Rootsi kroon.
Rootsi kroon (rootsi keeles "krona") on Rootsi rahaühik. Selle valuutakood on SEK ning lühendatud vorm kr'". Kroon jaguneb 100 ööriks ("öre").
Kroon võeti kasutusele riigitaalri asemele Skandinaavia rahaliidu loomisel 1873. Vastavalt lepingule käibis Rootsis, Taanis ja Norras sama raha. Rahaliit lagunes Esimeses maailmasõjas, ent kõik kolm riiki otsustasid säilitada rahaühiku nime.
Traditsiooni järgi on ühekroonisel mündil esiküljel monarhi profiil ning tagaküljel Rootsi suur või väike vapp või Rootsi kuninga kroon (alates 2001). Mündil on ka kuninglik deviis.
Kuni 1942. aastani valmistati 1-kroonised mündid hõbedast, seejärel kuni 1968. aastani biljoonist.
14. septembril 2003 korraldati Rootsis rahvahääletus küsimuses, kas minna üle eurole või ei. Rahvas lükkas selle ettepaneku tagasi 56,1% häältega, kusjuures hääletuses osales 81,2% valijaskonnast.
Mündid.
50-öörine münt on alates 1. oktoobrist 2010 kehtetu.


Hantõ-Mansiisk.
Hantõ-Mansiisk on linn Venemaal, Handi-Mansi autonoomse ringkonna halduskeskus, Hantõ-Mansiiski rajooni keskus (ei kuulu rajooni koosseisu). Asub Irtõši jõe ääres, 15 km kaugusel suudmest.
Ajalugu.
16. sajandist alates asus linna kohal Samarovo küla, kuhu 1931. aastal rajati Ostjako-Vogulski töölisasula. Praegune nimi on 1940. aastast. Linnaõigused sai 1950. aastal.
2004. aastal valmis 1 315,9 m pikkune sild üle Irtõši jõe.
2008. aastal toimus selles linnas soome-ugri rahvaste 5. maailmakongress.
Kliima.
Hantõ-Mansiiskis valitseb parasvöötme teravalt mandriline kliima sooja suve ning külma talvega. Kõige soojem kuu on juuli, kui keskmine õhutemperatuur on +18,3 °C. Kõige külmem kuu on jaanuar keskmise õhutemperatuuriga −18,9 °C. Õhutemperatuuri miinimumiks on −49 °C (1964. aasta jaanuar) ning maksimumiks on +34,5 °C, mis on esinenud erinevate aastate mais, juunis ja juulis.
Sademetehulk on keskmiselt 530 mm aastas (minimaalselt 343 mm ning maksimaalselt 711 mm). Veebruaris on sademetehulk keskmiselt 22 mm, augustis sajab keskmiselt 83 mm.
Haridus.
Linnas on 21 lasteaeda, 14 üldharidusasutust, 15 lisaharidusasutust, 5 keskharidusasutust ja 7 kõrgkooli ja kõrgkoolifiliaali.
Huvitavaid fakte.
Hantõ-Mansiiski lähedal asub vabaõhumuuseum "Torum-Maa".
Linnast on pärit suusataja Jevgeni Dementjev.


Tšaikovski.
Tšaikovski on linn Venemaal Permi krais. Asub Kama jõe ääres.
Linn on asutatud 1955. aastal seoses Votkinski HEJ rajamisega, linnaõigused sai 1962. Linn nimetati helilooja Pjotr Tšaikovski järgi, kes on sündinud linnast 40 km kaugusel.


Ljubertsõ.
Ljubertsõ on linn Venemaal Moskva oblastis, Ljubertsõ rajooni keskus. Asub 20 km Moskvast kagus.
Asutatud 1621. aastal, linn aastast 1925 alates.


Gemini (täpsustus).
"Gemini" tähendab ladina keeles 'kaksikud'.
Seda sõna kasutati ka nimena Castori ja Polluxi kohta.


Kohila valla vapp.
Kohila valla vapp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kohila valla vapp.
Vapp on kinnitatud 27. aprillil 1995.
Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2002 a. määrus nr 227 "Haldusterritoriaalse korralduse ja muutmine Kohila valla (alevi) ja Kohila valla osas" alusel moodustati senise Kohila valla (alevi)ja senise Kohila valla baasil uus omavalitsusüksus Kohila vald. Uue Kohila valla sümboliteks on endise Kohila valla vapp ja endise Kohila alevi ja Kohila valla ühine lipp.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil lehtpuu kujutis ja selle all keskelt nõgus langetatud varras- mõlemad rohelised ning must vapitüvi, mille keskel viie õielehe ja viieharulise musta südamikuga kuldne õis.
Välislingid.
Vapp


Karksi ordulinnus.
Vaade linnuse varemetele teiselt poolt Halliste jõge
Rist sisehoovil ja pealinnuse jäänused
Sisehoov ja ülestõstetava silla alusmüür
Karksi ordulinnus asus Halliste jõe kõrgel kaldal. See oli üks keskseid Lõuna-Eesti kindlustatud kohti. Pikka aega oli linnus foogtide, 1470. aastast ka komtuuri residents.
Esmakordselt on Karksi nime mainitud 1224, kui mandrieestlased said muistses vabadusvõitluses lüüa ja Karksi ala läks Saksa ordu valdusesse. 1228 kuulus Karksi linnus juba Viljandi komtuurkonna foogtkonda.
1248. aasta ürikuis on mainitud Karksi foogtkonda, kuhu kuulusid Karksi, Halliste, Paistu, Saarde kihelkond ja Ruhja. Nende keskuseks sai Karksi linnus. Esialgne puidust linnus ehitati eestlaste muinaslinnuse asemele. Leedulaste sõjakäigus 1297 põletati see maha. 14. sajandi alguses hakati ehitama ebakorrapärase põhiplaaniga linnust ja tornidega ringmüüri. 1329 purustasid leedukad jälle Karksi linnuse. Ordumeistri Goswin von Herike käsul taastati kivilinnus ja 1357 tugevdati ringmüüriga. Kuid leedukad ei andnud kauaks rahu ja 1366 hävitasid nad Karksi linnuse juba kolmandat korda.
Pärast seda ehitati uus kastellitüüpi linnus tugeva kaitsemüüriga. Nende vahel oli vallikraav, millest pääses üle vaid ülestõstetava silla abil. Pealinnust eraldas eeslinnusest vallikraav, mida ületanud sillast on säilinud vaid sammaste jäänused. Idast kaitses nii ees- kui pealinnust veel üks suurtükitornidega kaitseliin. Ehitusmaterjalina on Lõuna-Eestile iseloomulikult kasutatud maakivi ja telliseid.
Linnuse relvastuses oli 2 kiviheitemasinat, 8 kahurit, 2 tünni püssirohtu, 70 komplekti pantsereid, 26 komplekti rüütlivarustust, 25 ambu, nooli jt. relvi. Linnuses pidid olema ka toiduvarud: 500 sinki, 400 kuivatatud lammast, 70 soolatud ja 40 kuivatatud veist, 2 tündrit seasülti, 2 tündrit võid, 2 tündrit heeringat, umbes 70 000 kuivatatud kala, 100 säilitist rukist ja otra ning 17 lasti soola.
1535 ühendati Karksi linnus Liivi ordumeistri alaga, mille keskus oli Võnnus. Karksi linnus sai uuesti kannatada igas sõjakäigus, mis sinna ulatus.
1560 langes Karksi linnus Liivi sõjas Poolale.
1563 läks linnus üle Rootsi valdusesse.
1573 vallutasid venelased Karksi linnuse ja kinkisid selle Liivimaa kuningale hertsog Magnusele. See oli tolle residents 1578. aastani. 1582 andis Poola kuningas Stefan Bathory Karksi linnuse Georg von Fahrensbachile.
1601 vallutas linnuse Södermanlandi hertsog Karl.
1621 jäi Karksi linnus rootslastele, kes kohendasid eeslinnuse. Pealinnus oli niivõrd purustatud, et seda ei taastatud. 1624 mainiti esimest korda linnuse kabelit ja linnuse ees paiknenud puukirikut.
Karksi linnus hävis 1708. aastal Põhjasõjas.
Linnusest on säilinud väga vähe. Mõnevõrra hiljem rajatud ebareeglipärase eeslinnuse müürid koos kahe nelinurgelise mitteflankeeriva torniga on paremini säilinud. Eeslinnuses seisab kirik, mis ehitati linnusest võetud kividest 1773–1883. Selle ehitamisel kasutati ära osa linnusemüüri, mis jäi kiriku üheks seinaks. Kirikus on säilinud 16 maali 18. sajandi lõpust oreli vääril ja 18. sajandil Viljandis valmistatud vasklühter.
Pealinnusest on alles vaid mõned müürijäänused edelaküljel, mõned lühikesed müürilõigud pealinnust eeslinnusest lahutava vallikraavi ääres ja kirdeküljel. Säilinud on ka sillasammaste katkendid pea- ja eeslinnuse vahel.
Karksi valla arengukavas on plaanis 2007–2010 Karksi ordulinnuse ja selle ümbruse korrastamine, varemete konserveerimine, Katariina tulba (pealinnuse nurgatorn) ja värava peatorni taastamine; infotoa, käsitöö müügikoha ja kohviku rajamine, varemete juurde parkla ja WC ehitamine, kabeli remont ja infotahvli paigaldamine.


Vapilipp.
Vapilipp on ruudu- või ristkülikukujuline lipp, mille värvid ja kujutused on vapiga sarnased. Vapilipud on kasutusel paljudel Eesti valladel.


Käru valla vapp.
Käru valla vapp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Käru valla vapp.
Vapp on kinnitatud 20. mail 1992.
Vapi kirjeldus.
Pikuti poolitatud kuld-sinisel kilbil vastandvärvides kaheksakodaraline ratas.
Põhjendus.
Vapivärvid viitavad Käru ajaloolisele kuuluvusele Järva- ja Pärnumaa koosseisu, ratas- valla nimele. Ühtlasi tähistab ratas arengut ja liikumist.
Välislink.
Vapp


Karutapja orden.
Karutapja orden (läti "Lāčplēša Kara ordenis") on Läti Vabariigi sõjaline autasu, mis asutati 11. novembril 1919. Ordenil on I, II ja III järk. Ordeni väljaandmine lõpetati 1928.
Kokku määrati 2146 Karutapja ordenit, nendest välismaalastele 322, sealhulgas 148 ordenit Eesti kodanikele.


Thomas Friedman.
Thomas Loren Friedman (sündinud 20. juulil 1953) on ameerika ajakirjanik ja välispoliitika-analüütik.
Friedman propageerib Iisraeli ja Palestiina vahel kompromissrahu sõlmimist, araabia riikide moderniseerimist, "rohelisi" teemasid ja globaliseerimist, samas märkides nende ohte USA ühiskonnale ja majandusele.
Tema raamatud käsitlevad rahvusvahelise poliitika ja maailmakorra tulevaste nihete võimalikke tahke tsentristlikust, neoliberalistlikust vaatenurgast.
Tema tuntuim teos on "The World Is Flat" ("Maailm on lame").
Bibliograafia.
Thomas L. Friedman


Glavlit.
Glavlit (vene keeles Главное управление по охране государственных тайн в печати, ГУОГТП, ГУОТ) oli 1922. aastal asutatud nõukogude ametlik tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organ.
Glavliti moodustamine.
Kuni ühise tsensuuriorgani moodustamiseni 1922. aastal tegutses Nõukogude Venemaal mitu trükiste järelvalveametkonda: Trükiste Revolutsiooniline Tribunal (Ревтрибунал по делам печати), Vene SFNV Riiklike Trükiste Poliitosakond (Политотдел Госиздата РСФСР) ja Revolutsiooniline Sõjatsensuur (Революционная военная цензурa).
Vene SFNV (hiljem NSV Liidu) Glavlit, esialgse nimetusega Kirjanduse ja Trükiasjanduse Peavalitsus (Главное управление по делам литературы и издательств) moodustati Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 6. juunil 1922. Glavlit allus moodustamisest kuni 1933. aastani Vene SFNV ja NSV Liidu hariduse rahvakomissarile ja seejärel allutati NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogule ja hiljem NSV Liidu Ministrite Nõukogule.
Organisatsioon.
Moskvas asunud Glavliti peavalitsusele allusid oblasti ja kraivalitsuses, millele allusid omakorda linna ja rajooniosakonnad, hiljem ka liiduvabariikide vabariiklikud valitsused.
Tegevus.
Tegevuses riigisaladuste kaitsel ja riigisaladuste ja riigi julgeolekut ohustavate andmete avalikustamise tõkestamisel trükistes lähtusid Glavliti allasutused Glavliti poolt regulaarselt koostatavatest nimekirjadest, mis algselt (1925. aastal) sisaldasid ca 16 lk teemasi, mille kohta ei tohtinud avaldada andmeid trükistes. Nõukogude võimu lõpuaastatel sisaldasid avaldamiseks keelatud keeluloetelud juba ca 400–500 lk teemade, kirjanduse ning autorite loendeid.
Keeluteemad.
Esimeste teemadena, mille kajastamist keelati nõukogude ajakirjanduses 1923-1924 aastatel oli nõukogude riigijuhtide liikumismarsuudid ja nende olme ja puhkepaikade kirjeldus.
1925. aastal avaldati Glavliti poolt tegutsemisjuhendina, märkega "Täiesti Salajane" juhend, kus loetleti põhiliste avalikustamiseks keelatud teemade loetelu ("Andmete loetelu, mis on kuulutatud riigisaladuseks ja NSV Liidu poliitilis-majanduslike huvide kaitseks ei kuulu avalikustamisele").


Clifford Geertz.
Clifford James Geertz (23. augustil 1926 San Francisco – 30. oktoober 2006) oli ameerika antropoloog.
Geertz teenis Teises maailmasõjas USA mereväes. Peale seda õppis ta Antioch College'is Ohios ja Harvardi ülikoolis. Ta töötas mitmetes koolides enne Chicago ülikooli antropoloogia õppetooli juurde asumist aastateks 1960-1970. Aastast 1970 oli ta Princetonis, New Jerseys asuva kõrgkooli Institute for Advanced Study sotsiaalteaduste professor, kust jäi aastal 2000 pensionile emeriitprofessorina.
Ta oli sümbolilise ja interpretatiivse antropoloogia esindaja. Sümboliline antropoloogia asetab tähelepanu sümbolite kui tegevuse juhi rollile ühiskonnas. Geertzi arvates on kultuur sümbolilises vormis väljendatud päritud mõistete süsteem, mille abil inimesed suhtlevad, põlistavad ja arendavad oma teadmist ja suhtumist elusse. Kultuuri funktsiooniks on omistada maailmale tähendus ja muuta see mõistetavaks. Antropoloogi rolliks on püüda, mööndes täieliku edu võimatust, iga kultuuri juhtivaid sümboleid tõlgendada.
Kaasantropoloogidele suunatud, Indoneesias ja Marokos tehtud välitöödel põhinevate teoste kõrval on ta kirjutanud ka mitmeid laiemale publikule suunatud esseekogumikke. Geertzi kirjutised on isiku- ja kunstipärased, kasutades pigem näiteid ja metafoore kui lihtsat kirjeldust.


Claude Lévi-Strauss.
Claude Lévi-Strauss (28. november 1908 Brüssel – 30. oktoober 2009 Pariis) oli Prantsusmaa antropoloog, etnoloog ja müüdiuurija, kes võttis keeleteadusest üle strukturalistliku mudeli ja tõi sellega antropoloogiasse epistemoloogilise pöörde. Tema tööd on kõige rohkem mõjutanud sugulussuhete, klassifikatsioonide ja mütoloogia uurimist, kuid samuti üldisi arusaamu ajaloost, kultuurist ja mõtlemisest. Lévi-Straussi arvates jäävad inimvaimu põhiomadused kõigis kultuurides samaks, suured tsivilisatsioonid aga tekivad kultuuride koostoime tulemusena.
1935-1939 viibis Claude Lévi-Strauss Brasiilias, õpetades São Paulo ülikoolis sotsioloogiat ja tehes mitu ekspeditsiooni Brasiilia sisemaale. 1959-1982 oli ta Prantsusmaal Collège de France’i sotsiaalantropoloogia professor. 1973 valiti ta Prantsuse Akadeemia liikmeks.
Elukäik.
Claude Lévi-Strauss sündis Belgias, ilmalikus prantsuse-juudi perekonnas, ja kasvas üles Pariisis. 1926 hakkas ta Pariis ülikoolis õppima õigusteadust ja filosoofiat, lõpetas ülikooli filosoofia alal 1931, läbis neljakuulise sõjaväeteenistuse ja töötas siis mõne aasta kooliõpetajana Mont-de-Marsani lütseumis. 1932 abiellus ta Dina Dreyfusiga, kes lõpetas oma filosoofiaõpingud 1933, ja 1935 sõitsid nad koos Brasiiliasse, kus Lévi-Strauss asus külalisõppejõuna tööle São Paulo ülikoolis.
São Paulos hakkas Claude Lévi-Strauss õpetama aineid, mille alal ta oli iseõppija. Tema loengud käsitlesid sugulussuhteid, totemismi, võrdlevat sotsioloogiat ja mütoloogiat, toetudes peamiselt Émile Durkheimi, Robert Lowie, Arnold Van Gennepi ja Edvard Westermarcki töödele. Claude ja Dina Lévi-Strauss suhtlesid tihedalt brasiilia modernistlike kirjanike ja kunstnike rühmaga, mille keskne kuju oli luuletaja, etnomusikoloog ja kunstiajaloolane Mário de Andrade. 1935. aasta novembris korraldas ta esimese ekspeditsiooni Brasiilia sisemaale, külastades terena, kadiwéu ja bororo külasid; sellel reisil kogutud materjali põhjal valmis Lévi-Straussi esimene etnoloogiline uurimus „Bororo indiaanlaste ühiskonnakorraldusest”.. 1938 läks ta koos Dina Lévi-Straussi ja brasiilia antropoloogi Luiz de Castro Fariaga oma kõige ulatuslikumale ekspeditsioonile, jõudes nambikwara ja aikanã hõimudeni. Hiljem kirjeldas ta neid uurimisreise autobiograafilises teoses „Nukker troopika” ("Tristes tropiques ", 1955).
1939 tuli Lévi-Strauss Prantsusmaale tagasi ja mobiliseeriti sõjaväkke. Ta teenis Maginot' liinil Luxembourgi piiri taga, kus oli sõja esimestel kuudel rahulik. Ümbruskonnas ringi lonkides ja loodust vaadeldes olevat ta oma meenutuste järgi esmakordselt jõudnud strukturalismi filosoofiliste eeldusteni, uurides võilillede halle pappusi. Pärast Prantsusmaa kapituleerumist 1940 töötas ta Montpellier's õpetajana, kuni juute hakati Vichy valitsuse statuudi põhjal vallandama. Seejärel sõitis ta Senegali ja Martinique’i kaudu Ameerika Ühendriikidesse. Pika laevareisi ajal tutvus ta samas laevas olnud André Bretoniga, kellega tal kujunes „püsiv sõprussuhe tänu kirjavahetusele, mis kestis selle lõputu reisi vältel üsna kaua”. Peamiseks arutlusaineks oli küsimus, kas sürrealistlik automatism sobib kokku esteetilise kavatsusega. Sürrealistlike kunstnikega suhtles Lévi-Strauss ka järgnenud pagulusaastatel.
1941-1948 elas Claude Lévi-Strauss New Yorgis, kus oli Teise maailmasõja ajal ligikaudu 30 000 prantsuse pagulast. New Yorgis tutvus ta paljude nimekate ameerika kultuuriantropoloogidega, nende seas Lévi-Straussi oluline eeskuju Franz Boas ja tema õpilased Margaret Mead ja Ruth Benedict. Lévi-Strauss pidas ülikoolides prantsuskeelseid loenguid ja töötas regulaarselt New Yorgi Rahvaraamatukogus, kus asub väga suur etnograafiliste teoste ja ajakirjade kogu. Laialdased antropoloogia-alased teadmised omandaski ta just seal.
1942. aasta sügisel hakkas Lévi-Strauss kuulama Roman Jakobsoni loenguid strukturaalsest lingvistikast, mis olevat teda erutanud nagu põnev kriminaalromaan. Jakobsoni mõjul sai Lévi-Straussi strukturaalantropoloogia nurgakiviks Ferdinand de Saussure’i "Üldlingvistika kursus", ja see innustas teda ka sugulussuhteid strukturaalselt analüüsima. Sugulussuhete analüüsile keskenduski Lévi-Straussi Ameerikas kirjutatud doktoriväitekiri, mille põhiseisukohad ta hiljem koondas raamatutesse „Nambikwarade perekondlik ja sotsiaalne elu” ("La Vie familiale et sociale des Indiens Nambikwara", 1948) ning „Elementaarsed sugulusstruktuurid” ("Les Structures élémentaires de la parenté", 1949).
1946–1947 töötas Lévi-Strauss Prantsusmaa kultuuriatašeena. Ta abiellus Rose-Marie Ullmoga ja neil sündis poeg Laurent. 1948 naasis ta Prantsusmaale, kaitses samal aastal Pariisi ülikoolis doktorikraadi ja sai võrdleva usundiloo õppejõuks instituudis École pratique des hautes études. 1952 nimetati ta UNESCO ühiskonnateaduste sekretäriks. Pariisis tutvus ta oma kolmanda abikaasa Monique Romaniga, neil sündis poeg Matthieu. 1958 ilmus Lévi-Straussi esseekogu „Strukturaalantropoloogia” ("Anthropologie structurale"), kus strukturalismi põhimõtteid on kõige selgemalt väljendatud. 1959 sai ta Collège de France’i professoriks ja võis nüüd täielikult uurimistööle pühenduda (varem oli tema kandidatuur kaks korda tagasi lükatud). 1962 avaldas Lévi-Strauss mõtlemist ja klassifikatsioone käsitleva põhiteose „Metsik mõtlemine” ("La Pensée sauvage"), kus on loobutud „primitiivse” ja „tsiviliseeritud” mõtlemise vastandusest, mis varem antropoloogias valitses. See teos oli algselt kavandatud raamatu „Totemism tänapäeval” ("Le Totemisme aujourd’hui") teise köitena, kuid ilmus kirjastaja soovil omaette.
Kuuekümnendatel aastatel hakkas Lévi-Strauss kirjutama oma peateost „Mütoloogikad” ("Mythologiques"), mis sisaldab sadade müütide üksikasjalikku analüüsi koos rohkete teoreetiliste kõrvalepõigetega. Teos ilmus 1964-1971 neljas köites: „Toores ja keedetud” ("Le Cru et le cuit", 1964), „Meest tuhani” ("Du Miel aux cendres", 1966), „Lauakommete päritolu” ("L’Origine des manières de table", 1968) ja „Alasti inimene” ("L’Homme nu", 1971) Pärast tetraloogia ilmumist valiti ta 1973 Prantsuse Akadeemiasse. Lévi-Strauss jätkas õpetamist aastani 1982 ja avaldas hilises eas veel hulga olulisi teoseid, nagu „Maskide tee” ("La Voie des masques", 1975), „Pilguheit eemalt” ("Le Regard éloigné", 1983), „Jagatud sõnad” ("Paroles données", 1984), „Armukade pottsepanaine” ("La Potière jalouse", 1985), „Ilvese lugu” ("Histoire de lynx", 1991) ja „Vaadata, kuulata, lugeda” ("Regarder, écouter, lire", 1993). 1985. aasta oktoobris käis Lévi-Strauss koos president François Mitterrand’iga viiepäevasel külaskäigul Brasiilias. Claude Lévi-Strauss suri 30. oktoobril 2009, mõned nädalad enne oma 101. sünnipäeva.
Bricolage.
Lévi-Straussi arvates ei ole müütiline mõtlemine teadusliku mõtlemise vastand. Loodust saab uurida kahel erineval tasandil, millest üks langeb taju ja kujutlusega enam-vähem ühte, teine aga eemaldub sellest. Esimene tasand on omane müüdile ja maagiale, teine tänapäeva teadusele. Mõlemad jõuavad konkreetsete teadmisteni, mida saab kasutada igapäevases elus, ja nooremal kiviajal tehtud avastused on tänini meie tsivilisatsiooni vundamendiks. „Arheoloogilised ja etnograafilised uuringud näitavad, et mõned – kas tänapäevased või juba kadunud – tsivilisatsioonid on osanud või oskavad veel praegugi teatud küsimusi meist paremini lahendada, ehkki oleme üritanud samasuguseid tulemusi saavutada.”
Siiski on ka tänapäeval säilinud üks tegevuse liik, mis varasema praktikaga sarnaneb. Seesugust tegevust nimetab Lévi-Strauss "bricolage"’iks ehk meisterdamiseks. Meisterdaja töötab oma kätega ja kasutab soovitud tulemuse saavutamiseks kõiki käepäraseid vahendeid ja materjale. Müütiline mõtlemine põhinebki Lévi-Straussi arvates sellisel "bricolage"’il, olles „meisterdamise intellektuaalne vorm”. „Müütiline mõtlemine, praktiline nagu meisterdamine, ei moodusta struktureeritud kooslusi mitte otseselt teiste struktureeritud koosluste abil, vaid sündmuste jääkidest ja kildudest, [–] nippest-näppest, indiviidi või ühiskonna ajaloo kivististest.” Nii jõuab müütiline mõtlemine oluliste üldistusteni ja on seega võrdväärne teadusliku mõtlemisega. Ometi on sünkroonia ja diakroonia vahekord müüdis ja teaduses erinev, sest müütiline mõtlemine kasutab sündmusi, luues nende abil struktuure, teadus aga kutsub sündmusi esile, lähtudes hüpoteesidest ja teooriatest.
Hiljem on "bricolage"’i mõiste levinud filosoofiasse, kunstiteooriasse, kirjandusteooriasse, muusikasse ja popkultuuri. Tavaliselt kasutatakse seda mõistet isetegevuse sünonüümina ("do it yourself") või leitud materjali kasutamise tähenduses.
Kultuuride koostöö.
1952 pidas Lévi-Strauss UNESCO konverentsil ettekande „Rass ja ajalugu” ("Race et histoire"), kus ta kritiseeris rassistlikku ettekujutust, nagu oleks mõnedel rassidel ja kultuuridel inimkonna ajaloos juhtiv roll. Selle asemel pakkus ta välja idee, et suured tsivilisatsioonid sünnivad kultuuride koostööna. Kultuurid kombineerivad lakkamatult erinevaid elemente, moodustades koalitsioone migratsiooni, laenude, kaubanduse või sõdade kaudu. „Kultuuri võimalus koguda kokku kõikvõimalike leiutiste keerukas kogum, mida me nimetame tsivilisatsiooniks, sõltub teiste kultuuride arvust ja mitmekesisusest, millega koos see (sageli tahtmatult) osaleb ühise strateegia väljatöötamises.” Seega on kultuuride paljusus tsivilisatsiooni tekkimise eeldus.
Tänapäeval peetakse progressiivsemaks neid kultuure, mis on kuhjanud kokku kõige rohkem leiutisi ja saavutusi. Selliste kultuuride ajalugu nähakse liikuvana ehk kumulatiivsena, teiste kultuuride ajalugu aga liikumatu ehk statsionaarsena. Lévi-Straussi arvates on siin tegemist petliku efektiga, sest kultuuri kumulatiivsuse hindamine sõltub vaatleja asukohast. Aktiivsemad tunduvad meile just need kultuurid, mille liikumissuund meie omaga sarnaneb, sest teistsugustes kultuurides ei oska me liikumist märgata. „Iga kord, kui meil tekib kiusatus nimetada mõnd inimkultuuri inertseks või statsionaarseks, peaksime seega mõtlema, kas näiline paigalseis ei tulene mitte meie enda teadmatusest selle kultuuri tegelike huvide kohta ja kas see kultuur, mille kriteeriumid on meie omadest erinevad, pole meie suhtes samasuguse illusiooni ohver.” Kultuuride vastastikune huvipuudus võib seega tuleneda lihtsalt sellest, et nad ei ole omavahel sarnased.
Strukturalism.
Strukturaalset analüüsi kasutas Lévi-Strauss sugulussuhete, klassifikatsioonide ja müütide uurimisel. Strukturaalne analüüs lähtub eeldusest, et tähenduslikud ei ole mitte üksikud elemendid, vaid nendevahelistest suhetest moodustunud struktuurid. Nii nagu strukturalistlik keeleteadus analüüsib fonoloogilised kooslused foneemideks, mille kombinatsioonid moodustavad tähenduslikke sõnu, võib Lévi-Straussi arvates analüüsida ka mütoloogiad müteemideks, mille kombinatsioonid moodustavad tähenduslikke müüte.
Tänu strukturaalsele analüüsile saab uurija keskenduda müütide vormile. See võimaldab omavahel kõrvutada suurt müütide hulka, mille vahel me muidu sarnasusi ei märkaks. Müüdid ühendavad endas sünkrooniat ja diakrooniat, keelt ja kõnet, luues teatava „absoluutse objekti” kolmandal tasandil. Seetõttu toimivad müüdid nagu noodikiri, kus on ühtviisi tähtis nii nootide järgnevus (meloodia) kui ka nende samaaegsus (harmoonia). Lévi-Straussi arvates ongi mõned müüdid üles ehitatud nagu sonaat või sümfoonia. Seejuures pole müüdil aga kunagi ühte algupärast versiooni, vaid ta kujutab endast kõigi olemasolevate versioonide summat. Müüt jääb müüdiks seni, kuni teda müüdina tajutakse. Teisest küljest võivad aga müütidena toimida ka ajaloolised sündmused või poliitilised ideoloogiad.


Eesti kodakondsus.
Eesti kodakondsus on riigiõiguslik judiidiline termim, millega määratletakse Eesti Vabariigi elaniku juriidiline staatus.
põhiseadus §8: Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.
Seisuga 1. oktoober 2011 oli rahvastikuregistri andmetel Eesti 1 364 748 elanikust 1 149 716 ehk 84,24%-l Eesti kodakondsus. 2011. aasta rahvaloenduse esialgseil andmeil oli 1 101 761 püsivalt Eestis elavat Eesti kodanikku.
Seisuga 1. juuli 2012 oli Eesti 1 360 560 elanikust 1 146 763 ehk 84,29%-l Eesti kodakondsus. 76 932 Eesti kodanikku elas välismaal.


Ülejõe (Anija).
Ülejõe on küla Harju maakonnas Anija vallas.
Külas asub kaks tuhamäge ja Aavoja veehoidla ning sealt voolab läbi Aavoja oja. Kehra ja Ülejõe piiriks on Jägala jõgi.


Leedu litt.
Litt (leedu "litas") on Leedu rahaühik.
1 litt jaguneb 100 sendiks ("centas").
Valuutatähis standardi ISO-4217 järgi on LTL. Lühend on Lt ja see kirjutatakse summa ette.
Litt oli kasutusel 1922–1940 ja võeti uuesti kasutusele 25. juunil 1993 ajutise raha talonase asemele kursiga 1 litt = 100 talonast.
Käibel on 10, 20, 50, 100, 200 ja 500-litised rahatähed ning 1, 2, 5, 10, 20 ja 50-sendised ning 1, 2 ja 5-litised mündid.
Litil on alates 2002. aastast fikseeritud kurss euroga: 1 litt maksab 0,28962 eurot ehk 4,53157 Eesti krooni.
Välislingid.
Litt


Karlstad.
Karlstad on linn Rootsis, Värmlandi lääni ja Karlstadi valla keskus. Asub Vänerni põhjakaldal.
Linn asutati 1584. aastal. Seal on toomkirik, Karlstadi ülikool ja rahvusvaheline lennuväli.
Karlstadi sõpruslinn Eestis on Jõgeva.


Lilli (Anija).
Lilli on küla Harju maakonnas Anija vallas.


Mustjõe.
Mustjõe on küla Harju maakonnas Anija vallas, Tallinna–Narva raudtee ääres.
Külas asub Mustjõe raudteepeatus.
1925 rajati Mustjõele Eesti esimene karusloomakasvandus (hõberebased).


Jalase.
Jalase on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.
Jalase küla arendustöö eest sai Aino-Helene Valgma 1993. aastal Eesti Taassünni auhinna.


Kaigepere.
Kaigepere on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Keo.
Keo on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.
Keo külas sündis maalikunstnik Johannes Võerahansu.


Koikse.
Koikse on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Kõrvetaguse.
Kõrvetaguse on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Lipa.
Lipa on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.
Külast on pärit Uku Masing.


Lipametsa.
Lipametsa on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Modernism.
Modernism (prantsuse "moderne" 'uudne', 'nüüdisaegne') on ühine nimetaja modernsetele kirjanduse, kunsti jm ühiskondlik-kultuurilise tegevuse suundadele, mis kerkisid esile valgustuse ideede jõudmisega üldisesse kultuuripraktikasse 19. sajandi teisel poolel ning nende omaksvõtmise ja sellega kaasnevate raskustega, mis said keskseks teemaks 20. sajandi esimesel poolel. Modernismi seostatakse moodsa ühiskonna ehk modernse ühiskonna ellurakendumisega.
Vahel kasutatakse terminit "modernism" ka uusaja sünonüümina (inglise keeles "modernity", "modern times").
Progress ja uue otsingud.
Ühelt poolt modernismi kandjaks progress paljudes valdkondades, eelkõige teaduse ja tehnika areng ning tööstusliku tootmise muutumine massiliseks, ühiskonnakorralduse muutumine humaansemaks jms, kuid teiselt poolt sellega kaasnev inimese võõrandumine elust, bürokratiseerumine ja linnastumine, üksikisiku maailmavalu esilekerkimine.
Selle taustal iseloomustavad modernismi hoiakut eelkõige uue otsingud nii väljendusvahendites (kunst, kirjandus) kui ka ühiskonnas (elu- ja riigikorraldus), mis on märk modernismi progressimeelsusest, kuid samas ollakse pettunud modernsuse varjuküljes, mille see ühiskonnas on kaasa toonud, ning see sunnib otsima uut ka kvalitatiivses mõttes, st alternatiivset progressi, mis tasakaalustaks teadusliku progressi negatiivseid külgi. Nt filosoofilises mõttes kuulub seega modernismi juurde subjekti ja subjektiivsuse rohke tematiseerimine (psühhoanalüüs, eksistentsialism, fenomenoloogia) vastandatuna objektile ja objektiivsusele, mis kuuluvad teaduse pädevusse.
Sellise lõhestatud progressimeelsuse tõttu võib pidada modernismi sisemiseks omaduseks enda pideva ületamise püüet.
Kunst.
Modernismi kunsti iseloomustas kunstivoolude teke ja nende saamine kunstitegemise peamiseks kandjaks. Kunstivoolude teket peetakse uue otsimise üheks iseloomulikuks sümptomiks, kuna see sisaldab endas püüet kvalitatiivseks progressiks, soovi teha midagi täiesti uut ja enneolematut.
Seevastu modernistlik arhitektuur käis teadusliku arenguga rohkem käsikäes, millest annavad tunnistust sellised suunad nagu funktsionalism, kuigi ka see on uuenduslik hoiak mineviku suhtes, nt ornamentide põlgamise näol.
Modernism kirjanduses.
Modernisliku kirjanduse olulisteks joonteks võib pidada üksikisiku ehk indiviidi ja moodsa ühiskonna probleemide tõusmist temaatilisse keskmesse, kriitilist suhtumist minevikku, endiste tavade ja normide eitamist, nende ümbermõtestamist täiesti uutel alustel, usaldamatust kõikvõimalike illusioonide suhtes jne.
Modernism vastandub romantismi õhkavale loomule ja püüab ületada realismi üheplaanilisust, mis jääb modernistliku elutunnetuse jaoks kitsaks. Nagu ka kunstis, on modernism kirjanduses vormiuuendustele aldis, nt kuulub modernismi juurde sujuva narratiivi lõhestamine katkendlikuks, tavapäraste kujundite vältimine, luules vabavärsi laialdane kasutamine jne.
Modernismiga seotakse ka nt arenguromaanide, ulmekirjanduse, kriminaalromaanide jne kui iseseisvate kirjanduselu nähtuste tekkimine.
Ühiskond.
Poliitikas tõi modernism kaasa katsed saavutada helget tulevikku totalitaarse riigi abil: fašism, natsism, sotsialistlik riik.


Lõpemetsa.
Lõpemetsa on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Põlma.
Põlma on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Pühatu.
Pühatu endise raudteejaama hoone. Vaade endiselt raudteetammilt, 2009
Pühatu on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Purku.
Purku on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Raela.
Raela on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Raikküla.
Raikküla on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.
Külas on Raikküla mõisakompleks.


Riidaku.
Riidaku on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Ummaru.
Ummaru on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Vahakõnnu.
Vahakõnnu on küla Rapla maakonnas Raikküla vallas.


Annikoru.
Annikoru (endine Soova) küla asub Tartu maakonnas Konguta vallas.
Annikoru on Konguta valla keskuseks. Siin asuvad: vallavalitsus, kool, rahvamaja ja raamatukogu.
Annikorus asub ka Kavilda (ehk Soova) ürgorg. Asula juurest avaneb kaunis vaade Kavilda ürgorule ja endisele Aru mõisa ehk Uue-Kavilda mõisapargile.
Ajalooliselt asus küla Puhja kihelkonnas.


Vääna vasallilinnus.
Vääna vasallilinnus oli linnus Harjumaal. Kaasajal jäävad linnuse varemed Vääna külasse Harju maakonnas.
Vääna vasallilinnus arvatakse olevat rajatud 1500. aasta paiku. Oletatakse, et Vääna linnus kuulus koos Harku, Lagedi, Keila, Kiiu ja teiste väikeste vasallilinnustega Tallinna ümbritsenud kaitserajatiste võrku.
Suhteliselt väikese majalinnuse varemeid muudeti ning neile lisati neogooti elemente tõenäoliselt 19. sajandi alguses mõisapargi kujundamise ajal.
Varemeid on varem peetud ka Vääna mõisniku poja kunstnik Otto Magnus von Stackelbergi poolt tollase romantismiihaluse mõjul kujundatud varemetepargi elemendiks.
Vääna linnuse täpsem kujunemislugu ja arhitektuuriline iseloom vajavad senisest põhjalikumaid uuringuid.
Kaasajal asuvad linnuse varemed endise Vääna mõisa pargis, härrastemajst põhjapool.


Hannoveri poistekoor.
Hannoveri poistekoor (saksa keeles "Knabenchor Hannover") asutati 1950. aastal professor Heinz Hennigu poolt. Koor kannab edasi silmapaistvat Hannoveri kooritraditsiooni, mis ulatub üle 19. sajandi „Hannoveri kuningliku õue- ja lossikirikukoori“ kuni hilisgooti Marktkiriku poistekoorini välja.
Tema tähtsus on kohalikust varakult välja kasvanud ja ta on end arendanud euroopa tasemega muusikakollektiiviks. Siiski jääb tema kooritöös, ülesannete ja repertuaari mitmekesisuses, kunstilises nõudmises ja interpretatsiooni tõsiduses niisugune traditsioon edaspidigi kestma.
Aja jooksul on Hannoveri poistekoor omandanud ja asjatundlikult ette kandnud olulisi osi viimase viie sajandi saksa ja välismaa heliloojate koorimuusikast, raskuspunktiga Heinrich Schütz'i ja Johann Sebastian Bachi kesksetel vokaalteostel. Oma reisidel läbi mitmete maade on koor vahendanud muusikaliste kunstiteoste tunnustatud interpretatsioone.
Loomulikult on juht ja tema kaastöölised uhked edu, austusavalduste, tunnustuste ja auhindade üle, mis poistekoorile on omistatud. Siiski näevad nad oma kunstiliste ja pedagoogiliste kavatsuste tuumana intensiivse muusikalise tegevuse harivat mõju nende hoolde usaldatud lastele ja noorukitele.
See viib kogu kooritöö järjekindlale ülesehitusel, läbi kõikide astmete, mängulis-elementaarsest põhikursusest üle eelklassi kuni esialgu pōhi- ja kontsertkoorini ning edasi üle muusikateoreetiliselt ja -ajalooliselt orienteeritud kursuste kuni noorte täiskasvanute astumiseni meeshäälte klassi.
Sügisel 1993 esitas Hannoveri poistekoor Tallinnas üritusel „Saksa Liitvabariigi kultuurinädalad Balti regioonis“ Georg Friedrich Händeli oratooriumi „Iisrael Egiptuses“ koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.
Hannoveri poistekoori juhatas aastatel 1950–2001 professor Heinz Hennig. Alates aastast 2002 on koori juhiks prof. Jörg Breiding.
Aastas 2006 autasustati Hannoveri poistekoori auhinnaga Echo Klassik kategoorias „aasta kooriteos - salvestus“ Andreas Hammerschmidti teose „Verleih uns Frieden“ („Anne meile rahu“) salvestusele.


Edise.
Edise on küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas.


Jõhvi küla.
Jõhvi on küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas.


Kahula.
Kahula on küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas.


Kotinuka.
Kotinuka on küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas.


Pajualuse.
Pajualuse on küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas.


Pargitaguse.
Pargitaguse on küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas.
1. jaanuari 2011 seisuga elas külas 77 inimest, neist 9 on vanemad kui 64 aastased.


Pauliku.
Pauliku on küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas.


Puru.
Puru on küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas. Küla asub Jõhvi-Tartu maantee ääres.


Sompa (Jõhvi).
Sompa on küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas.
Praegustes piirides on küla 1977. aastast, mil Sompa külaks liideti Sompa-Aruserva, Sompa-Sininõmme, Sompa-Vanaküla (Aue) ja Sompa asundus (Sompa-Jaamaküla).
Küla läbib Tallinna–Narva raudtee.


Valgustuse projekt.
Valgustuse projekti all mõistetakse filosoofias teoreetiliselt põhjendatud taotlusi organiseerida ühiskonna- ja vaimuelu lähtuvalt valgustatud inimmõistuse poolt seatud eesmärkidest. Valgustuse projekti raames seatakse enamasti tähtsale kohale inimliku mõistuse iseseisvus ja pädevus enda ning ühiskonna asjade määramisel; sellest tulenev progress kõigil teadus- ja vaimutegevuse aladel; põhjendatud, demokraatlikud ja inimväärikust tagavad muutused ühiskonnas jms.
Esimesena seadis eesmärgid "valgustuse projekti" jaoks Immanuel Kant oma ajaleheartiklis "Mis on valgustus?" (1784) vastusena ajakirjas "Berlinische Monatsschrift" ilmunud üleskutsele selgitada lugejatele valgustuse küsimust. Hiljem on Kant oma arusaamasid valgustuse eesmärkidest ja toimimisest kriitiliselt vähema naiivsuse suunas revideerinud ning sellega teeninud ära omaaegsete kultuuritegelaste (näiteks Johann Wolfgang von Goethe) pahameele.
Kantist hilisem filosoofia küsib kuni tänapäevani valgustuse projekti staatuse järele, argumenteerides selle läbikukkumise ja ületamise, seiskumise, edasikestmise jms kasuks ning põhjendades vaateid valgustuse projekti ajaloolis-teoreetiliste käsitlustega. Tihti lähtutakse vaidlustes Kanti kolme kriitika tõlgendustest, aga ka Friedrich Schellingi jpt valgustusaja filosoofide teostest.
Tuntud avalik vaidlus modernismi, postmodernismi ja valgustuse projekti staatuse üle toimus 1980. aastate alguses Lyotard'i ja Habermasi vahel.


Kolm kriitikat.
Kolme kriitika või Kanti kolme kriitika nime all tuntakse Immanuel Kanti filosoofilisi peateoseid
Lähtudes Kanti eeskujust on "kriitikaid" kirjutanud ka paljud teised filosoofid, nt Karl Marx ("Kriitilise kriitika kriitika"), Jean-Paul Sartre ("Dialektilise mõistuse kriitika"), Peter Sloterdijk ("Küünilise mõistuse kriitika") jt.


Honey Power.
Honey Power [h'ani p'auer] on eesti ansambel.
Ajalugu.
Bändi esimee singel oli "Corsica". Teine oli raadiosingel "Travelling Nonstop", mis valiti 2006. aasta mais Raadio 2 "Nädala Demoks". Kolmas singel oli "Fake Blue Sky".
Suvel 2006 ilmus Seksoundi alt Honey Poweri debüütalbum "Macrosilly". Peale albumi ilmumist lahkus ansamblist trummar Madis Aesma, kelle asemele tuli Lauri Kulpsoo. Alates novembrist 2006 mängib trumme Madis Paalo.


Ruutmaatriks.
Ruutmaatriks on maatriks, millel on võrdne arv "ridu" ja "veerge".
"n"×"n"-ruutmaatriksi ridade (või veergude) arvu "n" nimetatakse selle maatriksi järguks ja kõneldakse "n"-ndat järku ruutmaatriksist. Sellise maatriksi üldkuju on
Öeldakse, et elemendid formula_2 moodustavad maatriksi "A" "peadiagonaali" ning elemendid formula_3 selle "kõrvaldiagonaali".
Ruutmaatriksite jaoks saab defineerida determinandi ja jälje.


Max Jakobson.
Max Jakobson (sündinud 30. septembril 1923 Viiburis) on Karjala juudist Soome diplomaat, poliitik ja ajakirjanik.
Oma karjääri alustas ta BBC-s ajakirjanikuna töötades. Aastatel 1953–1974 töötas ta Soome välisteenistuses, olles muuhulgas suursaadik Rootsis ja ÜRO juures. Sel perioodil aitas ta kaasa Soome külma sõja aegse neutraalsuse hoidmisele.
Ta oli Eestis kommunistide ja natsionaalsotsialistide poolt toime pandud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni esimees.


Maatriks.
Maatriks on ristkülikukujuline tabel, mis koosneb arvudest (tavaliselt reaalarvudest või kompleksarvudest) või mingitest muudest etteantud hulga elementidest, sealhulgas näiteks polünoomidest, funktsioonidest, diferentsiaalidest, vektoritest. Tabeli sissekandeid nimetatakse maatriksi elementideks. Kuigi maatriks on iseenesest lihtsalt tabel, pakuvad maatriksid huvi eelkõige sellepärast, et maatriksi elementidega tehtavate tehete (liitmine ja lahutamine, korrutamine ja jagamine) abil on võimalik defineerida tehted maatriksitega.
Tavaliselt eeldatakse, et selle hulga elemente, millest maatriksi elemendid võetakse, saab liita ja lahutada sarnaselt arvudega (nad moodustavad Abeli rühma). Lineaaralgebras eeldatakse tavaliselt ka, et neid saab arvude kombel korrutada ja jagada (nad moodustavad korpuse). Üldistustes lepitakse ka suurema lahknemisega arvudest: võidakse piirduda nõudmisega, et nad moodustavad ühikelemendiga assotsiatiivse ringi. Et osutada sellele, kust maatriksi elemendist võetakse, räägitakse maatriksist üle mingi hulga, ringi või korpuse (näiteks reaalarvuliste elementidega maatriksit nimetatakse üle reaalarvude korpuseks).
Maatriksid kuuluvad lineaaralgebra kesksete objektide hulka. Neid uurib maatriksite teooria.
Maatrikseid kasutatakse näiteks lineaarvõrrandisüsteemide lahendamisel.
Definitsioon.
Maatriks on eristatavate horisontaalsete ridade ja vertikaalsete veergudega ümarsulgudesse asetatud arvudest (või üldiselt ringi elementidest) koosnev tabel. Näiteks
Maatriksi kui tabeli sissekandeid nimetatakse "maatriksi elementideks". Maatriksi suurus määratakse selle ridade ja veergude arvuga. Kui maatiksil on "m" rida ja "n" veergu, siis nimetatakse seda "m × n (m-korda-n) järku maatriksiks" või lihtsalt "m × n maatriksiks". Naturaalarvude paari "m × n" nimetatakse "maatriksi järguks" ja täisarve "m" ja "n" selle mõõtmeteks ehk dimensioonideks. Ülal on kujutatud 4-korda-3 maatriksit.
Maatrikseid, mille ridade ja veergude arvud kattuvad, nimetatakse ruutmaatriksiteks. "n × n" ruutmaatriksi järguks loetakse lihtsalt arvu "n".
Tähistus.
Elemendi kohta, mis asub maatriksi "i"-ndas reas ja "j"-ndas veerus, öeldakse, et see element asub kohal "i-j".
Maatrikseid tähistatakse suurte ladina tähtedega, ning elemente üldjuhul väikeste ladina tähtedega, mis on varustatud kahe asukohale viitava indeksiga, kusjuures esimene indeks viitab reale ja teine veerule. "m × n" maatriksit
esitatakse lühidalt "üldelemendi" "aij" abil: "A"=("aij"). Kasutusel on ka tähistus, kus maatriksi elementi tähistatakse sama sümboliga, kui maatriksit ennast. Näiteks ("A")"ij" või ka sulgudeta "A'ij".
Maatriksit, mille üks dimensioonidest võrdub ühega, nimetatakse ka "vektoriks". Täpsemalt, maatrikseid dimensioonidega 1 × "n" ja "m" × 1 nimetatakse vastavalt "rea-" ja "veeruvektoriteks". Näiteks
Maatriksit, mille elemendid kuuluvad ringi R, nimetatakse "maatriksiks üle R". Näiteks maatrikseid, mille elementideks on reaalarvud, nimetatakse maatrikseiks üle reaalarvude.
Liitmine, korrutamine skalaariga ja transponeerimine.
Lihtsaimad tehted maatriksitega on "maatriksite liitmine", "skalaariga korrutamine" ja "transponeerimine".
Juba tuttavad tehete omadused arvudega (või ringi elementidega) kanduvad maatriksitele üle: näiteks liitmine on kommutatiivne st "A" + "B" = "B" + "A". Transponeerimise tehe, mida arvude (või ringi elementide) jaoks ei eksisteeri, ühildub liitmise ja skalaariga korrutamisega kui ("cA")"T" = "c"("A'T") ja ("A" + "B")"T" = "A'T" + "B'T". Veel kehtib ("A'T")"T" = "A".
Korrutamine.
Üldistatud kuju meeldetuletusega, et esimese maatriksi ridade arv peab võrduma teise maatriksi veergude arvuga.
Kahte maatriksit saab korrutada vaid siis, kui esimese teguri veergude arv on võrdne teise teguri ridade arvuga. Kui "A" on "m × n" maatriks ja "B" on "n × p" siis "AB" on "m × p" maatriks, mille elemendid on
iga "i" = 1,2... "m" ja "j" = 1,2... "p" korral.
Kui korrutis "AB" on defineeritud ei pruugi korrutis "BA" defineeritud olla. Täpsemalt on mõlemad korrutised defineeritud parajasti siis, kui A ja "B" on sama järku ruutmaatriksid. Ka siis kui "AB" ja "BA" defineeritud on ei pruugi need korrutised võrdsed olla st üldjuhul
st erinevalt reaal- või kompleksarvude korrutamisest pole maatriksite korrutamine kommutatiivne.


Lima (Peruu).
Lima on Peruu pealinn. Linnas elas 2005. aastal 6 954 583 inimest.
Lima kohale asutas Hispaania konkistadoor Francisco Pizarro 18. jaanuaril 1535 asula nimega La Ciudad de los Reyes ('Kuningate linn').


Düstoopia.
Düstoopia ehk antiutoopia ehk kakotoopia on fiktiivne ühiskond, samuti seda kujutav teos, mida iseloomustab totalitarism ning rõhuvad sotsiaalse kontrolli vahendid. Düstoopia on utoopia vastand.
Düstoopiliste teoste autorid paigutavad tegevuse sageli tulevikku või alternatiivsesse ajaliini, seetõttu on paljud neist teostest ühtlasi teadusliku ulme ja alternatiivajaloo teosed.


Sonja (Norra kuninganna).
Sonja, Norra kuninganna (sündinud kui Sonja Haraldsen 4. juulil 1937 Oslos) on Norra kuninganna-abikaasa, kuningas Harald V abikaasa.
1982. aastal sai Sonja Nanseni medali ja 1984. aastal Peer Gynti auhinna. 1998. aastal pälvis ta Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi.
Kuningas Olav V suri 17. jaanuaril 1991 ning Sonjast sai Norra esimene kuninganna-abikaasa pärast 53 aastat.
Aastal 2005 avas kuninganna Sonja Antarktikas Kuninganna Maudi maal Norra uurimisjaama. Ta on esimene kuninganna, kes on Antarktikas käinud.


Märtha Louise.
Norra printsess Märtha Louise (sündinud 22. septembril 1971) on kuningas Harald V ja kuninganna Sonja ainus tütar. Ta on Norra troonipärilusjärjestuses 4. ning Briti troonipärilusjärjestuses 65. kohal. Tema ristivanemad on Olav V, Taani printsess Margaretha, krahv Flemming af Rosenborg, Ragnhild Lorentzen, Dagny Haraldsen, Haakon Haraldsen, Nils Jǿrgen Astrup ja Ilmi Riddevold.
1990. aastal muudeti Norra põhiseadust nii, et troonipärija on vanim laps, olenemata soost. Seda ei võetud kasutusele aga tagasiulatuvana nagu Rootsis 1980, nii et Märtha Louise'i noorem vend Haakon jäi temast troonipärilusjärjestuses ette.
1. jaanuaril 2002, pärast seda, kui Märtha Louise oli alustanud oma äri, hakkas ta maksma tulumaksu ning kuningas, olles temaga nõu pidanud, andis välja edikti, mis võttis ära Märtha Louise'i tiitli 'Kuninglik Kõrgus' (välismaal saab ta kasutada tiitlit 'Kõrgus'). Ta säilitas aga koha troonipärilusjärjestuses ning säilitas osa ametlikke kohustusi.
Erinevalt oma tädidest, kes ei oma kuningliku kõrguse tiitlit, ei ole ta 'Printsess Märtha Louise, proua Behn'. Tema tiitel on 'Norra printsess Märtha Louise', kuna perekonnanime lisamine näitaks, et ta on abiellunud morganaatiliselt.
Printsess Märtha Louise on diplomeeritud füsioterapeut. Ta õppis Oslos ning oli intern Hollandis Maastrichtis. Ta ei ole küll oma ametialal töötanud, vaid tegelenud Norra rahvajuttude ja muusikaga. Tema äri põhineb teleesinemistel, kus ta jutustab rahvajutte ning laulab koos tuntud Norra kooridega.
2004. aasta oktoobris kolis printsess koos perega New Yorki. Samal aastal avaldati tema esimene raamat "Why Kings And Queens Don't Wear Crowns" ("Miks kuningad ja kuningannad krooni ei kanna"), mis on lastejutt esimesest Norra kuninglikust perekonnast. Raamatuga on kaasas CD-versioon, mille printsess ise sisse luges.
18. jaanuaril 2006 uuendas Märtha Louise organisatsioonide nimekirja, mille patroon ta on. Ta ei ole enam ühegi kultuuriteemalise organisatsiooni liige; need rollid võttis üle tema vend Haakon. Märtha Louise jättis alles ainult 6 patronaaži, mis kõik on tervisega seotud.
Välislingid.
Märtha Louise


Ari Behn.
Ari Mikael Behn (Ari Mikael Bjørshol) (sündinud 30. septembril 1972) on Norra kirjanik.
Ari Behn on Olaf Bjørsholti (sündinud 1952) ja Marianne Solbergi (sündinud 1953) vanim laps. Mõlemad vanemad töötasid Mossis valdorfkoolis. Isa oli õppinud eripedagoogikat ja ema oli õppinud valdorfkooli õpetajaks. Vanemad abiellusid 1973, kuid lahutasid 1982. Mõlemad abiellusid uuesti.
Ari õppis Mossi valdorfkoolis ja hiljem Oslo Ülikoolis. Tal on bakalaureusekraad ajaloos ja usuteaduses.
1996 võttis Ari Bjørsholt endale uue perenime Behn, mis on tema ema neiupõlvenimi. See nimi on saksa päritolu. Tal on õde Anja Sabrina ja vend Espen, kes kumbki seda perenime ei kasuta.
1999 avaldas Behn oma esimese raamatu, lühijutukogumiku "Trist som faen" ("Põrgulikult kurb"), mida müüdi rohkem kui 100 tuhat eksemplari ja mis sai kriitikutelt palju kiita. Seejärel on ta avaldanud romaane, mille arvustused on aga olnud vähem kiitvad. 2003 ilmus romaan "Bakgrd" ("Tagahoov") ja 2006 "Entusiasme og raseri" ("Entusiasm ja raev").
24. mail 2002 abiellus Behn Norra printsessi Märtha Louisega. Neil on kolm tütart: Maud Angelica Behn (sündinud 29. aprillil 2003), Leah Isadora Behn (sündinud 8. aprillil 2005) ja Emma Tallulah Behn (sündinud 29. septembril 2008).
Koos oma naise Märthaga kirjutas Ari Behn raamatu oma pulmadest "Fra hjerte til hjerte" ("Südamest südamesse", 2002).
Behn on osalenud veel mitmes loomingulises projektis, näiteks disaininud portselani Norra ettevõtte Magnor Glassverk jaoks.
Behn, Ari
Behn, Ari


Maud Angelica Behn.
Maud Angelica Behn (sündis 29. aprillil 2003 Oslos Norras) on Norra printsess Märtha Louise'i ja kirjanik Ari Behni esimene laps.
Ta sündis Norra riiklikus haiglas "Rikshospitalet"is Oslos.
Ta sai nime oma vanaisa vanaema Norra kuninganna Maudi järgi. Ta ristiti Slottskapelletis, Oslo kuninglikus palees 2. juulil 2003. Tema ristivanemad on Harald V, Norra kroonprints Haakon, Sayn-Wittgenstein-Berleburgi printsess Alexandra, Anja Sabrina Bjǿrshol, Marianne Ulrichsen, Kåre Conradi ja Trond Griske.
2005. aastast on Maud Angelica Norra troonipärilusjärjestuses 5. kohal oma onu, onutütre, onupoja ja ema järel. Maud Angelica on ka Briti troonipärilusjärjestuses 1. augusti 2007 seisuga 66. kohal.
Behn, Maud Angelica
Behn, Maud Angelica


Kaluga oblasti lipp.
Kaluga oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Kaluga oblasti lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 30. jaanuaril 2004.
Lipu kirjeldus.
Kaluga oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud kolmeks horisontaalseks laiuks, ülemine on punane, alumine roheline ning keskel hõbedane, mis moodustab lipu kõrgusest 1/6. Punase välja keskel on kuldne keisrikroon.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Punane sümboliseerib jõudu, isamaa kaitsmist, julgust, vaprust ning piiramatut armastust maa vastu, mille eest on paljud kalugalased sajandite jooksul toimunud sõdades verd valanud, eriti Suure Isamaasõja aastatel 1941–1945. Roheline pärineb Kaluga oblasti vapilt ning tähistab lootust, nooruslikkust, elavat loodust, viljakust ja igavest elu. Valge viitab selgetele ja puhastele mõtetele ning oblastit läbivale Oka jõele.


Kinnipidamiskoht.
Kinnipidamiskoht on ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli järgi asutus, kus hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avalikku võimu teostava asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul.


Kose (Jõhvi).
Kose on küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas.


Tammiku.
Tammiku on alevik Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas.
Esmakordselt mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus.


Kirovi oblasti lipp.
Kirovi oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Kirovi oblasti lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 26. juunil 2003.
Lipu kirjeldus.
Kaluga oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud kolmeks horisontaalseks väljaks. Ülemine väli, mille laiuseks on 3/4 lipu laiusest on valge ning selle keskel on Kirovi oblasti vapp. keskmine laid on roheline ning alumine sinine. Kumbki laid moodustab 1/8 lipu laiusest.
Valgel väljal olev vapp on alt terava tipuga ja ümarate nurkadega heraldiline punase äärisega kuldne kilp. Vasakul küljel olevast sinisest pilvest väljuv punane käsi hoiab laskevalmis vibu noolega ning kilbi paremas ülanurgas on punane rist.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Valge tähistab puhta moraali aluseid, headust ja vähenõudlikkust ning lumist talve. Roheline on looduse, rõõmu ja tervise ning maaviljakuse ja metsarikkuse värv. Oblasti põhjarajoonides hõlmab 70-90 protsenti maast metsad. Sinine sümboliseerib ustavust, ausust ning viitab peamisele jõele Vjatkale, mille kallastel Kirovi oblast asub. Vapikujundid sümboliseerivad sõjalist valmisolekut kodumaa kaitseks.


Geryon.
Geryon ehk Geryoneus oli vanakreeka mütoloogias kolmepäine hiiglane, Chrysaori ja Kallirrhoe poeg. Mõne allika järgi oli tal ka kolm keha, ent jalgu ainult kaks. Käte arvuks nimetatakse kolm kuni kuus. Kuue käe versioonis kasutas ta võitluses kolme oda ja kolme kilpi. Antiiksed vaasimaalijad kujutasid teda harilikult kuue, vahel nelja jalaga.
Geryon elas maailma lääneserval Erytheia saarel. Hesiodose sõnul nimetati selle nimega tänapäeva Cádizi. Antiikajal nimetati seda kanti Andaluusia rannikul Tartessoseks. Giovanni Boccaccio sõnul võttis Geryon külalisi lahkelt vastu, uinutas nende valvsuse ja seejärel tappis nad. Sellise reeturliku käitumise tõttu paigutas Dante Alighieri "Jumalikus komöödias" Geryoni põrgu 8. ringi valvama.
Geryonil oli kahepäine koer Orthos, Kerberose vend, ja veisekari, mida valvas Arese poeg Eurytion. Veiste röövimine oli Heraklese 10. vägitöö.
Teel Geryoni juurde jõudis Herakles Vahemere lõppu ning püstitas sinna Heraklese sambad ehk Gibraltari ja Ceuta. Herakles surmas algul koera, siis karjuse ja lõpuks veiste omaniku, esimesed oma oliivipuust nuiaga, kolmanda Lerna hüdra veres mürgitatud noolega. Geryoni hauale kasvasid kaks puud, mänd ja piinia, mis jooksid vaigu asemel verd.
Karjaajamise ajal saatis Hera parmud karja piinama, nii et need laiali jooksid ja Heraklesel kulus terve aasta nende kokkukogumiseks. Herakles vedas veised Mükeenesse, kus nad ohverdati Herale.
Rooma mütoloogias ajas Herakles karja Kreekasse tagasi läbi Itaalia. Roomas Aventinuse mäel varastas Cacus osa karjast ära. Ta kasutas Hermese leiutatud meetodit, nimelt võttis ta veistelt sõrad ära ja pani teistpidi alla, et keegi ei oskaks jälgipidi neile järele tulla. Ühe versiooni järgi sattus Herakles oma järelejäänud karjaga juhuslikult lähedusest mööduma, veised haistsid teineteist ja hakkasid ammudes kutsuma. Teise järgi teatas Cacuse õde Caca Heraklesele, kus tema vend end koos varastatud loomadega peidab. Herakles lõi Cacuse maha, sai loomad tagasi ja jätkas teekonda. Roomlased väitsid, et Herakles rajas altari kohale, kus asub nende karjaturg Forum Boarium. Sel põhjusel austati Heraklest ka Roomas kultuslikult.
Olümpias ja Teebas oli Geryoni pühamu ning Paduas oli Geryoni oraakel.
Kõige põhjalikumalt on Heraklese 10. kangelasteo kirja pannud 6. sajandil eKr elanud poeet Stesichoros. Teose nimi on "Geryoni laul" ("Geryoneis") ja see on osaliselt säilinud.
Geryon kunstis.
Pärast antiikaega pole Geryon olnud kunstnike seas populaarne teema, kuid antiikajal küll. Säilinud on hulgaliselt Geryoni kujutavaid vaase. Need on üldjuhul loodud pärast Stesichorose "Geryoni laulu" kirjutamist, mis näitab, et see pidi Kreekas üldtuntud ja mõjukas teos olema.
Müncheni Riiklikus Antiigimuuseumis on pottsepa Kachrylioni ja vaasimaalija Euphroniose punasefiguuriline jooginõu ("kylix") aastatest umbes 510–500 eKr, millel on kujutatud Heraklest Geryoniga võitlemas, kusjuures nende vahel on näha Orthose surnukeha.


Iru linnamägi.
Iru linnamägi ehk Iru Linnapära on Tallinna idapiiril Pirita jõe äärsel neemikul asuv kuni 15 meetri kõrgune küngas.
Iru linnamäel oli muinaseestlaste kindlustatud asulakoht. Asustuse ajalugu ulatub tagasi III. aastatuhandesse e.Kr.
Otse linnamäe põhjaosa, ees samuti mäe läänepoolsel jalamil on jälgi vanadest asulatest. Nii on Iru ümbrus põline asustuskeskus ja Linnapera selle südameks.
Iru linnamäel ei ole valli jäänuseid ainult otstes. Risti üle mäeseljaku kulgeb veel kolmas vall, mis jagab linnuse kaheks ebavõrdseks osaks. Suuremaks lõunapoolseks ja väiksemaks põhja poolseks. Põhjapoolse ja keskmise valli idapoolsel küljel olevad avad tunnistavad, et siin olid tõenäoliselt väravakohad.
Kindlustatud asula seisis linnamäel 8. – 5. sajandil eKr. Sealt pärinevad vanimad teadaolevad ristnurgaga seotud rõhtpalkhoonete jäänused Eestis ja Eesti üks vanimaid teadaolevaid raudesemeid: naaskel.
5.–11. sajandil pKr asus samas paigas linnus, mis arheoloogiliste kaevamiste andmetel enne mahajätmist korduvalt põles.
Arheoloogiliste kaevamiste käigus Irust leitud esemetest pakuvad tavapärase leiumaterjali kõrval huvi pronksivalamisele viitavad savitiiglid ja Põhja-Euroopas harukordne võrdõlgne pronksist sõlg, luust harpuun ja suitsed.
Iru linnamägi kannab rahvasuus ka Linnapära nime.
29. augustil 1937 paigutati Iru linnusesse sümboolne garnison (Kaitseliidu Iru kompanii), Iru kompanii pealik nimetati Iru linnuse pealikuks, talle anti pealiku mõõk ja kilp.


Märjamaa valla vapp.
Märjamaa valla vapp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Märjamaa valla vapp.
Praegune Märjamaa vald, mis tekkis 20. oktoobril 2002 ühinenud Märjamaa alevi, endise Märjamaa valla ja Loodna valla ühinemisel võttis oma vapiks endise Märjamaa valla vapi. Märjamaa valla vapina on see Riigikantselei heraldikanõukogus kinnitatud juba 21. oktoobril 1996. Märjamaa alevi ja Loodna valla sümbolid kuulutati kehtetuks.
Vapi kirjeldus.
Rohelisel kilbil hõbedane sild nelja kaarega - neist otsmised on poolikud, silla kohal on kuldne kaheksa kodaraga ratas.
Vapi värvid Pantone värviskaala järgi on roheline PMS 354 ja kuldne PMS Yellow.
Tõlgendus.
Märjamaa valla vapil on kujutatud 1861 aastal rajatud kuuevõlvilist 360 jala (110 m) pikkust Konuvere kivisilda, mis on Eesti suuremate sildade seas tänapäevani säilinutest vanim. Hõbedane (valge) värvus sümboliseerib silla ehitamiseks kasutatud tähtsaimat kohalikku maavara - lubjakivi. Tõllaratas sillal on meenutus ehitise noorusajast ja igavese liikluse sümbol. Rattal on kaheksa kodarat ja Märjamaa nimes kaheksa tähte. Kolm võlvitud sillasammast moodustavad Märjamaa algustähe M-i.
Vapi kasutamine.
Märjamaa valla vappi võib valla põhimääruses kirjeldatust erineval kujul kasutada vaid vallavalitsuse loal.
Välislingid.
Vapp


Märjamaa alevi vapp.
Märjamaa alevi vapp oli Rapla maakonnas asuva Eesti alevi Märjamaa vapp.
Praegune Märjamaa vald, mis tekkis 20. oktoobril 2002 ühinenud Märjamaa alevi, endise Märjamaa valla ja Loodna valla ühinemisel, võttis oma vapiks endise Märjamaa valla vapi. Endise Märjamaa valla vapina oli see kasutusel juba alates 21. oktoobrist 1996. Märjamaa alevi ja Loodna valla sümbolid kuulutati kehtetuks.
Vapi kirjeldus.
Hõbedase müüritisega kilbil ümarvõlviga, punase avaga portaal, võlvi lukukivil punane ristikulehe kujutis. Vapi punasel tüvel kolm hõbedast lainelõikelist varrast.
Põhjendus.
Müüritisega portaal osutab Märjamaa kirikaia väravaehitisele, mis on rajatud I maailmasõja ja Eesti Vabadussõjas langenud kohalike inimeste mälestuseks. Võlvi lukukivile paigutatud ristikulehe kujutis sümboliseerib alevi inimeste maalähedast elulaadi ja ühistegevust ning ristiusust pärinevat kolmainsust ja 13.–14. sajandil ehitatud Märjamaa kirikut. Vapitüve ja portaaliava punane värv meenutab, et Märjamaa alev ja kihelkond on ajalooliselt kuulunud Läänemaa (punane vapikilp) koosseisu. Hõbedased lained vapitüvel viitavad alevi nime esimese poolele ja ümbruskonna omapärastele loodusobjektidele – suurveest tekkivatele karstijärvedele, millel on oma kohalik nimetus – "järtad" "("ainsuses:" järta)".


Loodna valla vapp.
Loodna valla vapp on Rapla maakonnas asuva endise Eesti haldusüksuse Loodna valla vapp.
Praegune Märjamaa vald, mis loodi 20. oktoobril 2002 ühinenud Märjamaa alevi, endise Märjamaa valla ja Loodna valla ühinemise tulemusena, võttis oma vapiks endise Märjamaa valla vapi. Endise Märjamaa valla vapina oli see kasutusel juba alates 21. oktoobrist 1996. Märjamaa alevi ja Loodna valla sümbolid kuulutati kehtetuks.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil on rohelist värvi kaks neljaharulist ristikulehte, hobuseraud ja pärnalehelõikeline vapitüvi.
Neljaharulised ristikulehed sümboliseerivad põllumajandust. Lehed meenutavad ka kristliku maailma universaalseimat sümbolit – risti, mis vapil koosneb ühinenud südametest, viidates sõbraliku koostöö tähendusele.
Hobuseraud sümboliseerib edasiliikumist nii majanduses kui ka vaimuvallas. Hobuseraud on ajast aega olnud ka turvalisuse ja õnne talisman.
Vapitüve pärnalehe lõige osutab sellele, et vallas asub loodusharuldus – Sipa pärn, omaliigiliste seas Eesti suurim.
Vapi kuldne toon tähistab viljapõldusid ja muid inimkätega loodud rikkusi, roheline valla mitmekesist loodust: soid-rabasid, niitusid, metsi ning neist inimestesse hoovavat ürgset rahu ja hingejõudu.


Raikküla valla vapp.
Raikküla valla vapp on Rapla maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Raikküla valla vapp.
Vapp on kinnitatud 12. juunil 1997, kuid vapi sünnipäevaks peetakse 19. oktoobrit 1997.
Vapi kirjeldus.
Rohelisel kilbil kuldne ristikuleht ja hõbedane müüritisega vapitüvi.
Põhjendus.
Vapikilbi roheline värvus tähendab üldiselt noorust ja lootust; siin aga looduslähedust ja vallaelanike põhitegevust - põllumajandust. Kuldne ristikuleht sümboliseerib samuti põlluharimist ja karjakasvatust - kohaliku rahva põlist elatise ja jõukuse allikat; kolm ristikulehe südamekujulist haru meenutavad ka veel valla kolme peamist keskust - Purku, Raikküla ja Tamme küla. Ristikuleht on ühtlasi ristiusu jumaliku kolmainsuse sümbol. Hõbedane müüritisega vapitüvi on Raikküla valla paese pinnase võrdkuju.
Välislingid.
Vapp


Vallasisene linn.
Vallasisene linn on linn Eestis, mis ei moodusta eraldi kohaliku omavalitsuse üksust. Vallasisesed linnad kuuluvad tavaliselt maavalla koosseisu.


Gagarin.
Gagarin on linn Venemaal Smolenski oblastis, Gagarini rajooni keskus. Asub Gžati jõe ääres.
Asutatud 1719, innaõigused sai 1776. aastal. 1968. aastani oli linna nimi Gžatsk, seejärel nimetati linnalähedases Klušino külas sündinud ja äsja hukkunud Juri Gagarini järgi Gagariniks.


Kiiu vasallilinnus.
Kiiu vasallilinnus ehk Kiiu mungatorn ehk Kiiu torn asub Harju maakonnas Kuusalu vallas Kiiu mõisapargis 3 kilomeetrit Kuusalust Tallinna poole.
Linnus rajati oletatavasti 1520. aasta paiku Kiiu mõisaomaniku Fabian von Tiesenhauseni poolt kindlustatud tornelamuks. Kiiu torn vasallilinnusena on Eesti väikseim linnuseehitis. Tornis on neli korrust, väljastpoolt ümbritseb kivimüüri puidust ringrõdu. Müüride paksus jalamil on 1,8 meetrit, torni sisemine läbimõõt küünib 4,3 meetrini. Kitsad aknad olid algselt mõeldud laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks, mille põrandas olid tõrjeaugud. Torni pääses vaid läbi ühe riivpalgiga suletava sissepääsu. Viimast kaitses omamoodi eeslinnusena praeguseks hävinud majandushoov, mida piiras paekivist müür.
Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, kus lisaks kaminale ja danskerile, mis esinevad ka ülejäänud korrustel, on seina ehitatud voodinišš. Ülejäänud korrused on puht kaitseotstarbelised, millest annavad tunnistust ka 11 erineva kujuga laskeava. Esimese ja teise korruse vahelaed on võlvitud. Kolmanda ja neljanda korruse vahel on talalaed. Ühelt korruselt teisele pääseb müüritreppi mööda. Kiiu tornlinnuse muudab aga Baltimaades erandlikuks III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik ehk urdaaž.
Linnus purustati Liivi sõja ajal ning restaureeriti kunstiajaloolase Villem Raami juhtimisel 1974. aastal. Peale restaureerimist on torn kasutusel söögikohana.


Kiviloo piiskopilinnus.
Kiviloo piiskopilinnus ("Fegefeur, Fegwevr") asub Harjumaal, Raasiku vallas Jõelähtme jõe ääres.
Linnus rajati pärast seda, kui seni Jägala jõe ääres Kaunissaares olnud Tallinna piiskopi residents viidi 1413. aastal Jõelähtme jõe äärde Kiviloole.
Kiviloo piiskopilinnust - Fegefeuer (puhastustuli) mainitakse esmakordselt 1474 Kiviloo lossiks, mil piiskopiks oli Simon von der Borch. See oli L-kujuline väikelinnus, mille 50×85 ruutmeetri suurune maa-ala oli vallikraaviga piiratud. Sellel paiknes kahekorruseline paekivist linnus, mille kirdenurgas kõrgus ümar suurtükitorn ja kogu lõunakülje võttis enda alla saal. Nende vahele jäi muid ruume, võlvitud mantelkorsten-köök teiste hulgas.
Liivi sõjas ründasid Vene väed 12. septembril 1560 Kiviloo linnust, mida kaitses 11 sakslast. Linnus vallutati ja põletati maha. Sestpeale on ta varemetes.
Praegu on linnus koos Kiviloo mõisahoonega eravalduses.


Hanila valla vapp.
Hanila valla vapp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Hanila valla vapp.
Vapp on kinnitatud 23. jaanuaril 1995.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil rõngasrist ja langetatud lainelõikeline varras, mõlemad hõbedased.
Põhjendus.
Hanila kirikaia vanadelt hauakividelt pärinev rõngasristi kujutis sümboliseerib viljakust – põllumehe töökuse tulemust ja jõukuse alust läbi aegade. Vapikilbi sinine värvus ja lainelõikeline varras viitavad valla mereäärsele asukohale ja paljude elanike merega seotud tegevusaladele.
Välislingid.
Vapp


Sonja.
Sonja on naisenimi, mis pärineb vene nime Sofija (Sofja) hellitusvormist. Need nimed tulevad kreeka naisenimest "Σoφíα" (Sophia, Sofía), mis tähendab 'tarkus'.
USA-s kuulus Sonja aastail 1930–1992 1000 kõige populaarsema tüdrukunime hulka, sealjuures 1936–1979 500 populaarseima tüdrukunime hulka. Kõrgeim koht oli 1938. aastal: 180. koht.


Leah Isadora Behn.
Leah Isadora Behn (sündis 8. aprillil 2005) on Norra kuninga Harald V lapselaps.
2006. aasta 2. septembri seisuga on Leah Norra troonipärilusjärjestuses 6. ning Briti troonipärilusjärjestuses 67. kohal.
Tema vanemad on Norra printsess Märtha Louise ja kirjanik Ari Behn. Tal on vanem õde Maud Angelica.
Leah sündis printsess Märtha Louise suvekodus Bloksbjergis Hankø saarel Fredrikstadis.
Nädal enne tüdruku ristimist levis üle maailma uudis, et ta on saanud nime "Tähesõdade" tegelase printsess Leia järgi. Tema ema Märtha ütles intervjuus Norra ajalehele "Aftenposten": "Ma pean tunnistama, et olen suur "Tähesõdade" fänn ning minu arvates on printsess Leia alati olnud maailma kõige ilusam naine." Teise nime pani tema isa ameerika tantsijanna Isadora Duncani järgi.
Leah Isadora ristiti 16. juunil 2005 kuningalossi kabelis. Tema ristivanemad on Oranje-Nassau printsess Laurentien, tema ema sõbrad Gry Brusletto ja Katharina Salbu, tema isa vend Espen Bjørshol, tema isa sõber Jon Andreas Håtun ning printsess Märtha Louise pruutneitsi ning sugulase Marianne Ulrichseni abikaasa Didrik Vigsnæes. Tüdruku vanaema kuninganna Sonja viis ta ristimisvaagna juurde.
Välislingid.
Behn, Leah Isadora
Behn, Leah Isadora


Mette-Marit.
Mette-Marit (Mette-Marit Tjessem Høiby, sündinud 19. augustil 1973 Kristiansandis) on Norra kroonprintsi Haakoni abikaasa, Norra kroonprintsess.
Lapsepõlv ja noorus.
Mette-Marit sündis ajakirjanik Sven O. Høiby (surnud) ja tema abikaasa, pangaametnik Marit Tjessemi tütrena. Vanemad lahutasid, kui ta oli 11-aastane. Tal on vanem õde ja kaks vanemat venda.
Mette-Marit kasvas üles Norra lõunaosas Kristiansandis. Ta õppis balletti, mängis võrkpalli ning sai kohtunikuks ja treeneriks, oli skaut ja laulis kooris.
Ta veetis mitmed nädalavahetused ja vaheajad Setesdali orus, kus õppis purjetama. Nooruses oli ta noorteklubi "Slettheia" juht.
Alates 1988. aastast õppis Mette-Marit Kristiansandis Oddernesi keskkoolis. Ta veetis kuus kuud Wangratta keskkoolis Austraalias vahetusõpilasena. Hiljem õppis ta Kristiansandi toomkoolis ("Kristiansand Katedralskole"), mille lõpetas 1994.
Pärast väikest pausi õppis ta Bjørknesi erakoolis ning Adgeri kolledžis, kus ta tegi eksami "examen philosophicum". Ta töötas aasta ühes Oslo kohvikus.
Järgnevatel aastatel proovis ta edasi õppida mitmel alal. Samal ajal käis ta Oslos reividel, kus tarvitati narkootikume ja alkoholi.
13. jaanuaril 1997 sünnitas ta Oslos oma esimese, abieluvälise poja Marius Borg Høiby, kelle isa on Morten Borg. Lapse isa kannab vanglakaristust kokaiini ostmise eest.
Tutvus kroonprintsiga ja abielu.
Aastal 1999 tutvus Mette-Marit Quarti "rock"-festivalil kroonprints Haakoniga. Neid tutvustasid ühised sõbrad.
Kuigi ka kuninganna Sonja oli lihtsat päritolu, põhjustas Mette-Mariti ja Haakoni suhe vastuseisu. Paljud arvasid, et Mette-Mariti minevik, üksikema staatus ja paari valik enne abiellumist koos elada kahjustaksid kuningliku perekonna mainet ja väärikust. Vastuseis vähenes pärast kihlust.
Mette-Mariti esimene avalik ülesastumine kroonprintsi mõrsjana toimus Nobeli rahuauhinna üleandmise tseremoonial 10. detsembril 2000, millele oli eelnenud paari kihluse kuulutamine 1. detsembril.
Paar abiellus 25. augustil 2001 Oslo katedraalis ning nad elavad Skaugumi mõisas Oslo lähedal. Abielu järel sai Mette-Maritist Tema Kuninglik Kõrgus kroonprintsess Mette-Marit ("Hendes Kongelige Højhed kronprinsesse Mette-Marit", "H.K.H. kronprinsesse Mette-Marit").
Lapsed.
Enne abiellumist sündinud poeg võeti vastu kuningliku perekonna liikmeks. Ta ei kuulu Norra troonipärilusjärjestusse. Kuningliku perekonna suhted Morten Borgiga paistavad olevat head.
Huvid ja kuninglikud kohustused.
Mette-Marit on huvitatud kunstist ja kultuurist, eriti kirjandusest ning muusikast.
Aastatel 2002 ja 2003 õppis Mette-Marit Londoni Ülikooli kolledžis "School of Oriental and African Studies" arenguabi. Ta on Norra arenguabi agentuuri (NORAD) praktikant.
Praegu käib ta kuulamas Oslo ülikooli kunsti ja sotsiaalteaduste osakonna loenguid.
Paari abiellumise puhul asutati heategevusfond, mille loomisest Mette-Marit aktivselt osa võttis. Ta osaleb heategevuses.
Oktoobris saatis ta kroonprints Haakonit, kuningas Haraldit, kuninganna Sonjat kuninglikul ringsõidul Norra iseseisvuse 100. aastapäeva puhul.


Brjanski oblasti lipp.
Brjanski oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Brjanski oblasti lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 20. novembril 1998.
Lipu kirjeldus.
Brjanski oblasti lipuks on ristkülikukujuline punane kangas, mille keskel on Brjanski oblasti vapp.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:1,5.
Sümbolite tähendused.
Punane on traditsiooniline Brjanski värv ning pärineb Brjanski ajalooliselt vapilt, veel viitab see Brjanski oblast moodustamise perjoodile ning inimestele, kes võitlesid koos punaarmee ja partisanidega Suures Isamaasõjas (vt. Teine maailmasõda) võõra ikke vastu.


Tšornogora.
Tšornogora (ukraina "Чорногора") on mäestik Euroopas Ukrainas, osa Metsa-Karpaatidest. Kulgeb loode-kagu suunas. Kõrgus kuni 2061 m (Goverla).


Big Coppitt Key.
Big Coppitt Key on saar Florida väinas, üks Florida Keysi saartest. Saar on madal ning selle pindala ulatub 360 ha.


Kõrgislandi keel.
Kõrg-islandi keel (Háfrónska) on tehiskeel, mille loojaks on belglane Jozef Braekmans ja selle eesmärgiks on kaotada kaasaegsest islandi keelest laensõnad. Selle keele looja kirjeldab keele sõnavara kui juba olemasolevate islandi neologismide ja Braekmansi enda poolt loodud neologismide “ultrapuristlikku” kompilatsiooni. Kuigi keelel ei ole ametlikku staatust ja see on peaasjalikult ühe väikese inimgrupi - ‘nýyrðaskáld’ - projekt, millega püütakse luua välismõjudest vaba islandi keelevorm, on keel saavutanud mõningast tähelepanu Islandi avalikkuse seas tänu massiteabevahenditetele. Keelel ei ole Islandis ametlikku staatust.
Nimi ja sümbolism.
Keel on saanud oma nime "høgnorsk" keele (kõrg-norra keel) järgi, mis on Nynorsk keele (uus-norra keel) konservatiivne vorm. Teine element "frónska" on tuletatud sõnast "frón", mis on Islandi luuleline nimi ja seda kasutati Maa ühe nimena "Proosa Eddas". Braekmans mainis seda nime esmakordselt 23. novembril 2003. aastal uudisegrupis is.islenska. Enne seda viitas ta sellele, kasutades kas sõna 'frónska' või 'Hyper-Icelandic'.
Ultrapurism.
Kõrg-islandi keeles rõhutatakse peamiselt nähtust málgjörhreinsun (ultrapurism), mis on lingvistilise purismi kõige äärmuslikum vorm. See on jällegi looja isiklik termin, mis märgib seda, et kõike inimkeele abil väljendatut tuleb käsitleda kui puristliku sekkumise objekti, isegi pärisnimesid, geograafilisi nimetusi ja kemikaalide nimetusi. Vastavalt Braekmansile ulatuvad esimesed ultrapurismi märgid tagasi 19. sajandi Fjölnismennide keeleuuenduslike liialdusteni. Oma ajakirjas Skírnir tõlkisid nad isikunimed nagu 'Robert Peel' ja 'John Russell' vastavalt Hróbjartur Píll ja Jón Hrísill. Ka tõlgiti geograafilisi nimetusi: Góðviðra (Buenos Aires), Sigurborg (Kairo), Slettumannaland (Poola). Erinevalt olemasolevast islandi keelepoliitikast peetakse esmatähtsaks latinismide ja germanismide eemaldamist vanast keelest.
Kajastamine massiteabevahendites.
Projekt on pälvinud Islandil mõningast meediatähelepanu. Mõnedes Islandi ajalehtedes ilmus keele kohta artikkel, 1999. a. avaldas ajaleht DV leheküljelise intervjuu Braekmansiga tema keele teemal. 2005. a. novembris oli Islandi telekanalis Stöð 2 väike lõik antud projektist. Islandi raadiokanalil Rás 2 on iganädalane saade, mis tutvustab haruldasi islandi sõnu ning mõnikord on sõnade tähendust arvava mängu abil toodud keelde kõrg-islandi keele sõnu.


Jaagup Kreem.
Jaagup Kreem (sündinud 28. märtsil 1973 Tallinnas) on eesti muusik, ansambli Terminaator solist.´
Jaagup on lõpetanud Helsingi Saatkonnakooli, Nõmme Gümnaasiumi ja Tallinna Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise eriala.
Töötab NUKU-s välissuhete juhina alates 2000. aastast ja on mänginud mitmes muusikalis (Risk, Grease, Romeo & Julia, Miss Saigon) ja töötanud televisioonis saatejuhina.
Ta on teinud muusikat mitmele lavateosele.
Jaagupi elu moto:Parimad asjad maailmas ei ole ASJAD.
Eraelu.
Antarktika uurija ja ajakirjanik Enn Kreem on ta isa, näitleja Anni Kreem on ta ema.
Ajaloolane Juhan Kreem on tema vend, luuletaja Juhan Viiding tema onu ja poliitik Indrek Tarand tema tädipoeg.


Pioneer.
Pioneer on inglise keelde vanaprantsuse keelsest "peon"ist tulnud sõna ja tähendab 'jalaväelast'.


Lima.
"See artikkel räägib eritisest; Peruu pealinna kohta vaata artiklit Lima (Peruu), teiste sellenimeliste kohta Lima (täpsustus)."
Lima ehk mutsiin ("mucus") on paks kleepuv eritis loomadel ja taimedel.


Rodney Mullen.
Johnny Rodney Mullen (sündis 17. augustil 1966. aastal Gainesville's, Floridas) on professionaalne rulasõitja.
Rodney Mullen on üks legende rulaajaloos.
Arvatavasti kõik flip-trikid ongi selle mehe leiutatud.


Mutsiinid.
Mutsiinid (MUC) on suured valgud, mis katavad ja kaitsevad epiteeli.
Sekretoorsed mutsiinid, mis on koos veega peamisteks lima moodustajateks, eritatakse rakust välja. Membraanseoselised mutsiinid jäävad seotuks rakumembraaniga ja on lisaks kaitsefunktsioonile olulised rakkudevahelises suhtlemises. Membraanseoselised mutsiinid on üleekspresseeritud (valku toodetakse liiga palju) ja alternatiivselt modifitseeritud mitmete haiguste korral (tsüstiline fibroos, astma, vähk).
Struktuur.
Mutsiinid koosnevad valgulisest „selgroost“ ehk apomutsiinist ja O-seoselistest suhkrujääkidest. Apomutsiinis on mutsiinidele iseloomulikud tandeemsed kordusjärjestused, mis on seriini- (Ser) ja treoniinirikkad (Thr). Ser ja Thr võimaldavad ulatuslikku glükosüülimist. Suhkrujäägid moodustavad 50–90% mutsiini molekuli massist. Suhkrujääkide tõttu nimetatakse neid glükoproteiinideks.
Membraanseoselised mutsiinid koosnevad kahest mittekovalentselt seotud subühikust. Suurem subühik on rakuväline ehk ekstratsellulaarne ning sisaldab põhiliselt glükosüülitud tandeemseid kordusjärjestusi. Väiksem subühik sisaldab lühikest ekstratsellulaarset domeeni, transmembraanset domeeni ja tsütoplasmaatilist domeeni ehk tsütoplasmaatilist saba (CT).
Funktsioon.
Mutsiine toodavad epiteelirakud, mis vooderdavad hingamis-, seede- ja suguelundkonna organite valendikke (toruja elundi õõsi). Mutsiine ekspresseeritakse ka erinevates näärmetes, kõrvas, kuseteedes ja nägemissüsteemis. Mutsiinide üks põhilisi ülesandeid on kaitsta epiteeli erinevate ärritajate vastu (madal pH, patogeenid, toksiinid, proteaasid, tolm) ja keskkonnamuutuste eest. Membraanseoselised mutsiinid moodustavad epiteeli rakkude pinnale tiheda võrgustiku – glükokaalüksi, mis ulatub rakkude pinnast kuni 1500 nm kaugusele. Selle kohal on sekreteeritavad mutsiinid, mis moodustavad limakihi. Membraanseoselised mutsiinid vahendavad epiteeli rakkudele väliseid signaale, mille tulemuseks võib olla rakkude jagunemine ehk proliferatsioon, diferentseerumine, programmeeritud rakusurm ehk apoptoos või erinevate ainete sekretsioon rakkudest.
MUC1.
Geen "MUC1" paikneb 1. kromosoomi pikas õlas. MUC1 apomutsiin on umbes 200 kDa suurune, kuid glükosüülimisega võib molekulmass üle kahe korra suureneda. MUC1 on membraanseoseline. "MUC1" avaldub kopsudes, sarvkestas, süljenäärmetes, söögitorus, maos, pankreases, jämesooles, rindades, eesnäärmes, munasarjades, neerudes, emakas ja emakakaelas. MUC1 ületootmine on iseloomulik rinna, munasarja, kopsu, käärsoole ja pankrease kartsinoomidele (epiteelkoe pahaloomuline kasvaja).
MUC2.
Geen "MUC2" paikneb 11. kromosoomi lühikeses õlas. MUC2 apomutsiin on 520 kDa suurune. MUC2 eritatakse rakust välja. "MUC2" avaldub kopsudes, silmalau sidekestas, kõrvades, maos, peensooles, käärsooles, ninaneelus, eesnäärmes.
MUC3.
Geen "MUC3" paikneb 7. kromosoomi pikas õlas. MUC3 on membraanseoseline. "MUC3" avaldub normaalses seedetrakti epiteelis, aga ka põletikulise soolehaiguse ning kopsu–, süljenäärme–, käärsoole–, mao–, rinna–, pankrease– ja neeruvähi korral.
MUC4.
Geen "MUC4" paikneb 3. kromosoomi pikas õlas. MUC4 apomutsiin on 930 kDa suurune. MUC4 on membraanseoseline. "MUC4" avaldub pisaranäärmetes, süljenäärmetes, naiste suguelundkonnas, eesnäärmes, maos, käärsooles, kopsudes ja piimanäärmetes. MUC4 ületootmine on iseloomulik pankrease, kopsu, rinna, käärsoole ja munasarja kartsinoomidele.
MUC5AC.
Geen "MUC5AC" paikneb 11. kromosoomi lühikeses õlas. MUC5AC apomutsiin on 641 kDa suurune. MUC5AC eritatakse rakust välja. "MUC5AC" avaldub kopsudes, silmalau sidekestas, keskkõrvas, maos, sapipõies ja ninaneelus.
MUC5B.
Geen "MUC5B" paikneb 11. kromosoomi lühikeses õlas. MUC5B apomutsiin on 620 kDa suurune. MUC5B eritatakse rakust välja. "MUC5B" avaldub kopsudes, keskkõrvas, neelus, süljenäärmetes, söögitoru näärmetes, maos, kaksteistsõrmiksooles, sapipõies ja ninaneelus.
MUC6.
Geen "MUC6" paikneb 11. kromosoomi lühikeses õlas. MUC6 eritatakse rakust välja. "MUC6" avaldub maos, kaksteistsõrmiksooles, sapipõies, pankreases ja neerudes.
MUC7.
Geen "MUC7" paikneb 4. kromosoomi pikas õlas. MUC7 apomutsiin on 41,5 kDa suurune. MUC7 eritatakse rakust välja. "MUC7" avaldub kopsudes, pisaranäärmetes, süljenäärmetes ja ninas.
MUC8.
Geen "MUC8" paikneb 12. kromosoomi pikas õlas. MUC8 eritatakse rakust välja. "MUC8" avaldub munajuhas.
MUC9.
Geen "MUC9" paikneb 1. kromosoomi lühikeses õlas. MUC9 apomutsiin on 83 kDa suurune. MUC9 eritatakse rakust välja. "MUC9" avaldub kõrvalsüljenäärmetes.
MUC10.
MUC10 ei esine inimesel. "MUC10" avaldub roti ja hiire kõrvalsüljenäärmetes ja testistes. MUC10 on membraanseoseline.
MUC11.
Geen "MUC11" paikneb 7. kromosoomi pikas õlas. MUC11 on membraanseoseline. "MUC11" avaldub keskkõrvas, pankreases, kopsudes, harkelundis, peensooles, käärsooles, maksas, neerudes, emakas ja eesnäärmes.
MUC12.
Geen "MUC12" paikneb 7. kromosoomi pikas õlas. MUC12 on membraanseoseline. MUC12 valk koosneb 5478 aminohappejäägist. "MUC12" avaldub keskkõrvas, pankreases, käärsooles, emakas ja eesnäärmes.
MUC13.
Geen "MUC13" paikneb 3. kromosoomi pikas õlas. MUC13 apomutsiin on 54,7 kDa suurune. MUC13 on membraanseoseline. "MUC13" avaldub seede– ja hingamistrakti epiteelis ning mao–, käärsoole–, pärasoole–, pankrease–, kopsu– ja munasarjavähi korral.
MUC14.
Geen "MUC14" paikneb 4. kromosoomi pikas õlas. MUC14 on membraanseoseline. "MUC14" avaldub munasarjas.
MUC15.
Geen "MUC15" paikneb 11. kromosoomi lühikeses õlas. MUC15 apomutsiin on 33,3 kDa suurune. MUC15 on membraanseoseline ja koosneb 311 aminohappejäägist. "MUC15" avaldumine on kõrge platsentas, süljenäärmetes ja kilpnäärmes ning mõõdukas neerudes ja kopsudes. MUC15 isoleeriti algselt veise piima rasvagloobuli membraanist.
MUC16.
Geen "MUC16" paikneb 19. kromosoomi pikas õlas. MUC16 on teadaolevalt kõige suurem mutsiin, molekulmassiga üle 2000 kDa. MUC16 koosneb 22 152 aminohappejäägist. "MUC16" avaldub hingamisteedes, suguelundkonnas ja seedetraktis. MUC16 on pankrease–, sapijuha–, maksa– ja munasarjavähkide marker.
MUC17.
Geen "MUC17" paikneb 7. kromosoomi pikas õlas. MUC17 on membraanseoseline ja koosneb 4493 aminohappejäägist. "MUC17" avaldub normaalses seedetraktis ja käärsoole– ning pankreasevähi korral.
MUC18.
Geen "MUC18" paikneb 11. kromosoomi pikas õlas. MUC18 on membraanseoseline. "MUC18" avaldub eesnäärmes.
MUC19.
Geen "MUC19" paikneb 12. kromosoomi pikas õlas. MUC19 eritatakse rakust välja. "MUC19" avaldub kopsudes, süljenäärmetes, neerudes, maksas, käärsooles, platsentas ja eesnäärmes.
MUC20.
Geen "MUC20" paikneb 3. kromosoomi pikas õlas. MUC20 apomutsiin on 55–79 kDa suurune ja koosneb 503 aminohappejäägist. MUC20 on membraanseoseline. MUC20 esineb kahe isovormina (MUC20-S ja MUC20-L), mis erinevad üksteisest N–terminuses olevate kordusjärjestuste arvu poolest. "MUC20" avaldub kopsudes, maksas, neerudes, käärsooles, platsentas ja eesnäärmes. "MUC20" avaldub suuremal määral neeruvigastuste korral.
MUC21.
Geen "MUC21" paikneb 6. kromosoomi lühikeses õlas. MUC21 apomutsiin koosneb 535 aminohappejäägist. MUC21 on membraanseoseline. "MUC21" avaldub kopsudes, jämesooles, harkelundis ja testistes. MUC21 on kopsu adenokartsinoomide (pahaloomuline näärekasvaja) marker.
Seosed haigustega.
Alareguleeritud mutsiinide tootmine iseloomustab paljusid pahaloomulisi kasvajaid ja põletikulisi haigusi.
Mutsiinid aitavad kasvaja arengule ja metastaseerumisele kaasa erinevate mehhanismide abil. Metastaseeruvad vähirakud kasutavad mutsiine enda kaitseks, et jaguneda võõra koe ebasoodsates tingimustes ja takistada immunrakkude ligipääsu. MUC1–CT suurendab rakkude proliferatsiooni, kuna on võimeline seonduma erinevate proto­-onkogeensete valkudega (ErbB, FGFR3, β–kateniin, ERα) ja takistama nende lagundamist. MUC1–CT takistab oksüdatiivse stressi korral apoptoosi tänu seondumisele p53 ja FOXO3–ga.
Normaalses kopsuepiteelis on mutsiinide tootmine küllaltki madal. Patogeenid ja muud ärritajad suurendavad mutsiinide tootmist märgatavalt. Krooniline mutsiinide ületootmine on iseloomulik tsüstilisele fibroosile, astmale ja kroonilisele obstruktiivsele kopsuhaigusele. Tsüstilise fibroosi korral vee sisaldus limas väheneb, ülemine limakiht ja alumine glükokaalüks on omavahel tihedamalt seotud ning seetõttu on lima väljutamine hingamisteedest raskem.


Bam Margera.
Bam Margera (sündinud 28. septembril 1979 West Chesteris Pennsylvanias) on USA elukutseline rulataja ja teleseriaalide "Jackass" ning "Viva la Bam" üks peategelasi.
Ta on Phil ja April Margera poeg. Ka tema vend osaleb mõnes "Viva la Bami" osas.
2007. aastal tuli eetrisse tema uus saade "Bam's unholy union". Seal on tegelasteks Bami pere ja sõbrad ning Missy Rothsteini pere ja paar sõpra. Saade räägib Bami ja Missy abielueelsest ajast, kui nad laulatust planeerivad. Bam abiellus Missyga 2007. aastal.
Bamil on ka raadiosaade nimega "Bams Radio".


Dissident.
Dissident (ladina "dissidens" 'mittenõustuv') on inimene, kes on aktiivselt vastu kehtivale arvamusele või seisukohale, eriti poliitilisele režiimile. Sõna algne tähendus on 'teisitimõtleja usuküsimustes', st lahkusuline.
Dissidentlik liikumine Eestis.
Vastupanu Nõukogude okupatsioonivõimule avaldus Eestis okupatsiooni algusest peale eri vormides, nii otsese relvastatud vastupanuvõitlusena (metsavennad) kui ka relvastamata vastupanuvõitluse näol okupatsiooni eitava ja Eesti iseseisvuse taastamist nõudva kirjanduse, lendlehtede jms levitamisena.
1960. aastatel hakati vastupanuvõitlust NSV Liidus jm sotsialismileeri maades nimetama dissidentluseks ja kommunistlikule võimule poliitilise vastupanu osutajaid dissidentideks. Dissidentide tegevus oli enamasti illegaalne ja võimu eest varjatud.
Eesti dissidentide hulka kuulusid Artjom Juskevitš, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Sergei Soldatov, Arvo-Gunnar Varato, Sven Kreek, Jüri Kukk, Mart Niklus, Viktor Niitsoo, Veljo Kalep, Uno Toru, Heiki Ahonen, Arvo Pesti, Lagle Parek, Enn Tarto, Harri Mõtsnik jt.


Paul Luhtein.
Paul Luhtein (ka Paul Luhthein kuni aastani 1935 Luttein; 22. märts 1909 Tallinn – 8. veebruar 2007) oli eesti kirjakunstnik, raamatu- ja tarbegraafik ja kunstipedagoog.
Elukäik.
Õppis 1916–1924 Jakob Westholmi gümnaasiumis ja aastast 1924 Riigi Kunsttööstuskoolis, lõpetas selle graafika- ja trükitööosakonna 1930. aastal rakenduskunstnikuna. Pärast õpingute lõpetamist siirdus ta enesetäiendamiseks Leipzigi Graafika ja Raamatukunsti Akadeemiasse, sealse riikliku graafika ja raamatukunsti akadeemia meistriklassi, kus õppis prof Tiemanni juhendamisel aastail 1931–1932.
Töötas 1932. aastast Riigi Kunsttööstuskooli tarbegraafikaõppejõuna ning oli 1934 Tallinna Trükitööstuskooli reorganiseerija. Mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse. Naasnud 1944. aastal õppejõutööle ENSV Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, sai temast järgmisel aastal graafikakateedri juhataja (dotsent 1946, professor 1952) ja ta jäi sellesse ametisse 1982. aastani.
Isiklikku.
Oli Irina Raua isa.
Looming.
Sõjaväeteenistuse ajal joonistas kaitseväele õlakuid, rinnamärke ja lõkmeid. Alustava kunstnikuna tegeles ta innukalt rakendusgraafika vallas, pälvides 1932. aastal Tšehhoslovakkias toimunud Teplice-Schönau kuurordi plakativõistlusel preemia, mis jäi selles valdkonnas tähtsamaks rahvusvaheliseks tunnustuseks sõjaeelsel perioodil.
1936. aastal korraldas valitsus Valgetähe ja Riigivapi teenemärgi kavandite saamiseks kinnise konkursi. Kutsed said Günther Reindorff, August Kilgas, Roman Nyman, Hugo Lepik ning tollal 27-aastane Paul Luhtein. Parimaks tunnistati Luhteina kavandid.
Valgetähe teenetemärgi loomisel võttis kunstnik eeskuju lumehelbest. Kui tavaliselt on ordenid kas nelja- või harva ka viieharulised, siis Valgetäht on kuue haruga. Orden tehti valmis Roman Tavasti Pärnu maantee töökojas. Valgetähe teenetemärgil oli ka kett, mille said enne 1940. aastat kuus riigipead. Samuti ka erisuurpael, mida anti välja vaid kahel korral.
Riigivapi teenetemärgi keti Paul Luhteina kavandi järgi tegemise usaldas valitsus 1937. aastal oma ala tipule, baltisakslase Joseph Kopfi kullassepatööstusele. Kokku kulus riigipea ametitunnusele 453 grammi kulda, üks punane rubiin ja kolm heledat safiiri. Valmistati ka rinnaskantav kaheksaharuline kuldtäht. 1938. märtsis oli kett valmis. Uue põhiseaduse esimesel päeval asetas selle Kadriorus president Konstantin Pätsi õlgadele kindral Laidoner. Viimati oli ametikett presidendil avalikult kaelas 16. juulil 1940. aastal, kui Päts võttis vastu Nõukogude Liidu saadiku volikirja.
Paul Luhtein kavandas ka Konstantin Pätsi vapi. Kuna presidendi vanaisa oli mölder, pidi kilbil olema veskikivi. Õigusteadust sümboliseeris kaalud, riigitegelast kolm lõvi ning iseseisvusvõitlust Vabadusrist. Vapi alla soovis ka Konstantin Päts deviisi "Per aspera ad astra".
Punaarmeesse mobiliseerituna tuli tal töötada Udmurtias naftatehase ehitusel, kust ta aga 1942. aastal pääses Jaroslavli ja Moskvasse kunstnikutööle. Eestisse naasnuna sai Paul Luhteinast üks nõutumaid auaadresside kirjutajaid ning mitmesuguste embleemide ja märkide kujundajaid.
Paul Luhtein on kujundanud esimese vabariigi aegse Eesti politsei vapi ning Lauljate Liidule 1938. aasta laulupeo märgi, lisaks mitmed Eesti Vabariigi teenetemärgid, Eesti NSV lipu ja suure hulga erinevaid tarbeesemeid. Kunstnik on kujundanud seitsme laulupeo embleemid ning 340 auaadressi.
Kunstniku esimene Tallinna vaadetega tinalõigete album ilmus 1957. aastal, iga järgmine kümnend tõi neile lisa, seejuures väljaanne "Tallinna keskaegsed kindlusetornid" (1989) pälvis trükigraafika preemia. Kindlalt kuuluvad eesti raamatukunsti klassikasse tema kujundatud “Ilias”(1960) ja “Odüsseia”(1963) ning mitmed A. H. Tammsaare, Friedebert Tuglase ja Juhan Liivi teosed.
Paul Luhtein oli Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor ja Eesti Kunstnike Liidu auliige. Oli 1932. aastal asutatud Rakenduskunstnike Ühingu asutajaliige, kuulus Kuku klubi juhatusse selle algusest 1935. aastal kuni 1940. aastani.
Bibliograafia.
Paul Luhtein. "Tallinna vanalinn. Tinalõiked". Eesti Raamat, 1998. ISBN 9985651839
Luhtein, Paul
Luhtein, Paul
Luhtein, Paul


Linna (Jõhvi).
Linna on küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas.


Euroskeptitsism.
Euroskeptitsism on kriitiline suhtumine Euroopa Liidusse ja vastumeelsus Euroopa tiheda integratsiooni suhtes. Seda esineb nii parem- kui vasakpoolsete poliitiliste jõudude hulgas. Euroskeptikud leiavad, et Euroopa Liit nõrgestab riikide iseseisvust ja suveräänsust ning võib muutuda liitriigiks. Esineb ka arvamusi, et Euroopa Liit on liiga bürokraatlik ja ebademokraatlik. Euroskeptitsism on levinum Põhja-Euroopa riikides.
Euroskeptsismi liigid.
Euroskeptitsismi on jagatud kahte liiki, nn. "pehmeks" ja "rangeks" euroskeptsismiks.
Pehme euroskeptismi esindajad pooldavad riigi kuulumist Euroopa Liitu ja selle olemasolu, kuid on vastu osadele Euroopa Liidu poliitikatele ja Euroopa Liidu liitriigiks muutumisele. Sellesse gruppi kuuluvaks võiks lugeda Euroopa Parlamendi fraktsiooni Euroopa Konservatiivid ja Reformistid.
Teise, nn. range euroskeptsismi esindajad on vastu Euroopa Liitu kuulumisele ja ei poolda Euroopa Liidu olemasolu üldse. Tinglikult võiks selle grupi esindajate hulka arvata näiteks Euroopa Parlamendi fraktsiooni Vaba ja Demokraatlik Euroopa ja Eesti Iseseisvuspartei.
Euroopa Liidu riikide kodanike ja poliitikute arvamusest.
Toetus Euroopa Liidule erineb oluliselt riigiti. Kõrgeima toetajaskonnaga on Luksemburg ja Holland. Euroopa Liidu suhtes negatiivseimalt on meelestatud Läti, Suurbritannia ja Ungari kodanikud.
Soomes on 2011. aastal märkimisväärselt tõusnud toetus eurovastasele erakonnale Perussuomalaiset ehk Põlissoomlased. Eurotsooni võlakriisi ajal on paljude riikide, eesotsas Saksamaa ja Parantsusmaa kodanike, seas tekkinud arusaam, et eurotsoon ja koguni terve Euroopa Liit ei ole jätkusuutlik ja tuleks tagasi võtta oma rahvusvaluuta. 2010. aasta märtsis ütle Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, et kui Kreeka majandus kukub kokku, siis on ka euro mõttetu. Prantsusmaa suunalt on tulnud teisigi negatiivseid arvamusi eurotsooni kohta. Näiteks avaldas 2010. aastal Prantsuse üks juhtivamaid panku Société Générale arvamust, et euro kollaps on vältimatu. Kirjas investoritele teatas analüütik Albert Edwards: „Mulle näib, et peale ajutise paikamise saavad teised eurotsooni liikmed pakkuda Kreekale väga vähe abi, mille mõju on lühiajaline, kuid lõpuks laguneb eurotsoon vältimatult.“
23.novembril 2010 tõdes Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, et euro olukord on erakordselt tõsine. Viiendal detsembril 2010 kirjutas Briti ajaleht et Saksamaa kantsler Angela Merkel ütles pärast kohtumist Iiri peaministriga, et Saksamaa kaalub eurost loobumist. Samuti on Poola liidrid avaldanud, et praegu ei ole neil kasulik euroga liituda, kuna see raha on ebastabiilne.
Eesti ja euroskeptitsism.
2003. aasta 14. septembril toimus Eestis rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise kohta. Poolt oli 64 % ja vastu 33 %. Rahvahääletusest võttis osa 64 %. Osavõtjate protsent oli 9 kandidaatriigi seas (Küprosel referendumit ei korraldatud) Malta ja Läti järel suurim, kuid poolthäälte osakaal Malta järel kõige väiksem.
Enne referendumit toimunud Euroopa Liidu vastane liikumine oli üks ulatuslikumaid sotsiaalseid liikumisi Eestis pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Kuigi eurovastased kuulusid erinevatesse ideoloogilistesse gruppidesse oli osalejail tugevalt välja arenenud ühtsustunne ja ühendatud jõududega töötati mitte ainult referendumi ei-tulemuse, vaid laiemalt Eesti demokraatlikumaks muutmise nimel.
Liitumisvastasus sai alguse üheksakümnendate aastate alguses. Sellega võib seostada Tuleviku Eesti Erakonda. 1996. aastal loodi Liikumine Ei Euroopa Liidule (LEIEL). Sellest kasvas hiljem välja Eesti Iseseisvuspartei.
Oma eesmärkidena sõnastasid Eesti eurovastased soovi kaitsta Eesti iseseisvust, põhiseadust, demokraatiat, rahvust aga ka näiteks vastu seista näiteks kristlikku kultuuriruumi kuulumisele. Püüti rahvale jah-propaganda kõrval selgitada, et ka teisiti on võimalik. Selle heaks näiteks on loosung: "Iseseisvalt on võimalik". Vaatamata üpriski laiaulatuslikule liikumisele ei suudetud siiski ära hoida Eesti astumist Euroopa Liitu ja pärast seda on nende avalikud esinemised ja tegevus jäänud nõrgemaks.
Praegustest erakondadest võib kõige euroskeptilisemaks lugeda Eesti Iseseisvusparteid. Ka Rahvaliit on osades küsimustes olnud euroskeptililne, näiteks ei pooldatud Eesti astumist eurotsooni.


Rait Maruste.
Rait Maruste (sündinud 27. septembril 1953 Pärnus) on Eesti poliitik ja endine kohtunik, XII Riigikogu liige.
Ta lõpetas Pärnu-Jaagupi Keskkooli 1972 ja Tartu Riikliku Ülikooli 1977 õigusteaduse alal. Õigusteaduse kandidaadi kraadi kaitses ta 1985. aastal Leningradi Ülikoolis. Ta on end täiendanud Cambridge'i Ülikoolis.
1977–1992 töötas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, hiljem on olnud külalisprofessor.
Aastatel 1992–1998 oli Rait Maruste Riigikohtu esimees, 1998–2010 oli ta Eestist nimetatud kohtunik Euroopa Inimõiguste Kohtus.
Maruste on ka Rahvusvahelise Alalise Vahekohtu liige, samuti Rahvusvahelise Kohtunike Ühingu auhinnažürii ("Justice in the World Foundation Prize Jury") liige.
Aastatel 1977–1989 kuulus ta NLKP-sse., alates 2010. aastast kuulub Eesti Reformierakonda.
Isiklikku.
Rait Maruste on abielus Elisabet Fura'ga.
Tal on eelmisest abielust Mare Marustega kaks täiskasvanud last.
Sõnavõtud ajakirjanduses.
a> teemal jaanuaris 2012. Maruste toetas DASA-de loomist.
Maruste on eesti kohtuniku kohta ebatavaliselt palju ajakirjanduses sõna võtnud. Kui Riigikogu 2002. aastal esimest korda keelustas valimisliidud, leidis Maruste, et tegemist on poliitilise, mitte õigusliku probleemiga. See põhjustas mitmeid vastuväiteid.
Maruste on pooldanud iseseisva konstitutsioonikohtu loomist ja sellesse üksikisikutel pöördumise võimaluse loomist. Ta on avaldanud arvamust, et Euroopa Liiduga ühinemise referendumi "ei" puhul tuleks välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised; et tuleks kehtivat põhiseadust muuta või vastu võtta uus põhiseadus
Arvamus presidendivalimiste kohta.
15. septembril 2006 avaldas Rait Maruste "Postimehes" artikli "Valimine, süüme ja vastutus," milles kritiseeris presidendivalimiste ümber toimuvat. Maruste seadis kahtluse alla presidendi süümevande järgimise Arnold Rüütli kahtlustamise tõttu repressioonides osalemises, samuti erapooletuse kohustuse rikkumises ning valimismehhanismide põhiseaduse mõtte vastases ärakasutamises. Samal päeval lubas Rahvaliit pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole, teada saamaks, kas tegemist on kohtu ametliku seisukohaga. Arnold Rüütel teatas oma avalduses, et kohtunik Maruste on "ametisolevat riigipead avalikult poliitiliselt rünnates loonud pretsedendi, mis ei anna head eeskuju praeguses ühiskondlikus debatis erapooletust nõudvate ametikohtade sihilikust politiseerimisest." Samuti palus Rüütel teema edasisel käsitlemisel austada (muidu üksnes kriminaalmenetluses kehtivat) süütuse presumptsiooni. Sama päeva õhtul teatas Maruste ETV uudistesaates, et artiklis avaldatud seisukohad olid tema seisukohad. "Kahetsusväärselt kirjutas Postimees minu nimele alla "Euroopa inimõiguste kohtunik" ja lisas kohtunikutalaaris pildi minuga kooskõlastamata," sõnas Maruste. "Kohtul pole sellega küll midagi pistmist."


Pahlen.
Pahlen (ka von der Pahlen; vene: "фон дер Пален") on baltisaksa aadlisuguvõsa.
Pahlenid pärinesid tõenäoliselt Pommerist, kuid 15. sajandil asusid Liivimaale, esimeseks esindajaks oli Johann(es) de Pala (1290–1325).
18. oktoobril 1679 andis Rootsi kuningas Karl XI ooberstleitnant Johann von der Pahleni (1602–1694) kuuele pojale Rootsi vabahärratiitli (Nr.75). 1799. aastal kinkis Venemaa keiser Paul I Peter Ludwig von der Pahlenile krahvitiitli.
Eestimaal kuulusid Pahlenite suguvõsale eri aegadel Vao ("Wack"), Habaja ("Habbat"), Järlepa ("Jerlep"), Pae ("Payel"), Parila ("Pargel"), Rägavere ("Raggafer"), Palmse ("Palms"), Mädapea ("Mettapäh"), Riguldi ("Rickholtz"), Hulja ("Huljel"), Ärina ("Errinal"), Aaspere ("Kattentack"), Liigvalla ("Loewenwolde"), Aunaku ("Aunack"), Vanamõisa ("Wanamois"), Voore ("Forel"), Vaida ("Wait"), Aruvalla ("Arrowal"), Arbavere ("Arbafer"), Üksnurme ("Uxnorm"), Parila ("Pargel"), Kädva ("Kedwa"), Vaemla ("Waimel") ja Alavere ("Allafer") mõis, Liivimaa Eesti poolel Pootsi ("Podis"), Kivijärve ("Kibbijerw") ja "Katharinenhof"-i mõis.


Alliku (Iisaku).
Alliku on küla Ida-Viru maakonnas Iisaku vallas.


Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri on rahvusvaheline leping, millega loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Leping kirjutati alla San Franciscos 26. juunil 1945. aastal ja jõustus 24. oktoobril 1945.
Hästi tuntud on lepingu preambul, mis algab "Meie, ühinenud rahvad, olles otsustanud..." Organisatsiooni kriitikud on märkinud, et see on ainus koht lepingus, kust kasutatakse väljendit "rahvad"


Imatu.
Imatu on küla Ida-Viru maakonnas Iisaku vallas.


Jõuga.
Jõuga on küla Ida-Viru maakonnas Iisaku vallas.


Kasevälja.
Kasevälja on küla Ida-Viru maakonnas Iisaku vallas.


Illuka.
Illuka on küla Ida-Viru maakonnas, Illuka valla keskus.
Illuka mõisahoones paikneb Illuka Põhikool.
Küla kuulus Jõhvi kihelkonda.


Kauksi (Iisaku).
Kauksi on küla Ida-Viru maakonnas Iisaku vallas.


Preambul.
Preambul on sissejuhatav selgitus, mis esineb sageli õigusaktidel. Enamasti viitab preambul asjakohastele ajaloosündmustele, õiguslikele põhimõtetele ning varasematele õigusaktidele.


Kuremäe.
Kuremäe küla asub Ida-Virumaal, Illuka vallas Jõhvi–Vasknarva maantee ääres Jõhvist 21 km kaugusel.
Kuremäel asub Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnaklooster.


Koldamäe.
Koldamäe on küla Ida-Viru maakonnas Iisaku vallas.


Ingrid Alexandra.
Norra printsess Ingrid Alexandra (sündinud 21. jaanuaril 2004 Oslos) on kroonprints Haakoni ja kroonprintsess Mette-Mariti esimene laps.
Ta kaalus 3686 grammi ja oli 51 sentimeetrit pikk.
Ta ristiti 17. aprillil 2004 ning tema ristivanemad on kuningas Harald V, Taani kroonprints Frederik, Rootsi kroonprintsess Victoria, Hispaania kroonprints Felipe, printsess Märtha Louise ja Marit Tjessem.
Ingrid Alexandra on Norra troonipärilusjärjestuses oma isa järel teisel kohal. Tal on vanem poolvend Marius ja noorem vend prints Sverre Magnus. Ta on kuningas Edward VII otsene järeltulija ning seetõttu on ta Briti troonipärilusjärjestuses 1. augusti 2007 seisuga 64. kohal.
Aastal 2005 sündis Ingrid Alexandra noorem vend Sverre Magnus. Kuid Norra põhiseadust muudeti 1990. aastal nii, et trooni pärib vanim laps, olenemata soost. Sellepärast jäi Ingrid Alexandra oma vennast troonipärilusjärjestuses ettepoole.


Kuru (Iisaku).
Kuru on küla Ida-Viru maakonnas Iisaku vallas.
Küla asub Peipsi kaldal. Tema naaberkülaks läänes on Kauksi, idas Uusküla.
Külas ristuvad Sälliku-Kuru tee ja Kauksi-Vasknarva tee.


Sverre Magnus.
Norra prints Sverre Magnus (sündinud 3. detsembril 2005 "Rikshospitaletis) on Norra kroonprints Haakoni ja kroonprintsess Mette-Mariti teine laps ning esimene poeg.
Tal on vanem õde printsess Ingrid Alexandra ja emapoolne poolvend Marius.
Prints ristiti 4. märtsil 2006 ning tema ristivanemad on kuninganna Sonja, Madalmaade kroonprintsess Máxima, Kreeka kroonprints Pávlos, Bulgaaria printsess Rosario, Mette-Mariti vend Espen Høiby, Bjørn Steinsland ja Marianne Gjellestad.
Koht troonipärilusjärjestuses.
Ta on Norra troonipärilusjärjestuses kolmandal kohal oma isa ja õe järel. Kuningas Edward VII järeltulijana on ta ka Briti troonipärilusjärjestuses 1. augusti 2007 seisuga 63. kohal.
Nimi ja tiitel.
Prints sai nime 12. sajandi Norra kuninga Sverre järgi. Magnus on olnud mitme Norra kuninga nimi, samuti on see tema isa teine eesnimi.
Tema nimi teatati 5. detsembril ning samuti teatati, et ta ei saa tiitlit '"Tema Kuninglik Kõrgus'", kuid kui tema isast saab kuningas, saab temast ikkagi Tema Kuninglik Kõrgus Norra prints Sverre Magnus.


Kaatermu.
Kaatermu on küla Ida-Viru maakonnas Illuka vallas. Asub Kuremäest lõunas.


Tallinna ülemine tuletorn.
Tallinna liitsihi ülemine tuletorn on tuletorn Tallinnas Lasnamäel.
Tuletorni mitteametlikud nimetused on "Tallinna majakas", "Tallinna tuletorn", "Tallinna ülemine tuletorn" ja "Tallinna lõuna tuletorn".
Tuletorn rajati 1835. aastal. Algselt oli see puitsõrestiktorn, mille asemele ehitati 1896. aastal kivist torn. Torni ülemine osa on must ja alumine valge. Sellel on eraldi laternaruum, mida ümbritseb rõdu. Laternaruumi kohal on metallvarras, mille küljes on väikesed tuule suunda näitavad vahendid.
Asukoht.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on.
Asub Peterburi tee ja Pae tänava vahel. Aadress on Pae 16. On hästi nähtav nii Peterburi teelt kui ka Laagna teelt (viimase poole paistab ka tuli). Tallinna liitsihi alumisest tuletornist asub 1,1 kilomeetrit lõunas.
Tuletorn on rajatud merepinnast umbes 40 meetri kõrgusele, ka ehitis ise on 40 meetri kõrgune. Seega, tuli on merepinnast 80 meetrit kõrgemal.
Tule omadused.
Tuli, mis töötab valgetel valgusdioodidel, põleb järgmise tsükliga: 5 kiiret vilkumist kestusega 0,3 sekundit, mille vahel on tuli varjutatud 0,4 sekundiks. Iga viie vilkumise järel on tuli kustutatud 1,9 sekundiks. Tuli on liitsihi alumise tuletorniga sünkroniseeritud ja moodustab sihi 159,1°. Tuli paistab laiemas sektoris (asimuut 139°–187,5°) 6 meremiili ning kitsamas sektoris (154,5°–163,5°) 12,6 meremiili kaugusele.
Varem põles valge 1 kW võimsusega hõõglambiga tuli järgmise tsükliga: 3 sekundit valge ja 3 sekundit pime. Laiemas sektoris (asimuudist 123,5° asimuudini 187,5°) paistis tuli 12 meremiili, kitsamas sektoris (157,1° kuni 161,1°) 23 meremiili kaugusele.
Postmark.
1983. aastal andis NSV Liit välja Tallinna tuletorniga postmargi.


Marius Borg Høiby.
Marius Borg Høiby (sündinud 13. jaanuaril 1997) on Norra kroonprintsessi Mette-Mariti ja tema endise elukaaslase Morten Borgi poeg. Tema bioloogiline isa on vanglas kokaiini ostmise tõttu.
Norra kroonprintsi Haakoni kasupojana ning printsess Ingrid Alexandra ja prints Sverre Magnuse poolvennana on ta Norra kuningliku perekonna liige.
Marius ei kuulu Norra troonipärilusjärjestusse. Meedia on palju Mariusest rääkinud, kuid kroonprintsess on palunud austada oma poja privaatsust. Marius õpib Askeris tavakoolis.


Suveräänsus Eesti põhiseaduses.
Kehtiv põhiseadus ei kasuta sõna "suveräänsus." Suveräänsuse põhimõtte võib välja lugeda põhiseaduse §-st 1, mis sätestab: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu." Suveräänsusega on samuti seotud preambulis väljendatud vabaduse põhimõte, mille kohaselt on Eesti riik "rajatud vabadusele..."
Põhiseaduse § 1 teine lause, mille kohaselt Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu, loodi ilmselt halba ajalookogemust (nn "hääletu alistumine") arvestades, samuti lähtuvalt eelnõu koostamise hetkesituatsioonist, et välistada igasugune võõrvõimu alla langemine ja suveräänsuse kaotus. Põhiseaduse ekspertiisikomisjoni arvates on tegemist kollaboratsionismi vältida üritava sättega. Võõrandamisest eristab ekspertiisikomisjon sellist kompetentside ülekandmist, mis ei ole lõplik ja tagasivõtmatu.
Kommenteerides sarnaseid sätteid 1935. aastal, leidis Artur-Tõeleid Kliimann, et "iseseisvus" tähendab, et põhiseaduse järgi ei saa Eesti Vabariiki muuta liitriigi osariigiks. "Sõltumatus" tähendas Kliimanni arvates keeldu sõltumiseks teisest riigist. Teisiti arvas Ants Piip, kelle arvates väljendasid "iseseisvus" ja "sõltumatus" suveräänsuse sisemist ja välimist aspekti.
Suveräänsus ja ühinemine Euroopa Liiduga.
Põhiseaduse § 162 kohaselt saab põhiseaduse esimest peatükki muuta üksnes rahvahääletusega, mitte aga Riigikogu poolt. Põhiseaduse eelnõu koostajate arvates tähendab see seda, et Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse võõrandamist peaks toetama rahvas rahvahääletuse kaudu.
See on muutnud keerukaks Eesti ühinemise Euroopa Liiduga ja kutsunud esile euroskeptikute aktivismi.
14. septembril 2003 toimunud rahvahääletusel vastas küsimusele "Kas Teie olete Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmise poolt?" jaatavalt 66,83% ja eitavalt 33,17%.
Hääletusele järgneval päeval esitas Kalle Kulbok valimiskomisjonile valimiste peale kaebuse, mille komisjon rahuldamata jättis. 19. septembril esitas Riigikohtule taotluse rahvahääletuse õigustühiseks kuulutamiseks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis Kulboki kaebuse läbi vaatamata, kuna sellise taotluse esitamiseks oli õigus üksnes presidendil.
24. septembril jättis Riigikohus läbi vaatamata ka Helle Viru ja Eesti Valijate Liidu kaebused rahvahääletuse tulemuste tühistamiseks.


Metsamor.
Metsamor on linn Armeenias Armaviri maakonnas. Asub Armavirist idas.
Metsamoris asub tuumaelektrijaam, mis toodab 40% Armeenia elektrienergiast.


Keri tuletorn.
Keri tuletorn (varem ka Kokskäri tuletorn) on tuletorn Soome lahes asuval Keri saarel.
Selle geograafilised koordinaadid on.
Tuli on merepinnast umbes 31 meetri kõrgusel. Tuletorn ise on 28 meetri kõrgune.
Ajalugu.
Praegune tuletorn rajati 1858. aastal. See on laternaruumi ja kõrgel asetsevat rõduga punane silindriline metalltorn kivist silindrilisel alusel, niinimetatud karahvinil. Tänapäeval kindlustab tuletorni plinkimist päikesepatareidest saadav energia. Tule tööd koordineerib arvuti.
Esimene, puidust tuletorn alustas Keri saarel tööd 1724. 19. sajandi esimesel poolel seda rekonstrueeriti: algul ehitati kõrge kivialus ning sellele tuleruumiga puittorn.
1907–1912 kasutati esimesena maailmas kohaliku maagaasi põletamist valguse tekitamiseks tuletornis.
Aastal 1990 varises kokku tuletorni põhjasein ning 1996 kindlustati varisenud torn edaspidiste varingute vastu terasvitstega.
2007. aasta juulist töötab tornis avalik veebikaamera ning juulis 2009 lisandus ilmajaam, mis saadab oma andmed samuti veebi.
Tule omadused.
Tuletorni tipus põleb pimedal ajal aastaringselt valge tuli järgmise tsükliga: 13 sekundit pime ja 2 sekundit valge.
Tuli ei ole sektoriteks jagatud (360°). See paistab 11 meremiili kaugusele.
Postmargid ja esimese päeva ümbrik.
1983. aastal andis NSV Liit välja Keri tuletorniga postmargi. Eesti Post andis 15. jaanuaril 2003 välja Keri tuletorniga postmargi ja esimese päeva ümbriku.


Andres Oper.
Andres Oper (sündinud 7. novembril 1977 Tallinnas) on Eesti jalgpallikoondise läbi aegade edukaim ründaja. Oper mängib klubijalgpalli Küprose kõrgliiga meeskonnas Famagusta Néa Salamís.
Klubikarjäär.
Alustas klubikarjääri 1994. aastal FC Floras, oli 1996. aastal lühiajaliselt laenul Pärnu Tervises. Sõlmis 1999. aastal esimese välislepingu Taani meistriliiga meeskonna Aalborg BK-ga, 2003. aastal siirdus mängima Moskva Torpedosse ja 2005. aastal Roda JC-sse.
Roda JC.
Rodas langes hooajal 2008/09 varumeheks ning klubi teatas, et ei kavatse eestlastega juunis 2009 aeguvat töölepingut pikendada. Operi enda sõnul on talle tehtud mitu üleminekupakkumist, teiste seas Kreeka meistriliiga klubi Saloniki Iraklis, ja hollandlaste ADO Den Haag ja Hiina kõrgliiga meeskond Shanghai Shenhua.
Shanghai Shenhua.
Oper ise ja tema agent kinnitasid 16. juulil 2009, et eestlane peab veel läbima arstliku kontrolli ja on sõlmimas Shanghaiga pooleaastase lepingu. Mõned päevad hiljem kinnitasid hiinlased Operi palkamist. Leping lõppes 2009. aasta lõpus, Oper sai paari kuu jooksul väljakule kuues liigamängus, kuid ei löönud ühtegi väravat.
ADO Den Haag.
Oper naasis 2010. aasta jaanuaris Hollandi kõrgliigasse, sõlmides esialgu pooleaastase lepingu ADO Den Haagga.
AEK Larnaca FC.
9. septembril 2010 sõlmis Andres Oper aastase lepingu Küprose kõrgliigaklubi AEK Larnacaga. Debüütmängus Ethnikos Achna vastu lõi ta värava.
Famagusta Néa Salamís.
Jaanuaris 2012 liitus Oper teise Küprose kõrgliiga klubiga Famagusta Néa Salamís.
Koondisekarjäär.
Debüteeris Eesti koondises 19. mail 1995 Balti liiga mängus Läti vastu, olles sel hetkel 17-aastane. Oma 100. kohtumise pidas ta 2. septembril 2006 Iisraeli vastu.
Kotka tänava staadion ja poliitiline karjäär.
4. septembril 2006 astus ta Eesti Keskerakonda ja annetas enne 2007. aasta riigikogu valimisi erakonnale 1,5 miljonit krooni. Hiljem on seda sammu seostatud sellega, et augustis 2007 andis Tallinna linn, mida valitses Keskerakond, hoonestusõiguse korras Lillekülas asuva neljahektarilise maatüki 50 aastaks Andres Operi jalgpallikooli käsutusse. Selle eest tasub Oper linnale järgmise 50 aasta jooksul 2141 krooni kuus. Eesti Jalgpalli Liit teatas augustis 2009, et on omandanud kõik osakud osaühingus Oper FC, millele kuulub hoonestusõigus treeningkeskuse ehitamiseks Kotka tänaval.
Oper kandideeris 2007. aasta riigikogu valimistel ka ise ning kogus Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosas 308 häält, millega ta riigikokku ei pääsenud.
Märtsis 2012 astus Oper Keskerakonnast välja.


Kullamaa valla vapp.
Kullamaa valla vapp on Lääne maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kullamaa valla vapp.
Vapp on kinnitatud 16. juunil 1995.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil roheline pügalrist, mille keskel samasuunaline ja -kujuline väiksem kuldne pügalrist. Kaarlõikelisel rohelisel vapitüvel kuldraha.
Põhjendus.
Kahekordne pügalrist sümboliseerib ümbruskonna kaht peamist keskust: Kullamaad (muistne linnamägi; kirik, mille vaimulikud on jätnud püsiva jälje eesti kultuurilukku) ning Koluveret (omapärane, sündmusterohke ajalooga feodaallinnus). Pügalrist osutab ühtlasi kohalike inimeste vaimuerksusele ning kultuuritraditsioonidele. Vapikilbi kuld ja rohelises vapitüves olev kuldraha on Kullamaa nimetuse võrdkuju ning meenutab ka, et maa (roheline vapitüvi) on läbi aegade toitnud ja jõukust toonud valla elanikele.
Välislink.
Vapp


Rahvusriik.
Rahvusriik on riigi vorm, mis eksisteerib selleks, et pakkuda suveräänset territooriumi kindlale rahvusele ning mis saab oma legitiimsuse selle ülesande täitmisest. Riik on poliitiline ja geopoliitiline moodustis; rahvus on kultuuriline ja/või etniline moodustis. Mõiste "rahvusriik" viitab sellele, et need kaks langevad geograafiliselt kokku.
Ajalugu.
Rahvusriikide päritolu ja varase ajaloo osas ei ole ühest kokkulepet saavutatud. Teoreetikute suureks vaidlusteemaks on küsimus: kas enne oli rahvus, mis lõi rahvusriigi, või riik, mis lõi rahvuse?
Rahvuslaste meelest oli kõigepealt rahvus ning rahvuslikud liikumised väljendasid rahvuse õigustatud nõudmist suveräänsusele, mis päädis rahvusriikide loomisega. Mõningate teooriate kohaselt loodi rahvuslik identiteet aga suuresti valitsuste poolt, et ühendada ja moderniseerida juba eksisteerivat riiki.
Enamik teooriaid näeb rahvusriigis 19. sajandi Euroopale iseloomulikku nähtust, mille tekkimist soodustasid kirjaoskuse laialdane levik ja massimeedia.
Mõned rahvusriigid, näiteks Saksamaa ja Itaalia, tekkisid 19. sajandil vähemalt osaliselt tänu rahvuslaste poliitilistele kampaaniatele. Mõlemal nimetatud juhul oli territoorium varem jagatud erinevate riikide vahel ning tekkinud ühine identiteet oli esmalt kultuuriline, omandades peagi poliitilise tähtsuse.
Iseloomulikud jooned.
Võrreldes varasemate riigi vormidega suhtub rahvusriik teisiti oma territooriumisse, pidades seda pooleldi pühaks. Ükski rahvusriik ei annaks oma territooriumist tükki teisele näiteks lihtsalt selle pärast, et kuningatütar abiellus. Rahvusriikide piirid on enamasti määratud rahvuse asuala või looduslike oludega ega ole kergesti muudetavad.
Rahvusriigi kõige nähtavamaks mõjuks on riikliku poliitika abil ühtse rahvuskultuuri loomine. Rahvusriigi olemasolu nõuab, et selle elanikud moodustaksid rahvuse, mida ühendab enamasti ühine päritolu, ühine keel ja jagatud kultuur. Kui nõutav ühtsus puudub, siis üritab rahvusriik seda sageli luua, surudes näiteks oma hariduspoliitika kaudu peale riigikeelt ning ühtset arusaamist ajaloost. Mõnel juhul on selline poliitika kutsunud esile teravaid konflikte ja separatismi. Õnnestumise korral on see taganud elanikkonna suurema homogeensuse ja kultuurilise ühtsuse.
Selgitavad näited.
Politoloogias kasutatakse terminit "rahvusriik" enamike kaasajal eksisteerivate suveräänsete riikide kohta, isegi kui nende poliitilised piirid ei lange kokku etniliste piiridega.
"Rahvusliku identiteedi" mõiste võib laieneda riikidele, kus elab koos mitmeid etnilisi ja keelelisi gruppe. Üheks selliseks on näiteks Šveits, mis on oma põhiseaduse kohaselt kantonite konföderatsioon ja kus on neli riigikeelt, kuid ühtlasi šveitsi rahvuslik identiteet, ühine ajalugu ja oma klassikaline rahvuskangelane, legendaarne Wilhelm Tell.
Paljud konfliktid on saanud ajaloos alguse sellest, et poliitilised piirid ei lange kokku etniliste ja/või kultuuriliste piiridega. Näiteks kurdi rahva traditsiooniline asuala on tänapäeval jagatud Iraagi, Türgi ja Iraani vahel. Osa sealsetest elanikest soovib luua iseseisva Kurdistani riigi ning selle tõttu on juba aastakümneid kestnud relvastatud konflikt.


George Dawe.
George Dawe (8. veebruar 1781 London – 15. oktoober 1829 London) oli inglise portreekunstnik.
Ta töötas alates aastast 1819 Peterburis, kus maalis koos abiliste Wilhelm August Golicke (1802–1848) ja Aleksandr Poljakoviga (1801–1835) 1812. aasta Isamaasõjas silma paistnud 329 väejuhi portreed. Need portreed on eksponeeritud Ermitaaži sõjagaleriis.


Åmål.
Åmål on linn Rootsis Västra Götalandi läänis, Åmåli valla keskus. Asub Vänerni läänekaldal.
Linnaõigused sai 1643. aastal. 1901. aastal hävis tulekahjus suurem osa linnast.
Åmålis toimub 1998. aastal valminud Lukas Moodyssoni filmi "Fucking Åmål" tegevus.
Välislink.
Amal


Stiftifoogt.
Stiftifoogt oli tähtsaim ilmalik võimukandja piiskopkonnas.


Tartu stiftifoogtide loend.
Viited.
Stiftifoogtide loend


Eesti Punase Risti teenetemärk.
Eesti Punase Risti teenetemärgi rinnatäht
Eesti Punase Risti teenetemärk (kuni 1936. aastani Eesti Punase Risti mälestusmärk) on 1920. aastal Eesti Punase Risti Seltsi poolt asutatud teenetemärk, mis antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete tunnustamiseks humanitaaralal ja elu päästmise eest.
Riigivanema poolt 7. oktoobrist 1936 kehtestatud teenetemärkide seadusega muudeti Eesti Punase Risti mälestusmärk riiklikuks Eesti Punase Risti teenetemärgiks, mille struktuur ühtlustati teiste teenetemärkide omaga.


Ühiskondlik leping.
Ühiskondlik leping on teooria oletatavast lepingust riigi kodanike vahel riigi moodustamiseks. Eeldatakse, et sellega, et nad riigi territooriumil elavad, on kõik riigi kodanikud lepinguga nõustunud. Ühiskondliku lepingu olulisemad teoreetikud olid Jean-Jacques Rousseau, Thomas Hobbes ja John Locke.


Plymouth.
Plymouth on linn Edela-Inglismaal. Asub Plymi ja Tamari jõe suudmes. 1439. aastani oli linna nimi Sutton.
Plymouthil on rikkalik merendusajalugu. Ta on olnud üks tähtsamaid kuningliku mereväe baase Inglismaal. Sellega seoses oli linn Saksamaa Luftwaffe üks peamisi sihtmärke Teises maailmasõjas. 1941. aasta rünnakute järel ehitati kesklinn arhitekt Patrick Abercrombie juhatusel uuesti üles. Plymouthis on tänini üks suuremaid mereväebaase Lääne-Euroopas.
Plymouthis on ülikool, kus õpib üle 30 000 üliõpilase.


Vrancea maakond.
Vrancea maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Moldovas.
Elanikest on üle 98% rumeenlased.


Argeși maakond.
Argeși maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus.


857.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 852 853 854 855 856 - 857 - 858 859 860 861 862


856.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad 910. aastad
Aastad: 851 852 853 854 855 - 856 - 857 858 859 860 861


854.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad
Aastad: 849 850 851 852 853 - 854 - 855 856 857 858 859


853.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad
Aastad: 848 849 850 851 852 - 853 - 854 855 856 857 858


852.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad
Aastad: 847 848 849 850 851 - 852 - 853 854 855 856 857


851.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad
Aastad: 846 847 848 849 850 - 851 - 852 853 854 855 856


850.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad - 850. aastad - 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad 900. aastad
Aastad: 845 846 847 848 849 - 850 - 851 852 853 854 855


841.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad
Aastad: 836 837 838 839 840 - 841 - 842 843 844 845 846


842.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad
Aastad: 837 838 839 840 841 - 842 - 843 844 845 846 847


844.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad
Aastad: 839 840 841 842 843 - 844 - 845 846 847 848 849


846.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad
Aastad: 841 842 843 844 845 - 846 - 847 848 849 850 851


847.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad
Aastad: 842 843 844 845 846 - 847 - 848 849 850 851 852


848.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad
Aastad: 843 844 845 846 847 - 848 - 849 850 851 852 853


849.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad 830. aastad - 840. aastad - 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad 890. aastad
Aastad: 844 845 846 847 848 - 849 - 850 851 852 853 854


839.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad
Aastad: 834 835 836 837 838 - 839 - 840 841 842 843 844


Caraș-Severini maakond.
Caraș-Severini maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Banaadis. Piirneb edelas Serbiaga.


Tristan da Cunha saar.
Tristan da Cunha on saar Atlandi ookeanis samanimelises saarestikus.
See inimasustusega saar paikneb teistest asustatud saartest kõige kaugemal, lähim inimasukate saar asub 2450 km kaugusel.


Tristan da Cunha.
Tristan da Cunha on saarestik Atlandi ookeani lõunaosas ja Suurbritannia meretaguse ala Saint Helena haldusüksus. Selle moodustavad Tristan da Cunha saar (98 km²), selle lähedal paiknevad saared Inaccessible ja Nightingale'i saared (Nightingale ja mõned väiksemad saared) ning Gough, mis asub Tristan da Cunha saarest 395 km kagu pool.


Muuksi linnamägi.
Muuksi linnamägi asub Harjumaal Kuusalu vallas Juminda poolsaarel Kolga lahe äärsel pankrannikul. Kolmnurkse kujuga linnamägi jääb tänapäeval umbes 700 m kaugusele merest. Kuna Põhja-Eesti maa tõuseb, oli muinasajal meri linnamäele lähemal.
Muuksi linnamägi rajati looduslikult sobivate eeltingimustega neemikule. Linnuse kohal kerkib läänekülg ümbritsevast maapinnast kuni 10 m kõrgemale, tipu põhjaosas on kõrgus 13 m, lisades sellele veel laugjama kallaku, on siin kõrguseks umbes 22 m. Muuksi linnus asub 47 meetri kõrgusel merepinnast. Selle põhiülesanne oli arvatavasti rannavalve ja majakaks olemine. Linnuseala kaitses põhja poolt looduslikult järsk ja kõrge klint, kergesti rünnatavat lõunakülge aga kaarjas kivimüür. See koosnes paeplaatidest laotud kahest kuivmüürist, mille vahe oli täidetud kivide ja mullaga.
Linnuse hoovil piirab praeguseks vaid osaliselt säilinud madal kamardunud vall. See asub üksnes 100-120 m kaugusel põhjatipust ning on säilinud üksnes 20 cm kuni 1,5 m kõrguste, 0,5-4 m laiuste ning 4-6 m pikkuste katkenditena. Linnusehoovi pindala on 5300 m2.
Arheoloogilised kaevamised on linnamäel toimunud 1936. ja 1998. aastal. Nendega on välja selgitatud, et kultuurikiht linnuse platool on õhuke või puudub üldse. Vähesed leiud riibitud savinõukildude põhjal arvatakse, et seda kohta asustati esmalt I aastatuhandel eKr. Vallijäänustest kogutud söest tehtud analüüs näitas, et vall rajati alles muinasaja lõpul ja osa leide pärinevadki 11.–13. sajandist.
Kuna Muuksi linnamäelt kogutud leiumaterjal on napp ning kultuurikiht väga õhuke, on üsna tõenäoline, et pikemaajalist püsiasustust ei ole siin vähemalt muinasaja lõpus olnud. Esimese kasutusperioodi, I at eKr kohta on püsiasustuse olemasolu kohta raske midagi öelda, sest koha hilisem kasutus võis varasemad jäljed lihtsalt hävitada. Lisaks on tolleaegsetele asulakohtadele üldisemalt iseloomulik nõrk kultuurikiht ja vähesed leiud.
Hilisematel aegadel on linnamäe platood kasutatud põlluna, sellest on jäänud siia mitmed madalamad kamardunud põllukivihunnikud.
I aastatuhande keskpaigast eKr on pärit ka läheduses asuv Muuksi kalmeväli, Hundikangrud, Eesti suurim kivikirstkalmete leiukoht – kalmeid on siin ligi 100.


Katajanokka.
thumb
Katajanokka (rootsi keeles "Skatudden") on poolsaarel asuv linnaosa Helsingi kesklinnas.
Katajanokka on ühendatud muu Helsingiga nelja sillaga. Seal asuvad endine vangla "Nokka", Uspenski katedraal, Katajanokka Kasiino, Stora Enso ja Kesko peakontorid, Soome Välisministeerium ning Viking Line'i sadamaterminal ja Kanavaterminaali.
Sinna sõidavad trammid 4 ja 4T.


Jäneda linnamägi.
Jäneda linnamägi on muistsete Järva-, Harju- ja Virumaa ühinemiskohas Piibe maantee ääres Kalijärve idakalda ja Jäneda jõe vaheline seljandik. Sellel asus linnus, mida kasutati aktiivselt 10.–12. sajandil.
Jäneda linnamägi on sadakond meetrit pikk, mitmeosaline küngas. Seal on olnud kaheosaline ja osaliselt valliga piiratud linnuseõu, mis kitseneb põhja suunas. Esimene lõunapoolne linnamäe osa on kolmurkse kujuga. Lõunaosas jaguneb oos kaheks haruks. Mõlema haru suunas on 2,5–3 meetri kõrgune vall. Põhjapoolse valli kõrgus on 3–3,5 meetrit ja valli välisküljel on kuni 4,5 meetrit lai vallikraav. Valli välisjalami ja kaitsekraavi vahel on 4–5 meetri laiune vöönd, kus linnus külgneb oosi järskude nõlvadega. Selles osas puudub linnusel kaitsevall. Arvatavasti olid seal puust kaitseehitised.
Teine suurem põhjapoolne osa on ebatasane. Kaitsevall on ainult põhjapoolses otsas, mis viitab võimalikule tornile. Selle välisjalamilt 6–7 meetri kaugusel on kuni 2,5 meetri sügavune vallikraav. Kõrgendikud asuvad ka linnuse lõunaosas, kus selle lõunakülje nurkades kõrgus oletatavasti koguni kaks kaitsetorni.
Linnuse põhjaküljel, pealinnusest eraldatuna on asunud eeslinnus.


Erich Johann von Vietinghoff.
Erich Johann von Vietinghoff (1699 – 11. jaanuar 1761) oli baltisaksa poliitik.
Erich Johann von Vietinghoff sündis Rootsi sõjaväelase Fabian Reinhold von Vietinghoffi ja Ursula von Poorteni pojana.
1725–1735 oli ta Venemaa Justiitskolleegiumi assessor, 1735–1740 töötas Eesti- ja Liivimaa asjade justiitskolleegiumi nõunikuna, aastast 1740 oli Saaremaa maapealik.
Talle kuulusid Vecmuiža ja Adavere mõisad Liivimaa kubermangus ja Jõepere mõis Eestimaa kubermangus.


Tromelin.
Tromelin ("Île Tromelin") on Prantsusmaale kuuluv asustamata saar India ookeanis Madagaskarist idas ja Réunionist põhjas. Geograafilised koordinaadid on 5°52′ S, 54°25′ E.
Tromelin on 1700 meetrit pikk ja 700 meetrit lai, pindalaga 1 km².
Saar on merelindude ja kilpkonnade pesitsuspaik.
Saarel on kilomeetripikkune lennuki maandumisrada ja ilmajaam taifuunide eest hoiatamiseks. Jaamas töötavad Réunionilt pärit meteoroloogid. Laevaga saarele ei pääse looduslike sadamate puudumise ja korallriffide tõttu.
Esimest korda nähti saart prantsuse laevalt 1722.
1761 toimus saare juures laevahukk, kui Prantsuse laev "Utile" korallrifi vastu purunes. Laev vedas Madagaskarilt Mauritiusele orje. Meeskond sõitis parvel Madagaskarile tagasi, jättes saarele kuuskümmend orja. Alles 1776 saabus järgmine laev, Prantsuse sõjalaev "La Dauphine", mis päästis ellujäänud, 7 naist ja 8-kuise poisi. Laeva kapteni ševaljee de Tromelini järgi saigi saar oma nime.


Galdhøpiggen.
Galdhøpiggen on mägi Norras Opplandi maakonnas Lomi vallas. See paikneb Jotunheimenis. Geograafilised koordinaadid on. UTM-koordinaadid on 32V 463570 6833875.
Galdhøpiggen on kõrgeim mägi Norra Kuningriigi territooriumil (2469 m üle merepinna) ja kogu Põhja-Euroopas. Varem oma lumemütsiga kõrgeim mäetipp olnud Glittertind on 2000ndatel jäänud madalamaks (2466 m). Enne täpsete mõõtmiste algust on Norra kõrgeimaks tipuks peetud teiste seas Snøhettat (2286 m) ja Knutsholstindenit (2341 m).
Nimi.
"Piggen" on määrava artikliga vorm sõnast "pigg" ('terav mäetipp'). "Gald" on järsk mägirada. "Hø" on paljude mäetippude nimedes esinev sõna, mis on seotud sõnaga "høg" ('kõrge').
Nõlvad.
Mäel on järsud nõlvad, mis on suunatud põhjas Styggebreeni poole, läänes Storjuvbreeni poole ja lõunas Svellnosbreeni poole.
Suhteline kõrgus on 2420 m.
Mäetipp.
Galdhøpiggenilt paistab umbes kümnendik Norra põhiosa territooriumist, sealhulgas suur osa Jotunheimenist. Põhjas paistab Snøhetta ja kagus Holtefjellet.
Mäetipus on kivihütt (Knut Vole hütt), mis on kolmas omataoline. Suvel on seal ka väike kiosk, mis toimib postkontorina.
Alpinism.
Märgitud rada viib kirdest Juvasshyttast üle Styggebreeni ja idast Spiterstulenist üle Keilhausi mäetipu (2355 m üle merepinna).
Ajalugu.
Tipult on leitud neoliitikumist pärit nool.
Meie ajal tõusid Galdhøpiggenile esmakordselt Lomi valla elanikud talunik Steinar Sulheim, kirikulaulja Flaatten ja õpetaja L. Arnesen juulis 1850.


Green Day.
Green Day on USA ansambel, mis viljeleb peamiselt "punk rocki. Ansambel asutati 1987. aastal.
Green Day on müünud üle 60 miljoni albumi ning pälvinud kolm Grammy auhinda.


Giuseppe Piazzi.
thumb
Giuseppe Piazzi, 1816. aastast mõlema Sitsiilia kuningas Ferdinando I). Hiljem jäeti nime teine osa ära, sest ta polnud poliitilistel põhjustel teistele Euroopa riikidele vastuvõetav.
Ceres sai oma sümboli 7px ning järgmisel poolel sajandil nimetati astronoomilistes publikatsioonides teda planeediks.
Osutus, et sarnaseid taevakehi on väga palju. Väikeste mõõtmete tõttu ei ole nad teleskoobis eristatavad tähtedest. Seetõttu nimetas William Herschel nad asteroidideks. Ceres osutus esimeseks ja suurimaks asteroidiks asteroidide vöös. Aastal 1802 avastas Olbers uue sarnase planeedi Pallas, aastal 1804 avastas Karl Ludwig Harding Juno ja 1807 Olbers Vesta. Peale Cerese on kõigil läbimõõt alla 500 km. Palja silmaga on mõnikord nähtav Vesta. On arvatud, et Herschel tahtis hoida planeetide avastamise au endale ja sellepärast ei tahtnud väikesi taevakehi planeetideks nimetada. Seega ei avastanud Piazzi planeeti, vaid asteroidid (väikeplaneedid). Piazzi eluajal oli teada ainult ülalnimetatud neli asteroidi. Aastal 2006 kvalifitseeriti Ceres aga kääbusplaneediks.
Tunnustused.
Piazzi oli Napoli, Torino, Göttingeni, Berliini ja Peterburi teaduste akadeemia liige, Milano Instituudi välisliige jne.
Prantsuse Instituut määras talle mõlema tähekataloogi eest auhinna.
Kuningas tahtis Cerese avastamise auks lasta vermida Piazzi pildiga kuldmedali, kuid astronoom palus kulutada selle raha hoopis ammuigatsetud ekvatoriaalteleskoobi hankimiseks.
Aastal 1923 anti 1000. asteroidile tema auks nimeks 1000 Piazzia.
Hubble'i kosmoseteleskoobiga 2001 Cereselt tehtud ülevõttelt leitud suurt albeedoanomaaliat, mis tõenäoliselt on meteoriidikraater, nimetatakse mitteametlikult "Piazzi".


Hornindalsvatnet.
Hornindalsvatnet on Norra ja Euroopa sügavaim järv (514 meetrit).
Järve pind on 53 meetrit üle merepinna, ja põhi seetõttu 461 meetrit allpool merepinna taset. Järve maht on umbes 12 km3 ja pindala 50 km2.


Rossoš.
Rossoš on linn Venemaal Voroneži oblastis, Rossoši rajooni keskus. Asub Tšornaja Kalitva jõe ääres 214 km Voronežist lõunas.
Esmakordselt on Rossoši mainitud 1721. aastal, linnaõigused sai 1923. aastal.


Šahtõ.
Šahtõ on linn Venemaal Rostovi oblastis. Asub Gruševka jõe ääres.
1867. aastani oli linna nimi Grušovskaja, seejärel Gornoje Grušovskoje, 1881–1920 Aleksandrovsk-Gruševski. 1921. aastast on linna nimi Šahtõ (vene keeles 'kaevandused').
Linn on nime saanud kivisöekaevanduste järgi. Arenenud on ka metallurgia ja masinatööstus.


Angarsk.
Angarsk on linn Venemaal Irkutski oblastis, Angarski munitsipaalrajooni keskus. Asub Angara kaldal, Irkutskist 40 km loodes.
Angarsk on asutatud 1946. aastal naftakeemiatehase ehituse juurde. Linnaõigused sai 1951. aastal.


Padise linnus.
Padise linnus on näidanud oma inimtegevuse jälgi juba 4000 aastas tagasi. Sellest ajast on pärit Padise linnamägi, rahvapärimustes Vanalinnamägi. Linnus asub Harjumaal Padise kloostri varemetest ligikaudu 1 km. lõunas Kloostri jõe parempoolesl kõrgel kaldaneemikul. Trapetsikujuline linnuseõu katab umbes 3300 m2 suurune ala. Idapoolsest küljest eraldab linnuseala liivast vall ja 2-2,5 meetri sügavune kraav. Seestpoolt 2 ja väljast 3,5 meetriseid vallinõlvu on kõrgendatud ja järsemaks tehtud.
Kunagisest palkkonstruktsioonidest on liivas jälgitavad mitu kihti söestunud tukke, mis pärinevad 12.-13. saj. Kaitserajatisest pärinevaid tukke (7.-8.saj.) ja põlenud kive on leitud ka linnuse õue lääneküljelt. Arvtavasti olid palkrajatised ka linnuse põhja- ja lõunaserval. Linnuse edelanurgas, neemiku kitsenevatipu pool, oli lisaks madalam vall.
Padise linnuses ei ole pidevalt elatud, seda on kasutatud vaid kaitse otstarbel nagu teisi rannalähedasi linnuseid.


Kopeisk.
Kopeisk on linn Venemaal Tšeljabinski oblastis.
Kopeisk on asutatud 1907. aastal. Linnaõigused sai 1933. aastal.
2004. aastal liideti linnaga Bažovo alev.


Habarovski krai lipp.
Habarovski krai lipp on Venemaa haldusüksuse Habarovski krai lipp.
Lipp võeti kasutusele 28. juulil 1994.
Lipu autoriks on Habarovski kunstnik Sergei Loginov.
Lipu kirjeldus.
Habarovski krai lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud kolmeks väljaks. Vardapoolses osas on roheline kolmnurk, mille lehvpoolne nurk moodustab 90 kraadi ning teised nurgad ühtivad kanga vardapoolsete nurkadega. Ülejäänud kangas on jagatud kaheks võrdseks horisontaalseks laiuks, millest ülemine on hõbedane ja alumine sinine.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Sinine on ilu, leebuse ja võimsuse sümbol ning sümboliseerib ka krai ääretuid veevarusid. Roheline on aga lootuse, rõõmu ja külluse värv ning tähistab suure mereäärse taiga taimestikku. Valge (hõbedane) tähistab puhtust, headust, süütust ning pilvitut ja rahumeelset taevast ning Habarovski krai rahva selgeid ja puhtaid mõtteid.
Habarovski krai lipu deviisiks on: "Kus kord vene lipp on heisatud, seal seda enam ei langetata" (keiser Nikolai I, 1850).


Rio de Janeiro.
Rio de Janeiro on sadamalinn Brasiilias, Rio de Janeiro osariigi pealinn. Asub Guanabara lahe ääres.
Linn on tuntud muuhulgas karnevalide, Copacabana ja Ipanema supelrandade, Suhkrupeamäe ja 39,6 m kõrguse Lunastaja Kristuse kuju poolest. Linnakodanikud kasutavad enda kohta väljandit carioca("Kara'i oca").
Kliima.
Rio de Janeiros on lähistroopiline kliima, mis on tüüpiline savannidele. Sellele on lähedane mussoonkliima ja sageli ongi suvel linnas pikad vihmaperioodid.
Kõige palavam kuu on veebruar (keskmiselt +27 °C), kõige jahedam juuli (keskmiselt +21 °C). Rio de Janeiro linnastus on suvel sisemaal tavalised temperatuurid üle +40 °C, kuigi mitte pikka aega järjest, aga Rio de Janeiro linnas üldjuhul nii kõrgeid temperatuure ei esine, sest meretuul jahutab õhku. Absoluutne maksimumtemperatuur +44 °C on mõõdetud veebruaris, absoluutne miinimum +8 °C juulis. Sügisel ja talvel jõuab Riosse vahel külm front Antarktikast, mis toob kaasa järsu ilmamuutuse.
Aasta keskmine sademete hulk on 1175 mm. Kõige rohkem sajab detsembris (170 mm) ja aprillis (137 mm), kõige vähem augustis (51 mm) ja juulis (56 mm).
Aastas paistab päike keskmiselt 2085 tundi. Kõige rohkem paistab päikest veebruaris (215 tundi), kõige vähem septembris (138 tundi) ja juunis (156 tundi).
Ajalugu.
Esimesed eurooplased saabusid Guanabara lahte Portugali maadeavastajate Pedro Álvares Cabrali ja Gonçalo Coelho juhitud laevastikku kuuluval laeval, mille kapten oli Gaspar de Lemos. See juhtus 1. jaanuaril 1502 ja sellepärast anti sellele paigale nimeks Rio de Janeiro, mis portugali keeles tähendab 'jaanuari jõgi'. Selles ekspeditsioonis osales ka Amerigo Vespucci, kelle järgi on Ameerika maailmajagu nimetatud.
1555 saabusid ühele Guanabara lahe saartest pool tuhat prantsuse kolonisti Prantsusmaa admirali Nicolas Durand de Villegaignoni juhtimisel. Nad rajasid Prantsusmaa esimese koloonia ja selle nimeks sai Prantsusmaa Antarktika. Kolonisaatorid olid hugenotid ja sellepärast andsid nad saarele rajatud kindlusele Gaspard de Coligny järgi nimeks Fort Coligny. Seda saart, kus fort asus, nimetatakse tänapäeval Villegagnoni saareks. 1567 vallutas Portugal fordi ja likvideeris sellega Prantsusmaa Antarktika.
Rio de Janeiro linna asutas Portugal 1. märtsil 1565 Guanabara lahe rannikule. Esialgu anti asula nimeks São Sebastião do Rio de Janeiro. Püha Sebastiani järgi oli nime saanud ka tollane Portugali kuningas Sebastião.
Kuni 18. sajandi alguseni ründasid linna aeg-ajalt mereröövlid, peamiselt prantslased, näiteks Jean-François Duclerc ja René Duguay-Trouin. Mõnel neist õnnestus linn isegi vallutada.
Kuni 17. sajandi lõpuni veeti Rio de Janeirost välja peamiselt suhkrut. Selles osas jäi linn alla Salvadorile, mis asus palju kaugemal kirdes. Salvador oli Euroopale märksa lähemal, seetõttu olid transpordikulud väiksemad ja see võimaldas seal suuremat kasumit teenida.
Siis avastati Rio de Janeiro lähedal kulda ja teemante. Rio de Janeiro sai nende väljaveo poolest kuulsaks ja Portugali keskvalitsus reageeris sellele kiiresti, sest tahtis nende maavarade liikumist kontrollida. Sellepärast toodi juba 1763 Brasiilia halduskeskus Salvadorist Rio de Janeirosse.
1808 põgenes Portugali kuningakoda Napoleoni kartuses Rio de Janeirosse. Kaasa tuli hulk aadlikke Lissabonist ja sellepärast sai Rio de Janeiro ainsaks Euroopa riigi pealinnaks läbi aegade, mis ose asus väljaspool Euroopat. Portugali pealinn oli Rio de Janeiro kuni Brasiilia iseseisvumiseni 1822.
Kui Pedro I kuulutas Brasiilia iseseisvaks, siis jättis ta riigi pealinna Rio de Janeirosse. Pärast seda, kui 1889 kukutati Pedro II ja Brasiilia sai vabariigiks, jäi Rio de Janeiro endiselt riigi pealinnaks.
Keisririigi ajal oli Rio de Janeiro orjakaubanduse keskus. Juba 1819 oli linnas 145 tuhat orja, aga 1840 juba 220 tuhat. Brasiilia oli viimane riik maailmas, kus orjus ametlikult lubatud oli.
Rio de Janeiro asub üsna suure riigis servas. Sellepärast arutati aeg-ajalt pealinna viimist riigi geograafilise keskme poole. Juscelino Kubitschek valiti 1955 Brasiilia presidendiks lubaduste najal viia pealinn mujale. Ehkki paljud seda temast ei uskunud, valmis siiski suurte kuludega uus pealinn Brasília, mille peaarhitekt oli Oscar Niemeyer. 21. aprillil 1960 viidi riigi pealinn sinna ametlikult üle.
1960–1975 moodustas Rio de Janeiro omaette osariigi, mille nimi oli Guanabara osariik. Sel ajal eksisteeris ka Rio de Janeiro osariik, mille keskus oli Niteroi. 1975 need kaks osariiki ühendati ja Rio de Janeiro sai selle pealinnaks.
Rio de Janeiros toimusid 2007. aasta Panameerika mängud. Linnas toimuvad 2014. aasta jalgpalli MM-i finaal ja 2016. aasta suveolümpiamängud. Rio de Janeirost saab esimene Lõuna-Ameerika linn ja México järel teine Ladina-Ameerika linn, mis korraldab kaasaegsed olümpiamängud.
Transport.
Rio de Janeiro teedevõrgu arendamine ja korrastamine 2016. aasta suveolümpiamängudeks parandab ka "cariocade" igapäevaelu.


Inimarengu indeks.
ÜRO inimarengu indeks on riikide võrdlemisel kasutatav indeks, mis arvestab elanike sissetulekuid, kirjaoskust, haridustaset, keskmist oodatavat eluiga, iivet jm. Sellega mõõdetakse inimeste heaolu ning lastehoolekannet. Paljud kasutavad seda, et liigitada riike esimese, teise ja kolmanda maailma riikideks. Indeks töötati välja 1990. aastal Pakistani majandusteadlase Mahbub ul Haq poolt ning seda on kasutatud alates aastast 1993 ÜRO Arenguprogrammi poolt selle igaastase inimarenguindeksi koostamisel.
Igal aastal koostatakse nende näitajate põhjal nimekiri ÜRO liikmesriikidest. On olemas ka inimvaesuse indeks, mis näitab riigi vaesusastet.


Tuimazõ.
Tuimazõ on linn Venemaal Baškortostani Vabariigis, Tuimazõ rajooni keskus. Linn asub Useni jõe ääres.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Tuimazõ elanikest tatarlasi 44,6 %, venelasi 27,7 % ja baškiire 25,3 %.


Straubing.
Straubing on kreisivaba linn Saksamaal Baieri liidumaal. Asub Doonau ääres Große Laberi suudmes.


Starõi Oskol.
Starõi Oskol on linn Venemaal Belgorodi oblastis. Asub Oskoli jõe ääres.
Linn asutati 1593. aastal Venemaa lõunapiiride kaitseks.


ClamWin.
ClamWin Free Antivirus ehk lihtsalt ClamWin on avatud lähtekoodil põhinev vabatarkvaraline antiviiruseprogramm Microsoft Windows 98/Me/2000/XP/2003 ja Vista versioonidele. See annab graafilise kasutajaliidese ClamAV (Clam AntiVirus) antiviiruse mootorile.
ClamWin on litsenseeritud FSF-i GNU Üldise Avaliku Litsentsi (GPL) tingimustel ja on vaba tarkvara. GPL litsentsi all olevat tarkvara saab igaüks kasutada, sealhulgas organisatsioonid (mittetulundusühingud, ettevõtted jt).
Vajakajäämised võrreldes omanduslike toodetega.
ClamWin ei skaneeri automaatselt faile samal ajal nende lugemise ja kirjutamisega. On võimalik lisada sellist funktsionaalsust kasutades nuhkvaravastast programmi (vaid Windows 2000, XP kuni SP2 (k.a.) ja Server 2003) või sarnaseid tooteid, et kutsuda esile ClamWin-i funktsionaalsus. Alates 2007.a. aprillist ei ole WinPooch enam aktiivses arenduses.
Pidades silmas vanu ja aeglaseid arvuteid, ei pruugi residentse skanneri puudumine vajakajäämine olla, sest niimoodi saab hoida ressursse vabana olulistemate tegevuste tarvis. Kasutaja enda teadlikkus arvuti kaitsmisel pahavarast peab sellises olukorras olema väga hea.
ClamWiniga varustatud arvutites on oluline hoida arvutis aktiivselt arendatavat nuhkvaravastast programmi, mis kaitseks Windowsi registrit ebasoovitavate muudatuste eest juhul, kui mõni viirus valla võib minna (vt. teksti allpool).
Täiendav meede on puhtast Windowsi registrist varukoopiaid teha või kasutada süsteemitaastuse programmi (Windows Me, XP ja uuemad varustatud programmiga Windows System Restore).
ClamWinil puudub nakatunud failide "ravimise" funktsionaalsus, mil failist eemaldatakse viirus ja fail saab seeläbi puhtaks. Kui töökeskkonnas on tegemist tundlike andmetega, on sellisel juhul parem seadistada ClamWin nakatunud andmete avastamisel need karantiinikataloogi üle kandma (move to quarantine).
Kuna ClamWin raporteerib viiruse nime, on võimalik mõne tuntud kommertsantiviiruse tootja kodulehelt tõmmata eraldi vastavat viirust eemaldav programm ja see siis käiku lasta.
Sobib ka olukord, kus organisatsioonil on vähemalt üks arvuti varustatud omandusliku antiviirusega ning teistes töötab ClamWin. Juhul, kui ClamWin leiab nakatunud faili, millel on tähtsad andmed, on võimalik see karantiinist kanda üle arvutisse, kus on kasutusel omanduslik antiviirus ning siis eemaldada failist viirus.
Võimalikud lahendused.
Ülaltoodud puudused katavad vastavalt olukorrale osaliselt või täielikult tasuta tööriistad, mis on välja andnud Microsoft või teised tarkvaratootjad, kuid teatud olukordades ei ole neist abi.
Windows 98/Me — nende opsüsteemide jaoks vabavaralist (omanduslik ja tasuta) viirusetõrjetarkvara rohkem ei arendata, viirusedefinitsioone nendele ei täiendata ning toetuse on lõpetanud peamised kommertsantiviiruste tootjad. Selliste opsüsteemide kasutajal on võimalik edasi töötada vanema antiviiruse ja selle kõige hiljutisema võimaliku viirusedefinitsiooniga, et säilitada aktiivne monitooring vanematele viirustele.
ClamWin täidab siin niši, kuna see on viimane Windows 98/Me jaoks tasuta ja kõigile kasutamiseks saadaval olev antiviirus, mille viirusedefinitsioone siiani uuendatakse.
Samuti hoitakse praegu kaasaegsed ka Spybot – Search & Destroy nuhkvara-vastase programmi definitsioone. Küll on see vabavara ning organisatsioonides (sh ettevõtetes) seda tasuta kasutada ei saa. Alternatiiv turvalisuse tõstmiseks on arvutis näiteks teiselt andmekandjalt käivitada peamise opsüsteemina Linux ja vajalikud Windowsi programmid käitada läbi Wine ühildusvuskihi.
Windows 2000 jaoks veel arendatakse omanduslikku (nii vabavaralist kui kommertslikku) viirusetõrjetarkvara või täiendatakse selle viirusedefinitsioone. Kui koduarvutis katab vabavara selle tühiku ära, siis säästliku organisatsiooni (kasvõi pisiettevõtte või mittetulundusühingu) arvutitega on selles opsüsteemis võimalused tasuta aktiivmonitooringuks suhteliselt kesised; Windows XP SP3-ga võrreldes on Windows 2000 vähemturvalisem ja Windows 2000 jaoks Microsoft enam uuendusi ei tee. Siinjuhul oleks alternatiivseteks lisalahendusteks Linux ja Wine.
Windows XP SP2 ja SP3, Windows Vista ja Windows 7.
Nende opsüsteemide tarvis tehtud Microsofti vabavara katab ClamWini puudused osaliselt või täielikult; mõnedel juhtudel tasemeni, kus ClamWini jaoks otsest vajadust pole.
Olukorras, kus väikeettevõtte PC-arvutite arv ületab Microsoft Security Essentials litsentsi määra (kuni 10 masinat), saab kasutada kombinatsiooni ClamWin/Windows Defender; lisaks opsüsteemide efektiivne administreerimine (piiratud kasutajaõigused, kaughaldus) ja süsteemide tõhus ajakohastamine (automaatsed uuendused).


Ampato.
Ampato on vulkaan Lõuna-Ameerikas Andides.
Ampato ei ole ajaloolisel ajal tegutsenud. Tema lähedal paiknev Sabancaya oli viimati aktiivne 2003. aastal.


838.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad
Aastad: 833 834 835 836 837 - 838 - 839 840 841 842 843


Mare Kandre.
Mare Kandre (27. mai 1962 Söderala – 24. märts 2005) oli eesti päritolu rootsi kirjanik.
Mare Kandre sai tuntuks oma romaanide ja poeetilise keelekasutusega. Tema romaanide ja jutustuste teemaks on sageli tütarlaste naiseks kasvamine ja naise roll ühiskonnas.
Kandre sai Aftonbladeti kirjandusauhinna 1991. aastal.
Ta on olnud punkansambli The Global Infantilists liige.
Välislingid.
Kandre,Mare
Kandre,Mare
Kandre,Mare


Rõngu vasallilinnus.
Rõngu vasallilinnus on linnus, mille varemed asuvad Rõngu lähedal Lossimäe külas.
Linnus ehitati 14. sajandi esimesel poolel (arvatavasti 1340. aastal) ja see kaitses Tartu piiskopkonna edelaosa.
Linnus kuulus keskajal Tödwenite suguvõsale.
Linnuse ristkülikukujulist sisehoovi ümbritsesid peahoone tiivad, millest on lisaks peaväravale säilinud vaid üks fragment. Kastellilaadsele hoonele lisati hiljem veel eeslinnus, mille kohta paraku andmed puuduvad. Samuti lisati väravale eenduv väravaehitis, mille teisel korrusel asus Püha Risti kabel ja mida on mainitud 1413.
Rõngu linnuse rüüstasid Vene väed Liivi sõjas, kuid oli alates 1583 veel Jesuiitide ordu kasutuses. 1625. aastal lasksid jesuiidid selle Rootsi võimu saabumisel õhku.


Otepää linnus.
Otepää linnus oli Otepää linnamäel asunud eestlaste ning hiljem Tartu piiskopi ja tema vasallide linnus.
Et hilisem piiskopilinnus ehitati muistse eestlaste linnuse peale, on varasem kultuurikiht säilinud vaid kohati. Leidude põhjal võib arvata, et linnamäge kasutati juba vähemalt 2000 aastat tagasi. Leide on ka I aastatuhande II poolest (ehtenõelad, hoburaudsõled, kirves) ja II aastatuhande algusest (ehted, mõõgatupe ots, ammu- ja nooleotsad).
Muinaslinnus.
Linnust mainiti esimest korda 1116. aastal Vene leetopissis, kui Novgorodi vürsti väed selle alla sõjaretke tegid.
13. sajandil oli Otepää nii vene kui ka Henriku Liivimaa kroonika andmetel Lõuna-Eesti üks keskusi, Ugandi üks kahest keskusest Tartu (Tarbatu) kõrval. Mõlemad kasutasid koha maakeelest tõlgitud nime: "Medvežja golova" ja "Caput ursi". Linnus ise koosnes tõenäoliselt kõrgemal astangul olevast pealinnusest ja madalamal astangul asuvast eeslinnusest.
Linnuse nime algupära ei ole teada; on vaid oletatud, et linnamägi võis olla karu või karupea kujuline või kandis karu-tüvelist nime keegi linnuse või muistse Ugandi vanematest. Sakslased, muide, seda nime hilisematel sajanditel enam ei tõlkinud, kuni 20. sajandini käibis Muinas-Eesti nimekuju transkriptsioon "Odenpäh".
Piiskopilinnus.
Tartu piiskopi linnus valmis Otepääl esialgsel kujul aastal 1225. See oli esimene kivikindlus Eestis. Samal aastal külastas Otepääd paavsti legaat (katoliku kirikupea volinik välisriigis) Modena Wilhelm, kes märkis siin tugeva linnuse ja kahe kiriku olemasolu.
Oletatavasti valmis esimesena kas linnuse ringmüür või peatorn. Linnuse üldkavatis järgis ilmselt varasema muinaseestlaste linnuse oma. Igal juhul ehitati kõigepealt välja üksnes ülemisel platool paiknev osa, mille jäänused on tõenäoliselt üks vanimaid Lõuna-Eesti telliskiviehitisi. 13. sajandi lõpul ümbritseti ringmüüriga ka alumine platoo, mis sel moel kujunes jällegi eeslinnuseks. Veel hilisemal ajal poolitati eeslinnus vahemüüri ja torni abil. Linnus asus looduslikult väga hästi kaitstud kohas: pealinnus asus 40 meetri kõrgusel ümbritsevast maapinnast, eeslinnus sellest 20 meetrit madalamal.
Üks omapärane moodustis on linnuse hoovil asuv suur lohk, mida paljud uurijad pidasid veetankiks - joogiveereservuaariks. Tegemist on Eesti keskaegses arhitektuuris unikaalse rajatisega: vaid Sangaste (Keeni) linnamäel on olemas midagi sarnast.
1343. aasta Jüriöö ülestõusu ajal asus seal Tartu piiskopi vägede staap Johan Üxkülli juhatusel. Seejärel kuulus linnus järgemööda mitmele vasallile.
Otepää piiskopilinnuse hävitas ordu 1396 ja seda ei taastatud. Piirkonna majanduskeskus siirdus seejärel arvatavasti linnuse lähistelt kahe kilomeetri jagu kirdesse, hilisema Vana-Otepää mõisa paikkonda.
Otepää linnuse varemetest on selle varajase hävimise ja varemetesse jäämise tõttu leitud palju unikaalseid esemeid, millest silmapaistvaim on Otepää püss, täpselt dateeritud Euroopa püssidest seni vanim.
Osa linnuse varemeid on 20. sajandil välja kaevatud ja eksponeeritud. Praegune linnuse juurdepääsutee loodest, kihelkonnakiriku poolt, ei ole algne, vaid rajatud 19. sajandil. Algne tee suundus linnusesse (mäkke) selle kirdeküljest, kus asus tõenäoliselt ka väike alev. Selle asukohta tähistab kaasajal väike länguvajunud kivirist.
Otepää muinaslinnus (piiskopilinnus) ja selle läheduses asunud kihelkonnakirik andsid nime ka hilisemale alevile (praegusele linnale), mis tekkis 18.–19. sajandil linnusest kilomeetri jagu lääne poole tähtsasse teeristi. Algselt kandis alev Nuustaku nime.
Otepää linnust on uuritud alates 1950. aastatest. Esialgu kaevas seda Osvald Saadre, hiljem Ain Mäesalu.


Tagajõe.
Tagajõe on küla Ida-Viru maakonnas Tudulinna vallas.
Külas elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 12 inimest.


Johann Daniel Titius.
Johann Daniel Titius (õieti Tietz'"; 2. jaanuar 1729 Konitz, Preisimaa – 11. detsember 1796 Wittenberg) oli saksa astronoom, füüsik ja bioloog.
Aastal 1752 lõpetas ta magistrikraadiga Leipzigi ülikooli. Temast sai Wittenbergi ülikooli õppejõud (professor). Alates 1756. aastast oli ta matemaatika professor ja alates 1761. aastast ka füüsika professor.
Ta tõlkis inglise, prantsuse ja ladina keelest.
Titiuse-Bode seadus.
Ta on tuntud eelkõige selle järgi, et ta 1766 sõnastas Titiuse-Bode seaduse ning ennustas selle põhjal, et Päikesest 2,8 astronoomilise ühiku kaugusel on taevakeha.
Ta arvas, et see taevakeha on kindlasti väike, võib-olla mitte suurem kui mõni Marsi kaaslane. Hiljem väitis Johann Elert Bode, et tegemist on planeedisarnase taevakehaga. Hiljem leiti Ceres, mis tunnistati otsitud taevakehaks.
Titiuse auks on nimetatud asteroid 1998 Titius ja Titiuse kraater Kuul.
Piksevarras.
Titius laskis ehitada Wittenbergi piksevarda, mille kohta on Berthold Auerbach kirjutanud jutustuse "Der Blitzschlosser von Wittenberg" ja mida on joonistustel kujutanud Adolph von Menzel.
Isiklikku.
Titius elas Wittenbergis Collegienstraße 76.
Tal oli poeg, anatoom ja botaanik Salomon Constantin Titius.


Kirumpää piiskopilinnus.
Kirumpää piiskopilinnus on linnus, mis asub Võru linna põhjapiiril ringtee ääres Võhandu jõe kõrgel kaldaseljandikul.
Esimesed kirjalikud allikad Võhandu jõe kaldal asuvast Tartu piiskopile kuuluvast Kirumpää piiskopilinnusest pärinevad 1322. aastast, mil Leedu vürst Gediminas selle purustas.
Linnuse rajamine.
Linnus rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks ajalooliselt tähtsa Tartu–Pihkva kauba– ja sõjatee äärde, kus viimane ületas Võhandu jõe, kui olulisima loodusliku veetõkke. Tõenäoliselt oli ta mingil kujul olemas juba 13. sajandi lõpul.
Jüriöö ülestõusuga alanud eestlaste mäss oli seotud ka Kirumpäega. 26. mai – 1. juunini Otepää-Vastselinna lahingu ajal oli tolleaegses Kiräpäs ordu väeosade peakorter eesotsas lõunarinde ülemjuhataja Dietrich von Ramboviga. Otepäel asus samal ajal Tartu piiskopi vägede staap Johan Üxkülli juhatusel.
Hoone juurdeehitused.
Algne linnus kujutas endast väikest tornlinnuselaadset kindlustatud maja, mida peeti arvatavasti piisavaks sõja– ja kaubatee kaitsmiseks ja sealse liikluse kontrollimiseks. Hiljem on linnust mitmeid kordi laiendatud – esmalt laiendati tornlinnust kabeliga, hiljem täiendati seda lisaehitustega, mis muutis selle ruudukujulise põhiplaaniga (küljepikkusega ligikaudu 45 meetrit) kastelllinnuseks. Umbes 1500. aastast on teada, et linnust täiendati ümartorni ja eeshooviga.
Linnuse häving.
Linnus sai tugevasti kannatada Liivi sõja alguses, mil lahkuvad ordu– ja piiskopiväed selle süütasid. Lõpliku hävimise hoidsid ära kohalikud elanikud.
Aastal 1558 hävitasid Vene väed linnuse, kuid 1627 võeti see siiski uuesti kasutusele. Linnus hävis lõplikult ühe järjekordse Vene–Rootsi sõja ajal 1656. aastal.
Kirumpää asula.
Enamike Eesti alade linnuste ümber kujunesid kaupmeeste ja käsitööliste asulad – alevid. Kirumpää asula on olnud omalaadsete seas üks suuremaid. Sõjavägede ehk leeride peatumine siin on andnud nime Leerimäele – linnuseseljandiku idapoolsele kõrgele osale, mis asus/asub teisel pool maanteed.
Teadaolevalt peatusid siin 1701. aasta septembris, Põhjasõja ajal, Rootsi väed.
Kirumpää alev hävis arvatavasti 18. sajandi algul Põhjasõja käigus, mille järel seda enam ei taastatud. Kui 1784. aastal rajati mõne kilomeetri kaugusele uus kreisi– ehk maakonnalinn Võru, muutus Kirumpää lõplikult kõrvaliseks paigaks, mida jäi läbima ainult kaugmaantee. Võru rajamisel kasutati linnusevaremeid kivimurruna, mistõttu praeguseks on linnusest säilinud vaid mõned üksikud kõrgemad müüritulbad.
Kui 1970ndate aastate algul avati liikluseks Tartu-Võru uus noolsirge maantee, jäi Kirumpää ka maanteedevõrgu suhtes kõrvalisse kohta. Sealtkaudu kulges vaid Postitee nime all tuntud vana maantee. Linnusevaremed paistavad küllaltki hästi kätte teisel pool Võhandu jõge kulgevale Võru ringteele, eriti aastaaegadel, mil puud lehes ei ole.


Rõuge linnamägi.
Rõuge linnamägi asub Võru linnast umbes 16 km edelas.
See väike neemiklinnus on olnud kasutusel ilmselt sealsamas asunud rauaaegse asula (I aastatuhande II pool) kindlustatud osana. Vaid 850 m² suuruse pindalaga linnus oli vallide ja kraaviga kindlustatud vaid ida- ja läänepoolsest otsast. Mujalt kaitsesid territooriumi järsud nõlvad ja palktara. Rõuge linnus on kogu õue ulatuses arheoloogiliselt läbi kaevatud.
Linnuseõuelt on leitud savipõrandate ja kolletega majade asemeid ning sepikoda, mille jäänuste hulgas oli valamisvorme ja tiigleid. Kodu ja metsloomade luude kõrval on siit leitud ka värtnakeder, luust naaskel, pronkspannal, haamer, nuga, mitmesuguseid ehteid ning noole- ja odaotsi. Haruldasema leiumaterjali hulka kuuluvad 8.–9. sajandist pärinevad araabia mündid.


Alfons Rebane.
Alfons Vilhelm Robert Rebane (Valga – 8. märts 1976 Augsburg, Saksamaa) oli Eesti ohvitser. Teise maailmasõja ajal oli ta mitmete Saksa juhatusele alluvate eesti väeosade ülem. Rebane osales oma väeosadega enamikus otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti mahajätmiseni.
Rebane alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1920ndatel ja sai ohvitseriks aastal 1929. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Rebane sai tuntuks Idarindel Eesti Pataljon 658 ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13 piiramisrõngast.
Eesti kaitselahingute algusest jaanuaris 1944 pidas Rebane lahinguid Krivasoos, Narva jõel, Mummassaares, Emajõel, Paide ümbruses ning hiljem Oppelni piirkonnas, kus viis Eesti Diviisi piiramisrõngast välja. Ta oli koos Léon Degrelle'iga üks kahest välismaalasest, kes Relva-SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üheks kõrgemaks sõjaliseks autasuks, mille eestlane on kunagi saanud. Pärast sõda osales Rebane Inglise luure töös. Tema katsed metsavendade toetamiseks ja varustamiseks Eestis ebaõnnestusid. Peale surma maeti ta auavalduste saatel Augsburgi, kust ta põrm toodi 1999. aastal Tallinna Metsakalmistule.
Perekond.
Alfons Vilhelm Robert Rebane (Valga Jaani koguduse sünniregistris Alphons Wilhelm Robert Rebbane) sündis kell 7 õhtul Valgas Robert Adolf Rebasele ja Helene Agnes Maria Redelile. Rebase isa tegeles koos oma ristiisa Oravaga klaverite valmistamisega.
Rebase suguvõsa pärineb Valga lähedalt Tahevast, kus elas ta vanaisa Hans Rebane, Taheva mõisa peaaednik, koos lätlannast abikaasa Marinaga. Neil oli kuus last – pojad Julius, Richard, Vilhelm ja Robert ning tütred Amanda (kuulus Riia ooperilaulja) ja Laura. Sajandi lõpul kolis Hans perega Valka, kus elas aadressil Mäe 21. Vanaisa kasvatas juurvilja ning müüs seda Valga turul ja linna kauplustes.
Lapsepõlv.
Sügisel 1911 suri Alfonsi ema Helene tuberkuloosi. Enne seda oli ta palunud oma õde Olga Veronika Redelit, et see võtaks pärast Helene surma Alfonsi enda kasvatada. Olga tühistas oma kihluse ja abiellus aastal 1912 Robert Rebasega. Neile sündis tütar Astrid Rebane (20. august 1915 – 18. mai 2008). Alfons kutsus Olgat kogu elu kui oma ema ning Astridit kui õde.
Alfons läks esimest korda kooli Valgas.
Aastal 1920 kolis Robert Rebase perekond Narva, kus ehitas omale maja Jaama tänavale. Robert töötas raudteelasena ja sai mõne aastaga Narva raudtee kaubakontori ülemaks. Alfons ja Astrid asusid õppima Narva Vene Gümnaasiumi, et omandada vene keel. Alfons valdas võõrkeeltest juba läti ja saksa keelt. Narva gümnaasiumis kohtas ta esimest korda oma tulevast naist Agnia Sahharovat (eestistatult Soomets) (30. märts 1907 – 3. aprill 1980).
Juba noorena oli Alfons Rebane kindel, et tahab sõjaväelaseks saada. Teismelisena armastas ta väga omatehtud papist sõduritega sõjamänge mängida. Kui kasuema püüdis talle klaverit õpetada, loobus Alfons sellest väitega, et klaverit ei saa lahingusse kaasa võtta.
Teenistus Eesti sõjaväes.
29. augustil 1926, pärast Narva gümnaasiumi lõpetamist, asus Rebane õppima Tondi sõjakooli. Seal läbis ta kadettide kolmeaastased kursused. Aastal 1929 lõpetas ta sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks.
Alfons Rebane sai oma esimeseks töökohaks Tapal asuva 1. Soomusrongi Rügemendi, kus teenis kuus aastat soomusrongil "Kapten Irv".
26. oktoobril 1931 abiellus Rebane Agnia Soometsaga. Noorpaari laulatus toimus Narvas Peetri kirikus. Järgmisel päeval toimus pulm edasi soomusrongis.
24. veebruaril 1933 ülendati Rebane leitnandiks.
Sakala malevas oli instruktorite peamiseks ülesandeks treeningute juhtimine ja võistluste korraldamine. Rebase põhiline tegevusala oli laskealase töö juhendamine. Igal aastal korraldas ta 50–60 võistlust, sealhulgas Kaitseliidu esivõistlusi, kohtumisi malevkondade ja teiste Eesti malevate vahel, sageli ka Läti meeskondadega.
Rebane oli üks maleva parimaid täpsuslaskureid. Ohvitseride võistluses täiskaliibrilisest püssist lastes oli ta 1937. aastal 130 silmaga esimene ja lahinglaskmises 284 silmaga kolmas. 1938. aastal oli ta küttide võistlusel täiskaliibrilisest püssist lastes esimene 514 silmaga.
Rebane oli arvatud laskurmeeskonna koosseisu, kes tuli 1937. aastal Helsingis vabapüssi laskmises maailmameistriks ja võitis Argentina karika. Haigestumise tõttu jäi Rebane võistluselt kõrvale.
1937. aastal avati Rebase eestvedamisel Viljandis üks Eesti eeskujulikumaid, 300-meetrise distantsiga Männimäe lasketiir.
Aastal 1939 määras Sõjaministeerium Rebase Lihula komandandiks ja sideohvitseriks, et pidada sidet ja korraldada suhteid seal asunud Punaarmee osadega. Seal oli Rebasel esimest korda võimalus tutvuda Punaarmee lahingkorra, isikkoosseisu ja relvastusega.
Sideohvitseri töö kõrval andis Rebane Lihula Reaalkoolis riigikaitse tunde, kus pani rõhku relvaõppele ja laskeharjutustele.
Pärast Kaitseliidu likvideerimist juunis 1940 viidi Rebane 1. augustil 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks.
22. Eesti Territoriaalses Laskurkorpuses teenimise ajal olevat Eesti NSV RJK rehabiliteerimisgrupi töötaja Valdur Timuski väitel nõukogude riikliku julgeoleku sõjaväeline vastuluure värvanud Alfons Rebase salajaseks kaastöötajaks.(vt. ka Ain Mere) See on vale, sest tegelikult pole Rebane kunagi 22. Eesti Territoriaalses Laskurkorpuses teeninud.
25. septembril 1940 sündis Rebase ja Agnia ainus laps Tiiu, kuid ta suri järgmisel päeval. Rebane on väitnud, et Tiiu vaim kaitses teda hilisemates lahingutes.
25. oktoobril saadeti Rebane erru. Seejärel töötas ta 1941. aasta maini Lasnamäel ehitustöölisena.
Metsavend.
Mais 1941 läks Rebane Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem, pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris.
Loobu lahing.
Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse. 28. juulil ründasid 15 metsavenda tema juhtimisel Tallinn–Narva maanteel Loobu metsas punaste autovoori. Metsavennad olid Vihula ja Aaspere valdadest. Maantee tõkestati teele langetatud palkidega. Kui Nõukogude voor peatus, avasid metsavennad tule. Kaks bussi lasti kraavi. Punastel oli langenuid ja haavatuid. Metsavennad taandusid.
Astumine Saksa sõjaväkke.
7. augustil vallutasid sakslased Aaspere ja 8. augustil Vihula valla.
8. augustil organiseeris Rebane Aaspere Omakaitse, kuhu alguses astus 120 meest. Neil oli korralik relvastus, mis oli saadud Vene sõjaväelastelt ja langenutelt.
11. augustil sai Rebane kohapeal moodustatud Virumaa Omakaitse ülemaks. 1. septembril astus ta Wehrmachti teenistusse. Ta määrati Rakveres moodustatud Eesti Julgestusgrupp 184 alla kuuluva kuid eraldi tegutseva ja 18. armee eriülesandeid täitva 15. kompanii ülemaks.
Julgestusgruppi kuulusid 13., 14., 15., 16., 17. ja 18. kompaniid, mis olid umbes 200-mehelised.
Grupp kogunes Narvas. Seal tehti teatavaks, et grupp viiakse vastupidiselt varem teatatule Venemaale. Meestele anti võimalus valida, kas minna koju tagasi või koos grupiga Venemaale. Teenistus Venemaal pidi kestma 1 aasta. Osa mehi lahkus üksusest, sest neile ei meeldinud selline lubaduse murdmine. Sajad teised aga jäid. Hermanni kindluses jagati meestele relvad ja viidi läbi algeline väljaõpe. Iga mees valis trofeerelvade hulgast endale sobiva. Kui kõik olid relvastatud ja varustatud, algas grupp jalgsirännakut Venemaale. Rinde tagalasse, Jamburgi, jõuti 12. septembril, kus ööbiti purustatud akendega tsaariaegsetes kasarmutes. Osa grupist saadeti seejärel Kotlõsse vahiteenistusse. Rohkem meeste väljaõppega tegelda ei jõutud.
Partisanidevastane sõda.
Talveks viidi kompanii Gattšinasse väljaõppele. Kompanii muudeti suusakompaniiks, mis võitles partisanidega Põhjarinde tagalas. Peipijas ja Kerstovos oli üksusel partisanidega suuremaid kokkupõrkeid.
Kohalikud elanikud meenutasid Rebast hiljem kui noort heledapäist ja pikka kasvu meest, kes kõneles head vene keelt.
Esimesed lahingud idarindel koos oma kompaniiga panid aluse legendile Rebasest kui võrratust taktikust. Kuna sakslased andsid tihtipeale eestlastele kõige raskeimaid lahinguülesandeid, siis sai Alfons Rebane kuulsaks sellega, et täitis alati talle antud kohustused ning omas harukordset võimet sõdida minimaalsete inimkaotustega. Sellega teenis ta ka Saksa sõdurite lugupidamise, kes ekstreemsetes olukordades vaatasid üha sagedamini abiotsivalt Rebase poole.
Volhovi lahing.
Esimene suurem lahinguülesanne viis Alfons Rebase juhitud väeüksuse jaanuaris 1942 Volhovi rindele tõkestama 2. löögiarmee läbimurret. Rebase ja tema meeste kaasabil suleti Volhovi kotti 14 Punaarmee diviisi ning 7 tankibrigaadi.
1. jaanuaril 1942 ülendati Rebane kapteniks ("hauptmanniks"). Seoses sekeldustega sakslastega reorganiseeriti 6 Eesti julgestusüksust 3 idapataljoniks. Suvel määrati Rebane idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. Idapataljoni ülemaks.
1943. aasta veebruaris viidi pataljon Volhovi rindele.
Teine Laadoga lahing.
Märtsis osales Rebane oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises.
19. märtsil 1943 kell 4.35 hommikul alustas Punaarmee Podolovo ja Krasnõi Bori külade vahel pealetungi, mille eesmärgiks oli vallutada Gattšina ja tungida edasi Narva jõeni. Nõrgalt kindlustatud kohast rinde keskosas, kus kaitsel olnud Saksa üksus alistus, õnnestus Punaarmeel läbi tungida. Hiljem piirasid Rebase ja Georg Soodeni pataljonide mehed koostöös Saksa väeosadega Nõukogude osad sisse ja hävitasid kottijäänud koostöös "Luftwaffe"ga. Lahingus ülesnäidatud vapruse eest esitati 8 eestlast esimestena Idapataljonide võitlejatest Raudristi 2. klassi saamiseks.
Venemaal 1943–1944.
8. aprillil 1943 omistati Alfons Rebasele Raudristi 2. klass.
Pärast lahingulist rakendust Novgorodist põhja pool asuva Hutõni kloostri lähikonnas viidi Rebase pataljon Novgorodi-Tšudovo maantee ääres asuva Podberezje küla kõrgusel oleva punaste sillapea vastu ja Volhovi ülemjooksu nurkpositsioonile. Sillapea oli püsinud Volhovi koti lahingutest peale, venelasi ei saadud kuidagi üle Volhovi tagasi lüüa ja sillapea oli aasta jooksul koguni laienenud. Sillapea neutraliseerimiseks pidid sakslased selle vastu asetama 19. Läti Relva-SS Vabatahtlike Diviisi. Pika lõigu mehitamine tekitas pataljonile raskusi. Rinnet markeerisid hõredalt paigutatud laskurpesad. Tihti hiilisid punaste piilkonnad eestlaste vahelt läbi, mida soodustas ka jõeäärne suletud maastik ja kõrge rohi. Nii tuli ette ka väiksemaid lähivõitlusi. Sügisel muutus olukord eriti pingerikkaks. Sügisene vihm muutis Volhovi-äärse ligipääsmatuks, kaevikud muutusid kraavideks ja ulualused kaevudeks. Olukord polnud parem ka Soodeni pataljoni lõigus, mis asus Rebase pataljonist vasakul. Hilissügisel vahetati pataljon välja. Esimest korda kuulsid eestlased seal sakslaste uue relva MG42 ("elektrikuulipilduja") tööd.
9. novembril 1943 autasustati Rebast Raudristi 1. klassiga.
14. jaanuari hommikul 1944 murdis marssal Meretskovi armee end välja Volhovi sillapeast, samast lõigust, kus mõne kuu eest oli asunud 658. ja 659. pataljon. Teine Punaarmee kiil tungis üle Ilmjärve kaela Vana-Rakoma küla kohal, raskuspunktiga 659. pataljoni lõigus, ülesandega mööduda Novgorodist põhjast ja lõunast ning see kotti tõmmata ja hävitada.
Suurrünnaku eel oli major Rebane Novgorodist põhja pool Volhovi jõe idakaldal.
Sürkovo all paigutati mehed raudtee muldkeha varju Sürkovost eemale. Oli oodata, et just selle muldkeha teevad venelased oma rünnaku lähtepunktiks, aga just sealt hävitas Rebane oma pataljoniga terve vaenlase diviisi.
Pärast Nõukogude rünnaku algust olid 658. ja 659. pataljon sunnitud taanduma ning ühinesid paar kilomeetrit Novgorodist läänes.
Need positsioonid olid ainult hingetõmbeks. Kaks pataljoni jätkasid varsti taganemist läände. Eesti Pataljon 659 aitas Rebase pataljonil ja Alfons Rebase energilise organiseerimistöö tulemusel rinnet konsolideerida ühe pidama jäänud Saksa pataljoniga. See oli 58. Jäägerrügemendist (Tammelehe embleemiga), hea varustusega ja eeskujuliku võitlusmoraaliga.
Mööda Luuga maanteed edasi läände liikudes said 658. ja 659. pataljon käsu Vaškovo külla jäämiseks.
22. jaanuaril peeti seal tõrjelahing Meretskovi armee ettetunginud laskurdiviisiga. Vaškovos ja selle lähikonnas oli sakslastest veel ainult paar suurtükipatareid. Nii üksi polnud eestlased Idarindel veel kunagi olnud. Venelased lähenesid külale lagedat välja mööda. Kõik väljad olid venelasi täis. Nende kahurvägi tulistas külla, kuid jalaväelaste tulel ei olnud veel tappeulatust. Eestlased, hõredalt paigutatult, ootasid, sõrmed päästikul. Saksa kahurvägi tulistas seekord hästi ning granaadid lõhkesid venelaste keskel. Punaarmeelasi oli nii tihedalt, et iga mürsk tekitas neile kaotusi.
Viimaks ei pidanud venelaste närvid enam vastu, nad kargasid püsti ja lähenesid joostes, kuid ei tulistanud ega karjunud „hurraa!“ Nüüd avasid eestlased tule. See oli tihe ja maruline ning esimesed venelaste ahelikud vajusid, kuid järgmised tulid peale. Saksa müüsrid tulistasid otse eestlaste ette ja venelaste sekka. Nüüd tulistasid venelased püstolkuulipildujatest ja tagumised ahelikud ronisid üle esimeste laibahunnikute ning langesid jälle. Olid ainult mürskude raksatused, tulistamise ragin ja venelaste hele kiljumine.
Siis jäi väljadel vaikseks – pealetungivaid venelasi enam ei olnud. Eestlastel langenuid ei olnud, kahe pataljoni peale kokku saadi autotäis haavatuid. Saadi 14 vangi, kes ülekuulamisel kinnitasid, et Vaškovot käsutati ründama üks 3000-meheline diviis. Vaškovosse jäi maha üle 3000 langenu.
Selle löögi tulemusena kaotas Punaarmee löögihoo. Enne venelaste uut rünnakuüritust tekkinud lühikest pausi kasutasid sakslased Novgorodi rindelt taandumiseks. Et Vaškovo juures suudeti Punaarmee kinni pidada, siis pääsesid ka 5. ja 18. armee peajõud Leningradi ja Volhovi rinnetelt ja võisid end kiskuda lahti jälitavast Punaarmeest ning valguda Pihkva suunas.
Major Rebane sai selle lahingu eest esimese eestlasena Raudristi Rüütliristi.
Pärast Vaškovo lahingut jõudis armeekorpuse staapi kuuldus, nagu oleks üks 659. pataljoni kompaniidest jooksnud rindelt minema. Üks Saksa kapten armeekorpuse staabist saadeti seda kuuldust ja lugu selgitama. See veendus kohapeal, et kuuldustel puudus alus. 5. kompanii leitnant A. Nuude juhtimisel oli Vaškovo lahingu ajal määratud pataljoni reservi ja viibis kogu aeg külas. Kuna lahing võttis eestlastele soodsa pöörde, ei olnud 5. kompanii rakendamiseks vajadust. Soodeni ja Rebase selgitusil oli see tulemus, et Soodeni pataljon vabanes ebameeldivast ja igasse toimingusse segavast Saksa sideohvitserist.
Peatselt möödusid Punaarmee tankid kahelt poolt Vaškovost. Eestlased olid viimased, kes sealt lahkusid. Rebase ja Soodeni mehed laaditi autodele. Siin-seal peatudes olid neil kogu aeg vene tankid kannul.
658. ja 659. pataljon pidasid Punaarmeega edaspidi tõrjelahinguid 1. veebruarist 7. veebruarini Batetskajas, Leningradi-Dno raudtee sõlmjaama lähedal ning olid aeg-ajalt sakslasi abistamas.
Pärast Tortšinovost lahkumist muutus taganemine „normaalseks“. Meestele jäi aega positsioone valida ja ette valmistada. Punastele üksustele seati üles lõkse ja vahel tõmmati ka kotti. Sellistel puhkudel olid Punaarmee kaotused väga suured. Algul taganeti Luga suunas, kuid kui Punaarmee selle suuna läbi lõikas, määrati uueks taandumise suunaks Dno-Porhov. Järgnev taandumine oli kohati väga pingerikas – öösel jalamarss ja päeval lahingud. Puhkamiseks ei jäänud peaaegu üldse võimalust. Pataljon pidi tihti tegutsema teistest üksustest eraldatuna ja vahel ka ise kotis olles.
Kodumaalt tulid halvad uudised – venelased olid jõudnud Narva ligidale. Major Rebane andis adjutant Valdur Jürissaarele käsu ettekande koostamiseks. See oli määratud esitamiseks väegrup Nord ülemjuhatajale. Ettekandes palus Rebane eestlasi vabastada praegusest rakendusest ja saata kodumaale. Kindral Speth, kellele ettekanne esitati, andis oma nõusoleku. Hiljem saadi ka väegrupp Nord ülemjuhatajalt nõusolek teatega, et 658. pataljon oli allutatud armeegrupp Narvale. Ka 659. ja 660. pataljonile oli tee kodumaale lahti.
21. veebruaril jõudsid Eesti pataljonid Pihkvasse. Seal oodati nädal aega rongi, mis oleks mehed kodumaale viinud. Linnast lahkuti alles 28. veebruaril.
Lahingud Eestis.
Pihkvast tulles oli pataljoni esimene peatus Valgas. Seal hingati üle pika aja jälle kodumaa õhku, oldi rõõmsad ning nauditi omaste, sõprade ja tuttavate külalislahkust. Järgmine peatus tehti Tartus ja sealt sõideti edasi Jõhvi, kuhu jõuti 1. märtsil.
658. ja 659. pataljon marssisid Jõhvist Toila metsalaagrisse.
Putki lahing.
2. märtsil said Toila metsalaagris viibivad 658. ja 659. Eesti Pataljonid käsu minna Putki piirkonda ja "kohale jõudes puhastada soo punaväeosadest, mis sakslaste positsioonidest on läbi valgunud ning taastada rinde endine olukord".
Eelmisel päeval oli Punaarmee Putki soos alustanud suurrünnakut, Putki lahingut. Sakslaste olukord selles lõigus oli raske. Nii saadeti sinna Armeegrupp Narva viimased reservid – Rebase ja Soodeni pataljon. Meeste võitlusvaim oli kõrge, sest tegemist oli esimese lahinguga kodumaa pinnal.
Kui eestlased jõudsid rindele, oli olukord segane ja pidev rindejoon puudus. Kui Eesti pataljonid jõudsid Kurtna laagrist ida pool asuva metsavahi maja juurde, kus asus ühe kaitset toimetava Saksa rügemendi ülem, kostis ida poolt lahingumüra. Võitlesid selle rügemendi kaks pataljonisuurust võitlusgruppi. Major Rebane sai käsu toetada major Grammi võitlusgruppi, kellest punased olid juba mööda läinud. Kohale jõudes selgus varsti, et 658. pataljon oli ühes major Grammi võitlusgrupiga sisse piiratud. Raadio kaudu saadi teada, et vasakul Putki külas võitlev major Eggemanni võitlusgrupp on samuti sisse piiratud. Edasi selgus, et major Grammi võitlusgrupi ümber oli piiramisrõngas ja kahe võitlusgrupi ümber teine, üldine piiramisrõngas.
Samal ajal tuli kummalgi pataljonil tagasi lüüa Punaarmee peaaegu polgusuurusi üksusi. Side rügemendiga oli katkenud, kuid raadioside diviisiga säilis. 4. märtsil tungis 658. pataljon Putki külla.
Sissepiiratuil tuli mõned päevad võidelda ründavate punastega, keda varustati lennukeilt laskemoona ning toiduga. Rebase ja Soodeni pataljonide tegevus sundis Punaarmeed pealetungi jätkamise asemel tegelema sissepiiratud üksuste hävitamisega, kaotades sellega aega. See aga võimaldas sakslastel korraldada vasturünnakuid.
Olukord Putki piirkonnas muutus tõsiseks: punaste eelosad olid juba Kuremäe-Jõhvi maanteele välja jõudmas. Ohu kõrvaldamiseks tõmmati Kuremäe piirkonda Narva sillapeast SS-diviis "Nordlandi" osi ja Räpina-Rasina piirkonnast toodi kohale 11. Ida-Preisi diviis. 5. märtsil alustas 11. diviis "Nordlandi" osade toetusel vasturünnakut Putki suunas. 11. diviisi osad vallutasid Putki ja vabastasid major Rebase ja Eggemanni mehed piiramisrõngast. Putkist ida poole aga rünnakul enam edu ei olnud, kuna võsas ja metsas kadus side omavahel ja diviis oli sunnitud kaitsele asuma koos Eesti pataljonidega. "Nordlandi" diviisi osad vahetas välja Leningradi alt taganemisel kannatada saanud 58. diviis.
25. märtsil vahetas 2. Piirikaitse Rügement, ülem kolonelleitnant Juhan Vermet, välja 11. diviisi. Rügemendi poolt kaetava rindelõik Putki juures oli ~13 kilomeetrit lai ja asus soisel maastikul. Piirikaitserügemendil oli suurtükitule tugev toetus, peale oma patarei toetasid teda veel 3–4 Saksa suurtükiväe gruppi, seega umbes 12 patareid ja korpuse raske suurtükivägi Kurtna rajoonist.
Edaspidi jäid Rebase ja Soodeni pataljon sellesse lõiku reservi. Pärast Putki lahingut oli nendes kokku mehi järel ainult 110. Need pataljonid allutati 2. Eesti Piirikaitse Rügemendile, kes aga tohtis neid kasutada ainult diviisi ülema nõusolekul. Taandumise algusest Novgorodi alt polnud need mehed kolme kuu jooksul seepi ega puhast pesu näinud, paljudel oli isegi pesu seljas mädanema läinud. Mehed vajasid puhkust.
Astumine Relva-SS-i teenistusse.
Aprillis viidi Rebase ja Soodeni pataljonid Anijale. Seal formeeriti parajasti 47. SS-Relvagrenaderide Rügementi, millele need kaks pataljoni ja leitnant Hommiku idakompanii pidid aluseks saama. Rügement allutati 20. (1. Eesti) SS-Relvagrenaderide Diviisile. Rebane komandeeriti piirikaitserügementide taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde.
47. rügemendi 1. pataljoniks sai Eesti Pataljon 659 ja 2. pataljoniks Eesti Pataljon 658. Rügemendi ülemaks määrati kolonelleitnant Paul Vent.
24. aprilliks 1944 olid 47. rügemendi esimesed kaks pataljoni formeeritud, kuid enamikul meestel ei olnud veel uusi Relva-SS vorme. Need said nad kätte järgnevatel kuudel. 47/II pataljon sai täiendust mobiliseeritud meestest.
Juunis saadeti Rebane tagasi oma pataljoni ülemaks.
Narva jõel.
47. Relva-SS rügemendi II pataljon Hauptsturmführer Alfons Rebase juhtimisel toodi Anijast Narva rindele 18. juulil 1944. See ainus pataljon vahetas välja 45. rügemendi positsioonid Vepsküla ja Sutthoffi pargi vahel, kuna 45. rügement läks Auvere rindele. Rebase pataljoni rinne oli 3,5 kilomeetrit pikk ja kulges kogupikkuses mööda Narva jõe kallast, ulatudes paremal tiival Narva linna.
23. juulil viidi Rebase kaitselõigust Sinimägedele enamik suurtükke. Kohale jäetud suurtükkidele ei jäetud enam mürske kui 30.
25. juuli hommikul alustasid venelased Narva jõel suurrünnakut. Kell 6:00–7:40 tulistas vene suurtükivägi Rebase pataljoni positsioone. Rebase pataljoni rindelõigus lõpetati turmtuli varem, kui vasakul tiival, 46. rügemendi lõigus. Siis alustasid venelased jõe ületamist paatide ja parvedega. Rebase pataljoni võitlejad tulistasid neid kuulipildujatest. Rünnak õnnestus Rebase lõigus tagasi lüüa. Venelased ületasid jõge ka 46. rügemendi lõigus. Sinna avasid tule kaheksa Rebase miinipildujat.
Mitmed punaarmeelased suutsid Narva jõe ületada. 5. kompanii ülem leitnant Hommik teatas Rebasele, et vaenlane on 46. rügemendi kaevikutesse tunginud.
46. rügement taganes. Venelased liikusid neile järgi. Nii tekkis oht, et Rebase pataljoni võidakse rünnata vasakult või tagant. Üle jõe sellest lõigust enam ei tuldud.
Rebane seadis osa 5. kompaniist pataljoni vasakule tiivale ja kaares tahapoole. Pataljoni taha viidi raskekuulipilduja ja granaadiheitjate rühmad ning asetati suunaga läände.
Siiski ei jõutud piisavalt kiiresti pataljoni seljatagust kaitsta ja venelased tungisid välja Rebase komandopunktini. Rebase käsundusohvitser langes. Allesjäänud mehed aga võitlesid vahvalt ja lõid venelaste rünnaku tagasi.
Kuna komandopunkti meeskond oli kahanenud, viis Rebane komandopunkti eesliinile. 5. kompaniid lasi ta veelgi tahapoole kaarutada ja seadis raskerelvade rühmad talle jätkuks.
Rebane saatis käskjala Olgino mõisa rügemendiülem Standartenführer Paul Ventiga sidet looma, kuna turmtules oli telefoniühendus katkenud. Käskjalg aga Venti ei leidnud.
Pataljoni taga liikusid ringi venelased jagude ja rühmadena. Rebane paigutas raskerelvad Pritska männikusse, sest sealt oli võimalik laial alal põhja ja lääne suunas tulistada.
Rebane läks nüüd ise Olginosse rügemendiülemat otsima, kuid Vent ei olnud ikka seal.
Pimenes. Rebane tõi oma komandopunkti Pritska männikusse.
Kell 11 tuli Rebase komandopunkti käskjalg rügemendi staabist taganemiskäsuga. Rebase pataljon pidi kell 12 öösel taanduma.
Käsku täites marssis pataljon öö jooksul Konju külla Sillamäest läänes.
Sel päeval jäi Repnikus kotti 48. rügement. See piirati sisse ja hävitati. Diviis "Nederlandi" ülem süüdistas selles ebaõiglaselt Alfons Rebast.
Sinimägede lahing.
Säilinud Rebase pataljoni tulepesa Mummassaares
28. juulil marssis Rebase pataljon Mummassaarde, kus see allutati 54. SS-pioneerpataljonile. Pataljon seati uutele positsioonidele Tannenbergi liinile. Pataljoni positsioonide ees jooksis paari meetri laiune kraav.
28. juulil 1944 langes Sinimägedel mürsukillust tabatuna 659. Idapataljoni legendaarne ülem major Georg Sooden, Alfons Rebase parim sõber ja sõjakaaslane idarindel. Kui Rebane sõbra langemisest kuulnud, tardunud ta nägu, nagu saanuks ta ise surmava löögi.
29. juulil ründasid Rebase pataljoni vene tankid jalaväe toetusel. Jalavägi hävitati kuulipildujatulega, tankide hävitamiseks kasutati tankirusikaid. Sel päeval ei suutnud Punaarmee läbi murda.
30. juulil jätkusid rünnakud. Kui üks rünnak löödi tagasi, järgnes sellele kohe teine. Venelased proovisid Sinimägedest mere poolt mööduda, kuna otserünnakutes nad edu ei saavutanud. Rebase pataljoni võitlejad lõid kõik rünnakud tagasi. Tankirusikatega hävitati sel päeval 12 vene tanki.
Järgmistel päevadel venelased Mummassaaret enam ei rünnanud. Rebase pataljon seisis seal kaitsel 14. augustini. Siis saadeti ta Tartu rindele, kus olukord vahepeal oli kriitiliseks muutunud.
Selleks moodustati 14. augustil SS-võitlusgrupp "Rebane". See koosnes 47. rügemendi II pataljonist, 11. Ida-Preisi diviisi füsiljeerpataljonist, 11. Ida-Preisi diviisi kergesuurtükiüksusest ja 5. SS-piirikaitserügemendi II ning III pataljonist.
Tartu rindel.
14. augustil laeti kogu võitlusgrupp Jõhvi jaamas rongile. Õhtul pimedas jõudis rong Tartusse. Rebane sõitis Ülenurme mõisa Tartu rinde ülema kindralmajor Jürgen Wagneri juurde. Wagner võttis Rebase vastu sõnadega: "Jumal tänatud, et ometi üks korralik üksus on kohal". Seni oli ainus Wagneri käsutuses olev üksus tema staap.
Alfons Rebane sai käsu asuda positsioonile Tartu servale, Ropka–Räni tee joonele. Need positsioonid võeti sisse 15. augusti hommikul.
16. augustil viidi Rebase võitlusgrupp Võnnust läände, kus Ahja jõe kaldal olid juba teiste üksuste positsioonid. Rebase võitlusgrupp likvideeris sillapea, mille Punaarmee eelmiste päevade jooksul 1. SS-Piirikaitse Rügemendi positsioonide ette vallutanud oli.
21. augusti hommikul sai Rebane käsu taganeda võitlusgrupiga Emajõe vasakule kaldale. Rebase käsul lasti õhku Luunja ja Kavastu sillad. Rebase võitlusgrupp paigutati Kavastu piirkonda.
Et Tartusse tunginud venelased sealtkaudu pealetungi ei jätkaks, viidi Rebase võitlusgrupp 25. augustil Tartu äärelinna Annemõisa, Lohkva ja Ihaste piirkonda.
28. augustil pidi Rebane üle võtma ka 1. SS-piirikaitserügemendi positsioonid. 31. augustini ründas Punaarmee Rebase võitlusgruppi, kuid Rebane suutis hoida rinnet.
3. septembril plaanitud rünnakuplaani järgi Tartu sillapeale pidi võitlusgrupp "Rebane" tungima Tartusse kirdest, toetuseks võitlusgrupile "Vent", mis ründas sillapead põhjast. Alfons Rebane tegi Wagnerile ettepaneku, et tema võitlusgrupp oleks linnas edasi liikunud mööda Emajõe kallast, piirates sillapea sisse. Wagner seda plaani ei toetanud ja andis käsu rünnata enda plaani järgi.
4. septembril alustas Rebase võitlusgrupp kell 11:00 pärast 1-tunnist suurtükitule ettevalmistust rünnakut. Punaväelased kandsid raskeid kaotusi. Edu ei olnud aga võimalik arendada, kuna Rebasel puudusid abiüksused. Rebane andis käsu pealetung peatada. Kui punaväelased tulid vasturünnakule, taandus Rebase võitlusgrupp hommikustele positsioonidele ja lõi seal rünnakud tagasi. Õhtul vallutasid venelased tankide toetusel Lohkva. 5. septembril aga vallutas võitlusgrupp "Rebane" Lohkva tagasi.
6. septembril oli 47. rügemendi II pataljonis rivis 150 meest.
Seejärel jäi Tartu rinne paariks nädalaks rahulikuks.
17. septembril 1944 ületasid punased Emajõe kolmes kohas: Kavastus ja Mäksal toimetas seda 8. Eesti Korpus ning Luunjas 30. Kaardiväe Korpus. Samal ajal alustas väljamurdmist Tartu sillapealt 108. korpus, kusjuures Emajõe lõunakaldale jäi edasi kaitsele 106. korpus.
8. Eesti Korpus tungis peale Alatskivi – Avinurme – Väike-Maarja – Ambla – Kohila – Märjamaa – Haapsalu – Virtsu üldsuunas.
30. korpus ründas Maarja-Magdaleena – Rakke – Paide – Türi – Pärnu üldsuunas.
106. korpus jättis 18. septembril maha Emajõe positsioonid ja alustas pealetungi Põltsamaa – Viljandi – Paistu – Nuia üldsuunas.
108. korpus liikus Jõgeva – Rutikvere – Imavere – Pilistvere – Võhma – Suure-Jaani – Kilingi-Nõmme – Heinaste üldsuunas.
8. nõukogude armee Narva rindelt pidi peale tungima Tallinn–Narva maantee üldsuunas ja 23. septembril vallutama Tallinna.
17. septembril 1944 kell 6:30 algas Emajõe rindel punaste turmtuli, mis peamiselt oli suunatud 1. Piirikaitse Rügemendi, 94. rügemendi pataljoni ja Venti võitlusgrupi positsioonidele. 1. Piirikaitse Rügemendi lõigus kestis turmtuli 50 minutit ja Venti võitlusgrupi lõigus üks tund. Veel turmtule ajal tulid esimesed punaste üksused üle Emajõe, kuid jäid Nõukogude enda tule alla. Kavastus ja Mäksal tulid üle jõe punase Eesti korpuse 7. diviisi üksused, kellele hiljem järgnes 249. diviis, kus neil vastas asus 1. Eesti Piirikaitse Rügement. Luunjas tuli üle jõe 30. kaardiväe korpus ja neil oli vastas 94. rügemendi pataljon.
Rebase võitlusgrupile ja 5. Piirikaitse Rügemendile, kes asusid Venti võitlusgrupi ja 94. rügemendi pataljoni vahel, ei pööranud punased tähelepanu, vaid tormasid neist mööda põhja poole, ilmse sihiga neid väeosi sisse piirata. Need väeosad ei saanud ka kannatada punaste suurtükitulest, sest nende lõigu pihta oli suunatud ainult segavtuli.
5. Piirikaitse Rügemendi ülema korduvatest katsetest hoolimata ei õnnestunud saada 227. diviisiga raadio teel ühendust ja seega ei olnud temal ka ülevaadet üldisest olukorrast. Rügemendi ülemale teatas tema vasakpoolne kompanii ülem, et Luunjas on punased 94. rügemendi pataljoni lõigus üle jõe tulnud ja liiguvad põhja poole. Kolonel Juhan Raudmäe saatis oma varukompanii rügemendi vasaku tiiva kaitseks rindega itta. Kell 9:30 oli varukompanii juba punastega tulekontaktis.
Niiviisi alustasid Rebase võitlusgrupp ja 5. Piirikaitse Rügement taandumist, kui nad olid juba kaugel punaste tagalas. Rebase võitlusgrupp alustas taandumist kell 12:00.
Tammistusse jõudes tehti seal peatus, et oodata pimedat ja siis jätkati liikumist Vara – Maarja-Magdaleena suunas. 18. septembri hommikul jõuti Vara piirkonda ja sama päeva õhtuks oli võitlusgrupp punaste haardest väljas.
5. Piirikaitse Rügement alustas taandumist kell 12:30 Vesneri suunas, kuid kaotas kontakti Rebase võitlusgrupiga ja jäi omaette piiramisrõngasse. Enamikul rügemendi 2. pataljonist ja mõne teise pataljoni osadel õnnestus aga Rebase võitlusgrupiga ühineda ja pääseda. Suur osa rügemendist langes vangi. Rügemendiülem kolonelleitnant Juhan Raudmäel õnnestus koos mõne ohvitseriga põhja suunas läbi pääseda ja põhjarannikule jõuda. Ta oskas hästi vene keelt ja suutis oktoobris omale Nõukogude passi muretseda. Novembris õnnestus tal koos mitme kaaslasega paadiga Rootsi sõita.
Viimased lahingud Eestis.
20. septembril asus Eesti SS-diviisi staap Pilistveres ja 87. diviisi staap Põltsamaal. Rebane kattis taandumist Piibe piirkonnas ja kolonelleitnant Harald Riipalu Edru – Salla joonel, kus neil tuli korduvalt punaste rünnakuid tagasi lüüa.
21. septembril asus Eesti SS-diviisi staap Suure-Jaanis. Rebase võitlusgrupp võitles Võhma piirkonnas.
24. septembril ületas Rebane oma järelejäänud meestega Eesti–Läti piiri.
Neuhammeris.
Taganemise käigus Saksamaale jõudnud Eesti üksused koondati Ülem-Sileesiasse Neuhammerisse, kus nad ühendati 20. Eesti diviisi. Rebane määrati 46. Relva-SS Grenaderirügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta kolonelleitnandiks ("Obersturmbannführeriks").
Neuhammerisse Sageni lähedal, saabus umbes 15 000 Eesti meest. Diviisiülemaks jäi Franz Augsberger. Tagavararügement formeeriti Taanis. Väljaõpe Neuhammeris pidi kestma 1945. aasta aprillini. Paljud mehed saadeti allohvitseride kooli. Neuhammerisse jäi ~9000 eestlast.
Enne jõule kohtusid Neuhammeris kolm Rüütliristi kandjat: Alfons Rebane, Harald Riipalu ja Harald Nugiseks. Puudus Paul Maitla, kes oli haavata saanud ja viibis haiglas. Esitati ühine jõulutervitus eesti rahvale, mis raadios ette loeti. Tervitus ilmus ka ajalehes.
Oppelni kott.
Jaanuaris 1945 suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Eesti Diviisi lõigus Oppelni all olid venelased moodustanud mitu tugevat sillapead. Algas võitlus nende likvideerimiseks, mis kestis veebruari esimeste päevadeni. Kusjuures paar sillapead jäigi likvideerimata.
Kindlat rindejoont neis lahingus polnud. Oli vaid nõndanimetatud julgestuspositsioon, sest vastupanu- ja varupositsioone ei olnud, millest olid tingitud ka pidevad mõlema poole liikumised ja sellest tulenevad sissepiiramised.
Umbes nädal enne Eesti iseseisvuspäeva vallutasid venelased Mittenwalde küla, mida kaitses Rebane oma meestega. Mõned päevad hiljem võtsid Rebase mehed selle hulljulge rünnakuga tagasi. Venelastel oli üle saja langenu, eestlastel vaid kaks haavatut. Saagiks saadi kuulipildujaid, miinipildujaid, veoautosid ja kolm suurtükki 50 mürsuga. Kogu see varandus toodi rügemendi staapi Dambrau lossi. Ja siis, 24. veebruari ööl lasti need 50 mürsku Eesti Vabariigi aupaukudena venelaste endi kahurite läbi neile tagasi.
Märtsi algul muutus Eesti diviisi olukord rindelõigus raskeks, kuna diviis oli juba sügaval kotis, mille põhi oli 20 km ja suu laius 7 km. Punaarmee oli jõudnud Tillowitzi rajoonis 45. ja 46. rügemendi selja taha, imbudes läbi nõrkade Volkssturmi üksuste. Terve korpus oli sissepiiramisohus, kuid taandumiskäsku ei antud.
15. märtsil 1945 asus Punaarmee 1. Ukraina rinne pealetungile Ratiborist põhja pool eesmärgiga nihutada rinne Coselist Oppelnini. Ratiborist põhja pool murdis Punaarmee Grupi Sileesia kaitseliini läbi. Mõne päeva pärast sulgus kott 20 km rinde seljataga ning Oberglobau–Lääne-Oppelni–Falkenbergi–Freidlandi piirkonnas olid täielikult ümber piiratud osa 11. suurtükiväekorpusest ja Võitlusgrupp Sileesia. 20. Eesti SS-diviis oli veel sattunud kahekordsesse kotti.
16. märtsil 1945 anti lõpuks käsk taandumiseks Oppelni kotist. Suurte kaotuste vältimiseks hakkas 20. diviis tegutsema väikeste gruppidena.
17. märtsil 1945 otsustas Sileesia võitlusgrupi ülem kindral Rudolf Koch-Erpach kahe võitlusgrupiga – 168. jalaväediviis ja 20. SS-diviisiga piiramisrõngast Neustadti vastas Altvater–Gebirge suunas läbi murda. 20. SS-diviisi ülem jagas oma üksused väljamurdmiseks kolme ossa. Esimest gruppi juhtis SS-Brigadeführer Franz Augsberger isiklikult. Võitlusgrupp Langhorst koosnes 20. SS-tankitõrjeüksusest, töökojakompaniist, pioneeridest ja suurtükiväeüksustest. 19.-23. märtsini võitles Langhorst Zügenhalsist kirdes ning päev hiljem vahetati nad välja suunati Schweidnik–Freiburgi piirkonda. Kolmandat gruppi juhtis Alfons Rebane. 45. ja 46. rügement püsisid esialgu oma positsioonidel põhja pool Falkenbergi. Kuna Punaarmee oli vahepeal Neustadti juba vallutanud, siis väljamurdmine ebaõnnestus. Kadus side üksuste vahel.
19. märtsil 1945 langesid diviisiülem Franz Augsberger ja tema adjutant "Obersturmführer" Hinz. 18. märtsil 1945 oli langenud 46. rügemendi 2. pataljoni ülem "Sturmbannführer" Theodor Liht, tema asemele määrati "Hauptsturmführer" Valdur Jürissaar.
19. märtsil 1945 üritasid sissepiiratud väeosad pimeduse saabudes jõuda välja Deutsch-Rasselwitzi. 20. SS-diviisi võitlejad liitusid väljamurdel 344. jalaväediviisi ja 18. SS-soomusgrenaderidediviisi riismetega. Eesmärk oli jõuda Ziegenhalsi.
Kui kotist oli väljutud, võttis Rebane saapad jalast ja viskas end välivoodile pikale, kui sisenes diviisi operatiivosakonna ülem Mützelfeldt, kes oli staabiülema kohustustes. Temalt sai Rebane teada, et diviisiülem Franz Augsberger on langenud ja temale kui vanemale rügemendiülemale on diviisi juhtimine üle antud. See oli tema sõnul armee üldjuhi feldmarssal Ferdinand Schörneri isiklik käsk. Teiseks sai ta teada, et korpuse ülem kindral Rudolf Koch-Erpach koos staabiga on kotti jäänud. Nüüd anti Rebasele isiklikult ülesanne minna ja tuua staap ja korpuseülem sealt välja. "Ilus ülesanne", olevat Rebane selle kohta ütelnud.
Rebane kirjutab, et kohe, kui ta sai teada kus kindral Rudolf Koch-Erpach oma staabiga on, taipas ta, et oli sealt eelmisel kotist väljumisel mööda tulnud. Rebane võttis 3–4 valitud meest kaasa ja läks teele. Õnneks polnud venelased vana teed ära lõiganud, nii leidiski Rebane korpuse ülema koost staabiga üles ja tõi nad kotist välja. Teed, mida kindral Rudolf Koch-Erpach ei tundnud, teadis Rebane.
Selle eest esitas korpuse ülem kindral Rudolf Koch-Erpach Rebase Raudristi Rüütliristi tammelehtedega saamiseks. Märtsis ülendati Rebane koloneliks ("SS-Standartenführeriks"). 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütliristiga tammelehtedega.
Viimased lahingud.
Taganemisel oli diviis kaotanud veerandi isikkoosseisust, raskerelvad, majandus- ja laskemoonavoorid, kõik autod. Nii seisis Eesti 20. SS-diviisi ees uuestiformeerimine Balkenheinis.
Kuigi Ferdinand Schörner oli määranud diviisiülemaks Rebase, ei usaldatud teda eestlasena siiski nii palju, et ta sellele kohale oleks jäetud. Uueks diviisiülemaks sai sakslane Berthold Maack, kes end sellel kohal näitas üsna tähelepandamatu ülemusena.
Diviis sai täiendust tagavararügemendist, sinna toodi ka muid eesti üksusi ja ~300 lennuväe abiteenistuslast. Ohvitserid saadeti läände raskerelvastust otsima, kuid liitlased olid sinna juba ette jõudnud.
Kui diviis oli ümber formeeritud, saadeti see 15. aprillil Riesengebirge mäestiku jalamile Hirschberist 15 km. kaugusele Schönau rajooni.
Piki uut rinnet kulges autotee Berliini. Mööda seda vedasid venelased pealinna poole oma suurtükke ja tanke. Eestlastel polnud võimalik seda takistada, sest alles oli jäänud vähe suurtükke, ja neil oli laskemoona napilt.
Kindral Rudolf Koch-Erpach, kelle Rebane koos staabiga kotist välja tõi, oli Rebasele lubanud, et kui Saksamaa alistub, saavad eesti mehed Hirschbergerist suurest Saksa veoautode pargist autod, et sõita nendega läbi Tšehhi USA vägedeni, kellele end vangi anda. See taganuks eestlastele elu ja vabaduse. Rebane püüdis seda organiseerida. Miks see aga teoks ei saanud, pole tänaseni täiesti selge.
8. mail pidasid rügementide ülemad Alfons Rebane, Paul Maitla ja Võhma omavahel nõu ning otsustasid saksa juhtkonnalt küsimata taanduda läbi Tšehhi lääneliitlaste juurde. Rebasel oli tähtsa Tšehhi ohvitseriga kokkulepe, mille järgi lastakse Eesti sõdurid vabalt Prahast mõnekümne kilomeetri kaugusele Pilseni minna, kui nad relvad loovutavad. Seal saaksid nad aga kommunismivastasena tuntud kindral George S. Pattoni III USA armeele alla anda.
Rebase rügemendi mehed võtsid viimase hetkeni ette vaenlaste suunas vasturünnakuid, et nende jalaväge nii palju kui võimalik tagasi hoida.
Tšehhi põrgu.
Rebane rääkis hiljem: "See sõdurite mass, kes Tšehhi põgenes ja seal vangi jäid, oleks suutnud organiseerudes Tšehhi tagurpidi keerata ja ka korralikult veel vastu hakata." See olevat ta hingel kripeldanud lõpuni.
Eestlased taganesid Hirschbergerist Goblenzi suunas. Sama teed kasutasid taganedes nii eestlased, kui sakslased – kõik põgenesid punaste eest, et end lääneliitlaste kätte anda. Teel valitses segadus, seal olid pidevad ummikud.
Hirschbergeris leidsid mehed likööritehase, kus likööri oli mitukümmend tuhat liitrit ja ega pruukijatestki puudu olnud. Harri Rent kirjutab, kuidas ta 9. mai hommikul Riesengebirges 1500 meetri kõrgusel merepinnast kohtas Rebast. Nägi lähenevat beeži kabrioletti "Horch", millel katus oli alla lastud. Autojuhi kõrval seisis Rebane püsti. Renti sõnul hoidis Rebane kinni esiklaasist, jälgis looritatud pilguga oma tublisid poisse, keda ta läbi paljude lahingute juhtinud ja kellele tegi omamoodi lahkumisvisiiti. Renti sõnul oli Rebase pilk kuidagi äraolev, ta arvab temagi olevat pruukinud likööritehase toodangut.
Teel valitses segadus. Ka likööritehasest saadud jook aitas sellele kaasa. Teeviidad olid Tšehhi partisanide poolt ümber tõstetud. Eesti grenader Mart Pilt mäletab, et sõitis oma meestega veoauto kastis. Ärgati 9. mai hommikul. Edasi mindi jalgsi, kui jõuti Tšehhi linna Morgensterna, kui neile lähenes lahtises sõiduautos kolonel Rebane. Rebane oli täiesti kaine ja andis korralduse kõigil eestlastel koguneda linna keskväljakule. Ilmselt oli Rebane olnud varem linnas ja seal olevate Tšehhi ohvitseridega kokkuleppe sõlminud. Rebane on hiljem oma õele rääkinud, et istus ühes Morgensterna söögikohas, kui kuulis kõrval olevaid tšehhe temast rääkimas. Mitmeid keeli valdava mehena tabas ta, millest jutt. Väideti, et näe – sellel mehel on jalas ilusad säärikud, vaja ta vagaseks teha. Rebasel õnnestus pääseda.
Linna sisenedes avanes Rebase meestele üsnagi ebameeldiv pilt. Igal tänaval oli punase varrukasidemega liiklusreguleerija, käes Saksa käsigranaadid. Siin-seal olid üles seatud kuulipildujad. Mitmete majade akendest paistsid relvatorud.
Koguneti linna väljakule gruppide kaupa. Siis astus nende ette üks punase käisesidemega mees, kes teatas: "Eesti sõdurid, sõda on lõppenud, Hitleri Saksamaa kapituleerunud, pange relvad maha, kedagi läbi ei otsita, aga teie kui vanad sõjamehed teate, mis juhtub, kui neid leitakse."
Linna lähedal männikus rivistas Rebane mehed peale väikest puhkust. Toimus loendus: 325 meest ja 1 naine sõdurivormis. Rebane rääkis: "See on kolmeteistkümnes kott, kust ma teid välja viin. Kui te mu käsku täidate, siis võtame suuna Elbele, mille taga on Ameerika relvajõud, ja siis olete pääsenud."
Edasi otsustati liikuda vaid öösel, kaardi ja kompassi järgi orienteerudes kõige otsemat teed. Vaba aega oli nüüd õhtuni. Seda kasutati teemoona otsimiseks. Leiti toidumoona kolonn, kust saadi end hulgaliselt varustada. Seljakotid täideti liha, või, šokolaadi ja tubakaga.
Rebane peitis oma kõik väeliigi- ja auastmetunnused ning autasud metsa samblasse.
Väike luure ees, asuti pimedas teele. Kõik see meestevägi ühekaupa kolonnis järel, hoiti eesmineja kuuesiilust, valjult rääkimine oli keelatud. Läbi mäestike, metsade, põldude, mägiojade... Igal mehel oli kohustus ära oodata järgmine. Aga ometi tekkis ühest järsakust laskudes vahe: eelmine mees ei oodanud ära järgmist. Peakolonnist mahajäänud meeste saatus on tänaseni teadmata.
Päevasel ajal puhati madalamates lohkudes, metsasaludes, valve alati väljas.
Nii kestis rännak nädala. Pilt meenutab, et kui mööduti kartulipõllult, söödi maha pandud kartuleid toorelt, sest lõkke tegemine oli keelatud.
Mai keskel jõuti piirkonda, kus maastik oli võrdlemisi lahe ja metsavaene. Siin osutus suure meestesalgana liikumine ohtlikuks, moodustati väikesed 4–5 mehelised salgad.
Loenduse järgi olid alles jäänud 125 meest ja 1 naine. Rebane analüüsis olukorda ja edasist tegutsemist. Ta ütles lühidalt, et on täitnud oma lubadused mehed Elbe äärde tuua, tänas sõdureid nende sõdurikohustuste täitmise eest ja avaldas lootust kunagi jälle vaba Eesti eest võidelda. Samuti ütles ta, et teadaolevail andmeil on Elbe taga ameeriklased, aga kui nendeni jõuate, kontrollige, sest paljud andmed on valeks osutunud. Õnn teiega!
See oli Ausche asula lähedal. Elbe äärde oli Pildi sõnul sealt jäänud 8 km, Karl Gailiti järgi aga 20 km. Veel on meenutatud, et osa mehi olla rännakul siiski tšehhide kätte langenud.
Meeste lõppteekond oli erinev. Väike osa langes tšehhide kätte, suurem osa pääses. Pääsenute hulgas oli ka kolonel Rebane, kes jõudis Ameerika okupatsioonitsooni Hallesse koos ühe halastajaõega ning sai Halle Eesti Komitee esimehelt, Tartu Ülikooli õppejõult J. M. -lt [kas Julius Mägiste ?] Eesti Komitee registreerimiskaardi.
Pärast sõda.
Rebasel, ta naisel ja vanematel õnnestus pääseda lääneliitlasteni. Rebane pääses ka sõjavangilaagritest. Kui Rebane end inglastele vangi andis, kohtas ta seal Briti ohvitseri, kes oli 1940. aastal töötanud Eestis Briti sõjaväelises esinduses. Mees mõistis olukorda, ka seda, miks eestlased saksa armees sõdisid.
Seejärel õnnestus Rebasel leida peatuspaik Goslari põgenikelaagris Harzi mäestikus. Samas laagris oli ka kindralmajor Johannes Soodla.
Ajal, mil Rebane elas Saksamaal, märkas ta ühel päeval jõe ääres kalastades, et teda jälgitakse. Kord, kui Rebane Heidelbergi tänaval kõndis, kõlas lask. Tulistajat polnud võimalik inimhulgast enam leida. Kuul oli tabanud ta jalasääre pehmeid lihaseid. Hiljem ütles ta selle kohta õele: "Ei oska need venelased ka õieti tulistada".
Pärast seda läks ta Briti sõjaväelisesse esindusse, rääkis mis juhtunud, ja sai 1947. aastal loa Saksamaalt Inglismaale elama asuda.
1951. aasta algul avaldas kirjastus ORTO asukohaga Göteborgis kapten Valdur Jürissaare sõjaraamatu "Kahe rinde vahel: Kolonel Rebasega koos idavõitlustes". Raamatus käsitleb Jürissaar ühist võitlusteed kolonel Rebasega. Teos on faktiderohke ja sarnaneb kohati protokollivale ajaloolisele aruandele ühe lahingüksuse saatusest. Raamat käsitles aga ainult perioodi Saksa-Nõukogude sõja puhkemisest 22. juunil 1941 kuni kodumaalt taandumiseni üle Eesti–Läti piiri septembris 1944.
Briti luures.
Aastal 1947 astus ta Briti luure MI-6 teenistusse.
Briti luures vastutas tegevuse eest Nõukogude Liidus ja Skandinaavias Harry Lambton Carr, kellele allus konkreetselt Eesti, Läti ja Leeduga tegelev Alexander McKibbin. Luuretegevuse arendamiseks Eestis, Lätis ja Leedus otsustasid Carr ja McKibbin kasutada pagulasi, kelle värbamiseks võeti Briti luuresse tööle professor Stasys Zymantas Leedust, Läti lennuväe ohvitser Rudolfs Silarajs ning kolonel Alfons Rebane. Rootsi luures tegutses tihedas koostöös brittidega Balti suunal Curt Andreasson, kes omakorda võttis tööle leitnant Arkadi Valdini.
Kurikuulsa Kim Philby tegevuse tagajärjel aga olid Nõukogude julgeolekuorganid Lääne luure ettevalmistustega hästi kursis. See võimaldas neil analoogselt Ukraina ja Poolaga alustada Eestis, Lätis ja Leedus ulatuslikku petteoperatsiooni eesmärgiga hoida ära kontaktide teket metsavendade ning Lääne luure vahel, saada oma agendid Lääne luureteenistustesse ning hävitada pagulaste ja lääneriikide koostöö. Agendid infiltreeriti Eesti, Läti ja Leedu vastupanuorganisatsioonide juhtkonda või moodustati terved vale-metsavendade salgad.
Rebasel õnnestus oma tegevuse alguses leida ligi viiskümmend Inglismaa kaevandustes, tekstiilitööstuses ja farmides töötavat endist leegionäri. Vabatahtlikud suunati Londonis asuvasse luurekooli, kus meestele õpetati raadiosidet, šifreerimist ja salakirja. Peeti loenguid luuretöö põhiprintsiipidest ja Nõukogude luuresüsteemist. Teooriaga kaasnesid praktilised õppused, kuidas korraldada konsperatiivkohtumisi, käituda läbiotsimisel ja ülekuulamisel. Lepiti kokku salamärkides, mida lisada radiogrammidesse, kui ollakse pärast vahistamist sunnitud töötama vastase kontrolli all. Lisaks sellele kuulusid õppekavva ka laskeharjutused, maastikul orienteerumine ja kummipaadiga randumine.
Värvatud agendid pidid peagi minema Eestisse, et selgitada välja andmeid, mis võiks tõestada Nõukogude Liidu valmistumist sõjaks. Konkreetselt tuli uurida välja andmed Eestis paiknevate relvajõudude kohta ja informatsioon uraanitehase ehitamise kohta. Rebasel oli plaan Eestis luua Kaitseliidu laadne põrandaalune organisatsioon paarikümne tuhande mehe osavõtul. Välja tulnuks astuda vaid sõja korral, seniks aga hoiduda aktiivsest tegevusest. Kuid nii Rebane kui ka Eesti saatkonna juht Londonis August Torma pidasid sõja puhkemist lähiaastatel vähe tõenäoliseks ja palusid seda ka metsavendadele öelda. Torma sõnul oli parem saada heade üllatuste kui ebameeldivate pettumuste osaliseks.
"Lursen-S" nime kandev KGB operatsioon sai alguse 1945. aastal Lätis, mil sealne vastuluureosakonna ülem Jānis Lukasevics alustas vangistatud agentide toel raadiomängu Rootsi ja Briti luurega seotud läti pagulastega. 1948. aastal sokutas KGB Lidingö saarel asuvasse luurekooli ka ühe oma agentidest. Samal aastal toimetas Valdin Eestisse esimesed Rootsis väljaõppe saanud luurajad, kelle aga julgeolekuorganid aasta lõpul arreteerisid. Vangistatud raadiooperaatoreid kasutades alustas julgeolek Rootsiga korraga kaht raadiomängu, püüdes Rootsi luuret panna uskuma väljamõeldud põrandaaluse organisatsiooni, "Eesti Vabastamise Komitee" olemasolu. Üks agentidest – Harri Vimm ehk "Villi" üritas Vene luuret üle kavaldada, kuid tabati teolt ning lasti maha, teine aga jätkas raadiomängu Rootsiga.
Lätis oli KGB Lavrenti Beria asetäitja Sergei Kruglovi isiklikul juhendamisel käivitanud ulatusliku operatsiooni ehk loonud major Alberts Bundulise juhtimisel tegutsevate vale-metsavendade organisatsiooni "Maxis". Lätisse saabunud Briti luurajad võeti KGB järelevalve alla ning värvati osaliselt selle teenistusse, peagi hakkasid esimesed KGB-lastest metsavennad siirduma väljaõppele Lääne luurekeskustesse. "Maxise" vahendusel asusid britid saatma oma agente ka Eestisse, ning 1951. aastal käivitas Eesti KGB nende vastuvõtmiseks Elmar Vertmani juhtimisel oma operatsiooni koodnimega "Universiteet".
Esimesed agendid saadeti Läti kaudu Eestisse Rebase töötamise ajal 1952. aasta augustis. Maabusid kolm meest – Leo Audova, Erik Hurma ja Mart Pedak. Varsti oli maabunute juures mees, kes viis nad Viljandimaale, kus ootasid ees KGB-lastega mehitatud punkrid. Julgeolekumehed olid aga sunnitud luurajad kiiresti arreteerima. Hurma ja Audova keeldusid koostööst julgeolekuga ning hukati, Pedak nõustus oma elu päästmiseks alustama KGB juhtimisel raadiomängu Londoniga. Järgnevatel aastatel saatsid britid KGB võrku veel kaks luurajat.
Aastal 1955 plaanis KGB Rebasega ühendusse asuda, saates ta juurde mehe, kes pidanuks ta meelitama Eestisse. Mis KGB-l sel korral täpsemalt plaanis oli, pole teada.
End Valter Luks'iks nimetav Inglise luurekoolis täienduskoolitusel viibiv libametsavend oli kutsutud 1955. a. 24. veebruari Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtule Londoni Eesti saatkonda. Üks vastuvõtul viibija arvas mehes ära tundvat Punaarmee majori. Rebane aga ignoreeris seda hoiatust ja uskus vale-metsavenna seletusi.
11. septembril 1953 toodi koos lätlaste ja leedulastega Riia randa eestlane Heino Karkman. Temaga oli kaasas miljon rubla, mis oli määratud vastupanuliikumise finantseerimiseks.
Enam kui poolteist aastat elas Karkman Eestis metsavennana KGB-laste punkris, mil lõpuks sai talle selgeks, mis tegelikult toimub. Pimestatuna oma edust, saatsid KGB-lased Karkmani 20. aprillil 1955 Inglismaale tagasi, et ta veenaks Rebast toestust metsavendadele suurendama. Kohtumisel Rebasega teatas Karkman, et punkrist punkrisse rännates oli talle selgeks saanud, et kõik Inglise luure sidekanalid Eestis on KGB kontrolli all.
Samal aastal saatis KGB Inglismaale agendi "Talu", julgeoleku lõksu langenud endise inglise luuraja, kes oli sõja ajal olnud Eesti Pataljonis 658 rühmaülemaks. Eestist saabunud "vastupanuvõitleja" võeti erilise töötluse alla, ta murdus ning tunnistas Rebasele kõik üles. Kiirele ülestunnistusele aitas kaasa inimlik faktor: Rebase ja tema endise rühmaülema omaaegne relvavendlus, millega KGB ei arvestanud.
KGB võrgu paljastamine viis Briti luure operatsioonide lõpetamisele Lätis ja Leedus, kuid Eestis sundis oma mehi KGB haardest vabastada püüdev Rebane britte luuremängu jätkama. Esiteks püüdis Rebane Eestisse tagasi saadetud KGB agentide abil Eestist välja meelitada "metsavendade" juhte, pakkudes neile kohtumiseks kas Londonit või Soomet. Sellesse lõksu KGB ei läinud, küll aga õnnestus Rebasel vahetada oma Eestis veel elus olevad mehed tema käes olevate KGB luurajate vastu. 1956. aastal sai vahetus teoks, kusjuures KGB uskus tollal veel, et suudab luuremängu jätkata. Seetõttu tabas 1956. aasta detsembris Londonist saabunud radiogramm, mis lõpetas sidemed Eesti "metsavendadega", Eesti KGB-d ootamatult. Selleks ajaks oli oma operatsioonid Eestis sisuliselt lõpetanud ka Rootsi luure. Nõukogude luure katsed toimetada oma agente välismaale ning infiltreerida neid Lääne luureteenistustesse jätkusid samal ajal endise hooga, kuid nüüdsest lõppesid need nurjumisega.
Metsavendade toetamise ebaõnnestumise tõttu tuli Rebasel 1960 luuretöölt lahkuda.
Hilisem elu.
Pärast Briti luure teenistusest lahkumist töötas Rebane tehase öövahina.
1960. aasta sügisel helistati Rebasele. Helistaja teatas, et tal olla kiri ja pakk esimeselt Eestisse luurele saadetud mehelt, keda ei õnnestunud pärast operatsiooni "Džungel" lõpetamist Rebasel vahetamise teel tagasi saada. Rebasele oli kohe selge, et kiri tuleb KGB-st.
Kohtumisel saatis Rebast üks eestlasest kapten, kes varem olnud ta abi. Baar, kus nad istusid ja juttu ajasid, oli Rebase valitud. Kiri oli tõesti Rebase mehe kirjutatud, selles oli hoiatusmärk talle. Kirja tooja oli kiire reageerimisvõimega, paindlik jutus, viisaka käitumise ja kommetega. Rebase sõnul olid vaid ta silmad sadistlikult külmad ja kalgid. Pagari tänava mees avaldas kahetsust, et Rebane ei ela kodumaal, kus tal oleksid kindralipagunid, oma villa ja hea palk.
Lõpuks kutsus ta Rebase ärasõidupäeval endale hotelli külla, kus eestlastest kaaslased sooviksid teda näha. Küsis ka, mis napse ta tahaks juua. Rebane lubas küll minna, kuid ei läinud. Ta oli veendunud, et teenistuses olles oleks ta saanud hotelli sees kaitse organiseerida, nüüd oli see aga võimatu. Tema arvates oli KGB meestel kavas näha, kui kaugele ta on valmis minema, ja töötada siis välja järgnevad sammud.
Uus kontaktivõtmine KGB poolt toimus 28. jaanuaril 1961. Rebasele helistas omal ajal Eestisse saadetud mees, kes palus Rebase aadressi, mille julgeolekumees olla ära kaotanud. See oli märgiks, et KGB midagi plaanib.
7. aprillil 1961 viibis Rebane Heckmondwike'is kolonelleitnant Harald Riipalu matustel, kus kandis Ain-Ervin Mere ja teiste Eesti sõjaväelastega Riipalu kirstu. Rebane ütles viimasena järelehüüde ja paigutas ka omalt poolt Riipalu sargale Eesti mulda. Rebane ütles oma sõnavõtus: "Harald Riipalu kuulus kodumaale, mille eest ta sõjas võitles ja kelle huvisid ta ka paguluses kogu hingega kaitses". Seejärel kutsus ta leinalisi üles laulma Eesti hümni viimast salmi.
Samal aastal asus Rebane Saksamaale. Seal oli ta pikemat aega Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu peavolinik ja büroojuhataja Euroopas, lüües aktiivselt kaasa ka paljudes teistes ettevõtmistes.
Hjalmar Mäe aitas Rebasel leida töökoha Saksa luureteenistuses. Rebane asus elama Augsburgis Schmutterstrasse 20/1.
KGB vastuluurekeskus otsustas tööd Rebasega jätkata, "et lõplikult otsustada küsimus tema koostööle kaasamise otstarbekusest või viia läbi Rebast kompromiteerivaid meetmeid operatiivmängu "Berkut" jt. baasil".
Augsburgis külastas Rebast eriülesannetega polkovnik Kanger. Rebane ja Kanger panid relvad nähtavalt lauale, et mõlemal oleks turvatunne suurem. Kanger lubas Rebasele amnestiat, kui ta kodumaale tagasi tuleb. Info sellest kohtumisest jääb hägusaks, et mitte enamat öelda.
Aastal 1964, kui toimusid Innsbrucki taliolümpiamängud, kutsuti Rebast sinna kohtuma oma sõbraga. Algul lubas Lääne-Saksa luuretalitus talle seal kaitse tagada, kuid viimasel hetkel löödi kartma poliitilist skandaali ja sõit neutraalsesse Austriasse keelati. Rebase kirjast Hjalmar Mäele selgub, et Austrias ootas teda kuuemeheline KGB grupp. Kuna kohtumist ei toimunud, tegi agent Rebasele ettepaneku kokku saada järgmisel suvel Soomes. Rebane ise tõlgendas seda KGB plaanina teda röövida.
Kohtumiseks oli antud kaks kohta. Rebane valis pakututest teise. Rebase mehed olid kohal ja jälgisid toimuvat. Sõber ilmuski. Sündmuspaik oli sisse piiratud viie vene keelt rääkiva mehe poolt. Kui kohtumisaeg möödas, sõitsid nad kuuekesi hotelli. Rebane arvas, et neil meestel võis olla ülesandeks kas kaitsta oma meest või võtta Rebane kinni Nõukogude Liitu viimiseks. Rebane kaldus viimase oletuse poole, mis ka kõike järgnevat arvestades tõele vastab.
Kuna Rebasel oli seal kaitse, oleks ta kinnivõtmisest tekkinud selline lärm, mis oleks varjutanud isegi olümpiamängud. Et Rebase kinnivõtmiseks olid KGB-l tõsised plaanid, sellele viitab ka küllakutse tulla Soome.
Ühe võimaliku versioonina võis KGB kavatseda Rebase Eestisse toimetada ja siin tema kui sõjakurjategija üle kohut pidada, sest­ Rebase värbamine oli ebaõnnestunud.
Novembris 1964 teatas Saksamaa Liitvabariigi valitsus, et lõpetab 1965. a. maiks Teise maailmasõja sõjakurjategijate kohtuliku jälitamise nende kuritegude aegumise tõttu. Nõukogude Liidu valitsus vastas detsembris 1964 ägeda protestiga ning aprillis 1965 teatati, et "võetakse tarvitusele kõik abinõud natslike sõjaroimarite paljastamiseks ja karistamiseks". See vallandas ka Eestis hoogsa kriminaalasjade algatamise "sõjakurjategijate" paljastamiseks.
27. märtsil 1965 alustati okupeeritud Eestis Rebase vastu tagaselja kriminaalasi. Kriminaalasja Rebase kohta kinnitas ENSV KGB ülem kindralmajor August Pork. Uurijaks määrati KGB kapten Zõbin, kes pööras tähelepanu kahe ajajärgu uurimisele. Esiteks suvi 1941, mil Rebane võitles metsavennana Eestis ning sügis 1941 kuni talv 1942, kui Rebane pidas lahinguid partisanidega Leningradi oblastis.
Kapten Zõbin sattus kohe algul raskustesse, kuna dokumente Rebase kohta tal leida ei õnnestunud. Põhiliseks jäi süüdistus "(nõukogude) kodumaa reetmises", millele Zõbin lisas veel riikliku ja ühiskondliku vara riisumise ja pisiriisumise ning kehavigastuste tekitamise hingelise erutuse seisundis.
6. aprillil 1965 allkirjastas Zõbin otsuse, mille kohaselt tuleb Rebane vahi alla võtta, juhul kui ta peaks ilmuma NSVL territooriumile. Selles dokumendis olid juba uued paragrahvid. Nüüd süüdistati Rebast lisaks "kodumaa reetmisele" diversioonis, kahjurluses, nõukogude vastases agitatsioonis ja propagandas ning riikliku saladuse avaldamises.
Kõigepealt võttis Zõbin luubi alla suvesõja 1941 ehk Rebase tegevuse metsavennana. 1965. aasta aprilli esimese nädala lõpuks oli KGB küsitlenud mitukümmend tunnistajat ning tehtu kokkuvõtteks leidis Zõbin: "juunis-augustis 1941 sooritas Rebase juhitud bandiitlik rühmitus rea nõukogude aktivistide tapmisi, relvastatud kallaletunge täitevkomiteedele, autotranspordile inimestega ja Nõukogude armee üksuste vastu".
Kriminaalasja ei avalikustatud, kuna ei suudetud tõestada sõjakuritegusid.
Juunis 1975 sai Rebane teada, et 9. mail 1945 oli tema nimele kirjutatud Raudristi Rüütlirist Tammelehtedega. Sügisel andis Rüütliristikandjate Koondise esimees kindral Hubert Lamey talle Tammelehed pidulikult üle.
Enne surma põletas Rebane kogu oma kirjavahetuse.
Surm.
pisi
Alfons Rebane suri Augsburgi haiglas 8. märtsil 1976 kell 6:30 hommikul kopsuvähki.
Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhofi krematooriumis Augsburgis. Kohal oli Bundeswehri "Oberstleutnant", kes esindas kaitseminister Georg Leberit. Matusetalituse pidas Müncheni eesti koguduse õpetaja Eduard Soosaar. Ta valis jutluse motoks apostel Pauluse kirja Timoteusele: "Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksud lõpetanud, ma olen usu säilitanud".
Kindral Hubert Lamey tuletas meelde lahinguid Novgorodi all ja Eestis. Ta rääkis: "Hüvasti, relvavend. Mine nüüd sinna nähtamatusse, suurde armeesse, kuhu sa oled ära kutsutud ja kus ootavad ees tuhanded sõbrad, kes sinule vastu sirutavad oma käed".
Eesti Vabariigi välisesinduste poolt tõi järelehüüde Elmar Reisenberg, kes tuletas meelde, et Alfons Rebane "kogu oma elu aeg võitles õiguse, vabaduse ja Eesti eest".
Suvel 1999 maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule.
Rebane väejuhina.
Rebasel oli suurepärane taktikaline mõistus, mis avaldus eriti kaitsel ja piiramisrõngastest väljamurdmisel. Teises Laadoga lahingus, lahingutes 1944. aasta jaanuaris ning Narva jõel õnnestus Rebasel positsioonid maskeerida, vältides sellega üksuste sattumist vastase tule alla ja kindlustades lahingu võidu.
Rebane ei seganud tihti oma alluvate töösse, jättes neile täieliku tegutsemisvabaduse. Kui see mõnikord oli vastuolus Rebase plaanidega, andis ta sõbralikult seletust asja parandamiseks.
Rebane püüdis lahingutes alati säästa oma mehi. Ta teadis Eesti inimressursi piiratust ja seetõttu iga mehe erilist väärtust.
Igal võitleval üksusel on tähtis tema võitlusmoraal. Seda hakkas Rebane aeglaselt, kuid pidevalt oma meestesse sisendama ja vormima. Saksa relvade käsitsemist ja sellega kaasnenud uut taktikat hakkas Rebane märkamatult ja süstemaatiliselt õpetama. Aastaks 1943 oli Rebase pataljon, mis tema saabumisel meenutas ühteliitmata partisaniüksust, kujunenud ühiseks tervikuks – tugeva moraaliga rindepataljoniks.
Mälestusmärgid.
Esimene monument Rebasele rajati Kanadas Seedriorus. Alguses plaaniti püstitada monument üksnes Rebasele, kuid hiljem lisati sellele ka Harald Riipalu, Paul Maitla ja Harald Nugiseksi nimed.
15. mail 2004 avati monument Rebasele Viitna lähedal, kohas, kust ta alustas oma sõjateed.
Mälestustahvliga on tähistatud temaga seotud paigad Lihulas, Viljandis ja Valgas.


Maalinn.
Maalinn on eestlaste ringvall-linnuste rahvapärane nimetus Saaremaal, Muhus ja mujal Lääne-Eestis. Nimi tuleneb seosest antud piirkonna maaga, olles ühtlasi piirkonna keskuseks. Maalinnad ehitati tavaliselt madalale kühmule või ka tasasele maale kokkukuhjatud ringvallile.
Arheoloogias kasutatakse Maalinna nimetust ka kindlat tüüpi ringvalliga linnuste või linnamägede puhul.


Mantelkorsten.
Mantelkorsten on korsten, mis mantlina ühtlaselt allapoole laienedes katab täielikult küttekolde ja sageli ka kogu köögiruumi (sel puhul räägitakse mantelkorsten-köögist).
Mantelkorsten oli iseloomulik keskajale, seda leidus Eestiski mõisates, kiriklates, postijaamades ja jõukamates linnamajades. 19. sajandi alguses hakati kõikjal mantelkorstnaid moodsamatega asendama, praeguseks on enamik neist välja lõhutud või ruumid põhjalikult ümber ehitatud.
Siiski on mantelkorstnaid säilinud ja taastatud üle Eesti. Tartus võib avalikes hoonetes näha mantelkorstnat näiteks Tampere majas Jaani tänaval, nn Arensi majas Laial tänaval ning Tartu Mänguasjamuuseumis. Mantelkorstnad on alles ka näiteks Põlvamaal Orava vallas mõisa teenijatemajas, Vana-Kuuste mõisas, Väimela mõisa teenijatemajas ja Kambja kihelkonnakooli ajaloolises hoones. Restaureeritud Saue mõis Harjumaal on üks väheseid paiku Eestis, kus saab näha mantelkorstna kasutamist koos lahtise koldega pliidiga.


Bode seadus.
Bode seadus ehk Titiuse-Bode seadus ehk Titius-Bode reegel oli hüpotees, mille kohaselt kõikide Päikesesüsteemi planeetide orbiitide suured poolteljed Päikesesüsteemis on seotud teatava lihtsa seaduspäraga.
Kui avastati Neptuun, selgus, et Bode seadus ei kehti. Ent Bode seadus kehtib ka Pluuto kohta, kui Neptuun vahele jätta.
Ajalugu.
Selle seaduse sõnastas 1766 Johann Daniel Titius ja selle avaldas ilma Titiusele omistamata 1772 Berliini tähetorni direktor Johann Elert Bode. On ka väidetud, et seaduse sõnastas esimesena 1724 Christian Wolff.
kus "n" = 0, 3, 6, 12, 24, 48..., nii et alates jada kolmandast elemendist on iga järgmine element eelmise elemendi kahekordne. Kui "a" väärtus jagada 10-ga, saame suure pooltelje pikkuse astronoomilistes ühikutes. Seega on välisplaneetide puhul iga järgmine planeet umbes kaks korda Päikesest kaugemal kui eelmine.
Kui Bode seadus avaldati, rahuldasid seda ligikaudselt kõik teadaolevad planeedid (Merkuurist Saturnini) tingimusel, et neljanda ja viienda planeedi vahele paigutati tinglik planeet. Seda peeti huvitavaks, kuid ilma erilise tähtsuseta seoseks, kuni 1781 avastati Uraan, mille asend oli selle seadusega hästi kooskõlas. Nüüd ergutas Bode otsima Marsi ja Jupiteri vahel paiknevat järjekorras viiendat planeeti. Ennustatud kohas leiti Ceres, mida hiljem hakata pidama esimeseks asteroidiks. Kuni planeet Neptuuni avastamiseni oli Bode seadus laialt tunnustatud, kuid Neptuuni asend sellele ei vastanud. Samal ajal lakati Cerest planeediks pidamast, sest asteroidide vööst leiti väga palju teisigi asteroide. Praeguse arusaama kohaselt ei oleks seal Jupiteri gravitatsiooni tõttu saanud suurt planeeti tekkida.
Andmed.
1Cerest peeti 1801. aastast 1860ndateni planeediks. Pluutot peeti planeediks 1930–2006. Rahvusvahelisel Astronoomiaunioonil oli augusti lõpus 2006 ettepanek, mille kohaselt Ceres oleks saanud planeediks, kuid lõppotsusega anti Ceresele ja Pluutole kääbusplaneedi staatus.
Teoreetilised seletused.
Bode seadusel puudub soliidne teoreetiline seletus, kuid tõenäoliselt tuleneb see orbiitaalresonantsist ("orbital resonance") ja vabadusastmete nappusest: stabiilses planeedisüsteemis kehtib suure tõenäosusega mingi Bode seaduse tüüpi seos. Sellepärast on Bode seadust hakatud nimetama seaduse asemel reegliks.
Astrofüüsik Alan Boss väidab, et tegu on lihtsalt kokkusattumusega. Planetoloogiaajakiri "Icarus" ei võta enam vastu artikleid, mis pakuvad välja Bode seaduse "parandatud" versioone.
Suurte planeetide orbitaalresonants tekitab Päikese ümber piirkondi, kus pikaajaliselt stabiilsed orbiidid puuduvad. Planeetide tekke simulatsiooni tulemused toetavad ideed, et juhuslikult valitud stabiilne planeedisüsteem tõenäoliselt vastab Bode seadusele.
B. Dubrulle ja F. Graner on näidanud, et astmeliselt kasvavat kaugust ettenägevad seadused võivad tuleneda planeedisüsteemide kollapseeruva pilve mudelitest, kui kehtivad kaks sümmeetriat: pöörlemise invariantsus (pilv ja selle sisu on telgsümmeetrilised) ja mastaabiinvariantsus ("scale invariance": pilv ja selle sisu on kõigis pikkusmastaapides ühesugused). Viimane on iseloomulik paljudele nähtustele, mis on planeetide tekkimisel olulised (näiteks turbulents).
Bode seadust saab kontrollida väga piiratud hulgal süsteemidel. Päikesesüsteemi planeetidest kahel on hulk suuri kaaslasi, mis nähtavasti on võinud tekkida umbes samalaadses protsessis nagu planeedid ise. Jupiteri neli suurt kaaslast pluss kõige suurem sisekaaslane Amalthea asetsevad korrapärastel, kuid mitte Bode seadust järgivatel kaugustel, ja neljal sisemisel kaaslasel on iga kaaslase tiirlemisperiood kaks korda pikem kui eelmisel seespoolsemal. Ka Uraani suured kaaslased paiknevad üksteisest korrapärastel kaugustel, kuid mitte Bode seaduse järgi.
Päikesesüsteemi-väliste planeedisüsteemide kohta pole veel piisavalt andmeid, et otsustada, kas seal mõni taoline seaduspära kehtib.


Dansker.
Dansker oli keskajal kaitsemüüri välisküljelt välja ulatuv kitsas nelinurkne ehitis linnuse flankeerivaks kaitsmiseks. Danskerit kasutati ka käimlana.


Konvendihoone.
Konvendihoone koosnes sisehoovi ümbritsevast neljast hoonetiivast, mis olid väliskülgedelt tugevasti kindlustatud. See hoonetüüp kujunes välja Teutooni ja Liivi ordu aladel 13.–14. sajandil.
Ruumide jaotuselt sarnanes konvendihoone kloostritega: olemas olid kapiitlisaal, refektoorium, dormitoorium ja kabel vastavalt valdajate, vaimuliku rüütliordu liikmete (konvendi) elulaadile.


Palissaad.
Palisaad on üksteise kõrvale tihedalt maasse rammitud ja ülaotstest teravdatud palkidest tõke.
Palissaad võib olla vanema või väiksema linnuse põhiline kaitseehitis või kuuluda linnuse eelkindlustise (vallikraav, eesvall, parhammüür vms) juurde. Hilisemates kindlustises on palissaad eelkindlustise osa ning ühes kindlusvööndis võib olla mitu järjestikku palissaadi.
Palissaad võib olla püstine, kaldu või rõhtne (nt vallikraavi eskarbil või kontreskarbil).


Tsitadell.
Tsitadell on südakindlus, vanaaegse linna sees asuv kindluse tüüpi ehitis, mis on kohandatud iseseisvalt kaitstavaks.


Mašikulii.
Mašikulii ehk mašikuliifriis on kindlusehitiste, eriti tornide ülaosas paiknev eenduv rinnatisemüür, mis toetub välisküljel konsoolidele.
Konsoolidevaheliste avade kaudu oli võimalik rünnata müüri jalamil olevat vaenlast mitmesuguste relvadega.
Tulirelvade arenedes sai mašikuliist ehitise dekoratiivne lisa.


Bastion.
Bastion on eenduva kolmnurga kujuline muldkehandiga kaitseehitis, sageli toetatud kivimüüriga (eskarp). Bastionid tulid kasutusele seoses tulirelvade purustusjõu suurenemisega.


Basteitorn.
Basteitorn - bastei - 15. -16 sajandil kindlusmüüride süsteemis madal poolümargune pealt lahtine suurtükitorn. Kujunes seoses tulirelvade arenguga- flankeeriva tule võimaldamiseks eendus tugevalt eelmüürist


Urdaaž.
Urdaaž on linnuse või selle torni välismüüril ja laskeavade kohal kulgev puidust galerii, mis võimaldas rünnata müürijalamil olevat vaenlast.


Linnamägi.
Linnamägi on looduslik seljak või küngas, millel asus linnus või kindlustatud asula.


Accoudoir.
"Accoudoir" [akudu'aar] (prantsuse keeles 'käetugi') on kiriku kooritoolistikus kooritoolide vahel paiknev käetugi.


Kastell.
Kastell on linnusetüüp, kus peamist kaitseülesannet täidab ristkülikukujuliselt paiknev ringmüür. See linnusetüüp kujunes välja Rooma piirikindluste süsteemi kuuluvates kaitsepunktides ja levis keskajal Euroopas.


Gubbio.
Gubbio on linn Itaalias Umbria maakonnas Perugia provintsis.
Ajalugu.
Gubbio ajalugu ulatub roomaeelsesse aega, mil siin asus tollaste umbrite hõimu oluline keskus "Ikuvium". Pärast Rooma alla langemist 2. sajandil eKr säilisid nii linna tähtsus kui ka nimi ("Iguvium").
Varasel keskajal oli Gubbio piirkonna tugevaim linn Assisi kõrval.
1350. aastast sai Gubbios võimule Gabrielli perekond ("Signor d’Agobbio"). Pärast Gabriellide võimu lagunemist kuulus Gubbio mõnda aega Montefeltro riigi alla ning liideti siis 1631 Paavstiriigiga.
1860. aastal, Paavstiriigi lagunemise järel liitus Gubbio Itaalia kuningriigiga.


Orvieto.
Orvieto on linn Itaalias Umbria maakonnas Terni provintsis. Orvieto asub platool 300 meetri kõrgusel merepinnast.
Ajalugu.
Orvieto oli etruskide üks kindlustatud keskusi. Belvedere tempel on üks väheseid enam-vähem säilinud etruskide ehitisi kogu Itaalias, ehkki ka see on varemeis. Säilinud on etruskide linnamüüri jäänuseid ja surnuaed sajakonna hauaga.
Rooma riik liidendas Orvieto 3. sajandil eKr. Pärast Rooma riigi langemist valdasid linna goodid ja langobardid. 10. sajandil asutati Orvieto linnriik, ehkki selle konsulid pidid andma truudusevande piiskopile. Linnal olid paavstiga lähedased suhted. Alates 1201 valitses linna podestaa. 1337 lubas paavst Gregorius XI linna asutada ülikooli. Tänapäeval on see osa Perugia ülikoolist.
Ajapikku langes linn järjest enam paavsti mõju alla. Podestaadeks said harilikult piiskopid ja millal linn Paavstiriigi alla kuuluma hakkas, polegi täpselt teada. Paavsti omandusse jäi linn kuni 1860. aastani.
Paavst Bonifatius VIII oli pärist Orvietost. Ta lasi linna iga värava juurde panna iseenese skulptuuri, millega teenis kriitikat oma paljudelt vaenlastelt. Skulptuurid annetas ta ise.
1527, kui Karl V väed Roomat rüüstasid, põgenes paavst Clemens VII Orvietosse. Kartes, et keisri väed tulevad talle järele, hakkavad linna piirama ja linna veevarud võivad lõppeda, laskis ta kaevata suurejoonelise kaevu. Selle rajas arhitekt Antonio da Sangallo noorem. Kaevu põhja läks kaks spiraalset kaldteed, kumbki mõeldud ühes suunas liikumiseks, et veekottidega koormatud muulad võiksid liikuda nii alla kui üles, üksteist segamata.
Toomkirik.
Orvieto toomkirik ("Duomo") on suurim Itaalia romaani–gooti katedraal. Ehitamisega alustati 1290. aastal ja valmimiseni kulus väidetavalt 300 aastat. Kiriku püstitamise ajendiks sai nn Bolsena ime, kus ühe Bolsena kiriku pühitsetud armulaualeivast olevat verd immitsenud. Bolsena imet kujutavad ka kiriku "Capella del Corporale" kabelis asuvad Ugoline di Prete Ilario freskod.
Kiriku arhitektiks on nimetatud Arnolfo di Cambiot, aga tänapäeval, usutakse, et ehitustöid juhtis munk Bevignate Perugiast. Kiriku välisilmet kujundab valgete (travertiinist) ja roheliste (basaldist) kihtide vaheldumine. Kiriku fassaadi kaunistavad Lorenzo maitani 14. sajandist pärit skulptuurid. Kiriku sees on Fra Angelico freskod ja Luca Signorelli teos "Viimne kohtupäev" 1449–1451.


Paluküla (Kehtna).
Paluküla on küla Rapla maakonnas Kehtna vallas.
Seal asub Paluküla hiiemägi.


Todi.
"See artikkel räägib linnast; joogi kohta vaata artiklit Todi (jook)
Todi toomkirik Piazza del Popolo'l
Todi on linn Itaalias Umbria maakonnas Perugia provintsis.
Ajalugu.
Legendi kohaselt rajas Todi Herakles umbes 1330 eKr, kes oli tapnud Cacuse. Cacus oli varastanud Herakleselt Geryoni karja (või osa sellest), mida Herakles läbi Itaalia Andaluusiast Mükeenesse viis. Geryoni karja äratoomine oli Heraklese 10. vägitöö. Herakles olevat andnud kohale nimeks Eclis.
Ajaloolise Todi asutasid umbrid 8. või 7. sajandil eKr. Plinius Vanema järgi oli linna algne nimi Tutere. See nimi tähendab piiri, sest asus umbrite ja etruskide maade piiril. Hiljem sattus linn arvatavasti etruskide mõju alla.
217 eKr vallutas linna Rooma riik. Linnal olid topeltmüürid, mis Silius Italicuse järgi olevat peatanud isegi Hannibali väed pärast võidukat Trasimeno lahingut. Enamikus rooma tekstides nimetatakse linna "Tuder".
6. sajandil kuulus Todi Spoleto hertsogiriiki.
12. sajandil hakkas linn taas arenema. Linna juhtisid algul konsulid, hiljem podestaa ja rahva valitud kapten. 1244 tuli linnamüüri laiendada, et kõik majad sisse mahuksid. 1290 oli linnas juba 40 tuhat elanikku. 1397 ühendati Todi Paavstiriigiga. Sel ajal langes linna elanike arv poole võrra.
Vaatamisväärsused.
Todi toomkirik on 11. sajandi gooti stiilis ehitis, mis on väidetavalt ehitatud rooma Apollo templi asukohale. Ehitusel leiti antiikne pronkspea, mida praegu hoitakse Vatikani muuseumis. Kirik hävis tulekahjus täielikult ja praegune kirik rajati aastal 1190.


Endel Ratas.
Endel Ratas (8. detsember 1938 Tarva küla, Halinga vald – 2. september 2006 Mägede küla, Albu vald) oli eesti vabadusvõitleja.
Ta õppis Lihula Keskkoolis ja Tallinna Tehnilises Merekoolis, mille ta lõpetas 1959. Ta töötas Eesti Riiklikus Merelaevanduses laevamehhaanikuna.
Lihulas astus ta 1957 koolis tegutsenud põrandaalusesse eesti Rahvavabastus
organisatsiooni (aastast 1958 Eesti Vabadusvõitlejate Liit).
Oli Eesti Kongressi liige.


Sinimaniseele.
Sinimaniseele on põhiliselt Tartus tegutsev pärimuskultuuri selts, mille laulurepertuaari kuuluvad eesti ja setu rahvalaulud ning rahvapärased pillilood. Ansambli asutasid Ülle Paltser ja Janika Viilma.
Rühma nimi pärineb setu mängulaulu "Sinimaniseele" esimesest refräänist.
Aastal 2006 lindistati Tartus esimese plaadi "Ääletu ägin" materjal, plaat ilmus aastal 2008.
Sinimaniseelest on võrsunud Tsõdsõpujaleelo. Ansambli koosseis on vahelduv ja ebastabiilne, sest suurel määral on tegu sõpruskonnaga.


NLKP KK peasekretär.
__NOTOC__
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär oli Nõukogude Liidus kõrgeim parteiline ja poliitiline ametikoht.
Peasekretäri ametikoht loodi VK(b)P Keskkomitee juurde 1922. aastal. Peasekretäri ülesannete hulka kuulusid Keskkomitee Sekretariaadi juhtimine ja administratiivne töö. Esimeseks peasekretäriks valiti Jossif Stalin, kes sellel kohal hakkas järk-järgult omandama üha rohkem võimu. 1920. aastate lõpuks oli partei peasekretärist saanud kogu partei ning kogu riigi tegelik juht.
Partei peasekretäri ametikohal oli Stalin kuni 26. jaanuarini 1934. Siitpeale, kõigil neil partei Keskkomitee pleenumitel, kus valiti Sekretariaadi koosseis (10.02.1934, 22.03.1939 ja 16.10.1952), valiti Jossif Stalin Keskkomitee sekretäriks, seetõttu alates 1934. aastast kuni oma surmani hakkas ta dokumentidele alla kirjutama lihtsalt "KK sekretär", ehkki ta jäi faktiliselt partei ainuliidriks kuni oma surmani (05.03.1953).
Partei Keskkomitee pleenumil 07.09.1953 valiti senine Keskkomitee sekretär Nikita Hruštšov Keskkomitee esimeseks sekretäriks.
1966. aastal võeti kasutusele ametinimetus "NLKP Keskkomitee peasekretär".
Viimane Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov pani ameti maha 24. augustil 1991. Mõni kuu hiljem – 6. novembril – keelustas Vene NFSV president Boriss Jeltsin oma seadlusega NLKP tegevuse Vene NFSV territooriumil.


Ragnhild Lorentzen (Norra printsess).
Ragnhild Alexandra Lorentzen (9. juunil 1930 Oslo – 16. september 2012 Rio de Janeiro) oli Norra kuninga Olav V tütar ja Harald V vanem õde.
Abikaasad elasid Brasiilias Rio de Janeiros.
Veendunud konservatiivina oli printsess Ragnhild 2004. aastal Norra televisioonis avalikult kritiseerinud oma vennatütart Märtha Louiset ja -poega Haakonit, nende lihtsa päritoluga abikaasasid ning armuelu. Kommentaaride hulgas oli naise arvamus, et abielud tavakodanikega viivad Norra monarhia alla, ning lootus, et ta ise on surnud enne, kui Haakoni abikaasast Mette-Maritist saab kuninganna. Printsessi abikaasa kuuldavasti palus telekanalilt kommentaaride kärpimist, mida aga ei tehtud.
On teadmata, kui suur osa tema kommentaaridest on "hapud viinamarjad", sest tema vennatütar ja vennapoeg on Norras väga populaarsed. Kui printsess abiellus lihtsat päritolu Lorentzeniga, ei võetud seda hästi vastu ning abikaasad pidid Brasiiliasse elama asuma. Varsti pärast laulatust teatati, et printsessi sünnipäeval ei heisata enam kuningapalees Norra lippu.
Printsessi auks on Antarktikas nimetatud 540 000 km² suurune ala – Printsess Ragnhildi rannik.
Printsess Ragnhild oli Edward VII järeltulijana Briti troonipärimisjärjekorras 1. aprilli 2010 seisuga 71. kohal.


Haakon Lorentzen.
Haakon Lorentzen (sündinud 23. augustil 1954 Oslos) on Ragnhild Lorentzeni, kuningas Olav V tütre ja Erling S. Lorentzeni vanim laps ning ainus poeg.
Lorentzen, Haakon
Lorentzen, Haakon
Lorentzen, Haakon


Ingeborg Lorentzen.
Ingeborg Lorentzen Ribeiro (sündinud 27. veebruaril 1957 Oslos) on Ragnhild Lorentzeni, kuningas Olav V vanima tütre ja Erling Lorentzeni teine laps ning vanim tütar.
Ta abiellus 4. juunil 1982 brasiillase Paulo Ribeiroga ning nad elavad Brasiilias. Tal ei ole Norras troonipärimisõigust. Kuna ta abikaasa on katoliiklane, kaotas ta oma järjekorra Briti troonipärimisjärjekorras. Neil on üks laps: Victoria Ragna Lorentzen Ribeiro (sündinud 19. detsembril 1988 Rio de Janeiros).
Lorentzen, Ingeborg
Lorentzen, Ingeborg


Ragnhild Lorentzen.
Ragnhild Alexandra Lorentzen Long (sündinud 8. mail 1968 Rio de Janeiros) on Norra kuninga Olav V tütre Ragnhild Lorentzeni ja Erling Lorentzeni teine tütar ning noorim laps.
Ta kasvas üles Brasiilias. Pärast keskkooli õppis ta San Franciscos turundust ja disaini ning töötas siis Londonis ja Oslos. Seejärel naasis ta San Franciscosse, kus 1996. aastal avas pruulikoja ja restorani "Thirsty Bear Brewing Company".
Ragnhild kuulus Briti troonipärilusjärjestusse, kuni abiellus 21. novembril 2003 katoliiklase Aaron Longiga, misjärel ta kaotas õiguse Suurbritannia troonile.
Ragnhild ja Aaron Longil sündis 14. detsembril 2007 Santa Barbaras tütar Alexandra Lorentzen Long ning 2011. aasta märtsis teine tütar Elizabeth Lorentzen Long.


Aleksander Mälton.
Aleksander Mälton (17. september 1901 Suure-Jaani – 10. juuli 1974 Põlva) oli eesti näitleja ja Vabadussõja veteran.
Perekond.
Aleksander Mälton sündis aedniku Haraldi ja pereemanda Leontine Mältoni (neiupõlves Jürvetson) perekonda. Enne Aleksandrit olid sündinud Arnold ja Ellinor, mõlemad surid väga noorelt sarlakitesse.
1919. aastal sündis perekonda tütar Hilja.
Lapsepõlv.
Aleksander Mältoni lapsepõlv möödus Viljandis Väike tänaval. Nagu nimigi osutab on tegu väikese ja kitsa tänavaga, mis ei asu kaugel Viljandi järvest. Algselt elas Aleksander koos oma vanematega isapoolse vanaisa juures, kellel oli antud tänaval oma maja. Hiljem ehitasid vanemad samale tänavale enda elamise.
Lapsena oli Aleksander uudishimuliku ja elava iseloomuga. Vanaisa kodu lähedal asus Viljandi Saksa Käsitööliste Selts, kus toimusid võõrkeelsed näitemängud. Väikesele Aleksanderile meeldis neile etendustele hiilida ja akendest piiluda näitemängu. Ta on ise öelnud "See kõik oli nii haarav ja uus, et kuulasin suu lahti, kuigi ma midagi aru tol korral ei saanud."
Nähtu osutus talle väge inspireerivaks, koos sõpradega rajati vanaisa puukuuri oma teater. Eesriideks näppas Aleksander oma ema kleidi, mille lõikus omakorda väiksemaks. Esimeseks näidendiks oli enda kirjutatud tükk: "Kadri kardab hunte", mida mängiti ümbruskonna teistele lastele. Paraku sai ka ema haisu ninna oma kadunud kleidi asukohast ja teatritegemine tõi esimesed triibulised. Samuti sattus talle kord sõja mängimise käigus kõrisse mänguoda, ohustades tõsiselt häälepaelu.
Noorus.
Nooruses tekkis Aleksandril kihk avastada maailma ja näha uusi maid. Nii käis ta I maailmasõja puhkemisel ennast Tsaari-Venemaa armeesse pakkumas. Armees keelduti teda väeteenistusse võtmast ja rindele saatmast, viidati tema lühikesele kasvule (169.cm), mis olla sõdurile ebapiisav. Oma abi pakkus tollane Viljandi sõjaväeringkonna ülem Sudoshilov, kes aidanuks teda salmilauljana I maailmasõja võitlustandritele. Salmilauljaks olemine eeldanuks aga usuvahetust ja vene õigeusku astumist, see oli Aleksander Mältonile vastuvõetamatu. Nii jäid talle I maailmasõja tapatalgud sootuks nägemata.
Omakaitse ja Scouts-rügement.
Vabadussõja alguses edenes edukalt punavägede pealetung Eestile ja eesti väheste väeosade vastu. Vallutades linn linna haaval ja sundides eesti väeosasid taganema. 17. detsembril 1918.a. vallutasid punased Valga. Kui 22. detsembril 1918.a. langes Tartu, muutusid Viljandis meeleolud ärevateks. Jõukamad viljandlased hakkasid pakkima oma varandust, et läheneva sõjamöllu eest pääseda.
Parasjagu toimus Viljandis Scouts-rügemendi formeerimine. Linna kuulutustulpadele, majaseintele ja selgitustöö Sakala ajalehes kandis vilja. Huvi loodava rügemendi vastu oli suur, seda eriti noorte hulgas. Vastloodava väeosaga soovis liituda ka Aleksander Mälton, käies selleks väeosa asutaja Henry C. Reissar'e jutul. Henry C. Reissar osutas taas Aleksander Mältoni lühildasele kasvule ja keeldus teda väeossa võtmast. Selle vestluse kohta on ta hiljem öelnud "See haavas mind hirmsasti, teist sarnast haavamist pole ma elus üldse enam üle elanud".
Enda tõestamiseks ja pettumusest ülesaamiseks astus ta Omakaitsesse.
2. jaanuariks 1919.a. olid punaste peajõud jõudnud Karksi - Kärstna joonele. Omakaitse alustas Tarvastu mõisast kartulite toomist, milles osales ka Aleksander Mälton. Selle operatsiooni käigus tekkis neil tulevahetus punastega, esimesed tuleristsed olid läbitud.
Scouts-rügemendilt saadud äraütlemine ei andnud vastse lahingukarastusega noormehele enam rahu. Nii sündis plaan minna teisele katsele. Scouts-rügemendis olid parajasti käimas ettevalmistused Orava lahinguks. Ambitsioonikas väeosas olid teretulnud lahingukogemustega mehed ja teisel katsel võeti teda väeossa ning saadeti Oravale.
29. märtsil 1919.a. algas Orava lahing. 30. märtsil õnnestus skautidel vallutada Orava mõis. Järgnevaks otsustati murda punaste vastupanu Kõrgemäel ja tungida edasi Orava-Kõvera-Soe-Treeski suunal, et lõigata ära vastaste taandumisteed. 1. aprillil said rügemendi B, D ja E kompaniid käsu vallutada Kõrgemäe. Rünnak õnnestus ja Kõrgemäe sai vallutatud, selles lahingus langes 6 skauti ja haavata ning põrutada 26. Selles lahingus sai haavata ka Aleksander Mälton, kes saadeti Viljandi haiglasse ravile.
Peale taastusravi ühines ta uuesti Scouts-rügemendiga, tehes kaasa Pihkva-Ostrovi ja Krasnaja Gorka operatsioonid.
Krasnaja Gorka all sai ta põrutada ja sattus uuesti haiglasse.
Aleksander Mältoni sõjatee lõppes Narva rindel 2. veebruaril 1920. aastal. On teada, et Narva all kaitses olles tavatses ta lahingu vaheaegadel kitarril saates kupleesid laulda ja hoida sedasi üleval enda ning relvavendade võitlusvaimu.
Ugala.
"Teatame, et Teatri ja Kunstiühingu "Ugala" pääkoosolekul"
"kodukorda laiendati järgmiselt: ühingu liikmeks võivad olla"
"kõik õigustega isikud, kes on tegevad millegi kunsti alal"
"(s.o. näitlejad, maalijad, kujurid, kirjanikud, muusekandid jne.)"
"Liikmeks astumise sooviavaldusi teatada kirjalikult, kutseid kellegile"
Tõenäoliselt juhtus seda kuulutust lugema või sellest kuulma ka Aleksander Mälton. Samal aastal ühines ta Ugalaga. Esialgu oli ta ametis lavatöölisena ja sedagi sõjaväe kõrvalt. "Parvepoiste" lavastuses usaldati Aleksandrile pisikene kõrvalosa. Tolle kõrvalosa täitmisega jäi ta lavastajale silma ja saades järk-järgult suuremaid ning kandvamaid rolle. Sirgudes Ugala esimese põlvkonna üheks tähtnäitlejaks. Tollase Ugala näol oli tegemist nn. kombinaatteatriga, seetõttu osales Aleksander Mälton tantsunumbrites, muusikalistes osades ja draamas. Noorele näitlejale oli see parim võimalik kasvupinnas. Kuid näitlejatööl ja avalikuelu tegelaseks olemisel oli ka oma varjupool. Ugala perioodi jäävad Mältoni probleemid alkoholiga, liigagi tihti ja liialt palju uputas ta oma muresid pudelipõhja. Aleksandri ema ja õde müüsid maha elamise Väikesel tänaval ja hakkasid ühiselt rajama uut elamist. Ilmselt kartes Aleksandri alkoholi probleeme, otsustasid nad teda mitte sellesse kaasata. See otsus tekitas Aleksandris mõistetamatust ja pahameelt.
Probleemidele vaatamata tuleb Ugala perioodi pidada Aleksander Mältoni elus üheks kõige tähtsamaks. Sellel perioodil kohtus ja abiellus oma abikaasa Hildegardiga.


Astrid Ferner.
Printsess Astrid, pr. Ferner (sündinud Astrid Maud Ingeborg 12. veebruaril 1932 Oslos) on kuningas Olav V ja kroonprintsess Märtha teine tütar, kuningas Harald V vanem õde.
Alates oma ema surmast 1954. aasta aprillis kuni oma venna abiellumiseni 1968. aasta augustis oli Astrid Norra esimene leedi, saates oma kuningast isa kõikidel ametlikel tseremooniatel ja üritustel, täites kuninganna kohuseid. Et printsess Astrid on Edward VII järeltulija, on ta Briti troonipärimisjärjekorras 73. kohal.
Printsess on mitmete organisatsioonide patroon. Tema erilise tähelepanu all on töö lastega ja inimestega, kes põevad düsleksiat.
Tema auks on nimetatud 580 000 km2 suurune ala - Printsess Astridi rannik.
Sugupuu.
Ferner, Astrid
Ferner, Astrid


Cathrine Ferner.
Cathrine Ferner (sündinud 22. juulil 1962 Oslos) on kuningas Olav V tütre printsess Astridi ja Johan Martin Ferneri vanim laps.
Ta abiellus 9. detsembril 1989 Risi kirikus Oslos Arild Johanseniga. Pärast abielu on ta "Cathrine Ferner Johansen".
1. augusti 2007 seisuga on Catherine Ferner Johansen on Briti troonipärimisjärjekorras 77. kohal.
Ferner, Cathrine
Ferner, Cathrine


Benedikte Ferner.
Benedikte Ferner (sündinud 27. septembril 1963) on kuningas Olav V tütre printsess Astridi ja Johan Martin Ferneri teine tütar.
Ta on olnud kaks korda abielus. Esimest korda abiellus ta 30. aprillil 1994 Risi kirikus Oslos Rolf Woods'iga; nad lahutasid 1998. aasta septembris. 2. detsembril 2000 abiellus ta samas kirikus Mons Einar Stangega; nende abielu lahutati 2002. aasta juulis. Praegu elab ta koos Aage Hvindeniga. Järeltulijad tal ei ole.
Benedikte Fernerile kuulub eksklusiivriiete butiik Oslos.
1. augusti 2007 seisuga on Benedikte Ferner Briti troonipärimisjärjekorras 80. kohal.
Ferner, Benedikte
Ferner, Benedikte


Alexander Ferner.
Alexander Ferner (sündinud 15. märtsil 1965 Oslos) on kuningas Olav V tütre printsess Astridi ja Johan Martin Ferneri kolmas laps ning esimene poeg.
1. augusti 2007 seisuga on Alexander Ferner on Briti troonipärimisjärjekorras 74. kohal.
Ferner, Alexander
Ferner, Alexander


Haagi konventsioon.
Haagi konventsioon tähendab mõnda aastatel 1899—1907 Haagis toimunud diplomaatilistel konverentsidel vastu võetud rahvusvahelist lepingut.
Esimene konverents.
Konverents kohtus 18. maist 29. juulini 1899 ja sellest võttis osa 26 riiki.
Kuigi relvastuse piiramise eesmärki ei saavutatud, võttis konverents vastu sõja tavasid määratleva konventsiooni ja kolm deklaratsiooni: lämmatavate gaaside, laienevate kuulide ehk dumdumkuulide ja õhupallidelt laske- või lõhkerelvade kasutamise keelustamiseks. Samuti võeti vastu rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise konventsioon, millega loodi Alaline Vahekohus.
Briti delegatsiooni kuulus 11. lord Reay (Donald James Mackay, söör Ernest Satow ja Eyre Crowe. Vene delegatsiooni juht oli Friedrich Martens. Martensi seisukohavõtu alusel sõnastati ka sõja tavade konventsioonis ka Martensi klausel, mille kohaselt jäävad täpsemate sõjapidamise eeskirjade puudumisel nii elanikkond kui sõdijad rahvusvahelise õiguse printsiipide kaitse ja valitsemise alla, nii nagu need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste vahel juurdunud tavadest, inimlikkuse seadustest ning avaliku südametunnistuse nõudmistest.
Teine konverents.
Kuigi teise konverentsi idee pakkus välja USA president Theodore Roosevelt, kutsus selle ametlikult kokku tsaar Nikolai II. Konverents käis koos 15. juunist 18. oktoobrini 1907 ja seal oli esindatud 44 riiki. Relvastust piirata taas kord ei õnnestunud. Vastu võeti konventsioonid võlgade väljanõudmiseks sõjalise jõu kasutamise kohta; neutraalsete riikide ja isikute õiguste ja kohustuste kohta maa- ja meresõjas; veealuste automaatsete kontaktmiinide paigaldamise kohta; vaenlase kaubalaevade staatuse kohta; merevägede poolt pommitamise kohta ja rahvusvahelise priisikohtu rajamise kohta (ei jõustunud). Konverents taaskordas õhupallidelt relvade kasutamise deklaratsiooni, kuid mitte teisi deklaratsioone. Konverentsi lõppaktideks olid ühehäälne nõustumine kohustusliku arbitraažiga ja rida resolutsioone; muuhulgas kaheksa aasta pärast veel ühe konverentsi kokkukutsumiseks. Kuigi järgmist konverentsi Esimese maailmasõja tõttu kokku ei kutsutud, oli konverentsidel mõju Rahvasteliidu rajamisele.


Sõru sadam.
Ernst Jaaksoni nimeline purjelaev ehk purjekas Alar
Sõru sadam on sadam Hiiumaal Emmaste vallas Pärna külas. Asub Soela väina ääres. Sadama nimi tuleneb naaberküla nimest.
Sõru sadamast viib laevatee Saaremaale Leisi valda Triigi sadamasse. Regulaarreisidega alustati 19. mail 1999.
Sõru sadam on kodusadamaks Hiiumaal 1939 ehitatud kolmemastilisele purjekale Alar.
Ühendus "Hoia Eesti merd" tunnistas 1999 Sõru sadama aasta parimaks väikesadamaks.
Sadama kõrval asub Sõru kabeliaed, mis on kultuurimälestisena kaitse alla võetud.


Elisabeth Ferner.
Elisabeth Ferner (sündinud 30. märtsil 1969 Oslos) on kuningas Olav V tütre printsess Astridi ja Johan Martin Ferneri neljas laps ning kolmas tütar.
Paar lahutas 2004. aastal ning naine võttis tagasi oma neiupõlvenime "Elisabeth Ferner".
1. augusti 2007 seisuga on Elisabeth Ferner Briti troonipärimisjärjekorras 81. kohal.
Ferner, Elisabeth


Märtha (Norra).
Norra kroonprintsess Märtha (28. märts 1901 Stockholm – 5. aprill 1954 Oslo) oli kaasaegse Norra esimene kroonprintsess, kes ei olnud samaaegselt ka Taani või Rootsi kroonprintsess.
Märtha oli rahva hulgas väga populaarne. Ta oli suurepärane õmbleja ning õmbles riided oma lastele ja endale ise.
1939. aastal, just enne Teise maailmasõja puhkemist külastas ta Olaviga Ameerika Ühendriike. Ta sai headeks sõpradeks Franklin ja Eleanor Rooseveltiga.
Kui Saksa väed Norra 1940 okupeerisid, põgenes Märtha koos lastega oma kodumaale Rootsi, kus teda hästi vastu ei võetud. Mõned arvasid, et printsessi käitumine ohustas Rootsi neutraliteeti. Pakuti välja, et ta peaks koos kolmeaastase poja Haraldiga Norrasse tagasi pöörduma, kus Harald sakslaste poolt kuningaks oleks kuulutatud. See ei olnud Märtha jaoks vastuvõetav ning USA presidendi Roosevelti kutsel sõitis ta Ühendriikidesse, kus ta alguses elas koos lastega Valges Majas. Seal veedetud aastate jooksul tugevnes tema sõprus Rooseveltidega veelgi.
Teise maailmasõja ajal töötas ta selle heaks, et USA valitsus ja rahvas Norrat toetaksid. Norrasse naastes võeti ta vastu kangelasena ning teda kutsuti rahva emaks. Kuigi temast ei saanud kunagi kuningannat, hoiavad vanemad norralased teda siiani au sees, sellal kui nooremad teavad temast vähe. Võib öelda, et Märtha suri liiga vanalt, et saada legendiks, ning liiga noorelt, et täita oma elutöö.
Märtha suri 1954. aastal hepatiiti, mille oli põhjustanud vereülekanne. Tema abikaasast sai 1957 kuningas Olav V.
Antarktikas on tema auks nimetatud 970 000 km² suurune ala - Printsess Martha rannik.
2005. aastal püstitati Norra saatkonna ette Washingtonis tema kuju.
Märtha
Märtha
Märtha


Paariariik.
Paariariik on mõiste, mille all paljud rahvusvaheliste suhete teoreetikud mõistavad riike, mis on ohuks rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule. Tegurid, mis võivad viia riigi nimetamisele paariariigiks, on muu hulgas autoritaarne ja tugevalt inimõigusi piirav valitsus, terrorismi toetamine ja masshävitusrelvade omamine.
Mõistet on ka tugevalt kritiseeritud, näiteks Noam Chomsky, Jacques Derrida ja William Blum poolt.


John Austin.
John Austin (3. märts 1790 – detsember 1859) oli inglise õigusfilosoof, kelle kirjutistest pärineb moodne õiguspositivism.
Austin tegi advokaadieksami 1818, kuid lõpetas juba 1825 õiguse praktiseerimise. Pärast seda asus ta Londoni ülikooli õigusteadust õpetama. Ta õppis ka Bonnis.
Austini loengud avaldati 1832 pealkirja all "The Province of Jurisprudence Determined" ("Õigusteaduse valdkond määratletud").


Tihvin.
Tihvin (vene "Тихвин"; soome "Tihvinä") on linn Venemaal Leningradi oblastis, Tihvini rajooni keskus. Asub 216 km Peterburist idas.
Ajalugu.
Tihvinit mainitakse esmakordselt 1383. aastal. Linnaõigused sai 1773. aastal. Tihvin oli tähtis usukeskus sinna 1560. aastal rajatud Uspenski kloostri tõttu, kus säilitatakse Tihvini Jumalaema ikooni.
Teise maailmasõja ajal okupeerisid sakslased linna 8. novembrist 9. detsembrini 1941.
Tihvinis on sündinud Nikolai Rimski-Korsakov.
Linnas on IKEA mööblivabrik. Linna läbib Peterburi-Vologda raudtee.


LZ77.
LZ77 ja LZ78 on andmete kadudeta pakkimise algoritmid. Algoritmid avaldasid Abraham Lempel ja Jacob Ziv aastatel 1977 ja 1978. Tänapäeval põhinevad enamus pakkimisalgoritme LZ variatsioonil. Tuntumad neist on LZW, LZSS ja LZMA. LZ77 algoritm kasutab libiseva akna tehnikat.
LZ.
Libisev aken on siis kas 4 KB, 32 KB või selline, mida algoritm suudab hallata. Ehk siis näitab see, kui pikk mälu pakkijal on andmete meeles pidamiseks. 2 punktis ongi see koht, kus kontrollitakse, kas sisendandmetega on kattuvus juba eelnevalt nähtuga.
Näide.
Kokkuvõttes annab see 12+4=16 bitti ehk 2 baiti.
Lisaks tuleb kasutada ära veel 8 bitti ehk 1 bait ära selleks, et märkida kas meil on tegemist kaugus-pikkus paariga või mitte. Kokku teeb see 3 baiti. Seega miinimum kattuvuse pikkus peaks olema 3 baiti. Kokkuvõttes annab see 24 bitti sisse ja 16+1 bitti väljundisse. Kui aga tulemus on väiksem, siis väljundis on andmed lõppkokkuvõttes suuremad. Näiteks 2 baidi puhul tuleb ära kasutada 16 bitti kaugus-pikkus paarile ja 1 bitt märkimaks, kas tegu on kaugus-pikkus paariga. Kokku siis 17 bitti, mis on suurem kui 16 bitti (2 baiti). Samuti lähtudes sellest võiks kattuvuse pikkus olla 3 võrra pikem 1-15 ehk 4-18.


Vsevoložsk.
Vsevoložsk (soome "Seuloskoi") on linn Venemaal Leningradi oblastis, Vsevoložski rajooni keskus. Asub 21 km Peterburi kesklinnast kirdes.
Ajalugu.
Vsevoložsk tekkis 1892. aastal valminud Rjabovo mõisa lähedale rajatud raudteejaama juurde. Linnaõigused sai 1963. aastal.


Schlüsselburg.
Schlüsselburg (saksa 'võtmekindlus', soome "Pähkinälinna", vene keeles ka "Орешек") on linn Venemaal Leningradi oblastis Kirovski rajoonis. Asub Neeva jõe ja Laadoga järve kaldal, 64 km Peterburi kesklinnast idas.
Ajalugu.
Aastal 1301 rajas Novgorod Neeva lähtes asuvale saarele Orešeki kindluse. Seal sõlmiti 1323. aastal Novgorodi ja Rootsi vahel Pähkinäsaari rahu. Aastatel 1611–1702 kuulus see Rootsile, kes nimetasid kindluse Nöteborgiks. Kui Peeter I linna tagasi vallutas, nimetas ta selle Schlüsselburgiks.
Aastal 1780 sai asula linnaõigused. Aastatel 1944–1992 oli linna nimi Petrokrepost.


Krasnoje Selo.
Krasnoje Selo (vene "Красное Село", soome "Kraassela") on Venemaal Peterburi haldusalas olev linn, mis on üks seitsmest Krasnoje Selo rajooni munitsipaalringkonnast.
1756. aastast asusid seal Peterburi garnisoni kasarmud.
Krasnoje Selo sai linnaõigused 1925. aastal. 1973. aastal liideti moodustatud Leningradi Krasnoje Selo rajooniga.
Elanike arv on 44 100 (2002).


Šušarõ.
Šušarõ (vene "Шушары", soome "Suosaari") on Peterburi haldusalasse kuuluv alev, mis on osa Puškini rajoonist. Asub Peterburi kesklinnast lõunas, osaliselt Pulkovo kõrgendikul.
Šušarõs asub "Toyota" tehas.
Elanike arv oli 15 800 (2002) ja 22 648 (2010).


Pavlovsk.
Pavlovsk on linn Venemaal Peterburi haldusalas (kuulub Puškini rajooni). Asub Peterburi kesklinnast 26 km lõunas Slavjanka jõe kaldal.
18. sajandil asusid linna kohal ingerisoome külad Linna ja Seppälä. 1777 kinkis Katariina II külad oma pojale Paulile. Paul I rajas sinna oma residentsi, mis on tänapäeval muuseum. 1796 nimetati küla Pavlovski linnaks.
Pavlovski palee- ja pargiansambel kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse Peterburi ajaloomälestiste koosseisus. Inglise stiilis park on 600 hektariga üks maailma suurimaid.
1918–1944 oli linna nimi revolutsionäär Vera Slutskaja auks Slutsk.


Sestroretsk.
Sestroretsk (soome "Siestarjoki", rootsi "Systerbäck") on Peterburi haldusalasse kuuluv linn Venemaal. Kaugus Peterburi kesklinnast on 31 km. Asub Soome lahe kaldal Sestra jõe suudmes. Kuulub Peterburi Kurortnõi rajooni.
Ajalugu.
Sestroretsk asutati Peeter I poolt 1714. aastal. Aastal 1724 avati seal relvatehas. Linnaõigused sai 1917. aastal.
2008. aastal avati seal Hyundai autotehas.


Moskva haldusjaotus.
Moskva on jagatud kümneks haldusringkonnaks ("административные округа"), mis jagunevad munitsipaalringkondadeks ("муниципальный округ").


Słuck.
Słuck (transkribeerituna Slutsk) on linn Valgevenes Minski oblastis, Słucki rajooni keskus.
Nimi.
Linna ametlik nimi on nii valgevene keele kirillitsavariandis kui ka vene keeles "Слуцк". Transliteratsioon on mõlemast keelest "Sluck". Nii valgevene-eesti transkriptsioonis kui ka vene-eesti transkriptsioonis on linna nimekuju "Slutsk". "Słuck" on linna nimi valgevene keele ladinakirjalises variandis ("Łacinka"). Ajalooline nimi on "Слуцак" ("Słucak", transkriptsioon: "Slutsak"). Venepärane "Слуцк" võeti kasutusele 1933. aastal valgevenelaste venestamisele suunatud valgevene keele reformi tulemusena. Valgevene klassikalises kirjakeeles ("taraškievica") kasutatakse ainult ajaloolist nimekuju "Słucak".


Belaja jõgi (Kuban).
Belaja (vene "Белая" (Belaja), adõgee "Шъхьэгуащэ" (Šhegvaše)) on jõgi Põhja-Kaukaasias.
Jõgi algab Suur-Kaukasusest, ülemjooksul voolab mägijõena valdavalt põhja, alamjooksul laskub tasandikule ja pöördub loodesse ning suubub vasakult Kubanisse.
Jõe pikkus on 273 km, valgala 5990 km².
Belaja jõe ääres asub Maikop ja Beloretšensk.


Big Pine Key.
Big Pine Key on saar Florida väinas, üks Florida Keysi saartest. Pindala 25,3 ruutkilomeetrit. Kuulub Ameerika Ühendriikidele.


Aeroobika.
Aeroobika on muusika saatel läbi viidav tempokas rütmivõimlemise rühmatreening. Sõna aeroobika tuleneb mõistest aeroobne (ladina keeles "aer" 'õhk'), mis tähistab organismis hapniku vahendusel toimuvaid energeetilisi protsesse, st aeroobsel treeningul kulgeb energia tootmine hapniku osalusel.
Aeroobikatreening algab tavaliselt soojendusega, sellele järgneb kõrge intensiivusega aeroobne osa ja lihastreening ning lõpuks lõdvestus- ja venitusharjutused. Treeningtunni pikkus on tavaliselt 45–75 minutit.
Aeroobika sai alguse USAst ning populaarseks muutus see 1970.-80. aastatel. Aeroobika on tänapäeval maailmas üks enim harrastatavaid tervisespordialasid. Tuntud aeroobika populariseerija oli ameerika filmitäht Jane Fonda.
Alates 1990. aastatest on välja kujunenud väga palju erinevaid aeroobikastiile, mis erinevad intensiivsuse, koreograafiastiili ja keerukuse, kasutatava muusika ning abivahendite poolest. Eestis on aeroobikastiilid üldiselt tuntud ingliskeelsete nimede järgi: "step", "body", "combo", "bodypump", "fatburn", "latino" jt.
Lisaks harrastusaeroobikale eksisteerib võimlemisalana sportaeroobika. Alates 1995. aastast korraldab Rahvusvaheline Võimlemisföderatsioon (FIG) sportaeroobika maailmameistrivõistlusi.


Haapsalu piiskopilinnus.
Haapsalu piiskopilinnus on Haapsalu kesklinnas asuv linnus, mis oli kindlustusena kasutusel 13.–16. sajandini.
Linnuse ehitamine ja areng.
Kastell-linnus rajati tõenäoliselt vahetult pärast Saare-Lääne piiskopkonna Haapsalu toomkiriku sisseõnnistamist 1279. aastal, toomkirik on aga ülejäänud linnusega algusest peale kokku ehitatud. Haapsalu linnuse esimese etapi valmimisajaks loetakse umbkaudu aastat 1300. Algselt 8 meetri kõrgust ringmüüri kõrgendati hiljem, nii et see küündis koos rinnatisega 15 meetrini.
14. sajandil linnuse ehitamine jätkus. Kastelli põhjakülgedele kerkis kaks nelinurkset torni.
15. sajandil kõrgendati linnusemüüre veelgi, nii et need saavutasid tornide müüriosaga peaaegu sama kõrguse. Püstitati ka esimene algrajatisest väljapoole jääv ehitis: lääneküljel asuv nelinurkne vahitorn, mille funktsiooniks oli arvatavasti kiriku peaportaali turvamine. Sisehoov sai sel ajal täies ulatuses ristkäigu. Linnuse idavärava ette rajati ka väike eeslinnus, sama sajandi lõpul tugevdati ka õhukesi ja kohati varisemisohtlikke müüre. Aastail 1507—1508 rajati suur idapoolne eeslinnus (laagerkastell).
Linnus Liivi sõjas.
Liivi sõjas sai linnus tugevasti kannatada ja moderniseeriti rootslste poolt uute kindlustusreeglite kohaselt. Eeslinnuste jäänused kasutati ära unikaalse müürisisese vallkindlustuse loomiseks, nimelt rajati linnuse välismüüridest sissepoole uus vallikraav ning sellest omakorda sissepoole veel muldvall.
Linnus De la Gardiede valduses.
Haapsalu linnuse vanima osa kavatsesid De la Gardied ümber ehitada uhkeks renessansilossiks. Selleks tellis Jakob De la Gardie Augsburgi arhitektilt Matthias Hollilt ka projekti, kuid tööd katkestati 23. märtsil kell 3 öösel 1688. aastal puhkenud tulekahjus, kus said kannatada kõik lossi eluruumid, kiriku katus, orel, mille krahv Magnus Gabriel De la Gardie oli nelipühadeks 1658. aastal kinkinud. Tules hävis kõik, välja arvatud kirik. Nii seisis lossihoov koos varemetega poolteist sajandit ja hoovi kasutas linnarahvas karjamaana.
Linnuse kiriku taastamine.
Toomkirik koos torniga ehitati uuesti üles, pandi ka uus kirikukell, aga 18. märtsil 1726. aastal viis kevadtorm kiriku katuse ja pühakoda jäeti maha kuni 15. oktoobrini 1889, mil pastor Leopold Rödderi algatusel ja juhtimisel see taaspühitseti. Hiljem on küll kirikut rüüstatud, aga tules ja sõdades see pole enam kannatada saanud.
1980. aastatel alustati varemete konserveerimist ja restaureeriti kirik. 2001. aastal avastati suure linnuse põhjapoolse müüri konserveerimistöödel vastu linnamüüri ehitatud ja erakordselt hästi säilinud keskaegse esindusliku hoone rusud. Seinamaalingute ja iseäranis kaunite ahju kahlitega hoone hävis arvatavalt 1563. aastal, mil Haapsalu piiskopilinnust piirasid Rootsi väed.
Varem kasutati Haapsalu linnusevaremeid spordiürituste korraldamiseks, viimasel ajal on seal toimunud mitmeid kontserte.


Salon-de-Provence.
Salon-de-Provence on linn Prantsusmaal Bouches-de-Rhône'i departemangus,
Salon-de-Provence'i kantoni halduskeskus.
Linna keskmine kõrgus on 30 meetrit üle merepinna. Linna idaosa on mägisem ja parkiderohke. Seal jookseb paralleelselt kiirteega A7 ettevõtte Prantsuse Vesi rajatud kanal ("Canal de l'EDF"). Linna lõunaosas ristuvad kiirteed A7 (Lyon–Marseille) ja A54 (Salon–Nîmes). Tööstusettevõtted asuvad peamiselt linna edelaosas.
Linna lõunaosas asub tähtis Prantsuse sõjaväe lennukool ja kooli kasutatav lennuväli.
Salon-de-Provence'is elas ja suri Michel de Notre-Dame ehk Nostradamus.


Ka.
Ka oli Vana-Egiptuses üks inimhinge seitsmest osast. Elujõud, ihuline kohalolek.


Hing (Vana-Egiptus).
Hing.
Egiptuse mütoloogias koosnes inimhing seitsmest osast: "ren", "sekhem", "akh", "ba", "ka", "sheut" ja "sekhu".
Egiptlased pidasid "akh"i, "ba"d ja "ka"d hinge surematuteks osadeks. Samas, kuigi see võib tunduda paradoksina, võisid need ainult siis ellu jääda, kui maist keha säilitati korralikult. Näiteks "ba" ei saanud naasta kehasse, kui see oli kõdunenud ning äratundmatu ning seega oli "ba" sunnitud igavesti ekslema; siit ka laipade mumifitseerimise vajadus.
Ren (nimi).
Nimi anti isikule sünnil ning see elas seni, kuni nime kasutati. Siit selgub ka, miks tehti suuri pingutusi, et säilitada nime, asetades selle paljudesse kirjutistesse. Näiteks on osa "Hingamiste raamatust" (umbkaudne tõlge), mis on "Surnute raamatu" järeltulija, pühendatud nime jäävuse kindlustamisele. Tihti kasutati erilist märgistust, et ümbritseda ning kaitsta nime igavikuks. Vastandina raiuti surnud riigivaenlaste, nagu Akhenaten, nimed monumentidest välja.
Sekhem.
"Sekhem" oli lahkunu energia, jõud ja valgus.
Akh.
"Akh" (säraja, helkija) oli mõiste, mis varieerus Egiptuse uskumuste pika ajaloo vältel. Algselt oli see "ka" ja "ba" muutumatu ühendumine pärast füüsilise keha surma. Selles mõistes sarnases "akh" kummitusele.
See sai osaks "akh-akh"ist- teiste inimeste, jumalate ning loomade hingede kogumist. Selles süsteemis oli "akh" inimese tahk, mis ühines jumalatega allilmas, olles surematu ning muutmatu.
Hilisemates uskumustes arvati, et "ka" muutub "akh"iks ja "ba"ks pärast surma selle asemel, et ühineda "ba"ga, saades "akh"iks. Selles perioodis pidavat "akh" usutavalt veetma mõnda aega allilmas enne naasmist ning taassündi "ka"na, saades uue "ba".
"Akh"i eraldumine ning "ba" ja "ka" ühinemine toodi esile pärast surma, tehes vastavaid ohverdusi ning teades tõhusat loitsu; siiski säilis oht "surra uuesti". Egiptuse n-ö matusekirjandus oligi suunatud surnute aitamisele, et teistkordset surma vältida.
Ba (hing/iseloom).
"Ba" oli mõnes mõttes kõige lähedasem lääne nägemusele hingest, kuid see oli samas ka kõik, mis teeb inimese ainulaadseks ning isikupäraseks, sarnanedes iseloomu mõistele. (Selles mõttes on ka võimalik, et elutud olendid omavad "ba"d, unikaalset karakterit, ning tõepoolest viidati Vana Kuningriigi püramiididele kui nende omanike "ba"dele.) Nagu hingki, oli "ba" osa inimesest, mis elas edasi pärast maist surma ning seda on tihti kujutatud inimpeaga linnuna, kes lendab hauast välja, ühinemaks "ka"ga hauataguses elus.
Nagu ka inimestel, võis jumalustel olla "ba", kuid nende puhul seostati seda veel enam nende võimu, reputatsiooni ning ülevusega. Kui jumal sekkus inimasjadesse, öeldi, et jumalate "bau" ("ba" mitmus) on töös. Selles suhtes peeti vaaraot jumalate "ba"ks.
Ka (kehaline eksistents/elujõud).
"Ka" mõiste kujutas elavat ning surnut eristavat elujõudu; surm saabus "ka" kehast lahkumisel. Arvati, et jumal Chnum lõi "ka" või siis anti see lastele edasi isa sperma kaudu.
Egiptlased uskusid, et "ka"d hoiti alal toidu ning joogiga. Sellel põhjusel ohverdati surnutele sööki-jooki, kuigi sel puhul tarbiti ära ohverduste "ka", mitte füüsiline osa.
Sheut (vari).
Isiku vari oli alati kohal. Inimesel ei ole võimalik elada ilma varjuta ning vari ei saa eksisteerida inimeseta. "Sheut"i kujutati väikese mustaks värvitud inimfiguurina.


Helena.
Helena oli vanakreeka mütoloogias Zeusi ja Leda tütar ning dioskuuride ja Klytaimestra õde. Helena oli surematu.
Homerose ajast pärineva eepilise poeemi "Kypria" järgi oli Helena Zeusi ja Nemesise tütar.
Helena kasvas Sparta kuninga Tyndareose ja tema naise Leda tütrena. Theseus ja Peirithoos röövisid Helena, kui see alles laps oli, ja viisid ta Atikasse Aphidnaisse, kust dioskuurid ta tagasi tõid. Kui dioskuurid ilmusid linna müüride alla ja nõudsid oma õde tagai, ei olnud Theseus ega Peirithoos parajasti kohal, mistõttu konflikt lahenes rahumeelselt: Helena saadeti oma vanemate juurde Spartasse ning Theseus ja Peirithoos pääsesid karistuseta.
Tema ilu oli kuulus üle Kreeka ja kõik noored printsid tahtsid teda kosida. Tyndareos ei tahtnud nende seast üht välja valida, sest kartis, et need, kes Helenat naiseks ei saanud, solvuvad ja sõlmivad omavahel kas Tyndareose või Helena abikaasa vastu liidu. Tyndareos küsis nõu Odysseuselt, kes oli üks kõige targemaid mehi Kreekas, kuigi too kuulus ise kosilaste hulka, ja tegi tema nõuande järgi. Kõik kosilased tõotasid pidulikult edaspidi võidelda Helena tulevase mehe poolel, kui keegi peaks talle Helena pärast kallale kippuma. Sellise vande võtmisega ei tekkinud raskusi, sest kõik kosilased lootsid just ise saada Helena abikaasaks. Seejärel valis Tyndareos Helena meheks Menelaose, kes ise kohal ei viibinudki (teda esindas Theseus). Ühtlasi tegi Tyndareos Menelaosest Sparta kuninga.
Kui Olümposel peeti Peleuse ja Thetise pulmapidu, kuhu tülijumalannat Erist polnud kutsutud, viskas ta kättemaksuks piduliste hulka kuldse hesperiidide õuna, mille peale oli kirjutatud "Kõige ilusamale". Hera, Athena ja Aphrodite ei jõudnud omavahel kokkuleppele, kellele neist peaks see õun kuuluma. Zeus keeldus vastavat otsust tegemast ja käskis nõu küsida Pariselt. Kolm jumalannat ilmusidki Parise ette ja palusid neil anda see õun mitte kõige ilusamale, vaid sellele, kelle tänukingitus talle kõige väärtuslikum tundub. Aphrodite lubas Parisele maailma kõige ilusama naise ja Paris otsustas, et see lubadus on teistest parem, andes Aphroditele õuna.
Aphrodite juhtis Parise Spartasse, kus Menelaos ja Helena ta lahkesti vastu võtsid. Tollal kehtisid külalislahkuse reeglid, mida nii võõrustaja kui külaline pidid järgima. Sellepärast läks Menelaos kergeusklikult Kreetale, jättes Parise ja Helena kahekesi oma koju. Kuid Paris röövis seejärel Helena ja viis ta oma koju Troojasse.
Kui Menelaos tagasi jõudis ja nägi, mis oli juhtunud, kutsus ta kõik Kreeka ülikud appi, et kätte maksta, ja kõik Kreeka riigid pididki täitma oma lubadust, minnes oma sõjaväega Trooja vastu. Niimoodi puhkes Trooja sõda.
Trooja sõda kestis 9 aastat. Selle aja jooksul ei saanud Paris ja Helena lapsi, kuigi Parisel oli laps varasemast suhtest ja Helena sai lapse hiljem.
Pärast Parise surma sai Helenast Deiphobose naine.
Pärast Trooja langemist võttis Menelaos naise tagasi ning viis ta koju Spartasse. Tagasiteel ajas torm nad Egiptusesse, kus nad olid 7 aastat.
Pärastpoole elasid Menelaos ja Helena õnnelikult Spartat valitsedes. Nad said tütre Hermione, kes abiellus algul Achilleuse poja Neoptolemosega ja pärast selle surma Trooja ennustustarga Helenosega.
Helena-müüdi teisendi esitas Stesichoros ja seda kordas hiljem Euripides. Selle järgi viis Paris Troojasse üksnes Helena varjukuju ja tõeline Helena oli kogu Trooja sõja ajal Egiptuses, enne kui Menelaos ta lõpuks koju tõi.
Helenat austati Vanas Kreekas kui jumalannat, tõenäoliselt tuleks teda pidada Minose ajajärgu taimekasvujumalannaks. Spartas oli Helena plaatan ja selle kummardamine oli üks harvu jäänukeid antiikmütoloogia-eelsest puukultusest.
6. sajandil e.m.a. hakati Homerose teoseid tõlgendama allegooriliselt ja mõnda tema tegelast pidama mõne algelemendi või loodusjõu sümboliks, näiteks hakkas Helena sümboliseerima maad, aga Achilleus Päikest.
Säilinud on Gorgiase ja Isokratese kõned, mis ülistavad Helenat.
Helenat on maalikunstis palju kujutatud. Teiste hulgas on seda teinud Hans van Marees, Giovanni Batista Tiepolo, Tintoretto ja Johann Heinrich Wilhelm Tischbein. Ta on inspireerinud kirjanikke (Johann Wolfgang von Goethe, Christoph Martin Wieland, Oscar Wilde) ja heliloojaid (Christoph Willibald von Gluck, Jacques Offenbach, Richard Strauss).


Taustsüsteem.
Taustsüsteem on mingi kehaga (taustkehaga) seotud ruumiliste ja ajaliste koordinaatide süsteem.
Klassikalises mehaanikas nimetatakse taustsüsteeme, milles kehtib inertsiseadus, inertsiaalseteks taustsüsteemideks ehk inertsiaalsüsteemideks.


Taganka rajoon.
Taganka rajoon ehk Taganski on munitsipaalringkond Moskvas Kesklinna haldusringkonnas.
Asub Moskva ja Jauza jõe kaldal.
Transport.
Tagankas on 7 metroojaama: Taganskaja koltsevaja, Taganskaja radialnaja, Marksistskaja, Proletarskaja, Ploštšad Iljitša, Rimskaja ja Kitai-gorod.


Triigi sadam.
Triigi sadam on sadam Saare maakonnas Leisi vallas Triigi külas Triigi lahe ääres.
Triigi sadamast viib laevatee Hiiumaale Emmaste valda Sõru sadamasse.


Hing.
Hing on tavalises tähenduses see, mis elustab keha. Hinge tähendus oli algselt seotud hingamise, puhumise ja tuulega. Mõiste on oletatavasti tekkinud ürgusundis algse universaalse animatistliku väekujutluse jagunemisel animistlikeks individuaalhingedeks.
Küllalt sageli on hinge peetud üleloomulikuks nähtuseks, pidades teda keha elustavaks substantsiks.
Wilhelm Wundti hingeteooria esitab klassikaliseks kujunenud hinge arengusüsteemi: vägi (elusus) – "Körperseele" (kehahing kui elujõud, mis on seotud vere ja pulsiga) – "Freiseele" (vabahing, mis võib kehast eralduda). Viimane jaguneb irdhingeks (magaja kehast lahkuda ning naasta võiv hing) ja siirdhingeks (uude kehasse siirduv irdhing). Hingega on seotud inimese pilk, nimi, teisik. Skeem peab üldjoontes paika nii nt. Vanas Testamendis ("nefeš"- elujõud, pulss ja "nešama"- eluõhk, mida Jumal esimesele inimesele ninna puhus, st. irdhing) kui ka kas või eesti muinasusundis. Paljudes usundites võib hing siirdhingena rännata või ümber sündida. Loodususundeis võib siirdhing muutuda ka loodusvaimuks (haldjaks). Esivanematekultuses on siirdhing rituaalse kummardamise objektiks. Rahvauskumustes ilmneb surnuhing kummitusena, mardusena, tondina.


Isik.
Isiku (inglise keeles "person") all mõeldakse tavaliselt inimest või inimesesarnaste psüühiliste omadustega (eelkõige mõtlemisvõimega) olendit.
Locke.
John Locke defineeris isikut nii: "mõtlev arukas olend, kellel on mõistus ja refleksioon ning kes on võimeline vaatlema ennast endana, sellesama mõtleva asjana eri aegadel ja eri kohtades, mida ta teeb ainult selle teadvuse läbi, mis on mõtlemisest lahutamatu, ja see tundub mulle talle olemuslikuna" ("Essay Concerning Human Understanding", II.XXVII.9). Isiklik ei pea põhimõtteliselt olema tingimata inimene.
"Isikuidentsus seisneb üksnes teadvuse identsuses, nii et kui Sokrates ja praegune Queenborough' meer selles ühtivad, siis nad on sama isik: kui seesama Sokrates ei saa ärkvel olles ja magades osa samast teadvusest, siis ei ole ärkvel olev ja magav Sokrates sama isik. Ja karistada ärkvel olevat Sokratest selle eest, mida mõtles magav Sokrates ja millest ärkvel olev Sokrates pole kunagi teadlik olnud, ei oleks õigem kui karistada üht kaksikut selle eest, mida tegi tema kaksikvend ja millest tema ei teadnud midagi, sellepärast et nad näevad nii ühtemoodi välja, et nende vahel ei saa vahet teha, sest niisuguseid kaksikuid on nähtud."
"ISIK, nagu ma seda mõistan, on selle Ise nimi. Iga kord, kui inimene leiab selle, mida ta nimetab iseendaks, võib minu meelest keegi teine öelda, et seal on seesama isik. See on kohtulik termin, mis omistab tegusid ning nende häid ja halbu külgi; ja nõnda kuulub see ainult arukatele toimijatele, kes on võimelised õiguseks, õnneks ja viletsuseks. See isikulisus laieneb praegusest olemasolust kaugemale sellele, mis on möödas, ainult teadvuse läbi, mille läbi see saab huvitatuks ja vastutusvõimeliseks; omab ja omistab endale möödunud tegusid täpselt samal alusel ja samal põhjendil nagu praegusi. See kõik rajaneb huvitatusel õnnest, teadvuse vältimatul saatjal; sest see, mis on teadlik naudingust ja kannatusest, soovib, et see ise, mis on teadlik, oleks õnnelik. Ja kui ta mõnd möödunud tegu ei saa teadvuse läbi lepitada või OMISTADA tollele praegusele isele, siis ta ei saa sellest olla rohkem huvitatud kui juhul, kui ta polekski seda kunagi teinud: ja saada naudingut või kannatust, s.o tasu või karistust mõne säärase teo eest on sama hea kui olla tehtud õnnelikuks või õnnetuks oma esmases olemises, ilma ühegi veata. Sest kui oletada, et inimest karistatakse praegu selle eest, mida ta on teinud teises elus, mille täielikule teadvustamata jäämisele ta võib olla määratud, mis vahet siis on karistuse ja õnnetuks LOODUD olemise vahel? Ja sellepärast ütleb apostel kooskõlas sellega, et suurel päeval, kui igaüks "saab oma tegude järgi, kõigi südamete saladused avatakse". Seda lauset õigustab teadlikkus, mis igal inimesel saab olema, et NEMAD ISE, millistes kehades nad ka ei ilmne või mis substantside küljes tahes see teadvus on, on SAMAD, kes sooritasid nood teod, ning on ära teeninud karistuse nende eest."
Inimesel on mittemateriaalne substants, mis temas mõtleb. Isik on mõtlev mõistusega olend. Ent isiku identsus läbi aja ei seisne mittemateriaalse substantsi identsuses ega nõua seda.
Isiku mõiste määratlus.
Locke'i järgi on isiku juures oluline eneseteadvus. Isiku tunnusteks on peetud ka keele kasutamise võimet, sotsiaalsust ning enda ja kaasisikute vaatlemist moraali seisukohast. See nõuab, et isiku vaimuseisundite seas oleks "kõrgemat järku" uskumused, soovid ja kavatsused, st soovid või kavatsused omada või mitte omada teatud esimese järgu soove.
Enamiku autorite järgi on isikul vähemalt tavaliselt keha ning tal on nii kehalisi kui ka vaimseid omadusi. Mõne autori järgi ei saa vaimuseisundeid olla ilma kehata, sest muidu ei saa määratleda nende identsustingimusi. Viimane kehtib juhtudel, kui vaimuseisundit peetakse osaliselt konstitueerituks suhtega käitumisega, ning juhtudel, kui vaimuseisundi intentsionaalset sisu peetakse osaliselt määratuks keskkonnaga, millega subjekt on tajukontaktis.
Isiku mõiste määratlemine nõuab isiku identsustingimuste selgitamist. Isikuidentsuse uurimine on kujunenud omaette filosoofiavaldkonnaks.


Isik (täpsustus).
Isiku all mõeldakse tavaliselt inimest või inimesesarnaste psüühiliste omadustega (eelkõige mõtlemisvõimega) olendit.


Määvli.
Määvli on küla Hiiu maakonnas Pühalepa vallas.
10. oktoobril 1939. aastal allakirjutatud lepingu rakendamise protokoll nägi ette N. Liidu sõjavägede paigutamise ka Hiiumaale, ja juba 19. oktoobril algas vägede ülevedu Rohukülast Heltermaale. Üheks ettenähtud asupaigaks oli Määvli küla.
Mäevli külas oli 4 talukohta ja elas 34 inimest. Keset metsi ja rabasid asunud väike küla jäi jalgu seetõttu, et siia nähti ette sõjaväe õppelaskmiste ja lennuväe pommirünnakute polügoon. […]
15. juulil 1940. aastal puhkes Mäevli lähedasel polügoonil metsatulekahju, mis haaras rohkem kui 30 km² suuruse ala ja ähvardas ka Kärdla linna. Et tuli möllas külast allatuule, jäid Mäevli hooned siiski alles. Tänaseks on Mäevli küla elaniketa ja hooned lagunenud. […]
“10. juunil 2001 tuleb Hiiumaale president Lennart Meri andma kätt inimestele, kes ses rahva maharullimises püsima jäänud. Täitus 60 aastat esimesest massküüditamisest 14. Juunil 1941.
Pühalepa rahvas mälestab sel päeval solidaarselt presidendi visiidiga Hiiumaal mahajäetud metsatalusid, metsakülade rahvast, metsamehi. Paljudel metsavahtidest olid relvad ja nad kaitsesid oma kodukohta Kaitseliidu ja Omakaitse ridades. Nende peale jäi Nõukogude võimu hammas teravaks. Siin Mäevli külla viival teel, Nõmmevärava lähistel, võttis venelaste taassaabumise järel, 1945. aasta 8. augustil endalt revolvrilasuga elu metsaülem Joosep-Oskar Hüsse, noor Tartu Ülikooli 1933. aastal lõpetanud metsamees. Ta ei talunud valet ja kaksipidikõnelusi.
Oma alla laotas ta kaasavõetud Eesti lipu.
Pühalepa rahvas kutsub 10 juunil kõiki Mäevli küla veskiasemele mälestustahvlit avama neile, kes andsid elu ja tervise, et Eesti võiks elada. Mälestustahvel on pühendatud samuti Mäevli külale ja teistele küladele ja taludele, mis kasvatasid noort ja tervet sugupõlve. “


Leerimetsa.
Leerimetsa on küla Hiiu maakonnas Pühalepa vallas.


Lissi Noss.
Lissi Noss (vene "Лисий Нос", soome "Revonnenä") on Peterburi ajalooline rajoon Soome lahe põhjakaldal, mis kuulub Primorski rajooni. Asula on oma nime ('rebasenina') saanud asulas oleva neeme järgi.
Tänapäeval on seal peamiselt uusrikaste suvilad. Suvilaid hakati sinna rajama pärast seda, kui 1871 valmis Primorski–Sestroretski raudtee, millel oli Lissi Nossis peatus.
Elanike arv oli 2600 (2005) ja 4737 (2010) ning pindala 13 km².
Krimmi sõja ajal 1854 rajati neeme otsa sadam ja reduut Peterburi kaitsmiseks vaenuliku laevastiku eest. Siis tekkis sinna ka väike asustus.
Lissi Nossist lõunast läheb Kotlini poole Peterburi tamm.


Muinaspõhja keel.
"See artikkel räägib vanimast teadaolevast põhjagermaani keelekujust; mõnikord nimetatakse muinaspõhja keeleks ka alates 8. sajandist kõneldud vanapõhja keelt
Muinaspõhja keel ehk muinasskandinaavia keel (rootsi "urnordiska", inglise "Proto-Norse") on vanim tõendatud põhjagermaani keelekuju.
Seda kõneldi oletatavasti 1.–7. sajandil praeguse Taani, Rootsi ja Norra alal.
Skandinaaviast on leitud umbes 200 muinaspõhja-keelset ruunikirjateksti, millest vanimad pärinevad 3. sajandist. Peale tekstide võimaldavad muinaspõhja keelt uurida antiikautorite poolt mainitud koha- ja isikunimed ning laensõnad näiteks eesti keeles, soome keeles ja saami keeltes, nende hulgas: rõngas/rengas < *hrengaz, kuningas < *kuningaz, ruhtinas < *druhtinaz, püksid < *bukse, silt < *skild, märk/ama < *mērke, riik < *rik, väärt < *vaērd, kapp < *skap.
Keelenäide.
Mina, HlewagastiR Holtist/Holti poeg sarve tegin


Kiiritusravi.
Radioteraapia ehk kiiritusravi on meditsiinis rakendatav ravimeetod. See põhineb radioaktiivsusel ja seda kasutatakse vähirakkude vastu võitlemiseks.
Protseduuri olemus.
Kiiritusravi ehk radioteraapia on kohalik ravimeetod halva ja healoomuliste kasvajate ravimiseks ioniseeriva kiirgusega. Ravi eesmärgiks on kahjustada või hävitada kasvajarakud kiiritatavas piirkonnas, säästes sealjuures ümbritsevaid terveid kudesid ning muuta edasine vähirakkude kasv või paljunemine võimatuks.
Kuna vähirakud kasvavad ja paljunevad kiiremini, kui enamik neid ümbritsevaid normaalseid rakke, siis radioteraapia võimaldab ravida erinevaid vähiliike. Terved rakud on samuti mõjutatud kiiritusest, aga erinevalt vähirakkudest, taastub enamik neist ravi mõjust.
Kuna kiiritusravi on lokaalse toimega, ei ole välistatud ka edasine vähirakkude kasv või paljunemine.
Protseduuriks ettevalmistus haiglas.
Enne ravi algust peab patsient teavitama raviarsti sellest kas ja milliseid ravimeid ta tarvitab ja kas tal esineb allergiat ja kui siis mille suhtes. Samuti ei tohi patsient hakata iseseisvalt tarvitama ühtegi ravimit ilma, et oleks sellest eelnevalt arsti teavitanud!
Protseduuri kulg.
Kiiritusravi teostab eriväljaõppe saanud radioloogiaõde, kes põhiettevalmistuselt on röntgendiagnostik. Enne raviseansi märgitakse markeriga nahale täpsed ravi vajavad piirkonnad. Radioloogiaõde paigutab spetsiaalsed kaitsevahendid (kiilud, blokid) aparaadi ja kiiritatava kehaosa vahele, et kaitsta terveid kudesid ja organeid. Patsient viibib ruumis viisteist kuni kolmkümmend minutit, kuid kiiritust saab ta raviplaanis määratud aja. Patsient peab protseduuril püsima liikumatult, et kiiritus toimiks ainult selles ulatuses, mis on märgitud ning mida on kiiritatud. Patsient ei pea hinge kinni hoidma – tuleb hingata normaalselt. Radioloogiaõde lahkub ruumist enne, kui ravi algab, kuid protseduuri jooksul ta jälgib patsienti ning vajadusel saab ka haigega vestelda. Kiiritust edasi andev aparaat on kontrollitav eemalt ning patsient on jälgitav monitori või akna kaudu eesasetsevast ruumist. Kiiritusravi protseduur ei ole valulik. Võimalikest probleemidest, mis tekivad protseduuri jooksul, tuleks kindlasti rääkida kiiritusravi arstile või õele!
Sagedasemad kõrvaltoimed.
Radioteraapia kõrvaltoimed on kõigil patsientidel erinevad ning ravi jooksul ei pruugi haigel esineda ühtegi kirjeldatud kõrvaltoimetest või esineb mõni väga vähesel määral ja ei põhjusta erilisi vaevusi. Kõrvaltoimed sõltuvad kiiritatavast kehaosast ning saadava kiirituse doosist. Organismi reageerimist kiiritusele ja kõrvaltoimete tekkimist mõjutab ka patsiendi üldine tervislik seisund. Enne radioteraapia algust selgitavad arst ja õde haigele millised on raviga kaasnevad kõrvalnähud, kui kaua need kestavad ning kui tõsised nad on. Peaaegu kõik vähihaiged, keda ravitakse kirurgiliselt, kiiritusraviga on emotsionaalselt rusutud ja ärritunud erinevatel ravitsükli perioodidel. Radioteraapia võib mõjutada tundeid kurnatuse või hormoonide tasakaalu tõttu, kuid ravi ise ei põhjusta stressi. On oluline, et patsiendil oleks keegi lähedane inimene, näiteks hea sõber, õde, sotsiaaltöötaja või psühholoog, kellele rääkida oma tunnetest või muredest. Samuti võib küsida raviarstilt nõu rahustavate harjutuste või meditatsiooni kohta, mis aitavad haiget tunda end rahulikumana.


Nikolai Baturin.
Nikolai Baturin (sündinud 5. augustil 1936 Arumetsa külas, Suislepa vallas, Viljandimaal) on eesti ja mulgi kirjanik.
Elulugu.
Baturin on lõpetanud keskkooli, põllumajanduskooli ja merekooli. Seejärel teenis ta viis aastat NSV Liidu mereväes, töötas kuus aastat Siberis geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli viisteist aastat elukutseline kütt Siberi taigas.
Samal ajal kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid, filmistsenaariume, esseistikat jm. Ta on ka oma raamatuid ise illustreerinud ning oma näidendeid lavastanud. Tema teoseid on tõlgitud vene, ukraina ja leedu keelde. Baturini tekstidele on kirjutanud laule Raimond Lätte, Ester Mägi, Gennadi Taniel, Anu Taul jt heliloojad.
Baturin on Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973.
Tunnustused.
Baturini "Sõnajalg kivis" nimetati Kultuurkapitali 2007. aasta kirjanduse aastapreemia kandidaadiks proosa kategoorias.
Ta on pälvinud romaani- ja dramaturgiapreemiaid.


Risu-Suurküla.
Risu-Suurküla on küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas.


Nurtu-Nõlva.
Nurtu-Nõlva on küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas.


Kõrtsuotsa.
Kõrtsuotsa on küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas.


Orgita.
Orgita on küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas.
Külast läheb läbi Tallinna–Pärnu maantee.
Rapla–Virtsu raudtee ääres asus Orgita raudteepeatus.


Velise.
Velise on küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas.
Seal asub Velise Sillaotsa Talumuuseum.


Konuvere.
Konuvere on küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas Vigala jõe keskjooksul. Küla läbib Tallinn-Pärnu magistraaltee.
Seal asub Konuvere maalinna ase ja Konuvere mõisahoone. Tähelepanuväärne on ka 1861. aastal ehitatud Eesti pikim paekivisild (110 meetrit). Silla naabruses on vesiveski varemed.
1931–1968 läbis küla lääneosa Rapla–Virtsu kitsarööpmeline raudtee. Küla piires oli ka raudteepeatus (nn teivasjaam) ja üks suuremaid sildasid Rapla ja Virtsu vahel (Konuvere raudteesild üle Vigala jõe).


Nodoosne erüteem.
Nodoosne erüteem ehk sõlmjas erüteem ehk sõlmeline punetus ("erythema nodosum") on nahaaluste rasvarakkude põletik (pannikuliit), mis avaldub punasemuhulise valuliku lööbena säärte eespinnal.
Tunnused ja kulg.
Säärtel (mõnikord ka reitel, käsivartel, kerel, näol või kaelal) tekivad õrnad punased sõlmekesed (muhud) siledal ja läikival nahal. Sõlmekese läbimõõt on 1...5 cm. Sõlmekesed võivad hiljem kokku valguda, nii et kogu jalg võib tursuda ja selle nahk kõvaks muutuda.
Sõlmekesed muutuvad sinakaspunasteks, pruunikateks, kollakateks ja lõpuks rohelisteks. Nad kaovad tavaliselt 2...6 nädala jooksul, jätmata järele haavandeid ega arme.
Haigusega võivad peale valude kaasneda palavik ja halb enesetunne.
Põhjused.
Nodoosne erüteem on ülitundlikkusest põhjustatud immuunreaktsioon, mis võib vallanduda väga erinevate sise- või välistegurite mõjul. Tavaliselt avaldub ta 3...6 nädalat pärast põhjuse teket.
Nodoosne erüteem võib kaasneda väga erinevate haigustega, sealhulgas nakkused (näiteks tuberkuloos, streptokokinakkus, Epsteini-Barri viiruse nakkus), sarkoidoos, põletikuline soolehaigus, autoimmuunsed haigused (näiteks Behçeti tõbi) ja vähktõbi. Samuti võib ta kaasneda rasedusega või teatud ravimite (sulfonamiidid, suu kaudu manustatavad eostumisvastased vahendid, bromiidid) tarvitamisega. Harva esineb ta ka iseseisva haigusena.
Ravi ja prognoos.
Tavaliselt on nodoosne erüteem hästi ravitav.
Sümptomite raviks sobivad voodirežiim, jalgade ülespidi hoidmine, kompressid ning mittesteroidsed põletikuvastased ravimid. Viimased on tõhusamad ägeda nodoosse erüteemi puhul.


Hemoperitoneum.
Hemoperitoneum ehk verikõhuõõs ehk verikõht ("haemoperitoneum") on verekogum kõhuõõnes.


Tortosa.
Tortosa on linn Hispaanias Kataloonias Tarragona provintsis. Asub Ebro jõe ääres.


Aigueperse.
Aigueperse on kahe Prantsusmaa valla nimi.


Ūsiņš.
Ūsiņš on läti rahvausundi hobustejumal ning valguse- ja kevadejumal. Osaliselt on ta kokku sulanud kristliku Püha Jüriga. Leedu traditsioonis on ta hobustejumal, kellel on kaks poega; tema puhul on otsitud seost ka koidujumalusega (Auseklis, Austra, vrd kreeka Eos, hindu Ušas, indoeuroopa *Hausos), kes kahe hobusega kaarikus päikese taevalaotusele vedas.
Võimalik, et teda sümboliseerivad ornamentikas kaks painutatud hobusepead. Veel on Ūsiņši puhul paralleele otsitud veedade mütoloogia kaksikute Asvinite ning vanaslaavi traditsiooni Useni ja Avseniga.
Temaga seotud püha ("ūsiņi") tähistatakse kevadel suvise hooaja alguse pühana, kas 23. aprillil (jüripäev) või 10. mail. Sel päeval lastakse hobustel puhata.


Kontrollsumma.
Kontrollsumma on informaatikas kasutatav mõiste räsifunktsiooni tulemist, millega teostatakse informatsioonihulga võrdväärtuskontroll. Räsifunktsiooni tulemeid iseloomustab üldjuhul kindel pikkus olenemata sisendi suurusest ja radikaalne muutus ka kõige väikematele muudatusetele sisendis (siinkohal on erandiks Panama räsifunktsioon, mille väljundi pikkus pole eelnevalt teada).
Kontrollsumma võib viidata ka omaloodud räsifunktsiooni tulemile, mis võib olla äärmiselt primitiivne. Näiteks informatsioonihulga binaarkujul esinevate ühtede summa.
Kasutusviise.
Vaba tarkvara kasutab kontrollsummasid verifitseerimaks, kas tarkvara paigaldamise ajal on tegemist sama tarkvaraga, kui see sai loodud. Linuxi distributsiooni allalaadimislehelt võib hea tava kohaselt leida CD/DVD tõmmise kontrollsumma, kuigi protsess on ka automatseeritud. Näiteks:.
Leidub palju rakendusi, mis salvestavad andmebaasi mitte kasutaja parooli kirje, vaid selle kontrollsumma. Kui kasutaja tahab süsteemi siseneda, genereeritakse tema sisestatud paroolist uus kontrollsumma ja võrreldakse seda andmebaasis olemasoleva kirjega. Siinkohal meeldetuletus, võhiku jaoks on häkker inimene, kes saab süsteemi juurdepääsu ilma parooli teadmise vajaduseta.
Turvaekspert Bruce Schneier tõestas 2005. aastal MD5 algoritmi murtavuse.
Näited.
Järgnevalt on toodud tihemini kasutatavate algoritmide poolt loodud kontrollsummad.
Java.
public static String computeDigest(MessageDigest algorithm, String content)
PHP.
PHP's on võimalik lihtsasti kasutada md5 funktsiooni.
echo md5("See on räsimise näide. ");


Kim Ki-duk.
Kim Ki-duk (korea 김기덕, sündinud 20. detsember 1960) on Lõuna-Korea filmilavastaja.


Saratovi oblasti lipp.
Saratovi oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Saratovi oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 5. septembrill 1996 ning muudeti 23. mail 2001, kui kasutusele võeti uus vapp.
Lipu kirjeldus.
Saratovi oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud horisontaalselt kaheks väljaks, ülemine on valge ja alumine punane. Punase välja laiuseks on 1/2 valge välja laiusest ning valge laiu keskel on kaunistustega Saratovi oblasti vapp. Vapi laiuseks koos kaunistustega on 1/4 lipu pikkusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Punane sümboliseerib mehisust, vaprust, julgust, suuremeelsust ja armastust ning valge puhtaid kavatsusi, õilsat käitumist, õiglust ja Saratovi oblastis elavaid sügavalt usklikke inimesi.


Albert Victor.
Prints Albert Victor, Clarence'i hertsog
Prints Albert Victor, Clarence'i ja Avondale'i hertsog (Albert Victor Christian Edward; 8. jaanuar 1864 – 14. jaanuar 1892) oli Briti kuningliku perekonna liige, Walesi printsi Albert Edwardi (hilisem Edward VII) ja tema abikaasa Alexandra vanim poeg. Sünnihetkel oli ta oma isa järel troonipärilusjärjestuses teisel kohal. Albert suri enne oma isa kuningaks saamist ning troonipärilus läks tema venna George V kätte.
Sünd.
Albert Victor sündis Windsoris Frogmore House'is. Kuninganna soovil sai tema nimeks Albert, kuid teda tunti hüüdnime Eddy all. Tema sünnijärgne tiitel oli Tema Kuninglik Kõrgus Albert Victor, Suurbritannia ja Iiri prints.
Prints ristiti 10. märtsil 1864 Buckinghami palees. Tema ristivanemad olid tema vanaema kuninganna Victoria, belglaste kuningas Léopold I, Taani kuningas Christian IX (teda esindas ristsetel Glücksburgi hertsog Johann), Badeni printsess Alexandrine, tema tädi Preisimaa kroonprintsess Victoria, tema onu prints Alfred, Hessen-Kasseli maakrahv Wilhelm ja Glücksburgi leskhertsoginna Luise Karoline.
Haridus.
Printsi vend George sündis 3. juunil 1865. Kuna vendade vanusevahe oli väike, õpetati neid koos. Kuninganna määras nende õpetajaks John Neale Daltoni. Prints õppis range programmi järgi, kuigi polnud intellektuaalselt silmapaistev.
Hiljem teenisid vennad HMS Bacchante'il mereväekadettidena, saatjaks Dalton. Nad sõitsid ringi Briti impeeriumis, külastades Austraaliat ja Kaug-Ida ning lastes endale Jaapanis tätoveeringud teha. Suurbritanniasse naasmisel vennad lahutati ning Albert Victor asus õppima Cambridge'i ülikoolis. Printsi ei huvitanud intellektuaalne õhkkond, kuid huvitas tudengielu. 1885. aastal lahkus ta ülikoolist ning ühines sõjaväega.
Võimalikud kuninglikud mõrsjad.
Printsi võimalike mõrsjatena pakuti välja kolme neidu. Neist esimene oli 1889 Hesseni printsess Alix, kellest hiljem sai Aleksandra Fjodorovna nime all Venemaa keisrinna. Järgmisel aastal armus prints Orléans'i printsessi Hélène'i, kuid kihlus katkestati, kui Hélène keeldus katoliiklusest lahti ütlema. Vastavalt Suurbritannia troonipärimiskorrale peavad nii monarh kui tema pereliikmed olema protestandid.
Kihlus.
1890 sai Albertist Clarence'i ja Avondale'i hertsog ning Athlone'i krahv.
Samal aastal kihlus prints oma kauge sugulase Tecki printsessi Victoria Maryga. Printsess Mary oli George III tütretütre printsess Mary Adelaide'i ja Tecki hertsogi Franzi tütar.
Enne, kui nad jõudsid abielluda, suri Albert kopsupõletikku. Tema vend George abiellus 1893 Maryga ning kui George'ist sai 1910 kuningas George V, sai Mary ikkagi kuningannaks.
Ebaseaduslikud lapsed.
Prints saadeti 1889 Indiasse, kus ta tutvus Margery Haddoniga, kes oli abielus. Järgmisel aastal sünnitas Margery poja Clarence Guy Gordon Haddoni. Pärast printsi surma läks naine Inglismaale ning väitis, et tema poja isa oli prints.
Politsei eriosakond algatas salajase juurdluse. Riigiarhiivis asuvad toimikud näitavad, et ametimehed polnud kindlad, kas naise väidetel on tõepõhi all või mitte, ning kaalusid talle toetuse maksmist. Kindlalt on teada see, et Haddon lahkus 1915 Indiasse, kus ta elas rahulikult oma elu lõpuni. Pole teada, kas talle maksti lahkumise ja edasise vaikimise eest.
1920. aastatel tuli Inglismaale tema poeg Clarence, korrates oma lugu ning avaldades raamatu "My Uncle George V" ("Minu onu George V"). Politsei maksis talle kinni reisi Ameerika Ühendriikidesse, kuid ta naasis Inglismaale, et oma nõudeid uuesti esitada.
1934 veetis ta aasta vanglas ning suri hiljem vaesuses.
Isegi kui Haddoni isadus oleks tuvastatud, poleks see kuninglikku troonipärilusliini muutnud.
Rappija Jacki kuuldused.
1960. ja 1970. aastatel levisid kuuldused, nagu oleks prints olnud Rappija Jack, kes mõrvas prostituute 1888. aastal.
Ajaloolased on need teooriad aga kindlalt ümber lükanud. Näiteks 30. septembril 1888, kui mõrvati Elizabeth Stride ja Catherine Eddowes, viibis prints Šotimaal Balmoralis koos kuninganna Victoria, teiste perekonnaliikmete, külaskäigul olevate Saksamaa sugulaste ja teenijaskonnaga. Teda nägi seal ka ajalehereporter.
Kuninglik ajaleht "Court Circular" avaldas kuupäevaliselt kõikide kuningliku perekonna liikmete asjatoimetused ja selle järgi polnud Albert Victor ühegi mõrva toimumise ajal Londonis.
Surm ja järelkaja.
Albert Victor suri 14. jaanuaril 1892 kopsupõletikku, millega oli kaasnenud ka gripp. Vaatamata suurele tunnistajate hulgale surmahetkel, on tekkinud hulk alternatiivseid teooriaid. Neist üks väidab, et prints suri hoopis süüfilisse, teine, et morfiini üledoosi tagajärel. Väidetakse ka, et tegelikult elas ta kuni 1920. aastateni Wighti saarel üksinda ning, et surma imiteeriti printsi troonipärilusjärjestusest eemaldamiseks. Ühtegi teooriat ei toeta piisaval hulgal tõendeid.
Ta maeti St. George'i kabelisse Windsoris. Printsi ema ei saanud poja surmast kunagi täielikult üle ning hoidis tuba, kus prints suri, puutumatuna.


Balakovo.
Balakovo on linn Venemaal Saratovi oblastis. Asub Volga jõe ääres, Saratovist 161 km kirdes.
Balakovo küla tekkis vanausuliste asundusena 1762. aastal. 1913. aastal sai linnaõigused.
Seal asub Balakovo tuumaelektrijaam, Saratovi hüdroelektrijaam ja jõesadam.
Elanikke oli linnas 2005. aastal 199 600, 2007. aastal 199 100 ja 2009. aastal 198 000.


Harilik aspar.
Harilik aspar (köögiviljana spargel; "Asparagus officinalis") on aspariliste sugukonda aspari perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
Juur.
Taimel on lühikeste harunemata juurtega risoom. Risoom suudab taime 15–20 aastat kasvatada. Selle ülemisest osast arenevad jämedad võrsed.
Vars.
Noor võrse ehk n-ö küünis sirgub maa-aluse juure küljes.
Täiskasvanud aspari vars puitub. Tugevasti harunenud vars on püstine ja võib kasvada 1,5 – 2 m kõrguseks. Taime varrel kasvavad helerohelised, kaharad, 3–6 kaupa kimpu kogunenud 1–3 cm pikkused ja 1 mm laiused, lehtede ülesandeid täitvaid harud ehk kladoodid.
Õis.
Üldiselt on harilik aspar kahekojaline taim. Leidub aga ka vorme, millel samal taimel on nii isas- kui emasõied, samuti mõlemasooliste õitega taimi. Õied on kellukakujulised, rohekasvalged kuni kollakad, 4,5–6,5 mm pikad, paiknevad kas üksikult või 2-3 kaupa. Õiel on 6 alusel osaliselt kokku kasvanud õielehte.
Vili.
Vili on kolmekambriline, väike, punane mari, mille läbimõõt on 6–10 mm. Igas kambris on 1-2 musta seemet.
Levila.
Looduslikult kasvab ta rannikul Põhja-Hispaaniast kuni Loode-Saksamaani, samuti Briti saartel. Eestis leidub seda looduslikult läänesaarte rannikul ja laidudel. Mõned autorid käsitlevad meitsikut asparit iseseisva liigina "Asparagus prostratus".
Ajaloost.
Harilik aspar on Vahemeremaade idaosast pärit. Seda on kasutatud üle 2000 aasta, esialgu ainult ravimtaimena. Vana-Kreekas oli harilik aspar üks armastusejumalanna Aphrodite tunnuseid. Sellega pärjati vastabiellunuid ja ehiti pulmaloože.
Ammu enne Vana-Kreeka ja Vana-Rooma tsivilisatsiooni oli spargel väidetavalt levinud juba Vana-Egiptuses.
Arvatakse, et sparglit hakati köögiviljana kasvatama kõigepealt Vana-Roomas. Spargli kirjeldusi võib kohata Rooma õpetlaste töödes, näiteks Plinius Vanema "Loodusloos". Vanad roomlased tõid esile spargli virgutavat toimet, muutes nukrad ja sünged lõbusateks ja elurõõmsateks. Spargli omadustele pühendati sel ajal terveid traktaate. Hariliku aspari ladinakeelses nimetuses viitab sõna "officinalis" raviotstarbele. Roomlased hindasid seda taime nii väga, et kandsid seda amuletina kaelas. Maailma vanimas säilinud kokaraamatus, Apiciuse 3. sajandi teoses "De re coquinaria" on spargli küpsetamise retsept.
Keskajal kasvatasid taime peamiselt araablased, Euroopas oli ta unustatud. Louis XIV ajal läks spargli kasutamine taas moodi. Alates 17. sajandist on aretatud hulk sorte, mida tänapäeval eelkõige Euroopas, Mehhikos, USA-s ja Taivanil kasvatatakse.
Kasvatamine.
Tänapäeval kasvatakse lõviosa sparglist Hiinas. Maailma suuruselt teine sparglitootja on Peruu, kes on ka maailma suurim sparglieksportija. Suurim spargliimportija on USA, kes on ise tootmise poolest koos Mehhiko ja Saksamaaga maailma neljas kuni kuues riik.
Toiteväärtus.
Spargel on rikas valkude, mineraalainetest raua, seleeni, kaaliumi, naatriumi ja fosfori poolest. Äsjakorjatud roheline spargel on valgest sparglist vitamiinirikkam. Sparglis on foolhapet; vees lahustuv vitamiini S-metüülmetioniin; C-, A- ja B-vitamiine.
Kasutamine.
Hariliku aspari söödav osa on noor võrse ehk küünis. Harunenud vars enam söögiks ei kõlba. Peamine tarbimishooaeg kestab märtsist juuni lõpuni.
Rahvameditsiinis kasutatakse asparit südamepuudulikkuse, maksa- ja neeruhaiguste ning podagra korral.
Köögiviljana kasvatatakse Eestis harva, tihedamini ilutaimena. Süüakse paarkümmet sparglisorti kolmesajast.
Uriin.
Spargli mõju sööja uriinile on täheldatud juba ammu. John Arbuthnot kirjutas 1735 oma teoses "Essee toitude loomusest" ("An Essay Concerning the Nature of Aliments"): "asparaagus... muudab uriini lõhnavaks (eriti kui ta on valgena lõigatud) ja sellepärast on mõned arstid kahtlustanud, et see ei ole hea neerudele. Kui nad vanemaks saavad ja puituma hakkavad, kaotavad nad selle omaduse, aga siis nad ei ole enam nii nauditavad."
Marcel Proust kirjutas: "Asparaagus muudab minu pissipoti lõhnaõlipudeliks."
Enamik inimesi seda lõhna siiski ei tunne. Kahtlustati, et osa inimesi seedib sparglit kuidagi teistmoodi, nii et nende uriin ei lõhna pärast spargli söömist. Alates 1950. aastatest on seda teaduslikult uuritud, kuid alles 1989 selgitati välja, et kõigi sparglit söönud inimeste uriin on ühtemoodi lõhnav, kuid kõigest 22% inimestest on geen, mis võimaldab seda lõhna tajuda.
Mõned aspari koostisained metaboliseeruvad, andes uriinile lõhna mitmesuguste väävlit sisaldavate laguproduktide tõttu. Nende hulka kuuluvad tioolid, tioestrid ja ammoniaak. 1987. aasta uurimus tegi kindlaks kuus keemilist ainet, mis koos lõhna moodustavad: metaanetiool, dimetüülsulfiid, dimetüüldisulfiid, bis(metüültio)metaan, dimetüülsulfoksiid ja dimetüülsulfoon. Neist kaks esimest on kõige teravama lõhnaga, aga kaks viimast muudavad lõhna magusaks. Esimese selleteemalise uurimuse tegi juba 1891 Marcel Nencki, kes eraldas üksnes metaanetiooli ja pidas seda kogu lõhna eest vastutavaks.
Kõik need ained tekivad asparaagushappe ja selle derivaatide lagunemisel, sest see on ainus asparile ainuomane keemiline aine, mis väävlit sisaldab. Noored taimed sisaldavad asparaagushapet rohkem, sellepärast on noorte taimede söömise järel mõju tugevam. Bioloogiline mehhanism, kuidas asparaagushape nendeks aineteks laguneb, on esialgu veel ebaselge.
Harilik aspar laiatarbekultuuris.
Alan Alexander Milne'i teoses "Karupoeg Puhh" kasvatas Notsu asparit.


Maidu Varik.
1984. aastal kaitses ta arheoloogia alal töö "Kodavere kihelkonna arheoloogilised muistised esiaja lõpul".
Ta on Kuressaare Gümnaasiumis töötanud 1989. aastast. Omab pedagoog-metoodiku ametijärku ning on nüüdseks koolis õppealajuhataja. Ta on omandanud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, koolijuhi ning psühholoogia eriala.
2001. aastal sai ta Kuressaare linnavalitsuse preemia "Aasta tegu hariduse vallas".
DigiTiigri koolitaja Saare maakonnas.
Tema poolt ühiskonnaõpetuse tunni jaoks koostatud virtuaalne õppetund "Inimõigused" tunnistati parimaks tööks Tiigrihüppe Sihtasutuse, Koolielu portaali ja Microsofti poolt 2005. aasta kevadel korraldatud uuendusmeelsete õpetajate konkursil "Virtuaalne õppetund". Samal aastal tunnistati ta Eestis aasta õpetajaks.
17. augustil 2006 sai Varik Eesti ühe tunnustatuma pedagoogidele antava auhinna, Johannes Käisi preemia.
Temalt on ilmunud "Ülesannete kogu ühiskonnaõpetuse riigieksamiks valmistujale".
Ta on Kuressaare linnavolikogus linnakodaniku komisjoni liige.


Keava linnamägi.
Keava linnamäe müürist välja kaevatud käik
Keava linnamägi on Raplamaal Kehtna vallas Linnaaluste küla lähedal asuv linnamägi.
Keava linnamägi on muistse Harjumaa kõige lõunapoolsem Kalevipoja sängi tüüpi linnamägi. Selle rajamise ajaks peetakse I aastatuhande lõppu m.a.j. Linnuse ehitamiseks kasutati 6–7 meetri kõrguste järskude nõlvadega pikliku kruusaseljandiku üht otsa, mille suhteline kõrgus ulatub 13,6 meetrini. Linnuse õu on umbes 80×30 meetrit suur. Linnuse umbes 24 aari suurust õuepinda ümbritseb ka külgedelt madalam vall (välja arvatud põhjapoolne nurk), mis oli ilmselt aluseks palkidest kaitseseinale.
Mõlemale otsale tuli kuhjata 2,5 meetri kõrgused vallid ja nende välisjalamile kaevata kraavid. Kuigi pikikülgedel on vall madalam, on järsu seljakunõlva kõrgus seal 15–18 meetrit. Linnuse õue nurgas on üks kividega täidetud lohk, mida peetakse endiseks kaevuasemeks.
Linnust pole seni arheoloogiliselt uuritud. Välisilme järgi võib arvata, et linnus oli kasutusel 9.–12. sajandil. 1904. aastal leiti siit 11.–12. sajandile iseloomulik 42 sentimeetri pikkune torkoda ots.
On arvatud, et Keava linnust on mainitud ka Vana-Vene kroonikates. 1030. aastal oli Kiievi-Vene suurvürst Jaroslav Tark vallutanud Tartu ja järgnevalt üritasid venelased oma mõjuvõimu Eestis laiendada. Aastal 1054 vallutas vürst Izjaslav I "Kedepivi" linnuse. Kroonik tõlkis selle nime ka vene keelde: "solntsa ruka" ('päikese käsi' – "kä(d)epäe"?). Veel 1410 kandis siinne küla Kedempe nime. Linnuse alistamine venelaste poolt ilmselt püsivaid tagajärgi ei toonud. 1061. aastal vallutasid eestlased Tartu tagasi ja kogu Eesti sai vabaks. Siiski pole päris kindel, kas venelased vallutasid just selle linnuse, sest hiljuti leiti linnuse lähedalt Linnaaluse külast veel teinegi üle 10 hektari hõlmanud muinasasula kultuurkiht.
Pindalalt on see üks viikingiaja (9.–11. sajandi keskpaik) suurimaid asulaid Eestis. Keava linnus ja asula kujutasid tol ajal endast ilmselt olulist keskust, sest tähtsusetut punkti poleks venelased üritanud oma võimu alla painutada.


Repino.
Repino (soome "Kuokkala") on Peterburi haldusalasse kuuluv alev Soome lahe põhjakaldal, mis kuulub Kurortnõi rajooni.
Kuokkala kuulus koos muu Karjala kannasega 1947. aastani Soomele. 20. sajandi alguses oli see populaarne suvituskoht vene intelligentsi seas ja sai hüüdnimeks Karjala Riviera. Seal elas elu lõpuaastatel Ilja Repin, kelle järgi alev 1948. aastal ümber nimetati.


Sapere aude.
"Sapere aude" on ladinakeelne väljend, mis tähendab 'söanda olla arukas'.
Algselt kasutas väljendit Horatius teose "Epistularum liber primus" 2. epistlis.
Väljend esineb Immanuel Kanti essee "Mis on valgustus?" avalõigus.
"Sapere aude" on laialt levinud deviis.


Hesperiidid.
Hesperiidid olid vanakreeka mütoloogias nümfid, kes valvasid kaugel läänes imeilusaid õunu.
Hesperiidide elupaik.
Stesichoros oma "Geryoni laulus" ja Strabon oma "Geografikas" nimetavad hesperiidide asukohaks Tartessost tänapäeva Andaluusia lõunarannikul. Hesiodose sõnul olevat Cádizi nimi olnud minevikus Erytheia; sama nime kandis üks hesperiididest.
Teised pakkusid hesperiidide elukohaks Maroko rannikut Atlase mäestiku läheduses, mis legendiga paremini kokku läheb. Nimetatud on ka kaugeimas läänes, Okeanose taga olevat saart ja muidki piirkondi, nagu Kanaari ja Roheneeme saari.
Kuna Itaalia asus Kreekast samuti läänes ja seal oli mõnevõrra enam rohelust, nimetati Kreekas paiguti kas kogu Apenniini poolsaart või selle osi Hesperiaks, enne kui 3. sajandil e.m.a. kinnistus kogu poolsaarele Itaalia nimi.
Hesperiidide päritolu.
Harilikult nimetatakse hesperiidide isaks titaan Atlast. Harvem on neid nimetatud Öö ja Pimeduse lasteks, samuti Zeusi lasteks Ehatähe (Hesperiuse) või õiglusejumalanna Themisega.
Eri autorite järgi oli hesperiide kolmest seitsmeni. Neid on seostatud Väikese Vankri seitsme heleda tähega. Hiljem kinnistus kujutlus kolmest hesperiidist, nii nagu kariide ja moirasid olevat kolm.
Nende nimede suhtes ei olnud üksmeelt, kuid kõige sagedamini on nende nimed Aigle, Arethusa ja Erytheia. Poeetiliselt on neid nimetatud ka lääne neidudeks, õhtu tütardeks, päikeseloojangu jumalannadeks ja aafrika õdedeks - need nimetused tulenevad kõik nende elupaigast läänes.
Kuuldavasti olevat nad mõistnud imeilusasti laulda.
Hesperiidide õunad.
Hesperiidid valvasid jumalate aias Hera kuldseid õunu, mille söömine tagas igavese elu ja nooruse. (Skandinaavia mütoloogias valdas samasuguseid õunu Idun.) Hera oli saanud need Gaialt kingituseks Zeusiga abiellumise puhul. Hera andis neile appi sajapäise lohe Ladoni, kes iial ei maganud.
Hesperiidide aiast pärinesid ka need kolm õuna, millega Hippomenes ajas kiusatusse Atalanta.
Hesperiidide aiast pärines ka õun, millele Eris kirjutas "Kõige ilusamale" ning viskas selle jumalannade sekka Peleuse ja Thetise pulmapeol. Kaudselt põhjustas see õun Trooja sõja.
a> näitab Heraklesele hesperiidide õunu. 480. aastad e.m.a.
Heraklese üheteistkümnes vägitöö.
Hesperiidide õunte äratoomine oli Heraklese üheteistkümnes vägitöö.
Herakles ei läinud ise lohet tapma ja õunu röövima. Selle asemel rändas ta Atlase juurde, kes oli määratud igavesti taevavõlvi kandma. Atlas oli nõus õunad ise ära tooma, kui Herakles vahepeal tema asemel taevavõlvi turjal hoiab. Seda Herakles tegigi, kuigi see oli talle üliraske. Peagi oli Atlas õuntega tagasi, kuid ütles, et viib ise õunad Eurystheusele ja Herakles peabki jääma taevast kandma. Herakles pidi kavaldama. Ta lubas jääda taevast kandma, kui Atlas hetkeks selle üle võtab, et Herakles saaks surve pehmendamiseks padja õlgadele seada. Nii kui Atlas taeva oma kätele võttis, korjas Herakles maast õunad ja läks tagasi Mükeenesse.
Lohe tõstis Zeus taevasse Lohe tähtkujuks, mis taevaski hesperiide kehastava Väikese Vankri juures on. (Teisalt on Lohe tähtkuju seostatud teistegi koletiste, nagu näiteks Ketosega, kelle tappis Perseus.)
Hesperiidid kunstis.
Müüdi ainet on maalikunstis kasutanud Francis Leighton, Hans von Marées ja Raffael.
Londonis Briti muuseumis on atika punasefiguuriline hüdria umbes aastast 410 e.m.a., millel on kujutatud Heraklest hesperiididega.


8 miili.
"8 miili" ("8 Mile") on 2002. aasta film, mille peaosas mängib Eminem.
Film peategelaseks on valge nahaga räppar Jimmy "B-Rabbit" Smith Jr., kes üritab 1995. aastal Detroidis leida kohta räpilahingute keskmes.
Eminemi laul "Lose Yourself" sai parima filmilaulu Oscari.
Osatäitjad.
Peale Eminemi mängivad filmis veel Kim Basinger, Britanny Murphy, Mekhi Phifer, Omar Benson Miller, Eugene Byrd, Michael Shannon, Evan Jones, Chloe Greenfield, Taryn Manning ja De'Angelo Wilson.


Thomas Paine.
Thomas Paine (29. jaanuar 1737 – 8. juuni 1809) oli ameerika õpetlane, intellektuaal ja revolutsionäär. Thomas Paine silmapaistvaim kirjutis on "Common Sense".
Kirjandus.
Paine, Thomas
Paine, Thomas
Paine, Thomas


Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverents.
Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverents on 1893. aastal rajatud rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärgiks on rahvusvahelise eraõiguse normide ühtlustamine.


Noorem Edda.
Noorema Edda käsikiri 17. sajandist
Noorem Edda (ka proosa-Edda või Snorri Edda) on Islandi skaldikunsti käsiraamat, mis sisaldab ülevaadet paganlikust Skandinaavia mütoloogiast. Noorem Edda on üks olulisemaid allikaid Skandinaavia mütoloogia kohta.
Noorema Edda kirjutas Islandi skald, poliitik ja ajaloolane Snorri Sturluson 1220. aasta paiku. Ei ole päris selge, miks teos kannab nime 'Edda'. Võimalik, et see on seotud sõnaga "óðr" (luuletus, luule); arvatavasti tähendab "edda" ka "vaarema".
Aastal 1000 ristiusustatud Islandil oli viikingiajast pärinev skaldikunst 13. sajandi alguses, kui Snorri Sturluson tegutses, endiselt au sees. Selle kunsti valdajaid ja mõistjaid jäi aga järjest vähemaks. Skaldikunsti oluliseks osaks olevate kenningite sisuks oli sageli paganlik mütoloogia, mille üksikasju tuli luule mõistmiseks tunda. Snorri Edda oli mõeldud õpperaamatuks noortele skaldidele.
Paganlikku mütoloogiasse suhtuti 13. sajandi Islandil kaheti: konsetrvatiivsed kristlased pidasid paremaks paganluse jäänused välja juurida ja mälestuse sellest hävitada. Snorri toetas suunda, mis pidas vana mütoloogiat oluliseks Islandi kultuuri osaks, mida tuleb tunda ja säilitada. Nooremas Eddas käsitleb ta vanu jumalaid kui ammu elanud silmapaistvaid inimesi, keda rahvas hakkas ajapikku jumalatena austama, sest ristiusk oli neile veel tundmatu.
Teost nimetatakse ka "proosa-Eddaks", kuna suurem osa Noorema Edda tekstist on proosavormis, erinevalt luulevormis Vanemast Eddast. Noorem Edda on säilinud mitmetes käsikirjades, neist seitse tähtsamat pärinevad 14.-17. sajandist. Kui Vanema Edda käsikiri 17. sajandil leiti, oli Snorri Edda Islandil laialt tuntud. Esialgu arvati, et Snorri ammutas oma materjali Vanemast Eddast, nii hakatigi neid eristama kui nooremat ja vanemat. Mõlema Edda materjal pärineb suulisest rahvapärimusest ja on mingil määral mõjutatud kristlikust maailmapildist.
Ülesehitus.
Noorem Edda koosneb 4 osast: proloog, Gylfaginning, Skáldskaparmál ja Háttatal.
Proloog kirjeldab maailma loomist Piibli legendide kohaselt ja muistsete pealike saabumist Troojast Põhjamaadele, kus neid hiljem hakati pidama jumalateks.
Gylfaginning annab ülevaate Skandinaavia mütoloogiast, vormiliselt kujutab see edast kahekõnet müütilise Rootsi kuninga Gylfi ja Odini vahel.
Skáldskaparmál on kahekõne merejumala Ægiri ja luulekunsti jumala Bragi vahel, milles käsitletakse mütoloogiat ja poeetilist keelt, eriti heitisid ja kenningeid.
Háttatal on 102 stroofist koosnev näidisluuletus, mis ülistab Norra kuningat Håkonit ja jarl Skúlit. Luuletuses demonstreeritakse 100 erinevat värsivormi.


Hubert Pärnakivi.
Hubert Pärnakivi (16. oktoober 1932 Tallinn – 28. oktoober 1993 Tartu) oli eesti kergejõustiklane ja loomaarstiteadlane. Ta võitis 11 korda järjest Viljandi ümber järve jooksu.
1982. aastal pani ta Viljandi 4. Keskkooli (tänane Valuoja Põhikool) vilistlasena aluse kooli iga-aastastele jooksuvõistlustele, mille korraldamist on jätkatud Pärnakivi auks ka pärast tema surma.
Viljandisse Ranna puiesteele on püstitatud tema ausammas, mis kannab nime "Jooksja" ja mille autoriks on skulptor Riho Kuld.
Isiklikku.
Ta oli abielus Aime Pärnakiviga.


Põgenemine (seriaal).
"Põgenemine" (originaalpealkiri "Prison Break") on USA telesari, mis jõudis esmakordselt vaatajate ette 29. augustil 2005 televisioonikanalil FOX.
Telesarja süžee keerleb peategelase Lincoln Burrowsi ümber, kes on kohtu poolt surma mõistetud kuriteo eest, mida ta tegelikult pole sooritanud. Surmamõistetu vend Michael Scofield asub nutikate ja läbimõeldud võtetega päästma oma venda.
Seriaal vältas neli hooaega ning lõppes 27. mail 2009. Eesti telekanalitest näitas TV3 kõik neli hooaega.
Esimene hooaeg.
Lincoln Burrowsit süüdistatakse Terrence Steadmani, kes on USA asepresidendi vend, mõrvamises. Professionaalselt lavastatud mõrvas, mida toetavad nii võltsitud kui ka reaalsed süütõendid, on piisavad, et karistada süüdimõistetut kõrgeima karistusega ehk surmanuhtlusega elektritoolil.
Kuigi Lincoln väidab kohtus, et ta on süüdi lavastatud, saadetakse Lincoln siiski "Fox Riveri" vanglasse, kus ta jääb ootama oma hukkamist.
Lincolni vend Michael Scofield on veendunud et tema vend ei ole säärast roima sooritanud ning haub põgenemisplaani vanglast väljapääsuks. Ta laseb kogu oma kehale tätoveerida vangla detailse plaani. Pärast seda hävitab Micheal kõik tõendid oma kontoris, mis võiksid tema põgenemisplaani päevavalgele tuua. Ta röövib panka ning kohus mõistab ta süüdi. Michael saadetakse "Fox Riveri" vanglasse, samasse vanglasse, kus on juba tema surmamõistetud vend.
Alates hetkest, kui Michealist saab vang, peab ta halastamatult võitlema ajaga, et oma põgenemisplaan (koos oma vennaga) edukalt läbi viia. Ta seisab silmitsi paljude takistustega, peab oma põgenemistiimi kaasama usaldusväärseid vangialuseid ja isegi komplitseeritud võtetega vanglatöötajaid oma poolele võitma.
Sel ajal kui Michael on tegevuses põgenemise ettevalmistustega, töötab nende lapsepõlve sõber ja advokaat Veronica Donovan väljaspool vanglat, et lahendada salanõu, mis Lincolni vastu oli sepitsetud. Ta hakkab lahendama keerukaid ja müstilisi sündmusi, mille tulemusena aga ta ise muutub märklauaks salaagentidele.
Samal õhtul, kui Michael ja Lincoln koos kuue kaasvangiga vanglast põgenevad, leiab Veronica paikapidava tõestusmaterjali, et lükata ümber Lincolni võltssüüdistus– Terrence Steadman on ikka veel elus.
Teine hooaeg.
Teine hooaeg koosneb kahekümne kahest episoodist ja algab täpselt sealt, kus esimene hooaeg lõppes.
Teine episood algab kaheksa tundi pärast vangide põgenemisest Fox Riveri Riiklikust Vanglast, keskendudes üksnes põgenejaile. Samuti tutvustatakse uusi tegelasi, nende hulgas FBI agent Alexander Mahone, kelle ülesandeks on kinni püüda põgenejad (ja vandenõu salaleppega ka nende mahalaskmine).
Sarja autor Paul Scheuring iseloomustab teist hooaega kui "kaheksa põgeniku käekäigu uurimist" ning see on Suure Põgenemise teine etapp. Endiste Fox Riveri vangide põgenemisteed Ameerika Ühendriikide territooriumil on erinevad. Igaühel neist vangidest on erinevad individuaalsed eesmärgid (mis neil enne vangi langemist jäi saavutamata). Loomulikult üritatakse vange kõikvõimalikel moel kätte saada ja pooled ka saadakse.
Sekundaarseks läbivaks teemaks on vandenõu, mille taga seisab salaorganisatsioon "Firma" ("The Company"). Organisatsioon üritab jätkuvalt kõrvaldada Lincoln Burrowsit (ning hiljem ka tema venda Michael Scofieldi, ülejäänud põgenikke ja ka neid, kes põgenikke abistada ja peita üritavad). Vandenõu saab avalikkusele selgeks alles pärast seda, kui firma agent Paul Kellerman kohtus oma süüd Dr. Sara Tancredi vastu tunnistab, samuti avalikustab ta "Firma" olemasolu, kinnitades seda faktide ja dokumentidega.
Teine hooaeg lõpeb Michaeli, Alexander Mahone'i, Michaeli kaasvangi Theodore Bagwelli ("T-Bag") ja "Fox Riveri" vangivalvur Bellicku vangi sattumisega Panamas. Michael ja Lincoln olid põgenenud Panamasse, sest seal ei kehti kurjategijate väljaandmiskohustus.
Kolmas hooaeg.
Lincoln on süüdistustest vaba, kuid Michael on sattunud Panamas "Sona" vanglasse. Kõik, kes vanglast põgeneda üritavad, lastakse maha. Peale Michaeli on seal vanglas veel Alexander Mahone, Bellick ja T-Bag. Michael ei sattunud sinna vanglasse põhjuseta, sest seal on üks mees, James Whistler, kelle Michael Firma nõudel väja peab aitama. Juhul kui Michael keeldub, röövitaks endine "Fox Riveri" arst ja Michaeli kallim Sara ning Lincolni poeg LJ. Kuna Michaelil ei õnnestu Whistlerit vanglast välja saada, siis tuleb Lincolnil Sara ja LJ Firma käest päästa.
Sara tapetakse, LJ jäetakse ellu. Lincoln teab seda, ent ei ütle Michaelile, arvates et ta ei aita sel juhul Whistlerit vangist välja. Vanglas õnnestub Michaelil saavutada soodne positsioon vanglat "juhtiva" isiku käpa all. Lincoln on sunnitud pidevalt oma vennale valetama. Michael hakkab küll midagi kahtlustama, kuid ta ei tee ta sellest välja. Lõpuks on Lincoln sunnitud Michaelile tunnistama, et Sara on surnud, mispeale ähvardab kurbvihane Michael põgenemisplaani katki jätta. Lincoln veenab siiski teda jätkama ning lõpuks õnnestub Michaelil koos Whistleri ja Mahone'iga vanglast põgeneda. Hooaja lõpus vannub Michael Firmale kättemaksu.
Paul Scheuringu sõnade kohaselt sarnaneb kolmas hooaeg sisult ja vormilt esimesega, sest tegevus toimub jälle vanglas. Samas erineb "Sona" vangla "Fox Riveri" vanglast drastiliselt, sest sealseteks vangivalvureiks on "väljavalitud ja eeskujulikult käitunud" vangid.
Neljas hooaeg.
Michael võtab ette Firma hävitamise, teda takistavad aga ajukasvajast tingitud minestushood. Suurem roll läheb tema vennale ja Sucre'le. Michael, Lincoln ja Sucre liituvad Mahone'i ja Bellickuga, et leida üks kõvaketas, mida kutsutakse "Scyllaks". Kõvakettal, millele saab ligi ainult spetsiaalsete kaartitega, on kogu salajane info Firma mustadest tegudest. Kokku on olemas kuus kaarti, igaüks erineva isiku käes. Scylla on võti, et paljastada ning hävitada Firma ning tõendada lõplikult Lincolni süütust. Et Scyllat kätte saada peavad kõik koostööd tegema, Michaeli Lincolni, Sucre'i, Mahone'i ja Bellickuga liituvad uskumatul kombel ellu jäänud Sara ja endine agent Gretchen. Michaelile tehakse ajuoperatsioon, et eemaldada pahaloomuline kasvaja. Pärast seda saab Michael teada, et tema ema, kes Michaeli lapsepõlves ajukasvajasse olevat surnud, on elus. Michaeli ema üritab samuti Scyllat kätte saada, et seda isiklikel eesmärkidel kasutada. Põgenemine jõuab lõpule Miamis, kus Michaelil õnnestub Scylla kätte saada ja Firma hävitada. Kuid Sara on sunnitud Michaeli ema ära tapma, sest viimane sihtis Michaelit relvaga. Sara pannakse vanglasse, kust Michael ta salakavalate võtetega välja päästab. Põgenemine lõpeb Michaeli ajukasvajasse suremisega.


Megaösofagus.
Megaösofagus ehk hiidsöögitoru ehk söögitoru laienemine (ka laienenud söögitoru) on söögitoru osaline või üldine laienemine, mis tekib söögitoru peristaltikat kahjustava neuromuskulaarse häire tagajärjel või muul põhjusel.
Haigust on kirjeldatud koertel, kassidel, hobusevarssadel ja inimesel.


Kojastu.
Kojastu küla asub Raplamaal Vigala valla lääneosas. Külast voolab läbi Velise jõgi. Kojastu asub valdavalt madalal jõeluhal, kus keskmiselt viie aasta jooksul kord toimub tõsisem üleujutus.
Kojastu moodustab Lihula vallas oleva Rumbaga kaksikküla. Aastani 1977 oligi küla nimi Kojastu-Rumba.
Küla olulisim ajaloomälestis on Kojastu kalmed.


Rubtsovsk.
Rubtsovsk on linn Venemaal Altai krais. Asub 282 km Barnaulist edelas Alei jõe kaldal.
Asutatud 1886, linnaõigused sai 1927.


Põgenemine.
Põgenemine on kiire eemaldumine akuutse ohu allikast või salajane lahkumine valve alt.


Koffer.ee.
Koffer.ee on Eesti meelelahutusportaal noortele. Foorumi peamine valdkond on meelelahutus, kuid alafoorumitesse jaotunud teemad annavad vastuseid ka küsimustele alates üritustest kuni arvutite riistvarani. Kommuunis on suur rõhk ka kunstialastel ettevõtmistel, mille heaks näiteks on Koffer Wormid.
9. jaanuari 2010 seisuga on foorumil üle 38 000 kasutaja ning üle 54500 teema.
Ajalugu.
Koffer.ee domeen on registreeritud 17. detsembril 2003. 10. jaanuaril 2004 avati sellel samal veebiaadressil foorum.
Kofferi kommuun on välja kujunenud erinevate foorumite liitmisest. Praeguseks on Koffer ühinenud nelja veebikeskkonnaga. Esmalt seoti Koffer pagan.ee kogukonnaga 2006. aasta alguses. Sama aasta 3. veebruaril ühineti siineiolekala.net veebiaadressil asuva Amphipolisega, mis tekitas kasutajate seas palju vastukaja. Amphipolis oli foorum, mis alustas oma tegevust kommuunina 30. juulil 2002 ning mis oli suunatud mängu RuneScape mängijatele.
27. mail 2008 ühines Kofferiga Gameland (gameland.ee), mis oli mängude tutvustamisele ja nendele üldiselt spetsialiseerunud foorum ning TDR (tdr.ee).
TDR.
20. september 2004 oli TDR’i alguseks phpBB platvormil. Enne seda eksisteeris see html kujul ning oli mõnda aega ka TXT foorumi baasil. Oma algusaegadel oli see omanäoline meelelahutus- ja graafikafoorum.
TDRi loojaks oli Wicki. Ligikaudu aasta pärast foorumi loomist tekkisid probleemid hostingupakkujaga. Kasutaja A! kaasabiga aidati foorum taas jalule. Ajanappuse tõttu andis Wicki pool TDRi osalusest Rait Vagulale.
2006. aasta alguses koliti üle Zone serveritest Netpointi omadesse. Sama aasta lõpus tuli TDRil Netpointi veebimajutusteenuse kasutamisest loobuda, sest foorum tekitas liigset koormust Netpointi SQL-andmebaasiserverile.
27. novembril 2006 alustas TDR taas oma tegevust. Foorum asus nüüdsest xServu veebiserverites. 2008. aastal hakati TDRi ja Kofferi vahel pidama läbirääkimisi, et kaks foorumit omavahel liita.


Albion.
Albion on Suurbritannia saare kõige arhailisem nimi. Vahel kasutatakse seda nime ka Inglismaa kohta.
Tänapäeval kasutatakse seda peamiselt luulekeeles, harvem pilkenimena.
Nime päritolu.
Nime "Albion" päritolu ei ole täpselt teada.
Nimi võib tulla keldi keeltest, indoeuroopa päritolu sõnatüvedest tähendusega 'valge' ja 'mägi'. Siiski tegid selle nime tuntuks muinasroomlased, kes seostasid nime "Albion" ladina sõnaga "albus" ('valge'). Valge seostus roomlastele Doveri valgete kriitkaljudega, mis asuvad Suurbritannia saare lõunatipus.
Teadaolevalt kasutati nime "Albion" esmakordselt 6. sajandil eKr.


Embrüogenees.
Embrüogenees ehk organismi looteline areng on ontogeneesi esimene staadium. Algab munaraku viljastumisega ja lõpeb munast koorumisega (lindudel ja enamikul muudel loomadel), sünnimomendiga (imetajatel ja muudel elussünnitajatel loomadel) või idu moodustumisega seemnes (taimedel).
Embrüogeneesi võib jaotada varaseks ja hiliseks embrüogeneesiks ja inimese puhul lõpeb varajane embrüogees siis, kui embrüo on arenenud looteks.
Eri liikide loodete omavaheline võrdlus näitab, et imetaja embrüo sarnaneb algselt kala lootega, seejärel kahepaikse ja roomaja omaga ning alles lõpuks omandab imetajale omased tunnused. Seega läbitakse ontogeneesi alguses (embrüogeneesis) liigi evolutsioonilise arengu ehk fülogeneesi etapid.
Viljastumine ja sügoot.
Munarakk on asümmeetriline, tal on animaalne poolus (tulevane ektoderm ja mesoderm) ja vegetatiivne poolus (tulevane endoderm). Munarakk on kaetud teda kaitsvate kihtidega. Esimene kiht on vitelliinmembraan (imetajatel "zona pellucida"), mis on seotud munaraku rakumembraaniga ning see koosneb glükoproteiinidest. Erinevates taksonites esinevad erinevad rakulised ja mitterakulised kihid, mis ümbritsevad vitelliinmembraani.
Viljastumine on isas- ja emasgenoomi konjugatsioon kahe gameedi liitumise tagajärjel. Tänu kahe gameedi liitumisele taastatakse keharakkudele omane diploidne kromosoomistik ning aktiveeritakse munarakk arenema.
Loomadel toimub protsessi käigus spermi ühinemine munarakuga, mis viib embrüo arenema. Sõltuvalt loomaliigist võib viljastumine toimuda kas kehasiseselt või kehaväliselt. Viljastatud munarakku nimetatakse sügoodiks.
Lõigustumine ja moorula.
Lõigustumine on loomade (sh ka inimese) viljastunud munaraku ehk sügoodi kiire mitootiline jagunemine, ilma et tütarrakud vahepeal kasvaksid. Lõigustumine lõpeb kobarloote ehk moorula moodustumisega.
Lõigustumise eesmärgiks on organismi hulkraksuse taastamine ja tuuma-tsütoplasma suhte normaliseerumine.
Kui keharakkude tuuma-tsütoplasma suhe on tavaliselt 1:10, siis spermil on see suhe 1:1, munaraku puhul aga kaldub tugevasti tsütoplasma kasuks, 1:1000 või veelgi rohkem. Lõigustumine on jagunemine ilma kasvamiseta, mis on vajalik tuuma-tsütoplasma suhte normaliseerimiseks väga tsütoplasmarikka munaraku baasil. Lõigustumisel moodustuvaid tütarrakke nimetatakse blastomeerideks.
Lõigustumine võib olla sünkroonne või asünkroonne, st blastomeerid võivad jaguneda kas üheaegselt või teevad seda eri ajal. Enamikul loomarühmadel on lõigustumise algul sünkroonse lõigustumise periood, mis on mõõdetav 4–14 rakutsükliga ning läheb seejärel üle asünkroonseks perioodiks. Ainult imetajatel ei ole sünkroonset lõigustumist ja esimesed kaks blastomeeri alustavad kohe lõigustumist asünkroonselt.
Lõigustumise tüübid.
Lõigustumise tüüp sõltub rebu hulgast. Lõigustumine võib olla täielik ehk totaalne või osaline ehk partsiaalne.
Gastrulatsioon.
Gastrulatsiooni käigus paigutuvad lõigustumisel tekkinud rakud ümber oma õigetele kohtadele, pannakse paika mitmekihilise organismi kehaplaan ja toimub tüvirakkude determinatsioon ehk programmeerimine. Morfoloogiliselt iseloomustab gastrulatsiooni loote- ehk idulehtede moodustumine.
Lootelehti on kolm: ektoderm ehk välisleht, endoderm ehk siseleht ja mesoderm ehk keskleht. Hüdralaadsetel on vaid ekto- ja endoderm.
Gastrulatsioon toimub pärast lõigustumist ja blastula ning ürgjuti moodustumist. Gastrulatsioonile järgneb organogenees, mille käigus arenevad lootelehtedest organid.
Kõikidel loomaliikidel moodustuvad samadest lootelehtedest samad elundid ja elundkonnad. Need muutused toimuvad järk-järgult embrüonaalse induktsiooni alusel. See tähendab, et ühtede rakkude diferentseerumine viib teiste rakkude diferentseerumiseni. Näiteks närvitoru moodustumine mõjutab mesodermi teket. Viimane omakorda soodustab närvitoru arenemist kesknärvisüsteemiks (pea-ja seljaajuks). Seega määrab ühtede kudede või organite teke teiste kudede ja organite tekke.
Närvisüsteemi areng.
Närvisüsteem on esimene elundkond, mis hakkab arenema pärast gastrulatsiooni. Blastotsööli sisserullunud kordomesoderm indutseerib enda kohal ektodermis neuraalplaadi. Neuraalplaat süveneb esialgu neuraalvaoks ja sulgub seejärel neuraaltoruks. Närvitoru morfogeneesis on tähtis osa nii sisemistel (rakusisestel) kui ka välistel teguritel. Sisemisteks teguriteks, mis kujundavad närvitoru, on mikrotorukeste ja mikrofilamentide lokaalsed iseärasused. Esimeseks tõukeks närvivao kujunemisel on muutused ventraalsetes mediaansetes rakkudes, mis on kontaktis seljakeelikuga. Need rakud moodustavad närvivao mediaanse hinge (analoogia aknahingega). Sealsed rakud pikenevad esialgu mikrotorukeste paralleelsete kimpude koondumise abil ja seejärel omandavad nad kiilu kuju tipmiste rõngasjalt paiknevate mikrofilamentide kontraktsiooni tulemusel. Järgmine etapp närvitoru kujunemisel on lateraalsetes hingedes kiilukujuliste rakkude moodustumine. Kogu kesknärvisüsteemi edasine arenemine on seotud rakkude lokaalse vohamisega ja valikulise hukkumisega. Selle tulemusena moodustub närvitoru eesosas esialgu kolm ja seejärel viis ajupõiekest. Kolme ajupõiekese staadiumis on eristatavad eesaju ("prosencephalon"), keskaju ("mesencephalon") ja rombaju ("rhombencephalon"). Eesaju jaguneb edaspidi kaheks: otsajuks ("telencephalon") ja vaheajuks ("diencephalon"). Rombaju jaguneb omakorda tagaajuks ("metencephalon") ja piklikajuks ("myelencephalon s. medulla oblongata").
Neuraalhari.
Neuraalharja rakud rändavad oma kohtadele mööda dorsaalset ja ventraalset trajektoori. Dorsaalne tee läheb läbi somiitide anterioorse osa, mis on kindlaks tehtud mitmesuguste markeritega. Need rakud annavad sensoorsed ja sümpaatilised neuronid, neerupealise säsi ja Schwanni rakud.
Seede- ja hingamisorganite kujunemine.
Endoderm moodustab seedetrakti epiteliaalse voodri. Sooltoru jaguneb kolmeks osaks: ees-, kesk- ja tagasooleks. Eessool areneb kõige kiiremini ja moodustab oma lateraalses osas neelu- ehk lõpustaskud, millest imetajatel on selgelt eristatavad neli ja lindudel viis paari. Esimesest paarist lõpustaskutest kujunevad kuulmetõrved, teine paar lõpustaskuid kasvab kinni, täitub lümfaatilise koega ja moodustab kurgumandlid. Kolmanda ja neljanda lõpustasku dorsaalsed osad arenevad tüümuseks ja ventraalsed osad neljaks kõrvalkilpnäärme sagaraks. Viimased liituvad kilpnäärmega, mille alge sopistub välja kolmanda ja neljanda neelutasku paari vahel. Eessoole tagaosast sopistub bronhiaaljätke, millest arenevad kopsud. Kesksool jääb lindudel ja imetajatel ühendusse rebukotiga. Maks areneb kesksoolest ühe jätke kujul ventraalselt ja pankreas kahe jätke kujul nii kõhtmisest kui ka selgmisest piirkonnast. Tagasoolest sopistub välja allantois ja lindudel veel kloakaal- ehk Fabriciuse paun. Viimane on lümfaatiline organ. Imetajatel on homoloogiline kude hajutatud piki jämesoole seinu. Suu- ja anaalpiirkonnas puutub ektoderm kokku endodermiga, millest arenevad vastavalt suu- ja anaalava. Hüdra näitel on leitud, et tegelikult jääb ekto- ja endodermi vahele ühekihiline eriline rakkude populatsioon, mis suuava avanemisel venituvad ilma ühegi raku purunemiseta. Suuavast tungib ektoderm dorsaalselt Rathke tasku näol vaheaju ja endodermi vahele ja sellest piirkonnast areneb hüpofüüsi eessagar.
Mesodermi liigestumine.
Paraksiaalne mesoderm segmenteerub somiitideks. Somiit jaguneb edasises arenemises kolmeks osaks: selgmiseks dermatoomiks ja kõhtmisteks sklerotoomiks ja müotoomiks. Dermatoomist areneb pärisnahk, sklerotoomist aksiaaltoes ja müotoomist seljalihased. Vahelmisest mesodermist arenevad neerude üksikud põlvkonnad. Inimesel 22.-st ja hiirel kaheksandast arengupäevast pärast viljastumist areneb esimeste somiitide kõrval vahelmisest mesodermist pronefrose juha, millest imetajatel kujunevad umbsed pronefrose torukesed. Alamatel selgroogsetel avanevad pronefrose torukesed tsöloomi. Nende läheduses tsöloomi seinas areneb tihe veresoonevõrgustik kompaktseks päsmaks. Nendest veresoontest surutakse välja vereplasma ilma valkudeta ja pronefrose torukestes imendub enamik vereplasmat tagasi. Lämmastiku ainevahetuse lõpp-produktid, üleliigsed soolad ja vesi väljutatakse pronefrose juha kaudu. Pronefrose juha jaguneb posterioorselt kaheks: mesonefrose ehk Wolffi juhaks ja paramesonefrose ehk Mülleri juhaks. Mesonefrose torukesed paiknevad üksikutes segmentides sümmeetriliselt ja on seotud individuaalsete veresoonte päsmakestega. Isastel loomadel säilib osa mesonefrose torukestest ja moodustavad munandi somaatilise karkassi, munandimanuse, Wolffi juhast kujuneb seemnejuha. Emastel mesonefrose torukesed ja Wolffi juha taandarenevad ning Mülleri juhast arenevad munajuhad ja emakas. Amniootide püsineer on metanefros, mis areneb mesonefrosest kaudaalsemalt. Wolffi juhast sopistub kusejuha pung, mis hargneb tugevasti mesodermis (“ureeter-puu”) ja indutseerib seal neerutorukeste morfogeneesi. Neerutorukesed lõpevad umbsete kihnudena, mis ümbritsevad veresoonte päsmakesi ja koos moodustavad neerukehakesed. Kusejuha pungast areneb neeruvaagen. Kogu metanefrose arengus on tähtis koht neuraalharja rakkudel ja adhesioonimolekulidest sündekaanil.


Imperaator.
Imperaator oli impeeriumi või võimukandja Vana-Roomas.


Õun.
Õuntest valmistatud siider ja mahl
Õun on õunapuu vili, botaanilises mõttes õunvili.
Ajalugu.
Looduslike õunapuuliikide kultiveerimine toimus lihtsa selekteerimismeetodiga. Metsikute liikide maitsvamatest õuntest saadud seemned külvati kodule lähemale. Kuid nendest kasvanud puud paraku väga sageli enam maitsvaid vilju ei kandnud. Alles õunapuude vääristamise äraõppimisega suutis inimene maitsvamate õunadega õunapuid paljundada.
Esimesed andmed õunapuude kultiveerimisest Anatoolias ja Mesopotaamia põhjaosas pärinevad teisest aastatuhandest eKr. Hiinat ja Väike-Aasiat ühendavate pikkade kaubateede kasutuselevõtmisel (kõige varem 3500 eKr) võtsid kaupmehed kaasa nii värskeid kui ka kuivatatud õunu, mis võimaldas mitmete õunapuuliikide levimist. Kaubateede kasutamine võimaldas areneda ka tänapäeval laiadaselt levitatud hübriidsel aed-õunapuul ("M. domestica"), kelle kõige tähtsam esivanem on tõenäoliselt Kesk-Aasias kasvav Sieversi õunapuu. Arvatavalt andsid oma osa ka idapool kasvavad ploomilehine õunapuu ("Malus × prunifolia"), ida-mariõunapuu ("M. baccata"), mandžuuria mariõunapuu ("M. baccata") ja toringo õunapuu ("M. toringo"). Läänesuunalisel hübridiseerumisel andsid oletatavalt oma panuse ka mets-õunapuu ja ida-õunapuu.
Teadaolevalt tegelesid õunapuude kasvatamisega hetiidid. Aja jooksul levitati õunapuid kogu Mesopotaamiasse ja Egiptusesse. 13. sajandil eKr, Ramses II ajal, hakati õunapuid kasvatama Niiluse deltas. Ramses III jagas õuntega täidetud korve Teeba preestritele.
Aastaks 500 eKr kultiveeriti õunapuid kogu Pärsia impeeriumis, mida tõendavad selle perioodi mitmed kirjalikud allikad. Kui Aleksander Suur 4. sajandil eKr Pärsia vallutas, levitati õunu Kreekasse ja sealt järk-järgult kogu Euroopasse. Kreeka filosoof Teofrastus (umbes 320 eKr) kirjeldas õunapuude pookimist ja hooldamist. Rooma impeeriumi ajal levitati kodustatud aed-õunapuud Euroopa lääne- ja põhjossa. Plinius Vanema ajal (1. sajand pKr) oli õuntel tähtis koht roomlaste köögis ja meditsiinis.
Keskajal kasvatati ja aretati õunapuid peamiselt kloostrite aedades. Maitsvamate õunte tõttu tõrjusid aed-õunapuu viljad järk-järgult inimeste (keldid, gallialased, skandinaavlased jt Põhja-Euroopa rahvad) toidulaualt välja looduslike õunapuuliikide viljad, mida tarbiti tol ajal peamiselt kuivatatult ja keedetult ning millest valmistati siidrit.
Ida- ja Kagu-Aasias tarbisid inimesed kahe tuhande aasta jooksul peamiselt kultiveeritud hübriidse aasia õunapuu ("M. × asiatica") viljasid, kuni aed-õunapuu sai kõige populaarsemaks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
Kultivarid.
Maailmas tuntakse tänapäeval üle 30 000 kultivari, mille hulka pole arvatud paljud väikestel maalappidel kasvatatavad kohaliku tähtsusega sordid.
Kultivaride areng algas arvatavalt 4. sajandil eKr, kui inimesed õppisid õunapuid pookimise teel vääristama. Kreeka filosoof Teofrastus kirjeldas (4. sajand eKr) kahte kultivari, Plinus Vanema ajal (1. sajand pKr) tunti 36 kultivari. Keskajal tegeleti sortide aretamisega nii Euroopas kui ka Lähis-Idas. 17. sajandi lõpus oli Lääne-Euroopas kirjeldatud vähemalt 120 kultivari. 18. sajandil tunti üle Euroopa juba sadu kultivare. 1826. aastal kinnitas Inglismaa Kuninglik Põllumajandusselts vähemalt 1200 kultivari olemasolu.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli Euroopas erinevate kultivaride mitmekesisuse tippaeg. Tuhandeid kultivare kasvatati tuhandetes väikeaedades. 20. sajandi jooksul muutus olukord drastiliselt, kuna üha rohkem hakati õunu sisse tooma Ameerikast, Austraaliast, Uus-Meremaalt ja Lõuna-Aafrikast. Sissetoodud kultivarid olid suuremad ja andsid rohkem saaki, mistõttu hakati ka Euroopas üha rohkem kasvatama mujal maailmas aretatud kultivare.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi jooksul levitati aed-õunapuu kultivare üle kogu maailma ning nendest kultivaridest on aretatud tänapevased sordid. Nüüdisaja sordiaretusel on kasutatud järgmisi liike ja hübriide: rohkeõieline õunapuu ("M. floribunda"), jaapani õunapuu ("M. × micromalus"), tumeverev mariõunapuu ("M. × atrosanguinea"), ida-mariõunapuu ("M. baccata"), hondo õunapuu ("M. × zumi") ja Sargenti õunapuu ("M. sargentii").
Praegusel ajal langeb enamus maailma õunatoodangust üsna väikesele kultivaride arvule, mille hulka kuuluvad: Põhja-Ameerikas aretatud 'Red Delicious', 'Golden Delicious', 'McIntosh' ja 'Jonagold'; Uus-Meremaal aretatud 'Braeburn' ja 'Gala', Austraalias aretatud 'Granny Smith' ning Jaapanis aretatud 'Fuji'. Kuigi paljud teised maailmas kasvatatavad kultivarid olid ja jäävad tähtsaks piirkondlikult, on eelnevalt väljatoodud kultivarid maailmas kõige olulisema osakaaluga nii tootmises kui ka sordiaretuses. Seega on viimase 100 aasta jooksul pidevalt vähenenud kasvatavate õunasortide mitmekesisus.
Õunte tootmine maailmas.
Nüüdisajal kasvatatakse õunapuid õunte saamiseks peaaegu terves parasvöötmes ning mõnes troopilise vöötme mägipiirkonnas. Maailma kõikidest puuviljadest toodetakse õunu tänapäeval kõige rohkem. 2007. aastal möödus õunte kogutoodang puuviljaturu pikaaegsest liidrist – apelsinist. 2009. aastal toodeti maailmas kokku 71,74 miljonit tonni õunu ning õunapuuistandike kogupindala oli 4,96 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismahud ligi kolmekordistunud.
Maailma õunatoodang on pidevas tõusutrendis alates II maailmasõja lõpust. Kasv aeglustus mõnevõrra 1980. aastatel, kuid kiirenes jällegi 1990. aastatel. Kõige suurem juurdekasv viimasel paaril aastakümnel on toimunud tänu Hiina õunakasvatuse plahvatuslikult kiirele arengule, mis sai alguse 1978. aastal, kui keskvalitsus otsustas puuviljakasvatuse regulatiivseid piiranguid vähendada. Vähemoluline pole ka Hiina elanikkonna kiire kasv, mis on tekitanud suure nõudluse ka värskete puuviljade järele. 1973. aastal ületas Hiina õunatoodang esimest korda ühe miljoni tonni piiri, 1989. aastal oli see 4,52 ning 2009. aastal 31,20 miljonit tonni. Kui Hiinas on viimastel aastakümnetel oluliselt suurendatud õunapuuistandike pindala, siis muus maailmas pole istandike pindala eriti palju muutunud. Küll on aga saagikus märkimisväärselt tõusnud tänu järjest intensiivsemale herbitsiidide, insektitsiidide ja fungitsiidide kasutamisele. Üha suureneva tootmismahu juures on tänapäeval võimalik tarbida värskeid õunu aastaringselt.
Eksport ja import.
Lõviosa toodetud õuntest tarbitakse ja töödeldakse tootjariigis. Vaid ligi 11% maailma kogutoodangust läheb ekspordiks. 2008. aastal olid suuremad õunte eksportijad Hiina (1153,4 tuhat tonni), Tšiili (766,2), USA (712,5), Prantsusmaa (684,1), Itaalia (683,4), Holland (391,8), Poola (371,6) ja LAV (358,1). Suurimad importijad olid aga Venemaa (1062,9), Saksamaa (613,3), Suurbritannia (481,8), Holland (396,4), Hispaania (227,9), Mehhiko (188,4), Hiina (179,7) ja Ukraina (176,8).
Õunad Eestis.
Enne aed-õunapuu võidukäiku keskajal tarbisid eestlased meil looduslikult levinud mets-õunapuu viljasid, mida kutsuti ubinateks. Mets-õunapuu oli sel perioodil levinud üle kogu Eesti, aga tänapäeval kohtab teda peamiselt Lääne-Eestis, eriti Saaremaal ja Muhul. Ubinad ei suutnud võistelda aga aed-õunapuude magusamate ja suuremate viljadega. Aed-õunapuid hakati meil linnade läheduses ja kloostriaedades kasvatama 13. sajandil. Mõisaaedades on õunapuude kasvatamisest andmed alates 16. sajandist, taluaedades järjest rohkem alates 18. sajandi lõpust.
Kõrgperiood õunakasvatuses saabus enne II maailmasõda. 1939. aastal kasvas meil 2 284 500 õunapuud, mis on siiamaani ületamatuks jäänud. Samal perioodil eksporditi õunu Eestist peamiselt Soome ja Saksamaale, vähem ka Inglismaale ja mujale. Õuntest valmistati sel ajal karastusjooki, džemmi ja marmelaadi.
Viimaste aastate jooksul on Eesti õunatoodang oluliselt langenud. Kui 1993. aastal toodeti meil 40 037 tonni õunu, siis 2009. aastal oli kogutoodang vaid 5446 tonni. Põhjuseks on tõenäoliselt meile imporditavad odavamad õunad.
Kasutamine.
Keskajal söödi värskeid õunu üsna vähe, peamiselt kasutati neid toidu ja siidri valmistamisel. 18. ja 19. sajandil jagati õunakultivarid lõppkasutuse järgi dessert- ja keeduõunteks. Magusamad dessertõunad olid sellel perioodil juba kõige levinumad, kuid ka keeduõunu hinnati pudingu ja kondiitritoodete valmistamisel. Siidri valmistamisel eelistati aga aromaatseid, keskmise happe- ja parkainesisaldusega õunu.
Õunu tarbitakse tänapäeval nii värskelt kui ka töödeldult. Õuntest toodetakse väga palju mahla. Värskelt pressitud mahla säilivusaja pikendamiseks seda pastöriseeritakse või valmistatakse sellest vee eraldamisega kontsentreeritud mahla. Samuti kasutatakse õunamahla mitmesuguste mahla- ja karastusjookide komponendina. Mahlast järelejäänud massist valmistatakse õunapüreed. Õunu tarbitakse ka kuivatatult või valmistatakse neist kompotti, moosi, siidrit, veini, pirukatäidist jms.
Õun sümbolina.
Õun, eriti punapõsine, sümboliseerib armastust ja viljakust ning on Venuse võrdkuju.
Õuna peetakse kristlaste hulgas sageli Eedeni aia keelatud vilja sümboliks, kuigi Esimeses Moosese raamatus tegelikult õuna ei mainita.
Germaanlaste mitmetes saagades on õun märklauaks, mis asub lapse pea peal ning mille pihta lastakse ammu või vibuga. Kuulsaim neist on saaga William Tellist.
Vanakreeka mütoloogia järgi põhjustas kuldne õun, millel oli kiri "Kõige kaunimale", tüli kolme jumalanna (Hera, Athena ja Aphrodite) vahel. Õuna sai endale Aphrodite, kes pakkus Trooja Parisele selle eest maailma kõige ilusamat naist, kelleks oli Sparta kuninganna Helena. Paris viis Helena Troojasse, Sparta kuningas Menelaos alustas aga oma naise tagasisaamiseks Trooja sõda.
Skandinaavia mütoloogias järgi oli jumalanna Idunn kuldsete õunade hoidja, mis aitasid Aasidel igavest noorust säilitada.
Populaarse legendi järgi kukkus õunapuu all istuvale Isaac Newtonile pähe õun, mis aitas tal formuleerida gravitatsiooniseadust.
Toiteväärtus ja biokeemiline koostis.
Biokeemilise koostise määramisel kasutati õunasorte 'Red delicious', 'Golden delicious', 'Gala', 'Granny smith' ja 'Fuji'.


Marilyn Monroe.
thumb
Väljavõte filmist "Härrasmehed eelistavad blonde"
Marilyn Monroe (sünninimega Norma Jeane Mortenson, ristinimega Norma Jean Baker; 1. juuni 1926 Los Angeles, California osariik – 5. august 1962 Los Angeles, California osariik) oli USA näitlejanna, laulja ja modell. Teda on nimetatud 20. sajandi üheks kuulsaimaks näitlejannaks ja seksisümboliks.
Aastal 1953 oli ta esimene ajakirja Playboy kaanetüdruk.
29. juunil 1956 abiellus ta kirjanik Arthur Milleriga. Nad lahutasid abielu 1961. aastal.
Tuntud on Monroe esinemine president John F. Kennedy sünnipäeval Madison Square Gardenis 1962. aastal, kui ta esitas laulu „Happy Birthday, Mr. President“. Kennedy kinkis talle kuldse Rolexi kella graveeritud isikliku pühendusega. Ajakirjanduses on palju spekuleeritud Kennedy ja Monroe võimaliku intiimsuhte üle, kuid selle kohta pole tõendeid.
Ööl vastu 5. augusti 1962 leiti Marilyn Monroe oma Los Angelese Brentwoodi kodust surnuna. Ametlik surmapõhjus oli unerohu üledoos. Tema surma üle on käibel mitmed vandenõuteooriad.
Välislingid.
Monroe, Marilyn
Monroe, Marilyn
Monroe, Marilyn
Monroe, Marilyn
Monroe, Marilyn


Barett.
Barett on pehme lame ümara kujuga nokata peakate, mida kannavad nii mehed kui ka naised.
Bareti materjal on tavaliselt villane, harvem puuvillane või akrüül. Barett võib olla kootud, heegeldatud või valmistatud vildist.
Ajalugu.
See oli algselt baski talupoegade peakate.
Meresinine barett on lihtsa prantsuse töölise tavaline peakate. Teised värvid, eeskätt punane ja roheline, annavad märku sõjalisest vaprusest ja eriväljaõppest.


Pilvelõhkuja.
Pilvelõhkuja on igapäevases kasutuses olev kõrghoone, mille korruste arv ulatub kümneisse.
Tänapäeval on pilvelõhkujad tavalised paikades, kus maad on vähe ja see on kallis, näiteks suurlinnade keskmes. Kui omanik hoone korrused välja rendib, on tal võimalik saada hoonealuse maa pindalaühiku kohta väga suurt sissetulekut. Kuid pilvelõhkujaid ei ehitata üksnes ruumi säästmiseks. Nagu templeid ja paleesid minevikus, peetakse tänapäeval pilvelõhkujaid linna majandusliku võimsuse sümboliteks. Samuti muudetakse pilvelõhkujate abil linna siluetti, mis on sageli linna sümbol ja aitab linnu üksteisest eristada. Seetõttu on paljudes linnades, mis soovivad oma siluetti säilitada, teatud piirkõrgusest kõrgemate hoonete ehitamine keelatud.
Pilvelõhkuja tippu pannakse sageli teleraadioantenne, et massiteabe edastamiseks ei oleks vaja eraldi suuri translatsioonirajatisi püstitada. Hoone kõrguse määramisel on sageli vaidlusi tekitanud, kas mõõta tuleb maapinnast katuseharjani või antenni ülemise tipuni: sellest on sõltunud ka see, missugust ehitist peetakse maailma kõrgeimaks.
Sageli väidetakse, et maailma esimene pilvelõhkuja oli 1885 Chicagos valminud Kodukindlustuse hoone. Siiski valmis New Yorgis juba 15 aastat varem, 1870 Õiglase Elukindlustuse hoone, mis oli 7,5 korrust kõrge, poole kõrgem ümberkaudsetest hoonetest, ja milles oli maailma üks esimesi lifte. Selleks, et ehitist kergemaks ja odavamaks muuta, kasutas arhitekt George Post algelist sõrestikku. See hoone hävis tulekahjus 1912.
1890. aastatel hakati kõrgete hoonete ehitamisel juba üldiselt sõrestikku kasutama. 1901 valminud Philadelphia raekoda on siiamaani maailma kõrgeim sõrestikuta ehitis (167 m). Selle raskust kannavad hoone müürid. Siiski ehitatakse tänapäeval paljud väga kõrged ehitised peaaegu üksnes tugevdatud betoonist.
1931 valmis Empire State Building Chicagos, millel oli 102 korrust. See oli läbi aegade esimene hoone, millel oli üle 100 korruse. See oli 380 meetrit kõrge ja ta jäi maailma kõrgeimaks hooneks kuni 1972. aastani, mil New Yorgis valmis Maailma Kaubanduskeskus. 1951 lisati hoone katusele antenn, mis suurendas ta kõrguse 449 meetrini.
Tänapäeval nimetatakse pilvelõhkujateks rohkem kui 150 meetri kõrgusi hooneid, mis on igapäevases kasutuses. Madalamaid hooneid võidakse kõnekeeles samuti pilvelõhkujaiks kutsuda, kui nad ümbruskonnas domineerivad. Kuid pilvelõhkuja tingimustele ei vasta kirikud ja katedraalid, ka mitte Egiptuse püramiidid ega 1884 rajatud Washingtoni monument, mis valmimise ajal oli maailma kõrgeim ehitis (169 m), sest need polnud alaliselt, igal tööpäeval elanike ega töötajate poolt kasutusel.
Mida suurema hoonega on tegemist, seda olulisemaks muutub pilvelõhkujate projekteerimisel ja ehitamisel tuule mõjudega arvestamine. Sõltuvalt piirkonnast võib lisatakistusi tekitada hoone maavärinakindlaks muutmine.
Kuni 1970. aastateni valitses pilvelõhkujate ehitamisel modernne arhitektuur, nagu seda Bauhaus propageeris, mistõttu pilvelõhkujad olid üldiselt risttahukakujulised. Hiljem hakkasid levima postmodernsed mõjud ja sellest ajast saadik on ehitatud pilvelõhkujad pigem peegeldanud oma maa traditsioone. Näiteks Petronase kaksiktornide konstrueerimisel võeti malli Aasia pagoodide arhitektuurist, nii nagu ka Taipei 101 puhulgi. Burj Khalīfah on saanud inspiratsiooni aga traditsioonilisest islami kunstist.
Kõrgeim pilvelõhkuja on Dubais asuv 828 m kõrgune Burj Khalīfah, mis avati 4. jaanuaril 2010.


Söögitoru.
Söögitoru ("oesophagus", "esophagus") on selgroogsetel seedekulglasse kuuluv torujas lihaseline elund, mis kulgeb neelust maoni.
Ta kulgeb alates kaela keskosast hingetorust vasakul, läbib rinnaõõne vasaku ja parema kopsu vahelt, läbib söögitorulahi ("hiatus oesophageus") kaudu vahelihase ja jõuab kõhuõõnde, kus suubub makku.
Seeditav toit või sööt liigub tänu söögitoru peristaltikale läbi söögitoru valendiku neelust makku (mõnel loomal eesmakku). Söögitoru liigutused ei allu tahtele.
Söögitoru vooderdab limaskest. Selle pindmine kude on alamatel selgroogsetel ripsepiteel, kõrgematel selgroogsetel kiiresti vahetuv mitmekihiline lameepiteel, mis kaitseb söögitoru liikuva toidumassi, sülje ja lima eest. Limaskesta päriskiht on hõre. Submukoosas on limanäärmed ja sidekoelised papillid.
Söögitorus on ka rikkalikult lümfisooni.
Rahuolekus moodustab söögitoru limaskest pikivoldid; toidu läbiminemise ajal muutub ta siledaks.
Lindude söögitoru.
Lindude söögitoru on imetajate omast elastsem.
Söögitorus on ohtralt limanäärmeid. Maopoolses otsas on söögitoru seinas lümfisõlmekesed.
Ta jaguneb söögitoru kaelaosaks ("pars cervicalis oesophagi"), söögitoru rinnaosaks ("pars thoracica oseophagi") ja puguks ("ingluvies").
Imetajate söögitoru.
Imetajatel eristatakse söögitorul kolme osa: söögitoru kaelaosa ("pars cervicalis oesophagi"), mis kulgeb neelust esimese roideni; söögitoru rinnaosa ("pars thoracica oseophagi"), mis kulgeb esimesest roidest kuni vahelihaseni; ja söögitoru kõhuosa ("pars abdominalis oesophagi"), mis paikneb mao ja vahelihase vahel. Rinnaõõnes kulgeb söögitoru keskseinandis ("mediastinum")
Mäletsejatel ja koeral on söögitoru kogu ulatuses vöötlihased, seal on vahetult maolävise ees silelihased, hobusel ja kassil on söögitoru viimases kolmandikus silelihased.
Hobusel jõuab söögitoru maoni suhteliselt terava nurga all, mistõttu hobune ei saa oksendada ka mitte ületäitunud mao korral.
Vaade tagant. Söögitoru on keskel asuv pikk toru.
a>". f. Limaskest veresoontega ja lümfisõlmekeseosaga. g. Mitmekihiline lameepiteel. h. Limanääre. i. Näärmejuha.
Anatoomia.
Täiskasvanud inimese söögitoru on umbes 25...30 cm pikkune.
Söögitoru jätkab VI kaelalüli kõrgusel neelu kõriosa.
Ülemises osas asetseb ta hingetoru taga ja lülisamba ees.
Söögitorulihased on ülemises kolmandikus vöötlihased, keskmises kolmandikus nii silelihased kui ka vöötlihased ning alumises kolmandikus valdavalt silelihased.
Vastavalt seedekulgla üldisele ülesehitusele on söögitoru seestpoolt vooderdatud voldilise limaskestaga ("mucosa"), mis mikroskoopiliselt koosneb epiteelkihist ("lamina epithelialis mucosae"), epiteelsest lihaskihist ("lamina muscularis mucosae") ning nende vahelisest sidekoekihist ("lamina propria mucosae"). Välissein koosneb lihaspaunast ("tela muscularis"), lihaskiud kulgevad väljaspool pikuti ja seespool põigiti. Limaskesta ja lihasseina vahel on sidekoeline polster ("tela submucosa").


Kanarbiku tänav.
Kanarbiku tänav on ka Tallinna Kibuvitsa tänava endine nimi.


Kanarbiku tänav (Kärdla).
Kanarbiku tänav on tänav Kärdla lõunaosas.
Tänav on 500 meetri pikkune. Ta algab Liiva tänavalt ja kulgeb valdavalt edela suunas, ületab Lodju tänava ja kulgeb mõnda aega Liivaoja paremal kaldal, teeb lõpus käänaku lõunasse ja lõpeb tupikuna. Tänava algus, 200 meetrit kuni Lodju tänavani, asfalteeriti 1990. aasta paiku, lõpuosa on kruusatee.
Sild üle Liivaoja.
1970. aastatel ei keeranud Kanarbiku tänav lõpus lõunasse, vaid selle asemel jätkus loode suunas, ületas puusilla abil Liivaoja ning lõppes Kabeli (tollal Säde) tänaval. Sild lagunes, taastati, kuid lagunes uuesti, põhjuseks asjaolu, et seda ületati korduvalt silla kandevõime jaoks ebakohaste sõidukitega.
2000. aasta paiku rajati Kabeli tänavale uuselamu, mis blokeerib ruumi läbimurde jaoks. Seetõttu Kanarbiku tänava silda arvatavasti ei taastatagi, vähemalt mitte autodele ületatavana.
Pärast silla lagunemist muutus Kanarbiku tänava lõpp tupikuks ja teda jätkati lõuna suunas kuni linna piirini. Tänava kunagist kulgemist meenutab asjaolu, et maja number 9 ei asu tänavast vasakul nagu paaritu numbriga majad harilikult, vaid paremal. Põhimõtteliselt saaks tänavat lõuna suunas veelgi pikendada, aga siis ulatuks see juba Pühalepa valda.
Google'i kaart annab käänukohast lõunasse jääva osa nimeks Luige tänav ja seetõttu Kanarbiku tänava pikkuseks umbes 350 meetrit.
Liiva tänava ristmik.
Kanarbiku tänav algab T-kujuliselt ristmikult, kus Liiva tänav on peatänav. Enne ristmikku Kanarbiku tänav hargneb ja jätab ristmikule väikese kolmnurga, millel kasvab mitu suurt kuuske ja väiksemaid puid. See on Kärdla ainus ristmik, mille keskel kasvab suuri puid.
Puud varjavad vaadet põhja, kesklinna poolt tulevatele sõidukitele, kuid see ei vähenda oluliselt liiklusohutust, sest Kanarbiku tänavalt tulevad sõidukid peavad nagunii ristmikul kiirust oluliselt vähendama.
Lodju tänava ristmik.
Enamik liiklusvahendeid, mis Kanarbiku ja Lodju tänava ristmikule idast lähenevad, keerab paremale, põhja poole, sest nii otse kui vasakule viiv tee lõpeb tupikus. Pöördel on vaja olla ettevaatlik, sest kes kurvi välja ei võta, sõidab otse Liivaojja, mille kallas on selle koha peal harilikust kõrgem ja erandlikult kivine. Liivaoja ei ole Lodju tänavast eraldatud piirde ega mururibaga ega muudmoodi.
Olukorra teeb raskemaks asjaolu, et ristmikust ida poole jääb sirge ja hästi sõidetav asfalttee, mis ahvatleb kiirust lisama. Vahetult enne ristmikku on väike küngas, mis varjab vaate: ristmikku pole peaaegu näha ja Liivaoja ei paista üldse. Pööre tuleb teha laskumise pealt ja võtta tuleb mitte täisnurk, vaid natuke rohkem. Lisaks kõigele on Lodju tänav sellel kohal kitsas, nii et pööre tuleb teha täpselt. Ristmik on tähistatud liiklusmärkidega "Anna teed", mis jätab mulje, et suurim oht ristmikul on mööda peateed, Lodju tänavat tulevad sõidukid.
Õnnetusi juhtub ristmikul siiski harvem kui võiks arvata. Ristmiku liiklustihedus on väga väike ning enamik liiklejatest on ümberkaudsed elanikud, kes teavad ristmiku ohtlikkust ja on sellega harjunud.


Kärdla tänavate loend.
"Siin on loetletud Kärdla tänavaid ja muid aadressikohti.


Kostroma oblasti lipp.
Kostroma oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Kostroma oblasti lipp.
Lipp võeti ametlikult kasutusele 28. aprillil 2006.
Lipu kirjeldus.
Kostroma oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud vertikaalselt kolmeks väljaks. Varda- ja lehvipoolne väli on punased ning kumbki moodustab lipu pikkusest 1/4, keskmine väli on aga sinine ning selle keskel on Kostroma oblasti vapilt pärit kollane laev. Laeva pikkuseks on 1/3 lipu pikkusest ja kõrguseks 1/2 lipu laiusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Kostroma oblasti lipp aastatel 2000–2006.
Kostroma oblasti lipuks aastatel 2000–2006 oli ristkülikukujuline kangas, mis oli jagatud vertikaalselt kaheks väljaks. Vardapoolne väli, mis moodustas 1/8 lipu laiusest oli sinine ning lehvipoolne väli punane. Kanga keskel oli värviline Kostroma oblasti vapp, mille kõrguseks oli 1/3 lipu laiusest. Lipp sarnanes oma värvide paigutuselt Vene NFSV lipuga.
Ametlikult kinnitati see lipp 19. oktoobril 2000 ning oli kasutusel kuni uue lipu kinnitamiseni.


Kostroma oblasti vapp.
Kostroma oblasti vapp aastatel 1999-2006
Kostroma oblasti vapp on Venemaa haldusüksuse Kostroma oblasti vapp.
Vapp võeti ametlikult kasutusele 28. aprillil 2006.


Heraklese vägitööd.
Heraklese vägiteod on vanakreeka mütoloogias kaksteist kangelastegu, mida Herakles pidi sooritama karistuseks oma naise Megara ja kolme poja tapmise eest. Tapatöö saatis ta korda hullusehoos, mille talle saatis Hera, kes vihkas teda sellepärast, et ta oli Hera abikaasa Zeusi abieluväline laps.
Kõigepealt soovis Herakles ennast häbi pärast tappa, aga tema isa Amphitryon laitis selle plaani maha. Nad läksid koos Ateenasse, mille kuningas Theseus püüdis talle selgitada, et ta oli ajutiselt vastutusvõimetu ja teda ei tule karistada. Heraklesele tundus see ebaõiglasena ja ta tahtis saada karistust. Delfi oraakel käskis tal minna oma vanaisa vennapoja, Mükeene (mõnes variandis Tirynsi) kuninga Eurystheuse juurde ja sooritada tema antud 10 kangelastegu, kusjuures ilma kõrvalise abita.
Eurystheus polnud kaugeltki rumal, vaid üsnagi leidlik inimene, ja ta mõtles välja töid, mis normaalsele inimesele üle jõu käisid. Esimesed tööd nõudsid mõne ohtliku looma hävitamist kas Eurystheuse kuningriigist või mujalt Kreekast, hilisemad nõudsid niisuguste asjade toomist, mida oli raske kätte saada.
Eurystheus otsustas, et kaks sooritatud tegudest ei tule arvesse, nii et kokku pidi Herakles sooritama 12 kangelastegu. Seda on nähtud kompromissina osas legendides esinenud 10 ja osas olnud 12 kangelasteo vahel.
Hüdra tapmist Eurystheus ei arvestanud, sest Heraklest abistas tema sõber Iolaos. Augeiase tallide puhastamine ei sobinud sellepärast, et Herakles oli eelnevalt tasu suhtes kokku leppinud.
Antiigileksikoni järgi lubati Heraklesele tasuks kõigi ülesannete täitmise eest surematus. Ta suri siiski enam-vähem inimese kombel, ent pärast surma võtsid jumalad ta igaveseks enda juurde Olümposele.
Teised kangelasteod.
Algselt ei olnud Kreekas vägitegude nimestik välja kujunenud. Esimesena loetles Heraklese vägitööd praegu levinud kujul Peisandros Rhodoselt umbes 600 e.m.a.
Kirjandus.
Kuigi Heraklese vägitööd ja kogu ta elulugu oleks hea aine eepose kirjutamiseks, ei ole ükski antiikne kirjanik üheski oma teoses kõiki tema vägitegusid kirjeldanud, vaid äärmisel juhul loetlenud. Ka hilisemad ilukirjandusteosed Heraklese vägitegudest ei ole tuntuks saanud.


Duke'i Ülikool.
Duke'i ülikool on roomakatoliku kõrgkool Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolinas Durhami lähedal.


Söögitoruahend.
Söögitoruahend ("strictura oesophagi") on söögitoru valendiku ebanormaalne kitsenemine.
Söögitoru ahenemist võivad põhjustada allaneelatud ainetest tekitatud keemiline kahjustus, võõrkehad, söögitoru kirurgilised menetlused, söögitoru valendikusisesed ja -välised massmuutused (abstsessid, kasvajad). Samuti võib ahenemine tekkida gastroösofageaalse refluksi ja ösofagiidi tagajärjel
Kliinilised tunnused.
Kliinilised tunnused sõltuvad ahenemise ulatusest. Olulisemaks tunnuseks on süvenev regurgitatsioon ja düsfaagia. Samuti taluvad söögitoruahendiga patsiendid vedelat toitu paremini kui tahket.


Lohu II linnus.
Lohu II linnus on linnus, mis asub Lohu külas Kohila vallas Rapla maakonnas Keila jõe läänekaldal.
Lohus asub kaks linnust, mida lahutavad teineteisest vaid Keila jõgi ja paarisajameetrine vahemaa. Suuremat Lohu linnust tuntakse ka Lohu Jaanilinna nime all. See on muistse Harjumaa üks keskseid kantse.
Lohu II linnus on vanem ja kokku kasvanud Lohu muinaskülaga. Seda kasutati 10.–12. sajandil.
Linnus on neemiklinnuse tüüpi muinaslinn Keila jõe läänepoolsel 3...4 meetri kõrgusel kaldapealsel. Umbes 1100 m² hõlmav linnuseõu on lõunast kaitstud 1...1,6 meetri kõrguse otsavalliga, mille madalduv põhjaots ulatub jõeni. Kaguosas tehtud väljakaevamiste järgi koosneb vall peamiselt kividest, välisküljel oli suurtest paeplaatidest laotud kuivmüür, tugevasti varisenud sisekülg on peamiselt maakividest. Valli algne laius oli 6 meetrit, kõrgus arvatavalt 3...3,5 meetrit. Valli peal olid puitrajatised. Valli õuepoolset seina toetasid nelinurksed tornid.
Pärast suure Lohu Jaanilinna valmimist ei jäänud vana linnus kasutuseta, vaid seda tugevdati. Sinna rajati kõrgem kivivall ja vallile tugevad puitehitused. Võimalik, et Lohu II sai ka eellinnuseks ning kaitses Jaanilinna viivat teed ja silda. Linnuse alalt on leitud varasemast asulast pärit keraamilisi esemeid.
Lohu II linnuse avastas 1974. aastal Evald Tõnisson, kes juhtis ka arheoloogilisi väljakaevamisi 1974. ja 1975. aastal.


Linnart Mäll.
Linnart Mäll (7. juuni 1938 Tallinnas – 14. veebruar 2010) oli Eesti ajaloolane, orientalist (peamiselt budoloog) ja poliitik.
Budismi ja budoloogia juurde juhatas Mälli 1960ndate aastate alguses teoloog ja filosoof Uku Masing. Hiljem õppis ta mitmete budoloogide ja budistlike õpetlaste juures, kelle seas olid Nikolai Konrad, Aleksander Pjatigorski, Oktjabrina Volkova, Juri Parfonovitš, Lev Menšikov ja Bidija Dandaron. Mällist sai omakorda Eesti noorema põlvkonna budoloogide ja orientalistide õpetaja, kelle käe all õppisid teiste seas Märt Läänemets, Maret Kark ja Teet Toome. 1990ndatel sõlmis Mäll tihedad sidemed XIV dalai-laamaga.
Elulugu.
Mäll lõpetas 1962 Tartu Riikliku Ülikooli üldajaloo erialal. Stažeeris seejärel 1964–1965 NSVL Teaduste Akadeemia Orientalistika Instituudis Moskvas. Aastatel 1966–1969 oli Mäll TRÜ aspirant ning 1969–1973 TRÜ üldajaloo kateedri vanemõpetaja, kuid tagandati poliitilistel põhjustel õppejõu kohalt ja oli seejärel kümme aastat TRÜ orientalistikakabineti insener.
Mälli poliitilise tagakiusamise põhjuseks oli eelkõige tema seotus burjaadi õpetaja Bidja Dandaroniga, kes vangistati 1972. aastal süüdistatuna budismi propageerimises.
Mäll rehabiliteeriti 1983. aastal osaliselt, pärast seda töötas ta ajaloo ja semiootika (1983–1991) ning orientalistika (1991–1994) laboratooriumi juhatajana. 1985. aastal lubati Mällil kaitsta seoses tagakiusamisega 1970ndate algul kaitsmisele mittelubatud väitekiri teemal "Astasāhasrikā Prajñāpāramitā" kui ajalooallikas" ja ta sai ajalookandidaadi kraadi.
Alates 1994 oli Mäll Tartu Ülikooli orientalistika keskuse juhataja ja vanemteadur. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid mahajaana tekstid, budistlik mütoloogia, india klassikaline kirjandus ja kultuur, hiina klassikalised tekstid, tiibeti budistlikud tekstid ning väikerahvaste vabadusvõitluse ajalugu. 1990. aastatest on Mäll tegelenud nn humanistlike baastekstide kontseptsiooni arendamisega. Humanistlikeks baastekstideks pidas Mäll budismi, konfutsianismi, kristluse ja osaliselt hinduismi alustekste, millel oli tema arvates ühine struktuur ja sõnum. Mäll oli 1991.-1994. aastal tegutsenud Mahajaana Instituudi asutaja ning direktor, samuti hilisema Budismi Instituudi nõukogu esimees ja president.
Poliitiline tegevus.
Linnart Mäll oli Esindamata Rahvaste Organisatsiooni üks loojaid ja esimene esimees aastatel 1991–1993. Ta oli Eesti Kongressi, Eesti Komitee (mõlemad 1990-1992) ja Põhiseadusliku Assamblee liige (1991-1992) ning Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei aseesimees 1992-1994. Samuti oli Mäll Paneuroopa Eesti Ühenduse taasasutaja ja president alates 1992. aastast. Üheksakümnendate aastate alguses kutsus Mäll Eestisse dalai-laama (1991) ja Otto von Habsburgi, millele toonane välisminister Lennart Meri ei olevat eriti hästi vaadanud. Mäll korraldas ka dalai-laama teise Eesti-visiidi 2001. aastal.


Walnut.
"See artikkel räägib linnast California osariigis; teiste samanimeliste kohtade kohta vaata lehekülge Walnut (täpsustus)
Walnut on linn USA-s California osariigis Los Angelese maakonnas.
Elanike enamiku moodustavad Taiwani, Hiina RV (sh Hongkongi) ja Filipiini päritolu ärimehed ja nende perekonnad.
Walnutis asub firma "ViewSonic" peakorter.


Eugene.
Eugene [juudž'iin] on linn USA-s Oregoni osariigis, Lane'i maakonna halduskeskus.
Eugene'is asub Oregoni Ülikool.


Hugo Grotius.
Hugo Grotius (tegeliku nimega Hugo de Groot; 10. aprill 1583 Delft – 28. august 1645 Rostock) oli hollandi õigusteadlane, kelle teosed lõid aluse rahvusvahelisele õigusele. Ta oli ka filosoof, kristlik apologeet, näitekirjanik ja luuletaja.
Grotius pärines vanast aristokraatlikust burgundia-hollandi suguvõsast Cornets de Groot. Tema isa oli Delfti linnapea ning Leideni ülikooli nõukogu liige. Ta astus Leideni ülikooli 12-aastasena ja sai 15-aastaselt doktorikraadi.
Grotius töötas esialgu Madalmaade riigi heaks, kuid 1612. aastal tekkis seal usuline vastuolu ja Grotius, kes toetas ketserlikuks kuulutatud usuvoolu, heideti vangi. Tal õnnestus sealt aga põgeneda ning ta asus ümber Prantsusmaale, kus töötas aastaid katoliikliku kuninga teenistuses. 1630. aastate lõpus astus ta aga Rootsi, toonase võimsaima protestantliku riigi teenistusse. 1645, olles tagasiteel Rootsist, elas ta üle aga laevahuku ja jäi raskelt haigeks. Mõned päevad pärast seda ta ka suri.
Mare liberum.
Teoses "Mare liberum" (1609) lõi Grotius avamere vabaduse doktriini, mille järgi kogu avameri moodustab rahvusvahelised veed ning ükski riik ei saa neid omada. Teos on kirjutatud hollandi kolonialismi õigustamiseks.
De iure belli ac pacis.
1625. aastal avaldas ta Pariisis oma suurteose "De iure belli ac pacis libri tres, in quibus ius naturae et gentium, item iuris publici praecipua explicantur". Teos oli pühendatud Louis XIII-le, kes pikka aega talle pensioni maksis.
Raamat oli majanduslikult väga edukas, esimese saja aasta jooksul ilmus iga kolme aasta järel uus väljaanne. 1925. aastaks oli ilmunud 84 väljaannet ladinakeelset teksti ja 30 tõlget.


Colditz.
Colditz on linn Saksamaal Saksimaa Muldentali kreisis, Mulde jõe ääres.
Teise maailmasõja ajal hoiti Colditzi kindluses liitlasvägede sõjavange.


Mulgimaa.
Mulgimaaks nimetatud piirkond oli 19. sajandi lõpuni mulgi keele alusel selgelt eristatav etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija.
Tänapäeval märgistab ja määrab Mulgimaa viit kihelkonda (Halliste, Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu) paraku vaid teatud rahvarõivaste tüüp ja vanemate inimeste seas ka mulgi ehk Lõunaeesti keele läänemurde leviala.
Lõunaeesti (võru, setu, mulgi ja tartu) keel ja keelesaared (Leivu, Lutsi ja Kraasna).
Erinevalt paljude inimeste eksiarvamusest ei ole praegune Viljandimaa Mulgimaa. Viljandimaalased väljaspool viit kihelkonda pole mulgid, kuid siiski on sageli Mulgimaa pealinnaks peetud Viljandit. Viimastel aastatel on kohalikud Abja-Paluoja linna mõnikord Mulgimaa pealinnaks nimetanud kuid teised mulgid pole sellega päri.


Haanjamaa.
Haanjamaa on kultuuriline ja geograafiline piirkond Lõuna-Eestis.


Vjatšeslav Tihhonov.
pisi
Vjatšeslav Vassiljevitš Tihhonov (vene "Вячеслав Васильевич Тихонов"; 8. veebruar 1928 – 4. detsember 2009) oli vene filminäitleja.
Eriti tuntud on Tihhonov Stirlitzi osatäitjana teleseriaalis "Seitseteist kevadist hetke" (1973).
Ta on ka osalenud parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud filmis "Sõda ja rahu", kus mängis vürst Bolkonski rolli.
Vjatšeslav Tihhonov on Lenini ordeni kavaler.


Retoorika.
Retoorika hõlmab suulise ja kirjaliku kõne oskusliku ja tõhusa loomise ja edastamise teooriat, tehnikat ja kunsti.


Valgatabalve kihelkond.
Valgatabalve oli Läti Henriku "Liivimaa kroonika" järgi kihelkond Ugandis või Ugandi piiril.
Valgatabalve võis hõlmata uuema aja Vastseliina, Räpina ja Põlva kihelkonna ning mõne oletuse alusel Setumaa Värska nulga. Samas on kõik need teadmised vaid oletuste tasemel: keegi ei tea täpselt, millise kaasaegse paikkonnaga Valgatabalve täpselt kattus.
Julius Mägiste on nime rekonstrueerinud kujul "Valgõdapalvo", tänapäeva võru keeles oleks see "Valgõpalo".
Kirjandust.
Julius Mägiste. Viron paikannimistä "Põlva" ja 1200-luvun "Walgatabalwe". "Virittäjä" 1970, 74/2, lk 249–255


Atšinsk.
Atšinsk on linn Venemaal Krasnojarski krais. Asub Tšulõmi jõe ääres.
Linn asutati 1682. aastal, linnaõigused sai 1782. Atšinskit läbib Transsiberi raudtee.


Aini jõgi.
Ain [ään] (frankoprovanssaali keeles "En") on jõgi Prantsusmaal, Rhône'i parempoolne lisajõgi.
Ta saab alguse Juura mägedest ja ühineb Lyoni lähedal Rhône'i jõega.
Jõe pikkus on umbes 200 km.
Ta on andnud nime Aini departemangule.


Aisne'i jõgi.
Aisne [een] on jõgi Prantsusmaa põhjaosas, Oise'i vasakpoolne lisajõgi.
Ta saab alguse Argonne'ist ja suubub Oise'i jõkke.
Jõe pikkus on umbes 280 km, mõnede andmete järgi 353 km.
Ta on andnud nime Aisne'i departemangule.


Sarah Wayne Callies.
Sarah Wayne Callies (sündinud 1. juunil 1977 La Granges, Illinois' osariigis) on USA filminäitleja, kes on tuntud eelkõige dr Sara Tancredi osatäitjana seriaalis "Põgenemine".
Biograafia.
Sarah' esimesel eluaastal kolis perekond Honolulusse. Juba nooruses oli näha Sarah' huvi näitlemise vastu. Ta osales erinevates näitemängudes "Punahou" koolis, mille ka 1995. aastal lõpetas.
Ehkki Sarah' mõlemad vanemad on professorid Hawaii Ülikoolis, ei soovinud Sarah vanemate rada käia, vaid otsustas karjääri teha näitlejana.
Pärast kõrgkooli lõpetamist asus Sarah Darthmouthi Kolledžisse, kus puutus palju kokku teatrikunstiga. Pärast kolledži lõpetamist jätkas ta õpinguid "Denver National Theater Conservatory'"s, mille lõpetas 2002. aastal.
Samal aastal ta ka abiellus ning kolis New Yorki, kus sai oma esimese televisioonirolli NBC seriaalis "Queens Supreme".
Välislingid.
Callies, Sarah Wayne
Callies, Sarah Wayne


Allier' jõgi.
Allier [alj'ee] (oksitaani keeles "Alèir") on jõgi Prantsusmaa keskosas.
Ta saab alguse Lozère'i departemangust. Läbib Vichy linna. Moulins paikneb Allier' jõe paremkaldal.
Jõe pikkus on umbes 420 km. Jõgi suubub Neversi juures Loire'i jõkke.
Jõgi on andnud nime Allier' departemangule.


Ardèche'i jõgi.
Ardèche [ard'ešš] (oksitaani keeles "Ardecha") on jõgi Prantsusmaal.
Ta saab alguse Keskmassiivist Sevennidest.
Jõgi suubub Rhône'i jõkke ja on 120 km pikk.
Ta on andnud nime Ardèche'i departemangule.
Ardèche'i jõe kaldad on kohati kuni 300 meetrit kõrged lubjakivist kaljud. Vaatamisväärsusteks on üle jõe ulatuv looduslik kaljusild Pont d'Arc ja Aven d'Orgnac'i koopad.
Jõgi on populaarne veematkajate ja parvedega kärestikest laskujate seas.


Ariège'i jõgi.
Ariège [arj'eež] (oksitaani keeles "Arièja") on jõgi Prantsusmaa lõunaosas.
Ta saab alguse Püreneedest Carlitte'i mäe lähedalt.
Ta läbib Foix' ja Pamiersi.
Jõe pikkus on umbes 164 km.
Ta on andnud nime Ariège'i departemangule.


Nulk.
Nulk on traditsiooniline Setumaa piirkond.


Ilomantsi tõrjevõit.
Ilomantsi lahing (Ilomantsi tõrjevõit) oli Jätkusõja lahing Soomes, Põhja Karjalas 26. juulist kuni 13. augustini 1944. aastal.
Punaarmee suurpealetungid olid juba edukalt tõrjutud Tali-Ihantala, Viiburi lahe, Äyräpää-Vuosalmi ning U-liini (Nietjärvi) suurtes lahingutes.
Järgmiseks teostas punaarmee Jätkusõja viimase suurpealetungioperatsiooni Ilomantsi lähedal, juuli- augustikuu vahetuses 1944. aastal, algselt kahe jalaväediviisi (176. ja 289) jõududega. Punaarmee püüdis vallutada tähtsa teeristi Ilomantsis ning jätkata sealt rünnakut Soome VI korpusele, mis pidas kinni punaarmee kallaletungi tagalasse.
Jäägrikindralmajor Erkki Rappana juhitud ajutised väeosad – viivituslahingudes kurnatud ja räsitud 21. brigaad (umbes 7 000 meest) ning Karjala Kannaselt appi toodud puhanud ja täiendatud Ratsuväkiprikaati (ratsaväebrigaad, umbes 6 000 meest). Nemad alustasid kahekordsel haardel põhinevat vastupealetungioperatsiooni. Seega mõlemad vene diviisid piirati ümber eraldi kottidesse Leppävaara-Lutikkavaara ning Vellivaara-Lehmivaara aladele, asudes tükeldama ja hävitama neid diviise. See Ilomantsi lahing peeti umbes 40 km laiusel ja umbes 30 km sügavusel alal.
Samaaegselt püüdis idast appi tulla kotti jäänud diviisidele kolm vene merejalaväebrigaadi (69., 70. ja 3.), ning tankibrigaad ja sapööribrigaad, nende püüdlused aga tõrjuti.
Lõpuks nägid venelased, et nende olukord on lootusetu ja diviiside personali riismed tegid läbimurde itta (põgenesid lahinguväljalt). Diviiside raskerelvastus ja muu materjal jäi soomlastele sõjasaagiks (näiteks said nad üle 100 suurtüki ja peaaegu 100 miinipildujat).
Lahingugrupp Raappana suurtükivägi tulistas 10 ööpäeva jooksul 36 000 mürsku ning vene suurtükivägi umbes 10 000 mürsku. Suur roll oli soomlastest sissidel, kes hävitasid Venemaa alal Punaarmee kolonnid, mis olid toomas laskemoona. Näiteks Mannerheimi risti kavaleri Heikki Nykäneni juhitud sissigrupp hävitas veoautokolonni, milles oli 30 autot, mis transportisid laskemoona suurtükiväele.


Kergejõustik 1976. aasta suveolümpiamängudel.
Kergejõustik 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis 23.–31. juulil.
100m.
Finaal: 24. juuli
Maailmarekord: 9,95 (1968) James Hines, USA
Olümpiarekord: 9,95 (1968) James Hines, USA
Olümpiavõitja 1972: 10,14 Valeri Borzov, NSV Liit
200 m.
Finaal: 26. juuli
Maailmarekord: 19,83 (1968) Tommie Smith, USA
Olümpiarekord: 19,83 (1968) Tommie Smith, USA
Olümpiavõitja 1972: 20,00 Valeri Borzov, NSV Liit
400 m.
Finaal: 29. juuli
Maailmarekord: 43,86 (1968) Lee Evans, USA
Olümpiarekord: 43,86 (1968) Lee Evans, USA
Olümpiavõitja 1972: 44,66 Vincent Matthews, USA
800 m.
Finaal: 25. juuli
Maailmarekord: 1.43,5 Rick Wohlhuter, USA (8. juuni 1974, Eugene)
Olümpiarekord: 1.44,3 Ralph Doubell, Austraalia (15. oktoober 1968, Mexico City)
Olümpiavõitja 1972: 1.45,86 David Wottle, USA (2. september 1972, München)
1500 m.
Finaal: 31. juuli
Maailmarekord: 3.32,2 (1974) Filbert Bayi, Tansaania
Olümpiarekord: 3.34,9 (1968) Kipchoge Keino, Kenya
Olümpiavõitja 1972: 3.36,3 Pekka Vasala, Soome
5000 m.
Finaal: 30. juuli
Maailmarekord: 13.13,0 (1972) Emiel Puttemans, Belgia
Olümpiarekord: 13.26,4 (1972) Lasse Viren, Soome
Olümpiavõitja 1972: 13.26,4 Lasse Viren, Soome
10 000 m.
Finaal: 26. juuli
Maailmarekord: 27.30,8 (1973) David Bedford, Suurbritannia
Olümpiarekord: 27.38,4 (1972) Lasse Viren, Soome
Olümpiavõitja 1972: 27.38,4 Lasse Viren, Soome
Maraton.
Maailmarekord: Derek Clayton (Austraalia) 2:08.33,6 (1969).
Olümpiarekord: Abebe Bikila (Etioopia) 2:12.11,2 (1964).
Olümpiavõitja 1972: Frank Shorter (USA) 2:12.19,8.
31. juulil.
4×100 m teatejooks.
Maailma- ja olümpiarekord: Ameerika Ühendriigid 38,19 (1972).
4×400 m teatejooks.
Maailma- ja olümpiarekord: Ameerika Ühendriigid 2.56,1 (1968).
110 m tõkkejooks.
Maailma- ja olümpiarekord: Rodney Milburn (USA) 13,24 (1972).
26. ja 28. juulil.
400 m tõkkejooks.
Maailma- ja olümpiarekord: John Akii-Bua (Uganda) 47,82 (1972).
3000 m takistusjooks.
Maailmarekord: Anders Gärderud (Rootsi) 8.09,8 (1975).
Olümpiarekord: Kipchoge Keino (Keenia) 8.23,6 (1972).
20 km käimine.
Maailmarekord: Bernd Kannenberg (Saksa FV) 1:24.45,0 (1974).
Olümpiarekord: Peter Frenkel (Saksa DV) 1:25.13,8 (1972).
23. juulil.
Kaugushüpe.
Maailma- ja olümpiarekord: Robert Beamon 8.90 (1968).
Olümpiavõitja 1972: Randy Williams (mõlemad USA) 8.24.
Kolmikhüpe.
Maailmarekord: João de Oliveira (Brasiilia) 17.89 (1975).
Olümpiarekord: Viktor Sanejev (NSV Liit) 17.39 (1968).
Kõrgushüpe.
Olümpiarekord: Richard Fosbury 2.24 (1968).
Olümpiavõitja 1972: Jüri Tarmak (NSV Liit) 2.23.
Teivashüpe.
Maailmarekord: David Roberts (USA) 5.70 (1976).
Olümpiarekord: Wolfgang Nordwig (Saksa DV) 5.50 (1972).
Kuulitõuge.
Maailmarekord: Aleksandr Barõšnikov (NSV Liit) 22.00 (1976).
Olümpiarekord: Wladysław Komar (Poola) 21.18 (1972).
Kvalifikatsioonis tõukas Aleksandr Barõšnikov olümpiarekordiks 21.32.
Kettaheide.
Olümpiarekord: Alfred Oerter (mõlemad USA) 64.78 (1968).
Olümpiavõitja 1972: Ludvik Daněk (Tšehhoslovakkia) 64.40.
Kvalifikatsioonis heitis Mac Wilkins olümpiarekordiks 68.28.
Vasaraheide.
Maailmarekord: Walter Schmidt (Saksa FV) 79.30 (1975).
Olümpiarekord: Anatoli Bondartšuk (NSV Liit) 75.50 (1972).
Odavise.
Maailmarekord: Klaus Wolfermann (Saksa FV) 94.08 (1973).
Kümnevõistlus.
Maailma- ja olümpiarekord: Nikolai Avilov (NSV Liit) 8454 (1972).
100 m jooks.
Maailmarekord: Inge Helten (Saksa FV) 11,04 (1976).
Olümpiarekord: Renate Stecher (Saksa DV) 11,07 (1972).
Annegret Richter jooksis veerandfinaalis olümpiarekordi 11,05 ja
200 m jooks.
Maailmarekord: Irena Szewinska (Poola) 22,21 (1974).
Olümpiarekord: Renate Stecher (Saksa DV) 22,40 (1972).
400 m jooks.
Maailmarekord: Irena Szewinska (Poola) 49,75 (1976).
Olümpiarekord: Monika Zehrt (Saksa DV) 51,08 (1972).
Poolfinaalis jooksis Irena Szewinska olümpiarekordi 50,48.
800 m jooks.
Maailmarekord: Valentina Gerassimova (NSV Liit) 1.56,0 (1976).
Olümpiarekord: Hildegard Falck (Saksa FV) 1.58,6 (1972).
Poolfinaalis jooksis Anita Weiss olümpiarekordi 1.56,53.
1500 m jooks.
Olümpiarekord: Ljudmila Bragina (NSV Liit) 4.01,4 (1972).
100 m tõkkejooks.
Maailma- ja olümpiarekord: Annelie Ehrhardt (Saksa DV) 12,59 (1972).
4×100 m teatejooks.
Poolfinaalis jooksis Saksa FV olümpiarekordi 42,61.
4×400 m teatejooks.
Maailma- ja olümpiarekord: Saksa DV 3.23,0 (1972).
Kaugushüpe.
Maailmarekord: Sigrun Siegl (Saksa DV) 6.99 (1976).
Olümpiarekord: Viorica Viscopoleanu (Rumeenia) 6.82 (1968).
Olümpiavõitja 1972: Heidemarie Rosendahl (Saksa FV) 6.78.
Kõrgushüpe.
Maailmarekord: Rosemarie Ackermann (Saksa DV) 1.96 (1976).
Olümpiarekord: Ulrike Meyfarth (Saksa FV) 1.92 (1972).
Kuulitõuge.
Maailmarekord: Ivanka Hristova (Bulgaaria) 21.89 (1976).
Olümpiarekord: Nadežda Tšižova (NSV Liit) 21.03 (1972).
Kettaheide.
Maailmarekord: Faina Melnik (NSV Liit) 70.50 (1976).
Faina Melniku 5. katse (68.60) tühistati, sest ta katkestas enne
Odavise.
Maailmarekord: Ruth Fuchs (Saksa DV) 69.12 (1976).
Viievõistlus.
Maailmarekord: Burglinde Pollak (Saksa DV) 4932 (1973).
Olmpiarekord: Mary Peters (Suurbritannia) 4801 (1972).


Kuressaare tänavate loend.
"Siin on loetletud Kuressaare tänavaid ja muid aadressikohti.


Novomoskovsk.
Novomoskovsk on linn Venemaal Tula oblastis. Asub Tulast 60 km idas, Doni jõe lähte lähedal.
Asutatud 1929. aastal Bobriki küla juurde keemiakombinaadi ja elektrijaama rajamisel. 1930. aastal sai linnaõigused ja 1934–1961 kandis nime Stalinogorsk. 1961. aastal nimetati Novomoskovskiks.


Paide ordulinnus.
Paide ordulinnuse varemed. Esiplaanil konvendihoone varemed ja tagaplaanil 1991. aastal taastatud linnuse peatorn ehk Paide Vallitorn.
Paide ordulinnus (saksa "Weissenstein"; alamsaksa "Wittenstein") oli Liivi ordu rajatud linnus Paides, Järvamaal. Tänapäeval on linnus varemeis, linnuse peatorn on taastatud.
Linnuse rajamine.
Paide Vallimäele rajatud ordulinnus valmis esialgsel kujul 1265. aastal Liivi ordu maameister Konrad von Manderni valitsusajal. Kuna Stensby lepingu järgi ei võinud Liivi ordu Taani kuningas Valdemar II-le kuuluvale Järvamaale linnuseid ehitada, rajati paekivist kindlus Alempoisi territooriumile, vahetult vastu Järvamaa piiri. Esimeseks kindlusehitiseks Vallimäel võis olla võimas linnusetorn, mida tänapäeval tuntakse Paide Vallitornina (varem Pikk Hermann), kuid viimasel ajal toimunud arheoloogiliste uurimiste tulemused on selle tugeva kahtluse alla seadnud.
Paide linnusest kujunes Liivi ordu Järva foogti ja Paide komtuuri residents. Kindluse ümber tekkinud asula sai 1291. aastal linnaõigused.
14. sajandil võeti linnuse juures ette suuremad ehitustööd, rajati kabel ja kapiitlisaal. 1343. aastal puhkes Jüriöö ülestõus ning 4. mail kogunesid ordumeister Burchard von Dreileben, Tallinna piiskop ja ülestõusnute juhid: neli kuningat ja neid saatvad kolm sulast, Paide linnusesse läbirääkimisi pidama. Eestlastest ülestõusnute esindajad hukati linnuses.
14. sajandi lõpus ehitati linnus taas põhjalikult ümber.
Sõdade ajajärk ja Paide linnuse allakäik.
Liivi sõja ajal sai Paide sõjategevuses tugevasti kannatada. 1558. aastal piirasid Paidet vene väed Аleksei Basmanovi juhtimisel, kuid ei suutnud linnust vallutada. Piiramise järel lahkus Paidest viimane Järva foogt Bernd von Smerten.
Vene väed piirasid Paidet taas 1560. aastal, kuid linnuse valitseja Caspar von Oldenbockum suutis rünnaku tagasi lüüa.
1562. aastal läks Paide koos muude allesjäänud Liivi ordu valdusega Poola võimu alla. Samal aastal piirasid linnust Rootsi väed Klas Kristersson Horni juhtimisel ning sundisid linnuse asevalitseja Johann Grolli kapituleeruma.
1571. aastal piirasid linna taas venelased, kuid ei suutnud seda vallutada.
1573. aastal vallutasid Moskva tsaaririigi väed Ivan IV enese juhtimisel Paide. Tapeti peaaegu kõik linnaelanikud ning linnuses viibinud isikud. Paide asevalitseja Hans Boy seoti ora külge ning küpsetati tulel surnuks.
1581. aastal vallutasid Rootsi väed Göran Boije, Johann von Koskulli ning Caspar von Tiesenhauseni juhtimisel Paide tagasi.
1585. aasta paiku ümbritseti linnus muldvalliga ja selle nurkadesse rajati bastionid. See oli viimane katse Paide linnust moderniseerida.
1599. aastal tekkisid linnuse garnisonis rahutused, mille põhjuseks oli maksmata palk ja kehv riietusega varustamine. Kiiruga saadeti Paidesse uus linnusekomandant, palgaraha ja riideesemed sõduritele. Viimased koguti Tallinna elanikelt.
Paide linnus mängis olulist rolli ka 1600. aastal alanud Poola-Rootsi sõjas. 1600. aastal sügisel oli Paides hertsog Karli (hilisem Rootsi kuningas Karl IX) peakorter.
Karli abikaasa Kristina viibis Paides veel ka 1601. aasta alguses.
1602. aastal piirasid Paidet Poola väed Krooni suurhetman Jan Zamoyski juhtimisel ning sundisid linnuse kaitsjad kapituleeruma. 1604. aastal toimus Paide ordulinnuse müüride all Paide lahing, milles Poola väed lõid Leedu välihetman Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel Rootsi vägesid. Lahingut peeti niivõrd oluliseks, et Chodkiewicz ülendati lahingu järel Leedu suurhetmaniks
ning Rootsi vägesid juhtinud Arvid Eriksson Stålarm mõisteti surma (kuigi surmaotsust ei viidud täide).
1608. aastal langes Paide linnus taas rootslaste kätte.
1636. aastal kustutati sõdades kannatada saanud ja vanamoodne Paide linnus kindluste nimekirjast ning osa selle kaitserajatisi hävitati. Linnusevaremed ja neid ümbritsev linn annetati Mäo mõisnikule Lennart Torstensonile, ning Paide kaotas senised linnaõigused.
Hilisem ajalugu.
Paide ordulinnus varemed 19.–20. sajandi vahetusel.
1895–1897 korrastati Vallimägi ning taastati Vallitorn.
1941. aastal lasid taganevad Nõukogude väed Vallitorni õhku. Torn taastati ning avati külastajaile 23. aprillil 1993.
2009. aastal algasid Vallimäe ja Vallitorni rekonstrueerimistööd.
Ehituslugu.
Paide linnuse plaan u. aastast 1700.
Asukoht.
Linnus rajati Paide Vallimäele, millele pakkusid looduslikku kaitset sood, metsad ja Pärnu jõgi. On oletatud, et samas kohas asus varem eestlaste linnus.
Linnuse peatorni geograafilised koordinaadid on.
Esialgsed ehitised.
Pikka aega oletati, et esimese kaitserajatisena ehitati Vallimäele 8-kandiline tornlinnus, kuid 1980. aastatel läbiviidud arheoloogilised uuringud näitasid, et torni vundament külgnes müüri vundamendiga, mis näitas, et torn ei pruukinud olla esimene ehitis. Torn oli umbes 30 m kõrgune ja selle müürid olid kuni 3 m paksused. Põhiliseks ehitusmaterjaliks oli kohalik ning hea kvaliteediga paekivi. Tõenäoliselt asusid linnuse territooriumil ka ajutised puitehitised, kuna tornlinnus polnud sobilik püsivaks elupaigaks.
Torn oli esialgu kuuekorruseline. Alumist korrust kasutati keldri või aidana. Torni teist korrust katsid kilpkaartele toetuvad võlvid ning seda võidi kasutada ajutiste eluruumidena. Teisel korrusel paiknes tellistest laotud küttekolle. Samalt korruselt algas müüritrepp, mida mööda pääses ülemistele korrustele, samuti asus seal uks, mis oli ainuke väljapääs tornist. Kuna uks asus maapinnast 10 meetri kõrgusel, oli see vaenlastele rasketi kättesaadav. Vallitorni kolmandat korrust kattis palkidele toetuv puitlagi ning neljandat kuplitaoline võlvlagi. Torni kahest viimasest korrusest pole kindlaid teadmisi, kuna need rekonstrueeriti 1895.–1897. aastal ilma teadusliku põhjenduseta. Villem Raami hinnangul piiras linnuse territooriumi esialgu püstpalkidest tara.
Linnuse võimsast peatornist kujunes Paide sümbol ning seda kujutati linna vapil juba 1441. aastal. Kaasajal on Vallitorni kujutatud nii Paide linna kui Järva maakonna vapil.
Ümberehitustööd 14. sajandil.
14. sajandil asuti Paide ordulinnust moderniseerima ning see ehitati ümber konvendihoone-tüüpi linnuseks. Armin Tuulse järeldas 1939. aastal läbi viidud arheoloogiliste proovikaevamiste põhjal, et konvendihoonest ehitati välja üksnes lõuna- ja põhjatiib, kus paiknesid kabel ja kapiitlisaal. Linnuse peatorn asus kompleksi edelanurgas, idatiivas paiknes ilmselt refektoorium. Lõunaküljes asus torniga müür, mis sulges linnusekompleksi neljanda külje.
Paide ordulinnuse kujunemine kastell-linnuseks.
Seoses tulirelvade kasutuselevõtuga toimus Vana-Liivimaa linnuseahitektuuris murrang. Palgasõdurite osakaalu suurenemisega muutus konvendihoone tähtsusetuks ning asuti rajama kastell-linnuseid, mis suutsid mahutada rohkem sõdureid.
Ümber Paide linnusekompleksi rajati korrapärane ristkülikukujuline ringmüür, mille siseküljele ehitati mitmeid hooneid. Linnusesse pääses läbi kahe värava: Veevärav asus vana linnuse kirdenurgas ning seda kaitses eelvärava Püssirohutorn. Ka ringmüüriga kindlustatud põhjapoolsesse eeslinnusesse pääses läbi Veevärava eelkaitse ala. Paide ordulinnuse peavärav paiknes kindluse lääneküljel. Linnuse ringmüüri ehitati hiljem korduvalt kõrgemaks. Lisaks põhjapoolsele eeslinnusele asus kindlustatud eeslinnus ka läänepoolse vallikraavi välisküljel.
Bastionide rajamine ja viimased uuendused.
16. sajandil tõusis tulirelvade tähtsus ning linnuseid ja linnasid hakati kindlustama bastionitega. 1585. aasta paiku ümbritseti ka Paide linnus muldvalliga ja selle nurkadesse rajati bastionid. See jäi viimaseks katseks Paide linnust moderniseerida.
Arheoloogilised uuringud Paide ordulinnusel.
1939. aastal teostas Armin Tuulse Paide ordulinnuses arheoloogilisi proovikaevamisi.
1985. aastal sooritati väljakaevamisi ruumis III, mis paikneb linnuse Läänevärava juures ning konvendihoone kirdenurgas. Leiumaterjal aastatest 1985–1990 on võrdlemisi väiksearvuline, leiti peamiselt graapeneid, kahleid, metallesemeid, keraamikat ning suurtükikuule. Kogu materjal pärineb 16.–17. sajandist.
Toonastel kaevamistel avastati, et Vallitorniga samal ajal rajati ka sellest idapoole kulgev müür. See annab alust oletada, et Paide ordulinnust ei pruugitud rajada tornlinnusena.
Ruum III uurimisest selgus, et ehitis rajati peale idamüüri valmimist ning selle seinte ehitamisel kasutati lisaks paekivile ka rohkesti telliseid. Ehitise põranda kõrgust muudeti selle eksisteerimise ajal, mistõttu tehti muutusi ka sissepääsuks oleva trepikäigu juures. Sissepääsust lõuna suunas asus hoone seinas hüpokaust. Ruum III kultuurikihtide järgi määrati kindlaks, et hoones oli esinenud vähemalt kaks puidust põrandat. Puiduproovide järgide dateeriti põrandad ajavahemikku 1440–1620.
1986. aastal uuriti ruumi IV, mis moodustas Läänevärava ühe osa. 1989. aastal leiti samast ruumist 678 münti.
1989. aastal viidi läbi ehitus-arheoloogilised väliuuringud, sooviga leida tõestust väitele, et Paide linnust ei rajatud tornlinnusena. Uuriti linnuse loodenurka, kuhu Samuel Waxelbergi 1683. aastal koostatud plaanil on märgitud neljakandiline ehitis. Linnuse loodenurgas paikneva ida-läänesuunalise müüri idaotsa kaevati šurf, millest selgus, et müür jätkub idasuunas ning sellega liitub põhja-lõunasuunaline müür. Pinnasest leiti katusekivide ja keskaegse aknaklaasi tükke. Tollaste uuringute ajal leiti veelgi müürijäänuseid, mis viitavad bastionide-eelse kivilinnuse ulatumisele loodenurgas märgitud alani.
Uurimistöid tehti ka konvendihoone nurkades. Konvendihoone põhja- ja lõunaseina konserveerimistööde jaoks puhastati ka hoone loodenurk. Sealt tuli välja paekivisillutis, mis moodustas ruumi põranda. Sillutise alt avastati paekivist kanal, mis suundus välja läbi hoone põhjamüüri, samuti leiti üks väiksem kanal, mis suubus suuremasse. Suurem kanal konserveeriti ning ruumi põrand taastati. Ruumi keskelt paesillutise alt avastati ümmargune kivipost. Tõenäoliselt oli see mõne varase ehitusjärgu ruumi kesksamba alusmüür.
Ruumist idapool paikneval alal oli 1683. aasta kaardil märgitud kirik. Arvatava kirikuruumi varingukihi alt põrandapinda ei avastatud, küll aga leiti jälgi põlengust.
Kirikuruumi kõrvalt avastati linnuse kiviraketega kaev, mida oli osaliselt katnud võlvitud rajatis. Kaevu juurest avastati ka renni jäänused, mis olid ühenduses konvendihoone sillutise alt leitud kanaliga. Tõenäoliselt juhiti seda mööda vett eeslinnusesse.
2009. aasta suvel leiti Vallimäelt elektrikaablite paigaldamisel bastionitevahelised müürikäigud. Põhjalikke uuringuid ei teostatud ning müürikäigud suleti.


Venevere (Kõo).
Venevere on küla Viljandi maakonnas Kõo vallas. Asub Kõost lõunas Navesti jõe ääres.
2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas külas 57 elanikku.


Boriss Hrebtukov.
Boriss Hrebtukov (hüüdnimi Borka, sündinud 5. oktoobril 1985) on eesti trummar. Ta on põline Tallinna poiss. Trummimängu alustas 11-12 aastaselt. Sellest ajast peale on ta seda muusikalist instrumenti armastanud kuni tänaseni. Borka on mänginud mitmetes ansamblites nagu näiteks Slobodan River ja S.O.G. Alates 2005. aasta maist aga ansamblis Nexus. Nüüdseks asendab Borka ansamblis Tanel Padar&The Sun Eimel Kaljulaidi.
Välislink.
Hrebtukov


Lohu Jaanilinn.
Lohu Jaanilinn ehk Loone linnamägi oli linnus, mille linnamägi asub nüüdisajal Lohu külas Kohila vallas Rapla maakonnas Keila jõe idakaldal.
Lohus asub kaks linnust, mida lahutavad teineteisest vaid Keila jõgi ja paarisajameetrine vahemaa. Väiksemat ja vanemat Lohu linnust tuntakse ka Lohu II linnuse nime all. See on muistse Harjumaa üks keskseid paariskantse.
Linnus paikneb Keila jõe käärus asuval künkal, mille pindala koos vallidega on 1,5 hektarit. Umbes 6500 m² suurust kultuurikihiga kaetud linnuse õue ümbritseb põhjas, läänes ja idas hobuserauakujuline kunstlik vall, mille pikkus on 300 ja kõrgus kuni 6 meetrit. Jõepoolses küljes vall puudub. Valli peal on tõenäoliselt olnud palkehitised, mis on toestatud kuivmüürseinaga. Põhja ja ida poolt on valli välisküljel 20–25 meetri laiune ja 2 meetri sügavune lame nõgu ja selle välisservas 2 meetri kõrgune ebamäärane kuhjatis, mis on arvatavasti looduslik. Sissepääs linnusesse on paiknenud idas ja selle kõrval oli tõenäoliselt tornitaoline rajatis, mida Liivimaa kroonikas on nimetatud "summitas munitionis".
Lohu Jaanilinn rajati 11. sajandi lõpus või 12. sajandi algul. Läti Henrik kasutab Liivimaa kroonikas Jaanilinnast kõneledes nime "Castrum Lone" (Loone linnus). 1216. ja 1220. aasta sõjaretkedel Harjusse kasutasid vallutajad Lohu (Loone) küla kogunemispaigana, Lohu Jaanilinn jäi neil aga alistamata. Linnus vallutati alles 1224. aasta jaanuaris pärast kahenädalast piiramist.
Lohu Jaanilinna kasutati tõenäoliselt viimati Jüriöö ülestõusu ajal.
Lohu Jaanilinna uuris 1914. aastal baltisaksa arheoloog A. Friedenthal.


Philippe III.
Philippe III Julge (30. aprill 1245 – 5. oktoober 1285) oli Kapetingide dünastiasse kuuluv Prantsusmaa kuningas 1270–1285. Ta oli Louis Püha poeg.
Philippe suri düsenteeriasse, olles sõjaretkel Aragónis.


Donets.
"See artikkel räägib Doni lisajõest; asula kohta Leningradi oblastis vaata artiklit Donets (Leningradi oblast)
Donets [don'ets] ehk Severski Donets [s'eeverski don'ets] (vene "Северский Донец", ukraina "Сіверський Донець") on Doni parempoolne ja suurim lisajõgi.
Donets algab Venemaalt Belgorodi oblastist 200 meetri kõrguselt ja suubub Doni Rostovi oblastis, läbides vahepeal Ukrainas Harkivi, Donetski ja Luganski oblasti. Ta suubub Doni jõkke 218 km kaugusel selle suudmest 5,5 meetri kõrgusel üle merepinna. Seega on jõe langus 195 meetrit ehk 0,18 m/km. Keskmine vooluhulk suudmes on 200 m³/s. Väikese languse tõttu on voolukiirus väike ja mõnes kohas peaaegu puudub: kõige väiksem Tšugujevis 15 cm/s ja kõige suurem Lõssõtšanskis 141 cm/s.
Jõe ääres asuvad Belgorod, Vovtšansk, Izjum, Rubižne, Lõssõtšansk, Sjeverodonetsk ja Kamensk-Šahtinski.
Jõe pikkus on 1053 km, valgla 98 900 km². Donetsi valglas on üle 3000 jõe, millest 425 on üle 10 ja 11 üle 100 kilomeetri pikad. Üle tuhande neist suubuvad vahetult Donetsi.
Jõe laius on enamasti 30–70 meetrit, mõnel pool kuni 200 meetrit, veehoidlas 4 kilomeetrit. Jõe sügavus on väga ebaühtlane: kärestikel 0,3 meetrit, hauakohtades 10 meetrit. Seetõttu on jõest laevatatav ainult 222 kilomeetrit kuni Donetskini (selles vahemikus on 6 lüüsi), ehkki 18. sajandi alguses oli ta märksa kaugemale laevatatav.
Donets on jääs tavaliselt detsembri keskpaigast märtsi lõpuni. Jääkate on keskmiselt 20–50 cm paks. Suurvesi on Donetsis lume sulamise ajal veebruarist aprillini. Sel ajal võib veetase jões tõusta 3–8 meetrit.


Sauga valla vapp.
Sauga valla vapp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Sauga valla vapp.
Vapp on kinnitatud 11. novembril 1996.
Vapi kirjeldus.
Sauga valla vapiks on rohelisel kilbil ülaservast lähtuv, alaservani ulatuv hõbedane teravik, milles samasuunaline roheline teravik kümne kuldse viieharulise tähega 4+3+2+1.
Välislingid.
Vapp


Antonov An-2.
An-2 (NATO koodnimi - Colt) on Antonovi konstrueerimisbüroos Nõukogude Liidus 1947. aastal loodud ning hiljem Poolas suursarjana ehitatud, ühemootoriline mitmeotstarbeline, suurim senini veel kasutusel olev kahepinnaline lennuk (biplaan). An-2 esmalend oli 31. augustil 1947. Aastail 1947–1992 ehitati kokku umbes 17 000 An-2-te.
Kirjeldus.
Metallkonstruktsiooniga lennuki, mõlemad kahetalalised kandepinnad on kuni esimese talani kaetud duralumiinimplekiga, esitalast tahapoole aga kaetud impregneeritud lõuendiga. Kõik tüürpinnad on perkalkattega.
Mõlema kandepinna alla kallutatud tagatiib ja automaatselt ettepoole nihkuvad eeltiivad ning sama-aegselt 20° võrra täiendavalt langetatavad kaldtüürid (eleronid), võimaldavad An-2-te kasutada väga lühikestel murukattega tõusu- ja maandumisradadel, 150 kuni 180m.
Lennuki võimas 1000 hj õhkjahutusega tähtmootor AŠ-62 on ehitatud Wright R-1820 Cyclone litsentsi alusel. An-2 kütuse, aviobensiin okt.arv 92, kulu tunnis on 180 liitrit ning mootoriõli kulu 3 liitrit. Lendurite kabiini mõlemalt istmelt on juhtimine dubleeritud.
An-2 oli laialdaselt kasutuses põllumajanduses, N. Liidu hõredalt asustatud piirkondades, DOSAAF-is langevarjuhüpeteks, korraga mitme purilennuki sleppimiseks jne. An-2 võimaldab pardale võtta 12 reisijat või 10 langevarjurit. Venemaal plaanitakse suure hulga mootoriressursi lõppemise tõttu seisma jäänud An-2-tede moderniseerimist.
Lennuki An-2 levinud eestikeelsed hüüdnimed on "moosiriiul" ja "metsavaht". Nagu öeldakse, nimi ei riku meest, kõlbavad An-2-d edukalt kasutamiseks ka praeguses Eesti õhuväes.
Modifikatsioonid.
AN-2 askeetlik reisijate salong langevarjureile.
Lennutehnilised andmed (An-2).
right


Borissoglebsk.
Borissoglebsk on linn Venemaal Voroneži oblastis. Asub Vorona jõe kaldal.
Moodustab koos Borissoglebski rajooniga Borissoglebski linnaringkonna.
Linn tekkis 1646. aastal rajatud kindluse juurde.


Maolävis.
Maolävis on tähistatud numbriga 6
Maolävis ehk kardia ehk mao kardia ehk alumine söögitorusfinkter (kõnekeeles "maolukk"; ladina keeles "cardia ventriculi", "cardia", "pars cardiaca") on see mao osa, kus kahekihiline söögitorulihastik läheb üle kolmekihiliseks maolihastikuks. Ta kujutab endast mao sissekäiku.
Maolävise avanemisega ning sulgumisega pärast suutäie läbiminekut on neelamine lõppenud.
Ebapiisav sulgumine (kardiapuudulikkus) võimaldab toidupudrul maost tagasi voolata või (sagedamini) maohappel söögitorru sattuda (gastroösofageaalne refluks). Võimalik tagajärg on reflukshaigus, mis umbes 10 protsendil haigetel võib viia refluksösofagiidi tekkeni. Osalise tervenemise korral võib tekkida Barretti sündroom (Barretti söögitoru).
Teiselt poolt võimaldab maolävise lühiajamine avanemine röhitsemist ja oksendamist.
Maolävise toonus võib välis- ja sisemõjude toimel tõusta või alaneda. Toonust tõstavad maosisu kõrgenenud pH (vähem maohapet), toidu kõrgenenud valgusisaldus, ning gastrointestinaalsed peptiidhormoonid gastriin, motiliin ja substants P. Toonust vähendavad rasvased toidud, piparmündiõli, mõnuained šokolaad ja kohv ning alkohol ja nikotiin. Ülekaalu korral võib sulgurlihase iseenesest piisava toonuse korral kõhusisese rõhu tõttu maolävis avaneda.
Erinevalt maolävise kui funktsionaalse üksuse lihasbaasist ei ole üleminek söögitoru lameepiteelilt mao silinderepiteelile kindlalt piiritletud. Nii ei ole ka maolävisenäärmed (teata maonäärmete rühm) paljudel imetajatel seotud maolävisega.


Kelnase.
Kelnase on küla Harju maakonnas Viimsi vallas. Asub Prangli saare põhjaosas. Kelnase külas on sadam ja Prangli Põhikool.


Alavuse linn.
Alavus on linnaks nimetatav omavalitsusüksus Soomes Lääne-Soome läänis Lõuna-Pohjanmaa maakonnas.
Linna territooriumil on 60 järve, kokku on linnas veekogusid 52 km².
Aleviks nimetati 1974. ja linnaks 1977. aastal.
Peamised majandusharud on metsandus ja põllumajandus.
Alavuselt on pärit arhitekt Josef Stenbäck.
Külad.
Linna haldusalas on järgmised külad: Alavuse kirikuküla, Asema, Jokivarsi, Kaukola, Kontiainen, Kätkänjoki, Lapinkylä, Pollari, Rantatöysä, Sapsalampi, Seinäjärvi, Sulkava, Sydänmaa, Taipale, Vetämäjärvi, Timanttimaa, Kuivaskylä, Salonkylä, Kattelus, Sääskiniemi.


Alastor Moody.
Alastor "Hullsilm" Moody on tegelane J. K. Rowlingu romaanisarjast "Harry Potter".
Alastor Moody on hästi osav võlur, kes töötas aurorina. Ta omandas suure hulga arme, kaotas ühe jala, mille asendas puujalaga, samuti löödi tal tükk ninast välja. Lisaks kõigele sellele kaotas ta Moody ühe silma, mille asemele paigaldas ta elektrisinise hullu silma. See võimaldab tal paljudest asjadest läbi näha. Samuti on see aluseks ta hüüdnimele Hullsilm Moody.
Seejärel läks Alastor erru. Ta oli väga umbusklik ja valmis iga kahtluse puhul ründama. Mõnikord osutusid kahtlused alusetuks ja Moodyl tekkis pahandusi.
Aastal 1994 kirjutas Dumbledore Moodyle ning palus tal asuda tööle mustade jõudude vastase kaitse õpetajana. Alastor soostus tingimusel, et töötab vaid ühe aasta.
1. septembri hommikul 1994 tungisid Alastorile ta kodus kallale Peter Pettigrew ja Bartemius Crouch. Alastor kaitses end, kuid tast saadi jagu ja talle pandi peale Imperiuse needus. Bartemius Crouch valmistas mitmemahlamögina, mille abil sai temast Alastori teisik, muuhulgas tekkisid talle Alastori armid ning Alastoril puuduvad nina, jalg ja silm kadusid ka Bartemiusel ära. Bartemius võttis endale nii Alastori puujala kui ka hullu silma. Imperiuse needuse all oleva Alastori võttis ta alasti ja peitis kohvrisse. Seejärel läks ta Alastori asemel tööle.
Bartemius teeskles edukalt Alastori kuni 24. juunini 1995. Seejuures sai ta oma toas küsitleda endiselt Imperiuse needuse all olevat Alastori, kes oli ikka kohvris peidus.
24. juunil 1995 Bartemius paljastati ja Alastor leiti elusalt kohvrist ja lasti vabaks. Ta sai ka hullu silma ja puujala tagasi. Bartemius ei pääsenud Voldemorti juurde tagasi, vaid teda suudles dementor. Õige Alastor Moody ei hakanudki mustade jõudude vastast kaitset õpetama. Küll aga osales ta edaspidi Fööniksi Ordu töös. 1997. aasta juulis tappis Lord Voldemort Moody.
Moody, Alastor


Rooma leping.
Rooma leping on rahvusvaheline leping, mis allkirjastati 1957. aastal ja millega loodi 1. jaanuarist 1958 Euroopa Majandusühendus. Lepingu algne nimetus oli Euroopa Majandusühenduse asutamisleping, kuid Maastrichti lepinguga kustutati sõna "majandus-" ning muudetud redaktsioonis on seega lepingu nimi "Euroopa Ühenduse asutamisleping".
Lepingu sõlmisid Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburg.


Dobby.
Majahaldjas Dobby on tegelane J. K. Rowlingu Harry Potteri romaanisarjas.
Dobby on väikest kasvu hoolitsev majahaldjas ja ta teenis Malfoy perekonda, kuni Lucius Malfoy ta kogemata vabastas.
Harry Potter ja saladuste kamber.
Kui Harry on 12-aastane, tuleb Dobby Harry juurde teda hoiatama, et Sigatüükas on teoksil vandenõu saatmaks korda kõige jubedamaid asju. Samal päeval on aga Harry onul Vernonil ja tädil Petunial ning nende pojal Dudleyl tähtis sündmus: neile tulevad külalised. Harry ei või seetõttu oma toast välja tulla, sest ta onu kardab, et ta rikub kõik ära. Kuid Dobby ei tahtnud, et Harry kooli läheb. Et Harry kooli minemist ära hoida näppas ta Harryle saadetud kirjad ära. Kuid ta lobises kogemata välja, et just tema need kirjad võttis. See ajas Harry vihaseks ning ta käskis Dobbyl talle kirjad tagasi anda. Dobby ei andnud neid tagasi, vaid jooksis Harry sugulaste juurde ning tõstis siis tordi õhku. Tort hõljus aeglaselt ning Harry hiilis tordi juurde üritades seda kätte saada, aga siis kukutas Dobby tordi otse külalisele pähe.
Hiljem takistas Dobby Harryl Sigatüükasse minekut sulgedes võluvärava, mis ühendas võlumaailma rongijaama mugumaailma omaga. Sellepärast jäi Harry koos oma hea sõbra Roniga rongist maha. Kuna Harry pääses sellegi poolest kooli, üritas Dobby teda klommiga vigastada. Oma sõnul tegi ta seda selleks, et Harry oleks ohutult haiglas seni kuni hirmsad sündmused toimuvad. Raamatu lõpus hakkab Harryl Dobbyst kahju ning ta üritab Dobbyt Malfoyde teenitusest vabastada. See tal ka õnnestub, kuna soki, mille sisse ta päeviku pani, viskas Lucius Malfoy minema, sest loomulikult polnud tal seda vaja. Luciuse õnnetuseks püüdis Dobby selle kinni ja sai niiviisi vabaks.
Harry Potter ja tulepeeker.
Dobby töötab koos majahaldjaga nimega Winky Sigatüükas. Ta saab Albus Dumbledore'i käest palka: üks galeoon kuus ja üks vaba päev kuus. Harryl läheb Kolmevõluri turniiril abi vaja ning Dobby varastab tema jaoks kidemerohu, millega saab vee all hingata.
Harry Potter ja segavereline prints.
Dobby jälitab koos majahaldjaga Kreacher Draco Malfoyd, sest Harry soovib teada saada, kus Malfoy käib, kui teda kelmikaardil näha ei ole.
Harry Potter ja Surma vägised.
Dobby päästab Harry ja ta sõbrad Malfoyde mõisast, kuid hetkel, kui ta kasutab kadumist, tabab Bellatrix Lestrange teda hõbedase noaga otse kõhtu. Harry matab Dobby maha, kirjutades hauale:"Siin puhkab Dobby, vaba haldjas". Sellega rõhutab ta, et Dobby oli vaba ning otsustas enda eest ise.


Borkum.
Borkum on saar Põhjameres. Pindala 30,6 ruutkilomeetrit. Saarel on luiteid, kõrgus kuni 18 m. Kuulub Saksamaale.


3C58.
3C58 on pulsar ja seda ümbritsev udukogu Linnuteel, mida seostatakse supernoovaga SN 1181.
3C58 on tähelepanuväärne oma kiire jahtumise poolest, mida ei suudeta selgitada tavalise neutrontähe tekkimise teooriaga. Arvatakse, et kiire jahtumise põhjustab erakordselt suur neutriinode voog, mis kannab ära energiat.
Oletatakse et 3C58 näol on tegemist kvarktähega.
3C58 kaugus on umbes 10 000 valgusaastat.


Sergei Rahmaninov.
Sergei Vassiljevitš Rahmaninov [serg'ei rahm'aaninov] (Сергей Васильевич Рахманинов; õigupoolest Сергѣй Рахманиновъ; 1. aprill (vana kalendri järgi 20. märts) 1873 Semjonovo Novgorodi lähedal – 28. märts 1943 Beverly Hills) oli vene helilooja, pianist ja dirigent, viimane romantik vene muusikaajaloos.
Ta alustas 4-aastaselt klaverimänguga ja pandi 9-aastaselt Peterburi konservatooriumi. Komponeerimisega hakkas Rahmaninov tegelema 16-aastaselt, see häiris aga tema klaveriõpinguid ja viis ta õpetajaga tülli. Suuremaid probleeme sellest ei tekkinud ning Rahmaninov lõpetas konservatooriumi edukalt nii klaveri- kui ka kompositsioonierialal, neist viimase Suure kuldmedaliga.
Pärast 1. sümfoonia esmaettekande ebaõnnestumist 1897. aastal langes varem palju edu saavutanud helilooja depressiooni ega kirjutanud kolm aastat ühtegi teost. Samal ajal alustas ta oma edukat dirigendikarjääri. Pärast Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal emigreerus Rahmaninov Põhjamaade kaudu USA-sse ega naasnud oma sünnimaale enam kunagi. Siit alates keskendus ta peamiselt klaverimängule ja dirigeerimisele, pärast Venemaalt lahkumist kirjutas Rahmaninov vaid kuus teost.
Tema tähtsamate teoste hulka kuuluvad neli klaverikontserti, neist tuntumad teine ja kolmas, kolm sümfooniat, kolm ooperit, neist tähtsaim "Aleko", prelüüdid, "Etüüd-pildid", vesprid, kaks klaverisonaati, "Rapsoodia Paganini teemale", "Vocalise", "Sümfoonilised tantsud" jpt.
Noorus.
Sergei Rahmaninov sündis Semjonovos kuuelapselise pere neljanda lapsena. Ema külma iseloomu ja isa lohaka hoiaku tõttu ei olnud Rahmaninovi suhted oma vanematega kuigi head. Helilooja on hiljem ennast kolmandas isikus kõnetades öelnud: "Tema vanemad ei armastanud teda väga palju". Suhet pereliikmetega iseloomustab ka lause 1893. aastal kirjutatud kirjas: „Isa elab pahelist elu, ema on raskelt haige, vanem vend on võlgades ja vaid Jumal teab, kuidas see ära makstakse... ja mu noorem vend on hirmuäratavalt laisk." 1882. aastal kolis pere Peterburi, kus vanemate lahutuse tagajärjel jäi Sergei majanduslikus kitsikuses ema hoole alla.
Kuigi Sergei vanemad ei olnud professionaalsed muusikud, ei saa öelda, et ta ei oleks musikaalsest perekonnast. Oma ande sai ta ilmselt isapoolselt vanaisalt Arkadilt, kes oli pianist ja helilooja ning iiri helilooja John Fieldi õpilane. Viiest õvest tegeles muusikaga vaid Jelena, kes kontraaldina tutvustas Sergeile Tšaikovski laule. Sergei Rahmaninovi sugulastest muusikutest oli kuulsaim tema tädipoeg Aleksandr Ziloti – pianist, Ferenc Liszti õpilane ja hilisem Sergei õpetaja.
9-aastaselt astus ta Peterburi konservatooriumi klaveriklassi, kuigi klaverit oli ta mänginud juba neljandast eluaastast. Õpingud polnud aga edukad, sest Rahmaninov eelistas õppimise asemel käia uisutamas. Tagajärjeks olid halvad hinded tunnistusel, mida ta tualetis küünlavalgel paremaks võltsis, et neid siis vanaemale näidata. Viimane oli niivõrd heausklik, et ei saanud jaole enne, kui üks konservatooriumi õppejõududest Sergei halbade hinnete üle kurtis.
1885. aastal astus Rahmaninov Moskva konservatooriumi, kus tema õpetajaks sai lastele spetsialiseerunud Nikolai Zverev. Viimane elas koos oma õpilastega, jälgides neid tähelepanelikult ka klaveriharjutamisel. Seejuures ei küsinud õppejõud õpilastelt õppemaksu ega raha elamiskulude katteks. Zverev lasi noortel esineda suurel laval, kus publiku seas olid tihti Tšaikovski ja Anton Rubinstein. Lisaks sellele käisid õppejõul pühapäeviti külas mitmed vene kultuuriinimesed, kellele võõrustaja lasi esineda oma õpilastel.
1888. aastal vahetas Rahmaninov Zverevi soovitusel oma klaveriõpetaja Aleksandr Ziloti vastu. Samal ajal hakkas ta saama range kontrapunkti tunde Sergei Tanejevi ning fuuga- ja vaba kompositsiooni tunde Anton Arenski juures. Järgmisel aastal halvenesid aga tema suhted Nikolai Zvereviga. Viimasele ei meeldinud, et Rahmaninov eelistab klaverimängule liialt palju komponeerimist, Rahmaninovile aga see, et Zverevi kodus ei olnud heliloominguks piisavalt rahu. Nii pidigi noor helilooja oma endise õpetaja kodust lahkuma, õnneks võttis ta enda juurde tema tädi Varvara Satina. Alates 1890. aastast elas Sergei suviti koos Satinitega Moskvast 500 kilomeetri kaugusel edelas Ivanovkas, kus praegu asub Rahmaninovi muuseum.
Kui Aleksandr Ziloti Moskva Konservatooriumist lahkus, protesteerimaks direktor Vassili Safonovi diktaatorliku juhtimisstiili vastu, otsustas Rahmaninov teha oma klaveri lõpueksami ennetähtaegselt mais 1891. Järgneva paari aasta jooksul tulid esiettekandele tema kolm kuulsaimat noorpõlveteost: Prelüüd cis-moll (op 3, nr 2; 1892), 1. klaverikontsert (op 1; 1892) ja ooper "Aleko" (1893, Moskva Konservatooriumi lõputöö). Neist kaht esimest esitas autor ise. "Aleko" avaldas komisjonile muljet ning heliloojat premeeriti Suure kuldmedaliga. Autasu, mida konservatooriumi ajaloos oli varem välja antud vaid kahel korral, parandas Rahmaninovi suhteid Nikolai Zvereviga. Viimane suri veel samal aastal. 1895. aastal käis Rahmaninov esmakordselt kontserttuuril, kaasas viiuldaja Teresina Tua. Rahmaninovi jaoks olid pikad reisid tõllas väsitavad ning tuues ajendiks hilinenud palga, katkestas ta reisi ja pöördus tagasi Moskvasse.
Depressioon.
Rahmaninov pärast 1. sümfoonia esiettekannet (1897)
15. mail 1897. aastal kanti Peterburis esmakordselt ette Rahmaninovi Sümfoonia nr 1. Kontsert oli aga läbikukkumine, mida põhjustasid liiga vähe harjutanud orkester ja Cesar Cui arvates ka duell kahe Venemaa kultuuripealinna, Moskva ja Peterburi vahel. 20 aastat hiljem kirjutas Rahmaninov: "See on väga halvasti orkestreeritud ja oli sama halvasti esitatud (Glazunov oli dirigent)." Helilooja abikaasa sõnul põhjustas kontserdi läbikukkumise dirigent Aleksandr Glazunov, kes oli kontserdi ajal alkoholijoobes. Pärast 1. sümfoonia esiettekannet ei kirjutanud Rahmaninov kolm aastat ühtegi teost. Kuigi otsus mitte komponeerida sündis pärast sümfoonia läbikukkumist, oli Rahmaninovi tabanud masendus juba mõni aasta varem. Sellest annab tunnistust 1893. aastal kirjutatud kiri Natalja Skalonile, kus helilooja kirjutab: "Mu vaim on vananenud, ma olen väsinud ja mõnikord tundub kõik kohutavalt talumatu."
Esimese sümfoonia ebaõnnestumisel oli ka positiivseid tagajärgi. Glazunovi tegevus põhjustas Rahmaninovis usaldamatust dirigentide suhtes, mistõttu otsustas viimane hakata ise dirigendikarjääri pidama. Veel samal, 1897. aastal pakuti Rahmaninovile dirigendikohta Moskva Vene Erateatrisse, mille ta vastu võttis. Tema debüütetenduseks pidi olema Mihhail Glinka ooper "Elu tsaari eest". Kogemuste puudumise tõttu ebaõnnestus aga juba esimene proov: lauljad ei saanud Rahmaninovi käte liikumisest aru, mistõttu ei püsinud solistid ja orkester sünkroonis. Nii oli orkestri peadirigent sunnitud juhatamise üle võtma.
Rahmaninov leidis peagi oma enesekindluse ning tema tegelik debüüt dirigendina Camille Saint-Saënsi ooperis „Samson ja Delila“ oli edukas. Üks kriitik kirjutas: "Rahmaninov hoidis orkestri ohjad kindlalt ja otsustavalt enda käes ega jätnud näitamata, kui suured dirigendioskused on ta sisse peidetud." Järgnevatel kuudel dirigeeris ta veel Aleksandr Dargomõžski "Russalkat", Nikolai Rimski-Korsakovi "Maiööd", ja Georges Bizet’ "Carmenit", kuid koostöö teatrijuht Sava Mamontoviga ei sujunud, mistõttu lahkus Rahmaninov sealt juba järgmisel aastal.
Rahmaninov (paremal) ja Fjodor Šaljapin
Moskva Vene Erateatris veedetud aasta ei andnud Rahmaninovile üksnes kogemuse, vaid pani aluse ka tema sõprusele bassi Fjodor Šaljapiniga, kellele helilooja õpetas muusikateooriat ja -ajalugu. Koos Mamontovi Ooperiansambliga käisid nad tuuril Lõuna-Venemaal. Pärast kontserti Jaltas tuli lava taga Rahmaninovi juurde kirjanik Anton Tšehhov. Ta ütles: "Ma olen Sind jälginud kogu aeg, noor mees. Sul on tähelepanuväärne ilme – ühel päeval saab Sinust suur mees." Varsti pärast seda saatis helilooja Tšehhovile oma sümfoonilise pildi "Kalju" (op 7; 1893) partituuri. Jaltas kohtusid nad veel paaril korral 1900. aasta kevadel.
Kaks kohtumist kirjanik Lev Tolstoiga olid aga vähem edukad. Kui Rahmaninovi tutvustati kirjanikule pärast 1. sümfoonia läbikukkumist 1897. aastal, soovitas Tolstoi talle töötamisel rohkem enesekindlust ja distsipliini. Nende teine kohtumine leidis aset jaanuaris 1900, kui Rahmaninov ja Šaljapin külastasid Tolstoid tema enda kodus. Kaks muusikut esitasid laulu "Saatus" (op 21 nr 1; 1900), mis meeldis kõigile kohalviibinutele, välja arvatud Lev Tolstoile. Ta väitis, et talle ei meeldinud see üldse, kuid lisas, et ta on vana mees ega tahtnud talle selle väitega haiget teha.
Samal aastal kasvas huvi Rahmaninovi muusika vastu USA-s ja Suurbritannias, kus seda oli oma kontsertidel esitanud Ziloti. Tänu viimase kontaktidele kutsuti Rahmaninov Londonisse – see oli esimene kord, kui helilooja lahkus kodumaalt. "London Philharmonic Society" poolt korraldatud kontserdil kanti ette sümfooniline fantaasia "Kalju", kaks lugu tsüklist "Fantaasiapalad" (op 3; 1892) ja Prelüüd cis-moll. Kohalik ajakirjandus kiitis küll tema oskusi dirigendi ja pianistina, kuid oli ettevaatlik tema hindamisel komponistina. Sellegi poolest kutsuti ta järgneval hooajal tagasi, et ta esitaks oma esimese klaverikontserdi.
Uus tulemine.
Samal ajal ei olnud kadunud tema kahtlused oma komponeerimisoskustes, mis olid tekkinud pärast 1. sümfoonia ebaõnnestumist. Satinite perekond suutis veenda Rahmaninovi, et ta räägiks tuntud neuroloogi Nikolai Dahliga, kes oli tuntust kogunud innovaatiliste meetodite, sealhulgas hüpnotiseerimisega. Nelja kuu jooksul, 1900. aasta jaanuarist aprillini suutis Dahl taastada helilooja enesekindluse ja soovi pöörduda tagasi komponeerimise juurde.
Uue tõusu lätteteoseks sai tema üks tuntumaid töid, Klaverikontsert nr 2 (c-moll, op 18; 1900–01), mille Rahmaninov pühendas Nikolai Dahlile. Algselt valmisid sellest teine ja kolmas osa, mis kanti ette Ziloti dirigeerimisel ja autori soleerimisel 1900. aasta sügisel. Nii Moskva kriitikud kui publik kiitsid teost, ning peagi kirjutas Rahmaninov sellele ka puuduva 1. osa. Esmakordselt kanti Rahmaninovi 2. klaverikontsert tervikuna ette 1901. aasta 27. oktoobril, kui solistiks oli taaskord helilooja.
Rahmaninov koos tütre Irinaga (1913)
Satini pere abita poleks Rahmaninov majanduslikult ega psühholoogiliselt toime tulnud. Eriti suur abi oli helilooja täditütardest Nataljast ja Sofiast, keda Sergei on hiljem nimetanud oma „arstideks“. Peagi armus ta Nataljasse, kes oli just lõpetanud Moskva Konservatooriumi klaveri erialal, ning pärast mõningast sugulaste vastuseisu abiellusid nad 1902. aasta aprillis. Nende abielu oli õnnelik ning liikus mööda traditsioonilisi radu, nagu tolle aja Venemaale oli kombeks. See tähendas, et Sergei töötas, antud juhul komponeerides ja kontserte andes, ja Natalja hoolitses pere eest. Neil oli kaks last: 1903. aastal sündis Irina ja 1904. aastal Tatjana.
Kohe pärast 2. klaverikontserdi edu kirjutas Rahmaninov oma Tšellosonaadi (op 19; 1901), kantaadi "Kevad" (op 20; 1902), Laulud op 21 (1902) ja "Variatsioonid Chopini teemale" (op 22; 1903). Neist viimases oli kahekümne kahele variatsioonile aluseks Frederic Chopini Prelüüd c-moll op 28.
Vaatamata edule ei olnud komponeerimine niivõrd tulus, et Rahmaninov oleks saanud töötada puhtalt heliloojana. Õnneks kutsuti ta 1904. aastal Moskva Suurde Teatrisse dirigendiks. Rahmaninovile tekitas kutse vastakaid tundeid. Ühest küljest kartis ta Mamontovi kogemuste kordumist, kus töö kõrvalt ei jätkunud tal aega komponeerimiseks. Teisest küljest meeldis talle dirigeerida, eriti just suuri oopereid. Samal aastal sõlmis Rahmaninov Suure Teatriga viiekuulise lepingu, kuid jäi sinna kaheks aastaks.
Rahmaninovi debüüt Suures Teatris Dargomõžski „Russalkaga“ oli edukas. Moskva kriitik Nikolai Kaškin kirjutas: "Võime öelda, et Rahmaninovi saabumine Suure Teatri orkestrisse tõi sellesse uue hingamise." Järgnevatel kuudel dirigeeris ta veel Glinka "Elu tsaari eest", Borodini "Vürst Igorit" ning Tšaikovski "Padaemandat" ja "Jevgeni Oneginit". Kõik etendused võeti vastu suure menuga.
Juba Moskva Vene Erateatri ajal tõstis ooperite dirigeerimine Rahmaninovi huvi nende kirjutamise vastu. Aastatel 1900–1905 kirjutas ta kaks ühevaatuselist ooperit: "Ihnus Rüütel" ja "Francesca da Rimini", mõlemat dirigeeris esiettekandel Suures Teatris ooperite autor. Praegu esitatakse neid aga vähe, põhjuseks laval teostamatud ideed ja liiga suur kõnedialoogide osakaal. Soov rohkem keskenduda komponeerimisele sundis teda 1905. aastal Suurest Teatrist lahkuma. Selleks, et teda segataks oma töö juures võimalikult vähe, kolis Rahmaninov samal aastal koos perega Dresdenisse. Olulisemad seal kirjutatud teostest on Sümfoonia nr 2 (e-moll, op 27; 1908), Klaverisonaat op 28 (d-moll; 1908), sümfooniline poeem "Surnute saar" (op 29; 1908). Neist viimane on kirjutatud Arnold Böcklini samanimelise maali järgi, kusjuures komponeerimise hetkeks oli Rahmaninov näinud vaid selle mustvalget redaktsiooni. Ta kirjutas hiljem: "Ma ei olnud maali värvidest väga liigutatud. Kui ma oleksin näinud esmalt originaali, poleks ma ilmselt komponeerinud oma "Surnute saart". Mulle meeldib see pilt enam mustvalgena." Soov keskenduda vaid komponeerimisele ei täitunud, põhjuseks rahalised mured. Seega pidi ta vastu võtma esinemiskutseid. Aastatel 1903, 1906 ja 1908 premeeris Beljajevi ring teda Glinka preemiaga. Kuigi Rahmaninov seda ei tahtnud, pidi ta 1909. aastal Dresdenist lahkuma.
Nagu ikka, veetis ta 1909. aasta suve Ivanovkas, kus valmistus kontserttuuriks Ameerika Ühendriikidesse. Ta kirjutas oma kolmanda klaverikontserdi, mille pühendas Josef Hofmannile. Hofmann oli poola pianist, ainus, keda Rahmaninovi pidas endaga võrdväärseks.
1910. aastaks oli Rahmaninov Venemaa muusikaelu tegelane. Temast oli saanud Vene Muusikaühingu asepresident, Moskva Filharmoonia Ühingu dirigent ja 1909. aastal loodud Vene Muusikakirjastuse kunstiline nõustaja. Kuid muusika oli tolleks hetkeks arenenud atonaalsuse poole, populaarsuse oli saavutanud Aleksandr Skrjabin. Seepärast ebaõnnestus Rahmaninovi kolmanda klaverikontserdi Venemaa esiettekanne 1910. aastal. 1912. aasta lõpus loobus Rahmaninov mõneks ajaks kontsertide andmisest ja sõitis Rooma.
Rasked ajad ja emigratsioon.
Kui puhkes Esimene maailmasõda, oli Venemaa ülejäänud maailmast ära lõigatud. Selleks, et rahaliselt toime tulla, pidi Rahmaninov andma kontserte Venemaa kaugemates paikades. Sellele vaatamata andis ta suuri summasid heategevusele. Skrjabin, kellest oli saanud justkui Rahmaninovi rivaal ja kelle muusikat ta mõista ei suutnud, suri ootamatult 1915. aastal. Rahmaninov andis tema mälestuseks kontserdi, kus mängis Skrjabini teoseid.
1917. aastaks oli Venemaa jõudnud olukorda, kus rubla väärtus kukkus kiiresti ja pidevalt, toitu nappis, haavatud sõdureid oli igal pool. Maapiirkondades olid sagedased ülestõusud ja rünnakud maaomanike vastu. Rahmaninovid elasid sel suvel Ivanovkas, kuid lahkusid sealt peagi Krimmi. Oktoobrirevolutsiooni elasid nad kartlikult üle Moskva korteris. Samal ajal lõpetas Ajutine Valitsus tegevuse, elektrivooluga varustamine katkestati ning rüüstamisest ja röövimisest sai tavaline nähtus.
Sellises olukorras sai ta esinemiskutse Rootsi, mille ta kõhklemata vastu võttis. Kuigi Rahmaninov pidi seal andma kümme kontserti, jäi ta Stockholmi vaid mõneks päevaks. Seejärel emigreerus ta Kopenhaagenisse, kus teda aitasid kohalikud venelased. Rahmaninov soovis küll olukorra paranedes naasta Venemaale, kuid tegelikult ei külastanud ta oma sünnimaad enam kunagi. Loomingulise kriisi tõttu ei suutnud ta midagi kirjutada kuni 1926. aastani, mil valmis Neljas klaverikontsert (op 40; 1926). Üldse kirjutas ta pärast 1917. aastat ainult kuus teost.
Kopenhaagenis olles pakuti Rahmaninovile peadirigendi kohta Bostoni Sümfooniaorkestris. Sellest helilooja algselt keeldus, talle ei olnud meeltmööda kohustus anda 110 kontserti 30 nädala jooksul. Peale selle oli tema inglise keele oskus liiga nõrk. Olude sunnil pidi ta peagi oma otsust muutma ning 1918. aastal asus ta teele USA-sse. Tõsi, Bostoni Sümfooniaorkestri pakkumist ta vastu ei võtnud. Ameerikas kohtus ta oma vanade sõprade, viiuldajate Fritz Kreisleri ja Efrem Zimbalisti ning pianisti Josef Hofmanniga. Viimane soovitas Rahmaninovi oma agendile, kellega helilooja sõlmiski lepingu 36 kontserdiks 15 linnas.
1924. aastal oli Rahmaninovil taas võimalus saada Bostoni Sümfooniaorkestri peadirigendiks, kuid tema asemel valiti Sergei Kussevitski, kelle naine oli just orkestrile annetanud suure rahasumma. Kohast ilmajäämisele vaatamata ning erinevalt valdavast osast Venemaalt Oktoobrirevolutsiooni aegu USA-sse emigreerunud venelastest teenis Rahmaninov piisavalt palju, et oma eluga toime tulla. Veelgi enam: ta sai lubada endale luksusi nagu ülikondi parimatelt inglise rätsepatelt ning kalleimaid ja uusimaid autosid. Aastatel 1932–1939 elas ta suviti Šveitsis Luzerni järve äärses Senari villas (villa nimi tuleneb Sergei, tema naise Natalja ja perekonnanime Rahmaninovi algustähtedest). Majanduskriisi ajal, mil inimesed, kes teenisid aastas 3000 dollarit, olid selle üle õnnelikud, ning viiekäiguline roog maksis restoranis üks dollar ja 25 senti, oli Rahmaninovi aastane sissetulek 135000 dollarit.
USA-s olles igatses Rahmaninov Venemaad. Seepärast sõi ta kodus olles peamiselt vene toitu ja luges vene kirjandust, samuti olid kõik ta teenijad venelased. See põhjustas tihti probleeme, näiteks tekkis neil asjaajamisel keelebarjäär, eriti siis, kui Rahmaninovile oli välismaale sõiduks vaja hankida viisa.
Pidev reisimine ja kontsertide andmine olid Rahmaninovi tervisele mõjunud juba 1930. aastatel, seepärast käis ta end Baden-Badenis ja Aix-les-Bains’is ravimas. 1940. aastatel halvenes tema tervis aga kiiresti, mistõttu pidi ta hakkama võitlema oma suitsetamis- ja kohvisõltuvusega. Veebruaris 1943 andis Rahmaninov oma viimase kontserdi. Samal ajal avastati tal kopsukelmepõletik ja närvivalu, pärast seda aga vähk.
Sergei Rahmaninov suri 28. märtsil 1943, mõni päev enne oma seitsmekümnendat sünnipäeva.
Looming.
Rahmaninovi muusikat iseloomustab mitmekesisus, seda nii žanrite kui helikeele poolest. Ta on kirjutanud muusikat sooloklaverile, klaverikontserte, sümfoonilisi teoseid, oopereid, koorimuusikat, laule ja romansse. Tema muusikas on palju lüürilisi varjundeid: õrnust, nukrust, mõtisklust, leebust ja hellust, kuid ka tormilisi tundepuhanguid. Tema muusika kandub sageli ühest äärmusest teise.
Nagu paljud romantikud, pööras ka Rahmaninov erilist tähelepanu meloodiale, mida ta pidas muusika hingeks. Ta on öelnud: "Meloodia, see on kogu muusika põhialus, sest täiuslik meloodia sisaldab ja kutsub ellu ka harmoonilise kujunduse. Meloodiline leidlikkus selle sõna kõige paremas mõttes on helilooja peamine eesmärk." Rahmaninovi meloodiad on voolavad, lainetavate tõusude ja langustega ning väga emotsionaalsed.
Nagu paljude romantikute, on ka Rahmaninovi muusikat mõjutanud kohalikud rahvaviisid. Rahmaninov reeglina vene meloodiaid otseselt ei laena, vaid kirjutab nende eeskujul. Üksikuteks eranditeks on Klaveripalad neljale käele (op 11; 1894) ja Kolm vene laulu (op 41; 1927).
Erilisel kohal Rahmaninovi muusikas on kirikukellad, mis tema enda sõnutsi domineerisid kõikides vene linnades, mida ta tundis: Novgorodis, Kiievis, Moskvas. "Nad saadavad iga venelast lapsepõlvest hauani ja ükski helilooja ei saa nende mõju eest põgeneda." Kirikukellasid on Rahmaninov imiteerinud näiteks 2. Klaverikontserdi alguses, Prelüüdis cis-moll (op 3, nr 2), Ges-duur (op 23, nr 10), C-duur (op 32, nr 1), a-moll (op 32, nr 8) ja gis-moll (op 32, nr 12) ning "Kellades" (op 35, 1913).
Kammermuusika.
Kammermuusikat on Rahmaninov kirjutanud suhteliselt vähe ja seda eranditult nooremas eas (viimane teos aastal 1901). Tema kuulsaim kammermuusikateos on Tšellosonaat (op 19; 1901), mille Rahmaninov pühendas tšellist Anatoli Brandukovile. Helilooja ise seda teost nii nimetada ei soovinud, sest see alavääristab klaveri partiid, mis tegelikult on tšelloga võrdväärne. Seepärast kasutatakse tihti ka pealkirja "Sonaat g-moll tšellole ja klaverile". Kammermuusikateostest on tuntud veel kaks keelpillikvartetti, kaks klaveritriot "Trio élégiaque" ning "Prelüüd ja Danse orientale" tšellole ja klaverile (op 2; 1892).
Klaverimuusika.
Rahmaninovi tuntuimad teosed sooloklaverile on tema prelüüdid. 1903. (op 23) ja 1910. (op 32) aastal välja antud prelüüdid hõlmavad kõiki helistikke peale cis-molli, mida Rahmaninov kasutas juba oma Prelüüdis op 3, nr 2. Suhteliselt rahulikele ja lüürilistele paladele (nt op 32 nr 5 G-duur) on helilooja vastandanud kirglikud ja dramaatilised teosed (nt op 23 nr 5 g-moll). Rahmaninovi klaverimuusika hulka kuuluvad veel "Etüüd-pildid" ("Ètudes-tableaux") op 33 (1911) ja 39 (1916–17), kaks sonaati, "Muusikalised momendid" ("Moments musicaux") ja transkriptsioonid. Tema viimane klaveriteos on 1931. aastal komponeeritud Variatsioonid Corelli teemale, mille 20 variatsioonile aluseks on teema itaalia helilooja "Sonaadist viiulile, kontrabass-vioolale ja klavessiinile" (op 5, nr 12). Corelli ise oli selle teema laenanud tuntud meloodiast "La Folia".
Rahmaninov Ivanovkas 3. klaverikontserdi kallal töötamas (1910)
Orkestrimuusika.
Rahmaninov kirjutas viis teost klaverile ja orkestrile: lisaks neljale kontserdile veel "Rapsoodia Paganini teemale" (op 43; 1934). 24-osalise topeltvariatsiooni aluseks on Niccolò Paganini Kapriis nr 24, a-moll ja "Dies Irae"-teema. Klaverikontsertidest on kuulsamad teine (op 18; 1901) ja kolmas (op 30; 1909), neist viimane just eriti oma tehnilise keerukuse poolest. Orkestriteostest on tuntud veel kolm sümfooniat, kantaat "Kevad" (op 20; 1902), koorisümfoonia "Kellad" (op 35; 1913) ning Rahmaninovi kõige viimane teos "Sümfoonilised tantsud" (op 45; 1940).
Vokaalmuusika.
Rahmaninov kirjutas vähesel määral teoseid koorile, neist kuulsamad on „Püha Johannes Krisostomuse liturgia" (op 31; 1910) ja "Koguöine jumalateenistus" (op 37; 1915). Rahmaninov puutus ortodoksi kiriku muusikaga kokku juba lapsepõlves ning selle mõjusid on tunda ka tema teistes teostes. Samas iseloomustavad Rahmaninovi koorimuusikat veel meloodilisus ja rütmilisus.
Rahmaninovi ooperitest, millest kõik on ühevaatuselised, on tuntuim esimene: "Aleko" (1893). Selle, Moskva Konservatooriumi lõputööna esitatud teose aluseks on Aleksandr Puškini poeem "Mustlased". Vähem kui kolme nädalaga kirjutatud tunnipikkuse teose eest pälvis ta Suure kuldmedali. Aastatel 1900–1905 kirjutas ta veel kaks ühevaatuselist ooperit: "Ihnus Rüütel" ja "Francesca da Rimini", mõlemat dirigeeris ta esiettekandel Suures Teatris ise. Praegu esitatakse neid aga vähe, põhjuseks laval teostamatud ideed ja liiga suur kõnedialoogide osakaal.
Rahmaninov pianistina.
Rahmaninovi edukas pianistikarjäär sai võimalikuks tänu mitmete asjaolude kokkulangemisele: muusikaline anne, teatraalsus, suured hästiliikuvad käed ja võime töötada pidevalt ja distsiplineeritult. Nooremas eas mängis ta avalikult peamiselt vaid enda teoseid, üheks erandiks näiteks kontsert Skrjabini muusikaga viimase mälestuseks 1915. aastal. 45-aastaselt mõistis ta, et ei saa vaid oma teostega elatist teenida, nii otsustas Rahmaninov laiendada repertuaari ja parandada oma tehnikat. Algselt harjutas ta igapäevaselt viis tundi, hiljem neli või kolm tundi, näidates seejuures kõrget enesedistsipliini ja keskendumisvõimet. Lisaks esinemisrepertuaarile harjutas Rahmaninov veel Karl Czerny ja Charles Hanoni etüüde, neist viimaseid erinevates helistikes ning rütmi varieerides.


Stephanus I.
Stephanus I oli paavst 254–257. Ta oli 23. paavst.
Stephanus I sündis Roomas Joviuse pojana ja oli kristliku traditsiooni järgi pärit Juliuse suguvõsast.
Ta oli Lucius I ajal ülemdiakon ja valiti paavstiks 12. mail 254.
Stephanus I ajal jätkus skisma vastupaavst Novatianusega. Gallikaani piiskopid eesotsas Lyoni piiskopi Faustinusega nõudsid Stephanuselt Novatianust toetava Arles'i piiskopi Marcianuse hukkamõistmist, kuid Stephanus ei pidanud sellist teguviisi õigustatuks. Kui paavst ei tegutsenud vastavalt piiskoppide tahtele, esitasid nad Kartaago piiskopile Cyprianusele kaebuse Stephanuse peale. Cyprianus soovitas paavstil Marcianus ekskommunikeerida ja määrata tema asemele uus piiskop. Paavsti hilisem otsus pole teada.
Keiser Galluse ajal toimunud tagakiusamise käigus kristluse hüljanud Hispaania piiskopid Martialus ja Basilides olid Hispaania piiskoppide poolt tagandatud. Basilides polnud selle otsusega rahul ja läks Rooma, kus ta veenis Stephanust piiskoppide otsust tühistama ning teda ja tema kolleegi rehabiliteerima. Vaevalt oli paavst vastava otsuse langetanud, kui Hispaania piiskopid ei nõustunud sellega ja kaebasid Cyprianusele, kes kutsus kokku Aafrika piiskoppide sinodi, kus kinnitati kahe piiskopi tagandamine ning süüdistati Stephanust faktidega meelevaldses ümberkäimises.
Stephanuse suurim tüli Cyprianusega puhkes ketserite poolt teostatud ristimise õigsuse pärast. Cyprianus oli sarnaselt Aafrika, Süüria ja Väike-Aasia kogudustega veendunud, et ketserite poolt teostatud ristimine on vale ja ketserite poolt ristituid tuleb uuesti ristida (taasristimine). Stephanus oli sarnaselt Aleksandria, Palestiina ja Rooma kogudustega veendunud, et ketserite poolt teostatud ristimine on kehtiv ja kogudusse pöördunuid tuleb vastu võtta vaid absolutsiooniga käte pealepanemisel. Ta pidas taasristimist vägivaldseks sekkumiseks kristliku traditsiooni järgimisel.
Vaidluse ägenedes pidas Cyprianus 255 ja 256 kaks sinodit Aafrikas, kus ta õigustas oma positsiooni. Stephanus saatis kirja Väike-Aasia kogudustele, milles ta ähvardas neid kirikust välja heita, kui nad järgivad kiriku poolt vastuvõetamatuks tunnustatud vaateid. Vaidluse jätkudes ekskommunikeeris ta Caesarea piiskopi Firmilianuse ja Tarsuse piiskopi Helenuse. Stephanus keeldus Cyprianuse poolt Rooma läkitatud saadikuid vastu võtmast. Kui Aleksandria piiskop Dionysius veenis Stephanust järgima rahumeelsemaid vaateid, siis Firmilianus süüdistas Stephanust ketserluse propageerimises.
Firmilianuse kirjast Cyprianusele selgub, et Stephanus I oli esimene paavst, kes toetus oma vaadete õigustamisel Jeesus Kristuse poolt Peetrusele öeldule (Mt 16:18), pidades end Peetruse järeltulijaks.
Stephanus I võttis kirikus kasutusele liturgilise riietuse, kuna varem ei erinenud vaimulike riietus ilmikute omast.
Stephanus I suri 2. augustil 257 ja maeti San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti. Kristliku traditsiooni järgi hukkus ta keiser Valerianuse tagakiusamise ajal, kui San Callisto katakombi tunginud sõdurid lõid toolil istuval Stephanusel pea maha. Teise versiooni järgi võis ta surra eksiilis. Paavst Paulus I ajal viidi tema säilmed 17. augustil 761 tema mälestuseks rajatud San Stefano kloostrisse.
Teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Stephanus I mälestuspäev on 2. august. Tema mälestuseks on rajatud kirik Pisas


Richard Strauss.
Richard Strauss [r'ihhart štraoss või eestipäraselt r'ihhard strauss] (11. juuni 1864 München – 8. september 1949 Garmisch-Partenkirchen) oli saksa helilooja ja dirigent, kes kirjutas peamiselt hilisromantismi-aegset muusikat. Teda tuntakse peamiselt sümfooniliste poeemide ja ooperite kaudu.
Elulugu.
Richard Straussi isa oli Franz Strauss, kes oli esimetsasarvemängija Müncheni Õukonnaorkestris. Ema Josephine pärines Müncheni ühest jõukamast perekonnast, õlletehase Pshorr omanikest. Richard sai noorpõlves isalt põhjaliku, kuid vanamoelise muusikahariduse. Oma esimesed palad pani Richard kirja kuueaastaselt ja kuni oma surmani tegeles ta pidevalt muusikaloominguga.
10-aastaselt kuulis Strauss Richard Wagneri oopereid "Lohengrin", "Tannhäuser" ja "Siegfried", ent isa keelas tal Wagneri muusikaloomingut õppida. Alles 16-aastaselt tohtis Richard tutvuda "Tristani ja Isolde" partituuriga. Isa arvates kuulus Wagneri muusika alamasse sorti ja hiljem väljendas Richard korduvalt oma kahetsust selle suhtumise üle.
1882. aastal astus Strauss Müncheni Ülikooli, õppides kunstiajalugu ja filosoofiat. Aasta hiljem ta siirdus Berliini. 1885 naasis ta Münchenisse, kus sai koha dirigendi assistendina.
10. septembril 1894 abiellus Strauss soprani Pauline Maria de Annaga. Naine oli tuntud oma võimuka ja impulsiive loomu poolest, kuid abielu kujunes õnnelikuks. Kuni oma elu lõpuni ("Neli viimast laulu", 1948) eelistas Strauss oma loomingus sopranihäält kõigile teistele.
Välislingid.
Strauss, Richard
Strauss, Richard
Strauss, Richard


257.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 252 253 254 255 256 - 257 - 258 259 260 261 262


Eskimod.
Eskimod on lähedaste rahvaste ja hõimude rühm, kelle põline asuala on Venemaal Tšuktši poolsaarel ja Põhja-Ameerika põhjaosas Kanadas, Alaskal ning Gröönimaal. Nende asuala laiub idast läände 11 000 km ulatuses.
Eskimod jagatakse kaheks: inuiti keeli kõnelevad inuitid ehk idaeskimod (sealhulgas gröönlased) ja jupiki keeli kõnelevad jupikid (sealhulgas Aasia eskimod).
Nimi.
Eskimote rahvusvaheline organisatsioon Inuit Circumpolar Council kasutab kõigi eskimote kohta nimetust "Inuit".
Arv.
1991. aasta hinnangul oli eskimoid umbes 120 000, sealhulgas 40 000 Alaskal, 31 000 Kanadas, 47 000 Gröönimaal ning 2000 Siberis. Alaska, Kanada ja Taani linnades elas neid umbes 17 000.
2000. aasta hinnangul oli eskimoid Alaskal umbes 50 000, Kanadas 45 000, Gröönimaal 50 000 ning Venemaal 2000.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 1738 eskimot, kellest 682 emakeel oli eskimo keel.
Keel.
Eskimod kõnelevad eskimo-aleuudi keelte hulka kuuluvaid inuiti ja jupiki keeli.
Päritolu.
Eskimote esivanemad on tulnud Ameerikasse Beringi väina saarte kaudu Aasiast. Ameerika põliselanike seas on eskimod füüsiliste tunnuste, keele ja elulaadi poolest kõige aasialikumad.
Traditsiooniline eluviis ja sotsiaalsed suhted.
Eskimod on elanud Arktika rannikul, püüdes mereimetajaid ning küttides maismaal.
Nad elavad laialipillatult suhteliselt väikeste kogukondadena, mis on muu hulgas erinevate looduslike tingimuste tõttu kultuuriliselt erinevad, kuid paljude ühisjoontega.
Varem elasid eskimod enamasti väikestes eraldatud külades, mille suurus sõltus paiga loodusressurssidest. Tavaliselt elas külas 10–50 inimest, kes olid omavahel suguluses. Alaskal olid külad kohati kuni 200 elanikuga. 19. sajandi alguses oli selliseid rühmi väidetavalt umbes 200. Eri rühmad olid omavahel umbusklikud ja nende suhted olid pingelised, kuigi enamasti tehti teatud koostööd. Tuli ette rüüsteretki üksteise aladele ja omavahelisi sõdu.
Tavaliselt elati suurperedena. Mõnel pool oli ühe suurpere elamu teiste omadega läbikäikude abil ühendatud.
Kanada keskosa eskimod kasutasid talvel lumest onne iglusid, mujal kasutati turbast, kivist ja puust maju. Suvel kasutati nahktelke. Küla elanikud olid suvel tavaliselt hajutatud mitmesse elupaika.
Sotsiaalseid sidemeid moodustati abielu, lapsendamise, partnerluse ja naistevahetuse kujul. Abielu sõlmiti tavaliselt ilma tseremooniata. Jõukatel ja mõjukatel meestel võis olla mitu naist. Meeste vahel tekkis naiste pärast konflikte. Naistevahetus tõi kaasa püsiva ja siduva liignaisepidamise, millest sündinud lapsed olid kaitstud.
Mehed püüdsid suuri loomi, valmistasid tööriistu ning ehitasid maju ja paate. Naised tegid süüa, tegid nahatöid ning tegelesid korilusega.
Sotsiaalne staatus sõltus soost ja vanusest. Eriline positsioon oli šamaanidel. Väljapaistvate isiksuste mõju ulatus väljapoole perekonda; mõnel pool oli neil formaalne võim. Alaska rannikul oli pealikuvõim päritav. Seal võeti ka sõjavange, keda peeti orjadena. Kanada keskosa eskimod olid egalitaarsed.
Tänapäeva eskimod.
Tänapäeva eskimod kultiveerivad järjest enam oma kultuurilist eripära. Neil on eriõigused maa, loodusressursside ja keele suhtes.
Alaska eskimod said 1971 Alaska Native Claims Settlement Act maad ja raha, loobudes aga muudest nõudmistest. Samalaadne otsus tehti 1975 Kanadas. Eskimotel on seal oma ala Nunavut, kus nad on enamuses. Gröönimaa sai 1979 autonoomia (Hjemmestyre) ja 2009 laiendatud autonoomia (Selvstyre).
Eskimotel on rahvusvaheline organisatsioon Inuit Circumpolar Council. Nad osalevad Arktika talvemängudel.
Haridus, tervishoid, õigussüsteem ja ajakirjandus on järjest enam kohandatud eskimote vajadustega ja läinud kohaliku kontrolli alla.
Eskimotel on puudus kvalifitseeritud tööjõust ja neil on olnud raske rajada isetasuvat majandust tänapäeva ühiskonnas.
Kunst.
Eskimote tarbeesemed on olnud kunstiliselt kujundatud.
Peale selle on välja kaevatud otseseid kunstiesemeid, peamiselt luu-, hamba- ja puunikerdusi. Mõnd peetakse maagiliseks, teised on detailsed ümarate vormidega loomade ja inimeste kujutised.
Dorseti kultuurist on säilinud ornamendid ja nikerdused. Beringi väina ümbruses arenesid 1. aastatuhande esimesel poolel kultuurid, kelle kalmudest on leitud nikerdusi ja morsahambaid. Kaunistatud tarbeesemed, maskid ja šamaanivarustus on saanud mõjutusi Siberist ja Hiinast.
1. ja 2. aastatuhande vahetusel levis Alaskalt Gröönimaale Thule kultuur, mis tõi kaasa tarbeesemete üksluisema iseloomu ning kaunistuste ja nikerduste vähesuse. Kõige esteetilisemad olid nahkrõivad, mis esindasid ka kohalikku identiteeti. Need on näha näiteks Qilakitsoqi muumiatel.
20. sajandil hakati müügiks laialdaselt tootma nn eskimo rahvakunsti. Kanadas oli selle õitseaeg 1950ndatel. Eriti populaarsed olid talkskulptuurid ja graafika. Tegu oli valdavalt uusloominguga, millel sageli oli ka kunstiline väärtus.
Muusika.
Valdav on vokaalmuusika. Traditsiooniliselt lauldakse paatide vettelaskmisel, jahil, kingituste vahetamisel ja šamanistlikel riitustel. Kasutatakse eeslauljat.
Levinuim rahvapill on ühe nahaga raamtrumm "qilaat" või "qilaut", millega laulu saadetakse. Ida-Gröönimaal on raam on peaaegu täiesti ringjoonekujuline, puust, läbimõõduga 35–45 cm, membraan on sageli hülge- või koeranahast, käepide ja kepp puust. Thule piirkonnas on raam ovaalne, mõõtmetega umbes 20×30 cm (uuemal ajal sageli suurem). Vanasti koosnes raam sageli kokkuõmmeldud poolitatud morsaribidest, käepide ja kepp luust või sarvest. Trummi lüüakse viltu altpoolt.
Trummirütmis vaheldub tavaliselt kolm lööki pausiga, Ida-Gröönimaal on rohkem rütme.
Meloodiad on sageli pentatoonilised. Hääl on intensiivne ja ilma vibraatota. Palju kasutatakse sujuvaid üleminekuid ühelt toonilt teisele, vokaliise, röhitisesarnaseid tõukeid, karjeid ja sosinaid.
Uuemal ajal on linnas kasutusele võetud lõõtspill ja kitarr. Nüüd on üle võetud ka popmuusika.
Tants.
Sageli kaasneb lauluga tants. Tants on mitmekesine. Eriti nõtke on Ida-Gröönimaa naiste tants.
Gröönimaal eeslaulja mängib ka trummi ja tantsib. Seda nimetatakse trummilauluks ja trummitantsuks ("inngerutit").


Tallinna alumine tuletorn.
Tallinna liitsihi alumine tuletorn on tuletorn Tallinnas Lasnamäe kaldal Valge tänava ääres.
Tuletorni nimetatakse ka Tallinna alumiseks tuletorniks ja Tallinna põhja tuletorniks.
Tuletorn rajati 1806. aastal. See oli kahekorruseline valge kivihoone, mille teise korruse otsaaknast tuli paistis. 1839. aastal ehitati hoone merepoolsesse otsa punane kaheksatahuline püramiid. Sellisena on hoone säilinud tänapäevani.
Hoone tipus on metallvarras, mille küljes on ilmakaari ja tuule suunda näitavad vahendid.
Asukoht.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on. Asub 1,1 kilomeetrit Tallinna liitsihi ülemisest tuletornist põhjas. Lähedal on Kadrioru park ja Kumu.
Tuli on merepinnast 49 meetri kõrgusel. Hoone ise on tervikuna 18 meetrit kõrge, kuid tuli ei ole hoone tipus.
Tule omadused.
Tuli paistab hoone rõdu taga asuvast laternaruumist järgmise tsükliga: 1,9 sekundit tuli põleb ning 3,1 sekundiks on see varjutatud. Tuli on liitsihi ülemise torniga sünkroniseeritud ning mõlema tuletorni tule tsükli pikkus on 5 sekundit. Tuli paistab kahes erinevas sektoris erineva intensiivsuse ja värviga. Esimeses sektoris (asimuudist 154,5° asimuudini 165°) paistab valge tuli 12 meremiili, teises sektoris (143° kuni 154,5°) aga roheline tuli 6 meremiili kaugusele.
Varasem tsükkel oli 3 sekundi pikkune, 1,5 sekundit valge ja 1,5 sekundit pime. Esimeses sektoris (asimuudist 156° asimuudini 165°) paistis valge tuli 19 meremiili, teises sektoris (143° kuni 156°) aga roheline tuli 13 meremiili kaugusele.


Vanem Edda.
Vanemas Eddas jutustatud Sigurd Faafniritapja lugu, kujutatuna Ramsundi ruunikivil Rootsis.
Vanem Edda on kogumik Skandinaavia eelkristlikku mütoloogilist luulet, mida tuntakse keskaegsete Islandi käsikirjade kaudu.
Edda-luule on säilinud mitmes käsikirjas, millest tähtsaim on 13. sajandil kirjutatud Codex Regius. Codex Regius taasleiti aastal 1643. Erinevates käsikirjades säilinud laulude valik täpselt ei kattu, ka kaasaegsed väljaanded ning tõlked erinevad laulude valiku poolest. Edda-laulude autorid ei ole teada, laulude aluseks on suuline rahvapärimus. Laulud pärinevad keskajast ja viikingiajast, kuid paljud neist sisaldavad veel vanemat materjali. Üksikute laulude dateering on sageli väga vaieldav. Kindlalt ei ole teada ka nende loomise koht, arvatavasti on enamik neist loodud Islandil ja Norras.
Vanem Edda on tuntud 'vanemana' sellepärast, et kui Codex Regius leiti, peeti seda allikaks, mille põhjal Islandi skald Snorri Sturluson kirjutas oma skaldikunsti õpperaamatu Edda – edaspidi tuntud ka Noorema Eddana. Vanemat Eddat nimetatakse mõnikord ka Sæmundri Eddaks, sest esialgu arvati, et selle on kirja pannud preester Sæmundr Õpetatu; praegu seda teooriat enam usutavaks ei peeta. Vanem ja Noorem Edda on kõige olulisemad allikad, mille kaudu tuntakse paganlikku Skandinaavia mütoloogiat.
Jumala- ja kangelaslaulud.
Edda-laulud võib jagada kahte rühma: jumala- ja kangelaslauludeks. Tuntumateks jumalalauludeks on Völuspá (Nägijatari kuulutus), Hávamál (Õilsa ütlemised), Rígsþula (Rígri lugu), Þrymskviða (Thrymri lugu). Jumalalaulud räägivad maailma ja inimühiskonna tekkimisest ja hävimisest, jumalate ja teiste üleloomulike olendite tegemistest, jagavad inimestele õpetussõnu. Mõned laulud sisaldavad ka pikki vanu teadmisi edasiandvaid loetelusid (nt kääbuste nimed). Jumalaid ei kujutata alati aupaklikult ja soodsas valguses (nt pilkelaul Lokasenna, Loki riiukõned).
Kangelaslaulud räägivad germaani rahvaste ühistest muinaskangelastest, kellest tuntuim on Sigurd Fafniritapja. Sigurdi lugu jutustavad ka Saksa eepos Nibelungide laul ja Islandi Völsunga saaga. Mõned Vanema Edda kangelaslaulude prototüübid pärinevad rahvasterändamise ajast, näiteks peetakse üheks prototüübiks hunnide juhti Attilat - Atlit.
Keel ja värsimõõt.
Edda-luule tähtsamd värsimõõdud on fornyrðislag, "vanade sõnade värsimõõt" ja ljoðaháttr, "nõiduslaulude värsimõõt". Mõlemas kasutatakse alliteratsiooni ja assonantsi. Edda-luulet iseloomustab napp, lihtne väljendusviis. Kasutatakse kenningeid ja heitisid, kuid keel on suhteliselt ilustamata. Edda-laulud on skaldiluulest lihtsamad, sageli põneva sündmustikuga ja tunduvalt kergemini mõistetavad. Tõenäoliselt olid nad ka skaldiluulest laiemalt tuntud.


Frangi mets.
Frangi mets on mäestik Euroopas. Kulgeb loode-kagu suunas. Loodes ühineb Tüüringi metsaga, kagus Fichtelgebirgega. Kõrgus kuni 795 m.


Chausey saared.
Chausey on saarestik La Manche'i väinas. Pindala 68 ha, kõrgus kuni 24 m. Kuulub Prantsusmaale.


EMT.
EMT ("AS EMT", varasem ärinimi "AS Eesti Mobiiltelefon") on Eesti suurim mobiilsideoperaator.
Koostööd tehakse lauatelefonide operaatoriga Elion (mõlemad kuuluvad Eesti Telekomi kontsernile).
AS EMT alustas tegevust 28. aprillil 1991, mil ühisettevõtte moodustasid Eesti Telekom (51%), Rootsi Telia (24,5%) ja Soome Sonera (24,5%).
Seoses Eesti Telekomi restruktureemisega sai 1999. aasta aprillis AS EMT ainuomanikuks AS Eesti Telekom: rahvusvaheline börsiettevõte, mille aktsiad on noteeritud nii Tallinna kui Londoni börsil ning kelle strateegiline investor TeliaSonera tagab rahvusvahelise know-how.
AS EMT tegevusala ja eesmärk on üldkasutatavate telekommunikatsioonivõrkude loomine ja opereerimine ning üldkasutatavate telekommunikatsiooniteenuste teenuste osutamine või vahendamine Eesti Vabariigis ja välismaal.
AS EMT haldab GSM 900, GSM 1800, 3G, 3,5G ja 4G mobiilsidevõrku.
AS EMT on seadnud endale eesmärgiks olla turuliider innovaatiliste lahenduste pakkumistel ja rakendamisel, mis põhinevad kaasaegseimal telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogial. AS EMT loob organisatsioonidele ja inimestele keskkonna ja võimalused edukaks ning efektiivseks tegutsemiseks globaalses infoühiskonnas.
2007. aasta lõpu seisuga pakkus EMT oma teenuseid 765 000 kliendile. Neist 469 000 on lepingulised kliendid ning 296 000 kõnekaardi kasutajad.


Strelna.
Strelna [str'elna] on Peterburi haldusalasse kuuluv alev Soome lahe kaldal, mis kuulub Petrodvoretsi rajooni. Asub Strelka jõe suudmes.
Strelnas asub Peeter I ajal ehitatud paleedekompleks, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. 2003. aastal loodi sinna Venemaa presidendi "mereresidents".
15.–17. juulil 2006 toimus seal G8 riigipeade kohtumine.


Philippe II.
Philippe II [fil'ipp teine] ehk Philippe Auguste [fil'ipp og'üst] (21. august 1165 – 14. juuli 1223) oli Kapetingide dünastiasse kuuluv Prantsusmaa kuningas aastail 1180–1223.
Philippe oli Louis VII ja Champagne'i Adéle'i poeg. Ta sai isa tervise halvenemise tõttu 1179. aastal kaasvalitsejaks ning järgneval aastal kuningaks. Samal ajal abiellus ta ka Hainaut' Isabelle'iga, kes sünnitas talle 1187. aastal troonipärija ja hilisema kuninga Louis VIII.
Philippe osutus vägagi võimekaks ja kavalaks poliitikuks. Tema peamisteks eesmärkideks kujunesid kuningavõimu tugevdamine ja kogu Prantsusmaa enda võimu alla ühendamine. Teise eesmärgi jaoks oli vaja vallutada Inglismaa kuningatelt Normandia ja Akvitaania, mis alates Plantagenetite dünastiasse kuuluva Henry II võimulesaamisest oli noile kuulunud. See õnnestus Philippel John Maata valitsusaja jooksul (1199–1216). Pärast Bouvinesi lahingu võitmist 1214. aastal, kus prantslased võitsid inglasi ja Saksa-Rooma keisrit Otto IV-t, sai Philippest Euroopa võimsaim monarh ning talle anti hüüdnimi "Auguste" (Augustus).
Philippe II osales koos Richard Lõvisüdamega ka Kolmandas Ristisõjas sultan Salah ad-Dini (Saladini) vastu, kuid ehkki esialgu olid ristisõdijad edukad, ebaõnnestus sõda Friedrich Barbarossa uppumise ning Richardi ja Philippe tüllimineku tõttu.
Tõsised probleemid olid Philippel abieludega, kuna pärast oma esimese naise surma (1190) oli ta abiellunud Taani kuninga Valdemar I tütre Ingeborgiga (1193. aastal), ent seejärel oli ta viimase teadmata põhjustel eemale tõuganud. Ta soovis abielluda Genova krahvi tütre Margueritega, ent seda takistas Savoia krahv Thomas I, kes pruudi röövis ning temaga ise abiellus. Siis otsustas Philippe abielluda Dalmaatsiast pärineva Meraania Agnesega, see saigi teoks 1196. aastal. Ta sai naisega 2 last: tütar Marie ja poeg Philippe Hurepeli. Ent paavst Innocentius III ei kiitnud seda abielu heaks, kuna ametlikult oli Philippe Auguste ikkagi Ingeborgiga abielus. Ka tolle vend Valdemar II avaldas Prantsuse kuningale survet, nii et 1213. aastal võttis Philippe Ingeborgi enda juurde lõpuks tagasi ning tunnustas teda ametlikult Prantsusmaa kuningannana.
Philippe II ajal asutati Pariisi ülikool (1200) ning rajati Louvre'i loss.


837.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad
Aastad: 832 833 834 835 836 - 837 - 838 839 840 841 842


836.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad
Aastad: 831 832 833 834 835 - 836 - 837 838 839 840 841


835.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad
Aastad: 830 831 832 833 834 - 835 - 836 837 838 839 840


Molodjožnoje.
Molodjožnoje (soome "Metsäkylä") on Peterburi haldusalasse kuuluv alev Soome lahe põhjakaldal, mis kuulub Kurortnõi rajooni.


Möksy.
Möksy on küla Soomes Lääne-Soome läänis Lõuna-Pohjanmaal Alajärvi linna haldusalas.
Seal elab umbes 200 inimest. Külas on algkool.


Thespios.
Thespios oli vanakreeka mütoloogias Boiootia kuningas.ja Ateena kuninga Erechtheuse ja tema naise Praxithea poeg. Ta abiellus Arneuse tütre Megamedega.
Thespiosel oli väidetavalt 50 (või 40) tütart. On oletatud, et osa või isegi suurem osa neist oli saadud armukestega, mitte seadusliku naisega. Thespios ei otsinud oma tütardele peigmehi, kuni nad kõik lõpuks täiskasvanuks saanud olid. Tütreid nimetatakse tespiaadideks.
Thespiose tütardest rääkivad legendid langevad kokku ühes: Herakles magas kõigi (või peaaegu kõigi) nendega ning nad sünnitasid Heraklesele poja(d). Pseudo-Apollodoros loetleb Thespiose 48 tütart ja 50 tütrepoega.
Ühe versiooni järgi palus Thespios Heraklesel tappa Thespia lõvi. Lõvi püüdmine kestis 49 päeva ja igal ööl magas Herakles ühe neiuga. Selle versiooni järgi oli Herakles kõigest 18-aastane ega olnud seetõttu jahipidamises kogenud; ent on võimalik, et ta meelega venitas aega. Üks tütar pidi jääma templi neitsilikuks preestrinnaks. Pärastpoole kandis Herakles lõvi nahka, kuni ta tappis Nemea lõvi, mille nahk oli märksa parem.
Teise versiooni järgi käskis kuningas Eurystheus, kellele Herakles pidi sooritama 12 vägitööd, ühe ööga viljastada 40 neitsit. Herakles sai sellega hakkama.
Vanim ja noorim (või magamise järjekorras esimene ja viimane) olevat sünnitanud kaksikud, ülejäänud üksikud lapsed (kõik pojad). Pärastpoole olevat neist 40 koloniseerinud Sardiinia.
Neid legende ei räägitud Vanas Kreekas just sageli. Kõigepealt tundub uskumatuna, et Kreekas, kus mitmenaisepidamine tavaks ei olnud, saab ühel mehel nii palju lapsi olla. Teiseks tundub uskumatuna, et kui siiski kellegi nii palju tütreid on, ei kavatse ta neid mehele panna, ehkki Thespiosel kui kuningal oleks see olnud niihästi võimalik kui ka poliitiliselt kasulik.
On arvatud, et juba antiikajal tsenseerisid kreeklased Heraklese-legendi, visates Thespiose loo kui ebamoraalse välja 12 klassikalise vägitöö nimistust ja asendades selle mingi muuga.
Kolmas versioon legendist räägib, et Herakles kui suurte kangelastegude kordasaatja omandas Mükeenes ja mujalgi ligikaudu sellise staatuse, nagu on tänapäeval kuulsatel sportlastel ja poplauljatel. Kohalikud neiud organiseerisid midagi, mida tänapäevases sõnastuses võiks nimetada Heraklese fännklubiks. Tollal oli meeste ja naiste elu rohkem eraldatud kui tänapäeval, mistõttu sellesse kuulusid ainult naised. Klubi käis koos Thespiosele kuuluvas või kuulunud hoones ja nimetas end selle järgi Thespiose tütardeks. Kui Eurystheus andis Heraklesele ülesande viljastada ühe ööga 40 neitsit, pöördus Herakles oma fännklubi poole ja see tuli oma iidolile vastu.


Tahkuranna valla vapp.
Tahkuranna valla vapp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tahkuranna valla vapp.
Vapp on kinnitatud 29. augustil 1995.
Vapi kirjeldus.
Kuldsel kilbil sinine laineline päis ja sinine kaheksaharuline täht milles hõbedane veskikivi.
Põhjendus.
Kilbi kuldne värvus pärineb Pärnumaa vapilt. Kuld tähistab ühtlasi päikest ja liivarandu, samuti elujõudu ning rõõmu. Sinine värvus märgib merd ning kõike sellega seonduvat. Kaheksaharuline täht sümboliseerib vaimuvalgust, haridust ja taassündi. Veskikivi on Tahkuranna vallas sündinud Konstantin Pätsi vapimärk.
Välislingid.
Vapp


Tali valla vapp.
Tali valla vapp on endise Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tali valla vapp.
Vapp oli kasutusel 5. juulist 1993 kuni 2005. aastani, mil ühineti koos Kilingi-Nõmme linna ja Saarde vallaga ühtseks omavalitsusüksuseks Saarde vallaks.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil hõbedane kuuseoksa rist, risti keskel punane jõhvikas.
Põhjendus.
Kuuseoksa rist sümboliseerib metsade rohkust Tali vallas, samuti seda, et Tali keskusest suundub nelja põhiilmakaarde tee. Jõhvikas sümboliseerib soode ja rabade rohkust Tali vallas. Tulenevalt kohanimest "Tali", on vapi- ja lipuvaärvideks valitud karged ja külmad toonid, sinine ja hõbedane.


Kilingi-Nõmme vapp.
Kilingi-Nõmme vapp on Eesti haldusüksuse Kilingi-Nõmme linna vapp.
Vapp oli kasutusel 23. novembril 1995 kuni 2005. aastani, mil ühineti koos Tali valla ja Saarde vallaga ühtseks omavalitsusüksuseks Saarde vallaks.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil püstine kuldne tammeoks kolme lehe ja ühe tõruga; hõbedases päises kaks musta, paremale kaldu vasarat.


Kilingi-Nõmme lipp.
Kilingi-Nõmme lipp on Pärnu maakonnas asuva Kilingi-Nõmme linna lipp.
Lipp oli kasutusel 23. novembrist 1995 kuni 2005. aastani, mil ühineti Tali ja Saarde vallaga ühtseks omavalitsusüksuseks Saarde vald.
Lipu kirjeldus.
Ristkülikukujuline lipp on jaotatud kuueks ühelaiuseks, vaheldumisi paigutatud horisontaalseks värvilaiuks; kõige ülemine laid on sinine.
Lipu normaalmõõtmed on 105 × 165 cm; laiuse ja pikkuse suhe on 7:11.


Tõstamaa valla vapp.
Tõstamaa valla vapp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Tõstamaa valla vapp.
Vapp on kinnitatud 21. mail 1997. Pühaliku õnnistuse said lipp ja vapp esimestel valla päevadel Tõstamaa kirikus.
Vapi kirjeldus.
Põigiti poolitatud sini - kuldsel kilbil kuld - must kaheksakodaraline ratas, mille ülemisel poolel on laevarooli käepidemed.
Põhjendus.
Sinine tähistab merd, tõde ja lootust. Neitsi Maarja tunnusvärvidena viitab ta ka Tõstamaa kirikule. Kollane tähistab maad, Tõstamaa liivaluiteid ning märgib õnne ja heaolu. Kollane ja must on Pärnumaa vapivärvused. Ratas on päikese ja elu, liikumise ning arengu sümbol. Rooliratas osutab rannasõidule ja kalapüügile.
Välislingid.
Vapp


Varbla valla vapp.
Varbla valla vapp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Varbla valla vapp.
Vapp on kinnitatud 3. juunil 1996.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil hõbedane lainelõikeline vapitüvi sinise lainelõikelise vardaga; vapitüve kohal ujuv, kuldse nokaga hõbedane kühmnokkluik.
Põhjendus.
Vappi läbiv lainelõige ja lainelõikeline sinine varras sümboliseerivad valla mereäärset asendit ning kohalike inimeste elu ja tegemiste merega seotust.
Ujuv luik meenutab, et siinmail elutseb arvukalt nii neid majesteetlikke lindusid kui ka paljusid teisi veelindusid.
Sinine värvus tähendab tulevikulootust; hõbedane on puhtuse ja vaimsuse võrdkuju.
Välislingid.
Vapp


Metsanduse mõisteid.
"Siin on loetletud metsanduse mõisteid.


Carol Gilligan.
Carol ja James Gilligan Haifa rannas (2011)
Carol Gilligan (sündinud 28. novembril 1936) on ameerika feministlik psühholoog. Ta on tuntud oma töödega eetilisest kogukonnast ja suhetest ning subjekti-objekti probleemidest eetikas.
Gilligani kuulsus põhineb peamiselt 1982. aastal ilmunud teosel "In a Different Voice: Psychological Theory and Women's Development", milles ta kritiseerib Lawrence Kohlbergi laste moraalse arengu uuringuid, mille järgi tütarlapsed jõudsid keskmiselt madalamale moraalse arengu tasemele kui poisslapsed.
Gilligan väitis, et Kohlbergi tulemused olid kallutatud, kuna aluseks olnud uuringus osalesid peamiselt poisslapsed ning hindamismeetodid seetõttu eelistasid poistele iseloomulikku arutlemisviisi. Gilligan oli seega esimene, kes pööras tähelepanu sooerinevustele meeste ja naiste moraalses arengus.
Ja tõepoolest oli leitud, et naised lõpetavad oma moraalse arengu enamalt jaolt Kohlbergi skaala 3.etapil, mille sisu võib iseloomustada ka inimsuhete kaudu, kuid mehed arenevad etappideni 4. ja 5., mille sisuks on abstraktsemad sotsiaalse organiseerituse konstruktid. Seega oli naiste tulemus meeste omast kehvem.
"In a Different Voice: Psychological Theory and Women's Development" põhiseisukohad.
Sarnaseid tulemusi on esitatud ka teistes, hilisemates töödes. Poiste ja tüdrukute vahel on erinevused nende suhtumises hoolivusse, suhetesse ja inimestevahelistesse sidemetesse. Tüdrukute jaoks on need olulisema tähtsusega kui poiste jaoks. (Lefton, 2000. Child Development. In Psychology, (7th ed.) pp. 350-351).

"(Developmental Psychology. Org kodulehelt www.devpsy.org/teaching/moral/different_voice.html)"
Gilligani arvates ei arvestanud Kohlbergi skaala, mis tõepoolest oli koostatud peamiselt meessoost katseisikutele tuginedes, adekvaatselt naiste eripärast suundumust suhetele ning ei võimaldanud seetõttu naiste moraalset arengut mõõta.
Gilligani kriitikud on küll väitnud, et ta kordab oma tasandites Kohlbergi eelkonventsionaalset, konventsionaalset ja postkonventsionaalset tasandit. Ka ei õnnestunud tal oma väiteid andmetega veenvalt tõestada.


Manilaiu tulepaak.
Manilaiu tulepaak on tulepaak Pärnu maakonnas Tõstamaa vallas Manilaiu saare edelatipul Papina otsal.
Tulepaagi geograafilised koordinaadid on.
Rõdu ja punase laternaruumiga valge betoontorni kõrgus jalamist on 8 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 9 meetrit.
Tule omadused.
Tuletorn töötab pimedal ajal läbi aasta.
Tuli on jagatud 10 sektoriks – 4 kollast, 3 punast ja 3 rohelist, et juhatada liiklejaid turvaliselt kahel veeteel, Munalaiu sadamast Kihnule ja Kihnu väinast Pärnu lahte, viimasel on abiks ka Sorgu tuletorn.


Tondisaar.
Tondisaar (ka Võnnsaar, Vanasaar, Vennasaar, Mullikasaar, Aanisaar, Järvesaar, Järküla saar, Roosisaar) on saar Võrtsjärve lõunapoolses kolmandikus Valguta ja Soe vahelisel joonel, umbes 3 kilomeetrit kummastki kaldast, järve põhja-lõunasuunas läbival Tartu ja Viljandi maakonna piiril.
Tondisaar on tõenäoliselt viimase jääaja moodustis – aluspõhjaline jäänukvorm, mis on aja jooksul erosiooni mõjul väiksemaks kulunud. Saarel ja saare ümber leidub palju kive, mis ohustavad paadisõitjaid, parim randumispaik asub kirdes.
Saare pindala on alla poole hektari ning see ulatub vaid mõne meetri üle järvepinna. Saarel kasvab üks kuusk, üks seedermänd, kaski, pärnasid, lepavõsa ja kibuvitsapõõsaid, laugeid kaldaid katab ja ümbritseb roostik.
Saarele on rajatud ka lõkkeplats ja mõned varjualused külastajatele.
Linnustik.
Tondisaar lõunaküljest, puudel on näha kormoranide pesad
Tondisaarel pesitsevad jõgitiirud, naeru-, kala- ja hõbekajakas ning tuttvart. Pesitsemas on nähtud ka sinikael- ja luitsnokk-parti, jääkosklat, rägaparti ja tuttpütti. Tondisaar on ainuke sisemaal asuv koht, kus alates 1990. aastate keskpaigast pesitsevad kormoranid. 2004. aasta aprillis loendati puude otsas 25 kormoranipesa, millest osa võisid olla maha jäetud.
Ajalugu.
Arheoloogide arvates võis muinasajal Tondisaarel asuda püha hiiesalu. Tondisaarega on seotud muistendid raiutud puude hingedest. Rahvasuu pajatab, et sinna olevat saadetud ohvrikohtadest välja aetud vaimud, tondid ja vanapaganad. Ühele keset saart teeraja ääres paiknevale kivile omistavad rahvajutud erilist väge. Rannikul asuvat kivihunnikut on peetud maausuliste kabeliks; ilmselt on kivid siiski kokku kandnud lagunev järvejää.
20. sajandi algul oli Tondisaar populaarne puhke- ja peokoht. Tänapäeval on Võrtsjärve sihtasutus saarele rajanud puhkekoha lõkkeplatsi ja grillimisvõimalusega, kuid puhkajad peaksid arvestama, et tegu on kaitsealuse piirkonnaga, kus tuleb hoiduda häirimast pesitsevaid linde.
20. sajandi keskpaigas töötas Tondisaarel mõnda aega kohalik majakas, selle raudsõrestiktorn on säilinud (2009).


Telemachos.
Telemachos oli vanakreeka mütoloogias kuulsa sõdalase Odysseuse ja tema abikaasa, ilusa Penelope poeg.


Roosisaar.
"See artikkel räägib Roosisaare-nimelisest poolsaarest Võrus, Tamula järves. Sama nimega tuntud saare kohta Võrtsjärves vaata artiklit Tondisaar."
Roosisaar on poolsaar Võrus, Tamula järve kirdekaldal. Ilmselt on kunagi tegemist olnud saarega.
Roosisaarelt on leitud nooremasse kiviaega dateeritud asulakoha jäänused.
1998. aastal valmis rippsild jalakäijatele, mis on ühtlasi eesti pikim rippsild pikkusega 180 meetrit.


Internet Movie Database.
The Internet Movie Database ehk IMDb on kinematograafiateemaline andmebaas.
Võrgulehel on infot kõikvõimalike filmide, seriaalide, näitlejate, filmilavastajate jt kohta.


Paraná osariik.
Paraná on Brasiilia osariik, 1. järgu haldusüksus Lõunapiirkonnas.
Osariik on moodustatud 1853. aastal ja saanud nime Paraná jõe järgi.
Rahvastik.
75% elanikest on valgenahalised Euroopa päritolu immigrantide järeltulijad. Pealinn ja suurim linn on Curitiba.


Bistrița-Năsăudi maakond.
Bistrița-Năsăudi maakond on Rumeenia 1. järgu haldusüksus Transilvaanias.
Rahvastik.
Elanikest on 90% rumeenlased, 6% ungarlased, 2% mustlased ja 2% muude rahvuste esindajad. Varem elas seal ka sakslaste kogukond, mis on migratsiooni tõttu vähenenud.
Maakonnas on 60 omavalitsust, millest 4 on linnad.


Herzogenrath.
Herzogenrath on linn Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Aacheni kreisis. Asub Aachenist lõunas Saksamaa-Hollandi piiril.
Piirneb Kerkrade linnaga Hollandis ja moodustas sellega enne 1815. aasta Viini kongressi otsust ühe linna. Riigipiir kulgeb ühes kohas piki peatänavat.


Seliste.
Seliste on küla Pärnu maakonnas Tõstamaa vallas.
Seliste külas on Seli Püha Vassili kirik.


Päraküla (Tõstamaa).
Päraküla on küla Pärnu maakonnas Tõstamaa vallas.


Kalev Mark Kostabi.
Kalev Mark Kostabi (sünninimi Mark Kalev Kostabi; sündinud 27. novembril 1960 Los Angeleses) on eesti päritolu ameerika kunstnik ja helilooja.
Ta õppis ülikoolis joonistamist ja maalimist. Aastal 1982 kolis ta New Yorki, kus ta 1988 asutas ta Kostabi Worldi. See on stuudio, kus tema 20 või rohkem abilist maalivad umbes 1500 pilti aastas.
Ta on kujundanud ka Guns N' Rosesi ("Use Your Illusion"; album sai nime Kostabi maali järgi), Ramonesi ("Adios Amigos"), Jimmy Scotti ("Holding Back the Years") ja Glinti ("Sound in Silence") plaadiümbriseid.


Silvia (Rootsi kuninganna).
Silvia, Rootsi kuninganna (neiupõlvenimega Silvia Renate Sommerlath; sündinud 23. detsembril 1943 Heidelbergis Saksamaal) on Rootsi kuninga Karl XVI Gustavi kuninganna-abikaasa ning Rootsi troonipärija, kroonprintsess Victoria ema. Tema tiitel on "Tema Majesteet", kuid Rootsis viidatakse talle kui "kuninganna Silvia".
Lapsepõlv.
Silvia Renate Sommerlath sündis Teise maailmasõja ajal, kui tema isa kuulus natsionaalsotsialistlikku parteisse. Silvia isa oli saksa päritolu Walther Sommerlath, ärimees ja Rootsi terasetöösturi Uddeholmi Brasiilia haru juhataja. Tema ema oli Alice Soares de Toledo, Portugali ja Hispaania päritolu brasiillanna. Pärast maailmasõda kolis perekond Brasiiliasse ning 1947–1957 kasvas Silvia São Paulos, kuni perekond Saksamaale naasis.
Karjäär.
Enne abielu Rootsi kuningaga töötas Silvia Argentiina konsulaadis Münchenis, oli haridusjuhataja 1972. aasta Müncheni suveolümpiamängudel ning Innsbrucki taliolümpiamängudel protokolliülem. Ta töötas lühidalt ka stjuardessina.
Silvia on hariduselt tõlk ning räägib kuut keelt: saksa, prantsuse, rootsi, hispaania, portugali ning inglise keelt. Ta oskab suurel määral ka viipekeelt.
Abielu.
Silvia ja Rootsi kroonprints Karl Gustav kohtusid 1972. aastal Müncheni suveolümpiamängudel. Hilisemates intervjuudes on kuningas öelnud, et see oli armastus esimesest silmapilgust.
See oli esimene valitseva Rootsi monarhi abielusõlmimine alates 1797. aastast. Karl Gustavi kuningaks saamine enne abiellumist oli väga oluline, sest kui nad oleksid abiellunud varem, oleks abielu madalamast soost naisega mehe trooniletõusmise võinud kahtluse alla seada.
Suhted meediaga.
Kuigi meedia suhtus Silviasse alguses tema madala päritolu pärast jahedalt, soojenesid suhted kiirelt ning hakati avaldama Silviat ülistavaid artikleid, mis kiitsid tema sobivust kuninganna kohale. Nagu Rootsi ajaleht Svenska Dagbladet 1994 kuninganna 50. sünnipäeval märkis, oli ta monarhia muutnud populaarseks. "Silviaga vabariik suri, võiks ju nii öelda. Kuigi Silvia tulek oli nagu maaslamaja või prillideta inimese löömine. Prillideta inimest võib kõige enam leida sotsiaaldemokraatlikus parteis. Mõned read partei manifestis, mis aastate jooksul on veelgi rohkem hämaramaks muutunud. See on alati nii olnud, kuid keegi pole midagi ette võtnud, et olukorda parandada."
Aastal 2003 ütles kuninganna ühele Rootsi ajakirjanikule, et tema ise ja terve kuninglik perekond sooviksid olla tihedamates sidemetes ajakirjade ja -lehtedega, kuid nende elu kohta avaldatud valed artiklid - nende hulgas töödeldud fotod "lapseootel" printsess Victoriast ja Madeleinest, avaldatud Saksamaa ajakirjas "Frau mit Herz" - on nad teinud ettevaatlikuks.
Eelmisel aastal oli terve maailma meedia tähelepanu alla jõudnud kuninganna minevik, kui ajaleht Arbetaren 2002 teatas, et Saksamaa rahvusarhiivis asuvate dokumentide järgi astus kuninganna isa Walter Sommerlath 1934 natsionaalsotsialistliku partei välismaa harusse Brasiilias. Kuuldused ärimehe minevikust olid ringelnud kaua, kuid kuni oma surmani 1990 eitas Walter igasuguseid seoseid natsionaalsotsialistidega. Palee vastas teadaandega: "Kuninganna isa pole kunagi kuulunud kuninglikku perekonda ning seetõttu kuninglik perekond ei kommenteeri."
Heategevuslik töö.
Kuninganna Silvia on seotud mitmete heategevuslike organisatsioonidega. Ta tegeleb enim küsimustega, mis puudutavad raskustes lapsi ning on teinud mitmeid avaldusi inimõiguste ja laste seksuaalse ärakasutamise teemadel. Ta on ka Maailma Lapsepõlve Fondi asutajaliige 1999. aastast. Samuti töötab ka puudega inimestega. 1990 sai ta Saksamaa prestiižika auhinna "Deutscher Kulturpreis" oma töö eest puudega inimestega. Kuninganna on ka Rahvusvahelise Mentori Fondi juhatuse liige. Fond tegeleb täiskasvanute ja noorte inimeste narkoprobleemidega võitlemisega.
Silvia pühendumus tööle dementsusprobleemidega vanade inimestega nende elu lõpuaastatel on samuti hästi teada. Tema initsiatiivil asutati Stockholmis Silviahemmet, kus koolitatakse välja põetajaid dementsust põdevate inimeste hooldamiseks ning ka teostatakse selle haiguse kohta uuringuid.
Kuninganna on Rootsi avalikkuse ette toonud ka düsleksia probleemi. Aastaid arvati, et kuningas on düslektik ning 1997. aastal antud intervjuus rääkis kuninganna sellest televisioonis. "Kui ta oli väike, ei pööranud inimesed probleemile tähelepanu. Ta ei saanud seda abi, mida vajas."


Ladon.
Ladon oli vanakreeka mütoloogias lohe, kes valvas hesperiidide õunu ega maganud iialgi. Ta oli Typhoni ja Echidna laps. Hesiodos nimetab oma "Theogonias" tema vanemateks Okeanost ja Tethyst, ehkki nende ülejäänud lapsed olid okeaniidid. Ladonit on nimetatud kahe-, kolme- ja sajapäiseks.
Hesperiidid pidasid väga lugu laulmisest. Ladon mõistis rääkida mitut inimkeelt, sealjuures mitme peaga korraga, ja seetõttu on võimalik, et ta laulis koos hesperiididega.
Hesperiidide õunte äratoomine oli Heraklese 11. vägitöö. On väidetud, et selle käigus Herakles tappis Ladoni, kuid legendi levinumas versioonis toob hesperiidide isa Atlas õunad Heraklesele ja kuidas ta need hangib, ei täpsustata.
Ladon tõsteti taevasse Lohe tähtkujuks. Lohe tähtkuju seostatakse teistegi koletiste, näiteks Ketosega, kelle tappis Perseus. Taevaski asub Ladon hesperiididega seostatava Väikese Vankri läheduses.


Charles Manson.
Charles Manson (sündinud 12. novembril 1934) on USA kurjategija, kes mõisteti 1971. aastal surma ja 1972. aastal eluks ajaks vangi Sharon Tate'i mõrva organiseerimise eest. Tema armuandmispalve on 12 korda tagasi lükatud. Viimasel korral lükati tema taotlus ennetähtaegselt vanglast vabanemisega tagasi 11. aprillil 2012. aastal.
Charles Mansoni ema oli tema sündimise ajal 16-aastane vaene ja vallaline Kathleen Maddox (1918–1973). Tema isa kohta puudusid andmed, arvati et selleks oli mustanahaline armeekolonel Walker Scott (1910–1954). Varsti pärast poja sündi abiellus ema William Mansoniga, kes poisi lapsendas.
Kathleen oli alkohoolik. Ta olevat isegi kord müünud Charlesi õlle eest ühele lastetule kelnerile, kelle käest Charlesi onu Luther ta mõni päev hiljem tagasi võttis. 1939 mõisteti tema ema ja onu Luther süüdi röövis Charlestonis West Virginia osariigis. Luther suri 1949. aastal vanglas. Kuni ema vabanemiseni 1942. aastal elas Charles tema sugulaste juures McMechenis. Seejärel võttis ema Charles'i tagasi ning nad elasid odavates hotellitubades.
1947 proovis ema anda Charlesi kasuperesse, aga ei leidnud ühtki. Poiss elas Indianas internaatkoolis, põgenes sealt ja läks ema juurde, kes teda aga tagasi ei tahtnud. Charles ei läinud ka enam kooli tagasi, vaid hakkas elama tänaval, elatades end vargustest.
Jaanuaris 1955 abiellus ta 17-aastase Rosalie Jean Willisega, kes järgmise aasta jaanuaris sünnitas poja, Charles Manson juuniori, kes 1993. aastal end tappis. Poisi isa oli sel ajal vahistatud autovarguse pärast. Varsti pärast poja sündi lahkus Rosalie linnast oma poja ja ühe veoautojuhiga.
Charles Manson oli vangis autovarguste, võltsimise, krediitkaardipettuste ja kupeldamise eest. 1960 sünnitas üks naine, keda Manson oli kupeldanud, talle teise poja Charles Luther Mansoni. 1968. aastaks oli ta juba pool elu (17 aastat) vanglas istunud. Sealjuures oli ta 1967 palunud vangla juhtkonnalt end mitte vabastada. Vangla juhtkonnad, kes pidid vange aeg-ajalt iseloomustama, andsid Mansonile harilikult väga halva iseloomustuse, pidades teda võimetuks vabaduses hakkama saama.
Manson õppis vanglas kitarrimängu 1930-ndate pangaröövlilt ja hakkas pärast vabanemist tegelema muusikaga. Edu teda küll ei saatnud, ent ta andis välja mitu albumit ja tema kirjutatud laule on kaverdanud teised muusikud.
1960-ndate lõpul sai ta San Franciscos ja Los Angeleses tegutseva Perekonna-nimelise rühmituse ("Family") liidriks, kuhu kuulus sadakond inimest. Ise pidas ta ennast jumalaks ja kasutas oma esimese naise perenime järgi nime Charles Willis Manson, mida sai tõlgendada sõnadena "Charles' will is mans's son".
Manson kavandas hulga jõhkraid kuritegusid. Nende põhjused ei ole täpselt teada. Ise on ta alati eitanud oma süüd kõigis kuritegudes. Teda on seostatud 35 mõrvaga, millest enamik ei ole kohtusse läinud vähese tõestusmaterjali pärast või sellepärast, et kurjategijad juba olid vangis. Enamik mõrvu pandi toime 1969 ja samal aastal vahistati hulk Perekonna liikmeid. 5 nendest tunnistati 25. jaanuaril 1971 süüdi ja 27. märtsil mõisteti surma. Surmanuhtlus muudeti 1972 eluaegseks vanglakaristuseks, kui Californias surmanuhtlus keelustati.
Perekonna vabadusse jäänud liikmed jätkasid mõrvade sooritamist. 13. novembril 1972 mõisteti 5 neist süüdi abielupaari mõrvamise eest.
Charles Mansoni nimi on Ameerika popkultuuris kurjuse võrdkujuks. Ta saab aastas 60 000 kirja, paljud neist oma austajatelt.
Marilyn Manson võttis oma varjunime Charles Mansoni perenime järgi.
Välislingid.
Manson, Charles
Manson, Charles


Sharon Tate.
Sharon Tate [š'äron teit] (24. jaanuar 1943 – 9. august 1969) oli ameerika näitleja ja modell, Roman Polański abikaasa.
Ta mõrvati koos veel nelja inimesega Charles Mansoni kuritegeliku grupi ("Perekonna") liikmete poolt oma kodus, kui ta oli kaheksandat kuud rase.


Kaufbeuren.
Kaufbeuren [k'aofboören "või" k'aufböiren] on kreisivaba linn Saksamaal Baieri liidumaal, Švaabimaal. Asub Wertachi jõe ääres.


Kristjan Luhamets.
Kristjan Luhamets (sündinud 13. mail 1980 Kuressaares) on eesti vaimulik.
Lõpetas 1999 Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja 2005 Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Täiendas end Kieli ja Leipzigi ülikoolis. Ordineeriti 15. augustil 2006 õpetajaks.
Oli 2006-2012 Kambja koguduse õpetaja.
On aastast 2009 Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja.
Ta oli ka Kambja Laulu- ja Mänguseltsi juhatuse esimees ja Kambja vallavolikogu aseesimees.
Isiklikku.
Kristjan Luhametsa isa on praost Joel Luhamets.
Kristjan Luhametsa vanaisa Aleksander Luhamets oli eesti vaimulik.
Kristjan Luhametsa vana-vanaisa Timofei Luhamets oli kaupmees ja jutlustaja.


Jaan Adamson.
Jaan Adamson (7. november (vana kalendri järgi 26. oktoober) 1824 Kurnuvere küla, Vastemõisa vald (Suure-Jaani kihelkond) – 27. aprill (15. aprill) 1879) oli eesti koolmeister ja organist, eesti rahvusliku liikumise tegelane, Eesti Aleksandrikooli mõtte peamisi algatajaid.
Omandas koduõpetuse teel algõpetuse ning õppis aastail 1839–1940 Suure-Jaani kihelkonnakoolis. Samal ajal õppis iseseisvalt orelimängu. Sooritas 1850. aastal koolmeistrieksami ja töötas seejärel õpetajana Viljandimaal Morna koolis (1850–1852) ja aastail 1852–1879 Holstre valla Pulleritsu külakoolis. Oli aastast 1854 kuni surmani Paistu kiriku organist. Koolmeistrina võttis kasutusele eesti keele uue kirjaviisi. Adamsoni tuntumateks õpilasteks olid keeleteadlane ja luuletaja Mihkel Veske ning õpetaja ja kirjanik Juhan Kunder.
Osales aktiivselt eestlaste rahvusliku ärkamisaja sündmustes. Oli Eesti Aleksandrikooli mõtte algatajaid (koos Tarvastu köstri ja kihelkonnakooli õpetaja Hans Wühneriga) ning Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige. Adamson kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliikmete hulka, oli Õpetatud Eesti Seltsi kirjavahetajaliige ning Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi kassahoidja. Adamson lävis teiste rahvusliku ärkamisaja tegelastega, pidades muuhulgas kirjavahetust Jakob Hurda, Johann Köleri, Carl Robert Jakobsoni, Mihkel Veske, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Lydia Koidula jt.
Adamson asutas Paistu kihelkonnas laulu- ja mänguseltse ning isikliku laenuraamatukogu. Tegeles vanavara kogumisega ning saatis Õpetatud Eesti Seltsile etnograafilist materjali (esemeid ja rahvapärimust. Tegi kaastööd Perno Postimehele, Eesti Postimehele ja Sakalale. Ta oli seotud 1864. aasta palvekirjade aktsiooniga.


Jaan Adamson (kirikuõpetaja).
Jaan Adamson (24. november 1865 Maddi talu, Helme kihelkond – 3. juuni 1953) oli eesti vaimulik.
Õppis Viljandi Maagümnaasiumis ja 1888–1903 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Oli prooviaastal Kanepi Jaani koguduses. Ordineeriti 16. jaanuaril 1905 kirikuõpetajaks.
Oli Rõuge Maarja koguduse abiõpetaja 1905-1906, Tartu Maarja koguduse abiõpetaja 1906, Peterburi Jaani koguduse abiõpetaja 1906–1913, Teškovo ja Jamburgi eesti koguduse õpetaja 1914–1919, Rannu Püha Martini koguduse õpetaja 1919–1928, Pilistvere Andrease koguduse abiõpetaja 1928–1929, Kambja koguduse õpetaja 1929–1930 ja Suure-Jaani Johannese koguduse abiõpetaja 1929–1931. Läks emerituuri 28. jaanuaril 1931. Emerituuris olles elas Tartus.


Miljard.
Miljard on naturaalarv 1 000 000 000 ehk 109.
Eesti keeles on inglise keele mõjul miljardit nimetatud ka biljoniks (USAs nimetatakse miljardit biljoniks (inglise "billion")).
SI-süsteemi mõõtühikute puhul kasutatakse miljardikordsuse väljendamiseks eesliidet "giga-" (lühend G).
Eestikeelne lühend on mld, mitte "mrd".


2006. aasta Austria parlamendivalimised.
2006. aasta Austria parlamendivalimised toimusid 1. oktoobril. Valiti ümber Austria parlamendi alamkoja ("Nationalrat") koosseis. Austria valimistel kehtib 4% valimiskünnis.
Olukord enne valimisi.
Enne valimisi oli võimul Austria Rahvapartei (saksa lühend: "ÖVP") ja Allianssi Tuleviku Austria Eest ("BZÖ") koalitsioonivalitsus.
Austria liberaale esindav Liberaalne Foorum ("LIF") otsustas mitte osaleda valimistel, viidates finantsraskustele. Seevastu avalikustas Austria Sotsiaaldemokraatlik Partei ("SPÖ") 3. septembril 2006. aastal valimisliidu Liberaalse Foorumiga ("LIF") (tagamaks liberaalide liidri Alexander Zachi valimist parlamenti).
Uued parteid valimistel.
Uue jõuna esineb valimistel Dr. Martini Nimekiri - Demokraatia, Kontrolli ja Õigluse Eest. Samuti esineb esimest korda oma nime all Allianss Tuleviku Austria Eest.
Valimistulemus.
Liberaalne Foorum kandideeris SPÖ nimekirjas ja saavutas oma liidri valimise parlamenti.
Pärast valimisi.
ÖVP-BZÖ valitsus kaotas valimistel parlamendienamuse. Seejärel toimunud SPÖ ja ÖVP läbirääkimiste tulemusel moodustati 11. jaanuaril SPÖ-ÖVP valitsus.
Vaata ka.
Parlamendivalimised, 2006 Austria


Olympus Mons.
thumb
Olympus Mons on vulkaan Marsil, mis kõrgub 28 km üle keskmise marsipinna. Vulkaani kraatri läbimõõt on 65 km.
Algul ei teatud, et tegemist on mäega, ning objekti nimetati Nix Olympica.


Alexander van der Bellen.
Alexander Van der Bellen (sündinud 18. jaanuaril 1944 Viinis) on Austria majandusteadlane ja poliitik.
Alexander Van der Belleni esivanemad põgenesid 1917. aastal kommunistide eest Eestisse. Tema isa Alexander asus 1941. aastal koos oma tulevase naise Alma Sieboldiga ümber Saksamaale. Saksa põgenikelaagrist jõudsid nad lõpuks Viini, kus sündis nende poeg Alexander. Viinile läheneva Punaarmee eest põgenes perekond Lääne-Austriasse Tirooli maakonda Kaunertali, kus Alexander üles kasvas.
Alexander Van der Bellen astus 1962 Innsbrucki ülikooli majandusteaduskonda ja lõpetas selle 1970 doktorikraadiga. Ta töötas samas 1968–1971 rahanduse instituudis assistendina ja 1976–1977 Innsbrucki Ülikooli erakorralise professorina. Vahepeal (1972–1974) töötas ta Berliinis majanduskeskuses. Alates 1977 töötas ta Viini Ülikoolis korralise professorina, alates 1980 ökonoomika õppetooli juhatajana ning oli 1990–1994 majandus- ja sotsiaalteaduskonna dekaan.
1994. aastast on ta Austria Roheliste Partei parlamendisaadik ja 1999. aastast roheliste fraktsiooni esimees.
Populaarsuse küsitlustes on Van der Bellenit alati kõrgemalt hinnatud kui tema erakonda. Austerlased hindavad tema ausust ning seda, et isegi tuliste väitluste ajal suudab ta kaalutlevaks jääda. Muidugi on väga olulised tema suured majandusalased teadmised.
Alexander Van der Bellen on abielus. Tal on kaks täiskasvanud poega.


Laht.
a> linna kaardilt on näha vähemalt kaks maismaasse ulatuvat lahte
Laht on maismaasse ulatuv ookeani, mere või järve osa.


Peeter Päll.
Peeter Päll (sündis 15. märtsil 1961 Tallinnas) on eesti keeleteadlane, kes on spetsialiseerunud onomastikale.
1979. aastal lõpetas Päll Tartu 21. keskkooli. 1984. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi soome-ugri keeltes, 1995. aastal magistrikraadi eesti keeles ning 2005. aastal kaitses doktoritööd "Võõrnimed eestikeelses tekstis".
1984. aastast on ta töötanud Keele ja Kirjanduse Instituudis (tänapäeval Eesti Keele Instituut) alul vanemlaborandi, noorem- ja vanemteaduri, 1993-1995 aga juhtteaduri ning 1995. aastast grammatikasektori juhatajana.


Kolonel.
Kolonel on sõjaväeline auaste paljudes maades, sealhulgas Eesti kaitseväes.
Kolonel vastab slaavi maades (sealhulgas Venemaal) polkovnikule ning Saksamaal, Šveitsis ja Norras ooberstile.
Eesti.
Eesti kaitseväes on kolonel kõige kõrgem vanemohvitseri auaste, asudes otse allpool brigaadikindrali auastet. Mereväes vastab kolonelile mereväekapteni auaste.
Kolonelist ühe astme võrra madalam on kolonelleitnandi auaste.


Vändra vapp.
Vändra vapp on Pärnu maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Vändra alevvalla vapp.
Vapp on kinnitatud 30. juunil 1999.
Vapi kirjeldus.
Rohelise kilbi ülemisel äärel on kuuselõikeline valge laid. Rohelise välja keskel on kollane karupea punase keelega.


Amuuri tiiger.
Amuuri tiiger ehk ussuuri tiiger (ka: "mandžuuria tiiger", "kirde-hiina tiiger"; ladinakeelne teaduslik nimetus "Panthera tigris altaica") on tiigri alamliik, kes elab metsikult Kaug-Idas.
Teistest tiigri alamliikidest erineb amuuri tiiger suurema kasvu, paksema karvastiku ja pigem tumepruunide kui mustade triipude poolest.
Amuuri tiiger on esindatud ka Tallinna Loomaaia kollektsioonis.
Levila ja arvukus.
20. sajandi algul elas amuuri tiigreid kogu Korea poolsaarel, kirde-Mongoolias, kagu-Siberis ja Põhja-Hiinas.
Tänapäeval elavad nad vabas looduses peamiselt Primorje ja Habarovski krais. Nende arvukus Sihhote-Alinis on suurenenud 250-lt (1992) 350-ni (2004), hoolimata kutsikate suurest suremusest ainsal nende elupaika läbival maanteel autoõnnetuste tagajärjel. Salaküttimisele ja kutsikate salapüügile on pandud piir maanteedel sõitvate autode tiheda kontrollimise abil. Kuulduste järgi leidub üksikuid isendeid ka Mandžuurias ja Põhja-Koreas. Kogu maailmas arvatakse amuuri tiigreid olevat tuhatkond.
Loomaaedades elab rohkem amuuri tiigreid kui looduses. Neid on ka Tallinna Loomaaias.
Amuuri tiigrid on kõikjal looduskaitse all.
Suurus.
Amuuri tiiger on tiigrite seas kõige suurem ning on üldse suurim kaslane, suurem ka lõvist. Ta pole küll massi poolest suurim kiskja, sest jääb alla jääkarule, ent kui mõõta pikkust ninaotsast sabaotsani, siis on amuuri tiiger ka suurim kiskja. Tiigrist suurem on liger, lõvi ja tiigri hübriid.
Isasloom kaalub kuni 300 kilo. Vanasti väideti nende suuruseks kuni 350 kilo; need põhinesid jahimeeste juttudel. Emasloom kaalub märgatavalt vähem. Keskmiselt kaalub emasloom 160 kg ja isasloom 225 kg.
Vangistuses on loomad sageli raskemad kui vabas looduses. Loomaaias on raskeim tiiger kaalunud 423 kg (lõvi 366 kg).
Söök.
Nagu kõik teised kaslased, on ka amuuri tiiger kiskja. Peamiselt toitub ta suurtest sõralistest. Lisaks sööb ta enam-vähem kõiki loomi, kellest jõud üle käib: jäneselisi, närilisi, kalu (eriti lõhesid) jne. Ta jahib ka kaeluskaru, mis kaalub 100–200 kg. Nagu kõik suured kassid, sööb ka amuuri tiiger meeleldi koeri. Amuuri tiigrit on nähtud püüdmas leoparde, krokodille, hiidpandasid ja pruunkarusid. Korduvalt on juhtunud, et üks suur loom murrab maha terve hundikarja. On täheldatud juhtum, kus isane amuuri tiiger tappis pruunkaru kahe käpalöögi ja ühe hammustusega läbi selgroo.
Siiski moodustavad suured sõralised põder ja metssiga amuuri tiigri toidust 85%, mistõttu tema põhiliste saakloomade kaitse on tiigrite säilitamise jaoks samuti väga tähtis.
Inimese suudab tiiger tappa ühe käpahoobiga. Siiski on amuuri tiigrite seas inimsööjaid väga vähe, erinevalt mõnevõrra väiksemast bengali tiigrist. Ometi peab ka loomaaias tiigritega väga ettevaatlik olema. Ka Tallinna loomaaias on tiigrid korduvalt külastajaid rünnanud, kes nende puuri on käe või jala pistnud, ja nendelt jäsemeid otsast kiskunud.
Amuuri tiigrid loomaaias.
Tiigreid ei ole väga keeruline loomaaias pidada. Amuuri tiigreid on paljudes Euroopa ja Põhja-Ameerika, vähem Aasia loomaaedades.
1982 alustati amuuri tiigrite säilitamise programmiga. Lähtuti 83 vabast loodusest püütud tiigriga, mida peeti piisavaks, et asurkond geneetiliselt ei manduks. Sellest ajast on loomaaedades tiigrite asurkond jõudsalt kasvanud. Amuuri tiigrite päästmise programmi esimene faas on väga edukaks osutunud. Hiljem on ka tiigri teiste alamliikide kaitseks selline programm loodud.
Teine faas, loomaaias sündinud tiigrite vabadusse laskmine, on seevastu keeruline. Tiigrid õpivad jahipidamist kutsikatena oma emadelt. Loomaaias kasvanud tiigrid pole seda õppinud ja võivad kergesti nälga jääda. Peale selle ei pruugi paljud neist inimesi karta, sest on harjunud neid toiduga seostama. Näljaga võivad sellised tiigrid koguni inimsööjateks muutuda.
Amuuri ja bengali tiigrid annavad vabalt ristandeid. Sageli on need valged. See-eest pole teada ühtki puhast tõugu valget amuuri tiigrit.
Kultuuris.
Amuuri tiiger Hodori oli Sŏulis peetud 1988. aasta suveolümpiamängude maskott.


Aavo Pikkuus.
Aavo Pikkuus (sündinud 23. novembril 1954 Kaperal) on eesti jalgrattasportlane, olümpiavõitja.
Aastatel 1972–1981 kuulus Pikkuus Nõukogude Liidu koondisse. 1976. aasta Montreali OM-il võitis ta 102,5 km meeskonnasõidus Nõukogude Liidu meeskonnas kuldmedali (võistkonnakaaslasteks olid Anatoli Tšukanov, Valeri Tšaplõgin ja Vladimir Kaminski, sõidu keskmiseks kiiruseks 47,7 km/h). Ühisstardiga grupisõidus (180 km, 134 osavõtjat) tuli Pikkuus 44. kohale ajaga 4.54.49, Tšaplõgin oli temast pisut eespool (39.).
Maailmameistrivõistlustel on Aavo Pikkuus võitnud 100 km meeskonnasõidus 1977. aastal kuld- ning 1975. ja 1978. aastal hõbemedali.
Aastal 1977. võitis Pikkuus esikoha Rahutuuril. NSV Liidu meistrivõistlustel võitis Pikkuus aastatel 1974–1981 mitmepäeva-, kriteeriumi-, paaris-, meeskonna-, treki- ja eraldistardist sõidus kokku 19 medalit: 12 kuld-, 4 hõbe- ja 3 pronksmedalit.
Eesti meistriks on ta tulnud 9 korda. Aastatel 1974–1978 tunnistati Aavo Pikkuus Eesti parimaks sportlaseks.
Tippsportlase karjääri lõppedes oli Pikkuus edukas ka autorallis – näiteks 1983. aastal võideti koos Lehar Linnoga Saaremaa Ralli.
Aastal 2001 anti mitmekülgsele sportlasele Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk.


Barrel.
Barrel (inglise keeles 'tünn', 'vaat') on vedelike mittesüsteemne mahuühik.
Barreli suurus ei ole üheselt määratletud. Tavaliselt jääb barreli suurus vahemikku 26–52 gallonit ehk 100–200 liitrit. Sagedamini kasutatakse naftabarrelit, mille suurus on 158,987 l, ja puistainebarrelit, mille suurus on 115,627 l. Näiteks jõhvikabarreli suurus on 95,47 l. Portlandtsemendibarrel on 4 kuupjalga ehk 113,3 l, suhkrubarrel 5 kuupjalga ehk 141,6 l, rukkibarrel 3 buššelit ehk 105,7 liitrit.
Barrelit kasutatakse tavaliselt koos galloniga. Ka galloni suurus ei ole määratletud. Näiteks naftatööstuses võrdub 1 barrel 42 galloniga, aga puistainete korral 26,25 galloniga, sest nafta ja puistainete jaoks kasutatakse erinevat gallonit.
Barrelit lühendatakse bbl. Oletatavasti on b kahekordne mitmuse rõhutamiseks (1 bl, 2 bbl). Samuti on võimalik, et teine b on lisatud selleks, et vältida segiajamist paberirullidega, mille lühend on bl (sõnast "bale").
Tänapäeval kasutatakse barreleid peamiselt USA-s.
On väidetud, et bbl tuleb sõnadest "blue barrel" ('sinine barrel'), sest USA naftatootja Standard Oil olevat naftat müünud 1 barreli suurustes sinistes tünnides. See kuulujutt on ilmselt vale, sest Standard Oil asutati 1870, kuid lühendit bbl on kasutatud juba 18. sajandi lõpus.
Ajalooliselt on tuhandet barrelit tähistatud Mbbl (ladina sõnast "mille", mis tähendab 1000) ja miljonit barrelit MMbbl (tuhat tuhandet). See on aga vastuolus SI-süsteemi eesliidetega, mille järgi M tähendab miljonit (kreeka sõnast μεγα). Seetõttu väljaspool naftatööstust tähistab Mbbl pigem miljonit barrelit kui tuhandet.


Astelrai.
Astelrai ("Dasyatis") on astelrailiste seltsi astelrailaste sugukonda kalade perekond.
Astelraisid on teada ligi 40 liiki. Tuntuimad liigid on harilik astelrai ehk merikass ja ameerika astelrai.
Astelraid elavad peamiselt troopilistes ja subtroopilistes meredes. Nad on põhjaelulised kalad.
Nende pikkus ulatub 2,5 m-ni. Laius võib ulatuda 1,5 m-ni.
Astelraisid iseloomustab pikk piitsakujuline sabauim, millel paikneb mürginääret sisaldav astel, millest nad ka nime on saanud. Saba võib moodustada kala pikkusest kuni 60%.
Kõik astelraid on munaspoegijad. Munadest kooruvad hästi väljaarenenud noorkalad. Emaihus arenevad looted saavad munarebust toitumise kõrval veel erilist valgurikast vedelikku, mis meenutab piima. Seda eritavad emaka seinal olevad erilised jätked. Nende jätkete kimbud tungivad loodete hingatsitesse ja toitevedelik satub otse seedekulglasse.


Taali mõis.
"Taali mõis (saksa k. "Staëlenhof"; varem ka "Pairt" - mis tulenes "Paicus" ja "Ritenorm" talu nimedest) oli rüütlimõis Tori kihelkonnas Pärnumaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Tori valda Pärnu maakonnas.
Ajalugu.
Taali mõis kuulus 17. sajandist kuni 1919. aasta võõrandamiseni Staël von Holsteinide suguvõsale. Nende perekonanimest tulenevad ka mõisa eesti- ning saksakeelsed nimed.
Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli parun Wilhelm Iwan Staël von Holstein.
Mõisakompleks.
1852. aastal rajati üsna suur neorenessanss-stiilis tellistest härrastemaja. Hoone paremas otsas paiknes neljakorruseline torn. Härrastemaja vasak tiib oli kahekorruseline, parempoolne torniga külga aga ühekorruseline.
Hoone sissepääsu ees asus lahtine kaaravadega sammasrõdu ehk altaan.
Teise maailmasõja ajal sai hoone kannatada ja jäi varemeisse. Hiljem taastati vaid hoone ühekorruseline osa, teine pool lammutati.
Kaasajal on mõisahoone säilinud osa eravalduses.
Alles on ka osa kõrvalhooneid, millest tähelepanuväärseim on viie kaaravaga maakividest ait.


Indrek Tart.
Indrek Tart Kirjanike Liidu üldkogul Tartus 23. märtsil 2012.
Indrek Tart (sündinud 2. mail 1946) on eesti sotsioloog ja kirjandusteadlane. Ta on Tallinna Ülikooli nüüdiskultuuri uurimiskeskuse vanemteadur.
Ta esineb luuletaja, tõlkija, kriitiku ja esseistina pseudonüümi Julius Ürt all.
Indrek Tart on Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1991, revisjonikomisjoni esimees aastast 1995. Indrek Tart oli aastatel 1977–1990 NLKP liige.
Õpingud.
Indrek Tart õppis aastatel 1953–1954 Tallinna 22. Keskkoolis, 1954–1964 Tallinna 4. Keskkoolis ja 1964–1969 Tartu Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna. 1993. aastal kaitses ta TPedI-s teadusmagistri kraadi infoteadustes (väitekiri "Eestikeelne luuleraamat kultuuriindikaatorina Eestis ja Välis-Eestis aastail 1945-1992 (Bibliomeetriline aspekt)"), 2002. aastal doktorikraadi Tartu Ülikoolis (väitekiri "Eestikeelne luuleraamat 1638-2000: bibliomeetrilisi ja kirjandussotsioloogilisi vaatlusi".


Iława maakond.
Iława maakond asub Kirde-Poolas Warmia-Masuuria vojevoodkonnas.
Haldus.
Maakond loodi 1999. aasta haldusreformi käigus.
Maakonna halduskeskus on Iława linn.
Maavanem ("starosta") on Ryszard Zabłotny.


Norra ajalugu.
See artikkel räägib Norra ajaloost.
Esimesed norralased.
Kunagised norralaste esiisad olid sattunud praegusele Norra alale põhjapõtrade küttimise käigus(umbes 10 000 aastat tagasi, siis kui mandrijää taandus Skandinaaviast). Kõige esimesi inimtegevuse jälgi on leitud Østfoldi maakonna kaguosast, Rootsi piiri lähedusest. Puudub kindel teave kust tulenevad norralaste esivanemad või mis teed pidi nad sinna on sattunud, kuid kindel on see, et see läbis Østfoldi. Sealsetest asundustest leitud esemed on sarnased leidudega Lõuna-Rootsist ja Taanist.
Kiviaeg (kuni 1800 eKr).
Arvatakse, et Norra esmaasustus pärineb ajast umbes 10 500 eKr. Sel ajal oli Norra läänerannik juba jäävaba. Vanim teadaolev asulakoht on Hordalandis Øygardeni vallas Blomvågis. Sealsed esemed on dateeritud aega 10 500 eKr.
Rennesøylt leitud kivitööriistad dateeritakse aega 10 000 eKr. Tolleaegsed tööriistad on enamasti tulekivist. Asustus ei olnud paikne.
Vanimad inimese jäljed praeguse Norra alalt on leitud Aukra vallast ning neid dateeritakse aega umbes 9200 eKr. Selle 11 000 aasta taguse asulakoha leidsid Trondheimi Teadusmuuseumi (Vitenskapsmuseet) arheoloogid. Esmaasukad olid tõenäoliselt pärit Doggerlandist (Põhjameremaalt).
Norra paleoliitikumi kultuuride seas on Fosna kultuur, Komsa kultuur ja Nøstveti kultuur. Umbes 9000 eKr sai alguse Fosna kompleks (kuhu arvatakse Norra vanimad kultuurid), mis kestis umbes 4500. aastani eKr. Ta on saanud nime Fosna leiukoha järgi Kristiansundi lähedal. Rööbiti tekkis Põhja-Norras Komsa kultuur mis on saanud nime Komsafjelli leiukoha järgi Alta lähedal.
Umbes samal ajal algavad ka kaljujoonised. Neist on näha, et varakult hakati kasutama paate.
Hilismesoliitikumis, umbes 7500 eKr ilmusid diabaasist kirved. Umbes 7000 eKr algas umbes 3000 aastat kestnud soe aeg, mis nihutas metsapiiri põhja poole, nii et kütidki pidid rändama põhja poole. Sellest piirkonnast on teada üle 1000 asulakoha ajast enne 4000. aastat eKr. Paistab, et rannikul jäädi paikseks. Põlluharimine algas kagus umbes 4000 eKr. Sellest ajast pärinevat nöörkeraamika ja lehterpeekrite kultuuri killud. Ühe vaieldava teooria järgi oli tegu sisserännuga idast üle Valge mere ja Koola poolsaare Finnmarki.
Ajast 5000 eKr on Varangerfjordi kaldalt leitud kammkeraamikat.
Alates 3300. aastast eKr on Lõuna-Norrast teada megaliithauad. Algas sotsiaalne kihistumine. Lõuna-Norras levis võitluskirveste kultuur. Kaljujoonistel asendusid jahistseenid põllumajanduse stseenidega. Aga 2500. aasta paiku eKr paistab põllumajandus süstemaatiliselt jälle kaduvat.
Neoliitikumis (4000 eKr – 1800 eKr) rändas sisse uus rahvas, keda hüütakse "steinøksfolket". Tolleaegsetel kaljujoonistel on küttimise ja kalade motiivid, nii et jaht ja kalapüük pidid olema endiselt tähtsad elatusallikad. Sellest ajast on leitud megaliithaud Østfoldis.
Pronksiaeg (1800–400 eKr).
Ajast umbes 2000 eKr on leitud esimesed pronksesemed. Pronksiaja alguseks Norras loetakse 1800 eKr.
Pronksiajal oli ühiskond organiseeritum ja kihistunum kui kiviajal. Ilmus pealike klass, kellel olid sidemed Lõuna-Skandinaaviaga.
Asustus muutus paiksemaks ja võeti kasutusele hobune ja ader. Elati pikkmajades. Maeti suurtesse hauaküngastesse.
Jätkati kivitööriistade kasutamist, kuid aristokraatia kasutas üha enam pronksesemeid staatusesümbolitena. Leidude tuumala on edelas ja võib pidada kindlaks sidet Jüütimaaga. Põllumajandus levib jälle. Nüüd saab tõestada ka kaugeid kaubandussidemeid. Need lõpevad aga reeglina idarannikul, nimelt Oslo fjordis ja Bohusläni juures. Kaljujoonistel on maaharimise motiivid.
Viikingite aeg (umbes 800–1050).
Viikingiajaga lõppes Norras eelajalooline periood. Kuigi puuduvad kirjalikud materjalid selle ajastu kohta, on aimu andnud selle kohta arheoloogilised leiud. Sellele ajastule heidavad veidi valgust ka saagad, kuigi saagad pandi kirja hiljem, põhinevad need põlvest põlve suuliselt edasiantul. Viikingi aeg oli kõige jõukam ajastu põhjamaades.
Paljud teadlased peavad viikingiaja alguseks Inglismaa kirderannikul asunud Lindisfarne’i kloostri rüüstamist 793. aastal. Viikingid käisid oma ohvreid tule ja mõõgaga rüüstamas. Viikingid rändasid ka rahumeelsetel eesmärkidel – et kaubelda ja koloniseerida. Norra viikingid asustasid Orkney ja Shetlandi saared, Hebriidid ning Mani saare. Nende koduks said ka Põhja-Šotimaa ja Põhja-Iirimaa, Viikingite 840.-tel asutatud Dublin oli kuni 1171. aastani põhjamaalaste võimu all.
Kui viikingid Islandile ja Gröönimaale jõudsid, leidsid nad asustamata maa, mis kohe elanikega täideti. Tänapäeva islandlased põlvnevad otseselt viikingitest, Gröönimaal aga surid norra kogukonnad siiani teadmata põhjustel paar sajandit hiljem välja.
Viikingid ehitasid oma retkedeks kiireid ja kergesti manööverdatavaid laevu. Need vastupidavad mehed rändasid Ameerikasse ja tagasi – mis annab tõestust nende laevade merekindlusest. Viikingiaeg kulmineerus 1066. aastal, kui Norra kuningas Harald Hardraade ja tema mehed kaotasid Inglismaal Stamfordi silla lahingu.
Keskaeg.
Aasta 1130 on Norra ajaloo pöördepunkt. Siis katkestasid rahuajastu 1227. aastani kestnud konfliktid ja kodusõda.
Kuid see aasta on eriline ka mitmes teises mõttes. Seda peetakse rahvaarvu kasvu, kiriku seesmise konsolideerumise ning linnade tekke ja arengu tõttu keskaja kõrgpunktiks. Kuna ilmalik ja vaimulik võim koondasid üha enam piirkondi oma valitsemise alla, kasvas avaliku halduse ja avaliku võimu osatähtsus. Kaasaegsete ajaloolaste arvates võis just sel perioodil nimetada Norrat esimest korda ühtseks riigiks.
12. ja 13. sajandil tugevnes kuningavõim, mis alistas nii kiriku kui feodaalid. Traditsiooniline ilmalik aristokraatia asendus teenistusliku aristokraatiaga. Siis muutus ka talupoegade staatus – varasematest vabadest maaomanikest said rentnikud. Siiski rentisid Norra talupojad maa enamasti terveks eluks ja nende staatus oli parem kui suures osas tolleaegses Euroopas. Viikingiajast alles jäänud orjapidamine kadus keskaja kõrgperioodil.
Sellel ajajärgul nihkus Norra poliitiline raskuspunkt edelast Oslo fjordi ümbritsevatesse piirkondadesse. 13. sajandil, kuningas Håkon V valitsemisajal, sai Oslost Norra pealinn. Enne oli see koht olnud vaid tähtsusetu majade kogum Oslo fjordi sügavaimates soppides. Kui must surm 1350. aastal Norrasse jõudis, elas linnakeses väidetavalt kuni 2000 inimest. Samal ajal oli Bergeni elanike arv 7000 ja Trondheimis 3000.
Ristiusu saabumine.
Olav II, Norra kuningas Olav Haraldsson
Norral kulus ristiusu omaksvõtmiseks väga kaua aega – ligi kakssada aastat. See oli kristliku Euroopaga suhtlemise (sidemed olid nii kaubanduslikud kui ka viikingiretkedel loodud) loomulik tulemus. Inglismaa, Saksamaa ja Taani kirikute misjonärid üritasid vähendada rahva usku Põhjala jumalatesse. See areng kulmineerus kolme misjonärist kuninga valitsemisega – Haakon Hea, Olav Tryggvason ja Olaf Haraldsson (Olaf Paks).
Norra pärast 1905. aastat.
Norra tulevase valitsemisvormi üle peeti teravaid vaidlusi. Rahvahääletus näitas, et rahva enamus pooldab pigem monarhiat kui vabariiki. 18. novembril 1905 valis Storting Norra kuningaks Taani prints Carli. Prints Carl oli abielus Suurbritannia kuninga Edward VII tütre printsess Maudiga ja tal oli üks poeg. Uus kuninglik perekond saabus Norrasse 25. novembril. Prints Carl võttis endale nimeks Haakon VII ning vandus Stortingi ees truudust Norra põhiseadusele.
Kui liit Rootsiga lagunes, oli Norras parajasti majanduskasvu periood. SKP tõusis 55% võrra, st umbes 4% aastas, rahvaarv kasvas jõudsalt ja olukord tööturul paranes. Kõik see oli tööstusrevolutsiooni teise etapi tulemus – Norras olid sellele iseloomulikud odava hüdroenergia kasutamine ja väliskapitali investeeringud. Ehitati üles elektrokeemia- ja elektrometallurgiatööstus, turule ilmusid uued tooted. Loodi sellised suured kontsernid nagu Norsk Hydro, kerkisid mitmed uued tööstuskeskused. Majanduslik tõus jätkus kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.
Norra töölisliikumisele pandi alus enne liidu lagunemist Rootsiga. Esimesed ametiühingud moodustati 1872. aastal, 1887. aastal asutati Tööpartei. Üleüldine valimisõigus anti meestele 1898. ja naistele 1913. aastal.
1903. aasta valimistel sai Tööpartei Stortingis neli kohta. 1912. aastal hääletas Tööpartei poolt 26% valijaskonnast, mis andis 23 kohta esinduskogus. Sellega oli Tööparteist saanud liberaalide järel suuruselt teine erakond parlamendis.
Teine maailmasõda.
Pildil on näha Norrat, mis liideti Saksamaaga ja teed kuidas põgenes kuninglik perekond koos mõnede tähtsate poliitikutega
Norra oli ennast kuulutanud neutraalseks riigiks Teise maailmasõja ajal. 9. aprillil 1940 sisenesid Norrasse Saksa väed. Pärast intensiivset kaks kuud kestnud võitlust (Norra vallutamine 1940) – hoolimata Suurbritannia ja Prantsusmaa osutatud sõjalisest abist – ei jäänud Norral muud valikut kui alistuda. Kuninglik perekond, valitsus, mõned kaitseministeeriumi juhttegelased ja tähtsad tsiviilametnikud põgenesid Suurbritanniasse. Okupeeritud Norra riigikomissariks määrati Josef Terboven. 1942 moodustas Vidkun Quisling nukuvalitsuse.
Norra pakkus oma liitlastele vastutasuks oma kaubalaevastikku, millesse kuulus üle 1000 laeva, kogumassiga üle 4 miljoni tonni. Suurbritannias ehitati Norra sõjavägi taas igakülgselt üles. Muist üksusi osales merelistes operatsioonides Atlandil, Mandri-Euroopa vallutamisele järgnenud lahingutes ning Ühendkuningriikide ja mandri kohal toimunud õhulahingutes. Sõja lõpupoole lubasid rootslased Norral oma sõjalisi üksusi koondada ka Rootsi territooriumil. Osa neist jõududest osales ka aktsioonides Saksa vaenuvägede vastu – pärast seda, kui Nõukogude väed olid rünnanud väikest piirkonda kaugel Finnmarki kirdeosas Põhja-Norras ja vabastanud selle. Okupeeritud Norras kasvas aastast aastasse tsiviilvastupanu. Koondati salajasi sõjaväeüksusi, mida sakslased suureks ohuks pidasid.
Norra jäi okupeerituks kuni Saksamaa alistumiseni 1945. aastal. Alistumise hetkel viibis Norras ligi 400 000 Saksa sõjaväelast. Saksa okupandid ekspluateerisid Norra majandust. Natside terrorirežiimi kuritegude hulka kuuluvad hukkamised ja massimõrvad, kuigi veidi väiksemas ulatuses võrreldes teiste okupeeritud riikidega.
Vabastamine.
Juba 8. mail 1945 hakkasid Norra vastupanuliikumise väed natsidelt ametikohti üle võtma. Järk-järgult saabusid neile appi liitlasväed ning Norra üksused Suurbritanniast ja Rootsist. Riigi üleminek okupatsioonivõimude käest liitlasvägede kätte toimus valutult. Eksiilis olnud valitsus naasis Suurbritanniast koju ja 7. juunil jõudis ka kuningas Haakon Briti sõjalaeva pardal Oslo sadamasse.
Tagasi hakkasid jõudma ka Saksa koonduslaagrites ellujäänud norralased. Sõja lõpus viibis välismaal 92 000 norralast, neist 46 000 Rootsis. Lisaks Saksa okupatsioonivägedele oli Norras 141 000 võõramaalast, enamikus sõjavangid. Neist 84 000 olid venelased.
Sõja käigus olid sakslased rekvireerinud 40% Norra SKP-st. Sellele lisandus veel tavaline sõjarüüste. Finnmarkis olid kahjud ulatuslikud – suured piirkonnad olid hävinud sakslaste taganemisel kasutatud „põletatud maa“ taktika tõttu. Paljud linnad ja asulad hävisid pommitamiste või süütamiste tõttu.
Sõjas või vangistuses kaotas elu 10 262 norralast. Vangistuses viibis kokku umbes 40 000 inimest.
Norra ajalugu


Peeter I saar.
Peeter I saar (norra keeles ("boksmål") "Peter I Øy", "Peter 1.s øy", "Peter Is øy", "Peter I's øy") on vulkaanilise päritoluga saarte rühm Antarktika lääneosas Bellingshauseni meres umbes 450 km kaugusel Antarktise läänerannikust (Eightsi rannikust ja Ellsworthi maast), 400 km Thurstoni saarest kirdes, Hoorni neemest edelas, üks lähisantarktilistest saartest. Geograafilised koordinaadid on 68°50′ S, 90°35′ W.
See on Norra nõudlusala, mida Norra peab alates 1933. aastast oma sõltlasalaks. Saart haldab Norra Polaarinstituut.
Põhisaare pindala on umbes 156 km², kogu saarterühma pindala on 243 km² või umbes 250 km² või 249,2 km²). Saare pikkus on 18,5 m, laius 8 km.
Püsielanikke ei ole ega ole olnud.
Nimi.
Saar on 1821 Fabian Gottlieb von Bellingshauseni poolt nimetatud Peeter I auks.
Norra Polaarinstituut, millel on õigus polaaralade kohanimed kindlaks määrata, on kinnitanud saare norrakeelseks nimeks traditsioonilise kohanime "Peter I Øy". Seadustes kasutatakse nimekuju "Peter I's øy".
Õiguslik staatus.
1. mail 1931 kinnitas Norra parlament saare kuulumist Norrale. 24. märtsil 1933 sai ta sõltlasala staatuse. Rahvusvaheliselt seda nõudlust ei tunnustata, sest Atlandi lepinguga on kõik nõudlused lõuna pool 60. laiuskraadi tähtajatult külmutatud. Norra on selle lepinguga ühinenud ega esita oma nõudlust ametlikult. Tegu on Antarktika nõudlusaladest ainsaga, mis ei moodusta sektorit. Samuti on see ainus nõudlusala 90. ja 150. läänepikkuse vahelises sektoris. Just läände jääb Tšiili Antarktika nõudlusala Antártica vald.
Peeter I saar on Norra sõltlasala ("biland"), mis ei ole Norra Kuningriigi osa ja mida pole silmas peetud Norra põhiseaduse §-is 1, mis ütleb: "Norra Kuningriik on vaba, sõltumatu ja jagamatu riik." See tähendab, et tema loovutamine teistele riikidele ei ole põhiseadusevastane. Saare staatust reguleerivad Norra seadus 27. veebruarist 1930 nr 3 "Lov om Bouvetøya, Peter I's øy og Dronning Maud Land m.m. (bilandsloven)", Stortingi otsus 23. aprillist 1931, mis kinnitas saare kuulumist Norrale, ja kuninglik teadaanne 14. jaanuarist 1939.
Loodus.
Kõrgeim punkt (Lars Christenseni mäetipp, kustunud vulkaan) on 1640 m kõrgusel merepinnast.
95% saarest on jääga kaetud ja ta on peaaegu aasta ringi paakjääga ümbritsetud. Saare lääneosas on 3 km pikkune ja 1 km laiune maariba, mis ei ole jääga kaetud. Suurema osa aastast (välja arvatud lühikesel perioodil hilissuvel) on saar ümbritsetud 6...12 km laiuse pakkjääga. Suuremal osal rannast on umbes 50 m kõrgused järsud jääkaldad. Saare juures vees on järsud kaljud.
Saarel on mereline antarktiline kliima. Kõige soojemal kuul, veebruaris, on saare keskmine õhutemperatuur –1°C, kõige külmemal kuul, juulis, –23°C. Globaalse soojenemise tõttu kliima soojeneb. Puhuvad tugevad tuuled ja lund on palju.
Saarel on pingviinide koloonia jäävabal rannal, samuti leidub hülgeid (eriti "Lobodon carcinophagus" ja merileopard). Saarel pesitseb mõnituhat paari hõbe-tormilinde. On lehtsamblaid ja kollaseid samblikke.
Ajalugu.
Saare avastas 21. jaanuaril või 22. jaanuaril 1821 Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ekspeditsioon. Saarest jõuti 15 meremiili kaugusele. Saar nimetati Vene keisri Peeter I järgi. Halbade ilmastikuolude ja paakjää tõttu ei saadud saarel randuda. Põhiraskused randumisel ongi vähene vaba ruum pakkjää vahel, järsud kaljud vees ja tugev veevool. Enne helikopterite kasutuselevõttu oli randumine äärmiselt raske.
Aastal 1888 jäi ekspeditsioonilaev Belgica, mille tüürimees oli Roald Amundsen, tahtmatult Peeter I saare juures jäässe kinni ja pidi seal talvituma.
Jaanuaris 1927 sõideti saare juurde Norra laevaga Odd I. Otsiti uusi vaalapüügikohti; kuulujuttude järgi olevat saare lähedal olnud palju vaalu. 17. jaanuaril 1927 jõuti saare juurde ning sõideti ümber selle, otsides sobivat kohta randumiseks. Kaks meest saadeti paadiga vette, kuid kallas oli randumiseks liiga järsk ja lainetus liiga suur. Et ilm halvenes, oldi sunnitud randumisest loobuma. Saarest tehti hulk pilte ning saare kõrgeim mäetipp nimetati laeva omaniku Lars Christenseni auks Lars Christenseni mäetipuks. Palju vaalu siiski ei leitud.
Aastal 1928 valmistati ette teine Antarktika-ekspeditsioon, millel olid volitused annekteerida kõik avastatud maad. Ekspeditsiooni korraldas Lars Christiansen. 1929 saadeti Atlandi ookeani lõunaosast Vaikse ookeani lõunaosa uurima laev Norvegia. Ka seda ekspeditsiooni rahastas Lars Christensen. Saare juurde jõuti 2. veebruaril 1929 ning püüti maabuda. Ola Olstad oma ekspeditsiooniga astus 2. veebruaril 1929 esimesena saare pinnale. Laeva kapten Nils Larsen paigaldas samal ajal Norra lipu ja kuulutas saare Norra valduseks. Saare lõunaotsa Framnæsoddenile rajati kaitseonn toiduainete ja ravimitega ning plaadi kirjaga "Norvegia-ekspedisjonen 2/2 1929". Onnile graveeris kapten kirja "A Norvegia". Kui kapten Heinz Aye juhtimisel 1982 ja 30. jaanuaril 1987 (laevaga World Discoverer) saarel randuti, kaitseonni enam ei leitud.
Aastal 1948 käis maal Bratteggi ekspeditsioon.
Aastal 1955 rajati saarele rahvusvahelise Antarktika konverentsi otsusega teadus-, eriti meteoroloogiabaas, mis praegu töötab automaatselt.
Aastatel 1987 (laevaga Aurora; kutsungid 3Y1EE ja 3Y2GV) ja veebruaris 1994 ning veebruaris 2006 käis saarel rahvusvaheline raadioamatööride ekspeditsioon. Viimati aktiveeriti sealt kutsung 3Y0X (saare prefiks raadioamatörismis on 3X). Enne 1994. aasta ekspeditsiooni oli Peeter I saarel käinud vähem inimesi kui Kuul. Need ekspeditsioonid on olnud DX-peditsioonid, mis on seotud auhinnaga DX Century Club.
Aastal 2004 otsustas Norra kasutada Peeter I saare uurimiseks vähem vahendeid kui Bouvet' saarele ja Kuninganna Maudi maale, põhjuseks suured transpordikulud.
Välislingid.
Artiklis on kasutatud norra-, saksa-, afrikaani-, katalaani-, indoneesia- ja venekeelse Vikipeedia artikleid seisuga 25.3.2009 ning rootsikeelse Vikipeedia artiklit.


Goncourti auhind.
Goncourti auhind on kirjandusauhind, mille asutas Prantsuse kirjanik Edmond Huot de Goncourt.
Goncourti auhind antakse välja igal aastal parima modernse prantsuskeelse proosateose eest. Auhindu jagatakse aastast 1903.
Auhinna saajad määrab Goncourti Akadeemia liikmetest moodustatud kümneliikmeline kirjanikest koosnev žürii, kellest keegi ei kuulu Prantsuse Akadeemiasse ("Académie Française").


Alta (täpsustus).
Alta on mitme koha ja asja nimi.


Pilguse Psühhiaatriahaigla.
Pilguse Psühhiaatriahaigla oli kohalik psühhiaatriahaigla (vahepeal psühhoneuroloogiahaigla) Saaremaal Pilgusel.
Haigla töötas Pilguse mõisa peahoones.
Aastaks 1994 oli haiglas 60 voodikohta, millest olid täidetud umbes pooled.
Haigla likvideeriti 1994. aasta lõpus. Haiged viidi üle Kuressaare Haiglasse.
Selles haiglas on töötanud teiste seas Anti Liiv (peaarst 1975–1979) ja Gea Petersell.


Kirovsk (Leningradi oblast).
Kirovsk on linn Venemaal Leningradi oblastis. Asub Neeva vasakul kaldal, Laadoga järve lähedal.
Ajalugu.
Kirovsk rajati 1929. aastal Nevdubstroi alevina hüdroelektrijaama ehituse juurde. Linnaõigused sai ning nimetati Kirovskiks Sergei Kirovi järgi 1953. aastal.


Videokaart.
Videokaart (ka graafikakaart, graafikakiirendi, kuvaadapter, videoadapter, graafikaadapter) on laienduskaart ja seade, mis muundab arvuti mälus oleva kujutise kuvarile arusaadavaks signaaliks. Võib öelda, et videokaart on omalaadne "tõlk" – ta võtab protsessorilt kahendsüsteemi andmed, mis peale mitmesugust töötlemist teisendab kõik need andmed pildiks, mida kasutaja kuvarilt näha võib. Kujutise loomine kahendsüsteemi andmetest on nõudlik protsess. Ruumilise, 3D-kujutise loomiseks peab videokaart esmalt looma juhtraamistiku sirgjoontest. Siis see kujutis rasterdatakse (täidetakse järelejäänud pikselid). Seejärel lisab videokaart valgustuse, tekstuuri ja värvid. Nõudlike graafiliste rakenduste puhul peab arvuti suuteline olema teostama seda protsessi kuuskümmend korda sekundis. Ilma videokaardita oleks vaja teostada selline hulk arvutusi, millistega paljud arvutid hakkama ei saaks. EGA standardi tulekuga oskasid videokaardid saata digitaalsignaali otse monitorile, kus see muundati elektronkiiretorule vajalikuks analoogsignaaliks. EGA'le järgnenud uut standardit - VGA'd - toetav videokaart oskas väljastada juba analoogsignaali. Tänapäeval, tänu vedelkristallkuvarite laialdasele kasutamisele, väljastab videokaart nii analoog- kui digitaalsignaali. Uued videokaardid oskavad peale oma põhiülesande täita ka mitmeid lisafunktsioone, võimaldades näiteks kolmemõõtmelise ja kahemõõtmelise arvutigraafika kiirendatud renderdamist ning MPEG-4 dekodeerimist. Muid kõrge jõudlusega videokaarte kasutatakse graafiliselt nõudlike protsesside läbiviimiseks, näiteks nõudlike arvutimängude mängimiseks.
Osad videokaardid on integreeritud emaplaadile, mis on eriti tavaline sülearvutite puhul. Sellisel juhul on graafikaprotsessoril endal väga väike hulk kasutatavat mälu, mistõttu videokaart võtab kasutusele osa arvuti muutmälust, vähendades vaba muutmälu hulka. Sellised integreeritud videokaardid on tavaliselt väikese jõudlusega ning seetõttu ei ole populaarsed nõudlikumate kasutajate hulgas. Integreerimata ehk siis eraldiseisvad videokaardid omavad erinevalt integreeritud videokaartidest oma muutmälu ning graafikaprotsessorit, mis on spetsiaalselt mõeldud kujutiste töötlemiseks ning seeläbi vähendavad arvuti protsessori koormust. Väiksest jõudlusest hoolimata omavad 95% hetkelmüüdavatest arvutitest integreeritud videokaarti, mis jätab kasutaja enda otsustada, kas lisada juurde täiendav videokaart, või mitte.
Ajalugu.
Videokaardid on läbi käinud pika tee alates sellest, kui IBM esitles esimest esindajat 1981. aastal enda arvutiga IBM PC. Monokroomse kuvaadapteri nime (Monochrome Display Adapter - MDA) kandev kaart omas 4KB mälu ning oskas väljastada teksti näitavale kuvarile rohelist või valget teksti mustal taustal. 1987. aastal ilmus videokaartide maailma uus standard - VGA (Video Graphics Array). VGA standard sai vägagi laialt levinuks ning viis paljude nimekate firmade, näiteks ATI, S3 ja Cirrus Logic, loomiseni. VGA standardile järgnes juba Super VGA standard, mille eeliseks VGA ees oli parem lahutus, rohkem värve ning suur hulk mälu (2MB). Aastal 1995 väljastati esimesed 2D ja 3D videokaardid, mis võimaldasid 3D funktsioone. Need videokaardid olid arendatud firmade Matox, Creative, S3 ning ATI poolt. Aastal 1997 lõi firma nimega 3dfx esimese graafikaprotsessori nimega Voodoo, mis oli enda aja kohta väga võimas ning oskas kasutada 3D efekte. Varsti peale Voodoo ilmumist tõi 3dfx turule uue graafikaprotsessori Voodoo2, mille peale 3dfx konkurent NVIDIA tõi turule enda graafikaprotsessorid (TNT, TNT2). Samal ajal lõi Intel kiirendatud graafikapordi AGP, mis täitis tühimiku videokaardi ning mikroprotsessorite vahel. NVIDIA jätkas videokaartide turu vallutamist ning aastal 1999 muutus NVIDIA maailma peamiseks videokaartide tootjaks. Aastatel 1999-2001 olid põhiliselt fokusseeritud 3D graafikat puudutavate algoritmide täiustamisele. Mõne aja möödudes võeti videokaartides kasutusele ka DDR tehnoloogia, kuna nähti vajadust suurendada andmete edastamise kiirust videokaardi mälu ja graafikaprotsessori vahel. DDR'i tulekuga suurenes mälumahtude suurus 32 megabaidilt 128 megabaidini.
Tänapäeval on olemas videokaarte, mis vastavad kõrgtootlikule standardile QXGA ((Quantum Extended Graphics Array), võimaldades kuvada miljoneid värve pildilahutusel kuni 2040 x 1536 pikslit.
Ühendamine.
Personaalarvuti videokaart ühendatakse emaplaadi ISA, MCA, VLB, PCI, AGP, PCI-X või PCI-Express siiniga. Hetkel on kõige levinumaks ühendumise viisiks PCI-Express ühendus. Videokaardi väljundi saamiseks ühendatakse videokaart omakorda kuvariga, kasutades VGA, DVI, S-Video, DMS-59 või HDMI ühendust.
Graafikaprotsessor.
Tehnoloogia arengu tõttu ei pea videokaardil tingimata olema üks GPU - moodsamatel kaartidel võib GPU'sid olla kaks või enam. Kuna GPU toodab oma tööga tublisti kuumust, paikneb ta peal tavaliselt radiaator või jahutusventillaator. Graafikaprotsessor vähendab oma tööga arvuti keskprotsessori töökoormust.
RAMDAC.
RAMDAC on videokaardil asuv RAM'i kiip, mis muudab digitaalsignaali analoogsignaaliks. RAMDAC reguleerib videokaardi funktsioone. Sõltuvalt RAMDAC'is kasutusel olevatest bittide arvust ning andmevahetuskiirusest, suudab RAMDAC toetada erinevaid värskendussagedusi. Mõned kaardid omavad lausa mitut RAMDAC'i, mis võimaldavad suurendada tootlikkust ja ühendada kaardiga rohkem, kui ühe monitori. RAMDAC saadab lõpliku pildi läbi kaabli monitorile. CRT kuvarite puhul on värskendussagedust väga oluline hoida kõrgemal kui 75 Hz, kuna sellest madalam värskendussagedus väsitab "värisemise" tõttu liigselt silmi. Tehnoloogilise erinevuse tõttu ei ole nn "värisemine" LCD kuvarite puhul probleemiks. Digitaalsete kuvarite populaarsuse kasvu tõttu integreeritakse RAMDAC GPU sisse, mistõttu on ta iseseisva osana kadumas. Kõik hetkel kasutusel olevad LCD'd, plasmakuvarid ja televiisorid töötavad digitaalsignaalil, mistõttu nad ei vaja RAMDAC'i olemasolu.
Video BIOS.
Video BIOS on lihtne (ning tavaliselt kasutaja eest peidetud) programm, mis juhib videokaardi operatsioone ning sisaldab juhendeid selleks, et arvuti ning tarkvara saaksid suhelda videokaardiga. Video BIOS võib sisaldada informatsiooni videokaardi mälu viiteaegade, graafikaprotsessori töökiiruse ning voltide ning muude videokaardiga seonduvate parameetrite kohta. Mõned spetsialistid otsustavad parandada oma arvuti graafikakaardi tootlikkust seades käsitsi läbi Video BIOSE sätete graafikaprotsessori kella kiiruse kõrgemaks, see on tuntud kui juurdekruttimine (overclocking). Tavaliselt siiski krutitakse juurde mälu sagedust, sest GPU kella kruttimine võib põhjustada GPU ülekuumenemise, mis võib halval juhul teha taastumatut kahju videokaardile. Kuigi juurdekruttimine võib parandada tootlikkust, muudab see ka tootja garantii kehtetuks, sest kaardi tootja annab garantii ainult tootja poolt seadistatud tööreziimi kohta.
Videokaardi muutmälu.
Kui graafikaprotsessor loob kujutise, siis ta vajab kohta, kus hoida infot lõpetatud piltide kohta. Selleks kasutab ta videokaardi mälu (RAM), ladustades andmed iga pikseli, tema värvi ja asukoha kohta ekraanil. Osa mälust (RAM) võib täita raampuhvri rolli, see tähendab, et hoitakse lõpetatud kujutisi, kuni saabub aeg neid kuvada. Tüüpiliselt töötab videomälu (RAM) väga kõrgel kiirusel ja omab ”kahepoolset sadamakaid” see tähendab, et süsteem võib andmeid lugeda ja kirjutada üheaegselt. Operatiivmälu (RAM) on ühendatud digitaal-analoog tõlgiga (digital-to-analog converter – DAC), mida tuntakse ka nimega RAMDAC, mis tõlgib kujutise kuvarile mõistetavaks analoogsignaaliks. Hetkel kasutusel olevate videokaartide muutmälu maht on vahemikus 128 MB kuni 4 GB. Tavaliselt kasutavad videokaardid spetsiaalset ning kiiret muutmälu, näiteks VRAMi, WRAMi, SGRAMi, jne. Aastal 2003 baseerus videokaartides kasutusel olev muutmälu DDR tehnoloogial. Aja möödudes on videokaartide tootjad läinud üle uutele ning palju kiirematele tehnoloogiatele, näiteks DDR2, GDDR3, GDDR4,GDDR5. Hetkel laiatarbekasutuses olevatel videokaartidel on mälude taktsammud vahemikus 400 MHz kuni 3.8 GHz.
Elektritarbimine.
Videokaartide arvutusvõimsuse kasvamise tõttu on suurenenud ka nende elektrinõudmised. Kuna protsessorite ning toiteplokkide tootjad on läinud effektiivsuse suurendamise teed, on videokaart muutumas kõige suuremaks elektritarbijaks arvutis. Moodsad videokaardid, mille elektritarbimine on suurem kui 75W, omavad seetõttu kuue- või kaheksaklemmilisi ühenduspesasid, et saada tööks vajalik elektrienergia otse arvuti toiteplokist.
DirectX ja OpenGL.
DirectX ja OpenGL on rakendusprogrammilised kasutajaliidesed ehk API-d. API võimaldab riistvara ja tarkvara siduda efektiivsemalt keerukamate ülesannete sooritamiseks, nagu näiteks 3-D graafiliste kujutiste viimistlus. Videokaartide arendajad optimeerivad intensiivse graafikakasutusega mänge tihti spetsiifilise API jaoks, mis on ka põhjuseks, miks uusimad mängud nõuavad sageli uuendatud DirectX või Open GL versioone korrektseks töötamiseks.
Draiver.
Draiver on programmijupp, mis seletab videokaardile, mida ta peab joonistama. Kui rakendus teatab operatsioonisüsteemi vahendusel, et aken A on tarvis viia punktist B punkti C, siis kuvaadapterile arusaadavasse keelde tõlgib selle just draiver. Draiver sisaldab infot käskudest, mida graafikaprotsessor on võimeline täitma ja mida mitte, ehk millised pildiosad on võimeline ta ise välja arvutama ning millised vaja jätta protsessorile. Süsteemi töökiiruse ja võimaluste seisukohalt on draiveril oluline tähtsus. Sageli on videokaardi või operatsioonisüsteemiga kaasas mitu draiverit, iga eraldusvõime ja värvussügavuse jaoks oma - järelikult võivad ka videokaardi võimalused eri reziimides erineda, olenevalt konkreetsest draiverist.


Korvpall 1976. aasta suveolümpiamängudel.
Korvpall 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis 18.–27. juulil.
Mehed.
Olümpiavõitja 1972: NSV Liit.
B-alagrupp.
Egiptus kaotas avamängu Tšehhoslovakkiale 64:103. Rohkem Egiptus ei mänginud, sest algas boikott, mille käigus enamiku Aafrika riikide kõik sportlased lahkusid olümpiamängudelt.
Kohamängud.
5. koha mäng: Itaalia–Tšehhoslovakkia 98:75 (46:46)
7. koha mäng: Kuuba–Austraalia 92:81 (42:36)
9. koha mäng: Puertoriiko–Mehhiko 89:84 (39:32)


Edmond Huot de Goncourt.
Edmond Huot de Goncourt koos oma vennaga
Edmond Louis Antoine Huot de Goncourt [edm'oon lu'ii antu'aan ü'oo dö gonk'uur] (26. mai 1822 Nancy – 16. juuli 1896 Champrosay) oli prantsuse kirjanik, kriitik ja kirjastaja, Goncourti Akadeemia asutaja.
Koos oma noorema venna Jules Huot de Goncourt'iga (1830–1870) avaldas ta hulga romaane ja paljuköitelise "Päeviku", mis sisaldab rohkesti kultuurilooliselt väärtuslikku materjali.
Pärast venna surma jätkas ta iseseisvat kirjanduslikku tegevust. Ta andis välja romaanid "Neiu Elisa" ("La fille Élisa", 1875), "Vennad Zemgannod" ("Les frères Zemganno", kahe tsirkuseakrobaadi lugu, 1879) ja "Faustin" ("La Faustin", näitlejatar Rachelle'i (1821–1858) elul põhinev lugu, 1882). Lisaks andis ta välja illustreeritud monograafiad Utamarost (1891) ja Hokusanist (1896).
Ta pühendas kogu oma varanduse Goncourti Akadeemia asutamisele ja juhtimisele. Edmondi venna Julesi mälestuseks annab akadeemia alates 1903 iga aasta detsembris, Julesi sünnipäeva paiku välja Goncourti auhinna, mis on kõige prestiižsem prantsuskeelse kirjanduse auhind. See antakse iga aasta parima ilukirjandusliku proosateose eest. Läbi aegade ainsana on Goncourti auhinna kaks korda võitnud Romain Gary.
Kirjandus.
Goncourt, Edmond de
Goncourt, Edmond de
Goncourt, Edmond de


Antaios.
"See artikkel räägib gigandist; sõna teiste tähenduste kohta vaata artiklit Antaios (täpsustus)."
Antaios (berberi Änti) oli berberi ja vanakreeka mütoloogias gigant, Poseidoni ja Gaia (Maa) poeg.
Antaios elas Liibüas. Ta sundis kõiki, kes tema maale tulid, endaga elu ja surma peale maadlema. Kui ta võitluses alla jäi ja maha paisati, sai ta oma ema (maad) puudutades iga kord uut jõudu. Oma ohvrite kolpadega ehtis ta Poseidoni templi katust.
Herakles sattus Antaiosega kokku, kui läks tooma hesperiidide õunu, mis oli tema 11. vägitöö. Ta tõstis Antaiose maast üles ja kägistas ära.
Berberi mütoloogia järgi oli Antaiosel naine Tinga (Tinge, Tingis). Herakles sigitas enne lahkumist temaga poja Sufaxi. Sufax asutas Tangeri ja nimetas selle oma ema järgi. Tema enda järgi on nimetatud Sfax. Sufaxi pojast Diodorosest põlvnevaks lugesid end paljud berberi kuningad. Plutarchose sõnul olevat see legend välja mõeldud selleks, et näidata Numiidia kuninga Juba II kuninglikku päritolu.
Antaiost kujutavad paljud antiiksed vaasimaalid (Euphroniose krateer Louvre'is) ja skulptuurid ning Baldung Grieni, Tiepolo ja Tintoretto maalid.
Dante "Jumalikus komöödias" valvab Antaios Põrgu üheksandat sfääri. Iiri poeet Seamus Heaney on kirjutanud temanimelise poeemi. On ka Antaiose-nimelisi koomiksiraamatuid.


Ruum.
Ruum on inimeste tavakogemuses mahuti, mis hõlmab kõik füüsilised esemed.
Ruum on tavakogemuses ja klassikalises füüsikas kolmemõõtmeline ja tasane, mis võimaldab keha asukohta ruumis kirjeldada kolme koordinaadi abil. Erirelatiivsusteooria ühendab aja ja ruumi üheks tervikuks - neljamõõtmeliseks aegruumiks, kusjuures üldrelatiivsusteoorias pole ruum isegi enam tasane vaid kõver. Moodsas füüsikas, näiteks stringiteoorias, on ruumi kirjeldatud ka 11 ja 23 mõõtmelisena, kus kõik "ülearused" mõõtmed arvatakse olevat sedavõrd väikesed, et me neid oma igapäevaelus ei taju.
Locke.
Ruumi ehk ulatuvuse idee on John Locke'i järgi lihtidee, mis saadakse nii nägemise kui ka kompimise kaudu.
Kui seda ruumi vaadeldakse ainult pikkuses kahe asja vahel, vaatlemata midagi selle vahel, nimetatakse seda kauguseks. Kui ruumi vaadeldakse pikkuses, laiuses ja paksuses, nimetatakse seda mahuks. Kõigil juhtudel kasutatakse sõna "ulatuvus".
Iga erinev kaugus on ruumi erinev modifikatsioon. Iga idee mingist erinevast kaugusest või ruumist on selle idee lihtmoodus. Inimesed määravad vaimus kindlaks teatud pikkused (toll, jalg, jard, süld, miil, Maa läbimõõt jne), mis kõik on erinevad ideed, mis on koostatud üksnes ruumist. Kui mõni neist kindlaksmääratud pikkustest või ruumimõõtudest saab inimestele tuttavaks, võivad nad seda vaimus korrata niipalju kui tahes, liitmata sellega keha või millegi muu ideed, ning kujundada endale ruut- või kuupjalgade, -jardide või -süldade ideed (kas siin universumi kehade seas või teispool kõiki kehi) ning neid üksteisega liites laiendada oma ruumiideed niipalju kui tahes. Võime korrata või kahekordistada mis tahes ideed, mis meil on mingi kauguse kohta, ning liita seda eelmisele niipalju kui tahes, jõudmata kunagi lõpule, laiendades seda kui palju tahes, annab mõõtmatuse ("immensity") idee.
Ka kuju on ruumi modifikatsioon. See on suhe, milles on piiratud ruumi osad omavahel. Vaimus on ammendatamatult erinevaid kujuideesid.
Koha idee puhul me vaatleme millegi kaugussuhet kahe või enama punkti vahel, mida vaadeldakse säilitavat omavahel sama kaugust ning seisvat paigal.
Keha ja ulatuvus ei ole sama asi: keha on miski tihke ("solid") ja ulatuv, mille osad on mitmel moel lahutatavad ja liigutatavad; ulatuvus on ainult ruum, mis jääb nende tihkete koherentsete osade vahele ning mis neile kuulub.
Ulatuvus ei ole tihkus. Tõepoolest, esiteks, ulatuvus ei sisalda eneses tihkust, vastupanu keha liikumisele. Teiseks, puhta ruumi osad on üksteisest lahutamatud nii reaalselt kui ka mentaalselt. Kolmandaks, puhta ruumi osad on liigutamatud, sest nad on lahutamatud.
Ulatuvust ei saa defineerida, langemata tautoloogiasse.
Need, kes väidavad, et ruum ja keha on üks ja seesama, toovad järgmise argumendi: see ruum on kas miski või eimiski; kui kehade vahel midagi ei ole, peavad kehad paratamatult kokku puutuma; kui kehade vahel on miski, kas see on siis keha või vaim? Locke'i vastuväide on: Kes ütles, et pole olemas või ei saa olemas olla muud kui tihked entiteedid, mis ei mõtle, ja mõtlevad olendid, mis ei ulatu?
Ei saa öelda, kas ruum on substants või aktsidents, sest sõnal "substants" on mitu tähendust.
Kui mitte oletada, et keha on lõpmatu, siis tekib küsimus: kui Jumal paigutaks inimese kehaliste asjade äärele, kas ta siis saaks sirutada käe oma kehast kaugemale? Kui saaks, siis ta paneks käe sinna, kus varem oli ruum ilma kehata, ning tema sõrmede vahel oleks ikka veel ruum ilma kehata. Kui ta ei saaks kätt välja sirutada, siis peab olema mingi väline takistus. Seega, kas keha on lõpmatu või ruum ei ole keha.
Peale selle, kui eeldada, et ruum ei saa eksisteerida ilma mateeriata, siis ei suuda Jumal hävitada ühtki osa mateeriast. Samuti ei saaks kehad sel juhul vabalt liikuda.
Ruumi idee on erinev keha ideest. Tõepoolest, kui ei oleks ideed ruumist ilma kehata, siis ei saaks küsida, kas see on olemas. Ja see, et ulatuvus on kehast lahutamatu, ei tõesta veel, et ulatuvus ja keha on üks ja seesama.
Ruumi ja tihkuse idee on erinevad.
Ruumi idee lõpmatu jagatavus.
Inimvaimu piiratuse tõttu ei saa tal iial olla täielikku ja adekvaatset kontseptsiooni lõpmatusest.
See, mis on lõputult jagatav, peab koosnema lõpmatust arvust osadest. Idee, mille me kujundame mingist lõplikust kvaliteedist, ei ole lõputult jagatav, sest kujutlusvõime jõuab kõige väiksemate osadeni, mida kujutluses ei saa vähendada, ilma et ta täielikult häviks. Sama lugu on ka meelte muljetega.
Ruumi lõpmatu jagatavus.
Iga asi, mida saab lõputult jagada, sisaldab lõpmatu arvu osasid. Seega, kui mingi lõplik ulatuvus saab olla lõputult jagatav, siis ei saa olla vastuoluline oletada, et lõplik ulatuvus sisaldab lõpmatu arvu osasid. Ja ümberpöördult, kui on vastuoluline oletada, et lõplik ulatuvus sisaldab lõpmatu arvu osasid, siis ei saa ükski lõplik ulatuvus olla lõpmatult jagatav. Aga see viimane oletus on absurdne. Kõigepealt ma võtan kõige väiksema idee, mille ma saan kujundada ulatuvuse osast, ning olles kindel, et pole midagi sellest ideest pisemat, teen ma järelduse, et kõik, mis ma selle abil avastan, peab olema ulatuvuse reaalne kvaliteet. Siis ma kordan seda ideed üks, kaks, kolm korda jne, ning leian, et ulatuvuse liitne idee, mis sellest kordamisest tekib, alati kasvab ning muutub kahe-, kolme-, neljakordseks jne, kuni ta lõpuks paisub märkimisväärse suuruseni, mis on suurem või väiksem sedamööda, kui ma kordan enam-vähem sama ideed. Kui ma osade liitmise lõpetan, siis ulatuvuse idee enam ei kasva. Ja kui ma jätkaksin liitmist lõpmatuseni, tajun ma selgelt, et ka ulatuvuse idee peab muutuma lõpmatuks. Igasuguse lõpmatu osade arvu idee on individuaalselt seesama idee mis lõpmatu ulatuvuse idee. Ükski lõplik ulatuvus ei saa sisaldada lõpmatut arvu osasid. Järelikult ei ole ükski lõplik ulatuvus lõpmatult jagatav. Siinkohal teeb Hume järgmise märkuse: "Mulle on vastu väidetud, et lõpmatu jagatavus eeldab ainult lõpmatut arvu proportsionaalseid osasid, mitte tegureist osasid, ning et lõpmatu arv proportsionaalseid osasid ei moodusta lõpmatut ulatuvust. Aga see eristus on täiesti asjatu. Nimetatagu neid osasid teguriteks või proportsionaalseteks, nad ei saa olla madalamad neist pisikestest osadest, mida me mõtleme; ja sellepärast ei saa nad oma ühendusega moodustada väiksemat ulatuvust."
Nicolas de Malézieu on pakkunud väga tugeva ja ilusa argumendi. On ilmne, et olemasolu iseenesest kuulub ainult ühikule ega ole kunagi rakendatav arvule, vaid on ühikute arvel, millest arv koosneb. Öeldakse, et on olemas 20 inimest, ent ainult sellepärast, et 1, 2, 3, 4 jne eksisteerivad; ja kui eitada viimaste olemasolu, langeb esimene iseenesest ära. Sellepärast on äärmiselt absurdne oletada, et arv eksisteerib, ning samas eitada ühikute olemasolu. Et ulatuvus on metafüüsikute üldise arvamuse kohaselt alati arv ega lahutu kunagi mingiteks ühikuteks ehk jagamatuteks kvantiteetideks, siis ei saa ulatuvus kunagi üldse eksisteerida. Asjatu on vastata, et ulatuse mis tahes määratletud kvantiteet on ühik, kuid selline, millel saab olla lõpmatu arv murdosasid ning mida ei saa alajaotustega ammendada. Sest sellesama reegli järgi saab neid 20 meest vaadelda ühikuna. Kogu maakera, isegi kogu universumit, võib vaadelda ühikuna. Niisugune ühikutermin on vaid fiktiivne nimetus, mida vaim saab rakendada mis tahes objektihulgale, mille ta kokku kogub. Ja selline ühik ei saa eksisteerida üksinda, nagu ei saa üksinda eksisteerida ka arv, kui ta on tõeline arv. Aga ühik, mis saab eksisteerida üksinda ja mille olemasolu on paratamatu igasuguse arvu olemasolu jaoks, on teistsugune ning peab olema täiesti jagamatu, nii et teda ei saa lahutada väiksemateks ühikuteks.
On kindel, et meil on ulatuvuse idee, sest miks me muidu sellest räägime ja mõtleme. Samuti on kindel, et see idee, nagu kujutlusvõime seda kujutleb, ei ole lõputult jagatav ega koosne lõpmatust arvust osadest, kuigi ta on jagatav osadeks või madalamateks ideedeks: see ületab meie piiratud võimete arusaamise. Siin on idee ulatuvusest, mis koosneb osadest või madalamatest ideedest, mis on täiesti jagamatud. Järelikult ei too see idee kaasa mingit vastuolu. Järelikult on võimalik, et ulatuvus reaalselt eksisteerib vastavalt sellele. Ja järelikult on kõik argumendid matemaatiliste punktide olemasolu vastu vaid skolastilised sõnamängud. Ka kõik väidetavad tõestused ulatuvuse lõputule jagatavusele on sofistilised, sest on kindel, et nad ei saa olla õiged, kui nad ühtlasi ei tõesta matemaatiliste punktide võimatust.
Ruumi idee teised kvaliteedid.
Avades silmad ja pöörates need ümbritsevate objektide poole, tajun ma palju nähtavaid kehi. Sulgedes need uuesti ning võttes arvesse kehade vahelist kaugust, omandan ma ulatuvuse idee. Et iga idee on pärit mingist muljest, mis on temaga täpselt sarnane, siis selle ulatuvuseideega sarnased muljed peavad olema kas mingid nägemisest pärit olevad aistingud või mingid sisemuljed, mis tekivad neist aistingutest.
Sisemuljed on kired, emotsioonid, soovid, ja vatumeelsused; usun, et ühegi kohta neist iial ei väideta, et ta on eeskuju, millest ruumiidee tuleneb. Jääb üle, et selle algse muljeni võivad meid viia ainult meeled. Niisiis, millise mulje meeled meile siin toovad?
Lauast minu ees piisab, et ma seda nähes omandaksin ulatuvuse idee. Järelikult kujutab see idee mõnda muljet, mis praegu meeltele ilmub. Ent meeled toovad mulle vaid muljed värvilistest punktidest, mis on teatud moel korrastatud ("disposed"). Kui silm aistib veel midagi, siis näidatagu seda mulle. Kui aga on võimatu veel midagi näidata, siis võib kindlalt järeldada, et ulatuvuse idee pole muud kui koopia nendest värvilistest punktidest ja viisist, kuida nad ilmuvad.
Oletame, et ulatuvas objektis ehk värviliste punktide kompositsioonis, millest me ulatuvuse idee algselt saime, on punktid purpurset värvi. Sel juhul me anname selle idee igal kordamisel neile täpselt sama värvi, millega me ainukesena oleme tuttavad. Aga kui meil pärast on kogemus teistest värvustest ja nende erinevatest kompositsioonidest ning me leiame sarnasuse nende värviliste punktide korrastatuses ("disposition"), millest nad koosnevad, siis me jätame, niipalju kui võimalik, välja värvuste eripära, ning leiame abstraktse idee ainult sellest punktide korrastatusest, milles nad kokku langevad. Isegi kui kompimismuljed leitakse osade korrastatuse poolest olevat sarnased nägemismuljetega, ei takista see abstraktsel muljel sarnasuse põhjal kujutamast mõlemat. Abstraktsed ideed ei ole tegelikult muud kui teatud valguses vaadeldud üksikideed; liidetuna üldterminitega saavad nad kujutada suurt mitmekesisust ning hõlmata objekte, mis on küll mõnes suhtes sarnased, kuid teistes suhetes üksteisest väga erinevad.
Et iga idee, mis on eristatav, on ühtlasi lahutatav, siis võtkem üks neist lihtsatest jagamatutest ideedest, millest ulatuvuse liitidee on kujundatud, ning lahutagem ta teistest ja vaadelgem teda eraldi ning kujundagem siis otsustus tema loomusest ja kvaliteetidest. Ilmselt ei ole ta ulatuvuse idee. Ulatuvuse idee koosneb ju osadest, see idee on aga oletuse kohaselt täiesti lihtne ja jagamatu. Kas ta on siis eimiski? See on absoluutselt võimatu. Tõepoolest, ulatuvuse idee, mis on reaalne, koosneb säärastest ideedest; kui kõik need oleksid mitteolevad, siis reaalselt eksisteeriv koosneks mitteolevatest, mis on absurdne. Sellepärast pean küsima: mis on meie idee lihtsast ja jagamatust punktist?
Ruumi idee annavad vaimule kaks meelt – nägemine ja kompimine. Miski, mis pole nähtav ega kombitav, ei tundu iialgi ulatuvana. See liitmulje, mis kujutab ulatuvust, koosneb mitmest väiksemast muljest, mis on silmale ja katsumisele jagamatud ning mida võib nimetada värvuse ja tihkusega ("solidity") varustatud aatomite või korpusklite muljeteks. Aga see pole kõik. Et me need aatomid oma meeltele avastaksime, ei piisa sellest, et nad on värvilised või kombatavad; et me neid kujutlusvõimega haaraksime ("comprehend"), on veel tarvis, et me säilitaksime nende värvuse või kombatavuse idee. Mitte miski peale nende värvuse või kombitavuse idee ei saa neid meie vaimule kujutletavaks ("conceivable") teha. Kui ideedelt need meelelised kvaliteedid ära võtta, siis on nad meie mõttele või kujutlusvõimele täiesti kadunud.
Tervik on samasugune nagu osa. Kui punkti ei vaadelda värvilise või kombatavana, ei saa ta meile anda mingit ideed ning järelikult ei saa ulatuvuse idee, mis kosneb nende punktide ideedest kunagi eksisteerida. Et aga ulatuvuse idee saab eksisteerida, sest me oleme teadlikud sellest, et ta eksisteerib, siis ka selle osad peavad eksisteerima, ja selleks tuleb neid vaadelda värviliste või kombitavatena. Sellepärast saab meil ruumi või ulatuvuse idee olla ainult juhul, kui me vaatleme teda nägemise või kompimise objektina.
Esimene vastuväide.
Skolastikas on sageli väidetud, et ulatuvus peab olema lõputult jagatav, sest matemaatiliste punktide süsteem on absurdne põhjusel, et matemaatiline punkt on mitteolev ning järelikult ei saa ta kunagi koos teistega moodustada reaalselt eksisteerivat.
See oleks täiesti otsustav argument, kui ei oleks midagi vahepealselt mateeria lõputu jagatavuse ja mitteolevate matemaatiliste punktide vahel. Kuid vahepealne on värvuse või tihkusega punktid. Mõlema äärmuse absurdsus tõestab selle vahepealse tõesust ja reaalsust.


Roald Dahl.
Roald Dahl (13. september 1916 Llandaff, Wales – 23. november 1990 Great Missenden, Buckinghamshire, Inglismaa) on norra päritolu ingliskeelne laste- ja täiskasvanute kirjanik ning stsenarist.
Lapsepõlv.
Roald Dahl sündis Walesis norra rahvusest sisserändajate perekonnas. Tema isa oli Harald Dahl ja ema Sofie Magdalene Dahl (sündinud Hesselberg). Peres oli peale Roaldi veel neli last. Nime sai tulevane kirjanik norra polaaruurija Roald Amundseni järgi, kes oli tol ajal oma kodumaal rahvuskangelane.
1920. aastal, kui Roald oli nelja-aastane, suri tema kolm aastat vanem õde Astri pimesoolepõletikku. Kuu aega hiljem suri 57 aasta vanuselt ka isa – kopsupõletikku. Kuid ema, selle asemel, et minna Norrasse oma sugulaste juurde, otsustas jääda Inglismaale ja Roaldi inglise kooli panna. Kadunud Roaldi isa sooviks oligi anda oma lastele inglise haridus, sest ta pidas inglise haridust maailma parimaks.
Koolipoisipõlv.
Roaldi esimeseks kooliks oli Llandaffi toomkool. Selle päevil sai kaheksa-aastane poiss hakkama ka esimese elulugudesse pääsenud sigadusega: ta pistis koos nelja sõbraga maiustustepoes maiusepurki surnud hiire. Poeomanik proua Pratchett olnud "õel ja vastik" vana naine. Sellise tembu eest tuli isiklikult koolidirektori käest vastu võtta ihunuhtlus. Pärast toomkooli õppis ta järjest mitmes internaatkoolis. Neis ei tundnud väike Roald ennast üldse hästi, koduigatsus oli suur. Peaaegu iga päev kirjutas ta emale.
Noor Roald oli väga pikka kasvu (täiskasvanuna 198 cm pikk) ja sportlike huvidega. Reptoni koolis Derbyshire'is mängis ta jalgpallimeeskonnas ja oli kooli seinatennisemeeskonna kapten. Lisaks tegeles ta fotograafiaga. Reptoni koolis õppides oli Dahl koos teiste kooliõpilastega Cadbury šokolaadivabriku proovimaitsjaks. Nimelt saatis vabrik kooliõpilastele proovimaitsmiseks uusi šokolaadisorte. Ilmselt oli Roaldil toona unistus välja mõelda selline šokolaadisort, mis pälviks ka vabriku direktori, härra Cadbury enda kiituse. Igatahes sai ta siit hiljem ainest oma kuulsa lastejutustuse "Charlie ja šokolaadivabrik" kirjutamiseks. Suved veetis kasvueas Roald vanemate kodumaal Norra saarestikus, kus kuulis imelisi jutte nõidadest ja trollidest.
Pärast kooli.
Pärast kooli lõpetamist võttis Roald Dahl koos kaaslastega ette kolme nädala pikkuse rännaku Newfoundlandi saarel ja asus 1934. aastal tööle bensiinifirmas Shell. Teinud läbi kahe aasta pikkuse koolituse Inglismaal, viis bensiinimüüja amet teda hoopis eksootilisse kohta – Dar-es-Salaami Tanganjikas Aafrikas. Temale ja tema kahele kolleegile tähendasid kolm järgnevat aastat elu luksuses, koos koka ja teenritega.
Sõjaväes.
Sellisele muretule elule tõmbas kriipsu peale Teine maailmasõda. Kohe sõja alguses, 1939. aasta sügisel anti Dahlile ja teistele Dar-es-Salaamis viibinud inglastele ohvitseri auaste ja tehti korraldus kokku koguda kõik Dar-es-Salaamis asuvad Saksamaa kodanikud. Dahlile see ettevõtmine muidugi meeltmööda ei olnud, aga ta täitis korraldust. Sama aasta novembris astus Dahl kuninglikesse õhujõududesse ja temast sai sõjalendur. 1940. aasta septembris tegi Dahl, kellele olid antud valed lennukoordinaadid, kõrbes läbi hädamaandumise, mille käigus tal mõranes pealuu ja murdus nina. Õnnetus meest rivist välja ei löönud, pärast viit kuud haiglas istus ta jälle lennukikabiini. Kuid lõpuks pidi ta lendamisest siiski loobuma, sest hakkas kannatama vigastustest tingitud minestushoogude all.
Hilisem elu.
1942. aasta tähistab Roald Dahli eluloos kirjatööga tegelemise algust. Saadetuna sõjaväeatašeena ametikohuseid täitma Washingtoni, avaldas ta 1942. aasta 1. augusti Saturday Evening Postis publitsistliku pala "Liibüa kohal alla tulistatud", kus kirjutas oma lennukiõnnetusest. Algselt oli loo pealkiri "Tühiasi!", aga selline pealkiri vahetati välja dramaatilisema vastu, ehkki allakukkumisel polnud vaenlase rünnakuga mingit tegemist.
Ameerika Ühendriikides viibides kohtus Roald Dahl Ernest Hemingwayga ja mängis pokkerit senaator Harry Trumaniga. Ta kohtus ka Walt Disneyga, kellele müüs oma esimese lastejutu "Kääbused" ("The Gremlins") käsikirja. Lugu põhines kuninglikes õhujõududes kuuldud juttudel härjapõlvlaste sarnastest olenditest, kes võivad lendureile käkki keerata. Filmiks see lugu ei saanud, kuid ilmus 1943. aastal raamatuna.
Üldiselt kirjutas Dahl kirjanikutee alguses täiskasvanutele, pannes kirja sõjateemalisi või kummalise kiiksuga jutte. Levinud on näide jutust, kus naine tapab oma mehe külmutatud lambajalaga, praeb siis mõrvarelva ja serveerib politseinikele. Alles 1960-ndatel hakkas Dahl oma loomingut rohkem lastele suunama.
Aastal 1953 abiellus Roald Dahl New Yorgis ameerika filminäitleja Patricia Nealiga (sündinud 1926, võitnud 1963. aastal filmi "Hud" eest parima naispeaosatäitja Oscari, olnud enne Dahli Gary Cooperi armuke). Neil oli viis last: Olivia Twenty, Tessa, Theo Matthew Roald, Ophelia Magdalena ja Lucy.
Patricia oli Roaldi naine kuni 1983. aastani, mil pärast nelja-aastast lahus olemist abielu lahutati. Samal aastal võttis Dahl uueks naiseks Felicity Croslandi, kellega oli abielus kuni oma surmani. Crosland oli puunikerdaja, samuti pärit Llandaffist, olles elanud isegi Roaldiga samal tänaval, kuid nad polnud enne 1972. aastat kohtunud. Siiski said Patricia ja Felicity lõpuks isegi sõpradeks. Elust koos aianduse- ja kokandushuvilise Felicityga paistis Roald leidvat rohkem õnne kui elust koos näitlejanna Patriciaga.
Roald Dahl suri 23. novembril 1990. aastal oma kodus Great Missendeni külas Buckinghamshire’is. Norra verd kirjanik sai omamoodi viikingimatused: talle pandi hauda kaasa tema piljardikepid, natuke head burgundia veini, šokolaadi, harilikke pliiatseid ja mootorsaag. 2005. aasta juunis avati kirjaniku viimases kodukohas Great Missendenis temale pühendatud muuseum ja lugemiskeskus.


Alta.
Alta (põhjasaami keeles "Álaheadju", "Álaheadju", "Álahádju", "Áltá") on asula Norras Finnmargi maakonnas, Alta valla halduskeskus.
Alta asub Altafjordeni fjordi ääres Altaelva jõe suudmes.
Alta elanike arv on 12 530 (2006; umbes 75% Alta valla elanikest).
Alta vald nimetati 1999. aastal linnaks, ehkki sellega ei kaasnenud mingeid õigusi.
Tänapäeval on Altas kolm keskust: Bossekop, Elvebakken ja Alta Sentrum.
Linnas (Alta Sentrumist põhjas ja Bossekopist lõunas fjordi kaldal) on suur lennujaam, mis 2004. aastal teenindas 308 tuhat reisijat. Altal on otselennuühendus Osloga.
Linnas on sadam ja Finnmargi ülikooli kolledž.
Altas on kõige põhjapoolsem jäähotell Euroopas.


Andrei Kalmakov.
Andrei Kalmakov (transliteratsioon Andrej Kalmakov; vene Андрей Леонидович Калмаков; sündinud 11. septembril 1970) on Venemaa kabetaja, rahvusvaheline suurmeister.
Ta on kahekordne Venemaa tšempion (1994, 1995) ning Euroopa meistrivõistluste pronks aastast 1995.


Eero Medijainen.
Eero Medijainen (sündinud 1. detsembril 1959) on eesti ajaloolane.
Medijainen lõpetas 1983. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena. 1990. aastal kaitses ta ajalookandidaadi ja 1997. aastal filosoofiadoktori kraadi. Ta on Tartu Ülikooli õppejõud, uusima ajaloo õppetooli professor. Peamiselt uurib ta uusimat ajalugu, eriti rahvusvaheliste suhete ja poliitilist ajalugu.
Ta on olnud mitme kooliõpiku kaasautor.


Kassinurme linnus.
Kassinurme linnus ehk Kassinurme linnamägi asub Patjala külas Jõgeva vallas. Aastast 1968 on linnamägi kaitse all (Kassinurme linnamäe kaitseala).
Kalevipoja sängi tüüpi linnus on asunud voorja põhja-lõunasuunalise 7–10 meetri kõrguse seljandiku lael, kus sügavad sulglohud on eraldanud 15–25 meetri laiuse neemiku ning selle kagu- ja loodepoolses otsas on olnud puidust kaitserajatised, millest on säilinud 2–3 meetri kõrgused otsavallid. Linnuse õu, mille pindala on 1500–1600 ruutmeetrit, jaguneb lõunaosas kaheks. Kagupoolne osa tõuseb 3–4 meetri kõrguse astanguna ja lõunapoolsel harul on 1,5–2 meetri kõrgune vall. Sama kõrge on vall ka linnuse põhjaküljel. Linnamäe lähemas ümbruses on avastatud kindlustamata asulakoha jälgi ning mitu väikelohulist kultusekivi.
Arheoloogilised eeluurimised tegid aastatel 1953 Harri Moora ja 1987 Ain Lavi. Päästekaevamistel 1998. aastal uuris Lavi linnamäe kagu- ja loodepoolset otsavalli. Uurimistel leiti nii vallides kui ka hoovialadel eriaegsete linnuste ehitiste jälgi. Vallist avastati jälgi varasemast palkkindlustusest, mis hävisid 11. sajandi esimesel poolel. Nende kohale rajati uus kindlustuste liin, sedakorda liiva ja kruusaga täidetud palktaranditest. Linnamäel esineb asustusjälgi kuni 13. sajandi alguseni.
Linnuse valli ees on allikas, mille nimeks on Sulglohk ehk söll. Selle rahvapärased nimetused on Põhjatu org ja Kalevipoja silmapesukauss.
See allika koht pidada olema suisa põhjatu. 1860. aastate ühel väga kuival, vihmavaesel suvel olla kaugemad – kavalamad targad soovitanud Patjala küla vanadel naistel lasta mõõta põhjatu allika sügavus – et küll siis tuleb jälle vihma. Siis koguti Patjala vanad naised ja korjati kokku küla kõik köied. Ilmatu pika köie otsa seoti raudpada, kuhu raskuseks pandi veel kivi. Köis olla vajunud ilmaarvamata sügavuseni. Kuigi nad põhjani ei jõudnud, tõmmati köis koos pajaga välja. Aga kivi asemel olnud pajas verine härja pää. Ja siis ütles hääl vee peal: "Kui te veel kord sisse lasete pada, siis tõmbame teid endid kõige täiega alla." Seepeale jätsid ehmunud naised allika sügavuse mõõtmise. Ka kinnitavad vanad inimesed, et on näinud, kuidas härjad ja lehmad olla jooksnud allikasse sisse ja kadusivad sinna igaveseks.
Ka kevaditi on nähtud, kuidas varahommikul veehoidjad vee peal istudes oma pead sugenud.


Ltn. Schmidt'i pojad.
"Ltn. Schmidt'i pojad" on Vennaskonna debüütalbum, mis ilmus esimest korda 1991. aastal.


Urmas Altmeri.
Urmas Altmeri (28. märts 1918 – 21. detsember 1982) oli eesti biotehnoloog ja piimandusteadlane.
Ta sündis Poolas Vene tsaariarmee ohvitseri peres. Põhihariduse omandas ta pärast Eestisse naasmist Põltsamaal.
Altmeri töötas Õisu Mikrobioloogia Laboratooriumis ja erikonstrueerimisbüroos Desintegraator.
Aastast 1948 Porkunis ja Õisus sealsete piimakombinaatide juures toimides avastas Altmeri võimaluse kasutada piimhappebaktereid niisuguste sümbiooside kasvatamisel, mis suudavad hüdrolüüsida suurt hulka inimesele väärtuslikke toitaineid.
Nii töötati aastal 1952 Õisu laboris välja ja juurutati tootmisse atsidofiilbaktermass, mida kasutati dieetravimina seedetrakti haiguste korral. See dieetpreparaat saadi juustutööstuse jääkproduktist piimavadakust ja asja juures oli autorite kollektiiv, kuhu peale Urmas Altmere kuulusid Jaan Klaar, Elmar Lemming, Valter Rätsep ja Karl Voitk. Atsidofiilbaktermassi tootmine lõpetati Õisus 1963. aastal seoses laboratooriumi üleviimisega Vändrasse.
1955. aastal asus Altmeri juustumeistrina tööle Vändra juustutööstusesse. Suuresti tänu Urmas Altmerile loodi Vändrasse juustu eksperimentaaloskond, kus töötati välja Eesti Juustu valmistamise originaalne
tehnoloogia.Urmas Altmeri poolt loodud originaalse tehnoloogia kohaselt tuli juustu valmistamise kiirendamiseks lisada segupiimale vastavat biopreparaati. Seda tehnoloogiat hakati
kasutama Eestis seni toodetud Jaroslavi juustu valmistamisel.Kuna biopreparaadi lisamine juustumassile oli NL-s uuenduslik, siis sai juust tema
loojate rahvuse järgi uue nime - Eesti Juust. 1958. aastal tunnistati Eesti Juustu valmistamise tehnoloogia Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Leiutiste ja Avastuste Komitee poolt leiutiseks ning selle autoritele anti tänukirjad ning maksti rahalist preemiat 10 000 rubla (Piimandusmuuseum, 2011)
Ravivedelikud AU-... ja I-1.
Altmeri oli ka raviomadustega toiduhüdrolüsaatide AU, AU-2... AU-10 ja I-1 looja. Nende hulgas eriti laialt tuntud AU-8 ja I-1, mille nimetustes tähed AU tähistasid tema perekonna- ja eesnime algustähte, teine oli 'induktori' lühend, number viitas aga sama aine järjekordsele modifikatsioonile.
Esimene laiema leviga modifikatsioon AU-2 leidis kasutajaid juba 1950. aastail, kuid ametliku tootmisloa sai see alles 1976. Sellesama hüdrolüsaadi "Desintegraatoris" järgmisel aastal (1977) evitatud modifikatsioon AU-8 sai tootmisloa 1979. aasta juuni lõpus. Viimase tootmises kasutati efekti parendamiseks UDA-tehnoloogiat.
Peale N Liidu eksporditi seda ka Läände.
Hüdrolüsaat AU-8 tervislikkus leidis kiiresti tunnustust ja tekitas suurt teaduslikku ja praktilist huvi.
Samas põhjustas selle jt kõnealuste ravivedelike laialdane menu ja veelgi enam nende tootmisega tegeleva firma enneolematu rikastumine ärritust EKP juhtkonnas ning ärgitas Eesti NSV valitsusvõime alates 1980. aastast kõige populaarsemate biojuuretiste raviomadusi salastama ja järsult piirama AU-8 tootmist "Desintegraatoris".
Ametlikult olid AU vastu võitlemise ajendid meditsiinilised. Palju vastuseisu põhjustas muuhulgas kartus, missugune võib olla AU-8 mõju vähkkasvajaile. Autorid Urmas Altmeri, Karl Enzmann ning Johannes Hint kinnitasid aga mitmete spetsialistide ja teadusasutuste vaatlustele tuginedes, et vähihaigete inimeste vereanalüüsid on AU-8 tarvitamise korral näidanud paranemist.
Olemuselt sarnanesid Altmere väljatöötatud ravivedelikud hilisemal ajal ülemaailmselt turustatavate biotoodetega, mis sisaldavad inimorganismile kasulikke baktereid, vitamiine ja toitaineid ning on toidulisandina väga laialdaselt hinnatud.


Desintegraator.
"Desintegraator" oli erikonstrueerimisbüroo, mille jaanuaris 1974 asutas tehnikateaduste doktor Johannes Hint, kes ise nimetas seda Nõukogude Liidu esimeseks teaduskooperatiiviks. "Desintegraator" oli omakapitalil rajanev kooperatiivettevõte, mis kuulus EKE süsteemi ning tegeles peamiselt UDA-tehnoloogia arendamise ja evitamisega.
Asutamise järel oli firma täisnimeks Spetsiaalne Konstrueerimis- ja Tehnoloogiabüroo "Desintegraator". Aastail 1987–1993 kandis sama firma nime Teadus-tootmiskoondis "Desintegraator". Aastal 1999 muudeti "Desintegraatori" omandivorm aktsiaseltsiks.
Desintegraatori õitseaeg.
Aastaisse 1977–1982 langeval tippajal andis firma tööd umbes 900 inimesele ja kujunes siinpoolseks osaks N Liidu ja Austria segaettevõttes "Dessim". Aastal 1980 oli "Desintegraatori" puhaskasum 8,5 miljonit rubla.
Dr Hindi juhtimise all (1974–1981) oli firma tegevusalade seas uurimistöö ainete ergastamiseks desintegraatormenetluse abil. Sellal konstrueeriti firmas mitmesuguseid desintegraatorseadmeid ja tootmisliine, projekteeriti käitisi ja masinaparke ehitusmaterjalide (peamiselt silikaltsiidi ja polümeerbetooni), samuti süvapuuraukude tampoonsegude, väetiste, sööda jm tootmiseks. Firmas arendati ja valmistati videoterminale ja elektroonikat tootmisprotsesside automaatjuhtimiseks ja kontrollimiseks, samuti arendati biotehnoloogiat ja toodeti mitmesuguseid raviomadusega biojuuretisi.
Johannes Hindi kõrvaldamise tulemusel poliitiliselt motiveeritud
kriminaalprotsessiga, mis kestis maist 1981 detsembrini 1983 ja kaasas septembris 1985 Hindi surma vangistuses, peatus firma perspektiivne uurimistöö ja UDA-tehnoloogia sürjutati "Desintegraatori" tegevusprogrammist mõne aastaga; suurem osa firma välissidemeid katkes, kasum ja käive kahanesid, töötajate arv langes viie aastaga poole võrra.
Desintegraator tänapäeval.
Nüüdseks on "Desintegraator" vaid mõnekümnele inimesele tööd andev tootmisfirma – "Desi" kaubamärgi omanik, mis tegeleb materjalide purustusseadmete valmistamisega ja täidab ka välistellimusi. Muuhulgas tegeleb firma oma ruumide väljarentimise ja kinnisvarahaldusega.


Kultuuritehas.
Kultuuritehas on kultuurikeskus, mis pakub alternatiivi traditsioonilistele kultuuri- või kunstikeskustele. Tema omapära seisneb multidistsiplinaarsuses, unikaalses tegevuskeskkonnas ning sõltumatuses. Kultuuritehase tegevuse mudel on välja töötatud aastakümnete jooksul üle maailma. Seda on muudetud ja täiendatud ning see protsess kestab, kuni kultuuritehastes leidub värskeid ideid ja uusi inimesi. Palju võib tõmmata paralleele ja leida kokkupuutepunkte, mõned kultuuritehased on teistega sarnasemad, mõned näivad unikaalseina, kuid kolme ülaltoodud põhiprintsiipi järgivad nad kõik.
Mingi riigi või linna kultuurimaastikul omab kultuuritehas tähtsat positsiooni just võrdluses ülejäänud institutsioonidega. Kui kõik kultuuritehaste tegevusalad on antud aegruumis esindatud ka mingis muus vormis (teater, kino, kontserdisaal, võimla, restoran, kool, töökoda, klubi, külalisateljee, hotell jne), siis kultuuritehas toob need kõik kokku ja seob kultuurivõtmes. Tekkiv sünergia on sotsiaalsest aspektist ainulaadne. Tekib integratsioon erinevate ühiskondlike gruppide vahel – ruumiliselt on koondatud erinevad vanused, huvid, maitsed, rahvused ja sotsiaalsed staatused. Analoogset kõikehõlmavust võib leida vaid mõnedel riiklikel või traditsioonilistel suurüritustel nagu rahvuspühade tähistamine, uusaasta- või kesksuvepidustused, mitte aga igapäevaselt toimiva institutsiooni puhul, kui just mitte arvesse võtta iga kodaniku kohustuslikku haridusteed põhiõppeasutustes.
Lääne ühiskonnas, kus 1960-70ndatel aastatel kodanikualgatus esindas normaalset osa avalikust otsustusprotsessist, tekkis võimalus luua sõltumatuid kultuuritehaseid läbi koostöö kohalike võimude ja aktiivsete kodanikegruppide vahel.
Linnavõimud vajasid uusi rakendusi industrialiseerimisajastu monumentidena seisvatele tööstushoonetele. Need linnaruumi jõulised sümbolid esindasid rahva mälus “vanu häid aegu”, kus olid töötanud isad ja vanaisad, olid (ja on tänini) hea ehituskvaliteedi ning funktsionaalse arhitektuuri näidisteks ning juurteni seotud linnade arengu ja ajalooga. Kontoriteks või korteriteks ümberehitamiseks olid nad liiga kulukad. Ülalmainitud põhjustel polnud aga ka nende lammutamine niisama lihtne.
Samal ajal kasvas pärastsõjajärgses Euroopas hulgaliselt subkultuure, mille eneseväljendamise võimalused olid institutsionaliseerunud riikliku süsteemi varjus nõrgad. Vastukaaluks akadeemilisusele kuninglikes ooperites, riigiteatrites ning rahvusgaleriides, elasid uus tants, muusika ja moodne kunst oma elu tänavatel, underground-klubides, odavates üüriateljeedes. Loomulikult ahvatlesid tühjad industriaalkolossid linnasüdametes "squattima". Aastatega paranes selliselt baasilt tekkinud kommuunilaadsete rühmituste läbirääkimisoskus, positiivseks muutus avalikkuse hinnang ja avanes tee esimestele munitsipaalomandil tegutsevatele kuid isemajandavatele ning kunstiliselt sõltumatutele kultuuritehastele.
Tallinnas tegutseb esimese ja seni ainsana Kultuuritehas Polymer.
Tänaseks kolmandat aastat tegutsev tehas on ellu kutsutud soovist tuua Tallinnasse euroopalikku vaba ja loomingulist mõttelaadi, vajadus innustada loovisiksusi koonduma ühiste eesmärkide saavutamisele ning vähendada sõltuvust toetusmehhanismidest. Polymeris tegutsevad kümned kunstnikud, muusikud, näitlejad, mõtlejad ja teised loomeinimesed, korraldatakse kontserte, näitusi, teatrietendusi, häppeninge, iga-aastaselt toimub Kultuuritehase Festival.
Kultuuritehas Polymer kuulub Euroopa kultuuritehaste võrgustikku Trans Europe Halles.


Kultuuritehase Festival.
Kultuuritehase Festival (KTF) on festival, mis toimub alates 2004. aastast igal suvel Tallinnas. Festivalil osalevad paljude valdkondade kultuuritootjad. Kümne päeva jooksul saab vaadata ja teha kunsti, kuulata muusikat, suhelda teiste kultuurihuvilistega ning pidutseda.
KTF on eklektiline üritus, mille ambitsiooniks on olla meeldiv ajaviite- ja kunstifestival. Ennast tõestanud tegijate kõrval löövad kaasa noored ja veel oma stiili otsivad esinejad. Oluline osa on kommunikatsioonil tunnustatud ja underground stiili viljelejate, proffide ja algajate, Eesti- ja välismaa kunstnike vahel.


Kultuuritehas Polymer.
Polymer on Eesti esimene avalikes huvides tegutsev sõltumatu kultuuritehas. Tegevust alustati 2002. aastal kodanikualgatuse korras. Alates 2004. aasta märtsist registreeritult nime all Mittetulundusühing Kultuuritehas Polymer.
Kultuuritehase asutajad olid Madis Mikkor, Tõnis Mikkor ja Alfred Rosenroth. Aastal 2010 kuulub Kultuuritehase liikmeskonda üle 40 loovisiku, kes enda seast üldkogul juhatuse valivad. Kultuuritehase üheks suurimaks omapäraks Eesti oludes ongi vastamine põhimõtetele.
Sarnaselt samalaadsete keskustega mujal Euroopas on Kultuuritehase Polymer eesmärgiks luua kultuuritegevuseks sobilik ning inspireeriv keskkond, mille multidistsiplinaarne sisu suhtestuks aktiivselt ümbritseva linnaruumiga.
Asutamisest alates tegutseb kultuuritehas Polymer Tallinnas Kristiine linnaosas endise mänguasja- ning kummitehase Polümeer tühjaksjäänud ruumides.
2008. aastal käivitati sarnane ettevõtmine Tartu Pärmivabrikus.
Samuti tegutseb sama võrgustiku raames Sänna Kultuurimõis.


Kaido Soom.
Kaido Soom (sündis 7. juunil 1972) on eesti luterlik vaimulik, alates 2007. aastast teoloogiadoktor (dr. theol.).
Ta lõpetas aastal 1990 Rakvere 1. Keskkooli. Seejärel õppis aastatel 1990–1995 EELK Usuteaduse Instituudis.
Ordineeriti 5. mail 1992 diakoniks ja 24. septembril 1995 õpetajaks. Oli 1992–1994 Viru-Jaakobi ja Tudu koguduse diakon, 1995–2003 Vigala Maarja koguduse õpetaja ja 2005–2006 Kambja koguduse õpetaja.
Aastast 2003 Tartu Ülikoolis praktilise usuteaduse lektor.
Aastal 2007 kaitses Tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktorikraadi. Tema uurimistöö teemaks oli "Täiskasvanute leeritöö Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus ja selle arengustrateegia koostamine".


Tartu Pauluse kogudus.
EELK Tartu Pauluse kogudus on luterlik kogudus Tartus.
Kogudus kuulub Tartu praostkonda.
Koguduse õpetaja on Joel Luhamets, abiõpetaja Kristjan Luhamets, peaorganist Anna Humal. Juhatuse esimees on Olev Põld.
Jumalateenistused on igal pühapäeval algusega kell 10 Tartu Pauluse kirikus.
Koguduse loomine.
Pauluse kogudus eraldus Tartu Maarja kogudusest 1910. aastal. Uus kogudus ühendas seni Maarja kogudusse kuulunud linnaelanikke. Maarja kogudusse jäid maapiirkonna inimesed.
31. mail 1915 pandi nurgakivi Tartu Pauluse kirikule, mis 1. oktoobril 1917 sisse pühitseti.
Oma kalmistu rajati Piiskopi mõisa põllule. Sügisel 1912 sügisel ehitati vahimaja, kaev, tehti plaan ja piirati kalmistu aiaga. 10. veebruaril 1913 pühitseti maa. Samal päeval maeti ka esimesed surnud: Mihkel Mägi ja Mai Kütt. Kabel ehitati surnuaiale 1914. aastal.
Kaks pihtkonda.
Aastal 1933 vahetus koguduse õpetaja. Sellega seoses jagati suur kogudus kaheks osaks (pihtkonnaks) ning kumbki osa sai oma õpetaja. Pihtkonnad ühinesid taas 1945. aastal.
Nõukogude ikkes.
25. augustil 1944 põles kirik varemeiks. Kogudus tegutses 1944–1946 Aleksandri kirikus, 1946 Ülikooli kirikus ning 1946–1966 Tartu Pauluse kiriku taastatud tiibhoones.
Kiriku taastamistööd ning piiblitunnid üliõpilastele põhjustasid koguduse õpetaja Harri Haameri arreteerimise ja Siberisse küüditamise 1948. aastal. Vaatamata arvukatele takistustele (sealhulgas Tartu linna täitevkomitee otsus Pauluse kiriku varemed lammutada) õnnestus kogudusel kirik taastada ning jumalateenistusi alates 1966. aastast seal pidama hakata.
Et Teine maailmasõda oli koorilauljad laiali pillutanud, alustas sõja järel tegevust vaid väike naisansambel, millest on välja kasvanud praeguseni tegutsevad koorid.
Tänapäev.
Aastal 1989 alustas taas tegevust pühapäevakool ja hoogustus laulukooride tegevus.
Pereraadio kuulajateni jõudis jumalateenistus Tartu Pauluse kirikust esmakordselt 17. märtsil 1996. Alates 14. jaanuarist 2001 läheb igal pühapäeval eetrisse otseülekanne jumalateenistusest, mida saab kuulata ka interneti vahendusel.
Alates 1997. aastast hakkas kiiresti kasvama koguduse liikmete arv. Aastal 1999 taastati kiriku tornikiiver. Kiriku taastamine on veel pooleli.
Kiriku tiibhoones tegutseb Eesti suurim kristliku kirjanduse ja sümboolika kauplus Tartu Pauluse raamatupood. Tiibhoone keldris jagatakse vältimatut sotsiaalabi.


Polyphemos.
Polyphemos (kreeka keeles Πολύφημος) on ühesilmne kükloop vanakreeka mütoloogias, Poseidoni ja nereiid Thoosa poeg. Illüüria asutaja Illyrios on Appianose üleskirjutatud asutamisloo järgi Polyphemose ja merenümf Galateia üks kolmest Sitsiiliasse ümber asunud pojast. Polyphemose ülejäänud kaks poega andsid nime keltidele ja galaatidele.
Kõige rohkem tuntakse Polyphemost episoodi järgi "Odüsseiast", kus Odysseus ja üksteist tema laevameest lähevad kükloopide saarele ja leiavad seal Polyphemose kodukoopa lammastega. Nad tapavad, küpsetavad ja söövad lambaid, kuni Polyphemos tuleb ja suure kivi koopasuu ette veeretab.
Odysseus tutvustab ennast Polyphemosele nimega Eikeegi (kr οὔτις 'mitte keegi', isikunimena muudetud rõhuga Οὖτις) ja mehed joodavad Polyphemose veinist purju, kuni too magama jääb. Kui Polyphemos magab, torkavad mehed tulise odaga tal silma peast. Polyphemos kutsub teisi kükloope appi, karjudes, et Eikeegi on talle viga teinud. Teised kükloobid aga arvavad, et Polyphemos on peast segi läinud ega tule appi.
Hommikul seob Odysseus oma mehed Polyphemose lammaste alla ja haarab ise kinni jäära kõhukarvadest. Kui pime kükloop oma lambaid koopasuust ükshaaval välja sööma laseb, katsub ta ainult nende karvaseid selgi ja laseb niiviisi teadmata Odysseuse ja tema mehed koopast välja.
Rahvusvahelised ja eesti paralleelid.
See nõndanimetatud Polyphemose müüt on laialt levinud rahvusvaheline muinasjututüüp "Polyphemose pimestamine" ehk ATU 1137 (kuulub klassifikatsiooni järgi rumala vanapagana juttude tsüklisse), mille teisendeid on üles kirjutatud ka soome, eesti, liivi ja saami ning kogu ülejäänud Euroopa rahvapärimusest.
Polyphemose looga ühendatakse folkloristikas tihti lugu "Silmarohi" (ATU 1135). "Silmarohu" loo eesti redaktsioonis veenab tina sulatav sepp või Kaval-Ants Vanapaganat, et keedab silmarohtu. Kui Vanapagan on lasknud ennast pingile siduda, valab kavaldaja talle kuuma tina silma, tehes ta ühest silmast pimedaks. Kavaldaja võib ennast tutvustada nimega Ise, mispeale Vanapagan käib ringi, pink selga seotud, ja karjub: "Ise tegi! Ise tegi!" või vastab sama lausega pärimistele, kes talle kurja tegi.


Kolonelleitnant.
Kolonelleitnant on sõjaline auaste paljudes maades, sh Eesti kaitseväes.
Kolonelleitnant vastab Vene alampolkovniku ja saksa ooberstleitnandi auastmele.
Eesti.
Eesti kaitseväes on kolonelleitnant maaväe ja õhuväe vanemohvitseri auaste, mis asub allpool koloneli ja ülalpool majori auastet. Mereväes vastab kolonelleitnandile kaptenleitnandi auaste.


Peeter Paenurm.
Peeter Paenurm (sündis 26. mail 1967 Tallinnas) on eesti vaimulik.
Õppis 1985–1995 Usuteaduse Instituudis.
Ordineeriti 11. detsembril 1991 õpetajaks. Oli 1991–2001 Ridala koguduse õpetaja ja Martna koguduse hooldajaõpetaja, 1992–2001 Haapsalu koguduse abiõpetaja ja 2002–2005 Kambja koguduse hooldajaõpetaja.
15. novembrist 2001 kuni juulini 2012 Tartu Maarja koguduse õpetaja, Tartu praostkonna abipraost ja Kaitseliidu Tartu Maleva kaplan.
Alates 1. juulist 2012 Eesti Kaitseväe kaplan.
Isiklikku.
Peeter Paenurme emaisa Eduard Salumäe oli eesti vaimulik. Vaimulikud on ka Peeter Paenurme ema vennad Ivar-Jaak Salumäe, Tiit Salumäe ja Mart Salumäe ning oli ema õemees Endel Kuulpak. Isaisa Jaagup Paenurm oli Vennastekoguduse jutlustajavend. On abielus Mari Paenurmega (sünd. Raudsik), peres kasvab tütar ja kaks poega.


Joel Luhamets.
Joel Luhamets (sündis 19. märtsil 1952 Antslas) on eesti vaimulik.
Õppis 1970–1975 Tallinna Polütehnilise Instituudi energeetikateaduskonnas ja 1985–1995 EELK Usuteaduse Instituudis.
Töötas 1975–1977 Märjamaa sovhoosis peaenergeetikuna.
Ordineeriti 6. septembril 1978 õpetajaks. Oli 1978–1989 Kuressaare ja Kaarma koguduse õpetaja, 1988–1989 Ruhnu koguduse õpetaja, 1989–1997 Põltsamaa koguduse õpetaja ja 2002–2003 Toronto Peetri Koguduse abiõpetaja.
On praostina teeninud lühemat aega Halliste, Tartu Jaani, Jõgeva, Palamuse, Torma, Tartu Maarja, Kambja, Avinurme ja Vara kogudust.
Oli 1990–1992 ajalehe Eesti Kirik vastutav toimetaja. Oli Eesti Kongressi liige.
Aastatel 1991–1997 Viljandi praostkonna praost.
Aastast 1990 EELK Konsistooriumi assessor, aastast 1996 Tartu praostkonna praost, aastast 1997 Tartu Pauluse koguduse õpetaja.
Autasud.
Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001)
Isiklikku.
Joel Luhametsa isa Aleksander Luhamets oli eesti vaimulik. Vaimulik on ka Joel Luhametsa poeg Kristjan Luhamets.
Joel Luhametsa abikaasa on viiuldaja ning pedagoog Tiina Luhamets.


Fašing.
Fašing (saksa "Fasching") on vastlakarneval Saksamaal ja Austrias.
Veebruaris olev narritamise ja karnevali aeg saksamaal. vist Kaasaegne leiutis. Nimetatakse ka "Viies aasta-aeg"? Tehakse rongkäike, loobitakse konfetti, peetakse kõnesid, peetakse komödiantide võistlusi, Ning tehakse kõik muud, mida muul ajal ei ole eriti sünnis teha. Rongkäigus osalejate kohti (asetust) müüakse kalli raha eest (küla või linna siseselt), samuti müüakse rongkäigus osalejate mundreid (meenutavad ürgvanu soldatite mundreid koos kulla ja karraga). Naistel ja neidudel on eriliselt huvitavad(kaunid) mundrid. Eriliselt sobiv aeg transvestiitidel ja muudel vähemustel avalikult rahvaseas viibida.


Halloween.
Halloween on 31. oktoobri öö vastu 1. novembrit. See langeb kokku Läänekristliku pühakutepäevaga. Ajaloolaste arvates on selle juured tõenäoliselt paganlikes keldi rituaalides. Halloween on eriti populaarne Põhja-Ameerikas.
Ajalooline taust.
Kuigi sõna "Halloween" on kristliku algupäraga, arvatakse pühal endal olevat paganlikud juured. Ajaloolane Nicholas Rogers märgib, et "mõned folkloristid arvavad seda tulenevat Rooma puuviljade ja seemnete jumalanna Pomona pidustustest või surnutepühast Parentalia, kuid tüüpilisemalt seostatakse seda keldi Samhain festivaliga, mille nimi tuleb vana-iiri keelest ja tähendab 'suve lõppu'."
Väljarändajate (ilmselt iirlaste) poolt Ameerikas juurutatud, seal kommertsialiseerunud ja nüüd ringiga "tagasi toodud" tähtpäev. Põhitunnuseks on õõnes kõrvits, millele on külje peale sisse lõigatud nägu ja sisse pandud küünal – kõrvitsalatern. Samuti kasutatakse võimalust kostümeeritult ringi liikuda. Lapsed "kollitavad" naabreid, seades neid valiku ette: "Komm või pomm (otsetõlkes: trikk või komm)?". Triki all mõeldakse mingit vempu. Kui naaber on külaliste tulekuks valmistunud, jagab ta näiteks komme. Kui aga keeldub, võib ta mingi vembu või trikiga arvestada.
Pärast Halloween'i on naabritel tükk aega detektiivitööd, et teada saada, kes selle või tolle maski taga end varjas, kuna sageli vahetavad poisid ja tüdrukud rõivad ja esinevad siis vastavalt.
Juhul, kui ei ole võimalik korralikke kollimaske muretseda, korvab maski puudumise meik ("make-up").
Firmapidudel on Halloween samuti aktuaalne – enamasti tehakse kostüümi- või teemaõhtuid.


Aleksander Luhamets.
Aleksander Luhamets (18. märts 1918 Määsi (Luhamaa) – 5. mai 2006 Võru) oli eesti vaimulik.
Oli jutlustaja, organist ja koorijuht Antsla palvemajas alates 1944. aastast. Sooritas köstri eksami 1957. Töötas köster-organistina Võru, Vana-Roosa, Rõuge ja Urvaste koguduse Antsla filiaalis.
Ordineeriti 17. märtsil 1988 õpetajaks. Oli 1988–1993 Urvaste koguduse abiõpetaja, 1991–1992 Rõuge koguduse õpetaja, 1993–1995 Antsla koguduse õpetaja ja 1995–2001 Urvaste koguduse õpetaja.
Isiklikku.
Aleksander Luhametsa isa Timofei Luhamets oli kaupmees, hiljem vennastekoguduse jutlustaja Laitsna palvemajas.
Aleksander Luhamets oli abielus Meeta Luhametsaga (aastani 1945 Siidra).
Neil sündis kaks last. Poeg Joel Luhamets ja pojapoeg Kristjan Luhamets on vaimulikud.
Luhamets, Aleksander
Luhamets, Aleksander
Luhamets, Aleksander


Jeanne d'Arc.
Jeanne d'Arc umbes 1485. aastast pärineval maalil.
Jeanne d'Arc [žann dark] (ka: Orléansi neitsi [orle'aani n'eitsi]; 5. jaanuar või 6. jaanuar 1412 Domrémy (praegu Domrémy-la-Pucelle) – 30. mai 1431 Rouen) oli prantsuse rahvuskangelane. Teda ei peetud ilusaks, millepärast usuti teda rohkem.
Lapsepõlv.
Jeanne d'Arc sündis Jacques d'Arci ja Isabelle Romée tütrena Domrémy külas, mis tollal kuulus Bari hertsogkonda, hiljem läks Lotringi alla ja nimetati Domrèmy-la-Pucelle'iks.
Tema vanemad olid talupojad, kellel oli 20 hektarit maad, sellest viiendik põldu, viiendik metsa ja ülejäänu karjamaa. Isa kogus lisaks külas makse ja oli linnavahtide ülem. Jeanne'il oli kaks venda ja kaks õde.
Piirkond, kus nad elasid, oli jäänud Prantsuse kuningale ustavaks, ehkki oli ümbritsetud Burgundia maadega. Sellepärast korraldati sinna aeg-ajalt rüüsteretki ja ühel neist põletati Domrémy maha.
Enda sõnul nägi ta esimest korda ilmutust 1424. aastal, kui talle olevat ilmunud Püha Katariina ja öelnud, et ta peab ajama inglased Prantsusmaalt välja ja tooma dofääni Reimsist kroonimisele Pariisi. Hilisemates ilmutustes kordasid seda sõnumit ka Püha Miikael ja Antiookia Püha Margareeta.
Tõus sõjaväe juhiks.
Ta püüdis kohtuda Prantsuse sõjaväe juhtkonnaga, kuid esialgu lükati tema soov tagasi. Alles siis, kui ta oli õigesti ennustanud 12. veebruaril 1429 toimunud Heeringate lahingu tulemuse (Prantsuse ja Šotimaa väeüksused said lüüa mitu korda väiksemalt inglaste väelt ja loovutasid Orléans'i), võeti teda kuulda.
Ta juhatas Saja-aastases sõjas mitmes edukas lahingus Prantsusmaa väeüksusi.
16. juulil 1429 saabus ta koos dofääni Charles VII-ga Reimsi, kus 17. juulil viimane ka kuningaks krooniti. Pärast seda hülgas Charles VII Jeanne d'Arci. Jeanne kinnisideeks sai aga Pariisi vallutamine tormijooksuga, mis ebaõnnestus.
Kohtuprotsess ja surm.
23. mail 1430 langes ta Compiègne'i lähedal burgundlaste kätte vangi ning tema saatus jäeti inkvisitsiooni otsustada. Järgnesid pikad kohtuprotsessid, kus Jeanne üritas oma jumalatruudust kinnitada, kuid edutult. Süüdistatuna ketserluses põletati ta tuleriidal.
Pühak.
1920. aastal kuulutati Jeanne d'Arc katoliku kiriku pühakuks.


Ferdinand Laaser.
Ferdinand Laaser (27. november 1911 Tallinn – 1982) oli üks edukamaid eesti roosiaretajaid.
Ta on aretanud üle 40 roosisordi, sealhulgas "Pruudikimp", "Juubel", "Lõikepunane", "Tondo", "Mihklipäev" ja "Naistepäev".
Ta on elanud Hageri lähedal, Kärus, Luual ja Liivojal (Kurista roosiaed).
Tal sündis kolm last, kes kõik tegelevad aianduse ja roosidega. Laido Laaser tegutseb Laiusel, Lemmi Kangur Sindis ja Veljo Laaser Tallinnas.
ETV arhiivis on 1972 valminud film "Helin", milles on üheks esinejaks ka Ferdinand
http://etv2.err.ee/videod/dok_film/429d525b-c872-4bdb-9771-f51f483fc245
Laaser, Ferdinand
Laaser, Ferdinand
Laaser, Ferdinand


Orléansi neitsi.
Orléansi neitsi on Jeanne d'Arci lisanimi.
Friedrich Schiller on kirjutanud temast näidendi "Orléansi neitsi".
Pjotr Tšaikovski on kirjutanud ooperi "Orléansi neitsi"


Ööbinokkel.
Tavakasutuses on kahe tehnoloogia põhised pimedasnägemise seadmed – valgust võimendavad, ja infrapunast kiirgust kasutavad.
Valgusvõimendiga ööbinoklid.
Need võimendavad olemasolevat valgust. Täiesti pimedas ei näe nendega midagi. Prožektoriga vaatlusseadmesse valgustades võib seadme rikkuda. Tuntumaks vaatluspildiks on "roheline filter" ehk roheline pilt.
Infrapuna ööbinoklid.
Tehnoloogiliselt peaaegu sama, mis valgusvõimendiga, aga lisaks on infrapuna lamp või prožektor, mille valgust silm ei näe, sest on madala sagedusega. Iseloomulikuks pildiks on veidi punakas või täesti mustvalge pilt. On võimeline nägema kehade soojuskiirgust (isegi värskeid jalajälgi). Prožektori valgusvihk alati ei kahjusta.
Odavaim infrapuna-öönägemisseade on väike M/V-turvakaamera, millel on IR-LED küljes (al. 400kr).
Ultraheli-ööbinoklid.
Arendamisel on ka ultraheli-pimedasnägemise seade, mis on põhimõtteliselt kajalood. Selle põhimõte on lähedane nahkhiirte öisele ruumitajumisviisile.


Zygmunt Bauman.
Zygmunt Bauman (sündinud 19. novembril 1925 Poznańis) on Poola juudi päritolu sotsioloog.
Ta elab alates 1971. aastast Briti kodanikuna Inglismaal.
1980. aastate lõpus uuris ta modernse kultuuri ja totalitarismi seoseid ning sai maailmakuulsaks oma töödega postmodernsusest. Bauman nimetab postmodernistlikku maailma "teiseks tsivilisatsiooniks" – see on Lääne-Euroopas kujunemas olev uus maailmamõistmine.


Laser.
Laser ehk valguskvantgeneraator ehk optiline kvantgeneraator on indutseeritud kiirguse omadustel põhinev seade, mis tekitab monokromaatilist elektromagnetkiirgust spektri optilises, kas siis ultravioletses, nähtavas või infrapunases osas.
Sõna "laser" tuleb ingliskeelsest fraasist "light amplification by stimulated emission of r'"adiation", mis sõna-sõnalt tõlkides tähendab valguse võimendamist stimuleeritud kiirguse kaudu.
Laserikiirgust eristab muudest valgusallikatest tugev ajaline ja ruumiline koherentsus. Ruumiline koherentsus väljendub selles, et laserkiir saab olla väga väikese läbimõõduga. Seetõttu saab laseri kiirgust fokuseerida punktiks, et saavutada väga kõrgeid kiiritustihedusi. Ruumiline koherentsus tähendab ka seda, et laserikiir on väga väikese hajuvusega, mistõttu seda saab kasutada pika vahemaa tagant.
Ajalise koherentsuse tõttu on laserikiirel (erinevalt teistest valgusallikatest) suhteliselt pikk koherentsuse teepikkus, mis tähendab, et piki kiirt on valguse laine faas korreleeritud üsna pika vahemaa taha (~30 cm).
Enamikust laseritest ei välju puhas ühe lainepikkusega valgus, vaid väljuvas valguses on mitu "moodi", millest igaühel on oma lainepikkus. Tihti on moodid ka erineva polarisatsiooniga. Ja kuigi ajaline koherentsus tähendab ka monokromaatsust, on olemas lasereid, mis kiirgavad korraga mitmel lainepikkusel või lausa laias spektrivahemikus.
Lasereid kasutatakse peamiselt kauguste ja nurkade mõõtmiseks, laevade, lennukite ja rakettide kiiruse ja liikumissuuna määramiseks, keevitamiseks, kõvade ja raskesti sulavate materjalide lõikamiseks, plasma kuumutamiseks (kuni temperatuurini 20106 K), spektroskoopias, holograafias ja kirurgias.
Ehitus.
Laseri tööks on vaja aines (seda nimetatakse töötavaks aineks) luua olukord, kus suuremale energiale vastavatel tasemetel on rohkem elektrone kui väiksemale energiale vastavatel tasemetel. Elektronide niisugust jaotust nimetatakse pööratud jaotuseks. Ergastatud aatomite indutseeritud üleminekul kõrgemalt energiatasemelt madalamale tekib kiirgus, mis on indutseeriva kiirgusega identne nii lainepikkuse, levimissuuna, polarisatsiooni kui ka faasi poolest. Sellepärast on tekkiv kiirgus ergastamisviisist sõltumatult koherentne.
Laseri põhiline osa on peeglite vahele paigutatud pöördhõive seisundis keskkond. Lihtsaimal juhul liigub valgus optiliselt aktiivses keskkonnas edasi-tagasi, kusjuures üks peeglitest on osaliselt läbipaistev, mille kaudu laserkiir laserist väljubki.
Sobiva lainepikkusega valgus võimendub optiivselt aktiivses keskkonnas. Peeglite tõttu läbib valgus võimendavat keskkonda korduvalt ja seetõttu võimendub mitu korda. Osa valgusest läbib poolpeeglit ning väljub laserkiirena.
Selleks, et võimendavas keskkonnas püsiks pöördhõive, on sinna vaja pidevalt energiat juurde anda. Seda protsessi nimetatakse pumpamiseks. Põhiliselt kasutatakse pumpamiseks elektrivoolu või mingi muu lainepikkusega valgust (mis võib tulla ka teisest laserist).
Ajalugu.
1917 avaldas Albert Einstein artikli "Zur Quantentheorie der Strahlung", millega loodi laserite teoreetiline alus.
1928 kinnitas Rudolf Ladenburg katseliselt stimuleeritud kiirguse ja negatiivse neeldumise olemasolu.
1939 ennustas Valentin Fabrikant stimuleeritud kiirguse kasutamist lühikese lainepikkuga kiirguste jaoks.
1947 leidsid Willis Lamb ja R. C. Retherford stimuleeritud kiirgust vesiniku spektris ja korraldasid
1950 pakkus Alfred Kastler välja võimaluse optiliseks pumpamiseks, mille Brossel, Kastler ja Winter 1952 katseliselt tõestasid.
Laserite liigid.
Laseri suurus võib suurtes piirides varieeruda. Üleval mikroskoopiline dioodlaser (pooljuhtlaser), all teaduseksperimentideks kasutatav jalgpalliväljakusuurune neodüümklaaslaser
Lasereid liigitatakse pumpamise viisi, töötava aine, resonaatori ehituse ja töörežiimi järgi. Pumpamise viisiks võib olla optiline pumpamine, elektronergastus ja keemilised reaktsioonid, aga leidub muidki võimalusi. Töörežiimi järgi eristatakse pidevrežiimis töötavat ja impulsslaserit. Töötava aine põhjal eristatakse gaas-, vedelik-, pooljuht- ja dielektriklasereid.
Selles artiklis käsitletakse põhiliselt liigitust töötava aine põhjal.
Gaaslaser.
Gaaslaserile on omane kiirguse suur monokromaatilisus, lainepikkuse stabiilsus ja kiirtekimbu väike hajumisnurk. Gaaslaserid saavad töötada nii pidevas kui impulssrežiimis.
Kõige võimsamate gaaslaserite hulka kuulub gaaslahenduslaser. Selles töötav aine on süsinikdioksiidi ja lämmastiku segu ning pööratud jaotuse tekitab gaaslahendus. Sellise laseri võimsus on pidevrežiimis kuni 10 kW, aga impulssrežiimis kuni 10 GW.
Gaasidünaamilises laseris on töötavaks aineks süsinikdioksiid ja pööratud jaotuse tekitab soojuse juurdevool. Pidevrežiimis töötava gaasidünaamilise laseri kasutegur on umbes 1% ja võimsus umbes 100 kW.
Gaaslaserites saab olenevalt laseri eesmärgist kasutada paljusid gaase. Heelium-neoonlaser saab töötada paljudel lainepikkustel, aga enamasti kasutatakse lainepikkust 633 nm. Heelium-neoonlaser on odavuse ja hea koherentsuse tõttu populaarne teaduseksperimentides. Süsinikdioksiidlaserid suudavad infrapunastel lainepikkustel koondada ühte punkti sadu vatte energiat. Seetõttu kasutatakse neid tööstuses laserlõikamises ja -keevitamisel. Süsinikdioksiidlaseri kasutegur on tavatult suur: üle 10%. Argoon-ioonlaser suudab töötada mitmel lainepikkusel vahemikus 351–528,7 nm, kusjuures ta võib kiirata mitmel lainepikkusel korraga.
Dielektriklaser.
Dielektriklaseri ehk tahkislaseri keskne komponent on kristall või klaas, mida on ioonidega rikastatud, et keskkonnas oleks vajalikud energiatasemed. Näiteks esimene toimiv laser oligi rubiinlaser, kus kasutati rubiini, mis olemuselt on kroomiga rikastatud korund. Pöördhõive tekib sel juhul lisandis, rubiini korral kroomis. Selleks, et tahkislaseris saavutada pöördhõivet, pumbatakse kristalli valgusega, mille lainepikkus on lühem laseri lainepikkusest.
Tahkislaseriks loetakse kristalli või klaasi kasutavad laserid, aga pooljuhtlasereid (laserdioode) tahkislaseriks ei loeta, sest neid pumbatakse elektrivoolu abil.
Dielektriklaseritele on iseloomulik impulsside ülilühike kestus (1–10 ps), nende väike kordumissagedus ja ülisuur võimsus (maksimaalselt 1–10 TW). Selliste laserite kasutegur on väga pisike, umbes 1, aga impulsi erienergia võib olla mõni J/cm³.
Laseri täpid (650, 532, 405 nm)
Neodüüm on levinud lisand mitmes laserkristallis, näiteks Nd:YVO4, Nd:YLG ja Nd:YAG. Kõik need laserid annavad võimsat infrapunakiirgust lainepikkusega 1064 nm. Seetõttu kasutatakse neid laserkeevituses ja -lõikamises, spektroskoopias ja värvlaserite pumpamiseks.
Kõige rohkem kasutatakse rubiin- ja neodüümklaaslasereid. Viimaste võimsus on kuni 10 ps kestva impulsi korral kuni 1 TW.
Tahkislaserites kasutatakse tihti sageduse kordistamist. Teise, kolmanda või neljanda harmooniku tekitamisega on võimalik saada 532 nm (rohelist), 355 nm või 266 nm (ultravioletset) valgust. Eredates laserosutusseadmetes kasutataksegi seda tüüpi rohelist tahkislaserit.
Üterbium, holmium, tuulium ja erbium on ülejäänud levinud lisandid. Üterbiumi kasutatakse näiteks sellistes kristallides nagu Yb:YAG, Yb:KGW, Yb:KYW, Yb:SYS, Yb:BOYS ja Yb:CaF2, mis töötavad enamasti lainepikkustel 1020–1050 nm. Yb:YAG laseritega saab saavutada suuri võimsusi ülilühikestes impulssides. Holmiumiga rikastatud YAG kristallid kiirgavad 2097 nm lainepikkusel, mis neelduib tugevalt kudedes. Ho-YAG laserid töötavad enamasti pulssrežiimis ning neid kasutatakse põhiliselt meditsiinis, näiteks vähirakkude või neerukivide lõhkumiseks.
Titaaniga rikastatud safiiriga töötavad laserid annavad hästi reguleeritavat infrapunast valgust, mida kasutatakse spektroskoopias.
Tahkislaserites tuleb arvestada, et kõik pumpamisenergia ei lähe pöördhõive hoidmiseks (osa sellest läheb soojuseks). Kui kristallil on kõrge soojusoptiline koefitsient (d"n"/d"T"), siis tekib seal muutuva murdumisnäitaja tõttu efektiivsuse langus, samuti väheneb kvantsaagis. Nende probleemide lahendamiseks kasutatakse erilist tüüpi laserit, dioodpumpamisega (õhukest) ketaslaserit. Soojuslike efektide vältimiseks on võimendava keskkonna diameeter palju väiksem pumpava kiire diameetrist. Nõnda on temperatuuri gradient materjalis ühtlasem. Sellist tüüpi laseritega on saavutatud võimsusi kilovati suurusjärgus.
Kiudlaserid.
Tahkislaserit või laservõimendit, kus valgust juhitakse mööda ühemoodilist kiudu, nimetatakse kiudlaseriks. Valguse kius hoidmine võimaldab teha väga pikki võimendavaid keskkondi, kus on paremad tingimused jahutamiseks, kuna kiul on pindala ja ruumala suhe tunduvalt suurem. Lisaks sellele vähendavad kiud soojuslikke häireid. Sellistes laserites kasutatakse lisanditena enamasti erbiumi ja üterbiumi ioone.
Kiudlasereid tehakse enamasti topeltkattega kiududega. Seda tüüpi kiududel on südamik ja selle peal kaks katet. Materjalide murdumisnäitajad on valitud selliselt, et kiu südamik käitub ühemoodilise kiuna, mille kaudu laserikiir väljub, ja välimine kattekiht käitub mitmemoodilise kiuna pumpava laseri jaoks.
Kiudlaserite võimsusele seavad piiri optilised mittelineaarsused, mis hakkavad esile tulema, kui valguse elektriväli piisavalt suureks muutub. Mittelineaarsed mõjud võivad segada laseri tööd ja isegi kiudu kahjustada.
Pooljuhtlaserid.
Pooljuhtlaserid on dioodid, mida pumbatakse elektriliselt. Aukude ja elektronide rekombinatsioon tekitab optilise võimenduse. Peegeldumine kristalli otstelt tekitab kristallist optilise resonaatori (samas võib resonaator olla kristallist väljaspool).
Pooljuhtlaserites kasutatakse töötava ainena näiteks galliumarseniidi GaAs, kaadmiumsulfiidi CdS, indiumarseniidi InAs või tsinksulfiidi ZnS.
Injektorlaseris tekib pööratud jaotus pn-siirdel. Tema võimsus on temperatuuril 4 K pidevrežiimis kuni 10 W, aga toatemperatuuril impulssrežiimis 100–150 W.
Elektronikimbuga ergastatava pooljuhtlaseri keskmine võimsus on umbes 1 W, aga tippvõimsus võib olla isegi 1 MW.
Pooljuhtlaserid võimaldavad tekitada kiirgust peaaegu kogu nähtavas ja sellele lähedases infrapunases spektriosas lainepikkustel 375–1800 nm. Samas on suudetud teha laserdioode lainepikkusega üle 3 µm. Nõrku laserdioode kasutatakse näiteks laserprinterites ja CD/DVD-lugejates. Laserdioode kasutatakse ka teiste laserite optiliseks pumpamiseks. Suure võimsusega laserdioode kasutatakse tööstuses lõikamiseks ja keevitamiseks.
Ränilaserite arendamine on oluline optiliste arvutite loomiseks. Kuna räni on integraallülituste põhimaterjal, siis ränilaserid lubaksid ehitada optilisi ja elektroonilisi ühendusi samale kiibile. Kahjuks on räni ebasoodsate omaduste tõttu ränilaseritega palju probleeme. Samas on viimasel ajal loodud ränihübriidlasereid, kus laseris kasutatakse nii räni kui ka mingit muud pooljuhti, näiteks indium(III)fosfiidi või gallium(III)arseniidi. Mõlema materjali abil on ränist võimalik saada koherentset valgust. Teine võimalus ränilaserite saamise jaoks on raamanlaser, mis kasutab raamanhajumist.
Pooljuhtlaseritel on väga suur kasutegur, mis läheneb 100%-le. Nad on väikeste mõõtmetega ja häälestatavad ning nende kiirgus on moduleeritav. Kahjuks on nende väljundsignaali spekter võrdlemisi lai ja kiirtekimbu hajumisnurk küllalt suur. Peale selle vajavad nad jahutamist.
Vedeliklaserid.
Vedeliklaseritel on kitsas kiirguse lainepikkuse vahemik. Nende eelis on asjaolu, et töötavat ainet jahutab konvektsioonist põhjustatud ringlus. See võimaldab vedeliklaseri impulsienergiat tunduvalt suurendada.
Ohutus.
Tuleb arvestada, et isegi nõrga võimsusega laserid (mõni millivatt) võivad silmale ohtlikud olla. Laserikiirgus on väikese hajumisega ja kui see on sellise lainepikkusega, mida silm suudab fokuseerida, siis võib silm kiirguse energia koondada väga väiksesse punkti. See tähendab, et isegi nõrk laser võib lühikese ajaga põhjustada silmale püsivat kahju.
Eelpool nimetatud võimsuspiirangud kehtivad nähtava valguse, pidevalt töötavate laserite jaoks. Pulsslaserite või nähtamatute lainepikkuste jaoks kehtivad teised piirangud. Inimesed, kes töötavad klass 3B või klass 4 laseritega, saavad oma silmi kaitsta spetsiaalsete prillidega.
Teatud tüüpi infrapunalasereid, kus lainepikkus on suurem kui 1,4 µm, nimetatakse silmale ohututeks. Seda tüüpi laserid on ohutumad, kuna vesi silma klaaskehas neelab sellist lainepikkust väga tugevalt. Samas on need laserid ohutud vaid suhteliselt nõrkade kiirte jaoks. Suure võimsusega laserid suudavad endiselt silma võrkkesta vigastada.


Kiudoptika.
Kiudoptika ehk fiiberoptika ehk klaaskiudoptika (inglise "fiber optics", "fibre optics") on tehnoloogia, kus valguse ja moduleeritud informatsiooni edasikandjaks on peen klaaskiud, mis on erinevalt tahvelklaasist hästi painutatav.
Klaaskiudkaabli sumbuvus on väga väike ja seetõttu kasutatakse neid sageli infotehnoloogias.
Merekaablid, mis ühendavad Eesti internetti muu maailmaga, on fiiberoptilised. Andmemahud, mida sellise kaabliga saab sekundis liigutada, on kolossaalsed (kodukasutaja jaoks). Umbes 6 TB/s (?).
Fiiberoptikat kasutatakse ka mitmesugustes meditsiinilistes ja tööstuslikes vaatlusseadmetes.


Mikrokiip.
Elektroonikas on integraallülitus (tuntud ka kui IC, kiip või mikrokiip) pisike vooluahel, (koosneb põhiliselt pooljuhtseadistest ja ka passiivelementidest) mida toodetakse õhukesest pooljuhtmaterjalist põhimikule. Integraallülitusi kasutatakse peaaegu kõigis elektroonikaseadmetes ja see on toonud põhjaliku pöörde elektroonikamaailmas. Arvutid, mobiiltelefonid ja muud digitaalsed seadmed on saanud kaasaegse ühiskonna struktuuri lahutamatuks osaks, mille tegi võimalikus integraallülituste tootmise madal hind.
Hübriidintegraallülitus on pisike vooluahel, mis on ehitatud üksikutest pooljuhtseadistest ning passiivelementidest ja ühendatud põhimikule või trükkplaadile. Monoliit-integraallülitust tehakse seadmetest, mis on valmistatud mikroelementidest, mis on difusiooni teel tehtud üheks pooljuhi põhimikuks – kiip.
Sissejuhatus.
Integraallülitused said võimalikuks eksperimentaalsete avastuste teel, mis näitasid, et pooljuhtseadised suudaksid täita elektronlampide ülesandeid ning 20. sajandil toimusid tehnoloogias edusammud pooljuhtseadiste valmistamises. Suure hulga pisikeste transistorite integreerimine väiksesse kiipi oli tohutuks edasiminekuks võrreldes ahelate käsitsi kokkupanekuga elektrooniliste komponentide abil. Integraallülituste masstootmise suutlikkus, usaldusväärsus ja lähenemine lülituste disaini tagasid standardiseeritud mikrokiipide kiire vastuvõtmise disainide asemel, mis kasutasid diskreetseid transistoreid.
Kaks põhilist IC eelist diskreetsete ahelate üle on hind ja tulemuslikkus. Hind on madal, sest kiibid, koos kõigi nende komponentidega, on fotolitograafia abil kui üksus, mitte ei konstrueerita vaid üht transistorit korraga. Tagatipuks, võrreldes diskreetse ahelaga, kasutatakse kestaga mikrokiibi ehitamiseks palju vähem materjali. Tulemuslikkus on kõrge, sest komponendid vahetavad andmeid kiiresti ja tarbivad vähe energiat,(võrreldes diskreetsete analoogidega) kuna osad on väiksed ja paigutatud lähestikku. Alates 2006. aastast kiibi alad ulatuvad mõnest ruutmillimeetrist kuni umbes 350 mm2-ni.
Leiutamine.
Varaseimad integraallülituste arengud ulatuvad 1949. aastasse, kui saksa insener Werner Jacobi (Siemens AG) esitas patendinõude integraallülitusega sarnasele pooljuhist võimendusseadmele, mis näitab viite 2-astmelise võimendusskeemina seatud transistorit ühisel põhimikul. Jacobi avalikustab väiksed ja odavad kuuldeaparaadid kui ühena oma patendi tüüpilistest tööstuslikest rakendustest. Pole andmeid, et tema patenti oleks kasutatud kaubanduslikel eesmärkidel.
Integraallülituse idee eostas elektroonikainsener Geoffrey W.A. Dummer (1909–2002), kes töötas Briti Kaitseministeeriumis. Ta avalikustas selle 7. mail 1952. aastal Kvaliteetsete Elektroonikakomponentide Progressi Konverentsil Washingtonis. Dummer propageeris oma ideesid rohketel avalikel konverentsidel. 1956. aastal püüdis ta ka edutult ehitada sellist lülitust.
ICle eelnev mõte oli luua väikesed keraamlised ruudud (vahvlid), millest igaüks sisaldab ühtainust miniatuurset komponenti. Osad võiksid olla integreeritud ja traaditud kahe- või kolmemõõtmelisse kompaktsesse võresse. See mõte, mis tundus 1957. aastal väga paljulubav, esitati Jack Kilby poolt USA armeele ja see viis lühiajalise Mikromooduli Programmini. Kuid kuni projekt kogus hoogu, tuli Kilby välja uue, revolutsioonilise disainiga: mikrokiip.
Robert Noyce tunnustas Kurt Lehoveci pn-siirde isolatsiooni põhimõtte väljatöötamise eest, mis on keskse tähtsusega põhimõte mikrokiibi juures.
Jack Kilby registreeris oma esialgsed ideed seoses integraallülitustega 1958. aasta juulis ja demonstreeris edukalt esimest integraallülitust 12. septembril 1958. Oma patenditaotluses, mille ta esitas 6. veebruaril 1959, kirjeldas Kilby oma uut seadet kui "pooljuhtmaterjalist keha...kus kõik vooluahela komponendid on täielikult integreeritud." 2000. aastal võitis Kilby Nobeli füüsikaauhinna integraallülituse leiutamisel osalemis eest.
Robert Noyce tuli välja oma ideega integraallülitusest pool aastat hiljem kui Kilby. Noyce'i kiip lahendas palju praktilisi probleeme, millega Kilby kiip hakkama ei saanud. Noyce'i kiip, mis valmistati Fairchild Semiconductoris, oli valmistatud ränist, kuid Kilby kiip germaaniumist.
Generatsioonid.
Integraallülituste algusaegadel oli võimalik vaid vähesel kogusel transistoreid kiibile paigutada, kuna mõõtmed, mida kasutati, olid tolleaegse tehnoloogia tõttu suured. Kuna integratsiooniaste oli väike, oli ka disainimine lihtsam. Hiljem oli võimalik miljoneid, tänapäeval miljardeid, transistoreid kiibile paigutada ning hea disaini tegemine muutus ülesandeks, mida tuli kavandada väga põhjalikult. See põhjustas uute projekteerimismeetodite tekkimise.
SSI, MSI ja LSI.
Esimesed integraallülitused sisaldasid vaid paari transistorit. Digitaalskeemid, nimega "väiksemahulised integraallülitused", (SSI ehk Small Scale Integratsioon) sisaldavad vaid kümneid transistoreid ja võimaldavad mõnda loogikaventiili. Näiteks varajased lineaarsed mikrokiibid nagu Plessey SL201 või Philips TAA20 sisaldasid nii vähe kui kaks transistorit. Terminit "lausintegratsioon" (LSI ehk Large Scale Integration) kasutati esimesena IBMi teadlase Rolf Landaueri poolt, kui kirjeldati teoreetilist kontseptsiooni. Sealt tulid ka terminid SSI, MSI, VLSI ja ULSI.
SSI lülitused olid varajaste kosmoseprojektide jaoks otsustava tähtsusega, ja vastupidi. Minuteman rakett ja Apollo programm vajasid kergekaalulisi digitaalarvuteid oma sisemistes juhtimissüsteemides. Apollo juhtimisarvuti vedas eest ja motiveeris integraallülituste tehnoloogiat, samas kui Minutemani rakett sundis selle masstoodangusse. Minutemani raketi programm ja mitmed teised mereväeprogrammid moodustasid kogu integraallülituste turu aastal 1962 ning aastaks 1968 USA valitsuse kosmose- ja kaitsekulutused moodustasid 37% 312 miljoni dollari suurusest kogutoodangust. USA valitsuse nõudlus toetas vastset integraallülituste turgu, kuni hinnad langesid nii palju, et oli võimalik tungida tööstus- ja tarbijaturule. Integraallülituse kesmine hind langes 50lt dollarilt 1962. aastal 2.33 dollarini 1968. aastal. Integraallülitused hakkasid ilmuma tarbekaupadesse aastakümne vahetusel.
Järgmine samm integraallülituste arendamises, mis tehti hilistel 60ndatel, tutvustas seadmeid, mis sisaldasid sadu transistoreid igal kiibil. Neid kiipe kutsuti "keskmise suurusega integraallülitusteks" (MSI ehk Medium Scale Integration).
Need olid rahaliselt atraktiivsed, sest kuigi tootmine maksis veidi rohkem, kui SSI seadmetel, lubasid MSId toota keerulisemaid süsteeme, kasutades väiksemaid põhimikaluseid ja vähem monteerimist (sest on vähem eraldi komponente) ning oli ka mitmeid teisi eeliseid.
Edasine areng, mida ajendasid samad majanduslikud tegurid, viis "lausintegratsioonini" (LSI ehk Large Scale Integration) 70ndate keskpaigas, millega kaasnesid tuhanded transistorid kiibi kohta.
Integraallülitused nagu 1Kbitised RAMid, kalkulaatorite kiibid ja esimesed mikroprotsessorid, mida hakati tootma mõõdukates kogustes 70ndate algusel, sisaldasid alla 4000 transistori.
VLSI.
Viimane samm arenguprotsessis, mis algas 80ndatel ja kestab tänapäevalgi, oli "kõrgtihe lausintegratsioon" (VLSI ehk Very Large Scale Integration). Areng algas sadade tuhandete transistoritega 80ndate alguses ja läheb edasi miljardite transistoritega tänapäeval.
Mitmed arengud olid tarvilikud, et saavutada sellist suurenenud tihedust. Tootjad liikusid väiksematele määradele ja kolisid puhtamatesse tootmishoonetesse, et nad saaks valmistada kiipe, millel suurem arv transistoreid ja et säilitada piisavat tootlust. Protsessi paranemisteekonna võttis kokku International Technology Roadmap for Semiconductors (ITRS). Kujundustööriistad paranesid piisaval, et oleks oleks võimalik lõpetada disainid mõistlikuks ajaks. Energiatõhusam CMOS asendas NMOSi ja PMOSi vältimaks võimsuse tarbimise suurenemist. Paremad tekstid nagu piirpostist õpik Meadi ja Conway poolt aitas koolidel muude tegurite hulgas õpetada rohkem disainereid.
1986. aastal võeti kasutusele esimesed ühemegabitised RAM kiibid, mis sisaldasid rohkem kui miljonit transistorit. Mikroprotsessorite kiibid ületasid miljoni transistori arvu 1989. aastal ja miljardi 2005. aastal. Suundumus jätkub suuresti vaibumatult, kus kiibid, mis võetud kasutusele 2007. aastal, sisaldavad kümneid miljardeid mälutransistoreid.
ULSI, WSI, SOC and 3D-IC.
Võttes arvesse keerukuse edasist kasvu, pakuti kiipide jaoks, mille keerukus on üle ühe miljoni transistori, välja termin ULSI (Ultra Large Scale Integration).
WSI (Wafer Scale Integration) on süsteem, kus ehitatakse "kõrgtihedaid integratsioone", milles kasutatakse tervet silikoonvahvlit, et toota üksainus "superkiip". Suure suuruse ja vähendatud kesta suuruse kombinatsiooni läbi suudab WSI teatud süsteemide kulud viia tunduvalt madalamale, eriti superarvutite puhul.
Süsteemikiip (SoC või SOC ehk system-on-a-chip) on integraallülitus, kus arvuti või muu süsteemi jaoks vajalikud komponendid kuuluvad vaid ühele kiibile. Sellise seadme disain või olla keeruline ja kulukas ning põhjalikult erinevate komponenide ehitamine ühele silikoonitükile võib ohustada mõnede elementide tõhusust. Kuid neid puudusi on võimalik kompenseerida vähendatud tootmise ja montaažikuludega ning oluliselt vähendatud energiatarbe eelarvega, mis on tingitud sellest, et signaalid komponentide seas hoitakse kiibil ja nii vajatakse palju vähem energiat.
Kolmemõõtmelisel integraallülitusel (3D-IC ehk Three-Dimensional Integrated Circuit) on kaks või rohkem aktiivsete elektroonikakomponentide kihti, mis on integreeritud nii vertikaalselt kui horisontaalselt ühteainsasse vooluahelasse. Kihtidevaheline suhtlemine kasutab kiibisisest signaliseerimist, nii et voolutarve on palju väiksem kui samaväärsetes eraldi vooluahelates. Mõistlik lühikeste vertikaalsete juhete kasutamine võib oluliselt kiirendada tööd.
Edasijõudmised integraallülitustes.
Kõige arenenumate integraallülituste hulgas on mikroprotsessorid või "südamikud", mis kontrollivad kõike alates arvutitest ja mobiiltelefonidest kuni digitaalsete mikrolaineahjudeni. Digitaalsed mälukiibid ja ASCId on näited teistest integraallülituste perekondadest, mis on oluliseks osaks tänapäeva infoühiskonnas. Kuigi keerulise integraallülituse kavandamise ja arendamise maksumus on suhteliselt kõrge, on ära jagatuna tavaliselt miljonite tootmisüksuste vahel üksiku IC hind minimaalne. Mikrokiipide töövõime on suur, kuna väike suurus võimaldab madala võimsusega loogika kasutamist (näiteks CMOS) kiiretel üleminekukiirustel.
ICd on aastate jooksul järjepidevalt liikunud väiksematele detailidele, mis võimaldab pakkida rohkem lülitusi igale kiibile. Sellist suurenenud mahutavust ühiku kohta saab kasutada, et vähendada kulusid ja/või suurendada funktsionaalsust – vaata Moore'i seadust, mis kaasaegses tõlgenduses ütleb, et transistorite arv integraallülituse kohta kahekordistub iga kahe aasta tagant. Üldiselt, samas kui detaili suurus kahaneb, peaaegu kõik paraneb – kiirus ja maksumus ühiku kohta suureneb ja energiatarve ümberlülitumistel väheneb. Kuid nanomeetrilise skaalaga seadmetega mikrokiipidel on ka omad probleemid. Peamine nende hulgas on lekkevool. Kuigi need probleemid pole ületamatud ja tõenäoliselt need lahendatakse või vähemalt leevendatakse võttes kasutusele kõrge dielektrilise konstandiga materjalid. Kuna võit kiiruse ja võimsuse tarbimise pealt on nähtav ka lõpptarbijale, eksisteerib ka äge konkurents tootjate vahel, et kasutada paremat geomeetriat. See protsess ja oodatud progress lähema paari aasta jooksul on hästi kirjeldatud International Technology Roadmap for Semiconductorsis (ITRS).
Praeguses teadusuuringute projektides töötatakse välja ka integraallülitusi meditsiiniliste implantaatide ja teiste bioelektrooniliste seadmete tarvis. Sellistes biogeensetes keskkondades tuleb tõtta kasutusele erilisi isoleerimisstrateegiaid, et vältida kaitsmata pooljuhtide materjalide korrosiooni või biolagunemist. CMOS tehnoloogias on välja kujunenud üks väheseid materjale, mis on erakordselt stabiilne ja sobilik meditsiinilistesse implantaatidesse – titaannitriit (TiN).
Klassifikatsioon.
Integraallülitused võib liigitada analoog-, digitaal- ja "mixed-signal" (nii analoog kui ka digitaal samal kiibil) lülitusteks.
Digitaallülitused võivad sisaldada alates ühest kuni miljonite loogikaväravateni, elektroonikalülitusteni, multipleksideni ja teiste vooluahelateni mõne ruutmillimeetri suurusel pinnal. Nende lülituste väike suurus lubab suurt kiirust, madalat võimsuskadu ja vähendatud tootmiskulusid. Sellised digitaalsed ICd nagu näiteks mikroprotsessorid, signaaliprotsessorid (DSP ehk Digital Signal Processor) ja mikrokontrollerid töötavad kasutades kahendmatemaatikat, et töödelda "üks" ja "null" signaale.
Analooglülitused, nagu näiteks sensorid, toitehaldused ja operatsioonivõimendid, toimivad töödeldes pidevaid signaale. Nad sooritavad talitlusi nagu näiteks võimendamine, aktiivfiltreerimine, demoduleerimine, sagedusmuundamine jne. Analooglülitused kergendavad lülitusdisainerite koormat, kuna on saadaval ekspertide poolt disainitud analooglülitused, selle asemel, et disainida keeruline analooglülitus nullist.
Mikrokiibid võivad ühendada ka analoog- ja digitaallülitusi ühele kiibile, et luua funktsioone nagu analoogdigitaalmuundamine (AD-muundamine) ja digitaalanaloogmuundamine (DA-muundamine). Sellistel lülitustel on pakkuda väiksem suurus ja madalam hind, kuid peab hoolikalt arvesse võtma signaalihäireid.


Rahvarinne.
a> 28 asus 1988-1994 Rahvarinde peakontor. Tänapäeval tähistab seda mälestustahvel maja seinal.
Eestimaa Rahvarinne (ERR), ametliku nimetusega Rahvarinne Perestroika Toetuseks, hiljem Eestimaa Rahvarinne, oli kodanikualgatusega sündinud poliitiline liikumine, suurim massiliikumine Eestis.
Algidee.
13. aprillil 1988 Eesti Televisiooni õhtuses saates "Mõtleme veel", kui arutati, kuidas rakendada kodanikualgatust, avaldas Edgar Savisaar mõtte luua perestroika toetuseks legaalne opositsioon, demokraatlik liikumine – Rahvarinne. Veel samal ööl loodi Rahvarinde initsiatiivgrupp ja koostati Rahvarinde deklaratsioon. 1.–2. oktoobrini peeti Tallinna Linnahallis Rahvarinde asutamiskongress. ERR esialgseteks eesmärkideks oli IME loomine ja rakendamine NSVL-i koosseisus.
Asutamiskongress.
Asutamiskongressil valiti ka RR eestseisus ja volikogu.
Üritused.
1988. aasta oktoobris-novembris koguti Rahvarinde eestvõttel NSV Liidu seaduse eelnõu "Muudatustest ja täiendustest NSV Liidu konstitutsioonis (põhiseaduses)", millega taheti veelgi vähendada liiduvabariikide õigusi, vastu üle 800 000 allkirja.
23. augustil 1989 organiseerisid Balti riikide rahvarinded inimketi läbi kolme Balti riigi tuntud nime "Balti kett" all.
18. märtsil 1990 toimusid Eesti NSV Ülemnõukogu valimised, kus Rahvarinne sai 24% häältest. Rahvarinde nimekirjas kandideerinud said 45 kohta 105-st. Savisaar moodustas valitsuse suures osas Rahvarinde liikmetest.
12. oktoobril 1991 asutati Rahvarinde baasil Rahva-keskerakond, mis hiljem arenes Keskerakonnaks.
Rahvarinne lõpetas tegevuse 13. novembril 1993.


Tallinna Linnahall.
Tallinna Linnahall on Tallinnas asuv 4200-kohalise vaatesaali, jäähalli ja kohvikute ning teiste ruumidega olev ehitis. Algne nimetus oli hoonel V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee. Arhitektid on Raine Karp ja Riina Altmäe. Linnahall valmis Moskva 1980. aasta suveolümpiamängudeks. Hoone rajamisel oli eesmärgiks säilitada merelt avanev vaade Vanalinna siluetile. Kuna hoone rajamise ajal ei saanud kaotada sadamasse viivat raudteeharu, toimib hoone ka raudteesillana jalakäijatele. Hoone suletus ja muruga kaldpindadeks maskeeritud seinad tekitavad seose lähedal asuvate Rootsi-aegsete bastionidega. Tallinna Linnahall pälvis biennaali Interarh-83 Grand Prix’ ja Rahvusvahelise Arhitektide Liidu presidendi kuldmedali ja preemia ning 1984. aastal NSV Liidu riikliku preemia, mistõttu arvati linnahall ka muinsuskaitseobjektide nimekirja.
Linnahall oli ainus nõukogude perioodil kerkinud mereäärne avalik objekt. Seetõttu omab Linnahall nii kultuurilist kui linnaruumilist tähtsust.
Hiljem on Tallinna Linnavalitsus teinud katseid Linnahalli tema soodsa asukoha tõttu mitmeid korda maha müüa ja/või lammutada.
Linnahalli haldab Tallinna Linnahalli Aktsiaselts. Tallinna linnahalli kinnistu kuulub Tallinna linnale, vastav kanne tehti kinnistusraamatusse 21. juulil 2003. Linnahalli kompleks tunnistati kultuuriministri 18. augusti 1997 määrusega nr 55 kultuurimälestiseks, on muinsuskaitseseaduse § 27 lg 2 kohaselt kinnistu võõrandamise korral selle ostueesõigus Eesti Vabariigil.
Linnahalli ümberehitamine.
16. aprillil 2009. aastal kinnital Tallinna Linnavolikogu otsuse, et Tallinna linn Linnahalli omanikuna annab Tallinn Entertainment LLCle, mille asukoht on New Castle Delaware USAs, (esindaja Ronald S. Lauder), õiguse kasutada Tallinnas Linnahalli all ja ümbruses asuvaid kinnistuid aadressidel: Mere puiestee 20, Mere pst 20C, Mere pst 20d, Mere pst 20E, Logi tn 7, Logi tänav 9, Mere pst 18, Mere pst 20B ja Logi tänav lõik T‑2, selleks et neil renoveerida olemasolevaid ehitisi ja rajada uusi. USAs asuv ettevõte tegutseb 99 aastat kestva hoonestusõiguse seadmise lepingu alusel.
Esimeses etapis ehitatakse ümber Linnahall. Kontserdisaal renoveeritakse selleks, et seal saaks kontserte korraldada. Aadressidele Logi 7, Logi 9 ja Logi tänav T‑2 ehitatakse hotell, mis ühendatakse ehituslikult Linnahalli hoonega. Rajatakse konverentsikeskus, parkimiskohad, rannapromenaad, sadam. Volikogu otsuses on kinnitatud maksimumtasud, mis on esimeses osas 40 miljonit Eesti krooni ja alates viiendast kuni 99 aastani 10 miljonit Eesti krooni aastas. Miinimumtasu otsuses ei ole. Jäähalli renoveerimist otsuses manititud ei ole.
Tallinna Linnahalli Aktsiaseltsi nõukogu esimehe Kaia Jäppineni eestvedamisel toimus 28. oktoobril 2009 nõupidamine, kus otsustati erinevate kommunaalmaksude ja koondamishüvituste maksmine. Aktsiaselts sulgeb renoveerimise eesmärgil alates 1. jaanuarist 2010 kontserdihalli ning jätkab tegevust linnahalli ruumide üürileandjana
Linnahalli viimasteks külalisteks 27. detsembril 2009 oli rahvas, kes tähistas Looduse Omnibussi 1000. loodusretke ja Eesti looduskaitse 100. sünnipäeva..
2010. aasta augustis avaldati ajakirjanduses andmed, mille kohalselt oli Ungari õiguskaitseorganitel kava ülekuulata Ronald S. Lauder, seoses tema eelneva majandustegevusega, kuna Ungaris Sukoró linnas asuv maa, mille peale Lauderi kasiinot planeeritakse, erastati eelmise valitsuse ajal illegaalselt, põhjustades riigile suure kahju,


Uudeküla.
Uudeküla on küla Lääne-Viru maakonnas Tamsalu vallas.
Küla lähistel (Uudeküla ristist 400 meetrit Lasila poole) Kassaka talu maadel kasvab Eesti jämedaim pihlakas, mille ümbermõõt on 2 m 45 cm.


Norra haldusjaotus.
Norra haldusjaotuses on 1. järgu haldusüksuseks maakond ("fylke", mitmuses "fylker") ning 2. järgu haldusüksuseks ning kohaliku omavalitsuse üksuseks vald ehk kommuun ("kommune", mitmuses "kommuner").
Põhja-Jäämere saarestik Svalbard (varasem nimi "Teravmäed") on Norra osa, mille staatus on määratletud rahvusvahelise lepinguga.
Nordlandi maakonna koosseisus on alates 1995. aastast Põhja-Jäämere saar Jan Mayen, mida varem hallati eraldi.
Haldusjaotusest jäävad välja Norra sõltlasalad Bouvet' saar, Kuninganna Maudi maa ja Peeter I saar.


Libertarism.
Libertarism on poliitiline filosoofia, mis kaitseb ideed, et isikud peaks olema vabad otsustes, mida nad iganes soovivad teha oma isiku või omandiga, kui see ei riku teiste isikute samasuguseid vabadusi. Libertarismi pooldajaid nimetatakse libertaarideks.
Libertarism on konservatiivse riigikäsituse äärmuslik vorm, kus riigi osatähtsust vähendatakse peaaegu nullini.
Libertaaride aluspõhimõte on see, et kogu inimtegevus peaks olema vabatahtlik ja konsensuse alusel. Nad väidavad, et iga katse (või selle ähvardus) kasutada jõudu teise isiku või tema omandi vastu, või ka pettus, on nende põhimõtete rikkumine. Mõni libertaar väidab, et iga katse kasutada jõudu on ebamoraalne. Teised toetavad piiratud hulgal valitsust, mis tegutseb minimaalselt, et kindlustada mõningaid väikeseid makse ja eeskirju, mille kohta nad arvavad, et see on vajalik, et kindlustada suurim individuaalne vabadus. Jõu kasutamine ei ole vaenulik, kui seda kasutatakse agressiooni vastu (nagu näiteks loata sisenemine või vägivald). Libertaaridele on eetika alus sisemine vastutustunne ja nad vastandavad end heaoluriigi mudelile, sest nad usuvad, et kellegi sundimine millekski on eetiliselt vale, lõppkokkuvõttes takistav või mõlemad korraga.
Libertarismil on mitmeid vorme, sealhulgas libertaarsotsialism.


Tarvastu ordulinnus.
Tarvastu ordulinnus asub Sooviku külas Tarvastu jõe kõrgel jõesaarel Tarvastu lähedal.
Vesilinnust, mis rajatud Tarvastu jõe parema kalda kõrgele künkale 14. sajandil, on peetud Viljandi komtuuride majanduslinnuseks, seda eelkõige Tarvastu ojale rajatud vesiveski tõttu. Ilmselt peeti veskit tähtsaks strateegiliseks objektiks, sest oletatavasti ehitati just selle kaitseks paksude seintega torn. Ordu ei ehitanud kantsi ilmselt tühjale kohale. Väidetavalt asus samas paigas varem vanade eestlaste linnus.
Linnus hõlmas kogu loodusliku künka. Pindalalt oli linnus suhteliselt suur: 6555 m². Hooned asusid linnuse ringmüüri servas ja ehitusmaterjaliks oli kasutatud maakivi. Linnuse põhjaküljele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis ümber linnuse oleva vallikraavi veega. Seega oli linnus ka looduslikult kaitstud. 15. sajandil omandas Tarvastu ordulinnus ka poliitilise tähtsuse, sest 1410. aastast peale peatusid siin sageli ordumeistrid. Selle tulemusena ehitati linnusesse võlvitud ruume, tugevdati müüre ja ehitati danskeritaoline kaitsetorn. Tarvastu foogt allus Viljandi komtuurile ja Poola valitsemise ajal oli Tarvastu staarostkonna keskuseks.
Tarvastu linnust ründasid esimesena Leedu suurvürsti Gediminase väed 1329. Linnuse kõrval olev asula ja kirik hävitati ning linnus sai tugevasti kannatada. Kuigi linnus taastati ja tugevdati, vallutasid Ivan IV väed selle Liivi sõjas 1560 tormijooksuga. Tarvastu ordulinnus sai tugevasti kannatada nii Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades.
Linnus hävis lõplikult 16. sajandi lõpul püssirohulao plahvatuses.
Tarvastu ordulinnuse varemete lähedal paikneb kabel, mille lasi püstitada Charlotte Luise von Mensenkampff pärast oma abikaasa surma 1825. aasta kevadel.


Guanajuato osariik.
Guanajuato on osariik Mehhiko keskosas.
Osariigi kuberner on Juan Manuel Oliva.
Haldusjaotus.
Guanajuato osariik on jagatud 46 kohalikuks omavalitsuseks.
Majandus.
Osariigis kaevandatakse hõbedat, kulda, tina- ja vasemaaki.
Tuntud guanajuatolasi.
Hilisem Mehhiko president Vicente Fox on olnud Guanajuato kuberneri kohusetäitja. Guanajuatost on pärit ka kunstnik Diego Riviera.


Theaitetos.
Theaitetos [the'aitetos] (vanakreeka keeles "Θεαίτητος"; ladina keeles "Theaetetus"; umbes 415 eKr – 369 eKr või 391 eKr) oli vanakreeka matemaatik.
Theaitetos pärines Ateenast Sunioni deemist. Tema isa oli Euphronios. Isa suri enne Theaitetose täiskavanuks saamist ja jättis maha suure päranduse, kuid eestkostjad raiskasid selle ära.
Filosoofias oli tema õpetaja Platon ja matemaatikas Theodoros Kyrenest. Platonil on dialoog "Theaitetos", kus Theaitetos vestleb Sokratesega ning kust pärineb suurem osa andmeid tema isiku kohta. Platoni dialoogis "Sofist" on Theaitetos üks põhitegelasi. Oletatakse, et Theaitetos on tugevasti mõjutanud Platoni suhtumist matemaatikasse.
Platoni järgi oli Theaitetosel samasugune nösinina ja punnsilmad nagu Sokratesel.
Theaitetos tõestas, et kui naturaalarv ei ole teise naturaalarvu ruut, siis tema ruutjuur on irratsionaalarv.
Samuti tõestas ta, et kumeraid korrapäraseid hulktahukaid on täpselt viis. Ta näitas ka seost irratsionaalarvude ja korrapäraste hulktahukate vahel.
Theaitetos on õpetanud Pontose Herakleias. Tema õpilaste seas võis olla Herakleides Pontikos.
Theaitetose surma-aastaks peetakse traditsiooniliselt 369. aastat eKr, mil oletatavasti toimus lahing Korintoses, milles saadud haavadesse ja düsenteeriasse Theaitetos teadete järgi suri. Debra Nailsi raamatus "The People of Plato" (2002, lk 276–277) on toodud argumendid selle kasuks, et kõnealune lahing leidis aset 391 eKr. Varem ei seostatud seda lahingut temaga, sest ta oli selle toimumise ajal noor.
Theaitetose teoseid ega ühtki katkendit nendest pole säilinud. Tema tulemused on võetud Eukleidese "Elementide" X ja XIII raamatusse.
Kuul on kraater Theaitetos, mis on saanud nime Theaitetose järgi.


Alatskivi linnamägi.
Alatskivi linnamägi asub Alatskivil Aovere–Kallaste–Omedu maantee ääres mõne kilomeetri kaugusel Peipsi järvest.
Arvatav muistne eestlaste linnamägi, mis oletuste kohaselt oli 13.–14. sajandil olnud kasutusel ka vasall-linnuse paigana. Lõunas ja kagus kaitsevad mäge järved, läänes soo, põhjas aga keskmiselt 10 meetrini küündiv nõlv, mida oli kunstlikult kõrgemaks kaevatud ning raudkividega kindlustatud. Linnamäge ümbritseb paari meetri sügavune ja kuni 5 meetri laiune kraav. Linnuse õu on ovaalse kujuga, pindalalt 2300 m².
Rahvapärimus.
Vana rahvapärimuse kohaselt asuvad mäe sees raudustega kivikeldrid. Neisse olevat saksa mõisnikud vanasti müürinud mässulisi talupoegi.
Ühe harulise tamme kohta räägitakse, et selle otsa olevat Alatskivi parun Nolcken lasknud tõmmata mässumeelsed talupojad ning lasknud neil seal rippuda.


Peedu linnus.
Peedu linnus asub Peedu linnaosa piiril Tartu maakonnas, Vapramäel.
Peedu linnus on üks väiksemaid linnuseid Eestis. Tema siseõue pindala oli kõigest 650 m²: 48 meetrit pikk ja kuni 17 meetrit lai. Järskude 25 kraadiste nõlvade kõrgus on loodes 11–12 meetrit ja kagunõlvas on kõrguseks 15–16 m.
Vapramäe ja linnusekoha kaitseks on loodud Vapramäe kaitseala.


Lääniste linnamägi.
Lääniste linnamägi asub Tartu maakonnas Võnnu vallas Võnnu alevikust ida pool Ahja jõe läänepoolsel kaldal Lääniste küla territooriumil.
Tõenäoliselt oli linnamäel linnus keskmisel rauaajal ja noorema rauaaja alguses (5. sajand–11. sajand). Hiljem rajati sinna vene õigeusu kalmistu, mis on maha jäetud, viimane matus sinna toimus 1938. aastal.
2009. aasta 10.–17. augustil toimusid seal esimesed arheoloogilised väljakaevamised, mida juhatas Anti Lillak. Linnamäe kõrgeimalt osalt, vallilt, leiti 22 õigeusu matust ja matuste poolt segamini aetud muinasaegse kultuurkihi jäänuseid, samuti üksikuid keskmisesse rauaaega jäävaid keraamika fragmente.


Lähte Palalinn.
Lähte Palalinn asub Tartumaal Tartu vallas Lähte alevikus Sootaga voore lael.
Esmased teated Lähte muinaslinnusest, asulast kui Lechtekül pärinevad Põhjasõja järgsest 1725. aastast. Väike linnus asub voore harjal pikkusega 34 m. ja 28. m. lai. Arheoloogilised proovikaevamised näitavad, et linnus oli kasutusel juba 1. sajandi teisel poolel kuni 2. sajandi alguseni.


Saadjärve linnamägi.
Saadjärve linnamägi asub Saadjärve mõisast 2 kilomeetrit idas Salu küla lähedal.
Linnamäel on kõrgust 33,5 meetrit ja mäe mõlemas otsas on kraav ja vall.
Linnuses 1953. aastal tehtud proovikaevamised on näidanud, et linnust on kasutatud pikemat aega. Paksu kultuurikihi leidude põhjal võib aga üelda, et linnus oli kasutusel 2. sajandil ja ka järgmise sajandi alguses.


Tiirlemine.
Tiirlemine on keha perioodiline kulgliikumine ümber telje või punkti.
Näiteks Kuu tiirleb ümber Maa, Maa tiirleb ümber Päikese ja kärbes võib tiirelda ümber lambi.
Tiirlemise perioodi on ajavahemik, mille jooksul keha teeb ühe täisring.


Theaetetus.
"Theaetetus" on vanakreeka matemaatiku Theaitetose ning Platoni dialoogi "Theaitetos" ladinakeelne nimi.
Theaitetose järgi on nime saanud Kuu kraater Theaetetus.


Vapramägi.
Mälestusmärk Vabadussõjas langenud Venemaa poolt sõdinud Hiina sõduritele Vapramäe idaküljel
Vapramägi on järsunõlvaline mägi Peedu linnaosa piiril Tartu maakonnas.
Absoluutne kõrgus 77,7 või 78,1 m, Suhteline kõrgus mäe jalamil voolava Elva jõe veepinna suhtes umbes 40 m.
Mäe kohta on mitmeid legende ja rahvapärimusi, sealhulgas olla siin Kalevipoeg tapnud koletise Tõra.
Mäel asub Peedu linnuse asemekoht.


Uural.
Uural ehk Uuralid (nimekuju "Uraal" ei ole soovitatav) on mäestik Euroopa ja Aasia piiril.
Uuralid moodustavad pika (umbes 2500 km), kuid võrdlemisi madala ning erodeeritud mäestiku Venemaa lääneosas. Geograafiliselt on tegemist Euroopa ning Aasia piiriga. Mäestiku jätkuks põhja suunas on Novaja Zemlja saarestik.
Geoloogia.
Uuralite moodustumine Paleosoikumis oli üks osa viimase hiidkontinendi Pangaea moodustumisest. Mäestik tekkis kolme laama – Baltika, Siberi ja Kasahstani kollisiooni ehk kokkupõrke käigus. Hilisema Mesosoikumis toimunud Pangaea lagunemise käigus moodustus Lauraasia laam, kuid Uuralid olid nüüd mitte laama äärel, vaid selle sisemuses ning nii on see püsinud praeguseni.
Uuralite tektooniline areng algas Devonis, kui moodustusid Magnitogorski ning Tagili saarkaared (ookeanilise litosfääri subduktsioon teise ookeanilise litosfääri ploki alla). Hilis-Devonis järgnes sellele kontinentaalse Baltika laama ning tekkinud saarkaare akretsioon. Samal ajal moodustus ookeani teisel äärel subduktsioonivöönd ka piki Kasahstani laama piiri. Karboni vältel jätkus ookeanilise basseini sulgumine ning Permi ja Triiase vältel põrkasid omavahel kokku laamade mandrilised osad, mille tagajärjel tekkis mäestik.


Loomakaitse.
Loomakaitse on loomade kaitsmine, eelkõige julma kohtlemise, vägivalla ja piinamise eest.
Loomakaitse püüab tegelikustada loomade 5 vabadust, milleks on vabadus
Loomakaitse ajalugu Eestis.
1929. aastal loodud Eesti Loomakaitseliitu kuulus 22 loomakaitseseltsi ja -ühingut. Liidu esimees oli Bernhard Methusalem. Liit andis välja häälekandjat Eesti Loomasõber ja teenetemärgina Rohelist Risti.
Loomade kaitsmise ajalugu praeguse Eesti territooriumil ulatub aastasse 1861, mil Liivimaa kubermangus asutati Loomade Piinamise Vastu Võitlemise Selts. Vanim loomakaitseselts Eesti kubermangus asutati 1869. aastal Tallinnas, järgnes Tartu Eesti Loomakaitse Ühing (1901). Edasi läks seltside loomine tõusvas joones. Paljude teiste kõrval loodi need nt 1927. aastal Haapsalus ja Petseris, 1930. aastal Nõmmel ja Pärnus, 1931. aastal Tapal ning 1933 nägi ilmavalgust Kuressaare Loomakaitse Selts. 1935. aastaks oli Eestis 22 loomakaitsega tegelevat seltsi ja ühingut, kuhu kuulus 4500 täiskasvanut ja sama palju noorliikmeid. Tõhustamaks koostööd ja parandamaks tulemuslikumalt loomade heaolu, ühines enamik loomakaitseseltse 24. juulil 1929 Eesti Loomakaitsjate Liiduks (ELL). Esimest loomakaitseseaduse kava hakkas ELL rahvusvahelisi eeskujusid järgides välja töötama 1935. aastal. Eelnõu võtsid vastu nii ELL-i juhatus kui ka 1936. aastal toimunud Tartu VIII loomakaitse kongress, misjärel see esitati riigivanemale 1937. aasta alguses. Loomakaitseorganisatsioonidesse kuuluti toona massiliselt. Seltside eestvedajeks oli enamasti kohalik võimueliit koos intelligentsi ja ärimeestega. Samuti pidasid loomakaitses osalemist vajalikuks paljud tollased riigimehed.
Loomakaitsjate põhitöö oli loomade pidamise, transportimise ja hukkamisega seotu jälgimine, vajadusel sekkumine ja koostöös politseiga loomavastaste tegude kohtusse suunamine. Loomade väärkohtlemise juhtumid päädisid suurte trahvidega, alternatiiviks pakuti reaalset vangistust. Ka tehti suures ulatuses teavitustööd. Näiteks paigaldati paljudes maakondades tee äärde nn hobusepalved: plakatid, kus paluti järskudel tõusudel hobuseid mitte liigselt sundida ja soovitati võimalusel nende koormat kergenedada. Lisaks peeti loomakaitsest loenguid.
Esimene varjupaik koos kliinikuga kodututele koertele avati 1. jaanuaril 1904 Tallinnas ja see asus "poole vakamaa" suurusel maatükil, aadressil Riisenkampi 33A. Varjupaiga tegevust kajastavaid arve on säilinud alles aastast 1934, mil seltsi varjupaika toodi 38 leitud koera, peremehed loovutasid 202 koera ja 5 koera tuli haiguse tõttu surmata. Kuna 290 inimest soovis varjupaigast koera saada, siis pidid nad päris kaua ootama. Et vaid 5 inimest soovis kassi saada, tuli ülejäänud 107 peremeheta loomak eutaneerida.
Esimene eestikeelne loomakaitseteemaline üllitis avaldati 1891, kui Tallinna loomakaitsjad kirjastasid neljaleheküljelise vihiku "Tallinna Elajakaitse-Seltsi lennuleht Eesti rahvale". Pisut hiljem andis koolidele suunatud loomakaitse teemalise kirjutise välja õigeusu kiriku sinod. Vahepealsetest väljaannetest teated puuduvad, aga 1931-1934 ilmus Loomakaitse Liidu toimetusel ajakiri "Loomakaitsja", mis alates 1935. aastast muutus "Eesti Loomasõbraks". Trükis avaldatud põhimõtete järgi lähtus ajakiri Genfis asuva rahvusvahelise loomakaitse büroo sätestatud tegutsemispõhimõtetest, propageerides loomakaitse eri aspektide integratsiooni. Uudne lähenemine taunis teoloogide seniseid seisukohti, mille järgi loomadel polevat õigusi jne. "Eesti Loomasõbra" viis ilmumisaastat pakkusid mõttekalt struktureeritud, mitmekesist ja suhteliselt nõudlikku lugemismaterjali, mis aitas edendada loomakaitse ideede levikut, muutis loomakaitse rahvale köitvamaks ning hoiatas, et loomade väärkohtlemine ei saa sündida karistamatult. Pärast iseseisvuse kaotust lõpetas Nõukogude võim muuhulgas ka kõigi Eesti loomakaitse seltside tegevuse.


Ivo Orav.
Ivo Orav (tuntud ka hüüdnime Belka ja ansambel Vennaskonnas mängides ka Ivo Schenkenberg noorem nime all) on eesti muusik ja helilooja. Tõnu Trubetsky andmetel anarhist.
Tegutsenud muude bändide hulgas ka BBBs, PäRaKuKes, Vennaskonnas, The Tuberkuloitedis kitarristi ja trummarina, Imbecillos Clubis. Praegu ansambli The Belka kitarrist, laulja ning loominguline liider.


Staatika.
Staatika on mehaanika osa, mis uurib kehadele mõjuvate jõudude tasakaalu.
Selleks et paigalseisev või ühtlaselt sirgjooneliselt liikuv keha säilitaks oma paigalseisu või ühtlase sirgjoonelise liikumise, peavad sellele rakendatud jõudude resultantjõud ja nende jõudude momentide algebraline summa pöörlemistelje suhtes võrduma nulliga.
Kui keha tasakaalu üldtingimus on täidetud siis ei pea keha tingimata paigal seisma. Newtoni esimese seaduse põhjal võib keha temale mõjuvate jõudude tasakaalu korral kas paigal seista või ühtlaselt sirgjooneliselt liikuda. Samuti ka jõumomentide algebralise summa võrdumisest nulliga ei järeldu veel, et keha tingimata paigal seisab. Näiteks pöörleb maa mitme miljardi aasta jooksul jääva nurkkiirusega ümber oma telje. Maa pöörlemise nurkkiirus on jääv sellepärast, et teiste taevakehade jõudude momentide algebraline summa võrdub nulliga.


Curie punkt.
Curie punkt [kür'ii punkt] on temperatuur, millest kõrgemal temperatuuril püsimagnet kaotab oma magnetilised omadused.
Seletus.
Kristalli aatomite soojusliikumise tõttu muutub aja jooksul ferromagneetiku doomenide korrapärane paigutus korrapäratuks ja aine demagnetub. Mida kõrgem on temperatuur, seda kiiremini toimub see protsess. Curie punkti vahetus läheduses ja sellest kõrgemal temperatuuril kaotab aine oma magnetilised omadused täielikult.


Jaak Taul.
Jaak Taul (21. mail 1905 Riidaja vald (Helme kihelkond) – 18. aprill 2007 London) oli eesti vaimulik ja teoloog.
Ta lõpetas Riidaja algkooli, Helme kihelkonnakooli ja Tõrva Ühisgümnaasiumi cum laude 1924. Tartu Ülikoolis õppis ta usuteaduskonnas 1924 – 1928. aastal. Prooviaastal oli ta Ülikooli koguduses. Ordineeriti õpetajaametisse 1. aprillil 1929.
Ülikooli koguduse õpetaja kohusetäitja 1929 – 1931. Petseri Peetri koguduse õpetaja 1932 – 1933. Ülikooli koguduse abiõpetaja 1933 – 1936. Tartu Peetri koguduse õpetaja 1936 – 1944. Tartu praostkonna abipraost 1942 – 1944.
Doktorikraadi kaitses ta 21. mail 1935. aastal väitekirjaga "Kristuse Jumalariigi õpetus". Töötas TÜs süstemaatilise usuteaduse eradotsendina.
1944 lahkus ta Saksamaale. Saksamaal pidas ta palvusi DP-laagrites ja jumalateenistusi nii eestlastele kui sakslastele(kuna paljud saksa vaimulikud olid sõjas surma saanud või vangi langenud), eriti Göttingeni ümbruses. Göttingeni päevil oli ta Eesti Komitee esimees ja eestlaste esindaja Briti sõjaväe võimude juures.
Alates 1947. aastast elas ta Inglismaal, kus ta hooldas Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Londoni kogudust. Aastani 1953 – 1983 oli ta ühtlasi E.E.L.K. Inglismaa praostkonna praost. Aastal 1984 läks ta kõrge vanuse tõttu emerituuri.
Tema poeg on E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul.


Strukturalism.
Strukturalism on lähenemisviis ja metodoloogia mitmetes 20. sajandi teadustes (peamiselt humanitaarteadustes), milles peatähelepanu pööratakse uuritavate objektide struktuuri seaduspärasustele.
Strukturalism kirjeldab uuritavat objekti tavaliselt kui teatavat elementide hulka ning püüab võimalikult
üldiselt ning objektiivselt selgitada nendevahelisi seoseid (koode). Struktuuri peetakse seejuures süsteemi enda suhete poolt looduks.
Strukturalismis käsitletakse uuritavaid objekte lõplike süsteemsete tervikutena.
Strukturalism kujunes välja 1920.–1930. aastail, toetudes paljus Ferdinand de Saussure'i lähenemisele üldises lingvistikas. Strukturalismi nimetuse võttis kasutusele Roman Jakobson.


Usk. Lootus. Armastus..
"Usk. Lootus. Armastus." on Vennaskonna kolmas album, mis ilmus 1993. aastal.


Cher.
pisi
Cher [šeer] (sünninimi Cheryl Sarkisian; sündinud 20. mail 1946 El Centros, Californias) on ameerika pop/rock lauljatar, filminäitleja ja -režissöör. Ta on võitnud parima naisosa Oscari (filmis "Kuutõbised"), Emmy, 3 Kuldset Gloobust ja mitmeid teisi auhindu.
Nimi.
1979. aastal muutis ta oma täisnime Cherilyn Sarkisian LaPiere Bono Allmaniks, ametlikult lihtsalt Cher'"iks.
Välislingid.
Cher
Cher
Cher
Cher


Dry Tortugas.
Dry Tortugas on saarestik Mehhiko lahes. Saared on madalad. Pindala 58 ha.


Nikolai Uspenski.
Nikolai Nikolajevitš Uspenski (vene Николай Николаевич Успенский; sündinud 20. juulil 1946) on endine Venemaa diplomaat, aastatel 2006–2010 Venemaa Föderatsiooni erakorraline ja täievoliline suursaadik Eesti Vabariigis.
Nikolai Uspenski lõpetas 1969. aastal Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi. Samal aastal alustas tegevust diplomaatilises teenistuses, töötades 1969–1972 Nõukogude Liidu peakonsulaadis Kanadas Montréalis. Ta on töötanud muuhulgas ka Nõukogude Liidu suursaatkonnas Suurbritannias (1977–1983).
Aastatel 1985–1986 osales Nikolai Uspenski Genfis ning Reykjavíkis toimunud Mihhail Gorbatšovi ja Ronald Reagani läbirääkimistel NLKP peasekretäri tõlgina. Aastatel 1985–1990 oli ta Nõukogude Liidu välisministeeriumi teise Euroopa osakonna juhataja ja 1990–1991 Nõukogude Liidu suursaadik Rootsis. 1992–1995 töötas ta Venemaa välisministeeriumi teises Euroopa osakonnas vanemnõuniku ametikohal.
1997. aastast kuni oma teenistuse alguseni Eesti Vabariigis töötas Uspenski Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogus, olles 1997–1999 rahvusvahelise julgeoleku küsimuste valitsuse juhataja asetäitja ja aastast 1999 sama ametkonna juhataja.
Suursaadikuks Eesti Vabariigis nimetati Nikolai Uspenski Venemaa presidendi Vladimir Putini määrusega nr. 761 25. juulil 2006. Oma kohuseid asus ta täitma 13. septembril 2006 ja andis järgmisel päeval oma volikirjad üle president Arnold Rüütlile.
17. juunil 2010 autasustas Eesti president Toomas Hendrik Ilves suursaadik Uspenskit Maarjamaa Risti teenetemärgiga, mis antakse kõigile oma ametiaega lõpetavatele välisriikide saadikutele. Uspenski puhul kutsus see esile diskussiooni, kas see traditsioon on õigustatud või peaksid suursaadikud saama teenetemärke reaalsete teenete eest. Kõige häälekamalt vastustas talle teenetemärgi andmist endine Eesti diplomaat Mart Helme, kes leidis, et saadikule anti autasu Eesti-vastase tegevuse eest, viidates Venemaa Föderatsiooni saatkonna võimalikule seotusele pronksiööde sündmustega.
14. juulil 2010 nimetati uueks suursaadikuks Eestis Juri Merzljakov, kes andis oma volikirjad üle sama aasta 28. oktoobril. Nikolai Uspenskile jäi saadikukoht Eestis tema diplomaatilise karjääri viimaseks ametikohaks, sest sellelt vabastamisel jäi ta pensionile.
Suursaadik Uspenski on abielus ja tütre isa. Ta valdab vene, inglise, prantsuse, rootsi ja birma keelt.


Vaakumultraviolettkiirgus.
Vaakumultraviolettkiirgus on ultraviolettkiirgus, mille lainepikkus on vahemikus 10...200 nm (teise kontseptsiooni järgi 1...200 nm).
See on ultraviolettkiirguse osa, mis ei suuda paksemat õhukihti läbida, vaid neeldub õhus (täpsemalt dihapnikus), kusjuures tüüpiline on dihapniku muutumine osooniks.
Seetõttu teostatakse vastavad spektroskoopilised uuringud spetsiaalset vaakumaparatuuri kasutades.


Semiidid.
Semiidid on Semi keeli kõnelevad rahvad (Aafrika põhjaosas ja Ees-Aasias).


Blog.tr.ee.
Blog.tr.ee on Eesti blogide kataloog, mis võimaldab kasutajatel näha populaarseid teemasid ning postitusi.
Autorid.
Blog.tr.ee loojad on Andris Reinman ja Heimar Lill. Lehekülge haldab 2006. aastal loodud ettevõte Tr.ee OÜ.


Neyshābūr.
Neyshābūr (varasem eestikeelne nimekuju "Nišabur") on linn Kirde-Iraanis, Razavi-Khorāsāni provintsi suuruselt teine linn. Asub Kashafi jõe kaldal, umbes 750 km Teheranist idas.


Abja valla vapp.
Abja valla vapp on Viljandi maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Abja valla vapp.
Vapp on kinnitatud Eesti Vabariigi riigisekretär 14. mail 2004 ja selle näidis asub vallakantseleis.
Vapi kirjeldus.
Rohelise vapikilbi jaotab kaheks vasakult langev hõbedane kaldpalk (Bend Sinister), millel asetseb kolm sinist linaõit. Õied moodustuvad viiest sinisest kroonlehest ja viiest rohelisest tupplehest ning hõbedasest südamikust. Vapi värvid Pantone värviskaala järgi on roheline PMS 3415 ja sinine Process Blue.
Põhjendus.
Sinised linaõied viitavad linakasvatusele ja linatöötlemisele, kui abjakate traditsioonilistele tegevusaladele ja jõukuseallikale. Kaldpalk sümboliseerib kaitstust, roheline kilbivärv ürgset loodust.
Vapi kasutamine.
Värvides ja värvideta (must-valget) vappi võib kasutada vallavolikogu, vallavalitsuse ja hallatavate asutuste dokumentidel, pitsatitel, siltidel, trükistel ja suveniiridel ning panna üles ruumides ja avalikes kohtades. Teistel juhtudel toimub vapi kasutamine vallavalitsuse loal.
Välislingid.
Vapp


Aivar Kriiska.
pisi
Aivar Kriiska (sündis 15. augustil 1965 Mustvees) on Eesti arheoloog. Ta on Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituudi juhataja ning laboratoorse arheoloogia professor.
Kriiska on uurinud Eesti kiviaega. Alates 1994. aastast on tema juhtimisel tehtud välitöid peamiselt Eesti rannikupiirkondades ja Lääne-Eesti saartel. Aivar Kriiska on avaldanud uurimusi üksikmuististest, üksikute piirkondade kiviajast, kiviaja alaperioodidest, kronoloogiast, asustusest, majandusest, arhitektuurist ja keraamikast.
2000. aasta oktoobris avastas ta Pärnumaal Reiu jõe suudmes umbes 11 000 aastat vana Reiu asulakoha.


Alþingi.
Þingvellir, paik, kus loodi Islandi Althing
Althing, ka Alþing, Althingi, Alþingi (vanaislandi "Alþing", tänapäeva islandi keeles "Alþingi") on Islandi parlament, mis loodi 930. aasta paiku Islandit ühendava rahvakoosolekuna. Seda loetakse maailma vanimaks parlamendiks.
10.–13. sajand.
Althing loodi tervet Islandit ühendava tingina, mis kogunes Reykjavíki lähedal Þingvelliril ("Tingi väljad") kaheks nädalaks igal kesksuvel. Althingile kogunesid Islandi pealikud, goodid, et võtta vastu ja muuta seadusi ning mõista kohut. Althingil oli õigus osaleda kõikidel vabadel meestel. Lisaks talupoegadele tulid sinna kokku ka kaupmehed, käsitöölised, jutuvestjad ja reisilised, samuti kohtuvaidlustes osalevate pealike väesalgad. Nõnda kujunes Althingist saare suurim rahvakogunemine. Althing täitis hõredalt asustatud saarel mitmeid olulisi sotsiaalseid ja kultuurilisi funktsioone.
Althingi juhtis 3 aastaks ametisse valitud seadusekuulutaja, "lögsögumaðr". Tema ülesandeks oli igal aastal "Lögbergi", Seaduste kalju juures kolmandik seadustest ette lugeda ning vaidluste puhul otsustada, millisel osapoolel on õigus. Seadusekuulutaja amet oli väga auväärne, sest see eeldas väga head seaduste tundmist. Kuni 12. sajandini ei olnud Islandi seadused kirjalikult jäädvustatud, õppinud mehed teadsid neid peast. Kohtuvaidlustes saavutas võidu sageli see pool, kelle nõuandjaks oli parem seadusetundja. Samuti eeldas seadusekuulutaja ametisse valimine toetust paljude goodide poolt.
Seadusi andis Althingil välja "Lögrétta" (sõna-sõnalt "seaduskohus"). "Lögrétta" liikmeteks olid lisaks seadusekuulutajale 39 goodkonna ("goðorð") juhid, goodid ("goði") ning nende nõuandjad. 965. aastal jagati Island neljaks kohtupiirkonnaks, neljandikuks. 13. sajandi lõpust pärinevate käsikirjadena säilinud seadustekogu Grágás (Hallhani) ütleb, et igas neljandikus oli 9 goodkonda, erandiks oli põhjaneljandik, milles oli 12 goodkonda. Goodkondade arv ei olnud püsiv ja aja jooksul see kasvas.
Althingil kogunesid ka neljandike kohtud ja 11. sajandil loodi seal nn. viies kohus, "Fimmtardómr", mis otsustas siis, kui alamas kohtus otsusele ei jõutud.
Islandil puudus täidesaatev võim. Iga kohtuotsuse puhul pidid osalised ise selle eest seisma, et otsus täidetud saaks. Praktikas tähendas see, et võimsa toetajata lihtinimesel oli raske, kui mitte võimatu saavutada kohtuotsuse täitmist, kui tema vastaseks oli piisavalt mõjukas isik.
Norra ja Taani võimu all.
Kui Island aastal 1262 Norra kuninga võimu alla läks, kaotas Althing järk-järgult oma senise tähtsuse. Goodide süsteem kaotati, neid asendasid nüüd kuninga ametnikud. "Lögrétta" jätkas formaalselt, kinnitades kuninga poolt välja antud seadusi; samuti pidi kuningas kinnitama Althingi poolt välja antud seadusi. Teised kohtud kaotati ja "Lögrétta" ülesandeks sai ka kohtumõistmine. Seadusekuulutaja amet kaotati aastal 1271, teda asendasid kaks ametnikku ("lögmaðr").
17. sajandil Taani kuningriigi osana kaotas Althing õiguse seadusi välja anda täielikult. Kuni aastani 1800 teguses Althing ainult kohtuna. Aastal 1800 saatis Taani kuningas Althingi laiali, kohut hakkas mõistma Reykjavíkis loodud ülemkohus.
Althing loodi uuesti 1843. aastal välja antud kuningliku käsu kohaselt. Esimene istung toimus 1. juulil 1845. Althing koosnes 26 liikmest, kellest 20 olid valitud ja 6 oli määranud Taani kuningas. Sel perioodil oli Althingi ülesandeks anda kuningakojale nõu Islandit puudutavates küsimustes. Althingil õnnestus saavutada mitmeid Islandile soodsaid muudatusi seadusandluses ja maa administratsioonis.
1874. aasta konstitutsioon andis Althingile õiguse üheskoos kuningaga Islandit puudutavaid seadusi välja anda. Liikmete arv tõusis 36-le, neist 6 määras endiselt ametisse kuningas. Nüüd muutus Althing kahekojaliseks. 1904. aasta muutustega Taani kuningriigi konstitutsioonis loodi Islandil parlamentaarne demokraatia. Taanis loodi Islandi Ministeerium, mille juhil pidi olema Althingi toetus. 1915 laienes valimisõigus naistele ja teenijatele, samal aastal asendati kuninga poolt ametisse määratud Althingi liikmed rahva poolt valitutega.
1. detsembril 1918 jõustus liidulepingu seadus, mille kohaselt Islandist sai suveräänne riik, mis on Taani kuningriigiga personaalunioonis. Althing sai piiramatu seadusandliku võimu, välja arvatud välispoliitikas, kus otsused tegi endiselt Taani. Järgnevatel aastakümnetel suurendati saadikute arvu mitmel korral.
Pärast iseseisvumist.
17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliril peetud Althingi istungil välja Islandi Vabariik.
Alates 1991. aastast on Althing ühekojaline ja sinna kuulub 63 liiget. Valmised toimuvad iga 4 aasta tagant.


Ting.
Ting (vanaislandi ja islandi keeles "þing", teistes skandinaavia keeltes "ting") oli germaani rahvaste rahvakoosolek, millel vabad mehed otsustasid mingit piirkonda puudutavaid küsimusi, leppisid kokku seadustes ja mõistsid kohut.
Tingidel valiti ka sõjapealikke ehk väejuhte ja seadusetundjaid ehk kohtunikke, vahel isegi kuningaid.
Skandinaavlaste eelkristlikus kultuuris oli iga klann kohustatud kätte maksma oma liikme tapmise või vigastamise eest. Mõnikord viis see ulatusliku klannisõjani. Tingil oli ühiskonnas tasakaalustav roll, ta pidi vähendama klannidevahelisi vaenusi ja vältima sotsiaalseid korratusi.
Tingid ei olnud kaasaegses mõttes demokraatlikud, sest peamine roll otsuste langetamise juures oli jõukamate ja mõjukamate suguvõsade juhtidel ning teistel väljapaistvatel isikutel. Formaalselt oli igal mehel üks hääl.
Tingid olid hierarhilised. Tinge võisid korraldada ka riigist väiksemad üksused, eriti provintsid-maakonnad. Need võisid valida oma esindajad üleriigilisele tingile.
Ting oli sageli ka usutalituste ja laatade pidamise koht ning tähtis seltskondlik üritus.
Tingid toimusid tavaliselt kindlaksmääratud ajavahemike tagant kindlas kohas. Kuid üldjuhul ei olnud tingi jaoks püstitatud eraldi hoonet, see toimus vabas õhus.
Tingid kadusid keskajal, kui kuningad võtsid kogu võimu enda kätte ega vajanud seaduste vastuvõtmisel ja juurutamisel enam tingide abi, vaid olid kehtestanud selleks oma riigiaparaadi. Suhteliselt kaua korraldati tinge Gotlandil ja ülesaarelised tingid lõpetas alles see, kui Saksa ordu saare 1398 vallutas.
Kõige paremini on tuntud Skandinaavia tingid. Islandi, Taani ja Norra parlamendid kannavad siiamaani nime, mis viitab kunagisele tingile: Althing, Folketing ja Storting. Rootsi parlamendi nimi on Riigipäev (Riksdag), aga maakonnanõukogud kannavad nime Landsting.
Ka Ahvenamaa, Fääri saarte, Gröönimaa ja Mani saare parlamendid kannavad nime, milles sisaldub sõna "ting": Lagting, Løgting, Landsting ja Tynwald. Saamide kolm esinduskogu, mis tegutsevad Põhja-Norras ja Põhja-Rootsis, kannavad nime Sameting. Soomerootslaste poolametliku esinduskogu nimi on Folkting.
Eesti sõnad "tingima", "tingimus", "tinglik" viitavad sõnatüve kasutusele eesti keeles ja kokkutulekute olemasolule Eestis.
Teiste rahvaste samalaadset institutsiooni nimetatakse kärajaks (Soome), veetšeks (Vana-Vene) jne. On oletatud, et veetšede tava kujunes Venemaal viikingi päritolu varjaagide mõjul.


Anonüümsed Alkohoolikud.
Anonüümsed Alkohoolikud (lühend AA) on ühendus, mille deklareeritud esmane eesmärk on aidata alkohoolikutel kainena püsida.
Eestis alustas esimene AA rühm tegevust 1990. aastal Wismari haigla ruumides, kus tegutseb tänaseni.
AA rühma tugigruppe on loodud mitmes Eesti kohas.


Dodone.
Dodone [dood'oonee] (vanakreeka keeles Δωδώνη "Dōdōnē", dooria murdes (ka Homerosel) Δωδώνα "Dōdōnā", uuskreeka keeles Δωδώνη "Dodóni"; ladina keeles Dodona [dood'oona]) on vanakreeka pühakoht Epeirose maakonnas. Seal asub tamm, mis on pühendatud Zeusile. Usuti, et Zeus kõneleb püha tamme lehtede sahina läbi.
Homeros kirjeldab "Iliases", kuidas Achilleus kõnetab Zeusi (16. laul, värsid 231–235). Siin mainitakse kõigepealt ka Dodone oraakleid.
"Õue keskele astudes nüüd valas ohvrit ta, vaatas
"Zeus, pelasgide kaitsja ja valdijas kauges Dodonas
"ikka-talvises, seal, kus su ennustustargad on, Sellid,
"kes ei eal pese jalgu ja puhkavad maaemal paljal!"


Teoloogide loend.
"Siin on loetletud kristlikke teolooge.


Räpina vapp.
Räpina vapp on Põlva maakonnas asuva Räpina linna vapp.
Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2002 a. määrus nr 226 "Haldusterritoriaalse korralduse ja muutmine Räpina linna ja Räpina valla osas" alusel moodustati senise Räpina linna ja senise Räpina valla baasil uus omavalitsusüksus Räpina vald. Uue Räpina valla sümboliteks on endise Räpina valla vapp ja lipp.
Vapp on kinnitatud 11. jaanuaril 2000.
Vapi kirjeldus.
Sinisel, kuuselõikelise päisega kilbil nelja paariskodaraga vesiratas, mille keskel on vesiroosi kaheksa lehega topeltõis - kõik hõbedased. Õie ringikujuline südamik on kuldne.


Räpina valla vapp.
Räpina valla vapp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Räpina valla vapp.
Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2002 a. määrus nr 226 "Haldusterritoriaalse korralduse ja muutmine Räpina linna ja Räpina valla osas" alusel moodustati senise Räpina linna ja senise Räpina valla baasil uus omavalitsusüksus Räpina vald. Uue Räpina valla sümboliteks on endise Räpina valla vapp ja lipp.
Vapp on kinnitatud 11. jaanuaril 2000.
Vapi kirjeldus.
Sinisel, kuuselõikelise päisega kilbil nelja paariskodaraga vesiratas, mille keskel on vesiroosi kaheksa lehega topeltõis - kõik hõbedased. Õie ringikujuline südamik on kuldne.
Välislingid.
Vapp


Lužniki staadion.
pisi
pisi
Lužniki staadion (vene "Стадион "Лужники", täisnimega "Большая спортивная арена Олимпийского комплекса "Лужники") on spordirajatis Venemaal Moskvas. See on Venemaa suurim staadion mahutavusega 84 745 pealtvaatajat.
Lužniki staadion on Moskva Torpedo ja Moskva Spartaki kodustaadion.
Staadionil toimusid paljud 1980. aasta suveolümpiamängude alad.
Staadion valmis 1956. aastal ja seal toimus 1957. aasta jäähoki MM-võistluste finaalmäng Rootsi ja Nõukogude Liidu meeskondade vahel.
1982. aastal toimus seal Lužniki tragöödia, kus hukkus 66 pealtvaatajat.


Hoburaudneer.
Hoburaudneer ("ren hippocrepicus") on neerude arenguhäire, mille korral on neerude alumised poolused kokku kasvanud.
Haigust on kirjeldatud inimesel ja kassil.
RHK-10 klassifitseerib hoburaudneeru kaasasündinud väärarendite alla (RHK-10-Q) - Q63.1.
Q63.1 alla klassifitseeritakse ka sagarneer ja liitneer.


A. Le Coq Arena.
A. Le Coq Arena (endise nimega Lilleküla staadion) on Eesti jalgpallikoondise ja FC Flora jalgpalliklubi 2001. aastal Tallinnas avatud kodustaadion, mis mahutab 9692 pealtvaatajat, millele lisanduvad kohad staadioni III korrusel asuvates VIP-loožides.
Staadioni arhitekt on Haldo Oravas. Ehitis on projekti järgi lõpuni ehitamata.
Peale jalgpallivõistluste on staadionil peetud kontserte.
Staadion avati 2. juunil 2001 kohtumisega Eesti jalgpallikoondise ja Hollandi vahel. Eesti kaotas 2:4.
Eesti valitsus soetas 2004. aastal 70,5 miljoni krooniga 35 protsenti staadionist, kuid 2006. aastal ostis FC Flora riigi osaluse uuesti välja.
FC Flora ja Eesti suuremaid õlletootjaid A. Le Coq sõlmisid 2002. aasta jaanuaris 15-aastase sponsorlepingu koguväärtusega 15 miljonit krooni, millega spordirajatis hakkas kandma A. Le Coq Arena nime. Ettevõtte juhataja Tarmo Noobi sõnul polnud staadioni ümbernimetamine vastukaaluks konkureeriva Saku Õlletehase spondeeritud Saku Suurhallile.
Staadioni aadress on Asula 4c, 11312 Tallinn.
Staadioni kõrval asub harjutusväljak Sportland Arena.
Eesti jalgpallikoondis.
Selles tabelis on kõigi Eesti jalgpallikoondise A. Le Coq Arenal peetud mängude statistika teiste jalgpallikoondistega ajalises järjekorras, st kõigepealt Eesti esimene vastane Holland ja viimasena uusim vastane Ukraina. Lisatud on peetud mängude, Eesti vaatenurgast võitude (+), viikide (=) ja kaotuste (–) arv ning väravate vahe. Tabeli lõpus on rasvases kirjas kõigi Eesti mängude koondnäitajad. Tabel uuendatud seisuga 11. november 2011.
"11. novembri 2011 seisuga on Eesti koondis lõunapoolsesse (fännitribüüni poolsesse) väravasse löönud 50 väravat ja põhjapoolsesse 22, vastased lõunapoolsesse 36 ja põhjapoolsesse 36."


Dodoma.
Dodoma on Tansaania pealinn ja Dodoma piirkonna keskus.
Linn on asutatud 1907. aastal. Tansaania pealinnaks sai 1996. aastal, kui sinna kolis Tansaania parlament.
Palju valitsusasutusi on endiselt varasemas pealinnas ning riigi suurimas linnas, Dar es Salaamis.


Amberg.
Amberg on kreisivaba linn Saksamaal Baieri liidumaal.


311.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad - 310. aastad - 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad
Aastad: 306 307 308 309 310 - 311 - 312 313 314 315 316


Konnotatsioon.
Konnotatsioon on teisene, kaudne tähendus. Ta erineb denotatsioonist kui esmasest, otsesest tähendusest. Konnotatsioon on ühtlasi kultuuripõhine subjektiivne tähendusvarjund, mis lisandub sõna või fraasi otsesele tähendusele.


259.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 200. aastad 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad - 250. aastad - 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad
Aastad: 254 255 256 257 258 - 259 - 260 261 262 263 264


Kvadrofoonia.
Kvadrofoonia on neljakanaliline heli taasesitamise süsteem, mis lisab heliedastusele ka niinimetatud kolmanda mõõtme, lubades kuulamiskohas praktiliselt piisava tõetruudusega kujutada terve edastusruumi akustilist omapära.
Kvadromeetod ei tarvitse tingimata taotleda ammendavat akustilist loomutruudust, vaid võib luua kuulaja jaoks hoopis mingi illusoorse "ruumi". Kvadrofoonilisel taasesitusel on kuulaja ees diagonaalselt kaks kõlarit nagu stereofoonias, kuid lisandub veel kaks kõlarit sümmeetriliselt kuulaja taga. See vastab ruumilise heli puhul skeemile 4.0.
Kvadrofoonilse heli katsetused Eestis diskreetse nelja kanali süsteemis said alguse Eesti Raadios 1977. aastal. Sellele eelnes tehnilne eeltöö koos tollase Leningradi Raadiovastuvõtu- ja Akustika Teadusliku Uurimise Instituudiga (IRPA), kus tehnikadotor Lev Kononovitši juhtimisel toimusid esimesed katsesaated 1975 - 1976. aastal. 1977. aastaks ehitas tollane Eesti Raadio laborijuhataja Avo-Rein Tereping kvadrofoonilise modulaatori, milles lisati sterofoonilisele polaarmoduleerutud komplekssignaalile täiendav balansmodulatsiooniga saadud spektriosa. Nii saadi kvadrofoonilne komplekssignaal, mis sisaldas täieliku infot kõigi nelja helikanali kohta.
Kvadrofoonilises raadiovastuvõtjas dekodeeriti see signaal ja eraldati neli dikreetset kanalit.
Esimene kadrofoonilne katsesaade Eesti toimus 13. märtsil 1977. aastal otsesaatena Eesti Raadio I stuudiost ja oli pühendatud Ludwig van Beethoveni 150-le surma-aastapäevale. Saate idee autor ja koordinaator oli Hannes Valdma. Esimesed proovikuulamised toimusid Eesti Raadio Valges saalis, kus kasutati IRPAs katseteks väljatöötatud raadivastuvõtjat.


Cher (täpsustus).
Cher on mitme isiku ja koha nimi.


Tallinna Polütehnikum.
Tallinna Polütehnikumi hoone oktoobris 2010
Tallinna Polütehnikum on 1915. aastal asutatud tehniline erialakool, vanim insenere ette valmistav õppeasutus Eestis.


Moreno Keskus.
Moreno Keskus on mittetulundusühing, mis asutati 1998. aastal arendamaks psühhodraamat ja selle kasutamist Eestis.
Moreno keskusel on Tallinna Psühhodraama Kool.


Cheri jõgi.
Cher [šeer] on jõgi Prantsusmaal.
Cher algab Keskmassiivilt ning kulgeb ülemjooksul põhja, seejärel pöördub loodesse ja läände. Suubub vasakult Loire'i.
Jõe pikkus on 367 km, valgala 14 000 km².
Jõe ääres asuvad Montluçon ja Vierzon, suudme lähedal asub Tours.
Cheri jõe kohale on ehitatud Chenonceau loss.


Eris.
"See artikkel räägib jumalannast; kääbusplaneedi kohta vaata artiklit 136199 Eris, teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Eris (täpsustus)
Eris (vanakreeka keeles Ἔρις "tüli") on vanakreeka tülijumalanna.
Eris oli Nyxi (öö) tütar, sõjajumal Arese õde. Et Erist polnud kutsutud Peleuse ja Thetise pulmapeole, heitis ta kättemaksuks külaliste hulka kuldõuna, millele oli kirjutatud "kõige kaunimale". Jumalannad Hera, Athena ja Aphrodite, kellest igaüks nõudis õuna endale, kutsusid tüli lahendama Parise. Kuna Aphrodite oli tõotanud aidata Parisel endale saada Helenat, määras Paris õuna Aphroditele. See otsus sai Trooja sõja ajendiks.
Diskordiaanlus.
Eris on kaasaegse Diskordiaanliku religiooni matroonjumalanna. Selle usundi juured ulatuvad 1950ndatesse, mil Gregory Hill ning Kerry Wendell Thornley andsid varjunimede "Malaclypse the Younger" ning "Omar Khayyam Ravenhurst" all välja diskordiaanluse algteksti "Principia Discordia". Diskordiaanlik versioon Erisest ei ole sama pahatahtlik kui tema kreeka-romaani originaal.
Erise algset "Principia Discordia" kontseptsiooni laiendas hiljem ulmekirjanduslik triloogia "Illuminatus!", mille kirjutasid Robert Shea ning Robert Anthony Wilson. Selles teoses on Eris üks peategelasi.


Xena.
Xena [ks'eena] on telesarja "Sõjaprintsess Xena" peategelane, keda kehastas Lucy Lawless.


Pluuto (astroloogia).
Surmaplaneedina on Pluuto kõige vana ja tarvitamiskõlbmatu hävitaja ning selle varemetele uue ehitaja. Pluuto sümboliseerib uuestisündi. Tal on seos maagia, okultismi ja üleloomulike jõududega.
Pluuto harmoonilised aspektid osutavad õnnestumisele loova tahtejõu kasutamise läbi. Uuenemine, jõud, areng, teisenemine, taassünd.
Negatiivsed aspektid: deformatsioon, anomaalia, surve, jõuvõtted, häving, vägivald, allmaailm, kontrollimatud välised jõud.


Astroloogia mõisteid.
"Siin on loetletud astroloogia mõisteid.


145.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad - 140. aastad - 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad
Aastad: 140 141 142 143 144 - 145 - 146 147 148 149 150


146.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad - 140. aastad - 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad
Aastad: 141 142 143 144 145 - 146 - 147 148 149 150 151


Tallinna Psühhodraama Kool.
Tallinna Psühhodraama Kool, mis kuulub mittetulundusühingusse Moreno Keskus, on 1999. aastal asutatud erakool, mille eesmärk on õpetada psühhodraama rakendajaid, psühhodraama lavastajaid (Certified Practitioner, CP) ja psühhodraama koolitajaid (Trainer, Educator and Practitioner, TEP). Kooli kaudu viiakse läbi erinevaid psühhodraama- ja sotsiodraama gruppe, korraldatakse lühikesi koolitusi ning supervisiooni tervishoiu, sotsiaaltöö, psühholoogia ja pedagoogika erialade inimestele.
Kooli lõpetanud psühhodraama rakendajatel on õigus psühhodraamat kasutada oma erialal ja ametikohal, lõpetanud lavastajatel ja koolitajatel on eeldused seda kasutada ka iseseisva elukutsena. Tallinna Psühhodraama Kool peab vajalikuks, et Eesti ühiskond saaks kasutada heal professionaalsel ja eetilisel tasemel psühhodramaatikud. Koolitus peab kinni sellest nõudest.
Tallinna Psühhodraama Kool lähtub oma tegevuses Soome psühhodraama ühenduste eetikajuhendist, lugedes seda ka Tallinna Psühhodraama Kooli praeguseks eetikajuhendiks.
Tallinnas algas psühhodraama koolitus aastal 1995. Algul toimus õpe Soome Moreno Instituudi ja Helsingi Psühhodraama Instituudi halduses. 1999.a. asutati Tallinna Psühhodraama Kool. Tallinna Psühhodraama Kool on The Nordic Board of Examiners in Psychodrama, Sociometry and Group Psychotherapy, NBE (asutatud 1993) liikmesorganisatsioon ning koolitus toimub Tallinna Psühhodraama Koolis vastavatest standarditest lähtuvalt.Tallinna Psühhodraama Kool on aktsepteeritud Eesti Haridusministeeriumi poolt (koolitusluba number 2720HTM).


147.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad - 140. aastad - 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad
Aastad: 142 143 144 145 146 - 147 - 148 149 150 151 152


148.
Sajandid: 1. sajand - 2. sajand - 3. sajand
Aastakümned: 90. aastad 100. aastad 110. aastad 120. aastad 130. aastad - 140. aastad - 150. aastad 160. aastad 170. aastad 180. aastad 190. aastad
Aastad: 143 144 145 146 147 - 148 - 149 150 151 152 153


149.
149. aasta (CXLIX) oli 2. sajandi 49. aasta.


Ýmnos eis tin Eleftherían.
Ýmnos eis tin Eleftherían (Hümn vabadusele) (kreeka keeles Ὕμνος εἰς την Ἐλευθερίαν, Imnos is tin Eleftherian) on Dionýsios Solomósi 1823. aastal kirjutatud luuletus, mis koosneb 158 salmist ning on seatud Nikolaos Mantzarose muusikale.
1865 said kaks esimest salmi Kreeka riigihümniks ning hiljem ka Küprose Vabariigi hümniks.
Sõnad.



Süütuse presumptsioon.
Süütuse presumptsioon on kriminaalmenetluse põhimõte, mille järgi kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Süütuse presumptsioon sisaldub põhiseaduse §-s 22 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 2. Süütuse presumptsioon on piiratud kriminaalmenetlusega, sest üksnes kriminaalmenetlus võib viia selliste avaliku hukkamõistu rangemate vormideni nagu vabadusekaotus.
Võimalik on vaadelda süütuse presumptsiooni laiema kõlbelise paradigmana, seonduvana au ja hea nime kaitse, inimväärikuse ning väljendusvabaduse kaalutlustega.


Sõzran.
Sõzran [s'õzran] on linn Venemaal Samara oblastis. Asub Volga jõe ääres Sõzrani jõe suudmes.
Asutati 1683. aastal, linnaõigused sai 1796. aastal.
2007. aastal elas linnas 179 800 ja 2009. aastal 178 900 inimest.


Enno Selirand.
Enno Selirand (sündinud 8. oktoobril 1950) on eesti psühholoog.
Ta on esimese Eesti usaldustelefoni rajaja ja Hingeabi assotsiatsiooni "Usaldus" president.
Isiklikku.
Tema tütar on Elo Selirand.


Hingeabi assotsiatsioon "Usaldus".
Esimene usaldustelefon Eestis alustas tööd Tallinnas 1.jaanuaril, 1988. Selle rajajaks oli psühholoog Enno Selirand koos initsiatiivgrupiga: Härmo Saarm, Astrid Neeme, Ilmar Ebber, Urmas Roos, Airi Värnik, Mart Marpuu, Ruve Šank, Tõnu Ots ja Avo-Rein Tereping


Põie-lootekusejuha sopis.
Põie-lootekusejuha sopis on lootekusejuha puuduliku atrofeerumise tagajärjel moodustuv sopis kusepõie tipus.


Laser (jahiklass).
thumb


Kitee.
Kitee on linnaks nimetatav kohaliku omavalitsuse üksus Soomes Ida-Soome läänis Põhja-Karjala maakonnas.
Kitee vald asutati 1631. aastal, 28. veebruaril 1992. aastal nimetati linnaks.
Külad.
Haapasalo, Haarajärvi, Hammaskallio, Jaakkima, Juurikka, Kantosyrjä, Kiteenkylä, Kiteenlahti, Kontiola, Kunonniemi, Lahdenkylä, Leinovaara, Loukunvaara, Misola, Muljula, Niinikumpu, Närsäkkälä, Piimäjärvi, Potoskavaara, Puhos, Puhossalo, Päätye, Riihijärvi, Rokkala, Ruppovaara, Satulavaara, Suoparsaari, Suorlahti, Särkijärvi, Säynejärvi, Taipale, Varmoniemi.


Sixtus II.
Sixtus II oli paavst 257–258. Ta oli 24. paavst.
Sixtus II oli pärit Kreekast. Andmed tema varasema elukäigu kohta on üsna lünklikud ja teda on võib-olla segi aetud samanimelise isikuga, kes oli filosoof, kuid pöördus hiljem kristlusesse.
Sixtus II sai paavstiks keiser Valerianuse esimese kristlaste tagakiusamise ajal 30. augustil või 31. augustil 257 ja temast sai esimene paavst, kes kandis ühe eelneva paavsti (Sixtus I) nime. Teda on Cyprianuse biograafi Pontiuse poolt iseloomustatud hea ja rahumeelse vaimulikuna ("bonus et pacificus sacerdos").
Sixtus II ajal jätkus skisma vastupaavst Novatianusega. Sixtus II järgis vaidluses ketserite taasristimise üle Stephanus I eeskujul Rooma traditsiooni, kuid ta tunnustas ka erinevaid praktikaid, mistõttu Stephanus I ajal halvenenud Rooma koguduse suhted Väike-Aasia kogudustega paranesid Sixtuse ajal. Tema nõuandjateks said presbüterid Dionysius, Philemon ja Aleksandria piiskop Dionysius, kes saatis talle kirja, milles kajastatakse Stephanus I ajal toimunud sündmuseid. Sixtus II suhtles Kartaago piiskopi Cyprianusega.
Tema ajal peideti Peetruse ja Pauluse säilmed San Sebastiano katakombidesse. Saades teada Cyprianuse märtrisurmast, olevat ta hüüdnud: "Deo Gratias".
Varem omistati Sixtusele 3. sajandi kirjutis "Ad Novatianum", kuid nüüd peetakse selle autoriks samanimelist filosoofi. Ainus nüüdisajal Sixtusele omistatav kirjutis on armeenia keelne tõlge Aleksandria piiskopile Dionysiusele saadetud kirjast, milles Sixtus II kaitseb ristimist, kui selle käigus on kasutatut Kolmainsuse vormelit. Ta soovitas tunnustada ristituks ka isikut, kellel on tungiv soov ristimist saada, kuid keda ei saa erinevatel põhjustel ristida.
Sixtus II suri märtrisurma 6. augustil 258 keiser Valerianuse teise kristlaste tagakiusamise ajal. Kui Sixtus II pidas Praetextatuse katakombides paavstitoolil istudes missat, lõid katakombidesse tunginud sõdurid tal pea maha. Seejärel tapeti samas kohas diakonid Januarius, Magnus, Vincentius ja Stephanus. Kaks diakonit tapeti samal päeval ja diakon Laurentius 10. augustil. Traditsiooni järgi kohtusid Sixtus II ja Laurentius vahetult enne paavsti tapmist ja Sixtus II andis Laurentiusele üle koguduse raha. Sixtuse verine tool asetati hiljem altari taha kabelisse. Sixtus II märtrisurmast on olemas ka teine lugu Prudentiuse järgi, kes väitis, et Sixtus II löödi risti, kuid tema arvamust ei peeta faktidele tuginevaks. Sixtus II nimi on lisatud missakaanonisse ja Damasus I koostas tema mälestuseks epitaafi.
Raffael kujutas teda oma maalil "Sixtuse madonna".
Sixtus II austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 7. august. Sixtust on kujutavas kunstis kujutatud koos Ristija Johannesega või Laurentiusega, vahel aga ulatamas Laurentiusele kotti koguduse rahaga.


Purtse Tarakalda linnamägi.
Purtse Tarakalda linnamägi asub Lüganuse vallas Purtse jõe idakaldal.
Muistsete eestlaste Tarakalda linnamägi on ringvalliga ümbritsetud neemiklinnus. Valli toetab mõlemast küljest kividest kuivmüür, mille siseküljel ja harjal asusid palkrajatised. Linnuse idaküljel on valli ees paiknenud ka kraav. Umbes 7500 m² suurusel maa-alal paiknev kultuurikiht on õhuke ja leiuvaene. Linnuse kasutusajaks peetakse 8.–13. sajandit.


Asva linnusasula.
Asva linnusasula avastati 1930. aastal Saaremaa kagurannikul. See omal ajal saarel paiknenud kindlustatud asula asub Kuressaare-Laimjala Kuivastu maantee 37. km-l. Laimjala vallas Asva lähedal madalal moreenseljandikul. Asula järgi on nime saanud Asva kultuuri periood.
Asva külatagusel madalal heinamaal paikneb Põhja-Euroopa tuntumaid pronksiaja kindlustatuid asulaid, mis on nime andnud tervele arheoloogilisele kultuurile. Asva kultuur on Läänepoolsemate soome-ugrilaste hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks oli karjakasvatus, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Seljak millel asula paikneb, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes. Tänaseks on meri siit taganenud mitme kilomeetri kaugusele, kunagist rannaasulat meenutab paik vaid kevadeti suurvee ajal.
1930. ja 1931. a. kaevas Asva "Linnamäe põllul" kohalik elanik O. Reis, tollane Tartu ülikooli üliõpilane, otsimaks selgitust sellele nimetusele. Tema leiud äratasid arheoloogide tähelepanu. Hilisemate kaevamistega tõestati siin Saaremaa kõige vanema ja pikaalise kasutusega linnamäe, muistse linnusasula olemasolu. Ligi 3500 m2 pindalaga asulast on läbi kaevatud kuuendik, kogutud on üle 5800 leiu.Vanimad jäljed Asvas on umbes 4000 aastat vanad. Varasemast asundusest on andmeid umbes 1500 eKr. Varasema perioodi leiumaterjalide hulgas on lisaks luust ja pronksist tööriistadele eriti palju pronksivalamisele osutuvaid savist valamisvormide katkendeid ning hoonetest pärinevad paest ja savist põrandad ja kividest kolded.
Vanimad asustusjäljed pärinevad II aastatuhandest e. m. a., kui asula ainsaks looduslikuks kaitseks oli meri. 8.-7. saj. e.m.a. ümbritsti neemik kividest ja puust kaitsetaraga, mille taha rajati muld ja savipõrandatega hooned. Leidude hulgas olid ülekaalus savinõukillud (kokku üle 32 000), mis annavad tunnistust väga erinevate nõude kasutuselolekust tollases majapidamises.
KIndlustatud asula vanim järk hävis kogu linnust haaranud tulekahjus, mis toimus ajavahemikus 685-585 e. m. a.
Tolleaegne asula hävis tulekahjus, mille puhkemist on seostatud Kaali meteoriidi langemisega. Üsna varsti on kõrgendiku servi maapoolsest küljest uuesti järsendatud, tõstetus pinnast savi ja mulla pealekandmisega. Rajati uus asula, mis aga samuti läks tuleroaks.
Nõrku asustusjälgi on Asvast ka meie ajaarvamise algusest. Uued suuremad tööd võeti ette I ajaarvamise keskpaiku m. a. j. Tõsteti valle, muudeti järsemaks mäe servi, mille tulemusena linnus omandas praeguse kõrguse ja kuju. Sellest ajast arvatakse pärinevat ka rahvatraditsiooniline "Linnamäe põllu" nimetus.


Seadusekuulutaja.
Seadusekuulutaja oli tingi juht viikingi- ja keskaegses Skandinaavias, kes tundis hästi seadusi ja kelle ülesandeks oli kehtivaid seadusi tingil ette lugeda. Kõige tuntum on seadusekuulutaja amet Islandil.
Seadusekuulutaja Islandil.
Seadusekuulutaja (vanaislandi "lögsögumaðr") oli Islandi Althingi juht aastatel 930-1271. Seadusekuulutaja valiti piirkondlike pealike, goodide poolt ametisse kolmeks aastaks. Tema ülesandeks oli kehtivate seaduste ettelugemine ja vaidluste korral otsuste langetamine.
Kuni 12. sajandini ei olnud Islandi seadused kirjalikult jäädvustatud, sellepärast oli vajalik seaduste ettelugemine tingil. Igal aastal luges seadusekuulutaja neist kolmandiku "Lögbergi", Seaduste kalju juures ette. Teatud määral tundsid seadusi kõik pealikud, kuid põhjalikud teadmised olid vähestel, kes olid spetsiaalselt mõne asjatundja juures õppinud. Seadusekuulutaja valiti nende hulgast ja seda ametit peeti väga auväärseks. Seadusekuulutaja sai oma töö eest ka tasu.
Althingil peetud kohtuvaidlused lahenesid sageli vastavalt sellele, kui hästi pooled või nende nõuandjad protseduurireegleid ja seaduste nüansse tundsid — kehtiv tavaõigus tugines pretsedentidele ja oli väga detailirikas. Kui seaduste küsimuses jäädi eriarvamusele, otsustas asja seadusekuulutaja, pidades vajadusel nõu teiste asjatundjatega.
12. sajandil kirjutati Islandi seadused üles. Edaspidi ei olnud juhul, kui seaduste õige versiooni suhtes valitses kahtlus, otsustajaks enam seadusekuulutaja, vaid kirjalik seadusetekst. Kui käsikirjad lahknesid, siis loeti õigeks see, mis kattus Skálholti piiskopi valduses oleva käsikirjaga. Seaduste kirjapanemine avas tee seadusekuulutaja ameti juurde perekondadele, kes olid tihedamalt seotud kirikuorganisatsiooniga. 13. sajandil pidasid seadusekuulutaja ametit vaid kahe perekonna liikmed: Sturlingid, kelle hulka kuulus Snorri Sturluson, ja Haukdælirid, kes olid tihedalt seotud piiskopitooliga Skálholtis.
Mõnikord volitas Althing seadusekuulutajat tegema mõnd tähtsat tervet saart puudutavat otsust. Nii otsustas seadusekuulutaja Þorgeirr aastal 999 või 1000, et Islandil tuleb sisetülide vältimiseks vastu võtta ristiusk.
Kõige tuntum seadusekuulutaja on Snorri Sturluson, kes oli ametis perioodil 1215–1231, vahele jäid vaid aastad 1218–1222, kui ta ei saanud Norra-reisi tõttu valimistel osaleda.


Kihelkonna kirik.
Kihelkonna Mihkli kirik ehitati 13. sajandi kolmandal veerandil. Säilinud on kiriku võlvimaalingud 13. sajandist. Renessanss-stiilis altarimaal on maalitud aastal 1591 ja kantsel valmistatud aastal 1604, mida täiendati 1794. aastal. Sakraalehitisest endast uuem kooriruumi idaküljel asetsev käärkamber ehitati 19. sajandil.
14 registriga oreli ehitas kirikule 1805. aastal meister Johann Andreas Stein. See orel on Eesti vanim. Friedrich Weissenborn ehitas selle 1890. aastal ümber ja lisas teise manuaali, millega lisandus ka neli registrit.
Kirikul on tähtsus ka meremärgina (päevamärk). See moodustab sihi Kihelkonna alumise päevamärgiga.
Kellatorn, mis asub kirikust eraldi, ehitati 1638. aastal. Kellad paiknesid eraldiasuvas hoones kuni läänetorni ehitamiseni aastail 1897–1899. Kellatorn on ainulaadne kogu Baltikumis, kuna on vanim säilinud kirikust eraldiseisev kellatorn. Pärast 2009. aasta restaureerimist kostab sealt taas kellahelin.
Kihelkonna Mihkli kirikut kasutab EELK Kihelkonna Mihkli kogudus.


Saaremaa Jaani kirik.
Jaani kirik asub Saare maakonnas Orissaare vallas Jaani külas.
Kirik on ehitatud 1675. aastal ja täiendatud 1842. aastal, kui torn ehitati.
Aastal 1890 ehitatud 4 registriga oreli meister on teadmata.
Aastal 1934 asutas köster-koorijuht Priidu Uusmann seal laulukoori.
30. juunil 2007. aastal taaspühitseti kirik pärast suuremat remonti.
Kirikut kasutab Saaremaa Jaani kogudus.


Angla tuulikud.
Angla tuulikud on viis tuuleveskit, mis asuvad Saaremaal Upa–Leisi maantee ääres Angla külas.
Neli tuulikut on pööratava kerega pukktuulikud, viies tuulik on vaid pööratava peaga kaheksatahuline hollandi tuulik. Angla tuulikud on Eestis üks paremini säilinud tuulikutegrupp, mis paikneb oma originaalasukohas Angla tuulikutemäel.
Angla tuulikutest vanim dateeritav tuulik on selles esinevate ehitusdaatumite põhjal 19. sajandi algusest pärineb Reinu tuulik. Reinu tuuliku nurgaposti on lõigatud aastaarv 180..?, Lause tuuliku konstruktsioonidel esinev vanim aastaarv on 1880, kuid tuulik võib oma arhailise kehandi ja konstruktsioonide tõttu pärineda ka 19. sajandi varasematest aastakümnetest. Kuna tuulikuid juba 20. sajandi algusest alates iga 30–40 aasta tagant remonditud ja nende konstruktsioone uuendatud, võivad Reinu ja Laose tuulikud kanda endas võrdlemisi vanade ja algupäraste tuulikute osi.
Vilidu tuulik (ehitatud 1913) on hetkel ainsana Angla tuulikutest põhjalikult restaureeritud ja kannab oma algset funktsiooni – tuulikus jahvatatakse jahu. Tuulikus töötab turismiperioodil mölder.
Tedre hollandlane on ehitatud 1927. aastal. Tuulik on nelja korruseline kahe paari veskikividega puidust hollandi tüüpi tuulik. 1930. aastate lõpus on tuuliku vahetusse lähedusse ehitatud veskiliste elamu ja selle abihooned, mis moodustab tänapäeval Tedre tuuliku taga oleva hoovikompleksi. Tedre hollandlane on Saaremaa hollanditele tüüpilise paatkatusega ja galeriiga tuulik. Tuuliku pead pööratakse tuulde galerii pealt veski saba (vihmri) küljes oleva pööriratta abil (hetkel ratas tuulikul puudub). Tuuliku tiivad kaetakse jahvatamise ajaks purjedega.
Peale Teist maailmasõda seisma jäänud Angla tuulikud remontis esmalt 1970. aastatel Karja sovhoos, 1984–1985. aastal viidi tuulikute juures läbi järjekordsed remonttööd - uuendati laudiseid ja parandati tuulikute tiibu. 1995. aastal remonditi tuulikuid uuesti. 2008. aastal koostati kõikidele Angla tuulikutele Muinsuskaitse eritingimused ja remonttööde põhiprojektid, kus määrati kindlaks ka tuulikute regulaarsed hooldusprintsiibid. Nimetatud projekti alusel on restaureeritud ka jahu jahvatav Vilidu tuulik.


Nuuki vald.
Nuuki vald (ehk Nuuki kommuun) oli vald Gröönimaal (Lääne-Gröönimaal). Alates 1. jaanuarist 2009 on osa Sermersooqi vallast.
Valla pindala oli umbes 105 000 km² (ta oli Taanist mitu korda suurem) ja elanike arv 14 874 (ametlikud andmed seisuga 1. jaanuar 2005).
Valla halduskeskus oli Nuuk. Vallavanem ("borgmesteri") oli alates 2007. aastast Nikolaj Heinrich. 1993–2007 oli vallavanem Agnethe Davidsen.
Suurem osa valla territooriumist on kaetud igijääga ning on asustamata.


Mulje.
Mulje ehk impressiooni all mõistetakse filosoofias esmast ja vahetut teadvusesisu vastandina teisestele mälupiltidele.
Eristus muljete ja ideede vahel.
Raamatus "Treatise of Human Nature" eristab David Hume muljeid ("impressions") ja ideesid ("ideas").
Muljeteks nimetab Hume neid tajumusi, mis on kõige jõulisemad ja elavamad ning eeldatavasti vastavad teadvusse jõudnud otsestele mõjutustele. Need on kõik aistingud, kired ja emotsioonid, nii nagu nad kõigepealt inimese hinge jõuavad. Ideed on aga muljete ähmased kujutised ("faint images") mõtlemises, st ajapikku nõrgenevad mälestused saadud muljetest. Tavaliselt on ideed ja muljed kergesti eristatavad, kuid unes, palavikus, hullumeelsuse puhul ja väga tugevate emotsioonide puhul võivad ideed olla üsna lähedal muljetele. Mõnikord jälle on muljed nii ebamäärased, et neid on raske eristada ideedest. Hume teeb siinkohal järgmise märkuse: "Ma kasutan siin neid termineid "mulje" ja "idee" tavapärasest väga erinevas tähenduses ning loodan, et mulle lubatakse see vabadus. Võib-olla ma hoopis annan sõnale "idee" tagasi algse tähenduse, mille hr Locke on temalt moonutades ära võtnud, pannes ta tähistama kõiki meie tajumusi. Mulje all ei pea ma silmas mitte viisi, kuidas meie elavad tajumused hinges tekitatakse, vaid üksnes tajumusi endid; selle jaoks ei ole inglise ega üheski teises mulle tuttavas keeles eraldi nime."
Liht- ja liitmuljed.
Nii muljed kui ka ideed jagunevad lihtsateks ja liitseteks. Lihttajumustes ei saa olla eristamist ega lahutamist. Liittajumused on osadeks eristatavad.
Muljed ja ideed on väga sarnased, kui mitte arvestada nende jõu ja elavuse astet. Ideed on muljete peegeldused või koopiad: kõik tajumused on kahekordsed, ilmnedes nii muljete kui ka ideedena.
Paljudel liitideedel pole aga kunagi olnud nendele vastavaid muljeid ja paljudele liitmuljetele ei tule kunagi täpseid koopiaid ideede näol, sest inimese fantaasial on võime ideid omavahel vabalt seostada, ka nii, et vastav liitmulje faktiliselt kunagi aset ei leia (nt "kimäär" võiks olla selline liitidee).
Igal lihtmuljel on aga Hume'i järgi sellega sarnanev lihtidee. Kõik meie lihtideed tulenevad esimesel ilmumisel neile vastavatest lihtmuljetest, mida nad täpselt kujutavad. Sellest pidevast koosesinemisest võib järeldada, et vastavate muljete ja ideede vahel on suur seos ning üks mõjutab teist märkimisväärselt. Niisugune pidev koosesinemine ei saa olla juhuslik, vaid tõestab, et kas muljed sõltuvad ideedest või ümberpöördult. Et lihtmuljed alati eelnevad lihtideedele, mitte ümberpöördult, siis muljed on ideede põhjused, mitte ümberpöördult.
Aistingu- ja refleksioonimuljed.
Muljed võib jaotada aistingumuljeteks ja refleksioonimuljeteks. Algselt tekivad hinges teadmata põhjustel aistingumuljed. Nende tõttu me tajume näiteks sooja või külma, janu või nälga ja naudingut või kannatust. Vaim võtab muljest koopia, mis jääb alles ka pärast mulje lakkamist. See koopia on idee. Kui see naudingu või kannatuse idee hinge tagasi tuleb, tekitab ta uued muljed – soovi või vastumeelsuse mulje, lootuse ja kartuse mulje. Neid muljeid võib nimetada refleksioonimuljeteks, sest nad tulenevad refleksioonist. Mälu ja kujutlusvõime kopeerivad neid muljeid, nii et tekivad ideed. Viimastest tekivad omakorda uued muljed ja ideed.
Refleksioonimuljed ainult eelnevad vastavatele ideedele, ent järgnevad aistingumuljetele ja tulenevad nendest.


Namangan.
Namangan [namanga'nn] on linn Usbekistanis, Namangani vilajeti keskus. Asub Fergana oru põhjapiiril, Toškendist 430 km idas.
Namangan on elanike arvult Usbekistani teine linn.


Naftalan.
Naftalan [naftal'ann] on linn Aserbaidžaanis Goranboy rajoonis.


Delmenhorst.
Delmenhorst [d'elmenhorst] on kreisivaba linn Saksamaal Alam-Saksimaal. Asub Bremenist vahetult läänes Delme jõe ääres.
Ajalugu.
Delmenhorsti mainitakse esmakordselt 1254. aastal. 1371. aastal sai linnaõigused.


Nouakchott.
Nouakchott [nuakš'ott] on Mauritaania pealinn ja riigi suurim linn. Asub Atlandi ookeani rannikul.
1958. aastani oli Nouakchott väike kaluriküla. Pärast Mauritaania iseseisvumist sai 1962. aastal riigi pealinnaks ja hakkas kiiresti kasvama.
Linn on jagatud 9 linnaosaks: Teyarett, Ksar, Tevragh Zeina, Toujounine, Sebkha, El Mina, Dar Naim, Araffat ja Riyadh.
Nouakchottis on riigi tähtsaim sadam, linnast saab alguse 1100 km pikkune maantee Némasse.


Nigeri jõgi.
Nigeri jõgi. Rohelisega on kujutatud jõe valgala.
Niger on jõgi Aafrikas, Lääne-Aafrika suurim jõgi. Jõe pikkus on 4138 km. See voolab läbi Guinea, Mali, Nigeri, Benini ja Nigeeria. Suubub Guinea lahte moodustades delta.
Jõe järgi on saanud nime Niger ja Nigeeria.
Jõe ääres asuvad Bamako, Tombouctou, Niamey, Lokoja ja Onitsha linn.
Suurim lisajõgi on Benue.


Ousia.
"Ousia" [us'iia] (ka: "usia", "oysia"; vanakreeka "οὐσία"; eesti 'olemus, olevus, olemine', ladina "essentia", saksa "das Wesen") on vanakreeka filosoofia üks olulisemaid sõnu.
Sõna võttis filosoofilises tähenduses kasutusele Platon, kellega polemiseerib "ousia" tähenduse üle tema õpilane Aristoteles.
Platoni filosoofias on "ousia" enamasti see, mis olev ("to on") tõeliselt on, st oleva olemine või mis-olu. Platon kasutab sõna "ousia" ka laiemalt olemise tähenduses, st oleva kui sellise olemise ehk kõikvõimalike olevate mis-olu tähenduses.
Kas Platon kasutab sõna "ousia" abstraktses tähenduses olemise kui sellise kohta, selle üle uurijate seas vaieldakse.
Sõna "ousia" tõlgitakse filosoofilises kontekstis enamasti "olemuseks", mis on moodustatud ma-inifinitiivist "olema" ja tuletisliitest "-us". Keeleliselt täpsem oleks lähtuda oleviku kesksõna vormist "olev" ja tuletisliitest, mis annaks tõlkeks "olevus". Selle tõlke eeliseks on "ousia" jäämine seotuks olevaga ja antiikfilosoofia konteksti jaoks liigse abstraktsuse vältimine (infinitiiv on sõnatuletuse aluseks liiga ebamäärane), kuigi "olevust" kasutatakse peamiselt olendi tähenduses.
Olevus/olemus oleks seega see, mis kuulub oleva juurde selle määratletusena mis-olu mõttes (nt "selle oleva, so leivanoa olevus on lõigata leiba"). "Ousia" tähendusväli vanakreeka keeles kätkeb endas ka inimesele vajalikke asju nagu majapidamises kasutatavaid tööriistu, kogu maist vara, st inimese pärust, mistõttu olevus/olemus on loomusest inimlikum ja võiks olla see, mille kaudu inimene asjade loomusele läheneb või end nende suhtes mõistab.
Platon kasutab sõna "ousia" oma dialoogides vahel ka traditsioonilises, st päruse tähenduses.


Kogi.
Kogi osariik on 1. järgu haldusüksus Nigeerias. Asub riigi keskosas.
Osariigis suubub Benue jõgi Nigeri jõkke.
Tähtsamad majandusharud on põllumajandus ja mäetööstus.


Svealand.
Svealand on Rootsi ajalooline tähtsaim piirkond. See asub Rootsi lõunaosa keskel, põhja jääb Norrland ja lõunasse Götaland. Tihedad metsad, Tiveden, Tylöskog ning Kolmården lahutasid Svealandi Götalandist. Ajalooliselt kutsuti selle piirkonna asukaid "Svearideks".
Sveleand koosneb pealinna alast Mälardalenist idas, Roslagenist loodes, endisest Bergslageni piirkonnast keskel ning Dalarnast ning Värmlandist läänes.
Rootsi nimetus rootsi keeles, "Svea rike" (tänapäevane kirjapilt "Sverige") tähendas esialgu vaid Svealandi.


Dionysius (paavst).
Dionysius oli paavst 260–268. Ta oli 25. paavst.
Dionysius sündis Lõuna-Itaalias asuvas Turis, kuid teda on peetud nime sarnasuse tõttu päritolult kreeklaseks. Dionysius oli Stephanus I ja Sixtus II ajal presbüter. Ta sai Sixtus II ajal kirja Aleksandria piiskopilt Dionysiuselt, milles tunti muret kellegi Lucianuse pärast, kuid selle kirja täpne taust pole selge.
Dionysiust on Aleksandria Dionysiuse poolt iseloomustatud väljapaistva õpetlasena. Dionysiuse valimine paavstiks lükkus keiser Valerianuse ajal toimunud teise kristlaste tagakiusamise tõttu edasi ja sai võimalikuks alles keisri surma järel 22. juulil 260. Sageli kasutatav varasem aastaarv võib olla ekslik, kuna keiser oli elus. Uue paavsti valimise muutis raskemaks ka see, et kõik seitse diakonit olid surnud märtrisurma ja valik tuli langetada ainult presbüterite vahel, mistõttu valiti kõige autoriteetsem presbüter. Pärast Dionysiuse saamist paavstiks andis keiser Gallienus välja oma sallivusedikti, millega lõppes kristlaste tagakiusamine.
Dionysiuse ajal jätkus tüli ketserite poolt ristitud isikute tunnustamise üle, mille kohta sai ta kirja Aleksandria Dionysiuselt. Paavst järgis Rooma poolt tunnustatud kommet, mille järgi on ketserite poolt teostatud ristimine kehtiv ja kogudusse pöördunuid tuleb vastu võtta vaid absolutsiooniga käte pealepanemisel, samas kui Aafrika ja Väike-Aasia kogudused olid veendunud, et ketserite poolt ristutuid tuleb uuesti ristida (taasristimine). Sixtus II ajal andis Dionysius järele oma jäigas positsioonis ja tunnustas ka teisi kombestikke.
Järgmises kirjas soovis Aleksandria piiskop paavsti arvamust teoloogilises küsimuses. Aleksandrias vaidlustasid Ammonius ja Euphranor kiriku poolt tunnustatud dogmaatilised seisukohad, pidades Jeesus Kristust looduks ja keeldudes tunnustamast Kristuse olemust Jumalaga (sabellianism). Paavst kutsus Roomas kokku sinodi ja saatis seejärel Aleksandriasse vastuse, milles selgitas dogmaatilisi põhimõtteid Kolmainsuse kohta. Aleksandriast saabus Rooma vabandus ja nõusolek järgida kiriku poolt tunnustatud dogmaatilisi põhimõtteid.
Kuna Valerianuse tagakiusamise tagajärjel olid kiriku institutsioonid kohati vakantsed, asus Dionysius reorganiseerima kirikut. Ta taotles valitsuselt ka võõrandatud vara ja kalmistute tagastamist. Dionysius kohustas kirikut abistama kristlasi, keda taga kiusatakse. Ta julgustas Capadocia kogudust tasuma lunaraha pantvangistatud kristlaste eest, saates ise Capadociasse suure summa raha.
Dionysiuse täpne surmadaatum pole teada. 268 lõpul või 269 algul peetud Antiookia sinodi lõppotsus, kus mõisteti hukka Samosata Paulus, oli viimane tema nimele saadetud dokument. Üldiselt on kirikuajaloolased veendunud, et Dionysius ei jõudnud tutvuda sinodi otsusega ja tema surmapäevana tunnustatakse 26. detsembrit 268. Ta maeti San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti.
Paavst Dionysius on katoliku kirikus ja õigeusu kirikus austatud pühakuna, kuid mitte märtrina. Tema mälestuspäev on 26. detsember. Teda on kunstis kujutatud paavstirüüs ja raamatuga või saamas nägemust Kolmainsusest.


Norrland.
Norrland on põhjapoolseim neljast Rootsi ajaloolisest piirkonnast. Nimetust ei kasutata ametlikult, kuid selle kasutus on ka tänapäeval tavapärane igapäevases keeles, näiteks ilmaennustustes. Norrlandi peetakse mõnikord sünonüümiks Põhja-Rootsiga.


Florida Keys.
Florida Keys on saarestik Florida väinas, mis koosneb umbes 1700 saarest. Pindala 356 ruutkilomeetrit. Saared on madalad. Kuuluvad Ameerika Ühendriikidele.


Rannu vasallilinnus.
Rannu vasallilinnus on Tartu piiskopkonnas asunud vasallilinnus, mis tänapäeval on hävinud. Tänapäevase haldusjaotuse järgi asuks linnus Tartu maakonnas Rannu vallas Kantsimäel.
Ürikute järgi kuulus Rannu linnus 1224. aastal Hans von Dolenile.
Rannu vasallilinnuse ehitusaeg pole teada, aga arvatakse, et kivilinnus ehitati 1288. aastal. 1466 ostis linnuse Otto Dolenilt Bertram von Tiesenhausen. Linnus oli Tiesenhausenite suguvõsa käes, kuni hävis Liivi sõjas 1558.
Kahjuks pole säilinud ühtki joonist linnusest ja seetõttu võib ainult oletada, milline see välja nägi. Ajaloolaste arvates oli see kastellitaoline linnus, mis oli piiratud põllu- ja telliskividest ringmüüriga. Linnuse hoovil oli oletatavasti üks massiivne kiviehitis.


Purjetamine 2008. aasta suveolümpiamängudel.
2008. aasta XXIX suveolümpiamängude purjetamisregatt korraldati 8. kuni 24. augustini Qingdaos (), mis asub Shandongi poolsaarel Ida-Hiinas ja on üks tähtsamatest Hiina sadamalinnadest. Qingdao kaugus Pekingist on 690 km. Maailmas laiemalt tuntakse Qingdaod saksa koloniaalajast Tsingtao õlletehase asukohana ning Bohai merel, lahel ja väinas patrulliva Hiina RV põhja merelaevastiku baasina.
Purjetajate olümpiaküla on ehitatud kunagise Beihai laevatehase asukohale Fushani lahe ning Kollase mere kaldal. Purjetamiskeskuse vee- ja maaala pindala on kokku 45 hektarit. Qingdao "Olympic Sailing Center" on suitsuvaba võistluspaik.
Zhan Qiao kai Qingdao-s koos paviljoniga
Jiangquani lahele, Fushani lahele ja väljapoole Damai saari paigutatakse viis purjetamisrada, läbimõõduga üks meremiil.
Kasutatakse purjetamise võistlusmäärust 2005–2008, mis hakkas kehtima 2005. aasta alguses.
Võistlusklassid.
Võistlusklasse on üksteist ja purjetatakse võidu ühisstardist. Kavandatud on üksteist võidupurjetamist, mille reeglitepärase läbimise eest saab lõpetamiskoha arvu jagu punkte ning lõpuks kohapunktid liidetakse, iga võistleja halvim tulemus arvatakse välja summast ja vähima punktide arvuga purjetaja(d) on võitja(d). Erand on 49er klass, milles tahetakse pidada 16 võistlussõitu ning maha saab arvata kaks halvimat tulemust.


Adrenaliin.
Adrenaliin ehk epinefriin (keemiline valem C9H13NO3) on katehhoolamiinide hulka kuuluv virgatsaine ja neurohormoon, mis eritub koos noradrenaliiniga stressiolukorras. Adrenaliin on sümpatomimeetiline monoamiin, mida toodavad neerupealised. Hormooni isoleeris ja avastas 1895. aastal poola füsioloog Napoleon Cybulski.
Adrenaliin aktiveerib adrenoretseptoreid, mida tähistatakse tähtedega α ja β.
Laias laastus võib öelda, et α-adrenoretseptorid on tundlikumad noradrenaliinile. β2-adrenoretseptorid on aga adrenaliinile umbes 100 korda tundlikumad kui noradrenaliinile.
Kui adrenaliin väljastatakse vereringesse, mõjub see mitmetele adrenergilistele retseptoritele ning sel on mitmeid keha mõjutavaid efekte. See kiirendab südamerütmi ja löögi mahtu, laiendab pupille ja ahendab arterioole nahas ja maos, suurendades neid lihastes. Adrenaliin tõstab veresuhkru taset suurendades maksas glükogeeni hüdrolüüsi glükoosiks. Adrenaliinil on immuunsussüsteemi nõrgendav mõju.


Götaland.
Götaland on ajalooline piirkond Rootsis. Ta asub Rootsi lõunaosas. Götaland piirneb põhjas, Tivedeni metsades Svealandiga.
Götaland koosnes väikekuningriikidest, mille asukaid kutsuti muinaspõhja keeles "Gautariteks. Neid samastatakse anglosaksi eeposes Beowulf mainitud "Geatas"tega.
Götalandist on pärit ka goodid.


Julian Mitchell.
Julian Mitchell [džuuljan m'itšell] (sündinud 1. mail 1935) on inglise meesstsenarist.
Välislingid.
Mitchell, Julian
Mitchell, Julian


Nullum crimen, nulla poena sine lege.
"Nullum crimen, nulla poena sine lege" [n'ullum kr'iimen n'ulla p'ööna s'ine l'eege] (ladina keeles 'pole kuritegu, pole karistust ilma seaduseta') ehk legaliteediprintsiip on riigi võimu karistusõiguse rakendamisel piirav põhimõte. Põhimõte on väljendatud põhiseaduse § 23 lõigetes 1 ja 2 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 7. Karistusseadustiku § 2 laiendab põhimõtte ka väärtegudele.


Kiviloo.
Kiviloo on küla Harjumaal Raasiku vallas Jõelähtme jõe ääres.
Esmalt mainiti Kiviloo küla 1241. aastal Kiolo nime all.
1322 oli aga Kiviloo mõis juba Fegefeuer Tallinna piiskopi käes kui Kiviloo loss. Samas ka linnusena, mis ehitati lõplikult valmis piiskop Simon von der Borchi ajal 15. sajandi lõpul.
Küla kuulus ajalooliselt Harju-Jaani kihelkonda.


Ne bis in idem.
"Ne bis in idem" [nee biss inn 'iidem] on õiguslik põhimõte, mis keelustab sama teo eest kahekordse karistamise. Põhimõte sisaldub põhiseaduse § 23 lõikes 3 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni 7. lisaprotokolli artiklis 4.


Somerset Maughami auhind.
Somerset Maughami auhind (inglise keeles "Somerset Maugham Award") on iga aasta mais jagatav briti kirjandusauhind.
Auhinna asutas kirjanik William Somerset Maugham 1947. aastal. Auhindu jagatakse alla 35-aastastele kirjanikele eelmisel aastal ilmunud teose eest. Auhinnaraha on ette nähtud kulutamiseks välisreisidele.
Alates 1964. aastast võib igal aastal auhinna saada mitu kirjanikku. 1975. aastal auhinda välja ei antud. Kaks korda on auhinna võitnud varasema auhinnasaaja poeg: Kingsley Amis (auhind 1955) oli Martin Amise isa (auhind 1974), Nigel Kneale (auhind 1950) oli Matthew Kneale'i isa (auhind 1988).


Tarcisio Bertone.
Tarcisio Bertone [tartš'iizjo bert'oone] (sündinud 2. detsembril 1934 Romano Canaveses, Itaalias) on roomakatoliku vaimulik. Alates 21. oktoobrist 2003 on ta kardinal, 15. septembrist 2006 Vatikani kardinal-riigisekretär ja 4. märtsist 2007 camerlengo.
Tarcisio Bertone sündis kaheksalapselise perekonna viienda lapsena, ristiti 9. detsembril 1934 ja liitus 1950. aastal salesiaanide vennaskonnaga. Tõotused andis ta 3. detsembril 1950 Torinos, novitsiaadi läbis Pinerolos. Vaimuliku ettevalmistuse sai Bertone Torino salesiaanide teoloogilises seminaris ja 1. juulil 1960 pühitseti ta preestriks.
Hiljem spetsialiseerus Bertone kanoonilisele õigusele, kaitstes doktorikraadi teemal "Paavst Benedictus XIV ideed kiriku juhtimisest". Ta sidus oma elu ja karjääri salesiaanide kõrgema õppeasutusega "Università Pontificia Salesiana di Roma", kus ta ka ise oli õppinud. Aastatel 1967–1976 oli ta seal moraaliteoloogia professor ja 1976–1991 kanoonilise õiguse professor.
Õppejõu ameti kõrvalt täitis ta ülikoolis ka mitmeid administratiivseid ülesandeid: 1974–1976 teoloogia direktor, 1979–1985 kanoonilise õiguse teaduskonna dekaan ja 1987–1989 ülikooli prorektor. 1. juunil 1989 sai Tarcisio Bertonest "Università Pontificia Salesiana di Roma" rektor.
Isa Bertone andis külalisõppejõuna loenguid ka teistes Rooma ülikoolides ja tegeles vaimulikutööga Rooma kogudustes. Ta nõustas Rooma kuuriat kanoonilise õiguse küsimustes ja osales uue kanoonilise õiguse koodeksi väljatöötamises.
4. juunil 1991 nimetas paavst Johannes Paulus II Bertone Vercelli peapiiskopiks. Sellel ametikohal oli ta neli aastat (1991–1995).
13. juunil 1995 nimetati Tarcisio Bertone Usudoktriini Kongregatsiooni sekretäriks ja ta lahkus peapiiskopi ametist. 2000. aastal usaldas Johannes Paulus II just temale Fatima kolmanda saladuse avalikustamise.
Uuesti sai temast peapiiskop 10. detsembril 2002, mil paavst nimetas ta Genova peapiiskopiks. Juba aasta aega hiljem, 2003. aastal valiti ta kardinalide kolleegiumisse, kui ta sai Santa Maria Ausiliatrice in via Tuscolana kardinalpreestriks. Aastal 2005 osales Bertone kardinalide kolleegiumi liikmena paavst Benedictus XVI valimisel.
22. juunil 2006 nimetas paavst Benedictus XVI Tarcisio Bertone Vatikani riigisekretäriks. Ta astus ametisse 15. septembril 2006, vahetades sellel ametikohal välja kardinal Angelo Sodano. 4. märtsil 2007 määrati ta camerlengoks.
Kardinal Bertone valdab itaalia, inglise ja portugali keelt.
Seoses Benedictus XVI Saksamaa visiidil Regenburgis peetud loengus kasutatud islamiriike ärritanud tsitaadiga teatas Bertone 16. septembril 2006, et paavstil on väga kahju, et muhameedlased pidasid tema märkusi islami kohta solvavaks. Ta kinnitas, et paavstil polnud kavatsust esitada keisri arvamusi islami kohta enda vaadetena. Ta lisas järgmisel päeval, et paavsti sügiseks kavandatud Türgi visiiti pole põhjust ära jätta.
Ta kohtus 29. septembril 2006 Vatikanis välisriikide suursaadikutega.
Ta viis 16. septembril 2007 Poolas läbi Stanisław Papczyński õndsakspühitsemise tseremoonia.
Bertone määrati 10. mail 2008 Frascati kardinalpiiskopiks.
Bertone, Tarcisio
Bertone, Tarcisio


Goodid.
Goodid (gooti keeles:, "Gutans", ka thiudos, liudes) on idagermaani hõim.
Goodid pärinesid Lõuna-Skandinaaviast, ilmselt Ojamaalt või Götalandist, tänapäeva Rootsist.
Teooria järgi oli gooti keel lähedasem vanapõhja keelele kui läänegermaani keeltele. Veelgi enam, kaks hõimu, kes olid gootidele lähedased, jäid Skandinaaviasse: "gotlanderid" ja "geetid".
1. sajandil rahvasterände ajal liikusid tänapäeva goodid Poola aladele, Wisła jõe suudmel, kus elasid balti hõimud ning edasi liikudes asustas 2. sajandist Sküütiat, Daakiat ja Pannooniat.
Aastatel 166-169 toimus esimene gootide (germaanlaste) sõjaretk üle Doonau jõe Itaaliasse ning sõjategevus Rooma riigiga, mille keiser oli Marcus Aurelius.
Goodid ja Rooma.
251. aastal toimus gootide 2. sõjakäik nende juhi Kniva/Cniva juhtimise, üle Doonau jõe Möösia and Draakia, goodid piirasid Doonaul asuvat Nikopolist, kuid tõrjuti eemale Rooma keiser Deciuse poolt. Goodid taganesid Balkanile, kuid tegid siis tagasipöördemanöövri ning ründasid Rooma vägesi Beroë (tänapäeva Stara Zagora) juures ja siis ründasid Philippopolist (tänapäeva Plovdiv) ning vallutasid selle. Plovdivi kaitse ülem Titus Julius Priscus kuulutas end gootide kaitse all oleva piirkonna keisriks. Kaotusterikas piiramine aga kahandas gootide sõjalist võimsust ning nad pakkusid rooma väepealikule Deciusele võetud sõjasaagile ja vangidele loovutamise eest vastutasuks taganemisvõimalust, kuid Decius püüdis neid hävitada Abrittuse lahingus. Goodid purustati lõplikult Aemilianuse, Möösia ja Pannoonia Rooma asevalitseja poolt.
270. aastal langes gootide juht Cannabaudes lahingus Rooma keiser Aurelianusega ning seni ühise juhtimise alla ühendatud gootide jagunemisega hõimudeks tekkis võimuvaakum Ida-Euroopas. Hajutatud gootide elualadele tungisid gepiidid ja gootide Thervingi hõimud, milles juhtpositsioonil olid Balti ehk läänegoodid (Alarich I) liikusid edasi Dnestri jõest läänepoole; greuthungi hõimud, milles juhtpositsioonil olid Amaligoodid - Aasovi merest idapoole.
Thervingi hõimud asetsesid Dnestri ja Doonau jõgede vahelisel alal ning olid roomlastele tuntud visigootidena.
Greuthungi hõimud ehk idagoodid vallutati ja alistati hunnide poolt, kes tungisid Euroopasse Aasia steppidest 4. sajandi keskpaiku.
3. ja 4. sajandil asutasid Bütsantsi ja omandasid arianismi. 5. ja 6. sajandil lahknesid nad läänegootideks ja idagootideks, luues võimsaid Rooma järglasriike Ibeerias ja Itaalias.
Kõik Lõuna-Euroopas elanud goodid on välja surnud. Veel 16. sajandil elas goote Krimmis.


ScummVM.
ScummVM on virtuaalarvuti, mis on algselt loodud eesmärgiga võimaldada vanade LucasArtsi seiklusmängude mängimist erinevatel platvormidel. Programmi nimi tuleneb sellest, et LucasArtsi mängud põhinesid tarkvaral nimega SCUMM. Hiljem on ScummVM-ile lisatud ka mõnede mitte-SCUMM mängude toetus.
ScummVM on kasutatav GNU GPL litsentsi alusel. ScummVM ei sisalda mängude endi faile, seetõttu tuleb osta mängude DOS-versioonid, mis vanuse tõttu on enamasti saadaval soodsalt. Mõned toetatud mängud on saadaval ka tasuta, näiteks "Flight of the Amazon Queen" ja "Beneath a Steel Sky".
Ametlikud ScummVM-i pordid on olemas järgmistele operatsioonisüsteemidele


Doris Lessing.
Doris Lessing [d'oris l'essing] (kodanikunimega Doris May Tayler; sündinud 22. oktoobril 1919 Iraanis Kermānshāhis) on inglise kirjanik. Ta sai 2007 Nobeli kirjandusauhinna.
Elukäik.
Doris Lessing sündis 22. oktoobril 1919. aastal Kermānshāhis, Iraanis ning kasvas üles Briti koloonias Rodeesias, praeguses Zimbabwes.
Olles neljateistkümne aastane, lõpetas ta õpingud koolis ning hakkas tööle sekretäri-kirjutajana ühes advokaadibüroos. Üheksateistkümne aastaselt abiellus ta Frank Wisdomiga ja sai kaks last, poja ja tütre. Mõne aja pärast liitus Doris Lessing vasakpoolsete noorte rühmaga ja jättis maha oma mehe ja lapsed.
Sama vasakpoolse grupi liige oli ka saksa kommunist Gottfried Lessing, kellega Doris peagi abiellus. Neil sündis poeg Peter. Aastal 1949, pärast lahutust teisest mehest, kolis Doris Lessing koos pojaga elama Inglismaale. Seal astus ta Kommunistlikku Parteisse, kust lahkus 1956. aastal.
Välislingid.
Lessing, Doris
Lessing, Doris


Aleksandr Karelin.
Aleksandr Karelin [aleks'andr kar'eelin] (vene "Александр Александрович Карелин"; sündis 19. septembril 1967 Novosibirskis, (Venemaa)) on Nõukogude Liidu, SRÜ ja Venemaa maadleja ning poliitik. Tema hüüdnimi on Siberi Karu.
Karelin õppis Novosibirski Tehnilise Mototranspordi Kolledžis ja Omski Kehakultuuri Instituudis, kus ta omandas treener-õpetaja elukutse. Tal on pedagoogikadoktori kraad (2002). Ta alustas 1995. aastal tööd Venemaa Maksupolitseis kehalise kaitse osakonna juhtivspetsialistina ning sai politseikoloneli auastme. Ta on Venemaa parlamendi (Riigiduuma) saadik (valitud 1999, 2003 ja 2007).
Ta oli 1988. aasta olümpiamängudel Nõukogude Liidu 1992. aasta olümpiamängudel SRÜ ja 1996. aasta olümpiamängudel Venemaa meeskonna lipukandja. Kahe erineva riigi lippe on kandnud avatseremoonial maadleja Aleksandr Medved - NSVL ja Valgevene.
Karelin on valitud 20. sajandi maailma 25 parema sportlase hulka.
Karjäär maadlejana.
Karelin kaalus juba sündides 6 kg. Ta alustas 1981. aastal kreeka-rooma maadluse treeninguid. Ta on tulnud kolmekordseks olümpiavõitjaks: 1988, 1992, 1996, 9-kordseks maailma-, 12-kordseks Euroopa ning 13-kordseks Nõukogude Liidu, SRÜ ja Venemaa meistriks. Ta püsis 13 aastat võitmatuna, kuni 2000. aasta Sydney olümpiamängudeni. Seal kaotas ta finaalis Rulon Gardnerile (USA) ja sai hõbemedali.
Karjäär vabavõitlejana.
21. veebruaril 1999 kohtus Karelin Jaapanis professionaalse vabavõitluse (MMA) matšil jaapanlase Akira Maeda'ga ja võitis teda. Võistluse korraldas Maeda profimaadluse organisatsioon RINGS. Võistlus korraldati muudetud vabavõitluse reeglite järgi.
Isiklikku.
Ta on abielus, tal on kaks poega ja üks tütar.
Viited.
Karelin, Aleksandr
Karelin, Aleksandr
Karelin, Aleksandr
Karelin, Aleksandr


Visegrádi grupp.
Visegrádi grupp [v'išegraadi grupp] (ungari keeles "Visegrádi Együttműködés", poola keeles "grupa wyszehradzka", tšehhi keeles "Višegrádská skupina", slovaki keeles "Vyšehradská skupina") on ühendus, millesse kuuluvad Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari.
Visegrádi grupp sai alguse Tšehhoslovakkia, Ungari ja Poola tippkohtumisel Ungari linnas Visegrádis 15. veebruaril 1991, kui kolme riigi juhid otsustasid oma riikide vahelise koostöö kaudu edendada Euroopa integratsiooni. Pärast Tšehhoslovakkia lagunemist liitusid ühendusega nii Tšehhi kui ka Slovakkia.
Alates 1. maist 2004 kuuluvad Visegrádi riigid Euroopa Liitu.
Visegrádi grupi ainus institutsioon on 1999 asutatud Rahvusvaheline Visegrádi Fond, mille peakorter on Bratislavas. Alates 2005. aastast on fondi aastaeelarve 3 miljonit eurot.


Visegrád.
Visegrád on linn Ungaris Pesti komitaadis. Asub Doonau paremkaldal Slovakkia piiri lähedal.


Krista Kaer.
Krista Kaer (sündinud 20. juulil 1951) on eesti tõlkija ja toimetaja.
Krista Kaer on õppinud Tartu ülikoolis inglise filoloogiat. Tõlkijana on ta töötanud alates 1978. aastast. Alates aastast 1995 on ta kirjastuse Varrak peatoimetaja.
Tõlketöö.
Krista Kaer on tõlkinud ligi 70 raamatut. Kõige tuntumad tema eestindatud teostest on "Harry Potteri" sarja kuuluvad raamatud. Seitsmest sarja raamatust viis on ta tõlkinud koos tütre Kaisaga.
Ise peab ta lugu ulme- ja fantastikakirjandusest ning on eesti keelde tõlkinud selliseid ulmekirjanikke nagu Terry Pratchett ja Ursula K. Le Guin. Muu hulgas on Krista Kaera tõlgitud Oscar Wilde'i "Õnnelik prints" ja "Esseed. Readingi vangla ballaad", Arthur Conan Doyle'i "Sherlock Holmesi seiklused" ja "Sherlock Holmesi memuaarid", Doris Lessingi "Kuldne märkmeraamat", "Hea naabri päevik", "Ellujäänu mälestused" ja "Kui vanad suudaksid" ning Peter Ackroydi "Oscar Wilde'i viimane testament".
Isiklikku.
Krista Kaera abikaasa on luuletaja Peep Ilmet.
Krista Kaeral on tütar Kaisa ja poeg Kaaren.


Aakre Kivivare.
Aakre Kivivare oli linnus Valga maakonnas Puka vallas Palamuste külas 3,5 km kaugusel Aakrest.
Proovikaevamised mäel korraldas Tartu Ülikooli arheoloogia kabinet (Heiki Valk, Maarja Olli) 2011. aasta suvel. Ilmnes, et linnuse esimene kasutusjärk jääb eelrooma rauaaega – 4.–1. sajandisse eKr. Siis on mägi olnud ümbritsetud puust kaitsetaraga. Samas ajast pärinev nõgine, põlenud kividega kultuurkihiosa seostub ilmselt mingi hoone jäänustega. Teist korda on mäel linnus olnud viikingiajal, 8.–10. sajandil. Sel ajal paiknes linnamäe lõunaküljel oleval madalamal platool ka asula (kaevanud Mare Aun aastail 1972 ja 1973). 2011. aasta proovikaevamistel leiti rohkesti käsitsi tehtud savinõude kilde. Viikingiajast pärinevad luust ripatsi katke, luust nooleots, tuluskivi, savist helmed, västrapoolik ja kolm õngekonksu, eelrooma rauaajast rauast kaeluskirves.
Linnamäe külje all voolavat oja on rahvasuus kutsutud Veriojaks.


Andrea Bocelli.
Andrea Bocelli [andr'eea botš'elli] (sündinud 22. septembril 1958 Lajaticos) on itaalia pop- ja ooperilaulja. Sündis halva nägemisega. Täielikult pimedaks jäi ta kaheteistaastasena jalgpallimängus toimunud õnnetuse järel


Kivivare linnamägi.
Kivivare linnamägi ehk Pangamägi asub Valgamaal Puka vallas Palamuste külas.
Mägi on 6-12 meetri kõrgune liivast küngas, mille põhjapoolses servas voolab Verioja. Loodeserv on astanguline, millest võib järeldada, et on ka ehitised peal olnud. Mäe kirdepoolne osa on teistest kõige kõrgem. Seal võis asuda torn. Linnuseala katab kuni poole meetri paksune kultuurikiht.


Noviaal.
Noviaal on rahvusvaheline tehiskeel, mille lõi 1928 taani keeleteadlane Otto Jespersen.
Keel leidis ruttu pooldajaid ning teda hakati esperantole vihjates naljatamisi nimetama "jesperantoks". Pärast Jesperseni surma 1943 vajus keel unustusse. Alates 1997. aastast on püütud noviaali taaselustada.
Sõnavara.
Noviaali sõnavara põhineb romaani ja germaani keelte sõnavaral.
On sarnasusi esperantoga, näiteks kasutatakse noviaalis nagu esperantoski sufikseid omadussõnadest nimisõnade tuletamiseks ja ümberpöördult. Kiri põhineb foneemidel. Võrreldes esperantoga on noviaal aga vähem skemaatiline, näiteks on loobutud kõigi nimisõnade ühesugusest lõppvokaalist. Puudub käänamine ja pööramine.
Aegu väljendatakse sufiksite või eessõnadega. Näide: "me did parla" ehk "me parlad" (ma rääkisin).


Visby.
Visby [v'iisbü] on Rootsi saare Ojamaa suurim linn. See on Ojamaa valla keskus, mis on ühtlasi Ojamaa lääni ainuke omavalitsus. Visby rahvaarv on 22 000.
Nimi.
Nimi Visby tuleneb vanapõhja keelsest sõnast "Vi", mis tähendab ohverduspaika, ja sõnast "by", mis tähendab küla.
Ajalugu.
Visby esiajalugu on täpselt teadmata, kuid see oli asustatud juba kiviajal, arvatavasti sellepärast, et seal oli värsket vett ja looduslik sadam. Umbes 900. aastal oli Visby juba kaubakeskus.
12. sajandil ehitati Visby katedraal ja pühendati Neitsi Maarjale. See kujundati ümber 13. sajandil praegusele kujule ja selle avas ametlikult Linköpingi piiskop 1225. Järgnevatel sajanditel ehitati ka teisi kirikuid.
Visby ringmüüri hakati tõenäoliselt ehitama juba 12. sajandil. Umbes 1280. aastal ehitati see praegusele kõrgusele ja see sai iseloomulikud tornid, kuigi mõnd neist ei ehitatud kuni 15. sajandini. Kivimüür on suures osas säilinud. Tegemist on kõige paremini säilinud keskaegse linnaga Skandinaavias ja see kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
1160. aastal rajati Visbys saksa kaupmeeste koloonia. 1282 võeti Visby vastu Hansa Liitu ja kiiresti sai ta selle tähtsaks linnaks. Elanikud olid osalt sakslased, kuid sakslaste osatähtsusega on ajalookirjutuses tugevasti liialdatud. Viimaste aegade uurimused näitavad, et ojamaalased on Visbys kogu keskajal tooni andnud ja 13. sajandil oli neil näiteks Venemaa-kaubanduse asjades otsustav sõna öelda. Küll aga saksastusid nad, võttes omaks saksa keele ja saksa nimed. 13. sajandil oli Visby ojamaalastest kaupmeeste käes kontroll Taani väinade kaubanduse üle ning 14. sajandil moodustasid Visby ojamaalased poole Madalmaade ja Flandriaga kaubelnud Visby kaupmeestest.
Aastal 1361 vallutas Ojamaa Taani kuningas Valdemar IV ja Visbyst sai Taani linn. Kuid Taaniga sõdima palgatud vitaalivennad rüüstasid Visbyt 1391, 1394 ja 1398, enne kui nad samal aastal hävitati. 1411 laskis Taani kuningas Erik Pommerist rajada Visborgi kindluse ja jäi sinna 12 aastaks elama. Selle aja jooksul muutus linn mereröövlite pesaks ja kaubandus katkes. 1470 tühistas Hansa Liit Visby hansalinna õigused.
Aastal 1525 oli Visby kaubameestel vaenus Lüübekiga. Sakslased põletasid maha kogu linna, jättes alles katedraali. Varemed on säilinud.
Aastal 1645 vallutas Rootsi Ojamaa tagasi pärast 300-aastast Taani ülemvõimu ja selle kinnitas Brömsebro rahu. Kuid linn arenes aeglaselt, sest asjadel lasti minna isevoolu teed. Alles 18. sajandil püüdsid Rootsi kuningad sealset elatustaset tõsta, kuid erilise eduta. Alles 19. sajandi alguses hakkas Visby sadam jälle kaubandust ligi meelitama. Umbes samal ajal, 1808 vallutas Gotlandi Venemaa, kuid jättis selle juba mõne kuu pärast vastupanuta maha.
1924 kehtestati Brüsselis rahvusvahelised kaubalaevanduse reeglid, mida nimetatakse Haagi reegliteks. 1968 tehti neisse reeglitesse muudatusi, mistõttu neid hakati nimetama ka Haagi-Visby reegliteks.
Tänapäev.
Visbysse saab sõita lennuki ja laevaga. Lennujaam asub 5 km linnast põhjas. 2005. aastal teenindas lennujaam 276 tuhandet reisijat, millega Visby oli reisijate arvu poolest Rootsi 12. lennujaam.
Laevaga saab Visbysse sõita mitmelt poolt. Smlandist Oskarshamnist kestab laevareis 3 tundi. Gotlandile saab sõita ka Stokholmi lähedalt Nynäshamnist. Suviti on Gotlandil praamiühendus Ölandil asuva Grankullavikiga. Neid praamireise korraldab Rootsi valitsuse subsideeritav ettevõte Destination Gotland.
Ajalooliselt tähtsad vaatamisväärsused on 3,4 km pikkune Visby ringmüür ja vanad kirikuvaremed.
Visbys asub Almedaleni park, mis Rootsi poliitikas on tähtis. Iga aasta juuli esimesel nädalal korraldatakse Almedalenis ja selle ümbruses poliitilisi üritusi, näiteks kõnesid ja seminare kõigi erakondade osavõtul. See komme sai alguse 1982 ja sellega mälestatakse Olof Palmet, kes alates 1968 tavatses igal suvel Visbys kõnet pidada.
Iga aasta augustis, aasta 32. nädalal pühapäevast pühapäevani toimub keskaja nädal. Seda peeti esimest korda 1984 ja selle ajal on keskaegselt rõivastatud inimesi Visbys rohkem näha kui tavapäraselt riietatuid. Keskaja nädalal toimub hulgaliselt keskajale iseloomulikke üritusi: lisaks muusikale, teatrile ja narride etteastetele näiteks keskaegne turg ja piigivõitlus.


Maja järve ääres.
"Maja järve ääres" (inglise keeles "The Lake House") on 2006. aastal valminud Ameerika Ühendriikide mängufilm, mille lavastas režissöör Alejandro Agresti. Peaosi mängivad Keanu Reeves ja Sandra Bullock.
Film on uusversioon Lõuna-Korea filmist "II Mare".


Goodi.
Goodi (vanaislandi "goði") oli germaani rahvastel pealik, kellele kuulus arvatavasti nii ilmalik kui ka vaimulik võim.
Väljaspool Islandit on sõna "goodi" teadaolevalt kasutatud kahes Taani ruunitekstis ("guþi") ja paaris vanaülemsaksakeelses tekstis ("coting").
Islandil oli goodi pealik, kelle ülesandeks oli esindada oma mõjuala, goodkonna ("goðorð") talunikke Althingil, aidata oma talunikke vahendajana tüliküsimuste lahendamisel ning tagada oma piirkonnas rahu.
Goodid kuulusid Althingi seadusandlikku kogusse "Lögrétta". Nemad valisid nii Althingi kohtute kui kohalike tingide kohtunikud. 10. sajandi keskel oli Islandil 39 goodkonda, kuid nende arv ei olnud püsiv. Kõik Islandi pealikud – jõukad suurmaaomanikud, kelle võimu alla kuulus palju inimesi ja maad – ei olnud goodid, samas leidus ka goodisid, kel ei olnud erilist võimu.
Goodi mõju alla kuuluv goodkond ei olnud geograafiliselt määratletud piirkond, pigem oli see komplekt õigusi ja kohustusi. Vabad talupojad otsustasid ise, millist goodit nad toetasid. Kui nad olid oma goodiga rahulolematud, võisid nad asuda toetama mõnda teist goodit maa sama neljandiku sees. Ühele goodile võis kuuluda mitu goodkonda, samuti sai goodkondi pärandada, müüa, kinkida, juurde luua ja ära kaotada.
Tegelikkuses oli talupoegade võimalus ise goodit valida piiratud. Goodiks oli tavaliselt üks oma kandi jõukamatest ja mõjukamatest meestest. Ümbruskonnas elavad talupojad olid sõltuvad tema abist ja heast tahtest, ajapikku tekkisid vastastikuste teenete ja kingituste kaudu goodi ja tema talupoegade vahele tihedad sidemed.
Goodi ülesannete hulka oli algselt kuulunud paganausu preestrina tegutsemine. "Goði" on seotud vanaislandi sõnaga "goð", jumal. Skandinaavias ei moodustanud paganausu preestrid omaette klassi, vaid usutalitusi viisid läbi pealikud, kelle käes oli ka ilmalik võim. Islandi allikates on goodide usulistest funktsioonidest vähe juttu, arvatavasti oli see amet Islandil algusest peale peamiselt ilmalikku laadi. Vähemalt osa goodidest tegeles siiski ka jumalate teenimisega.
Paljud goodid olid kristlased juba enne Islandi ristiusustamist aastal 999 või 1000. Kui 11. sajandi lõpus hakati koguma kirikukümnist, ehitas suurem osa goodidest oma talu juurde kiriku ja lasi end preestriks pühitseda. Nõnda said nad osa kiriku tuludest ja ei pidanud loobuma võimust kiriku kasuks. 12. sajandi lõpus hakkas kirik piiskopite võimu suurendamiseks tegutsema selle nimel, et goodisid enam preestriteks ei pühitsetaks.
Goodi amet kaotati üheskoos goodkondade süsteemiga aastal 1271 Norra kuninga poolt.


Eddad.
Eddadeks nimetatakse keskaegsel Islandil kirja pandud teoseid Vanem Edda ja Noorem Edda, mis räägivad Skandinaavia mütoloogiast.
*


Norra ajaloolised piirkonnad.
See jaotus põhineb geograafilistel ja murdeerinevustel ning järgib ligikaudu maakonnapiire.
Mõnikord räägitakse Trøndelagi asemel Kesk-Norrast (norra "Midt-Norge", uusnorra "Midt-Noreg"), kuid Kesk-Norra alla arvatakse tavaliselt ka need Møre og Romsdali osad, mis kuuluvad Nidarosi piirkonda (ligikaudselt ajaloolised maakonnad Nordmøre ja Romsdal, kuid mitte Sunnmøre).
Mõnikord arvatakse Rogaland või osa sellest mitte Vestlandeti, vaid Sørlandeti alla.
Svalbardi tavaliselt Põhja-Norra osaks ei arvata.
Jaotusest jäävad välja ka Norra sõltkonnad Bouvet' saar, Kuninganna Maudi maa ja Peeter I saar.


Mossi vald.
Mossi vald on vald Norras Østfoldi maakonnas keskus. Asub Oslo fjordi kaldal ja hõlmab ka Jeløya saare.
Valla halduskeskus on Moss, mis paikneb osalt Rygge valla territooriumil.


Alfred von Tirpitz.
Alfred von Tirpitz ['alfreet "või" 'alfred fon t'irpits] (19. märts 1849 – 6. märts 1930 Ebenhausen, Müncheni lähedal) oli Saksa admiral, Saksa keiserliku mereväe juhataja Esimeses maailmasõjas aastatel 1914–1916.
Teenistus sõjamerelaevastikus.
Alfred von Tirpitz oli pärit riigiteenistuja perekonnast ning alustas teenistust Preisimaa sõjamerelaevastikus 1865. aastal mereväelasena, pärast mida asus õppima ja lõpetas Kieli Mereväekooli, mille lõpetas 1869. aastal. Pärast sõjakooli asus Tirpitz teenima torpeedokaatrite flotilli ning järgnevalt edutati torpeedokaatrite laevastiku peainspektoriks. Peainspektorina huvitus ta ning muutus allveelaevade sõjalise kasutamise entusiastiks ning propageerijaks.
1895. aastal edutati ta tiibadmiraliks ning teenis aastatel 1896 kuni 1897 Saksa ristlejate laevastiku juhina Ida-Aasias.
Saksamaa sõjalaevastiku arendamine.
1897. aastal määrati Tirpitz Saksa keisririigi keiserliku mereväe riigisekretäriks ehk kantsleriks. Kantslerina alustas Tirpitz keiser Wilhelm II toetuses Saksamaa keisririigi sõjalaevastiku arendamiseks ja suurendamiseks, eesmärgiga võistelda Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi Kuningliku Laevastikuga ("British Royal Navy").
1898. aastal võeti von Tirpitzi initsiatiivil vastu Laevastiku arendamise I kava ja 1900. aastal II kava, mille kohaselt selleks, et Saksa laevastik oleks suuteline võistlema Kuningliku Laevastikuga kavatseti 17 aasta jooksul ehitada Saksamaal 2 lipulaeva, 36 lahingulaeva, 11 suurt ja 34 väikest ristlejat. Tirpitzi laevastiku ehitusprojektid tekitasid Saksamaa ja Suurbritannia vahel võidurelvastumise.
1899. aastal sai ta viitseadmirali, 1903 admirali ja 1911 suuradmirali auastme.
Saksamaa ja von Tirpitz Esimeses maailmasõjas.
1914. aastal määrati Tirpitz Saksa keisririigi keiserliku mereväe juhatajaks.
Esimene maailmasõja alguseks 1914. aasta suvel oli Saksamaa suutnud ehitada vaid 29 lahingulaeva Briti laevastiku 49 lahingulaeva vastu, mistõttu ei olnud Saksamaa laevastik võimeline asuma Briti laevastikuga otsesesse konfrontatsiooni, vaid laevastike vahel toimus pidev taktikaline manööverdamine ning üksikud mereoperatsioonid vaid osapooltele edukate sõjaliste vahekordade korral.
Saksamaa sõjamerejõudude nõrkuse tõttu propageeris ta allveelaevade aktiivset kasutamist sõjas, lootuses allveelaevade abil võrdsustada Saksamaa ja Briti sõjamerejõud.
Agressiivse allveesõja tulemusena, mille käigus Saksamaa allveelaevad uputasid peale Suurbritannia laevade ka Suurbritanniaga kaubavahetuste teostavate neutraalsete riikide kaubalaevastiku laevu, uputati 1916. aasta märtsis Ameerika Ühendriikide laev, mis viis koos Zimmermanni telegrammiga Ameerika Ühendriikide poolse sõja väljakuulutamiseni Saksamaa vastu ning Esimesse maailmasõtta astumiseni Suurbritannia ja Antante lepingu riikide poolel.
1916. aastal läks Tirpitz erru protestiks allveelaevasõja piiramise vastu pärast RMS Lusitania uputamist.
Tegevus pärast I maailmasõda.
1917. aastal oli ta üks Saksa Isamaapartei ("Deutsche Vaterlandspartei" (DNVP)) asutajatest ja oli 1924–1928 Reichstagi esimees.
Tema järgi nimetati 1939. aastal valminud saksa sõjalaev Tirpitz.
Viited.
Tirpitz
Tirpitz
Tirpitz


Bacău maakond.
Bacău maakond [bak'öu m'aakond] on Rumeenia 1. järgu haldusüksus. Asub Moldovas.
Bacău maakond on Rumeenia üks peamisi tööstuspiirkondi.
Maakonnas on 8 linna ja 80 valda.


Kõrini!
"Kõrini!" on Eesti-Saksa film aastast 2005.
Film esilinastus 3. veebruaril 2006.
Film arvudes.
2006. aasta jooksul kogus film Eesti kinodes 3038 vaatajat.


Head käed.
"Head käed" on 2001. aasta Eesti ja Läti koostöös valminud film, mille on lavastanud Peeter Simm.
Filmi aluseks on Toomas Raudami jutustus "Arnold".
Süžee.
Pärast autovargust Lätis läheb Margita jalgealune liiga kuumaks ja ta pageb rahulikku Eestisse. Unises väikelinnakeses Vineeris leiab ta peavarju peres, kus poeg on politseinik. Arnold hoiab võõral silma peal, samas kui sõbrad Adolf ja doktor Lepik võtavad uue elaniku hea meelega vastu. Ka asjaolu, et Margita eesti keelt ei räägi, pole takistuseks. Ent politseinik Arnold ei ole nii lihtsameelne, kui paistab. Ühel hetkel peab Margita valima sõpruse ja oma mineviku vahel.


2006. aasta Rootsi parlamendivalimised.
2006. aasta Rootsi parlamendivalimised olid Rootsi parlamendi (Riksdagi) valimised 2006. aasta 17. septembril.
Välislink.
Parlamendivalimised, 2006 Rootsi


Victoria (Rootsi kroonprintsess).
thumb
Victoria ja Daniel Westling 19. juunil 2010.
Victoria, Rootsi kroonprintsess, Västergötlandi hertsoginna (Victoria Ingrid Alice Désirée) (sündinud 14. juulil 1977) on Rootsi kroonprintsess ja kuulub Bernadotte'i dünastiasse. Ta on praegu maailma ainus naissoost troonipärija (kuigi on mitmeid teisi naissoost troonipärijaid, kes on omakorda meessoost troonipärija tütred) ning kui ta tõuseb troonile, saab tema kuninglikuks nimeks Victoria I, Rootsi kuninganna. Oma isa kaudu, kes on Briti kuninganna Victoria järeltulija, on kroonprintsess Victoria Briti troonijärjekorras 186. kohal.
Sünd.
Printsess Victoria sündis 14. juulil 1977 Stockholmis kuningas Karl XVI Gustavi ja kuninganna Silvia esimese lapsena. Sünnihetkel ei olnud ta troonipärija, vaid sai selleks 1980, kui uus põhiseadus andis troonipärimisõiguse vanimale lapsele, olenemata soost. Et seda tehti tagasiulatuvalt, läks Victoria ette oma vennast, Karl Philipist.
Ta ristiti 27. septembril 1977 Stockholmi Suurkirikus ning tema ristivanemad on: Norra kuningas Harald V, Ralf Sommerlath, Hollandi kuninganna Beatrix ning printsess Désirée.
Victoria sai oma nimed erinevate sugulaste järgi: kuninganna Victoria, Taani kuninganna Ingridi, vanaema Alice Sommerlathi ning esiema Désirée Clary järgi.
Haridus.
Victoria õppis Stockholmi riiklikus põhikoolis ning gümnaasiumihariduse sai erakoolis, lõpetades 1996. Pärast seda õppis ta aasta Prantsusmaal Angersis Université Catholique de l'Ouest'is ning kaks aastat Ameerika Ühendriikides Yale'i Ülikoolis. Ta on ka pikka aega jälginud Rootsi valitsuse tööd kohalikul, riiklikul ja Euroopa Liidu tasandil ning viinud end kurssi Rootsi majandusega.
Lisaks õpingutele on Victoria töötanud New Yorgis ÜRO peakorteris ning Rootsi saatkonnas Washingtonis. Victoria on lisaks õppinud ka metsandust ja põllumajandust.
Kuninglikud kohustused.
Kroonprintsessist sai ametlikult Rootsi trooni pärija 14. juulil 1995, kui ta pidas oma esimese kõne parlamendile (Riksdag). Victoria on Rootsi riigi esindajana palju välismaal reisinud. Tema esimene ametlik visiit leidis aset 2001. aasta sügisel Jaapanisse, kus ta tutvustas Rootsi disainikunsti. 2002 käis ta Kosovos, 2003 Egiptuses ja Ameerika Ühendriikides.
2004. aasta alguses tegi ta ametliku visiidi Saudi Araabiasse ning sama aasta oktoobris käis Ungaris. 2005. aasta juunis osales kroonprintsess Rootsi äriseminaril ja Rootsi päeva pidustusel Ankaras, Türgis ajaloolisel visiidil, olles esimene Rootsi kuningliku perekonna liige, kes Türgit alates 1934. aastast külastanud.
Printsessi eraelu.
Kuigi kroonprintsess on keeldunud oma eraelu arutamisest, on tema suhted olnud kaua ajakirjanduse vaateväljas. Alates 2002. aastas on teda seostatud Daniel Westlingiga, kes on personaaltreener ja võimlaomanik. Kui ilmusid esimesed teated tema suhtest Victoriaga, ütles kroonprintsess: "Me oleme head sõbrad, aga ma ei kavatse midagi enamat öelda." Kuid 2004 ütles ta intervjuus, et kriitika Danieli harimatuse teemal oli ebaõiglane. Järgmisel aastal teatati ajakirjanduses, et noored kavatsevad teatada oma kihlusest ja järgmise aasta suvel abielluda, kuid ametlikke teadaandeid ei järgnenud.
24. veebruaril 2009 teatas õukond, et kroonprintsess Victoria on kihlunud Daniel Westlingiga ning pulmad peetakse 2010. aastal. Kuningas Karl XVI Gustav on küsinud selleks vastavalt Rootsi põhiseadusele peaminister Fredrik Reinfeldti luba.
23. märtsil 2009 teatas õukond, et kroonprintsess Victoria ja Daniel Westlingi pulmad peetakse 19. juunil 2010 Stockholmi Suurkirikus. Samal kuupäeval on Rootsis toimunud mitu kuninglikku pulma, nende hulgas Victoria vanemate pulmad 1976. aastal.
19. juunil 2010 abiellus kroonprintsess Victoria Daniel Westlingiga. Paar asus elama Haga lossi.
17. augustil 2011 teatas kuningakoda, et kroonprintsess Victoria ootab last.
23. veebruaril 2012 kell 4.26 kohaliku aja järgi sündis kroonprintsess Victoria ja ta abikaasa prints Danieli esimene tütar. Uus printsess oli sündides 51 cm pikk ja kaalus 3,2 kilogrammi. Printsessile pandi nimeks Estelle Silvia Ewa Mary ja ta sai Östergötlandi hertsoginna tiitli. Vastne ilmakodanik on oma ema järel troonipärimisjärjekorras teine, tõugates kroonprintsess Victoria venna prints Carl Philipi kolmandale kohale.


Philolaos.
Philolaos ehk Philolaos Krotonist (vanakreeka "Φιλόλαος", ladina "Philolaus"; umbes 480...475 eKr – umbes 405...385 eKr) oli vanakreeka filosoof, kes arvatakse pütaagorlaste ja Sokratese-eelsete filosoofide hulka. Ta on Pythagorase ja Archytase kõrval üks tuntumaid pütaagorlasi.
Ta rääkis ja kirjutas dooria
Biograafia.
Diogenes Laertiose järgi on Philolaos pärit Krotonist. Tema sünnikohana on nimetatud ka Tarast (Tarentum) ja Herakleiat.
Ta kuulus pütaagorlaste ühendusse. Kui pütaagorlaste kokkusaamiskoht 454 eKr maha põletati, õnnestus tal Plutarchose andmetel põgeneda.
Oletused Philolaose sünni- ja surmaaja kohta lähtuvad tema teadaolevatest suhetest Sokratese-eelsete filosoofidega ning pütaagorlaste kokkusaamiskoha mahapõletamise ajast. Platoni dialoogist "Phaidon" ilmneb, et aastaks 399 eKr, mil dialoogi tegevus aset leiab, olid Simmias ja Kebes Teebas Philolaost kuulanud. Philolaos oli Sokratese ja Demokritose vanem kaasaegne, Empedoklese pisut noorem kaasaegne ning Elea Zenoni, Samose Melissose ja Thukydidese kaasaegne. Kõige selle põhjal oletatakse, et ta sündis umbes 480 eKr.
Allikate järgi oli Philolaos Demokritose sõber. Arvatakse, et ta oli üks Demokritose õpetajatest.
Mõne teate järgi oli Philolaos pagulane algul Lucanias ning seejärel Teebas, kus tema õpilaste seas olid Simmias ja Kebes. Enne Sokratese surma läks ta tagasi Itaaliasse, kus ta oli Archytase õpetaja.
Philolaos oli võib-olla seotud ka pütaagorlastest pagulastega Phleiusis.
Piirid ja piiritud.
Philolaose väitel koosnevad kosmos ja kõik asjad kahte liiki asjadest – piiridest ja piiritutest.
Piiritutel ei ole mingit struktuuri ega kvantiteeti. Nende seas on elemendid maa, õhk, tuli ja vesi ning aeg ja ruum.
Piirid piiravad neid piirituid. Piiride seas on kujud ja muud struktureerivad printsiibid.
Harmoonia.
Piirid ja piiritud ei ole ühendatud juhuslikult, vaid nad on omavahel sobivuses ehk harmoonias, mis on matemaatiliselt kirjeldatav.
Üks pärineb korraga paaris- ja paaritust arvust, sest paaritule arvule liidetuna tekitab ta paarisarvu ja ümberpöördult.
Üks on alge (täiuslik). Paarisarv (ebatäiuslik) moodustas korrastatud maailma. "Harmoonia tuleneb alati vastanditest; ta on tegelikult paljude segu ja lahutatuid mõtleva ainsa mõtte ühtsus."
Philolaose põhinäide piiride ja piiritute harmoonia kohta on heliredel, kus helide piiritust piiravad täisarvude proportsioonid: oktav, kvint ja kvart on piiratud proportsioonidega vastavalt 2:1, 4:3 ja 3:2.
Kümme.
Ta rõhutas kümne tähtsust. Kümme on esimese nelja arvu summa, seega neljas kolmnurkarv, tetraktüs, suur, kõikvõimas, kõiketekitav. Ka pütaagorlaste suur vanne anti tetraktüse nimel.
Elemendid ja korrapärased kehad.
Rhodose Eudemose sõnul avastas korrapärased hulktahukad Pythagoras; Empedokles oli esimene, kes rääkis neljast elemendist. Philolaos õpetas, et neli elementi vastavad neljale korrapärasele hulktahukale: tuli korrapärasele tetraeedrile, õhk korrapärasele oktaeedrile, vesi korrapärasele ikosaeedrile ja maa kuubile. Viies element eeter vastab korrapärasele dodekaeedrile.
Numerologiline kosmoloogia.
Et maailma struktuuri määravad arvud, siis maailma tunnetamiseks on tarvis teada arve.
Philolaos oli esimene, kes õpetas, et Maa liigub. On ka arvatud, et see õpetus pärineb Pythagoraselt või Philolaosest nooremalt pütaagorlaselt Hiketaselt Sürakuusast.
Philolaose järgi liiguvad kinnistähtede sfäär, Merkuur, Veenus, Marss, Saturn, Jupiter, Päike, Kuu ja Maa ümber keskse tule (taevakehad liiguvad mööda ringjoonekujulisi orbiite). Keskne tuli on tema järgi maailma kolle ("estia"), Zeusi kodu ja jumalate ema. Nimi "estia" on seotud tule- ja koldejumalanna Hestia nimega. Et tema numeroloogiliste kaalutluste järgi pidi ümber keskse tule tiirlevaid kehi olema kümme, postuleeris ta kümnenda keha (Antichthon, Vastu-Maa) teisel pool keskset tuld. Vastu-Maad pole kunagi näha.
Maa ja Päike on alati teineteise vastas. Hiljem võttis Philolaose ideed üle Herakleides Pontikos.
Keskse tule juures on tuli piiritu ja kosmose kese on piir.
On vaieldud selle üle, kas Philolaose kosmoloogia on müstiline või teaduslik.
Astronoomia.
Maa pöörleb ümber oma telje või keskpunkti. See idee mõjutas Aristarchost Samoselt.
Mikołaj Kopernik mainib oma teoses "De revolutionibus", et Philolaos juba teadis, et Maa liigub ümber keskse tule.
Philolaos oletas, et Päike on klaasketas, mis peegeldab universumi valgust, mis lähtub kesksest tulest.
Sünoodilise kuu pikkus on Philolaose järgi 29 1/2 ööpäeva, kuuaasta pikkus 354 ööpäeva ja troopilise aasta pikkus 365 1/2 ööpäeva.
Philolaose astronoomiline teooria seletas üsna hästi Päikese liikumist ja päeva pikkuse muutumist aasta jooksul. Pole teada, kui täpne see vastavus teooriaga oli.
Inimene.
Inimese sünd on analoogiline kosmose sünniga.
Loode koosneb kuumast, kohe pärast sündimist aga tõmbab ta sisse jahutavat hingus, nii nagu ka kosmos saab alguse keskse tule soojusest ning tõmbab siis sisse piiritu tühjuse ja aja hingust.
Raseduse pikkuseks on talle omistatud fragmendis märgitud seitse kuud ning seda on seostatud arvuga seitse.
Hingelistel võimetel on hierarhia, mille järgi saab eristada loomi taimedest ja inimest loomadest.
Nagu Parmenides, pidas Philolaoski arvatavasti hinge kehaliste osade "seguks ja harmooniaks". Samas rääkis ta ka hingest, kes on keha sees pagenduses.
Teos.
Philolaos oli esimene pütaagorlane, kes kirjutas filosoofilise traktaadi ja avaldas selle. Traktaadi pealkiri oli "Peri physeōs" ("Loodusest") ning ta olevat koosnenud kolmest raamatust ("Maailmast", "Loodusest", "Hingest"). Arvatakse, et see esitas pütaagorlaste koolkonna vaateid.
Sellest on säilinud vaid katkendid filosoofide ja doksograafide teostes. talle on omistatud üle 20 katkendi, mille ehtsuse üle on vaieldud. Tänapäeval arvatakse ehtsateks 11 katkendit. Võltskatkendid on pärit teistest raamatutest, mida esitati tema teostena.
Platon kasutas Philolaose traktaati oma dialoogis "Timaios". Ka "Phileboses" toetub Platon Philolaose metafüüsikale. Speusippos kirjutas Philolaose teosest kokkuvõtte.
Aristoteles kasutas Philolaose teost ühe allikana pütaagorlaste vaadete esitamisel. Pole selge, kas Philolaos samastas asju arvudega, nagu Aristoteles pütaagorlastele omistas.
August Böckh avaldas 1819 raamatu "Die Lehren des Pythagoreers Philolaos nebst den Bruchstücken" ("Pütaagorlase Philolaose õpetused koos fragmentidega"). Aastal 1864 avaldas Schaarschmidt Bonnis raamatu "Die angebliche Schriftstellerei des Philolaos und die Bruchstücke der ihm zugeschriebenen Bücher" ("Philolaose väidetav kirjatöö ja talle omistatud raamatute fragmendid"), kus ta peab kõiki fragmente ebaehtsateks ja omistab nad kõik 1. või 2. sajandist eKr pärinevale raamatule.
Diogenes Laertios.
Diogenes Laertiose andmeid Philolaose kohta ei peeta kuigi usaldatavateks.
"Φιλόλαος Κροτωνιάτης Πυθαγορικός. παρὰ τούτου Πλάτων
"ὠνήσασθαι τὰ βιβλία τὰ Πυθαγορικὰ Δίωνι γράφει.
I. Philolaos oli pärit Krotonist ja Pythagorase õpilane, Platon kirjutas Dionile, et ta just temalt ostaks Pythagorase raamatuid.
"ἐτελεύτα δὲ νομισθεὶς ἐπιτίθεσθαι τυραννίδι. καὶ ἡμῶν ἐστιν εἰς αὐτόν·"
"τὴν ὑπόνοιαν πᾶσι μάλιστα λέγω θεραπεύειν·
"εἰ γὰρ καὶ μὴ δρᾷς ἀλλὰ δοκεῖς, ἀτυχεῖς.
"οὕτω καὶ Φιλόλαον ἀνεῖλε Κρότων ποτὲ πάτρη,
"ὥς μιν ἔδοξε θέλειν δῶμα τύραννον ἔχειν."
"Ma ütlen, et kõik inimesed peaksid eelkõige hoiduma kahtlutuste eest. Sest kuigi oled süütu, kahtlustatuna oled õnnetu. Ja nii tappis Philolaose tema kodulinn Kroton, sest kiivad kodanikud arvasid, et tema maja reetis türanni ürituse."
"Δοκεῖ δ' αὐτῷ πάντα ἀνάγκῃ καὶ ἁρμονίᾳ γίνεσθαι. καὶ τὴν γῆν κινεῖσθαι κατὰ κύκλον πρῶτον εἰπεῖν· οἱ δ' Ἱκέταν 
III. Tema teooria oli, et kõige tekitajad olid harmoonia ja paratamatus. Ja ta oli esimene inimene, kes väitis, et Maa liigub ringi mööda; kuigi mõned omistavad selle printsiibi Hiketasele Sürakuusast.
"Γέγραφε δὲ βιβλίον ἕν, ὅ φησιν Ἕρμιππος
λέγειν τινὰ τῶν συγγραφέων Πλάτωνα τὸν φιλόσοφον παραγενόμενον εἰς Σικελίαν πρὸς Διονύσιον ὠνήσασθαι παρὰ τῶν συγγενῶν
τοῦ Φιλολάου ἀργυρίου Ἀλεξανδρινῶν μνῶν τετταράκοντα καὶ ἐντεῦθεν μεταγεγραφέναι τὸν Τίμαιον. ἕτεροι δὲ λέγουσι τὸν Πλάτωνα λαβεῖν αὐτὰ παρὰ Διονυσίου παραιτησάμενον ἐκ τῆς
φυλακῆς νεανίσκον ἀπηγμένον τῶν τοῦ Φιλολάου μαθητῶν."
"Τοῦτόν φησι Δημήτριος ἐν Ὁμωνύμοις πρῶτον ἐκδοῦναι τῶν Πυθαγορικῶν  Περὶ φύσεως, ὧν ἀρχὴ ἥδε·"
"ἁ φύσις δ' ἐν τῷ κόσμῳ ἁρμόχθη ἐξ ἀπείρων τε καὶ περαινόντων καὶ ὅλος  κόσμος καὶ τὰ ἐν αὐτῷ πάντα."
"Loodus ("physis") maailmakorras ("kosmos") sobitati kokku piiritutest ja piiravatest, nii kogu maailmakord kui ka kõik selles." (Fragment 1: DK 44 B 1)
Platoni "Phaidon".
"Phaidonis" on mainitud Philolaose viibimist Kebese ja Simmiase kodulinnas Teebas ning tema ütlust, et ennast ei tohi tappa.
"τί δέ, ὦ Κέβης; οὐκ ἀκηκόατε σύ τε καὶ Σιμμίας περὶ τῶν τοιούτων Φιλολάῳ συγγεγονότες;"
Mis, Kebes? Kas sina ja Simmias ei kuulnud säärastest asjust Philolaosega vesteldes?
"κατὰ τί δὴ οὖν ποτε οὔ φασι θεμιτὸν εἶναι αὐτὸν ἑαυτὸν ἀποκτεινύναι, ὦ Σώκρατες; ἤδη γὰρ ἔγωγε, ὅπερ νυνδὴ σὺ ἤρου, καὶ Φιλολάου ἤκουσα, ὅτε παρ᾽ ἡμῖν διῃτᾶτο, ἤδη δὲ καὶ ἄλλων τινῶν, ὡς οὐ δέοι τοῦτο ποιεῖν:"
Miks siis üldse öeldakse, et ei ole seaduslik iseenast tappa, Sokrates? Sinu äsjase küsimuse kohta olen mina kuulnud nii Philolaoselt, kui ta meie juures peatus, kui ka mõnelt teiselt, et seda ei tohi teha.


Seadus (riigiõigus).
Seadus on õigusakti liik. Eristatakse seadust materiaalses mõttes ja seadust formaalses mõttes. Seadus formaalses mõttes on iga seadusandliku võimu ehk parlamendi poolt seaduste andmiseks ette nähtud menetluses vastu võetud ja seaduseks nimetatav õigusakt sõltumata sellest, kas temas sisaldub üld- või üksikregulatsioon. Seadus materiaalses mõttes on iga õigusakt, mis sisaldab üldnorme ehk õiguse üldakt, sõltumata sellest, kas selle on vastu võtnud seadusandlik, täidesaatev (määrus) või kohtuvõim (kohtute enesekorralduslikud õigusaktid).


Ralph Waldo Emerson.
Ralph Waldo Emerson [rälf u'ooldõu 'emerson] (25. mai 1803 – 27. aprill 1882) oli ameerika kirjanik ja filosoof. Ta kuulus transtsendentalistlikku liikumisse.
15. juulil 1838 šokeeris Emerson Harvardi ülikooli teoloogiateaduskonna lõpetajaid kõnega ("Divinity School Address"), milles väitis, et moraalintuitsioon on parem religioossest doktriinist ning leidis, et usk ajaloolisesse Jeesusesse ei ole vajalik.
Mais 2006, 168 aastat hiljem rajas Harvardi teoloogiateaduskond Emersoni-nimelise professuuri ("Emerson Unitarian Universalist Association Professorship").
Välislingid.
Emerson, Ralph Waldo
Emerson, Ralph Waldo
Emerson, Ralph Waldo
Emerson, Ralph Waldo


Haldusakt.
Haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.


Nõukogude okupatsioon Eestis.
Nõukogude okupatsioon Eestis ehk Vene okupatsioon oli aastatel 1918–1919, 1940–1941 ja 1944–1992 toimunud Eesti Vabariigi territooriumi okupeerimine Nõukogude Venemaa ning hiljem Nõukogude Liidu poolt. Ajaliselt võib jaotada selle kolmeks:.
Aastatel 1918-1919 oli Eesti territoorium okupeeritud osaliselt. Okupatsioonivõimud moodustasid hõivatud territooriumil Eesti Töörahva Kommuuni. Okupatsiooni lõpetas Eesti Vabadussõda.
1. jaanuaril 1939. aastal oli Eesti Vabariigis 1 133 917 elanikku.
Aastatel 1940–1941 kestnud okupatsiooni ajal moodustasid okupatsioonivõimud Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi. Koos okupeerimisega annekteeriti moodustatud Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisu. 1941. aastal asendus Nõukogude okupatsioon Eestis Saksa okupatsiooniga.
1. detsembril 1941. aastal registreeriti Eesti Kindralkomissariaadi territooriumil 1 017 475 elaniku.
1944 vallutasid Nõukogude väed Eesti territooriumi ning algas teine Nõukogude okupatsioon. Teise Nõukogude okupatsiooni lõpp on selgesti määratlemata. ENSV Ülemnõukogu võttis 1990. aasta 30. märtsil vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest. Otsuses nenditi, et Nõukogude Liidu riigivõim Eestis oli ebaseaduslik selle kehtestamise momendist alates, 1940. aasta okupatsioon ei katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu "de iure" ning riigi territoorium on ikka veel okupeeritud. 7. oktoobril 1992. aastal võttis Eesti Riigikogu vastu deklaratsiooni, et Eestis on põhiseaduslik riigikord taastatud. Samal ajal polnud Eesti võõrvägede kohaloleku tõttu täielikult suveräänne veel isegi 1994. aastal, mil Moskvas sõlmiti juulilepped vägede lõplikuks ja täielikuks väljaviimiseks. Tol hetkel viibis Eestis veel umbes 7000 Vene sõjaväelast. 31. augustil 1994 lahkusid viimased Venemaa väed endise Eesti NSV territooriumilt, kuid mitte 1944. aastal Venemaaga liidetud maa-aladelt. Nõukogude okupatsiooni ajal Eestisse toodud koloniistid pole tänaseni Eestist lahkunud.
Eesti Vabariigi okupeerimine.
Pärast Eesti territooriumi okupeerimist NSV Liidu relvajõudude poolt 16.–17. juunil 1940 asendati Eesti Vabariigi nimi nõukogude administratiiv- ja julgeolekuorganite kontrolli all läbiviidud ja kontrollitud esinduskogu - Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu poolt 21. juulil 1940 nimetusega Eesti NSV.
Formaalne inkorporeerimine NSV Liidu koosseisu toimus 6. augustil 1940 pärast Eesti NSV esindajate poolset sooviavaldust Moskvas NSV Liidu Ülemnõukogus. Tegemist oli n-ö nukuvabariigiga, millel oli oma nukuparlament (ENSV Ülemnõukogu) ja Moskva korraldusi täitev nukuvalitsus (ENSV Ministrite Nõukogu). Sisuliselt ei olnud ENSV näol tegu ei nõukogudele allutatud valitsemis- ega sotsialistliku ühiskonnakorra ega ammugi mitte demokraatliku vabariigiga, vaid okupantide relvajõu toel püsiva totalitaarse diktatuuriga, mida juhtis NLKP ja selle kohalik allorganisatsioon Eestimaa Kommunistlik Partei.
Nõukogude võimu liberaliseerimise ja rahva surve mõjul asendas ENSV Ülemnõukogu nime "Eesti NSV" 8. mail 1990 nimetusega "Eesti Vabariik". Eesti riikliku iseseisvuse taastamine kuulutati välja Eesti Kongressi ja EV Ülemnõukogu ühisavaldusega 20. augustil 1991.
23. augustil 1939 sõlmiti N Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping ehk Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salastatud lisaprotokoll jagas Ida-Euroopa kahe suurriigi vahel. Baltimaad peale Ida-Preisimaa ja Memeli jäid seejuures Nõukogude Liidu poliitilisse mõjusfääri.
Septembris 1939 koondati Eesti piiri lähistele suured Nõukogude väeüksused ning Eestile esitati ultimaatum, milles nõuti, et Eesti nõustuks oma territooriumile Nõukogude sõjaväebaaside rajamist. Kartes sõja puhkemist ning lootes Nõukogude Liidu poolt pakutavatele tagatistele, sealhulgas lubadusele riigi siseasjadesse mitte sekkuda, võttis Eesti valitsus ultimaatumi vastu.
28. septembril 1939 sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk "baaside leping", milles lepiti kokku Nõukogude Liidu sõjaväebaaside toomine Eestisse. Oktoobris toodi Eesti Vabariigi territooriumile esimesed 25 000 punaväelast. Peaaegu samal ajal Eestiga sai Nõukogude Liit ultimaatumi ähvardusel võimaluse baasid rajada ka Lätisse ja Leedusse. Kohalikel võimudel puudus reaalne kontroll riiki toodud Nõukogude väeüksuste tegevuse üle. Nõukogude Liit kasutas Eestisse rajatud baase muuhulgas peagi puhkenud Talvesõja käigus Soome ründamiseks.
1940. aasta alguseks oli punaväelasi Eestis juba üle 40 000. Piiride lähistele koondati veelgi suuremaid üksusi. Nõukogude ajakirjanduses algas kampaania Eesti vastu. 12. juunil 1940 okupeeris Nõukogude laevastik Naissaare. 14. juunil algas täielik õhu- ja mereblokaad. Samal päeval tulistati alla Soome reisilennuk "Kaleva" Tallinn–Helsingi liinil.
16. juunil esitas Nõukogude Liit järjekordse ultimaatumi, ähvardades sõjaga. Ultimaatumis nõuti uue valitsuse moodustamist ja täiendavate Punaarmee üksuste riiki lubamist. Valitsus võttis ultimaatumi vastu ning astus seejärel tagasi. 17. juunil läks kogu Eesti territoorium Nõukogude väeüksuste kontrolli alla ning kindral Johan Laidoner kirjutas alla sellekohasele dokumendile Punaarmee väejuhatusega. Eestis hakkas paiknema kokku üle 115 000 Nõukogude sõduri.
Rahvusvahelise õiguse kohaselt muutus Eesti alates 16.–17. juunist 1940 okupeeritud riigiks. 19. juunil saatis Nõukogude juhtkond Eestisse eriesindaja Andrei Ždanovi, kelle ülesandeks oli riigipöörre korraldada. Eesti Kaitseväelt võeti relvad, Kaitseliit saadeti laiali ning rahvakogunemised keelati. Nõukogude Liidu esindajad rõhutasid pidevalt võimalust minna üle avalikule terrorile. Toimusid arreteerimised. Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnas algas Nõukogude võimudele sobiva nukuvalitsuse moodustamine.
21. juunil organiseeris Ždanov Tallinnas peamiselt Nõukogude Liidust kohale toodud osalejatega meeleavalduse, mille käigus dikteeriti president Konstantin Pätsile uue valitsuse koosseis, mille juhiks sai Johannes Vares. 5. juulil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati kehtivat õigust rikkudes välja erakorralised Riigivolikogu valimised. Riigikogu teise koja Riiginõukogu moodustamine jäeti ära. Nõukogude võimu poolt organiseeritud Töötava Rahva Liidu poolt "võidetud" valimisi on kritiseeritud laialdaste rikkumiste pärast (muuhulgas valimistulemuste võltsimine ning vastaskandidaatide terroriseerimine). Valimised toimusid 14. ja 15. juulil. Riigivolikogu kuulutas 21. juulil 1940 Eesti Vabariigi Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja esitas NSV Liidu Ülemnõukogule palve võtta Eesti NSV vastu Nõukogude Liitu.. Kogu maa nii linnas kui maal kuulutati 27. juulil 1940 riigi omanduseks. Nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud ettevõtete ja kinnisvarade nimekirjad on avaldatud Eesti NSV Teatajas (1940–1941)
Eesti Vabariigi annekteerimine.
6. augustil 1940. aastal esitasid soveti administratiiv- ja julgeolekuorganite kontrolli all läbiviidud valimiste tulemusena valitud sovetimeelse Riigivolikogu delegatsioon - esimees Johannes Vares-Barbarus, asetäitjad Neeme Ruus ja Johannes Lauristin, liikmed Juliana Telman, Georg Abels Moskvas avalduse Nõukogude Liidu Ülemnõukogule, kes võttis Eesti NSV koos Läti NSV ja Leedu NSV Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu vastu. Baltimaad olid täielikult annekteeritud ja inkorporeeritud.
Erinevad tõlgendused.
Venemaa ametlik seisukoht on, et 1940. aasta sündmusi Eestis ei saa nimetada okupatsiooniks, sest Nõukogude väed sisenesid Eestisse Eesti valitsuse nõusolekul vastavalt baaside lepingule. Pigem kasutatakse mõistet anneksioon. Samuti on Venemaal levinud seisukoht, et Eesti liitumine Nõukogude Liiduga oli Eesti rahva õiguspärane tahteavaldus, kuna vastava palve esitas Eesti Riigikogu. Eesti seisukoht omakorda on, et Venemaa 16. juunist alates Eestisse toodud täiendav väekontingent toodi Eestisse ultimatiivselt jõuga ähvardades, järgnevate päevade jooksul rikuti jämedalt mitmeid baaside lepingu punkte ning 1940. aasta Riigivolikogu valimised polnud vabad, toimusid jämedate seaduserikkumistega ja nende tulemused olid ilmselt võltsitud.
1939.-1940. aasta sündmuste tõlgendamine ning sellest tulenevad võimalikud juriidilised ja moraalsed järeldused on pingestanud Eesti ja Venemaa suhteid alates Eesti taasiseseisvumisest.
Nõukogude okupatsiooni tagajärjed Eestis.
Pärast okupeerimist panid NSVL võimud repressiivaparaati (NSVL NKVD ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat) kasutades Eesti territooriumil tsiviilelanikonna vastu toime inimsusevastaseid kuritegusid ja Teise maailmasõja ajal sõjakuritegusid ning rahvusvaheliste konventsioonide rikkumisi (sh. okupeeritud riigi elanike sundmobiliseerimine 1941 ja 1944–1991).
Veel tõi Nõukogude okupatsioon endaga kaasa massilise ümberasumise teistelt NSV Liidu aladelt Eestisse. Mitte-eesti elanikkonna plahvatuslikku kasvu ja selle tagajärgi on teinekord nimetatud ka tsiviilokupatsiooniks.


Flight of the Amazon Queen.
"Flight of the Amazon Queen" on firma "Interactive Binary Illusions" 1995. aasta seiklusmäng DOS-ile ja Amigale. 2004. aastast alates on mäng priivarana alla laaditav ning ScummVM-iga mängitav.
Mäng toimub 1940. aastatel ning meenutab tolleaegseid "pulp"-seiklusjutte. Mängija juhib lendur Joe Kingi, "Amazon Queen" nimelise lennuki omanikku. King kukub lennukiga mängu alguses Amasoonase džunglisse ning peab päästma oma reisija, kuulsa filmistaari Faye Russeli ning samuti amatsoonide hõimu ja kogu maailma hullumeelse teadlase käest, kes soovivad amatsoone dinosaurusteks muundada.


Emulaator.
Emulaator (inglise "emulator") on arvutiprogramm, mis võimaldab programme käivitada teisel riistvaral või operatsioonisüsteemil kui see, millele nad algselt loodi. Emulaator on oma olemuselt masinkoodi käivitav interpretaator.


Lev Veršinin.
Lev Veršinin [leff verš'iinin] (sündinud 14. augustil 1957 Odessas) on ukraina päritolu vene ulmekirjanik, ajaloolane ja poliitik.
Lev Veršinin õppis Kaasani ülikoolis ajaloo teaduskonnas, lõpetas Odessa ülikooli ajaloo teaduskonna. Mõnda aega töötas õpetajana koolis.
Samuti on ta olnud Odessa abilinnapea.


P.W.A..
"See artikkel on RAC-ansamblist; "warez"-grupp PWA kohta vaata Pirates With Attitude
P.W.A. on eestimaine, Tallinnast olev "RAC"-ansambel. P.W.A. on teinud ühise albumi koos Soome ansambliga Sniper; albumi nimi on "In Hate Of The Russian". P.W.A. on hästi tuntud ansambel Baltimaade ja Skandinaavia skinheadide ja natsionalistide keskuses. Ansambli nimi: P.W.A. tähendab "Preserve White Aryans".
Ajalugu.
P.V.A. (Perverts Versus Angels) 1988 - 1999
P.W.A. (Preserve White Aryans) 1999 - …
P.V.A. on viljelenud oma eksisteerimise ajal põhiliselt OI ! punk ja hardcore muusikat. Alguses kutsuti P.V.A.-d natsi punk bändiks, hiljem sai P.V.A.-st aga täielikult eesti esimene skinhead bänd.
Oma tegevust alustas P.V.A umbes 1988 a. kevadel.
Bändi algliikmetest ei ole kedagi järel.
Ka koosseis on olnud läbi aegade küllaltki kirju ja vastuoluline.
Algkooseisust võib nimetada A.Kuristit ja M.Johansoni
ning I.Heibret kes hiljem mängis ka "Vennaskonnas"
Alguses laulis bändis keegi Raika, hiljem üks paks tüüp (kes teab ?).
Umbes 1989a. paiku laulis P.V.A.-s V.Valme, trumme mängis J.M.K.E.-st lahkunud Venno Vanamölder (kes jäi bändi trummariks kuni 1998a.), kitarri mängis A.Kurist ja bassi M.Johanson.
1990a. lahkus V.Valme ja laulma hakkas M.Johanson, viimase asemel asus bassi mängima J.Koorep.
Kuid peagi lahkus ka M.Johanson ja tema asemele tuli tagasi laulma V.Valme.
Umbes 1991-1992 talv lahkus bändist A. Kurist ja teda asendasid mõnda aega alguses K.Kaaviste, hiljem S.Šeripov.
1992 talvel sai tehtud viimane lindistus V.Valmega ja kevadel lahkus ta bändist.
1992 suve alguses tegi P.V.A. uues kooseisus: M.Aasna (Pikk) - bass, A.Roots - soolokitarr, V. Vanamölder - trummid ja J.Koorep - laul & rüthmikitarr, lindistuse "Neegrid tagasi dzunglisse".
1992a. suve keskel läksid A.Roots ja J.Koorep sõjaväkke ning bändi tegevus soikus umbes aastaks.
1993 aastal sõjaväest tulnuna, otsustas Koorep (Siil) M.Aasnaga (Pikk) P.V.A. jälle kokku panna.
Uues kooseisus olid: M.Tõkman - soolokitarr, M.Aasna - bass, A.Oselin - laul, V.Vanamölder - trummid J.Koorep - rüthmikitarr ja taustalaul.
Sellel ajal (1993-1995) viljeles P.V.A. meloodilisemat punk rocki.
1994a. kevadel, 23.märtsil, salvestati Muti club'is "Palgasõdurid" ja juuli alguses läks M.Tõkman sõjaväkke.
1995a. lahkub bändist ka A.Oselin ja tema asemel hakkab laulma J.Tallerma (Vakstu). Band siirdub hakkab jälle mängima oi!/HC punki.
1995-1998 aastatel toimus bändis muutus - P.V.A. -st sai Eesti esimene skinhead bänd (ja hiljem ka WP/RAC), wp sõnumit aga oli P.V.A. ajal ja juba enne 1990a. lauluga "Juudid ahju!" (V.Vanamölder).
1996a. kevadel valmis lindistus "You have a right to die!
(F.C.records andis välja kasseti, 1999 ka plaadi).
1996a. sügisel oli esimene väliskontsert Soomes. Turu skinhead-klubi avamiskontserdil osalesid: PIG KILLER (Finland), P.V.A.(Estonia), MISTREAT (Finland).
1996a. talvel toimus Eestis siiani suurim skinide ja punkide vaheline kaklus, kus mängisid P.V.A., PSYHOTERROR, OLOTILA (Finland), OI POLLOI (Scotland) ja veel mingi Soome ja Vene rock'n'rolli bänd mille nimesid ei mäleta. Kaklus sai alguse tuntud ANTIFA bändist OI POLLOI, kes hakkas laval karjuma: "Fuck nazis!" ja" Fuck P.V.A.!" mille peale eesti skinid vihastasid ja alustasid kaklust, mis kujunes saalis massikakluseks. Kaklus oli kohati nii äge et isegi politsei ei julgenud sekkuda (politsei auto lahkus sündmuskohalt). Kontsert lõppes soomlaste ja šotlaste põgenemisega. Hiljem nägin [Siil] ühel punkkogumikul, kus olid esindatud ka kontserdil olnud bändid, kirja: "Spetsial Fuck off to estonian nazis & P.V.A.".
1997a. kutsus P.V.A. Eestisse soome uhkuse MISTREATi. Toimus Eesti esimene w.p. (White Power) kontsert, kus esines bänd välismaalt (18 contsert, Tartu 1997 aprill).
1998a. lindistas P.V.A. oma viimase lindistuse "When will be the day" koos Vakstuga. Esinetud sai viimati koos Jüriga Mätta mälestuskontserdil 1997a.
1998a. Mätta mälestuskontserdil hakkas jälle laulma J.Koorep (Siil), trumme mängis Meelis (OI!), kes oli mõnikord ennemgi Vennot asendanud, soolot M.Tõkman ja bassi M.Aasna (Pikk).
Märtsis 1999a. Keila kontserdil (P.V.A.; MISTREAT; BLOOD FOR BLOOD; LEEGION)
mängis Pikk bändis viimast korda ja juba 1999a. aprillis hakkas P.V.A.s mängima basskitarri M.J. (Blood For Blood'st).
Jaanus (Siil) - laul ja rütmikitarr.
Bänd viljeleb endiselt meloodilist OI!-d ja on ka hardcore mõjutusi. Sõnum on poliitiline, RAC (Rock against communism).
P.V.A.(Perverts Versus Angels) üles oma uue nimega


Pirates With Attitude.
"See artikkel on warez-grupist; RAC-ansambli vaata P.W.A.
Pirates With Attitude e PWA oli aastatel 1992 kuni 2000 tegutsenud piraattarkvara ("warez") levitanud grupp.
4. mail 2000 teatas USA Justiitsdepartemang grupi liikmetele süüdistuse esitamisest. PWA oli esimesi gruppe, kellele esitati "No Electronic Theft Acti all süüdistus.


Volgogradi oblasti lipp.
Volgogradi oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Volgogradi oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 18. septembril 2000.
Lipu kirjeldus.
Volgogradi oblasti lipuks on ristkülikukujuline punane kangas, mille vardapoolses osas on kaks sinist vertikaalset triipu nii, et nende vahele ja neist vardapoole jäävad kitsad punased triibud. Lehvipoolsel punasel väljal on aga kujutatud valget Teise maailmasõja mälestussammast "Emake Kodumaa" (Матери-Родины), kujutis moodustab 3/4 lipu kõrgusest. Siniste kitsaste triipude laiuseks on 1/16 lipu laiusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Punane pärineb Volgogradi (Tsaritsõn) ajalooliselt vapilt, punane oli ka Vene NFSV vapi ja ka praeguse Venemaa Föderatsiooni vapi põhivärviks ning see sümboliseerib Volgogradi oblasti järjepidevust, traditsioone ja ajalugu. Samuti sümboliseerib see ka mehisust, uhkust, vabadust ning neid, kes on oma isamaa kaitsmise eest verd valanud.
Sinised triibud tähistavad oblasti kahte suurimat jõge Doni ja Volgat, mis on selle piirkonna ja üleüldse ajaloos väga tähtsat rolli mänginud. Sinine on ka nooruse, harmoonia, tarkuse ja täiusliku hinge värv.
Valge tähistab rahu, õilsust, õiglust ning helget tulevikku.
"Emake Kodumaa" viitab Teise Maailmasõja pöördepunktiks osutunud Stalingradi lahingule ning oblasti rahva kangelaslikkusele selles lahingus.
Sinine, punane ja valge on ka Venemaa lipu värvideks, ning oblasti lipul viitavad nad sellele, et Volgogradi oblast on Venemaa lahutamatu osa.


Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei.
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei (saksa keeles "Nationaldemokratische Partei Deutschlands", NPD'") on 1964. aastal Saksamaal Hannoveris asutatud poliitiline liikumine, mis esindab peamiselt rahvuslikult meelestatud ja immigratsioonivastaste valijate huve.
Partei esimees on alates 2011. aastast Holger Apfel. Partei ametlik häälekandja on ajaleht "Deutsche Stimme" (Saksa Hääl), mis ilmub aastast 1976. Liikmeid on 2006. aasta seisuga umbes 6000.
Saksamaa Rahvusdemokraatliku Partei juures tegutsevad noorteorganisatsioon Noored Rahvusdemokraadid ("Junge Nationaldemokraten") ja üliõpilasorganisatsioon Rahvusdemokraatlik Kõrgkooliliit ("Nationaldemokratischer Hochschulbund"). Septembris 2006 asutati ka naisteühendus Rahvuslike Naiste Ring ("Ring Nationaler Frauen").
Programm.
Rahvusdemokraatide programmi aluseks on saksa rahva huvide edendamine perekonna ja rahvamajanduse toetamise kaudu. Nõutakse immigratsiooni piiramist ja rahvusvahelise kapitali osakaalu vähendamist Saksamaa majanduses. Partei on rõhutatult globaliseerumisvastane ja euroskeptiline.
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei toetab surmanuhtluse taaskehtestamist.
Programmis nõutakse Saksamaa piiride revideerimist, et tagada kõigi sakslastega asustatud alade taasliitmine Saksamaaga. Piiride muutmine tuleb saavutada rahvusvaheliste läbirääkimiste ja lepingute tulemusel. Samuti soovitakse ametliku ajalookäsitluse revideerimist, et lõpetada riiklikul tasandil ja koolides sakslaste kajastamine "kurjategijate rahvusena". Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasid Saksamaal tuleb likvideerida.
Poliitilised oponendid on seostanud Saksamaa Rahvusdemokraatlikku Parteid paremäärmuslusega. Aastal 2003 üritasid õiguskaitseorganid erakonna tegevust keelustada, kuid konstitutsioonikohus lükkas nende taotluse tagasi.
Esindatus parlamendis.
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei ei ole kunagi olnud esindatud Bundestagis ja Euroopa Parlamendis. Esimestel parlamendivalimistel 1965. aastal kogusid nad 2 protsenti häältest ja 1969. aastal 4,3 protsenti häältest, suutmata ületada viieprotsendilist valimiskünnist. Pärast seda langes erakonna populaarsus tunduvalt, jäädes püsivalt valimistel alla 1 protsendi. Kerge tõus oli märgatav 2005. aasta parlamendivalimistel, mil esimest korda 35 aasta järel ületati ühe protsendi piir (1,6%).
Suuremat edu on saavutatud kohalikel valimistel. Kõige edukamad aastad olid rahvusdemokraatide jaoks 1966–1969, mil saavutati esindatus Baieri, Hesseni, Bremeni, Alam-Saksimaa, Rheinland-Pfalzi, Schleswig-Holsteini ja Baden-Württembergi liidumaa parlamendis.
Pärast seda oli partei pikki aastaid edutu ka kohalikel valimistel. Pööre toimus 2004. aastal, mil Saksimaa parlamendivalimistel saavutati 9,2 protsendi valijate toetus ja 12 kohta liidumaa parlamendis (tänaseks on see kahanenud fraktsiooni lõhenemise tõttu 9 kohani). Aastal 2006 saavutasid rahvusdemokraadid Mecklenburg-Vorpommerni parlamendivalimistel 7,3 protsendi valijate toetuse ja 6 kohta liidumaa parlamendis.
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei on kogu oma tegevuse kestel olnud opositsioonipartei.
Koostöö.
Aastast 2004 seob erakonda koostööleping teise rahvusradikaalse partei Saksa Rahvaliiduga ("Deutsche Volksunion", DVU).
Euroopa tasandil kuulub Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei Euroopa Rahvusrindesse ("European National Front", ENF).


Kamõšin.
Kamõšin on linn Venemaal Volgogradi oblastis. Asub Volga jõel asuva Volgogradi veehoidla ääres, Kamõšinka jõe suudmes.
Linn on asutatud 1667. aastal. 1697–1780 kandis nime Dmitrijevsk. 1780. aastal sai linnaõigused.
Kamõšinis on jõesadam, seda läbib raudtee ja Saratovi-Volgogradi automagistraal.


Tallinna keel.
Tallinna keeleks nimetatakse põhjaeesti kirjakeelt. Põhjaeesti ehk tallinna keelt oli vaja eristada lõunaeesti kirjakeelest ehk tartu keelest eeskätt siis, kui mõlemas kirjakeeles olulisel määral raamatuid välja anti (19. aastasaja lõpuni).


Mets.
Mets on puittaimedega kooslus, mille pindala on suurem kui 0,5 ha, puude kõrgus ületab 5 m ja võrade pindala üle 10% kogu alast. Metsa mõiste alla ei kuulu puuviljaaiad ja linnapargid.
Mets moodustab kogu maismaa pindalast 30% (kuid Maa ajaloos on olnud perioode, kus metsaga oli kaetud ligikaudu 50% maismaast). Selle biosfääriosa globaalne tähtsus seisneb orgaanilise aine produtseerimises ja selles talletunud biogeensete elementide kaitsmises väljauhtumise eest (metsadesse on koondunud 80–90% maismaa orgaanilisest ainest) ning õhkkonna gaasilise koostise reguleerimises. Mõjutades sademete hulka ja jaotust ning pinnavee äravoolu ja aurumist, määrab mets maa-ala veerežiimi ja kliima kujunemise.. Seega määrab mets suure osa ka aine- ja energiaringes. Erosiooni ja deflatsiooni tõkestajaina ning õhu puhastajaina on metsad olulised ka keskkonnakaitseliselt.
Rinded.
Metsataimed on väga erineva vormi ja nõudlusega. Igale metsatüübile on iseloomulikud kindlad taimeliigid, mis sõltuvad vastava maa-ala mullastikust. Laiemas mõttes võib aga metsa taimekoosluse jaotada rinneteks: puu-, põõsa-, puhma-, rohu- ja samblarinne. Puurindesse kuuluvad puud ja nende järelkasv. Viimase moodustavad noored puud, mis ei ulatu vanemate puude kõrguseni. Ühtlasi on puud ka suured valguslembesed taimed metsataimede seas. Väiksemad valguslembesed rohttaimed saavad kasvada vaid hõredates päikeseküllastes metsades, metsaservas ja häiludes. Tihedates kooslustes, kus päikesekiired ei suuda läbi puuvõrade tungida, kasvavad varjutaimed, mis ilma puude-põõsaste varjuta ei suudaks kasvadagi. Võimalik on ka sootuks rohttaimede puudumine metsataimestikust. Põõsad moodustavad põõsarinde. Põõsad koos nende puudega, mis kunagi ei moodusta uut metsa, moodustavad alusmetsa. Selliste puude hulka kuuluvad puitunud varrega taimed, mille kõrgus jääb enamasti alla 4 m (must ja punane sõstar, harilik kuslapuu, harilik pihlakas, harilik toomingas jt.). Põõsarindest madalamad rohttaimed (sõnajalad jt) moodustavad rohurinde. Puitunud varrega igihaljad madalad taimed (harilik mustikas, pohl, kanarbik, vaevakask) kuuluvad puhmarindesse. Maapind võib olla kaetud veel kõige madalamate taimede kihiga – samblarindega. Samblaid koos samblikega nimetatakse sambla-samblikurindeks. Puhma-, rohu- ja sambla-samblikurinne moodustavad alustaimestiku. Rinded on sõltuvalt kooslustest erinevas osakaalus.
Rindelisus jätkub ka koosluse maa-aluses osas, kus erinevate liikide taimede juured ulatuvad mullas erineva sügavuseni. Kõige sügavamale kasvavad puude ja põõsaste juured (eriti harilik tamm ja mänd). Nii on maa-alune ruum metsataimede vahel ära jaotatud ning igaüks võtab vett ja mineraalaineid temale sobivast sügavusest.
Levik.
Metsi võib leida igast piirkonnast, kus on suhteliselt suures hulgas sademeid ja vähemalt 2-kuune periood, kus õhutemperatuur on üle 10 kraadi. Pinnaselt, mis on omadustelt kõlbulik puude kasvuks ning kus häiringud (metsatulekahjud, liiga pikad põuaperioodid) pole väga sagedased. Mägedes levivad metsad kuni puupiiri kõrguseni.
Metsad, kus domineerivad õistaimed (laialehised metsad) on liigirikkamad, kui valdavalt paljasseemnetaimi sisaldavad metsad (okas- ja heitleismetsad). 2000. aastal hõlmab FAO (Ühinenud Rahvaste Toidu ja Põllumajanduse Organisatsioon) andmetel maailma metsade suurjaotus 4 tüüpi: boreaalsed (33%), parasvöötme (11%), subtroopilised (9%) ja troopilised metsad (vihmamets) (47%). Suurima metsade pindalaga riigid on Venemaa, Brasiilia ja Kanada. FAO 2010 andmetel on looduslikke metsi säilinud kõige enam Lõuna-Ameerikas, kuid maailmas domineerivad üldiselt poollooduslikud metsad looduslike üle. Istutatud metsade osakaal on suhteliselt tühine.
Maailmas enamlevinud puude perekonnad on mänd ("Pinus"), tamm ("Quercus"), kuusk ("Picea") ja nulg ("Abies").
Boreaalsed metsad.
Boreaalsed metsad ehk taigad. Enamik kasvab Euraasia mandri Aasia osas. Vegetatsiooniperiood kestab 3–6 kuud. Sademeid on 250–500 mm/a. Taiga asub jahedas ja niiskes kliimas, millele on iseloomulik temperatuuri suur aastaajaline kõikumine. Mullad on happelised ja seetõttu valdavaks heitlehised ja okaspuud. Mõningates piirkondades esineb igikeltsa. Puudel on kohastumuseks juured pindmised (igikelts), lehed muundunud okasteks, et takistada aurumist. Igihaljus võimaldab pikemalt fotosünteesida ja võra on kitsaskooniline, kuna lumi peab talvel maha vajuma, et see ei vigastaks puid oma raskusega.
Parasvöötme metsad.
Parasvöötme metsad paiknevad piirkonnas, kus talv on lühike ja mõõdukalt külm. Vegatatsiooniperiood kestab 6–12 kuud ja sademeid on 500–1000 mm/a. Muld nende metsade all on viljakas ja tüse, mistõttu valdavateks puudeks on lehtpuud (tamm, pöök, saar). Parasvöötme metsad kannatavad tugevalt liigse inimmõju käes. Tihti on alles vaid sekundaarsed metsad, sest vanad metsad on inimasustuse laiendamiseks, põllumaaks või kaevanduste tarvis maha raiutud. Rohttaimedel on nendel aladel kiire arengutsükkel vahetult pärast talve, sest lehed varjavad päikesevalguse. Samblaid on ka maapinnal vähe, sest rohkelt mahalangenud lehed ei kõdune piisavalt kiiresti ja varjavad valguse..
Subtroopilised metsad.
Subtroopika jaguneb Vahemere tüüpi ja niiskeks subtroopikaks. Esimesel juhul on kuiv suvi ja vihmane talv ning sademeid 500–600 mm/a. Paiknevad väga viljakatel muldadel ja kuuluvad igihaljaste kõvalehiste metsade hulka (loorberipuu, korgitamm, õlipuu). Puud on kohanenud sagedaste põlengute ja kuivuse ning suure aurumisega, mistõttu on neil nahkjad lehed, milledes leidub lisaks veel palju eeterlikke õilisid. Tugikoel on ka suur osakaal, et taim ei saaks närbuda.
Teisel juhul esineb vihm aastaringselt ja sademete maksimum on suvel. Selles piirkonnas levivad igihaljad vihmametsad, kus tavalistest liikidest leidub jugapuud ("Podocarpus") ja magnooliad ("Magnolia").
Troopilised metsad.
Troopilised metsad jagunevad sesoonseteks ja humiidseteks, kus esimesel juhul on sademeid kuni 2000 mm/a, kuid kuivaperiood võib kesta kuni 5 kuud. Teisel juhul esineb sademeid üle 2000 mm/a ja kuivaperiood puudub üldse (vihmamets) või on lühike. Nendes metsades ei lange temperatuur kunagi alla 0 kraadi. Mullad on toitainevaesed, happelised ja punakad, sest aastaringne vegetatsiooniperiood kurnab mullad ära.
Suktsessioon.
Metsa suktsessioon ehk koosluste vahetus tähendab, et esmalt tekib rohutasand ehk domineerivateks taimedeks on rohttaimed ja põõsad. Tekib soodne keskkond seemnete ja eoste idanemiseks. Lagedal rohumaal hakkavad kasvama esimesed puuliigid, mis virguvad jõudsalt ja puittaimed hakkavad alal domineerima. Varju suhtes tolerantsed puuliigid (kuusk, vaher) jäävad aga ebatolerantsetele (mänd, kask) alla ehk ei konkureeri nendega kõrgustes. Puud kasvavad viimaks nii suureks, et rohttaimed ja põõsad jäävad neile olelusvõitluses alla. Noores metsas jätkub puude kiire kasv ja puudevaheline konkurents võib olla mõnedele isenditele hukatuslik. Kui mõni ebatolerantne isend jääb kasvus teistest maha, siis ta sureb konkurentsis ja asendatakse mõne teise liigiga, mis tolerantsem. Täiskasvanud metsas jätkub konkurentsist tingitud puude väljalangemine. Tekib lamapuit, mis muudab metsa mosaiiksemaks ehk loob valgust vajavatele liikidele uue sobiliku elupaiga. Ebatolerantsed ja tolerantsed liigid jagavad elupaika ja välja võib kujuneda selgepiiriline kihistatust kahe eelneva vahel. Kliimaksstaadiumiks on kujunenud suhteliselt stabiilne taimekooslus, kus domineerivad liigid, mis on konkreetses keskkonnas kõige kohasemad.
Tähtsus inimesele.
Peale selle, et inimene saab metsast toorainet mööbli- ja paberitööstusesse, küttepuid ja ehitusmaterjali, on metsal ka oluline esteetiline väärtus. Inimene saab metsas matkata, seeni ja marju korjata, jahti pidada ja vaba aega veeta. Metsad aitavaid meil hoida väärtuslikku pinnast erosiooni eest. Lisaks aitavad puuderibad teede ääres hoida talvel teid lumest puhtana. Metsad takistavad reostuse jõudmist jõgedesse ja järvedesse. Ühtlasi muudavad puud õhu tolmust ja heitgaasidest puhtamaks ning metsad seovad väga suures hulgas süsinikku atmosfäärist endasse. Metsaökosüsteemide iseloomulikud keskkonnatingimused pakuvad elupaika paljudele spetsiifilistele elusorganismidele, keda inimene vajab, et tehislikkuse keskel eksisteeriks veel ka tükike sellist keskkonda, nagu see oli enne inimest.


Puistu.
Puistu on ühtlase struktuuriga metsa ala, mis naabermetsaosast erineb mõne takseertunnuse (näiteks vanuse, diameetri, kõrguse, koosseisu, boniteedi, kasvukohatüübi, rinnete arvu, tagavara, peapuuliigi järelkasvu, keskmise diameetri või kõrguse) poolest.
Puistud jagatakse puht- ja segapuistuteks ning looduslikeks ja kultuurpuistuteks. Juhul kui puistu jääb mitmele maatükile või seal rakendatakse erinevaid metsamajanduslikke töid või muud sellist, jagatakse üks puistu erinevateks eraldisteks.
Puistu nimetus määratakse enamuspuuliigi ja kasvukohatüübi järgi, näiteks jänesekapsakuusikus domineerivad kuused ja taimestikus on esikohal jänesekapsas.


Eraldis.
Eraldis (ehk littera) on metsanduses kasutatav piisavalt ühetaoline ja terviklik metsaosa, mida saab kasutada ühesuguste majandamisvõtete rakendamiseks.
Eraldis on ühetaoline puistu koosseisu, vanuse, päritolu, rinnaspindala, kõrguse, tagavara ja kasvukohatüübi poolest.


Kõrgusindeks.
Kõrgusindeks iseloomustab puistu kasvuheadust ning näitab, kui kõrge oleks puistu saja-aastaselt. Kõrgusindeks määratakse matemaatiliste mudelite kaudu esimese rinde enamuspuuliigi vanuse ja kõrguse alusel.


Metsatüüp.
Metsatüüp on metsatüpoloogias peamiselt kasvukohatingimuste järgi eristatav metsa osa, ühtlasi vastava liigitamise põhiüksusi.
Metsade tüpidiseerumisel puudub üksmeel ja eri teadlased on välja toonud sõltuvalt eristamiskriteeriumist arvukalt eri tüpoloogiad.
Et metsatüüpide liigitamisel on üldjuhul määrava tähtsusega kasvukohatingimused, siis tavaliselt räägitakse vastavatest (metsa)kasvukohatüüpidest (näiteks pohlakasvukohatüüp), mille raames eristatakse kitsamaid metsatüüpe (näiteks pohlamännik).
Sarnaste metsatüüpide ühendamisel saadakse tüübirühmad ja neid omakorda ühendades tüübiklassis.


Kasvukohatüüp.
Kasvukohatüüp (ka metsakasvukohatüüp) on mullastikult ja taimestikult ühtlane metsaala. Nimetus tuleb enamesineva taime järgi (näiteks kasvab naadi kasvukohas väga palju naate, jänesekapsa kasvukohatüübis jänesekapsaid jne).
Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon.
Eesti metsakasvukohatüüpide uurimisel ja klassifikatsiooni väljatöötamisel on olnud suur roll Erich Lõhmuse, Liivia Laasimeri ja Viktor Masingu töödel.
Järgnevalt toodud klassifikatsioon on nende töö arendus, mis on toodud Jaanus Paali teose "Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon" (1997) järgi.


Esimene rinne.
Esimene rinne on puistu suurima kõrguse ja tagavaraga rinne, mille täius on vähemalt 30%. Esimest rinnet loetakse puistu põhirindeks.


Täius (metsandus).
Täius iseloomustab kasvuruumi kasutamise ulatust võrreldes samades tingimustes kasvava normaalpuistuga. Täius leitakse puistu ühe hektari rinnaspindala või tagavara jagamise teel samasuguse kõrgusega normaalpuistu rinnaspindala või tagavaraga.


Rinnaspindala.
Rinnaspindala on puistus puude rinnaskõrguse ristlõikepindalade summa hektaril. Metsa mõõtmisel määratakse rinnaspindala üldjuhul Bitterlichi lihtrelaskoobi abil.


Hektaritagavara.
Hektaritagavara on kasvavate puude tüvemahtude summa hektari kohta. Tagavara määratakse puistuelementide hektaritagavarade summana. Puistuelemendi hektaritagavara arvutatakse puistuelemendi kõrguse ning rinnaspindala (või täiuse) või puude arvu alusel.


Normaalpuistu.
Normaalpuistu ehk mudelpuistu on puistu, mis antud puistuelementide, vanuste ja kasvutingimuste (metsamajandusrežiimi) korral on optimaalne. Normaalpuistu täius on 100%. Normaalpuistu on ühevanuseline puhtpuistu, kus puude väljalangemine toimub iseharvenemise või mõõduka hooldusraie teel.
Normaalpuistu on puistu ideaal, seda kasutatakse puistute kasvu modelleerimisel ja hindamisel.


Rinnasdiameeter.
Rinnasdiameeter ehk rinnasmõõt on puutüve 1,3 m kõrguselt juurekaelast mõõdetud läbimõõt.
Puistuelemendi keskmine rinnasdiameeter on puistuelemendi kõikide puude juurekaelast 1,3 m kõrguselt mõõdetud tüve läbimõõtude ruutkeskmine väärtus.


Puistuelement.
Puistuelement on puistu ühes rindes olevate sama puuliigi puude kogum. Näiteks esimeses rindes olevad männid või teises rindes olevad kuused on omaette puistuelement.


Gerald Durrell.
Gerald Malcolm Durrell (7. jaanuar 1925 Jamshedpur, India – 30. jaanuar 1995) oli inglise looduskaitsja ja kirjanik. Ta rajas Durrelli Loomade Säilitamise Trusti ja Jersey Loomaaia.
Elukäik.
Geraldi vanemad olid inglise ja iiri päritolu. Tema isa oli Lawrence Samuel Durrell ja ema Louisa Florence Durrell (neiupõlvenimi Dixie).
Kui Durrell oli kolme-aastane, siis tema isa suri. Perekond kolis Inglismaale. Sealne kõle ja külm kliima ei meeldinud Durellide perele ning 1935. aastal emigreeruti Kreekasse, Korfu saarele.
Seal elasid nad neli aastat — 1935. aastast 1939. aastani, kuid olid siis Teise maailmasõja tõttu sunnitud taas naasma Inglismaale. Need viis aastat olid noore Durrelli jaoks imelised. Oma elust Korfu saarel on ta ka pikalt kirjutanud raamatutes "Minu pere ja muud loomad", "Linnud, loomad ja sugulased" ning "Jumalate aed". Durrel kohtus Kreekas paljude huvitavate inimestega, kellest sügavaima jälje Durrelli ellu jättis tema esimene juhendaja loodusteaduste vallas, Theodores Stephanides. Koos Theodoresega korraldasid nad lõputuid uurimisretki Korfu maalilises looduses, õppides tundma mitmesuguseid linde, loomi ja putukaid.
Pärast Inglismaale naasmist olid Durrelli perekonnal finantsprobleemid. Gerald asus tööle lemmikloomapoes ning see töö meeldis talle väga.
Aastal 1945 ühines ta Whipsnade'i loomaaia töötajaskonnaga.
Kaks aastat hiljem, kui ta oli pärinud 3000 naela, tegi ta oma esimese ekspeditsiooni haruldaste loomade kogumiseks mitmetele inglise loomaaedadele. Reisi sihiks oli Kamerun.
Järgneva kümne aasta jooksul tegi ta ekspeditsioone veel Paraguaisse, Argentiinasse, Mehhikosse, Sierra Leonesse. Igale kogumisretkele järgnes ka raamat.
Aastal 1951 abiellus ta Sonia Wolfendeniga.
1958. aastal läks ta uuesti Kameruni, seekord koos oma naisega. Sellel reisil korjas ta loomi juba enda loomaaia jaoks. Kuue kuu jooksul kogus Durrell koos abilistega üle viiesaja looma, mõned neist väga haruldased. Ekspeditsiooni lõppedes tõi ta loomad Inglismaale ja jättis nad ajutiselt oma ema maja tagaaeda. Probleem oli selles, et ta ei olnud leidnud veel kohta, kuhu oma loomaaed luua. Peale pikki otsinguid leidis ta suurepärase koha Kanalisaartel - Jerseys. Ta jätkas loomade kogumist Jersey loomaaiale.
Aastal 1963 asutas ta Jersey Eluslooduse Säilitamise Trusti — maailma ühe juhtiva asutuse, mis on pühendunud ohustatud loomaliikide kaitsmisele. Vaatamata edule, kummitasid Durrelli depressiooni- ja meeleheitehood, millele alkohol sageli kaasa aitas.
Hiljem tegi ta veel retki Uus-Meremaale, Austraaliasse, Madagaskarile, filmides loodust ja loomi BBC loodusseriaalide jaoks.
Aastal 1979 abiellus Durrell oma teise abikaasaga Lee McGeorge Wilsoniga.
Oma elu lõpuaastad pühendas ta looduskaitsele, üritades päästa mitmeid hävimisohus liike.
Bibliograafia.
Durrell, Gerald
Durrell, Gerald
Durrell, Gerald


Asunción.
Asunción [asunsj'onn] on Paraguay pealinn ja riigi suurim linn. Asub Paraguay jõe ääres Pilcomayo jõe suudme ja Argentina piiri lähedal.
Ajalugu.
Asunción on üks Lõuna-Ameerika vanimaid linnu. Nuestra Señora de la Asuncióni linna asutasid Juan de Salazar ja Gonzalo de Mendoza 15. augustil 1537. aastal.
Aastal 1731 toimus linnas esimene ülestõus hispaania koloniaalvõimu vastu.
1865–1876 okupeeris linna Brasiilia.


Vürst Trubetsky & J. M. K. E..
Vürst Trubetsky & J. M. K. E. (täisnimega Vürst Trubetsky & Joodikud Moskva Kohviku Eest) oli aastail 1986–1988, 2001 ja 2006 tegutsenud Tallinna punkansambel.
1988.
5. juunil Tallinnas Kodulinna majas
2001.
18. jaanuaril Tallinnas Von Krahli Teatris
25. oktoobril Tallinnas Von Krahli Teatris
2006.
17. veebruaril Tallinnas Rock Cafés
18. veebruaril Tallinnas Rock Cafés


260.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 210. aastad 220. aastad 230. aastad 240. aastad 250. aastad - 260. aastad - 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad 310. aastad
Aastad: 255 256 257 258 259 - 260 - 261 262 263 264 265


306.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad - 300. aastad - 310. aastad 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad
Aastad: 301 302 303 304 305 - 306 - 307 308 309 310 311


834.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad
Aastad: 829 830 831 832 833 - 834 - 835 836 837 838 839


Lacrosse.
"Lacrosse" ehk Kahvpall ehk on maahokitaoline muruväljakul mängitav pallimäng, mis on arenenud Põhja-Ameerika indiaalaste rahvuslikust mängust "baggataway'st" ja mängust, mida hakati harrastama Prantsusmaal 14. sajandil.
Pikavarreliste, otsast reketitaoliste keppidega püütakse palli vastase väravasse lüüa.
Nüüdisajal on kahvpall Kanada rahvusmäng.
Mäng oli olümpiamängude kavas 1904. ja 1908. aastal. Mõlemal korral võitis Kanada meeskond.


Vladimiri oblasti lipp.
Vladimiri oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Vladimiri oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 28. aprillil 1999.
Lipu kirjeldus.
Vladimiri oblasti lipuks on punane kangas, mille vardapoolses osas on sinine vertikaalne laid. Sinine laid moodustab 1/8 lipu pikkusest (samuti oli ka Vene NFSV lipul) ning selle ülaosas on ristatud kuldsed sirp ja vasar. Punase välja keskel on kuldne Vladimiri oblasti vapp. Vapi kujutis moodustab 1/3 punase välja pikkusest.
Lipu laiuse ja pikkuse ametlik suhe on 1:2, kuid Venemaa standardi järgi kasutatakse ka mõõtudes 2:3.


20 000 ljööd vee all.
Originaalkaanepilt. Kunstnik Alphonse de Neuville
"20 000 ljööd vee all" on Jules Verne'i teaduslik-fantastiline seiklusromaan, mis ilmus 1869.
Pealkiri ei viita vee sügavusele, vaid veealuse teekonna pikkusele. Ljöö on vana prantsuse pikkusühik, mille täpne suurus ei ole määratletud. Prantsusmaal on kasutatud ljöösid pikkusega 3,25–4,68 km. 20 000 ljööd on umbes kahekordne maakera ümbermõõt.
Sisu.
Loo tegevustik algab 1866, kui nii Euroopas kui Põhja-Ameerika laevu hakkab ründama salapärane olend, kes uputab mitu laeva. USA valitsus otsustab probleemi lahendamiseks välja saata sõjalaeva "Abraham Lincoln", kes koletise tuvastaks ja vajadusel hävitaks. Koletis ründab ka "Abraham Lincolni" ning kolm selle meeskonnaliiget kukuvad üle parda: professor Pierre Aronnax, tema teener Conseil ja harpuunijate ülem Ned Land. Nad avastavad, et laevu on rünnanud allveelaev. Sama allveelaev ei lase neil uppuda ja korjab nad peale.
Laeva kapten Nemo on misantroop, kes on inimkonna eest põgenemiseks lasknud ehitada allveelaeva "Nautilus" ja elab selles koos meeskonnaga, sõites mööda maailma meresid. Aronnax, Conseil ja Land elavad koos allveelaeva meeskonnaga läbi mitmesuguseid seiklusi: nad käivad Atlantisel, lõunapoolusel ja kõige sügavamates süvikutes, jahil nii vee all kui ka troopikasaarel, vaatavad hukkunud laevade aardeid, võitlevad hiidkalmaariga jne.
Selgub, et Nemo ei ole ennast inimkonnast täielikult eraldanud ega vihka kõiki inimesi. Nii abistab ta Kreeta ülestõusust osavõtjaid merepõhjast leitud varandusega. Vaesele India pärlipüüdjale annab ta peotäie pärle, mis on rohkem tema mitme aasta teenistusest.
Lõpuks õnnestub Aronnaxil, Conseil ja Landil Norra rannikul "Nautiluse" päästepaadiga põgeneda ning koju jõuda.
Osalt on "20 000 ljöö vee all" järjeks "Saladuslik saar", milles kõrvaltegelasena esineb samuti Nemo, kes on oma meeskonnast ainsana ellu jäänud. "Saladusliku saare" lõpus hukkub Nemo koos "Nautilusega" vulkaani purskes.
Leiutised ja teadus romaanis.
Niisugust allveelaeva nagu "Nautilus" romaani kirjutamise ajal veel ei olnud. "Nautiluse" kirjeldamisel lähtus Verne algelistest allveelaevadest, mida tollal oli juba rohkem kui sajandi jooksul ehitatud, ning kohandas neid suuruse ja mugavuse poolest sobivaks suure meeskonna pikaajaliseks elamiseks. Sealjuures oli ta prohvetlik tänapäevaste allveelaevade suuruse, kuju ja kiiruse ennustamisel. Verne oli ka esimene, kelle kirjeldused sellest, miks allveelaev peab värske õhu kogumiseks aeg-ajalt veepinnale tõusma ja mis saab siis, kui ta seda ei tee, laialdast tähelepanu võitsid. Verne'i kirjeldused sellest, kuidas allveelaev suudab mingite raskusteta ja mingite kaotusteta uputada suure sõjalaeva, kajastasid täpselt seda, mis toimus edaspidi maailmasõdade ajal.
Verne kirjeldas ka suruõhu kasutamist allveelaevades ning skafandreid, milles saab merepõhjas kõndida, samuti vee all kasutatavaid harpuunpüsse.
Romaanis on lõunapoolusele võimalik sõita meritsi. Tollal polnud küll teada, mis lõunapoolusel asub, kuid lõunapooluselt lähima mereni on üle tuhande kilomeetri.
Romaanis sukeldub "Nautilus" 4 ljöö ehk umbes 16 km sügavusele merre. Tegelikkuses on kõige sügavam süvik, Mariaani süvik, pisut üle 11 km sügav. Tollased viletsad merepõhja sügavuse mõõtmise meetodid olid Verne'i viinud arvamusele, et maailmameres on märksa suuremaid sügavusi.
Pierre Aronnax loetleb sageli taime- ja loomarühmi ning nende liigitust. Jaotus taksoniteks on tänapäeval kohati lootusetult vananenud, mistõttu tõlkijatel on kolm võimalust: esitada taksonid Verne'i originaali järgi, mis ei vasta tänapäevasele, esitada tänapäevane jaotus, mis ei vasta Verne'ile, või proovida leida mingit kompromissi.
Tõlked.
Romaan on ilmunud eesti keeles sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt" 1958. aastal ja kordustrükkides.
Romaan ilmus sarjas "Ajast aega" 1982.


Småland.
Småland [sm'ooland] on Lõuna-Rootsis asuv ajalooline maakond ("landskap"). See piirneb Blekinge, Skåne, Hallandi, Västergötlandi, Östergötlandi ning Ölandi saarega.


Monoodiline lüürika.
Monoodiline lüürika on eoollastest poeetide poolt Lesbose saarel loodud soololaululine lüürika.
See on määratud laulmiseks üksikule lauljale lüüra saatel.
Märkimisväärsemad esindajad olid 6. sajandi esimesel poolel Anakreon ning lesboslased ja naisluuetaja Sappho.
Toetudes kohalikele rahvalauludele, võtsid sealsed luuletajad kasutusele rea uusi värsimõõte. Kultuslikud ja rituaalsed, peo-, pulma- ning armastuslaulud, mis on seotud isiklike elamustega ning päevasündmustega. Luuletused olid mõeldud ettekandmiseks teatavas kindlas keskkonnas.


Västergötland.
Västergötland on Rootsi ajalooline maakond ("landskap"), mis asub Rootsi edelaosas. "Västergötland" tähendab Lääne-Götalandi. Maakond piirneb Bohusläni, Dalslandi, Värmlandi, Närke, Östergötlandi, Smålandi and Hallandiga. See piirneb ka kahe Rootsi suurima järvega, Vänerni ja Vätterniga.


Östergötlandi maakond.
Östergötland on Rootsi ajalooline maakond ("landskap"), mis asub Rootsi lõunaosas. See piirneb Smålandi, Västergötlandi, Närke, Södermanlandi ja Läänemerega. Ajalooliselt oli see üks maakondadest, mis sai Rootsi osaks keskajal.


Paskvill.
Paskvill on teotav pilke- ja laimukirjutis.


Sõtke (Märjamaa).
Sõtke on küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas. Asub Märjamaast vahetult läänes.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas Sõtke külas 74 inimest.
Küla on esmakordselt mainitud kirjalikes allikais 1241. aastal (Hetkyl), Sõtke mõisa aastal 1560. aastal ("Zetkul, Sõtküla", ka "Söttküll").
Sõtke külas on arheoloogiamälestisena kaitse all Sõtke (Sõtküla) linnusekoht.
Sõtke kooli on esmakordselt mainitud 1771. aastal.
Bibliograafia.
Paidla, A. "Raplamaa / Siin- ja sealpool maanteed" Tln., 1991.


Felix I.
Felix I oli paavst 269–274. Ta oli 26. paavst.
Felix I sündis Roomas Constantiuse pojana.
Felix I paavstiks saamise päevana tunnustatakse 5. jaanuarit 269, sest keiser Diocletianuse ajal toimunud kristlaste tagakiusamise tõttu on sellele vahetult eelnenud aja kohta säilinud vähe materjali ja Felix I valitsemisaja daatumid on seetõttu ebamäärased.
Felix I sai kätte Antiookia sinodi poolt oma eelkäijale Dionysiusele läkitatud kirja, milles teatati Samosata Pauluse tagandamisest piiskopiametist. Segaduste pärast Antiookias kohustas Rooma keiser Aurelianus uut piiskoppi kuuletuma paavsti kogudustega osaduses olevate kogudustega. Felix I oli kirjavahetuses Pauluse järglase piiskop Domnus I, tolle järglase Timeusega ja Aleksandria piiskopi Maximusega.
Felixile on omistatud usutunnistuse fragment Aleksandria Maximusele saadetud kirjas, mida 5. sajandil peetud debattidel kasutas Aleksandria Cyrillos. Sellele toetudes on eeldatud, et ta tunnustas Jeesus Kristuse jumalikku ja inimlikku loomust. Talle on omistatud veel 3 kirja, kuid nende autorlus on vaieldav.
Felix toetas kristliku traditsiooni järgi Aurelianuse tagakiusamise ajal kristlasi, kuid seda fakti on peetud vaieldavaks, kuna Aurelianuse ajal pole teada kristlaste tagakiusamisi. Ta oli alustanud märtrite matmist altarite alla ja nende haudadel missa pidamist, kuid seda kommet peetakse tunduvalt varasemaks. Ta olevat alustanud ka kirikute pühitsemist ja püstitanud Via Aurelia lähedale basiilika.
Felix I suri märtrina 30. detsembril 274 ja maeti San Callisto (teistel andmetel Via Aurelia) katakombidesse. Felix I on katoliku kirikus ja õigeusu kirikus austatud märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 30. mail, kuid alates 1969. aastast ei ole katoliiklased enam kohustatud seda pidama, sest Paulus VI üleskutsel läbi viidud kaanoni revideerimisel oli Felix I üks neist pühakutest, kelle tegude kohta polnud säilinud piisavalt andmeid. Teda on kunstis kujutatud koos ankruga.


Eutychianus.
Eutychianus oli paavst 275–283. Ta oli 27. paavst.
Eutychianus sündis Toscanas Lunis Marinuse pojana.
Eutychianuse paavstiks valimise päevana tunnustatakse 4. jaanuarit 275, sest keiser Diocletianuse ajal toimunud kristlaste tagakiusamise tõttu on sellele vahetult eelnenud aja kohta säilinud vähe materjali ja Eutychianuse valitsemisaja daatumid on seetõttu ebamäärased. "Liber Pontificalise" järgi oli tema valitsemisaja pikkus 8 aastat ja 11 kuud, kuid ajaloolase Eusebiose andmetel ainult 10 kuud.
Eutychianuse valitsemisajast on teada väga vähe. Ta lubas vaimulikel õnnistada põlde ning altaril õnnistada saagiks korjatud ube ja viinamarju, kuid neid kombeid peetakse tunduvalt hilisemateks. Eutychianus oli kristliku traditsiooni järgi matnud 324 märtrit, kuid sel ajal pole Roomas teada kristlaste tagakiusamisi. Eutychianus sätestas, et märtrite säilmed tuleb katta dalmaatikaga.
Eutychianus suri 7. detsembril 283 ja ta oli viimane paavst, kes maeti San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti.
Eutychianust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 8. detsember.


Erottaja.
thumb
Erottaja ('eraldaja'; rootsi "Skillnaden") on väljak Helsingi kesklinnas. Seda loetakse Helsingi keskpunktiks, millest alates mõõdetakse teiste linnade kaugusi Helsingist. Erottajalt saab alguse Mannerheimintie.
Väljakul asub Helsingi Rootsi Teater (Svenska teatern).
Mööda Erottajat sõidavad trammid 3B, 3T, 6 ja 10.


Kaartinkaupunki.
Kaartinkaupunki ala põhiplaan kinnitati 1812. aastal, kuid sellenimeline linnaosa loodi ametlikult 1959. aastal. Linnaosa sai nime seal asunud kaardiväelaste kasarmu järgi.


833.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad
Aastad: 828 829 830 831 832 - 833 - 834 835 836 837 838


832.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad
Aastad: 827 828 829 830 831 - 832 - 833 834 835 836 837


831.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad
Aastad: 826 827 828 829 830 - 831 - 832 833 834 835 836


830.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad 820. aastad - 830. aastad - 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad 880. aastad
Aastad: 825 826 827 828 829 - 830 - 831 832 833 834 835


Järve vasallilinnus.
Järve vasallilinnus asub Ida-Virumaal Kohtla vallas Tallinna–Narva maantee ääres.
Järve mõisa on esmakordselt mainitud 1497. aastal, mil see kuulus Lodede perekonnale ning kandis Türpsali nime.
Kivilinnus püstitati veidi hiljem, aastal 1508, kui Järve mõis kuulus Payküllide suguvõsa valdusesse ning oli nende käes aastani 1808.
Linnus ehitati kohalikust paest ja on tolle aja üks omapärasemaid kaitseehitisi ning oli algselt kolmekorruseline. Linnuse algsest kolmest korrusest on säilinud kaks alumist korrust. Ülemine kaitsekorrus võis hävineda juba Liivi või Põhjasõja ajal. Linnuse pikkus on 17,5 meetrit, laius 12,7 meetrit ja müüride paksus on 1,75 kuni 2 meetrit. Linnuse kõrge soklikorruse peal oli kaks elukorrust, mis olid kaheruumilised. Suuremal ruudukujulisel pearuumil on tõusva kiirujoonega kuplitaoline ristvõlv. Selle kõrgus ulatub 7 meetrini. Elukorruse 3,5 m. kõrge läänepoolne väiksem osa on piklik ja kahevõlvilise laega. Põhja- ja idapoolses seinas on suur nišš, kus ilmselt olid voodipaigad. Soklikorrus on hiljem võlvitud ja laskeavadega varustatud. Korruse loodenurgas asub ülakorrust soendav keris hüpokaustiga seotud soojakanal. Kahe ruumi põhjapoolses osas oli peakorrusele viiv müüritrepp. Kaitsekorrusele pääses vaid mööda redelit, mis ohu korral üles tõmmati.
V. Raami uurimistööde järgi pidi linnuse kõrval eeshoovis linnuse põhjaseina kõrval olema puidust elumaja. Sellest oli sissepääs linnuse soklikorrusele ja hoone teiselt korruselt peakorruse võlvsaali. Ka köök võis asuda samas kõrval puitelamus. Kaevamistöödega selgus ka, et linnuse põhjapoolsel küljel asussid puithooned, mis moodustasid kastellitaolise piiratud eeshoovi. See oli ka kaitse omadustega majandushoov linnusele.


Abner Uustal.
Abner Uustal (22. jaanuar 1915 – 27. jaanuar 1985) oli eesti õigusteadlane.
Ta oli Tartu Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor alates 1966. aastast.


Urjupinsk.
Urjupinsk on linn Venemaal Volgogradi oblastis. Asub Hopjori jõe ääres.
Linn on asutatud 1500. aastal (teistel andmetel 1619). 1929. aastal sai linnaõigused.
Urjupinsk on Mihhail Šolohhovi jutustuse "Inimese saatus" tegevuskoht.


308.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad - 300. aastad - 310. aastad 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad
Aastad: 303 304 305 306 307 - 308 - 309 310 311 312 313


385.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad 370. aastad - 380. aastad - 390. aastad 400. aastad 410. aastad 420. aastad 430. aastad
Aastad: 380 381 382 383 384 - 385 - 386 387 388 389 390


Bukavu.
Bukavu on linn Kongo DV idaosas, Lõuna-Kivu provintsi halduskeskus. Asub Kivu järve edelakaldal.
Linna asutasid belglased 1901. aastal ja see kandis esialgu nime Costermansville.
Ruanda kodusõja ja genotsiidi ajal põgenes Bukavusse palju hutusid.
Aastal 1996 ründasid linna Ruanda valitsusväed, algatades Esimese Kongo sõja.
Teise Kongo sõja ajal 2004 toimusid linnas lahingud valitsusvägede ja sisside vahel. Kindral Laurent Nkunda sõdurid vägistasid linnas ühe nädalavahetuse jooksul umbes 16 000 naist.
Bukavus elab üle 245 000 inimese, koos eeslinnadega ligi 500 000 inimest.


Täkumetsa.
Täkumetsa on küla Ida-Viru maakonnas Kohtla vallas.


Harilik hink.
Harilik hink ("Cobitis taenia") on hinklaste sugukonda hinkude perekonda kuuluv kala.
Rahvakeeles kutsutakse teda ka nimedega vinka-võnka, kivijüraja, kivivingerjas, kivikala, kivikana, kivitrull, kivinärija, liivarull, tigekala ja koerakala.
Levila.
Hinkude perekond elab Euroopas, Aasias ja Marokos. Hariliku hingu levila on neist kõige laiem. Ta elab Euroopas kuni 60. põhjalaiuseni, välja arvatud Põhja-Jäämere valglas. Ta puudub ka Iirimaal, Walesis ja Šotimaal. Aasias elab ta Siberis kuni Leena jõgikonnani, Amuuris, Sahhalinil, Põhja-Hiinas, Jaapanis ja Türgis.
Eestis on hink harv. Teda on tabatud Matsalu lahest ja Kihnu kandist, kuid mitte Lääne-Eesti saartelt ega Kirde-Eestist. Hinku on nähtud ka Pirita jões.
Välimus.
Harilik hink on pikliku kehaga kala, kehapikkus 7–14, keskmiselt 8–9 cm ja kaal kuni 58 g. Üldiselt on hink kahvatukollakas, kuid suudab oma värvust muuta, olenevalt veekogu põhja värvusest. Külgedel paikneb rida ümaraid või kandilisi laike, mis peaaegu sulavad kokku vöödiks. Silma juurest jookseb ninamikule tumepruun, peaaegu must triip. Soomused on nii väikesed, et kala tundub silmaga vaadates paljas olevat.
Hingu keha, eriti pea, on külgedelt kokku surutud. Suu on alaseisune, väike, ümbritsetud pehmete sagaraliste huultega.
Isased ja emased on sarnased, ehkki erinevusi leidub. Emased on isastest suuremad, isastel on rinnauim teravnenud ja selle teine kiir laienenud. Sigimisperioodil tekib isastele rinnauime siseküljele selle alusele ümar nahkne paksend ja siis on neid emastest lihtne eristada.
Juba varsti pärast koorumist tekivad hingu vastsele välislõpused. Hink ja vingerjas on ainsad kalad mitte ainult Eestis, vaid kogu endise NSV Liidu alal, mille vastsetel arenevad välislõpused. Välislõpused on veel mõnel troopikakalal. Hingata aitavad ka pärislõpused, veresoonepõimikud uimekurrul ja rinnauimedel ning sooltorus paiknevad veresooned.
Eluviis.
Hink elutseb järvedes, riimveelistes merelahtedes ja aeglase vooluga jõgedes. Järvedes eelistab ta sisse- või väljavoolukohta. Ta eelistab mudaliivast põhja, kuhu saab kergesti kaevuda, samuti niitjate rohevetikate kogumeid, kus ripub kõverdunult. Kui teda akvaariumis pidada, piisab talle veesügavusest 5–7 cm. Kui ta põhjasetetesse kaevub, on teda raske avastada muul viisil kui lõpusekaante liikumise järgi.
Hink on võimeline soolehingamiseks, kuid vähemal määral kui vingerjas.
Hink on öise ja erakliku eluviisiga kala, kes elutseb veekogu põhjakihtides. Kõige aktiivsem on ta õhtuti. Ta toitub väikestest bentilistest koorikloomadest ("Macrothricidae", "Chydoridae"), kodaamööbilistest ("Difflugia", "Arcella") ja surusääsklaste vastsetest. Lisaks sööb ta lagunevaid taime- ja loomajäänuseid, neelates ühes nendega lihtsalt muda ja liivateri. Maimud toituvad ainuraksetest ja vetikatest.
Paljunemine.
Hink koeb siis, kui veetemperatuur on ületanud 16 °C. Kudemine käib portsjonite kaupa ja kestab 1–2 kuud. Ta koeb vetikate vahele, kleepides marjaterad nii elusatele kui surnud taimedele. Marjateri on 350–3500 ja nende läbimõõt on 1,9–3,0 mm. Kõige soodsamad tingimused hinkude paljunemiseks on kuumad ja niitvetikate vohamisega aastad.
Marjaterad on väikese tihedusega ning nad hõljuvad vetikate keskel. Kui juuni lõpul niitvetikakogumid jõe- ja järvekallaste lähedal pinnale tõusevad, tõstavad nad ka kalamarja endaga koos välja. Vetikaid tõstavad ülespoole hapnikumullid, mis tekivad intensiivse fotosünteesi käigus ja lahustuvad vees halvasti. Vee hapnikusisaldus kõigub hingi kudemiskohtades oluliselt: koidu eel on see 4–5 mg/l, päeval kuni 10–12 mg/l. Veest korjatud marjateri saab asetada akvaariumi ja jälgida nende arenemist. Eriti huvitav on vaadelda koorunud vastseid luubi abil.
Loote läbimõõt on 1,2–1,5 mm. Loote keha ja kesta vahel on palju ruumi. Vastsed kooruvad olenevalt temperatuurist 4.–6. päeval ja jäävad vetikakogumisse. Kooruv vastne on 5,4 mm pikk. Vastsed söövad eriti vesikirbulisi, keda vetikate vahel külluses leidub. 2 cm pikkusena siirduvad maimud elama veekogu põhja.
Looduses söövad hinku paljud röövkalad. Inimesed kasutavad teda röövakalade sööda ja akvaariumikalana.
Hink kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse.


310.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad 300. aastad - 310. aastad - 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad 360. aastad
Aastad: 305 306 307 308 309 - 310 - 311 312 313 314 315


Please Please Me.
"Please Please Me" on The Beatlesi esimene album. See ilmus Suurbritannias 22. märtsil 1963 pärast samanimelise singli edu.
Laulud.
Kõikide laulude autorid on Paul McCartney ja John Lennon, kui pole märgitud teisiti. Sellel albumil olid laulude autoritena kirjas McCartney/Lennon, kõigil hilisematel albumitel vastupidises järjekorras McCartney.


With the Beatles.
"With the Beatles" on The Beatlesi teine album.
Laulud.
Kõikide laulude autorid on John Lennon ja Paul McCartney (McCartney), kui pole märgitud teisiti.


Mandrijää.
Mandrijää ehk jääkilp on suure paksuse ning enam kui 50 000 km² pindalaga liustik, mis võib reeglina laieneda kõigis suundades.
Liustiku all lasuv pinnamood ei kujuta jää liikumisele tavaliselt suurt takistust, sest mandrijää paksus on reeglina mitu kilomeetrit.
Tänapäeval on mandrijää säilinud Antarktise (Antarktise mandrijää) ning Gröönimaa kohal, kuid Pleistotseenis kattis mandrijää suurt osa Põhja-Ameerikast ning Euroopast, kaasa arvatud Eestit.


Kyknos.
Kyknos oli vanakreeka mütoloogias Arese ja Pelopeia verejanuline poeg, gigant. Ta elas Makedoonias ja tappis nii palju möödakäijaid kui sai. Tema unistuseks oli tapetute luudega kaunistada oma isa templit, mida ta Anaurose jõe kaldale ehitas.
Heraklest nähes kargas Kyknos talle kallale, lootes saada häid tugevaid konte. Herakles tappis ta odaga ära. See juhtus Echedorose jõe ääres, mis suubub Saloniki lähedal Therme lahte.
Kui Ares sellest teada sai, sööstis ta Heraklesele kätte maksma. Herakles haavas reide ka jumalat ennast ja sundis ta põgenema.
Templi ehituse lõpetas kohalik kuningas Keyx, aga vahetult pärast selle valmimist tõusis Anaurose jõgi üle kallaste ja pühkis templi minema.
Pealuudega kaunistatud templid on omased Kālī kultusele hindu mütoloogias.
Lõuna-Serbias Nišis asub Pealuutorn, aga selle rajasid Ottomani impeeriumi sõjaväejuhid alles 1809 serblaste ülestõusu mahasurumise meenutuseks.


Tuapse.
Tuapse (vene "Туапсе" Venemaal Krasnodari krais, Tuapse rajooni halduskeskus. Asub Musta mere rannikul.
Linn on tekkinud tšerkesside maale 1838. aastal rajatud venelaste kindluse juurde. Linnaõigused sai 1916. aastal.
Linnas elab umbes 10 000 adõgeed.
Tuapsest on pärit maletaja Vladimir Kramnik ning Eesti võrkpallitreener Ivan Dratšov.


Frolovo.
Frolovo on linn Venemaal Volgogradi oblastis, Frolovo rajooni keskus. Asub Artšeda jõe ääres.
Linn on asutatud 1868. aastal. 1936. aastal sai linnaõigused.


Obo.
Obo on linn Kesk-Aafrika Vabariigis, Ülem-Mbomou prefektuuri halduskeskus.


Vaprad ja ilusad.
Vaprad ja ilusad ("The Bold and the Beautiful") on USA seebiooper kahest perest, Forresteridest ja Loganitest, kes elavad Los Angeleses.
Eestis edastab "Vapraid ja ilusaid" TV3.


Kabelimetsa.
Kabelimetsa on küla Ida-Viru maakonnas Kohtla vallas.


Valaste.
Valaste on küla Ida-Viru maakonnas Kohtla vallas.
Külas voolab veerohkel ajal Valaste juga, mis on Eesti kõrgeim juga.
Valaste küla on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus ("Uvalat").


Saka.
Saka on küla Ida-Viru maakonnas Kohtla vallas. Asub Aast ida pool.
Seal asub Saka joastik.
Sakal on rahvamaja koos raamatukogu ja AIP-ga. Endises mõisahoones asub hotell.
Küla territooriumil asub osa Ontika maastikukaitsealast.


Järve (Kohtla).
Järve on küla Ida-Viru maakonnas, Kohtla valla keskus.
Järve küla on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus 1241. aastal nimega Jeruius.
Järvel asub Järve vasallilinnus.


Kohtla.
Kohtla on küla Ida-Viru maakonnas Kohtla vallas.
Kohtlas asus Kohtla mõis, millest esimesed teated on 1419. aastast.
Kohtla on tuntud mitmete hinnaliste aardeleidude tõttu.
Sealt on pärit Lembit Oll.


283.
Sajandid: 2. sajand - 3. sajand - 4. sajand
Aastakümned: 230. aastad 240. aastad 250. aastad 260. aastad 270. aastad - 280. aastad - 290. aastad 300. aastad 310. aastad 320. aastad 330. aastad
Aastad: 278 279 280 281 282 - 283 - 284 285 286 287 288


Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel.
"Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel" on raamat, mis ilmus 2006. aasta mais kirjastuses ILO. Raamatu on koostanud endine ajakirjanik Madis Salum.


Emujärve Koda.
Emujärve Taarausuliste ja Maausuliste Koda (lühemalt Emujärve Koda) on usuline ühendus, mis koondab Võrumaa ja Mulgimaa taara- ja maausulisi.
Emujärve Koda kuulub Maavalla Kotta.
Koda on nime saanud Võrtsjärve varasema nimetuse järgi.


Härjapea Koda.
Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Koda (lühemalt Härjapea Koda) on usuline ühendus, mis koondab Virumaalt, Harjumaalt, Järvamaalt, Läänemaalt ja Hiiumaalt pärit taara- ja maausulisi.
Härjapea Koda kuulub Maavalla Kotta.
Koda on nime saanud Härjapea jõe järgi.


Unukse.
Unukse on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Samma.
Samma on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas. Ajalooliselt on Samma kuulunud Viru-Nigula kihelkonda.
Külas asub Samma ehk Tammealuse hiis.


305.
Sajandid: 3. sajand - 4. sajand - 5. sajand
Aastakümned: 250. aastad 260. aastad 270. aastad 280. aastad 290. aastad - 300. aastad - 310. aastad 320. aastad 330. aastad 340. aastad 350. aastad
Aastad: 300 301 302 303 304 - 305 - 306 307 308 309 310


Sumner Welles.
Sumner Welles (14. oktoober 1892 – 24. september 1961) oli president Franklin D. Roosevelti valitsemisaegne Ameerika Ühendriikide asevälisminister, kes mängis oma rolli USA välispoliitika piirjoonte kujundamisel II maailmasõja eel ja algul, mil USA oli sunnitud isolatsionismilt üle minema suurema rolli etendamisele maailmapoliitikas.
Sumner Welles avaldas 23. juulil 1940 USA deklaratsiooni, millega tunnistati kehtetuks Balti riikide anneksioon N Liidu poolt ja kinnitati jätkuvat poolehoidu eestlastele, lätlastele ja leedulastele nende seaduspäraste diplomaatiliste esindajate tunnustamisega Washintonis ja New Yorgis.
"Viimase paari päeva jooksul on hakanud kiiresti oma eesmärgile lähenema need pettemanöövrid, millega kolme väikese Balti vabariigi — Eesti, Läti ja Leedu — poliitiline sõltumatus ja territoriaalne puutumatus on võetud sihiteadlikule hävitamisele ühe nende tugevama naabri poolt.
Alates päevist, mil nende kolme vabariigi rahvad iseseisvusid, oma esimesed demokraatlikud riigikorrad kehtestasid, on USA rahvas võinud sügava huvi ja poolehoiuga jälgida nende imetlusväärset progressi oma enda riikide valitsemisel.
Meie maa valitsuse poliitika on ülemaailmselt teada. USA rahvas on vastu röövlitegudele, tehtagu neid toore jõu abil või vaid jõuga ähvardades. Samuti on ta vastu ühe riigi, kuitahes tugeva, sekkumisele mistahes teise riigi, ükskõik kui nõrga, siseasjusse. USA jääb neile põhimõtetele kindlaks.
Ameerika rahvas on veendunud, et kui doktriin, mille tuumiku need printsiibid moodustavad, ei pääse taas maksvusele rahvusvahelistes suhetes, siis ei ole enam võimalik säilitada ka mõistusele, õiglusele ja seadusele tuginevat korda — teisisõnu kogu meie tänapäeva kultuuri baasi."
See deklaratsioon oli aluseks USA poliitikale Baltimaade rahvaste ja riikide suhtes, mida tuntakse mittetunnustuspoliitikana. Sumner Welles avaldus oli USA valitsuse reaktsiooniks Punaarmee tääkide all korraldatud nn Balti valimistele, mille tulemusel kogunesid nukuparlamendid, kes avaldasid neile Moskvas emissaride poolt ettekirjutatud deklaratsioonid Eesti, Läti ja Leedu liidendamiseks N Liiduga.


Edgar Viies.
Edgar Viies (12. jaanuar 1931 Simititsa, Leningradi oblast – 20. september 2006) oli eesti skulptor.
Edgar Viies sündis Eesti asunduse talunikuperes. Ta õppis 1951–1952 ERKI-s ning seejärel Leningradi Kunstiakadeemia Ilja Repini nimelises instituudis, mille lõpetas aastal 1958.
Ta tegutses kogu oma elu vabakunstnikuna.
Aastatel 1960–1970 uuendas ta tuntavalt Eesti skulptuuri kujundikeelt, tuues omaaegsesse alalhoidlikku skulptuuriellu abstraktsed motiivid ja uued materjalid, alumiiniumi ja keevitatud raua.
Tema loodud on mitmed avalikud skulptuurid Tallinnas, Tartus ja Viljandis; monumendid Jaan Koortile, Friedebert Tuglasele, Johann Kölerile, ja arvukas vabalooming kuuluvad juba täna Eesti modernismi kullafondi. Tema teoste paremik kuulub Eesti ja Tartu Kunstimuuseumi ning Tallinna Kunstihoone kollektsiooni. Mitmed Edgar Viiese teosed on eksponeeritud Kumu kunstimuuseumis.
Tema viimaseks teoseks oli 2006. aasta suvel Viljandis avatud purskkaevuskulptuur "Pastoraal allikal".
Aastal 1974 tunnistati Edgar Viies Kristjan Raua nimelise kunstiauhinna vääriliseks.
Edgar Viiese teoseid.
Viies, Edgar
Viies, Edgar
Viies, Edgar


Enneaadid VI 6.
Plotinose "Enneaadide" VI enneaadi 6. traktaat kannab pealkirja "Arvudest".
Teksti tõlge.
Kas paljus on taganemine ühest ja piiritus ("apeiria") on lõplik äralangemine, sest ta on arvutu paljus, ning sellepärast piiritus on halb ja kas meie oleme halvad, sest oleme paljus?
Just – iga [nähtus] on paljune, kui ta jõuetuna iseendaks jääma valgub laiali ja venib välja oma hajumises; minetades selles laialivoolamises täielikult ühe, saab ta paljuseks, kuna üks osa ei ühine teise osaga.
Kui aga miski jääb oma laialivoolamises alati püsivaks, saab ta suuruseks.
Aga mida on suuruses õudset? See oleks siin, kui [see asi] tunneks seda; nimelt tunneks end iseendast lahkununa väljapoole levivana. Iga asi ei otsi ju muud kui iseennast; väljapoole minek aga on kas asjatu või paratamatu. Pigem aga on iga asi olemas mitte sellepärast, et ta on saanud paljuks või suureks, vaid sellepärast, et ta jääb iseenda juurde, aga olla iseenese juures tähendab olla iseenesega kooskõlas. Ent väljumine, [püüd] saada ühel või teisel määral suureks, kuulub juba sellele, mis ei tea suure tõelist loomust ja mis ei suundu mitte sinna, kuhu tarvis, vaid väljapoole; aga [püüda] enese juurde tähendab olla iseeneses. Selle tõestuseks on [kõik], mis on tekkinud suuruse abil: kui ta eraldub [nii, et] hakkab olemas olema iga tema osa, siis tulevad välja need eraldi [osad], mitte tema ise algsena; kui ta aga on ta ise, siis pidi kõigil osadel olema suhe ühega. Seega ta ei ole iseenesest olemas mitte sellepärast, et ta on suur, vaid sellepärast, et ta on nii või teisiti üks.
Sellegipoolest ta saab tänu suurusele; ja seejuures ta [saab] niivõrd, kuivõrd ta selles suuruses iseendast kaotab; kuivõrd aga ta sisaldab endas ühtsust, sisaldab ta endiselt iseennast.
Ent Kõiksus on just suur ja kaunis. Ja seda ainult sellepärast, et ta ei saanud püüelda lõpmatusse hajumisse ("eis tēn apeirian"), vaid on haaratud ühest; ja kaunis ei ole ta mitte sellepärast, et ta on suur, vaid tänu kaunile, ja kaunist hakkaki ta vajama sellepärast, et ta sai suureks, sest ilma kaunitagi osutuks ta seda inetumaks, mida mahukamaks. Ja seega on "suur" "kauni" mateeria, sest paljusena vajab ta ilu, nii et suur on nii korratum kui ka inetum.
Kommentaar.
Aleksei Lossevi tõlgenduse järgi teoses "Arvu dialektika Plotinosel" lähtub Plotinos sellest, et hea on vormipärasus, korrastatus, ja kuri on hajutatus, laialivalgumus.
Üks ehk Hüve on kõige absoluutne ühtsus.
Kõiksus on lõpule viidud ja rangelt vormipärane. Ta on ühtsus, kuid mitte lihtsalt paljuse ühtsus, vaid üksikute ühtsus. Kuigi iga osa on tervikust erinev, on ta ise terviklik üksik, mis on samane tervikuga kui tervikliku üksikuga. Et asi oleks mõeldav määratletuna, peab ta olema jagamatult üksik ning kõigest muust erinev. Et maailm oleks mõeldav, peab iga asi olema samane maailmatervikuga. Iga vähimgi kõiksuse osa peab olema kõiksuslik. Maailm on absoluutselt üksik, jääb enesesse, seisab iseenesest koos ega tükeldu piiritult. Maailm on Hüve. Hüve on olemise esimene hüpostaas. Ta on maailma absoluutne üksikus, maailma korrastatuse ja terviklikkuse printsiip, mis ei lase tal laguneda ja pimedusse kaduda.
Kuigi suurus erineb Ühest, on ta üksik ning jääb iseendaks. Iga asi või suurus on Ühega samane ja Ühest erinev. Selle erinevuse tõttu on ta iseendast võõrandunud ega ole sama ühtne kui Üks. Asi on hea, niivõrd kui ta on üks, ja halb niivõrd, kui ta ei ole üks. Vormitu paljus on halb, sest ta on võimalik üksnes enesekaotuse ja eneseunustuse tõttu. Vormipärane paljus on hea, sest ta sisaldab endas ka kõiki oma osi absoluutselt jagamatus üksikuses.
Teksti tõlge.
Mida öelda niinimetatud piiritu arvu kohta ("arithmou tēs apeirias")? Aga eelkõige, kuidas [on võimalik] arv, kui ta on piiritu? – Tõepoolest, lõpmatuid meelelisi asju pole olemas (nii et ei ole ka neile vastavat arvu); ka arvutaja ei arvuta piiritust, vaid isegi kui ta kahekordistab või korrutab, paneb ta piiri, ja isegi kui ta arvab [asju] tulevikku või minevikku või sinna ja siia, paneb ta neile piiri ("orizei tauta"). Aga võib-olla ei ole arv piiritu mitte lihtsalt, vaid nii, et teda saab alati rakendada? Loomine ei sõltu arvutajast, vaid on juba määratletud ja seisab ees.
Oleval on piir, ja nii on arulises [maailmas] oleva hulgaga määratud ka arv. Meie aga, samas mõttes, nagu me teeme paljuseks ühe inimene, rakendades talle palju kordi nii ilu kui ka muud, nii ka eidoloniga, igale [asjale] me määrame samal ajal kindlaks ka arvu eidoloni; ja nagu me võime suurendada mingit linna mittesubstantsiaalselt, samamoodi me ka suurendame arve. Ja arvutades näiteks ajavahemikke, kanname neile aegadele üle arvud, tänu millele me need ajad saame, aga arvud on meis.


Personaalunioon.
Personaalunioon on olukord, kus mitmel riigil on ühine riigipea.


Jacques Lacan.
Jacques-Marie-Émile Lacan [žak mar'i em'il lak'aan] (13. aprill 1901 – 9. september 1981) oli prantsuse psühhoanalüütik, psühhiaater ja arst, kes kujundas välja omanimelise psühhoanalüüsi suuna, mida ta pidas erinevalt paljudest teistest toona levinud tõlgendustest Sigmund Freudi autentseks tõlgenduseks.
Lacani psühhoanalüüs sisaldab endas mõjutusi nii strukturalistlikust keeleteadusest (Ferdinand de Saussure, Roman Jakobson), saksa filosoofiast (Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Edmund Husserl, Karl Jaspers, Martin Heidegger) kui ka matemaatikast (René Thom, Nicolas Bourbaki).
Lacani käsitlus on tuntud selle poolest, et väidab mitteteadvuse olevat struktureeritud samal viisil nagu keele.


Paleogeograafia.
Paleogeograafia on loodusgeograafia haru, mis uurib ning kirjeldab geoloogilises minevikus Maal valitsenud looduslikke tingimusi.
Paleogeograafia alla kuulub näiteks mandrite asendi ja kuju rekonstrueerimine, paleoklimaatiliste tingimuste väljaselgitamine jne.


Siberi.
Siberi on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.
Siberi külas on sündinud kirjanik Jüri Parijõgi ja ajakirjanik Ulvar Käärt.


Selja (Viru-Nigula).
Selja on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas. Asub Kundast läänes.
Külas asuvad rändrahnud, millest suurim on Lõmmukivi.


Võrkla.
Võrkla on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Varudi.
Varudi on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Tüükri.
Tüükri on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Simunamäe.
Simunamäe on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Toomika.
Toomika on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Vasta.
Kunagine Vasta mõisa peahoone, nüüdisajal Vasta Põhikooli hoone.
Vasta on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Pada-Aruküla.
Pada-Aruküla on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Pikaristi.
Pikaristi on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.
Seal asub klassitsistlikus stiilis Pikaristi postijaam.


Pärna (Viru-Nigula).
Pärna on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Pada (Viru-Nigula).
Pada küla asub Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas Padajõe ääres.
Küla on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus 1241.
Jõeorus on Padaoru maastikukaitseala ja kaks linnamäge.


Ojaküla (Viru-Nigula).
Ojaküla on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Innar Liiv.
Innar Liiv (sündinud 26. märtsil 1982) on eesti informaatik.
Ta sai 2004 Tallinna Tehnikaülikoolist magistrikraadi, kaitstes Rein Kuusiku juhendamisel magistritöö "Assotsiatsioonireeglite leidmine kasutades monotoonsete süsteemide teooriat".
Ta on töötanud Tallinna Tehnikaülikoolis informaatika aluste õppetoolis 2003–2004 tunnitasulise õppejõuna ja 2004–2005 erakorralise assistendina ning töötab alates 2005. aastast sealsamas assistendina.
Ta kaitses 2008. aastal TTÜs doktoriväitekirja "Pattern Discovery Using Seriation and Matrix Reordering: A Unified View, Extensions and an Application to Inventory Management" (Mustrite avastamine kasutades järjestamist ning maatriksi ümberkorrastamist: unifitseeritud vaade, edasiarendused ning rakendus ladude juhtimises).
Rahvusvaheline Klassifitseerimise Ühing valis selle töö võitjaks parimate interdistsiplinaarsete väitekirjade seast. Hinnati teaduskirjanduse uurimise sügavust ning uuenduslikkust teooria, metodoloogia ja rakenduste vallas.


Ahtme.
Ahtme linnaosa (1) Kohtla-Järve kaardil
Ahtme on Kohtla-Järve linnaosa. Asub Jõhvist lõunas.
Koordinaadid on 59°20' N, 27°25' E.
Ahtme oli iseseisev linn 1953–1960 ja 1993–1995.
Elanike arv on ligi 20 000.
Ahtmes asus üks suuremaid põlevkivikaevandusi. Praegu tegutseb Kohtla-Järve Soojusele kuuluv Ahtme soojuselektrijaam.
Asumid.
Aastal 2007 eristatakse Ahtmes 5 asumit


Alexander Theodor von Middendorff.
Alexander Theodor von Middendorff (1855)
Alexander Theodor von Middendorff (vene "Александр Федорович Миддендорф"; 6. august 1815 Peterburi – 16. jaanuar 1894 Hellenurme) oli baltisaksa ja eesti päritolu Venemaa zooloog.
Oma varajase hariduse sai ta Peterburist. Hiljem õppis Tartu ülikoolis meditsiini, kooli lõpetas aastal 1837. Pärast ülikooli lõpetamist tudeeris ka Berliinis, Erlangenis, Viinis ja Breslaus.
Aastal 1839 sai temast Kiievi Ülikoolis zooloogiaprofessor. Middendorff osales ka Karl Ernst von Baeri ekspeditsioonis Koola poolsaarel.
Ta oli üks Vene Geograafiaseltsi rajajatest.
Talle kuulusid Hellenurme ja Päidla mõisad Tartumaal ning Pööravere mõis Pärnumaal.
Alexander Theodor von Middendorffi hauasammas
Perekond.
A.T.v.Middendorffi ema Sophia Johanson oli eestlane.
Sugupuu.
Alexander Theodor von Middendorffi mälestuskivi Pööraveres
Mitmesugust.
Middendorffi järgi on teaduslikult nimetatud rabahane alamliik "Anser fabalis middendorffi" (Severtsov 1873) ning ainult Venemaal elunev pisinäriline "Microtus middendorffi". Tema auks on nimetatud Middendorffi laht Taimõri poolsaare looderannikul ja Middendorffi neem Novaja Zemlja kirderannikul.


Manila.
Manila on Filipiinide pealinn ja riigi suuruselt teine linn. Asub Luzoni saarel Manila lahe kaldal.
Manila on Metro Manila pealinnaregiooni (tagalogi "Kalakhang Maynila"), kus elab üle 10 miljoni inimese, keskus.
Manilast sai Filipiinide pealinn 1595. aastal.


Paeküla.
Paeküla on küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 48 inimest. 1. jaanuari 2009 seisuga elas külas 57 inimest.
Paeküla hõlmab veel samanimelise asunduse ja Kaguvere küla.
Esmateateks Paeküla küla kohta peetakse Liivimaa Henriku kroonikas 1226. a. mainitud Paehallet, kindel teade on 1427. aastast (Padenkul). Mõis (Paenküll) eraldati Päädevast 17. sajandi algupoolel. Paeküla varasem nimi oli Soosvere (1427. a. Sosver), mis tuli käibele kunagise omaniku järgi (1287, Odwardus Sorseferae). Kaguvere (Kaggofer) oli Haimre kõrvalmõis.
Tähelepanu väärib arheoloogiamälestise ja loodusmälestisena kaitse all olev Mustallikas, mis on Üüste allikatest suurim ja tuntuim. Allikas asub Postikõrtsu talust 200 m läänes. Sopiline allikas varjulises metsasalus on suuremaid maakonnas, tema veepeegel on läbimõõdult 15 - 20 m.
Arheloloogiamälestistena on muinuskaitseametis arvel ka Punaneallikas ning Valgeallikas, kuid viimaste aastakümnete maaparandus on põhjavee taset niivõrd madaldanud, et praeguseks neid allikaid alles pole.
Paeküla läänepoolses osas Kasari jõe kaldal asus historitsistlikus stiilis ehitatud Paeküla mõis. Peahoone hävitati 1905. aasta rahutustes ning hiljem seda ei taastatud. Mõisa omanikeks on olnud Vietinghoff'ide, von Bock'ide ja von Rennenkampff'ide suguvõsad. Nõukogude ajal haldas kompleksi "Autom", hetkel eravalduses.
1931–1968 asus Rapla–Virtsu raudtee ääres Paeküla raudteejaam.


Quezon City.
Quezon City on Filipiinide suurim linn. Asub Luzoni saarel ja kuulub Metro Manila pealinnaregiooni.
Linn asutati 1939 ja nimetati Filipiinide presidendi Manuel Quezóni järgi. Quezon City oli Filipiinide pealinn 1948–1976.


Maffia.
Maffia on sisemise hierarhiaga organiseeritud kuritegevuslike jõukude ühendus, mille tegevuseks on materiaalse kasu saamine peamiselt ebaseadusliku äriga, kasutades selle teostamiseks või soodustamiseks korrumpeerunud riigiametnikke.
Päritolu.
Seniajani ei olekellelgi õnnestunud sõna “maffia” päritolu ja tähendust rahuldavalt selgitada. Siiski, on dokumentaalselt tõestatud, et 1868. aastal ilmus see esmakordselt itaalia-sitsiilia sõnaraamatusse.
Sitsiilia.
Algselt hakati sõnaga "maffia" (itaalia "mafia") tähistama Itaalias Sitsiilia saarel 18. sajandi lõpus Sitsiilias tekkinud terroristlikku salaorganisatsiooni, mis tekkis talupoegade omakaitseorganina, kujunedes hiljem organiseeritud kuritegevuse salaühingks.
Bourbonide valitsemisajast pärinevates allikates teatakse maffia kohta, et ta oli detsentraliseeritud ülesehitusega. Ta jagunes niinimetatud "coche"’deks - maffiaperekondadeks, kelle eesotsas istus "capofamiglia" - perekonnapea. Neid perekondi ühendas ja sidus nii tollal kui ka tanapäeval aukoodeks, mida iga mafioso pidi surmaähvardusel järgima. Maffiajuhid nõudsid tingimusteta kuulekust. Iga “Auväärse Ühingu” liikme vastu suunatud tegu hindasid nad kallaletungina kogu maffiale ning karistasid selle eest ka vastava rangusega.
Kogu maffia võim toetub eelkõige "omerta"le, mille abiga valitsetakse veel tänapäevalgi. Mafiosode silmis polnud midagi hullemat kui rikkuda "omerta"’d ehk tingimatut vaikimiskohustust. Kirjutamata seadus kõlab: kes suud ei pea, peab surema. Sitsiilias pidid vaikima mitte ainult mafiosod, vaid ka kõik teisedki tsiviilelanikud.
Itaalia maffia Ameerikas.
Maffia tegevus suudeti Sitsiilias 1920ndatel aastatel fašistliku režiimiga ajutiselt vaigistada, ning paljud mafioosod läksid pärast Benito Mussolini poolt suurema osa Sitsiilia maffia vahistamist Itaaliast USA-sse, rakendades seal itaalia emigrantide seas kodumaal juba tuttavat kuritegelikku skeemi ning peagi omandas peamiselt itaallaste juhitav maffia väga suure mõjuvõimu ka kiirelt arenevas suurriigis. Kuid pärast liitlasvägede saabumist Sitsiiliasse Teise maailmasõja lõpupäevil taastas maffia uuesti oma jõu.
Ameerikas sai toona alguse pizzarestoranide laine. Neid rajati üle riigi. Peale selle, et sealt sai osta Itaallaste maitsvat pizzat, oli need pigem loodud jaotuspunktideks. Nende kaudu äritseti narkootikumidega, mis tagasid grupeeringutele suure sissetuleku ning andis võimaluse soetada suurtes kogustes relvi. Seega pizzarestoranide peamine müügiartikkel oli kokaiin. Et seda äri rahus ajada, sõlmiti kokkuleppeid kohalikkude politseinikutega ning maksti neile vaikimise eest. Samal ajal suurenes kokaiinisõltlaste arv meeletu kiirusega ning riik püüdis seda peatada, kuid suhteliselt tulutult. Kokaiini levik suurenes oluliselt tänu "kuivale seadusele", mille riik kehtestas.
Maffia NSV Liidus.
Nõukogude Liidus oli maffia, organiseeritud kuritegevus ja varimajandus 20. sajandi seitsme- ja kaheksakümnendatel suureks probleemiks. Maffiavastase võitlusega tegeles peamiselt NSV Liidu Siseministeeriumi ja Eesti NSV Siseministeeriumi 6. Osakond.
Maffia vs organiseeritud kuritegevus.
Maffiat eristab tavalisest organiseeritud kuritegevuslikust grupeeringust täpselt paika pandud hierarhia ja nn kirjutamata seadused ja reeglid, mis on aja jooksul välja kujunenud ja mida järgitakse. Peamine reegel, millele maffia võim toetub, on absoluutne vaikimiskohustus ehk nn "omerta", mille võiks kokku võtta sõnadega: kes suud ei pea, peab surema. Siit ka põhjus, miks maffiavastastele kohtuprotsessidele on väga raske leida tunnistajaid.
Maffia versus organiseeritud kuritegevus, määratlus Itaalia seadusandluses.
Itaalia Kriminaaalkoodeksi § 416 määrab ära organiseeritud grupi mõiste.
Kriminaalõiguslikust vaatenurgast vaadates seisneb kuriteo koosseisu erinevus selles, et kuriteost osavõtu korral on eelnev kokkulepe isikute vahel kindlate kuritegude toime panemiseks, seejuures kuritegelik side lõppeb pärast antud tegude toime panemist. Kuritegeliku ühenduse korral aga side ei piirdu ühe või mõnede kuritegude toime panemisega eesmärk on toime panna piiramatu arv kuritegusid.
Itaalia Kriminaaalkoodeksi §416-1 formuleerib mafioose grupi tunnused.
Itaalia organiseeritud kuritegelik organisatsioon ja organisatsiooni liikmed.
Itaaliatüüpi maffiaperekonna eesotsas on "Don", keda nõustab nõunik (it. "Consigliere"). Don määrab omale kas ühe või mitu abilist (en. "Underboss"), kes teda vajadusel aitaksid ning võtaksid ajutiselt üle ohjad perekonna juhtimiseks, kui Don-iga peaks midagi juhtuma. Bossi abilistest aste allapoole jäävad kaptenid (en. "Caporegime"), kelle kamanduses on keskmiselt 10 "Tehtud meest (en. "Made men")" kellele kapten käske jagab. Perekonna liitlaseid (en. "Assosiates") on perekonna heaks töötamas tavaliselt 10x rohkem, kui tehtud mehi. Kuna liitlased ei kuulu perekonda, siis on neil ka keelatud vigastada/tappa kedagi kes kuuluks perekonda. Näiteks tehtud mehe löömine võib halvimal juhul lõppeda liitlasest lüüale surmaga.
Vaata ka.
Itaalias eristatakse nelja suurimat kuritegelikku maffiaorganisatsiooni: Sitsiilia Cosa Nostra, Calabria ja Campania Camorra, Napoli Ndrangheta ning Apuulia Sacra Corona Unita.


Alatskivi.
Alatskivi on alevik Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Alasoo.
Alasoo on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Hollandi Vabariik.
Hollandi Vabariik ehk Ühendatud Provintside Vabariik pikemalt "Seitsme Madalmaa (Provintsi) Ühendatud Vabariik" (hollandi keeles "Republiek der Zeven Verenigde Nederlanden/Provinciën") oli riik Euroopas aastail 1581–1795, praegusaegse Madalmaade Kuningriigi eelkäija.
Territoorium.
Riigi moodustasid Holland, Zeeland, Groningen, Utrecht, Friesland, Gelderland ja Overijssel.


Haapsipea.
Haapsipea (ka "Aapsipea") on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Kesklahe.
Kesklahe on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Kuningvere.
Kuningvere on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Kõdesi.
Kõdesi on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Lahe (Alatskivi).
Lahe on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Hollandi Kuningriik.
Hollandi Kuningriik (hollandi keeles "Koninkrijk Holland"; prantsuse keeles "Royaume de Hollande") oli aastail 1806–1810 eksisteerinud nukuriik, mille lõi Napoleon I oma venna Louis Bonaparte'i (kuningas Lodewijk I) jaoks.


Lahepera.
Lahepera on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Linaleo.
Linaleo on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Naelavere.
Naelavere on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Nina küla.
Nina on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas Peipsi järve läänerannikul.
Esimesed andmed külast pärinevad 1582. aastast ("Noss Derevnja"). Nina küla on nime saanud järve ulatuvast ninakujulisest kaldajoonest. 17. sajandi teisel poolel kujunes Ninal välja püsiv vene küla, millel on tüüpilise vene küla jooned: elamud asuvad fassaadiga tänavajoonel ning paiknevad ümber suletud hoovi. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 131 elanikku.
Kirikukoolina 1847. aastal loodud kool tegutses külas 1973. aastani.
Nina küla vaatamisväärsusteks on järve suubuv kiviseljak, mida rahvasuus kutsutakse Kalevipoja sillaks, 1827. aastal ehitatud ja 1908. aastal ristikujuliseks laiendatud õigeusu Jumalaema Kaitsmise kirik, kus leidub 18. sajandist pärit ikonostaas, ning aastal 1936 rajatud raudbetoonist tuletorn.


Bataavia Vabariik.
Bataavia Vabariik (hollandi keeles "Bataafse Republiek") oli Prantsuse 1. Vabariigi vasallriik praegusaegse Madalmaade Kuningriigi aladel. Riik loodi Ühendatud Madalmaade Vabariigi asemele aastal 1795 ning eksisteeris aastani 1806, millal tast sai Napoleoni korraldusel Hollandi Kuningriik.


Orgemäe.
Orgemäe on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Padakõrve.
Padakõrve on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.
Küla territooriumil asub osa Padakõrve looduskaitsealast.


Passi.
Passi on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Peatskivi.
Peatskivi on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Pusi.
Pusi on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas Peipsi järve läänerannikul.
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 43 elanikku.


Päiksi.
Päiksi on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Pärsikivi.
Pärsikivi on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Riidma.
Riidma on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Objekt väike a.
Objekt väike a (prantsuse keeles "l'objet petit a(utre)") on Jacques Lacani psühhoanalüüsis osaline vastand suurele Teisele, mis on sümboolse korra personifitseeritud kandja.
Objekt väike a, mida võiks tõlkida ka "objekt väike t(eine)", on mõni ese, mis väljendab reaalse ja seega naudingu ületamatut eemalviibimist ning kanaliseerib enda peale psüühikas peituvaid tunge. Objekt väike a aitab sellega hoida koos psüühikat, selle eemaldamisel tabaks psüühikat krahh.
Objektiks väike a võib olla mistahes ese või ka mõte jne, nt lapsepõlvest pärinevana võib olla selleks mingi mänguasi, mõni ema kehaosa vms.
Kui suur Teine on inimest sundiv, keelav ja vastab perekondlikus skeemis isakujule, siis objekt väike a on selle teine pool, mis osutab naudingule, tungide rakendamisele.


Tšita oblasti lipp.
Tšita oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Tšita oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 21. detsembril 1995.
Lipu kirjeldus.
Tšita oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud horisontaalselt kaheks väljaks, ülemine on roheline ning alumine punane. Kanga vardapoolses osas on aga kollane võrdhaarne kolmnurk, mille kaks tippu on lipu nurkades.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Lipu värvid pärinevad Tšita oblasti vapilt. Punase ja rohelise kombinatsioon sümboliseerib oblasti paiknemist piiriääres ning kollane baikali-taguseid kasakaid, kes juba ammusest ajast on kaitsnud Venemaa idapiiri. Peale selle annavad need värvid edasi ka oblasti looduse iseärasusi: kollane - ääretu stepp, roheline - taiga rikkaliku loomariigiga ning punane - regiooni maapõue.
Värvidele on antud ka heraldilised tähendused: kollane - rikkus ja õiglus, roheline - lootus, rõõm ja küllust ning punane - mehisus ja julgus.


Valaste juga.
Valaste juga asub Ida-Viru maakonnas Kohtla vallas Valaste külas. See on Eesti kõrgeim juga (30,5 m).
Valaste juga saab vee Valaste ojast, mida kohalikud kutsuvad Suurkraaviks, kuna oja sängi on liigvee ärajuhtimiseks korduvalt laiendatud. Seetõttu on kohalike seas levinud arvamus, et Valaste oja ja seega ka Valaste juga on inimkäte töö.
Räägitakse Kraavi Jüri nimelisest mehest, kes olla mitu inimpõlve tagasi Valaste oja kaevanud. Kuid kas vesi juba enne Kraavi Jüri kaevetöid samal kohal looduslikus sängis voolas, seda ei mäletata. Ka Kraavi Jüri kaevetööde aeg on selgusetu.
Kohalik saksakeelne nädalaleht Inland ("Das Seebad Chudleigh") kirjutas Valaste joast (eri andmetel kas 1840. või 1852. aastal) kui suurest vaatamisväärsusest.
Vaateplatvorm.
Lisaks kõrgelt langevale veele on koht tähelepanuväärne ka nähaolevate geoloogiliste kihistuste poolest. Vaateplatvormi rajamise eesmärk oligi eksponeerida seda kaitsealust loodusobjekti ja võimaldada parem juurdepääs huvilistele. 1997. aastal toimunud arhitektuurikonkursil sai I koha Ilmo Liive, kelle projekti alusel platvorm ka ehitati. II preemia määrati Vadim Tšentropovi tööle.
Kõik rajatu on allutatud joale. Platvorm on viidud kaldast alla: vaataja saab juga jälgida paljandi keskkohas – nii avaneb parem vaade geoloogilistele kihistustele. Samuti on silmas peetud mulje võimendamist: ülaltlangev juga nagu langeks vaataja poole, kukub temast mööda ja kaob sügavusse. Mõningate pritsmete ja uduvihma jõudmine platvormile suurendab efekti veelgi.
Vaateplatvorm on ehitatud terasest ja platvormile pääseb kaldalt mööda kahte keerdtreppi.
2009. aastal hakkas MTÜ Kirde-Eesti Puhkerajad taotlema raha trepistiku mereni pikendamise projekti jaoks. Kirderanniku koostöökoja kaudu saadi Leader-programmist projekteerimiseks raha ja koostati eskiisprojektid. Põhiprojekti jaoks oli vaja aga kalda all asja lähemalt uurida. Uurimise käigus selgus, et platvorm on ohtlik, ja projekti võimalikkus seati kahtluse alla.
2010. aasta aprillis suleti vaateplatvorm külastajatele teadmata ajaks, kuna suurvesi oli selle vundamendi ümbert pinnast ära uhtunud ja platvormi ähvardas ümberkukkumisoht. Kohtla vald otsustas platvormi lammutada.
Vaateplatvormi säilitamine oleks olnud võimalik, kuid see oleks hävitanud joaoru loodusliku ilme, kuna platvormi jalad oleks tulnud betooni valada. Lisaks oleks see läinud maksma umbes 10 miljonit krooni.
Sügiseks lammutamise plaanist loobuti. Paekaldalt alla viivat trepistikku plaaniti pikendada kuni mererannani ja joa alla maapinnale rajada ka väike sild, millelt saab veelangust imetleda. Trepistiku projekteerimine oli juba lõpusirgel, kuigi ehituseks vajaminevat umbes miljonit krooni polnud kuskilt võtta. Ka ohtliku platvormi lammutamiseks polnud vallal raha.
Projekti järgi jääb olemasolev ja ohutult kalda külge kinnituv keerdtrepp kasutusse, selle jalamile ehitatakse väike vaateplatvorm. Sealt edasi pääseb kaldteed mööda järgmise, ligi 11 meetri kõrguse keerdtrepini, mille all ootab teine kaldtee. Edasi tuleb mööda laudteed minna Valaste ojani ning üle purde teisele kaldale. Sealt algab kavandatav õpperada Ontika trepini.
2011. aasta maiks oli ehitusprojekt täiesti valmis ja samuti olid olemas kooskõlastused, kuid Ontika maastikukaitseala kaitse-eeskiri keelas Valastel igasuguse ehitustegevuse. Uut vaateplatvormi ei saa ehitama hakata enne, kui on kinnitatud uus kaitsekorralduskava.
Maapinna kihistus.
Vaade joale umbes 50 meetri kauguselt
Vaateplatvormilt on suvel hea jälgida paljanduvaid geoloogilisi kihistusi. Valaste joaastangus paljanduv maapõue läbilõige algab ligi 2 m paksuse pinnakatte kihiga – moreeni ja merelise klibuga. Moreeni olemasolu viitab sellele, et siit on kunagi mandriliustik üle käinud, merelise klibu olemasolu aga sellele, et siin on olnud meri.
Pinnakattele järgneb enam kui 13 m paksune lasund kesk-ordoviitsiumi lubjakive. Selle ülaosas on 3,5 m hallikat, rauda sisaldavat lubjakivi (Aseri lade). Järgneb 6,5 m Kunda lademesse kuuluvaid lubjakive, mis sisaldavad hulgaliselt peajalgsete (nautiloiidide) kivistisi ja 2,5 m glaukoniiti sisaldavat lubjakivi (Volhovi lade) ning 0,6 m samalaadset glaukoniiti sisaldavat kirjuvärvilist lubjakivi (Billingeni lademe Päite kihistu). Nende all järgnevad juba tunduvalt pehmemad, alam-ordoviitsiumisse kuuluvad kivimid: Hunnebergi lademe Leetse kihistu roheline glaukoniitliivakivi (1,3 m), Varangu lademe Türisalu kihistu tumepruun diktüoneemakilt (2 m) ja Pakerordi lademe Kallavere kihistu oobolusliivakivi ehk fosforiit (3,5 m).
Sellest tasemest allpool tulevad juba alam-kambriumisse, st umbes 530 miljoni aasta tagusesse aega kuuluvad kivimid: alul 12 meetrit kollakashalli kvartsliivakivi (Tiskre kihistu) ja siis 11 meetrit kvartsliivakivi vahekihtidega sinisavi (Lükati kihistu). Viimase pealispinna-lähedaste kihtidega tavalise veeseisu korral avaneva läbilõike osa piirdubki, kuid erandjuhtudel (suurvee aegu) võib mõne meetri ulatuses olla avatud ka sinisavilasundi ülaosa.
Joast allavoolu jääva sälkoru kaldail paljandub kümnekonna meetri paksuselt ka Eesti kambriumile palju kuulsust toonud sinisavilasundi (Lontova kihistu) sinisavi, mis ei ole kaugeltki nii sinine kui selle nimi lubab, vaid pigem rohekashall kohatiste violetsete laikudega.
Turismikompleks.
Joa atraktiivsuse suurendamiseks on joa vahetusse lähedusse rajatud kohvik, hostel ja parkimisplats ning on heakorrastatud kaldapealne. Heakorratööde käigus kaeti asfaldiga ka joani jõudmiseks vajalik lõik Saka–Ontika–Toila teest (nr 13133).


Kindralleitnant.
Kindralleitnant on sõjaväeline auaste, mis on Eesti kaitseväes kindralmajorist kõrgem ja kindralist madalam. Mereväes vastab sellele viitseadmirali ja tsiviilteenistuses salanõuniku auaste.
Punaarmees vastas revolutsiooni järel kindralleitnandi auastmele korpusekomandöri (komkor) ametikoht.


Aasukalda.
Aasukalda on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.
Vaata ka.
Padaoru mänd


Iila.
Iila on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Nugeri.
Nugeri on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Paasküla.
Paasküla on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Metsavälja.
Metsavälja on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Marinu.
Marinu on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Malla.
Malla on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas. Asub Kundast vahetult idas.
Seal asus Malla mõis. Keskajal oli mõis välja ehitatud kindlustatud vasallilinnusena. Kahekorruseline barokne kivist mõisahoone püstitati mõisa 17. sajandil; oma praeguse historitsistliku väliskuju sai hoone mitmete 18.-19. sajandi ümberehituste käigus (lõplik kuju 1883. aastast).


Kunda küla.
Kunda on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas. Asub Kunda linnast vahetult kagus.
Seal elas kirjanik Jüri Parijõgi. Kunda külas on sündinud ka tuntud keemik Michael Wittlich (Mihkel Vitsut).


Igor Sergejev.
Igor Dmitrijevitš Sergejev ("И́горь Дми́триевич Серге́ев"; 20. aprill 1938 Ukraina – 10. november 2006 Moskva) oli Venemaa sõjaväelane ja poliitik.
Igor Sergejev oli Venemaa kaitseminister 1997–2001. Venemaa marssal aastast 1997.


Letipea.
Letipea on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas. Asub Soome lahe kaldal.
Küla piiresse jääb Letipea neem ja Uluneem ning Munasaar. Rannikul asub Letipea maastikukaitseala. Seal asub ka kaks suurt rändrahnu: Ehalkivi ja Tagaküla-Suurkivi.
Letipea neemel asub 15 meetrit kõrge tuletorn, mis ehitati 1951. aastal.
8. augustil 1976 toimus Letipeal konflikt seal puhkavate tööliste ja joobes NSV Liidu piirivalvurite vahel. 1991. aastal püstitati veresauna ohvritele mälestuskivi.


Polkovnik.
Polkovnik (vene "Полковник") on Vene sõjaväeline auaste, mis vastab kolonelile.
Vabadussõja ajal oli ka Eesti Rahvaväes kasutusel polkovniku auaste, mis vastas pärast 1924.a. auastmete reformi koloneli auastmele.
NATO riikides nimetatakse polkovnikuteks ka Leedu, Poola, Sloveenia, Bulgaaria, Tšehhi ja Slovakkia kolonele. Läti koloneliauastme nimi "pulkvedis" on sama päritolu kui "polkovnik".
Polkovnikust ühe astme võrra madalam on alampolkovnik.


Linnuse (Viru-Nigula).
Linnuse on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Kutsala.
Kutsala on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Kanguristi.
Kanguristi on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Moskva oblasti lipp.
Moskva oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Moskva oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 3. detsembril 1997.
Lipu kirjeldus.
Moskva oblasti lipuks on ristkülikukujuline punane kangas, mille vardapoolses ülanurgas on Moskva oblasti vapilt pärit Püha Jüri valge ratsu seljas lohet tapmas. Kujutise laiuseks on 1/5 lipu pikkusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.


Hüperinflatsioon.
Hüperinflatsioon on situatsioon, mille puhul inflatsioon on (riigi) kontrolli alt väljunud. See väljendub kiires hinnatõusus, samal ajal kui valuuta kaotab väärtust.
Formaalselt defineeritakse hüperinflatsioon kui inflatsioon, mis on suurem kui 50% kuus. Mitteformaalselt kasutatakse terminit palju madalamate protsentide puhul.


Kõzõl.
Kõzõl (tõva keeles Кызыл 'punane') on linn Venemaal, Tõva Vabariigi pealinn ja Kõzõli kožuuni halduskeskus. Asub Suur-Jenissei ja Väike-Jenissei liitumiskohas.
Linn asutati 1914 ja kandis alguses nime Belotsarsk. 1918 sai linna nimeks Hem-Beldõr, 1926 Kõzõl, mis tõva keeles tähendab punast. Alates 1921 oli linn Tuva Rahvavabariigi, alates 1944 Tuva autonoomse oblasti, alates 1961 Tuva ANSV ja alates 1991 Tõva Vabariigi pealinn.
Linnas on Tõva Riiklik Ülikool ja teater. 2008 avati Kõzõlis Tõva Vabariigi rahvusmuuseum, poliitiliste repressioonide muuseum ja rikkalikul arheoloogilistel leidudel põhinev 60 vägilase muuseum. Kohalikus teatris on nii vene- kui tõvakeelne trupp. On ka filharmoonia.
Kõzõlis on 2 budistlikku kloostrit, 1 õigeusu ja 1 šamanistlik klooster.
Väidetavalt asub Kõzõl Aasia keskpunktis. Suur- ja Väike-Jenissei ühinemiskohas on seda tähistav obelisk, mille juurest Kõzõli koolide vilistlased ja vastabiellunud alustavad oma eluteed.
Alates 2008. aastast on linnapea Vladislav Hovalõg.
Kõzõlis asub Mongoolia peakonsulaat.
Transport.
Kõzõli läbib maantee M54 (Jenissei), mis ulatub loode poole läbi Šušenskoje ja Abakani Krasnojarskisse ning kagu poole Mongooliasse.
Kõzõlil on korrapärane lennuühendus Abakani, Irkutski, Krasnojarski ja Novosibirskiga. 2009. aasta maikuu seisuga toimub kohaliku lennuettevõtte Tuvaavia pankrotimenetlus.
Kõzõlil on laevaühendus mööda Suur-Jenisseid ülesvoolu kuni Toora-Hemini.


RSI.
RSI ehk reaalne, sümboolne, kujuteldav (imaginaarne) on Jacques Lacani psühhoanalüüsis inimpsüühikat määravad momendid või — nagu Lacani terminit tõlgitakse — korrad (prantsuse keeles "l'ordre" 'kord, korraldus, käsk, järgnevus, kihistus, ordu').
Reaalne, sümboolne ja kujuteldav pole seejuures mitte füsioloogilised üksused vms, vaid on mõisteline struktuur, mille kaudu püütakse mõtestada inimese psüühikat. Lacan soovitab mõtelda kordasid (kihte) põimuvana samal viisil nagu Borromeo rõngaid, mis tähendab, et ükski kolmest ei rakendu teisi mõjutamata ega ole käsitletav irdsena.


Borromeo rõngad.
Borromeo rõngad on saanud oma nime aritstokraatliku Borromeo suguvõsa järgi Itaalias, kelle vapil oli kolm rõngast, mida kujutati üksteisega seotuna selliselt, et iga rõnga kohta kehtib, et see hoiab koos ülejäänud kahte rõngast, mis omavahel seotud ei ole. Kujutlus selliselt seotud kujunditest on aga märksa vanem ning esineb nt Norra ruunikividel 7. sajandist.
Reaalsete mõõtmetega rõngaid niimoodi ühendada ei saa, isegi kui need on eri raadiustega. Niimoodi ühendada saab elliptilisi rõngaid.
Borromeo rõngaid on kasutatud mitmetes valdkondades ühtsuse jõu näitlikustamiseks, nt on nende abil kujutatud kolmainsust. Prantsuse psühhoanalüütik Jacques Lacan kasutab võrdlust Borromeo rõngastega inimpsüühika kolme kihistuse põimituse selgitamiseks.
Matemaatikas käsitletakse Borromeo rõngaid topoloogiliste ringidena, mis on üksteisega seotud olemata seejuures paaridena võetult teineteisega seotud. Selliste rõngaste või topoloogiliste ringide iseärasus on selles, et ühe rõnga eemaldamisel vabanevad sõlmest kõik kolm. Sellist sõlme nimetatakse matemaatilises sõlmeteoorias Brunni sõlmeks.


Intel i486.
Intel i486 DX2 66MHz protsessor
Intel i486 ehk 486 ehk 80486 on Inteli mikroprotsessor, mis kuulub Inteli x86-protsessorite perekonda.
i486 protsessorile eelnes 80386. Esimene 486 tüüpi protsessor ilmus aastal 1989. Ta sisaldas 1,2 miljonit transistorit.
Protsessori i486 käsustik on väga sarnane 80386 omale. Riistvara poolest aga oli ta oma eelkäijast väga erinev. Tal oli sisemine vahemälu ja ta kasutas konveiertöötlust.
Erinevused 80386 ja 80486 vahel.
486-l on 32-bitine andmesiin ja 32-bitine aadressi siin.
AMD Am5x86 ja Cyrix Cx5x86 olid viimased 486 protsessorid, mida kasutati tihti hilistel 486 emaplaatidel, millel oli välisseadmeühendus ja 72 viiguga üherealised SIMM-mälumoodulid. Need olid mõeldud töötamiseks operatsioonisüsteemiga Windows 95. Cx5x86 kadus käibelt kiiresti, kui välja tuli Cyrix 6x86, aga Am5x86 oli tähtis kogu selle aja jooksul, mil AMD K5 hilines.
Üldotstarbelistes lauaarvutites kasutati 486-protsessorit kaua odavates arvutites inimeste jaoks, kes ei saanud endale lubada kõige kallima arvuti ostmist, kuni 2001. aasta paiku lõpetas Microsoft Windows 95 toetuse ning järgmised operatsioonisüsteemid vajasid normaalseks tööks palju võimsamaid arvuteid. Tegelikult Windows XP kernel ei saagi i486-l joosta, sest tal on teistsugune käsustik, mis võeti kasutusele Pentiumiga.
Kuigi i486 oli sajandivahetuseks moraalselt vananenud, jätkas Intel selle tootmist, seda seda kasutati palju mitmesugustes manussüsteemides. Alles 2006. aasta mais teatas Intel, et i486 tootmine lõpetatakse 28. septembril 2007. Samal aastal lõpetati ka i486 eelkäija i386 tootmine, mis oli kestnud 22 aastat.


Novotšerkassk.
Novotšerkassk on linn Venemaal Rostovi oblastis. Asub Aksai jõe ääres.
Linn on asutatud 1805. aastal Doni kasakate pealinnana. Ka tänapäeval peavad kasakad Novotšerkasskit oma pealinnaks.
Vene kodusõja ajal oli linn valgekaartlaste keskuseks. Punaarmee vallutas linna alles 7. jaanuaril 1920.
1962. aasta juuni alguses toimusid linnas tööliste protestimeeleavaldused, kus kokkupõrkes sõjaväega hukkus ligi 100 inimest.
Peamised tööstusharud on masina- ja keemiatööstus, seal asub Venemaa suurim veduritehas. Linna lähedal asub Novotšerkasski hüdroelektrijaam.


Annely Köster.
Annely Köster (sündinud 6. mail 1969 Tallinnas) on Sally Stuudio juhataja, koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta! direktor, Eesti Kunstiakadeemia kunstipedagoogika osakonna juhataja ja kunstiinfotrükise Art This Week vastutav väljaandja.
Aastal 1991 asutas koos maalikunstnik Vano Allsaluga kunstikeskuse Sally Stuudio, eesmärgiga luua kaasaegne kunstikool ja vaba-aja keskus loomingulistele lastele ja noortele.
1996. aastal asutas Eesti Kunstimuuseumi pedagoogikaosakonna ja juhtis seda aastani 2002.
Aastal 2005 kureeris Kultuuriministeeriumi "Kunstiaasta 2005" laste- ja noorteprogrammi.


Vaidemenetlus.
Vaidemenetlus on isiku taotlusel algatatav menetlus, milles kontrollitakse isiku õigusi rikkuva või tema vabadusi piirava haldusakti või toimingu õiguspärasust ja otstarbekust. Sisuliselt on tegemist õigusliku vaidluse lahendamisega haldusorganis. Vaidemenetlust ei loeta kohtulikuks menetluseks.
Eestis on vaide lahendamise õigus nii algse toimingu või haldusakti teinud organil kui ka mõnel juhul erilisel, selleks otstarbeks loodud kõrgemalseisval vaideorganil. Vaide läbivaatamist reguleerivad haldusmenetluse seadustiku §-id 83-87.


Ronisoo.
Ronisoo on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Rootsiküla (Alatskivi).
Rootsiküla on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas Alatskivi jõe suudme lähedal.
Esmakordselt on küla mainitud 1592. aastal ("Rotczyrand") ja 1601. aastal ("Rotze Randt").
2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 40 elanikku.


Rupsi.
Oja talu, kus elasid Juhan ja Jakob Liiv.
Rupsi on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Saburi.
Saburi on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Savastvere.
Savastvere on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Savimetsa.
Savimetsa on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Sudemäe.
Sudemäe on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Torila.
Torila on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Zarafšoni ahelik.
pisi
Zarafšoni ahelik (varasem eestikeelne nimi "Zeravšani ahelik") on mäestik Aasias, osa Hisori-Alai mäestikust. Kulgeb ida-lääne suunas. Kõrgus kuni 5489 m.


Määrus (Euroopa).
Määrus on Euroopa Liidu õigusakt, mis on üldiselt kohaldatav, tervikuna siduv, suunatud määramata hulgale isikutele ja on pärast jõustumist liikmesriikides vahetult kohaldatav.
Erinevalt direktiivist pole määrust vaja seadusega Euroopa Liidu liikmesriigi siseriiklikku õigusse üle võtta, määrus kohaldub otse kõigis liikmesriikides.


Toruküla.
Toruküla on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Guernsey.
Guernsey [g'öönzi] on Briti krooni sõltkond La Manche'i väinas. Pindala 78 ruutkilomeetrit. Hõlmab mitu saart, neist suurim, Guernsey saar on künklik, kõrgus kuni 110 meetrit. Asustatud saared on veel Alderney, Sarki saar ja Herm.
Rahvaarv 65 228 (juuli 2005). Pealinn Saint Peter Port.
Guernsey saar jaguneb 10 vallaks ("parish").
Põhiosa Guernsey elanikkonnast on tänapäeval ingliskeelne. Romaani keelte hulka kuuluvat Guernsey murret, Guernsey saare varasemat kohalikku keelt, valdas 2001. aasta rahvaloenduse andmetel 2% rahvastikust.
Sarki murret räägivad vaid mõned inimesed Sarki saarel.
Alderney saare keel Aurigny murre suri välja juba 20. sajandi alguses.
Kuni 20. sajandi alguseni oli Guernsey ainus ametlik keel prantsuse keel, kõik kinnisvara ostu- ja müügitehingud Guernsneys teostati veel 1971. aastal prantsuse keeles.


Tõruvere.
Tõruvere on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Virtsu (Alatskivi).
Virtsu on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Väljaküla (Alatskivi).
Väljaküla on küla Tartu maakonnas Alatskivi vallas.


Nina.
"See artikkel räägib hingamisteede algusosast; küla kohta vaata artiklist Nina küla."
Nina on ülemiste hingamisteede algusosa selgroogsetel.
Peale muude anatoomiliste struktuurühikute nagu veresooned, karvakesed jne. paiknevad ninas veel haistmisretseptorid.
Nina peamiseks üleandeks ongi reageerimine õhus lendlevatele keemilistele ühenditele ehk haistmine.


Ari Þorgilsson.
Ari Þorgilsson (vanaislandi Ari inn fróði Þorgilsson) ehk Ari Õpetatu, ka Ari Thorgilsson (1067 või 1068 – 9. november 1148) oli Islandi ajaloolane ja preester.
Ari elust on teada väga vähe. Tema isa Þorgils suri, kui Ari oli laps, ja Ari kasvas üles Haukadalris, kus tema õpetajaks oli piiskop Ísleifri poeg Teitr. Ari sai väga hea hariduse, muuhulgas õppis ta ladina keelt, teoloogiat ja ajalugu. Ta jäi Haukadalri 21-aastaseks saamiseni. Arvatavasti kolis ta seejärel tagasi Snæfellsnesi Lääne-Islandil, kus oli elanud tema isa. Ari oli pühitsetud preestriks. Ta oli abielus ja tal oli poeg, kellest sai samuti preester. Ari poja lapselaps oli abielus Snorri Sturlusoni vennaga. Ari suri 1148. aastal 80 või 81 aasta vanuses.
Ari on kirjutanud ühe olulisema Islandi varasemat ajalugu kirjeldava teose, Íslendingabók ("Islandlaste raamat"). Allikad räägivad alati "Ari raamatutest", nii et arvatavasti ei olnud "Islandlaste raamat" tema ainus teos. Võimalik, et Ari osales ka Islandi koloniseerimist kirjeldava "Maa asustamise raamatu" (Landnámabók) koostamisel. Ari oli esimene Islandi ajaloolane, kes kirjutas islandi, mitte ladina keeles.
Arile viidatakse Islandi ajalooteostes kui suurele autoriteedile ja tema andmeid peetakse siiamaani küllaltki usaldusväärseteks. Ta viitas oma allikatele ja suhtus materjali kriitiliselt.
Ari oli juba oma eluajal väga lugupeetud mees. Tema sõprade hulka kuulusid oma aja kõige haritumad islandlased, sealhulgas ametisolevad piiskopid ning ajaloolane Sæmundr Õpetatu.


Koila (Viru-Nigula).
Koila on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Ísleifr Gizurarson.
Ísleifr Gizurarson (ka Ísleifur Gissurarson või Ísleifr Gizorarsonr) (1006 – 5. juuli 1080) oli Islandi esimene piiskop.
Aastal 999 või 1000 võeti Islandil ametlikult vastu kristlus.
Haukdælirite perekonnast pärit Ísleifr õppis Saksamaal Herfordis ja temast sai kristlik preester. Aastal 1056 pühitses Bremeni peapiiskop ta Islandi esimeseks piiskopiks (esimeseks Skálholti piiskopiks), piiskopkonna keskuseks sai Ísleifri kodukoht Skálholt (Skálholti piiskopkond). Ísleifri õpilaste seas oli Jón Ögmundarson, kellest hiljem sai esimene piiskop Hólaris, kuhu loodi Islandi teine piiskopkond (Hólari piiskopkond).


Tallinna Tehnikakõrgkool.
Kooli rektor on alates sügisest 2010 Enno Lend. Eelmine rektor oli Arvi Altmäe.


Bromiidid.
Bromiidid on kas vesinikbromiidhappe soolad või orgaanilised ühendid, mis koosnevad broomist ja mingist muust elemendist. Bromiidid koosnevad tavaliselt kahest elemendist, kuid soolade puhul, mis sisaldavad ühendioone, võib bromiidi koostisse kuuluda üle kahe elemendi.
Broori ühendid ühendid metalliga on soolad ning keemiliseks sidemeks on sealiooniline side. Bromiidide puhul, mis kujutavad endast broomi ühendit mittemetalliga, on tegu kovalentse sidemega.


AGD Interactive.
AGD Interactive on firma, mis on teinud kahe esimese Sierra klassikalise "King's Quest" sarja seiklusmängu uusversioonid, mida saab nende kodulehelt tasuta alla laadida. Algselt kandis firma nime Tierra Entertainment.
Uusversioone on mängijad üldiselt tervitanud heakskiiduga, pidades neid originaalitruudeks.
Kuigi AGD tähendab "Anonymous Game Developer" ("anonüümne mänguarendaja"), ei ole firma taga asuvad isikud enam anonüümsed, vaid kannavad nimesid Britney K. Brimhall (kasutas pseudonüümi Anonymous Game Developer #1) ja Christopher T. Warren (kasutas pseudonüümi Anonymous Game Developer #2).


Jodiidid.
Jodiidid on kas vesinikjodiidhappe soolad või orgaanilised ühendid, mis koosnevad joodist ja mingist muust elemendist. Jodiidid koosnevad tavaliselt kahest elemendist, kuid soolade puhul, mis sisaldavad ühendioone, võib jodiidi koostisse kuuluda üle kahe elemendi.
Joodi ühendid metalliga on soolad ning keemiliseks sidemeks on seal iooniline side. Jodiidide puhul, mis kujutavad endast joodi ühendit mittemetalliga, on tegu kovalentse sidemega.


Nitriidid.
Nitriid on keemiline aine, mis koosneb kahest elemendist, millest üks on lämmastik, ning mille molekulis lämmastikuaatomite vahel puudub keemiline side.
Juhul kui see element on metall, siis on tegu metallinitriidiga, kus keemiliseks sidemeks on iooniline side. Kui aga teine element on mittemetall, on tegu mittemetallinitriidiga, kus keemiliseks sidemeks on kovalentne side. Erandiks on ammoniaak ehk NH3, kus esineb kovalentse sideme eriliik - doonor-aktseptorside.
Nitriidid tekivad redoksreaktsioonis, kus üheks lähteaineks on nitriid. Juhul kui ta reageerib endas väiksema elektronegatiivsusega elemendiga, siis käitub ta oksüdeerijana, juhul kui reageerib suurema elektronegatiivsusega elemendiga, siis käitub ta redutseerijana.


Sulfiidid.
Sulfiid on keemiline aine, mis koosneb kahest elemendist, millest üks on väävel, ning mille molekulis väävli aatomite vahel puudub keemiline side.
Juhul kui see element on metall, siis on tegu metallisulfiidiga, kus keemiliseks sidemeks on iooniline side. Kui aga teine element on mittemetall, on tegu mittemetallisulfiidiga, kus keemiliseks sidemeks on kovalentne side.
Sulfiidid tekivad redoksreaktsioonis, kus väävel osaleb oksüdeerijana või vesiniksulfiidhappe reageerimisel metalliga.


Sulfaadid.
Sulfaadid on väävelhappe soolad. Sulfaadid koosnevad kahest ioonist: metalli katioonist ja sulfaatioonist(SO42-).
Sulfaatide lähtehape on väävelhape (tugev hape).
Sulfaadid lahustuvad üldiselt hästi. Erandiks on baarium, kaltsium, plii ja strontsium, mille sulfaadid lahustuvad halvasti. Kõigist sulfaatidest kõige halvemini lahustub raadiumsulfaat.
Sulfaatide tõestamiseks kasutatakse baariumi sooli, näiteks baariumkloriidi, mis hästi lahustub. Selle lahust kallatakse sellesse lahusesse, milles sulfaatide olemasolu kontrollida tahetakse, ja kui tekib valge sade, siis näitab see sulfaadiioonide olemasolu.
Mõned sulfaadid olid tuntud keskaegsetele alkeemikutele. Neid nimetati vitriolisooladeks. See termin tuli ladina sõnast "vitreolum" ('klaasjas'), sest need olid ühed esimestest teadaolevatest läbipaistvatest kristallidest. Need olid roheline vitriol ehk raudsulfaatheptahüdraat FeSO4*7H2O, sinine vitriol ehk vasksulfaatpentahüdraat CuSO4*5H2O, valge vitriol ehk tsinksulfaatheptahüdraat ZnSO4*7H2O ja maarjas KAl(SO4)2*12H2O. Hiljem hakati kasutama kipsi ehk kaltsiumsulfaatdihüdraati CaSO4*2H2O.


Nitraadid.
Nitraadid tähendavad anorgaanilises keemias lämmastikhappe soolasid ja orgaanilises keemias lämmastikhappe estreid.
Nitraadid, mis on soolad, koosnevad kahest ioonist – metalli katioonist ja nitraatioonist (NO3-).Keemiliseks sidemeks on seal iooniline side. Nitraadid, mis on estrid, ei koosne ioonidest ja seal on kovalentsed sidemed.
Nitraatide mõju veekeskkonnale.
Mageveekogudes ja jõesuudme alal saab nitraatide sisaldus mõnikord tõusta piirini, kus see võib potentsiaalselt tappa kalasid. Ehkki nitraadid on vähem mürgisemad kui ammoniaak ja nitrit, siis nitraatide arv vees üle 30 osakese miljoni osakese kohta võib pidurdada kalade kasvu, nõrgendada nende immuunsussüsteemi, ja rõhuda ka teisi veeorganisme. Enamikul juhtudel on vee kõrgenenud nitraatide kontsentratsioon põhjustatud põllumajanduses ja maastikel nitraate sisaldavate väetiste kasutamisest.
Liigsete nitraatide sattumine veekogudesse soodustab vetikate kasvu ja kui toitained (nagu kaalium, fosfaat ja nitraat) on veekogus väga vähe, kaasneb sellega veeõitseng. Kui vees tekib hapnikupuudus, võib veeõitseng põhjustada ka muutusi ökosüsteemis, kus muutunud keskkonnas saavad eelise teised organismigrupid, mis varem ei domineerinud.
Nitraatide osakeste tõttu täielikult lahustunud vees, kasutatakse neid laialdaselt veekvaliteedi indikaatoritena.


Neubrandenburg.
Neubrandenburg on linn Saksamaal Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Asub Tollensesee kaldal 110 km Berliinist põhjas.


Kanepi valla vapp.
Kanepi valla vapp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kanepi valla vapp.
Vapp on kinnitatud 18. novembril 1997.
1997. aastal toimunud valla vapi konkursile laekunud 15 autori kavanditest valiti välja Urve Valge kavand, mis sai aluseks Riigikantseleis viimistletud vapikavandile. Vapil kujutatud kirikutorni tipus olev aotäht, millega autor rõhutas praost Rothi rolli Kanepi kultuuriloos, paigaldati kirikutorni restaureerimisel tagasi viis aastat hiljem, aastal 2002. Valla vapp ja lipp said valmis ning pühitseti 1997. aasta jõulude ajal vastvalminud vallamajas.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil Kanepi Jaani kiriku tornitipp, saatena paremal tammeleht ja vasakul kannel; teraviku kohal kaheksaharuline täht – kõik hõbedased.
Välislink.
Vapp


Eelarvamus.
Eelarvamus on ebapiisavale informatsioonile (sageli peamiselt teiste inimeste arvamusele) toetudes kujundatud hoiak, mis võetakse enne objekti kohta vahetute objektiivsete andmete omandamist. Eeskätt kasutatakse seda sõna negatiivse eelhoiaku kohta.


Íslendingabók.
Íslendingabók ehk "Islandlaste raamat" on Islandi ajaloolase Ari Þorgilssoni teos, mis kirjeldab Islandi vanemat ajalugu. Raamat valmis ajavahemikus 1122–1133.
Algselt kirjutas Ari raamatust kaks versiooni, kuid säilinud on neist vaid lühem. Arvatavasti sisaldas esimene, pikem versioon ka Norra kuningate ajalugu ning genealoogiaid.
Islandlaste raamat on lühike, trükis vaid kuni kahekümne lehekülje paksune raamat. See käsitleb Islandi varase ajaloo tähtsündmusi: maa asustamist, seaduste vastuvõtmist, Althingi asutamist, kalendri muutmist, maa jagamist neljandikeks, Gröönimaa avastamist ja asustamist, Islandi ristiusustamist. Raamatus loetletakse kõiki Islandi seadusekuulutajaid ja piiskoppe. Möödaminnes nimetatakse ka Põhja-Ameerikat (Vinlandit).
Ari sai oma andmed peamiselt vanadelt tarkadelt inimestelt, kellest paljud olid ise sündmuste pealtnägijad või olid sündmustest kuulnud nende tunnistajatelt. Ari nimetab paljusid oma informante ja räägib, miks ta nende andmeid usaldusväärseks peab. Ta viitab ainult ühele kirjalikule allikale (Fleury Abbo "Passio Sancti Eadmundi"), kuid tekstist on näha, et Ari tundis ja kasutas ka teisi ladinakeelseid teoseid, näiteks Sæmundr Õpetatu, munk Beda ja Bremeni Adami tööd.
Islandlaste raamat on säilinud vaid kahe 17. sajandi ärakirjana, mis mõlemad on kirjutatud sama isiku poolt. Arvatavasti oli aluseks käsikiri, mis kirjutati 1200. aasta paiku või veidi varem.
Islandlaste raamat on kirjutatud vanaislandi keeles. See on vanaislandi kirjanduse tähtsamaid teoseid ja ajalooallikana peetakse raamatut siiamaani küllaltki usaldusväärseks.


Kõlleste valla vapp.
Kõlleste valla vapp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Kõlleste valla vapp.
Vapp on kinnitatud 5. septembril 2003.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil okaspuuoksalõikeline hõbedane päis ja hõbedane kuldsete manustega kivi hoidev kurg.
Põhjendus.
Sellise asendiga kurg on heraldikas tähelepanelikkuse, erksuse ja valvsuse sümbol. Kui lind peakski tukastama, siis mahakukkuv kivi ärataks ta kohe üles.
Sellega on iseloomustatud valla inimeste usinust ja virkust nii oma igapäevastes töödes-tegemistes kui ka tundeerksat loovust kodukandi kultuuripõllu harimisel.
Kured on Kõlleste valla loodusele iseloomulikud püsiasukad. Seega sobibki kurg valla vapilinnuks.
Ka vapikilbi sinine põhivärvus, jaostatud okaspuutaimelõikega, sümboliseerib valla kaunist loodust oma metsade, orgudes sädelavate järvede ja kauguses sinavate mägedega.
Vapipäis on hõbedane. See värvus on puhtuse, parema tuleviku lootuse ja progressi heraldiline võrdkuju.
Välislingid.
Vapp


Keevitamine.
Keevitamine ehk keevitus (inglise "welding") kahele või enamale osale kuumutamise või surve abil jätkuva kuju andmine. Võidakse kasutada keemiliselt koostiselt sarnast lisamaterjali. Keevitatakse metalle, plaste, klaasi, komposiite jm. keevitamist kasutatakse ka pealesulatuseks.
Keevituselektroodid.
Legeerimata ja madallegeeritud teraste keevituselektroodid jaotatakse rühmadesse katte tüübi jargi.
Kasutatakse pohiliselt kolme elektroodi tüüpi: rutiil-, happelised - ja aluselised elektroodid.
Enamus elektroodikatteid koosneb suures osas mineraalsest komponendist ja vesiklaasist, kuid mõned tüübid võivad sisaldada 5... 10% orgaanilist materjali (orgaanilised rutiilid).
Rutiilelektroodid: sisaldavad kattes 50... 70% rutiili (titaandioksiid Ti02) ja nendega on lihtne keevitada kõigis ruumiasendeis. Nad taluvad paremini keevitatavate pindade ebapuhtusi kui happelised elektroodid. Pealesulatustegur on väiksem kui happelistel elektroodidel, mis taluvad kõrgemat keevitusvoolu. Rutiilelektroodidega on kergem töötada.
Happelised elektroodid: kate koosneb kvartsist (Si02) Elektroodid taluvad kõrget keevitusvoolu, mis annab all-asendis kõrge pealesulatusteguri tootlikuks keevitamiseks.
Happelised elektroodid ei sobi suure piluga koostatud detailide keevitamiseks, kuid väikeste liitekohtade läbikeevitus on hea.
Elektrood on tundlik metallis sisalduvate kahjulike lisandite suhtes. Seepärast ei tohiks keevitada kõrge väävli (max.0,05%) ja süsiniku (max. 0,25%) sisaldusega terast. Aluselised elektroodid: elektroodikatted sisaldavad põhiliselt kaltsiumkarbonaati (CaC03) ja/või kaltsiumfluoriide (CaF2).
Aluselised elektroodid on vähem tundlikud kahjulike lisandite suhtes (reageerivad nendega).
Keevisel on suurem löögisitkus ja paremad mehaanilised omadused, mille tõttu kasutatakse kõrgema tugevusega metalli keevitamiseks. Elektroodid peavad olema kuivad. Niiskus põhjustat pragude ja pooride teket.
Aluseliste elektroodidega keevitatakse lühikese kaarega ning neil on veidi kõrgem pealesulatustegur kui rutiilelektroodidel.
Ülaloleva tabeli kasutamisest niipalju, et 1 on parim ehk esmane valik; 2 on teisene valik ning 3 on olemasolevatest kõige kehvem ehk viimane valik.
Legeerelemendid ja lisandid keevitatavas terases.
Legeerelemendid on kroom, nikkel, molübdeen, vanaadium, volfram ja titaan ning ka mangaan ja räni, kui nende sisaldus on tavalisest suurem.
Kroom ja selle mõjud keevitatavas metallis.
Kroomi on süsinikvaestes terastes kuni 0,3%,konstruktsiooniterastes 0,7...3,5%, kroomterastes 12...18% ja kroomnikkelterastes 9...35%. Keevitamisel moodustuv kroomkarbiid vähendab terase korrosioonikindlust ja suurendab keevitatavust halvendavate rasksulavate oksiidide teket.
Nikkel ja selle mõjud keevitatavas metallis.
Niklit on süsinikuvaestes terastes 0,2...0,3%, konstruktsiooniterastes 1...5% ja legeerterastes 8...35%. Mõned sulamid sisaldavad niklit kuni 85%. Nikkel suurendab terase plastsust ja tugevust ning annab peeneteralise struktuuri, halvendamata keevitatavust.
Molübdeen ja selle mõjud keevitatavas terases.
Molübdeeni on terastes 0,15...0,8%. Molübdeen suurendab teraste vastupidavust löökkoormusele ja kõrgele temperatuurile ning annab peeneteralise struktuuri. Kuid ta soodustab ka pragude teket pealesulatatud metallis ja soojusmõju piirkonnas. Keevitamisel molübdeen oksüdeerub kergesti ja põleb välja.
Vanaadium ja selle mõjud keevitatavas terases.
Vanaadiumi on eriterastes 0,2...0,3%, stantsiterastes 1...1,5%. Ta soodustab teraste karastatavust, halvendades sellega keevitatavust. Keevitamisel oksüdeerub vanaadium intensiivselt ja põleb välja.
Volfram ja selle mõjud keevitatavas terases.
Volframi on tööriista ja stantsiterastes 0,8...18%. Kõrgel temperatuuril suurendab volfram terase kõvadust ja tugevust (punapüsivust) hüppeliselt, ent tugeva oksüdeerumise tõttu halvendab keevitatavust.
Titaan ja Nioobium ning selle mõjud keevitatavas terases.
Titaani ja nioobiumi lisatakse roostekindlatesse ja kuumakindlatesse terastesse 0,5...1,0%, et suurendada nende korrosiooni- ja kuumakindlust. Samas soodustab nioobium kuumapragude teket.
Süsinik selle mõjud keevitatavas terases.
Süsinik on terase tähtsaim lisand. Ta määrab terase plastsuse, tugevuse, karastuse ja keevitatavuse. Harilike konstruktsiooniteraste kuni 0,25% süsinikusisaldus ei halvenda nende keevitatavust. Sellest suurema süsinikusisalduse korral aga halveneb keevitatavus tugevalt, sest soojusmõju piirkonnas moodustub karastunud ala, kus võivad tekkida praod. Süsiniku suur hulk muudab keevisõmbluse poorseks.
Mangaan ja selle mõjud keevitatavas terases.
Mangaani on terases harilikult 0,3...0,8% ja ta ei halvenda keevitatavust. Keskmise mangaani sisaldusega 1,8...2,5% teraste keevitamisel võivad tekkida praod sest mangaan soodustab terase karastuvust.
Räni ja selle mõjud keevitatavas terases.
Räni on terases tavaliselt 0,02...0,3%, mis ei halvenda keevitatavust. Suurema ränisisaldusega eeriteraste keevitatavust halvendab nende suur vedelvoolavus ning rasksulavate ränioksiidide teke.
Süsinikuvaeste teraste keevitamine.
Süsinikuvaesed terased (kuni 0,25-% süsinikusisaldusega) on hästi keevitatavad. Keevisliited on hästi lõiketöödeldavad. Kasutatakse maksimaalset lubatud keevitusrežiimi. Liidetavad detailid servatakse.
Süsinikteraste keevitamine.
Süsinikterased on keskmise (0,3...0,5%) ja suure (0,5...1,0%) süsinikusisaldusega terased. Keskmise süsinikusisaldusega teraste keevitamisel võivad tekkida praod nii põhi- kui ka õmblusmetallis. Kvaliteetse liite saamiseks tuleb toode enne keevitamist kuumutada temperatuurini 200...350 C°. Pärast keevitamist kuumutatakse toode ahjus temperatuurini 675...700 C° ning jahutatakse aeglaselt koos ahjuga temperatuurini 100...150 C°. Lõplik jahtumine toimub õhus.
Suure süsinikusisaldusega terastest valmistatakse lõike-, puur- ja muid riistu. Nende teraste puhul on tingimata vajalik eelkuumutus temperatuurini 350...400 C°, mõnikord ka kuumutus keevituse ajal ning termotöötlus pärast keevitamist. Keevitatakse kitsaste vallidena ning lühikeste lõikude kaupa. Kraater tuleb kindlasti täis keevitada või lõpetada õmblus tehnoloogilisel lisaplaadil. Keevitada ei tohi keskkonna temperatuuril alla 5 C° ning tõmbetuule käes.
Legeerteraste keevitamine.
Legeerteraste keevitamisel tuleb detailide servad hoolikalt puhastada tagist, mustusest, tolmust ja räbust ning eemaldada niiskus metalli pinnalt, kuumutades servi gaasipõletiga temperatuurini 110...120 C°. Et vähendada põhimetalli karastumise ohtu, keevitatakse õmblus mitme läbimiga ühtlaste kihtidena või keevitatakse õmblusele lõõmutav vall, mis ei tohi puudutada põhimetalli. Vältimaks pragusid tuleb detailid enne keevitamist kuumutada temperatuurini 100...350 C°.
Madallegeerterastel võib keevitamisel tekkida karastunud struktuur. Selle vältimiseks ja ülekuumutuse ärahoidmiseks on soovitatav neid teraseid keevitada mitmekihiliste õmblustega, kusjuures kihid tuleb keevitada pikkade ajavahedena. 2 mm ja paksemat terast keevitatakse vastupolaarse alalisvooluga. Üle 15 mm paksusi detaile tuleb pärast keevitamist kõrgnoolutada.
Kroomränimangaanterased, mis kuuluvad madallegeeritud konstruktsioonteraste hulka keevitatakse olenevalt metalli paksusest ühe või mitmekihiliselt. Viimasel juhul on kihtide keevitamise ajavahe lühike.
Kesklegeerterastest valmistatakse kõrgel temperatuuril (400...600 C°) ja kuni 30 MPa rõhul gaasi või aurukeskkonnas töötavaid detaile (aurukatelde torud, naftatöötlusseadmete ja keemiaaparatuuri osad). Nendes terastes võivad keevitamisel tekkida praod, mistõttu tooteid tuleb eelkuumutada temperatuurini 200...300 C° ning pärast keevitamist kõrgnoolutada.: kuumutada temperatuurini 710 C°, hoida sellel temperatuuril vähemalt 5 minutit metalli paksuse iga millimeetri kohta ja seejärel jahytada aeglaselt. Mõnikord tuleb neid teraseid lõõmutada temperatuuril 670...800 °C.
Kõrglegeerteraseid kasutatakse keemiaseadmeis ja toiduainetööstusmasinais. Need terased on hästi tugevad, plastsed ja vedelvoolavad. Keevitamisel tuleb silmas pidada, et nimetatud terased on halvad elektri ja soojusjuhid, mistõttu nad kalduvad tugevalt kõmmelduma ja alluvad kristallidevahelisele korrosioonile.. Seetõttu on oluline väga täpselt jälgida keevitusrežiimi. Keevitatakse alalisvooluga vastupolaarselt.
Torustike, turbiinide, kõrgrõhukatelde, keemiaaparaatide jm. seadmete osade valmistamiseks kasutatakse tagikindlaid teraseid. Need on korrosioonikindlad ja taluvad kõrgel temperatuuril pikaajalist koormust. Keevitamisel on neil terastel kalduvus moodustada kuumpragusid. Keevitatakse vastupolaarse alalisvooluga. Sisepinged kõrvaldatakse pärast keevitamist termotöötlusega (noolutamine temperatuuril 650 °C).
Kroomterased, sisaldavad 4...14% kroomi ja kuuluvad martensiitklassi. Neist valmistatakse kõrgtugevaid tarindeid (Naftatöötlusaparatuur) töötamiseks agressiivses keskkonnas. Kroomteraste hulka kuuluvad ka GOST standardi järgi terased 15X28 ja 1X17JU5, mis sisaldavad 18...30% kroomi ja kuuluvad ferriitklassi. Need terased on roostekindlad ja seda ka kõrgel temperatuuril. Kroomteraste keevitatavust halvendab kalduvus õhus karastuda ja moodustada martensiitstruktuuri ning terade kasv soojusmõju piirkonnas. Keevitamiseks tuleb kroomteraseid eelkuumutada temperatuurini 200...400°C. Pärast keevitamist jahutatakse tooteid seisvas õhus temperatuurini 150...200 °C ja seejärel kõrgnoolutatakse: kuumutatakse ahjus temperatuurini 720...750 °C ja hoitakse sellel temperatuuril 5 minutit metalli paksuse iga millimeetri kohta, kuid mitte vähem kui üks tund. Seejärel jahutatakse seisvas õhus aeglaselt. Teraseid, mis sisaldavad 7...10% kroomi, hoitakse ahjus arvestusega 10 minutit metalli paksuse iga millimeetri kohta. Keevitada tuleb vastupolaarse alalisvooluga.
Mangaanirikkad austeniitterased (Mangaanisaldusega 11...16%) on väga kulumiskindlad. Neist valmistatakse raudteepööranguid, ekskavaatorikoppade hambaid, põhjasüvendikoppasid jne. Nende keevitamiseks kasutatakse aluselise kattega nikkelmangaanelektroode, roostevabu elektroode ning süsinikuvaesest terasest elektroode kattega, mis sisaldab 60...65% ferrokroomi. Mangaanteraseid keevitatakse vastupolaarse alalisvooluga. Teras peab keevitamisel olema karastatud. Seda tuleb kontrollida magnetiga (karastatud teras pole magnetiline).
Tööriistaterastest valmistatakse lõiketöötlusriistu. Kaarkeevitusega kinnitatakse tavaliselt terasest terahoidiku külge kiirlõiketerasplaat või sulatatakse hoidikule peale kiirlõiketerasest kiht. Pealesulatus on otstarbekas siis, kui elektroodidena kasutatakse kiirlõiketerase jäätmeid (murdunud puure, avardeid, hõõritsaid, lõiketerasid jne) või on kiirlõiketerasest (valtstraadist või sepisvardaist) valmistatud elektroodid. Peale sulatatakse muldvormis korraga mitmele toorikule (katkematu sulatusega). Pealesulatamise lõpetamiseks juhitakse kaar tooriku metallile ja katkestatakse. Seejärel lõikeriist lõõmutatakse, töödeldakse mehaaniliselt ning karastatakse ja noolutatakse kolm korda. Pärast neid operatsioone on pealesulatatud metalli kõvadus 62...65 HRC.
Alumiiniumi ja selle sulamite keevitamine.
Väikese tugevuse ja suure plastsuse tõttu kasutatakse tehnikas puhast alumiiniumi suhteliselt vähe. Enimkasutatavad sulamid on duralumiinium ja silumiin.
Ettevalmistused alumiiniumi keevitamiseks.
45...55grammi tehnilise naatriumhüdroksiidi ja 40...50 grammi tehnilise naatriumfluoriidi lahus 1 liitris vees. Seejärel pestakse voolavas vees, neutraliseeritakse 1...2 minuti vältel lämmastikhappe 25...30% vesilahuses, pestakse voolavas vees, seejärel kuumas vees ja kuivatatakse niiskuse täieliku eemaldumiseni. Rasvatustatud ja söövitatud detailid ei tohi keevituse ootel seista üle nelja tunni.
Kuni 1 mm paksust lehtalumiiniumi keevitatakse faasimata, üle selle servad faasitakse. Kuni 25 mm paksusi detaile võib keevitada eelkuumutuseta. Üle 25 mm paksusi detaile on soovitatav eelkuumutada temperatuurini 300...400 C°, silumiinvaludetaile temperatuurini 250...300 C°.
Alumiiniumi keevitamine argoonis.
Kaitsegaasidest on argoon kõige sobivam. Võidakse keevitada käsitsi poolautomaatselt või automaatselt.
Käsitsi keevitamisel kasutatakse sulamatuid volframelektroode ja erihoidikuid. Keevitustraadi läbimõõt (mm) võetakse vastavalt keevitatava metalli paksusele.
Keevitada võib vastupolaarse alalisvooluga või vahelduvvooluga. Vahelduvvoolkeevitamisel kasutatakse ostsillaatoreid. Sulamatu elektroodiga keevitamise ligikaudsed režiimid on tabelis
Automaatkeevitatakse sulamatute ja sulavate elektroodidega. Sulamatu elektroodiga võib keevitada kas lisametalli kasutamisega või ilma. Keevitusrežiimid on toodud alljärgnevates tabelites.
Alumiiniumi gaaskeevitamine.
Alumiiniumi gaaskeevitamine on väheeffektiivne. Peamine puudus on, et tuleb kasutada räbustitm ning, võrreldes kaarkeevitamisega, on soojuse kontsentratsioon väike. Leegi võimsus valitakse olenevalt keevitatava metalli paksusest.
Keevitatakse normaalleegiga. Lisametallina kasutatakse alumiiniumist või selle sulameist valmistatud keevitustraati, kusjuures traadi läbimõõt võetakse allolevast tabelist vastavalt metalli paksusele.
Kui alumiiniumi ja selle sulamite keevitamisel kasutati kattega elektroode või räbustit, siis tuleb õmblustelt pärast keevitamist räbu tulise veega pestes korralikult eemaldada. Räbu on sööbiva toimega ja võib metalli rikkuda.
Duralumiiniumist ja silumiinist toodete keevisliited tuleb pärast keevitamist lõõmutada, hoida 1,5...2 tundi temperatuuril 300...370 °C ning jahutada pärast seda aeglaselt. Karastuvast duralumiiniumist detaile on soovitatav pärast keevitamist vees karastada (kuumutada temperatuurini 500...510°C) ja seejärel vanandada.
vase keevitamine.
Vase keevitamist raskendab tema suur soojusjuhtivus, hea vedelvoolavus ning kalduvus tugevasti oksüdeeruda kuumas, eriti aga sulavas olekus. Vase soojusjuhtivus on peaaegu 6 korda suurem kui terasel.
Vase keevitatavust mõjutavad tema koostises olevad lisandid (hapnik, vismut, plii, väävel, fosfor, antimon, arseen), kõige rohkem halvendab keevitatavust vismut. Kuumas või sula olekus oksüdeerub vask vask(I)oksiidiks Cu2O. See reageerib metallis lahustunud vesinikuga ning põhjustab pinnapragusid. Kõige paremini keevitatav on elektrolüütiline vask, mille lisandisisaldus on kuni 0,05%. Vase keevitamisel kasutatakse käsikaarkeevitust, automaatkeevitust räbustis, gaaskeevitust ja kaitsegaasis keevitust.
Käsikaarkeevitatakse metall- või süsielektroodiga. Süsi- või grafiitelektroodiga keevitamisel on lisametalliks samad vaskvardad mis metallelektroodiga keevitamisel. Süsielektroodi korral kasutatakse eriräbusteid, mis enne keevitamist kantakse lisametallvardale või puistatakse servatud keevitusalasse.
Kuni 4 millimeetri paksusi vasktooteid keevitatakse ilma servamata. Põkkliited koostatakse vahedeta. Nurk- ja vastakliidete keevitamiseks tuleb toode asetada nii, et mõlemad keevitatavad pinnad paikneksid rõhtpinna suhtes 45° nurga all. Üle 5 millimeetri paksusi tooteid tuleb enne keevitamist kuumutada temperatuurini 200...300°C.
Räbustid automaatkeevitusel kasutatakse kas sulamatuid süsi- või sulavaid metallelektroode ning räbusteid. Süsi- või grafiitelektroodiga keevitamisel kasutatakse automaatkeevituspead, mis liigub piki õmblust püsikiirusega. 4...8 mm paksuse vase keevitamiseks võetakse süsielektroodi läbimõõduks 20 mm. Räbustis süsielektroodiga keevitusrežiimid on allolevas tabelis.
Metallelektroodiga saab automaatkeevitada tavaliste keevitusautomaatidega. Keevitatakse vastupolaarse alalisvooluga. Keevitustraat on valmistatud vasest M1, M2 või M3, läbimõõt 1,6...3 millimeetrit. Metallelektroodiga keevitamisel kasutatakse keraamilist räbustit koostisega: 28% marmorit, 57,5% päevakivi, 8% fluoriidi, 2,2% puusütt, 3,5% boorräbu ja 0,8% alumiiniumi. Keevitatakse vahelduvvooluga. Ühepoolne õmblus keevitatakse grafiit- või vaskplaadil täieliku läbikeevitusega. Kuni 8 mm paksusi lehti keevitatakse ilma servamata. Paksemad lehed servatakse V-kujuliselt 60° nurga all. 8...12 millimeetri paksusi vasklehti on soovitatav keevitada kahepoolselt. Et kaar keevitamise alustamisel paremini süttiks on soovitatav panna elektrooditraadi otsa alla messinglaaste.
Vaske saab keevitada ka kaitsegaasis:argoonis või lämmastikus. Vaske saab argoonis või lämmastikus keevitada sulamatu volframelektroodiga või sulavelektroodiga. Ulatuslikult on levinud volframelektroodiga keevitamine päripolaarse alalisvooluga. Lisametallina kasutatakse vasest M1, M2 ja M3 vardaid.
Sulavelektroodiga keevitatakse samuti päripolaarse alalisvooluga. Elektroodid tehakse vasktraadist (M1) või pronkstraadist.
Gaaskeevitust rakendatakse vase puhul kõige enam. Kuni 5 millimeetri paksuse vase keevitamisel on lisametalliks vask M1, M2 või M3.


Wilhelm Reich.
Wilhelm Reich (24. märts 1897 Dobrzcynica, Galiitsia – 3. november 1957 Lewisburg, Pennsylvanias) oli Austria päritolu psühhiaater ja psühholoog.
Ta arendas välja psühhoanalüüsi koolkonna, mis keskendus mitte üksikutele neurootilistele sümptomitele vaid karakteri tervikstruktuurile. Suur osa tema tuntusest põhineb "orgonoomial", pseudoteadusel, mis üritas mõõta kosmilist energiat – orgooni, mis Reichi arvates inimese närvisüsteemis ringles.
Ta propageeris vaba seksi ja seksuaalharidust, mille sidus erinevatel viisidel poliitikaga. Näiteks väitis ta teoses "Fašismi massipsühholoogia" ("Die Massenpsychologie des Faschismus"), et fašismi esilekerkimine oli seotud seksuaalse repressiooniga.


Loki Software.
Loki Software, Inc. (tuntud ka nimede Loki Games või Loki Entertainment Software all) on nüüdseks välja surnud Ameerika Ühendriikide tarkvarafirma Tustinis, Californias, mis on portinud mitmeid Microsoft Windowsi arvutimänge Linuxi platvormile.
Loki Software asutati augustis 1998 Scott Draekeri poolt ja suleti jaanuaris 2002.
Lisaks väljastatud mängudele on olemas ka pooleli jäetud port Deus Exist. Hilisem "Deus Exi" uuendus Microsoft Windowsile sisaldab Loki Software Linuxi pordist OpenGLi draiverit Unreali mootorile.
Loki Software on muuhulgas välja töötanud mitmeid tasuta vahendeid, nagu Loki installeerija (tuntud ka kui Loki Setup) ja toetanud Simple DirectMedia Layeri arendust. Samuti on nad algatanud OpenAL heliteegi projekti (nüüd Creative Technology ja Apple Computer-i poolt üle võetud). Loki Software ja John R. Halli raamat (samuti saadaval) on tuntud, kui üks prominentsemaid õpetusi Simple DirectMedia Layerist.
Paljud Loki vabadest vahenditest on siiani sagedalt kasutatud ja arendatud, tihti endiste firmatöötajate poolt, kellest mitmed on kolinud teistesse videomängude või Linuxi firmadesse. Ryan Gordon (tuntud ka kui Icculus), endine Loki töötaja, on olnud mitmete kommertsmängude Linuxi ja Mac OS X portide taga.


Venemaa marssal.
Venemaa marssal on Venemaa Föderatsiooni kõrgeim sõjaväeline auaste.
Auaste loodi seadusega "Sõjaväekohuslusest ja sõjaväeteenistusest" 11. veebruaril 1993.
Venemaa marssalist vahetult madalamad auastmed on armeekindral ja laevastikuadmiral.
Esimene ja seni ainuke Venemaa marssal oli Igor Sergejev aastast 1997. Sergejev läks 2001 erru ja suri 2006.
Kuigi Nõukogude Liidu marssali auaste kaotati aastal 1991, peetakse seda Venemaa marssali auastme eelkäijaks.
Venemaa marssali õlakul on üks suur täht (see mahub ringi sisse, mille diameeter on 40 mm) ja kahepäine kotkas (Venemaa vapi keskne kujund). Paraadmundril kantakse lisaks veel suurt marssalitähte.


Laheda valla vapp.
Laheda valla vapp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Laheda valla vapp.
Vapp on kinnitatud 27. märtsil 1995.
Vapi kirjeldus.
Sinisel kilbil alumisest servast tõusev hõbedane vähk. Kuldses päises neli sinist linaõit.
Põhjendus.
Vapi värvid ja kujundid tähistavad puhast loodust, linakasvatust ja sinisavi. Kuldne laid viitab Põlvamaa vapile. Linaõite arv märgib valla maadel paiknenud nelja mõisat.
Välislink.
Vapp


Sinisavi.
Sinisaviks nimetatakse Eesti maapõues paiknevat ning Kambriumi ladestu alaossa kuuluvat sinakasrohelise värvusega savikihti.
Tekkelt on sinisavi mereline. Savikihi paksus on küllaltki ühtlaselt 60...70 meetrit. Et Kambriumi ladestu paljandub Eestis vaid kitsa ribana Balti klindi ning Soome lahe vahel ning sügavneb ning on kaetud nooremate Ordoviitsiumi, Siluri ning Devoni settekivimitega lõuna pool, siis on ka sinisavi maavarana kaevandamine võimalik vaid Põhja-Eestis. Suurem osa sinisavist kuulub Lontova lademe koosseisu. Mineraloogiliselt koosneb sinisavi peamiselt savimineraalidest illiidist ning segakihilisest illiit-smektiidist.
Sinisavi kasutatakse peamiselt tsemendi tootmiseks.
Sinisavi on üks Eesti geoloogilisi "imesid", mida Eestit külastavad geoloogid tihti näha soovivad, sest ligi poole miljardi aasta vanune savi on üldiselt peaaegu alati kivistunud. Sinisavi on säilitanud mõningase plastilisuse, sest vastav savikiht ei ole kunagi sügavale mattunud, mistõttu on ta pääsenud nii kõrgest rõhust kui ka temperatuurist.


Rääsolaane.
Rääsolaane on küla Põlva maakonnas Mikitamäe vallas. Asub Mikitamäest loodes.


Puugnitsa.
Puugnitsa on küla Põlva maakonnas Mikitamäe vallas. Asub Mikitamäest edelas.


Audjassaare.
Audjassaare on küla Põlva maakonnas Mikitamäe vallas. Asub Pihkva järve kaldal.


Lüübnitsa.
Lüübnitsa on küla Põlva maakonnas Mikitamäe vallas. Asub Pihkva järve kaldal.


Niitsiku.
Niitsiku on küla Põlva maakonnas Mikitamäe vallas.
Seal asub Mädajõe maastikukaitseala ja Niitsiku paisjärv.


Conflict OK!
Iseloomustus.
Conflict OK! tegutseb aktiivselt 1998. aasta juunist 2004. aastani ja 2008. aasta veebruarist tänaseni.
Stiiliks on raju Hardcore segatud Punk-Rockiga.
Plaadifirma on Fucking Cunt Records.


Beresje.
Beresje (ka "Peresje", "Peresi", "Perese") on küla Põlva maakonnas Mikitamäe vallas. Asub Lämmijärve ääres. Seal asub Kivinõna neem.
Beresje küla on esimest korda mainitud 1582 ja arvatakse, et küla nimi tuleneb vene sõnast berjoza ('kask'). See on ainuke Setumaa küla, kus elavad vanausulised.


Paha Värk.
Paha Värk oli eesti punkansambel Tallinnast.
Koosseis.
osalesid ka Vares, Tõnu ja Peeter (Tristan Tumeroheline).
Helikandjad.
"Live IV Keskkoolis 19. märtsil 1991.a." (Fucking Cunt Records, 1998, CD).
'Sümpaatsed vennasrahvad' ("25 kuldset lööklaulu" osa 2, Mätta Fond, 1998, MC)
'Kõigi vastu' ("Punk on surn'd IV", Fucking Cunt Records, 1999, CD).
Ajalugu.
Paha Värk tekkis T-rulli lagunemisel peale 1989. aasta "Noortemuusa" festivali ja arenes hiljem peale 1991. aasta Kiikla punki stiililt hoopis rajumaks Noisemurderiks.


Noisemurder.
Noisemurder oli Eesti ansambel, üks esimesi Eesti "grindcore"-bände.
Ta tegutses Tallinnas aastatel 1991–1995.


Fucking Cunt Records.
Fucking Cunt Records on Eesti heliplaadifirma, mis tegeleb eelkõige punk- ja "hardcore"-bändide plaatide ja kassettide väljaandmisega.
Plaadifirma annab välja kogumikku "Punk on surn'd".


Promille Promille.
Kerti Alev (sündinud 12. veebruaril 1981), on eesti naislaulja ja multimeedia arvutigraafik.
Ta lõpetas 2003. aastal TPÜ kunstiõpetaja erialal.
Erakonna Eestimaa Rohelised liige.
Digimaali näitus "Digi Värk" 23.01-13.02.2007 galeriis Aatrium ja 2007 aasta mais Pirita Vaba Aja Keskuses.
Digimaali näitus "In Vivo" Nov. 6, 2009 Tartus LOOV galeriis. Näituse tööd asuvad jätkuvalt rockiklubis Tapper


824.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad
Aastad: 819 820 821 822 823 - 824 - 825 826 827 828 829


825.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad
Aastad: 820 821 822 823 824 - 825 - 826 827 828 829 830


826.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad
Aastad: 821 822 823 824 825 - 826 - 827 828 829 830 831


827.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad
Aastad: 822 823 824 825 826 - 827 - 828 829 830 831 832


828.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad
Aastad: 823 824 825 826 827 - 828 - 829 830 831 832 833


829.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad
Aastad: 824 825 826 827 828 - 829 - 830 831 832 833 834


822.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad
Aastad: 817 818 819 820 821 - 822 - 823 824 825 826 827


821.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad
Aastad: 816 817 818 819 820 - 821 - 822 823 824 825 826


820.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Aastakümned: 770. aastad 780. aastad 790. aastad 800. aastad 810. aastad - 820. aastad - 830. aastad 840. aastad 850. aastad 860. aastad 870. aastad
Aastad: 815 816 817 818 819 - 820 - 821 822 823 824 825


Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus.
Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus oli Politseiameti haldusalas olev Eesti Vabariigi valitsusasutus. Keskus teostas kohtuekspertiise ja kriminalistikauuringuid ning võttis osa uurimistoimingute teostamisest. Keskuse põhiklientideks oli vabariigi politseiasutused, kes tellisid ligikaudu 95% teostatavatest ekspertiisidest. 2005. aastal telliti asutuselt kokku 9071 ekspertiisi. Asutuses oli kokku 110 ameti- ja abiteenistuskohta. 1998. aastast oli Keskus Euroopa Kohtuekspertiisiasutuste Liidu (ENFSI) liige.
Keskuse eelkäija oli Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroo, mis kujundati valitsusasutuseks ümber 1998. aasta 1. juulil.
1. jaanuaril 2008 loodi Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (EKEI) riikliku ekspertiisiasutusena Justiitsministeeriumi haldusalas. Instituut tekkis kahe asutuse, Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo ning Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse, ühinemisel ja on nende asutuste õigusjärglane.


Julgestuspolitsei.
Julgestuspolitsei on Politseiameti halduses olev valitsusasutus, kelle põhiülesanne on politsei korrakaitse valdkonna tegevuse korraldamine, süütegude tõkestamine, avastamine ja ennetamine, osalemine avaliku korra tagamisel ja liiklusjärelevalve teostamisel, Vabariigi Presidendi, Riigikogu esimehe, peaministri, riigi ametlike külaliste ja Vabariigi Valitsuse määratud isikute julgestamine ning Vabariigi Valitsuse määratud objektide valvamine ja kaitsmine.


Mägo de Oz.
Mägo de Oz on aastal 1989 asutatud hispaania folk metal-ansambel.


Svjatoslav Richter.
Svjatoslav Teofilovitš Richter (Святослав Теофилович Рихтер; 20. märts 1915 Ukrainas Žõtomõri lähedal – 1. august 1997 Moskvas) oli saksa päritolu vene pianist.
Richter õppis klaverit mängima sakslasest isa käe all, kes oli organist. Ta õppis palju iseseisvalt ja täiendas end hiljem Moskva Konservatooriumis Heinrich Neuhausi käe all.
Ta esitas palju Sergei Prokofjevi muusikat ja kammermuusikat koos David Oistrahhi ja Mstislav Rostropovitšiga. Tema tuntumateks plaadistusteks on ka Ferenc Liszti klaverikontserdite salvestused aastast 1961.


Indre'i jõgi.
Indre on jõgi Prantsusmaal.
Indre'i algab Keskmassiivilt ning kulgeb valdavalt loodesse. Suubub vasakult Loire'i.
Indre'i jõe ääres asuvad Loches, La Châtre ja Châteauroux.
Jõgi on andnud nime kahele Prantsusmaa departemangule: Indre'i departemangule ja Indre-et-Loire'i departemangule.


Benedictus XVI kanoniseerimised.
Paavst Benedictus XVI on kanoniseerinud 44 isikut ja kuulutanud õndsaks 870 isikut.
13. mail 2005 tunnustas Benedictus XVI Johannes Paulus II kanoniseerimisprotsessi alustamist ja 1. mail 2011 kuulutas Johannes Paulus II õndsaks. 29. septembril 2005 avaldas kanoniseerimisprotsesside kongregatsioon uued beatifikatsioonireeglid, mille järgi võib vastava pühitsuse läbi viia isik, keda paavst on selleks volitanud, kes võib seda teha ka väljaspool Vatikani, näiteks selles piiskopkonnas, kust õndsakskuulutatav oli pärit. 24. aprillil 2006 saatis Benedictus XVI kirja kanoniseerimisprotsesside kongregatsioonile, milles ta toonitas vajadust uurida imetegude algpõhjuseid põhjalikumalt, arvestades seejuures ka teaduse saavutusi.
28. oktoobril 2007 kuulutati paavsti otsuse alusel õndsaks 498 Hispaania kodusõja märtrit. See oli suurim hulk isikuid, kes kuulutati korraga õndsaks.
Ta kuulutas 7. oktoobril 2012 Kiriku doktoriteks Bingeni Hildegardi ja Juan de Ávila Jijóni.


Cheju.
Cheju ehk Jeju (korea keeles 제주시 ("Hanja": 濟州市; McCune'i-Reischaueri transkriptsioonis "Cheju-si"; Lõuna-Korea uues omaladinas "Jeju-si") on linnaks nimetatav haldusüksus Lõuna-Koreas, Cheju provintsi halduskeskus ja Cheju saare suurim linn.
Põhjast piirneb ta Korea väinaga (teisel pool väina on Lõuna-Korea Lõuna-Chŏlla provints), lõuna pool on Sŏgwip'o linn (piiril on ka saare kõrgeim mägi Hallasan).
Linna pindala on 976,56 km², elanike arv 360 616 (AASTA?), rahvastiku tihedus 1014,8 in/km².
Enne linna liitmist Pukcheju maakonnaga 1. juulil 2006 oli linna pindala 255,5 km². Aastal 2000 oli elanike arv 259 290 ja rahvastiku tihedus 1014,8 in/km².
Linn laiub idast läände 19,3 km pikkuselt ja põhjast lõunasse 10,2 km laiuselt.
Loodus.
Cheju linnas on ka talvel mahedad ilmad.
Haldus.
Linn lahutati Pukcheju maakonnast 1955. Ent 2005 kiitsid Cheju provintsi valijad heaks ettepaneku liita linn Pukcheju maakonnaga ning Sŏgwip'o linn Namjeju maakonnaga. Nii tekkis provintsis alates 1. juulist 2006 kaks suurt linna.
Jeju linn on jaotatud 19 "dongiks, 4 "eupiks ja 3 "myeoniks.
Turism.
Et Cheju linn on saare suurim transpordisõlm, siis käib lõviosa turistidest just seal. Paljud turistid saabuvad saarele Cheju linna sadama või lennujaama kaudu, peatuvad Sinjeju-dongi turismihotellides ning külastavad linna vaatamisväärsusi.
Cheju linn on populaarne puhkekoht, kus on palju riiklikke kasiinosid. Igal aastal külastab seda 4 miljonit turisti Korea mandriosast, Jaapanist ja Hiinast.
Transport.
Cheju linn on provintsi suurim transpordisõlm.
Linna teenindab Cheju rahvusvaheline lennujaam, mis on saare ainus lennujaam. Lennuühendus on 13 Lõuna-Korea lennujaamaga ja 4 välismaa lennujaamaga (Jaapanis ja Hiinas).
Linna sadam on saare suurim sadam. Selle sadama kaudu liigub suurem osa reisijaid ja kaupu saare ja muu maailma vahel. Praamiliine asendatakse järk-järgult lennuliinidega. Praegu on praamiühendus 6 Lõuna-Korea sadamaga, sealhulgas Mokpo ja Pusan.
Cheju on ka saare maanteede sõlmpunkt.
Ajalugu.
Linna territoorium on Cheju saarel keskset osa etendanud juba esiajal. Samseonghyeol, kust olevat tulnud saareelanike kolm esivanemat, asub kesklinnas.
Linn on alates 1970ndatest kiiresti kasvanud. Mõnikümmend aastat tagasi rajati lennujaama kõrval olevale künkale "Uus-Cheju" ("Shin Jeju"), kus asub palju haldusasutusi. Õlgkatustega hooned, mis olid kogu linnas 1970ndateni tavalised, on tasapisi kadumas.
Vaatamisväärsused.
Linna tähtsamad vaatamisväärsused on Draakonipeakalju mere ääres, Samseonghyeol kesklinnas ja Hallasani rahvuspark sisemaal.


Roiu.
Roiu on alevik Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Benedictus XVI tunnustused ja autasud.
Paavst Benedictus XVI tunnustused ja autasud.
Benedictus XVI sai 1981 Müncheni üliõpilasseltsi Alemannia auvilistlaseks, 1987 Pentlingi, 1997 Marktl am Inni, 2005 Traunsteini, 2006 Altöttingi, 2006 Regensburgi, 2008 Bressanone, 16. detsembril 2009 Introdi, 2009 Mariazelli ja 16. jaanuaril 2010 Freisingi aukodanikuks. 2006 nimetati tema järgi Wathlingeni linnaväljak.
Tema järgi nimetati mais 2000 asteroid 8661 Ratzinger.


Aadami.
Aadami on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Aardla.
Aardla on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Aardlapalu.
Aardlapalu on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Benedictus XVI teadustööd.
Paavst Benedictus XVI (Joseph Alois Ratzingeri) avaldatud entsüklikad, teadustööd ja teadusartiklid.
Kardinal Ratzinger osales Usudoktriini kongregatsiooni prefektina mitmete oluliste dokumentide koostamisel, sealhulgas katoliku kiriku katekismuse redigeerimisel ja dekreedi "Dominus Jesus" koostamisel.
Teosed.
inglise keeles: "The People and Mansion of God as Presented in Augustin's Doctrine of the Church."
inglise keeles: "The Theology of History in Saint Bonaventura," Chicago, 1971.
inglise keeles: "The Meaning of Christian Brotherhood," London, 1966.
inglise keeles: "The Episcopate and the Primacy," London-Edinburgh-New York, 1962.
inglise keeles: "The First Session of the Second Vatican Council. A Retrospective."
inglise keeles: "The Council in Progress. Retrospective of the Second Session of the Second Vatican Council."
inglise keeles: "Events and Issues of the Third Session of the Council."
inglise keeles: "Revelation and Tradition," New York –London, 1966.
inglise keeles: "Being Christian," Chicago, 1970.
inglise keeles: "The Problem of Dogmatism from the Point of View of Catholic Theology."
inglise keeles: "The Council's Last Session."
inglise keeles: "Introduction to Christianity," 1969.
eesti keeles "Sissejuhatus kristlusesse: loengud apostellikust usutunnistusest," (Joseph Ratzinger (paavst Benedictus XVI)), Tartu: Johannes Esto Ühing 2006. Tõlkinud Kersti Rist ISBN 9985-876-59-8
inglise keeles: "God’s New People. Concepts for Ecclesiology."
inglise keeles: "Faith and Future," Chicago, 1971.
inglise keeles: "Two say Why. Why I am still a Christian. Why I am still in the Church," Chicago-London, 1971.
inglise keeles: "The Unity of the Nations. A Vision of the Church Fathers."
inglise keeles: "The God of Jesus Christ. Meditations on God the Trinity," Chicago, 1978.
inglise keeles: "Daughter Zion. Contemplations on the Church's Worship of Mary," San Francisco, 1983.
inglise keeles: "Living with the Church," Chicago, 1978.
inglise keeles: "Eschatology – Death and Eternal Life," Volume 9 in the series: Johann Auer and Joseph Ratzinger, Dogmatic Theology, Washington, D.C. 1988.
inglise keeles: "Seeking God’s Face," Chicago, 1982.
inglise keeles: "On the Concept of the Sacrament."
inglise keeles: "Feast of Faith: Approaches to a Theology of the Liturgy," 1986.
inglise keeles: "Faith, Renewal, Hope. Theological Contemplations on the Present Situation of the Church."
inglise keeles: "Turning back towards the Centre. A Theologian's Meditations."
inglise keeles: "Principles of Catholic Theology," San Francisco, 1987.
inglise keeles: "Principles of Catholic Theology: Building Stones for a Fundamental Theology," 1986, 1987.
inglise keeles: "Behold the Pierced One," San Francisco, 1986.
"The Ratzinger Report," San Francisco, 1985.
inglise keeles: "Politics and Deliverance. On the Relations of Faith, Rationalism and the Irrational in so-called Liberation Theology."
inglise keeles: "Church, Ecumen and Politics. New Endeavours in Ecclesiology," [dedicated to Robert Spaemann on his 60. birthday].
inglise keeles: "Deconstruction and Awakening. The Answer of Faith to the Crisis of Values."
inglise keeles: "To Look on Christ: Exercises in Faith, Hope, and Love," 1991.
inglise keeles: "Called to Communion. Understanding the Church Today," 1996.
inglise keeles: "The Nature and Mission of Theology: Essays to Orient Theology in Today's Debates," 1995.
inglise keeles: "Truth, Values, Power: The Cornerstones of a Pluralistic Society."
inglise keeles: "New Song for the Lord. Faith in Christ and Liturgy Today," New York, 1997.
inglise keeles: "Gospel, Catechesis, Catechism: Sidelights on the Catechism of the Catholic Church," 1997.
inglise keeles: "Salt of the Earth. Christianity and the Catholic Church at the Turn of the Millennium. A Conversation with Peter Seewald."
inglise keeles: "Recovering the Centre. A Selection of the Writings of Four Decades."
inglise keeles: "Milestones: Memoirs 1927–1977," San Francisco, 1998.
inglise keeles: "The Sabbath of History," Washington, 2000.
inglise keeles: "The Spirit of the Liturgy," San Francisco, 2000.
inglise keeles: "God Is Near Us: The Eucharist, the Heart of Life," San Francisco, 2003.
inglise keeles: "God and the World: A Conversation With Peter Seewald," San Francisco, 2002.
inglise keeles: "Pilgrim Fellowship Of Faith: The Church As Communion," San Francisco, 2005.
inglise keeles: "On the Way to Jesus Christ."
inglise keeles: "Truth And Tolerance: Christian Belief And World Religions," 2004.
inglise keeles: "Values in a Time of Changes."
Artiklid.
Järeltrükk: "Clara, "silenciosa palabra" de vida para la Iglesia," Selecciones de Francescanesimo XXX, II, (1992): 268–274.
Poola keeles "Wprowadrzenie de Katechizmu Kociota katolockiego," (Warszawa, 1994): 9–22.
Artiklid teatmeteostes.
J. Höfer – K. Rahner “Lexikon für Theologie und Kirche.” (Freiburg, 1957jj).
F. J. Dölger “Reallexikon für Antike und Christentum.” (Stuttgart, 1959).
K. Galling – H. Frhr. V. Campenhausen, E. Dinkler, G. Gloege, K.E. Logstrup “Die Religion in Geschichte und Gegenwart.” (Tübingen, 1957).
H. Fries “Handbuch thologischer Grundbegriffe.” (München, 1962).
M. Viller, F. Cavallera, J. de Guibert “Dictionnaire de spiritualité, ascétique et mystique, doctrine et histoire Paris.” (1937).
K. Rahner – A. Darlap “Sacramentum mundi.” (Freiburg, 1967).
“Meyer enzyklopädisches Lexikon.” 9. (Mannheim-Vienna-Zürich, 1971).


Alaküla (Haaslava).
Alaküla on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Haaslava.
Haaslava on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Igevere.
Igevere on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Ignase.
Ignase on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Kitseküla.
Kitseküla on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Koke.
Koke on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.
Külas asub Kiigeoru hiiesalu.
Kuulub ajaloolisse Võnnu kihelkonda.


Kriimani.
Kriimani on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Kurepalu.
Kurepalu on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Hesione.
"See artikkel räägib trooja printsessist; teiste sellenimeliste isikute kohta vaata artiklit Hesione (täpsustus)."
Hesione oli vanakreeka mütoloogias Trooja printsess, kuningas Laomedoni tütar ja Priamose (tollal Podarkese) õde.
Laomedon oli väga kitsi ja kiuslik mees. Ta pettis isegi Poseidonit ohvritoomisel. Karistuseks saatis Poseidon Trooja rannikut laastama merekoletise. Oraakel ütles, et koletis ei lahku enne, kui on printsess Hesione alla neelanud. Legendi teise versiooni järgi tõmmati loosi, keda koletisele ohverdada, ja liisk langes Hesionele.
Kui Hesione oli kalju külge seotud, saabus sinna Herakles oma sõprade Telamoni ja Oiklesega. Herakles lubas koletise tappa ja neiu vabastada, kui saab tasuks hobused, mille Zeus oli Laomedonile annetanud hüvituseks tema onu Ganymedese eest. Laomedon nõustus kohe. Herakles lõigi koletise maha, aga Laomedon keeldus talle hobuseid andmast.
Seepeale tappis Herakles koos oma kaaslastega ära nii Laomedoni kui ka kõik tema pojad peale noorima, Podarkese. Ühe versiooni järgi olevat Podarkes pääsenud seetõttu, et oli parasjagu Früügias sõjaretkel, kuid harilikult räägitakse, et Herakles kuulutas Hesione oma sõjasaagiks, andis ta Telamonile naiseks ja lubas tal ükskõik kelle linnaelanikest endaga Kreekasse kaasa võtta. Hesione valis Podarkese, kelle Herakles muidu tapnud oleks. Seepeale Herakles leebus ja lubas neiul oma loori eest venna vabaks osta. Nii juhtuski. Herakles andis Trooja valitsemise üle Podarkesele, keda sellest ajast hakati ostetud meheks ehk Priamoseks kutsuma (kreeka keeles tähendab "primai" 'ostma').
Hesione sai Telamoniga poja Teukrose.


Henrik Klasson Horn.
Henrik Klasson Horn af Kanckas (1512 – 21. juuni 1595) oli soome päritolu Rootsi riigitegelane ja väejuht.
Henrik Horn sündis riiginõuniku Klas Horni ja Salmenkylän Kirsti pojana. Üsna noorena sai temast Masku kihelkonnakohtunik Soomes, 1539–1542 oli ta Gustav Vasa kammernõunik ning 1549–1560 Lõuna-Soome ülemkohtunik (lagman).
Aastal 1558 määras kuningas ta hertsog Johani nõunikuks. Hertsogi esindajana käis ta samal aastal Tallinnas ja pidas linnakodanikega läbirääkimisi Tallinna Rootsi riigiga ühendamise asjus. Kuna tol ajal loodeti Tallinnas rohkem Taani abile, siis ei õnnestunud Hornil hertsogi plaane täide viia.
Horn saatis Johanit ka tema pulmareisil Poolasse ja hoiatas hertsogit, et selle abielu tõttu võib ta sattuda konflikti oma venna Erik XIV-ga.
Suvel 1563 läks Henrik Karlsson Horn üle kuninga poolele ja võitis kohe ka tema soosingu. Horn määrati samal aastal Eestimaal asuvate Rootsi vägede ülemjuhatajaks. Järgmisel aastal vallutas ta Koluvere linnuse, kuid kaotas 1565 Pärnu ega suutnud seda tagasi vallutada.
1566. aasta talvel korraldas ta sõjakäigu Saaremaale, põletas maha Kuressaare ning lõi tagasi poolakate ja taanlaste katse vallutada Tallinna, mille asehalduriks oli ta 1565 määratud.
Aastal 1567, pärast Ruunavere lahingus saadud kaotust, tagandati Horn Idamere (Balti) provintside ülemjuhataja kohalt ja tema asemele määrati Klaus Kursell
, ning kui 1568 kukutati Erik XIV, pidi Horn loobuma asehalduri kohast. Aastal 1569 sai ta Rootsi riiginõunikuks, kuid Johan III usaldust ta siiski tagasi ei võitnud. 1572 määrati ta Viiburi kindluse asevalitsejaks ja 1575 jälle Tallinna asehalduriks. Samal aastal saadeti ta venelastega Siestarjoele (Сестре, Systerbäck) rahuläbirääkimisi pidama.
1577. aasta piiramise ajal juhtis ta koos oma poja Karl Horniga Tallinna kaitset.
Aastal 1578 ja 1579 korraldas ta mitu sõjakäiku Ingerimaale ja tungis oma vägedega Novgorodi lähedale. Narva vallutamine aga ebaõnnestus, kuna Rootsi laevastik ei jõudnud õigel ajal Horni vägesid toetama. Kuningas ei varjanud oma rahulolematust Horniga ja ta vabastati sõjaväe ülemjuhataja kohalt. 1582 sai temast Käkisalmi asehaldur ja 1585 Lääne-Soome asehaldur.
Talle kuulusid Päris-Soomes asunud Kankaiste ja Kisko Haapaniemi mõis.
Horni tegelaskuju on kasutanud Jaan Kross oma teoses "Kolme katku vahel".


Fosfaadid.
Fosfaadid on fosforhapete soolad. Fosfaadid koosnevad kahest ioonist – metalli katioonist ja fosfaatioonist (PO43-). Need kaks komponenti on seotud ioonilise sidemega.
Enamasti peetakse fosfaatide all silmas kolmealuselise (orto)fosforhappe sooli.
Enamik fosfaate lahustuvad tugevates hapetes, leelismetallidega seondunud fosfaadid ka hästi vees.
Mitmeid fosfaate kasutatakse vee kareduse vähendamiseks (näiteks Na3PO4) ja väetistena (näiteks ammofoss).


Ajaleht.
Ajaleht on perioodiline väljaanne, mille sisuks on uudised, intervjuud, artiklid, reklaamid jmt. Ajalehed ilmuvad traditsiooniliselt paberkandjal, paljud ajalehed ilmuvad tänapäeval ka internetis. On ka teistest materjalidest (näiteks plastmassist) ajalehti.
Päevalehed ilmuvad iga päev, lisaks eriväljaanded, õhtused väljaanded jmt. Mõnikord nimetatakse päevalehtedeks ka 4–6 korda nädalas või isegi harvem ilmuvaid ajalehti. Eesti Ajalehtede Liidu definitsiooni järgi on päevaleht vähemalt neli korda nädalas ilmuv ajaleht. Eesti suuremad päevalehed on Postimees, Õhtuleht ja Eesti Päevaleht (ilmuvad 6 korda nädalas).
Nädalalehed ilmuvad iga nädal. Eesti suuremad nädalalehed on Maaleht ja Eesti Ekspress.
Kollane ajaleht on kõnekeelne väljend ajalehe kohta, mis peamiselt pühendub sensatsioonidele, skandaalidele ja meelelahutusele.
Esimene eestikeelne ajaleht oli Tarto maa rahva Näddali-Leht, mille esimene number ilmus 13. märtsil (1. märtsil) 1806.
Perno Postimees ehk Näddalileht, esinumber ilmus 5. juunil 1857, pannes aluse eesti perioodikale.
Välismaa ajalehtedest on suuremate hulgas näiteks The New York Times, Yomiuri Shimbun, Bild, International Herald Tribune, Le Monde, The Wall Street Journal ja Daily Mail.


Gustaf Gabrielsson Oxenstierna (1613–1648).
Gustaf Gabrielsson Oxenstierna (29. august 1613 – 31. mai 1648) oli Rootsi riigitegelane, Kronoborgi krahv (1651).
1639 sai temast Västmanlandi maakonna valitseja. 28. mail 1642 määrati ta Eestimaa kuberneriks. 1645 sai ta riigi- ning kantseleinõunikuks. Eestimaa kubernerina oli ta ametis 1646. aastani. Pärast seda töötas ta kuni surmani Soomes Savolaxi maakonnakohtunikuna.
Talle kuulus Eestimaal isalt päritud Martna kihelkonna Rannamõisa (Vogelsang) mõis.
Perekond.
Tema vanemateks olid 1621. aastast Martna kihelkonna Rannamõisa (Vogelsang), 1626. aastast Liivimaa Sigulda (Segewold), Ropaži (Rodenpois) ja Allažmuiža (Allasch) mõisaomanik, Karl IX kammerjunkur ja Östergötlandi hertsog Johani kantsler, Kimito ja Nynase vabahärra Gabriel Gustafsson Oxenstierna (1587–1640) ja viimase esimene abikaasa Märta Bielke (1585–1620), kes oli 1600 Linköpingi veresauna ajal hukatud riiginõuniku, Åkeröst pärit Ture Nilsson Bielke (1548–1600) tütar ning Svante Stensson Sture tütretütar. Tema vend Ture Gabrielsson Oxenstierna af Croneborg (1614–1669) oli Ingeri kuberner (u. 1646).


Gustaf Gabrielsson Oxenstierna (1551–1597).
Gustaf Gabrielsson Oxenstierna (1551 – 18. jaanuar 1597) oli Rootsi riigitegelane.
Sündinud Tallinna asehalduri Gabriel Christersson Oxenstierna ja Beata Eriksdotter Trolle pojana, siirdus Gustaf Gabrielsson välismaa ülikoolidesse õppima ja teenis seal ka sõjaväelasena.
Aastal 1585 määrati ta Tallinna ja Eestimaa asehalduriks. Selles ametis oli ta kuni aastani 1588. Koos mõne teise rootsi ametnikuga koostas ta Eestimaa piiskopi Christian Agricola jaoks välja instruktsiooni üldvisitatsiooni korraldamiseks. Piiskopi varajase surma tõttu jäi see aga teostamata.
Aastal 1590 sai ta Rootsi riiginõunikuks, Johan III surma järel oli ta koos hertsog Karliga riiginõukogu üks juhte. Peale kuningas Sigismundi kroonimist 1594. aastal sai ta kammernõunikuks.
Gustaf Gabrielsson Oxenstierna oli Axel ja Gabriel Gustafsson Oxenstierna isa.


Rein Veidemann.
Rein Veidemann (sündinud 17. oktoobril 1946 Pärnus) on eesti kirjandusteadlane, ajakirjanik, kirjanik ja õppejõud.
Õppinud aastail 1954–1965 Pärnu 1. 7-klassilises koolis ja Pärnu 1. Keskkoolis ning seejärel aastail 1969–1974 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Veidemann debüteeris kirjanduskriitilise kirjutisega aastal 1971. Aastast 1984 filoloogiakandidaat väitekirjaga "Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972". Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1981.
Poliitiline tegevus.
Rein Veidemann oli aastatel 1972–1990 NLKP liige. Eestimaa Rahvarinde Eestseisuse liige 1988–1992. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige 1990–1992, Riigikogu liige 1992–1995. Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei liige 1989–1992, Keskerakonna liige 1992–1996.
Ta on kirjutanud kõnesid president Arnold Rüütlile.
Rein Veidemann kirjutas alla Pronkssõduri kirjale ja avalikule pöördumisele, milles oldi Vabadussõja võidusamba püstitamise vastu Vabaduse väljakule konkursi võitnud projekti järgi, mis nägi ette Vabadussõja risti kasutamist.
Isiklikku.
Rein Veidemanni abikaasa on Andra Veidemann.
Tõlkija.
Rein Veidemann on tõlkinud vene keelest teaduslikku kirjandust.


Andra Veidemann.
Andra Veidemann (sündinud 18. juulil 1955) on Eesti etnoloog ja poliitik.
Ta lõpetas Tallinna 7. Keskkooli aastal 1973 ja Tartu Ülikooli ajaloo erialal 1978. aastal.
Töö.
Pärast NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva usuasjade nõukogu voliniku Rein Ristlaane lahkumist asus Andra Veidemann tööle kultuuriministeeriumi (hiljem siseministeeriumi) alluvuses olnud usuasjade talituse (osakonna) juhatajana.
Valitud Riigikokku 1992. ja 1995. aastal. 1996-1999. aastal portfellita minister Tiit Vähi ja Mart Siimanni valitsustes.
President Arnold Rüütli nõunik. "Pehmete ja Karvaste" jänese prototüüp.
Andra Veidemann on endine Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse juhtfiguur. Ta on olnud Eesti kultuuriesindaja Moskvas.
Alates aastast 2008 kuni 3. juulini 2009 oli ta Tallinna arengu- ja koolituskeskuse juhataja.
Poliitiline tegevus.
Andra Veidemann on olnud Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (hiljem Reformierakond) liige, seejärel Keskerakonna ja Eesti Arengupartei liige. 25. maist 1996 kuni 9. veebruarini 1999 oli Veidemann Eesti Arengupartei esimees.
Aastatel 2000–2009 kuulus ta Eestimaa Rahvaliitu, alates 9. augustist 2009 on aga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige.
Isiklik elu.
Andra Veidemanni abikaasa on Rein Veidemann, neil on tütar Anna-Maria Veidemann-Makko.
Andra Veidemanni isa oli Enno Eesmaa ja tema vend on Enn Eesmaa.


Karbonaadid.
Karbonaadid on süsihappe soolad.
Nad koosnevad katioonist ja karbonaatioonist (CO32–), mille vahel on iooniline side.
Lähtehape.
Karbonaatide lähtehape on süsihape (H2CO3). See nõrk hape laguneb kergesti süsihappegaasiks ja veeks.
Näide.
Kaltsiumkarbonaat (CaCO3) on vees lahustumatu sool, mis laguneb hapete mõjul. Ta on tähtsa ehitusmaterjali lubjakivi peamine komponent.


ATR.
Iiri lennufirma Aer Arrani ATR-72 lähenemas Bristoli lennujaama Inglismaal
ATR Prantsuse "Avions de Transport Régional" või Itaalia "Aerei da Trasporto Regionale" lennukeid ehitav ühiskonsortsium, loodi 1981. aastal, peakorteriga Toulouses. Ühinejateks olid Prantsuse Aérospatiale, nüüdne EADS ja Aeritalia, nüüdne Alenia Aeronautica Itaalia.
Lennukid.
ATR-42 ja ATR −72 on kaks erinevat firma ATR ehitatud regionaall – reisilennukit, mis tänu kahele ökonoomsele turbopropellermootorile on head lähiliinidel. ATR-42-s on istekohti kuni 60 reisijale, ATR-72-s 74 reisijale. ATR esimene lend toimus 16. augustil 1984. aastal.
Tellimuste täitmine.
2003 Märtsi seisuga oli kokku 676 tellimust, millest 655 oli tellijaile kätte toimetatud. ATR lendab 72 riigis.
Üks ATR-72-200 ja viis ATR-72-400 kätte toimetatud.


Lohkva.
Lohkva on küla Tartu maakonnas Luunja vallas. Asub Tartu linnast vahetult idas.
Eesti 2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli Lohkva elanike arv 782.
Lohkvas sündis eesti luuletaja Karl Eduard Sööt.


Landnámabók.
Landnámabók ehk Maa asustamise raamat räägib Islandi asustamisest 9. ja 10. sajandil.
"Maa asustamise raamatu" algversioon valmis ajavahemikus 1097–1125 vanaislandi keeles. Raamatu sünnilugu tuntakse halvasti, kuid teada on, et sellel oli mitu koostajat, kellest üks oli Kolskeggr hinn vetri. Arvatakse, et koostajate hulgas oli ka Ari Þorgilsson, kuigi "Maa asustamise raamat" läheb mitmes üksikasjas lahku Ari "Islandlaste raamatust".
"Maa asustamise raamat" käsitleb Islandi asustamist neljandike kaupa. Üksikasjalikult kirjeldatakse, kes millises paigas maad hõivas, kes olid tema esivanemad ja järeltulijad ning milliste sündmustega olid need inimesed seotud. Paljud neist sündmustest on pikemalt lahti räägitud mõnes hilisemas saagas.
Raamatus on ära toodud vaid üks aastaarv: 874, kui esimene ümberasuja, Ingólfr Arnarson rajas talu Reykjavíki. Nimepidi on nimetatud 430 maad hõivanud isikut. Koos nende suguvõsadega nimetatakse raamatus umbes 3500 inimest ja räägitakse 1500 talu rajamisest.
Selle suhtes, kui usaldusväärne on raamat ajalooallikana, lähevad uurijate arvamused tugevalt lahku. Raamat sisaldab väljamõeldud sündmusi, mis on seotud näiteks kohanimede andmisega, mõned sugupuud on tõenäoliselt fiktiivsed. Võimalik, et kaasaegsete huvidele vastavalt on moonutatud maaomandi esialgset jaotust. Mõne uurija arvates on "Maa asustamise raamat" vaid kogum legende. Teised aga arvavad, et laias laastus annab see Islandi asustamisest üsna usaldusväärse pildi. Kolskeggri ja Ari ajal oli Islandil elanud vaid kuus või seitse põlvkonda inimesi. Paljude maa hõivajate otsesed järeltulijad elasid esmaasukate loodud taludes, mälestus sellest ajast oli veel küllalt selge. Mõned "Maa asustamise raamatu" autorite informaatorid olid sündinud 10. sajandil ja nende vanavanemad olid olnud Althingi asutamise tunnistajateks.
Landnámabók on säilinud viies versioonis, millest ükski ei järgi 12. sajandil kirjutatud originaali päris täpselt. Kolm neist on keskaegsed ("Sturlubók", õigemini sellest 18. sajandil tehtud koopia, "Hauksbók", "Melabók") ja kaks on kirjutatud 17. sajandil ("Skarðsárbók", "Þorðarbók"). Raamatu hilisemad toimetajad lisasid sellele oma perekonnaga seotud detaile ning lühendasid osi, mida nad pidasid vähem olulisteks.


Kurna (Viru-Nigula).
Kurna on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Kaliküla (Viru-Nigula).
Kaliküla on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.


Mahu.
Mahu on küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas.
Asub Soome lahe rannikul.
Mahu küla on esmakordsel mainitud Taani hindamisraamatus 1241.
Seal on sadam. Külast lääne poole jääb Mahu soo.


Nevinnomõssk.
Nevinnomõssk on linn Venemaal Stavropoli krais. Asub Kubani jõe ääres Stavropolist 47 km lõunas.
Linn on asutatud 1825. aastal kasakastaniitsana, linnaõigused sai 1939. aastal.
Nevinnomõssk on tööstuslinn, peamiseks tööstusharuks on keemiatööstus. Linnas on ka soojuselektrijaam.


Santa Rosa.
Santa Rosa on linn Ameerika Ühendriikides California osariigis, Sonoma maakonna halduskeskus.
Santa Rosa on ka California veinipiirkonna Wine Country suurim linn.
Linnas on sündinud Robert Ripley ja seal elab Tom Waits.


Hallasan.
Hallasan ehk Halla mägi (korea keeles 한라산 (Põhja-Koreas 한나산; hääldus mõlemal puhul "Hallasan"); "Hanja": 漢拏山) on uinunud vulkaan Lõuna-Koreas Cheju saarel, Lõuna-Korea kõrgeim mägi (1950 m).
Mäe ümbrus moodustab Hallasani rahvuspargi. Mägi on arvel Lõuna-Korea loodusmälestisena nr 182.
Hallasani loetakse Chirisani ja Sŏraksani kõrval üheks Lõuna-Korea kolmest peamisest mäest.
Mägi asub saare keskel ja seda peetakse saare sümboliks. Mäetipp on näha kogu saarelt, kuid ta on sageli pilvedesse mähkunud.
Viimane vulkaanipurse oli aastal 1007.
Mäel asub saare vanim budistlik tempel Gwaneumsa. See ehitati algselt Koryŏ dünastia ajal, kuid 20. sajandil ta hävis ning ehitati uuesti üles. Templi õues on monument Cheju saarel toimunud kodusõja lahingute (1948–1950) ohvritele. See on saare üks külastatumaid paiku.
Vulkaanil on kraatrijärv Paengnoktam. Legendi järgi on järv nimetatud taevast hirvedega mängima tulnud meeste järgi. Järve suurus kõigub vastavalt aastaajale. Selle ümbermõõt on kuni kaks kilomeetrit ja sügavus kuni umbes 100 m.


Tšerkessk.
Tšerkessk on linn Venemaal, Karatšai-Tšerkessi Vabariigi pealinn. Asub Kubani jõe ääres.
Linn on asutatud 1804. aastal kasakate poolt piirikindlusena. Linnaõigused sai 1931. Aastani 1934 kandis nime Batalpašinsk, 1934–1937 oli linna nimi Sulimov ja 1937–1939 Ježovo-Tšerkessk ning seejärel Tšerkessk.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Tšerkesski elanikest venelasi 55,5 %, karatšaisid 13,8 %, tšerkesse 12,6 %, abasiine 8,2 %, nogaisid 1,5 %, ukrainlasi 1,3 %, osseete 0,6 %, kreeklasi 0,4 % ja muudest rahvustest inimesi 6,1 %.


Vesinikkloriidhape.
Vesinikkloriidhape ehk soolhape (keemiline valem HCl) on gaasilise vesinikkloriidi vesilahus. Soolhape on tugev hape ja tema käsitlemisel tuleb olla ettevaatlik. Soolhapet kasutatakse laialdaselt tööstuses. Inimeses on soolhape maohappe koostiseks. Vesinikkloriidhape on kõikide metallikloriidide lähtehape.
Omadused.
Soolhape on tugev, üheprootoniline ja hapnikuta hape, mis eraldab happejäägina lihtaniooni Cl–.
Soolhape on veest tihedam. Ta moodustab positiivse aseotroobi, mille keemistemperatuur on 110 °C ja mis sisaldab 20% vesinikkloriidi. Suurema kontsentratsiooniga soolhappest lendub kergesti vesinikkloriidi, mis õhuniiskusega kokku puutudes võib moodustada suitsu – sellest nimi "suitsev soolhape".


Liza Marklund.
Liza Marklund (täisnimega Eva Elizabeth Marklund; sündinud 9. septembril 1962) on rootsi ajakirjanik ja kirjanik.
Liza Marklund oli UNICEFi heatahte saadik 2004. aastal.
Tema teoste üks tuntumaid kirjanduslikke tegelaskujusid on "Õhtulehe" toimetuse kriminaaluudiste osakonna juhataja "Annika Bengtzon" ja sama väljaande kaasautor "Maria Eriksson".
Elulugu.
Liza Marklund sündis ja kasvas üles väikeses Pålmarki külas Piteå vallas. Peale kooli lõpetamist töötas ta Rootsis koristaja ja krupjeena, Iisraelis oliivide pakendajana, Londonis ettekandjana ja Hollywoodis statistina. Ajakirjaniku hariduse omandas Kalixi rahvaülikoolis.
Liza Marklund tegutses ajakirjanikuna mitmes Rootsi meedia väljaandes, nagu Arbetaren, Aftonbladet, Expressen ja Metro ning telejaamas TV4 uudisteosakonna juhina. Praegu on ta vabakutseline kirjanik ja Expresseni kolumnist. Koos Jan Guillouga ja Ann-Marie Skarpiniga asutas kirjastuse "Piratförlaget AB".


Vesinikbromiidhape.
Vesinikbromiidhape on gaasilise vesinikbromiidi lahus. Vesinikbromiidhape on tugev hape ja selle käsitlemisel tuleb olla ettevaatlik. Vesinikbromiidhape on kõikide metallibromiidide lähtehape.
Omadused.
Vesinikbromiidhape on tugev, üheprootoniline ja hapnikuta hape, mis eraldab happejäägina lihtaniooni Br-. Hape lendub lahusest kergesti. Vesinikbromiidhape on mürgine.


Vesinikfluoriidhape.
Vesinikfluoriidhape on gaasilise vesinikfluoriidi lahus. Vesinikfluoriidhape on väga mürgine ja korrodeeriv hape ja tema käsitlemisel tuleb olla ettevaatlik. See on kõikide metalliflouriidide lähtehape. Vesinikfluoriidhape esineb tavaliselt assotsiatsioonidena (HF)2.
Omadused.
Vesinikfluoriidhape on keskmise tugevusega hapnikuta hape, mis eraldab happejäägina lihtaniooni F–. Vesinikfluoriidhape lendub lahusest kergesti.
Tootmine.
Sealjuures eralduvad vesinikfluoriidi ja väävelhappe aurud ning vähesel määral muid aineid, millest vesinikfluoriid eraldatakse destilleerimise teel.


Vesinikjodiidhape.
Vesinikjodiidhape on gaasilise vesinikjodiidi lahus. Vesinikjodiidhape on tugevaim hapnikuta hape ja tema käsitlemisel tuleb olla ettevaatlik. Vesinikjodiidhape on kõikide metallijodiidide lähtehape.
Omadused.
Vesinikjodiidhape on tugev, üheprootoniline ja hapnikuta hape, mis eraldab happejäägina lihtaniooni I-. Vesinikjodiidhape lendub lahusest kergesti.


Väävelhape.
Kips on väävelhappe hüdraaditud sool.
Väävelhape on anorgaaniline hape, tema anhüdriid on vääveltrioksiid. Väävelhape on tugev hape ja tema käsitsemisel tuleb olla ettevaatlik. Väävelhape on kõikide sulfaatide lähtehape. Väävelhapet tuntakse ka "lõngaõli" ja "akuhappena". Väävelhappe soolad kandsid eesti rahva hulgas nimesid "kübaramust" ja "sinine silmakivi".
Omadused.
Väävelhape on tugev, kaheprootoniline hapnikhape, mis eraldab happejäägina liitaniooni SO42–.
Väävelhape külmub temperatuuril 10 kraadi ja keeb temperatuuril 338 kraadi Celsiuse järgi. Seejuures sisaldab aur rohkem vääveltrioksiidi.
Tootmine ja kujutamine.
Väävelhapet toodetakse vitriolimenetlusel ja (tina)pliikambrimenetlusel (mõlemad ajaloolised), kontaktmenetlusel või topeltkontaktmenetlusel.
Vanim väävelhappe tootmise menetlus on vitriolimenetlus. Selle avastasid ja seda rakendasid 13. sajandil alkeemikud.
Vitriolid on sulfaadid, mis lasevad end suhteliselt kergesti termiliselt lagundada ja seejuures vääveltrioksiidiks ja metallioksiidiks üle lähevad.
Apteeker ja keemik Johann Rudolf Glauber (1604-1670) konstrueeris maailma esimese väävelhappemanufaktuuri, mis umbes 1650.a. Nordhausenis (Harzis – Saksamaal) väävelhapet tootis. Tema teeneks on naatriumsulfaadi – glaubrisoola - meditsiinilise lahtistava toime avastamine ja tootmise alustamine.


Kemerovo oblasti lipp.
thumb
Kemerovo oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Kemerovo oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 7. juunil 2002.
Lipu kirjeldus.
Kemerovo oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas,mille eeskujuks on võetud Vene NFSV lipp. Kangas on jagatud vertikaalselt kaheks väljaks. Lehvipoolne osa on punane ning vardapoolne osa sinine. Sinise välja laiuseks on 1/3 lipu pikkusest ning selle ülaosas on Kemerovo oblasti vapp, milleks on heraldiline kilp ümbritsetud kuldse tammepärjaga. Pärg on alt seotud punase lindiga ning sellel on aastaarv 1943, mil loodi Kemerovo oblast. Kilbi kohal on kuldne lille õielehtedest moodustatud kroon. Kilbil on sarikas millest ülespoole jäävad punased väljad ning sarika alune osa on must, kilbi alaosa on aga roheline. Mustal väljal on ristatud kuldsed kirka, vasar ning kolm viljapead.
Lipu laiuse ja pikkuse ametlik suhe on 2:3, kuid kasutatakse ka lippe suhtega 1:2.


Anu Saluäär.
pisi
Anu Saluäär (sünninimi Anu Vaher; alates 2011. aastast Anu Saluäär-Kall, ent tõlkijanimena endiselt Anu Saluäär; on kasutanud pseudonüümi Anna Ydberg; sündinud 16. septembril 1948) on eesti tõlkija ja toimetaja.
Haridus.
Anu Saluäär lõpetas Tartu Ülikooli 1972. aastal eesti filoloogia alal, lisaerialana skandinaavia keeled.
Töökäik.
Aastatel 1972–1975 töötas Anu Saluäär kirjastuses Eesti Raamat korrektorina, seejärel Eesti Teaduste Akadeemia kirjastusosakonna toimetajana.
Alates 1976. aastast on Anu Saluäär toimetaja ajakirja Loomingu Raamatukogu toimetuses, alates 2008. aastast peatoimetaja. Eesti Kirjanike Liidu liige on ta alates 1992. aastast.
Tõlkijana on Anu Saluäär peamiselt tutvustanud Rootsi ilukirjandust, kuid ta on tõlkinud ka norra, taani ning vähemal määral saksa, soome ja vene keelest.


Ferenc Liszt.
Ferenc Liszt [f'erents list] (ka Franz Liszt [frants list]; 22. oktoober 1811 – 31. juuli 1886) oli ungari pianist ja helilooja, ungari rahvusliku koolkonna rajaja muusikas. Teda loetakse üheks 19. sajandi suurimaks klaverivirtuoosiks ning sümfoonilise poeemi loojaks. Ta oli oma aja parimaid pianiste ning andis palju kontserte Euroopas, kus kogu aeg oli terve saal rahvaga täitunud ainult selleks, et teda kuulata. Ta kirjutas palju klaverimuusikat. Ta arendas ta klaverimängu tehnikat, seades uued standardid tuleviku jaoks. Oma heliloomingus kasutas ta tihti moodsaid ideid. Ta oli ülimalt virtuooslik, jõuline, rõhutas efekte, kasutas klaverit nagu orkestrit. Ta oli väga abivalmis inimene ning aitas oma kaasaegsetel heliloojatel rohkem kuulsust saavutada, mängides oma kontsertidel nende teoseid.
Biograafia.
Liszt sündis Doborjáni külas, Soproni linna lähedal. Tema isa Ádám töötas vürst Eszterházy juures lambakarjusena, ema Anna Liszt (neiupõlvenimi Lager) oli sündinud Austrias.
Liszti imepärased muusikaanded avaldusid juba 5-aastaselt. 9-aastaselt esines ta eduka pianistina Ungari linnades. Liszti esimeks õpetajaks oli tema isa, kes oma töö kõrvalt mängis Eszterházy orkestris, mida dirigeeris Joseph Haydn.
Aastal 1822 alustas Liszt õpinguid Viinis Ludwig van Beethoveni õpilase Carl Czerny käe all, muusikateooriat õpetas talle Antonio Salieri.
Aastal 1823 siirdus perekond Pariisi, kus Liszt üritas pääseda konservatooriumi, kuid oma päritolu tõttu teda vastu ei võetud. Pariisis õppis ta kompositsiooni Ferdinando Paeri ja Anton Reicha juhendamisel. 22. aprillil 1832. aastal külastas ta Niccolò Paganini viiulikontserti ning temast motiveerituna kavatses Liszt saada oma aja suurimaks pianistiks.
1830.–1840.-tel aastatel reisis Liszt paljudes Euroopa maades, andes kontserte ka Peterburis, Moskvas ja mujal. Aastal 1842 esines Liszt Tartu Ülikooli aulas.
1848–1861 elas helilooja Saksamaal, peamisel Weimaris, kus oli dirigent ooperiteatris ja sümfooniaorkestris, muusikapedagoog, helilooja, romantilise suuna eestvõitleja, aga ka muusikakriitik ja muusikaliste uurimuste läbiviija.
Viimased 25 aastat oma elust oli ta rohkem seotud Itaaliaga. Sellel perioodil kirjutas ta palju vaimulikku muusikat. Veetis 8 aastat Roomas kloostris. Viimased eluaastad elas Saksamaal, Richard Wagneri juures, kes oli tema väimees.
Muusikateosed.
Liszt oli viljakas helilooja. Tema karjäär heliloojana järgis otseselt tema professionaalset arengut ja isiklikku elu. Liszt on enim tuntud oma klaverimuusika järgi, kuid samas ta kirjutas palu ka teistele instrumentidele. Kuna Liszt isiklikult oli väga tehniline klaveri virtuoos, iseloomustavad väga sageli ka tema teoseid kõrged tehnilised nõudmised. Liszt on hästi tuntud kui programmilise muusika komponist või isik, kes rajab oma muusikalisi ideid tuginedes näiteks luulele või maalile. Liszti tunnustatakse sümfoonilise poeemi rajamise järgi, mille teose viis on üheosaline.
Liszi kompositsiooni stiil süveneb sügavale teema osade liigutuste ühtsuse küsimusele. Sel põhjusel on tema kõige kuulsamate ja virtuoossete tööde järgi Liszt arhetüüpne romantiline ajastu helilooja. Liszt võttis kasutusele temaatilise ümberkujundamise tehnika, mille meetodi areng oli seotud nii olemasoleva variatsiooni tehnikaga kui ka Richard Wagneri uue juhtmotiivi (Leitmotif) kasutusviisiga.
Klaverimuusika.
Liszti suurima ja tuntuima loomingu osa moodustavad tema algupärased klaveri teosed. Liszti põhjalikult läbitöötatud meistriteos, "Années de pèlerinage" ("Palverännaku aastad"), sisaldab vaieldamatult tema kõige väljakutsuvamaid ja sütitavamaid lugusid. See 3-osaline süidi komplekt ulatub Šveitsi Orage (tormi) virtuoosusest Michelangelo ja Raphaeli peene ning kujutlusvõimelise kujutletud teosteni. Années sisaldab mõni Lizti varasemaid ümberkirjutatud heliteoseid.; 1. "aasta" taasloob tema varajase tükki, "Album d'un Voyageur"(„Reisija album“), samas kui teine album hõlmab oma algseadistatud laulu transkriptsioone, milles avaldati kord kui "Tre sonetti di Petrarca" (" Petrarca kolm sonetti "). Liszti teoste enamuse suhtelist tundmatust võidakse seletada koostatud teoste hulga ja tema kompositsioonis esineva tehniliste raskustasemete tõttu.
Liszti klaveriteoseid jaotatakse tavaliselt kahte kategooriasse. Ühel poolt "originaalteosed", ja teiselt poolt "transkriptsioonid", "parafraasid" või "fantaasiad". Esimese kategooria teosed on „Harmonies poétiques et religieuses“ (1833) ja klaveri Sonaat b-moll (1853). Liszti transkriptsioonid Schuberti laulest, tema fantaasiad ooperi meloodiatega ja tema klaveriga ettevalmistatud Berliozi ja Beethoveni sümfooniad kuuluvad 2. gruppi. Eri juhtudel komponeeris Liszt klaveriseadeid ka oma instrumentaal- ja vokaalteostele. Sellised näited on teise liikumine "Gretcheni" teine (vaatus) osa oma Fausti sümfooniast ja 1. "Mephisto valss" kui ka "Liebesträume nr. 3" ja tema "Buch der Liederi" kaks köidet.
Helilooming.
Suurem osa Liszti loomingust on kirjutatud klaverile, ligi 800 teost. Ta on kirjutanud ka sümfooniaid, etüüde, prelüüde, kantaate.


Nõukogude okupatsioon.
Nõukogude okupatsioon oli Nõukogude Venemaa või Nõukogude Liidu poolt sõjalise jõu kasutamise või sellega ähvardamise tulemusel teostatud teiste riikide okupeerimine 20. sajandil. Tavaliselt kasutatakse seda terminit, kõneldes Ida-Euroopa riikide okupeerimisest Teise maailmasõja eel, ajal ja järel. Samas okupeeris Nõukogude Liit teisi riike ka väljaspool Euroopat, näiteks 20. sajandi teisel poolel Koread ja Afganistani.
Mõned Teise maailmasõja järel Ida-Euroopas loodud sotsialistlikud riigid ei olnud kunagi Nõukogude armee kontrolli all: Albaania ja Jugoslaavia. Algselt pälvisid nende juhid Nõukogude riigi ja NSV Liidu kommunistliku partei juhi Jossif Stalini heakskiidu, ent hiljem vastandusid välispoliitikas ja muudelgi ideoloogilistel teemadel. Teistes maades - näiteks Iraanis, Rumeenias, Põhja-Koreas ja Hiinas - paiknesid Nõukogude väed suhteliselt lühikest aega ning sealsed riigid muutusid NSV Liidust hiljem olulisel määral sõltumatuteks.
Kolmanda rühma moodustavad idabloki riigid, kuhu Nõukogude armee jäi kogu Külma sõja ajaks ning mille siseasju NSV Liit küll otseselt ei kontrollinud, ent suuresti mõjutas: Bulgaaria, Ungari, Tšehhoslovakkia, Poola ja Saksa Demokraatlik Vabariik. Riikide üle kontrolli tagamiseks olid riigid liidetud idabloki riikide sõjalisse Varssavi Lepingu Organisatsiooni. Kahel korral sekkus NSV Liit neis riikides ka sõjaliselt, et säilitada poliitilist kontrolli: surudes 1956. aastal maha Ungari ülestõusu ning 1968. aastal Tšehhoslovakkias nn Praha kevade.
Balti riigid - Eesti, Läti ja Leedu - olid ainsad kahe maailmasõja vahel iseseisvaks jäänud riigid, mille NSV Liit okupeeris ja annekteeris täielikult kuni riigi lagunemiseni 1990. aastate algul. Kuna neid riike käsitleti Nõukogude Liidu territooriumina, esindasid okupatsioonivõimu eelkõige tsiviilametnikud; seepärast on seda iseloomustatud ka pigem tsiviilokupatsiooni kui sõjaväelise okupatsioonina. Vene Föderatsioon eitab tänaseni ametlikult okupeerimist.
Kahes riigis - Saksamaal ja Austrias - olid Nõukogude väed vaid osal territooriumist sõjaväebaasides, osana liitlaste okupatsioonivägedest pärast Teist maailmasõda. Iraani okupeerisid Teise maailmasõja ajal 1941. aastal koostöös Nõukogude Liit ja Suurbritannia, et tagada Iraani läbivate toetuskonvoide turvalisus.
Suurbritannia ja USA, NSV Liidu liitlased sõjas Saksamaa vastu, tunnistasid Ida-Euroopa okupeerimist "de facto" Jalta konverentsil 1945. aastal.


Leninsk-Kuznetski.
Leninsk-Kuznetski on linn Venemaal Kemerovo oblastis. Asub Inja jõe ääres.
Asutatud 1763. aastal Koltšugino külana. 1922–1925 kandis nime Lenino. Linnaõigused ja nime Leninsk-Kuznetski sai 1925. aastal.


Jersey.
Jersey (Jersey murdes "Jèrri") on saar La Manche'i väinas, üks Kanalisaartest.
Jersey kuulub Inglise kroonile, praegune valitseja on Elizabeth II Normandia hertsogina. Jersey ei kuulu Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriiki ega Euroopa Liitu.
Jersey pindala on 118,2 km². Ta on Kanalisaartest kõige suurem ja kõige lõunapoolsem. Tema kaugus Normandia rannikust Prantsusmaal on 22 km ja Inglismaa rannikust 161 km.
Detsembris 2005 oli Jersey rahvaarv 88 201.
Saare pealinn on Saint Helier.
Saar on künklik, kõrgus kuni 143 meetrit. Saare moodustab platoo, mis lõuna pool on madalam ja põhja pool kõrgem. Platood lõhestavad üldiselt põhja-lõunasuunalised orud.
Jerseys on mereline kliima pehmete talvede ja jahedate suvedega. Aastane keskmine temperatuur +11,6 °C on umbes samasugune nagu Inglismaa lõunarannikul. Aastas paistab päike keskmiselt 1912 tundi.
Ajalugu.
Jersey on olnud asustatud aastatuhandeid. Saarelt on leitud mitu pronksiaja ja rauaaja asulakohta. Jersey kuulus ka Rooma riiki ja saarelt on leitud rooma kultuskoha jäänused. Rooma-aegset asulapaika pole seni veel leitud. Pärast Rooma riigi langust kuulus Jersey bretoonidele, täpsemalt Reimsi peapiiskopkonda (aastani 744 Reimsi piiskopkonda). 933 vallutasid Jersey viikingid ja see liideti Normandia hertsogiriigiga. Kui William I vallutas 1066 Inglismaa, läks Jersey koos kõigi ülejäänud normannide valdustega Inglismaa koosseisu. John Maata kaotas kõik Inglismaa mandri-valdused Philippe II Auguste'ile, aga Kanalisaared jäid endiselt Inglismaale, kuid sellest ajast on saartel omavalitsus.
1640-ndatel oli Inglismaa kuningas Charles II eksiilis Jerseyl. Talle pakkus peavarju saare tollane kuberner George Carteret. Charles oli talle selle eest väga tänulik ja pärast seda, kui ta taas kuningaks sai, kinkis ta Carteret'le suuri valdusi oma Põhja-Ameerika kolooniates. Need said tuntuks nimega New Jersey ja tänapäeval kuuluvad need Ameerika Ühendriikide koosseisu.
Teise maailmasõja ajal oli Jersey alates 1. juulist 1940 kuni Saksamaa kapituleerumiseni Saksamaa poolt okupeeritud. Kanalisaared olid ainus Suurbritannia ala, mille Saksamaa selles sõjas okupeeris. Pärast D-päeva, mil Suurbritannia tungis Normandiasse ja avas teise rinde, olid Kanalisaared muust maailmast ära lõigatud, peatselt olid nad ka liiga kaugel selleks, et Saksamaa neid varustada saaks, ja saarel tekkis 1945. aastal nälg.
Majandus.
Jersey arengut toetas Suurbritannia ja Prantsusmaa vaheline rahu. 19. sajandil olid peamised tegevusalad saarel põllumajandus, kalapüük, laevaehitus ja villase riide tootmine. Kala püüdmas käidi isegi Newfoundlandi lähedal. Sajandi lõpus hakkas saarel arenema turism.
Tänapäeval põhineb Jersey majandus finantsteenustel, turismil, e-kaubandusel ja põllumajandusel. Soodsa maksupoliitikaga on Jersey meelitanud ligi hoiuseid ja muid varasid, mida paljude pankade kliendid maksude vältimiseks Jerseys hoiavad.
Peaaegu veerand Jersey tööjõust (24%, umbes 12 000 inimest) oli 2009. aasta detsembris hõivatud finants- ja õigussektoris, mis on hõivatute arvu poolest suurim sektor. Saare üks tähtsamaid tööandjaid on Royal Bank of Scotland International, mis andis Jerseys 2009. aasta märtsis tööd 900 inimesele.


Koltšugino.
"Koltšugino oli ka Leninsk-Kuznetski nimi 1922. aastani."
Koltšugino on linn Venemaal Vladimiri oblastis, Koltšugino rajooni keskus. Asub Pekša jõe ääres, 130 km Moskvast kirdes.
Linn on rajatud 1871. aastal, 1931. aastal sai linnaõigused.
Linnas on värvilise metallurgia ja masinaehitusettevõtted.


Ásatrú.
Ásatrú on uuspaganlik liikumine, mille eesmärgiks on kristluse-eelse viikingiaegse muinaspõhja paganluse taaselustamine Vanema ja Noorema Edda kirjelduste järgi.
Ásatrú loodi 1960/70-ndatel aastatel Islandil, kus see on ka valitsuse poolt ametlikult tunnustatud.


Poola zlott.
Poola zlott (poola keeles "złoty", 'kuldne'; lühendina zł) on Poola rahaühik. Zlott jaguneb 100 grossiks (lühendina "gr").
1990-ndate alguse hüperinflatsiooni järel zlott devalveeriti. Nõnda sai 1. jaanuaril 1995. aastal 10 000-st endisest zlotist (ISO 4217 valuutakood: PLZ) üks uus zlott (valuutakood PLN).
Poola poliitikud on avaldanud soovi võtta riigis kasutusele euro. Selle üheks takistuseks on peetud inflatsiooni, kuid 2009. aastal alanud majanduskriisile järgnenud eurotsooni raskuste tõtu on ka Poolas hakatud eurosse skeptilisemalt suhtuma.
Rahatähed.
Ringluses on ainult 1994. aastaarvuga seeriad (v.a paavst Johannes Paulus II mälestuseks trükitud 50-zlotised meenepangatähed).
Mündid.
Lisaks neile võib üsna tihti kohata ka suuremaid Nordic Goldist kahezlotiseid meenemünte.
Ajalugu.
Zlott on traditsiooniline Poola rahaühik, mis pärineb keskajast. 14.-15. sajandil nimetati nii kõiki välismaiseid kuldmünte, peamiselt Veneetsia ja Ungari tukateid. 1496. aastal kiitis Poola seim heaks riikliku valuuta väljalaskmise nime all "złoty". Zlott jagunes 30 grossiks. (Grosse münditi juba 1347. aastast Praha "groscheni eeskujul.). Gross jagunes omakorda kaheks poolgrossiks (półgrosz) või 3 solidusteks.


Unuk.
Unuk ehk "α Serpentis" on kolmiktäht Mao tähtkujus. Kaugus 73 valgusaastat. "α Serpentis" on oranž hiid.


Taani kroon.
Taani kroon on Taani ja selle autonoomse provintsi Gröönimaa poolt kasutatav rahaühik. 1 kroon ("kroner") jaguneb 100-ks ööriks ("øre").
ISO 4217 kood: DKK, lühend kr. Kasutatakse ka vorme "DKR" või "Dkr", kuigi need sümbolid pole ametlikud.
Fääri saartel kasutatakse Taani krooni münte.
Taani kroon võeti Taanis kasutusele 1873. aastal (vahetades välja riigitaaleri ("rigsdaler") kursiga 2 krooni = 1 riigitaaler) Skandinaavia Rahaliidu tulemusel.
Taani kroon seoti 1987. aastast Saksa margaga, pärast Saksamaa üleminekut eurole on Taani kroon 1999. aastast ERM2 liikmelisuse kaudu seotud euroga. Fikseeritud kurss on 1€=7.46038 DKK. Taani krooni kursi lubatud kõikumisvahemik on ±2,25%. 8. augustil 2011 oli Taani krooni kurss 1€=7,4489
Taanlased hääletasid 2000. aasta referendumil euro kasutusele võtmise vastu, kuid valitsusel on siiani plaanis Taani liitumine ühtse valuutaga. Praegune Lars Løkke Rasmusseni valitsus on lubanud korraldada referendumi enne järgmisi Taani parlamendivalimisi.


Tórshavn.
Tórshavn (taani keeles "Thorshavn", islandi keeles "Þórshöfn", rootsi keeles "Torshamn") on Fääri saarte pealinn.
Linn asub Tórshavni maakonnas Streymoy saare lõunaosas. Linnast loodesse jääb 350 meetri kõrgune Húsareyni mägi ning edelasse 350 meetri kõrgune Kirkjubøreyn.
Linna nimetus tähendab "Thori paadisadamat", see on nimetatud muinaspõhja mütoloogia kõuejumala järgi.
Fääri saarte valitsus asub Tórshavni ajaloolisel Tinganesi poolsaarel.
Ajalugu.
Linnale pandi alus 10. sajandil.
Tórshavni katedraal ehitati 1788. aastal ning osaliselt uuesti 1865. aastal.
Pärast Saksamaa vägede sisenemist Taani Teise maailmasõja ajal okupeerisid britid Tórshavni ajutiselt (1940-1945).
Elanikkonna kasv.
Tórshavni elanikkonna kasv aastast 1801.
Sport.
Linnas asub jalgpallistaadion Tórsvøllur, mis on Fääri saarte jalgpallikoondise kodustaadion.


Kurjam.
Kurjam on eesti punkansambel, mis tegutseb alates aastast 1996.
Sten Teppan: Nime valik? Sigus: Ma mäletan seda, et... ajalehes "Õhtuleht"... ilmusid jutud igasugustest kaabakatest, kes varastasid raudteeliipreid ja vaske jne. Ja siis neid nimetati kurjamiteks sellel ajal ja siis nagu sealt sai nimi võetud. Sten Teppan: See ei ole mingisugune viide bändi muusikale kunagi olnud? Sigus: Ei niimoodi ei olnud... alguses oli nimi ja siis hakkasime lugusid tegema. Aga ilmselt siis lood tulid sellest nimest ajendatult... nihukesed nagu nad on. (lõik Raadio 2 saatest)


Mikitamäe valla vapp.
Mikitamäe valla vapp on Põlva maakonnas asuva Eesti haldusüksuse Mikitamäe valla vapp.
Vapp on kinnitatud 19. mail 1994.
Vapi kirjeldus.
Rohelisel kilbil setu sõle kujutis ja lainelõikeline vapitüvi, mõlemad hõbedased.
Põhjendus.
Setu sõlg viitab sellele, et vald asub põlisel setude alal. Roheline osutab valla elanike põhilistele tegevusaladele - põllundusele ja metsandusele. Valge lainelõikeline laid meenutab, et vald asub Pihkva järve ääres.
Välislingid.
Vapp


Nikolai Karotamm.
Nikolai Karotamm (vene keeles "Каротамм Николай Георгиевич ") (23. oktoober 1901 Pärnu Liivimaa kubermang – 21. september 1969 Moskva NSV Liit) oli Eesti poliitik (kommunist).
Elulugu.
Nikolai Karotamm sündis 1901. aastal Pärnumaal ja õppis aastail 1909–1915 Kastna kihelkonnakoolis, Pärnu kõrgemas algkoolis 1915–1917 ja 1919–1920 Rakvere Õpetajate Seminaris, kust ta välja heideti. Sõjaväeteenistuse teenis Vahipataljonis aastail 1921–1923.
Märtsis 1925. aastal emigreerus Hollandisse, kus 1926. aastas astus Hollandi KP-sse.
1926. aasta augustis lahkus NSV Liitu, kus aastail 1926 kuni 1928 õppis Julian Marchlewski nimelises Lääne Rahvusvähemuste Kommunistlikus Ülikooli Leningradi osakonnas, kus astus ka 1928. aastal ÜK(b)P liikmeks.
1928. aastal suunati Komiterni poolt illegaalselt, valedokumentidega Eestisse ning aastail 1928 kuni 1929 oli illegaalse EKP Tallinna linnakomitee sekretär.
1929. lahkus tagasi NSV Liitu, kus aastail 1929–1931 jätkas õppimist J. Marchlewski nimelises Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis, aastail 1931–1935 oli samas ülikoolis aspirantuuris ning aastail 1933–1936 töötas samas ülikoolis õppejõuna.
Aastatatel 1935–1936 oli Kominterni TK referent ja aastail 1936–1937 ajalehetoimetaja Leningradis.
1938. aastal vahistati N. Karotamm Suure terrori ajal, kuid vabastati süüdistust esitamata.
Aastatel 1938–1939 oli Leningradi masinaehitustehase direktori asetäitja. 1939. aastal tõlkis eesti keelde ÜK(b)P ajaloo lühikursuse ja 1940. aastal koostas vene-eesti sõnaraamatu.
Tegevus Eesti NSVs.
Eestisse saabus N. Karotamm juulis 1940. aastal ja töötas ajalehe "Kommunisti" vastutava toimetajana juulist augustini 1940. aastal. Pärast juunipööret nimetati ta EK(b)P Tartumaa Linnakomitee I sekretäriks 1941. aastal.
1941. aasta augustikuust valiti EKP Keskkomitee II sekretäriks ning oli EK(b)P Keskkomitee ja EK(b)P Keskkomitee Büroo liige aastail 1940–1951.
Tegevus Teise maailmasõja ajal.
1941. aasta suvel-sügisel pärast Teise maailmasõja Nõukogude-Saksa rinde jõudmist Eestisse organiseeris N. Karotamm koos EK(b)P juhtkonnaga vastupanu ja agitatsioonitööd. N. Karotamm kuulus ka koos Balti laevastiku ja EK(b)P KK juhtkonnaga Vabariiklikku Kaitsekomiteesse koos esimehe Karl Säre, esimehe asetäitja Johannes Lauristini ja liikmete Vladimir Botškarjovi ja Boriss Kummiga. Tallinna vallutamise eel lahkus N. Karotamm koos Boriss Kummi, Paul Keerdo, Kaarel Paasiga miinilaev Smetlivõiga Tallinnast ning jõudis edukalt Leningradi, miinilaev Volodarskiga evakueerunud V. Botškarjov ja J. Lauristin hukkusid evakueerumisel. Leningradist suundus N. Karotamm 1. detsembril 1941 edasi NSV Liidu tagalasse enne Leningradi blokaadirõnga sulgemist saksa vägede poolt.
Nikolai Karotamm viibis Teise maailmasõja ajal NSV Liidu tagalas 1941–1944, kus EKP Keskkomitee II sekretärina ja ka faktilise EK(b)P juhina (kuna EKP KK I sekretär Karl Säre ei evakueerunud Eestist koos nõukogude vägedega) ning oli NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 4. valitsuse ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 4. valitsuse koosseisu kuuluva Eesti NSV Partisaniliikumise Staabi ülem aastail 1942–1944.
Tegevus pärast Teist maailmasõda.
Nikolai Karotamm valiti 28. september 1944. aastal pärst Tallinna vallutamist toimunud EKP KK pleenumil EK(b)P KK I sekretäriks, kellena tegutses kuni 4. aprill 1950 aastal. N. Karotamm oli ka EK(b)P Tallinna linnakomitee I sekretär aastatel 1947–1950; (1950. aastal).
1946. aastal oli N. Karotamm EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi Hävituspataljonide staabi ülem.
Kollektiviseerimine ja märtsiküüditamime.
1947. aastal alustati ÜK(b)P KK sekretäri Andrei Ždanovi korraldusel Eesti kollektiviseerimise ettevalmistamist, milleks pidi N. Karotamme mälestuste kohaselt kasutama põllumajanduse kooperatsiooni, ühistute soodustamist ning kulakute ülikõrge maksustamisega väljatõrjumist põllumajandusest.
1948. aastal suri Eesti kollektiviseerimist kureerinud ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov ning Moskvas alanud kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus represseeriti A. Ždanovi toetajad ning fabritseeriti Leningradi süüasi.
1949. aasta märtsikuus, kutsuti EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm igasse maakonda KK poolt määratud volinikud, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon oli eelnevalt vormistatud Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi allasutuste poolt.
EK(b)P VIII pleenum 1950. aastal.
1950. aasta märtsipleenumi otsuste alusel N. Karotamm tagandati ja heideti välja EK(b)P Keskkomitee büroost, 1949. aasta märtsiküüditamise ajal väidetavalt üles näidatud "sobimatu leebuse ja lohakuse ning kodanlike natsionalistide varjamise eest" ning juunikommunistid kõrvaldati Ivan Käbini juhitava Venemaa eestlaste võimugrupeeringu poolt võimult Eesti NSV-s.
Tegevus pärast EK(b)P VIII pleenumi.
Maikuust 1950. aastast oli N. Karotamm Moskvas, aastail 1950–1951 NLKP Ühiskonnateaduste Akadeemias, kus koostas majandusteaduste kandidaadi väitekirja teemal "Stalinlik põllumajanduse kollektiviseerimine Eestis". Aastatel 1951–1959 tegutses ta Moskvas NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanema teadusliku kaastöötajana.
Moskvas viibides pidi N. Karotamm korduvalt õigustama oma eelnevat tegevust EKP KK I sekretärina ÜK(b)P Keskkomitee Parteikontrolli komisjonis, Eesti NSV uue EKP KK I sekretäri Johannes Käbini poolt koostatud ettekannete arutamisel N. Karotamme "liigse liberaalsuse ja kodanlike natsionalistide soosimise eest". 1952. aastal avaldati N. Karotammele parteiline noomitus arvestuskaardile kandmisega, 1951. aastal poliitiliselt represseeritud Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri soosimise eest, "kelle ta võttis 1942. aastal ilma piisava kontrollita ÜK(b)P liikmeks".
Vastuolude tõttu uue EKP KK I sekretäri Johannes Käbiniga ei antud N. Karotammele võimalust naaseda Eesti NSV-sse teaduslikule tööle. AAstatel 1959–1967 oli N. Karotamm NSV Liidu TA põllumajanduse ökonoomia sektori juhataja; aastal 1964. sai doktorikraadi majandusteaduste alal; 1966. aastast professor; aastail 1967–1969 NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanemteadur.
Esindusorganites.
Nikolai Karotamm oli NSV Liidu Ülemnõukogu II ja III koosseisu liige aastatel 1946–1954 ja Eesti NSV Ülemnõukogu II koosseisu liige.
Nikolai Karotamm suri 26. septembril 1969. aastal Moskvas.


Karl Säre.
Karl Säre (sündis 2. juulil 1903 Tartus, surmaaeg ja -koht teadmata) oli Eesti kommunistliku liikumise tegelane, Nõukogude sõjaväeluure kaastöötaja. 1940–1941 EK(b)P KK I sekretär. Vangistati 1941. a. Saksa okupatsioonivõimude poolt. Pärast 1943. aastat on tema edasine saatus ebaselge.
Karl Säre sündis Tartus õllevabriku töölise perekonnas.
Haridus.
1921. a. õppis Karl Säre Leningradis, algul töölisfakulteedis, seejärel Leningradis asuvas Julian Marchlewski nimelises Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis, aastatel 1933-1934 Moskva Rahvusvahelises Lenini Koolis. Sai täiendava ettevalmistuse tegevuseks luurajana välismaal.
Luuretegevus.
Karl Säre alustas koostööd OGPU-ga Leningradi õpingute aastatel, 1925. aastal saadeti Hiinasse Nõukogude Liidu saatkonda tööle (on väidetud, et seoses oma luuretööga oli ta sidemeis ka tippagendi Richard Sorgega). 1927. a. vangistati, kuid peagi vabanes.
Aastatel 1934–1938 tegutses Kominterni ridades Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Rootsis ja Taanis. Võimalik, et oli Skandinaaviamaades üks Nõukogude luure juhte. Taanist koordineeris Karl Säre ka Eestis tegutsevate kommunistide tegevust.
K. Säret 1941. aastal pärast kinnipidamist Saksa okupatsiooni ajal poliitilise politsei ametnikuna üle kuulanud Evald Miksoni andmetel olevat Säre tegutsenud nõukogude luureorganite jaoks: Shanghais 1925–1927, Eestis aastatel 1928–1929, Siberi ekspressrongis 1929–1934, Kopenhaagenis 1934–1936, Inglismaal, USA-s ja Kanadas 1936–1937, Stockholmis 1936–1938 ja seejärel Eestis.
1936. a. mõrvas (koos Johannes Meeritsa ja August Vakepeaga) Taanis Kopenhaagenis oma EKP kaaslase Johannes Eltermanni, keda kahtlustati nende illegalse kommunistliku liikumise reetmises.
Tegevus Eesti kommunistlikus liikumises.
1917 oli üks Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu organiseerijaid. Peale Nõukogude Venemaa kaotust Eesti Vabadussõjas, emigreerus 1921. aastal Nõukogude Liitu, kus õppis Petrogradi töölisülikoolis ning Leningradi ülikoolis, mida ei lõpetanud. 1927. aastast Eestimaa Kommunistliku Partei liige, osales aastail 1928–1930 illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei organisatsiooni tegevuse taastamisel ja ülesehitamisel. Peakorter asus Narvas, kus teda tunti põrandaalustes ringkondades "Papa" ja "Onu" nime all.
Aastast 1928 Eestimaa Kommunistliku Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee Eesti sektsiooni sekretär.
Karl Särel tekkisid konfliktid “ideeliste” kommunistidega, mis kulmineerusid vastuoludes seoses kindral Undi tapmisega 1930. Kommunistide parteiorganisatsioon purustati ja Säre põgenes Eestist/vahistati ning vahetati välja Nõukogude Liiduga poliitvangide vahetuse korras. Tuli 1938. a. (7. mail samal aastal kuulutati Eesti vabariigis välja amnestia Eesti riigikorra vastu tegutsenud kommunistidele ja vabadussõjalastele) tagasi. Viibis sisepagenduses Hiiumaal, hiljem Antslas.
Karl Säre astus kontakti Eestimaa Kommunistliku Partei väheste liikmetega ja pahempoolsete sotsialistidega. Kevadel 1940 EKP-s puhkenud võimuvõitluse käigus tõrjus ta tahaplaanile Hendrik Alliku, tasandades endale teed EKP etteotsa. Oli aktiivselt tegev juunipöörde teostamisel ja valiti seejärel Andrei Ždanovi soovitusel 12. septembril 1940 EKP I sekretäriks. Sellelt positsioonilt juhtis Säre 1940–1941 nõukogude võimu sisseseadmist Eestis.
Saksamaa kallaletungi järel, kui nõukogude võimuesindajad ja Punaarmee Eestist lahkusid, jäi Säre Eesti partisaniliikumist organiseerima.
Arreteerimine.
Karl Säre arreteeriti saksa okupatsiooni alguspäevadel pealekaebuse tulemusel 3. septembril 1941. Oma elu päästmiseks andis ta sakslastele üles kõik teised põrandaalused, kes seepeale kiirelt arreteeriti.
Pärast Richard Sorge juhitava nõukogude sõjaväeluure luurevõrgu paljastamist ning kinnipidamist Jaapanis 1942. aastal saatis Saksa luure Tallinnasse erilennuki ja viis Säre Tallinna Keskvanglast Saksamaale Berliini. Viimast korda nähti Karl Säre avalikkuses Taanis märtsis 1943 eelpool mainitud kommunisti Paul Eltermanni mõrvaprotsessis, olles süüdistatava rollis.
Müstiline-müütiline periood.
Karl Säre edaspidisest saatusest on liikvel erinevaid versioone. Liiguvad kuuldused, mille kohaselt sakslased olevat ta Eestisse tagasi toonud ja siin maha lasknud. Mõnedel andmetel olevat ta valenime all elanud Euroopas, teistel andmetel andnud end lääneriikide teenistusse. Kolmanda informatsiooni kohaselt olevat Säre veetnud elu lõpuosa kommunistlikus luures.
Einar Sandeni romaanid.
Karl Säre eluloo uurimise ja ühtlasi ka mütologiseerimisega on palju tegelnud Inglismaal elanud filosoofiadoktor, kirjanik ja kirjastaja Einar Sanden. Kasutades oskuslikult kirjaniku loominguvabadust ajaloofaktide tõlgendamisel ja seostamisel, on ta saavutanud huvitavaid tulemusi.
Einar Sanden on kirjutanud romaani "Loojangul lahkume Tallinnast" (Boreas 1979; teine trükk Kupar, Tallinn 1992) ja selle järje "Süda ja kivid" (Boreas 1982; teine trükk Kupar, Tallinn 1993). Neis osalt dokumentaalsetes, osalt väljamõeldud sündmustikuga romaanides on esitatud Karl Säre võimalik elukäik kuni 1970. aastateni. Sanden on ühes intervjuus tunnistanud: "Igatahes kõik see, mida ma oma romaanides Säre tegevusest pärast sõda kirjutan, on fantaasia" (Sirp (1992) 11. september).


Johannes Vares.
Johannes ja Emilie Vares Pärnus 1931.
Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus, ka Johannes Vares-Barbarus; 12. jaanuar 1890 (juuliuse kalendri järgi 31. detsember 1889) Heimtali vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 29. november 1946 Kadriorg, Tallinn) oli Eesti luuletaja, günekoloog ja poliitik. Ta oli EKP liige 1940. aastast.
Elutee.
Ta sai alghariduse Heimtali vallakoolis ja üldhariduse Viljandi kihelkonnakoolis, keskhariduse omandas Vares aastail 1904–1910 Pärnu gümnaasiumis, kus tema klassivendadeks olid Jüri Uluots ja Johannes Semper. 1910–1914 õppis ta Kiievi Ülikoolis meditsiini. Järgnevalt oli ta Esimeses maailmasõjas rindearst, talle määrati 1915. aastal Anna Ordu IV, Stanislause III ja Danieli II järgu ordenid. Sõjaväearsti karjääri jätkas ta ka Vabadussõjas, kus osutatud teenete eest omistati talle Vabadusristi I liigi III järk, kuid keeldus selle vastuvõtmisest.. Seejärel oli 1921-1939 arst Pärnus.
1918. aastal avaldas Vares oma esimese luulekogu "Fata-Morgana". Järgmisel aastal abiellus ta Emilie Roodega ning ilmus teine luulekogu "Inimene ja sfinks", järgnevatel aastatel veel kogud "Katastroofid" (1920), "Kolmnurk" (1921), "Vahekorrad" (1922), "Geomeetriline inimene" (1924), "Multiplitseerit inimene" (1927), "Maailm on lahti" (1929), "E.V.-r" (1932), "Tulipunkt" (1934), "Memento" (1936) jpt.
Maailmasõdadevahelise Eesti Vabariigi ajal kujunes Varesest vasakpoolse maailmavaatega poeet, kes vastandas end koos teiste sotsiaaldemokraatlike intelligentidega Konstantin Pätsi vaikivale ajastule. Poliitikas ta (erinevalt paljudest teistest vasakintellektuaalidest) otseselt ei osalenud, kuid kirjutas "kodanlikku riiki" kritiseerivaid luuletusi ning külastas mitmel korral (1928, 1935, väidetavalt ka 1939) Nõukogude Liitu, millest talle jäi väga idealistlik mulje.
Varese luuletused ilmusid sageli tema hea sõbra Johannes Semperi toimetatud ajakirjas "Looming". Koos Eduard Vildega kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ning natsionaalsotsialismivastase koguteose "Vastutusrikkal ajal" (1933).
Aastal 1940, Eesti okupeerimise järel, esitas Moskva emissar Andrei Ždanov Varese üsna ootamatult "rahvavalitsuse" (Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse) peaministrikandidaadiks.. Pakkumine võis tulla ka Varesele endale ootamatult, ehkki on ka vastupidiseid väiteid.. Igal juhul võttis ta pakutud koha vastu: 21. juunil 1940 kell 22.20 andis ta president Konstantin Pätsile ametivande. Võimalik, et tema ja mõned ta ministrid lootsid, et nad suudavad vähemasti formaalsegi iseseisvuse säilitada (nn. Mongoolia tee), kuid tegelikkuses polnud neil pea mingit tegevusvabadust.. Okupatsioonivõimud dikteerisid sisuliselt kogu nende tegevuse ning sundisid Varest korraldama uusi "valimisi", kus võis osaleda vaid üks opostisioonikandidaat, Jüri-Rajur Liivak. Järgnevalt esitas valitsus formaalse palve Eesti vastuvõtmiseks Nõukogude Liitu, mis rahuldati 6. augustil.
24. augustil paigutati Johannes Vares Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani. 1941 juulis põgenes ta Eestist Venemaale, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat.
29. novembril 1946 leiti ta kell 11.40 oma korteris vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri "pärast lühikest kuid rasket haigust", kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli enesetapuga, sest ta leiti põrandalt verisena, tema kõrval lebas 7,65 mm püstol Walther ja padrunikest ning vannitoa aknalaual olid hüvastijätukirjad, üks ÜNi presiidiumi asetäitjale Nigol Andresenile ja teine abikaasale. On oletatud ka seda, et ta tapeti.
Ta maeti 3. detsembril 1946 Tallinna Metsakalmistule.
1947. aasta 6. märtsiks oli salapäraselt surnud ka tema abikaasa Emilie Vares (neiuna Roode, 1897–1947), kelle matusest Metsakalmistul võtsid teistehulgas osa Hans Kruus, Eduard Päll ja Nigol Andresen.


Tallinna linnapea.
Tallinna linnapea on Tallinna täitevvõimu juht.
Ajaloost.
Kuni 1786. aastani ning 1796–1877 juhtis Tallinna linna raad.
1904. aasta valimistel võitis eestlaste ja venelaste linnavolikogu liikmete (vene keeles "гласный, гласные Ревельской городской думы") liit seni Tallinna juhtinud baltisakslasi ning 1906. aastal sai linnapeaks (vene keeles "Ревельская городская голова") esimene eestlane, Voldemar Lender.
1938–1940 oli kasutusel ülemlinnapea ametinimetus, abilinnapea ametinimetuseks oli linnapea.
Nõukogude okupatsiooni ajal kasutati linnapea nimetuse asemel Tallinna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimehe (hiljem Tallinna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee esimehe) ametinimetust. Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) kasutati algul taas ülemlinnapea, hiljem 1. linnapea tiitlit.
Tallinna linnapea amet taastati 1990. aastal ning esimeseks kohatäitjaks oli Hardo Aasmäe. 1997–1999 oli ametis esimene naislinnapea Ivi Eenmaa.


Jüri Ratas.
Jüri Ratas (sündinud 2. juulil 1978 Tallinnas) on Eesti poliitik, alates 2. aprillist 2007 Riigikogu aseesimees. Aastast 2005 kuni 5. aprillini 2007 oli ta Tallinna linnapea.
Jüri Ratas kuulub Eesti Keskerakonda ja oli kuni 2011. aasta 28. augustini erakonna juhatuse liige.
Haridus.
Lõpetanud 1996 Tallinna Nõmme Gümnaasiumi, jätkas Ratas õpinguid Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas. Ta lõpetas ülikooli 2000. aastal ärikorralduse bakalaureusena ja kaitses samas õppeasutuses 2002. aastal majandusteaduse magistri kraadi. Seejärel omandas ta veel teise kõrghariduse, lõpetades 2005. aastal Tartu Ülikooli Õigusinstituudi õigusteaduse erialal. 1. septembril 2007 alustas ta õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis doktoriõppes haldusjuhtimise erialal.
Ametialane tegevus.
Ratas alustas tööd peatselt pärast keskkooli lõpetamist, olles 1996–1998 turu-uurija firmas ANR Amer Nielsen Eesti ja 1997–1999 analüütik Ehituse TU Instituudis.
Aastal 1999 asutas ta autohooldusega tegeleva osaühingu Värvilised ja oli kolm aastat selle tegevjuht. Ühtlasi tegutses ta aastatel 1999–2000 Eesti Kindlustuse müügiesindajana.
Poliitikas alustas Jüri Ratas tegevust augustis 2000, mil ta liitus Eesti Keskerakonnaga. Veebruaris 2002 sai temast Edgar Savisaare juhitava Tallinna linnavalitsuse kantselei majandusnõunik. Aprillis 2003 nimetati ta Tallinna abilinnapeaks. Tema vastutusalaks olid teedeehitus ja kommunaalteenused. Sellel ametikohal töötas ta oktoobrini 2004 ja uuesti alates märtsist 2005 vastavalt võimukoalitsiooni muutumistele linnavolikogus.
Tallinna linnapea.
Sügisel 2005 võitis Keskerakond Tallinnas ülekaalukalt kohalike omavalitsuste valimised, saavutas absoluutse enamuse ja moodustas ilma partneriteta uue linnavalitsuse. Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare toel tõusis linnapeaks senine abilinnapea Jüri Ratas, kelle linnavolikogu novembris 2005 ametisse kinnitas.
Aastal 2006 hakkasid blogijad massiliselt linkima Jüri Ratta Tallinna kodulehel asuvale leheküljele sõnaga "abiratas". Seetõttu ilmus Google'i otsingumootoris otsingusõna "abiratas" puhul esimesena Jüri Ratase lehekülg. Hiljem korrati sama sõnadega "sitaratas" ja "tainas". Tallinna Linnakantselei oli seetõttu sunnitud korduvalt muutma linnapea kodulehe aadressi.
27. märtsil 2007 lahkus ta vastavalt Keskerakonna 23. märtsi otsusele ja seoses Riigikogusse valituks osutumisega linnapea ametikohalt. "Jüri Rattale antud rohkem kui 6000 häält on kindel alus minna riigikogusse. Tallinlaste huvid vajavad tugevaid esindajaid ka Toompeal," teatas ise tallinlastelt 18 013 häält saanud Savisaar kõnes, milles selgitas rahvale, miks ta otsustas mitte minna riigikokku, vaid Tallinna linnapeaks hakata.
Veel 7. märtsil oli Savisaar öelnud, et ei hakka Tallinna linnapeaks. "Jüri Ratas on hea linnapea ja tal on palju asju veel pooleli. Ma tahan teda edasi toetada," ütles ta ajakirjanikele. Ka Ratas ise kinnitas enne valimisi korduvalt, et ei kavatse valituks osutumise korral riigikokku minna, vaid jätkata linnapeana.
Esialgu suundus Ratas aga palgata puhkusele ja tema kohuseid asus täitma abilinnapea Taavi Aas. Ametlikult vabastas Tallinna Linnavolikogu Ratase linnapea ametikohalt 5. aprillil 2007 ning valis uueks linnapeaks senise majandus- ja kommunikatsiooniministri Edgar Savisaare.
Ajakirjanike hinnangul oli linnapea kohalt lahkuma pidamine Jüri Ratasele ootamatu ja pettumust valmistav. Temale kui linnapeale ei olnud erilisi etteheiteid. On kahtlustatud, et Ratasel on olnud lahkarvamusi Savisaarega.
Linnapea vahetamise põhjusena nägi Tallinna volikogu SDE fraktsiooni nõunik Jaak Juske vajadust paigutada Savisaar nähtavale ametikohale. Tema sõnul oli Ratas nagunii olnud marionettlinnapea, kes täitis erakonnajuhi ja majandusministri Savisaare käske.
Jüri Ratas algatas Euroopa Rohelise pealinna idee. Euroopa 15 linna esindajad ja Eesti Linnade Liidu esindaja allkirjastasid 15. mail 2006 Tallinnas Euroopa rohelise pealinna memorandumi, tehes Euroopa Komisjonile ettepaneku algatada rohelise pealinna tiitli väljaandmine. Euroopa rohelise pealinna tiitli saab säästva arengu põhimõtteid järgiv linn, kus on parandatud ühistranspordi kvaliteeti, laiendatud parkide ja haljasalade pindala, juurutatud nüüdisaegset jäätmekäitlust ning rakendatud innovaatilisi lahendusi linna üldise elukeskkonna parandamiseks.
Euroopa Rohelise Pealinna auhinnale oli esimesel aastal 35 kandidaati, millest Euroopa Komisjon valis välja 8 finalisti. 23. veebruaril 2009 toimunud auhinnatseremoonial esindas Eestit Jüri Ratas. Euroopa Rohelise pealinna tiitel anti 2010. aastaks Stockholmile ja 2011. aastaks Hamburgile.
Riigikogu aseesimees.
4. märtsil 2007 toimunud XI Riigikogu valimistel kogus Ratas Tallinnas Mustamäe ja Nõmme linnaosa valimisringkonnas 6109 häält, mis oli Mustamäe-Nõmme ringkonnas Urmas Paeti järel teine ning Keskerakonnas Edgar ja Vilja Savisaare järel kolmas tulemus.
2. aprillil 2007 kogunenud Riigikogu XI koosseisu avaistungil valiti Jüri Ratas 38 poolthäälega Riigikogu teiseks aseesimeheks. 15. juunil 2009 valiti ta 49 poolthäälega aseesimeheks tagasi.
Kandideerimine Keskerakonna esimeheks.
28. augustil 2011 kandideeris Jüri Ratas Keskerakonna esimeheks, kuid kaotas erakonna XIII kongressil toimunud hääletusel senisele esimehele Edgar Savisaarele. Et ta erakonna juhatusse ei kandideerinud, siis jäi ta uuest juhatuse koosseisust välja.
Isiklikku.
Jüri Ratta isa on Rein Ratas.
Jüri Ratas on abielus ja tal on tütar ning kaks poega.


Jüri Mõis.
Jüri Mõis (sündis 25. oktoobril 1956 Pärnus) on Eesti ärimees ja poliitik, kes oli 1999. aastal Eesti siseminister, 1999-2001 Tallinna linnapea ning üks Hansapanga kolmest asutajast.
Äritegevus.
Lisaks Hansapanga rajamisele koos Indrek Neivelti ja Rain Lõhmusega on Mõis seotud mitme tuulepargi rajamisega.
Poliitiline tegevus.
Jüri Mõis on olnud siseminister (25. märts – 5. november 1999) ja Tallinna linnapea. Tema ametiajal Tallinna linnapeana erastati 100% munitsipaalomanduses olnud Tallinna Vesi.
2003. aastani kuulus Mõis Isamaaliitu.
Vaateid.
Jüri Mõis on aastate vältel sageli esinenud seisukohtadega, mis on tekitanud ajakirjanduses ja ühiskonnas tugevaid emotsionaalseid reaktsioone.
Nii on ta avaldanud arvamust, et tulevikus koondub kogu Eesti majandus Tallinnasse ja muu Eesti kängub.
Tartu on tema hinnangul "kunstlikult üles haibitud linn" ning elumajad väljaspool Tallinna on "investeerimisvead".
Tallinnas on Mõis võtnud sõna ühistranspordi vastu, pooldades trollide kaotamist"Ühistransport peab muidugi olema, et saaks sõita 10-16aastased lapsed, puuetega inimesed, need, kel load on ära võetud ja kes on parajasti juua täis."
Tööjõupuuduse lahenduseks on Mõis soovitanud tuua sisse võõrtööjõudu Venemaalt ja Hiinast.
Ta on korduvalt esinenud ka antiintellektuaalsete sõnavõttudega nagu "Kaasaja progressiivses kodus enam raamatuid ei ole. Raamatud on igand, nende populaarsustrend ei liigu mitte ülespoole," "Tuleb vähem raha kulutada mitteratsionaalsetele inimestele. Need on näiteks raha nõudvad kunstnikud, avalik sektor ja põllumehed, kes tuleb hoida madalal, et nad ei saaks oma ideid propageerida." ja "Mina ei tea ühtegi moodsat elutuba, kus oleks enam raamaturiiul."
Samuti on Mõis soovitanud meestel vananedes naine noorema vastu vahetada ning propageerinud polügaamiat: "See pole mingi legend, isegi mu perearst ütles seda, et mees vajab mitut naist, siis poleks mingeid Viagrasid vaja."
Isiklikku.
Jüri Mõis on elanud Tallinnas Tiskres Roostiku tänaval. ja ehitanud maja Kakumäele Merirahu elamurajooni.


Peeter Lepp.
Peeter Lepp (sündis 1. juulil 1943) on eesti poliitik. 1993–2002 kuulus ta Eesti Koonderakonda, seejärel Reformierakonda.
1996–1999 oli ta Tallinna linnavolikogu liige ning Põhja-Tallinna linnaosa vanem. 1999 oli ta Tallinna linnapea.
Lepp, Peeter
Lepp, Peeter


Ivi Eenmaa.
Ivi Eenmaa (sündinud 2. juunil 1943) on Eesti poliitik ja raamatukogundustegelane.
Eenmaa juhtis aastatel 1984–1988 Fr. R. Kreutzwaldi nimelist Eesti NSV Riiklikku Raamatukogu. Selle ümbernimetamise järel Eesti Rahvusraamatukoguks 1988 jätkas ta tööd raamatukogu direktorina, aastatel 1991–1998 aga Eesti Rahvusraamatukogu peadirektorina.
Seejärel siirdus ta poliitikasse, astudes Eesti Koonderakonda. Aastatel 1997–1999 oli ta Tallinna linnapea. Ta oli Tallinna läbi aegade esimene naislinnapea.
2004. aasta märtsis valiti Eenmaa Eesti Vabariigi kultuuriatašeeks Moskvas. Ta pidi tööd alustama mais, aga Venemaa venitas talle viisa andmisega ja 2. septembril keeldus lõplikult viisa andmisest talle. Rahvusvaheliste tavade kohaselt niisugust keeldumist ei põhjendatud.
Hiljem liitus ta Reformierakonnaga ja alates 10. novembrist 2004 kuni 2007. aastani oli ta Võru linnapea.
Ta valiti XI Riigikogusse. 20. märtsil 2007 esitas Reformierakonna Võru piirkonna juhatus Eenmaa asemele linnapea kandidaadiks senise abilinnapea Kersti Kõosaare, kes 4. aprillil valitigi uueks linnapeaks


Priit Vilba.
Priit Vilba (sündinud 22. juulil 1953) on Eesti poliitik ja ärimees. Aastal 1996 oli ta lühikest aega Tallinna linnapea.
Vilba kuulub 1996. aastast Reformierakonda.
Ta on Eesti Jäähokiliidu juhatuse esimees.


Jaak Tamm.
Jaak Tamm (25. veebruar 1950 – 4. jaanuar 1999) oli Eesti ärimees ja poliitik.
Tamm lõpetas aastal 1968 Tallinna 1. Keskkooli. Tartu Ülikooli lõpetas ta psühholoogia erialal.
Aastatel 1990–1991 oli ta Edgar Savisaare valitsuses tööstus- ja energeetikaminister.
Jaak Tamm oli Eesti Koonderakonna asutajaliige.
Aastatel 1992–1996 oli Tamm Tallinna linnapea ja aastatel 1998–1999 Sillamäe linnapea.
1996. aastal tegid Tallinna linnavolikogu revisjonikomisjoni esimees Andres Kork ja Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige Feliks Undusk kaitsepolitseile avalduse, et Tallinna linnapea Jaak Tamme ja endise abilinnapea Ivar Lindpere vastu algatataks kriminaalasi. Kork ja Undusk süüdistasid Tamme ja Lindperet korruptsioonis Tallinna linnale kuulunud korterite erastamisel. Korteriskandaaliga on seostatud ka tõika, et avalduse esitamise päeval leidis Kork enda koduukse eest granaadi. Kaitsepolitsei uurimine lõppes siiski selge tulemuseta.
Aastatel 1992–1996 oli Tamm Noorte Kotkaste Tallinna maleva vanem.


Sæmundr Õpetatu.
Sæmundr Õpetatu ehk Sæmundr Sigfússon (vanaislandi Sæmundr fróði Sigfússon, Rein Sepal Säämundr) (1056–1133) oli Islandi esimene ajaloolane.
Ükski Sæmundri teos ei ole säilinud, kuid arvatakse, et ta kirjutas ladina keeles ning käsitles Norra kuningaid ja Islandi ajalugu. Sæmundri kirjutatud Norra kuningate ajaloost on säilinud vaid paar islandi keelde tõlgitud rida, mida munk Oddr kasutas oma Olav Tryggvasoni saagas. Sæmundri raamatu põhjal on kirjutatud ka Norra kuningate loend, mis pärineb 12. sajandi lõpust ja on säilinud käsikirjas nimega Fateyjarbók.
Sæmundr oli koos piiskop Ísleifriga üks esimestest islandlastest, kes käisid mandri-Euroopas haridust omandamas. Sæmundr õppis Prantsusmaal teoloogiat ja temast sai preester. Ta tegutses selle nimel, et välja arendada kristlikud institutsioonid Islandil, ta osales kirikukümnise seaduse ja teiste kirikut puudutavate seaduste koostamise juures. Sæmundril oli väga targa ja erudeeritud mehe kuulsus. Ta lõi oma kodukohas Oddis kooli, hiljem õppis seal Sæmundri lapselapse Jón Loftssoni juures Snorri Sturluson. Sæmundr oli nõuandjaks Ari Þorgilssonile tema Islandlaste raamatu kirjutamisel, nad olid omavahel ka suguluses.
Hilisemad keskaegsed Islandi autorid viitavad Sæmundrile alati kui suurele autoriteedile. Teda peeti nii targaks, et rahvasuus hakati talle ajapikku omistama mitmesuguseid imevõimeid, nagu oskust nõiduda ja lennata. Sæmundrist on juttu mõnes saagas, nt pühak Jóni saagas.
Kui Skálholti piiskop Brynjólfur Sveinsson 17. sajandil Vanema Edda käsikirja Codex Regiuse leidis, arvas ta, et selle autoriks oli tark Sæmundr. Sellepärast nimetatakse Vanemat Eddat mõnikord ka Sæmundri Eddaks, kuigi Sæmundrit enam ammu Edda autoriks või üleskirjutajaks ei peeta.


Octave Mirbeau.
Octave Mirbeau (16. veebruar 1848 – 16. veebruar 1917) oli prantsuse proosakirjanik ja kriitik. Eriti on tuntud tema realistlik romaan "Le Journal d'une femme de chambre" ("Toaneitsi päevik"). Kaitses ta inimõigusi (Dreyfusi afäär).
Välislingid.
Mirbeau, Octave
Mirbeau, Octave
Mirbeau, Octave


Kõivuküla.
Kõivuküla on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Lange.
Lange on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.
Külas asub Eesti Lennundusmuuseum.


Metsanurga (Haaslava).
Metsanurga on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Mõra küla.
Mõra on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Paluküla (Haaslava).
Paluküla on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Päkste.
Päkste on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Tõõraste.
Tõõraste on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.
Külas asub Reola raudteejaam.
Reola lahingu mälestuseks on küla lõunaserva püstitatud mälestussammas.


Uniküla (Haaslava).
Uniküla on küla Tartu maakonnas Haaslava vallas.


Sült.
Sült on keedetud liha- või kalaleemest tarretis, mis tavaliselt sisaldab ka hakitud liha või kala, vahel ka tükeldatud aedvilju või muud. Leeme tarretamiseks võidakse süldile lisada želatiini. Sült on eesti rahvustoit, kuigi sarnast tarretatud lihaleemest toitu valmistatakse ka mujal.
Eesti süldi valmistamine.
Eesti rahvustoiduna tuntud traditsiooniline sült keedetakse seapeast, -kaelast, -kootidest ja -jalgadest, mis sisaldavad nii palju liimainet, et jahtuv leem tardub ilma täiendava tardaine lisamiseta. Süldi keetmiseks pannakse liha külma vette, aetakse kiiresti keema, lastakse paar minutit keeda (kupatatakse) ning loputatakse siis nii lihatükid kui pott külma veega. Liha pannakse uuesti keevasse vette ning keedetakse hästi nõrgal tulel vaevu keevana ilma kaaneta kuni liha luudelt lahti tuleb (3-4 tundi). Enne keemise lõppu lisatakse maitseained – sool, sibul, vürtsid. Liha tõstetakse leemest välja, tükeldatakse. Keeduleem kurnatakse, lastakse koos tükeldatud lihaga uuesti korraks keema tõusta, kallatakse vormidesse jahtuma.


Härma Mäemine müür.
Härma Mäemine müür 2008. aasta märtsis
Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on liivakivipaljand Piusa jõe kaldal.
Paljand on kuni 43 m kõrgune ja kaljuseina pikkus on 150 meetrit.


Belgorodi oblasti lipp.
Belgorodi oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Belgorodi oblasti lipp.
Lipp on ametlikult kinnitatud 22. juunil 2000.
Lipu kirjeldus.
Belgorodi oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud sinise ristiga neljaks võrdseks väljaks. Vardapoolne ülemine väli on valge ning selle keskel on Belgorodi oblasti vapp, mille sininisel heraldilisel kilbil on lamav kuldne lõvi punase keelega ning lõvi kohal on laialisirutatud tiibadega kuldse noka, keele ja jalgadega must kotkas. Kilbi alumine osa on aga roheline. Lipu lehvipoolne ülemine väli on roheline ja alumine must ning vardapoolne alumine väli on punane. Vapikilbi kõrgus moodustab 3/9 lipu laiusest ning sinise risti harude laius moodustab 1/11 lipu pikkusest.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Valge sümboliseerib pikaajalist püsivust ning kriidi, piima ja suhkru tootmist. Roheline on maa külluse ja viljakuse ning põldude ja metsade värv. Punane tähistab verd ning neid belgorodlasi, kes on sajandeid kaitsnud oma isamaad. Must on aga mulla värv.


Islandi kroon.
Islandi kroon (islandi keeles "króna", mitmuses "krónur") on Islandi rahaühik. ISO rahakood on ISK.
Taani kroon võeti Islandil kasutusele 1874. See asendas varem kehtinud Taani riigitaalri. 1885 hakkas Island juba oma pangatähti välja andma. Need olid paberrahad nominaaliga 5, 10 ja 50 krooni. 1904 lisandusid 100-kroonised paberrahad. Raha väljaandmise eest vastutas pank Lansssjod Islands.
Islandi kroon eraldus Taani kroonist peale Skandinaavia Rahaliidu lõppemist Esimese maailmasõja alguses ja autonoomia saamist Taanilt 1918. Esimesed paberrahad emiteeriti 1921: 1-, 5-, 10- ja 50-kroonised paberrahad.
Esimesed mündid emiteeriti 1922: 10- ja 25-öörised. 1925 järgnesid 1- ja 2-kroonised mündid ning 1926 1-, 2- ja 5-öörised.
1929 võttis üle 5-krooniste rahade emiteerimise üle teine pank, Landsbanki Íslands. 1935 juurutas pank 500-kroonised rahatähed, 1957 25- ja 1000-kroonised rahad.
Island iseseisvus 1944. 1946 muudeti müntide kujundust, et kõrvaldada sealt monogramm CXR.
1961 sai Islandi keskpangaks Seðlabanki Íslands. Pank andis välja paberrahad nominaaliga 10, 25, 100, 1000 ja 5000 krooni.
1960. aastatel langes Islandi krooni väärtus märgatavalt. 1981 arvestati Islandi krooni väärtus ümber kursiga 1:100. Kasutusele võeti mündid nominaaliga 5, 10 ja 50 ööri ning 1 ja 5 krooni, millele järgnesid 10-kroonised mündid 1984, 50-kroonised 1987 ja 100-kroonised 1995. Kasutusele võeti rahatähed nominaaliga 10, 50, 100 ja 500 krooni, millele järgnesid 1000-kroonised rahad 1984 ning 2000- ja 5000-kroonised rahad 1986.
Tehniliselt jaguneb kroon endiselt 100 ööriks, ehkki öörid ei ole enam ammuilma käibel. 2002 lõpetas tollane peaminister Davíð Oddsson ööride kasutamise Islandi igapäevaelus ja alla 1 krooni väärtuses olevad mündid korjati käibelt ära. Alates 1. oktoobrist 2003 ei võta neid vastu ka Islandi pangad. Ööre kasutatakse ainult valuutakursside arvestamisel.
Majanduskriisi tõttu kaotas Islandi kroon 70% oma väärtusest euro suhtes oktoobrist 2007 oktoobrini 2008.
Valuutakursid.
Seisuga 29. juuni 2011
1 EUR = 165.71 ISK
1 USD = 114.92 ISK
1 GBP = 184.17 ISK
1 EEK = 11,105 ISK seisuga 5. juuni 2009
1 EEK = 9,8272371705 ISK seisuga 31. detsember 2010


Skandinaavia Rahaliit.
Skandinaavia Rahaliit (rootsi keeles: "Skandinaviska myntunionen", taani: "Skandinaviske møntunion", norra: "Skandinaviske myntunion") oli Rootsi ja Taani ühine rahaliit, mis loodi 5. mail 1873.
Rootsiga ühendatud Norra liitus rahaliiduga kaks aastat hiljem (1875), seades raha väärtuse kulla suhtes võrdseks Taani ja Rootsiga (.403 grammi). Rahaliit oli 19. sajandi Skandinaavia poliitikaliikumise üks suurimaid tulemusi.
1914. aastal tõi Esimese maailmasõja algus lõpu ka rahaliidule. Rootsi hülgas suhte kullaga 2. augustil 1914. aastal.
Rootsi, Norra ja Taani kasutavad samasid rahaühikuid, mis olid kasutusel rahaliidu ajal, kuid neil puudub omavaheline seotus aastast 1914. Islandi kroon on tuletis Taani kroonist, mis võeti kasutusele peale Islandi iseseisvumist Taanist 1918. aastal ning täielikult 1944. aastal.


Keflavík.
Keflavík on linn Islandi edelaosas Suðurnesis Reykjanesbæri vallas.
Linnaõigused sai 22. märtsil 1949.
Keflavíki sadam loodi 16. sajandil ning asula arenes tänu kalastusele ja kalatöötlusele. Hiljem jätkus selle kasv tänu Keflavíki rahvusvahelisele lennujaamale, mis ehitati Ameerika Ühendriikide poolt 1940ndatel. Keflavíki lennujaama kasutas NATO oma sõjabaasina kuni 30. septembrini 2006.
Selgel päeval on võimalik rannalt näha 50 kilomeetri kaugusel asuvat Reykjavíki.
Linnas on 10 907 elanikku (2003).


HansaNet.
Osaühing HansaNet on internetilahenduste loomisega tegelev ettevõte. Ettevõte loodi 1999. aastal, realiseerimise netokäive oli 2005. aastal 3,0 miljonit krooni. Hansanet tegeleb ka rämpspostitamisega.


Enya.
Enya (sündinud 17. mai 1961) on Iirimaa laulja ja helilooja.
Ta on seni kõigi aegade edukaim iiri naisartist ning populaarsuselt maailmas jääb ta alla vaid iiri bändile U2. Teda kutsutakse tema muusikastiili järgi "New Agei kuningannaks. Enya muusikat iseloomustab tehnoloogia ja rütmi segu, kus kõlavad mitmetahulised vokaalid ning lenduv kõla loob erilise aura.
Enya pärineb väikesest Gweedore külast Iirimaa loodeosas Donegali krahvkonnas. Ta on kuues pere üheksast lapsest. Kogu pere oli väga musikaalne ning nad moodustasid pereansambli Clannad. Kui ansambli ja nende manageri Nicky Ryan'i vahel 1982 aastal lõhe tekkis, kolis Enya elama Dublinisse Ryan'ite juurde, et alustada omaenda muusikukarjääri. Algul kirjutas ta instrumentaalmuusikat dokumentaalfilmidele, millest esimene oli 1985. aasta David Puttnam'i film "The Frog Prince". 1986. aastal alustas BBC kuueseerialise keldi kultuuri tutvustava sarjaga, mille muusika paluti kirjutada Enyal. Film "The Celts" valmis 1987. aastal ning selle muusikalisest materjalist otsustas Warner Music UK eesotsas produtsendi Rob Dickins"iga välja anda ka heliplaadi, mis ilmuski samal aastal. Enya elas endiselt koos Nicky Ryan"i, tema poeedist naise Roma Ryan"i ja nende tütardega. Roma Ryan on ka enamuse Enya laulude tekstide autor kuni siiani.
Enya suur edu algas 1988. aastal ilmunud albumiga "Watermark". Tema esimene singel oli "Orinoco Flow". Sellest albumist sai tema kuulsus alguse. 1991. aastal album "Shepherd Moons", mis püsis USA albumite edetabelis 199 nädalat, püstitades omanäolise rekordi (see teeb ju kokku üle kolme aasta järjest edetabelis püsimist). Sellelt plaadilt pärineb ka tema seni üks edukamaid singleid "Carribean Blue". Kogu Enya muusika on tõeline kergelt kuulajatele peale minev "new age", kuid siin ei puudu klassika ja isegi lausa koraalid ning muidugi vapustavalt head laulusõnad.
Enya ostis endale omaenda lossi Killiney's lõunapool Dublinit ja tal on elamine ka Londonis. 1995. aastal andis Enya välja oma neljanda stuudioalbumi "The Memory Of Trees".
Enya viimane album "A Day Without Rain" ilmus 21. novembril 2000 ning seda on. Plaadi singel "Only Time" tõusis eriti populaarseks pärast 11. septembri rünnakut New Yorgile. "Only Time" on ilus aeglane valsirütmis Enya'le omase stiiliga lugu. See voogab algusest lõpuni vaikse süntesaatorisaate ja taustakooriga. Viimane Enya singel "May It Be", mis pärineb menufilmist "Sõrmuste Isand", kandideerib aga ühe nimekaima tänapäeva tõsisema muusika auhinnale The Academy Awardsil.
14. jaanuar 2002 aastal ilmus Enya singel "May It Be" filmist "The Lord Of The Rings (Sõrmuste Isand)".
Enya fännide rõõmuks anti 18. novembril 2002 välja kena plaadikogumik, neljast CD-st koosnev karbike nimega "Only Time: The Collection". Kokku sisaldab see 49 lugu ning lisaks boonusvideo keldikeelsest jõululoost "Silent Night". Siin kõlavad kõik lauljatari parimad lood nagu "Caribbean Blue", "Exile", "Orinoco Flow (Sail Away)", "Book Of Days", "Anywhere Is" ja "Only Time". Lisaks pakutakse kuulata ka seni avaldamata materjali. Plaadiga on kaasas 48 leheküljeline raamatuke koos tutvustava jutuga Roma Ryan'ilt, Enya diskograafia ülevaade ning ilusad fotod lauljatarist. Plaat on üsna rariteetne ning seda valmistati kõigest 200 tuhat eksemplari.
21. novembril 2005 ilmus Enya viies stuudioplaat nimega "Amarantine". 12-loolise albumi avasingliks on nimilugu, mis tähendab tõlkes igikestvust. Veel on albumi huvitavamad lood jaapanikeelne "Sumiregusa (Wild Violet)" ning kolm lugu laulusõnade autori Roma Ryan'i loodud uues keeles Loxian. Enya ütles uut albumit tutvustaval pressikonverentsil, et kolm laulu "Water Shows the Hidden Heart", "Less Than a Pearl" ja "The River Sings" ei kõlanud inglise, gaeli ega ka ladina keeles kuigi hästi ning see asjaolu aitas kaasa loxiani keele sünnile. Ta lisas, et on ka varem laulnud väljamõeldud keeles. 2001. aastal valminud filmi "Sõrmuste isand: Sõrmuse Vennaskond" taustamuusikale kirjutatud sõnad ei kõlanud inglise keeles hästi ja ka selle jaoks kasutati Tolkieni väljamõeldud haldjakeelt. Albumil "Amarantine" liuglevad meloodiad rahulikus ja kaunis meeleolus, mida Enyalt oodataksegi.
Iiri rikaste edetabelis 78. kohta jagav täht (vara suurusega 15,6 miljardit krooni) on fännide tõttu kannatanud. 1996 lõi 31-aastane itaallane, kes oli Enya pärast Dublinisse kolinud, end tema vanemate kõrtsi ees mitu korda noaga.
Enya on saanud 4 Grammy auhinda.


Villem Reiman.
Villem Reiman (9. märts (vana kalendri järgi 25. veebruar) 1861 Karola külas Viljandimaal – 25. mai (12. mai) 1917 Kolga-Jaanis) oli eesti vaimulik (kirikuõpetaja) ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
Reiman sündis renditaluniku religioosses perekonnas ning õppis Viljandi elementaar- ning seejärel kreisikoolis 1872–1877. 1878–1882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning astus seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonda.
1883. aastal oli Reiman üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees.
1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduste kandidaadina ning asus 1889. aastal tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, alates 1890. aasta lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud baltisaksa mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.
1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Heinrich (Henrik) Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.
1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 1891–1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.
Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.
Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris aga ka mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte (kõige tuntum on "vana hea Rootsi aja" kuvand). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Martin Lipuga) teaduslikule tasemele, ning kirjutas mitmete ärkamisaegsete tegelaste elulood.
1905. aastal oli Reiman üks Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutajatest.
1907–1914 oli Reiman Eesti Kirjanduse Seltsi ning 1908–1913 Viljandi Eesti Haridusseltsi esimees. 1914. aastal pidi ta aga tervise järsu halvenemise tõttu avalikust elust kõrvale tõmbuma.
Aastal 1917, veidi enne oma surma, esitas Reiman Eesti autonoomia idee.


Hvannadalshnjúkur.
Hvannadalshnjúkur ehk Hvannadalshnúkur on mäetipp Islandil. Ta asub Öræfajökulli vulkaani loodeosas. See on Islandi kõrgeim tipp. 2005.a. augustis sooritatud ametliku mõõtmise järgi oli selle kõrgus 2 109,6 meetrit (varem peeti selleks 2 119 meetrit).
Tipp on Skaftafelli rahvuspargi osa.


Eunuhh.
Eunuhh (kreeka keeles 'voodivalvur') on kohimees, kohitsetud haaremivalvur.
Eunuhhid saavutasid ajalooliselt mõnikord suure mõjuvõimu, näiteks Hiina Bütsantsi ja Türgi õukonnas.
Eunuhh võib tähendada ka kastreeritud meest.


Norni keel.
Norni keel on väljasurnud põhjagermaani keel, mida räägiti Shetlandi ja Orkney saartel ning Šotimaa põhjaosas Caithnessis.
9. sajandil rändasid neile aladele välja peamiselt Norra päritolu viikingid, kes rääkisid vanapõhja keelt. Arvatakse, et vanapõhja keel tõrjus vähemalt Orkney ja Shetlandi saartel kohaliku keele täielikult välja. Aja jooksul kujunes neil saartel ja Caithnessis räägitavast vanapõhja keele murdest norni keel. Norni keelt on mõjutanud keldi keeled.
Pärast seda, kui Norra 15. sajandil saared Šotimaale tagastas, ei toetanud Šoti riik ja Šoti kirik norni keele kasutamist. Aja jooksul asendus see šoti keelega.
Pole teada, millal norni keel välja suri. Viimased väidetavad ülestähendused norni keelest pärinevad 19. sajandi algusest, kuid arvatavasti suri keel välja 18. sajandi jooksul.
Norni keel on mõjutanud šoti keelt ja šoti inglise keelt.
Norni keelest on säilinud vähe kirjalikke andmeid. Alles on jäänud ballaade, ametlikke dokumente (näiteks diplomeid) ja ruunikirju.
Klassifikatsioon ja sugulaskeeled.
Norni keel oli indoeuroopa keel, mis kuulus germaani keelte põhjagermaani harru. Viimase sees kuulub ta koos fääri, islandi ja osalt norra keelega lääneskandinaavia keelte hulka. Arvatakse, et norni keel oli fonoloogia ja grammatika poolest üsna sarnane fääri keelega.


Šoti keel.
Šoti keel on läänegermaani keelte hulka kuuluv keel, inglise keele lähisugulaskeel.
Seda kõneldakse Šotimaal ning osalt ka Põhja-Iirimaal. Šoti keelt kõneleb kokku umbes 200 000 inimest.
Šoti keelt on peetud Šotimaal kõneldavaks inglise keele variandiks, kuid ta erineb märkimisväärselt šoti inglise keelest, mida õpetatakse ka koolis. Seda on peetud ka eraldiseisvaks germaani keeleks, nagu rootsi keel on eraldiseisev taani keelest.
1707. aasta ühinemisaktiga, millega Šotimaa liitus Inglismaaga, peeti šoti keelt inglise keelest eraldiseisvaks keeleks.
Kuulsaim šotikeelne kirjanik on Robert Burns.


Leitnant.
Leitnant on sõjaväeline auaste, mis Eesti kaitseväes on madalam kaptenist ja kõrgem nooremleitnandist.


Nooremleitnant.
Nooremleitnant on nooremohvitseri sõjaväeline auaste, mis Eesti kaitseväes on madalam leitnandist ja kõrgem lipnikust.
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli lõpetajad saavad nooremleitnandi auastme.


Lipnik.
Lipnik on Eesti kaitseväe madalaim ohvitseri (nooremohvitseri) auaste.
Lipnik on põhiliselt reservohvitseri (reserv-rühmaülem, reserv-kompaniiülema abi) auaste. Reserv-lipniku auaste on võimalik omandada ajateenistusest reservi arvamise järel, kui ajateenistuse käigus on läbitud reservrühmaülema kursus ajateenijatele (RRÜKA) ning teenistuspraktika. Samuti on korraldatud vabatahtlikke reservohvitseride kursuseid (VROK), mille läbinutele omistatakse lipniku auaste.
Samuti on lipnikuks ülendatud Kaitseliidu Koolis RBK kursuse (rühmapealiku baaskursus) ja ROKkl kursuse (reservohvitseri kursus kaitseliidus) edukalt läbinud kaitseliitlased-reservväelased.
Lipniku auastet omistatakse tegevteenistuses esimese ohvitseriauastmena kõrgharidusega erialaohvitseridele, näiteks kaplanitele, arstidele või juristidele.


Brigaadikindral.
Brigaadikindral on sõjaväeline auaste, mis on kolonelist kõrgem ja kindralmajorist madalam. Mereväes vastab sellele kommodoori auaste.


Laskmine 1976. aasta suveolümpiamängudel.
Laskmine 1976. aasta suveolümpiamängudel Montréalis 18.–24. juulil.
Väikepüss, 60 lasku lamades.
Maailma- ja olümpiarekord: Ho Jun Li (Põhja-Korea) 599 (1972).
19. juuli.
Väikepüss, 3×40 lasku.
Maailmarekord: Lones Wigger (USA) 1167 (1973).
Olümpiarekord: John Writer (USA) 1166 (1972).
21. juuli.
Metssealaskmine.
Maailmarekord: Helmut Bellingrodt (Kolumbia) 577 (1974).
Olümpiarekord: Jakov Železnjak (NSV Liit) 569 (1972).
23. juuli.
Vabapüstol.
Maailmarekord: Grigori Kossõhh (NSV Liit) 572 (1969).
Olümpiarekord: Ragnar Skånaker (Rootsi) 567 (1972).
18. juuli.
Olümpiakiirlaskmine.
Maailmarekord: G. Liverzani (Itaalia) 598 (1970).
Olümpiarekord: Jozef Zapedzki (Poola) 595 (1972).
22. juuli.
Jahilaskmine kaevikrajal.
Maailma- ja olümpiarekord: A. Scalzone (Itaalia) 199 (1972).
20. juuli.
Jahilaskmine kaarrajal.
Maailmarekord: Jevgeni Petrov (NSV Liit) 200 (1970).
Olümpiarekord: Jevgeni Petrov 198 (1968).
Olümpiavõitja 1972: Konrad Wirnhier (Saksa FV) 195.
24. juuli.


Mereväekapten.
Mereväekapten on Eesti mereväes kõige kõrgem vanemohvitseri auaste, asudes otse allpool kommodoori auastet. Maaväes vastab sellele koloneli auaste.
Mereväekaptenist ühe astme võrra madalam on kaptenleitnandi auaste.


Aakaru.
Aakaru on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.
Kuni 1975. aastani kuulus Aakaru osalt Kambja külanõukogusse, osalt Lemmatsi külanõukogusse; siis liideti viimasesse kuuluv osa Lepiku külaga.
Aakarus sündis Eesti Vabariigi riigisekretär eksiilis Arved Ruusa.
Külanime tuleb hääldada: Aak-aru, mitte Aa-karu nagu põhja-eestlased sageli ekslikult teevad.


X&Y.
"X&Y" on inglise alternatiivrokkansambli Coldplay kolmas album, mis avaldati 2005. aasta juuni alguses.
Albumi esimene singel "Speed of Sound" avaldati 23. mail.
Album tõusis Suurbritannia albumiedetabelite tippu, seda müüdi esimesel nädalal 464 471 tükki. Sellest paremini oli läinud varem vaid Oasise 1997. aasta albumil "Be Here Now", mida müüdi esimesel nädalal 695 761 tükki.
"X&Y" oli IFPI andmete järgi 2005. aasta maailma enimmüüdud album: aasta jooksul osteti seda 8,3 miljonit. USA-s müüdi aasta jooksul 2 934 716 albumit.
Lood.
Kõik lood on kirjutanud Berryman/Buckland/Champion/Martin, kui pole teisiti märgitud.


Ivaste.
Ivaste on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Kaatsi.
Kaatsi on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Kavandu.
Kavandu on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.
Kavandus sündis Ignatsi Jaak, kes on Forseliuse õpilastest tuntuim. Ta käis koos Pakri Hansu Jüriga oma teadmisi demonstreerimas Rootsi kuningas Karl XI-le, kuid erinevalt Ignatsi Jaagust, kes tegutses hiljem mitmes paigas kooliõpetajana ja köstrina, pole Pakri Hansu Jüri edasise elukäigu kohta palju teada.


Kodijärve.
Kodijärve on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Kullaga.
Kullaga on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


A Rush of Blood to the Head.
A Rush of Blood to the Head on Inglise alternatiivrokkbändi Coldplay teine album, mis ilmus 2002. aasta augustis.
Albumi tootis Parlophone. Kriitikud peavad seda paremaks kui Coldplay esimest albumit Parachutes. Albumi kaanepildi kujundas Sølve Sundsbø.
"A Rush of Blood to the Head" sisaldab teiste hulgas tüüpilisi poplugusid ("In My Place"), ballaade ("The Scientist"), akustilisi lugusid ("Green Eyes").
Aastal 2003 oli album ajakirja Rolling Stone 500 kõigi aegade parimate albumite nimekirjas 473. kohal.
Lood.
Kõik lood on kirjutanud Berryman/Buckland/Champion/Martin.


Kõrkküla (Kambja).
Kõrkküla on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Lalli (Kambja).
Lalli on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Parachutes.
"Parachutes" on Inglise alternatiivrokkansambli Coldplay debüütalbum, mis ilmus 10. juulil 2000. Album sai peagi Suurbritannia edetabelites esikoha ja jäi esikümnesse kolmekümne kolmeks nädalaks. Albumilt avaldati ka neli singlit: "Shiver", "Yellow", "Trouble" ja "Don't Panic" (neist viimast Suurbritannias ei avaldatud). USA Billboard 200 edetabelis sai album 51. koha.


Kanuu.
Kanuu on indiaanlaste ja teiste loodusrahvaste kerge paat.
Kanuud on kerguse tõttu lihtne viia veekogude äärde ja tõsta üle takistuste.
Kanuusid on valmistatud erinevatest materjalidest, sealhulgas puidust kasetohust. Kasetohust paate on valmistatud Siberiski, aga seal oli need teistmoodi kujuga ja viimistlus oli lihtsam.
Kanuud aerutatakse ühe aeruga või sõutakse mõlaga.
Oletatakse, et Austraalia aborigeenid saabusid Indoneesiast umbes 50 000 aastat tagasi just kanuudes sõites.


Madise (Kambja).
Madise on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Mäeküla (Kambja).
Mäeküla on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Oomiste.
Oomiste on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Paali.
Paali on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Palumäe.
Palumäe on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Pangodi.
Pangodi on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Pulli (Kambja).
Pulli on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Pühi.
Pühi on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Raanitsa.
Raanitsa on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Rebase.
Rebase on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.
Külas asub Rebase raudteepeatus.


Reolasoo.
Reolasoo on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Riiviku.
Riiviku on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Sipe.
Sipe on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.
Sipe külas 18. sajandil avatud koolist kujunes Kuuste Põhikool. 2000. aastal avati endisesse koolimaja asukohta mälestuskivi.


Animafilm.
Animatsioon on kaader kaadri haaval sarnaste piltide faasidega tekitatud illusioon liikumisest. Niimoodi tehtud filmi nimetataksegi animafilmiks.
Sõna "anima" tähendab ladina keelest "hinge" ehk animeerima tähendab hingestamist; niisiis on animafilm justkui inimese poolt elutute asjade/piltide hingestamisega tehtud film, mille tulemusena need hingetud asjad hakkavad elama.
"Animafilm" on samatähenduslik sõnaga "multifilm". Samal ajal, kui ida pool Eestit nimetati neid kaader haaval tehtud filme multifilmideks, siis lääne pool nimetati neid animafilmideks.
joonisfilm, nukufilm, arvutianimatsioon ehk raalmultikas, kollaazh, objekt-animatsioon, pixillatsioon.
Iga elutu asi, mida inimene kaader haaval nihkuma suunab ja seda liikumist üles pildistab, saab olla animafilmi osa.


Sirvaku.
Sirvaku on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Sulu (Kambja).
Sulu on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Talvikese.
Talvikese on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Tatra.
Tatra on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Vana-Kuuste.
Vana-Kuuste on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.
Vana-Kuuste mõisas tegutses aastatel 1834–1839 Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut. Hetkel paiknevad vanas mõisahoones Kuuste Kool ja Kuuste Raamatukogu.
Kultuurimälestistena on arvele võetud mõisa peahoone ja Vana-Kuuste valla kohtumaja.
Küla läbivad Põlva–Reola maantee ja Tartu–Koidula raudteeliin. Külas asub Vana-Kuuste raudteepeatus.


Virulase.
Virulase on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Visnapuu.
Visnapuu on küla Tartu maakonnas Kambja vallas.


Rudolf Tobias.
thumb
Rudolf Tobias (29. mai 1873 Käina, Hiiumaa – 29. oktoober 1918 Berliin) oli eesti helilooja, organist ja koorijuht, kes omandas esimese eestlasena professionaalse muusikalise erihariduse nii helilooja kui ka organisti erialal.
Tobias on kirjutanud Eesti esimesed instrumentaalsed helitööd, sealhulgas ka eesti muusikas esimese sümfoonilise avamängu ("Julius Caesar", 1896) ja esimese oratooriumi ("Joonase lähetamine", 1907).
Rudolf Tobiast loetakse koos Artur Kapiga eesti sümfonismi rajajaks.
Elulugu.
Rudolf Tobias sündis köstri perekonnas. Esimesed muusikaalased teadmised omandas ta isalt Johannes Tobiaselt, kes oli teeninud Käina koguduse ja Kullamaa koguduse köstrina. Tobiase noorpõlv möödus isa ehitatud majas Haapsalus Sadama tänav 23. Johannes Tobiase perekonnas oli 13 last, Rudolf oli teine laps.
Komponeerimist katsetas ta juba varakult. Esimesed teadaolevad heliloomingu katsetused on säilinud 1882. aastast, mil Tobias oli üheksa-aastane.
Aastal 1885 astus ta Haapsalu Kreiskooli, õppides kohaliku pianisti Catharina von Gerneti käe all klaverit. Peale õpinguid naasis ta vanemate juurde Kullamaale.
Aastal 1889 suundus ta Tallinna Nikolai Gümnaasiumi (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium), kus sooritas koduõpetaja ameti eksami. Samaaegselt õppis ta Tallinna Toomkiriku organisti Ernst Reinicke juhendamisel orelit ja muusikateooriat.
Aastal 1893 astus Tobias Peterburi Konservatooriumi, õppides orelit Louis Homiliuse ja kompositsiooni professor Nikolai Rimski-Korsakovi juures.
Neli aastat hiljem lõpetas ta konservatooriumi kahel erialal. Oma lõputööna kirjutas ta kantaadi "Johannes Damaskusest".
Aastatel 1898–1904 töötas Peterburi Eesti Jaani koguduse organisti ja koorijuhina, kandes ette ka mitmeid oma helitöid.
Aastal 1904 asus elama Tartusse, tegutsedes muusikaõpetajana erinevates koolides.
Finantsolukorra raskenedes siirdus 1908. aastal Lääne-Euroopasse, tutvudes mitmete Euroopa linnade muusika ja kultuurieluga ning kirjutas ka mitmeid heliteoseid.
Aastal 1910 asus Tobias elama Berliini, kus teenis leiba nii organistina kui ka ajakirjanikuna. Aastal 1911 sai ta Saksa Heliloojate Liidu ("Genossenschaft Deutscher Tonsetzer") hindamiskomisjoni liikmeks. Aastast 1914 kuni surmani töötas Rudolf Tobias Berliini Kuninglikus Muusikakõrgkoolis (Königliche Hoshschule für Musik) muusikateooria professorina.
Aastal 1914 sai Tobias Saksa kodakondsuse.
Rudolf Tobias suri 29. oktoobril 1918. aastal kopsupõletiku tagajärjel ning maeti Berliini Wilmersdorfi surnuaeda. 7. juunil 1992. aastal toodi Tobiase põrm Eestisse ning maeti ümber tema kodukohta Kullamaale.
Rudolf Tobias oli kujutatud 50-kroonisel rahatähel.
Isiklikku.
Helen Tobias-Duesberg oli Rudolf Tobiase tütar.


Vinland.
Vinland ehk Vínland (vanaislandi "Vínland", arvatavasti "viinapuude maa" või "veinimaa", ka "Vínland it góða" 'hea Vínland') on piirkond Põhja-Ameerikas, mille avastas aasta 1000 paiku Islandi päritolu meresõitja Leifr Eiríksson.
Vínland oli tema poolt Ameerikas avastatud aladest kõige lõunapoolsem, sellest põhja poole jäid Markland, mis tähendab Metsamaad, ja Helluland ehk Kaljumaa.
Vínlandi saagad.
Peamised allikad, mis räägivad Vínlandi avastamisest ja katsetest seda maad koloniseerida, on 13. sajandist pärinevad nn Vínlandi saagad: "Eiríks saga rauða" (Eiríkr Punase saaga) ning "Grœnlendinga saga" (Gröönlaste saaga). Saagad käsitlevad samu sündmusi, kuid sageli lähevad nende andmed teineteisest päris tugevalt lahku. Mõlemad saagad põhinevad suulisel pärimusel.
Gröönlaste saaga andmetel olevat Põhja-Ameerikat esimesena näinud Bjarni Herjólfsson, kes sõitis Islandilt Gröönimaale oma isa külastama, kuid torm ajas ta hoopis senitundmatute läänepoolsete saarte juurde. Tema seal aga maale ei läinud. Gröönimaale jõudes jutustas Bjarni kolmest maast, mida ta oma laeva pardalt nägi. Talle heideti ette, et ta uutel maadel ei randunud, Eiríkr Punase poeg Leifr Õnnelik aga ostis ära tema laeva ja läks neid maid otsima. Kõigepealt jõudis Leifr läänes kaljusele maale, mille ta nimetas Hellulandiks. Seejärel jõudis ta metsaga kaetud maale, mis sai nime Markland. Lõpuks jõudis Leifr viljakale maale, kus kasvasid viinapuud ja metsik nisu. See maa sai nimeks Vínland. Leifr Eiríksson oli mõlema saaga järgi esimene, kes Vínlandis maale läks.
Mõlema saaga andmetel tehti Gröönimaale ümber asunud skandinaavlaste poolt katset Vínlandi koloniseerida. Tõsisemate üritajate seas olid Þorfinnr Karlsefni ja tema naine Guðríðr Þorbjarnardóttir, Vínlandis sündis neil poeg Snorri. Koos Þorfinnri ja Guðríðriga sõitis Vínlandi palju ümberasujaid. Seal elasid aga juba skräälingud, indiaanlased, kellega mõnikord rahumeelselt kaupa tehti, sageli aga ka lahinguid peeti. Püsivat skandinaavlaste asustust Vínlandis ei tekkinud, sest uusasukatel oleks olnud raske end pikemat aega skräälingute eest kaitsta.
Teised allikad.
Esimene teadaolev kirjalik allikas, mis Vínlandi nimetab, on Bremeni Adami kirjutatud Hamburg-Bremeni piiskopkonna ajalugu "Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum", mis valmis aastatel 1075–1080. Adam räägib, et ta olevat aastatel 1068 või 1069 Taani kuningas Svend Estridsenilt kuulnud lääne pool asuvast meretagusest maast nimega Vínland, kus kasvavad viinapuud ja metsik nisu.
Vínlandi on nimetatud ka Ari Þorgilssoni Islandlaste raamatus, mis valmis ajavahemikus 1122–1133. Ari ütleb, et Eiríkr Punane olevat Gröönimaal kohanud inimesi, kes olid väga sarnased Vínlandis elavatele inimestele, keda gröönlased kutsusid skräälinguteks ("skrælingar"). Ari jutt on sõnastatud nii, nagu oleks Vínlandi olemasolu olnud kõigile teadaolev. Tõenäoliselt see nii oligi. Ari lasi oma Islandlaste raamatu üle vaadata Skálholti piiskopil Þorlákr Runólfssonil, kes oli saagade andmetel Vínlandis sündinud Snorri Þorfinnssoni lapselaps. Kas Snorri ka tegelikult Vínlandis sündis, ei ole teada, kuid on usutav, et tema vanemad seal käisid ja et tema perekonnas tunti Vínlandisse puutuvat hästi.
Islandi annaalides on aasta 1121 kohta märge, et Gröönimaa piiskop Eiríkr Grúpsson asus teele Vínlandi, kuid tema edasise käekäigu kohta andmeid ei ole.
Arvatavasti käidi Gröönimaalt keskaja jooksul palju kordi Põhja-Ameerikas, et tuua sealt puid, karusnahku ja eksootilisi toiduaineid. Aasta 1347 kohta on Islandi annaalides teade, et torm on Islandi rannikule toonud laeva, mis oli teel Gröönimaalt Marklandi. Seejärel Vínlandist ega teistest kaugel läänes asuvatest maadest enam teateid ei ole.
L'Anse aux Meadows.
Viikingite peatuskoht L'Anse aux Meadows'is Newfoundlandis
1960ndate alguses leidsid Helge ja Anne Stine Ingstad Newfoundlandi loodetipus L'Anse aux Meadows'is Skandinaavia viikingite poolt rajatud hoonete jäänused. Tegemist on kolme majade grupiga, mis oma tüübilt sarnanesid Gröönimaal ja Islandil ehitatud hoonetega. Maju kasutati vaid lühikest aega aasta 1000 paiku. L'Anse aux Meadows ei saanud siiski olla Leifr Eiríkssoni Vínland, selleks asub see liiga kaugel põhjas. Arheoloogilised leiud viitavad sellele, et hooneid kasutati peatuspaigana reisidel kaugemale lõuna poole. L'Anse aux Meadows't on leitud palju kaugemal lõunas kasvava halli pähklipuu ("Juglans cineria") vilju, Skandinaavia päritolu helmeid, Iirimaa tüüpi ehtenõel, värtnakeder. Leitud on ka raudneete ja muid jälgi laevade parandamisest ning sepikoja jäänused. Teisi arheoloogilisi leide, mida saaks kindlalt seostada viikingite retkedega, Ameerikast seni saadud ei ole.
Vínlandi asukoht.
"Vín" tähendab vanaislandi keeles viinapuud või veini; "vin" aga nurme, rohumaad. Usutavamaks peetakse tõlgendust, mille järgi maa nimi tähendab viinapuude- või veinimaad, sest nii saagad kui ka Bremeni Adam räägivad, et sellel maal kasvas rohkesti viinamarju.
Arvatavasti mõeldi saagades nimetatud Hellulandi all Baffini saart ja Marklandi all Labradori poolsaart. Vínlandi asukoha suhtes ei ole uurijad aga seni selgusele jõudnud. Välja on pakutud Cape Cod, Nova Scotia, St. Lawrence'i jõe suue, New England, L'Anse aux Meadows. Kui lähtuda sellest, et Leifri Vínlandis kasvas tõepoolest viinapuu, siis pidi see asuma St. Lawrence'i lahest lõuna pool, sest selle lahe juures asub nimelt metsiku viinapuu leviala põhjapiir. Kõige levinum ongi seisukoht, et Vínland asus St. Lawrence'i lahe kandis või sellest lõuna pool.


Andrei Hvostov.
Andrei Hvostov (sündinud 10. juulil 1963 Jõhvis) on Eesti ajakirjanik, esseist ja kirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena 1995. aastal ja töötanud ajalehes Eesti Ekspress.
Aastal 2005 andis Vabariigi President Hvostovile nooremleitnandi auastme. Andrei Hvostov kuulub Kaitseliidu Toompea malevkonda.


Radolfzell.
Radolfzell on linn Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal Konstanzi kreisis. Asub Bodeni järve ääres.
Ajalugu.
Radolfzell on asutatud 826. aastal piiskop Radolfi poolt. 1267. aastal sai linnaõigused.


Eevald Äärma.
Eevald Äärma (aastani 1936 Eevald Ärmann; 28. detsember 1911 Tartu – 13. oktoober 2005 Maryland, Ameerika Ühendriigid) oli eesti loomaarst ja sportlane, osales 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis.
Elulugu.
Ta oli Avinurme, hiljem Viru-Nigula jaoskonna loomaarst.
Ta on neljakordne Eesti meister teivashüppes (1934-1937).
Aastal 1944 põgenes ta Rootsi, 1952. aastal USA-sse, kus töötas loomaarstina.
Ta on võitnud kuldmedaleid USA "Senior Olympics" mängudelt nii odaviskes ja kuulitõukes.
Hariduskäik.
Keskhariduse omandas ta Tartu Reaalgümnaasiumis, mille lõpetas aastal.
Aastatel 1931–1939 õppis ta Tartu Ülikoolis loomaarstiteaduskonnas veterinaariat ning aastatel 1937– kehakultuuri.
Aastast 1935 tudeeris ka Helsingi Ülikoolis.
Isiklikku.
Ta oli abielus Nelly Kirrega (1918–2002).


Emajõe Koda.
Emajõe Taarausuliste ja Maausuliste Koda (lühemalt Emajõe Koda) on usuline ühendus, mis koondab Tartu ja Tartumaa maausulisi.
Koda asutati 1995. aastal Tartu Supilinna Koja nime all, paljud asutajaliikmed olid kuulunud muinsuskaitseklubisse Tõlet.
Emajõe Koda kuulub Maavalla Kotta.


Clemens III (vastupaavst).
Clemens III (tegelikult Ravenna Wibert või Guibert), * 1020. ja 1030. a. vahel Parmas; † 8. september 1100 Civita Castellana's) oli vastupaavst aastatel 1080 kuni 1100. Tema nimi tähendab ladina keeles pehmeloomulist.
Ta oli Canossa markkrahv Gerard'i poeg. Enne Ravenna piiskopiks saamist 1072. a. oli keisrinna Agnese poolt ametisse nimetatud Itaalia kantsler.
Surres 1100. a., oli Clemensil võim Rooma üle ning tema toetajad valisid uueks vastupaavstiks Theodericuse.


Theodoricus.
Theodoricus ehk Theoderich (suri 1102 Cava de'Tirreni Salerno lähedal) oli vastupaavst 1100 ja arvatavasti 1101. Tema elu kohta on väga vähe teada.
Keiser Heinrich IV poolt toetatud vastupaavst Clemens III nimetas ta 1084 Santa Maria in Via Lata kardinaldiakoniks ning veidi hiljem Albano kardinalpiiskopiks. Aastal 1098 määrati ta legaadiks Saksamaale. On säilinud San Ciriaco nelle Terme kardinalpreestri Romanuse diplom, millele on Theoderich koos mõningate teiste vastupaavsti poolel olevate kardinalidega alla kirjutanud.
Pärast vastupaavst Clemens III surma 1100 valisid tema toetajad Theoderichi kiirustades eelmise järeltulijaks ning kohe, arvatavasti ööl vastu 10. septembrit pühitsesid nad ta saladuskatte all Peetri kirikusse kogunenult Theodoricuse nime all ametisse. Theodoricusel ja tema toetajatel õnnestus Roomat enda käes hoida ainult 105 päeva ning kui paavst Paschalis II (mitte varem kui 1100. aasta jõulude ajal, arvatavasti jaanuaris 1101) Lõuna-Itaaliast Rooma naasis, püüdis vastupaavst põgeneda keiser Heinrich IV juurde.
Paavsti toetajatel õnnestus Theodoricus tabada. Viimase toetajad valisid seepeale Sabina piiskopi Albertuse uueks vastupaavstiks. Paavst Theodoricuse pagendas ta benediktlaste ordule kuuluvasse ning paavstile ustavate normannide valve all olevasse Santissima Trinità in Cava de'Tirreni kloostrisse Campanias Salerno lähistel, kus too 1102 suri. Ta on sinna ka maetud. Kloostri krüptis on hauaplaat pealdisega "Theodoricus in pace MCII", kuid selle ehtsus on kahtluse all.


801.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 750. aastad 760. aastad 770. aastad 780. aastad 790. aastad - 800. aastad - 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad
Aastad: 796 797 798 799 800 - 801 - 802 803 804 805 806


802.
Sajandid: 8. sajand - 9. sajand - 10. sajand
Kümnendid: 750. aastad 760. aastad 770. aastad 780. aastad 790. aastad - 800. aastad - 810. aastad 820. aastad 830. aastad 840. aastad 850. aastad
Aastad: 797 798 799 800 801 - 802 - 803 804 805 806 807


Hisori ahelik.
Hisori ahelik on mäestik Aasias, osa Hisori-Alai mäestikust.


Kapsta.
Kapsta on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Karijärve.
Karijärve on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.
2000. a. rahvaloenduse andmeil elab külas 48 elanikku.
Karijärve küla asub Karijärve kaldal Elvast 7 km põhja pool.


Kobilu.
Kobilu on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Konguta.
Konguta on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Kurelaane.
Kurelaane on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Külaaseme.
Külaaseme on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.
Külaaseme küla maadel asub Aru koolimaja.


Lembevere.
Lembevere on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Majala (Konguta).
Majala on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Metsalaane.
Metsalaane on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Mäeotsa.
Mäeotsa on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Jakob Tamm.
Jakob Tamm (7. mai (vana kalendri järgi 25. aprill) 1861 Nõo – 26. juuli (13. juuli) 1907) oli eesti luuletaja, üks tuntumaid eesti valmikirjutajaid.
Jakob Tamme ballaadide paremik sisaldub Arne Merilai koostatud antoloogias "Eesti ballaad" (Tänapäev, Tallinn 2003, lk 108–141).
Mats Traat on kirjutanud Jakob Tammest novellid "Sarviku armastus" ja "Tamm Tamme vallast".


Mälgi.
Mälgi on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Poole.
"Linna kohta Inglismaal vaata artiklit Poole (Inglismaa)."
Poole on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Pööritsa.
Pööritsa on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Vahessaare.
Vahessaare on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.


Vellavere.
Vellavere on küla Tartu maakonnas Konguta vallas.
Külas asub Viisjaagu järv.


Ivanovo oblasti lipp.
Ivanovo oblasti lipp on Venemaa haldusüksuse Ivanovo oblasti lipp.
Ametlikult võeti lipp kasutusele 3. märtsil 1998.
Lipu kirjeldus.
Ivanovo oblasti lipuks on ristkülikukujuline kangas, mis on jagatud vertikaalselt kaheks võrdseks väljaks. Vardapoolne väli on punane, lehvipoolne sinine. Kanga alumises osas on vertikaalselt kogu lipu pikkuses kolm kitsast hõbedast lainelist joont ning lipu keskel laineliste joonte kohal on Ivanovo oblasti vapp. Lipu värvid ja kujundus ühtib vapikilbil olevate heraldiliste värvide ja metalliga.
Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2:3.
Sümbolite tähendused.
Kolm hõbedast lainelist joont tähistavad oblastit läbivat Volga jõge


Margus Laidre.
Margus Laidre (sündinud 18. septembril 1959 Tartus) on Eesti diplomaat ja ajaloolane.
Teadustöö.
Margus Laidre on uurinud Eesti ajalugu 17. sajandil ja avaldanud töid diplomaatia ajaloost.
Karjäär.
Pärast õppejõutööd Tartu Ülikoolis sai Margus Laidrest 1991. aastal Eesti Vabariigi välisministeeriumi töötaja ja suursaadik.


Kinešma.
Kinešma on linn Venemaal Ivanovo oblastis Volga jõe ääres kohas, kus Volgasse suubuvad Kinešjomka ja Kazohha jõgi.
Linna nimi tuleb merja keelest (väljasurnud soomeugri keelest) ja tähendab tumedat sügavast vett.
Majandus.
18. sajandil muutus Kinešma linatootmise keskuseks, ent lina tootmine lõppes 19. sajandi keskpaigaks täielikult. Tänapäeval on tähtsaimad tööstusharud tekstiili-, puidu- ja keemiatööstus.
Ajalugu.
Kinešma linna rajamise aeg pole teada. Linna mainitakse 1429 tatarlaste poolt mahapõletatud asulana. Säilinud on tollast asulat ümbritsenud muldvalli ja kaitsekraavi jäänused. Asula taastati, sest jõesuudmed sobisid sadamapaikadeks. Linna ümbruskonna loodust peeti tollal ilusaks.
16. sajandi alguses mainitakse Kinešma küla, mille elanikud tegelesid peamiselt kalapüügiga. Kinešmast püütud tuurasid viidi Vene tsaarile. Aastal 1608 vallutasid küla kaks korda Poola väed ning selle mälestuseks on lahingu toimumise kohta ja langenute matmise paika püstitatud kellatorn. Aastal 1760 oli Kinešmas 1744 ehitatud katedraal, 4 kirikut ja ei ühtki kivimaja. Aastal 1777 sai Kinešma linnaõigused.
Aastast 1708 kuulus Kinešma Arhangelski kubermangu, aastast 1719 Jaroslavli kubermangu ja aastast 1777 Kostroma kubermangu.
19. sajandil sai Kinešma tuntuks laatade poolest, mida korraldati kaks korda aastas algusega 16. juunil ja 14. septembril. Neid peeti 1920. aastateni. Kõik kolm pikka kivist letti on turuplatsil säilinud tänini.
Vaatamisväärsused.
Linnas on näitekirjaniku Aleksandr Ostrovski, helilooja Aleksandr Borodini ja astronoomi Fjodor Bredihhini muuseum. Silmapaistev ehitis on 1838–1845 ehitatud neoklassitsistlik Püha Kolmainu katedraal.


Lihula linnus.
8. augusti 1220. aasta lahingu mälestusmärk
Lihula linnus asus Läänemaal, nüüdisajal asuvad linnuse varemed Lääne maakonnas Lihula vallas Lihula linnas.
Lihula linnus paikneb juba 13. sajandist muinaseestlaste asukohal. Linnust ümbritsevast maastikust kerkiva mäeseljandiku tipul. Ülejäänud seljandikust eraldab linnust poolümar vallikraav. Seljandiku põhjajärsaku ja lõunapoolse vallikraavi vahele jääv ovaalne ala oli ümbritsetud kõrge ringmüüriga ning jaotatud kaheks võrdseks, piiskopkonna ja ordupooseks osaks.
Praegu Lihula lossimäena tuntud paeneemik on olnud kindlustatud juba noorema rauaaja lõpus, kui ta oli muistse Läänemaa keskuseks.
Aastal 1211 määras Riia peapiiskop Albert Lihula piiskopiks hiljem ka Eestimaa piiskopiks Dünamünde kloostri abti Theoderich'i kelle residensiks, peale selle vallutamist Mõõgavendade ordu poolt, pidi saama Lihula linnus, kui Läänemaa keskus.
Piiskop Albert nimetas 1220. aastal uueks Lihula ja Eestimaa piiskopiks oma venna Hermanni.
1220. aasta Lihula lahingus vallutasid muistsete eestlaste linnuse rootslased, aga juba samal aastal kihutasid saarlased nad minema ning põletasid puitlinnuse maha.
Aastatel 1234–1251 oli Lihula Saare-Lääne piiskopkonna piiskopi residentsiks. Lihula kivilinnus ehitati Saare-Lääne piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt aastail 1238-1242. Alates 1238. aastast jagas piiskop linnust orduga, kusjuures värav ja väravatorn jäid piiskopi sõdalaste kontrolli alla ning ordu kohustus oma poolele torni mitte rajama. Sellest hoolimata oli Lihula 1241–1247 Liivi ordu komtuurkonna keskuseks. Kuni 1251. aastani oli Lihula ühtlasi ka Saare-Lääne piiskopi residents.
Lõuna poolt ümbritsevad linnust oma kraavidega kaks hilisemat kontsentrilist eeslinnust.
Linnuse kõige ohustatumat ja ringvalliga piiratud lõunakülge tugevdati teadmata ajal rajatud eeslinnus, mida 16. sajandil kindlustati veel kahe muldbastioni ja vallikraavidega.
Linnusepoolse eeslinnuse (Samuel Waxelbergi) plaanil oli veel 17. saj. kaks vanaitaalia bastioni. Teine neist kasutati hiljem ära vallikraavi täiteks.
Liivi sõja ajal 1567 sai Lihula linnuse valitsejaks Rootsi Idamere (Balti) provintside ülemjuhataja väliooberst Klaus Kursell (hukati 1570). Liivi sõjas linnus purustati ning seda ei taastatud enam. Linnust mainiti 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle.
Praeguseks on osa linnuse vundamentidest taas välja kaevatud ja konserveeritud.


Eve Lokk.
Eve Lokk (sündinud Smolitsch; 30. detsember 1935 Tallinn – 22. august 2006 Tartu) oli eesti metallikunstnik.
Lõpetanud Tallinna 7. Keskkooli, jätkas ta õpinguid metalliehistöö alal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas aastal 1961.
Pärast ülikooli asus Eve Lokk tööle Tartu Kunstikombinaati "Ars". Seal tegeles ta peamiselt lühtrite ja suurte seinapannoode valmistamisega. Samuti valmistas ta metallehteid, mida demonstreeriti näiteks 1971. aastal Jabloneci rahvusvahelisel ehtenäitusel.
Aastatel 1975–2003 töötas Eve Lokk kunstikombinaadi "Ars" metalliosakonna vanemkunstnikuna. Sellesse perioodi jäävad mitmed tema kuulsaimad tööd nagu Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi lühtrite projekteerimine aastal 1981 ja Tartu raekoja lühtrite projekteerimine aastal 1982. Tema lühtrid ehivad ka Alu mõisa.
Eve Loki tuntuimad seinapannood asuvad Eesti Soojuselektrijaamas, Põlva postimajas ja Võru spordikoolis. Lisaks Eve Loki loodud lühtritele, pannoodele ja ehetele on tuntud ka tema valmistatud rauast, vasest ja messingist tarbenõud.
Lokk, Eve
Lokk, Eve
Lokk, Eve


Efraim Allsalu.
Efraim Allsalu (20. veebruar 1929 Tartu – 7. september 2006 Tartu) oli eesti maalikunstnik.
Olles lõpetanud Tartu 1. Keskkooli, astus ta 1948. aastal Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti. Kui see õppeasutus aastal 1951 suleti, suundus Allsalu jätkama õpinguid Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti Tallinnas, mille ta lõpetas aastal 1954.
Ta kogus maalikunstnikuna kiiresti tuntust ja juba 1960. aastast kuulusid tema tööd Eesti Kunstimuuseumi püsiekspositsiooni. Peamiselt teatakse teda portreede ja lüürilis-sümbolistlike kompositsioonide maalijana. Laia vastukaja pälvis Efraim Allsalu, Ilmar Malini ja Kaljo Polli grupinäitus Tartu Kunstimuuseumis aastal 1964.
Aastal 1969 anti Efraim Allsalule Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus.
Aastal 1982 pälvis tema maal "Õigus" Kristjan Raua nimelise aastapreemia. Aastal 1983 korraldati Eesti Kunstimuuseumis tema isikunäitus.
Efraim Allsalu maeti 10. septembril 2006 Tartu Vana-Peetri kalmistule.


Aleksin.
Aleksin on linn Venemaal Tula oblastis, Aleksini rajooni keskus. Asub Tulast 71 km loodes, Oka jõe ääres.
Asutatud 1236. aastal. 15. ja 16. sajandil oli tähtis kindluslinn, hiljem kaotas oma olulisuse.
Linnas on jõesadam, keemia- ja masinatööstuse ettevõtted.


Klin.
Klin on linn Venemaal Moskva oblastis, Klini rajooni keskus. Asub Moskvast 90 km loodes, Sestra jõe ääres.
Esmamainitud 1317. aastal, linnaõigused sai 1781. 1851. aastast alates läbib linna Moskva-Peterburi raudtee.
Linnas asub Pjotr Tšaikovski majamuuseum.


Peko.
Peko (soome keeles Pekko, Pellon Pekko) on olend läänemeresoomlaste mütoloogias, koduhaldjas ja viljakusjumalus.
Setumaal peeti Pekot üldiseks aitajaks ning õnnetoojaks, kes valitses ilma ning kaitses põlde ja saaki. Pekot kujutas puunukk (mõnedel andmetel ka vahakuju), mille ees ja peal põletati küünlaid. Kuju hoiti valgesse linasse mähitult viljasalves ning toodi sealt välja erilistel puhkudel. Peko kultus püsis Setumaal elusana 20. sajandini, viimane teadaolev palve Pekole on üles tähendatud 1930. aastatest.
Tänapäeval peavad setud Pekot oma rahvuskangelaseks ning kuningaks, kelle nime ja kujundit kasutatakse rahvussümbolina. Igal aastal toimuvate Setu Kuningriigi päevade ajal valitakse taevase kuningas Peko maapealne asemik – ülemsootska. Kujutelm kuningas Pekost põhineb Anne Vabarna loodud eeposel "Peko", kuningriigi idee on üle võetud 1990ndatel Rootsi ja Norra metsasoomlastelt.
Maavalla Koja väljaantavatel sirvilaudadel on tähistatud Peko püha – liikuva pühana on see sügiskuu kolmandal pühapäeval.
Setumaal.
Seto mütoloogias on Peko viljakusjumal. Pekot esindas inimesekujuline puust figuur, mis liikus kindlas perede ringis igal aastal uude kohta. Kuju hoiti Peko peremehe viljasalves, peremees valiti igal aastal uuesti. Kevaditi ja sügiseti korraldati Peko auks pidu, mida nimetati "koŕadsipraasnik" (<"koŕama", vilja koristama). Mõlemad peod olid salajased ja pidid toimuma öösel, et kirikuvõimud sellest teada ei saaks. Kultuse vanemat avalikku vormi ei tunta, aga on oletatud, et see jäi põhijoontes muutumatuks.
Uue Peko peremehe valimine toimus sügispeol, kus osalesid ainult mehed. Pidu toimus pärast viljalõikust, valiku otsustas nn. vereliisk. Vastu ööd kogunesid mehed peremehe tallu, kelle juures Peko sel aastal hoiul oli olnud. Peoruumi aknad suleti ja peremees tõi koos kahe abilisega viljasalvest Peko kuju. „Mehed istusid ümberringi, seljad Peko poole, ja asusid iagüks eraldi oma kotist sööma. Pärast sööki tõusti, võeti kätest kinni ja sõõris ümber Peko käies paluti järgmiseks aastaks oma viljale ja karjale kaitset. Seejärel joosti välja ja hakati üksteist haarates ja kriimustades üle aia hüppama. Kellele seejuures esimesena veri välja tuli, oli järgmisel aastal Peko peremees.” Uus Peko peremees võttis Peko kuju valge lina sees oma koju kaasa ja pani viljasalve hoiule.
Kevadpidu toimus pärast külvi, suvistepühade ajal, peost võtsid osa nii peremees kui ka perenaine. „Mõned nädalad enne nelipühi viisid peolised Peko peremehele otri, millest valmistati õlu. Peole kogunenud külalised võtsid kaasa muna ja leiva peremehele andmiseks ning veel ühe leiva ja nõu piimaga enda jaoks. Pärast seda kui ühes ruumis oli söödud peremehe pakutud toite, siirduti teise, kus nurgas asuva õllenõu kohal oli Peko. Tema külge olid kinnitatud põlevad küünlad.” Pekot paluti põlvitades, igaüks nii, kuidas soovis. Peko kõrval seisis peremees ehk nn. Peko papp koos kahe abilisega. Pärast palvetamist tõstis peremees iga osaleja anumast kolm korda õlut üles ja laskis selle jälle tagasi, paludes anuma omanikule ja tema perele õnnistust pühalt Iljalt. Seejärel söödi, joodi õlut ja palvetati veel. Peko kujule lisati küünlavaha, mis oli riituse ajal selle peale voolanud. Mida rohkem vaha kogunes, seda soodsam pidi tulema suvi.
Eiseni järgi viidi Peko kuju külviajal välja põldu õnnistama, peites ta põllu äärde puude ja põõsaste vahele. Selliseid kohti kutsuti „Peko kohtadeks” ja sinna toodi ohvreid ka ajal, mil kuju oli aidas. Ohverdati raha, aga samuti soola, vilja, linu jm. Jaaniööl viidi Peko kuju karjamaale, ohverdati talle võid, kohupiima, villu ja muud ning paluti karjale kaitset ja õnnistust. Õnnistust võis saada ka nn „Peko leiva” abil: „Peko pidul võetakse üheksa pidulise käest paluke leiba. Need leivatükid antakse karjalaskmise päeval karjale. Niisugust Peko leiba saanud karjalooma ei taba suvel mingisugune õnnetus. Leivaga ühes tuleb Peko kaitse ja õnn kõigele karjale.”
Mujal.
Soomes mainis "Pellonpecko" nimelist jumalust esmakordselt Mikael Agricola, kes paigutas ta 1551. aastal Karjala ebajumalate loetellu. Agricola järgi on tegemist odrajumalaga ("ohran casuon soi") või odraõlle jumalaga, kes on ühtlasi põlluhaldjas (vanarooma Bacchus. Sama jumalust tundsid ka vadjalased ("riihi-pekka") ning tal on olemas paralleelid isegi mordva, udmurdi ja mari usundis.
Pekot on seostatud ka Pikse ja balti Perkunasega.
Huvitavaid fakte.
Petserimaalt valitud I Riigivolikogu liige Nigul Kaliste väitis 1938. aastal, et ta pole elu sees midagi Pekost kuulnud.